[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)

Sõnastikust • Eessõna • Kasutusjuhend • Vihikute PDFid • @tagasiside

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 55 artiklit

hais ais g aisu, aesu eP(-o) eL(h- V), `aisu R(h- Kuu; n `aisu VNg Vai)

1. (ebameeldiv) lõhn nie (kassid) sen `haisu `pääle kohe `lähteväd ja näriväd [palderjani] Kuu; nie kana `varbud, nie `aisevad üvä `aisuga VNg; kuer `nuusib ja `tõmmab `aisu, `aisu `müödä ajab taga; senel (haigel) on juo `surne ais `küljes Lüg; tämä tieb paha `aisu (peeretab) Jõh; mönel roosil on sańt ais; liha akab `aisu `juure `vötma Jäm; `neitsitina‿p söö `ükskid loom, tal pole sööma `aisugid Khk; apu ais oli tuas Mus; Männi `vaiku `pandi seebi `sisse, võttis kõvaks ja tegi kena aisu Pöi; kalad lähvad kanastama, ais taga Muh; sireli puu, `kange ilus ais Emm; Kas ma pidin aisust `täädma, kui sa ise äi räägi Rei; ülles läks lodides vee aisu `peale Rid; taari aśtas mudo `seisend, võtab ummoksi aiso taha Mar; suur süte ais lööb tuppa Kse; kuldi liha ei `kõlba `süia - - ais taga `olle Tõs; Pane rasu `väĺla, [rasvatihane] jusku aisust tunneb Hää; teil ia `värski leiva ais tuas Ris; kui üks ehk kaks `tinti on [võrgus], ei nää, aga ais annab ära HMd; kadaka lusikal oli ilus ais Rap; viimaks tund aisust ää, et kaśs old JMd; teine [tubakasort] oli kollase õiega ja koleda aisuga nagu se piibutubakas oli JJn; oled vana aisukot́t, igal pual on ais sul taga VJg; saia ais `kamrin Kod; sital on ais, löhn on muul, paremal asjal; koer - - aab `aisu juba, nüid ta lääb sinna, kus loomad on Ksi; ku tal nii alb sii ais on, no mis sa tast aesutad (nuusutad) KJn; oben om peenike aisu `tundje; oma rahvas, võõras ais - - [öeld] ku mõni om `aisu tennu Hls; mõse emä ais mant ärä, sõss lää `põrse kasume; ku `lamba sõra ais, mis ta `seantset `tõmbass (piibutubakast) Krk; obest ei `tohtna mehiste lähikesi `laske - - obesel om igi ais, toda na‿i `saĺna Ran; toda ole mia `kuulu `mitmide käest, et tu̬u̬ kimmelgu ais tennä `tervess Ran; ma `tõoti `laske sul nuusutada, kas koṕpenut `aisu om jahude man; kül‿nä siss ärä matava, ku ais `nõ̭nna lähäb Nõo; pussuga tuli `rohkemb paha `aisu ku kuiva peeruga Ote; tan ei olõ tulõ `aisugi Krl; putr om paa `perrä `välläʔ kõrvõnu, siss tulõ kõrvõnu hais Har; hopõń tuńd soe `haisu Rõu; pini tund `höstehe `haisu ja lätt haisu päle takah Se; pää ši̬i̬st aisust aĺg aieldaʔ Lei

2. piltl juo sel `asjal one `aisu `lahti, seda `asja one juo vähä `kuulla VNg; äi saand raha `aisugid näha Khk; põle mehele soand, siis `olla uńdi ais `juures Juu; läbi nad käesid ja sugulased nad oĺlid vanast aisust vi̬i̬l Vil; mul om joba vähä `aisu, mul vähä `täädmist om; ei sedä enäp `kennigi võta, sel undi ais man jo Krk; vana `tüt́rigu `kroika joba, mulla ais man Ran; tõse ei saa `sinna aisulegi (võisteldes ligilähedalegi) Ote; ku ar˽koolõdõʔ, külʔ hais matt, maa pääle iks jää äiʔ Vas; haisu i̬i̬st olõ õi mi̬i̬lt Se; hais on ninas, haisu ninasse saama, hais ninna minema (aimu või teada saamisest) Nüüd said - - juo `haisu sest `asjast nenässe, eks ne `vargad saa käde ka Kuu; Kui varastad, võtta `ninda, et `keski `aisu ninasse ei saa IisR; Sai veel öigel ajal aisu ninasse Emm; juba mul ais ninas, tean juba ää selle aśja Juu; lähväd metsäss jalasse puid `tu̬u̬ma - - metsävahil‿o ais juba ninän Kod; tal olli ammuki ais nõnan, ega si̬i̬ asi äkki es tule Hel; `kiäki es tiiä, kost‿tu poiss peri `oĺli, aga sulase naine `oĺli `aisu `nõnna saanu, et sa `oĺli sõast maha jäänu, et ta`oĺli pageja Ote; sullõ jo˽hais `nõ̭nna lät́s, et ma˽`põrsa taṕi Har; siss lät́s `rahvalõ hais `nõ̭nna, et mul sääne õ̭nnõtuss Rõu; ei ole ~ pole (mitte) haisugi mitte midagi, mitte sugugi Vast ei old viel `tuule `aisugi `tunda, nüüd juba paras `tuule vilu Kuu; kui mina abielosin - - ei siis õld viel minul `püksi `aisugi majas; lund ei õle `aisugi maas Lüg; Taal pole kannaduse aisugid Käi; nüid ei ole tast änäm `aisugi, sest nooda püist Rid; Põle tal ädä `aisugi Hää; nüid on lumi nii kadund, et põle mitte lume `aisugi enam Juu; temal põle aru `aisugi pias VJg; mitte `aisugi ei mälesta Trm; mitte tule `aisugi ei õle enäm ahjun Kod; minu `ti̬i̬dväst `oĺli siin rannan viis kiisakoda - - mõnest ei ole enämb `aisugi jäänu Ran; tal ei olõʔ meele `haisugiʔ Rõu; haisu vedama nuusutama kaśs väab roti `aisu Ans; karu nuusutab, vääb `aisu Var; luom veab `aisu Ris

eest eest eP; iest R Khn KPõ I; i̬i̬st, iist, ist Hää Pal Lai KJn Vil eL; ihest Pal; edess, ets Kod

I. adv 1. (välj kohta või liikumissuunda) a. (ruumiliselt) eespoolt, -otsast; eespoolselt alalt obone lüöb iest ja takka üless Lüg; seeme `vöötakse keige eest [tuulamisel] Ans; eest `laetav püśs Khk; [lehm] Löi eest ja tagand üles ja läks Rei; ta (kala) sealt eest kada lähäb `sisse [mõrda] Phl; `templid `pandi `kanga `peale, siis ta pidas eest kõvaja laia Rid; ajab `peale `eesele, eest rokane kõik; [saanil] ülevelt pindpuu, mis käis eest peast taha leenini Mär; kus muld eest `kõrva läheb, see o adra kurk Lih; vesi on iest `ühmas `kinni, ei pääse `juosma Ris; et last ära lase `seie tuppa, pane uks iest `kinni JJn; se obene jokseb eest `nelja ja tagast `traavi Trm; einamaa oli eest lage Lai; vanaisa käis, `kaukaga säŕk `oĺli, i̬i̬st rind `oĺli poha paĺlas Vil; ma esi tõmmasi `amba i̬i̬st maha Krk; edimätsel `olli `kergemb `riibu, tol `olli i̬i̬st `valla Ran; miu veli ois kepi otst `kinni, siss vedäss [pimedat] i̬i̬st Nõo; innevanast oĺl, hiuss lõigat i̬i̬st lühembäss sõ̭ss Urv; Iist illos, takast tasane (öeld hästi istuvast uuest rõivast) Se; asja eest (ja) teist taga põhjuseta; mõttetult, tulutult Pole `asja eest teist taga, aga ta kobiseb ikka Pöi; Sai asja eest, teist taga pεεtäve (sai sõimata) Emm; mene kedägi `asja `saama, kei `asja eest ja teist taga Mar; nosib poole `pääva seal, `aśja eest, teist takka Mär; `tallab seda moad edasi tagasi `aśsa iest teist taga Koe; eest ja tagant igati, kõigiti; (eitavas lauses) üldse, mitte sugugi või kuskilt Teda kehuta ja `ut́sita küll iest ja tagant, aga ikke ei `jõuva `teistele järele; Ei `jõuva ei iest ei tagant IisR; Ei `inga eest äga takka (vaikib jonnakalt) Han; `naabrinaene naa tusane, eest ega takka ei tule sõnagi Mih; ta vihasteb kolm, neli `päävä. ei tule i̬i̬st egä tagant sõna Krk; kae teda i̬i̬st ehk takst, ütesugune om mõlembid puuld; tälle kõnela i̬i̬st vai takast, vai kate `perse vaheld, ega temä ike sõna ei kuule Nõo | Kui ema eest ja takka kõik ää teeb, siis lapsed ei õpi tööd tegema Han b. aiste vahelt, rakkest mine päästa obused eest εε Khk; peimehe kodu pani ruut rattalt üles töustes oma asemele `kindad, ja obuse eest `vötja sai `kindad omale Jaa; [ei] saa obost ise eest ää Mar; võta ~ rakenda obune eest `lahti Lai; mõtelnu et egä nä miu vaest ei võta, aga obese na võtava i̬i̬st ärä Ran; nigu taha˽`pallo oĺl lännüʔ, nii päsnü˽hobõnõ i̬i̬st Vas c. segamast, jalust, tülist, teelt (ära); sulgemast, varjamast `kõrja oma jalad iest, ma pühin su jalad `vällä Lüg; mine ülantust tegemast eest ära Khk; Mis `autud `lasvad pärisest, katsu eest ää, et äi jää `alla Pöi; oea eest, ma pane tondi `tańtsima Vig; ühed `riisusid [heina] `viirgu, teised `võt́sid eest ära Sim; kasi ärä ets `ki̬i̬ramass Kod; pühi i̬i̬st minemä, eläjäd tuleväd KJn; ku riisuts `einä, siss võets jala `kaupa i̬i̬st; vanase `surriv i̬i̬st ärä, nüid ta saa naist võtta Krk; tulli posti sõit `vasta, siss pidid ti̬i̬d `anma, i̬i̬st kõrvale minemä Ran; võta tu raamat i̬i̬st ärä, muidu saab rasvaga kokku; siss ku `väega suur vesi, siss tõmmatass vesi`värjä i̬i̬st ärä Nõo; ma˽panõ ta˽kaasõkõsõ ärä iist San; latsõkõsõ, tulgõ iist, suurõ inemise tulõva `sü̬ü̬mä Har; alambat `tüt́rikukõistki rikkap tüünäśs, et minʔ i̬i̬st Vas

2. omalt kohalt või paigalt (hrl esiküljelt), küljest tuul lüöb `uksed iest maha Lüg; nua tera eest εε lεind Khk; Einamaa ajad puhas eest ää `kistud Pöi; Kui tahad ölut [ankrust] käde `saada, pead viki eest εε `vetma Emm; sigade laada pöör oo eest ää tulnd Mär; võta `vankre aesad eest ää ja pane uied Lih; tünnil naga i̬i̬st ära tulnu Hää; lauda akken `jälle iest läind HJn; kas tõid aeda `võt́med iest ää Koe; `tõmmas nüöbi iest ära Iis; topid ärä tullud edess, tahavad `uudess jälle toppi Kod; sõss olli ti̬i̬ pääl kirstu otsa laud i̬i̬st är lännu Krk; köögi `akna om ireveli kõ̭ik, satava i̬i̬st ärä Nõo; kui [vikatit] `risti `luiskat, lätt terä ruttu i̬i̬st maha Kam; ma `viska põllõ ka iist ärʔ San; `aknõ kardinõʔ `kuksi ärʔ iist Krl; haami `tõmbass vallalõ ni pulga i̬i̬st ärʔ Se

3. (välj aega) a. enne, varem; eelnevalt Köik asjad `lähtvad ega pää uiemaks ja vanad `kombed kaduvad ka eest ää Krj; vana piim ei sua eest ärä, uus piim tuleb `selgä (lapsi on tihti) Kod; [vanasti] `künneti i̬i̬st (esimest korda) aŕk`atruga, ja kõrrati ja seemendedi kah Puh; Ütle iist, siss maʔ laula perrä Se b. varem kohal, ootamas Iatego ikke iest `leidib Lüg; et ta miul ülekohut tege, küll ta esi i̬i̬st löüd (talle tasutakse kätte) Krk; lähäd sutt pagema, lövväd karu kate pojaga i̬i̬st Ran; egä üits levväp i̬i̬st, mes tä ti̬i̬b, teku ääd vai `alba Nõo c. tulemas, tulevikus (oodata) tulavad ajad eest, ähk oo siis paramad pεεvad Khk; ei tiiä, merätse päevä vi̬i̬l i̬i̬st võeva tulla Ran

4. käest, tegevus- või mõjusfäärist (eemale) küll nie `pelgavata `ninda‿t `lähte `juoksu kohe iest VNg; [metsloom] kadub `jusku udu iest `vällä Lüg; ning [pruudi pulmalised tulid] peiu kodu, kodu `pandi väravad eest `kinni Jäm; obu anna kätte mitte, jooseb tükkis eest ää Muh; Laps äi lase easti [juukseid] liksuda keerab pεε eest εε Emm; Kui see tuleänd üle metsa`puude lennab, mis metsapuud aga `linguvad eest ära Rei; petutas eest ää, ei leind kätte `kuśkilt; läks teise kaela `peale ~ `kaela ja võt́tis töö eest ää Mär; ahunal on arjas seĺla pääl, nõnda et oia kääd i̬i̬st, et `sisse ei lähe Hää; nää teesed sõid eest ää Juu; `varjasivad nooriku [peigmehe] eest ära Ksi; redutas eest ära, ei annagi kokko Pil; mõni tahtś kana `kinni võtta, tõien kõssit́ i̬i̬st ärä Krk; nagu võtt i̬i̬st ärä, ei tule `mi̬i̬ĺde Hel; i̬i̬st varjule pannu Puh

II. postp 1. (välj kohta või liikumissuunda) a. (ruumiliselt) eespoolt, -otsast; eespoolselt alalt, lähedusest teine [viina] pudel läks teise renni eest läbi Ans; Näe jänene lidus üle tee just siit sammust meite eest Kaa; Toast tule eest `tulles on küll nii püme naagu lihaks kotti Pöi; aga kõhu iest `jääti üks niipalu lageks rõivast (kurrutamata) Muh; toast läks kohe aho eest uks `kambri Mar; `põesa äärest tuli (hunt) ja `tõmmas talle mo `põlvede eest `kinni Mih; `Änglema küla `kallab [tee] jüst poe ukse iest Ris; nina eest läks ära Trm; küll keriku juurest ja `kõŕtside eest varastadi [hobuseid] Äks; aga ku kolmass aigutemine ärä ollu, sõss `pernań oki i̬i̬st üles ja `vällä Krk; taa (põrsas) om `oigõ ku tä ei lääʔ su `jalgu i̬i̬st Urv; lät́si sanna iist `mü̬ü̬dä minemä Har; ma˽pöhe kah mitu kõrd aida i̬i̬st lummõ Vas || peä otsa eest on nii `aige Juu; õtsa edess juakseb igi `alla Kod b. aiste vahelt, rakkest Päästa obu adra eest ää ka Pöi; vanamees vettis obu `vankri eest εε Käi c. sulgemast, varjamast; segamast, jalust, tülist teelt (ära) `pilve lähäb `päivä iest `vällä Lüg; oja `valge eest ää, teine tahab kirjuta Khk; tä jo vana inimene, suri teiste eest ää Mar; mine `valge iest ää Mar; pakõ˽`valgõ iist, sa olõt hullõmb ku˽`mustlasõ immäne Har; kaś‿mu i̬i̬st ärʔ minemä Se

2. omalt kohalt või paigalt (hrl esiküljel), küljest `pääval võttas `kruuvis `ukse iest lukku `lahti IisR; suured ma˛i·lma nöörid - - käisid [polgu adjutandil] `risti siit, rinna eest läbi Pee; vanast lõegati ame rinna i̬i̬st `lahki ja, palistedi ärä Nõo

3. (välj aega) a. enne, varem; (teat aeg) tagasi tämä nädäla iest kävi VNg; `Oasta kuie`kümne eest olid sii veel puhas puust `roandad Pöi; ilja aa eest oln seal `nuhtluse sammas Muh; läks `teenima kahe-kolme `aasta eest Mar; eks se old kuue`kümne `seitsme`kümne `aasta eest, kui pliidad said Ann; kas si oli kahe `aasta i̬i̬st Pal; alles `iĺja aja‿est ühe neĺlä`kümne `aasta `i̬i̬stki ma `oĺlin `võeras pulmas KJn; olli vaist paari tunni i̬i̬st, ku ta `surri Krk; ta `kuuli jo `mitmõ ajastaja iist välläʔ Har b. (teat aja) pärast kell saa veerändi eest kaits Krk; [sa] nopit kõ̭ik miu kasu kõjo ärä, mul os paari `aasta i̬i̬st ratta puu olluva Nõo; kai `kellä, oĺl viie i̬i̬st kat́s Vas; teḱke no˽rutto, rońg lätt viie i̬i̬st pu̬u̬l [kuus] Räp c. Täna sadas `umbest pääva eest (kogu päeva) Kaa

4. asemel, kellenagi või millenagi `toine oli tämä iest kara˛ulis Vai; ära pää sulase eest (sulasena) `väljas Khk; maretabe küńd `olle kõege param, see oo sõnniku eest Muh; `enni `ööti, et mets `olle `vaese mehe kasuka eest Mar; sa võid koera eest `aukuda küll mo `peale Mih; `portsasi `pańdi [õllesse] umalade eest Kei; ma käisn tema eest seal tööl, ta ise oli `aige Juu; püör oli nööbi eest JJn; kes‿si oo, kes sinu edess kohot käib! Kod; ei lase midägi tetä, kikk tege puha naise i̬i̬st ärä Krk; siss pessetu - - emä poja i̬i̬st Ran; `kartulipudrule `panti kańepijahu `õkva väe i̬i̬st Nõo; imä võt́t ravva ja, nakaśs mu i̬i̬st `kapstiid t́sagama Vas; hoit last `hüäste kui uma latsõ i̬i̬st ~ kui umma last Se; pidi võõrast lsat uma iist Lut || (kellegi, millegi) võrra, väärt, (kellegagi, millegagi) võrdselt, sama palju [ei] söö kassi eest (nii palju kui kass) ka mette Khk; On läbi ja läbi üks elu mees, mehe eest `väljas egas pool Pöi; jo `nendel `keikidel (lindudel) oma eest (omajagu) külm on Rei; lõhub tööd teha `metme mehe eest Vän; `kaste `iestki ei old [vihma] Amb; juba inimese edess väĺjän, mõni kes suure kasuga one Kod; sea olt kõva mi̬i̬s, sea olt kolme mihe i̬i̬st vällän Krk; ma nigu une i̬i̬st (ähmaselt) oless kuulu et tä sääl om; ega si̬i̬ mi̬i̬ss suur asi ei ole, aga `aotse aia i̬i̬st käip küll; nüid ma ka‿ks näe udsu i̬i̬st (õige natuke) Nõo; `kergepüḱs ei olõʔ ka midägi iist inemine Kan; tel ei olõ karva iist (mitte sugugi) raha Har; ütest silmäst iks rõbahha vi̬i̬l tühä i̬i̬st (õige natuke) Vas; ei teia unõ `i̬i̬stegi Lei; latsõ iist olõ‿iʔ `kõhtu Lut

5. tasuks, katteks; vastu, väärtuses `õstas `kraami sada `viie `rupla iest Lüg; miä sain sene `vaiva iest küll üväst tasutust Vai; `lehmte eest oli maks [karjamaa kasutamisel] Jäm; ta‿p saa säält midagid – teenib `palja iŋŋe (ülalpidamise) eest Khk; ühegid inna eest ää ei annaks Muh; vanast koera ja kassi eest vahetadi inimest Mar; `aitäh eest ei `anta midagi Mär; kaladõ, räemete iest käüsime enestele `leibä `ot́smas Khn; Puśsiga ää `kerge `sõita küll, ku aga on, mis i̬i̬st sa sõidad Hää; vasika või muĺlika iest saab torsu raha JJn; mua iest tuli `ilma `kõrged `reńti `maksta VMr; tänän leevä edess Kod; `oĺli ollud vägä tänulik selle `i̬i̬stigi Vil; `ait́u·ma, `ait́u·ma `vi̬i̬kse i̬i̬st ja vihakse i̬i̬st Hls; ole terven nüit kigede i̬i̬st, kige ää i̬i̬st, söögi ja joogi i̬i̬st Krk; vanal aeal kopika i̬i̬st sai suure saia nigu obese Ran; mina ei tule sulle liha i̬i̬st ei luu i̬i̬st `tü̬ü̬le Kam; taad [hobust] võit `osta˽tu̬u̬ henna iist Har; mõ̭ni and `mõskmise i̬i̬st `ku̬u̬lu (surnu) `kraami Rõu; tü̬ü̬ eest om ärʔ tasot Plv; ma müü raha iist Kra

6. käest, tegevus- või mõjusfäärist (eemale) Olimme kohe `piesass `poiste iest `peidus Kuu; `meie `mängisime siga, siis `tõine lei menikõrd kive `tõise iest `ällä; kao mu `silma iest `vällä et ma su `varju enämb ei nää Lüg; `Parti on paha pidada, sie `aagab kõik `puegade iest `nahka IisR; ta o selle mo eest nönda ära mattand Jäm; kassid ajavad paigalist `järge, p‿saa kohegile teśte eest `minna; seda‿b nää änam, see jähi `silmade eest varjule; kössutasid saju eest labu `ääres; koer on nii iŋŋisti, selle eest äb saa kippumagid Khk; `Talveks said adrad ikka ilma eest `räästa `alla `pandud Pöi; Ta pettis ennast mo eest εε Emm; a no koera eest oli teda (jänest) ea `lasta Noa; `varja last tuule ja tormi eest Tor; `aiguse ega ka surma i̬i̬st ei saa põgeneda Hää; pruudid käesid `kangest möda küla - - sai teste eest `joosta naa et Hag; ta oli - - `mitme valitsuse iest plehus JJn; rubis leiva meie iest kõik ära Kad; kana `võõra edess pissäb `lendu; sõda põgenikud tulid ärä sõda edess Kod; last tuleb keelata tule, püśsi ja naiste put́si eest Ksi; ärä latse i̬i̬st kikke ärä neeli Trv; miu i̬i̬st ta salaśs Krk; ain om kuju, mitte ei lää vikati i̬i̬st maha; kit́s joosep minu manu, penede i̬i̬st pakku Nõo; kui tsikule pane ää sü̬ü̬k `moldi, siss - - üitstõse i̬i̬st lõbive ärä Kam; hoobi iist pakõt välläʔ, sõna iist ei saa `paedaʔ Har; mõ̭nikõrd käḱit raha arʔ - - `hinne i̬i̬st ka arʔ Vas; rehe `pesmise `aigo tulõ tuu iist `hoita, et mõ̭ni ohhak `silmä ei lääʔ; pini krabõ kassi iist liha raaso ärʔ Räp; võtt ar latsõ i̬i̬st Se

7. pärast, tõttu; (teat) põhjustel; (kellegi, millegi) suhtes (hoolitsema jne) eks old igä mure poja iest ja Kuu; kõhutõbi on `liikumas, `oiatasse juo sene iest; kui `teie `lüöta mind - - midä iest sie‿nd õli Lüg; mis eest sa mind löid Jäm; kis teda selle eest `kiitand on? Khk; äi ma‿p tia ta eest koa tagada üht, aga külap ta selle ää toob Pöi; Ma‿p saa sünu [loba] eest kedradagid Emm; tahtn `rεεke oma elu, äi ole nutu eest saan Phl; tema peab ikki mo eest oolt ja muret Mär; põlbeli maas palund ja nutnd nende eest Mih; uśsi eest ehmatab igaüks Vän; see saan oma jooma eest `aega `tööle `minna HMd; vähä oli neid `luomi ja - - karda aena nende õnnetuse iest Jür; küll `omne pää muretseb ise oma iest Amb; ta ei õle inge ets u̬u̬lt `kannud egä iho ets; võõrast `õptaja tegi põvva edess palvet Kod; ingetänu tehässe `surnute i̬i̬st KJn; sa piat `aige i̬i̬st oolitsem; mike i̬i̬st ma tage `kakle Krk; es `kohku ütegi tü̬ü̬ i̬i̬st tagasi Ran; mes ist ma siu `sängi lähä, ma `viska oma aseme `pääle Puh; `leidungi om ilu i̬i̬st ja lase `küĺmä kah `sisse Ote; sa˽murõtat ta puu i̬i̬st, kink i̬i̬st sa ei olõ `vaiva nännüʔ; mink iist siss toolõ andass Har; Es vanast `varga i̬i̬st midä `valva olõ õs; T́siku ja˽pinne i̬i̬st `pańti pü̬ü̬r ussõlõʔ ette Rõu; noh tu̬u̬, `vargusõ i̬i̬st iks peläti [mustlasi] Vas; tiḿmä jo nigu jummaĺ `nuhklõss patta iist Se; `hingi iist ka˽pallõldass `paatrit Lut

8. meelest, arust, arvates – S LäLo LäEd Tõs Khn Ris HMd vaada, laste eest on ju pulma rööm suur rööm Ans; paakspuul pisikesed punased marjad, magusad veiste eest Vll; Porsa ölut oli vanade meiste eest ea ja `terve; `Lamba eest olid aava lehed ead Pöi; see oli `meite eest üks rumal asi Muh; `seune varsa `muistus pεεs, siis oma eest veel mees ka Käi; ja upe supp, see oli ju möne eest väga ea Noa; taloinimene oli jo `mõisneko eest looma sarnane Mar; Ühü eest ~ meelest kuld, teise eest ~ meelest muld Han; möst ~ mio iest sie oli Tiiu Khn; minu eest lehe kaapssupp oli keige parem vel Ris

9. a. jaoks, tarvis; kellelegi eks sene iest [võrkude otsimiseks meres] oli juo sie `naara Vai; sii sella peal oli koa üks väräb, mis `sakste eest `lahti `võeti Mar; ma ohverdasi - - `vaeste eest koa ühü krooni Tõs; selle ets õli [rehepeksmisel] inimene, kes tuld valv (valvas) Kod b. kaitseks, kasuks, huvides mis sa lehed teise eest `kostma Khk; [mindi] `Peeiterborist siis abi `saama - - `rääkima öhö ehk teise asja eest Pha; igä üks ise `eese eest `välläs Mar; taheti seda kooli`poiśsi - - maha `lasta aga˽s kooliärrad on seist tema iest; `tienijate ja moonakate iest valiti mind, saadikuks `Tartu Pee; on `õiguse iest väljass Iis; ei jõudnd `põldude i̬i̬st iä `olla KJn; temä akkass joba inimese aru `saama, küll ta nüid mõist `ende i̬i̬st olla Krk; mia `tüḱse ike minijä i̬i̬st kõnelema, ike kahitsi tedä Nõo; mi˽meheʔ oĺli˽kah `hińdä iist plat́sih Vas; jummaĺ `võtkuʔ nurmõ i̬i̬st saistaʔ (palvesõnad) Se

10. jumala eest (kinnitussõnad) jumala iest! älä tule Vai; Aga, jumala i̬i̬st, nüid ei piaks änam `ühtegi kerjandest olema Hää; jumala iest, ma‿i petnd sind Kos; jumala i̬i̬st, mia ei ole `võtnu su raha Nõo; jummaĺ ivi̬st, śjo om `õigõ Se

III. prep üle i̬i̬st jõvvu ti̬i̬t nii `väega, ti̬i̬t `hińdäle `haigõt; `aigo sul es olõʔ tullaʔ `tassampa. kihotat i̬i̬st `arvo Räp; sa olt i̬i̬st arvo `julgõ Se

ei (kõigis aegades ja pööretes) ei uus R, L(öi Mih Tõs) K I, äi Hi; (kõigis pööretes preesensis ja perfektis) ei Muh Khn Hää Saa MMg Äks KJn Vil eL(eiʔ ~ ei, õiʔ ~ õi, äiʔ ~ äi, aiʔ ~ ai, uiʔ ~ ui, üiʔ, üi V), äi Sa, εi Mus Muh; (eitusverb) (ta) ei R Kod(pr (ta)); (kontamineerunult eelneva sõnaga) i hajusalt R L K I eL(iʔ V) (tähendusrühmade piirid pole alati selged)

I. (eitussõna või -verb) 1. a. (predikaatverbi ees või järel; sag koos mõne teise eitussõnaga) käsitsi meil enamb ei tiha `verku Jõe; `ilma `leivätä mei ei ole `olled Kuu; mina `käisin merel ja ei `kartand; jahu`putru ei `tambitassse `nuiaga Lüg; see‿s ole mees, kes εi ole `mandril `raavi `kaevand Mus; kui mina veel `leikamas inimene olin, `ilmas ei polnd `körsi maas Rei; näe ta‿i seesa `kuskil paegal Mih; Mia ei tuõss (toonud) puõst `tanga; Sellekorra ei põlõ `puõdis jahu oln Khn; me paos ei põld tänäbu ilus ein Juu; `liiva `ohra ei tehakse KuuK; tervist ei ole mul ̀ollagi Tür; `senna ei lähävad (minevat) lapsed Äks; `kennigi midägi teisel `anda ei tähu Pst; `ütlime et ei mõestame `minnä; kui rasvaga supile `piimä `pääle `pantu, siss - - mehe ei ole söönuva Nõo; joba õtak ja mehe ei tuleva vivi̬l kodu Ote; ei olõ˽meil olnu˽kaput́`jalguga˽hobõsit `eieʔ Urv; tuuĺ om `väega `väikene, tuuĺratass liiguss ja ei liigu˽kah; kas tu̬u̬ `haigõ lammass `naksi `sü̬ü̬mä? – sü̬ü̬ ei; saa ei niidetüss, inemiisi om veidü; kulõ, Jaań ei tulõ mukka üten. – mis siss, ei ˽tulõ ei tulõ Har; noorõmb vasik pess armõtohe nõ̭nagaʔ, ju̬u̬ uiʔ ilosahe; Es noist suurist siĺmist midä hääd olõ õiʔ, ku nä˽midä näe eiʔ (suurtest lubadustest pole kasu) Rõu; huśs saavat ei˽liivä pääl `kävvüʔ Vas; ega vii pisoga saa ei mõssu ärʔ `mõskõʔ Räp; katõ silmä `vaihhõl kõ̭nõla, sis `kuuĺjat olõ õiʔ Se; ma ei `lasta `maada Lei; mitägiʔ kasu‿iʔ sammõĺsu̬u̬ pääl Lut || Ei nii hüä, ku `kiidedä, ega nii paha ku `laideda Kuu; `Naine `üksi kodo, ei abi keneltki Lüg; siin ei viimaks sügise ei `ühtki jõhvikad Amb; ei õllud kartulid, ei jumala`viĺjä Kod b. (eitust rõhutavalt predikaatverbist lahus) `taevas, ei ma ole ka viel sidä kuuld; ja muud ei siis old `väljäss kui sie vüörvaht; ei se (mees) nii loll `ühtä old ku `arvati Kuu; `leiba on vähä, ei mina saa `lainust `anda VNg; see (liha) `toodi keige panniga lauale. äi sääl olnd taldrigid, äi sääl olnd midagid Ans; hobuse raua näsad on, äi `saapa `alla neid `lööda Phl; ta moost noorem koa, ei nii vana pole `kuśkis änam Rid; ei see ole jutt ega kedägi Mar; ei võeras anna Kse; ei ma mullukaid näind ole, aga kuuld olen küll Juu; ei veli `seia änam pea tulema Jür; ei lähe saia pärast `Tamsallu! kodu on igasugusi `leibasi, ei ma süö `leiba JJn; nüid ma ei änam tee tööd ega saa `leiba ka Ann; ei tema ennast paranda parandamaski Trm; sess soat́ ei enäm minä soand magada ommoko pu̬u̬lt ü̬ü̬d Kod; ei mina või `istuda nii kavva Plt; anna nii valu, et perst õõrd `vasta maad, ei ta ti̬i̬siiss enämb sedä Rõn; ma inäp õi sullõ tulõ Se

2. (keeldkõnes) a. (koos da-infinitiiviga) mitte tämä tõreleb, `näitäb rusikad, et ei `minnä pooskeisil `aida Kod b. (koos käskiva kõneviisiga) ära, mitte Rikas veli ütelnü [vaesele vennale]: Tulgu eiʔ, tan `ruumi veidüʔ Urv; `lasku‿i (ärge laske) ˽latsõ˽t́siku `tarrõ Rõu; mõtsast üt́s tänitäss et ei `tulkõ siiäʔ Vas; `tulku uiʔ pimmega, nakat `pelgämä Räp; kulla sõ̭saŕ, teku‿i tu̬u̬d joht; olgu‿i nii heidäk ei peläku‿i eka kotust, olgui‿i nii `heitüijä Se; las ei `näütä taad sõrmust Lut; ti kiŕotago eiʔ Kra

3. (tagasihoidlikus küsimuses, möönduses, etteheites; lause sisult jaatav) miks või iest ei `annetasse (või eest saab kõike sõja ajal); oi paraku, midä nüüd `kõrvad viel `kuulda ei saa Lüg; äi miks nee (kartulid) pole `pehmed, nee ead köll; `tahtis `süia? äi miks ta‿s taha. `löuna aeg Vll; sie (kuusman) kasvab. metsas, eks te‿i ole seda näind VMr; kas sa‿i võend uegata Kod; miul `olli ka oherd, a es na kõ̭ik‿i ole nüid kadunuva Puh

4. (eitussõnana vastuseks küsimusele või oma mõttekäigule) a. (eitavalt, tõrjuvalt) [teil ei olnud noodajagu] isa ajal oli enne old aga ei minu ajal enämb ei old Kuu; ei, tänä `emmö vie [rüsasid] `maale; ei tämä‿i `tunne enemb valu `eigä `vaiva [surnust] Vai; ma `mötsi, äi, see pole `öige Ans; εi, ma‿p tule mette Mus; Äi ma äide (ei tea) sellest asjast küll mette kut midagid Kaa; [kas oled näind, et tuluke ahju ette tehti] äi pole ma seda mette näind Pöi; ei, ei, ma ei lähe; kas `tulli? – εi Muh; Äi, äi, `aita mitte Rei; ei, ma Kullamasse ei lähä Kul; jah või ei? Tõs; ei mul kibedad tüöd ei ole Kei; ei `lauba `ü̬ü̬si `metsä ei lähä; aga ei siäsk ei maga; ei mitte ei õle võetmalik Kod; kui talle (kosilasele) `üeldi ei, sis ta läks uksest `väĺla SJn; ei minu jala enämb sinnä ei lää Ote; ei, peńni sääl küll ei ole Krl; ütelnü‿t ei mina‿i võta `väĺlä `kaśti Plv || [kas pruut käis üksinda] äi ole. tgeine inimene `seltsis ka Ans; kas makad? – ei ole Muh; Äi pole, äi pole; Äi pole mette Rei b. (möönvalt, kinnitavalt, üllatunult jne; hrl järgneb jaatav lause) [kas te suitsumajasid ka veel mäletate] äi miks - - rehetuba tuli ikka suits ju küll Ans; vana ölut, äi noh, `juua `aitab ka; äi, neid oo vεhe, mine too `pεεle Khk; Äi mis sii ööda, see lehm oo paras sile loom; Äinoh! mis see siis niid oo; Äiüht! nääd sa mis uhke leidiriie sul veel oo; Äi, jah ma oli talve üsna aige küll Kaa; [kas nii ei öelda] äi eks `ööta koa Vll; ei, ei, otta, otta, ma `ütle Muh; Pane tekel pεεle ka, äi millas see ilme teklite keeme leheb Käi; äi, ku ita läks jo ta siis `rahva majase läks; Äi näh näh, vada, see oli sedasi Rei; [kas neil ristidel nimi ka oli] noh, ei laua jalad `üiti KuuK; ei, mul o isegi vähä Kod; kas sul üt́sindä ikäv ei olõ˽kah? – milless ei Plv

II. adv (eitust või keeldu tugevdavalt) mitte, sugugi, üldse a. (hrl koos adverbi või pronoomeniga) nied (pannid) ei vottand `rasva ega. ega ei `millagi `mustast ei saand VNg; Ega vares `valgemmast lähä, kui ta on, ei eladeski; küll käib `ühte `puhku `õtsimas, kui ei üht `asja, siis tõist `asja Lüg; Tegijal `juhtub `mõndagi, magajal ei midagi IisR; ma `ootsi küll, äga äi `ühtid Khk; äi poolestkid ähk mette sugugid pole Tõs; kaks tüdrukud said [palvevennad] oma `usku, ei `rohkem `ühti Ris; `surnu aal viel uidati, ei `ühtigi, et kohe kojo oleks kieratud VMr; maal ei `peeta vanadest midagi - - tema on nagu ei `ühtigi kohe Kad; ei kõnelda minuga ei `mitmel nädäläl `üstegi sõna; täma ei tehnud ei sugugi katuss; ja teie ei tiä ei kedägi Kod; ei `ükski `sulle ei `vasta Äks; omatse olgu külä kävvä, ei mitte elu eläde Krk; ei kudagi saa `oida tedä Puh; hobõnõ ei˽sü̬ü̬ ei˽midägiʔ Urv; ei olõ ei eläjele medägi andaʔ Har; mina ei tiiä kassest midä ei ütestki; ei tulõ `kiäki siiä ei minno `kaema Vas; arʔ sa näüdägu‿i timä `tüt́rit naasest Se; [rehekäpal] ossaʔ ummaʔ `süńdünüʔ vai kasunuʔ man, ei `pantuʔ manuʔ Lut b. (lause või pooleli jääva mõttekäigu lõpul) mina enämb en `tõhtind `üksi oma `kambri magama `mennä ei; sie `kestab üks päiv ehk kaks, üle sene ei Lüg; inimine `justko `kummiko, ei `siivute ei `räägi ei Vai; tahab küll, aga ei tea kas saab või ei Ris; mõni paĺk `tõmmab kohe kollaseks, teine `jälle ei JJn; tuult ei õle, siis järv kua ei laeneta ei virvendä ei; tämä (härg) sitt es `äessä ei Kod; es `julge võõrastega kõnelda ei, pages nukka Ran; võta rõevass `säĺgä, ei ole tuuĺ jahe ei Kam; midäss ti˽kütä eiʔ ilusallõ `sanna õiʔ; taalõ kõ̭nõla˽kui taht, taa panõ˽`hetvaskina õiʔ Urv; ka‿sa˽läht umma essä `kaema vai ei Krl; mul ei olõ `aigu `kõrvu `süütä ka eiʔ; näet elu om sisen, ei lähä elu ka `ussõ eiʔ Har; ma‿i˽näe˽neid inäp parandaʔ, naid sukkõ õiʔ; noʔ olõ‿i `keĺgi‿i umma maia õiʔ Rõu; ei olõ inäp mi̬i̬lt eiʔ Vas; arõnu `rõivaʔ säläh, olõ õi ar˽parandõt õiʔ Se

III. 1. (hrl eitavas lauses) tämäl ei ole old midägi `luoma ei siga ega veist Kuu; elavad `justku karu pojad kottis – ei tia maast ei `ilmast Hlj; ep juo änam äi suitseda Khk; mool änam äi ole äi `lapse äi kedaged Phl; oo paha inimene, ei ooli ihust ei iŋŋest Mar; lehmad on `umbes, ei old `piima, eui suurel talul ega `veiksel KuuK; mina ei sua redus `olla, ei metsas ei `kuśkil JJn; on nisuke tüma lodu`pialne, ei kanna inimest ei `luoma Kad; mina ei tiä ü̬ü̬d ei `päävä mesiläse peredess; mõni ei sua õmaga ei puele ei maele; kõneleb ja malab, ei `õtsa egä perä Kod; ei `viĺlä, ei `einä, ei puud, ei `mingen midgägi sääl ei kasva Hls; ta ei elä ei sure Krk; ei ole `kumagi nätä, ei Jürit ei Marit; es kuule ei kippu egä kõppu Puh; serände kenä ilm om, ei ole küĺm ei lämmi Kam; ma˽ka `käüśsiʔ ja `ti̬i̬śsiʔ, a must ei olõʔ inäp `käüjät ei tegijät Plv; om ta üt́s ineminõ külʔ, ei näko ei tiko; ja üle läve kunage ar `antko ei `võtko midäge; hing om õnõ śeeh, koolõʔ ei eläʔ Se; ma sinno kut́si, et sa hummõn tulnuʔ muʔ mano ei söönüʔ, ei söömäĺdäʔ Lut

2. ei (ku) (võrdlev) kui tu̬u̬ minu änäbä `meileidsess e ku mina tu̬u̬d; küla laib om magusab, eiʔ ku uma laib Lei; paŕembaʔ omaʔ kooriguʔ ei külä külä küd́süseʔ; paŕemb targaga `kaotaʔ, `eigu turaguga löüdäʔ Lut

IV. subst vat selle `eiga saab paĺlo `tehtod. üks ei ja ei et vahest `ütleks ja koa Mar; mea‿s lausu eid ega jaad Krk

Vrd eiba, eivad, ele2, en, emme2, ep, es, et2, ette4, äiei

eine eine Pha Muh Rid Mar PJg Kei Hag Ann, g `eine Jäm Khk Kaa Mär Vig Kse JJn Lai Plt Hls, eine Koe Iis; eene Sim SJn, g `eine Vig Juu Kos Kod, eene Tor; `eine Kuu hajusalt RId; p einet Ris Amb ViK Trm, ee- Ann VMr Äks (hrl partitiivis)

1. raas, pala; väike toidukogus `milla minu suus ka liha `einet on käind; Kui jumal loub `eŋŋe, siis ka `eine Lüg; voda vähä `einet `muidu südä nork Vai; ma põle mitte toidu einetkid maitsn täna Muh; ega ma nii `eineta (söömata) ei ole; üks eine oli `końti ka, muidu oli `selge liha JJn; ta (haige loom) ei võta inetki Ann; nää põle viel palga eenetki and (sugugi palka maksnud) VMr; tänä ei õle mu suun jumala eenet õllud, `leibä egä kedägi eenet ei õle `võtnud Kod; meil ei old leiva einetki Plt

2. (kerge) söögikord, oode `tousin üles `vuodest, odin `einet [hommikul] VNg; eine ehk vahepaluke se on nönda sööma vahele vötta Kaa; [söögi] vahe`aegas `tuuakse `ootist, ehk `tuuakse einet PJg; Ommiku enne keskommiku sööki võeti einet, söödi natuke Trm; vaja võtta eenet ja akata tüäle minemä Kod

3. (eitavas lauses) mitte sugugi, üldse mitte mitte `einet ei ole tühi koht (kõht); ei `kuula mitte üks `eine Kuu

enam1 enam HaId Jä ViK TaPõ Plt TMr MMgT, -mb R Amb ViK Iis Trm; enäm Var Tõs Khn Juu Kod MMg KJn, -mb spor R, Kod Trv Hel T Har Plv, -mp Trv Hel T; enäp hv Krk Hel Nõo Võn Ote Urv, -b Nõo San Lei; änam Nai S L Ha Jä Kad Ksi spor VlPõ, ε- Jäm Khk Krj Muh Ris, a- Rid Vig Kir Mih Ris HMd; änamb Jõe Kad Rak, -mp Trv; änap Pst, -b Lei; änäm spor L(ε-Mar), Juu Kõp Vil Pst, -mp Trv Pst Hls TMr; änäp Hls Krk Hel San, -b Lei; inä(m)b, -(m)p V; (kuluvormid) äm Muh Mär Mih PJg spor Ha, SJn Kõp Pst, ääm Rid Kul Vig Vän Nis Sim(-mb) Pil, ämp M spor T V, äb Pst, ääp Krk Ote, imp Vas Räp Se
1. (harilikust, eeldatust) rohkem sen `nuodavedamise `juures enamb ei old ku kaks miest Jõe; Sul ei ole sida enämb kui `hülgel saba (öeld kiitlejale) Kuu; enamb ehk on kui kilu`mieter [jõeni] Hlj; midä enämb `nuori, sedä paremb Vai; mo ema `tεεdis ulga änam sedissi vanu `asju Jäm; pikad `saapad – varrega `saapad `üitasse [neid] εnam Khk; koha o änam kallis kut ta ea on Krj; pöua pilved on änam `körges Pha; see pili ja sadu `olli εnam metsa `kohtas Muh; mesilinnud `peavad jüst keige änam veel kaneprohu pεεl `käima Käi; änam obosed `seisid kui tööd tegid Kul; Änam tasem ei `saagi `köia Han; kanadel oo änam lühemad suled, kukel pikemad Aud; kõigest änam sain raha Tor; nüid ei ole änam kui üks kana Ris; enamb puole minust olete nuoremb VMr; oleksin tuond ikke enambki luadalt `kruami, aga raha lõppes `otsa Kad; tõõne one enäm laiem kui pitkem Kod; egä üit́s taht kitta, vi̬i̬l änäp taht lait́s kitta Krk; `uńte `olli ka ennembide enämb ollu Ran; enämb es jõvva [linu] rabata ku kat́skümmend viiś `nakla Nõo; suvõĺ rüä `häitsämise `aigu iks haĺlitass leib kõ̭gõ inämb Kan; tu̬u̬d rõivast ollõv olluʔ enämb `kõrda (rohkem kui ülikonna täis) Har; `Paklalt oĺl Marin`puŕki inämb kümmend `versta Vas; jo mu lihmil kuud viis inäp ku kańniʔ Lut; enam jagu 1. suurem osa, enamik [sõna] pirnid o sii tääda ka, aga änamjagu `itleb ikka `raaplid Mus; mõni `ütleb aa pial - - enamjagu `ütlevad juba aia pial Lai; enämb jagu `rõivit om suurde `liĺlega; enämbjagu om `valge lilli, `tõisi on veedi Nõo; 2. enamasti No enämbjagu kaik kalad sai `huomigul ärä müödüd Kuu; enambjagu `naised olimma `verkul VNg; ema oli änamjagu iga päe `väĺlas [tööl] Mih; enam jägu [luuakse kangas] kahega, ma ise vahel olen loond neĺja kihaga Lai; peremehed olid enam jägu `töökad mehed Plt; Tu̬u̬ inemine `oĺli enämbjakku säne vingune Hel; enämbjagu lõegass iki peremi̬i̬s leevä Nõo; A˽hoobiss vanast kutsuti tedä inämb jagu leevä anumass Urv; enam kui enam ükskõik kui palju Tend klani änam ku änam, tema `järgi ei `nõrku Hää; egä ta tagasi ei tule, röögi änäp ku änäp; anna tal änäp ku änäp, temäl ei mõjo kedägi Krk Vrd enamaks, enemb, enämat, inämbä
2. (eitavas lauses) sugugi, üldse, rohkem (mitte); alles, olemas; praegu, nüüdsest peale; edaspidi nüüd enamb pole püst`aidu Jõe; Ei enämb `angerju saa vesi `lähteb `külmäks Kuu; [lammas] enämb ei imedä `tallekaist Vai; kask oksendab, mahl äi tule änam Phl; ahi on `puistamata ehk `suudond, ei `tõmma äm Mär; minu ema anam ruudulest seelikud ei teind Vig; suurt `siibert ei saa änam `kinni `panna mette Aud; nüid ei tasu εnam `ämretegemest; aga nüid seal põle vist anam mitte midagi (talust) Ris; ega täna ommeti `vihma enam tule JõeK; ega mul pikka iga änam ole JMd; enam `piale üri`päeva ei `tohtind tuld tuppa võtta (valgust süüdata) JJn; minu kääst ta enamb ei piase VMr; tämä enäm nõnna ei kõnele kui edemält; enämgi tämä ei tule. ärä `u̬u̬ta Kod; tagasi ei saand pöörata ääm Pil; kägu ei kuku änäp `pääle jaani; ei tuleki ääp `mi̬i̬li mis vaist kuulit ja ollit Krk; pane ärä, ma enämb ei taha `viina; aga võib olla ta ei elägi enämb Nõo; uasuppi ei massa mõtõldagi, toda‿i taha‿mp `kiäkina Ote; ämp peremehel es ole˽`koskilt enämp võtta [raha] San; obõsõ `irnnuva ja enäp edesi ei olõ `jõudnuva minnäʔ Urv; sõir otsan om, siss ei olõ ämp `sõpra Krl; ei olõ inämp `löütü `tüt́rikku `kostki; vana haav süttü ei inäp Vas; pini `põrglanõ es mõistaʔ imp kodo tullaʔ õigõ ajo pääleʔ Räp; ma inäp õi sullõ tulõ Se Vrd enemb, enämat, imämb, inämbä, änänt
3. (vormilt jaatavas, sisult eitavas lauses) veel, nüüd veel kes nüüd odavi `vahtib, kes nüüd enamb odavie järel [kellaaega arvestab] Jõe; kes‿se `öhta `ilja änam tuleb Ans; Mis sest änam `rääkida, see juba vana lugu Kaa; Noore rohu otsad `väljas, mis `lambal änam, nopib peale [rohtu] Pöi; kes nüid sega änam laseb `tönguma Käi; kes nüid änam rüid kannab Kse; kas mool see änam `meeles Mih; mis münosugone vana muld änam, köberas ja `kärssis keik Ris; kas ta enamb elab VMr; mis sa sest obuse sut́ikast ääm peksad – ing mineku pial Sim; kes seda vana korult äm tahab SJn; mes neist [juukse]uidakist enämb sugida Ran; ta‿m `väega `aige, ei tiiä, kas tuleb enämb sängist üless Nõo; mis tu̬u̬st inämb tegijät Kan

end1 end SaLä Hi; änd Khk Mus Kaa Käi/ε-/; and Khk Mus; (sag liitunud eelneva sõnaga) nd
1. (eitavas lauses kinnitavalt) mitte, sugugi leeb tä saand εhk pole saand and?; pole `tahtendgid end Khk; tä ukudas küll, aga ma‿s leva änd; sa‿p tee küll midagi‿nd, aga väsid ää Mus; emakits on kilu, temal pole end `sarvi; Kas `leiba änam pole end?– Pole end neh Emm; äi ma pole änam noor inimene εnd Käi; pole mina teind mette‿nd Rei
2. (hrl jaatavas lauses; sag täitesõnana) ju, ometi, nüüd, siis tule‿nd koju; kas‿sa‿nd seda pole näind Khk; ühekorra ond undid täsa `randas änd; pisige emane laps ma oli änd; tursapüüd ja räimipüüd oli ühed aerud änd Mus; vöi `tulla‿nd (või ta tulevat) Kaa; sääl on nii`palju `kärpsid sigind end Emm; ise Hiiumaa inimene, pole‿nd Suurd sadamad `kuulen Phl

enemb enemb Hlj Vai enam, rohkem; (eitavas lauses) sugugi, üldse sie `maksab enemb Hlj; nüüd on `niisukane `aiga, ei ole enemb `pulmi - - nüüd enemb ei ole `enne`muistist `muodi; ei nüüd en `tundeks enemb Vai

enämat enämat Trv, -mbät Har; änamad Käi; änä|bät, ääm-, eńä- Lei; inäbät Vas Se
1. enam, rohkem (kui) vesi tõusnu enämat `jalga Trv; sa käüt ta kaŕjaga mõtsan ihu`üt́sindä – jah, enämbät ei olõʔ vaia Har; Aĺvi põdõ ka inäbät kümmend `aastakka Vas
2. (eitavas lauses) sugugi, üldse; edaspidi pole siis näind änamad `ühted Käi; hummõń õdagu ma viil tulõ, inäbät minnu ei lastaʔ sinnu `kaema Vas; ku naka‿i inäbät `ot́sma [lehm indlema] Se Vrd enam

es1 (preteeritumi kõigis pööretes; eP alal hrl van) es Sa(äs Mus) Muh Rei Phl Khn Aud Hää Saa MMg Äks KJn Vil eL(hrl sõltuvalt eelnevast vokaalist as, is, os, us, õs äs V), is Har Lei; (eitusverb) (ta) es Kod; (kontamineerunult eelneva sõnaga) s Sa Muh Phl Khn eL
I. (eitussõna või verb)
1. eia. (predikaatverbi ees või järel; sag koos mõne teise eitussõnaga) see‿s ole mees, kes εi ole `mandril `raavi `kaevand; kas te sεεl Kergu külas es `keiend Mus; Ta es olnd seda `kuuland Kaa; ega seda es mõedeta küll nuiaga; ma‿s seesa kodu mette Muh; see (tanu) pidi pεεs olema, muidu es tohi `olla; ta‿s annand Phl; kana tuõs (ei toonud) kedägi `poegi `vällä; ei tahas mitte kudagid Khn; mia es `saagi seal uues maeas elada; kõik nut́sid. mina es `nutnu Hää; tämä es maksa kedägi Kod; aga sält vist kuulda midagi nad es leia Äks; vanast `simmani es ole Vil; egass vanema inimese es roogi linu Trv; si̬i̬ leib eś‿joole apanu Krk; ma‿s täi oma mõtsast karja `aada `vitsa ka lõegata; emä ańd valu, kui me sõna es kuuleme; na‿s käsevä `kumbki poosil tü̬ü̬d tetä Nõo; me es `lääme konagi vihmaga linna `kakma Ote; ma‿s mõista änt, es `julgu änt midägi˽tetäʔ San; peremi̬i̬ss `pernasega es tulõva Urv; olõ is, näe‿s ma üttegi kirvõst sääl maal; ega ma vällän is püüsünü (ei oleks püsinud) see `rõivaga Har; timä taha as, et ma sullõ kõ̭iḱ är˽kõ̭nõla Rõu; sõ̭ss ma es olõss tõsõ jaloh olnuʔ, es tõsõ sõkkuʔ Plv; sa as lubanuʔ – mis sa lubasiʔ; mi taad `tiidnü‿s; Esis kiä eiss mehele lää‿s, niisama mehe˽ka võta as ummapääd `naise Se; [kartlik hobune] kõ̭õ̭ `kullõss kon miä habahhanu‿s, kõrahhanu‿s Lut Vrd esid, esimä, esin, esitä b. (eitust rõhutavalt predikaatverbist lahus) vanna inemist olõ˽ka es, kiä `lat́si `perrä `kaenuʔ; `sü̬ü̬mägi es mi̬i̬śs läpe˽tullaʔ Vas
2. (möönduses, etteheites; lause sisult jaatav) kas sa es oless võenu minu manu tulla Hel; no milless ma es näeʔ [väänkaela] sõ̭ss ku pesä oĺ sõ̭ss näit tedä külält Plv
3. (eitussõnana vastuseks küsimusele) es, tulõkassa mehe es usu˽kah [et naine põlema pani] Urv; ah tulissil, es, maʔ es [käinud] Plv
II. adv (eitust või keeldu tugevdavalt) mitte, sugugi, üldse maśsinõ `oĺli˽kõ̭ik ukka `lännü, es saa˽`villu kaaŕsi es San; käve siin mustõldõn, mul `oĺlgi, a˽ma es anna es; vanna `su̬u̬rmaleemekeist, tu̬u̬d lõ̭mbõʔ ja oĺliʔ, es olõ˽`leibä es `õigõt es Urv; Neil is olõ˽matuss sukugi kõrran – is ütte lillikeist; `Tütrik pedi tegeme suurõ `veimevaka, mudu õs `saaki õs mehele Har; tiiä ma˽noist [linnu]munõst õs, mi munnõ kae es Plv; latsõ `tüḱsevä kah voḱi ette minemä. maʔ es Vas; saa as `sisse kündä äs, rikass veli palot́ tuu `vaesõ mehe [sõnniku ära] Se || ega nee ole es sehuksed palgi puud siis nee `ollid `pienid puud Muh
III. konj
1. (eitavas lauses) ma oodi tat ku `enge, es tule‿s tule Krk; [poisid] niisama `amme väel, es ole `pökse es medägi; es osta `kiäki ütte `naasklit es `nõkla Nõo; Vanast es olõ˽villa `kraaśjat es lahutajat kah `õiõʔ Urv; is olõ üttegi inemise `vaimu nätäʔ, is minnen, is tullõn; timä is tiiä ü̬ü̬d is `päivä Har; es olõki `kahvlit olõmahn es väist Rõu; peenikene kumak ja maagõ lang ta mitte `veega es pääväga `kuigi `vällä es lääʔ Räp Vrd isek
2. is ku (võrdlev) kui küla laib pareb is ku ama laib; jesa tütärd änäbä `meileidsess is ku `poiga; tu̬u̬ mukkaga änäbä `sõimlõži is ku ma `mõetleži Lei
Vrd ei, esid, esimä, esin, esitä

ette1 ette spor Sa, Muh, spor Lä PäLo, Khn Tür Kad; (lausefoneetiliselt) te Kaa
1. ometi, siiski, õigupoolest; pigem soh, ju me niid oleme ette `rääkind ka siin tüki [aega] Jäm; oli `ütlend, see (laps) pole ette kummagite (vanemate) nägu ainaldis; mis sa ette `massad Khk; söö ette natuse, seepära taarist magama ka `langeda Mus; Meite noor kuitsu seike pisike et ennast pole ette olla; Pange ette ~ pange‿te uks `kinni Kaa; jo nad seal ette (piisavalt) vaadata soavad Jaa; küll aga saks mind ette `kiite Khn; Kuule, taat, sa roni ette korra kartsaga kummile PJg Vrd ete1 || (eitavas lauses) üldse, sugugi Keerdu pole [lõngal] ette olemas; Äi taast mehest pole änam ette äi ühtid, läbi mis läbi Kaa
2. õige, üsna, päris [võrgujada] peamäŕk oli teine, ännamäŕk oli teine, jo need ette ühed olid aga Mus; Aeg on ette nii läkune, et sellel pole änam `säädust pääl Pöi; sool oo täna ette pidu Kul; Sa kudusid täna ette pailu Han; `Poolas olime ette kaua `aega Mih; tä oli ette äritet Tõs; Tormaga ette ramp `laeva `laadi Khn; kui ilus `õhtu on, siis nad (sääsed) ette tambivad [üles-alla] PJg; ja siis nied kolmanded takud sis nie on ette `pehmed ja `piened Kad Vrd ete1, õtte, ätte
3. (välj rahulolematust, ükskõiksust) õige `tehku ette mis tońt tahab Khk; Ette mul amet sind sii ootama akata; Ette mul asi, teeb mis immu see peaks olema seikse teega paergus akata linna minema; Minge ette ~ minge‿te jutuga Kaa

hiepu sugugi, ühtigi Mitte `hiepu `vihma ei tule; Ei siit tänä sadu tule, mitte `pilve `hiepu ole `taevas; Mitte `hiepu tuld `miele siel `käüä Kuu Vrd iipu

imämb imä|mb Räp, -p Se enam, sugugi saa ei imämb `kõńdi, riṕs õnnõ Räp; s‿jäävä `kõrnõ `perrä, nu̬u̬ sula ai imäp Se Vrd imät

hing ing g `iŋŋe, `inge R(h- Kuu), inge hv Hi, L K I, iŋŋe S(h- Phl) JõeK KuuK VJg; ińg Vän hv San, g ińge Kod Pal Ksi; (h)ińg, (h)ing g (h)ińge, -ng- V; eng g `eŋŋe, `enge hv Kuu, RId(n -i VNg Vai, -e Vai), enge ?Rei spor L(-ńg- Mih Khn); eńg g eńge, enge M(eng) Krl, eńge T(g eńgu, -ng- Puh) Lei(j-; eńd) (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. (hingatav) õhk a. õhk; gaas Toropill - - puhuti `inge täis Lüg; pudeli `prunti on `liiga `arva, `lasko `enge läbi Vai; pumbitase `toukrile `inge käde mere `pöhja; töömes pudelis iŋŋe all (õhukindlalt) Khk; maki orgiga torgiti makki, et ing `välja `tulli Muh; orika põied `aetasse `inge täis Vig; meri tahab `inge saada, [lahvandusest] aeab `sooja `õhku `väĺla Aud; ing lööb pudeli puńni ää Tor; tema ti̬i̬b `õlle ära ja paneb pudelitesse inge `alla Pal; vaat ei peä `inge; Mõned kuevatasid soolikad ärä, ajasid `inge täis KJn; Küll on õllel `kange ing (gaasisurve) sees SJn; nina `sõ̭õ̭rme om `kinni, mitte `piuksu ei tule `enge `vällä Hls; piip kõvast täus topit, ei anna `enge läbi Krk; õlu peäb eńge all `saisma Puh || fig Tütart oli inge (järelevalve) all oitud, aga na kui linna läks, kohe ukkas oli Han b. sisse- või väljahingatav õhk; hingeõhk Inimene eläb, sis eng käib `sisse ja `vällä Lüg; ing ep taha kenasti läbi `kεia (raske hingata); selle ing piab eluaja `aisma, kis pisiselt lapselt sitta söönd on Khk; `lastel `ööda, et ärge mette sööge mona ilma leivata, ing akkab `aisema Emm; Värskest lihast öeldi, et iŋŋe mekk on sees Käi; `issa meie palve, lued ära nenna et sa mette ei `eńga, `eńge `väĺla‿i lase `minna Aud; ei sua kõnelda. ing tuleb `väĺjä. kõri `kat́ki; kas ta ingegä (söömata) eläb Kod; paha ing käib suust `väĺlä KJn; kel eńg aiseb, ütelts et ni̬i̬ `süäme kõrva lasev läbi mao `luhti Hls; kellel kurgu liṕp `väike, sellel eńg aisess; [surija] tõmmaśs `seäsi `eńge üless poole, `alla poole ei lase suguki, vaaḱs `eńge üless poole Krk; kui sa (rase naine) läät `mü̬ü̬dä [sõnnikuhunnikust], vahit pääle ja `süĺgät, siss latsel eńg aesana - - elu aig alb ais eńgel man; ülesspoole kisub `eńge ~ `õngu - - nigu sureja vai `aige Ran
2. hingamine; hingetõmme hing puhuduksis (hingeldades); Ing `kurgus id Kuu; `eŋŋega puhub rakkule `õhku `sisse; vahel `ummistab `nõnda `eŋŋe `kinni, et `muudku käriseb vaid Lüg; Tuba on suitsu täis, oja ing kinni. Katsu iŋŋest kinni pidada Jäm; paneb iŋŋest `kinni Vll; ing jäeb pakile (ei saa hingata) Muh; ojad `inge tagasi, et äi `inga mette Emm; `Jooksis nenda kut ing `andis Rei; joose nõnna et [ei] saa `inge takkagi (hing kinni) Mar; ing karjub sees [astmahaigel] Kul; eng oo `rindus `kinni Tõs; Poiss akkas `naõrma ning `tõmbas engegä levä tükü `kurku Khn; mool matab inge `piale Pär; inge sees on nii koledasti, matab inge `kinni Ris; painakas - - käis `üesse kohe `tallamas, ei saand `inge edasi ega tagasi (hingata) VMr; siis akas ińg `rohkem `käimä (hingamine muutus kergemaks) Kod; ińg jäi `kurku `kinni Ksi; lämmatav ilm oli palav, nigu inge `piale akkas; [kitsad rangid] `võt́sivad inge obusel `kińni Lai; ing `kińni, ei saa `inge tagasi KJn; taht iĺläksi minnä, enge nõal (hinge kinni pidades); enge `matmise `aiguss (astma); nüüd ta `tõmbass joba viimäst `enge (hakkab surema) Krk; tu̬u̬ kes loeb nikerduse sõnu, piäb `eńge `kinni Ran; engu mat́t `kinni, `astu es `saaki Puh; juuśk nii et hingeldäʔ (hing kinni) Vas; ju̬u̬śk niguʔ hińg rinnost väĺäh Se; hinge kiskuma ~ vedama raskesti hingama; viimseid hingetõmbeid tegema (surija) viab viel `enge edesi tagasi, on juo menemise pääl Lüg; `pouslahis obu vä˛ab `inge Khk; Või ikka `viimaks vädas iŋŋe ää koa (suri) Pöi; kut inimene soreb, veab `inge tagasi, äi saa `sesse änam `luhti vedada Käi; ing on `kinni, kisub `inge PJg; keha on siit paks, siis lõõtsu ja kisu `inge Äks; viab `ińge nigu `paela läbi Ksi; taa (vanamees) ei joua umma `hińge `kisku õiʔ Har; hinge tõmbama 1. (raskesti) hingama; viimseid hingetõmbeid tegema (surija) akkas `enge `tõmmama, edesi ja tagasi. akkab surema Lüg; iŋŋe `tömbamine lihab `raskemaks Ans; `tõmbab `inge, kui ing oo `kinni; `inge takka `tõmbama (lõõtsutama) Mar; `aige `tõmmas `inge viimast `korda Juu; mea tulli ärä, miust jäi ta `enge `tõmbam Krk; [surija] naasi `hinge `tõmbamma Plv; 2. (pisut) puhkama las `tembab vähä `hinge Kuu; obosed `tõmmavad `enge tagasi Lüg; ma‿s saa mette `inge tagasi tömmata Khk; kus sa nii rutto `jälle lähäd `tõmma `inge takka vähä Mar; lase natuke `inge tõmmata [hobusel] Kos; es saa `engegi tagasi tõmmade nõnda `kangest mea joosi Krk; kudass sa sääl `eńge `tõmbat, kui ärrä niidäp oolega i̬i̬n Puh; Istu no ja `tõmba˽sa˽ka veidikenegi `hinge Urv
Vrd hõng
3. fig (puhkepausist, puhkamisest pärast pingutust) mies ise ka tieb `suitsu `põllu pääl. obone `tõukab `enge tagasi Lüg; Sa ei `anna `mulle mitte `inge `mahku; Ma ei õle tänä mitte `inge `mahku saand Jõh; mette‿b saa `inge taga, nii tiius töö Khk; Ka vanade inimeste eest olid jöulud kenad - - sai vähe `inge tagasi lasta Krj; oled käind, siis pörmu `aega `puhkad, vetad `inge taga; Raske töö juures peab vahest inge taha vetma Emm; Nüüd peab küll natust `inge taga vedama, muidu äi `jäksa änam Rei; võtab vahest `inge takka ja akkab otst `peale karima `jälle; joose nõnna, et saa `inge takkagi Mar; `uutkõ veid́okõsõ, `laske `hińge haardaʔ Se; ühe hingega korraga, puhkamata; pidevalt, järjest `juosin kohe ühe `eŋŋega VNg; kaks jaama vahet `söitas `ühte `inge ~ ühe iŋŋega Jäm; räägib ühe iŋŋega `terve jutu εε; virts tömmab ühe iŋŋega ennast täis Khk; paastu `maarjabe omingu pidid ühe iŋŋega pinust `laasta tuppa `tooma, siis sui `leidsid mune Muh; Ma pesi üheingega lounani pesu Han; seĺg on nii valusaks jäänd, ma ühe ingega olin kõveras [kartulivõtul] JJn; ühe ingega `kuanis kohe tuobi täie vett `nahka Kad; ühe ingega `tehtud KJn; ma joosi periss eńgpuhult ulga maad, üte engege Krk
4. elu(avaldus) a. elu, eluvõime, -jõud (inimene, loom) Ing `oieti siess `kuiva `kuorigu ja `lahja vesi`kördi najal; Kas olete jo oma sia ottand `iŋŋeld ärä (tapnud); `Hiŋŋe`vaara (eluohtu) enämb nüüd ei old Kuu; tüö akkab juo `eŋŋe (tervise) `pääle `käimä Lüg; ma võdin oma `iŋŋe pihusse (olin suures hädas) Jõh; siä vihastud oma `eŋŋe siest `vällä Vai; niid ing jähi `sisse (pahandades lapsele, kes sai oma tahtmise) Jäm; see suits vötab iŋŋe εε; pool `inges kala paadist `vöötud Khk; vanaeidel pole iŋŋe `ilpu (elunatukest) sihes olnd Mus; on‿se `inges alles Pöi; surm o ühna suu `juures, a iŋŋe põrmuke (elunatuke) alles sehes; visa kassi `persest ing menema; nii kaua kut mul ihus o `inge, ma täna `teitid; kaks kolm `päeva `piikus iŋŋega ja `surri ää Muh; valvaskala püid peab väga hiŋŋe pεεl (elukardetav) asi olema Phl; `inges pärast pannakse uśs [õnge] `otsa Rid; tä aas `eese `inge `jälle (paranes); tänä akatse neid `ingsid `vällä `tõmbama (sigu tapma) Mar; ega ma teda `inges peast (elusalt) änam `näindki; nutab inge seest `välla ~ nutab `surnuks Mär; Vedelad leeme`lörtsi sai mõne `luśka `inge pidada; `Kange küha `aegas oo kua ing minemas Han; nüid `peetakse inged sees nende `aŕstega Tõs; Angõrjas nda vjõsada engegä Khn; `inges anid; inge vaemuga (elusalt) sain ära [sõjast] PJg; Jusku vaim, et si̬i̬ eng aga vi̬i̬l si̬i̬s seisab; Jalg sureb ära ja käsi sureb ka. Siis jusku sipelgad joosevad, kui ing (liikumisvõime) `jälle `sisse tuleb; pole enge `põrmugi (elunatukest) sehes Hää; kas sa saad vähä ehk `paĺlu [raha] aga ing sa saad ikka sees pidada Ris; maha tapetud ehk `ingest peast `viidud [vasikad] - - turu `peale või `linna Rap; `võt́sin ommiku ühe jänekse ingelt ära (tapsin) JJn; madisepävast tõusevad `inge kõik loomad, kas `kärpsed ehk uśs Tür; me küĺmetsime `paĺlalt nõnna et kas või ing `väĺla siest Koe; ia miel et ing sies (öeld, kui küsitakse naeru põhjust) Iis; kisendä kas ing ihoss jäägu; kisendäs kas ińg (täiest jõust) Kod; jäi ikki vi̬i̬l `inge ~ inge `sisse KJn; [lehm] tapeti ärä viimätse inge mineku aeg Vil; kannatlik kavva eläs ja viletsil visa eńg Trv; ka (kas) engest peräst tõid [sea] Hls; sääl om eng kaalu pääl (elukardetav); ei võta mitti kübent [toitu], enge pidäde; mis tast sitast nõnda kirut (nurud), ega ta mõni enge eläts ei oole; pikken lei maja palame, `paĺle eńge saive `vällä; mõni laits satass maha, om ilma engete tüḱk `aiga Krk; see lämmi leib ja `värske või om meie eńge `tapja Hel; mia rabeli nigu eńg oless `väĺlä `lännu Nõo; visa minekiga hińg seehn Rõu; ku jo [rase] om poolõh aoh, sis üĺdäss: [laps] om jo hińgeh Se || elamine, elu ülespidamine teenib `palja iŋŋe (söögi) eest Khk; `Osta `kuskelt ei saa, `kaarisi inimestel põle, vabrikus tiha‿i saa - - eng päris `kińni Hää b. (taim jm) see puu töuseb veel `inge; lassid `inges (kasvavad) puud pöllu ajaks Khk; ing oo sees, aga edasi ei lähä (viletsast männist) PJg; mud́u põle `inge soand `sisse [pisuhännale] kui pidi inimese verd `andma Kad; puul om eńg [kohe] vällän – lase puul auk `sisse - - ja `peoge `su̬u̬la `sisse Hls; kõŕs om pehme, juśt ku `enge ei ole sehen Krk c. (mitmesuguseis väljendeis) Saõmõ paha engegä (hädavaevu) `laidõ `alla torma`varju Khn; är `pääsi vi̬i̬l kurja ~ poole engege (poolsurnult) Krk; hingega 1. eluga, elus(alt) kut potermańn `paĺjalt ära lihab siis [laeva]mihed aenult iŋŋega `pääsevad; neid (vähke) saab ingega `katla `pandud Jäm; nägi [meest] viimist kord vel iŋŋega Muh; ta tuli tagasi ikka ingega sialt (sõjast) Ris; engege latsek ollu ka joba - - kuus kuud [vana] Hls; 2. (raskest olukorrast, hrl retoorilistes hüüatustes) koes sa iŋŋega lehed, piab `pεεle sii olema Khk; kus sa lähäd oma iho engega Tõs; kus sa iŋŋega pääsed piad elama VJg; vilets on elädä, aga kus sa ikki ingegä lähäd KJn; 3. kiiresti, hoogsalt Mis sa longid, astu engega; Ära viida `aega, asu engega asja `juurde Hää; engel 1. elus `viĺjä `ańti, et sa aga ingel `seisid Kod; [põua ajal kängunud viljast] mis ike engel om, si̬i̬ akkass `viskame [kasvada vihma järel] Krk; 2. (retoorilises hüüatuses) kus sa engel läät – miul ei oole `mintävet aset Krk; poole hingega 1. poolsurnud, -surnult poole iŋŋega `pääses `randa Khk; `Näetsa kui vigaseks [teder] ennast ti̬i̬b, poole iŋŋega naagu oleks olavad `poegade `aegu Krj; pole hiŋŋega vana loom Phl; poole ingega jähi veel Mar; mõrtsukste kähen ollu - - är `pääsi vi̬i̬l poole ~ kurja engege Krk; 2. vaikselt, omaette Räägi väga, mis sa sedasi poole ingega podised KJn; sooja hingega eluga, elusalt `pääsin soja ingega veel `lahti Mar; saeme soja engega `kalda Tõs; sooja ingega `piases viel kääst ää Kos
5. elusolendi, hrl inimese surematu osa; ant ihu, keha `Ennevanast õlivad `valged `vorstid, veri õli ing, seda `süüä ei `tõhtind Jõh; Ihu iŋŋega (täiesti) ukkas Khk; Kui ing akkas ihust ää minema, siis `pöörti inimene seliti Krj; Inimese ing `öötakse `peale surma veel nelikümmend ööd `päeva sii moa peal `rändavad; Kui inimene surema akkand, `tehtud uks `lahti, siis ing soand `välja Pöi; ing ja ihu väriseb sehes Muh; hing on ema ihust juba so `sesse `pandod, aga vaim on hiljem; nee (sandid) palusid `jälle `nende `hingede eest, kis raha `antsid Phl; venelased olid selle viina järele nigu kurat inge järele Noa; eńg ei `minne siiss ukka, kui ihu arida saab (peksust) Mih; inimese ing ei `surrõ Khn; [enesetapja] `Ańdis oma inge kuradil Hää; kalal ei ole `inge, temal on elu sies Ris; vaim käib kodo, aga ing kodo ei käi; kui ing lähäb juuress ärä, siis [inimene] oo `surnud Kod; ega sa `enge omal ei saa, et sa puret Krk; raha rikkus, eńge ukkus Puh; jumala peräld eńg, kurja peräld kondi (ebameeldiva inimese surmast); inimesel om eńg ja eläjäl om eńg Nõo; [puugitegemisel] sünni selle eńge `pääle, kessi `sinnu enne tennu rhvl Kam; sa ikõt nii et ińg lätt iire`mulku (öeld pilkavalt) Urv; eläjäl om toss, inemisel hińg; Opõtaja püünd inemiisi `hinge patust pöördäʔ; poiśs oĺl vällä˽kooluʔ, hińg hiire `urgu, toss tuhatõrikõistõ lännüʔ Har; imä õ̭ńniśt minno iho ja hińge poolõst Rõu; ĺätt `põrguhe kõ̭õ̭ iho hingegaʔ Vas; mi timä hingega `jeie üteh ja `seie (öeld kaotsi läinust); jummaĺ anna tälle `tu̬u̬hhu `ilma hinge ette (hingerahu); koes‿sa uma hingega `läädeʔ, patu`kuurma (patukott); last hoia˽ku `hińge (väga), a raputa ku `uibot Se; ku ińemin kuolõss, sõss jeng lätt muidõ `jeńgi munu Lei; kolʔ `päivä vahḱ hińg havva man; [surnust rääkides öeld alati enne või pärast nime] hing jumala `peŕrä; hüä hing lätt `taivalõ; luuʔ koolõsõʔ, a hińg koolõ‿iʔ; [hingedeajal] pallõldass `hińgi iist jumalalõ Lut; hinge mäletama ~ pärima ~ ülendama (õigeusu kombe järgi) surnut mälestama ja õnnistama `tarvis `lassa oppetajal `surne `enge ülendä Vai; jumal ülendagu tä `inge ning alandagu tä pattu Khk; inge ülendus (surnu mälestuspalve kirikus) Pal; jumal ülentegu esi temä `enge Hls; `keŕksänt peränd [surnu] eńge jumalale; `ütle jumala peräld miu suguvõsa eńg, ülendä suguvõsa `eńge, siss jääp pilli`puhkmine vakka [kõrvas]; ku kõru aap `pilli, siss ülendädäss surnu `eńge Nõo; seh no sullõ seo, siss sa ülendät ka ta `heńge (öeld päranduse jagamisel) Rõu; kas kadonu hing ärʔ om peritüʔ (surnu nimi kirikus teatatud); hinge perimine ~ peritsemine (2–3 kuud pärast matust) Plv; `hińgi mälehtedäss; kuvvõ nädäle `aigo `ku̬u̬ĺja umadseʔ õks `andva˽määnest `ku̬u̬ĺja `kraame määńtselle läsile naisilõ `hińge üleńdädä ja sandõlõ andass jah; [ema] pääle kerigo ao lõiḱ muna neläst`kümnest raasakõsõst ja jagi sandõlõ puja `hinge mälehtädäʔ; jumalõ peri hińg täl, timä om `ku̬u̬luʔ Se
6. fig (millestki kesksest või olulisest) a. (inimesele elutähtsast) See asi keis mul otse ööda, oort iŋŋepöhast läbi Kaa; [palderjani] Juurel on nii vahe erk ais et käib oort iŋŋest läbi Pöi; nüid viśt lää eńg laiali, kõtt om tühi; [lapsel] `väikest viga midägi om, sõss rü̬ü̬ḱ nindagu eńg laiali Krk; eńg nii tühi, et vahi `persest `siśse, am̀ba paestava (söömata inimesest) Ran; hińgega `kauplõmma (liigkasu võtma) Se; hinge alla ~ ette ~ sisse, hingele panema ~ võtma jne; hinge all olema sööma; jooma ei oda (`viina) `hiŋŋe sise Kuu; `Viskas kõik kalad `inge `alle Lüg; Küll sel õli juba asunik `inge all Jõh; ta‿b vöta [toidu]raasustkid iŋŋele Khk; Ma pole `meskid iŋŋe ligi vötnd Mus; Pane see (õlu, viin) oort iŋŋe `alla Pöi; ei tä võta mette `miskid `asja inge ette Mar; muud `asja mette [raasugi] `toitu enge ette ei taha Tõs; Miul ei lää si̬i̬ sü̬ü̬k eńge `sisse ka mitte Hls; lassi `piimä ja karbi võid ma oma enge `sissi ei võta; miu eńg es võta tat (vastumeelset toitu) `vastu Krk; `aige ei maedsa, ei võta eńge `siśsegi midägi Ran; Heedä hinge ala (öeld viinajoomisel) Räp; hinge seest sööma ~ võtma kiusama, tüütama Vana`eide `lorbutamine süöb `iŋŋe siest Kuu; Noored söid vanadel inge seest εε Emm; sa võtad mo inge seest `vällä `eese riioga Mar b. eksistentsiks oluline nähtus, tegevus jm Pajud kasuvad `seikste nögude vesiste maade peel - - Vesi on ikka paju ing Kaa; tä (lõng) oo mõnest kohast nii peenike, et põle `ingegi sees Mar; küll aga `ketrab peenikse [lõnga]. ära ikki `enge `väĺla võta Hää; mehil o nagu ing, tubak ja viin Kod; obone oli minu ing kohe. taĺlitasin ala neid Plt c. korrasolek; töökorda panek; tegutsemishoog Eit saa ega saa `tüöle `hinge sise Kuu; tuuligul on ing `välja minemas (laguneb); p‿saa piibule `inge `sisse (tõmbama); ma‿b saa obusele `inge `sisse (korralikult tööle või sõitma); p‿saa rakule `inge `sisse (korralikult valmis tehtud) Khk; torupill `mud‿kui `üidis, ma `tõmmasi tale ikke koa `inge `sisse küll Aud; ta ei saand `kangalle `inge `sisse (ei osanud kududa) VMr; Tuulikuid põle vist rohkem kui veel kahel on ing sees Trm; Mina `esti ei osand [võid] tehä, siis isä lõi inge `sisse. Temä osas nii `järsku üles-`alla `lüiä männäga, siis ku̬u̬r võttis kohe inge `sisse ja läks ruttu kokku KJn; tulel om eńg `vällä lännu, ärä `kistunu; puhass engege tuli `palli ümmer (lõi kõvasti välku) Krk
7. fig (viletsast või põdurast olendist) a. (väga kõhnast või viletsast olendist) `eŋŋe ei vie `kiegi (normiks ei võeta kõhna siga) Lüg; muku sai si̬i̬ ing ärä räesätud (lahjana tapetud); nägid et, muku ińg (väga lahja) õli sul talleke, tagasi tuada Kod; mis sa `seantse surmak ti̬i̬t, `paĺlalt si̬i̬ kuri eńg luie vahel sehen; Kadri om ka nõnda är kadun (kõhnaks jäänud), et paĺlass eng vi̬i̬l Krk; Niguʔ hingetsänk (pikk ja kõhn inimene) Vas b. (väga vaesest või tühisest inimesest) `Andas `krundi ära - - Pärast vahi et omal ing `paelaga `kaelas IisR; taal pole muud kut türa ning tühi ing Khk; Sool pole muud kui süda, saba ja soe ing Rei; se mees põle muud kui tühi ing ja türä taga Juu; mes suss tappa! tühi ing, suala tüńn ja vana pindsakutükk Kod; kehväl ike [muud ei ole] ku ihu ja eńg Hls; vana inimesel ei ole mitte ku midägi, `paĺlald ihu ja eńg Puh; nii jumalõpaĺlass, tel ei olõ mitte medägi muud ku hing ja `hammõ rüpp Har; Esiʔ um hińg nööriga kaalan, a˽`tõisi um virk nägemä Rõu; hing langagaʔ kaalah (täiesti vaene) Vas; Ei olõ muud ku titt ja hing Räp; täl mudgu paĺass hińg; hińg om śeeh, silmä pääh, muud olõ õi täl midägi Se c. (kehva tervisega; väga haige, suremas) Omal ing `uule tukkames, aga viel `vannub `kurja Kuu; veda juo kolm samu `henge `niidiga taga ja ka veel `uhke ike VNg; sene eng on `justku `niidi `õtsas Lüg; nii vilets, mis ing löŋŋaga `kaelas; `umbest ing on `kontide vahel veel, nii `otsas `aige Khk; kõik peab `jääma maha kui ing o keele peal Muh; Ing niidiga `kaelas, sitaauk nööriga `seĺgas Han; ing piiksub vel `kontide vahel, see sureb varsi; mis sa teed ing ja elad (viletsa tervisega) Vän; Eng niidiga ~ `viltse lõngaga `kaelas ~ eng minekul Hää; kakestab üksinda `paĺke `tõsta nõnda et ing lõngaga kaalas Saa; ing `niiti pidi sies; ing paelaga `kaelas Kad; ing ripub niidi õtsas Iis; kõńd tõine, juśt ku eng oless londige kaalan ollu ~ londige näpu otsan; mis sa `seantse surmak ti̬i̬t, `paĺlalt si̬i̬ kuri eńg luie vahel sehen; nõnda `aige ja ärä lõppenu, eng liigub kurja luude vahel vi̬i̬l; si̬i̬ kuri eng paĺt keele perä pääl vi̬i̬l Krk; eńg om täl niidiga kaalan, aga muku eläb; mes mä elä, eńg om `persega `riibu, `mõtli et ma ärä koole Nõo; Esiʔ um hińg niidiga jo˽kaalan, a udi vi̬i̬l tü̬ü̬d tetäʔ Rõu; hińg nööräga kaalah Plv; hinge heitma surema minu `sõprad on kõik juo `enge `eitaned Lüg; Eile omiku `eitis iŋŋe ää Pöi; lehm raband `jalga ja eitnd `inge LNg; tema tuld tüölt kojo ja eit `inge Kad; `tuńdi kaks on `aega kui eit́ `inge Kod; eits `enge Hls; tõist last kabelin `matse, tõene kotun `eitse eńge Nõo; [hobune] hiit́ hinge sial är, `pillu `maahha; `hirmu ar, õt `tahtse hińge `väĺlä `heitäʔ Se; hinge vaakuma 1. pikalt põdema; suremas olema Õli juba `inge `vaakumas, aga ärä `püäräs (sai terveks) Jõh; [inimene, loom] vaagub eese `inge, ei tä sure ega elä Mar; Lehm sõi vist `naelu `sisse, nüid vaagub `inge Han; si̬i̬ one juba `inge `vuakman Kod; ammu joba vaagup `enge Krk; vana pernańe `vaakse `eńge San; 2. u majanduslikult alla käima Mõni kolloo·ś vaagub kua `inge Han; hinge (välja) viskama surema, kärvama kuer `viskas `enge `vällä Lüg; enge juba `väĺla `viskanu Hää; üks nuare ärrä (oiniktall) one ärä inge visanud Kod; kevädi pidi kaśs inge `väĺlä `viskama KJn; [laadal hobune] iluss ku lihamägi, ku kodu saave, `viskab enge Krk d. (väsimusest; suurest pingutusest) eng oli kohe `kontide vahel `ninda `niidin `eina ärä VNg; Kas vai rukki`leikuss, päiv palav, ing `ambas, oi küll sai `auvet; Sai `tulla `ommiku `mõisast `reielt, ing niidiga `kaulas, ei `sõisand jalal Lüg; `juokseb `ninda et eng `ambas Jõh; `Juoksime `nindat `irmus, ing oli `paelaga `kaelas IisR; `lintsi nenda mis ihu ing kisendas sees Khk; karjob ühnä inge põhast (kõigest jõust) ja röögib Mar; Kus poiss lidus lõõtsutades, vata et eng paelaga `kaelas; Ing niidiga kaelas, ingeldab - - nägu tü̬ü̬ `raske või joosuga tuleb Hää; kui kiire töö - - siis tehasse nii et ing `ambus Lai; et hing armas sees kõigest jõust siis ta `panni naa `lingama et ing armas sihes Muh; Joose naa‿t ing armas sees Lih; Suure `tü̬ü̬ga `tõmma nii et eng armas si̬i̬s Hää
8. (surnu) vaim a. vaimolend, kummitus sedä (kuusikut) `kartas `enne igä mies nagu `enge Lüg; Kui `inged tulevad (hingedeajal)`riega, siis tuleb pikk ja külm kevade, kui `vankriga, siis soe ja varane kevade Jõh; `ingede pää oli `talve olnd, siis oli `pandud `ingedele pudru Khk; neli nädält sedä `enge `aiga om. võet `engi `vastu; pimme udsu, sõss enge tulev `taevast; enge tuleku päeväl olli viit `süvvä engedel ja mineku päeväl kah. enge saadeti ärä, tapeti siis üits lu̬u̬m, kas kana või; ma oodi tat (teda) ku `enge, es tule‿s tule Krk; keedetu `paksu jahu `putru, `pantu või `siĺmä, siss `viidu tareotsa pääle `engile `süvvä Puh; eńge siss teǵevät toda `ilma alvass – ku na ulguva Kam; pulkšti (kella) katõ`teiš́šüme `aigu `üöse jengeʔ `ḱäülese maa päl, t́egeva taad ež́ tü̬ü̬d, mia t́ekki jelleden Lei; hingeʔ lastass `täämbä (hingedepäeval) vallalõ puolõst üüst puolõni päväni Lut || hingedeaeg Mihkle päeväst üits nädäl `eńgi, eńgist nädal märti Trv b. vaimuks maskeeritud inimene (hingedeajal) ku ma nu̬u̬r oli, siss ma käüsi ka engen. enge käüsiv vagaviisi - - mõnel olli piĺl man, mäńgs kannelt - - `laulsiv iki: enge omma siiä saanu. `antke `engil ańnakiida, `antke `engil kanaliha, `katske karaskiida. kui ei ole aniliha, siss `antke `engil sia `ändä; `võtsiv `enge aja `algusen, üits kolm `õhtud käüsiv - - mõni pańd kirmi suu ette. `ütliv iki: lääme nüüd enges; enge es tandsi, käüsiv üte mant tõise manu, [tahtsid] iki: käkki, karaskid ja liha Pst
9. elusolend a. inimene või loom, hingeline Üks väsümädü ing tämä oli; iga ing toi kolm-neli `tündri `silku `kaasa `palgaks [kalapüügilt Soomes] Kuu; küll on mones `vallas pali `vaisi `engesi Vai; mis sa `piinad `ilma `süüta `inge Khk; `Mihklipää `laupa `öhta siis karjased `otsisid ja ajasid veel `viimpse kui looma iŋŋe metsast koju Krj; Piikund ing (väsinud, nälginud, poolhaige inimene) Pöi; Mis teised ütlest seda ta tegi - - oli üks saamata ing Emm; oo sool `põrsa ing maeas, põle sool `nälga `karta Mar; Või säl sõjas neid `engi vähe `otsa saab Hää; kõik viimane kui ing (inimene) oli kadund Juu; siis käind külas `õmblemas kus põle mieste `ingegi old JMd; `ükski ing ei tiand aimata VMr; minä tulin kõege `enne. `tõisi ei õle mitte `inge Kod; miul ei ole elävet `enge kodun; üit́s `eńgig ei liigu (väga vaikne) Krk; ma ole õnnetu eńg, ei ole omakest Hel; turbavva, kammar om pääle kasunu, ku pääle läät olet kadunu eńg Nõo; ta oĺl siss ärä lännüʔ kotust ilma hinge `ti̬i̬dmäldä Har; ka taal hingel (joodikul) püsü üi midägi; kotoh olõ õi ütte jumalõ `hingegiʔ Se; meele (meile) katõlõ hingele saa viländ Lut || (hrl kiriku- või usklike terminoloogias) `Nõrkend ing (vähese aruga) Lüg; ära kadund (patune) ing Jäm; üks ära valitsedud ing Emm; ärgand inged, kis akkavad jumalad paluma Los; äratud inged Plt; patanõ ińg Krl; nu̬u̬ omma kõiḱ `õnsa hingeʔ, kiä `taivadõ saavaʔ Har; riš́tit (j)eńg Lei b arvestusühik (elusolendite, hrl inimeste loendamisel, maajagamisel, maksude määramisel) `eŋŋede vili õli sääl (magasiaidas), mehe`eŋŋe pääld õli juo ikke kuli rukkid `sisse `kasvand Lüg; kui `palju neid inimese `ingesi teil on? viis `inge peret Vai; `veisid viis `inge `lautas Khk; `kirkonna iŋŋed (kihelkonna inimesed) Jäm; vallamaks oo viis sada iŋŋe pealt Muh; meite kihelkonnas kolmsada `inge Emm; `ingede kirjudus (rahvaloendus) Rei; kolmteist `ingsid kano Mar; kas ingete järele on neid (koolilapsi) pailu Var; No `metmes `enges (mitu) sul‿s neid (sigu) on Tõs; metu `lamma `inge sa ületalve jätad Aud; kodu `kasvasin, oli `kümme `inge pere JJn; vallan eläb kolmtuhat `ińge; pere õli kaheksa `vaimu – `inge Kod; viie inge `pääle saab viis kilu `suhkurt Vil; engede mass pannass engede `pääle Hls; meil iga `aasta piät vallavalitsuse kätte engede aru [viima], kui paĺlu `eńgi sul sel `aastal talun om Hel; egäl eńgel `olli viisteistkümme vakamaad. kutsuti Kääni eńge Nõo; inemiisi `loeti õks hinge `kaupa, eläjeid `loeti tossu `kaupa Har; suuŕ kruńt nelä hinge maa Se; nääd́e hinge pääle (nimele) Kra || fig `meskesed suured pühäd. kolm `inge (päeva) peräkuta Kod
10. inimese sisemine olemus a. sisemaailm; sisetunne, südametunnistus; teadmus Ei sen mihe inge uks `naljald irvagille lähe (ei avalda oma saladusi); `kuidagi on nie sügüsü `ehtud ka nii sügävälle igä `hinge vajund Kuu; sedä (maagilist rohtu) piab `andama `ninda et tämä eng ei tia Lüg; ing kiheles sihes (mingi mõte ei andnud rahu); oo sul midagi iŋŋe `teatavas Muh; Joudnd seda ingest (iial osanud) arvata Emm; Mo ing-vaim on sellest asjast küll `lahti Rei; mo emä ei võind [teda] inge all (üldse) näha Kir; Oleks ma engest või vaimust seda `täädnu; Mis ta eng ja vaim küll `mõtles, ku ta `seukse pääteu ära tegi Hää; jäta mu ing rahule, kuradi naakmańn Sim; õleks ma seda ingest tiand ~ õleks mu ing seda tiand Iis; ma ei saĺli teda inge `sisse (üldse mitte) Trm; ilma inge `tiädmätä saen äbi Kod; ta tahap rahu saia, et eńg ütel pu̬u̬l om; ma es või engest arvade, ega mõtest mõtelte, et miul `seante küläline tulli; miul es tule engest (sugugi) `mi̬i̬li Krk; miä es tiiä eńgestki Nõo; võit kõ̭nõlda nii paĺlö kui hing himostass Kan; ku˽hińg `haigõ om, siss om hingel halu; ma is tiiä tu̬u̬st aśjast medägi, mu˽hińg om tu̬u̬st vaga Har; Taal naa˽hińgeaasaʔ umma˽lõdvaʔ (kergeusklikust) Rõu; mi̬i̬śs tiiä äi˽hińgegagiʔ, mia naańõ tah kammandass Vas; sul inäp `hińge ka olõ‿i seeh, ar olt uma hińge `andnuʔ, õt hooli‿i tõisist sukugiʔ; kost saʔ mu hinge `sisse tiiät; sa kui `hińge kaalut (usutled), sa usu‿i tõist; proosta kõ̭nõlõss perämätsest hingest kõ̭õ̭ `vällä Se b. (meelepahast, vihastamisest) täis `iŋŋega (vihasena) Hlj; ing täis sappi Lüg; siis olid mehed `inge täis teise `pεεle; tegi mo iŋŋe nii täis Khk; Mees aes selged möga suust välja ja siis mool ing kerkis Emm; aga mo ing `kerkis sees Mar; aga mo ing oo täis ta `peale Mär; Vaname ing karand täis Kei; mis ei `meeldi, si̬i̬ aab üsna ińge täis Pal; eńg saa ~ lää täis Trv; eńg läits täis, vihast Ran; [tal] Karaśs hińg `hirmsahe viha täüś Rõu; timäl siss lät́s jo hińg `väega tävvess Vas; hinge all 1. enda teada; südametunnistusel tämä piab oma `tieda, piäb oma `eŋŋe all sedä `asja Lüg; eńge all mul ei ole saladust Ran; 2. varuks, omanduses olõ õi `tingä hinge all Vas; ar˽kõ̭õ̭ and mis hinge all om õnõ Se; hinge peal(e) ~ pealt 1. enda teada; mureks; südametunnistusel(e), -tunnistuselt `Räegi ära `inge pialt, läheb `kergemast IisR; see‿b jöva midagid oma iŋŋe pεεl pidada; komveki kot́t kipitses taal iŋŋe pεεl Khk; tä (tema surm) läks teise inge `peale Mar; sel on inge peal pakil kedagi Jür; kiḱk na kõnelev mul ärä enge päält puha Krk; mia ei naka enämb vanan `endä eńge pääle `võĺtsma Nõo; `jäie esi `haigõss - - mul oĺl siss pu̬u̬ĺ [kudumata] sukka hinge pääl Har; timä ar tuńnistass kõ̭õ̭ uma eho-hinge päält Se; 2. varuks, omanduses mul ei oole `sentigi enge pääl Krk; hinge peale käima süüdistama; kiusama; vihale ärritama käib `iŋŋe `pääle (ajab vihale) Hlj; tä köib mo inge piäle, `kiusab mind Tõs; si̬i̬ käup miul periss enge pääl, ku tõine miut `sõimass Krk; hinge `pääle `käümä (süüdistama) Vas; hinge taga ~ taha ~ tagant 1. enda teada; südametunnistusel(e), -tunnistuselt Minu enge taga `seukest `aśsa ei ole, et ma `vargil läheks Hää; see asi kipitäs `piäle inge taga Juu; no pajata `välja mis sul inge taga on Kad; ei olõ midägi hinge takah (südame pääl) Vas; 2. varuks, omanduses(t) Pole `iŋŋe taga punast `krossigi; `Viimase kobikani `ansin `iŋŋe tagant `väljä Kuu; killel pole `miigid sugust iŋŋe taga, selle kääst pole `maksusid ka vötta Khk; mitte vilja ega toidu ivakest põle enam inge taga Mär; viimane `kopkas inge taga Kos; nad norisid viimase peńni inge tagant `väĺla Sim; tämäl ei õle inge taga `seńti raha, ei tükki `leibä Kod; [ta] Annass või eńge tagat ärä Trv; eńge taga ta ei piä `endäl, nii `elde Ran; `Väega˽`helde `käegaʔ, tiä `andsõ kas vai viimädse hińge takast ärʔ Urv; mul ei olõ mitte medägi hinge takan süüäʔ Har; Jätä‿iʔ hinge taadõge (mangub kõik kätte) Räp
11. iseloom; tugev tahe; visadus on sel ka `inge seda `valmis teha Hlj; `valju `eŋŋega obone Lüg; Ise pisike, aga ing on ikka nii suur (väikesest ja väga tigedast koerast) Mus; ergu engega, see‿i seesa pudelis ka vakka Aud; Ma oma enge ja vaimu poolest ju ti̬i̬ks, aga ma‿i saa Hää; si̬i̬ om üit́s ää engege inimene, eläve vaimuge Krk; väegä visa eńgega, ei jätä enne `järgi, kui ärä om tettu; siss ollit nu̬u̬r, eläv eńg seen Ran; taa (viin) võtt iho`tervüse ni hińge rikk Vas; hingele (südamelt) om hüä ineminõ; pehme˽ki̬i̬ĺ pett, hää hińg and Se; elust ~ ihust (ja) ~ hingest, hingest südamest, hingega, ihu (ja) hingega, ihul(t) hingel(t) jne kõigest väest; innukalt, agaralt Ei ole parada `meeste `korval `soudajes, ku pead elust hingest igä `tembama Kuu; ühe tüö `küljes ole ihu ja `eŋŋega, et sais `valmis VNg; tegi kõhe tüöd ihu `eŋŋe puold Lüg; `jooskes keigest iŋŋest äga äi äs jöva Khk; `Mõisnikkude `vastu ta oli kõigest iŋŋest Pöi; seda õlut `aetse õte iŋŋega takka Muh; on aśsa `juures ihu ja ingega, süle ja seĺlaga Tor; tämä tast iho ingegä mennä; mina saen `vandu iho-enge pualess (kõvasti vanduda) Kod; tegi kõigest ihust ja ingest ~ ihu ja ingega Lai; ta on ihul-ingel sääl `juures KJn; ihuld engeld püünäb tüdrukut; ma avitess kige ihu ja hingege tedä Trv; ta püünäp nindagu ihust ja engest; sellel ma os lännu, ihul engel (meeleldi) Krk; püis kogu eńgest, aga es jõvva; me nüpeldäme kõegest ihust ja eńgest ärräle `jäŕgi Ran; temä ois Juhani poole kõ̭ige ihu ja eńgega Nõo; ma‿less ihust ja eńgest tullu sinnu `kaema Rõn; `tahtsõ ka perremihe pojalõ [naiseks saada], teḱk tu̬u̬d tü̬ü̬d `vaesõkõnõ kõ̭gõ ihu-hingega Har; timä `väega taht, umast ehost-hingest; kõ̭õ̭st hingest-`süämest `väega himostass; tü̬ü̬d tege hingest ni `süämest; hingest `süämest tä ikk `väega Se | timä perämätse hingega vi̬i̬l haard tetäʔ vai püüdäʔ, perämätsest hingest haard tetäʔ Se
12. midagi väikest või õhukest, kübe, raas; (eitavas lauses) sugugi, üldse mitte `naarid `kasvasid nönda suured, mineva sui‿s saa mette `inge ka; pole söö `ingesid `liitis Khk; Tedremadar on `söuke pisike peenike rohu ing; Nee mõned männi ja kase iŋŋed mis seal (rabas) on nee‿b kasu puuks koa Pöi; ei taha teisega `reaki, mitte iŋŋe sõna‿p lausu Muh; suhkurt andass väga inge`ohtu (vähe) Kir; sa `tohtind `ingegi ütelda Vig; nied ühed enged (ühed ainsad) tal olidki, uiõd ljõnna `riided Khn; akkasin `vaatama kas on pluomi `inge peal ka Ris; ei õle `üste sõrmusse `inge minu majan; minä ei õle ühelegi `inge `annud (kõnelnud), aga jutt oo väĺjän Kod; nagu rida läks [puravikke] - - aga nüid, mitte üks ing Äks; nii lambi laasi ei pia mitti `enge (purunevad kergesti) Krk || (võrdlustes) Nii peeniksed naelad just kut iŋŋed Pöi; Minu [kedratud] lõng `oĺli ikki peenike ku ing Hää; [peenike koelõng] nagu üks ing `sisse kududa HJn; sõgelased on ühed ullud – üsku ing ise, pienike Sim; mõni kirp nagu ińg. tiĺlokene nõnnagu ińg Kod; lõng on peenikene nii ku üks ing Ksi
13. ujupõis kala ing. `niisuke ele rakk kala kohus VNg; kala iŋŋeks kutsutess `säinasel keige `rohkem. iŋŋed kahe jätkuga; Kui kala puhastad ning kala ing viŋŋub, siis saab kala veel Khk; avi ing käib `mööda seĺg`roodo; torsal on suur petk hing sees. `leika peege `katki, hing toleb `välja Phl; kala ing, mis selgroo `külges on Rid
14. (hüüatustes) a. (retoorilistes hüüatustes või küsimustes) appud `piimä ja `suolast `kammilast `korva ja, `leibä ja, mes sa viel ing `nouad Kuu; kus sa eng lähäd. õled mul näppis Lüg; No mis‿sa ing oleks `kostand, kut äkist oleks immu tulnd ületsitpidi `minna Ans; Kus ta `vaene ing `sõukse ilmaga lihab Pöi; kus `silda põle, `sinna ikke pannasse jalabud `piale. kuda sa ing ikke üle saad Kad; oh ing alassa küll, si̬i̬ mi̬i̬s on ukan Kod; kohe sa eńg lääd Trv; oi armassińg, na˽saluvõ valusdõ San; Vanast ummõldi, mõtlõ˽hing kõ̭iḱ `käegaʔ Urv; Kui sa˽kulla hińg pant toolõ tiĺlu latsõkõsõlõ˽`kahrõ `rõiva `ümbre Rõu; no mis sa, hińg, `mõtlõt ka, õt nii tiit Se || (viinajoomisel) Hing alt, uputus tuleb Trm; Hińg hoiaʔ, huputuss tulõ Räp b. (kirumis- või sõimusõnana) `saadana ing, elu on jo `sellest `saate täis tema `pääle Hlj; Ah sa katkend ing; Oh sa arg ing, või pole `julgend `ööse `surnuaja juurest läbi `tulla; Poiss kuri ing `toetas tagant `aknast ennast `sisse Pöi; oh sa `põrgu ing Tõs; kurat su iŋŋe `sisse JõeK; katsu et sa va `prohvuse ing siit minema suad JMd; oh sa `saadlase eńg Ran; `ossa koradi eńg, kos‿sa lähät Nõo; oh sa kuradi `saadani iho hing, `ütless muni kiä `hirmsahe vannuss Plv; kurat, vehmer lät́s `kat́ski, ah sa hing Se
15. Vähis`iŋŋes (hingpakkis) ruttasin kogu tie Kuu; mes sa õled siäl masina all? surma ing (surmale määratud) Kod

inämbä inä|mbä Vas Räp Se(-ń-), -bä VId; änäbä, -a, enaba Lei
1. enam, rohkem tu̬u̬ lat́s hoit inäbä immä, kellele `hirmu annaʔ Rõu; kui `suuŕmit ja kardohka paĺlo inäbä, saa sagehhõp ru̬u̬g; no üldäss inäbä et heḱeldedäss Se; jesa un jema änäba `paati maakielt Lei; kel paĺlo raha, tuul inäbä saa Lut Vrd enam1
2. (eitavas lauses) sugugi, rohkem (mitte); edaspidi mul olõ õiʔ inäbä silmäʔ `haigõʔ `olnu˽ku latsõh Vas; et sa inäbä tulnu us Lut Vrd enam1

issanda (rõhutavalt) päris, täiesti; (koos eitusega) mitte sugugi, üldse mitte igä `issanda päiv Lüg; ma‿lli nii alaste, mulle es jää mitte üits issändä juṕp; mina es võta mitte üits issändä krü̬ü̬m Nõo

iva iva R hv S, L K I Hls Krk Võn Kam San; n, g iba Kul Mär Vig(ibä) Kse Vän HaLä Tür; ivä Kod KJn Vil M T; pl ived Kuu
1. tera a. viljatera; kõrreliste seemnetera Moni oli pand `leivä `taiginalle `sotkies ivi `hulka; iva on `lendävä nogass (usinus annab leiba) Kuu; kana nokkib ivad maast `välla Lüg; Kaer `tuores viel, iva `alles `piimal IisR; Aidast `vilja `tuues ikka iva kukkus moha Pöi; tööd oli küll `eńni kui ibad akkasid `paistma. [nüüd] masin tuleb põllale [vilja koristama], kohe iba paestab Kul; kue‿ma selle koha `võt́sin, siis mol ei olnd iba otseti maas (vilja külvatud) Mär; mitte üks iva röömike mul ei ole kodus änam Saa; Kui ibad piast `väĺla `kargavad [mütsi sisse löömisel], siis võid akata rukist `lõikama Kei; vahest läks prügisi koa tuulatud ibide `peale Juu; karu kaeral on oma ivad sies ka VMr; tuŋŋalpiad `jälle on odral, kui näpuga [odra]iva katsu, lähäb purust Kad; lakaga kaeral on ivad ühel puol; maa kaeral on `piened ivad Sim; kivi om iväde sehen Nõo || tungaltera `mustad ived Kuu; `tungal tera ivi oli rukkiste `ulgas Hlj; ise siest lahk `valged, nied `mustad ivad Lüg; mõni kord on rukiste ulgas paĺlu `musti ivi Sim b. kaunviljade seemnetera kaanad küĺles ja ivad sies [hernel] Amb; nuorest piast, kui põle [türgi ubadel] ivasid sies, kiedeti [kaunu] JJn; kui `ernel viel ivi sies põle, siis on lestad. kui `lestadelle ivad `sisse kasavad, siis on kaanad ~ kaunad; oa ivad Sim c. muude taimede seemnetera; terataoline asi või moodustis elav õbe, `niskesed ivad Lüg; virtsi ibad pannaks kalade peal; pöle `mullu sui näin mena maasika iba; öbe kröllid, ibade `viisi lükiti neid Ris; mul oli ivasi, `pipra ivasi; nää, selles mustas `sõstras on ivasid (marju) JJn; ivad on ike [püssirohul] VMr; sinepiiva VJg; ańd nõnnagu `ingveri iva (väga vähe) Kod; kihud on nii pisikesed nigu ivad Lai; sońn on einamaal, veike ümmargune iva Plt
2. tera tuum; vilja toiteväärtus iva oĺli kõva, õlu tuĺli raanist nagu vahutas; kõssakudel iva ei ole Saa; `ernel ja ual on iva paĺlu, see on kõigest viĺjast ette; anna loomale iva, küll ta siis ramusast lääb Trm; [taarileib] lastass är ligude, nõnda et si̬i̬ iva väŕk `vällä tule Hls; terä akkass kasume, iva om sehen joba Krk; katõtahilitsel [odral] om jämedä terä, noil om `rohkemb ivä sehen; `veskin kooritass nisu ärä, jääp paĺlass ivä; kaarajahu om ütsindä `väega vesine, kaaral ei ole jo iväd säl paĺlu Nõo; iva tulõp [linnase] koordõ seest `vällä Võn
3. teraviljasaadus a. jahu kaks kamalutäit ikki `pańti pangi pääl seda iva `raami [koeratoidule]; ivale tuleb kardulid ligi panna, siss lähab iva vähem, ega `paĺla ivaga saa `looma `sü̬ü̬ta Saa; vaja iva `anda eläjille Kod; rokk tetti kaara iväst Trv; iugutse õle virutide `puhtess puha [kaljaastjas], et iva iuk läit́s `vällä puha Krk; `siale anna puhast ivä ja, `kartuld ja `lõssi Puh; ivä (rukkijahu) raputedi `nahkule `pääle, ja `panti apatusi Nõo; kellele ivva `ańti, tollel (loomal) oĺl väkev sitt kah Kam; [pärast võõrutamist anti põrsastele] Edimält paĺlast lehmä`piimä ja perän ivä kah sekkä Rõn b. jahujook, -rokk loomade ivä – tuulalutse terä ja `sõkla ärä jahvatedu [vee sees]; iväge joodet vasik Hel; mõni ju̬u̬t́ `vaśka viienädälisess, siss nakati ivä `anma Nõo || jahusade, juuk paksem ivä, mis `põhja jäeb, on peru KJn; ku taaŕ `kinni jääss ei joose, siss om paĺlu ivä sihen Trv; ku õlu är om tett, sis jooseb alt `valged ivage Hls; egän `tu̬u̬brin ja egän tünnin om ivä põhjan [jahurokast] Nõo c. van uhmris tambitud odratera; tang, kruup ilma ivate kapuste, neil es panna `tange `sisse Krk; jüripäeväss keedeti äräminejile ilma iväte `kapstit; Üt́s ivä `uikass tõist (liigvedelast supist) Hel; vanast tetti ilma ivätä `putru, `kartuli `putru Nõo
4. toit, toidupala; kerge eine, oode miä‿n ole tänä vel `ühte iva `amba `pääle pand (söönud) Vai; Ole ma täna viel iva suhu saand IisR; Oli `aegu kus pole `mütmel päeval iva `amba `alla soand Pöi; ma `võt́si natuke iva Hää; [haige] ei võta iva `röömigi Saa; rahvass tahave iva, `õhtu oodakud; nüüd ku kolm `kõrdi süvväss ommokune sü̬ü̬ḱ om iva Hls; ommuku `anti iva enne `ruugos̀ti; Söö iva ärä sis kägu ei petä ärä; kellä kuvve aig tuuvvass `mõtsa võileib või lihaleib, ivass `mõtsa Krk; nii `aige et ei võta joba mitu `päevä enämb ivä `marja suhu; tulge `sü̬ü̬mä, `kaege kah ivä ärä Hel; ja ma olli ilma ivätä terve päiv; vanast üteldi peräst `sü̬ü̬ki et, laseme ivä `luie `sisse Ran; miä ei ole `katsa `päivä ivä `iukugi saanu; ma‿i ole `täämbä vi̬i̬l ivä `raasu suhu pannu; miä ei ole `täämbä vi̬i̬l ivä ei `marja saanu (täiesti söömata) Nõo; Siss toda (kaera- ja hernejahu segu) `ańti tü̬ü̬ `aigu obestele, et siss om kõva ivä Rõn; ma võta iks vähä iva [varahommikul] San
5. väike osa, kübe, raas `Ennemb saab kivest `kildu ku `ihnusald iva Kuu; ei `andand ivagi Vai; vöid pole mette iva kodu Khk; pole saand täna toidu ivagi `amba `alla Mär; naene ei õlema suanud võid ivagi; and (andis) nõnnagu lidveiva selle liistu [leiba, õuna]; ei mõessa lugeda üks iva Kod; pühitasse et iva `tolmu ei jää [ahjupõrandale] Pal; ivagi `eina ei saa kätte [vihma pärast]; leib on terve ma ei ole sealt küĺlest ivagi lõegand; `ühte ivä ei sua `tehtud KJn; võtame paar ivä (sööme veidi) Hel || natuke, pisut; (eitavas lauses) mitte sugugi, üldse mitte `aega tämä ei viida ivagi; ei lahe iva ust `lahti Kod; kaks `tuńdi oli `lõune `aega, siis sai ka iva ivake puhata Lai; see (reuma) ei kannata `külma iva Plt; `oĺli ivä ärä KJn; ilust naa ivaki ei elä Hls; tal ei oole aru mitte ivaki pähän Krk
6. terav ots a. oherdi või vindla teravik – Vig Vän spor Ha Jä, MMg uherdi iba Vig; oherdi iba `lõikab puud Nis; Oherdil oli ia õhuke iba Kei; oherdi iva van ~ ots; oherdil ja `vindlal lähvad vahest ivad otsast ää JMd; [oherdil] `üitakse iba se õõnes koht, kuhu puru `sisse läheb Tür b. terav konksuke, kida Öŋŋeivad on muist küljest ära läind Jäm; `västrä ivä ~ kisa Võn
7. `siuke iba (püstloodis kasvav) oks - - `siuke old ea `västre vaŕs Vän; `iidlase iba, `soarlase saba ja `mustlase muńn läks `tartlase taha Kei
Vrd jüvä

ivakene dem < iva
1. (väike) tera `Ańti vi̬i̬l `pinta pääl [lademele], et `ühte ivakest kudagi `sisse‿i jää Hää; odra ivakene Trm; üksikud ivaksed, `väiksed. põle vägev vili Plt Vrd jüväkene
2. väike kogus a. (väike) tükk, raas anna üks ivakene veel, soh niid oo küll Khk; mitte vilja ega toidu ivakest põle enam inge taga Mär; võt́tis mud́u kuus seetse ivakest [enne surma]; leva ivakesi `antas kanadel Hää; mõne rohu ivakse kasvatab `sinna (lahja maa) `piale; rauva ivakesed (killud); Mitte musta küine ivakestki ei ruatsinud anda; leeva koorukene ~ ivakene Trm; läks naese kõha `piäle, jätt õma ivakese (väikese maatüki) rendi `piäle Kod; tuule ivake (kerge tuul) tõuseb Plt; neil (vaesematel) olli kardule puder karbin, mõni iväke liha võis sehen olla Pst; mõni `tervep ivak (riidelapp) saa paigass; lõigats pikä seebi kangi, siss lõigats ivaksess; pilve ivak (limane sültjas tükk) om maha pudunu, vihmage tulevet mõni ivak maha; põllu ivakse (väikese maatüki) mi̬i̬s olli; temäl `endel suur perekond ja vähike maa ivak (maatükk); üit́s ivak o `püstüst lina, tõine ivak o `maalist Krk; mul pole leivä iväkestki Puh Vrd ivakane b. vähene hulk, arv (asju, olendeid) vana obese `ruaskene kua, `lamba ivakesed kua Kod; need `oone ivakesed mis siin on; kännukesed on jäänd, kännu ivakesed [raiesmikus]; oli `taskus mõni `kompeki ivake Plt
3. natuke, pisut; (eitavas lauses) mitte sugugi, üldse mitte ivakene `keokraa·hviad ka [koolis] VNg; Ivake aega saimegi rääkida Hää; Tal põle kanale ivakestki odre `anda Koe; ivakese `töńkab kirjutata; näkid ivakese `kuiva `leiba Trm; piäb `võtma `leibä ivake suhu, siis ei `petvä kägo ärä Kod; ivakse aaval nopid kõik segamini `valged ja mustad villad Pal; esimine sõŕm jääb nüid ivake lühemast `jälle sest suurest sõrmest; tegi ära ivakese aeaga kohe Lai; lehm on tua taga ivakene maad siit Plt; ivak maad iki om kah Krk; tulõ ivakõnõ siia San; oodaʔ ivakõnõ `aigu Plv
Vrd ivikene
4. (atribuudina) vähene; õhuke tüdar läks ivakest `eina `niitma veel Hää; õmal kua ivakesed muad Kod; [kütise tegemisel] aod `alla ja ivake mulla kord `piale; ivakse maa pial `murdis [torm] üle kolme`kümne puu Plt

jaaligi `jaalig(i), jaaligi Krk; jaalig Hls iialgi; ometigi, sugugi kus ma sedä `jaaligi `ütle; või na selle `kutsmisege `jaalig lääve; või miust `niitjet jaalik saa; ega ta ilusep `jaaligi es˽ole, säŕk oo iki säŕk Krk

jala|täis
1. samm; sammuvõrd; jalatalla suurune [maa]; jalalaba pikkus; (eitavas lauses) mitte sugugi, üldse mitte tie väga sant, ei saa jala täit `sõitada Lüg; siä‿t tohi jala täid `meile `tulla Vai; pole jala täit `tühja maad änam Khk; tä ikke asjaks koa juba, lühendab ikke so jalatäied ää juba Mar; `kirkus ei oln mette üks jalatäis `ruumi Ris; löhendasid mo `sammusi koa, mo jala`täisi Juu; ei lähä mitte jalatäit VJg; ike õlin `kärme ja `krõksjas, ma enese jala`täisi ei pannud `kaĺliss Kod; oss mul ollu üits jala täüs `maadigi; ei jõvva jala täüt ääp `astu edesi Krk; vanõmbat inimesed mõõdiva [päikese] `varju, et mitu jalatäit ta om. seda`viisi `kaeti kellä `aiga; piḱemb inimene, jalatäis kah piḱemb Ran; ei olõʔ jala täüt maad Plv; [laps] jalatävve võtt tagasi vanal inemisõl Se || fig ta (laps) ike jalatäiess mul, õiendab `mitmed aśjad ärä Kod || [hobuse] jala täis [naelu] kogus, mis on vajalik hobuse ühe jala rautamiseks, 8 naela mõni võttab jala `täie `naulu, mõni kahe jala `täie. igas jalas käib kaheksa `naula Lüg
2. reha ja jala abil kokkuvõetud kogus (kuiva) heina, lõigatud vilja, reha-, hangu-, sületäis puar kolm pihutäit [rukist] sai kokku korjatud ja `kinni `seotud, sie oli jalatäis; paar jalatäit, siis oli mul [rukki] vihk `vaĺmis VMr; eśti oli pihutäis, siis jalatäis, siis vihk Sim; suivili oĺli, mõni `ütles `parmad. jalabäl `aeti rihaga kokku, jalatäis ja SJn; niidetu aena võtat jala`täide ~ jala`täisi kokku, siss panet unikude Nõo; rondist `võeti [hein] jalatävve `viisi, `pańti rukka; rihatäis vai jalatäis, tu̬u̬ om üt́s, rihaga `võeti kokku jala `pääle; rehe rihaga `võeti [vilja] kaar kokku, pää ütele poole, tüve ütele poole, mitu jalatäit `pańti kokku puutävves sis `viidi rõogu manu Kam; Sõ̭ss `võet́eva linaʔ rehhiga jalatäüte üles ja köödete kuppo Räp; jala`t́äüsi om hüä `kuurmahe ja `sarda `pandaʔ; tulgõ teḱke jala`t́äüsi Se Vrd jalaline, jalandane, jalandus, jalantäis

jalg jalg g jala üld (n `jalga R; jälg g jäla spor SaId Muh Hi; d́alg g d́ala Lei) (adverbiaalses tähenduses kasutatakse ülemaaliselt sag i-pluurali vorme)
I. 1. a. elusolendite jäse, millele ta toetub ja mille abil liigub; jalg (sag ainsuslikult) Jalg `sohkab (joodikust); jala koverduksed (kurk); `Saapad on jala `kurgust `kitsad; Jalalaba on `paistes `jüskü pakk; Jalapäkkä on ragu ajand; jalaselg Kuu; `muudku ole vaid `püsti `jalgul, ei saa `puhka `millagi; `tuigub `jalgel; jala `pätkäd one `aiged VNg; ku [mesi]lind magusa võttas, tämä `kõrjab `jalgude; `lonkab tõist `jalga; minä en saa `jalgust üles; jala `põhjad on kõhe ku `pindusi täis; Jala `õõnes ~ tühi kõht; jalad `pöias (kõverad) Lüg; jalad `arkis; `ulgub jalad `lääpäs, lohakalt viab `jalgu järel; lein jala `kondi ~`ketra luu `vällä; Jala alused ~ jala `põhjad Jõh; obone `ellitä `jalgada; kravu `jalga; `kärbläise `jalga; `rouda tegi jala `pohjad kippest Vai; niid köva maa jala all (öeld merelt tulles) Jäm; `kintsus `jalgadega (x-jalgadega); jala kurgu peelt päris `aige; nikastas jala `liikme ära Ans; nii kaua kui moo jalg ikka käib ning pεε kannab Khk; jalg o nikastand Krj; Selle obusega `önne äi ole, jalad sukkas (s.t varsal jalad altpoolt heledamad) Pöi; masaja jalaga; lämbid ~ `lämpis jalad (lampjalad); obu riigib `jalga Muh; Umigu käib neljal jälal, pεεval kahel ja õhtu kolmel jälal (= inimene); jäla `önded on `peenem koht, kus nötkub Emm; kuub oli jala `kurku; jala seered akkavad viludama; laps on alati ema jala `juures Rei; jalad vettis araks Phl; `jalgu `puhkama; jala kand taga; jala päkk oo all Mar; [lamba- niitmisel] esimesed jalad `pańdi `kaenla `alla, lapsed `oitsid tagumisi `jalgu, lammas oli `jalgade vahel süles Kul; jalad `rangis ja `kaaras all; `pehme jalaga obune, komistab `ühte `puhku Mär; enne oli neid `aŕsta, kes panid jala paegale, kui jalg `vältund oo; [vanal inimesel] Jalg maateral kinni; päkä `juures `väike karba tukk – jalatukk Vig; püksi perse läks jala `õndla; jala `varvad `punduvad ää Kse; jala kand, see sur nukk sii; jala põhe; jala `pialmene, üle summa oo jala pöid Mih; Annõl nda piiniksed jala siäred nagu piibu orgid Khn; jala `luubelse końt; jala õnnal Aud; jala põhja all oo jala päkk; jala ranne PJg; Sügan jala `seĺga (laba); Kellel karvased jalasääred si̬i̬ saava rikkaks; Jalakõht ~ jalamari; Säärused `ümmer jalavarte Hää; jala `kindrad; rüü `oĺli jala kontsadest saadik; jala muna (luupeks) Saa; jalad surevad ää; äda lõi `jalgu; jala nõgu on päka ja kanna vahel; jala nõo sees Kei; jala kõberdese koht (tallaalune) on mõnel õõnes Juu; `luoma jalg `aige, nää `õngab `jalga Jür; jala `varba `otsa saab kua liigudata KuuK; seisa `jalgadega paigal; `jooksva `jalgades; ehmatasin roosi `jalga Ann; krambid käivad `jalgus Tür; jalg töńts, iga õle kõŕss akkab `jalgu `kińni VMr; `kõrge jalaga pikk inimene VJg; kui veke jala pöid nigu kitse jäĺg; jala päkk on suure `varba all; mõni on kumera jalaga, jala põhi kumer, teine on `sirge jalaga Sim; jalust vigane; jaladest ei saa `käia; jala põhjaalune ~ tallaalune Äks; jalg kisub `krampi Lai; jala seĺgroog ~ seĺg on se końt pöia ~ labajala pial Plt; `jalga ette ~ taha panema KJn; iluse nõrga jala all ää `ju̬u̬skje oben; jala muna luu om jalal vällän pu̬u̬l; jala seĺg Hls; jala põkk; üle jala seĺlä ei tule ääp pori; tasa jala nuḱke pääl kõńd; mia peĺlässi ka - - jäi kõvass ku soolasammas, jalg ka es tõusu Krk; jalg veedi väärät ja sattegi maha; jalg `ku̬u̬li ära, nigu `pinde ai täis; jala nõĺv (päkk); ei ole jala pövvä täit maad Ran; mes sä looberdat, viat `jalgu perän Puh; jala käesivä `risti; Miili ei saana jalust ~ `jalguga `kõndi; jalaseere; kirves - - läits jala käänu `sisse; vigla aru läits jala labast läbi Nõo; ma‿i võtaki toda `tańdsma, tol vana tömp jalg Rõn; jala si̬i̬r, `pahkmass, kons San; Istu ja puhka `jalga; Mis mul no viga, säĺlile säńgün ja muidugu tiĺlidä `jalgu; jalakuńt veritsess lännüʔ Urv; kõtt om tühi, jalg om nõrk; Üts jalg pikk, tõnõ lühikõnõ, ütelukku käü, a edesi ei saa (= kell); jala lapard; jala lehiʔ valutõsõ Krl; ma‿i saa enämb jalust kohegi, mul omma jala `kangõ; lihm saist noʔ `õkva jala lihe pääle, noʔ om jala lih́t `paistõt nigu pakk; jala nut́i omma veritsess `hõõrunu; `õkva jala nõdsu kottalõ kasuss pininaal Har; ei olõ kätt ei `jalga, esi ilmamaa tark (= kell) Rõu; jala `lapju Vas; jala maŕaʔ; mehine tu̬u̬ `jalguga ḿett; jala jaku seeh midä õks om mut́ingut; jala `kindreʔ põlvõ al; jalalaba ~ jalalapp `kat́ski; jala`lapjugaʔ toetat `vasta maad; Mõ̭nel naistõ`rahval ommaʔ jalasoonõʔ `veigaʔ ińdsile (pingule), kõ̭iḱ ni‿ku sinidseʔ munakiviʔ väĺäh Se; jala sõrmeʔ (varbad) Lei || labajalg Jalg alt `ummes (lampjalast) Lüg; sokid jalas, `saapad `otsas, niid on jalad `valmis Jäm; Jalg `lahti (lumevaesest talvest, lumevabast teest) Pöi; pikk säŕk, otse peast jaluni Mär; võta jalad `lahti Tõs; jalad `riides Juu; [lund] ia paks üle jala kord maha tuld Lai; tõine jalg `kińni, tõine `valla Krk; lahiśt `vihma maha mis kole, es saa kuiva jalage enämb kunnilgi `liiku Hel; ma‿i ole paĺlaste `jalguga vi̬i̬l ollu Nõo; jalalõ `parraʔ, hüä `saapaʔ Se; `pästaga jalaʔ `maalõ un `minkaga magama Lei; || (Rohkesti adverbiaalset, piltlikku kasutust) jalaga ~ jalg(ad)ega 1. jalgsi kas sa jalagõ tulli Krl; kerikun oĺli kõ̭iḱ jalaga inemise Har; lät́s jalagaʔ `liina Se; 2. (koos eitusega) mitte sammugi, mitte sugugi, üldse mitte minä ei käi jalagagi `kõrtsis Lüg; perenaine es saa vahel `jalgadega pöllalegid Khk; nüid pole `endal eri `jalgadega `minna Vll; ei ma `talve ole jalaga maanteele saand Ann; mina sinnä ei lähä oma jalagagi Nõo; olõ‿õs ma säl jalagagiʔ Se; 3. kiiresti, ruttu Mine jalgega ja joose koa vahest sekka Han; tule `jalgadega Kad; käi `jalguga Kam; oma jalaga iseseisvalt, omal jõul `aige juo käib oma jalaga Lüg; soan ike oma jalaga vel `õue Juu; `Tervüs om kehvä, peräkõrd ei saa uma jalaga tagasi Urv; lat́s nakass jo uma jalagaʔ `juuskma Lut; jalust ~ jalad otsas ~ ära jalad haiged jalad on `otsas, muidu liiguks veel Mus; Jalust otsas KuuK; [lehm] jäi jalust ära, nii jalad ära Tür; ta on `vuodis kohe, jäi jalust ära VMr; jaluss õli ärä, ei suanud käedä Kod; jäi jalust ära Äks; Jalust olt eś ka nii otsan, et mitte kohegi es˽saaʔ Urv; jaluta ~ jalgadeta ilma jalgadeta, haigete jalgadega, käimisvõimetu `sassaparilad - - `luomidelle `annetasse, kui on jaluta `tõised Lüg; mina vana inimene `jalguta siin `vuodes Jõh; Käsita kisub, jaluta jookseb, valuta viŋŋub (= tuul) Jäm; jaluta Jaen lεheb `seina kaudu üles (= suits) Khk; laps viel istub, ei ta kõnni `ühtigi, on viel jaluta VJg; aga sängin ei tohi ka olla, siss jääb `u̬u̬piss ilma jaluta Nõo; jäät periss `puhtass jalalda, ei saa inämb kohegi minnäʔ Har; jaloldaʔ inemine Se Vrd jalutu; jala ~ jalgade all, alla, alt (jalgade) ees(t), jalus(t), tüliks, tülist kasi `jalgade alt εε; mis sa oled sii teiste `jalgade all Khk; mine `jalge alt ära Hls || neil oo `toito jalgall tallata (st raisata) Kul || ma ole `seitsmeküme kuiendama [aasta] peal jalad (olen 75 täis) Tõs; ühiksa `kümnes `oasta jala all (89 on täis) HJn; kaheksas `uassa jala all Kod; jalad ~ jalg all; jalad alla [saama, võtma; tegema] seismis- v käimisvõimeline; seismis- v käimisvõimeliseks muut(u)ma, püsti tõusma, käima hakkama ei `saagi enäb omale `jalgu `alle, ei saa `kõndida Lüg; noh, vöta jalad ala, töuse üles [lehmast] Khk; kes vähegid jalg all oli, keik `viidi jaanituld `vaatama Mus; põrsas ei võta kudagi `jalgu `alla VMr; kere pu̬u̬lt ilos obene, aga `jalgu ei õle all (ei sõida kiiresti) Kod; latsel oma jalg all joba Ran || (kukkumisest) Tee nii libe naagu tat́t, mitte jalad all äi seisa Pöi; nii i̬i̬le jää, nõnda‿t jala ei saesa all Puh || fig 1. kiire sammuga, heade jalgadega Pane ädala `peale minema, kas siis pole `loomadel jalad all Pöi; kui `rantsos `Moskost `väĺla läks, siis ajasid kaatsakad neid takka, küll siis Punapardil jalad all olid Mih; 2. iseseisev, sõltumatu, majanduslikult kindlustatud sain juba elole jalad `alla Jõh; nuored, kel jalad all, nied [lähevad minema] JJn; `enne oli puru `vaene inimene, aga pärast sai jalad `alla Plt; sai sääl joba jala `alla. läits nii suurelises Ran; || (asjade kadumisest) Kuhu sie kuĺp siis sai, jusku oleks jalad all IisR; jalad alla tegema käima sundima, minekule ergutama Vaata laiskvorsti, küll ma sulle jalad alla teen Vig; piits teeb obusele jalad `alla Tõs; kevade `öeldi: las ta (loom) läheb `väĺla, küll jaań `talle jalad `alla teeb Lai; jalad alt väljas ~ ära seismis-, käimisvõimetu; jalad haiged; (ka kukkumisest) jalad on alt `välläs, kuhugi ei `pääse Lüg; jalad nagu `võeti alt ää, ei soa `köia εnam Muh; nii klaes jää nõnna, et võtab jalad sool alt ää Mar; ühekorra old aga jalad alt ää ja Aabu vie all Kad; minul jalg jäi alt ära Plt; jala om alt ärä, kudass ta kõnnib Nõo; mul võ̭ti hirmuga õkva jalakiʔ alt ärʔ Plv; jala ~ jalgade peal, -e, -t jalgadel(e, -t), püstiasendis(se, -t) (ka käimisvõimest) `püstü jala pääl (seistes) Kuu; tama alisi oma `aigukse jala pääl `vällä; laps jo `jalgo pääl Vai; obused norgutavad, `püsti jala pεεl magavad Khk; jala pεεl aigos Käi; timbib ja tambib `jalge pial, üks rahutu vaim Var; vaarub `jalgade peal JõeK; jala pialt kukkus maha Plt; mõni tiisiku `aige kuivass jala pääl ärä Krk; Käü nigu vana igävene loobõrd `jalgu päält maha sadamisen Urv; Kõik kerikoaig maʔ saisi jalapääl Vas; tõbine aja hińnäst `jalgu päle; jo jala päl käu Se || fig iseseisev; majanduslikult sõltumatu Mees päriselt juba oma jala pεεl Kaa; õppib oma jalge pääl seisma Pst; oma `jalge pääl Krk || taa elo om jo nii savitsidõ `jalgu pääl (ebakindel) Vas b. (võrdlustes) Jalg nindägü kassi kaul Kuu; Jalad väsind `nindagu `nuiad; `Nuorelt jalad ku `värtnäd all; Jalad ku `kougud (kõverad) ~ `mõisa `muonamel (suured) ~ `pilpad ~ `pitskid (peenikesed) ~ `suksed ~ `putked, `sääräd pikkad ja `piened; Jalad nigu `ketrad (kiired) IisR; Jalad ku õbelusikad (pisikesed) Lüg; Jalg kut matimoa (suur); Jalad all kut suured `tündrid Pöi; Jalad lääpis all nagu luutõbisel lehmal LNg; Jalad all nagu veevõtmise pingid (pikad labajalad); Jalad perse all nagu saksa rätsepal Kul; Jalad kui rangipuud Mär; Jalad jusku sia sõrad (mustad) Hää; Jalad kõverad kui looga murre Kei; Jalg nagu vaese mehe vakamaa (suur) Amb; Jalad nagu sambad Koe; jalad nagu pakud all (paistetanud) Kad; jalad kui tambid all, `aiged; nuor on `kerge `jalgadega, jalad nigu vedrud Sim; pikad jalad nigu koodid Plt; Jala ku lambsu (suured ja laiad); Jala ku peüvä (kõverad) Trv; Jala all ku usse pulga (ümmargused) Krk; Jala ku `taosse Hel; lühikse jala nigu pätäku; jala nigu tangi (jalad kanged) Ran; ta‿lli vähälik obene, aga jala nii käesivä juśtkui kerilavva all Puh; nii jämme jalaʔ ku tulbaʔ all Krl; piḱäʔ jala˽nigu kure jalaʔ; ilusa jalaʔ nigu pütśikäʔ Har; sääntse paksu jala kui kahru jalaʔ Se c. fig Kuhu sa lähäd? – Lähän `sinne kuhu jalad `vievad Jõh; Olid sa jalgu pidamas (küsitakse inimeselt, kes räägib teiste seksuaalsuhetest) Kaa; Kas jalad puutusivad põhja (küsitakse kaua magajalt) Iis | [pulmas põllelappimise ajal] akati `võitu tegema, et `peidme puolt võit – `peidme jalg pial ja pruudi puolt, et pruudi jalg pial VMr | Minial peavad olema jänese jalad ja `lamba süda (minia peab olema virk ja tasane) Hää; Pido `pernaasel piät olõma jänesse jalaʔ ja kuninga mi̬i̬l Räp | Egä sul `valla ~ `kruono jalad õle et `sõisad Lüg | Kes teist jalaga lööb, sel jalg auast välja kasvab Vig | (häbelikust; norutajast) `Istub pia `jalte vahel IisR; Käib pea läbi jalge kut va äbelik koer Pöi; Tömmas saba jälge vahele Emm; Kus ta näeb, pää kahe jala vahel Hää; kõnnip pähl, pää `jalge vahel mahan Krk | (ruumikitsikusest) kerik täis `rahvast, ei õle jala `ruumi Lüg; ei ole jala asetki KJn; jala `pandaʔ ei olõʔ asõnd ~ maad Har; Ei olõ kohe jalgage maaha panda Räp | Mine sa, sool nooremad jalad Pöi; muud ei `aita, jalad `piässägä perse (öeld põgenedes) Kod; Tänä õli `ninda `kiire, et ei saand `jalga `paigale; `Juakseb jalg `perses, las akkab `tüälä Jõh; Suur sämu juba, a `miśki ei tie, `kargab `ringi jalg `persses IisR | (aeglasest liikumisest) käib `tõise jalapält `tõise `pääle `laisa `muodi Lüg; Ei viitsi õigel viisil oma jalgu järele vedada Lai; täi kooleb jala `alla ärä Ran; ei jõvva `jalga üle läve `tõsta Rõn; taal õi lää jalg tõsõst edesi `eieʔ Urv; ei kergütäʔ umma `jalgagi Plv | (keemisest) Nüüd on pajal jalad all Hlj; nüid on padal jalad all, `lendab keeda Äks; küll on padal jalad all Lai | (kuulujutust) `Lorbatuse juttul ei õle `jalgu all Lüg; `jälle jutt ja jalad all IisR; Jutul põle `jalgu all Han; jälle jutt ja jalad all, ta läheb edasi Lai | vili kasvab ärja jala all (st härg annab palju sõnnikut) Nis; peremehe jalg rammutab `põldu (s.t peremees peab ise põllul olema) Ran; ega `tü̬ü̬lise jalg `viĺlä ei sõku Nõo; sut jalaʔ ravidsõsõʔ (rändajast) Lut | Iga jalg tieb ise `jälje ~ kuda jalg `ninda jälg (inimeste erinevusest); Küll jalg `saapa `leiäb – igäüks saab õmakõhase mehe vai `naise Lüg | Ega jalad `sinne jää kuhu `jäljäd `jääväd (asjatust v vastumeelsest käigust) Jõh | Kellel pole pead `otsas, sellel olgu jalad (unustajast) Pöi | lükkäd ärä jalaga, `tõmmad aga `käegä tagasi (ära halvusta seda, mida veel tarvis võib minna) Kod; Obune komistab neĺla jala pääl, mis ime siis, kui inimene kahe jala pääl Hää | valel o lühised jalad, vale asjad tulavad üles Khk | kene `jalga `tatsa, sene suu `matsa VNg; kelle jalg kergatab, selle keel nälbatab Muh; kelle jalg patsatab, selle suu matsatab Mär; kelle jalg `ilpsab, selle käsi `nilpsab Hää; kelle jalg tatsutab, selle suu matsutab Juu; kelle jalg `ülpäss, selle ki̬i̬ĺ `nälpäss Krk; kelle jalg tats, selle suu mats Ran | Kelle jalg sitage, selle suu saiage Pst; Jala põlvini sitatse, suu kõrvuni rasvane Hel; (üks ~ teine) jalg hauas ~ augus vanast v haigest inimesest üks jalg `auvas, `tõine `auva `kaldal, aga ikke viel tahab naist võttada Lüg; jalg `audas, teina ava `pardal ~ εεrel Käi; Jalg hauas, teine kaldal Vig; Üks jalg `aukus, teine augu ääre pääl Hää; vana mullake joba, tõene jalg joba avvan Ran; üt́s jalg hauan ja tõnõ haua perve pääl Har | meie ema on küll ühe jalaga `audes, teesega aua ääre peal Vän; üt́s jalg ilo poolõ, tõõne surma poolõ Vas | Kinel jänu, senel jälad Emm; Kel jano, tol jalaʔ Räp | Kie ei õle jalust vigane, on arust segane Lüg; Pεεst segane voi jälust vigane Emm | Ei saand `enne `surma enamb oma `jalgu maha `saama (ei saanud enam eluga järje peale) Jõh; jalga ette ~ taha panema (kedagi) milleski takistama Eks Ats eese kaibamisega Peetrile jala ede pani Kaa; Ära lase omal `jalga taha `lüia; ta `pańni mul jala taha Hää; jala ette [nägema] lähedale `Ninda pime, et ei nää jala ette Jõh; Äi sa näe eese jala ede ka mette (tulevikku on võimatu ette näha) Kaa; Ei näe jala ettegi änam (inimene on pime) Hää; kui akkab juba jala ette nägema, siis on vekese `valge aeg Lai; ma `aima iki jala ette vähä ärä Krk; sa‿ss näe mitte jala ette tõnõkõrd Ote; jalg jala ette ~ kõrval ~ perän samm-sammult, aeglaselt, ettevaatlikult [liikuma] `astuvad nii kaks `valged `muĺlikast jalg jala `korval, et edasi ei saa Jõe; Obune kuhe `õppind tämaga jalg jala ette `uĺjuma IisR; söidab nii tasa, et jalg jala ede Jäm; astub na pikkämesi, jalg jala ette Tõs; `tatsab jalg jala ette VMr; läke jalg jala peräh Lut Vrd jalg-jalalt; jalga jala ette käima, kõndima (hrl koos eitusega) p‿saa `jalga jala ede Khk; ei nää `jalga jala ette `astuda Kei; ta on nii mõnnetu, et ei jõua kohe mette `jalga teise ette `tõsta Sim; nii pihtpime ü̬ü̬ `olli et, es näe `jalga jala ette panna Nõo; pimme, et ei näe `jalga jala ette `panna Kam; Jalgu peran vedama (lapse-east väljajõudnud, iseseisev olema) Pst || akkass iki üless `aama, `jalgu `perrä vedäme (paranevast haigest) Krk; kes sellele jala `piale `astund (kelle süü läbi ta on rasestunud) Ksi; Vassaku jalaga `vu̬u̬dist maha `astund (halvas tujus, pahurast inimesest) Hää; Jalg hakkas ahju veere pääle tükme (vanadus kipub kallale); üte jalage ärjä liha (seen); mis suguline ta vi̬i̬l om, undi tagumine jalg (kauge sugulane) Krk; täl `naisi jalaga seǵäda (palju); karass kate jalaga (otsejoont) õnnetuse `siśse Ran; Kõ̭iḱ uma elu aig olõ ma pidänü katõ jalaga keset ellu `traḿpma Rõn; Kus hüppas mulle nelja jalaga peale (süüdistas ägedalt) – miks ketid teritamata Tür; jalga heitma kõndima, ära minema tuleb natuke `jalga `eita koa, teeb enesele sööma `tahtmest Mih; oĺlimi sääl tüḱk `aigo, sõ̭ss heidimi `jalga Plv | ei sie enämb `jalgu `jätkä – enämb ei `pääsi sest `aigussest Lüg; jalga katsuma 1. pulmas pruudiga tantsima, mille eest tuli pruudile raha anda – Pil KJn; 2. (suguaktist) sai igä mies `jalga `katsuda Lüg; j. keerutama ~ kergitama ~ seadma tantsima eks `nuored ikka `armasta `jalga `kierutada Jõe; lähme `jalgu kergitama Mar; ei ole mina oma `jalga `seadnud, isast ei `tohtind Pil; kergitäsin koa oma `jalgu KJn; `kargamise man kergütäss `jalgu Se; jalgu kiitma ~ tänama põgenema Ega mul muud üle jäänd muudkui kiitsin häid jalgu Hlj; Kuski madinast läks, siis kiitas jalgu Jõh; ma sai pakku, tenässi endä äid `jalgu Nõo; jalga kaapama ~ kummardama [maani] kummardama kellegi ees `linnas õpetavad `jalga `koapama Kos; viga täl `jalga kumardadaʔ ku rahha tulõ [mõrsjal]; sis `laotas maaha sinnäʔ `jalgala ja kõigilõ kumaŕd `jalga; t́siaga and suud ja konnalõ kumardass `jalga (joodikust) Se; jalgu kängmä 1. surema taa `tahtsõ `jalgu `käńgiʔ oĺl jo `hirmsa `haigõ; ku `süämepalavik om, siss ta käńg ruttu jalaʔ Har; vana ineminõ jo om `jalgu käńgi Se; 2. jooksma ajama, säru tegema Ku sa˽siist är kao õiʔ, sõ̭ss ma su˽jala˽käńgi; Vai vi̬i̬l lää eiʔ, küll ma˽tää jala˽käńgi Rõu; ḱul ma su jalaʔ käńgi Vas; jalga laskma ära minema, ära jooksma, põgenema kui ei taha teha siis lase `jalga VNg; läks nõnna `jalga `laskes (kiiresti) Muh; ma `kaie ku `jalga `laskme sai Krk; nigu raha kätte saeva, lassiva `jalga Ran; laseme nüid `jalga ruttu, muidu peremiss tulep, nakap pahandama Nõo; lasõʔ `jalga, sõss ei jääʔ `nälgä Plv; j. lööma id pian akkama `jalga `lüömä, akkan `jälle menemaie Lüg; j. panema id äkist pani `seuke kabin ning plagin mineme kohe teed, panid `jalga säält Ans; ühe `aasta õli ja jälle pani `jalga Iis; ninda ku ma näi, panni `jalga Krk; ma saen `väĺjä ja piästsin jalad (jooksin ära, põgenesin) Kod; jalga tooma ~ kandma jalgadega suira, õietolmu tooma (mesilastest); keväjelt om mihiläisil edemine asi jala `tu̬u̬mine. ku na joonõn ommaʔ, na toova `jalga Har; jalga vajutama kiirust lisama, käiku kiirendama läks teene lepikusse ja meie `vaotasime `jalga nõnna et ei ta enam meid kätte soa Juu; jalgu viskama 1. jooksma, ruttu kõndima küll `viskas `jalgu Lai; 2. tantsima pidu pääl - - sääl `karglõsõʔ ja `viskasõ `jalgu Har; jalga võtma 1. jalul püsima, kõndima juba laps akkab `jalga `võtma Muh; 2. (majanduslikult) iseseisvuma – Vig; 3. kodunema, pinda leidma si̬i̬ sõna võtab `jalga ruttu, mes `niiskene Kod; jalg ~ jalad seina(s) ~ seinal ~ seina peal[e] (laisklemisest, tööta olekust) magab kodo jalg `seinä pääl Lüg; Jalg seina, hambad varna LNg; Jalad seinas, hambad varnas Mar; Jala seina pääle paneme (magama heitma) Krk; Jalg saina pääl, hamba varna pääl Krl || (kiirest liikumisest) juoks `ninda ku jalad võttasid Lüg; Jooseb kut oleks sada paari jalgu Khk; Pani seikse vardiga minema naakut oleks mütu paari jalgu all Kaa; Pani liduma nõnda kut jalad `võtsid Pöi; pane külase minema siis on sada `paari `jalgu all Muh; lähäb nõnna, et jalad `vilkuvad all Mar; läind mis jalad `välkund all Vig; Jalad käivad `selga; Läks nõnda, et teine jalg ei näinu teist Hää; Lõikas et jalad all tuld lõivad; Läks et jallad kuklase lõid Saa; Jooseb et jalad ei puutu mahagi Trm; `jooksis nii et jalad käisid `kukla Lai; joose nii et jalad ei putu maha Vil; [põgeneb nõnda, et] jala `maasse ei putu mitte Trv; pańds tare poole nõndagu jala võtive Krk; lätsive kas jala tuld leive; Läits nigu jala es putu maa `küĺge Hel; ma joosi nigu jala es puttu maha ~ maa külge ~ `vasta maad; ta ju̬u̬sk nigu täl jala vähä võtiva Nõo; joosõʔ nii kõvastõ ku sul `jalgu om all; juusk nii et jalaʔ valutõsõʔ ~ tuld lööväʔ Har; kaḱk minemä nigu jala võt́iʔ Rõu; ju̬u̬sk nii kõvastõ et jalaʔ `kukrohe kääväʔ Räp | Kisu jalad tagumikust `lahti (mine kiiremini) Jõh; Küll ma võta sul jalad kõhu alt `väĺla (ähvardus laisale, aeglasele) Hää; Jalgu kõik kõhualune täis (jookseb kiiresti) Kad; Aa jala kõtust väĺlä (öeld aeglaselt kõndijale) Trv; ku ma tal kait́s `jõhkamet anni altaisa, obesel olli jala ku kõtust vällän Krk; jalgadele auru ~ nõu ~ säru ~ tuld ~ valu jne (takka) andma kiiresti minema, ära jooksma, põgenema ants `jalgudelle valu, läks `ninda‿t ei `vahtind tahagi Lüg; Jalgadele nõuu andma Tor; `ańtsin `jalgel tuld takka Ris; sain aga `jalgadele tuld `anda, muidu oleks `pihku jäänd Lai; annab `jalgadele valu, kardab et saab tupe `piale Ran; piat jalulõ tuld `andma, muidu jäät pümme pääle Har | Jalgele kihu tegema id Tor; jalgadele teada andma id anna `jalgel täädä, ku sul `kerge jala, küll jala pästäv Krk; jalad hüüdma ~ käima ~ vilkuma ~ viltsima jne panema ~ saama id saab jalad `keima `panna; küll sai ruttu jalad `vilkuma Khk; pane `jälle `veltsima jalad Mar; pane jalad `üidma ~ `vilkuma Trm; Kuski madinast läks, siis `kiitas `jalgu (jooksis ära) Jõh; jalad kaenlasse ~ näppu ~ pihale ~ selga ~ õlale jne võtma 1. (jalgsi) minema (hakkama) Ei saand keneltki hobust, `muutku oda jalad `selgä ja mene jala Kuu; `võt́sin jalad näppu, läksin Tapale Kad; võta jalad `kaindlasse ~ `seĺga ~ õlale, mine siis Ksi; võta jalad `selga ja perse käe `otsa Lai; võt́t jalaʔ `säĺgä ni ĺät́s `ärki, kõõ tüü jät́t `maalõ Lut; 2. jalad `seĺga `võtma (kiiresti minema, jooksma) Hää; pane tüdrugule jalg `pεεle (kindlusta omale pruudiks), mis sa seda lased `ümber liperda Mus; [kellegi] jala alt ~ alt jala läbi käima [kellegi ees] end alandama, [kellelegi] õigust jätma olen ta jala alt läbi käind Rei; Käid teiste alt jala Amb; ma käin ta jala alt läbi, aga ikke ei soa ta `tahtmist Trm; rasket jalga ~ raske jalaga ~ raskes jalgus ~ raske jala peal rase `rasked `jälga inimine Muh; naine om rasset `jalga Krk; rasõdõd `jalga San; rasõha jala pääl Lut; `tüt́rik oĺl vanna `jalga id Har; noorikõl jo `ĺuhko jalaʔ id Se; `ĺääĺme d́alabäl id Lei; jalad külmad (uustulnukast, kodunemata inimesest) `ninda vara lähed `vällä et jalad viel `alles `külmäd (teenijast, kes sageli töökohta vahetab) Lüg; [minial] jalad alles külmad, astub ämma sooja `jäĺgede sisse ja juba augub Koe; alles vi̬i̬l jalad küĺmäd aga juba uhkustab oma taluga KJn; jalad lühikesed ~ nõrgad purjus ma `tantsisi, aga jalad olid lühikesed Mus; [Ta] ei saa `lonksugi inge `alla `panna, juba jalad nõrgad Han; kolmas jalg 1. kepp ma‿p sua muidu üle ukse mette, kui mul põle kolmat `jalga mette Pöi; toḱk olna vanainimesel kolmas jalg Nõo || tämä käi pää `kolmanda `jalga all (käib küürus) VNg; 2. mehe suguliige [viina pakkumisel öeld:] Ega mees ühe jalaga pole. Teise jala jauks veel kolmanda jala jauks ka Amb; tee ~ minek jala ~ jalge all lahkumine tie juo `jalgude all, pian akkama menemäie Lüg; sool siis tee jala all, pole änam sii `rahva seas mette Khk; Vana inimesel pole muud änam midagi kui minek on jala all Pöi; võt́tis tie `jalgade `alla Sim; enel surmati̬i̬ jo jala all Kod; mitu tuult ~ teised tuuled jala ~ jalge all 1. teist eesmärki omama Ei täma enamb talu`tüöle tule, sel `linnas `teised `tuuled `jalte all IisR; tääl veel meto tuult `jalge all `keiä, kis teab, mis täst saand oo Mar; 2. kindla elu- ja töökohata mitu tuult `jalge all, kui `paika põle Juu; tuli ~ tuul ~ jalgu all püsimatu nagu tuli `jalgu all, ta ei saa paigal olla Trv; nüid om tal tuli `jalgu all, ta taht ajame panna jälle (hobusega sõitma) Krk; tälle tetti tuul `jalgu `alla (aeti ära) Ran || jalg `pistetuksel menus (iga hetk minemas) Kuu; kui veli midägi käśk, siss jalg `olli juba minemän Nõo; Liine kaks um joʔ üt́e jalaga Tallinnan Rõu; peast jaluni üleni, tervenisti ehitab oma tütart piast jaluni VJg; pańd poesi pääst `jalguni `rõivide Nõo; ma olõ pääst jaluni `aigust ~ vallu täüs Krl; ma olõ timä pääst jaluni `rõivõilõ tennüʔ Har; pääst jaloniʔ `vahtsih `rõivih Plv; pääst lätt nigu jaloniʔ hirm Se; ei - - peast ega - - jalust aeglane ei teho `miski sie tüö tegemine, ei `pääsi päist ega jalust Lüg; kikerdab (vireleb) aga `peäle, ei soa peäst ega jalust edasi Juu; ei sua edasi ei päist ega jalust JMd; temä ei `pääse pääst ei `argne jalust, ei saa edesi ei tagasi Nõo | temä om üten päie `jalgega `kinni, temä edesi ei saa Krk; pead-jalad koos 1. ruumipuuduses Säel tua`ubrikus nad kudagi elavad, piad-jalad kuos IisR; Elast pεεd-jälad koos Emm; Elasime `piśses tuas viiekesi piad-jalad olid koos Han || Päe lühike, pead-jalad koos Sim; 2. küürus Seĺlavalu oo selle mehe piad-jalad kokku tõmman - - na kõberas Han; ma käin piad-jalad koos Ann; vastu päid-jalgu Söhukse teo eest kuluks taale küll vastu peid-jalgu anda Kaa; Sai vastu päid-jalgu Emm; käsi-jalg 1. Äga nee enne jäta kut mönel käsi-jalg kaalas aa; [ta] akkas maas käsi-jälgu sipudama Emm; 2. emal olivad isegi kääd-jalad tüöd täis VMr; käe-jala juures ~ man Kruntkoha pidamene oli ulga param kut teiste kohtade pidamene sest sεεl oli keik kεε-jäla juures Emm; edemält `pańti `õina sarv rasvaga voki käsipu `õtsa silmussega. siis ta õli käe-jala juuren Kod; käe-jala man Ran; käte (ja) jalgadega Mul endal raius naine käte ja jalgadega vastu Tür; tõene mi̬i̬s - - karanu käte ja `jalguga appi Puh; laits paneb `jalgu ja kätega `vasta. ei lase `enda `tarre `viiä Nõo; kässi `jalgugõ sais `vasta Krl || käsil otsib jälul leiab (kes väga head tahab, leiab halva) Emm; käsist-jalust käsist-jalust viganõ Khn; ta on kua käsist-jalust `tüöga `siutud VMr || ei saa enämb kohegi, ei käsist ega jalust ei pääst ega `persest Ran; `jalgust ja kätest sa oled nigu kammitsen, ei ole `võimu kohegile minnä Puh; kätt-jalga mööda lohakalt Laseb kätt jalga mööda lohenal PJg; ükskeik kudas kokku klobitud, see `ööldaks kätt `jalga `mööda `tehtud HMd; nii kätt `jalga müöda tieb, ei uoli tüöst VJg; ei jõua ~ saa kätt ega jalga liigutada ma olen nii väsind, ei jõua kätt ega `jalga liigutada VMr; sie `aigus võt́tis mehe ni maha, et ei suand nädal `otsa kätt ega `jalga liigutata Sim; ess liiguta kätt ega `jalga nigu surnu Ran; jalad oma laua all Kes tiid, kuis sis lugu om, kui oma lavva ala jala panet (kui ise peremees oled) Ote; jalaʔ ommaʔ uma lavva all Plv | Juhan Maaliga pańni ka jalaʔ üt́e lavva alaʔ (abiellusid) Rõu | Kui ei `kergidä saba, sirutab jalad `väljä (sureb) Kuu; kut [lehm] mäletsema ei akka, lööb ika jalad `öigeks id Jäm; | Odot poiss, ku esä tulõ, tu̬u̬ su jalaʔ `sõlmõ käänd (annab peksa) Rõu; | tolmu jalgelt puistama lahkuma puistab tolmu jalgelt LNg; Ta olle - - oma jalgu päält nende tolmu maha puistanu ja kadunu Nõo
2. a. (eelmiste kasutusjuhtumitega tihedasti seostuvalt) jalaaste, samm, astumine, kõnd, käik `Kerge jalaga `nindagu kits üppämäs Kuu; kie üvä obone on, `kõnnib `lahke `jalgudega ja `pitka samuga Lüg; Nuar laps jalg `kerge Jõh; sage jalaga (kiire sammuga); `kerge jalaga ägasse `poole minema; obu teeb nobed `söitu, `lahti jalaga; `raske jalaga obu Khk; et sa nobed jalad teed (et sa kiiresti lähed) Kär; üks va `umne jalg ~ `umpse jalaga Mar; aga sel olid eäd vaĺlud jalad Vig; ta pika jalaga, pani tuast `väĺla, ei saand tat kätte `ühti Mih; see inime oo `raske `jalgega Tõs; `jõutsa jalaga obone VMr; Laps nuorämb jalg kergemb Rak; veike `kerge jalaga mi̬i̬s Kod; lahe jalage oben(e); `kinni `jalgege, ei lää ruttu Krk; tu̬u̬ Jurak `olli `väega `kärmä `jalguga, ju̬u̬sk ikki obesega üten Puh; vallalõ `jalgugõ; tulõ mullõ pikä jalagõ [öeld käimist õppivale lapsele] Krl; käüʔ sä virga jalaga Räp; muido kõhn, a `keŕge jalagaʔ [hobune] Se b. (koos eitusega) mitte sammugi, mitte sugugi, üldse mitte sest `saate ei õle minä enämp oma `jalga sääl käind Lüg; ma pole oma `jälga mette `teiste `maadesse saand Käi; ei mo jalg põle `sõnna saand Mar; `sinna ei `tohtind obusega `jalga `minna VMr; ei tiä, kas oo metsän `jalga käenud Kod; kõrtsis ma ei käi `jalgagi KJn; es saa `jalga `vällä, periss kodun olli Krk; kõ̭ik si̬i̬ taĺv `olli sükäv lumi, ega ma kohegile `jalga ess saa Puh; si̬i̬ `väike ei lähä ütsindä mitte üits jalg koheki; pojatütär ei tule `jalga siiä Nõo; Ma iss tohe `mõisa `mõtsa karjaga `jalga minnäʔ Har; ei olõʔ `jalgagi koh käünüʔ Plv; (oma) jalga ~ jalgu pistma ~ tooma ~ tõstma ~ vedama ~ viima [kuhugi] minema, tulema (sag ähvardavalt, hrl koos eitusega) Oma `jalga enamb ülä tämä `ukse ei `tõsta; Via siis oma jalad ka `meie`puale Jõh; ei miä‿n [ole] oma `jalgagi `sinne viend Vai; p‿vöi `kuskile `jalga `tösta Pha; `kindine elo, ei saa `jalga `kuskile kottu ää viiä Mar; Tuu oma jalad vi̬i̬l siia (ähvardus) Vän; nii kui jala üle ukse pistad, suad kohe pähä VJg; Ma ei õle viel mitte oma `jalga tema uksest `sisse tõst Trm; ma põle oma `jalga `kõrtsi viind KJn; mia ei pistäss `siandse kõle ilmage `jalgagi üle läve `väĺlä Hel; mina enämb oma `jalga konagi sinna ei vii Ran; ei ole Mańn siin käenu, ei ole `jalga siiä toonu Nõo; ei olõ ma su `tarrõ umma `jalga `piśtänü; sa ei olõ `jalga põllu pääle viinuʔ Har; Et sa umma `jalga siiä inämb ei tu̬u̬ Räp; [hobuse] jalga kaema ~ katsuma ~ käima ~ proovima kiirust, jooksuvõimet proovima oli si arilik kerikus `käimine või pulma aeg, igaüks `katsus oma obese `jalgu Äks; noorõ obõsõ `jalga käima Krl; oodaʔ pan ette, ma kae t́al `jalga ka viil Se; jalga lühöndama (kellegi eest midagi toimetama) minge `aage loomad ää, lühönda mo `jalga Mar
3. a. jalanõu kahe`kortsed jalad all (s.t saapad ja kalossid) Jäm; panen teised jalad, teised `soapad Pee; siss käńgitivä tõõsõʔ jalaʔ Se b. sukalaba Viiś `toĺli `koetass jalg, sõ̭ss nakatas kokko `võtma Urv; sukalõ vaia `vahtse jalaʔ `otsa kotaʔ Har
4. fig tugi, abistaja, sammulühendaja ta (laps) mul jälags ika ka, ta mul `käskida ka Emm; tä oleks ikke `moole jalaks ja asjaks olnd Mar; obene alb küll, aga eks tä ike õle jalass, enäm ike ku ilma Kod; laps oles `mulle juba jalas olnud KJn; ku ma `endel obesetükikse ka saass `soerte, sõ̭ss oss omast käest iki ollu jalass võtta ~ oss omast käest jalg ollu Krk || osta mulle üits vana obene, kellega ma jala i̬i̬st lähä Nõo
II. ülekantud tähendusi
1. mitmesuguste esemete osa, tugi, millele ese toetub `lauva jalg, `tuoli jalg, aga säŋŋi `sambad, ikke tugevammad; puu`lõikamise pukki jalad Lüg; `Muidu ei saand `kalja kättä ega õlut, siis `tehti [kaljaastjale] `niisikesed jalad eraldi; `aspli jalg; kerilavva j.; `värtne `raami j. Jõh; `kärbitsal `käivad jalad [ülevalt] `teine`teisest läbi, `teised puud on tappitu jalade `sisse. kui jalad `laiale `temmatu, ei `kuiva ein `välla; [silla] käsibu jalg Vai; keribu jalg Jäm; nendel (vooditel) `keikidel jalad all, se pole et nad ilma jaluta on; käru jalg; vörgu argi jalg; laivale pannasse jalad külje ala, et ep lεhe `ümber; tule argi jalg Khk; `lühtri jalg (küünlajala alumine ümmargune laiem osa) Kär; `toose argi jalg, putkes köib jala `otsas Mus; käia jalad Pha; ropsilaua jalg, se o `vastu moad ja laud o jala otsa `külges `kinni; `Katla jalad olid pingi `moodi, neli `jalga all, kaks `auku sihes, üks suurem, teine pisem. Kui katel tulelt ää tõsteti, siis `pandi `jalge `peale; puu kuŕn, pisike jälg all ja nöör `ümber kurni jäla; Pillijalg [tuulikul], siit anna vaiale `pihta, siis kivi `kerkib Pöi; leva labi seesab sii [lõime] jala peal; `kanga jalad (kangasjalgade suured külgpuud) Muh; risti jälaks `panta ka kivi `surnu aeas; napsi klaas, suur ümarlik, jälg oli all Emm; oki tallabud oo `jalge `külgis Mar; lõugetil o kaks `jalga all, taka ots `vasta maad Vig; [nutujaan] oo paĺli `moodi, jalg all, nöörist tõmmatasse, siis ta akkab selle jala peal üppama naa et Kir; peeru jalg oli, all olid kolme jalaga, jalal olid pulgad sees Mih; rooli jalg (raudtoed rooli tekipealsetele seadistele) Khn; `asvlil oo jalg all. `seoksed ristid või pakk ja pośt köib läbi Aud; masti jalg (mastipuu alumine laiem osa, millega ta kinnitub veesõiduki külge) Ris; lambi jalg [puust], plekk lamp käis sees; `asvle jalg, jala pakk Juu; käḱil olid ümmargused jalad all, vajutasid käḱi jala `piale ja käḱi akkas `kiikuma Kos; jalaga `õmlusmasin; tulerinnal õli jalg all, et ta ei `tõhtnud `kõikuda; tambi jalg; redelil õli tõene jalg madalam; kehä jalg (lõngakehade külgpuud); linamaśsina jalg; käsikivil on neli `jalga all Kod; siis olid `aśtjal jalad all - - vata ega muidu saand `riista `alla `panna, kui tal `jalgu põlnd Pal; jalg tuli ära järi alt Lai; oreli jalg Krk; tüve`lüümise peńk olli nellä jalaga, rabavuspeńk olli kate jalaga, tõene pengi ots olli maan Puh; ega `niitse roobi muedu ess saesa ku näil `jalgu all ess ole Nõo; rabavuspengil om tõse otsa all jala ja tõne ots om põrmandu pääl; kolgitsel olli jala all, kaits `pulka; vanast teti rõugule jala ala, vili maa `küĺge es putuki, puu `panti ala; trulli jala olliva kõju puust; saksamaa adral om jalg all ku viiass. see om laud ja raudvang om pääl, sinna pannasse adra nõna `sisse Ote; kerilavva jalg om kolmõ haruline, to‿m mõtsan nii kasunuʔ Urv; jõulukuuse jalg Krl; uhmõŕ oĺl ütest puust kaivõt, säänä nigu jalaga viina klaaś. jalg timäl oĺl alt laǵa Rõu; langa kerimise jalg Plv; viina`topsõ ka om, om jalaga, oma jalaldaʔ; pl lõigada jalaʔ (palgilõikuse pukk) Se; piele jalaʔ kiä pidä `piili `üllen, `kõiki piele jakka Lut || fig vanalõ pingile `pante vahtsõʔ jala alaʔ (vanast inimesest, keda sunnitakse tööle) Lut
2. alus, millegi alumine osa: a. hoone vundament, eriti selle alumine, maa sees olev osa `luoma `lauta one `paasist `tehtu, paekivi `jalgagi `alle `tehtu VNg; `kundamendi jalg `tehti maa `sisse Lüg; maea jalg ~ vundameńt u Pai; `uonelle tehakse kivist jalg `alla Koe; müürüle jalg `koetass ala, maa sisse pandass valu kivve, siss ei anna maa sisse vaodaʔ Se b. korstna jalg korstna alumine, hoone sees olev osa `korsna jalg tehä pae kivest Lüg; nöre on sihane, mis sest tahmast jookseb, `korsna `jälga `koutu tuleb `alla Emm; `kostna jalg akkab põranda pialt, on igapidi jämedam kui kostan isi Nis; `korsna jala sehest tulep `ulka nõge ku korsand pühitäss Nõo; koŕsnajalg om nõkõ täüś Har || katuse harjale toetuv korstna laiem alus kui katust arjutakse, pannakse laiem jalg `pεεle, et vesi ei saa [sisse] `nirguda Vll c. ahju jalg ahju alus hrl toapõrandast allpool senest `saate on `ahju jalg, kus `suitsu `rüövid akkavad Lüg; [ahju] pae jalg Mar; jala peale pannakse [ahjukeris], jalaga seĺtsis tehakse põrand Kad; ahju jalg om allpu̬u̬l `põhja Krk d. silla jalg silla võlvi toetussammas, sillatalade alusmüür `silla `võlvi jalg Lüg; silla jalg, akatakse tegema jõe põhjast, kividest tehakse, `aitab `silda `kanda Nis; jalaʔ `koetass kui tulbaviisi üless, tetäss päle sild Se Ls antsjalg e. kividest alus, millele tuuliku kere toetub – Pöi Kod || maasse kinnitatud ja kividega kindlustatud jäme palk, mille ümber pukktuulik pöördub – S Var see o pukktuulik, mis sedasi jala `otsas Ans; see mis kivijala sihest leheb üles `söövlibu `vastu, see on tuuligu jalg Khk || „pukkveski kere alumised teravad servad“ pukk`veski jalad on alt `lahti Var f. aia jalg aia kivist alus, aia aluskord kivesaja jalg veel εε vädamata Khk; aid oo pealt `otsa soan, [ainult] vana aa jalg; [näsiniin] kasus üheskohas aa jala sehes Muh; kibiaea jalg LNg g. kuhja jalg heinakuhja alumine osa kuhja jälg `tehke ää lai Emm; kuh́ä jalg, kust maalt akatasse [kuhja] kokko `võtma Mar; mis kuhjal kakuts säält lava `pulke vahelt, sõss ütelts: kaku kuhjal jala `valla Krk h. haki jalg viljahaki südamiku moodustavad esimestena püsti pandud vihud viis teistkümme `vihku käib akis, neli teistkümme pannakse `jalga ja viiesteisskümmes käib `piale Kad; kolm või neli `vihku köidetas kokku ladvast ja pandas `pisti, si̬i̬ om aki jalg. jalal nakatas `ümber laduma `vihke Ote i. (maastikutermin) jalam; hakatus; siil küll sai tehä, et maa `jalga (ranna lähedale) sais; ei voi maa jalast igä `kaugale `lassa [paati] `tuulise ilmaga Kuu; mää jalg o see, kust mägi akkab Kir; põllu jalad Han; mäe jalg Rõu j. võrgu alumine, kivide pool; kohati ka ülemine, käbade pool tule lahe vörgu `jalga [merre] Jäm; Teine vöttis vörgu jalad, kus kivid otsas olid Krj; Vörgu jalad jäid vee `sisse, pea tariti paadi ääre pεle Pha; võrgu pea ja jalad Muh; akkame `võrku tarima, võta sa jalad, ma võta pea Kse || tamsa jalg („5–7 võrgusilma vahe ühest kinnitussilmast teiseni“); tampsa ui on jämedam ku ääreui, sellega `aetaks tamsa `jalgu („hui, mille abil võrgu paelad äärepaeltega tamsaga ühendatakse“) Hää k. purje soot, nöör purje alumise nurga küljes; purje alumine nurk, mis kinnitatakse masti külge `raaga `seili ~ topp`seili `jalg(a) VNg; purju jalg, sellega timmitasse kuidas puri tuult vötab; vii purju jalg `teisse `parda Khk; ravina `külge pannasse `purje jala Trm; purje esimäne jalg [masti küljes], tõene jalg `natke nukete venet Kod; puŕo jalg Vas l. niie jalg niie pikem silmus niiel on siĺm ja jalg Hää; alumene jalg, `peälmene jalg, niie silm Juu; `niitsme jala Krk m. jalaga ii (täht j) Kär; pitka jalaga ii Kaa Pha
3. puu tüvi, taime vars; jala peal ~ jalal kasvamas, raiumata [puu], niitmata [rohi, vili] puu on jala pääl `kuivand; mul on kõik `suuremb jago jalal ein, `lüömättä Lüg; vöttas männid jalabelt maha Khk; [puud] oo alles jalalt raiutud, need oo `toored, need ei põle veel Mär; kui sa ta (rukki) jala pialt võtad, ta `tõmmab ju kuivass, pudiseb Kse; `Kaapsapia kasvab ju ühü jala ots Han; `raius metsa jalalt maha Kos; [vili] akkab jalale minema. se kõŕs on se jalg. kui juured `alla löövad ja idu üless tuleb, siis lääb jalale Trm; eenäm õli vi̬i̬l jalal, ein ajamata Kod; ta om jala pääl küll, aga ta om `surnu puu Krk; `ulka `mõtsa `jäie jala pääle `lõikamada Nõo; paĺlu `aina om vi̬i̬l jala pääl Krl; jala pääl sais norḿ Se; mõts um viil jalal Lut || siis õlid kukke või`siened, `niissed pikka jalaga Lüg; päkäl ja puravikul jala all; päkäl `jalga ei süvvä; taglal ja kõbjal jala all Krk; t́sia tigo tu̬u̬‿m seene jala külleh Räp || fig üte jalaga liha om `väega hää võttaʔ [seentest] Räp || pl umbrohu juured kui sügavalt `küńti, siis umbrohul keerati jalad ülesse `poole Trm || [lina] peo ku `pintsle, ku ärä leoss, ei kurda jalun ~ jalul ku `laodets Krk
4. pl (ilmastikunähtus) heledamad sambad, jooned päikese all pääbäl tänä jalad all, tea kas tuleb sado või Mar; päeväl om jala all, ei tää ka ommen jäl `vihma tule Krk; pääväl (vihma) jalaʔ all, sadama nakkass Plv
5. juurealge, seemnest tärkav juureotsake, -narmas, idujuur; hv idu Tõisel `päiväl õlivad [linnastel] jua jalad all, aga siis `uadeti `ninda`kaua, kui tulivad idud ka lagedale Jõh; mis magede küljest nee kasund juured ning idemed εε rahitasse, nee on mage jalad Khk; linnase jalad sõeluti `väĺla HMd; viĺlä teräl tuleb töńsist otsast jalg ja teräväst idu Juu; seeme on jalal, idaneb Trm; jala tuleve iki kige päält, siis tule ida; linnastel jala perän joba Krk; tera om ära `imbunu, jala om vällan juba Ote; viläl um jo jalg perähn, idu jo välähn Rõu; edimält aja seeme jala `perrä Se
6. end pikkusmõõt (umb 30 cm) `arssin ehk `süüli puu, senel õlivad jala `märgid pääl Lüg; kuue jala süld; kakskümnd `seitse korda jala pεεl o tihe vörk, saab `peenessi kilusid Khk; `jalga kaks [mere] pöhjast ülal Vll; kaheksa `jalga pikk Pai; pirru alu olli ike kolme jala puu Hls; esi oĺl nii laǵa nigu idsa, noh nii viiś `jalga inemise `pääle Ote; noʔ aja nii `paksu lummõʔ mahaʔ, et mõ̭nõ tuńni peräst om poolõ jala pad́u Har; jalg maad piḱk Se
7. millegi alustus, hakatus; järg egä nüüd enäm kinnas segi lähä, nüid on juba jalg all, tü̬ü̬ jalg on all, näeb mes piäb tegemä Kod
8. (inim)põlv, jagu, osa nuorem jalg rahvast nied panid [mardipäeva ajal] vaĺts `riidesse VMr

jalust jalust Kuu Lüg Jõh IisR Jäm Kaa Pöi Mar Mär Khn Hää Juu Kos JJn VMr VJg Sim SJn Hls Krk Ran Nõo Har, jaluss Kod; jalost LNg Kul Kan; jälust Emm Rei (jalgade) eest, juurest; fig tülist, segamast mene jalust menema, midä sa siin vahid; kasi jalust Lüg; Pane see sööma katel siit jalust ää Pöi; Kasi ramp jälust εε Emm; mis kurjavaemu `kalkarid siin ies on, korjake nad jalust ära Sim; kõiss lõpevad pääväd, et suan minä jaluss ärä Kod; võta tu̬u̬ vitsaraag jalost üless Kan; jalust ära jalad haiged vilets, jalust ää JJn; [lehm] jäi jalust ära Tür; ta on `vuodis kohe, jäi jalust ära VMr; jaluss õli ärä, ei sua nud käedä Kod; jalust maha [võtma] kukkuma panema küll sääl on tigedad `kuerad, võttavad kõhe jalust maha Lüg; vahest akkab oks `jalgu `kińni, se `võt́tis nõnna jalust maha Juu; löön su jalust maha Lai; ku hopõń lätt, jalust satass mahaʔ vai kumastass Har || fig käsist jalust [seotud ~ kinni] ta on kua käsist-jalust `tüöga `siutud VMr; `terve pääva ole tema pärast käsist jalust `siutud Sim; ma oli nende man käsist jalust `kinni, ma ei saa kohekil `liiku Krk || täielikult naene võta `naabri talust, seda tunned käsist jalust SJn; ei käsist ega jalust üldsegi mitte ei `joua käsist ega jalust Kuu; ei saa käsist ega jalust edesi Mar; ei peast ega jalust mitte sugugi on igäväne `nühkämüs, ei `pääse päist ei jalust Kuu; ei saa peast ega jalust edassi, rukis nii `kangeste maas Mär
Vrd jalgust

jumala rõhuadv a. täiesti, päris, üsna, lausa nii jumala tosi kui ma `räägin VNg; kas sa puht jumala `jõute `istud siin Lüg; see oo nii jumala `öige mis ma räägi Khk; Puhas jumala luu ja nahk (kõhnast inimesest); puht jumala uśs (ussitanud õuntest) Pöi; üks jumala paĺlas inime, mis ta kääst võtta oo Mär; sai selle asja jumala mud́u, põle maksn selle eest kedägi Tõs; Marjad jumala `tu̬u̬red Hää; ole jumala tuule ja `taeva all (s.t ilma peavarjuta) Koe; ahi puha jumala külm Kod; `täämpe ommuku olli periss jumale sula ilm vällän Krk; jumala terve laits Nõo; mia `eĺli sääl jumalõ ihu üt́sindä Har; mis sa jumala `hu̬u̬pi tõist kimbatat; tu oĺl jumala õ̭ńn, et ma är `pässe Se b. (koos eitusega) mitte sugugi, mitte raasugi mitte jumala üva ei ole minu suus käind VNg; Tehtud pole mette jumala midagid Emm; ma ei tea sest jumala `põrmu Kse; meie `lammad üks jumala iva ei peĺjänud Kod; sea ei mälede jumale `tuhka ka änäp Krk; Tü̬ü̬ ei `laabu sul mitte üt́s jumala raas Urv; Mä ei olõ täämbä jumala krõ̭pe `suuhtõ saanu Räp; iga ~ kõige jumala [+ ajamäärus] Käi seda piima raha äga jumala kuu midu `korda `otsimas Ans; Sii nad käivad nüid `lantimas just ega jumala `loodud päe Pöi; iga jumala pääv käin Sadalas Lai; minev`aesta ańd mullõ vana mihe tsuuaʔ, nuidõga käve kõ̭gõ jumalõ talvõ Har

juss3 juss g jussu San Se (koos eitusega) mitte raasugi, mitte sugugi mite `jussu ka‿i olõ [hinge] sisen San; olõ õi `jussugiʔ Se Vrd jusu

jüvä jüvä Võn V(üvä Krl Har[h-] Räp Se[g üv́ä]; d́üvä Lei); üva (üvä) Jõe VNg Vai Jäm Ans Khk Käi Rid Mär Pär Vän Tor ?MMg Pil Võn Kam Ote Rõn San/ h-/; öva Hi; üba Emm Noa LNg(übä) Rid Mar/g üä/ Lih Kul Kir Ris Pil; n, g öa (öä, üä) Kuu/üä/ Phl Mih Vig Tõs Aud, üa Khk Mus Muh Käi Rid PJg
I. viljatera, vili; teradest valmistatud toit; rokk
1. a. teravilja seeme, (vilja)tera üvät karisot `maahha Vai; ruki küpse, üad ühna kõvad; pime kana `leidis koa üa Muh; uppe üba; `erne üba Rid; rukil juba üäd sees. nüid nooremäd `ütleväd et ruki teräd Mar; looma tahtva üvvä kah Ote; rügä um joba jüvän Rõu b. (tera) tuum rot́t lõssetas terä ärä, üvä sü̬ü̬b ärä, siss jäävä lõsta `järgi Ote; noʔ nakas terä kasumadõ, üvä om jo sisen Har; `Pähkne umma hääʔ küll – jüvvä täüś Rõu; rüä teräl üvä jo seeh Se; `pähmel um ilma makuss jüvä Lut
2. tera, viljaollus `kapstit keedeti ilma `suurmideda kah, kutsuti ilma üvätä `kapsta Ote; ilma üvätä puder `oĺli `kartuli puder Rõn; Meil t́sia˽söövä˽puhast jüvvä, selle niä omma˽ni rammun Urv; vanast es anna˽`keśki `tsiale jüvä`kraami Plv; taal hobõsõl om üvä läbi ḱaunuʔ (on hästi toidetud), `peĺgä‿i tüüd Se
3. jahurokk a. leivakõrvane, jook hapendatud (rukki)kördist, veest (ja piimast) rüä jahust tet́ti üvä. mõhen ta läits `apnema, siss `pańti `piimä `pääle ku ta külmäss `saistu Kam; rabandleib ja jüvä oĺl teol üten Urv; vanast oĺl piimä iist jüvä Plv; jüvä tetti rüä jahust kuuma vi̬i̬ `sisse ja sõ̭ss `panti hapu `piimä mano ja `võeti haina mano üteh, tarvitedi söögiss ja ku vette `panti sis `ju̬u̬di; teol `käüdi üväga Räp b. rokk (loomatoiduna) `vaśkillõ klopitass rüä jüvvä Urv; ańd tseolõ jüvvä Vas
4. jahujoogi pära, põhjapaks Jahujoogi vai söögile saistus üvä põhjaʔ Võn; taar päält `seĺge, üvä `põhja vajonu Kam; [õlle tegemisel] last läbi `rõiva arʔ, tu üvä jääss `rõiva pääle, a li̬i̬ḿ lätt läbi Se
5. toit; kerge eine, oode, paluke, linnupete ma võti kolm suutäit `üvvä ärä, siss ei petä mu `lõoke ega kägu Kam; kuiss sa iks läät ilma jüväldä majast `vällä, ilma et olõsiʔ jüvvä `maitsnuʔ Kan; `täämbä es saaʔ vi̬i̬l üvä kibõnat `suuhtõ, midäge ei olõ söönüʔ Räp; otsani üväldä vi̬i̬l olõ (söömata); läkiʔ `võtkõ `veit́kese üvvä Se; kolʔ `päivä `maanu bez d́üvädä Lei
II. Muid tähendusi
1. midagi väga väikest; tera, raas, kübe `lamba sita üba Emm; sii o paĺlo üväsid Mar; kaks üba püus, mul mustikad püus Ris
2. natuke, pisut; (eitavas lauses) mitte sugugi, mitte midagi, mitte raasugi, põrmugi, üldse mitte mitte jumale üvä ei ole suus käind VNg; Ma pole täna veel öva amba alla saandki Käi; Pole sii änam öva röömigid Rei; anna aiʔ `sullõ jüvvägi (mitte midagi); kolm nädälit inne `surma es võta timä jüvä `tolmu `suuhhõ Vas; saa as üvvä `hamba ala Se; t́äl olõ‿i·ʔ kodoma sieh küt́sü jüvvä; küdsü jüvvä olõ õi kodoh majah Lut
3. terav ots, teravik a. (oherdi, vindla) lõiketera uherdi üva Jõe; puuril on leigu üva, pisigeine vahe ots Jäm; vanast olid `üäga uherdid Vig; see, mis kuĺbi `moodi oherdi ots oo, oo oherdi üva Tor b. hanguharu ots vigla üa VJg c. kisk ahingul, õngel vms ahinga üvad; käksi üvad Jäm; `öngedel on ka üvad Khk; pine pulga üa; `üaga tömmetse pine läbi selise; porga üa; `ülge rava üa. üad `keeravad ikka änam `ülge `sisse; `pootsaki üa Mus; unna õŋŋed o jämemad ja jämemad üad koa Muh
Vrd iva

ka1 ka üld (koa, kua spor eP; kaʔ San V; ko Jäm, spor L) (assimileerub kergesti eelneva või järgneva sõnaga; tähendus sag asendatav liitega -gi, -ki)
1. samuti; ühtlasi; koos siis `panna `malgad `piale `kuhjale. viis `pandi ja kaheksa ka `pandi VNg; üvä `õhtat! (vastus:) `teile ka; tämä ka [ise] ei näht, aga tämäle ka juo emä `rääkis Lüg; kui sa raha ei taha aga kas sa siis `leiba ka ei taha vai Jõh; `ilma on mogomaine `tuuline ja `tormine ja lund sadas ka viel Vai; Tuled sa ko kui ma kirgule liha Jäm; nüid o lüpsi aeg koa `varsti kää Jaa; makile soab liha koa `sisse `pandud; `Oota ma tule koa Pöi; mis ma tea, seda ma räägi koa Muh; kui tere `tehtaks, siis `antaks kätt ka ikka Käi; pöial on ka sörm, aga tal on ise oma nimi Rei; pere nime järel `üiti karjama ka Noa; kui ta (varss) oo `aastane, siis oo juba säĺg, kahene koa veel säĺg Kul; `enne ei ond jalgrattaid koa mette ja masinaid koa ei ond Kir; ku‿ma‿i joo, siis ma‿i saa `süia ko mette Mih; mine sa koa tääga Tõs; tulõ‿nd sia miuga kua Khn; mõned ikke `purssist eeśti keelt ka Aud; võid tagapool `süia koa PJg; sõõruta ikka koa Vän; künnapast saab ka `laudi `saagida Tor; eks kangas ole küll koa riie Juu; aga sie oli koa viel iesti valitsuse aeg alles HJn; ja oma maksud olid ka omal aal pial Pee; ot ma kua `rüipan korra ühe lonksu Kad; meie annama mängumiässele kua õlut Kod; ah ike tahate ka Äks; minul ka kääd tikuvad värisema Pil; `talve oli kaits tüdrukut ja suve oli suve tüdruk ka vi̬i̬l kolmass Trv; mia peĺläsi ka nooren Krk; sääl ka‿kki (ikka) mueduki käesite Puh; nemä ei tunneki miu, et mia ka sugulane olen Nõo; susi tullu˽pajast ka˽penile `järgi San; mis eesti keeli ommaʔ, nuid loe ma‿k̀aʔ `seĺgele Krl; Oĺl hari ka‿ks olõman Har; nissu ka võit kääntäʔ `vihko Se
2. isegi, koguni aga kolm `kruoni ka `maksas `ostaja [lõhe eest] Vai; vahest jähid [heinad] tegemata koa kui vesine aeg oli Kär; libauńt joosn puu `otsa koa Tõs; täo `kärmsi ka vähä Saa; koer kua vihmaga ei sü̬ü̬ Kod; seeni om lõun [saunast] ärä ka kadunu Ran; ku elu`päivi om, ma kua `kanga ka vi̬i̬l ärä Puh; ei ole mul meelen ka TMr; iilä käve `piḱne kaʔ Har
3. ikka, siiski, ometi ulk inimisi oli [talgul] ja pidi ka `süia olema ja pidi ka `viina olema VNg; neil õli sugu vähäkene süüd ka Lüg; `viemö `oige rüsäd `arvast `maale ka `kuivama; no siis `tarvis ikke ruttada kui saad ka `päiva `luojast kodo Vai; kääd oo nödrad ka, nendega ep saa eite midad [tehtud]; sel iga pεεl ka, üle nelja `kümne Khk; ta (kampsun) oli ise leigatud siis ka nenda‿t siit oli kövasti `ümber Pha; Pea ete vahest eese mokk moas koa (ole vait) Pöi; Sa mõtle koa, mis sa teed Mar; taal oo raha `pankas koa ikke, ega ta ilma ole Mär; üks juut́ `tahtnd mäe ää `osta - -, aga pole koa `lastud mette; se peab ika kadagas koa olema (suur); teda (marju) on koa `otsida (leidub harva) Mih; ju ka paelo mjõnd siäl irvitäväd Khn; ari oma nina koa Ris; kui inimene on ike kõik maa pial läbi eland siis tiab tema ka, kus ia on ehk kus sańt on; ei tiand mina seda noorest piast et mõni töö ka parem oli Pee; `liapasime selle `tiega kua `seie Kad; no viiśkümmend ikki `ütlem kohe, kui ka `rohkem ei ole KJn; milless sa teiʔ ka nii Se || ja `ütle `mulle ei ehk ka, kas sa teed seda `aśja või ei tee Juu
4. sugugi, hoopiski [lennuk] ei mend `kõrgelt ka, madalalt läks Lüg; `eiga tädä‿s ka nda `paljo ka old, et viel `naisile `anneti Vai; sind ep taha pulgaga ko `soskida Jäm; ma‿p kannada teda silma all ka; pole kaas`tundmist taal ka natustkid Khk; see `polle koa Aadu jagu mette Kir; ma põle and ega koguni luband kua Lih; nüid põle ko `kohta, kus `sisse ei saa Mih; tää ei tahn siis sii änam tööd teha koa mette Aud; nüid tal põle `aega koa Ris; mitu `päävä, ma ei mäleta, aga kaks-kolm ta ka ei old JJn; peris loĺl ta‿i olnd, aga peris tark ta ka ei olnd KJn; lõug lõbisess, ei saa kõnelte ka mitti Krk; aga tu kivi oĺl nii teräv, - - `sinnä‿ss saa ka `pääle eedätä TMr
5. leksikaalse tähenduseta, tugevdab eelnevat või järgnevat sõna või lauseosa a. (küsimustes või muudes kõnetlustes) said sa sεεlt pari ka Khk; kas ta oo koa kaela `kandaja veel või oo ta vana Muh; kas saite ka tänäbu koa küene täis Vig; mis ni̬i̬d vanad vanamed ko `rääkisid Pal; kas miu emäd om ka siin Nõo; kas sa‿k̀a liinahn käve Rõu; milless sa teiʔ ka ni; kas sul om ka häṕe, mi˽sa ti̬i̬t Se || (tervitustes) tere ko Jäm; Terekest kua Trm; vanast `ülti tere˽kaʔ kui `tarrõ `tulti; [keskhommikuse söögi ajal] terek̀a sü̬ü̬maost Se b. (ebamäärase, kahtleva jaatuse või nõustumise puhul) [ kas seal oli `marju koa?] oli ikke koa Mar; [ kas puĺl on `kasvand?] puĺl on ka loomakene juba küll; ja sie oli ise ia rohi kua JJn; meil siin ikke on `iiri koa Tür; eks ta õle alb kua Kod c. (tugevdab etteheidet, pahameelt, põlastust jne) sa oled üks lämmkäpp koa, anna so käde siis midad; `seike `ungam koa midagid tiab Pöi; Tä kua kedagi tiab Han; mis sa koa oled! Kos; oled koa va töĺpsaba Jür; ei sa kua sua üksi `toime JMd; ei soa koa ühek̀ora sinu `tahtmene täis Koe; põle sest kõnest koa `aśja Ksi; paĺlass türä `jalgu vahel ja temä ka mi̬i̬s Rand. (muudel juhtudel) ommete ka olivad rahvas. ei `kaaluda `oskand Vai; anna käppa ko Jäm; nad `kutsusid mind `seltsi ka Kär; lääberdab koa edatsi natuke Jaa; küll oodeti ikka koa, ometi ta tuli `viimaks `koose; Ma tee siis natukse `toari koa Pöi; see on aga ka ete kina Emm; need jalad köi koa änam Vig; mina tea koa kui kaua Ris; pienikene `õmblus - - pidi `jälle akkama `õeruma kua ja KuuK; no sie `ańdis aga `nühkida koa `enne kui sa said [kangaga] lõpule VMr; tuli Liänä minuda kua `vaatama Kod; `peigme emäle `ańti nisa·mmati ka - - tekk ja säŕk KJn
Vrd kaas1, kah

karv1 karv R(`karva VNg Vai) Käi L K(karb g karba L SJn), I T V, karu S L M T Lei, g karva (`karva R)
I. 1. a. karv, niiditaoline sarvainemoodustis nahal; harjas(ed) ei õle `ammast suus egä `karva `persses (väga vanast inimesest); Kaks `karva `kolmes rias nagu isuri rukki (hõredatest juustest) Jõh; nii pailu sadas, mette kainu `aukus äs ole `kuiva `karva Khk; kõhu otsa (~ kube) karvad; `Kainluaugu karu Pöi; silmä `ripse karbad (ripsmed) Mar; Sial oo pikk karu `seĺgas, see oo alvaste söödetud Han; arjavenelased `korjasid sia `karvu ka Kei; abeme rańdi karvad (põskhabe); alumesed (~ alumese otsa ~ kõhu alused) karvad Juu; tämäl õli `juuksite siden `aĺla `karvu; `karva `võetse [tapetud seal] kiävä vedegä, edemält kõrveteti tulegä Kod; `võlga `rohkem kui `karvu persses Lai; siĺma lau karvad (ripsmed) Ksi; kel rind `karvasid täis, sel pidi ia mesilaste õńn olema Plt; tal ei ole `karvi ka nõnda paĺlu ku tal `võlga om; akkam [tapetud seal] `karvi `kakme Krk; käsnäl olna õńn, kui karva otsan; kolm `karva pään, aga iki suib Ran || nüid lähäd `Juaspiga `karvu segämä (sugulist ühendust pidama) Kod || (silmahaigus) – Rõu Räp unonaaselkiʔ `kasviʔ karvaʔ `siĺmi. noid kakutass `vällä Rõu b. hrl pl juuksed; habe Nüüd sasi kahe `käägä enesä `karvust (tutista, karista ennast) Kuu;`Este ei õld `iuksed, õli `karvad, `karvad mustad ku süsi; Kenel on `karmed `karvad, sie on kuri ja tige Lüg; Vahi misike sa õled, `karvad `siiras omal, `kammi `õmmete vähä siledamast Jõh; küll oli meil emäl ilusad `pitkäd ja `paksod `karvad Vai; [koolmeister] `kargas `karvi `kinni ja karustas Pöi; ma akka sool karust `kinni ja tutista Kse; võtab poisil karust `kińni VMr; tukustas karvust Trm; see on nii `karva `kasvand (juuksed on lõikamata ja habe ajamata) Lai; karvad on pikad, kaela pial; vanames aab enesel `karvu (habet) Plt; kaku karvost, võta karvost kinni (karvustan) Se || fig `kergita `karvu (tereta!) Lüg || fig see nii `karva läind (alla käinud, vaesunud), see‿b `saagid änam parama järjä‿bele Khk c. looma karvkate; vill `pehme, vali karv Kuu; `kitse, `kaśsi `karvad VNg; `luomad on vana `karva maha ajand, `uuves `karvas juo; `valju `karvaga lehm ei õle üvä `piimälehm Lüg; kuer `augub, `karvad `siiris (~ `püsti) Jõh; kasuga `karvad on `lahti Vai; [kasukal] ikka `lamba karvad sehetse poole Jäm; karu on koeral nii paks pεεl et Mus; Nii lihav mis karu läigib puhas Pöi; loom laseb kevade `karva Muh; `lammad `oĺlid vigased, karb `oĺli `lahti Vän; tegid koera karvast sokkisi Ris; veis eidab `karva Juu; punased [pullid] on viel vanal karval JJn; luom on väsind, nõnna et karv tuld seĺjast ää VJg; karv `vi̬i̬rnud puha piält ärä, kasuk ep anna `su̬u̬ja enäm kedägi Kod; ennemalt eidab koer karva kui varas jätab oma ameti maha Lai; nii illus karv kui uhak säĺlän Kam; susi karva hiit, a `mu̬u̬du hiidä äiʔ Rõu; nälläkaru (hõre tallevill) Lei || (ebemed, pehme karvane kiht riidel) püksi pölved ajavad `karva (karvendavad) Khk; karu on ää `veerend (riidel toim paistab kulumisest) Krj; riie võtab karba `peale, kui riiet uhotasse Mar; see (villane riie) on sääritud riie, karv maha `võetud, sääritud ja vanutud JJn; `kanga karva, mis maha tulev tellede ala, `seante peenik kõmu Krk; `uńdrigu küĺg om karvale `õ̭õ̭rdenu Nõo || fig kadaka karvad (okastega kadakaoksad) olid `jälle eed tule akatiseks Kaa; sääl kedägi `einä ei oole, mõni aru karu (lible) oo kasunu Krk || fig sü̬ü̬ḱ vanass lääp, siss tulev karva (hallitus) `seĺgä Krk; karva lõhki ajama väiklaselt pedantne olema Aes kasvoi karva luhki Emm; naha ja karvadega üleni, tervenisti Kõige naha ja karvadega Hää
2. sulg, suled kana aab `karva (sulgib) Hls; kana loḱs ja aa karva `püstü; kana aa `karva sügüse Krk; kana aja `karva, kõik kotusõʔ `sulgi täüś Vas
3. kübeke, raasuke, natuke mette `karvagid (mitte midagi) äs saa; taa on karva vanam moost Khk; tää oo moost karba pikem Mih; üks karv (vähe) `puudus Trm; ma mitte `karva ei pane `sinna manu, ütteainust sõna ei oole `sinna manu `panden; si̬i̬ ei oole `karvagi tõisest targep Krk; olõ õi lehmä `karvagi majäh (ei ole ühtki lehma) Se; ei kannata (ei salli) teise karva ei salli teist sugugi pekś sia nõnna ärä, et siga ei kannata enäm inimese `karvagi, kõhe pani `ju̬u̬ksu; lapsess suat́ tä `niske äbelik, ei kanna tõese inimese `karva; näväd ei saĺli tõene tõese `karvagi enäm Kod
II. 1. värv(us) `karvald ärä menemä Kuu; ilosa `kirka `karvaga `riie Vai; see on karvast εε läind, nii väga εε `leekind Khk; Mette‿p saa aru, mis karu sellel riidel pεεl oo Kaa; sii `niukesi punaka karvaga `uśsisi põle ond Mär; sel põle midagi `karva, see on karvast ää kadund; riie seesab `karvas (ei pleegi); ei eida `karva (ei pleegi), seisab ühösugune VJg; sie mies on nii tuhm, põle tal `kirja ei `karva Sim; läppind ein, ei õle enam ilus eina karv Trm; kuuśk, pedäjess ja kadajess, ni̬i̬ `karva ei eidä Krk; paha karvaga (kahvatu) Puh; ma `tunsõ uma hobõsõ karva `perrä välläʔ Har || kahe karu vahe aeg (videvik) Khk; karva värvi (-värviline) mere udu viab `viljad `ruoste `karva; `taivas on päris vie `karva; laps on `itku `karva, `silmad vie `kierdel Lüg; kulu `karva, `kulla `karva, paju `karva, `pannel `karva, mähe `karva (ussisõnad) IisR; tuli`karva uśs Kär; vares`karva (lapiline, tükati pilves) taevas Mus; seelik oo punast `karva; vere `karva punane Muh; apu piima `karva obune Rei; va tuha`karba värb Mar; teliskibi `karba `kolne; nüid jo nee uiemad värmid, neid jo `metmet `karba Vig; nüid akkab taevas teist `karba `kiskuma Mih; `päike läks kieva raua `karva `luoja KuuK; uvaõie `karva riie (pruunikasmust) VJg; lina`si̬i̬mne `karva obene; inimene kui on väga kõhna, `üeldässe surma `karva Kod; kulatand `karva (luitunud) Lai; õbeda `karva `pärled KJn; orase `karva elerohiline Krk; kulu`karva pää Puh; rämmäʔ, piä maasikide `karva Har; tedre`karva kanakõnõ Rõu; `valgõ säne, koolu`karva (kahvatu); kurõ`karva, säne hahk (hobune); uba`karva ilvess; `taiva `karva haĺl, illloś haĺl Se; võtr um ei-must, sääne raut`karva; haaba `karva Lut
2. fig (seisukorrast, olukorrast) kes tiäb, kas ehk tulevall `aasta õled juo `tõisel `karval (oled juba mehel); tied siis `karva `muutu (lähed mehele) Lüg; seaste on seda näĺla äda, pole paramad tulemas midad sellest `karvast (niiviisi, sel viisil) Khk | olemus, iseloom Akkas varsti oma öiged karva näitama (halba iseloomu) Emm | välimus, vorm vanad tüdrukud seesavad `easte `karvas (ei vanane) Juu; eks ta kolm`kümmend `oastad ikke õle karva järelegi (välimuse järgi) Kad; karvass on ennäss ärä `muutnud, kõhnass jäänud Kod

keegi `keegi (`kiegi, `ki̬i̬gi) hv u R S(hv u `kee|gid Muh Phl, -ged Rei) Mar Lih Pä HaLo VlPõ; `kes|ki u R spor Sa(-kid), Käi(-ket) LäEd Tõs Ha Amb Kad Iis spor TaPõ, Vil u Trv Hel T Har, `keśki Hlj IisR Amb ViK I TMr KodT; `kiski, `kiśki L K, `kiskid Khk Muh Hi Ris; g kelle|gi Krj Vll Pöi Muh spor L Ha Jä, Kod, -gid Jäm Muh, `kellegi Jõe Lüg, kene|gi Lüg Käi(kenne-) HMd Kei;p keda|gi (kedägi) R Khk Pöi L(kedäge Var) K(keägi Kõp) Kod KJn Vil Trv Krk u Puh, -gid, -git Sa Muh spor L, Ha, -ged Pöi Hi, -gist spor Lä Ha(-gistki Rid Nis) Jä, -gest Hää, kidagid Khk, kedad S(keda˛id Khk), keda˛i|d, -tki Lih, kedä˛id Kir, kenegit Lei, `kestegi Nõo Rõn.Käändelõpud liituvad hrl partiklile, nt: all kelle|gile Sa Muh L(-gil, -kil[e] Saa) Nis Rap VMr Pal Ksi Plt Trv, -gille R(`kelle-) spor Ha, Jä ViK(-`gille Sim), I VlPõ, kellengil Noa, kessegile Sa, kene|gile Lüg(-gille), Emm(kine-), Rei(-gele), LNg Kei(-gille), kenne|gile LNg Rid, -ngil(l)e LNg Kei, kuid: kelle|legi Mar Sim TaPõ, `kelle- Hlj VNg, kene- VNg Jõh(`kenne-) Vai. Lühend- või erandvormid: all `kellegi spor R, ad `kellägi Kuu, `kellellagi Hlj, kelegil Ris, `kelgi RId ViK TaPõ, `kelgil Mih, abl `keldägi(-lt, -ld) Kuu, kom kedagiga Jõh. Pl esineb mõnes murrakus: g killegite Khk, kelle|gite Kaa Mus(-tegid); all kesse- Mus; kille|gitele Khk; ad kesse- Khk Mus, kelle|gitel (kille-) Khk, kom kellegitega Kaa. Rõhutamise korral kasutatakse sag kahekordset partiklit: `keegigi Var, `keegitkid Krj; p keda|gigi Ann Kod(kedä-), kedagi|stki RakR LNg Rid HJn(-tki) Kul HJn; el kelle|gistki Var JMd, kene- Kei; all kellegi|llegi JMd Sim, -legid Vll; ad `kelgilgi VNg; kellegi|lgi Aud Juu Ann(-`lgi) VMr. Murrakuis, kus keegi ~ keski on uuem sõna, võib selle vormistik kokku langeda murdeomaste sõnadega kengi, kennegi, kennigi.
1. ind-pron substantiivselt a. (isikutest, olenditest) teadmata-määratlemata kes, üks(ki) Ei tänä old kalu `kellägi; Ku pihu sühütäb, siis saab `keldägi raha; Ei mina ole `millagi `keldägild midägi `muidu `tahtund Kuu; `võt́sin ikke südame `rindu ja tulin sis ikke edasi - -, noh ei `kallale tuld kedagistki säl RakR; ega suvel old meil `kelgi `püksi jalas; `kessegil ei ole `kuiva `eina lakkas VNg; egas `ennemast `keski sedasi `arstil käind kui nüüd; [kui] ma tahan kedagiga kokko `saada, siis `viipan `käega Jõh; `sitke ei `raatsi `kellegi (~ kenelegi) midägi `anda Vai; kuidas `keskid `ütleb Ans; ülekohus ep seisa killegite kottis; nüid pole noĺk `mütsisid mette kellegitel änam näha Khk; Ja kust seda `leiba kessegile `seistes käde tuleb Kaa; ma‿p `näita seda mette kellegilegid mette Vll; [kui] kukolend, kägo toleb `öue `laulma, siis soreb `kesket ära; pole see kennegisse `korda läind Käi; ei põle kedagist tuln, ei tuln `keegi Kse; tuleb `kiski, `keegi. teretab Tõs; Koolilapsed sõid mis kenegil `juhtus olema; nisukene kuri saks oli, tema ei kuuland kedagist Kei; Eks `üelda mõlemaid: `keśki käis `õues ja `kiski oli tuas Jür; kuda neid elu`päävi on kellegille jägatud Amb; [voodi]lina ei old `kellegi·lgi mitte; `enne oli väga ia, ei akand kellegisse `kińni (koer) Ann; kuda `kiegi olivad õppind VMr; üöd olid igaüks kus `kiegi sai; sie piab jo nisuke riivatu inimene olema, et ei sua kellegagi läbi Kad; `ütle `ki̬i̬gi või `ütle `keski `kumma tahad. `keski one ike vanem; vai `ki̬i̬gi kedägi mõrsuka edess oiab Kod; kõrva`kuulmene ia ehk alb – kud́a `kelgi on Ksi; mitte es `vasta `keski `miule Trv; mul ei ole enämb kedäginä Puh; mul `oĺli küll `võtjit, aga mina es lähä kellekile; ei ole mul kellestegi `puudust Nõo; ei olõ `tohtnu `keśki kodo ligigi enämp `tulla KodT; kellist kedägi (analoogiavorm) mitte kedagi ei old `kellist kedägi tuass Kuu || (osaalus) – Jõe S kedagi `andas `mulle ühe laudlina; kas kedagi käis meil? Jõe; kedagid `eeti sind `otsimas käind Jäm; vanast olid poisid `loulusid teind ikka, aga niid ep tee `loulusid änam kedagid Ans; kui kedad surnd on, siis `peetasse matussi; seda‿p tεε kedaid Khk; kedagid oo tale selle annud; kedagid ~ `keegi tuleb Krj; Üütakse ka angerjas ja vingerjas, kudas kedagi on `arjund Pöi; `kohkun `aige. ja seda‿s paranda koa `kiskid änam, pidi ää surema Muh; Ehk kedad viib mind ka Talina Phl b. (esemetest, nähtustest) miski, ükski (asi, töö jne) oli ka sis kohe suur lapp, kohe nii paĺlas et, ei olnd kedagist Noa; et järele ei anna kellegist `ühti (kangekaelne inimene) Mar; mis sa mud́u `tühja plaristad, kui sa kedagi ei tea Mär; sinu käe ei `kesta `keegi (ükski asi ei pea vastu) Kse; paegutatse teese koha peal, tiha põle kedagi, `vastu või koa akata `ühti; kedagid kuulda ei olnd, ei `lartsu ega raginad, `muutkui kukkusid aga (tähed) Mih; teesed tuld `väĺla, põle tuld, põle kedagist näha Kei; `üt́sid et kui - - ilma oubita käid ehk kedagi, et siis kohe maa `lõhkeb Kos; ega plekist old sel aal kedagi. paa `tekled ja kõik olid puust Amb; on odra rehi ehk kaera rehi ehk mis rehi `keegi on; kui nad täna tulevad, nüid mul põle kedagigi `rääkida Ann; kule noorest piast ei ole `keegi [töö] `raske Pee; majadest põlegi suurt kedagi enamb alles VMr; kes `luama tappavad, eks nied tea tema süsi`konda, mis nie `keśki on Kad; vahel oli [keskhommikuks] kas `kartuli pudru või kedagi Lai; `tiiskuse `aigus, `kiigi [rohi] ei `aitand SJn; ei saa `leibä lõigata kellegiga Vil; ei ole temäl `keski ää, ei `kõlba temäl sü̬ü̬ḱ ei juuḱ, ei olek Trv; nüid om `viimäne väits ärä käkitu, ei saa kellegagi `leibä lõegata Nõo c. (partitiivis eitavas lauses, väljendab konstateeringut, mööndust jm) [pole] lugu, tähtsust, tulemust; [on] ükskõik; paratamatu aa ku ta [teder mänguajal] kohe vakka jääb, las `olla, ega sest kedagi pole Noa; põle kedagist parata, tuleb see `estomine ää `estoda LNg; ei mul põle kedäge, olgu poi või `prostoi· Var; Miol põlõ sellegä kedägid `pistmist Khn; aga parata ei ole kedagi, töö tab tiha Pee; küll olen sõideld selle `juomise pärast, aga ei kedagi Kad; egä magamisess ei õle kedägi, aga ihu väsib ärä Kod; ei nii vana elu ei ole enam kedagi. muidu üks inimese tükk, nagu puu tükk; põle kedagi, küll me soame [toime] Plt; veerest oli mõni pidim katik minnu, si̬i̬ es ti̬i̬ kedägi Trv; lu̬u̬me täl suurd ei ole kedägi Puh; ega kedagi 1. mis siis ikka, olgu peale ega kedagi, las aga `olla JMd; ega kedagist `ühti, akka ka ise `jälle otst `piale Kad; 2. (eelmist väidet kinnitav) üldse mitte `Kördist mina küll lugu ei pia, sie ole toit ega kedagi IisR; siis põlnd naa `tohtrid naa pailu ega kedagid `ühti Kir; ega ma täda tõsnd seda `korvi ega kedagi `ühti PJg; me oleme rannast nii `kaugel, ei soa `silku ega kedagi Juu; käib nagu üks igavene kaltsu pussakas teine, ei äbene ega kedagi Kad; teit üte nuia [talviseks lutsupüügiks] valmiss, ku lumet ega kedägi tullu ei ole Trv; (ei) kedagi, muud kedagi (välj hüüatust, konstateeringut; kinnitab eelnevat väidet) noh, kedagi, tõmman selle vaname kirstust `väĺla ja Aud; kedagi – uni läks `jälle minema ja `peale ei tule Juu; mina põle änam inimese arus. mina olen aga teśte oiu ja varju all, muud kedagi Ann; muutku ot́sib aga inimeisi, muud kedagi VMr; jõud on kadund, istu `jälle ja sealsamust jõud `jälle ots, ei kedagi! Plt; nõnda, surõnu ärägi ussõ pääl. ei kedägi uvvest `sülle säält ja, viinu vaname `säńgi KodT || van fig mis te meilt otsite? – kedagi! (pilkav vastus) – kedagi läks ammo meilt mööda, kee kot́t oli `seĺgas, kana setast kepp oli käe Mih
2. ind-pron (adjektiivselt) ükski, mõni, mingi(sugune) (kohati lähedane 3. täh-le) `oia `üksi `päine oma kääs, ärä `tõistele `kellegi `anna Lüg; siit kedagid mees oli nεind Khk; egä `keegi `endine aeg ei tule tagasi Mar; ei tiand selle [haiguse] `vastu kedagid `rohtu `ühti Kir; see oo nüüd `kindlasti tääda, et sii kedagi küla oo olnd Mih; `kiskid laeva `kapten jutustan Ris; kui `mõisas oli kedagi väĺlalt vidamist, kas ärjapεid ehk Rap; ja siis panin ühe `sit́si rät́iku ehk ühe `valge aśja kedagi `otsa, siis nad nägid Jür; ma ei `tiagi, kas kellegist mundest puudest `mahla saab kui kasest Ann; obese ihu ei paranda muu `keski ku `prantsuse eli Kod; karjussel - - olema oma `kortel kus ta saanas olnd. ja kos nad `ki̬i̬gi olivad Pal; `keegi asi [haigele] põlvele ei `aita Plt; [lood] nõndapaelu ku sa neid `silmi tahat kellegile sukale panna; ku poig kodu tule - - siss ole terve, siss ei valute `keski kotuss Trv; keegi kord (kunagi, igal üksikul juhul) kuus `võrku ja kaksteist `võrku, kudas `ki̬i̬gi kord jäda on Hää; vahel oĺlin masina päl soputamas ja kus `ki̬i̬gikord `pańti; no‿s mehed `niitsid. üks kõik kis `ki̬i̬gi kord `niit́is; mis kiigkord `juhtus Kõp || (pole) hea, korralik, arvestatav vm (sisult eitavas lauses) Vai sie on `kellegi obune, mis sul `aiste vahel on IisR; pole kelletegid `tuhlid, pisised nurmigud muidu Mus; nee põle kellegid inimesed Muh; see polnd kellegi punane, mis maa`rohtega `tehti Mih; tal (toidul) ei ole kellegi maik, ta ei `kõlba Aud; tule `kańnisi ja tõrva `kańnisi ei tule korjata, need põle kellegi rohod Juu; mihed ei ole kellegi aśsad Pee; sie põle kellegi tie VMr; si̬i̬ ei õle kedägi mi̬i̬s, üks aĺp on ja pu̬u̬l `kaaki Kod; tu̬u̬ ei ole kelleki u̬u̬r ei lit́s, tu̬u̬ eläb vagast elu Nõo
3. adv (partitiivis eitavas lauses) sugugi, üldse; kuigi palju sind ma‿p karda kedagid Muh; nüid põle kedagid änam kala, niukest kala kui `enne oli Kir; vili on nii kuiv ja ilus, mitte kedagist ei kuivatand Juu; alatine sadu ei lase kedagist `vilja korjata JMd; rasv patta ja kivi `sisse, `seepi ei saa muud `moodi kedagigi Ann; tia sa teda kedagi `uskuda VMr; siis lääd otse, aga alb on `käia - - ei saa kedagi rutem Lai; va `tolkus ropendab, ei küsi teesest inimesest kedagi Plt
Vrd kee-keegi, ken, kenegi, kengi, kennegi, kennigi, kes, kessegi, kiigel, kiä(gi), kuagi

kennigi `kenni|g(i) Saa VlPõ M(-ki Hls), `keńnigi Saa VlPõ; p kedägi; all kelle|kil(e) M(-gile Trv); ad kellekil, g pl kellekide Hls Krk keegi
1. s, ind-pron a. (isikutest, olenditest) keegi, üks(ki) `keńnigi tuĺli keede maast üle ja vajus ära; miul ei ole sedä `kennigi ütelnu Saa; meil küll ti̬i̬d `kińni ei pand `keńnigi Kõp; `oĺli üles kirjutud, kus `kennigi lähäb Vil; kana ega `kennigi läbi es lähä [vitstarast]; ma ei ole kellegile `alba tennu; ei näe kedägi tulevat Trv; `linna es pane sel aal `kennigi last `ku̬u̬li; kudass `kennig `ütlep tedä Pst; ärä kõnelte kellekil Hls; mea kellekide nõu `järgi ei ti̬i̬; ei `keträ `kennigil okige änäp Krk; ega `kennigi ei kõnela Hel b. (esemetest, nähtustest) miski; mingi asi, töö jne `nääber oma `sü̬ü̬misega, temä ei sü̬ü̬ kedägi; si̬i̬ `aaste ei tule vi̬i̬l selle pulmateost kedägi; siin käüsiv üits ja tõine, es saa kedägi tetä Krk
2. a, ind-pron ükski, mõni, mingi(sugune) raha`palka ja linu ja mis `kuskilt `keńnigi talu `ańdis Vil; ah si̬i̬ om kaŕsk, sel ei sünni `kennigi sü̬ü̬ḱ Trv; `rõõska `piimä `anti manu [kaerakilele], es tetä kedägi kastet; sina ei ole vi̬i̬l kedägi muret nännu Krk || (välj halvakspanu) käŕk om punane rańts kaalage, - - selle nahk ei ole kellekide asi Hls
3. (partitiivis, vormilt jaatavas, sisult eitavas lauses) sugugi, üldse vana tõi `komme, või koḿm kedägi ää om latsele Hls; kevädese eläje `peĺgäv `küĺmä, ei tohi kedägi külmäge `vällä aia; mis mea nendess putu, mea‿i putu neiss kedägi; si̬i̬ tü̬ü̬ ei lü̬ü̬ temäl ette kedägi Krk

kibe2 kibe g -me R Jäm Krj Vll spor L K I, TLä(-na Nõo); kibe|mes g -me Mar; n, g kibe Jäm Khk Kaa Tõs(g -ne); g kibena Koe
1. kerge hõljuv osake, kübe `Huome `huomiguks onigi lumi maas, kibemed `aeva juo tulevad Kuu; `Tuulamise ajal `läksid agana kibemed `silma IisR; lumi sada, `piened kibemed ikke tulevad ka Vai; jaho kibemes Mar; pisikesed prügi kibemed oo piima sees Mär; `suetud linal ka peenike luu kibe sees Vig; Kuju liiv on purujas - - iga kibe on isi `paikas nägu puru teraksed Hää; toas tõusevad tolmu kibemed ülesse kui päike `sisse paistab Juu; `estest akkasid tulema ikke üksikud [lume] kibemed; kueva kibemed (esimesed peenikesed vihmapiisad) Kad; vihmakibemed sajavad VJg; tuha kibemed; süekibemed lennavad Trm; sügise kibemes lumi ei jää maha - - aga lai lumi jääb maha Lai
2. a. väike osa, tükk, raas pole mitte kibent änam majas Jäm; rahad läksid nullis ja muud `ühti, siis ei `antud kibetki [pangast] raha Vig; põle kibetki `leiba Tor; ei and `ühte kibetki `mulle JMd; `ańdis kibena mekkida Koe; tu̬u̬ emä `olli siss `kõńnu nonde lastega mitu `päivä, ja mitte kibet suhu susata‿s ole Puh Vrd kiba4, kibu, kide2 b. (mitte) sugugi, põrmugi sa ei taha mitte kibet kedagi teha Trm
3. muid tähendusi a. õhuke nahk, kest õdra teral on veel kaks `nahka, all on veel üks õhuke kibe `ümber Trm b. peenike, kübemeline nii kibe tolm kõhe Iis
Vrd kebe1, kibeke, kiben, kihu3

kibenakene dem < kiben
1. kübemeke, tibake suur vihm om üle `lännu, nüit tulep mõni kibenakene Nõo; mugu tulep mõni kibenäke `lumme Kam; tulõ kiŕg lätt üless, ni ku kibõnõkse üless juusk Har; lumõ kibõnakõìse jo tulõ Vas; tulõ kibõnakõsõ `lindasõʔ Se; `d́aanimadu d́aańõdaku paist ku tulõ kibõnakõ Lei
2. tükike, raasuke mia panni patta suure `luśkatävve `rasva, a mõni kibõnakõnõ `olli supil pääl Nõo; mul kibõnõkõsi om, mis tast `andaʔ saa Krl; sa ańni mullõ taa kibõnaksõ `leibä, paĺluss taast mullõ saa Har; [kukeseened] oĺl niku `väiku kibõnakõsõ Plv; oĺl jäänüʔ noid maŕjakõìsi `maaha, kait́s naist koŕanuvaʔ nu̬u̬˽`kartoli kibõnakõsõ˽põllõ `sisse Räp; anna kibõnakanõ Se || veemullike Pi̬i̬nüleevä kohetuss `pańti kumma `viiga enne `ki̬i̬mä minekit, ku˽`naksi jo kibõnakõisi ajama Har
3. natuke; (eitavas lauses) sugugi, põrmugi ooda kibenekene Hel; Kui üits kibenäkenegi omal õigust oless Nõo; Jaań tuĺl kibõnakõsõ maad mul takan Har; lehmäl ummaʔ tuliraiaʔ ajanu udara ja nissu `pääle, `nüssäʔ ei saaʔ kibõnakõist Rõu
Vrd kibeke, kibemeke

kiägi `kiägi, `keägi Kõp Hel T Urv, `kiäki, `keäki T V(`kieki Lut), `kiäke Hel Räp Se, `kiäki|nä, -na TLä(-gi-) Ote(-ne), `kiagi Äks, `keagi Ksi; g kelle|gi, -ki T V, `kińki Har Vas, `kinkõgi Se; p kedä|gi Hel T(-ki Ote) V(-gina Har), kidägi San Krl; el `kestegi Nõo, `ki̬i̬stki(na) Har; all `kellegi Kam, kellegina Rõu Har, `kinkõlõgi Se; ad `kellegi TMr Kam, `kellegina Urv, `kelgi Võn Urv(-ĺ-) Rõu Plv; abl `keltegi Nõo; kom `kinka|gi Rõu Urv, -ki Vas, kinga|gi Har, -ki Se (pl puudub). Järjekindel on n kiägi, teistes käänetes esineb sageli sõna keegi vastavaid muuteid van, pron keegi
1. ind-pron substantiivselt a. (isikutest, olenditest) keegi, üks(ki) kuda `kiagi sai müia Äks; är sa sedä edesi mitte kellekile kõnelte Hel; ei saa ilma valitsuseta mitte `kiägi; Piteri poesid - - es kõneleva kellekiga; toda ei tiiä `kiäginä; `lamba kints ehk sia pää, mes kellekil `oĺli Ran; `väega küĺm, ega serätsega `kiägina ei tule; inetukõisi ei vahi `kiäkinä Puh; oma kodu ei `väärä `kiäginä; nüid oedass raha, `leibä ei oia `kiäki; ma saada Mannilt sõna ehk `keltegi, et tulgu puhastagu truup ärä; ärä sa `ütle kellekile Nõo; kuda kedagi nüid `ütleva TMr; ei taha joodikut `kiäkine Ote; nigu `kelgi süüd arvati; ega me kiäki `endä elo `otsa ette ei näe Võn; väĺk visass, vai lü̬ü̬p - - nigu `kellegi `mi̬i̬lde tulep üteldä; ärä sa kelleleki kõnelgu Kam; mul ei olõ˽kanna ei˽`kassi, ei˽kidägi San; `kiäki olõss nigu `mü̬ü̬dä akand lännüʔ Kan; tu̬u̬ ei putu˽joba kellegiʔ, mis ma ti̬i̬; nipaĺlu `võimu ei olõ˽`kellegina `õiõʔ Urv; kidägi ei olõʔ nännüʔ Krl; sa olõt jo mihe `iäline, sul ei olõ enämb `kinki api vaja; ta ei˽kõnõlõ `ki̬i̬stki `halvust; ega `kiäkina küsüjäl suu pääle ei lüüʔ Har; ku kiäḱi ar˽koolõss, sõ̭s `mõśkjillõ andass `ańdit Rõu; ei˽lä˽sinno `kiäḱi `kaema, ku‿sa `haigõ olõt Plv; tülüh olõ õi˽`kinkaki olnuʔ; timä es `ütleʔ kellegiʔ; olõ õi küsünu `kinki˽käest Vas; es ti̬i̬ kingaki tegemist; `kinkõgi pääle olõ õi `armu‿mp; kellegi `armu anna aiʔ Se b. (esemetest, nähtustest) miski, ükski niisama uimerdab vähä, ei ti̬i̬ suurd kedägi; suu jooseb vett, kui näed kedägi ääd Ran; `maani `palli tarõ maha, es avita prit́s ei `kiäkinä; tõbe om kõik alva, tõbe ei ole `kiäki ää Nõo; ajagu vai ajamallaʔ, ma inäp `kińki˽sõ̭nna õi˽kullõʔ Vas c. (partitiivis eitavas lauses, väljendades konstateeringut, mööndust) es ole kedägi, seid iki tüki [aganaleiba] ärä, kui teräke `su̬u̬la `olli, südä `olli tahe Puh
2. ind-pron adjektiivselt ükski, mõni, mingi(sugune) kuiss `kiägi inimese `ütlese Hel; egä `paĺla `vi̬i̬gä `kiägi lu̬u̬m ei elä Ran; sis `tulli `mi̬i̬lde, mes `kiägi mäŕk tähendäp Nõo; kiaki ain nii paksun puhmun ei kasva Ote; ei olõ˽kül˽`kiäki naistõrass (naisterahvas) ni paĺlu tennu˽ku maʔ San; es olõ˽`matjat kidägi Krl; ilman ala˽küdsägu `kiäkina inemine pu̬u̬ĺpäävä õdagult perän `päivä `leibä; ki̬i̬st ti˽sääl kõnõli, minust vai `ki̬i̬stki muist Har; niä˽tõiʔ umast kotost `kińki `rõivaʔ Vas
3. (partitiivis eitavas lauses) sugugi, üldse, ühtigi põle säl äm `keägi tehä Kõp; ega söögi `tahtmist kah kedägi ei ole Ran; kae päiv nakap `paistma, ei lää sadama kedägi Nõo; es saa tullege (vennaga) kedägi kokku San
Vrd kessegi, kiä

koguni koguni, kogoni üld (kogone Räp Se) adv a. isegi ukse saab koguni eest ää `tösta Khk; ärra `söitis, neli obust ees, mönel oli koguni kuus Pöi; nisukesi `järvesid on pailu, mis nisukesed umbjärved on, mõni `ütleb vel koguni sumbjäŕv või sumpjäŕv Kad b. üsna koguni vähe puid on `ahjus Khk; eente ses oli kogoni tore magada Mär c. täiesti, sootuks, suisa mes ei kao kogoni, see on `jäädav asi Kul; muld põleb punases kogoni, tulimuld Vig; tüürakala on teises meres koguni, soolatse vii sihis Hää; täna ta (tervis) on koguni paha Ris; läks kottu `väĺla koguni Kos; ilm oli koguni `selge Koe; ku esä suress, om pu̬u̬ĺ kodu kadunu, ku emä är suress, kodu koguni kadunu Krk; mina olli laits koguni, mäletä toda vanainimest vähäkese vi̬i̬l Ran; koguni kadunu, ei olegi enämb oleman Puh; ei ole ta (puder) sake ei ole koguni vetel, siss om ta pütel Kam; ta om jo˽koguni vana miiśs, ei lähä ma˽taalõ külh; ta om koguni illuss, tu̬u̬sama nigu `väega illuss; siihn koguni süvä ei olõ Har; egal puul om ku̬u̬ŕ katõ kõrralene, kogone pääl om `ohkõnõ ku̬u̬ŕ nigu nahk Räp; kaarnõss om kogoni must a varõss om esiʔ, haheb Se d. hoopis (hrl vastandavalt) `arvas, et nied olid lapulesed - - sie oli koguni `peidmes Koe; egass ma jaheduse peräst minemada es jätä, mul `tulli koguni tõene asi ette Nõo; põh́a pu̬u̬l om kogoni tõõnõ ki̬i̬l, sääl kõnõldass kogoni tõist `mu̬u̬du Võn e. sugugi, üldsegi (mitte) sie ei õle kogoni õige jutt, midä sa `räägid Lüg; ma‿p liha koguni mitte Jäm; Äi ma äi tää seda koguni mitte Rei; jalad ei kanna kogoni Mar; see uuvitab mend nii `kangeste, et saa kogoni maeale `mennagi Kul; mõni inime taha‿mte anda teesele kogoni, olga tal küll Khn; `oska ma rehkendada kogoni Ris; nad nüid küll - - `ütlevad jumala oopis ära, et jumalad ei olegi koguni Hag; ma `miskil `kombel ei taha kogoni `sõnna `minna Juu; Minu lehm ei tahtnd nõgesid. Koguni ei võtnd KJn; kilu`meetri ei olõ verstast koguni paĺlu lühemb Har
Vrd kogani, kogones, koguna, kogundi, kogundist, kogunigi, koguniisi, kogunisti, koguollagi

kogunigi kogunigi Jõe, kogo- Vai Ris; kogunig(e) Hls sugugi, üldsegi (mitte) oli `niisugusi `ilmu ka et ei `kuivatand kogunigi kohe `eina Jõe; miä‿n ole küll kogonigi sääl puol käind Vai; ta põle siin mette kogonigi käin Ris Vrd koguni

kogunisti kogu|nisti, kogo- Pöi Emm(-nesti) Rei Hää/-niśti/ Juu Lai Plt KJn Lei, -niste Jõe Kuu Lüg Jõh Muh Rei Mar/-neste/ Mär Kse Tõs Tor Juu Jür VJg Iis Trm Äks M Puh Nõo spor V(-nistõ), -nist Muh Kse Hää Amb JMd Krk Har, -nest Kei Se a. isegi Kui ma äi eksi, siis vanal oli vist kogunisti kolm `poega Pöi; mina käesin pühaba kośjas või oli koguniste `lauba `õhta Äks; sa piat tõttam, sa mud́u jäät `iĺläss kogunist Krk b. täiesti, sootuks, suisa see oo koguniste `kat́ki, sest saa änam kedagi `ühti Mär; ma ole kogunist `aige, końdid valutavad Hää; See ju koguniste võeras inime Jür; mul on kogonisti teräv kirves KJn; mea ole koguniste otsan Hls; ma änäp tagasi ei taha, si̬i̬ om kogunist sinu, selle ma anna kogunist ärä Krk; si̬i̬ asi om koguniste pime vai tume, mina sest aru ei saa Hel; Me jääme nüid küll koguniste üü pääle Nõo; Imä oĺl mul kogunist nu̬u̬ŕ, kuʔ ärä˽`ku̬u̬li Har; [andsid] kogonistõ vai võõdat tagasi kaʔ Se c. hoopis (vastandavalt) see oo koguniste teesiti Muh; see asi `oĺli koguniste üle eele Tor; ta läits `sinna suurt `saama ja jäi periss ilma kogunist; tõine kõneless tõist rada kogunist (mööda kõnelemisest); tõise riigi om arvanu, et ei massa rahvast äävite ja koguniste vi̬i̬l eesti rahvast Krk d. sugugi, üldsegi (mitte) Ei ma ole koguniste `kiigal `millaski käünd Kuu; Sie asi ei `kõlba koguniste mitte Jõh; ma koguniste ei ole kuuln seda Muh; see pole kogunisti `öige Emm; ta kutsub küll, aga ma koguniste ei lähe Kse; Mina seda ei tää koguniśti mitte, kas ta isi `oĺli‿nd `säädinu või Hää; ja mina seda küll koguniste kuuld ei ole, muust on ta nii kuulmata Juu; sial oli nisuke, ahi ja, neil kogunist `pliiti ega midagi ei old Amb; seda ei tie ma kogunist JMd; tema ka töö `vasta ei ole sugugi, kohe kogunisti ei ole Lai

kogu|ollagi sugugi, üldsegi mitte Mul ei ole kogu`ollagi tämägä pahandust. Ei sidä ole kogu`ollagi siin nähä old Kuu Vrd koguni

kohe2 kohe, ku- R(kõ- Lüg Jõh) eP(-õ Khn; kõhe Sim I Äks) M u Puh San Se; (rõhutus asendis) ko˛e Jõe(ku˛e) Vai HJn JõeK Pee; koe Amb Pee
I. adv
1. (ajaliselt) viivitamata, sedamaid või lühikese aja jooksul mina län kuhe magama Jõe; `mulle `keideti kohe siel `kohvi ja `praeti liha Kuu; oleks tuult tuld, siis nad oleks uppund ära kuhe Hlj; `uoda vähäkene ma tulen kõhe Lüg; tuli kohe `kiirest tagasi; `kieras kohe `kanna pääld `ümber Vai; ma liha kohe ära Jäm; äga‿ss seda nii kohe‿p saa; ma viisi kaks pörsast `linna, sai neist kohe `lahti Khk; kui ma [seda] `kuultsin, kohe oort läksin Kaa; kui naised kogu soavad, siis‿o kohe nii `kange poarutamine `lahti; See (poiss) pole seal `kuigi kaua olnd, kohe tuli äe Pöi; kohe, näpu pεεld Emm; [vili] rabatasse koa kohe ää, kui põllalt tuuasse Mar; nii kui sa ta `küĺgi puudutad, nii ta kohe karjub Mär; kui oo kuib aeg, siis ei või vara `äestädä, `tarvis kohe mahategemise ete `äestädä Vig; ma tule üsna kohe Kse; sial mes vihm tuleb, sie kaub kohe kruusi (kruusa) `sisse Han; mis sa vihu läbi `sapsisid, kohe üle ukse `säuhti Hää; kui `eśtiks kohe `minna ei soa, siis ma tulen takka järele Juu; Kohe sai teisel süda täis, kui `ainsa sõna `ütlesin Jür; kohe jüripäeva järele JõeK; kui lähäb tina liiva `poosse (pugusse), kana sureb kuhe ää Ann; ma tulen kohe kui suan JMd; kui kuiv ein oli, siis ikke sai kohe `saadu `tehtud Tür; kõpped anname kohe lammastelle ette, egas neid `veśkille `viigi; nigu suab, kohe jala `piale astub Sim; meie aema kõhe eenä maha Kod; `võt́sin leeva ülesse ja kuhe `ahju Pal kui pada üle aab siis aab kõhe `tossu `sisse Äks; kui [leiva juuretis] apu on siss näed kohe ku ta on maha vajund KJn; teesed `riided `selga ja kohe tü̬ü̬ `juure Vil; akkas kohe `lõhkme (sööma) Krk; `õkva kohe lää Se Vrd kohedalt2, kohalt, kohelt, kohe|joont, kohe|maid, kohtas2, kohtsilla
2. (ruumiliselt) vahetult, otse `silmä `ambad, nied on siin puol puri `ammaste kõhe Jõh; Vanadel majadel pole koda ees olnd, kohe õuvest tuli `kambri Pöi; sau kohe rohu all Tür; pääsukesed tegivad oma pesa kua kohe `seie trepi kohale VMr; meie `kopli servas on kõhe paks anepaju IisK; vanast olid `kõrged anged, kohe `riastani Lai; koolimaja on kohe meil säl üle aia KJn; kohe joonega otseteed olgo siis [lehm] must vöi kirjo või lauk või, ikke `üitasse: asemele ja lähäb tä kohe joonega Mar; siin oli [siga] jõkke läind kohe joonega Kei
3. rõhuadv a. (jaatavas lauses) lausa, päris, täiesti, kindlasti neil old kuhe ait kuhe `suola täis Jõe; Kogud pikked `päiväd `tünnerdä `ringi, jalad kohe `aeduksis Kuu; kui köhä iil `pääle tuleb, siis kõhe eng `kinni Lüg; Ein kohe `rinnus `saadik, ole mies `niitama IisR; moni laps `vingu `pallo, `tahto ko˛e `vingu Vai; εε menusa jutuga, jutul kohe menu `juures Khk; Kuivalt einamale äi `mindud, ennem `tehti `valmis einataar - - see pidi kohe olema Pöi; seda‿o kohe äda pärast taris Muh; suur lasu oli `aitas ekkesid, neli-viisteistküme `paari kohe Rid; kõik põles ää, jäi päris puu `paĺlaks kohe Mär; `raske oli kohe `kohta pidädä Vig; kis `jälle naa paramad piĺli`mäńgijad, need `jälle kohe kutsuti ja kohe palga eest Lih; tä päris `kohkun kohe Aud; [kangas] `pandi `ahju, kui sialt `väĺla tõmmati krähises kohe, nii sile oli HMd; iir on `väiksem kui rot́t, rot́t ikka suur kohe Kei; `lõikas õhukese leeva killu nagu viha lehe kohe Juu; ma `salvasin teda ete `iaste kohe Kos; temale tuld kohe paenakas `piale KuuK; lahedast puust joksevad pierud koe särinal Amb; me oleme kohe siit inimesed päriselt JJn; kohe suur kahe kolme toobine kauss `pańdi [putru] täis Ann; siis oli luśt kohe muutku, et said ag‿tulist ommingu söönd ja külasse `tööle Pee; vakk õli peris `kańtis kõhe, iga pidi `kańtis Trm; nüd on pikk laut, annab `kõńdida kuhe üle; veike `jõekene, kuiva suvega `kuivis kohe ära Äks; ja mõni maa on kõva, et on kõva kohe - - igavest ära `kuivand Lai; kiĺluvad ja kisavad, need lapsed `tüitavad kohe ära Plt; sündind kohe olen Saviaugul Pil; ni̬i̬d käisid peris obosega kohe KJn; [hobune] tagumeste `jalgega lõi et uńt `surnuss kohe Vil Vrd koha4 b. (eitavas lauses) hoopiski, üldsegi, sugugi mei külas ei old kohe `kelgi [käiseid], mina neid ei ole kohe nähänd VNg; [haige] puusa pärast ei või ma kohe `seista JJn; ta raha kohe ei `tahtki, vili oli ju änam, ikke võt́tis `viĺla Pai; ükski mu üle ei nurise, mitte ükski ei nurise ko˛e Pee; mul ei ole kohe `usku nende `rohtude `sisse VMr; nõnna‿ned ajad äe `kauvad, ei pane tähälegi kohe Kad; `piale `vihma on mua nii kõvast `paatund, adra ei võta kohe `sissegi Sim
4. vajalikus suunas või asendis a. otse; sirgelt Üks mies jäi `paadi `vinnamise ajaks `paadi `juure `paati kohe `oidama Kuu; `Hoia saepea kohe Hlj; kõhe vagu, oboselle `õisetasse Lüg; [kuhja] varras sai jälle kohe lükata Vän; murispuu peab sarikad kohe; teine puu kohe, teine `viltu Ris; paadile panna jäŕg `alla siis seisab kohe JõeK; aa tema `juonde ehk kohe KuuK; kohe tee, tee on kohe `aetud Ksi; regi ei joose kohe, regi `viitab Pil; pügal paku vahel tahutasse lat́t kohe KJn; `Vankrejuhed on selle jaos, et rattad kohe käiks SJn; päräst `aeti si̬i̬ ti̬i̬ kohe `metsä `mü̬ü̬dä Vil; mine siit kohe, saad rutempest Hls; sel om `vi̬i̬rje silmä, me silmä `vaatave kohe Krk || kohakuti `augud `piavad kõhe õlema Lüg b. suunda, suunas; poole lapsed `roomavad neĺjatöllakil persse ots kohe ülespidi Jäm; Ans; läksid kohe `sönna (sinnapoole) Khk; käänas selja kohe, äs tee `kuulamagid, mis ma `itli Mus; mitte ei `oata (vaata) εnam kohegid Muh; Pane püssi ots kohe ja lase vares moha Emm; Pole ta sest pidand midagid, pööris selja kohe ja läks Rei; pöörab [püssi] otsa kohe, võta siss kinni Kse
II. (kaassõnana)
1. suunas, sihis, poole a. prep ta oort tuli kohe mind, kui mind nägi Jäm; `aksi `pεεle kohe maad tulema (ujudes) Ans; suits töuseb kohe taivast Khk; Üks jalainimene läks teed kaudu `vihtudes kohe küla Kaa; Oli seal upakil maas, perse oli kohe taevast Pöi; küini suu köis kohe rihalse tagust Muh || fig `saatand sihandse kohe merd; saada kohe pöhja tuult (halvast asjast) Khk; kohe ilma igale poole; valjusti, kõigile kuuldavalt Siad olid söömata ning `ruigasid kohe `ilma; Seda juttu ajab ta niid kohe`ilma laiali Kaa; niginal ja naginal lähäb `mü̬ü̬da ti̬i̬d, kuulusse ärä kohe `ilma Kod b. postp seisab ukse `juures selg meite kohe Jäm; Vahtis jöllis näuga mo kohe Khk; kes sedati istub, perse renni kohe Mus; kui saialeiba oo, siis lapsed `oata mette apuleva kohegid; siis ma `uatasi nende pilide (pilvede) kohe seliti [lamades] Muh; poha (põhja) kohe Hi; minge kiriku kohe Kul; Obo lähäb koo kohõ paõlu paramini kui metsä kohõ; Tibrikä madal lähäb Riia kohe Khn ||fig saad omale joodigu mihe missel suu `ühte `jooni `kiiva viina kohe Jäm; Vanast vaadeti ikka obeseid, niid ega mehe suu jooseb auto kohe vett Kaa; Küüned oma kohõ Khn
2. postp suhtes; kohta; peale räägib `santi mo kohe Jäm; kade teiste kohe; vihastas teise kohe, elu sai täis; tüdrugud iritavad poeste kohe; ta oli mo kohe sur‿vihane Khk; jugas moo kohe, miks ma pole täda `ootand; opaga olemisega inimene, kes ennast teiste kohe `uhkeks peab Mus; Üsna sańt `kuulda mis ta keik teise kohe ää räägib Kaa; möne puu kohe `öötakse `sitke; Mustjala meeste kohe `ööti tümakaku tegijad Krj; nuriseb toedu kohe, ei söö; ta moo kohe vihal, pahane Vll; tüdrik oo `kiimas poiste kohe Muh; `pörguline öelda inimese kohe Rei; Küll `ütlesid `raskõsi sõnu `meite kohõ Khn || ühe kohe, kahe kohe (ühe jaoks, kahepeale) Ans
Vrd kohta1

kohegi kohe|gi Kaa TaPõ Hel T V, -ki Hls T Kan Urv Har Rõu Plv, -ge, -geʔ Räp Se; kohi|gi, -giʔ Krl Har, -ki Nõo Krl; `koeki Ran Nõo(-ḱi, koeki) Ote Rõn(-gi) Urv; kojeḱi Lei
1. kuhugi a. (jaatavas lauses) Sa oled ennast täna nönda ontlikult riide pand – akad sa kohegi kaugemale minema Kaa; mõni villa salk jääb kohegi `kińni Pal; kui läheb kohegi, siis `vaatab ette, et kohe ta astub Lai; kui kederluu kohegi `vasta lü̬ü̬d, siss tuli `kargab siĺmist `väĺlä Ran; kui koheki mindäss siss peelitäss ennäst Puh; piibu pigi `olli rohiss, `panti koheki aava pääle, tu̬u̬ tei aava `tervess Nõo; ta om iks koheki lännu Kam; mõni istup löhvakile, tahap nigu `koeki vajoda Rõn; mõ̭nikõrd talvõl mõ̭ni käokirasekene om jäänüʔ kohegi tare nukka Kan; nu̬u̬˽`ku̬u̬lja `rõivaʔ viiäse˽tarõst ruttu `vällä ja, pandasõ˽kohegi˽kõrvaldõ Rõu; hut́il, mis kohege `perrä `pandaʔ Räp b. (eitavas lauses) mitte kuhugi lehmad [tõukasid] minu pikali maha, ei saa paegast kohegi Äks; oless ta siin oleva, ega ta siin `koeki ei jää Ran; `kaugele ta `koeki minnä ei saa, aga lähiksen iks õiendab; mõts `olli paks, koheki eläjä`lu̬u̬ma `laske es ole Nõo; aga tõne saesap man ja ei piśtä kätt koheki – tol ommava vana kinnilise käe Kam mõne om ärä älvatu, ei saa mitte koheki Ote; sinule ei tiietä `koeki `kirjä `saata Rõn; tu̬u̬ ei˽saa˽ka ilma priĺlitä koheki minnä Urv; kae varanõ varõss lät́s `tühvü, kis `ildass jäi, tu̬u̬ es saa˽kohigi Krl; tu̬u̬ lää ess kohegiʔ, `istsõ ku˽pada säńgüveere pääl Vas
2. hoopiski; üldse mitte; ühti siss arvassiva kõik, et täl piḱkä perä ei ole, et ega ta enämb ei jää, aga poiss es koole kohegi Ran; temä ei küüni oma `tarkusega `koeki Nõo; maja lagunõss välläʔ esi ei koolõ kohegi Har; tu̬u̬ jutt küll˽kohegi˽küünü üi inäp Rõu; `väega pikäle `haigusõlõ jäi, `mitmõss nätäĺ om jo ei paranõʔ kohege poolõʔ Räp; śoo tüü `laabu‿i mitte kohegiʔ `täämbä Se; ei kõlba kohegi mitte sugugi si̬i̬ on va roostetand puŕa aja `auku, si̬i̬ ei `kõlba kohegi Ksi; ku eläjälu̬u̬m koheki es `kõlba, üteldi küll laadel saab ärä `anda; mes tost kasu om, et ma kõ̭iḱ ti̬i̬ ja ole, ike ma‿i `kõlba kohegi Nõo naa kasuganahaʔ omma vällä `määnüʔ, naa ei˽`kõlba enämb kohegi Har; ta om ärʔ kosuno, ärʔ igänö, vanast `lännüʔ, ei `kõlba kohegi Räp Vrd kohekine
Vrd kohe3, kohegid, kohegil, kohegile, kohegina, kohkehe

kohegile kohegile Sa Iis Kod Lai Vil Hel Puh(`ko˛e-), ku- Mär Kse; kohegille I Äks Vil; kohigillõ Krl, kohegele, ku- Tor; kohekile M Ran(-lle) Nõo Võn San; `koekile Trm Trv Ran Nõo, `koeh- Pst
1. kuhugi a. (jaatavas lauses) jo ta kohegile läind on Jäm; kui `ükskid nii nobest leheb kohegile, siis küsitasse - - Khk; Telgas pidi ikka oostel selges olema kui loom kohegile töhe läks Kaa; Kui akkasid kohegille minema, et vaja `kośti `viia Lai; `peame üit́s ümärik nõu kas kohekile minnä Hel; arsti tunnistanu et, vere su̬u̬n om lahenu, veri om kohegile `sissepoole joosnu Puh b. (eitavas lauses) mitte kuhugi, mitte kuskile ta‿p leha kohegile Ans; Kui pole rangisi äi siis saa oost kohegile ede panna üht Kaa; Ta‿b soa oma jalaga `paergus mitte kohegile Pöi; ei käi `ku̬u̬li ei kohegille Kod; ma ei saa agu kohegille `panna Äks; `lamba kuumaga ei lähä kohekile, mintävät ei oleki Trv; linast `langa kedräti kodu küll, sedä es saadeta kohekille Ran; vana inimene om kate vahel, kohegile tedä ei sünnitädä Puh; ma ei lähäʔ kohigillõ Krl; Noʔ ei mõistaʔ enämb kohegipoolõ minnäʔ Har
2. hoopiski, sugugi, üldse mitte õõnad `ongi visad `kasma, kohegile ei lähä Kod; selle tü̬ü̬ ei `laabu kohegile Hel; ei aita ~ kõlba kohegile (kõlbmatust asjast, olendist või nähtusest) see‿p aita kohegile Khk; Jälle oo värav ää purutud, ma ütle, seike asi ep aita küll mette kohegile Kaa; see kolva kuhegile Kse; jumal paraku seast elu, ei kõlba si̬i̬ `koekile Trv; si̬i̬ rõuk ei kõlba kohekile Hel || (halvustavast suhtumisest) ta piap miu nii alvass ja alatuss, et mia ei `kõlba mitte kohekile Nõo
Vrd kohegi, kohegil

kohegina kohegina Ran Puh Rõn Urv/-naʔ/ Har, kohekina, `koe- Nõo
1. kuhugi a. (jaatavas kõnes) ta läits kohegina Puh; õlle `keśvi `leotadass kaits kolm `päivä, siss pandass kohegina põrmandu `pääle Rõn; tu̬u̬l oĺl terhve `ku̬u̬rma `kraami pääl, tu̬u̬ lät́s kohegina Har b. (eitavas kõnes) mitte kuhugi ei ole kohegina pannu [nuga] Ran; ma‿le ädäline ja `aige, mia ei lähä kohekina Nõo
2. sugugi, mitte üldse ärä pane `viĺlä ligedalt kotti, ta lähäp `koṕpuma, ta‿i `kõlba siss kohekina; miu tü̬ü̬ ei edene mitte `koekina Nõo Vrd kohekine
Vrd kohegi

kopikas kopik|as Pha Pöi hv L, spor KPõ, Iis Trm Plt, kopp- VNg Lüg(kob-) Iis, g -a; kopik|ass g -a, `koṕka Rõn; kopi|k (koṕi|k V) HaLo, g -ku L Rap Kad KLõ M, -ka spor Sa, Kse Hää Kei hv Jä, VJg Trm Pil Vil T hv V, -ke Tõs Rap Juu Ann Kod(g `koṕke, -p-) Krl/-kõ/, -ki Muh, -gu Jäm Khk Rei, -ga Kär Hi Rõu, -ge Khk Kär(-gi), `kopka Trm Kod KJn Trv spor T(`koṕka) V, `kopku KJn SJn, `kopki Mar; kobi|k g -ga Kuu, -ka Lüg; koppi|k g -ka VNg Lüg(g `kopka) Jõh, -ku Vai; kobi|ka g -ga VNg; kope|k g -ga Käi Phl, `kopka Võn Plv, `koṕka Se; n, g kobeka Vai; koṕk g `koṕka hv Nõo; `kopk|as g -a Kuu Lüg IisR Kos Jür Amb VJg; n, g `kopka Vai Jür hv ViK, Rõn Rõu; p `kopkad Kär Äks Vil(-t), `kopkut Aud Pst Hel, -d Vän, kopked MMg, kapikõt Lei
1. (veneaegne) raha a. peenraha ühik, kopikas; vastava väärtusega münt `kuolis kui sai `käia, siis ikke `tuodi koppika ette `krihvlisi, neid sai kaks tükki `koppikalle VNg; Piad iga koppika `uolega lugema, `ennegu kedagi `ostad IisR; mette üht kopikid es jää järele Muh; kui inimesed kerigu `tulled, möni `andis `neile (santidele) sis kopiga Phl; `enni oli naela tubakas, kakskümmend kopik oli see nael Mar; anna veel üks viiene või viis kopikud; pool kopik `maksis timp sai Mär; `eńni oli kopikas ikka suur raha Ris; kopikete eest ei soa kedagi Juu; kolmkümmend kopika oli sie pääva palk Kos; vaśk mõedud, kellega `viina valati miestele kopikate luol Kad; tal kas on `kopkas raha vai pole sedagi VJg; vanass õlid `koṕked ja rublad, kopik on veeke raha; vanass õlid veikesed `kringlid, kaks tükki `ańti `kopkelle Kod; läksivad kolme kopiku `pääle `riidlema Äks; `enne oli mul kuus rubla kopikutega [pensioni] Plt; seni kui sai sada kopikud, siss `oĺli rubla KJn; ega mia kehv mi̬i̬s ei ole, et mia raha kopikide viisi loe Hls; vanast `panti `surnul raha `rinde pääl, kopik ja kaits, ku vi̬i̬l [puusärk] `valla `võeti ja vaadeti enne äräviimist; egä viimast kopikut ärä ei või anda, siis ei lää siga ka ti̬i̬ päält `kõrva Krk; vanal aeal kopika i̬i̬st sai suure saia nigu obese, `väike põrss `masnu kopik; tu̬u̬ `oĺli igävene kooner, ois `kopkat peon et ta kuumass läits Ran; ta tingeldäb tolle `kopkaga, ta‿i täi tedä käest ärä `anda Nõo; `väike pät́s kamma `oĺle kopek, suurõmp pät́s oĺl kat́s `kopka, suuŕ määts oĺl kolm `kopka Võn; `koṕkedega sõ̭ss kõ̭iḱ õiendõdi ega sõ̭ss `ruubledegaʔ Räp b. väike rahasumma; raha üldse `Heinaajal olin kogu `heinaaja siis `ilma kobigatta Kuu; kui kopigud `taskust vötta on, ikka midagid saab Khk; [looma müügist] sis ta mened kopikad ikke sai ja Pha; aga ilma kopikuta ei saa kodust `väĺla minna Saa; mina ei ole `ühte kopiked musta pääva jäoks korjand Juu; põle `kopkastki inge taga Kos; mes `kopka saab ju̬u̬b maha Ran; ega mul ei ole `täämbä pääväni, et ma periss ilma `kopkada ole; mis‿sa `onte laits tu̬u̬t ja `raiskat `endä kopikat Rõn; mu oma kopikide i̬i̬st ostetu asi; seo olli joba tol kõrral kaunis kenä kopik San; jääguʔ jumala tassoʔ, ma‿i˽taha˽`kopkatki˽taast kaṕist Rõu
2. fig (mitmesuguseis väljendeis) a. (võrdlused) Paneme tööle kena jooni sisse, siis oo löunaks valmis kut viis kopikad (kindlasti, tingimata) Kaa; Nägu nagu serviti kopikas Kul; Mina olen kohal nagu vana viis kopkat (kindlasti) Jür; sii on selge ku kaks kopked MMg b. (vanasõnad, kõnekäänud) kes `kopkaid ei `korja, sie `rupla ei saa Vai; Kes kopigid äi `korja, see rublad äi saa Emm; Kes kopikast ei korja see rublat ei saa PJg; kes kopikeid ei `korja, siis `rupla ei soa Juu; Kes kopkut ei kogu si̬i̬ rublat ei saa Pst; kes kopikat ei oia, si̬i̬ rublat ei näe Kam; Kiä `kopkat ei˽koŕja, tu̬u̬ rublat ei˽näeʔ; `Kopkit `korjat, rubla saat Rõu | Ei kobik ole raha egä ludik ~ `prussagas (p)ole liha Kuu; kopikas raha egä kõhutäis `süiä ei õle mitte midagi (seda ei loeta võlaks) Lüg; Kopik pole raha, äga sitik pole liha Emm; Kopik om raha, aga lutik ei ole liha Nõo | Kon kotin kopik iin, sinna tulõ tõnõ manu Krl c. `seante `uhke inimene kes nooren ian kopiku raha pääl tańts Krk | (millestki väheväärtuslikust) Kuer vai asi - - `augu ei kedagi, sie ole kaht koppikagi väert IisR; rublane nimi ja kopike väärt ammet – si pidada perenaese põli olema Juu; Taa jutt massa õi˽sul joht `kolmõ `kopkat Rõu | (rahanappusest või puudusest) Ei ole omalegi viel `talveks `süömä`silku saand, kaik pane vade kobiga nenässe (tee kogu töövaev rahaks) Kuu; õlen `nõnda `vaine, et mitte koppika `krossi mul ei õle; mina õlen küll `nõnda `vaine, et mitte puold `kopka rahagi mul ei õle Lüg; kopik ööra punaseks `enne püus, kut sa εε annad Khk; Sellel pole punast kopikat inge taga Kaa; mul ei ole mette punast kopikid Muh; sa piad igad kopikud keerutama (vähese rahaga toime tulema); mul põle pimedat kopikut ka `taskus Hää; ma olen nii ilma, et mul ei ole mitte punast poloskid hrl ~ kopiked hv Juu; põld punast kopikad `taskus; Põle kopikut serviti persse lüüa Plt; taa ei˽saaʔ ütte pümehet kopikat säält henele Har | (pillajast; vähese sissetulekuga inimesest) Ei sel kobik `päivä vanuseks saa; Ei kobik mekkijäl mihel `päivä vanuseks saa Kuu; Ei kobik kobika nää Lüg; Ega temal mehel ka kopikas kopikat taskus ei näe Kad; Si kopikule öömaja ei anna Pst; kopik es näe `koṕkat, `ta‿lli kõva viinami̬i̬s Puh | (ahnest või ihnsast inimesest) Kobika `täüdü `püüdä, `vaika ~ `ehkä kaks menis Kuu; Ennem sandilt rubla kui sinult kopikas Vän; Sel lääb kopik peon punatses Pst; Lask `kopka i̬i̬st vai `päähä lüvvä Räp | (peatselt surijast) Ise tahab maja ehita, omal pool kopikad surmaga `võlgu; Ise surmaga kopikas `võlgu Pöi; Surmaga kopik võlgu Vän; kopika eest natuke, pisut, veidi; (eitavas lauses) natukestki, vähematki, sugugi `Kopka iest `asja `rupla iest `sõisa (järjekorras seismisest); `Kopka iest `asja, `rupla iest `riidu Lüg; Küll on inime, oleks tal koppika `iestki aru pias IisR; Sul ei ole ka mitte poole kopiku eest mõistust Vän; Vanast mi̬i̬ss ehit́ maja üless, panõ es `kopka i̬i̬st `rauda manuʔ Rõu; tälle tuĺl vaast vaguvast `tüŕmä minnäʔ, tä es olõ `koṕka i̬i̬st tennüʔ kellelegi [halba]; Kopka iist om joonuʔ ja ruubli iist näütäss vällä Se; kopika peal ~ pealt elama rahapalgast elama Ega‿s sie koppika pial elada kedagi väert ole, `olgu palk vai kui suur tahes, läbi läheb ikkegi IisR; ta elab `kopki peal, kui tal maad eesel põle, peab raha `eest kõik `eesele `ostma Mar; elab nii kopike peal ja peost suhu Juu; elab `kopka pial (vaeselt) Trm; `koṕka päält eläss (linnas raha eest) Se

korda `korda Jõe VNg spor S L KPõ, Lai; `kõrda Jõh Trm Kod Vil spor M, Nõo; `kerda Kuu(-ä) VNg (sag liitsõnades)
1. ükskord, kunagi Kust kõue pilved `korda akkavad läbi `käima sealt käivad `terve sui; [lehm] võttis `korda omale `sõukse ullu moe, peksab ja peksab kui sa `lüpsma akkad Pöi Vrd kord2
2. mitte kordagi aga mina küll ei käind `korda [kiigel] Jõe; mina Virumaal küll ei käünd `kerda `silku `kauplemass Kuu; ei mina‿i lüönd `kerda oma last, ei, mitte `kerda VNg; ned `aastad `korda meil tüli ka vahel ei old HMd; `kõrda ei lähnud põllule Kod || sugugi Kahõ [jää] tükü vahõ oli. Nda kui kess`paika sai, läksi ühekorraga `sisse. Tiäss `korda `kartagi Khn
3. kordamööda, järjekorras Kesadel `käisivad sia `karjad pääl, `kõrda igaühä kesal Jõh; küla `saunu `köötse `korda Vll; Küla`kupja amet käis küla peal `korda Pöi; mei ise `käiasime [vikatid] teravaks, akkasime `korda `käiama Rei; me viime `korda `piima VMr
4. kõrvale, äärde – Lei
5. rõhusõna (kinnitab mingit paratamatut asjaolu) Ta on `korda selle nõuks võtnd ja las‿ta läheb käib seal ää Pöi
6. kui `olli, kõik kenasti, `korda `käärima akan, siis akati teta (õlut) `juoma Muh

lõhn1 lõhn g lõhna Pöi Muh spor L, Kei Juu Amb JMd Koe Kad VJg Sim TaPõ(lõhõn Kod) Plt KJn Kõp eL(lõ̭hn Har; lõhõn Plv Räp), `lõhna Lüg Jõh; löhn g löhna Sa Emm Rei Ris, `löhnä Kuu; lohn Hlj, n, g `lohna VNg Vai
1. lõhn `ilge `lohna VNg; leib on appu juo, on appu lõhn `juures Lüg; küll on üvä `lohna `aiso Vai; sibula löhn taga Kär; sańt löhn toas Vll; Nii kena `värske leva lõhn oli toas, kui väljast `sisse tulid Pöi; tehasse kadaga `suitsu, siis kaob lõhn ää Muh; jumala käppadel oo magus ea lõhn Mar; sel oo natuke `lõhna `juures koa Kse; `surnul paha lõhn, kaua seisn, `lõhnab juba Tõs; ea lõhn `tuĺli ninase Tor; kevade `aegu on `väĺles ilus lõhn Kei; mõni lill on koa alva lõhnaga JMd; majas on ea lõhn üelda `puhta maja `kohta VJg; tuba õli paha `lõhna täis Iis; kased `lõhnavad, `värske kase lehe lõhõn Kod; sital on ais, lõhn on muul, paremal asjal Ksi; Lõhna om lihale manu tõmmanu joba Trv; suu jooseb vett, kui näed kedägi ääd vai lõhnast om joba ää tunda Ran; eläjäss om jo mitu kuud laodan ollu, ta tahab jo `värskit, temä tunnep nigu ääd rohu `lõhna joba Puh; si̬i̬ lõhn joba aab `süäme alvass; ää aena lõhn `olli, ku‿sa `istsit sääl rattin Nõo; mõssit ja avvutit küll toda `tönni, aga iks `tulli võõrass lõhn rasvale manu Ote; kalluda taa putr pinile, taal om jo hapu lõ̭hn manh Har; nuhuda˽ku hüä lõhn taal liĺlil um Vas; sääne imelik lõhõn `jäie mano `luitsalõ Räp; suust tulõ halva `lõhna, täl om vika sisekunnu man Se || fig sai `lõhna ninasse (aimas) Trm; lõhn vällän vai kõmu Hel; Lõhõn man (purjus) Räp
2. (tuule)puhang, õhk; kuumus, leitsak väälas on täna külma lõhn Koe; vähä seast tuule lõhna tule, siss om ää olla; ahjust tule `kuuma `lõhna üless Krk; si̬i̬ lõhn (kerge tuul) om otse `vasta Ran; ala minnüʔ `ussõ (välja), sul om rinna˽`haigõʔ, `tõmbat `külmä `lõ̭hna `rindu; vingu ja karmu kätte lõpõss inemine, lõ̭hn, tu̬u̬ kätte inemine ei lõpõʔ Har; ei tohiʔ kuuma lõhna kätte minnäʔ, ku silmäʔ `haigõʔ; eilä `oĺle `loiskõ ilm, pehme˽lõhõn Plv; [kütis] ammutõdi `turbaga kõvaste kińniʔ, ni et es annaʔ `lõhna `vällä Vas; sannah mõro lõhõn ja ving siseh Räp; lõhn tulõ ahost `ussõ Lut || sai raaskõni `lõhna tõmmadõ rassõst tü̬ü̬st Krl Vrd lõsn1
3. kiirus, rutt; valu `anna `löhnä, küll siis `lähteväd (lammastest) Kuu; koer lõhnaga `ju̬u̬ksi, `ju̬u̬ksi lõõsaga `võssu Kod; siis tuli kari kodu, tulise lõhnaga kodu küna kallale Lai; anna `lõhna obõsalõ Ote; tu̬u̬ ka no mõ̭ni lõhn Kan; annaʔ vitsaga `lõhna Krl; tuĺl suurõ lõhnaga mukka tõrõlõmmõ Har; Meil oĺl jo˽sääne lõhn takast, et olõ õs `aigu `perrägi˽kaiaʔ; ju̬u̬śk üte lõhnaga peräle Rõu; ega `mulgi kodo `rohkõp `lõhna ei olõʔ, üts lehm um ja hobõnõ [talitada] Plv; ku ~ nigu lõhn ~ lõhnaga ~ lõhnast kibekiiresti, otsekohe poiśs läks ku lõhnaga Kod; inimese olli ku lõhnast tõmmanu ärä `põrse selle naise käest Krk; `mölder ti̬i̬b mul `suurma ärä nigu lõhn Puh; ku `lämmi om, siss lääp piim `apnass nigu lõhn; mes lõdu obene om, tu̬u̬ sü̬ü̬p paĺlu ja situp `endä tühjäss nigu lõhn; `ütleb serätsit `sõnnu, et tõesel jääb suu `kinni nigu lõhn Nõo; tuli lägüsi (läks suureks) nigu lõhn Urv; ta käve nigu lõhnast, is olõ `aigu sukugi Har; Mi̬i̬ss oĺl nii vihanõ, et nainõ lät́s ku˽lõhnaga tarõst `vällä Rõu; Sõ̭ss oĺliva voŕsti˽tettövä˽ku üt́s lõhõn Räp
4. (mitte) lõhna(gi) sugugi, üldsegi ei tää seest mitti `lõhnagi; jalg om nõnda valuss, `lõhna änäp `astu ei lase Krk; Tuli ei taha mitte üits lõhn palada, muud kui visisep; Om kül nigu üits pisuand, et ütte lõhna paegal ei püsi Nõo; lõhnale(gi) lähedale(gi) on mõnel loomal ike jala, ta jooseb nigu tuul, sa‿i saa mitte lõhnalegi; kaits kolm nädälit perän last (sünnitust) es tule mi̬i̬s minu lõhnale Nõo

maik maik Iis TMr Ote Rõn, g maigu Sa Rei hajusalt L K, Trm M Puh San hajusalt V, `maigu VNg/n `maiku/ Jõh IisR, maigo Mar Vig/mae-/ Ris, maegu Muh(n maḱk) Mär Pä Kod hajusalt VlPõ, TLä; kaasaü maaǵugaʔ Räp maitse a. maitsmismeelega tajutav aisting; kõrvalmaitse Ta sai hea `maigu suhu Jõh; kena maiguga söömaaeg; pole nende tuhlistel sedist `maiku `ühtid kut `valgetel Jäm; egal söömal oma maik; keiuda ölut uuesti, `ingand maik juures; [rebane on] maigu sohe saand - - ühe kana ää viind, nüid tuleb teist veel `viima Khk; Lähker teind piimale kuiva maigu sisse Kaa; keik puud ep tee kenad `maiku, lepa `puuga peab liha suitsetama Pha; Käkid on vähe keend, keemata jahu maik sihes; Vara sai `tõustud, une maik alles suus Pöi; uied `tuhlid‿o nõrgad vel, nendel põle `maiku koa vel Muh; vöi sees on vööras maik; Mo eest olid nee apud makid ikka nii ead `maiku Rei; see [jook] ühnä ää ingänd, sel põle `miskid mekki egä `maiko Mar; leib oo naa `piikund maegoga Vig; Piim oo `lähkris ummukses, võtab seisn maigu sisse; Mool oo sulu`nuhtlus (nohu), ma ei tunne `kõiki `maikusi; Kui korra on varastud ja pole üles tuln, siis [on] maik suus ja tahetse edatsi varastada piltl Han; väga maigust ära (seisnud õllest) Var; piim `lahtub ää, lähäb alva maeguga Tõs; Sie piim enäm `kietä ei sünnü, murrastõt maik `juurõs Khn; `virtsi pane üks tera, kui `kaapsa suppi keeda, `jälle teene maik Aud; see peenike sool on kibeda maeguga Vän; kaneeĺ teeb riisi pudrule ea kõrgi maegu Tor; Piim `kilkab, ei ole ta apu, ei ole rõõsk - - maik on juures Hää; katso, mis maik tal sies on Ris; selle aśjal temal põle `miśkid `maiku, tema ei süńni `süia ega `juua Juu; kui nendega (ogalikega) põrssaid `süöta, siis nad kasvavad `äśti, aga iljem enam ei või, annab lihale kala maigu JõeK; kaĺla`aśtjale `pańdi lepapuust pulgad, kuusest ei `kõlba, annavad tõrva `maiku JJn; mage või on ilma maiguta nigu raba vesi Tür; ku paad `õuna `lamma rasva `ulka, ei õle sugugi `lamma rasva `maiku; porikala nagu kogri, muda maik juuren Kod; piimal ingeõhu maik juures (lõhnab halvasti) Pil; lahja piim on silakas, ilma maeguta; liha on `räidimä läind, tal põle enäm iäd `maiku KJn; kasepuu annab pigi või tõrva maegu `juure ja kuusepuu annab vaegu maegu `juure (liha suitsutamisel) SJn; `ernil koppunu maik man Trv; Tühjä kõtug om pallal leväl kah ää maik Pst; Si̬i̬ om `vaese maiguge õlu; suve kuumage `täämpe ti̬i̬ [söögi], ommen om maik man Hls; egä miu `suugi `vaśgunahast egä `saapasäärest ole, küll tagi `maiku tunnep Krk; rääbissel om nigu või maik Ran; Ää maeguga süüki süvväs paĺlu magusamba suuga Nõo; ränikil (muulukatel) om rosina `maiku Ote; Ku magu - - es olõ˽`kõrda peten `puhtas tettü, sõ̭ss - - täl (supil) oĺl `õkva˽sita maik man Urv; Ma˽`t́sirksi söögile pisu `piimä manuʔ, sõ̭s sai parõmb maik Rõu; Ku makõlt kiisla keedete, sõ̭ss sai huba ja halva maaǵugaʔ Räp; teil om veiga hüä maigugaʔ leib Se Vrd maits b. mõnu, rahuldus [inimesed olid] väsin ja unised, et sel (pulmapeol) põln änam `miskid `maiku, aga vat sa koeu ka ei lähä Lih; elul põle mette `kellegi `maiku änäm, sure või ää kohe Tõs; mis maik sel tüel viel ond, kui inimene külmetäb, märjäd `riided `selgäs; Juõdikuga põlõ kellegi maik elädä Khn; midägi `maiku ei ole man sel kõnel, ei ole mõnu (kirikuõpetaja jutlusest) Hls; oss ma kolme`kümne `aasten ollu, siss ma tunness elust `maiku Krk c. (mitte) maiku(gi) , mitte üks maik mitte sugugi, vähimatki, raasugi ei ole tämast mitte `maiku `kuulla VNg; mette toedu `maikugi põle änäm Tõs; ma põle täna `maikugi veel süönd JMd; tema piimast ei tule koort mitte üks maik Plt; naeste`rahva `kaksive [lina] , mihe es kaku mitte üits maik Trv; aga kaits põrst om nigu kängu, ei lää edesi mitte `maiku Puh; ku kuiu põud om, siss ei pala tuli mitte üits jumalõ maik, `koŕssna ei `tõmbaʔ San; ei olõ `maikugi söönüʔ Rõu

Vrd magu2

märk1 märk (-ŕ-) g märgi (-ŕ-) S(mε- Jäm Mus Phl) hajusalt L K, I M TLä San V, `märgi Jõe Hlj RId(n `märki VNg Vai)

1. a. tähis; tunnus oma `märgid [on] pial, `vergu `pulludel ja `puojudel ja kuppudel, `aerudel ikke ka Jõe; `tiemo kuhugi `seinä `külge üks `märki `kriidigä; tanu oli jo au märk vanal inimesel Vai; oue mäŕk, igal ühel isi `moodi Jäm; jutu akadise mäŕk pannasse jutu ede. kui jutt `otsas on, siis pannasse jutu löpedis mäŕk (jutumärkidest) Khk; tömmeti mäŕk `sisse, tahmaga tömmeti `riipsusid, kui pailu pidi `vörku kuduma Mus; kiriku toŕn on see `meite [kalurite] mäŕk Pha; võrgul‿o [meres] märgid, suured pitkad lipud `külges Muh; Pesti üks ots aa märgi külgis, teina ankru voi kivi külgis Emm; iga perel oli oma märk, iga aena‿päl oli märgiga pull või käpp; meres on `märkisi küll - - laebad `oskavad siis Väinamerest läbi `kεia Rid; `Metsas murdetse põesaste `küĺges `oksi, need oo märgis, kust läbi `minna Han; kui `viĺja `veskele `viidi, oli viĺja kot́tel - - märgid pial Tõs; sial on mäŕgid `pandud, et sial on uus tie nüid `sisse `aatud Hag; tanuga `käidi, kui inime `väĺlä läks, se oli naese mäŕk Juu; igal talul on oma vapp ehk märk, sial on igasugu vigureid JõeK; puu `külge on pikkuse märk lüödud JMd; mu isal oli küinarbu, märgid pial JJn; ajad adravagu, märk on eden, tikk `püśsi Kod; kui külvati, olid lepa oksad `kaindlas, need `pańdi märgist; teed jahukot́ile märgi, sõlme iseäralist `moodi Lai; tegin sinna `kohta ühe märgi KJn; [pruudile] nüüd muud `märki ei panna manu kui leier Hls; ku ma sukka kua, siss pane märgi manu, kui paĺlu ma är ole kudanu Krk; [laud] visati nööriga `kaala, tu̬u̬ `oĺli tu mäŕk, et eesti ki̬i̬ld kõnel [koolis] Ran; pane üits märk siia, kost saanikeld kudasin Puh; naiseʔ es nõvvaki sõrmust, naise mäŕk oĺ tano Kan; sinnaʔ piät midägi `mäŕki `pandmaʔ, sõ̭ss tunnõt ärä Krl; süvä lumõga˽t́süśätäss ti̬i̬ `vi̬i̬rde ossa˽kost ti̬i̬ lätt, tu̬u̬ om siss `ti̬i̬le niu˽mäŕgiss Har; `mõtsu päält pandass mäŕk [et järvel kalastades mitte eksida] Räp b. jälg, laik vms mõnel `luomal on pali `valge `märkisi `külles, `selle `tunneb jo `kaugelt `tõiste `ulgast `välla Lüg; ken `tundo `amba `märkisi, sie `tiedä, kui vana obone on Vai; taal oo `sündimise mäŕk löua pεεl Khk; kui rubis (rõugetes) olnd oo, siis rubi märgid jäävad `peale Vll; Päris puhas [laualina] äi ole, [värvi] märgid ikka peal näha Pöi; Mõnel oo must mäŕk või täṕp näu pial Han; obusel on ilus mäŕk otsa ies Hag; tule`kahju ei pidand `tohtima ema näha - - siis pidi lastel ikke `miśki mäŕk `kuśkil olema - - `miśki punane plakk KuuK; [nahal] küüne märgid kõhe (kassikriimustustest) Kod; na (õunad) om puha loppi saanu, aava ja märgi küĺlen Krk; periss verevit `mäŕke om, nu̬u̬ om tulemärgi Ran; miä ei tiiä, kost si̮i̮ tõrva mäŕk om saanu näo pääle Nõo c. lõige; šabloon Selle märgi järge leigame kalaventski kurgunipi vassikanahast välja Kaa; Taal olid kasuka märgid, `märkide `järge `lõikas `välja ja `õmbles kogu Pöi; Oleks mool märgid olevad, ma teeks prεεgo veel püksid valmes Käi

2. a. märklaud sie on õppind iast `märki `laskema, laseb õsavast `märki Lüg; `soldadid `laskod `püssügä `märki Vai; poisid `lasvad noolega `märki Khk; käiväd `piale ega öösse `märki `laskmas (ehal käimisest) piltl Krj; Osav käsi oli, laks ja laks pani `märki Pöi; laseb märgi `pihta Tõs; laseb `äśti `märki, on kõik märgi pärast pannud Trm; lask püssüst `märki Krk; kas sa saat püssäga `mäŕki `laskõʔ Har b. piltl (millegi õigeks osutumisest või õnnestumisest) sie ei mend `märki küll - - sie ei ole tosi VNg; `ninda `märki kui `märki läks [ennustamine] Lüg; See mis sa Juhanile selle asja kohta ütlid, läks küll otse märki Kaa; mo töö läks õege `märki, oli iä ilm jah Tõs; see läks `märki mul, et täna läksin`sinna Tor; tu̬u̬ sõna lät́s `väega `mäŕki Plv

3. a. märguanne; leppemärk sie `annab `märki, et nüüd tuleb `lassa Lüg; Andis eemald kougeld kεεga märki Emm; `praegu nad (neerud) ei anna `märki, et nad `aiged on HMd; lü̬ü̬b `käegä `väĺjä`puale, `näitäb `märki, [et] ärä tule, ärä tule Kod; and `märki tõisele, kas näut `käege või pilgutess `silmi Krk; olõss sa mullõ veidikenegi `mäŕki `andunu Krl b. enne, ettetähendus virmalised - - se iad ei tähenda, et sõea märk Sim; si̮i̮ one `selge märk, ku ninä piält süveleb, suab surma sõnumid Kod; täh́t tuĺl `maaha, inemine siss koolõss, meil om tu̬u̬ märk Se c. tundemärk; ilming, mille põhjal midagi järeldatakse mõned tuntsid ja `vaatasid `mäŕka, kui `lehma `ostsid - - kas oo ea piimalehm Mih; tormi märk - - ku räimekuĺlid `metsa lähvad, siis tuleb kolme pääva pärast `santi `ilma; Piupesades on ni̬i̬d inimese elu märgid Hää; rohodega määrin, aga reuma vedelik midagi `märki ei too, et ta `aitaks HMd; `selge mäŕk one si̬i̬, kui kaev tühjäss `tõmmab, one sadu uadata Kod; temä selet noid `aiguse `mäŕke, kudass ütte vai tõist `aigust tuta Nõo

4. (eitavates väljendites) sugugi, põrmugi, raasugi; ühtigi `vankrid olivad puust, ei old `rauda mitte `märki VNg; `ninda ajas `suitsu `sisse, et mitte üks märk ei `tõmmand Lüg; sii pole `märkigid `vihma sadand Khk; `Suhkrut ei pane mitte üks mäŕk [õllele] `juure, see teeb pεε `aigeks Mus; Vanatoadi katus äi pea mitte `märki änam Pöi; Ma pole `märki väsind Emm; mul paljas kuju leib, pole körust `märki Rei; pole seal korsnast peal oln `mεrki Phl; olin kõek‿se öö virebil ja ülal, saand magada `märkigi Mih; ei ole kuuld tast mitte üks jumala märk Plt

5. märgile ~ märki panema; märgi pärast panema 1. ära märkima Pane nüüd `märgile, et `mõistaks `seie tagasi `tulla IisR; Nii tasa inimene käib, et pane `märki, kas läheb paigast ää vöi mitte Mus; Kahlud olid `loetud ja märgi pärast `pandud, `kartis `vargud Pöi; pilved `lähtvad, aga `pissi, kui sa `märki paned, siis väha `kõikuvad ikka `eetsi Muh; ega varas `öösse tea voadata, et [puud] märgile on `pandud HJn; panen märgile, siis soab aru, kas kiegi on käind `võtmas Koe; panen aśja märgile, kui ise kodunt ää lähän VJg; perenaene paneb või märgi peräss, et tunneb ärä Kod; ma panin märgi pärast - - kui uksest `väĺla lähen, panen õle kõrre või mis taht vahele, siis tunnen ära, kui `keegi on käind Lai 2. tähele panema Eks‿ned `massuu·rikad pand juo `laadal keik `märgile [kui palju keegi raha sai] IisR; [kui] tiivastega `naadrased `lindvad inimese `pääle, siis on aga pili tulemas ka ja vihem, oleme neid `asju märgile pand Rei; tähedess panid `märki, mes kellä aeg one Kod

Vrd merk

märäšti sugugi; midagi raad (raha) ai ollõv olnu nei märäš́ti; väž́nü olõdõ, sõss ei `kõhta (jaksa) nei märäš́ti Lei

nehkugi `nehkugi Mär Juu sugugi mitte `nehkugi põle ta molle and Juu

pihu1 pihu Kuu RId SaId Muh Käi Rei Phl L(pehu Var Tõs) Ris Kei Juu Koe VJg Trm Kod Plt KJn M TLä Kam San Har, piho Vai Plv Se, pühu Sa Rei

1. puru, raas, kübe, piisk senes `riistas on `paljo pihosi Vai; Pisike luu pihu läks kala süües `kurku, mitte ää äi tule Pöi; meri oo tasane nagu piima püt́t, põle `ühtegi `laine pihu näha peal Muh; Rapuda jahu kotist see viimane pühu ka `välja; too `riided `ouest ää, vihma pihu juba käib Rei; kakand oo vähike mere pihu Rid; näd‿o kõik nälläs, kui `ühtes `kohtas üks pehu oo Var; oma `silmis sa‿i näe `palki, teese `silmis näed pehu Tõs; tuli mõne pihu `vihma; siss põlnu mitte üks jää pihu änam merel Hää; tuleb `paĺlalt pihu, see ei võta `tolmu ka `kińni (uduvihmast); vesi ei ole puhas, `musta pihu ojub sees Saa; pihu ja puru silmad täis Plt; `ühtegi pihu põle kuknd ulgal aal KJn; mõni pihu om `vihma tullu Trv; rüä pihu läits `amme `sisse, siss kipe ja valuss Krk; üits pihu põrmuke jahu jääb vi̬i̬l Puh; pihuks (ja ~ ning) puruks ~ põrmuks puruks, sodiks; maatasa; olematuks `Leikus `uue `riide kohe pihuks ja `permuks Kuu; ärä `tahtus teha minu pihust ja `permust VNg; `pikne õli lüönd puu pihust ja purust Lüg; `tassi `langes pihost ja purust Vai; Aknakruut́ löödi pühuks pörmuks Jäm; ta lubas keik pühuks ning pörmuks teha Khk; teeb keik pihuks puruks Mär; tä südä oli täis, lõi `akna pihus ja põrmus Tõs; tien sind pihuks ja põrmuks Koe; peksab kõik pihust ja põrmust VJg; ma tapi ta ninda peeniksess ku pihu, ma tei ta pihuss ja puruss Krk; kõ̭ik `taĺdrigu ja tassi - - tu̬u̬ läits kõ̭ik pihuss ja puruss Nõo; ku˽ma su kińni˽võta, ma lü̬ü̬ su pihuss ja põrmuss Har

2. aganad `peened pühud [antakse] sigadele Jäm; ännavili on `kougemal ning tükkis `kougel on pühud Ans; rihe `aaga `aeti pühusid vilja pεεlt εε; üks pere `tampis pühusid leeva sega, kut see nälg aeg oli Khk; kes pihusi akkab `kanma Pha; pihu soab hobustele ning sigadele `antud Vll; `Vilja olnd nii vähe, pühusi `pandud jätkuks `juure Pöi; üten pihudege om na (terad) ärä jahvadet Trv; pihu lää ala tuule; `väike tuul, ei `puhka pihugi `vällä si̬i̬st Krk

3. a. väheke, natuke Ehk sa saaksid mulle pihu odraseemet lainata, mul nappis ää; See oo saepakuks pihu peenlane Kaa; selle pihu pärast maksa `minnagid; Kui - - `päike pühu `kõrgemast akkab läbi `käima, nõnda on kikitiits sii ja laulab Pöi; ühe pihu lase `viina `alla ja kohe oo param Muh b. (eitavalt) mitte sugugi, üldsegi mitte, natukestki (ka ühenduses sõnaga põrm) `viina äi ole änam pühugid `järge Khk; sii pole `aega mitte pühu, iga pää töös Kaa; sa‿p nää pihugid änam Jaa; va `kiusaja, äi anna pihugid rahu; mool pole mette pihugid `meeles, millas‿se ilmasöda oli Käi; Ma‿p saa pühugid aru; Pole sest pihu-`pörmugid tääda, mis jüttusid ta räägib; Ma äi mäleda pihu ega `pörmu, kus `kohta ma `vetmed pani; sene körvaga ma kuule mette pihu `pörmu Rei; nee äi karda pihu pörm Phl; ei ma põle sest pihu ega `põrmu kuulnd Mär; Kõik läks ära - - pihugi ei jäänu, ei `nahka ega `karva Hää; ta ei täü mitti pihu ka anda Krk

4. väga, üli- Sinu kartul on ju nii pihupeenike, neid ei söö siadki Kul; Kui sa tahad `piimä `oida, siis piäb pihukuiv püt́t olema, päevä käes ärä kuevatud KJn; lõng pihu peenike ku põrm Trv; apu kurgi om pihu soolatse Pst; mes õige pihu peeniksed olliva, nu̬u̬ siss `anti sigadele (kartulitest) Ran; pihu peenikse agana `tüksevä `siĺmä minemä Kam; kui ~ nagu pihu ja põrmu väga palju Neid sippuku oli `nuodas `jusku pihu ja `permu Kuu; mehi `tulli nagu pihu ja `põrmu Muh; inimeisa kuos nägo pihu ja `põrmu Trm; eläjäd on kõik `siäski ja `parma täis nõnnagu pihu ja `põrmu Kod; rahvast ku pihu ja `põrmu kokku tullu Krk; siss `oĺli sääl nigu pihu ja `põrmu toda rahvast, tiĺlukesi ja `suuri Ran

pooleski(d) `pooleski Kaa Pha, `pooleskid SaLä Kaa Pöi Muh Emm Käi, pooleskid Jäm Ans Vll sugugi ei ta‿p taha selle ema `seltsis `olla `pooleskid; pole `kuiva `kohta pooleskid Jäm; `kuula, mis sa räägid, see pole `pooleskid tösi Khk; tä‿p nää änam `pooleskid Mus; Ma äi kannata pooleski meresöitu Kaa; nii tühine rugi, pole rugi pooleskid Vll; `sõnna ma‿p tule mitte `pooleskid Muh

poolest3 `poolest Khk Kär Kaa Pha sugugi sedasi kummargil ep vöi kaua `poolest `olla, tεεb pεε kohe `aigeks Khk; sa pole ju `poolest magand Kär; ta pole nii ull `poolest mette Pha Vrd poolestkid

poolestkid `poolestkid Vll, poolestkid Muh Phl sugugi ma‿p tea `poolestkid Vll; ma‿s `oota poolestkid veel Muh Vrd poolest3, poolistkid

pooliskid `pooliskid Kaa Pha Vll Jaa Pöi sugugi, üldse mitte Ma pole `pooliskid nönda `rääkind Kaa; ta ei näind `pooliskid Vll; pole vanamad seda tahtnd `pooliskid Jaa; poolvillane kaŋŋas saadeti juba vabriku `värvimisele ning `uhtumisele, aga `enne‿s ole seda `pooliskid, kõik pidid ise käsitsi tegema; `enne pole `pooliskid eli olnd mette, `peergudega oli Pöi

poolist2 `poolist Khk Kaa Pha Vll sugugi, üldse mitte pärast tuli `väĺla, et Miina pole `poolist sεεl `olndkid Khk; Nad pole `poolist `ühte nägu Kaa; sa‿p oia sigu `poolist, ära `purgend see karjama Pha Vrd poolistkid

poolistkid `poolistkid Khk Vll sugugi, üldse mitte äi see asi‿s ole `poolistkid nönda Khk; mis külas`käimine see ega `öhta on, kodu seisa `poolistkid Vll Vrd poolestkid, poolist2

põrm1 põrm g põrmu Pöi Muh L(-o hajusalt Lä) K Iis Trm Kod eL, `põrmu Lüg IisR; pörm g pörmu Jäm Khk Kaa Vll Hi; perm g `permu Kuu; n, g `permu VNg Vai

1. a. puru, tolm, kõdu; (vaimulikus kõnepruugis:) muld, mullapõu `tolmo põrm, vähä `tolmo on siin Lüg; Mis sest inimesest jäeb, muudku põrm ja muld IisR; eina pörm paneb kipitsema; lammudasse vana maja, `pörmu keik täis Khk; ülalt jooseb parandale `pörmu Vll; Vana `vandus nii `valju, et põrm kukkus laest `alla Pöi; mehi `tulli nagu pihu ja `põrmu (suurel hulgal) Muh; pörmus pead sa `saama piibl Rei; kahe kibi vahel olid inimese kondid nii abrad, et kui `juure `puutusid, nii purunesid põrmuss Mih; põrmust oled sa `võetud ja põrmus piäd sa teist kord minema piibl Tõs; muld lähab põrmus, kui ära kõduneb Saa; inimene on põrmust `võetud Koe; eks metsän õle kõiksugu `põrmu; rahvass ku `põrmu ilm täis Kod; tuha põrm‿o mahan Krk; `põŕkna om tiĺlukse nigu põrmu, mõ̭ni om ää suureke Nõo; nigu `põrmu tulep `vihma, ei `näeki, nii peenikse kibenä om Kam; või mutikit om paĺlu, mõ̭nikõrd om neid nigu `põrmu Ote; põrm `vaene inemine, aga nii rõõmuss ütte `viisi Rõn; ilmaarm om tühi põrm, imäarm om `õigõ arm piltl; põrmust olõt sa `võetuʔ, põrmuss piat sa˽ka `jäämä piibl Har; aganaʔ un põrm louaga `püiti Lei; põrmuks (hrl ühenduses sõnaga pihuks) puruks, sodiks; maatasa ära `tahtus teha minu pihust ja `permust VNg; Peksa see kivi pörmuks katti Jäm; `pikne õli - - põrmust teind Lüg; ta lubas keik pühuks ning pörmuks teha Khk; suure `jõuga lööb pihuse ja põrmuse Tõs; kukub pihuks põrmuks Hää; ma ti̬i̬n su põrmuss Kod; ku˽ma su kińni˽võta, ma lü̬ü̬ su pihuss ja põrmuss `vasta maad Har b. piltl (vanast inimesest) ma pole änam midad, pörm olen Phl; naine on samasugune vana põrm Rid; ma ole see vana põrm veel sii Aud

2. raas (ka abstraktsete mõistete kohta), kübe; ivake, veidike Perm `aiga olingi ma toas ja kohe sen sama `permu ajaga vei kull kana; Pole mul enämb mitte `permu raha `iŋŋe taga Kuu; jahu ei ole mitte üht `permu Vai; tal oli üks pörm `sööki järel Khk; Ma ikka linnas veti pörmu iŋŋepidet ka; Seike istumise amet äi istu mulle mette üks pörm Kaa; Mis liha selle vähi sital on, laka sihes on natuke, `sõrgade sihes ka põrm Pöi; siis meri `õitseb, kui mette üks `laine põrm põle sehes Muh; Jähin pörmu iljaks Emm; Ma äi mäleda pihu ega `pörmu (üldse mitte), kus `kohta ma `vetmed pani Rei; lükka põrm edasi Rid; annab `viimse põrmoni ää, annab `eesa kääst kõik ää Mar; ta ei `kuula mette `ühte `põrmu mo sõna Mär; ma ei tea sest jumala `põrmu (mitte midagi) koa Kse; sie na suure `suuga inime, padistab `väĺja, mis ta põrmu kuuleb Hag; las `seista põrm, ma kohe tulen JJn; sõńniku `laatamine, `laśti kätega `laatada, `peeneks ja `peeneks, sõńniku põrmugi `korjasime kää küĺlest [ära] Pee; ühe põrmu `aaga ängastas kausitäie pudru keresse Kad; mitte üks põrm põle meeles KJn; ta ei ti̬i̬ mitte üits põrm midägi Trv; aja `põrmu ka ei oole; rapute si̬i̬ jahu põrm ärä säält Krk; toorass muna, tu̬u̬ pańd panni `pääle, rasva`põrmu es ole Puh; äbi `põrmu mitte täl es ole Nõo; `su̬u̬la ei ole mitte üit́s põrm San; `täämbä hommugu is olõʔ udsu `põrmugi Har; ańd üte põrmu Rõu; tu̬u̬ oĺl `väega halv mi̬i̬śs, täl es olõ˽hüviüse `põrmu Vas; põrmu(gi) sugugi, üldsegi; natukestki egä tä viha‿i pidand `põrmugi Lüg; ma‿s saa `pörmugid paramaks Khk; Nee kaks öde pole ise`keskis `pörmugid läbi saand Kaa; Sajab, `tormab, `möllab ööd kut päävad, `põrmu pole koa vahet Pöi; mu silmad ei näe `põrmugi Muh; mia tiä mte `põrmu `kuńtsõst, me põlõ `kuńtsõga elän mte Khn; keevalise inimesel ei ole ju kannatust `põrmugi Saa; sa põle `põrmu param kui pisike kaśs Juu; ma ei uoli `paergust `põrmugi süögist JMd; mure kardul ei kannata `põrmugi `kieta Kad; ma ei ole `põrmu sest `kuulda saand VJg; tämä ei mäletä `põrmugi Kod; mul ei ole `põrmugi `irmu Trv; ei ole sedä kõrva `kuulmist enämb `põrmugi, tälle röögi kõrva `siśse Ran; tü̬ü̬d `põrmu es ti̬i̬, naene tei söögi Puh; temä `riidleb ütte `viisi, ei ole `põrmu rahu Nõo; ei olõʔ tu̬u̬st `põrmu kah kuuluʔ Plv

3. surnukeha või selle maised jäänused inimise põrm `puhkab nüid oma rahu sies Lüg; Äi see põrm tule sealt mulla alt änam `kuskile Pöi; sääl viivad `ühte `põrmu `auda Saa; tuleb surm ja siis oled sa põrm Hag; Uude`mõisa ehitati kabel ja paruni põrm sai `sinna `maetud Kos; jumalalle ingekene ja rahu tämä põrmule Kod; ta `surri ärä ja nüid `tu̬u̬di ta siis `siiä Kolga-`Jaani - - temä põrm KJn; Lähme temä põrmu mulda saatma Nõo; Põrm pandass külh `mulda, aga hing lätt `taivadõ Har

raas1 raas g raasu Jäm Khk Kaa Muh Mär Kse Tõs Vän Tor Ris Hag Juu JJn VMr Iis Lai Plt KJn Hls Krk Hel T Krl, `raasu Kuu Lüg, raasa Urv Har VId; roas g roasu JMd Trm; ruas g ruasu Koe Kad Kod; n, g `raasu Vai

1. väike tükk, natuke midagi mitte üht `raasu `leibä en `anna Vai; Paar raasu siin renni pεεl on Jäm; võta koa üks raas `leiba; ta‿p võta mitte risti `raasu iŋŋe `alla (ei söö midagi) Muh; `ańdis ühe raasu `leiba Kse; `vankred ja reed olid üleni puust, mitte `ühte raua `raasugi ei olnud Hag; ta põle mitte leeva `roasugi suhu soand JMd; `kapsa juur ära `söödud, põle enam juure `raasu JJn; ega tema oma `ihnusega `täidi kellelegi `ruasu `anda Kad; `veiksed räbälä ruasud raiutse `kat́ki ja teeväd lõngass; mina ei õle sõrme küüne suuruss `ruasu `võtnud tämä õmada Kod; täna on nii ele `selge pääv, et mitte `ühte `pilve `raasugi ei ole Lai; ommukuss `oĺli sõim tühjäss tettu, mõni `sambla raas jäi `järgi; kes‿tu `ti̬i̬njäle liha ańd, tollele `pańti kapusta kauss ette, ei liha `raasu mitte Ran; kona täl tu̬u̬ rõõgavuss tuleb, võtab tolle raasu ärä ja om süä tahe Nõo; ku mõni raas toda `alba `rasva `suvve tuĺl, siss `pandse ossõlõ Ote; `ańti tu̬u̬ `t́sukru raas ja `ańti kala kah Har; võta no raas `leibaki Rõu; kas oĺl `vorstõ tett vai liha suidsutõt, sõ̭ss `ańdõ mullõ ka‿ks tu̬u̬ raasa Plv; seṕilõ `mińti jäl˽kuʔ ravva raas sai `Pihkvast `tu̬u̬du; liha es olõ˽`raasa ka jätet, kõ̭ik oĺl kaśsil är˽sü̬ü̬d Vas

2. a. (üldisemalt:) väheke, veidike vaest magahõsõ mõ̭nõ raasa, ei jouaʔ enämb `rü̬ü̬kiʔ (varestest); olõ nu˽mõ̭ni raas, siss mineʔ Har b. (eitavates väljendites:) mitte kübetki, mitte sugugi, põrmugi saia taenas ei ole täna tõusnd mette üks raas Vän; tal ei ole `aega mette `raasugi Tor; pole `möistuse `raasu Ris; see nuga on nii kahekorra terast läind, ei võta mitte üks raas JJn; mul põle `ruasugi `aega Koe; lehm `surri ära ja mitte `ühte `raasu ei maksnd `väĺla KJn; Mitte üits raas ei näe änämb tü̬ü̬d tetä Hls; ossa äbemede inimene, siul ei oole äbü `raasugi Krk; täl es ole tõese `vasta - - mitte alastuse `raasugi Ran; küll ta‿m irmuss eläjäss, ei saesa karjan mitte üits raas; täl es ole enämb jõvvu `raasugi Nõo; Tü̬ü̬ ei `laabu˽sul mitte üt́s jumala raas Urv; olõ õi tal ao `raasa, tal üt́s raud `perseh, tõõnõ tulõhn, kolmass `tsuskamisel Rõu; sul ei olõʔ häbü `raasa Räp