[EMS] Eesti murrete sõnaraamat
Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)
 Sõnastikust • Eessõna • Kasutusjuhend • Vihikute PDFid • @tagasiside |
Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 6 artiklit
ida|põhi (mõlemad osised käänduvad – Khk) ilmakaar põhja ja ida vahel a. kirre; kirde- R Tõs spor Ha ida `pohja tuul oli ikka `keige ägedamb; idapohi torm on `keige `ullem. sie tuleb `järsku, lume `tuisuga ja `vihma `sauga Jõe; Külä `panned näd polema iäpohi `tuulega; Juminda `otsast `muoturiga paar `tundi ida`pohjale `soita; idä`pohja ja ia vaheld (idakirdest) tuul; idä`pohja ja pohise vaheline (põhjakirde) tuul; kui hakkas ajama idä`pohjald rinnet üles Kuu; aga siit `luode `tuulega ja, ja ida`põhja `tuulega, ja `nendega ikke sai kala paremine Hlj; `enne `öeti idapõhe, nüüd oo nordoost Tõs; täie pohja ja ida vahel on idapohi tuul Ris; suuremad saud käivad ikka idapõhjast KuuK b. põhjakirre see toob sii kalu, kui tä east pöhjast puhub. eapöhja tuulega saab kilusid Khk; Kui idapöhi tuul oli ja `vaikseks jähi, siis sai [lesta] Rei; Lasõ idäpõhja vahõssõ Khn
kohutama2 kohu|tama, koho- R(-tamma) Jäm Krj Muh, L Juu Jür JMd VMr Trm Lai Plt KJn Nõo V(kuhu- Har, -tamma), -teme Krk, -tõmõ San
1. kohuma panema a. kergitama; paisutama; kohevaks tegema mõned `süötäsivad oboselle aluna, sie kohotab obose liha üles `kaŋgest Lüg; kohotab `kuore `kõrgest, `leiva `kuoriku `kõrgelle Jõh; jogi kohotab muda ülesse Vai; külm o `rukki orase ülesse kohotand Mar; maamutid ja maakohud et kohutavad maa üles Tõs; kui jää `lõhki lööb, siis `lõhki lööma vahekohast kohotab servad ülesse Juu; külm kohutab maa üless Lai; leib `kerkib, sooda kohotab ülesse KJn; sü̬ü̬ḱ kei, kohot́ vattu üless; maad kohotõdi üless, kui künneti, vedrutõdi Rõu || kõik uloalused `topmata ja `laśti, siis kohotas (tuisuga) siält lume `sisse ońni ja laka täis Kod b. puhevile, kohevile ajama kana kohutab `poegi HMd; `poegega kana on kõhuli `vassa muad ja kohotab Kod || fig suurustama, uhkustama sie on `uhkust täis, `uhkab ja kohotab `ennast Lüg; temä kohutep ennast, et temä seante suur `tervesstegije. ma võiss ka kohute ja suuruste, aga ma‿i ti̬i̬ `suudig `valla Krk c. hapupiima kuumutama (kohupiima, sõira tegemiseks) – Lüg Iis Äks Nõo San V `piima korjati ja kohutati `talgu ajast Iis; ma pia `piimä kohutama, muidu piim lääb `väega apuss Nõo; mitu kõrd õ̭ks kohutõdi, et sõ̭ss saa suuŕ sõir Urv; Vaarat kuhutõdass `hapnõst piimäst Har; piimä kohoda arʔ, siss lasõ läbi sõgla et li̬i̬ḿ arʔ `nõrguss Rõu; piim vaja ärʔ kohotadaʔ, kokko `laskõʔ Räp; hapu piim pandass `ah́ju, ahoh kohotadass Lut
2. kohuma a. üles kerkima; paisuma kohutab udu `pilve üless merest VNg; `talvel kui jää alt vett üles kohotab, tuleb tõist `ilma Lüg; Õlut läind `ninda `käima, et kohutab üleäre `väĺja IisR; nää sii on nihukest üless kohotand mut́i `mulda, mis mut́t üless aand Juu; kevade mua kohutab, võtab `kärge Amb; piim akanud `apnemä, üles kohotanud; siga kaevun, turi väĺjän ja aŕjussed nagu kohotanud ülesi vede `piäle Kod; kui `kapsatüńnile vajotust ei pane, kohutab tüńnist `väĺja Pal; `ammad kohutavad üles, kui `aiged on, tulevad üles igeme seest Ksi; ijä um üles kohotannuʔ Vas b. tursuma, paistetama, punduma ihu kohotab üless Lüg; kubemed on kohotanned Vai; pale paisetas siit üles, nönda kut oleks kohutand keik olnd, söuke paisetand Ans; Ambavalu oo mu palge üles kohutand Kaa; `varda kudumine kohotab siit [käe] puhas üles Muh; jalg oli kohutan ülese, paistetan Aud; suu on ohatand, kohotab ülesse Juu c. vahutama olut kohutab VNg; kevade jõgi ja kõik vesi kohotab `kalda `vasta `nõnda ku kieb kõhe Lüg; `rõivet mõsõt, `rõivaʔ kohotasõʔ `väega; `ritka pańd kausi `sisse, siss kloṕp, lät́s kohotama Räp || higist leemendama nii lämmi, hamõh `õkva säläh kohotass; `sälgke kohotass joʔ Se Vrd kohmetama2
2. terenduma, kangastuma kui `ilma `muutu tuleb, siis kohotab üles, `Suome maa; `saared `onvad kohotaned tänä Jõh; meri kohotab ülesse Kei
1. kohuma panema a. kergitama; paisutama; kohevaks tegema mõned `süötäsivad oboselle aluna, sie kohotab obose liha üles `kaŋgest Lüg; kohotab `kuore `kõrgest, `leiva `kuoriku `kõrgelle Jõh; jogi kohotab muda ülesse Vai; külm o `rukki orase ülesse kohotand Mar; maamutid ja maakohud et kohutavad maa üles Tõs; kui jää `lõhki lööb, siis `lõhki lööma vahekohast kohotab servad ülesse Juu; külm kohutab maa üless Lai; leib `kerkib, sooda kohotab ülesse KJn; sü̬ü̬ḱ kei, kohot́ vattu üless; maad kohotõdi üless, kui künneti, vedrutõdi Rõu || kõik uloalused `topmata ja `laśti, siis kohotas (tuisuga) siält lume `sisse ońni ja laka täis Kod b. puhevile, kohevile ajama kana kohutab `poegi HMd; `poegega kana on kõhuli `vassa muad ja kohotab Kod || fig suurustama, uhkustama sie on `uhkust täis, `uhkab ja kohotab `ennast Lüg; temä kohutep ennast, et temä seante suur `tervesstegije. ma võiss ka kohute ja suuruste, aga ma‿i ti̬i̬ `suudig `valla Krk c. hapupiima kuumutama (kohupiima, sõira tegemiseks) – Lüg Iis Äks Nõo San V `piima korjati ja kohutati `talgu ajast Iis; ma pia `piimä kohutama, muidu piim lääb `väega apuss Nõo; mitu kõrd õ̭ks kohutõdi, et sõ̭ss saa suuŕ sõir Urv; Vaarat kuhutõdass `hapnõst piimäst Har; piimä kohoda arʔ, siss lasõ läbi sõgla et li̬i̬ḿ arʔ `nõrguss Rõu; piim vaja ärʔ kohotadaʔ, kokko `laskõʔ Räp; hapu piim pandass `ah́ju, ahoh kohotadass Lut
2. kohuma a. üles kerkima; paisuma kohutab udu `pilve üless merest VNg; `talvel kui jää alt vett üles kohotab, tuleb tõist `ilma Lüg; Õlut läind `ninda `käima, et kohutab üleäre `väĺja IisR; nää sii on nihukest üless kohotand mut́i `mulda, mis mut́t üless aand Juu; kevade mua kohutab, võtab `kärge Amb; piim akanud `apnemä, üles kohotanud; siga kaevun, turi väĺjän ja aŕjussed nagu kohotanud ülesi vede `piäle Kod; kui `kapsatüńnile vajotust ei pane, kohutab tüńnist `väĺja Pal; `ammad kohutavad üles, kui `aiged on, tulevad üles igeme seest Ksi; ijä um üles kohotannuʔ Vas b. tursuma, paistetama, punduma ihu kohotab üless Lüg; kubemed on kohotanned Vai; pale paisetas siit üles, nönda kut oleks kohutand keik olnd, söuke paisetand Ans; Ambavalu oo mu palge üles kohutand Kaa; `varda kudumine kohotab siit [käe] puhas üles Muh; jalg oli kohutan ülese, paistetan Aud; suu on ohatand, kohotab ülesse Juu c. vahutama olut kohutab VNg; kevade jõgi ja kõik vesi kohotab `kalda `vasta `nõnda ku kieb kõhe Lüg; `rõivet mõsõt, `rõivaʔ kohotasõʔ `väega; `ritka pańd kausi `sisse, siss kloṕp, lät́s kohotama Räp || higist leemendama nii lämmi, hamõh `õkva säläh kohotass; `sälgke kohotass joʔ Se Vrd kohmetama2
2. terenduma, kangastuma kui `ilma `muutu tuleb, siis kohotab üles, `Suome maa; `saared `onvad kohotaned tänä Jõh; meri kohotab ülesse Kei
käki|kott hobuse peakott, paslik säänte teräv olli päält nagu külmäge ja tuisuge, nevä õigasive neid käki kotis Hls; käkikot́t om tilluke torgake Krk || hum si̬i̬ om küĺl käkikot́t (viletsast tööst) Krk
meeres meeres g `meerde Kse Mih; miires g `miirde Kir, `miire LNg = meere toop on `miirest saadik täis LNg; vaho miires oo õllel peal Kir; suur ang‿o ang, `piśsed anged‿o `meerded, tuisuga tulavad `meerded Kse; vesi tõoseb `jälle `meerdeni (varasemalt kuivanud jooneni) Mih
müenama `müenama lumes sumpama üks `müenab üle välja `tulla, ei tia, mis teda selle tuisuga on `väĺja ajand Kad
nuhtlus `nuhtlu|s Khn, g -se Kuu VNg Lüg Vai S hajusalt L/-o|s Lih/, Ris Nis Rap Juu Kos JMd JJn Koe VJg Iis Trm Kod(-stl-) Äks Ksi Lai Plt KJn Hls San, -kse Jõe Hlj; `nuhtlu|ss hrv Rõu, g -se Trv Krk Ran Puh
1. nuhtlemine, karistamine; karistus ei `joudand `nuhtlust `vällä `kannata VNg; kui ma õlen süüd tehnd, siis ma pian `nuhtlust `kandama Lüg; `süidlane peab `nuhtlust `saama Vll; kui `nuhtlus, siis peksetässe Mar; tema lapse`põlves oli `nuhtlus ää kadund, tema mõesa`taĺlis `peksa ei ole saand Mär; `võeti `sinna kiriku posti `juure `võlla ja `anti seal `nuhtlust Tõs; vanasti lõhudi `varga `perse näḱäd ärä ku üks vere kamp, ku tal `nuhtlust `ańti Saa; peks on `nustlus Kod; sedä `nuhtlust ma näi, ku koolin pesseti Krk
2. häda, katsumus, vaev; tülin küll nied (merikilgid) on aga `irmsad `nuhtluksed, kui nied `verku `läksite Jõe; Huon pää‿o `jalgule `nuhtlus, vade kuri süä‿o kogu kerele `nuhtlus Kuu; `käisin viel `üksi`päinest `sou˛us (sõudmas), no sie oli ka juo `viimine `nuhtlus Vai; sa oled - - ka `nuhtluseks, egas pool ees; see oo ka üks `nuhtlus, et ta järjest sajab Khk; On ikka nuhtlus, mine niid seikse tuisuga linna Kaa; on seda taris, teiste `nuhtluseks ela Pha; `Täide `nuhtlus on nüid inimeste seast kadund; Telg - - on põllu umbrohi, sui`viĺjade viimane `nuhtlus Pöi; ei tea, mis `nuhtlus sellel oo Muh; Ilus nägu aa naise nuhtlus Emm; laudparand‿o seokse koha peal `nuhtlus, kes tät jõuab pestä Mar; paĺlas külm - - see oo `nuhtluses Aud; kui inime `aige on ehk vigäne, eks see ole jumala `nuhtlus Juu; võtab selle inimese omale `nuhtluseks `kaela Koe; `jälle üks `nustlus seĺjän, võta raha kos tahad (trahvist) Kod; sügav taĺv - - on `nuhtlusest kõigile, inimestele ja obustele Lai; oled mul `nuhtluseks kaelas Plt; uisa seive lina ärä, ni̬i̬ olli lina `nuhtluses Hel; miul‿o si̬i̬ kõtu `nuhtluss Krk; om küll `nuhtluss, ku serände varass kõrval eläb Puh
© Eesti Keele Instituut
a-ü sõnastike koondleht
 veebiliides
@ veebihaldur
|