[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)

Sõnastikust • Eessõna • Kasutusjuhend • Vihikute PDFid • @tagasiside

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 28 artiklit

all1 all üld

I. adv (välj kohta või liikumissuunda) 1. a. (vertikaalselt kellegi, millegi) all, allpool, alumises osas; sees, varjus mul `käivad `suoled all (songa puhul) Lüg; alus kot́t keib all magada; pia sa all, ma kalla `sisse Khk; piimal põle koort `ühti, mudu vesi all ja kile peal Kse; pialt oo [tõhk] vähe must ja all oo pruunakas kollakas Var; kördil oo pitsid all, pitsidega kört Tõs; jää on koristikus, vett all ei ole Saa; ihu pial kõige all on säŕk JMd; siin natuke `vaesem maa - - saue põhi all Pai; on üks igavene laustik sie saun küll, ei tia kuda nad viel sial all tohivad elada Kad; pudrul on põhja mekk - - kui on `kange tuli all Äks; libe all, libe piäl, libe kala `keskel = kanga kudumine KJn; [õunapuu] oksad oĺlid nii täis, et toed oĺlid all Vil; aga kui kulu all `olli tõesel aenal, niideti üten maha Ran; lumekirmeke `olli pääl ja `nilbe iä `olli all Nõo; puul - - all om tümi, pääl ladu San; tõõsõ kõrra pääl `eĺli esiʔ, all oĺl näil `koŕteriliìsi Vas b. madal, (millestki) madalamal; maas; allalastud asendis `päivä terä on juo all, on `õhta kääs Lüg; Laealuse vötab sojaks, all pole midagi, kas `külma ää; Maja on ölal mää `otsas, kaju all Pöi; suvel jo piab [jõe] tamme all pidama, muidu ei saa `eina teha, kõik vett täis Kad; päev one juba õege all, aga vi̬i̬l paessab Kod; see sügav koht [jões] on muar, all kus vesi keerutab Plt; kui makad, siss om klapi all, `siĺmi pääl Ran; kassipoig om lännu üless posti `otsa ja peni aogup all Nõo; ma˽pańni ärʔ värehti all (rehehoone juures, mis asub elumaja suhtes madalamal) kińniʔ Rõu c. (lähemalt kohta määratlev) [laevas] sai all `puordis `olla VNg; `käisin all (alamjooksu pool) `veskil Lüg; sii all `lahtes on `roogu Kär; `Tahkuse külas all jõe `ääres on kõŕts Vän; all `koples olid [kangad pleekimas]- - kus meil sial ned aavad all kasvavad Amb; vana tarelohak õli all külän Kod; meil tulli vähä peenikest `vihma, aga all järvekuru pu̬u̬l ollev iki kõvasti sadanu Hel; lehm oĺl tah all niidü man; imä jäi `mäele, teḱk mäel süüäʔ, ma˽kammańdi all saana man Vas d. madalas kalda ääres all meress Kuu; täna olid lestad all olnd, mdalas Khk; Pailu `laevi oli all [sadamas] Pöi

2. allküljel, põhjas olemas; küljes, kinni; alla, külge kinnitatud; toeks, toena Jalad punased all `nindagu `pardi `lestad Kuu; alasil on jalad all - - `miska `sõisab pakku `õtsas Lüg; `Ninda jalg `surrud - - kas on `jalga all vai ei õlegi Jõh; `katso et `sumbul ei ole `pohjagi all Vai; varased `valged [kartulid] - - öite agarasti all Jäm; rataste pulk, se ojab ratta all - - et ratas ep tule alt ära; ainus tuhlis, es ole `loodust ka all Khk; obuse raud laksub all, tahab kinnita `sooja Muh; lähäb nõnna et jalad `vilksuvad all `vankri ratas `loopab all Mar; obusel o lume lombid ~ kombid all Kse; puu`kingel oo puutallad all Tõs; mis mütale viga tulla [tuppa], mullast põrmand oĺli all Saa; oleks mul jalad all olevad (liikumisvõimelised) et tulen `vällä ja jalotan Ris; tiel `keltsa viel all, ei võta `sisse Koe; vana põhi all, sie o `jõukas Kod; nüid on padal jalad all, `lendab keeda Äks; pooliku ravva es kurda all kõlege Krk; kae `päeval om jala all, viśt `ommen läp sadama Nõo; sillal olli kolm või neli tarandust all Ote; joosõʔ nii kõvastõ ku sul `jalgu om all Har; `kuultul jutul ei olõ˽`põ̭hja all Rõu; ah́ol om `puunõ vańk all Se

3. (välj olukorda) obene sõit, jäi `saisma, `oĺli ärä `vaibenu - - vars all (imemas) kah, [nõrk] nõrk Ran

II. postp (välj kohta või liikumissuunda) 1. a. (vertikaalselt kellegi, millegi) all, alumises osas; (millegagi) kaetud, varjatud `ukse `lingu all on trikkel, `kergitab `lingu üless VNg; `linnud `lennavad `kõrgel `taiva all Lüg; mei `käisimo jää all `püüdamas ikke `verkoga Vai; keeb maa - - jala all virtsub Jäm; Kui katus `samli lihab, `samli all ta seisab kas vöi sada `aastad Pöi; pääva all `sõuke punane parras Muh; kark `kaindla all Rei; munal o koa kile koore all; ja särgil oli kurgo all nööp Mar; tule tukid oo paea all Mär; mää all kasub vili parem kui mää peal Kir; küll ta teab, kus kibi all vähk seisab Var; `särki `kantakse kuue all Hag; [varss] imes poole `vuastad emä all Juu; vili kasvab ärja jala all, ta tegi `talve sõńnikud Kos; koorm kui kägu `persse all Pee; `vihkab nagu `uśsi aja all Pal; kevade kui maa sulab, suland korra all on kelts Lai; padi `oĺli pia all KJn; lot́t lõvva all; obestel om suve kaara `kapje all, las na esi süvvä välläst Krk; vahel lähäb ratas `katski `ku̬u̬rma all Nõo; kõjo puu pehastass ärä ruttu, [kui] koore all sais Ote; ei olõ `kuiva kotust `kańgla all Kan; aidal - - om õnnõ kiiʔ `nulkõ all Har; põllõ all oĺl laǵa pit́s Rõu b. (millegi) sees; varjualuses, varjus neli pere`konda ühe kattukse all VNg; vähid ja `lutsud - - `sõisavad jõe `kalda all Lüg; tegid `suuri `koopud maa ala, elasid maa all; seakiha oli roovi all Khk; vesi rahu on vee all, aab laiva `pöhja Pha; tuli `iildub tuha alla Muh; metsa all ei kueva ein nii ruttu ää Kir; reheall sai `enne obustega pahmatud Aud; naarits elab niisammute mätta all nagu tõhk Vän; maavitsad `kasvavad toa ullude all Ris; tuli pliida all Amb; pää on `pilve all JMd; vikatid ripuvad kuuri all VMr; iie all on umb aĺlikas Kad; tuli`u̬u̬ne all ärä `aade siast lori; `kaksime lina ja emä sääl siss imet last rõuna all Trv; egä suidsu all (elumajas) om `viina; si̬i̬ makass juba ammu mulla all (surnud) Krk; perve all om uru, kon om `vähju Hel; rii alutse all om ovese Puh; niisama maa all ka jõõʔ nigu maa `päälgi Rõu; pedästiku all kasussõʔ palo seeneʔ Plv; kalaʔ ummaʔ aad́a all Lut

2. (kellegi, millegi) läheduses, juures; (millestki) madalamal alus `seisis Lettiba `nieme all VNg; `peigmes ja pruut `istusivvad - - `tõine `küünäl põles `tõise nenä all Lüg; mere `kalda all olid `karjamaad Vai; `kaapsu jäad oo köögi `akna all Khk; `meitel keige lisem poe on kergu all Vll; Lääve all oli suur vee auk; Ta elab sii sammas mo ääre all (lähedal) Pöi; me `laulsime ikka, kui kiige all ollime; `istusid [peeru] tule all ülal Muh; mei heinamaa `olle ukse all üsna Phl; seal jaanistule all niisa·mate `joodi `viina ja tansitasse Mar; meil oo meri õue all Lih; `ruhnlased köisid sügise `Saastna all `üĺgid `püidmas Kse; ema küĺle all `kasvand JJn; suure `tahvle all sai `käia [vastamas] Ann; paessutab ennäss ahju rinna all Kod; mäe rinna all oli `umbesse tuisand Lai; muist eenamaad on oma all (talu juures) Plt; valu om `rinde all; jõgi olli nurme veere all Krk; sääl Ummuli `mõisa all oli tuu Root́si sõda San; kurgun kõrvõtass, kaala all Krl; sääl oĺl Taheva kõŕdsi all suuŕ paŕv, kost hobõstõga üle `veeti Har; esä oĺl kaŕaga˽sääl `kaldõ (järsk mäekülg) all, ku tuĺliʔ lennugi Rõu; eläss `õkva külje all (väga lähedal) Vas; `kopli oĺl mi kodo all sääne niidükene Lut

3. (allküljel) omal kohal olemas; küljes (kinni); alla, külge kinnitatud obusel on lume `klombid jala all Jõe; sies `kapja all on varekse liha Vai; `eńni oli poistel va końt (uisk) jala all Kul; iä jumikarad `riästä all Khn; suured jää kamakad saabaste all, kudagi `mu̬u̬du ei saa `käia Hää; viies ratas vankri all (üleliigsest) Trm; kardula - - ku `erne terä juure all Krk; `jalgu all umma hobõssal ravvaʔ et nilbahanu‿ss mahaʔ Lut

4. (päri)suunas, pool ema üttel - - iga `tuule all on minu `lapsi Hlj; `tuule all oli `jälle nie samased `pienemad [terad vilja sarjamisel] VNg; Õhta all teeb pilve Kaa; Ait oli oort lahve tule all, aga ikka jõutsid oida [süttimast] Pöi; tuule lae oo aguline, teine ots o vesigare all, teine ots oo `maagare all Muh; (luiged) käivad - - sui pöhja all, kus nad munevad Noa; Lunandi eenam on pääva all Ris; keskoimiku all akkab `mürlain `piale Kad; vualu all VJg; [ta] õli tule all kõhe, kuulid nõnnagu rahe lennänud üle piä Kod; Õdagu saiś `lõuna all suuŕ must piĺv Rõu

5. (välj tegevus- või mõjusfääri) a. tegemisel, tegevussfääris; olukorras, seisundis; mõjus `Talgu `ehtul olid kaik mihed `häürü all Kuu; `kaljasi oli sadamas `purje all (purjed üles tõmmatud, sõiduvalmis) VNg; une all õled juo - - õled unine juo; vaguni `uksed on `plommi all; maja on juo sarikuie ~ kattusse all; meil ühe `kõrra õli juo sie asi juttu all Lüg; luha ein paremb, kui kaks ehk kolm üöd [seisab] `kaste all Jõh; mujal ep tee tööd kut `umbest kepi all, kubja silma ees; järjest istub lapse all, järjest kaps süles; emased on koo maksu all Jäm; `soldadid on püssi all; kalad paers ragede all (verisoolas) Khk; ma ole küll nende (rõugete) all olnd Kär; Oli öhe `öhta `jälle teise [mehe] käe all (käe alt kinni); Eile `öhta - - oli veel lehma all (lüpsmas) Pöi; elab enese elu päävad niukse piina all, mees joob tal ja varastab Mär; oli kihla all (kihlatud) Kir; Lihonetsi mägi `üitase, see oo `kaitse all koa Lih; vana moĺd oli talve all (talv läbi) sii küliti maas Var; Kuhad `oĺlid `mõisast `lahti, müigi all Hää; oli sünnituse all (sünnitamas) HMd; mets - - kõberas kõik lume all Juu; suri aŕsti kää all Kos; [kui] õlut ei ole iŋŋe all, kohe `luhtub ära KuuK; `istus iel`uurimise all JJn; mina olen aga teśte oiu ja varju all Ann; kolm neli `pääva on kardulid äkke all (põld seisab äestatuna); [rukist] ei `vuotud, aga suvivili, sie oli `vuodmise all VMr; olin `leikusel - - unerohu all Kaa; kaup läks `kaĺli inna all `väĺja Trm; kannu kild jäe `püśsi - - kui `lõikad puud ja ladva `raskuse all `murdub Kod; Ta `oĺli Viĺländis `tohtre all seäl KJn; kaks `aastad oĺlin õppuse all Vil; ma ole `justku orja oben, ommukust `õhtuni iki `rańge all; maa olli kik adra all (üles haritud); `rahva naaru all Krk; si̬i̬ om jo piina elu, sa oled sunni `tü̬ü̬line, nuia ja malga all; maja joba roovi all, võib nakata katust `katma Ran; minijäss istup latsõ all, midägi ei taha tetä, munatab last Nõo; `tüt́rik jo tanu all (mehel) Rõu; Vü̬ü̬d, sukka, kinnast `koetass, nuʔ ummaʔ kõ̭ik kudamise all; eelä vana räbäk oĺl kõva kammu all (purjus) Plv; `ratsalõ hopõn um sadola all Lut || vahel; töötlemisel niit `tohkes masina all Kuu; `tangu lõppetused `lassasse kivi all `pienest jahust Lüg; Suivili tambiti obuste jalge all Pöi; `ennemuiste oli käsikibi all jahvatud leiva jahu koa Rid; Ei lagu `amba all Hää; `tänkjas - - maa, äki all ei lää peenikses Saa; [villa] tordid said kroasitud, kää all kroasi koane pial veeretadi Nis; truĺli all said [kangad] siledast küll VMr; koodi all (koodiga pekstes) tuli alvem tera `väĺla Trm; `varba all `kuuŕõ [pasknäär] tammõtõhva arʔ Vas b. (kellegi, millegi) alluvuses, halduses; käsutuses, juhtimisel `meie olime `Tallina all, `orja`polves pole old Jõe; mies on `naise valitsuse all Lüg; nee on teise `möisa all Khk; Param vana [mehe] abeme all kut noore ruusiku all Pöi; need [talud] pole `Taebla valla all old Noa; tä oo ikke mo võimu all, tä peab sedä tegema, mis tahetasse Mar; `Iisaku kiriku all õlen üleväl Iis; tienib pereme all ja käsu all juba Kod; `enne vanast - - kui oli küla kari ühe karjusse all Lai; `enne `olli viiskümmend `aastad pidänü roonu all oleme Hls; egass timä tõsõ all ei olõʔ, timä om õks henne alh (omaette peremees) Har; vabal tü̬ü̬l oĺlit `meiśtre all iks vaba mi̬i̬s; tõõśõ `tahtmisõ all vai tõõśõ käe all; Võrp kreis oĺl kõik timä (arsti) all - - näit (haigeid) saadeti kreis`tohtrõ `kaemisõlõ Räp c. (millegagi) hõlmatud, täidetud; (kellegi, millegi) kasutuses; (millegi) jaoks, tarbeks `suured `karjamaad keik oli `luomade all juo, ega sääl maa `puudu old parunil VNg; meil `musta kesä ei õle, kõik maa on `vilja all Lüg; `raandad on vee all `kinni Khk; pöld on karja all Rei; kolmanda kolmandese all oli kesa Vig; õue all suur tükk maad kohe Tõs; see väli om tänäbu rukki all, see kesa all Juu; õvv kõik õli valgvede all Kod; `Kaśme külä eenamad enamast lepiku all Pal; `toober om solgi all; suur lagendik oli oma all, aga löhike eenäke Trv; puu annum, ku ta paar kõrd `olli piimä all ärä käenu, pidit `ki̬i̬tmä Rõn || (klassifitseeriv) ega sie siis oldki päris `vargus, aga nii et `varguse nime all ige oli Kuu; mis `suuremb, sie on pada nime all, `veike on `katlik Lüg; `väike `ankur oli lassi nime all Tõs; eläb `võõra nime all, `võõra paśsigä Kod; kalu `ru̬u̬kma ~ `kaapma, nu̬u̬ käesivä üte tü̬ü̬ all Ran; kõik, mis nelä jala pääl kääse, om eläjä nime all; `plotnik vai `tiisler, katõ nime all Räp; mi̬ ole üte nime all, meil mõlõbil üte nimeʔ Se

6. (välj mõõtu või määra) egass ni̬i̬ lombi `onte mõõdu all ei ole Nõo; taluʔ oĺli iks `taadri all (talude suurust arvestati taalritega) Har; Vilä saaḱ oĺl katõ, koĺmõ `si̬i̬mne all Rõu

III. prep 1. a. (millestki) allpool, madalamal all paesu oĺl suur vesi Vän; allmäe tei `aida Pst; irs `oĺli kolmkümmend `sammu piḱk, mes all jää käis Ran; nemä om vi̬i̬l mäe otsan, aga mina ole joba all mäe; kistavaŕs [veskis] on all kivi, ta aab kivi `ümber Ote; mäe otsan oĺl põld sääne sama ku all mäe Krl b. (millegi) sees parep os iki all maa olla ollu, ku pääl maa Krk; ku linamatuss üless tõusess, siss pandass `kivve manu, et ta allvee saisass Ote

2. (päri)suunas allmaa tuul (maatuul); all vuo tiib (vee voolusuunas asetsev noodatiib) Kuu; Alltuule külgis Emm; `sõuke sańt ais, et all tuule ei või `olla Hää; kummass all tuule one, ni̬i̬d one `soemad majad Kod; vikerkaaŕ vaist om enne `vihma, all päevä iki, iki `vastu `päevä Krk; All päevä sinetäp Nõo

Vrd alh

arvik1 arvi|k g -ku hajusalt S(-gu) L

1. hõre, mittetihe puiestik on sehuke arvik mets Vän; rukis oo õege arvik Tor || harv mets ilusad `sirged puud, kõre arvik Vän

2. üksik, vähene, mõni möni arvik tuhlis on ülal Khk; Seikse tööga saab keigest meni arvik mees akkama Kaa; `kärlik sõlg `olli pisike, nee `ollid arvikud, kellel nee `ollid Muh; need on arvikud talud siin LNg

Vrd harv

ide1 ide g -me Kuu Lüg Jäm Pöi Phl Tõs ?Juu, ide Kuu Lüg Sa Hi
1. idu Vade `ohrateril ott igä sie idele menemine kohe vahest neli-viis `päivä `aiga; `kardulid on idel Kuu; ilus `pulske `õtra ivä - - aga nää, idend `vällä ei aja; kui õras jo ide ajab lagele, siis akkab `kasvamaie Lüg; ual ide lihab maa `sisse juureks, uba isi `kerkib üles; kiri tuhlis, isi `valged, punased ideme ougud; `valge tuhlis kollaka sisuga, süvade ideme `persse `oukudega Jäm; sööma tuhlistel `murtasse idemid Khk; Magedel pole idesi veel järges näha Kaa; ise oled kui `tuhli ide köver, aga mörra kallale tuled küll; ide augud [kartulil] Vll; Kui odral ide taga oli siis `löödi `ömber, küli põld `künti adraga läbi; Muidu päris suur kena mees, aga kael just kut ide (pikk ja peenike); Kas sool ide `välja ajab et‿sa `vihma kardad (öeld, kui keegi ei taha vihma kätte minna) Pöi; Seeme`kardulid vöib leigata `püuti pooleks, siiss jääb mölemale `poole ühe`palju ide `oukusi Rei; [kasvanud linnastel] `niiga pead kui ide juba kolme veerandine on; `kardule idemed Phl Vrd ite1 || vistriku südamik Ihu puhastuse `vistrad, must pea peal, `muljudes tuleb `valge ide `välja Pöi
2. puuri või oherdi tera (ots) [poiss] teind puuri ideme `katki; oherdi ide - - kui `keerdudega oherdi on Khk

jõmmakas jõmma|kas g -ka Kul Kse Han, jömma|kas (-gas) g -ka (-ga) Khk Kaa Jaa a. a suur, jäme, tüse, raske sur jömmakas vassik; suure jömmaka kerega; möni `söuke suur jömmagas tuhlis teiste seas Khk; `Neuksid `suuri jõmmakud jõhvikud põle ma enne näin veel Han b. s suur, tüse, tugev, raske asi või olend se irmus suureks jömmakaks kasund juba Jaa; jalad nagu jõmmakad all (paistetanud) Kul; `väike jõmmakas (väike tüse inimene) Kse Vrd jommakas, jõmakas

kelm1 keĺm g keĺmi L K TaPõ spor V, g kelmi Sa Muh Kse Mih Iis M T; kelm g kelmi Muh Hi Mar Tõs, g `kelmi R(n `kelmi Vai)
1. petis, suli Kus on `kelmi kodu vai `ullu üömaja Kuu; sie on üks valsk ja kelm Lüg; sie on üks varas ehk kelm Jõh; nee on keik ühed kelmid, nii pole üks teisest param Khk; Oleks ja pidi `olla kaks `kelmi Mus; Küll `ilmas `kelmisi on Pöi; kis sind `kelmi vöib `uskuda Rei; aus mees kis läheb, koer kelm kedäst kutsutasse Mar; sial külas oo kõik keĺmid ja obuse`vargad Mär; keĺm petab `teisa Tor; kes keĺmi juttu võib `uskuda; küll sa oled keĺm, tahad teist varastada Juu; keĺm `oskab teist üle `lüia Kos; sie pagana keĺm, valetab ja petab JMd; kis varastab, on koer ja keĺm Pal; mõni säänte keĺm, mis `kelmi tege ja varasteb om kaabak Hls; keĺm pett tat ümmer ja aavelts Krk; kelmiga ei massa üten paan suppi `ki̬i̬tä; keĺm sai kelmi palga Ran; ka‿kos om kuradi keĺm onde; igäne koer ja keĺm, ta‿i saa ilma `keĺmuseda elädägi; esi om pää keĺm, aga `tõisi om `kange mõnitama Nõo; tuu om üt́s varass, keĺm Krl; mis `kuŕja tü̬ü̬t tege, tu om keĺm Se; kelmi tegema petma, tüssama tieb `kelmi ja varastab Lüg; mis `kelmi sa alati teed Khk || emf oh siä vana `kelmi! Vai; Oh sa keĺm! Jäm; Oh sa keĺm jah, nää kui kena see rugi Khk; nää tuhlis `kerkib ikka üles, sina kelm Vll; oh sina kelm! Emm
2. a. a, s vallatu, üleannetu `Kelmi `vahtimisega kõhe Jõh; tama on suur `kelmi, `kelmi tükkisi täis Vai; seda `εεtasse ka kelmiks, kis sedavisi `joomade pεεl kelmi tükkisid teeb; see on üks kelm laps, teeb alati `ülantust Khk; mei külas oo palju `keĺma `poissa; nee oo muedu kelmi jutud Muh; se oli seane va kelm mees Emm; küll oo keĺmid poisid, vaata mis nad aga räägivad Mär; pulmalised akkasid põlle `sisse raha `viskama, - - üks keĺm pani `järsku nagu plartsus, põĺl läks `katki Mih; `kelmi inimest ei või `uskuda `ühti Tõs; küll sa oled täna keĺm ja teed vallatust paelu Juu; niesuke keĺmi jutuga inime VJg; kelm one üks koer inimene ja üleannetu Kod; kägu om keĺm, ku `kukmise rahu jätt, siss nakass kannu `koŕjame ja `tõisi `linde `sü̬ü̬me Hel; mia ei taha tegemist tetä ütegi kelmi inimesega Puh; oi˽sa olt väega ḱeĺm poiśs Se b. kelmustükk, vigur tämä üttel `kelmi peräst; Kie tahi sedä `kelmi tehä, läks kobis `sinne `säŋŋi `alle (noorpaarile) Lüg; aeas kekki, `kelmi (pööras naljaks) Khk; kurnatu mees, kes `sõuksi `tempa teeb, ülandust ja `kelmi täis on Pöi

kibin3 kibin g -a kidur, väike (asi või olend) kibin laps; See kibin tuhlis, äi see‿b kolva kohegile Khk

kiibitsema kiibitsema Khk Kaa Vll Jaa Muh Khn kaapima, kraapima; nühkima Emm kiibitses kepiga `koldest tuha sihest söö ning puhus selle `körvas kasetohu pölema Kaa; kui ma `tuhli varre alust kiibitsesi - - nii kena must muld tuli üles Vll; kiibitse möni tuhlis `puhtaks Jaa; kui äkine `aige olli, siis kiibitseti ahu otse pealt `tahma, seda `võeti `sisse `veega; kiibitse natuke kõvasi peal Muh; Kanad kiibitsesid taemõd üles Khn || poisid tüdrukud kidistavad, `ööldaks ka vahest – kiibitsevad Vll

kolmandik kolmandi|k g -ku spor eP/kõ- Trm/, M(-tik Krk; g -gu Trv) Ote(g -gu) Krl Plv, g -gu TLä Kam San; kolmańdi|k Se, g -ku KJn Har; `kolmandi|k g -gu Kuu Vai/n -kko/, g -ku VNg
1. kolmas osa `Kraavi `pohja `laius `arvedi üks `kolmandik `kraavi `päälise `laiusest Kuu; Pöld oli kolmeks, üks kolmandik `tuhlis ja kaks kolmandikku vilja all Pöi; müis kolmandiku `einu ära Tor; `jaavad õma kruńdi `kat́ki - - sae ühe kolmandiku Kod; üit́s kolmandiku maa Krk; kolmandigu maa om kolmassosa vakamaast Ran; kolmańdik `nurmõ om tett Har; kolmańdik maad lät́s är mant Se
2. viljamõõt, 1/3 vakka Üks [külimit] `oĺli, mis kolm tükki vaka pääl läks, si̬i̬ `oĺli - - kolmandik Hää; tuon ühe kolmandiku rukkid Iis; kolmandik `oĺli siuke suur nõu Kõp; mia anni kolmandiguga [vilja] kätte tõesele (tuulamisel) Trv; kolmandiguga `panti terä `sarja Puh; ku `leibä tetti, siss läit́s oma kait́s kolmandikku jahu Ote
Vrd kolmatik, kolmindik

kook2 kook g koogu eP(kuo-; g -o; g koogi Phl JMd); kuõk g kuõgu Khn; ku̬u̬k g koogu Hää Pal KJn Vil eL(g -o Võn Räp; g kuogu Lei), kuagu Kod
1. konks; kõverik a. (hrl eseme osana) haaramis-, riputus-, ühenduskonks aka mu öbe öŋŋe `otsa, kuku mu `kultse koogu `otsa rhvl; suured köverad koogud olid [tursaõngel]; unna kook; obuste ratastel oli raudkook ige küljes. keis `pandi koogu taa; aisa kook ~ sugar; [tuulamissarja] ega körva sihes oli pael, pailad kεisid koogu kailas Khk; [kuued] sai `kookude `otsa (nagisse) `pandud, kui ült `vötsid; [suitsutusahjus] on koogud Kär; ülal oo ropil (ploki trossil) kook `otsas; teine raand käib teise körendi koogu `otsas Mus; [õngel] Konks või kook `otsas, koogu ninal oli veel pisike kisu `küĺges; Pane [pootshaak] `kooku pidi sõnna oksa `kaela; [kaelkookude] Kook `tehti kadakast ja `siuti nööriga puu `küĺge; [aisa]putkul on kook `otsas koa; Pisike kook oli varre `otsas, kui [unna] nöör jää ääre all `kinni jähi sai kooguga `lahti tõmmatud; Kook tuli vibu otsast ää, sellepärast `ämber läks `põhja Pöi; Sitmekooguks veteda vana tuhlikoogu rouast koogumaa [ja] panta pikk süllapikkune vars taha Emm; Kolõ kõvõratõ `kuõkõga õngõd Khn; enne olli näil (kaelkookudel) puu koogu Nõo; saŕja kooguʔ, kellege tuulutõdõss `villä Krl; vanast oĺli koogu (sarikad), noil oĺl ku̬u̬k manh, kõverik otsan Har; vöid `koeti [kinnitati seina külge] kooguga Plv b. kõverik, kõver(d)us; looge εε kook (kõver oks) püus – tömma sellega Khk; Vanadel õlle `kannudel - - [olid] veel `mütmed suured koogud noogud (põletuskirjad); Vanad `kirkad olid öhe otsaga, kut suur kook oli Pöi; mehed isi tegid puust [adrad], kõverad koogud (adervarred) olid ja vannas oli `otsas Lih; piip kui ku̬u̬k (kõver) Se
2. konksu, põikpuu või kõverdusega ritv, latt (töövahendina) a. konksuga veevõturitv nook ja koogu varre kogu paned [siis] on kaju kook Jäm; millel vibu pole selle kajul on kook; kaju kook on sihand puu roigas Khk; kao kuõk. vjõnnag kaol ond vjõbu Khn; kui käsitsi `võetakse vett, siis se on koa kook. kää kook Nis; Kook on pikk teevas puust nögaga pulk õtsas, et pang ära ei libesta Trm b. kaevukook – hv S, L K I eL kao kook ja ark Muh; kau koogul oli nogi Kse; Kooguga `aetigi pang kajuse ja tõmmati vesi `väĺla Tor; kaeu koogud ja vinn on puust Hää; kaebu kook on junga `otsas, kaebu ämmer on koogu `otsas Nis; vanal aal olid kuoguga kaevud, nüid on vändaga kaevud Amb; lingi ja kuagu vahel one kuagu kett. vanass õli köödik. kuagu õtsan on konks Kod; pańg sat́te koogu otsast maha Trv; koogu piḱkuss `olli nii, nigu kaevu süǵävuss Ran; lingul on ku̬u̬k otsan ja koogu otsan om konk Nõo; Kao tulp om jämme, ülevän otsan om aŕk, kohe ku̬u̬k vahelõ kińnitedäss Urv; kaol om ku̬u̬k vett `vällä `kiskuʔ Se c. katla-, pajakook Peab vaatama, mis siis täna kooguotsa saab panna (söögiks keeta) Kaa; katel `seisis `koldes koogu `otsas; kaks kolm `kooku `olli [keetmiseks] Muh; enne kui `koldes keedeti, `oĺli pada koogu ots Tor; kook käis jungabust läbi Juu; kuok oli pikk puu, `aukusi täis, ots raudkonks JJn; oli sul veeke pada, laśsid koogu madalalle Pal; koogul olid augud sees, kuhu pulk käis, ni‿et võis ülemalle ja alamalle `lasta Plt; pada olli koogu otsan, kui rehe taren keedeti Hls; suvel `olli pada piśtkuan koogu otsan Nõo; karja `katla oĺl müürü sisen, supi pada oĺl koogu otsan. sääl koogu otsan kääneti pada tulõ pääle; ta kaess kost kätte ennedä saa, kas om konh kuan koogu takahn vai `ülhlen `laudu pääl Har d. hirre-, uidukook (talvisel kalapüügil) Nooda kooguga `kistasse augu ala [hudi] Mus; kooguga saab [nooda veo]nöör jää alt ligi tõmmatud Rid; anguga ajad irt edasi ja kooguga võtad `auku, kui kõrvale läheb Trm; `irsnikul on kõver ku̬u̬k Kod; kui iŕs `oĺli kõrvale lännu, otsiti kooguga Ran c. vahend külvikriipsu vedamiseks, hitsmekook külirinnad `väätse kooguga enne ette kui küli akkab Muh; Röhu vεhe pεεle ka, see kook on na kerge köva sauemaa jäuks Käi; kooguga vädasid `sitmed ette Kse; Küĺvi rinna vahed `veeti suure raud kooguga - - See kook oli oma kuus set́se `jalga pikk; Ma olen ilma kooguta koa `külvand Kei f. (ahju)roop – Rõu Räp Se Lei ku̬u̬k om õks tu̬u̬ miä ravvanõ um Rõu; kooguga kistass hüt́si ahost ja `leibä, leevä`pätse; Koogugaʔ segätäss tuld ah́oh, pliidi all kaʔ; vanast `panti ratta põvva tüküle nui `perrä ja `oĺgi ku̬u̬k; siss [pärast sünnitust vallasema] viide lavva taadõ - - siss `võ̭õ̭te ku̬u̬k ja linik, siss võõdete kooguga käänete linik `päähhä Se g. põikpulgaga ritv mõrdade tühjendamiseks, mõrrakook kooguga `võetakse mõrra änd üles Pöi
3. hrl konksja või haralise otsaga tööriist Poisid tirisid koogudega [pulmalisi pruudikirstu juurde], et `andi saada Jäm; Löö koogunina palgi taa ning tömma ta ede Kaa; siis olid siukst pisikst koogud (sirbid), siis küirakile maas `kookudega sai kõik ned odrad üles katkutud moast Pöi; Koogud (õnged) euf Rei a. kartulikonks – S KuuK tuhlis jääb koogu `otsa `kinni Pöi; `tuhlid kiibitse `kookudega maast üles; kooguga nopiti moa sehest `välja `teisi [madarajuurikaid] Muh; ma äi saa `kardolid `keskoda koogud kεεs Rei; kooguge on hää vetta [kartuleid] Phl b. sõnnikukabli – Muh Phl kooguga tõmmatasse sõnnikud `koormast maha Muh c. heegelnõel Eigeldemise koogul oo nook otses Khk; eegeldatse pitsid koogu ja niidiga või `vilse lõŋŋaga Muh; eegeldamese kook Mar d. soasulane – Khk Käi Lih HJn teine istub niide taga, vötab labadist löŋŋad, paneb niiest läbi koogu `pεεle. teine vötab kooguga suast läbi ede `vastu Khk; kooguga `veetaks löŋŋad [soapiide vahelt] läbi Käi e. vahend köie keerdude tegemiseks – Varem valmistehtud eide ots kinnitatakse koogu (oksaharuga lehtpuu jupi) haru külge ja eiet läbi vasaku peo lastes ja kooku paremaga keerutades lüüakse eidele keerd peale. Kui eie on saanud vajaliku keeru, põimitakse ta koogule Vig; `Kookudega keerutati köie keesid ja siis `lasti kokku köies Han f. pl kaelkoogud nüid põle `kookega suurt viiä kedägi, kajo toas Vig; kui ei taht käe otsas `taśsida, `arvas et `kookudega `kergem, eks siis toond `kookudega Lai
4. nahakook; ka selle raudtera – spor S L, Kei Trm Kod naha `parkimise `juures `kistesse `nahku kooguga, siis nad lähvad öhemaks ning `pehmemaks Khk; koogul o raud `kurkus; mine too külast `nahkade kook Muh; suur kõber sirbi `moodi kook oli Vig; nahk rippus laes. `võeti kook, `pandi nöör jala `alla. tõmmati alatsi, teese `käega `kookus `kinni, teese `käega oiab `nahka, koogutab Tõs; `Kooka oo kaks tükki, akatuses `tehtase nüridama kooguga - - Aga ku juba nahk `pehmemase lähäb, siis koogutase teravaga, see kakub `piika `lahti; Koogud `tehtase aralisest kase puust Tor; jalaga sõtk likut́si piäle, kuaguga kuap Kod; Kooguga nii tõmmaśs, sõ̭ss lät́s nahk `pehmess Urv
5. (juurkonksuga) sarikas – Hi V koogud, kinne pεεl katus `tehta Emm; tua koogud; koogud on ülevel, latid `panti `peale Rei; koogõldaʔ `hu̬u̬nõid ei olõʔ ma nännüʔ; ega koogu man ommaʔ koogu toeʔ, mia `ülhen koogu ja rańts hirre man ommaʔ; koogu oĺli kuusõ puust, noid `säärtsid ot́siti ja `raoti kõ̭kõ [kõvera] juurõga `vällä; koogu konds (üle hoone seina ulatuv sarikaots) Har; vanast kutsuti kooguʔ, no üldäss paariʔ Vas; `ru̬u̬d́ja pandasõ `ku̬u̬ka pääle Se; koogu ots pandass mõrlatalõ `sisse Lut
6. (karjatamisel) pahurale loomale kaela seotud kaheharuline kaigas obuse kook pannasse obuse `kaela, kui ta üle aja tikub Khk; Obustel olid koogud `puuga `kaelas, siis äi soand öle aja karata Pöi; lehmal oli enamiste kook `kaelas; mõnes `kohtes oli ikke `pandud koogud `kaela sigadele. ja lammastele `pandi ka koogud `kaela, kis läbi aja `tüksid Tõs
7. fig riugas, vigur see on `suuri `kookusid täis, katsub, kuidas ta saab teistele tükkisid teha Khk; [vigurimees] otsani `kooka täis Muh; see räägib `nõnna`moodi läbi `kookude (mõistu) Rid; `vargõil omma ilman kõ̭iḱ viguri ja koogu `seĺge Har; ummaʔ tal kooguʔ sisih Plv
8. fig a. pulmategelane ning kerstumees oli, ning siis kerstumehe kook oli - - sellel oli sedine suur pikk kook - - kedast ta käde sai, ta `tömbas nüid selle kerstu, pruudi kerstu `juure; Kerstumehe kook oli ikka poiss Jäm b. (küürus inimesest) ma ole küll vana inimese kook juba Phl c. Koera `perse `kooku tegema (vastatakse, kui ei taheta öelda, kuhu minnakse) Hää; teene (inimene) on argiga lükata ja kooguga tõmmata – ei soa kusagille Juu; tolle suure `murrega jäi ta `aigess, ja sedä `ku̬u̬ku ta vedä `täämbätseni Võn
Vrd konks1, kouk1
9. “mõrra vesiaia ja tiibade vahele jääv ala mõrra suupanna ees” – Pöi

kõrvetama kõrve|tama Pöi Muh L(kõrbe- Mar Vig Mih PJg, kõrvõ- Khn) K I Trv T(kõrvetõme, kõrbõtõmõ San), -dama Saa, -tem(e) M; kõrvõtam(m)a Kam V(kõrbõtõmõ Krl Se); körve|tama Sa Ris, -dama Hi; `korvetam(m)a R(`kõ- Lüg IisR)
1. a. kergelt põletama, pinda kuumuse või tulega mõjutama `Pliita `uksega `kõrvetasin käe ära IisR; See `ööti oma jala palava `veega ää kõrvetand Pöi; `lastel `vöedi arjased - - [saunas] palavaga körvedas medaged `välja Käi; sured puu kannud olid - - sured kõrvetud kirjad olid peal Lih; `lamba piad jalad kõrvetati `ahjus ära Tõs; `leili tuli küll - - nõnna et kas kõrveta kohe enese Koe; `enne `valged tapeti siga ja kõrvetite [karvu] taren Kod; meie talul kõrvetatasse siga, mõnel talul `võetasse `veega [karv maha] Äks; ani `karvu kõrvetets ärä tule pääl `õĺgik Hls; `väega kuum om sü̬ü̬k, jahuta ärä, muidu laits kõrvetab suu; mes sä nii tule lähikesi lähät, laset `endä ärä kõrvetada; kõrvetap küll, aga tuld ei ole, t‿om kadajass Nõo; t́sika `kõrbõtadass meil Se; nina kõrvetama fig (valusast õppetunnist) Käis ühe`korra `kośjas, tuli `korviga tagasi, ei sie enamb lähe nina `kõrvetama IisR; Körvetas nina ära (sai ninanipsu) Jäm; läks `ot́sima seda [töö]`kohta, aga kõrvetas nina, ei saand Lai; läits rikast naist `saama, sai äbi, siss kõrvet nõna; ärä kõrvet oma nõna [öeldi, kui] läits suurd `saama, aga maśs vi̬i̬l `pääle Ran || kähardama, lokkima nüid akatasse `juusid `raudadega kõrvetama Muh; tüdrukutel olid selle jaost tangid, nendega kõrvetasid `juukseid Lai || (söödikute tõrjest) loobitasse seina peal `keeba vett, `öötasse [et] akkan lutikud kõrbetama Mar; vanass kõrveteti `kirpa kõdan, õletükk põlema, ise kaksite piäle särgi jatkol - - tuli käis üles ja kõrvetas kirbud ära Kod; tu̬u̬ õtak ku kõrvetedi, sai `kirpest `valla, tu̬u̬ `ü̬ü̬se sai magada; `kirpe kõrvõtõdass õdagu Nõo || fig (nõidusest) `enne `aeti `ärja `mullikas tuppa `küündlä `päiväl, põledetti `kukla pääld `karvad `vällä et õleses (oleks) paremb ikke `panna - - `üieti `ärja `sarvi `kõrvetamma Lüg b. pinda pruunistama, praadima; kõrbeda või söestuda laskma küll `oige `korvedab `rasva, `ninda et keik kohad on `suitsu täüs VNg; `kohvi `kõrvedetta `prenni sies `pliita pial Lüg; körveda natune liha Khk; körvetaskid supi `pöhja Kär; Kõrvetasi oma kalad omiku ää Pöi; ahi kõrvetab levad ää Muh; kohvi jauss kõrvetad odre ehk nisu Tor; pane uad `remlisse, akka kohvi kõrvedama Saa; see nihuke ull sańt pada, kõrvetab alati `põhja kõik Juu; kõrvetasin rukki jahu pańni pial VMr; meie kõrvetama `ermid ja ube pańni piäl, `su̬u̬la võid ehk `rasva `ulka, kõrvetet `ermed on üväd Kod; kõrvetatu liha on mõru Äks; ku `rasva kõrvetetse, siss jääve rasva`narma; kanepi teräd kõrvetedi pruunis paa põhja pääl (kanepitempi tehes) Pst; vägev liha lõeguti paa `põhja peeniksess, kõrvetedi pruuniss Ran; tu̬u̬ linnasse leib kõrvetedi ahjun pruuniss Nõo; tiä oĺl nii är˽kõrbõtõnu˽tu˽supi, et es `saaki süüväʔ San; kohv vaja ärʔ kõrbõtõ Krl; liha kõrvõtõdi pańni pääl Rõu || fig Mitu kokka kõrvetavad pudru ää Hanc. (tules) ära põletama kahessateisn maja `olli, kõik tuli kõrvetas ää Muh; üks kõrvetab oma maja `jälle (tulekahjust) Juu; kõrvetab vana `räiska Äks; ulga puid kõrveti ärä ja vi̬i̬l es lähä [saun] kuumas Hls; [ta] kõrvets sääl `okse; tetti `naari saadu pääl, kus saat är kõrvedide Krk; kui kahe inimene ärä läits, siss pühiti põrmandut ja kõrvetedi `pühkme ärä ja joodeti loomale Nõo
2. kuumama, ergama (päikesest) a. põletavana tunduma päiv saab jo `lõune, et akkab juo `kõrvetamma Lüg; äge `korveta `kaula rakkosi täis Vai; kibe palava `päike on täna, üsna körvedab Khk; Küll ikka körvetab, just kut ahju ees Kaa; igavene soe ilm naa et kõrvetab Tõs; pää kõrvetab `enne `pikse `vihma Kos; süda `pääval `päike `kangest kõrvetab VMr; pääv eile kõrvetas - - ikke kole pala oli Lai; päe kõrvets, `siĺmi ei saa `valla aia Krk; minev`aasta kui me `einä tegime, siss päev kõrvet́ kah mõnikõrd nii et tah́ts `eńge `väĺlä võtta Hel; `kange kuum päiv, ta kõrvetab ku tuli jälle Nõo; vihma kõrvetama (kuumusest enne sadu) nii kange pala, kõrbetab ikke täna `vihma Mar; palavaga kõrvetab pää `vihma Kei; nüid on nii lämm, päike kõrvetab ike `vihma Juu; `kangest kuum pää, ei tia kas kõrvetab `vihma, rahvas riagivad nõnna Lai; päev om nõnda `elkjass, nüid ta kõrvetab küll `vihma Hel | kui päiv kõrvetap ja nigu rasse om kõik, siss üteldäss päiv avvup `vihma Kam b. põuaga taimi kahjustama `päike körvedas rohu karjamal nenda ää, et `loomadel pole säält änam `saaja midad Khk; tuhlis on all, pala körvetab varred ää Vll; Taevas punab - - äi too `vihma, kõrvetab ää kõik Pöi; see pala ja põud kõrvetas viimaseni kõik ää Mär; tänavu körvetab küll keik vili ää Ris; oli palav, siis kõrvetad `sieme ää, ta ei idanegi enam VMr; sügise vili ärä kõrvetet, mes siis vi̬i̬l vihim `õt́sma tuleb Kod; si̬i̬ `kange `kuumuss kõrvets ni̬i̬ lina kiu `väege pud́evess ja `lemlisess Krk; sääl olna suur näĺg, ollu `kange kuum ja kuju, ja kõrvetanu kõ̭ik viĺlä ärä Nõo || küpsetama tänä `öösse lõi `valku, se akkab sui`viĺla kõrvetama ja rukist `vaĺmis tegema Juu
3. punetama; punama panema taevass kõrvetap, tuleb sadu Puh; [kui] `pilvi kõrvetas, siss tule `eitlikku `ilma Ote; taivass kõrbõtõss perän `päivä San; ei˽tiiä˽kas satu `näütäss vai, `piĺvi kõrvõtass Urv; pilve˽kõrvõtasõʔ, ku mõ̭nikõrd õdagult omma `säärtse kõlladsõʔ; pilve˽kõrvõtasõʔ, hommõń saa `vihma Har; mõ̭nikõrd ommaʔ nii verevä pilveʔ, päiv kõrvõtass `piĺvi Vas
4. kipitust, valu(kõrvetusi) tekitama a. seesmisi (valu)kirvendusi põhjustama ei saa juo `süia midägi `asja, maos - - `kõrvetab kõhe Lüg; nii viha ölut oli, kurk körvedab nönda; paise körvedab kui mäda `sisse teeb Khk; Ma äi voi änam apud `asja `süüa, siis rünnad akkavad körvedama ja nii sandid `röhtlused käivad et erm Rei; süda on nii `aige, üsna kõrvetab Vän; ku ma natuke tahan pöörda või käända, siis nõnda ku kõrvetab siin puusade sees Hää; valu kõrvetab siden, äge valu Kod; `jalges ei ole `võimu, jalad teine päe `õõgavad, nigu kõrvetab `kuśkilt Plt; ei või kapustit süvvä, sõ̭ss akkass rinnun kõrveteme Krk; rinna palutuse käevä, `täämbä om `väega alb olla, `õkva nigu kõrvetap rinnun Ran; nii kuumõtõss ja kõrbõtõss `rindu all Krl || (janust) südä kõrvetab sees, tahas `juua Tõs; süda kõrvetab, tahab `külma vett VJg b. (nõgese puutest või putuka hammustusest) nõgelas `korvetab valusast Jõe; roudnögesed [on] irm`kanged körvetama Jäm; `koltsed `naklised (sipelgad) ne körvetavad Khk; Kui käte jalge sihes `jooksva on, siis `kästakse nõgestega kõrveta Pöi; nögesed körvedavad keed rakku Rei; Küll narvlased kõrvetavad, isi `piśsed aga kusevad na valusaste Han; emanõges, need ei kõrbeta Mih; raudnõges kõrvetab koa küll Juu; ihu on kupal kui `nõeksed kõrvetavad VJg; nõgessed kõrvetavad käed rakka täis Kod; nõgese kõrveteve, karu `ohte sorgive Krk; raudnõgene kõrvet valuste Puh; musta kusi`kuklase ei kõrveta; nõgestega kõrveti käe ärä, küll valutab; mõni `kärbläne pureb valuste, `õkva nigu tulega kõrvetap Nõo; pää kibisäss tast lagipääst, nigu nõgõsõga oss kõrbõtõt Rõu; nõgõsõ˽kõrbõtasõʔ Se || fig katsub aga sõnadega kõrvetada teist `easte Juu; Ta reakis `kärmest ja käredast, nii kui kõrvetas oma kõnega Trm c. (külmatundest) Ta on pakane külm ja vali tuul, kõrvetab kohe kui `välja lähed Pöi; küĺm kõrvets nõnda, et taht nina pääst är võtta Krk; `õkva nigu kõrvõtass, nii külm om Kam; ilm om kah õigõ külm, noh ta kõrvõtass mõ̭nõ päävä, sis lask jäl `lämmäbäss Har | (külmakahjustusest) külm kõrvet́ kardule `päälse ärä Hls
Vrd korvendama, kõrbama
5. fig (kiirest, intensiivsest tegevusest)a. lööma oda ma körveda `soole ühe laksu Khk; aga ma lähän ja kõrvetan `talle `easte möda `kõrvu Juu; kõrvetas teesele `vasta nägu Plt b. liikuma, sõitma nii kibest körvetas (kihutas), ma‿s jöva kuidagid `järge Khk; läks obusega kõrvetes `mööda Kse c. (sõnadega) nähvama ma siss kõrveti küll - - mia `võĺtsma ei naka Nõo | nõnna `auksid koerad ku kõrvetäsid Kod

kärnikune kärniku|ne Aud Tor; `kärniku|ne Kuu(-kü|ne) Hlj, g -se kärniline, ebatasane Moni `tuhlis o `oite `kärniküne, moni kivi ka; Tänane sai jäänd `ninda `kärniküse `kuorega; Jää on `kärniküne, ei `sengä `keilidä saa Kuu; kuusel on `rohkem kärnikune koor, aaval ja lepal on siledam koor Aud; raie pakk oo kärnikune Tor || lohakas, korratu `Kärme tüö‿o `kärniküne Kuu Vrd kärnikane

laplik1 `lapli|k Krk Plv, g -ku Sa Muh, -gu Jäm Krl; pl Laplegod Käi
1. laikudega, laiguline, lapiline; värvilt ebaühtlane `laplikud tuhlid punased kut viina tuhlis, `valged lapid pεεl; pigem lillakas tuhlis ning `valged ideme ougud, siis sedised `üüti `laplikuks Jäm; Riie jähi värvides nii laplik Khk; kui lumi akab ää minema, siis maa oo `laiklik, musta ja `valge `laplik Mus; Naine läks [näost] `laplikuks, kui önnetusest `kuulis Kaa; põld‿o na `laplik et Muh; mõni puĺl om ka `laplik ja `näslik; rügä om `laplik, tükäti must Krk; obõsõ omma `lapliguʔ Krl Vrd laplikanõ
2. triibuline (ka ruuduline) nee suured pitkad roheltse ning musta `laplikud sukad olid jalas Jäm; sur tutig‿müt́s peas iga päe, punase ning musta `laplik müt́s, kujutud Kär; Naisel oli `laplik suurrätik; vikerkaar - - suur kollase ning roheltse `laplik üle `taeva Kaa; musta ning `valge `laplikud kuued Pha
3. lapitud – Plv

looma `looma S Lä PäPõ Nis Juu Kos Ann Tür Pai Trm Lai spor KLõ, `luoma R(`lua- Hlj Lüg) KPõ(`lua- Kad VJg) Iis, `lu̬u̬ma Hää Saa Kod Pal KJn SJn eL, `luõma Khn; da-inf `luua R(`lu[u]vva Jõh Vai, `luuva IisR) Sa(luua) Muh Rei L/`lõua Khn/ K(`luuva KJn) Trm Pal Lai, luvva Hää Kod(luada, looda) M(luuvva Hls Krk) Ran Kam, luvvaʔ V(luuaʔ Har Rõu), `luvva Emm TLä Rõn, `luõda Khn
1. millegi tekkimise, toimumise või olemasolu põhjuseks olema a. (üldisemalt) Egä `kahte `surma ole kenegille `luodud Kuu; jumal lei `taiva ja maa; kuer on kõhe `luodod tönnsaba Lüg; Nii kuda `keski `luodud on, `ninda ka inime tuleb, `aita siin `kasvatus ei kedagi IisR; kui `aigus pole surmaks `loodud, saab ikka `terveks; see pole töömeheks `loodud, teeb `santi tööd Khk; kes teist saab `ümber `luua Pha; See on kohe `loodud `sõukse mõrtsuka `näuga; Kõik sugu elukid on `ilma `loodud; Mis `rohtu seal saab `olla, ega `loodud päe `lamba kari peal Pöi; mind `olli väga erk `loodud, mool es ole rahu mete Muh; mõni [rehavars] oo kohe `loodud `neoke kahe aralene Mar; mis `loodud, see `loodud, tuleb rahul `olla Tõs; `Puõtsi jõlõdad oln vanajumalal kõõgõ viimsed `lõua Khn; jumal oo loĺli loon ja loĺlile koa moĺli loon Aud; see `mulle `loodud juba, et mul peab alati nii sańdiste minema Juu; tähäd on `luomisest `luodud `valguseks inimestele HJn; eks igaühel ole omakohast `luodud seda `mõistust ka JJn; tema on nagu teestele `nuhtluseks `luodud; ta on `luodud kohe `niuke ennatu inimeseluom, ega ta `ilmaski `kuśkil paigal seisa Koe; `jöńni piab pidama, sie on jumalast `luodud VJg; si̬i̬ (lammas) õli uńdile luadud, lahe viib; eläd nõnna kava, kui jumal sulle igä on luanud; kos sa ilos õled, ku põle ilos luadudki Kod; ega jumal põle kiiret loond, `aega küll Lai; mõni oiab ennast `looka, mõni on `loodud `küirus Plt; poole `aage luuvvass eńg `sisse joba emä ihu sehen; mõni om `lu̬u̬dust peräst kühmäk; temäl olli iki lu̬u̬d (loomulikud) `amba Hls; tal om lu̬u̬d viga man, selle via om ta saanu emäihu si̬i̬st; üit́s `kange `kaelne ku mõtsauńt kunagi, latsest `lu̬u̬misest `saantigi; ni̬i̬ om puha lu̬u̬d ärä (ette määratud), mis [ameti] `kennigi saa Krk; mõnel om `lu̬u̬du `õkva punnin põse; aga näe elu `väĺlä es lää, es ole surmass `lu̬u̬du Ran; kõ̭ik serätse looma, mes inimese `kiusaja om, ni̬i̬ olna kõ̭ik vana kurati `lu̬u̬du Puh; emä es saa `endä `poigest midägi, na‿lli sõ̭a jaoss `lu̬u̬du ja `ku̬u̬liva kõ̭ik sõtta Nõo; siin om serätsit kaivandikke, kes tä ti̬i̬d, kas ta om `lu̬u̬misest nii vai om konagi kaivetu Ote; taa naanõ om küll mihess lu̬u̬d, a˽naasõss om `essünü; tu̬u̬ `tüt́rik oĺl taalõ lu̬u̬d, tu̬u̬ pedi taalõ `saama Har; jo ta jo latsõ loomast (lapsepõlvest) saaniʔ jo varastass Se b. (võrdlustes:) sobiv, paras `sieliku one paras `justku `luodu VNg; nied `saapad on `mulle nagu `luodod Lüg; sie on miu `selgä `justku `luodu Vai; `riided kenast `ümber nönda kut `loodud Jäm; king kut `loodud `jalga Khk; see pluuse on nii paras, kui `loodud `mulle Juu; see pindsak on kui `seĺga loodud Trm; si̬i̬ rõõvass om nagu lu̬u̬d talle `seĺgä Trv
2. millegagi algust tegema a. suka-, kinda- vm kudumistööd alustama, silmuseid looma vanamor akkab sukka `luoma Lüg; `luosin `kinda, tegin `luomusse Jõh; naised loovad `vardad üles, sukad vöi `kindad Jäm; Loosi omal sii `kinda öles Pöi; mis sa `looma akkad omale (kas lood suka või kinda) Muh; `esteks akkasime `looma, arilikult ikka viisteist `aasa iga `varda `peale Rid; ta oo enesale uie suka loond Kse; kinnas luuasse ülisse Mih; Ää luõg enäm uut troid, põlõ‿mtõ enäm `aõga kududa Khn; Lu̬u̬d otsa üles ja kuduma Hää; lõin suka vitsa üles Saa; nüid loon selle `kampsuni ülesse, `kampsunil koa `looduse eär all Juu; sukka `loodi, aga `riide `õmlemise `juures `loomist põlnd Kos; `enne tuleb jo `luua, kui juba on `luodud, siis tien sääre `vaĺmis Amb; akkad sukka kuduma - - varraste `piale luod ülesse ja akkad tegema Sim; loo sa sukk ära Trm; suka servä lu̬u̬n üles, kaks üvi ja kaks pahu Kod; kõige pialt tuleb silmad `luua Plt; oless `varda kähen, sõss `näitäss, kudass sukka lu̬u̬d Trv; mul om `lõnga küll, [aga] ma ei taha luuvva; kes ku̬u̬ss (kooks), ma lu̬u̬ss (looks), sülelatse sukke om vaja Krk; kui nakati sukka kodama, siss varraste `pääle `lu̬u̬di vi̬i̬r üless Ran; kui päḱä jaoss `siĺmi manu ei lu̬u̬, siss jääp kinnass `kitsass Nõo; ma lu̬u̬ suka üless ja naka kudama Kam; sukk luvvass `vaŕdihe Kan; mul om sukk üless lu̬u̬d, sukk om alõt Har || mustrit kuduma kui akkasid [kindale] `kirja `luoma, siis `kasvadetti `luondaselle `silmi `juure VNg b. võrgukudumist alustama vörk täna taarist üles luua Jäm; Võrk `loodi lõŋŋa peale öles, `pandi nii mütu `silma kut võrk `kõrge tuli Pöi; vörgu `altus, kui teda hakadags `looma Phl; loon mõrra ülesse Mar; ku võrk on üles `loodud, se on sis võrgu `loodus; noorel kuul `loodi võrk ülesse Vän; kui akatakse `võrku tegema, siis luuakse võrk Kad; vaja luada võrgu serv ärä, akada kudoma Kod c. kangast (vööd) käärima `kanga `luomine oli, luo siis nii `laia kui ise tahad, kas kaheküme `paasmane ehk `laiemb VNg; läks külä `kaŋŋast `luoma Lüg; kääribude pεεl sai siis `loodud kaŋŋas, nii lai kut sa `tahtsid teda `luua Kär; ma taha ikka enne eina`aega `kanga veel ää ka `luua Vll; Täna ta äi tule, ta akkas kaŋŋast `looma Pöi; `kiarbude peal `loodi pussakas üles Muh; Muiste - - loode kangast seina pεεl, seina sees olid pulgad ja nende pεεle loode Käi; luoslaud `oeti kεεs, sedasi `luodi kangas üles Ris; kangas on `luodud Amb; loomapuude pial luuakse kangast JMd; seina pial olid pulgad, lõivad `pulkade `piale VMr; kus pääl `luodi, ned on käärpuud. ükskord `luosin ka seina peal Rak; egä üks ei mõessa kangass luada; ku vü̬ü̬d akatasse `lu̬u̬ma, siis niisitässe Kod; lõng `aetasse kihale ja sialt akatasse kangast `lu̬u̬ma Pal; siss lõeme `kanga ülesse käärpuie pääle Kõp; kangass tahab luvva; `kanga `lu̬u̬mine om kuńtsak tü̬ü̬ Trv; vaja akade kangast `lu̬u̬ma Krk; ütel mõni, kui kangast `minti üless `aama käärpuie `pääle, et nüid lähme kangast `lu̬u̬ma Ran d. haspeldama midu lugu `tahtsid oma riiet laia tiha, sedu lugu loosid oma vihi suure Jäm; akkan `lõnga `looma, asvelde `peale `aama Juu; `lõnga luvvass lõnga `loime `pääle Krk; nakassi `langa `lu̬u̬ma pooli päält Kam; viŕbiʔ omma˽langalõ `lu̬u̬mise `aigu `sisse lännüʔ Kan; Langaʔ oĺli är˽kedraduʔ, `lu̬u̬di voḱi poolipäält langa˽langariśti pääle Urv; `lu̬u̬dõ (sa lood) langa lõimõ pääle Har; `Lu̬u̬dut `langa jo˽mood́o keŕriʔ es saa˽ku˽kere`laudu päält Rõu; ta loosõ ku `langa (virgast töötegijast) Plv e. lõime telgedele panema `käisin `tõises peres `kaŋŋast `luomas. eks siis tuld ajada pakkule ja `telgidelle Jõh; `Kanga `luomise `juure oli `kolme inimest `tarvis, üks `oidas suga ja sättis `lõime iluste `juoksma, `teine `kieras `lõime pakku, `kolmas `paśsis `lõime `juoksu pakkule ja `torkas `tihvtid vahele IisRf. korvi- või viisupunumist alustama loob korvi ülesse Vän; kui `väŕske niids `olli, siss `võeti kolm niist, siss üteldi et `viisu luvvass Nõo
3. valmima hakkama, vilju vm taimeosi moodustama `kartulid luob juo `alle; kabusta `taimed, pisikesed `jusku `luondased, `alles luond Lüg; `kapsa `kuulme, senest akkabki pääd `kierama ehk `luoma Jõh; rugi on `loomas, on ära loond ennast Jäm; tamme puu akkab `alles `lehti `looma Khk; kevade `iĺja `tehti tuhlis maha, pole veel ala `loontkid Mus; Kui peeloomise aegu kenad vihma tuleb, siis veib ka vilja loota Kaa; nii kava ta (kägu) kukub, kui odr loon o Muh; kaerad ja nesod ja, kõik juba loovad, pead juba akkavad tulema Mar; otr jäi tuppe, ei loond ää Mär; ku esimesed emäpeäd `väĺlä tulevad, siis vili loob Vig; odrad o `loomese peal Lih; kõlu vili - - ei loo ennast ära Var; `kaapsad akkavad jo päid `looma, piäd tulavad jo `sisse Tõs; [õunapuu] õied oo mineva sügisi `loodud Aud; rukis ühessa ööd `pääva loob Tor; kui se nüid `vihma tuleks, eks siis saaks ikka `villa viel, `kuivaga muist on luomata Ris; ei ole pead `looma akand veel `ühti, kasvatab kõrt Juu; ein luos juba ära, nüid `õitseb. kui õienupud akkavad tulema, siis luob JJn; vili on juba `loomas, kui ta akkab piad `väĺla `aama Pai; odra luob verele (terad tõmbuvad punakaks), siis akkab `küpsema Sim; rukis ehk kaer ehk odra ehk, kõik luob IisK; `kapsa piä `ki̬i̬räb, one juba ärä luanud Kod; kui ta akkab `väĺla tulema si ripse säält, siis `üeldasse, et kaer loob Äks; ei tule seda `vihma, ei loo viĺlad ära kah Plt; lauritse ja `päŕkmise päevä ümmer luuvvass kardultel ja ubintel maik manu; noore kardule om ala lu̬u̬d joba Krk; nigu kapst nakap pääd `lu̬u̬ma, siss om `kuulme, aga nu̬u̬ `kuulme om kõ̭iḱ `maokestel täis situtu Nõo; kui pääd nakkass `lu̬u̬ma - - siss olli kõrrõ piḱkuss joba pia `väĺlä kasunu Kam; ku herneʔ om ärʔ häidsänüʔ, sõ̭ss tu̬u̬ mis `õkva˽luvvass, tu̬u̬ om lakk Urv; ala omma jo `lu̬u̬du ubinakõsõʔ Har; ku terä ärʔ `lu̬u̬doʔ, rügä om poolõh teräh, siss lööse [tungaltera] `küĺge Räp; `pääkene um lu̬u̬d Lut || mari ärä luadud kalal, õige tiĺlukene; `lu̬u̬mine one kua ku munasaŕjan kasvavad munad kanal Kod
4. (noorkuu algamisest) Kolm `päivä `pääle kuu `luomist oli kuu nuor Kuu; nüüd `luuasse uus kuu, nüüd ei `maksa `metsa `menna puid `raiuma Lüg; kuu loomissi on kolmteist, kolmteist kuu loomist Jäm; seda‿p tεε `ükskid, koes see kuu luuasse Khk; `lõikuse kuu nüid `loodi alles; kuu `loodi üsna kurja ilma `sisse Muh; täna kuu kahaneb ää, oome luuasse `jälle Mar; kuu `loodi vihma `sisse, [nüüd] tuleb kuu läbi `vihma Tõs; täna `luodi kuud Ris; sao `sisse on kuu `loodud, nüid põle `kuiva `lootagi Juu; kolmteistkümme kuu `loomist on `oastas Kos; üks pää, `ööldakse, on kuude vaheaeg. siis luuakse `jälle esimine veerand Ann; kuu luuakse, nüid `lauba suab kuu täis, siis ta on päris ümmargune VMr; ommen luadasse nu̬u̬r kuu, tuleb tõiss `ilma vaśs Kod; kui kuu `loodi, kuu kolmepäävane oli, siis küliti nisu Äks; nu̬u̬r kuu `lu̬u̬di vihmage, ega enne kuival ei lää, ku nu̬u̬r kuu tasa saa Krk; ku kuu luvvass, siss kolm `päivä om kõvad, kolm `päivä pehmet Nõo; iilä `lu̬u̬di vastanõ kuu Har; nu̬u̬r kuu luvvas ja vana lüvväs `alla Vas; ku kuu luvvas küle pääl, sis om paĺlo tõṕitsit Se
5. midagi valmistama, tegema a. Vanasti - - tehti keik kingsepa ömblemise tööd pigiraadiga. Iga kingsepp oskas siis ka raadilönga luua Kaa; vanast `loodi lõŋŋast nööbid Muh; ku õhaka takk `lemleb ja ämrik `võrku lu̬u̬b kõrre `piäle, siis tehä rükkid; `aeti sihk, tahetasse akata ti̬i̬d `lu̬u̬ma Kod; ma lõi sääl peenard Trv; lu̬u̬ kapuste `pi̬i̬ntre äräde Krk; langalõimõlõ luvvass `pu̬u̬li Se || akkas taevast kirjuks `looma Ridb. kuhja tegema (hakkama) täna `tarvis akkada `einamal `kuhja `luoma Lüg; Igaüks `mõistagi `kuhja `luuva IisR; tänä lähme nüid `soade kokku vedama ja `kuhja `looma Juu; akkame kuhja `põhja `luama VJg; akatasse alt `einu panema põhja `piale, see on `luomine Sim; tõised loovad kuhja ära ja meil põle `loodudki veel Trm; meie omad läksid `kuhja `looma Ksi; akkasid `kuhja tegema, kui põhi juba `tehtud, siis oli kuhi `loodud Lai; lu̬u̬nd `kuhja naesega eenamal SJn; kateksi loove, tõine poiśs tõiselt pu̬u̬lt küĺlest Krk; sina tühi nüid `oskad `kuhja luvva või kedägi Hel; õdaguss jõvvame ärä luvva selle kuhja Ran; Immä luvvass, latsõʔ kõ̭ik laokilõ = kuhja loomine Urv; [tal] `oĺli haina˽kuhja loomaldaʔ Har; ka määne ilm um, ütel pu̬u̬l mäḱe satass `vihma, tõõsõl pu̬u̬l luvvass `kuhja; Kuh́a`lu̬u̬jal oĺl käehn riha, `tu̬u̬ga˽timä tasańd nu̬u̬˽kuh́a veere˽ka ilusahe ärʔ ja nii tu̬u̬ kuhi `lu̬u̬di: õ̭ks `korgõbas ja `korgõbas Rõu; mullõ `juhtu üt́skõrd `kuhja luvvõh `hainuga huśs `peio Se c. köit keerutama `enne `tehti taku köedikud, siis `öeldi: akkan köieks `looma Juu; `este `luatse köis ärä, `pantse koĺbisku `külge köie kei, tõesed õtsad vändä `külge. nõnna pitk `luatse, ku köis tuleb Kod
6. loopima, viskama a. täna `minta süllale - - kinnel pole obust olnd, akkas laiali `looma Emm; Ää loo seda saue siia Käi; loo oud `kinni; `liiva saab lasnaga `luua; sönnik `looda iga viimase ummigu (igal hommikul) `välja; tuhlitükid on `ämbri sees, loo `katla Rei; raavi vaĺl, kos muld `vällä om lu̬u̬d Trv || katuse roop oo, kellega katuse tegemese `aeges `loodi (löödi) `räästa alt tasaseks Mär b. teed lumest puhastama `Tuiskas tanuvisse jo `suured lume`haŋŋed, eks sield `täüdüs siis nii `laia tie läbi `luua, et `huostega läbi `mahtus; Igäst perest `täüdüs `olla üks inimine lund `luomas Kuu; sügäve lumi, rada taht ette luuvva; nüid om ärä tuisat, piap ärä `lu̬u̬ma. `minke looge ti̬i̬ `sisse, et läbi saa; ma lu̬u̬ lume lauda ti̬i̬‿pält, enne ei saa lauda manu minnä Krk; kõ̭ik ussaid om lume täis tuesanu, mia pia ti̬i̬d `lu̬u̬ma minemä; `suure lumeange om, piap ti̬i̬d `valla `lu̬u̬ma Nõo; Ma˽saadi vanamehe - - lummõ `lu̬u̬ma Rõu; lummõ luvvass `lapjugaʔ Vas || kaevu puhastama kaiv `lu̬u̬di välläʔ; kaiv om loomaldaʔ, selle om halv vesi Har c. sõnnikut (koormasse) tõstma ta läits sitta `lu̬u̬ma Trv; sitta luvvass `ku̬u̬rmess Krk; sita `pääle `tõstjat üteldess - - sita `lu̬u̬ja Hel; sitt `lu̬u̬di laodast `väĺlä - - `väĺlä `pilmine olli `lu̬u̬mine Kam
7. a. kütist tegema lähme kütisi `looma Tõs; kui uut `põldu sai `tehtud - - sis sai ikka loomist `lootud Kos; ega vihmaga saand `luua, kuivaga pidi ikka `tehtama, vihmaga ei tule tuli`mulda Ann; ao kuo `piale pannasse mullamättad, siis süidatasse aod põlema, siis kütis põleb, see oli kütise `luomine Koe; lähmä odra küt́ikseid `luama VJg; suured virnad kütisse puid `pańdi `risti `rästi, mättad `piale, `õhta panime põlema - - lõime kütist Iis; läksid küt́isseid `looma. see oli se `loomine, et sa mättad ao `koodele `piale panid Trm b. mulda kummuli pöörama, kündma adraga vaja `lu̬u̬ma minnä Ran; ader lu̬u̬b maad, käänäb maa pahupäädi; adra õlm piap puhass olema, sis ta lu̬u̬b `äste Nõo
8. a. munema noore kana om virga `lu̬u̬ma, vana tükivä `audma Nõo; kana loova munnõ, `täämbä omma `rohkõmb loonuvõ ku eiläʔ San; kae mis tu kana säl kakatass, kas tu taht `lu̬u̬ma minnä vai Har; Lehm nüss suust, kana lu̬u̬ noḱist; Muna lu̬u̬, a˽`vällä ei˽havvuʔ = kägu Rõu; taa om hää nu̬u̬ŕ kana, ega päiv loosõ uma muna Plv; mõ̭ni kana käü `kloḱsih murro piteh, ku lasõ õi˽`hauduʔ, sõ̭ss nakkass jalʔ `lu̬u̬ma; üless `ketrass, üless `metrass, lätt `otsa, lu̬u̬ munaʔ = humal Vas; t́sirgu munnõ loovaʔ rabasu̬u̬h Se; kat́škümment `päivi ütel kanal om `lu̬u̬min munnõ; kana kaak, ku alg luvva munna Lei; ku kana järvejaani är sü̬ü̬, nakass lihonõma, nahkmunnõ `lu̬u̬ma Lut || (mesilastest) ku `lu̬u̬duisi munnõ om, siss nimä˽tegevä imä Har b. (enneaegu) poegima külap nüüd luob ära, sai `teine ea `müksu Hlj; obune `ommetegi luos VNg; väsind nagu luond kuer tuli `tõine küläst kodo; lehm luos ~ lõi `enne `aiga `vällä Lüg; veis tõi loond vasika, `enne`aegse vasika Juu; lihm `lõie poja välläʔ Har Vrd lootama3, lootma2
9. üle ääre õmblema loo mu nööpaugud ää Muh; riiet - - `looda üle ääre Rei; `Arguvat riiet es saa muidu õmmelda, piad ruttu üle ääre kõik ära tegima, ääred üle `lu̬u̬ma Hää; `kanga õts kui lu̬u̬d ärä lõngaga, siis tä ei arene Kod; jalaräti veere sai `kinni lu̬u̬d - - tõine vi̬i̬ŕ om koet vi̬i̬ŕ Hls; lu̬u̬ enne palistemist vi̬i̬ŕ ärä Krk; si̬i̬ om vana sitt rõevass, `argnep, piab üleveere `lu̬u̬ma Nõo; Nõrgastõ˽luvvas üleveere inne et ei `argnõʔ Urv; Ummõlusõ veere˽`lu̬u̬di langaga ärʔ, sõ̭ss `argnõ õs timä ärʔ es Rõu; ots vaa luvvaʔ är `kangal. nõglaga `võetass, luvvass är perämine ots [kudumise lõpetamisel] Lut Vrd lootama2
10. noota sisse laskma `kallaspapp sie `ääres, `kalda pääl `vahtis kala`parvesi, tämä `andas `märku kui sai kalude `kõhta, kus õli `tarvis `nuota `luua Jõh; `verko tulo `luvva `alle `juoksu, `vastu `juoksu ei saa `löia Vai; luavad nuada `sisse Kod
11. (muud juhud) a. kursist kõrvale kalduma ma ku `kiilu ei ole, siis laev lu̬u̬b ära Hää b. edenema tuli vanataat́ [sõjast] `väĺla, akkas `jälle se elu `luoma JJn c. algatama tahab `luua `mässu Tõs

losa4 losa sodi Marjal olles astutasse vahest marja pääle ning mari oo losa; Keend tuhlis oli jala ala jäänd ning losaks tambitud Khk

lupsama `lupsama Muh, da-inf lupsata Khk VJg, lubsada Rõu; (ta) Lupsab Hls
1. lipsama; sulpsama tuhlis `lupsas `lupsti `välja Muh; kala `lupsas vie `alla VJg; Anna müttäg mõni mats siiä kolta alla, ehk lupsab mõni avi liivi Hls
2. loksuma kiŋŋad suured, nenda `lupsavad `jalgas Khk
3. liipama – Khk

lödisema lödisema IisR Vai Sa Rei L Ris Juu VJg Sim Iis, -mä Kuu, -me Hls San

1. lõdisema, värisema Külm pani lödisemä Kuu; külmetab ning lödiseb Jäm; külmaga inimene lödiseb keigest ihust Khk; lödiseg mette, pole nenda külm Vll; külm tuul ajab lödisema Juu || Küll on paks `naine, kui `astub, siis liha lödiseb IisR

2. lõgisema, plagisema rataste redelid lödisevad `vastu `roukusid Khk; `ambad lödisevad suus (külmast) Rei

3. a. halv rääkima, lorisema mida sia lödised Vai; saa mette arogi, mes sa lödised Mar b. (peeretamisest) lähäb nii et perse lödiseb taga Mär; lase paremb perse lödiseda kui nisukest juttu ajad Sim; perse lödiseb taga Hls

4. (lödisest olekust) tuhlis on lödisema läind, `pehmeks nöndat lödiseb; lögas lödisevad sedasi mädad, `oungid üsna `pehme, lödiseb Jäm

Vrd lodisema

marras2 marras Jäm Pöi Vig, g `marda Khk Pha Rei

1. harv, haruldane; üksik see on marras aeg, kui ma näe ta; oli üks marras töö üle ulga aja; see on marras kord, kui ma - - `sönna `minna saa Jäm; `lesti on vähe, möni marras; nääps üks marras söna, see pole paiguline, `tasku ikka käsilisem; Möni marras tuhlis teiste seas `juhtub ikka mäda ka olema; [kukk ja kana] lehvad kut inimesed `riidu, aga need‿o `mardad [korrad] Khk Vrd mardas

2. meelepärane saame `marda jutu `pääle Pha; nii kena marras jutt oli teistel käsil Vll; marras asi `kuulda Rei

moksima `moksima hrv maitsema tuhlis on üks kallis asi, moksib `moole `justkut mesi rhvl Pöi

määne1 `mää|ne g -tse Khn Krk Pst, -dse Krl(-nõ, -dsõ) Vas; `määnne Kuu; mäja|ne g -sse Khk; `mäane Rei mädane `Määnne `tuhlis oli Kuu; lapse silmad mäjassed pεεs Khk; Tämäl egä umiku ikka silmäd `määtsed Khn; `määtse silmä, mädä ju̬u̬sk `vällä Krk; silmäʔ [on] `määdseʔ Krl; määst (pudedat) `langa um halv kutaʔ Plv

möntsis vesine, tänkjas teist `seltsi tuhlis, sedise `möntsis `moega Jäm

naelane naela|ne Hlj/`nae-/ Pöi Vän Koe Kad Pal Vil, g -se Jäm Vll Mar Mär Kse Tor Ris Rap Juu JõeK JMd Iis Trm Äks Plt KJn, -sse Khk, -tse Vig Kir Tõs Aud Pär Hää KJn; naila|ne g -se Kär Vll Pöi üks nael kaaluv siis oli `niisukene kas kahe`kümne `naelane püt́t ehk `kolme`kümne `naelane püt́t [kalade mõõtmiseks] Hlj; nailane kaalu pomm Kär; `meitel oli sügise kasund nailane tuhlis Vll; Suured levad `tehti, `mütme `kümne nailased oli, just naagu tõlla rattad Pöi; `nairid olid kole suured, juurikad `metme naelased Mar; naelatsed pütid olid või napid Kir; abid kasuvad mõnikord kümme viisteist `naela, ma isi ole öhe `kümne naelatse `kinni `püiden Aud; naelane `kaapsapää Hää; tuhande `seitsme saea naelased ärjad olid, mes sai sügise ära `müidud Ris; viienaelane oli vitsik, aga `kümnenaelane oli või püt́t Juu; siin on mitu naelast või tükki JMd; naelane tükk `leiba Trm; üle `kümne naelased [kalad olid] Äks; poole naelane [viin], si̬i̬ `maksis kahessa kopikad [kõrtsis] Vil Vrd naalane, naglane1, naulane

nina nina (-ä) hajusalt, hrv R, eP M, nena R(nenä) Hi Rid Mar Mih Aud Rak VJg Iis Trm

1. hingamisteede algusosa ja haistmiselund a. (inimesel) Küll‿se nenä `juokseb juo `mitmat `päivä kohe; Mes siel `külmidäd, nenä punane pääs Kuu; tupaka küll `enne võttasivad nenä, sie pani `kangest `aivastamma Lüg; Sie ei õle `miski, sie on vaid nenast `nuuskada (käkitegu) Jõh; Tüö `niisuke, et pole `aega nina `pühkida; Nina `juokseb kui `mahla kask IisR; tämä `katsos `peilist, nenä oli `musta Vai; Nina oli `öösse `kinni jäänd; Sel nina punane kut pardi nokk Jäm; nina kut tuhlis piha visatud Ans; nina üiab juba, `norskab; see laps on selle nina `otsast maha kukkund (tema suust kukkunud) Khk; abe mehe au, nina mehe nägu Kaa; nina kipitab, puru läks ninase Vll; Nina on nii `umne, et mitte üks inge pihk äi tule läbi Pöi; nina noriseb, kui ma maka Muh; tüdrugod `naarsid, et käivad nenad maas Rei; oli üks vana inimene, alati `nuuskas tubakad ninässe Mar; sai äbi, nüid nina reite vahel Mär; lapsel on rehe püksid ninä all (nina tatine) Vig; ma olen kõber ja `kööpis - - nena `vastu maad Mih; küĺm akkab ninäse `kinni Tõs; Miol `siokõ ramp ais ninäs Khn; juudid oo `kongis ninaga; tuul - - vahest kisub nina `niiskes PJg; nina jooseb verd Tor; Nina sügeleb, saab uudist kuulda Hää; `pańnin tal ühe [tohlaka], nõnda et tat́t käis ninäst `väĺlä Saa; külm akab ninasse `kińni Ris; ernes läks kogemata ninasse Kei; mul oli õrn nina, kui sojaks sai, sis veri akkas `joosma Juu; mokad ja nina on vaest külmaga ohutand (ohatanud) JõeK; külm akkab ninasse JMd; silm on `sirkel ja nina `vinkel VJg; kes `aisu ei tunne, sel on vilets nina; `vaata kui `vianan sind ninast Sim; lei mulle vasta nena Iis; ninä süveleb piält, kas `jälle mõni sureb Kod; tuul nina all, eks sa puhu `piale - - `üeldasse, kui suṕp pala on Ksi; kel suur nina, sel suur muńn Lai; lapsed `mäńgisid pikka nina - - `pańdi kaks kätt nina ette, et nii pikk Plt; nina ka tatige like; ma pia su nina `puhtes arime Hls; `käise om kiḱk är mitit, muial na oma ninu `pühki‿i mõista, ku iki käistess Krk b. (loomal, linnul) oli vana `alli mend `lüöma ja ei ole saand nena `piale Jõe; nenä on senel kalal `oige terav VNg; sial on pikk nena IisR; tihujaised nied toppid obosille `nennä Vai; maa roheline nönda, nüid loomal `asja nina maha pista; [rähn] lööb ninaga oksa `pihta Khk; Siga on ninast ellik, `ilmaski äi tohi nina `pihta `lüüa; Lehmal nina jahune peas Pöi; koer kraabib `mulda, ninä `mulda täis Mar; suits lähäb loomale ninäse Tõs; [metsseal] nina kui suur ater ees Aud; turb on kõbema ninaga veel ku purikas Vän; [siga] pistab nina `pahna ja magab Hää; pannakse rõngas ninasse `talle, et saab teda taltsutada Amb; kärp vaja `ninnä `panna, vars vaja ärä võõrutata; varessed `tõśsid ninäd ülesi ja `vuaksid Kod; koer `kargab obusele ninasse Lai; igä lu̬u̬m ninägä tunneb `aisu KJn; kana muneb ninast, lehm nüssäb suust Hls c. piltl On `onnestund alade nenä `tuule järel `oida (igalt poolt kasu lõigata); On old kogu aja `toistele nenäst `vietäv (kergeusklik) Kuu; ei `maksa `ninda terava nenaga `õlla (ennast teiste asjadesse toppida); laps ajab juo nenä `kätkist lagedalle, akkab juo `kõndimaie ja `rääkimäie Lüg; see jähi mool kahe silma vahele, nina `varju Khk; Koit akkas pilve ääre tagant juba nina `näitama; Kes `käskis nina `põhja ajada (ennast täis juua); `Mõisnik `tõstis siis `renti oma nina (tahtmise) `järge Pöi; Äi näitnd änam ninagid (kadus ära) Emm; sina alate paad mulle `ämmä ninä ette (sead eeskujuks); võta ninä `pihku (häbene) ja aka minemä; ma mursin `natke ninä täl (noomisin teda) Kod; läks sama ninaga (sama targalt) tagasi, kui tuli, ei saand kedagi Lai; ei sest ole nina täit `aśsa Plt; küll ta löüd mõne, kes temä nina lühents Krk

2. inimene, isik; (tähtis) tegelane, asjapulk Eks neil `suurdel nenäjell ole hüä elädä küll Kuu; tämäl ei õld `õigus seda `kõhta `saadagi, aga sie suur nenä pani ta `sinne `keisri `metsade üle Jõh; Nina `piale tuli `kortel õlut, sest saand kedagi IisR; Nende `endine karjapoiss `olla niid `linnas suur nina; Ta oli teiste suurde ninade `seltsis raekoda läind Kaa; Poiss olla taal linnas tähtis nina Pha; Koa üks `tähtsam nina, kool`meister Pöi; Raha ära jagasime, nii ja nii pailu sai iga nina pääl Hää; `Preilna - - pidas ennast suureks ninaks Jür; sial on keik suured ninad koos JMd; Ei tea, kas see on kua mõni tähtis nina Trm; ninäde piält `pantse raha kokko, siis õssavad `viina; panema igä ninä piält kakskümmet `kopket Kod; õpetaja ja `köster olid suured ninad Lai; raha mehed on - - suured ninad; küsin paĺlu vaevatasu, no kakskümmend viis rubla nina pialt Plt

3. taip, vaist, oskus nagu õhust midagi välja uurida Küll sul on ia nena Jõh; Ei minul nisukest iad nina ole; Küll on ikke ia nina - - `metsas `millaski ära‿i `eksi IisR; Sellel peab ea nina olema, kes selle üles `oskab `nuhkida Rei; küll sool aga oo - - nina, kõik sa ülesse ot́sid Mär; tal on terav nina igale `puale minema VJg; vat sinul on ike üks pagana nina, kõik sina ommeti üless nuugid Sim; vaat kus oli nina ikke, et sai aru Lai

4. a. esiletungiv, eenduv (ees)ots, tipp käbi (võrgunõel) on nii, et tal on kand ja kiel ja nina Jõe; `ennevanast `tambiti [kartuliputru] `kulbi nenä `õtsaga; roho nenä ajab lagedale, kana juo saab oma nokkaga võttada Lüg; `kinnastel on nenad `katki; lüöb oma `saapa nenad `vasta kive Jõh; Õppimata `niitaja lei [vikatil] `estest nina mätta vai maa `sisse IisR; [paadi] edimine ots nenäga lüöb vie `laialle iest Vai; adrade ninad nenda tölbid, sepa `juure taarist minna Jäm; orased `pistvad ninad `välja Khk; sirbi ninaga sai `soskida maas rugisid Kär; Ukse aak oo ukse ninas Kaa; `Küünla nina sai ikka ää näpistud, kui pitkaks jähi, siis äi akkand `suitsema; Siis olnd nälg möödas, kui kevade nõges ja malts olid ninad moa sihest `välja pisnd Pöi; `pasli ninale lõigatse `niplused `otsa, kui vanuma akatse; lipu (tuulelipu) nina juba `leanes; ta paneb uie nina adrale `otsa Muh; Kerve ninaga proovivad voorimihed jεε paksust Emm; pesti nöör on paadi nenas, see eidedaks `välja Käi; poiss, mine paadi ninase Rei; lodi on laia põh́aga - - nina lähäb `kitsaks nagu paadil Rid; `saapa ninad sool punased kui rebased Mär; lootsikul üks keis ehk pael ike ninas peab olema, muidu ei saa teda `mäele - - tõmmata Vän; [kui] saha nina on nüri, siis `pandaks uus tükk `otsa Ris; nina oli Saksama sahal, ega puu sahal nina ei old Kei; `kerve ninä läks kibisse; kingal (pastlal) tõmmatakse `eśti ninä kokku ja `tärked ja kand ülesse, `ongi `vaĺmis Juu; ei ole viel ia `künda, adra ninasse akkab kirss `kińni VMr; [suss oli] kannast jälle niimuodi kitsamast `tehtud, nena‿polt laiemb Rak; vikati ninä lei mua `sisse; rükis pissäb jubä ninä `väĺjä mua sidess Kod; enne olid `suapad terava ninadega Lai; Rummu nińa ette käib raudteĺle `vankrel mutter SJn; uherti nina `lõikap käbi või selle puru `vällä sehest; `ernit tõmmati sirbi ninage üless; alasse nina - - ümmer tetti kumerikust `asja nagu `aasa vei rõngast Krk b. poolsaare, neeme tipp, maanina Nenä [on] `väikäne `laiemb maa nurk, ulatub `merre Kuu; `Muiste oli nena suur, nüüd on juo `veikene, meri on süönd ära VNg; Sääre ninalt `käidi Kura`maale Jäm; `Saastna pikk nina lähäb `kaugele meres Kir; Suaru ninä oli ennemä paelu suurõm kui `praegu Khn; vanasti sõideti ikki nina ninalt (ühe maanina juurest teise juurde) Hää || kõrgem koht, seljandik `Naistesuo nenäks nimidedä sidä `korgemba `kohta, mes käüb kohe peris pikkite üle suo Kuu

5. (eri ühendites) ei näe nina pähe (uhkest, ülbest inimesest) `Ninda `uhkest läind, et enamb oma nina pähe ei näe; Sie ei näe oma nina pähe, `ammus viel minusugust IisR; naa tore ja `uhke, mette ei näe ninägi pähä Mar; On - - korra linna kajust vett joonud ja nüid ei näe enam oma nina pähe Hää; on nii `uhke, ei nää oma ninägi pähä mitte Juu; si‿o üks `sündlik inime - - tõene ei näe mitte ninä pähä Kod; see inimene on nii `uhke, et ei näe nina pähe Pal; haisu ninasse saama (millestki kuulmisest, aimu saamisest) Nüüd said - - juo `haisu sest `asjast nenässe, eks ne `vargad saa käde ka Kuu; nina all ~ ees; nina alla ~ ette; nina alt ~ eest (vahetust lähedusest või kättesaadavusest) Lei `ukse `klõpsti `teise nina ies `kinni; Minu nina alt `aagab `siened oma `korvi; Pimedikus `tõusi üks lind `vuhti nina iest `lendu IisR; söit oli `umbest nina alt εε läind, jäänd maha mees Khk; Nii kauva naagib `pääle teise nina all, kut `viimaks on karupidi koos Pöi; tuli `jälle irisema siia ninä `alla Mar; Ta nämistas moka otsast oma nina ette Han; Ninä ies, siis `lahkõ, `perse taga, siis ette susib Khn; jänes ninä alt `kargab ülesi Kod; nina alla ~ alle hõõruma korduvalt, tüütavalt meelde tuletama `Naine `õõrus iga `õhta mehele vana `asja nena `alla Jõh; Tuleb seda vana lugu `mulle `jälle nina `alle `õeruma IisR; Seda öörutakse mulle iga pää nina alla Kaa; nina kirtsu ~ kortsu ~ viltu ~ vingu ajama ~ tõmbama ~ vedama; nina kirtsus ~ vingus (halvustavast, põlastavast, rahulolematust tundeväljendusest) `tõmmas nenä `kortso ja läks menemaie Lüg; Ei õld mielt`müädä, vedas nina `viltu Jõh; Ära‿nd `jälle nina `vingu aja IisR; Jälle sa pole sellega rahul, nina kirssus pees; Kes oma osast ilma jähi, sellel oli nina `vingus Kaa; `tõmbas nena `kirssu Muh; Nina `vingus, et ta pole teiste `seltsis `metsa marjule `minna saand Rei; ninä `kirtsus peas, südä täis alati Mar; Ikki tal põle ää, ikki nina `viltu pääs Hää; [pahameelega] `tõmmab nina `kirtso Ris; nina norgu laskma ~ tõmbama; nina norgus ~ norus meeleolul langeda laskma, masenduma; keegi norutab, on masendunud, löödud, häbistatud kui ei `mieldind `miski, siis `tõmbas nenä `norgo Lüg; Ära‿s `sellepärast nina `norgu lase IisR; See oli vanal pauk, võttis oort nina `norgu Pöi; aga kui [kosjasid vastu] es `võeta, no siis `ollid jälle norus ninad pias Muh; Mis su viga on, et sa käid sedasi, nina `norgus Rei; Oli `kange mees ennast `kiitma, aga nüid `laskis nina `norgu ja saba `sorgu - - mehel äbi Han; nina peale heitma ~ viskama etteheitvalt meelde tuletama Ta on juo küll sidä `mulle nenä `pääle `viskand Kuu; Kui inime ükskord `eksis, mis sest alati nina `piale `viskada IisR; akkas `moole seda `asja nina‿pele `eitma Khk; Olid vanale seda nina `peale `viskand, et `meite einad ennem ää `toodi Pöi; seda eidetse veel paergust nina `peale, kes kaded oo Muh; mes sa sest mo nina `pεεle eidad Emm; `viskab seda `moole paegal (alati) nina peale Mär; mis sa lähed talle seda nina piale `viskama Hag; võõras eedäb emäle ninä `piäle lasse teod Kod; nina peale kirjutama 1. tähelepanu juhtima, kellelegi midagi ütlema `kirjutab keik `selle nena `pääle, mida `kuuleb Hlj; Sinul põle vaja `kõiki `asju `tiada - - piab sis kõik sinu nina `piale `kirjutama Lüg; Vahi nina `piale `kirjutajat, vai teist `süüdistama IisR; kis seda `soole nina‿pele akab kirjutama Khk; Niid kirjutati mulle keik nina pεεle, mis ma veel tegema pea Kaa; kes seda `teite nena peal kirjotama akkab Mih 2. hästi meeles pidama, kõrva taha kirjutama `Kirjuta sie omale nina `piale, siis `teine kord tiad; Kui sa oma `vimpkaid ei jätta, saad `koĺki `ninda‿t, `selle võid omale nina `piale `kirjutada IisR; nina peale ~ pihta andma; nina peale ~ pihta saama õpetust andma; sellist õpetust saama Nüid said nenä `päälä - - küll `kieläsin Lüg; Ta piab iast nina `pihta `saama, siis akkab ehk `mõtlema; `Talle vaja nina `pihta `anda, saab `targemast ehk IisR; Sai vεhe nina pihta Emm; Sai nina `pääle, sai `nu̬u̬mida Hää; sai mu kääst nina `piale Koe; Selle iest ta sai nena `piale, et ta nõnna õli teind Trm; si̮i̮ olli `äste kah, et mõni tal nina pääl üteĺ, et temä oma nina pääl sai Krk; nina pikal (uudishimutsejast) ninad pikkal - - sai vahitud Hlj; mida sa `nuugid `ühte `puhku, nena pikkal VNg; `Menga akkaga `mängima, mida `teie vahita, nenad pikkal Jõh; nina püsti ~ selga ajama ~ viskama; nina (on) püsti ~ seljas ülbeks, uhkeks muutuma; (keegi on) uhke, ülbe, ennast täis Sai `joukamaks vähä ja ai ka kohe nenä `püstü Kuu; iga puol nena `seljas Hlj; täma `tõisega ei `räägi, lähäb nenä `seljäs `müödä Lüg; Sai pali raha, eks tal `piagi nüüd nena `seljas õlema Jõh; Täma ajab nina `püsti, `teisi `jusku ei `näegi; Kui `talle kedagi mielt`müöda ei ole - - `viskab nina `selga ja läheb IisR; noored mihed, nee ikka `epsamid, kεisid, ninad olid seĺlas Jäm; keib, nina `püsti, kut aabitsi kukk Khk; Äga‿p maksa nina nii ülearu püsti aeda üht Kaa; Sellel on nina elu aja `selgas olnd Pöi; Käis, nina püsti pεεs Emm; Kus nina teisel püsti, ei maksa nii saksik olla Mar; Üks tark inimene ei aa nina `püsti Han; Uata‿nd, kui `uhkõ, ninä üsä `püstü piäs, kui käüb Khn; käib, nina `seilas Koe; nina `püśti, nigu mõni suur aśjamees Sim; `uhked, et jumal `oitku, ninäd seljän Kod; `tõśtis kohe nina `püśti, et tal nihuke võim kääs Plt; ninasse ~ ninna (kinni) kargama häbematult, ülbelt, tigedalt ütlema Sie on `kange igäühele kohe nenässe `kargama Kuu; Sie ninasse `kargamise muod on tal ikke viel IisR; Oli Juhanit mütu korda külas löugutand, kus siss üks omiku - - Juhan kargand tal ninase kinni Pha; akkab kohe ninasse `kinni Mär; Iga tühja asja pärast kargab ninna, asja eest teist taga Trm; `kargab `ninnä õma sõnadega, täisinimene Kod; `kargab teise ninässe `kińni, nii vihane KJn; ninasse ~ ninna võtma puudutatud, solvunud olema Mes sa igäst `tühjäst judust nenässe odad Kuu; Senepera `maksa siis nena võttada; Enamb ei tuld, tia kas `õige võttas nena Jõh; Kui iga `asja akkada ninasse võttama, siis ei saa eladagi IisR; nina täis tõmbama ~ võtma; nina täis (purjujoomisest, purjusolemisest) `Tiie kust sai `jälle raha, et vois nenä täüs `tembada Kuu; `Eile nenä täis, tänä `jällä, iga päiv nenä täis Lüg; `Tõmmas jo `lõune ajal nina täis IisR; Kui see mees ölle vöi viina juure pääseb, kohe vötab nina täis Pha; Kes kässib nina nii täis tõmmata Pöi; sa `tõmmasid oma nina kohe täis, et ei määleta Vig; See küll ei lähä, et naa `noores ias nina täis tõmmatse Han; `jälle oli `endal nina täis `võtnud Sim; `tõmmas nina täis Lai; nina (veel) tatine peas (veel) noor ja kogenematu Mis sa ka `räägid, sul veel nena tattine peas Hlj; poisikse noĺk, `endal nina tat́ine pias, aga tuleb õpetama Plt; nina vinklisse ~ üles lööma vastu vahtimist andma, peksma Lööb nina vinkli Kaa; Kus pidand kohe teisel nina öles `lööma, aga teised tulnd vahele Pöi; Löi nina üles kut kassaka pasun Emm; nina välja pistma kuskilt korraks välja tulema Ta sojab ikka nõnda, et või mitte nina `välja `pista Pöi; Täna oo `väĺlas `neuke `mardus, et ää pista nina ukse vahelt `väĺla Han; ilm oli ka nii külm, et ei taht nina tuast `väĺla `pista JJn; (oma) nina kõrvetama ~ põletama valusat õpetust saama Mes sa lähäd `sinne nenä `poltama Kuu; Käis ühe`korra `kosjas, tuli `korviga tagasi, ei sie enamb lähe nina `kõrvetama IisR; Nüüd ta (keelepeksja) körvetas ometi kord oma nina Pha; (oma) nina pistma ~ toppima ~ torkama sekkuma millessegi, mis ei peaks olema sekkuja asi Kuhu sinu nenä `tarvis ei ole, `sinne ärä sedä ka tobi Kuu; mõni laps `torkab oma nenä vana inimiste juttu vahele Lüg; `Ärgu toppigu oma nina `võeraste `asjadesse IisR; kes `käskes oma nina `sönna toppida Khk; Mis sa topid eese nina sönna, kohes seda taarist pole Kaa; Paras, kes kässib oma nina egase `poole toppida Pöi; Εε topi oma nina egasse poole Emm; ää topi `eese ninä `sõnna mette, kos põle `auku ees Mar; väga terava ninaga, topib eesi nina igale `poole Mär; mis sa enese ninast `seie vahele pistad Hag; mis sina sitaperse oma nina topid igale `puale VJg; ära topi oma nina teise kauba vahele Sim; kui kaks ninä koon on, ärä pissä sinä õma ninä `sinnä vahele Kod; pika ninaga; pikka nina saama (petmisest, altvedamisest, narritamisest; pettunud olekust) Oi oi, vai sa said pikke nenä, ärä usu `kaikie juttu Kuu; meni `pitka nenägä tagasi Lüg; Kes `selle mehe juttu usub, saab pikka nina IisR; Vana tuli ää - - sai pitka nina Pöi; sai pitka nina, paras Rei; läks pika ninaga tagassi, saand sealt kedagi Mär; `eśteks akkasid - - nii suure `uhhai·ga (hooga) `peale, aga said pika nina Juu; `Mennes suurustas viel, tagasi tuli pika nenaga Trm; suu põigiti nina all (kellestki, kes on kange õiendama või õpetama) Igäüks `haugutab, kel suu `poigite nenä all Kuu

Vrd nõna

närdistümä `närdistümä närtsima `Kuiva ajaga ottab kaik maa`kasvud `närdistümä; `närdistümä mend nigu vana `tuhlis; Hein on joba `närdistünd, `voime ajada `kärbistimisse Kuu Vrd närdistämä

oma1 oma R eP(õma Kod) M T(p omma), uma, p umma V

I. pron 1. omastav asesõna Moni inimene on jo oma arust `oite tore Kuu; tagapuol olivad `kaasigod omi kavaleriga Vai; sääsk on oma köhu `täide vöttand Mus; paki aga nüid omad asjad kokku Muh; mo oma `väimes käis kahe karguga; Pεε püsti ja asja täis, oma eest nii asi et Emm; eks ta joo oma `sõpradega `seltsis Kul; Anna kord oma nuga Khn; tee sa oma ase nüid `siia `kööki maha Aud; ärra oli lasn oma süda maha matta Ris; iga üks võttis oma lusika Tür; meil on siin oma veke jõgi kua VMr; sa `lõikad oma ett, ma `lõikan oma ett, mõlemitel oma esi kääs Trm; tämä seĺjetäb õma maja `õsmiss Kod; meie oma külas oli olnud si̬i̬ mi̬i̬s Äks; minu oma õde oli karjatseks Plt; mida rutem sa ära [tehtud] said, siss said oma vaba `aega Vil; ta lää `uhkusege `lõhki, ta ei mahu oma naha `sisse Trv; aenaajal kah iki `oĺli oma tõrvapot́t üten, siss tõrvati jälle `jalgu Ran; aap pähle oma `õigust taka Nõo; jäeme jälle tost nahatäiest ilma, muidu oss saanu viśt oma keretäie TMr; laseb oma eläjä siiä `pi̬i̬te `sisse Rõn; `tütrikukõsõ seiväve oma kõtu täüś San; sõ̭ss piat uma˽patu˽kõ̭iḱ `ańdiss `pallõma Urv; poig jõi uma vara kõ̭iḱ `nahka Krl; kohe sa uḿmi muatsiide `jalguga˽`tarrõ tulõt Har; pańd uma vikahti aia pääle Vas; mõsõ noʔ pühäbägiʔ umma suud Räp

2. esineb pron enese, enda või ise asemel vein `lapse omaga `metsa Jõe; võttasin oma `piale sene tüö Lüg; Eks ta ikke oma `puole `kiskuja oli IisR; mie en taha sedä `müvvä, sie `kelba `miule omalegi Vai; omal peaks äbi olema Jäm; eida müt́s omale pehe ning tule mind abi Khk; mehed tegid omale - - vörgu majad `sönna `randa Mus; Teris pole oma teha; Küll on εε, et vesi ikka omast kääst (endal olemas) oo Kaa; `paargus teed sui `sööki omale ja `loomadele ka Krj; Ma tule `paergus omaga ikka ise `toime; See on ta oma süü, et poiss ää läks Pöi; teesed lapsed‿o sii oma likki Muh; Said omaga kombe Emm; ma `osti omal uued kiŋŋad Käi; ää sa neid `kombid omale võta Mär; see mees `laśkis oma maha Lih; Ma sää oma `valmis, siis akkame minema Han; ei saa sa riied `seĺga omal panna, ei saa ka `vankrisse tõusta Mih; saksa laev tuli linnast Liu sääre `kohta - - ja pani oma `sinna `ankrusse Tõs; Talvõks piäb oma jaoks ikka kua pütä räimi `suõla panõma Khn; põle `puudu ega põle `külla ka mette, tuleb omaga läbi Aud; isi tappis oma PJg; Ma ti̬i̬ omal ka natuke (magan veidi) Hää; ta `painab järjest mu uut `kuube omal `seĺgä Saa; `ostsime omale `väike tuba Ris; jähi [koolis] `istuma, ta oleks pidan omaga `kaugemal olema HMd; ma `laśsin omal koa altkää `kroasida Juu; eks sa võta üliriiet koa omale kedagi Jür; meil ei ole `kaugel einamaad, siin oma juures Amb; ta võtab selle kurjateu oma `piale JMd; kui omast vähämaga kokku sai, sellele `ańdis võmmu `kuklasse JJn; `ütles oma mitu `korda olema käind `surnu `aedas Ann; mul omal üks ainuke pueg ehk tütar VMr; see (metsatöö) oli nagu `rohkemb oma pial VJg; oma värvitud riie Trm; sae õmale kingäd; vokk õli ike õma `õssa Kod; ahmitseb omale `kaapida MMg; oma meelest ti̬i̬b kah Ksi; mata nõnda ärä, et `pääle oma `keńnigi ei tää Vil; ta‿i taha sedä tegu oma pääl võtta Krk; sa lähäd kas vai edesiperi `sisse ja tagasiperi tuled `väĺlä, aga pääasi, et ta (majake) oma perält om Ran; miul omalgi naṕp käen, mes ma tõesele anna Puh; võt́t seo raha kõik viimäne omale San; siihn om perämine ku pilbass uma tett (kõik hooned on enda tehtud) Har; herr kut́s sinnäʔ umalõ poolõ Vas; ku tä peremehel tü̬ü̬h es olõʔ, siss oĺl umõl päävil Räp

3. viitab substantiivi kordamist vältides asjale, olendile või nähtusele, mis kuulub kellelegi või millelegi või pärineb kelleltki või kuskilt sie Simuna oppetaja - - sie oli ka vilets - - aga sie Viru-`Jaagupi oma oli `vahva VNg; `tahto näppäda `toise oma Vai; `taevataadi käsi - - üks pidi kuradikäpp olema, teine jumala oma Khk; Lühikesed püksid on poisikese omad Pöi; kukulind patsib munad - - teese linnu peast `välja ja muneb omad asemele Muh; püiab teese oma `eesele Mär; raamat oo minu oma Tõs; minä teän, et see on minu oma Juu; neid linnas on küll, kis niisukest uulitsa omad on Kad; tõesed kusilased‿o tiĺlukesed, obo õmad‿o suured Kod; ämm ei olnud rahu, mispärast tema omasid (tema oma riideid) ei ole `pantu Äks; suvinisu oli ikke ja talvnisu, `talve oma on tuumakam ja `valge Plt; mis `mõisa ruńdi vai lat́si pääl `oĺli, si̬i̬ `oĺli `mõisa oma Vil; `ende oma ma‿i anna ja tõise oma ma‿i taha Krk; mesperäst sa siss tõese omad võtat, sa saat jo esi palga Nõo; esimihe naene üteldäss ka `aige ollev Valgutan, aga Rõngu oma om iks terve Rõn; seo saaŕ ka oĺl miʔ uma Rõu; karva päält om mu hopõń, a mu uma timä ei olõʔ Vas

II. adj 1. väga tuttav, omane; samasse kollektiivi kuuluv; omasugune `iesti `rahvas, sie on puha oma `rahvas Lüg; Omad `kuerad kisuvad, omad `kuerad leppivad IisR; omast perest kolm meest käis kalal Jäm; Uus koht ikka esitiks vööras, küll vilub ää, kui ta änam omaks saand oo Kaa; nii oma on keik Pha; Kohe kui majase tuli, oli oma inimene; Sa pead kohe oma mees olema, nendega `seltsis `jooma `rallima Pöi; me kõik omad inimesed, mis sa äbened Mär; mul oli ükskord üks tulnd kuer, oma inimesest ära `eksind Juu; rehepeks oli ikke oma perega - - ei old mitte `võeraid Pee; aame oma inimestega läbi VMr; omad koerad `raaklevad ja lepivad Pil; oben ühüts kah, ku ta oma inimest näge Krk; oma külä inimese, mes tüḱke teie teede Nõo; mina `võ̭õ̭ride mestega vägi`pulka vedämä es lähä, aga ommi `poissega ma‿lli vedänü küll Ote; esä teḱk tulõ alasi jaanipääväss, nii ommilõ inemisile San; ta om siihn harinuʔ, ta om nigu uma inemine; ma˽lähä `kõ̭iki ummi inemiisiga `tüühhü Har; umalõ inemisele ei massa˽`pakmine, tu̬u̬ võtt esiʔ; no `kaeta õi˽tu̬u̬st midägiʔ, kas mi̬i̬ss um nu̬u̬ŕ vai vana, kiä mano murd, tu̬u̬ um uma Rõu; noʔ umaʔ `rahva˽kõ̭iḱ, kedä sa‿tu puĺl`oina lihaga ravitsat Vas

2. vastav, iseloomulik, teatud, teistest erinev `maarjabä oli küll, ikke oma nali oli `ühte lugu ikke VNg; igä `kaŋŋas tahab oma `niisi Lüg; egas kirkkonnas oma keel ning oma - - `riide voŕm Khk; Egas moa kohas kasuvad omad rohud, oma `näuga rohud; `Lindudel on ka oma keel Pöi; tema elu lähäb jällä oma rada Mär; sial (pulmas) olid siis omad lihad ja sial olid kalad ja Lih; neil enesel omad usud ja kirikud ja `riśtvad `entid meres Kse; lusikate ja `kuĺpide jäuks olid koa omad varnad Kos; `pulma `minti iki omat viisi Pst; laits kõneless ku üit́s padsin oma keeli edesi Krk; omal ajal piap ta (hobune) tallin tagasi olema Ran; sei kõtu täüś ja lät́s omma ti̬i̬d Ote; iǵäl t́sirgul uma˽sulõʔ; uḿmi keeli kõ̭nõli ja `lauliʔ Krl; Meil oĺl lavva `pühki õ̭ks uma laṕp Rõu

3. isiklik, kellelegi kuuluv Oma särk on ige ihule ligemäl vns Kuu; oma `tahtmisest meni mehele Hlj; Oma `asjaga tied - - mida tahad Lüg; nattukene omast maast ikke `saima rukkid ka vahel, ku ia `aasta õli Jõh; `tahtos `itse oma `korvaga `kuulla Vai; peig lεks omade pulmalistega ruudi koju Khk; Omad vitsad peksvad ikka keige kibemini vns Kaa; Ta tuleb ikka oma jalaga veel asemelt ää Pöi; ome `lapsi oo tal ühessa oln Muh; Oma suu ikka keige lisem vns Emm; jo teda ikke `keegi `käśkis - - egas ta seda siis ikke omast peast teind Mär; parem on oma ema vits kui `võeraema võileib vns JõeK; ta on jo mu oma isa JMd; kuolitasin ta oma kää järele `väĺla VMr; oma silmaga ei ole nähnud Äks; oma aig om magamis aig; mea es tää kedägi, omast pääst ai Krk; üteldi - - et `võ̭õ̭ra irmu all `peĺgät, aga miul olli oma esä, miä peĺlässi kah Puh; ku ma oma leeväle saa, küll mä siss tiiä, kudass ma elä Nõo; ta pid́äss `kinni omma sõnna, es lirgata `väĺlä Kam; tu̬u̬ läits ommi ammastega `auda Ote; uma suu om kõ̭gõ lähimb vns Krl; uma lat́s om õ̭ks latsõkõnõ, võõrass lat́s om laastukõnõ; ma ei usu enne, ku˽ma uma silmägä˽näe Har; esiʔ um `süüdü - - uma˽vitsa˽`pesväʔ hinnäst Rõu; sõ̭a `aigu `näie˽kõ̭iḱ hätä, tu̬u̬ ka värisi, kiä umah majah `istõ Vas; ei mõistaʔ midäge uma `pääga tetäʔ, `mutku tõõsõ käest nõud Räp; tõõnõ om sääne, õt või‿i uḿmigi eläjit `kaema mińnäʔ, ar `kaehtas Se

III. subst 1. kellelegi kuuluv süöb oma `otsa, siis `lähte `toise iest agima VNg; sai oma käde Khk; Ma tule `paergus omaga ikka veel ise toime Pöi; Nouad oma tagasi, saad vihamihe Emm; leitud oma, varastet vööras Rei; paĺlu ei `puudu, aga ikke `väĺlä ei tule omaga Mär; kudas see Kaasiku mees omalt (oma kodust) `väĺlä sai Vig; suur imu täl tõese õmada `tahta Kod; ma põle eladeski teise oma `võtnud Lai; ku sa omag `vällä tulet, sõ̭ss võit periss rahulik olla Krk; olgu ta tõese meelest õĺg vai agan, aga egäl om oma armas Ran; mes taga `aḿbit, tu̬u̬ om oma Nõo; `leütü om õks uma, varastõt om võõrass Har; `poiskõsõ lät́si˽`taplõma, siss ega imä peśs umma, kõ̭iḱ karisti umma; no olõ õi˽muud umma ku kümme sõrmõluud ja elo om siseh Vas; Sööme su uma ärʔ, sõss nakamõ egaüts umma `sü̬ü̬mä Räp; ma olõ umaga rahhu, mis jummaĺ mullõ om jaganuʔ Se

2. pereliige, sugulane, hõimlane, omaksed mina kole pali nuttasin ja kole pali `tundesin `kahju neist omadest VNg; mehe sugulased, minul omasi ei õle kedägi Lüg; `Kaarli omadel `korssen jo `tossab IisR; `Sirgala omilt saa `tuua `piima Vai; ome pole kedagid Pha; kas minu omasid koa seal kiriku `juures nägid Mär; meitel suur suguvõsa, paelu omasid Vig; ku - - oma ää surõb, siis oli päris must kört Khn; me sellega omad ka Kei; oli sial omade `juures `kortles Juu; nied on jo meie omad, kes sialt tulevad VMr; egäüks `u̬u̬tab õmada kodo Kod; `Rehtla omad liivatasid oma aea `teesi rebase liivaga Lai; see viies kuies põli meie omasid siin `kasvanud Plt; omadelle `ańti kõege `enne, aga mette pruut ei jagand [veimeid] kellegille KJn; omade vahel ei tohe tülle olla Trv; mitti ütte omat ei oole, kes sul ka nõuss os ollu Krk; ulgande lätsime `mõtsa, Umala omadel `oĺli obene Ran; lähembä oma - - om `auda lännuva Puh; temäl kedägi omma ei ole, siss vannu `tutvit `mü̬ü̬dä käib Rõn; ää mi̬i̬ĺ olõssi, ku ommi mõni `kaemõ tulõssi San; pinil om peenü nõ̭na, ta nuhutass, siss tund kõrraga välläʔ, kas om uma vai võõrass Har; kel õks olõ õs kedägi uḿmi, siss kutsuti iks võõrass [surnu] `mõśkja Rõu; mi umaʔ lät́si˽ka soe`jahti Vas

IV. 1. (püsiühendites) omadega läbi olema laostunud või otsas olema sie `kerves on omidega läbi Lüg; `Käisin teda nägemas, `paistab omadega läbi olema IisR; Ta oo omadega täitsa läbi, maja põles maha; Mõni oo omadega läbi oln, aga akkas kobima Han; Tagumine topp`siegel omadõga läbi Khn; omaks tegema 1. omastama sa olet jo varass, ku sa omass ti̬i̬t Krk 2. naiseks võtma poiśs võtab naese, et ti̬i̬n ta õmass Kod; omaks võtma 1. enda omaks tunnistama Nää‿nüd `lammast ka - - ei oda `tallekast omaks Kuu; Emane kuer võttas `kaśsipoja omast IisR; Poiss äi `tahte ikka last omaks võtta `öhti, pidada teise jägu olema Pöi; kana äi vöta `poega omaks Rei; minul lammas ei `võtnud `ilman tallekess õmass Kod; ta põlg ärä poja, ei võta omass Krk 2. millegagi nõustuma obusemies vottas omaks, et täma `silgud Hlj; obune ei võtnd `rangisi omaks Mär; tembukas loom, ei võta `koormad omaks HJn; võtan õmass selle teo Kod; peru obune ei võta rege omast ega vangert Lai 3. (mitte maha toetamisest) kui [koer] ei taha `jalga maha `panna, `üella, et ei võtta `jalga omast Lüg; sea jalad on `aiged - - ta‿i vöta oma `jalgu omaks Khk; ei võta `jalga õmass, ei pane maha Kod; tsiga ei võta `jalga omass Krl; omal ajal ükskord, kunagi kävi siel `Amee·rikas `laevaga omal ajal Kuu; omal ajal oli - - söuke - - köhutöbi vöi mis see oli olnd Jäm; puu `kaŕpa oli koa omal ajal igas majas Aud; siin oli omal ajal kolmkümmend `suitsu Ris; ma `tuńtsin nad ju kõik omal ajal HMd; maksud olid ka omal aal pial, ega siis ilma `maksudeta ei ole jo Pee; omal käel, oma käe peal; oma peal iseseisvalt, omaette `este `tienisin `vierast ja siis sain vähä `aiga oma pääl ela Hlj; mina olin kahe`kümme kahe `aastane, ku akkasin oma pääl `luomi pidama VNg; Siis ma oli ikka mõned nädalid oma peal Pöi; `Suilesed suisel ajal `teenisid, talve `oĺlid oma pääl Hää; juba nuorest piast akkasin oma kää pial elama VMr; elab oma käe pial, üksi päine Sim; talu omanik - - omal käel elas - - teine ei suand `sinna kedagi ütelda Trm; omast kohast teataval määral või viisil kõik `lilled on omast kõhast ilusad Lüg; Tuuling oli omast kohast ea asi küll, kessel ta oli Pöi; `mitmevärvilised ja kirjud [kleidid] olid omast kohast ilusad ka Amb; omast kohast tore VJg; mõni obene võtab kõhe ammassega `kińni, lu̬u̬m one vihane õmass kõhass Kod; omast käest 1. endal olemas Ies ora, `keskel kerä, taga `käärid omast kääst = pääsuke Kuu; Tuhlis oo maamehel ikka omast kääst vetta Kaa; linnarahvas `ütlesid küll, et maal on ia elada, et sial on keik omast kääst Ris; `mõtsa‿o küll, omast käest võtta Krk; kellel om jõud omast käest, tu̬u̬ saap tetä Ran; naar om omast käest võtta, naarda võib Nõo 2. omalt poolt poiss lubass omast käest `suhkru tuvva, et keedäme `mu̬u̬si Nõo; omast käest ma `masse siss iks `rätsebäle tu̬u̬ `kaska ummõlusõ raha Ote

2. (menstruatsioonist) `naistel on ikke igas kuus oma `aigus Jõh; naiste`rahva omad akid ää `jääma Mus; ku kolm kuud omad on `kinni, tuleb `irmus vere vuol Ris; tal on omad `ümber (menstruatsioon on lõppenud) Koe; temal on nüid omad asjad si̬i̬kord Ksi; oma ädä om manu tullu jälle Trv; ma‿i või `koeki minnä, mul om oma `aiguss küĺlen Nõo; tüdruk `kaśve nii suuress ärä, et juba oma `aiguse `küĺge tulliva Ote; Mul omma uma˽jäl˽man Urv; mul ka uma tõbi küleh joʔ Räp; uma kõrd tuĺl `külge; uma `rõiva jäänüss `saisma Se

V. adv mitte vähem kui; tublisti, tervelt maapered on oma, vahi et oma kilu`mieter puol toist, `enne ku `jälle saad `toise `juure Kuu; leib `tahtus oma puol teist `tundi ikke `ahjus `olla VNg; `mõtle, kus õli tohutu `riide edesi `tassida, se `villane `sielikki `kaalus oma neli viis kilu Lüg; siit oo alevise oma viisteist `vörsta Khk; Siis oli paks jää ka, oma mütu `jalga Pöi; vanal aeal oli aagentrehi kohus - - `anti oma viiskümmend turja pääl Emm; mina kεisin `Puises `koolis, ikka oma kolm talvet on `kεidud Rid; oma kümme `tuńdi läks ikka pia`aegu ära selle [linna] minemesega Ris; `laia riiet `tehti, oma kahe`kümne `pasmased HMd; oma viiskümmend `poari oli `vihtu Jür; aeda `räästaalune oli oma kolm `jalga `eespool, et vihm ukse pääle ei käi Äks; meie‿nüd `kaevsime oma - - seetse `jalga `siśse (kaevu tegemisest) KJn; `keskmäne kuhi `olli iki oma kolm neli `ku̬u̬rmat Ran; ku ma `küllä lätsi, siss `käändse oma pu̬u̬l `pät́si kõrutuss`leibä iks kodu tuvva Rõn; meil om küländ maad, uma sada kat́skümmend vakamaad Kan; Linnu, noid ańd rabadaʔ, uma pu̬u̬ĺ `talvõ lät́s nikagu näist vallalõ˽`päśsi Rõu; tu̬u̬ `preili um ka iks periss elänü˽`tütrik, uma kolmkümmend `aaśtat tuŕal Plv; Uhtinõ̭nast Piiri`saardõ om nüüt uma kat́s kilo`meetrit kõvastõ, aga vanast oĺliva naaśe˽leevä`laṕjo `annuva üt́stõõsõlõ Räp

pabal1 pabal g -a Jõe Kuu Lüg Jõh HJn JJn Koe Kad VJg Trm; n, g pabala VNg Vai pabul Pabal, `oite vähikäne `tuhlis vai oun Kuu; `lambal on `piskesed pabalad, `jusku `erne iväd, `mustad Lüg; `paljo `pieni `kartoli pabalo, ei neist saa lient `kieta, ei `kuori, `viska potti `terveld Vai; pisike `lõimelõnga pabal jäi järele HJn; kõht oli nii kõva, [tulid] ainult pabalad JJn; kardulid veiked nagu pabalad VJg

palav pala|v, pala g -va R eP(-ba L) Trv; pallav g palav|a Puh Võn Ote hajusalt V(-e Räp), -õ Krl; n, g palava VNg Vai SaLä Kär, pala Khk Pha Vll Pöi Var Aud Hää HJn JJn; g palave Hel

1. väga soe, kuum a. (õhust, ilmastikust, ruumist) ahi on tuline, tuba lähäb palavast Lüg; tänä on `oige palava `ilma Vai; palava `aaga keivad loomad alligus `joomas Khk; ta oli `öudne pala `seasta Kär; Pala `päike paistab otse uksest `sisse Pöi; palavate `ilmadega on `raske `niita Rei; nii pala päe oli tänä, võttis obose märjäks Mar; Tuba pala nagu pot́t Han; õhk oli naa pala, et `toored puud põlesid nagu `küinlad Mih; siis olid need naesed kadun ku pala õhk Aud; ilm põle änam soe, ta üsa pala Tor; pala `päike, ein `küpses ruttu ää Ris; pala rehetuba nii et, tau neid `vihkusi `vasta `seina (rehepeksust) JJn; palava päävaga aab igistama Koe; see suvi on õte palav Trm; saun läks palavast Pal; `pańdi tuli `ahju, `köeti tuba palavaks Plt; kammer tuline pala KJn; päiv om joo nii pallav Ote; no˽nii palavadõ `sanna ma˽külh ei või minnäʔ Har; nüüd mitte inämp nii palavet `päive ei olõʔ Räp b. (esemetest, ainetest) ahi on palava Jäm; nii palava vesi, akkab käde `kinni Khk; Pala töru (tõrv) on vedel kui vesi Kaa; Pala raud annab niipailu väända küll, et eest laiemaks läheb; Tee palavad undi `saue ja pane `peale, see võtab paisu ää; Ahi on nii pala, et paistab `eemale Pöi; see kirves oo küll nii nüri, et see‿p akka palava pasa `peale koa mitte; `tehti palavad leelist ja akati kaŋŋast `uhtuma Muh; mõnel [õllekannul] olid palava rauaga kõrvetud roosid peal Rid; vesi tehasse palabaks Mar; levaahi oo pala küll Kse; ahe läks ülearu palavase Tõs; Aganatõ `piäle taris pala vesi `panna, siis lehm süeb paelu paramini Khn; lasn seda - - palavad tina tääle `siĺmi Aud; Vesi läks palavaks Jür; palava rauaga lokiti Sim; sepp visaśs hobõsõraua mahaʔ - - oĺl vi̬i̬ĺ pallav, ei saa ala lüüäʔ Har; varass võtt kuumast kuĺbist ni palavast paast vns Vas c. (söögist, joogist) käib kui kass palava `putru `ümber Hlj; oli ikka palava supp Jäm; pala supp pöletas keele [ära] Pha; palad `leiba ep vöi käde vötta Vll; Pala tee teeb kurgu kenast `pehmeks Pöi; supp oo nii pala, kis seda `süia võib Mär; `Aeti piim palavas, `panti mett `sisse Kse; põletas palava pudruga suu ää Tor; ies aga ia - - ja mahe nagu või palava pudru sies, aga seĺla taga akab `nõelama Hag; supp on palav, ei saa `süia Äks; mina tahan ikke palavid, palavate `kartulite `piäle maias KJn d. (olendite kehast või kehaosadest) mul on palava VNg; tämä `perse `tehti tänä küll palavast (anti keretäis) Vai; kassil ka pala, pikkas maas Mus; Palava nahaga külmetas, jähi tiisiku Pöi; tandsivad nahad palavass Hää; küll mul on palav JMd; `kińni jalu oli väga pala VMr; `kläutas näu palavaks, lõi tuliseks Plt; kas sul pallav ei ole sääl ahju veeren saista Puh; na `oĺli iilä last hirmutanuʔ - - noʔ om latsõl pää nii pallav nigu tuli Har

2. piltl kirglik, keevaline mina ole tillukse `süämege ja palave verege Hel; tu̬u̬ näi ärä, et ma kõ̭igin paegun olli elläv ja pallav Puh; vot ta om üts pallav inemine Se

3. subst palavus palava pärast körvedab ää [vilja] Khk; Palavaga tulavad loomad lagele, kus on püsut tuule`nuhku Kaa; vili valastab enne`aegu ää, saab palavaga enne`aegu `valmis Krj; `kange pala oli et `ullu Pha; kui tuhlis palava (päikese) kää on, see läheb oort kibeks Vll; tulise palavaga pidi `saunas `vihtlema Muh; sui`viĺla meil põlnd - - pala oli tugev Rid; ega ta tühi palavad kartnd Lih; pala kõrvetas kõik viljad ää Aud; `metsas palaga `võtnu ta ennast alasti Hää; `rõõvad `panti `sauna - - palava kätte, palav tapab täied ära Saa; `raske palaga `käia HJn; kerise uksed olid `lahti, nõnna et pala tuppa tuli Tür; selle palavaga jääb ein tegematta Lai; si̬i̬ pala `vaevab paelu `rohkem kui tü̬ü̬ KJn

pinu|tagune 1. a. puuriida, haovirna tagune Pinutagune põld oli nendel alati `tuhlis Pöi; See pinutagune ei kasvatagi muud kui nõgeseid ja kobrulehti Mar b. pinukoja tagune sulasõ Jaań oĺl pinutagudsõ ka tubakut täüs istutanu Har

2. omakasvatatud tubakas Kisub seda va pinutagust IisR; Sõja aig seda pinutagust `tommasivad Vai; Pinutagune justkut `pörssa sitt tuule `külges (vänge lõhnaga) Krj; Isa kasvatas nii kaua pinutagust, kut ta elas, siis kasvatasid kõik Pöi; Äi vanaisa oolind poe tubagast, ta tarvidas ikka oma pinutagust Emm; `Tõmmab seda va pinutagust, tuba maast `laeni `suitsu täis Mih; terivad aga seda va pinutagust Jür; Mõ̭ni `tõmbas pinotagost, sõ̭ss tarõ om maaniʔ `suitsu täüś Räp || kodus aetud viin, puskar penotagone, see oo va `prostoi viin, mis näd ise sii kodo tegevad Mar

poolik1 pooli|k Pst Võn Räp, g -ku Vll Pöi Muh Emm Phl Mar Mär Kse Tõs Tor Hää Saa Kei Juu Trm Pal Plt Pil KJn Trv Hls Hel TLä Kam Plv, -gu Jäm Khk Rei Krk Rõu Vas; puoli|k Ris HJn JMd Koe Kad VJg Iis, `puoli|k Jõe Hlj, puali|k Kod, g -ku; `puoli|k Vai, g -gu Kuu

1. pooleks tehtud; poole peal olev poolik tuhlis jähi laua `peele; lapsed söid pooliguid `öuni Khk; ma võta selle pooliku leiva Kse; tõivad kiriku juurest `altari pealt puoliku `küindla HJn; vana `ernelgi jäi kua poolikid teri järele Trm; ma‿i taha `leibä poolikuss tetä; üit́s poolik leib om alle söömäte, mis sa sel `tervest jälle `üŕgät Krk; rehe tarel olliva poolikud ussed, `päälmäne `olli suidsu `väĺlä `laskmise uiss, alumane `olli `lämmä `oidmise jaoss Ran; meie `ütleme nüid `õkva kõvan sõnan ja kõva tähtega, ega me poolikit sõnnu ei kõnele piltl Puh; poolik väits, pu̬u̬ĺ ärä `murdenu Kam; poolik annoḿ Vas

2. lõpetamata, pooleliolev; mittetäielik; mittetäisväärtuslik jättis töö poolikuks Vll; See (aia tegemine) oli kõik üks poolik asi, lehmad olid `väljas `jälle Pöi; poolikut `seltsi (segatõugu) `lambad Phl; ta teeb ikke poolikud `moodi, jätab [töö] kättä pooleli Mär; kavva ta poolik seisab, peab ära lõpetama Hää; see on üks puolik tüö JMd; sie asi on kõik nii puolik VJg; si̬i̬ ame om `alla poolik Trv; mul om kähen paĺlu poolikid `tü̬ü̬sid Hls; ośt pooligu maja ärä Krk; poolik sulanõ (kolme päeva sulane) võõdass Plv; unõtamma om nigu üt́s poolik sõna, tävvelik sõna om unõhtamma Räp

3. subst pool (hrl liitsõna järelosana) pää `puoligud `läksid siguelle ja kanuelle, aga sava `puoligud, nie ige `süödi ja `läksid `tündri ka `suolamisele (kalast) Kuu; `jõulu `pańdi siapia `puolikud kerikselle Hlj; me olime sääl `öhta pooligul Khk; Sügise poolikul oli vilja koristamine Kei; ta magas `terve ommiku puoliku JMd; ańd mullõ leivä pooligu Rõu

4. pooletündriline nõu; ka pooleks lõigatud suurem tünn Sai `suolatud `silku kohe `puoligu täüs `kerraga Kuu; üks nõu oo veerend, teine oo poolik, kolmas‿o `tünder Muh; poolik, `veiksem kui `tünder ja veeränd on jälle `veiksem kui poolik Juu; mul on mitu `tühja silgu puolikut JMd; ieringe pualik, pualess lõegatud si̬i̬ pütt Kod; seda `poodi ei old, kus silgu poolikud sees ei olnd Pil; [tal] `olli eeringe poolik võid täis, ega ta esi es täi süvvä, tolle ta müis ärä Nõo || ühest puust õõnestatud nõu vaia vili sinnä˽poolikuhe pandaʔ, sinnä ei˽saa˽hiire˽manu õiʔ Har

5. pooleliitrine pudel viina kolm `puoliku viel sai `laualt - - ärä `korjada Lüg; Kas teeme laupäeva õhtu puhul ühe pooliku Mar