[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)

SõnastikustEessõnaKasutusjuhendVihikute PDFid@tagasiside


Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 26 artiklit

ahel2 tulusel, toosel tulega merel `käima `üeldi ahel KuuK Vrd ael

haljalt `haĺjalt Räp, `aĺjalt IisK Kod Võn, `aljalt Lüg Khk, `haĺlalt Lut, `aĺlalt Trm roheliselt, haljana; toorelt `Niitas `aljalt maha, ei last `küpsest Lüg; `tikred akkavad `aljalt `aitama [süüa] Khk; vikk tehasse `aĺlalt ära, ja kui seemet tahad, lahe `vaĺmis `suada Trm; ku külm, tulevad [lehed] `aĺjalt maha Kod; kes `jõuśe [sibulad] `aĺjalt (koos pealsetega) Talinahe viiäʔ, tu̬u̬ sai paĺo raha Võn; ua `kõtro keedetäss `haĺjalt Räp; suurõ˽kiriväʔ `herneʔ - - näid latsõʔ süü eiʔ `haĺlalt, um mõro Lut

haljas aĺjas (-l-) g `aĺja (-l-) S(`h- Phl) hajusalt K(ailas VMr), I; `aljas g `alja R(`h- Kuu); aĺlas L K, -s(s) M/g `aĺle Krk/ T, g `aĺla; (h)aĺlass (-śs), (h)aĺass (-śs) g `(h)alja, `(h)aĺla V

1. noore rohu värvi roheline; haljuse säilitanud; ka valmimata, toores kui sa `siemet ei `tahtund, siis vois [lina] `aljana ka `kiskuda VNg; ani `aljas ja pää `paljas = viht Kuu; vili on viel `aljas `põllu pääl, ei `sünni viel `lõikama akkada Lüg; Kui kuiv luog - - `vihma kätte jäeb, ei saa sest enamb `aljast `eina IisR; oras `tirkab - - pisine aljas ots juba ülal; lεheb `aljud rugisid ösuma, see‿o äda leib Khk; oras‿o nii aljas, lume alt tuln; rohi akkab juba `aljaks `lööma Muh; nüid `tulle paar `pεεva `hεεste `vihma, maa `jälle haljas Phl; see (heinaloog) ühnä aĺlas alles, see sünni ülesse võttagi Mar; aĺjas ein, ei ole `vihma saan, varakult `tehtud Var; kuuseraedud oo `aĺlad `aasta `rinki Tõs; pohlad on veel `aĺlad Kei; mets läks ühe päevaga `aljast Amb; kui [puu] kand õlema aĺjas, `aama vi̬i̬l `poegi kõrvalt Kod; kiḱk ti̬i̬ veere oo `aĺle joba Krk; Õrakit või joba `aĺlast peräst kisselis `ki̬i̬tä Hel; ku `kartulivarre om `aĺla, siss `kartuli kasvava Nõo; aĺlas erne, tol om `aĺla terä, na aha ei ole, om sinitse Ote; no˽peräst `vihma, no‿m kõ̭iḱ löönü˽`haĺlass; helehet haĺlast om ja `tunklast haĺlast Har; tälle ummõĺdi `haĺja põh́aga `uńdrik Vas; hainakadsak - - sääne `haĺja säläga; `haĺjit päid paĺlo śeeh kesväl Se; kabõhhõisil oĺl haĺaśs `kurtkakõnõ, `haĺlast kumakust; mul `hinnel oĺl mitu haĺast (rohekat) tsika Lut
2. (hõbedaselt) läikiv, hiilgav; helkiv, hele a. (metallist) ilos `aljas plekki; `riistad on `puhtad ja `aljad Vai; Öbe - - seisab ika aĺjas Jäm; Mulla sehes kulub adravannas kenasti aĺlaks Kaa; telliskivi teeb noa `aljaks; vikat käiatasse `aljaks Muh; muist o `aĺlad naelad ja muist oo roostetand Mar; ailas niikui õbe VMr; lambi vased vaja `aĺjast `nühki Trm; võta rostitedu `lapju, kaeva mõni aig, lääb `aĺlass Ran b. küi on aĺlas kulla`näoline Jäm; vimm oo `seike aljas kala Mus; Ilus ja aljas, must ja paljas, muidu ära katsu, kui näpp tee märjaks = kirp Rei; vahest tulevad na `aĺlad lume sädemed mis `läikväd Vig; `lendjas on alt ele aĺlas, seĺla pealt `mustjas aĺl Vän; kiele `leikkaea ailas niisuke lai, luom seda `iaste ei süe VMr; tiĺluk räim ja ninda aĺlas ku kire Krk; Haläs ku siid Vas || puhas miul olli iki nõu `aĺle, `puhtess küürit Krk || söja tuli tegi meid nenda `aljaks (paljaks) Jäm
3. selge, klaar aljas viin Khk; `seĺge aĺlas vesi Vig; aĺlass su̬u̬lvesi [räimede] pääl, `seĺge su̬u̬lvesi; ku tahap siss annap `aĺlast `taevast [vihma] Krk; aĺlas li̬i̬m [süldil] Nõo; säärast kuradi inemist ku˽saʔ olõt, eiʔ olõ˽külh see `haĺla `taiva alh tõist Har
4. subst a. rohi, rohumaa; haljassööt Einu oli kevatsepoold talve nii veheks jεεnd, et vaesevaevald sai loomad aljale Emm; jäneksed `piavad aĺlast `saama, [sealt] saavad vedelikku JJn; me lääme sinna `aĺla `pääle, aĺlas lat́s sääl Krk; Suvel seivä obese aĺlast väĺlä pääl Rõn b. valge viin va `haljas Kuu; ma `kalla omale aĺlast Kse; küll sääl seda va aljast `joodi paĺlu ära Äks; `maarja puna `ju̬u̬di `maarja pävä aig, mõnikõrd `võeti aĺlast kah Hls c. raha sul ikke seda va aĺjast on Trm d. räim va `aĺla `vah́ksive tonnist Hls

hall2 aĺl g aĺli L K I Puh Kam San V(h-), alli L S/n (h)all Hi/ M T; all, `alli g `alli R(h- Kuu); komp aĺle- Kod Vil M

1. adj a. hall, värvitoon musta ja valge vahepeal ema kosel on `mustakas all Jõe; `lammass on `ninda `tuhkrust mend, vill keik all; `iire`karva `alli obune VNg; sie obone on `ruoste `karva `alli Lüg; vie `karva - -`alli; roda `muodi `alli Vai; lammaskarune aĺl; sedine aĺl udu vöttas viĺla ära Jäm; aĺl kut üljes Khk; `söuke aĺl vöi alli rebu obu Mus; aĺl kae on sool silma pεεl Kaa; undid ollid allid Muh; suitso `karva all Käi; aĺl paio ja punane paio ja remmelpaio `kasvavad `metsas Mar; määr on aĺl Kul; augu lina - - saab [ligunemisel] õbeda `karba aĺl; kurekarva aĺl vars nigu kuŕg Vig; Allim kui rot́t, `kallim kui kuldraha kot́t (silmast); `kosla munad oo nagu ane munad sinised allid Tõs; `pisksed aĺlid parmud Aud; `valge aĺl teene (seaharjas) PJg; uńdi `karva aĺl Tor; Aĺl obune roheliste aiste vahel = jõgi Hää; `lätlasi (sõgelasi) oĺli obese pää kallal kui üks aĺl (väga palju, tihedalt koos) Saa; meri täna üsna aĺl Ris; selg on tal (lestakalal) pia`aegu liiva `karva aĺl HMd; mõned oo mustad varessed, mõned aĺlid; vana aĺl jänes Hag; piimale tuleb kanastand kord `peale, nisuke aĺl libe kord Jür; ahad on allid linnud JõeK; aĺl lips `niuke ein, `niuke `aĺlikas rohelene, käib vikati alt läbi Tür; veked allid jäneksed Kad; aĺl kui kulu VJg; iire `karva aĺl luom Sim; kivide pial on aĺl sammel; aĺl rähn on vähä suuremb ku roheline rähn IisK; `ernid on `muste, `aĺlisid, sinisid Trm; rublatükiline aĺl [hobune]; aĺlid [kanad] nagu pilve sagarad Kod; vesi ka aĺl nigu taevaski; sinine riie on ära `pleekind, aĺlist läind Lai; Tuleb sissi ku aĺl unt (külmast) Trv; tuhaperä `karva aĺl; aĺl savi om `rohkep su̬u̬ savi; alli liiva maa; `lamba keele - - laia lehe, alt om vähä allip ja päält om rohelisep; alli pajodest kah saap `lu̬u̬ka; suurebe alli `rästse om obu `rästse. vähebe alli `rästse õigats laulu `rästse Krk; alli piĺve toove `vihma Hel; kõrvenu aĺl (pruunikashall) Nõo; `vaśklaistõ pesä om sääne haĺl nigu `paakõnõ inne Kan; alliʔ silmäʔ Krl; `taiva `karva haĺl Se || (inimese juustest, habemest jne) mul `läksivad juo usina `juuksed `alli VNg; üks `allis juuks pääs; mina ja vanamor õlema ka `allis juo, vanuss tieb kõik, paneb `alli ja ramu võttab `vällä; Mure tieb `mustast, ädä ajab `alli Lüg; pia `allis `õtsas; `kulmu `karvad `lähväd `alli; `Juuksed `allid kui õbe Jõh; `jiuksed `löiväd `allist Vai; abe lihab alliks Ans; Inimene jääb vanaks, abe öleni aĺl Pöi; all pεε `otsas Emm; see oo nii aĺliks läind jüstku va meegas Mär; aĺl piä, allid `juused Tõs; aĺl ja vana naa et mulla kord peal; abe lähäb allis PJg; `juuksed läksid aĺliks Tür; aĺli abemega vanames Iis; Ta on visa `maksmisega - - võid oodata ennest allist Trm; tämäl õli `juuksite siden `aĺla `karvu Kod; [juuksed] aĺlid nigu õbe; vanast piast lähvad `juuksed aĺlist; igavene vana ja aĺl Lai; pia aĺl ots - - kui `juussed `allid Plt; ta om nõnda aĺl kui üit́s kulu Hls; `auste `alli pääd ja kumarte kulupääd; miu juuss om aĺl, alli `juuse pähän Krk; `juusse läävä murega alliss Ran; miu nättäväst `olli temä esä aĺl Nõo; vana haĺl miherõibõʔ - - pää jo˽haĺl otsan Har; haĺliʔ habõnaʔ Se || piltl aĺl uńt tuleb `sisse [öeld kui] `külma `auru tuli `tarre Kod; see oli `enne muiste, vanal aĺlil aeal (väga ammu) Lai; Võbiseb alli mehe küüdsin (lõdiseb külmast) Trv; aĺl mi̬i̬s `akne taga joba (koidkust) Krk; siast `asja ei ole küll enne alli `taeva all nännu Hel; haĺl mi̬i̬śs küĺmä tu̬u̬, üldäss sügüselt Lut b. luitunud, värvitu; tuhm `Särgid `poistel `mustusest aĺlist läind IisR; Riie oo tükkis alliks ää leekind Kaa; näoss aĺl nagu kuĺatanud sein Kod; kui maea on seist mõne `aasta, siis katuss ja seinad, kõik on aĺlid Lai; vana inimene on aĺli `näoga, näost `otsa lõppend Plt; vili lää periss `näotuss nurme pääl, ärä kolaten, ärä `luitun, alliss lü̬ü̬ Krk c. tuhm, ähmane, ilmetu (pilk, vaade) käi magama, `silmad veda `allist juo VNg; sul on `silmad `allis pääs, sa õled pali `viina juond Lüg; `Aigel on ikke `allid `silmad Jõh; Omal silm aĺl peas, aga ikka ajaks veel [viina] `sisse Pöi; siĺmad on nii aĺlid peas, se akkab ikke surema Juu d. valge ja pimeda vaheapealne; hämar, sombune, pilves ilm on `alli juo, enämb ei nää Lüg; oomigu vaada `akna `pεεle, akab ju alliks `lööma, `koitu akab tegema Jäm; ilm läheb nenda allisk ja ähmuseks Khk; ilm akkas allisk ajama (pilve kirskuma) Mus; elm oo tänä naa aĺl, et üsnä varese `karba - - aga ei saja mette Mar; korra läks naa allisse, aga üüd `tõmmass jälle eledamass Mih; ilm oo aĺl ja ujus Aud; ilm on aĺl, `pilves, vihm tulekus Sim; taevas lähäb aĺlisse kik, päe nigu vivi̬ sihis `taevas ülebäl Vil
2. adj haljas, roheline; toores, valmimataKhk Muh L pöld akkab `vörtsuma, akkab alliks minema, oras töuseb Khk; ruki ühna aĺl alles, `õitses tänini alles Muh; aĺl vili oo mes põle veel vanadlend mette Mih; kahe`kortsed odrad - - muist `valmis, muist allid; õõna pungad, aga tää ikke aĺl, kõva ja rohelene Tõs; ära lase last neid aĺlisi `marju `kiskuda Aud
3. subst hall loom a. hall hobune, veis pane sie vana all [vankri] ette Lüg; mine too aĺl `metsast ee Khk; aĺl on `aĺli `karva ärg Hag; `rautas aĺli ära Lai; pane allile ravva suhu Hel; olõ õi üt́s haĺl sõah õiʔ, sääl om mito (halle hobuseid sõjas ja lolle inimesi on palju) Se b. euf liik hülgeidR Jäm Khk Mus Emm Khn Hää `alli `nahkadest tegime omale `pastlad Jõe; `hülged on kaht `seltsi, `viigarid ja `hallid Kuu; `allid `onvatta `nuorenna `üsna `valged VNg; vanad allid Khk; ned vähemäd [hülged] `üütässe mustud, teesed suurõd aĺlid Khn; aĺli liha aiseb Hää c. euf hunt vahi et sedä vana `alli `jälle ei tule pahandust tegemäie (öeld karjapoisile) Lüg; va aĺl käis `karjas, viis talle ää Hag d. täi siis oli meil neid `allisi, tead, mis `vaeva nee veel tegad Ans
4. subst halle riideid kandev isik `Kaimri allid (Kaimri küla meeste hüüdnimi) Jäm
5. euf kurat vana aĺl KJn
6. subst a. kartulisort vεhegeised allid Käi; `väikse alli olli nagu kivi killu, es ki̬i̬ `pehmes ka mitte Hls b. liik seeni `aĺle om jäĺle Kiĺgimäel paĺlu Ran
7. subst = hallitusR Krk Har `enne `lähte `alli `ennegi kodond `ulkele tule; mesilaise puu oli siest `alli `läinu VNg; leib - - jääb vanast, viäb `alli juo - - `kuoriku vahed on `allis; all tieb `kaljale paha mekki; sa lähäd `viimast `alli juo siin oma `istumisest Lüg; `riided ovad `alli `aisu täis, `allitanned; terad `läksivad ome, `läksivad `alli Vai; piim `tõmbab koa `alli IisK; leväl lääp aĺl `sissi Krk; riibuʔ haĺl päält ärä [moosil], nigu haĺlitunu om Har
8. subst = hall1 Kui aned meilt ää `lendvad, siis tuleb aĺl moha Pöi; aĺl on maas; kui esimine aĺl tuleb maha, siis võtab [kartuli] `pialsed ära; juba akkavadki aĺlid `käima Lai
9. subst kae, silmahaigusS Hls alli `rohtu ma‿p tεε Jäm; aĺl on silma `pεεle lasund Ans; seda silma `alli leigatasse ka; silmal aĺl pεεl, äi nεε änam mette; `rihli `tuhka vanad inimised kaabitsesid kui `lamba silmal aĺl pεεl oli Khk; allid silma munade pial Pöi; kõlu silmä `pääle kasunu, kel aĺl pääle kasvap Hls Vrd halle2
10. subst suits, mahv suitsu Noris teisteld alli Emm; `Lõuna`tuńdis saab `jälle `aĺli `lasta Jür
11. piltl mis sa aad `alli (uskumatust jutust) Ote

joobakas jooba|kas Sa Muh Emm Han Var Khn Hää, juaba|kas Khn, g -ka; joobak Khk
1. a hoolimatu; toores; purjus üks vaa joobakas ning `jöhker inimene Pha; `Aega tiinivate meiste siast nopiti `söuksed joobakamad `välja ja saadeti siia inimeste sega `ulkuma ja vedelema; `sõuksed joobakad poisid keivad nurgeliseks Pöi; inimesed `sõuksed joobakad, nad ep usu [jumalat] Muh; joobakas inime `uhke, õerub `sinna ja `sinna, räägib `ühte ja teist Var
2. s vähese mõistusega inimene; joodik, ulakas Sellepärast olid siis `söuksed joobakad ja lollid siia saadetud, et nende sii olemine juba pidi inimestele irmu peale ajama; eks neid joobakud ulga sihes ikka ole Pöi; ega taal põle `mõistust mitte, ta‿o muidu üks inimese joobakas Muh; ühest uĺakast või joobakast ei saa ääd `nahka Hää
3. s mgi suur ese (puu, kivi vm) See on ikka alles puu joobakas; Kaks `söukest kase tüü joobakad ajand `päele, no kus loom nee pidi ää `tooma Pöi; alasi oo suur ilma joobakas Muh
Vrd joobagune, joodav, jopakas
julm julm Pha Kos Krk/-ĺ-/, g `julma Hlj Jõh u toores, südametu Koduses elus enamb `julmima miest ei võind `õllagi oma naise ja `laste vasta ku Ärman Jõh
juuretis juuretis g -e Khk/-dis/ Vll Vig Amb Kad Trm Lai Trv/-ss/; -tes HJn Hel, g -tse Juu, -tese Pee Plt Puh käärimis-, hapnemis- jm protsessi kiirendav alge: leivanõu kaabetest toores tainapätsike, mis jäetakse järgmiseks leivateoks; kuivanud tainas leivanõu küljes vahel pannasse levale juuredist sega, siis kut taa‿p lehe muidu `apnema Khk; kui leiva vesi `pańdi, `tehti [`kroape kakk] `kat́ki, siis oli apu juuretes sies HJn; kui `leiba `tehti, jäi tainast `aśtna `külge, `kuivas `sinna ära. juuretis `ańti `loomade kätte. aga mis `värske `taina ära kraabid, sellest teed juure kakku Lai; kui apatass `leibä sis pandas anumade juuretest `alla Puh || tükike vana võid (võitegemisel) `pańdi koore `ulka võid. apu piim `pańdi rõesa `ulka. see on siis juuretese panemine Pee; Vrd juur1, juurets, juuretus, juuritus, juurutus
jõhik jõhi|k g -ku hv Kad, T V(-gu Plv) sõim toores, hoolimatu, vastuhakkaja inimene kes `käskü es täedä, sõna es kuule, laisk ja - - kuradi jõhik Kam; Kül˽sa olõt üt́s jõhik vi̬i̬l ilman, nii sõ̭na`kuulmada ja üleannõtu Urv; jõhik inemine Rõu; kosa jälʔ vana jõhik läät ja joosõt Plv Vrd juhikas, jõhnik
jõhker `jõhk|er g -ra Sa/-ö-/ Muh Hi(-ö-; jöhkr Phl) Lih Kse Var Hää Kos Kad Trm Kod Puh, -ri Han Khn/-õr/ MMg, -re Käi Phl Kse Hel
1. hoolimatu, toores, jäme, metsik `jöhker tegu Jäm; ta on `söukse `jöhkra olemisega ja jutuga Khk; `jöhkrate kätega inimene; nii `jöhkra `moega töstab last Krj; se on üks väga `jöhker koer, tuleb kallale Emm; ta `sohkse irmssa `jõhkra olikuga Var; oh sa va `jõhker luum mu `kaapsi `tallanu Hää; [mees] `Neskese `jõhkra näu ja õlekuga nagu timuk peab õlema Trm; si̬i̬ vana `jõhker, vastaline inimene, mes sa `niśkse `jõhkriga ti̬i̬d MMg || vallatu, üleannetu `jõhker inime, ei sesa paegal, ti̬i̬b `lõõpi tükka Var
2. suur, mürakas teil‿o nii suured `jõhkrad peedid Muh || ülearu kallis `jöhker ind Pöi
karbal2 pl karbalad „vanade kuuskede koorel rippuvad hallid samblatordid“ Põdrad `söövad kuuse karbalaid ka talvel hea meelega KuuK Vrd karbas2, karbe
kidane1 kida|ne g -se valmimata, pehme, toores `pähkel üsna kidane alles Mar
krõmps1 krõmps IisR Kei Juu, g krõmsu Mär Tõs VJg I, krõmpsu Var Hää Kad Puh, `krõmpsu Lüg; krõḿps g krõmpsi Hää; krömps Rei, g krömsu Jäm Ans Ris, krömpsu u Jäm Ans
1. int `Ammustas `kapsa `juurikat krõmps, krõmps IisR
2. kõhr, krõmpsluu Krõmps kõhe krõbiseb, `tunned et on krõmps sies [kõrva katsudes] Lüg; ninal on krömps Jäm; ma noorest pεεst söi ikka krömsu ka ära Ans; traat́ `pantaks sea nina krõmpsist läbi Hää; sea peal on krõmsud VJg; kreeps lüänud `ninnä, tämä krõmsu `kõsta `lü̬ü̬mä Kod
3. midagi krõ(m)psuvat a. krõbekuiv; küps ära `kuivan krõmps, tegemata jäen rohi; pannidega `pandi [linnased] `ahju, kuivatati nii et krõmpsuks jäid Var; liha na krõmsus läin, `kõrben ää Tõs || Ega ta (kapsas) paepialist ja `krõmpsu [maad] `saĺlind, sial kuivab ää Kei b. poolkõva, -toores karduled oo alles krõmsud, vähä keend Mär; Esimesed on otstakud, ot́siksed, jämedad kõvad krõmpsud, [need] `soeti kõige enne ära Hää
4. kange, vänge, terav krõmps ais Mär || fig viin kas sedä va `krõmpsu suab Kod
Vrd kromps, rõmps
kõre3 kõre Hlj Sim Hel, g -da Lüg Kad VJg Trm Puh Nõo Kam(-õ) Ote San; kõrre Kam, g kõreda Nõo Ote; n, g kõrrõ V(g kõrõhõ Har Lut, kõrõha Lut), g kõrõda Võn San; n, g kõre Pöi Muh Kse Han Hää, köre spor S
1. a. krõbe, krõmpsuv leib on kõredast tänä põlend Lüg; mia korjassi noit kõredit `si̬i̬ni; küll om kõreda ahju `kartuli, mitte kudagi ammass ei võta Nõo; kõrre seene om söögiseene; om kõredat luud, mis süvvä saab Ote; sul omma˽`kartoli˽periss hääss kõrõ˛õss praadituʔ Kan; Tu̬u̬ ku˽`näede˽`su̬u̬rma pudru kalõss jätät, sõ̭ss om t́ä kõrrõ; `Su̬u̬rma pudõŕ piat olõma kõrrõ, ei˽tohe vätsäle ollaʔ Urv; [liha] om `väega kõrõhõss küdsänüʔ Har; naa˽`kõrnõ umma˽`väega kõrrõʔ, ku suṕi `sisse panõ, sõ̭ss `laskusõ˽tagasi Plv; leevä kandsu ots oĺl kõrrõ, tu̬u̬ oĺl vi̬i̬l kõrõhõp sõ̭ss, ku läsä˽ka küleh oĺliʔ Vas; hõrgat́s om vahatsõʔ karvatsõʔ päält hää ilosaʔ kõvaʔ ja kõrrõʔ seeneʔ; kesvä vatsk küdsäʔ kõrrõmb; vasikal inämbest om kõrrõd luud Räp || (pool)toores Nüid om kartuli kõredas jäänuva; Supp om kõredas jäänu Nõo b. karge, maitsev ää kõre suṕp; küĺm vesi ää kõre `juuvva (ei ole soe ega lääge); `äste kõre apu taar Nõo; seo taaŕ um `väegä hää kõrrõ hapu Plv Vrd kõhre1
2. kõhr a. (looma, peam linnu) kõri loomal akab [toit] vahest kurgu köre `sisse `kinni Jäm; kurgu söĺm on köre sihes Ans; lehm oli `tuhli kõrese ajand Pöi; kõred o `kurkus Muh; körest saab läbi iŋŋat Emm; `Loomade köred keededa süldi kraamiga `seltsis Rei; kõrest me‿i tee midagi Hää Vrd kõhr2 b. (hanekõrist) lõngakera põhi või kõristi ane köri kuivadad [ära], paar ernest `sisse `pandud, löŋŋa kera `sisse pannasse köre Khk; `erned `pandi kõre `sisse - - siis ta kõrises Muh
3. rabe, habras, pude kuslapuust [reha] pulk om kõgõ kõvõmp - - vaher om kõrõ; kõrre iä lätt ruttu `kat́ski Kam; edimält ku noore `kapstalehe `küĺmä vette `panti, siss lätsivä kõredass, lätsivä pitsitäden `katski Ote; lepa puu tu̬u̬st ei saaʔ midägi, tu̬u̬ om sääne kõrrõ, murruss Kan; `tõmbas villä kõrrõss, kõrrõ nigu krõbisõss Urv; või ku˽kõrrõss omma [heinad] `lännu - - `õkva nigu `pulvri Har; Rügä um niiʔ kõrrõ, et nigu külge putahhuss niʔ murruss katski Vas; külmänöʔ puu om kõrrõ, toorõśs om `vindsõ Räp; lehe˽kõrõhõʔ, a˽`kuiunuʔ Lut || kore, ebatasane sene `riidel on kõre kude Lüg
4. kõle, vinge; käre `kaunis kõre tuul Hlj; täna on `äśti kõre tuul; oli kõre külm VJg; kui si ää kõrre, kipe küĺm tulessi, siss olessi kõik jõe ja järve `kinni Kam; [täna] ei olõ sääräst kõrõhõt `päivä nigu iilä oĺl Har; ilm lü̬ü̬ kõrrõss Vas; `täämbä kõrrõ ḱülm Se
kõva1 kõva Lüg Jõh IisR Pöi Muh u, spor L(g kõvada Var Tõs Khn), K I eL, kõba L(g kõbada Han Tõs Aud) HaLä Jür Tür Pil van SJn Vil, köva S Ris(-b-) Kei, kova spor R, van Ris Kei; komp kõve|m Rid Saa Tür Sim TaPõ, -mb VJg TLä; kõbe|m Tor, -dam Mar; kövem Khk; ko- Vai; kõvõ|mb Kam San Har Rõu, -b Se; kõvam Pöi Muh, - Kär Mus Pöi Käi; kõva|dam Var Tõs Khn, kõba- Han Aud
I. a
1. koostiselt tihe, tahke, plink; paindumatu, jäik a. ant pehme (materjali, aine, asjade kohta) kõva [leiva] `kuorikuid - - piab panema tulise vie `sisse likku Lüg; siin on kõva maa, sääl on suod IisR; tao neid vana kovi puid; `küljealune kotti on `irmus kova Vai; niid on köva maa jala all (merelt tulles) Jäm; `veised pöllu kövaks `tampind, kövad `mulda on `raske sahata; köva iste muljub `perse `aigeks Khk; tal (rästikul) on köva terava ammas Mus; Aja punaseks ja kasta vee `sisse, siis teras lihab kõvaks; Kaks kõvad kivi äi tee `ilmaski ead jahu; Ase on nii kõva kut kivi; Kõva `karme vill just kut sea karvad Pöi; tuline kõva maa, pane kiŋŋad `jalga; nee ju `kanged kõvad `riided Muh; nii köva pank on all, ei saa `künda Rei; justkui köva pudru, mis kokko äi akka, siis `üitas rabe Phl; läks kõba tee `peale Rid; raud oo kõba; pudro oo kõbem [kui kört] Mar; kus kõbad kibised maad oo, seäl kadagad kasuvad Vig; saarepuu ikke ka kõva, aga tammepuu veel kõvadam Var; siss saabad `pähkled kõbass, ku odrad `valmis oo Mih; ma ei söö kõvadat `leiba Tõs; Põuaga vääb sauõtsõd põllud kõvadas, `atra enäm `sisse ei võta; na kõvadas `kuivad ikka [pastlad], põlõ miäret `piäle `panna Khn; leib `piikub ja lähäb nii kõbasse PJg; köba kruusine maa pönk Ris; püksid `seisid `püśti, nii kõbad olid Nis; see kibi on nii kõva ja kaĺk; luisk on valatud, kõva nagu käi Juu; `enne tuleb `liutada kõve ube ja siis tuleb kupatada Ann; kaśk, tema on `jälle kõvemb puu [kui haab] VJg; kõva leib, nõnna‿t murra `ambad ära Iis; aga `kartulid võid küll [jahule] `ulka `panna, leib ei lähä nõnna ruttu kõvast Pal; talvel lähäb [puu] süi kõvemast Äks; see oli kõva maa, `jalgade all ei vajund Lai; ega sial liha ole, see kõva luukońt Plt; kärjesaba on kõva nagu raud, vaik on kõvass teind SJn; raudpää on sehande kõva mardikas - - kõva ku̬u̬r seĺläs Vil; kitsi `soŕti `lamba, kõva ja kare vill Trv; sikke `ki̬i̬rdline puu om kõva puu Hls; kiḱk lõiguriista karastets kõvass, sõss `lõikass parepest; `erne om kõva ku raudpulga Krk; tu keeri periss kõva ei ole, ta serände pehme luu om; [maa] om kahutanu, pori kõvass `võtnu Ran; kui tuul mahakülimise `aigu põhjast om, siss kasvava kõva `erne; ammass om ell, kõvad `asja ei saa midägi `süvvä; miul es lää lina`kakmisega sõrme `lahki, mul `olli nii kõva nahk Nõo; ku t́siga ärä tapõti, siss kakuti turja päält kõvvu arjassit Võn; kõva maa om `kõrge ja kuiv Kam; `kõvva `leibä `sü̬ü̬di kavva `aiga Rõn; kõvva `hangõ pite om kõ̭gõ paremp kävväʔ Kan; kat́s kõvva kivvi ei˽tii ääd jahu Krl; kaĺk om kõvõmb ku savi Har; Läbi nikad́si sõ̭ss keriti, tu̬u̬ kerä sai kõva nigu˽kivi Rõu; ti̬i̬rada om kõva, taa om ar˽`tallunuʔ Vas; sul om śool rüäl kõva terä, timahhava piassi `leibä `saama Se || fig (kõhukinnisusest) kõht oli nii kõva, ainult pabalad [tulid] JJn; lapse kõht õli kõva Kod; olet puhussen, kõtt kõva ja nii `räńkä täis Ran b. karm, puitunud Ein kõva et `raiu vai `kervega IisR; `jussi roho - - mogomaine lühükäine kova roho Vai; kui lina vees kõbas jääb, see ei lähägi [rookides] `puhtas Vig; [karusepäevast] ein läks kõbemaks Kse; timukas oli obuste ein - - kõvada kõrrega Tõs; kui ain `ildäss jääb tetä, kõvass lääb, üteldäss aenal raud nagel sehen oleva Ran c. rahke, (pool)toores `pilgud on kõvast jäänd suppi sies Lüg; ma‿p taha neid kõvasid `tuhlimi Muh; karduled jäänd kõbaks Mär; `Kaapsad oo alles kõbad ega supp enne süia sünni Han; kõvad kardulid, `tu̬u̬rved Kod; päris `pehmest ei keeda, natuke kõvemast jätan Pal; ää suṕp oless ollu, aga kruubi olliva kõva Puh; [ta] korjass mulle ka `põlle ubinit, aga põlla na‿m kõva Nõo; suṕp vi̬i̬l keese paahn, vaest suurma˽kõva ummaʔ Plv || krõmpsuv, karge kesk `kohta on [kapsal] kova Vai; suure kõva kapusta pää - - `raoti kapusta ravvaga `kat́ski; [teist] nii kõvad si̬i̬nd ei olegi ku kõrgass; [mädarõigas] oiap kurgi kõva Nõo; kõva `kapsta pää Har; hõrgat́s - - hää ilosa˽kõvaʔ ja kõrrõʔ seeneʔ Räp d. tahke, hangunud (teat ainetest) paks supp `angub kövaks Khk; see vähe kõvam või Muh; [sült] tõmmab nii kõvadas Tõs; Nii ääd kõva `si̬i̬pi ikki ei saanu kui kiviga Hää; mune keedetasse kõvast Pal; ku veri tükki läits, siss ta olli serände kõva ja verrev kui mass (maks) Puh; küd́setu mesi om äste puhass, tu̬u̬ ei lähäki kõvass; `lamba rasu ku ärä taaratap, siss om nigu kard kõva; mõnikõrd om liha li̬i̬m kõva nigu süĺt jälle Nõo; ilma `hapnamalla es lää˽`kiisla kõvass Vas; potih nõsõss vaha `pääle, `hüüböss är˽kõvast Räp
2. (liikmeist) jäik, kangestunud; paindumatu kui ma [pakasega] kojo tulin, siis reied olid üsnä kõbad Mar; kube sooned on kõik `kanges `tõmman, kõvadas; kukud pikäli maha ja oledki kõva (surnud) Var; jalg läks nii paksuse ja kõvase, `kengi ei saan änam `jalga `panna Aud; [luupainaja] matab sinu luud `liikmed `kangeks ja nii `kangeks kõvaks, et sa `kuśkilt liigutata ei sua KuuK; kedast sa marjule lähäd, jalad all kõvad SJn; ta tulli ku puu pähä, ma jäi periss kõvass, `eitüsi ärä Krk; ku inime ärä kooleb, siss ta lääp jo kõvass ja `kangess, nigu üits puu alg Puh; ku kraḿp `jalga tulep siss lähäp kõ̭iḱ nii kõvass nigu üits kivitüḱk Nõo; hummogu omma jala˽kõvaʔ, päävä pääle sõ̭ss `nõrkusõʔ Vas || (erektsioonist) türa kõva nigu kańg siilu all Ran; pullitap `lehmä, `vänte `endäl lähäp ka kõvass Nõo
3. vastupidav, tugev, kindel köva köis, pole `karta et see `katki leheb Khk; `tahtvad ikka maja rajada vanas kuus, peab siis kövam olema Emm; ma `aasin nüid kõbad lapid püksi põlvete `otsa Mar; nüid oo suured kõvadad laevad; väräväl `pandi ju kaks ristpuud `piäle - - ristpuud `oitsid `jälle värävä kõvadas Var; kibimaea oo kõba, see ei lagune ää Mih; se on ea kõva ja tugev riie, se mitte lähä kat́tigi `ühti Juu; Eks `värvel ole siis ike ea kõva küll Amb; kaks `aiska `pańdi äkke `piale, siduti kõva tugeva `vitstega `kińni Trm; õssad riiet, `vaatad - - mes `tihke ja kõva, eks si̬i̬ õle kõvem pidädä Kod; jumikad ei tule kudagi maast `väĺlä, kõvad juured ja pikad Pal; katus päält `oĺli ärä, seenad oĺlid kõvad Vil; koti kangass - - `koetass toemine, et ta om kõvemb `seismä Trv; kańepist tetti `keidsi, kańep om kõvemb ku lina Ran; tü̬ü̬inimese rõõvass pidi kõva olema; otsikist kedräti koti`langa, sääld saeva kõva viĺlä koti; nakassiva Mikul toda kivi `lauta tegemä, teivä igävetse kõva; ma `suska takast nõgla, et ummõluss kõva saap Nõo; siss saa kõva aid, kui saiba kõvast maa sisen om Ote; kõva vangõŕ, ei olõʔ ärʔ lagunuʔ Krl; nee omma `väega tõrvadsõ paĺgiʔ, neist saa kõva maja; ega (jää) om joʔ õigõ kõva, taast võit joʔ üle minnäʔ Har; tammõst sai kõva [ratta]rumm; mul omma˽põrmadu `rõivakõsõʔ kõ̭iḱ kõvaʔ ja ilosaʔ, olõ˽õi˽kulõhhunuʔ Vas || kandva jääkattega, jääs läksid ära jaanuari kuus, sest meri oli köva Pha; meri on köva Rei; meri on viel köva, saab üle küll Ris; käisin `katsumas kas jõgi on kõva Kad || pingul, trammis krui [on vokil], kust keeretse kas kõvadamase või Tõs; nabapulgast keerasid `kapja üless või `alla, kõvemast või vedelamast Trm; voki kruu on pingi otsa sees, kellest `keerad kas kõvemaks või lõdvemaks Plt
4. jõuline, füüsiliselt tugev, terve `valju `karvaga obone on kõva obone Lüg; `Kange tüömies, kõva kui kivi IisR; see on köva mees, selle `vastu‿p tohi `ükskid akata Khk; üks kövam teisest Kär; On üks `terve ja kõva mees, ütleb et täma äi tea mis `aigus on; Vanad inimesed sõid soolast, olid aga kõvad koa Pöi; isa on köva inimene veel, aga ema on kehv oma nägemese poolest Rei; oh, ta alles kõba mees tööd tegema Mar; süda alles kõva, ei tä veel sure Tõs; Olid ikke ennemueste kõbad mehed küll, sõid räime, leiba ja vihtusid tööd murda PJg; vanast ollid inimesed kõbad ja `terved Vän; vana küll, aga köva mies viel Ris; se on ea kõva obone vidama, mudku lähäb Juu; õli kõva ja vali tü̬ü̬inimene Kod; silk oli `süia, süda oli ala tahe, inimesed olid `terved ja kõvad Plt; mehe om iki kõvada, kes laia kaari aive Trv; eläje pidiv nõnda kõva oleme ku teräss Krk; mõni laits om iki loojast `lu̬u̬du serände tragi ja kõva; põllumehel `piävä kõvad obesed olema, siss saad `põldu arida Ran; inimese jõeva `taari ja olliva kõva; vana`aigse inimese üteldi kõva oleva, `tervuss ää neil ja `amba suun Puh; igävene kõva mi̬i̬ss, võt́t kõrraga aki rüḱki `säĺgä; `nu̬u̬ri iki olli ma kärmäss ja kõva, tei kõ̭ik tü̬ü̬; ma‿le nii kõva, `mulle ei ti̬i̬ tuul mitte midägina Nõo; i̬i̬n `niitse kõva mi̬i̬ss, kes lei kat́s `kaari vastatside kokku Kam; kõtt ammutõdi ua vai `erne suppi täüś, siss oĺl inemine kõva kah Ote; Ku‿ma iks sü̬ü̬ taad terä `süüki, sõ̭ss ma‿lõ kõva ja söönü˽kah Urv; ta om kõva nigu karh, ta om `kahrunõ miiśs Har; mul jalaʔ umma˽`väega kõvaʔ, na ei˽haludaʔ Rõu; kõva kui kesäünnü puu (hea tervisega) Plv; vanast oĺl paĺlo `hiiglaisi olnuʔ nu olliʔ kõvaʔ meheʔ; oĺl küll iks vanast `sääńtsit `väega˽kõvvu inemiisi Vas; nä üte kõvuʔ ommaʔ, üte kõvaʔ; kõva `päägäʔ (hea mäluga) Se; kõva hopõn um hüä hopõn Lut; Kuis olt kõva (kuidas käsi käib) Kra || tugeva jõuga, jõuliselt toimuv `matso sain kül kova, löi miu `kaikaga Vai; puu kukkus päha ja `ańdis `mulle kõva uobi JMd; `kärbläne es saa nii kõvad `u̬u̬pi, et oss periss `ku̬u̬luss saanu Nõo || fig uni om kõvemb kui `kiägi muu Ran
5. kindel, vankumatu [inimesed] olid kövad oma usu sihes Jäm; kaup köva, käsiraha kää Khk; [tal] Oli igapidi köva pöhi juba isast saati all (oli heal järjel) Kaa; ta on senne `pääle köva et see nii on Rei; see on üks `usklik inimene, kõba usuga inimene Mär; ta on nii kõva ja `kindel selle `peäle, et see peab nii minema Juu; meil oli jo kõva `rääkimine (otsustatud), et lähme `metsa JJn; kõva isiloomuga, ei anna järele Plt; om ää elädä kah, sul om kõva jäŕg käen Ran; tu̬u̬ om õks kõva usuga, kiä jumala sõnna pruuḱ ja armastass Har; kes kõva `kińmä meelega om, tu̬u̬ olõ õi `heit́lik Räp; kõva vaimuga tragi, hakkaja iga `asja `pääle `niisukese kova `vaimuga Hlj; teine aliseb ja, aga täma on kõba vaimuga Kse; sie on `julge inimene, kõva `vaimuga Ran
6. range, karm, halastamatu saand kõva käsu kätte, piab menema `metsa `tüöle; kõva `kääga, kie on kõva, alastamatta; sie elo on `õige kõva kõhe - - `nõnda `rasse elo Lüg; `itle tale üks köva söna Khk; `meile `anti `söuke köva käsk käde et, oome tuleb sillule `minna Vll; Ta oli kohe üks nii kõva käsi, seal äi `aitand teiste asi ka midagi Pöi; kõba sõnaga inimene, mes ta `ütleb, see peab olema Mar; `säädused oo nii paelu kõvad et ei tohe `purjus `piaga autuga `sõita Aud; poeg on läind nii kõvaks (hoolimatuks), et ei ole kolmel `oastal tuld mind `voatama Kei; ta on kaniste kõva `jäoga (kalk), teeb enese nii kõvaks teiste `vasta Juu; kõva kord Amb; `ańti kõva käsk kätte VJg; ei ta ööld üht kõva sõna ega teind kurja nägu Plt; ma anni tal kõva käsu, et ta ruttu ärä käü Krk; latsel piab olema kõva kari (distsipliin), muidu lähäp käest ärä ka vi̬i̬l Ran; ei tohi˽tälle üttegi kõvambat sõ̭nna üldäʔ Kan; kõva sõnaga ku `rauda ragi Räp; kõva süda(mega) kalk, tundetu; julge kova `süämegä inimene Kuu; `Räägid vai ära `räägi, senel on `ninda kõva süda Jõh; köva südamega - - kivi südame asemel Khk; Kohe loodud üks nii kõva südamega inimene Pöi; köva südamega ja köva `kääga Emm; tä on kõvada südamega Tõs; ema on neil jälle väga kõva südamega PJg; oli ea kõva südamega, kohe `leikama (verd ei kartnud) JJn; kõva südämegä inime, vede`tilka ei tule tämäl silmäss `väĺjä Kod; kõva südamega, järele ei and Plt; küll om kõva süä, ei heidä `armu, kas `palle kui paĺlu Hls; kõva `süämege, ei tunne alastust teise `vastu Krk; kõva süd́ämega inime, ei `peĺgä midägi; ei ole nii kõva süät, et saass tälle ärä üteldä Ran; Nii kõva `süämega nigu mõtsaline Nõo; kõva `süämega inemine nigu üt́s kivi Plv; südant kõvaks tegema ~ panema ~ lööma julgust koguma, end hoolimatuks sundima tien `õige südame kõvast ja lähen `pruovin, kas võib ka jää `pääle `sõitama `menna Lüg; teeb südame kövaks, pole `armu ega alastust teise `pεεle Khk; löö eese süda kõbaks, ää karda kedagi Mar; ma panin südame kõvaks ja läksin ikke edasi Juu; vaja lüädä südä kõvass ja üheldä, et tuadagu tämäle kua kui `vaesile `antse Kod; oli südame kõvast teinud, ei annud järele Pal; kui ikk `pääle tükib, ti̬i̬ südä kõvass Ran; kõva veri ~ verega julge, kartmatu `tütrigul õli kõva veri, ei tämä pelastand egä `kartand Lüg; siis ma õlin kõva veregä inime küll, `külmä ma ei peĺjänud; `mõnda `üeldässe kõva veregä, kedägi ei `pelgä Kod; üt́s oĺl ni˽kõva verega, et is naka [haigus] manuʔ Har; naistõrahvas iks nõrgahtuss ärʔ, meeste`rahvil um kõvõb veri Plv || ihne kole kõva inimene ja aru `saamatu, ei `andand `mulle mitte `taŋŋuterägi Lüg; kõba inime, ei `täidu anda Vig; ta nihuke kõba inime, ei tema roatsi üht roasukest teesele `anda Juu
7. tubli, silmapaistev, kange (midagi tegema) `tüürman oli `ästi kova `viina `votja Hlj; sie oli ikke kova `ketraja, kie `naela linu `päävas`vällä `ketras VNg; se poiss õli kõva jahimes, kes nüd suri Lüg; eks ta (isa) old kõva tüemies küll VMr; `inglased on kõvad sõdimas Ksi; [seal peres] oĺlid ju `enne vanast kõvad õlletegijäd Vil; `keŕkumi̬i̬s oĺli ta kõva; kõik om kõvad sööjäd Ran; `ta‿lli kõva vi̬i̬nami̬i̬s, ei rubla es näe rublat Puh; Ta om nii kõva `juuskja, et pane vai jänessega võśtu `juuskma Nõo; mul oĺl kõva tuńnistaja, ta is saa mullõ medägi tetäʔ Har; tu̬u̬ mi̬i̬s oĺl maru kõva puu`lõikaja Rõu
8. (hulga poolest, koguselt) suur, tubli, vägev kova kala (rikkalik kalasaak) Kuu; Sai kevade kõva sõnniku; Säelt soab kõva `koorma togisi Pöi; lehm annab kõbad `piima Aud; `mulle `ańti üks ea kõva käräkas `viina Juu; võt́tis `sirged rukkiõled, kõvad piutäied JJn; köks õli üks kõva angutäis Trm; piĺl tulep pikä peeru pääl, kusi kõva naaru pääl Krk; mes täl viga elädä, kõva jõud käen Nõo; [meie] `kihkonnan om kõva vili, `raskõ Ote; ma võt́i kõva käräku Räp || (rõhusõnana) Leevä tainast sõkutess oma kõva puuĺ `tundi - - mud́u jääss jahutüki `sisse Hel || (rahaasjadest) `veikene `torgohvka käis eluaja, `Suomest sai ikke kovad rahad, siin oli `kartul kaks, sääl viis `rupla Hlj; `teenis kõva raha Aud; tütar saab kõvad `pintsi JJn; `maksis obusest kõva raha Koe; `ańti kõvad rahad viĺjä ets; kihutab kõva reńdi `selgä Kod; tasu oli kõva Lai; kõva palk iki Krk; kes purju `pääga tolgendap, sellele tuless nii kõva trahv panna, et õkva `ambaga `salva saab Puh | (kindlast vääringust) siis olivad rahad ka kõvad, viie kopika eest sai ia tükk `aśja Lai; õbe `ruubel vanast õigati kõva `ruubel Krk | ta eläss kõvat elu (jõukalt), tal om raha ja `leibä, egät Krk
9. äge, kange; pingeline kova `tahtmine oli `mennä Vai; vörgud `pandi paadi `järge - - vee jooks oli köva Pha; Vana looma liha tahab kõba `keetmest Han; kõba tuli peab olema [lubjaahju kütmisel] Mih; kõba töö, peab tegema kõbaste Aud; kõva kannatamene ikke PJg; mia `tahtsi ka nooren kõva `lõunu Ran; `jalgu sehen om kõva valu Puh; haańast kasunu˽turvass, tuu um kõva `kütmä; ku˽ma vi̬i̬l `väega väikene oĺli sõ̭ss, sõ̭ss oĺliva nu̬u̬ʔ sõiduʔ olnu `väega kõvaʔ Plv; kõva eluga visa hingega kaśs om kõva eluga Har || (ilmastikuga seoses) `talvel on ikke kõvad `külmad Lüg; see aasta on köva tali, sihandust `külma pole `kooskil olnd Khk; Keik puud `lasti maha ikka köva tuule `sisse, kas pöha või oomiku maa (idakaare) tuule `sisse Kaa; `kange kõba külm Mar; tuleb ku kahiseb, kõva vihim Kod; nii kõva lumi tuĺli si̬i̬kord, juśt `mihklepäävä `aegu KJn; vahel kõva `piḱsega käevä välgätuse järjest; `kauniss kõva kahu joba, mitu `kraati `külmä Ran; `kange kõva küĺm; kõva lumesadu Kam; nii kõva räese et, maa `õkva lei `valgõss Rõn; sadu lät́s järest kõvõmbõss Krl; noʔ om mõ̭ni kat́s nädälit jo˽kõva põud olluʔ Har | (kuufaasidega seoses) vana kuu `piedä kovast ajast Vai; siss ku kuu `luvvass, siss om kõva aig; nüid ei sünni `rõivit `mõske, nüid om kõva aig, nüid si̬i̬p ei vatuta ja `rõiva ei lähä `puhtass kah Nõo; väega kõva (kuiv) aig um, nü̬ü̬d um täüs ku̬u̬ Plv | tormine `laine oli kova, akkas `triivima VNg; kova ilm oli - - ma jäin `suure `lainete `uoleks Kuu; küll oli kova meri VNg; nii kövaks mereks oli läind Jäm; kui ta virud `piäle lüeb, siis lähäb kõvadaks jälle Khn
10. vilets, halb (mälust, meeltest) kova `pääga, ei sie votta midagi pähä Hlj; sie on `õige kõva `piaga, ei sie saa midagi `tolku ega rehenu Lüg; Köva `kuulmisega Jäm; Kõva pea, mitte midagi peha äi jää, kas ta õppeb või mitte Pöi; kellel kõba pea oo, see ei saa lugemest kätte mette Mar; Pää ku pudrunui `otsas, kõva, ei akka pähe midagi, Kõva `pääga, `kińnise `mõistusega Hää; lapsel on kõva pia, ei tal pähä akka Koe; ei suand [koolis] kedagi edasi, siis `üeldi et kõva kolu tal Ksi; kes iast ei kuuld, oli kõva `kuulmisega Lai; kõva `pääga, ei jää pähä Trv; kõva `kuulmisege, ken vähä kuul; kõva vaimuge, ku ta seant tuim om Krk; tu laits `oĺli kõva `pääga, es jää midägi pähä Ran; üt́s kõva `päägõ poiss Krl; um taa kõva vaimuga [ehk] kõva pääga, ei võtaʔ midägi jako Plv
11. kare, lubjarikas (veest) teises kaeus kövam vesi ja teises `pehmem Pha; pesed paraegu `peätki kõba `veegä, `juussed jääväd `tihkes Vig; Kõvada `veegä pestes lähäb paelu `siepi Khn; Mede kajus on nii kõva vesi et Hää; kõva vett tehasse `pehmemas, `pantse lipet, mud́u on kaĺk, ei ti̬i̬ `puhtas Saa; lätten (kaevus) õige kõva vesi, lubjane Hls
12. kange, tugevatoimeline (söök, jook vm aine) kova viin Kuu; siis [pandi] kala köva `soola, `lauti üksteise `körva Khk; Ta suitsetas alati kõvad tubakad Pöi; enne kõva `su̬u̬la panemist, `pantaks räimed veri`su̬u̬la; Kärsu ais on kõva Hää; esimäne su̬u̬l piäb `irmus kõva õlema Kod; kõvep viin olli piiritse Krk; kui kõtust `valla olet, võta `liikvat, egä tälle ei mõjo naline, olgu iki kõva nigu tuli Ran; kõevu puie tuhk om `kange kõva [leelis] Puh; kõvad `viina võib ennembide `juvva, kui toda magusat Nõo; mitu `kraati piiretuss om kõvva San; Kõva kusõ hais Urv; ta om kõva ruhe (rohi), taat piat veidükese `võtma; no˽piat sa kõva lipõ tegemä, noʔ om paĺlu `vahtsõid `hammõid `mõskõʔ Har; Su̬u̬lli̬i̬ḿ pidi õ̭ks kõva olõma, sõ̭ss lää es liha hukka; vana viin hińgäss, ei olõ enämp nii kõva; tu̬u̬ õlluʔ oĺl ni paĺlo kõva et, inemise˽käve käṕikulla˽joʔ Rõu; vehvermeńts om kõva hõ̭nguga Räp || tugev, toitev, tahe ea kõba toit täna Mar; sualast `silku ehk `sinki süed, sie on ike kõva [toit] Iis; ku päiv `aiga om inemine väĺlän, siss täl süä om vesine, ta tahab iks nigu kõvembat `toitu Ote; Ku `häste˽väke (rasva) seen om, sõ̭ss om kapstass kõ̭gõ kõvõmb sü̬ü̬ḱ Urv; mesi om õks kõva sü̬ü̬ḱ Har; `h́erneʔ ummaʔ kõva leib; `h́erne pliiniʔ um kõva süük Lut || intensiivne, ergas (värvilt) kõva värv on kumaka `niidil Jõh; sinikauni värv (vasevitriol) - - oli kõva värv, se pialt ära ei läind, vanaduseni Sim; `purpur punane - - ei ole kollakas ega tume, täitsa kõva punane; aeva sinetas - - niskene kõva sinine et `irmus Lai; Vahanõ om vaest nigu hellemb, vaha `karva, kõllanõ om nigu˽kõvõmb Har
13. a. vali, tugev (heli, hääl) `eile oli kova müristämine Vai; melekal on kõvem ääl kui kodu tuvil Sim; `pikne lõi kõŕtsi põlema, kärakas oli vääga kõva Pal; temäl `oĺli ilus kõva ääl Vil; üit́s kõva laia kõnege inimen Krk; kõva plaksak käis (piksest) Puh; ta om nii harinu kõva helüga kõnõlamma Har b. (murdekõnest) tema `rääkis kõva `murdega; Vanad inimesed veel räägivad kova Sagadi kielt Hlj; see Muhu inimese jutt o nõnna kõva, na tömbid sõnad Muh; `Paatsalu pool oli paelu kõvadam [keel] Var; vanadel ikke oo `sõuke kõvadam keel Tõs; meie `ütleme nüid `õkva kõvan sõnan ja kõva tähtega Puh
II. s
1. tahke, vastupidav aine `meskele pannasse kövad (kuumaks aetud raudkivid) `sisse `jälle, muidu jääb va `toore maiguga ölut `jälle Khk; mia ole arinu kõvaga (kõva istmega), mul `patja `perse all ei ole Nõo || fig Sagadi kovasi (põliseid) enam `kuigi `palju ei ole, seda kielt ei `räägita enam Hlj
2. euf viin ma võta üte pitsi vana kõvat Krk
3. u kõvakrae või -kübar Mihed olid kohe `uhked, ku neh kovad olid pääss ja; Eks `herrasmihed kävid igä enämiste kaik kovad `kaulass Kuu; kõva kaalah, lips i̬i̬h; taat kõvva kand Se
leiva|juuretis eelmisest leivateost järele jäetud toore taina pätsike leiva juuretis või leivakakk Kad Vrd leiva|juur, leiva|juurets, leiva|juuretus, leiva|kakk

marja|paise marjaalge, toores vili lapsed on vi̬i̬l nõnda `veiksed ja rumalad, et tahavad aias kiik marja`paised ärä `süia; tämmu võt́tis küĺm kiik marja`paised ärä, `marju me tämmu ei `saagi Vil; sööb pääle neid õuna ja marja `paisid Pst

metsik1 metsi|k Muh Vän, g -ku Vll Mar Kse Iis Trm, -gu Jäm Khk; met́si|k SJn, g -ku Kul Mär Tõs Tor Hää Ris Juu JMd Koe VJg Iis Pal Lai Plt KJn, -ke Kod; `metsi|k Lüg, g -ku Hlj, -gu Kuu VNg/n `metsi|ku/

1. looduslikul kujul esinev; inimtegevusest puutumata a. metsane, metsa kasvanud teispuol tied lähäb moa `metsikuks Hlj; aid on `metsik, `metsa kõik täis Lüg; küll temal on met́sik eenamua. meie karjamaa on koa met́sikuks läind JMd; eenamid paĺlu, `lastud võsa `alla `minna. siledamad kuhad teevad ära, met́sikumad kuhad jääväd Pal b. kultuuristamata (taimedest) see va metsik `öunbu, siit saa midad Khk; va met́sik õunapuu, mis `pookimatta Mär; kuuvves õõnap on met́sik, ta ei jõvva `kanda Pal; meil on met́sikud õõnapuud Plt; kui ta isi kasvab, on met́sik puu SJn c. (mittehoolitsetud inimesest) inime, kui [on] arimata ja must, öeldasse: sa oled kohe met́sik Koe
2. ohjeldamatu, taltsutamatu; julm, toores see oo `sõuke metsik, et sest soa mette ead `nahka Muh; oo üks metsik inimene, `riidleb Mar; ullemad met́sikud ei `saagi `olla kui on siga Kul; se on päris metsik oma jutuga Vän; oi selle met́siku inimese `tempusi küll JMd; ela met́sikute inimeste ulgas Koe; inimesed läksid met́sikust Iis; metslu̬u̬m ei `silmi (ei kodune), tämä one met́sik; met́sik lu̬u̬m on ike met́sik, siäl saman võib ta sinu lõmsata Kod; `purjes `piaga mõni lääb met́sikust Lai; met́sik inime, kipub kallale Plt
Vrd mõtsik1

mõrtsuk(as) mõrtsu|k San Plv Se, g -ka Muh Mar Mär Khn KJn Puh Krl, -kse Trv Hls Krk; mõrtsu|ke g -kse Trv Hls; mõrdsu|k Saa, g -ka Nõo Võn Ote Rõu Plv Räp, -ga Har Rõu Vas; mõrsu|k g -ka Trm Kod; mörtsu|k Jäm Khk, g -ga Emm Rei; `mertsu|k g -ga Kuu; mõrtsuk|as Pöi hajusalt L/-gas Saa/, Kei Jür JMd VJg Sim IPõ, `mõrtsuk|as Lüg, mõrsuk|as Pöi/mö-/ Mär Tõs Aud Kei Juu JMd JJn Koe Kad Trm Plt, mörtsuk|as Jäm hajusalt SaId, Ris, g -a; mörtsug|as g -a, -u Khk; mörtso|k(as) g -ka Käi; `mortsu|kas, `mortsu|ka g -ga VNg; `mortsu|gas g -ka Vai; pl mörtsugud Jäm

1. inimesetapja; ka röövel, riisuja `mõrtsukas - - tappas `tõise inimese `välla Lüg; pole sii mörtsugid, kis sedasi `teisi `tapvad; kut mörtsuk metsa `pardas (koleda välimusega inimesest); neid mörtsuguid `üiti vanasti veel `kargajateks (väejooksikust) Khk; Mõrtsukas mis mõrtsukas, ta on ikka teise inimese ää tapnd; See on kohe `loodud `sõukse mõrtsuka `näuga Pöi; mõrtsukad `ollid köin Muh; mörtsok toleb kallale ja tapab εε teise inimese Käi; paelu köind `rööblid ja mõrtsukid Vig; aavad taga mõrsukast Tõs; Mis tä mõrtsuk mio kallalõ pidi `ot́sma Khn; `kaapsa supp oo pulma mõrtsukas (viimane pulmatoit) piltl Aud; mõrtsukas lähäb tapa`riistadega teese kallale Tor; mõrsukad pannakse `vangi JMd; mõned mõrsukad soadasse ike kätte Koe; õled irmol, kas mõrsuk või one `muŕja Kod; ühed mõrtsukad `püitsid inimesi, mis nad kätte said, `tapsid ärä KJn; siin mõtsan om alati mõrtsuksit ollu; mõrtsukse kähen olli, är `pääsi vi̬i̬l poole engege Krk; ega mõrdsuk vaest `santi `tapma ei naka, temä otsip rikkimbit Nõo; [tema] raha `oĺle `veśki müüri sisen, aga mõrdsuka es `saava toda raha kätte Võn; mõrtsukid püünetõss ja pandass `vańgi Krl; ma olõ nüüd mõrdsuka nime all, ma ollõv `tahtnu˽sugulaist ar˽`laska˽tappaʔ Rõu; mõrdsuk taṕp imä nii latsõ Vas; paŕk (salk) mõrtsukit löönü˽kokko, kuŕa tü̬ü̬ tegijäʔ Se || piltl ahvenas võtab ka `ruĺli ja `uśsi ja - - tema on nisamasugune mõrtsukas kui abi (havi) Vän; haug - - tu̬u̬ um vana mõrdsuk Rõu
2. sõim; toores, jõhker inimene ma ole so elmale toond ja vat mes mõrtsuk sa oled Mar; oh sa mõrtsukas küll JMd; üks igavene mõrtsukas on teene Trm
3. piltl a. (kangest joogist) Kes kurat tuld `loopind vee `sisse, vana mörtsuk isi (piiritusest) Jäm; See märg oo söhuke mörtsukas, et see vetab salaja jala peelt maha (õllest) Kaa b. leivasupp Mörtsukas tekitab köhutuult Krj; leiva supp, me kutsume seda mõrtsukas Kei

mõtsik1 mõtsi|k Pst, g -ku Trv Hls Krk Puh Nõo, -gu Krk Rõu, -kõ, -gõ Se; mõt́si|k g -ku Plv, -ko Räp; gpl `mõt́skede Räp

1. metsik a. kultuuristamata; kodustamata mõtsigu, ni̬i̬ om mõrru apu. vanast olli mõtsikit taluden, ku na ärä `küĺmiv, siss olli ää süvvä (metsõunapuudest) Krk; mõtsiku `uibu küĺlen om abuda ubina Puh; Mõtsikit ubinit om ää kuivatada; Mõtsiku looma om murdja Nõo b. taltsutamatu; julm, toores kül‿om mõtsik mi̬i̬s Hls; uĺak inimese lait́s om mõtsik Krk; küll om mõtsik inimene, ta ei ooli tõesest mitte midäginä Nõo; küll um mõt́sik mi̬i̬ss, sänest ei oleʔ joht nännüʔ Plv || jube, kole on mõtsik küll, mis selle inimesest küll `vällä kasvass Krk Vrd mõtslik
2. (eestlastest) a misperäst seto kuts meid mõt́sikoʔ; kotoh oĺliva õks kõrraliku `rõiva, a ku `vällä lät́s `mõt́skede mano `kauplõma, sõ̭ss ot́s nu̬u̬˽`kõ̭õ̭ne narremba `sälgä Räp; ma ośti mõtsikide käest; mõtsiket ka on `ulle (lolle) Se

paise paise hajusalt S(n pais Rei), Rid Mär Kse PJg Hää Saa Ris hajusalt ViK, Iis Trm Ksi Plt Vil M(g `paisme Hls Krk) Puh San, paese LNg Mar Kul Vig Tõs Vän Tor Rap Juu Trm Kod KJn SJn Trv Nõo, g `paise; n, g `paise Kuu VNg Lüg Vai; paisõ San V(paisõh Se), paaśe Räp, paase Lei Lut, paaśõh Kra, g `paisõ; g `paise Kir Aud JõeK Ote()

1. (pindmistest mädapõletikest) `paise akka mädä `vällä ajama VNg; `nõnda ku on üks `paise üles ajand, paneb `pääle sibula, et sie kisub mädä `vällä Lüg; suur paise reie pεεl Khk; `umbest, kut oleks paise olavad Krj; See on ikka `sõuke kummuli paise, kasub `sisse `poole Pöi; ühessa mehe väe rohi oo paisetele ea Muh; mää pais läks `puhki Rei; paese akkab valutama Mar; `muhkusi ja `paisi täis teene Mär; paese läks `katki ja mädä `joosis `vällä Tõs; sańdist verest lööb `paise ülesse Vän; `paiselehede seast `korjan suuremid paisete pääle Saa; `paised on nii valusad et Juu; kõhu`pialne `paiseid täis JMd; mõned `paised nimetati kuera naelaks, mis õige suur jäme oli, seda nimetati veripaise VMr; kui one üks paese, tambi leib kuuse vaeguga sego, kisub uava `lahti Kod; `paisid on `mitmed `mu̬u̬di, mis `jälle ei mädäne on umm`paised KJn; `paisel om pää `pääle kasunu, ta lääb `varsti `lõhki Hls; ku `paise enne`aigu katik aat, siis tege suurepat valu vi̬i̬l Krk; tu̬u̬ olna nii `paisit täis nigu pung jälle, ei tiiä, kost‿nu `paise tuleva; temä sai toda paeset pitsitämä, siss ta läits vihatsess, `kaśvi suuress Nõo; ma tu̬u̬ kõjo liblesit, pane `paisele `pääle, tu̬u̬ võtt mulgu `sisse `õkva ruttu Ote; kui unõl ubinid andass, sis tulevõʔ `paisõʔ Krl; küll sa näet, nakasõ `paisõ kasuma, ku `tu̬u̬ralt `maŕju sü̬ü̬t Har; küdsetöt sibulat pandass `paisõ `pääle, paaśeʔ `tõmbass `peh́meḿbäst Räp; sa olt mullõ hädä kui paisõh küle pääl (tülikast inimesest) Se
2. toores, poolvalminud õun või mari `Tooreid ouna`paiseid äi tohi `süüa Rei; marjapõõsastel oĺlid juba ilusad suured `paised küĺles, ku `tuĺli suur lumesadu ja küĺm, `paised `kuksid kiik maha Vil; ära sü̬ü̬ `paisid, `vaatagu kõtt akkab valuteme Pst; `paisme alles, kus sa neid `süvvä võid Hls; mis te õuna `paismit sööde; nüid nopits `paismest peräst ärä, ku na vähä - - akkave mustass mineme (mustikatest) Krk

pigi2 pigi Khk Hi toores Lehmad söövad pigisid tuhlid Khk; leha on toores, aga tuhlid on pigid Emm; kui nad pole `pehmed end, siis on pigid, öunad on pigid Käi; Leiked jähid täna natune pigiks Rei

pigild pigild Emm Rei Phl toorelt ne `kolbavad pigild `süia küll Emm; ää `tuhlid pigild maha tösta, lase ikka ääks `keeda Rei; söi kalu pigild Phl

piikelt `piikelt Jäm Khk Vll/-d/ toorelt auil on mari - - `soola `sisse, `aitab `piikelt ka süia; Löhe ning `siiga süiaste `piikelt Jäm; soolvee sehest vötad, toores kala - - söi `piikeld Vll

raag5 raag Kul, g raa hajusalt R, ViK Iis; n, g `raaga VNg Vai(g raa) (pool)toores `raaga `karduli `anneda `luomale Kuu; `leivad jäid raaks Hlj; raalt `tassitasse [murakaid] `vällä, ei lase `küpsest `mennä; raast nahast `pastlid, kui `saavad `märjast, siis on `pehmed, `kuivavad, siis on kõvad kui `kondid Lüg; `marjad on `alles raad IisR; süet, arimatta maa - - sie on raag maa VMr; va raag pudru, ei seda süe `kuergi mette Sim; raa `viega ei kiedetud [kapsaid] Iis

raaganesa toorelt `Panni`tuhlid `pilgu (lõigu) ka juo `raaganesa tükküiks Kuu

raalla toorelt ei `tunnetud [vanasti] `tuhli, oli hagatud `raalla `süömä Kuu

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur