[EMS] Eesti murrete sõnaraamat
Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)
 Sõnastikust • Eessõna • Kasutusjuhend • Vihikute PDFid • @tagasiside |
Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 46 artiklit
haarikune `haariku|ne g -se
1. haruline `Haarikune puu, sest saab korenda `hargi; `Tuulekala, pikk ja terävä nenägä - - `haarikune saba Kuu Vrd aarikane
2. tige, kuri Alade‿o `silmäd `haarikused, ku valatab `toiste inimiste `pääle; Ega sis inimine saa `aeva `olla `toiste `vasta nii `haarikune; `silmäd `haarikused (kõõrdi) Kuu
halb alb g alva eP(g alba Vig Mih) M T, `alva R(n `alba VNg Vai); alv g alva eP(h- Phl) Hls San V(h-); komp alve- eP(albe- Mar) eL(halvõ- V), `alve- R
I. 1. sobimatu, nõuetele mittevastav, väärtusetu, ebakvaliteetne a. (inimese füüsiliste või vaimsete omaduste, võimete, oskuste, tervise, meelteseisundi jne kohta) vilets, kehv, paha, ebarahuldav; pahane; inetu; rõhuv, vaevav mool o seda `korda nii alb tojo Muh; alv veri jääb `seisma Kul; mool pia sihes na alv Kse; soiub, alv `olla Var; `tervis on alb, ei taha mitte `süia Iis; mul on alb tunne, ma‿i saa `rõõmus olla Pal; nägemene on mul parem, aga `kuulmene on alvem KJn; alva meelega `ütlep mis `tahten ära tal Krk; mul olliva vana alva `amba, valutiva ja tulliva kõ̭ik suust ärä Nõo; südä nii alb (raske, vaevav) , juśtkui kivi `ku̬u̬rma `vasta mäkke vedädä Rõn; mul om põra˽südä `väegõ alb. kuiś‿ti˽ni alva˽latsõ olõtõ San; hääĺ om karrõ vai halv; mul om halv pää ei˽tulõ medägi `mi̬i̬lde; si̬i̬ ilma `aigu omma˽tulihalva˽jalaʔ, kost vanast oĺli [inimestel] ilmilusa˽`valgõ˽jalaʔ Har; ilm om sääne tinnõ, selle ka vaest om halv [enesetunne] Vas; taa halva `kõnnõga mi̬i̬śs, taal olõ õi jutu hakkot Se; halva `tehrüga timä um Lut || (iiveldustundest) ku süda `seoke alb ja okse tuleb siss ta ju pööritab Hää; südä alb ja `närtsib, siis ei taha süädä Kod; ku süä lää alvasse, siss raba `küĺmä vett Trv; suu läits alvass osse tüḱk `pääle Puh; üt́s ossõńd, mul lät́s süä halvass kaiõh Vas b. (loomade, konkreetsete esemete, nähtuste, omaduste jne kohta) kõlbmatu, sobimatu; vilets, väheväärtuslik; ebameeldiv; ebasoodus; vastumeelne, vastik; maitsetu, mittetoitev; vähene, kehv, ebapiisav; lahja, kõhn alb (nõrk) jää Jõe; `valge `paska lepp on alb puu, tämäst midägi ei saa Lüg; nee on ühed kuivad maad, `aitavad alvemad `viljasi küll pidada Emm; alva ilmaga ei taha `väljagid `minna Rei; aga ek‿se ein oli alv egä see, see `looma ei kosotand `ühtigi - - vilets ein oli; nii `albu kebadid põle `olndki, kui nüid oo Mär; va alba karbaga rohelene [värv] oli Vig; karjamaad oo sii albad, vesitsed Mih; alva `maolene, alva maeguga suṕp Tõs; läks alva ilma `sisse, küll ta saab märjass Hää; tüdrik löterdab, ei `ketra ilusti. lõng on alb Saa; savi raadik, nied on ühed alvad maad VMr; alva mekiga Iis; ja vahest on alb suvi, et vili jääb kehvast Trm; alused one alvemad teräd; külävahe ti̬i̬d õlid nõnna alvad, et kõhe ei `piäsnud läbi Kod; õhakad alva põhja mua `piäle ei tulegi MMg; sadas `ühte`puhku - - eena aeg oli vääga alb Pal; alb lõhn Äks; ilm lähäb alvast, rasva tihane prääksub; anid lähvad, alvad ilmad Lai; meil aias on viserikka puid - - ära põdend, alvaks kõik läind Plt; küll om `alba `aisu `kambren Trv; ku sa näet tõise inimese `alba amet (menstruatsiooni ajal kantavat särki), siis siĺmä jääve `aigess Krk; põrna `aiguss olna kah alb `aiguss; ilma läävä alvale, kui siga `põhku viis `sulgu; kui `alba vett tuleb suhu, siss üteldäss et, `soĺkme nakava kusele; jäme alb maa, ei ole pehme muld Ran; alvan `aigusen (süüfilises); aga `miule tei ta küll alva `rõiva, alvembit ei `saagi ämp tetä Nõo; küll‿tu leib `oĺli alb, koer ka‿s sü̬ü̬ toda `leibä TMr; tal söögl om nii alb magu Ote; rostõ aja raua alvass; alb ti̬i̬, tegemede `jäetu San; lait́su˽hobõsõt halvass; tan om paĺlu `säärtseid `halvu kotussõid, kon medägi ei˽kasuʔ; mul om ni˽halv tubak - üt́skõrd `tõmbat, kat́skõrd `süĺgät Har; `halvu linnu üteldäss rääss Plv; tu̬u̬ leib om `väega halv; elo ḱul om hää, a süüḱ om halv; halvah tõbõh (suguhaiguses) Se; selle um halv saak et um halv kasu; keväjäne hopõn olõ‿i kõvastõ lihhav, üle talvõ halvast jäänüʔ Lut || riknenud, roiskunud; tarvitamiskõlbmatu liha lähäb `alvast, kui vähä `suola pääl; `augusti kuu sies `lähväd muttukad jahude `sisse, siis `üellässe, jahud `onvad `alvad Lüg; silgud `lähtväd alvas. lehk taga; alvas läin, sandis Tõs; üks eeringa tüńn oli alvast lähnud Pal; või om alvasse minnu Trv; ain lääb alvass, aenad mädänevä ärä Ran; taar om alvass `lännü, tulep `väĺlä visata Nõo; tidä (surnut) piat är˽`matma, muidu t́ä lätt maa pääl alvass, `aisamõ San; tu̬u̬ liha oĺl tuli halv, taa‿ĺ `maolõ halv ja haisass Krl; ku imä om medä peĺlänü˽vai `hiitünüʔ siss lätt piim rinnan halvass Har || peab `oidma, et `kat́ki ei tee [vesivilli], ta lähäb `oopis alvaks Amb; `paistuss lännä nii alvass et võena `surma ka `tuvva Nõo c. (millegi abstraktsema nähtuse, olukorra, tegevuse jne kohta) mittehea; ebamugav, tülikas, raskustega seotud nüid on ned `asjad `nenda imelised ja `alvad Vai; kudas kellegi `saatus oo. mõnel iä, mõnel alv Tõs; alb käia `rü̬ü̬plese `ti̬i̬ga Hää; alvad aead Rap; nii alv õńn, `kiski asi lähä `korda Juu; laidab kõik alvast mes teen Trm; alb asi küll, kuda elämä akada või `õlla Kod; naeste `rahval on vägä alv `kohta `saada KJn; kes esi [oma] tõrva `märki näeb, tol olna alb õńn Ran; asi om alva kõrra pääl, ma˽i os usnugi, et nii sitaste lähäb Nõo; iilä oĺl nii halv, põrss es püüsü˽mitte üt́s raas; sul taa kusi ju̬u̬sk, vaest om halv sul muidõ inemeiste siän Krl; tast om sul `väega˽halv minnäʔ, hain om hämm; ilmhalva amedi võt́t Har; maa oĺl külmänüʔ, tsopa `kaihmine oĺl halv; halv (vägivaldne, õnnetu) surm Rõu; halv [olukord] olõ õi˽no `taivakõnõ, taa jo˽kõ̭gõ halvõmb halv Vas; vana˛uss lätt päiv päävält halvõmballõ Räp; haina tegemisõga om timahavva halv lugu; meil no om halvõp elläʔ Se d. (varanduselt, ühiskondlikult positsioonilt) alam, väheväärtuslik, põlatud, halvakspeetav nää ku pidi `alvast et ei mitte `maininugi VNg; kes oli `uhkem pani omale siidirätigu, kes oli alvem mees pani sitsirätigu Jäm; suuremad asjamehed `istuvad `laudas, alvemad laava taga Khk; `Vaesid inimesi peeti alvas Han; alvast soost (madalast seisusest); teene peab mo nii alvaks kõegis `aśjus, ei `arva moost kedagi ega pea moost lugu Juu; seda `pieti alvast, kes külast `kruami `ot́sis [puuduse pärast] VMr; piäväd teist jusku alvas ~ alamas KJn; `uhke om si̬i̬, kes ei taha kehvebe, alvebe inimesege kõnelte Krk; ta piap miu nii alvass ja alatuss, et mia ei `kõlba mitte kohekile Nõo; halvaks panema halvaks pidama, põlastama; pahaks panema alvaks panema teist inimest Ris; taad panõ ma‿nd alvass Krl; ma˽kõnõli muidõ Jaanilõ tu̬u̬d juttu. tu̬u̬ pańd tu̬u̬d `väega halvass Har
2. negatiivsete eetiliste omadustega: ebamoraalne; sündusetu, taunitav; pahatahtlik, tige; südametu; tõrges, sõnakuulmatu ajas sene `alva `lapse `välla: se on nii `alvast mend Vai; üks va alb inimene, `keskid täda εi salli Khk; helvet on halv söna Phl; tä põle `moole `ühte `alba sõnagi annond egä põle mena koa mette Mar; ää arjuta omale `alva kommet Tõs; `alvade inimestega on `raske läbi `suada Juu; alb rahvas, tõesega `riidleb Kod; alva iseloomuga Lai; kukk kui `alba `lindu näeb, siis kuristab oma kanadelle; see on jõle inimene, `alba juttusid aeab Plt; alb laps, ei loe; alb tegu KJn; oma jagu om `albe `sõpru, oma jagu om äid `sõpru Krk; ämm olna iki alb - - miniäle Ran; joodikide peräst `olli Pangodi vald saanu alva kõne `alla; ta‿̀lli serände alb eläjäss, es saesa karjan Nõo; `oĺlive `väega alva minule, `võĺsse minu pääle San; tu̬u̬ om halva jutu ala sadanu Krl; taa vana halv mi̬i̬śs, joodik Har; sääne halv mu̬u̬d, lätt jätt ussõ `valla; Parõmb `halva inemist kittä, ku˽hääd `laita; Kuri võtt kuĺbist, halv sõ̭na paast Rõu; kadõ ja lähk inemine, `süämega halb inemine; Ku halb inemine vasta tulõ, sis võtt õnnõ ärʔ Räp; halvaʔ meheʔ `tüḱväʔ `taplõma; suu pääl arvatass paĺlo `halvu `vaimõ olõvat; tõõsõ pääle `halva süänd `mõtlõss (on vihane) Se
3. mittesobiv, vastunäidustatud; kahjulik, õnnetust toov `reedi on alvem nädala pää Khk; [parun] ise oli `ütlen, et mul nii alv sõna ja nii alv silm [toob loomadele õnnetust] Tõs; ta on alva silmaga, ei tohi `looma näedata Kos; nüid om serände alb aig, lähvä kõ̭ik aava mädänemä Nõo; `i̬i̬spä ja `ri̬i̬di es lasta [loomi esimest korda karja] – nu̬u̬ `oĺli alva päevä Rõn; n‿om nu̬u̬ŕ kuu, n‿om halv aig. no‿i˽või˽`põrsõid lõigadaʔ, nakass mädänemmä takast Har; `Ri̬i̬de tohe es sukugi alustaʔ, tu̬u̬ oĺl tu̬u̬ kõ̭gõ halvõmb päiv Rõu; halva ao tuńnil (tund enne keskööd) tohi‿i tüüd tetäʔ; kas sai mul halval aol tet́tüss, et lää äi `höśte Se; noil um halv siĺm kua um sääne kadõlik inemine Lut
4. odav Kala `hinnad olid `voimata `halvad Kuu; `juudiga `tarvis kovast `tingi(da), et `alvemmast jättä Vai; üks [sulane] oli `kallim, teine oli alvem palgaga Pöi; jo ma siis osta ka, kui alvemaks lεheb, nüid nii kallis Emm; nüid oo loomad albad. maksa obosed `inda, egä `veisse loomad koa Vig; alva palgaga tienib koa Ris; ma põle seda `alba sukurt soand, ikka kaĺlist ostnd KuuK; no sit́s on üks alb riie, maksa mette kedagi kohe Sim
5. kahju, hale või˽ku halv om naid armõtuid latsõkõìsi Har; ku ma loe vai laala, sõss silmäʔ `ju̬u̬skvaʔ – mul lätt mi̬i̬l nii halvass Räp; hallõ ~ halv mi̬i̬ĺ tuĺli pääle Se
II. subst 1. kuri, paha tegu või olend, ebasoovitav nähtus; ebaõiglus, ebameeldivus; kurjus karud `tieväd pali `alba ja `kahju Lüg; `motleb minust `alba Vai; kes `sõuksid `albu akkab ää `viima Muh; kis `alva oli teind, see sai `jälle vahel `peksa koa Kir; `kaarna `lendamist ja `karjumist `kartsid, et toob `alba, igä sugust `alba Tõs; `vainokägo näeb `alba, õlgu si `albus messuke ta one; alvad ja üväd ti̬i̬b [haige] kõik `sängi (roojab ja kuseb alla) Kod; me vahel ei ole midägi ääd, kisk nagu alva poole Trv; paari`rahva elu om iki `seante vahel `alba vahel ääd Krk; jummal om miu `oidnu kõ̭ge alva i̬i̬st Nõo; ma‿lõ `täämbä nii käŕsitü - - ei tiiä˽kas midägi `halva om tulõman vai Kan; ei˽käü˽nuil käsi häste˽kis tõsõlõ `halva `püündäväʔ; saa ei sa˽taa latsõga `hääga `kõrda, halvaga ammuki Har; mis sa˽tõõsõlõ `ütle hüvvä vai `halva, kõ̭iḱ tulõ `hindälle kätte Vas; `halva kitä‿iʔ ärʔ, hüvvä põlõ‿iʔ ärʔ; mul `ümbre süäme halv (paha tundmus, iiveldus) Lut
2. kurat perremi̬i̬ss üteĺ jalʔ noile tõisilõ halvulõ: säidse `ku̬u̬rmat `võtkõ `laṕjut üteh; tuu `valgõ susi `omgi `halvu `muŕdja; Ku haigutat, sis halv kisk suud laḱka Se
hambüüs `hambüüs g -i suli, röövel; mõrtsukas; tige olend Sida `hambüüsi kohe `täüdü `kartada; Üks `hambüüs oli tappand `toise inimise kohe `pussuga ära; No küll voib üks luom aga `olla `hambüüs Kuu Vrd ämbüüs
hammas ammas g `amba S/h- Phl/ hajusalt L, HaId Jä ViK Iis Trm Ksi Lai Pil, `amma L Ha Tür Kod KLõ; ammass g `amba eL(h-, -śs V); `ammas g `amba R(h- Kuu)
1. hammas Tuleb vist `huonu `ilma, alumased `hambad `kiskuvad Kuu; `täied `ambad suus, `ühtki ei õle `välläs; `ambad - - pikkad ku `undi`ambad; sel kõvad `ambad nagu karul suus; `ambad `jääväd arast ja `elläst, kui `süömä - - appu `asja `liiast; magamisega jääb suu `lahti - - `ambad `irvili; õlen saand juo obose `ambaid kahele `kõrrale (hammustada saanud) Lüg; `Ammaste `kõhta `üäldi, et valuga tulevad ja valuga `lähväd; `ambad on `ristis - - räses suus; `ambad räsekkille; edimesed `ambad ehk iest `ambad on ies kõhe, ehk õhukkesed `ambad; tagumised `ambad on taga puol ja `suuremad; `Ambad kui `pärlid suus Jõh; liha läks `amba vahele; midä sie `itsidad `ambu. `ambad `itsikille Vai; `aige ~ `söödud ammas; lout `lambuid täis, punane kukk loulab `keskel = `ambad ja keel Jäm; kiristab `öösse magades `ambud; ülemise `amba igema sihes on ülemised `ambad; kui [laps] `ambud murrab, siis öötaste, et rot́t lihab sita koormaga läbi, jätab mulgu maha Ans; nii külm et akab `amba; koira ammas (hammustus) ep parane mellaskid Khk; Mo `ambad `kihkavad - - tea‿b mis tõbi nende sihes on; Vana aavil on - - `ambad naagu suured metslooma kihvad Pöi; aruksed `ambad; keel liperdab `ambu vahel Muh; `ambud `kriiksama ehk rägistama; `ambuni (üleni) märg Rei; laps `aige, kas akkab `ammod tegema või; nao va koer `ammad irebil suus; löö nõnna, et sool `ambad `kargavad `persi Mar; `ammad läind suust ää (haput süües hellaks muutunud); seal, kassil, ikke kihbad [ees], taga oo `purgmese `ammad Vig; ragistab viha pärast `ambaid Kse; ammas lõgiseb suus, nii `kange külma valu Var; `ammad puseriti Aud; `pialmesed `ammad köivad alumeste ammaste `vastu PJg; ammas tuksub ja pakitseb Vän; Kole pikad `ammad - - `ammad ku rähä pulgad Tor; Kel arvad `ambad on, ni̬i̬ on targad - - aga kellel tihidad - - neil oleja `mõśtus `kińnine; sigar - - ammaste vahel Hää; puseriti `ammad on kasvand: üks väĺlapoole ja teene sissepoole; neli esimest ammast on all ja neli on peal; `andis `talle `vasta `ammaid Kei; ek‿su `ammad kulu äe, mis sa nii paĺlu räägid Hag; risus `ammad on mõni pikem või lühem, `ristis `räśtis, vaevased `ammad ~ räsas `ammad; taga on ikke purimese `ammad; `jäädavad ~ vanad `ammad Juu; obune aab `ambaid (piimahambaid) JMd; `aambrega tagusime kaḱki [pähkli] koore, muidu ammas ei võtt Ann; krigistab `ambaid valu pärast VJg; vanal on `ambad ära, tühi suu nigu lutsu suu; `amba töngad valutavad; `ambal on juur ehk töngas; mõnel on kahe`kortsed `ambad puseriti ja pialekute; `ambad kui püt́i lauad, õige laiad Sim; `ammass tunnusse, kui vana o obene, nuarel o `umne, vanal õõnes ammas; puremased `ammad on tömbad ja laiad Kod; `ammad kohutavad üles, kui `aiged on; sel on uśsid, kes `ammid kiristab; laps akab `ambit tegema, niriseb `ühte `puhku ja tihub; mõnel on `valged `ambad nigu luiged suus Ksi; `ammad ärä, ki̬i̬l pudi Vil; purimine ammass Trv; `päälmise `amba kurdave paigal; rü̬ü̬ḱs joba ennepist `ambit (kaevas hambavalu); lu̬u̬d (omad, loomulikud) `amba; ma pidi tal küll `ütlem, aga ma pitsiti `amba kokku, mitte es `ütle Hls; [valutavat] ammast sorgiti `pikse lü̬ü̬d pinnuge; sellel om kõvere `amba suhun, si̬i̬ om nõid; rõgiśt `ambit ku üit́s mürrin; mul olli nõnda irm, et `amba lõbissive suhun; ärä `vaate koera karva `pääle, `vaate koera `hamba `pääle Krk; kasu`vaśkass kaiass ku om katesse ammast, siss saa ää piimälehm, ütesse, siss om üli ää Hel; kel õredad `ambad, si̬i̬ om `elde, kel paksud `ambad, ni̬i̬ om kidsid Ran; ma‿le ilma ammastõda nigu süńdenu laits Nõo; lammass järä `ambit; läits ommi ammastega `auda Ote; taal om üts ammass `suhvõ tulnuʔ; magamise pääl mõni kriidsutõss `ambiid; ku latsõl ammass är˽katkõsi, siis pidi `viskamõ ahju pääle et, viruss`kuńdri anna˽mullõ raudammas, ma‿nna sullõ luu`amba Krl; mul om alumit̀́si `hambõid neli ja `päälmit̀́si neli; ma ei saa edemit̀́si hammastõga enämb medägi süüäʔ; poisi võt́ti kõŕdsin `viina - - sis `tükke `taplõmma ja `järri `hambõid; naar niu˽`hamba˽pill suust mahaʔ (kõvast naerust) Har; Mugu jüri `hambiid ja ai `kuŕja hellü; Tu̬u̬l vanamehel umma˽hobõsõ `hamba (suurtest, tugevatest hammastest) Rõu; ma sei aiah paĺlo `marjo, nüüd umma˽`hambaʔ ärʔ `vi̬i̬düʔ, ei saa˽`leibä süvväʔ; tagomatsõ purimatsõ `hambaʔ; `hambit jürrä õnnõ, nii vihass um Plv; latsõl `hamba tulõvaʔ, selle kõtust vallalõ; `hambildaʔ inemine; ku tälle midä `ütle, iintsitass `hambit õnnõ `vasta, ka taa mõni inimine; ma anna sullõ `hambahe (löömisest) Se; vaia hobõśsili `hambilõb `kaia, paĺlo um `aastakki; edimädse `hambaʔ ummaʔ piimä`hambaʔ, `minka sünnüss maa päle; kui jo kat́s `aastakka `puolõga, [hobune] nakass jo `hi̬i̬tmä `hambit Lut; mustad hambad lisahambad loomadel `mustad `ambad `murreda `vällä, `muidu tekko kipped, siga ei saa `süvvä Vai; Jusku sial mustad `ambad, ei sü̬ü̬ (isutust inimesest) Hää; lehmil ommaʔ musta `hambaʔ, hõõrutass soolaga ja villadsõ `kindaga Har; mustaʔ `hambaʔ, inämbüsi `põrssil, vaivaʔ ku nõglaʔ Vas
2. piltl a. kui sügise joba küĺm nakap tulema - - [öeld] talve `amba nakasse purema õege vaheste; [külm] aap `amba `külge nigu peni Kam; Taĺv `näütäss `hambiid (väga külm) Rõu | Suve nägü vade `talve `hambad (näiliselt soojast ilmast) Kuu; suve silmad on küll, aga talve `ambad JõeK b. `Rääkis iestpuold `hammaste (teesklevalt, oma arvamuse vastaselt) Kuu; (Sattusin vangi) ku `vaese inimise hüäks `oigust konelin. No sie tegi `hambad `helläks (ettevaatlikuks) Kuu; igä ühel on `amad oma `puole ja `küüned (omakasust); raha ei õld, `miska ma siis `õstasin, `palja `ammastega Lüg; Sa ühekorra eese suuaugu pruukimise eest ikka veel vastu ambaid (karistada) saad Kaa; Suu i̬i̬s sula või, seĺla pöörad, lü̬ü̬b `ambad `sisse (salakavalast); `Ambad kukuvad `väĺla (öeld lahtise suuga inimesele); ma loen su ammaste vahelt ära, ku vana sa oled (löömise ähvardus); Põle sa vi̬i̬l selle [talu] levasse `ambi ära `murdnu (vara kiita) Hää; nää teesed sõid eest ää, pühi nüid `ammad `puhtaks Juu; temal on alumene ots ammaste vahel (ropendab) Pil; ma pitsiti `amba kokku (vaikisin), mitte es `ütle Hls; Kas sina kah nakad joba ambit murdma (kirjakeelt kõnelema) Nõo; `Hamba `vi̬i̬busõ ärʔ (villand) Urv; Ku˽vi̬i̬l paĺlo kõ̭nõlat, sõ̭ss ma su˽`hamba terädä; Pini ei˽küsü˽`hambiid Rõu; Kulus ärʔ ku `haigõ `hamba pääle (väga vajalik) Räp | (naermisest) Va `hirvi`hammas, aeva igäl puol on tääl `hambad `paljalla Kuu; `Ühtälugu `ambad `paljad `jusku `kirstu`kaupme `kueral Lüg; Alati on lõbus ja `ambad `laiali Jõh; Aes moka amba pεεld εε (naeratas) Emm; Iridab `ühtelugu, `ambad `lahti Rei; mis sa kuevatad oma `ambu Tõs; Ää tehk oma `paĺju `ambu, kui teesed `kjõmpus ond Khn; `ambad alati iitsakile, muud ei ole kui `naermine Lai; sellel om järest `amba `irvi, lõvva laiali pähän Hls; Ütteluku `hambaʔ lajan, nigu˽koolu˽obõsõl, iŕvitäss pääle; mis sa naist `ambist `kuivat Urv | `Ambad irevile `taeva `puole (surnud) Kuu; sa õks nika taad haĺlitunut `leibä sü̬ü̬t ku˽`hamba ińdsile `jäässeʔ Har | (söömisest) `Voatab kust tüki ammaste vahele (süüa) soab Pöi; Sööb keik εε mes amba all äi karju (ablas) Emm; sü̬ü̬ʔ iks ammastõgõ (ruttu) Krl | Esimesed `ambad `liiga pikkad (lapsest, kes püüab hammastega ainult võid leiva pealt süüa) Jõh; `Ambad pikemad kui leib Hää | esimesed `ambad `saivad, tagumised ei `tiandki (vähe toitu) Jõh; Äi saand ammast kaevata Emm; Sihipu̬u̬l `ambi saab ikki, ku väĺlapu̬u̬l ei saa; Tagumised `ambad küsivad esimeste käest: mis te sõite Hää | Tulist suppi saab `süia pikka `ammastega (ettevaatlikult) Lüg; söi nenda `pitkade ammastega (isutult) Jäm; `eśte `võt́sin na pika ammastega aga nied (seened) ei old kibekad kedagi JJn; Ääd süüki süüd magusa suuga, alba pikki ammastega Nõo | (vaenulikkusest, pahatahtlikust rääkimisest, pilkamisest) `Hammast `päisi alade `toise küliss; `Meie nuor pere`naine näüt tänä oma tagumasi `hamba; minia `hambad suus Kuu; sene `ambad akkavad igäle `puole `kinni; võttab igä ühe `seljäs oma `ammastega; iad `amad - - igäst ühest piäb jago `saama; `ambad mokkas ja rusikas `sõlmes; mis sa taod oma `ambaid kokku `ühte `puhku, kui `lõugi `kinni et piä Lüg; Pia oma `ambad rahul Jõh; `Istub kodu ja kiristab `ambaid `meie `piale IisR; Ära narri `koera: koeral koera `ambad Hää; ta jo tige, `näitab `ammad Ris; lõksutab enese `ammaid möda küla Hag; Mis sa oma `ambaid minu kallal teritad Rap; temal nii pikad `ammad, need ulatuvad iga öhö kallale Juu; aab `ammad egäle `külge; `ammaga kokko (riidu) lähäd, (öeld vastasest) küll on `tihke ammas. tõreleb `vassa ja `riidleb Kod; `ambad sügelevad, (öeld) kui teisele kallale kipub - - närib teise kallal Lai; tema `ammad ulatavad igaühesse Plt; olet oma ammastege egäde küĺlen `kinni Krk; Nii äḱiline - - ku tõnõ midä `ütless, om silmä pilk hammastõga˽sällän Urv; tema `ambaʔ nakasõ `kõiki `paiku Krl; Purõlasõ˽ku˽pini ja kaśs, alati üt́s jõrisamine ja˽hammastõ kiristämine; Ku˽halv nainõ um, sõ̭ss tulõva hääle mehele ka˽`hamba `suuhõ Rõu; tal ummaʔ kõigil `hambaʔ küleh Plv; timä jüri hammast mu˽pääle Vas; jüräʔ no ni paĺlo ku tahat ummi `hambit, midägi saa aiʔ sa mullõ tetäʔ Se; hatt hauk, `hambaʔ tsilguzõʔ; `hauku‿iʔ `hambidega, olõ‿iʔ häpü määnestkiʔ Lut; hambad risti(s) ~ risus ~ räsus ~ tangis trotsides, pingutades; tige, vihane `ambad alati risus suus, on `teine alati vihane Jõe; Viha täis `ninda‿t kõhe `ambad `ristis Jõh; siis o viha `väljas, kui `ambad `tangis on Khk; Ambavalu oo seike et kannata nönda et ambad tangis suus Kaa; süda täis - - `ambad `risti ja räsos suus Mar; `ambad `ristis, jokseb kallale Sim; `ammad `riśsi tõese lasse `piäle Kod; `ammad olid ju `ristis, ei kõnelnud teine enam kedagi Ksi; tõmmass `amba `risti, aga es laosu sõnagi; mõladega mugu kisud iki `vasta tuuld, kisu nii et `amba `risti Ran; hamba alla saama maitsta, süüa saama tänä on `suure `ammeti pääl ja `omme ei õle `leivä palagi `amba `alle `panna Lüg; Juri`päevast on keik `otsas - - enamb iva `amba `alle ei `leia IisR; miä‿n ole tänä vel `ühte iva `amba `pääle pand Vai; ma‿s sa mette `amba alagid Khk; Äga sii pole toitu valitseda üht, εε kui aga midagi amba alla saad Kaa; täna ma põle veel iva `amba `alla saand, põle sugugi söönd Lai; ei olõʔ ütte terrägiʔ `hamba ala võttaʔ Plv || meil pole linu maas, lina `lönga saa mette `amba ala Khk; hamba järele ~ järgi sobiv, meelepärane, jõukohane süök on `mulle `amba järele, muus enämb ma‿i tahagi; sie toit akkab mulle üväst `amba, akkab `ambaga ja mokkaga kokko Lüg; sihandune `pehme asi on vanade inimiste `amba `järge Khk; Põle `amba `järgi, ei `mi̬i̬ldi Hää; Sääd umma hammast pite (oma tahtmise järgi) Räp; hambad varna(s) nälga jääma, näljas olema Ei õle midägi `süia teha, piab `ambad `varna panema Lüg; Kui suvel ei `viitsi `miski teha, siis pane sügise `ambad `varna Jõh; Kui leib lõppes, lau `ambad `varna IisR; `Ambad iga talve `varnas, sööb seda, mis armust tuuatse Han; eks siis `viska `ammad `varna, kui `leibä enäm `süiä põle Juu; Aga varakeväde pane joba amba varna, kõik [söök] om läbi laristedu Nõo; Löö hamba vaika San; Kui kõik otsah, pankõ hamba vakja Vas; a mes sa ti̬i̬t: `hambaʔ pu̬u̬t vaḱka? Lut; hambasse puhuma luiskama, valetama; salajuttu rääkima; (jutuga) ahvatlema, eksitama Lasi omale `ambasse puhuda ja `müüski `siene`inna iest `metsa maha IisR; puhus `moole muidu `amba; ia `amba puhuja mees Krj; Puhus meile jälle midagi `ambasse, pidi olema salajane asi Rap; hammas ei hakka peale ei piisa jõudu või võimeid millekski minu `ammas `sinne `külge‿i akka, egä minu `muistuss sedä üless ei võtta; tohutu suur ja jäme puu, minu `ammas tämä `külge ei akka Lüg; ühegi ammas ei akka temä `piäle KJn; taht toda talu `osta, aga ammass ei naka `pääle, raha `oĺli vähä Ran; hammas hamba vastu vastastikku vaenulikult, järeleandmatult, samale samaga vastates `ammas `amba `vasto, `eigä miä en `uoli ka Vai; ammas `amba `vastu ja silm silma `vastu Muh; tõrelevad - - `tõmmavad ammas `amma `vassa Kod; ammas `amba `vasta ja silm silma `vasta - - `tarvis - - kurjaga kätte `maksa Lai; na ommaʔ ammas ammast `vasta, kumb kummalõgi ei jätäʔ Krl; sai hammass `hamba `pääle, mõlõmbaʔ umaʔ lovkaʔ Lut; (üks) hammas suus väga vana; armetu, vilets Kie `niisikesele mehele lähäb, kaks `ammast suus, kaks `karva `perses; ei õle `ammast suus egä `karva `perses Lüg; Üks ammas suus ning kaks `karva `perss Khn; üks ammas suus ja kaks `karva `persses - - vana või vilets, kes `endast veel väga paĺlu `arvas Lai; hammas veres ~ verel meelepärast maitsnud, tunnetanud; tekkinud kihk, iha selle järele Rebäne sai kanust - - `hambad veresse Kuu; `kerra saa `ambad verega, ei siis enamb järele jäda (joodikust) VNg; Kõrra juo `ammas veres, mies `napsu saand, sis akkab imu `viina järäle Lüg; maigu sohe saand, `amba juba veriseks saand Khk; Poiss oo küla pεεl amba verele saand, niid ep taha änam kodu poolist seista Kaa; Äi tohi esmald ammast verista (viina maitsta) Emm; ammas verel, tahaks veel [viina] `soada Juu; Ku hammas om verdunu, siis ammatit änam ei jäta Pst; kui sai kala äste, siss nigu ammass sai `verde, vaea vi̬i̬ püidä Ran; No `saie˽tel `hamba˽`verde, no muidu ku käü tad õlut `lakman Urv; hammass oĺl `verden, sõ̭ss tuĺl mi `kilda [napsutama] Räp || (kättemaksuhimulisele, tülinorijale) Mis sa siin ringi `tuulad ammas verel, kes sind kardab Rei; hammast heitma 1. tõrelema, riidelma maʔ taha sukka hammast `heitäʔ, sõ̭ss mul saa süä rahu Se 2. nalja tegema see mees `oskab ammaste `eita Jäm; Viskanu ammast (naljatlenud) Hää; ka ko hiit hammast, `nalja pidä Se; hammast ihuma 1. viha kandma, kurja kavatsema Ihub `ammast minu `päälä, piab viha, käib `kaibamas Lüg; ihus `ambud taga`persse teise kohe Jäm; ammu ta ihvap ammast juba, aga ei saa mul midägi tetä oma vihaga Krk; ta igu ammast tal kätte tasude Hel || taa vana irvik um, üttelukku tõsõ küleh hammast (naeruvääristab) Plv 2. (midagi) himustama, endale tahtma `Selle `krundi `piale on ta alati `ammast ihund IisR; Ta ihus juba ammu selle [maja] peale ammast Pöi; nakass joba ammast `ihkma, taht toda maad `endäle Ran; hammast kihkuma ~ kiskuma viha kandma küll sie oli `kange `ammast `kihkuma Hlj; kisub ammass, vihäne, ei lepi tõesega Kod; hammaste taga tagavaraks, varuks, oma teada ojab seda oma ammaste taa - - äb räägi Khk; jäi ammaste taha pidama (jäi ütlemata) Muh; si̬i̬ õli mul tiöti küll, aga ma oesin ammaste taga, ei ühelnud Kod; ma oisi [raha] `amba taga, nüid anna ta `siule ärä Krk; sul saisa aiʔ ka midägiʔ `hambide takah Vas; ullil om sõna huulõ pääl, targal om hammastõ takah Se; är pei `hambide `vaihhõl (ära jäta ütlemata) Lut; hammaste taga ~ tagapool hambaid söödud; omastatud midä taga puol `ambaid, sie on oma; Midä säälpuol `ammaste, sie on oma; Mis tagapual `ammaste, on oma Jõh; Mes seespool ambud, see oma Emm; mis ammaste taga see on oma Trm; mes taga `aḿbit, to‿m oma Nõo; Mis `hambidõ takan, tu̬u̬ uma Rõu; mis hammastõ takah tu̬u̬ uma Se; hammaste vahel (tagarääkimisest) Kus kaks kuoss, siel `kolmas `hammaste vahel Kuu; naistel alati teised ammaste vahel Khk; tää oo siss `jahtond juba nende ammaste vahel (kuulujutt on vaibunud) Mar; muut ta‿i ti̬i̬, kui `tõisi `sõklap, tõne inemine iks `risti ammaste vahel Rõn; keel hammaste vahel 1. (vaikimisest) piän oma `kiele `ammaste vahel `oidamaie, en taha akkada `ütlemäie ja kisendamma `vasta Lüg; Oia ki̬i̬l ammaste taga, siiś käi saksast ja sandist läbi, ikki oled sõber Hää; säedse `aastat ma - - oesi ki̬i̬ld ammaste vahel Ran; `salva ki̬i̬l `ambide `vahjele Lei 2. kõigest jõust; pingutades; lõõtsutades ähib ja puhib [tõsta], `ninda et kiel on `ammaste vahel Lüg; jooseb keel ammaste vahel Ans; nii ju̬u̬sk kui ki̬i̬ĺ hammastõ vahel, nii kõvastõ Räp; (küünte ja) hammastega iga hinna eest; kõiki vahendeid kasutades; visadusega, ägedalt Sedagi rahakobika õlen `oidand `ammastega `kinni Jõh; `oidis küinte ja ammastega `kopkast `kińni Plt; esiʔ um jo˽vana inemise tüḱk - - a˽hoit vi̬i̬l elust `küüdsi ja˽hammastõga˽kińni Rõu; üle hammaste liiga palju, ülemäära Ega neid `küinlud üle ammaste põln, et igaüks võiks tarvitada Han
3. a. sälk, sisselõige; sakk, eseme etteulatuv tipp peli `ambad. `palli kukku `amba sise VNg; [vibupüssil] nüör `pandi `amba. lasi sene `nüöri säält `amba tagant `vällä, siis kuul (nool) läks; sarikal `ammas (sisselõige sarika alaotsas) käib `krapsi sise; `aspli`võlvi `külles on ka `ambad `paksust `tallanahast Lüg; keri`lavva `tiiva `küljes on kuus `ammast Jõh; puu varol on˽`ambad [puunõu vitsa otste ühendamiseks], `raudasel varol on `niedid; puulukku [on]- - `justku `riivi, pääl on `ambad - - sie [võtme] kiel `langi `alle `sinne lugu `ambasse Vai; [tuuliku ratta] `ambad keivad `värkli `pulkade taha, panavad `ümber `keima Ans; kuitsik pannasse `ambaga vörgu lina `külge Mus; kui ank sihes oo, siis üidasse `ambaga võti Muh; lõugetid, kaks ammast - - sees, [lina] peo oli seal vahel Lih; `riidepoomi `ammad, lõks köib ammaste `sisse Aud; `paĺki `ammaga `jätkama Nis; [ukse] lingid, kus käis sie link `ambasse, obadusesse - - sie (link) oli sialt `ambast `lahti [läinud] KuuK; [katuse] labidas, `ambad - - sies, kellega siis [õled] tasasest totsutati Kad; kuorma puul oli ammas sies, kus köis `kińni oli Sim; [voki] `aiskade pial `jooksis vända raud ammaste sees Trm; raud juhil oo `ammad, kos teĺlid juhi Kod; [jalase] puu otsad `pańdi [hammaspuu] ammastesse, et ta nõnna kõvera jäi; `ambad `pastlale ninasse lõigata, siis `tõmbab kokku Lai; `siantse `amba ollive sehen koogu ravval, tõsteti pada ülespoole ja `lasti `allapoole Pst; pane sua laat́ tõise `amba sisse Krk; Altpu̬u̬ld [kaevu] salvepuu pressitass `ambade kokku nigu pääldegi, titsiga lü̬ü̬t `kińni Rõn; ammastega truĺl olli ikls paremb Ote; Vits aeti piiuti `lahki, lõigati mõõdu järgi hammass `otsa ja painutõdi anumalõ pääle Urv; otsa päält om paĺk tõse otsa `pääle `hambadõ raot, tu̬u̬ hoit `hoonõ kokku; tala `lõikat `hambadõ, `lõikat tsälgä `sisse Har; lina`kolkmise maš́šina man ka om `hambaʔ; hammastõga rataśs Se b. (sae, sirbi jne) hammas käsi`saagidel `onvad `viltu `ambad; plokksael `onvad `õiged `ambad; sae `ambad ei õle jaos - - ei `leika enämb Lüg; sirbil linnu `ambad Jäm; tihe `ambaga saag - - `lihtimise saag Ans; ammastega sirp, sel on viiliambad `külges JJn; teesed on ammastega, teesed on liht sirbid Tür; sae `ammid murretasse Kod; sel sirbil ei oole `ambit suhun, tule `mü̬ü̬dä kõrt üless, `lõikass käe ärä Krk; [niidu] masina vikatit teritedäss, laseva vikati `ambit Ran; sepa löövä [sirbile] `ambid `sisse, kui ärä kuluva Ote; kui `hambõid ei olõʔ käänet, sõ̭ss ei saa [saega] lõigadaʔ; `hamba `käändmise raud Har; `hamba `lü̬ü̬jä käävä küĺli pite inne rüä`põimu Se c. täke (terariistas) `vasta `õksi meniväd [kirvel] `ambad `sisse; `käia `ambad `vällä Lüg; lähäb vekatile ammas `sesse, siis ta on nüri Kul; `Kirvel nägu i̬i̬st ära, ku sa `kirve ära taud, `ambad `sisse Hää; nuga on nüri, kas `ambad sies või tera kahekorra VMr; nuga kulus `keskelt ärä, `ammad siden nagu sae; `ammga nuga - - ammas siden, tükk väĺjän Kod; kui `kirve terä pehme, siss ei saa raguda - - võtab `ambad `sisse Ran; taa mõist no vi̬i̬l mõ̭nõ vikahti tsakaʔ, tsaga vikahti `hambahe Plv || egäl rükkil on `jeesuse ammas (sälk rukkiorase lehel), mõnel one madalamal, tõesel kõremal. rükkil `jeesuse `amba jäĺg, nagu ammusset Kod
4. a. kida, eseme konksukujuline osa; pii pihi `ammad ~ mokad (pihinäpitsad) PJg; nisukesed `ambad `püśti [linaharjal] Amb; ei˽saa juust suki eiʔ, ei olõ kaḿmil `hambõid; no‿mma kaarsõlõ `vahtsõ `hamba `pantu, no˽kakk villaʔ periss puruss Har; ḱreebeni`hambaʔ; kamaśkil omma `hambaʔ (haagid), kaadsa haro kõ̭iḱ `kakva arʔ; pilaḱ - - pirru ots palass säl `haḿbih Se; reheriha um `harvu `hambidiga Lut b. (vokilühi) konks lühi `ambad ~ `aagid Lüg; oki `ambad. löng keib ammaste tagand läbi Khk; pluhi sees oo oki `ambad - - mõlemil pool `külgis Mar; Okil oo kua `ambad vahedad, raadist `tehtud Han; linase lõnga jaos on tihidad `ambad, takuse lõnga jaos arvemad Tõs; `ennem olid ikke lühi oagid, nüid on `ammad; lühi `ammad on suust ää läind Juu; `lõnga jagati ammaste `piale, kui kedrati, esimesest `ambast `piale, viimase `amba lõpuni Trm; pane lõng `tõise `ambasse, si̬i̬ ammass om täis Trv; ma kedräsi paaŕ ammast (hambatäit); koets paaŕ ammast, lastass lükä ärä Krk; `amba `väŕkna `siibu `küllen Ote || Aĺl kera, `ambud täis = siil Han; kahrukaar oĺli rüä sisen, noil omma˽pikä `hambaʔ (ohted) Har
5. konksukujuline, hambaga varustatud ese mõnikord saab [vene tegemisel] `keskele ka ammas (kinnitusklamber) `peale `pantud: muidu läheb `lõhki puu Tor; ega sa [peergu] `ammasse (pilakusse) võind `panna ahju nurka, [tuli] läheb `ahtesse Ann; nõu vitsutemise ammass (vitshammas) Krk
6. a. hambakujuline kiri, muster (kudumisel, tikkimisel) `kenda kiri on ambolene, `ambad on sees Emm; suka `ambad ~ kaśsikäpäd Khn; triibulest `amlesed tekid `kooti, triibu `iäre `kooti `ammad, teene lõng `musta, teene punast Juu b. piste (õmblemisel) üvi pu̬u̬l õli `pitki `ammid täis Kod
7. pout, purjeka pööre asetumiseks tuule järgi – Ran
8. õige paĺlu `musti `ambid (tungalteri) Hls
haraline arali|ne Sa Rei L K M(-lin Krk) T(g -tse), arale|ne Sa L K, g -se; haralinõ g -dsõ, -tsõ Se, pl -tseʔ Kan a. = haruline1 me kutsume [orasheina] sii sörgrohuks, suur aralene pea on `otses Vll; uśsil on kahearaline keel suus Kul; aralene ja saŕviline känd Mär; mõni oo aralese koonega (lõua otsas on lohuke) Mih; kevadine lammas on araline (lahja, kondine) PJg; jõgi läks kahe araleseks Vän; Lõõg `oĺli kahearaline Hää; ma tegin neid (kootud tekke) igate `moodi, aralesi `roosisi ja Juu; `juukse otsad on aralised VJg; kahearalene ang oli, kolmas aru oli päkk Äks; araliste `kirjege `üüke Trv; kate araline puu ja `kangest `oksline Krk; [piibu] `vanduss `olli serände araline, piip `olli tõõse aru otsan ja vaŕs `olli tõõse aru otsan Nõo; ku lina om õrre, siss om ta aaraline, sis om tal paĺlu kugarid otsan Ote; põdrasarvõ haralitsõʔ Se || piltl tige, õel enne `vihma siis oo [kirbud] kõik naa aralised - - amustabad Mih b. subst üks araline (konn) oli `mõrdas, ei muud põlnd `ühti euf Kul; kas sul täna `ü̬ü̬ssi aralest (meesterahvast) käis ka KJn Vrd aarakline, haaraline, haragliganõ, arakline, haralik, haralikanõ, harglik, arglikanõ, hargline, hargõline, arkiline, arklik, arkline, harklikanõ, harõlikanõ, harõline
asjatu n, g asjatu Kod KJn Vil Hls; g -ma Hää Juu; `asjatu g -ma VNg(g `asjatu) Lüg; aśsatu g -ma Kos; n, g aśjadu Krl
1. ilmaaegne, tulutu nuo `asjatu, et sa sedategema akkad, `eiga sina seda `tehtu saa VNg; `asjatumad `käigud on nie Lüg; täna on asjatu `poodi `minna Juu || saamatu mina olen nüüd juo vana ja `asjatu, mina enamb ei `oska VNg
2. halb, tige, tülinorija tämä one ilmatu aśjatu, tükib egäühegä `tüĺli Kod; asjatu inime, kuri ja tige inime, `kaivab teese `pääle Vil
3. euf rott joba jo vana aśjadu laudan Krl
jõnk1 jõnk g jõngi Muh Mar Mär Vig Rap ?Krk(jõńk), g jõngu Muh Mar(jõngo) Kse Hää Trm Hel; jönk g jöngi, jöngu Sa
1. midagi lühikest, jämedat a. puunott, -jupp on see üks puu, võtad kolm `järko otst ää, jääb veel jõnk järele; `kütsi nende puu `jõnkidega ahu sojaks Mar || pilvetükk, -rank sii oo üks jõnk, akkab `aama ülesse ja seal metsä kohal oo teine jõnk Mar || põhjasade paks kord pärmi (~ `mustuse) `jõnki `põhjes Märb. jõmpsikas tiĺluk poisi jõńk Krk
2. ebatasasus, jämedam koht lõngas või köies jõnk jõngi `peale, lõng võtab `otsi `peale, koi oo näd ää söönd Mar; see oo naa `jõnka täis, see kolva `ühti Kse
3. äkiline pööre, käänak, kõverus vaul jönk sihes Khk; tuleraud `olli `kahte `jõnku, `kahte `järku; kärbes aab nõnna `jõnku, ületsi ja alatsi aab `peale käsivarre peal Muh
4. vannasadra adervars adra jönk, kus vannas `otses käib Krj; oasad ja sagarid oo jõngu sihes Muh Vrd jõnkapuu
5. hoog, hoop kiigu kah, anna `jõnku `juure Hää || ?jõnks, nõks löö viil üks jõnk Trm || (suguaktist) koirad keivad `jönki `otsimas Khk; seal olli ikka `sõuke jõńk `lahti et kole kohe Muh
6. tige, järsk, vastutulematu, kalk (inimene) tige jõnk inimene; üks va jõnk, jututa ja vihane alati; jõngi jutuga; jõngi olemisega Mär
1. midagi lühikest, jämedat a. puunott, -jupp on see üks puu, võtad kolm `järko otst ää, jääb veel jõnk järele; `kütsi nende puu `jõnkidega ahu sojaks Mar || pilvetükk, -rank sii oo üks jõnk, akkab `aama ülesse ja seal metsä kohal oo teine jõnk Mar || põhjasade paks kord pärmi (~ `mustuse) `jõnki `põhjes Märb. jõmpsikas tiĺluk poisi jõńk Krk
2. ebatasasus, jämedam koht lõngas või köies jõnk jõngi `peale, lõng võtab `otsi `peale, koi oo näd ää söönd Mar; see oo naa `jõnka täis, see kolva `ühti Kse
3. äkiline pööre, käänak, kõverus vaul jönk sihes Khk; tuleraud `olli `kahte `jõnku, `kahte `järku; kärbes aab nõnna `jõnku, ületsi ja alatsi aab `peale käsivarre peal Muh
4. vannasadra adervars adra jönk, kus vannas `otses käib Krj; oasad ja sagarid oo jõngu sihes Muh Vrd jõnkapuu
5. hoog, hoop kiigu kah, anna `jõnku `juure Hää || ?jõnks, nõks löö viil üks jõnk Trm || (suguaktist) koirad keivad `jönki `otsimas Khk; seal olli ikka `sõuke jõńk `lahti et kole kohe Muh
6. tige, järsk, vastutulematu, kalk (inimene) tige jõnk inimene; üks va jõnk, jututa ja vihane alati; jõngi jutuga; jõngi olemisega Mär
jõru2 jõru Muh, jöru Hi kangekaelne, vastaline; tige see oo üks inimese jõru muidu; küll see jõru oo (loomast) Muh; Juhanes leheb jöruks, nüüd paneb puruks Käi; Meil oli ühegora üks va jöru ärg; See va jöru pull, seda peab `kartma; Ah see pole kellegi mees, üks va jöru asi on Rei || aab oma jõru (kangust) `peale Muh; Kes kangekaelne on, sene kohta ööda, et ajab aga pääle oma jöru Rei Vrd joru, juru
kahe2 n, g kahe Kod M Võn Ote Har Rõu, g kaheda Nõo Kam
1. a kade, kurja silmaga, nõiduja, tige kukk oo kahe südämegä, tige. egäl pu̬u̬l tõesele kallale Kod; mõni lu̬u̬m ei sü̬ü̬, tal om üits kuri kahe silm üle käenu Trv; mõnel om kahe sõna; si̬i̬ olevet kahe inimene kel abene suhun Krk; kui kahe inimene ärä läits, siss pühiti põrmandut ja kõrvetedi `pühkme ärä ja joodeti loomale Nõo; kud́a kaheda siĺmäga mu `lu̬u̬ma kai, jäi `õkva `aigess Kam; vana kahe inemise rõibõʔ; rot́i omma kahe eläjeʔ, na omma nii kadõhust täüs Har
2. s kurja silmaga inimene; nõid, võlur mis sa sellele va kahele näität; sa oled ku va kahe kunagi, kahetat ärä Trv; kahe karva olli `lauta viit karva topusse, kahe karva ja nõia karva Krk; ta om peŕüss kahe. taa oĺl hüd́simusta `juusõga ja musta veregaʔ Har
Vrd kae2, kaehtaja, kahi3
1. a kade, kurja silmaga, nõiduja, tige kukk oo kahe südämegä, tige. egäl pu̬u̬l tõesele kallale Kod; mõni lu̬u̬m ei sü̬ü̬, tal om üits kuri kahe silm üle käenu Trv; mõnel om kahe sõna; si̬i̬ olevet kahe inimene kel abene suhun Krk; kui kahe inimene ärä läits, siss pühiti põrmandut ja kõrvetedi `pühkme ärä ja joodeti loomale Nõo; kud́a kaheda siĺmäga mu `lu̬u̬ma kai, jäi `õkva `aigess Kam; vana kahe inemise rõibõʔ; rot́i omma kahe eläjeʔ, na omma nii kadõhust täüs Har
2. s kurja silmaga inimene; nõid, võlur mis sa sellele va kahele näität; sa oled ku va kahe kunagi, kahetat ärä Trv; kahe karva olli `lauta viit karva topusse, kahe karva ja nõia karva Krk; ta om peŕüss kahe. taa oĺl hüd́simusta `juusõga ja musta veregaʔ Har
Vrd kae2, kaehtaja, kahi3
kange `kangeüld, `kangõ Khn V; `kaŋŋe Lüg
1. kõva, jäik; tuim, paindumatu; kangestunud `tärgelduss tieb pesu `kangest VNg; `surnu on `kange juo Lüg; Ei sie `parkida `mõista, jättab nahad `kangest IisR; `selgä jääb `aigest ja `kangest Vai; `käised - - ära tärgeldud, mida änam `kanged, seda `uhkem Jäm; `kangete `jalgadega obu; külm vesi vöttis kääd `kangeks Khk; Ju see va jooksva on, vahest `tömmab käe päris `kangeks; Alatsepidi ripub, öletsepidi kipub, sile ja pehme, kõva ja `kange = pähkel Pöi; nõges `tõmmab naha `kange ja teeb punaseks Muh; pia valutab, kaela sooned oo `kanged Mar; küĺm võt́tis mu kohe `kangeks Mär; jalg oo ää `kangen, `kanges jään Tõs; uus särk on ju köva ja `kange; ma ehmatasin ennast `kangeks et́i Ris; kui mõni sureb krambi `aigusesse, siis lähäb `kangeks ja kõbaks Juu; minul on käsi `kange ei `painu enam Iis; jalad `kanged all, kui palju `kõńdind Trm; vahel mõni kes vihassab, `tõmbab `kangess ku pulk; `kange ku uńt Kod; sügise esimise külmaga, kui rohu `kangeks tegi, siis oli juba aĺl maas Lai; kael lähäb `kanges, kaela rahud aeavad ülesse SJn; süä lei üsnä `kangess selle irmuge Trv; miul om kondi `kange ku vana undil Krk; küĺm kohmitab käed ärä, võtab nigu `kangess Ran; susi olna `kange, ta ei saana käändä `endä; kui surnu nõrk om, siss lääp `varsti mõni `perrä, ku surnu ruttu `kangess `tõmbab, siss ei koole nii pia Nõo; jala om nii `kange, valiste `kõndi ei saa; tolle `kuŕkaga siss `koĺkset linast `pehmembäss, kivi pääl, muedu aa nigu puu `säĺgä, linane `oĺli paks ja `kange Rõn; üldäss et `kangõ nigu susi, susi ei saa `ümbre käändäʔ Har; Kangõ ku soeluu kõtuh Räp || raskesti käsitsetav, liigutatav `kange lukk, minu käsi ei `kierä `lahti Lüg; see on `kange nuga, `kange vedruga nuga Juu; `kange nuga, `kange vedrudega, ei saa `lahti ega `kińni VJg || pingul `vankri `juhkmed pole `öiged, teine `löölas, teine `kange Jäm; [kootaval kangal] teinep̀ool `kangem, teinep̀ool lõtv, siis jääb ribaduse koht `sisse Sim; `tõmba ohja˽`kangõmbass, siss ta (hobune) ei˽lähä nii kõvastõ Har || jäätunud Tänav`aasta põle vist meri `kange `olngi; `Külma põln, mis mere `kanges teeb Han || kalgendunud, kallerdunud leva tainas oĺli mõhe vahelt `väĺla joosnud ja `kanges kujunud Saa; `hapnõlõ koorõlõ klopiti munna `sisse. paraśs arv pidi ahjoh olema, ku `kangess jäi, sõ̭ss olli paĺlo lännü Räp; kange keel
1. kõnedefekt, -takistus kie `külmetab, on kiel `kange Lüg; keel on nii `kange, ei soa reagitud `ühti Juu; ki̬i̬l õli suun `kange, ei suand kõnelda Kod; `enne on `riakind, aga jäi `aigest, siis ei saand kõnelda, keel oli `kange Lai; lat́s kõnõlõss pudistõ, täl om `kangõ kiiĺ Krl; `kangõ keelega kõ̭nõlõss, ei saa `arvu Se
2. võõrapärane aktsent see `kange keelega, kes öpet keelt räägib - - ei saa `keiki sönu kenast itelda Jäm; venelased on nii `kange keelega Khk; Pole eesti keelt kenasti `möistand, `rääkind nönda `kange keelega Kaa; `kanget keelt räägib võeras inime Tor; räägib `kanged kielt, `kangeste nagu `sakslane VJg; kes iast keelt ei `oska, see riagib `kange keelega Lai; `kange keelege, kes eesti ki̬i̬lt puŕss Krk
2. kangekaelne, jonnakas; järeleandmatu, visa tui`vańka `öella `kange inimise `kohta VNg; `Ninda `kange, et kedagi appi ei mend `kutsuma; Lähäb `ninda `kangest kätte Jõh; `Ninda `kanged last on `raske `kasvatata IisR; see on `kange, `kuskil äb anna teiste ala; kukkus `kangeks (hakkas vastu) Khk; Maksa teise `vastu nii `kange `öhti `olla Pöi; Sa äi tohi nii `kange `olla Rei; Ta oli nii kange, et raiu või tükkides, tükid kargavad ka vastu silmi PJg; kõva ku raud - - inimene väga `kange Hää; laps oli juba pisikeselt `kange Ris; küll ta on aga `kange, ei lase ennast paenutada Juu; `kange inimene oma `võitu ei anna MMg; `kange naine, kes oma sõnast tagasi ei anna Lai; Voĺdu `olli `kange, temä miu es `palle Nõo; tu̬u̬ om väega `kangõ inemine, tu̬u̬ ei anna sukugi tu aśaga `perrä Har; kange kaelaga järeleandmatu taalõ anna vi̬i̬l `vitsu, mõ̭ni lat́s om `väega `kangõ kaalaga; mi vana hopõń om nii `kangõ kaalaga, ta ei käänäʔ, `kaksa vai ohjaharu `kat́ski Har; kange peaga
1. sõnakuulmatu `Kange `peaga [hobune] Rei; `kange `piaga obu Mar; see on `kange`peaga poiss Mär; kis seokse `kange `peäga, pane rauad suhu, sis jõuad kinni pidädä Vig; `kange `piaga obusel on kang `vaĺlaid vaja Juu; `kange `päägä obene Puh;
2. õppimisvõimetu tuim ja `kange `pääge Krk; poiss om `kangõ `päägõ, täl ei nakkaʔ midägi pähäʔ Krl; kange süda(mega) järeleandmatu, jonnakas `kaŋŋe südamega, `kaŋŋe südä sies Lüg; üks va `kange südämega inimene Mar; `Süakas on `kange südamega Hää; Kai on südamest `kange, ajab oma `õigust VJg; `kange südä siden, ei si̬i̬ järele ei anna Kod; `kange süä sehen `justku sia `tapjel Krk; ta om nii `kange `süämega, `kossegi ei anna `perrä, rao vai tüḱk küĺlest Ran; `kangõ süämegaʔ Se
3. kõva, tugev; suur, äge `kange maru Kuu; `kange külm ja pakkane; `kange tuul; `kange valu õli Lüg; üks mies oli `kange `kaardi `mängijä; `kange lume `pöllü Vai; Maru on köige `kangem kut kaksteist `palli on; Äi sääl tεε midagist, kes see `kangem pool on Jäm; poud on nii `kange olnd Ans; ilm leheb `kangeks tuuleks; keige `kangem kaert oo rumbi tuus Khk; kisub tuule `kangeks Mus; Ah sul oo siis päris kaŋŋe tahtmine linna elama minna Kaa; ajab oksendama, teeb `kanged valu `sisse Krj; nii `kange vaev oli südame all Jaa; Ma tegi sii veel - - omale kange paadi, `puhta tamme puust Pöi; `kange igi `laskis peast maha, ühna sorises; ehk lapsed kasuvad `kangemaks Muh; `kange `töstmesest saab seda vega Käi; neil mõlemil oo `kange jõud Mar; `kange tuulega puu ladvad üsna `loogos Kul; mul on `kange jänu Mär; Liha oo kõrven panni pial, `kange tuli oli all Han; akkasid obustega aeama - - et kumma obused oo `kangemad Mih; `kange näĺg - - kõht oo tühe Tõs; Nigul oli malõs kõege `kangõm Khn; suust aeavad `väĺla `kanged kõrvetsed Vän; ärg on lehmast ikki paĺlu `kangem Saa; ` mul on ise ka iad nõdrad prillid, peaks `kangemad olema Ris; vie juoks - - se tuleb `kange tuuldest HMd; moa `ohra tehti koa ikka sügavama moa sisse. ta on `kange `kuiva `kartma Kei; norm pannakse `jälle `kangemaks; minul põle nii `kanget näĺga old Juu; `kange uuviga läksime [pulma] - - nuored inimesed, `kange luśt `minna Jür; oli tene `kange koloo·si korra `vaendlane Tür; tuule iil on nii `kange, et tõstab `õhku, viib ära Trm; ja siis akas `kange piavalu ja palavik `piale selle Ksi; neil (jõemüntidel) on väga `kange lõhn Lai; tuli `u̬u̬gas, - - `kange `jõuge palas, ku müüri `puhtes pühit Hls; lõhup `kanget valu, nõnda et ei jõvva mitte kannate ka ärä Krk; sarra tetti. üits `kange kuurma iki sard Ran; `tulli `kange müristämine ja välk Puh; vanast `olli nii `kange küĺm `talve, et varess satte lennust maha ja `olli valmiss Nõo; tiigi pääl oĺl nii `kangõ iä Urv; täl kangõ nohu, silmist pand vett maha Krl; tu om `kangõ `kuhtu`käüjä miiśs Har; nii `kangõ külm, mia `maahha t́silgahti, tu̬u̬ `külmi Vas;`kangõ põud, kõva, oĺl hää `hainu `pandaʔ Se
4. tubli, hakkaja; jõuline, mõjuv `enne oli nii `kangei inimisi old, et pand kohe nii `kange sanadega kohe `kinni selle `pulmahobuse - - jalad Kuu; sie on nii `kange `tüöle, ei sie pia üöd ei `päiva Hlj; `kuerust tegema `kange VNg; on `kange `tõisi `lüömä, suur `riiu karu Lüg; Mies õli kole `kange `juama, et `irmus Jõh; `Katsu sa, kust sa nii `kanget `poissi `leiad IisR; nee olid `kanged ölut `kihmama Khk; `vöttas teise mehel seitse `looma `surnuks, nii `kange mees oli völuma Mus; ma ole nii `kange unutama Vll; `lulli `lööma on nad `kanged küll Pöi; `kartis et mees `kangem nöi (nõid) kut tema Emm; ma pisiksest peast olin `kange puu `otsa ronima Mär; Neid `kangid mehi oo `niitma taris Han; minu ema oli `kange `sundima Mih; poesid oo `kanged `ratsa `sõitma Tõs; Mõni [hobune] `oĺli `kange, `pańni päris laiast liidust (jääpraost) üle Hää; minu isa oli `enne `kange kiba ja `kända kangutama Juu; tiumies - - oli `kange lugema Kos; kaań on `kange pugema HJn; `ämblikud on sui `kanged `võrkusi tegema Ann; lepad on `kanged võsuma Koe; `kange lubama, aga kohut ei täida VJg; kaŕjus õlema `irmus `kange `taĺtaja Kod; ta oli `kange mi̬i̬s olnd nisukese `tõstmese `piale Pal; ja tüir inimene on `kange oma `poole `oidja, ei taha kellegile kedagi `anda Plt; lapsed on kõik `kanged tü̬ü̬tegijäd KJn; `lamma rasv `kange kohe `anguma SJn; si̬i̬ om ike üit́s `kange sõami̬i̬s Trv; vana Riimik olli `kange `puskma Hel; südidä olekiga, `kange egäle asjale Ran; kes `kangemb `põimja `olli, läits ette, jät́t teese maha Nõo; ega ma es `peĺgä midägi, ma oĺli `kangõ verega mi̬i̬ss `täämbädseni Võn; `kangõ mi̬i̬ss, ei annaʔ tõõsõl hinnäst `võitaʔ Se
5. a. ebasoodus, halb, raske küll se oli `kange aeg üle aeda; Saksamaa aavad on `kanged `luhkuda Jäm; `söuksed suured jämed tamsalöŋŋad, nee on nii `kanged `kiskuda; see [vatuka tallutamine] oli `kange töö Ans; elu on nii `kange; saaks see `kange aja üle, saab see `kange aeg üle läind, jo siis jälle - - elada saab; jooma jänu on `kange kannata; külab nee kiudud kuued `kanged kududa on Khk; Noh oli ikka kaŋŋe töö küll, aga nääd sa, ära tegime Kaa; `orjus oli `kange Pha; põua `aegas o `kange (visa) vihm tulema Muh || tige, kuri mees mees irm `kange kui joob Khk b. (ilmastikunähtustest) `kange sää oli rikkund `ketjud `katki ja `laiva tuli `randa Vai; linnuraja pεεlt `vaatvad targad mihed kut tulab `kange tali; `kange ilm oli `väĺjas Jäm; nii `kange ilm oli, aga me saime ikka `öhta tagasi nink Ans; kui koue `ilma on, müristab ning eidab, siis on `kange ilm; mehed kobisid küll `luupi, aga nii `kange meri oli, `täitas luubi εε Khk; kuu oli `söuke seliti, siis pidi `kange kuu tulema Pha; ku meri `kange on, siis aeab üle `parda `sisse ku `tuiskab Hää
6. tugevatoimeline, kontsentreeritud, ant lahja se oli nii `kange nagu `margur, pani `inge `kinni Jõe; leheline õli `ninda `kange et muna `sõisas lehelise pääl Lüg; `Kange kui `piiritus IisR; küll sie on `kange `karsi·tsa Vai; see oo nii `kange, et se vötab iŋŋe sehest ää Khk; Ta joob nii `kanged teed, et ajab suu `lahti Pöi; õlot käärib `kangeks Kul; `rohkem põletada saab, siis oo `kangem lubi Var; see tuvakas oo `kange. tä oo nii `kange, et tahagi tät änam Mih; kis naa `kangega pesu pesta võis, käsi ei pann ju `vasta sellele Tõs; Inimese kusi ju kipitab ka aava pääl, aga neil ta on vi̬i̬l `kangem, va kusirautsikatel; sügismere räimel on `sõuke `kange rasu, ku maha `kallad, põleb ku tuli maas Hää; si̬i̬ ät́ik on liiga `kange Saa; `kange värv, süöb löngad ää Ris; aga see on `kange viin, `tõmmab mokad `krämpsu Juu; Paĺlu ei või `panna, `kange on, söeb ää Amb; `kange kohv on kõhe viha Iis; mõni õlu on `kangem, mõni lahjem Lai; küll om kõva ja `kange [viin], mea tat võtta ei või Krk; seebi `ki̬i̬tä pidi olema nii `kange lippe nigu kana muna `kandu pääl Puh; aga mugõl `olli nii `kange, et võt́t käe `katski Nõo; [arst] kirot́ `kangõ roho Räp || alkoholist Eile sai poistega seda kanget katsutud Pha;
7. väga, kangesti on `kange `kiire `tüöle Jõe; minevaasta oli `kange ea pöllu kasu Krj; `kange paks mets Phl; `laudeks tamme puu pidi `kange elos olema; `kanged magusad õunad Mar; raudsipelgad need olid `kanged kibedad ammustama Mär; olid `kanged `valged kaltsod ümmer säärte Lih; `kange ilus `vaikne ilm oli Kse; Nii `kange soolane, jusku kõrvetab keele pääl Hää; ta oli nihuke `kange pikaldase käimaga ka; `kange visa `niita Ris; `kanged iad küpse leebad olid Nis; ärjaga oli `kange ia `künda Hag; nüid on `kange `raske aeg Juu; `köster `kange tige mies Jür; Seelikud `tehti `kanged laiad Amb; `kanged rammusad kuerad, `jäksavad ammustada küll JJn; tuba `kange `sumbund, soa jo akent `lahti teha Tür; minu isa oli `kange maias õlle ja viina `piale Pal; `kange kivine maa, paĺlu kive Krk; `kange kuum päiv, ta kõrvetab ku tuli jälle; temä om nii `kange ihne Nõo; `kangõ vihmanõ suvi oĺl, es `saava `aina tetä es midägi Urv; tuu om `kangõ tubli tüü miiśs Har
Vrd kanke1, kanks
1. kõva, jäik; tuim, paindumatu; kangestunud `tärgelduss tieb pesu `kangest VNg; `surnu on `kange juo Lüg; Ei sie `parkida `mõista, jättab nahad `kangest IisR; `selgä jääb `aigest ja `kangest Vai; `käised - - ära tärgeldud, mida änam `kanged, seda `uhkem Jäm; `kangete `jalgadega obu; külm vesi vöttis kääd `kangeks Khk; Ju see va jooksva on, vahest `tömmab käe päris `kangeks; Alatsepidi ripub, öletsepidi kipub, sile ja pehme, kõva ja `kange = pähkel Pöi; nõges `tõmmab naha `kange ja teeb punaseks Muh; pia valutab, kaela sooned oo `kanged Mar; küĺm võt́tis mu kohe `kangeks Mär; jalg oo ää `kangen, `kanges jään Tõs; uus särk on ju köva ja `kange; ma ehmatasin ennast `kangeks et́i Ris; kui mõni sureb krambi `aigusesse, siis lähäb `kangeks ja kõbaks Juu; minul on käsi `kange ei `painu enam Iis; jalad `kanged all, kui palju `kõńdind Trm; vahel mõni kes vihassab, `tõmbab `kangess ku pulk; `kange ku uńt Kod; sügise esimise külmaga, kui rohu `kangeks tegi, siis oli juba aĺl maas Lai; kael lähäb `kanges, kaela rahud aeavad ülesse SJn; süä lei üsnä `kangess selle irmuge Trv; miul om kondi `kange ku vana undil Krk; küĺm kohmitab käed ärä, võtab nigu `kangess Ran; susi olna `kange, ta ei saana käändä `endä; kui surnu nõrk om, siss lääp `varsti mõni `perrä, ku surnu ruttu `kangess `tõmbab, siss ei koole nii pia Nõo; jala om nii `kange, valiste `kõndi ei saa; tolle `kuŕkaga siss `koĺkset linast `pehmembäss, kivi pääl, muedu aa nigu puu `säĺgä, linane `oĺli paks ja `kange Rõn; üldäss et `kangõ nigu susi, susi ei saa `ümbre käändäʔ Har; Kangõ ku soeluu kõtuh Räp || raskesti käsitsetav, liigutatav `kange lukk, minu käsi ei `kierä `lahti Lüg; see on `kange nuga, `kange vedruga nuga Juu; `kange nuga, `kange vedrudega, ei saa `lahti ega `kińni VJg || pingul `vankri `juhkmed pole `öiged, teine `löölas, teine `kange Jäm; [kootaval kangal] teinep̀ool `kangem, teinep̀ool lõtv, siis jääb ribaduse koht `sisse Sim; `tõmba ohja˽`kangõmbass, siss ta (hobune) ei˽lähä nii kõvastõ Har || jäätunud Tänav`aasta põle vist meri `kange `olngi; `Külma põln, mis mere `kanges teeb Han || kalgendunud, kallerdunud leva tainas oĺli mõhe vahelt `väĺla joosnud ja `kanges kujunud Saa; `hapnõlõ koorõlõ klopiti munna `sisse. paraśs arv pidi ahjoh olema, ku `kangess jäi, sõ̭ss olli paĺlo lännü Räp; kange keel
1. kõnedefekt, -takistus kie `külmetab, on kiel `kange Lüg; keel on nii `kange, ei soa reagitud `ühti Juu; ki̬i̬l õli suun `kange, ei suand kõnelda Kod; `enne on `riakind, aga jäi `aigest, siis ei saand kõnelda, keel oli `kange Lai; lat́s kõnõlõss pudistõ, täl om `kangõ kiiĺ Krl; `kangõ keelega kõ̭nõlõss, ei saa `arvu Se
2. võõrapärane aktsent see `kange keelega, kes öpet keelt räägib - - ei saa `keiki sönu kenast itelda Jäm; venelased on nii `kange keelega Khk; Pole eesti keelt kenasti `möistand, `rääkind nönda `kange keelega Kaa; `kanget keelt räägib võeras inime Tor; räägib `kanged kielt, `kangeste nagu `sakslane VJg; kes iast keelt ei `oska, see riagib `kange keelega Lai; `kange keelege, kes eesti ki̬i̬lt puŕss Krk
2. kangekaelne, jonnakas; järeleandmatu, visa tui`vańka `öella `kange inimise `kohta VNg; `Ninda `kange, et kedagi appi ei mend `kutsuma; Lähäb `ninda `kangest kätte Jõh; `Ninda `kanged last on `raske `kasvatata IisR; see on `kange, `kuskil äb anna teiste ala; kukkus `kangeks (hakkas vastu) Khk; Maksa teise `vastu nii `kange `öhti `olla Pöi; Sa äi tohi nii `kange `olla Rei; Ta oli nii kange, et raiu või tükkides, tükid kargavad ka vastu silmi PJg; kõva ku raud - - inimene väga `kange Hää; laps oli juba pisikeselt `kange Ris; küll ta on aga `kange, ei lase ennast paenutada Juu; `kange inimene oma `võitu ei anna MMg; `kange naine, kes oma sõnast tagasi ei anna Lai; Voĺdu `olli `kange, temä miu es `palle Nõo; tu̬u̬ om väega `kangõ inemine, tu̬u̬ ei anna sukugi tu aśaga `perrä Har; kange kaelaga järeleandmatu taalõ anna vi̬i̬l `vitsu, mõ̭ni lat́s om `väega `kangõ kaalaga; mi vana hopõń om nii `kangõ kaalaga, ta ei käänäʔ, `kaksa vai ohjaharu `kat́ski Har; kange peaga
1. sõnakuulmatu `Kange `peaga [hobune] Rei; `kange `piaga obu Mar; see on `kange`peaga poiss Mär; kis seokse `kange `peäga, pane rauad suhu, sis jõuad kinni pidädä Vig; `kange `piaga obusel on kang `vaĺlaid vaja Juu; `kange `päägä obene Puh;
2. õppimisvõimetu tuim ja `kange `pääge Krk; poiss om `kangõ `päägõ, täl ei nakkaʔ midägi pähäʔ Krl; kange süda(mega) järeleandmatu, jonnakas `kaŋŋe südamega, `kaŋŋe südä sies Lüg; üks va `kange südämega inimene Mar; `Süakas on `kange südamega Hää; Kai on südamest `kange, ajab oma `õigust VJg; `kange südä siden, ei si̬i̬ järele ei anna Kod; `kange süä sehen `justku sia `tapjel Krk; ta om nii `kange `süämega, `kossegi ei anna `perrä, rao vai tüḱk küĺlest Ran; `kangõ süämegaʔ Se
3. kõva, tugev; suur, äge `kange maru Kuu; `kange külm ja pakkane; `kange tuul; `kange valu õli Lüg; üks mies oli `kange `kaardi `mängijä; `kange lume `pöllü Vai; Maru on köige `kangem kut kaksteist `palli on; Äi sääl tεε midagist, kes see `kangem pool on Jäm; poud on nii `kange olnd Ans; ilm leheb `kangeks tuuleks; keige `kangem kaert oo rumbi tuus Khk; kisub tuule `kangeks Mus; Ah sul oo siis päris kaŋŋe tahtmine linna elama minna Kaa; ajab oksendama, teeb `kanged valu `sisse Krj; nii `kange vaev oli südame all Jaa; Ma tegi sii veel - - omale kange paadi, `puhta tamme puust Pöi; `kange igi `laskis peast maha, ühna sorises; ehk lapsed kasuvad `kangemaks Muh; `kange `töstmesest saab seda vega Käi; neil mõlemil oo `kange jõud Mar; `kange tuulega puu ladvad üsna `loogos Kul; mul on `kange jänu Mär; Liha oo kõrven panni pial, `kange tuli oli all Han; akkasid obustega aeama - - et kumma obused oo `kangemad Mih; `kange näĺg - - kõht oo tühe Tõs; Nigul oli malõs kõege `kangõm Khn; suust aeavad `väĺla `kanged kõrvetsed Vän; ärg on lehmast ikki paĺlu `kangem Saa; ` mul on ise ka iad nõdrad prillid, peaks `kangemad olema Ris; vie juoks - - se tuleb `kange tuuldest HMd; moa `ohra tehti koa ikka sügavama moa sisse. ta on `kange `kuiva `kartma Kei; norm pannakse `jälle `kangemaks; minul põle nii `kanget näĺga old Juu; `kange uuviga läksime [pulma] - - nuored inimesed, `kange luśt `minna Jür; oli tene `kange koloo·si korra `vaendlane Tür; tuule iil on nii `kange, et tõstab `õhku, viib ära Trm; ja siis akas `kange piavalu ja palavik `piale selle Ksi; neil (jõemüntidel) on väga `kange lõhn Lai; tuli `u̬u̬gas, - - `kange `jõuge palas, ku müüri `puhtes pühit Hls; lõhup `kanget valu, nõnda et ei jõvva mitte kannate ka ärä Krk; sarra tetti. üits `kange kuurma iki sard Ran; `tulli `kange müristämine ja välk Puh; vanast `olli nii `kange küĺm `talve, et varess satte lennust maha ja `olli valmiss Nõo; tiigi pääl oĺl nii `kangõ iä Urv; täl kangõ nohu, silmist pand vett maha Krl; tu om `kangõ `kuhtu`käüjä miiśs Har; nii `kangõ külm, mia `maahha t́silgahti, tu̬u̬ `külmi Vas;`kangõ põud, kõva, oĺl hää `hainu `pandaʔ Se
4. tubli, hakkaja; jõuline, mõjuv `enne oli nii `kangei inimisi old, et pand kohe nii `kange sanadega kohe `kinni selle `pulmahobuse - - jalad Kuu; sie on nii `kange `tüöle, ei sie pia üöd ei `päiva Hlj; `kuerust tegema `kange VNg; on `kange `tõisi `lüömä, suur `riiu karu Lüg; Mies õli kole `kange `juama, et `irmus Jõh; `Katsu sa, kust sa nii `kanget `poissi `leiad IisR; nee olid `kanged ölut `kihmama Khk; `vöttas teise mehel seitse `looma `surnuks, nii `kange mees oli völuma Mus; ma ole nii `kange unutama Vll; `lulli `lööma on nad `kanged küll Pöi; `kartis et mees `kangem nöi (nõid) kut tema Emm; ma pisiksest peast olin `kange puu `otsa ronima Mär; Neid `kangid mehi oo `niitma taris Han; minu ema oli `kange `sundima Mih; poesid oo `kanged `ratsa `sõitma Tõs; Mõni [hobune] `oĺli `kange, `pańni päris laiast liidust (jääpraost) üle Hää; minu isa oli `enne `kange kiba ja `kända kangutama Juu; tiumies - - oli `kange lugema Kos; kaań on `kange pugema HJn; `ämblikud on sui `kanged `võrkusi tegema Ann; lepad on `kanged võsuma Koe; `kange lubama, aga kohut ei täida VJg; kaŕjus õlema `irmus `kange `taĺtaja Kod; ta oli `kange mi̬i̬s olnd nisukese `tõstmese `piale Pal; ja tüir inimene on `kange oma `poole `oidja, ei taha kellegile kedagi `anda Plt; lapsed on kõik `kanged tü̬ü̬tegijäd KJn; `lamma rasv `kange kohe `anguma SJn; si̬i̬ om ike üit́s `kange sõami̬i̬s Trv; vana Riimik olli `kange `puskma Hel; südidä olekiga, `kange egäle asjale Ran; kes `kangemb `põimja `olli, läits ette, jät́t teese maha Nõo; ega ma es `peĺgä midägi, ma oĺli `kangõ verega mi̬i̬ss `täämbädseni Võn; `kangõ mi̬i̬ss, ei annaʔ tõõsõl hinnäst `võitaʔ Se
5. a. ebasoodus, halb, raske küll se oli `kange aeg üle aeda; Saksamaa aavad on `kanged `luhkuda Jäm; `söuksed suured jämed tamsalöŋŋad, nee on nii `kanged `kiskuda; see [vatuka tallutamine] oli `kange töö Ans; elu on nii `kange; saaks see `kange aja üle, saab see `kange aeg üle läind, jo siis jälle - - elada saab; jooma jänu on `kange kannata; külab nee kiudud kuued `kanged kududa on Khk; Noh oli ikka kaŋŋe töö küll, aga nääd sa, ära tegime Kaa; `orjus oli `kange Pha; põua `aegas o `kange (visa) vihm tulema Muh || tige, kuri mees mees irm `kange kui joob Khk b. (ilmastikunähtustest) `kange sää oli rikkund `ketjud `katki ja `laiva tuli `randa Vai; linnuraja pεεlt `vaatvad targad mihed kut tulab `kange tali; `kange ilm oli `väĺjas Jäm; nii `kange ilm oli, aga me saime ikka `öhta tagasi nink Ans; kui koue `ilma on, müristab ning eidab, siis on `kange ilm; mehed kobisid küll `luupi, aga nii `kange meri oli, `täitas luubi εε Khk; kuu oli `söuke seliti, siis pidi `kange kuu tulema Pha; ku meri `kange on, siis aeab üle `parda `sisse ku `tuiskab Hää
6. tugevatoimeline, kontsentreeritud, ant lahja se oli nii `kange nagu `margur, pani `inge `kinni Jõe; leheline õli `ninda `kange et muna `sõisas lehelise pääl Lüg; `Kange kui `piiritus IisR; küll sie on `kange `karsi·tsa Vai; see oo nii `kange, et se vötab iŋŋe sehest ää Khk; Ta joob nii `kanged teed, et ajab suu `lahti Pöi; õlot käärib `kangeks Kul; `rohkem põletada saab, siis oo `kangem lubi Var; see tuvakas oo `kange. tä oo nii `kange, et tahagi tät änam Mih; kis naa `kangega pesu pesta võis, käsi ei pann ju `vasta sellele Tõs; Inimese kusi ju kipitab ka aava pääl, aga neil ta on vi̬i̬l `kangem, va kusirautsikatel; sügismere räimel on `sõuke `kange rasu, ku maha `kallad, põleb ku tuli maas Hää; si̬i̬ ät́ik on liiga `kange Saa; `kange värv, süöb löngad ää Ris; aga see on `kange viin, `tõmmab mokad `krämpsu Juu; Paĺlu ei või `panna, `kange on, söeb ää Amb; `kange kohv on kõhe viha Iis; mõni õlu on `kangem, mõni lahjem Lai; küll om kõva ja `kange [viin], mea tat võtta ei või Krk; seebi `ki̬i̬tä pidi olema nii `kange lippe nigu kana muna `kandu pääl Puh; aga mugõl `olli nii `kange, et võt́t käe `katski Nõo; [arst] kirot́ `kangõ roho Räp || alkoholist Eile sai poistega seda kanget katsutud Pha;
7. väga, kangesti on `kange `kiire `tüöle Jõe; minevaasta oli `kange ea pöllu kasu Krj; `kange paks mets Phl; `laudeks tamme puu pidi `kange elos olema; `kanged magusad õunad Mar; raudsipelgad need olid `kanged kibedad ammustama Mär; olid `kanged `valged kaltsod ümmer säärte Lih; `kange ilus `vaikne ilm oli Kse; Nii `kange soolane, jusku kõrvetab keele pääl Hää; ta oli nihuke `kange pikaldase käimaga ka; `kange visa `niita Ris; `kanged iad küpse leebad olid Nis; ärjaga oli `kange ia `künda Hag; nüid on `kange `raske aeg Juu; `köster `kange tige mies Jür; Seelikud `tehti `kanged laiad Amb; `kanged rammusad kuerad, `jäksavad ammustada küll JJn; tuba `kange `sumbund, soa jo akent `lahti teha Tür; minu isa oli `kange maias õlle ja viina `piale Pal; `kange kivine maa, paĺlu kive Krk; `kange kuum päiv, ta kõrvetab ku tuli jälle; temä om nii `kange ihne Nõo; `kangõ vihmanõ suvi oĺl, es `saava `aina tetä es midägi Urv; tuu om `kangõ tubli tüü miiśs Har
Vrd kanke1, kanks
kanks kanks g kanksi kangekaelne, kade, tige Üks kanks inimene, tige, toores, `kange`kaelne, jusku ammustab; Ei tää kuda si̬i̬ poiss nii kanksiks on kasvanu; Ära‿nd ole nii kanks, anna teisel kah Hää Vrd kange
karnas karnas g -e, `karna tujuti tige inimene Karnast on `karta, ku ta nägu `ju̬u̬nult kodu tuleb, karnas tiib oma tükid läbi ja `pääle selle on inimene `jälle Hää
karune1 a karu|ne g -se Jõh S(-o- Hi) L(-o- LNg Mih), spor K(-o- Ris) Kod Hls Krk; g -sse Khk, -tse Muh Han Mih Krk; -nõ g -tsõ Khn
1. a. karvane, karvadega (udemete, sulgede, ogadega jne) kaetud või varustatud niid on suured karused kraed, palitutel ja meeste jökkidel ka Jäm; karuse `jalgega kana (suled jalgadel); köige karusem kala on üljes Khk; Kellel karused käed on, see pidi rikas inimene olema Pöi; suur karune abe oo; karutset pidi kasukas; Sile läheb karuse `sisse = käsi läheb `kinda; aa arud laiali, kihuta karune vahele = obune pannakse `vankri ette Muh; sa oled karune kut kuuse türu Emm; [merehärg] nii karune ku egavene patakas Rid; karune koer; karune kael Mar; kus sa lähäd selle karuse lõuaga Mär; `estess oo lina karune (kui lemmed küljes) Vig; Libe pistab karust = kinda kättepanemine Han; tõhk on karune loom Var; ei ruogiss neid ää, oma karust abõt Khn; karost tikerbärid Ris; karusest `välja püöratud kasukas VJg; kes karune, sel ää mesilinnu õńn Hls; suu puha karune, suu kiḱk `karvi täis; küünär karust, peotäüs paĺlast = viht Krk; karuseks tõmbama kaśs tömmab ennast karuseks koera kohe (ajab karvad turri); kana luksub, tömmab karuseks ennast Khk; karused marjad karusmarjad – Lih Aud Pär PJg Tor Saa SJn karused marjad ette magusad Tor || sassis, segamini karune pεε; nii karune, sa jo `karvade sihes `kasvand Khk || s karune koer (euf hülge- ja kalapüügil) Rei || (kirumine) ossa vana karune küll VJg b. fig (jõukusest) Tuulingu `möldrid olid oma elamisega teiste sias ikka püsut karusemad küll Pöi; Mees läks järjesd karusemags Emm; ta tegiśs mu `puhtess ja `palless, ess jätä mul karust `jalga ka änäp Krk
2. a. krobeline, ebatasane; kare, karm keelika kivi, `kurdlik, karune pöllu pεεl; karune riie `vastu ihu Jäm; ööveldamata laavad on karused; tee on nii karune kut käristi; `raśsviil (raspel), suur karune puu viil Khk; [kui leotamata] viid `kuivama, leha võtab sure karuse korra `pεεle Kär; ihna käi, karune köva käi; karune jää kui lainetuse `järgi `kinni külmand Pha; Käed on nii karused ja `karpas Pöi; kinel nee [rubid] olid, senel jähi näunahk karuseks Emm; karp on karune koor puu `ümber Käi; nõelutud särgid oo koa karused Mar; need oo `seoksed `pissed karutsed ja jässakad, `seoksed männasagarad, `seoksed `pissed männad Mih; [kui] `viltsed lõngad laud olid et venisid, sis raputadi `tuhka `peale, sis tegi need karusemasse PJg; karune tee; viisk ei ole libe, on karusem `käia Vän; karune lõng on jumsuline Kos b. jäme, kore, aganane, lustene [kui on] `lustjane vili, siis karune ning kesine leib Jäm; pudru olnd nii karune, teind `perse kibeks Khk; `pooldid oli ju nende aganatega segamine se jahud - - sõtkuti jälle senna [leiva] `sisse siis neid karusid jahusid Pöi; leib oo tänägune üsnä karone, see on va `luśtene leib Mar; kui kied `sisse `jäävad, siis `tievad leiva karuseks Ris c. ebaühtlaselt, korratult tüükaline, kõrreline labu ots on ka karune veel Khk; põld ühna karune rohuga Muh; igavene karone maa jääb taha kui nüri vigat; karune niit Rei; kui vikat nüri on, jääb karune niit Juu; küll on karune eenäm, alvass aetud (niidetud), eenäkõrred lipendäväd Kod || karune pea kangaspuude sakkepea – Vll
3. fig (halvast ilmast, tormisest merest) ilm leheb nii karuseks, sedavisi `eetasse, kui piline ning nii `kange tuul on Khk; Akkab siit `lõuna alt `lõõtsuma `jälle, on nii suur paks karune, `varsti on tuul toŕm käe; Meri oli juba `õhta nii suur must ja karune (kohises, lainetas), `ongi tuul toŕm käe Pöi; Kui akab tuuleviru tegema, siis akab veepind virvendama ja lεheb karuseks Emm; ilm nönna karone ja segane Ris; `tuiskab ja sajab, täna on karune ilm Kei
4. fig tige, kuri keris karuse külje välja (rahulik inimene muutus kurjaks) Emm; naene oo enni nii sile ja lipe, aga päräst oo naa karune et Vig; Oli päris karune ja okki täis, oli paha naise `vastu Han; on sie inime üks karune luom ikka, kui ta teise `vastu pahane on VJg
5. kärisev, kare, kähisev (hääl, kurk) kurk `aige, sellepärast ääl nii karune Khk; see meil naa karu ~ karuse äälega kukk, akkab `laulma `söukse suure läre äälega Vll; harak teeb karust hääld Phl; siu kurk ka karune, kurgu karutsess tõmmanu Krk
6. jäme, labane, sündsusetu (sõnadest) paigal ajab karussi sönu suust `välja (vandumisest) Khk; karune söna, ära seda `ütle Phl
7. -karva, -värviline suubid isastel `eeti allid olad, lammaskarused allid; kahe karune aeg (videviku või koiduvalguse aeg) Jäm
Vrd karvane, karu5
1. a. karvane, karvadega (udemete, sulgede, ogadega jne) kaetud või varustatud niid on suured karused kraed, palitutel ja meeste jökkidel ka Jäm; karuse `jalgega kana (suled jalgadel); köige karusem kala on üljes Khk; Kellel karused käed on, see pidi rikas inimene olema Pöi; suur karune abe oo; karutset pidi kasukas; Sile läheb karuse `sisse = käsi läheb `kinda; aa arud laiali, kihuta karune vahele = obune pannakse `vankri ette Muh; sa oled karune kut kuuse türu Emm; [merehärg] nii karune ku egavene patakas Rid; karune koer; karune kael Mar; kus sa lähäd selle karuse lõuaga Mär; `estess oo lina karune (kui lemmed küljes) Vig; Libe pistab karust = kinda kättepanemine Han; tõhk on karune loom Var; ei ruogiss neid ää, oma karust abõt Khn; karost tikerbärid Ris; karusest `välja püöratud kasukas VJg; kes karune, sel ää mesilinnu õńn Hls; suu puha karune, suu kiḱk `karvi täis; küünär karust, peotäüs paĺlast = viht Krk; karuseks tõmbama kaśs tömmab ennast karuseks koera kohe (ajab karvad turri); kana luksub, tömmab karuseks ennast Khk; karused marjad karusmarjad – Lih Aud Pär PJg Tor Saa SJn karused marjad ette magusad Tor || sassis, segamini karune pεε; nii karune, sa jo `karvade sihes `kasvand Khk || s karune koer (euf hülge- ja kalapüügil) Rei || (kirumine) ossa vana karune küll VJg b. fig (jõukusest) Tuulingu `möldrid olid oma elamisega teiste sias ikka püsut karusemad küll Pöi; Mees läks järjesd karusemags Emm; ta tegiśs mu `puhtess ja `palless, ess jätä mul karust `jalga ka änäp Krk
2. a. krobeline, ebatasane; kare, karm keelika kivi, `kurdlik, karune pöllu pεεl; karune riie `vastu ihu Jäm; ööveldamata laavad on karused; tee on nii karune kut käristi; `raśsviil (raspel), suur karune puu viil Khk; [kui leotamata] viid `kuivama, leha võtab sure karuse korra `pεεle Kär; ihna käi, karune köva käi; karune jää kui lainetuse `järgi `kinni külmand Pha; Käed on nii karused ja `karpas Pöi; kinel nee [rubid] olid, senel jähi näunahk karuseks Emm; karp on karune koor puu `ümber Käi; nõelutud särgid oo koa karused Mar; need oo `seoksed `pissed karutsed ja jässakad, `seoksed männasagarad, `seoksed `pissed männad Mih; [kui] `viltsed lõngad laud olid et venisid, sis raputadi `tuhka `peale, sis tegi need karusemasse PJg; karune tee; viisk ei ole libe, on karusem `käia Vän; karune lõng on jumsuline Kos b. jäme, kore, aganane, lustene [kui on] `lustjane vili, siis karune ning kesine leib Jäm; pudru olnd nii karune, teind `perse kibeks Khk; `pooldid oli ju nende aganatega segamine se jahud - - sõtkuti jälle senna [leiva] `sisse siis neid karusid jahusid Pöi; leib oo tänägune üsnä karone, see on va `luśtene leib Mar; kui kied `sisse `jäävad, siis `tievad leiva karuseks Ris c. ebaühtlaselt, korratult tüükaline, kõrreline labu ots on ka karune veel Khk; põld ühna karune rohuga Muh; igavene karone maa jääb taha kui nüri vigat; karune niit Rei; kui vikat nüri on, jääb karune niit Juu; küll on karune eenäm, alvass aetud (niidetud), eenäkõrred lipendäväd Kod || karune pea kangaspuude sakkepea – Vll
3. fig (halvast ilmast, tormisest merest) ilm leheb nii karuseks, sedavisi `eetasse, kui piline ning nii `kange tuul on Khk; Akkab siit `lõuna alt `lõõtsuma `jälle, on nii suur paks karune, `varsti on tuul toŕm käe; Meri oli juba `õhta nii suur must ja karune (kohises, lainetas), `ongi tuul toŕm käe Pöi; Kui akab tuuleviru tegema, siis akab veepind virvendama ja lεheb karuseks Emm; ilm nönna karone ja segane Ris; `tuiskab ja sajab, täna on karune ilm Kei
4. fig tige, kuri keris karuse külje välja (rahulik inimene muutus kurjaks) Emm; naene oo enni nii sile ja lipe, aga päräst oo naa karune et Vig; Oli päris karune ja okki täis, oli paha naise `vastu Han; on sie inime üks karune luom ikka, kui ta teise `vastu pahane on VJg
5. kärisev, kare, kähisev (hääl, kurk) kurk `aige, sellepärast ääl nii karune Khk; see meil naa karu ~ karuse äälega kukk, akkab `laulma `söukse suure läre äälega Vll; harak teeb karust hääld Phl; siu kurk ka karune, kurgu karutsess tõmmanu Krk
6. jäme, labane, sündsusetu (sõnadest) paigal ajab karussi sönu suust `välja (vandumisest) Khk; karune söna, ära seda `ütle Phl
7. -karva, -värviline suubid isastel `eeti allid olad, lammaskarused allid; kahe karune aeg (videviku või koiduvalguse aeg) Jäm
Vrd karvane, karu5
karvane karva|ne g -se Mus Pöi Muh L(karbane) K I Hls, g -tse Kõp Vil M T; -nõ Võn V, g -dsõ, -tsõ(`karva|nõ Har, -n Lei, g karvadsõ); `karva|ne g -se R a < karv
1. a. karvadega (kaetud) piu täis `paljast, `küünar `karvast = viht Jõe; sile `pistab ja `karvane `mölletäb = käsi ja kinnas Lüg; Päält `karvane, siest `karvane, üheksa `süldä `ümbert `karvane = heinakuhi; `Karvane nagu `siili ema `põõsa taga Jõh; `karva`marjad on `karvased Vai; karul o ea karvane kasukas Hag; karvane nagu Eesav Juu; mädä takune lõim, karvane ku aokubu Kod; suur karvane koer. pika karvaga Pal; karvased siared Lai; `piḱse peni om serätse karvatse ussikse Nõo; karvane kask (kasukas) San; karvatsõide `jalguga kikass Har; vahelikuʔ omma sääntse vahadsõʔ, päält karvadsõ; karvanõ ku vana tühi Se; karvanõ lihm, pikä karvaga Lut; karvased marjad karusmarjad – VNg Kod Vil M V vana karvatsi `marju põle enä `kuskil, allisse läksid Vil; karvatse marja puhmass Hel b. sassis, turris; ebatasane pää on `ninda `karvane, `pampalas puha Lüg; mõni puu kohe üsku `sambla nuuśtik, karvane Amb; kaare jääb karvaseks, viirud jäävad vahele Sim; kuiv ja karvane rükis, ei seesä akin Kod; kiiss om `seante karvane, suur arjuss seĺlä pääl Krk || konarik moa on vahel karvane ja kare, kui külmetama akkab Juu c. fig rikas, jõukas egä kaik `karvasemaks `muutu, et `vaesi piab ka ige olema; `Künsib küll, aga egä `sendä `karvasemmaks saa Kuu; Näe juba vähe karvasem kui teised, kohe käib pea püsti, ei näe ninagi pähe Trm d. karm, tige Karvane mees nende `tööleste `vastu Pöi; Libedi `lambi (sõbralikke olendeid) mahub pailu `ühte `lauta, karvasi (riiakaid) mitte `kahtegi Hää; küll on aga tige ja karvane Juu; Keeris omal karvase külje väljapoole (hakkas kurjustama) Emme. fig Kodu-kasvand ja karvane (kitsa silmaringiga inimene) Emm | karvase (~ pitkä) näppegä (varas) Kod
2. -karvaline, -värviline, värviga kulukarvane uss Käi
Vrd karune, karvak, karvakas
1. a. karvadega (kaetud) piu täis `paljast, `küünar `karvast = viht Jõe; sile `pistab ja `karvane `mölletäb = käsi ja kinnas Lüg; Päält `karvane, siest `karvane, üheksa `süldä `ümbert `karvane = heinakuhi; `Karvane nagu `siili ema `põõsa taga Jõh; `karva`marjad on `karvased Vai; karul o ea karvane kasukas Hag; karvane nagu Eesav Juu; mädä takune lõim, karvane ku aokubu Kod; suur karvane koer. pika karvaga Pal; karvased siared Lai; `piḱse peni om serätse karvatse ussikse Nõo; karvane kask (kasukas) San; karvatsõide `jalguga kikass Har; vahelikuʔ omma sääntse vahadsõʔ, päält karvadsõ; karvanõ ku vana tühi Se; karvanõ lihm, pikä karvaga Lut; karvased marjad karusmarjad – VNg Kod Vil M V vana karvatsi `marju põle enä `kuskil, allisse läksid Vil; karvatse marja puhmass Hel b. sassis, turris; ebatasane pää on `ninda `karvane, `pampalas puha Lüg; mõni puu kohe üsku `sambla nuuśtik, karvane Amb; kaare jääb karvaseks, viirud jäävad vahele Sim; kuiv ja karvane rükis, ei seesä akin Kod; kiiss om `seante karvane, suur arjuss seĺlä pääl Krk || konarik moa on vahel karvane ja kare, kui külmetama akkab Juu c. fig rikas, jõukas egä kaik `karvasemaks `muutu, et `vaesi piab ka ige olema; `Künsib küll, aga egä `sendä `karvasemmaks saa Kuu; Näe juba vähe karvasem kui teised, kohe käib pea püsti, ei näe ninagi pähe Trm d. karm, tige Karvane mees nende `tööleste `vastu Pöi; Libedi `lambi (sõbralikke olendeid) mahub pailu `ühte `lauta, karvasi (riiakaid) mitte `kahtegi Hää; küll on aga tige ja karvane Juu; Keeris omal karvase külje väljapoole (hakkas kurjustama) Emme. fig Kodu-kasvand ja karvane (kitsa silmaringiga inimene) Emm | karvase (~ pitkä) näppegä (varas) Kod
2. -karvaline, -värviline, värviga kulukarvane uss Käi
Vrd karune, karvak, karvakas
kibe1 kibe g -da R(g -jä Kuu, -dä Lüg Vai) L(kebe Mar, kjõbõ Khn) K(-dä KJn) I(-dä Kod); kipe Saa g kibe|da (-dä) Rid/ke-/ Vig Mih Puh Võn/-õ/; kjõpõ pl kjõpõdad Khn; kippe g kibeda TLä; n, g kibe Vai Sa Hi/ke- Käi/ Trv Pst; pl kibed Lih; komp kibem Kõp; n, g kipe Muh Mar/ke-/ Krk Hel Puh Ote, pl kippe Hls; n, g kipõ San V(g kibõhõ Vas; p kibõhõt Kan, kibõh[h]õt Se, kibõ˛õt Urv Krl; transl kipõss, kibõhõss Vas, kibõhõst Se); kippe pl kipped Vai
1. a mõru, mõrkjas, viha Kes kibejä `kannatab, sie magusa mekkib Kuu; lähen tuon seda kibeda vett (viina) VNg; pippar tieb suu vihast ja kibedäst Lüg; liha vöttand kibe mau `juure; `andas `moole ka `viina, nii irm kibe oli Khk; Nee va punased `tuhli riud on kibed Pöi; `õiskapuul oo punased kiped marjad peal Muh; võil oo kebe mekk, oo kebeda `võitu; mes keele peal kepe, see leeme peal lepe Mar; kui sa kibedad (tubakat) tõmbad, siis on sul keel koa kibe et Trm; koirohol on kibe maik, `kangess vihad Kod; lehelist katsud keelega tilga, tunned kuhe et kibe, kui ta lahja on, ei ole kibe Pal; teinekord apu piim on kibedast läind Lai; kibe ja mõru ku tubak Trv; kardule om kippe, kavva vällän om, siss läävä kipes Hls; paĺlu `su̬u̬la pant, nõnda kipe, ei või suhu võtta Krk; ma‿i taha toda kibedat `rohtu Nõo; kupatedu kapst es ole konagi kipe vai mõrru Ote; Taa leib om `õkva˽mõru kipõ, `hapnamist om paĺlu saanuʔ Urv; küll oĺl kipõ, suu pańd `õkva `hõ̭õ̭hkama Plv; Kipõ nigu kesvä vesi (mõni süük vai ruug) Räp; ku `liikvat võtat `suuhtõ, tege suu kibõhõst Se; suud kibedaks tegema (veidi) viina võtma, maitsema läks `körtsi `jälle suud kibeks tegema Khk; Säh, veta pudel, tee suu kibeks ka Kaa; tee koa suu kibedaks, võta koa meie `viina Juu; annab `viina, `ütleb, võta tee suu kibedäss Kod
2. a a. (teravalt) valus; hell, tundlik; kipitav vanast `võeti `kartuli ikke `kopraga, `kopras ei tie käsi kibedast Lüg; Kibe kui `kirbu `ammustus Jõh; Ai, ärä `torgi `nõelaga, kibe akkas IisR; `puusad on kipped (haiged) Vai; sai kibed sääred Jäm; pudru olnd nii karune, teind `perse kibeks; `andas tulise kibe laksu `moole; sihest kibe `aige, siruta sa‿ p ennast `vöigid mette Khk; Sugulane äi aidate naiseks vötta, sugulasel `olla [suguühe] kibe Pöi; nöges körvedab ka, on kebe Käi; omiko poolt tuul oo kuri ja kibe Kul; `narblane kuseb jala `peale, aga ermus kipe on Mih; Karedad matsalk̀ad õeruvad naha kibedaks Jür; küĺm `kiskus silmad üsna kibedast VJg; küĺm võt́is näo kibedäss KJn; jala sääre nõnda kibesse võttan Trv; [vähkidest] ei `saaki kõttu täüs süvvä, enne lääve moka kipes pähän Hls; kurk oo õige kibe ja valuss miul; kipess võt́s periss jala alt, `liiva `mü̬ü̬dä `kõndin Krk; kabja olliva kibedass jäänu kruusa ti̬i̬ pääl Nõo; kipõ nakass (saunas oli kuum) Plv; nahk kibitses säläh, om kipõ sääne Se; perset ~ taguotsa kibedaks tegema ~ lööma peksma kui sa‿p kuule muidu, tee su `perse kibeks Khk; ot, ma tien sulle taguotsa kibedast VJg; lüün su `perse kibedäss KJn b. valu tekitav `kartavad kibedi `kärbäsi; midä kibedämb vits, sedä `kallimb laps Lüg; kui on ägedad `ilmad, siis on `einäd kibedäd Vai; Kadaka viht on kibe Mus; poiss pole veel kibesid `vitsu saand Kaa; püme kärmes, veel kibemad kut arilik kärmes on Pha; kiuspuu - - kibe puu, valus puu (okastega) Vll; Kärmpsed akkavad juba kibeks minema Pöi; verekihvtitus on väga kibe `aigus, väga suured valud Juu; minä võt́in kibedä vitsa õhvale, tämä ei lahe `lüpsä Kod; Ma tu̬u̬ kipõ˽vitsa˽`sisse, kibõ˛iidõ `vitsuga lahu su `perse kuumass, ku sa˽sõ̭nna ei˽kuulõʔ Urv; midä kibõ˛õp vits, sedä `armsap lat́s Krl; vits kipõ, lat́s nopõ Har; ku kipõ vits, siss um makuss lat́s Plv; tuuraluu oĺl innõ kusõl - - tuuraluu `oĺle `väega˽kipõ luu Räp || fig Suu ees libe, seljataga kibe (teeskleja, kahekeelne inimene) Emm c. (silmade või nina) limanahku ärritav `kanget `kimburit ajas toa täis, sie on kibe suits Jõe; küll tänä ajab kibeda `suitsu VNg; Sie ving tieb silmäd kjõbõdaks Khn; nõnda kipet `vingu olli tuba täis Hls; sann om kipe (vingune), lätt `silmi Ote; timä küt́t kibõhõpa sanna ku tõõsõʔ Vas d. fig valulik; rahulolematu, vingus Kibejä `näügä `nindagu `amba valu `kannatav inimene Kuu; Kulistab pudeli tääve viina ää, ei tee kibedad nägugi Han; tegi kibeda näo Tõs; Ise mies kua, aga `viina võttõs tieb kjõbõdad njagu Khn; olet `seatse kibe `näoge Trv || päeväge ei saa `äste `vaate, `tõmbat kipess (hrl `kipra) näo Krk e. Nii paha pueg tieb küll isal emal `miele kibedast IisR; Vaene inime nuttis kibedid pisarid PJg; Mi̬i̬l um kipõ, et `vihma satass ja˽rehekese˽ `pesmädäʔ Rõu
3. a raske, vaevaline, vilets aad on kibedad old, mõni `räägib, et tuleb viel kibedamb aeg Hlj; tieb elo kibedäst, ei saa enämb elädä kudagi Lüg; `Kõikse kibedamb aeg oli sie, kui pidin `üksi `kohta pidama IisR; meie pole koa kibedamad elu näind, oleme naapaelu noored Mih; lääb kibeda elu `otsa Ris; aga `keisri valitsuse aeg oli kibe elada HMd; `ennemuiste oli ju se asi väga kibe, ega põld jo `kõiki `aśsa `saada Juu; Nuorepõline elu oli väga kibe JJn; [puu]`riistade pesemine [oli] `jälle üks kibe tü̬ü̬ Äks; küll om kibedit `päivi siin ilman nättu Nõo
4. a, s kiire, pakiline, hädaline; rutt, kiirus`olgo kui kibe tüö `aiga, kodo `tüöle ei tule Vai; `paergus on kibe eina aeg, pole `aega muud teha, veel kibem tuleb ösumise aeg Khk; Asi läheb kibeks, pää (päike) vajub juba üsna madalase, paneme `auru `juure Kaa; kibe `lahti, viis inimest tuli töhe, kaks [jäi] `puudu Pha; `sõuke kipe `lõikus `olli et Muh; iga ühül oma kibe Tõs; kuule mool oo naa kibe töö, et kõik sõrme otsad o tööd täis; `kõikil oo kibe, ega põle `aega `rääkida koa mette Aud; `lauba akkab kibe kardula tegimene Vän; kui nii kibe ei ole siis ta `pääva kodu ei tule Ris; see on kibe käimine, kui kuus `versta `tuńdis Kos; ja mis sa siis [pilli] mäŋ́ŋid, kui sul igapäävane kibe tüö on KuuK; Need käisid siis kibeda töe aal väĺlas töel Amb; küll mul täna oli kibe (palju tööd) Trm; sul õli kibegi asi, tuled nõnna ilja `ü̬ü̬si; õege kibe käsk, õlgu kõhe täedetud Kod; einä aig om kige kipebe päevä Krk; sel kõ̭ige kibedambal ajal - - läits minijäss Leeningraat̀i `ku̬u̬li Nõo; peremi̬i̬s - - võt́t maad suuvve (suhu), kui muld `oĺli makus, `tuĺli kipe põllutegemine Kam; Meil lätt alasi ta asi nii kipõss, et tulõ iks `persega ussõ`mulku `ot́siʔ Urv; Tuli usin palamõ, vesi välle viirmä, raha kipõ kadumõ Krl; täl `väega kipõ asi, läpe ei kohege Räp; kipõ (äkiline) tõbi, ruttu mano tuĺl Se
5. a a. väle, virk; tragi kibe obu vädama; köŕb oli nii kibe minema Ans; Meite noor vöik täkk oo seike kibe loom Kaa; kaua selle kibe obusega selle tee käib Vll; Kibe mees oli leki katust `lööma Pöi; küll oĺli temä kibe, joose, nii et jalad ei putu maha Vil; Kusta om virk ja kipõ mi̬i̬ss, `poiskõsõh oĺl ta vi̬i̬l kipõmb Plv; Tu̬u̬ om kipõ tü̬ü̬d tegemä Vas; Sä olõt noorõmb, sul kipõmb jalg; Kipõ ku tulõsäde (virk inimene) Räp; täl om kipõ käsi (virk tööle); hobõnõ om kipõ, mineḱ ka om hää; [virk inimene] om kipõ `tüühü vai minemä kohe; vana mi̬i̬śs om ka õigõ kipõ vi̬i̬l Se b. peru see obone on nii kibe, kihutab saba Juu; kibe obune on see mis ingub, kui vihane on HJn; c. tige(davõitu) Ärä tämä (hobuse) taha mene, ta on natuke kibe; Kibedi ovustega on `tõiste ovuste vahel `kõige `ullemb Jõh; tige, sańt inimene, selle `kohta `öötakse ka kibe inimene Kul
6. a vähese rohuga, paljaks söödud karjasmaa nii kibe, üsna punab kõik Mär; kui karjasmaa kibe oli, sai `õhta saare `lehti murda `loomadele Kse; loomad on nii kibeda moa peal; obone koa karjasmal teese koha on nii kibedaks söönd, teese koha peal põle `käintki Juu
7. a läbilõikav, kile, kime `lapsed `kiljuvad, `tieväd kibedä äält; `tütrikud `laulavad kibeda `ääledega;`tiiskant on kibe ääl Lüg; suitsu pääsuke, need `kiirguvad kibeda äältega; meni on nii `peenise kibe äälega Khk
8. (intensiivsussõnana) a. (väga) suur, tugev, kange Kibe valu näris `terve üö IisR; kibe nou on `sinnä `menna Vai; kibe kuse äda Jäm; kui oomiku vara koidu sihes kibe külmaga `oue `minna, siis aja `teibad `paukuvad pops ning pops Khk; nii tuline kipe soolvesi `tehti `peale, nii `kange et Muh; nii kebe valu mau sees Phl; küll ta tuli kibeda iiluga Kse; mul on kibe rutt; küll oli kibe uni Ris; täna kaanis kibe küĺm tuul Kei; temal old nii kibe jänu ja joond `küĺma vett; pärast süńnitust käevad kibedad valud Juu; noh ikka kui tuli `lõuna aeg, siis oli [sõnnikuveo ajal] kibe `kastmene nõnnat et Pee; kipe küĺm, kes näppe `küĺge aap Kam; mul um sõrmõhn kipõ halu Rõu; oĺl õigõ hää kipõ külm Vas; kipõ ḱulm, kärre ḱulm Se b. väga, liiga; üpris, erakordselt Oli monel mihel parajasti just kodu midägi kibekiiret tüöd Kuu; [jäi] `tiitsal töö ajal kohe kibe `aigeks Ans; taar on üsna kibe apu; kalad on nii kibeks soolaseks sugend; kahjaga sai [värvitava asja] kibeks mustaks; nii kibe vahe vigat; kibe `valge rätik `ümber pεε Khk; Öun on nii kibe apu, et ajab ösna suu `lahti Pöi; nii kipe suur sõnniku ais `olli Muh; Kibe-kiiret jätkub veel mihklipäni Han; Eks `veimeid `tehtud siis `talgudega kui mehele minemisega kibe kiire kääs oli Kei; pohlad ehk pihlike maŕjad one kibedäd apud Kod; meil om kipe soolatse räime Hls; äste kibe punane rõevass, vai lang Ran; suṕp om nii kippe soolane, et ei saa `süvvä mitte Nõo; Leib om `õkva˽kipõ hapu, vesi tulõ `suuhvõ ku t́salgutat Urv || üsna kibe-kisla soolane, kala ehk liha Jäm; loomad kibes-`keebas jooma `nälgas Pöi
9. s viin Et `viiä `sinne Poruva joesuhu moned `kümmed `pöntüd va kibejä Kuu; Võttame va kibeda ka ikke, tieb `miele paremast IisR; joob seda kibed paigulist, selle pärast on nii `vaene Khk; on sul kibed ka majas? Rei; tä käib selle va kepega `paĺlo `ümber (joob liiga palju) Mar; meki koa siis meie kibedad; mut ku aab kibedat taga järjest, sellega ta elab Juu; anna mulle va kibedad VJg; käisin täna ja võtin koa seda va kibedad Trm; ta käip selle va kipe mõrruge ümmer Krk; Et vaśt `kuigi mõ̭nõ suutävve taad vanna kibõ˛õt sai `kośtki tälle (sepale) tuvva vaih Urv; mehe˽`tahtva jo taad vanna kipõt `väega Plv || (sipelghappest) raudikõsõʔ - - `laskva kipõd, nakass iho õ̭hkama kui Kan
10. s hoop; valu Varesselle valu, `kirbule kibeda, `musta`linnule muud tõbe – `lapse sõrm `terve Jõh; annan vetsaga mõne kepe sole Mar; mesilane, erilane, `lenda libeda-`liksi, tuo sa metta uava `võida, kibedad ära ajada (elitingisõnad) Koe; `taŕvis sulle kibedad naha peale `anda VJg; kibedat saama, tegema 1. haiget saama või tegema kui `lapsed vahest kuhugi kibejä said, siis puhuti `sinne `haige koha `pääle ja `lueti sanu; Mes sa tied `toisele `lapsele alade kibejä `mängies Kuu; Eks `tohter tegi küll kibeda, kui `jalga `uuris IisR; älä `piigista `ninda kovast, tied `miule kipped; tämä `toukas `minnu `maahha, mie sain kipped Vai || fig tämä juttu ei tie `miule kipped Vai 2. vaevama, piinama eks `laagris ja liini tüödes seal oli väga se `toitlus sie tegi kibedad Kad
1. a mõru, mõrkjas, viha Kes kibejä `kannatab, sie magusa mekkib Kuu; lähen tuon seda kibeda vett (viina) VNg; pippar tieb suu vihast ja kibedäst Lüg; liha vöttand kibe mau `juure; `andas `moole ka `viina, nii irm kibe oli Khk; Nee va punased `tuhli riud on kibed Pöi; `õiskapuul oo punased kiped marjad peal Muh; võil oo kebe mekk, oo kebeda `võitu; mes keele peal kepe, see leeme peal lepe Mar; kui sa kibedad (tubakat) tõmbad, siis on sul keel koa kibe et Trm; koirohol on kibe maik, `kangess vihad Kod; lehelist katsud keelega tilga, tunned kuhe et kibe, kui ta lahja on, ei ole kibe Pal; teinekord apu piim on kibedast läind Lai; kibe ja mõru ku tubak Trv; kardule om kippe, kavva vällän om, siss läävä kipes Hls; paĺlu `su̬u̬la pant, nõnda kipe, ei või suhu võtta Krk; ma‿i taha toda kibedat `rohtu Nõo; kupatedu kapst es ole konagi kipe vai mõrru Ote; Taa leib om `õkva˽mõru kipõ, `hapnamist om paĺlu saanuʔ Urv; küll oĺl kipõ, suu pańd `õkva `hõ̭õ̭hkama Plv; Kipõ nigu kesvä vesi (mõni süük vai ruug) Räp; ku `liikvat võtat `suuhtõ, tege suu kibõhõst Se; suud kibedaks tegema (veidi) viina võtma, maitsema läks `körtsi `jälle suud kibeks tegema Khk; Säh, veta pudel, tee suu kibeks ka Kaa; tee koa suu kibedaks, võta koa meie `viina Juu; annab `viina, `ütleb, võta tee suu kibedäss Kod
2. a a. (teravalt) valus; hell, tundlik; kipitav vanast `võeti `kartuli ikke `kopraga, `kopras ei tie käsi kibedast Lüg; Kibe kui `kirbu `ammustus Jõh; Ai, ärä `torgi `nõelaga, kibe akkas IisR; `puusad on kipped (haiged) Vai; sai kibed sääred Jäm; pudru olnd nii karune, teind `perse kibeks; `andas tulise kibe laksu `moole; sihest kibe `aige, siruta sa‿ p ennast `vöigid mette Khk; Sugulane äi aidate naiseks vötta, sugulasel `olla [suguühe] kibe Pöi; nöges körvedab ka, on kebe Käi; omiko poolt tuul oo kuri ja kibe Kul; `narblane kuseb jala `peale, aga ermus kipe on Mih; Karedad matsalk̀ad õeruvad naha kibedaks Jür; küĺm `kiskus silmad üsna kibedast VJg; küĺm võt́is näo kibedäss KJn; jala sääre nõnda kibesse võttan Trv; [vähkidest] ei `saaki kõttu täüs süvvä, enne lääve moka kipes pähän Hls; kurk oo õige kibe ja valuss miul; kipess võt́s periss jala alt, `liiva `mü̬ü̬dä `kõndin Krk; kabja olliva kibedass jäänu kruusa ti̬i̬ pääl Nõo; kipõ nakass (saunas oli kuum) Plv; nahk kibitses säläh, om kipõ sääne Se; perset ~ taguotsa kibedaks tegema ~ lööma peksma kui sa‿p kuule muidu, tee su `perse kibeks Khk; ot, ma tien sulle taguotsa kibedast VJg; lüün su `perse kibedäss KJn b. valu tekitav `kartavad kibedi `kärbäsi; midä kibedämb vits, sedä `kallimb laps Lüg; kui on ägedad `ilmad, siis on `einäd kibedäd Vai; Kadaka viht on kibe Mus; poiss pole veel kibesid `vitsu saand Kaa; püme kärmes, veel kibemad kut arilik kärmes on Pha; kiuspuu - - kibe puu, valus puu (okastega) Vll; Kärmpsed akkavad juba kibeks minema Pöi; verekihvtitus on väga kibe `aigus, väga suured valud Juu; minä võt́in kibedä vitsa õhvale, tämä ei lahe `lüpsä Kod; Ma tu̬u̬ kipõ˽vitsa˽`sisse, kibõ˛iidõ `vitsuga lahu su `perse kuumass, ku sa˽sõ̭nna ei˽kuulõʔ Urv; midä kibõ˛õp vits, sedä `armsap lat́s Krl; vits kipõ, lat́s nopõ Har; ku kipõ vits, siss um makuss lat́s Plv; tuuraluu oĺl innõ kusõl - - tuuraluu `oĺle `väega˽kipõ luu Räp || fig Suu ees libe, seljataga kibe (teeskleja, kahekeelne inimene) Emm c. (silmade või nina) limanahku ärritav `kanget `kimburit ajas toa täis, sie on kibe suits Jõe; küll tänä ajab kibeda `suitsu VNg; Sie ving tieb silmäd kjõbõdaks Khn; nõnda kipet `vingu olli tuba täis Hls; sann om kipe (vingune), lätt `silmi Ote; timä küt́t kibõhõpa sanna ku tõõsõʔ Vas d. fig valulik; rahulolematu, vingus Kibejä `näügä `nindagu `amba valu `kannatav inimene Kuu; Kulistab pudeli tääve viina ää, ei tee kibedad nägugi Han; tegi kibeda näo Tõs; Ise mies kua, aga `viina võttõs tieb kjõbõdad njagu Khn; olet `seatse kibe `näoge Trv || päeväge ei saa `äste `vaate, `tõmbat kipess (hrl `kipra) näo Krk e. Nii paha pueg tieb küll isal emal `miele kibedast IisR; Vaene inime nuttis kibedid pisarid PJg; Mi̬i̬l um kipõ, et `vihma satass ja˽rehekese˽ `pesmädäʔ Rõu
3. a raske, vaevaline, vilets aad on kibedad old, mõni `räägib, et tuleb viel kibedamb aeg Hlj; tieb elo kibedäst, ei saa enämb elädä kudagi Lüg; `Kõikse kibedamb aeg oli sie, kui pidin `üksi `kohta pidama IisR; meie pole koa kibedamad elu näind, oleme naapaelu noored Mih; lääb kibeda elu `otsa Ris; aga `keisri valitsuse aeg oli kibe elada HMd; `ennemuiste oli ju se asi väga kibe, ega põld jo `kõiki `aśsa `saada Juu; Nuorepõline elu oli väga kibe JJn; [puu]`riistade pesemine [oli] `jälle üks kibe tü̬ü̬ Äks; küll om kibedit `päivi siin ilman nättu Nõo
4. a, s kiire, pakiline, hädaline; rutt, kiirus`olgo kui kibe tüö `aiga, kodo `tüöle ei tule Vai; `paergus on kibe eina aeg, pole `aega muud teha, veel kibem tuleb ösumise aeg Khk; Asi läheb kibeks, pää (päike) vajub juba üsna madalase, paneme `auru `juure Kaa; kibe `lahti, viis inimest tuli töhe, kaks [jäi] `puudu Pha; `sõuke kipe `lõikus `olli et Muh; iga ühül oma kibe Tõs; kuule mool oo naa kibe töö, et kõik sõrme otsad o tööd täis; `kõikil oo kibe, ega põle `aega `rääkida koa mette Aud; `lauba akkab kibe kardula tegimene Vän; kui nii kibe ei ole siis ta `pääva kodu ei tule Ris; see on kibe käimine, kui kuus `versta `tuńdis Kos; ja mis sa siis [pilli] mäŋ́ŋid, kui sul igapäävane kibe tüö on KuuK; Need käisid siis kibeda töe aal väĺlas töel Amb; küll mul täna oli kibe (palju tööd) Trm; sul õli kibegi asi, tuled nõnna ilja `ü̬ü̬si; õege kibe käsk, õlgu kõhe täedetud Kod; einä aig om kige kipebe päevä Krk; sel kõ̭ige kibedambal ajal - - läits minijäss Leeningraat̀i `ku̬u̬li Nõo; peremi̬i̬s - - võt́t maad suuvve (suhu), kui muld `oĺli makus, `tuĺli kipe põllutegemine Kam; Meil lätt alasi ta asi nii kipõss, et tulõ iks `persega ussõ`mulku `ot́siʔ Urv; Tuli usin palamõ, vesi välle viirmä, raha kipõ kadumõ Krl; täl `väega kipõ asi, läpe ei kohege Räp; kipõ (äkiline) tõbi, ruttu mano tuĺl Se
5. a a. väle, virk; tragi kibe obu vädama; köŕb oli nii kibe minema Ans; Meite noor vöik täkk oo seike kibe loom Kaa; kaua selle kibe obusega selle tee käib Vll; Kibe mees oli leki katust `lööma Pöi; küll oĺli temä kibe, joose, nii et jalad ei putu maha Vil; Kusta om virk ja kipõ mi̬i̬ss, `poiskõsõh oĺl ta vi̬i̬l kipõmb Plv; Tu̬u̬ om kipõ tü̬ü̬d tegemä Vas; Sä olõt noorõmb, sul kipõmb jalg; Kipõ ku tulõsäde (virk inimene) Räp; täl om kipõ käsi (virk tööle); hobõnõ om kipõ, mineḱ ka om hää; [virk inimene] om kipõ `tüühü vai minemä kohe; vana mi̬i̬śs om ka õigõ kipõ vi̬i̬l Se b. peru see obone on nii kibe, kihutab saba Juu; kibe obune on see mis ingub, kui vihane on HJn; c. tige(davõitu) Ärä tämä (hobuse) taha mene, ta on natuke kibe; Kibedi ovustega on `tõiste ovuste vahel `kõige `ullemb Jõh; tige, sańt inimene, selle `kohta `öötakse ka kibe inimene Kul
6. a vähese rohuga, paljaks söödud karjasmaa nii kibe, üsna punab kõik Mär; kui karjasmaa kibe oli, sai `õhta saare `lehti murda `loomadele Kse; loomad on nii kibeda moa peal; obone koa karjasmal teese koha on nii kibedaks söönd, teese koha peal põle `käintki Juu
7. a läbilõikav, kile, kime `lapsed `kiljuvad, `tieväd kibedä äält; `tütrikud `laulavad kibeda `ääledega;`tiiskant on kibe ääl Lüg; suitsu pääsuke, need `kiirguvad kibeda äältega; meni on nii `peenise kibe äälega Khk
8. (intensiivsussõnana) a. (väga) suur, tugev, kange Kibe valu näris `terve üö IisR; kibe nou on `sinnä `menna Vai; kibe kuse äda Jäm; kui oomiku vara koidu sihes kibe külmaga `oue `minna, siis aja `teibad `paukuvad pops ning pops Khk; nii tuline kipe soolvesi `tehti `peale, nii `kange et Muh; nii kebe valu mau sees Phl; küll ta tuli kibeda iiluga Kse; mul on kibe rutt; küll oli kibe uni Ris; täna kaanis kibe küĺm tuul Kei; temal old nii kibe jänu ja joond `küĺma vett; pärast süńnitust käevad kibedad valud Juu; noh ikka kui tuli `lõuna aeg, siis oli [sõnnikuveo ajal] kibe `kastmene nõnnat et Pee; kipe küĺm, kes näppe `küĺge aap Kam; mul um sõrmõhn kipõ halu Rõu; oĺl õigõ hää kipõ külm Vas; kipõ ḱulm, kärre ḱulm Se b. väga, liiga; üpris, erakordselt Oli monel mihel parajasti just kodu midägi kibekiiret tüöd Kuu; [jäi] `tiitsal töö ajal kohe kibe `aigeks Ans; taar on üsna kibe apu; kalad on nii kibeks soolaseks sugend; kahjaga sai [värvitava asja] kibeks mustaks; nii kibe vahe vigat; kibe `valge rätik `ümber pεε Khk; Öun on nii kibe apu, et ajab ösna suu `lahti Pöi; nii kipe suur sõnniku ais `olli Muh; Kibe-kiiret jätkub veel mihklipäni Han; Eks `veimeid `tehtud siis `talgudega kui mehele minemisega kibe kiire kääs oli Kei; pohlad ehk pihlike maŕjad one kibedäd apud Kod; meil om kipe soolatse räime Hls; äste kibe punane rõevass, vai lang Ran; suṕp om nii kippe soolane, et ei saa `süvvä mitte Nõo; Leib om `õkva˽kipõ hapu, vesi tulõ `suuhvõ ku t́salgutat Urv || üsna kibe-kisla soolane, kala ehk liha Jäm; loomad kibes-`keebas jooma `nälgas Pöi
9. s viin Et `viiä `sinne Poruva joesuhu moned `kümmed `pöntüd va kibejä Kuu; Võttame va kibeda ka ikke, tieb `miele paremast IisR; joob seda kibed paigulist, selle pärast on nii `vaene Khk; on sul kibed ka majas? Rei; tä käib selle va kepega `paĺlo `ümber (joob liiga palju) Mar; meki koa siis meie kibedad; mut ku aab kibedat taga järjest, sellega ta elab Juu; anna mulle va kibedad VJg; käisin täna ja võtin koa seda va kibedad Trm; ta käip selle va kipe mõrruge ümmer Krk; Et vaśt `kuigi mõ̭nõ suutävve taad vanna kibõ˛õt sai `kośtki tälle (sepale) tuvva vaih Urv; mehe˽`tahtva jo taad vanna kipõt `väega Plv || (sipelghappest) raudikõsõʔ - - `laskva kipõd, nakass iho õ̭hkama kui Kan
10. s hoop; valu Varesselle valu, `kirbule kibeda, `musta`linnule muud tõbe – `lapse sõrm `terve Jõh; annan vetsaga mõne kepe sole Mar; mesilane, erilane, `lenda libeda-`liksi, tuo sa metta uava `võida, kibedad ära ajada (elitingisõnad) Koe; `taŕvis sulle kibedad naha peale `anda VJg; kibedat saama, tegema 1. haiget saama või tegema kui `lapsed vahest kuhugi kibejä said, siis puhuti `sinne `haige koha `pääle ja `lueti sanu; Mes sa tied `toisele `lapsele alade kibejä `mängies Kuu; Eks `tohter tegi küll kibeda, kui `jalga `uuris IisR; älä `piigista `ninda kovast, tied `miule kipped; tämä `toukas `minnu `maahha, mie sain kipped Vai || fig tämä juttu ei tie `miule kipped Vai 2. vaevama, piinama eks `laagris ja liini tüödes seal oli väga se `toitlus sie tegi kibedad Kad
kihvakas kihvakas Pöi Muh Rõu
1. kibehapu Toaril on sõhuke kihvakas maik juures; Äi ole mitte kena [õlu], suur kihvakas maik on sihes Pöi; nii `kange apu et ühna peast köis läbi, kihvakas apu Muh Vrd kihvatis
2. torkiv (valu, piste) `Söuke suur ull kihvakas valu on sihes, vahest lööb sahv sahv Pöi
3. õel, tige kihvakas inemine Rõu
1. kibehapu Toaril on sõhuke kihvakas maik juures; Äi ole mitte kena [õlu], suur kihvakas maik on sihes Pöi; nii `kange apu et ühna peast köis läbi, kihvakas apu Muh Vrd kihvatis
2. torkiv (valu, piste) `Söuke suur ull kihvakas valu on sihes, vahest lööb sahv sahv Pöi
3. õel, tige kihvakas inemine Rõu
kihvt kihvt g kihvti Sa(kift Jäm Khk) Muh/-hf-/ Emm Han Tõs Tor Saa K I Krk spor T, kih́vt Har Rõu Plv(-ht) Vas Räp Se(-ht); kihvt g `kihvti Kuu VNg IisR Vai; kiht g `kihti Kuu VNg, g kihti, kihi Emm Rei L(kih́t Kse Han) spor K; kih́t g kihi KJn M Puh San Har Vas; kiuht g kiuhti Ans Khk Kaa Pöi Muh(`kiuhti) Hää, g `kiuhti Kuu Lüg Vai/n `kiuhti/
1. s mürk Sinine sie `kihvti juon tuli juo (ussihammustusest); `kuera `kieless on ühüksät `sorti `salvi, `kassi `kieless on `kihvti Kuu; `aablane ku `niulab, siis inimine `püijäb `surra `kange `kiuhtiga Lüg; mesiläisel on ka `kiuhti `niula `külles Vai; vöttas `kifti `sisse Jäm; ussi ammaste sihes piab `kihfti olema, seda‿b vöi lasta närida Khk; see oo `kiuhti, mis inimese ää vötab Muh; Sarapuukirjul ussil on εrmus `kange kiht Emm; maa kiht läin sisse Mar; seal korjatasse uśsi kiht ära suust Kul; Aptiki rohud oo mõnekorra päris kihid Han; kassi suus `olla kiht ja koera suus oht Tõs; ega se kihvt kala sisse ei lähe Tor; rohe on mõru ku kiht Hää; silmad läksid `kärna - - `kange maa kiht oli sees HMd; ei `sõnna vee kallale tohi `loomi `laska, seäl kihi kord peäl Juu; näsiniinepuu on päris kihvt kohe Amb; [ussi nõelatud] `aige koht pannasse maa `sisse, maa kisub `väĺla selle kihti Kad; lut́ikate kiht on roheline `pulber VJg; uśsil `üeldasse olema `kihvti pot́t Ksi; temä võt́s kiḱk selle kihi `sisse ja `surri ärä Hls; koera suhun om rohi, kassi suhun om kihvt Krk; poesike ludsiss aavast tolle kihvti `väĺlä ja süĺläss maha Ran; prussakile `kihvtit panna, siss kooleva ärä Nõo; minev`aasta `panti toda kihvtit rot́tele, nüid ei ole näid Rõn; maa kih́vt om naidõ (taimede) sisen, na võttava maa kihvti henne˽`sisse Har; müŕkhainul um `väega˽kõva kihft Plv; [roti] kihtiga leeväraasukõsõ pańni katusõ ala liṕikese pääle Vas || see oo kihi `andaja (öeld tundmatu kohta) Kse
2. a tige, õel Oi see oo kihvt mees, äi see sulle εε ole Khk; see üks kiht inimene Mar; oli ka üks kihvt mees, tigeda sõnadega Plt; Taa‿m vana kihvt mehemüräśk Rõu; müŕkhainul um `väega˽kõva kihft Plv
Vrd jihvt
1. s mürk Sinine sie `kihvti juon tuli juo (ussihammustusest); `kuera `kieless on ühüksät `sorti `salvi, `kassi `kieless on `kihvti Kuu; `aablane ku `niulab, siis inimine `püijäb `surra `kange `kiuhtiga Lüg; mesiläisel on ka `kiuhti `niula `külles Vai; vöttas `kifti `sisse Jäm; ussi ammaste sihes piab `kihfti olema, seda‿b vöi lasta närida Khk; see oo `kiuhti, mis inimese ää vötab Muh; Sarapuukirjul ussil on εrmus `kange kiht Emm; maa kiht läin sisse Mar; seal korjatasse uśsi kiht ära suust Kul; Aptiki rohud oo mõnekorra päris kihid Han; kassi suus `olla kiht ja koera suus oht Tõs; ega se kihvt kala sisse ei lähe Tor; rohe on mõru ku kiht Hää; silmad läksid `kärna - - `kange maa kiht oli sees HMd; ei `sõnna vee kallale tohi `loomi `laska, seäl kihi kord peäl Juu; näsiniinepuu on päris kihvt kohe Amb; [ussi nõelatud] `aige koht pannasse maa `sisse, maa kisub `väĺla selle kihti Kad; lut́ikate kiht on roheline `pulber VJg; uśsil `üeldasse olema `kihvti pot́t Ksi; temä võt́s kiḱk selle kihi `sisse ja `surri ärä Hls; koera suhun om rohi, kassi suhun om kihvt Krk; poesike ludsiss aavast tolle kihvti `väĺlä ja süĺläss maha Ran; prussakile `kihvtit panna, siss kooleva ärä Nõo; minev`aasta `panti toda kihvtit rot́tele, nüid ei ole näid Rõn; maa kih́vt om naidõ (taimede) sisen, na võttava maa kihvti henne˽`sisse Har; müŕkhainul um `väega˽kõva kihft Plv; [roti] kihtiga leeväraasukõsõ pańni katusõ ala liṕikese pääle Vas || see oo kihi `andaja (öeld tundmatu kohta) Kse
2. a tige, õel Oi see oo kihvt mees, äi see sulle εε ole Khk; see üks kiht inimene Mar; oli ka üks kihvt mees, tigeda sõnadega Plt; Taa‿m vana kihvt mehemüräśk Rõu; müŕkhainul um `väega˽kõva kihft Plv
Vrd jihvt
kihvtine kihvtine, kihti- Khk Mus Pöi Emm Rei L spor KPõ(kivt- VJg), I(-h́t- Kod) Plt M Puh Nõo Rõn Har Rõu Räp; `kihvtine, `kihti- R Sa(-f- Jäm Khk) Emm Mar Tor Ris Lai VlPõ(-h́t- KJn) Puh Nõo Kam San/-h́f-/ Räp/-h́v-/; `kiuhtine Kuu Lüg Vai spor Sa, Muh Ann Har/pl -sõ/; kihine Rei Kse JMd
1. mürgine Vaskhuss on niisugune pruun, sie on viel `kaige `kurjemb, sie on `kaige `kihvtisemb Kuu; kärblaise `siened on `kihtised VNg; `arsti roho on ka vahel `kiuhtine Lüg; `Aĺlitus pidada ka `kihvtine olema IisR; loom on `kiftist `rohtu söönd Jäm; vesi ussil ep pia `kihftissi `ambud olema Khk; uśs püstab, mis `kihtine uśs on, paisetab `kangest üles Krj; Koera ammas on kihvtine, millal see (hammustus) paraneb Pöi; törvaskant peab `kihvtine olema Emm; kihvtine ving või mõõrisk Rid; seda `rohtu `võigi võtta, see kihine Kse; [kartuli] itted on kihvtised, neid ei tohi `anda loomale Mih; seda `öetse küll, et kirju `olla kihvtitsem uss Tõs; `kihvtised tikerberid lähvad mustase Tor; `metsas on küll suured `kihtised uśsid Ris; [Neerutõbisele lambale] `Ańti kihtist `aśsa, tubakast. Kihtine asi ikka `aitas koa Kei; sinikad `ööldakse kihtised olevad Juu; küll oli kibe ja kihtine rohi Koe; sõi kihtiseid `maŕju Iis; tulilill - - võib `olla küll on kivtine lill VJg; kihtised maŕjad ja rohod tieväd `aigess Kod; omikune süĺg on kihvtine Lai; Aĺlitand tükid lõegati [leival] ärä, ni̬i̬d `oĺlid `kihtised KJn; kihvtine om kiisa luu Trv; `kärblise si̬i̬ń om kihtine, kaśs sü̬ü̬, koolep ärä Krk; mõni `ütlep et makuss rohi om `kihvtine, ess (eks) mõrru ole nii sama `kihvtine Puh; rohu `korjaja korjassiva tungõlterri, üteldi `kihvtitse olevat sugu Kam; `tõie kü̬ü̬`vitsu, nu‿mma kihvtidseʔ Har Vrd jihvtine
2. fig kuri, halb, tige sie oli `üsna kade inimene ka, `liiga `kihvtine `kaigi `vasta Kuu; see on ka üks `kihvtine olek Pha; need o nihuksed `kihtised inimesed, ega nendega keegi akkama saa Mar; paierlased olid ühed kihvtised inimest, tigedad ja Kad; naine om kihtine Hls
1. mürgine Vaskhuss on niisugune pruun, sie on viel `kaige `kurjemb, sie on `kaige `kihvtisemb Kuu; kärblaise `siened on `kihtised VNg; `arsti roho on ka vahel `kiuhtine Lüg; `Aĺlitus pidada ka `kihvtine olema IisR; loom on `kiftist `rohtu söönd Jäm; vesi ussil ep pia `kihftissi `ambud olema Khk; uśs püstab, mis `kihtine uśs on, paisetab `kangest üles Krj; Koera ammas on kihvtine, millal see (hammustus) paraneb Pöi; törvaskant peab `kihvtine olema Emm; kihvtine ving või mõõrisk Rid; seda `rohtu `võigi võtta, see kihine Kse; [kartuli] itted on kihvtised, neid ei tohi `anda loomale Mih; seda `öetse küll, et kirju `olla kihvtitsem uss Tõs; `kihvtised tikerberid lähvad mustase Tor; `metsas on küll suured `kihtised uśsid Ris; [Neerutõbisele lambale] `Ańti kihtist `aśsa, tubakast. Kihtine asi ikka `aitas koa Kei; sinikad `ööldakse kihtised olevad Juu; küll oli kibe ja kihtine rohi Koe; sõi kihtiseid `maŕju Iis; tulilill - - võib `olla küll on kivtine lill VJg; kihtised maŕjad ja rohod tieväd `aigess Kod; omikune süĺg on kihvtine Lai; Aĺlitand tükid lõegati [leival] ärä, ni̬i̬d `oĺlid `kihtised KJn; kihvtine om kiisa luu Trv; `kärblise si̬i̬ń om kihtine, kaśs sü̬ü̬, koolep ärä Krk; mõni `ütlep et makuss rohi om `kihvtine, ess (eks) mõrru ole nii sama `kihvtine Puh; rohu `korjaja korjassiva tungõlterri, üteldi `kihvtitse olevat sugu Kam; `tõie kü̬ü̬`vitsu, nu‿mma kihvtidseʔ Har Vrd jihvtine
2. fig kuri, halb, tige sie oli `üsna kade inimene ka, `liiga `kihvtine `kaigi `vasta Kuu; see on ka üks `kihvtine olek Pha; need o nihuksed `kihtised inimesed, ega nendega keegi akkama saa Mar; paierlased olid ühed kihvtised inimest, tigedad ja Kad; naine om kihtine Hls
kire1 n, g kire Käi Krk Hel, g kire|da Jõe Hlj Lüg/-dä/ Jür, -jä Kuu, -ja VNg
1. a. krõbe, kuiv; kõrbenud kireda `kuorega leib Jõe; kirejäd `heinäd Kuu; `leiva `kuorik on `ahjus kiredaks põlend Hlj; `kartuli `pilku `pietasse `ahjus, on `kuivaned ja kiredäd Lüg b. fig tige sa oled õite kiredaks läind Jür || kirvendav kurk on kire Hlj
2. ere, kiiskav `seĺge päe ku kire, päe kirents `kangest; iluss einäke küll, aĺlass ku kire; tiĺluk räim ja ninda aĺlass ku kire; õbe `karva puhass nindagu kire; õõrut `puhtess ti̬i̬ lusigu, iluse ku kire Krk || käre, kuum Juhtus olema `oige kire einä ilm, `uomikuse `niidukse vois juba `ehtul `varju ala `panna Kuu || Püüda sai siis, kui oli puhta kirega jεε, kui aga jεε olli alt karune, oli noodapüük raskendatud Käi
1. a. krõbe, kuiv; kõrbenud kireda `kuorega leib Jõe; kirejäd `heinäd Kuu; `leiva `kuorik on `ahjus kiredaks põlend Hlj; `kartuli `pilku `pietasse `ahjus, on `kuivaned ja kiredäd Lüg b. fig tige sa oled õite kiredaks läind Jür || kirvendav kurk on kire Hlj
2. ere, kiiskav `seĺge päe ku kire, päe kirents `kangest; iluss einäke küll, aĺlass ku kire; tiĺluk räim ja ninda aĺlass ku kire; õbe `karva puhass nindagu kire; õõrut `puhtess ti̬i̬ lusigu, iluse ku kire Krk || käre, kuum Juhtus olema `oige kire einä ilm, `uomikuse `niidukse vois juba `ehtul `varju ala `panna Kuu || Püüda sai siis, kui oli puhta kirega jεε, kui aga jεε olli alt karune, oli noodapüük raskendatud Käi
kiskja1 `kiskja VNg Jõh Jäm Krj Emm Rei Mär Kse Tor Ris Hag JMd Iis TLä San, `kiśkja Juu VJg Trm Plt,`kisja Hää, `kiskija Khk, `kiskje Krk; `kiskjä, `kiśkjä Kod Rõn V(-ja; kiš́ka Lei); `kiskuja R(-o- Vai) spor Sa, Mär Hää Juu JMd VJg Trm Plt, `kesko- Rei LNg Mar/-u-/, `kiskui Trv Hel
1. murdja (loom) `ilveksed on `kiskojad `luomad Vai; see on `kiskuja koer (tige, hammustaja) Khk; unt see köige ullem `kiskja on, misuke see köige `kiskjam on, seda ma küll εi tea Krj; suurtes `metsades elavad `kiskjad elajad Mär; uńdid ja `kisjad loomad murravad Hää; sie mies oo tige `justku `kiskja uńt Ris; kaśs on `kange `kiskja JMd; lõvi peab olema vist `kiskjamb viel kui lõukoer VJg; `kiśkja elajas, `murdja metsalene Plt; susi olli `kiskui Hel; soeʔ ommaʔ `kiskjäʔ eläjeʔ, üt́s `kiskjä kuri elläi Krl Vrd kiskjas1
2. riiakas, tige, tülitseja (inimene) Õli `kiskuja, `juodos ku käis sis ikke alustass `riiu Lüg; nee olid `seoksed `kiskijad ning riiakad Khk; nii `easte elasime, ma pöle niisugone `keskoja inimene Rei; vääga `kiskuja inime, temaga ei või puil ega mail `olla VJg; `taplejäd `kiskjäd mehed ei õllud Kod; `nuaga ei tohi lapsel `küina lõigata, sest `saama `kiskuja, `kakleja Plt Vrd kismak
3. ihne, ahnitseja, omakasupüüdlik (inimene) üks `püüdäjä, oma `puole `kiskuja inimine, tämä kobika ei jättä Lüg; siin oli va tüir `kaupmes, naa `eese `poole `keskoja inimene LNg; peremies on väga `kiśkja VJg; nemä om `seantse `kiskje rahvass Krk; mõni inimene om serände `kiskja, kraabiss kõik `endäle Ran; ni juudi omma `kiśkja inemise San; mi˽perremiiśs om `väega `kiśkja, tii˽sa˽telle ku häste, alasi timä jorisass Har; `kiśkjä ineminõ, `kopka pääl `kisklõss (tingib) Se Vrd kiskur
Vrd kisklik2
1. murdja (loom) `ilveksed on `kiskojad `luomad Vai; see on `kiskuja koer (tige, hammustaja) Khk; unt see köige ullem `kiskja on, misuke see köige `kiskjam on, seda ma küll εi tea Krj; suurtes `metsades elavad `kiskjad elajad Mär; uńdid ja `kisjad loomad murravad Hää; sie mies oo tige `justku `kiskja uńt Ris; kaśs on `kange `kiskja JMd; lõvi peab olema vist `kiskjamb viel kui lõukoer VJg; `kiśkja elajas, `murdja metsalene Plt; susi olli `kiskui Hel; soeʔ ommaʔ `kiskjäʔ eläjeʔ, üt́s `kiskjä kuri elläi Krl Vrd kiskjas1
2. riiakas, tige, tülitseja (inimene) Õli `kiskuja, `juodos ku käis sis ikke alustass `riiu Lüg; nee olid `seoksed `kiskijad ning riiakad Khk; nii `easte elasime, ma pöle niisugone `keskoja inimene Rei; vääga `kiskuja inime, temaga ei või puil ega mail `olla VJg; `taplejäd `kiskjäd mehed ei õllud Kod; `nuaga ei tohi lapsel `küina lõigata, sest `saama `kiskuja, `kakleja Plt Vrd kismak
3. ihne, ahnitseja, omakasupüüdlik (inimene) üks `püüdäjä, oma `puole `kiskuja inimine, tämä kobika ei jättä Lüg; siin oli va tüir `kaupmes, naa `eese `poole `keskoja inimene LNg; peremies on väga `kiśkja VJg; nemä om `seantse `kiskje rahvass Krk; mõni inimene om serände `kiskja, kraabiss kõik `endäle Ran; ni juudi omma `kiśkja inemise San; mi˽perremiiśs om `väega `kiśkja, tii˽sa˽telle ku häste, alasi timä jorisass Har; `kiśkjä ineminõ, `kopka pääl `kisklõss (tingib) Se Vrd kiskur
Vrd kisklik2
kisklik2 `kisklik g -ku Lüg/g -kku/ Noa Muh Kse Tõs Hää VJg/`kislik/; `kiślik Krl Se; `kiskli|kko g -go Vai
1. kitsi, ahnitseja ära ole nii `kisklik [öeld kui] inime kisub tese kääst ära vötta Noa; oo `kange `kisklik inimene, kisub `kõike `asja oma `poole Tõs; taa mi̬i̬śs `omgi sääne `kiśklik, timä käest om väega `hiitra `ostaʔ Se Vrd kismus1
2. tige, hammustaja see oo va `kisklik koer Muh; inemine `eślik, susi `kiślik Krl Vrd kiskjas1
3. kiuslik, riiakas, kakleja, tülitseja Küll sene ämm õli `kisklik inimine Lüg; siä oled üks vana `kisklikko ja `taplija mies Vai; `kisklik poiśs VJg Vrd kisaline1, kisanõ
Vrd kiskja1
1. kitsi, ahnitseja ära ole nii `kisklik [öeld kui] inime kisub tese kääst ära vötta Noa; oo `kange `kisklik inimene, kisub `kõike `asja oma `poole Tõs; taa mi̬i̬śs `omgi sääne `kiśklik, timä käest om väega `hiitra `ostaʔ Se Vrd kismus1
2. tige, hammustaja see oo va `kisklik koer Muh; inemine `eślik, susi `kiślik Krl Vrd kiskjas1
3. kiuslik, riiakas, kakleja, tülitseja Küll sene ämm õli `kisklik inimine Lüg; siä oled üks vana `kisklikko ja `taplija mies Vai; `kisklik poiśs VJg Vrd kisaline1, kisanõ
Vrd kiskja1
kiukane `kiuka|ne g -se tige, õel Vana`tütrigud on kaik `kiukased Kuu
klodi1 klodi hooletu; tige (inimene) On üks klodi Käi; klodi inimene Phl
kodu|karu
1. taltsutatud karu nie on nie, midä võttavad `Pieterburi `aiast, `pannasse `rõŋŋas nenä, siis akkavad `utsitama ja õppetamaie; vat sie kodokaru `käimine on sedäsi Lüg
2. fig (laisk, tige, kodune) naine Mõni `ütläs tigeda naise `kõhta, kui `naine `riidläs, `naine nigu kodukaru `tõisel Jõh; naene oli kodone nagu kodokaru Juu; kodokaru one naene, laisk, kuradi vedämik, ei viisi kedägi tehä Kod
3. naise suguelund nüid `oige nägid neid kodokarosi, et `silmäd `saivad `selgest Vai; naesse`rahval `üeldässe kodokaru õlema Kod; kodukaru - - abe on, `ambid ei ole Ksi
1. taltsutatud karu nie on nie, midä võttavad `Pieterburi `aiast, `pannasse `rõŋŋas nenä, siis akkavad `utsitama ja õppetamaie; vat sie kodokaru `käimine on sedäsi Lüg
2. fig (laisk, tige, kodune) naine Mõni `ütläs tigeda naise `kõhta, kui `naine `riidläs, `naine nigu kodukaru `tõisel Jõh; naene oli kodone nagu kodokaru Juu; kodokaru one naene, laisk, kuradi vedämik, ei viisi kedägi tehä Kod
3. naise suguelund nüid `oige nägid neid kodokarosi, et `silmäd `saivad `selgest Vai; naesse`rahval `üeldässe kodokaru õlema Kod; kodukaru - - abe on, `ambid ei ole Ksi
konkas `konkas g `konka tige, vastutulematu vana täna nönda `konka jutuga; on üks `konkas inimene Krj Vrd konk4
kuri1 kuri g kurja eP M T, g `kurja R(n `kurja Vai), kuŕa (kuŕä) Urv Rõu Vas Räp Se Lut, kuŕja Har, kuŕda Lei
I. a
1. (loomult) tige, õel, halastamatu, pahatahtlik va kuri inimene, akab `paukuma, saadab uksest `välja Khk; Ta oli irmus `sõuke vana kuri mees, me `kartsime Pöi; nii kuri et suits käib suust `välja Rei; Vanad mehed ja vanad ärjad on ühte`mu̬u̬di kurjad Hää; ta on nii kuri lapsega Juu; kurja südamega mies VJg; siin põle `ühtegi `kurja inimest Iis; kui jumal tahab kedagi nuhelda, siis annab kurja naise Lai; kurja naise `kohta `ööldi, et kuri koer kaitseb õue; süda ei kanna kuri `olla Plt; ää inimese eläss üte `amme sihen ärä, kait́s `kurja ei saa küünin ärä eläde; kurjepet inimest änäp `taeva all ei oole Krk; kui kareda juussed, siss [on] kurja `süämega; tu̬u̬ om kui karu uhak, kuri ja äkiline Ran; peremi̬i̬ss ollu nii kuri, et mitte üits poiss ei ole `tohtnu `tüt́rigu manu `tulla; inimese om kurja, `kaeva kudass üits ütte maha sõkku saava Nõo; jummal `kutsõ timä siist kuŕjast ilmast välläʔ; noorõn oĺl õks periss hää inemine, nigu vanõmbass lätt, nii lätt kuŕembass Har; lätt kuŕass Plv; küll sai mullõ miniäkene, kuri ku kurusslauk Vas; kuŕemp kui huśs, vihasap vi̬i̬l Se; mis sa tan kirsut kuŕä kurguga, kuŕä helüga Lut || (loomadest) kuri unt võib `karja `tulla; `kurja `ärgidelle `pannasse `rõŋŋas nena Lüg; kuri koer ikke `õue `oiab Jõh; kurjad `kärpsed, nii kibest närivad Mus; Kuri puĺl oli, see läks nendel juba talve kurjaks Pöi; `ämrik oo kuri loom Kul; se on tige kuri obune, plaksutab `lõugu ja ammustab Juu; eks neid `kurje `luomasi ole igast seĺtsist pailu, näe rebane kua VMr; üks oli kuri täkk, ei saand `päitsid pähä Pal; kit́s kurivaim om kuri, aab kate jala pääle üless, siss tuleb annab sulle paogu; ega siinmail kurjembat ei olegi kui uśs; tiĺluke koerake, aga - - kuri, ta‿s lase sul `liiku kah Ran; kuri oenass pessäb `lambit Puh; peni `oĺli kuri, ta‿less vana `kaśsi ka `purgnu; tu̬u̬ puĺl om jäĺe kuri, tu̬u̬ `surmab `õkva inimese ärä Nõo; `täämbä `oĺli mihiläse `väega kuŕjaʔ Har; kuri lehm oĺl, es `peĺgä˽pińni kah Rõu || (taimedest) kõrvetav, torkiv põllo ohakas ei ole kuri Kul; ühed on raudnõgessed, tiĺlukesed, ni̬i̬d on kõege kurjemad Pal || (pahasoovlikust plaanist, teost vms) see `olli ju kuri tegu Muh; ta ike kurja `nõuga sinna usse manu om `lännu Nõo; kuri silm euf kaetav pilk ära völutud, kuri silm üle kεind, loom ep kasu Jäm; Ju nendest (põrsastest) kuri silm öle käind on, et nee `söuksed kännid ja kärna punnid on Pöi; keik piimanöud topiti ära, et kuri silm ei tieks ära Ris; kuri silm on sellest luamast üle käind Koe; noort `luoma ei tohi kurja silmale näidata, siis jääb luom `aigest Sim; kurja silmaga inimene `silmas looma ära Lai; `kurja `silma väga kardeti Plt; mõni lu̬u̬m ei sü̬ü̬, o tal om üits kuri kahe silm üle käenu Trv; kel pruunid siĺmäd, tol olna kuri siĺm Ran; kuri siĺm om üle käenu, lehmä om ligeda nigu `mõstu Nõo; `juudasitta pit́sitedi lehmäle `kukrohe `karvu `sisse, tu̬u̬ oĺl kuŕa silmä `vasta Rõu
2. vihane, pahane ma sai taga üsna kurjaks Khk; sai kurjas ja vihases, akkas `põrkima PJg; rehepapp soand nii kurjaks, et akand `nuhtlema sial ärrad Nis; sai kohe kurjast selle jutu `piale Lai; temä `seante kare vaimuge, ruttu saa kurjass; selle `pääle tõstets õige `kurja kõnet Krk; kui kurjass vai tigedäss saab, siss om siĺmä `jõĺli pään Ran
3. halb, paha; kehv; hull vms Mes ühele `kurjast, see `toisele `marjast (ühele meeldib, teisele mitte) Kuu; tämale on nüüd kuri tuju `pääle tuld Lüg; Kui kuul on `söuke ratas `ümber, siis tuleb kuri ilm Jäm; läksid suure kurja ilmaga merele Khk; kui seased `tahkivad, siis `teadvad `kurja `ilma Muh; kondid ühnä valotavad, küllap tuleb `kurja `elma Mar; üt́t kuuludab `kurja `ilma ette, ku ilm kurjale läheb, sis ta ti̬i̬b ürt-ürt Saa; ilm lähäb kurjale Koe; kured lähvad, kurjad ilmad VMr; `nõidumine on ike ennemast kurja põhja pial Iis; ilm akkab kurjale mineme Hls; kolmatel pääväl lähäp ilm kurjal Krk; käib nigu kuri ilm, nägu vissin pään ja krimbsun Ran; paremb om kuri kodu ku˽hää külä Har; mügiŕ tege `kuŕja tü̬ü̬d, aja liĺli˽kõ̭iḱ `ümbreʔ Rõu; kuŕal elol om kuri ots Vas; kurõ˽lät́sivä, röögeväʔ, no tulõva˽kuŕaʔ ilmaʔ Plv; taal mehel omma kuŕä˽`kumbõʔ (kombed) Se; hüäl tunnil kõnõlda, kural `ki̬i̬ĺde purdaʔ Lut; kuri tõbi suguhaigus, süüfilis Kuritõbe - - `tõivad mehed `kruonust IisR; ta oo `kurjas tõbes Mär; `siuksed kurjad tõbed `öeldakse olema `rantsuse `aigus Vän; kes kurjan tõven, si̬i̬ viiass `tohtre ala Krk; tu̬u̬ om kurjan tõben, tollega ei tohi üten `sanna minnä ja `süüvvä Nõo || (iiveldamisest) süda on nii kuri ja paha Juu; südä nii kuri, et kaku vai `süäme soone `vällä Puh; ku `kärbläne lääp piimä `sisse, mina toda `piimä ei taha, südä lääp kurjass Nõo; ma˽kaabidsa mõ̭nikõrd ubinat ku˽süä kuri om Har; mul um süä kuri, ei˽taha süvväʔ Rõu; süä lätt kuŕäst Se || Äi näind kurja undgid (ei teadnud aimata) Emm || fig (varastamisest) Kuri käsi on kallal käind Pöi; sa oled kurja tee pääl käind Emm; Pole see looma töö mitte, sii on küll kuri käsi kallal käind Rei || (kuulujutust) kurjad kieled tiavad `riakida, et Linda akkama `uopis emast `suama VMr; sa˽käüt naidõ `kurjõ juttõga alasi `ümbre Har
4. (suurust, tugevust, ägedust vms rõhutades) a. ränk, raske; ohtlik; raskesti talutav Öröläne `niulab, siis on asi kurjemb Lüg; tuli oo kuri, ää kisu tuld Muh; küll oo need (sügelised) kurjad ää `kaotada, `kangeste kihelevad Mar; koeranaelad või `kasvajad, rooś on isi kurjem Aud; `Kitslest riiet on kuri `seĺga ajada Hää; kuri akkav `aigus HMd; tal on nii kuri `aigus kallal Juu; angerjat om kuri `mõõta, angerjass kisup kõverase nagu uśs Trv; `lassi olli kurjep seĺlan kanda [kui lähkrit]; `kiskline puu om kuri `raiu Hls; si̬i̬ om kuri lugede säänte ki̬i̬l (transkriptsioonist) Krk; murõʔ um kuŕemb ku tõbi Lut b. suur, hirmus, kõva, kange, tohutu `undil on `kurjad `ambad; `mõtle ku pali ma nägin `kurja `vaiva Lüg; `kiskusime linad ära, oh see oli üks kuri töö Rid; omiko poolt tuul oo kuri ja kibe Kul; Oad ja `erned `tahtsid vahest `kurja `keemest Kei; obune on kuri komistama, paĺlast komistab Juu; kõbi om kuri tuld `võtme Hls; õige kuri põhja tuul Krk; täämbä om kuri `piḱnõ Kan; Plussa Jako [on] kuŕarikaśs Vas || väga palju Seepi läks ikkagi kurja moodi Kei; siin nõmmes on sinikaid küll, `kurja `moodi mõni sügise Lai
5. paljas, tühi; ainult ta om nõnda `aige ja ärä lõppenu, eng liigub kurja luude vahel vi̬i̬l; om vast `täämpsess ja ommeness sedä engekest kurja luie vahel Krk
II. s
1. kurat, saatan, vanasarvik, vanaõelus `Annad `õhjad `kurjale, ajab obose `metsä; sie pime kuri tahab `õige `välla ajada Lüg; Pani plagama `jusku kuri `kannul IisR; törva `ristisi `tehti lauda uste `peale, et kuri es saa `loomade kallale `minna Mus; mees `karjun, jumalaga ma˛i·lm, nüid kuri mind viib Muh; kurja`aigus, kuri kallal old jälle Vän; kuri enam üle risti ei lähä VMr; kuri `kiusab, kui `jutlust `kuulad, tu̬u̬b une `piale Pal; [pudru] männad pidid olema viie aruga ehk `seitsme aruga, viie aruga pidi olema viĺja mänd, kuue aruga kurja mänd Lai; naine oli pand kõvasti `karjuma, aand mehe ülesse, et last ära `riśtida, et kuri tikub kallale Plt; kuri kihuts tat taga; ku kurja kähen ollu (väga kõhnast inimesest) Krk; kos `piḱne lü̬ü̬b, sääl olna kuri Puh; Ära anna kurjale sõrme, kuri aarab terve käe Nõo; vana kuri om esi vidänü tedä nii `kaugele (halvale teele) Kam; vanast `oĺli kurjaʔ, `kävve inemisi `kiusaman Krl; ku `kelgi [loomal] ollõv kuri manh, ku kahru `vi̬i̬bev `sisse sinnaʔ `hu̬u̬nõdõ, sõ̭ss karh aiev kurja `vällä Har || fig (kirudes, pahandades, ka naljatades:) põrguline, sunnik, kurivaim Oh teid `kurjasi VNg; kurjad tia, mes teevad HMd; kurjad jah, `raiskasid tüdruku ära JJn; moonami̬i̬s ta `oĺli - - tei `mõisa tü̬ü̬d, aga `oĺli kurjal ää pää Ran; no kuda sa kuri `endä nii täis olet söönu; mia tedä `kurja (atra) mitte ärä es mõśta nii säädä, et tä ää oss ollu Nõo; om kurjal küll kahe siĺm, kes mu looma ärä kahet `õkva Kam; Kuri ti̬i̬d, kes tälle ta latsõ um `iśknü Vas; ma olõ õi näid `nännu `kuŕju ui; kuri timmä ti̬i̬d, kos tä kattõ Se || nõidus, kaetamine nee (täid) on tal (loomal) kurjast `selga `pandud, kes tεεb kes nad pani; mu ema oli ühekorra kakskümmend üheksa nädalid `aige, `jälle teise inimese kuri Jäm; ta‿m kuŕda rävästet (kurjast vaimust vaevatud) ińemiń Lei || euf vana matakas (uss), vana kuri Muh; Vanasti `oĺli `uńti ikki kurjase `üitud Tor; kurja vanduma ~ hüüdma ~ panema ~ tõmbama vandesõnu kasutama sa oled vana inime ning sa üiad, vannud ikka `kurja; aeab pümet `kurja `välja Khk; `vandus `söukest `kuuma - - `kuuma `kurja aas suust `välja Jaa; tõmmand täie `suuga `kurja Kei; mutku paĺlast vannub, mutku üiab seda `kurja Juu; tema pand täie `suuga `kurja JõeK; akas tuliss `kuŕja `vanma Kod; vannud `kuŕja, aad `kuŕja suust `väĺja Pal; muud ei kuule kui ike sedä `kurja `vällä aave Hls; Kuis saʔ noʔ olõt nii hukah, olõt naanu `kurja suust vällä ajama Vas; kuri karjas asi halb; pahandus käes Nüüd on kuri `karjas, kui täma `jonnist jagu ei saa IisR; kui sa oma elu äi paranda, siis on kuri `karjas Khk; kuri `karjas `jälle, `äigas ära malakaga Vll; Kui `koolis ei õpita, siis kuri `karjas Han; kui sa [rehepeksmisel] `taktis ei löönd, siis oli kuri `karjas Pär; kuri asus `karja VJg; nüid on kuri kaŕjan, et kohos tuleb kõhe vitsakimbuga Kod; sul om kuri karjan, ega sa ei pääse; ma ole kuulu, et siul kuri `karja tulevet Krk
2. halb asi või tegu; halbus, kurjus; viha; ant hea Kes `kurja teind, sie `kurja `vastab Lüg; Tuleksid `süöma `õige? Ega ta `kurja tie IisR; `ülged teevad `kurja püüstele Jäm; äi möista see `kergest jutust midagid, sii piab ikka üsna kurjaga `latsi varuma Khk; Mis sa muidu `kurja teise `kohta `mõtled; Inimene on ennast nõnda kurja `sisse annud, äi tea änam midagi mis teeb Pöi; Vana oli `kurja täis; tuli suure kurjaga mu `pääle Rei; `kurja otsani täis, kuri põleb ta sees, muudku tahaks aga teesele `kurja teha Mär; ei teind kedägi `kurja Vig; Tõnu ajas poisi päris kurjaga kõrtsist koju PJg; kui `iaga ei saa, siis kurjaga `ammugi Trm; sädekene ti̬i̬b vahest suure kurja Äks; `ütlesid täie kurjaga [inetusi], kui meel paha Lai; kannatlik süä sehen, kis ää ja kurja ärä kannateb; parem om ki̬i̬t kapustid `ääge ärä süvvä, ku nuumäŕg kurjage; kuri võtt kulbist ja paha võtt paast – ku inimese kurjusteve ja mõni õnnetuss tule Krk; oma eńge `pääle ei taha `kurja tetä; ega see kuri es ole nii suur, aga karistuss `oĺli suuremb Ran; laits ei mõsta jo `kurja mõtelda ette, kui ta `ti̬i̬pki `kurja, ega ta‿i tiiä et tä kuri om Puh; oma saena veeren om iks paremb, olgu nii ää kuri kui ta om; vahel tulep iks `kurja ka tetä, `kurja kurjaga tasuda Nõo; ma‿le ennembide ka ütelnü, et jumala `pallõmine ei ti̬i̬ kellelegi `kurja Ote; ega sa˽noorõ hobõsõga kuŕjaga `kõrda ei saa, paremb käü õks timäga `hääga `ümbre Har; `kuŕja pelätäss, hüvvä häbendedäss Rõu; kes `kuŕja tege meelega, tu̬u̬d nuheldass ilmarmuta Plv; `piḱne um siih ka tennü˽`kuŕja Vas; inemise˽kihotiva˽`kurja üt́stõõsõ `pääle Räp; kand `kiili ja kihotass `kuŕja (õhutab vaenu) Se || fig (keelatud kohta minemisest, seal olemisest) sina magad tuas ja obune on `kurjas (sööb vilja) VNg; poiśs laheb eläjäd kuŕja `piäle Kod; egass tohi ka paĺlu jäiä [magama], sõss lätsiv jäl eläja kurja pääl `jälle Trv; sia om kurja pääl Krk; kas sa `kannu näid - - viimäte lähvä kurja pääle Nõo; kae˽sa naid kannu kah, na˽tüḱise˽kuŕapääle Rõu; jälle tsiga lätt `kuŕja, lätt `buĺbidi, `keśvi, `kaaru `sisse, lätt `kuŕja Lut || tu̬u̬ ollu nii `aige, et tennu kõ̭ik ää ja kurja `alla Nõo || üli `julgõllõ tulõ õ̭ks kuri ots (õnnetu surm) üt́skõrd Vas || ma sai Leena kεεst `kurja, et polnd mette ta `kuube `valmis `ömblend Käi
I. a
1. (loomult) tige, õel, halastamatu, pahatahtlik va kuri inimene, akab `paukuma, saadab uksest `välja Khk; Ta oli irmus `sõuke vana kuri mees, me `kartsime Pöi; nii kuri et suits käib suust `välja Rei; Vanad mehed ja vanad ärjad on ühte`mu̬u̬di kurjad Hää; ta on nii kuri lapsega Juu; kurja südamega mies VJg; siin põle `ühtegi `kurja inimest Iis; kui jumal tahab kedagi nuhelda, siis annab kurja naise Lai; kurja naise `kohta `ööldi, et kuri koer kaitseb õue; süda ei kanna kuri `olla Plt; ää inimese eläss üte `amme sihen ärä, kait́s `kurja ei saa küünin ärä eläde; kurjepet inimest änäp `taeva all ei oole Krk; kui kareda juussed, siss [on] kurja `süämega; tu̬u̬ om kui karu uhak, kuri ja äkiline Ran; peremi̬i̬ss ollu nii kuri, et mitte üits poiss ei ole `tohtnu `tüt́rigu manu `tulla; inimese om kurja, `kaeva kudass üits ütte maha sõkku saava Nõo; jummal `kutsõ timä siist kuŕjast ilmast välläʔ; noorõn oĺl õks periss hää inemine, nigu vanõmbass lätt, nii lätt kuŕembass Har; lätt kuŕass Plv; küll sai mullõ miniäkene, kuri ku kurusslauk Vas; kuŕemp kui huśs, vihasap vi̬i̬l Se; mis sa tan kirsut kuŕä kurguga, kuŕä helüga Lut || (loomadest) kuri unt võib `karja `tulla; `kurja `ärgidelle `pannasse `rõŋŋas nena Lüg; kuri koer ikke `õue `oiab Jõh; kurjad `kärpsed, nii kibest närivad Mus; Kuri puĺl oli, see läks nendel juba talve kurjaks Pöi; `ämrik oo kuri loom Kul; se on tige kuri obune, plaksutab `lõugu ja ammustab Juu; eks neid `kurje `luomasi ole igast seĺtsist pailu, näe rebane kua VMr; üks oli kuri täkk, ei saand `päitsid pähä Pal; kit́s kurivaim om kuri, aab kate jala pääle üless, siss tuleb annab sulle paogu; ega siinmail kurjembat ei olegi kui uśs; tiĺluke koerake, aga - - kuri, ta‿s lase sul `liiku kah Ran; kuri oenass pessäb `lambit Puh; peni `oĺli kuri, ta‿less vana `kaśsi ka `purgnu; tu̬u̬ puĺl om jäĺe kuri, tu̬u̬ `surmab `õkva inimese ärä Nõo; `täämbä `oĺli mihiläse `väega kuŕjaʔ Har; kuri lehm oĺl, es `peĺgä˽pińni kah Rõu || (taimedest) kõrvetav, torkiv põllo ohakas ei ole kuri Kul; ühed on raudnõgessed, tiĺlukesed, ni̬i̬d on kõege kurjemad Pal || (pahasoovlikust plaanist, teost vms) see `olli ju kuri tegu Muh; ta ike kurja `nõuga sinna usse manu om `lännu Nõo; kuri silm euf kaetav pilk ära völutud, kuri silm üle kεind, loom ep kasu Jäm; Ju nendest (põrsastest) kuri silm öle käind on, et nee `söuksed kännid ja kärna punnid on Pöi; keik piimanöud topiti ära, et kuri silm ei tieks ära Ris; kuri silm on sellest luamast üle käind Koe; noort `luoma ei tohi kurja silmale näidata, siis jääb luom `aigest Sim; kurja silmaga inimene `silmas looma ära Lai; `kurja `silma väga kardeti Plt; mõni lu̬u̬m ei sü̬ü̬, o tal om üits kuri kahe silm üle käenu Trv; kel pruunid siĺmäd, tol olna kuri siĺm Ran; kuri siĺm om üle käenu, lehmä om ligeda nigu `mõstu Nõo; `juudasitta pit́sitedi lehmäle `kukrohe `karvu `sisse, tu̬u̬ oĺl kuŕa silmä `vasta Rõu
2. vihane, pahane ma sai taga üsna kurjaks Khk; sai kurjas ja vihases, akkas `põrkima PJg; rehepapp soand nii kurjaks, et akand `nuhtlema sial ärrad Nis; sai kohe kurjast selle jutu `piale Lai; temä `seante kare vaimuge, ruttu saa kurjass; selle `pääle tõstets õige `kurja kõnet Krk; kui kurjass vai tigedäss saab, siss om siĺmä `jõĺli pään Ran
3. halb, paha; kehv; hull vms Mes ühele `kurjast, see `toisele `marjast (ühele meeldib, teisele mitte) Kuu; tämale on nüüd kuri tuju `pääle tuld Lüg; Kui kuul on `söuke ratas `ümber, siis tuleb kuri ilm Jäm; läksid suure kurja ilmaga merele Khk; kui seased `tahkivad, siis `teadvad `kurja `ilma Muh; kondid ühnä valotavad, küllap tuleb `kurja `elma Mar; üt́t kuuludab `kurja `ilma ette, ku ilm kurjale läheb, sis ta ti̬i̬b ürt-ürt Saa; ilm lähäb kurjale Koe; kured lähvad, kurjad ilmad VMr; `nõidumine on ike ennemast kurja põhja pial Iis; ilm akkab kurjale mineme Hls; kolmatel pääväl lähäp ilm kurjal Krk; käib nigu kuri ilm, nägu vissin pään ja krimbsun Ran; paremb om kuri kodu ku˽hää külä Har; mügiŕ tege `kuŕja tü̬ü̬d, aja liĺli˽kõ̭iḱ `ümbreʔ Rõu; kuŕal elol om kuri ots Vas; kurõ˽lät́sivä, röögeväʔ, no tulõva˽kuŕaʔ ilmaʔ Plv; taal mehel omma kuŕä˽`kumbõʔ (kombed) Se; hüäl tunnil kõnõlda, kural `ki̬i̬ĺde purdaʔ Lut; kuri tõbi suguhaigus, süüfilis Kuritõbe - - `tõivad mehed `kruonust IisR; ta oo `kurjas tõbes Mär; `siuksed kurjad tõbed `öeldakse olema `rantsuse `aigus Vän; kes kurjan tõven, si̬i̬ viiass `tohtre ala Krk; tu̬u̬ om kurjan tõben, tollega ei tohi üten `sanna minnä ja `süüvvä Nõo || (iiveldamisest) süda on nii kuri ja paha Juu; südä nii kuri, et kaku vai `süäme soone `vällä Puh; ku `kärbläne lääp piimä `sisse, mina toda `piimä ei taha, südä lääp kurjass Nõo; ma˽kaabidsa mõ̭nikõrd ubinat ku˽süä kuri om Har; mul um süä kuri, ei˽taha süvväʔ Rõu; süä lätt kuŕäst Se || Äi näind kurja undgid (ei teadnud aimata) Emm || fig (varastamisest) Kuri käsi on kallal käind Pöi; sa oled kurja tee pääl käind Emm; Pole see looma töö mitte, sii on küll kuri käsi kallal käind Rei || (kuulujutust) kurjad kieled tiavad `riakida, et Linda akkama `uopis emast `suama VMr; sa˽käüt naidõ `kurjõ juttõga alasi `ümbre Har
4. (suurust, tugevust, ägedust vms rõhutades) a. ränk, raske; ohtlik; raskesti talutav Öröläne `niulab, siis on asi kurjemb Lüg; tuli oo kuri, ää kisu tuld Muh; küll oo need (sügelised) kurjad ää `kaotada, `kangeste kihelevad Mar; koeranaelad või `kasvajad, rooś on isi kurjem Aud; `Kitslest riiet on kuri `seĺga ajada Hää; kuri akkav `aigus HMd; tal on nii kuri `aigus kallal Juu; angerjat om kuri `mõõta, angerjass kisup kõverase nagu uśs Trv; `lassi olli kurjep seĺlan kanda [kui lähkrit]; `kiskline puu om kuri `raiu Hls; si̬i̬ om kuri lugede säänte ki̬i̬l (transkriptsioonist) Krk; murõʔ um kuŕemb ku tõbi Lut b. suur, hirmus, kõva, kange, tohutu `undil on `kurjad `ambad; `mõtle ku pali ma nägin `kurja `vaiva Lüg; `kiskusime linad ära, oh see oli üks kuri töö Rid; omiko poolt tuul oo kuri ja kibe Kul; Oad ja `erned `tahtsid vahest `kurja `keemest Kei; obune on kuri komistama, paĺlast komistab Juu; kõbi om kuri tuld `võtme Hls; õige kuri põhja tuul Krk; täämbä om kuri `piḱnõ Kan; Plussa Jako [on] kuŕarikaśs Vas || väga palju Seepi läks ikkagi kurja moodi Kei; siin nõmmes on sinikaid küll, `kurja `moodi mõni sügise Lai
5. paljas, tühi; ainult ta om nõnda `aige ja ärä lõppenu, eng liigub kurja luude vahel vi̬i̬l; om vast `täämpsess ja ommeness sedä engekest kurja luie vahel Krk
II. s
1. kurat, saatan, vanasarvik, vanaõelus `Annad `õhjad `kurjale, ajab obose `metsä; sie pime kuri tahab `õige `välla ajada Lüg; Pani plagama `jusku kuri `kannul IisR; törva `ristisi `tehti lauda uste `peale, et kuri es saa `loomade kallale `minna Mus; mees `karjun, jumalaga ma˛i·lm, nüid kuri mind viib Muh; kurja`aigus, kuri kallal old jälle Vän; kuri enam üle risti ei lähä VMr; kuri `kiusab, kui `jutlust `kuulad, tu̬u̬b une `piale Pal; [pudru] männad pidid olema viie aruga ehk `seitsme aruga, viie aruga pidi olema viĺja mänd, kuue aruga kurja mänd Lai; naine oli pand kõvasti `karjuma, aand mehe ülesse, et last ära `riśtida, et kuri tikub kallale Plt; kuri kihuts tat taga; ku kurja kähen ollu (väga kõhnast inimesest) Krk; kos `piḱne lü̬ü̬b, sääl olna kuri Puh; Ära anna kurjale sõrme, kuri aarab terve käe Nõo; vana kuri om esi vidänü tedä nii `kaugele (halvale teele) Kam; vanast `oĺli kurjaʔ, `kävve inemisi `kiusaman Krl; ku `kelgi [loomal] ollõv kuri manh, ku kahru `vi̬i̬bev `sisse sinnaʔ `hu̬u̬nõdõ, sõ̭ss karh aiev kurja `vällä Har || fig (kirudes, pahandades, ka naljatades:) põrguline, sunnik, kurivaim Oh teid `kurjasi VNg; kurjad tia, mes teevad HMd; kurjad jah, `raiskasid tüdruku ära JJn; moonami̬i̬s ta `oĺli - - tei `mõisa tü̬ü̬d, aga `oĺli kurjal ää pää Ran; no kuda sa kuri `endä nii täis olet söönu; mia tedä `kurja (atra) mitte ärä es mõśta nii säädä, et tä ää oss ollu Nõo; om kurjal küll kahe siĺm, kes mu looma ärä kahet `õkva Kam; Kuri ti̬i̬d, kes tälle ta latsõ um `iśknü Vas; ma olõ õi näid `nännu `kuŕju ui; kuri timmä ti̬i̬d, kos tä kattõ Se || nõidus, kaetamine nee (täid) on tal (loomal) kurjast `selga `pandud, kes tεεb kes nad pani; mu ema oli ühekorra kakskümmend üheksa nädalid `aige, `jälle teise inimese kuri Jäm; ta‿m kuŕda rävästet (kurjast vaimust vaevatud) ińemiń Lei || euf vana matakas (uss), vana kuri Muh; Vanasti `oĺli `uńti ikki kurjase `üitud Tor; kurja vanduma ~ hüüdma ~ panema ~ tõmbama vandesõnu kasutama sa oled vana inime ning sa üiad, vannud ikka `kurja; aeab pümet `kurja `välja Khk; `vandus `söukest `kuuma - - `kuuma `kurja aas suust `välja Jaa; tõmmand täie `suuga `kurja Kei; mutku paĺlast vannub, mutku üiab seda `kurja Juu; tema pand täie `suuga `kurja JõeK; akas tuliss `kuŕja `vanma Kod; vannud `kuŕja, aad `kuŕja suust `väĺja Pal; muud ei kuule kui ike sedä `kurja `vällä aave Hls; Kuis saʔ noʔ olõt nii hukah, olõt naanu `kurja suust vällä ajama Vas; kuri karjas asi halb; pahandus käes Nüüd on kuri `karjas, kui täma `jonnist jagu ei saa IisR; kui sa oma elu äi paranda, siis on kuri `karjas Khk; kuri `karjas `jälle, `äigas ära malakaga Vll; Kui `koolis ei õpita, siis kuri `karjas Han; kui sa [rehepeksmisel] `taktis ei löönd, siis oli kuri `karjas Pär; kuri asus `karja VJg; nüid on kuri kaŕjan, et kohos tuleb kõhe vitsakimbuga Kod; sul om kuri karjan, ega sa ei pääse; ma ole kuulu, et siul kuri `karja tulevet Krk
2. halb asi või tegu; halbus, kurjus; viha; ant hea Kes `kurja teind, sie `kurja `vastab Lüg; Tuleksid `süöma `õige? Ega ta `kurja tie IisR; `ülged teevad `kurja püüstele Jäm; äi möista see `kergest jutust midagid, sii piab ikka üsna kurjaga `latsi varuma Khk; Mis sa muidu `kurja teise `kohta `mõtled; Inimene on ennast nõnda kurja `sisse annud, äi tea änam midagi mis teeb Pöi; Vana oli `kurja täis; tuli suure kurjaga mu `pääle Rei; `kurja otsani täis, kuri põleb ta sees, muudku tahaks aga teesele `kurja teha Mär; ei teind kedägi `kurja Vig; Tõnu ajas poisi päris kurjaga kõrtsist koju PJg; kui `iaga ei saa, siis kurjaga `ammugi Trm; sädekene ti̬i̬b vahest suure kurja Äks; `ütlesid täie kurjaga [inetusi], kui meel paha Lai; kannatlik süä sehen, kis ää ja kurja ärä kannateb; parem om ki̬i̬t kapustid `ääge ärä süvvä, ku nuumäŕg kurjage; kuri võtt kulbist ja paha võtt paast – ku inimese kurjusteve ja mõni õnnetuss tule Krk; oma eńge `pääle ei taha `kurja tetä; ega see kuri es ole nii suur, aga karistuss `oĺli suuremb Ran; laits ei mõsta jo `kurja mõtelda ette, kui ta `ti̬i̬pki `kurja, ega ta‿i tiiä et tä kuri om Puh; oma saena veeren om iks paremb, olgu nii ää kuri kui ta om; vahel tulep iks `kurja ka tetä, `kurja kurjaga tasuda Nõo; ma‿le ennembide ka ütelnü, et jumala `pallõmine ei ti̬i̬ kellelegi `kurja Ote; ega sa˽noorõ hobõsõga kuŕjaga `kõrda ei saa, paremb käü õks timäga `hääga `ümbre Har; `kuŕja pelätäss, hüvvä häbendedäss Rõu; kes `kuŕja tege meelega, tu̬u̬d nuheldass ilmarmuta Plv; `piḱne um siih ka tennü˽`kuŕja Vas; inemise˽kihotiva˽`kurja üt́stõõsõ `pääle Räp; kand `kiili ja kihotass `kuŕja (õhutab vaenu) Se || fig (keelatud kohta minemisest, seal olemisest) sina magad tuas ja obune on `kurjas (sööb vilja) VNg; poiśs laheb eläjäd kuŕja `piäle Kod; egass tohi ka paĺlu jäiä [magama], sõss lätsiv jäl eläja kurja pääl `jälle Trv; sia om kurja pääl Krk; kas sa `kannu näid - - viimäte lähvä kurja pääle Nõo; kae˽sa naid kannu kah, na˽tüḱise˽kuŕapääle Rõu; jälle tsiga lätt `kuŕja, lätt `buĺbidi, `keśvi, `kaaru `sisse, lätt `kuŕja Lut || tu̬u̬ ollu nii `aige, et tennu kõ̭ik ää ja kurja `alla Nõo || üli `julgõllõ tulõ õ̭ks kuri ots (õnnetu surm) üt́skõrd Vas || ma sai Leena kεεst `kurja, et polnd mette ta `kuube `valmis `ömblend Käi
kurjaline kurjali|ne Puh Nõo, kuŕjali|ne Har Plv, `kurjali|ne VNg, g -se; kuŕjalõni Krl; kuŕäline Se
1. kuri, tige kurjalise inimse Puh; peremiiss oĺl mu pääle õigõʔ kuŕjalõni Krl; mõni um tõsõlõ `väega kuŕjaline Plv; kuŕäline, kellegi `armu anna aiʔ Se
2. kirumissõna oh sa `kurjaline VNg; kõ̭ik põrmandu pääld kurjalise tulliva `küĺge (kirpudest) Nõo
1. kuri, tige kurjalise inimse Puh; peremiiss oĺl mu pääle õigõʔ kuŕjalõni Krl; mõni um tõsõlõ `väega kuŕjaline Plv; kuŕäline, kellegi `armu anna aiʔ Se
2. kirumissõna oh sa `kurjaline VNg; kõ̭ik põrmandu pääld kurjalise tulliva `küĺge (kirpudest) Nõo
kurja|tegija
1. kuriteo toime pannud isik ke teist tappab - - sie on täis `kurjategija kõhe Lüg; kurjategijad oo `vangis koa, vangimajad oo kurjategijasi täis; kaks kurjategijad `löödi koa `risti Mar; mede külas kurjategijaid põle Tor; ega ta mudu `vangi ei saaks, ku ta kurjategija ei oless Hää; elu põle ia, sellest need - - kuŕjategijad tulevad Hag; sa teed tõese kõhe kuŕjategijäss Kod; kurjategija saadeti vanast Siberisse Trv; ta `pelgäb miut ninda ku elutuld - - nagu mia mõni suur kurjategije oless ollu Krk; temä `olli nii suur kurjategijä, et tedä es saa `valla jättä, `panti `raudu Puh; kuŕjategijät nuheldass ilmarmudaʔ Har; varass `umgi˽kuŕateḱij Rõu; `mustlanõ üldäss ka kuŕategija `pääle; kuŕatekei taba taga, hüätekei aia taga = püss ja ader Lut
2. pahateo, pahanduse tegija; tige, õel on üks kurjategija inime, `kurjust täis alati Juu; ega ämmõlgas kuŕjategija luam õle; eina ajal on neid tuli madusid, aga tema kuŕjategija ei õle Kad; [nirgi] oleks lõksuga saand kinni et ta oli kurjategija, ta tegi paha Iis; kurjatekij, inimeste pahandei olli uńt Hel; niä (ämblikud) kuŕjategijä ei olõ, `kuŕja ei ti̬i̬ Rõu; suurõʔ kuŕategijäʔ `meh́tsele omaʔ hiireʔ, nimäʔ järäväʔ mulguʔ tarolõ `sisse Räp; pakan (vanapagan) olõki eiʔ suur kuŕa tekei Lut
3. leebe kirumissõna ta (rästik) kurja tegijas oli vörgu lena `külges `kenni Rei; vaat kurjategijast, `vaata, mis ta räägib Mär; mis sa kurjategijas karjud, muud ei ole kui üks näu ja näu (kassist) Vig; sina kurjategijas oled mo `lambad kõik ää vaadand Mih; kanad kuŕjategjatsed on puha ära `lõhkund `peendra Saa; (koerale) oo kurjategijas küll, nüid sue süek, ei nää `süia JJn; mine nüid seĺjäss ärä, mes sa teed tämäle kuŕjategijäle (vallatule lapsele) Kod; oh te kurjategije, te ei ti̬i̬ muud ku uĺakut Krk; kurategijä ummõhtõ ńjo `kärpseʔ Se
1. kuriteo toime pannud isik ke teist tappab - - sie on täis `kurjategija kõhe Lüg; kurjategijad oo `vangis koa, vangimajad oo kurjategijasi täis; kaks kurjategijad `löödi koa `risti Mar; mede külas kurjategijaid põle Tor; ega ta mudu `vangi ei saaks, ku ta kurjategija ei oless Hää; elu põle ia, sellest need - - kuŕjategijad tulevad Hag; sa teed tõese kõhe kuŕjategijäss Kod; kurjategija saadeti vanast Siberisse Trv; ta `pelgäb miut ninda ku elutuld - - nagu mia mõni suur kurjategije oless ollu Krk; temä `olli nii suur kurjategijä, et tedä es saa `valla jättä, `panti `raudu Puh; kuŕjategijät nuheldass ilmarmudaʔ Har; varass `umgi˽kuŕateḱij Rõu; `mustlanõ üldäss ka kuŕategija `pääle; kuŕatekei taba taga, hüätekei aia taga = püss ja ader Lut
2. pahateo, pahanduse tegija; tige, õel on üks kurjategija inime, `kurjust täis alati Juu; ega ämmõlgas kuŕjategija luam õle; eina ajal on neid tuli madusid, aga tema kuŕjategija ei õle Kad; [nirgi] oleks lõksuga saand kinni et ta oli kurjategija, ta tegi paha Iis; kurjatekij, inimeste pahandei olli uńt Hel; niä (ämblikud) kuŕjategijä ei olõ, `kuŕja ei ti̬i̬ Rõu; suurõʔ kuŕategijäʔ `meh́tsele omaʔ hiireʔ, nimäʔ järäväʔ mulguʔ tarolõ `sisse Räp; pakan (vanapagan) olõki eiʔ suur kuŕa tekei Lut
3. leebe kirumissõna ta (rästik) kurja tegijas oli vörgu lena `külges `kenni Rei; vaat kurjategijast, `vaata, mis ta räägib Mär; mis sa kurjategijas karjud, muud ei ole kui üks näu ja näu (kassist) Vig; sina kurjategijas oled mo `lambad kõik ää vaadand Mih; kanad kuŕjategjatsed on puha ära `lõhkund `peendra Saa; (koerale) oo kurjategijas küll, nüid sue süek, ei nää `süia JJn; mine nüid seĺjäss ärä, mes sa teed tämäle kuŕjategijäle (vallatule lapsele) Kod; oh te kurjategije, te ei ti̬i̬ muud ku uĺakut Krk; kurategijä ummõhtõ ńjo `kärpseʔ Se
kõhn kõhn u IisR, Pöi Khn Saa Rap SJn, g kõhna Muh spor L Ha, JMd MMg spor KLõ eL, `kõhna u Vai; n, g kõhna Muh L K I hv Nõo, Kam San V(kõhõn Plv Räp Se), `kõhna Lüg, köhna Phl; köhn spor Sa, Emm Phl Ris, köhen Emm Rei, g köhna; pl `kohnad Jõe
1. a. lahja, kuivetu siin oli meri ein, `luomad `läksite `ästi ramusaks, kevadi kodus olid `kohnad väga Jõe; vanad `luomad ja inimised `jääväd `kõhnast ja `vaesest Lüg; nii köhn, sellel pole liha `ollagid pεεl Khk; tä na kõhna, põle muud kui luu ja nahk Tõs; näost kõhn, kõhna `näoga laps Tor; Siĺmad `aukus, si̬i̬ on kõhna või `lõpnu Hää; ta on nii lahja ja kõhna, aga ta ei söö sugugi; mõni on kõhna inime, aga suur kõht Juu; poiss lõppend kohe ära, näost jäänd kõhnaks et Koe; kõhna õlen, kolm `uastat sängin Kod; kõhn kitsas nägu Lai; kuivetand kõhna, lehm nigu kiitserjas Plt; obene kõhnasse jäänu Trv; justku kõõluss, igavene kõhn ja peenike Pst; mes i̬i̬st emä kõhnass jääp ku laits nisa otsan om, laits kisup emä kõhnass; temä ei ole paks, ta‿m `sände kõhna poole Ran; lammass lääb ruttu tubliss ja kõhnass kah Puh; kui sia kõhna om, siss om suust tõbi `sisse lännu (vähe söödetud) Nõo; är˽`prällenu vasik, kõhn ja kõtt om suur San; kuass meid om kõhnõmb, kas Mari vai maʔ Har; nigu üt́s pirru tuka, pääväst `päivä jäät iks kõhnõmbass Vas; kae `määrtse naase võt́t kui tingõsse, kõhõn ja `väikene Räp; `ńaolõ kõhõn, iholõ kõhõn Se || euf rase [ta] om jo kat́s kuud kõhna; tuu naańe `olnu vi̬i̬l kõhna, pujägaʔ Se b. (tervise poolest) nõrk, kehv, vilets si `uasta inimesed nenda köhnad Vll; silm läheb kõhnaks, läheb alliks, ei näe änam mette Mar; mu esä om `kõhnu `rinduga inemine, nigu `külmä putuss, nii nakass jälʔ köhimä Har; vai om timä ka `tervüsest kõhnass jäänüʔ Vas; sa olt kõhna meelegaʔ, kõhna mälogaʔ; silmist om `väega kõhna nägemisõgaʔ Se c. fig (võrdlustes) kõhna nõnna‿gu kinnas; si‿o nõnna‿gu kabeliss ärä karanud kõhna; mes one kõhna lu̬u̬m, nõnna‿gu `luidunud rujo Kod; kõhn ja kleenukene nigu aa teevas Plt; kõhn ku kontsik Trv; kõhn ku nahk kunagi Krk; Kõhn ku surmavari Hel; kui küĺleluu väĺlän, siss üteldi et, kõhn kui redel; kõhn nigu kiibak, paĺlass kondi unik; ta om kõhn nigu kuiunu kiiss; nii kõhnass jäänu, nigu lõhna pääl kuivatedu; peenike ja kõhn nigu läbi `laudu `kistu Ran; kõhn nigu luu sard jälle; kõhna nigu `kringli, poole versta maa takast võis obese küĺleluu ärä lugeda Nõo; kõhn kui `korjuss Ote; Kõhna nigu luu ja nahk; [ta] Oĺl nii är˽põdõnuʔ - - kõhna nigu˽vana luu kirvõss Urv; Ja˽jääss kõhnass nigu˽reteĺ, küle `luuki umma˽`pistü Rõu; Kõhõn ku `kõrnõkull; kõhnass jäänüʔ nigu vilujakõsõʔ omaʔ õnnõ; [loom] jääse kõhnast ku vana `kimle, ei sü̬ü̬ʔ midäge Räp; ta (lehm) om nii kõhnast jäänu kui koĺgits Se d. (taimekasvult) kidur, vilets köhna teraga vili Vll; mis olid ned vähämad [vilja]terad, kõhnemad terad, need tulid sis `pekstes `väĺla Lih; Kui vilets kõrs on kõhn, sis `öeldaks kõrsakas vili Hää; kõege kõhnemad alused (terad) on kõpped MMg; taĺv võt́tis rukki kõhnast Pal; kõbud on kõhnad terad, nigu kestad Plt; mes serände kõhn lina `olli, tu̬u̬ `olli `jutra täis Nõo; kui kõhn ain, tet́ti rua tiĺlembä Kam; põld ni˽kõhna nigu üdüśk, mu˽libõlõss tuulõ käen San; tuuĺalotsiss üldäss nii ku saŕatass ja sõ̭ss kõhnõmba˽teräʔ lääväʔ ala tuulõ Kan; hagu kaar, jüvä um peenüke, kõhna˽kaaraʔ Rõu; kui kõhn lina oĺl, tu̬u̬d ańd iks `õkva keerotõdaʔ Plv; Timahavva om rüäl pää peeńkene, niʔ teräʔ ka kõhna Vas; Nii kõhõn vili, et konna kargamine om nätä Räp; śoo vili `vaimlanõ olõ‿i kohegi kasunuʔ, kõhn om Se Vrd kõhnas
2. a. lahja, vilets; vähene (söögist) kits elab kõhna toeduga ja lepib oedu `veega Lai; kui sü̬ü̬k om `väega kõhn, siss jääb latsel kasu `kinni Nõo; `väega kõhna ja laih liha, is olõ is vägevät liha Har; vaest taa piim no rasvalõ kõhnõmb um; no vähämbih pidosih siss oĺl nii samatõ kõhnõbaʔ söögi iks Rõu; nuu˽söögiʔ oĺliʔ ka `väega kõhnaʔ olnuʔ, sõ̭ss oĺl näil inemiisil `väega hõel elu olnuʔ Vas; kõhõn sü̬ü̬ḱ Se || närb ta oo nii kõhn eese söömaga Mar; kõhõn `sü̬ü̬mä, kõhna söögigaʔ; kõhõn `sü̬ü̬jä Se Vrd kõhnaline b. vilets, viljatu (pinnasest) meil on siin kõhna paik, ei soa `vilja kedagi Trm; rükki põld oo alb ja kõhna, ei õle kedägi suada siält Kod; nõmme maad on kõhnemad maad, viletsamad Plt; soearjass kasvap sääl, kos vana lahja vai kõhna aenamaa om Nõo; äie aenamide pääl nakati `aina tegemä enne `jaani, `kõhnu pääl es tetä Kam; `Haańja vallah um armõdu kõhnaʔ maaʔ, savi kuńdiʔ Rõu; kõhnõba˽maaʔ oĺli˽riigi käeh, noid mõiśnikiʔ es võtaʔ Plv; `Tat́rek külvete kõ̭gõ kõhnõmba maa pääle, hää maa pääl ai˽`väega `kasvo Räp; kõhõn maa kotuss om ja kehv Se || fig tol talul om karjamaa kõhn (talus anti viletsasti süüa) Nõo c. vähene; vilets (asjadest, nähtustest) kes `väikse nõrga mehe, noil olliva kõhnõmba [kandepuud] Kam; taa maja ka vaest kõhnass jäänüʔ; Kõhnõmbõst kraamist tet́ti obõsõ tekiʔ ja˽põrmandu `rõiva Har; oĺl küllʔ `väega˽kõhna tuli, a piḱäpääle `piisü iks suṕp arʔ Rõu; [orashein] matt vilä är˽ka kuʔ, nigu kõhn arimine eh́k likõ; küll kõhnah `saisusõh (kehvas seisus) inemine eläss, et nii rumalat tü̬ü̬d tege Plv; kõhn `aastak; ma˽tiiä äs, et - - iä ni kõhn om Vas; ahi om kõhõn, pae om nõrk olnuʔ, leevä alomanõ pu̬u̬ĺ om `pehmest jäänüʔ Räp; kõhõn vihmakõnõ Se || kõhn `vasta `võtmine küll om külälise jaoss, `olkõ no rahu õ̭nnõ Vas Vrd kehno
3. vaene, varatu sie on `kõhna ja `vaene Lüg; ti̬i̬ `vaesel ääd, või kaitse kõhna `karja, si̬i̬ om üitspuha, temä iki sellege rahul ei ole Krk; `jõukil peremeeśtel siin oĺl, muĺgel [kultivaator], aga kõhnõmbil es ole Kam; esä oĺl näet ni kõhn et, es jovva˽maia `ostaʔ Urv; kosta˽kõhna i̬i̬st, a är˽läüdäku˽tuld sinnäʔ, kohe olõ‿i vaia Rõu; na˽kõhneba eläse vinguh ja kiidsuh (vaevaliselt) Vas; kõhnastõ eläseʔ, kõhõn talokanõ; tel om vähäp tõbrast, kõhnõp talu Se
4. euf kurat, põrguline, kurivaim (ka int) a. kis köhnale vöib südand `anda; Ku‿sa köhen tikud; mis sa köhn sεεl teed; Vetaks köhen sehantsed `asja Emm; Köhen, säh [ütles, kui] `andis mei koerale kompvekki; Oh köhen, kui ilus see on; Köhen tääb, on see [kirn] veel `präägud `aitas Rei; köhn on `pehmem [sõna] kui korat Phl; kõhn teab [kes on] minu isa LNg; kõhn `võtku `teitid Vig; kõhna kuradi(ma), pagana(ma) köhna kräba auk, köhna krańts (öeld ulaka lapse kohta) Phl b. fig halb, tige kõhn inimene HJn; tä um `väega kõhna vaimuga [inimene] Plv Vt vanakõhn
1. a. lahja, kuivetu siin oli meri ein, `luomad `läksite `ästi ramusaks, kevadi kodus olid `kohnad väga Jõe; vanad `luomad ja inimised `jääväd `kõhnast ja `vaesest Lüg; nii köhn, sellel pole liha `ollagid pεεl Khk; tä na kõhna, põle muud kui luu ja nahk Tõs; näost kõhn, kõhna `näoga laps Tor; Siĺmad `aukus, si̬i̬ on kõhna või `lõpnu Hää; ta on nii lahja ja kõhna, aga ta ei söö sugugi; mõni on kõhna inime, aga suur kõht Juu; poiss lõppend kohe ära, näost jäänd kõhnaks et Koe; kõhna õlen, kolm `uastat sängin Kod; kõhn kitsas nägu Lai; kuivetand kõhna, lehm nigu kiitserjas Plt; obene kõhnasse jäänu Trv; justku kõõluss, igavene kõhn ja peenike Pst; mes i̬i̬st emä kõhnass jääp ku laits nisa otsan om, laits kisup emä kõhnass; temä ei ole paks, ta‿m `sände kõhna poole Ran; lammass lääb ruttu tubliss ja kõhnass kah Puh; kui sia kõhna om, siss om suust tõbi `sisse lännu (vähe söödetud) Nõo; är˽`prällenu vasik, kõhn ja kõtt om suur San; kuass meid om kõhnõmb, kas Mari vai maʔ Har; nigu üt́s pirru tuka, pääväst `päivä jäät iks kõhnõmbass Vas; kae `määrtse naase võt́t kui tingõsse, kõhõn ja `väikene Räp; `ńaolõ kõhõn, iholõ kõhõn Se || euf rase [ta] om jo kat́s kuud kõhna; tuu naańe `olnu vi̬i̬l kõhna, pujägaʔ Se b. (tervise poolest) nõrk, kehv, vilets si `uasta inimesed nenda köhnad Vll; silm läheb kõhnaks, läheb alliks, ei näe änam mette Mar; mu esä om `kõhnu `rinduga inemine, nigu `külmä putuss, nii nakass jälʔ köhimä Har; vai om timä ka `tervüsest kõhnass jäänüʔ Vas; sa olt kõhna meelegaʔ, kõhna mälogaʔ; silmist om `väega kõhna nägemisõgaʔ Se c. fig (võrdlustes) kõhna nõnna‿gu kinnas; si‿o nõnna‿gu kabeliss ärä karanud kõhna; mes one kõhna lu̬u̬m, nõnna‿gu `luidunud rujo Kod; kõhn ja kleenukene nigu aa teevas Plt; kõhn ku kontsik Trv; kõhn ku nahk kunagi Krk; Kõhn ku surmavari Hel; kui küĺleluu väĺlän, siss üteldi et, kõhn kui redel; kõhn nigu kiibak, paĺlass kondi unik; ta om kõhn nigu kuiunu kiiss; nii kõhnass jäänu, nigu lõhna pääl kuivatedu; peenike ja kõhn nigu läbi `laudu `kistu Ran; kõhn nigu luu sard jälle; kõhna nigu `kringli, poole versta maa takast võis obese küĺleluu ärä lugeda Nõo; kõhn kui `korjuss Ote; Kõhna nigu luu ja nahk; [ta] Oĺl nii är˽põdõnuʔ - - kõhna nigu˽vana luu kirvõss Urv; Ja˽jääss kõhnass nigu˽reteĺ, küle `luuki umma˽`pistü Rõu; Kõhõn ku `kõrnõkull; kõhnass jäänüʔ nigu vilujakõsõʔ omaʔ õnnõ; [loom] jääse kõhnast ku vana `kimle, ei sü̬ü̬ʔ midäge Räp; ta (lehm) om nii kõhnast jäänu kui koĺgits Se d. (taimekasvult) kidur, vilets köhna teraga vili Vll; mis olid ned vähämad [vilja]terad, kõhnemad terad, need tulid sis `pekstes `väĺla Lih; Kui vilets kõrs on kõhn, sis `öeldaks kõrsakas vili Hää; kõege kõhnemad alused (terad) on kõpped MMg; taĺv võt́tis rukki kõhnast Pal; kõbud on kõhnad terad, nigu kestad Plt; mes serände kõhn lina `olli, tu̬u̬ `olli `jutra täis Nõo; kui kõhn ain, tet́ti rua tiĺlembä Kam; põld ni˽kõhna nigu üdüśk, mu˽libõlõss tuulõ käen San; tuuĺalotsiss üldäss nii ku saŕatass ja sõ̭ss kõhnõmba˽teräʔ lääväʔ ala tuulõ Kan; hagu kaar, jüvä um peenüke, kõhna˽kaaraʔ Rõu; kui kõhn lina oĺl, tu̬u̬d ańd iks `õkva keerotõdaʔ Plv; Timahavva om rüäl pää peeńkene, niʔ teräʔ ka kõhna Vas; Nii kõhõn vili, et konna kargamine om nätä Räp; śoo vili `vaimlanõ olõ‿i kohegi kasunuʔ, kõhn om Se Vrd kõhnas
2. a. lahja, vilets; vähene (söögist) kits elab kõhna toeduga ja lepib oedu `veega Lai; kui sü̬ü̬k om `väega kõhn, siss jääb latsel kasu `kinni Nõo; `väega kõhna ja laih liha, is olõ is vägevät liha Har; vaest taa piim no rasvalõ kõhnõmb um; no vähämbih pidosih siss oĺl nii samatõ kõhnõbaʔ söögi iks Rõu; nuu˽söögiʔ oĺliʔ ka `väega kõhnaʔ olnuʔ, sõ̭ss oĺl näil inemiisil `väega hõel elu olnuʔ Vas; kõhõn sü̬ü̬ḱ Se || närb ta oo nii kõhn eese söömaga Mar; kõhõn `sü̬ü̬mä, kõhna söögigaʔ; kõhõn `sü̬ü̬jä Se Vrd kõhnaline b. vilets, viljatu (pinnasest) meil on siin kõhna paik, ei soa `vilja kedagi Trm; rükki põld oo alb ja kõhna, ei õle kedägi suada siält Kod; nõmme maad on kõhnemad maad, viletsamad Plt; soearjass kasvap sääl, kos vana lahja vai kõhna aenamaa om Nõo; äie aenamide pääl nakati `aina tegemä enne `jaani, `kõhnu pääl es tetä Kam; `Haańja vallah um armõdu kõhnaʔ maaʔ, savi kuńdiʔ Rõu; kõhnõba˽maaʔ oĺli˽riigi käeh, noid mõiśnikiʔ es võtaʔ Plv; `Tat́rek külvete kõ̭gõ kõhnõmba maa pääle, hää maa pääl ai˽`väega `kasvo Räp; kõhõn maa kotuss om ja kehv Se || fig tol talul om karjamaa kõhn (talus anti viletsasti süüa) Nõo c. vähene; vilets (asjadest, nähtustest) kes `väikse nõrga mehe, noil olliva kõhnõmba [kandepuud] Kam; taa maja ka vaest kõhnass jäänüʔ; Kõhnõmbõst kraamist tet́ti obõsõ tekiʔ ja˽põrmandu `rõiva Har; oĺl küllʔ `väega˽kõhna tuli, a piḱäpääle `piisü iks suṕp arʔ Rõu; [orashein] matt vilä är˽ka kuʔ, nigu kõhn arimine eh́k likõ; küll kõhnah `saisusõh (kehvas seisus) inemine eläss, et nii rumalat tü̬ü̬d tege Plv; kõhn `aastak; ma˽tiiä äs, et - - iä ni kõhn om Vas; ahi om kõhõn, pae om nõrk olnuʔ, leevä alomanõ pu̬u̬ĺ om `pehmest jäänüʔ Räp; kõhõn vihmakõnõ Se || kõhn `vasta `võtmine küll om külälise jaoss, `olkõ no rahu õ̭nnõ Vas Vrd kehno
3. vaene, varatu sie on `kõhna ja `vaene Lüg; ti̬i̬ `vaesel ääd, või kaitse kõhna `karja, si̬i̬ om üitspuha, temä iki sellege rahul ei ole Krk; `jõukil peremeeśtel siin oĺl, muĺgel [kultivaator], aga kõhnõmbil es ole Kam; esä oĺl näet ni kõhn et, es jovva˽maia `ostaʔ Urv; kosta˽kõhna i̬i̬st, a är˽läüdäku˽tuld sinnäʔ, kohe olõ‿i vaia Rõu; na˽kõhneba eläse vinguh ja kiidsuh (vaevaliselt) Vas; kõhnastõ eläseʔ, kõhõn talokanõ; tel om vähäp tõbrast, kõhnõp talu Se
4. euf kurat, põrguline, kurivaim (ka int) a. kis köhnale vöib südand `anda; Ku‿sa köhen tikud; mis sa köhn sεεl teed; Vetaks köhen sehantsed `asja Emm; Köhen, säh [ütles, kui] `andis mei koerale kompvekki; Oh köhen, kui ilus see on; Köhen tääb, on see [kirn] veel `präägud `aitas Rei; köhn on `pehmem [sõna] kui korat Phl; kõhn teab [kes on] minu isa LNg; kõhn `võtku `teitid Vig; kõhna kuradi(ma), pagana(ma) köhna kräba auk, köhna krańts (öeld ulaka lapse kohta) Phl b. fig halb, tige kõhn inimene HJn; tä um `väega kõhna vaimuga [inimene] Plv Vt vanakõhn
kärt1
1. (vana ja tige) naine üks liik vanu `kärtusid on koos Jäm; va tüdrugu kärt; va tige, va kärt Mus; aja kärdud kokku, siis luat `vaĺmis Juu
2. fig vares varessed oo kärdud, kiitsakad oo rõõdud Muh
3. tige üks va kärt naesterahvas Kse; kärt ja kuri inime Tõs
1. (vana ja tige) naine üks liik vanu `kärtusid on koos Jäm; va tüdrugu kärt; va tige, va kärt Mus; aja kärdud kokku, siis luat `vaĺmis Juu
2. fig vares varessed oo kärdud, kiitsakad oo rõõdud Muh
3. tige üks va kärt naesterahvas Kse; kärt ja kuri inime Tõs
lõmer lõmer Var, g -a Mar Kse Tõs, -i Han
1. peru; tige See lõmer [koer] tuleb kallale ka, kui ta lahti pääseb Mar; lõmer obu ei `kuula `keeldu ega `oidmest; lõmer obune, sellega ei saa `saadu vädada Kse; obu `müllab ja jurab, tuline lõmer; puĺl oo ikka pahur, obu oo lõmer Var; lõmer lehm muud ei tein kui `röökis Tõs || ablas oled üks lõmer, looma `kohta ja inimesel niisama ka, ahmib ää, mis ta kätte saab Kse Vrd lõmesk
2. üleannetu need oo lõmerad - - lõkerdasid `piale (lastest); lõmer - - sihuke poiss, ulakusi, vallatusi [teeb] Kse; Kõik kohjad need lapsed läbi `joosvad, nuuśvad ja ää `lõhkvad, igavesed lõmerid; Seda lõmerid ma ole juba oiatan Han
1. peru; tige See lõmer [koer] tuleb kallale ka, kui ta lahti pääseb Mar; lõmer obu ei `kuula `keeldu ega `oidmest; lõmer obune, sellega ei saa `saadu vädada Kse; obu `müllab ja jurab, tuline lõmer; puĺl oo ikka pahur, obu oo lõmer Var; lõmer lehm muud ei tein kui `röökis Tõs || ablas oled üks lõmer, looma `kohta ja inimesel niisama ka, ahmib ää, mis ta kätte saab Kse Vrd lõmesk
2. üleannetu need oo lõmerad - - lõkerdasid `piale (lastest); lõmer - - sihuke poiss, ulakusi, vallatusi [teeb] Kse; Kõik kohjad need lapsed läbi `joosvad, nuuśvad ja ää `lõhkvad, igavesed lõmerid; Seda lõmerid ma ole juba oiatan Han
mork2 mork g `morgi tige inimene Isäisä õli va tuline mork, ei õld tõist `niisikest tulist `morki, tämä õli `ühtälugu vihane Lüg
mõigas mõigas, möi- g `mõika, `möi- Han; `mõiga|s g -sse Jõh IisR(g `mõika)
1. vaikiv inimene See oo mõigas, ei lausu `musta ega `valged; nigu möigas seisab vakka, mette üks sõna ei räägi; vahib kui möigas, ei `ütle sõnagi Han
2. ebasõbralik, tige (inimene) Va `mõigas on `teine, alati `torris, mina `selle `mõigassega `räekima lähe; `Mõigas mies, `longutab `ühte`puhku `jusku tige obune IisR
mõru1 n, g mõru VNg/mo-/ Lüg Pöi Khn Hää VJg Trm Kod Pal Äks Plt Pil KJn Trv Pst Urv Krl Rõu, mõro VId, mõrru Hls Krk Hel Ote Rõn, möru Khk Vll, mörö Vai; mõru VNg/mo-/ Vig Kul/-o/ Tõs Tor JMd Tür Trm Ran Nõo Võn Kam Ote, mõrru TLä Ote, g mõruda; mõru g mõruve Hel; mõrru g mõruva Har; n mõru Saa VMr Iis San, mõro VMr Võn, mõrru Kam San, mõrro Vas; komp mõrõmb San/-ŕ-/ Vas
1. a. mõru maitsega; kibe, viha ku on puol `tuores - - siis on mõru õun Lüg; aab kuor on mörö Vai; kui easte viha asi on, siis `öötakse mõro Kul; õlut oo mõru, naa mõruda maeguga kohe Tõs; lepa koored on mõrud Hää; laps ei taha mõrudad kohvi JMd; mõru mekk süögil Iis; tuul on `kartuli mõrust tehnd Trm; [särje] lõkut́sid oo mõrud, piäb ärä `võtma Kod; siis oli neid kaera `lillesid - - paĺlu rukki ulgas ja leib oli mõru Pal; umala õitest keedetasse ti̬i̬d ja pannasse õllele juurde, si̬i̬ ti̬i̬b õlle mõrust Äks; ma ei taha `siuksid mõru `söökisi KJn; piim mõrusse löönu Trv; Koieinä vesi om mõrru ku tubak; siga mõrrud ei taha, siga taab magust `asja Hls; mis te neist mõrru `marjest sööde; või seene om suure kõllatse, mõrrut `piimä om täüs Krk; taaŕ om mõruvess lännu Hel; sibul om `vinge ja mõrru, aga ku ta kõtun om, siss om ta ää küll Ran; miul `olli ka oma keerutedu sigar suun, ta‿`lli mõrru kui kurat; ka‿kos om naŕr, ubina om magusa, piip om mõrru, a temä tahap `piipu Nõo; ku rohi `väega mõrudass `lät́se, siss pańni jälle `tsukrutüḱi `suvve Võn; ku ma olli talu `ti̬i̬ndre, siss `olli kõ̭iḱ ää, mis ette `anti, aga nüid om kõ̭iḱ `suule mõrru Ote; siss oss iks mõŕõmb ollu, ku tuda kupatõmise `li̬i̬mi är ei olõss valanu San; mädärõigass om mõru külʔ, a˽liha manu om õigõ˽kinä Urv; ma ei taha mõrudid `marju süvväʔ Krl; si̬i̬ kaaĺ om mõrru nigu taabak, tege suu mõruvass Har; lakk pääle mõrro `viina Plv; mul om magusit `sü̬ü̬ḱe, mul oĺl mõrõmbat Vas; `lambatatte ei süvväʔ, mõro om Räp b. kirbe, vingune sann om mõrru, suitsust om jäänü mõrru maik `sanna Ote; Kaeʔ inne um sann mõru ja˽kuum, mehe˽`kandva tu̬u̬ `vällä Rõu; sannah mõro lõhõn - - siseh Räp || kipitav ku sannan om `vingu, siss om silmil mõrru Ote
2. kuri, range; kange, vali üks mõru mies õli `neie isä, tahi, et poiss `kõrralikkult `karjas käib; on vihane, siis `räägib mõru `äälega Lüg; vana kaśs on ikka nii mõru, ta võtnd käde ning süönd põlle `sisse augu Pöi; `täämbä om mõro külm; kül˽sai mullõ minijäkene, kuri ku kurusslauk, mõro ku ritk Vas; mõro `süämega; `väiga mõro inemine om Se
3. pahur, viril, tige (ilmest) ära ole nii mõruda `näuga JMd; tegi mõruda näu pähä Trm; mikkeperäst sa `seantse mõrru `näoge vaadit miu `pääle Krk; Mis sul nii mõro nägo pääh, olõʔ noʔ lahhemb Vas
4. subst a. lõhn; maitse; mõrudus `Siokõst piibu mõru `vaotas tua täüs et; Igävene pasa mõru lei ninässe Khn; toidul paha mõru juures Koe; kilgastand mõro [piimal] juures VMr; aava koore mõrru om uisa kihtist üle Krk; humala - - nää `andva mõrro Se b. viin ta käip selle va kipe mõrruge ümmer (armastab viina) Krk; ma ośti üte pudeli mõrro Plv; ma võt́i toda vanna mõrro Räp
möir3 möir g möiri tige, pahur inimene inimene pahur kui va kuradi möir Var
möirakas möirakas Mus Kaa tige möirakas - - jurab testega `kangesti pailu Mus; Oo üks va igavene möirakas mees, seikest kas vei karda Kaa
mürsä `mürsä tige, kuri (inimene) Sene mies õli periss `mürsä, ei `naine `tõhtind `iitsatadagi Lüg
naidik naidi|k g -gu tige naidik naane Lei
nüüster `nüüst|er g -re tige, ahne olend Temä olli ju peris `nüüster, temä es lase `tõisi `ültse eläde Krk
oksiklane oksikla|ne IisK, õksikla|ne Trm Kod, `õksikla|ne Lüg Jõh, g -se; pl ossikladsõ Lei
1. okslik `kuuse puu on `kõikse `õksiklasemb Lüg; kui õlid nisikesed vilitaned ja kole `õksiklased [palgid], sis kui leid `kirvega, sis `silma munad põrusid Jõh; ärä ike ni̬i̬d õksiklased puud annavad `pi̬i̬rgu küĺjess Kod || ossikladsõ `pakla (jämedad takud) Lei Vrd oksikline
2. piltl tige, karm sääl õli valitseja `ninda `karme ja `õkslikane inimeste `vasta Lüg; Mina tämäga pikka juttule ei õle saand, aga `ütlävad, et kole `õkslikane pidada õlema Jõh
pahur pahur g -a Kuu Hlj Sa Muh Rei hajusalt L, Pä HaLä JMd Koe VJg Lai VlPõ Puh Nõo, -i VNg Iis Kod, -e Hls Krk; pahu|ŕ g -ra Pal Trv
1. püsimatu, rahutu; ulakas [ära] lase `lapsed `ninda pahuraks `menna Hlj; laps one pahur ja `tüütu VNg; jömsikas, mis sihukst pisised pahurad poisid olid Jäm; kui obu pahur oo, pannasse pea jala `külge, nöör `siutasse `ümber jala Khk; Ruskekiri söńn oo igavene pahur lojus, äi seda pea ükskid aid Kaa; [haned] `piiskavad rohu ää, pahurad linnud ko ikka Pha; `Lambad on sügisest nii pahurad, et mitte änam `aidas äi seisa Pöi; sa oled üks `irmus pahur laps Muh; loomad on pahurad Rei; kui üks pahur loom oo, viib teised aiast `vällä Mar; eks kohi ärg ole ike vagusam, puĺl ike pahuram Vig; pahur loom pannase kõõnusesse, et tääl mitte naa ia `minna‿i oln Tõs; pahuri tükka teeb Aud; pahur laps tikub igale `poole Tor; kes pahuraks läks, `pańdi laud `silme ette, et loom ei näin HMd; pahuraks poisiks läind `koolis Juu; pahur laps tieb paeĺu pahandust JMd; ilmatu pahurid lapsed Kod; mõni laps jońnib, on nii pahur laps, ei seisa `kuśkil Plt; pahurad loomad, kis paegal ei seesä KJn; kärsitu ja pahur lait́s Krk || piltl ülemaa tuul, kui tuul rinnu `pεεle on, on meri pahuram Jäm
2. tusane, tige Pahur `nindagu vana tüdrik Kuu; On üks va pahur inimene, kodu riidleb, peksab Pöi; see oo üks `seoke vana pahur mees Tõs; ei salli neid inimesi, kes nõnda pahurad on Hää; ära `näita kedagi oma pahurad nägu Lai; miks sa nii pahur oled, mispärast sa nõnna mośsitad Plt; pahuŕ - - om ike pahane Trv; Vanami̬i̬s võtnu purjun pääga pahuran paesun malga ja `pesnu naese ja latse majast `väĺlä Nõo; va pahur laits, moka trommin Puh
pasnits pasnits tige inimene ta üits - - pasnits iki om, ta mõni inimen võh Krk
pigane piga|ne g -se tige `oige pigane inimene Vai
pöörakas pöörak|as g -a tige See `sõukse suure pööraka alt`kulmu `voatamisega; Nee on öhed pöörakad kõik, üks pole teisest param Pöi
pöüring `pöüring g -e tige, halb inimene Vai seld `pöüringeld `ühtki hüä sana `kuuleb; Sidä`aiga `menned näd (parunid) vade `oite `pöüringeks Kuu
© Eesti Keele Instituut
a-ü sõnastike koondleht
 veebiliides
@ veebihaldur
|