[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)

SõnastikustEessõnaKasutusjuhendVihikute PDFid@tagasiside


Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 4 artiklit

kant|jalg kuupjalgR Jäm Khk Mar Mär Tõs Juu Kos `Palkide `mieduks oli kantjalg Kuu; Üks tihu, ja sie `võrdub kolm`kümmend kuus kant`jalga Lüg; üks kańtjalg `puudu, oleks süld täis Mar; `kümnetoĺline saepakk on kaksteist kańtjalga Kos
kihu1 kihu Kuu VNg Vai L(-o Mih) K I(-o Kod) Hls Ran Nõo TMr KodT Kam, pl kihuʔ Plv kihulane kihud kippuvad `silmä Vai; täna `õhta kihud söövad nii valusasti, vist tuleb `vihma Mär; täna on neid kihusi nii paelu, et ei saa `lehmagi `lüpsa Vän; kihud ike ullemad kui siäsed, `oopis kibedamini ammustavad Juu; kui kihu imeb jääb jusku paistetuse ernes üles Kad; kihud on nigu sääsed, pisikesed Sim; kihud lennavad `silmade `ümber Iis; `veiksed nõnnagu kihod Kod; kihud suluvad `sooja Äks; `õhta päävä veeru aeg on kihud kallal KJn; kihu salvab Hls; ma näe todagi, ku Puhja `keŕku tornin kihu `aegutap Ran; kihu survava, ilm lätt `ääle Kam || pisike täi sool oo pissed kihod särgi sehes Mih Vrd kihukas1, kihuke, kihuline1, tihu

lühikeselt lühi|keselt Lüg, -kselt KJn Hls Krk Ran(-ld), löhikeselt Mär, lühükäiselt Vai adv < lühike kie lühikeselt `kõnnib, on tihu `jalgudega [hobune] Lüg; `lehmä on lühükäiselt `kinni (lühikese keti otsas) Vai; obune on löhikeselt `kinni `seotud Mär; kui obone lühikselt `kińni, siis ta timberdab ühe koha piäl KJn; sest saap küllält, et sa lühikselt ärä `ütlet Krk; lang `olli lühikseld ku̬u̬n, `olli ää `mõskõ; ma lõegassi [tal] `juussit, siss kuuld kah lühikseld (nõrgalt) Ran

põud põud g põua Lüg/`p-/ Pöi Muh L Ris Kei Juu Kos ViK Trm Lai Plt Pil Vil Hls Har Lei, põuva Lüg/`p-/ Trm Äks KJn, põvva Hää Iis Pal eL, põõda Kod; pöud g pöua Khk Vll Phl; poud g poua Jäm Ans Emm Rei Han Mih Juu, `poua Jõe Kuu; `pouda g `poua VNg Vai

1. a. pikemat aega püsiv kuiv oli niisugune ramus must muld, ei `kartand `kuiva nii `palju ega `pouda Kuu; `ilma `näita `pouda, `vihmast one `puudu, `pouda tule kova VNg; küll sene `poua järele nüüd kuluks `vihma `tulla Vai; vesi seisab pεεl kevade ning sügise, sui poud tuleb vötab [saagi] ära Jäm; kuiv on [maa] ära rikkund, poud on nii `kange olnd Ans; pöua aal äi kasu midad, keik asjad `kuivad ää Vll; põud `kurnab nõnna moa ää et Muh; Poud aes vilja maa sisse tagasi Emm; mes vili see koa oo, mes põuaga kasub, täl jo perse maa `külges `kinni Mar; nii kange kuib ja põud, et pää jüstku suitsu sees Mär; Ilm oo põual, põle `tilka `vihma tuln Han; Põuaga vääb sauõtsõd põllud kõvadas, `atra enäm `sisse ei võta Khn; põuaga oĺlid raavid nõnda kuivad, et eida vei `sisse magama Saa; kaks `oastad oli `kange põud, võt́tis kõik viĺla ää Kos; luoma piedid kannatavad suurt `põuda JMd; põua ajal ei või `jalga maha `panna, nii tuline on VJg; neljateist`kümnel (1914.) `aastal õli suur põud, pani viĺja kasu `kińni Trm; õdrad õli põud ärä `võtnud Kod; põua järel tuleb näĺg Lai; nõlvaku pial võib ia vili `olla, `põuda võib vaest `karta, aga vett ei karda Plt; rabad põlevad põuva aal KJn; nüid ei ole peĺläte `põuda Hls; pikälin põud, ei tule `tilkagi `taevast maha Krk; põvvaga lü̬ü̬b vili kõllatsess Ran; kajo man `oĺli ka `väike londsik, aga si̬i̬ om põvvaga kuevass jäänu Nõo; kuiv maa `peĺgäb `põuda, aga vihmaga saat iks midägi oma vaeva i̬i̬st Kam; põvva `järgi kasvab tihu vili Ote; põud võtt kesväkasu kińni San; Põud om kõva, kõ̭iḱ vili saa ruttu `vaĺmiss, teräl ei olõ `aigu kasudaʔ Urv; `täämbä om põud, no˽saat sa `hainu kuivada Har; `kangõ põvvaga˽püsü eiʔ eläjä˽mõtsahn Rõu; ku õdagupu̬u̬lt taivass roosa om, siss üteldäss, et `piĺvi `kõrbass, ei˽tiiä˽kas lätt põvvalõ vai Plv; nüüd um hää põud, nüüd um hää `haina tetäʔ Vas; suuŕ vihõm om hullõmb ku põud Se; päävakeńe ku vi̬i̬ siäh, hummõn saa ei põud Lut b. adj põuane kui väga põuad ajad, siss `viidi [linad] merese likku Tõs; oĺl mõnikõrd `põuda `ilma, siss tu̬u̬di vaadigõ vett San; tinava um põud suvi Kan; täämbä põud ilm, hüä `hainu kuivadaʔ Se
2. piltl puudus, nappus suur leevapõud oli Kul; vihma põud oli mullu `kange VJg; me ei saa leväge läbi, leiväst tule põud kätte Krk; üteldäski vihma põud, et `vihma ei tule Ran; meil tuĺl eläje söögiga põud kätte Har
3. a. (kõvast või kuivast pinnasest) liivased maad jäävad `põuda Sim; tõmmataks suured neevad `sisse, viivad vee viimase tilgani ää, ta (maa) peab kuevaks `jääma ja põuaks minema Pil; alva maa man om paĺlu tü̬ü̬d, kes ruttu lääb `põuda Hel b. mullapank naiseʔ pidiväʔ `põuda `lü̬ü̬mä, sääl oĺl kõva savinõ maa Urv

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur