[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)

Sõnastikust • Eessõna • Kasutusjuhend • Vihikute PDFid • @tagasiside

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 345 artiklit, väljastan 100.

*aaveldama aavõldama Lei; aavelteme Krk Hel

1. ahvatlema, meelitama sa olet aavelten tat võle tunnistusess; libeve ki̬i̬ĺ, kes aaveltep tõist ümmer; tõise raha ärä aaveltet käest; si̬i̬ tüdruk laśks ennäst ärä aavelte Krk; nakass tõist aavelteme Hel Vrd avatlema

2. hullama, mürama aavõldadõ `lat́šiga Lei

aed|teivas aiateivas [ämblik] laseb ühest aed`teibast `tõise Lüg; kingäd one aid`teibän, panin aid`teibä `kuima Kod Vrd aid|saivas

aeg aeg g aja, aea, aa eP; aig g aja, aea R(n `aiga) Saa, aja, aa M T, ao, ajo Võn Ote V; saav `aegass Kod; rajav `aegani VMr VJg MMg, `ai- Kuu Lüg; `aiguni VNg (tähendusrühmade piirid pole alati selged)

1. aeg kui niisugune (lähemalt piiritlemata) vat nisukesi juhuseid ikke ajas `juhtub Jõe; Aig avitab `konna mättäle ja `kehva palukasele; Küll aja `juoksul jalad mau alt `välja tulevad (laisast saab virk) Kuu; aig kõik `asjad `kaotab Lüg; jo aeg näidab, mis tuleb Ans; Aeg väob öhtsele Kaa; Aeg annab aru Vig; Aad ees, päävad pial (inimene ei tea oma tulevikku) Han; kui ead `tantsijad ja pillimehed olid, siiss läks ühü kaheni aeg Mih; maksa tämale aea jooksul see osa `väĺla Aud; Ajaga tuleb `seĺtsis `minna Hää; aeg lähäb ubasesti edaja Ris; Aeg kõik aavad parandab Rap; siis oli jo aeg kaĺlis vana `rahval `kangeste Amb; kes tiab, kuda siin `aegade jooksul on elatud Lai; ajad lähvad ruttu edasi SJn; ku päävä lääve pikepess, siss ütelts, et nüid lää pereme poole aig; si̬i̬ piat üit́s ajage inimene oleme (rohkesti vaba aega) Krk; veri `üibub aja päle, vesi ei `üibu ilmanegi Nõo; [vanasti] `Loetu pääst `aiga nädälide `viisi Rõn; paremb `aigu müvvä˽ku `ostaʔ Urv; mul om aig ikäv Krl; ega aig jänessess ei olõʔ, et ta välläʔ ju̬u̬sk; see oĺl jo igävetsest aost igäveste nii olluʔ Har; Noorõh mõista‿i ajoga midäge tetä, a vanah tulõ ajost puuduss Räp; aig aasõ `aigu takah (on väga kiire) Se; aig and hüvvä nõvvo Lut

2. piiritletum ajavahemik a. teat periood, ajajärk üks aig `räägiti, et soda tule Kuu; `ammetmies on aja rikkas ja `põllumies on `põlve rikkas Lüg; Ehk mina ei õld küll sie aig suur `riieline, a `siiski avist `aeti ka Jõh; nüid on `kehno ja `vaine `aiga Vai; ajad on sandid; lühine aeg veel `oota Jäm; nii `kanged ajad olid, et `süia‿s saa kuidagid käde Khk; Oli `aegu, kus pole `mütmel päeval iva `amba `alla soand Pöi; küll aad `muutuvad; ma tuleta `meelde ehk tuleb `aale pitkale üles (meelde) Muh; Laikala oli siiskid vehem, seda söödi aruleste aegadega Emm; oleks aeg teine olnd, ma oleks änam öppind Käi; ei ma küll pole niisukest `aega näind Noa; sel aeal oli `puudade aeg (arvestati puudadega) Kul; tänabu oo viĺlalene aeg, nisukest viĺlalest `aega pole mõnel `aastal olnd Mär; ennevanasti olnd `juused alati `lahti - - minu määlestuse aeal ei olnd Mih; ea `aegega oo ea elada; minut [on] lühike aeg Tõs; temäl `ollõ ikka rutt aeg Khn; ega sel ajal `kella oln Pär; On küll aeg ja `aasta, et mitte `ilma ei anna Hää; torupiĺl on ajast igänu Saa; kui on old need `nuhtluseajad alles, peksuajad ja Rap; puaŕ mune `maksis kolm kopik, oli kaĺlis aeg; siis aasin sedä `aega sedäsi edäsi - - pidasin vahest särgi kuu `aega `seĺgas ja Juu; kui ma noormees olin, olid juba aead vähä paremad Kos; minu lapsepõlves oli undiline aeg JõeK; [puuassivanker] on nagu ajast mahajäänud `jälle ja KuuK; selle aja kui ma `pietusin nende juures, läks puśs ära; selles ajas (siis) kui minu ema `tuodi [siia mehele], oli see `kamber viel `püsti JJn; ennemalt võis ike se aeg veel ull `olla Pee; kolmel pääval ei `tuldud `vuatama, ma oleks võind selle aa sies ää `surra VMr; edemält õlid pääväd ja ajad, sae `kõike tehä, `viina ja õlut Kod; [rakked] on ärä mädänenuvad pika aa `peale Pal; eks neid `aegasid on old, äid `aegu ikke vähäm Plt; nüid ni̬i̬ aja imeliku, nätä mis nende `aige `järgi tule, ka ni̬i̬ aja lääve parepess vai, vai tule pess (päris) `raskit `aigu; sõa kannatajide ääss korjati si̬i̬ raha `kallil aal, suure neĺläp̀e, suure `ri̬i̬di palmipuide pühäl, üles`tõusmise pühäl; nüid om `seante aig, ei kanna ei murra, sügüselt `ti̬i̬ge; selle `aage ku mea `kasvi, es kirjute `kennigi Krk; `saadan om sel aal mõuranu, ku teid om `soetet Hel; t‿om üits aru aig, ku temä‿i ole joonu Nõo; Sõ̭ss es olõ˽jäl˽söögi teku inäp sõ̭ss tu̬u̬ aig Urv; tu̬u̬ (orjaaeg) ka‿ks oĺl õel aig Krl; no olõt sa ka üle pikä ao tulnuʔ Har; Ega aig nõud umma teku Rõu; vanaimä es näeʔ toda `aigu Plv; las no aig paranõss, kül˽ma sõ̭ss kutsu kõ̭iḱ kokko; kõ̭gõsugudsõ ajoʔ ommaʔ arʔ `olnuʔ Vas; timä kõnõĺ külʔ tod pagana ajost `aigo - - et `väega `olnoʔ kolõ tu̬u̬ aig; halb poig `ku̬u̬le tollõ ajo siseh äräʔ Räp; nüüd jäi pikäle ajolõ `küllä Räp; tuun aon kitetäss linnu `küĺväʔ ku pajoʔ `tolmasõʔ Lut b. teat ajalooperiood `suure soja ajal `saite `palju kilu Jõe; vene ajal olid `paskii·rid old `valvurid siin majaka pial VNg; vana `õnnis `ruotsi aig Lüg; `sakslaste ajal äs saa midagid teha Ans; vana teo ajal oli orjuse aeg Käi; vana `sääduse aeal Kul; sõea aeg tulid undid `seia Ris; `sakste aeg sai se küla ära laadatud Ann; sõda aeg `pantud varandus `sinna Kod; mina ike vanast saari aeg korjasin vel saari raha Äks; `mõisa `aegadest mina ei tiä Lai; vanast katku ja sõa aig na olli ennäst varjanu Krk; orjapõlve aal es ole `seandsit `sü̬ü̬ke Hel; rootsi sõa aig ollu panguraha Ote; Sakoĺja˽tuĺlivaʔ eśti ao keskpaigah Räp; ajast ja arust iganenud, vananenud Sie `tuhlimaa on kohe mul ajast ja arust (hooletusse) jäänd Kuu; sihandused riistad on ajast ning arust `väljas Ans; see asi oo aeast ja arost jäänd Mar; Mis aeast läind, see koa arust läind Rap; se on juba aast ja arust maha jäänd Juu; mis ajast see arust Trm; kõik ajass ja arvoss one si̬i̬ kadunud Kod; Mis joba aost om lännü˽t‿om arvust ka lännüʔ Urv; śjo om aost ni arvost läänü ärʔ Se c. (minevikust, olevikust, tulevikust) kävi siel `Amee·rikas `laevaga omal ajal (kunagi, ükskord) Kuu; vanast ajast (vanasti) inimised eläsiväd `ninda ja nüüd `jälle tõist `muodi Lüg; jo seda nääb mihantsed ne tulevase aja asjad on; `viipsel ajal on keik teisiti Ans; vanast ajast olid `uhked pulmad Mus; tamme naad ja nakid `täitsid ennistel `aegadel naelde asent Kaa; vana `aega ahi Pha; vanast `iidsest ajast saadik Mar; `nüitse aeaga ei `vaata sedä (kuu faase) `keegi Tõs; vana `aegas (vanal ajal) Aud; aĺlil ajal meeste sukad olid üle põlve Pär; siin oli omal ajal kolmkümmend `suitsu Ris; nüid uuemal aal kui ma juba aśjaajaja ja töötegija olin; `enne`muistne aeg Kos; ennemal aal `üiti rie lahasted Jür; sie tońdi tegemene oli vanemad `aega kui mina mäletama akkasin JJn; kali ja `kapsasupp on ikka `ampsest aast Ann; vanemal aal `enne mind kui pekseti `töölesi; see oli vanemalt ajalt, ennemal ajal Pee; `eńdine aeg ei seisa aja najalgi (ei kõlba kuhugi) VMr; eks `eńtsed aad old ikke lõbusad küll Kad; meie kańdis seda sõna ei õle vanast aeastki õlnud Trm; selle aa põlvega (praegu) ei õle [enam nõidust] Kod; tulevad uued ajad, uued viisid ja `kombed Lai; no juba viimasel aeal tuĺlid `poodi ka lambid müia SJn; vana aegil õletive latse karja man Trv; ennemal `aigel `võeti lassige `piima manu Pst; `nüitse `aage ei ole alli `aigust Hls; ku ma ennepelt `aiga (varem, ennemalt) poen käüsi, latse tulliv miul `vastu; noorepel (uuemal, hilisemal) aal Krk; `õigit mehi om `nüidsel aal veedi, `nüidse aa inimese om laesa Nõo; umal aol oĺl kõva mi̬i̬ss Har; mis no muśtinõ aid taad `aigu `vasta Vas; Kuna `nüüdest `aigo ei mõiśta˽vanaaotsõ `aogaʔ kui inämb võrrõldagiʔ Räp; noʔ om hüä elokõnõ `vasta vanna `aigu; vanah aoh tu̬u̬d jo kõnõldi Se; vanun ajun `oĺle varbun aid Lei d. eluaeg; iga, vanus Ei ma küll ole neid va ühüksä`silmäsi oma ajass süönd; oma aja (kogu eluaja) käüs igä merel Kuu; nää kuda madalast ajast igäl ühel on `küüned oma `puole; `tõrva `pandi siin [seebi hulka] viel ikke siin minu `aigudelgi Lüg; see (inimene) on oma aja juba eland ka, mis see piab‿s niipailu tööd veel tegema Ans; Äi kedagi ela `kahte `aega Pöi; siis änam `niuksid - - `kõrgid `müt́se põln mette, `meite aeal Lih; ma ei `teagi änam kus tä oma noort `aega (noorpõlve) elas PJg; keige ingelisel on ju oma aeg `antud JõeK; aga mina oma aa sies küll ei tõust ommiku ülesse [kella viiest ketrama] Amb; minu aast kolmas põli, siis old näĺla aeg Ann; minu aeg ikke olid karduled Tür; oma aja `kohta sel poisil `kasvu küll Trm; meie põlve aal, meie eloaal ei õle õllud Kod; olliv enne, vanaesä aal tennu jaanituld Krk; kõik minu ao sisen ta (Otepää alev) om `säetü Ote; poolt [elu] `aigu `loetass kolm kümmend [aastat]- - tu̬u̬ om jo üle poolõ ao; temä aig om jo õdakun (surm on ligi) Har; vanal jo ajoline surm, aig jo är eletö Räp e. kellegi kasutada või käsutada olev ajalõik, mille jooksul midagi toimub, tehakse või peab tehtud saama ega `aiga ole `ilmaski, kui ei `aiga oda; sina‿i `anna `mulle nii`palju `aigu; Ega ajata `asja saa Kuu; tie `enne `vällä kui aig `õtsa saab Lüg; mis sa `viivitad `aiga Jõh; miul ei ole `aiga avita Vai; `aega vötab, aga `asja saab Jäm; kui aeg iĺlaks lεheb, peab ilist rugi külima; ähk annab völaga `aega Khk; puar nädalid pühase `aega Vll; jutu aamaga läheb aeg ää; kus nende laste aad siis `lähtvad [mujale kui mängimisele] Muh; ma oleks sene `valmis küll teind, aga äi pole `aega `antud Käi; Tegi kodus aja parajaks Mar; kukulind [ei kuku enam], o vist läbi tä aeg Vig; `Anna `aega `atra sääda Han; ei selle lühekse aeaga ei tee siäl mette medägi Tõs; Rängeldä egä päe sedäsi, et ei põlõ `aega `ändä augu `piäle `panna Khn; ega ma ei saand `aega nendele `kieta Kei; viis miinutid on veel `aega; aeg kaob ää, ei soa ega soa tehä Juu; võta töö jäuks `aega; võta omale `aega Kos; sie aeg sai ära raisatud JõeK; rukki `lõikus sie võt́tis `jälle pikka `aega Amb; nüüd on aeg üle läind (olen hiljaks jäänud) JJn; milla sa `istumese `aega saad Ann; kaua sie `aega võtab Koe; milla temal oli `aega viel meie jäele `vahtida VMr; `sinna nied aad päevad `kauvad, ei pane tähälegi; ega se kõik selle `aaga viel `vaĺmis ole Kad; vihm `ańdis `aega lua üles võtta Iis; `aega orjal, `aega ärjal, `aega võevasel vasikal Kod; siin lääp üit́s aig (palju aega) enne kui si̬i̬ (rikutud kangas) saa är säet; miul lõppi aig ärä kodun `eńde ümmer; aig käüs ümmer (läks mööda), sõda tulli `pääle; aja `põrmu ka ei olle; selle aa pääl võiss küll valmiss olla; tuhka päe - - ja tõnise päe - - neid pühäss ei `peetä, `õhtu tüdrukil `anti oma aig Krk; kos sa oma aja `viitsit Hel; mes latse sul tallitada, et sa `aiga ei saa Ran; selle `väikse ajaga om kõ̭ik ärä tettu Nõo; es ole toda `aigagine seenile minnä Ote; kõ̭ik om tu̬u̬ ta omast ajast tennü San; võta nu raasikõnõ `aigu kah Krl; taa `aoga olõss mul ollu˽jo˽kümme `ruuhhõ täüt t́saet; mul ei olõ `aigu `kõrvu `süütä ka õiʔ [kiirel tööajal]; kas timä minnu saa `suńdiʔ, ma umast aost käü Har; taa tü̬ü̬ võt́t mul katõvõrra `aigo; aig lätt käest ärʔ, midägi ei olõʔ tü̬ü̬d käsil Räp; ma või ei - - pikkä `aigu `viitäʔ Kra

3. a. teat tööde, tegevuse, sündmuste, loodusnähtuste jne põhjal määratletud periood siis on paras `kurgi maha panemise aig, ku sirelid `heitseväd Kuu; kevadel `ristibä aal on `lamba `niitamise `aiga VNg; kui `vilja `kõrju aig on `müödä, siis tuleb `kartuli võttamise aig; sie `suuremb poiss `sündis rukki tegemise ajal Lüg; Sia saba `pandi `põhja `puale `astja, et `õtra`külvi ajast tuleks lagedale Jõh; `küindla kuus metsa `loomadel küis `jalgade `indamise aeg Jäm; kevade oli undi aju aeg olnd Khk; kasukonna aja sees (kasvuajal) Kär; Lapsel `amba `murdmise aeg Pöi; `pulmde aeg olid üsna `mütmed ölled koos Käi; kui püiu aeg juba `möödas `olle, siis `olle [mõrdade] kuivatamese aeg Phl; õõnabude `õitsmese aeg oli külm Mär; [kalad] tulevad kudema suure vee aeg Vän; vi̬i̬ lagunemese aeg on nõnda lihavete pühade `ümmer Hää; se oli juba sui `vankre aeg Nis; `Rehte aeaks `viidi kroamid toast `väĺla Kei; `sakstel pidude aeg `kümned toedud Hag; sie (rätik) on old juba kaks sauna`aega [kasutada] JJn; kui oli küńni aeg, eks nad siis old ikka `kündmas Ann; nüid one vasika kudo aeg, kevädi pu̬u̬lt `talve; si̬i̬ kutsutasse suviline kes tuleb eenä `aegass ja kõegess tü̬ü̬ `aegass Kod; `parmude aeg oli nii pala, et ei saanu `künda Pal; [viisu] kõrvad jäävad kudumise aeg Lai; si̬i̬ oja jooseb ainult siss ku vihma aeg on; minavaasta `oĺli õõna aeg Vil; tõise kõrra aig tett nisu karaśk om iluss `valge nõndagu Krk; tohussel `käidi keväjä, kui purike kudemise aig Ran; küll `olli alb `kapsta istutamise aig Nõo; vanast `panti kuud tähele külümise aig Ote; Kassõl ja pinel om keväjä joositamise aig Urv; lat́s `vi̬i̬di ahupalamise ajoss `lauta Har; pühi aoss tet́ti kah vi̬i̬l `tat́rigu `vatska Rõu; Kõ̭gõ paŕõmb kaara küĺvi aig oĺl sõ̭ss ku kuu kolmõ päävä vannunõ Räp b. oma eripäraga osa ööpäevast või aastast sügüse aig `paistuvad tuled Kuu; nüüd on puol üö aig kääs, kukke `laulu aig nõh; `õige varajasel ajal (hommikul vara) tuli Lüg; `enne `joulune aeg on ikka lidrine olnd Ans; meri suitseb kevadise ajaga; metsa kolla aeg (kolletusaeg) Khk; `pääle `löunane aeg on köige soem Pha; `nääribä aeg käisid sokud Pöi; umigost [söögivahe] `aega `anti kell kaheksa seni kut üheksa Rei; pääva `loode aeg; see oli kebadest `aega, suine (suve hakul) aeg oli Vig; noore kesk omigu aeg Tõs; päeva `tõusme aeg PJg; sui aeg kipub leib aĺlitama Ris; nüid tuleb `varssi pime aeg, `oome juba joagup̀ä Juu; `talve aeg on lehmad `kińni Kos; nüüd `suine aeg, maga kus aga oled JõeK; ema suri `jõulu aeg ära VMr; tämä tuleb päävä aeg; tüd́rik lähäb `venne `õhtasel aal Kod; külm, kesktalve aeg oli Pal; videviku ajal peerg veel ei põlend Lai; käis jaanipääva aeg siin Plt; lõunaeg keedeti `kartulid vi̬i̬ga Kõp; siss ollu ta paar nädält ärä sügüsese ajage; päävä veeru aig Krk; nüid om joba `pruukosti aig Nõo; sügüsene aig oĺl, `mihklipäävä aig Võn; keväjäne aid oĺl, põlluteǵemine käsil Urv; illatsõl aol `saie õdakult koduʔ Har; suvine aig, kost sa˽tu̬u̬d seebikiv́vi `saadõʔ Vas; õdagõnõ aig om jo `mü̬ü̬dä nüüd Räp; `päivätseh ajoh; kas sai mul halval aol (enne keskööd) tet́tüss, et lää äi `höśte Se c. (kuu faasidest) kui kuu kaduneb siis sie on kuu kaduv aig Lüg; Ära sa mitte kaseval ajal pesu pese, si̬i̬ ei lähe `puhtaks - - aga kadeval ajal pesed, saad `puhta pesu; Kadevad ajad `oĺlid vana kuu neĺlapäeva `õhtad, siss arstiti Hää; sedä (siga) nevä kaduvel aal ei tapa, ku kasuvel aal [tapetakse] noorel kuul liha `paisub jämmempes Hls; ku kuu päevä kätte saa, sõss om kaduje aig Krk; kuu luvvass, om kolm `päivä kõva, siss om kolm `päivä pehmet ja kui kuu vahepäiv, siis om kõ̭ige `pehmemb aig Nõo; `peeti iks `aiga (arvestati kuu faase), külümise `aiga `peeti; ärä tekku nüid `kesvä, ei ole ää aig Ote; `Lambit `pöeti `pehme `aogaʔ - - kuiva `aoga es kasu˽vill hää, `pehme `aoga˽kasuss vill iks `näede˽paŕõmb Urv; no‿m nu̬u̬ŕ kuu, no‿m halv aig; kuu edemine veeräńd om halluss aig, tõnõ veeräńd aig, täüs kuu om hää aig, perämine veeräńd om kuiv aig Har; Vana˽perremehe˽kaivaʔ `aigu (kuu faase) kah - - a vai tu̬u̬ aig vi̬i̬l midä täheńd õigõʔ Rõu; noorõl kuul kaĺg aig Räp

4. kindlaks määratud pikkusega periood a. teenistusaeg sie on juo mitu `aiga õld `vallavanemb Lüg; igä mies pidä `tienimä oma `aiga täis `kruonus Vai; teist `aega `teenija Jäm; mo `eese mees oli koa kolm `aega talitaja. aeg oli kolm `aastad Mar; poolt`aega `suilene teeb kolm `päeva oma tööd ja kolm pereme Aud; tulen ära tienistusest, kas soab aeg täis JõeK; Mul vend oli `enne `ilmasõda `aega `tienimas Amb; kroono `piäle lähväd `aega `ti̬i̬ńmä Kod; vend oli sõaväes kaks või kolm `aega Äks; soldatil `anti at́stahvku, siss olli ta oma aa ärä `ti̬i̬nin Pst; [kroonu] teenistuse aig `oĺli viis `aastat Ran; `olli soldatiaja `väĺlä, siss `tulli ja võt́t ärä `tolle `tüt́rigu Nõo; rassõ oĺl - - es jõvvaʔ ärä umma (kokkulepitud) `aigu Räp b. rasedusest, tiinusest puol `aiga on juo `küljes Lüg; kui emasel aeal mune peab `sööma, siis peab lapsele möeuma, leedi kiri tuleb `palge Khk; laps oo `pooles `aegas, pool `aega jo `kantud. pool `aega veel ees PJg; ta (naine) juba poole aja peal Ris; poole `aage luuvvas eńg `sisse joba emä ihu sehen Hls; poole aja pääl akass liiguteme [laps] Krk; tu̬u̬ olna käemä pääl, kõneleva et olna poolen ajan Nõo; kas om poolõh aoh vai ei olõʔ Se

5. ajamoment a. teat hetk, moment; tähtaeg `pannu pääl sai kala `paistada paraja `aiga; sai `õiget `aiga `sinne; igä tüö `nõvvab oma `aiga; miä `läksin õma aja `pääle (õigel ajal) Lüg; `senni ajani ei ole vel käind Vai; sa tuled paraguseks (õigeks) ajaks Jäm; einad piab oma ajal kogu panema Ans; senne ajani ilm on üsna kena Khk; Sa oled juhtund sõhuksel ullul aal, tuba sumas Pöi; küll need sool pekendavad jah `maksmese `aega Mar; eila `neokse aeaga (samal ajal) Tõs; Tüe olga `õigõd `aõga `tehtüd Khn; Kas külisid midagi oma `aega, kasus `äśti Hää; Pillimees tuli ka selleks ajaks kohale oma lõõtsaga Kei; selle ajani ~ `aani ma põle veel seal käind Juu; `vastlapää ei kiedetud [kartuleid]. jah, neil oli ikke oma aeg KuuK; olid kõik selle aeg (sellel ajal, selleks ajaks) surnd JJn; aeg selle põllel ja lõppeda (põll on vana) Ann; mis ajal ta on sadama akand; rukis tuleb sügisel oma `õigel aal maha külida Tür; `siia `aegani läks mul aeg `kiiresti ära VJg; tuli parajal ajal appi Iis; `ommen sest `aegast vii ärä; milla aeg (millal) suab si̬i̬ `vistlemine Kod; `seie `aegani on õld ike vett MMg; kalad vee pääl mäńgivad, oma `aega ajavad taga, kudevad või Äks; on juba aeg, vaja kalale minna Ksi; ma tiiä igäl aal perembine ku sina Trv; lehm es naka `pulli `ot́sma, aga lehmäl es ole vi̬i̬l aig Nõo; tooni aani `olli rońg ärä `sõitnu Kam; külümisel om oma aig; mis aal sa lääd Ote; `seoni `aani ei olõ˽leevä `näĺgä vi̬i̬l nännüʔ San; parandõ sõ̭ss ku parass aig Krl; `saie vi̬i̬l viimätsel aol (hilja, kuid veel parajaks ajaks); surm om külh teedäʔ a aig om `ti̬i̬dmäldä; vihm lätt tu̬u̬l aol (samal ajal) üle ku iilä sadama `naksi Har; ega eśä `kotsile uma aig Vas; kuńst sõnnik tege [lina] inne `aigo `vaĺmest; vaśt si̬i̬ ajo `pääle minev`aaśta (just aasta tagasi); pini `põrglanõ es mõistaʔ imp kodo tullaʔ õigõ ajo pääleʔ Räp; mehele minnä paraśs aig joʔ; `aoni õ̭ks varastass, üts kõrra saa õ̭ks lõig täüśs; päiv (päike) tulõ õks uma ajo pääle, päiv käü üi kellä `perrä Se; aig `kuoldaʔ, tuole maalõ mindäʔ Kra; ao pääle õigel ajal mineʔ ao pääle magama ja tulõ ao pääle üless Plv; kuʔ saa es ao pääle `mõisahe, oĺl nahk kuum kah sul Vas; ao päle hain `häitsess (õigel ajal vaja abielluda) Se; sü̬ü̬ḱ `olli [talus] kõrran ja ajo ~ ao päält Ote; ühel ajal samal ajal; samaaegselt ühel ajal lähvad `linna Khk; akame nüid ühül aal menema Kir; tema (kukk) omikuti laalab ühel aal Ann; mi˽sai mõlõmbaʔ ütel aol `alla rońgi pääle Har; egass tu̬u̬ uma `haiguss (menstruatsioon) kõ̭igil üte ao pääle ei tulõʔ Plv; mil ajal 1. millal mil ajal kuer `aiseb Lüg; miil ajal tama lähäb Vai; ei tea mil aal kojo tulavad Muh; mil aal si̬i̬ oli si̬i̬ pulm Äks; mil aal si̬i̬ olli, ka suve või `talve Krk; mi̬i̬l aol t́ä˽lubasi tagasi tullaʔ Har 2. kaua aega; ammu Sääl on keede, `senna ei saa mil ajal obusega `pääle `minna Hää; põle neid (laule) mil ajal enam lauld JJn; ma põld muśtikeid `milgi aal `katsuda saand Ann; põle `milgi ajal näind Pai; sedä põle nähä olnd enäm mil `aalgi KJn; `milgi aal (iialgi) ei jõvva sa tat ärä kirjute Krk b. sünnitusajast sie laps oli old `enne `aiga Kuu; küll ta aja päält ikke tuleb - - kas lehm tuob vasika ehk `naiste`rahvas tuob titte ehk Lüg; pudenemise aeg - - sünnitand lapse ää PJg; tite ema aeg soab `müöda Ris; lehm tuli `lüpsma ikke `õiged `aega Juu; see lehm tõi üle aja Trm; ku mõni eläjäs suab `aiged, `süńdib vaśkas enne `aega ärä Kod; lehmäl `olli vaśk periss ajalikul ajal; aig jõvvab kätte, nüid om vaest `varsti lehmäl poig Nõo; es tiiä midägine `enne, kui aig kätte tulli. siss tõsel päiväl tulliva `kaejatsi Ote; Üit́skõrd visass onde mitu kuud `vaśka enne`aiga ärä Rõn; taal oĺl enne `aigu lat́s, kat́s nädälit oĺl enne tu̬u̬d õigõt˽`aigu Har; tõõnõ poig `sündü iks uma ajo pääle (õigeaegselt) Vas; mõ̭ni om kat́s nädälet üle ajo, mõ̭ni om kat́s kolm `päivä `perrä Räp; ühte aega minema samaaegselt sünnitama teite lehm `oiti sel samal ajal ää kut meitel, nee `lähtevad `ühte aega Khk; ämm `ütles et Muśsik ja nuarik pidid `üste `aega minemä Kod c. kellaaeg `Aega `arvasid kukke `laulu `järgi IisR; `karjas `päiva kell `näitab `aega Vai; pilise ilmaga p‿saa [päikesekellal] ajast aru Khk; mis aeg `paergust oo Muh; aeg on na iline juba Käi; mis aeg see emä `käśkis `lehmä `lüpsä Vig; mõõdeti peeru söed ää - - selle järele sis `arbasid, kui `kaugel aeg oli Mih; mis kellu ajast ta `linna lähäb Khn; kas kell `näitab `õiget `aega Iis; minu kell oli `seisma jäänu, kui `pääva ei ole, ei tia `aega Äks; `vaate, mis aeg om joba, mis tunnipakk näüt́s Krk; Aig joba poolen päevän, sina iks makad Nõo; `Kaiõ `aigu päävä `perrä kah Har; kikass jo ti̬i̬d ajo; koodi`tähti `perrä `kaeti tu̬u̬d `aigu Rõu; kui paĺlo `aigu um (mis kell on) Lut d. paiku, umbes siis ja siis eks ta `kellu kahe ajal tuli Jõe; `kellu `kuue `aiga oli kui kävin teil VNg; kellu kolme neĺla ajal Ans; jo se viie kuue aeg oli, kui töhe `menti Rei; kella kahe`teistme aeg pidade olema kurjavaimo tuńd Mar; omingu kell kolme neĺla‿aks oli rehi `vaĺmis Pee; minu mies tuleb neĺla viie aast kodu VMr; kella kahessa aeg oli keskhommik, kella kahe aeg lõõna Pal; kellä viie aig vai pu̬u̬l kuus päiv `lu̬u̬ja Ran

6. ilmast, ilmastikunähtustest suve ajal, `suoja ajaga kilu ei ole Jõe; kena töstetav aeg, Kuramaa metsad ning liivamääd `paistavad käe Jäm; pöld jätab tükkis `ilma, kui sańt aeg on Khk; teist `aega (ilma) teeb Kär; `seisvad aead, soead aead et pöle `tormi ja nenda Pha; `kangesti libe koĺlakane aeg Vll; `Sõukest suurt vee `puudust pole sii änam `ammu olnd, nii pailu olid ajad ikka märjemad Pöi; sel `aastal pole lund olnd, köle kuiv aeg olnd Rei; nüid ei kuulegi kuku`lindu, vata külmad aead ja Mih; Mia oli parajuttõ kois `pitkes, kui `sündüs kieväks aaks (läks tormile); Läks `lendäväks aaks (tormiks); Ei tiä, kud́as nad `sioksõ `lendävä aaga Ruhnust `tuldud said Khn; Vahest sai [rukis] iĺlem, vahest varem küpseks, sedasi kudas aead olid Kei; nüid poar `oastad kuivad ajad ~ aad HJn; sügise `paĺla maa aeg viel läks JJn; tänavu ei ole palavad `aega Ann; eedid magama, õli vagane, ajad taga `muutsid kõik, tuul kohiseb ja puud liiguvad; porine aeg one keväde enne jüripäävä Kod; Prossa `järve ei ole kuiva ajaga `sisse tulemas midagi, aenult metsa ojakesed Äks; kui `oĺli soem aeg - - si̬i̬ säŕk `oĺli sis seĺläs KJn; palava `aage om paĺlu `uiski Hls; kos madalad maad, siss vihmatse ajaga es saa arida Ran; `saone aig Kam; nüüd om `kuivi `aigu olluʔ San; `muanõ (porine) aig; ku külm aig tulõ, siis om õks rassõ Har; hainangu lõpp, kuum aig Rõu; `š́elge aig; aig eh́t jo vihma pääle Lei; tsiga kand `põhtu, saa kuri aig; `pihmeʔ aoʔ (soojemad talveilmad) Lut

7. a. (koos hulka või määra märkiva sõnaga) käis `ulga `aega `meiga ühes Jõe; mone aja tagant; ole vähä `aigu `karjass Kuu; no kuda sadu on, vahest `kestab tükk `aega Hlj; üks `einekene `aiga `lähte viel VNg; üle `ulga aja sai sedä inimist `jälle nähä; tuli vähäst ajast `siie Lüg; vahel on siin `ulgad ajad Vai; anna `moole see asi möne aja `pεεle Jäm; niid sadas tou `aega; üle `mitme aja olid kenad ilmad Ans; `nahkjas `toodi puu küljest ää ning `lasti tüki `aega mädaneda Kär; see oli mütu `aega (kaua) kodu `aige Kaa; Pole nüid tükil ajal külas käind; Ons sol pihu `aega; Kus ilmatu aeg läks ennem ää kut andma aketi [vilja] Pöi; `ulka `aega o juba läin Muh; ma `ootsi keik see aeg Käi; ma istu vahest ka tükid aad Rei; mina olen hulk `aega sii elan Phl; jätäme natokse ajaks `jääbima Mar; mõni aeg tagassi Kul; see oo isa eaks ja poja põlveks, `tütrelegi tükiks ajaks Mär; tä neoke va lämupeä, tä saa mõnel aal `kellä `tundma Vig; üirikese aa pärast tuli tagasi Kse; käib iga natukese aea pärast Ris; ma ta˛an ika mõneks aeaks siia `jääda; üks iil `aega tie, järjest ju teha ei või JõeK; nüid on kõik aa nii pime, et `voata, et öö tuleb Amb; ma olen kogu se aeg ikke neid (mesilasi) pidand; `laśkis suured tükid ajad [masinal] tühjalt `käia JJn; lasi ennast `ilma aa uodata; mina põle teda ulgal aal näind VMr; `uata viel vähe `aega Iis; vähätuse plaksu `aega sa õled juba maganud Kod; ivakene `aegu Äks; `mitmel aal ei `pestud põrandad Plt; mea piä `kü̬ü̬ki minem küben aass; ma lää kübeness aass; `lasti ärä jakk `aiga nurgan `olla; puhk `aiga üte kotuse pääl elänu; ta olli iki `mõnda `aiga `aige Krk; si̬i̬om ää rohi küll, sedä saab `mulle `mitmass aas võtta Nõo; ää törtsu `aiga olli siin Ote; sis tä `tahtsõ ütele tõsõlõ [mehele] minnäʔ, üit́s kotuss `aiga (korra, üksvahe) San; mul oĺl säĺg mitu `aigu `aigõ Urv; siss oĺl sääl üte jao `aigu; üle paĺlu ao olõ ma sukka (sinuga) kokku saanuʔ; ma‿i˽saa jalapäält minnäʔ, ma `veitü ao peräst lähä Har; olõ˽vi̬i̬l kõrd `aigu kotohn, siss tulõ˽tagasi Rõu; olõ no sa˽ka kõrrakõnõ `aigo lammastõ man; tuĺl mõ̭nõ ao peräst peiǵmiiss Vas; sinno ka `harva nätäʔ üle mõ̭nõ ajo; mineʔ `veitöst ajost ja tulõ rutto tagase Räp; kõrrass aoss lätt; kõrra ajo peräst tuĺli kodo Se b. (koos ajaühikut märkiva sõnaga) `istub ja `mõtleb `tunnid ajad Kuu; õlen `aasta aig juo `uotand Lüg; magasin `tundi `aiga Vai; silma pilgu aja pärast tuli tagasi Ans; jäi tunniks aaks `sönna Jaa; Mo supp jähi veel `keema, see võib tunni `aega veel `kiia Pöi; üks nädal `aega oo, põle ea, tuleb tagasi Muh; üks minut `aega käis ää, tuli kohe tagasi Mär; [kell] köis nädälis aeas viis minutid ette Tõs; tuńni ajaga läks `Pärnuse Tor; `paastus kõik se seitse nädalid `aega Hää; kuu `aega oli `linnas Ris; `aastad ajad oli asemel, ei `pääsend `liikuma JJn; kümme `lehma pidin tuńni `aaga `lüpsma Ann; laenas raha `aasta aja piale Iis; vahel lubasid `tulla kõege peregä kuuss `aegass; kuu ajaga tegi `u̬u̬ne `katse `alla Kod; sääl `olti ü̬ü̬ ja päe `aega Vil; keedet `sü̬ü̬ki es saa nädälil aal kah; ku ma är tunni `aiga ti̬i̬, sõss om ta iki tett Trv; ta sat́te üte tunni `aiga ninda jämet [vihma] Pst; kuuś suvet `aiga käüsi ma karjan; si̬i̬ om joba `aaste `aiga põdenu Krk; jalg `olli `aige, mia likati suvi `aiga Nõo; tiä ka taĺv `aigu palleĺ jumalõt Krl; tu̬u̬ tulõ tuńni ao peräst kuuʔ Har; sa võid nätäl `aigo uno pu̬u̬l olla Plv; (heinamaale) Sinnä˽`mińte `tervess nädäless aoss `vällä Räp; `aaśtaga aoss läts sulasõss Se c. (koos ajaadverbiga) `kaua aja tagant kui keriku saab siit Lüg; ta läks kouemaks ajaks ära Jäm; oli sii veel ilja `aega tagasi niha Ans; se oli juba ammut `aega, kui seda sai `kuultud Jaa; see `kelder `tehti ilja aa eest Muh; se pole väga `ammo aeg, kui nad `siia tulid Rei; ei ole kauat `aega kadun Aud; põle kaual aeal tein `leiba HMd; kaua `aega sa ikka `uotad JMd; mul on kauast ajast [seismas] ühed ieringad JJn; siis oleks [paranemine] võtt kaua `aega `aega Ann; elas kavvat `aega pialt selle viel Trm; ma panen su kavass `aegass vahi `alla Kod; mina põle ammu `aega sial käenud Pal; joba ammul aal ei oole `sinna saanu Krk; kraasi om ammust `aiga temä käen Nõo; kavva `aigu, kuʔ jo sõna sai Krl; tu̬u̬ oĺl `kauga `aigu `aigõ Har; `ilda ajo i̬i̬st käve siin Räp d. nii ja nii palju aega tagasi, möödas `sellest juo `palju `aega juo, `seitse kaheksa`kümmend `aastat `aega Jõe; on juo nädäl `aiga kui `viimast `käisin sääl; sest on juo, kuuskümend `aastat tuleb `aiga senest Lüg; ma‿p `tεεgid, mis sest `aega on, kas seitsekümmend üks `aastad voi Jäm; sest on üks ports `aega Khk; neli `oastad `aega, kui ta ää suri Juu; kaks ehk kolm iga `aega tagasi Kos; ravvast [vankri] juhisid akati tarvitama `oastat nelikümmend `aega Trm; ligi sada `aastat `aigu tagasi Võn; sinna˽saa jo viiś aest`aiga `aigu tagasi Har; no˽saa sinnaʔ `aigu üle katõsaa `aasta Rõu

8. (vormelid) a. (imestust, üllatust jne väljendavates hüüatustes) nää, kus on `külma verelisi inimesi, oh sa `armas aig Jõe; oh minu aig, küll on iga se moni inimine `uidurane Kuu; `armas `elde `aiga, vai sina oled siin VNg; oh sa `eldene `aiga Vai; oh äŕje aeg Jäm; Arm aeg ette oitku, on ikka nende lastega rist Kaa; oh sa aeg, kui nobe ta oli `riidid `selga `aama Rei; sa igävene aeg, va vihm `leotas `meite `riided kõik ää Mar; `jeldene aeg, no kas mina täda `tuntsin Mih; kis seda `tohtis `koolis `rääkida, sa alastuse aeg Hag; os‿sa kulla aeg õt́e, kui ilus se on Juu; oh kaĺlis aeg, ei ma `tiandki Jür; sa `oitku aeg, ma kohe imestates `vaatasin seda `kaśsi Amb; nõnna `pilvesse läheb kohe, et os sa aeg Ann; oh sa õnnis aeg küll, mis tema ometi `ütleb VJg; kaĺlis aeg, mul ei õle pesogi ühen Kod; os sa suur aig, mis nüid tahad tetä küll Krk; oi sa `eldene aig, mes nüid küll saab Nõo; oo pühä aig, timant koolõss nii paĺlu `vannu inemiisi San; `Taivanõ aig, noorõ inemise˽rögisäse ütte `puhku Urv; oh `heldene aig, kuiss meil ta si̬i̬ṕ no ni hukka lät́s Krl b. (hüvastijätuvormelites) `jäeti iad `aiga; üva `aiga, üva `aiga, üva `peigumehe `õnne ka; vanad inimised `ütliväd aja `pääle Lüg; kenad `aega Vll; Olgu siis seda `korda `jälle loril lõpp ja ead `aega Pöi; ead tervist, ead `aega Tõs; iad `aega JMd; üvad `aega MMg; ääd `aiga siss, näiss konass ma tule jälle Nõo

9. eks mets ole siin old ige oma aja (kogu aeg), ega sie ole `toiseks `muutund Kuu; juo sie jääb vanast ajast juo, sest tule `vällä `ühtegi; kevädel juo kippuvad [mesilased] tali`korterist `tüöle, sii sajavad `aiga taga Lüg; Minul tuli kene aeg (kaua) teda `oodata Jõh; tal käisid segased ajad (meeltesegadus) peal Phl; mes aeal põlvel see oli, kui neid metsä matikuid akkasin pidama Var; Ma põle seda kuna ajal (kunagi) näinu Hää; nüid ei ole ma enam `miskil aal (kaua, ammu) teind Pee; poeg põle sada `aega (väga kaua) siin käenod; minä ei õle sadandel ajal tädä nähnud; ku tuleb miässerahvas `vasta, suab üvä aeg (läheb hästi, on hea õnn); kelle ilma aeg (ammu) nägimä tõenetõiss; kõik õli muadon ja ajan (komebkas ja ajakohane); kavva mina vahin siin, mes `aega ma täädän; õli õnnelik aeg (õnneks) et `tuiskas, ei nähnud `jälgi Kod; `sinna `kohta ei ole ma kuna aig (ammu, kaua) saanu; sehast `laulu es ole kuna aal kuulu Hls; nüid om vanami̬i̬ss ilusen ajan (heas tujus) Hel; kona ajal (millal) sa lähäd ommen; mia ei tiiä, kona ilma aal mina na (püksid) ummelsi Nõo; sinno ku kirbu˽sööväʔ, püsü‿iʔ `kohḱi paigah, kannahta ajoniʔ (kannata ära) Se; head aega aegsasti Selle (põhu) soab säält oome ead `aega ää Pöi; Vahest kui arvati et soab sõniku `õhtaks iad `aega `väĺla, siis `pańdi piale lõunat `ärgi poar `kündma Kei; aost aigu järjest, kord-korralt valu lät́s ika aost `aigu suurõmbass Urv; [rukkivihkude kuhjapanekul] ladva˽`säeti iks `saiba poolõ üless minemä, aost `aigu iks nii `liuhka ülesspoolõ Rõu

haer haer g `haera Vas Räp(n haerass) Se; aer g `aere Pst Hls Krk; pl `aerad Hää, `aera Hel hrl pl sahkraud Karduleste `künmeseks `oĺli isi `väike `kerge ater - - löhemate `aeratega Hää; adra `aerid teritetse, ku na nüris om lännu Pst; adral kait́s aert otsan. tõise `aere olet katik aanu; nüri `aerege ei saa kündä Krk; haŕkadra haer lät́s `kat́ski, `murku‿ui· `haerit arʔ Se Vrd aher3

ahnima `ahnima, (ma) ahni Jäm Khk; `ahnin Jõh ahnitsema Tahab `tõise oma eneselle `ahnida Jõh; `Ahnis ennast renni juures täis Jäm; mis sa ahnid neid `räimid nii pailu Khk Vrd ahmima

aidik aidik Krk; `aidi|k g -ku Lüg (väike) ait, panipaik `ennevanast õlivad inimistel `riide`aidikud - - ehk `vilja `aidikud Lüg; `väike aidik om sääl tõise aida kõrvan Krk Vrd aidak

haigus `aigu|s g -se R(`h- Kuu g -sse IisR, -kse Vai) eP(`h- Phl; -o|s Mar Kul); `aigu|ss g -se M T(-sõ Ote), -sse Lüg Jõh; `haigu|ss g -sõ V(`a- Krl); aigus (-os) Hi(h- Phl), `aegus (-os) LäLo Ris, g -e; p `aigut S(`h- Phl), aigut Hi(h- Phl)

1. organismi normaalse elutegevuse häire `Aigus ei küsü `aiga, viletsus ei vahi `päivä Kuu; aga nüüd ei sure enamb [lehmi] punase `aiguselle VNg; võtta `rohto, siis `aiguss ehk `annab tagasi; `tõine on paha `silmaga `luoma `vahtind ja `aigusse pand `selgä; sa saa siis `kussa ega sittuda kedägi, sie on siis `ummel `aiguss Lüg; `käisiväd inimesed sial `mitme `aigussittega Jõh; alisi oma `aigukse oma jala pääl `vällä Vai; sipelga patti `tehti kah `aiguse pärast Jäm; viu tuuldest tuleb uste vahe `aigus; mönel inimesel on laisa `aigus; see akatav `aigus, tohi `sönna üht `minna Khk; vanames o mitu `aigut ää pödend Mus; kevadisel ajal saab maa seest `aigut, külmetamise `aigus εnam Krj; `aigutega surid [lapsed] ära Pha; suust `sesse läind `aigus (viinaviga) Vll; `Aigus on surma käsk; See va `varguse amet on möne inimesel kut `aigus Pöi; muud `aigut es ole mette, äkine ja lemm Muh; `raske aigos - - pole `lootost änam `terveks `saada end Emm; liigendes on aigus Käi; `aegos kasi, valo vähene, `paistus alane, tõbi tagane (öeld roosi puhul) Mar; küĺm on änameste kõigi `aigoste ema Kul; `aiguse eest ei saa `keegi ära `minna Mär; kui külma värinad oo, inimene kardab `külma, siis oo väline `aigus Kse; ku `tohtred tullid, sis tullid ka `aiguste nimed; `palsam on seest `aiguse rohe Vän; sihukese aĺlika vesi, kes põhja `poole jooseb, teeb `aigusi `terveks Tor; `aigus tuleb obestega ja äŕjadega lähab Saa; kas selle `aigusel midagi `rohtu ka on HMd; ei `aigus üia `tulles; särläd, tuule`rõuged, laste `aigused on tuulest tuld `aigused; nihuke `püśti jala peal `aigus oli Juu; linnu magus on ea `mitme `aiguse `vastu HJn; kui mõni oli ehmatand, nihuke järsk (äkki algav) `aigus tuli Ann; `aigus on vist kallal; lapsele viel lauletasse: arakalle `aigus, varekselle valu, mustale linnule muu tõbi VMr; venind `aigus - - kui on `rindade alt sedaviisi `paistes Kad; nüid õlema üks uhatuse `aigus, suu jääre lü̬ü̬b täpi Kod; ma kõnelsin kõik oma `aigused ära Äks; sedä`viisi kasvati sis `laṕsa - - es ole `aigust, es ole kedägi Vil; periss suur `aigus om joba ärä `lahkun; jumala `aiguse puha, paĺt luu murd om esi tett `aigus; musta kuse `aiguss [hobusel], siis sori otsa aavet `paisteteme ja kusi om punane Krk; kui kuu istub, siss tähendeb `aigust ja sula Hel; `aiguss olna vali tulema, obestega tulna, `äŕgiga lännä ärä; noooren olet sa kõva ja terve - - aga vanan otsiva kõ̭ik `aiguse su üless Ran; `aiguss om ärä lännu, nüid võib jälle tü̬ü̬d rubima nakata; ihu kõik `naklu täis, si‿m maast `saadu `aiguss Nõo; serätse ilma toova jo `aiguisi jälle Ote; tu̬u̬ `aiguss tõmmass naha kõ̭ik maha, käte pääld ja `jalgu pääld Rõn; Kollõŕ oĺl halv `haiguss, tu̬u̬d pelläti, et nakkaja `haiguss Urv; ta om taa `aigusõ maalt saanuʔ Krl; naid imäst peritüid `haigusi, naid om kah `mitmasugutsõid Har; tõõsõl um tu̬u̬sama `haiguss `kerge, aʔ tõõsõl `väega rassõ; ta haard alati taad `haigust (on tihti haige); tu̬u̬ oĺl `sakslaste `aigu tu̬u̬ `vastnõ `haiguss (gripist) Rõu; kolmass rops om sedä `haigut ollaʔ Räp; tiiä äi kas tälle om tett taa `haiguss vai om jumalast jo last Se || tu̬u̬l käävä suurõ˽`haigusõ, üldäss latsõ `haigusõʔ (sünnitusvaludest) Har

2. a. (suguhaigusest, hrl süüfilisest) Mies õli perä pahas `aigusses Lüg; `Rantslased olid ilmal suure `aiguse `siia `sisse toond Pöi; Santi aigut aa södade aegus ikka keige änam olnd Emm; alles karjapoisid kaks tükki, mõlemad olivad pahas `aiguses Kad; si̬i̬ olevet `rantsusen - - kurjan `aigusen Krk; üits Ann `oĺli, tu̬u̬ ravits toda `alba `aigust Nõo; kuri `haiguss vai `prantsuss; [ta] um ka halvah `haigusõh Rõu b. (reumast) `juoksev `aiguss on, midä inimistel `juokseb ühest kõhast `tõise Lüg; `jooksiv `aigus peab `söuke olema, et puhu on ühes kohas, teisel on `seisev `jooksiv `aigus Vll; tal oli `juoksev `aigus Ris; mia põe toda va `ju̬u̬skvat, `ju̬u̬skva `aiguss om `końte sehen; ämmäl es ole `ju̬u̬skvat `aigust ei üttegi ädä, t‿`oĺli terve nigu tibu Nõo c. (rabandusest vm äkilisest haigusest) `lendav `aiguss, mis nii äkkiste lüeb - - et siis enamb inimene ei saa `rääkida Jõh; äkise `aiguse `vastu suitsedati jaani `rohtudega Khk; äkine `aigus, keik su `liikmed, kondid ning sooned on valu täis, `kange külmaga tuleb Kär; Äkist `aigust `öeldi, et seda `olla teine inimene teind Mus; äkise aigose `rohtoma lapseld nägin küll Käi; mud́u üks äkildane `aigus oli Vig; läbiminemise `aigus - - tämä läin läbi Khn; kui tuleb nihuke äkildane `aigus, suu lähäb kat́ti, ohatab ülesse; püśsi rohi öeldakse äkildase `aiguse `vasta olema Juu; säärän äkiline `haiguss oĺl, rabati läbi Har d. (langetõvest) `laŋŋev `aiguss, mõnel käib tämä tihemäst, mõnel `arvemast; kui tuli `langeva `aiguss `pääle, siis vilistas sedä `viisi Lüg; `öösel käis laŋŋe `aigus pääl Rei; `olli sääl üt́s - - naśterahvass - - sel käis `lange `aiguss Hel

3. piltl kirg, nõrkus Vanaisal oli `püssi`haigus kohe - - `ulkus `püssiga `metsas Kuu; aga see oli üks `aigus koa, keige sańdema `ilmadega pidi `saama `mintud [jahile] Noa; tuadil oli `aigus, et `ośtis `kohtasi ülesse JJn; kellele `ahnuse `aigus `külge akkas, ega sie enamb pääse Iis

ajama ajama R(-maie Lüg) V(-mõ Krl Har; uja- Lei Lut); ajama, aeama, `aama eP(`aema SaLä Hi Vig Ris) M(-me) T (tähendusrühmade piirid pole alati selged)

Tähendusrühmad:

1. midagi tegema sundima a. kuhugi või mingis suunas minema sundima, saatma, suunama; midagi tegema sundima; tagant kihutama b. hobust minema sundima; hobust, hobusõidukit juhtima

2. a. jälgede või lõhna abil kellegi asukohta selgitama; ees kihutama, jooksutama; jälitama, kätte saada püüdes või otsides järgnema b. otsima, taga nõudma, kätte püüdma c. piltl

3. (kokku) koguma, korjama a. midagi kokku koguma või kandma; tagavaraks koguma, ahnitsema b. külast midagi kerjama, korjama; kokku, üles ostma c. noorpaarile pulmas raha korjama d. (maksu, palka, võlga jne) kokku koguma, sisse nõudma e. (kokku) kutsuma, paluma

4. sõitma a. hobusega sõitma, kihutama; hobust haigeks või surnuks sõitma b. (jalgrattaga, autoga jne) sõitma, kihutama; (laeva, paadiga) sõitma, purjetama

5. a. (ära) minema, kiiresti käima, jooksma; kuhugi liikuma, tükkima; hulkuma, ringi kolama b. liiderdama c. (hundiratast, kukerpalli jne) laskma, viskama d. (vastuvoolu) ujuma e. kiikuma

6. a. teed, sihti tegema, rajama; (piiri, jälgi jne) ette vedama, märkima b. (maatüki) suurust ja ulatust määrama, mõõtma; (maatükke, varandust) ühendama või osadeks jagama

7. põldu harima a. põllutööriistaga maad harima; põldu tegema b. (seemet, sõnnikut) sisse kündma c. vagusid kündma; kartuleid muldama

8. läbi närima, uuristama a. (mingit ainet, materjali) läbi närima, uuristama, rikkuma b. maad üles tuhnima, läbi uuristama

9. niitma; (vilja) lõikama; (heina, vilja) kokku panema, koristama

10. raseerima; karva võtma

11. eraldama, levitama a. (karva, sulgi, villa, kesta, hambaid jne) eraldama, ära heitma, vahetama; kõõmama, kestendama b. eritama, uhkama, kiirgama, levitama; kaldale uhtuma

12. midagi valmistama, töötlema a. (midagi) tootma, pruulima, utma b. masina, tööriista abil töötlema

13. lõnga hasplile, kehale, käärpuudele vedama; kangast kudumisvalmis seadma; pooli, vihti jne tegema

14. peam terariistaga töötama a. lööma, raiuma, lõikama, lõhestama b. puurima c. höövli sooni, õnaraid jne lükkama d. vitsa, rehvi peale tõmbama e. kaapima, puhastama

15. õmblema; külge kinnitama a. õmblema; nõeluma b. kirjama, tikkima; pilutama c. võrgulina jätkama, parandama; võrgule paelu külge kinnitama

16. a. ka piltl lükkama, tõukama, tõstma b. vees või vette lükkama; (palke) parvetama; laeva või paati vette laskma või kaldale tõmbama; kalapüüniseid vette laskma c. labidaga kaevama; (tasaseks) lükkama; (labidaga) täitma, täis ajama; mullaga katma d. kukkuda laskma, kukutama, (maha) loksutama e. (kangast, riiet) rulli keerama f. sõelast, sarjast läbi laskma g. peale määrima, võidma

17. a. ka piltl (kuhugi) toppima, suruma, sisse panema, lükkima, pistma, torkama b. riietuma, selga või jalga panema, seljast või jalast võtma c. (tugevasti) sööma; söötma, nuumama; jooma; jootma d. (õhku) täis puhuma

18. masinat, tööriista jne liikuma panema, käsitsema

19. teat olukorda, seisundisse viima, teat olukorda, seisundit põhjustama, mingisuguseks muutma

20. hrl impers tekkima; tekitama a. füsioloogilist protsessi või psüühilist seisundit tekitama, esile kutsuma; paistetust, paiset jne tekitama b. tekkima, tekitama, esile kutsuma (teat loodusnähtustest) c.

21. ennast või mõnda kehaosa teat suunas liigutama, teat asendisse tõmbama

22. elama; toime tulema, läbi saama; (aega, elu) mööda saatma, (asjatult) kulutama

23. a. (midagi) teha tavatsema; taotlema, kätte püüdma b. (hrl taimedest)

24. mingis tegevuses olema a. (millegagi) tegelema, (midagi) harrastama; õiendama, korraldama b. (peam tulusel) kala püüdma

25. kasvama, võrsuma; kasvatama, välja ajama

26. a. ütlema; rääkima, kõnelema; vestlema; jutustama b. tähti ütlema; veerima

27. a. (kangekaelselt) väitma,tõendada püüdma; vastu vaidlema, tõrkuma b. tungivalt nõudma, nuruma, manguma; peale käima või sundima

28. a. mingit häält, heli tekitama, teat viisil häälitsema; hüüdma, kisendama; laulma, laulu jorutama b. pilli mängima, puhuma

29. (näitelaused, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega)

1. midagi tegema sundima a. kuhugi või mingis suunas minema sundima, saatma, suunama; midagi tegema sundima; tagant kihutama Sinu aja igä `tüöle `jusku `laiska huost `hange; Ajamata läks, palumata `tulgu tagasi Kuu; lähän `luomi `karja ajamaie; ädä ajab `ärjägi `juoksu; `sillu`kupjas tuleb ajamaie tied tegemä Lüg; teise küla loomad olid meite odras, ma aisi `kinni; vanast oli üks rubel `trahvi `maksa looma pεεlt kui `kinni `aeti Khk; `tööga üle jöu putkestand, ülearu aeab ennast taga Pha; aa sead pöllale; enne `aeti süidlased `möisas läbi lipu, pekseti Vll; ma liha aa lehmad väljalt ää [koju] Jaa; Pulma omiku siis `sõuksed targemad ja änamad naised `aeti `ruuti ehitama Pöi; Aes omad erpsesti tööga pεεle Emm; üks hunt läin `ühte majase, nälg aas ta `senna Phl; mene aa loomad laiemale `sööma Mar; sul põle anepid `ühti, kõht aeab su suiks `maale Lih; `koera `aedatse tagasi Kse; Lapsest oo ikka kasu kua, `siia-`sõnna üida-aada; [olen] ise `käskija ja töötegija, pole teist, kes taga aab Han; loomad jäid pikil päibil `metsa, änam `lõunile ei `aeta Mih; kui udjaga tahad [kalu] vägisi `võrku ajada, sis ei lähä Vän; koer ajab `lammad laiale, `lahku; see võeras loom tahab ära `aada; nihukene pikaldane, nagu vana oost aa takka Juu; akkas mesilasi `puusse `aama Kos; kui koer küll jokseb, siis ikka `rohkem `aetakse JJn; ei lähe tema (koer) minu aades [toast välja] VMr; koerale `öeldakse asi - - kui loomale `piale `aetakse Sim; ajavad kala `juoksu`võrku `kinni Trm; naene `aeti ` väĺla oma talust Pal; aasin vasikad `kople Kõp; äbu aa ärjä `kaiu, näĺg aa näiu `vargil(e); `kutsmed olet tullu ja aamate võit minnä kah; poisi aets joba `lu̬u̬su `võtme Krk; kae `aiksalt kari `mõtsa aia Hel; ädä aab ärjä `kaivu ja näĺg aab soe `küllä Ran; Siss taluse aeva karja kokku Rõn; Ajaʔ Annõ, käseʔ Kärtu; astu eśs, saat innembide; är ajagu `aiku pääleʔ Urv; külʔ sa näet, `aesta peräst aedat (aetakse sind) minemä; ajaʔ nigu `nürhrü vaḱa saina `sisse, siss ennembä ti̬i̬t esiʔ; ku [loomal]- - ollõv kuri manh - - sõ̭ss karh aiev kurja `vällä sealt `hu̬u̬nõst; Poiss `aiõ lehmale pińni pääle; esä `istõ rattõil, ma `aie `lihmä `perrä Har; Vana kahr ju̬u̬sk kut́sikiidõ manuʔ - - jaʔ ai tõõsõ˽poisi mant är˽minemä Rõu; lät́s lehmäga˽puĺli mano, ma˽lät́si `lehmä takast ajama; naańõ lät́s võlssõ, et Juula `kaara piteh aja kannu; ajagu vai ajamallaʔ, ma inäp `kińki˽sõ̭nna õi˽`kullõʔ Vas; pasanõ vaśk aasõ kaŕa `kiini; ei tiäʔ mis asi - - `aie tedä uĺli meele `pääle minemä Räp; `aeti maha ar aamõtist, sai vallalõ; kolaga `aete rahvast `tü̬ü̬hhö ja kolaga `süümä jah Se; mul om `aamin kari jettebule Lei; `lambakõsõ ai ärʔ `ussõ Lut; üles ajama äratama, tõusma sundima ei taha üless `tuissa, siis `tõine lähäb ajab üless Lüg; `tarvis `männa `aia nämäd magamast üles Vai; mine aja `suiline üles Khk; kell kuus `aeti ülesse Mih; ma aan ta ülesse maast, mis ta magab `pääva Juu; päevä tõusust, sis `aeti ülesse meid, einäle Kõp; temä käśk ennast vara üless aia ~ `aada Krk; `kullõ ku kikass laalap - - aab rahvast üless Nõo; ku sa hommugult üless tulõt, siss ajaʔ minnu ka üless Har; aivaʔ üless, a tulõ õs Se || (minema, eemale) kihutama, peletama oli sühelust ärä ajamas (arstimas) Kuu; `körkus taarist `väĺja aeda Jäm; ta köib igavust `aamas, kodu akkab igavus `kinni Muh; aas mo une pealt ää Mar; `ükstas kõik, kellega oma imu `aada suavad Kad; siis suab su näĺg `aetud Kod; `seante `tahtmise ni̬i̬l, `kennigi sedä janu ega `niilu ei jõvva ärä aia (öeld ka suguihast) Krk; Juuli om jälleki sängin, ma aa täl une ärä Nõo b. hobust minema sundima; hobust, hobusõidukit juhtima ära aja ovost `ninda pali taga Lüg; `aeti kaik oboed `pulma maja `ovve Vai; sa‿p sa jo neid rattud aeda Jäm; Akkand otse - - minema, ajand hobuse `sisse [merre] Pöi; kui teina obo `vasto tuleb, siis aeb körvale Emm; aa obost tagasi natuke; ei ole saksad ise oost aand `ühti Mar; aas `vankre `ümmer ja aas kummuli; kui sõńnikuvidu tuleb, on `vankre `aajad `tarvis, lapsed lähväd `vankert `aama Juu; eina aeal - - `aeti obusega regi [auna] `juure Sim; ku `ainu laopäle `aeti, siss üteldi, aa `ku̬u̬rma äste ligi Nõo; aga nüid `oĺli peiupoiss, kes obesid ajas, egäss `peidmes‿s aja TMr; ma aie obese pihaaia `vi̬i̬rde Kam; üt́s `aiõ hobõst, tallaśs [pahmast]; aja no˽hobõsõid virgõmbadõ; taad (hobust) ei jouaki `sõitma aiaʔ Har; Mis sa hobõst nii laaśastõ ait, et `ildast jäit (öeld, kui keegi tuli söögi lõpul) Räp; `aiem huu sõńni manu [paaritamisele] Lut

2. a. jälgede või lõhna abil kellegi asukohta selgitama; ees kihutama, jooksutama; jälitama, kätte saada püüdes või otsides järgnema mies ajab `koeraga jänikse `jälgi; Ei see kuer `ilmaski jänest aja, ken vägise `metsä viiä Kuu; mõned `kuerad on, kie `lindu ajavad; [koer] ajab jänisse ette, küttäle ette Lüg; oh sa `vaine jäniksekäine, sinu küll taga `aeda Vai; aga nad (sakslased) koirtega ajasid ju metsad läbi [inimesi püüdes] Ans; Oli eile käind rebast ajamas (küttimas) Pöi; koer aab `lambud takka Muh; no ma aeasin ikka üks kilu`meeter maad teda (haavatud luike taga) Noa; karo oli sedä meest takka aand Mar; undid aand vanal aal krat́ta taga Kse; koer tuleb `nuhkides, aeab oma inimese `jälgi takka Tõs; `Ülged aavad kalu tagant Khn; lehm aeab `aisu, otsib `teisi `loomasi Kei; nad olid akand `jäĺga mööda `aama, et kuhu se obone on läind Juu; jänekse `aajatel oli ennemalt käristesed JMd; egäle ajajale `ańti kakskümmend `kopkäd - - kui jänes kuuld ajajite kisa, tuli `väĺjä; `Villem minuda taga ajama, kańt seĺjän Kod; varga `jälgi aiass; ei tää koś ta (koer) läit́s `nuhki `aama; vanast olli inimese `uńte aaman ollu; `aajase om, kes `masti (küttimisel metsloomi ette) aave; enne olli taluperemehe karjatsit aanu taga `ratsilobesege Krk; pagenuva alli i̬i̬st, aĺl aanu takan Ote; pini nakass `tsirkõ ja jänessiid ajamõ Krl; Latsõ`riśtmise `aigu piät vadõra jäl˽tu̬u̬ `riśtmise `vi̬i̬ga välähn `ümbre˽tarõ `ju̬u̬skma ja üt́stõist takahn ajama Rõu; sutt ai takah; `määntsit `vargit `aeti takah jo otsiti Se b. otsima, taga nõudma, kätte püüdma `avvi kala, täma on kudemise ajal `kange suo vett taga ajamaie; ajan tied taga - - `eksisin `vällä; kui midagi `asja `otsib, siis `ütlevad, ajab `ninda kui tuld taga kõhe Lüg; sest kassist ep saa `kassi, kes `sooja taga aeab Khk; küsitse, `aetse `suilesi taga; seda õlut `aetse õte iŋŋega takka (otsitakse, kust saaks) Muh; te aeate naa Vigala järel [kohanimesid] Vig; meriao köesid `aamas või Var; Noorest pärast just `kürvasi sai taga `aetu Hää; tat́ikad - - `veised aavad neid `kangesti taga Tür; lammas aab päid taga nagu tulega MMg; lehm niilustab `süiä taga ajada KJn; [tal oli] Sääre `kangõ himmu kõ̭kõ takan aiaʔ, mia vi̬i̬l ilman `näieʔ Urv; sõna (taga) ajama kogelema, kokutama ekitab selle sõna `juures, ta akab `aama üht sõna, tieb na suure joru, nagu kukk akab `aama enese `laulu Hag; ta `veikselt `rääkis `selgelt, aga nüid paar `aastad ajab sõna taga Pil; aab sõna taga, kis ei saa sõna `vällä ütelte, kokutess Krk || õiget aega vajama, nõudma kõik tüö ajab oma `aiga Lüg; `kartul aab ikke oma `aega taga. tema ei ole niisuke, mis teesest `aastast seesab; kalad vee pääl mäńgivad, oma `aega ajavad taga, kudevad või Äks || vastassugupoolt otsima, kätte püüdma sie on taga `aetav poiss, `tütrikud ei jätta maa `allegi tõst; ajavad `pruuti ehk `piiga`lapsukesi taga, `juoksevad `üösite külas; `ärjäd ajavad `lehmä taga, `lehmäl tuleb `jooksu aig Lüg; lehmal ähk pullil o ind, kui puĺl `lehma taga ajab Mus; jäär - - kes `lambud taga aab ja sugu teeb Jaa; Ranna`vahtidel polnud sii teha midagi, `ööse käisid külas, ajasid `naisi taga Pöi; lehem aeb `pulli Emm; poisid aavad tüdrikusi koa takka ja mõned tüdrikud aavad jälle `poissa takka Mar; puĺlid aeavad `lehma taga, lehm otsib PJg; ma läksin noorelt mehele, mies aas mind `kangesti taga Kos; minev`uassane õhõv one kua ärä `aetud (paaritatud) Kod; aas tüdrukuid ja `naisi taga nagu tulega Ksi c. piltl ei old `mahti `millagi, üks tüö ajas `aeva ühttoist taga Kuu; sie ajab `tühja tuult taga, ei `sellest saa `asja Hlj; Kie tüöd taga ei aja, seda ajab tüö taga (öeld laisale); `ennevanased `rahvas `rääkisivväd - - `tuona `viimate, nuo aja taga siis, `milla sie `tuona `viimate õli; siis `aetasse tuld taga (köetakse, pannakse puid alla) Lüg; Möni inimene ajab sida tööd irmpsesti taga Khk; aik ajab `aiku taga, akkas `pεεle aigutama Kaa; `paergu on öö `otsa `valge valu, koivalu aab `koitu taga Pha; paar pilve räädakad aasid üksteist taga Jaa; Sii on ju auklikud künklikud moad üks küngas ajab teist taga Pöi; Ärja `ända taga ajama (öeld sellele, kes pidusöögile hiljaks jääb); Ema ajab kodus `lambaga `lehma taga ja sina siin (öeld ulakale lapsele) Hää; üks tang aab teest taga, ei olegi [supil] `paksu sees Kei; üks tera ajab teist taga (tangusupp on väga vedel) Iis; ära aa `näĺgä taga (ära ole ahne); ku mõni asi ärä `võetess käest, siss nakka vi̬i̬l tedä perime. ah mine nüid aja `ruśkaga tuuld taga vi̬i̬l Trv

3. (kokku) koguma, korjama a. midagi kokku koguma või kandma; tagavaraks koguma, ahnitsema küll sie on `oskand nosi kokku ajada Jõe; `aakrikku ajama Khk; [harakapesa] Oksa `raagudest kogu `aetud kut suur riu unnik; Sealt ta ajas kole raha kogu Pöi; olime `oksi kogu `aamas [heinamaal] Rei; `aeti metsast `raagu, see vana rimps korjatasse ära kõik Rid; talbe köisid [harjakad], aeasid paelu raha kokku Mih; igä kevädi köiase `ränkä kokko ajamas Tõs; ta on nii `ahne, et ei tea mes ta kokku ajaks Ris; [mahalaotatud] linad `aetakse üles ja keidetakse kubusse Juu; ei tää mis selle varag tetäs et teda ninda paĺlu kokku aias Hls; ma käisi mõtsan `rämpsu `aamen, korjasime `rämpsu mõtsast; mis sa tagavara aat, kokku kogut Krk; mammunat `korjab, aab `taade sedä varandust Ran; taa om taa varandusõ üle`kuhtuga kokku ajanuʔ; mihidse - - os `võidanu mõ̭nõ tarutäüe mett siiä kokku aiaʔ Har; `Tu̬u̬ga timä tu̬u̬d varra kokku ai ja˽rikkass sai Rõu b. külast midagi kerjama, korjama; kokku, üles ostma `oostega `käisivad `sandid `katri `pääval `almust ajamas Hlj; ajab linu taga `pitki küläde; muna `kaupmes ajab `jälle mune taga Lüg; Kui `kiegi põles, siis `käidi küläs ajamas, kes `miski `andas. Sie õli põlendabi ajamine Jõh; möni kεib `ölgi aeamas, ölut ka `seltsis; poisikesed keisid ning aisid `küinla puna; `kerjajad ajavad `leiba; ostab ulga `seepisid üles, ajab `villu peresid kautu (vahetab villu seebi vastu) Khk; Jöulu poisid tulid `pähkid ajama Kaa; `tuhlid `köidi ka viinaga `aamas Muh; kui `juhtob kedägi ää põlema, siis keid `jälle armost `aamas; nendel (kadridel) olid kotid koa `juures, aasid `kraami Mar; maeasi kauda aab `kormi kokku Hää; `jõuluks käis [hobusekarjane] linnaseid `aamas, `vorsti ja sepikest, `lamma jalg liha Ris; `peipsitagused käisid vana obusid `ostmas ja `kaltsusid ajamas Hag; lina`ośtjad käisid linu `aames, linu ja lina `seemneid ja; muna`aaja oli ikke `enne, viis munad `linna Juu; hobusega läks ajama `õĺga, siis viinutab `õĺga Jür; `lambulene käis ka kakkusi ajamas Ann; `enne käisid ikke põlend inimesed almust ajamas Kad; ta on `vaene sańt, aab almust `müöda peresi VJg; si̬i̬ om kormi `aaja, ken raha ei massa Hls; tema karguts, aa `si̬i̬mle `karku egä `aaste; ma lää sua `karku `aama (suga otsima küla mööda) Krk; [mardisandid] ajava rahha, ajava `leibä, kõ̭kkõ aja mis õ̭nõ `üski vili Se || (viinaga) pruudile veimevakka korjama pruut ajab oma `andisid, `kõrjab `pitki külä, `viinapudel `kimbus Lüg; pruudid käivad `villa aemas Jäm; Ruut käis `kerjamas, viina ja ninatubaka ees aas `eesele `villu Pöi; pruut keib `pruuti `aamas, keis `korjamas mööda tuttavaid Mar; vanast ruut võttis viinad `taskusse, mitu pudelid, siiss läks undi `ända ajama - - siiss perenaesed `antsid `villu ja `ü̬ü̬sid ja `kindud ja kabjusid Mih; noorik köis külä kaada undi`ända aamas - - viinaga omale `aśju korjamas Tõs; `pruuti aeama - - ku kihlatud sai, pruut akas `müöda küla `käima Ris; pruut `läks uńdi `ända `aama - - pruudid käisid `valdas pia`aegu kõik pered läbi Rap c. noorpaarile pulmas raha korjama `taldrik oli laua pial [pulma ajal], `sinne igamies pani, mis kedagi tahas `sinne `andada - - sie `üöldi `kihtiajamine Jõe; pruudil `olle tano pεεs. siis hakedi `lauda `pühkima ja raha `aema Phl; raha `aetassõ enne ärä, siis akatassõ nuõriku kannikast jagama Khn; siis kui pulmad akkasid `peime maeas lõppema, siis akati `piale`jootu `aama Nis; siis [pulmas] `aeti seda raha vägise Kei; küll `aeti [pulmas] voki raha, küll `aeti lapse kiigu raha Ann; [pulmas] `aeti raha - - mi̬i̬s võt́tis põlle ülesse - - ja `pańti raha noorikul põlle `sisse SJn || kirikus kotiga raha korjama `rotmester ajab kotti Jäm; pisine ümarune kot́t oli pitka rougu `otsas, sellega `aeti kirgu kotti; `kirkus `keidi inimiste vahelt korrast keik läbi kotti ajamas Khk; muud äi tee kui aeb aga raha ega pöha Emm; kirigus `ohvrid ajama Rei; need olid kiriko `vöölmül̀dred suurt koti `aajad. teine oli meeste pool, teine aas naiste poolt Mar; kirikukotti `aama, püsteti nina alt läbi, varre `otsas oli [kott], kell oli `külges Var; iesti kirikus korjati raha, suur must kot́t, pidi kukurd `aetama Ris; `enne `Rapla kirikus `aeti kot́iraha Juu d. (maksu, palka, võlga jne) kokku koguma, sisse nõudma tänavu kevade käis `köster ise siin `maksu ajamas Hlj; `enne õlivad `tallitajad, ajasivvad päärahasid taga `pitki külä Lüg; mõni ajab oma `völga käde Jäm; rot́t `möistrid - - ne aesid siis [talusid kaudu] kirgu vilja kogu ning kirgu raha ning Khk; Karjane käis korjas ise palga pere perelt ää, käis `palka ajamas Pöi; üks`päägi üks mees käis `võlga taga `aames; kui on `mitmes `kohtes `võlga, [öeld] et nüid lähän oma `võlga kokko `aama; `enne `köster käis oma `palka `aames [mööda talusid] Juu; ja võttis selle raha sialt ära, ja siis `kiegi ei aand seda taga kua enamb Kad; `hü̬ü̬lmöl̀dri lät́s `mu̬u̬na kokku ajama Har; `massu `aetass; vata vanõmp käve jo küĺli pit́i `massu aema Se; aa ummi `võlgõ `perrä Lut e. (kokku) kutsuma, paluma kui üks laps `sündis, akketi `ristimaie juo, siis `aeti vaderid kokko ja `varrulised Lüg; keisid `talgulissi ajamas Khk; lähen `rääkima ja paluma ja abi ajama Vll; Mann köis ühe päeva rehelisi `aamas Muh; `käidaks kölast ajamas looma tappijad Käi; enne [pulmi] metu püha`päeba `aeti tüdrukud kokku `veimi tegema Mih; pruut́ käis pulmalesi `aames, `ańdis `viina ja Juu; kraasitud kodu, `aetud kõik küla nooremad kokku, käesid pere perelt ühes koos tegemas Pai; oli maailmatu inimesed kokku aand VMr; ken vaest vaderes aab, või `santi `saaja kutsub Hls; ku su vaderiss aiass, si̬i̬ olli au `peale `aamine; `sinna olli terve kihelkond kokku aet Krk; viinaga kutsuti, paaŕ pudõlit `viina oĺl tol `talgude `aajal `karmani Ote; au ahnitsõja aiass au pääleʔ (kui seeliku äär on kahekorra jäänud, tähendab see nt vaderiks kutsumist) Krl; ma esiʔ ka ai kokku `rahva ja kat́i napu katusõ Har; sajaliisi oĺl ilmast ja maast kokko aet Plv; siss aiassõ külänaasõ kokko, tetäss olt ja `viina, siss om suuŕ kuĺataminõ naisil Se

4. sõitma a. hobusega sõitma, kihutama; hobust haigeks või surnuks sõitma Jalad `kanged `nindagu läbi `aetud obusel; Ai kohe tiepääl sinist (kihutas kiiresti) Kuu; lähäb suurt ajo, ajab obose `lõhki ette; `erra `andas `käsku, et las `kutsar - - ajab treppi; egä sest obosest enämb suurt `andi ei õle, ajand juo tõse jalad alt `vällä Lüg; see on obuse pailu läbi ajand Jäm; obu aab `nelja Khk; obu ajas nönna üle jala Vll; peremes pani obuse ette ja `aades mεnema Muh; ära aet obo Emm; see aab üsna `kullerid (kihutab kangesti) Mar; oli kõik `risti-`räśti `vankre `jäĺgi täis `aetud Mär; kui pruut́ kirikust tuli, siis veli ja aeomees aeasid võidu Mih; ta võis nii kõvasti aeada, kas obune `lõhki Saa; ajab `ratsa; aas pulma saest `müöda Koe; alt ära, muidu ajame `otsa; ajab vedru `vankriga nii et tolm `tuiskab VJg; ku `traavlid ajad, alate one obene märg kõhe Kod; si̬i̬ (hobune) `jalgest ärä aet; üit́s tulep ajaden Krk; `olli ärä pagenu, sääld `olli `ratsala obesega `perrä `aetu; om obese kuumass `aanu Nõo; Esäkene, no ai latsõlõ pääle; ärä aiuʔ nii kõvastõ Har; ajagu‿i karatõh, las `sõita `aigu piteh; puŕoh `pääga ai uma paŕeba hobõsõ arʔ Se; sõõd́at iibä kõvastõlõ, uat hobõsõ vatulõ Lut || (hobusega) vedama Kevade enne jaanibed aeda ikka sönigud Emm; `möisas pidid ka omade `oostega töö tegema, `kündma ja sönigud ajama Rei b. (jalgrattaga, autoga jne) sõitma, kihutama; (laeva, paadiga) sõitma, purjetama `aeda masinui˛ega ja `rakturi˛ega; Aga `meie `puordisse kohe ei ajaned; `Suome laev oli `millalgi `sinne `kinni ajand ja siis sie kivi sai nime Kuu; sai `puolest `tuulest ajada (küljetuulega purjetada); vat `saimma ligi Suur`saare ja sääl tuli `meile `massin (mootorlaev) `selga - - ajas meid sääl purust VNg; õppija juht õli, ajas obose `alle Lüg; laevad aavad lee `peale `kinni Muh; `aedaks `pouti, tuur `ümber Käi; `lähtvad `tritsu `aama Rid; mede Anni ajas `järgi `Ruotsi; Pidime `võrkõssõ `aama `üese. Tulõd olid [võrkudel] pial. Pidime `sisse `aama Khk; ajab suisadega möda `väĺja Tor; uesuga `aetass ju jääd kauda Hää; poisid `tõmmava `uisku `aada Saa; laev aeas `kruńni Ris; mõned ajavad ulluss [jalgrattal] Kod; ajas `mootorrattaga ennast `surnus, meelega oleva ajand KJn; toonaʔ `aie üt́s matoo·ri rattaga tõõśõlõ `otsa Räp

5. a. (ära) minema, kiiresti käima, jooksma; kuhugi liikuma, tükkima; hulkuma, ringi kolama Kiers `kanna päält `ringi ja pani ajama Kuu; mis sina `ennast `siiä ajad, toppid minu ligi; älä aja `ennast `tõiste ette, `tõised `tahvad ka `käiä; kuhu ajad (lähed rutates) Lüg; kassid ajavad paigalist `järge, p‿saa kohegile teśte eest `minna; poiss ajab ööd läbi `ümber; ep püsi vagusi, aeab ühe paiga pεεlt `teissi Khk; poisid käivad nöndasamma ula `aamas; möni koer on `söuke lits, aab `peale teistega `ümber Vll; meie va `ruske [lehm] on igane rüiste, köik aa ääred aab läbi Jaa; Nii täis (purjus) oli, nelja käpakil ajas ennast edasi; See on `sõuke loom, täma ajab egast poolist ennast läbi (ükski aed ei pea) Pöi; saavad mööda `uksi `sõelond ja aand sii; iga kord lähäb `aades pedule, muud `teegi Mar; mis sa (inimene, koer) ajad sii räätsakil maas ees Mär; jo te ajate `metsas kõik kased läbi ja otsite varese `pessi Mih; aeab (jookseb) `kiili PJg; mõnel on nihuke mood́, et kui ta teesega reägib, siis aab teesele ligi Juu; `pääva aal magatakse, `üösse `aetakse mäda `ilmad `ringi VMr; ma saen aga ajama ~ `ju̬u̬ksma Kod; noored inimesed aeavad `ringi - - kas pidudele, küla `seĺtsidesse ja, ulguvad `pialegi Lai; ümmer ajame ~ `aelem, ei kurda kodun paigal Hls; oenass kargutab `lambit, aab ennäst kõhnass Ran; tõene `aie vi̬i̬pangiga `perrä sulle, visass sulle vett `kaala; aga tu̬u̬ (talleke) aab `õkva `endä ussaiast `väĺlä Nõo; hi̬i̬˽lat́s aja jo˽käṕikullaʔ (roomab) Har || uss ajab maa siest lagedalle `päivä `rinde `suoja; `tuise üless, päiv ajab juo kesk`ommiku Lüg; ratas aab ülekaela, `kiiva all, kui ta otse‿p joose Khk; tüka näd `lindavad `koplis, tüka öues, pole `säädust, kus näd läbi ajavad Mus; Kui massakad ennast põõsaste sihest ja aide äärest teede peale ajavad, siis tuli `varsti `vihma Pöi; kui leedul `köidi, siis juuskullid aasid tule `valgele Muh; mõnes kohas ajavad uśsid majasse; [mesilased] `lendavad `lendavad, aavad `ringi Amb; pää aab jo `lõune `rinda Koe; va madu aand kua `künkast `välja päeva kätte Kad || kadri-, mardisandiks käima kadrit `aetasse; need keivad `marti `aamas; mardi `aaja (mardisant) Mar; `märti käesivä aaman Ran || liikumismängudes (peaosalisena) jooksma, püüdma üt́s võt́t siss kasuga karvupooli `säĺgä ja üteĺ, ma˽lähä `karhru ajama. laśk käpile mahaʔ ja `naksi `tõisi `aelõmma Har; latsõ ajavaʔ sõkõsikku Rõu; lat́sil, noil om tuu t́suuri ajaminõ, munikõrd `võtva `sääńtse laŕmiga ku; ku sa püḿmest pääst tunnõt arʔ [mängija], sis päset kaabast, a muido piat vil ajama Se b. liiderdama juob `viina, `kannab `põllega `kraami `laiali `pitki külä ja ajab `tõiste `miestegä `ringi Lüg; se aevad sellega läbi (käivad läbisegamini) Jäm; ta‿b äbene mette piretkid isastega `ümber ajamast Khk; tüdrek köib laialt `ümmer, aeab meestega `ringi; sehoke liperdis, kis meestega `ümmer aeab PJg; Leńts on `lu̬u̬der - - lohaka naisteinimese `kohta, kis meestega pailu `ümmer ajab Hää; mitte `kuskil ta ei seisa, muudgu ajab `ringi poestega Ksi; mis sa nendege (tüdrukutega) ike ümmer aat ninda paĺlu Krk; `jõõrab küllä piti. aab `ümber Ote c. (hundiratast, kukerpalli jne) laskma, viskama laps ajab kukker`pallu Lüg; läks undiratast aides ülepεε-kaila; lapsed aeavad üle pεε, akkavad `tamme `aama; katsu sa nendega `tamme ajada (vägikaigast vedada) Khk; Kajuarki ajama (tiritamme kasvatama) Kaa; Nii kaua ajad `peale öle pea (kukerpallitad), kut `viimaks kaela ää murrad Pöi; nuga aab aru`tamme (on teraga ülespoole) Muh; lapsed aevad ülepεε `kuutse Phl; lapsed aavad karo`tammi ja aavad uper `palli. aavad sedäsi üle pea ennast Mar; kui kaśs palderjaàni oo saand, siiss aeab uper `palli Mih; poisikse aave tiri `tamme Krk d. (vastuvoolu) ujuma kalad `õtsivad suo vett, ajavad üless Lüg; Särg meres äi kude, ta ajab kudemise ajaks ennast `maale jõgede sisse; Siis tuli ka tugev lõuna tuul kui aŋŋeras ennast maa `parda ajas Pöi; võrk küll ilusti maas, a tema (kala) ajab võrgu paela ala; purikas ajab tagaspidi, tikub tagasi; purikad ajavad üles `metsa kudema suure vete `aegu; kraavist saab vitsmõrraga purikid, ku kalad üles ajavad Vän e. kiikuma ajavad üle vöĺli Ris; üle võĺvi ajatasse kiigel KJn

6. a. teed, sihti tegema, rajama; (piiri, jälgi jne) ette vedama, märkima sel suvel `aetasse sihid `sisse ja tuleval suvel `võetasse maha [mets] Lüg; `arju ajama (henamaade sihte ajama); vahel `aetasse koolilastele `jälgi ede süva lumega Khk; aea `sitmed hobusega Mus; urgid `aeti `sisse, kui tükkide `peale õsuma `aeti Muh; aeb tee `sesse lomega Emm; lina mual kui on pailu kahlasi, siis ajavad jäiled `sisse kus kellegi jägu on VJg; `eeste one ummine, kui ti̬i̬d juba `aetasse, one parem käedä Kod; kui külima akatasse, siss `aetse `itsmed Ksi; pliiatsiga `aeti `mustrid ette, kust tuli õmmelda Plt; adraga `aeti [külvamisel] `it́smed ette Vil; lina vakamaa mõõdeti `vällä, `aeti raa `sissi Krk; nu̬u̬ lätsivä `mõsta `sihki `aama; `talve om tuuśanu, siss tulep ti̬i̬d `aada Nõo; mine˽sa `piiri läbi ajama, mi lähä peräst `niitmä Har; taĺvinõ ti̬i̬ `aeti `õkva üle `jäŕvi ja soisõ Vas; tõõnõ aase `hitskmit, tõõnõ külv Räp || (juustesse) lahku tõmbama ta aab laugo `otsa Mar; aea pää `lahku Hää; aa mo lauk otsekohe Juu; `juustel aias lahk `sisse Pst; suiu pää ärä ja aja laik `otsa Hls; keset pääd `aeti ju̬u̬n, `juusse `oĺliva katel pu̬u̬l Ran; vanast suḱki `juusõ katõlõ poolõ - - ju̬u̬ń `aeti lagipääst. kiä uhkustaja poisi, nu̬u̬ `aie joonõ üte kõrva pealt Har b. (maatüki) suurust ja ulatust määrama, mõõtma; (maatükke, varandust) ühendama või osadeks jagama meil `aetasse maa rajad `pitkemäst ja `suuremast; maa `mõõtja ajas `krundi `lõhki (jagas kaheks) Lüg; nüid `aeti arvad `ühte kokku, nüid o ruńt Muh; pia`aegu kümme `ektari aasid ikka mu maa suures Lih; tänäbu `aeti `mitmel moa `piired laiemaks Juu; kui mina `süńdisin, `aeti maad `kruńti Pal; igal külal oli karja tee - - ja pärast igal talul, kui maad eraldi `aeti Lai; maa `mõetjad ajavad su piiri `õiges KJn; nurme oli kikk `põlde `kaupa aet Trv; esi `oĺli viis `sammu, `viirguse `viisi `oĺli `väĺlä `aetu Ran; Tu̬u̬l `aiga oĺli˽maa `krunti ajamaldaʔ Rõu; pääle esä imä `surma `aet́e kõ̭iḱ kraaḿ ja eläjä˽poolõst Räp; krońdi ajaja (maamõõtja); meil om maa `katsahe `nurmõ aet ~ lüüd Se

7. põldu harima a. põllutööriistaga maad harima; põldu tegema metsad on üles `aetud (haritud) Pha; Nad on selle tuulingu aluse puhas öles ajand (ära kündnud) Pöi; ühe vakama `peäle tuleb linal ikka viis `korda `peäle aeada (äestada) Vig; ajavad karjalappa üles ja teevad `uutsimaad Kir; kare `aamise (koorimise) jaos oli veel `lõikamese raud Tõs; pienar tuleb läbi `aada Kos; siin on musta mulla maad, aea adraga nii sügavalt kui tahad Pal; lina tuli mitu `korda `aada (äestada) Lai; aiass rullige `pääle, ku är om vedrudet ja `äestet; `aeteve ravvage om kige parep aiaʔ, kel oboest ei oole, ni̬i̬ aave ka ravvage [umbrohujuuri] Krk; ku seeme om vedruga ärä seemendet, siss aiass ägliga kõrd pääle Ote; tu̬u̬l jäi `kesvä üt́s panõhuss aiaʔ (künda) Har; ala om ar aet (äestatud), mine `küĺbmä Se; pakoga `uätass, et pit́sitänüʔ maa arʔ tassatsõst Lut b. (seemet, sõnnikut) sisse kündma `Einaaja ies `vieti `sõnnik `sinne kesale, siis puusahaga `atra ajas `sõnniku `sisse Jõh; ja `külvasin ja, siis pueg akkas `sisse `aama - - vedruga sai `aada Koe; vanast me `külvasime `käega, siis tuli vedruga `sisse aeada Trm; aŕkadraga `aeti `sisse linada Trv; linna `aeti kah õhukeselt adra ala `siśse Kam; linaseemet es `aeta adraga `sisse Ote; ajage no `täämbä ta keśv mahaʔ, siss nakass ta kasuma Har; Terä `aeti maa `sisse kõ̭iḱ haŕkadragaʔ; Lina taha õi˽sügävät `sisseajamist; Vana põllu pääle `vi̬i̬di sitt ja `aeti haŕgiga `sisse Rõu; vedroga tohi‿i linna `siśse aiaʔ, `veiga sügävähe saa; `keśvi aasõ `maahha (adraga vai vedroga vai) Se c. vagusid kündma; kartuleid muldama `ärgadega läks ajas vau `lahti, inimesed panid `kardulid `sinna `sisse Jõe; mudiga `aeda `karduli vagusi VNg; `lähmä `kartuli vagusi `kinni ajamaie Lüg; küli vaud `aeti `sisse; adra `kurku pannasse nuut `sisse kui vesi vagusid `aetasse; rugi vagusid äp `aete `arja (harjast teravaks) Khk; ruki küli aal `aetse vesivaod; vaod `aeti `ärgega `sisse, `ärgega `künti Muh; obune aas [kartuli] vao `lõhki ja sealt sai kraabitud; kardulid `tahtvad läbi ajada Rid; karduli ajamese jaus ei `pandud `kulpi `peale [sahale] Kse; sahk`atra tarvitatse vesivagusid aeda ja kardulivagusid aeada Mih; Taris `õuni (kartuleid) `võtma akata ning vaod `lahti `aada; adraga `aetassõ `sisse vaod, `karduhvlid pannasõ `vaossõ ja `aetassõ `umpsõks `jälle Khn; kaks `ärga olid saha ees - - nemad aasid ju vagust, kardule vagust `küńtsid ja aast `lahti Rap; need vaod on üless `aetud (mullatud), teesed ajamatta Pai; vaod olid `enne `aetud, teene päe `aeti vaod `kińni [kartulipanekul] VMr; `enne `kartuli panekud `aetasse vaod `sisse Trm; ku lähäd väljäle `künmä, esimäse vao piäd `õige `aama Kod; masinaga `aetse [kartuli] vagu `lahti Kõp; [tema] ei saand peedi vagusid `aada Vil; kardule `aeteve raud; ku sügüselt kardula `võtmine olli, siss `küsti, paĺlu `jälgi ma üless aa Krk; kukid om ärä `aetu, nakava joba [kartuleid] panema; rügä ja nisu `aeti argiga kukki - - kukid `aeti kui `olli ärä seemendedu ja äestedu, madalamba maa `pääle `aeti kukid Ran; `kartuld piab üless `aama. ku kuju ilm om, `täämbä võtame `kartuld Nõo; `kartuli `õõla om vi̬i̬l aamata Kam; ma˽lähä ubina `haŕju ajama Har; kas `virkse ar omma aeduʔ. `virksit `aetass haŕkadragaʔ; ku kartohka ar ommaʔ istuteduʔ, siss `aetass kinni Se

8. läbi närima, uuristama a. (mingit ainet, materjali) läbi närima, uuristama, rikkuma koid on ajaned sene kasuka `paljast Lüg; kumuti jalad akkaned `pöhkema, eks koid ole läbi ajaned IisR; maretabä äästetäste `põldu, et uśs äp aja `pöldu ära; kui sa [puu] `pehme tuule `sisse lahed maha, ussid siss aivad täiesti ära ta Ans; ussid ajavad seinad εε puhas Khk; koid `aevad `riidesse augud Käi; salakoi ajab `nahka kada, ihu kestendab Mih; vεdage palgid metsast ää, koi aab need ää Tõs; koid aavad kasuka pealt villa nõnna ää Juu; uśs ajab orakse ää, ei tulev `vuasta sua rukist kedagi VJg; juaksiked ajavad kot́id läbi Kod; maoaaje uisa aave mao läbi; oravil [käbi] ärä lülüdet, käbu `lipne küĺlest ärä aet Krk; sain - - õõsikuss ärä `aetu rot́tel Ran; ku koi om jahu ärä `aanuva, siss `pantana `kuuma `ahju nu̬u̬ jahu Nõo; koiʔ ja iireʔ ajava `rõiva iivalõ Urv; hulga ubinõid oĺl toona maha `ju̬u̬skunu, madõl läbi `aeduʔ Har; `kapsta rood́soʔ hińdsitäseʔ, vaglul `mulkõ täüs `aetu Plv; kariʔ ajava villast rõivast `kat́ski ajava; hoŕäʔ aasõ karva `maahha Se || viljateri tühjaks närima odra mügamad tehasse `pandade `peale - - siis rotid ep aa ää mitte Muh; sealt ei oln kedagi (vilja) saada, rot́id olid kõik ärä aean Aud; roti om ärä `aanuva kõ̭ik viĺlä, ei ole teri, paĺt `sõkle Nõo b. maad üles tuhnima, läbi uuristama `mütjäss ajab maa alt läbi ja `õõnest kõik Lüg; `mütjäine `aia `mulda maast üles Vai; mutid `pürgivad mulla all, aavad `mulda ninaga ületsipidi Krj; Mügrid aand einamaa puhas ää; Rotid seina alused kõik ää ajand Pöi; kui tal (seal) on röngas ninas, siiss ta äi saa maad `aada Phl; kuhud aeavad `mulda, tea kas tuleb sadu Kul; loomad (sead) ajavad juurikid Tor; `õhtu akasid mütad ajama kardule vao sees Saa; liimukad aavad `üösse moa kupud ülesse Kos; [siga] ajanud vao puna `pi̬i̬ta üles Kod; mütt aab maa ülesse. kos ia maa, sääl ta aab. päris `värsked `aamist ei ole nähnud Äks; vihma ussit `aava maad TMr; mütel om kõ̭iḱ saina veere unikit täis `aetuva; mütä `aava `urge Ote; tsiga tsuńg, aja põllu pääle tsopaʔ `sisse Rõu; nügrõl ~ mügrõl ommaʔ ar kõ̭iḱ `pińdreʔ `aeduʔ Se

9. niitma; (vilja) lõikama; (heina, vilja) kokku panema, koristama ajasivvad `enne `einä maha kui `tõised `saivad Lüg; ta aeas nii `laia kaart Khk; aead kaare üle, sis `luiskad jälle Vig; ajasime Nuke omadega kokku `viĺla, nende masin oli meil ja siis `jälle meie masin neil JJn; peredel olid ka [mõisale] viĺla pośtivahed ajada Ann; riśsik`einä näd ei taha `enne ajada ku pähä lähäb, edemält ku maśsinid ei õld, `aeti vikatitegä rükkid Kod; rükis `aeti obestega Kõp; masinege aias maha [rukis] , taga köüdäve; [odral] pää `lonti, ku kavas ajamed om Hls; ka te rüä alle aamade; meil läit́s päe `aiga aian (masinaga niites); kesü om `valge, parass aia; `kaaru pidi `rõhkest peräst ärä `aame [muidu pudenevad]; [mõnes kohas] om aru rügä, sõss ei saa muud ku aiass vikadige kokku; `mõisa `minti tükki `aama Krk; masinaga nakatass `niitmä, enne piäp vikatiga veere `valla `aama Nõo; kui kaar `aeti läbi, `tuĺti tõesipidi tagasi [heinaniitmisel] Kam; Siss `tulli vi̬i̬l `tõugu kokku `aada Rõn; ajaʔ upa vai künnä˽kütüst, üt́s tü̬ü̬ kõik Räp; ajagõ niidu `keśkelt üt́s kaaŕ läbi Se

10. raseerima; karva võtma `tarvis ajada pard maha; `ennevanast `vaŋŋid `viedi, siis `aeti `puoled pääd `paljast; kie `pargivad, ajavad `luomal `karva maha, `lupja `viegä Lüg; ajas näu `puhtaks Khk; abene `aamise nuga Muh; aeab `pastla naha `karva Tor; ega (vanasti) paelut abet ei `aetud, eks noored mehed aand; kui mehed aavad abet noorel kuul, siis kasvab ruttu Juu; ta pia on `paĺjast `aetud nagu `persse näkk VJg; iga üks aeas ise abet - - nüid on abeme aeajad Sim; `noaga `aeti abet, minu isa aas iki `noaga Ksi; `paĺlas aet pää abene väidsege Krk; [vanasti] es aava paĺlu abõt - - lõvval külm, nakava `ambadegi valutama, ei tohi `aada Ran; vanast tetti nahk `su̬u̬ga, siss `aeti veerest väedsega karu ärä, siss sai `tärki; `rätsep kah - - `aie karva ärä tol veerel, mes tä `kaska vi̬i̬rd `mü̬ü̬dä `aie Nõo; ja˽kumma `vi̬i̬ga `aeti karv mahaʔ (seal); meil jo˽vesi ki̬i̬ss t́siku aiaʔ Har; `viiga `aeduʔ haŕasõʔ `ańti haŕokõisile Plv; habõnit aiass; aasõ `hiuse‿ga `paĺjass, habõnaväidsegaʔ Se; vaja habõnaʔ ärʔ aiaʔ Lut

11. eraldama, levitama a. (karva, sulgi, villa, kesta, hambaid jne) eraldama, ära heitma, vahetama; kõõmama, kestendama uss on naha ajand `seljäst `vällä Lüg; koer ajab `karva‿p viluta `viisi Ans; `lamba vill, natagas puhas, akkab `villa εε aeama; iuste sihest ajab köhu üles; loom aab sarve εε, paĺjas verine tohl jεεb piha `jεlle Khk; sarved aavad `kestu Krj; Nägu akkas `korda, suurt `karpa ajama Pöi; `veissed aavad vana `karva Muh; pεε lεheb `kööma, siis ajab `kesta Käi; uśs aab kesta maha Kir; [kanad] aavad `suĺga maha, ei mune änäm Tõs; ihu aab `kõntsa; pia ajab `kõõma PJg; siss ta (kana) aeab `suĺgi ku ta `auduma akkab Hää; kui naha `aigus on, siis aab `nahka Juu; terve lammas `villa ära ei aea Sim; ku kaŕjan `käimä akosid, aed taĺvtaku maha, eläjäd ja siad; ku laps puhas ei õle akab `liimite kõhalt `kõrda `aama; kitse raisk aab kua sarved ärä Kod; piima `ammad - - `seitsme ja kahessa `uastane, siis aab maha Ksi; nahk om `lõhki ragenu, aab `korpa päält; [lambad] `aave villa maha päält Hls; kana ei munegi nüid, kana aave `karva; sarve aave `kõltsa Krk; küĺm `oĺli kõrva `lehti näpistänu, kõrva aeva `kestä Ran; sügise `aava anise sule maha; kadajass ei `aagina `nõklu küĺlest ärä Nõo; koore ajaga pajo (ajab igal kevadel koore maha) Ote; umbtõbi aja maha küüdse Krl; suurõ `haigusõga aja `juusõ maha˽pääst; mul om paisõ joʔ paŕemb, jo˽nakass `ku̬u̬rdumma, nii `nahka ajama; śuug aja `nahka; kiä [kana] loḱs, tu̬u̬ aja pudsajõid Har; ega jüripääväh pańni kana˽`haudma, ku karva är `aievaʔ Plv; `kilsto aase üless küüdse `rańdidi päält Se; lihm, hopõn aa `karvu Lut || karvendama püksi pölved ajavad `karva - - kui sedavisi `katkised atakili on Khk; [lõimelõngal] ei tohi `pinku ega `tompu `olla, läheb soa pii vahele ja akkab `kesta `aama Mar || väiksemaid osakesi eraldama `Lehtne luud - - vanaks jääb, siś ajab `leh́ti Hää; vähe aurutamist suand [laud] ajab `pindu Juu; mets aab `raagu Amb; kase puu ei aja `kiska üles; kuusepuu surnukad akavad `kilda ajama Kod; laud är kulunu, akkas `pinde üles `aama; pehme teräss taap kõllatsess minemist, ku ta siandsd araku `sulge akap `aame Krk; anoma vits ai kissa üless; [look] aase `kiskmõʔ üless, kui `häste är ei painuʔ Räp b. eritama, uhkama, kiirgama, levitama; kaldale uhtuma meri ajab `külma `auru `välja Jõe; pada ajab üle Kuu; `paise akka mädä `vällä ajama; jued ajavata kevadel üle VNg; kuseb verd, ajab punast `vällä; `vinga ajas tuba täis; rukkil `onvad `pitkad `eited `küljes, `tuulega nied ajavad `tolmu `vällä Lüg; mere natta ajab `serva Jõh; ake ajab `talve `uhka; kui (kuiv) kadus, see aeab nönda vett läbi Khk; `tiiskuse `aige ajab kopsust toppa `väĺja; külma kääst ää tulles `riided ajavad tuas `uhku Mus; Kui korsnas `talve külmaga vett ja nõgi ajab, siis läheb sulaks; `Küünla `valge oli puhas, pole suitsend ega `niistid ajand Pöi; kui üks koht on paistetand vöi aav on, siis ajab öisvett `välja Käi; pada tõuseb, aab tulesse, keeb üle Mar; ahi ei `tõmma, aeab `suitsu `sisse; `keedav maakoht. vett `väĺla aeab Mär; vesi oli ühe võllaskala poja `väĺla aan Kse; suust aeavad `väĺla `kanged kõrvetsed Vän; kohu piim ajab paksu `peale ja vedel jääb ala Tor; põsed `õõgavad, palavad `õhku ajavad väĺla Hää; kõrvad aavad `vaiku väĺlä Juu; `elkad [puud], kui `kangest kuivad on ja aavad sädemeid Ann; siis akkab ahus leitset `aama VMr; kuhi akkab `aurama, aeab nigu `suitsu `väĺla Sim; puu soe, ae vaegu `väĺjä Kod; temä (maagelõng) es keedä `vällä, es aja `väŕvi Trv; piim ai üle; mõts aa `auri `vällä, vihma `järgi Krk; rinnust aab röǵä `väĺla Ran; vii kusepot́t `väĺlä, `aisu aab; vana õle kot́t aap `tolmu kõ̭ik tare täis; kondi om `kange ja `aava valu `väĺlä (valutavad) Nõo; `tarrõ om paĺlo `suitso ajanuʔ Kan; kõiv jääss kińniʔ - - `rahka aja joba `vällä Urv; piim om joʔ ülearu hapu, taa nakass jo˽kuĺlussõid ajama; siss ku˽tu̬u̬ satavhädä tulõ, siss aja suust vattu inemine `ussõ Har; piim tüḱiss üle ajama Rõu; rasõv pliidiravva pääle t́silgahhass, tu̬u̬ aja `karmu Vas; piimähain aaśe piimä `väĺlä; lehem nakaśs joba `häüssä ajama Räp; verd aasõ `vällä suust Se || piltl Ma tunne, mul akkab ka üle ajama (vihastan) Kaa

12. midagi valmistama, töötlema a. (midagi) tootma, pruulima, utma kui tõist kõrd ajad läbi [viinategemisel], siis kadub puol `vällä kõhe; `mõisadest `vietässe `linnade [viin] ja sääl `aetasse `ümbär; `tõrva `ahjuga sai tõkkati ja `tõrva ajada Lüg; akkame olut ajama Vai; Suurde massinatega `aetakse õuna `mahla Pöi; `jooksva eli `aetakse mädand männa kännost Kul; sõja aal aand siin metsas `viina Kad; kasetohust `aeta tökatid VJg; `puskarid torode läbi `aetama ja `testämä Kod; kase tohikust või kase puiest `aeti täidet Lai; saare koorest `aetasse `tõrva KJn; nevä aave sedä va `puskarit kodun Trv; täädäst üteldi `aava kõjo tohikust; mine tiiä, kest tä `pühkmist kokku om `aetu [odav vein] Nõo; aja (ajab) `hańssi Har; tõrvassõʔ omaʔ pedäjä `juuŕkaʔ, `minkede sisest `aetass `tõrva; taari ~ õllõ `laare ajama; ku viin läbi samõti ja hüt́si käve, sõ̭ss `aeti `viina `ümbre Räp b. masina, tööriista abil töötlema võid ajan kokko, või `massina sies ehk `kausi sies Lüg; ku `villad `unditud, saab vatti ajada [villaveskil] Jõh; läbi `aetud piim (lõss) Jäm; see vili tuleb veel tuuli masinast läbi ajada Khk; linad veel otst ära `aemata. nupud otst `aemata Emm; `pöörade vahel `aeti kolm kett kokku [köieks] Phl; enni `aeti linu lõugetiga Vig; eks nied linad piaks küll `kerged `aada olema, nied on `iasti `liotud ja `aedund; `ümber `aetud piim Koe; takkudest `aetasse köie kieret Iis; lääme masina `juure `viĺja läbi `aama Trm; `mõisan õli piimä `rentnik, `mõisa piimäd tämä ae läbi Kod; mina olen liha läbi masina ajand Pal; talupoisil `oĺli kolmsada pihu linu `aada SJn; siin `aeti magust (vurritati mett) Vil; ma lää `villu `aama (kraasima) `veske `pääle; ipsi kivi, kust `ipsi aiass vabrikide sehen; `ekslit aiass `eksle masinege Krk; ku̬u̬l`meister ütel et, aanu esäl kodu linu, mes sä tuled siiä Ran; `u̬u̬pis vanast kolgiti `linnu, siss `tulli lina`aamise `massin Nõo; `turba aiass `kat́ski - - loomalõ ala˽puistadõ San; vanast `aeti hüŕsiga linno; vuŕrirõibõ˽löḱerdäss, taaga˽halv taad mett aiaʔ Kan; maśsinõgõ `aetõss `piimä läbi Krl; mass ka jahvõtass välläʔ, aiass läbi masina Har; [koor] `pańti maśsinahe - - `tu̬u̬ga `aeti kokko Plv; aagõ hainaʔ läbi `veḱsle Vas; ai ar kõ̭iḱ piimä, jätä‿s `hindälegiʔ süvväʔ Se || ka teil masin ärä aet oo (vili pekstud); ku `viĺlä aiass, ütelts masint aiass Krk

13. lõnga hasplile, kehale, käärpuudele vedama; kangast kudumisvalmis seadma; pooli, vihti jne tegema tämä `polves ei old käärpuid, tämä ajas [kanga] `seina `pääle VNg; meil `aetasse `käärbudelle [kangas] - - siis `aetasse `kanŋŋas`puile Lüg; `enne `käärimist lõng `aeta kehale Jõh; `päävä `kooti kaŋŋast, `öhta `aeti `uisi Kaa; `kanga völlas, miga [peale] kaŋŋas on aet Rei; kui ma `tahtsin `kanga kakskümmend `pasma laia ajada, siis tegin kahe`kümne `pasmase vihi Rid; `aetasse kangas üles ja akatasse `niide panema; ta aab lõnga poeli `peale, aab `lõnga `pooli Mar; uiesti `aeti lõng `vihti Var; `võrkelõng, sie aa puoliks HJn; kui kangast ülesse `aetakse, siis iga [kangareha] pulga vahele jääb ühepailu `lõngu JJn; nuorel kuul `püüti linane kangas ülesse aeada, et siis saab nuorel kuul mahal ka VMr; käbi `ümber `aetakse lõng ja siis `kuotakse nagu surnukaga Kad; akkasin `käävi `aama; kui kangas on paku `piale aeatud, siis tuleb `niide panemine Sim; `ümber `aamise pakk õli, kohe kangas `piale `aeti; [kanga] lõngad `aeti kiarpuie `piale Trm; kaks `seinä kangass aen `lõibu `piäle; villass kangass ei tõhi kõvass pakku ajada, kui üles ajad, kangas`jalge `piäle Kod; mina põle neid viiuliga annad ~ kerind; `asple `piale `aeti [lõng] `värtna pialt eh kerast ka Plt; lõng taht kokku `aade, ärä `aade (haspeldada); kaits vai kolm `pu̬u̬li `aetas ütte Trv; villast ja linast `lõnga `aeti üles loimege; `ketsä `aeti ni̬i̬ niine, õigati sis niine kedsä Hls; vanast ku `villu `veśke pääl kaariti, sõss `aeti `kätsä Krk; ta ai `langa `asple `pääle. kui värden `olli ärä `aetu, keedeti (köideti) lang vahele Ran; ma pia `pu̬u̬li `aama; tolle ri̬i̬tkammi läbi aid `kanga üless poomi pääle Nõo; `rõivavõllass `panti `siśse, siss nakati kangast üless `aama Kam; Langa`lu̬u̬mise riśt kohe lang aiass pooli päält Urv

14. peam terariistaga töötama a. lööma, raiuma, lõikama, lõhestama ajab puud `kiiliga `lõhki Lüg; lapsel nuga kεε - - saand sa kεε `sisse ajand, nii kaua sa ukerdad `pεεle Khk; nii`meistri ning äksiga `aeti `puude koor päält maha Krj; piiru letsiga `aeti `piirgu; Vana `istus liidi ees ja ajas vitsapuid `lõhki Pöi; need (kalad), mis kuivatadi `aeti kõik seĺla rood mööda `lõhki Rid; lepad `aetse maha `uhta ja põletatse see ää Kse; `kloasisin oksad küĺlest ää ja aasin labad `küĺgi Juu; `vintsked pajod - - `aeti neĺjändikuss `lõhki Kod; kuuse kośk on see, mis paĺgi pealt ära `aetasse SJn; rihavarresse `tu̬u̬di mõtst nu̬u̬r kuusepuu. ots `aeti sel `lõhki Hel; [vene kirve] terä om õhuke, ei saa `lahki Ran; servä maha `aada (saagida või tahuda) `laudul, siss om ää põrmandut `alla panna Nõo; mi‿sa˽nii˽pagsu˽koorõ aat, koori õhukõsõ San; lauda lagi oĺl `lahki `aetuist palgõst, paĺk poolõss `lahki aet Har; paasaʔ `aedu `siśse hirrele Se b. puurima uherdiga aead puu `sisse augu Khk; Mundiga uherdid olid, nendega `aeti enne kõik augud mis taris oli; Uherdiga `aeti `lähkri kerele veel `peale topi auk; Seina puuriga `aeti `palkide `sisse augud Pöi c. höövli sooni, õnaraid jne lükkama `servad [ukselaudadel] `vuugiti ehk lihiti `laududel kokko et äst liht õli, siis `aeti `suoned `sisse Lüg; ukse sammastele `aetasse valsid `sisse; see äär oo vaasitud, kańt maha `aetud Khk; Kirja `öövliga `aeti `söuksed soonelised liistud ja ääred `välja Pöi; valdsi öövel, kellegä `valtsi `aetass `siśse, `akna `raamõlõ ja; [põranda] lavvad `aetass `ü̬ü̬vlegä `lihti Ran; lauda ussõ laua˽vaia `poḿmi aiaʔ Har d. vitsa, rehvi peale tõmbama `aeti törrele vits `pεεle Khk; Sarapuu vits oli, `aeti sammuti [käsi] kivi peale kut kapa püti vits Pöi; vitsa hammas - - mikega `vetsa `pεεle `aetakse Phl; pütile `aeti koa vetsad `peale Mar; ratta rehvi `piäle aeamese ratas (sepatööriist) Var; aab kapale uut `vitsa `piäle; rattale `aetse `vitsä `piäle Tõs; `ankru võru on si̬i̬, mis puu tokiga `ankru pääl on `aetu Hää; `nõule `aetse `vitsa `pääle Pst; koĺmjalale piap vits `pääle `aama; mis neele `sõ̭õ̭rele viga `rehvä `pääle `aada Nõo; sepp ai rehvi pääle rattale Ote e. kaapima, puhastama nüüd `aśtja `põhja ei `aetagi, paks rańt jääb kohe `sinna `taignad Kad; nüid oo vi̬i̬l kalal veri sidess ajamata Kod; puhaste kala ärä, võta sisikond `vällä ja aa soomuss maha Krk

15. õmblema; külge kinnitama a. õmblema; nõeluma Ain `kuue `aukujelle labid `pääle Kuu; ajan üle `ääre sene `augu `kinni; ajan `nüöbi ette Lüg; ma sai jöki `valmis ning aisi `ümberaimised (kanditud ääred) ka `ümber; `valgel `kampsunil olid mustad `ümberaimised, sinisel punased; päti tallad - - `riidest sai `tehtud, möni [nüüd] ajab nahk tallad; pole [särgi] `käisid `pεεle `aetud, särgi ema juba `valmis Jäm; `riide äär `ömluse pεεlt, see `aetasse üle ääre Khk; peiu särgile `aeti tahid `peale; kui lühike säŕk oo, siis `aetse alane `alla Muh; meeste püksid ja vestid, naised `aasid ise kokko Mar; ajan särgi kraed `peale Mär; säŕgi jätk `aetase `käise `otsa või säŕgi `alla Kse; `Purjulõ liik `liiga `kangõlõ `aõtud Khn; kört oli - - toodi `peale olid pobid `aetud iluduses Aud; padjade `otsa aeati [pitsid]; ajan sieliku `alla `tuoti Ris; passel sai tärgitud - - ja siis sai ninapialne nööriga `kińni `aetud; aa parem oma suka augud `kinni Koe; lapsed `pańdi järi`auku - - `riidega kõik oli ära `aetud see serv et ta `pehme oli; aasin püksile ju `karmanid `küĺge Lai; traadi lõngaga `õmles kińgsepp - - lappisi aas saabastele `piale Plt; meeste `ammil olli `kaalduke `pääle aet, naistel es ole Hls; `pit́sega ärä `aetu pluuse Puh; see rõõvass piat üle veere ajama, muud́u `argõss üless Har; `hammõlõ `aeti tsiirotuss Plv; `rõiva aasõ kokko (traageldab) Se b. kirjama, tikkima; pilutama `enni olid naiste mütsi peale nisuksed suured kudrossed, mes `sõnna `aeti, õbe `lõngest ja kuld `lõngest ja Mar; kui `tihke riie, `tõmmad lõnga `väĺja ja ajad tikkuss Kod; tike `aetasse ninä nartsu `sisse KJn; Tarvastus - - roosad, punased sinised eĺmed oĺlid kikk sinna [tanu] `pääle `aetud Vil; aet ame, meeste `ammile tetti rinna ette viguri ja pilu Trv; vanast `aeti `amme `kaaltukse ärä, meśtel Hls; poole ratta ja `terve ratta `aeti `ammel ette Krk; periss jämmest `rõõvast olli tanu ja kirja `aetu Hel; `ammele `aeti vitsa (tikkpistete read) olalat́te `pääle Nõo; `värdli `keskele `aetass vi̬i̬l kat́s pillu Kan; ilustõ `uḿbli ja `aiõ tu̬u̬d pillu Har; `piinüʔ pilu nõglagaʔ ärʔ ai Lut c. võrgulina jätkama, parandama; võrgule paelu külge kinnitama `Ainus `paula ajama [võrgu külgedele] Kuu; Võrgule `aeti `ömbe`rinki pael, ölal oli ääre pael, all alus pael ja `otstes oli rind pael; Linad `aeti öheteise `otsa, kööved `küĺge, pära taha, rakendasime nooda ää Pöi; ku võrk äärest kat́ti on, siis piab üles aeama; Kimmlü̬ü̬t́ on, ku [võrgulina] põle korralikult paigatud või `aetud mitte [paela külge]; ega enne ei saa `võrku `merre `panna, ku ta on ära `aetud (võrgulinale äärelõngad, tamsad ja paelad juurde pandud) Hää; ajaʔ ta võrk kokko, piiridsäga ajat kokko (jätkad võrgulina) Se

16. a. ka piltl lükkama, tõukama, tõstma tuul ajab katustelle lund Jõe; `paadi `masti `aeda `püstü Kuu; üks laug `lasta `kerraga [maha parsilt], sie `aeta `angudega `reila VNg; kui `tantsisivväd siis kie ei `muistand `tantsida ajas `servi `lahti (keksles ümber tantsuruumi ja tõukas tantsupaare); tuul `tõukab puu `riida maha ja ajab `ümbär; sie (mure) küll minu `auda ajab; tuul ajab jäid; `ammaspuu vahel `aeta `ukse `lauad `lihti; viin ajab `mielest `vällä - - [hiljem] siis tämäl ei õle midägi `mieles Lüg; `ninda sää ajas `laiva `randa perälist tuult Vai; muja, sönnigu `koorma `pεεle `aema Jäm; taarist ääred `pεεle aida [viljalademel] Ans; tuule`aetud (murtud) puu - - seda ep `panda laiva `sisse; vali tuul nöndat ajab sia `püsti Khk; εi tee, kas saab εnam [üle jää mandrile käia], laivad aavad tee `luhki eest; aja `kapliga kalad unniku Mus; vesi rahu on vee all, aab laiva `pöhja; meri ajab `maale eli `vaatisi ja korgi kulisi Pha; Suured saepaku jurakad olid, `aeti öles pukkide `peale ja `saeti laudeks; Sakslane ajas `meite pühad paigast ää (uue kalendriga kaks nädalat varasemaks) Pöi; aa linnassed ahu peal unnika; kas sa põle εnam `peale `aamas (sõnnikut peale tõstmas); vastulised `aitasid `võrka `juhtele aada; ei tea, millal ta akkab kerist maha `aama; aasite põllu koa üles, kui ruki ää lõpetasite? ruki kahl `aetse üles, kahl tõstetse käte vahel üles [ja lauldakse] Muh; ees `aeda on param kut taga vedada (öeld lapse sündimisel); keige `enne `aeda sarikad üles, siis `panta latid sarikate `peele; mene ae sönek laiale Emm; ära aja raamadod nii `selmde `alla (öeld lühinägelikule lapsele) Rei; väravad `aeti `lahti Rid; tuul aas võrgod `ühte kerasse; nao suur tuule `aetod seal, nao va `erne pehletis `selgas (kui inimesel liiga laiad riided seljas); majale `aetasse koa tugesid `alla, kui maja oo `velto vaond; lähme `ändi ülesse `aama (heinakeeritist kokku panema); `enni `mõisas `aeti `ärgega teed `puhtaks, `aeti `angedest läbi; `kaevo `umpseks ajama Mar; kebade vesi aab jääd kokko Kul; kui jo kiud `murdub ladvani, siis `aetse linad veest (leost) `väĺlä Vig; Laisk inimene aab `ääri `piale, ei tee õiged tööd äga kedagi Han; ollandi `veskel oo `tuule `aamese ratas Var; ein ja vili kõik sai `ända `aetud Mih; rabandised `aetse `nurka ja tuuletse ää Tõs; torm aas laeva kummuli Khn; udi oo pikk ritp, kellega talvel `võrkusi jea `alla `aetse Aud; turbaga saab õlle raba `seita `aetud PJg; tuul `oĺli nõnna `vasta, ma‿i jõudnd ratast ka ajada Tor; `Tehti `seuke lud́a, kellega [viisu] vahed üles `aeti, niin pisteti läbi Hää; reagib kõik mis sülg suust `väĺla aab Hag; eenad ja ärjabäd `aetakse ülesse laudile; `veśki `tuule `aamise kelk, kellega `aetakse `veśkid `tuule Juu; mõlad kellega `poati mäda vett soab ajada edasi Kos; suured jääkrunnid ajab tuul talvel ranna `äärde ja mere madalikule JõeK; rabas oli kitsas raut̀ie ja turvas sai ajada [rullikutega] väilale `kuivama JJn; `aasime einad kökki; aab pimedad Lienud `ieli (öeld rasedast) Kad; `irsnik ajab irre anguga irt edasi; ajasid talvel pööraga `noota kokku Trm; `seitsme vokiga kedräsimä taren - - vokid ajavad tuult, tare külm Kod; [rukkid] olid vihus. siss aad ülesse tuppa parte `pääle Äks; `lüisi `mööda `aeti `vaati `vankrile Lai; katuss mädäneb - - tuul aab maha tüki `kaupa Vil; aja aken `valla; ärä aa `tühja kotti `püsti (ära kiida ennast) Trv; [vesi] läits jää ala ja ai jää üless; karjapoisi `aave `palli emä`auku [mängimisel] Pst; `väike om suure pikäli aanu, maha aanu (öeld, kui laps on sündinud); kellä `tiḱsje liṕp si̬i̬ aap `tunni edesi; mõtsan om nõnda paĺlu `marju, aa või roobige kokku; suur tuul o `rõõva aia pält maha aanu; lääm `mõtsa puid kokku `aama; vundarment aiass päält vesi`lu̬u̬di; `suuri küĺmenit `kampe `aeti `pääle [hauale]; si̬i̬ aa lauluviisi `kõrva (laulab valesti), aa tõise ka `kõrva Krk; `keśvi iväti, `aeti vangerdega annad ärä; suurõd `oarmigud - - olliva kah tuulõl ja tuisul `aetu; ütte lugu om looguss pääl [vikatil], siss aab aena üte külle `pääle; `panti `kartuli koŕv kärru `pääle ja `aeti; [öeldi] et aa trääsäga `valla, kui lammast nülliti; esi tei, aga ai iki tõese `kaala; pane tüir `taade ja aa `perrä (sõua päraaeruga) kah Ran; tuul om rüäaki `ümbre `aanu; leeme lidsip [siga] ärä, sao aap kõ̭ik mollist maha; ärä aa miu pikäli; `aeti leib laḱka `lavva `pääle, siss `panti `luśkaga tu kõrutuss `pääle; jäńesse `aava nõ̭naga lume ärä, siss söövä orast Nõo; ku tuuĺ aavapuul lehe pahepidi aa, siss tule `vihma Ote; perän `künmist aiass käśsiga muld `ümbre˽`kapsta juurdõ Kan; haina ommaʔ unikulõ `aeduʔ Urv; ku ku̬u̬rma `ümbre lätt, siss om edemine asi `ku̬u̬rma üless aiaʔ; hämme˽haina˽`saiõ˽`rukka `aetuss; vehmaga om vili kõ̭iḱ maha ait; ma ai `kellä oiilõ `tuńni edesi; pernaanõ aja õks alasi uma ratta ette, timä võit piat õks alasi `saama Har; kunass oĺl aidauśs otsani vallalõ aet; lepät́sirgukõsõ pujaʔ oĺli˽ḱaopujal pesäst `maahha `aeduʔ Vas; tuuĺ `aie `venne minemä Räp; laḱkä aäʔ är teräʔ, palavass lääväʔ Se; kõlguss aet `hainu täüs Lut || lõhkuma, lahutama Sie lehm o `oite `kange `aida ajama Kuu; [vaenuköit] `üksi inimene ei `kestä `laiali ajada Lüg; pahur obu ei püsi, ajab `aedu Vll; vaja panna laud `silmade ette lehmale, ta ei nää siis `aedu `aada HJn || kaardimängus teat kaarti välja käima aja sa `väĺja kaaris Jäm; see tihi oo minu. aea `väĺla Tor; ai `sääńtse lehe, ku jovva ai ar kattaʔ Se || ajaliselt viivitama, edasi lükkama midä senest viel kevädest edesi ajada Lüg; ei taha `sõnna `minna, aan ikke `aega edasi veel Juu; ei õle üvä, ku pitkäli edesi `aetasse si̬i̬ asi Kod; ei ti̬i̬ ärä, aap sedä `aiga edesi Krk; mõni aja taad tü̬ü̬d edesi Har || piltl hindu, makse jne kõrgendama või alandama nii ajasivad [soomlased] `vilja `kallist ja `meie `silgud ei `kelband kuhugi VNg; ajab `innad `kallist, `tõine müüb `uodavammast; `aetasse kõik `maksud `kõrgele Lüg; ajasid inna nii ala Khk; na `aie inna `väege `korgõss Krl; `hinda aa (kõrgendab) Lut | Ta oo vali teist alla ajama (laitma), oleks ta ise teeb mis asi olavad Kaa b. vees või vette lükkama; (palke) parvetama; laeva või paati vette laskma või kaldale tõmbama; kalapüüniseid vette laskma kuhu `kõhta `platsi `pääle õlid `palgid `talve `vietu jõe `ääre, siis keväde `mennä ajama. ajajad `vieretavad siis `kaldald jõkke `sisse, puu ajajattel õlid kõik puolsaed käes - - `miska `palkisi `aetasse; lähäb meri `lahti, siis `aetasse `paadid vette Lüg; pole oma `laeva veel üles ajand (kaldale tõmmanud) Mus; siis saab [kalu] ajamas `keidud, sügise vaa `veega `aetakse vörgud ede ja maa äärest mennakse [nuiaga] `lööma Pha; Uus laev aedi mere; `noota `sisse `aema [jääalusel püügil] Emm; `mõrdo `aetasse `sesse Mar; laeva `väĺla`aamise `talgud olid Tõs; raiub `iässe mut́i `auku, et mut́t `alla aada Khn; käisime `võrku ajamas. laseb võrgu `sisse, tonksib natuke `aega, võtab `väĺla Vän; Lemmjões kalad kasvavad, seal ei ole puu ajamest Tor; `ütlevad, et ku [laeva] `väĺlaaeamese juures torm on, et siis tuleb õnnetust Hää; nii lahk [tuul] jää ärä, et es saa `võrkugi `siśse `aada Ran; pru̬u̬sshangõga aiass `palkõ ekõ `mü̬ü̬dä `alla; parvõmihe˽jo ajava˽`paŕvi Har c. labidaga kaevama; (tasaseks) lükkama; (labidaga) täitma, täis ajama; mullaga katma keväde kui `kartuli `kuhjad `vällä `vietässe, siis `tarvis `kuhja asemed tasa ajada; kui on `ummes tie, siis ajavad tie `lahti; ajan `mullaga ja kividega `augu `kinni Lüg; `kartuli `kuhja `aeta `kinni Vai; `raavi `aetasse `kinni Khk; ajasid aua `umpseks LNg; lund `aetse Tõs; aua kinni ajamene on meil ikke matuleste asi Vän; vanad kaevud on, sedä enäm ei ole `tarvis, selle aame täis Juu; tegime lina `kammimese aseme, ajasime roho pialt ära Plt; ti̬i̬d silutas, `aetas `rüüpit tasatsese Trv; aive jälle mihe lauda `põhja [sõnnikuveol]- - `laṕmege Krk; Ei˽või˽vanna `kaivu inne kińni aiaʔ, ku `vahtsõnõ vaĺmiss om Urv; ti̬i̬d aiass tasatsõss, `lapjuga aiass Har; `aamandaʔ lumi Lut d. kukkuda laskma, kukutama, (maha) loksutama `älgä ajaga `lavva `alle `leibä; [laps] süöb rumalast ja ajab maha Lüg; aed ennast suppi täis eest, mεεrid kleidi εε Emm; ajab `peale `eesele, eest rokane kõik Mär; mõni ajab vett maha Tõs; aas piima üle jaare Kos; mis sa aat vett `seĺgä Krk; ei tohi jumalaannet `jalgu `alla `aada Nõo; poesi aeva pangi `kaivu Kam; ku na (kaelkoogud) lühikese om, siss tuuĺ aap pangist vi̬i̬ pääle kah Ote; mi‿sa˽taast piimäst maha ajat üle veere Har e. (kangast, riiet) rulli keerama aja `riie `trullisse Kuu; kaŋŋast ja `keike `asja `aeda `rulli Emm; `neoke ümär`korne jäme puu, peso `aeta `sõnna `ümber ja kurikaga rullitasse tättä; `riided `aetasse `rulli. ja kangas `aetasse `rulli Mar; siis `aesime [pesu] `ruĺli ja - - `koĺkisime Aud; mina aan `kanga `truĺli, siis taon kurikaga, siis lähäb siledaks. aan `kangast kaks `truĺli, mud́u on vägä suur - - pärast aan `ühte `truĺli Juu; vanast vanutedi kangast, siss `aeti `trulli, siis `panti `kuuma leevä `ahju Nõo f. sõelast, sarjast läbi laskma `tuhlid keedeti ära, tambiti `peenes - - `aeti läbi sõela Han; Sie jahu muõdu ei sünnü, kui aa sõõlast läbi Khn; kögelik - - `aeti `üsseid esiti läbi Plt; kui `oĺli [vilja] i̬i̬ld läbi `aamine, siss pilluti käpäga ~ käṕpiga läbi õreda sarja, toda sõkutedu `viĺlä Ran; ku tõist `kõrda läbi `aetasse või tuulatasse, siss om pirrest koŕv, kellega`sarja terri tõstetasse Ote; Sõ̭ss ku˽tu̬u̬st edimäd́sest saŕast tu̬u̬ vili läbi sai `aetuss, sõ̭ss tougati timä säält - - kohe nuka poolõʔ Rõu g. peale määrima, võidma `tärtini öli `aetasse `joosku `pεεle ka; `riidele `aetase `seepi `pεεle Khk; see `olli kullaga üle aet, see `olli särje sapi `veega üle aet Muh; elavöbe ja ploom `panta segamini, saab loomale `pεεle aet, kinnel on täis pεεl; nest (vihmaussidest) saab `tehtud keige paramad öli, mis `aeda `silmade `pεεle ja silma kae ära sööb Emm; tüdrugud ajavad proovanksi öli pähe Rei; tüma `aedakse nööri `pεεle, tehakse `traati Phl; Mit́ib, ti̬i̬b nägu ilusaks, ajab pummatit ja `puudert `pääle ja Hää; aavad võid `piäle Juu; tetti seebi vatt, `aeti lõug vatuga kokku Ote

17. a. ka piltl (kuhugi) toppima, suruma, sisse panema, lükkima, pistma, torkama ajad `niiti `niulale `silma; `rongi, `ühte rida `nüöri taha, `niiti `aeti `pihlaka `marju; ajab oma nenä igäle `puole, on `asja `kõikidega Lüg; mine aja tuld ala [pliidile]; lehm nönda vihane - - saaks `leiba sohe aida Jäm; oli `katle ees tuld aeand, ning kukkund `keeba`katle; ma‿p nää `niiti nööla taha aeda; `naaskliga nahast läbi ajama; see oli kuńst leib `ahju ajada; tεεb midu meest selle tüdrugule on taa ajand (suguühet sooritanud) Khk; Linused `kangad `aeti kõik `tuhka, tuha `leeltse `sisse; Linapuud `aeti `loomade `alla Pöi; koe `aetse `kangal `sisse ja lõemed luuasse üles; maasikad `aetse kaste eina `peale; said sa ette aada (lõnga nõelale taha) Muh; üsna kollast sammeld `aedi `piipu; ma `aesi ikka einad `patja Käi; kõlasi `peale `aetasse [võrgu] silmad; jah [lõng, niit] `aetasse nõelale silmäst läbi; aa eesä kondid kotti, too kondid koeo (öeld õhtul pärast väsitavat tööd) Mar; ennemuśte said rellid ike `paela `aetud, nüüd aavad `raati Vig; ema ajas sügisi `kaapsa lehed `rongi Mih; Meie aasimõ puru `alla [laeva tihendamiseks] ning saõmõ laõva üsõ viksiks Khn; kala pahlad - - kalad saavad peadpidi `sinna `sisse `aetud Aud; Vili `aeti kot́ti Kei; `tehtre `sisse pannakse pudru ja `aetakse pulgaga soolika `sisse Juu; limukas aa õnge `otsa, `viska `järve ja ahven tuleb `otsa; meil on koŕv, aa [mesilas] pere `sisse Amb; voadi lavvad piab `enne kõverast paenutama. seda kutsuti `roamiajamine Trm; karu ku uavatud, kõhe - - `aama uav `samlid täis; akan `kingi paalutama, ajad `tärkmitess läbi paalad Kod; rehetuas sai tuld pliita `alla `aada Lai; piirits `aeti läbi võrgust, lükati läbi Plt; sulane `oĺli `ahju kütnd ja ahju `tu̬u̬rid lepä agu kõvasti täis aand; `pastlal `aetse paalad `perrä Vil; ku leib `tõusme akkass, aiass tuli `ahju Krk; aa ravva suhu [hobusele] Hel; rańgjala om kõvera nigu `taosse, mes obesele `kaala `aetass Ran; ärä nüid käppi `arja aa (juustest sakuta); aa `miule nõgla `taade `langa; vanast langa `aeti `orde ja `panti `pli̬i̬kmä päävä kätte; ma aa ubinit nööri `taade; me `piame `vastset `põhku kotti `aama; edimäld `aeti `amme `käistele köŕtlang `sisse Nõo; `aimi õkka maa`maokõnõ elävelt pudõlidõ ja viin pääle San; taa miis om uma talu podõlide ajanu (joomisega hävitanud); ku rügä hukka lätt, mis siss `lõugu vahelõ ajat (süüa annad); ku [mesilaspere] kahalõ lask, sõ̭ss `võetass kinni ja aiass vakka; aja mullõ nõgla `perrä [niit] Har; vanainemine ai keele silmä laka alaʔ, tõmmaśs `liplõ silmäst `vällä; t́siaʔ `aiõ˽pää˽`vällä sannasainast Rõu; niidse˽kääneti `katsa, `aeti kabla `perrä ja `pańti kuiuma; `hiusõkaḿm oĺl tõõnõ, mia - - `hiuśsihe `aeti Vas; taa ai minno ku `vardahe (kitsikusse, kimbatusse); mi‿sa taad `tühjä tuult ajat kot́ti (öeld uhkest) Se; ora `aamine om `urvi (on vaja ajada ora istmikku), ku t́egei laisk om Lei; ku kanapujakõsõl pää `suuhhõ ajat (hinele) tu̬u̬ kikass saa Lut || (maha) matma, mulda panema läksid vanad meest `auku ajama Khk; sügise sai tütär `mulda `aetod; loomale tehässe auk ja `aetasse `auko Mar; elläi lõṕpi arʔ, `aeti `hauda Se || (vedelikku kuhugi) valama, tõstma `auskriga ajame vett jullast `välja Jõe; ajab õlut `ankuri Lüg; Keedeti [mustikad] ää ja `aeti pudeli Pöi; aa `kapliga vesi [paadist] `välja Muh; `lεhkride `sesse `aeti `piima ja, `aeti `taari ja, vett ja Mar; kui juba vaht `alla käib, siis on õlut `vaĺmis ja `aetakse `ankrusse Juu; `Leht́reg aa `piimä pudelis Hls; aab õlut vaadi `sisse Nõo || piltl aas talle prügi `silmä – pet́tis teist; prügi krae vahele `aama (petma) Juu; puru `siĺma ajama (petma) Plt; sa aat mulle juśtku `kärblisi pähä (püüad mõjutada), oma `ulle juttege Hel b. riietuma, selga või jalga panema, seljast või jalast võtma `alpi inimine aja `pitsisi ja norusi enese `ümber VNg; aja omal öltsid üle Jäm; öö `paikus siis `aeti ruudile tanu pεhe; kui sa pahupidi `riide üle ajad, siis pidi εε kaduma (ära eksima) Khk; vammus `aeti vel kasuka `peale `ülle; ma akka `jalgu `riide `aama Muh; `talve peab ikka `kindad käde `aema Käi; ma lähe `püksä `jalga `aama; aa särk pahupidi või üipidi `seĺgä Var; ta aab `soapad `jalga Kos; mõni inime ei `oska `riides `käia, aab kodinaid ulga `ümber Kad; `sinna `aasid vammussalle kasuka ka vi̬i̬l `alla; poiss oĺli püksid maha aand Vil; aa köŕt ümmert maha; mu emäl olli enne siidiame `seĺgä aia; aa nii kaldsa siis `jalga Krk; et osta `endäle üits `mantli `pääle `aada; ei ole seräst pikuti ju̬u̬nd `uńdrigu, mes `ümbrele `aada; aa latsele ääd kätt (aja lapsele särk jne selga parema käega alates, siis ei jää laps vasakukäeliseks) TMr; poiss aja kalsa˽`si̬i̬rde; kat́s `kaḿssi oĺl sällän, üte kaḿsi `aiõ mahaʔ Har; paĺäss kui kunn, olõ õi `seĺgä midä aiaʔ; aä `rõiva säläst ~ `säĺgä Se; ujakõʔ `saapalõ jalakõsõʔ Lut c. (tugevasti) sööma; söötma, nuumama; jooma; jootma ajad nenä täis, õled käppili maas (joodikust); ajab `sisse kui obone, magu ies kui ahi Lüg; küll see ajab ennast täis. ajab ennast kurguni täis; üks va nägal loom aab köik `perse Khk; See on kalakoagas, oh ta võib kalu `sisse ajada Pöi; Aesimi mustigud püuga sisse Emm; sellel loomal oo ete `kampsu `peale `aetud Mih; aa seda va kalja laga `sisse et ägise Kad; mõni kõrd `aetse luamale `sisse eläväd õbedad; kui palju sa `viina elo aeg kõriss `siśse õled ajanud Kod; i̬i̬st aab [hani] pugu täis, tagant laseb `väĺla Vil; üle seĺlä täus aanu ennast Hls; kardultege aave obese üless, lina`si̬i̬mnege, apuge, `maarjejääge; ku ristikeinä pääl [loom] täis olli söönü - - `aeti iki verist liha su̬u̬l`li̬i̬mi ja mädä kanamuna `sissi; ta aass `siĺmege `endel `sissi (ahnelt sööjast) Krk; siga om verevän ädän - - `viina `aeti `siśse Ran; midägi sa tettä ei viisi, aga `sü̬ü̬ki aad `endäle `sisse nigu kajak Nõo; paaŕ kuud pidäsi `lehmä, ai tu̬u̬ liha täüś ja Urv; hopõn om häste `rammu aet Har; iso tolmukõist ei olõʔ, aja˽`väele `sisse Vas d. (õhku) täis puhuma kusi rakkule `aeta `enge `sisse Lüg; ajab `akne `pεεle iŋŋe `aulu Khk; vanad mehed ajavad põied `inge täis, koebatavad ää Vig; sia põis `aetas `enge täis, `erned uad või ka `aavled `pantas põie `sisse, lapsed mängivad Hää; sia põis õerutasse tuhaga ja `aetse `inge täis KJn; õlekõŕs tsusati sääld kusima kaalast `sisse, ja mõni `erneterä kah, siss `aeti kussim `õngu täis Ote; vasigõ piimämago kuivatass arʔ, `aetass hõ̭ng `sisse Rõu

18. masinat, tööriista jne liikuma panema, käsitsema uherdi `aeta `ringi Jõe; vesi ajab `veski kived `ümbär ja `käimä rattad. tuul ajab `jälle `tuule `veski rattad `ümbär Lüg; `laiva `vinti on sie midä tämä edäsi ~ edesi ai Vai; kui taaspidi keeruga kedretud on ning akkad teisit ajama, siis on `vastuksi keerd Khk; lähme `käia `ümber `aama; vahel aab [võimasinat] tulise `aoga, vahel `pissi illekest Muh; mönel `olled hobused, kes aasid `ümber [rehepeksumasinat] Phl; suur ratas, see on seespool `ääres [tuuleveskil], see aab `rinki `värkelt LNg; teese käpuga aead `ringi [linamasinat] ja teese käpuga `pöörad piu Vig; oki vänt, sellega `aetse okki `ümmer Aud; käsikibi, vändast `aeti `ümmer Vän; Me koorume `lõnga - - okit kuripidi `ümmer ajad Hää; ommiku juba `jälle kella kolmest neĺlast üless, akka vokki taga aeama; suur vändast `aetav pump oli [viinavabrikus] Kos; kolmas aeab pulgaga lõngapakku `ümber, kus siis kangas `piale läheb Sim; panen nööri lühi `piale, siis aean ratast `ümber Pal; tiivad aavad `ümber [tuuleveskit] Äks; leier`kasti `aetse vändast Hls; vaist om jala väsünü okki aian; ma taass kirvest teräväss aia, tule `pü̬ü̬rä `aama Krk; kistavaŕs käib üless ja `alla, aab vokiratast `ümbre Ran; ma esi olõ uḿmi käśsiga ajanu `ümbre˽tu̬u̬d [lina] maśsinat Har; vana`aotsõ `külvmise maśsinaʔ oĺliva rihmaga kaalah ja `aeti vändäst `ümbre Plv

19. teat olukorda, seisundisse viima, teat olukorda, seisundit põhjustama, mingisuguseks muutma suvi `vilja `vuodamine, kui `leigetu vihk `aeta sasi `reie tuppa VNg; tuul on rukkid räsa ajand; ajad sene tüö sasi, ei sest tule `vällä midägi Lüg; koes orgi `otsa sa `eese püksid oled `puhki aand Khk; tahab tiitsastusega tööd `luhki ajada Mus; see jummikas oo `lahti aamata alles (õied veel kinni); te aasite mu une koa `raisku; `uhkus aab upakili, `kangus käpakili Muh; labigute varred `peavad siled olema, muidu `aevad püud puhas puruks Käi; poĺt ei ole kuum, ei aja tina sulaks Mär; kudas sa selle peä naa ruttu `patsi ajad Vig; [lõnga] `punni ajama Hää; meie aeasime omal siin [maja] `jälle `liiga pikaks Ris; mis sa aad teesed tülisse; juurekakk aab `taina apuks Juu; tuul aab pia segamine Koe; `aama vede `leigess; miilisüsi ae sepäl kõhe ravva `ki̬i̬mä Kod; pääval on ikke `võimu, seĺla aab ikke soojast Pal; koonerdab iga aśjaga, tahab kopikud `lõhki aeada Plt; soal om kaits lippi katik aet Trv; või aias sulale ja pannas säält [korbi piima] sekkä; nõu keri om kokku aet, siss põhja ümmer aets keri kokku Hls; `õigus aiass õieli ala ja kõveruss kõtuli pääl; sia `lõikat nõnda, ku kõrre aave `perse`lõhki (öeld, kui rukkilõikusel on jäetud pikk kõrs); võip olla, et poja aave talu eläme (muudavad jõukaks); sia röögiv ninda‿t ilma aave `lõhki; tule säde aap maja põleme Krk; `uhkuss aana upakeli Ran; suur toŕm aab laeva ukka Nõo; terä ai `verde - - kesväl ja rüäl enne valmiss `saamist, siss terä olli verrev Kam; piim `aeti paan `lämmäss Rõn; hiivalõ `aetut pipard pandass `väŕski lihasöögi `sisse Kan; Anna˽piĺl hullu kätte, hull aja piĺli `lahki; perremi̬i̬ss aja vikadi vaivass; Sõ̭ss ai [kaerakile] `hindä üless kohuvalõ ja keśk kottalt hapaśs sääre lahe˽vai mõrõ˽`sisse Urv; mi‿sa väidsega kivi päl raot, sa ajat väidse kokku (nüriks); [naistel] `juusõ kõ̭iḱ `t́sarru `aedu Har; mis sä tarõ nii kuumast `kõ̭õ̭vatõ ja `lämmäst ajat Räp; vanast es käüdäʔ `kohtit, vanast iks `aeti iho kuumast (anti peksa) Se || terariistale sepikojas uut tera jätkama aja vahase. keeda kogu - - `ühte raava `asja Khk; sie kerves tahab vahas ajada Ris; siis `aeti kerves üles, kui `kervel enäm terä eden es õle Kod; kirves paks, kirves lähäb sepal ülesse ajada Pil || (lõngale, köiele) keerdu tekitama sa ajad `lõnga `kierdu, ku tulist `tallad Jõh; aja kövele keerud `pääle Rei; vokiga kedradi, see aas keeru `peale Phl; kuurud tulevad kui lõnga väga keeruks aad Plt; kui [lõng] väegä keeruss `aetass, siss om kanasäĺlän Ran; vokiga saa [lõng] loiumb ni kierumb `aiaʔ Lut

20. hrl impers tekkima; tekitama a. füsioloogilist protsessi või psüühilist seisundit tekitama, esile kutsuma; paistetust, paiset jne tekitama kahe`puoliksed ehk rahusimmed `külmitamisest ajab Jõe; ajab `süäme täüs sie sinu jutt Kuu; irm `ninda et ihu `karvad ajab `püśti Hlj; `tormi käs olin ma küll, ei minu ei ajand `oksele ka VNg; kui `kiegi tõist pigistäb, siis ajab sinisest; ajab `juure `ühte `puhku `tõisi (paiseid); kie üle aru süöb enese täis, siis ajab tagasi; kui lehm süöb `ärjäbä ädälä, obose ajab `pierestamma, aga sarv`luoma ajab `lõhki Lüg; igistab, ajab nagu vesi `ernele; kui magamast üles `tõused, ajab `ringutamma Jõh; kui mesilaine `neulu, siis aia `paistetukse Vai; ving ajab piha; sool ajas üsna puna üles Jäm; kui sind nuttama ajab, siis silmad löövad vee älevile; pet́t ajab pasale Khk; `kange kihu ajab reit `kiskuma; piim on `närdind - - aab kere seest täis Krj; Kanad nokkisid nögesi, küll see pidand kanad munele ajama; `Koera `narrind, sellepärast ajavad koera nailad öles; Vanad mehed `rääkisid et - - punane ajand undi vihale; Viina köögi roak `anti ärgele, ajas ärjad liha täis koa Pöi; kui iirid üles aab, siis joosetatse obust Muh; ihu seest `aevad sihansed kärnad `välja Emm; selle öhö silmägä o ikke vilets küll, aab selle teise koa mässäle Mar; soola `tüikad ajavad kää `peale Mär; sul aan suure `viske `seĺga Kse; na külm, et aab kohe `ambad `risti Tõs; `Siokõ lödisejä rasvanõ pekk, et jälestüse aab `piäle Khn; et aeada ihu sügelema, kui `noores kuus - - pesu pesti; lastel o kevadi kure `saapad `jalgas. tuulega aab naha `lõhki Aud; valu aab rind‿alt ülesse; välgud sähvivad üle `taeva, aeab pimedas kohe irmu `peale; puu `raimene aab käed rakku Vän; kõht ajab puhutsel Hää; nõges kõrvetas, nää aab nõnna nupud ülesse; kõht aab täis Juu; maisi praak - - se aas loomad ülesse nõnna‿t Kos; sie (roos) võt́tis nisukeseks punaseks kohe ja `paistesse aas KuuK; nisuksed `vistrikud ajavad vahel maast Ann; `vuolmed ajavad ülesse, ajab siest täis VMr; väe vińnid aeasivad inimestel näo `piale Sim; kisendäs `pihta ja `rindealuss, `vaata pihad aavad üles; mine issu ahju rinna all, aab kuumass; tõene aab tõiss `naarma Kod; mis ei `meeĺdi, si̬i̬ aab üsna `inge täis Pal; eliting aab inimese küĺmetama `kangesti ja valutama Ksi; üks lehm oli täis aand ristiku pial Lai; suu aab üles, ohatab KJn; kupe om üles aanu, kupe om `paistet Hls; aa süä `rindu ja küsü; pant `nõstse aave üless; kuumage aa surma üless; si̬i̬ sü̬ü̬ḱ ai `süäme närveteme periss; olli naha kuumass aanu ja `külmä vett joonu Krk; käsnä om, mes aava loomale ehk `endäle käte vai näo `pääle; su̬u̬kaela - - nu̬u̬ aava ulluss inimese Ran; `umbe ai mõnikõrd jala `alla, ku midägi `suśkusi `sisse; emäl om tõene rind üless `aetu (paistetanud); ai `endä igile Nõo; nisukene alv saabass, om villi üless aanu; vasik aab makku, vasik om makku joodet Ote; kõtt aja puhussile San; käsi koolõss ärʔ, nakass `pindõ ajama; pahussõ vai kasuva aja `heitümisest Kan; säĺg aja hallu, ei˽või˽`kaugõ `istuʔ; ku˽lihm täüś aiass - - siss andass klaubõr`su̬u̬la; no˽nakasõ na viĺliʔ jo `määle ajama; mää aja jo naha alaʔ Har; mul `aeti suu `pääle tedretäheʔ; `ku̬u̬lja luua aa `jalga [hobusele]; tu̬u̬ hüdse karm ai mu hoimussehe; pää lei ärʔ, noʔ aja muhu Rõu; pää om mul hukah, taa aja hallu Vas; ku kurgu üless aaśe, siss toomõ `häelmo ti̬i̬ hää Räp; aasõ `süäme kuŕäss, pand ossõlõ Se b. tekkima, tekitama, esile kutsuma (teat loodusnähtustest) ajab `ümbär `kaudu üleni `pilve; `einamad puha ajab vett täis sie sadu; ajab jääd ja `ühme `silla `alle kokko Lüg; suurt `sööna ajab üles, pilve `sööna Jäm; kui virmalised üle `taeva ajab, siis tuleb pikaline sügise; vesikaare tuul ajab sii mere loeks Khk; tuisu aŋŋed o täna kogu ajand Mus; Selle `talve ajas paksu lume maha; Kui tuul mere pealt akkas, siis ajab mere jämeks ja mustaks kut öö Pöi; ühna aab rät́sakast ülalt `alla Muh; jää ajab `kuhja üles Rei; anged teed `umpseks aand; päevä terä juba paistab. päe aab äärt `välla Mar; aeas kao `umme, `tuiskas `umme Mär; suured sagarad pilved ajavad `taevasse Aud; kui `vihma sajab, siis ajab vikerkaart ülesse; `pilved aeavad ülesse Tür; nüüd on vihm üle, aga ta aab säält uut jälle Kad; taevas ajab puna üles Sim; nõnna veekess udu ae (sadas) ommogo Kod; pää aab `õhtasse Plt; jäŕv aas pagu KJn; lume lobjakud aab maha Hls; kiḱk kotuse aa (tuiskab) täis Krk; suurõd `oarmigud - - olliva kah tuulõl ja tuisul `aetu Ran; kell `olli kolm, ku päev ai vi̬i̬rd (hakkas tõusma) Puh; pilvetämä nakap, aap nigu `ahka `taiva päle Rõn; nigu utsu `aie, udsuti kipõn `aigu Har; ti̬i̬ `pääle jo `uarmoʔ ajanoʔ, `väikeseʔ hangõʔ ajanoʔ kui `tuiskass Räp; `pilvi aa Lut c. kui käre ahe ja leib ei saa `kerkida, siis ajab muhud ülese Aud; `rohto ajab võrgud täis Trm; ragusi täis aand, leib `lõhki lähnd Vil; `keĺdren `oĺli vesi, vesi ai vammi tare põrmandu `sisse; õlu nakass `käima, joba aab `muĺle Nõo; kuum vägi panõ˽länikohe, säält imma läbi, väe joonõʔ aja `laudu `vaihhõlt läbi Rõu

21. ennast või mõnda kehaosa teat suunas liigutama, teat asendisse tõmbama uss ajab `rengasse Kuu; juba ma nüüd olen paranennu, akkan `püsti ajama `endasa VNg; ajab oma `rinna `püsti ja `kõnnib pää `seljäas; märä obene - - ajab `ambad `itsi, `silma `valged ajab pahemitte Lüg; poiss ajas jalad `arki ehk ajas `laiali; tige obone, akkab tagant üless ajama Jõh; pisine laps ajab ennast istukile Jäm; mis sa sest suust `jälle `kulpi ajad Ans; obu ajab taaspidi, ajab `püsti ep vöta `koormad paigast ää; mool oli see valu nii `kange, et aea kas pεε `pεεle `püsti; ajab jala paigast ää `jälle Khk; obused ja `veised aavad ännad `püsti kui kiilid kallale tulavad Jaa; kes `kähmo jεεnd, aeb ennast `sergeks Emm; laps aab `eesä paled `punni pähä; aab suud päräni peal ja aegotab; va joomane inimene kui tä aab `eese töllakile Mar; Koer aab kua `kukla karvad `turri, kui vihatses saab Han; Loom akkab tagaspidi ajama, käristab kurgu `kinni Mih; ajab oma rinnuli Tõs; laps aab ennast nii `kangeks ja kõvaks, kui ta võemost täis on Juu; kaśs aas ennast `küiru; kuer aab ennast seĺlali ja küĺleli Kos; ta ajas suu ja silmad laiali selle jutu `piale; siga ajab sava `rõngasse VJg; aab silmäd `jõńni, `järsku tuleb kõhe kallale Kod; [kala] aas veel lõpussid laiali Lai; aas keele suust `väĺla Plt; vahel [kass] aab `riśti asemas ennast nii pikk ku ta on Vil; ega pääsuke siul suhu ei tule, ku lõvva laiali aat; obene aa ammasteg `küĺgi (hammustab); ta ai miul ümmer kaala `kinni Krk; aage nüid käe laḱka, olge viksi [linatööl] Hel; nigu ametide sai, nakass pääd `püśti `aama ~ `oidma; es saa [sõlme] `valla - - aa vai ammastega `küĺge Ran; kaśs ai mulle küśtega `küĺge (kraapis küüntega); `aanuva obesele `küĺge nu̬u̬ peni Nõo; ajasime `eńdi jalat sinna ülesse, selle suidsu `sisse TMr; ma kae, kas ussi omma `endit joba `sirgu aanuva Kam; ku sinno no `kalkuń `näesiʔ, sõ̭ss ajasiʔ `õkva˽lońdi laḱka Kan; är ajagu innest `urvi Urv; peni kõrvaʔ `kirki ajanuʔ Krl; ma `aiõ käe piḱkä ja˽võt́i säält üle aia `maŕju; `haudva kana aja henne üless `kuĺli, aja henne üless kohuvalla nigu `kuĺlgi Har; Tõõnõ susi - - ai `hamba iŕvile Rõu; Ärʔ ajago kässi külge (ära tule kaklema) Räp || piltl (uuesti) elama hakkama, jalule saama õli `vaene ja vilets, aga nüüd ajab `ennast `jälle üless vana mue `pääle Lüg; see koht ajab ennast üsna üles (talu rikastub) Khk; tiumieste ja talumieste töövaevast olete ennast ülesse aand Kos; Taluinemine nakaśs kah sõ̭ss innäst `pistü ajama ja nakaśs `indä`kot́silt elämä Urv || piltl `turja ~ `kärsa `püsti ajama (vihastuma) Hlj; äga pisise asja pärast ajab aejase `püsti (vihastub) Ans; aas koivad `sirgeks, suri ära Plt | käed aavad nõrgalt `külge pöllutüäle; aab käed tõesele `külge, ei jätä tõiss rahule; täl ei õlesi vaja `ammid `külge ajada (riidu norida), aga soŕgib alate Kod; küll om `täämbä kipe tuuĺ - - kes äste `sõrmi `küĺge aap ja jala `küĺge; [kõva külm] aap `amba `küĺge nigu peni Kam; külm aja käśsi ja `jalgo `küĺge (käed ja jalad külmetavad) Vas

22. elama; toime tulema, läbi saama; (aega, elu) mööda saatma, (asjatult) kulutama ajab `ennast `päiväst `päivä, `kuida saab läbi, pää `toidetud; kas näväd (mesilased) ajavad üle `talve vai ei [omakorjatud toiduga]; ajama `tõistega (naabritega) läbi, `emma `taple egä `riidle; ei midägi `viitsi tehä, ajab aga oma ajad `ümbär, üks päiv `siiä ja `tõine `sinne Lüg; üksigult vilund `pεεle, ajab oma `tahtsi `jälle; piab talve selle pöhuga läbi ajama Khk; Eina`aegne pää `oasta `pitkune, `andis ikka öle ajada küll; Mis nee seal teevad, just et nad pääva `öhtale ajavad; Mis terit mo vana inimesel änam on, voagu `pääle ühest päävast `teise, aja `päivi täis Pöi; katsub selle päeva `eetsi aada Muh; ajab neid `päivi na edassi kirati virati Mär; Mõni inimene aab eluaa teiste õlul läbi Han; Sui võib jõlma `kengetä läbi `aada Khn; siis aasin sedä `aega sedäsi edäsi ja - - pidasin vahest särgi kuu `aega `seĺgas (et mitte liiga tihti pesu pesta) Juu; aame oma inimestega läbi VMr; aea aga seda elu `pialegi surma `poole edasi Lai; suur õńn kui soad päävad `aetud (elu elatud) Pil; kamaga saa mõni tiir `sü̬ü̬ki edesi aia; piap peenepelt läbi `aama, et ots-otsage kokku tule. tule kidsevepest läbi aia Krk; ma pia ka iks elu edesi `aama (vaevaselt elama); ma pia selle küti`nõuga iks taĺv `aiga läbi `aama Nõo; ku talvõ jouvat üle aiaʔ, sõ̭ss saat iks vällä elläʔ; eluaig om vaavan elänü, om `päivi `mü̬ü̬dä ajanu; om `laisku [abilisi] kah, kiä `mut́ku aja `päivi edesi Har; Ku õ̭ks vähäge `aastak oĺl, sõ̭ss `aet́e kui taht ots otsaga kokko Räp; śjoo leeväga mi aä läbi `vahtsõniʔ Se; `lõuna `kohtu ai ärʔ üle, tu `peokõnõ jäi õdakust Lut

23. a. (midagi) teha tavatsema; taotlema, kätte püüdma ajab oma `kangust Kuu; sie (inimene) aja oma `kiusta ja `jonni VNg; ajab `ahnust taga, üks `ahne inimine; ise eneselle ajab suurt `õigust taga Lüg; tama aja `kuulsust taga Vai; `pulmas - - `viimaks akati rahaga `vöitu aeama Khk; sa aad muidu oma `jõõna; ei tea, oo ta imu nüid `aetud Muh; aeab oma `tahtmest, `kiusab teist Käi; tä aab ikke sedä toredust takka Mar; ta ei tee ead tööd, ta ajab `jõudu taga Mär; laps oo ära imetletud, siis aeab `kiusu Mih; mis sa uhkustad, aad edevust taga Hää; `kange inime, oma `õigust aab Jür; sa aad `maiust taga ega süö igat `toitu Koe; akkas kord `jöńni aeama Sim; mes tämä `kiusleb ja aab õma `võimo Kod; nüid inimesed ajavad lõbu taga Pal; lehmäd neelustavad, `aavad `ni̬i̬lu taga KJn; tüdär aab nännige `kiusu Hls; mine `endest suurepege `õigust taga `aama; si̬i̬ om `kange õtsikut `aama [vihastuma, jonnima] Krk; üit́skõrd aive [lapsed] ulbakut Hel; aeva enne `aeva enne `uhkust taga, käesivä siidin ja sammetin; ka inimene aab oma `aelit, `mülläp, om kah ira Ran; ta aja mukkõ `kraśsi Krl; ma˽`mõtli, ta aa `koirust Har; nüüd sait sa uma hõla är aia Plv; `kõŕkut aaśe, esi `vaenõ inemine Räp; `väega kisa ineminõ, kõ̭õ̭ aja `hanka Se || (millegi poole) püüdlema ajab `ennast minuga ühe `iälisest mehest, aga - - on minust pali `nuoremb; ajad juo inimise `iälisest, aga ise `räägid viel rumala juttusid Lüg; ajate ennast perekonna inimeseks Khk; kekk om tuu, keä uju hüvvi `rõividi päle, hüvvi `kängi päle Lut || piltl mis sa sii oma `sarve (võimust) ajad Mär; mes sä nuudsut, mes sä süänd aat (pahane oled) Rõn; Mõ̭ni lat́s aja süänd (on tige) ja traḿp `jalgugaʔ Urv; süänd aja (loom möirgab, mürab) Rõu; süänd aasõ, pahandass tõõsõ `pääle Se b. (hrl taimedest) laste `pihta `eetaste kut kasub `joutsasti, seisab lahja, ajab kasu taga Jäm; see aab kaso takka, `kangeste suureks kasvab Mar; vili aeab kasu taga Lih; vanal kuul tehakse kardulid, kui noorel kuul, siis ajavad kasu taga, kasvatavad `pialsid Tür; vähene vili peab olema. ta kõrt aab taga VMr; vili aab `jõudu taga (kasvab jõudsasti ja ei valmi) Trm; ernes aap iki kasu taga seniss ku ta ärä võets; kardule aave kasusit taga (kasvatavad pealseid) Krk; mul kurgi `aava kasu taka, ei ole midägi küĺlen Nõo; tõnõkõrd uba kah, kui paksult maha `pantu ja väega väkev maa, ai kah kasu takan Kam; ubina varrõʔ ajava kassu ennedä, kas tanh no õigõ medä alh om Har; [hernes] `kasvo aasõ takah, kõ̭õ̭ `häitsess Se

24. mingis tegevuses olema a. (millegagi) tegelema, (midagi) harrastama; õiendama, korraldama ajab `asjad `troisse Jõe; ajab iad `kaupa ja pettäb inimisi ühe kuni `tõise `asjaga; sie (tüdruk) on `niisuke `anniga, et egä poiss saab `sengä oma `asja ajada; `asja ajamaie (ekskrementeerima, urineerima) Lüg; saksad jahi pεεl käisid, aisid `jahti Jäm; see ajab kibedast tööd taga (ruttab tööga) Ans; ajab `linnas teiste erisid; vanast `keidi äga kevade undi au ajamas Khk; te `peate oma tööd koa edetsi `aama Muh; teitel tuleb oma ammetid ajada (tööd teha) LNg; siis [lööpred] läksid koerte eest `jahti aeama, `koeri põlnd Lih; sahkeldajad aavad äri, `ostvad, `müivad ää `jälle Tõs; aab laaber`jah́ti, jooseb ilma asjata `ümmer Aud; ajab kielatud `kaupa VJg; on kaubad nii `kaugele kokku aanuvad, et nüid tulevad puömad `varsti Ksi; vallavanemal olid kõik valla aśjad `aada Plt; aas sedä `aśja `vaĺtskusega Vil; ti̬i̬ tü̬ü̬t tüveni, aja asja aruni Hel; mis `jahti ti˽tan ajat (öeld lastele, kes ühest kohast teise jooksevad) Krl; vana Kasaga Ot́t oĺl `oksjooni aiaj, tu̬u̬l jäie peräst helü kińniʔ aien; sa˽piat õks poja elu ka `ju̬u̬ndõ ajama; kasak lät́s `valda tii `säädmise `käskü ajama (viima); vahetamisega `aie jäl tsigani umma äŕri Har; ahi om õks kütet, asõl aet; mi aja õks `kaupa, ti̬i̬ `kaupa, võta maad `rińdile Se || puĺl ajab `inda Khk; lehm akkab eri `aama (pulli tahtma); kebäde lennud `aavad `lusti Mar; pulmamaja läve ihen tullu vana emmiss `vastu, kes kundi`jahti aa Hel; lätsivä `tüt́rigide poole - - `ü̬ü̬se `aeti toda `jahti Ran; läämeʔ uri ajama (ehale) Plv b. (peam tulusel) kala püüdma mihed kεivad toost ajamas Khk; toost `aetse vaa ilmaga, kui vesi `eeste `selge oo; `öösse toost ajades pöledatse käre`kantisi Mus; lähme äärt `aama (võrguga äärepüügile) Vll; tõrva `küindlaga `aeti `tooste Muh; Peksu aamene (kalapüük jää alt põrutamisega) Phl; keisid ahingud aamas; mehed `aavad tojost öösi Rid; aga tule`aajad (tulusel käijad) seal merepeal olid, sai `öötud nää kala`aajad seal merepeal Mar; `aeti `lańti [tulusel], ahingaga `raisid Var; küll oles läin angeru `aama, aga ei näe änam Tõs

25. kasvama, võrsuma; kasvatama, välja ajama kaur ja `otra akkavad juo `tohlule ajama; `katsu kas kaur akkab juo `ripsele ajama, ajab juo `putke siest `vällä VNg; õras on ajand üles juo; õras ajab juo `aljendamma, ajab juo `suurest; rukki ajab `poigi - - `talvel tämä kaub `vällä. siis perä ajab ühest `juurest `uuvesta `kõrred Lüg; `iire näkk - - `viljä `sisse ajab. `õileb ka - - `õilede järele ajavad `mustad `kaunad Jõh; puud juba `urbi aemas Jäm; roomets - - akkas ikke sedasi laiale `aeme Ans; akab maast `rohtu ajama; ajab kadagid karjama täis; rohi aeab ega pεεvaga pitkemaks; rugi akab kört ajama kevade kui rugi köŕss akab kasuma Khk; Kas sool ide `välja ajab, et sa `vihma kardad; [põldmurakas] Ajab juured äbemata sügavasse Pöi; meiu kuus akkasid puud meiut `peale `aama (läksid lehte); liiv maad aavad `sõrga Muh; seemet ikke vahest vahetasse. kui aavad sea teĺled või `luśtad või kure `erned `sesse; vahest aab villa kõik oras`rohto täis; ruki akkab jo `peasi `vällä ajama Mar; kase`lehtegä tehässe koa kollast, kui nad kebäde alles aeavad Vig; vili aeab orasele, läheb orases Lih; kevadi aeab [puu] mähä Var; sirina põõsas aeab kõik kohad ennast täis; mets akkab `pungi `väĺla ajama Tor; kevade ajab mõnel lepal paelu võsusi, teesel ei aja Juu; `nuori `mäńdi aab aina ülesse JõeK; sirinad ajavad nii laiaks Ann; mets aab iire kõrvule VJg; einam ajab ädalat; puu akkab `lehti ajama - - läheb `lehte; rukki `sisse ajab karu `kaera Iis; kui vili maha külvatasse, siis tera akkab idule `aama; vili piab sõredast `külvama, ta aeab ise `poegi Trm; kasuõks on `sõśral mes ajab ise juured `alla Kod; vahest ohakad aasid [vilja] `ulka Lai; liĺl akkap juurt `aama; ein aap juurest `vällä kaharikuss; pütsik joba paunan, akkass `äitsnit `aama Krk; ai `terve selle su̬u̬ aenamaa mul anger`püśti täis Kam; uba aja iduga üten jala `väĺlä; peedi om `sääntse `väikese, vesiaina ai pääle nigu `kaska Ote; puu nakasõ `täŕknemmä ja `urbõ laḱka ajamadõ; siihn mi maa pääl ei saa˽`kapsta kassuʔ, siihn aja alasi `paatrõ alaʔ Har; nigu lumi lätt, nii kunna`kapsta ajava häiermunut́iʔ üless Vas; lõõgato ossa `küĺge ai `vahtsõʔ kasvoʔ; nüüd ei `peetä mi küläh `tatrekko sukugeʔ. aaśe `haina Räp; leib kasuss `vasta `päinemeist. uä pääd `ussõ Lut

26. a. ütlema; rääkima, kõnelema; vestlema; jutustama ajab valet `kohto ies; ajab mõned sõnad `saksa kielt ehk vene kielt ehk Lüg; läks `senna `aiga `vietäma ja juttu ajama `kiires tüö ajal Vai; kes seda nõnna `ilmsiks tahab aada (välja rääkida, päevavalgele tuua) Muh; aeb roppu sönu Emm; jah meil akkab [laps] jo üksikod sõno `aama Mar; Külas `aetade `neukest juttu, et `varsti pidi akkama lund sadama Han; `veskekoeas koti `otsas sai ika jutta `aetud küll Mih; aame vähä juttu, eks `aega ole JMd; jõriseb tõesega. aab aga `ärsklemise sõnu; ärä `aada minul rumalad juttu, kõnelda `õiguisi; lähväd kahekeisi näväd sõnelema, aanud ike Jakopille sõnu Kod; tule sa tagasi, ära sa pikka juttu jää aeama; riagib, riagib, teine `ütleb et, mis sa aad - - ei `uskund seda juttu Lai; mia kuuli, mis na sääl aive; kiusa jutt, aets kiusa peräst; miu emä ai seantsit vana jutte, msi ta kuulu olli Krk; siss iki aeva, et tu̬u̬ `olli periss näḱk Ran; mes sa laemu sõnnu aad Puh; me‿sä aad, nüid mõnõ õtak om; temä om esi omast pääst tolle jutu `väĺlä `aanu Nõo; ku ma `väike olli, siis vanaemä ai vana`aotsit juttõ Ote; ku˽midä säänest kon `nimmat, siss aiass jutt laḱka San; taa aja sullõ ette inne, sa mugu usut Kan; katõkõistõ kõnõlõvaʔ, suust suhu ajava juttu Krl; ala aiuʔ, kuiss sa˽siss süüä ei˽tahaʔ; Hall ei olõ˽kartuliile midägi tennüʔ – (kahtlevalt) Mi‿sa˽noʔ ajat Har; mehe˽nu̬u̬ʔ istusõʔ ja ajava õdagudi jutta Vas; ütte luku kääse siin jutto ajamah Räp; timä aasõ jutust, mõist aiaʔ. mis om olnuʔ, `säädse jutussehe Se; timä nakass jutust `aama, a mi nakam jutust `kullõma; aa vinne `väŕki Lut || ajas kekki, `kelmi; aeab pümed `kurja `välja (vannub) Khk; aab `tühja loba Vll; mis sa `peale pori aad, porised Muh; ta aeab ika `tühja lori Emm; aab aga `parlori Mar; inimene lõõp, ajab `alpi välja PJg; on üks suure `suuga inime, aab niisukest `lompsi ika `väĺla Hag; noored aavad mud́u `parru Rap; [pulmas] süövad, juovad ja aeavad lamet Amb; see aab `ilmast `ilma oma `lolli plara JMd; ärä aa `naŕri, `ütled ku tõene aab `niiskess loba. ehk ku kõneleb siäl kos ei `kõlba Kod; ära aea nisukest jama Lai; aab mud́u joba; ära aea käo `jaani Plt; tema aab `ullu `paaru nüid Pst; muud ei kuule kui ike sedä `kurja `vällä aave [noored tänapäeval] Hls; õige pahane näkküss `vällä, võib `olla, et mõni jälle `ullu ette om aanu ja manu `panden; mea ai `naĺla siul, sa võtat tõess Krk; ropu `suuga `oĺli, kes väegä lori ai Ran; temä aap ike oma joru, egass temä sinu juttu ei usu Nõo; ärä aja `laimu San; `orlobi ajavaʔ, ilma`aigu ajavaʔ rumalat juttu Kan; nii pu̬u̬ĺ viguri `aeti `ahka Urv; mi‿sa ajadõ umma porra Vas; aagu ui `haĺpi Se || ajab `vällä suust, midä sülg `suule tuob Lüg; ennemasti eida rist suus ede kut sedissi sönu `väĺja ajad suust Jäm; ajab suust pudra-padra `välja ning loriseb änam kui `tarbis Vll; vandus `söukest `kuuma, tuhat kuratid aas suust `välja Jaa; ajab nurjatumaid sõnu seest ~ suust `välla Mär; aab roppust suust `vällä, ropu `suuga Tõs; Lõugerdes on `seukesamma lobamokk, aga ajab `rohkem `paska suust `väĺla Hää; juonud mies aab jampsi sõnust suust - - `väĺla Hag; kõik aab suust `väĺla (kõneleb kõik ära), mis ta kuuld on Juu; ärge aeage `tühje sõnu suust `väĺla Ann; purjen `piägä eks tä rumalid sõu aja `väĺjä Kod; küll ta pajatas, ajas suust `väĺla Pil; küll ajas suust `väĺlä, mutku `paĺlas kurat ja kurat KJn; suu laiep, ku ame alt pu̬u̬lt [öeld sellest], ken rumalit sõnu aa `vällä `endä si̬i̬st Krk; ropu `suuga `oĺli kes väegä lori ai - - `solki ai suust ̀väĺlä Ran; aja suust kõik `vällä, miä `suhvõ tulõ Krl; ta `naksi suust tu̬u̬d igävest poŕri `ussõ ajama Har b. tähti ütlema; veerima kui laps akkab lugema, siis [öeld] õppib ja ajab `tähti juo, ajab sõnu ka juo; ise ajab üht sõna üht `muodi ja tõist sõna tõist `muodi, ei `õska viel lugeda; emä `ütleb `lapsele, älä aja `puoli sõnu, lue `täielikkuld Lüg; Akkab ikka juba ridu `veerima, `tähti kauda ajab sõnad öles Pöi; laps aeb juba sönaks, aeb juba `tεhti `kouto sönaks Emm; mis käe tääl oo se lugemene, aab alles `tähti Mar; `eśte aja tähed, siis viäri, siis loe kokko; ku laps one `ku̬u̬li nu̬u̬r, ajab `täśti Kod; `tähti `mü̬ü̬dä aa iki sõnu kokku Krk

27. a. (kangekaelselt) väitma,tõendada püüdma; vastu vaidlema, tõrkuma ajab minu süüks Kuu; üks `naiste`rahvas `Madli `mõisast akkas ajamaie, et õlen mattand tämä `avva `selgä Lüg; ää ajag valeks midad; `laudad oma suud `pεεle, ajad `vastu (öeld lapsele, kes ei taha käsku täita ning vastu räägib) Khk; ta aab paegal üksasõnu, ega taal põle sellepärast `õigust mitte Muh; igaüks aab oma süist ää Rei; tääl `aetasse muido peale. aga tä põle `miskid süüd teind Mar; üks aas ühe `piale, teene aas teese `piale (üks süüdistas üht, teine teist) Rap; ta ajab tagasi, et ta‿i ole paha teind Amb; alate ajad sina mulle `vassa, mine ti̬i̬ ärä, mes ma käsin; egäüks tahab süid õma piält ärä ajada Kod; kui oma jońnist ei jätä, `tahtmisest, siis `ööldasse et, aeab `pialegi oma joru Lai; temä tah́tis vägisi võless aia, mis ma kõneli; esi sa olet selle tegije, mis sa tõise `seĺgä `süüdü aat; aap luud`sarve `vastu, et temä ei ole sedäsi tennu Krk; ta‿s taha vanembile `vasta `aada, läits kah [mehele] Nõo; kas sa˽tahat `õigust võĺsiss aiaʔ; Taa aja õks umma ajamist, mitte ei jätä rahulõ Har; ja se must pini sei liha arʔ, ja timä (härra) `aiõ `tiindride pääle Vas; tä aasõ `vasta, `vasta `taplõss Se b. tungivalt nõudma, nuruma, manguma; peale käima või sundima vägise ajas `pääle kõhe: `anna ja `anna Lüg; üks inime, kes `kangesti midad tahab - - ajab `pεεle kud luu`painiji Jäm; loom ep toida ennast karjamalt, ikka aeavad `öhta kεεst; `lambad `karjuvad `ühte `jooni, ajavad `süia Khk; ajab tüdrukute kääst `kindud pääle ja `pähkid ja ölut Krj; Just kut `mustlane ajab `pääle, anna ja anna Pöi; Töö aeab pεεle (sunnib takka) Emm; käis möisast krahvi kεεst Köpu `möisa rendi `peale ajamas Rei; laps hakkas `tisse ajama Phl; akkasid `sooja õlut `kaela `aama Rid; nao suur `iidlane aab `kõiki `peale Mar; Tüdrik aab luu`sarvi pial, et täda pidul lubatse Har; nda paelu käüs asja `piäle `aaju ja `korjaju, sua mte tehä kedägi Khn; ta aab suisa `piale, ei anna rahu Hag; kadrid ei aand `piale, `neile ei `antud kedagi Ann; ajab `piale nagu vana juut́ Ksi; aab `seĺgä nõndagu luud`silmi, ku luupaene Hls; ken küsüme `julge, aab luu `sarve `pääle - - mudgu anna Krk; `nuiab ja musteldab, aab `pääle kui uni Ran; `õkva une ̀viisi aap `pääle, anna `viina ja anna `viina Nõo; mina es taha minnä, aga emä ai et, mine pähle Ote; aja kut t́siga pääle, ̀nurgõlõss iks ütte ja tõist Kan; aasõ sullõ `säĺgä, et osta äräʔ Räp || pärima, õiendama kui `ütled `tõisele pahast, siis `tõine kie `jälle sedä `vällä ei `kannata, ajab sedä sõna taga Lüg; ajab äga paigulist sihandussi juttusid taga; saab ikka taga `aetud, müdu `raadi `soo˛ea on Khk; teised tüdrugod ajasid nii `kangest seda aro, on se ikka tösi, et mehele menemene toleb Rei; mis sa `tühja `kalko veel taga ajama lähäd Mär; naŕr kes viel `tühja juttu akkab ajama VJg; mis sa `ahka takan ajat Võn; mõ̭ni nakass ajama mõ̭nd sõnna taga Krl; mis sä tada `horloppitahak ajat; tu̬u̬ om jo ammunõ asi, mis sä tedä inämb takah ajat Räp

28. a. mingit häält, heli tekitama, teat viisil häälitsema; hüüdma, kisendama; laulma, laulu jorutama Aja sina `viisi `virgasti, mina ajan joru `julgesti Kuu; vassik ajab ine Jäm; aurik aeas tossuga toru, kui tossune ilm oli; kellu kuuest akkab vabrigu vile aeama; lae aeab tossuga `törva; laps `koogab alles - - söist äält aeab; see (lõõtspill) laseb siit läbi, sellepärast aeab alalist ire; möni inimene aeab niru, niriseb paiguliste teiste `perse taga; aka lapsele `äia ajama (äiutuslaulu laulma), siis jääb magama; saad sa ääle üles aida, kadub pεεlt ää, `painija; linnud ajavad nii kenasti viit; ajad εεlt - - uedad teist Khk; `kutser - - `vaatand `aknest `sisse, öpetaja oli seda `kohkund ning ajand ääle `lahti Kär; tedre kukk ajab kahu uhh, uhh, uhh; veeuśs ajab suurt `sissi Mus; Emased kassid on `kanged nuru ajama; Aja sa [laulu] ots öles Pöi; kui pulma `aegas `laulti, siis `öeti akkame `uike `aama; ta laulab unisest peast koa, aab aga `peale ine; see puu visiseb nõnna `kangest tules et, aab `vissi `välja Muh; aeab oma jöru (kurjustab) Phl; aab suurt toro peal (laps viriseb) Mar; aeab laolu inet Tor; kõrvad aavad kuminad; `tiimer aeab joru Hää; üks vana [hunt] tuld ta `vasta, aand ise jöńn, nutt sure aleda ialega Hag; nad (hundid) `ulgusid kohe, `aasid joru Ann; enne `amma tulekid akab laps `vurri ajama Kod; sis `aeti vilet, kui tuult ei olnd. kutsuti tuult Kõp; ei ole vi̬i̬l õegatu, ei uŕa `aetu [sigade kutsumisel] Trv; ünisep `pääle ütsinti - - mis `ünni sa iki aad; [õlu] akanu `vissi `aame Hls; kaśs ai `kurri; ku ta (hobune) ärä vähernu om, sõss raputes ennast, aap `purri, puristes vi̬i̬l; laits aa `purri `suuge; karjatse aave `põrri (jäljendavad kiili häält); uisk aap `vassi mättä pääl; koer aa `ürri `vastu, ei taha `vällä minnä; ku lait́s `irri ai emä man, siss emä üteĺ latsel, oh mul ollu üit́s ää kandsik Krk; `inni aava [loomad], nagu küsis süvvä; [hauduv] kana aa `kõrri pesä pääl Hel; ja pane pudel tuule kätte pu̬u̬l `viltu, kae meräst `vingu ta aab; aga emä laolab [mesipuu] sehen, seräst tüminät aab Ran; ärä aa oma torinat ütte`viisi Puh; vene `keŕkun, tu̬u̬ vene paṕp - - ai oma oskarit; ku [hagu] toores om, siis [põlemisel] `viśsup, aab vusinat Nõo; eidsipoesi aeva õsnat Kam; sääräst üsinad aja, lehma ünisese Ote; tõnõ inemine om `säändene tiri, aja alasi tirri San; Latsõtüḱk mitte paigal ei˽püüsüʔ, nigagu maha˽satass, nakass torru ajama Urv; mõ̭ni ei mõistaki lauldaʔ, tu̬u̬ aasegi tu̬u̬d õ̭ad vai jorro; taa alati rü̬ü̬ḱ, aaśõ nigu `tõrdust taad jõrri Plv; üt́s `kärblänõ om tarõh, a mito ü̬ü̬d aaśe säänest jället hellü Räp; kaśs aaśe `nurru; kahr aja jorro; [joodik] lätt läbi külä - - kõ̭õ̭ jorro aja Se; pilli ajama 1. (viletaoliselt) undama, helisema, kumisema Kui paremb korv `pilli ajab, siis `kennegi `rääkib tämäst hüäst, vade kui pahemb korv `pilli ajab, siis `räägidä pahast Kuu; tõine kõrd `ahjus puu ajab `pilli Lüg; nii suur kisa, üsna körvad ajavad `pilli Khk; Kõrvad ajavad `piĺli, no siś `öeldaks surma`piĺli, surmasõnumi - - saab Hää; kõrv aab `piĺli, tuleb sadu Juu; `ütle kumb kõrv `pilli ajab, siis suad mu varanduse omale VJg; pahemb kõrv ajab `piĺli, saab paha sõnumid Iis; sääsk aab `piĺli KJn; ku kõru `pilli aa, siss pidävet suguvõsa `enge rõõmusteme, siss jääp tagasi Krk; tuul vahel vingub kah - - nigu `piĺli aab Ran; ku kura kõrv aja `piĺli, siis üldäss et hääd juttu kuulõt Har; Puuʔ - - ahun mugu˽visisi ja vusisi ja ai˽`piĺli Rõu 2. nutma, virisema, jonnima Mida sa ajad sest `pillist nii `kaua (öeld, kui laps kiusu pärast karjub) Lüg; äbistab [tüdruku] ää ning jätab lapsega taga viu`pilli ajama Mus; Ära aja `pilli, see asi pole seda väärd Rei; üks ajab oma `pilli, teene oma `pilli ~ `jońni Mär; viriseb `seäsi sis aab nina`piĺli Juu; Maʔ `naksi pilli ajama, õks sai tuud mis tahtsõ Vas b. pilli mängima, puhuma õlen ajand pajo`pilli; `enne `aeti `ärmoo·niku; ajab `viiuli Lüg; musigandid ajasivad truba Vai; muiste `ööti öövaht `linnas virelt ajavad Mus; küll see aga aab lõõtsa `pilli, kõik kohjad ühna põravad Muh; kui näd koertega `jahti pidäsid, siiss aasid `luike Mar; Mia muud `pilli mte mõõsta `aada, karvakannõlt vahõl krõbista Khn; `ennevanast mängitud toru`piĺli ja `aetud `sarve Rap; keśsi ajab vili`piĺli Kod; vana karjane aas pasunad, `kutsus eläjäd kokko KJn; karjatse aave pajo`pilli; üit́s ai seast `väikest vilekest Krk; koerapoiss ai `piiparit jahi peńedele Kam; mõni karjuss - - ai lutu`sarvõ Urv; üit́s lätt ti̬i̬d `mü̬ü̬dä `sarvõ aiõn Har; [kuningapoeg] `aie sõ̭ss jahi`sarvõ ja jahimeheʔ tuĺliva kõ̭ik kokko; Aja nigu `sarvõ (halvastõ laul) Räp; torro `aeti kaŕäh, kaŕusõʔ aava torro; toro`piĺli `aeti Se || helisema, mängima vilets pill, ei aja üväst, ei `mängi Lüg

29. (näitelaused, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega) nüid ajab `lapse `vaimuld `vällä (äratab üles) VNg; siit nüüd ei ole pali `aiga, `aastat kaks`kümmend ehk ajab; ajab kokko - - tieb [tööd] `ninda roba raba; eks minu jutt ajand `märki, et sie on `õige jutt Lüg; Kuhu nied kumuti`võtmed ajand oled IisR; `katsus pillile `inge `sisse aida (mängima panna) Khk; Äga ülekorra ajada (töötada) ka äi maksa Kaa; mees aas `söukse tuule taale taha (tegi kiiret) Vll; Kus neid siis nönda öle ajamas (palju) on Pöi; siia oo küinar riiet `aetud `perse taha [paigaks] Muh; Näd aavad enese elus na läbi, et `tervis ei pia kauat `vasta Han; kui söönd said, siiss `ütlesid, ma lähän natuke `leiba `seĺga ajama Mih; isa `rääkis, kui kohad `aeti ostu `alla Ris; lepa kuor ja kuuse kuor `aeti `ümber pasuna VMr; pügäl aab aga `kõrda, mitu pügäläd nõnna paĺju `poegi oo lehmäl Kod; vokk aab nöörid `kaela; üles `aetud (ärritatud) nüid selle aśja `piale Pal; sülega `ümmert aa puu `kinni [nii jäme] SJn; aame audul ääl `sissi (paneme käima); ai `arja `kinni, kiśk miut `arjapidi; Ku [korstnasuits] `pistu üless aa, tule `seĺge ilm Krk; mõni aab egäsugutse `ehte `küĺge Puh; mia es taha `endäle viina `aisu manu `aada, mina es võta; aga viimäte tulep aig ku `sinna - - ka kraavi kaevetass, ja `aetass (juhitakse) otsa `oia Nõo; suidsuga tuustiga ai mihiläseʔ `maaha (hävitati meevõtmisel) Har; `końte ajama (vankrilauda sõidu ajal vastu hobuse jalga laskma) Räp

hakkama1 akkama, da-inf akata eP(`akma hajusalt Sa; h- Phl) M(-me, -de) Ran Nõo TMr Võn, akkada R(-maie Lüg; h- Kuu) Sa; akama, da-inf akada Kod MMg

1. mingi tegevuse juurde asuma, midagi mingit uut olukorda alustama a. (koos ma-infinitiiviga) tahan - - akkada `siepi `kietama Jõe; `Martoni omad ei akkanu `millagi `riedisel `päiväl `eina `algama VNg; eläv `andas `surnele suud ja `surne akkas elämä Lüg; Ja puusärk rekke ja mehed aketi tulema Jõh; `minnu akka janotamma; kados on `katki, `tarvis akka parandamma Vai; akab ju alliks `lööma, `koitu akab tegema Jäm; ää akkag nuttama mette, ole `vaasti Khk; kevade kui oli aketud `loomi `väĺja `laskema, siis oli `kellasi kölistud Mus; jo nüid ilmad ikka `eitima `akvad Muh; saab [kuhi] juba pooleks saand end, akeda ahendama Emm; poleks ma mette `nutma akkand; mei olime jüst kodu menema akkamas Käi; rehi kuib, süńnib `peksma akata küll Mär; siiss akkass piĺl `mängima ja tańts akkas `köima Mih; pühaba akate einatööd alustama Aud; pidi uut `maandid `tehtama akatama PJg; `aksin kuduma Vän; taevas akkab seletama Ris; muĺlikas on nihuke veis, mis alles `lüpsmä akkamata Juu; ommiku kella neĺlast sai akatu juba `peksma [reht] Jür; teda siis pidatud kõige `enne akkama `peksma Amb; vana maha jäänd `põldudel akkab kohe kamardikku kasvatama Tür; akanuvad `juoksma kodu VMr; akkasin `tundma et valu iilid akkasivad `käima Kad; mis nüüd akkab olema HljK; minä akin `leibä tegemä; mes‿sa nüid akku tegemä, enese `kõsta `öeldi - - mes nüid akata tegemä Kod; siis akatasse teda (ladet) `pahmama obustega Äks; lehm jääb `ahtrast, `lüpsma ei akka, kui rikutud on - - siis ei akka akkamas̀ki Lai; akassime `viina temäl `sisse `anma Kõp; akkas mutku kodu `tahtma Vil; agu akkas tekküme; raud aiass elgiss, sõss akats tagume Krk b. (koos illatiivse või allatiivse laiendiga) akkasime kesk`ommikulle `kellu kahetei·st`kümmeni Hlj; `milla `teie `reiele akkata VNg; aus laps - - ei akka `vargale; akkab `itku; vahi mu `silma `sisse, kõik ei saa vahitust, nauru akkab; jalg akkas verd `juoksu Lüg; `tarvis `koido unele akkada; kui on ilus ilm, siis akka `luole; akkas `riidu Jõh; akkamo `ildaselle; mei akkasimo kisa Vai; ma `aksi sii kaubale Khk; ole miheks töhe akkamast Käi; igäpäe `ootan munele akkavad Mar; kella kaheteiss`kümness `tõuse üless ja akka linule Vig; nüid lähme ja akkame `jälle `tööle Juu; kell kaks ommiku akkasime rehele Amb; kui jo jaanibe oli `müeda, siis jo ikke akati eenale VMr; võib toedule (sööma) akata Kad; kui kadri akkab kusele siis andres paneb aani ette VJg; kui külm ilm, vars akab pasale; akas soldatiga jutule Kod; `eśte kui ma `tü̬ü̬sse akasin raut`pulke ei olnutki [äkkel]; ei änam ei joose [kask] `mahla, nüid akab jo oksele Ksi; ommuku `tulti üles `näiti tuli `pihti ja akati tühü Hls c. alustama, alust tegema ku `kartulid oli noppitu - - siis sai linudega akka VNg; mis sä akkad `ilma `asjata, sa et `õska tehä; akkab aga `jälle ja ajab oma `jönni, `ühte `puhku edesi Lüg; `einaga akkada `pihta; ei tea, minest `pääle akkada Vai; kui rugi küps oli aketi `pihta pεεle Khk; nutt `pääses `lahti, nutt akkas `lahti Mus; `puita akates poleged asi nii ull Käi; näe ma akkasi päris `paĺla käsi (vaeselt) `peale, nüüd oo mol `kraami küll Mar; omigu sai vara üles `tõustud, kahest kolmest oli jo `peale akata [rehepeks] Mih; üksainus `sirge oŕk ilma aruta: muidu ei saa esimesi `silmi akata (üles luua) Vän; küll si on üks jutujakk, ühe jutu lõpedab, teise akab Saa; `eile akkasin `leiba ja juba läbi Ris; akab ievast `aadamast `piale, tiab kõigist aśsast `reakida Hag; pikendäsin veel sedä akkamast – aga ikke tee `viimäks Juu; `kartles on akata ja lõpetada [toiduna] nüid alati Ann; ei taheta tüed akata esmaspe ega `riede VMr; kana lõpetab sarja ära akkab uut `sarja Trm; no kedä muud, akama `piäle aga Kod; sai joba ärä akat [töö]; `pu̬u̬ĺbesel pääväl akati kiket tü̬ü̬d; ta iki ligi saa `aasten joba. nüid akka sadata `aastet Krk; peale, pihta hakkama tegema, ette võtma tuli `seie kodusse nink `vaatsi, sii es ole mitte midagid `pihta akate Ans; see töö on `jälle sealt moalt `otses, mis nüid peab `peale akkama Juu; `ilma adrata põle sial enam `miśkid `piale akata VMr; mea nõu ei lövvä, mis ma pia `pääle akkame, nüüd om miu `mõistuss otsan Krk

2. a. algama, algust saama üks ädä lõppeb, `tõine akkab Lüg; ku `tuule `küüned [taevas] - - siis akka tuuld Vai; pärdi pεεvast siiss `aksid `möisa rehed Jäm; mere kallas, kus maa ää löpeb ja vesi akkab Krj; See oli ikka see vana aru, et jaanibest akkas einatöö `pihta; Lutsu jooksu aeg akas sügise `ingede päevast Pöi; `Lõetsa jõgi akkab soost Muh; pühäbä ja neĺläbä akassid pulmad Vig; eimene maailmasõda akkas `peale Mih; eha lõpeb ja koit akkab Tor; ru̬u̬ś akkab vihastamesest kah Hää; siis akkasid joomad ja söömad ja pärast pulma naĺlad Rap; eks allikal ole küll koa siĺm, kui ta akkab alles Juu; tuńnid akkasid siss, kui `valgeks läks ja lõppesid kell neli Kos; `kangest akand `pikne `piale, nemad läind `sinna ulu `alla JJn; `Valma saunaküla akkas maande äärest Pai; suured saud on viel akkamata; mõisas oli, kell kaheksa akkas kesk ommik VMr; juba järve kallas lobiseb – vist akkab järve tuul; mõrra keha akkab reiede õtsast Trm; `mõisast läbi `minna akkab kohe küla; akkab nagu kirmetis servast `pääle Äks; agu akkab (koidab) Hls; ku paistetse rinnust akkass, siis om `varsti minek (surm) Krk || nad on `Narvast akkaned (pärit) Jõh b. käibele tulema; tekkima, sugenema; sigima `autu akkas vast soja ajal Jõe; sie ei ole mitte ise akkand [jutt], sie on kohe old asi VNg; sie on ikke kõhe täis `sündind lugu - - ega sie ei õle mõni akkaja lugu Jõh; `septe·mbri loppus juo - - akkas `marjalohe Vai; puukiŋŋad `aksid ennemdi, kut `sakslane `seie tuli Jäm; See nüid sii alles öhe kahe`kümne `aasta eest akkand asi et `paargutele aketi `korsnud `peele panema Kaa; nooda püik kadus ää, siis akkasid mörrad `jälle Vll; Nee vanad õue ja võrkaide murud on ise akkand, nee pole külitud; Telg on `seemnest akkav rohi Pöi; koi liblikad, munadest akkavad ussid Muh; inimest `ütlesid, et `ülged `olla varaù·st akan, varaù· soost Var; kui `kolloo·sid akkasid (loodi) Vän; `väiksed ua ja `erni läätsäd, mis akavad alles Saa; minu ajal nendega (maavärvidega) ei väŕvitud siis akkasid ikke puevärvid juba KuuK; minu emal oli kerst, `kohver akkas iĺjem JJn; se on `luoduse viga, kogeldamine, sie ei ole akand; tiik, nisuke veike kierastik – kas ise akand või tuld, kes teda `kaevas Sim; kot́i `sisse koid ei akka Iis; viimati kadusid ni̬i̬d rüid ärä, akasid vammussad Vil c. mingi tunde, meeleolu, aistingu tekkimisest akkab ale miel nähä Lüg; Akkas vist `ilge, läks menema Jõh; kahju akkas `vaesest inimesest Khk; nii `kange jänu akkas Pha; mool akkab nüid külm ~ pala `kinni Vll; miol akkas küll naa jõrm Khn; siit rinnust akab valu PJg; kas sul ei akka ~ soa veel äbi Juu; tõmmake kuued `seĺga muidu akkab külm Ann; kõpsute `jalgu, sõ̭ss ei akka küĺm Hls

3. a. (kellekski või millekski) saama, muutuma; kellegi kohustesse astuma ehk hakkab viel elusaks Kuu; ise akkand kinksepp, ei õle `kuski õppi saand; sinä `sündind laisk et õle, sinä õled akkand laisk Lüg; kahe`kümne `aastane sai `oldud kui sai naiseks miheks aketud (abiellutud); mo ema isa oli suur `kontide panija, ise akkend Khk; Kukulind - - kevade kukkude, pärast akate kulliks Pöi; pole ma mette teise `teenijaks akkand Käi; oo nüid viksiks inimeseks akand Mär; Vanaste üks `õige mees mõisa kubjas ei akan Han; noorem tüdar akkas karjatses̀se Mih; ega `enne põld [loomaarsti], olid mud́u nihukesed akand toadid, kes obose suud `rookisid ja Juu; mineva sügise - - akkasid taĺlimeks Pai; si̬i̬ tahab saksass akada Kod; mina akasin tädi ja tädime juures palgaleseks karjatseks Plt; noh ku ma käisi karjan vi̬i̬l paaŕ `aastat sõss akassi poisiss joba `põldu `kündmä Pst b. mingisse ametisse või tegevusse asuma, mingisse olukorda või vahekorda astuma sie ei piä `ammeti `kinni `kuski, ühest kõhast ikke `juokseb `vällä, `tõise akkab; sügise saan `seitse`kümmend täis, akkan juo kaheksa`kümme `pääle; mina akkasin `este vana Juhani puolt; akkab oma `leibä. lüöb `tõistest eräldi; (kokkuleppimisest, ühinemisest) akkama kokko ja `õstama sene `massina Lüg; siis ma `aksi ~ akkasi küla `lamba Kaa; te akkate abiks koa Muh; ei ma akand tä `kelda üht; ma `katsusin meelitada, aga ei akand minu `nõusse `ühti Mär; ta akkas riigi teenistusse Aud; `enne akkasid `kangesti vene `usku; teene on aher lehm, teene on `jälle akand (lüpsma tulnud) lehm Juu; kui mina koha `piale akkasin, `küńtsin kõik ühe obuse adraga Pai; akab mulle `aitima `anma et kas minä akan appi Kod; käis `lüpsmas, kui lehmad olid akkamata Pal; vastu ~ vasta hakkama 1. vastupanu osutama, mitte kuuletuma, tõrkuma igale `puole, kuhu tahad, läheb, `vasta ei akka `millaski Lüg; Aga no kus sa `erra käsule tõhid `vasta akkada Jõh; `vastuakkaje obu Jäm; tä `rääkis et kis kubjale `vasta akkan, siis kohe vits `lahti Tõs; üks - - oli ää laitn, et `meitel ei `aita akkamine `vasta Khn; lõpu `otsa akkas viel vanematele `vasta kua VMr; nõnna ku `rauda akab `vasta MMg; `vastupaneje lu̬u̬m, akkass `vastu Krk 2. tekitama, vastik olema a. (toidust, joogist) sie akkab `mulle `vasta, minu kõrist ei lähä sie `alle Lüg; Vesi akkas `vastu (oli joogiks kõlbmatu) Emm; see sööm oli nii sańt, et akkas tääl `vastu, aas tä südäme sandiks Mar; `süemine akkab `vasta Kad; kui paĺju sü̬ü̬d, akab `vassa Kod b. (tööst vm) see pole lisige tee, akkab `vastu (ei jõua ära käia) Khk; vahest tee ja tõtta, aga nüid akkab `vasta, enam ei saa `tehtud Juu; kui ei süe, siis väsid ära, tüe akkab `vasta Kad c. teat asendisse asetuma või laskuma `usklikkud, nied akkavad `põlvili maha; tämä akkas maha ja õli `kummuli, ei `jaksand `ennast `kierädä egä; `undi rattast `lasti – üks akkas selikile maha; läks `sinne `kuuse närede vahele, akkas `sinne `vastuli maha Lüg; maast `engab, luom kõhe `nuusib ikke seda aset, ja akkab siis pikkali; Akka `vuade pikkali, sa õled `aiget nägugi Jõh d. minema, muutuma, pöörduma (ilmast) ei akkand `tormile ega kedagi Jõe; sene järele kas akkab `pitka `vihmale vai lähäb `kuivale Lüg; ilm akkas `saule Jõh || akkavad `kaurad `ripsele, siis tuleb karu `liikele Lüg

4. a. kinni või ümbert haarama, millestki kinni võtma akkavad `tõine `tõise `kaula ja `annavad `tõine `tõisele suud; minu `ambad on juo `nössid, enämb `kinni ei akka, nagu vanal `undil Lüg; ta akas mu `öltsi `kinni, vöttas `riidest `kinni Jäm; siis akkas mo kaela `ümber Muh; akka `saage `kenni Rid; akkan so pähe `kinni (tutistan) Mar; võtad [kibu] `kõrvapidi jood, akkad `kõrva `kinni Var; akand emal karvust `kinni, ja `tuupind emad Mih; välla takka oli üks papal. ei ulata sülega `ümmer akata ~ võtta HMd; akka mu `jalga `kinni ja ojume üle Jür; `kuḱsi maha, küüned ei aka `kińni serväss Kod; sedä ei tää, kust ma `kinni akka Krk || hammustama, kiskuma (eriti koerast) sie on `kange kuer, sie akkab kõhe `kinni Lüg; Koer, saepεε, akkas `jälga `kinni Emm; noor kuer akks naks ja naks `külge `kinni Mär; ta oo `kerge `kanda akama Tõs; panin ta (koera) `kinni, ta akkab `külge ka JJn; aaguvad kurjasti küll, aga ei ole `kińni akand; kui obune sööb maast, siis uńt ei pia `saama kõrist `kińni akata Ann || piltl kallale kippuma või minema; riidlema; tüli norima sie akkas `suisa suu `püsti minu `pääle VNg; akkab minu `kallale - - minul süüd ei õle Lüg; teised akkavad `jälle mo `peale Mar; kui sa kedagi `ütled `talle, mis `vasta mielt, siis ta kärinal akkab `sulle `piale Amb; küllalt on nisukeìsi riiukukkesid, kes `kaine `piaga akkavad teise kallale Plt || piltl millegi (töö, ülesande) kallale asuma, midagi ette võtma ei hakkaki sen kääd kuhugi `kinni (ükski töö ei sobi) Kuu; `viltse löŋŋa venitaje, kes sedasi vedelast `kinni akab (pikkamisi, vastumeelselt töötab) Jäm; ilma akkamata (saamatu, loid), midagid ei korralda Pha; ikka akkab `kinni `tüösse JõeK; tämä o niiske südäk, kõhe akab aśjass `kińni; tämä ei õle südäk, ei aka tüäle kõhe `kińni Kod b. millegi vastu puutuma, midagi riivama; kinni või külge jääma, kogunema, kinnituma; takerduma, kleepuma; ühte või kokku jääma (surumisel, loksutamisel jne) vahest oli `otra nii lühike - - ei akkand `sirpi, et oleks `sirbiga `leikand Hlj; madala `ukse`päälne akkas pähä VNg; lumi on `ühmäne ja vesine, akkab rie ette ja igäle `puole; ei saa `kuiva `toto süä, `ühte `puhku vesi tuop `juures, `muidu akkab kõri `kinni; tänä on supp paa `põhja akkand, on `kõrbene magu; või ei akka kokko, tao tõist juo `kõige `päivä Lüg; papper akkas `küĺge `kinni Jäm; jalg akkas vähä (komistamisest) Ans; `seaste pole vigadi ede midagid akkamas (pole midagi niita); oks akkas `iussi `kinni Khk; tegi adra `vanna `katki, akkas kivi taa Kaa; jahud akkavad käkki `ümber käe [leiba sõtkudes] Muh; justkui köva pudru, mis kokko äi akka, siis `üitas rabe Phl; kui paet `põhja akkab, siis lükatasse takka `randa Rid; nepod akkavad `ühte (kleepuvad); `vaata kui tolm akkab riiete `külgi Mar; kõrv akkas `kinni (läks lukku) Var; lasna `peale sai natuke jahu siputud, et jahu akkab lebasse `kinni, leib ei jäe mette lasna `küĺge Mih; Aeru laba akkab vee taha Khn; obuse kabja `alla on akand suur lume kamakas Vän; Nätset `leiba on alb `süia, akkab `ümmer ammaste Hää; virnrohi - - on teräv, pikk akkab igasse `kohta kärts ja kärts `kinni - - akkab `riide `küĺgi; suure tulega ei või `keeta, pudru akkab `põhja `kińni; keedä ja keedä `rauda [sepapajas], vaat kokku ei akka Juu; kui tomp sies [lõimel] akab sua `piisse `kinni Jür; mis `angu akkas, sie akkas KuuK; mul akkab pia `varsti lakke `kinni Amb; iga õle kõŕss akkab `jalgu `kińni ja komista VMr; leiva tainas on rabe, kui ei aka kokku Lai; [ree] jalas akab liiva `piäle `kińni, ku lund kasina one Kod; jäŕjest segada, muedu akkab `põhja Pal; käki vedelal on rasv sehes - - mud́u käḱid akkavad `rindu Äks; ein `oĺli nii `veike et mitte vikäti ette käsitsi ei akantki; lootsik akas `põhja `kińni KJn || (kõnehäiretest, kogelemisest) ta keel vähe akab (kogeleb) Jäm; [kogeleja] saa söna suust εε mette, keel akkab `kinni Khk; täma keel akkab `kangeste, täma kokutab Mih; mõnel on luomusest koa, et sõnad nagu akkavad `kinni, siis üeldakse kogeldab Hag || piltl kui on kõrd juo `kinni akkand ja `sisse vedänd [poiss tüdruku või vastupidi, öeld] et enämb põrn maost ei `lahku ; igä riid akkab tämässe `kinni, üks `riiakas inimine on; igä `ammet akkab kättä - - on akkaja igä `tüöle; ei minu `küüned küll ei akka kuhugu `kinni (ei taha kellegi oma võtta) Lüg; `meie poiss ei akka `silmä, tiab kus tämä on; Laseb ühäst kõhast `tõise - - `kuski `paigal ei `sõisa ja `ükski tüä kättä ei akka Jõh; `oige `elma ei akka `kengi (õiglast ei süüdistata) Vai; Tühi perse akkas taga `kinni, akkas uiest [lehmi] `lüpsma (puudus sundis uuesti tööle) Pöi; minu `külge ei sua `kiegi `kińni akata VMr; si tüdruk akab talle (poisile) südamesse Ksi c. püünisesse sattuma, (õnge jne) otsa jääma, näkkama (kaladest) sie kala `õnge akkamine on `pilves `päivägä Lüg; tursad täna ei aka Jäm; kõik kalad `akvad aŋŋerga õŋŋe `otsa Pha; `talve köiasse unnel, aavid akkavad `otsa Muh; kalad polnd `unda akkand Rei; akkab ikke mõni [kala] `kenni koa [õnge] Mar; suur aug akkas ahingusse Mär; `öösi ka akkab angerjas Vän; õng on pisike konks, kala akkab `sõnna `otsa `kińni Juu; abakala akkab `võrku koa Trm; kala ei akka õnge `otsa Plt; es akka õnge `otsa, es võta `sü̬ü̬tä Krk

5. levima, (teisi) kaasa haarama a. nakkama, teistele edasi või üle kanduma, kuskilt saama (haigusest, nõidusest jne) tobi akka ikke `toise `küljest `toise VNg; `ennemast punusivad eläv õbeda `kellä `nüöri `sisse. siis ei akkand `luomale `nõidus `külge; kõva verega inimine, senele ei akka `ninda `õlpsast, aga `viimast ikke akkab ka; paha muod on juo isäst `külge akkand, sie on kõhe vere sies Lüg; Kui `leivad `niisikesed `vistrikud üläs - - siis `üäldi, et sie on akkand -- - `üäldi ka `tuulest akkand ja maast akkand Jõh; äkine `aigus ning akkand `aigus mis tuulest tuleb Jäm; see akatav `aigus, tohi `sönna üht `minna; akkand `aige (nakkushaigus) Khk; ei `aigos kka `moole `küĺgi Kul; Siberi katk, üks akkaja `aigus Tõs; tiisikus akkab teise küllest `külge Vän; sülita maha `enne kui istu, et siis ei akka maa alused Tür; `rõuge `aigus sie akkab kohe üheteisest VMr; maa peab `ingama sialt kohast kus se `aigus (maa-alused) akkab Ksi; aga nüid on vähk akand inimestesse Plt; temäl akkajet `aigust es oole temäl olli surma`aiguss; sellest (sammaspoolikust) om kuri `valla saia, si̬i̬ akkass ka tõisel Krk || (paaritumisest, sugutumisest) tiä kas akkas ka `külge, sel `selgi ajal õlivad `paaris, eks sie käi ikke eloka `kõhta; igä `tütrikulle ei akka `külge Lüg b. põlema, süttima, (teistele) edasi minema (tule kohta) tuli‿b aka – puud on märjad Khk; puid peab nii pailu olema, et sa `turba akkama saad Vll; kut tulerovaga tuld lööd on ka sädemed, sädemest akkab taala `otsa Emm; siss `löödi kibi peal tuli põlema, tuli akkas käsna `külgi Mar; mina panen ike puud nii, kuda ta (tuli) kõege paramini akkab Kos; teene maja akkab teesest. teene võtab teesest Äks; üks `istus `küindla `juures ja vaadas, et se `kuskile akata ei saand SJn; (tuli) akaśs taglale `külge, tuli akaśs `õhkume Krk

6. mõju, toimet avaldama a. mõjuma, toimima, tagajärge omama `tõmma `kõrvid maha [mütsil] et külm ei akka `kõrvide `piale; kui päiv `paistab, siis `elgib. `vasta `silmi akkab; külm akkab `jalgudelle `kinni; `tõmban `piipu, siis akkab `rindu Lüg; joulu `ölgi `pandi paigale - - suitsetati nendega `pöldusi(d), `enne pääva. Ttise inimese kuri silm ep aka `pεεle Jäm; suits akab `silmi; eida veel `leili – b‿aka `kinnigid; nii külm et akab `amba Khk; see [õlu] pole sedamoodi `tehtud, et esimene toop akab Mus; Akkas ikka `konti `kinni (viinast); Ussi pead `peetud `taskus siis `nõidus äi `olla `peale akkand Pöi; Roheltsed ounad akkast sisse (tekitasid kõhuvalu) Emm; meno nõu selle `peale ei akka (nõutusest, abitusest) Mar; aha tuul o `näule `peale akan Kse; jalg oo kuib lośsidega, aga akkavad jalade `piale Aud; luege pääl ei akka püssi kuuĺ kah Hää; ele pää akkab kevade `silme `peale Kei; ommiku `jälle märg kangas `väĺla tõmmata, siis `päike akkas paremini `piale (pleegitas) Amb; kańnis särka ilm, akkab ninasse VMr; ele väŕv – akkab `siĺmi Trm; minu isa tegi [kaelkoogud], mis olid vildiga seest `löödud, et õla `pialegi ei akand Lai; kipe akkaje küĺm Krk || piltl kel `kerge pää, siis akkab [õpetus] iast `kinni Lüg; egä see meno `külgi akka egä puudo mette Mar; temäl raamat ei akka; ta om kõva `pääge, tal mitte ei akka, kõva `pääge lu̬u̬m; tal akkass küll, aga ta ei õpi, küll andass tal `vitsu Krk; kõva pää, ei akka midägi manu Hel; pähe (kinni) hakkama 1. purju panema, joobnuks tegema, joovastama; uimastama, pead haigeks tegema meri akkab pähä Kuu; Ehk mis õlut sie `muidu on kui ei akka pähä Jõh; oul akkas piha kinni [saunas] Ans; nee on nii `kanged rohud, nee akkavad pεhe `kinni Khk; kaelud akkavad pähe Muh; viin oli pähä akkan Kse; `vaata, `viimaks akkavad [kailud] nii pähe, et aavad oksele Tür; ving akkab pähä VJg; kui süed `õhkuvad, siis akkab kaŕm pähe, kui on kaŕm sehes Äks; tuba (aur) akkab pähä, ei või siin `olla KJn; viin akkass pähä, läät ulluss Krk || tämä sest (tüdrukust) `lahti ei saa, akkab tämäle juo pähä sie asi Lüg; poisile akkas put́s pähe Sim; võta võta, tämä ei aka sinule pähä egä `persse Kod 2. meelde või pähe jääma a, pee, akka pähe, kui et akka, `viskan lakka Lüg; [õppe] tükk ei aka piha Jäm; raamat ei akka pähä Mar; va maltsi `peägä, kel kirjad egä lugemesed ei aka pähe, egä jäe `meelde Vig; laulu viis akkas `mulle `iaste pähe Kei; mina piäss ei mõessa - - tahab enne paĺjo õppi kui pähä akab Kod; kõva pea, ei akka päha Plt; südame peale ~ südamesse ~ südamele hakkama iiveldama või oksele ajama, halba enesetunnet tekitama sie asi akkab `mulle südämelle, mina sedä süä en saa Lüg; rasvane liha akab südamesse Khk; see suur `öötsodamene, see akkas tema südamesse (jäi merehaigeks) Rei; mõni toit akkab südäme `piäle Tõs; `suoja `piima ma‿i juo, akkab südame `piale VMr; nisuke rive asi et akkab kohe südämel̀le Kad; miul küll `keńnigi asi südäme `pääle ei akka, mis ma sü̬ü̬n Vil || vastumeelsust tekitama, vastik olema Midäs sul viel `süämelle hakkas, et panid nii pia ärä tulema Kuu; `niisuke jutt tuleb, et sie akkab `mulle südämelle, et mina en sedä `salli egä taha `kuullagi Lüg b. peale jääma, kinnistuma (värvist) `pannasse `suola [riidevärvile] et siis akkab üväst `pääle Lüg; värvile `pandi `maarjad `juure, siis akkas `pεεle Khk; Väŕv äi ole east akkand, [seelik] jähi lapeliseks `jälle Pöi; muar`jääga värviti muidu s‿akka mette Muh; mõni värb akkab `eäste `peäle, aga mõni ei akka üht mette Mar; aa kui seda (kübaramusta) `ulka ei pand siis värv ei akand `piale KuuK; lõngad one ehätänd, värv ei õle `külge akand Kod; värv oli nõrgalt `piale akand Lai; nüid na (villad) om jo periss alli, ega väŕm nii ruttu `pääle ei aka Hel

7. mingiks tööks või tegevuseks suuteline olema a. teha suutma, jaksama; toime tulema, jagu saama `Viskasid `terve `nauri `lehmäle ede, nää ilastab `vaide senn ärä, ei hakka `hammas `pääle Kuu; minu jõud ei akka `külge sene `asjaga, ei akkagi `tõstamaìe `üksi `päine Lüg; Sie on kaval pettis ja suli, `selle `piale ei akka `kellegi `ammas IisR; sia lihal nii paks kamar – `ambad äb aka `pεεle Khk; kui vähe [kala] oli, et ikka mees `peale hakkas, siis töi `selgas ära Phl; ikka läks mööda ja ta‿i näind - - ma `üt́sin mis asi see siis on, et su silm ei hkka sis Noa; va sańt maa kündä, atr ei akka `peale Mar; ei mu nõu sii akka kedagi, mu nõu `siia ei akka Mär; nüid on kõik asi nii `otses, ei akka `kuskilt `keegi nõu enam `peale Juu; kõva kooruke, ammas ei akka `piale Kos; nõnna kõva, et ammas ei aka `külge Kod; liha kaets paast, odot, ma kae, ka ammas ei akka vi̬i̬l; miu `mõistuss küll ei akka sellel `pääle Krk; hakkama saama 1. toime tulema; midagi ära tegema, korda saatma Laps läks ilulugemisega `ninda `ähmi täüs, et ei `saandigi hakkama Kuu; ma küll `seukse alatu `teuga akkama äi saaks Khk; Kana on varvasjalg, ta‿b soa vee sihes `öhti akkama Pöi; See kiri lehem on nii pahur loom, äi mina saa temaga akkama Rei; see on `siiskid veel hea, et mina omaga hakkama saan Phl; aga üksi saab koa selle `tööga akkama Mar; ma luban iga pää `metsa `minna neid nõia `oksi `otsima, aga ei sao ega soa sellega hakkama Juu; ta `lahke kätega, saab iast akkama kõigega JõeK; sie tüdruk on illukene ei sua `tüöga akkama VJg; `tautab ja `tautab, aga ei sua akkama Ksi 2. (omavahel) läbi saama see nii töri inimene, kus sa sellega akkama saad Krj; Korra oli pere `leibas, pole akkama saand, akkas oma `leiba; soa akkama sugugid mitte üksteisega Pöi; mees ja naine, `loetud ja laulatud küll, aga ei saa akkama mette, siis elavad `lahkus Mar b. lõikama (terariistast) tänä ei akka vikkasti rohole `külge; viil ei akka `saele `pääle, mutkui libeb `vaide Lüg; see nuga akab `umbast palava pudru `pεεle (on nüri) Khk; se (nuga) oo nõnda tüńts ei aka `ühti Mus; Ons su kerves veel akkaja Kaa; omingu `kastega siis oo rohi märg, siis vikat akkab ennemini Muh; Nuga jo nii tölp, see˽p aka sooja sita `pääle ka mitte Rei; ega ma teist seokst [vikatit] änam saa, sel oli ea akkamene Mih; vikat o vahe, akkab `easte Tõs; raut́s on nüri, ei akka pääle Saa; oh sina ull, küll on aga soag nüriks läind, mitte enam `peale ei akka Juu; vikat́ ei aka rohole `külge, ku rohi one libe ja kuiv Kod; si̬i̬ om `seante nagu undi arjass, vikat́ `pääle ei akka Krk

8. (kokku) sobima, paras või kõlblik olema Meie ei akka enämb kokko, on jua viha vain vahel; sie ei akka minu `pääle, mul on juo kuorm suur, on `ruumi vähä; sie toit akkab `mulle üväst `amba (meeldib, maitseb) - - sie toit akkab `ambaga ja mokkaga kokko; tüö `ammet akkab kõhe, aga lugema ei taha akkada Lüg; [rõivas] akkab iast `selgä Jõh; `Söuke kalośs akkab juba mo `jalga koa Pöi; kui supp akkas juba et sa võid suppi suhu `pista, siis oli juba `vaangas tühi (sest sööjaid oli palju) Lih; kõige param akkavad sut́id ja vihmaussid Vän; teesel ei soa ega akka (edene) se `korjamine, teene aga soab kõegest asjast seda vara Juu; tämä akab iga ühega Iis; meie keele `murdesse sie ei akka Trm; jääl läks kõledass `väl´jä, jääl ei akand tõesegä kokko Kod

9. hakkama(s) töökorda, valmis; töökorras, tegevus-, tegutsemisvalmis; teoksil; olemas nemad (angerjad) panevad ko˛e keik savad akkama ja `kaŋŋutavad maa siest ka `lahti `oŋŋed Jõe; sain elämise siin akkama, ega old midägi `enne akkamist; ja siis ans sie mies oma `leivätagavara ärä ja ans kohe pere`naisele `käskü, et sega kohe uus `jälle hakkama Kuu; jüri`päiväl `kaubeldi juo `karjane akkamaie; kõik mehed ei `õska `panna `rangi `ruoma akkamaie; `vankri sättin akkamaie, tahan kuhugi `mennä; ajas `mõisad `suurest ja `suurest akkamaie; mul on vokk `präigast akkamas. talv tuleb, `tarvis sukka ja `kinnast Lüg; pane `ennast akkama, sie on iast `riide, siis akkama mänemä; Õli suur pere, õli `leivä `asti alati akkamas Jõh; Kui mina `kanga akkama panen, küll siis kudujaid on IisR; `säätsi pere akkama (tööle); meite Jaen täna mujaga nönda akkamas - - kεik selle aja muda roogib ülesse Mus; Noh vanamees, pane ennast ka akkama, pead töhe minema; Mu poolest oo asi akkamas Kaa; no siis pannund suuretüki akkama, ning annund käraka ää Vll; Ma pani tahenduse juba `öhta akkama Pöi; pane kulmu köis ka akkama Emm; Minul oli ilmast `ilma koirohi akkamas Rei; mu `ammad olid akkames ja kurk oli `vaĺmis `neelames Mär; Iga töö pial akkamas Han; nää `praegast `aśtja sial akkamas (leiva tegemiseks); kui lumi kaub, `varsti on nemad (osjad) akkamas Amb; sie on `niisugune akkamas tüdruk et lase `olla VJg; panen süögi akkama (keema) Trm; kui kõik oli akkamas, oli [õhtu] söök, ja `piale selle `kraamisin laua Lai; tragi (inimene) on alati vali, igal pool akkamas Plt; hakkama panema hävitama, rikkuma, raiskama Ega tä `enne kuo saa, kui kaik raha on hakkama `pandud Kuu; Jo sie `keikse paremb siep `pandi minev`aasta akkama IisR; `jälle pudeli akkama pannud, `jälle `möirab (joodikust) Mus; selle nuore inge pani tema ise akkama Amb

alali2 alali VNg Lüg(-lli) Jõh Rak alati `kaivukünä `sõisab alali `kaivu `juures; misikse ajoga `sõitavad alalli Lüg; `tõise `pääle alali tahab `kaibada, sie on tigedast Jõh

alandama alan|dama R(ale-; -mma) Khk Pöi Muh Hi Mar Han Tõs PJg Tor Hää Ris Juu Kos JMd Koe VJg I KJn Trv Ran Nõo hajusalt V(-mma), -damõ Krl, -dõmõ San, -teme Krk

1. a. vähendama, madaldama, allapoole viima; vähemaks tõmbama kui - - `ostjad `kalliks pi˛id [kala hinda], siis se `müöjä aland - - `kruoni `viisi, aga aland Kuu; sadude iel `kaivudes ja jõgedes, igäl puol alendab vett Lüg; alandad `inda maha, siis `saama kahe vahel `kaupa Lüg; `kruonu alandab `maksu Vai; nüid peab `purju alandama, tuul läheb ikka valjemaks Muh; alandab `inda, jätäb odavamaks Mar; ma sain seda odavalt, sain sedasi alandud innaga; suvi alandab suure vee Juu; `reńti alandama Koe; Kui [tuulik] jäi tasemaks `käima, siis tuli kivi kergitada - - kui jälle [tuul] akkas `oogu `võtma, siis tuli kivi alandada Trm; `lu̬u̬mi oo paĺju, ei jõõda üle oeda, vaja alandata ja vähendätä; `aarmańni eli on üheksä ädä `vassa - - tädä `võetasse `sisse, ku pusk siden, siis tä alandab ärä kaala Kod; mea sai alantet innage periss Krk; ülendedü olgu˽timä hingegekne, alandõdu pääpatukõsõʔ, jummaĺ `antku telle rahulikku `puhkamist mulla põrmun Har || (häälest) ilos kõla õli jäälel, ta alandas ehk ülendäs nagu pill puhk Kod

2. madalamale ametikohale paigutama alendas `tõise `ammeti, `suuremast `ammetist pisema `ammeti Lüg; alandati ametis Tor; alandati soldatist (saav) teine Iis

3. kedagi halvustama, halvustavalt, üleolevalt kohtlema ärä alanda toist `ilma `asjata Kuu; tõist alandad ja `ennast `kõrgendad, ühe sugused õleta mõlemad Lüg; `Vaesid ei sallitud silma `otsaski - - `võeti viimane võhm `väĺla ja alandati Han; ta alants tõise ärä ninda‿t tõine midägi ei massa - - `tõisi om ta `kange alanteme Krk; alandab `endä `väega alatuss. alandab `endä nigu sandikene jälle Nõo; alandas hinnäst tu tüügaʔ Vas; muni ülendäss, muni alandas śinno, muni kitt, muni põlg Se

4. alluma, alandlik, järeleandlik olema no mina sene ede alendama küll ei akka VNg; sel ei õle kedägi varandust, piäb sene rikka inimisele `alle alandamma Lüg; teine riiu mees piab alandama Khk; inimene peab ennast alandama, alandlek olema Emm; kis iseennast alandab, seda ülendakse JMd; ei sie ennast alandand ärra ies, kas või tükid taga VJg; eks vahest pia ennast alandama kua, ega muidu saa Iis; sa piat ennäst iki alanteme ka, ega sa ütte˽`puhku `vastu lõvvate ei või Krk; alandab ennäst, tunneb `endä alamba oleva, ei piä ennäst `uhkess, ei ole `u̬u̬pleja Ran; piät hinnäst alandamma tõsõ `alla Plv; esä tuĺl `tarrõ, võt́t kübärä pääst, nii alańd hinnäst Vas

5. ”võrku merest välja tooma ja lahti päästma” alanda `võrku, `tõmma viest `vällä ja `tõmma `lahti Jõh

halastus alastu|s R(h- Kuu) Khk Pöi Muh Emm Rei LäPõ Kse Tor Hää hajusalt Ha, JMd Koe VJg Iis Trm Pal Trv Krk, alastu|ss Ran, g -se a. halastamine, arm ei sie `tunne alastust `toise `pääle Hlj; pole sellel `armu εga alastust, pöletas teise maja εε Khk; alastuse pärast võt́tis lapse oma `juure Iis; kõva `süümege, ei tunne alastust tõise `vastu Krk; vanast palleldi jumala käest `armu ja alastust Ran b. (imestus-, üllatus-, kohkumishüüatuses) oh alastus sinuda küll, küll ma õppetan, aga sa mitte et akka tegemäie Lüg; Oh taeva alastus keela sina, kui inimese `möistus ää kaub Pöi; küll see oo üks `irmus surm, oh oh alastus Muh; oh alastus arm `oetku, aas ermu `peale Rid; oh sina alastus, kas siit‿o `aige Kul; nüid õpetakse `koolis `tańtsima lapsed, sa alastuse aeg; ega siis sedaviisi siis `mindud nüid põllule nagu nüid minnakse, kaĺlis alastus, kis sedasi Hag; os‿sa alastuse vaim, mis sa tahad tegema akata Juu; oh `elde alastus, sial oli kohe kuĺdi liha Jür; oh sa alastus küll, nad on `kehvuses, ei `leiba ega kardulid kedagi põle VJg

Vrd halestus

alatsema alatsema Hlj VNg Lüg Khk Hää Kos JJn VJg Pal Plt KJn

1. haletsema sie alatsi ja kahetsi toist VNg; oh sa `vaesekene. alatsemise möttes `ööltasse Khk; ma ei olegi akand alatsema [müüdud lehma] JJn; mis ta alatseb selle lapse iest, sie siis aga nutab VJg; kõik alatsesid ja kahjatsesid, kui tema ära läks KJn

2. halastama mõned on `kanged ja `karmed, `eiväd alatse `tõise `pääle, `kaibavad `kohto Lüg

halb alb g alva eP(g alba Vig Mih) M T, `alva R(n `alba VNg Vai); alv g alva eP(h- Phl) Hls San V(h-); komp alve- eP(albe- Mar) eL(halvõ- V), `alve- R

I. 1. sobimatu, nõuetele mittevastav, väärtusetu, ebakvaliteetne a. (inimese füüsiliste või vaimsete omaduste, võimete, oskuste, tervise, meelteseisundi jne kohta) vilets, kehv, paha, ebarahuldav; pahane; inetu; rõhuv, vaevav mool o seda `korda nii alb tojo Muh; alv veri jääb `seisma Kul; mool pia sihes na alv Kse; soiub, alv `olla Var; `tervis on alb, ei taha mitte `süia Iis; mul on alb tunne, ma‿i saa `rõõmus olla Pal; nägemene on mul parem, aga `kuulmene on alvem KJn; alva meelega `ütlep mis `tahten ära tal Krk; mul olliva vana alva `amba, valutiva ja tulliva kõ̭ik suust ärä Nõo; südä nii alb (raske, vaevav) , juśtkui kivi `ku̬u̬rma `vasta mäkke vedädä Rõn; mul om põra˽südä `väegõ alb. kuiś‿ti˽ni alva˽latsõ olõtõ San; hääĺ om karrõ vai halv; mul om halv pää ei˽tulõ medägi `mi̬i̬lde; si̬i̬ ilma `aigu omma˽tulihalva˽jalaʔ, kost vanast oĺli [inimestel] ilmilusa˽`valgõ˽jalaʔ Har; ilm om sääne tinnõ, selle ka vaest om halv [enesetunne] Vas; taa halva `kõnnõga mi̬i̬śs, taal olõ õi jutu hakkot Se; halva `tehrüga timä um Lut || (iiveldustundest) ku süda `seoke alb ja okse tuleb siss ta ju pööritab Hää; südä alb ja `närtsib, siis ei taha süädä Kod; ku süä lää alvasse, siss raba `küĺmä vett Trv; suu läits alvass osse tüḱk `pääle Puh; üt́s ossõńd, mul lät́s süä halvass kaiõh Vas b. (loomade, konkreetsete esemete, nähtuste, omaduste jne kohta) kõlbmatu, sobimatu; vilets, väheväärtuslik; ebameeldiv; ebasoodus; vastumeelne, vastik; maitsetu, mittetoitev; vähene, kehv, ebapiisav; lahja, kõhn alb (nõrk) jää Jõe; `valge `paska lepp on alb puu, tämäst midägi ei saa Lüg; nee on ühed kuivad maad, `aitavad alvemad `viljasi küll pidada Emm; alva ilmaga ei taha `väljagid `minna Rei; aga ek‿se ein oli alv egä see, see `looma ei kosotand `ühtigi - - vilets ein oli; nii `albu kebadid põle `olndki, kui nüid oo Mär; va alba karbaga rohelene [värv] oli Vig; karjamaad oo sii albad, vesitsed Mih; alva `maolene, alva maeguga suṕp Tõs; läks alva ilma `sisse, küll ta saab märjass Hää; tüdrik löterdab, ei `ketra ilusti. lõng on alb Saa; savi raadik, nied on ühed alvad maad VMr; alva mekiga Iis; ja vahest on alb suvi, et vili jääb kehvast Trm; alused one alvemad teräd; külävahe ti̬i̬d õlid nõnna alvad, et kõhe ei `piäsnud läbi Kod; õhakad alva põhja mua `piäle ei tulegi MMg; sadas `ühte`puhku - - eena aeg oli vääga alb Pal; alb lõhn Äks; ilm lähäb alvast, rasva tihane prääksub; anid lähvad, alvad ilmad Lai; meil aias on viserikka puid - - ära põdend, alvaks kõik läind Plt; küll om `alba `aisu `kambren Trv; ku sa näet tõise inimese `alba amet (menstruatsiooni ajal kantavat särki), siis siĺmä jääve `aigess Krk; põrna `aiguss olna kah alb `aiguss; ilma läävä alvale, kui siga `põhku viis `sulgu; kui `alba vett tuleb suhu, siss üteldäss et, `soĺkme nakava kusele; jäme alb maa, ei ole pehme muld Ran; alvan `aigusen (süüfilises); aga `miule tei ta küll alva `rõiva, alvembit ei `saagi ämp tetä Nõo; küll‿tu leib `oĺli alb, koer ka‿s sü̬ü̬ toda `leibä TMr; tal söögl om nii alb magu Ote; rostõ aja raua alvass; alb ti̬i̬, tegemede `jäetu San; lait́su˽hobõsõt halvass; tan om paĺlu `säärtseid `halvu kotussõid, kon medägi ei˽kasuʔ; mul om ni˽halv tubak - üt́skõrd `tõmbat, kat́skõrd `süĺgät Har; `halvu linnu üteldäss rääss Plv; tu̬u̬ leib om `väega halv; elo ḱul om hää, a süüḱ om halv; halvah tõbõh (suguhaiguses) Se; selle um halv saak et um halv kasu; keväjäne hopõn olõ‿i kõvastõ lihhav, üle talvõ halvast jäänüʔ Lut || riknenud, roiskunud; tarvitamiskõlbmatu liha lähäb `alvast, kui vähä `suola pääl; `augusti kuu sies `lähväd muttukad jahude `sisse, siis `üellässe, jahud `onvad `alvad Lüg; silgud `lähtväd alvas. lehk taga; alvas läin, sandis Tõs; üks eeringa tüńn oli alvast lähnud Pal; või om alvasse minnu Trv; ain lääb alvass, aenad mädänevä ärä Ran; taar om alvass `lännü, tulep `väĺlä visata Nõo; tidä (surnut) piat är˽`matma, muidu t́ä lätt maa pääl alvass, `aisamõ San; tu̬u̬ liha oĺl tuli halv, taa‿ĺ `maolõ halv ja haisass Krl; ku imä om medä peĺlänü˽vai `hiitünüʔ siss lätt piim rinnan halvass Har || peab `oidma, et `kat́ki ei tee [vesivilli], ta lähäb `oopis alvaks Amb; `paistuss lännä nii alvass et võena `surma ka `tuvva Nõo c. (millegi abstraktsema nähtuse, olukorra, tegevuse jne kohta) mittehea; ebamugav, tülikas, raskustega seotud nüid on ned `asjad `nenda imelised ja `alvad Vai; kudas kellegi `saatus oo. mõnel iä, mõnel alv Tõs; alb käia `rü̬ü̬plese `ti̬i̬ga Hää; alvad aead Rap; nii alv õńn, `kiski asi lähä `korda Juu; laidab kõik alvast mes teen Trm; alb asi küll, kuda elämä akada või `õlla Kod; naeste `rahval on vägä alv `kohta `saada KJn; kes esi [oma] tõrva `märki näeb, tol olna alb õńn Ran; asi om alva kõrra pääl, ma˽i os usnugi, et nii sitaste lähäb Nõo; iilä oĺl nii halv, põrss es püüsü˽mitte üt́s raas; sul taa kusi ju̬u̬sk, vaest om halv sul muidõ inemeiste siän Krl; tast om sul `väega˽halv minnäʔ, hain om hämm; ilmhalva amedi võt́t Har; maa oĺl külmänüʔ, tsopa `kaihmine oĺl halv; halv (vägivaldne, õnnetu) surm Rõu; halv [olukord] olõ õi˽no `taivakõnõ, taa jo˽kõ̭gõ halvõmb halv Vas; vana˛uss lätt päiv päävält halvõmballõ Räp; haina tegemisõga om timahavva halv lugu; meil no om halvõp elläʔ Se d. (varanduselt, ühiskondlikult positsioonilt) alam, väheväärtuslik, põlatud, halvakspeetav nää ku pidi `alvast et ei mitte `maininugi VNg; kes oli `uhkem pani omale siidirätigu, kes oli alvem mees pani sitsirätigu Jäm; suuremad asjamehed `istuvad `laudas, alvemad laava taga Khk; `Vaesid inimesi peeti alvas Han; alvast soost (madalast seisusest); teene peab mo nii alvaks kõegis `aśjus, ei `arva moost kedagi ega pea moost lugu Juu; seda `pieti alvast, kes külast `kruami `ot́sis [puuduse pärast] VMr; piäväd teist jusku alvas ~ alamas KJn; `uhke om si̬i̬, kes ei taha kehvebe, alvebe inimesege kõnelte Krk; ta piap miu nii alvass ja alatuss, et mia ei `kõlba mitte kohekile Nõo; halvaks panema halvaks pidama, põlastama; pahaks panema alvaks panema teist inimest Ris; taad panõ ma‿nd alvass Krl; ma˽kõnõli muidõ Jaanilõ tu̬u̬d juttu. tu̬u̬ pańd tu̬u̬d `väega halvass Har

2. negatiivsete eetiliste omadustega: ebamoraalne; sündusetu, taunitav; pahatahtlik, tige; südametu; tõrges, sõnakuulmatu ajas sene `alva `lapse `välla: se on nii `alvast mend Vai; üks va alb inimene, `keskid täda εi salli Khk; helvet on halv söna Phl; tä põle `moole `ühte `alba sõnagi annond egä põle mena koa mette Mar; ää arjuta omale `alva kommet Tõs; `alvade inimestega on `raske läbi `suada Juu; alb rahvas, tõesega `riidleb Kod; alva iseloomuga Lai; kukk kui `alba `lindu näeb, siis kuristab oma kanadelle; see on jõle inimene, `alba juttusid aeab Plt; alb laps, ei loe; alb tegu KJn; oma jagu om `albe `sõpru, oma jagu om äid `sõpru Krk; ämm olna iki alb - - miniäle Ran; joodikide peräst `olli Pangodi vald saanu alva kõne `alla; ta‿̀lli serände alb eläjäss, es saesa karjan Nõo; `oĺlive `väega alva minule, `võĺsse minu pääle San; tu̬u̬ om halva jutu ala sadanu Krl; taa vana halv mi̬i̬śs, joodik Har; sääne halv mu̬u̬d, lätt jätt ussõ `valla; Parõmb `halva inemist kittä, ku˽hääd `laita; Kuri võtt kuĺbist, halv sõ̭na paast Rõu; kadõ ja lähk inemine, `süämega halb inemine; Ku halb inemine vasta tulõ, sis võtt õnnõ ärʔ Räp; halvaʔ meheʔ `tüḱväʔ `taplõma; suu pääl arvatass paĺlo `halvu `vaimõ olõvat; tõõsõ pääle `halva süänd `mõtlõss (on vihane) Se

3. mittesobiv, vastunäidustatud; kahjulik, õnnetust toov `reedi on alvem nädala pää Khk; [parun] ise oli `ütlen, et mul nii alv sõna ja nii alv silm [toob loomadele õnnetust] Tõs; ta on alva silmaga, ei tohi `looma näedata Kos; nüid om serände alb aig, lähvä kõ̭ik aava mädänemä Nõo; `i̬i̬spä ja `ri̬i̬di es lasta [loomi esimest korda karja] – nu̬u̬ `oĺli alva päevä Rõn; n‿om nu̬u̬ŕ kuu, n‿om halv aig. no‿i˽või˽`põrsõid lõigadaʔ, nakass mädänemmä takast Har; `Ri̬i̬de tohe es sukugi alustaʔ, tu̬u̬ oĺl tu̬u̬ kõ̭gõ halvõmb päiv Rõu; halva ao tuńnil (tund enne keskööd) tohi‿i tüüd tetäʔ; kas sai mul halval aol tet́tüss, et lää äi `höśte Se; noil um halv siĺm kua um sääne kadõlik inemine Lut

4. odav Kala `hinnad olid `voimata `halvad Kuu; `juudiga `tarvis kovast `tingi(da), et `alvemmast jättä Vai; üks [sulane] oli `kallim, teine oli alvem palgaga Pöi; jo ma siis osta ka, kui alvemaks lεheb, nüid nii kallis Emm; nüid oo loomad albad. maksa obosed `inda, egä `veisse loomad koa Vig; alva palgaga tienib koa Ris; ma põle seda `alba sukurt soand, ikka kaĺlist ostnd KuuK; no sit́s on üks alb riie, maksa mette kedagi kohe Sim

5. kahju, hale või˽ku halv om naid armõtuid latsõkõìsi Har; ku ma loe vai laala, sõss silmäʔ `ju̬u̬skvaʔ – mul lätt mi̬i̬l nii halvass Räp; hallõ ~ halv mi̬i̬ĺ tuĺli pääle Se

II. subst 1. kuri, paha tegu või olend, ebasoovitav nähtus; ebaõiglus, ebameeldivus; kurjus karud `tieväd pali `alba ja `kahju Lüg; `motleb minust `alba Vai; kes `sõuksid `albu akkab ää `viima Muh; kis `alva oli teind, see sai `jälle vahel `peksa koa Kir; `kaarna `lendamist ja `karjumist `kartsid, et toob `alba, igä sugust `alba Tõs; `vainokägo näeb `alba, õlgu si `albus messuke ta one; alvad ja üväd ti̬i̬b [haige] kõik `sängi (roojab ja kuseb alla) Kod; me vahel ei ole midägi ääd, kisk nagu alva poole Trv; paari`rahva elu om iki `seante vahel `alba vahel ääd Krk; jummal om miu `oidnu kõ̭ge alva i̬i̬st Nõo; ma‿lõ `täämbä nii käŕsitü - - ei tiiä˽kas midägi `halva om tulõman vai Kan; ei˽käü˽nuil käsi häste˽kis tõsõlõ `halva `püündäväʔ; saa ei sa˽taa latsõga `hääga `kõrda, halvaga ammuki Har; mis sa˽tõõsõlõ `ütle hüvvä vai `halva, kõ̭iḱ tulõ `hindälle kätte Vas; `halva kitä‿iʔ ärʔ, hüvvä põlõ‿iʔ ärʔ; mul `ümbre süäme halv (paha tundmus, iiveldus) Lut

2. kurat perremi̬i̬ss üteĺ jalʔ noile tõisilõ halvulõ: säidse `ku̬u̬rmat `võtkõ `laṕjut üteh; tuu `valgõ susi `omgi `halvu `muŕdja; Ku haigutat, sis halv kisk suud laḱka Se

all1 all üld

I. adv (välj kohta või liikumissuunda) 1. a. (vertikaalselt kellegi, millegi) all, allpool, alumises osas; sees, varjus mul `käivad `suoled all (songa puhul) Lüg; alus kot́t keib all magada; pia sa all, ma kalla `sisse Khk; piimal põle koort `ühti, mudu vesi all ja kile peal Kse; pialt oo [tõhk] vähe must ja all oo pruunakas kollakas Var; kördil oo pitsid all, pitsidega kört Tõs; jää on koristikus, vett all ei ole Saa; ihu pial kõige all on säŕk JMd; siin natuke `vaesem maa - - saue põhi all Pai; on üks igavene laustik sie saun küll, ei tia kuda nad viel sial all tohivad elada Kad; pudrul on põhja mekk - - kui on `kange tuli all Äks; libe all, libe piäl, libe kala `keskel = kanga kudumine KJn; [õunapuu] oksad oĺlid nii täis, et toed oĺlid all Vil; aga kui kulu all `olli tõesel aenal, niideti üten maha Ran; lumekirmeke `olli pääl ja `nilbe iä `olli all Nõo; puul - - all om tümi, pääl ladu San; tõõsõ kõrra pääl `eĺli esiʔ, all oĺl näil `koŕteriliìsi Vas b. madal, (millestki) madalamal; maas; allalastud asendis `päivä terä on juo all, on `õhta kääs Lüg; Laealuse vötab sojaks, all pole midagi, kas `külma ää; Maja on ölal mää `otsas, kaju all Pöi; suvel jo piab [jõe] tamme all pidama, muidu ei saa `eina teha, kõik vett täis Kad; päev one juba õege all, aga vi̬i̬l paessab Kod; see sügav koht [jões] on muar, all kus vesi keerutab Plt; kui makad, siss om klapi all, `siĺmi pääl Ran; kassipoig om lännu üless posti `otsa ja peni aogup all Nõo; ma˽pańni ärʔ värehti all (rehehoone juures, mis asub elumaja suhtes madalamal) kińniʔ Rõu c. (lähemalt kohta määratlev) [laevas] sai all `puordis `olla VNg; `käisin all (alamjooksu pool) `veskil Lüg; sii all `lahtes on `roogu Kär; `Tahkuse külas all jõe `ääres on kõŕts Vän; all `koples olid [kangad pleekimas]- - kus meil sial ned aavad all kasvavad Amb; vana tarelohak õli all külän Kod; meil tulli vähä peenikest `vihma, aga all järvekuru pu̬u̬l ollev iki kõvasti sadanu Hel; lehm oĺl tah all niidü man; imä jäi `mäele, teḱk mäel süüäʔ, ma˽kammańdi all saana man Vas d. madalas kalda ääres all meress Kuu; täna olid lestad all olnd, mdalas Khk; Pailu `laevi oli all [sadamas] Pöi

2. allküljel, põhjas olemas; küljes, kinni; alla, külge kinnitatud; toeks, toena Jalad punased all `nindagu `pardi `lestad Kuu; alasil on jalad all - - `miska `sõisab pakku `õtsas Lüg; `Ninda jalg `surrud - - kas on `jalga all vai ei õlegi Jõh; `katso et `sumbul ei ole `pohjagi all Vai; varased `valged [kartulid] - - öite agarasti all Jäm; rataste pulk, se ojab ratta all - - et ratas ep tule alt ära; ainus tuhlis, es ole `loodust ka all Khk; obuse raud laksub all, tahab kinnita `sooja Muh; lähäb nõnna et jalad `vilksuvad all `vankri ratas `loopab all Mar; obusel o lume lombid ~ kombid all Kse; puu`kingel oo puutallad all Tõs; mis mütale viga tulla [tuppa], mullast põrmand oĺli all Saa; oleks mul jalad all olevad (liikumisvõimelised) et tulen `vällä ja jalotan Ris; tiel `keltsa viel all, ei võta `sisse Koe; vana põhi all, sie o `jõukas Kod; nüid on padal jalad all, `lendab keeda Äks; pooliku ravva es kurda all kõlege Krk; kae `päeval om jala all, viśt `ommen läp sadama Nõo; sillal olli kolm või neli tarandust all Ote; joosõʔ nii kõvastõ ku sul `jalgu om all Har; `kuultul jutul ei olõ˽`põ̭hja all Rõu; ah́ol om `puunõ vańk all Se

3. (välj olukorda) obene sõit, jäi `saisma, `oĺli ärä `vaibenu - - vars all (imemas) kah, [nõrk] nõrk Ran

II. postp (välj kohta või liikumissuunda) 1. a. (vertikaalselt kellegi, millegi) all, alumises osas; (millegagi) kaetud, varjatud `ukse `lingu all on trikkel, `kergitab `lingu üless VNg; `linnud `lennavad `kõrgel `taiva all Lüg; mei `käisimo jää all `püüdamas ikke `verkoga Vai; keeb maa - - jala all virtsub Jäm; Kui katus `samli lihab, `samli all ta seisab kas vöi sada `aastad Pöi; pääva all `sõuke punane parras Muh; kark `kaindla all Rei; munal o koa kile koore all; ja särgil oli kurgo all nööp Mar; tule tukid oo paea all Mär; mää all kasub vili parem kui mää peal Kir; küll ta teab, kus kibi all vähk seisab Var; `särki `kantakse kuue all Hag; [varss] imes poole `vuastad emä all Juu; vili kasvab ärja jala all, ta tegi `talve sõńnikud Kos; koorm kui kägu `persse all Pee; `vihkab nagu `uśsi aja all Pal; kevade kui maa sulab, suland korra all on kelts Lai; padi `oĺli pia all KJn; lot́t lõvva all; obestel om suve kaara `kapje all, las na esi süvvä välläst Krk; vahel lähäb ratas `katski `ku̬u̬rma all Nõo; kõjo puu pehastass ärä ruttu, [kui] koore all sais Ote; ei olõ `kuiva kotust `kańgla all Kan; aidal - - om õnnõ kiiʔ `nulkõ all Har; põllõ all oĺl laǵa pit́s Rõu b. (millegi) sees; varjualuses, varjus neli pere`konda ühe kattukse all VNg; vähid ja `lutsud - - `sõisavad jõe `kalda all Lüg; tegid `suuri `koopud maa ala, elasid maa all; seakiha oli roovi all Khk; vesi rahu on vee all, aab laiva `pöhja Pha; tuli `iildub tuha alla Muh; metsa all ei kueva ein nii ruttu ää Kir; reheall sai `enne obustega pahmatud Aud; naarits elab niisammute mätta all nagu tõhk Vän; maavitsad `kasvavad toa ullude all Ris; tuli pliida all Amb; pää on `pilve all JMd; vikatid ripuvad kuuri all VMr; iie all on umb aĺlikas Kad; tuli`u̬u̬ne all ärä `aade siast lori; `kaksime lina ja emä sääl siss imet last rõuna all Trv; egä suidsu all (elumajas) om `viina; si̬i̬ makass juba ammu mulla all (surnud) Krk; perve all om uru, kon om `vähju Hel; rii alutse all om ovese Puh; niisama maa all ka jõõʔ nigu maa `päälgi Rõu; pedästiku all kasussõʔ palo seeneʔ Plv; kalaʔ ummaʔ aad́a all Lut

2. (kellegi, millegi) läheduses, juures; (millestki) madalamal alus `seisis Lettiba `nieme all VNg; `peigmes ja pruut `istusivvad - - `tõine `küünäl põles `tõise nenä all Lüg; mere `kalda all olid `karjamaad Vai; `kaapsu jäad oo köögi `akna all Khk; `meitel keige lisem poe on kergu all Vll; Lääve all oli suur vee auk; Ta elab sii sammas mo ääre all (lähedal) Pöi; me `laulsime ikka, kui kiige all ollime; `istusid [peeru] tule all ülal Muh; mei heinamaa `olle ukse all üsna Phl; seal jaanistule all niisa·mate `joodi `viina ja tansitasse Mar; meil oo meri õue all Lih; `ruhnlased köisid sügise `Saastna all `üĺgid `püidmas Kse; ema küĺle all `kasvand JJn; suure `tahvle all sai `käia [vastamas] Ann; paessutab ennäss ahju rinna all Kod; mäe rinna all oli `umbesse tuisand Lai; muist eenamaad on oma all (talu juures) Plt; valu om `rinde all; jõgi olli nurme veere all Krk; sääl Ummuli `mõisa all oli tuu Root́si sõda San; kurgun kõrvõtass, kaala all Krl; sääl oĺl Taheva kõŕdsi all suuŕ paŕv, kost hobõstõga üle `veeti Har; esä oĺl kaŕaga˽sääl `kaldõ (järsk mäekülg) all, ku tuĺliʔ lennugi Rõu; eläss `õkva külje all (väga lähedal) Vas; `kopli oĺl mi kodo all sääne niidükene Lut

3. (allküljel) omal kohal olemas; küljes (kinni); alla, külge kinnitatud obusel on lume `klombid jala all Jõe; sies `kapja all on varekse liha Vai; `eńni oli poistel va końt (uisk) jala all Kul; iä jumikarad `riästä all Khn; suured jää kamakad saabaste all, kudagi `mu̬u̬du ei saa `käia Hää; viies ratas vankri all (üleliigsest) Trm; kardula - - ku `erne terä juure all Krk; `jalgu all umma hobõssal ravvaʔ et nilbahanu‿ss mahaʔ Lut

4. (päri)suunas, pool ema üttel - - iga `tuule all on minu `lapsi Hlj; `tuule all oli `jälle nie samased `pienemad [terad vilja sarjamisel] VNg; Õhta all teeb pilve Kaa; Ait oli oort lahve tule all, aga ikka jõutsid oida [süttimast] Pöi; tuule lae oo aguline, teine ots o vesigare all, teine ots oo `maagare all Muh; (luiged) käivad - - sui pöhja all, kus nad munevad Noa; Lunandi eenam on pääva all Ris; keskoimiku all akkab `mürlain `piale Kad; vualu all VJg; [ta] õli tule all kõhe, kuulid nõnnagu rahe lennänud üle piä Kod; Õdagu saiś `lõuna all suuŕ must piĺv Rõu

5. (välj tegevus- või mõjusfääri) a. tegemisel, tegevussfääris; olukorras, seisundis; mõjus `Talgu `ehtul olid kaik mihed `häürü all Kuu; `kaljasi oli sadamas `purje all (purjed üles tõmmatud, sõiduvalmis) VNg; une all õled juo - - õled unine juo; vaguni `uksed on `plommi all; maja on juo sarikuie ~ kattusse all; meil ühe `kõrra õli juo sie asi juttu all Lüg; luha ein paremb, kui kaks ehk kolm üöd [seisab] `kaste all Jõh; mujal ep tee tööd kut `umbest kepi all, kubja silma ees; järjest istub lapse all, järjest kaps süles; emased on koo maksu all Jäm; `soldadid on püssi all; kalad paers ragede all (verisoolas) Khk; ma ole küll nende (rõugete) all olnd Kär; Oli öhe `öhta `jälle teise [mehe] käe all (käe alt kinni); Eile `öhta - - oli veel lehma all (lüpsmas) Pöi; elab enese elu päävad niukse piina all, mees joob tal ja varastab Mär; oli kihla all (kihlatud) Kir; Lihonetsi mägi `üitase, see oo `kaitse all koa Lih; vana moĺd oli talve all (talv läbi) sii küliti maas Var; Kuhad `oĺlid `mõisast `lahti, müigi all Hää; oli sünnituse all (sünnitamas) HMd; mets - - kõberas kõik lume all Juu; suri aŕsti kää all Kos; [kui] õlut ei ole iŋŋe all, kohe `luhtub ära KuuK; `istus iel`uurimise all JJn; mina olen aga teśte oiu ja varju all Ann; kolm neli `pääva on kardulid äkke all (põld seisab äestatuna); [rukist] ei `vuotud, aga suvivili, sie oli `vuodmise all VMr; olin `leikusel - - unerohu all Kaa; kaup läks `kaĺli inna all `väĺja Trm; kannu kild jäe `püśsi - - kui `lõikad puud ja ladva `raskuse all `murdub Kod; Ta `oĺli Viĺländis `tohtre all seäl KJn; kaks `aastad oĺlin õppuse all Vil; ma ole `justku orja oben, ommukust `õhtuni iki `rańge all; maa olli kik adra all (üles haritud); `rahva naaru all Krk; si̬i̬ om jo piina elu, sa oled sunni `tü̬ü̬line, nuia ja malga all; maja joba roovi all, võib nakata katust `katma Ran; minijäss istup latsõ all, midägi ei taha tetä, munatab last Nõo; `tüt́rik jo tanu all (mehel) Rõu; Vü̬ü̬d, sukka, kinnast `koetass, nuʔ ummaʔ kõ̭ik kudamise all; eelä vana räbäk oĺl kõva kammu all (purjus) Plv; `ratsalõ hopõn um sadola all Lut || vahel; töötlemisel niit `tohkes masina all Kuu; `tangu lõppetused `lassasse kivi all `pienest jahust Lüg; Suivili tambiti obuste jalge all Pöi; `ennemuiste oli käsikibi all jahvatud leiva jahu koa Rid; Ei lagu `amba all Hää; `tänkjas - - maa, äki all ei lää peenikses Saa; [villa] tordid said kroasitud, kää all kroasi koane pial veeretadi Nis; truĺli all said [kangad] siledast küll VMr; koodi all (koodiga pekstes) tuli alvem tera `väĺla Trm; `varba all `kuuŕõ [pasknäär] tammõtõhva arʔ Vas b. (kellegi, millegi) alluvuses, halduses; käsutuses, juhtimisel `meie olime `Tallina all, `orja`polves pole old Jõe; mies on `naise valitsuse all Lüg; nee on teise `möisa all Khk; Param vana [mehe] abeme all kut noore ruusiku all Pöi; need [talud] pole `Taebla valla all old Noa; tä oo ikke mo võimu all, tä peab sedä tegema, mis tahetasse Mar; `Iisaku kiriku all õlen üleväl Iis; tienib pereme all ja käsu all juba Kod; `enne vanast - - kui oli küla kari ühe karjusse all Lai; `enne `olli viiskümmend `aastad pidänü roonu all oleme Hls; egass timä tõsõ all ei olõʔ, timä om õks henne alh (omaette peremees) Har; vabal tü̬ü̬l oĺlit `meiśtre all iks vaba mi̬i̬s; tõõśõ `tahtmisõ all vai tõõśõ käe all; Võrp kreis oĺl kõik timä (arsti) all - - näit (haigeid) saadeti kreis`tohtrõ `kaemisõlõ Räp c. (millegagi) hõlmatud, täidetud; (kellegi, millegi) kasutuses; (millegi) jaoks, tarbeks `suured `karjamaad keik oli `luomade all juo, ega sääl maa `puudu old parunil VNg; meil `musta kesä ei õle, kõik maa on `vilja all Lüg; `raandad on vee all `kinni Khk; pöld on karja all Rei; kolmanda kolmandese all oli kesa Vig; õue all suur tükk maad kohe Tõs; see väli om tänäbu rukki all, see kesa all Juu; õvv kõik õli valgvede all Kod; `Kaśme külä eenamad enamast lepiku all Pal; `toober om solgi all; suur lagendik oli oma all, aga löhike eenäke Trv; puu annum, ku ta paar kõrd `olli piimä all ärä käenu, pidit `ki̬i̬tmä Rõn || (klassifitseeriv) ega sie siis oldki päris `vargus, aga nii et `varguse nime all ige oli Kuu; mis `suuremb, sie on pada nime all, `veike on `katlik Lüg; `väike `ankur oli lassi nime all Tõs; eläb `võõra nime all, `võõra paśsigä Kod; kalu `ru̬u̬kma ~ `kaapma, nu̬u̬ käesivä üte tü̬ü̬ all Ran; kõik, mis nelä jala pääl kääse, om eläjä nime all; `plotnik vai `tiisler, katõ nime all Räp; mi̬ ole üte nime all, meil mõlõbil üte nimeʔ Se

6. (välj mõõtu või määra) egass ni̬i̬ lombi `onte mõõdu all ei ole Nõo; taluʔ oĺli iks `taadri all (talude suurust arvestati taalritega) Har; Vilä saaḱ oĺl katõ, koĺmõ `si̬i̬mne all Rõu

III. prep 1. a. (millestki) allpool, madalamal all paesu oĺl suur vesi Vän; allmäe tei `aida Pst; irs `oĺli kolmkümmend `sammu piḱk, mes all jää käis Ran; nemä om vi̬i̬l mäe otsan, aga mina ole joba all mäe; kistavaŕs [veskis] on all kivi, ta aab kivi `ümber Ote; mäe otsan oĺl põld sääne sama ku all mäe Krl b. (millegi) sees parep os iki all maa olla ollu, ku pääl maa Krk; ku linamatuss üless tõusess, siss pandass `kivve manu, et ta allvee saisass Ote

2. (päri)suunas allmaa tuul (maatuul); all vuo tiib (vee voolusuunas asetsev noodatiib) Kuu; Alltuule külgis Emm; `sõuke sańt ais, et all tuule ei või `olla Hää; kummass all tuule one, ni̬i̬d one `soemad majad Kod; vikerkaaŕ vaist om enne `vihma, all päevä iki, iki `vastu `päevä Krk; All päevä sinetäp Nõo

Vrd alh

1. a. (kõige) all, allpool, madalamal olev alumane `sielik Kuu; `vergo alumine paul; alumiste `parside `pääle `panna rugid `püśti VNg; nied on alumised `ambad, midä all `lõuvva luu `küljes `onvad; alumine [veski] kolo on kivi `laudil ja ülimine `veski lael Lüg; `riide pakk ehk alumine pakk [kangastelgedel], sie kuhu `pääle `riide `juokseb; alumine `riide (vooder) õli - - `kuuvvel `sinne piha `külge `kinni `aetud Jõh; Täma `latvab aga pial `eina ära, alumine puol jäeb keik `kasvama IisR; alumised püksid ~ aluspüksid Jäm; köle tuulega alumine uul pakatand `katki Ans; alumine rätik paistab teise alt `välja Khk; ukse alumeine puu (lävepakk) Phl; tõi seda koore alumest `piima Kul; alumesed eenad oo aĺlitama läind Tor; kaebu aŕk on pialt kahe aralene, alumene ots käib moa sisse kibidega `kinni Nis; alumene keha oli paĺlas Kei; mitu `auku oli sel koogu puul, panid alumes̀se `auku, kui `tahtsid pada madalamale `panna Pal; lõhmussa - - `päälmene ku̬u̬r on korbane ja pude, alumene jooseb, sedäsi niinesse Vil; naistel om iki ilus, ku tal om sedä alumist pu̬u̬lt; [leiva] alumise kooremant lõigats alumine kikk Hls; lätsid [heina] `kaari pidi, leid rehägä alumatse külle üless Ran; susi `võtnu Maril `amme jaku alumatsest veerest `kinni Nõo; Sõ̭ss ku joba [kapsa] lehe õigõ˽suurõʔ oĺliʔ, sõ̭ss `võeti alumit̀si `lehti koŕati `pańgi Urv; `tsilkõ vett, alumitse läve hirre `pääle `külmssi, mis `mäelmätse läve päält `tsilkõ; Alumanõ vi̬i̬ŕ põĺlil `koeti joonikõnõ Har; [linaseemnesarra] kõ̭gõ alomi̬ì̬dsi `ruud́jidõ pääle `pańti kuusõ ossaʔ Rõu; [naistesärgi] `mäemäne om peenebäst, a alomane om jämehep vööniʔ; vaja `osta alomaist rõivast (voodiriiet) Se; alumadsõʔ `hambaʔ Lut b. kaugemal, (maapinnavormilt) madalamal, pärisuunas olev `istusivatta [paadi] alumeses (tuulealuses) `pardas VNg; alumised `veskid `onvad, midä all puol vett `onvad, nagu `Purtses ja `Püssis Lüg; [Põllu] alumene ots pae Pöi; alumene nõdu o `paĺjass süädud Kod; `mäelmine Lasa tu̬u̬ lõhuti ärä `täitsä, alumine Lasa om `u̬u̬ne `alla vi̬i̬l Hel; piltl temal on alumene ots ammaste vahel (ropendab) Pil; küll õpats koolin alt alumise ja päält `päälmise (õpetatakse kõike) Hls; alt alumise ja päält `päälmise, kiḱ sa tahat puha `täädä Krk

2. (millestki väheväärtuslikumast) a. alusvili viljaalumised `korjame kokku `luomadelle Hlj; `pahma sava `õtsast alumist `vilja `kõrjati magasi `aita, kie `sinne pää `vilja vei; kui `massinaga `tuulatasse sis `õige `piened `juoksevad `tõise toro `müödä, nie on nied alumised `viljad Lüg; änna ja päris purude vahel olid veel alumesed, need oli päris oboste toit, seal olid aganad ja terad segamini Mih; kõege `enne on ibad, siis tulevad alumesed, siis põkked, siis aganad Nis; vanal aeal `olla - - `pandud seasi alumisi - - mis juba natuke aganitega segamine old - - leebale sekka Rap; `tuulamise `juures - - sai `ohradest alumisi ja `pialmisi koa Kos; mis tuule `alla lähvad, `üitakse va kõluivad ja alumesed JJn; aganaised või nisukesed alumised rukkid nied ikke jahvatati kas sigadelle ehk luomadelle Rak; rukkialumised on nied, mis `peksmise juures tulevad, mis tuas rabatud, nied on rapped VJg; `enne sai sarjaga tuulata - - alla tuult jäi prahine vili, tuulealused ehk viljaalumised; `kõlkad ehk alumise vili IisK b. seebisoop, -pära `siebi alumane Kuu; sihandussi `santisid `riidid `pestasse seebi alumisega Khk; kui seep ära lõegatud, siis alomene jäb paja `sisse Ris c. rasvavind, kõrne rasva alumesed, rasv oo `väĺla sulan kõik Aud

3. alus, alune, alaosa a. vundament, alusmüür, seina aluspalk – Sa elu alumissi panema Jäm; maja alumine `tehti pärast. suured kivid `pandi neĺja nurga ala, pärast siis `tehti alumised Ans; akatse `seina tegema, alumised pannasse maha; seina alumised tehasse `enne `valmis Khk; maja alumised juba mädad Krj || (millegi) alune (ruum) maja alomene oli kõik tühi Mar b. (eseme) alus, jalad meitel on törre alumised ühest suurest männist `tehtud; roosi potil keib ka alumine - - mis poti all keib Khk

Vrd alamin

alus|rihm hoburakendi kõhualuserihm `tõine [rihm] tuleb säält samast `aisa `küljest ja obose kõhu alt läbi `tõise `aisa `külge, sie on alusrihm Lüg

alutama alutama Kuu RId(-mma; alo-) ViK Iis alustama, algust tegema `Huomigul `saimme Lovisa ja `ehtul aludimme kodutied Kuu; kuer tieb oma tükkisi edesi, ühe lõppetab, tõise alutab Lüg; sukka alutamma ehk sukka `luoma; `Enne `kolme `päivä ei aludetud `leiba, et `värskelt kulub pali Jõh; akka `laulama, aluta sina; minu isa mälestäs viel sedägi - - kui akkati alotamma seda raut̀ied Vai; sie tüe tuli ju mul uuest alutata Sim; tema on aśja alutaja Iis || (koos da-inf) alutab `einä lüä (niita) Lüg; alodin oma ruki `leika jo Vai

hame n, g ame RId Jaa Muh Mär Tõs Koe MMg; ame g `amme Saa Äks Ksi Vil M T; amõ g `ammõ Võn Ote San Kan Urv Krl Lei; hamõ g `hammõ V(n hamõh VId)

1. särk takkune ame `selläs; amedel (hamede poolest) on rigas Vai; `eńdisel ajal oĺli ame ja `ammel oĺli kaugas Saa; maagelõng - - sellege kirjutive `ammit, kaalatagust ja rinnaedist Trv; ku [kanga kudumisel] `alla karubää ümmer tiir ärä lääb, siss `ütlet antsul om ame sellän Pst; ku rehet akati `pesme ja mehe linu aive, siis olli `paklise `amme, rüä`lõikuse aig ja einä aig, siis olli peenikse `amme seĺlän; juśt ku kotil auk sehen olli naiste ame. meeśtel `panti `kaalduk `siśsi; viis küünärt olli meeśte ame. meeśtel olli põlvist `saantigi, naistel olli poolest säärini; `amme perse katik kulunu; [tüdruk] `tu̬u̬di ärä kas `ammel (särgi väel) Krk; suure `poiskese olliva niisama `amme väel, es ole `pökse es medägi; ame om ligi ihu, surm vi̬i̬l ligembäl Nõo; ku `lämmi `oĺli, `oĺli `paĺla `ammõga Võn; `ammele aeti olalati ja käisse `värdli pääle maagelang, nisukese tipi ja looga tetti Ote; hamõtõ kinni `pańdaʔ oĺ sõlõʔ ja preesiʔ; latsõʔ käveväʔ koolin `ammõga - - imä pihtsäŕk minnäʔ pääl; `ammõ rinna i̬i̬n oĺ meestel viiś, naistel neli `nüpsi, niididseʔ nüpsiʔ; `haigil inemisil iks tetti `valgõst `seĺgest villatsõst `ammit, kel rematism oĺl Kan; `hammõ oĺli˽kõ̭iḱ nipitädä˽ja mulgutadaʔ Urv; Ku kohegi `küllä vai kerikudõ `lät́si, siss `aet́i kirutõduʔ ammõ `säĺgä; `meeste`rahva `hammõ `oĺli `valgõ niidige kirutõdu, naistõ`rahval verevä ja sinitse ja vahatsõ langaga Har; vanast oĺl [lapse rõivastuseks] pikk hamõ, alapoolõ `põĺvi, kablakõnõ `ümbre kõtu; `Rühmä no˽tü̬ü̬d ü̬ü̬˽vai päävä˽kokko, a˽kattõ hamõt panõ õiʔ kiä kooldõn `sälgä õiʔ; Massa õi˽`kiŕgi midägiʔ, olõ õi˽sa˽taa `hammõ sisse vi̬i̬l är˽kooluʔ õiʔ Rõu; vanast oĺli˽naistõ `hammil maagõlise˽käüsse peräʔ ja maagõliseʔ olalapiʔ Plv; vanast ku piḱäʔ `hammõʔ oliʔ, sis pidi olõma rajuss (lõhik); hamõhke (samegi) säläh habisõss ku haavaleh́t suurõ hirmuga; üte `hammõga (särgi väel) külm saa Se; śjondzal um pikk hamõʔ (vaimuliku rüü); miśsil um iigä pikk hamõʔ, üless kist, laǵa ni pikk, `valge um Lut || (menstruatsiooni ajal kantavast särgist) ku sa näet tõise inimese `alga amet, siis siĺmä jääve aigess; roosul om kige suurepass rohuss must ame, si̬i̬ `võtvet vere `käime; musta `amme vesi om eläjädel ka rohiss; ku uisk är `pisten, siis pane `musta `ammet pääl Krk; verevid `ammid ei tohi `kaeda, nõrgaverelistel jäävä silma `aiges Ote || piltl Hame es näe perset (kiirest jooksust) Vil; timä om nii jumalõ paĺlass, tel ei olõ mitte medägi muud ku hing ja `hammõ rüpp Har | Ütel nõul kuu amet persed Trv; na om suure sõbra, nigu ame ja perse Ran; Ütte alasi koon nigu hamõ˽`persegaʔ Urv | tükive või üte `amme `sissi (sõbrustavad) Trv; nemä eläss ku üte `amme sihen Krk; na˽`võidava üte `hammõ sisen ka ollaʔ, na‿mma˽nigu püḱs `persegaʔ Har | (ropendajast, lobisejast) suu laiep ku ame alt pu̬u̬lt Krk; Täl om suu päält suurõmb ku alt ammõrüpp Urv

2. a. jakuge ame, pääl om linane, all om jämme jakk; ei oole änäp jakuge `ammit meil Krk; noh mia esi ka pidäsi - - iluste jakuga kahar ame [oli] Puh; `amme pihuss, tu `oĺli jakuga `ammil - - pääl pihuss, all jakk Kam; kõ̭igil naistõ`rahval oĺli˽jakuga˽`hammõʔ Har; jakuga `hammõ oĺli iks pitäʔ Vas | Jakat ame `olli ülevestpuult linane, altpuult paglane Hel; vanast oĺliʔ jakuga vai vundamäńdiga `hammõʔ Kan; vanol inemisil uks ummaʔ vi̬i̬l kõ̭igil hundamändigaʔ `hammõʔ Plv; pudumeńdiga amõ Lei b. `kaukage ame. kaugass oo kural pu̬u̬l `paklise `ammel; miu esäl olli pihage ame, `panti raha `amme piha vahel Krk; tü̬ü̬ man olliva liht`käistega `amme, pühäpävän külän kävvä olliva köŕt`käistega `amme Nõo; `nü̬ü̬rega hamõ - - toolõ `hammõlõ lõigati `väega `lühkene pu̬u̬ mulk - - nü̬ü̬r lät́s laḱka, sõ̭ss `mahtu pää `sisse Kan; põrõhõllaʔ omma˽`lintsega˽`hammõ, lińdsikene ola pääl Urv; `ilda `aigu `oĺli vil poisõl `värligõ `ammõʔ Krl; kimarduìsi `käüstega˽`hammõl oĺl `väŕli pääl, puu`käüstega˽`hammõl is olõʔ. kimarduìsi `käüstega˽`hammõilõ ummõĺdi olgrehmaʔ. olgrehma˽ja`väŕli `oĺli kirutõduʔ; puu`käüstega˽hamõʔ - - nu̬u̬ `oĺli tü̬ü̬`hammõ; mańüskitse˽`hammõ `oĺli˽meestel - - mańüskinõ oĺl kirutõt. `aedu˽plaḱikõsõ˽ja mulgukõsõʔ Har; Kubõrd `käüśsidega hamõʔ Rõu; maakõline (punaste maagekirjadega) hamõh Plv; `korjustõga `hamme (id) Vas

3. seelik – RId Ame õli `sielik, amel õli `ümmärgune ja toros saba; ame saba `juoksi `pitki maad. mies ois `naise seda ameda üleväll Lüg; ame, sie on `naisterava `sielik või kuub Jõh; ei ole ameda `seljas Vai || aluskuub ame - - alus `jupka, vai alus `kuube; ame jääb `sieligo `alle Vai

4. rätik; riidetükk ümbervõtmiseks; mõrsja uju se oli igavene ame, mis sellel `ümber oli. `söuke rätik, riie Jaa; mis suur ame sool peas o (kui midagi erisugust peas on); võta ame `ümber abude; suur ame o noorikul `ümber pea, silmad `kinni, pea `kinni, `seuke suur `valge lina Muh; amed olid enne `valged linad ümmer kui `viltsid `suuri rätikuid veel ei olnd Mär; soe ilm sul aga ame ümber Koe || suur pealmine riie, vihmakuub nuo mida sa `uitad ame `ümber VNg

5. lootekest lat́s sünnüss hammõn, tu̬u̬ hamõʔ mõstass ärʔ ni kuivatass är, ku su `antass `kohtulõ, panõ puhuʔ ni saat `õigusõ; hobu ku tu̬u̬ varsa - - timä `hammõn um; tõbrass `sündü `hammõn Lut

6. kangamõõt – M kaits kääŕpuu vahet oli ame. mede kääŕpuie ame olli kuus küünärt piḱk; `söege tetti `amme mäŕk `pääle, ku edimine tiir är aet olli Hls; kait́s `tõisku amet kangass pikk - - kate`kümne `amme jagu Krk

hammas ammas g `amba S/h- Phl/ hajusalt L, HaId Jä ViK Iis Trm Ksi Lai Pil, `amma L Ha Tür Kod KLõ; ammass g `amba eL(h-, -śs V); `ammas g `amba R(h- Kuu)

1. hammas Tuleb vist `huonu `ilma, alumased `hambad `kiskuvad Kuu; `täied `ambad suus, `ühtki ei õle `välläs; `ambad - - pikkad ku `undi`ambad; sel kõvad `ambad nagu karul suus; `ambad `jääväd arast ja `elläst, kui `süömä - - appu `asja `liiast; magamisega jääb suu `lahti - - `ambad `irvili; õlen saand juo obose `ambaid kahele `kõrrale (hammustada saanud) Lüg; `Ammaste `kõhta `üäldi, et valuga tulevad ja valuga `lähväd; `ambad on `ristis - - räses suus; `ambad räsekkille; edimesed `ambad ehk iest `ambad on ies kõhe, ehk õhukkesed `ambad; tagumised `ambad on taga puol ja `suuremad; `Ambad kui `pärlid suus Jõh; liha läks `amba vahele; midä sie `itsidad `ambu. `ambad `itsikille Vai; `aige ~ `söödud ammas; lout `lambuid täis, punane kukk loulab `keskel = `ambad ja keel Jäm; kiristab `öösse magades `ambud; ülemise `amba igema sihes on ülemised `ambad; kui [laps] `ambud murrab, siis öötaste, et rot́t lihab sita koormaga läbi, jätab mulgu maha Ans; nii külm et akab `amba; koira ammas (hammustus) ep parane mellaskid Khk; Mo `ambad `kihkavad - - tea‿b mis tõbi nende sihes on; Vana aavil on - - `ambad naagu suured metslooma kihvad Pöi; aruksed `ambad; keel liperdab `ambu vahel Muh; `ambud `kriiksama ehk rägistama; `ambuni (üleni) märg Rei; laps `aige, kas akkab `ammod tegema või; nao va koer `ammad irebil suus; löö nõnna, et sool `ambad `kargavad `persi Mar; `ammad läind suust ää (haput süües hellaks muutunud); seal, kassil, ikke kihbad [ees], taga oo `purgmese `ammad Vig; ragistab viha pärast `ambaid Kse; ammas lõgiseb suus, nii `kange külma valu Var; `ammad puseriti Aud; `pialmesed `ammad köivad alumeste ammaste `vastu PJg; ammas tuksub ja pakitseb Vän; Kole pikad `ammad - - `ammad ku rähä pulgad Tor; Kel arvad `ambad on, ni̬i̬ on targad - - aga kellel tihidad - - neil oleja `mõśtus `kińnine; sigar - - ammaste vahel Hää; puseriti `ammad on kasvand: üks väĺlapoole ja teene sissepoole; neli esimest ammast on all ja neli on peal; `andis `talle `vasta `ammaid Kei; ek‿su `ammad kulu äe, mis sa nii paĺlu räägid Hag; risus `ammad on mõni pikem või lühem, `ristis `räśtis, vaevased `ammad ~ räsas `ammad; taga on ikke purimese `ammad; `jäädavad ~ vanad `ammad Juu; obune aab `ambaid (piimahambaid) JMd; `aambrega tagusime kaḱki [pähkli] koore, muidu ammas ei võtt Ann; krigistab `ambaid valu pärast VJg; vanal on `ambad ära, tühi suu nigu lutsu suu; `amba töngad valutavad; `ambal on juur ehk töngas; mõnel on kahe`kortsed `ambad puseriti ja pialekute; `ambad kui püt́i lauad, õige laiad Sim; `ammass tunnusse, kui vana o obene, nuarel o `umne, vanal õõnes ammas; puremased `ammad on tömbad ja laiad Kod; `ammad kohutavad üles, kui `aiged on; sel on uśsid, kes `ammid kiristab; laps akab `ambit tegema, niriseb `ühte `puhku ja tihub; mõnel on `valged `ambad nigu luiged suus Ksi; `ammad ärä, ki̬i̬l pudi Vil; purimine ammass Trv; `päälmise `amba kurdave paigal; rü̬ü̬ḱs joba ennepist `ambit (kaevas hambavalu); lu̬u̬d (omad, loomulikud) `amba; ma pidi tal küll `ütlem, aga ma pitsiti `amba kokku, mitte es `ütle Hls; [valutavat] ammast sorgiti `pikse lü̬ü̬d pinnuge; sellel om kõvere `amba suhun, si̬i̬ om nõid; rõgiśt `ambit ku üit́s mürrin; mul olli nõnda irm, et `amba lõbissive suhun; ärä `vaate koera karva `pääle, `vaate koera `hamba `pääle Krk; kasu`vaśkass kaiass ku om katesse ammast, siss saa ää piimälehm, ütesse, siss om üli ää Hel; kel õredad `ambad, si̬i̬ om `elde, kel paksud `ambad, ni̬i̬ om kidsid Ran; ma‿le ilma ammastõda nigu süńdenu laits Nõo; lammass järä `ambit; läits ommi ammastega `auda Ote; taal om üts ammass `suhvõ tulnuʔ; magamise pääl mõni kriidsutõss `ambiid; ku latsõl ammass är˽katkõsi, siis pidi `viskamõ ahju pääle et, viruss`kuńdri anna˽mullõ raudammas, ma‿nna sullõ luu`amba Krl; mul om alumit̀́si `hambõid neli ja `päälmit̀́si neli; ma ei saa edemit̀́si hammastõga enämb medägi süüäʔ; poisi võt́ti kõŕdsin `viina - - sis `tükke `taplõmma ja `järri `hambõid; naar niu˽`hamba˽pill suust mahaʔ (kõvast naerust) Har; Mugu jüri `hambiid ja ai `kuŕja hellü; Tu̬u̬l vanamehel umma˽hobõsõ `hamba (suurtest, tugevatest hammastest) Rõu; ma sei aiah paĺlo `marjo, nüüd umma˽`hambaʔ ärʔ `vi̬i̬düʔ, ei saa˽`leibä süvväʔ; tagomatsõ purimatsõ `hambaʔ; `hambit jürrä õnnõ, nii vihass um Plv; latsõl `hamba tulõvaʔ, selle kõtust vallalõ; `hambildaʔ inemine; ku tälle midä `ütle, iintsitass `hambit õnnõ `vasta, ka taa mõni inimine; ma anna sullõ `hambahe (löömisest) Se; vaia hobõśsili `hambilõb `kaia, paĺlo um `aastakki; edimädse `hambaʔ ummaʔ piimä`hambaʔ, `minka sünnüss maa päle; kui jo kat́s `aastakka `puolõga, [hobune] nakass jo `hi̬i̬tmä `hambit Lut; mustad hambad lisahambad loomadel `mustad `ambad `murreda `vällä, `muidu tekko kipped, siga ei saa `süvvä Vai; Jusku sial mustad `ambad, ei sü̬ü̬ (isutust inimesest) Hää; lehmil ommaʔ musta `hambaʔ, hõõrutass soolaga ja villadsõ `kindaga Har; mustaʔ `hambaʔ, inämbüsi `põrssil, vaivaʔ ku nõglaʔ Vas

2. piltl a. kui sügise joba küĺm nakap tulema - - [öeld] talve `amba nakasse purema õege vaheste; [külm] aap `amba `külge nigu peni Kam; Taĺv `näütäss `hambiid (väga külm) Rõu | Suve nägü vade `talve `hambad (näiliselt soojast ilmast) Kuu; suve silmad on küll, aga talve `ambad JõeK b. `Rääkis iestpuold `hammaste (teesklevalt, oma arvamuse vastaselt) Kuu; (Sattusin vangi) ku `vaese inimise hüäks `oigust konelin. No sie tegi `hambad `helläks (ettevaatlikuks) Kuu; igä ühel on `amad oma `puole ja `küüned (omakasust); raha ei õld, `miska ma siis `õstasin, `palja `ammastega Lüg; Sa ühekorra eese suuaugu pruukimise eest ikka veel vastu ambaid (karistada) saad Kaa; Suu i̬i̬s sula või, seĺla pöörad, lü̬ü̬b `ambad `sisse (salakavalast); `Ambad kukuvad `väĺla (öeld lahtise suuga inimesele); ma loen su ammaste vahelt ära, ku vana sa oled (löömise ähvardus); Põle sa vi̬i̬l selle [talu] levasse `ambi ära `murdnu (vara kiita) Hää; nää teesed sõid eest ää, pühi nüid `ammad `puhtaks Juu; temal on alumene ots ammaste vahel (ropendab) Pil; ma pitsiti `amba kokku (vaikisin), mitte es `ütle Hls; Kas sina kah nakad joba ambit murdma (kirjakeelt kõnelema) Nõo; `Hamba `vi̬i̬busõ ärʔ (villand) Urv; Ku˽vi̬i̬l paĺlo kõ̭nõlat, sõ̭ss ma su˽`hamba terädä; Pini ei˽küsü˽`hambiid Rõu; Kulus ärʔ ku `haigõ `hamba pääle (väga vajalik) Räp | (naermisest) Va `hirvi`hammas, aeva igäl puol on tääl `hambad `paljalla Kuu; `Ühtälugu `ambad `paljad `jusku `kirstu`kaupme `kueral Lüg; Alati on lõbus ja `ambad `laiali Jõh; Aes moka amba pεεld εε (naeratas) Emm; Iridab `ühtelugu, `ambad `lahti Rei; mis sa kuevatad oma `ambu Tõs; Ää tehk oma `paĺju `ambu, kui teesed `kjõmpus ond Khn; `ambad alati iitsakile, muud ei ole kui `naermine Lai; sellel om järest `amba `irvi, lõvva laiali pähän Hls; Ütteluku `hambaʔ lajan, nigu˽koolu˽obõsõl, iŕvitäss pääle; mis sa naist `ambist `kuivat Urv | `Ambad irevile `taeva `puole (surnud) Kuu; sa õks nika taad haĺlitunut `leibä sü̬ü̬t ku˽`hamba ińdsile `jäässeʔ Har | (söömisest) `Voatab kust tüki ammaste vahele (süüa) soab Pöi; Sööb keik εε mes amba all äi karju (ablas) Emm; sü̬ü̬ʔ iks ammastõgõ (ruttu) Krl | Esimesed `ambad `liiga pikkad (lapsest, kes püüab hammastega ainult võid leiva pealt süüa) Jõh; `Ambad pikemad kui leib Hää | esimesed `ambad `saivad, tagumised ei `tiandki (vähe toitu) Jõh; Äi saand ammast kaevata Emm; Sihipu̬u̬l `ambi saab ikki, ku väĺlapu̬u̬l ei saa; Tagumised `ambad küsivad esimeste käest: mis te sõite Hää | Tulist suppi saab `süia pikka `ammastega (ettevaatlikult) Lüg; söi nenda `pitkade ammastega (isutult) Jäm; `eśte `võt́sin na pika ammastega aga nied (seened) ei old kibekad kedagi JJn; Ääd süüki süüd magusa suuga, alba pikki ammastega Nõo | (vaenulikkusest, pahatahtlikust rääkimisest, pilkamisest) `Hammast `päisi alade `toise küliss; `Meie nuor pere`naine näüt tänä oma tagumasi `hamba; minia `hambad suus Kuu; sene `ambad akkavad igäle `puole `kinni; võttab igä ühe `seljäs oma `ammastega; iad `amad - - igäst ühest piäb jago `saama; `ambad mokkas ja rusikas `sõlmes; mis sa taod oma `ambaid kokku `ühte `puhku, kui `lõugi `kinni et piä Lüg; Pia oma `ambad rahul Jõh; `Istub kodu ja kiristab `ambaid `meie `piale IisR; Ära narri `koera: koeral koera `ambad Hää; ta jo tige, `näitab `ammad Ris; lõksutab enese `ammaid möda küla Hag; Mis sa oma `ambaid minu kallal teritad Rap; temal nii pikad `ammad, need ulatuvad iga öhö kallale Juu; aab `ammad egäle `külge; `ammaga kokko (riidu) lähäd, (öeld vastasest) küll on `tihke ammas. tõreleb `vassa ja `riidleb Kod; `ambad sügelevad, (öeld) kui teisele kallale kipub - - närib teise kallal Lai; tema `ammad ulatavad igaühesse Plt; olet oma ammastege egäde küĺlen `kinni Krk; Nii äḱiline - - ku tõnõ midä `ütless, om silmä pilk hammastõga˽sällän Urv; tema `ambaʔ nakasõ `kõiki `paiku Krl; Purõlasõ˽ku˽pini ja kaśs, alati üt́s jõrisamine ja˽hammastõ kiristämine; Ku˽halv nainõ um, sõ̭ss tulõva hääle mehele ka˽`hamba `suuhõ Rõu; tal ummaʔ kõigil `hambaʔ küleh Plv; timä jüri hammast mu˽pääle Vas; jüräʔ no ni paĺlo ku tahat ummi `hambit, midägi saa aiʔ sa mullõ tetäʔ Se; hatt hauk, `hambaʔ tsilguzõʔ; `hauku‿iʔ `hambidega, olõ‿iʔ häpü määnestkiʔ Lut; hambad risti(s) ~ risus ~ räsus ~ tangis trotsides, pingutades; tige, vihane `ambad alati risus suus, on `teine alati vihane Jõe; Viha täis `ninda‿t kõhe `ambad `ristis Jõh; siis o viha `väljas, kui `ambad `tangis on Khk; Ambavalu oo seike et kannata nönda et ambad tangis suus Kaa; süda täis - - `ambad `risti ja räsos suus Mar; `ambad `ristis, jokseb kallale Sim; `ammad `riśsi tõese lasse `piäle Kod; `ammad olid ju `ristis, ei kõnelnud teine enam kedagi Ksi; tõmmass `amba `risti, aga es laosu sõnagi; mõladega mugu kisud iki `vasta tuuld, kisu nii et `amba `risti Ran; hamba alla saama maitsta, süüa saama tänä on `suure `ammeti pääl ja `omme ei õle `leivä palagi `amba `alle `panna Lüg; Juri`päevast on keik `otsas - - enamb iva `amba `alle ei `leia IisR; miä‿n ole tänä vel `ühte iva `amba `pääle pand Vai; ma‿s sa mette `amba alagid Khk; Äga sii pole toitu valitseda üht, εε kui aga midagi amba alla saad Kaa; täna ma põle veel iva `amba `alla saand, põle sugugi söönd Lai; ei olõʔ ütte terrägiʔ `hamba ala võttaʔ Plv || meil pole linu maas, lina `lönga saa mette `amba ala Khk; hamba järele ~ järgi sobiv, meelepärane, jõukohane süök on `mulle `amba järele, muus enämb ma‿i tahagi; sie toit akkab mulle üväst `amba, akkab `ambaga ja mokkaga kokko Lüg; sihandune `pehme asi on vanade inimiste `amba `järge Khk; Põle `amba `järgi, ei `mi̬i̬ldi Hää; Sääd umma hammast pite (oma tahtmise järgi) Räp; hambad varna(s) nälga jääma, näljas olema Ei õle midägi `süia teha, piab `ambad `varna panema Lüg; Kui suvel ei `viitsi `miski teha, siis pane sügise `ambad `varna Jõh; Kui leib lõppes, lau `ambad `varna IisR; `Ambad iga talve `varnas, sööb seda, mis armust tuuatse Han; eks siis `viska `ammad `varna, kui `leibä enäm `süiä põle Juu; Aga varakeväde pane joba amba varna, kõik [söök] om läbi laristedu Nõo; Löö hamba vaika San; Kui kõik otsah, pankõ hamba vakja Vas; a mes sa ti̬i̬t: `hambaʔ pu̬u̬t vaḱka? Lut; hambasse puhuma luiskama, valetama; salajuttu rääkima; (jutuga) ahvatlema, eksitama Lasi omale `ambasse puhuda ja `müüski `siene`inna iest `metsa maha IisR; puhus `moole muidu `amba; ia `amba puhuja mees Krj; Puhus meile jälle midagi `ambasse, pidi olema salajane asi Rap; hammas ei hakka peale ei piisa jõudu või võimeid millekski minu `ammas `sinne `külge‿i akka, egä minu `muistuss sedä üless ei võtta; tohutu suur ja jäme puu, minu `ammas tämä `külge ei akka Lüg; ühegi ammas ei akka temä `piäle KJn; taht toda talu `osta, aga ammass ei naka `pääle, raha `oĺli vähä Ran; hammas hamba vastu vastastikku vaenulikult, järeleandmatult, samale samaga vastates `ammas `amba `vasto, `eigä miä en `uoli ka Vai; ammas `amba `vastu ja silm silma `vastu Muh; tõrelevad - - `tõmmavad ammas `amma `vassa Kod; ammas `amba `vasta ja silm silma `vasta - - `tarvis - - kurjaga kätte `maksa Lai; na ommaʔ ammas ammast `vasta, kumb kummalõgi ei jätäʔ Krl; sai hammass `hamba `pääle, mõlõmbaʔ umaʔ lovkaʔ Lut; (üks) hammas suus väga vana; armetu, vilets Kie `niisikesele mehele lähäb, kaks `ammast suus, kaks `karva `perses; ei õle `ammast suus egä `karva `perses Lüg; Üks ammas suus ning kaks `karva `perss Khn; üks ammas suus ja kaks `karva `persses - - vana või vilets, kes `endast veel väga paĺlu `arvas Lai; hammas veres ~ verel meelepärast maitsnud, tunnetanud; tekkinud kihk, iha selle järele Rebäne sai kanust - - `hambad veresse Kuu; `kerra saa `ambad verega, ei siis enamb järele jäda (joodikust) VNg; Kõrra juo `ammas veres, mies `napsu saand, sis akkab imu `viina järäle Lüg; maigu sohe saand, `amba juba veriseks saand Khk; Poiss oo küla pεεl amba verele saand, niid ep taha änam kodu poolist seista Kaa; Äi tohi esmald ammast verista (viina maitsta) Emm; ammas verel, tahaks veel [viina] `soada Juu; Ku hammas om verdunu, siis ammatit änam ei jäta Pst; kui sai kala äste, siss nigu ammass sai `verde, vaea vi̬i̬ püidä Ran; No `saie˽tel `hamba˽`verde, no muidu ku käü tad õlut `lakman Urv; hammass oĺl `verden, sõ̭ss tuĺl mi `kilda [napsutama] Räp || (kättemaksuhimulisele, tülinorijale) Mis sa siin ringi `tuulad ammas verel, kes sind kardab Rei; hammast heitma 1. tõrelema, riidelma maʔ taha sukka hammast `heitäʔ, sõ̭ss mul saa süä rahu Se 2. nalja tegema see mees `oskab ammaste `eita Jäm; Viskanu ammast (naljatlenud) Hää; ka ko hiit hammast, `nalja pidä Se; hammast ihuma 1. viha kandma, kurja kavatsema Ihub `ammast minu `päälä, piab viha, käib `kaibamas Lüg; ihus `ambud taga`persse teise kohe Jäm; ammu ta ihvap ammast juba, aga ei saa mul midägi tetä oma vihaga Krk; ta igu ammast tal kätte tasude Hel || taa vana irvik um, üttelukku tõsõ küleh hammast (naeruvääristab) Plv 2. (midagi) himustama, endale tahtma `Selle `krundi `piale on ta alati `ammast ihund IisR; Ta ihus juba ammu selle [maja] peale ammast Pöi; nakass joba ammast `ihkma, taht toda maad `endäle Ran; hammast kihkuma ~ kiskuma viha kandma küll sie oli `kange `ammast `kihkuma Hlj; kisub ammass, vihäne, ei lepi tõesega Kod; hammaste taga tagavaraks, varuks, oma teada ojab seda oma ammaste taa - - äb räägi Khk; jäi ammaste taha pidama (jäi ütlemata) Muh; si̬i̬ õli mul tiöti küll, aga ma oesin ammaste taga, ei ühelnud Kod; ma oisi [raha] `amba taga, nüid anna ta `siule ärä Krk; sul saisa aiʔ ka midägiʔ `hambide takah Vas; ullil om sõna huulõ pääl, targal om hammastõ takah Se; är pei `hambide `vaihhõl (ära jäta ütlemata) Lut; hammaste taga ~ tagapool hambaid söödud; omastatud midä taga puol `ambaid, sie on oma; Midä säälpuol `ammaste, sie on oma; Mis tagapual `ammaste, on oma Jõh; Mes seespool ambud, see oma Emm; mis ammaste taga see on oma Trm; mes taga `aḿbit, to‿m oma Nõo; Mis `hambidõ takan, tu̬u̬ uma Rõu; mis hammastõ takah tu̬u̬ uma Se; hammaste vahel (tagarääkimisest) Kus kaks kuoss, siel `kolmas `hammaste vahel Kuu; naistel alati teised ammaste vahel Khk; tää oo siss `jahtond juba nende ammaste vahel (kuulujutt on vaibunud) Mar; muut ta‿i ti̬i̬, kui `tõisi `sõklap, tõne inemine iks `risti ammaste vahel Rõn; keel hammaste vahel 1. (vaikimisest) piän oma `kiele `ammaste vahel `oidamaie, en taha akkada `ütlemäie ja kisendamma `vasta Lüg; Oia ki̬i̬l ammaste taga, siiś käi saksast ja sandist läbi, ikki oled sõber Hää; säedse `aastat ma - - oesi ki̬i̬ld ammaste vahel Ran; `salva ki̬i̬l `ambide `vahjele Lei 2. kõigest jõust; pingutades; lõõtsutades ähib ja puhib [tõsta], `ninda et kiel on `ammaste vahel Lüg; jooseb keel ammaste vahel Ans; nii ju̬u̬sk kui ki̬i̬ĺ hammastõ vahel, nii kõvastõ Räp; (küünte ja) hammastega iga hinna eest; kõiki vahendeid kasutades; visadusega, ägedalt Sedagi rahakobika õlen `oidand `ammastega `kinni Jõh; `oidis küinte ja ammastega `kopkast `kińni Plt; esiʔ um jo˽vana inemise tüḱk - - a˽hoit vi̬i̬l elust `küüdsi ja˽hammastõga˽kińni Rõu; üle hammaste liiga palju, ülemäära Ega neid `küinlud üle ammaste põln, et igaüks võiks tarvitada Han

3. a. sälk, sisselõige; sakk, eseme etteulatuv tipp peli `ambad. `palli kukku `amba sise VNg; [vibupüssil] nüör `pandi `amba. lasi sene `nüöri säält `amba tagant `vällä, siis kuul (nool) läks; sarikal `ammas (sisselõige sarika alaotsas) käib `krapsi sise; `aspli`võlvi `külles on ka `ambad `paksust `tallanahast Lüg; keri`lavva `tiiva `küljes on kuus `ammast Jõh; puu varol on˽`ambad [puunõu vitsa otste ühendamiseks], `raudasel varol on `niedid; puulukku [on]- - `justku `riivi, pääl on `ambad - - sie [võtme] kiel `langi `alle `sinne lugu `ambasse Vai; [tuuliku ratta] `ambad keivad `värkli `pulkade taha, panavad `ümber `keima Ans; kuitsik pannasse `ambaga vörgu lina `külge Mus; kui ank sihes oo, siis üidasse `ambaga võti Muh; lõugetid, kaks ammast - - sees, [lina] peo oli seal vahel Lih; `riidepoomi `ammad, lõks köib ammaste `sisse Aud; `paĺki `ammaga `jätkama Nis; [ukse] lingid, kus käis sie link `ambasse, obadusesse - - sie (link) oli sialt `ambast `lahti [läinud] KuuK; [katuse] labidas, `ambad - - sies, kellega siis [õled] tasasest totsutati Kad; kuorma puul oli ammas sies, kus köis `kińni oli Sim; [voki] `aiskade pial `jooksis vända raud ammaste sees Trm; raud juhil oo `ammad, kos teĺlid juhi Kod; [jalase] puu otsad `pańdi [hammaspuu] ammastesse, et ta nõnna kõvera jäi; `ambad `pastlale ninasse lõigata, siis `tõmbab kokku Lai; `siantse `amba ollive sehen koogu ravval, tõsteti pada ülespoole ja `lasti `allapoole Pst; pane sua laat́ tõise `amba sisse Krk; Altpu̬u̬ld [kaevu] salvepuu pressitass `ambade kokku nigu pääldegi, titsiga lü̬ü̬t `kińni Rõn; ammastega truĺl olli ikls paremb Ote; Vits aeti piiuti `lahki, lõigati mõõdu järgi hammass `otsa ja painutõdi anumalõ pääle Urv; otsa päält om paĺk tõse otsa `pääle `hambadõ raot, tu̬u̬ hoit `hoonõ kokku; tala `lõikat `hambadõ, `lõikat tsälgä `sisse Har; lina`kolkmise maš́šina man ka om `hambaʔ; hammastõga rataśs Se b. (sae, sirbi jne) hammas käsi`saagidel `onvad `viltu `ambad; plokksael `onvad `õiged `ambad; sae `ambad ei õle jaos - - ei `leika enämb Lüg; sirbil linnu `ambad Jäm; tihe `ambaga saag - - `lihtimise saag Ans; ammastega sirp, sel on viiliambad `külges JJn; teesed on ammastega, teesed on liht sirbid Tür; sae `ammid murretasse Kod; sel sirbil ei oole `ambit suhun, tule `mü̬ü̬dä kõrt üless, `lõikass käe ärä Krk; [niidu] masina vikatit teritedäss, laseva vikati `ambit Ran; sepa löövä [sirbile] `ambid `sisse, kui ärä kuluva Ote; kui `hambõid ei olõʔ käänet, sõ̭ss ei saa [saega] lõigadaʔ; `hamba `käändmise raud Har; `hamba `lü̬ü̬jä käävä küĺli pite inne rüä`põimu Se c. täke (terariistas) `vasta `õksi meniväd [kirvel] `ambad `sisse; `käia `ambad `vällä Lüg; lähäb vekatile ammas `sesse, siis ta on nüri Kul; `Kirvel nägu i̬i̬st ära, ku sa `kirve ära taud, `ambad `sisse Hää; nuga on nüri, kas `ambad sies või tera kahekorra VMr; nuga kulus `keskelt ärä, `ammad siden nagu sae; `ammga nuga - - ammas siden, tükk väĺjän Kod; kui `kirve terä pehme, siss ei saa raguda - - võtab `ambad `sisse Ran; taa mõist no vi̬i̬l mõ̭nõ vikahti tsakaʔ, tsaga vikahti `hambahe Plv || egäl rükkil on `jeesuse ammas (sälk rukkiorase lehel), mõnel one madalamal, tõesel kõremal. rükkil `jeesuse `amba jäĺg, nagu ammusset Kod

4. a. kida, eseme konksukujuline osa; pii pihi `ammad ~ mokad (pihinäpitsad) PJg; nisukesed `ambad `püśti [linaharjal] Amb; ei˽saa juust suki eiʔ, ei olõ kaḿmil `hambõid; no‿mma kaarsõlõ `vahtsõ `hamba `pantu, no˽kakk villaʔ periss puruss Har; ḱreebeni`hambaʔ; kamaśkil omma `hambaʔ (haagid), kaadsa haro kõ̭iḱ `kakva arʔ; pilaḱ - - pirru ots palass säl `haḿbih Se; reheriha um `harvu `hambidiga Lut b. (vokilühi) konks lühi `ambad ~ `aagid Lüg; oki `ambad. löng keib ammaste tagand läbi Khk; pluhi sees oo oki `ambad - - mõlemil pool `külgis Mar; Okil oo kua `ambad vahedad, raadist `tehtud Han; linase lõnga jaos on tihidad `ambad, takuse lõnga jaos arvemad Tõs; `ennem olid ikke lühi oagid, nüid on `ammad; lühi `ammad on suust ää läind Juu; `lõnga jagati ammaste `piale, kui kedrati, esimesest `ambast `piale, viimase `amba lõpuni Trm; pane lõng `tõise `ambasse, si̬i̬ ammass om täis Trv; ma kedräsi paaŕ ammast (hambatäit); koets paaŕ ammast, lastass lükä ärä Krk; `amba `väŕkna `siibu `küllen Ote || Aĺl kera, `ambud täis = siil Han; kahrukaar oĺli rüä sisen, noil omma˽pikä `hambaʔ (ohted) Har

5. konksukujuline, hambaga varustatud ese mõnikord saab [vene tegemisel] `keskele ka ammas (kinnitusklamber) `peale `pantud: muidu läheb `lõhki puu Tor; ega sa [peergu] `ammasse (pilakusse) võind `panna ahju nurka, [tuli] läheb `ahtesse Ann; nõu vitsutemise ammass (vitshammas) Krk

6. a. hambakujuline kiri, muster (kudumisel, tikkimisel) `kenda kiri on ambolene, `ambad on sees Emm; suka `ambad ~ kaśsikäpäd Khn; triibulest `amlesed tekid `kooti, triibu `iäre `kooti `ammad, teene lõng `musta, teene punast Juu b. piste (õmblemisel) üvi pu̬u̬l õli `pitki `ammid täis Kod

7. pout, purjeka pööre asetumiseks tuule järgi – Ran

8. õige paĺlu `musti `ambid (tungalteri) Hls

andma `an(d)ma üld(-me M, `andmõ Krl Har, `andmadõ Har), `anda|ma R(-maie Lüg) Sa; da-inf `anda Hi Lä Mih Khn K I Trv Hel T, `andaʔ V, `andada R SaLä, anda Sa Muh L Äks VlPõ M, andaʔ VLä Se Lut Kra; (ma) anna(n) eP eL, `annan R

1. ulatama, pakkuma; kellegi kätte(saadavusse) või kasutusse toimetama (ka söömiseks, joomiseks jne) `ansivad `toine `toisele käppä (kätt) Lüg; tule `siie mie `annan `siule omena Vai; pere`mamsel `andas toidu `väĺja, mis perele sai `tehtud Jäm; loomale piab kääst `anma (lisatoitu), väljal nii vähe `süia Khk; ma anna `soole oma ölut ka maida Mus; üks annab rihalt [rukkivihud] kätte, tene ahab parsile Lih; neĺlaba ja pühaba andeti liha [süüa] Var; anna lapsele nisa suhu, laps tahab imeda PJg; üle ukse ja üle aia ei tohi `leiba anda, siss tuleb riid - - kätt ka ei tohi üle ukse anda Saa; ole `terve molle `süia `anmast Juu; karjatselle sai oma leivakot́t `kaasa `antud `lõuneks Amb; kas nad `uostelle einad ette `ańtsid Koe; `kanga kätte `ańmine (niidepanekul lõngaotste ulatamine) Kod; anna kuradille sõŕm, võtab terve kää Plt; anna tuld piibu `piäle KJn; ku sa `kangest `kohkut, siis ei pialatsele `rinda `anme; ken aus inimene, si̬i̬ and kätte [leitud asja] Krk; ei ole eläjile midägi `anda Ran; angõ vanembide kätte si̬i̬ kiri; kanadele `anti liha `eiten võti kätte, siss enämb neele `süvvä es anda (toitsid end väljast) Puh; tolle kätte sai raha `antuss; ańd kańepi karaskiga mulle `jihvtit Nõo; ku sa üle läve annat, sõs annat tulu ja jaku ärä Krl; taalõ tulõ soodad `sisse andaʔ, vaest siss saa `terhvess Har; vahepalla andass nii `lõuna vai õdagu vahepääl; ma‿i anna˽sullõ terehkätt kah Rõu; ańni linno maš́šina ala Se; t́šukõr `oĺli `andmi tõvitsõlõ Lei; jumal`armu andass pääle patu parandamese - - tulõ śjonds jumalarmuga ni pand jumalarmu `suuhhõ Lut; kätt andma (kiriklikult) kihluma, kirikus ”lugemisel käima” keisid krikus kätt `anmas Mar

2. (kinkides, annetades, laenates jne) loovutama, teise omandusse või kasutusse siirma; millestki loobuma `Kergemb `anda kui ottada Kuu; mina küll sedä `aśja kääst `vällä ei `anna, sie lähäb omal `tarvis Lüg; `Sandid `käidi pered `müädä, siis inimised ikke `anneti mis kenegil õli Jõh; Andija tüdib, saaja äi tüdi Kaa; ei ta `eese `õigust kääst anna Mär; Egäüks mehem `võtma kui `andma Khn; vanaisa `ańdis siis pärast koha pojapojale Aud; `Ańdis oma inge kuradil (enesetapjast) Hää; ma olen ikka teistele and, kui ma `andja olin Kei; `pulmas `antakse `ańdisi Juu; kui ma mihele läksin, `ańti ema‿bolt mul lehm Pee; kas sul `täidib mulle natukene raha `anda Kad; egä si̬i̬ sõda tulemata ei jäe, mine `mine `väĺjä kodoss, anna (ohverda) oma elo Kod; akad oma tütart mehele panema, teisele ära `anma Ksi; ta ei täü raha `vällä anda Krk; kas ta om `õige, ma pääd `anda ei saa Ran; ma anni tälle `ulka `langa, aga tagasi es massa; ärä `endä `tarkust anna `tõesele Nõo; `anma ta virk om, aga `tahtma ta‿i lää; ja ańd uma vana saanikõsõ i̬i̬st elu Rõn; anna˽perse tõsõlõ sittu, eś lasõ läbi küĺgluiõ Krl; massa˽ai˽murõhtamine, ku jummaĺ ilodust ei olõ ütehn `andnuʔ; ku `kiäḱi ar˽koolõss, sõ̭ss mõśkjillõ andass `ańdit Rõu; ma `andnu˽sullõ üsägaʔ, a mul om raha kotoh; ei anna aamõtit käest Vas || anduma, sugulisse ühendusse astuma (naisest) `päiväl vanamor ei `kuule, aga `üöse `kuuleb küll. ma sohistan, `anna `mulle, siis on kõhe `kuuleb iast; Lits kes `annab, mies kes saab Lüg; poistel juba `mitmed εεd korrad `andand, kεε kεind riist (lodevate elukommetega tüdrukust) Khk; kui mina tahan ja tõene annab, muku las käiä Kod || piltl `kulbiga annetud, `molliga `võetud (vähese aruga) Lüg; ep saa akkama mette – `anti undi paśs (lasti töölt vm lahti) Vll; poolest suust (vastu tahtmist) `anma Mar; kis `käśkis `anda püksid naese `jalga (võimu naisele) Mär || (ihnsast) südä `andaks, aga käsi ei `anna VNg; ei `andand suhu egä `silmä, pala egä `pauki Lüg; Annab näpuotsast (vähe) Kaa; Naa kae ja ihnus, et ei anna teisel inimesel kibi kua piad `peksa Han; mitte mahasadanud `marja ka‿i täü tõisele anda Hls; sikke `seante, kes tõisel ei anna pala ega pu̬u̬lt; ta ei anna küüdse suurust `aśja kah, `seante kidsi; sii ei anna mitte `tingu ka kõrva veerest enne ku ta leeme `vällä lutsiss Krk; temä‿i anna mädä ka küüdse alt sulle, ta‿m nii tihnuss Puh; näpu värisevä, ku `tõesele midä annap; annab `väega veedi nigu eńgvi̬i̬rd jälle Nõo; ihne inemine - - ei anna oma näpu vahelt `pulka kah `perste `pistä Kam; kes ei anna annakust, si̬i̬ ei anna aidast kah Krl; nii sikkõ, et - - ta ei anna tõsõlõ nü̬ü̬p`nõkla kah; ta is annaʔ sullõ mitte musta küüdse väärt kah Har; anda as `siĺmä `piśtä ei suuhõ tsusada Rõu || (heldest) näpidega võtab, kamaluga annab Trm; eĺle ja `lahke, ta annass või `süäme päält ärä asja Krk; ta‿m `elde `anma, annap vai `viimätse ärä käest; mul `kalge süät ei ole, mia anna vai suutävve `pooless Nõo; `Väega˽`helde `käegaʔ, tiä `andsõ kas vai viimädse hińge takast ärʔ Urv; anna antust, murra murtust endale saadust paku teistele – T V emä ütel ike et anna `antust, murra `murtust. kui sa `tõesele annat, siss `tõese annava sulle Nõo; annaʔ `antust, murraʔ `murtust, `kaksaʔ kaksatust; anna `antust `antut, ala˽võttu `võetut Har

3. tehinguna loovutama, kellegi omandusse või kasutusse siirma a. rentima, müüma, laenama jne aleduse pärast `anneti `puole `innaga Hlj; `ansin oma `lehma `süöma `pääle VNg; vana Jaap ands `meile `eini `võlga Lüg; ema tegi `möisa metstes `eina, etr ärra einamad `andas Kaa; kala müüja tuli, antsid raha eest ja vahetasid vilja `vastu Pöi; `andvad lehma teese kätte `aastaks Kul; `aapteegist pidi iad `rohtu `antama Mär; riik annab `lainu Aud; ta `ańdis koha poole tera `peale; `ańtsin selle [maja] `väĺla (üürile) Juu; mõned `ańtsivad talud käest ära, `jät́sivad kõhad maha Pal; and talu rendi pääle `vällä Krk; ega tu̬u̬ `müüja `uupi ei anna kellekile, ta jao`viisi annap; anna mulle odavambaste, mul ei ole niipaĺlu raha; pu̬u̬l ilma ma `vaśkat ärä ei anna Nõo; ańd `kapstõid mullõ, ma˽`koiõ neli `paari sukkõ Har; ku ma osagi saasiʔ ar˽`massaʔ, vaest andasi hopõń tagasi Vas; kaupmi̬i̬ss ańd meehele tu̬u̬ hääteo i̬i̬st kotitävve rahha meelehääst Räp; tü̬ü̬d andass `vällä tetäʔ Se; `võlgu `andma Lei; poolõ `pääle (pooleterale) `andma Lut b. maksma, tasuma keväde `võeti `vilja `lainust, `anti kasudega kättä sügise Lüg; külmediga (külimituga) sai `suilistel `palka `antud Jäm; sihantse mihele‿p tohi ede anda (avanssi maksta), siis ta‿p tee änam Khk; sa pidid ju raha ka kupu `laskmese eest `anma Var; mis `ańti karjatselle, `ańti püt́t rukkid, teine odre Ann; `ańti elu`aegne paiuk Lai; mis sa mulle tasuks annad Plt; `rü̬ü̬vlele andass `rü̬ü̬vle palk Ran; nüid `antana raha palk, egäle ütele tü̬ü̬ `perrä Puh; mul ei ole midägi `söögi i̬i̬st `anda Nõo; taalõ mia palk andass, kõ̭gõ ju̬u̬ `persede; timä ańd raha mullõ veidemb tagasi ku `õiguss oĺl andaʔ mullõ Har; ei ole vald minole abiraha `annu vi̬i̬l Räp

4. a. suunama; kellegi kätte, hoolde jne toimetama, usaldama tämä on ravitsejate `uole all. `tohtrite uolest `antud Lüg; annab teise oiu ala oma raha; `andas oma `tütre `tääle naiseks Khk; Kes teise abeme ää rikkus, see `anti `kohtu `alla Pöi; tädi `ańdis mind karjatses Aud; käisin `ańtsin oma töö üle, sain `tehtud Juu; ega ta‿ss naĺla asi koa põld ikke jo, laste kätte oost `anda Pee; mea anni oma poja sepä selliss Krk; tüdär `antu sugulase kätte kasvate; egäst vallast pidi vallavanemb kaits mi̬i̬st `andma Hel; katekümne `aastani `oĺli alt `iäline, siis `anti `tälle inimese `õiguse kätte Ran; ei sedä suurõmbat [last] ma ei˽saa sullõ kaŕusõss andaʔ Har; teil ka vaja uma sõsaŕ mehele `andaʔ Se b. (hrl koos refleksiivpronoomeniga) kellegi teenistusse hakkama, alluvusse minema; kellelegi või millelegi alistuma, kellegi või millegi mõju alla sattuma on viks `tütrik, ei `anna `ennast `poiste kättä rebidä; `andas `ennast `Erra `valla `alla, läks siit `vallast `vällä Lüg; ken joomise `sisse `andand on, oma `riide ilbud joob seĺjast εε Khk; kumma `puole ma enese annan, selle `puole ma pian eale koa `andma Hag; sie mies on ennast viina kätte üle and VJg; mine tõiss surmass `piäsmä ja anna ennäss `surma Kod; nüid sa annat ennäst eluaa orjass; si̬i̬ om jumala maha jätten, ilma kätte esiennast `anden; mea nende sekkä ei eidä ennast, nende `parti ei anna Krk; ma ole tü̬ü̬ `kilda `andan ennäst Hel; ta `olli metst `väĺlä `tullu ja esi `endä miilitside kätte `annu Nõo; vana om henne `ju̬u̬mise `hu̬u̬ldõ `andanuʔ; mi ei anna hennest śaksa alaʔ, mi˽`Hitleeri ala õi˽tahaʔ Har; alla andma 1. alistuma, järele andma, vastupanu lõpetama, taganema Sõnast `alle ei `anna, minuperast kasvai kõripite kokku Jõh; Ei anna vanaduses koa `tööle `alla Han; tõene pidäb ike `alla `anma, kaks kõva kivi ei ti̬i̬ üvä jahu Kod; `vaene piäb iks rikkale `alla `anma, `vaene om rukka ru̬u̬g Nõo; naane mehele ala anna aiʔ Se 2. alla jääma, viletsam olema Tehti - - karduli jähust voi rugi püülist lögri valmis - - anna poe kliistrile alla ühtid Emm 3. alanema, tagasi tõmbuma, alla vajuma nagu pakku õts õli jäme (paistetusest), nüüd on juo `alle `andand Lüg; päräst [leivataigen] annab `alla (vajub pärast kerkimist); meri annab `alla Mar; järele, järgi andma 1. nõrgenema, raugema, vaibuma sadu `annab järele juo Lüg; ilm külmale `järge `anma Khk; töbi annab järele Käi; peab kõva talvet, ei annagi külm järäle Mär; Vahõl annab `ambavalu kupust `järge Khn; kui ise järele ei and tõbi, sisi tuli `surra JJn 2. alanema, tagasi tõmbuma vesi `löökleb tuulega, ajab `maale, annab `järge `jälle, teeb `kuiva Khk 3. lõdvemale, lahti tulema, minema või laskma; lahti hargnema; mitte vastu pidama minä en õle `jätkust järele `andand, kas munn maha; ega vikkast ise veni, nide `annab järele Lüg; see nii mäda köis, see annab `järgä Khk; Anna köit üks sutike järge Kaa; kõva sõĺm, ei anna järele Tõs; laug [lõng] annab `järgi, keerd `järgi ei anna Plt; `ankur annab järgi Ran 4. oma seisukohast, kavatsusest jne taganema, mööndusi tegema Järele ei `anna, kas `raiu vai tükkidest IisR; targem annab ikka `järge Vll; süda ei and järele, ma pidin seda teesele ütelda `soama Juu; kes järele annab, sie järjel istub Iis; ei anan järele, võta vai pia MMg; sina anna `järgi, temä om vähep, rumalep Krk; maha andma alanema, mõõnama meri on maha `andand Jäm; perra, päri andma 1. nõrgenema, raugema valu nakap nigu `perrä `anma, ei ole enämb nii ele valu Nõo; tõbi and `perrä Se 2. lõdvemale, lahti tulema või minema võrk om londin, annap `perrä Ran; mul om vana jala, ei anan `perrä, ei saa `astu nii valiste Rõn 3. oma seisukohast, kavatsusest jne taganema, mööndusi tegema mina annan `perrä, parem tükk tigedälle Kod; kes serände pehme, annap `perrä kõegile; ta om nii `kange `süämega, `kossegi ei anna `perrä Ran; latsele ei või `perrä `anda, ta nakap siss `jonni `amma Nõo; anna no uĺlilõ peri Rõu; ei annaʔ `perrä, rago nigu `rauda `vasta Plv; tagasi andma 1. nõrgenema, raugema, alanema; taanduma Omitegi hakkas haigus neh tagasi andama Kuu; külm `annab tagasi Lüg; valu jääb `soiku, annab tagasi Khk; ilm annab külmast tagasi Kei; ei anna sugugi sinu käsi tagasi (valu ei vähene) Kod 2. endisesse olekusse minema, viima külm on `kartuld näpistand, see `kartul annab tagasi (magus maitse kaob) Mus; Ein küüni pannes oli üsna kui, aga nüd oo tagasi andand, vaada et läheb palavaks veel Kaa; Ära `tömba seda köit nii tebevasti, anna vähe tagasi Rei; vikat kõba, tab tagasi anda Vig; ma ei taha viha kanda südames, ma annan ruttu tagasi Mih; [kõva vikatit] seda põletadi - - see `ańdis tagasi Ris; [heinad] on tagasi `anden `nätskess, ei saa `kuhja `vaĺmi tetä Krk 3. taganema, loobuma mena oma sönast tagasi äi anna, olen `ütlend, olen `ütlend Emm 4. alanema, mõõnama tuulega on meri loe, kui vaaks jääb, siis annab tagasi, mered `andvad tagasi Khk; meri akkab `möönma ~ tagasi `andma Rid 5. kajama Mets - - oli nii suur ja tihe naagu müür, selle sammu pärast `andas ka ääle tagasi Kaa; alkain un aĺlass kivi and eĺü tagaž́di Lei; üle andma raisku, ülekäte minema see (tüdruk) on üle annond `eese jo; üks üleannond ing, kes kedägi ei kuula Mar; ümber andma muutuma elm annab `ümber, ta lεheb solags Emm

5. (saada) võimaldama, (osaks saada) laskma, lubama; millegagi varustama; millegagi mõjustada laskma a. (objektiks hrl käändsõna) lase `alla pidi tuuld [paati] , anna `rohkem tuult Jõe; siniarakad, nied panevad ane ja kanapojad keik mokka, ei `anna `armu `kellegille Hlj; külm ei `anna `viljale `kasvu VNg; `anna sina `põllule sedä midä põld tahab, põld `annab kõhe `üeksä `vasta; sie jutt ei `anna `kuskilgi `üömaja (ei aita) Lüg; ähk annab völaga `aega (pikendav tähtaega); leeva koorus mustaks läind, palju `kuuma `andand; `siaste sai [põllule] vähä sönnigud `antud; rehele annad kaks kütti Khk; anna sa `jooni, ma kiigu Mus; Antku jumal εεd ingamist (surnust rääkides) Kaa; lehm äi anna `piima käde Jaa; `Mootur oli `kinni `kõrbend, pole `õigel ajal määret `antud Pöi; mäda puu ei anna valu mitte leva ahule Muh; anna liigendel `sooja Käi; ilm olli nii `sompus et pole näin laevale `koosi `ande Phl; tääl ike terbist `antud Mar; ei tale `anta seal `õlpu `ühti; `ańti `ruĺli ja `jälle äket et tä (muld) `peeneks läks; Anna perse pinki (istu) Mär; aeg annab arutust Han; na ea põli `antasse veel vanainimesele Mih; amet́ kõik mis `leiba annab Aud; ega ned parmud ka anna asu selle lehmale Amb; pool `pääva `ańti siis `teenijatele pühaks Ann; `rahval kõik lu̬u̬g vede siden, ku annab `lu̬u̬gu si̬i̬ ilm; anna mina juassa (lase minul joosta) lehmile järele; naene tämäle mitte uśsi asu (rahu) ep õle `annud Kod; kui tuld kivedast `antasse, siis pada `ästi keeb Äks; pannasse aod `siśse piśtakille si annab alt `õhku kuhjale Ksi; `siia `maale on tervis meil `antud SJn; ku vikat `äste säet om, sis muud ku anna `jõudu; `antke - - tekke `ruumi; ullul ja rumalal anna maad (anna järele); ilmast `ilma sõnutiv, na es anna teśtel ka rahu; ma lää `rätsepa manu `mõõtu `anme Krk; purju om tühjä, anna `rohkemp tuult pääle ~ kätte tüirist Ran; temä varast paĺlu, toda es saa jo `andiss `anda; amet kõ̭ik mes `leibä annab (ülalpidamist, sissetulekut) Nõo; Sõda om hirmus asi, jummaĺ angu˽kõrvaga kuulda, a ärgu˽`lasku siĺmil nätäʔ Urv; Anna iholõ mis iho nõud; Kolmõlõ asälõ piat tiid anma: haanä kuurmallõ, palgi perä riile ja vanalõ tütrekulõ Räp; kas śoolõ põllulõ tiʔ sitta ka olt `andnu Se; d́ummal `andaga `terrüst un öüä ikä Lei || impers (vihma- või lumesaju, ka tuule ja ilmastiku kohta) akkas pagiti lund `andama Mus; Las aga anda, `vihma lihab taris Pöi; nüid `andis `märga, nüid akkab `sündima küli teha Muh; annab ead `ilma Rid; seal põh́a all annab tugevad `vihma kohe Kse; `Andis `vihma nagu uavarrest Han; `Vaata, kudas `pilvi `vasta tuult kisub, sisi ta ilust `ilma ei taha anda Hää; küll annap vutakit (hooglikust tuulest) Ran; pilve lońdikõnõ, and paĺlo `vihma, lummõ Vas b. (objektiks da-inf; ka impers) laskma, võimaldama; võimalik olema `Annan sulle jau peräst `ingedä Kuu; nüüd `annab `niitä juo küll, on juo `täiest `kasvand; sinu pää ei `anna `sinne `mennä, akkad `enne `õksele Lüg; jumal ei `anna `ennast `pilgada Vai; mu rind ei anna εnam loulda Jäm; kui tuul külje pεεlt, kui annab purjuga kaksi pidi joosetada Khk; `kõrkad o `pehmed nagu piitsa keeled, `andvad ühna veanda Muh; õlle nõud andvad koa ikke ingäta pea `luhti mette Mar; ega lammas `rohkem ei anna `niita ku kaks `korda Kul; Võtab kust võtta annab Han; kui põld akkas `anma teha, siis `tehti küli Aud; anna leida `endele kaĺlis tervis kätte Hää; kõva südamega inime, tema sugugi ennast `murda ei anna Juu; valitsetud puu oli, kes `ańdis `piergu `kiskuda VMr; nuga peab nõnna terav olema et puu annab `vesta Kad; kruu ei anna `koŕki maha jättä, tuleb ühen `väĺjä; südä ei `annud sedä ärä üheldä Kod; kas sääl om enäp Ämmusteʔ – annab `olla, ma ei tää sääl muud nime oleva Trv; kuḿm annab venüde Hls; ega ädä ei anna äbenedä Ran; ta (naise) südä ei anna `lüvvä ja käsi ei lü̬ü̬ kah Puh; si̬i̬ om `jaksa, annap võtta Nõo; nüüd `ańti vi̬i̬l omile siĺmile nätäʔ Võn; ni `kaugu iks elä, ku `päivi elläʔ om ant Urv; ädä ei annaʔ äbende, tühi kõtt kõrgistõ Krl; ku käsil ja jalul `liiku andass, siss võit õks elläʔ Har; sul jo `andõ˽`vaĺmiʔ, ku kosilanõ tulõ, sõ̭ss anna˽minnäʔ inne Rõu; hüä mi̬i̬ĺ sai `väega, hot́ lakkõ annaʔ karadaʔ Se; annaʔ jummaĺ kõ̭kkõ mõistaʔ, ei `kõ̭ikõ tetäʔ Lut c. mingit olekut, tegevust jne võimaldama; mingiks olekuks või tegevuseks suuteline olema võib `jätkädä `inglis tappiga [palki], siis tämä enämb ühest ärä ei `anna Lüg; reha `seljatäis - - vottasid nii pikkald [heinu], kui reha `andas; kisendi kovast nii pali ku kori `ansi Vai; `veised `kargavad tuhat `nelja nii pailu kut `andvad; tald oo nakkidest lahti `andand Khk; Antku, et seda‿p juhtuks Krj; enne põln inimestel `priiust mette, päräst `anti priiks Mar; `meeste säŕk oli kitsam, nagu `riide `laius `ańdis Mär; liigetega nuga, mis `kinni `ańdis Mih; `kańdis kõik ää, mis `lahti `ańdis Tor; minul sie sõrm ei anna `sirgesse Amb; [lõpetamisel] paneme [kanga] ohjule, nõnna et annab pikemaks Tür; kui aeg `ańdis, siis kedrasid päe läbi Plt; lina `aiguve seni, ku na luu `valla annave Pst; kui koe ja vee mõlemba keeru om, siss na ei anna `kangan iluste ligi, saab kore rõevass Ran; kõnõlnuʔ, no kiiĺ anna‿iʔ ńoid sõnnu Lut || (koos ma-infinitiiviga) – R eP vie riist on `kallakal̀li, `annab `ümber menemäie; minu kiel ei `anna `ütlemä, kuda sie tuleb `üellä Lüg; ükspuine, `kange seĺjaga, `pöörma‿p anna ennast Jäm; siis nad (linad) olid niikaua leos - - kui nad `ańdsid juba `murma ennast `kat́ki Kei; ega tema ennast `paenduma anna (uhkest) Koe; aśspakk, tema annab `kierama alt VMr; juba annab `nihkuma Kod; kui on vanund ja tükkind vill, ei anna kraas `käima Plt || kokkusaamist või lähenemist võimaldama, lähedale laskma siel on pikkeld [meri] madal ja - - egä `sinne `ühtä maa ligemäss voind `andada - - et `liiga `ranna ligi ei `andand Kuu; kits ei `anna `püssimehe ette, on üks arg luom ja `erkos Lüg; metstuid ep anna nõnna elude likki mitte Muh; Vana kaśs ei annass mio `piiri Khn; reak ei anna ennast inimese sekka Juu; ta‿mm nii `uhke, ta‿i anna ligigina Nõo | id ei sie `anna enamb `endast minu `silma `alle VNg; Kus mina taga `räekida saan, kui ta‿i `anna `näulegi IisR; ära anna ennast mu `silmi Rei; oia, et sa enam ennast mu `siĺma ei anna Juu; Ku [võla] `masmise aig, es anna˽siĺmilegiʔ; tu̬u̬l ei olõ˽nätä˽`masmise mõtõtkiʔ - - ei anna˽`ńaolõginaʔ Urv; kinni, kätte andma kinni võtta laskma `juoksevad `sängi `alle `peito, ei `anna `mulle kättä (lastest); kui üvägä kinni `annab, siis on trahv `kergemb Lüg; obo ei anna `kinni Mar; aa `looma taga, ei anna kätte ega anna Juu; virutanu lehmäle takast pengiga `perrä vi̬i̬l, noh, lehm kätte es anna Nõo; tsiga anna‿i kellegi kinniʔ Se; kokku, ühte andma kokkusaamist võimaldama, endaga kokku laskma mihed `kardid neid (sõjalaevu) ja ei `tahtund `laevuega `ühte `anda Kuu; `emmä `andand kokko `tõine `tõisega, õles `menned `riidu Lüg; redutas eest ära, ei annagi kokko Pil; temä ei taha kokku anda, paep ärä i̬i̬st Krk; kudass tu naene temäga kõnelep, ta‿i anna naesega kokkugi Nõo; is `näütägi˽hennest - - is anna˽kokkugi is Har || ulatuma, küündima Jakk jäänd `kitsukaseks, ei `helmad `anna `vaelukute enämb Kuu; [võrk] äi anna sõnna [juhtmete] `kaela mitte, lühike Pöi; luuk (look) oo ää `õigun, ei anna `piäle Var; sured pikad puud mes ülese ikka `antsid puude `peale Kir; Kael pial nagu ärjal, rae nööbid anna kua änam `kinni Han; kangid olid kohe sedasi et (palju) - - ei and kerstu uks `kinni Tür; kas sie palit annab `sulle `kinni VJg; rõivass om liiäst naṕp, ei anna `ümbre Puh || piisav, küllaldane olema Jämmuselt annab möödu täis, aga pidusest jääb veel puudu Kaa; Ikka `kerge veel, äi anna `koalu käde Pöi; see on `raske asi see vist annab kaalu täis küll Juu; välja andma 1. piisav, küllaldane olema enesel ei õle `riiestki `ninda pali, et `vällä `andases Lüg; See paĺk äi anna jämmuselt välja Kaa; `Riśtisi nii pailu [kindakirjas] kudas siĺmad `väĺla annavad Hää; karva piält ańd kualu `väĺja Kod; rõivass ańd `laiusest `vällä Plv 2. kujult, omadustelt jne sobiv või kellelegi, millelegi vastav olema `vöedags üks köver puu, mes obose plaani `välja annab, laigadagse pεε ja körvad veel `senna `otsa Käi; abemega mees annab plaani `väĺla Kei; sõss `anvet moodu `vällä, ku mehel piip suhun ja naisel laits sülen Krk || (vee, õhu jm) liikumist võimaldama; läbi imbuma pane kork `peale et `luhti läbi ei anna VNg; ahi `engäb - - kui praod sies on siis `annab `luhti `vällä Lüg; mattab `inge `kinni, ei `anna `rindust läbi `tulla Jõh; vikk on kiha pεεl, koest ta `inge annab Khk; paat́ lekib, annab vett läbi Tõs; Panõ kaabõlkoi luuk `piäle, iest akkab üle `andma Khn; tegi tugeva paisu, mis mitte vett läbi ei anna Hää; neil (viiskudel) augud olid sies `ańtsid `õhku ja Amb; kuur piab olema, et annab tuule `õhku läbi Tür; puud vajovad `litso, ei anna tuld läbi, `liikta näid Kod; piip kõvast täüs topit, ei anna `enge läbi Krk; ru̬u̬ katuss ei pidänä `vihma. ru̬u̬d om kloredad, annava läbi Ran; iä `lahkõss - - and `luh́ti mano, sõ̭ss ei lõpõ˽kala ärʔ [järves] Plv; prezenta all `kauplõsõ prezent anna‿i `vihma läbi Se

6. karistusena, sunnivahendina või ergutusena osaks saada laskma; lööma, peksma; taguma, kolkima; löögiriistaga töötlema a. hüüds ans kere `pääle Kuu; rabavad rukki vihud `reie tuas `vällä, `viskavad üle `ukse `riiala, sääl siis `annetasse `vartudega `selgä `neile Lüg; Võtta `vemmel ja `anna `ninda‿t kusi kieb Jõh; tεεp killele selle `nuaga oleks `andand siis Jäm; andas körva `pihta nda‿t lärtsatas Khk; obu lööb tagant üles, annab tagumiste `kapjadega Jaa; ma annan sool `vasto `vahtlemest Käi; pingutasin `ohju ja `ańtsin obule takka Mär; [linade] rooge mõõk. sellegä peksetse ja andase Tõs; leili auru sees sai viht `pehmeks `tehtud, siis oli sellega ea `anda, peksa kere nii tuliseks et Juu; saba `alla `andma Koe; annan sulle põrna `piale Sim; `ańdis `kämliga `mööda `kõrvu Ksi; ega ta muidu ei kuule, tulep tupe `piale `anda Lai; `poeskesed ańnid kividegä; nõnna ku [hobune] tagass üles ańd, nõnna jäed mõlemad tagumased jalad `vankri õtslaada `piäle üles Kod; vaade ku ma - - `vastu `ambit anna; ma annass täl nõnda ku puru jut́t taga Krk; `kohtumaja man `ańti ike loe `järgi Hel; molli otsa pääl tõlvatedi, `anti tõlvaga kui plagsub (pesupesemisel) Ran; `anti naha `pääle, ega `vasta‿s tohi `aada; ti̬i̬b mugu `koera ja võldsip, serätsele anna `kaikaga Nõo; ma anna sulle üle kühmä Rõn; [rukki rabamisel] `ańti jäl˽`pinki `vasta, nii et pää˽säält tüve seest `vällä lät́siʔ; Mi‿sa˽lasõt latsõl nii `kirsu anna˽perse˽kuumass Urv; Anna˽tõsõlõ nii et avitass Har; ma anna sullõ suuhõ, mis sa porrat Rõu; anna˽`tallõ ihho pite; ma anna sullõ `hambehe Se b. tr `anna `vitsa tämäle, küll ta siis akkab sõna `kuulamaie Lüg; odan `utja ja `annan `siule `peksa; `andasivad - - `pussi (pussitasid) Vai; `antsi pesule natusse `nuia Khk; laba on seal kos patsud `antakse (viheldakse) Rid; kui töö põlnd easte mette, sis `anti keppi Mar; kimbust läks lina sis `rookmese alla, akati `mõõka `anma Vig; kus `tarvis `raiu, seal andeti kirvest Kse; [vihkudele] sai `varta `pihta `antud Mih; kellu kaks läksi ommiku - - rihile. vart kätte ja valu `anma Tõs; `ańtsin talle `tuupi; kui `jõulus `vihtlesid, siis `ańti `sulle `pliksu ja `plaksu `persse nõnna et, `ańti `jõulu anisi ja `neäri anisi Juu; ühe siraka sain `anda, oligi `kalpsti üle aa Kad; `kange naine teinekord `ańdis mehele tappa ka Plt; ma anni tal üte ää kõrva kiilu Krk; Maasikule ma `andsi suvel küll tappa, karja man `sinder mitte es seisä Hel; emä ańd valu, kui me sõna es kuuleme; anna latsele `irmu ja `armu; minule ańd esä puu `luśkaga serätse kõlaku, et silmist lõi tuld Nõo; ma anna sulle üte tsähvi Rõn; `lasknu - - kat́skümmend viiś `välki `andaʔ Urv; taalõ piat `malka `andma, ega taast muud́u inemist ei saaʔ; taheti ka joonikat́si `pükse `andaʔ, et tsia ubinõdõ lasi Har; sullõ `kimpu vaja `andaʔ Se || tulistama patarei·d - - `antsid `sönna `taamale tuld Ans; Paugu `andis oli jänes kää Pöi; tuid, sai testele `püśsi `anda, siis kadosid ää Lih; olass `meitel äkilene `juures olnd, olass tääl öhö põraka and Mih; tuli riista, nendege andass tuld jänestel Krk; pihta andma kõvasti töötama, [tööd] rabama anna aga `pihta [tööle], küll lähäb Mar; nigu lumi kaoss, andass põllu `teole `pihta Krl; tagant ~ takka andma kedagi tagant sundima, kiirustama; ergutama, ässitama pingutasin `ohju ja `ańtsin obule takka Mär; `talvel muutku `ańtsime vokile takka Kos; anna `jalgadele valu, anna valu takka, mine kärmemini JõeK; mina `vitsisin ikke vokile tuld taga `anda Amb; Tüü om kige paremb rohi ku süa valutess - - Mudku anna takka Hel; kas tu̬u̬ ei ole patt, ku mina luba `endäle `otsa tetä, vanatońt annab `u̬u̬gu takast, et ti̬i̬ `otsa Nõo; kül ma anna hõrru takast siss piät iks minemä Plv; annaʔ täĺle kõva käru takast, kül taa siss tü̬ü̬d tege Räp; tu om sääne kärmäss mi̬i̬śs - - and tõõsõlõ valu takast ja esi ka tege [tööd] Se

7. (hrl sg 3 p, koos da-inf) pingutust, vaeva, jõudu, aega jne nõudma; jätkuma no eks sield `Suomest `anna ige `tulla ka juba souss (sõudes) Kuu; `annab `piŋŋutada `enne kui [kivi] üles saab Hlj; `kaŋŋas pidi õlema kõva et `andas pida Lüg; Nii iad inimest `annab `otsida IisR; see eina taridus annab üsna labu `peele upita Kaa; Igavene kuhja mürakas et annab `otsa vaadata; Sügisene öö ön nii pitk et annab ösna öle ajada Pöi; tehasse üks ühessa kümme `leiba, see annab närida Muh; suure `teeni annab siit ulga moad `minna Tür; küll and `summi läbi lume Kod; kodu`kootud `riided ike annavad `kanda Plt; Tetti lina iki oma terve nuŕm maha, ańd kakku Hls; si̬i̬ aab ańd põdede kah Krk; Kari oĺl mõtsan hajuvilõ, andsõ `otsi inne ku kokku sai Urv || kõlbama, väärt olema sai södise kööringu, ät annab määleta Mus; `Sandle `möisas `andis `teenida küll Vll; kaśs ajab nii kena nuru, εt annab kuulata Krj; Sai keretääve [peksa] et annab maiguta Pöi

8. a. tekitama, põhjustama, esile kutsuma; mingi tulemuseni viima kolm lina `kiskupihu kuas `annab pihu VNg; `Viiburi tikkud, nied `andasivvad kõhe tule üless; `vilja kõlud, ei õle `tuuma sies, ei `anna `kaalu ei kedägi Lüg; ega kõik [vikatid] ei `anna üht ääld Jõh; tee `kεimine annab `sooja Khk; ölut annab verd, viin söögi isu Pha; naised `värvisid vahest viherbo koorega, `andas rugi sina `riidele Kaa; See okk annab [lõngale] `keerdu küll Pöi; päŕt annab `viimse viha umala käbadele Muh; seep ei anna sugugid `vahtu Rei; umalas annab vihatse maegu õllele Vän; köömel `anda ead söögi isu Juu; sie (armastus) piab nii iad mõnu `andma mehele ja naesele Kad; sõna saba annab sõnale teise tähenduse VJg; püśsi kukk - - lü̬ü̬b `alla ja annab plaksu; `kiissel ei `anma `rohkem jõudu, kui üle aia karata; `mäńni puu annab kõege `rohkem nõge Kod; eläjess and sammasspoolikut, kui `mü̬ü̬dä läät ja eläjess röögäts; `lahke suu annap `sõpru Krk; kõjopuu tuhk annap `nilbust - - kajo vesi om `väega kale Rõn; kel verd veidikene oĺl, nu̬u̬˽pidi alasi nõgõsõ suṕpi `sü̬ü̬mä, tu̬u̬ ańd inämb verd Urv; olgu ua vai `herne, kanõbi vai `kapsta, kõ̭iḱ `andava itu välläʔ; `ju̬u̬skjõilõ tähile and päiv `valgusõ Har; ju̬u̬ `viina, tu̬u̬ and `julgust Räp; piĺliʔ `andva helü Lut b. (küljest eraldama, levitama okkaspuu `annab sädemeid VNg; karv `annab `vällä ~ `annab `karva Lüg; silm annab tuld (tugeva äralöömise puhul) Ans; [korsten] lagub ää, annab aga peale kild aavalt ääres Pöi; ju keris nõnna `umne oo, ei anna `sooja mitte Muh; värb annab pealt ää Mar; maa oo `niiske, annab `niiskust üless Lih; tulekivi kui raiutse annab tuld Tõs; sai `muśtjas sinine [värv], see maha ei and Pär; tuamikad annavad ead `aisu `väĺja Kad; lumitand moa annab koa ivake valukuma Trm; pada annab sine, tuleb sadu Kod; se riie annab pealt ää (muudab värvi) Plt; kardulevarre annave kah rohekat `värmi Hel; siĺmäkiviga värviti `villu sinitsess, sis `oĺli nii `kińdel ja tu̬u̬ `väŕvi es anna Ran; kui liha soolane om, ega tu̬u̬ ei anna `rasva `väĺlä Nõo; keede oĺl `pehme põhjaga [maa], ańd põhja vett `väĺlä Kam; ahi and `karmu Urv; mul um sitt kurgõl all, tu̬u̬ sitt and lämmind Rõu c. tootma, saaki või toodangut võimaldama; tulu, sissetulekut, kasu tooma küll sie one üvä `rieska `loipu, sie `anda `piergu VNg; meil `mullu jäi `linnubu `ahtrast, ei `andand `ühtegi peret; nied jahud `annavad pali `leibä `vällä, nie on `kuivadettod rukkid Lüg; kakssada kolm kilo [lõhet] , kolm `kruoni kilo. noh sie juo `anda `kruonisi Vai; neĺja tahuga oder - - nee `andvad änam `järge kut kahe tahalised Khk; lammas annab `aastas kolm `villa Muh; neli `andvad, neli `kandvad, üks on parmu piits = lehm Rei; kui ea ruki oo, siis annab ikke kuus seemet Mar; Tomingate `õitsmese `aegas `tehtud küli annab ilusad linad Han; paiu - - pihelgas - - raag remmelgas annab mett Kse; vahelene leib `pandi seokst peenikest aganad, `olle `pandud [hulka], siis `andis `rohkem järele Var; talu ei anna `sisse JMd; tänavu kehv `väĺla `anmine, rukis annab vähe `väĺla VMr; mõni uassa annab [kask] `rohkem mahla Kod; keerutavad seda juttu, panevad omalt poolt `juure - - mis nisuke keerutamine annab Lai; mes tost kasu, et lehm paĺlu `piimä annab, ku‿da jalaga `ümbre lü̬ü̬b (raiskajast inimesest) Nõo; lammas and talvõĺ paari pokokõìsi; mõ̭nikõrd lehm ei˽sõõratuʔ, ei anna `piimä kätte Kan; tiiä˽paĺlu ta˽rüǵä `vällä `andnõss Har; suurõʔ `valgõ kaaraʔ - - `andvaʔ katõ kolmõ vara kassu Lut

9. a. teatavaks tegema, teatama (ka märkidega, käitumisega jne); (nähtude, tagajärgede kaudu) ilmutama; arvamust, suhtumist väljendama `kester `annab `laulu `viisi kättä, `rahvas akkavad `laulamaie Lüg; tämä `oskas igä sana pääle `vastust `anda Vai; mine anna Ansule aru (teata), et teed minnasse tegema Khk; külakubjas tuleb `käsku `andma Vll; udusireenid `andvad `siknaàli Var; `Seuke vihane - - siĺmad pärani vahib `otsa - - akkan sõnu `andma (sõimab) Hää; `praegu nad (neerud) ei anna `märki et nad `aiged on HMd; kis seda `julgeb `valge kätte `anda Hag; karjane `ańdis seal [karjamaal] pasunad [kui aeg oli lüpsma tulla] Juu; `mõisnikud nemad ei taht talupojale `õigust `anda Kos; aga ma `ańtsin `talle äid äpakaid (pilkamisest) Jür; minä ei `annud `tiädväski, et minä `ütlesin Kod; enne Türgi sõda `naksive undi pardin ulume, neile viśt iks `ańti `tundmine Hel; ku vanast pulma `oĺlivõ, siss `ańti pulma sõna (kutse) San; külävana pidi tiiu edesi `anma `rahvalõ Har; sa mullõ toona ańnidõ aadresa Se; teada andma 1. teatavaks tegema, teatama nad es taha seda tiada anda mette et muhulane nendel `tienijaks `olli Muh; annab suu sõnaga tiada Hag; eks anna `mulle kaa `tiada, kui `linna lähed Lai; ku˽sullõ mid́ä `halva sünnüss, sõ̭ss sullõ andass tu̬u̬ joʔ ette teedäʔ Rõu 2. sõimama, etteheiteid tegema annab teisele tääda, sihantsid sönu `andas tääda Khk; Ma `ańtsi talõ sedäsi tiädä, et śõttus `mieles seesäb Khn; mõista ~ tunda andma (kaudselt, ääri-veeri) teatama `ańtsin seda neile `mõista ~ mõistu tiel tiada - - ei taht just nii lausa teda `väĺla ütelda Hag; minä esin annagi ennäss `tunda (iseendast märku) Kod; võib-olla mõnele andass ka tuta, konass ta kooleb Nõo; kätte andma millestki, kellestki teatama, edasi rääkima suid-sõnu `mü̬ü̬dä andass kätte, missa tõise pääle olet kõnelnu Krk; kätte ańd ärʔ [varguse] Se; välja ~ ära ~ üles andma [millestki, kellestki] teatama; registreerima; reetma egä Uo`nurmes üksteist `vällä ei `anna, nie `onvad ühe`nõulised mehed; `niisuke kahe `kieline inimine, ei või midägi `tiedä `anda, `annab kõhe üless, `räägib `vällä Lüg; Varas varast ää ei anna Han; `peimis ja ruut läksid kiriku `juure üles `anma, `üeti `kihlama läksid Mih; kui üks ehk kaks `tińti on [teiste kalade hulgas], ei nää, aga ais annab ära HMd; siis `talle `ańti ülesse, et ta kolib mõisast `väĺla VMr; anna `vargus `väĺjä; suu `anmisegä ańd Juudas `Jeesuse ärä Kod; kellest südä täis, seda suu `andev `vällä Trv; sedä piap üless `andme, et sedäsi sa näit, sedä ei või jättä salussess Krk; `ankõ `vällä, kost tu̬u̬ jutt um `vällä tulnuʔ Rõu || avaldust, tellimust jne ametiasutusele esitama; (kohtus) edasi kaebama meil on ka `palve `sisse `annetud, kas saab `juure maad ehk Lüg; see kes teise [kohtusse] `sisse annab, on `nöudja Vll; lähvad [abiellumiseks] sooviavaldust `anma Lih; oĺl luba kuhut edesi andaʔ. siss kaavass `kuhtu `ümbre Har || ütlema, vastama, soovima (eriti tervituses, soovimistes) `andas jöudu ja teritas ka Mus; ons must siga `vastu tulnd, ep möista tere anda Pha; kes teisel vaderiks oln, see annab terit: tere vader Muh; Anna levale jätku Rei; `ańdis `mulle viel üle aa `jõudu kua Vän; ti̬i̬ aga ärä, `aiti·magi ei anda selle edess Kod; timä ańd mullõ söögi i̬i̬st suurõ tenu Har; lakkõ˽`luidsa ärʔ ja `ankõ `ait́umma Rõu; lää śjondsa manu, annam hüä päävä ~ hüvvä `päivä, timä võtt `vasta Lut b. õpetama, juhatama; ülesandeks tegema kas `annad `mulle ka `ammeti, ei õle kedägi tehä, õlen jõute Lüg; eks sa anna siis juhatust kui ma‿b `oska mette Vll; valitseja annab kubjale ette, kubjas `töölistele Aud; tükid `ańti ette ja eks ikka tähäd õpetadi koo `lastel [selgeks] HMd; õpetajaproua tuli kirjutamese `kamre ja akkas siis `töösid `anma, ikka `suĺga noppima Nis; igaühele `ańti oma pośtivahe [vilja] leigata Ann; latsele piab iks õpetust `andma; ei või amatit kätte anda (harjutada) Trv; vanast `anti mõistutada, pögsin kasvap, juurikass taga - - to‿m pähel Puh; maad `ańti vakkalõ `järgi tetäʔ Har; `ańde `plaani, kuiss maat pitäʔ Räp c. omistama, määrama sie one `toisele `kange süüd `andama, iseenese pese `puhtast VNg; seoksele asjale ma tean anda tähenduse PJg; pindad ehk vardad - - kaks nime võis `neile `anda Ann; mea ei tää, mis sel tulep vigass anda Krk; `Klaoss `ańde mullõ üte kuu [vangistust] Võn; sääräst eläjet ma ei olõ vi̬i̬l nännüʔ, taalõ ei mõista ma nimme andaʔ Har; üldäss, et vere `perrä andasõ˽priĺliʔ Vas || impers (ette) määrama kui põle surmaks `antud, käi kõik ilm läbi, tuled ikke `tervelt tagasi Pai; ku ta miu õnness om ant, sõss ma saa ta Krk; kas ta om `mulle nüid `nuhklusess `antu, et ni̬i̬ päevä nii pikäss om `pantu Rõn; ni`kaugu iks elä ku `päivi ellä om ant Urv

10. a. korraldama, esitama, ette kandma õppetaja `annab `este oma `tunni, siis `annab `kester Lüg; ni̬i̬ musta mihe `ni̬i̬gri annive `kontsert̀i Hel; śjondz lätt `altrõ manuʔ ni pidä `pallust. ni and jutust (jutlustab) Lut b. õiendama, sooritama, vastama kaks `matsi `andasime eksaà·meni ärä, `vonnid kukkusid läbi Lüg; kes es mõesta päätükke `pu̬u̬ĺba ärä `anda, `anti viis jutti `vitsu sellele Trv; eksamit `anma Räp

11. a. mingis suunas olema, asendama; mingile ajale langema, kalduma kas üks inimine ehk luom on `rasked, siis et sene aja `kõhta `annab sie [sünnitamise] aig Lüg; see pere nagu annaks `veske `kohta Jür; `ańdis nagu `Mustve `kańti Iis; asi annab senna `poole Plt b. kellegagi, millegagi sarnane olema, sarnanema, millegagi võrduma, millelegi vastama `annab emä nägo (lapsest) Lüg; tütar annab emasse Plt Vrd anduma

ardu `ardu SJn Kõp M(ardu Pst, `artu Hls) van varjualune, hoonega külgnev kuur (panipaigaks või loomade hoidmiseks) mul puud `ardus SJn; sea`ardu Kõp; üte tõise `u̬u̬ne `kõrva tetti ardu Pst; `ardun om ani ja kana, si̬i̬ `olli i̬i̬st `valla, looma `ju̬u̬sive `sinna; `ardu alutse pannas `riistu, `raami, ri̬i̬, ratta Hls; seina `vi̬i̬ri tett mõni `ardu, kos siga `pańti või obene Krk Vrd ardus, artsik1

arkal(a) `arkal g -i Lüg; `arkala Vai kütke, lõõg `ümbär [hobuse, veise] `kaula õli `niinist punutu `arkal, ühä `aara `õtsas `silmuss, `tõise `aara `õtsas puupöör. `arkali `tõine aar käis `püörast läbi; `arkal `pandi `seinäst läbi Lüg; obosed on `arkalas `seina `küljes Vai Vrd arkanas

arm4 arm g armu eP eL, `armu R(n `armu)

1. armastus, kiindumus; headus, südamlikkus Isa arm `kestab `auvani, ema arm igavesti Lüg; Paremb vana `armu kui nuore `irmu IisR; Siia aita änam üksit arm (väljapääsmatust olukorrast) Emm; Arm `aitab änam kui irm Han; Vennäl ikka vennä arm Khn; armol `mõõtu ei õle Kod; si̬i̬ om üits armute inimene, temäl `armu täise inimese `vastu ei oole Krk; oma latse üle om arm, sa‿let ü̬ü̬ ja `päeva täl man Ran; `õige emä annap latsele `irmu ja `armu kah; emäk annap latsele `irmu küll, aga `armu ei anna sugukina Nõo; imä `viidi ussõst `vällä, arm karaśs `aknast `vällä; imä arm om iks kõ̭gõ suurõmb arm Kan; Vesine om veliste arm, `sõklinõ sõ̭sardõ arm, imä arm om otsaldaʔ Urv; imä arm õks last `vasta om suurõmb; tädi ja unu `näutäse enämb `armu ku esä; võõrass esä – võhlu esä, uma esä – armu esä Har; armu meelega (lahkesti, südamlikult) võt́t `vasta Se

2. armastus sugupoolte vahel Vana arm ei `ruostedu Kuu; varastatud arm on magusamb kui avalik; üks kõrd käis `naistrava ihu `kallal, käis oma `armu `näitämäs Lüg; meitel `olli arm teineteese `vastu ja läksime kokku Muh; rõõm kisub `rõiva üles, arm aab arud laḱka; elävä niisama `armu kokku, ilma laolatamada Ran; ilma armuta läits mehele, aga ega ta tolle mehega es elä Nõo

Vrd armastus

3. a. (üleolev) heatahtlikkus, armulikkus, kaastunne, haletsus ei mul `kerge old neid `lapsi `kasvatatta kui mehe arm lõppes (mees invaliidistus) Hlj; õled minu `armus eländ, õled kõik minu kääst saand; tämäl omal `varju`paika ei õle, eläb `tõise `armul Lüg; võtas lapse oma armu ala (päästis peksust) Jäm; kui kedägi `eesel põle siis pead teise armost eläma; Anti armu poolest tükk leiba Mar; Sööb seda, mis armust tuuatse Han; elab teiste `õlgadel - - süöb teiste armust Sim; armu perast vein suppi `neile Pal; temä armu läbi sai ma `tervess, temä tõi miul rohi ja sääś mut ilusti Krk; laste armust ~ armun eläb,latse toedava Ran; ilma armuta inimese, `käki ei tule `kaema; võt́t kah `endäle üte `vasõlatsõ armu peräst kasulatsess Nõo; kost timä ka `armu ja api saa; kis minnu siss `suńdi˽sai, ma umast armust lät́si `teie Har; tõõzõ armuh ~ armu all eläss Se b. karistuse kergendus või tühistus; andeksand, halastus; (kellegi) säästmine nie kuradi siniarakad, nied panevad ane ja kanapojad keik mokka, ei `anna `armu `kellegille Hlj; pole sellel `armu ega alastust, pöletas teise maja εε Khk; `ermo ei karda egä `armo ei palo Mar; vai isäk lapsele `armu eedäb Kod; teid on `surma `mõistetud, aga `kindrali ärra annab `armu `teile ja annab - - `teile kakssada viiskümmend `oopi Plt; vanast palleldi jumala `armu ja alastust Ran; ku‿sa `vaene ja vilets, siss ei ole `armu ei abi `kostegina; es ole siss merästegi armu`anmist, kes kätte `saadi, tapõti maha; armu `anjat õnnistap `jummal ja armastap `tõene inimene Nõo; kohus `armu anna‿i Se c. (tööst, pingutusest, raskusest jne) säästmine, hõlp `naised `niidid, `kesse `naistele `armu ans Kuu; Eida omal püsüt armu (töötamisel); täna saab `armu (merel paraja tuulega) Emm; Ei ma‿b `oole enesel `tööga armu ann Han; perele käisin kõvaste `piale [tööga], ei soand siss `keegi `armu Kos; anna mu engel ottegi `armu vahel, missa iki purelet ja `kaklet Krk || On läbi ja läbi üks elu mees - - äi anna koa õlle viinale `armu (joob palju) Pöi || heategu, heldus, õnn(istus) sest on suur arm, et mul on εε poeg ning pojanaine ka Kär; see oli armu asi kis `aastas ühe kitse negi siin Noa; see üks arm, et ole jõun oma aśsad isi ää pesta Aud; sie on üks jumala arm, et ta viel elama jäi JMd; vanast `anti `vaestele `keŕkuläve i̬i̬n raha. kel arm ja `elduss lubass, tu̬u̬ ańd nii veedi-paĺlu kui ta ańd; ma‿lli nii väsinu, `mõtli et oless na ärä `lääsi armust ~ jumala armust Nõo; arm oss ollu˽kül˽minnäʔ tütärd `kaema, ku os‿ollu võimalik; näüss kas `taivaesä tu̬u̬ meile ka armu (öeld vihma oodates) Har; ilma armuta armutult, halastamatult, lakkamatult, palju Südametu inimene, ilma armuta peksab `looma Pöi; [jõkke] tuleb [kudemisajal] ilma armuta `sisse seda kala Aud; mis sa ilma armuta `raiskad seda `aega, et ei teind kedagi Lai; latsen `pesti tedä ilma armuta, a mes tost abi, temä‿m `süńdenu varass Nõo; tan sõ̭an tet́ti kül˽nii ilma armulda˽tü̬ü̬d et, jummaĺ `hoitkuʔ Har | `kurjad elajad - - `mutku `kiskuvad aga `riidu `ilma `armu `asjata kohe VNg

4. almus õlen tulest läbi käind, õlen ihu `ilge alasti, palun `armu; vieb `armu kotti `täie omale - - `riiet ehk `süögi `kraami Lüg; `sandile `anneda `armu Vai; valla `vaesed on kõik armu `soajad Juu; ega ma `armu ei `kerjä, mia saa nii samatele Nõo; Armupallõja (kerjus) Räp Vrd armu|and

5. kahetsus, kurbus, lein ei dṍua valida `armu; armurõivaʔ (leinarõivad) Lei

6. looja, jumal Hoidku arm seda olemast Jäm; Äga sii aita oma jõud vei nõu änam üht, muud kut peab armu pεεle lootuse panema Kaa; nüüd sa siis lihad, suurem arm aidaku ise sind Pöi; arm on mind `oidnud sest aśsast (kaklusest) `eemale Kse

7. (emf hüüatustes) oh sa `elde arm! Khk; Arm-aeg oidku, kui niid jälle adadama paneb; Arm `aitku, et ilm peaks, siis ehk saame eina labuse ka Kaa; oh keela arm seda Sörve lahingut Vll; Oh sa arm paraku veel - - ät see asi pidi nii äkist tulema Jaa; oh arm aeg, tursk `kangest laeba lehaga Rid; kullase arm, `meske kuub sul! Kod; oh arm, ei pest ei pest [põrandaid pühadeks] Plt; armu pealt äärepealt, peaaegu See kukkus mul kääst parandale, armu peelt et es lähe puruks; Saunas oli viŋŋu leitsu, mind pidi armu peelt üsna ää jörmama Kaa

armu|heitmata halastamatu, kalgi südamega – Lüg Jaa Emm Mar Juu Ran Har `armu `eitmatta inimene, ei alasta enämp `tõise `pääle Lüg; Si̬i̬ om armu `eitmädä, kes ti̬i̬b `kurja, ei ooli tõesest Ran; armu`hiitmäldä˽miiśs Har

arvetu = haruldane nüüd on vist `õige `arvetu paar, kie ei õle `pruovined `enne [pulmi] `tõine `tõise `nõusid Lüg Vrd harv

au n, g au R eP(ou Jäm Rei Han) M TLä uus Rõn Rõu Plv Lei Lut; au g avvu Nõo Rõn San V

1. maine, hea nimi Paremb `auga `surra ku häbügä elädä Kuu; ei tohi `tühja juttu `rääki ja `toise au `tiuta VNg; sie on oma aust maha jäänd, oma au `kaotand, kie `mertsukast akkab Lüg; param `auga `auda, kui äbiga elada Vll; Oled vara kaudand, oled vehe kaudand, oled ou kaudand, oled keik kaudand Emm; so `eese viisid `teotavad so au ää Mar; eks ta elan küll suur aru sees Ris; mõnits tõise au, taht tõist sitate Krk; kõiv `olli suure au sehen, tollõst sai paĺlu `asju Ran; ta‿m ää ku latse serätse au sehen om; veli arvass, et tu̬u̬ patup temä au `küĺge, ku sulane võtap temä sõ̭sare; esi `endä au ei küüni kohekina Nõo; Au om inämb väärt ku sada `vähkä Urv; perremiiśs üteĺ `pernasõlõ et sa‿lõt mu `auva `teotanuʔ Har; Parõmb au sisen elläʔ ku häü `sisse kooldaʔ Rõu; paremb `auga `hauda ku `häüga `mulda Räp; häü au lätt `kavvõ, kuri viil kavvemballõ Lut

2. austus, lugupidamine, respekt vanamaid peab ikka au sees pidama Vll; suure au viisiga `võetasse ikke ärräd `vasto Mar; `reestrid olid seal naa suure au sees Mih; sui elas `Uudes `mõisas vana leskproua, kis `nõudis paĺlu au Kos; au andma 1. sõjaväeliselt tervitama kõik sõdurid pidid `anma oma ülemadele au Mih; soldat annab ülemale au Kos; sõa väen piät au `andma ülembille Räp 2. respekteerima `tõine `annab `tõisele au ja on abinik Lüg; missa undile au annad Khk; au äi `anta asjata ega `tarkust tasuta Vll; kes ti̬i̬ veeren ollive, nii pideve surnul au `anme Krk; kui sa toolõ `auva saat andaʔ kiä üt́s auvutu inemine om Har; `sääntselle inemisele `piäsi külʔ kõ̭iḱ ilma `rahvaʔ `avvu `andma Vas; au ei andaʔ aśanda ja `tarkust ei saaʔ tasota Räp; au pakkuma austust avaldama tämä taśt au pakku peremehele, teretäs Kod; mis sa sel aust tal pakut, ega ta iki ei tule siul appi Krk; tõsõ käest taht midägi saiaʔ, lät́s tallõ `avvu `pakma Räp; au tegema 1. sõjaväeliselt tervitama lei `sõrmed `kõrva `ääre, `ongi au `tehtud Lüg 2. austust avaldama pruut siis tegi s‿oma puolt sie au, et siis `selle isame `naisele ka pani tanu pähä Lüg; noh, ma vöi soole jo selle ou tiha ka hrv Jäm 3. nõiduma, et tütar mehele saaks munõ tegevä `avvu, aks täst siss om api vai olõ õiʔ Se; auga 1. austusavaldustega, toredasti ja kui `auga siis `maeti neid (mõisnikke) Jõh; see `maeti `ouga maha Jäm; nihuksed suuremad elukad said sujure `auga `maetud Juu; teda `maeti suure `auga maha JMd; ta on `auga eland ja `auga maha `maetud VJg; sääl olli ilust `auge `vastu võet Krk; `Pi̬i̬trekene matõti suure `auga mahaʔ Har 2. see mees oleks `auga vöind sii `olla, `keegid poleks puudutand Ans; me oleme saand `auga vanaks Kul; `auga aĺliks suand Juu; [naine] `tõśtis `auga `põlvedele oma [vallaslapse], ei tapnd ää Ksi

3. kuulsus; kiitus; tunnustus Emä tüö, vade tüttäre au Kuu; igätses au ja `püüdäs au ja `õitsis au Lüg; Elu aig seda au taga ajand Jõh; niid on ta sest oust `ilma Jäm; see äi tee tale au Khk; Ta ajab paljast au taga Kaa; mis sa‿s au tahad, kui põle veart mette Muh; ta o siit ja sealt saanud `kiituse kirjad ja au omale Juu; eks sellel old siis au, kes `rohkem `jõudis KuuK; mis au sa sellega saad Trm; si̬i̬ aa au taga Krk; no mes au sa tollega said, et sa `kaibama lätsit Nõo; no mis sa ütlet, mään est `avvu inemisõt `ot́sõvõ enesele San; Mi̬i̬ es taha tu̬u̬d es, ku tu̬u̬d avvu paĺlu oĺl Urv; anna söögitegijäle au, sü̬ü̬ḱ um hüä; mul oll `avvu paĺlo, a õ̭nnõ õs olõʔ Rõu; mullõ tuĺ `avvu pääle, pańti `palka pääle Se

4. seisus; positsioon; seisund; amet sie mies ülendeti `tallitaja au `sisse; ajab mehe au `vällä, mehe iest juo `välläs; minä õlen `soldati `naise au pääl sulasest (sulase ja mehe eest) Lüg; sai `kindrali au, sis läks `Suome`maale sai kamenda·ǹdist Jõh; võib küll `olla, et tä perenaise au kannab Mar; ma olen sulasenaise au sees Plt; ametist `lahti ja aust ilma Vil; oss miu poiśs ka `varga au saanu Krk; täl `olli kaits talu ja au pu̬u̬lt `olli kooli˛õpetaja Puh; kes ohvitseri au sehen `olli, tol `olli tendsik Nõo; ku kru̬u̬ń [pruudil] pääst maha `võet́i - - `nõśti `tütrigu aust mahaʔ Har; au peale vaderiks ku kasugu änd ja räti änd jääss, siss `ütleme sedäsi - - siu aiass au `pääle, ku su vaderiss aiass - - siss saat au `pääle Krk; aiass au pääleʔ Krl

5. autunne; endast lugupidamine, eneseväärikus viin ottab inimese au ära Jõe; `oule ja äbile ep saa vahet vahele Jäm; Ei suol põle änam ou ega äbi Han; temä ei tunne äbi ega temäl põle au Juu; ei õle tämäl au egä äbi Kod; kellel on äbi, sellel on au Pal; si̬i̬ ei tunne `ende au ega äbü kedägi Krk; tol atal ei ole äbi ega au Ran; auta sie on `auta inimene, sie `tunne äbi `eigä `ilget VNg; karita `kasvavad, `auta eläväd Lüg; `auta inime oo kõlvatu Tor; sie oli `auta tegu VJg; sina tulet ku `aute inimene Krk; Ilma hirmulda kasus, avvulda eläs Urv; ta om üt́s ilma `auldõ inemine Krl; tell ole õi määnestki `avvu, `auldaʔ inemine Se

6. neitsilikkus; puutumatus `tütrik piab oma au ülevel, ei lähä `poistega segämiste Lüg; see tüdruk äb‿oja oma u piretkid Khk; tüdruk pidas oma ou ülal Rei; neitsi au oo `varna visatud PJg; poiśs riis au ärä Krk; tark `tüt́rik mõśtab oma ah alali oeda Nõo; om au leeväge pinile `andunu Krl; `tüt́rik piat umma `auvu `hoitma, nigu rõ̭õ̭sa piimä päält purru hoiõtass Har; Mi̬i̬s kaess kost saa, a tütarlats piät umma avvo hoitma Räp

7. kosilane au tuĺ lävele, ni sai tälle ga mino Se; tulõ au läve ala, toori jõvva‿i vooril kaardaʔ `kõikõ miä vaia Lut

8. rahvapäraseid ja piltlikke väljendeid abe on mehe au Jõh; abe oo mehe au ja nina mehe nägu Khk; Au väŕv on juba juustes Pöi; abe on mihe ou, naine mihe nägu Rei; mu poeg on mu au ja `uhkus Hää; abe mehe au ja nina mehe nõu JõeK; kus ta au ja iilgus nüüd jäi Koe; abe om mehe au ja nina oma mehe nägu Hls; abe mehe au, nõ̭na mehe nõu Nõo; vundsiʔ ommaʔ mehe au Krl || Au käüb tied `müöde, häbü tieäärd `müöde Kuu; suur `kiitus, jäme tänu, ümmargune au JMd; temä aul auk `persen Krk

augutama augu|tama Khk Lai Trv Pst, -teme Krk Hel meelitama, petma, ahvatlema augutas teise koira ee Khk; pani `kauśsi tilgakse `piima `piale [supile], see oli augutamine – nägid, et piim on supil pial, aga ta ei old. kõhna peremees augutab seda`viisi, teeb supi `valgest Lai; si̬i̬ om kaval inimene, si̬i̬auguts tõiuse ärä `ende `järgi; si̬i̬ om ka ike rumal, ku tõise käest augutemise `mu̬u̬du ärä võtat Krk; [nutvat] last auguteme Hel Vrd augulteme, augutlema

auk1 auk g augu eP(v.a I; ou- Jäm Ans Khk Emm Rei Han Var HMd) M TLä(aogu Puh) KodT San Krl Rõu, `augu R(`auku Kuu; n `auku (`auko) VNg Vai), aagu I Äks

1. a. ava läbi mingi pinna, eseme; katkine koht; mulk kui tõge ette tehässe, siis `jäätässe tõge `slma auk, kuhu mõrd ette `pannasse Lüg; sie on ime `kuida tämä `aarikaine sääld `pienest `august läbi `lähtö Vai; ouk jökil pεεl, taartist `kinni paigata Jäm; piab aja `aukusid toppima Khk; Kot́t on nönda `aukusid täis kut söela pöhi Pöi; tuhat tuuli luuli `auku, sada `auku `samba sehes = äke Muh; rot́t teeb paranda `sisse augu Tor; looma laual olid augud sees, lõnga käisid sialt läbi Nis; kui rummu auk on `irmus suur, siis ratas akkab `lampama Kad; kooguga võtad irre [jää] `auku, kui kõrvale läheb Trm; võti tehässe iki aagu järele Kod; `auke täis ku sarja põhi Krk; ussel olli `väike auk ja laaś sihen, kost ta koolituppa vaadaśs Hel; auku laskma puurima akkad rege tegema, lääb juo sadame `viisi `aukusi `lassa Lüg; oherdil oo kaa übä, se raud kellega `auku lastasse Mar; puuriga lasevad `auka Tor; puuteĺlega ratta rummule `laśti `käämregä auk `sisse KJn; piigertige lastass `auku puu `sisse Krk; auguga näsa euf püss tulin `auguga näsa ja liiv`jalga `laenama Hlj || tikand; pilu ougud kut linnu silmad, trümbi ning krae ougud Jäm; kodavere aagud one kel kolm sammass Kod; augu `torkimene on prodeè·rimene SJn b. (inimese) keha avadest (sag piltl) sie `patrab alaliste, sene aukl ei `sõisa `kinni Lüg; siidi kera, seitse `ouku pεεl = pea Jäm; auk teśel ammuli pees Ans; egäl om auk `risti nina all, võip ütelte tõisel, msi ta tahap Krk || vulva ju neid ühe augu kälilissi sääl änam kut kaks on [liiderlikust naisest] Khk; seda `üitse oora tööks, kui teise [mehe naise] augu kallale lähevad Mus; Nee aa ühe ougu kälimihed Emm; augu peremees piltl naisemees saab `varsti augu peremiheks Mus; ei saa hända augu peale kiire, palju tegemist nee vaad käsu`andjad soa mitte `ända augu `peale Muh; Äi saa ända ougu pεεle Emm; miul om `väege paĺlu tü̬ü̬d, ma ei saa `aiga `ända augu pääl panna Krk | Jusku lehma änd: ripub `ainult ühe augu pääl (saamatust v laisast inimesest) Hää; egä si̬i̬ lehmä saba põle, et alate ühe aagu piäl [intiimvahekorrast] Kod; egä ta lehmä änd ei oole, et ta üte augu jaoss om (liiderlikust mehest) Krk | `lõhkos eide augo ää (”tegi võisilma katki”) Mar

2. a. tekkinud v tehtud süvend milleski, mingis pinnas `ahjul õli suu ies `müüri `sisse `jäätud `augud, `aukude `sisse `pandi puu `põigite, `tõine õts `tõise `auku Lüg; `puuris kasele `auko ja lasi `mahla Vai; trukk-nööbid, kahe poolega, teisel ouk, teisel pisine nupp Jäm; põld o `auka täis, auk `aukus `kindi Muh; mees `kaevas `auku Mär; mõnel olid augud, kus võis linu `leota VJg; aja augud täis Juu; kaeve `puuga `torkasid `laugude kohas augud `sisse, siis rehi `kuivas ruttu Trm || veekogu; lomp `lauka rabas on `mülkad ning augud Khk; Emaani läks `poegadega `auku, isaani `valvab ääres Pöi; madal vee auk Kos; karedaru auk on `niiske auk kos pirk rohi kasvab, keväde vett täis Kod || sügavik veekogus, hauakoht Ulk`saare taga on `Mustakive `auku, sield `püieda `angeri VNg; `Musta`augule `vähki `püüdma Jõh; sääl `aukus pole `enne kalu saand Mus; Ljõnakülä `aukus käösid ennemä suurõd laevad Khn || lohuke augud `palges kui kui ta `naeris Muh; auk lõua ots Kei; `vaata, kui ta naerab, kui ilusti augud löövad pale `sisse Juu; ku naar, siss `augu tulev `põski `sisse Krk b. urg; looma pesitsuspaik rebasel on `augud ja `lindudel on pesäd Lüg; teinep̀ool `kraavi on rebase augud Noa; iir läks auku Iis; mägra koer si̬i̬ aa mägrä `auke seest `vällä Krk c. surnuhaud minä lähän `varsti kaa `auku; mul on `naine `augus ja mina lähän kaa `varsti taga Lüg; siis jääb uus maja `tääle, ega ma tätt `auku vii mette Mih; `esteks põld ikke nõnna kahju `oltki, aga kui isa `auku `pandud, siis võtt nünna vee `lahti Juu; [mees] augun sehen, kus ta vi̬i̬l saa `ańdess anda Krk; auku ajama maha matma `Aeti `auku kut loom Pöi; (üks) jalg aukus, teine augu ääre peal vanast ja haigest inimesest Isi vi̬i̬l suurustab, aga omal juba üks jalg `aukus, teine augu ääre pääl Hää; mis sa temast tahad, jalg `aukus, teene augu iäre peäl Juu

3. piltl a. tühik, vajak, lünk suri maha, et suur `auku jäi taha VNg; [mees] on `välläs, eks nüüd õle auk taga, tüö kõik `siegis Lüg; tä (laps) täidäb ikke mõne augu ää jo Mar; `vaene laps `pańdi `kruonusse, no tema on sie augu täide Koe || midä `säädos sie on, kui auk on sies; sene käso sies on auk sies Lüg; Ausõna `aukudega Rei; temäl eij‿oole kedägi au, temä aul auk `persen Krk b. töö `kündämise ja `äästamise `augud, sie `ongi `põllu tüö; `mõisa auk ei saa elädeski täis Lüg; möisa teo oukus `orja alati, millal sa omale `aśja teed Jäm; on üks mõesa augu täede, `lapselik, noor alles Mär; käi mõisa augus VMr; ma olin mõisa augul VJg; mõisa `aukusid `täitma KJn c. millegi rohkusest, paljusest; halv inimesest (liitsõna põhisõnana) eks ta siit `vihma `augu päält `praegald tuul on (sajuennustus) Kuu; Mis põld `sõuke on, muidu üks `karge auk, `rohtu täis; `Voata seal Oti `mõisa põllud ja Mui küla põllud, `puhta nisu auk, nisu kut üks müür; See oli sii kut üks marivarre auk, aga `sahkamine `kautas marivarred äe Pöi

4. rahvapäraseid ütlusi ja püsiühendeid Suu kui linnupuuri auk Krj; Suu nagu sea tapu auk (ropendajast) Mär; Su auk on suur, ei seda täida täkk ei ruun Vän | Magab nii et hauk maas Mar; Magab augu maa sisse Pst | Suur auk sees, tükki kas kasuka ja vammusega ühes tükkis läbi; Püksi perses auk nagu Peedi Taaveti aia vahe Vil; Mis sa (inimesest) siin puhhud kui hülies aukos Hag | see oli augu `ääri kaudu, sai `ääri `piirtud, nüid läheb `auku `sisse, asja oma kallale (ääri-veeri jutust) Khk; Auk on auk ning pauk on pauk (tuleb olukorraga leppida) Kaa; Kui kästi perse minna, siis vastati: ää olg sa augu vahel Krj; aia ti̬i̬t, augu jätät, ku `laokil `mõnda `asja teit Krk | Täütmede auk üteltse selle inimese kottal, kets ennäst kõrini täüs õgib Hls; sedä `auku ei jõvva `kennigi är `täütä; selle auk ei saa täüs siin maa pääl, ta lää enne `lõhki Krk | iga ougu pruńn, mis iga pugu pεεle passib [see on] inime, kes keige `tööga `valmiss saab Jäm; Olgu niigu pulk aukus, ei pääse kuhugi Kul | Augud on pääle kauba (öeld kantud rõivast müües) Vil; paik mulle, auk sulle (öeld sellele, kellel uus riie seljas), si̬i̬ `ütlep `vastu – auk paiga `tahtjel Krk || kiitlejast Kõlgas `kõtus, aganas `aukus, `piprad perse ääre pääl; Ega ta kahest august ei situ Hää || ehal, tüdrukute juures käima Käis soja vee auku külastamas Krj; Tema armastab auguga liha Amb; Rünnak karvase augu peale (sõdurikeeles) Rak || ust näitama, välja viskama Näitama, kus puusepp augu jätnu Hää; Näitab kuhu ehitaja hoonele augu jätnud Kad || auku kaevama kellegi suhtes midagi halba sepitsema Ken `kaeva `toisele `auku, sie `itsegi sise kugerdu Kuu; `etsis `mulle `auku, ise kukkus `sisse VNg; kui akad teisele `auku `kaevama, vöta oma pεεlt `möötu Khk; Kiś teisel `auku kaevab, `võtku enesast mõtet Han; kes teesele `auku `kaevab, ise `auku `langeb VMr; sa kaevat mul `auku, aga esi viimäde `sissi läät Krk; auku pähe rääkima ~ raiuma kedagi veenma, oma nõusse meelitama Tahtis moole ouku pεhe rεεkida Emm; raiut teisele `auku pεhe ehk aet `kärpset pεhe Käi | vedäb tõiss kua `auku õma `nõuga Kod | Suur `ahnus ajab `viimaks `auku koa Pöi; auku kukkuma ~ minema ~ sadama ebaõnnestuma tämä kukkus sedäsi `auku, et `vandus valet Lüg; Elu on üsna auku minemas – (ta) joob ja lakub iga jumala pää Kaa; joba auku sadanu (surnud) Trv | tä ikke augost `vällä juba läind (”paremale järjele saanud majapidamises”) Mar

austama `austa|ma hajusalt R, eP(`ousta- Jäm Emm Rei; aussa- Kod) M(`austem Krk) Nõo, `aus|tamma (au˛us-) Har; avvus|tama (avvos-) hrv Nõo V(-tamma Plv Vas Räp; -tõmõ Krl; avst- Se) lugu pidama, austust avaldama; kiitma `Austa `leibä (öeld sellele, kes sööb toas, müts peas) Kuu; ruudi vend pani [pulmas] ruudi kiŋŋa möega `otsa ja aas raha: `austa sösse `kinga Jaa; kes vana `alli `austab egä sedä nälg ei näpista Mar; `Alli piad `austa, kulupiad kummarda Han; mõesa ärrat `austadi enne - - mütsiga ei tohtnd üle mõesa õue `minna Tor; kel õli pali kedrätud, sedä kiideti ja ausseti et one kärme Kod; mõni taht, et tõise temät `austev Krk; ega ta suur asi ei olekina, avvustap esi `endä!; mis sa sitta kitat ja `näĺgä avvustat, tu̬u̬ mõne mi̬i̬s Nõo; kiä õks rikkamb oĺl tu̬u̬d `austõdi papass. tu oĺl papa egälõ ütele Har; sõ̭ss avvustit ja heidit́ hää sõna pere`mamselile, sõ̭ss tä pańd kõrvalõ leivä raaso Räp; tu om `austõt mi̬i̬śs, kiä viina juu uiʔ; rahha avvustõdass; midäss sa `tühjä kität `näĺgä `austat (öeld kiitlejale) Se

avama ava|ma Kuu Lüg(-maie) Vig a. lahti tegema, avama ajumes avas kirstu Vig || närimisel suud liigutama ja aegajalt lahti tegema avas `suuga, justkui õless tubakas põses; obone süöb `ravvad suus `kauva `aiga, avab, laseb pala `tõinepuolt suu`nurgast `tõise Lüg b. (tööd) algama – Kuu

hea ea, ia, iä, eä eP; ia, iä hrv R; ää hrv Jõe Kuu Hlj, Rei Hää Saa hrv Ksi, Kõp Vil eL(h- V); εε SaLä Kaa Emm Käi, hεε Phl; komp ea- Mar Var, ia- VNg Mär Var Tor Trm Pal, ää- Hää Krk Plv/h-/, εεm Khk Kaa

I. adj 1. (hrl inimese füüsilised või vaimsed omadused, oskused, tervis, meelteseisund jne) nõuetele vastav, võimekas, tubli, terve; suurepärane; tore, rõõmus see vana on üsna sur εε (kõbus, tugev) veel; mool oo veel εεd `ambad, teistel pole sel aal änam `ambud suus Khk; kui tä `viina ei võtaks, siis tä oleks ikke üks ea töö mees Mar; mool oo söögi isu eä Vig; olass mool silma nägimene olad, siiss olass ma veel üsna ea inimene olad Mih; jõhvikas ia apu, teeb südame `iase Aud; sel oo ea oiu peas, see tiab paĺlu PJg; seda iam meel tal `oĺli Tor; Kui obune `äśti viab - - siis sellel obusel on ää usk Hää; ia kõnemies Hag; mul on nii ead kõrvad, et kuulen kui kerp `põhku kuseb; mõnel on ea tervis, jüst nagu va uńdi tervis kohe; temal on alati nihukesed ead lõuad, läterdab ja ladiseb alati Juu; nii ia kui ta `sinna [kooli] tuli, nii ia ta sialt läks - - ta‿i osand seda (lugeda) koa HJn; kui inime ias tujus on, teeb kõik Pal; keśsi poolteist vakamad väĺla `niitis - - se olgu isegi ia `niitja; kohe iad meelt tegi platserdada sial [sooja vee] sees Lai; nagu tei `ääpess `süäme; moka om tal ää, tü̬ü̬tegu ei oole `kunnigil; olli neil ka ääss meeless si̬i̬ latsek Krk; esi vigane, ega egä päiv väĺlän - - tol om ää eńg sehen Ran; poesi emä tulep väĺläst `sisse, ja `kangede ääl meelel; säl `iksi niikavva ku mul mi̬i̬l ääss sai Puh; aud ti̬i̬p kõ̭ik üte ääss, olgu na `vaesõ vai rikka; tu̬u̬ nahuk jäi sul saamata, võit tenädä äid `jalgu; mul `olli ää pää, ma‿less võenu kävvä küll koolin; om mõni obene küll ää `ju̬u̬skma; `uika sina, sul om ää eli Nõo; Hää om ku `häste tańdsit, paŕõmb vi̬i̬l ku paigal püüsüt Urv; täl ei olõ hääd näku kaiaʔ tä kõõritõss; leerilatsõ tetäss pühäbä ääss (õnnistatakse kirikus); innebi oĺl iks urgõp̀ääväl poisslaste äässtegemine Krl; taa mihel om hää pää, kiä nii `korgõdõ üless `julguss minnäʔ Har; hää `sü̬ü̬misega loomakõnõ Rõu; ma˽`tahtsõ sul mi̬i̬lt hääss tetäʔ Plv; tõõsõl om hää mi̬i̬ĺ tõõsõ pahandusõst Räp; hea meelega meelsasti, rõõmuga Ma tuleksi eemeelega, aga mette pole aega Kaa; `viska luomale `erne `vaŕssa ette, ta süöb neid ia mielega VMr; targa inimese kõnet `kullet ää meelege Trv; ku mul om, sõ̭ss anna häämeelega sullõ Räp

2. (loomad, konkreetsed esemed, nähtused, omadused jne) korralik, kõlblik, meelepärane, viljakas; maitsev, toitev; küllaldane, rikkalik; lihav, rammus jne on pääst jala `tallani ias `riides; ia luo ilm tuleb täna Lüg; Äid `lambaid `sünnib `palju `ühte `lauta IisR; näĺlaga sööb inimene kõik εε, olga εε ehk sańt Khk; Joodul olid keiksugu eed-paramad söömad rennipeel Kaa; Kaks kövad kivi äi tee `ilmaski ead jahu; See (toit) on nii ea et viib keele `perse Pöi; kui päe tarab, siis o ead `ilma tulemas Muh; rabatud rukid - - need olid kõige `eamad; ma teen oma sängi eaks (korda, mugavaks) Mar; panevad saiatükkisi `sisse [õllesupile] ja panevad sukkurt ka ja. kudas `keegi teda `iamaks teeb Mär; mõni annab ike kuus seetse `toopi `lüpsis, see oo eä lehm Vig; meitel olid `eamad pärmid Var; viĺlad oo tänabi ead Mih; see kuńts olnd, et `raske`jalgsed naesed kudusid [võrku]. sis olnd ea saak Vän; Siśs põlnu kangast nii `kangesti pleegitada, ku lõngad enne `oĺlid ääks `tehtu, `autadu ja pleegitadu väĺlal õrrede si̬i̬s Hää; malsad. ias maas kasvavad, ia maa puud JJn; täna on supil ia mekk Ann; sian leiva sooja `veega, tuleb ea magusapu Tür; siin on `kange si ädäl `kasma, kui on vähägi vi̬i̬l ia eenam; sial [kaevus] piab isi vääga ia vesi olema Pal; ia taluke, juśt suur ei olnud, aga iad põllud Äks; kui kuusel `paĺlu käbisid siis tuleb `kartul (kartulisaak) ia Plt; se väŕm es ole ää, es tule iluss miu köŕt Trv; ni̬i̬ korbi olli `väega `ääde Pst; Mis viga äie puideg tuld tetä Hls; Ää `olli, `otsa saie, makuss `olli maha satte (öeld pärast maitsvat pala) Hel; es ole `riistu, mugu kirvess, kui ää-kuri `tu̬u̬gi `olli; sedä sama kiisa `solki `anti sigadele kah. siga läits tollõga õge ääss Ran; üits tuline ää kajo; pojapoig om ää ameti pääl, saap kallist `palka; pääasi kui sü̬ü̬k suust ää om, olgu siss kõtun mes tä om; ää `maoga suṕp Nõo; kihu survava, ilm lätt `ääle Kam; taa nahk om muud́u hää, a keśk `nahka om suuŕ mulk `sisse lõigat; ilm lätt hääss, vällä˽`seĺgüss Har || küps, keenud (toit) – Sa Rei Ote `tuhled `küpsesid kenasti εεks Käi; suur tükk, kee ju millalgi eaks mette Kaa; Katsu onts tuhlit katlas iad Pha; keeda tuhlid ääks Rei; odot kos väit́s om, ma kae kas liha om ää Ote || (nõrgenenud leksikaalse tähendusega) öhel ääl päeväl läksin ma Viĺländisse Vil; Kül ma sõ̭ss ühel hääl pääväl võta kuriku ja pessä tiä läbi kah Urv

3. (mingi abstraktsem nähtus, olukord jne) sobiv, nõuetele vastav; mugav, mõnus; meeldiv, meelepärane, tore; hõlpus, kerge jne vat see olnd täna üsna äil päil (saanud hästi süüa või lõbutseda) Jaa; Ka oli see ea asi, et nad (sakslased) täst ära läksid; [tuulik] On `paergus eas korras Pöi; see on eaks küll (käib küll); [hinnetest] üks oli väga ea, kaks oli ea, kolm läks `korda Mar; Igas pool ia kus `meitid ei ole Han; kudas kellegi `saatus oo. mõnel iä, mõnel alv Tõs; Üsä iä kua, kui mõni vana inimest `uatama tulõb Khn; ma panin ikke liha `aśtjasse, końdised tükid panin taha `eäre, siis oli ea kord kohe, kuda ma `võt́sin; vahest se üle kaela töö lähäb paramini kui ea töö lähäbki Juu; `kurja ei soa teha iaks Kos; sie nii algas puu, ea `lõhkuda HJn; ia küll, et ulu akk saab `olla Ann; ei nähend ead `undki sellest; meie olime alati eas läbi`saamises HljK; ea muretu elo Trm; eks ta siis räägi `mitmed `moodi, oma aśjad eaks Plt; õlbastege om ää vett kanda Pst; ää põĺv (elukäik) Hel; satte tolle asjaga `siśse, nüid süidäb kõrvatagust, otsib ääd nõu; kui `kiäki `risti üle ti̬i̬ - - `ääl poole lääb siss om ää [kala] õńn Ran; aga tost om vil ää, et ma kõnni; ja äid `päivi ma konagi es äe, tei tü̬ü̬d ü̬ü̬d ku `päivä Nõo; mul oĺl tuhand ää (väga hea) uni, mis ma `ü̬ü̬se näi; na˽peenikese˽puu, ommavõ ää˽palamõ San; elu um hää, ei˽taha kooldagi Rõu; [taulmehed] `masva inne [mõisale] massu ärä ja, ja om sellega kõiḱ hää (korras); suvõl om siin tulihää elläʔ Plv; aig and hääd nõvvo Räp

4. a. positiivsete eetiliste omadustega, (moraalselt) väärtuslik, heatahtlik, lahke, sõbralik, sõnakuulelik; lähedane, intiimne no siis `otsa `kannika - - `keige `iamalle `lapsele `anneti VNg; `Naabrumehed `riidlesid küll, aga nüüd on `jälle iad IisR; akkas koiraga εεks tegema (sõprust otsima) Khk; Teine eese eest südamest tahab sulle eed teha Kaa; Kes `sõukste tigede `kurjade `silmadega on, see pole ea inimene Pöi; mul üsna kahju nende `hεεde inimestest Phl; ees ea, aga taga `persse sis `lõikab `kaela Mär; `ööldi ikke, et tüdrekud `olle kõik iad, aga seda ei tia, kust tigedad naised tulevad Aud; (kui kedagi heaks kiideti, vastati) Kui ma ää oleks, kaśs oleks mu `ammugi ära söönud Hää; Ea laps, lambasilm, saba vaja, valmis unt (öeld salalikust lapsest) Jür; Eada tuntaks äkki ajast, kaunist lasta karjapõlvest; Ea laps kasvab vitsata ja vibuta KuuK; [koer] `enne oli väga ia, ei akand kellegisse `kińni Ann; süda kohe rahul, kui tiad, et ta (loom) ikke `iades kätes on VMr; ia südamega inimene; kuda ma ia inimene sinuga nüid tasa saan Lai; sel tüdrukul oli õige õńn nüid, sai siatse ää mehe Trv; me `kakleme ja saame ääs (lepime) jälle; ää inimese eläss üte `amme sihen ärä, kait́s `kurja ei saa küünin ärä eläde Krk; sest ü̬ü̬st päeväst jäime meie periss ääss sõbrass Hel; `kanga kodaja vai `kangur - - ääl latsel om jo mitu nime Ran; ku‿sa `anda jõvvat, siss olet sa ää; mõni inimene om ää vaemuga, aga tõene om nii alb; siss ku Mari tegijä `olli, siss `olli ää küll, aga nüid nemä ei tunnegi Marid Nõo; om nii kole ilm, et ää peremi̬i̬s ei aa `pennigi `väĺlä Kam; `väimis om mul läbi (täiesti, väga) ää mi̬i̬s Rõn; ää lat́s tunnuss `ällü, ää naariss lehe alaʔ; olõ esi ää, siss omma˽tõsõ˽kah Krl; ta tuĺl no˽hennest hääss tegemä, selle et meil iilä pabaduss oĺl; ma˽hiidi poisilõ hääd sõnna, poisi˽kulssi ka mu˽`palvõt; sa˽tahat kõ̭igilõ hää ollaʔ Har; vanakuri täi hää (naise oma) latsõ tagasi Vas; tõist nigu taht oma võimussõga hääss tetäʔ (meelitada), et nä ütte sünnüsseväʔ Räp; ma tei sullõ hää mehe peräst (sõpruse tõttu) Se b. (kõnetlus- või viisakusvormelites) ole sa - - ea mees, et sa `aitasid mind Mus; eestvedaja eit viis pruudi kiriku, aeas inimesed pingist `väĺla, et olge ead, `antke pruudile istet koa Juu; ole ia, too `mulle puest tikkusi Ann; olga iäst Trm; ia inimene `aitamast (tänusõnad) Lai; jääge iäs van KJn; jumal `seltsi (öeld sauna minnes, vastati) jumal ää seldsimi̬i̬s; ole ninda ääss, ti̬i̬ mul äräde si̬i̬, mea esi ei saa Krk; olge ääss, viige miu `Elvä `poiga `kaema Nõo; ole nõnda ääst ja - - anna mullõ seeme lammast KodT; jummaĺ seḱkä (öeld sauna minnes)! `vasta üteldi, et jummaĺ ää mi̬i̬ss! San; olõ ni˽hää, tulõ mullõ veidükesess appi Har

5. a. soodus, kasulik, sobiv; tulus, õnnelik menel inimisel on εε käsi `loomi `sööta Khk; Täna oli seike eepää – teris oli kena ning ilm pidas, sai lehmaeina kenasti kuivalt labuse; Äi vaada ee silmaga selle pεεle (ei ole sellega nõus) Kaa; εεs `lootoses (rase) Phl; villakad `lammad on ääd pidada Mär; kas mu jutt `võeti iäs (kas kõlbas) Vig; iäks ei `võetud kui ta (kägu) mõja ligidale tuli Var; kui tuuĺ ea oo, sis tuulati rukist öhe peenikse sarjaga Mih; kui kardulid `tehti, siis vaadati, et ia aeg – suured pilvetükid oo Tõs; seda saab `ease `loetud, kui `peimes tuleb vanaemadega `rääkima Aud; ta `kiitis koa selle eaks Juu; kolm `pääva olema nädalas mis on iad päävad Koe; kalo·śsid pidasin, ned `jälle ei ole iad, võtavad jalad `aigeks Kad; koŕvid on iad kraasi`täisi `sise `panna, aga ei ole iad `villu `oida Pal; enne kirikuõpetaja võt́tis `reńti, kudas ta eass `arvas Vil; mia pia kiḱk ääss `võtme puha, üteldu ta mis `tahten Krk; nii kummi kota ei ole `jalgule ää suguki; nigu ääss `arvat, nii ti̬i̬ Nõo; ärä tekku nüid `kesvä, ei ole ää aig Ote; härmä `võrku juusk `maaha, nüüd om hää rüä `külvmise päiv Rõu; `kü̬ü̬mne om kühälä hää, `kü̬ü̬mnet́säi Se; võta heaks või pane pahaks ole rahul ~ nõus või mitte Võtta iast vai pane pahast, aga ma pian nied `alvad `uudised ära `räekima IisR; Veta εεks vei pane pahaks, aga üks tüngam sa oled Kaa; Veta eaks vöi pane pahaks aga sedasi see asi oli Rei; saa nüid pahases või võta nüid ias mis ma räägi Kse; võta iast või pane pahast VJg || karjane‿s jõva `koeri oida, koerad pidid eaks `võtma (maha murdma) Muh; see obone on able `sööma. see vötab keik eaks, on nii able Ris b. (soovides, tervitustes, jumalagajätul) `uue `aastal `suovita `onne: iad uut `aastat, iad `onne, üks laps ja ü˛iksa `särki Jõe; kui vöiras `välja läheb, `ütleb ead `aega ehk ead `tervist. teine `vastab: `tervist `teile ka; ead `pääva – `teile paramad; kui omaksed ää lähvad siis `öötakse: aed elamist, ehk ead `önne! teine `ütleb siis: `soole ka Vll; äid pühasid Kul; ead `tervist – teist `teile Kse; ead und; ead teed teil `minna Juu; ead `õhtat Trm; äät `tervist, vana rahvass `ütlev iki: jääme jumalege nüid Krk; vanast ütel mõni, ku ärä läits: ääd `päivä, ääd `aiga; ääd nägemist, mia piä minemä nüid Nõo; ääd d́akku (jätku leiba); `andava (soovivad) ää `päävi Lei c. (vastusena tänamisele) Tuhat tänu `teile – `Võtke iast IisR; Veta ~ vetke eeks Kaa; `antasse `jälle `süia siiss tänätasse `öötse `võtke eaks Mar; `võtke iaks – kui annad `noabrele `süia ja ta tänab sind, siss `ütled nõnna Kos; timä ańd mullõ söögi iist suurõ tenu. ma `ütli: `võtkõ hääss Har

6. parem; parempidine; ant kura, vasak, pahem – Saa KJn Kõp Vil eL `ü̬ü̬ssi akas mul üks kura jala `veike su̬u̬n kokku `kiskma, siss akas ää jalal kah Vil; [riidel] ää küĺg ja paha küĺg; ää toim ja paha toim; ku surnul ää jalg pikep om, siis saa mi̬i̬ssurnut; käänä ääd kätt; suka ja `kinda vi̬i̬ŕ tule ää paha (parempidi pahempidi) kudade Krk; ää siĺm süǵeleb, vist saab `naarda; `latvamine om ää käe pu̬u̬ld, oiab vikati `kõrgen Ran; ääst siĺmäst iks näi (nägin) Ote; Ää poole `pääle `võetass maa (maha) lammass ja korapu̬u̬ld nakatass edimält pügämä Rõn; käänät `langa hääle poolõ (päripäeva); ku˽kura kõrv `piĺli lüü, kuulõt `kuŕja juttu, hää kõrv, hüvvä juttu Har; ma haari sõ̭ss katõ puudalise kot́i `häähä kätte Plv; Mis ää käži teǵe, taad kura käži ei tejäʔ Lei

7. (välj irooniat või midagi negatiivset) ia on sie minu `kiele`murre, sedä `ullemb `neie oma; no sie eit sai küll ead sõnad (sõimu) `tõise kääst Lüg; εε ning veel param (kaks halba inimest) `lähtvad Khk; kui `ühte `asja lubad, ei anna, siis `öetse: `tõotis koa iä mees; iä mees see, kes lubabki Tõs; kaks tükki lähevad `neaklema, tõine ütleb ika äid sõnu ja tõine Hag; küll mu kääd olid `irmsad, olid nad ead `enne, aga siis olid nad veel ullemad Juu; oleks nüid ta ia mies (uss) ammustand JJn; üks `iames jätt värava `lahti Kad; `ütles omi äid ja paremaid sõnu (sõimas) Trm; ead `ot́sis, veel parema `leidis Plt; vigel om maan, tõene äämi̬i̬s võtap vigla ärä, ei oleki enämb `vikla Nõo

8. (kogust, hulka märkivalt) a. (koos substantiiviga) rohke, paras, tubli, suur; palju minu mehe onu oli ka, meid õli ia ulk IisR; mitu εεd `aastad läks `enne `mööda Ans; `Öhtase olnd veel eed `aega Kaa; Kätele lihaks ead `muljumist ää, küll siis see venind veri `jälle `liikuma akkaks Pöi; ma magasin ühü ea une Mär; ma `ańdasin tal `vemlega ühe ea `nähkämä Saa; nii et kahelt poolt `laetedele `ańtsime nisuksed iad matsud, muidu ei tuld vili `väĺla Kos; luomad lähvad ea iiliga Jür; mul omalgi küir, ia (suur) küir `seĺgas Tür; no eesti valitsuse aal jo sain iad (palju) `viĺja Kad; süöb suu, katsub `kaksi, kolmel olgu ju `iagi kogu ees; mina olin ia plikajõmm, kui ema laadale läks, tõi vaśk piira Sim; ommen siss panen ää tule `ahju; temä on ju ikki mitu mitu ääd `aastad sääl Vil; ihess om õige ele `valge - - ää eerine pikkuss Trv; ää `julguss tal iki minnä Krk; `tulli üits ää uug vanemba `vihma Nõo; vanast toit́ perremiis selle `häŕgä, et siss sai hääd raha ku vällä möi Har; ma tõi mõtsast hää voosiku ja anna sullõ hää nahatävve Plv b. (intensiteedisõnana) õige, üsna, hästi, väga meil on viel lakkas ia `ulka `piirdu VNg; εε köva (päris tubli) `keima Khk; kes ea `julge oo, see ikka läheb Muh; oli ia natuke `aega vahet Var; mina `viskasin kibi `senna (kaevu) `sisse. läks ea tükk `aega, kui `sulpsu oli kuulda Mih; aga ma tegin `talle ead kiiret takka Juu; teeme iad suured vihud Kos; näe kus naisel ead pikad `juuksed JJn; ma olin ia vana - - käisin kooliski `krüiga Plt; joba ää suureke si laits tal Trv; kaer `kasvi vahel ää pikäkesess Ran; noid `sarvi `olli tambil iks ää paĺlu Ote; tu̬u̬ `olli ka joba ää elänu inemine Rõn; see niit́ om õigõ hää kõvakõnõ Har; [taarile pandi] ki̬i̬b vesi pääle õ̭nnõ ja, ka sõ̭ss oĺl hummogu jo `õkva hää hapu kah Plv; eelä hummogu oĺl õigõ hää suuŕ hall; timä (mesilaspere) oĺl hää `korgõh; üt́skõrd oĺl löönüʔ süĺlem `õigõ hää `korgõhe `kõivo; ahivarrõh oĺl vist huśsel pesä, ma `löüse säält hää mito tükkü Räp

9. (hüüatustes) Tule iast appi! Kas `ninda`muodi sis `keśki tieb IisR; `taivane `jummal, tule esi ääst appi, kas seräst pahandust meile vaja `olli Nõo; o˽su hää, mis om rikkal [viga] elläʔ Krl; head aega aegsasti Selle (põhuveo) saab säält oome ead `aega ää Pöi; Vahest kui arvati et soab sõniku `õhtaks iad `aega `väĺla, siis `pańdi `piale lõunat `ärgi poar `kündma Kei; hea küll (välj kinnitust, nentimist, nõusolekut jne) olgu peale(gi); küllalt Ee küll – oleme `rääkind; Ee küll, sellest jägub mulle juba ulgaks ajaks, rohkem pole taarist anda Kaa; noh, ia küll, akasime sis ää tulema Jür; noh, eä küll, `ańti nüd tükike `leibä kätte KJn; ah, hää küll miu isu saa täis ka joba, mea ei taha olla Krk; sai poole tükki ärä lugõda, ütel õpõtaja: ää küll! ää küll! jätäʔ Nõo; ää küll, kari lännü˽`mõtsa Võn; noh hää külh, küll ma˽`kullõ `perrä kuiss tu̬u̬ asi oĺl Har; sai üte peotävve `jooh́kit jah. `üt́li‿t hää küllʔ, mullõ sedä küllält Plv; head nahka saama ~ tulema õnnestuma; korralikku inimest saama Eluaig `arjund `kergel õlema, ei sest enamb iad `nahka saa Jõh; Isa `juodik, ei siis ole `lastestki iad `nahka `luota ~ tulemas IisR; laps oo ka ukkas, kui sa‿p saa εεd `nahka tääst Khk; Ega sellest nisust ead nahka saa - - nüüd öökülmad kisuvad juured katki Mar; Äga kohe tööst iad `nahka tule Han; ei neist tütardest iad `nahka tule VMr; ei saa temäst ääd `nahka Ran; hea olema ~ seisma (kellegi, millegi) eest kostma või vastutama; hoolitsema Siis isames pidi senest siis ia õlema et pruut́ pidi `kingitud `kraami kättä ̀saama, et sõnast tagasi ei saand Jõh; kis selle eest εε on, et see `valmis saab Khk; Mis see teise ee seismine aitab, kui sa ise eese eest mees pole Kaa; seisäb ikke teise eest ea ja teine seisa so eest ea `ühti Mar; `niide panemesega pian ma selle eest ia `seisma [et ühe ja teise varva pealt panen] Tür; küll mina juba selle iest ia seisan VMr; heast peast asjata, põhjuseta, mõtlematult Täis mies niisama iast piast parisniku käest obust `ostama ei akka IisR; Seda sa tegid küll otse εεst pεεst lollisti Kaa; üsna east peast tuli pahandus, põlndki seal kedagi `põhja Mär; akkas kohe iast piast `nutma Koe; ääst pääst nakass `sõimama, `asja i̬i̬n, tõist taga Ran; üks hea kõik ~ puha ükskõik, üks ja sama räägi sa `easte ehk räägi sa kurjaste üks ea kõik Mar; üit́s ää puha, kudass sa ti̬i̬t Krk

II. subst 1. a. väärtuslik, mittehalb asi, omadus või nähtus; headus, heategu; kasu, tulu siis tämä `rääkis vahest säl iad ja `alba `keiki `mieste `ulgas sie vanames VNg; Ia `puolest `katsusin vanainimest `aitada; Ei tie [laisk] seda iad, mis `leiva sies vesi IisR; Ega kahte eed vei tahta (et lubatakse ja antakse) Kaa; Äi seda vanamate öpetust soa laste `sisse vägisi `öhti `panna kui nad seda `eaga äi vöta Pöi; tee ead, aga ea ei ole `ilmaskid; tee `õelale ead ehk, paku pahale perset, see oo ükskõik Muh; kui vares `karjuma akkab, siis εεd tema äi tεhenda Emm; läksite `metsä. kas te tegite seal koa ead kedägist (mingit tööd) Mar; Igas pool oma iad ja viad Han; se ei ole tervisele eaks `ühti Juu; ma põle kõverad kõrt iad (midagi kasulikku) teind Koe; `lueti `mulle siis kõik ette, mis iad ja viad mul pidivad olema VMr; poisid ajasid [kiike] `ümber ja sõidutasid plikasid. aga noh, ega mina seda iad saand Sim; ma `ütlen iä päräst ega ma paha päräst `ütle KJn; kae `ääge või kae kurjage si̬i̬ om üit́s puha; ti̬i̬ `vaesel ääd, või kaitse kõhna `karja, si̬i̬ om üit́spuha. temä iki sellege rahul ei ole; parem om ki̬i̬t kapustid `ääge ärä süvvä ku nuumäŕg kurjage Krk; kui sa joba `julguse `kaotad, siss ärä ääd looda; ti̬i̬ ääd ehk `kurja, lövvad i̬i̬st Ran; ku‿sa tõesele ääd ti̬i̬d, siss ti̬i̬p tõene sulle ka ääd Nõo; sääl aida man joht ääd ei olõʔ, jäll oĺl mürü˛üss Urv; sa ei saa˽taa latsõga `hääga `kõrda, halvaga ammuki Har; `Harva um hääd ilma halvalda ja ˽`halva ilma `häätä; Hääl olõ õi iḱä, kuŕal `otsa Rõu; Paremb poolik muna `hääga ku terve tülüga Vas; noh, mis hääd (uudist) kuuluss Räp; heaga vabatahtlikult; meelsasti; otsekohe, jalamaid Kui nais inimene `randa `minnes `vastu tuli, siis päära oort `eaga tagasi, kala `õnne äi olnd Pöi; Oura siit eaga εε Emm; `ańdis `iaga ennast kätte Kos; mis sa tihud vel ise, ole `iaga vaid Kad; Siis ta akkas `tihti meie pool `käima. Meie `eaga ei `tahtnud, et ta käib Trm; mine `ääga minemä Nõo || maitsev või rammus toit Tahab ääd `süia ja kaĺlist kanda, aga isi ei ti̬i̬ midagi Hää; tu̬u̬ meil `pehmet `leibä ja lehmä ääd (võid) Krk; suu jooseb vett, kui näed kedägi ääd, vai lõhnast om joba ää tunda ~ tuta Ran; Ku vahepääl rasvast ja hääd seiʔ, sõ̭ss lei `õkva˽kõtust vallalõ Urv || piltl si̬i̬ tiib ala puha - - ää ja kurja (roojab ja kuseb alla) Hls; poiss `käskin vanatüdrukut `pükse paigada, tüdruk `vastan: kunass ma su püksi ääd ole kaia saanu, et ma su `pükse pia `paikame Krk; tu̬u̬ naanõ oĺl nii `haigõ et säńgüst `vällä is saaʔ, hää ja halv kõ̭iḱ oĺl üten säńgün (roojas ja kusi alla) Har b. Paljast eest-paremast (põhjuseta, asjata) äi anna kengi sulle sohe vei silma mette miskid Kaa; lεheb εεst paramasse, kui on `vaene laps – lεheb `teenima Emm; kui üks muu inimene tuli ja küsis: kus isä nüid on, siis lapsed `ütlid: isä läks iä ette paramat tegema. isä oli all `aeda tegemas Juu; küll ta `reakis east ja paramast (lobises) VJg; kui teine `vasta `ütleb, iast paremast, siis lääb riiust `lahti Lai; läks iäst paramad tegema, läks alvemas vi̬i̬l KJn; vanaesä lät́s `hääle parembat ette tegemä (läks kapsastele jäneste kaitseks aeda ümber tegema) Räp; head (ja) paremat 1. maitsev toit või jook; midagi väga head Iad ja parema omale `sisse ajand; `Juoksis `linna iad ja parema `otsima IisR; Taga `möisast tuuasse neid εid paramid, `palja suu augu jäuks Khk; Lubati nönda suure suuga keiki eed ning paramad Kaa; vanaeit poputas teist oma eade paramatega `mõnda `aega `peale Muh; [vanasti] kala `leiba oli. nüid söövad ääd-paramad Rei; põlnd ead egä paramad `ühti (polnud tulemust, kasu) Mar; Ääd-paremat täis, ei tahagi midagi [süüa] Trv; ti̬i̬ kodupoolist iki, ääd ja parepet Krk; sulane `söönu siss ääd ja parembat kõtu täis Puh 2. Tieb kõik tuppa iad ja paremmad (kuseb ja roojab) Lüg; Seda äiep tee paes eed-paramad (üldse), kas vana ruskekiut toobsigid änam vassikad vei äi toogid Kaa

2. vara(ndus), kraam ei viisi tü̬ü̬d tetä, mugu tahap tõeste ääst elädä; `endäl midägi ei ole, siss ku tõese ää manu saab, siss võtasss kõ̭ik ärä Nõo; mis tel viga tõsõ hää pääl elläʔ Krl; mina olõ `vandõga `tõotanu, et `üt́ski ei peäʔ `mõisa hääd `putma ilma herrä lubata Räp; mis sa tõsõ hääd habidõʔ Se

Vrd hüva

eba|usk 1. usk üleloomulikesse jõududesse või nõidusesse ning nende rahvapärastesse tõrjevahenditesse eba usk. kie `kartas `tõise `nõidumist vai sõnamist Lüg; see o eba usk, kui `kengid usub seda, mis pole änd - - usub keiksugust `noimist Mus; `terve pere veel eba`usku täis Krj; mis sa peäd `seokest ebä`usku – kardad va ebä `usku Tõs; tormiga karjuvad kullid. kullid jusku äba`usku täis Hää; need tühjad ebausud on tagasi (vähemaks) jään; ebausu `küisis Ris; sie (teine inimene) `vaatas ja nüüd põrsas ei süe - - sial ike on seda eba `usku Iis; vanast oli seda eba `usku küll Ksi; se on kah ebausk - - et sel sel kuuajal on ea sea`tapmese aeg SJn; äbäusk, si̬i̬ om kuntsi asi Hls; minu nättäväst ebä`usku olli küll Ran; eebausk - - kiä `nõidust ja kadõdust `pelgäss ja pidä Plv; ebausk um tu̬u̬ ku `juudit usutass; tu̬u̬ (inimene) pidä ebausu `kombit; eebausk um tu̬u̬ kuʔ kiä `kõiki vanno vigurit pidä, et tõõsõl um kuri silm jaʔ Vas

2. mitte luteri usk ebausk oo üks võeras usk Kse; kes sedäsi [ikoon] kummardavad, on eba`usku Juu; ebäusk (lahkusk) Kod; ebausk um tu̬u̬ usk midä `õigõss ei tunistadaʔ (pole ristiusk) Vas || ateism tä üks äba `usko - - tä ei uso, et jumalad oo Mar

edesi edesi R Jaa Pöi hajusalt L, VJg hajusalt TaPõ VlPõ, eL, -e Phl Räp Se, -ssi Lüg Vig Kir PJg MMg; edes Ans Krl; edesi- uus Var, Kõp

1. (liikumisel) kaugemale ettepoole; pärisuunas ei tämä `pääsi edesi `eiga tagasi VNg; mene aga sääld edesi, siis `kiera paremale ja siis `jälle edesi Lüg; üks `souda vened edasi `toine `viska `merrad vette Vai; siit otse edesi oo `Ruhve küla Pöi; [tuul] ühnä so `vasto `silmi, et ei saa edesi Mar; suru tugebamini `koormad, ei tule mud́u edesi Mih; sienetus lähäb seeńa sies edesi VJg; metsän üks `liiksi puie vahel. edesi ei tagasi ei lähä; tule issu `seie `vankrile. suad `natke muad edesi Kod; `parve pannasse paĺgid, kui neid vett `mü̬ü̬dä edesi viiässe KJn; latse, mis te ometik joosede edesi ja tagasi; mõni oben keri `jalgege, ta ei `viska `jalgu edesi Krk; lehm piab edesi panema; Karussaare om sääl Puhja pu̬u̬l, Puhjast vi̬i̬l edesi üle mädä su̬u̬ Nõo; `atmise aig om atiaŕk, sellega na aave `paŕse ka edesi Ote; Ri̬i̬ vehmeŕ lät́s `kat́skiʔ, kae n‿olt päivin, ei˽saa edesi ei˽tagasi; Mi‿sa˽söögiga˽mõ̭nitat ku `hambist edesi ei˽lähäʔ Urv; ala˽sa hennest paigast edesi liigutu; ma ai `kellä (osutit) poolõ `tuńni edesi Har; vana lehm tu̬u̬ taaratõllõss - - pand noid `jalgu edesi ja tagasi Rõu; käänä no edesi vai tagasi Se

2. ajaliselt kaugemale, edaspidi(seks) saab nähä mis edesi saab Hlj; siis `jäeti kohos edesi, `tõise `kõrra `pääle Lüg; aab eese `aega edesi peal ja viibitab Mar; ei õle üvä ku pitkäli edesi `aetasse si̬i̬ asi Kod; ja oĺlin sedäsi et pidäsin `põldu ja maad ja, ja aeasin `jälle sedäsi `päevi edesi Vil; laada päe om edesi lükät Hls; aga kui nüid `aasta ehk kaits edesi lähäp, jälle om elu tõist `mu̬u̬du Nõo; medä ajastaig edesi, toda tublitsõmbass läät; mõni aja taad tü̬ü̬d edesi - - `jäässki pääle tu̬u̬ tegemäldä Har; mis sä iks `aigo edese vennütät vi̬i̬l Räp

3. jätkuvalt, üha, endist viisi, (ikka) veel tüö `juokseb ja käib edesi Lüg; kabaka mies vaid `osta edesi neid samo omi `äŋŋeri; `köster `rääkis ikke oma juttu edesi Vai; aga laul kestab ikke edesi Mar; ku teesest `sõtkest leba edessi pannasse, siis o juur Kir; nüid lähäb täl viin edesi (maitseb hästi) ja suits edesi. `enne õli `usklik Kod; rukki ja nisu, ni̬i̬d viĺlad käevad edesi; kuĺt söönu rõugu asemel edesi Äks; Nüüd lääme oleme üits veerand tunni, siss niidame jälle edesi Hls; `mõtli toda `asja üle ja `ümbre, edesi ja tagasi; ku ta oless edesi elänu, ega ta siss laalatada ei oless lasnu Nõo; `väikse vihmaga tetäss iks oma tü̬ü̬d edesi Kam; võĺl oĺl `kátski ja nii es `saaki `veśki inämb edesi jahvatada Kan; vasiga `piami õks vällä `müümä, edesi pedämine lätt `väega `kaĺliss Har; ma raputa iks edesi et, vaest [joodik] tukõ `jalgu pääle Rõu; tä ei jätä maaha, iks mäńg [pilli] edesi Vas

4. saavutustelt kaugemale, paremuse poole, paremale järjele; kõrgemale poole ei mina `ruskid `luomi taha, nee ei lähe mul edesi VNg; ei `joua siä ka oma `tüöga edesi `eigä tagasi Vai; ei saa peast egä jalost edesi, tee ja tee peal ja Mar; ei jõua `töögä edesi Vig; Ikki uut́sikas iga `ü̬ü̬si maas. Orased maa küĺlest edesi‿i saa Hää; vili ei lähä edesi ei tagasi (ei kasva); võtab `kohto edesi (kaebab edasi); kui paĺju si̬i̬ kõht (koht) on edesi lähnud sess suat, kui tämä sinnä läks Kod; temä (hobune) astuss pikä sammu, temäl lää maa edesi; temä om üten päie `jalgege `kinni, temä edesi ei saa Krk; edesi`jõudai (töökas); ää edesimineje (kasvav) põrsas Hel; mes säl aia veeren kasvava nu järsikud, ei olõ neil edesi minemist Ran; temä (saamatu inimene) ei pääse päist ei `argne jalust, ei saa edesi ei tagasi Nõo; `Üt́ski˽tü̬ü̬ ei˽lähä˽sul ńapõst edesi Urv; tu̬u̬ lätt uma eluga õks edesi. a˽taa miis lätt enämb tagasi ku edesi; `kuhtu kuluʔ piat enne vällä `masma, siss saat edesi kaavadaʔ; mõ̭ni inemine kasuss `väega `joutsadõ edesi; taht õks tü̬ü̬d edesi aiaʔ, ei˽o˽taha˽tagasi `kiskuʔ; püünä˽sa˽ka õks oṕpiʔ, et sa edesi saat tulõvaesta `tõistõ `klaśsi Har; mõtsast `saadoʔ `meh́tseʔ läävä edese Räp; Tä oll üts hull inemine, kiäki saa as timäga edesi (ei saanud läbi) Se

5. (suhtlemisel) ühelt teisele minu isa oli `rääkind - - ja emä `rääkis sedä minule edesi Kuu; `anneda `asja `toise käde sie pida edesi `viema VNg; vanad kalamehed nied `näitäsiväd [kalastuskohtade] `märgid ja sedämoodi tämä (õpetamine) `käiski edesi alade Vai; mõni vanana (vana naine) on `kannud edesi sedä juttu meie päevini Kod; ega si̬i̬ puha `õige ei oole, rahvass lükkäss mud́u `tühjä juttu edesi Krk; kummuti `olli müünü `Elvä ja, sääl `müidi siss viie rubla i̬i̬st edesi Nõo; tia om oma keelege edes ja tagasi (keelekandja) Krl; külävana pedi tiiu edesi `andma `rahvalõ Har; Oĺl nu̬u̬˽sõ̭naʔ `andnu edesi umalõ `tütrele Rõu

Vrd edasi, etesi

ees1 ees, ies eP(eess Muh); ies R(-ss Kuu hrv Vai); i̬i̬s Hää Saa Trm Pal Äks Ksi KJn Vil(-ss); ihes Pal; eden Kod; ehen M Ote San, i- M San; i̬i̬n Krk T VLä(iin) uus Plv; i̬i̬h Ote VId(iih); i̬i̬hn, iihn Har(iinh) Rõu Vas Lut

I. adv 1. (välj kohta või liikumissuunda) a. (ruumiliselt) eespool, -otsas; eespoolsel alal, läheduses `Naine vedänd `verku ja [mees] ise pidänd iess (istunud paadi ninas ning hoidnud sõudmisel paati vastu tuult ja lainet võrkudest õiges kauguses) Kuu; `meie `jälle taga kahe hobusega `kündasima ja täma ies `külvas VNg; `lõikavad `mersäs puid. `talvel on kõhe tuli ies Lüg; ees kurna all on pεεvili Jäm; Ma ole küll 70 aastane, aga mool on paergu veel [silme] ees, kudas papa sõjase läks Pöi; lammas seisab nii vagusi ees Phl; toal oli kaks aket. teine oli ees, ja teine taga Mar; ees ea, aga taga `persse siis `lõikab `kaela Mär; sa `olle ees lipe ja takka kipe Mih; siss `sõitis ruudi veime kirst kõege ees PJg; mul on tee ees `kińni, ma ei soa `minna Juu; ilp ies, tallukas taga (näruselt riides) Kos; mülgas soo - - `jalge all vaob ja ees `kerkib Tür; ikke `rohkemb parem jalg oli ies [külvamisel] VMr; ebäjumal - - kel tuli eden põleb Kod; kis `püśti ropsivad linu, neil on igäl oma lõugut́ ees KJn; tõne käsi ihen (teine kangaäär hõredamaks jäänud) Trv; ka siul ti̬i̬ `püstü aet om ehen, et `minnä es saa; `Talve ku üles `tulti, ürjäti `ju̬u̬ nig `keträme, egäl oki ehen Hls; üits suigunui, kõnnip pähl, pää ehen mahan; vaade raamatust, sul om kiri ehen jo Krk; vanast poosi `naarsiva latsetoojat naist et, aap kõttu i̬i̬n Nõo; lita joosep i̬i̬n, peni takan Kam; lehmil om `ruhve i̬i̬h Ote; Üt́s `niit́se i̬i̬h, tõõsõ˽kaariga˽takah; kurõ˽`lätvä mõ̭nikõrd `kolmõ `handa [äralennul], imä i̬i̬hn ja latsõ˽takahn Rõu; tal om tuli i̬i̬h valu takah (väga kiire) Räp; käut pümehhüisi, kumbit käśsiga i̬i̬h; i̬i̬h `sõit́ja [pulmas], nu `sõitva i̬i̬h, takah sõit kosilanõ Se; vikat́ lätt nõnaga iih, lahutass `haina Lut; asja ees (ega) teist taga põhjuseta; tuluta Ei ole `asja ies ega toist taga [külaskäigul] Kuu; kes käib öhest kohast `teise - - äi `asja ees, teist taga Emm; Ilus aeg jumalamuidu maha `kulai·tadu - - `asja i̬i̬s, teist taga Hää; käisin seal `aśja ees, teist takka, ei sest tuld kedagi `ühti Juu; kõneleb, ei `aśja eden, tõiss taga Kod; si̬i̬ `putrass `pääle, `asja ehen ega tõist taga Krk; ääst pääst nakass `sõimama, `asja i̬i̬n, tõist taga Ran; `Asja i̬i̬h, tõist takah, a terve ilm `kärrä täüs Räp | Suu jooseb kui `tatra`veśki, `ända i̬i̬s ega teist taga Hää; kõnõlass `endä hüppä juttu, `aśja iihn ei˽takan Har; hupalõss pääl. ei tiiäʔ midö i̬i̬h, tõist takah Räp; asja ees kut ~ kui taga id Ärgudab ja ärgudab ühe asja kallal, `asja ees kut taga Emm; Mi‿sa sii klööberded, `asja änam ees kut taga Käi; ja koer läin kurva meelega kuju [pärast luhtunud kohtuskäiku]. änam `asja ees kui taga Phl; ees või ~ ehk taga (ükskõik kas) rohkem või vähem, varem või hiljem sie päiv nüüd ies ehk taga Lüg; Vai sel `juodikul `miski `asjast `kahju, tämal üks lehm ies ehk taga IisR; selle `ümber tä ikke on, see nüid `aasta ees või teine taga Mar; mea õienti enne `tärmenit ärä. `massa ta taht - - päe ehen ehk taga Krk; tu̬u̬ kolm rubla i̬i̬n vai takan Rõn; üt́s päiv nüüd iih vai takah Plv; ees ja taga igal pool (tegemas, nägemas jne) Tee peel keies olga sul silmad ühtelugu ees ning taga Kaa; kui ise ää suri, sis ma pidi igal pool ees ja taga olema Jaa; See oo ia küll, kui ees ja taga kõik ää tihatse Han; õlivad ikke `tienijad ies ja `tienijad taga Iis; emä tege ehen ja taga kiḱk ärä Krk; ike piab olema `mõistuss i̬i̬n ja taka, et latsele õnnetust ei johu Nõo; timä om iihn ja˽takan - - üt́s virk inemine Har | sel on silm ies `toine taga (näeb kõike) Hlj; kui sa kasvatad last teised silmäd ees, teised taga Mar b. söögiks, joogiks (laual, sõimes jne) kas `lehmädel on `rohto ies jo Vai; pidavad sool ägabe pulmatoidud ees olema Vll; tal oo `süöki küll ies Ris; süöb suu, katsub `kaksi, kolmel olgu ju `iagi kogu ees Sim; kas obesel oo eden kedägi või näĺjän nasama Kod; lehmil om põhk ehen Hel; obene ollu saena küĺlen `kińni - - mitte üits aena kõŕs i̬i̬n Nõo c. aiste vahel, rakkes nuor obone kie ei `õska ies `käiä, `utsitan ies `käimä Lüg; kui kaks hoost on ees, siis on `pitsis Phl; obuse masinad olid, neli obust olid ees Rid; Obo üsä vahul ies Khn; `enne oli obone aestega [äkke] ees - - nüid on `trengidega ees Juu; ärjad `küntsid, kaks `ärga ees Ann; kaks obess `surnu`vankril eden Kod; saksamaa adra, kaks ovest ees käib Äks; [hobune] egä päe ehen, ommukust `õhtuni rangi kaalan Krk; siss `oĺli obese ku lina`si̬i̬mne `kandmistel i̬i̬n Rõn; häŕäʔ i̬i̬h kat́s tükkü Vas; hopõń om i̬i̬h ja naanegi jo ri̬i̬h Se d. kaitseks, varjuks; takistuseks, jalust, tüliks `püssi kuul lüöb tagasi, kui raud asi on ies Lüg; [jääs] prago ies. obone ei saa üle Vai; nee roosid on `akna pεεl nii ees Khk; tõkked ees, vesi jäeb pidama Muh; Jõmbakud puid oo `raske `lõhkuda, oksad ees Han; lage vesi oli ees tie pial. ei soa läbi Nis; kana tuol oli aseme all, sial oli redel ies, et `väĺla ei piast Amb; sa kuer, oled mul jalus ees Ann; vahel ku riibovad naesed `einu, paksult one `einu eden Kod; mõni lääb olgu seal mets ehk meri ees Plt; siin on riips i̬i̬s, egä siit või üle `minnä KJn; silmad on `selged, aga suits on [vaatamisel] i̬i̬s Vil; seisä eläjil ehen Trv; sõss olli - - ku pulk ehen (jäi vait) Krk; tõesel `olli joba `raskemb `riibu, `olli joba i̬i̬n tõese aenad Ran; ma‿less võenu `ammu jo mullan `olla, nüid `viugle siin tõestel i̬i̬n Nõo; ei tiiä˽mis putatuss täl i̬i̬n võisõ ollaʔ et, tä es tulõʔ Kan; sa olõd siin ku vana risu meil iih Vas; sa mul jaloh videlet, käut iih Se

2. omal kohal või paigal (hrl esiküljel), küljes (kinni), olemas `polled olid ies `ennevanast jah VNg; krae `kaelas, lips ees Jäm; sool oo rillid ees; see (kirves) oo nii nüriks εε peksetud - - pole tera ees änam Khk; sellel üle`ü·ltse särgil `nöörisi ja tuttisi põlnd ees Mar; meil oo sii kahed `aknad ees Mih; jaki nööbid on sandist i̬i̬s Hää; vanger on obuse järel, aesad ees Nis; pöörad olid enne `pükstel ees Hag; nii nutune nägu ees teesel Juu; ühtlugu suits ies HJn; adradel põld `õigeid `sahkasigi ies VMr; ku viäre eden, siis `aitab [käimisest] Kod; uks oli ihes Pal; mul `olli lukk ihen, aga oli läbi lauda tullu; kihva või `seantse om ihen [netsseal] Trv; nägu kimman ehen, moka mutti Krk; mõnel om `ahtake nõna - - nigu `kirve terä i̬i̬n Ran; mulk om `kinni - - `laide iluste i̬i̬n Kam; kas aidavõt́i om iihn Har; reṕp om i̬i̬h Se || (muust tasapinnas) kõrgemal, etteluatuv `lapsel kõht suur ies Lüg; selle magu oo nõnna `lartsis ees Muh; söönd kõhu täis, kõht `õĺlis ees Mär; suur kõht ees [rasedal] PJg; magu ies ku itaari tõŕss VJg; kanapojal veeke pugu nagu puńn eden, muku lähäb Kod; kõtt om punnin ehen Hls; käis nii `uhkeld, pää säĺlän ja rind i̬i̬n Ran; [paksul inimesel] kõtt nigu `vaeseme tare i̬i̬n Nõo; ku kuu nakass edimätse veerändiku `pääle `saama, siss tal om kõtt i̬i̬n Urv; kõtt punnilõ i̬i̬hn Vas

3. (välj aega) a. enne, eelnevalt, varem `teine inimene ei saa `rääkidagi `muidu kui kurat käib ies Lüg; Rumala tükki tegid ära kahekeste, üks ies, `teine taga IisR; paneb ees `leikama, `oota mind üht Khk; Naar ees, nutt taga Emm; üks teeb ees [niie] `aasasi, kera kää Mär; läks `siemnetega ies väilale VMr; viina pit́s käü ehen ja saia pala pääle; kudass kand ehen, nõnda võrsass taga `järgi (öeld vanematest ja lastest) Krk; latse lätsive [linna], üt́s ihen, tõse `perrä Hel; mul omma lehmä `nüsmädä, ma lähä i̬i̬n kodu Ote; Jovva õs ni˽paĺlo [riideid] tetä˽kuʔ i̬i̬hn kakuti Rõu; `õndsa inemine hinele näge surma kolʔ `tuńni ja iih; iih `äestäss ärʔ, pääle ḱulb `siimne pääle Lut Vrd eehnä b. varem kohal, olemas, ootamas; nähtaval `Koipse mihed tulid jälle va˛est `siie, siis olid siin `süömäd ies Jõe; `läksin paja, õli kaks kolm ies, pidin `uotama`kõrda Lüg; siul on üks naha täis ies `suolas juo Vai; koes sa lihad, sεεl vahib töö ees, silmad `pungis pεεs Jäm; `umne tee - - mette jäĺje vermestkid pole ees Khk; riipsud `väätse ette, külirinnad o ees Muh; nüid on igäs kohes kiri ees (kohanimeviidad) Mar; ma olin eese roovetega ees Mär; üks `Kurksi mies - - oli [kõrtsis] ies Ris; üvä tegemine ehk õlgu kuŕja tegemise löiäd eden; ti̬i̬ one vi̬i̬l eden, aga `kangess ummine (tuisanud) Kod; vana kulu on i̬i̬s, seda on `raske `niita Äks; ti̬i̬ olli `seante, es oole iire `jälgi ehen Krk; es saa `täämbä jahvatada, jahvatust olli paĺlu i̬i̬n Puh; kiä [saunas] i̬i̬h oĺl tu̬u̬ üteĺ [tervitajale vastu] et esi˽ka˽sekkä Vas || varuks, tagavaraks mõnel on `kolme `aasta leib ies Lüg; sääl oli vana järg ees, mis sääl viga elada Jäm; Talu meistel oli sii köigil ikka oma `aastane leib `salves ees; Tüki kaks `valmis tahutud tiiva `aerdammi katsuti koa i̬i̬s oida Pöi; `Pehmet `leiba `süia ei `antu, ikki üks tegu `seisis i̬i̬s Hää; ei ole ees kellegil `aasta jägu, söövad pisut suhu Ann; vana jäŕg [viljast] vil i̬i̬n Puh c. tulemas, tulevikus (oodata) üks jägu `aastad veel ees Ans; Päris õige einaaeg on alles ees Pöi; `oomnepäe oo ees Tõs; õrge surge ära viel, meil tuleb viel ia aeg ies KuuK; kõik mis eden tuleb, kõnelnud ärä Kod; taĺv om vi̬i̬l i̬i̬n, ei tiiä kudass läbiu saab Nõo; sul on elupäevä i̬i̬n, mul om lõpul Kam; ega˽sa‿i˽tiiäʔ, `määntse˽pääväʔ i̬i̬n `u̬u̬tvaʔ Urv

4. (ajaliselt, saavutuste poolest) eespool, kaugemal `kuoliga on ka miust ies Vai; si‿`asta on rugid nisudest [kasvult] ees Khk; Kiś ees, see mees Han; nad on oma `tööga juba natukene ees Juu; minä rabasin `tüügä eden `õlla Kod; miʔ ollõv muidõ `rahvaga lina˽`kakmisega üten rinnan, ei olõ miʔ iihn Har; ke i̬i̬n tu̬u̬ külen Lei || normaalsest kiirem (kellaosutitest) kell on ies Lüg; selle kelläst om ehen, ma jätä ta paigal Krk; tuńniʔ `lätväʔ i̬i̬h Lut

5. käes, tegevus- või mõjusfääris [leeris] `Ommiku `kestril ies kaks `tundi, sis õppetajal Lüg; rohi üsna laŋŋeb [vikati] ees Vll; Siis teeb [uduvihm] viimati märjaks koa, kui sa ees oled Jaa; `Keskmine ilm, võib ikka ees `olla (väljas liikuda) Pöi; saa as väidsega lõigadaʔ [leiba], kõ̭iḱ `murdu i̬i̬h Se || hoolel, karjatada sool on äga suur kari `lambud ees Khk; Poisil oli lambakari ees, läks teistega kupatas Emm; `lambu karjane, tal oli viis, kuuskümmend lammast ees Ann; vana karjuss oli, viie talu kari oli ees Äks; üits lehm magass sääl vi̬i̬l mul i̬i̬n - - `teisi ei ole üttegi enämb Ran

6. käes (tööks, normiks, teha); kavatsusel, teoksil; arutusel `enne `käisivad `mõisudes [tööl]. õlivad oma jaod ies; sel ajal kui minu asi õli ies (kohtus arutusel) Lüg; Igal niitjal oli oma rind ees Kaa; mool oo ikke see tee ees ja ma pea ikke `sõnna minema Mar; taal oo suur lai ee ~ rind ees (väga laiast kaarest) Kse; igal ühel oli jägu ies [vihusidumisel] Sim; aga nüd oĺli [asi] `kohtu pääl i̬i̬s Vil; paĺlu tallitusi vai toimetusi ihen Hel; lina `kakmise ja rüä `lõikamise man om igal oma esi ehen Ote; rüä põimu `aigu oĺl egal ütel uma esi i̬i̬hn Rõu

7. (kellegi asemel) tegemas, tööl ema (ämm) oli ikka ees perenaine, ma oli ikka töötegija Krj; kui tä (isa) ikke ees sool veel tegemas oo Mar; parunil olid valitsejad ees Aud; Sul piavad ikki tańtsikud i̬i̬s olema (vastatakse, kui kästakse midagi tuua) Hää; täl oo emä eden. `kerge kodo õlla Kod

8. (eelnevalt) eeskujuks, matkamiseks `Peidlakońdiga mõõdeti [pikkust], ku teist sukka i̬i̬s ei olnu Hää; minä laalin jäälegä eden, tämä laald piĺligä järele Kod; mis sa (kirikuõpetaja) ees teed, teeb kihelkond `järgi Ksi; ku ta ehen ärä lauĺds, tõise lauliv taga `järgi Krk; nigu emä ~ esä i̬i̬n, nii latse takst `perrä Nõo; sa˽loe esi iihn, siss saa lat́s takan lukõʔ Har; ja mis tu vana nainõ tegi iih, tuud tegi poiśs kah takah Se

II. postp 1. (välj kohta või liikumissuunda) a. (ruumiliselt) eespool, -otsas; eespoolsel alal, läheduses Ihasalu ies olen `nuota vedand, Kaberneme ies olen; Igäkerd ei old siin külä iess kalu Kuu; kerigos ja kerigo ies oli suur pühä Vai; peab korra näpud suu ees, siis muĺlub paiset [arstimisel] Jäm; kui ma oli lapsene veel, siis ma pidi `jälle ärja ees `käima Ans; tuul kuristab körva ees Khk; Midagi naagu korra `silmade ees vilksatas; `Kallid pühad on `jälle ukse ees (lähedal) Pöi; `öötasse ikke, et estob aga oki ees `peale (ketrab) Mar; uśs vingerdab jüst `jalge ees Vän; surm just suu ees; minu körvade ies on vahest nisuke umin ja kumin Ris; ta käis täna `kohtulaua ees Juu; inimesi läks küll mu ees Jür; üks teene vanaisa oli sial aas ta (voodis lamaja) ies juttu Amb; `kolda oli ahju ies Sim; saana i̬i̬s on kaev Pal; uisk - - meie läve ihen elänu Trv; oolik karjane kurdab `püsti eläjäde ehen Hls; rinna luu om siin rinna i̬i̬n, üleväld `alla; `leibä ei ole vaea, kui joba uba nõna i̬i̬n (laual) Ran; mõ̭ni om sääne lipõ ja makõ suu i̬i̬n; `tütrik om peelde i̬i̬n, koda kangast Kan; sääl pliidi iihn omma jo puu˽ka `vaĺmi Har; mis sä taah muḱetat `hińdä ja säet `pi̬i̬gle i̬i̬h Räp; `kõ̭iki iih kasusõ hu̬u̬nisaʔ Lut || ei ole `uidu `otsa ees Kuu; elu`juoni one `otsa ies VNg; täma pees pole mihe meelt äga mihe `oidu otsa ees Mus; suur muhk õtsa eden Kod; igi om `ernen otsa ehen Hls; tati rida rinna i̬i̬n Ran b. aiste vahel, rakkes obone on rie ies Vai; Ärjad olid adra ees iges Pöi; kui sa `talve öpeta [noort hobust] siis `olle ree ees, sui `olle `vankri ees Phl; obu oo `vankre ees Kse; kaks `ärga olid saha ees Rap; nu̬u̬ ärjad olid adra i̬i̬s ja künneti Äks; kaks obest `oĺli neil kae·śsi i̬i̬s Vil; valla obõsed olliva [mõisahärral] tõlla i̬i̬n Ran c. kaitseks, varjuks; takistuseks, jalus, tüliks ära `sõisa ` valge ies Lüg; üks va maias loom, kedrustab `pεεle teiste ees Khk; Mia ei põlõ `teite ies Khn; sapp on `päikese ies, et nüid tuleb `vihma KuuK; ma olen neid `lehmasi näind küll, kis käisid karjas, laud silma ies Amb; trihinnud naarta, käsi suu eden; `silme eden nõnnagu vari, ei näe üväss Kod; mets on tuulte ees ia soe Plt; topuss `olli lõhna augu ihen Krk; kui inimese `vihtnuva olliva, siss `oidsiva viha käpäga kõtu i̬i̬n, nii et äbeduss es ole paĺlass Nõo; kartohka i̬i̬h aid, `naaridõ i̬i̬h aid Se

2. omal kohal või paigal (hrl esiküljel), küljes (kinni) vana pries õli `särgi ies; `kardinad `onvad `aknate ies Lüg; öle tuuśt käib sauna leili augu ees; pöör keib ukse ees Khk; rukknööp, `leitide ees Mus; aesad oo adra ees Lih; `kalja astjaste ies on kraanid Ris; kaĺja `aśtna i̬i̬s õli vanast ike naga Trm; vanast `olli puu pü̬ü̬r pögsi i̬i̬n Nõo; `ammõ rinna i̬i̬n oĺl meestel viiś, naistel neli `nüpsi Kan; kerigu `aknidõ i̬i̬h omma võraʔ; t́jooklaʔ (prillid) omma `siĺmi i̬i̬h Se

3. (ajaliselt) enne, varem ku olivad `suured `päävad lihavotte ies, suur `neljabä ja suur `riede VNg; minu ies vast läks `vällä Lüg; joulu ees Käi; `toomapääval keisid mehed `toomaks, just jöulute ees Mus; `Erned `pandi `keetmise ees ligu; Toa koristamine see oli ega `aasta `rehte ees; Ega ilma ees olid omad [taeva] märgid Pöi; sööma ees, kui `sööma akedi, ikka loul Rei; pilve pagi `tõusis müristamese ees Var; üsna pühade ees `tehti vorstid `valmis Tõs; Oli `sikõ `õhta ies aeg Khn; pioleo karjub vihma ees PJg; suure maru ja tuule ees mängivad kalad Ris; sõja ees Tür; `õhta eden laps `väśsi ärä Kod; minu ees oli vi̬i̬l õde ja vend ära `surnud Äks

4. käes, tegevus- või mõjusfääris `Auku`leibi - - `küpsendetüd sütteägejä iess Kuu; kohevel - - maa - - lammub kää ees ära Jäm; mul on nii `kerge, mud́u kohiseb adra ees; sepa löötsa ees ep saa vabrigu tööd teha Khk; Raand oli ju `aasta `ömber kaju `otsas ilma ees Kaa; panime [nõu] koira pütiks, nüid ta koira ees käib Vll; Kenad `päikse ees kuivat kalad olid; Mis see pisike sitsi`riide niru `söukse vihma ees on Pöi; ma ole tukkun sii soja päeva ees Muh; Sa äi läbe isegid `vaata, kis koera ees on (kelle peale koer haugub) Rei; mis sa koa mehe löögi ees oled Mär; nägu elletab, `päikese ees ja tuule ees Ris; küll `lambad kuppasivad `juosta nagu ullud kuera ies Kad; enne on vagane vesi, siis tuule ies jo akkab `liikuma Trm; külmä eden puu ei kestä, külm võtab ärä Kod; kulu ei taha vikati ees maha `minna Äks; poisid käisid sõa ees aga tütar suri ää sõa `aegus Plt; `jummal küll ta (kangas) `ju̬u̬skse sua i̬i̬n `katski nigu tsäriseb Nõo; ku `meh́tseʔ oma löönüʔ `kahha koh́e madalahe päävä`paistõlõ, sõ̭ss hoiõtass külealotsõ rõõvast päävä i̬i̬h, et süĺlem - - pakko es `läässeʔ Räp || valgel, valgusel piiru tule ees öppisi lugu Kär; Sügisene töö see käis puhas tule ees; tat́tnina ees saab ikka midagid ära ka `tehtud Krj; lambi tule ees sai `rehte rabatud Pha; ma nää pääva ees lugeda Vll; `Matsabest pole änam tuld öles `vöötud, istuti natuke koi `valge ees ja `mindi magama Pöi; leedu tule ees `pärssisid juusskullid nõnna et, `tahtsid `juuste `sisse menna Muh; `meestel `olle ka tööd, pidid tule ees tegema Phl; kuu`valge ees `lõikast `mõisas koa Mar || hoolel, karjatada Kes pidas oma ede karjast, kessel köisid küla karjase ees Pöi; lehmad ja muĺlikad olid karjas, karjatse ies käisid. `lambad käisid `jälle ise karjatse ies Amb; igas talus kus olid ike loomad nied olid ühe karjatse ies Kad

5. a. pool, läheduses (jutul, asjaõiendusel jne); juures(olekul), silma all; kuuldes, kellelegi (rääkima, kõnelema, teatama jne) `kella `kümme ajal `ohta mina olin viel sääl `kohtu ies; `vandus jumala ies VNg; laps piäb oma isä ja emä ies ikke alandlik õlemaie Lüg; kuninga ies nämäd `ninda sama `rääkid Vai; akkab sadama, koer söi `rohtu, ega ta‿p tohi mo ees valeta mette Khk; ega te‿p akka seda `kordama (edasi rääkima) kellegi eess; `olli isa ees üteln et, ma nägi Kuramal nii suure koera kut obuse vars; ega ma‿p `kaiba seda vanamate eess; siis köisime `uurija ees Muh; pahu`rahva `jütlust `ütles öpetaja, luges nende ees Emm; kis Senkpussi ees nuttis, see sai keik Phl; Neid `lapsi `lastakse vanainimeste ees jurada, et võtab kõrvad kurdis Han; kεisin Talinas arsti ees PJg; väriseb iga aśsa ees kui jänese saba Tür; kihelkonna ies pekseti inimeisi VMr; ta on üks salauśs mutku vusistab ühe ja teise ies Sim; laheb püksid maha `sakse eden Kod; kui sa papi i̬i̬s ära käid, siis akatasse kirikus maha kuulutama Ksi; kül ta mukitab ennäst pośte ees KJn; `kaemen ~ `katsel käüsime ku̬u̬ĺ`meistri ehen egä kuu kõrra Hls; su oma ehen võletess Krk; etsitäp pośte i̬i̬n, tahab mehele Nõo; Õt neide `tütrele äste˽suuŕ `veimevakk saasiʔ mud́u `võidsõ tütär pulmalõistõ iinh häppü ka jäiäʔ Har || teenistuses, alluvuses `ninda `nuorelt juo `võõra ies [teenimas] Lüg; vana [mõisniku] ees ma tööl ei keind mette LNg; kolm `aastad ma oli oninaise ees `teenimes Kir; kolm `aastad oli `võera ees (teenisin võõrast) Tõs; Mina `kasvasi pereme i̬i̬s, mul põlnu `aega epitada Hää b. võrreldes, suhtes; vaatekohast, silmis nii vähäses `väärtüsess sie `rannamies ige oli `neie (maameeste) iess Kuu; miul ei ole siu ies saladust kedägi Vai; tahab teiste ees tark `olla Khk; elä küll nagu tahad, eks sa õle ilma eden äbemätä; egä tä ei `piisa kedägi tämä eden (ei jõua kaua teistega võrdselt töötada) Kod; me olem puha patutse jumale ehen Krk; mia ei oless julenu noid `tüt́rige naesess võtta, mia tuusi et ma noede i̬i̬n olli `liiga alatu Nõo

6. mis selle ees (sel viga) on, et see‿b `aita Khk; näd ikke oma `tööga `meite ees (kaugemal). näd jo `peale `niitvad Mar

Vrd iil2

III. prep 1. (ruumiliselt) eespool, -otsas iess `silmi on üvä, aga taga `perse kade Vai; kõnnib, ees minu läheb tua ette KJn; kos tu ädä jääb, ädä jooseb i̬i̬n inimest; kae, kari tulep säält, sääl kit́s joosep i̬i̬n `karja Kam; i̬i̬h essä tuĺl lat́s kodo, `mänǵih tuĺl kodo Vas

2. (ajaliselt) enne, varem Lagle on merelind - - `öeldi i̬i̬s tormi siś nad lagistavad Hää; tütär läks eden sedä mehele Kod; minev`aaste tei [heina] ehen sügise; ehen lõunat, enne katte Krk; i̬i̬n õdagut jääp tuul vakka Kam; om üte `aastõgõ iin minnu pernaanõ olluʔ Krl; ta käve iihn meid siihn Har; i̬i̬n `aigu šündünu; iin `ielat (üleeile) Lei

eest eest eP; iest R Khn KPõ I; i̬i̬st, iist, ist Hää Pal Lai KJn Vil eL; ihest Pal; edess, ets Kod

I. adv 1. (välj kohta või liikumissuunda) a. (ruumiliselt) eespoolt, -otsast; eespoolselt alalt obone lüöb iest ja takka üless Lüg; seeme `vöötakse keige eest [tuulamisel] Ans; eest `laetav püśs Khk; [lehm] Löi eest ja tagand üles ja läks Rei; ta (kala) sealt eest kada lähäb `sisse [mõrda] Phl; `templid `pandi `kanga `peale, siis ta pidas eest kõvaja laia Rid; ajab `peale `eesele, eest rokane kõik; [saanil] ülevelt pindpuu, mis käis eest peast taha leenini Mär; kus muld eest `kõrva läheb, see o adra kurk Lih; vesi on iest `ühmas `kinni, ei pääse `juosma Ris; et last ära lase `seie tuppa, pane uks iest `kinni JJn; se obene jokseb eest `nelja ja tagast `traavi Trm; einamaa oli eest lage Lai; vanaisa käis, `kaukaga säŕk `oĺli, i̬i̬st rind `oĺli poha paĺlas Vil; ma esi tõmmasi `amba i̬i̬st maha Krk; edimätsel `olli `kergemb `riibu, tol `olli i̬i̬st `valla Ran; miu veli ois kepi otst `kinni, siss vedäss [pimedat] i̬i̬st Nõo; innevanast oĺl, hiuss lõigat i̬i̬st lühembäss sõ̭ss Urv; Iist illos, takast tasane (öeld hästi istuvast uuest rõivast) Se; asja eest (ja) teist taga põhjuseta; mõttetult, tulutult Pole `asja eest teist taga, aga ta kobiseb ikka Pöi; Sai asja eest, teist taga pεεtäve (sai sõimata) Emm; mene kedägi `asja `saama, kei `asja eest ja teist taga Mar; nosib poole `pääva seal, `aśja eest, teist takka Mär; `tallab seda moad edasi tagasi `aśsa iest teist taga Koe; eest ja tagant igati, kõigiti; (eitavas lauses) üldse, mitte sugugi või kuskilt Teda kehuta ja `ut́sita küll iest ja tagant, aga ikke ei `jõuva `teistele järele; Ei `jõuva ei iest ei tagant IisR; Ei `inga eest äga takka (vaikib jonnakalt) Han; `naabrinaene naa tusane, eest ega takka ei tule sõnagi Mih; ta vihasteb kolm, neli `päävä. ei tule i̬i̬st egä tagant sõna Krk; kae teda i̬i̬st ehk takst, ütesugune om mõlembid puuld; tälle kõnela i̬i̬st vai takast, vai kate `perse vaheld, ega temä ike sõna ei kuule Nõo | Kui ema eest ja takka kõik ää teeb, siis lapsed ei õpi tööd tegema Han b. aiste vahelt, rakkest mine päästa obused eest εε Khk; peimehe kodu pani ruut rattalt üles töustes oma asemele `kindad, ja obuse eest `vötja sai `kindad omale Jaa; [ei] saa obost ise eest ää Mar; võta ~ rakenda obune eest `lahti Lai; mõtelnu et egä nä miu vaest ei võta, aga obese na võtava i̬i̬st ärä Ran; nigu taha˽`pallo oĺl lännüʔ, nii päsnü˽hobõnõ i̬i̬st Vas c. segamast, jalust, tülist, teelt (ära); sulgemast, varjamast `kõrja oma jalad iest, ma pühin su jalad `vällä Lüg; mine ülantust tegemast eest ära Khk; Mis `autud `lasvad pärisest, katsu eest ää, et äi jää `alla Pöi; oea eest, ma pane tondi `tańtsima Vig; ühed `riisusid [heina] `viirgu, teised `võt́sid eest ära Sim; kasi ärä ets `ki̬i̬ramass Kod; pühi i̬i̬st minemä, eläjäd tuleväd KJn; ku riisuts `einä, siss võets jala `kaupa i̬i̬st; vanase `surriv i̬i̬st ärä, nüid ta saa naist võtta Krk; tulli posti sõit `vasta, siss pidid ti̬i̬d `anma, i̬i̬st kõrvale minemä Ran; võta tu raamat i̬i̬st ärä, muidu saab rasvaga kokku; siss ku `väega suur vesi, siss tõmmatass vesi`värjä i̬i̬st ärä Nõo; ma˽panõ ta˽kaasõkõsõ ärä iist San; latsõkõsõ, tulgõ iist, suurõ inemise tulõva `sü̬ü̬mä Har; alambat `tüt́rikukõistki rikkap tüünäśs, et minʔ i̬i̬st Vas

2. omalt kohalt või paigalt (hrl esiküljelt), küljest tuul lüöb `uksed iest maha Lüg; nua tera eest εε lεind Khk; Einamaa ajad puhas eest ää `kistud Pöi; Kui tahad ölut [ankrust] käde `saada, pead viki eest εε `vetma Emm; sigade laada pöör oo eest ää tulnd Mär; võta `vankre aesad eest ää ja pane uied Lih; tünnil naga i̬i̬st ära tulnu Hää; lauda akken `jälle iest läind HJn; kas tõid aeda `võt́med iest ää Koe; `tõmmas nüöbi iest ära Iis; topid ärä tullud edess, tahavad `uudess jälle toppi Kod; sõss olli ti̬i̬ pääl kirstu otsa laud i̬i̬st är lännu Krk; köögi `akna om ireveli kõ̭ik, satava i̬i̬st ärä Nõo; kui [vikatit] `risti `luiskat, lätt terä ruttu i̬i̬st maha Kam; ma `viska põllõ ka iist ärʔ San; `aknõ kardinõʔ `kuksi ärʔ iist Krl; haami `tõmbass vallalõ ni pulga i̬i̬st ärʔ Se

3. (välj aega) a. enne, varem; eelnevalt Köik asjad `lähtvad ega pää uiemaks ja vanad `kombed kaduvad ka eest ää Krj; vana piim ei sua eest ärä, uus piim tuleb `selgä (lapsi on tihti) Kod; [vanasti] `künneti i̬i̬st (esimest korda) aŕk`atruga, ja kõrrati ja seemendedi kah Puh; Ütle iist, siss maʔ laula perrä Se b. varem kohal, ootamas Iatego ikke iest `leidib Lüg; et ta miul ülekohut tege, küll ta esi i̬i̬st löüd (talle tasutakse kätte) Krk; lähäd sutt pagema, lövväd karu kate pojaga i̬i̬st Ran; egä üits levväp i̬i̬st, mes tä ti̬i̬b, teku ääd vai `alba Nõo c. tulemas, tulevikus (oodata) tulavad ajad eest, ähk oo siis paramad pεεvad Khk; ei tiiä, merätse päevä vi̬i̬l i̬i̬st võeva tulla Ran

4. käest, tegevus- või mõjusfäärist (eemale) küll nie `pelgavata `ninda‿t `lähte `juoksu kohe iest VNg; [metsloom] kadub `jusku udu iest `vällä Lüg; ning [pruudi pulmalised tulid] peiu kodu, kodu `pandi väravad eest `kinni Jäm; obu anna kätte mitte, jooseb tükkis eest ää Muh; Laps äi lase easti [juukseid] liksuda keerab pεε eest εε Emm; Kui see tuleänd üle metsa`puude lennab, mis metsapuud aga `linguvad eest ära Rei; petutas eest ää, ei leind kätte `kuśkilt; läks teise kaela `peale ~ `kaela ja võt́tis töö eest ää Mär; ahunal on arjas seĺla pääl, nõnda et oia kääd i̬i̬st, et `sisse ei lähe Hää; nää teesed sõid eest ää Juu; `varjasivad nooriku [peigmehe] eest ära Ksi; redutas eest ära, ei annagi kokko Pil; mõni tahtś kana `kinni võtta, tõien kõssit́ i̬i̬st ärä Krk; nagu võtt i̬i̬st ärä, ei tule `mi̬i̬ĺde Hel; i̬i̬st varjule pannu Puh

II. postp 1. (välj kohta või liikumissuunda) a. (ruumiliselt) eespoolt, -otsast; eespoolselt alalt, lähedusest teine [viina] pudel läks teise renni eest läbi Ans; Näe jänene lidus üle tee just siit sammust meite eest Kaa; Toast tule eest `tulles on küll nii püme naagu lihaks kotti Pöi; aga kõhu iest `jääti üks niipalu lageks rõivast (kurrutamata) Muh; toast läks kohe aho eest uks `kambri Mar; `põesa äärest tuli (hunt) ja `tõmmas talle mo `põlvede eest `kinni Mih; `Änglema küla `kallab [tee] jüst poe ukse iest Ris; nina eest läks ära Trm; küll keriku juurest ja `kõŕtside eest varastadi [hobuseid] Äks; aga ku kolmass aigutemine ärä ollu, sõss `pernań oki i̬i̬st üles ja `vällä Krk; taa (põrsas) om `oigõ ku tä ei lääʔ su `jalgu i̬i̬st Urv; lät́si sanna iist `mü̬ü̬dä minemä Har; ma˽pöhe kah mitu kõrd aida i̬i̬st lummõ Vas || peä otsa eest on nii `aige Juu; õtsa edess juakseb igi `alla Kod b. aiste vahelt, rakkest Päästa obu adra eest ää ka Pöi; vanamees vettis obu `vankri eest εε Käi c. sulgemast, varjamast; segamast, jalust, tülist teelt (ära) `pilve lähäb `päivä iest `vällä Lüg; oja `valge eest ää, teine tahab kirjuta Khk; tä jo vana inimene, suri teiste eest ää Mar; mine `valge iest ää Mar; pakõ˽`valgõ iist, sa olõt hullõmb ku˽`mustlasõ immäne Har; kaś‿mu i̬i̬st ärʔ minemä Se

2. omalt kohalt või paigalt (hrl esiküljel), küljest `pääval võttas `kruuvis `ukse iest lukku `lahti IisR; suured ma˛i·lma nöörid - - käisid [polgu adjutandil] `risti siit, rinna eest läbi Pee; vanast lõegati ame rinna i̬i̬st `lahki ja, palistedi ärä Nõo

3. (välj aega) a. enne, varem; (teat aeg) tagasi tämä nädäla iest kävi VNg; `Oasta kuie`kümne eest olid sii veel puhas puust `roandad Pöi; ilja aa eest oln seal `nuhtluse sammas Muh; läks `teenima kahe-kolme `aasta eest Mar; eks se old kuue`kümne `seitsme`kümne `aasta eest, kui pliidad said Ann; kas si oli kahe `aasta i̬i̬st Pal; alles `iĺja aja‿est ühe neĺlä`kümne `aasta `i̬i̬stki ma `oĺlin `võeras pulmas KJn; olli vaist paari tunni i̬i̬st, ku ta `surri Krk; ta `kuuli jo `mitmõ ajastaja iist välläʔ Har b. (teat aja) pärast kell saa veerändi eest kaits Krk; [sa] nopit kõ̭ik miu kasu kõjo ärä, mul os paari `aasta i̬i̬st ratta puu olluva Nõo; kai `kellä, oĺl viie i̬i̬st kat́s Vas; teḱke no˽rutto, rońg lätt viie i̬i̬st pu̬u̬l [kuus] Räp c. Täna sadas `umbest pääva eest (kogu päeva) Kaa

4. asemel, kellenagi või millenagi `toine oli tämä iest kara˛ulis Vai; ära pää sulase eest (sulasena) `väljas Khk; maretabe küńd `olle kõege param, see oo sõnniku eest Muh; `enni `ööti, et mets `olle `vaese mehe kasuka eest Mar; sa võid koera eest `aukuda küll mo `peale Mih; `portsasi `pańdi [õllesse] umalade eest Kei; ma käisn tema eest seal tööl, ta ise oli `aige Juu; püör oli nööbi eest JJn; kes‿si oo, kes sinu edess kohot käib! Kod; ei lase midägi tetä, kikk tege puha naise i̬i̬st ärä Krk; siss pessetu - - emä poja i̬i̬st Ran; `kartulipudrule `panti kańepijahu `õkva väe i̬i̬st Nõo; imä võt́t ravva ja, nakaśs mu i̬i̬st `kapstiid t́sagama Vas; hoit last `hüäste kui uma latsõ i̬i̬st ~ kui umma last Se; pidi võõrast lsat uma iist Lut || (kellegi, millegi) võrra, väärt, (kellegagi, millegagi) võrdselt, sama palju [ei] söö kassi eest (nii palju kui kass) ka mette Khk; On läbi ja läbi üks elu mees, mehe eest `väljas egas pool Pöi; jo `nendel `keikidel (lindudel) oma eest (omajagu) külm on Rei; lõhub tööd teha `metme mehe eest Vän; `kaste `iestki ei old [vihma] Amb; juba inimese edess väĺjän, mõni kes suure kasuga one Kod; sea olt kõva mi̬i̬s, sea olt kolme mihe i̬i̬st vällän Krk; ma nigu une i̬i̬st (ähmaselt) oless kuulu et tä sääl om; ega si̬i̬ mi̬i̬ss suur asi ei ole, aga `aotse aia i̬i̬st käip küll; nüid ma ka‿ks näe udsu i̬i̬st (õige natuke) Nõo; `kergepüḱs ei olõʔ ka midägi iist inemine Kan; tel ei olõ karva iist (mitte sugugi) raha Har; ütest silmäst iks rõbahha vi̬i̬l tühä i̬i̬st (õige natuke) Vas; ei teia unõ `i̬i̬stegi Lei; latsõ iist olõ‿iʔ `kõhtu Lut

5. tasuks, katteks; vastu, väärtuses `õstas `kraami sada `viie `rupla iest Lüg; miä sain sene `vaiva iest küll üväst tasutust Vai; `lehmte eest oli maks [karjamaa kasutamisel] Jäm; ta‿p saa säält midagid – teenib `palja iŋŋe (ülalpidamise) eest Khk; ühegid inna eest ää ei annaks Muh; vanast koera ja kassi eest vahetadi inimest Mar; `aitäh eest ei `anta midagi Mär; kaladõ, räemete iest käüsime enestele `leibä `ot́smas Khn; Puśsiga ää `kerge `sõita küll, ku aga on, mis i̬i̬st sa sõidad Hää; vasika või muĺlika iest saab torsu raha JJn; mua iest tuli `ilma `kõrged `reńti `maksta VMr; tänän leevä edess Kod; `oĺli ollud vägä tänulik selle `i̬i̬stigi Vil; `ait́u·ma, `ait́u·ma `vi̬i̬kse i̬i̬st ja vihakse i̬i̬st Hls; ole terven nüit kigede i̬i̬st, kige ää i̬i̬st, söögi ja joogi i̬i̬st Krk; vanal aeal kopika i̬i̬st sai suure saia nigu obese Ran; mina ei tule sulle liha i̬i̬st ei luu i̬i̬st `tü̬ü̬le Kam; taad [hobust] võit `osta˽tu̬u̬ henna iist Har; mõ̭ni and `mõskmise i̬i̬st `ku̬u̬lu (surnu) `kraami Rõu; tü̬ü̬ eest om ärʔ tasot Plv; ma müü raha iist Kra

6. käest, tegevus- või mõjusfäärist (eemale) Olimme kohe `piesass `poiste iest `peidus Kuu; `meie `mängisime siga, siis `tõine lei menikõrd kive `tõise iest `ällä; kao mu `silma iest `vällä et ma su `varju enämb ei nää Lüg; `Parti on paha pidada, sie `aagab kõik `puegade iest `nahka IisR; ta o selle mo eest nönda ära mattand Jäm; kassid ajavad paigalist `järge, p‿saa kohegile teśte eest `minna; seda‿b nää änam, see jähi `silmade eest varjule; kössutasid saju eest labu `ääres; koer on nii iŋŋisti, selle eest äb saa kippumagid Khk; `Talveks said adrad ikka ilma eest `räästa `alla `pandud Pöi; Ta pettis ennast mo eest εε Emm; a no koera eest oli teda (jänest) ea `lasta Noa; `varja last tuule ja tormi eest Tor; `aiguse ega ka surma i̬i̬st ei saa põgeneda Hää; pruudid käesid `kangest möda küla - - sai teste eest `joosta naa et Hag; ta oli - - `mitme valitsuse iest plehus JJn; rubis leiva meie iest kõik ära Kad; kana `võõra edess pissäb `lendu; sõda põgenikud tulid ärä sõda edess Kod; last tuleb keelata tule, püśsi ja naiste put́si eest Ksi; ärä latse i̬i̬st kikke ärä neeli Trv; miu i̬i̬st ta salaśs Krk; ain om kuju, mitte ei lää vikati i̬i̬st maha; kit́s joosep minu manu, penede i̬i̬st pakku Nõo; kui tsikule pane ää sü̬ü̬k `moldi, siss - - üitstõse i̬i̬st lõbive ärä Kam; hoobi iist pakõt välläʔ, sõna iist ei saa `paedaʔ Har; mõ̭nikõrd käḱit raha arʔ - - `hinne i̬i̬st ka arʔ Vas; rehe `pesmise `aigo tulõ tuu iist `hoita, et mõ̭ni ohhak `silmä ei lääʔ; pini krabõ kassi iist liha raaso ärʔ Räp; võtt ar latsõ i̬i̬st Se

7. pärast, tõttu; (teat) põhjustel; (kellegi, millegi) suhtes (hoolitsema jne) eks old igä mure poja iest ja Kuu; kõhutõbi on `liikumas, `oiatasse juo sene iest; kui `teie `lüöta mind - - midä iest sie‿nd õli Lüg; mis eest sa mind löid Jäm; kis teda selle eest `kiitand on? Khk; äi ma‿p tia ta eest koa tagada üht, aga külap ta selle ää toob Pöi; Ma‿p saa sünu [loba] eest kedradagid Emm; tahtn `rεεke oma elu, äi ole nutu eest saan Phl; tema peab ikki mo eest oolt ja muret Mär; põlbeli maas palund ja nutnd nende eest Mih; uśsi eest ehmatab igaüks Vän; see saan oma jooma eest `aega `tööle `minna HMd; vähä oli neid `luomi ja - - karda aena nende õnnetuse iest Jür; küll `omne pää muretseb ise oma iest Amb; ta ei õle inge ets u̬u̬lt `kannud egä iho ets; võõrast `õptaja tegi põvva edess palvet Kod; ingetänu tehässe `surnute i̬i̬st KJn; sa piat `aige i̬i̬st oolitsem; mike i̬i̬st ma tage `kakle Krk; es `kohku ütegi tü̬ü̬ i̬i̬st tagasi Ran; mes ist ma siu `sängi lähä, ma `viska oma aseme `pääle Puh; `leidungi om ilu i̬i̬st ja lase `küĺmä kah `sisse Ote; sa˽murõtat ta puu i̬i̬st, kink i̬i̬st sa ei olõ `vaiva nännüʔ; mink iist siss toolõ andass Har; Es vanast `varga i̬i̬st midä `valva olõ õs; T́siku ja˽pinne i̬i̬st `pańti pü̬ü̬r ussõlõʔ ette Rõu; noh tu̬u̬, `vargusõ i̬i̬st iks peläti [mustlasi] Vas; tiḿmä jo nigu jummaĺ `nuhklõss patta iist Se; `hingi iist ka˽pallõldass `paatrit Lut

8. meelest, arust, arvates – S LäLo LäEd Tõs Khn Ris HMd vaada, laste eest on ju pulma rööm suur rööm Ans; paakspuul pisikesed punased marjad, magusad veiste eest Vll; Porsa ölut oli vanade meiste eest ea ja `terve; `Lamba eest olid aava lehed ead Pöi; see oli `meite eest üks rumal asi Muh; `seune varsa `muistus pεεs, siis oma eest veel mees ka Käi; ja upe supp, see oli ju möne eest väga ea Noa; taloinimene oli jo `mõisneko eest looma sarnane Mar; Ühü eest ~ meelest kuld, teise eest ~ meelest muld Han; möst ~ mio iest sie oli Tiiu Khn; minu eest lehe kaapssupp oli keige parem vel Ris

9. a. jaoks, tarvis; kellelegi eks sene iest [võrkude otsimiseks meres] oli juo sie `naara Vai; sii sella peal oli koa üks väräb, mis `sakste eest `lahti `võeti Mar; ma ohverdasi - - `vaeste eest koa ühü krooni Tõs; selle ets õli [rehepeksmisel] inimene, kes tuld valv (valvas) Kod b. kaitseks, kasuks, huvides mis sa lehed teise eest `kostma Khk; [mindi] `Peeiterborist siis abi `saama - - `rääkima öhö ehk teise asja eest Pha; igä üks ise `eese eest `välläs Mar; taheti seda kooli`poiśsi - - maha `lasta aga˽s kooliärrad on seist tema iest; `tienijate ja moonakate iest valiti mind, saadikuks `Tartu Pee; on `õiguse iest väljass Iis; ei jõudnd `põldude i̬i̬st iä `olla KJn; temä akkass joba inimese aru `saama, küll ta nüid mõist `ende i̬i̬st olla Krk; mia `tüḱse ike minijä i̬i̬st kõnelema, ike kahitsi tedä Nõo; mi˽meheʔ oĺli˽kah `hińdä iist plat́sih Vas; jummaĺ `võtkuʔ nurmõ i̬i̬st saistaʔ (palvesõnad) Se

10. jumala eest (kinnitussõnad) jumala iest! älä tule Vai; Aga, jumala i̬i̬st, nüid ei piaks änam `ühtegi kerjandest olema Hää; jumala iest, ma‿i petnd sind Kos; jumala i̬i̬st, mia ei ole `võtnu su raha Nõo; jummaĺ ivi̬st, śjo om `õigõ Se

III. prep üle i̬i̬st jõvvu ti̬i̬t nii `väega, ti̬i̬t `hińdäle `haigõt; `aigo sul es olõʔ tullaʔ `tassampa. kihotat i̬i̬st `arvo Räp; sa olt i̬i̬st arvo `julgõ Se

eest|laulja eeslaulja `väike Made ollu sõnassepp, i̬i̬st`laulja, tõise kihuten taga `järgi Krk

eest|seisja 1. a. hooldaja `lastel suri isä `vällä. valiti sugulastest iest `sõisja kie `uolitses `neie iest Lüg; `vaestelaste ja lesk`naiste eest`saisja on Emm; kui mehed ää surevad, siis naistel oo need eest `seisjad ja `ooldajad Mar b. kaitsja, kellegi eest kõneleja; käendaja kie iast ei `muistand `rääkida. võis - - võttada kie `rääkis `tõise iest. sie õli iest `sõisaja Lüg; käemehed on eest `seisjad Juu; prokurör, sie on peale `käija aga ahvokat́t sie on eestseisja Trm Vrd eest|saisja

2. kiriku eest`seisja (kiriku majandusasjade korraldaja ja vaimuliku abistaja) Juu

ehal(e) ehal VNg Lüg Jõh Saa Jür Jä ViK Iis TaPõ Plt KJn, -e Kuu VNg Lüg Jõh Hag VJg TaPõ; ehäl Lüg Kod, -e Kod MMg Räp; ihal VNg Pai Kad Äks Trm, -e Hlj VNg Rak TMr

1. tüdruku(te) juures (magamas), tüdruku(te) juurde (magama) lesk mies mend `leske `naise `juure siis ka ehale Kuu; poisid käisid ehal Jür; kui mina nuoremb olin - - siis `käisi ikke laupäeva `õhtal ihal Kad; suvel käedi ehäl üle `õhtate; õmal vanana (vana naine) alles ja käib ehäle Kod; ehal ~ tüdrukute juures `käima KJn || `tõise maja kui `läksid `õhta. siis [öeld] lähen ehale Lüg; kui kuhugi `õhta lähäd siis naila pärast `üeldasse et ehale lähme VJg Vrd ehätuisi

2. õhtusel(e) ühistööl(e) – Jõh Kad Sim Iis Trm Lai TMr Räp Vanast `läksivad tüdrukud `neljape `õhta vai ka mõni muu ari`pääva `õhta `ühte talu kokku ja tegivad sääl näpputüed Jõh; mina käisin viel ehal ja. vokid õlale. taku `kuandlad `kaindla alla. kui linu õli, siis linu Iis; läksime ehale. võt́ime tüe juure Trm; [eestlased] lääväʔ ehäle üt́s üte poolõ, sõ̭ss kudava [võrku] ja lööväʔ `laulu; ku `keträmä lääväʔ, sõ̭ss lääväʔ ehäle kokko Räp

elama elama R eP Lei, j- Aud Lei; elämä Kuu Lüg Vai spor Lä, Tõs Khn Juu Kod MMg KJn Vil eL(-e Krk Hel San Krl; j- Se Lei Lut Kra), -a Lüg Trv (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. elama, elus olema; ant surema Sinu `leiväisä viel eläb (öeld söögi ajal tuppa tulijale) Kuu; tämä ei taha `vällä `kuolla, `tahto viel `ellä Vai; [jalakas] elab ka vanaks puuks Kaa; jumal `oitku nii vanaks elamast Pha; ing on egal, mes elab ja kipob Käi; kis kannatab see elade kaua Mih; ei, ei ma sellest ei tia - - põln mind jah elamas mettegi Aud; pane angerjas kuevale kotti, elab kaua Vän; oleks võind veel elada, aga `kuoles `väĺla Sim; `Mihkel ei elägi. `Mihkel ärä `surnud ri̬i̬ `piäle Kod; sõss talleke jäi eläma Trv; kui mi̬i̬s `elli, ma tei `leibä Hel; ilm ei ole mitte elädä, ilm om oppi Ran; oless ma elässi seeniss ku ma `poiga nätäki `saassi; kel õńn si̬i̬ elägu, kel `tervuss teku tü̬ü̬d Nõo; Sul karvadsõ käevarrõʔ, sul läävä ellen `häste mehidse edesi Urv; ei tiiä, kas ta esi eläness vi̬i̬l vai om jo koolu Har; ku iks säänegi˽`tervüss om, et ellä˽`saadõʔ Vas; elleh (elu ajal) oĺl tä halb inemine Räp; `elle vanast oĺl `vaenõ lat́s ja rikasss tütäŕ Se; ku ärʔ `ku̬u̬le [soovin] taav́ast, a ku eläss, täut tehrüst timä `luuhhõ, timä lihalõ Lut; ei ela ega sure ~ koole, ela ehk sure fig 1. (väga haigest või põdurast inimesest) Elä ehk sure, vade ärä `vinnu Kuu; p‿sure ning äb ela ka – `inge `vaakumas on Khk; põeb ja kiub `peale, ei ela ega sure Vän; ei surnd ega eland, `vaakus niisa·ma mua ja `taeva vahel VMr; om üits koigert muidu, ei sure egä elä Krk; nigu miä, kidsise kõ̭ik aig, ei elä ei koole Nõo; hing om õnõ śeeh, koolõʔ ei eläʔ Se; 2. (aeglasest või uimasest inimesest) ku sa‿i ole iki `väĺlä maganu, siss sa olet nigu pu̬u̬l `ürbunu, sa‿i elä ei koole kah Puh; Lätt nigu tigo ei eläʔ ega koolõʔ Plv; timä om nigu puu tüḱk, ei eläʔ ei˽koolõ˽kah Vas; 3. (kehvast majanduslikust olukorrast) `Kruńdist `sissetulek `veike, sellest kas ela vai sure IisR || (õnnitlus- või juubeldusväljendeis) Sis akketi `süömä, nuor`paari `lasti eläda (lauldi „nad elagu“) Lüg; kui on põll lapitud, siis tõstetakse nuorik - - ja nuormies `tuolidega üles ja `üitakse elagu JMd
2. elumärke avaldama, elavana tunduma; liikvel olema `silmad põlevad ja eläväd Lüg; Maa saab `kündädä, `äestädä, on `kasvu ramus, siis maa eläb Jõh; `märtsi kuu sees sis puu akab juba nagu elama omale `mahla `võtma PJg; akkas tooli pialt `vauma, jähi äkisti tasa, sai natuke `aega oln, akkas elama `jälle Ris; liha uisadet, liha akkass eläme; ta tulli eläme küll [minestusest] Krk; elläv õpe nigu eläb jälle; miu esäemä `olli nigu üits tule säde, temä nigu eläss ja palass Nõo; silmä terä eläss, käü pää sisen üten `valgõga nigu väĺk; jahu lätt elämä (koitama) Krl; ku‿t́ä `Tsiistrih pidosih ka oĺl, siss kõ̭nõli nigu pää `eĺli otsah Vas; vi̬i̬l ei saa˽`küĺvä [kevadel], maa vi̬i̬l eläki eiʔ Räp; hõra `siĺmiga inemisõl, tuul silmäʔ kõ̭gõ nigu eläseʔ Se
3. hrl tr ajaliselt eksisteerima; läbi või ära elama ma ei `tahtus mitte `tundi elada Jõh; tämä `ellä viel `viimisi `päivi Vai; ma ole niid seitsekümmend kuus `aastad vana - - selle aja sehes olen ma neli söda ära eland Ans; See (vokk) on nüid `raudne, elab mind ja mõne teise ää Pöi; vanamal `rohkem `aega sii `ilmas elat Käi; kis seda elu ikke ilma vaevata saab ära elada Pai; talv tuleb, kuda si̬i̬ jälle suab üle `eĺtud; meie siad `eĺlid eloaeg ärä. ei `laatanud `seinä ärä; mina õlen kolm tare ärä elänud Kod; elä ni̬i̬ päevä ärä, mis mea ole ärä elänu Krk; ku ni̬i̬ rüä rehe ärä saass `pestuss, siss eläss vi̬i̬l mõni roodsi tuńn Puh; ega ta iks üle ü̬ü̬ ei elä Rõn; ni`kaugu iks elä ku, `päivi elläʔ om ant Urv; mul om puuĺ ikä elet, pu̬u̬ĺ vi̬i̬l elläʔ Har; tuńnist päset, elät `iägiʔ (kui pääsed eluohtlikust olukorrast, elad oma elu lõpuni) Vas; jumala teno sjo päiv sai jäl eletüss; Sallita‿i `tu̬u̬dke õt imä pidä seto `rõivet. A nii eläss ega asi uma iä arʔ Se
4. igapäevases elus osalema, elu(päevi) teat viisil või tingimustes mööda saatma a. intr, ka fig Elä ise ja lase ka `toisi elädä; Eläb `nindagu `peiupoiss `pulmas ~ kuninga kass (hästi) Kuu; `riidelik ja `kiskuja [inimene], ei sobi kenegägi kokko elämäie ei Lüg; sa tahad aga `tõise `perse taga elada. `tõise `varju, `kaitse all Jõh; Elavad kui kass ja kuer (tülitsevad); Elab ku iir `viĺja `salves (külluses) IisR; kuda sa võid siis igäühe `miele järele elä Vai; `palja riiuga elavad Vll; `Istus oma karistuse ää ja elab `jälle kut mees; `Söukse tojaliku inimesega on `töesti `raske ilmast läbi elada Pöi; elab kääst käde ja suust suhu Emm; eläb nagu lind pääväst `päävä. põle muret kedägi Tõs; mis sa ti̬i̬d ing ja elad [viletsa tervisega] Vän; Ela kui ~ jusku siga kot́tis (teadmatuses); Elab kui kirp koera `perses ~ kuninga miśka (muretult) Hää; eks elä `peäle pääväst `päävä Juu; ela ja ole, aga ära pärast kurda JJn; juba nuorest piast akkasin oma kää pial elama VMr; nii et me siis ike elasime `rohkemb läbi (kulutasime raha) kui nied kes siin kodu Rak; kuda te kua elätä; [ta] `eĺli viisudegä kuńni `mulda läks; elän kua pihoss suhu Kod; elab kui täi kärnä koore all (viletsalt) KJn; temä eläs ku vana jumala seĺla taga (muretult) Trv; vanan ää eläde, sai süüvvä, sau karate Hls; miu vanepide vanebe `elliv iki `tähte `järgi; ta eläss nagu lind (muretult) Krk; eläs nagu pütin, ja punni mulgust om sinnu söödetu; aga na ollebe nii `äśte elänu ku saabass ja sukk Hel; ja ku iki latsel tark mi̬i̬l `mõistuss, elägu siss, kudass ta tahap; eläb tõeste `olge pääl (ei tee tööd); nemä om sõbra, elävä ütte (ühiselt) Ran; mõni `u̬u̬ramise pääl eläbegi; temä ei seldsi kellegagina, esierälde tahap elädä; eläb ilman nigu pulman (hästi, lõbusalt); `kärbläse sääl saena pääl kuhinal, [ei surnud ära] elävä nigu sagsa Nõo; lepime ärä. mes me sin oleme ka `äśti või alvasti elänüme KodT; si̬i̬ `aasta `viĺlä ka iks sai, manu kah ostame, ärä elädä iks saab Ote; Ma‿ĺli harinu iks uma käe päl (iseseisvalt) elämä; innevanast no `laḿpi olõ õs, `pirdõga eleti ja `oĺti; Mis hiiril viga elläʔ, ku `kaśsi kotun ei olõʔ Urv; sa elät mu naha pääl (minu kulul); nimä `eĺli läbi (suhtlesid omavahel) Har; kotohn `eĺlimi mi nigu vi̬i̬hn, es mi˽sü̬ü̬ʔ es makaʔ, suuŕ murõʔ Rõu; mi‿sa˽tah eläde vai olõdõʔ, `tervüss om läbi; eläge iks ilosahe, ja piä iks immä imäss; rikkahe `väega eläseʔ, suuŕ maja om elläʔ; latsõʔ ikkõh kasusõʔ, vanaʔ `oihkõh eläseʔ Vas; tu eläss kui `kärbläne söömäldäʔ (sööb vähe); `eĺle kui kala `lämmä vi̬i̬ seeh (muretult); kuis sa no eläde kaʔ – elä õ̭ks kui elä, kui tuli `tu̬u̬rõh puuh (halvasti); eläss kui kahõr pesäh (rahulikult); pekoh elämä (Pekot austama) Se; ku mi reńdi päl `jeĺli; kat́škümmend veiž `aastagut `soldadist jelanu; `souri `sarviga d́oudass jeläss su̬u̬d müten `rout́šidõn Lei; paŕemb õnnõlda elläʔ, ku̬ tehrüldäʔ tü̬ü̬d tetäʔ Lut b. tr poiss ei õle viel võttaja, aga eläväd sedä `armokese elo Lüg; Nee elavad nii sammu oora elu Pöi; elavad kolmat elu (kolmandat korda abielus) Ris; kes tedä `käskind sihukest joodiku elu elädä Juu; naine lahutas ennast ää, nüid elab ühega armukest (vabaabielus) HJn; elä õma elo`kõrda nagu kõrd ja kohus Kod; omatse olgu külä kävvä, ei mitte elu eläde Krk; egä üits eläp oma elu ja piäb oma talu; elävä niisa·ma `armu kokku, ilma laolatamada Ran; mia ole elu aig ollu `väega viletsän päevän, iki `kurba `ellu elänu Puh; oma naisõgõ `elli ilustõ ellu nigagu elu otsani San; sa olõt seeni˛aani hääd ellu elänü küländ; tu̬u̬ ka `eĺli `vaesõid `päivi Har; tol om `väega hää põĺv elläʔ Plv; nüüd `eĺlivä nimä kotoh uma vaest ello; ku kuna elo elleh (elades) `saami vi̬i̬l kokko Vas; ilmajelo iks vaia jelläʔ, vai halv vai hüä Lut
5. elunema, asuma Vade mees jätt oma `naise maha ja tuli sen `naise `juure elämä Kuu; `ninda `kauva eläb (elan) siin. `ninda `kauva kui `jaksab. siis `tarvis `menna poja `juure Lüg; sao – `suitsu `saunas eläsimmo Vai; linnud elavad sui sii, `talve elavad mujal Khk; naese vanamad elada seal Muh; ega `kambris elätud - - aga rihetoas ikke elati Mar; `Kihnus `siokõst `kohta ei põlõ, kus vähk eletüd suab Khn; no mo ema jäi siis `siia Juurikule ikke edasi elama Aud; `iidlesi on siin meil elamas oln Ris; konn puhastab vett, et konn ei pia mudases vies elamagi Amb; kolmas koht mul on elada `ilma pial VMr; mõtussed elämä puie `metse siden Kod; seal elanuvad rehetuas. paĺlu `kohtasid oli kos elasivad rehetuas Äks; kobras elävet jõen Hls; me sannan `ellim, vihu sannan Krk; ega `talve `kiägi `kambren es elä, `talve eleti rehetaren; nüid om iks `endäst katussealune elädä ja olla; me `eĺlime üte `vü̬ü̬ruse pääl Nõo; mina `eĺli sepä lähükesen Võn; taa om seo valla perremihe kõ̭iḱ läbi elänü, tel ei olõ˽`konki püüsümist; tu̬u̬ om sääl `koŕteri pääl, tu̬u̬ lät́s sinnä elämähe; taa om jo kolmass põĺv sääl elläʔ Har; ilmahn elleh umma uh́aʔ mul hinnäst kińni˽pitäʔ (ilmas elades suudan end valitseda); viruss`kundra eläss reheah́o pääl pümmehn nukan Rõu; ellä˽`kambrõʔ oĺli˽ka `ümbre˽rehe; a sivvu˽`kanda siseh `tahtva elläʔ Vas; `ellevä niip̀aĺlo kui `ellevä kotoh, tuĺl pühäpäiv Se; jelag õndõ (üksi, omaette), jelaga sein; jeletav kamõŕ (elutuba); kon jeladõ Lei || (asjadest) kui me lainete vahel olime, mette‿s paak paista, mis sa siis vöid paadiga elada sεεl Khk; tea kus need `päitsed elavad Vll
6. (pidevamas) intiimvahekorras olema, kokku elama Panevad `leiväd `ühte `riiullile ja akkavad kokko eläma ei `lueta ei `lauladata Lüg; elab poistega kogu Khk; kui mees o `väljas `laevade pεεl, siis elab teistega `ühte Mus; jüst eläb armoksega Mar; nää võttis teise naese kääst mehe ja lõivad kahekest kokku ja läksivad elama Kad; mi̬i̬s akkas `tütregä elämä Kod; si̬i̬ noorik ei oole vanapaganege kokku elänu änäp Krk; egass ma tolle vihätse mehega ei naka elämä Ran; nakassiva ütte elämä, olliva nigu mi̬i̬s ja naene; meil om joba mitu `aastat paarin (abielus) eletu Nõo; vanast `eĺliva mehe küll naśtega iluste Kam; naaʔ joba ka `mitmid `aastid ärä elänüvä, ja nüüd vi̬i̬l pidäsivä˽pulmaʔ Ote; tõistõgõ ärʔ elänü mi̬i̬ss Krl; sai tükü `aigu elätüss, a˽siss is taha enämb tekugi tetä [naiseks] `võtmisegaʔ Har; nuuŕ tüt́äŕlats vil, a `eĺli jo `poissaga kuuh Se; d́o jenneba (enne abielu) `oĺli jelet ta poig; om näńü ku nu om jelanu taad `tütrigut Lei
7. elatuma, elatist saama või andma õled minu `armus eländ. õled kõik minu kääst saand; eläb `tõise `armul Lüg; Elas ennast merepüigiga Jäm; [hundipojad] Esitiks elasid vana piimaga Krj; eese kätte peal (oma töövaevast) elama; ta elab `kopki peal (peab kõik ostma) Mar; see inime elas `ainult armu `ańdidest Mär; `Kihnlasõl piäb puät olõma, jõlma eletüd ei sua Khn; selle `Mihkle rahaga siis elatada (elatavat) HMd; [vana inimene] elab laste armust Juu; luomad piavad tänavu vist küll `palja põhu pial elama JMd; `põldu väga paelu ei old, aga nad elasid `loomadest Koe; Siäritsä, Õmedo, Kaseba kõik ni̬i̬d küläd eläväd kalapüügiss; ilma varal eläväd, ilm toedab näid (mustlasi) ja katab Kod; kalu sü̬ü̬b ja kalade pääl tema (kaur) elab; sai elatu aganase leivaga Äks; levä varal mia elä, ei taha muud kedägi Hls; üits eläp `tü̬ü̬ga, tõene eläp `persega, kolmass eläp `petmisega; aga kelle nõjal tu̬u̬ emä eläb sääl, kas täl `latsi om; no kudass sa eläd ilma `lu̬u̬meta suure perega; tõeste ääst (teiste kulul) elämä Nõo; sepp võõse [teenitud kraamiga] `aasta `otsa elläʔ Võn; mis Puĺli `rahvil viga elläʔ, teräne nuŕm pääl, kalanõ jäŕv all Vas; `häömä (majanduslikult hävinema) nakkass joʔ, olõ õi minga jelläʔ Se
8. jõukaks muut(u)ma, järje peale saama või seadma `Meie maa `sisse `niitand, üle raja, no kas sina `sellega elad IisR; minä paan Kuŕsi talu elämä Kod; võib olla, et poja aave talu eläme Krk; kõ̭ik kes i̬i̬notsan, ni̬i̬ lätsivä elämä, aga tü̬ü̬mi̬i̬ss `oĺli näĺlän Ran; sõdsõ ois toda (õepoega), sääs tolle elämä Nõo; ku˽`tioline tü̬ü̬l ja, kaŕuss kaŕahn, sõ̭ss pereʔ eläss Rõu; Määne talomi̬i̬ss vanast õ̭ks `sõ̭õ̭rdo tegi tu̬u̬ nakaśs elämä Räp; a mi õks jäl jumala teno lät́sime elämä Se
9. (kuskil) kaua viibima; aeglaselt tegema Ära sa külas elama jää, ära kauaks jää Hää; [ta] one elämäs `aige lapse juuren; lähäd `küllä, tule ärä. ärä akka siäl elämä pu̬u̬l `päävä Kod; kos sa elasid (viibisid, olid) Pal; tal ei lää si̬i̬ tü̬ü̬ edesi ei tagasi, `muutku eläp sääl man; ni̬i̬ eläve, luusive pääle sääl nurmen; [aeglane niitja] edesi minnä es jõvva, siss [teine niitja] `muutku elä, `muutku `elli temä taga Krk
10. tr kogema, läbi tegema `Paĺjugi mis üle elatud IisR; jah, keik on möda elat; pole nee ajad `kerged olnd `ühtid, kes nee `välja elas Rei; mes sa oled eländ selle sa tead juba Mar; mu vanaema oli - - läbi eland ise peksu Jür; mis ärä elet, si̬i̬ om ärä nätt, mis elämede, si̬i̬ om nägemede ja `täädmede Krk; sa `mõtle nende `aastide `pääle, meh‿mä ole elänu Puh; neid `aigu, mis om saanu läbi eletüss Ote; kõ̭iḱ eloʔ ommaʔ ärʔ eledüʔ, no om taa viimäne Vas
11. säilima; püsima paĺju `tuhka ja süsä. tuli `õõgub siäl all ja eläb; aku si̬i̬ Miili `aigus (vähk) jäe `sinna elämä. tuleb jälle tõesele naesele `külge Kod; tuhkhaua `sisse `kisti tuli, matõti kińni, sõ̭ss `eĺli tuli kooniʔ tõsõ pääväni Har; ĺema (lehmad) un `lamba äi ela äste (ei püsi karjas) Lei
12. lapsed elasid (kasvasid) suureks Jäm; piab läbi elama (läbi saama või ajama) – pole teha midagid; ta (varss) siis selle korra ei uppund ära aga, ta elas ikka obuseks ja Khk; talve vili `kańdis talve ära, aga teised viĺjad `keegi `talve ära ei eland (talunud) Trm; nää `tahtsõʔ tedä tast (talust) väĺlä elläʔ (temast lahti saada) Se

ellermann eller|mańn g -mańni Aud; g ellermanni Pst ? tä läks `väĺla kui ellermańniga. `öetse kui mõni ruttu minema paneb Aud; ellermanni mäńg (teat vanaaegne mäng), siss kah tõise `laulsive ja üits eh́ts ennast, pańds sõlu `rinda ja suka `valge `jalga, ja viimati tei `u̬u̬di üless ja kut́s mehe manu magame Pst

elu elu, elo üld (j- Aud Trv Se Lei Lut) (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. elusolu a. bioloogiline eksistents; eluvõime; ant surm kas `pääseb eluga `maale voi piab `pohja menema; juo sie one `tau˛ist `päässu juo elu `puole VNg; [kevadel] `kärbäsed tulevad elo; muu ei võttand tädä (inimest) elold `vällä kui õbe kuul Lüg; Kui elu ja `tervist, `lähme pühapäe `Iisaku IisR; `terved `luomad, `mildised on üva `seltsi, jädedä elo Vai; kes elab see ika elus ning iŋŋes Jäm; kui käsi vaadetesse tuleb elu, kui `jalgu vaadetesse tuleb `surma (öeld, kui pilk jääb kauemaks peatuma kellegi kätele või jalgadele); elu `otsas (surnud) Khk; Elu oli `antud (pääses ohust) Mus; [metsloom] oli elule tulnd, `krat́sind `aavi Pha; Meri meite elu sihes pidaja (toitja) oli Pöi; mis `teite pool kuulda, `surma või elu või Muh; üks jäi elo `sesse (ellu) Rei; [uppunu] oĺli küll `väĺla tõmmates surnd olnd, a akand sis liigutama ja `tõusis `ellu; tikkusid teisele elu kallale Vän; ta on oma elul otsa peal tein Ris; nüid on `tüösi nii paĺlu, ehk jää tüö `kõrva oma eluga Kei; kui nüid esivanemad elusse tõuseks Ann; [kirss] ei jõua `kõiki elule `viia (marjaks kasvatada), mis ta kevade õetseb Pai; lill pidi küll ära `kuivama, aga läks `jälle elusse Trm; elole `terviss ike tu̬u̬b mõni rohi, kui `päävi one; kui täl (rukkilillel) elo küĺjess ärä on, kõhe pliägib; tubakal on kava elo siden (ei kuiva ruttu); mind kua lõigati elon (narkoosita); siis luadatud, et ike elole tuleb Kod; ku ta (emata tall) akaśs joba `einä `sü̬ü̬mä, sõss oli iki elu pääle looduss Trv; ka eluge viiäs või tapetult Hls; nüid lää elu `valla (hakkab paranema), ega ta nüid änäp ei sure; elust peräst ei saa jo kätte [jänest]; si̬i̬ puu om kiḱk elun, mis kasvass Krk; kaits elu `pääsi [tapmisest], esä oma poesikesega; kui ta iks elu sihen om; `panduril om keśkpaigan vesi sisen ja sinna pandass kala `ellu Ran; ehk mõni `suskap onde `põrsale, võtap elu ärä Puh; koolust pääst võeva na miu viia, elust pääst mia ei lähä; topsi sõbra võtiva elu mant (tapsid) Nõo; peremiiss läits oma vara mant pakku, ja kaot́ elu ka ärä Rõn; Elustpäie (elusalt) paĺlu linde es püinete San; kaśs oĺl elun iire koduʔ toonuʔ Krl; eluga (elus) härm Har; tahõti tappaʔ, a `päśsi ma iks `terve elogaʔ; näi ma unõhn et, imä oĺl elohn Rõu; rüük elo `vällä (karjub kõvasti) Plv; egaüt́s hoit umma ello; `kõ̭ikõ saat ilmah `vahtsõlt, a ello inäp saa aiʔ; saagu mis taht must, elo vai surm; `keiśri jal˽`peĺgäss umma ello (kardab elu pärast); kunass lätt elo `vällä (sured) Vas; naaʔ kat́s ut́ikut tulõvaʔ elo pääle jättäʔ; mina oĺli `üüse elost `väĺlä minejä (surija) Räp; toss lät́s mant arʔ, ni jelogi otsah [loomal] Se || (hrl inimese) surematu osa, hing; ant ihu, keha leitsakas ~ elu `väĺja lεind Jäm; kalal ei ole `inge, temal on elu sies Ris; eks teine kevadi kui elu viel rinnus on Kad; [surija] kolm kõrd `tõmmab - - [siis] elu on väĺjas Pal; viĺetsäl om visa elu; mahl tu̬u̬ puu elu om Ran; vanast üteldi `ju̬u̬skjat `tähte et, tu̬u̬ `oĺli inimese elu vai eńg; selleperäst ma ärä ei koole, et mul om visa elu Nõo b. (usu seisukohalt) maapealne või surmajärgne eksistents igävine elo Lüg; ajalik elu Ans; möni muretseb `εεse maise elu eest nenda pailu Vll; surmast lähme läbi elu `sisse Tõs; katsu `iaste elada, et pärast `vaimlises elus oleks ia Ris; si̬i̬ kaduv elu ei ole mitte midägi väärd; siin ajalikun elun tulep `kõ̭iki ette, ääd ja `alba Nõo; ma˽`tahtsõ tiidä˽saiaʔ, kuiss ma igävetse elo kätte saa Vas; är lät́s jigäväiste `jello (suri) Lut
2. (mitmesuguseis väljendeis) Äga inimene `kahte elu ela (võta elust, mis võtta on) Han; Elu üürikene, surm äkiline, kohus igavene (austatagu surnut) Hää; mu elo um nigu tuli `tu̬u̬rahn puuhn, ei˽kistu ei˽pala˽kah; Kos tä õ̭ks inäp lätt, ku‿täl jo˽hand paku vahel ja elu üte veere pu̬u̬l um; Ei ole˽`surma ilma elulda jaʔ ellu ilma surmalda; Mul ka ta `tervüss um sańt, olõ õiʔ ellu elläʔ ei `surma kooldaʔ; Siin taa mägi mäe ja org oru sälän, olõ õiʔ ellu elläʔ ei˽`surma kooldaʔ Rõu; Kuräl ei olõ surma, hääl ello Räp | (kriitilisest, elukardetavast seisundist või olukorrast) `panga nüüd `viimine voim `väljä kohe et, nüüd oleme kohe elu ja `surma pääl `väljäss Kuu; [hundid] `sõisa eloga vana `siaga `taplivad; sie `aige on juo elo ja `surmaga `võitlemas Lüg; vaagub elu ning surma vahel, nii `raskesti `aige Khk; Elu rippus niidi otsas; seal oli elo ja surm ühnä `võitlemas Mar; sõjas käib `võitlus elu ja surma pial Kos; si̬i̬ panni oma elu kaalu `pääle, kes tulekahjul `sisse läit́s Trv; sääl ma olli elu ja surma päl vällän Krk; temä elu om ka kate kaalu pääl, kas jääb elämä, vai ei jää Nõo; tu̬u̬l oĺl elu surmaga üten ku̬u̬n, taal oĺl hing `väĺlä minemän Har; elust hingest Kuu ~ elu poolt Kuu ~ elu poolest Jäm ~ elu eest Kuu Jõh IisR KJn Nõo ~ elu ette Hää ~ elu peale Mär ~ kas elu (armas) Kod San kõigest jõust, kõvasti Ei ole parada `mieste `korval `soudajes, ku pead elust `hingest igä `tembama; No sai igä kohe elu puold neid kivi ubida, `ennegu `aiaks sai Kuu; `Rapsisid elu iest [tööd teha] nii`kaua kui väsisid Jõh; `Püidas küll elu poolest, aga jähi ikka `jänni Jäm; see oli nii `raske mool `tõsta, ma elu `peale käristasin Mär; Nii ku sa umi [lume] `sisse tuled, nii käib [kitsa peaga regi] riśta-räśta ja obune vidagu elu ette Hää; naard kas elo; lehmäd sõid nõnna vagasess kas elo Kod; poiss `rühmäss kas elu armass San; elu | saab Hlj IisR Khk ~ kargab Hlj Pal ~ tuleb Jõh ~ läheb täis Rei Krk Ran Se; elu (on) täis Hlj Jäm Vll Ran; ajab Ran ~ teeb | elu täis Kuu Hlj IisR Khk Mus Kse Hää Kad VJg teki(ta)b viha, ajab vihale, saab vihaseks, on vihane Mes sa ajad alade nüd niisugust siga`posmu juttu, sie tege elu täüs kohe Kuu; Mehed akkasivad `viimast tõst `narritama. Elu tuli täis ka Jõh; `trotsisid oma `louludega teist ning jälle [teisel] elu täis Jäm; vihastas teise kohe, elu sai täis Khk; ta tegi mu elu täis et ma oleks ta maha kohe lüönd VJg; elu `kargas täis, et mis sa mäńgid Pal; ah mul läits elu täis. karjal om kikk põld ärä söödet Krk; aab eńge ~ elu täis, aab vihale Ran; täl `väega elo lät́s täüs Se | nail lätt elu täüess, naa ei˽taha enämb petä˽sõta Har
3. eluavaldus a. liikumis-, töövõime, tervislik seisund; kasvuhoog `nendel (milli- mallikatel) on elu sies, nemad `liiguvad Hlj; pali tüöd `ninda et akkab juo elo `pääle `käimä Lüg; veri `seisab, siis käsi on `ilma elota Jõh; Kui tark on, siis pole meest olemaski, aga niipea kui tilga`viina saab on elu sihes Pöi; Ämmamoor puntsudas titel elu sisse Emm; Kas suad vitsaga laisale elu `sisse Jür; ta (vihm) ikka võt́tis teise elu viĺjale `sisse KuuK; nüid jääb juba jo elust päris viletsaks ma ei saa `lüpsta kudagi Pee; [ta] tegi edu oma pidulistele, aga ei suand elu `sisse Koe; poole eluge sai kätte [jänese] Krk; tońt tennu [soe], aga `soele ei ole elu `sisse tullu Ran; välk lei poole pää seest elu ärä Puh; ei ole täl (mõnel inimesel) elu ei `vaimu sehen, kohmerdap pähle; mes iks `väega ärä om `närtsenu, tol (lehel) ei tule enämb elu `sisse Nõo; õngukene kinni elu `jalgu seest vällän Ote; konh kõhna rügä, sääl om sinenińnel elu (põli); na jo eläse kõ̭iḱ, nail (mesilastel) om kõva elu sisen Har; mõ̭nõ um `piḱne löönü˽nii`viisi kah, et jääss poolõ elogaʔ (halvatuks) Rõu; `maahha olõ mitukõrd sadanuʔ, nii et elolda olõ Vas; ku [pikne kuuse] `süämehe `leie, sõ̭ss võt́t kasumise elo äräʔ Räp; eluga hoogsasti, kiiresti Noh, poisid, tehke niid ette eluga, et minema saame Kaa; Ära viida aega, ti̬i̬ eluga Hää; Mis ti̬i̬t, ti̬i̬ eluga Urv b. (iseloomust) `antud köige änam `mässas löŋŋaviht ta (nooriku) käde kerida. siis kuuleb kudas ta elu on - - kas on ea inimene vöi tige Vll; sel (lapsel) om ää elu sihen, si̬i̬ om ää eluge Trv; temä om iki üit́s eluge (elava loomuga) mi̬i̬s Hls || (laisast, loiust inimesest) sa olet nigu kuradi tuhkapuśs, sul ei ole `ellu ega `vallu sihen Kam; inemine om kohma, ei ello ei vallu Räp c. (esemetest, asjadest) Monikerd - - ans vunkrattast `oige `kaua `väntädä, et `muoturile elu sise saad Kuu; p‿saa piibule `inge ~ elu `sisse (tõmbama) Khk; Kui perenaine oli oma sönad ja pomisemise jätn, oln `vihtadel elu sihes (krati tegemisest) Krj; Akkasid suured auru`vesked, ni̬i̬ `vötsid tuulingute elu `välja Pöi; Ma katsu tulele elu uuesti `sisse `saada Rei; Jakobipäeva tuuled panevad veskile elu sisse Trm; küll om targad, ravvale `aava ka elu `sisse (magnetofonist) Ran; [esimesel lambil] noh tu̬u̬ oĺl `väikene tulõkõnõ siin otsah - -`hińkset ne `äŕke lät́s elo mant Räp
4. elamine; tegutsemine, liikumine `ühte lugu `aurigud `käisivad - - `Kunda sadam sie oli elu täis VNg; vanast õli elo `reie tuas Lüg; äi sii saa eluga `korda änam kuidagid, paljas vee tuisk käib üle [laeva tormiga] Khk; tühi maea, sial talus ei ole elu Var; reialune oli ja oma elu oli koa seal. reie `peksmised olid `öösse HJn; korra `oĺli si̬i̬ elu õege elav [palvemajas] Vil; olli lootsik käen, sõss olli elu `valla, omal rand olli `püündä Trv; jahude sehen om koi, aap jahu `ellu; nüid iki om na kiḱk joba elun (magamast üles tõusnud) Krk; ega ma koolu pääle ei `mõtle, ma `mõtle elu pääle; mõte om iks elu poole [raskel haigel] Nõo; Kui riih üless atõti, sõ̭ss `taati elo vahe`kambrihe Räp; `tõistõ `paika lätt elolõ Se || juo tuli one elul (põlemas) VNg; Kase puu sööd seisid köige kauam elus (hõõgvel) Krj
5. eksistentsiks oluline nähtus, tegevus jm Sie täma elu, kui `teisi saab `seĺjataga `põhjada; `Piimasupp sie `laste elu (lemmiktoit) `ongi IisR; See on laste elu kui nad liiva `auku soavad; Kust vee piir ää lõppeb sealt lõppeb roog ka ää, vesi on roo elu Pöi; muda ei tohi [kala lõpuste] `pääle minnä si̬i̬ om temä elu Trv; põld `ommegi nüid me elu (elatusallikas) Hel
6. (eksistentsi ajaline kestus) a. eluaeg, -iga; elukäik Mina olen oma `nuore elu ja keik vanad `päävad `üksinda eland Jõe; Elu `viereb `nindagu `ernes (möödub märkamatult); igal nuodal oli oma nimi ja moni nuot sai viel mittu nime oma elu sies Kuu; eks miu elo jo eletu Vai; Kes pööripää `sündis oln see poiss vei tüdruk, sellel oli elus suur varandus Krj; toatüdruk olen olnd elu `aega Pha; te akkate alles elu elama ja, mool o lõpetis varsi käe Muh; Elu igine, poja pöline (vastupidavast asjast) Rei; tahtn `rεεke oma elu, äi ole nutu eest saan Phl; mo `keskmese elo `põlves tulid jo vekatid `vällä Mar; me ei ole omal elul ajal mesilasi pidand Mär; ma ole ju elu`aeges rikas olnd, muul oo kaks emä olnd Vig; elamata elu oo alles ees Tor; ma ühe ilvekse lasin maha omas elus JõeK; kis seda elu ikke ilma vaevata saab ära elada Pai; `Varnja on elost saadik (ammust ajast) juba vene külä; elolaud one käe piäl. terve su elo õtsass õtsani; minu elo `nästvel (eluajal) Kod; Kui jumal elu `tervit annab [on sügisel palju õunu] Trv; mea ole elu sehen tü̬ü̬d küll tennu Krk; `mõtlet oma elu `pääle, et küll om kibedit `päivi ollu Ran; üits kooleb vara, tõene kooleb `iĺda, nigu kellelegi elu om määrätu Nõo; kolm kõrd ole ma elun ärä `eśsenu selle kuvve`kümne `aasta siśen Kam; Nüid küll minu elu `aigu om `u̬u̬nit kinnitedu Rõn; ku sa olõt umah eloh ka midägi läbi elänüʔ; nii häid `vorstõ ei olõ˽ma eloh vi̬i̬l saanuʔ Plv; Viido käve elo elleh no kõ̭gõ õdagidõ siiä `hauśma ja mullõ kosilaisi `tsoŕtsma Vas; Ja sai vi̬i̬l tu̬u̬ ülejäänüʔ rahaga `häste elläʔ niikavva ku uma elo otsaneʔ Räp; mu elo pääle haaruss varra Se; elus(ki), elu sees(ki), elun(gi) mitte kunagi, iialgi mina‿i ole eluski pidul käind VNg; elu `seeski põle tein Lih; mina ei ole elus `aige old Ann; ega `valged `varssa ei ole `ükski elus näind Lai; mina elu si̬i̬s `vorsti ei sü̬ü̬ KJn; elu sehen ei uneta Trv; ma‿i ole elunegi seräst `aisvat suppi söönu Nõo b. (viivitusest) Vai sa sis `sinne `huolid `jäädä `oite elu elämä, sis `torka `kiŋŋed `jalga ja mene `töisse Kuu; mia `üt́sin küll, et ärä sa elule (liiga kauaks) jää Vil
7. päevast päeva toimuv eksisteerimine, elamiseks antud aja möödasaatmine; (inimest ümbritsev) tegelikkus Elu on `nindagu pahem`päidi `temmatud `tasku (sassi läinud); Elu on `nindagu sibul midä `kuorida nuttajess Kuu; `Tallinnas õli küll väga ia elada. siis sain juba elole jalad `alla Jõh; Küll elu õppetab IisR; möni tüdib elust nii ää et läheb `oksa; `kiusas teist `ühte `jooni, tegi teise elu apuks Khk; Tüdär akkas `teisi `oidema, sai jälle eluse (elu läks kergemaks) Mus; Kudas elu läheb Kaa; selle mehega elu ei vädanud Vll; See nii ea, et tulite, `kuulis sealt kandi elu koa Pöi; tä elo ühnä ea korra peal põle paha egä viletsust `ühti Mar; ega ne inimese elud ole roosi ja lillide peal `ühti `puhku Ris; nüid on nende elud ukkas, `nüitsed inimesed `kiskuvad ja `riidlevad HMd; mu elu on `persses VMr; vai ma tiän, kuda ni̬i̬d aśjad ja elod siäl one; konn tiäb mes elo kueval mual, ja tiäb mes veden elo Kod; ei nii vana elu ei ole enam kedagi Plt; kikerdab oma eluga `peale ühest ädast `teise Pil; Es saa siss aru miastig, et naśte elu oles rassemp ollu ku pidi oleme Hls; ei mõista oma elu pidäde, elu eläde, elu lääp `untsu, elu lääp `alla; mis sa nooren eläd, si̬i̬ om elu, mis vanan eläd, si̬i̬ om vaev Krk; jah alamb `oĺli vanast elu küll, aga parembide es saa; mes om talu`tüt́rigu elu, paĺlass luu ja palanu koorik Ran; elun tulep viśt jälle midägi muudatust, elu käänäp üsnä tõese poole; tõesel om `endäl naene, a temä tükip tõese elu vahele ja aab tõese elu nii alvass Nõo; oh sa `taivake, kudass `kiäki oma `ellu ülevän piäp Rõn; ta `naksi mu elu pääle `käümä (kiusama) Har; Piimä pääl suvõĺ tu̬u̬ elu neh oĺl Rõu; timä taht ka iks ello elläʔ ilosahe Vas; kalast elo siin kottal ollegi Räp; umah eloh pidägu‿i `võĺssi Se; inemise jelo kui rataśs: lätt `kuiva pite nii muta pite, nii lätt kivve pite, nii lätt hämmet pite Lut
8. elulaad, -viis, -kombed; elujärg `kehvas elus ja `puuduses on saand `kasvatata neid (lapsi) Hlj; Elo ku `ilvessel, põlv ku `põtrakesel (vabast inimesest); sie on üks `kitsas elo, ei õle inimisel süä ei jua; `jõute elo Lüg; nüid noored tahavad `kergemad elu Muh; see pole kellegi elu olnd. seal oli sant elu mul Phl; mol täis `kindine elo, ei saa `jalga `kuskile kottu ää viiä; ta `lennas ea `kerge elo peal Mar; see talve elu teeb mu nõdremas Han; lääb kibeda elu `otsa (abiellub halva mehega) Ris; ja nüid olen selle aa kõik üksikud elu eland Ann; [abielurahvas] elavad rahulikku ja puhast elu Trm; vai si̬i̬ ühen elo, pualemehen, one kedägi; kõhna elo sa eläd; õt́sib `õlpu elo Kod; tema on `kergel elul (ei tee rasket tööd) Lai; [talvel] siss oli tare elu (tubane töö) `rohkem Pst; seast elu ei joole `ernen ka, miul om ää elu Krk; [olen] iki `kurba `ellu elänu Puh; ütsindä elu om kõ̭ige paremb Nõo; ei olõ vanan ää elo, iho om `kange ja tuim Võn; nüid eläme `väikest ellu nüid ei ole meil nii `suuri t́siku Kam; tu̬u̬ oĺl mul kõ̭gõ `armsap tu̬u̬ vana`aolene elu Krl; no um taa elo sääne, et ait um sälähn, taba kaalahn, tagavarra olõ õiʔ Rõu; kuŕal elol saa kuri ots; kõ̭iḱ eloʔ ommaʔ ärʔ eledüʔ, no om taa viimäne; vaiv vanass saiaʔ, vanal hüä elo Vas; `vaesõh eloh, armõtohe olõ ma elänüʔ; `tõistõ `jello lätt [abielludes] Se || (väga heast elust) Ia elu kui `muaneme `naisel ja `möldri sial IisR; Elu kui ernen, põlve kui põrsal Hel; elo ku immissel, põli nigu `põrsal Rõu; Elo nigu `hernel `maśka`pinre pääl Plv; Elo niguʔ `herneh Vas
9. majapidamine; talu(koht) laut oli, kõik lahutasime ära - - `selles elus (poja majapidamises) kõik siin IisR; nu̬u̬r mi̬i̬s tahab elo `siädä, ei õle `seńtigi; vedi maja`kruami, kõik mes elole taŕvitab aga Kod; mõned abielutavad sääl (Siberis), on `säädnud elu `sisse Äks; ku ma `lu̬u̬me pidäsi ja elu sehen (oma majapidamises) olli; `surri ärä kiḱk elu jäi maha Krk; suuremban elun oĺl tü̬ü̬tegijit `rohkemb, vähämbän elun oĺl vähämb Ote; ei olõ˽mul `aiga, mul elu kaia˽kotun San; Olõ˽nigu hao seen (tööga üle koormatud) ti̬i̬˽`rahvallõ süvväʔ, taĺlida ellu ja võta˽`kartold; meil om suuŕ elu: kümme `lehmä, ulga `laḿbid ja t́siku Urv; kos eloh paĺlo inemiisi, sääl tulõ paĺlo ütelüisi; tä häöt́ innembä `kaśse elost (majast) ärʔ Plv; esä `tahtse ka `endäst ello, tuĺl siiäʔ, ehit́ rihetarõ `pääle; lihha mõ̭nõh eloh oĺl `veekese Räp; `kõikõ nõvvo `riistu jeloh vaia Lut || (iseseisvast elust, abiellumisest) igaüks oli ikke oma eludes juba (elas omaette) Hlj; elu akatuse `põlbes sai ikki viletsust küll koa `nähtud Mär; ta akkass vahel oma elu eläme (abielluma); latse teeniv egäüits ja piav oma elu Krk; latse lähvä oma elu pääle, mes mä ütsindä ti̬i̬ Nõo; ku ma oma elule sai, söögi`puudust meil es ole Ote; ma˽taha tu̬u̬d et, tiä kah umalõ elulõ saa (abiellub) Krl
10. hoone või hoone osa a. (igasugune) hoone, ehitis – S saare puu `kasvab elude lisidal; kabel on kirgu ajas - - sihand kivi elu; Ütsa elus (palvemajas) keis teise pühabe öpetaja Khk; Vana `kartuli elu (kartulikoobas) Mus; kui kerk irmus külm `talve oli, siis ristiti kergu elus (kirikumõisas) Krj; elu `nöumbud Pha; lammaste elus oli pisike ahi, seal viheldi; üks o kala elu, teene vilja elu, kolmass riiete elu. nee oo ühe raeda all ne kolm elu Muh; vea rattad elu `alla (vankrikuuri); palvelu (palvemaja) Emm b. (rehi)elamu, elumaja; eluruum – S LNg Kod Urv VId mo vanamad pidasid ühe teise mihega maid kogu. teine elas oma elus ning teine oma elus; elude `palged vastamissi [linnamajadel] Jäm; piab `akma elusid `kraamima Khk; ma oli elu taga `marju noppimas Kär; olime kalame elus `kortris Mus; Eluotsaseinas oo kaks akent, üks toa, teine kambriake; `Tiuliste elus olid vanasti `seiksed roovialused `mõisates; Eluesine pühiti vanasti iga `laupa kenasti `puhtaks Kaa; kotsib `peale oma elude `ümber Jaa; elu esine `olli ikka kohe lõunat; eks te tulge elu `sisse koa Muh; Elud täna na `lämmed Rei; seal oo koa üks elo, kus üks vana inimene elab LNg; puadi uksed o `kińni aga elo pu̬u̬lt (korteri uksest) lähväd `sisse Kod; ostõti tu t́sit́sirät́t kah, ku haŕokõnõ tuĺl `ello; [toonekurgi] ei või elo `lähkeiste [lasta], õt tu̬u̬ kand `huśse kokko sinnäʔ noile `poelõ Plv; `kärbläse`rõipit om nii paĺlo et, pakõ˽vai elost `vällä Räp; jeludõ maja (elumaja) Lei; vaia jelo kabistaʔ Lut c. majakorrus – Kod M Ran Puh Krl akata kualimajale tõiss `kõrda piäle ehitämä. eks siis `panta preili ülemise elode piäle Kod; tõise elu pääl Trv; kate ~ kolme eluge maja Hls; karanu tõse elu päält maha, sadanu `surnuss Hel; `õkva kabeli veeren ääd kätt om tu̬u̬ kate eluga maja Ran; ülemine elu om majal `vastsõmb Krl
11. ese või selle osa a. toos, karp kella elu; prilli elu; `kumpassi elu Emm b. sahtel, lahter; vahe(ruum) Kui mo liigesnuga sääl seljakoti teises elus ka pole, siis ma küll unudasi ta kodu; Penaa·lil mütu elu Rei; rahakoti elu; kolme eluga kott Phl; [tagumine] `kanga lahk on `kanga elu LNg; kui sotivahed vähiksed, siis oo ühes `sumpas metu elu Rid c. Kate eluga ammed (särgid, millel ülaosa linasest, alaosa takusest riidest) Hls
12. eluase; kodu `nahknär linnab `öhto iĺla, puu kannu sees, kus ta elu on Khk; [läks] siiss seda `mõisad omale elule `korda `siadma et, tema akab sial elama Pal; si̬i̬ (häll) om latsel üit́s elu Krk; suvõl ollõv tä `Eevaĺdi majahn elol (korteris) Rõu; ta‿m ku `tuhkru, ei lääʔ elost `vällä (istub alati kodus) Plv; siih kala ello olõ‿i - - siiäʔ `maŕja `laskma tulõ Se
13. püsi, asu inimene saa siis elu mitte ku need (mustad tiibadega sipelgad) `ümber tulevad Emm; ema küt́tis `ahju, siis oli tuba `suitsu täis. isegi kaśsil ei old elu `olla KuuK; näd ammussavad valusass, ei anna elo `koski sul; sedä elo sul ei õle, sul one silmäd alate vett täis; ta näeb ärä, et meie siin üvä eloga (rahulikult) issuma; ühel vahel munadel ei õllud elo (mune kulus palju) Kod
14. (intensiteedisõnana) a. laus-, väga (tugev); üpris, lausa, täiesti Ta sai mu kääst elu mau`täiä [peksa] Jõh; elu`iidne vana puu, küll tema oli `õisa täis; elu`iitsed majad olid Ris; [hobune] elu `neĺla pani `sinna taha `otsa Plt; Sa eluull oma `ütlemisega KJn; Sa elukurat, vällä võtab enge Pst; elu tuult aap `sissi põrmadu alt; kummi `tuhle (kingad) periss elu vett täis Krk; nä ommaʔ elo kavvõh; elohüä; eloillośs Se Vrd elumane b. (vähesust rõhutavalt) Enge terä, elu terä Khn
15. (hüüatustes) meite sõnad pannatse `kirja, oh `elde elu Han; Oh sa elu (imestades) Amb; o elusõkõ, om taa ka‿ks tüü (kirudes) San

enese (n puudub) g enese R(-a Lüg; henes[e], [h]enesä Kuu) eP(h- Phl), `eese (ee-) Sa Lä(`eesa LNg, -ä Mar; eesa Rid) Mih Nis Rap, `enda (-ä) Lüg spor L K I, Trv(`eńdä) Pst T(endä hv Nõo) hv Har(`h-), Lei, -e Saa hv Vil, M(-ń- Hel) San, `indä Võn Ote, `(h)indä (-ń-), -e V, `(h)enne, he- Har, `enne, `jennõ Lei, `hinne Rõu Vas(-ńn-) Lut; in hinesehn Rõu; el henesest Har, hi- Rõu, `endäst Kuu; all enesale Kir, änesele Mih, eesele Ris, `endalle VNg, -le Vai, ennele Lei, hi- Räp; ad hinnel Lut Kra; kom enäsegä, heneskäs Kuu, hennega Kra, hinneka Se Lut; p ennast (-ä-) R/`e-/ eP(h- Phl; ä- SaLä; -ss Kod MMg) M T hv Har, -est M hv Ran, Har(h-), (h)innäst (-ńn-), -est V, end hv Lüg Jõh Vig Pär PJg Tor Juu Tür, `enda hv Rei, `endä T hv Plv, `hi- Plv Räp(-ń-), `inde Krl, `endast (-ä-) Kuu(h-) VNg Lüg, `endat Lei, endät hv Nõo, `hindät Plv Räp(-ń), `endasa VNg hv Lüg, `hendäs, henest Kuu, eest Vll;pl enesed hv Jõh Jaa; g eneste R(h- Kuu) Jäm Khk Hi spor L K I(-sse Kod), Trv Pst, `eeste Khk Kaa Vll Mar, `eńdi (-n-) hv Mar, spor K, Pal Äks T, `ende LNg Mar, `eńdide (-n-) Vil Ran Nõo Kam, `hindide Räp; all `eńdile Mär; ad `henneil, kom `henneidega Har; p `eńdid (-n-) IisR Jäm Käi Rei L K I M(-t) T(-t) Har, `hińdit (-n-) spor V, `endasi VNg Lüg(-ä-); (singular esineb sag pluurali tähenduses)
I. refl-pron
1. (objektina) a. (hrl transitiivse verbi laiendina) siis `tehti `jälle kaik nii `uhkeks henest; lase siis `hendäs `kurnada nii `kaua Kuu; `tütrukud `oidasivad `endasi `valgenna (vältisid päevitumist) VNg; unestasin `endasa ~ enese `siie `istumaie; kuusk arib `endäst ise, ajab kävid maha ja tieb `puhtast `endäst Lüg; Siis `pesti `reie tuas siis `puhtast siis enesed Jõh; pidi ännast εε katkestama; paneme ennast `pitka (heidame puhkama) Khk; Sõid ennast täis Pöi; ma räägi nüid ennast ma‿p räägi `teisi Muh; jänes teeb aasa, eksidab ennast `koerdest εε Emm; `vaene `kerjaja toleb, kepp pitkemad `enda Rei; lapsed ei anna `endid kätte Kse; las ta lähäb ja koolib ennast Var; [lapsed] sittusid end täis Pär; angerjas poos enese ää [põhjaõnge otsas] roho `sisse Vän; vana perenaene murd `lammaid, teind eese uńdiks Nis; [karjamaal lambad] `kieravad ket́tidega `kinni, kokku `endid Amb; ta piab ennast `uhkest Rak; mehed jõid ennast `juonust Trm; sa tuled ennast poriga (poriseks) tegema Pal; `ütles Talinnast `enda peri olema Äks; lehmale `pańdi kärbis nina `peale, [sest ta] imes enese ää Pil; me `piame ennast van ~ `endit `rõõviss paneme Krk; temä piäb `endä iks enämbäss ku miu; mia `paistsi ennäst ahju man Nõo; kui varess vihup ennäst, siss `vihma tulep; `mõisa aeva iks suuress `endit joba Kam; rasse`jalgne ei tohi `enda pahandada Rõn; ei olõ˽ti˽hinnäst nii vaivanuʔ, nigu˽taa Urv; ala˽sa˽`näütü˽hennest mu˽`siĺmi; ma `aiõ `henne ka üless Har; küll um miiss tõist `naarma `hindä ei näeʔ Plv; a oĺliʔ `säändse rahvass, maśsiʔ esändäle ärʔ ni ośti hinnäst `ussõ [teoorjusest] Lut Vrd ennatsi, ennisid b. (refleksiivse verbi asemel või intransitiivse verbi laiendina) [lennuk] `laskis `hendäst `sinne maha Kuu; ennast viina ooleks `andand; mis sa ojad ennast ukse `körva Khk; vääratad, kukud `eese maha Kär; obu `viskab maha ning kikerdab ennast Pha; ning eitnd ennast `riidest ää Pöi; õpped sa pesunaiseks ennast Muh; se üsna pödes jäla pεεl ennast ära Emm; pani minemä eese, ei taha tööd tehä; `vilne riie tõmmab eese `kärtsu Vig; vili loob enese ää Lih; mõni `tõutab ennast teisel truviks jääda Hää; see `pistis ennast `jooksu; koer oli `metsa pugen ennast Ris; mis sa eputad ennast Hag; siis ehmatand end targaks Juu; nääd sügise poole enam kägu ei kuku, ta muudab ennast kuĺlist või Trm; nüid ta akkab ennast järele `mõtlema; mis sa nõnna `oopled ennast Pal; `eitlik ilm, muudab ennast ütelugu Pst; siss õṕs ta ennast `piĺtnikuss; ega ta nõnda ei oole, ku ta `kerklep ennast Krk; mis sa targutet ennäst, kõrdsin ja ku̬u̬noleku pääl Hel; küll temä om ää usuga obene - - ei peruta `endä Kam; mul sai mitu kõrd `kronksi tõmmatuss ennäst San; sääl ma˽`külmssi `henne välläʔ; siin om lämmi siiä kogusõ˽kokku henne [kärbsed] Har; mis‿sä `hińdä suurustat Räp; herändä sa hinnäst (üless) Se c. (objektilise atribuudina deverbaalsubstantiivi juures) elu põle ia, sellest need enese`tapjad ja kuŕjategijad tulevad Hag; mies võt́tis enese `kaitseks sõna Kos; aga temäl es lää õnness `endä `tapmine Nõo; `hindekituss `haisõss Krl
2. (adverbiaalina) `Kutsuga see `toise pere laps ka heneskäs `mängimä Kuu; jalad oli enesel nisused `kanged VNg; poiss läheb nüüd `endale naist kõsimaie Lüg; votti `lapse enesega `kaasa Vai; toome `eestele pingi Khk; Igaüks ei ole selline, vaat see vötab `endase (on kinnise iseloomuga) Mus; `kumpkit sai kolm `paari pesu `eesel Kaa; jättis eesa kätte Rid; me panime `eńdile juba rehe ülesse Mär; iga pere `püidis enesale [kala] Kir; olid käärbud enesel Nis; `kutsus enestelle `kangeste Jür; `tõmmas `endale `kiirest riiet `piale (riietus) JJn; me olime `eńdiga `väĺlas (töö lõpetanud) Ann; sie on üks niesukene nohik miest, enese ette ta pusib ja on Sim; panima õõnad enese tarvis `kersso Kod; kes siiss nõnna `keŕkleb `endaga Pal; mis‿sa nühäd enesest KJn; nevä (koolilapsed) olli vaadige vett vedänu säält alt `ende perän Pst; mea pistä `endel tõise `rõõva ka `seĺgä Krk; ää iki, ku `endä peräld (omaette) majake om Ran; ärä lase `endäle `lüvvä Puh; [toidulaud muutus paremaks] kui joba `kartuld sai `endä täis; mes sä `endäst `vaivad nii paĺlu Nõo; mina lät́si `tahtse näid `eńdidega `kutsu üten Kam; Ma siss `mõt́li `endäman (endamisi) Rõn; tegive˽tüüd, ja˽pedäve `endäst `kõrda San; muidu omma˽mul kõ̭iḱ latsõʔ `ümbre˽`henne, siin saan `ümbre˽`henne elutsõsõʔ; ma olõ õks pallõlnu, et ma õks henne peräst (omal jalal) `väĺlä saa; ta ei hoia medägi henne˽sisen (enda teada); ma võta henele ~ `henne manuʔ; vana elu om sääräne, nii kõnõla henne˽päält (endast) Har; ma `mõt́li `hindält (endamisi) Rõu; nimäʔ võt́i mõtsa rakoʔ `hindälle Vas; herneh om jo˽`hindä koruʔ Räp; kelless maʔ tu̬u̬d `aśja `võidsõ kõnõldaʔ, maʔ pei üteh `hińdäh (enda teada); kae ette `hindäle; ma `lõiksi suurõ leevä pöörändüse, hinneka `pandaʔ (kaasa võtta); ma saa ai `hindäst [kuhugi minna], uma kõrd tuĺl `külge; kuiss saʔ `joudsõt arʔ taad jutto `hińdäh kińni (enese teada) pitäʔ; ta om `hindeviisi ~ umma `viisi `väega; muilõ `hauda kaivat, es‿`sisse satat, `hindä päält võtaʔ mõõdi Se; paha `pienüʔ linanõ lang, hinnel präädit Lut
Vrd heideste, heineste, hene, ennaste2, ennate, ente
3. (mitmesuguseis väljendeis) `Üksi `endäst, `kaksi käsist (ühe inimese tööjõud) Kuu; Niid akad sa ennast ää lammutama (vastuoksa rääkima) Kaa; eneselle tegemä (magama) KJn; [rase] `hindähe (iseenesest) om ärʔ pudõnuʔ Plv; enda keskel ~ vahel omavahel `enda vahel õleme iast läbi soand Pal; `peiväʔ `hindä `vaihhõl plaani kokko Räp; paremb `hindä `keskel ärä lõpõta sjo asi; kiä `mõistsõ mehidse ki̬i̬lt sis kuuĺd ko mehidse˽`hińdä `vaihhõl kõ̭nõlevvaʔ Se; las olkõ timä `hinne `vaihhõl Lut; enese peal iseseisvalt, omaette ta elab enese peal, ega ta isa kääst kedagi enam saa Mär; nüid ma ole enese peal old tüki `aega Vig; ku ma sääl henne pääl oĺli, sis taa õks `tõie säält mullõ kah medägina söögipoolõst ja väepoolõst Har; eneses endamisi ma olen metu`korda mõtend eneses Mih; Kõ̭iḱ (kirikulised) `oĺli hinesehn mõtõlnu miä tu̬u̬ opetaja üteĺ Rõu; enesest ~ endast 1. iseenesest, välise tõukejõuta; iseseisvalt pεε valodab, on `vengo vöi säsugest `asja, vöi on ösna enesest pεεvalo Käi; vanad inimest `rääkist seda, äga ta pole enesest neid `asjo teand Rei; `uibu pandass tiku `külge ta‿i püsüʔ `hindäst üleväh Plv; 2. endal, omast käest [angerjat praetakse rasvata] seald tuleb `rasva nii `palju, henesest Kuu; mool oli `endast kõik rahakopikas Kse; sel veśti `taskul oli enesest ka midagi pial vist [enne muutmist] JJn; nüid om iks `endäst katussealune elädä ja olla Nõo; tel om `endäst sü̬ü̬ḱ. `endäst maja illuss kõ̭ik San; tu̬u̬l om esi˽ka henesest hobõsakõnõ Har; esä `tahtse ka `hendäst (iseseisvat) ello Räp; nu̬u̬ (kosilased) tõi viina `hindest, a sü̬ü̬ḱ oĺ `tüt́rigu imä poolõst Se; 3. endamisi si̬i̬ `vaenõlat́s `hińdäst nii mõtõĺ: olõss tulõsi vana mehekene Se; ennast täis uhke; isekas Ole `pääle `hendäs täüs, ega sie `toistele midägi lue Kuu; Ega senega saa `rääkida, sie on `ennast täis Jõh; Nii ennasttäis mees, et otse loĺl näha Kaa; mis sa tätta räägid, tä tänä ennäst täis (pahane) Mar; nied `jõukad olivad jo nii `kangesti ennast täis VMr; on ennast täis nõnna et ei tule eest ega takka sõna `väĺla Plt; suurõline ja hinnäst täüs kui Räp; ennast vasta ~ vastu rase – spor eP M T kui ma `jälle hennast `vastu läksin Phl; ennast `vastu ~ `raske inime Saa; eks Milde `jäändki ennast vasta Kad; ennäss `vassa Kod; Kui ennast vastu inimene luuüdi sööb, sõs saab laits isune Trv; ennäst`vasta naene piab `oidma kõegest alvast Ran; vanast üteldi iks ramma naese, aga perästpoole nakati `ütlemä ennäst `vasta Nõo | näib jo `vasta ennast olema Kad; hindä kotsilt ~ kottalt 1. ise(seisvalt), omal jõul; omaette sa olõʔ iks nii `hindä`kot́silt (mõtle oma peaga), `kaegu‿iʔ essä ja immä midägiʔ Rõu; kas sa `hindä kottalt saista ei jõvvaʔ, et sa mu `säĺgä `nõ̭atat Plv; kodapoolinõ oĺl, mia sul majah `eĺli, poṕs oĺl esi˽`hindä kottalt Vas; lat́s küll `hindä`kotsõlt `kävvü es saaʔ [rehetoast rehealusesse]. läveʔ oĺli˽`korgõʔ Räp; 2. iseenesest, omast kohast Et timä oĺl kah õ̭ks `hindä `kot́selt õigõ˽kenä meehekene [räägiti] Räp; hinnäst mööda 1. rase – Urv Krl tu̬u̬ näüss innest`müüdä ollõv Urv; 2. omaette ugalanõ [on see], kiä üt́sindä om, innäst`mü̬ü̬dä Urv; hinnäst piten 1. rase ku naańõ last jäi, sõ̭ss `üĺti et ta um hinnest piten Rõu; pujaga oĺli hinnäst piteh Vas | tiä om joʔ `hindät pite (varsti sünnitamas) Plv; 2. „omaette“ Liisol oĺl ka hinnästpiteh pu̬u̬ĺ tallo Vas; hinnäst sääne rase ku taheta‿i üĺdäʔ, et om rassõ, sis üĺdäss, et timä om hińnäst‿tsääne; naańe oĺ kotoh hińnäst sääne Se
II. poss-pron oma Henes kuub o kaik must `kuidas `sengä `puodi lähäd Kuu; sie inimene mudib seda `süömist `enda `kõhtu Lüg; ma ajasi ta (lehma) `eeste öuest ää Vll; `eese lapsed ja poa (poja) lapsed olen kasvatand LNg; nää ma ole jo eese käte peal (elatun oma tööst); puu`meister oo kes nõnna töömehed ette võttis ja maja `kauples `eesä kää `peale; me pidime siis selle sõnikuga `ende `põldosi rammutama Mar; enese lapsest saadike enese isaga ja‿s nüid enes‿mehega elasin [siin] Rap; `tehke `endi tüö ja süöge `endi leib Amb; anna miul üit́s pisar vett, `ende toobist Krk; `eńdi aena ja kõ̭ik söödivä ärä Nõo; ma `endä latsõ˽panni kõ̭ik lappõ `kakma ja `tü̬ü̬teme San; egä `kiäki henne `halvust ei tunnõʔ Har; kes `hińdä umaga raahu ei olõʔ tõśte umaga hangõldass Räp; ka ku lätt, mutku hörätäss uma ~ `hindä `persegaʔ Se Vrd enen, ennaste2, ennate, ente

enne1 `enne R SaLä Vll Muh Hi spor L, K I spor T; enne Sa Muh hv Hi, spor L K I, M T hv Urv, Har(-eʔ), i- ?Hel V(ińne, -eʔ); (j)en(n)e-, jenõ-, `jenne- Lei (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. esmalt; kõigepealt `Enne `metle, siis `ütle Kuu; laiad `ambad, kolm neli tükki. lapsel need `enne tolad Käi; `enne lää ma `mõisa `luudi `viima, siss räägi sul edesi Hää; [pruudil] `enne `pańdi tanu pähä, siis põĺl Amb; `enne teevad tü̬ü̬d, siis tulevad `sü̬ü̬ma Pal; enne `vihtsiva mehe, peräst `vihtsiva naese; kes kõ̭ige enne pruudi vihaga vihup, tu̬u̬ saab ruttu mehele Nõo; inne sõ̭nudaʔ, peräst laulaʔ Rõu; inne kaaŕsiti käsi`kaarssõga villaʔ lahehess, siss höörütedi lajaʔ `häideʔ Vas
2. (teat ajast) varem(alt), aegsasti; kiiremini et `saavad - - siis `nendega (võrgukudumisega) `valmis, et `enne ku `teised Hlj; mine `enne kut pärast (pigem varem kui hilja) Khk; kaer `tehti (külvati) ikke kõege enne Vän; ma tulin enne kojo kui sa Koe; `enne võt́tis [kakud] `väĺlä kui leevad Pal; mõnel oĺlid juba `enne `ammugi `vaĺmis `tehtud [suririided] KJn; [naine] pidi kolm `aastet noorik oleme, es tohi last olla enne Krk; nakame `võitu `ju̬u̬skma, `kaeme kumb `enne saab Nõo; iä enne ei `keŕku üless, kui keväde Kam; mu˽tü̬ü̬ lõpõ õiʔ inne arʔ, ku kat́s kätt `rindu pääl Rõu; kurõ vaśt tulõva˽kõ̭kkõ inne Plv
3. teat aeg tagasi, ennemalt; ennist Sie `varguse lugu on küll `enne`kuulmata; Nisikesed teud on siinpual`kandis `ennenägemata Jõh; Kes seda `enne kuuld ehk näind ~ nähend et `mihklini tehasse `eina IisR; kui oleks `enne `tεεdand Ans; `enne natuse aja eest Khk; jääb jälle kaks vana inimest, kut ennegi oln Muh; ma ei ole sii `enne keind ega sii `enne olnd Kir; paar `õhtad `enne [uppumist] nisukest nuttu old mere pial JõeK; `enne käisin sial, enamb ei käi VJg; `enne ajas ebo kua siin nukan Kod; kes enne om sääl talun `ti̬i̬nin Hel; mia lätsi enne `sinna, temä `olli vil `sanna minemädä Nõo; seo kotuss oĺl jo enne minu kotuss Ote; ma inne olõ õs vi̬i̬l kühmähki nii Vas; ma˽käve inne reheh Se
4. vanasti `enne sai `souetud `paatiega Jõe; meil oli `roikist `enne `aida Vai; enne‿s ole ju `sahka koa mette Muh; ühnä enne siis `lasti veel see põhk kõik `ringi pöördä [vartamiseks] Var; `lät́lased `enne olid alati sii laadal okidega Aud; `enne vanal aal sai kõik loomise moa `tehtud Kos; kilimit on sie, kellega mehed `enne `külvasid käsitsi VMr; kõege `enne olema rehetuba pime olnud Pal; enne olid naistel pool`suapad, meestel kammassid Lai; siss nad `enne kõnelasid ku mea poesike oĺlin Vil; enne visati [looma] pääaju mińemä Ran; enne `käiti iks leiväkotiga `pulme ja `peijit piti Ote; inne vana `keiśri `aigu, käveʔ sańdikõsõ˽kot́t säläh Vas Vrd ennel
5. pigem(ini); meelsamini `Enne loppeb `pergus tuli kui `purje`laevas tüö Kuu; `enne tule `siie `ennegu `sinne `lähte VNg; enne ma võtaks selle kui selle Tõs; enne saab ike küllä küĺlest (rikkalt) kui näĺlä otsast (vaeselt) Hls; enne söögu oma maa undi ärä, ennegu ma `võõral `maale `uĺkme lää; ma anna tõise inimesel enne ta ilma, ku ma siul anna Krk
II. prep (ajaliselt) varem; (millegi) eel `enne pühade on `muidugi igaühel tegemist küll Jõe; `enne `aiga saab `aiva `tarka, `iljatsest saab `ilmi rikkas (lapse sünnist) Lüg; enne rugiküli sai odra õsuda Mus; põle `aega enne `surma vessata külite Muh; kui kaks nädalit `enne jaanibäd üks ilus vihm sajab, kõik on `süia saand Rid; `enne `vihma akkavad tuule iilid `käima Jür; Einale akati nädal `enne `jaani Amb; sie oli enne minu Kad; `enne kukke juba üleval Lai; enne okki olli kedervaŕs Trv; mea enne siut tulli Krk; [ma] olli enne `tõisi söönu Nõo; mul oĺliʔ inne latsõolõkit `väega˽suurõ˽valuʔ Urv; enne päävä jumaladõ minekit; `koŕsna `oĺli meil enne suisspühi `pühḱmäldäʔ Har; vanaesä oĺl inne minno ar˽kooluʔ Plv; ińne sedä `aigu oĺli ao `tõistõ Se
III. postp (ajaliselt) varem – PJg Ris Kei Amb minev`aasta ei oln näha [marte] aga seda `enne käisid Ris; Ammuks obune küńni loomaks sai, seda `enne olid ikka ärjad Kei
IV. enne ku(i) ~ kut konj enne seda, kui ma‿p saa `ennekut pühabe ükskord `sönna Khk; ennekui katust akatse tegemä, pannase roovid `piäle Tõs; ma `teenisin mõisas kaks `aastad, `enne kui mehele sain Amb; [keetmisel kapsaid] ei segatud sugugi, `enne kui `vaĺmis on Pal; mitte ma‿i liigu siist koheki, enne kui mu viiäss Nõo; `enne ku sa [kapsastele] `suurma pääle panet, `t́siuka `küĺmä vett Võn; siss es lastaʔ [pulmarongile teed lahti] inne kui siss pudeli `viina ańd; sala pini iks purõ inne ku hürähhäss Rõu Vrd ennegu
Vrd ennem, enni1

eri2, eri- eri R hv Jäm Rei, Koe Kad VJg u Plt Vas; äri Koe VJg; (hv käändub) in eris VNg Lüg Jõh, ad eril Lüg
1. eraldi olev `sieme`vilja `panna eri kotti VNg; Keriku `sõitasivad pruut ja `peigomes eril obosel; Mõnes kõhas jõel on viel erisopp - - erisoppis on `sõisev vesi; kolm `ammast on suus ja `niedki igaüks on eris `paigas; mõnes peres `tienijad on eri `süögis, `süöväd `tõise `lauva pääl Lüg; `meie tailiha `sualama eri `astja ja pekki eri `astja; `Süädi eris `lauas ka [teenijad ja pererahvas] Jõh
2. eraviisiline, isiklik Eri `onnemies (kalur, kes on teistega samas paadis, kuid püüab oma püünistega); monel oli eri verk `paadis ka, sie ei `puutund `seura `asjasse; Sie `raamat o igä minu eri Kuu; emägä `kaheke·ste õlivad eris `leiväs Lüg; kui `võetakse nuarik, siis akkavad äri `leiba VJg
3. eriline; eriotstarbeline sie oli kohe üks eri selts `langa, `vergu niit Kuu; tämä tuob `mulle `siie `silma eri `rohtu ja `siie eri; `ainuld se pisike poiss oli `kuue `aastane - - siis `selle `tehti vahest eri `toitu ka VNg; mesi `linnud mis emäst tehässe. sie tehässe eri tuppe Lüg
4. isesugune; imelik `Seilid `olled ka `oitegi eri`muotised [kaljasel] Kuu; sie `rääki jo eri `kieli; [kanga] piird oli eri ikke ja suga eri VNg; aga iga [kinda] paar on ikke eri `muodi; üks eri nimi on, ei `johto `miele Lüg; eri `kiele `murre; [sõle] iga aar õli erist kivest Jõh; seo ai `väega eri (tähtsat) juttu Vas
Vrd era-

esi1 esi g ee Sa Muh L K(g ie, i̬i̬) I, ie Kuu Lüg, i̬i̬, ii eL, ede Kod, p ett (eed Jäm Kse Tor); n, g esi RId Saa Juu ?Amb Trm, ee Juu Trm, ie Iis, i̬i̬ Rõn San Räp Lei; n esi Hlj, ie VNg Kad; i̬i̬g g i̬i̬ San
1. eesolev ala esi (reheahju kolle) IisR; Puulpäävä pühiti õks majaesi puhtass Har Vrd edi1 || Emm `käskis üüda: tagu ede, esi taa! et siis akavad kured `kohti vahetama linnates Kaa
2. eesolev töölõik a. lõikusrind (sirbiga või rautsiga lõikamisel) üld `Ennemast `lõigeti esidega. Väli õli `lõikajate vahel jagatud esidest Jõh; etega ösumine, igal oma esi Ans; ee `kaupa õsuti. kui kaks kolm inimest `olli, siis `võeti kitsas esi Muh; noh kui oli õete õhukene [rukki]ee, siis sai rutemidi Tõs; mehed pańnid teise jala teise esi äärepääl ja kahe `käega kahmasid ja lõigasid sirbiga. kis oma esiga äärepääl sai, see võis seni puhata, kui viimane oma esiga äärepääl `väĺla tuĺli Saa; ega sa võind oma [lõikus]`eega teestest maha jääda Hag; oma ied olid igal ühel odra `leikamisel; kui olid kahegeiste vakama pial [lõikamas], siis oli lai esi Sim; tämä jäi `kurge oma esiga [viljalõikusel] Trm; `lõikuse eded õlid Kod; [poisid] olive veeren (lõikamise lõpetanud), aga `seantse naeste`rahva olive `alla poolest ett Trv; i̬i̬ otsan istutse, vao otsan vaadetse Hls; kes `olli virk `põimja - - põim oma i̬i̬ [teistele] ette; rüäpõemu `aigu egä üits läits oma `i̬i̬ga. ja‿ku tu̬u̬ esi `vi̬i̬rde sai - - [siis] egä üits käänd [tagasi tulles] oma i̬i̬ Nõo; kes kõvemp [lõikaja] olli, tol olli esi laemp, nõrgembal `ahtamp Kam; rüä i̬i̬g San; miʔ ei jõvvaʔ ommi eśsi `vällä `põimaʔ Krl; Rükä lüüen oĺl egalütel uma esi. Ni˽paĺlu ku˽`lüüjeid oĺl, ni˽paĺlu sai esse. Egaüt́s lät́s umma ett `mü̬ü̬dä ja pańd vihu uma ii pääle Har Vrd edi1 b. (muudel põllutöödel) ku meil sai ie (lahti aetud kartulivaod) `otsa, siis [hobusemees] ajas `jälle `uue `rinde VNg; esi `müödä `külvedä Vai; kui üksi oma ede `viskas [seemet], sis oli ühe `eega külimine; kahe `eega (vaheldumisi paremale ja vasakule) külimisega `jöudas änam; kui tuhliste rohi kisud köruti, siis sääl on ka esi; eina niidu esi Khk; lina`kakmisel oĺli ka esi Saa; rihmaga panen külimati `kaela, siis võtan [külvi]ie Amb; [külvamisel] mina `kõńdisin tagasi, nii laialt kui si esi oli Äks; `võt́sid ühe `kitsa ee ette ja seda kakkust [linapõllul] SJn; Lina`kakja `kaksive linu eside `kaupa Hls; ku kesvä päid korjati, sõss olli i̬i̬`kaupa oksa, puha nuŕm täis pistet Krk; lina`kakjale `masti `peode pääld raha, siss na‿s ooliva i̬i̬st midägi (võtsid ka teiste ribast) Nõo; Esi oĺl nii laǵa riba et parass lina peo sai kakku Urv; [linakitkumisel] `Võeti üt́s esi ja˽kakutiʔ - - Tõõsõ i̬i̬ pääle ka minnäʔ es toheʔ, sõ̭ss jäi säĺg `haigõss Rõu c. raietükk piad ikke `vahtima, et `tõise esi `pääle ei lähä paremat puud võttama; igal ühel on oma esi, `neie `muotursae `miestel. sene esigä lähäb [puid saagides] Lüg; Täna on ia ee, tuleb kõvast `paĺke Trm d. töörinne põlevkivikaevanduses `Kraana tegi `enne sügava `kraavi ette - - Siis `kraavi `kaldast akketi esiga menema. Oli kahe kuni `nelja `süllased esid; Kui kõik said oma esid - - `põhjani `võetud, siis `tõsteti [raud]tie `jällä edasi `kalda `puale Jõh e. fig tühj i̬i̬, lakõ pera (väga kehv, nt riietusest) Lei
3. (ajaliselt) eelne, eelnev `Huomigu esi saand üks `toine laev `tormiga viel `Haua`nieme `varju; Old suvine aig ja `päivä`vieru esi Kuu; väsisin `õhta esi ära Hlj; pääva luoja esi oli kui läksin JõeK; sie old nõnna `õhta esi, `piale päeva `vieru Amb
Vrd esine

esimene esime|ne spor R Sa, Muh Hi L K spor I, -i|ne Jõe RId Sa Noa Rid Kir Tõs Aud spor Ha Jä, ViK spor TaPõ, Kõp, g -se; esime hv Lüg (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. (järjestuses) esimene, eesotsas olev, loendit või rida alustav lihavõtte esimine pühä Lüg; üks vana `piibel, äga esimine leht on εε kadund Khk; uie `aasta esimise pääval suri ära Kär; Esimene [pudruports] suhu, teina püuse, kolmas luusigusse [tsaarisoldatil] Emm; laps lähäb sügise `kooli esimesse `klaśsi Kul; pole `keegi `julgend esimene (esimesena) üle [silla] `sõita Mih; esimine ilmasõda lõppes Tõs; esimene ja teene katku aeg HMd; kui kolme niiega [kangas] on, siis üks (lõng) pannakse esimesse `niide Juu; Kui peigmees [kosja] tuli, tõi saiakot́i, siis saiakot́i suhu `pańdi koe esimene puar `kindaid ja sukki Amb; esimese `aastatel JJn; [kuu] esimine veerand; nüid kessnädali jääb nädal esimesse `augu·śti Ann; istu kohe esimisse `pinki Sim; mina akasin esimist `aastad tüdrukusse Kõp Vrd ensimäine
2. (ajaliselt) enne muid olev või olnud; kõige varasem esimine tütar oleks kuus`kümmend `seitse old Jõe; tagumised `lapsed oppivad esimestest `targemast VNg; [kevadel] Esimine vihm peseb `talvise `kõntsa; esimesed kured kui `lähvad, siis on `kõige paremb aeg rukkist teha; `karja leib on esimine leib ja `viimane leib; `ernepiim on esime, mis lehm `andas Lüg; tämä on esimine küll `siia tulema Vai; [ta] tegi külas esimesed kaks ratast (käru); esimine ~ keige esimine laps Khk; Esimine vassikas läheb aja taa (esimene töö ebaõnnestub) Kaa; kiived munevad esimesed munad paastu `maarjabe omingu Muh; egä tä ennast elma jätä, tä jo kõige esimene võtab Mar; täna nägin juba esimest pääsukest Mär; esimese `õhtu ja öö oli noorik laulatse riietega Aud; esimesel poeal oo esimese `süńdimese `õigus Tor; lapse esimesed `ammad on liha sees, teesed kasvavad luu `sisse Kei; Ma `käärisin esimist villast kangast Amb; esimine piim seda võtavad ja annavad lehma kätte; ommiku vara oli esimine [töö] kaŋŋas, `viia [pleekima] VMr; esimine `künmine [eelkünd] - - on et́e õhuke Trm; [abiellumisel] esimine mi̬i̬s oli joodik mi̬i̬s Pal || esialgne, esmane kui `tõine akkab `krunti pidama, siis `tõine `aitab `tõise esimese `õtsa `piale; palk läks ~ meni esimese `lopsuga `paigale Lüg
3. varem mitteesinenud või kogetud `mullika tulo esimist `rohto `piimä Vai; kut ma esimist `lingu `Riigas keisi Mus; kui esimeist `korda kevade `lambad karjamale `aedi, siiss - - lammastele `ante veel `süia [lauda ukse ees] Phl; seal nägime esimese korra `autod Mih; Nii kraasitud villad esimisel korral `talgudega ää Amb; see oli esimine [kord], kui ta kottu oli `väĺla saand JJn; ma olin sial esimist `korda VJg; minev`aasta oĺlid ühel jaol [õunapuudest] esimesed õõnad `otses; sel aal (vanasti) es nisujahust es siis esimese akatsega es tehägi `summa [leiba] Vil
4. (väärtuselt, tähtsuselt) esimene, (teiste seast) esileküündiv; parim no sie (lõngaõli) oli juo `ennevanast ige esimene kohu rohi kohe Kuu; moni inimene küll `tahtu `olla esimine igal puol VNg; `õemel õli esimine `õigus isames `õlla Lüg; `Ennemast õlivad nied (lapsed) jua `einalised - - luavõttajad esimised Jõh; oli esimene öppija `koolis Khk; tammetõru jahu oli - - esimene sigade `söötmise raam Pöi; esimese `numbri obo; esimese `numbri tüdrekud Mar; esimene soŕt `seeme`viĺla Juu; ta oli üks esimine keĺm; esimine pueg ei läind `ültse soldatisse, ta sai esimise kergituse Kos; esimise `numbri mua, ja teise `numbri mua Trm; keśsi poolteist vakamad `väĺla `niitis, se oli esimeses töö ringis (väga hea niitja) Lai; sel (üksikul pojal) `oĺli esimene `õigus [kroonusse minekul] KJn
5. eesmine, eespoolne esimeses `rehvis ~ `rievis [puri] VNg; `tõine õli taga `kammer, `tõine esimine `kammer Lüg; ma `jätsi oomiku nee raŋŋid esimisse koda (eeskotta); `ülgel esimesed o käpad, tagumised [on] loivad; [kirve] esimene ning tagumine nukk Khk; Raie `kindad tõmmati esimeste `jalgade `otsa, siis [härg] äi libisend jää peal Pöi; `keldri esimene rind kukkus `alla; ta läks kohe esimese perese Muh; [laeval] esimene, tagumine mast Rei; [kevadel karjuti] et esimesed ette ja tagomesed taha. `suitsed suhu ja `päitsed pähä. siis ned esimesed luiged pidid taha `pöörmä; vahest müiässe ikke kas seal või, esimene pool ää ja tagomene jääb kojo Mar; Esimesed eidetse, tagumesed tapetse, `kesmesed koju tulevad Han; [kangal] esimesed ja tagumesed `narmad Kse; raudassidega `vankrel oo tagumese rattal kaksteist [kodarat], esimesel kümme Mih; esimesed `ammad `oidvad piibu vart `kinni PJg; esimene nimi on ristitud nimi, teene on liig nimi Juu; [ree] esimestest kodaratest saadik VMr; [vankril] esimene ja tagumine lakaline Sim; kangas`jalgade esimene võllas ja tagumine võllas Trm; aedal - - esimine ja tagumine sein oli pikem Äks
Vrd esimane
6. peigmehe või pruudi abiline a. isamees teine oli pruudi esimene, teine oli peiu esimene Jäm; [pruudi koju tulles] `peigmes keige ees, ja siis se peiu esimine Ans b. pruudi saatja annete kogumisel – Jäm Ans Muh viinaplaśs oli selle esimese kääs. esimene se pidi naine olema, see käis inimestele pakkumas seda `viina Jäm; esimene `olli [annete kogumisel] ees, üks mesterahvas, ruut jekib aga järel Muh c. pruudipoolne pulmategelane, kaasanaine kes naene oo, see tuleb [pulmas] esimeseks, ja tüdar tuleb `järgmeseks; naene oo ruudil ees, see oo esimene, tüdrik oo taga, see oo `järgmene; esimene köis aga noorikuga `peale, kirstu võti käe ja Muh

esä|vaher mis äitseve, nii o emä`vahtra. tõise o esä`vahtra Krk

ette3 ette R Muh L K I eL(j- Lei Lut); ede van Kuu Hlj Vai, Sa Hi van Var Tõs Khn Kod; että hv Krk; (lausefoneetiliselt) ete Vig Kir Kad Iis, ete- Kul JJn Koe Sim VJg Pal Ksi (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
I. adv
1. (välj kohta või liikumissuunda) a. (ruumiliselt) ettepoole, -otsa; eesmisse suunda, eespoolsele alale; esile, (teiste hulgast) välja Oda igä jääpiik `kaasa, jää viel nork, saad ede `katsuda Kuu; ja siis sai [püksi] `paelad `siie ette `solme `tomma VNg; veneusulised - - eidavad ristid ede Jäm; teine vötab kooguga suast läbi [lõngad] ede `vastu Khk; Emm `käskis üüda: tagu ede, esi taa! et siis akavad kured `kohti vahetama linnates Kaa; [tulusel] nii `kaugelt kut tule `valgus kumab, nii `kaugelt paistab kala ede ära Pha; üks istub ette saani koĺlu `peale Kse; Ku tahad pikka `toime tiha [kangale], siss võtad ikki trepp-trepelt kas tagant ette või i̬i̬st taha Hää; pane kangas nõnna, et kangas ette ei kasva - - et ei kasvatand teist kätt ette (üht serva pikemaks) VMr; lähäd meierile, tõene paab õmad piimad ette Kod; [kurgedele hõigatakse sügisel] ema ette, isa taha Äks; [kampsun] käis `vaakidega ette `kinni Lai; seḿm tetass eläjäle ette; ei `julge ette `astu ega kõnelde Trv; rabandus lü̬ü̬b `kangale `sisse, tõine käsi kisub ette Ote; Karulõ vald ette, kalsaʔ mahaʔ, õigaśs `mõisnik `kohtul Krl; nu̬u̬ŕ [inimene] hiit jala ette, tu̬u̬ ei˽sataʔ Vas; suurõl tabal om võĺl - - pööretäss ette; ma ati (lasksin ativõrgu) sinnäʔ ette ~ `sisse Se || teene jälle paneb mu `kõrba teist `viisi ette (üks räägib üht-, teine teistmoodi) Mih; karjalapsed ikke tegid tule ette [karjas] Juu; ette või ~ ehk taha ~ taade (ükskõik kas) rohkem või vähem, varem või hiljem õlgu `uassa ette või taha. aga ta neĺjä`kümne ümmer on; õlgu pääv ette ehk taha eks ta ike testod suab Kod; nellä`kümne `aasta `ümbre ta iks om, olgu päiv ette ehk tõene `taade Nõo; ette (ja) taha ~ taade igatepidi; kõik viimseni valmis Kodu tegi oma `lastele kõik ette-taha `valmis IisR; Mis naistel niid viga elada keik asjad tehakse ede ning taa ää Kaa; kõik tie neile kätte ~ ette ja taha VJg; ise `sõimad ette ja taha ärä; ennäss kiidäb - - ette ja taha kõneleb Kod; ti̬i̬ kõik `talle ette ja taha kätte KJn; mõestab `asja ette, tõist `taade, ei lase `endä `koskil tüssätä Nõo; kõ̭õ̭gi päädi mõist ette ja `taadõ Räp Vrd ettehe b. söögiks, joogiks (lauale, sõime jne) oluve raba on viel üvä, `tarvis `viiä sikkole ette Vai; rahi pörsastele `tuhlid ede Mus; loomad söid seda `eina küll, ei nad pole ede mette jätt Rei; `kooris ühü püt́i [piima] ää ja `ańdis kohe perele ette Mär; süödo koŕv pannakse `einu täis ja viiakse luomadel ette Ris; panen [lehmale] joogi ette JJn; õlesi jahu õllud, ma õlesin ette kannud `siale Kod; pane lehmile õle ette. `viska obestele ja lammastele kah einä ette Hel; nüit tõmmatana jah ette `kõ̭iki, `talve siss om sü̬ü̬k otsan Nõo; nüid inemise ei võta toda `sü̬ü̬ki ettegine, midä mina pidi `sü̬ü̬mä Ote; ma vali söögi `tsialõ ette Vas; [heina] kuivatame kuivast, sõ̭ss saa lemilõ (lehmadele), mis ette `pandaʔ Lei c. aiste vahele, rakkesse Vähe maad `sõitasid, obune lagunes ette ~ ies ära (tuli rakkest lahti) IisR; paned obuse ede, aad ta aiste vahele Jaa; säeb obust ette Tõs; aŕk sahk - - kaks `ärga ette KuuK; rakenda obune ette Lai; soridega `pańti obone ette KJn; `pańdive obese ette Hel; taludel `oĺli obesit [vankri] ette panna mitut Nõo; [peremees] siss lööno - - kaks obest `tiisliga ette saanile ja KodT; obõnõ väsünü nii ette ärʔ et, vai mine eiśs `vehmbrede San; nüüd panõmi˽taa varsa `vahtsõst ette Plv; `iistame obõsõ riel jette Lei d. kaitseks, varjuks; takistuseks, jalgu, tüliks jänes juoks tie `pääle ede Kuu; pues `siutasse kott `nüörigä `kinni, siis lüöb `sõlme ette Lüg; sa oled `umbest ede `juhtund Khk; aĺl udu vetab ede (nägemine jääb tuhmiks) Kär; piiru nakid torgatse ette, siis lõng ep akka pooli pealt ää varisema Muh; abokati (advokaadi) `võtsid ette Mar; ahe oli pealt `lahti, lebad ei tahtnd ää `küpseda. munutsi tuli `tehti ette; lööb nagu luku ette `kõrbesse (ei kuule hästi) Mih; `siatsin mäńni oksad ike `eesele ette - - olin ise sial taga Nis; kui sa ei oja, jumal ei saa ka `tulla kätt ette panema Amb; `viskasin selle reha jänese joosule ette Pai; sõńnik `kaśvi ette, ei `jõudnud ärä `laatada; täl ike üks asi ette tuli, et tä ei suanud `tulla Kod; pane ärä, siin putub ta mulle ette Trv; käänä pü̬ü̬r ette [ust sulgedes]; liidi sehen suur auk, `sinna vaja savi ette tõmmade Krk; täl om `aonõ aid ette tettu, et eläjä ei saa `kapstide Nõo; mes minust prilla tegijät ei ole, siss mine `sinnä ette ribelema Rõn; `poiskõsõ rõibõ pańd mullõ jala ette Har; timä käänd hobõsõga ette ti̬i̬ pääl Se; `saiõ ńääĺe jette süvä ni laǵa haud Lut
2. omale kohale või paigale (hrl esiküljel), külge (kinni) `talve `aknade `raamid on ka mädäd, `viimaks saa ettegi kogu `aknu Jõe; aja nööbid ede Jäm; se kerves vöttas kenasti tera ede [käiamisel] Mus; said sa ette aada (lõnga nõela taha); aesad pannasse adrale ette ja Muh; peiupoiss `säätas noorikule `põlle ette Pär; vanast oĺlid mulgud, kus `roekad ja lat́id ette käesid Vän; ega muido ei näin kojoda kui panin prill ette Ris; siis poisid tegime `eńdile neist (puusamblikest) suured abemed ette Amb; panen kardinad ette VMr; ilusamad särgid - - neile olid siis ilusad kirjad ette `tehtud Lai; teräśs pannasse `kirvele ette Vil; sõss (talvel vett kandes) oli kikk põll ärä karratet ette küĺmägä Trv; Kit́iga `pańti iks `aknakruudi ette Rõn; aia `värteʔ omma kidsavallõ ette `pantu Krl; kaṕi võt́i `sündü ette külʔ Rõu; naistel oĺl verevide `nü̬ü̬rega ärʔ `aetu säŕgiʔ, `aeti [varruka] suu `vi̬i̬rde, ette, `taade Plv || (muust tasapinnast) kõrgemale aja rind ede Khk; sõi omale - - kõhu ette Kos; [pärast sünnitust] mõnel jääb suur kõht ette Ksi; kel kõtt suur, ette kasunu, si̬i̬ üteldi `maokass Ran; ei noh `sihvtin poiss, ku ta vi̬i̬l rinna ette ka aab; kui sooliku om kubemede tulluva, siss aap kõ̭ik ette `puńveli Nõo
3. (välj aega) a. enne, eelnevalt, (toimuvast) varem inimene ei tia ette tuuld, aga kala tiab Kuu; kie nääb juo ette et `omme tuleb `vihma Lüg; olid selle asja pärast ede keind (altkäemaksuga mõjutanud) Khk; kes nende nime muidu `tohtis suhe vötta kui es `ütle `rohkest seda ruuva nime ede Kaa; kõik `sääti ja õpetati `taale ette Mär; `mustlased kuulutavad ette; niisugusid tähendusi oli see mees paelu ette `rääkind Mih; see oo nii ette laedetud (määratud) Aud; me `iandame `kaapsa `seemne ette ära Hää; inimese südä `näitäb ette, kui õnnetus tuleb Kod; ma `aimasin seda õnnetust juba ette Lai; ei `mõtle ette, mis ta kõneless Hel; inimene ei ole ette nii tark kui `taade Nõo; ma kõnõlõ sullõ [enne minekut] ette, mis ti piät tegemä Krl; sa˽piat egalõ `tü̬ü̬le uma aig ette `vällä `arvamma Har; üldäss õt parep õks ette kõ̭nõlda ko `perrä tõrõldaʔ; hoolikass mi̬i̬śs, hoolits ette jo arʔ Se || avansiks; lisaks, juurde `Selle mehele küll raha `enne ette [maksta] ära usu IisR; sihantse mihele‿p tohi ede anda (maksta) Khk; Eks peab peremehe kääst vaka rugisi suilisepalgast ede vetma Kaa; üks teeb teisele päeväd ette [sõnnikuveol] Mar; juut́ küsib puale `inda ette Kod; ma ole üte `aaste ette arvanu, sii olli lühep üit́s `aaste Krk; ma maśsi opõtajalõ naaśe i̬i̬st palga ette (laulatusrahast) Räp b. varem kohale või valmis isä jagas igäle ühele oma jago ette Lüg; Mina lähen ette, `tulge `teie järele IisR; Kivi ehk `kandu kaaluti, labindaga natuke `auku ette, viblas `alla Hää; ja eks `kervega tuleb ette `raiuda [sälk puulangetamisel] VJg; viib käsu ette et sel pääväl `tultse `vassa Kod; om `ti̬i̬dmine joba ette `viidu, et piäp `riśtkät̀si minemä Nõo; Surm tu̬u̬ õi˽sõ̭nna ette Rõu; `määntse kivi ette `viskat, tu̬u̬ peräh lövvät Vas; [surm] sõ̭na ańni jo ette, võt́i ar kõrva`kuuldmisõ Se || varuks, tagavaraks No siis kui nädäla `päiväd jua õli seda `manti ette `kõrjatud, `laupa siis `einaajal ehk tüäajal [tehti võid] Jõh; piab vilja `järge ede `oidma; söö siis pühapεε nädali `vastu ede Khk; oli tal vaadiga ede ostetud [õli] Vll; ma `jõudsi eile ikka päevase küli ette külida Muh; akkavad `toitu tegema ette kohe [pulmadeks] Tõs; üks talve jägu kisuti ette kohe [peerge] HJn; sul `oĺli ette kogutu, et sa saat `aasta ärä olla Rõn c. tulevikus mis taĺv ette tuleb (tuleval talvel), siis akkame `tüele Hlj; pikk ü̬ü̬ tule ette magade mudiki Krk
4. (ajaliselt, saavutuste poolest) ettepoole, kaugemale; kiiremini, mööda minä `jõudasin tämäst `einaga ette; Kie ette sai, sie tegi `ennemb [süüa] Lüg; Katsu aga veskile minnes teistest ede, siis saad rutem jahud käde Pöi; lasõ oma obo ede Khn; tagumest rattad käevad ette (öeld lapsega tüdrukust) Kad; ega `keegi ei võind oma `eega ette `minna Trm; mõni tükib õma jutuga paĺju ette, kiidäb; si̬i̬ juakseb kõhe tuuless ette Kod; iline vili lääp varalise viĺläst ette vi̬i̬l Krk; illane voonake kasvap varajatsest ette Nõo; sa lähät uma rinnaga ette lõigatõn Har; timä jälʔ juusk `mõtsa pite, lätt `puhma pite ette Lut || normaalsest kiiremaks (kellaosutitest) `meie oma [kell] kippub ette suvel Lüg; kellu keib ede. poole `tundi ede keind Khk; meil [kell] verotab küll ette jah Mar; kell on ette käind Kos; si̬i̬ (kell) käü pu̬u̬ĺ `tunni tõise kelläst ette Krk; üits kell käib ette, tõene jääb `taade Nõo; sulanõ `käändnü˽kellä ette Vas
5. kätte, tegevus- või mõjusfääri kuer käib jahi pääl, ajab jänisse ette, küttäle ette Lüg; Täna on `jälle `söuke `kohtlane ilm, võib `jälle ede `minna (väljas töötada) Pöi; [puud] `lastasse teisele ette, teine raiob oksad `jälle `vihko Mar; [pulmas] et kui laud sai pühitud, siis `vinnasid mõne `kopku ikke ette koa selle `pühkijale `pühkimese raha Vig; üks mees pani `alla, kaks naist lahutast ette [vihke rehepeksul] Aud; kärutasin `saue tegijatele ette Rap; siis `viidi [kosilastele] ette üks ja teine naisterahvas, ikke ei ole sie tedre VMr; vana inimene `tõmmas põhu tuustaku ette, raputas ilusast rehaga läbi [käsitsi rehepeksul] Trm; reheaeg ette`kiäńjä kiänäb `üstelugu ette tõesele, tõene annab aŕgiga paŕsile Kod; edimält `tu̬u̬di puttõl ette, siss ku joba siĺmä kirivä, siss `panti `veksel ette Puh; kana tahab kikast, laseb lohvikeli ette; `kohtualune kutsuti ette Nõo; piät ette (kohtusse) tulõma tu̬u̬ss aoss Plv || hoolele, karjatada, rühmana kokku `karjane vottas `värsid ja `muĺlikad, `kümme `luoma ette Hlj; Karjane vöttis omiku karja küla vahelt ede Pöi; aga nüid võta `veissed ette ja mene jälle Vig; Igaüks `laśkid oma lehmad laudast `lahti temale (karjasele) kohe ette Kei; kui kibe tü̬ü̬aig `olli, siss `panti mulle sia ja lehmä ette, ja mia oesi ka kõ̭ik iluste Nõo; nüt tõenekõrd lastass `püśsi jälle - - mina siad ette ja kodu TMr
6. käsile, tööks, teha; arutusele, kõne alla, nõuks `viimäst tuli asi ette. `tohter üttel et sinule ei `aita `prilli vägi enämb Lüg; egal oma [lõikus]rind ede `vöötud Ans; see (kohtuasi) küll nii ruttu ei tule ette Mär; Si̬i̬ (soonehöövel) võtab `kitsad jutid ette ja läheb Hää; no tükid `ańti ette ja eks ikka tähäd õpetadi ko `lastel [koolis] HMd; panid kilimitu uuest [vilja] täis, `jälle uus rind ette Trm; [kes] teeb `kurja, selle võtab ette (noomib läbi) Kod; üks kõik mis ette `pańdi (ettepanek tehti), tema oli ikke `vasta Plt; üit́s esi võets kõrrage ette Krk; si̬i̬ om `uhke nigu rikka mehe kuĺt, ei võta `kõhna emmist ette Nõo; rabe ja peru ja räpäkass obene, kes vedämist ei võta ette Ote; timä võt́t ette mõ̭nõ makõ jutu, sõ̭ss muidugu ai tu̬u̬d Vas
7. (kellegi asemel) tegema, tööle; teenistusse ruut akkas `kerjama - - võttis ühü naise omale ede Pöi; puu`meister oo kes nõnna töömehed ette võttis ja maja `kauples `eesä kää `peale Mar; näd olid saksad - - võttis omale kaks kolm tüdrikud ette Var || fig võt́i ma‿ka‿ks `õigõ `süäme ette (julguse kokku) ja lät́si `kaema Vas
8. (suhtlemisel) ühelt teisele, edasi, ära (teatama) üks siis lugi ede ja, siis olid `naaburid siel kaik `kuuldamass Kuu; juut `luiskas `soole ede Khk; ma kinnitasi taale küll et, ää reagi ette Muh; teine inimene `ütleb ette ike sõnad `palve`tundis Mar; vanad inimesed on üks tõesele `kannud ette sedä juttu; vanana paab (räägib) ette; kiidäväd poośile ette et, tule ja võta tüd́rik ärä Kod; teesele räägib teist `viisi ette KJn; ta kõnelap ette sõss tõine usub Trv; meil võletide ette, aga asi oĺl periss tõiseti Hls; sai [laul] `seĺgess, siss paarin laoleti ette opetajale Ran; nemä võldsiva, puhuva vanainimesele ette Nõo; ta aja (jutustab) sullõ ette inne, sa mugu usut Kan; ta tuĺl ette `käänmä (süüd teisele veeretama), et ta oĺl kuŕja tennüʔ Räp || (koos etteheidet välj verbiga) ta eidab mulle alati vanu `asju ette VJg; võõras `viskab emäle ette, kui laps teeb kedägi Kod; oia et sea miul midägist ette ei `ütle (heida) Krk; hauk imäle ette et, timä ollõv `tüt́rigu tütäŕ Har
9. märgiks, tähiseks; eeskujuks, prooviks kuol`mester `kirjutab tähed ette Lüg; `Kraana tegi `enne sügava `kraavi ette [põlevkivi kaevandamiseks] Jõh; teine kεib külimihe körval, vaadab kohes küli rind, pistab pulgad ede; `näitad teisele üht tööd, teed natise ede Khk; jalaga viisid jälje ede, kui külirind löppes Kär; [seinapalgil] varaga jooń ette ja `kervega `õõneks Mär; ega mud́u ei teä jo [palki] tahuda mitte, siis tahmase nööriga `tehti kriips ette Juu; `tõmma juaned ette. ju̬u̬nt `mü̬ü̬dä one üvä lõegata Kod; [hark]adraga `aeti `it́smed ette Vil; kassige tõmmats riips ette [seinapalgi varamisel]; kiḱk sai tal ette ärä näüdet Krk; `võtku esi `endäle sihk ette, kedä `mü̬ü̬dä ta lähäb Ran; Nurmõ pääl vidi jalaga `hitskmõ ette Rõu || asitõendiks `näita leping ette Muh; kuller `näitäs tõesen juaman obese kõrvad ette Kod
10. (juhuslikumalt) vastu, kätte (juhtuma, tulema jne); kasutusel (olema) on ju mittu kord ette tuld, on kala`paadid ajaned purust ja VNg; elades tuleb pailu ede Khk; `vaema on vana söna, nüid seda toleged ede Käi; teeb seda tööd, mes ette keerab Mar; tuli üks tuhin ette, `tahtis `senna `minna Mär; neid (leetreid) on nüid ikke viel, lastel ja tuleb ette KuuK; mina `korjasin põllult kõik kivid ära - - mis ette `juhtusid Trm; kõik ärä viädud, mes ette si̬i̬ kätte Kod; si̬i̬ tule sul alle `aaste peräst että Krk; meil viĺetsä aena, siin kolmess tegemist es tule ette Kam; kanaʔ savitsõsõ miä taht, miä ette nääle putuss Plv
11. meelde, mällu; kujutlusse sie `kabo·rnik `üstku tähendaks teist `aśja ka viel, aga ei tule `paergast ette Hlj; üks jutt toob teise ede Jäm; Kessele see ede tuli, et `seike asi veib tulla (öeld mingi ootamatuse puhul) Kaa; ei keerä ette `paergo Mar; ei tule ette, kuda seda `üeldi JJn; mes‿sa sedä ei tuanud ehk ei küsinud. ei tullod ettegi Kod; aga kes si on, kes seda unenägu nõnna ette toob Plt; miul es tule ette seast juttu, et ma os küsünü ta käest Krk; mul `tuĺli ka ette nigu Ülo eli oless ollu Nõo; tulõ õs tu̬u̬d ettegi et är˽`pühḱsä `kahvliʔ Rõu
12. (koos teat verbirühmaga) a. (piisavust, jätkumist, kestvust välj verbiga) leib ei lüö `kauvast ette, on värsk. vana leib lüöb `kauvemb ette Lüg; Kas eina kevadeni ede lööb vei äi Kaa; Kui raskid kehalikka töösid alati teha, sis tervis kauat ette ei löö PJg; see töö jätkub mul veel `mitmeks päävaks ette Ris; leib ei `piisa ette VJg; kui si̬i̬ toŕm läks maja südämesse. mes si̬i̬ ette lü̬ü̬b; ühe päävä perena, ei `piisa `ükski asi täl ette; nüid tuleb neid süädikid, vai siäl ette kedägi kestäb Kod; sellel ei pisu kedägi ette Krk b. (ettevaatust, tähelepanu välj verbiga) `Sengä `täüdüb edevalatada `kuida `räägid, on `oige äkkine Kuu; vahi ette, iga `kõhta ärä `juokse umb`pahka Lüg; looma `otsimise juures piab ede (hästi, hoolega) nägema, et äb lehe kaudu Khk; `vaata ette et sul õnnetust ei `juhtu Tor; `voata ikke `enne ette koa, kuhu sa lähäd ja mis‿sa teed Juu; sa ti̬i̬t iki sedä `asja ilma ette `vaatemede Krk; mes‿sä joosed nii räpäkude, ku‿sa ette ei kae Nõo; rõba [inimene] ju̬u̬sk kas `saiba `otsa, ei kaeʔ `hińdäle ette Räp
II. postp
1. (välj kohta või liikumissuunda) a. (ruumiliselt) ettepoole, -otsa; eespoolsele alale, lähedusse pime kui kott - - ei nää jala ette Lüg; see söidab nii tasa, et jalg jala ede Jäm; `pinkide `peale `istusid. `rendide ede Ans; ühekorra (vanasti) `pandi pöhk [loomade] nina ede maha Mus; mis te ukse ette kusete; päevased tembud tulavad `ööse unes su ette Muh; ta siab vεhe `korda εnnast, siis tuleb so näo ede Phl; eks sa `vaata eese ette koa `onti, et sa oma jala ää taod Mar; `vahtind enese ette Mih; ise läks `sängü, mind pani sängü ede `valvama Khn; `silme ette läks mustaks Nis; tarvispuud soab `vasta tuult ja pääva ette (päikesest läände) `lastud Kos; tuob surma ka suu ette Kad; sina alate paad mulle `ämmä ninä ette (eeskujuks) Kod; ees minu läheb tua ette KJn; ahju suu ette es panna puid Hls; et ei ole `mahtun tellede ette, kangast kudame änäp; mis sa ütte `kintsupidi läät, võta kaaŕ rinna ette; mine riida ette, võta lühiksit puid Krk; ma lää ka voki ette, naka `paklit tokutamma Võn; kae sinna aida ette trepi `laudu pääle Har; saistass jumalõ ette, vannuss Se; ḱülm veži `tuudass sanna ette Lei || lei `plaksti `õtsa ette Jõh; siis et matakas tee `vaeva mette, kui tõrvaristid `lehmdele otsa ette `tehti Muh; võta `külmä vett ja tõssa õtsa ette Kod; mugal saŕv om serände `kõvver, käänäp kõveride otsa ette; latsel keedeti (köideti) laṕp `ümbre pää - - sõĺm tetti otsa ette Nõo b. söögiks, joogiks (lauale, sõime jne) `anna `leivamurened kana ette Lüg; Ohakad `kisti viljast ää ja `toodi sigade ede Pöi; pebred korjati kokko korvi `sisse ja `viidi lammaste ette VMr; [kõlud] visati kanade ette siblida Kad; [kõrvitsakoored] anna lehmä ette Kod c. aiste vahele, rakkesse siis `pandi obosed rakke `saani ette Vai; aga poiss `panni [hobuse] omale ikka siis vedru`vankri ette Muh; pannu obuse ri̬i̬ ette Saa; mõesa ärjamehed panid ikkega ärjad suure aŕksaha ette Kos; ärg listri̬i̬ ette, ies `saŕvi Kod; `õhta tõmmati ia obune saani ette Lai; egä sa `lehmä adra ette ei pane Krk; tõese ägle ette pannass tõene obene Nõo; esä `pandnuʔ hobõsõ `vaht́siidõ ratastõ ette Rõu d. kaitseks, varjuks; takistuseks, jalgu, tüliks se pani käsi sedämodi `silmä ede, `muidu `päivä - - `paistas eledäst Vai; pane iste ukse ede, muidu ta lεheb `kinni Khk; Ooda ma lähe siia augu ede ehk siis `saame kana käde Kaa; naene tuln saunast parasast ja pand kääd `rindade ette Muh; jöö ede `panta pais Emm; ää topi `eese nina teeste ette ~ vahele Mär; lehmale `pańdi silma ette üks niisuke laud, et ta ei näind `minna Amb; kelle ette sie piaks `puutuma VMr; õige klaassepä tütär, seesäb `valge ette; vars juakseb oudo ette Kod; kui kedagi jala ette jääb, oled kuhe maas Pal; lää tõõśte ette kambertem purjuste `jalgege; turbast ai adra kaala ette Krk; plaat `panti ahju suu ette, ku `leibä küd́seti Nõo; ma `teie rohulist `aida haost karja ti̬i̬ ette Har; [kastekannul] ei˽tule˽torost vesi `vällä, looga`hiit́jä `lätvä˽`sõkla ette Rõu
2. omale kohale või paigale (hrl esiküljel), külge (kinni) pole `eese silma ede `rilli saand Khk; särgi ette `aetse rinna lapid; õle topp torgatse `leitse augu ette Muh; ja sedä (sakilist paela) `aeti noorde meestele särgi `rõnde ette Mar; [äkkel] niisa·ma kui `vankri ette panid aisad Trm; sammetid `pańdi [jaki] `rinde ette kua Lai; riiv käib ukse ette KJn; ta pańd `kardina ka akande ette Nõo; kraań käänetse aami ette San; mi˽`väikene `preili pańd ka jo prośsi rinna ette Har
3. (välj aega) a. enne, eelnevalt, (toimuvast) varem kui tuli suur pöllu `kordamine - - rugide (rukkikülvi) ette Ans; eenaaja ette, siis oli naestel suur särgi `õmlus Kul; tuulispask nagu tuule keerod - - vaest ilma `muutmiste ete Kir; sie oli jõulu ette Kse; `Kapsad `võeti lume ette aeast ää Kei; [lehmal] `lüpsma tulemise ette siis tuleb piim nisasse Ann b. (teat aeg) tagasi kahe `aasta ette oli mul suur õnnetus; ühe nella`kümne `aasta ette Ris; kaheksa`kümne `aasta ette siis tema oli juo ikke, ilus leib KuuK
4. asemel, kellenagi või millenagi siis (alguses) nied kardulid olid nii iad aśjad et nied olid piima ja liha ette [supis] KuuK; ma olin kaheteist`kümme `aastane, jäin sulase ette VMr; [sõrmkindad] kel õlid sõlmed sies, siis sie õli kahe poari kinnaste ette Kad; ma sedä innass ei `arvagi ~ inna ette ei `arva Krk; Vanast reheahjun kütseti kaale kah mes läits kah söögi ette Nõo; arvaśs tu̬u̬d tävve ette Plv || (kellegi, millegi) võrra, väärt, (kellegagi, millegagi) võrdselt, sama palju tieb ikke mihe ette tüed Hlj; See joob `mitme mehe ette; See viab obuse ette (hobusega võrdselt) Han; lehm ei anna mitte kitse ette `piima VJg; mis‿sa padrad või paterdad või vaterdad. need käivad kõik ühe inna ette (on samaväärsed sõnad) Plt
5. tasuks, katteks; vastu, väärtuses keik läks `inna (raha) ette, ega `raisku mend midagi [hülgest] Jõe; kus nad `viĺja `muidu `saivad, `silkude ette vahetasivad Hlj; `kuolis kui sai `käia, siis ikke `tuodi koppika ette `krihvlisi VNg; ei `maksand kedägi, sain `aituma ette `tõise kääst Lüg; kolm `päivä nädälas pidid `mõisale tüöd tegema `rendi ette Jõh; tegid `mõisa `päivi selle (popsikoha) ete Kir; suur tänu sööma ette Ris; kiriku juurest jägati jahu, selle ette käisid karja tied `täitmas HJn; ema `ośtis raha ette ka `piima JJn; ikke pidi et sa lieris olid ikke selle ette `maksma Kad; turu oor laseb kõigiga raha ette Plt; tü̬ü̬ arvati reńdi ette [mõisas] Räp
6. kätte, tegevus- või mõjusfääri; käeulatusse Peremes lükkäs `silgunappa sulase ette; kits ei `anna `püssimehe ette Lüg; Peab ikka vihma ede minema Pöi; kui korikad `välja jätad koi`valge ette, siis oo lapsel koi viga; siis `toodi vars rehalt `valge ette Muh; seda `juhtob ka elo`aeges, et inimene tole ede jεεb Käi; ei tä võta mette `miskid `asja inge ette (ei söö midagi) Mar; panime pääva ette (päikesepaistele) veed `sooja Kse; naelane ahvenas `juhtund not́i ette Vän; `Öeldi `jälle nõnda mõistu [rasedast], nägu laste kõrvade ette ei tahetu lausa `kõike `väĺla `rääkida Hää; vesi ei piä surma`ohvrid õma ette `võtma - - ajab `kalda piäle; si̬i̬ asi tuleb ike ühekõrra - - ilma ette (inimeste teada) Kod; ein `oĺli nii `veike et mitte vikäti ette käsitsi ei akandki KJn; villa kadsad tullive masine alt `vällä ennegu na `ketruse ette lääve Pst; no om küll irmuss, kes laste ette tuld jätäp ehk tikku Puh || hoolele, karjatada ajad oma loomad omigu `väĺlä, karjatse ete Vig; ennembide suur külä kari käis ütte kokku, üte karjusse ette Ran || kõrvu, teada naise jütt läin `viimaks `möisa härra ette Phl; [kaevati] rehepapp viib `viĺla sialt. jutud läin ärra ette Nis; viimaks läin sie asi `keisri ette juo JõeK; kannab kõik ilma inimeste ette KJn
7. (kellegi) poole, lähedusse (jutule, asjaõienduseks jne); kellelegi (rääkima, teatama jne) siis `kutsuti kohe mehed `sinne `kohtu ette VNg; sis saadeti meid arsti ede Ans; ta tulli oma äda mu ette alisema Muh; `lapsi `viidi sõna lugema kiriku ärra ette Kse; [õpetati] ku `kohto ette minevä, siis vaadata `kohtokuĺli `piäle Kod; esi ta kõneless miu ehen, lää tõise ette kõneless et mea kõneli; senikava ku suure koolini pidiv latse ku̬u̬ĺ`meistre ette lugeme mineme Krk; kutsub koolust pääst vi̬i̬l `kohtu ette Nõo; pomisõss `eńde ette Krl; üteĺ, et ku ma lät́si opõtaja ette, siss ma võt́i raamadu `piiu henne siĺmä manu Har || alluvusse `suata `ämmä ette kui ämm on `alles Lüg; siis ma jäi venna ette (teenistusse) Tõs; tulin `võera ette [teenima] PJg
8. pärast, tõttu; (teat) põhjusel; (kellegi, millegi) suhtes (hoolitsema, mõtlema jne) `ennevanast õppetajad palusivad ja lugesivad `kantslist `ilma `süüta `vangide ette Lüg; ega minu ette põle `karta, et ma nurisema akka; mis sa Manni ette `õhkad; kevade `olli `kange külm, siis `olli selle ette `karjumine Muh; küll mul oli `kange irm selle asja ette Ris; nää `vaeva ja jüst oma kõhu ette Juu; selle ette et nad `vasta akkasid pekseti kiriku `pośtis HJn; aga ma sain selle ette õletata et õige `aitas Kad; `ükski vana inimese ette u̬u̬lt ei kanna; suur muretsus selle aśja ette Kod; ommendse päeva ette ärä muretsa Trv; oolitse talve ette kah Krk; temä ommenitse päevä ette ei `mõtle Nõo || jaoks, tarvis noored inimesed põle jõun selle ette muretseda (lapsele riideid enne sündimist) Muh; vahel tüdrikid `üeldässe, vaĺmissab vana aja ette - - ku naesess suab, siis one täl vana aja ette vaĺmisset Kod
9. (saavutuste poolest) mööda, kaugemale virk poiss `koolis, lähäb teeste ette oma õppimistega Mär
10. ise enese ede (päralt) olemine – pole teistega segamini Khk; Nee (vindid) on `eese ede `söuksed vagusi linnud Pöi; üks niesukene nohik miest, enese ette (omaette) ta pusib Sim; käib nagu koi ise enese ette. ei laasu sõnagi Kod
III. prep (ruumiliselt) ettepoole üteldi vanast et, regi lääb ette obest, jõõrastab Nõo

igavesti igavesti Pöi Vän Hää Amb Rak Plt Hls, -e Lüg Jõh Emm Käi/e-/ JMd Koe Iis, -st VNg Jõh Jäm Ris JJn Äks Lai Plt Hls; igävesti KJn, -e Vai Mar Trv spor T, Har, -st Khn Hls Krk
1. jää(da)valt, igaveseks; alalõpmata, pidevalt et sinä igaveste elä Lüg; äi igaveste (iialgi) äi nεε teda änäm Emm; egaveste `uinond (surnud) Käi; igäveste jääb vigäseks Mar; kodu`käija kart tuld ja kadund igaveste JMd; nokitsemine ei saand ometi igavesti `kesta Rak; `ükski äda ei `kesta igavest Lai; põline talu – igavest nende kähen ollu Hls; si̬i̬ om tõise igävest magama `panden (ära tapnud) Krk; mia viisi vi̬i̬ ja kistuti [tule] igävess igäveste ärä Puh; egass `miägi igäveste ei elä Nõo; see oĺl jo igävetsest aost igäveste nii olluʔ Har
2. väga, tohutult; täiesti, sootuks, põhjalikult küll `peitasimma igavest ära [piiritusnõud] aga. aga `Suome `piiri`valve `saagel `leidas üles VNg; ärg on igaveste `peksa saand Emm; igäveste iho ädä sees ühnä (haige ja vilets) Mar; ema pani mind igavest tekkide ja riiete `sisse, pani mind igistama JJn; maa on kõva ja igavest ära `kuivand Lai; Vanast, iki ammu enne miu `aiga, ollive lätte igävest kaven Hls; üit́s luvva kunts ärä kulunu igävest Krk; [pekstavate] kisa ollo sinnä igäveste `alla `metsä ärä kuulda TMr

higi|müts ümmargune meestemüts; pigimüts igi müts ilma nokate ja ümmer pää, ku ta midägi tei [kodus], ilma kõrvite. ja ku `vällä läits, sis võtt tõise mütsi selle pääle; igi müts olli `rõõvast Hls; vanast `juutel olli igimütsi pähän, ku na ommuku palvet lugesiv; igimüts õhukse musta `rõõvast; [kiriku] õpetejel igimüt́s pähän Krk

iivama2 `iiva|ma, -da Hlj RId
1. hiilima `kutsar õli poiss mies ja siis `sinne sai `iivada ikke pühaba `õhta [tantsima] Lüg; `Oidas oma `nahka, `iivas `raske tüö iest `kõrva `kuskile Jõh; `Lapsed oli tuast `riida`maale `iivaned, `mängima IisR
2. piiluma täma `iivab seda `tütrikud Lüg; Käis `tõise `aia taga `iivamas Jõh Vrd iivima1, iivendama3

ilm2 ilm g ilma eP(e- Käi Rid Mar Var; jõ- Khn; g `i- hv Mär Tõs, Kei HJn JMd spor ViK, KJn) eL(ji- Lut); `ilm(a) g -a R (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. maakera, -ilm sedä `ilma `luodust ei saa inimise `lapsed kõik `muutada; `piigalaps ei õle viel täis`kasvand – aga tiab juba kõik `ilma `asjad selitada Lüg; Ülä `ilma ulatavad, `ümber pää ei ulata = `silmäd Jõh; `ilmas on pali `rahvast Vai; Kõik ilmanurgad on täma läbi `pahmind Pöi; ise ime, ise pime, ise üle ilma tark = margapuu Muh; Üle ilma look (vikerkaar) Han; Laseb ühest ilmaservast `teise, tü̬ü̬d ei viisi teha Hää; ilma `algusest olid `antud talumeestel pahemad maad ja mõisal paremad Ris; rehendand - - `mitme pääva ja `oastaga võib ilma `ringi `sõita Kos; ilm on iga neĺla kańdi pialt `lahti, mine kuhu tahad JJn; kui põle surmaks `antud, käi kõik ilm läbi, tuled ikke `tervelt tagasi Pai; ilma ori (vana ja jäme puu) Koe; kolmas koht mul on elada `ilma pial VMr; vahest käis unes puole `ilmad läbi Kad; kas sugulaisi one ilmas vai ei õle Kod; ku paĺlu selle aa si̬i̬s on ilm arenand, `riided ja söögid Vil; üt́s põĺv kaoss, tõine akkass eläm jälle, ilm tühjäss ei jää; ku okki es joole ilma pääl (olemas) - - iki kindsu päl lükäti `käege [heiet] Krk; mes‿ma rahasitast oia, ilmast `saadu, `ilma lähäb kah; oh saab `ilma miu täis kah, jääb ülegi, mes‿mä nii paĺlu ahnitsa; sa `kõ̭ike ilma tü̬ü̬d ärä jõvvat tetä; kui kavva sina jõvvat sedä `ilma ülevän oeda; kajatava nigu `pu̬u̬lde `ilma (väga kaugele) kuulda; tu̬u̬ `oĺli küll vanamut́t ilman, küll tu̬u̬ vi̬i̬l `paĺlu `tiidse Nõo; ilma pääl süńnüse suurõ muudatusõ Krl; üle `õiguse ei olõ ka ilmah midägi; ilm um täl nüüd vallalõ ja toorõss (mõtleb, et saab kõike, mida tahab) Plv; ilma veereh lätt maa ja taivass kokko; `kõ̭ikõ saat ilmah `vahtsõlt, a ello inäp saa aiʔ; no om seo ilm nigu `ümbre˽pü̬ü̬rt, olõ õi˽nii nigu innembüsi oĺl Vas; oh ta om nii `uhkõ, olõss ilma `ümbre käänäsi; kae no `mitmõt `päivä satass `vihma, ka tulõ no ilma ots Se; põld ravitsass `kõikõ `ilma, ni rahvast ni tõbrast Lut
2. (mitmesuguseis väljendeis) `Ilmal on `kurjad `silmäd pääss Kuu; `Lapsed jättas `ilma `uolest (hoolitsuseta); `Ilma otsani (mitte kunagi) ma sinuga enamb ei leppi IisR; nee `jätsid see ilma jäuks (hoolitsuseta) Khk; Mütu `ilma (kui palju) teitel neid taarist on Kaa; [ta] eliseb nüid tühjä jutu käen et ilm seĺjän; loeb ku ilm seĺjän Kod; Piab `ilmast ku `ilma (alatasa) `ju̬u̬skma ja ratselteme, mis ta sest saab Hls; ka äbi mõne ärjä suurune om, või ärg mõne ilma suurune (vabandatakse häbiväärset tegu); mitu `ilma (kui palju) mea tat vi̬i̬l ärä sü̬ü̬; Kadril kikk ilm `nurkapidi seĺlän (koob paljudele) Krk; ega sa `ilma ei jõvva ärä `võita Ran; niida om si̬i̬ ilma asi, niida käip si̬i̬ ilma käsi Nõo; näe, kos mul `uńdrik om kui ilm (lai) Kan; ilm um laǵa, maa toorõśs Lut | (ahnusest, suurelisusest) võtass `endäle vai `terve ilma `säĺgä Ran; Egass kõ̭kkõ `ilma saa õi˽kõ̭rraga `suuhõ haardaʔ Rõu; Tä kraap kõ̭ik ilma kokko Räp; sa tahat `kõ̭ikõ `ilma kätte saiaʔ, sa pööräde kõ̭õ̭ ilma `üśkä [ahnusega] Se | (õppimisest, õpetamisest) Ilm obetab inimese, `raske `kuorem obuse Kuu; Küll ilm õpetab, lai väli `nuomib Lüg; Küll ilm koolitab Pöi; küll ilm õpetab ja kroono piits koolitab Juu; Ilm õpetab, küla koolitab Jür; raamat oppeb küll, aga ilm om suuremb ku̬u̬l`meister; ilm ei ole mitte elädä, ilm om oppi Ran; Ilma piits um halusap ku esä vits Rõu; Ilm oppass, vaiskanahk koolitass Räp; ilmapeal(e) 1. peavarjuta; kaitseta, hoolitsuseta kui aed `ümber, siis ika nagu natuke `peetust on - - muidu ole nagu `ilma peal HJn; eläjäd oo ilma piäl - - ei õle `lautu; taĺli sein kukub maha, obesed jääväd ilma piäle Kod; temä esi sedä samasi ilma pääl, ku `meagi ole, ei joole `nurka egä ulualust `kunnigil Krk; kui oonetel `aida `ümbre ei ole, siss om kõ̭ik nigu ilma pääl jälle Nõo; 2. (eitavas lauses) iialgi, (mitte) kunagi Seda ei õld `ilma pääl, et sa `tõhtisid `ilma luba küsimata `menna Jõh; Seda ta küll tegema ei akka, ei `ilma `pialgi IisR; `möistlik inimene poleks ilma peel söduse tembuga akkama saand Mus; seda ma änam `ilmaski ~ ilma peal ei tee Tõs; mitte `ilma pial põle niisugust `aśja old Kad; seda ei `juhtu `ilma `pialgi, et ta sellele mehele lähäb Lai; śeo olõ‿iʔ ilma `päälgiʔ Lut; ilm ja maa ~ maa ja ilm küllalt siin om maa ja ilm `ruumi; sedä om maa ja ilm Krk; siihn om ilm ja maa Har; mullõ maa ja ~ ni ilm sedä joʔ, paĺloss mullõ vaia Se | päe alle maan ja ilman (kõrgel) üleven Krk; ilmast ja maast ~ maast ja ilmast, ilma ja maad ~ maad ja ilma pikalt ja laialt, väga palju (rääkima, lubama) `Enne oli mies maad ja `ilma lubama; Sie kui vatterdama akkab, siis `räegib maad ja `ilmad kokku IisR; räägib ilmast ja maast Jäm; `patrab ja räägib `peale ilmast ja maast Mär; räägib ilmad ja moad kokku Tõs; Kule, mia‿i `oskagi mis `ilma seletada Hää; riagib `ilmast ja maast kokku Trm; mõni `läträb `ilma ja muad, võĺsib kõhe Kod; räägib `iidamast ja `aadamast, `ilma ja maad; räägib teist taga, ilmast ja maast kõik `aśja Plt; sa kõnelet maast ja ilmast, aru `kunnigil ei joole Krk; timä ti̬i̬d maast ja ilmast, ega tel jutust `puuduss ei tulõʔ Har; võih timä paĺlo kõ̭nõlass, ilmast ja maast Se; ilmast ega maast ~ maast ega ilmast, ilma ega maad ~ maad ega ilma mitte midagi, kõige vähematki ei tia maast ei `ilmast Hlj; nagu siga juua täis, teä isi maast ega ilmast Vig; ei ma tea `ilmast ega moast mette Juu; mitte ei tiand ei `ilma ega maad (kaotasin teadvuse) Ann; nii marub, et ei nää maad ega `ilma VMr; magab kui kot́t, tia kedagi muast ega `ilmast Kad; ise ei tiä mitte muad ei `ilma, muko kõneleb; tämä ei tiä `ilma ei muad Kod; ei tää maast ega ilmast, mitti kedägi Krk; ta jäi ike nii täis, et es tiiä maad ega `ilma Nõo; tä (purjus inimene) es tiiäʔ maast es ilmast Se; ööd ega ilma id enne oli pia `selgem, nüid ei tia ööd ega `ilma Tõs; tämä (minestanu) ei tiä ü̬ü̬d ei `ilma. ei `ingä kua Kod; [maja] teene kõrd põles `ü̬ü̬si. me‿i `tiadnud ü̬ü̬d-`ilma ega `pääva Äks; tu̬u̬ inimene ei tiiä tu̬u̬st ü̬ü̬d ega `ilma Hel; nüid ei tiiä mitte ü̬ü̬d ega `ilma näist (inimestest) Rõn; sa olt uĺl, tiiä‿i ü̬ü̬d ei `ilma; tiiä‿i ü̬ü̬st ei ilmast kost inemine om Se; ööd ilma ku(i) päeva pidevalt tat́tnina põleb ööd ilma‿ku `päeva Aud; ü̬ü̬d `ilma ku `päeva ole `lendus (töös, õiendamas) Hää; ü̬ü̬d`ilma kui `päeva tü̬ü̬s KJn
3. teat (lähem või kaugem) piirkond a. hrl lähim ümbruskond see püllub keik ilma juttu täis; keik ilm löi `silmade ees mustaks Khk; lapsed rügavad, et `terve ilm väriseb kεε Käi; ilm kolab üles Var; No küll ni̬i̬d `tiirgad tõmmavad ku ilm rõkkab Hää; veike inimesele paśtab see ilm suur ja lai JJn; ma vihastasin nii et kõik ilm oli must VJg; kõik ilm õli `taeva all `valge, tule kuma paessab Kod; Kui ilm lõuna poolt seljas on, tuleb sooja. Kui ilm põhja poolt seljas on, tuleb külma (fatamorgaanast) Plt; kabelin kõik ilm (kohad) inimeisi täis; ärä mine puretama koeraga, lehmäd lähväd siit ilmass (nägemispiirkonnast) `väĺjä Krk; [ma] röögi nii et `ilma kuulda om Nõo; [haigel] ilm nakas `kangest joba `ümbre `käimä ja kõ̭ik TMr; naaʔ ammõrdõsõʔ nii nigu ilm kumisõss Krl b. hrl (kodust) kaugem piirkond `teie `ulguta `ilma `müöda; Õles õld `tunnetud inimine aga mene tia kust `ilma `õtsast Jõh; lapsed `ilma kautu laiali [teenimas] Khk; Läks ilmast paramad `otsima; Elab tükkis teis ilma `otsas Pöi; kauda `ilma (taludes) käis `õmlemas Var; ei tia, kust lapse sai, jo ilma pialt sai PJg; laadade päält tulevad ilmald paelu kerjaki kokku Hää; maal (mujal) ilmas kahe köiega `panna kuorm `kińni JõeK; `pääva aal magatakse, `üösse `aetakse möda `ilmad `ringi VMr; piäd `ilma `uĺkma ja õmale `leibä `ti̬i̬ńmä; tämä `ilma õli `rohkem käänud ja nähnud; mino lapsekesed one kõik uih-aih ilma piäl Kod; `ilmast tuld ulgus Plt; ühessa last `oĺli, kõik on `ilmas (kodunt väljas) SJn; ei me oma `lu̬u̬me lase ilma `pääle uĺa Vil; üle ilma iluss inimene; si̬i̬ läit́s är tõise ilma `otsa; üle ilma satass `vihma, kigil pu̬u̬l om vihma u̬u̬ Krk; latse kasvive kikk suuress, `lätsive kikk `ilma Hel; ilma`karja (kodunt kaugele) minemä Nõo; `ilma näi ma `väega veidi, pidi kotun alati `tü̬ü̬tämä Ote; Suure karja`kaupa aeva eläjit kokku laadedelt ja kõgest ilmast; Ennembi täku`lõikaja käesivä `ilmapit́i, riistakot́t säĺlän Rõn; ta käu ku lõ̭õ̭ts `ilma pitehn (lehmast, kes ei püsi karjas) Rõu; ne `poiskõnõ `üt́less: ma˽lää arʔ ilma pääle Se; timä kõ̭õ̭ raha vii ilma päle; ilma pält tulnuʔ inemine; lät́s torbaga `jilma müüdä (kerjama) Lut; laia ilma, laias ilmas (kodust) eemal(e), võõrsil(e) läks - - `laia `ilma, Amee·rika Vll; Äkist öhe omiku on [kuldnoka] puur tühi, on `laias `ilmas, kõik `väljas Pöi; eks `laias `ilmas ole `palju `jöukad Käi; lapsed läksid kõik `laia `ilma Mär; ta lät́s `laia `ilma `õnnõ `ot́sma Räp | läks laia ilma piale Trm; no˽ma lää naa sõ̭ss kae nii et, mis ta laja ilma päl tetäss et Plv; latsõ˽laja ilma pääl Vas; kuhu ilma, kus ilma(s), kust ilmast kaugel(e), võõrsil(e), kaugelt, võõrsilt ei tia kus `ilmas sie elab VNg; kis seda tεεb ko˛es `ilmas ta on Khk; ei tea kus maal `elmas tä võib `olla Mar; loomad lähvad tiab kus `ilma HMd; koss ilmass ta oo tullud Kod; aga sinna jõkke tetti ka aid, mud́u sia lätsiv kus `ilma Pst; oben pääsess `valla, ju̬u̬sk kohess `ilma; päe (päike) suve kun ilman (kõrgel) üleven Krk; varess rü̬ü̬k, siss tuleva kost ilmast (väga kaugelt) kõ̭ik varõssõ kokku Rõn; jummaĺ tiid kuah ilmah tä om, ku tulõ õi `kostki `vällä Se; ilma taga ~ taha ~ tagast kaugel(e), kaugelt `sinna ilma taha akka `põldu tegema Kei; `aeti `sinna taha, tiab kus `ilma taha [heinale] JMd; marjad one ilma taga, vai näid lähiksen one; keśsi ilmataha nääle `sü̬ü̬miss viib Kod; kas sa `jõutsid ilma tagast `liiva vidada Plt c. (ebamäärsem piirkond) ei tea, kust `elmast need virukid (õlesidemed) `väĺlä `võetakse Mar; `kuśkil `ilmas `olla ei või, nii `irmsasti kihelevad [sääsehammustused] HMd; need (kaeralibled) on `kerged, lähvad tuulega kohe `ilma, reia alt `väĺja Trm; `uiskab sis kostab kista kui `ilmasse Lai; ku `küündlepäevän saa äŕg juuvva vett ilmast (väljast) sõss `maaripäevän ei saa mitti kukk ka juuvva; ilman (väljaspool alevit) suress neid, alevist viiäss kirst Krk; vana inimese `üt́livä, et peerul om paremb laian ilman, ku `kitsan kõtun, `pi̬i̬ru ei tohi oeda `kińni Ran
4. taevalaotus; õhk(kond) ilm `läigitäb (õhk virvendab palavaga) Lüg; päe lähäb elma piiri (horisondi) taha Vig; akkab vist `vihma tulema, ilm lääb `sõõna Lih; kadrid tulnu `kaugeld `maalta, üle ilma, läbi maa rhvl Hää; ilm on nii paks et puud ei liigu Ris; pane ahi `kińni, egä `ilma ei jõõda `ükski sojass küttä Kod; latsel om vällän ilma luhi sehen `raske uni `kangest Krk; ilm kisub `piĺve Hel; ei jõvva `ilma `lämmäss küttä (kõiki aidata) Ran; [pärast pööripäeva] nüid läits si ilm (taevalaotus) tõist `mu̬u̬du, nüid es nimitävä enämp naid `tähti Kam; ilma laśk `piĺve; nigu `nahka vedä taad `ilma (taevas kisub pilve) Har; ilma pääle nii jäi [haokood kütisepõletamisel] siss es palaʔ `häste ärʔ Vas; ilm nakass jo hämäräst minemä Räp || mis sa `ilma kisendad muidu Khk; Paneb oort koheilma (valju häälega) kisama Kaa; laps karjob ühnä `kohta `elma (meeletult) Mar
5. inimese tegevusega seotud keskkond a. maine maailm, maapealne elu(korraldus) oh sedä `ilma `lusti ja `rõemu Lüg; rabad sa sii `ilmas iganis vöi lased kot́tlohinal, `surnu`aida viiasse sind `viimaks ikka Khk; Äga see ilma töö `enni löpe kut kaks kätt rünna pεεl oo Emm; `ilmas oo `mõnda `nähtud ja `viimne veel nägämata; meite rahvas läksid ilma `pulma (laadale) Mär; `üsku ole üksi`päini `siia `ilma maha jään (omaealised on surnud) HMd; `enne oli suur lugeja old, nüid on `ilmas old ja kõik tükid on ää teind Juu; ela `ilmas kui `pulmas Kos; nõnnasama ilma lärä õpivad kualin; sedä ilmamammonad näväd koŕmitavad; `niiskene one si̬i̬ ilmakõrd, inimesed one `uhked ja suured Kod; si̬i̬ om jumale maha jätten, ilma kätte esiennast `anden Krk; nüid aap ilm noore inimese ukka Rõn; är˽koolõss, jääss kõ̭ik maha ilma pääle San; külʔ ta koonõrdass ilman Kan; hädälitsel olõ õi ilmahn `õ̭nnõ; vaiv om elläʔ siih ilma pääl Se; paŕemb śoohn ilmah paaʔ pakutõllaʔ, ku patuʔ tuhu `ilma viiäʔ Lut b. (inimese eksistentsist) mõni saap `taivade, mõni lääp `põrgude, mõni jääp kate ilma vahele Nõo; kahe ilma vahel fig nõutu, kahevahel kahe ilma vahel – p‿`tεεgid mis ta teeb Khk; `kahtleb ühes `asjas kas voi ei – on kahe ilma vahel Emm; ma ole ku kate ilma vahel kunagi, raaḿ `laokil laiali Krk; ma‿le nüid nigu kate ilma vahel, ei elä ei koole Nõo || (sünnist, sünnitusest) sie õli `ammu `enne kui minä `ilmale tulin; tal pole `perssetki taga, kus ta võib last `ilmale `saada Lüg; emis toi kaik oma `porsad üväst `ilmale Vai; kui `aega oo `ilma `tulla, siis o `mεnna koa Muh; tulid `ilma `vaatama ja kadusid `juonega (öeld, kui laps sureb kohe pärast sündimist) Ris; mõni lammas ei soa kudagi `moodi `talle `ilma Juu; olen kuus last ilmale kand Kos; mina veel ei `oldki `ilmas siis kui Indrekist vend suri ää Ann; niikui `süńdind `ilmasse, `puhta paĺlas VMr; `i̬i̬späne pääv õllud ku ma `süńdinud ja `ilma tullud Kod; ää nu̬u̬r lehm olli, es tu̬u̬ vasikut `ilma Krk; nõ̭na ots süüdäb, ei tiiä kas mõni ärä kooleb vai sünnib `ilma Nõo; sul om kaits tütärd vana ämm `ilma avitanu Rõn; jälle om üt́s inemine ilma pääle tulluʔ Har; minno es olõ viil ilman, ku esä lät́s Naha `küllä Räp; poig `sündü ilmalõ Lut || (surmast, suremisest) Tämäl (surijal) `toisess `ilmass jo `leiväkott `valmis `pandud Kuu; saadan so korade `teise `elma Käi; eks ta (vana ja põdur inimene) ole siit ilmast minija Han; tema on juba `teises `ilmas Vän; sured ärä, lähäd `sinna `ilma, `tõisi `ilma; tämä one ilmass ärä lähnud, siit ilmass `lahkunud Kod; ilmast ärä ängänu Krk; [ta] oĺl ka jo ilmast `vällä lännüʔ Har; noʔ piät tä `tõistõ `ilma minemä Rõu; är läts `tu̬u̬hhu `ilma, är läts śjoost ilmast Se c. surmajärgne maailm kudas teiss `elmas oo sedä ei tea Mar; taevas one tõene ilm Kod; mis sa siin külvät, sedä sääl ilman `lõikat Krk; kiä `viina om koolnu˽tuu saa tuuh ilmah vanapatu hobõsõst; tulõvatsõ ilma kohuśs om tulõmah; Rahha `pańte ka `tõistõ `ilma üteh, mehile tubago ja `naisilõ jäl’ saiarahha; Hummogotsõl ü̬ü̬l õks olõvat `kooltake˽paŕõp, siss tu̬u̬h ilmah jo˽kõ̭ik `u̬u̬tvaʔ Se; las jummaĺ anku taav́ast tu̬u̬hn ilmah Lut
6. rahvas, võõrad inimesed jo sie jutt one `ammugi `ilma kääs VNg; ons ilmal seda tääda tarist Khk; kes elma suud `kinni paneb Mar; ega kõik põle just na mette kudass ilm `arvab Kse; ilm ei tea mis ta teeb ehk Ris; ära `kaeva ilmal äda, ilm naerab seda Pee; sie jutt on juba `ilmas Trm; ilm oo nõnna ukka lähnud Kod; si̬i̬ `oĺli sel aal ilma (mitte kellelegi kuuluv) mets Vil; mea ole kige ilma naarusse Trv; sedä `tääve kiḱk ilm joba; esi ilman kasunu ei oole esät ei emät; egä ilmal amet `seĺgä ei saa `aia (rahva suud ei saa sulgeda) Krk; ärä usu `ilma, ilm aab puru `siĺmä Ran; serätse larule ei või jo kõnelda, ta `larrap kõ̭ik ilma `pääle Puh; mes sä larat tast ilmale Nõo; ilma arm om tühi põrm, imä arm om `õigõ arm Har; timä ju̬u̬t viina maalõ ilmalõ ärʔ; vaia mul ka pidämä `naadaʔ naid kińgitüisi rätte, muidu jätäʔ `ilma Vas; ma ei tiiʔ ilma `perrä, ma õ̭ks tii umma `tahtmist pit́e; śjoo (jutt) jo om `kõ̭õ̭lõ ilmalõ tiidäʔ Se
7. teat periood, ajajärk tia kene `ilma `aigane VNg; `Ärgadel akkasid mo `aegu ketid, nee `üiti siis uie ilma `kütked Pöi; Aga mine sa võta `kinni milla `ilma neid (leentoole) tegema akati; Kes teab kelle `ilma neid (raamjalgadega laudu) juba tegema akati Trm; ma `nüütse ilma aast ei tää sul kedägi ütelte; et si̬i̬ aigilm (elukord, aeg) ninda kitsass om Krk; vana ilma rahvass teesivä mõtsa rohusit, kedä kohegi tarvitava Ran; mia ei tiiä, kona ilma aal mina na (püksid) ummelsi Nõo; timmat ain om `vastse ilma `aigu tullu Kam; Kes no vi̬i̬l `õigõ˽seo ilma `aigu `ahju pühḱ Urv; vanailma `aigu oĺl alasi keriku man sańdiʔ Har; Vanast `ilma oĺl ka‿ks pruudil miŕdi krańts pään Rõu; tu̬u̬ ilma `aigu talo latsõʔ `tihka as `kleite `sälgä `pandaʔ Räp; ta (võrk) om ilmast `vällä lännüʔ (kõlbmatuks muutunud); peńn (rahaühik) om si̬i̬ ilma ajoline; A tu̬u̬ (ema) õks vi̬i̬l `ti̬i̬dse kõ̭nõlda õt sääńtse [sõbad] oĺliva üte ilma `aigo `olno Se
8. Ilm `oitku! Poleks ma seda mitte `uskund; Äi see käiakrenk `kölba änam `kuski ilma `poole, jälad mäead; Kui lehm punast kuseb, siis on `keikse ilma param, kui ussi`kihnu kusseilma poold (kuskilt) käde saaks Rei; `ilma tiada (kes teab) mis sa jamsid unes; Ega igaüks soand selle kuhjategemisega kuhu `ilmagi (toime) Kei

ilmast|-ilma ilmast `ilma spor Sa, Rei Tõs Hää Saa Jür JõeK VMr Kod/-ss/ Vil M T Har spor VId; `ilmast `ilma spor R, Muh spor Jä, VMr Kod/-ss/ Äks Lai Plt/-ĺ-/ Pil Hls; elmast `elma Rid Vig alati, ühtelugu käib `ilmast `ilma ühest kõhast `tõise Lüg; ilmast `ilma `joonud Khk; angelda elmast `elma, põle `aega maha `istugi Vig; mustad vareksed, nemad `ilmast `ilma karjuvad siin VMr; emä õli ilmass `ilma `aige näil Kod; `ilmast `ilma järvel, ü̬ü̬d kui `pääva Äks; ilmast `ilma vihmane ja `säänte maru Hls; noh ku sa talumajan olet, siss sina olet `tu̬u̬briotsa all ja kaalpuu om sul ilmast `ilma säĺlän Ran; ilmast `ilma `haigõ Räp Vrd ilma|-ilma, ilma|ilmas; ilmast-ilmani

imar imar g -a Hää Saa M(g -e; n -e Krk); immar g imare Hel
1. imal mia seanst imarad marjasuppi küll ei taha; kui koogi jahu kopitama läks, siss tuĺli koogil imar maik; `lustese jahu maik oĺli imar magus Saa; imare maiguge (vähe hapnenud leivast); purgańt om imar; küĺm om ärä rabanu [kartulid], imar maik man; kaaĺ om imare; `uhmrõst võets tangu `vällä - - lastass `imbude, `kurta tõise päeväni, siss lääve na imaress Krk; lagritserohi om kah immar Hel Vrd imarik
2. fig ken [poiss] `seante imar (ihar) olli tüdrukide `pääle Hls; `seantse imare `näoge, naarul `näoge; si̬i̬ poiśs om õige imar, maguss Krk

hing ing g `iŋŋe, `inge R(h- Kuu), inge hv Hi, L K I, iŋŋe S(h- Phl) JõeK KuuK VJg; ińg Vän hv San, g ińge Kod Pal Ksi; (h)ińg, (h)ing g (h)ińge, -ng- V; eng g `eŋŋe, `enge hv Kuu, RId(n -i VNg Vai, -e Vai), enge ?Rei spor L(-ńg- Mih Khn); eńg g eńge, enge M(eng) Krl, eńge T(g eńgu, -ng- Puh) Lei(j-; eńd) (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. (hingatav) õhk a. õhk; gaas Toropill - - puhuti `inge täis Lüg; pudeli `prunti on `liiga `arva, `lasko `enge läbi Vai; pumbitase `toukrile `inge käde mere `pöhja; töömes pudelis iŋŋe all (õhukindlalt) Khk; maki orgiga torgiti makki, et ing `välja `tulli Muh; orika põied `aetasse `inge täis Vig; meri tahab `inge saada, [lahvandusest] aeab `sooja `õhku `väĺla Aud; ing lööb pudeli puńni ää Tor; tema ti̬i̬b `õlle ära ja paneb pudelitesse inge `alla Pal; vaat ei peä `inge; Mõned kuevatasid soolikad ärä, ajasid `inge täis KJn; Küll on õllel `kange ing (gaasisurve) sees SJn; nina `sõ̭õ̭rme om `kinni, mitte `piuksu ei tule `enge `vällä Hls; piip kõvast täus topit, ei anna `enge läbi Krk; õlu peäb eńge all `saisma Puh || fig Tütart oli inge (järelevalve) all oitud, aga na kui linna läks, kohe ukkas oli Han b. sisse- või väljahingatav õhk; hingeõhk Inimene eläb, sis eng käib `sisse ja `vällä Lüg; ing ep taha kenasti läbi `kεia (raske hingata); selle ing piab eluaja `aisma, kis pisiselt lapselt sitta söönd on Khk; `lastel `ööda, et ärge mette sööge mona ilma leivata, ing akkab `aisema Emm; Värskest lihast öeldi, et iŋŋe mekk on sees Käi; `issa meie palve, lued ära nenna et sa mette ei `eńga, `eńge `väĺla‿i lase `minna Aud; ei sua kõnelda. ing tuleb `väĺjä. kõri `kat́ki; kas ta ingegä (söömata) eläb Kod; paha ing käib suust `väĺlä KJn; kel eńg aiseb, ütelts et ni̬i̬ `süäme kõrva lasev läbi mao `luhti Hls; kellel kurgu liṕp `väike, sellel eńg aisess; [surija] tõmmaśs `seäsi `eńge üless poole, `alla poole ei lase suguki, vaaḱs `eńge üless poole Krk; kui sa (rase naine) läät `mü̬ü̬dä [sõnnikuhunnikust], vahit pääle ja `süĺgät, siss latsel eńg aesana - - elu aig alb ais eńgel man; ülesspoole kisub `eńge ~ `õngu - - nigu sureja vai `aige Ran
2. hingamine; hingetõmme hing puhuduksis (hingeldades); Ing `kurgus id Kuu; `eŋŋega puhub rakkule `õhku `sisse; vahel `ummistab `nõnda `eŋŋe `kinni, et `muudku käriseb vaid Lüg; Tuba on suitsu täis, oja ing kinni. Katsu iŋŋest kinni pidada Jäm; paneb iŋŋest `kinni Vll; ing jäeb pakile (ei saa hingata) Muh; ojad `inge tagasi, et äi `inga mette Emm; `Jooksis nenda kut ing `andis Rei; joose nõnna et [ei] saa `inge takkagi (hing kinni) Mar; ing karjub sees [astmahaigel] Kul; eng oo `rindus `kinni Tõs; Poiss akkas `naõrma ning `tõmbas engegä levä tükü `kurku Khn; mool matab inge `piale Pär; inge sees on nii koledasti, matab inge `kinni Ris; painakas - - käis `üesse kohe `tallamas, ei saand `inge edasi ega tagasi (hingata) VMr; siis akas ińg `rohkem `käimä (hingamine muutus kergemaks) Kod; ińg jäi `kurku `kinni Ksi; lämmatav ilm oli palav, nigu inge `piale akkas; [kitsad rangid] `võt́sivad inge obusel `kińni Lai; ing `kińni, ei saa `inge tagasi KJn; taht iĺläksi minnä, enge nõal (hinge kinni pidades); enge `matmise `aiguss (astma); nüüd ta `tõmbass joba viimäst `enge (hakkab surema) Krk; tu̬u̬ kes loeb nikerduse sõnu, piäb `eńge `kinni Ran; engu mat́t `kinni, `astu es `saaki Puh; juuśk nii et hingeldäʔ (hing kinni) Vas; ju̬u̬śk niguʔ hińg rinnost väĺäh Se; hinge kiskuma ~ vedama raskesti hingama; viimseid hingetõmbeid tegema (surija) viab viel `enge edesi tagasi, on juo menemise pääl Lüg; `pouslahis obu vä˛ab `inge Khk; Või ikka `viimaks vädas iŋŋe ää koa (suri) Pöi; kut inimene soreb, veab `inge tagasi, äi saa `sesse änam `luhti vedada Käi; ing on `kinni, kisub `inge PJg; keha on siit paks, siis lõõtsu ja kisu `inge Äks; viab `ińge nigu `paela läbi Ksi; taa (vanamees) ei joua umma `hińge `kisku õiʔ Har; hinge tõmbama 1. (raskesti) hingama; viimseid hingetõmbeid tegema (surija) akkas `enge `tõmmama, edesi ja tagasi. akkab surema Lüg; iŋŋe `tömbamine lihab `raskemaks Ans; `tõmbab `inge, kui ing oo `kinni; `inge takka `tõmbama (lõõtsutama) Mar; `aige `tõmmas `inge viimast `korda Juu; mea tulli ärä, miust jäi ta `enge `tõmbam Krk; [surija] naasi `hinge `tõmbamma Plv; 2. (pisut) puhkama las `tembab vähä `hinge Kuu; obosed `tõmmavad `enge tagasi Lüg; ma‿s saa mette `inge tagasi tömmata Khk; kus sa nii rutto `jälle lähäd `tõmma `inge takka vähä Mar; lase natuke `inge tõmmata [hobusel] Kos; es saa `engegi tagasi tõmmade nõnda `kangest mea joosi Krk; kudass sa sääl `eńge `tõmbat, kui ärrä niidäp oolega i̬i̬n Puh; Istu no ja `tõmba˽sa˽ka veidikenegi `hinge Urv
Vrd hõng
3. fig (puhkepausist, puhkamisest pärast pingutust) mies ise ka tieb `suitsu `põllu pääl. obone `tõukab `enge tagasi Lüg; Sa ei `anna `mulle mitte `inge `mahku; Ma ei õle tänä mitte `inge `mahku saand Jõh; mette‿b saa `inge taga, nii tiius töö Khk; Ka vanade inimeste eest olid jöulud kenad - - sai vähe `inge tagasi lasta Krj; oled käind, siis pörmu `aega `puhkad, vetad `inge taga; Raske töö juures peab vahest inge taha vetma Emm; Nüüd peab küll natust `inge taga vedama, muidu äi `jäksa änam Rei; võtab vahest `inge takka ja akkab otst `peale karima `jälle; joose nõnna, et saa `inge takkagi Mar; `uutkõ veid́okõsõ, `laske `hińge haardaʔ Se; ühe hingega korraga, puhkamata; pidevalt, järjest `juosin kohe ühe `eŋŋega VNg; kaks jaama vahet `söitas `ühte `inge ~ ühe iŋŋega Jäm; räägib ühe iŋŋega `terve jutu εε; virts tömmab ühe iŋŋega ennast täis Khk; paastu `maarjabe omingu pidid ühe iŋŋega pinust `laasta tuppa `tooma, siis sui `leidsid mune Muh; Ma pesi üheingega lounani pesu Han; seĺg on nii valusaks jäänd, ma ühe ingega olin kõveras [kartulivõtul] JJn; ühe ingega `kuanis kohe tuobi täie vett `nahka Kad; ühe ingega `tehtud KJn; ma joosi periss eńgpuhult ulga maad, üte engege Krk
4. elu(avaldus) a. elu, eluvõime, -jõud (inimene, loom) Ing `oieti siess `kuiva `kuorigu ja `lahja vesi`kördi najal; Kas olete jo oma sia ottand `iŋŋeld ärä (tapnud); `Hiŋŋe`vaara (eluohtu) enämb nüüd ei old Kuu; tüö akkab juo `eŋŋe (tervise) `pääle `käimä Lüg; ma võdin oma `iŋŋe pihusse (olin suures hädas) Jõh; siä vihastud oma `eŋŋe siest `vällä Vai; niid ing jähi `sisse (pahandades lapsele, kes sai oma tahtmise) Jäm; see suits vötab iŋŋe εε; pool `inges kala paadist `vöötud Khk; vanaeidel pole iŋŋe `ilpu (elunatukest) sihes olnd Mus; on‿se `inges alles Pöi; surm o ühna suu `juures, a iŋŋe põrmuke (elunatuke) alles sehes; visa kassi `persest ing menema; nii kaua kut mul ihus o `inge, ma täna `teitid; kaks kolm `päeva `piikus iŋŋega ja `surri ää Muh; valvaskala püid peab väga hiŋŋe pεεl (elukardetav) asi olema Phl; `inges pärast pannakse uśs [õnge] `otsa Rid; tä aas `eese `inge `jälle (paranes); tänä akatse neid `ingsid `vällä `tõmbama (sigu tapma) Mar; ega ma teda `inges peast (elusalt) änam `näindki; nutab inge seest `välla ~ nutab `surnuks Mär; Vedelad leeme`lörtsi sai mõne `luśka `inge pidada; `Kange küha `aegas oo kua ing minemas Han; nüid `peetakse inged sees nende `aŕstega Tõs; Angõrjas nda vjõsada engegä Khn; `inges anid; inge vaemuga (elusalt) sain ära [sõjast] PJg; Jusku vaim, et si̬i̬ eng aga vi̬i̬l si̬i̬s seisab; Jalg sureb ära ja käsi sureb ka. Siis jusku sipelgad joosevad, kui ing (liikumisvõime) `jälle `sisse tuleb; pole enge `põrmugi (elunatukest) sehes Hää; kas sa saad vähä ehk `paĺlu [raha] aga ing sa saad ikka sees pidada Ris; maha tapetud ehk `ingest peast `viidud [vasikad] - - turu `peale või `linna Rap; `võt́sin ommiku ühe jänekse ingelt ära (tapsin) JJn; madisepävast tõusevad `inge kõik loomad, kas `kärpsed ehk uśs Tür; me küĺmetsime `paĺlalt nõnna et kas või ing `väĺla siest Koe; ia miel et ing sies (öeld, kui küsitakse naeru põhjust) Iis; kisendä kas ing ihoss jäägu; kisendäs kas ińg (täiest jõust) Kod; jäi ikki vi̬i̬l `inge ~ inge `sisse KJn; [lehm] tapeti ärä viimätse inge mineku aeg Vil; kannatlik kavva eläs ja viletsil visa eńg Trv; ka (kas) engest peräst tõid [sea] Hls; sääl om eng kaalu pääl (elukardetav); ei võta mitti kübent [toitu], enge pidäde; mis tast sitast nõnda kirut (nurud), ega ta mõni enge eläts ei oole; pikken lei maja palame, `paĺle eńge saive `vällä; mõni laits satass maha, om ilma engete tüḱk `aiga Krk; see lämmi leib ja `värske või om meie eńge `tapja Hel; mia rabeli nigu eńg oless `väĺlä `lännu Nõo; visa minekiga hińg seehn Rõu; ku jo [rase] om poolõh aoh, sis üĺdäss: [laps] om jo hińgeh Se || elamine, elu ülespidamine teenib `palja iŋŋe (söögi) eest Khk; `Osta `kuskelt ei saa, `kaarisi inimestel põle, vabrikus tiha‿i saa - - eng päris `kińni Hää b. (taim jm) see puu töuseb veel `inge; lassid `inges (kasvavad) puud pöllu ajaks Khk; ing oo sees, aga edasi ei lähä (viletsast männist) PJg; mud́u põle `inge soand `sisse [pisuhännale] kui pidi inimese verd `andma Kad; puul om eńg [kohe] vällän – lase puul auk `sisse - - ja `peoge `su̬u̬la `sisse Hls; kõŕs om pehme, juśt ku `enge ei ole sehen Krk c. (mitmesuguseis väljendeis) Saõmõ paha engegä (hädavaevu) `laidõ `alla torma`varju Khn; är `pääsi vi̬i̬l kurja ~ poole engege (poolsurnult) Krk; hingega 1. eluga, elus(alt) kut potermańn `paĺjalt ära lihab siis [laeva]mihed aenult iŋŋega `pääsevad; neid (vähke) saab ingega `katla `pandud Jäm; nägi [meest] viimist kord vel iŋŋega Muh; ta tuli tagasi ikka ingega sialt (sõjast) Ris; engege latsek ollu ka joba - - kuus kuud [vana] Hls; 2. (raskest olukorrast, hrl retoorilistes hüüatustes) koes sa iŋŋega lehed, piab `pεεle sii olema Khk; kus sa lähäd oma iho engega Tõs; kus sa iŋŋega pääsed piad elama VJg; vilets on elädä, aga kus sa ikki ingegä lähäd KJn; 3. kiiresti, hoogsalt Mis sa longid, astu engega; Ära viida `aega, asu engega asja `juurde Hää; engel 1. elus `viĺjä `ańti, et sa aga ingel `seisid Kod; [põua ajal kängunud viljast] mis ike engel om, si̬i̬ akkass `viskame [kasvada vihma järel] Krk; 2. (retoorilises hüüatuses) kus sa engel läät – miul ei oole `mintävet aset Krk; poole hingega 1. poolsurnud, -surnult poole iŋŋega `pääses `randa Khk; `Näetsa kui vigaseks [teder] ennast ti̬i̬b, poole iŋŋega naagu oleks olavad `poegade `aegu Krj; pole hiŋŋega vana loom Phl; poole ingega jähi veel Mar; mõrtsukste kähen ollu - - är `pääsi vi̬i̬l poole ~ kurja engege Krk; 2. vaikselt, omaette Räägi väga, mis sa sedasi poole ingega podised KJn; sooja hingega eluga, elusalt `pääsin soja ingega veel `lahti Mar; saeme soja engega `kalda Tõs; sooja ingega `piases viel kääst ää Kos
5. elusolendi, hrl inimese surematu osa; ant ihu, keha `Ennevanast õlivad `valged `vorstid, veri õli ing, seda `süüä ei `tõhtind Jõh; Ihu iŋŋega (täiesti) ukkas Khk; Kui ing akkas ihust ää minema, siis `pöörti inimene seliti Krj; Inimese ing `öötakse `peale surma veel nelikümmend ööd `päeva sii moa peal `rändavad; Kui inimene surema akkand, `tehtud uks `lahti, siis ing soand `välja Pöi; ing ja ihu väriseb sehes Muh; hing on ema ihust juba so `sesse `pandod, aga vaim on hiljem; nee (sandid) palusid `jälle `nende `hingede eest, kis raha `antsid Phl; venelased olid selle viina järele nigu kurat inge järele Noa; eńg ei `minne siiss ukka, kui ihu arida saab (peksust) Mih; inimese ing ei `surrõ Khn; [enesetapja] `Ańdis oma inge kuradil Hää; kalal ei ole `inge, temal on elu sies Ris; vaim käib kodo, aga ing kodo ei käi; kui ing lähäb juuress ärä, siis [inimene] oo `surnud Kod; ega sa `enge omal ei saa, et sa puret Krk; raha rikkus, eńge ukkus Puh; jumala peräld eńg, kurja peräld kondi (ebameeldiva inimese surmast); inimesel om eńg ja eläjäl om eńg Nõo; [puugitegemisel] sünni selle eńge `pääle, kessi `sinnu enne tennu rhvl Kam; sa ikõt nii et ińg lätt iire`mulku (öeld pilkavalt) Urv; eläjäl om toss, inemisel hińg; Opõtaja püünd inemiisi `hinge patust pöördäʔ; poiśs oĺl vällä˽kooluʔ, hińg hiire `urgu, toss tuhatõrikõistõ lännüʔ Har; imä õ̭ńniśt minno iho ja hińge poolõst Rõu; ĺätt `põrguhe kõ̭õ̭ iho hingegaʔ Vas; mi timä hingega `jeie üteh ja `seie (öeld kaotsi läinust); jummaĺ anna tälle `tu̬u̬hhu `ilma hinge ette (hingerahu); koes‿sa uma hingega `läädeʔ, patu`kuurma (patukott); last hoia˽ku `hińge (väga), a raputa ku `uibot Se; ku ińemin kuolõss, sõss jeng lätt muidõ `jeńgi munu Lei; kolʔ `päivä vahḱ hińg havva man; [surnust rääkides öeld alati enne või pärast nime] hing jumala `peŕrä; hüä hing lätt `taivalõ; luuʔ koolõsõʔ, a hińg koolõ‿iʔ; [hingedeajal] pallõldass `hińgi iist jumalalõ Lut; hinge mäletama ~ pärima ~ ülendama (õigeusu kombe järgi) surnut mälestama ja õnnistama `tarvis `lassa oppetajal `surne `enge ülendä Vai; jumal ülendagu tä `inge ning alandagu tä pattu Khk; inge ülendus (surnu mälestuspalve kirikus) Pal; jumal ülentegu esi temä `enge Hls; `keŕksänt peränd [surnu] eńge jumalale; `ütle jumala peräld miu suguvõsa eńg, ülendä suguvõsa `eńge, siss jääp pilli`puhkmine vakka [kõrvas]; ku kõru aap `pilli, siss ülendädäss surnu `eńge Nõo; seh no sullõ seo, siss sa ülendät ka ta `heńge (öeld päranduse jagamisel) Rõu; kas kadonu hing ärʔ om peritüʔ (surnu nimi kirikus teatatud); hinge perimine ~ peritsemine (2–3 kuud pärast matust) Plv; `hińgi mälehtedäss; kuvvõ nädäle `aigo `ku̬u̬ĺja umadseʔ õks `andva˽määnest `ku̬u̬ĺja `kraame määńtselle läsile naisilõ `hińge üleńdädä ja sandõlõ andass jah; [ema] pääle kerigo ao lõiḱ muna neläst`kümnest raasakõsõst ja jagi sandõlõ puja `hinge mälehtädäʔ; jumalõ peri hińg täl, timä om `ku̬u̬luʔ Se
6. fig (millestki kesksest või olulisest) a. (inimesele elutähtsast) See asi keis mul otse ööda, oort iŋŋepöhast läbi Kaa; [palderjani] Juurel on nii vahe erk ais et käib oort iŋŋest läbi Pöi; nüid viśt lää eńg laiali, kõtt om tühi; [lapsel] `väikest viga midägi om, sõss rü̬ü̬ḱ nindagu eńg laiali Krk; eńg nii tühi, et vahi `persest `siśse, am̀ba paestava (söömata inimesest) Ran; hińgega `kauplõmma (liigkasu võtma) Se; hinge alla ~ ette ~ sisse, hingele panema ~ võtma jne; hinge all olema sööma; jooma ei oda (`viina) `hiŋŋe sise Kuu; `Viskas kõik kalad `inge `alle Lüg; Küll sel õli juba asunik `inge all Jõh; ta‿b vöta [toidu]raasustkid iŋŋele Khk; Ma pole `meskid iŋŋe ligi vötnd Mus; Pane see (õlu, viin) oort iŋŋe `alla Pöi; ei tä võta mette `miskid `asja inge ette Mar; muud `asja mette [raasugi] `toitu enge ette ei taha Tõs; Miul ei lää si̬i̬ sü̬ü̬k eńge `sisse ka mitte Hls; lassi `piimä ja karbi võid ma oma enge `sissi ei võta; miu eńg es võta tat (vastumeelset toitu) `vastu Krk; `aige ei maedsa, ei võta eńge `siśsegi midägi Ran; Heedä hinge ala (öeld viinajoomisel) Räp; hinge seest sööma ~ võtma kiusama, tüütama Vana`eide `lorbutamine süöb `iŋŋe siest Kuu; Noored söid vanadel inge seest εε Emm; sa võtad mo inge seest `vällä `eese riioga Mar b. eksistentsiks oluline nähtus, tegevus jm Pajud kasuvad `seikste nögude vesiste maade peel - - Vesi on ikka paju ing Kaa; tä (lõng) oo mõnest kohast nii peenike, et põle `ingegi sees Mar; küll aga `ketrab peenikse [lõnga]. ära ikki `enge `väĺla võta Hää; mehil o nagu ing, tubak ja viin Kod; obone oli minu ing kohe. taĺlitasin ala neid Plt c. korrasolek; töökorda panek; tegutsemishoog Eit saa ega saa `tüöle `hinge sise Kuu; tuuligul on ing `välja minemas (laguneb); p‿saa piibule `inge `sisse (tõmbama); ma‿b saa obusele `inge `sisse (korralikult tööle või sõitma); p‿saa rakule `inge `sisse (korralikult valmis tehtud) Khk; torupill `mud‿kui `üidis, ma `tõmmasi tale ikke koa `inge `sisse küll Aud; ta ei saand `kangalle `inge `sisse (ei osanud kududa) VMr; Tuulikuid põle vist rohkem kui veel kahel on ing sees Trm; Mina `esti ei osand [võid] tehä, siis isä lõi inge `sisse. Temä osas nii `järsku üles-`alla `lüiä männäga, siis ku̬u̬r võttis kohe inge `sisse ja läks ruttu kokku KJn; tulel om eńg `vällä lännu, ärä `kistunu; puhass engege tuli `palli ümmer (lõi kõvasti välku) Krk
7. fig (viletsast või põdurast olendist) a. (väga kõhnast või viletsast olendist) `eŋŋe ei vie `kiegi (normiks ei võeta kõhna siga) Lüg; muku sai si̬i̬ ing ärä räesätud (lahjana tapetud); nägid et, muku ińg (väga lahja) õli sul talleke, tagasi tuada Kod; mis sa `seantse surmak ti̬i̬t, `paĺlalt si̬i̬ kuri eńg luie vahel sehen; Kadri om ka nõnda är kadun (kõhnaks jäänud), et paĺlass eng vi̬i̬l Krk; Niguʔ hingetsänk (pikk ja kõhn inimene) Vas b. (väga vaesest või tühisest inimesest) `Andas `krundi ära - - Pärast vahi et omal ing `paelaga `kaelas IisR; taal pole muud kut türa ning tühi ing Khk; Sool pole muud kui süda, saba ja soe ing Rei; se mees põle muud kui tühi ing ja türä taga Juu; mes suss tappa! tühi ing, suala tüńn ja vana pindsakutükk Kod; kehväl ike [muud ei ole] ku ihu ja eńg Hls; vana inimesel ei ole mitte ku midägi, `paĺlald ihu ja eńg Puh; nii jumalõpaĺlass, tel ei olõ mitte medägi muud ku hing ja `hammõ rüpp Har; Esiʔ um hińg nööriga kaalan, a˽`tõisi um virk nägemä Rõu; hing langagaʔ kaalah (täiesti vaene) Vas; Ei olõ muud ku titt ja hing Räp; täl mudgu paĺass hińg; hińg om śeeh, silmä pääh, muud olõ õi täl midägi Se c. (kehva tervisega; väga haige, suremas) Omal ing `uule tukkames, aga viel `vannub `kurja Kuu; veda juo kolm samu `henge `niidiga taga ja ka veel `uhke ike VNg; sene eng on `justku `niidi `õtsas Lüg; nii vilets, mis ing löŋŋaga `kaelas; `umbest ing on `kontide vahel veel, nii `otsas `aige Khk; kõik peab `jääma maha kui ing o keele peal Muh; Ing niidiga `kaelas, sitaauk nööriga `seĺgas Han; ing piiksub vel `kontide vahel, see sureb varsi; mis sa teed ing ja elad (viletsa tervisega) Vän; Eng niidiga ~ `viltse lõngaga `kaelas ~ eng minekul Hää; kakestab üksinda `paĺke `tõsta nõnda et ing lõngaga kaalas Saa; ing `niiti pidi sies; ing paelaga `kaelas Kad; ing ripub niidi õtsas Iis; kõńd tõine, juśt ku eng oless londige kaalan ollu ~ londige näpu otsan; mis sa `seantse surmak ti̬i̬t, `paĺlalt si̬i̬ kuri eńg luie vahel sehen; nõnda `aige ja ärä lõppenu, eng liigub kurja luude vahel vi̬i̬l; si̬i̬ kuri eng paĺt keele perä pääl vi̬i̬l Krk; eńg om täl niidiga kaalan, aga muku eläb; mes mä elä, eńg om `persega `riibu, `mõtli et ma ärä koole Nõo; Esiʔ um hińg niidiga jo˽kaalan, a udi vi̬i̬l tü̬ü̬d tetäʔ Rõu; hińg nööräga kaalah Plv; hinge heitma surema minu `sõprad on kõik juo `enge `eitaned Lüg; Eile omiku `eitis iŋŋe ää Pöi; lehm raband `jalga ja eitnd `inge LNg; tema tuld tüölt kojo ja eit `inge Kad; `tuńdi kaks on `aega kui eit́ `inge Kod; eits `enge Hls; tõist last kabelin `matse, tõene kotun `eitse eńge Nõo; [hobune] hiit́ hinge sial är, `pillu `maahha; `hirmu ar, õt `tahtse hińge `väĺlä `heitäʔ Se; hinge vaakuma 1. pikalt põdema; suremas olema Õli juba `inge `vaakumas, aga ärä `püäräs (sai terveks) Jõh; [inimene, loom] vaagub eese `inge, ei tä sure ega elä Mar; Lehm sõi vist `naelu `sisse, nüid vaagub `inge Han; si̬i̬ one juba `inge `vuakman Kod; ammu joba vaagup `enge Krk; vana pernańe `vaakse `eńge San; 2. u majanduslikult alla käima Mõni kolloo·ś vaagub kua `inge Han; hinge (välja) viskama surema, kärvama kuer `viskas `enge `vällä Lüg; enge juba `väĺla `viskanu Hää; üks nuare ärrä (oiniktall) one ärä inge visanud Kod; kevädi pidi kaśs inge `väĺlä `viskama KJn; [laadal hobune] iluss ku lihamägi, ku kodu saave, `viskab enge Krk d. (väsimusest; suurest pingutusest) eng oli kohe `kontide vahel `ninda `niidin `eina ärä VNg; Kas vai rukki`leikuss, päiv palav, ing `ambas, oi küll sai `auvet; Sai `tulla `ommiku `mõisast `reielt, ing niidiga `kaulas, ei `sõisand jalal Lüg; `juokseb `ninda et eng `ambas Jõh; `Juoksime `nindat `irmus, ing oli `paelaga `kaelas IisR; `lintsi nenda mis ihu ing kisendas sees Khk; karjob ühnä inge põhast (kõigest jõust) ja röögib Mar; Kus poiss lidus lõõtsutades, vata et eng paelaga `kaelas; Ing niidiga kaelas, ingeldab - - nägu tü̬ü̬ `raske või joosuga tuleb Hää; kui kiire töö - - siis tehasse nii et ing `ambus Lai; et hing armas sees kõigest jõust siis ta `panni naa `lingama et ing armas sihes Muh; Joose naa‿t ing armas sees Lih; Suure `tü̬ü̬ga `tõmma nii et eng armas si̬i̬s Hää
8. (surnu) vaim a. vaimolend, kummitus sedä (kuusikut) `kartas `enne igä mies nagu `enge Lüg; Kui `inged tulevad (hingedeajal)`riega, siis tuleb pikk ja külm kevade, kui `vankriga, siis soe ja varane kevade Jõh; `ingede pää oli `talve olnd, siis oli `pandud `ingedele pudru Khk; neli nädält sedä `enge `aiga om. võet `engi `vastu; pimme udsu, sõss enge tulev `taevast; enge tuleku päeväl olli viit `süvvä engedel ja mineku päeväl kah. enge saadeti ärä, tapeti siis üits lu̬u̬m, kas kana või; ma oodi tat (teda) ku `enge, es tule‿s tule Krk; keedetu `paksu jahu `putru, `pantu või `siĺmä, siss `viidu tareotsa pääle `engile `süvvä Puh; eńge siss teǵevät toda `ilma alvass – ku na ulguva Kam; pulkšti (kella) katõ`teiš́šüme `aigu `üöse jengeʔ `ḱäülese maa päl, t́egeva taad ež́ tü̬ü̬d, mia t́ekki jelleden Lei; hingeʔ lastass `täämbä (hingedepäeval) vallalõ puolõst üüst puolõni päväni Lut || hingedeaeg Mihkle päeväst üits nädäl `eńgi, eńgist nädal märti Trv b. vaimuks maskeeritud inimene (hingedeajal) ku ma nu̬u̬r oli, siss ma käüsi ka engen. enge käüsiv vagaviisi - - mõnel olli piĺl man, mäńgs kannelt - - `laulsiv iki: enge omma siiä saanu. `antke `engil ańnakiida, `antke `engil kanaliha, `katske karaskiida. kui ei ole aniliha, siss `antke `engil sia `ändä; `võtsiv `enge aja `algusen, üits kolm `õhtud käüsiv - - mõni pańd kirmi suu ette. `ütliv iki: lääme nüüd enges; enge es tandsi, käüsiv üte mant tõise manu, [tahtsid] iki: käkki, karaskid ja liha Pst
9. elusolend a. inimene või loom, hingeline Üks väsümädü ing tämä oli; iga ing toi kolm-neli `tündri `silku `kaasa `palgaks [kalapüügilt Soomes] Kuu; küll on mones `vallas pali `vaisi `engesi Vai; mis sa `piinad `ilma `süüta `inge Khk; `Mihklipää `laupa `öhta siis karjased `otsisid ja ajasid veel `viimpse kui looma iŋŋe metsast koju Krj; Piikund ing (väsinud, nälginud, poolhaige inimene) Pöi; Mis teised ütlest seda ta tegi - - oli üks saamata ing Emm; oo sool `põrsa ing maeas, põle sool `nälga `karta Mar; Või säl sõjas neid `engi vähe `otsa saab Hää; kõik viimane kui ing (inimene) oli kadund Juu; siis käind külas `õmblemas kus põle mieste `ingegi old JMd; `ükski ing ei tiand aimata VMr; minä tulin kõege `enne. `tõisi ei õle mitte `inge Kod; miul ei ole elävet `enge kodun; üit́s `eńgig ei liigu (väga vaikne) Krk; ma ole õnnetu eńg, ei ole omakest Hel; turbavva, kammar om pääle kasunu, ku pääle läät olet kadunu eńg Nõo; ta oĺl siss ärä lännüʔ kotust ilma hinge `ti̬i̬dmäldä Har; ka taal hingel (joodikul) püsü üi midägi; kotoh olõ õi ütte jumalõ `hingegiʔ Se; meele (meile) katõlõ hingele saa viländ Lut || (hrl kiriku- või usklike terminoloogias) `Nõrkend ing (vähese aruga) Lüg; ära kadund (patune) ing Jäm; üks ära valitsedud ing Emm; ärgand inged, kis akkavad jumalad paluma Los; äratud inged Plt; patanõ ińg Krl; nu̬u̬ omma kõiḱ `õnsa hingeʔ, kiä `taivadõ saavaʔ Har; riš́tit (j)eńg Lei b arvestusühik (elusolendite, hrl inimeste loendamisel, maajagamisel, maksude määramisel) `eŋŋede vili õli sääl (magasiaidas), mehe`eŋŋe pääld õli juo ikke kuli rukkid `sisse `kasvand Lüg; kui `palju neid inimese `ingesi teil on? viis `inge peret Vai; `veisid viis `inge `lautas Khk; `kirkonna iŋŋed (kihelkonna inimesed) Jäm; vallamaks oo viis sada iŋŋe pealt Muh; meite kihelkonnas kolmsada `inge Emm; `ingede kirjudus (rahvaloendus) Rei; kolmteist `ingsid kano Mar; kas ingete järele on neid (koolilapsi) pailu Var; No `metmes `enges (mitu) sul‿s neid (sigu) on Tõs; metu `lamma `inge sa ületalve jätad Aud; kodu `kasvasin, oli `kümme `inge pere JJn; vallan eläb kolmtuhat `ińge; pere õli kaheksa `vaimu – `inge Kod; viie inge `pääle saab viis kilu `suhkurt Vil; engede mass pannass engede `pääle Hls; meil iga `aasta piät vallavalitsuse kätte engede aru [viima], kui paĺlu `eńgi sul sel `aastal talun om Hel; egäl eńgel `olli viisteistkümme vakamaad. kutsuti Kääni eńge Nõo; inemiisi `loeti õks hinge `kaupa, eläjeid `loeti tossu `kaupa Har; suuŕ kruńt nelä hinge maa Se; nääd́e hinge pääle (nimele) Kra || fig `meskesed suured pühäd. kolm `inge (päeva) peräkuta Kod
10. inimese sisemine olemus a. sisemaailm; sisetunne, südametunnistus; teadmus Ei sen mihe inge uks `naljald irvagille lähe (ei avalda oma saladusi); `kuidagi on nie sügüsü `ehtud ka nii sügävälle igä `hinge vajund Kuu; sedä (maagilist rohtu) piab `andama `ninda et tämä eng ei tia Lüg; ing kiheles sihes (mingi mõte ei andnud rahu); oo sul midagi iŋŋe `teatavas Muh; Joudnd seda ingest (iial osanud) arvata Emm; Mo ing-vaim on sellest asjast küll `lahti Rei; mo emä ei võind [teda] inge all (üldse) näha Kir; Oleks ma engest või vaimust seda `täädnu; Mis ta eng ja vaim küll `mõtles, ku ta `seukse pääteu ära tegi Hää; jäta mu ing rahule, kuradi naakmańn Sim; õleks ma seda ingest tiand ~ õleks mu ing seda tiand Iis; ma ei saĺli teda inge `sisse (üldse mitte) Trm; ilma inge `tiädmätä saen äbi Kod; ta tahap rahu saia, et eńg ütel pu̬u̬l om; ma es või engest arvade, ega mõtest mõtelte, et miul `seante küläline tulli; miul es tule engest (sugugi) `mi̬i̬li Krk; miä es tiiä eńgestki Nõo; võit kõ̭nõlda nii paĺlö kui hing himostass Kan; ku˽hińg `haigõ om, siss om hingel halu; ma is tiiä tu̬u̬st aśjast medägi, mu˽hińg om tu̬u̬st vaga Har; Taal naa˽hińgeaasaʔ umma˽lõdvaʔ (kergeusklikust) Rõu; mi̬i̬śs tiiä äi˽hińgegagiʔ, mia naańõ tah kammandass Vas; sul inäp `hińge ka olõ‿i seeh, ar olt uma hińge `andnuʔ, õt hooli‿i tõisist sukugiʔ; kost saʔ mu hinge `sisse tiiät; sa kui `hińge kaalut (usutled), sa usu‿i tõist; proosta kõ̭nõlõss perämätsest hingest kõ̭õ̭ `vällä Se b. (meelepahast, vihastamisest) täis `iŋŋega (vihasena) Hlj; ing täis sappi Lüg; siis olid mehed `inge täis teise `pεεle; tegi mo iŋŋe nii täis Khk; Mees aes selged möga suust välja ja siis mool ing kerkis Emm; aga mo ing `kerkis sees Mar; aga mo ing oo täis ta `peale Mär; Vaname ing karand täis Kei; mis ei `meeldi, si̬i̬ aab üsna ińge täis Pal; eńg saa ~ lää täis Trv; eńg läits täis, vihast Ran; [tal] Karaśs hińg `hirmsahe viha täüś Rõu; timäl siss lät́s jo hińg `väega tävvess Vas; hinge all 1. enda teada; südametunnistusel tämä piab oma `tieda, piäb oma `eŋŋe all sedä `asja Lüg; eńge all mul ei ole saladust Ran; 2. varuks, omanduses olõ õi `tingä hinge all Vas; ar˽kõ̭õ̭ and mis hinge all om õnõ Se; hinge peal(e) ~ pealt 1. enda teada; mureks; südametunnistusel(e), -tunnistuselt `Räegi ära `inge pialt, läheb `kergemast IisR; see‿b jöva midagid oma iŋŋe pεεl pidada; komveki kot́t kipitses taal iŋŋe pεεl Khk; tä (tema surm) läks teise inge `peale Mar; sel on inge peal pakil kedagi Jür; kiḱk na kõnelev mul ärä enge päält puha Krk; mia ei naka enämb vanan `endä eńge pääle `võĺtsma Nõo; `jäie esi `haigõss - - mul oĺl siss pu̬u̬ĺ [kudumata] sukka hinge pääl Har; timä ar tuńnistass kõ̭õ̭ uma eho-hinge päält Se; 2. varuks, omanduses mul ei oole `sentigi enge pääl Krk; hinge peale käima süüdistama; kiusama; vihale ärritama käib `iŋŋe `pääle (ajab vihale) Hlj; tä köib mo inge piäle, `kiusab mind Tõs; si̬i̬ käup miul periss enge pääl, ku tõine miut `sõimass Krk; hinge `pääle `käümä (süüdistama) Vas; hinge taga ~ taha ~ tagant 1. enda teada; südametunnistusel(e), -tunnistuselt Minu enge taga `seukest `aśsa ei ole, et ma `vargil läheks Hää; see asi kipitäs `piäle inge taga Juu; no pajata `välja mis sul inge taga on Kad; ei olõ midägi hinge takah (südame pääl) Vas; 2. varuks, omanduses(t) Pole `iŋŋe taga punast `krossigi; `Viimase kobikani `ansin `iŋŋe tagant `väljä Kuu; killel pole `miigid sugust iŋŋe taga, selle kääst pole `maksusid ka vötta Khk; mitte vilja ega toidu ivakest põle enam inge taga Mär; viimane `kopkas inge taga Kos; nad norisid viimase peńni inge tagant `väĺla Sim; tämäl ei õle inge taga `seńti raha, ei tükki `leibä Kod; [ta] Annass või eńge tagat ärä Trv; eńge taga ta ei piä `endäl, nii `elde Ran; `Väega˽`helde `käegaʔ, tiä `andsõ kas vai viimädse hińge takast ärʔ Urv; mul ei olõ mitte medägi hinge takan süüäʔ Har; Jätä‿iʔ hinge taadõge (mangub kõik kätte) Räp
11. iseloom; tugev tahe; visadus on sel ka `inge seda `valmis teha Hlj; `valju `eŋŋega obone Lüg; Ise pisike, aga ing on ikka nii suur (väikesest ja väga tigedast koerast) Mus; ergu engega, see‿i seesa pudelis ka vakka Aud; Ma oma enge ja vaimu poolest ju ti̬i̬ks, aga ma‿i saa Hää; si̬i̬ om üit́s ää engege inimene, eläve vaimuge Krk; väegä visa eńgega, ei jätä enne `järgi, kui ärä om tettu; siss ollit nu̬u̬r, eläv eńg seen Ran; taa (viin) võtt iho`tervüse ni hińge rikk Vas; hingele (südamelt) om hüä ineminõ; pehme˽ki̬i̬ĺ pett, hää hińg and Se; elust ~ ihust (ja) ~ hingest, hingest südamest, hingega, ihu (ja) hingega, ihul(t) hingel(t) jne kõigest väest; innukalt, agaralt Ei ole parada `meeste `korval `soudajes, ku pead elust hingest igä `tembama Kuu; ühe tüö `küljes ole ihu ja `eŋŋega, et sais `valmis VNg; tegi kõhe tüöd ihu `eŋŋe puold Lüg; `jooskes keigest iŋŋest äga äi äs jöva Khk; `Mõisnikkude `vastu ta oli kõigest iŋŋest Pöi; seda õlut `aetse õte iŋŋega takka Muh; on aśsa `juures ihu ja ingega, süle ja seĺlaga Tor; tämä tast iho ingegä mennä; mina saen `vandu iho-enge pualess (kõvasti vanduda) Kod; tegi kõigest ihust ja ingest ~ ihu ja ingega Lai; ta on ihul-ingel sääl `juures KJn; ihuld engeld püünäb tüdrukut; ma avitess kige ihu ja hingege tedä Trv; ta püünäp nindagu ihust ja engest; sellel ma os lännu, ihul engel (meeleldi) Krk; püis kogu eńgest, aga es jõvva; me nüpeldäme kõegest ihust ja eńgest ärräle `jäŕgi Ran; temä ois Juhani poole kõ̭ige ihu ja eńgega Nõo; ma‿less ihust ja eńgest tullu sinnu `kaema Rõn; `tahtsõ ka perremihe pojalõ [naiseks saada], teḱk tu̬u̬d tü̬ü̬d `vaesõkõnõ kõ̭gõ ihu-hingega Har; timä `väega taht, umast ehost-hingest; kõ̭õ̭st hingest-`süämest `väega himostass; tü̬ü̬d tege hingest ni `süämest; hingest `süämest tä ikk `väega Se | timä perämätse hingega vi̬i̬l haard tetäʔ vai püüdäʔ, perämätsest hingest haard tetäʔ Se
12. midagi väikest või õhukest, kübe, raas; (eitavas lauses) sugugi, üldse mitte `naarid `kasvasid nönda suured, mineva sui‿s saa mette `inge ka; pole söö `ingesid `liitis Khk; Tedremadar on `söuke pisike peenike rohu ing; Nee mõned männi ja kase iŋŋed mis seal (rabas) on nee‿b kasu puuks koa Pöi; ei taha teisega `reaki, mitte iŋŋe sõna‿p lausu Muh; suhkurt andass väga inge`ohtu (vähe) Kir; sa `tohtind `ingegi ütelda Vig; nied ühed enged (ühed ainsad) tal olidki, uiõd ljõnna `riided Khn; akkasin `vaatama kas on pluomi `inge peal ka Ris; ei õle `üste sõrmusse `inge minu majan; minä ei õle ühelegi `inge `annud (kõnelnud), aga jutt oo väĺjän Kod; nagu rida läks [puravikke] - - aga nüid, mitte üks ing Äks; nii lambi laasi ei pia mitti `enge (purunevad kergesti) Krk || (võrdlustes) Nii peeniksed naelad just kut iŋŋed Pöi; Minu [kedratud] lõng `oĺli ikki peenike ku ing Hää; [peenike koelõng] nagu üks ing `sisse kududa HJn; sõgelased on ühed ullud – üsku ing ise, pienike Sim; mõni kirp nagu ińg. tiĺlokene nõnnagu ińg Kod; lõng on peenikene nii ku üks ing Ksi
13. ujupõis kala ing. `niisuke ele rakk kala kohus VNg; kala iŋŋeks kutsutess `säinasel keige `rohkem. iŋŋed kahe jätkuga; Kui kala puhastad ning kala ing viŋŋub, siis saab kala veel Khk; avi ing käib `mööda seĺg`roodo; torsal on suur petk hing sees. `leika peege `katki, hing toleb `välja Phl; kala ing, mis selgroo `külges on Rid
14. (hüüatustes) a. (retoorilistes hüüatustes või küsimustes) appud `piimä ja `suolast `kammilast `korva ja, `leibä ja, mes sa viel ing `nouad Kuu; kus sa eng lähäd. õled mul näppis Lüg; No mis‿sa ing oleks `kostand, kut äkist oleks immu tulnd ületsitpidi `minna Ans; Kus ta `vaene ing `sõukse ilmaga lihab Pöi; kus `silda põle, `sinna ikke pannasse jalabud `piale. kuda sa ing ikke üle saad Kad; oh ing alassa küll, si̬i̬ mi̬i̬s on ukan Kod; kohe sa eńg lääd Trv; oi armassińg, na˽saluvõ valusdõ San; Vanast ummõldi, mõtlõ˽hing kõ̭iḱ `käegaʔ Urv; Kui sa˽kulla hińg pant toolõ tiĺlu latsõkõsõlõ˽`kahrõ `rõiva `ümbre Rõu; no mis sa, hińg, `mõtlõt ka, õt nii tiit Se || (viinajoomisel) Hing alt, uputus tuleb Trm; Hińg hoiaʔ, huputuss tulõ Räp b. (kirumis- või sõimusõnana) `saadana ing, elu on jo `sellest `saate täis tema `pääle Hlj; Ah sa katkend ing; Oh sa arg ing, või pole `julgend `ööse `surnuaja juurest läbi `tulla; Poiss kuri ing `toetas tagant `aknast ennast `sisse Pöi; oh sa `põrgu ing Tõs; kurat su iŋŋe `sisse JõeK; katsu et sa va `prohvuse ing siit minema suad JMd; oh sa `saadlase eńg Ran; `ossa koradi eńg, kos‿sa lähät Nõo; oh sa kuradi `saadani iho hing, `ütless muni kiä `hirmsahe vannuss Plv; kurat, vehmer lät́s `kat́ski, ah sa hing Se
15. Vähis`iŋŋes (hingpakkis) ruttasin kogu tie Kuu; mes sa õled siäl masina all? surma ing (surmale määratud) Kod

hingama `inga|ma, -da spor RId Sa Hi, Ris KuuK Iis, ingata Rei L(-äta Mar) K I, iŋŋ- Jõe/`i-/ S(h- Phl) Rid VJg; `ingämä, ingätä Kod KJn; `hińgäm(m)ä, -ng-, hingädäʔ, hińgädäʔ, -täʔ V(`[h]ińgäme,[h]ińgädeʔ, -teʔ Krl; `hingamma, hingadaʔ Har); `hinge|mä, -dä Kuu; `ińgeme Hel; tn `ińgämene Vil; `enga|ma, -da RId(`eŋŋada Lüg), engata Tõs Aud Hää; `engämä, `engädä, `eŋŋ- Lüg Vai, engätä Khn; `engämä (-ńg-), engätä (-ńg-) Var Tõs M(-m[e], -te, -de) T(eńgata TMr; `engäme, engäde San) Krl/-me, -de/; `engäma; engädä; pr (sa) `jengadõ, (ta) `jengä Lei
1. hingama a. sisse või välja hingama, hingamisliigutusi tegema aga tema (hüljes) on `ingaja elajas, tahab `välja `tulla `ingama Jõe; `karvad (harjased) `kasvand `rindude, ei saa laps üväst `engada, kui nied `rindu `jääväd Jõh; moni `engä `raskeld, moni `engä et ei `kuulugi Vai; ning siis see `ingas seda [toapühkmete] `suitsu `sisse ning see sai sellest `terveks `jälle Jäm; `ülged käivad mere `aukudest `ingamas Krj; körist `ingeda; körest saab läbi ingat Emm; [surija] `ingab `väljapole Käi; õhk mis iŋŋatasse Rid; noh tä südämest `ingab (lõõtsutab) Mar; õpib `kõrvist `engama (ei kannata suitsu) Hää; Siga `ingab iga arjase vahelt = keris Hää; kui nohu on, siss ei saa `sõõrmetest ingata, siss tuleb suust ingata Saa; ta (karjus) pidi `inge pidama [pasunat puhudes], ega ta ingata `tohtind sialt siis Amb; kuku viel [lambaniitmisel] kummuli, saa lammaski `ingama JJn; kala `ingab lõpuste vahelt Trm; kopsoga `ingäd; sinä `ingäd `liikva `lehki suuss `väĺjä Kod; jäŕv om ummussen - - tei [jäässe] augu, kala tullive `eńgämä Trv; `engäb nagu läbi õle kõrre, nõnda `raskest Hls; rinna om `kinni, ei saa engäte Krk; ku ma `eńgä, siss `suskap küĺle sehen; kuuli et, imelikult eńgäss Nõo; Ma käesi väĺlän `värsket `õhku `eńgämän Rõn; `hinga sa˽ka sissepoolõ ja välläpoolõ; sõta pakku tuĺ̀li (tulin), siss `peĺksi ni˽`hirmsadõ, et is `julgu hingada˽ka kõvastõ, siihn kottal `hinksi jo kõvõmbadõ Har; hińgäśs iks tühä i̬i̬st, elo oĺl siseh; `väega rassõ om hińgädäʔ, är˽tunnõt inne et, üle `süäme `hińgät Vas; kui olt `haigõ `väega, siss rasõvahe `hińgät Se; kõtu otsast `hingäss joʔ (haige hingab tasa, võib oodata surma) Lut || fig Poiss on siis nii järel (armunud), et kas `ingab `sisse selle tütarlapse Mus; Kui ta ää suri, siis ta kodused `ingasid keik `kergemald Rei; juṕi`kaupa `laśti hińgäte, üt́s mass oĺl tõsõl sällän Krl b. hingeõhku peale puhuma `Enne `inga [klaasi peale], siis `õeru `pehme lappiga IisR; [esimesel lambil] oĺl `väikene tulõkõnõ siin otsah - - `hinkset ne `äŕke lät́s elo mant Räp c. õhku saama siss kala tuleva sinna [jäässe raiutud] mulgu manu, siss üteldäss et, jäŕv `eńgäb Nõo; `kinni kasunu jäŕv, siss mõnest paegast `eńgäss Kam; jäŕv kokko kasunuʔ, kohn oĺl hõngu mulk, kohn hińgäss, tu̬u̬ oĺli läpeʔ Rõu
2. jõude või liikumatult olema; jõude olla laskma a. puhkama, hinge tõmbama; magama `piale `mardi `pääva akkasid [soldatid] ära minema, siis sain `iŋŋata Jõe; tuul `engab, kui tuul vagasest jääb Lüg; paneme ihu `ingama (magamisest) Jäm; obu `ingab - - saab tä `ingand siis tä läheb `jälle Khk; Tuuling `ingab vahest (ei tööta korralikult) Pöi; nüid soavad näpud iŋŋata Muh; kui `enne `päikest `mindi `kündma siis `lasti ärg [teat ajal] `ingada Emm; `antasse `tääle natoke `aega ingäta koa Mar; ehk jääks [rehepeksumasin] `seisma, saaks terakse ingata ka Ann; läksin `sinna ommiku vara - - kõik olid alles `ingamas Lai; Eńgäten seisäb ilus, magaden massab pailu Hls; ku puu `engap (on puhkeseisundis), siis piap `palki `lõikame; kes tääd, kelle mihe `karmanin ta (varastatud asi) `engäss; lase mu engäde, lõõdsutem võt́s Krk; läämi `eńgäme San; hińgäśs nädäli säńgüh, siss lät́s vi̬i̬l elokõnõ `vällä Vas; anna talle (hobusele) `aigu `hõngugi haartaʔ ~ hv hińgädäʔ Se; mul `tahtuss engädä; ma `istun ka õ̭ks `engä Lei; hingäko‿iʔ üttegiʔ, olõ‿iʔ kuna Lut b. puhata laskma ta `ingab obust Jäm; ma `ingan `jalga ja akkan minema `jälle Krj; teede `ääres olid körtsid ka, seal `käidi `söömas ning `jalgu `ingamas Vll; kas ma tohi iŋŋata koa natuke `kässi; eks ma `inga näppu nii kaua [kindakudumisel] Muh; tule `jalgu `engäm kah; ma jäi obest `engäm `sinna Krk c. surema, surnuna lamama ta on `ingama läind (surnud) Jäm; see `ingab `ammu Virita `saues Khk; kas te nägite kus ne sõjamehed `ingasid (olid maetud) Muh; `ingäb ikke raholest und (suri) Mar; `inga rahus – olgu muld `sulle `kerge Mär; see (püss) on viis inimest `ingama pand Juu; eks näd `ingä kõik sügävän mullan Kod; opetaja `ütlep, et ni̬i̬ om `eńgämä lännü siist `kihkonnast Puh; [surnu] umah rahupaigah jo `hińgäss; jummaĺ anna rahulikku hińgädä siih [surnul] Se d. (ajutiselt) söödis või harimata olema; küntuna seisma (maast) ju ärjabe all pöld saab iŋŋata Khk; Sui oli rugimoa kesas, pöld `ingas Pöi; kesa jääb `ingama ja päävatama Vig; mõni jät́tis [küntud põllu] `kuima, siis mua `ingas ja `kuivis - - kui sügise `küńti, siis jäi ta kõigess talvess `ingama Trm; ku `mitme `aaste taga `engänut (söödis seisnud) maad üles künnets Krk; las ta `eńgäss tükk `aiga, [öeld] kui `jäeti [maa] `saisma Kam; maa las jengäkä (seisku kesas) Lei
3. midagi eritama või levitama a. (soojust, niiskust) eritama, aurama supp on tuline. las `engäb (jahtub) vähe; lage plats õli `enne `valmis `tehtud, [pandi miiliaugust võetud] süed `sinne `jahtuma ja `engämä; maa `ingab iga kevade nisukest `luhti Lüg; maa aab `auru `välja, `ingab Muh; [pärast vihma] maa `ingab Trm b. peeretama söönd `ingab Käi; sool oo tagant `ingand `jälle. tagumene ots `ingand `jälle PJg; kui `aige kõht on, siis `ongi ia, kui `ingab Ksi; nüid om üits tõise otsage engänu Hls; ku magaden mõni perset lask, `tõise `ütlev - - söönü `engäss ja tõbin `oigass Krk c. teat (naha)haigust levitama; teat haigusesse jääma kust `aigus maast `külge akkab siis sie kõht `engäb Lüg; maa `engamisest - - `piavad `niisikesed `vistrikud `lüemä ülesse Jõh; maa `ingamise koht ikke võis `olla [kust maa-alused tekkisid] PJg; [maa peal pikutades] inime jääb `aigeks, siis `üöldakse: moast ingand Jür; maast `ingab, siis [pärast seda] läheb kõhe punane nagu `veikse rüegatus inimese `silmade `piale Iis; see (maavaim) `ingab mua ää – seal suab inimene alvatud või muud `aigust Plt; maa om engänu, säält tule `maaline Krk; maa sääld kottald [kus maahein kasvab] `eńgäb, maast tuleb serände `aiguss Ran; maa `hińgäss säält, sääl es tohiʔ `istuʔ Kan
4. (õhku, suitsu) läbi laskma; millestki läbi tungima `lehker `hingeb (praod sees) Kuu; `ahju `enga `suitsu `sisse VNg; `piibu vars `engäb. on `lõhki; [lubjaahjul] `augud õlivad laes - - et `engämä `andas. kui ei `engä, siis ei põle jo; `ahju põrand `engäb vist, ei `küpseta änam `leiba üvast Lüg; ölle kiha `ingab – ölut leheb sandiks Khk; [kui leivaküpsetamisel suleti ahjusuu kiviga, see] mätsiti tuhaga `kinni, et‿ta ingata ei anna Mih; piip ei `inga, piibul rinnad `kinni HJn; pingi peale pańdi riistad (puhtaks küüritud puunõud) `naakille, nii et alt `ingas Kad; ratta kumm oo `kat́ki. annab ingätä; ku `koskilt ingätä ei anna, süded `lämmuvad ärä [tuha all] Kod; mõni on kõva koŕk, tene laseb ingätä KJn; savvu `väega `hińgäss läbi pilost Se
5. oma toimet või maitset kaotama a. lahtuma, liisuma, kolkuma Kui kali hüäst pääld `kinni `pandi, neh et `hingemä ei `andand, oli kohe `terve `aesta hüä `juua Kuu; olut `engä `lahjast Vai; Kruusi `pöhjas on natuse `ingand ölut Jäm; tint oo ää `ingand - - tä‿p värvi `ühtid; leib `ingab ää, `kuivab ää Khk; Pane kohvi purgi kaan `pääle, muidu `ingab ää Rei; Viinapudõli koŕk pannassõ lakiga `kindi, muõdu `engäb ää Khn; ku piim seesab kappas, siis ta ju `ingab ära Ris; [arsti]rohi `ingab ää kui on vedel koŕk pial VJg; kui kuaritud kartul seesäb, `koltub ärä, nagu `ingäb ärä Kod; ku naa (humalad) vallalisest peräst seisave - - `engäve ärä Krk; supile ja piimale tule inganu magu manu Ote; Kuʔ ätikäpotõl vallalõ jääss, siss `hińgäss kaʔ äräʔ Har; [pärast leivasõtkumist] jahhu `puistõdi pääle et, är ei `hińgäʔ [tainas] Plv; sakõ pudõr om är hingänöʔ (hapuks läinud) Räp; vesi om är hińgänüʔ, vaja veśätseppä Se b. kaduma, haihtuma; aurustuma tä on jo nii ää ingänd (auranud) et puhas kadond Mar; `õhta illa ja `öösi kui tolm ära `ingas PJg; [väljakaevatud surnukirstus polnud] ei `riide `aimu, ei kedägi. kõik ärä ingänud Kod; kahelt poolt `aeti [sütele] `tuhka peale ja pańdi teĺliskivi `otsa – siis ei `inga (kustu) ää; tindi pudel kuevab ära või `ingab ära Plt; Ku˽liikvapotõl vallalõ jääss, siis tu̬u̬ `hińgäss äräʔ Har; Vrd hingümä
6. (hrl eitavas lauses) lausuma, ütlema Õle senega rahu mis sul on ja ärä `ingagi Jõh; sedä `asja ei voi tamale `engägi: tulo pahandus Vai; äi münul pole sest söna ingat Emm; Ei `inga eest äga takka (vaikib) Han; ta vähe `ingas `mulle koa, aga ega ta mulle `kõiki `reakind Hag; ei ingänud tämä kellelegi Kod; läks teisele `riakima, see ei vastand - - ei `ingand eest ega tagast Lai; ärä mitti engäde kellekil Krk; ärä tälle tost midägi `eńgä Ran; Os tä mullõ vai poolõ sõnagagi˽hińgänü, et tä matusõ pääle lätt Rõu; ei tu̬u̬ `jengä sõnnagi Lei
7. vaikselt liikuma meri `engab ehk `nõõgab, `väike lainetus sees Var; Meri `ingab, lainetust ei ole, aga on kuulda seuke mere ääl Hää; õige vagane (tuulevaikne), kaśk ei `ingägi Kod
8. fig näppama, varastama `Müäda `käivad siit, juba mõni ta siit ikke `ingas Jõh; Juba müts läind, kes selle nüüd sisse ingas Kaa; ma eńgässi taa nua `sissi San
9. Panti ropusti raha ingama (raisati tohutult) Emm; kui inimene igistab, sis ihu `ingab PJg; `surnu `audade pial tulema `vosvorist kuju `väĺla - - kuidas ta sialt auast `väĺla `ingab Plt

hinge|rahu rahulik olemine; hingeline rahulolu ei `anna `hiŋŋe asu ~ `hiŋŋe rahu Kuu; ühna võtab mu iŋŋe rahu ää Muh; Kui kiskid ööse sedasi rüdistab see anna teistele ingerahu Emm; sa ei anna mul inge rahu mitte üks raas kohe, `muuku küsid Saa; sa ei anna `mulle mitte inge rahu Koe; ei ole temäl engerahu, mutku jooseb ütest kotussest `tõise Trv; Nu̬u̬ʔ (kihulased) anna õs `ü̬ü̬selt sukugi hingerahu Rõu

hirm irm g irmu (-o) Sa Muh L K I eL(h- V); `irm|(u) g -u R(h- Kuu); erm g ermu (-o) Hi(h- Phl) Mar Nis Juu Kos; jõrm g jõrmu Khn (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. hirm a. suur kartus, pelg, hirmutunne irm oli küll nahas, aga läbi tulime [surnuaiast] Hlj; `Ninda `irmul, et `silmad pialuust `välja tulemas IisR; jänükse `irmu sai ka `otsa Vai; Mool oli nahavahe irmu täis Jäm; üks jooseb ees, sellel tuline irm taga; joonud mehed vannuvad, üsna öud-irm kuulda; mis see sedavisi (nael, kergelt lüües) `sisse leheb, külab see `rohkem `irmu (jõudu) tahab; undil on üheksma mehe irm, ning ühe mehe jöud Khk; Undil olnd kohe `sõuke irm `juures (hunti pidi kartma) Pöi; ega [või] taha naeru irmuga (naljalt) kokku `menna Muh; Noore ärja viludamene läks üsna `kerge ermuga (vaevaga) Emm; Pole sool sest `ermu `ühtid vetta (karta) Rei; ja siiss üks kuusk hakkas ta `seltsis `käima. ja see tegi mihele `hermu Phl; nii `kange erm südämes ehk naha sees Mar; Irmul oo suured silmad Han; Jõrmuga pannassõ kõik aśjad ää tegema Khn; näĺla irm oo kustutud (sai süüa) Aud; välgud sähvivad üle `taeva, aeab pimedas kohe irmu `peale Vän; tei nõnda irmul (kohutas ära) Saa; nüid sol on erm `nahkas. madjakast sa soad Juu; ma olin nagu irmu sies, ei saand `mindud Amb; nii suur irm kõhe, et ihu karvad tõusevad `püsti Iis; tapetud inimese maja, si̬i̬ ti̬i̬b tämä `silmi `irmu; tuleb nõnna areldi ja irmon, `pelglik ja irmon; sedä `irmugi ei õle, et rannan `aega viidab; nüid on tal irm `persen, vaŕjotab ennäss Kod; irmu äratav asi Plt; irmu päräst akasid kõik ihu karvad värisemä KJn; nõnda `seande irmuväärd jutt ja kõne Trv; ku kondsa kobisive, nõnda irm olli püksin; irm lää tagasi (ei jää ehmatusest haigeks), ku uvvest `irmude saat; nahk `irmu täis Krk; aga mul tulli nüid irm `pääle Hel; ta periss värisi irmust; kui midägi `alba oled tennu, ehk `peĺgäd, siss om süd́ä irmun; poesil tolle `kange irmuga `rohkemp püksin ku kõtun; ku puĺl `säĺgä `tormab, siss tunneb egä üits `irmu Ran; poig läits ulluss, tütär läits ulluss, oh sedä `irmu ja ikku; [ta] laśk `endä püssiga maha, mul olli tu̬u̬ püssiirm siss `süämen; `talve soe unnassiva, küll `mulle `olli irm; `Linda `vasta ei ole `irmu midägi; poiss `oĺle säädse nädälit tolle irmu pääle `aige; küll röögib jäledäde, `õkva irmu aap `nahka; ma ti̬i̬ `kirpele `irmu Nõo; naisõʔ löönüvä `hirmu, et üt́s kropin oĺl Kan; ei joua˽nuidõ `hirmõga `kõrda saiaʔ; naanõ lännü `hirmu, `naksi `peĺgämmä Har; voonakõsõ oĺli `hirmu täüś; mul oĺl hirm nii suuŕ, ma värisi ku haava leht; ma jäi `hirmu (kartsin) `väegaʔ; Naaśõʔ oĺliʔ õ̭ks hirmuhn ja `julgu õs `maadaʔ; ma˽tope `sanna haina `tuusta, hirmu all et, mõ̭ni näǵe Rõu; a midägi es avidaʔ, hirmust `valla saa as; täl oĺl vereh sääne hirm et, tedä tuldass `tapma; [mul] om jäl˽peĺg otsah, a˽timä om kõ̭gõ tu̬u̬ hirmu seeh Vas; sa hot́ jänese `mu̬u̬do mineʔ `kargama, nii lät́s iho `hirmo täüs; hamõhke säläh habisõss ku haavaleht́ suurõ hirmuga; jumala hirm. hirm om jumalaga kiusada; kikass and kanalõ `hirmu (kabistab kana) Se || hirmutamine see oli ainult `rahva irmuks Pha; aga karistuss `oĺli suuremb [süüst], tõestele irmuss Ran b. hirmus, kohutav; ebameeldiv `Ninda se päss `räisib siel `paulass kohe, et hirm valatada Kuu; küll sääl `metsa `nurgas voib ka `irmu elädä Vai; Otse irm oli `vaata, kudas `kärpsed ludrisid sööma `juures Khk; tööd o nii palju et irm o Muh; poleks ma mette εεld teind, aga asi läks jo ermuks Käi; oĺ hirm viin Se
2. hirmuõhkkond a. hirmuvalitsus; kurjus siin `täüdüs `olla `moisa `hirmu all Kuu; `Lapsele `anna `irmu ja `anna `armu, `ongi [kasvatus]õppetus ja kõik IisR; pole isa `irmu ning ema `armu (kodust kasvatust) saand; küll ma ta irmu (distsipliini) ala pane Khk; Noor kukk oo vana kuke irmualune Kaa; jumal `näitab `irmu ja annab `armu koa Muh; laps tahab [kasvatamisel] armu änam kut ermu Emm; Arm `aitab änam kui irm Han; mies on naese irmu all Ris; minu isa oli vali mies - - mina `kartsin isa `irmu Kei; kus `irmu, sial `armu JMd; Ku juba naisess saadi, es olla küll ämp egä minut́ tõise irmu all Hls; paremb vana varju all, kui noore irmu all; enämb saab armuga kui irmuga Ran; üteldi et ku `võ̭õ̭ra irm, et `võ̭õ̭ra irmu all `peĺgät Puh; Paremb poja hirmun, ku˽tütre armun Rõu; täl (vaeslapsel) ei olõ `hirmu ei ka `armu Se b. vitsahirm, (kehaline) karistus Ei irm ole kenegild `nahka `seljäst ottand; Kes `hirmuta `kasvab, sie `auta elab Kuu; `lastele `anneda `vitsaga `irmu; kodune `irmu one ikke `pehmem kui `vieras `irmu VNg; kui ihu `irmu saab, siis ing äb lehe ukka Khk; sellepärast nee lapsed on nii ukkas `neile pole `irmu `antud mette Vll; kes napi irmuga kasvab, see põle inimene koa Muh; Sai küll ermu aga muistust äi veta Emm; obene sae valu ja `irmu; kohos koerale `irmo `anda, aga mitte ärä tappa Kod; kas sul kahju, et `vargale `irmu andass Trv; liha ei saesa soolata, ega laits ilma irmuta; täl (ulakal poisil) ei ole muud ku irmu viga, `vitsa on vaja Nõo; Ilma hirmulda˽kasuss, avvulda eläss Urv; tu̬u̬ lat́s hoit inäbä immä, kellele `hirmu annaʔ Rõu
3. hernehirmutis `varblasile tei `hirmo, kanolõ kah. vanaʔ `rõiva tüküʔ [selga], kübärä loḱk pähä, lipidsäkene kätte Kan
4. (kogust või viisi märkivalt) a. (mitmesuguseis väljendeis) rohkesti, (väga) palju, tohutult sel `aastal oli `irmu `moodi kala Mus; kalu oli irmu `viisi Pha; aga `nalja sai `ermu `moodi Rei; ermu `kombel tuli kilu `väĺla Rid b. (intensiteedisõnana) (üli)väga, tohutult – Sa Hi Noa Hää Ris Plt ma `arva, et se on üks irm väsitav asi Jäm; sest on ikka irm pailu `aege tagasi Ans; see on üks irm koleduse asi teist inimist `tapma `minna; kui irm suitsedab [ilm], siis `eetasse: lume illingad `lahti; saand irm ulga raha Khk; mu kondid valutavad nii irm `kangest Krj; Ratas si̬i̬ piab tuulingul võlvi sihes koa irm otse olema Pöi; Erm kipakas paat Emm; lõhesi ja neid on irmvähä Hää; see (traataed) piab olema nii irm tugev `tehtud Ris c. (kvantumi- ja viisilauseis) nad olid nii `vaesed et erm Emm; ma `nutsi, et erm Käi; Täna umigu mo abud olid nii `aiged, et erm `oitku Rei; jo sii vad kurjad inimest elast. prεεt ka `riidlevad et herm üsna Phl
Vrd hirmus
5. (välj imestust, ehmatust) `lastele `anta nämi - - oma suust anna, oh erm; erm, erm, ma‿p ole tεεdnd end Emm; Erm, erm! Poleks ma seda mitte `uskund. Erm `oitku Rei; oh herm kui nobesti se läheb Phl

issundane `issunda|ne Lüg, -ai|ne Vai, g -se
1. seemnetaim, ruut kabusta `juurikuist `võeta `issundasi; `kapsa `issundane ja `kaalika `issundane Lüg Vrd istandane
2. taim kui on `issundasi `paksust - - siis vähendetta ja `panna `tõise `kõhta Lüg

iuh1 iuh IisR Tõs Kod Krk Se int a. (hobuse, koera, hundi häälitsusest) eblak obene teeb iuh ja iuh kui kuuleb inimese kõnet; ike iuh auh, uu [ulusid hundid] Kod; tõise (inimese) `vastu om ku koer, iuh, auh, iuh, auh Krk; pini kilgutass: iuh, iuh Se b. (ergutushüüdena) Iuh! Ega sa `vaese mehe obune ole [teeme sõitu] IisR

jaan jaa|n R eP (joa- Kos; juań Kod) T; jaań Han Ann Trm Äks Lai KJn M Kam V; jaen Sa Muh Mar; g jaani üld (excl R), g `jaani R jaanipäev, 24. juuni vana jaan `müödä, `ongi suvi ilu `õtsas; jaan võttab pütti, `jaagup `tõise, `laurits lakkub pütti `põhjad `puhtast ja `pärtel `laudib lakka (st jaanipäevast alates hakkab piim vähenema); suvi sueb ja jaan tieb jalad `alle (st loomad kosuvad suvel) Lüg; jaen `olli ikka tige, juri koa, `mihkel `olli ea (st jaani- ja jüripäev tõid tööd) Muh; jaen võtab püti, karone võtab kaks ja kui oleb `tulle, siis võtte `oopis ää piima Mar; `peale `jaani karu lõi käpaga paeo koore `kinni PJg; jaanist neli [nädalat] jaagupisse, jaagupest neli `pärtle`pääva Kei; uuest jaanist oli jo pööribä; jaań võtab püt́i, jaagup kaks, laarits laub kõik lakka Ann; jõul ja juań oo pu̬u̬l uassad; ku `enne `juani vihimä sadab, sadab viĺjä `salve, piält juani sadab vihim salvess `väĺjä Kod; vana jaań on `seitsmendal juulil, si̬ on viimane pääv külvata Äks; enne `jaani tuleb `vihma palude, peräst tuleb esigi Hel; jaan visana edimätse jaheda kivi vette Ran; jaań `jaahutass, `piidre viil `peestäss, jakob `viskass jaahekivi vette Plv; jaań jakkass, `pi̬i̬tre pit́sitäss perägi kinni [puumähil] Se

jalg jalg g jala üld (n `jalga R; jälg g jäla spor SaId Muh Hi; d́alg g d́ala Lei) (adverbiaalses tähenduses kasutatakse ülemaaliselt sag i-pluurali vorme)
I. 1. a. elusolendite jäse, millele ta toetub ja mille abil liigub; jalg (sag ainsuslikult) Jalg `sohkab (joodikust); jala koverduksed (kurk); `Saapad on jala `kurgust `kitsad; Jalalaba on `paistes `jüskü pakk; Jalapäkkä on ragu ajand; jalaselg Kuu; `muudku ole vaid `püsti `jalgul, ei saa `puhka `millagi; `tuigub `jalgel; jala `pätkäd one `aiged VNg; ku [mesi]lind magusa võttas, tämä `kõrjab `jalgude; `lonkab tõist `jalga; minä en saa `jalgust üles; jala `põhjad on kõhe ku `pindusi täis; Jala `õõnes ~ tühi kõht; jalad `pöias (kõverad) Lüg; jalad `arkis; `ulgub jalad `lääpäs, lohakalt viab `jalgu järel; lein jala `kondi ~`ketra luu `vällä; Jala alused ~ jala `põhjad Jõh; obone `ellitä `jalgada; kravu `jalga; `kärbläise `jalga; `rouda tegi jala `pohjad kippest Vai; niid köva maa jala all (öeld merelt tulles) Jäm; `kintsus `jalgadega (x-jalgadega); jala kurgu peelt päris `aige; nikastas jala `liikme ära Ans; nii kaua kui moo jalg ikka käib ning pεε kannab Khk; jalg o nikastand Krj; Selle obusega `önne äi ole, jalad sukkas (s.t varsal jalad altpoolt heledamad) Pöi; masaja jalaga; lämbid ~ `lämpis jalad (lampjalad); obu riigib `jalga Muh; Umigu käib neljal jälal, pεεval kahel ja õhtu kolmel jälal (= inimene); jäla `önded on `peenem koht, kus nötkub Emm; kuub oli jala `kurku; jala seered akkavad viludama; laps on alati ema jala `juures Rei; jalad vettis araks Phl; `jalgu `puhkama; jala kand taga; jala päkk oo all Mar; [lamba- niitmisel] esimesed jalad `pańdi `kaenla `alla, lapsed `oitsid tagumisi `jalgu, lammas oli `jalgade vahel süles Kul; jalad `rangis ja `kaaras all; `pehme jalaga obune, komistab `ühte `puhku Mär; enne oli neid `aŕsta, kes panid jala paegale, kui jalg `vältund oo; [vanal inimesel] Jalg maateral kinni; päkä `juures `väike karba tukk – jalatukk Vig; püksi perse läks jala `õndla; jala `varvad `punduvad ää Kse; jala kand, see sur nukk sii; jala põhe; jala `pialmene, üle summa oo jala pöid Mih; Annõl nda piiniksed jala siäred nagu piibu orgid Khn; jala `luubelse końt; jala õnnal Aud; jala põhja all oo jala päkk; jala ranne PJg; Sügan jala `seĺga (laba); Kellel karvased jalasääred si̬i̬ saava rikkaks; Jalakõht ~ jalamari; Säärused `ümmer jalavarte Hää; jala `kindrad; rüü `oĺli jala kontsadest saadik; jala muna (luupeks) Saa; jalad surevad ää; äda lõi `jalgu; jala nõgu on päka ja kanna vahel; jala nõo sees Kei; jala kõberdese koht (tallaalune) on mõnel õõnes Juu; `luoma jalg `aige, nää `õngab `jalga Jür; jala `varba `otsa saab kua liigudata KuuK; seisa `jalgadega paigal; `jooksva `jalgades; ehmatasin roosi `jalga Ann; krambid käivad `jalgus Tür; jalg töńts, iga õle kõŕss akkab `jalgu `kińni VMr; `kõrge jalaga pikk inimene VJg; kui veke jala pöid nigu kitse jäĺg; jala päkk on suure `varba all; mõni on kumera jalaga, jala põhi kumer, teine on `sirge jalaga Sim; jalust vigane; jaladest ei saa `käia; jala põhjaalune ~ tallaalune Äks; jalg kisub `krampi Lai; jala seĺgroog ~ seĺg on se końt pöia ~ labajala pial Plt; `jalga ette ~ taha panema KJn; iluse nõrga jala all ää `ju̬u̬skje oben; jala muna luu om jalal vällän pu̬u̬l; jala seĺg Hls; jala põkk; üle jala seĺlä ei tule ääp pori; tasa jala nuḱke pääl kõńd; mia peĺlässi ka - - jäi kõvass ku soolasammas, jalg ka es tõusu Krk; jalg veedi väärät ja sattegi maha; jalg `ku̬u̬li ära, nigu `pinde ai täis; jala nõĺv (päkk); ei ole jala pövvä täit maad Ran; mes sä looberdat, viat `jalgu perän Puh; jala käesivä `risti; Miili ei saana jalust ~ `jalguga `kõndi; jalaseere; kirves - - läits jala käänu `sisse; vigla aru läits jala labast läbi Nõo; ma‿i võtaki toda `tańdsma, tol vana tömp jalg Rõn; jala si̬i̬r, `pahkmass, kons San; Istu ja puhka `jalga; Mis mul no viga, säĺlile säńgün ja muidugu tiĺlidä `jalgu; jalakuńt veritsess lännüʔ Urv; kõtt om tühi, jalg om nõrk; Üts jalg pikk, tõnõ lühikõnõ, ütelukku käü, a edesi ei saa (= kell); jala lapard; jala lehiʔ valutõsõ Krl; ma‿i saa enämb jalust kohegi, mul omma jala `kangõ; lihm saist noʔ `õkva jala lihe pääle, noʔ om jala lih́t `paistõt nigu pakk; jala nut́i omma veritsess `hõõrunu; `õkva jala nõdsu kottalõ kasuss pininaal Har; ei olõ kätt ei `jalga, esi ilmamaa tark (= kell) Rõu; jala `lapju Vas; jala maŕaʔ; mehine tu̬u̬ `jalguga ḿett; jala jaku seeh midä õks om mut́ingut; jala `kindreʔ põlvõ al; jalalaba ~ jalalapp `kat́ski; jala`lapjugaʔ toetat `vasta maad; Mõ̭nel naistõ`rahval ommaʔ jalasoonõʔ `veigaʔ ińdsile (pingule), kõ̭iḱ ni‿ku sinidseʔ munakiviʔ väĺäh Se; jala sõrmeʔ (varbad) Lei || labajalg Jalg alt `ummes (lampjalast) Lüg; sokid jalas, `saapad `otsas, niid on jalad `valmis Jäm; Jalg `lahti (lumevaesest talvest, lumevabast teest) Pöi; pikk säŕk, otse peast jaluni Mär; võta jalad `lahti Tõs; jalad `riides Juu; [lund] ia paks üle jala kord maha tuld Lai; tõine jalg `kińni, tõine `valla Krk; lahiśt `vihma maha mis kole, es saa kuiva jalage enämb kunnilgi `liiku Hel; ma‿i ole paĺlaste `jalguga vi̬i̬l ollu Nõo; jalalõ `parraʔ, hüä `saapaʔ Se; `pästaga jalaʔ `maalõ un `minkaga magama Lei; || (Rohkesti adverbiaalset, piltlikku kasutust) jalaga ~ jalg(ad)ega 1. jalgsi kas sa jalagõ tulli Krl; kerikun oĺli kõ̭iḱ jalaga inemise Har; lät́s jalagaʔ `liina Se; 2. (koos eitusega) mitte sammugi, mitte sugugi, üldse mitte minä ei käi jalagagi `kõrtsis Lüg; perenaine es saa vahel `jalgadega pöllalegid Khk; nüid pole `endal eri `jalgadega `minna Vll; ei ma `talve ole jalaga maanteele saand Ann; mina sinnä ei lähä oma jalagagi Nõo; olõ‿õs ma säl jalagagiʔ Se; 3. kiiresti, ruttu Mine jalgega ja joose koa vahest sekka Han; tule `jalgadega Kad; käi `jalguga Kam; oma jalaga iseseisvalt, omal jõul `aige juo käib oma jalaga Lüg; soan ike oma jalaga vel `õue Juu; `Tervüs om kehvä, peräkõrd ei saa uma jalaga tagasi Urv; lat́s nakass jo uma jalagaʔ `juuskma Lut; jalust ~ jalad otsas ~ ära jalad haiged jalad on `otsas, muidu liiguks veel Mus; Jalust otsas KuuK; [lehm] jäi jalust ära, nii jalad ära Tür; ta on `vuodis kohe, jäi jalust ära VMr; jaluss õli ärä, ei suanud käedä Kod; jäi jalust ära Äks; Jalust olt eś ka nii otsan, et mitte kohegi es˽saaʔ Urv; jaluta ~ jalgadeta ilma jalgadeta, haigete jalgadega, käimisvõimetu `sassaparilad - - `luomidelle `annetasse, kui on jaluta `tõised Lüg; mina vana inimene `jalguta siin `vuodes Jõh; Käsita kisub, jaluta jookseb, valuta viŋŋub (= tuul) Jäm; jaluta Jaen lεheb `seina kaudu üles (= suits) Khk; laps viel istub, ei ta kõnni `ühtigi, on viel jaluta VJg; aga sängin ei tohi ka olla, siss jääb `u̬u̬piss ilma jaluta Nõo; jäät periss `puhtass jalalda, ei saa inämb kohegi minnäʔ Har; jaloldaʔ inemine Se Vrd jalutu; jala ~ jalgade all, alla, alt (jalgade) ees(t), jalus(t), tüliks, tülist kasi `jalgade alt εε; mis sa oled sii teiste `jalgade all Khk; mine `jalge alt ära Hls || neil oo `toito jalgall tallata (st raisata) Kul || ma ole `seitsmeküme kuiendama [aasta] peal jalad (olen 75 täis) Tõs; ühiksa `kümnes `oasta jala all (89 on täis) HJn; kaheksas `uassa jala all Kod; jalad ~ jalg all; jalad alla [saama, võtma; tegema] seismis- v käimisvõimeline; seismis- v käimisvõimeliseks muut(u)ma, püsti tõusma, käima hakkama ei `saagi enäb omale `jalgu `alle, ei saa `kõndida Lüg; noh, vöta jalad ala, töuse üles [lehmast] Khk; kes vähegid jalg all oli, keik `viidi jaanituld `vaatama Mus; põrsas ei võta kudagi `jalgu `alla VMr; kere pu̬u̬lt ilos obene, aga `jalgu ei õle all (ei sõida kiiresti) Kod; latsel oma jalg all joba Ran || (kukkumisest) Tee nii libe naagu tat́t, mitte jalad all äi seisa Pöi; nii i̬i̬le jää, nõnda‿t jala ei saesa all Puh || fig 1. kiire sammuga, heade jalgadega Pane ädala `peale minema, kas siis pole `loomadel jalad all Pöi; kui `rantsos `Moskost `väĺla läks, siis ajasid kaatsakad neid takka, küll siis Punapardil jalad all olid Mih; 2. iseseisev, sõltumatu, majanduslikult kindlustatud sain juba elole jalad `alla Jõh; nuored, kel jalad all, nied [lähevad minema] JJn; `enne oli puru `vaene inimene, aga pärast sai jalad `alla Plt; sai sääl joba jala `alla. läits nii suurelises Ran; || (asjade kadumisest) Kuhu sie kuĺp siis sai, jusku oleks jalad all IisR; jalad alla tegema käima sundima, minekule ergutama Vaata laiskvorsti, küll ma sulle jalad alla teen Vig; piits teeb obusele jalad `alla Tõs; kevade `öeldi: las ta (loom) läheb `väĺla, küll jaań `talle jalad `alla teeb Lai; jalad alt väljas ~ ära seismis-, käimisvõimetu; jalad haiged; (ka kukkumisest) jalad on alt `välläs, kuhugi ei `pääse Lüg; jalad nagu `võeti alt ää, ei soa `köia εnam Muh; nii klaes jää nõnna, et võtab jalad sool alt ää Mar; ühekorra old aga jalad alt ää ja Aabu vie all Kad; minul jalg jäi alt ära Plt; jala om alt ärä, kudass ta kõnnib Nõo; mul võ̭ti hirmuga õkva jalakiʔ alt ärʔ Plv; jala ~ jalgade peal, -e, -t jalgadel(e, -t), püstiasendis(se, -t) (ka käimisvõimest) `püstü jala pääl (seistes) Kuu; tama alisi oma `aigukse jala pääl `vällä; laps jo `jalgo pääl Vai; obused norgutavad, `püsti jala pεεl magavad Khk; jala pεεl aigos Käi; timbib ja tambib `jalge pial, üks rahutu vaim Var; vaarub `jalgade peal JõeK; jala pialt kukkus maha Plt; mõni tiisiku `aige kuivass jala pääl ärä Krk; Käü nigu vana igävene loobõrd `jalgu päält maha sadamisen Urv; Kõik kerikoaig maʔ saisi jalapääl Vas; tõbine aja hińnäst `jalgu päle; jo jala päl käu Se || fig iseseisev; majanduslikult sõltumatu Mees päriselt juba oma jala pεεl Kaa; õppib oma jalge pääl seisma Pst; oma `jalge pääl Krk || taa elo om jo nii savitsidõ `jalgu pääl (ebakindel) Vas b. (võrdlustes) Jalg nindägü kassi kaul Kuu; Jalad väsind `nindagu `nuiad; `Nuorelt jalad ku `värtnäd all; Jalad ku `kougud (kõverad) ~ `mõisa `muonamel (suured) ~ `pilpad ~ `pitskid (peenikesed) ~ `suksed ~ `putked, `sääräd pikkad ja `piened; Jalad nigu `ketrad (kiired) IisR; Jalad ku õbelusikad (pisikesed) Lüg; Jalg kut matimoa (suur); Jalad all kut suured `tündrid Pöi; Jalad lääpis all nagu luutõbisel lehmal LNg; Jalad all nagu veevõtmise pingid (pikad labajalad); Jalad perse all nagu saksa rätsepal Kul; Jalad kui rangipuud Mär; Jalad jusku sia sõrad (mustad) Hää; Jalad kõverad kui looga murre Kei; Jalg nagu vaese mehe vakamaa (suur) Amb; Jalad nagu sambad Koe; jalad nagu pakud all (paistetanud) Kad; jalad kui tambid all, `aiged; nuor on `kerge `jalgadega, jalad nigu vedrud Sim; pikad jalad nigu koodid Plt; Jala ku lambsu (suured ja laiad); Jala ku peüvä (kõverad) Trv; Jala all ku usse pulga (ümmargused) Krk; Jala ku `taosse Hel; lühikse jala nigu pätäku; jala nigu tangi (jalad kanged) Ran; ta‿lli vähälik obene, aga jala nii käesivä juśtkui kerilavva all Puh; nii jämme jalaʔ ku tulbaʔ all Krl; piḱäʔ jala˽nigu kure jalaʔ; ilusa jalaʔ nigu pütśikäʔ Har; sääntse paksu jala kui kahru jalaʔ Se c. fig Kuhu sa lähäd? – Lähän `sinne kuhu jalad `vievad Jõh; Olid sa jalgu pidamas (küsitakse inimeselt, kes räägib teiste seksuaalsuhetest) Kaa; Kas jalad puutusivad põhja (küsitakse kaua magajalt) Iis | [pulmas põllelappimise ajal] akati `võitu tegema, et `peidme puolt võit – `peidme jalg pial ja pruudi puolt, et pruudi jalg pial VMr | Minial peavad olema jänese jalad ja `lamba süda (minia peab olema virk ja tasane) Hää; Pido `pernaasel piät olõma jänesse jalaʔ ja kuninga mi̬i̬l Räp | Egä sul `valla ~ `kruono jalad õle et `sõisad Lüg | Kes teist jalaga lööb, sel jalg auast välja kasvab Vig | (häbelikust; norutajast) `Istub pia `jalte vahel IisR; Käib pea läbi jalge kut va äbelik koer Pöi; Tömmas saba jälge vahele Emm; Kus ta näeb, pää kahe jala vahel Hää; kõnnip pähl, pää `jalge vahel mahan Krk | (ruumikitsikusest) kerik täis `rahvast, ei õle jala `ruumi Lüg; ei ole jala asetki KJn; jala `pandaʔ ei olõʔ asõnd ~ maad Har; Ei olõ kohe jalgage maaha panda Räp | Mine sa, sool nooremad jalad Pöi; muud ei `aita, jalad `piässägä perse (öeld põgenedes) Kod; Tänä õli `ninda `kiire, et ei saand `jalga `paigale; `Juakseb jalg `perses, las akkab `tüälä Jõh; Suur sämu juba, a `miśki ei tie, `kargab `ringi jalg `persses IisR | (aeglasest liikumisest) käib `tõise jalapält `tõise `pääle `laisa `muodi Lüg; Ei viitsi õigel viisil oma jalgu järele vedada Lai; täi kooleb jala `alla ärä Ran; ei jõvva `jalga üle läve `tõsta Rõn; taal õi lää jalg tõsõst edesi `eieʔ Urv; ei kergütäʔ umma `jalgagi Plv | (keemisest) Nüüd on pajal jalad all Hlj; nüid on padal jalad all, `lendab keeda Äks; küll on padal jalad all Lai | (kuulujutust) `Lorbatuse juttul ei õle `jalgu all Lüg; `jälle jutt ja jalad all IisR; Jutul põle `jalgu all Han; jälle jutt ja jalad all, ta läheb edasi Lai | vili kasvab ärja jala all (st härg annab palju sõnnikut) Nis; peremehe jalg rammutab `põldu (s.t peremees peab ise põllul olema) Ran; ega `tü̬ü̬lise jalg `viĺlä ei sõku Nõo; sut jalaʔ ravidsõsõʔ (rändajast) Lut | Iga jalg tieb ise `jälje ~ kuda jalg `ninda jälg (inimeste erinevusest); Küll jalg `saapa `leiäb – igäüks saab õmakõhase mehe vai `naise Lüg | Ega jalad `sinne jää kuhu `jäljäd `jääväd (asjatust v vastumeelsest käigust) Jõh | Kellel pole pead `otsas, sellel olgu jalad (unustajast) Pöi | lükkäd ärä jalaga, `tõmmad aga `käegä tagasi (ära halvusta seda, mida veel tarvis võib minna) Kod; Obune komistab neĺla jala pääl, mis ime siis, kui inimene kahe jala pääl Hää | valel o lühised jalad, vale asjad tulavad üles Khk | kene `jalga `tatsa, sene suu `matsa VNg; kelle jalg kergatab, selle keel nälbatab Muh; kelle jalg patsatab, selle suu matsatab Mär; kelle jalg `ilpsab, selle käsi `nilpsab Hää; kelle jalg tatsutab, selle suu matsutab Juu; kelle jalg `ülpäss, selle ki̬i̬ĺ `nälpäss Krk; kelle jalg tats, selle suu mats Ran | Kelle jalg sitage, selle suu saiage Pst; Jala põlvini sitatse, suu kõrvuni rasvane Hel; (üks ~ teine) jalg hauas ~ augus vanast v haigest inimesest üks jalg `auvas, `tõine `auva `kaldal, aga ikke viel tahab naist võttada Lüg; jalg `audas, teina ava `pardal ~ εεrel Käi; Jalg hauas, teine kaldal Vig; Üks jalg `aukus, teine augu ääre pääl Hää; vana mullake joba, tõene jalg joba avvan Ran; üt́s jalg hauan ja tõnõ haua perve pääl Har | meie ema on küll ühe jalaga `audes, teesega aua ääre peal Vän; üt́s jalg ilo poolõ, tõõne surma poolõ Vas | Kinel jänu, senel jälad Emm; Kel jano, tol jalaʔ Räp | Kie ei õle jalust vigane, on arust segane Lüg; Pεεst segane voi jälust vigane Emm | Ei saand `enne `surma enamb oma `jalgu maha `saama (ei saanud enam eluga järje peale) Jõh; jalga ette ~ taha panema (kedagi) milleski takistama Eks Ats eese kaibamisega Peetrile jala ede pani Kaa; Ära lase omal `jalga taha `lüia; ta `pańni mul jala taha Hää; jala ette [nägema] lähedale `Ninda pime, et ei nää jala ette Jõh; Äi sa näe eese jala ede ka mette (tulevikku on võimatu ette näha) Kaa; Ei näe jala ettegi änam (inimene on pime) Hää; kui akkab juba jala ette nägema, siis on vekese `valge aeg Lai; ma `aima iki jala ette vähä ärä Krk; sa‿ss näe mitte jala ette tõnõkõrd Ote; jalg jala ette ~ kõrval ~ perän samm-sammult, aeglaselt, ettevaatlikult [liikuma] `astuvad nii kaks `valged `muĺlikast jalg jala `korval, et edasi ei saa Jõe; Obune kuhe `õppind tämaga jalg jala ette `uĺjuma IisR; söidab nii tasa, et jalg jala ede Jäm; astub na pikkämesi, jalg jala ette Tõs; `tatsab jalg jala ette VMr; läke jalg jala peräh Lut Vrd jalg-jalalt; jalga jala ette käima, kõndima (hrl koos eitusega) p‿saa `jalga jala ede Khk; ei nää `jalga jala ette `astuda Kei; ta on nii mõnnetu, et ei jõua kohe mette `jalga teise ette `tõsta Sim; nii pihtpime ü̬ü̬ `olli et, es näe `jalga jala ette panna Nõo; pimme, et ei näe `jalga jala ette `panna Kam; Jalgu peran vedama (lapse-east väljajõudnud, iseseisev olema) Pst || akkass iki üless `aama, `jalgu `perrä vedäme (paranevast haigest) Krk; kes sellele jala `piale `astund (kelle süü läbi ta on rasestunud) Ksi; Vassaku jalaga `vu̬u̬dist maha `astund (halvas tujus, pahurast inimesest) Hää; Jalg hakkas ahju veere pääle tükme (vanadus kipub kallale); üte jalage ärjä liha (seen); mis suguline ta vi̬i̬l om, undi tagumine jalg (kauge sugulane) Krk; täl `naisi jalaga seǵäda (palju); karass kate jalaga (otsejoont) õnnetuse `siśse Ran; Kõ̭iḱ uma elu aig olõ ma pidänü katõ jalaga keset ellu `traḿpma Rõn; Kus hüppas mulle nelja jalaga peale (süüdistas ägedalt) – miks ketid teritamata Tür; jalga heitma kõndima, ära minema tuleb natuke `jalga `eita koa, teeb enesele sööma `tahtmest Mih; oĺlimi sääl tüḱk `aigo, sõ̭ss heidimi `jalga Plv | ei sie enämb `jalgu `jätkä – enämb ei `pääsi sest `aigussest Lüg; jalga katsuma 1. pulmas pruudiga tantsima, mille eest tuli pruudile raha anda – Pil KJn; 2. (suguaktist) sai igä mies `jalga `katsuda Lüg; j. keerutama ~ kergitama ~ seadma tantsima eks `nuored ikka `armasta `jalga `kierutada Jõe; lähme `jalgu kergitama Mar; ei ole mina oma `jalga `seadnud, isast ei `tohtind Pil; kergitäsin koa oma `jalgu KJn; `kargamise man kergütäss `jalgu Se; jalgu kiitma ~ tänama põgenema Ega mul muud üle jäänd muudkui kiitsin häid jalgu Hlj; Kuski madinast läks, siis kiitas jalgu Jõh; ma sai pakku, tenässi endä äid `jalgu Nõo; jalga kaapama ~ kummardama [maani] kummardama kellegi ees `linnas õpetavad `jalga `koapama Kos; viga täl `jalga kumardadaʔ ku rahha tulõ [mõrsjal]; sis `laotas maaha sinnäʔ `jalgala ja kõigilõ kumaŕd `jalga; t́siaga and suud ja konnalõ kumardass `jalga (joodikust) Se; jalgu kängmä 1. surema taa `tahtsõ `jalgu `käńgiʔ oĺl jo `hirmsa `haigõ; ku `süämepalavik om, siss ta käńg ruttu jalaʔ Har; vana ineminõ jo om `jalgu käńgi Se; 2. jooksma ajama, säru tegema Ku sa˽siist är kao õiʔ, sõ̭ss ma su˽jala˽käńgi; Vai vi̬i̬l lää eiʔ, küll ma˽tää jala˽käńgi Rõu; ḱul ma su jalaʔ käńgi Vas; jalga laskma ära minema, ära jooksma, põgenema kui ei taha teha siis lase `jalga VNg; läks nõnna `jalga `laskes (kiiresti) Muh; ma `kaie ku `jalga `laskme sai Krk; nigu raha kätte saeva, lassiva `jalga Ran; laseme nüid `jalga ruttu, muidu peremiss tulep, nakap pahandama Nõo; lasõʔ `jalga, sõss ei jääʔ `nälgä Plv; j. lööma id pian akkama `jalga `lüömä, akkan `jälle menemaie Lüg; j. panema id äkist pani `seuke kabin ning plagin mineme kohe teed, panid `jalga säält Ans; ühe `aasta õli ja jälle pani `jalga Iis; ninda ku ma näi, panni `jalga Krk; ma saen `väĺjä ja piästsin jalad (jooksin ära, põgenesin) Kod; jalga tooma ~ kandma jalgadega suira, õietolmu tooma (mesilastest); keväjelt om mihiläisil edemine asi jala `tu̬u̬mine. ku na joonõn ommaʔ, na toova `jalga Har; jalga vajutama kiirust lisama, käiku kiirendama läks teene lepikusse ja meie `vaotasime `jalga nõnna et ei ta enam meid kätte soa Juu; jalgu viskama 1. jooksma, ruttu kõndima küll `viskas `jalgu Lai; 2. tantsima pidu pääl - - sääl `karglõsõʔ ja `viskasõ `jalgu Har; jalga võtma 1. jalul püsima, kõndima juba laps akkab `jalga `võtma Muh; 2. (majanduslikult) iseseisvuma – Vig; 3. kodunema, pinda leidma si̬i̬ sõna võtab `jalga ruttu, mes `niiskene Kod; jalg ~ jalad seina(s) ~ seinal ~ seina peal[e] (laisklemisest, tööta olekust) magab kodo jalg `seinä pääl Lüg; Jalg seina, hambad varna LNg; Jalad seinas, hambad varnas Mar; Jala seina pääle paneme (magama heitma) Krk; Jalg saina pääl, hamba varna pääl Krl || (kiirest liikumisest) juoks `ninda ku jalad võttasid Lüg; Jooseb kut oleks sada paari jalgu Khk; Pani seikse vardiga minema naakut oleks mütu paari jalgu all Kaa; Pani liduma nõnda kut jalad `võtsid Pöi; pane külase minema siis on sada `paari `jalgu all Muh; lähäb nõnna, et jalad `vilkuvad all Mar; läind mis jalad `välkund all Vig; Jalad käivad `selga; Läks nõnda, et teine jalg ei näinu teist Hää; Lõikas et jalad all tuld lõivad; Läks et jallad kuklase lõid Saa; Jooseb et jalad ei puutu mahagi Trm; `jooksis nii et jalad käisid `kukla Lai; joose nii et jalad ei putu maha Vil; [põgeneb nõnda, et] jala `maasse ei putu mitte Trv; pańds tare poole nõndagu jala võtive Krk; lätsive kas jala tuld leive; Läits nigu jala es putu maa `küĺge Hel; ma joosi nigu jala es puttu maha ~ maa külge ~ `vasta maad; ta ju̬u̬sk nigu täl jala vähä võtiva Nõo; joosõʔ nii kõvastõ ku sul `jalgu om all; juusk nii et jalaʔ valutõsõʔ ~ tuld lööväʔ Har; kaḱk minemä nigu jala võt́iʔ Rõu; ju̬u̬sk nii kõvastõ et jalaʔ `kukrohe kääväʔ Räp | Kisu jalad tagumikust `lahti (mine kiiremini) Jõh; Küll ma võta sul jalad kõhu alt `väĺla (ähvardus laisale, aeglasele) Hää; Jalgu kõik kõhualune täis (jookseb kiiresti) Kad; Aa jala kõtust väĺlä (öeld aeglaselt kõndijale) Trv; ku ma tal kait́s `jõhkamet anni altaisa, obesel olli jala ku kõtust vällän Krk; jalgadele auru ~ nõu ~ säru ~ tuld ~ valu jne (takka) andma kiiresti minema, ära jooksma, põgenema ants `jalgudelle valu, läks `ninda‿t ei `vahtind tahagi Lüg; Jalgadele nõuu andma Tor; `ańtsin `jalgel tuld takka Ris; sain aga `jalgadele tuld `anda, muidu oleks `pihku jäänd Lai; annab `jalgadele valu, kardab et saab tupe `piale Ran; piat jalulõ tuld `andma, muidu jäät pümme pääle Har | Jalgele kihu tegema id Tor; jalgadele teada andma id anna `jalgel täädä, ku sul `kerge jala, küll jala pästäv Krk; jalad hüüdma ~ käima ~ vilkuma ~ viltsima jne panema ~ saama id saab jalad `keima `panna; küll sai ruttu jalad `vilkuma Khk; pane `jälle `veltsima jalad Mar; pane jalad `üidma ~ `vilkuma Trm; Kuski madinast läks, siis `kiitas `jalgu (jooksis ära) Jõh; jalad kaenlasse ~ näppu ~ pihale ~ selga ~ õlale jne võtma 1. (jalgsi) minema (hakkama) Ei saand keneltki hobust, `muutku oda jalad `selgä ja mene jala Kuu; `võt́sin jalad näppu, läksin Tapale Kad; võta jalad `kaindlasse ~ `seĺga ~ õlale, mine siis Ksi; võta jalad `selga ja perse käe `otsa Lai; võt́t jalaʔ `säĺgä ni ĺät́s `ärki, kõõ tüü jät́t `maalõ Lut; 2. jalad `seĺga `võtma (kiiresti minema, jooksma) Hää; pane tüdrugule jalg `pεεle (kindlusta omale pruudiks), mis sa seda lased `ümber liperda Mus; [kellegi] jala alt ~ alt jala läbi käima [kellegi ees] end alandama, [kellelegi] õigust jätma olen ta jala alt läbi käind Rei; Käid teiste alt jala Amb; ma käin ta jala alt läbi, aga ikke ei soa ta `tahtmist Trm; rasket jalga ~ raske jalaga ~ raskes jalgus ~ raske jala peal rase `rasked `jälga inimine Muh; naine om rasset `jalga Krk; rasõdõd `jalga San; rasõha jala pääl Lut; `tüt́rik oĺl vanna `jalga id Har; noorikõl jo `ĺuhko jalaʔ id Se; `ĺääĺme d́alabäl id Lei; jalad külmad (uustulnukast, kodunemata inimesest) `ninda vara lähed `vällä et jalad viel `alles `külmäd (teenijast, kes sageli töökohta vahetab) Lüg; [minial] jalad alles külmad, astub ämma sooja `jäĺgede sisse ja juba augub Koe; alles vi̬i̬l jalad küĺmäd aga juba uhkustab oma taluga KJn; jalad lühikesed ~ nõrgad purjus ma `tantsisi, aga jalad olid lühikesed Mus; [Ta] ei saa `lonksugi inge `alla `panna, juba jalad nõrgad Han; kolmas jalg 1. kepp ma‿p sua muidu üle ukse mette, kui mul põle kolmat `jalga mette Pöi; toḱk olna vanainimesel kolmas jalg Nõo || tämä käi pää `kolmanda `jalga all (käib küürus) VNg; 2. mehe suguliige [viina pakkumisel öeld:] Ega mees ühe jalaga pole. Teise jala jauks veel kolmanda jala jauks ka Amb; tee ~ minek jala ~ jalge all lahkumine tie juo `jalgude all, pian akkama menemäie Lüg; sool siis tee jala all, pole änam sii `rahva seas mette Khk; Vana inimesel pole muud änam midagi kui minek on jala all Pöi; võt́tis tie `jalgade `alla Sim; enel surmati̬i̬ jo jala all Kod; mitu tuult ~ teised tuuled jala ~ jalge all 1. teist eesmärki omama Ei täma enamb talu`tüöle tule, sel `linnas `teised `tuuled `jalte all IisR; tääl veel meto tuult `jalge all `keiä, kis teab, mis täst saand oo Mar; 2. kindla elu- ja töökohata mitu tuult `jalge all, kui `paika põle Juu; tuli ~ tuul ~ jalgu all püsimatu nagu tuli `jalgu all, ta ei saa paigal olla Trv; nüid om tal tuli `jalgu all, ta taht ajame panna jälle (hobusega sõitma) Krk; tälle tetti tuul `jalgu `alla (aeti ära) Ran || jalg `pistetuksel menus (iga hetk minemas) Kuu; kui veli midägi käśk, siss jalg `olli juba minemän Nõo; Liine kaks um joʔ üt́e jalaga Tallinnan Rõu; peast jaluni üleni, tervenisti ehitab oma tütart piast jaluni VJg; pańd poesi pääst `jalguni `rõivide Nõo; ma olõ pääst jaluni `aigust ~ vallu täüs Krl; ma olõ timä pääst jaluni `rõivõilõ tennüʔ Har; pääst jaloniʔ `vahtsih `rõivih Plv; pääst lätt nigu jaloniʔ hirm Se; ei - - peast ega - - jalust aeglane ei teho `miski sie tüö tegemine, ei `pääsi päist ega jalust Lüg; kikerdab (vireleb) aga `peäle, ei soa peäst ega jalust edasi Juu; ei sua edasi ei päist ega jalust JMd; temä ei `pääse pääst ei `argne jalust, ei saa edesi ei tagasi Nõo | temä om üten päie `jalgega `kinni, temä edesi ei saa Krk; pead-jalad koos 1. ruumipuuduses Säel tua`ubrikus nad kudagi elavad, piad-jalad kuos IisR; Elast pεεd-jälad koos Emm; Elasime `piśses tuas viiekesi piad-jalad olid koos Han || Päe lühike, pead-jalad koos Sim; 2. küürus Seĺlavalu oo selle mehe piad-jalad kokku tõmman - - na kõberas Han; ma käin piad-jalad koos Ann; vastu päid-jalgu Söhukse teo eest kuluks taale küll vastu peid-jalgu anda Kaa; Sai vastu päid-jalgu Emm; käsi-jalg 1. Äga nee enne jäta kut mönel käsi-jalg kaalas aa; [ta] akkas maas käsi-jälgu sipudama Emm; 2. emal olivad isegi kääd-jalad tüöd täis VMr; käe-jala juures ~ man Kruntkoha pidamene oli ulga param kut teiste kohtade pidamene sest sεεl oli keik kεε-jäla juures Emm; edemält `pańti `õina sarv rasvaga voki käsipu `õtsa silmussega. siis ta õli käe-jala juuren Kod; käe-jala man Ran; käte (ja) jalgadega Mul endal raius naine käte ja jalgadega vastu Tür; tõene mi̬i̬s - - karanu käte ja `jalguga appi Puh; laits paneb `jalgu ja kätega `vasta. ei lase `enda `tarre `viiä Nõo; kässi `jalgugõ sais `vasta Krl || käsil otsib jälul leiab (kes väga head tahab, leiab halva) Emm; käsist-jalust käsist-jalust viganõ Khn; ta on kua käsist-jalust `tüöga `siutud VMr || ei saa enämb kohegi, ei käsist ega jalust ei pääst ega `persest Ran; `jalgust ja kätest sa oled nigu kammitsen, ei ole `võimu kohegile minnä Puh; kätt-jalga mööda lohakalt Laseb kätt jalga mööda lohenal PJg; ükskeik kudas kokku klobitud, see `ööldaks kätt `jalga `mööda `tehtud HMd; nii kätt `jalga müöda tieb, ei uoli tüöst VJg; ei jõua ~ saa kätt ega jalga liigutada ma olen nii väsind, ei jõua kätt ega `jalga liigutada VMr; sie `aigus võt́tis mehe ni maha, et ei suand nädal `otsa kätt ega `jalga liigutata Sim; ess liiguta kätt ega `jalga nigu surnu Ran; jalad oma laua all Kes tiid, kuis sis lugu om, kui oma lavva ala jala panet (kui ise peremees oled) Ote; jalaʔ ommaʔ uma lavva all Plv | Juhan Maaliga pańni ka jalaʔ üt́e lavva alaʔ (abiellusid) Rõu | Kui ei `kergidä saba, sirutab jalad `väljä (sureb) Kuu; kut [lehm] mäletsema ei akka, lööb ika jalad `öigeks id Jäm; | Odot poiss, ku esä tulõ, tu̬u̬ su jalaʔ `sõlmõ käänd (annab peksa) Rõu; | tolmu jalgelt puistama lahkuma puistab tolmu jalgelt LNg; Ta olle - - oma jalgu päält nende tolmu maha puistanu ja kadunu Nõo
2. a. (eelmiste kasutusjuhtumitega tihedasti seostuvalt) jalaaste, samm, astumine, kõnd, käik `Kerge jalaga `nindagu kits üppämäs Kuu; kie üvä obone on, `kõnnib `lahke `jalgudega ja `pitka samuga Lüg; Nuar laps jalg `kerge Jõh; sage jalaga (kiire sammuga); `kerge jalaga ägasse `poole minema; obu teeb nobed `söitu, `lahti jalaga; `raske jalaga obu Khk; et sa nobed jalad teed (et sa kiiresti lähed) Kär; üks va `umne jalg ~ `umpse jalaga Mar; aga sel olid eäd vaĺlud jalad Vig; ta pika jalaga, pani tuast `väĺla, ei saand tat kätte `ühti Mih; see inime oo `raske `jalgega Tõs; `jõutsa jalaga obone VMr; Laps nuorämb jalg kergemb Rak; veike `kerge jalaga mi̬i̬s Kod; lahe jalage oben(e); `kinni `jalgege, ei lää ruttu Krk; tu̬u̬ Jurak `olli `väega `kärmä `jalguga, ju̬u̬sk ikki obesega üten Puh; vallalõ `jalgugõ; tulõ mullõ pikä jalagõ [öeld käimist õppivale lapsele] Krl; käüʔ sä virga jalaga Räp; muido kõhn, a `keŕge jalagaʔ [hobune] Se b. (koos eitusega) mitte sammugi, mitte sugugi, üldse mitte sest `saate ei õle minä enämp oma `jalga sääl käind Lüg; ma pole oma `jälga mette `teiste `maadesse saand Käi; ei mo jalg põle `sõnna saand Mar; `sinna ei `tohtind obusega `jalga `minna VMr; ei tiä, kas oo metsän `jalga käenud Kod; kõrtsis ma ei käi `jalgagi KJn; es saa `jalga `vällä, periss kodun olli Krk; kõ̭ik si̬i̬ taĺv `olli sükäv lumi, ega ma kohegile `jalga ess saa Puh; si̬i̬ `väike ei lähä ütsindä mitte üits jalg koheki; pojatütär ei tule `jalga siiä Nõo; Ma iss tohe `mõisa `mõtsa karjaga `jalga minnäʔ Har; ei olõʔ `jalgagi koh käünüʔ Plv; (oma) jalga ~ jalgu pistma ~ tooma ~ tõstma ~ vedama ~ viima [kuhugi] minema, tulema (sag ähvardavalt, hrl koos eitusega) Oma `jalga enamb ülä tämä `ukse ei `tõsta; Via siis oma jalad ka `meie`puale Jõh; ei miä‿n [ole] oma `jalgagi `sinne viend Vai; p‿vöi `kuskile `jalga `tösta Pha; `kindine elo, ei saa `jalga `kuskile kottu ää viiä Mar; Tuu oma jalad vi̬i̬l siia (ähvardus) Vän; nii kui jala üle ukse pistad, suad kohe pähä VJg; Ma ei õle viel mitte oma `jalga tema uksest `sisse tõst Trm; ma põle oma `jalga `kõrtsi viind KJn; mia ei pistäss `siandse kõle ilmage `jalgagi üle läve `väĺlä Hel; mina enämb oma `jalga konagi sinna ei vii Ran; ei ole Mańn siin käenu, ei ole `jalga siiä toonu Nõo; ei olõ ma su `tarrõ umma `jalga `piśtänü; sa ei olõ `jalga põllu pääle viinuʔ Har; Et sa umma `jalga siiä inämb ei tu̬u̬ Räp; [hobuse] jalga kaema ~ katsuma ~ käima ~ proovima kiirust, jooksuvõimet proovima oli si arilik kerikus `käimine või pulma aeg, igaüks `katsus oma obese `jalgu Äks; noorõ obõsõ `jalga käima Krl; oodaʔ pan ette, ma kae t́al `jalga ka viil Se; jalga lühöndama (kellegi eest midagi toimetama) minge `aage loomad ää, lühönda mo `jalga Mar
3. a. jalanõu kahe`kortsed jalad all (s.t saapad ja kalossid) Jäm; panen teised jalad, teised `soapad Pee; siss käńgitivä tõõsõʔ jalaʔ Se b. sukalaba Viiś `toĺli `koetass jalg, sõ̭ss nakatas kokko `võtma Urv; sukalõ vaia `vahtse jalaʔ `otsa kotaʔ Har
4. fig tugi, abistaja, sammulühendaja ta (laps) mul jälags ika ka, ta mul `käskida ka Emm; tä oleks ikke `moole jalaks ja asjaks olnd Mar; obene alb küll, aga eks tä ike õle jalass, enäm ike ku ilma Kod; laps oles `mulle juba jalas olnud KJn; ku ma `endel obesetükikse ka saass `soerte, sõ̭ss oss omast käest iki ollu jalass võtta ~ oss omast käest jalg ollu Krk || osta mulle üits vana obene, kellega ma jala i̬i̬st lähä Nõo
II. ülekantud tähendusi
1. mitmesuguste esemete osa, tugi, millele ese toetub `lauva jalg, `tuoli jalg, aga säŋŋi `sambad, ikke tugevammad; puu`lõikamise pukki jalad Lüg; `Muidu ei saand `kalja kättä ega õlut, siis `tehti [kaljaastjale] `niisikesed jalad eraldi; `aspli jalg; kerilavva j.; `värtne `raami j. Jõh; `kärbitsal `käivad jalad [ülevalt] `teine`teisest läbi, `teised puud on tappitu jalade `sisse. kui jalad `laiale `temmatu, ei `kuiva ein `välla; [silla] käsibu jalg Vai; keribu jalg Jäm; nendel (vooditel) `keikidel jalad all, se pole et nad ilma jaluta on; käru jalg; vörgu argi jalg; laivale pannasse jalad külje ala, et ep lεhe `ümber; tule argi jalg Khk; `lühtri jalg (küünlajala alumine ümmargune laiem osa) Kär; `toose argi jalg, putkes köib jala `otsas Mus; käia jalad Pha; ropsilaua jalg, se o `vastu moad ja laud o jala otsa `külges `kinni; `Katla jalad olid pingi `moodi, neli `jalga all, kaks `auku sihes, üks suurem, teine pisem. Kui katel tulelt ää tõsteti, siis `pandi `jalge `peale; puu kuŕn, pisike jälg all ja nöör `ümber kurni jäla; Pillijalg [tuulikul], siit anna vaiale `pihta, siis kivi `kerkib Pöi; leva labi seesab sii [lõime] jala peal; `kanga jalad (kangasjalgade suured külgpuud) Muh; risti jälaks `panta ka kivi `surnu aeas; napsi klaas, suur ümarlik, jälg oli all Emm; oki tallabud oo `jalge `külgis Mar; lõugetil o kaks `jalga all, taka ots `vasta maad Vig; [nutujaan] oo paĺli `moodi, jalg all, nöörist tõmmatasse, siis ta akkab selle jala peal üppama naa et Kir; peeru jalg oli, all olid kolme jalaga, jalal olid pulgad sees Mih; rooli jalg (raudtoed rooli tekipealsetele seadistele) Khn; `asvlil oo jalg all. `seoksed ristid või pakk ja pośt köib läbi Aud; masti jalg (mastipuu alumine laiem osa, millega ta kinnitub veesõiduki külge) Ris; lambi jalg [puust], plekk lamp käis sees; `asvle jalg, jala pakk Juu; käḱil olid ümmargused jalad all, vajutasid käḱi jala `piale ja käḱi akkas `kiikuma Kos; jalaga `õmlusmasin; tulerinnal õli jalg all, et ta ei `tõhtnud `kõikuda; tambi jalg; redelil õli tõene jalg madalam; kehä jalg (lõngakehade külgpuud); linamaśsina jalg; käsikivil on neli `jalga all Kod; siis olid `aśtjal jalad all - - vata ega muidu saand `riista `alla `panna, kui tal `jalgu põlnd Pal; jalg tuli ära järi alt Lai; oreli jalg Krk; tüve`lüümise peńk olli nellä jalaga, rabavuspeńk olli kate jalaga, tõene pengi ots olli maan Puh; ega `niitse roobi muedu ess saesa ku näil `jalgu all ess ole Nõo; rabavuspengil om tõse otsa all jala ja tõne ots om põrmandu pääl; kolgitsel olli jala all, kaits `pulka; vanast teti rõugule jala ala, vili maa `küĺge es putuki, puu `panti ala; trulli jala olliva kõju puust; saksamaa adral om jalg all ku viiass. see om laud ja raudvang om pääl, sinna pannasse adra nõna `sisse Ote; kerilavva jalg om kolmõ haruline, to‿m mõtsan nii kasunuʔ Urv; jõulukuuse jalg Krl; uhmõŕ oĺl ütest puust kaivõt, säänä nigu jalaga viina klaaś. jalg timäl oĺl alt laǵa Rõu; langa kerimise jalg Plv; viina`topsõ ka om, om jalaga, oma jalaldaʔ; pl lõigada jalaʔ (palgilõikuse pukk) Se; piele jalaʔ kiä pidä `piili `üllen, `kõiki piele jakka Lut || fig vanalõ pingile `pante vahtsõʔ jala alaʔ (vanast inimesest, keda sunnitakse tööle) Lut
2. alus, millegi alumine osa: a. hoone vundament, eriti selle alumine, maa sees olev osa `luoma `lauta one `paasist `tehtu, paekivi `jalgagi `alle `tehtu VNg; `kundamendi jalg `tehti maa `sisse Lüg; maea jalg ~ vundameńt u Pai; `uonelle tehakse kivist jalg `alla Koe; müürüle jalg `koetass ala, maa sisse pandass valu kivve, siss ei anna maa sisse vaodaʔ Se b. korstna jalg korstna alumine, hoone sees olev osa `korsna jalg tehä pae kivest Lüg; nöre on sihane, mis sest tahmast jookseb, `korsna `jälga `koutu tuleb `alla Emm; `kostna jalg akkab põranda pialt, on igapidi jämedam kui kostan isi Nis; `korsna jala sehest tulep `ulka nõge ku korsand pühitäss Nõo; koŕsnajalg om nõkõ täüś Har || katuse harjale toetuv korstna laiem alus kui katust arjutakse, pannakse laiem jalg `pεεle, et vesi ei saa [sisse] `nirguda Vll c. ahju jalg ahju alus hrl toapõrandast allpool senest `saate on `ahju jalg, kus `suitsu `rüövid akkavad Lüg; [ahju] pae jalg Mar; jala peale pannakse [ahjukeris], jalaga seĺtsis tehakse põrand Kad; ahju jalg om allpu̬u̬l `põhja Krk d. silla jalg silla võlvi toetussammas, sillatalade alusmüür `silla `võlvi jalg Lüg; silla jalg, akatakse tegema jõe põhjast, kividest tehakse, `aitab `silda `kanda Nis; jalaʔ `koetass kui tulbaviisi üless, tetäss päle sild Se Ls antsjalg e. kividest alus, millele tuuliku kere toetub – Pöi Kod || maasse kinnitatud ja kividega kindlustatud jäme palk, mille ümber pukktuulik pöördub – S Var see o pukktuulik, mis sedasi jala `otsas Ans; see mis kivijala sihest leheb üles `söövlibu `vastu, see on tuuligu jalg Khk || „pukkveski kere alumised teravad servad“ pukk`veski jalad on alt `lahti Var f. aia jalg aia kivist alus, aia aluskord kivesaja jalg veel εε vädamata Khk; aid oo pealt `otsa soan, [ainult] vana aa jalg; [näsiniin] kasus üheskohas aa jala sehes Muh; kibiaea jalg LNg g. kuhja jalg heinakuhja alumine osa kuhja jälg `tehke ää lai Emm; kuh́ä jalg, kust maalt akatasse [kuhja] kokko `võtma Mar; mis kuhjal kakuts säält lava `pulke vahelt, sõss ütelts: kaku kuhjal jala `valla Krk h. haki jalg viljahaki südamiku moodustavad esimestena püsti pandud vihud viis teistkümme `vihku käib akis, neli teistkümme pannakse `jalga ja viiesteisskümmes käib `piale Kad; kolm või neli `vihku köidetas kokku ladvast ja pandas `pisti, si̬i̬ om aki jalg. jalal nakatas `ümber laduma `vihke Ote i. (maastikutermin) jalam; hakatus; siil küll sai tehä, et maa `jalga (ranna lähedale) sais; ei voi maa jalast igä `kaugale `lassa [paati] `tuulise ilmaga Kuu; mää jalg o see, kust mägi akkab Kir; põllu jalad Han; mäe jalg Rõu j. võrgu alumine, kivide pool; kohati ka ülemine, käbade pool tule lahe vörgu `jalga [merre] Jäm; Teine vöttis vörgu jalad, kus kivid otsas olid Krj; Vörgu jalad jäid vee `sisse, pea tariti paadi ääre pεle Pha; võrgu pea ja jalad Muh; akkame `võrku tarima, võta sa jalad, ma võta pea Kse || tamsa jalg („5–7 võrgusilma vahe ühest kinnitussilmast teiseni“); tampsa ui on jämedam ku ääreui, sellega `aetaks tamsa `jalgu („hui, mille abil võrgu paelad äärepaeltega tamsaga ühendatakse“) Hää k. purje soot, nöör purje alumise nurga küljes; purje alumine nurk, mis kinnitatakse masti külge `raaga `seili ~ topp`seili `jalg(a) VNg; purju jalg, sellega timmitasse kuidas puri tuult vötab; vii purju jalg `teisse `parda Khk; ravina `külge pannasse `purje jala Trm; purje esimäne jalg [masti küljes], tõene jalg `natke nukete venet Kod; puŕo jalg Vas l. niie jalg niie pikem silmus niiel on siĺm ja jalg Hää; alumene jalg, `peälmene jalg, niie silm Juu; `niitsme jala Krk m. jalaga ii (täht j) Kär; pitka jalaga ii Kaa Pha
3. puu tüvi, taime vars; jala peal ~ jalal kasvamas, raiumata [puu], niitmata [rohi, vili] puu on jala pääl `kuivand; mul on kõik `suuremb jago jalal ein, `lüömättä Lüg; vöttas männid jalabelt maha Khk; [puud] oo alles jalalt raiutud, need oo `toored, need ei põle veel Mär; kui sa ta (rukki) jala pialt võtad, ta `tõmmab ju kuivass, pudiseb Kse; `Kaapsapia kasvab ju ühü jala ots Han; `raius metsa jalalt maha Kos; [vili] akkab jalale minema. se kõŕs on se jalg. kui juured `alla löövad ja idu üless tuleb, siis lääb jalale Trm; eenäm õli vi̬i̬l jalal, ein ajamata Kod; ta om jala pääl küll, aga ta om `surnu puu Krk; `ulka `mõtsa `jäie jala pääle `lõikamada Nõo; paĺlu `aina om vi̬i̬l jala pääl Krl; jala pääl sais norḿ Se; mõts um viil jalal Lut || siis õlid kukke või`siened, `niissed pikka jalaga Lüg; päkäl ja puravikul jala all; päkäl `jalga ei süvvä; taglal ja kõbjal jala all Krk; t́sia tigo tu̬u̬‿m seene jala külleh Räp || fig üte jalaga liha om `väega hää võttaʔ [seentest] Räp || pl umbrohu juured kui sügavalt `küńti, siis umbrohul keerati jalad ülesse `poole Trm || [lina] peo ku `pintsle, ku ärä leoss, ei kurda jalun ~ jalul ku `laodets Krk
4. pl (ilmastikunähtus) heledamad sambad, jooned päikese all pääbäl tänä jalad all, tea kas tuleb sado või Mar; päeväl om jala all, ei tää ka ommen jäl `vihma tule Krk; pääväl (vihma) jalaʔ all, sadama nakkass Plv
5. juurealge, seemnest tärkav juureotsake, -narmas, idujuur; hv idu Tõisel `päiväl õlivad [linnastel] jua jalad all, aga siis `uadeti `ninda`kaua, kui tulivad idud ka lagedale Jõh; mis magede küljest nee kasund juured ning idemed εε rahitasse, nee on mage jalad Khk; linnase jalad sõeluti `väĺla HMd; viĺlä teräl tuleb töńsist otsast jalg ja teräväst idu Juu; seeme on jalal, idaneb Trm; jala tuleve iki kige päält, siis tule ida; linnastel jala perän joba Krk; tera om ära `imbunu, jala om vällan juba Ote; viläl um jo jalg perähn, idu jo välähn Rõu; edimält aja seeme jala `perrä Se
6. end pikkusmõõt (umb 30 cm) `arssin ehk `süüli puu, senel õlivad jala `märgid pääl Lüg; kuue jala süld; kakskümnd `seitse korda jala pεεl o tihe vörk, saab `peenessi kilusid Khk; `jalga kaks [mere] pöhjast ülal Vll; kaheksa `jalga pikk Pai; pirru alu olli ike kolme jala puu Hls; esi oĺl nii laǵa nigu idsa, noh nii viiś `jalga inemise `pääle Ote; noʔ aja nii `paksu lummõʔ mahaʔ, et mõ̭nõ tuńni peräst om poolõ jala pad́u Har; jalg maad piḱk Se
7. millegi alustus, hakatus; järg egä nüüd enäm kinnas segi lähä, nüid on juba jalg all, tü̬ü̬ jalg on all, näeb mes piäb tegemä Kod
8. (inim)põlv, jagu, osa nuorem jalg rahvast nied panid [mardipäeva ajal] vaĺts `riidesse VMr

jatkama `jatkama, jatkata Mar Var Khn Vän Ris Kod KJn; `jatka|ma, -da Kuu, -ta Lüg; jakka|ma, jaka|ta Hää Saa Äks Ksi VlPõ eL(-mma Rõu, -daʔ V, -taʔ Räp, -me, -te Hls Krk San, -de Krk Krl, -mõ, -dõ San Krl; `jakma Kan Plv Räp; [me] d́akame Lei)
1. jätku(na) lisama; pikendama a. jätku v tükki otsa panema; (vana asemele) uut otsa panema v tegema; (kaht otsa) ühendama kui `palki `jatkata, siis `ühte `otsa `raiuta tapp ja `tõise sork Lüg; traadi saab küll kokko jatkata Mar; jamad ollid kellega said kihed kokku jatkatud Vän; paegatud või jatkatud jalas Kod; jakasin köiele tüki `otsa KJn; kui lõng kat́ti lähäb, jakkat `kińni `jälle Kõp; ma lää lase seppä kirvest jakade, `kirve terä om i̬i̬st ärä kulunu; `aerit jakats ku `aere pütsiku [adral] `terve ja kõva om, sõ̭ss pannass jaku `otsa Krk; iŕs jakati kolmest vai nelläst kuuse latist Ran; Otõmba `keŕku ehit kah üits veneläne. nüit om tah toŕn jo `ümbre jakatu Ote; reheʔ ommaʔ enämbüsi kõ̭iḱ [seinapalgid] ütepikutsõʔ jakkamaldaʔ; lihtjakkamine [palgil], kost pulgaga läbi pandass Har; mõ̭ni ei mõistaʔ `langa häste är jakataʔ, jääss lang pikätsihe Räp; `rauda jakkass rautśipp, jakkass ar ni ju̬u̬t arʔ; jaań jakkass, `pi̬i̬tre pitśitäss perägi kinni (puu kasvamisest); adra nõ̭na om ar kulunuʔ vaja jakadaʔ Se || fig Mis sest rehä`varrest `jatkad (öeld, kui ei riisuta ühe tõmbega) Kuu b. ajaliselt pikendama, pikemaks tegema `tohter es saa kedägi tetä. ega ta `päevi edesi es saa jakate, ja `aigust ka es saa parante Krk; nüid om kaits jutujakkajat kokku `johtenu, ega nüid enne õdagut `perrä ei jätävä Nõo; ku elu`päivi om jakat, siss piat iks eläme San; ta mõist taad juttu alasi jakadaʔ ku ta ka veidükese sinna˽poolõ om, timä tege õks pikä jutu Har c. pookima puu vaḱs, kellegä õõnap̀ud jakatasse KJn; jakassin vanad puud ära, mis tüvest aas Vil; Meil om nüid kikk noore uibu ärä jakat Hls; `uibit jakatass egä keväde, kel noore `uibu om Nõo; jakkamise vaha Har; mõ̭ni jago `uibet kand ilma jakkamadakeʔ paĺlo ubinet Räp d. [millelegi] jätku v jätkamist soovima ku laua man süvväss ja, sa võõrass olt, `sisse astut, sõ̭ss piät iks jakkamma Rõu || (soovides, tervituses sööjatele, leivasõtkujale jt) `jatka jumal `leibä (vastus) `jatka `taevas ~ Jatk on taevas, uuem `jatku `leiväle (vastus) `jatku `tarvis Kuu; `Jatka `leibä (vastus) Jatkaka jumal van Khn; `jatka `leibä (vastus) `jatka taŕvis Kod; jakaku taeva isä van KJn; tere, jakka `leibä (vastus) jakku tarviss ~ jakka jumal Krk; jaka jummal (vastus) jakku tarviss Ote; ku mi̬i̬ siin nii juttu aja [siseneja ütleb:] jutulõ jakku, siss oma `ütless: kes jakkass, tu̬u̬ kakkass kah Krl; jakka jummaĺ (hum vastus) jummaĺ anna `joudu süvväʔ ~ kabõl kaala kahitsajalõ Vas; [leivasõtkumisel] ka üldäss jaka jummal (vastus) jakko jummaĺ Se
2. hum sööma Tule `jatka ka meie `leibä Kuu; ku `sisse mõni tulõ,`ütless jakku `leibä, siss `ütlet: tulõ eiśs ka˽jakkamõ San; jakkõ˽nu̬u̬˽koogi˽säält ah́ot́sopost ärʔ Plv; maʔ `õkva `jaksi ku tä tuĺl Vas; Ku `tutva inemine `trehvö söögi `aigo tulõma, sõ̭ss tu̬u̬ kutsute alate ka `sü̬ü̬mä ja tollõ üteĺde: ku `jalkse olõt sõ̭ss tulõ `jakma Räp; tulõʔ jakkama ku jalaga olt, ku hobõsõga olt, mineʔ `mü̬ü̬dä Se
3. (poolelijäänut) edasi tegema tüüd jakkama Puh
4. jätkuma, piisama palk ei `jatkan jalgratast `osta Ris
Vrd jätkama

jogama1 jogama Jõh Kad
1. voolama, valguma aas värnitsa pudeli `ümber. jogas kõik müeda põrandad laiali; jogab mudast vett `alla nagu jua Kad
2.`Vankri juhi`vitsad on `lötvel, `vanker jogab ühest tee`servast `tõise Jõh

jonka-janka `jonka-`janka Lüg Jõh segamini, siira-viira `jonka-`janka `juokseb, `tõise jala pält `tõise `pääle, `laisa `muodi Lüg; nied `asjad `onvad kõik pahupitte `jonka-`janka Jõh

jont3 jońt g jońdi Plv Räp vingerjas jońt um sääre kala, pää pu̬u̬lt um tää jämme ku tõ̭lv, a perä pu̬u̬lt um peenikene ku ora; jońdil om lapik hand; jońt ki̬i̬ds Plv; `jońtega `püüdvä tõ̭ise kallo; jońdiʔ vassa piuʔ ja `peeńkese, turraʔ noid `väega `tahtva Räp Vrd junn2

jooksev `jooks|ev g -va Jäm Pha Vll/-iv/ Muh Emm Kul K(`juoks-, `juaks-) Trm; `jookseb Mar Vän; `juoksev VNg Lüg; `ju̬u̬ks|ev g -va Kod; `joos|ev Lih Juu Plt, -eb Mar, g -eba Vig, -av Ann; g `jooskva Khk, `joosva Pöi; `ju̬u̬skva (`juu-) TLä Ote V part < jooksma
1. voolav `joosav vesi Ann; `ju̬u̬ksva vede `sisse ei panna lino likko Kod; üits vi̬i̬ `ju̬u̬skva kotuss Ote || kosk vii juuskva, juuskvast läbi minemmä Rõu
2. a. (reumast) `juoksev `aiguss on midä inimistel `juokseb ühest kõhast `tõise Lüg; `jooksiv `aigus peab `söuke olema et puhu on ühes kohas. teisel on `seisev `jooksiv `aigus Vll; `jooseb tõbi; `jooseba ~ `jookseb `aigos Mar; mul tänivu `kange `jooksev valu `puusades Kul Vrd jooksva b. nakkav, nakkus(haigus) `jooksvaid `aigusi on arstid pidama pann, ei ole `kuulda änam särla `aigust HMd
3. muid tähendusi: a. järelelibisev, -veniv `jooksev sõlm Muh; `jooksva sölm, mis `lahti jookseb Emm; `ju̬u̬skva siĺm tuleb [võrgukudumisel], kui sa `tõmbad sõlme üle, ei jätä `pääle Ran; `ju̬u̬skva sõĺm, `tõmbat õnnõ `otsa pit́e, ni saa vallalõ Se Vrd jooksja, jooksma|jooksev, jookssõlm, jooksusilm b. (seoses mõõtühikutega) `enne oli [puude eest] maks `juoksva sülla pialt, `juoksva sülla `viiśi VJg c. (teat aiatüübist) `jooskva aid, sεl latid `kiuhta Khk d. `juoksev liiv (tuiskliiv) – Lüg e. `ju̬u̬skva täheʔ Har
Vrd jooksik, jooksja

jooksja|haigus jooksva(haigus) jooksi aigos vahel `selgas ja `ründos ja kaob `jälle ära ja Emm; nõgese vihaga saab vist `joosja `aigust `arsti Vän; kui pahad ilmad siis kohe sie `juoksja `aigus, ja pidi `tunda `anma KuuK; palava lehma sõnikuga arstitaks `joosja`aigust Plt; `ju̬u̬skje `aigus, käu üte `li̬i̬kmest tõise `sisse Krk; timä põdõ `ju̬u̬śkja`haigust Har Vrd jooksja

jooksma `jooksma, `joosta (joosta) u hv SaId Hi K, Trm Lai; `juoks|ma, `juosta (juosta) Ris HaId Jä ViK((juaks-, juassa HljK); da-inf `jooksta ?Rei ?Mär Lai, `juoksta Amb Sim; `ju̬u̬ksma, juassa Kod; `juokse|ma, `juossa R(-maie Lüg; `juakse- VNg Jõh; da-inf `juokseda Kuu VNg, `juassa Jõh); `joos|ma, joosta (`joosta) spor Ans Khk, SaId Muh Hi L (`juõs- Khn; `ju̬u̬s- Hää Saa) KLõ(`juos- Ris Hag ?Koe Sim; `ju̬u̬s- KJn) Äks Ksi; `joosk(e)ma, joosta SaLä Kaa/da-inf joośkeda/ Krj; `ju̬u̬sk|ma (juuśk-), `joosta(ʔ), joosta(ʔ) eL(-me M; da-inf `ju̬u̬s|ke Trv Ran[-kõ]; `jooska, `d́uuskõʔ, `d́uuska Lei, `ju̬u̬skaʔ Lut); pr jookse- spor eP; `juokse (`juakse-) R; juokse- (juakse-) HaId Jä ViK Trm Kod, jokse- spor Amb Pee ViK Trm Lai Plt; joose- S L(joosse- Kul Tor, juõsõ- Khn), HaLä(juose- Ris, juosse- Hag, joosse-, joose- Nis Rap) Jä(juose- JMd JJn Koe), ? spor Sim Iis(juose-), eL
I. intr, hv tr (inimestest ja loomadest)
1. a. kiirete sammudega liikuma (kiiremini kui käies); ruttama; kihutama laps vadib `juokseda VNg; lasin `juoksemast `külge `luomale Lüg; nürgitseb tasa joosta Jäm; `lambad panid tulise `vaardiga `joosma Käi; loomad `joosvad rüsinäl `lauta; sipelgad `joosad Tõs; Must kaśs on vahelt läbi `ju̬u̬snu (s.t on tülis) Hää; läks mödä teed `joostes Juu; ega iir magaja suhu ei joose Ann; Obune `juoseb täit väge (ruttu) Koe; küll lapsed lülisivad `juosta Kad; lähäb pu̬u̬l-juasse Kod; tiolapsed on `mõisas `joosnud jala rehe; ööśsi `joosnuva rehe ära (on jalgsi terad viljast välja sõtkunud) Ksi; Eks isigi sai noorelt paĺlu `ju̬u̬stud Vil; õńn ku magajel kassil iiŕ ju̬u̬sk suhu Trv; ärä joosta sedäsi `nu̬u̬li mitte, `vaade enne ette, ärä joosta uisapäisa; karjalatse jooseve ennäst ärä, `rindealuse paistedet; `kerge jalage, pu̬u̬ĺ joostan lää periss Krk; siĺmist `müüdä `juuskma (tähelepanematult mööduma) Puh; neli `neitsit jooseva üle nurme, üits ei saa ütele `perrä, tõene tõist kätte (= ni̬i̬ om ratta, neli `sõ̭õ̭ri) Nõo; paŕemp põrss `persen ku perän ju̬u̬sk Krl; puĺl oĺl karja mant välläʔ `juuskõnu; śuul (siul) ei olõ `jalgu nätäʔ, a `siski kõvastõ ju̬u̬sk Har; Ju̬u̬sk jalaʔ alt ärʔ (s.t kukkus maha) Rõu; neli hobõst om taĺlin ja viiess ju̬u̬sk `ümbre taĺli = vardad sukakudumisel Räp; lasõ vaesõ mehe hobõsõl ka `joostaʔ (lase mul kõnelda) Se; galoppi, kiista, nelja, nörki, seatraavi, sörki, teldrit, traavi, traavlit, tuhatnelja, võidu, võitu, ülejala jooksma `traavi ei `joua `nindapali `juossa kui kaloppi; kui obune jänekse `muoti ülejala `viska, siis `üella, et `juokse `neĺja VNg; kerib `juossa, ega siis `traavi `juokse Lüg; pojat `juoksot `kiista Vai; obu jooseb üle jala (mitte liiga kiirelt) Jäm; obu jooseb `raavi, εt ta mette `nelja äi aja; obu `jooskes tuhat `nelja, üle jala aides; obu jooseb `sörka Khk; laseme obuse `sörki joosta Vll; obu jooseb `nellä, ülejala ehk `nellä; kui ta mud́u jooseb, siis jooseb `traavi; jooseb `nörki Mar; `raabi jooseb ja `neĺlä jooseb, see oo üks puhas Vig; va uńt võtab `sörki peal `juosta Ris; aga me obone `joosis `teldert täna Juu; se obene jokseb eest `neĺja ja tagast `traavi Trm; ku obene ilosass trahavi juakseb Kod; ku vene `roika olli, siis pitsiobese laseve kalop̀pi ja `keskel joosep `raavelt Krk; mia joosi enne obesege `võitu, nüid ei saa kukege Hel; ma lassi `sörki obesel joosta Puh; obene joosep `traavi, `lendäp nigu lind edesi; si̬i̬ puha jooseb `neĺlu Nõo; tsia`trahvi (väikeste sammudega mitte kiiresti) `ju̬u̬skma Ote; kasa noʔ hobõsõga `võiḱi jouat joostaʔ Har; hopõń juusk `traali Vas; kadalippu jooksma sõjaväeline peksukaristus 17.–19. saj inimesed `laśti kadalippu `juosta viel treegi aal JMd; soldatid juoksivad kadalippu üksteise järele VJg; läbi lipu `juuskma Vas || fig neid `lapsi `lastakse mud́u kadalippu `joosta, ei `panda `tööle Juu; kiili, kiini (~kiiniga) jooksma palavaga `luomad `juoksevad `kiili Jõe; lehmad jooksvad `kiili sabad `selgas `sirgus Emm; lehmad akkabad `kiilu `joosma Mih; joosed `kiili nagu veis saba `seĺges Juu; ku na sügüse poole karguteve, siss jooseve `kiimi Krk; eläjäʔ kiiniga `ju̬u̬skvaʔ kõvastõ Räp; `ju̬u̬skva `kiini, pagõhõsõ kaŕa mant Se || (ühendites) midagi ägedasti tegema, kallale tormama; fig ründama, sõimama `Juokseb `toise maha (upsakast inimesest) Kuu; põle kellegi `peale juosn oma `suuga Muh; loom `uhkab teist, jooseb saridega teise kallale Kse; oma sõnadega jooseb su `kandu `kińni Kei; sa joosed kohe teesele ninä `peäle raginaga Juu; vata mul viel `naakma`ńni niesukst, juokseb vanainimese näkku `kińni Sim; `joosos minu silmile (st hakkas sõimama) Plt; siĺmä pähen ku õlesööjäl, sü̬ü̬ss ärä inimese, joosess `seĺgä periss (vihasest inimesest); äkiline, ju̬u̬śk `tormi `seĺgä nõnda ku Krk; nii täl lätt süä tävvest, tä hot́ joosõsi `küĺge tõõsõlõ Se; tormi jooksma `tormi `juosti `linnale `pääle ja `võeti `vällä Lüg; nad `joosvad ühna `tormi (poodi ostma) Muh; mehed läksid `joosid kohe rinnaga `tormi `vaenlasele `vastu Tõs; obosed `juosvad `tormi edaja Ris; ette`vaatlik inimene `ilmaski ei jookse `tormi Plt; susi ju̬u̬śk tormihn pääle, haaŕd `lamba ja lät́s Rõu || fig kedagi endale püüdma; liiderdama midä sa `juoksed tämä järel, egä tämä sinuda ei võtta Lüg; ise täiś mies juakseb lipaka järälä VJg; tuleb seda iḱe äbist panna, et naesterahvas jookseb liiast `ümber meesterahvastega Pal; naise ja tüdruku joosive sõa aeal meeśtel perän ku sia kari Krk; va lita, kis `jooksva poisse `perra San; tel ju̬u̬sk õks kõrraga kat́s kolʔ miist takan Har b. pagema, põgenema See `kange poiss, see töö eest äi joose Pöi; ma `joosi eest ära, `joosi `nurka Emm; vangid `kargan vangimaeast ää, pann `joosma Tõs; pist `juosma nende käest Hag; olli ärä joosnu, är pagenu Krk; ku˽ma piniga lät́si, siss [lambad] `pańdi kõ̭iḱ pakku `ju̬u̬skma Har; peni ju̬u̬śk tuda sutt pakku; ma‿i olõss tihanu nõ̭nna ka `nõstaʔ, ma‿lõs häbüga `mõtsa joosnuʔ Rõu c. kiiresti kuskil käima v midagi tegema unestas rätte maha, `juokse tämäle järele Lüg; Teeb joostes see töö ää Khk; Jooska ta korra saadu taa loomi vaatma Kaa; mεne korra joostes toa `juure Muh; Mine korra juõstõs põllalõ ning tuõ mõni porgandi supissõ Khn; ja siss nad `juusid parsil üless Hää; mis sest kasu on, kui sa joksed kuue seitsme`teiskümne `aastaselt [mehele] Pee; Taavi joosep `lauta `kaema [lambaid] Puh; mi‿sa tõist joosutat, sa võid esi ka joosta Nõo; kõ̭iḱ joosiʔ `ümbreʔ, et illoś hopõn Vas; Mi̬i̬s krat́se vi̬i̬l kõrvatagost ja juuśk moro pääle `vällä `kaema, et vaśt naaśõ kätte saa Räp d. sageli kuskil käima; ulama, hulkuma; mitte paigal püsima mittu `korda saan selle perast `juossa Jõe; mida sa `ommete `juoksed säl kirikus `ühte `puhku VNg; `juokseb `ümber, ei `viitsi tüöd teha egä kedägi; sie ei piä `ammeti `kinni `kuski, ühest kõhast ikke `juokseb `vällä, `tõise akkab Lüg; Nüüd `tütrikud ja `poisid `juaksevad kahe `kolmetõist `aastani jalad `perses (s.t ei tee tööd) Jõh; [Ma] jooskesi mütu suid küla lammaste järges Kaa; kus `poole sa joosed `ühte `jooni Muh; mes sa ilma asjata joosed Mar; [lapsed] `joosvad oma pead mööda `ringi ja `ulkuvad kus `tahtes; `joosis pimedast peast, ei `mõtle ette ühti, pärast kahjatseb Mär; missa joosed sii mud́u `rinki ratast Tõs; `jooksvad ja töllerdavad PJg; joossed mud́u, mürad `piale Nis; on nagu üks kahe pere koer, juosseb ühest uksest `sisse ja teisest `väĺla Hag; mis sa joosed `tühja, pea laiale `otses Juu; ta juokseb uisapäisa JMd; nägin ikke, et joosevad üksteisest läbi, räägivad sala Ann; jooseb `peale `siia-`sinna Tür; ma juoksen kõikse pääva, jala luud `õhta valutavad VMr; `juoske, `juoske `palja jalu, kured tievad `nairid `piale [jalgadele] Kad; pane või pudelisse, ta ei püsi paigal, igale `puole jokseb Sim; Triinu `jooksis kõik `tohtrid läbi Ksi; mis ta oma `jooksmisest on saand, sialsamas kus teisedki (s.t ei ela paremini) Lai; kikk kotuse olli läbi joostu Hel; joosep ku tuesupää, igävene joosik, jälle joosep parembat `kohta `ot́sma Nõo; Tõńõ ju̬u̬sk `mü̬ü̬dä `ilma nigu pini, ki̬i̬ĺ veśti pääl Urv; kas tast no mõ̭ni `tü̬ü̬mis saa, ta‿m tad `ju̬u̬skmist harinuʔ, tast ei˽saa muud ku ilma joosik Har; Ta (teenija) joosk kui vesi ilma pite; `tühjä `juuskma Vas || fig kõhulahtisusest `õue vahet `juoksma Ris e. mardisandiks jne käima; teat (jooksu)mänge mängima kui kadribe aned `joosvad, siis o ulk inimesi koos Muh; pikka linu `joosmas. mida pikem külas käik sul oli, seda pikemad linad pidid tulema Noa; sańdid `joosvad ikke maŕdipääva `lauba `õhta Mär; poisid ja tüdrukud `joosid mäŕdi`sańti Rap; kaŕjussed `tõmmavad ja juaksevad ümmer kü̬ü̬ni `kuĺli Kod; noored inimesed jooksivad `marti Lai; kas ti käve noʔ `luśti `ju̬u̬skman Har; märdi sańdiʔ `juuskva mäŕdi `puulbä Plv; leske, nukku jooksma `nuored kävid aeva `leske `juoksemass (s.t tagumist paari) Kuu; ku nukku joosiv, tüdruk ju̬u̬śk ehen, poiśs keriśs `järgi Krk f. fig põhitähendusega seostuvaid rahvapäraseid võrdlusi ja piltlikke väljendeid `juoksis nii et `putked `välkusid Jõe; `juokseb ku välk; `juoksi justkui sada `paari `jalgu all; juoksis ninda et päkkä alused õlivad tulised ~ jala alused `välkusivväd Lüg; joseb nönda‿t keel louast `väljas Ans; Joose naa‿t ing armas sees Emm; poiss `joosis naa et tuli `välkus Käi; niipalju juoksid kui jälad `andsid Rei; [Nii kiire, et] jookse või sarved seina Rid; jooseb nii et jalad rakkos Kul; poisid `joosid nagu põdrad Tõs; jooseb | ku tuulispask ~ nagu kana muna valus ~ et jalad löövad kuklasse Tor; j. nagu oleks tuli taga Vän; Jookse nagu koer (kui on palju käimist, tegemist); Jookseb, et jalakannad löövad uperkuuti Ris; jookseb kas kopsu `lõhki omal Kei; jooseb nagu kits kuse järele Juu; `jooksime järel naa, et kas `tahtsime `lõhki `juosta `eńdid Koe; Jookseb nagu härg kiilis VMr; j. nagu säde ~ nagu pipart Kad; j. kui tuul Rak; nõnna kerisin juassa, et jalad ei `puutnud mua `külge; `ju̬u̬ksi nagu mua põrus Kod; Jookse nüüd, tuur sul tules, teine p-s Pal; `jooksis kiirest, nõnna et keel veśti pial Lai; joost nõnna et jala kannad käind möda perset Plt; Joosevad ümber nagu soldani võtjad; Jooseb ümmer nagu jahi koer lõuad laiali pääs ~ kui hirv Vil; j. jüst kui jänes ~ ku lõvi Trv; joosi ku jala võtive Krk; ju̬u̬sk nii et vitt vatut Ran; ma `joosi nii et jala es putu `vasta maad Nõo; juuś nigu saba `järgi ei saa San; `väikene lat́s ju̬u̬sk nigu kukkõlõss Kan; obõsõ joosnu ku‿plaḱin, nigu üt́s udsu joosnuʔ Urv; tiä tulõ joosten ku nahhin Krl; joosõʔ nii kõvastõ ku sul `jalgu om all; ju̬u̬śk | nigu hand is saa `jäŕgi ~ nii et jalaʔ tuld lööväʔ Har; ta ju̬u̬sk nii kõvastõ et | ki̬i̬ĺ ola pääl ~ jalaʔ `kukrohe kääväʔ ~ kas vai nahast `vällä Räp || See jookseb võlgade eest ära (liiga lühikeste pükstega inimesest); Ega se ka pead puusse jookse (pikaldasest inimesest) Kuu; `ninda `ruemus, et `juokseb saba `seljas Hlj; Jooseb vesti nööpe mööda üles (ninakast vastusest) LNg; Jooseb seenad maha (kärmest inimesest) Mär; ära `jookse `peaga `tulde, `mõtle ennem (ennatlikult, mõtlematult talitajast) Kei; sa jooset päädpidi `tulle (id) Hel; Ära joose saivast makku (kärmest) Ran || rumalast inimesest On vähe vastu puud joosnud Krj; ma ole sanna `seina `vastu `ju̬u̬sknu Trv || rasedast tüdrukust orgi `otsa joosnd PJg; Pulga `otsa `ju̬u̬snu Hää; Poiss vasta jooksnud Kad
2. paarima; paaritama sarv `luomad ja obosed nied `juoksevad ikke kevädest jago; lase lehm ärä `juossa; kui ta (lehm) tulaval `aastal ei `juokse `ärgil, siis jääb `ahtrast Lüg; `joostud lehm, kui puĺl on lehma ära `jooskend Krj; meil oo muist `lehmi `joosmata alles; see tüdrik `olli ää `joostud (sugulises ühenduses olnud) Muh; lehm ond `juõstud Khn; ärg on lehma ära juost Sim; si̬i̬ [tüdruk] õli üle juastud, poeg `võtku ärä Kod; muĺlik ju̬u̬śk ärä õhviti Hls; tää, ka ta (lehm) joosnuss sai, ei otsi änäp Krk; lehm om ärʔ joosnuʔ Krl Vrd jooksetama, jooksutama
3. intr, tr (peam vedelikust) a. voolama; nõrguma, valguma; eritama; tilkuma jogi `juokseb; nenä `juokseb, ei `tiie kus olen `külmitänd Kuu; kevadel kased `juoksevatta `mahla VNg; `juoksi `aader `päivä läbi, ei saand `kinni; `paise akkab `juoksema; nenä `müödä `juoksi vesi (higi) kõhe maha Lüg; ise akkas `vähki `juoksema ja siis suri; ikkunad akkad vett `juoksema Vai; körvad `jooskvad mäda Jäm; raand jooseb üle; nee `küinlad `jooskvad nii pailu; küinal jooseb rasva maha; `riided pannasse nörisema et vesi `väĺja jooseks Khk; kui tuluk suureks läks `jooskes [supp] keik tulele Pha; `Soonda küla oo soone peal, soon jooseb läbi Muh; selmad `joosvad vett; suu jooseb ila Emm; sitt akkab silmile `joosma (öeld kui laps v viletsam inimene vastu vaidleb) Phl; meri möönab, üsna jooseb tagasi Rid; puud `telkovad, puud `joosvad ühnä sorinal Mar; vihm jooseb `kaosse pealt `sisse; suured pisarad `joosid mööda palesid maha Mär; ema kraav o see, kus vähämad kraavid `sisse joosevad Kir; `vahtrad `joosvad [mahla] Var; meri juõsõb maha (meretuulega lained ujutavad kalda üle) Khn; paese pakitseb, akkab `joosma varsi mäda `väĺla Vän; tiik `joosis kuevase Tor; `tehtas pais `lahti ja vesi jooseb maha Hää; tuul lääb sis idas, ku meri kuevaks jooseb Ris; suu jooseb `koola nagu rumalal koeral Juu; tie palava `aaga mäńd `kat́ki, juokseb seda `vaiku KuuK; `riastad joksevad VMr; suu akkas kohe vett `juoksma kui `toitu nägi; kui põlve ila `väĺja jokseb, siis põĺv on `kange Sim; kaśk juakseb; vesi juakseb `veskiss läbi - - mes üle`liigne, lähäb liiass silmäss ärä, mueto vesi akab üle tammi `ju̬u̬ksma Kod; aav jooseb õis vett Ksi; õlle kurn jooseb Pil; kaits oea joosive `sinna `veśke `järve kokku Pst; ila ja vattu ju̬u̬sk suust `vällä Krk; `tuĺli valu vihm, kõik kraavid joosiva; kaevass oma ädä, `endäl siĺmä joosiva Ran; misa sitast kität, mes läbi rataste maha joosep (teenimatust kiitusest) Nõo; siist joosep läte `väĺlä Kam; noʔ om jo pańg `malhla täüś `ju̬u̬skõnu, see kõiv ju̬u̬sk `väega kõvastõ; mõ̭nõl `ju̬u̬śkõva˽rinna˽`piimä, neil om paĺlu imemist; ta om hää iiśkańn `lu̬u̬mõ vallaʔ, ta ju̬u̬sk häste laḱka; ta vere`ju̬u̬skmine piät `saisma `pandma, muidu `ju̬u̬skõva soonõʔ verest töhjäss Har; `kaardaʔ `ju̬u̬skva, kõvastõ satass Rõu; silmä `ju̬u̬skvaʔ `rahka Räp; sõrmõ `lõikat arʔ ku pand́ `ju̬u̬skma; nii maʔ taha tu̬u̬d `sü̬ü̬ki ku `süägi ju̬u̬sk vett Se || (kuupuhastusest jms) `naiste`rahvad `joosvad `valged; `valged `joosvad Emm; naistel, ku tõsnd oo, sis `valged kuukerjad `joosvad Mar; naeste`rahva punased `joosvad Tõs; ma täna naa `aiglane, asjad (menstruatsioon) akasid `joosma PJg; `valge (meeste seemnevoolus) jookseb Trm; kui kuu`riided liiass juakseväd, siis kiädetässe ti̬i̬lehe `varsi Kod; `valged on [naistel] väga `rasked ja `jooksevad kõvasti Ksi; kuu `rõõva om ümmer, punatse joosev Krk; ihu `ju̬u̬skmine (kuupuhastus) Kam; tu̬u̬l [naisel] ju̬u̬sk `valgõid Har; `valgõʔ `juuskvaʔ (seemnevoolusest) Plv; umaʔ `ju̬u̬skva kabõhisõl, `valgõʔ Se || (kõhulahtisusest ja gaasidest) perse jooseb taga mis lörinal Mär; sea `põrssad, kes läbi joosevad, neist ei `saagi `asja; Takka jooseb kui jõgi (kõht lahti) Vän; perse jooseb kui kohin (liigsetest gaasidest) Ksi; kõtt om `valla ja jooseb läbi Hls; pask vedel, joosep perän nigu nellä`kümne `numbre niit; pi̬i̬r jooseb taga Ran; `naksi kõtust läbi `ju̬u̬skma San; mõ̭nõl puss ju̬u̬sk, alasi `pussass Krl; mul `ju̬u̬śk iilä sisest läbi Har; misa˽taal `persel iks alati last joostaʔ, misa˽pussudõʔ Rõu || (kalade kudemisest) kalad `juoksevad `marja, `niiska; `marjad ja `niiskad on `väljä `juosset, kalad on kudened Kuu; kalad nii kudumas, et mari jooseb `välja Khk; kevade kala jooseb, mari jooseb ära Emm; kala marjad `joosvad `vällä Mar; mari ju̬u̬sk `vällä kala seest Krk; kala mari `juuskmada Puh; kala ju̬u̬sk `marja, noʔ om `kangõ kudõnõmise aig Har b. lekkima, vedelikku (hv muud) läbi laskma `Vihma `sauga `juokseb kadus kaik läbi; `ämber juoks vie maha Kuu; `venne `juokso vett Vai; lae jooseb, p‿saa `välja `minna; kiŋŋad jooskvad, sukad puhas liged Khk; paadi põhi oo `katki, paet jooseb Muh; laada katused kõik jossevad läbi Rap; `tuaver juakseb nagu soliseb VJg; `ju̬u̬ksi vett läbi si tare ja tare˛esine Kod; see [riist] ull `iimab `joosta, selle `sisse ei saa kedagi `panna Lai; rüä jooseve `vällä rüä rada perän, kot́t joosep Krk; tare `joosep läbi prõ̭lla Nõo; õdagu pańni [silgupüti] vett täüś, noʔ om kuivass `ju̬u̬skõnuʔ Har; katusõ kaartõʔ juuskvaʔ läbi Rõu c. (vihma) sadama nεεd sa kuidas sajab, paljas `valge vesi jooseb maha Khk; `vihma jooseb justku `vardast Mär; `vihma `ju̬u̬sis ku pangega Hää; vihm jooseb maha nagu oa varrest Juu; vesi jooseb ülevalt `kaela, nat põle `amma `algi `kuiva Plt; küll ju̬u̬sk jämmet `vihma maha Krk; valu vett ju̬u̬sk maha nigu pangist Ran; joosep `vihma maha nigu uja; vahel joosep mitu `päevä, kõik kotusse ojuva Kam; ju̬u̬sk kastõht `maahha kui määnegi undsõh Se
4. (muudest liikumistest) a. edasi libisema, liuglema; lohisema; sõitma `katsuti loga päält mittu `solme [laev] `tunnis juoks; üvad aluksed `juokse `tuule sise (s.o purjetavad peaaegu vastu tuult); vene `juoks(i) üles kohe (libises hooga maale) VNg; `uuvve `võima regi, kas on ühe `talve juost ehk kaks; `palgi parv, `pandi igepuu läbi, siis kui vie pääl `juoksi, siis ei õld `karta `katki `mennä Lüg; Karu läheb kallast `mööda, karvad jooksevad maad `mööda (= heinasao vedamine); rattad `jooksvad `kiiva, `juhkmed pole `öiged Jäm; köva pöha pεεl `ankur jooseb `järge, künnab `pöhja `mööda Khk; ee `jooskmisega lae Mus; Raud `talladega kõlk on libem `joosma; Vanad puu rattad - - tasa joosid, `miski kolinad polnd Pöi; on nii `palju lund juba, et ree joosta Emm; vanal aal ollid pikäd seelikud `selgäs, siss `joosid `möödä maad lohinal Mar; laev `juosis madala peal `kinne Ris; vanger juhab - - teine juhe on pikem, ei joosse otse Nis; kot́t kaalan, vahel õts `ju̬u̬ksi müdä muad Kod; `autose joosive `vastamisi; vanast tare ussel olli su̬u̬ń, si̬i̬ raav́, kust ta ju̬u̬śk Krk; rihetruĺl ju̬u̬śk nihu, tõmmas lademe unikude Ote; rońg ju̬u̬śk `rü̬ü̬päst `väĺlä Rõn; käü nigu vana reośk, `rõiva ju̬u̬skva maad `mü̬ü̬dä Urv; miʔ `laśki `ri̬i̬ga mäest `alla, mu reǵi ju̬u̬śk kõ̭gõ kauõmbadõ; laiv ju̬u̬sk `vi̬i̬rde Har; `Tahko kas kannõte `niitmise `aigo pögsi `värdle `vaihõl vai `pańte jäl˽nööriga˽takah `ju̬u̬skma Räp || (suusatamisest ja uisutamisest) poisid `jooskevad `litsudega Mus; läksivad suksetama, `suksedega `jooksma Lai b. (kalade liikumisest) kalad `juoksevad joge `müöda edes-tagasi Vai; kui mere vesi linab, siis kalad `öösse äi joose Khk; kui kalad meres `joosvad, [kajakad] kohe pauh ja pauh `võtvad `kinni Mar; võrgu lat́iga tongitakse kala `joosma Vän; kala jooseb `mõrda Ris; kalad juoksevad `võrku `kinni Trm; kala vett pite ju̬u̬sk Se c. tiirlema, keerlema, veerema; (veskist, masinast) töötama panin kodi `pääle ja lasin `veski `juoksema VNg; oki ratas jooseb oki sammaste vahel Khk; tuuling jooseb `ühte `vääri, kui ea tasane tuul on Krj; vurrkańn jooseb na mis vurinal; masin `uugab joosta; kui rehe paŕss `joosis (s.t kui juba rehtesid pekseti), siis `teomes sai juba obusele kot́iga pähä `anda Mär; raha paneb kõik rattad `joosma PJg; `mölder paneb `veśki `joosma Nis; [seinas] pulga pial `jooksis `aspel `ümber; surnukal on veke varras, kus pial kiaved jooksevad Trm; jäśs kerib põrandal `ringi `joosta Lai; sõkelavvaga sõkutass oki `ju̬u̬skma Trv; lina masin `laagre pääl ju̬u̬sk Krk; mõlemba `veskikivi joosiva Puh; mägede sisen tuulõ `veśki es jooseva `äste Kam; Üttepuhku juuskva, a edesi ei saaʔ (= kerilaud) Krl; `kiirmõʔ olliʔ otsah kistavarrel, siss ta juusk `häste `ümbre Plv; rattaʔ `ju̬u̬skva ku vurisõss `ümbre Räp; kivi ju̬u̬sk, nu aaŕiʔ `ju̬u̬skva (veski käib) Se || jahvatama kas jahud o joosn Muh || fig ringi käima (peast) pea jooseb `ringi Muh; pea jooseb `ümmer Tõs; mul om põrhõ·ld pää nii `haigõ, ju̬u̬sk `ümbre nigu huńn Har d. (alla) langema, (maha) kukkuma, pudenema; pideva vooluna liikuma kive vahelt `juokseb jahu `kasti Lüg; `kerge terä `juokseb taha `puole, `raske sie jääb ette `puole Jõh; kiŋŋast läbi jooseb vili, sεεlt kaudu jooseb vili kivi `auku Khk; Pool tubakad `joosis piibust ää abeme `sisse Pöi; särgid `viidi `sauna `kirpa `joosma Muh; mool parajate püil `joosis, ei ma saand `aega vaadata Mär; `siiber tõmmets `valla ja vili joosep `alla `korvi Krk; nüid lastass jahu `kirstu `juuskõ, `kühvlegä aad kotti mińemä Ran; mõnikõrd `olli kuju suvi, siss `joosiva terä esi˛`endäst `väĺlä, ess viiäki parsile; nii illuss lina peo, ku raputit, siss luu `joosiva küĺlest ärä Nõo; koil om niisugune pudsu niigu tolm ju̬u̬sk `kurku; kui om paĺlu aganane vili, sis jääs kivi`siĺma `kinni, ei joose ala Ote; ku kangast `kuadõ näet sõ̭ss säält ju̬u̬sk putsu mahaʔ Urv; siss om suuŕ prakiń, ku puu maha ju̬u̬sk; hulga ubinõid oĺl toona maha `ju̬u̬skunu, madõl läbi `aeduʔ; ku `uhta `häitseseʔ, siss ju̬u̬sk putsu nigu `tsirkõ Har; härmä `võrku juusk maaha, nüüd om hää rüä külümise päiv́ Rõu; rüä `ju̬u̬skva `maaha, vaja jo `niitäʔ; [Tuulamisel] aganaʔ joosiva ütele poolõ ja `puhta˽terä˽tõõsõlõ poolõ Räp || (tähtede langemisest v lendamisest) tähed `juokse, `toisi `ilmu tule VNg; tähed juaksevad nii kui juaned tagan Kod; `rändäjä täheʔ `ju̬u̬skõva edesi `taiva˛alust `mü̬ü̬dä; hommugu poolõ ju̬u̬śk üt́s täh́t mahaʔ, ei tiiä˽kas läävä ilma˽sadulõ vai Har; täh́t ju̬u̬sk taivast pite nigu valahass, lätt `tõisdõ `paika Se e. (pilvede, suitsu jms kiirest liikumisest) `lahked `pilved suvel, `kangest `juoksevad Lüg; ühest kohast jooseb nii `kange paks suits Vll; virmalesed oo `taeva `küĺges, `joosvad nooled maha Tõs; valg tuli juakseb `korsnass `väĺjä Kod; välgi tuli jooseb nõnda kangest justku silma lummutab ärade Trv; mea olli paa pääl, toss ju̬u̬śk `seĺgä Krk; ku `leibä küd́seti, sis `panti lõhnamulk `kinni, et kuum `väĺlä es saa `joosta Nõo; ku akkanu välk `lü̬ü̬mä ja tuli `taivast `ju̬u̬skma KodT; niigu sinine tule ju̬u̬n ju̬u̬sk (pisuhännast) Ote; ku˽virmalise `vihtliʔ, kõ̭iḱ `taiva pääl juuśk `valguss Har; pilveʔ `ju̬u̬skvaʔ, ilmaʔ lääväʔ parembass Vas; kahru`persest ju̬u̬sk suits `väĺlä Räp f. läbi v sisse puhuma (tuulest) oh, siit jooseb tuult, sii ahju ees oo keige valjem tuul Khk; pane kaiuti uksed `kinne, tuul jooseb läbi Hää; tuule eleve, puha tuul ju̬u̬sk läbi Krk; tõsest `värjäst ju̬u̬śk tu̬u̬ĺ `sisse, tõsõst tõmmaśs `väĺlä Ote; vana vallaline küüń, tuuĺ ju̬u̬sk kõ̭igist läbi Har g. minema, tulema; (kiirelt) sujuvalt liikuma, libisema, vajuma jne `ankru ket́id `jooksevad läbi lüüsi peĺi päält mere Hlj; [raudtee] `paalid, `nõnda ku `vaatad, `juoksevad `kaugemal kokko Lüg; kui niie silm on `katki, siis jättab tiba, õts `juokseb tiba Jõh; suga `müödä `juoksevad `niidid pakkole Vai; pindal on aŕk `otsas, köis jooseb selle vahel Pöi; oki kedra, kus nöörid peal jooksevad LNg; värav tuli `lahti teha, aga kinni `joosis ise Kul; [tehti] nisuke kõva`võitu `taigen ikke kohe, sie ei `juoksnud sis laiali KuuK; kui `tõmma siis piab sie (rehavars) pihus `juoksma edasi tagasi VMr; võrgu sõlmel joksevad otsad teine teisele `puole Kad; tie on `viitaline ja ruobas juokseb laiali Sim; keradest ja keha pialt kiariti kiarpuie `piale, kaks `lõnga `jooksis kõrraga Trm; lõng ju̬u̬sk `kaala (kulub kangakudumisel karvaseks ja katkeb) Krk; vahel läits lang `ku̬u̬rdu, katekõrra ju̬u̬sk kokku Ran; mehel `olli kõtukirme `katski ja sooliku joosiva naha vahele Puh; `jummal küll ta (kangas) `ju̬u̬skse sua i̬i̬n `katski nigu tsäriseb Nõo; tõnõ [vikat] ju̬u̬sk [heinast] läbi tsiuhh, tõnõ lätt vägisi Kam; voḱi keeri umma pooli takan kohe lang `pääle ju̬u̬sk Krl; ku rońgiga sõidat mõtsast läbi, sis `näütäss nii et puu `ju̬u̬skõva kõ̭iḱ `vasta Har || (vääntaimedest) lipuvarred, ilmatu pitkad, jooseb `mööda moad Jaa; karukõlla maad `mü̬ü̬dä jooseve Krk; [nõiakold] maad piti ju̬u̬sk nigu reboraik Räp || (kellaosutite liikumisest) kell `juokseb ette Lüg || kell `juokseb ette Lüg || (värisemisest, valust jms) mul `siuke jume `juussis üle ihu Hää; `juoksev juoseb puusas VMr; jume `juoksis kohe näkku niesukese jutu `piale Sim; `ju̬u̬skje `aiguss joosep `końte `mü̬ü̬dä Krk; pää laest `varbini ju̬u̬sk üle tu̬u̬ jumõ ja värrin Urv; ta rügä om nii üteline ku˽tuuĺ puhk, siss nigu lainõʔ ju̬u̬sk üle rüä Har; rematiis̀kuss ju̬u̬sk luie pite Plv; nigu lagipääst `ju̬u̬ske `varbihe, ku külm lainõʔ (ehmatusest) Se h. muutuma `tüt́rik joosnu näost vereväss `tolle äbiga Nõo; kõik vili ju̬u̬sk `valges, kuumaga ja kuivaga ju̬u̬sk vili `valges Ote
5. a. (peam sõlmedest) lahti v kinni minema, järele andma v venima kui pitk kaŋŋas on, siis pannasse piirud vahele, et äär maha‿b joose Khk; `kangru sölmed äi joose, teised [sõlmed] `joostvad `lahte Phl; linnus`kaela sõĺm, `sohke aasaga sõĺm, jooseb `kergeste `kinni Tõs; ristsõlm tuleb kokku, siis ta ei jookse Trm; `nuŕjupidi sõĺm si̬i̬ ei seesä `kińni - juakseb, lehmäle `kaala ei tõhi `panna, juakseb `kińni Kod; `ju̬u̬skme sõĺm ju̬u̬sk `valla Krk; võrgul om `ju̬u̬skvit `siĺmi, ei ole äste `koetu, siĺm jooseb siiä sinnapoole Ran b. hargnema sukk jooseb maha Khk; [harutades] lang jooseb `valla Ran; kae `perrä kas silmäʔ omma kõ̭iḱ `ülhen vai mõ̭ni om maha `ju̬u̬skunuʔ Har c. hästi kedrata laskma üväd `villad `juokse üväst `pienest VNg; ne vellad `joosvad `peenegs küll Emm; se vella eie jooseb `easte Mar; villa jooseva iluste Puh || välja andma peenike lõng jooseb [kangaks] `rohkem `väĺlä, jäme lõng jooseb vähäm `väĺlä Kõp d. kergesti lõhenema Nee pidid irmus `lahked männid olema mis `piirgu `jooskesid Kaa; `okslene ja kähär [puu] ei joose. Kiinega lõid lindi `sisse ja pidi `joosma `alla `põhja `väĺlä PJg; mõni puu ei jokse sugugi `piergu Amb; üks puu jooseb pikemält, teeńe‿i joose KJn; alg ju̬u̬sk `valla nagu siid́ Hls; `sirge puu, pird ju̬u̬sk `äste lahest Krk; [lina] hinne˽ju̬u̬sk `tõistõ `otsa nigu niid́s Rõu
6. ulatuma, asetsema, suunduma [maa] säär on `juokseb vie all Kuu; `kuidapidi puu süüd `juakseb, sedapidi on paremb `kuarida VNg; `meie `einam `juokseb `neie `krunti `kinni Lüg; Jullal pole esimest tεεvi, pöhjalouad joosvad ette küljeloudadega kokku Emm; `sihtis aid, otse jooseb Tõs; kelbas joosseb `vastu katuse `arja Nis; punane veis, `valged köedud joosevad üle seĺla Juu; toru `jooksis õuest läbi, läks `sinna viina `keldresse Kos; meie raja `juoksis Pańdivere muadeni `väĺla VMr; lankpuu juokseb `vankri alt läbi, tuleb ette lakase `sisse Iis; pilve jooned `taevas, otsad joosevad peenikeselt kokku Plt; piha soone jooseve kaala `pääle Hls; talud olliva kõ̭ik siin järveveeren rian - - ja põllut joosiva iki järvest sinna mõtsa poole Ran; suure pikä joonõ om päeväl all, nigu niidi jooseva pikäld Nõo; mi piiŕ ju̬u̬sk ütest ojast pääle `õkva üle mäe `tõistõ `ojja kińniʔ Har || (püssikuuli jms liikumisest) `aavli püss ei `juokse `ninda `kaugelle. vintpüss `juokseb `kaugelle, ja `kruonu `püssid Lüg; püśs jooseb `kiiva Khk; ea püśs, nii`kangeste `kaugele jooseb Mar; `mitme sammu piale juokseb sie püśs Koe; kuuĺ ju̬u̬śk juśt talu küüni `sisse Hls; mu last kuuĺ oĺl `õkva `süämede `ju̬u̬skõnuʔ; [linguga] visatõn ju̬u̬sk kivi kauõdõ Har; suuŕtüḱk (kuul) ju̬u̬śk, `õkva˽tuĺl nigu vuhisass Rõu
7. kootuma ta‿m jo igävene vana, kokko joosno nigu käsnäkene TMr
II. abstraktsetest mõistetest
1. edenema, sujuma, liikuma Keiksugu mötted joosvad pεεst läbi Kaa; See jütt joosis tal koutu külgi maha; Äga see koht eest εε joose (saadaval olevast töökohast) Emm; mis te lasete pilli luod maha `juosta, nuored inimesed, ei lähä `tańtsima Ris; äbi om läbi älli maha joosnu (vastus küsimusele, kas sul häbi ei ole) Trv; pää valuts nõnda, et mi̬i̬ĺ ju̬u̬sk pääst ärä Krk; kos‿tu ädä jääb, ädä jooseb i̬i̬n inimest; kõrvust jooseb õng nigu vusinaga `vällä; väits om nii nüri nigu maha joosnuva sae amba Nõo || (ladusast jutust, pillimängust jms) Oli see ikka lõua mees, jutt `joosis vahet pidamata Pöi; suu jooseb pääs ku `tatra`veśki Hää; suu jooseb nagu va jahu `veśki Juu; suu jookseb kui `ernekot́i suu Tür; ia lara on, jutt jookseb järjest Lai; lõvva jooseve Trv; temäl juusk lugemine ku vesi Krk; vahel logistab, kui login jooseb (müristamisest) Ran; jutt jooseb nigu | `ernid valetass anumadõ ~ üits varin Nõo; mõnel ju̬u̬sk küll jutt nigu vabrik; suurõ˽piĺli joosõva‿ks sääl Puka pu̬u̬l (st sireenid huilgavad) Rõn; siin tetti jaanituld - - siss piĺl ju̬u̬śk siin ja i̬i̬npu̬u̬l olli tuli San; tõsõl sõnaʔ muudku `ju̬u̬skvaʔ; Inne pikk peenikene, perän lai latakas, joru juusk imelik = karjapasun Krl; jutt ju̬u̬sk nigu sora ~ savihaua vesi ~ pudrupada; tu̬u̬ jutt ju̬u̬sk üte suust tõsõ `suuhvõ nigu kulutuli läbi valla Har; suu juusk pääh nigu `tat́regu `veśki Plv
2. käibima, tarvitusel olema; käibele v tarvitusele tulema `räägiväd et tuleb üks aig, `milla `saari raha lähäb `juoksemaie Lüg; klubid, ega nied sitad `kaugele käind, Narva jõest saadik pidivad `juoksma Kad; raha ju̬u̬sk üte käest tõsõ kätte Har; ku [vankriratta] puśs neli aaśt`aiga äräju̬u̬sk, sõ̭ss om ärä˽kulunu Räp
3. edenema, laabuma, tulu tooma sie korts `juokse üväst VNg; sene kaup `juokseb paremast; tüö `juokseb ja käib edesi Lüg; see poed jooseb nendel sääl pailu Khk; se kuop jooseb edasi küll; Töö joosis taal kεε Emm; ike palk jooseb edäsi [puhkuse ajal] Juu; si̬i̬ `kõŕtsi juakseb, siäl on paĺjo juajid Kod; `talved `otsa `ju̬u̬sis voorikaup, ikki neli viisskümmend obust igä päe Kõp; ti̬i̬ om rahvast täüs, ti̬i̬ ju̬u̬sk nõnda mis mürin ütte `puhku; ku `Aine kõŕts ju̬u̬sk (s.t oli avatud) Krk; las kaubal joostaʔ; taa kõŕts ju̬u̬sk häste, taa kõŕdsimiiśs lätt rikkass Har; tü̬ü̬ juusk timä käen ku maśsinaga Räp
Vrd jooksendelema, joosiskõllõma, joosklema

juhatama1 juha|tama üld (-tamma Lüg Vai V, -dama Emm Rei, -tem[e] M San, -tõmmõ Krl; joha- Vil Krl)
1. osutama, (kätte) näitama; midagi teatavaks tegema; [kuidagi] juhtima, läkitama küll kiel miel tiet juhatab Kuu; `kupjas juhati `moisas tüö käde VNg; p‿löva ise midagid, piab keik asjad käde juhatama Khk; kes teid tähe juhatas Muh; loomad oo kadund, juhata mulle loomad ülesse Mar; ma tulen juhatan teed Ris; kas tiate juhatata `mulle inimest [tööle] Trm; kana loĺl juhatab ärä, kos kõhan tämä pesä Kod; üte naisel olli [raha] juhadet Tindi `kalmess (ill), iki `ü̬ü̬se unel Krk; tõene peedäb `endä ärä ja tõene juhatap kätte, et kae `sinna läits Nõo; mine juhada timä mõtsast läbi; juhada, kost `maŕju saa Har; tõsõ juhatamise `perrä `tuĺli Plv; `näütäss sõrmõga, juhatass et min˽sinnäʔ Se; jumal juhatas, (nagu) jumalast juhatatud (millegi õnnestumisest, kordaminekust) jumal juhati meid `onnega kogo Vai; see oo mu̬u̬le jumalast juhatet Muh; `jummal esi om juhatanu `mulle serätse õnne Nõo; Esä trehvas `õkva parasjagu sinna, nigu jumalast `juatedu Rõn; jummaĺ juhat́ mu hüä õnnõ päle, käüḱ läts `höste Se || vana inimese jutt, ega si̬i̬ koheki ei juhate Hls
2. õpetama, juhendama; nõu andma isa juhatab last `tüöle; `arstid juhatavad, üks salv on ühe [haiguse] `vasta, `tõine `tõise `vasta Lüg; mõni ei `oska ise maja teha, `ütleb et, tule sa juhata mend Mar; tüü tegimises piab juhatamene olema Hää; Mat́sina (Matsi naine) juhatas, et tuada `aptegiss `rohto; juhatas ärä, et pane kartulid patta ja aaduta `kapsad Kod; üttepuhku pidi mia egät tü̬ü̬d juhateme Pst; kes neid [kurgi] om juhaten, et na sedäsi rian lääve Krk; juhatõmise `perrä iks tegi Krl || juhatab laalu `koori Trm
3. juhtima, suunama a. veokit v veolooma juhtima kes obest juhats, istuss iki ääl pu̬u̬l; mud́u ei saa obest juhate ku `ohje ei oole Krk b. [millelegi teat] suunda andma vett ei saa muud́u juhataʔ, siss piät suuŕ kraav́ `kaibma ja tõsõst paigast minemä `laskma Har
Vrd juhtima1

juhtama `juhta|ma, (ta) `juhtab R(da-inf `juhtada Kuu; -maie Lüg) Nõo viitama, teelt kõrvale kiskuma (sõidukist, eriti vankrist); taaruma, vänderdama tie on `viitlik, `juhtab `vankri `korvale Jõe; libeda `tiega regi `juhtas `kõrvale; regi `viitab, `vanker `juhtab, ei käi `ruopas rattad, `tõisep̀uold jõhivits `pitkemäl; `juhtab rattaga ühest tie `äärest `tõise; joppastand mies `juhtab; ei saa `õigest `kõndida, jalad `juhtavad all Lüg; juht läits `katski, nüid nakap vanger `juhtama Nõo Vrd juhama, juhtma

junu juńu Han Hää Hls Krk Ran Rõn Urv, juńo Räp; junu R(-o Hlj)
1. väike ese v olevus a. poisike, jõmpsikas; väike inimene v loom mea olli tiĺluk juńu, tõise olli iki suure karjatse Krk; oh sa `väike poesi juńu Ran; `väikene inemine vai elläi kui juńo Räp || laevapoiss, junga laeva juńud on `sõuksed tekipoisid; auriku pääl on ikki juńu Hää Vrd jundass, jungu, junkmann b. plotski `Poiskõsõlõ võta malk, vai om `hindäle ka juńu `käändnüʔ Urv Vrd jonu, juna, junn1
2. int (välj imestust) Juttas ja junu küll, kudas ma nüüd akkama saan Kuu; oh sa juno Hlj; oh junu, kus siis sedamoodi Lüg; oh sa juńu Han

järg1 järg (jäŕg) g järje (jäŕje) eP(g järre PJg; kom järiga Ris); jäŕg Plv, g järje (jäŕje) TLä Krl Har Rõu; g järe Vil M(järg Hls) San, in jären Nõo Krl; `järg(i) g `järje Kuu(g järe) VNg Lüg Vai
1. järjekord, kord minu järg on `mennä Kuu; Nüüd järg Poola kääs (sõjast) Pöi; Juhanes ku jütujärje oma käde sai, eiedas seda öhtu otsa Emm; lähäb `veskesse tä `ootab kas kolm `pääba `järge Mar; mine viel järjegä (loe arve edasi) Khn; siis kui selle `viimse järje sinised läksid, ta oli sinise paśsi mees, ta läks sõtta Nis; sügise obuse `rautamise aal oli sepapajas suur `ootamise järg Kos; nüit tule jäŕg miu kätte (pean varsti surema); ku ta (nakkushaigus) järege siin om, siss võtt ta läbi puha Krk; masin jõus järjega joba Räesajagule; nüid om jäŕg miu käen, ärä tüki vahele Nõo; ma es jõvva `järge vällä `u̬u̬ta San; järge, järges üksteise järel(e), järjestikku, järjest; reas; ritta `vaslabe, `tuhkabe, `matsabe oo ühes `järges kõik Muh; `aetasse puhas `ühte `järge Mar; vahest oli ikka suured pulmad, mõni kakskümmend obust ühüs `järges kõik Lih
2. a. algus, hakatus mine tee poisile `künmise järg pöllal üles; lapsel on luu järg kää (saab lugemisega hakkama) Khk; kui soja järje `sisse soab, siis ta (pliit) akkab vädama Vll; juba akkab `kohmama, lume järg akkab tulema Muh; `keegi tegi järje üles, siis akkast jutustama Rid; tääl nüid järg käe, sai järje kätte egä nüid põle lõpetost `enni kui ots käe; järg (viljakasvu algus) `näitab küll elos Mar; seda `viisi ma sai obuse järje `piale (sain endale hobuse) Kse; ilm akkas kahutama, küĺma järg juba sies Kos; ku juba järe kätte saab, küll sel küined on, kis võtta tahab Vil; noh jäŕg (töö algus) om käen, `astke `platsi! Nõo || (taipamiset, arusaamisest) ma sai jutul järe `pääle, ma tää, kudass ta olli Krk b. tegevusjärk; koht, töörinne, kus miski pooleli jäänud, kus parajasti ollakse koes see järg jähi Khk; `Sitmeadraga veeda pöllu pεεle pisigene vagu, külija nεεb siss küli `järge Emm; käi oli `metsas järje peal, siis sai `jälle käiatud kui ta (vikat) nüriks läks Rid; kus eile järg jähi sealt akatse `peale `jälle teise pääbä; sööb sii ja söömäjärg oo lauale jään tesel Mar; Järg jääri persses ja ots oina kõhu all (tööjärg kadunud) Kul; Kus ma täna järje jätan, sealt ma omme otsa leian (poolelijäävast tööst) Mär; `kaugel te oma niidujärjega olete jo Juu; sialt lõppes töö jäŕg ära Kos; jutujäŕg jäi kolmandõ päätükü manuʔ Har c. teat aeg, ajajärk, arenemisjärk, periood mul oo vanaduse järg käe Muh; vat kui vaaks jäi elm, ilus vehma järg (vihmajärgne aeg) Rid; sügisene järg; `paergo ike alles suine järg Mar; ligi `õhtut vai `õhtu järege ma lää talliteme Hel
3. a. pidevus, järjekestvus miä pean sedä `ammeti ikke `kinni, siis on järg kääs Vai; Aŋŋerjad viidi järjega Berliini ära Khk; nimi ike `ampsest ajast, vanast järjest Vig; tuul on vesigares läin. se vesigares saab järiga Ris; tal on viel `aiguse järg sies Kos; lapse järg tal on, et võib `kohta pidada; tal on loomade järg ia Trm; nüid om vihma jäŕg, nüid tule `vihma `varsti jälle; temä (siga) ei oole vi̬i̬l `järge (harjumust) saanu, ku ta järe saa, siss käi kardultess; ei tää kedägi, temäl om jo `poige jäŕg, ei tää, ka tüdärt tule Krk; viiś `aastat `ti̬i̬ńse üte järege Hel; mul käib nüid ubina`ku̬u̬rmine ütte `järge mü̬ü̬dä, mõni ütsik päiv jääb vahet Nõo || ikka sii Saaremaal on olnd se elamise jäŕg mul Krj; minu järg (elukord) on siin Trm; ma piä sedä `järge (tööd, elukutset) ike käen Puh || ahervare, ase teu majad, nende järjed oo `paergu nähä seal Vig b. varu, tagavara kellel vanad vigadi `järge on, see saab `niita; piab vilja `järge ede `oidma Khk; `järge es ole järel, pidid `mõisad `orjama Muh; vana järg seisäb alles ees. ikke vana `järge saab alles `süia Mar; eks teil ole ike alati se (silgu) järg Juu; õenas tapetud ärä, arvata et si liha järg one `veeke Kod; söögi jäŕg, si̬i̬ piab oleme; ku vili är külveti, kudas tera järg olli, ku jäi üle, sis sai tetä kama Hls; `oiti tulejäŕg tuha sehen Krk; mul om vi̬i̬l vana jäŕg i̬i̬n, mul ei ole ädä midägi; nüid om ubinajäŕg i̬i̬n (küllaldaselt kooritud õunu), nüid om `aiga Nõo; vana viĺlä `jäŕge om iks vi̬i̬l Krl
4. olukord, seisukord, seisund (iseäranis majanduslikust olukorrast) tüö on üvä järje pääl Lüg; tüdär ka on taas `vaise `järje pääl Vai; oras on kasumise jäŕje pεεl Jäm; ma vaada kuidas selle `aige järjed on Khk; [ta] pole seda vöin näha mitte, et ta öde nii viletsas `järges Krj; [moos] paers keema järje peal Vll; küll oo vilets järg igast asjast Muh; nad seal nii paljo `teenist, et nad elamese järjega läbi said Rei; see järg tääl käe ikke et tä `poegima akkab Mar; tal `praegu päris ea jäŕg kääś; ta elab `äśti eal järjel Mär; seda `muodi järg (rase) Ris; kuda ta jäŕg on, kas on `jõukas koa Kos; paraegu on meil iki rahujäŕg KJn; mede kolooś olli edimelt ää järe seen Pst; lehmäl om tõise järe (hakkab poegima) Krk; kuiss selle `tü̬ü̬ge sul jäŕg om Hel; temäl olna ka nüid lahedamb jäŕg elädä Nõo; mul oĺl külh elu `vä˛ega kitsass, noʔ om jo elu vana järje pääl tagasi Har || vara, jõukus meil oli seda `järge Aud; Vanemate järje pääl on `kergem elama akata Hää; kel vähä suurep jäŕg olli, sulasel, `aeti talu pidäme; ää järege (jõukas) tüdruk Krk; sääl vana jäŕg i̬i̬n, mes säl viga elädä Nõo; järje peal(e) 1. (heast majanduslikust olukorrast) sai nönda järje `pεεle, `ostis omale `autu Kaa; `aitas tä järje `peale `eese vara ja kraamiga Mar; olli mitu `poiga, aga kikk saive järe `pääle Pst; talu om ää järje pääl Krl 2. korras, joones; korda, joonde (tööst) kangass on järre peale `säetud, muutku kuju PJg; ken `tü̬ü̬ge järe pääl olli, sel olli iki enne `jaani sõnnik veet Krk Vrd jären, järjes; oma~teise järje peal rase ta oo vist teese järje peal juba, jalad paestetavad Mär; oma järje pial `jälle; oo järje `piale saand PJg || fig Ädalesel pole εεd `järge (liigne kiirustamine ei ole hea) Emm
5. (asu)koht, asend (millegi suhtes) pöhjamaa peab pigem olema külma järje pool ikka Jäm; Ikka tera teisem, ta metsa `ääres järg, sool ikka koht kus sa looma lased Pöi; seal ju silla `earne järg (talu asub tee ääres), seal köivad `ühte `inge inimesed Muh
6. muid tähendusi peaks sellest tööst ka ühekorra `järge saama Khk; siss tä sai täst `järge (võitu) Mar; neil o kateksi jäŕg, na om üittõśtege sõbra; ega si̬i̬ naaruasi ei oole, si̬i̬ om tõe jäŕg; na püünive `endel mesilinnu järe `kinni Krk; järge andma välja andma rugi `andas se `aasta eieti `järge; nelja tahalik oder, nee `andvad änam `järge kut kahetahalised Khk; Saab niid ulluks ää näha, kas tuhliseeme annab nii pailu järge (piisab), et maa täis saab Kaa

järgi1 `järgi Jõe hv Kuu, Jõh Mus Pha Emm Phl L spor Ha, Amb JMd JJn Tür VMr VJg spor TaPõ VlPõ, eL; `jäŕgi Tor Vil spor T V järel, järele, järge1
I. adv (koos pöördsõnaga moodustab hrl ühendverbi)
1. (ruumiliselt) taga, tagapool; tagant(järele); kannul(e); kaasa(s), ühes jne; ka fig Mõõk puust lai ja ümmargune pea ka `järgi Tõs; ja siss nad `juussid parsil üless, ja mina `järgi Hää; vahest `toodi kottu sis `lõuneks `meile kedagi `järgi, ükskõik mis `aśsa, `sooja `süia Tür; käsi tüḱk ette, si̬i̬ tule kudamise aal `järgi kasvate tõeselt pu̬u̬ld Trv; aga ku [päikesel] `järgi om `seante saṕp, sadu om `mü̬ü̬dä joba; tuul `perrä van ~ tuul `järgi u; ma lää ehen `lõune ärä, lõuna tuvvass `järgi mudiki Krk; niidäb ilusa kaari, meie ei saa `järgigi Ran; niida sa ka mullõ `jäŕgi, kas sa ei joua vai; latsõlõ piät häste süüäʔ `andma, konas ta kasumisega tõistõlõ `jäŕgi saa Har; joosõ ruttu `jäŕgi tu pakõ i̬i̬h Se
2. (ajaliselt) a. taga, maas, mahajäänud miul om veeränd `ütsme pääl, om jären, ma jätä [kella] viis minutit `järgi Hls; kell om `järgi jäänu Hel b. tagantjärele, hiljem ta ei lase meelest äräki tedä minnä, temä ikk tedä `järgi Trv; saat `täämpese jao ka `järgi, mis `täempe ilma jäät Krk; nüit om pottsepp `surnu ja puu`meister, aga ma `ütle `järgi, et na olli tubli mihe Hel c. (välj teatud aja lähenemist, saabumist) mis sa sii `aega vötad, `öhtu varub `järgi Pha
3. alles, üle, alal(e), maha; paigale; säilinud, olemas nii`palju on siis `sellest `Järve külast viel `järgi vanu majasi Jõh; mi̬i̬s jäen `järgi kahe lapsega Tõs; jäi naapaelu `järgi, et sai pad́ja pöörid teha veel sest `jälle `riidest Aud; nüid ei ole `rohkem `järgi jäänu kui mina üksipäeni Äks; no siss `jätseve `järgi koha `pääle, es ajave tedä ärä Hel; kui `mõtsa maha võtad, jääb kannistik `järgi Ran; `järgi jäänu sü̬ü̬p kaśs, `perrä jäänu sü̬ü̬p peni Nõo; jäness `hülpäss, jälekeseʔ jääväʔ `järgi Se
4. (ühendverbi komponendina verbi tähendust modifitseerivalt ja süvendavalt) a. arst `kuulas toroga `järgi Vig; Katsutaks `järgi, kudas leib on; siss nad rehkendanu asja `järgi, ku põle muud kedagi, ku uńdid aanu karu taga Hää; om vaja `järgi `ru̬u̬vi; `kaeti `järgi ka lugede mõistad Hls; akasi `järgi `arvame, olli viiśkümment kopikut `puuduss; me lastel vaadets kõvast `järgi, ei lasta minnä uĺakut tegeme Krk; ajate `järgi, mis vanast olli Hel b. (koos verbidega jätma, jääma välj lõppemist, lakkamist, poolelijätmist; loobumist, hülgamist jne) siis jäeb `jälle see asi (valu) `järgi Aud; Mis sa nõndapailu krimad, jäta järgi ka vahel Hää; [kana] akkab `krääksuma ja kluksub, jätab munemise `järgi HMd; Mäŕt ei jätä `jäŕgi ja `ütleb, sa pead `täädma Vil; vihm `vaibub, jätäb saost `jäŕgi Ran c. (välj jäljendamist, kordamist, eeskuju järgimist, heakskiitmist, nõustumist jne) Üks võetud sõna, `kiigi on kord i̬i̬s `ütlenu ja teised akkasid `järgi `ütlema Hää; mis‿sa ees teed, teeb kihelkond `järgi Ksi; õpitemine om, `ümmer kõne ku, tõist järgi augutetse Pst; aevas kitab `järgi, si̬i̬ mis‿sa `mõtlit om tõsi Hls; ta ahvip `järgi puha mis ta näep või kuulep Krk d. (välj möönduste tegemist, vastupanust loobumist, nõrgenemist, lõdvemaks laskmist või muutumist jne) siis nad `andsite `nüörist `järgi ja pärast `temmasite `jälle tagasi Jõe; Tend klani änam ku änam, tema `järgi ei `nõrku Hää; ree jalas ei `painu `järgi Hls; si̬i̬ om `seante, ei nõrgu mitti. viimäte nõŕks iki `järgi (andis järele); villan kangass veńuss `järgi, ku kammer lämi oo Krk; ta om rahulik, lepib `jäŕgi, ei `vaidle `vasta Ran; ku `ommegi `ütlemist, tõene jätäp `järgi, ei `vaidle enämb; jäĺe suur valu `olli, võti `rohtu, vaśt nakap `järgi `anma Nõo; nõrgup `järgi Rõn e. tea mis äkilene asi see on, et `miule põllu `piale `järgi `tuĺlid Vän
II. postp (genitiiviga)
1. (ruumiliselt) taga, taha; kannul vedasime oma `järgi Äks; niit́ oli nõela `järgi Plt; obused `pańti [rehepeksu ajal vilja] `piale sõkkuma üheteise `järgi SJn || jooseb raha `järgi kas vai käpakil maas Hää; temä ju̬u̬sk tüdruku `järgi Hel
2. (ajaliselt) a. millelegi järgnev päeva `kaova üits üte `jäŕgi Nõo; no˽tulõ kolm `päivä pühä üt́stõsõ `jäŕgi Har || (välj korduvust) pillub nigu `varblasi rüḱkä, pit́s pitsi `järgi (viina juues) Ran b. hiljem, pärast kui maru ehk toŕm akkab kõue `järgi, siis kestab kolm `päeva Rid; `ternes piim oo värske poegimese `järgi keedetud piim Aud; mõne `aiguse `järgi nahk akab `kestama PJg; `ahvenate `järgi akkab tindi püik Trm; raudratta tulliv puurataste `järgi Krk; `rüätuse tuleva mõne söögi `järgi, mes ei ole ää Ran; vana elumaja rappu selle `piḱne käräku `järgi Kam
3. a. vastavalt, kohaselt, (millestki) lähtudes kuus külimittu oli vakkas vana`seäduse `järgi, uie `järgi oli viis külimittu Mus; sai silma näu `järgi jäud `valmis `tehtud, siis sai liisutud [noodapüügil kala] Pha; ise`meelne inimene, teeb kõik oma `tahtmese `järgi Tõs; `ü̬ü̬si arvati `aega kuke laulu `järgi, talve arvati omikust `aega koidu `aokese `järgi; `Kärnama, si̬i̬ on vana `rahva `järgi sõna Hää; `päikese `järgi `vaatasivad et kui võru oli `ümber `päikese et nüid tuleb `vihma ja tuult Amb; ennitse `amme es ole küll midägi asja, `nüidese amete `järgi (uuemaaegsete naistesärkidega võrreldes) Trv; `koeti esi oma pää `järgi või tõise kirjä `järgi; kuulu `järgi nõnda om, ma `õigest ei tää; lääbägu jala `järgi ärä `painunu Krk; timmandiga lõegati `akna ruudid mõõdu `järgi `väĺlä; tu̬u̬ (peamalk) annab ennäst siss paenutada kuhja pää `järgi Ran; sa‿lõt iks pää peremi̬i̬ss, mi˽pia iks su˽`jäŕgi olõmõ San; näo `jäŕgi ei tunnõʔ Krl; sualaat́ `säetäs sua suuruse `järgi Räp b. sobiv, kohane; (millegagi) kooskõlas kuub oo keha `järgi `tehtud Tõs; Elan, kudas `tasku lubab, `tasku `järgi Hää; kaboti kuuel olid `krooked, kroogetega tõmmatakse riie piha `järgi Hag; rüi si̬i̬ oĺli kaala `jäŕgi sedäsi ärä lõegatud Vil; ku vähe `tahtmise `järgi ei ole, siis om täis ku püssipauk; mea säe ta oma käe `järgi ärä; ää tehe soolane sü̬ü̬ḱ olli, ninda `süäme `järgi; si̬i̬ seemeĺ om selle maa `järgi, kasvass `äśte Krk; küll om jala `järgi `saabass Nõo
4. (midagi) tooma ta vaja surma `järgi `saata (laisast) Hel
5. (välj administratiivset alluvust või kuuluvust) `Kople küla on ta ise `eesest (küla ametlik nimetus on Kopli), aga `Kärbla küla ta on ikka mõisa `järgi (kuulus Kärbla mõisale) LNg; Meeri vald om Nõo kihelkonna `järgi Nõo
6. (välj suhtumist kellessegi, millessegi, vahekorda kellegagi, millegagi) a. iketi `surnu `järgi, omakse `iksive; ei oole üttegi ken miu `järgi ikk Krk; ta igatsess kodu `järgi; temä imu käi selle tüdruku `järgi Hel b. mea pia kodu `järgi `vaateme Krk
III. partikkel a. (millest) peale, alates ne asjad jäid pöllale sügisest `järgi Emm b. (ajaliselt) poole, -poolne, -poolik, (teat) ajal omingust `järgi JMd; ma tule ommen ommukust `järgi kohe tagasi; ku ommukut `järgi ütelts, si̬i̬ om enne ruu`kosti (enne kella 8 hommikul) Krk; välu `oĺli iki sügise `järgi, kui jäŕv es ole vi̬i̬l üleni `kinni küĺmänu Ran
Vrd järge1

järk1 järk g järg|u (-o) eP T Har Räp, g `järgu Kuu/`järgü/ Hlj VNg Lüg(pl `järgod) IisR; jäŕk g järgi Khk ?Pha Jaa
1. a. (piiratud) osa, lõik, jagu, hulk, tükk; periood kui vili õli `mitmel `järgul `tehtud siis õli `järguline Lüg; vörgu järk. nii mütu `järku kokku `pandud Pha; veame selle järgi täis [sõnnikut] Jaa; `kahte `järku `pandi üles [reht ahtes] Muh; teine järk [mehi] `võetasse `jälle `varsti koa Mar; `tüika järgud (tükeldatud puutüve osad) Kse; `kolme `järku `tehti [maja]. `esti `tehti kammer, siis `tehti tuba ja pärast `tehti rehalne kua Tõs; `Kolme `järku on si̬i̬ sõna. Esimene järk on `kruńtima, sis `kroussima ja nüid on `voĺtima Hää; `mitmest järgust ma raiun selle puu VJg; võtan `kartulid järgu `viisi, kui pikad vaud Trm; üks [lõnga] järk tugev, tõene piänike Kod; karjamaa oli kahes järgus, üks oli obuste koppel, teine oli päris karjamaa; `aeti kolm `järku kõrvu kokku, kui oli kitsas riie Lai; [kaevu] nakati pääld kajoma järk järgu `viisi Ran; `apnit `kuŕke ei saa kätte, ma `mitman järgun panni, pääl om magedamba, all om `apnamba Nõo; ise järku ~ järgus eraldi, lahku, lahus nee villad pannasse ise `järku Muh; ise `järko lõi ja akkas ise `leibä Mar; tarad olid isi `järkus, isi oone Kse b. (heina)virn einad pannasse talveks elu‿päle `järki. pool `järki juba εε söödetud. pahn pannasse ka `järki; vili on nii `kergeli `järki `pandud, mis sedavisi mahub Khk; me `ollime eena järgu peal Muh c. kord, puhk `kolmat `järku `käisin siel Lüg; kui esimest `järku siin tüel olin JJn
2. a. liik, sort, kategooria, klass sie on `tõise `järgu tie; esimise `järgu tie Lüg; seda (õli) on kahes `järkus ka – `peenimad ning paksemad Khk; tekid `ollid `kahte `järku Muh; esimese järgu peksu said neli meest Vig; üks järk inimesi on jalad `rangis Var; emandad ja isandad, see oli jälle alam järk ärradest ja prouadest Aud; teese järgu invalii·t PJg; piatera jääb tuulesarja `alla. teine järk on alused Trm; ega nad `kolme `järku panegi [takku], iḱe `otsmised ja `keśkmised Lai; Ilma sõa aigu võeti minu velle üits edimätse järgu ratnikun ja tõene tõese järgu ratnikun Nõo b. põlv(kond) elasivad `ammu siin, aga kas nad olivad vanast järgust (põlised inimesed), ma ei ole kuuld JJn; noorem järk inimesi oli lieris VMr; nüid kaduvad kõik [vanad asjad] ära, noorem järk ei `tiagi, mis sari on Lai; si̬i̬ järgu rahvass `ütless egäl pu̬u̬l lakk. vanarahvass ütel elomaja kottal tarõ`päälne Räp || `muĺklane, vanemate järk on muĺgid (Mulgimaalt pärit) Var Vrd jarg

jätma `jätma(-mä), (ma) jäta(n) (-ä-) eP eL(`jät́mä Vas Se Lut, [ma] jät́ä Se, part jättünü(ʔ) Urv Har[jättänü], d́ättanu Lei); jättama, jätta(da), (ta) jätab Khk Mus Kaa; jättämä (-ma, jättama) -dä (-da) R(-mäie Lüg, `jätmä, -ma Lüg Jõh IisR), (ma) jädän Kuu VNg Vai, jättän Lüg Jõh IisR; imps jää- spor R, Sa Emm (jεε-) Lä Tor K Puh; jäe- VNg Lüg IisR Vai Khk Vll Muh Lih Kir spor Pä, K TaPõ KJn M T Urv Har Plv Vas Lut; jäte- Vai(jäde-) Hi Trm San V(jät́e- Vas Se; d́äte- Lei) (tähendusrühmade piirid on väga tinglikud)
1. (edasi) olla laskma a. mingis olukorras või seisundis `Istuvalla `täüdüb `tuhli `kuorida, siis ei jädä `selgä `haigeks Kuu; jättas `akna `aagita; ei `õska `kündä üväst, jättäb vao `tervest ja `tõise `künnäb, jättäb `vüötilisest Lüg; mineva sügise `jääti keik `lambad eluse; ma `jätsi pesu veel `kuivama Khk; ega `aava‿p vöi lögaseks jätta Krj; kui ein naṕp oo, siis `jäetse kulusse, `niitmatta Muh; Aes löngavihi segamisti ja jättis poole kerimesega Emm; söad `jätvad naised leseks; sandid lapsed jätedaks söömast `ilma Käi; kuib oo üsna kõloks jättend selle vella (vilja); jätä mend rahole Mar; ei viisi `einä `niitä. mutku jätäb `kaari `võlga Vig; Mõni koolilaps jätab õppimise `loisku ja hooletuses Hää; `jääti ikke `inge see viie`tei·skme `aastane pueg Pee; nied on `seeki `jäetud aisad, neid põle vaja VJg; ei tõhi kodo üksi jättä Kod; ku vikadi rahu `jäeti, `panti iki kaari ala Krk; vanast `jäeti vaśk siss kasume kui ta ää lehmä poig olli; ma jätä ka ta (lehma) `kinne, ei nüssä enämp Hel; ku‿sa midägi `ot́sma lätsit, ta‿s jätä su konagi ilma Nõo; ka‿sa ussõ kińni˽pańnitõ, vai jät́it vallalõ San; lät́s ärʔ, jät́t mul `vańkri `pu̬u̬ldõ `vinna Urv; suurõ valu ja ädäge `jätse kõ̭iḱ unõtustõ Krl; kõnõla neile, et `jätke minnu rahu, na omma mõtsalisõ, ei jätä naʔ Har; Ann jät́t hobõsõ `saisma ja `vahtõ Rõu; Ku ahi tühäst jätete, sõ̭ss tuĺl leeväst vaheʔ, lõppe leib rutto `otsa Räp; ku ar ĺat sugu suurõst, maha ai (ei mahu) inäp `tallo, võt (eks) sis tulõ ar jättä muni `võ̭õ̭rast (loobuda sugulaseks pidamast) Se; maa jätet `süödüst Lut b. (koos ma-inf abessiiviga; lause sisult eitav) jättis `linna minemata Mih; ta on edev, ega ta ei jäta seda `rääkimata Ris; `jääti söömata ka lõuna, kui ei osand `kosta Ann; mia jäti kah `tääḿbe tuapõrmandu `mõskmade Hel; kes tu toda jätäp tõstele kõnõlõmada Ran; ta jät́t `terveni arimada miu rüämaa Puh; `väega alb ja üle`kohtune inimene, ega `jummal seräst `nuhklemada ei jätä Nõo; oh `jätke `täämbä `kapsta `aida `lõikmada Ote; ta om jättünü `väŕjä `haaki `pandmalda Har; ma võinu tu̬u̬ raha jättä `masmada kah Rõu; mõts jäteti `külvmädäʔ Plv; timä jät́t tegemäldäʔ Se c. kuskil, mingis kohas ema `ketras, jättas vokkile `värtnad `pääle; Süäd `jääti `liede Jõh; miä jädin tama kodo `joude `istuma Vai; ema jättas lapse maha, es vöta `kaasa Mus; ää jäta tanu mehe külje `alla Muh; Meil `viitaks löödid `õhta `merre ja `jäetaks senna`paika, püiavad isi Hää; ää jäta kätt vahele VMr; on jätt nisu maha (sirbiga lõikamisel osa kõrsi kasvama) Sim; kos‿sa rikass võid jättä kõrvale, piäd ike `kutsma; tõese raha jät́t `sisse, peremehe kätte Kod; müristemine jät́s vihma maha, nüid akkass vihm sadame, nüid änäp üle ei lää kunagi (sajust, mis algas äikesega) Krk; täl si asi süd́äme pääl, tahab iki ärä kõnelda, süd́äme `pääle ei taha jättä Ran; egass maha ei jätä `ainu, kaste tulep `pääle, piap rukka panema Nõo; surnu lätt maa päl alvass, `aisamõ, maa pääle ei saa jättä tidä San; sa `tuĺli äräʔ ja jät́i latsõ ni kauõdõ Har; `Varga - - jätivä raha kõ̭iḱ sinnäʔ `paika; Ta ei jätä palavahe pattagi Räp; kartohkmuld vaja `äeśtä, sińnä om `kaibjil paĺlo kartohkit `maahha jät́et Se || fig Jättas `kuoli kus seda ja teist IisR; kui `aksid `vöitu ajama, siis `jätsi möne `ända (endast tahapoole) Kär; jättis kopsud `kraavi (sai rindel kaevikus tuberkuloosi) Rid; kate siĺmä vahele `jäetu (jäetud tähele panemata) Ran; ma paremb jätä ammaste `taade (ütlemata) tolle sõna Puh; tõne tõist ei jätä puu `taade (inimesed hoiavad teineteist) Rõn; ma hiidä iks vanaʔ `rõivapulga kohe `vaŕjo, noid jätä äi˽silmä nätäʔ Rõu; võta või ~ ehk jäta vöta vöi jäta, üks kut üks, nönda `ühte nägu Khk; võta ehk jäta, aga see oo ikke see küll Mar; see on – võta ehk jäta – tema JMd; võta või jäta, täiesti `ühte nägu Plt; Võta˽vai jätäʔ, taa lat́s u̬m `õkva i̬mä suust sadanu Rõu
2. (midagi) tekitama või tegema kui `niie silm on `katki, siis jättap [kanga] tiba Jõh; `kolne `narlane jätab `valged villid `järge Pha; varas jätäb jälled, siis `varga `jälgi `aetasse Mar; jäta vahe vahele Kse; tõkked tehetse jõkke, keskele `jäetse auk ja `sinna pannetse mõrd ette Aud; jätab tombud lõngale `sisse, ei `oska kehrata HJn; kõik `rõuged ei pia `jätma `armisi VMr; este `jäetasse üks pääv vahele, siis kaks `pääva, siis tõmmatasse veel viimast ja siis jääb [lehm] `kińni Lai; kes ei `oska äste `niitä, jätäb külleluud, jätäb kumõrad jooned aena kaari `pääle kasuma Ran; `rõ̭õ̭ndiku `jätvä [kangale] `sisse, kui alandikku `laskvaʔ Räp
3. a. säilitama, alal hoidma (ka jälle, järel[e], järgi, manu, perra, üle jätma.) tuluke põletas `vällä, ei jättand `ilpugi `mulle `rohkemb kui `selgä; te `tõite `mulle `vaarikaid. `puoled jättasin `omsest Lüg; `Leivapala ei `tõhtind järele jättäda, siis jättid oma ramu järele Jõh; ää söög `keiki ää, jäta pire üle ka Khk; ma`jätsi oma levaosa ikka vεhese ööl (õele) Käi; emisepõrsas saab ostetud ja siis saab see elo emiseks `jäätod; `määlestuseks siss ikke `jäätasse Mar; vikatil on `liiga suur suu, jätäb `rohto vahele Juu; kui siga tapeti, `jäät́i sia pia kohe jõulust VMr; vanass `jäet́i esimäsed pojad isäle abiss Kod; `lu̬u̬mi `jät́sid üle talve niipaĺlu kui sa arvasid Pal; `sirge pikä õle, mis sidemidess jäets Krk; aga eńg jätä `alla; no siss `jätseve `järgi koha `pääle, es ajave tedä ärä Hel; võib olla ei oless [kallaletungija] midägi `tennu, oless elu vaśt manu `jätnu Nõo; `massa `aiguss ei jättev, tollele ei saavet kudagi abi Rõn; ega ma `tastki˽ei˽saa kõ̭kõ neile kõrragõ `anda, tast piat tõsõss kõrrass ka `jätmä San; jätäʔ alalõ Krl; Koikkülä pu̬u̬l om mõ̭ni kotuss talusist nii lakõ et ütte maia ei olõ sõda pääle jättünüʔ Har; sa sü̬ü̬t [supil] sao alt `väĺlä, jätät nõrga `perrä; varass jätt vaja `saina, a tuli ei jätä˽midägiʔ Rõu; minnoge ilmatoest jätetä ei Räp; tõõsõ vasigõ jät́i elo pääle Se; härgvasigakõnõ jätetäss suu pääle, suu (sugu) tõbrass Lut b. (pärast surma või lahkumist) alles või pärandiks jääda laskma jättab oma varanduse järele `tõiste `riielda ja tappelda Lüg; `kuoli ja jättäs `naine ja `lapsed järele Vai; suri ise εε ning jättas völad `järge puhas Khk; tä on tõstamendi järele jätnd Mar; ku ärä koolep, piab kõ̭ik maha `jätmä Nõo; jät́t paĺlu `võlga maha Krl; timä `võ˛et́i ärä ja ma jäteti `perrä; esi lät́s ja uma halva teo jät́t siiä `perrä Har
4. ära või üle andma, loovutama; hülgama, mitte kaasa võtma `meie lähema `vällä kodont, jättäma kõik `teie `uolest Lüg; sene `raamado jädän `siule Vai; läks ise εε, jättas lapsed `saatuse ooleks Khk; `lapsi ei jäteda nüid sedasi ilma jäuks Rei; teise `kraesse jät́tis selle tegemise Lai; ta jätt alasi uma tü̬ü̬ tõsõ `kaala; kae ku laiśk ta om, ta jätt uma tü̬ü̬ tõsõ kätte tetäʔ; no ei jäedä inemiisile piimä `hämme Har; vana riśtkhaina jät́i kaŕa ala Se || lahkumissõnu ütlema, soovima jättasima jumalaga ja tulima tulema Lüg; juma- laga`jätmise aeg on kää Vll; jätame ead `aega Muh; siis akkas jumalaga `jätmene ja kojo minemene Juu; sügise ku linnud ärä `lendäväd, käeväd jumalaga `jätmän, nagu tänäväd inimess Kod; jätävä jumalaga ja annava suud tõene tõesele Nõo; jätiväʔ `tervest ja lätsiväʔ tarõst `vällä Se || fig Kui tämale kedagi `annad `pruukida, siis jätta kuhe jumalaga. Ei sie enamb tagasi `anna IisR
5. (hrl ühendverbina) a. lakkama, lõpetama; (ajutiselt) katkestama; (millestki või millegi tegemisest) loobuma, taganema (jälle, järel[e], järgi, katki, kohe, maha, perra, välja, ära, üle jätma) Eks pea merel`käümise järel jättämä ja `heinäle hakkama Kuu; minu `lehmad jättasivata puha `piima `vällä VNg; jättas `lapse ja `naise maha Lüg; sie jättas `ammeti maha Jõh; jädämo se nou `katki Vai; lind jätab `kergesti pesa üle kut inime see lövab Jäm; jättas nöu `jälle; ajab oma `kiusu alati, äga ta oma `kiusu‿b jäta; `piame töö käsile `jätma Khk; lammas jättis talle üle, imeta mette Krj; sa pead oma sönast ka järele `jätma, mes sa oma `jönni üksi aed Emm; see pöle lesk olnd, see jättis oma mehe kohe Rei; [ilma prillita] ei näin kojoda, ei näin `lönga üles vötta ega maha jätta koa Ris; me `jät́sime korra selle nõu valeks (~ kat́ti) ja nüid oleme mitu `korda kahatsend Juu; jät́tis kauba `kat́ki Sim; `jätke järele, mis te `ullate; ei jäta `joomist Trm; joer suab viimäte magu, enäm ei jätä `jäĺgi kuhegi; tämä jätäb pruudid kõik järele, ei võta `üstegi; mahajäetud taluase; ei jätä õma `võitu, tahab aga `minnä. kiälä või ärä kiälä Kod; kui külmale järele jätab, siis ka ilmad paranevad Lai; mina oma sõna ei jätä KJn; jätäv piibu maha, ei `tõmba `piipu; me jätim einäteo poolikul Krk; vihm `vaibub, jätäb saost `jäŕgi Ran; jätäme nüid `perrä, teeme ommen ommuku Nõo; Ega must ei jätä `mu̬u̬du Urv; mu poig om ka jumala maha `jättünü Har; `palka ma‿i jätäʔ, mis ma `ti̬i̬nnü olõ Räp; täl om `süämehe lännüʔ, tä jovva‿i inäp `maalõ jättäʔ (poisist ja tüdrukust) Se || mitte harima; söödis, kesas olla laskma põld on maha `jäätud Kär; jätt maa on ikke viletsam maa, ega teda muidu maha ei `jäätud Sim; peremi̬i̬s ja perenaine `aava ütsinti talun läbi ja jätäve põllu maha Pst; maha jäet maa Hls; maa puha maha jäet söödüss Krk; kaara kõŕs `jäeti maha, jäi kesäss, kos tõnõ `aasta rügä tet́ti Kam; `kõlbmadaʔ maa, mis um jätedu maha Rõu || vihastuma kui `jälle miäle ära jätäb, ei `kõlba kohegi Kod b. vähendama, alandama (alla, maha, tagasi j.) ma jädän vähä ala [hinda] Kuu; jäta sugu maha (odavamaks), siis ma vöta εε Khk; irmus tugeb `kõrge reńt. ei jäta `reńti maha Mär; lehm jätab piim vähämal Ris; lehm jätab jo piima tagasi JMd; kui sa võtta tahad. ma jätän `sulle `alla viis `seńti Kod; perremiiss jät́t `reńti maha; mul om üt́s lat́s jala`ju̬u̬skja, tu̬u̬ jät́t mul mitu `sammu tagasi Har || vähem tegema kas vana oo `jätnud mõness nuaress vihu tagasi või pihu tagasi Kod c. (selleks päevaks) tööd katkestama, (õhtusele) puhkusele jääma jättama `õhtale juo vai? `omme on ka päiv Lüg; `jätke ju (`lauba) `õhtale Lai; jätäme `õhtul kui pee (päike) `viirma nakkap Vil; `jätke pääl `õhtu jo, minge är magame; nüid `jätke `õhtuss; ma oss ammu `õhtut jätten, ma tahass är lõpete; me olem pu̬u̬ĺp̀e `õhtu iki pääväge jätten Krk; tähe om joba `taivan, jätäme joba õdagule Nõo; miś ti˽ni kaua olt, `jätke˽jo õdagullõ Rõu
6. (ajaliselt) edasi lükkama, pikema aja jooksul tegema; (millegagi) venitama, viivitama jädän sene tüö `ommest VNg; jättama nüid selle tüö edespidi; jättäb kõik `asjad `liiga `pitkäle Lüg; jätab see edasi teiseks päävaks Khk; jätame selle jutu kat́ti, jätame teeseks korraks Juu; jätame `kapsaistutamise `omseks JMd; ühest päävast `teise `jätma VJg; ei õle üvä ku `kaugess jätäd; jätä edesi, mul ei õle `aega tänä `tulla Kod; jätä ommeness si̬i̬ minek Krk; mis‿sa jätät nii pikäle tegemäldäʔ; ma jätä `kanga pikembä ao pääle kotaʔ Har; mis‿sä ta aśa nii pikkä jätät, ti̬i̬ʔ iks rutombide ärʔ; Nimäʔ es jõvvavaʔ uma `tü̬ü̬ga ja pidiväʔ `matmise `jätmä tõõsõst pääväst Räp
7. a. mööndusi, järeleandmisi tegema (ala, järgi, perra, perile j.) ei sie oma `kangust jädä VNg; ku `ommegi `ütlemist, tõene jätäp `järgi, ei `vaidle enämb Nõo; Tü̬ü̬ inemine t́ä om, a˽sõ̭nna sullõ t́ä `perrä ei jätäʔ Urv; tu̬u̬ om hää inemine, tu̬u̬ jätt `perrä Har; ku mu `õiguski om, mina jätä ala; siss riśtesä es tahaʔ minnä, a toolõ ka perile es jätetäʔ Se b. rahulduma, andestama; (mitte) kätte tasuma `laimab send, kas sa seda jätad Kir; ega seda ei `jääta ka Kei; ega ta sellega jätt; ega ma `talle seda ei jäta VMr; andeks jätma andeks andma vana eläjä ta meil om, jätämi `ańdiss tal Hel; esä jät́t vahelgi `ańdiss, a sina ei jätä konagi Nõo; see kõrd jät́t esä `ańdiss, ku tõnõkõrd vi̬i̬l ti̬i̬t, siss andass haku hanna alaʔ Har; jätäʔ mullõ `ańdiss Plv

kaal5 kaal g kaala Hi Saa Juu KuuK Kod Kõp Vil eL
1. a. kehaosa, kael nii petka kaalaga inimene et Emm; kaala sooned `aiged Käi; suured vollid löövad `sisse, siis pügalad kaala pεεl Phl; pańnin saĺli `kaala, mud́u on kaalale küĺm Saa; võtab kaala ümmer `kińni ja annab suud Kod; rüi, si̬i̬ oĺli kaala `jäŕgi sedäsi ärä lõegatud; pikk kaal nagu kurel Vil; obesal kaal ärä õõrut, taossa `kitsa Trv; künnap om lehmal kaala pääl Pst; kaal `ringi, pää seĺlän (hobusel) Krk; kaal jäi `kangess; kaal kui ratta rumm Ran; `linna kakuti ku `vihma satte, siss ollit esi ka kaalani likke Puh; Kena kaal keträjäle, kerge perse kudajale (tervitus töötavale naisele külla minnes); mul `olli ka vanast rammun kaal ja paks Nõo; pańnin vikati talle (ussile) kaala varre pääle, `naksin tedä `preśmä KodT; tsial `atla, `paistass kaal ärä Ote; mihel om kaalal liṕs; taosse om obõsiil kaalal Krl; tä muŕd ärʔ uma kaala (kaelaluu) Rõu; Kaal must ku rattanaba Räp; üü, sa olt nii `kangõ kaalaga kui susi, painu ui kohegi tu kaal; ni väega murt `kaala (kael valutab) Se; pikä kaalaga hopõn olõ‿i hüä hopõn, ka kui kuŕg Lut; kaala kandma ~ taluma 1. pead püsti hoidma kahe `kuune `kanva `kaala, viie `kuune `tunva `vitsa Kod; kate kuine kand `kaala, viie kuine võtt vitsa `piiu Krk; ei kanna˽`kaala, pää juńks otsah Se 2. töövõimeline, tööks suuteline olema kes vähäkese akab `kaala `kanma, lapsed, `pantse `ti̬i̬ńma Kod; ma nakassi maast madalast võõrast `orjama, nigu ma nakassi `kaala `kanma Ran; Nigu kaala nakab kanma, nii õkva orja ohja kaala Nõo; Kavva naist lat́sist no˽silmä `rõ̭õ̭mu um vai, nigu˽`kaala nakkasõ˽`kandma, nii kotust `kaosõ Rõu; kaala murdma ~ kaalaga vedama jõuproovimise mäng: nöör või rihm seotakse mängijate kaela ümber ja tõmmatakse vastasmängijat kaelaga enda poole kaalaga vedämine on üks mäng. lähmä kaalaga vedämä, rihim kaalan ja vedäd Kod; ku ńaa `kaala `murdva, siss `laskva käpile, `pandva kabla `kaala ja `kiskva nikuʔ vereväst lääväʔ Se || turi katsiratsi kaala pääl (kukil) Trv; katesekümment om kaala pääl (80 a. vana) Krk || kurk, kõri lips one kaala all Kod; egä neil [vammus] es oole kaala alt `kińni, kikk i̬i̬st oĺli `lahti Vil; suutäis läits kaalast `alla nigu `jõnksti Nõo; `ni̬i̬ldse suurõ `kartolitüḱü `kaala, no neeliskless San; `serbä˽`piimä pääleʔ, muidu jäät kaalast kińniʔ (toit jääb kurku kinni); `ḱaolõ lätt kesvä uhak `kaala, sõ̭ss inäp ei kuuguʔ Urv; ei lääʔ kaalast `alla Krl; Süük karas kaala (toit sattus hingekurku) Har; miä kajoh tu kaalah (ei ole midagi süüa) Vas; kui om kaala `haiguśs, võtaʔ mett `suuhtõ, määriʔ kaala `pääle, saasõ kaal `tervest Räp || vähilakk vähäl süvväss kaal ja kaits `kintsu Krk; vähjä sõrg ja kaal San; vähä kaal Rõu || fig joba külmä kaal om käänet, lääp tagasi vähä; nüid om külmä kaal murt (ilm hakkab soojemaks minema) Krk b. fig küll si inimene kiidäb kas kaal `kat́ki Kod; suu ehen sula sõber, taga seĺlä `lõikass `kaala Krk; suu i̬i̬n om libe ja ää, säĺlätaga `lõikab `kaala tõesel Ran; suu iih, siss tüküss `persehe, a sälä takah `lõikass kaala `maaha Se | kuda käsi ti̬i̬b, nõnna kaal kannab Kod; mia uma käsi käänd, tu̬u̬ uma kaal kand Har | ega nali `kaala ei `lõika Nõo; lihane ki̬i̬l `lõikap `luutse kaala `õkva läbi Kam | murra kas kaal Kod; tü̬ü̬d om kas murra vai kaal otsast ärä Hel; Ku˽vi̬i̬l paĺlo kõ̭nõlat, sõ̭s ma˽käänä sul kaala katõkõ̭rra Rõu | eidab kaala `pεεle, äi tee tööd Emm | Üle kaala sadanu (rasedast) Trv | ei˽tiiä kas jäi no˽kaala pääle (jäi kuhugi kinni); nii kõnõĺ taa, et sa kohe kaala pääle `jäie (sai otsa) Har | `Õigõ mi̬i̬ss joht `hindele säänest naist `kaala `määri `lasknu õs; Kagu˽pańd nu̬u̬ŕ inemine uma kaala paku pääle (sooritas kuriteo) Rõu | Hińg nööriga kaalan, a˽`tõisi um virk nägemä Rõu; nii `ütlesski sullõ tu̬u̬ sõna nigu `kaala `kargass (vihastab) Se; kaala peal(e), pealt 1. tülinaks, mureks; tülinast, murest Jähi vanamate kaala pεεle Emm; nee (tööd) olid pohas inimeste kaala peal Rei; si̬i̬ inime one riśsiss, käib su kaala `piäle alate Kod; mis rõõm sääl saa olla vi̬i̬l, ku mure kaala pääl Trv; sis olli sõda kaala pääl, `püssek lasive ku raginen Hls; nüid om kiḱk kaala‿päl, rügä om valmiss, einä kähen alle, linal om tuli sehen Krk; eläb tõese kaala pääl (teise kulul) Puh; mia toda `endä kaala pääle ei võta Nõo; um tõsõl kaala `pääle ku väits Plv; näĺg kiputass kaala pääle, sel jo `tü̬ü̬hüge lätt Se Vrd kaalan, kaelas 2. lähedal si̬i̬ on `nuhtlus sii pu̬u̬d́ siin kaala pääl Vil; üle pää ja kaala hooletult, lohakalt si̬i̬ om üle pää ja kaala tettu nigu ossenduss Ran Vt ülepeakaela
2. ülekantult teat kehaosade, esemete, tööriistade jms kitsamast, peenemast osast a. kehaosadest kolli (härjakara) kaal Phl; põie kaal Hls; õlekõŕs tsusati sääld kusima kaalast `sisse ja mõni `erneterä kah, siss `aeti kussim `õngu täis. siss köideti nööriga `kinni tu̬u̬ kusima kaal, et õng `väĺlä ei tulõ Ote; mao kaal Krl; kusõmakaal om lühükene lõigat Har b. tööriistadest ja muudest esemetest Akikerves on laia öhuse tera ja pitka kaalaga Emm; käiä vändä kaal; kuadi (ladva) kaal; lina piho kaal. kaal on kupode pu̬u̬l. kaalass õled sidonud Kod; rańtspaĺk `vällä keilit partsikaalan Krk; `saapa kaal (kitsam koht pahkluu kohal). saabass om siit `valla kaala kottelt. siit kaalast olli `kitsa; kirvess om kaalast ärä käänet. tõisipidi lüüp `lihku ja tõisipidi lüüp sügäväss puu `siśsi; nüid änäp `tiiru ümmer ei kua, nüid võta `kaala. tõise silmäst `tõmba tõise läbi. si̬i̬ om `kaala `võtmin (sukasilmade kokkuvõtmine suka lõpetamise puhul) Krk; `vankri ratass kaalast är `käändünü Har; `kitsa kaalagaʔ (kraega) Se; adra kaal adra kaal – adra terä mant seniss ku `ti̬i̬sleni. turbast ai adra kaala ette Krk; adra kaala alune om siiva ja väedse vahel. `künmisega ummistab vahel kaala alt ärä Ran; adra kaal jääss mullaga `kinni Ote; pudeli kaal pudeli kaal oo `kitsam Kod; koer poiss, pessäp pudõldõl kaala pääld ärä Puh; mõnel pudõlil om `kolde ja kollete otsan om tu̬u̬ pudõli kaal Nõo; ma `aie koŕgi podõlikaala `sisse, et ei päse luh́vt vällä Har; Peräst `puuldõ `naati `võtma pudela `kaalõ voŕstivalamise jaoss Rõu; puteĺ kaalaga; klaasi kaal Se; viiuli kaal viiuli kaalal pannas keeled `pääle Saa; viiuli kaal, kost `käege `kinni võtat Krk; viiuli kaal om kos keele pääl omava Nõo; voki ~ lühi kaal voki kurk; kaala heitma, jooksma, pilduma, viskama oḱk om sitt, ei saa kedräde, `viskass `kaala (heidab lõnga lühi ja pooli vahele); `kaala `viskass, `kaala pild, lühiravva ümmer, sõ̭ss om kaalan lõng; kudamise man lõng ju̬u̬sk `kaala (kulub kangakudumisel karvaseks ja katkeb), om sitast kedrät, om ümmer pant Krk; voki kaalast `lasti `alla kui kedräti; lang läits `kaala, ammaste küllest tulli ärä, ju̬u̬sk sinna vahete `pääle, `värtne ja siivulise vahe `pääle Ran; miu tütär - - mugu `sõkse voḱki valiste ja laśk voki kaalast tu̬u̬d `langa `alla Nõo; kui lang aagi päält ärä lätt, siss lätt `kaala, siss `keträss `kaala Kam; ei olõ `langa ratta kaalast `alla `laskunuʔ (ei ole kedranud); no˽hiidi˽sa mul `kaala (lõng läks kedrates üle pooli otsa); rõibõʔ (vokk) pill `kaala Har c. kõrsviljadest jm taimedest Oder kasus naat keer kaala pεεl Emm; `leike kaal – ümarik ring `leike päl, kust lehed `kasvavad Rei; näväd (odrapead) on õrnad kaala ju̬u̬rest murravad maha kui vanemast lähäb Kod; keśu kiśk kaala `rõnksi, pää mahan; kesväl kõrre kaalast lääp nõrgass, pää är lokisten. kesvä pää kaalast lääve nõrgass Krk d. ehitiste jms osadest truubi kaal (kivilõõr truubi ja korstna vahel); [veski] päävõlli kaalal om raud võrud `ümbre. all om maa kivi, kos kaala ase `siśse `raotu, `kaala määritäss tavo·tiga ehk eliga Ran; pilli kaal (puust toru alumise veskikivi keskel); mine võta riihhetarõst kurukaala päält tu̬u̬ lambikõnõ; kuru kaala pääl om ahu veerekse pääl Har
3. kitsas maa- või veeriba; maa- või merekitsus üks kaal [heinamaal] lähäb metsäde vahele Kod; `kitsa kaala kottelt käip [jõest] ti̬i̬ läbi; [järve] `kitsa kaala kottel om liivane põhi Krk; aenama kaal; järve kaala pääl pü̬ü̬sime kala. me pannime ku̬u̬ritse järve kaala ette, kos vesi ju̬u̬sk Nõo; nu̬u̬ olliva aena kasuja kaala, kos keväjä vesi üle lät́s; `põlde vahel üt́s `väikene vahekene, tu̬u̬ om kaal; ubaleht - - `kaśvi `kaalu pääl Kam; tu̬u̬ aenamaa kaal ju̬u̬sk `alla sinnä suhu; pane obene sinnä `süümä, sinnä niidu kaala `pääle Ote; võrõndiku kaal om ahtõmb ja õhukõnõ, siss lätt äkki sükkä. võrõndiku `kaalu pääl `ollivõ˽suurõ˽kalaʔ San; tan om üt́s ahtakõnõ niidukaal Kan; suu`kaalu pääl ummaʔ londsakuʔ Plv; järve kaala otsakõnõ olõ õi lajakõnõ; om säidse `versta su̬u̬ kaal Se

kaasa|vara tütrele abiellumise korral kodunt kaasa antav vara `riidevähesed ja `luomad mida `kaasa sai, eks nie `ollu `kaasavarast VNg; Kui suur `kaasavara, siis võib ühe `silma `kinni pigistada, `õige suur `kaasavara, siis võib `tõise ka `kinni `panna; `kimmel kukk ja `valge kana, sie on `tütre `kaasavara Lüg; naise kaasavarast pole `ilmaskid kassi änna pele saand Mus; sellel `olli palju kaasavara `antud Muh; pole see saand end suurd `kaasavara midagi Emm; nüid tahetse `ikke neid `naisi saha, kel rekkust ja kaasavara oo Mar; kaasavaraga tüdrik Tõs; lehmad ja `lammad ja kapid ja `riided, see on tema kaasavara Juu; `tütril oli kaasavara `ammu `ilma `vaĺmis VMr; sai kaasavarast lehma Trm; minu `kaasavaraga on `tehtud si̬i̬ laut KJn; noorikal andass paelu kaasvara Trv; kaasavarrast tuust midä olõ hääd, tuuĺ tuu, vesi vii Rõu

kade kade g -da R(g -ja Kuu, katte Vai) eP(kadõ Khn) TLä Kam; n, g kade S Trv Hls Krk, kadõ Nõo San V
1. kadetseja; ihnus, kitsi; kuri, pahatahtlik Kade `kiskub ise oma kana; Ei kade nägis, et `toisel ka midägi olis Kuu; sie on kade, ei `anna `kellegi midägi `asja; kadeda kari ei `kasva `ilmaski Lüg; Ega kade keela, kui elde imustab Jõh; on ka kade, mettep anna; kade veis kaivab `teissi Khk; Kui elde tahab, kas kade keelab Krj; kade inimene, sedä ei salli et teisel koa `miskid oo Mar; kade nagu susi PJg; `ihnus kes teisele midagi ei raat́si `anda, va kade HljK; kes niisuke kade on või ei raat́si teisele midagi `anda sie on üks vana ihnerkoi Rak; kägo one kade lind, ku tä `küllä tuleb `laalma, siis one kedägi õnnetuss vai kahjo Kod; ma olen kade, et sul on ja minul ei ole Pal; kade ei saĺli, kui teisel kedagi iast on, siis sellest on kahju meel Lai; kui mõni tüdrik ühe [poisi] `vasta `elde oĺli, teese `vasta kade, siss see, kelle `vasta kade, akkas kohe sõnuma SJn; oh sa igävene kade inimese tüḱk, sü̬ü̬ss või kikk maailma oma `perse; ti̬i̬ nüid tigel ääd või kaidse kadel `karja Krk; võta, võta, ega ma kade ei ole; rikkal om kade nätä, et `vaesel suur muńn Ran; inimese om kadeda, ei või nätä, et tõene ka eläb; üteldäss et kadõda kari ei kasva ja `õela õńn ei `äitse Nõo; kadõl ei olõ `õnnõ San; Kül sa olõt üt́s kadõ inemine, sai või˽tu̬u̬d nätä˽ku tõsõl `häste lätt Urv; timäl alasi kadõ mi̬i̬ĺ et mullõ `antav ja telle ei `antav õiʔ Har; võhlul olõ õi˽`viĺjä, kadõl `kaŕja Rõu; võhl võta õi˽`hernist, kadõ `kaksa õi `nakrist, nu̬u̬ ahnitsasõ paŕõmbat Vas; ta om kadõ inemine, võhlitsass tõist Se Vrd kae2
2. kurja silmaga nõiduja, kaetaja on `aige üks luom, siis on `tõise kade silm käind üle, vana `rahva kunts Lüg; kadeda `silmaga vahib, tieb `kahju Jõh; ei tea miks tama miu alalde kadeda `silmäga `vahti Vai; näe kui kadeda silmaga ta `vaatab Tõs; nõial nõgesi, kadedal kadaki, `õelal ohaki änna `alla [öeldi] kui ohutadi `nõidust Hää; sellel on va kade silm üle käin Ris; siga `jääda `kängu, kui kadeda silmaga voadata Tür; sa ära oma kadeda silmaga tule `seie `nõiduma Trm; kade inimene paab tõesele täiäd `seĺgä, tõese luamale; mõne inimese silmävuade on kade Kod; om mõnel kade siĺm küll, nigu ta tõese lu̬u̬ma kaeb, nii ti̬i̬b loomale viga Nõo; `kaehtaia, tu `ommõgi tu kadõ, kaess sullõ päle, ni sa jäät `haigõss Se
Vrd kadelik, kahe2

kadrill kadri·|ĺl g -ĺli Tor Kos VJg(kad́reĺl) Sim Trm/-ll/, kadril g -i Se(kadreĺ g -i) Lei, kadrila Lut(kadreĺ g -a); p katri·l̀li Jür; n `katrilla Jõh; g `katrella Lüg (vanaaegne tants) `poisid ehk `tütrikud `paaris `läksiväd, kesk `paigas vahestetti ja siis läks `jälle `tõine `tõise `puole, sie oli `katrella tants Lüg; `mitmest toast läbi `siukest katri·l̀li `laśksid nõnna et et Jür; `pulmades tańsita kadreĺ̀li; kadriĺl-tants, niessuke tants, mis käivad üksteisest läbi VJg; kadrill tantsitakse kaheksa inimesega, kuus moodustavad ringi, kaks tantsivad ringi sees Trm; tu kadrili tands om, tsõõritõdass `mitmõh paigah; `vindläse `kaŕksi tu̬u̬d kadrelit (~ kadreĺlit), no˽ka karatass vi̬i̬l Se; kadril, taa‿m `neiku t́šigani `karglõmin Lei; kadreĺ um `karguss, sääne neĺäkeizi karatass Lut

kaer kaer g kaera Sa(g kaira) Muh Emm Phl L K I(excl Kod) u Hls, g `kaera u R
1. suviviljakultuur (Avena sativa) sie kott o `kaeru˛ega siel; puol `kaera üä hobuse sida `unnigust tule `näutäjälle (palgaks halvasti peerutule näitamise eest) Kuu; kaer tahi `tõise `aasta `kartuli maad Jõh; kaera labu Ans; `valged kairad ning mustad kairad Khk; Kaerapahna söid loomad keik Kaa; kairal on aad pääl; ühe külje kaerad, mis ümarguti `ümber keige varre kasuvad Pha; kui kaira ogad nönda laiali egase `poole `oidvad, see on aga, kui `ühte `poole on, see on kaira lakk Vll; kairal on koa elbes Jaa; Kaer on ise küll `söuke kesine vili, aga ead moad tahab Pöi; kaer‿o alles `lembes; ma pane kaeranatukese kokku Muh; kaera ehemed; kaerakuhilas Rid; põllud oo kolme viĺla all. üks kolmandes oo rukkis, teine `otres, kolmas `kaeres; kaera pahmas; kaera mügämes Mar; kaera ja odra põpped o rihal Mär; kuldkaer, sel kaeral olid nagu kulla sädemed sees Vig; ühe poolega kaer‿o peenem, pisike ja peenike kõŕs; türgi kaer o suur, peab `nahkjas olema, põle `tuuma sees `ühti. samma mis lakaga kaer; vene kaer ja türgi kaer oo `ühte `moodi Lih; aralene kaer; rukis `tuhka, oter oeasse ja kaer kaosse (kaera tuleb külvata märja põllu peale) Mih; kaera lidvad Aud; `kamsaki kaer Pär; kaera `lipsed Vän; kaera vörvlad Ris; kaera `lemmed lähvad kõik `koltseks Rap; nii pikk kaer oli et venitas kaera ibikesed, kaera aod maha Juu; kaerad paneme `ämmu Jür; kaera looma aeg `olla ia vähile `minna Tür; ühe ~ kahe ~ neĺla tahulene kaer Pee; kaera aganad Koe; kaera aunad, kärbiksed; kaera rehi `pańdi üles, kaera `rehte sai `puuga kaevatud, siis `kuivavad; kaera `üsked Sim; vene kaer ~ läti kaer on niisamasugune nagu meie maa kaer. piened kõhe ku okkad. iast `ańnivad väĺja IisK; kaera lesemed Iis; `kaera õli `kahte `seĺtsi, arapi kaer ja maa kaer; `valge kaer ~ mua kaer, `valge kaera ripse õli laiali, paĺlu arusid Trm; kaera `ripsmed MMg; kui mina juba mäletasin, sai odra ja kaer vikatiga maha `niita Pal; kaera kõlud, `aokas kaer; laka kaer olema turgi kaer; lakaga `kaera küliti kelsa `piale Plt; enne (vanasti) `pańti kaerad ja odrad `vihku; üheküllegä kaeral on agu üksipidi KJn || põllul kasvav kaeravili; kaerapõld kure `erned kasuvad odrade ning kairade sias; kaira ädal (hiljem võrsunud kaer) Khk; `veised `aeti kaira tüide `pεεle Kär; loomad läksid `kaeru Tõs; kaera kańn, kaera sees kasvab neid küll Juu; minagi lõegasin ühe tüki `kaera ära Pal || (söögiviljana, söödana) kairadega söödetud obu Khk; Keik kaerad pole vana obuse jäoks (kõik ei ole vanale inimesele kättesaadav) Kaa; ma anna obusele ühe `oodri `kaeru, siis ta köib `jälle Muh; kaerast `tehti apurokka Mih; obust `kraapivad kui `kaeru saavad Aud; läksid `kaeru möda küla `piale `aama, obustele `kaeru `pulme aeg Nis; `oostele `antakse kaera suurust Kos; õpetajalle `viidi vakk `kaeru [kui kihlama mindi] KJn; Kaveh! kaerakakk, saiasarv paistab (öeld, kui paremat leiba hakati saama) Pai; uudistasin obuseid värskete kaertega Kad; kaerast saab `kiisli IisK; Anna obesele vene kaeru (anna piitsa) SJn
2. liitsõna järelosana mitmete taimede nimetustes Ls kadaka|kaer, karu|kaer, lõo|kaer, nonni|kaer, orja|kaer, raba|kaer, soo|kaer, tali|kaer, vares|kaer
Vrd kaar, kakr, kaur

kaera-
1. (kaera osadest) kaera libled `aeti padide `sisse Muh; `lusted nagu suured kaera aad rukkis Vig; kaera keast keedetasse apurokka Kir; kaera agad o päris tuttis; kaera agudel oo terad sees; odra ehk kaera `kõlkad Kse; vanast oo mõned tedrekud kaera leblest ennastele `patju teind Mih; kaera agud nõnda suured juba Hää; nii pikk kaer oli, et venitas kaera ibikesed, kaera aod maha Juu; on rukki aganad, aga kaera `kõlkad JõeK; kaera kied, nied mis kaera tera `ümbär on IisK; kaera terade küĺjes on õhukesed libled Trm; looma toit oli odra põhk ja kaera põhk Lai; söövad kaera aod ära Pil; kaera agu ju väĺläs KJn
2. kaerte jaoks `kaeraküna on `veikene, `sinna `panna obosele `kaerad `sisse Lüg; Üks väli jäi `kaeramaast; Rukkimaa pidi õlema `puhkand ühä suve, [rukis] `tehti `tõise `aasta `kaera `maaje Jõh; Menel ool (hobusel) oli sehike sańt moed, et es andand karjamaal muidu käde, kut pidi kaeramat́t seltsis olema Kaa; `Kerge just kut kaera kot́t, äi koalu midagi Pöi; Obusel oli `söötmes pisike kaera küna, kaerad kallati künase, obuse ede; [hobust] meelitakse kaera matiga; Võta `põesast kaera mat́t küll siis [hobune] edesi lihab hum Pöi; kaera kärajad o uta ata; teine odra sali, teine ruki sali, ise oo kaera sali Muh; üks oli ruki põld, teine odra, kolmas kaera põld Mar; piits oo ikke obuse kaera vakk, kui mehel piits peos siis `ütleb, et mool oo ikke kaeravakk `juures Mär; pane kaera torp obusele pähe PJg; kui pikk kaer oli, siis `tehti kaerapoisid. need olid akkjala `moodi, nihukesed `veiksed olid; võta kaera `vooder koa `juure, se pidi siis piits olema hum Juu; viĺjaaidas olid salved sies - - kus oli rukki saĺv, odrasaĺv, kaera saĺv Koe; kaeravihud nied said [ahtmisel] sedasi `lahti raputatud VMr; tuul ajas kaera akid kõik segamine Iis; rukki akid õlid, ja nisu akid, vahel kaera akid kua Trm
3. kaerast, kaertest valmistatud, kaeru sisaldav `kaera `taŋŋud, mis kanadelle saab Jõe; Ku `kaera `kiisli süöd, saad `kerra üle püst`aia hüppädä ja `onnigi koht `jälle tühi Kuu; sie oli siis `niisugune `maius toit sie `kaera `kiissel VNg; Siis `piigistedi pihudega sie `kaera tumm jahudest vie `ulka Jõh; kui sa loomale keedad kadaka vett see oo paelu änam kut kaera jahu anda Kaa; Jahund `kaeru ja keetnd kaerajahust suppi; Ma nägi eit tegi kaerapudru nõnda. Ajas vee `keema, näpuga pani `soola `sisse, `püuga pani taŋŋud `sisse, labjaga liigutas, lasi tükk `aega `kiia ja oli `valmis; Tuulinguga äi taha ead kaera`tangu `soaja, kesi jääb `ömber; Nii `peened ja purused just kut kaerataŋŋud Pöi; apurokk keedetse kaerajahudest; `tuhli rokka `tehti, kaera rokka koa Muh; kaera tangod `lähtväd `easte `pehmeks, saab ea `pehme pudro Mar; kaerakile on ikke etem kui lebakile Mih; üsä vanad inimesed `ütlesid kaera apurokk, aga nüid `üitasse tänd kaera kile Tõs; kaera kile, süiatse rõõsa piimaga. võid `sisse, siis on nii tore et Aud; kaera jahu `keśsa täis; kaera kile oo apu ja ea Tor; kaera tumm on `aigele `kerge `seedi Vän; kaerajahule `pańdi kiev vesi `peale, `tõmbas piimale selle vie JJn; kaerajahu köŕt Kad; kaer niidetasse `aĺjalt ära, `ernega segamine. sie on kaeravikk IisK; kaerakama, mis apu piima `sisse tehasse kui `köŕti VJg; kaerajahu `kiissel, silm piass, piim kõrvass; kaeratangu supp Iis; vanaema kasvatas [varsa] kaera piimaga. `vaata kaera jahu pit́sita ärä, siis jääb nagu piim Pal; kaeratangupudru tihasse enamast piimaga. mõni ti̬i̬b kah rasvaga Äks; kaerajahu kile KJn
Vrd kaara-, kakru-, kaura-

kahekesti kahe|kesti, -keśti, K(-kisti, -gisti Juu, -keisti JJn Koe), -keisti I Lai Plt(-ś-), -gesti Jõe Jäm Khk(-k-) Vig Kär Phl, -geśti Mär Ha JMd, -kest Hää, -gest Jõe, -keste R Jäm Pä(-ksti Saa) HJn VMr VJg Trm Pil Vil, -keśte Mär Trm, -geste R S Rid Ha, -keiste Jõe Lüg Äks, -geiste VNg Emm Phl Kei HJn Sim kahekesi mei `juoksime kahekeiste, `teine `juoksis `teisep̀uol `paati Jõe; Kahekeste `käües tie `joudub Kuu; `rinna `leikasimma kahegeste VNg; rukki `reie `pekseti ka, kahekeste `kõrda ja, `tõise `varta õli üleval, `tõise `varta all Lüg; Jugo ja Matti kahekeste `olla `rindosille kuos Vai; meie kahegeste oleks nagu ühes `leibas olavad Muh; nad oo kahekeste kõige selle talu pidajad Mär; ega siis kahegeśti korraga `reakida soa Jür; kui kangast akati üless `aama, siis pidi kahekeiśti olema Plt Vrd katekesti

kaitse1 kaitse g `kaitse spor S, Mär Kse Tõs Tor Ris Juu JMd VJg Iis Plt Hls San; n, g kaitse Noa Koe Trm; n, g `kaitse R hv Muh; kaetse LNg PJg Hää Kos, g `kaitse Tor Kod Puh; kaidsõʔ g `kaitsõ Rõu
1. kaitsmine; kaitsev vari sa tahad aga `tõise `perse taga elada, `tõise `kaitse all Jõh; üks inimene seisab teise `kaitse all Jäm; olen `ikka kodo kaetse LNg; võttis oma `kaitse `alla Tõs; `ańdis talle kaetset Tor; tal oss kaetsed `vaega olnu Hää; ta tema `kaitse all, pöle maealt `armu `kuskilt `saada Ris; jumala `kaitse `alla `andma Juu; ei mul old kaitset `kuskilt puolt VJg; seal on aed kaitsest `vasta Trm; kõik luamad on inimese `kaitse all Kod; ei ole meil `varju ega kaitset `kuśkil Plt; selle raavi kaitse om kõva Hls
2. kaitsja, advokaat – Muh taal o `kaitse koa ees; `võetud taale kust tahes üks kaitse, kes tõtta oleks kaitsn Muh

kalduma `kalduma Jõh Muh Rei Mär Vig Mih Tõs PJg Tor VMr VJg Iis Kod Plt KJn Nõo Ote San Har Rõu Se Lei, -m(e) Hls Krk, -mõ Krl, -mma Har, pr (ta) kalluss Har Se Lei
1. viltu, kaldu vajuma, alla langema tie õli `kallukal, siss `vanker ka `kaldus `tõise `puole Jõh; paat́ `kaldus ja ma läksi `sisse Muh; `kaldub teeśe küĺle `peale Mär; vikati `kaldub ära, tera `kaldub, see oo siis `käiamese `aegas Mih; akkas korra `viltu `kalduma ja viimast `läkski `ümber VMr; laud `kaldus `viltu Iis; vesi `kaldub tammiss `alla; tee `kaldub mäess `alla; [paat] `kaldub längakille, siis `viskab vett `sisse; kruav `kaldub `kińni, kallassega tasa Kod; lei `kaldum, es putu vi̬i̬l maha Krk; jahukot́t om küliti `kaldunu, nüid lähvä jahu `väĺlä; suur illuss kõeo `olli - -, nüid om maha `kaldenu Nõo; kaal `kalduss tõsele poole, ei saisa õgu San; puu nakaśs mahaʔ `kaldumõ Krl; mul `kaldu kaʔ uma maja küĺlile Har; tark kallu ui, jootik kalluss Se; ai kallu maalõ Lei || noorik `kaldu `maaha (hakkas sünnitama) Se Vrd kalluma
2. esialgsest suunast kõrvale minema; hälbima obune `kaldus teelt kõrvale Tõs; ega sie ime ole, kui ta nisukese pimedaga piaks tielt kõrvale `kalduma VMr; silla ligi `kalduvad eenämule; `kaldus põhja puale Kod
3. mingis suunas arenema, millegi poole pöörama, hoidma `pilbes ilm, vihma `poole `kaldub; änam põhja `poole [heinamaad] `kaldubad (kui külast vaadata või minna) PJg; jõgi `kaldub Õmedo külä puale Kod; saa nätä, `kumba poole `õiguss `kaldup Krk; näiss, kellele si̬i̬ õńn nüid `kaldub Nõo; `õiguss `kalduv õks muide Jaani poolõ Har || kallale tulema ku kahr pääle om `kaldunu Lei || järele andma seeni aani `olli `väega `vasta, nüid nakap joba `perrä `kalduma Nõo || kaduma, lahkuma kohe nukka si̬i̬ veneläne ärä `kaldus; kohe si̬i̬ vesi on ärä `kaldunud; kui sa kodoss `väĺjä `kaldud, ma paan kõik kaasid `piimä täis Kod
4. ajaliselt mingile piirile lähenema päe akkab `õhtasse `kalduma Vig; pääv `kaldub `õhta `puale Iis; tükip ike sügise poole `kalduma Nõo

kalima kalima(ie) tarima, tassima `kange kalima ühest kõhast `tõise, nagu elämä lähäb `tõise `kõhta. näväd kolivad ja kalivad Lüg Vrd kolima

kallal kallal eP, `kallal R
1. postp a. millegi juures (tegev) koer on liha `kallal (söömas) Kuu; egä mina ei õle käind `kella `kallal; käib `tõise `tasku `kallal Lüg; `Kümme `kitse `süövad ühe `eina `kuhja `kallal = ketraja sõrmed koonla ümber IisR; lapsed leva kallal `purgamas käind; Keik olid töö kallal Jäm; ihu ning iŋŋega asja kallal Khk; Ma `jändasi selle va värava kallal Pöi; ma es ole küll rehe kallal üht (reht rabamas) Muh; laps pukeldab sukavarraste kallal, äi osa kududa Rei; mis sa sii mo kallal pirised Mar; varesed on `raipe kallal Mär; tossivad `peendra kallal Var; ta on nönna mies pähälde kallal Ris; Muudkui ninapidi lehe kallal, tüe seisab Jür; tegid uue maja kallal tüöd VJg; mis sa `tohlad seal kapi kallal SJn b. liiga tegemas, kimbutamas, ahistamas kille kallal see koer on Khk; koer on looma kallal Mär; `Antun noris natuke Allekse kallal Han; `kärmsed oo looma kallal Tõs; marutöbi on `koerde kallal Ris; ma `riidlesin ta kallal Trm; `enne `jaani oli `parmusid paĺlu obuse kallal Pal
2. adv a. tegevuses, ametis mis sa `mõtled seal kallal; mis sa sii näpid kallal Muh; kui varas oo kallal köin, kuevab [koirohi] ää Aud b. kimbutamas, liiga tegemas sedakord oli nönda `peksa saand, kolm meest olnd kallal Vll; Lilleke on nii `longu jäänd, külm on kallal käind; Siis on silma munad kollased, kui kollatõbi kallal on Pöi; `kange krömm kallal Käi; parmud ja sääsed ja kõik oo kallal Mar; vanudus on kallal, inge matab `kinni HMd; set́se kuradid old tal kallal VMr; kõik one tämäl kallal Kod

kallale kalla|le eP(-l Käi Vig Ris) Trv Krk Puh, -lõ Khn Räp, `kalla|le R(-lle VNg)
1. postp a. kimbutama, liiga tegema `juoksivad `tõine `tõise `kallale, `leiväd `tõine tõist Lüg; `eetasse, et kaśs peab surma kallale minema Khk; kui teise kallal lεhed, siis oled ta elo kallal keppond Käi; koer jooksis mehe kallale Mär; see must tige [lehm], lähäb teiste kallale Aud; kana läks kaśsi kallale HMd; koer läks sea kallale Plt; võt́ata koer lehma kallale Trv b. millegi juurde (tegevusse) kass läks liha `kallale VNg; oort tulad molli kallale (loomad) Ans; rähń tuleb vahest seina kallale kokitsema Khk; `päilised `võeti eena kallale; asus supi kallale ja `elpis ää Muh; `varblased - - `kipvad naasa·mmati `marje kallale Vig; Kui kuiõ mehegä maja kallalõ lähme, suamõ tulõva nädäliks katusõ `piäle Khn; kopsik kätte ja vie `ämbre kallale Amb; mind ei suńnitud rehe kallale `minna JJn; kui rukki `kuivis, läksime rukki kallale Äks
2. adv a. ründama, kimbutama, ahistama [kukk] Taht `kallale `tulla Kuu; siis ei õld `tõisele `puuga `kallale `mennä; ei lase `kuera `kallale Lüg; See suur jääras vöib kallale ka tulla Jäm; karp on üks ull `aigus, kui see kallale saab Khk; `tuhli tuba `köötasse sojaks, et külm ep lähe kallale Mus; Vaada, et kevadeks pöhunälg kallale äi tule Kaa; Vanal `olla `kange köha kallale tulnd Pöi; `kärpsed lähvad kallale Muh; Uss läeb ju kallale Tõs; tõmmati kolm `riipsu, et siis `rõuged kallale ei `tulle mette Aud; Puĺl tuli jah kallale Jür; kui tõbi ikke inimesele kallale `tulla tahab, ega midagi Tür; uńt tuli metsas kallale VJg; koer tükk vägise kallale Kod; kallalõ tüḱke jah pimmena mullõ, `tahtsõ minno `rü̬ü̬vi Räp b. juurde, ligi nisud `kuivamas, kanad kippuvad `kallale Lüg; Kivi maas kinni, ää minegi kallale Jür

kallukal `kallukal kaldu `vanker libiseb, kui tie on `tõise `puole `kallukal Jõh Vrd kallukalli

kannikas kańni|kas g -ka HaId Jä(-n-) ViK(-n- Kad) I(kańnik, g -u Trm Kod) TaPõ VlPõ(-n-; kaa- Plt); kańnik Räp; kanni|k(as) g -ga Jäm Khk(g -gu), g -gu Ans, g -ka Krj Pha Vll Muh; `kanni|k(as) g -ka Hlj VNg(-gas g -ga) Lüg Jõh(-gas), g -ga Kuu Vai(n `kannika); kani|kas g -ka L(-nn- LäLõ PäPõ; -ńn- Khn Hää) HaLä(-ńn- Kei Juu) Tür Pee Plv; kani|k g -ga Hi(g -ku Rei), g -ku M(g -ka Trv), g -ka TMr San
1. leivatükk a. suurem leivatükk, osa pätsist (hrl alla poole) sai `kanniga `leibä `päiva`palgaks Kuu; kui on vähäm kui puol, `anna `mulle üks `kannikas `leibä `lainust Lüg; `leivä `kannika ikke kaheno ja kaheno Vai; antsi tale leva kannigu ka `seltsi Khk; Anna kannikas `leiba ja natuke liha ka Pöi; ma vii kannikast koa sugulastele Muh; Kaniga `sisse `panta vöid `seltsi Rei; `lõika karjasele kanikas `juure Rid; ma `lõikasi ühö `pisse kanika sält leiä pialt ää Mar; küllepialt uks, kes `tahtis `sańtidele kanikuid `viia, need tulid sialt [kirikusse]; `terve leib sai ära `jäutud, mitu kanikud sai [santidele] `viia; kui paĺlu lauarahvast oli, sańdid jõund kańnikuid koeu `viiagi Lih; vii vanaeedele ko küla kanikast Mih; Karjapoiss sai kõva kanikast näsida, sest kisse täidus pehmet leiba anda PJg; `kerjajadele `ańti kanikast Ris; kańnikas on vähem ku pool `leiba Kei; põle tal kańnikad `leibagi JMd; võitadrek oli old ja sepikukańnikas `aitas ja naine käis ise seal `söömas JJn; pialt nii ku `leikad, sie on leiva `uure, suuremb on leeva kańnikas IisK; No sa mõne kańnika `leiba ikke kodu leiad Trm; kańnik koss küljess sa `lõikad muriku ja palukese; tiĺlukese kańnika lõegasin lapsile Kod; leeva kańnikas on peaaegu pu̬u̬l `leiba Äks; kańnikast tuleb mitu murikad Lai; ei `tu̬u̬dud pruu`kośti `millagi, ükskord kui `tu̬u̬di, püu pial `siuke kanikas et `tahtis `kahte kätt juba tene Pil; anna iki `vaesele inimesele ka vahel kańnikas KJn; olli kate käe kanik (õhuke leivaviil) ja üte käe kanik (paksem viil) Trv; pühäbä ant üits kanik `seĺged `leibä Pst; lavva kirikus läit́s sis karaski kot́t olli võet manu, `ańti `vaestele egäle ää kanik Hls; ańd nii suurõ kańnika kätte latsõlõ Räp || fig küla kannikas oo ikka param (truudusetust abikaasast) Muh b. leivapätsi otsatükk, konts no siis `otsa `kannika - - iga üks `tahtusimma sedä, `keige `iamalle `lapsele `anneti VNg; `Sandi `süämäaig õli `kannikas `leiba ja kappaga `kalja Lüg; `Nuared, `niisikesed kese`kasvajad ei `tõhtind lõppukannika `süiä, et siis jääb kasv `kinni Jõh; Rammukannikas pidi rammu `andma Kaa; Söö sa kanik ära, siiss tissid `kasvavad suureks Rei; kanika `lõikad jälle otsast, mis sa esimesess `lõikad lebä peält Vig; närisin seda va `kuivan kanikast Ris; kui `leiba on natuke järel, siis `ööldakse, on üks kanikas `leiba Juu; leiva uure, sie on viimane leiva kańnika ots Jür; esimene tükk leiva otsast on kańnikas, lapsed olid kańnika `peale `maiad VMr; Isa sei kańnikaid, kui õli, siis täma `pehmet `leiba ei võtt Trm; viimane kańnikas, mis üle jääb Pal || leib mu suulagi kiheleb, siis soab võerast kannikast Muh; Katsu mede kańnikast kua Khn; tal `oĺli kesine leib, ki̬i̬d si̬i̬s, kõik `naarsid, et Taari-Jüri kesine kanikas Vil; et levä kaniku ja kõtu tävve i̬i̬st peave `ti̬i̬ńme Hls c. üle terve pätsi lõigatud leivaviil kanikas oo ikke üle leva Aud; kanikas, `ümmer leva Mih; Mia `tahtsi kańnikast `leibä Khn; leiva kanikas oli üle leiva, poolesse teha see oli juba vilukas PJg; üle leva lõigatse ja jäetse `terves, see on leva kanik, pu̬u̬l selle kanikust on kikk Saa; kaks viĺlakast saad ühest kanikast Pil; otsak lõigats ärä ja siss iki jakk-jakult sedäsi pikkuse `järgi lõigats kanik Krk d. üle poole pätsi lõigatud leivaviil paks kannikas naa poolest leivast Rid; kannikal on teine ots paks, teine õhuke Var; kui lõigati pikuti, oli viilukas, ja kui lõigati ümmer nurga, siis oli kannikas Tõs; ku sedasi poolese `leiba lõegati, see oli kanikas Aud; kui teist `küĺge pidi kahelt pool pätsist `lõikad, see on kańnikas Hää; levä nurga päält lõigats kaniku `kaupa Hls; tõise nuka päält lõigats tõine kanik Krk e. fig (ebaõnnestumisest) sai kańnika käde; sie `maksis kańnika Khn; Läks kanikaga pätsi otsima, aga kautas sellegi käest ära Vän; Pätsiga kańnikal järgi viskama (vähest püüdes suuremat kulutama või kaotama) Hää | laste kääst küsiti ikke: kas teie isa ema on öhös `leibas või on teene kakkus teene kanikas Juu | (pettusest) nõnna ikke ullu kaŕjatse kannikas `otsa saab – kui teine inimene oma `aśja rumaluse pärast on `kautand VJg; ullu karjatse kanik süvväss iki ärä Krk | jumal om temäl `siantse kaniku loonu (õnne andnud), egä kedägi tetä ei ole Krk
2. tükk, kamakas `Andis `jälle kannika `seepi Pöi; nagu mättad lõigatse `seuksed kannikad [linnaseid] maast Muh; mulla kanikas Ris; üks va mullakańnikas VJg || nurk, nukk `uurel kańnik ära Trm || fig see na vanaks jäänd juba nagu üks mulla kanikas, tema põle enam kedagi `ühti Juu
3. tuhar Kogu päiv `istu koval `pingil, `kannigad jäid kibejäks Kuu; [rasedana] nägi tuld ja löi sedasi kää `vasta `kannika ja `piial on viis `sorme, punased kohe ku eli siin `kannikas VNg; `mõisas `peŋŋi `pääle `pandi maha ja `anti `vasta `kanniku Lüg; monikaine `lapsukaine käib `persille sedäsi ühe `kanniga pääl Vai; paise oli `perse kannigu `otsas Ans; Kukkusi perseli, nüid teine kannikas nii `aige, et `istumisega ösna tegemine Pöi; `Nüütsel ajal käida nii lühiste `kleitidega, et kanigad `paistvad Rei; sai kannikate `pihta, kannikad kipitavad kohe PJg; üks ikke `käskin omal kanika `otsa kupo sarved `panna Ris; sie `kilter oli mo oma tuttav, sie siis jät́tis särgi `piale, kańnikate piale Jür; minu kanikate `piale pole mitte vitsa ladva suand Kad; ilmatu suur paese kahe kańnika vahel Kod; kel tükkisid üle kańnika maha minema, `üeldi püksid rebade pial, ei kergita üles Lai; Poiss, kui sa‿i `kuula, `tõmman sul üle kanikate nõnna et tead SJn Vrd kann4

kannus1 kannu|s g -se Sa Emm Rei Mar Mär Kir Kse Tõs Tor Ris/-os/ Juu Koe Iis Plt Hls, g -sa Kõp, -sse Muh Mär Vig, -kse LNg Juu Kos JMd VMr VJg; kannu|ss g -sse Hää I KJn M(-ssa Trv) spor T, g -sõ V(pl -ssõʔ Krl); `kannu|s g -kse Kuu VNg Vai, g -sse Lüg
1. terav küünisetaoline moodustis mõnede imetajate ja lindude jäsemeil kuga `kannuksed Kuu; kukkel on `kannussed. kisub `kannussiie ja nokkaga `tõise purust Lüg; kukk annab kannustega Jäm; obuse kannused - - sarve koht `keske säärt Khk; Vana kukk, tugevad kannused Pöi; nee oo koera kannussed, kannuste `otsas koa küined Muh; kannusega koer Tõs; kukkedel on teravad kannuksed Kos; kanal kolm varvast `ongi, taga veke kannus VMr; kannus one teräv, kannussega tämä (kukk) raiub Kod; kanal om ka kannussit Krk; kikass lasep kannustega nigu muld `tolmap, kaabip ussi `väĺlä Nõo; penil om ka iks kannusse Ote; Sa oled kerge kui kirbu kannus San; kikka kannusõʔ. kannustõgaʔ pess tõsõ kikka purulõ Se
2. ratsasaapa kontsa külge kinnitatav metallese hobuse ergutamiseks `ohfitserid - - mogomaisi `kannuksiga `saapo Vai; Käis sii, kannused kölisesid soabaste `küĺges Pöi; kõrvi kannuksed kadusid rhvl LNg; lähäb sealt ja sedasi mõõk oli ja kannussed mis kõrisesid tääl järel Vig; Paergust on irmus kiire ja anna aga obusele easte kannusid PJg; `ratsaväe soldatil `saapa ots ka kannused Tor; kui kannuksega õerub `mööda obuse `külge, siis obune jooseb valuga Juu; ohvitser annab obusele kannustega Kos; mõned nuared mehed `uhkuisi tegid õmale kua kannussed Kod; roonuväel olli taga `saapa `kontse man kannuse Krk; sõah pandass kannusõʔ hobõsille Se || fig [möldripoiss] Käis mõisasakstele kaebamas, tahtis omale kannuseid teeni (soosingut saavutada) Trm
3. ree-, kelgu- või saanijalase tagumine osa `saani `kannuste pääl Kuu; sain `toise `saani `kannuksille ja sain kodo Vai; vöta mind saani kannusele Khk; Ma tule korraks siia sammasele kannuste peale Pöi; ta on suani kannuste pial, sõedab nii JMd; ku es mahu `saani `istma, siss läits üits saestass `taade kannuste pääle Nõo
4. masti alumine ots – Jäm
5. kinnituspael või rihm a. kindasõltus `kinda kannuss Trv b. koodirihm koodi kannuss Räp Vrd kannel2
6. õiepung `õunbu kannossed Vig
Vrd kand1, kanne1, kannusk2

kartuli|püss hanesulest mängupüss, millest lastakse kartulikuule `kartuli `püssid, ane sulest `tehti, `veike puu `varras `sisse, `tõise `otsa `kartuli pilk, `torgiti tagant `pulgaga, tegi `suure sumaku, luht läks `vällä, `kartuli pilk `lennas menema Jõh

karu n, g karu (-o) R eP M T Lei; karu u karro San, hv karo Kan Plv Vas Räp Se, p `karru R Puh, p karru Hel
1. a. pruunkaru (Ursus arctos) Mies kui karu Kuu; Unine kui karu Hlj; Karugi `pannasse `tantsima, sis `saadik viel `lapsi ei saa sõna `kuulema Lüg; `Sõisab jalad `arkis nagu puu karu Jõh; karod mörisöd; karo `immo `talvel käppa, `metsäs omas pesas; karol on `üeksa mehe ramo ja ühe mehe miel Vai; Karu läheb kallast `mööda, karvad jooksevad maad `mööda = heinalabu vedamine Jäm; see nda kut karu teeb tööd, nii pailu `jöudu, nda kut karu rügab Khk; Kudas `söuksel pole `jöudu, mees kut karu Pöi; Leib oli must kut karu sitt Emm; Karul oo ühüssa mehe rammu, aga ühü mehe `mõistus Han; (lapsele:) karu ja uńt sööväd su ää, ää mine `metsa Tõs; Kissi karu liha `ollõ süen, sie `ollõ iä kidi närijä Khn; `peale `jaani karu lõi käpaga paeo koore `kinni, siis suge ei saand PJg; kis midagi ei tee, just nagu karu imeb käppa Hag; laisk nagu va karu Juu; [lapsele:] ära karju, karu tuleb, viib `metsa, kasvatab karust Trm; tõene karu õlema mussem, tõene aĺlim, `tükmä kallale; karu imemä käppä talvel, kuńni `küinläpääväni `üste, peräss tõiss Kod; nägi unes, et karu võt́tis käpade vahele, ma `ütsin, soad ia mehe Pal; `rühmis tüüd tehä ku karu KJn; ku laut olli ärä nõiut, tulli karu `sisse viia, siss `nõidus kaob ärä; karu lääb märdipäevän `pessä, `küündlepäevän käänd tõise küĺle, `maaripäevän tule `vällä Krk; karul om `ütsme mehe süä ja üte mehe jõud Hel; situ ruttu, karu tuleb, kui sa‿i situ, siss ta pureb Ran; karu `murdna inimese ka ärä. `võtna inimesel künnäpu väĺlä säĺlä sehest ja söönä ärä tolle künnäpu, muud ei `tahtna Nõo; pääle `küindlepäevä - - siss karu siĺm ju̬u̬sk vett joba Kam; taa murd tüüd nigu karo Kan || fig ärgvasikad `lähvad karuks (muutuvad metsikuks), `möllavad ja `tuuseldavad Hlj b. fig Karu lahutas `ahju (lapse sünnist) Lüg; Vana karu ei õpi `tańtsma (vana inimest ümber ei õpeta) Han; karu varud undi pulmad, kui `vihma sajab ja päike paistab Mih; Karust ei saa karja`koera (uĺakast või joobakast ei saa ääd `nahka) Hää; karu seal `jälle `nurmes käin ~ murn seal `jälle maha (sünnitamisest) Ris; karu `vistleb kui päev paessab ja vihimä sadab Kod; karu söövet või`leibä, ku päe paist ja `vihma satass Krk; lähäd sutt pagema, lövväd karu kate pojaga i̬i̬st (satud halvast veel halvemasse olukorda) Ran; Kat́s karro ei saa üteh pesäh ellä (kaks kanget, ägedat ei sobi koos elama) Räp
2. lastemängudes ja pulmanaljades esinev tegelane, sageli maskeeritud inimene `lapsed `juaksevad kive `otsa, kie kive `otsas ies on, sie on karu VNg; karuga sõit, `võera `rahvale `sõitsid `vasta karuga, kui teene pulm - - `sisse tuli, üks mees oli käpuli, teene mees `istub `seĺges Vig; vanass pulman `tehti `naĺja ja mängiti, karu lõegati - - karu `tu̬u̬di `sisse, kasuk karupite seĺjän, karu tõmmati rihmadega `kińni ja akati `lõikama - - `lõikaja - - võt́t kuaritud kualiked `väĺjä, et ni̬i̬d õlema karu munad, ae tüd́rikid taga näiegä Kod; ma `teie ka Einole karu (üks lööb teisele pihta, öeldes „karu“, seejärel põgeneb teise eest) Ote; karo `pińki `mäńgmä (Üks mängijaist – karu – seisab kinniseotud näoga seina poole. Teised mängijad küsivad ükshaaval karult, mitme sammu kaugusele nad peavad minema. Kui mängijad on kohtadel, läheb karu neid otsima. See, kelle ta esimesena leiab ja ära tunneb, saab uueks karuks) Se
3. fig tungraud – Hää
Vrd kahru

kasusse kasusse R PJg Juu Sim kasusse minema vallalisena (või võõra mehega) last saama sie `naine õli `tõise mehega kasusse mend, ku õma mies õli sõas Lüg; tüdrek läind kasusse, tõi lapse, põle mehel `ühti PJg; `enne kui oli tüdruk kasusse läind, siis `pańdi müt́s pähä koa Juu Vrd kasuks

kasvatama kasva|tama eP(-dama Hi, kaspa- Vig, kaso- Kul), Trv T(-tõmõ, -tõme San, kasutamma Võn), -tem(e) M, -ta(m)ma V(kasuta(m)ma; kasutõmõ Krl, `kaustama Räp); `kasvata(m)ma, -d- R
1. (kellegi või millegi) kasvamise ja arenemise eest hoolitsema a. viljelema, kultiveerima mei siin `kapstu ei `kasvata. kuiv on, väga tuleb `usse `kapstade `piale Jõe; akab noort `metsa kasvatama, b‿lase `loomi `pεεle Khk; vanass näd kasvatasid kodo `taela, `viskasid kase aia `jääre maha, kos rohi ja alate `rõhke Kod; ma˽kasvatõsi eiśs naa `uibuʔ San; ammuʔ siss `tuagu kasvatamine `siiäʔ tuĺl õigõʔ Vas; kas ti kanepit kasvatat Se b. loomi pidama põrsas oo `tüiti kasvata Muh; `loome sai kasvatada ja ära `müia PJg; iga `aasta pidi üks sälg kasvatatama Pai; meil isa-ema kasvatasivad nuumikid Plt; ma˽kasvadi ja hoie kaśsikõist Har c. lapsi kasvatama ja õpetama sie laps on `ellikult `kasvadettod Lüg; näed sa kuidas nüid `lapsi kasvatatse Muh; mina tat kasvatasin, ema ei saand taaga `õigesse `ühti Mih; minä kasvatasin õmad lapsed kuuvve siden põvven; sureb ärä ja jätäb maha oma pere kasvatamata Kod; vilets `vaene, keda vitsul kasvatasse KJn; kaśk oĺli lapse kasvataja (kasevitsaga karistati) SJn; meil `olli kuri emä, kasvat kurjaga Nõo; esä kasvat́ `vaesit `lat́si üless Se
2. a. kasvamist põhjustama; kasvada laskma; tekitama, moodustama ko maa ei saa aritus, ei `kasvada ka Vai; lehtpu kasvatab vösasid Jäm; möne `aasta äi kasvata umalud; lehm oo rammus, oo udart kasvatand, aga `piima pole sehes Khk; kevade saab seitse `aastad, kui mu silmale kae peale kasvatas Vll; `erned akkavad `kauni kasvatama Muh; roho kasvataja maa Var; kaśk on käsna kasvataja Vän; `viereja kivi ei kasvata sammalt ega `maandi tie akka `rohtu kasvatama Ris; kui lepp kasvatab pikad urvad, tuleb ia rukki `aasta Amb; vene papid kasvatavad pikad `juuksed VJg; turgi`kardul on varane, ku akkab `pialist kasvatama, siis kohe `alla kua IisK; sarapu kasvatava `pähklit Trv; ruusa mulla segu maa, si̬i̬ kasvatep `äste terä villäl; anna `lambal ää ninaalune, siss kasvats lammass `villa Krk; paisõʔ oĺl mitu pääd `otsa kasvatõnu San; ku leh́t jo˽`kõivu `tuĺli, sõ̭ss nakass jo `mäihhä kasutamma Plv; no kasvatass hiust Se || kinni kasvama, paranema Mis sa `kardad, et käsi ukkas ja mädaneb, `uota, küll `kasvatab `ninda `kinni, et ei saa arugi; Küll muretsesin - - arm jäeb näu `piale, aga `ninda kasvatas iluste siledast, äda kedagi IisR; sõ̭ss `naksi nigu kasvatamma kińniʔ (haavast) Har Vrd kasvama b. fig `kasvatab `laiska liha `selgä ~ `laiskusse liha `kasvatab `selgä (laiskleb) Lüg; nüid tä oo jo suled `selgä kasvatand `eesel (on rikkaks saanud) Mar; tamme kasvatama pea peal seisma `tamme `kasvatab, pia on `vasta maad, jalad `püsti Lüg; me olime `kanged kuker`paĺli `laskma ja `tamme kasvatama Juu; poesikesed kasvatasid `tamme - - kas sa mõessad `tamme kasvatata Kod; südant kasvatama jonnima laps kasvatab südät, `jonni täis, ei `kuula sõna Tõs; Suurt südant kasvatab Hää; `kurja süät kasvats Krk
2. idandama rugidest `tehti linnasõd, kasvatati ää Khn; taren põrmatu pääl kasvateve linnasid Hls; ma˽kasvadi linassõid, ma˽taha olut tetäʔ Har; kuŕgi `si̬i̬mneʔ `kaustadas ińne `samblõ siseh tarõh ärʔ, siss ei `peĺgä inämb väläh nii paĺlo `küĺmä Räp; linnasõ kasvatõdasõʔ Se
3. suuremaks tegema, lisama; koguma kuhi `tarvis `lassa `laiemast, `kasvatada magu Lüg; kasvatab ia (ida) tuule sihist `pilve (pilved kogunevad) Mus; siis oli kümme `tahti, mis kasteti `sinna tüńni `sisse ja [küünal] sai kasvatada nii jämmedast kui sina `tahtsid VMr; akab `ange kasvatama, tõesess kõhass kisob ärä, `tõisi `kõsta kasvatab `ange; kõik eeläne pääv tä kasvatas ja vinotas sedä `pilve. tänä läks sadama Kod; ku `mulda `pääle kasvadets ja sõnnikut pannas, siss rahk kand `viĺla küll Krk; kasvatass `piĺvi, pilveʔ aja üless Vas || kartuli `võtmise aeg sadab vihimä, siis kasvatab korvid ärä (korvid koguvad mulda ümber ja lähevad raskeks); nõnna sula, obese kabjaalused kasvatab ärä, mu‿ilma su̬u̬red lume nut́id kabjade all; sügise kartuli `võtmise aeg kasvatab `atra, suured `piälsed lähväd adra ette ~ ater kasvatab Kod || kudumisel silmi juurde looma akkan sukka laiemast kasvatama Trm; `kindal piat peoss kasvateme Krk; sukalõ vaja `siĺmi pääle kasutadaʔ Plv; `mõrda vai `kriisi kutõh kasvatadass Lut || üht kangaäärt lõdvemalt kuduma pane kangas nõnna, et kangas ette ei kasva, et ei kasvatand teist kätt ette VMr; teĺle om alva, kasvatep käe ette; nõndapaĺlu piat sa kasvateme ku ta `tassa tule tõise veerege Krk || juttu, viha jne suurendama sa ise `kasvadad viel seda viha VNg; ära sa `juure kasvata kedagi (jutule) VJg; sea oled selle jutu suures kasvaten Hls
5. korrutama (matemaatilise tehtena) jägamine oli `raskem kut kasvatamine Kär; kokku `arvamine, jagamine, kasvatamine, kõik tet́ti sääl `tahvle pääl Ran

kaup kaup g kauba (-ao-, -aa-) eP(-ou- Jäm Ans Emm Rei Var) eL, g `kauba R(n `kaupa Vai)
1. a. ostu-müügi objekt üld `juoksev kaup käib alaldi ühe kääst `tõise, ei õle `sõisev kaup Lüg; läks `linnast `kaupa `tooma Khk; Jusku arjuski vakk ja `kaupa täis, `öeldaks, ku maja on `väike ja koristamata, prah́t on siis kaup sääl si̬i̬s Hää; kielatud `kaupa müiasse salaja Kos; ennemuine käisivad arjakad oma `kaupadega HJn; luada ilm one ilos, võib `õlla kaabad one kua kõrralised Kod; segatud kaup, ei ole puhas Plt; juudi käisiv kaubage Hel; meil ei ole võemalik kaabaga rongi pääle jõõda Võn; `liina mindäss kaubagõ Krl; nulga`kaupa müvväss, `hainu nigu nulgast Se; peenike kaup (prostitutsioonist) peenikest `kaupa `müidi, kui teine muksas teisele `küĺge, teine teisele, no kui selle järele kuhugi `mińdi, siis oli peenike kaup koos, ma ise nihukese kaubaga ei `kauplend Ksi; tüdrek annab, müib peenikest `kaupa, annab ennast meestele raha eest, müib peenikest `kaupa PJg b. fig `säädused `muutuvad ja valitsused, kui Venema kaup (Vene valitsus) tuleb, siis ei õle keriku `tarviski Lüg; kui ta veedi enne oless lagunu, siss oless soe kaup (hundi saak) ollu, kas oless vi̬i̬l eluga `pääsnu Ran; [kosjade ajal küsiti mõrsjat näha] toogõ tuu kaup ka kaiaʔ Se
2. (äri)tehing; kokkulepe, teenistus- või ostu-müügileping; ostu-müügiakt kaup jäi `puolekalli, `kaupa ei saand; sie `anti `kauba `pääle üks sigar ehk paberos ehk tuos tikku Lüg; `juudid läind muidu `viimeks ära säält, pole saand ärja`koupa Ans; see kaup oli nendel kahe mütsi all; tüdruk keis `suilise `kaupa tegemas; see kut juudi kaup (tüssamiste ring) Khk; löi selle kaubaga teise nönda üle Krj; täna `reede, oome `laupa, tunaoome teeme `kaupa (laulust) Muh; oli sulases selle kaubaga, et tä saab naese ja koeha Vig; kui kaoba ää teed, sis andase käsiraha käde Tõs; me tegime `kaupa, me kaubad läksid `easte kokku Juu; karjatse tüö lõppes kolm nädalad peale `mihkli`pääva, siis `tehti uus kaup JõeK; ta lõi kaubast tagasi JMd; sie kaup võib kaubast `saada küll; kaup jääb kaubast, jääb `kindlast, kui ta seda enamb ei taganda VJg; eks reńt õld nii, nigu kaubale sai Trm; juut́ one see kõege suurem `petjä kaaba juuren; tegi vanapaganaga kaaba, et kanadega magama ja sigadegä ülesi Kod; kauba vahele segama Plt; [laadal] teĺliti ja tingiti, nii kuis `kaupa sai Pst; me ei saa kaubal mitti, tahtmise om `väege suure; nüid om kaup kokku lännu, seni `kauplime, senigu kaup kokku läit́s Krk; kodun olli paĺlu paremp `kaupa tetä ku mokalaaden, sääl om `laitjit ja kikke Hel; `tõene `tuĺli meie `kaoba vahele, ai meil kaoba kõik `vuśsi Nõo; ma tii maja `kaupa, anna maja tetäʔ Krl; taa andass sullõ päält kauba; ei˽sünnü kaup kokku Har; hum no `tiimi kaup arʔ, `ruubli rüḱi, vakk raha Rõu; kaup jäi tegemäldä, poolõlõ Plv; tagasi jäi tu kaubagaʔ, anna‿ass˽`otsa (kaup jäi katki); kaup sai kaubass, är sai tu kaup tettüss; kaup tetti `katski, `maaha jäteti Se || fig Täna omiku sain juudiga kaubale (kõht sai korda, hakkas läbi käima) Pöi; kaubal(e) käima ~ minema ~ viima kauplema, müüma `mitmed `käisivad `kaubal, `sitsi ja `riiest [müüsid] Lüg; enne köidi kala kaubal Muh; läks `kraami `veema kaubale Trm; arilik müigi lina `maksis kaks rubla leesik, mis ikka kaubale viidi Lai; kauba peal kauplemise juures sõdan `tapmine one nagu kaaba piäl, kumm aga suab Kod; kaubuks müügiks ei saa `kaubuks ka, `juovad `piimä `nahka [vasikad] Kuu; kaupus olema kaubatehingut sõlmima mina õlin tämäga kolm kõrd `kaupus, vahetasin obose ja Lüg
3. fig äga see `öige kaubaga seda omale pole saand Khk; ei selle kaubaga lähä `kuśkile, kui sa sedasi `kärpseid pähä ajad Juu; vits ei puudo `külge, trehvämise kaup, ku treheväb mõne õksa `kõsta Kod; valge juśs - - `niita on nii kõva nigu puud lööd, jõu kaup, nigu raksub kui lööd Lai; kerge kaubaga soodsalt, hõlpsalt sain ea kerge kaubaga kodo Ris; siekord ta `pääsis `kerge kaubaga VJg

kauplema `kauplema Vai, kaubelda (-ao-, -ou-) eP(-aa- I, `koupleda Rei) M(-me) T[-lõma]; `kaupelda Lüg Jõh KuuK, `kaubella Kuu VNg; `kauplõ|m(m)a(ʔ), kaubõldaʔ V(-mõʔ Krl)
1. müüma `kauple `tõise `kraami, mis sa õled saand `selle iest Lüg; `suitseti kalo ja läks `kauplema Vai; siis ta akkas puudega ja `nahkadega `kauplema Khk; ma lähe kalu `kauplema Muh; kaussidega `kauplejad `tahtsid obusesaba `jõhve Kul; ma `kauplesin ää, mul enäm `müia põle Juu; `maarja laadal kaubeldi obuseid VMr; ma ise nihukse kaubaga ei `kauplend Ksi; tämä käis `kauplemas, `õśtis `silka ja müis taludesse Trm; juut́ `kaupleb raamige Hls; tu `möie talu maha ja `naksi `kauplõmma Har; Petsereh om väega paĺlo śetokaisi ja `kauplõiji säntsit `väikäisi kauplõji; ta `kauplõss hingega, ta võtt nii `kaĺlihe Se || fig käe är külmänu, külmeteve sis muku `kauple rääbust (vehi kätega) Hls; temä om kasuga kaabelnu (elab hästi) Nõo
2. a. kaupa sobitama, kokkulepet taotlema või sõlmima `anna `ninda pali kui küsita, `kaupelda ei `uoli Lüg; `kuida `kauplimo `ninda `tiemo `kauba `vällä Vai; oli kraavi podretsik, oli kraavi kanali oma jauks `kouplend, maksis töölistele Jäm; `kauples ennast `sönna tühe Khk; `aastasulane oo see, kes `aasta `peale oo kaubeldud Mar; tüiri inimesega on paha kaubelda Kad; süllä pialt makseti nääle seda `katsetegemise raha, kud́a süld kaabeldud õli Kod; ma `kaupli kige parembe `tiindre ja kige ilusembe tüdruku Hel; ta pidi `aasta läbi `mõisale tü̬ü̬t teǵemä, sai oma palga, mes `oĺli kaobeldu Ran; `mõisniku kaobõlnuva saari käest kõiksugutse `õiguse `vällä; sańt ütel aledade `vasta, et ega ma‿i `kauple, mia sandi Nõo; Laadepääl `kaeva kõik toda, ei `ütleva enne `müijale sõnagi, perän kui kõik lehmä läbi`kaetu, lääva `kauplema Rõn; tiä lät́s mulle naist `kauplõmõ Krl; kaŕusõ`kauplõja ka tuĺl Se || tutvust sobitama Äi tea mis sa vana inimene änam naistega `kaupled, olgu see ikka noorde asi Pöi b. vastuseisust hoolimata paluma, nõudma või pakkuma midagi `kauples ennast moo `seltsi `linna, äga ma‿s vöta täda `ühtid Khk; `kupja poeg tuli `vasta, se ise eläs Talinas, se oli parunite poolt `väĺlä kaubeldud Vig; ma `kauplesin end puśsi `peale, küll `andis `enne kaubelda kui `peale sai Juu; eks ikke küla kaubeld (karjase) `juodi `liiku VMr; eenäkuhuja `kauples `mitmele Kod
3. tingima (hinna juures) `kaupleb nagu juut `viimase vere `tilgani Lüg; `peio `poissi `kauples `pruudiga (kirstu lunastamisel) Vai; `kauplevad odavamaks, ind on `kõrge Juu; silgud, nende iest olid vekesed innad, nende iest ei old `kauplemist VMr; pulman `pantse puu ette ja kaabeldasse kui peiu pulm tuleb et mes asjamehed te õleta, kohe lähta, kos paśs Kod; mia massa raha ja sa tulet vi̬i̬l `kaupleme Krk; tuut massab niipaĺlu, kaobõldi kah ja masseti si raha `väĺlä, mes tä nõus Ran; ega tä muido odavambast es olõss `jätnüʔ, a ma iks `tinkli ja `kaupli `kõvva Kan; Kauplõ˽ku juut́, a massa˽ku saks Urv; meil oĺl `täämbä lihunikuga suuŕ `kauplõmine, poolõ `henda kaubõĺ mahaʔ, mia ma lehmäst küüsse Har; kaubõĺ vil mano, `tahtsõ `rohkõp Se
4. vaidlema, jagelema; riidlema mis sääl änam koubelda on Jäm; mis sa `kaupled paigulist nende emastega Khk

kaust1 kaust g kausta (-ao-, -aa-) eP(-ou Jäm Ans Muh Emm Rei Han; pl köustad Rid) Rõn VId, g `kausta RId(n `kausta VNg Vai); kauss g kaassa (-au-) Kod a. ree pealmine, jalasega paralleelne kodaraile toetuv puu rie kedarade peal on `kaustad VNg; rie `kaustad, nied `onvad kõviduse peräst, nied on `tõine `tõise puol Jõh; kaustad `oidavad ree koos, ne tehasse tammest; ree kaustast keivad kedervars ning aissugarad läbi Khk; ree kaustad o põhja all Muh; ma paenute ree `kaustesi Phl; kausta ots oli ees jalase `külges kahe pulgaga `kinni Mär; kaustad köivad kodarate `peale [reel] Kse; vanast `aedi `ri̬i̬del sebävitsad pääle, uuemal aeal ei ole sebä`vitsu, nüüd `pantse kaustad Saa; tiibapuud olid `ummes jalg moad üle `kaustade Nis; ree kausta `sisse tehakse auk ja pannakse kodara otsad `sinna `sisse, ree kaust tehakse kasepuust Juu; regi moedo `vaĺmis küll aga ei õle kaassasid piäl Kod; kodarate `külge `pańdi painardid - - ja `piale kaustad Lai; ri̬i̬ kaustaʔ omma `piutõ reke pite kõdardõ `otse pääl, tõnõ tõsõ jalassõ kottal Plv; ri̬i̬l oĺliva vanast kaustaʔ, nüüd ommaʔ `pardapuuʔ Räp Vrd kaustapuu, kaustvits b. sitkest puust põiksidemed ree kodarapaaride vahel – Rõn San Vrd kaustpuu c. äkkelaudade kinnituspuu äǵli lavvaʔ `kääńti `kaustõ küĺge kõo `vitsugaʔ Rõu

keel1 keel (kiel) g keele (kiele) eP(keeĺ PJg); ki̬i̬l (-ĺ) g keele ILõ KLõ T V(ḱ- Lei, g `kiele Kra); kiel g `kiele R
I. 1. keel, kõne- ja maitsmiselund `Enne kui suur `hambavalu oli, `lasti `kiele ald `aatri; Kui `kiele `otsas on rakk, siis sie tähendäb, et moni kirub tädä kovast; `Kuera `kieless on ühüksät `sorti `salvi, `kassi `kieless on `kihvti Kuu; kui jänn on `kieles, siis ei saa `üella `erri (r-häälikut); kiel lai suus ku raudlabidas Lüg; Mis sa vahid siin kiel pikkal (midagi lootes, oodates) Jõh; `kiele `koidikod (köidikud, paelad) `pandi `kinni Vai; keel tunneb `maiku, seda juba keel tunneb kas on kena (või) kas keele pεεl kibe on Khk; völund lehma ää, seebi vahuga teind lehma keele libeks Mus; iga ing tahab keelt `kasta (juua) Jaa; Va `amba tüükad on nii vahed, rüüstavad keele külje kõik äe Pöi; kenel ussi vega oli, siis laps pidi keeld `nelpama; lehane lets augub läbi `luise aja = keel Käi; tooge `moole `juua, mool nii `kange jano, keel `püsti suus; valeta aga `peale, küll pannasse so keel `põrgus kahe tulise kibi vahele; mes keele peal kepe, see leeme peal lepe Mar; kalal kiel küll, aga iält sua `ühti `tehtüd; Nda kjõpakas puät, et ei või kielt teiss `lõugõs oõda (hoida) Khn; valetaja `kohta `öetasse, keele ots aralene, `näita keelt kas oo keele ots aralene PJg; kelle jalg üppab, selle ki̬i̬l `nälpsab; Mis sa vahid, kui ei räägi, kas sul ki̬i̬l kummuli suus on või!; Enne ma ammustan keele otsast tüki ära, enne‿gu ma seda `väĺla räägin; Suureline, `uhke, teeńe läheb, ei ooligi teistest, siś `öeldaks: näe, astub või keele `pääle teeśe inimesel Hää; nõeluśs ajab keele väĺla, kui süda täis oo; keele kida on keele all Kei; kogu oomikuse aja oli nõnna janune, et keel `kuivas lakke Juu; põle `märga kiele piale soand Koe; ki̬i̬l õli suun `kange, ei suand kõnelda; lehem lüpsäb kiäless, kana muneb nokass Kod; `ütles kedagi valeste, siis vabandas, et keel läks `amba `auku Lai; Mina sia ki̬i̬lt ei sü̬ü̬ Vil; `lamba ki̬i̬l om ää süvvä Trv; ki̬i̬ĺ ep kige tigep liige om; kelle jalg `ülpass, selle ki̬i̬ĺ `nälpäss Krk; keelel om ots ja perä ja küĺled, mõnel olna keele all kida Ran; lehm laḱke iks keelega toda aava kotust Võn; kit́s `keldren, ki̬i̬l vällän = tuli rehe ahjun Nõo; lihane ki̬i̬l `lõikap luutse kaala `õkva läbi Kam; sul om alasi tu̬u̬ kiiĺ uulõ pääl vällän, ki̬i̬ĺ moka pääl Krl; mu˽ki̬i̬ĺ ka väsüss är kõnõldõh Vas; `Salva `ki̬i̬lde, tulõ `mi̬i̬lde = `salva ki̬i̬l `ambide `vahjele Lei; keelel olõ‿iʔ luid Lut; keelega ~ keele otsast nagu muuseas, moepärast nimetas keelega korra Mar; `ütles nagu keele otsast ~ mokkade otsast, ka nagu moodi pärast Trm; timä kõnõlõss keele otsast, a esiʔ `mõtlõss õ̭ks halva poolõ Se; pika keelega vastutahtsi Meki ikka `öhti, `vöötakse nii pitka keelega (toit ei maitse) Pöi; keelt limpsama ~ nilp(s)ama midagi väga himustama Küll ta `vahtis ja `limpsas kielt, aga `kiegi ei pakkund Jõh; Jäi `tütruk `selle `poisi järele kielt `nilpama, kätte‿i saand IisR; Kui köht kenasti tühi oo, siis vetab leva kohe üsna keelt nilpsama Kaa; `limpsab ki̬i̬lt, et millal suab kätte MMg; siss [tüdruk] teret provvat ja villa rät́t käe otsan, no siss provva limsass ki̬i̬lt, et nüid tulep saaḱ Kam; kui tälle annat midägi, ta `limpsass ki̬i̬lt Krl; surm ~ hing keele peal surm on `kiele pääl, `kiele `õtsas Lüg; kõik peab `jääma maha, kui ing o keele peal Muh; ing juba kiele peal, eks ta oli surma jaoks Ris; surm on juba keele piäl, aga tal on tigedus sihes KJn; eng keele perä pääl, iki om vähe Krk; no `mõtle, surm keele pääl joba, tahetass su ärä tappa Ran; tell om joʔ surm keele pääl Krl || Uńt sittugu so keele peale (öeld inimesele, kes teisele halba soovib) Pöi; Pipard soole keele pεεle id Emm || (maitsvast toidust) `Ninda ia, et vieb `kiele `alle. Tahi `kiele `alle vedada Jõh; See on nii magus, et viib keele `perse Pöi; Tänane käkisupp on nii εε, et viib keele `alla Emm; nii ea toit, söö keel kõhtu kas küll Mar; Vilma keedab ikka `neuksed söögid, et viib keele `keskel `persset. Mehed `ütlevad sedasi, naised `ütlevad `keskel kere või `kõhtu Han; ia söök, `tahtis keele `perse `viia Trm; Küll om makus upin, õkva keele veese persele Võn; Ku˽tu̬u̬ piirak ahuhn är˽küt́si, siss oĺl nii hüä, et vei vai keele `alla Rõu | (suurest pingutusest) `Juokseb kiel `vesti pääl Kuu; ähib ja puhib `ninda et kiel on `ammaste vahel ja veri pull on `perses Lüg; keel louast `väljas Ans; Tiitse tööga on keigil `varsti keeled vesti pεεl Kaa; Suur väsimus, lõõtsutab, viab `inge, suu `lah́ti, siis on ki̬i̬l veśti pääl Hää; Mann sidus rukkid, nõnna et keel veśti pial, põld `aega ninagi nuusata Lai; nii joosi et ki̬i̬ĺ uulõ pääl ja lõõdsudi Har; ta ju̬u̬sk nii kõvastõ et ki̬i̬l ola pääl Räp | (lobisemisest) Kiel käüb `nindä‿gü `loukesel, loba `leugujele `üellä; `Kielel pole sul `konti siess (jutt jookseb nobedalt); küll on sana tulemas, vade närin oma kielt (ei ütle) Kuu; Võib `õmmete pladiseda, kiel käib `ilmast `ilma nagu `tallekse saba Jõh; Pista pulk suhe, et keel äi loksu Pöi; Keel öla pεεl ja laseb mööda küla Emm; aga selle keel käib `easte, kui see `lamma suus oleks, küll see määks Juu; sedä manavad, joba lähäb ki̬i̬l õla piäl, si‿o üks vana litoki̬i̬l Kod; sa piat oma ki̬i̬lt taldsuteme, sa ei tohi võle jutte tõ(i)ste `pääle aia Krk; ki̬i̬ĺ käü nigu kitsõ jalg Krl; tä om kõva keelegäʔ (peab saladust) Se | u Kes sulle keele peale astus? (halvustavalt) Kaa
2. keel, suhtlemisvahend `vierad ei saa `arvu `meie `ranna `kielest, `kaigist sanust Kuu; sie on periss `pohja kiel `Koilas VNg; Nigula `rahvas, sie on kovera `kielega; kõik `kieled on suus, sie `muistab kõik `kieled `rääkida Jõh; seda kahe keele pεεl `eetaste Jäm; kojuses keeles (koduses, igapäevases kõnepruugis); egas kirkkonnas oma keel Khk; `Möisnikud `rääksid oma vahel ikka saksa keelt Pöi; me oleme ju maa keele rahvass, kui me räägime; muhu keel oo ju palju `muutun Muh; sii `Varbla kiil oo sii kõige `puhtam ja `selgem iisti kiil Var; Esti kiel suus, suab ju küsüdä, kui ise tiä‿mte Khn; `Auklene ja `auklik, sii käib mõlemi keele pääl, kudas `ki̬i̬gi ütelda tahab Hää; kui neid `keelesi oli jägatud, siis teised olid kot́i pealt soand need krõpsumad keeled, Kaiu ja `Kuimetsa said need põhjapealsed keeled, Kaiu mädand ja Kuimetsa rojane Juu; ladina kiel, sie on laulu kiel, seda me muedu nii ei räägi; süńdimise kiel = isa ema kiel VJg; si̬i̬ ki̬i̬l on kõege `pustam ki̬i̬l, ei õle `üste kiänet egä viänet siden; meie ki̬i̬l on `peipsi ki̬i̬l. veli ja sõsar on `peipsi kiäli Kod; kes mõistab vene keelt, saksa keelt, läti keelt, riagib kõik keeled, eks siis ole keeled suus Lai; mis mia kõnele, om oma kiiĺ, kelle sehen mia `sündünü ole, vanepel inimesel on oma ki̬i̬ĺ; nüid õigats ka `eesti ki̬i̬l, vanast olli maa ki̬i̬l Krk; üit́s ei tiia üte keelest, tõene tõese (ei saa teineteisest aru) Puh; si̬i̬ om si̬i̬ vana `tartu ki̬i̬l; küll om `veidre si̬i̬ mulgi ki̬i̬l, `ütlevä näńn ja ät́t, aga `meie `ütleme memm ja taat Nõo; mul iks ta vana maa kiiĺ Ote; no om kolmõ keelega rahvast siihn, `veńdläse, `säkslasõ, `eestläseʔ Har; Murrat iks `häste tu̬u̬d võro kiilt Plv; mõista ai˽ma muud ki̬i̬lt ku taad vanna maa ki̬i̬lt. kõ̭gõ uma keelega lää `hauda; keeleldä ni meeleldäʔ, üle ilma tark = pässül Vas; tä murt tõõsõ keele `perrä. śeto rahvaśs `murdva eesti keele `perrä Se; taad om paĺlu `aigu ku ma `maalõ d́ät́ti leivu ḱiele, ku ma ali `paata ĺäti ḱiele Lei; keel juhatab teed kiel juhatab tied, sene perä on kiel suus Lüg; eks kiel juhata tied VJg; küll ki̬i̬l ti̬i̬d juhatab, küsi aga ühe ja tõese käess Kod; kas ma˽sinna˽mõista minnäʔ, tanh omma˽kõiḱ `eestläseʔ, külh ki̬i̬ĺ juhatass Har
3. fig kõnevõime, -oskus See laps on oma keele jala alle talland (öeld kui laps vara kõndima ja hilja rääkima hakkab) Hlj; ega tal keelt suus põle, et tä saab `rääkida, mes vega oo (loomast) Mar; `üetasse et unt võtab keele ää. karjane oli ulk `aega ilma keeleta. teesed `meitel ei jäend ki̬i̬gi keeleta Mih; kui mõni on na nagu pahane, ei reagi kedaid, aga kui sie pahanduse toju jälle üle läheb ja akab `reakima, siis üeldakse, et nüid on kiel jälle suhu tuld, nüid akab `jälle `reakima Hag; ki̬i̬ĺ `võeti ää `enne `surma, ei saand enäm kõnelda KJn; ki̬i̬ĺ om ärä, ei saa ääp kõnelte (~ ki̬i̬ĺ `võeti suust ärä) Krk; kolm `lu̬u̬ma om, kes keelege `ti̬i̬ńve omale `leibä, kukk, koer ja kooliõpetei Hel; vana mi̬i̬śs oĺ, `vanhutsõl iäl jäi keeleldäʔ Se; sul inne hauku um ki̬i̬l, tšto hatt keelega Lut; keel kinni kõnevõime puudulikkusest või puudumisest kut ta `vööra koha `pεεle lihab, siis keel jääb tükkis `kinni Jäm; keel jähi `kurku `kinni Mar; just kui tumm, ei sua `reakida, kiel `kińni Hag; kell kolm ku̬u̬li, a inne ku̬u̬lmist `pańti ki̬i̬ĺ kińniʔ Rõu; ki̬i̬ĺ jäi kinni, saa ai kõ̭nõldaʔ Se || meni‿b osa oma keelt `kinni pidada, räägib keik mis kuuleb Khk; piä paremb uma ki̬i̬ĺ kinni (vaiki!) Se; keel (on) lahti (heast) kõnevõimest kes `äste lõbusast `räägib, küll sel on `lahti kiel Jõh; ta soab `reäkida küll, ta keel veel üsna `lahti, põle ta nii `aige `ühti Juu; eks ia meelega ole keel `rohkem `lahti, juttu `rohkem kui muidu, eks viin tee ka keele `lahti Lai; ki̬i̬ĺ läks [haigel] `jälle `lahti KJn; u keel sõlmes (võõrkeele kõnelemisest, pudistades rääkimisest) `Oitku küll, ei mina `mõista neid vene sõnu `välja `üelda, kiel läheb `sõlme; Võtta kiel `sõlmest `lahti kui `räegid, siis saab paremast aru su juttust IisR | küll tu̬u̬ laterdap juttu, ei ole sõnal `sõlme ei keelel keedist Nõo; keel ei paindu ~ käändu ~ nõrgu ei õle `arjund `ütlema, kiel ei `painu Lüg; tama kiel ei `käänu enämb Vai; keel äi `paindu äästi, et seda ütelda Khk; Ki̬i̬l ei `paindu `rääkima Hää; ta kiel ei `käändi seda `ütlema VJg; kiil ei `painu igäd`ühte sõna `ütlemä KJn; ki̬i̬ĺ ei nõrgu `vällä `ütleme Krk; maʔ ei saa taat sõnna nii üldäʔ nigu sa˽tahat, mu ki̬i̬ĺ ei painuʔ Har; keelt murdma vaevaliselt hääldama raskeid sõna või vähetuntud keelt laps akkab `rääkma, akkab keelt `murdma Tõs; mõned aavad saksa sõnu `sinna `ulka, siis murravad keelt Sim; mõni pani vigurliku nime lapsele, et pärast isegi ei osand `väĺla `öölda, murra või keel ära Lai; laps akkab kiilt `murdma. juba akkab kiilt paenutama (rääkima hakkamisest) KJn; ta murd oma ki̬i̬lt, õpiss ki̬i̬lt alle Krk; keelt väänama idem viänäb sedä ki̬i̬lt, kõrra juanud `mõisa kaevoss vett, `vaata kuda nüid murrab ki̬i̬lt, naaravad sedä Kod; `viana või keel ära, kui `rasked sõna tahad `öölda Lai; väänt me ki̬i̬lt `juśtku pulgage (võõrast keelt kõneldes) Krk; keele pea|l, -le, -lt mõttes(se), (peaaegu) ütlemiseks valmis No sie nimi on `kiele pääl, aga nät ei tule `miele Jõh; Näh on just `kiele pial, aga mitte `miele ei tule IisR; söna üsna `kerkib keele pεεl, äga mette‿b tule `meele Khk; se üsna kiheleb mu keele peal Muh; mool oli see söna üsna keele pεεl, pidin `ütlema, jähi tagasi Käi; Selle vana inimese nimi `kerkleb keele pial, aga mitte ütelda ei saa Han; Miol ei tulõ selle kaptõni nimi enäm `miele, üsä kiele piäl Khn; Keele pääl kipitama; taad midagi `rääkida, ei või oma tääda oida, piad `väĺlä `rääkima Hää; see `kerkib keele `peale, aga ütelda ei soa mis asi see on Juu; tuli kohe kiele `piale, aga `jät́sin viel `ütlemata VMr; kiäle piält `võet́i ärä, ei tule `mi̬i̬li Kod; si̬i̬ asi tal kipit́s keele pääl; ei tule ette, ei tule keele pääle äkki, mõtten nigu oless Hel; om nigu küll keele pääl, aga ei saa üteldä Nõo; mul oĺl sõna keele päälgiʔ, a jäi `ütlemäldä Se || mis meele peal, see keele peal Vll
4. fig jutt, väljendusviis (kõneosavusest) Küll on vanamuor libejä `kielegä Kuu; `laia `kielega, pali `räägib Lüg; Kes ei `kannata, võttab paar `napsu, juba kiel sorab Jõh; meelitas mind oma libe keelega Jäm; ta sihantse va nobe keelega, ägale `poole jövab; siis [pulmas söögi ajal] es ole keelde vahetamist (vaidlemist, sõnavahetust) midad, siis olid ne naljad, esimesed naljad `tehtud Khk; Keel kappi ja uks lukku (= jutul lõpp) Noa; keeled `lõikavad nendel, üks aab `ühte lora, teine aab teist; ta eese keelega egal pool vahel (segab alati) Mar; küll taal paelu `keeli oo (valetab palju) Kse; tä oo `kange keelega, ei saa `iästi `reäkida, kas `sakslane või venelane, kõik `rääkvad `kangeste Tõs; se üks va libeda kielega inime Ris; tüma kiel, ei saa `ärra `üölda; tige kiel, tige miel VJg; kes libeda keelega, se paĺlu plödiseb, paĺlu tiab Sim; see vanamoor on `kangest libeda keelega Trm; kui ta vahele nähvib, nõnnagu `lõikab, teisele `oskab `öölda nna‿et `aitab kohe, siis ta on `lõikaja keelega, see nigu `lõikab jutu `ulka Lai; libe keelege inimene tege ennäst ääss, egä ta sellepäräst ninda ää ole; joodikul ki̬i̬ĺ om `pehmess lännu Krk; mis silmist si̬i̬ meelest, mis kõrvust si̬i̬ keelest Hel; kes `tühje jutte aab, libe keelega, kõneleb siiä ja sinna, si̬i̬ om kate keelega (teeskleja, kahekeelne), nu kate keelega inimese om kõege vastikumba nigu katõ nõglaga ussi Ran; tü̬ü̬mi̬i̬s om palga väärd, aga mitte keelega (paljalt rääkimisega) ei saa ärä elädä Nõo; Taalõ kõ̭nõla˽kas vai kulladsõ keelegaʔ, t‿om nigu hani `säĺgä vesi; lipõrdass täl `ümbre uma lipõ keelegaʔ Urv; `sakslasõʔ kõ̭nõlõsõʔ pehmet ki̬i̬lt, ladistõsõʔ keele otsast Krl; tu̬u̬ om pudina keelega, tu̬u̬ jutust ei saaʔ arru Har; Kae˽ku˽sõkati sullõ ka˽keele pääle (põrutati vait) Rõu; tu um libõhõ keelegaʔ Vas; Kerge keelega `lühketse meelega; Lipõ ki̬i̬l, sala mi̬i̬l Räp; `kangõ ki̬i̬ĺ, kui rasõhõhe kõ̭nõlõss; keelega ti̬i̬t kerigo `maalõ a kässiga saa‿i midägi tetäʔ (öeld suurustajale, hooplejale) Se; havvõ kiiĺ, kõldu miiĺ Lut || (kasuliku jutuga inimesest) Tema keel maksab kaera vaka Ris; vana naise om nii kamaltaja, sa täät, et vana naise ki̬i̬l mass kaits vakka `kaaru Krk; tõ̭sõ kiiĺ mass katõsa kaara vakka, et tõ̭nõ tege uma keelega paĺlu ilman Har
5. fig klatš, keelekandmine, tühi jutt oma keelega `ühte `puhku teiste pεεl (tühja juttu rääkima) Khk; [keelekandja] lidistab igal pool oma keelega, kõegiga on tal `aśsa Pil; si̬i̬ om üit́s va keelege inimene, läit́s tõisel `kaibame; ni̬i̬ muud ei ti̬i̬ ku `tõisi keelege `tõmbave, keelege siu küĺlen `kinni Krk; temä oma keelega and `terve riigi ärä Puh; keeleʔ käävä timä pääle Vas; mi‿sa ḱäut tah õgal puul uma keelegaʔ, ajat lorri; sihh oma keeleʔ vaihhõl Se; (kurjad) keeled kurjad kieled tiavad `rääkida, et Linda akkama `uopis emast `suama VMr; Kurjad keeled tiavad alati palju riaki Trm; kohe aga lähäd, kiäled one kõneleman ja tiätä `anman Kod; pikk keel ~ pika keelega (tühja jutu rääkijast) pika `kielega, midägi `kuuleb sis `räägib `kõikidele, valestab viel `juure Lüg; taal om nii piḱk ki̬i̬ĺ, taat saa `ku̬u̬rmõid `käütäʔ ja jääss ots vi̬i̬ĺ `perse lakkuʔ Har; piḱä keelegaʔ Se || küll ma so keele lühendan (öeld laimajale ja tagarääkijale) Mar; keel sügeleb kellelgi on kange isu (taga) rääkida tal keel sügeles, `tahtis selle aśja ära `riakida, aga `jõudis ikke keelt ammaste taga `oida Lai; täl ki̬i̬l `õkva süǵeleb, ei saa muidu rahu, piäb `tõisi kõnelema; kas sul ki̬i̬l nakass süǵelemä vai, et pidid `väĺlä `löträmä Ran; Vanal Meedul ka kõiḱ õdagukõnõ kiiĺ süüt́i, nikagu Lehte sai är˽purraʔ, sõ̭ss sai süä `t́salka Rõu; keelt kandma ~ kulutama tühja juttu rääkima kannab kiilt teise `piale `ilma `aegu Ksi; mis sa oma keelest kuludet (tühja juttu ajad); patt om, ku sa ki̬i̬lt kannad Krk; kes `kangede ärräle ää taht `olla, kańd ki̬i̬ld ja võĺts, toda üteldi talla`lakja Ran; kittä inimene ta‿i ole, ta tükip ki̬i̬li `kanma Puh; mi‿sa no umma ki̬i̬lt ni˽paĺlu asända kulutat ja käüt `tõisi pääle `võĺssin Har; keele kulutass uma jutugaʔ Se; keelt (~ keeli) lööma ~ peksma id lähäb külä oma kielt `peksama ja `tühja juttusi plagisemma Lüg; mis sa peksad muidu oma keelt Jäm; Mõni inimene muud ei `teegi kui peksab keelt, tä valetab kua teiste pial, et aga sandiste teisest `rääki Han; mis sa oma keelt nii paelu peksad teese `peale, ole param rahul Juu; küll ta lüöb oma ead kielt, jahvatab VJg; võlts inimene peksäb ki̬i̬lt Kod; keelt plaksutama ~ vedama ~ viskama id kielt `plaksutama (klatšima) Jõh; õte `kanged keelt `viskama Tor; külä `mü̬ü̬dä vedä `ki̬i̬ĺe, kate keelege, tõise suu ehen tõisipidi, taga seĺlä tükiss `tõisi kõnelem Krk || Keelt heitmä „kangeste paluma“ Vig; keele all ~ otsas ~ peal ~ taga resp. keeles püsima ~ seisma ~ pidama ~ hoidma saladust pidama, vaikima (mida sageli just ei suudeta) Ole siis tämägä `rääki˛es varulik, ega sie midägi oma `kieless pia; Kui saad `kieless `pietud, siis judustan `sulle midägi Kuu; `ilmutab `tõisele `vällä, ei saa `kiele all `oitud Lüg; inime kes ei pidä, kõhe ärä kõneleb, siis sedä `üeldässe, egä tämä kiäle õtsan ei seesä, tämä `litrab kõhe ärä, siis kutsutasse kiäle `kańja Kod; Ei su keele takah püsü midäge Räp; täl saisa ai keele pääl, tä `ütless `vällä Se; püsü‿iʔ timä keeleh mitägi, ku hobu situss vette Lut || Naised olid täna oomiku eeste loomade pärast nönda ääles-keeles (rääkisid ärritatult), et oja-keela Kaa; Noh kui sa selle ki̬i̬le ala juhtud (halvast jutust) siśs sa alles saad kuulda misuke sa oled Pha; keelt hammaste vahel ~ taga hoidma ~ pidama id `Oia kiel `ammaste taga, muidu jääb viel kuhugi vahele Kuu; piän oma `kiele `ammaste vahel `oidamaie, en taha akkada `ütlemäie ja kisendamma `vasta Lüg; Vahi et sa `kellegille ei `iisku, pia kiel `ammaste taga Iis; pea keel ammaste vahel `kinni Rei; Oo `neuksid inimesi küll, kiś ei saa keelt ammaste taga oida, ikka pläravad kõik `välla Han; tal keel sügeles, `tahtis selle aśja ära `riakida, aga `jõudis ikke keelt ammaste taga `oida Lai; säedse `aastat ma närisi sängi `tulpa ja oesi kiild ammaste vahel - - kui ärä `võeti, siss ma ämmäle `ütli Ran; Paremb um ku˽hoiat uma keele hammaste takan Rõu
6. linnulaul, -häälitsus – Kod Puh Har Se minä kutsun vihmalinnuke, aĺl veeke linnuke one, minul õli tämä ki̬i̬l `selge Kod; tulilind laolap kõege keelde pääl, `enne ku ta `põõste laseb Puh; taa‿m `mitma keelega, taal om kat́stõis`kümme ki̬i̬lt nigu `siskal, sisaśs keväjelt laul katõtõi·ss `kümne keele pääl Har; tsirgul ki̬i̬ĺ Se
II.
1. muusikariista heliallikas, pillikeel `viiuli `kieled `piäväd õlemaie `lamba `suolidest `tehtod Lüg; `Lapsed tegivad obuse saba `jõhvidest omale `piĺli `kiele ja pimistasid ~ tinistasid `sellega IisR; laulu pillil on üks ainus keel pεεl Khk; körrepillile leigadagse keel `pääle ja sörmilesi äi leigadaged pääle Käi; `kanli keeled ja viiuli keeled, nendegä jo mängitse Tõs; piĺli keeled `kat́ki läind Juu; (kui pasunat tehti) `võeti üks kõver mäńni juurikas, selle `kuńtslikult õõnestati ära ja `sõnna `pańdi siis `kitsad õhukesest `vaśkplekist `pańdi keeled `sisse Kse; viie kiälega piĺl Kod; raad́pilli keele Krk; sõrmõʔ kääväʔ ku piĺli keelte pääl Räp; `kandlõl om `kangõhe ki̬i̬ĺ (kõvasti peal) Se
2. fig pillikeelt meenutav osa millelgi a. piug, haru, keere Tüdruk nii kui piitsa keel (peenikesest inimesest) Jäm; labadi keel (tihvanöör) Khk; `kõrkad‿o `pehmed nagu piitsa keeled Muh; piitsa keel on piitsa paela nimi Käi; piitsa keel, `öetse pael piitsa ots, mõnel oo nahast, mõnel oo paelast Tõs; [Õnge]nööri tegin ruĺli niidist kolme`kordselt – üks ki̬i̬l `valge ja kaks `musta Vil; katekõrrane lõng lää kana`selga, ku tõene ki̬i̬ĺ om kokku `minnu Trv; tõne ki̬i̬l om `jänku `villa, tõne om `lamba `villa Hel; võtat `juuse kolme `ki̬i̬ltisess, siss ti̬i̬t kolme keelest jutigu (palmiku) Krk; linane ohjanü̬ü̬r käänd `enda krutti nigu `sõlme, lei krutid `sisse keeledele, es `saagi `valla Ran; ma küländ `piitsku `tennu: kolm `kapla kokku, kuus ki̬i̬ld kokku, om piitsk vaĺmiss Kam b. pl villa vatkumise vahend on õllud villa `lü̬ü̬mise kiäled `lamma sualikas, õts õllud seenäss `kińni Kod c. pl looma- või linnupüünis püve `püündmise keeleʔ, nu̬u̬ omma laua pääle tettü nii silmusõʔ Har; rebäsilõ pandass sääntse keeleʔ, pandass `ki̬i̬li haŕotuist (sööta). keeleʔ omma tettü säntse kablodseʔ; ma olõ esiki `tetri `püüdnüʔ keeltegaʔ Se
III. 1. millegi (kinnitav, ühendav, sulgev) kujult keele moodi osa a. luku- või võtmekeel vottime kiel Kuu; votti (~ voti) küles ~ `otsas on kiel, sie kiel käüb `liikmegä Vai; `Vötme ots oli `löhki ja keel seal vahel Pöi; `võtme keel läks `katki Muh; `võt́me keelel on rist sees, raua `saega `saetud, se on tema muuk `jälle, `üitakse ristkeel Nis; `võtme keel pistetakse augu `sisse, see `keerab luku `poĺti Juu; luku ki̬i̬l käib obaduse `sisse, kui võt́i `ki̬i̬räb, tuleb ki̬i̬l `väĺjä luku sidess Kod; [võtme] ki̬i̬l oli kis vedru ülesse lükkas ja riivi ette lükkas Äks; kammitsetabadel om juśt keele, nii, mis lääve tõisel konksil `siśsi. keele lääve `siśsi ilma nägemede. kastilukul om ka keele, siis ei saa kaant päält ärä `tõsta Krk; tu keelega `kääntki taba vallalõ (võti) Se b. tapp (palgil, prussil, laual) `palgile `raiuta kiel `sisse ja `lasta `piida `õtside `pääle; `Kielegä `sissepanemine on `palgi `jätkämine Lüg; see vaĺts koes seina palgi keeled `sisse lähvad, seda `üitasse sooneks, `palkide `otsas on keeled Khk; Palgile raiuti keel `otsa ja pisteti posti `sisse Pöi; `aknaaugul saavad keeled `sisse raiutud, postil on su̬u̬n si̬i̬s Var; öhel paĺgil on aŕk, teesel on keel Nis; tõesele paĺgile raiuvad sopi ja tõesele kiäle, siis lähevad kiäle `sinna sopi `sisse, kui on vaja jatkata `paĺka Kad; ki̬i̬l om jaku kottel, siis ei puhu tuul läbi Krk; paĺgi jakatasõ `ki̬i̬lde ja pandass tapiga kińniʔ; üts paĺk tu̬u̬l om vahelt `vällä raodu vahe, tõnõ ots om peenemb, nii saat ka `paĺki jakadõʔ, nii om keelen Har c. töövahendi vms osa `kolgispu kaas ja sääl on tämäl kiel sies `kolgispul Lüg; Adraperse sisse oo tapitud adravanna keeled ning kuresõlg Kaa; puudega sae keel (pulgake raamsae pingutusnööri küljes) keelega keerdasse `kangemale või `lõõgamale Muh; [vanda] keel („see vanda osa, mis raua sees“) Rei; lõugetil oo all kaks soont ja kolm keelt ja kaanel‿o üks soon ja kaks keelt Vig; `enne oli puu`vankril aśsi kiel, nüüd on lakaline, mis teile pial käib, kus `vanker `kierama annab VJg; `koĺtsma – all olli kolme keelege, pääl kate keelege Hel d. piiritsa osa käbi on nii, et tal on kand ja kiel ja nina, `kannale ja `kiele vahele kävitatta `langa `pääle Jõe; löŋŋä lönk lüiatse ui keeli taa; keel‿o södune vahe ots ui sihis Mus; Ui `tehti kadaka puust pisike õhuke liist, keel sihes, aŕk `otsas, teine ots vahe, nina Pöi; keele taha pannasse lõng, kanna takka läbi Muh; uil keel suus Rid; ui kiil on ui otsa sihis, teinebul `ot́sas on kand Hää; võrgu kudumise käbi ots on vähe terav, keskel on keeĺ, ots on kaheaaraline HJn; käbil on kiel ja kand Trm; piḱk ki̬i̬ĺ om piiritsal sehen Trv e. sõle või pandla nõel – Sa Muh all oli preesise keel ~ keelis, sedine kut `vastli keel, see käis `riidest läbi preesise `sisse; niid on `juste pidajad, esiti olid nallid, mustad, kummist `tehtud, vask keel all, keel `pandi `justest läbi muĺluti `sönna `külge Jäm; `vastel on sihand kandiline ning keel on sääl `keskel, mis rihma augu `sisse leheb Khk
2. a. riba, lapp, liistak jõgi läks kahe araliseks, siss seda `nurka `üitakse keeleks, jõgide `keelest sai `tarbespuid Vän; keel, see oli naha ribake, õmmeĺdi kasukaid; mõni üiab `soapa keeled Hag; [aer] kiäle ju̬u̬ress o pienikene Kod; mõla keelega `tõmbad vett, kui sõvvad Ran; oi˽susi tulõ, pirru ki̬i̬ĺ lät́s `lahki, nah, pird lät́s nii katõ `arru, tu̬u̬ pirru üd́si Krl; mõla ki̬i̬ĺ, laǵä ots Se || (valguse) kiir, (leegi) hari tule keeled Kse; päävä keel paśtab veel (loojuva päikese kiirtest) Khn b. (kella)tila lokadi kiiĺ Krk; ki̬i̬ĺ om pulkstial (pendel on kellal) Lei

keele|peksmine tn tühja jutu ajamine, tagarääkimine kes teist kraputab, krapib, sedasi taga`persse räägib, se on se keele`peksmine Jäm; Vanaste oli keele`peksmene `moodis, nüid `öötse suu `sisse Han; kiäle `peksmise varal tä eläbki Kod; ku tõise `pääle võleted, `kaibame lääd, si̬i̬ om keele `pesmine Krk; ta eläski keele`pesmise pääl, ta‿m ta leib Har