Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)
Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 1 artikkel
koolma1 `ku̬u̬lma,
koole- eL(-
me M;
koolõ- V;
kuolõ- Lei Lut Kra); `
kuolma, (ta) kooleb hv Sim; `
ku̬u̬lema, (ma) koole Hää;
`kualema, kuale- JõeK VJg;
`kuolema (-
ua-)
spor R;
koolda eL(-
aʔ V;
kuoldaʔ Lei Lut Kra;
kooltaʔ Se);
`kuol|
da Sim,
-la Vai; part kuolenud hv Kod 1. surema a. (inimene, loom) nämäd on `ammo `aiga jo `kuolled Vai;
koer ära `
ku̬u̬lenu Hää;
oleks võind veel elada, aga `kuoles `väĺla Sim;
miul `küündlepäevä aal `ku̬u̬le ärä lammass Trv;
`tõpra kooleve, inimese sureve Hls;
mul sõsar `ku̬u̬li `nõstmide;
niipaĺlu muret olna mehel naese `ku̬u̬lmisest, nigu siss ku‿ta küünässpää otsa ärä lü̬ü̬b Ran;
esä sugulase om kõ̭ik kooluva Puh;
kui sisalik karja `lõunessvahel kedägi purena, siss tu̬u̬ inimene `ku̬u̬lna ärä;
nõ̭na ots süüdäb, ei tiiä kas mõni ärä koolep vai sünnib `ilma;
ää kana `olli, `munni niikavva ku ärä `ku̬u̬li;
kidsise kõ̭ik aig, ei elä ei koole Nõo;
vana inemise iks koolõssõ, nuil om aig koolda˽kah San;
Ei olõ˽taal vil `ku̬u̬lmisega˽tekugiʔ, taa muidugi veretäss ńaost Urv;
mis sääl murõtõʔ, koolõss sõ̭ss koolõss Krl;
ma muud ei˽taha˽ku kodo `ku̬u̬lma;
kuuś pääśo pujakõist pesähn, kõ̭iḱ `näĺgä `ku̬u̬luʔ;
ku tu̬u̬ olnu ar˽kooluʔ, ma inäp umma raha kätte ei olõss saanuʔ;
tu̬u̬ lats um jo `ku̬u̬lmisel (suremas) Rõu;
koolõ õi˽ta no vi̬i̬l;
kellä katõ `aigu sa˽`koolõdõʔ;
ku˽kala˽koolõsõ järveh, siss om eǵä `väega˽pehmeʔ;
koolda˽käńgäʔ (surikingad); ku magasi`aita olnu us, sõ̭ss olõss `vaesõ inemisõ `näĺgä är˽`ku̬u̬lnuʔ;
kes `võĺssi vannuss, tu̬u̬l jäävät kooldõh suu laḱka Vas;
innep `kuĺti (vanapoisina) koolõʔ kui vanalõ naaselõ läät;
tii äi kas tä tapõtohe (mõrvatuna) `ku̬u̬li;
ar om üts [keha] pu̬u̬ĺ koolnu (halvatud); Õdagotsõl ü̬ü̬l olõvat õi sukuge hüä kooltaʔ Se;
kuuš´ `aastagut ku jema `kuuldsõ Lei;
et sa ärʔ koolnu mu pää päält (sajatus) Lut ||
nukrutsema, muretsema mia lää tõiste inimeste `seltsi, mis mia siin kodun konute ja koole Trv b. fig `kuulus on `rikka tobi, ei `kehvä `kuolemine Kuu;
paremb ikke `suoja `surra kui `külmä `kuoleda Lüg;
ü̬ü̬ kooleb kõtt ei koole (tühjast kõhust) Hls;
ku emä kooless, siss kooless (lakkab olemast) kodu koguni ärä. ku esä kooless, kooless pu̬u̬ĺ kodu;
kõnnip nõnda iĺläksi et täi koolep `jalge all ärä Krk;
kes `naaru `peĺgäp, tu̬u̬ `pi̬i̬ru kooleb;
emä koolep, esä sõgeneb;
`kińkjä om ärä koolu, ilma `ańja `otsa saanu Nõo;
Ku˽lat́s koolõss, saat tõõsõ, ku˽naanõ koolõss, võtat `vahtsõ Rõu;
Lätt nigu tigo ei eläʔ ega koolõ (aeglasest inimesest) Plv Vrd koolduma3,
kooluma1 Vt koolnu2. fig õhu või vee puudusel elutuks või elujõuta jääma a. ummuksesse jääma `talvõ ku järvel iä pääl, siss üteldäss et jäŕv koolep Nõo;
meil kooless `väike järv üle`aasta Ote;
Lina`si̬i̬mne külveti mai lõpupu̬u̬lt, iks perän suurembat vihmasattu, siss es koole seeme mullakooriku `alla Rõn;
ma˽tiiä äs et järve `ku̬u̬lmise `aigu iä ni kõhn om;
ku jäŕv koolõss - - koolõsõ˽suurõʔ `ahniguʔ nigu `kindaʔ Vas b. närtsima, kuivama kartuli ladvaʔ ummaʔ ärʔ `ku̬u̬luʔ Rõu;
lasõ no nätäĺ `päivi rõõguh olla˽hainal, koolõss vaŕs ärʔ Räp3. fig kangeks jääma, ära surema (jäsemed) miul käsi `ku̬u̬ĺe ärä;
jalg ärä koolu Krk;
käe kooleva ärä, om tuema ja `aava nigu `pinde `väĺlä Ran;
käe om nii ärä kooluva, enämb `lüpsä ei saa Nõo;
hommugult sõrmõ˽`ku̬u̬li ärä koodi hanna `ümbre;
käe˽koolõsõʔ ü̬ü̬d `maatõn välläʔ Har;
sikkõʔ nisaʔ ummaʔ, nii kisoʔ ku sõrmõ koolõssõ ärʔ Rõu;
jala ärʔ koolnuʔ, aase pira ja pinna Plv;
jalg ku̬u̬ĺ ärʔ Se 4. ?õiguma ku ri̬i̬ jalass `painu päält ärä `võetass ja ku ta ärä kooless, siss pandass viip pääle Ote