[EMS] Eesti murrete sõnaraamat
Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)
 Sõnastikust • Eessõna • Kasutusjuhend • Vihikute PDFid • @tagasiside |
Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 20 artiklit
haga1 aga Rap Lai, g aa Kuu/h-/ Sa Hi(h- Phl) L Juu SJn Kõp Vil M Ran Rõn; n, g aga hajusalt S, Kse Han Var Tõs Ris Kei
1. hagu; oks, vits, kepp labu - - kasest aad ala, agadega sai vädada Jäm; `seaste läks vara kevadeks, `rookisid juba jüribe oomiku agu (puhastasid okstest heinamaad) Khk; aad raiuti ala, `tehti kuhja suga Mus; sügise `tahtvad lammaste agasi (lehiseid) teha Pha; `türnis `juused, mis nii `püsti on justku agad Pöi; mul suur aga, sellega `pühkisi kõik õue ää Muh; Kulmuaad oidvad et einad [küüni] kulmupuu ja lauseina vaheld alla äi vau Emm; `erne aad; Pane möni aga veel tule Rei; `saele (saole) `pańdi neli aga `alla ja obusel oli köis järel, siis `pańdi [vedamisel] agade `otste `küĺge `kińni Rid; puu aad pannasse [linade leotamisel] kõige `vasto lenasid ja siis pannasse kibid; lõin `aaga last Mar; agadega sai [reheahju] `köötud Kul; `põõsad raiutasse ää, tehasse aku Vig; [sõstrad] agadega (rootsudega) koos Kse; agadest aed; tee aad `vihku Aud; mõrra `peale pannakse `oksi, kas kuuse aga Vän; Aad on pikad peeniksed oksad, `aadest `teh́ti enne `aida ja mõned keedavad `aadega, võsast saab agu Hää; agad said `kinni `siutud, `talve sai ää `küötud Ris; vanemal ajal mättad `piale `pańti, aad `alla, sai ia suur küt́is SJn; [me] ei saa `kuśkilt aa vidajad Vil; tulep kuhja lava ase valmiss tetä, kuhjatiku ümmer`ki̬i̬ru lüüvvä ja `aada (haod) keset panna Trv; kuiva ja iluse aa ku kõdra; väits olli ärä kadunu agade `sissi Krk; sääl muud aga es olegi ku lepä Ran; Pikä aa `raoti - - [mättad] `pańti sinna agadele `pääle `ümbre `tsõõri, et akku `väĺlä es näe, siss `pańti katsipäedi tuli sinna agadele `sisse Rõn || piltl (kergest einest) sool oli ikka agu all, et sa‿s söö `ühtid Jäm; eks me võta agu `alla, enne kut suur sööm akkab Muh; mia anna agu ala, [siis] pere ei sü̬ü̬ paĺlu Pst
2. kaera pööris, ripse kui kaira ogad nönda laiali egase `poole `oidvad, see on aga Vll; üiges on `elbe ähk aga sihes; kaira agad - - `pandi `patjade `sisse Jaa; kaera haga juba `väljas Phl; rukil oo pea, kaeral oo aga Mar; `lusted nagu suured kaera aad rukkis Vig; kaer - - kasvab, lööb `mitmesse agasse `väĺja Kse; tänabi naa elus kaer, suured aad `otsas Mih; muist [kaeru] on laia `aaga, test on ühe küĺlega SJn
3. kiudpilv aad o peenised `püsti pilvekiud Mus; siis kui `söuksed pilve`rünkad ning aad on, siis pidi `vihma tulema Pha; tormi agad on ikka `valkjad Pöi; `valged agad `taeva peal Muh; teeb tuult, agad ülevel; ää ilma aga Var; kus aa tüi on, säält akkab tuul puhuma; ku kaks aa tüid `vastamisi, siis kolmanda pääva tuleb suur torm ja vihmasadu Hää; `kõrgen kuiva aa pilve Krk Vrd aha1, häga
4. kriips, jutt ühekorra `tehti kihadele raavaga `sitmesugused aad `sönna `sisse Khk; tähel oli aga järel Kul; `aage täh́t (komeedist) Krk
esi|värav hrl pl rehealuse eesmised kahe poolega uksed – Khk Kaa Juu `enne olid rõial kahed värävad, test taguvärävad, test esivärävad. esivärävast sai tuulatud [sobiva tuulega] Juu
et1 et üld (ät, εt Khk Mus Pöi; õt Plv Se; lausefoneetiliselt t); konj (kuulub sag ühendsidesõnade koosseisu, tähendusfunktsioonid pole alati selged)
I. (põimlauses)
1. (aluslauses) Ei esi`otsa `paistundigi, et sie `lougas `ninda sügäv oli; [kui kaugemal oli hele taevas] siis oli `selge et jääd on siel mere `keskel `sendä küll Kuu; Tüdruk kui tulesüsi, näha et eluvaim sies IisR; midä `kumma sie on et nämäd kotta eiväd tule Vai; See on nii ea, et tulite Pöi; vahest oo koa küll olnd, et uśs oo `põldus, et laseb orase maha Mar; et nad (lehmad) ise tulavad kojo, ei seda põle `ühti Vig; ia küll et ulu all saab `olla; siis see oli vana`eitede rohi, et `ańti iiri sitta `sisse Ann; egä `koski ei õle et laud on eden muku sü̬ü̬ Kod; olli mõnikõrd jaa et tulli [lihale] nagu alb maik manu või Pst; siss om `kindel et mõne päevä peräst suur tuisk tuleb Hel; nüid om täl `tervuss jälle veedike paremb, paśtab et saab iki elulu̬u̬m Puh; tu̬u̬ om ää et ta saab iks ilma tõese abita ärä elädä Nõo; vanast oĺl pruugiss tu̬u̬ et vanõmballõ pojalõ `ańti talu Har; är iks tunnuss, et targa esä tütäŕ om Vas
2. (öeldistäitelauses) Nee olid söhused ät söhussi ma‿p taha mette Khk; mis‿sa oled isi niisuke, et teśt sind `naervad Mär; asi nihuke, et `kauge se `viimine on Juu; siis `oĺli saabas nisuke et võisid käiä KJn; si̬i̬ (aganaleib) olli sihante ollu, et tulege es tohi manu minnä Pst; miul üits kana `ommegi, aga nisuke et, pesä ei oia ja, `kange `pi̬i̬tmä Nõo; ja siss [kivi] küĺlet oĺli nii et, `sinnä‿s saa ka `pääle eedätä TMr; egä om sääl tii pääl sääräne, et ei kanna ei murraʔ Har; ma olõ sääne et, panõ˽vai terä `salvõ, `rammu ei lääʔ Rõu; üt́s innemuśtinõ jutt oĺl õt üt́s vanamiiśs oĺl `veiga rikaśs Se
3. (täiendlauses) lubati `tiedos `anda et `milla tulevad Lüg; [härral] tuli `jällä tuur et `peksada [kedagi] Jõh; sie `muodi oli et ikkunalle ei `tohtind `kardino `pulma ajal `panna Vai; `Sõuksed massina elukad `roomavad põllal, et kole kohe Pöi; rehes o sösune leitse, et ninase hakkab Phl; kus [ta] sõda `aega annab, et lehma `karja lähäd Kul; kuule see oo nihuke va läterdis et las aga `olla Mär; Jah ja `aamen, si̬i̬ on kinnituseks, et olgu nõnda Hää; oli see `siadus kohe, et `vastla saab ua suppi ja sia `jalgu Ann; tuli käsk et tiomi̬i̬s ja vaim `väĺjä Kod; obusel oli paha viga et näris ohjad `kat́ki Pal; änäpest jaost om iki `seante asi, et parep sü̬ü̬ enne ja palu peräst Krk; serände irm, et karva tõseva `püśti Ran; säräne `aiguss om, et ta väristäss minnu nigu vanaajonõ aĺl Võn; ja ma võt́i tu̬u̬ (tütre) henele naasõss, tu̬u̬n mõttõn et ma˽saa sulasõ `orjusõst vahest vallalõ Har; a ma olõ saanu˽`sääńtsiid `pauka, et pää kõlisass Vas
4. (sihitislauses) Elutumad `liikuvad (öeld, kui esemed iseenesest kuskilt kukuvad), tähendab et saab `kustagi `surre sanumi; Et mes `sulle heneläs hüä, sidä tie `toisile Kuu; [naine] `kuulo, et laps ei `engä enemb Vai; eks sa kirjuta et ma ela veel Muh; vaada, et sa pahandust ei tee Rei; nägi jah et parandast `mõrdo Mar; Söömaajaks `oĺli uus ahe ülevel partsil, sis ti̬i̬, et põllu päl saad Hää; isa `uskus et paenakas käib peal Jür; näed et messugune taud one tänävuade õõnapitel Kod; `oĺli kuulda et ikki mehed oĺlid [õitsilised] Vil; mi̬i̬s saanu täädä, et raha `ot́sme tullass Krk; mia `kulle‿t kõik läävä [laadale] Puh; kae et sa ruttu tagasi tulet, et sa paĺlu `aiga ei viidä Nõo; noh `tunse ärä joba et viimäne aig oĺl [sünnitada] Ote; tu̬u̬d nimä˽`tahtavaʔ, et nimä˽vi̬i̬l uma maa tagasi saasiʔ; no˽tütär, kas sa siss tu̬u̬t paĺluss panõt et sa mul avitat `lihti võttaʔ Har; ei tiiä nüüd et kas ta rago sõ̭ss puud vai Plv; latsõ˽saĺlika ai õt milless ma kõ̭gõ käse Se
5. (kaudses või siirdkõnes) a. (hrl saatesõnaks ütlemist või mõtlemist märkiv verb) `ehtu `süömäajal siis `rääkind et jaa tämä nähnd `tonti Kuu; isä ütel ikke oma pojale - - et no poig et, et nüüd akka siis naist võttama et meil on ikke inimist vaja ka, et kas on sul `pruuti ka vahitud Lüg; No näväd `mõeldi, et kust sie isand `ilmus `siie `tiele, et `uatama Jõh; Vanasti `ööti, ät aŋŋerjas kεib `erne`pöldus `öösse Khk; Siis papp küsin ka. Et kudas see kerst nii lühike on? Et see oli jo suur pitk mees ikka Krj; ma `keelsin tätä, et mis sa `jaurad nende raamatutega Vig; surnuaja `juurdes `öeldi [surmast], et liiva annus Vän; siis poisid `käskind seda vaestlast, et tie `aigeks ennast JMd; `mõtlesin, et Jaań `mõtleb, et nüid sul nii suur valu Ann; nõnna äralik `ütlemine, et maga kohe kui auk maa `sisse vaeob VMr; ilos, kui `eeste jukutad [väikest last] et, Juku ja Juku; tämä paluma et, ärä `viska Kod; kui ammas ää mureneb, siis `üeldasse, et konts on veel sees Ksi; mi̬i̬s olli `ki̬i̬len küll, et ärä kellekil ütelte Krk; `poiske `kirsnu, et ärge lööge Ran; naene sõõmass [soldatist] mi̬i̬st et, vana sõda Nõo; [kalkun] `rü̬ü̬ḱse iks et kuĺo, kuĺo, kuĺo Kan; kaupmiiśs küüsüss, et mis sa kaet taad väist Krl; luigõl üteldäss õt tulõ lumi takah õ̭nnõ, kurõʔ, õt sõ̭ss tulõva hallaʔ Plv; Kośa˽siss kõ̭nõlevva, õt rahvass õks kõ̭nõlõss, õt sul tütäŕ `höste näe ei Se; timä üteĺ nii, et ma süü üs kõ̭õ̭ päävä; vanarahvass tiiä äs miä um `d́eśtjin ni `jehtar, nimä kut́siʔ et vago Lut b. (saatesõna märgib kõnelemise või mõtlemisega kaasnevat tegevust) vahiti lapsel jaa et kas kaks `püörandaist on et sie saab `vangi VNg; `viimaks `istusime kohe maha et no küll on ull RakR; siis läks et `mõisi ikke võttab minuda; Isä tuli kodo, et kus poiss on Lüg; mie imestäsin, et üväd pabud `oldi, et nüüd `ninda vähä `tuldi `vällä Vai; ükskord ema ja isa pidand nõu kahekesi, et `üösse `valvama akata, et kas `kiegi ei käi `poega `vaevamas JMd; poisike käis, et tule tema kodu mõneks päävaks; nut́tis siin kahe saana vahel, et mina ei `julge üksi `olla Ann; üpand ise `merde, ujund läbi et te piate järel tulema VMr; kutsuti mehi, et `aitate sia ära tappa Lai; [poisikesed täkuruunaja kartusel] `ju̬u̬sknuve kiḱk si̬i̬ aig et kas ta võtt [kinni] Hel; mina naarin et, ooh, mina jõvvan nüt sedä (saladust) pidäda TMr; `Peiväʔ `hindä `vaihhõl plaani kokko, et timä oĺl kah õ̭ks `hindä `kot́selt õigõ˽kenä meehekene, et matamõ timä õigõʔ uma kulu päält vi̬i̬l ärʔ kah Räp c. (ütlemist või mõtlemist märkiv saatesõna on juurdemõeldav) No mehed `estest ei tõhi enamb `vankri ligigi `menna, a `kirjaja, et `menga aga `julgest, et ei nied mehed tie `teile midagi paha Jõh; suurelt maalt tulnd `seie `tarkust `otsime, et sii on Sörve noid, et see peab ikke `tεεdma Ans; mõisa mehed panid obuselle saba `alla nõgekseid, et tegime ergutest Jür; mua lammastel oli [sarved] et `sarvedega `oinad VMr; tegi võid, mina et `jõudu Iis; ku poiss `viskab kivigä, ei sua `õigess, et ärä magatud käsi Kod; kes ästi `norskab, et: `tõmmab `paksu kohe Ksi; no sääl me ligidäl om jälle, üt́s talu. ja siss [räägiti], et, tollel om puuk ollu; siss `aeti kõik latset üless et tulge nüid `voŕste tegemä TMr
6. (sõltuvusmääruslauses) no eks vanames saand aru et oma poig oli Kuu; kes sellega `õigeks saab, et ta maja sees kükitab Muh; Koeral koera `ambad. Si̬i̬ käib selle `kohta, et `seukest `kurja inimest ei tohe äritada Hää; natuke `puudus, et oleks outu `alla jäänd VJg; oia et sea miul midägist ette ei `ütle (heida) Krk; oia et `siśse ei sata sinna `älvede Ran; nimä ei˽tii˽`tu̬u̬ga˽tegemistki, et nimä˽ka˽tulõva˽ja˽`nõudavaʔ Har; ma‿s panõ˽tu̬u̬st täheligi, et kos munaʔ jäivä et Plv
7. (kvantumilauses) suvel sai viel nii`palju kalu et kala`unnigud olid kohe maa pääl. `ruogi nii et `sormed olid kaik `paistes ja nahata Kuu; küll säl oli `laulu `ninda‿t `linna kajas Vai; saim sii nii `kougele, et tulim `seie `sisse (majja elama) Ans; täna o nii `kange pala, ät üsna äretab Mus; maribud oo nõnna täis et ühna `nõrkuvad; `varsti tuleb nõnna `vihma et kole Muh; ahvenad oln mütu `aastad kadun, et üks äi ole oln Phl; `sõnna `maale jõund et‿tä äbi εnäm ei tunne Mar; tämä on juba nii kole valu et valu kohe Kul; nda märg, et üsä nõrisõb Khn; vahel oli lumi oli nii et et et mine üle pea `sisse Hag; ma olen nii ilma, et mul ei ole mitte punast poloskid Juu; [seeliku] all ei old enam, kui et `pańdi se seelik `seĺga Kos; sel aal kui ma tiul käisin siis neid (metshanesid) oli Kallavere väĺlal et ime JõeK; [ta] `naeris kas et `oedis `kõhtu `kinni Amb; `kuhja tõmmati nõnna paĺlu [alt] `lahti, et tikud näha on Trm; niskene kõva sinine et `irmus Lai; [mära] tagumeste `jalgega lõi et uńt `surnuss kohe Vil; siande ahne kah, et rääbiss kokku kikk Trv; siss ant tal varantust `kulda ja õbet, et laev tublist täis Krk; oless ta `annu `niigi paĺlu, et `ümbre sõrme `mähki Ran; `oĺli nõnda lähiksen, et oless saanu `käega `kinni võtta Kam; parass ahi, et tä‿s kõrvõta Ote; Tu̬u̬ (vesi) oĺl `endä häste˽kumb, et palut́; `tahtsõ nii juuaʔ, et läbi rät́i nulga immitsi vett lehma jalaasõmast; tan sõ̭an tet́ti kül˽nii ilma armulda tü̬ü̬d et, jummaĺ `hoitkuʔ Har; noh teil saa nüüt suvi `väega hää et, et oi Plv; Taa (mees) om nii kangõkaal et hoiaʔ Vas; ni paĺlo `ahnõhe ja näĺätsehe sei tuud `kiislat [käega] õt es läpe˽`luitsat `u̬u̬taʔ Se || `pisku pεεlt, et es jää ala; karva pεεlt et es lehe `auku Khk
8. (viisilauses) Mes sa `siprad siel, et eit saa ega `saaki viel `verku `terveks Kuu; eks `ennevanasti ka ikka olid [rätsepad]. ega `siiski old et ei old RakR; midä `uoletumad `muodi sinä `läksid et kukkusid Lüg; seppä takko `otsite, `ninda‿t jääb `paksemast Vai; kes sedised `epsam ning ette asjad inimesed `tahtsid olla, et tal kägisevad `saapad vöi kiŋŋad Jäm; See on ikka änamast jäust et kui - - vihma kaśs karjub siis on vihm `lahti Krj; erilane jah `nõelab, tuleb et oja alt kohejoonega Mar; Olgu küll, et majal oo ia elada, aga kodu ikki kõege parem Tor; `seĺtsis sai vaelt [sõnnikut] vidada nii et teene `aitas teesel vidada Pee; oli õma elämine kõik et parem ei või `õllagi; aja kerves üles, et aja kuumass ja tao terä õhukesess Kod; nüid on nõnna säädetud et [tule]lõõsk `väĺla ei tule Äks; ja siis oĺli sedävisi et säl (püstkojas) sis keedeti KJn; [kootud jakid vammuse all] oĺlid sedäsi et poolest saadik oĺlid Vil; Seidse-ka˛eksa `aastat vihma kähen ollu, oless vi̬i̬l et varju all (pehkinud puust) Trv; [angervaksaga värvimisel lehed] `aeti sülege patta ja keedeti ärä, et li̬i̬ḿ ästi paks om Hel; olgu pähle et ta vana om; tennu [surikleit] nii nigu eluinimesele tetäss, aga mitte et koolule; mia tulli ärä ilma et ma `poiga es `näeginä Nõo; tu‿m neile nii sugulõnõ, et neide esä oĺl Mari unu San; keväjelt maa om kihtine, siss ei võiʔ nii maa pääl lammõdaʔ et suu `vasta maad panõt; võta kirvõss ja naka tahuvamma, ilma et sõna`lausumist ei olõʔ; naʔ hiireʔ (haigus) omma nii et lihm `t́siplõss Har; [tatrapuder] oĺ havvutõt, õt väega hää oĺ olnuʔ Plv
9. (kvantumi- ja viisilausete piirijuhtumeil) `kuonal poles et särises kohe VNg; õhu rattas on mõnedes majades `korstna sies, käib et kõrin taga; sie `juokseb juo `ninda‿t nenä `augud on `laiali Lüg; koer veab et jalad üsna `tangis Jäm; Valetab teise näu täis, et `aitab Pöi; tüdrik kedran takku et okk ühna ulun Muh; `ühte `inge `patrab et vahet ei ole; karib nõnna, et kas ing seest `vällä minemas Mar; sõitnd ikka naa et obu `kuumas `vahtus Kir; aga küll ta nut́tis, nõnna et ime oli kohe Juu; ta (põder) lüeb kohe nõnda, et puu killutab KuuK; las joksevad et muda `lendab; `kiskus neid `vindusi küĺlest et (nii et) kõveras JJn; me küĺmetsime `paĺlalt nõnna et kas või ing `väĺla siest Koe; kevade õppisivad siin n‿et piad `tossasivad VMr; lasi püśsist et käraki; lasi `püssi et `põmdi; [vikat] `leikas et nahinal Kad; joosi nõnda, et engest pańds `kinni Krk; pańd `ju̬u̬śkma, et jala es putu maa `küĺge Kam; [varss] siss ju̬u̬śk et kabja plakin oĺ ennedä Har
10. (vastandavas kõrvutuslauses) Sen asemel et [halva] `lapse `valmis tegid, tehnd parem kubu agu Kuu; selle asemele, et teda karistada, annab ta taale veel `öigust; selle asemel et varasta, ta oleks vöind jo küsida Jäm; tolle asemel et Täkule `minnä, ta‿less võenu siiä tulla Nõo
11. (põhjuslauses) `Sendäp‿se `tütrik oli nii `kärme, et oli `mieli `miestä `saada Kuu; ühe tüö `küljes ole ihu ja `eŋŋega et sais `valmis VNg; tühi ei anna äbenedä. [öeld] kui on `vaene et äbeneb oma `vaesusse perä; ei `täidind `müiä [kartuleid], et‿ku `lähväd `kallimast Lüg; Sie õli senest paha, et sepp ei saand `ääsi `juures `lõõtsa ise `tõmbada Jõh; `ninda pabil tuli üvä miel, et `köster `oskas üväst `rääki Vai; pidi `mööda `pääva paet `ümber `pöördud `saama et parem öńn olevad Pha; sii jo külitse rukki kõik vagude `peale, et vesi ää ei võta Aud; ju sis nad (pererahvas) ike [püüdsid austada tõnnivakka] nii et loomad surid nendel ju PJg; `võt́sin toedu kottu `juure, et ma jään `öösiks `senna HMd; meil ikka olid vel `akned ies et me nägime [valgust] Kos; saa `siiski vel sõimata et oled laisk; eks sellepärast ole siis saananaine et ega sul põle üiri`maksmest Pee; ja‿t peremi̬i̬s vana Nikalai `aegne soldat õli, siis sae kroonu paiukad Kod; `vastla pääval koa ei tehnud tü̬ü̬d, et tõrva pisarad lähvad linade `sisse Pal; kui `vihma sadas, siss tuĺli `rohkem lina kakku, sellest et siis oĺli `aega SJn; mehed oĺd iki `julgemad et kui, suitsu ais juures on sis uśs `kartma sedä Kõp; si̬i̬ (kotikangas) `koetass toemine, et ta om kõvemb `seismä Trv; täl om `jõudu külländ, selleperäst et tä äste `süvvä saab Nõo; nüt meil ike nahatäis tuleb et `meie oleme maha `aanu [uriinipoti ahjuservalt] TMr; sulahanõ ei taha `täämbä `tü̬ü̬hhe minnä, sest et `täämbä om pühäpäiv Har; uma poig `istõ kõ̭gõ imä pähidse man, et niä˽lasõ õi˽näǵemällä˽kooldaʔ Vas; selle mindäss kerikolõ et `paatõrd `pallõma; `vihmreʔ ummaʔ kuusidsõʔ selle et umma˽`kergebäʔ; et külmänü˽s ärʔ, vaja nappagaʔ kińniʔ `köütäʔ Lut
12. (otstarbelauses) kui kuningas `lasko `panna kaik joed ja ojad `kinni, et üht `tilkagi [vett] pääle ei tule Vai; kui aŋŋerud `püitakse, panevad sirbaki `alla, ät kala `mõrtsi läheb Pöi; [saani] kori oli selle `taŕvis, et [hobune] lund `peale ei loobi Mär; korgitsen oo et pudelid `lahti `keerda Vig; obose raua `sisse soab toĺlid keeratud, et obone ei libise Juu; anna `aega selleks, et soab paramini teha Kos; sai kõik [villad] segamine kruasitud, et ei jää `triipu, et kangas tuli ühetasane VMr; tähed on `noodadel, et `õigest vedada Trm; kerves on pandud pruudi sängi `alla pulma aal, et siis tuleb poeg Kod; nurme `pääle iki ülesse `aeti roovik `kõrgese, et [jaani]tuli nätä oli Trv; ruad tetti `õkva perätside, et ütte ti̬i̬d `mü̬ü̬dä sai `kanda, et `ainu paĺlu laḱka es lää Ran; ma jäti minev`aasta `lamba tolle tarviss, et siss om mul ka elulu̬u̬m Nõo; peräst andass `rahvalõ käsk `mõisast viinavoori päleʔ minnäʔ, et `viinu viiäʔ `Pihkvalõ Krl; iḿmiselle andass hiire `poigõ süvväʔ, et paĺlo `põrsit saanuʔ Lut
13. (mööndlauses) ehkki, kuigi, olgugi et läks valat ja mere `puole sield (rannalt) ja et oli küll o·kke˛aani üle käünd Kuu; et küll on `tuiskand, aga obusejalg `tunneb tied VNg; Ega kana igakõrd mune, et kaagatab (alati ei täideta lubadust) Lüg; et näväd (esiisad) ei õld `kuolis käind aga näväd õlid `muidu `targad mehed Jõh; sii `sakslased olid, et sa‿s möista küll keelt, ikka sai räägitud Khk; ma soa `siiskid `rohtu ää vötta (kitkuda) et küll vörk ees on Vll; ega sest põle `õhta et vidune oo Muh; ma ei ole mitte seal keind et ta küll on meist üsna ligidal Rid; marjad `maksis ikke ää, et ta ei and kaĺlist raha Ann; Et neid veskid küll kaunis tihti õli, aga ikkagi nad ei jõudnud niipalju teha kui vaja õli Trm; et küll mõni kaua eläb, aga iki ükskord lähäb (sureb) Plt; vanaemä `oĺli küll siuke tark inime - - ilma et temä kooliski on `kuśkil käind KJn; tal om `päevi küllät, et ta esi `seantse vähikse kasuge Krk; et varass mu küll `puhtass tei, aga nüid om mul `kõiki külländ Nõo; et sul esä vällä˽`ku̬u̬li, imä õks eläss vi̬i̬l; et külh `vihma sattõ, maa õks om kuiv Har; Et küll kehväst `sü̬ü̬de, `sõ̭sske oĺl reńdi `masmisega õ̭ks `väega˽suuŕ hädä Räp
14. (tagajärjelauses) pime kui kott ei nää et `torka `silmä; mis siin nüüd `lahti on, et `nõnda `vaikisest ja tõsisest `istuta Lüg; ah! midä me neid `tuurasi viel akkamo rege panema et, tülist Vai; kajakad tulevad `maale, et nüid akkab `vihma sadama KuuK; kui kuusk kolmat kord `pillab okkaid et siis laguneb lumi Amb; [kangas] pidi olema lõdvem et ta villale läks JJn; `enne on vähä kuma aga, et koit akkab Äks; mis mul nüid olli, et ma maha satti Krk
15. (tingimuslauses) ta (lehm) ika `lahti on, εt ta ika lüpsab Jaa; mis ta (lehm) peaks seal nõletama et‿eb `oska `süia mitte Muh; See pidi ete ia pere olema, et liha `oasta `otsa ette lõi Kei; et oleks `kõrgemast soost ammetmes, aga et alvast soost - - siis on südamed täis Juu; oleks et `järsku istud, siis on aeg pikk; ma jätaksin ta (siili) `siia, kui et koer ei võtaks (murraks) teda; siis akkabki kudumine `piale. et [kangas] on niies ja suas ja sõĺmitud ära JJn; kos nemä olli, et na `räimi är es tu̬u̬ Krk; tõru om `säändene, et ku˽käe `küĺge jääss, siss ei jõua änt är˽puhastõdõ˽tidä San; mi˽ka˽suka (sinuga) lännüʔ et `lastuʔ [taevasse]; et `lasknuʔ, ma ka lännüʔ Lut
II. (alustab iseseisvaid, sag elliptilisi fraase) a. (konstateering, kahetsus, etteheide, imestus) Et‿se käsi ka `ninda hüppiss [kirjutamisel] Kuu; piim `aeti läbi masinast ja `sellest `tehti vast suppi. et sa said `roesast `piimast! [seda ei olnud] Hlj; pani minu `kuondla ka polema, et ei pand tuba polema VNg; `Naised on `irmus kädistajad nigu arakad. Et seda vada neil ka `jätkub IisR; Et keela-kaitse küll, niid oo vassikad jälle koplist välja tulnd ning otse kaapsu Kaa; mina pidin kõik `tiadma. tegema, et perenaene oleks koa tüdrukud õpetand Hag; seal on üks tokk, `viska ta `siia! [kui tokk antakse kätte, ütleb keelejuht] et annad kohe kätte; [tanguteradest] et on sińakas. kas nii vähä seda kett on kooritud või millest see tuleb JJn; sa tulid mulle ette. et sina tuled minu luamusse `sisse ajama (noota sisse laskma) Kod; `ossa lit́s, paigal jäänü veli! et tuńn o paigal jäänü (seisma jäänud kellast) Krk b. (soov, käsk) oh, et mette södasid tule εnd Käi; et anna `aega Rei; et lasõ kui tahad Khn; et sa menema saad siit Iis; et tule ette, poiss Kod; et kae sa poiśs, mine sa ruttu Har c. (keeld, ähvardus, sajatus) et sa kaud siit, et ma sinu enämb siit ei nää Kuu; et seda teist `korda änam ede‿p tule Jäm; et sa εnäm eese nägo ei `näita Mar; tooge ta ää tuppa, et mitte ei lase küĺmetada ega küĺma kää `olla Juu; et‿sa mul `jälle `aigeks ei jää Plt; et sa mul siin jälle ei võĺsi KJn; Et sa ei naarass [teise inimese teguviisi] Trv; et sinno `maakõnõ kannu‿s inäp Lut
III. (lause lõpul mõne lauseliikme sisu rõhutavalt) ja siis vask`ussid, nied olid old viel nii `irmus `mürgised et Kuu; nda kena veel `istuda‿t Khk; se moa on `söukse parga all et Jaa; seal `öetse nii riieldavad ja raageldavad et Muh; vahest oo ruki [rukkililli] nii täis et Mar; ja nii ilus kollane lõng sai naa et [kaselehtedega värvides] Kir; kis ikka `vahva `leikaja on, `leikab ikka nii paĺlu kohe et et Hag; täna lõõna sõi nii vähä et Amb; pala rehetuba nii et JJn; villad [värvi] `sisse, sai nii kõva sinine et Trm; `rahkle nendega (lastega) nõnna et Pil; pühavase pääva ollin nii `voodis et SJn; siäl um nii illoś liin et Vas || mõni kõrd oo naĺjajutt. siis naaravad et kas Kod
IV. (hrl fakultatiivse täiteelemendina) a. (fraasi sissejuhatava abisõnana) Et kui see vana Rotsi Jaen oli ää surn, et siis `iilased varastan selle aidast ää, `mötlen sea olavad; Et sa parakust arm jah, kui poleks neid va `ussisi olavad mis siis oleks sui viga `metsas `käia Krj; [taibates, millest on jutt] ahsoo·, jah et kurat lõi lappi lauaga `vasta `seĺga kubjale JJn; [mis peigmehe emale anti] ja nii et tekk ja säŕk kõik siukst `väŕki KJn; Nii et kaśsil on neli `jalga SJn; tu̬u̬d su̬u̬lvett keedä et sõ̭ss, panõ˽su̬u̬l `sisse jah Plv; et siss lehm ḱulʔ oĺl üülnüʔ, et elo ḱul om hää Se b. (alustab fraasi, mis piirab või täpsustab eelnevat väidet) ega sis sie koht - - `toitand jo, `ainult et, et kolud olid maas, et ei old `tarvis `ühte`puhku neid `kaasas `kanda RakR; `muudku et sööb ja lakob Mar; ei tea, mis‿se tähendab, niipaĺlu et ma kuulnd olen Mär; kasteein on `süödav ein, niipaĺlu et noorelt ära `niita Sim; minä, vana inimene, muku‿t õlen; muku‿t kohe tämä aśja paneb, siäl `seisku Kod; ainult et sinnäʔ vaja minnäʔ Urv c. (välj teat ebamäärasust või oletust) Vanasti oli neid `vargusi et ösna pailu; Nuudid olid ka `nääripoistel kää, kes `kuskil `pöhkus et magas sellele `anti `nuuti; Neid pardi `poegi‿s saa et `nalja käde `öhti Krj; nüid nad ei viitsigi kududa, et mis sial `viitsida on ta käib [tööl] Pee; [turba] labidas oli‿s nii pikk - - nii et ta lõi et iga kord `turba `laiuse Rak; no nüid on mul, oma `arvamise järele et põline koht; mõni akkas [heinale] `enne `jaani, mõni tegi et jaani `eina Äks d. (rõhutab vastandavat seost) `aukud[e] [jäässe] `raiumine ei ole midägi tüö - - aga et se `külmä Vai; muedu jõuaks ära `käia veel, aga et jalad `aiged Tür; sial (jutustatud loos) `miski `tähtis ei ole, aga et nisukesi `juhtumisi on Koe; ega ta (poolivokk) `teistmodi ei old aga‿t nesuke vanemb [vokk] VMr; mine magama aga et te minu ei erätä Kod
I. (põimlauses)
1. (aluslauses) Ei esi`otsa `paistundigi, et sie `lougas `ninda sügäv oli; [kui kaugemal oli hele taevas] siis oli `selge et jääd on siel mere `keskel `sendä küll Kuu; Tüdruk kui tulesüsi, näha et eluvaim sies IisR; midä `kumma sie on et nämäd kotta eiväd tule Vai; See on nii ea, et tulite Pöi; vahest oo koa küll olnd, et uśs oo `põldus, et laseb orase maha Mar; et nad (lehmad) ise tulavad kojo, ei seda põle `ühti Vig; ia küll et ulu all saab `olla; siis see oli vana`eitede rohi, et `ańti iiri sitta `sisse Ann; egä `koski ei õle et laud on eden muku sü̬ü̬ Kod; olli mõnikõrd jaa et tulli [lihale] nagu alb maik manu või Pst; siss om `kindel et mõne päevä peräst suur tuisk tuleb Hel; nüid om täl `tervuss jälle veedike paremb, paśtab et saab iki elulu̬u̬m Puh; tu̬u̬ om ää et ta saab iks ilma tõese abita ärä elädä Nõo; vanast oĺl pruugiss tu̬u̬ et vanõmballõ pojalõ `ańti talu Har; är iks tunnuss, et targa esä tütäŕ om Vas
2. (öeldistäitelauses) Nee olid söhused ät söhussi ma‿p taha mette Khk; mis‿sa oled isi niisuke, et teśt sind `naervad Mär; asi nihuke, et `kauge se `viimine on Juu; siis `oĺli saabas nisuke et võisid käiä KJn; si̬i̬ (aganaleib) olli sihante ollu, et tulege es tohi manu minnä Pst; miul üits kana `ommegi, aga nisuke et, pesä ei oia ja, `kange `pi̬i̬tmä Nõo; ja siss [kivi] küĺlet oĺli nii et, `sinnä‿s saa ka `pääle eedätä TMr; egä om sääl tii pääl sääräne, et ei kanna ei murraʔ Har; ma olõ sääne et, panõ˽vai terä `salvõ, `rammu ei lääʔ Rõu; üt́s innemuśtinõ jutt oĺl õt üt́s vanamiiśs oĺl `veiga rikaśs Se
3. (täiendlauses) lubati `tiedos `anda et `milla tulevad Lüg; [härral] tuli `jällä tuur et `peksada [kedagi] Jõh; sie `muodi oli et ikkunalle ei `tohtind `kardino `pulma ajal `panna Vai; `Sõuksed massina elukad `roomavad põllal, et kole kohe Pöi; rehes o sösune leitse, et ninase hakkab Phl; kus [ta] sõda `aega annab, et lehma `karja lähäd Kul; kuule see oo nihuke va läterdis et las aga `olla Mär; Jah ja `aamen, si̬i̬ on kinnituseks, et olgu nõnda Hää; oli see `siadus kohe, et `vastla saab ua suppi ja sia `jalgu Ann; tuli käsk et tiomi̬i̬s ja vaim `väĺjä Kod; obusel oli paha viga et näris ohjad `kat́ki Pal; änäpest jaost om iki `seante asi, et parep sü̬ü̬ enne ja palu peräst Krk; serände irm, et karva tõseva `püśti Ran; säräne `aiguss om, et ta väristäss minnu nigu vanaajonõ aĺl Võn; ja ma võt́i tu̬u̬ (tütre) henele naasõss, tu̬u̬n mõttõn et ma˽saa sulasõ `orjusõst vahest vallalõ Har; a ma olõ saanu˽`sääńtsiid `pauka, et pää kõlisass Vas
4. (sihitislauses) Elutumad `liikuvad (öeld, kui esemed iseenesest kuskilt kukuvad), tähendab et saab `kustagi `surre sanumi; Et mes `sulle heneläs hüä, sidä tie `toisile Kuu; [naine] `kuulo, et laps ei `engä enemb Vai; eks sa kirjuta et ma ela veel Muh; vaada, et sa pahandust ei tee Rei; nägi jah et parandast `mõrdo Mar; Söömaajaks `oĺli uus ahe ülevel partsil, sis ti̬i̬, et põllu päl saad Hää; isa `uskus et paenakas käib peal Jür; näed et messugune taud one tänävuade õõnapitel Kod; `oĺli kuulda et ikki mehed oĺlid [õitsilised] Vil; mi̬i̬s saanu täädä, et raha `ot́sme tullass Krk; mia `kulle‿t kõik läävä [laadale] Puh; kae et sa ruttu tagasi tulet, et sa paĺlu `aiga ei viidä Nõo; noh `tunse ärä joba et viimäne aig oĺl [sünnitada] Ote; tu̬u̬d nimä˽`tahtavaʔ, et nimä˽vi̬i̬l uma maa tagasi saasiʔ; no˽tütär, kas sa siss tu̬u̬t paĺluss panõt et sa mul avitat `lihti võttaʔ Har; ei tiiä nüüd et kas ta rago sõ̭ss puud vai Plv; latsõ˽saĺlika ai õt milless ma kõ̭gõ käse Se
5. (kaudses või siirdkõnes) a. (hrl saatesõnaks ütlemist või mõtlemist märkiv verb) `ehtu `süömäajal siis `rääkind et jaa tämä nähnd `tonti Kuu; isä ütel ikke oma pojale - - et no poig et, et nüüd akka siis naist võttama et meil on ikke inimist vaja ka, et kas on sul `pruuti ka vahitud Lüg; No näväd `mõeldi, et kust sie isand `ilmus `siie `tiele, et `uatama Jõh; Vanasti `ööti, ät aŋŋerjas kεib `erne`pöldus `öösse Khk; Siis papp küsin ka. Et kudas see kerst nii lühike on? Et see oli jo suur pitk mees ikka Krj; ma `keelsin tätä, et mis sa `jaurad nende raamatutega Vig; surnuaja `juurdes `öeldi [surmast], et liiva annus Vän; siis poisid `käskind seda vaestlast, et tie `aigeks ennast JMd; `mõtlesin, et Jaań `mõtleb, et nüid sul nii suur valu Ann; nõnna äralik `ütlemine, et maga kohe kui auk maa `sisse vaeob VMr; ilos, kui `eeste jukutad [väikest last] et, Juku ja Juku; tämä paluma et, ärä `viska Kod; kui ammas ää mureneb, siis `üeldasse, et konts on veel sees Ksi; mi̬i̬s olli `ki̬i̬len küll, et ärä kellekil ütelte Krk; `poiske `kirsnu, et ärge lööge Ran; naene sõõmass [soldatist] mi̬i̬st et, vana sõda Nõo; [kalkun] `rü̬ü̬ḱse iks et kuĺo, kuĺo, kuĺo Kan; kaupmiiśs küüsüss, et mis sa kaet taad väist Krl; luigõl üteldäss õt tulõ lumi takah õ̭nnõ, kurõʔ, õt sõ̭ss tulõva hallaʔ Plv; Kośa˽siss kõ̭nõlevva, õt rahvass õks kõ̭nõlõss, õt sul tütäŕ `höste näe ei Se; timä üteĺ nii, et ma süü üs kõ̭õ̭ päävä; vanarahvass tiiä äs miä um `d́eśtjin ni `jehtar, nimä kut́siʔ et vago Lut b. (saatesõna märgib kõnelemise või mõtlemisega kaasnevat tegevust) vahiti lapsel jaa et kas kaks `püörandaist on et sie saab `vangi VNg; `viimaks `istusime kohe maha et no küll on ull RakR; siis läks et `mõisi ikke võttab minuda; Isä tuli kodo, et kus poiss on Lüg; mie imestäsin, et üväd pabud `oldi, et nüüd `ninda vähä `tuldi `vällä Vai; ükskord ema ja isa pidand nõu kahekesi, et `üösse `valvama akata, et kas `kiegi ei käi `poega `vaevamas JMd; poisike käis, et tule tema kodu mõneks päävaks; nut́tis siin kahe saana vahel, et mina ei `julge üksi `olla Ann; üpand ise `merde, ujund läbi et te piate järel tulema VMr; kutsuti mehi, et `aitate sia ära tappa Lai; [poisikesed täkuruunaja kartusel] `ju̬u̬sknuve kiḱk si̬i̬ aig et kas ta võtt [kinni] Hel; mina naarin et, ooh, mina jõvvan nüt sedä (saladust) pidäda TMr; `Peiväʔ `hindä `vaihhõl plaani kokko, et timä oĺl kah õ̭ks `hindä `kot́selt õigõ˽kenä meehekene, et matamõ timä õigõʔ uma kulu päält vi̬i̬l ärʔ kah Räp c. (ütlemist või mõtlemist märkiv saatesõna on juurdemõeldav) No mehed `estest ei tõhi enamb `vankri ligigi `menna, a `kirjaja, et `menga aga `julgest, et ei nied mehed tie `teile midagi paha Jõh; suurelt maalt tulnd `seie `tarkust `otsime, et sii on Sörve noid, et see peab ikke `tεεdma Ans; mõisa mehed panid obuselle saba `alla nõgekseid, et tegime ergutest Jür; mua lammastel oli [sarved] et `sarvedega `oinad VMr; tegi võid, mina et `jõudu Iis; ku poiss `viskab kivigä, ei sua `õigess, et ärä magatud käsi Kod; kes ästi `norskab, et: `tõmmab `paksu kohe Ksi; no sääl me ligidäl om jälle, üt́s talu. ja siss [räägiti], et, tollel om puuk ollu; siss `aeti kõik latset üless et tulge nüid `voŕste tegemä TMr
6. (sõltuvusmääruslauses) no eks vanames saand aru et oma poig oli Kuu; kes sellega `õigeks saab, et ta maja sees kükitab Muh; Koeral koera `ambad. Si̬i̬ käib selle `kohta, et `seukest `kurja inimest ei tohe äritada Hää; natuke `puudus, et oleks outu `alla jäänd VJg; oia et sea miul midägist ette ei `ütle (heida) Krk; oia et `siśse ei sata sinna `älvede Ran; nimä ei˽tii˽`tu̬u̬ga˽tegemistki, et nimä˽ka˽tulõva˽ja˽`nõudavaʔ Har; ma‿s panõ˽tu̬u̬st täheligi, et kos munaʔ jäivä et Plv
7. (kvantumilauses) suvel sai viel nii`palju kalu et kala`unnigud olid kohe maa pääl. `ruogi nii et `sormed olid kaik `paistes ja nahata Kuu; küll säl oli `laulu `ninda‿t `linna kajas Vai; saim sii nii `kougele, et tulim `seie `sisse (majja elama) Ans; täna o nii `kange pala, ät üsna äretab Mus; maribud oo nõnna täis et ühna `nõrkuvad; `varsti tuleb nõnna `vihma et kole Muh; ahvenad oln mütu `aastad kadun, et üks äi ole oln Phl; `sõnna `maale jõund et‿tä äbi εnäm ei tunne Mar; tämä on juba nii kole valu et valu kohe Kul; nda märg, et üsä nõrisõb Khn; vahel oli lumi oli nii et et et mine üle pea `sisse Hag; ma olen nii ilma, et mul ei ole mitte punast poloskid Juu; [seeliku] all ei old enam, kui et `pańdi se seelik `seĺga Kos; sel aal kui ma tiul käisin siis neid (metshanesid) oli Kallavere väĺlal et ime JõeK; [ta] `naeris kas et `oedis `kõhtu `kinni Amb; `kuhja tõmmati nõnna paĺlu [alt] `lahti, et tikud näha on Trm; niskene kõva sinine et `irmus Lai; [mära] tagumeste `jalgega lõi et uńt `surnuss kohe Vil; siande ahne kah, et rääbiss kokku kikk Trv; siss ant tal varantust `kulda ja õbet, et laev tublist täis Krk; oless ta `annu `niigi paĺlu, et `ümbre sõrme `mähki Ran; `oĺli nõnda lähiksen, et oless saanu `käega `kinni võtta Kam; parass ahi, et tä‿s kõrvõta Ote; Tu̬u̬ (vesi) oĺl `endä häste˽kumb, et palut́; `tahtsõ nii juuaʔ, et läbi rät́i nulga immitsi vett lehma jalaasõmast; tan sõ̭an tet́ti kül˽nii ilma armulda tü̬ü̬d et, jummaĺ `hoitkuʔ Har; noh teil saa nüüt suvi `väega hää et, et oi Plv; Taa (mees) om nii kangõkaal et hoiaʔ Vas; ni paĺlo `ahnõhe ja näĺätsehe sei tuud `kiislat [käega] õt es läpe˽`luitsat `u̬u̬taʔ Se || `pisku pεεlt, et es jää ala; karva pεεlt et es lehe `auku Khk
8. (viisilauses) Mes sa `siprad siel, et eit saa ega `saaki viel `verku `terveks Kuu; eks `ennevanasti ka ikka olid [rätsepad]. ega `siiski old et ei old RakR; midä `uoletumad `muodi sinä `läksid et kukkusid Lüg; seppä takko `otsite, `ninda‿t jääb `paksemast Vai; kes sedised `epsam ning ette asjad inimesed `tahtsid olla, et tal kägisevad `saapad vöi kiŋŋad Jäm; See on ikka änamast jäust et kui - - vihma kaśs karjub siis on vihm `lahti Krj; erilane jah `nõelab, tuleb et oja alt kohejoonega Mar; Olgu küll, et majal oo ia elada, aga kodu ikki kõege parem Tor; `seĺtsis sai vaelt [sõnnikut] vidada nii et teene `aitas teesel vidada Pee; oli õma elämine kõik et parem ei või `õllagi; aja kerves üles, et aja kuumass ja tao terä õhukesess Kod; nüid on nõnna säädetud et [tule]lõõsk `väĺla ei tule Äks; ja siis oĺli sedävisi et säl (püstkojas) sis keedeti KJn; [kootud jakid vammuse all] oĺlid sedäsi et poolest saadik oĺlid Vil; Seidse-ka˛eksa `aastat vihma kähen ollu, oless vi̬i̬l et varju all (pehkinud puust) Trv; [angervaksaga värvimisel lehed] `aeti sülege patta ja keedeti ärä, et li̬i̬ḿ ästi paks om Hel; olgu pähle et ta vana om; tennu [surikleit] nii nigu eluinimesele tetäss, aga mitte et koolule; mia tulli ärä ilma et ma `poiga es `näeginä Nõo; tu‿m neile nii sugulõnõ, et neide esä oĺl Mari unu San; keväjelt maa om kihtine, siss ei võiʔ nii maa pääl lammõdaʔ et suu `vasta maad panõt; võta kirvõss ja naka tahuvamma, ilma et sõna`lausumist ei olõʔ; naʔ hiireʔ (haigus) omma nii et lihm `t́siplõss Har; [tatrapuder] oĺ havvutõt, õt väega hää oĺ olnuʔ Plv
9. (kvantumi- ja viisilausete piirijuhtumeil) `kuonal poles et särises kohe VNg; õhu rattas on mõnedes majades `korstna sies, käib et kõrin taga; sie `juokseb juo `ninda‿t nenä `augud on `laiali Lüg; koer veab et jalad üsna `tangis Jäm; Valetab teise näu täis, et `aitab Pöi; tüdrik kedran takku et okk ühna ulun Muh; `ühte `inge `patrab et vahet ei ole; karib nõnna, et kas ing seest `vällä minemas Mar; sõitnd ikka naa et obu `kuumas `vahtus Kir; aga küll ta nut́tis, nõnna et ime oli kohe Juu; ta (põder) lüeb kohe nõnda, et puu killutab KuuK; las joksevad et muda `lendab; `kiskus neid `vindusi küĺlest et (nii et) kõveras JJn; me küĺmetsime `paĺlalt nõnna et kas või ing `väĺla siest Koe; kevade õppisivad siin n‿et piad `tossasivad VMr; lasi püśsist et käraki; lasi `püssi et `põmdi; [vikat] `leikas et nahinal Kad; joosi nõnda, et engest pańds `kinni Krk; pańd `ju̬u̬śkma, et jala es putu maa `küĺge Kam; [varss] siss ju̬u̬śk et kabja plakin oĺ ennedä Har
10. (vastandavas kõrvutuslauses) Sen asemel et [halva] `lapse `valmis tegid, tehnd parem kubu agu Kuu; selle asemele, et teda karistada, annab ta taale veel `öigust; selle asemel et varasta, ta oleks vöind jo küsida Jäm; tolle asemel et Täkule `minnä, ta‿less võenu siiä tulla Nõo
11. (põhjuslauses) `Sendäp‿se `tütrik oli nii `kärme, et oli `mieli `miestä `saada Kuu; ühe tüö `küljes ole ihu ja `eŋŋega et sais `valmis VNg; tühi ei anna äbenedä. [öeld] kui on `vaene et äbeneb oma `vaesusse perä; ei `täidind `müiä [kartuleid], et‿ku `lähväd `kallimast Lüg; Sie õli senest paha, et sepp ei saand `ääsi `juures `lõõtsa ise `tõmbada Jõh; `ninda pabil tuli üvä miel, et `köster `oskas üväst `rääki Vai; pidi `mööda `pääva paet `ümber `pöördud `saama et parem öńn olevad Pha; sii jo külitse rukki kõik vagude `peale, et vesi ää ei võta Aud; ju sis nad (pererahvas) ike [püüdsid austada tõnnivakka] nii et loomad surid nendel ju PJg; `võt́sin toedu kottu `juure, et ma jään `öösiks `senna HMd; meil ikka olid vel `akned ies et me nägime [valgust] Kos; saa `siiski vel sõimata et oled laisk; eks sellepärast ole siis saananaine et ega sul põle üiri`maksmest Pee; ja‿t peremi̬i̬s vana Nikalai `aegne soldat õli, siis sae kroonu paiukad Kod; `vastla pääval koa ei tehnud tü̬ü̬d, et tõrva pisarad lähvad linade `sisse Pal; kui `vihma sadas, siss tuĺli `rohkem lina kakku, sellest et siis oĺli `aega SJn; mehed oĺd iki `julgemad et kui, suitsu ais juures on sis uśs `kartma sedä Kõp; si̬i̬ (kotikangas) `koetass toemine, et ta om kõvemb `seismä Trv; täl om `jõudu külländ, selleperäst et tä äste `süvvä saab Nõo; nüt meil ike nahatäis tuleb et `meie oleme maha `aanu [uriinipoti ahjuservalt] TMr; sulahanõ ei taha `täämbä `tü̬ü̬hhe minnä, sest et `täämbä om pühäpäiv Har; uma poig `istõ kõ̭gõ imä pähidse man, et niä˽lasõ õi˽näǵemällä˽kooldaʔ Vas; selle mindäss kerikolõ et `paatõrd `pallõma; `vihmreʔ ummaʔ kuusidsõʔ selle et umma˽`kergebäʔ; et külmänü˽s ärʔ, vaja nappagaʔ kińniʔ `köütäʔ Lut
12. (otstarbelauses) kui kuningas `lasko `panna kaik joed ja ojad `kinni, et üht `tilkagi [vett] pääle ei tule Vai; kui aŋŋerud `püitakse, panevad sirbaki `alla, ät kala `mõrtsi läheb Pöi; [saani] kori oli selle `taŕvis, et [hobune] lund `peale ei loobi Mär; korgitsen oo et pudelid `lahti `keerda Vig; obose raua `sisse soab toĺlid keeratud, et obone ei libise Juu; anna `aega selleks, et soab paramini teha Kos; sai kõik [villad] segamine kruasitud, et ei jää `triipu, et kangas tuli ühetasane VMr; tähed on `noodadel, et `õigest vedada Trm; kerves on pandud pruudi sängi `alla pulma aal, et siis tuleb poeg Kod; nurme `pääle iki ülesse `aeti roovik `kõrgese, et [jaani]tuli nätä oli Trv; ruad tetti `õkva perätside, et ütte ti̬i̬d `mü̬ü̬dä sai `kanda, et `ainu paĺlu laḱka es lää Ran; ma jäti minev`aasta `lamba tolle tarviss, et siss om mul ka elulu̬u̬m Nõo; peräst andass `rahvalõ käsk `mõisast viinavoori päleʔ minnäʔ, et `viinu viiäʔ `Pihkvalõ Krl; iḿmiselle andass hiire `poigõ süvväʔ, et paĺlo `põrsit saanuʔ Lut
13. (mööndlauses) ehkki, kuigi, olgugi et läks valat ja mere `puole sield (rannalt) ja et oli küll o·kke˛aani üle käünd Kuu; et küll on `tuiskand, aga obusejalg `tunneb tied VNg; Ega kana igakõrd mune, et kaagatab (alati ei täideta lubadust) Lüg; et näväd (esiisad) ei õld `kuolis käind aga näväd õlid `muidu `targad mehed Jõh; sii `sakslased olid, et sa‿s möista küll keelt, ikka sai räägitud Khk; ma soa `siiskid `rohtu ää vötta (kitkuda) et küll vörk ees on Vll; ega sest põle `õhta et vidune oo Muh; ma ei ole mitte seal keind et ta küll on meist üsna ligidal Rid; marjad `maksis ikke ää, et ta ei and kaĺlist raha Ann; Et neid veskid küll kaunis tihti õli, aga ikkagi nad ei jõudnud niipalju teha kui vaja õli Trm; et küll mõni kaua eläb, aga iki ükskord lähäb (sureb) Plt; vanaemä `oĺli küll siuke tark inime - - ilma et temä kooliski on `kuśkil käind KJn; tal om `päevi küllät, et ta esi `seantse vähikse kasuge Krk; et varass mu küll `puhtass tei, aga nüid om mul `kõiki külländ Nõo; et sul esä vällä˽`ku̬u̬li, imä õks eläss vi̬i̬l; et külh `vihma sattõ, maa õks om kuiv Har; Et küll kehväst `sü̬ü̬de, `sõ̭sske oĺl reńdi `masmisega õ̭ks `väega˽suuŕ hädä Räp
14. (tagajärjelauses) pime kui kott ei nää et `torka `silmä; mis siin nüüd `lahti on, et `nõnda `vaikisest ja tõsisest `istuta Lüg; ah! midä me neid `tuurasi viel akkamo rege panema et, tülist Vai; kajakad tulevad `maale, et nüid akkab `vihma sadama KuuK; kui kuusk kolmat kord `pillab okkaid et siis laguneb lumi Amb; [kangas] pidi olema lõdvem et ta villale läks JJn; `enne on vähä kuma aga, et koit akkab Äks; mis mul nüid olli, et ma maha satti Krk
15. (tingimuslauses) ta (lehm) ika `lahti on, εt ta ika lüpsab Jaa; mis ta (lehm) peaks seal nõletama et‿eb `oska `süia mitte Muh; See pidi ete ia pere olema, et liha `oasta `otsa ette lõi Kei; et oleks `kõrgemast soost ammetmes, aga et alvast soost - - siis on südamed täis Juu; oleks et `järsku istud, siis on aeg pikk; ma jätaksin ta (siili) `siia, kui et koer ei võtaks (murraks) teda; siis akkabki kudumine `piale. et [kangas] on niies ja suas ja sõĺmitud ära JJn; kos nemä olli, et na `räimi är es tu̬u̬ Krk; tõru om `säändene, et ku˽käe `küĺge jääss, siss ei jõua änt är˽puhastõdõ˽tidä San; mi˽ka˽suka (sinuga) lännüʔ et `lastuʔ [taevasse]; et `lasknuʔ, ma ka lännüʔ Lut
II. (alustab iseseisvaid, sag elliptilisi fraase) a. (konstateering, kahetsus, etteheide, imestus) Et‿se käsi ka `ninda hüppiss [kirjutamisel] Kuu; piim `aeti läbi masinast ja `sellest `tehti vast suppi. et sa said `roesast `piimast! [seda ei olnud] Hlj; pani minu `kuondla ka polema, et ei pand tuba polema VNg; `Naised on `irmus kädistajad nigu arakad. Et seda vada neil ka `jätkub IisR; Et keela-kaitse küll, niid oo vassikad jälle koplist välja tulnd ning otse kaapsu Kaa; mina pidin kõik `tiadma. tegema, et perenaene oleks koa tüdrukud õpetand Hag; seal on üks tokk, `viska ta `siia! [kui tokk antakse kätte, ütleb keelejuht] et annad kohe kätte; [tanguteradest] et on sińakas. kas nii vähä seda kett on kooritud või millest see tuleb JJn; sa tulid mulle ette. et sina tuled minu luamusse `sisse ajama (noota sisse laskma) Kod; `ossa lit́s, paigal jäänü veli! et tuńn o paigal jäänü (seisma jäänud kellast) Krk b. (soov, käsk) oh, et mette södasid tule εnd Käi; et anna `aega Rei; et lasõ kui tahad Khn; et sa menema saad siit Iis; et tule ette, poiss Kod; et kae sa poiśs, mine sa ruttu Har c. (keeld, ähvardus, sajatus) et sa kaud siit, et ma sinu enämb siit ei nää Kuu; et seda teist `korda änam ede‿p tule Jäm; et sa εnäm eese nägo ei `näita Mar; tooge ta ää tuppa, et mitte ei lase küĺmetada ega küĺma kää `olla Juu; et‿sa mul `jälle `aigeks ei jää Plt; et sa mul siin jälle ei võĺsi KJn; Et sa ei naarass [teise inimese teguviisi] Trv; et sinno `maakõnõ kannu‿s inäp Lut
III. (lause lõpul mõne lauseliikme sisu rõhutavalt) ja siis vask`ussid, nied olid old viel nii `irmus `mürgised et Kuu; nda kena veel `istuda‿t Khk; se moa on `söukse parga all et Jaa; seal `öetse nii riieldavad ja raageldavad et Muh; vahest oo ruki [rukkililli] nii täis et Mar; ja nii ilus kollane lõng sai naa et [kaselehtedega värvides] Kir; kis ikka `vahva `leikaja on, `leikab ikka nii paĺlu kohe et et Hag; täna lõõna sõi nii vähä et Amb; pala rehetuba nii et JJn; villad [värvi] `sisse, sai nii kõva sinine et Trm; `rahkle nendega (lastega) nõnna et Pil; pühavase pääva ollin nii `voodis et SJn; siäl um nii illoś liin et Vas || mõni kõrd oo naĺjajutt. siis naaravad et kas Kod
IV. (hrl fakultatiivse täiteelemendina) a. (fraasi sissejuhatava abisõnana) Et kui see vana Rotsi Jaen oli ää surn, et siis `iilased varastan selle aidast ää, `mötlen sea olavad; Et sa parakust arm jah, kui poleks neid va `ussisi olavad mis siis oleks sui viga `metsas `käia Krj; [taibates, millest on jutt] ahsoo·, jah et kurat lõi lappi lauaga `vasta `seĺga kubjale JJn; [mis peigmehe emale anti] ja nii et tekk ja säŕk kõik siukst `väŕki KJn; Nii et kaśsil on neli `jalga SJn; tu̬u̬d su̬u̬lvett keedä et sõ̭ss, panõ˽su̬u̬l `sisse jah Plv; et siss lehm ḱulʔ oĺl üülnüʔ, et elo ḱul om hää Se b. (alustab fraasi, mis piirab või täpsustab eelnevat väidet) ega sis sie koht - - `toitand jo, `ainult et, et kolud olid maas, et ei old `tarvis `ühte`puhku neid `kaasas `kanda RakR; `muudku et sööb ja lakob Mar; ei tea, mis‿se tähendab, niipaĺlu et ma kuulnd olen Mär; kasteein on `süödav ein, niipaĺlu et noorelt ära `niita Sim; minä, vana inimene, muku‿t õlen; muku‿t kohe tämä aśja paneb, siäl `seisku Kod; ainult et sinnäʔ vaja minnäʔ Urv c. (välj teat ebamäärasust või oletust) Vanasti oli neid `vargusi et ösna pailu; Nuudid olid ka `nääripoistel kää, kes `kuskil `pöhkus et magas sellele `anti `nuuti; Neid pardi `poegi‿s saa et `nalja käde `öhti Krj; nüid nad ei viitsigi kududa, et mis sial `viitsida on ta käib [tööl] Pee; [turba] labidas oli‿s nii pikk - - nii et ta lõi et iga kord `turba `laiuse Rak; no nüid on mul, oma `arvamise järele et põline koht; mõni akkas [heinale] `enne `jaani, mõni tegi et jaani `eina Äks d. (rõhutab vastandavat seost) `aukud[e] [jäässe] `raiumine ei ole midägi tüö - - aga et se `külmä Vai; muedu jõuaks ära `käia veel, aga et jalad `aiged Tür; sial (jutustatud loos) `miski `tähtis ei ole, aga et nisukesi `juhtumisi on Koe; ega ta (poolivokk) `teistmodi ei old aga‿t nesuke vanemb [vokk] VMr; mine magama aga et te minu ei erätä Kod
kesik kesi|k g -ku R/g -gu, -gü Kuu, n -ku g -gu VNg, n -ko g -go Vai(n pl -göd)/ Noa Rid Mär Aud Kos hv JõeK Jä ViK, spor I/g -ko Kod/, Plt Nõo Võn Vas; keesi|k g -ku PJg Kod Pal; kessi|k g -ko LNg; `kessik g -ku VNg; keśsik HJn a. noor siga (hrl 3–6-kuune) kesik `puudane ehk kahe `kolme `kuune Lüg; on üks kesiku `vintsak ka siin Jõh; sul ju suured sea kesikud, meil teśt alles pisikesed Mär; ega meil tänavu suurt siga põle, on üks veke keśsik HJn; kahe kolme puudane siga on kesik; nuored kesikud, kellele ei old iad `toitu `tarvis `anda, sõid niisamma `kapsa `lehti Amb; `võt́sin omale kua sie kevade `põrsa nüid on jo ia kesik VMr; kesikod vahel tapeti sügise, enne `jõulu, kellel `lambid ei õllud Kod; `aastane oli juba suur siga. nii kahessa ühessa `kuuni `kańdis ikke kesiku nime Lai; mul oĺl üt́s kesik immiss Vas || sõim sa igavene kesik küll VJg b. fig lapseohtu inimene või loom nuor kesik, `viie-`kuue toist `aestane `hüüdsimme kesigüks, et nie on kesigüt viel, ei old laps enämb ega ei old inimine viel Kuu; Serätse kesiku konna ja vähämbä Nõo Vrd keskik
kurn3 kurn Tõs, g kurni Hi Mar Han JõeK JMd Trm Plt, `kurni Kuu Hlj Lüg; kuŕn Vän Kõp, g kurni Sa Muh Mär Kse Har Tõs PJg Vil Puh, kuŕni Khn Tor Ris Juu VJg KJn SJn Har; p kurni Krl
1. kurnimäng; puust kera, ketas `kurni `viskama Kuu; `poisid `mängivad `kurni Lüg; `kurni `eitma Jäm; kuŕn on ümmargune puust `tehtud, mida‿s veereta saab Khk; puust kuŕn `tehti ja sellega vissati Muh; Kurn panta pöidla ja esimese sörme vahele, veteda oogu ja saadeda teiste poole Emm; puust kurni kaigastega `löödi, teine teinepoolt äärest Mar; täna oo paelu kurni `lööjaid Kse; Viira kõŕtsi `juures mängiti `kuŕni Tor; poisid `viskavad `kurni, loobivad ratast `müöda tied JõeK; üks pidi kuŕni ülesse panema, test visasid kuŕni maha KJn; Ku Juku kurni lüü, sõs Juhan koorikid süü Krl || u tennisemängust latsõ `kävve ega `päivi tsõ̭õ̭riplat́si pääle `kuŕni `lü̬ü̬mä, sääräne kopakõnõ oĺl, sinna tõnõ visaśs paĺli, tõnõ lei `tu̬u̬ga `vasta Har Vrd kuli5, kunn1
2. vurrkann puu kuŕn, pisike jälg all ja nöör `ümber kurni jäla Pöi; see oli ikka önnelik, kinnel kurn kouem aja `jooksis; kes `keskel tantsib, nagu kurn `keskel Rei; kuŕn oĺ puu ratas, pulk `sisse ja, pios tõmmati `käima Vän; `seake ümarik muna, saba taga, saba pistetse, kuŕni saba puu `auku, paalast tõmmatse, ulvab aga Vil Vrd kuni1
1. kurnimäng; puust kera, ketas `kurni `viskama Kuu; `poisid `mängivad `kurni Lüg; `kurni `eitma Jäm; kuŕn on ümmargune puust `tehtud, mida‿s veereta saab Khk; puust kuŕn `tehti ja sellega vissati Muh; Kurn panta pöidla ja esimese sörme vahele, veteda oogu ja saadeda teiste poole Emm; puust kurni kaigastega `löödi, teine teinepoolt äärest Mar; täna oo paelu kurni `lööjaid Kse; Viira kõŕtsi `juures mängiti `kuŕni Tor; poisid `viskavad `kurni, loobivad ratast `müöda tied JõeK; üks pidi kuŕni ülesse panema, test visasid kuŕni maha KJn; Ku Juku kurni lüü, sõs Juhan koorikid süü Krl || u tennisemängust latsõ `kävve ega `päivi tsõ̭õ̭riplat́si pääle `kuŕni `lü̬ü̬mä, sääräne kopakõnõ oĺl, sinna tõnõ visaśs paĺli, tõnõ lei `tu̬u̬ga `vasta Har Vrd kuli5, kunn1
2. vurrkann puu kuŕn, pisike jälg all ja nöör `ümber kurni jäla Pöi; see oli ikka önnelik, kinnel kurn kouem aja `jooksis; kes `keskel tantsib, nagu kurn `keskel Rei; kuŕn oĺ puu ratas, pulk `sisse ja, pios tõmmati `käima Vän; `seake ümarik muna, saba taga, saba pistetse, kuŕni saba puu `auku, paalast tõmmatse, ulvab aga Vil Vrd kuni1
kusagil kusagil Pha Vll Muh Rei L spor Ha, Ann Tür Kad Puh kuskil oli paar `pääva kusagil redus Pha; ma ei ole kusagil köin Muh; ei ole kusagil näha teśt Mär; maeal kusagil pole naapaelu kibi`aedu kui sii `meitel Mih; Kusagil maal põlõ `siokost `muõdi Khn; kusagil ei ole leida Tor; ei põle kusagil pool kedagi `aśja kuulda; sa oled kua ni patone, ei sinä käi kusagil Juu; tuld ei old näha kusagil, ainult suits tuli Ann; inimesel olivad süönd kusagil sedaviisi maapeal, ega neil old metsas `lauda Kad Vrd kossegil, kusagilgi, kusagis, kussagil
kõdistama kõdistama Kul Tõs Tor Hää Saa Juu Kad VJg Iis Lai Plt -mma Har, -eme Hls Krk San kõditama mia kardan kõdi `irmsaste kohe, ükskeik kust kõdistse Saa; kõdistavad üksteśt Juu; poisi kaapjalg old asemel seilali, kõdistand teda sial Kad; kõdistas test nõnna, et sulane sai naerukrambi Plt; poisi kõdisteve tüdrukid Hls; kõdistesime siot `konna kõtu alt San; kõdista `kurku, siss nakat ossõndamma Har Vrd kidistama2, kudistama1, kõdilõma, kõdislõma, kõdisõma, kõdsitamma, kõtistama
kõik kõik g kõige (-õe-), kõigi Pöi Muh L K I Trv Hel/-ḱ/; kõik, kõ̭ik, -ḱ g kõge, kõ̭- spor T(kõkk Ote Rõn; g kõõge Nõo), kõgõ, kõ̭- Võn Ote San V(g kõõ, kõ̭õ̭, kõkõ); keik g keige Sa Hi Noa Rid Saa Ris HMd hv Jür Amb Trm Vil, `keige R(n keig Vai); köik g köige u Sa Rei Phl LNg (tähendusrühmade piirid pole selged)
1. a. (substantiivselt) igaüks, viimane kui üks ku minu laps juo `kasvas - - õlivad ikke `püksid juo `lastel `kõikil jalas ikke; Kõik `lähvad üht tied `mulla`toidule Lüg; Äga me‿b vöi keik kodund ää `minna Khk; Keik oo ikka keigiga igatipidi nöua Kaa; Kõik jähid nii vagusi just kut kaera küli aeg. `Kaeru külitakse vaa ilmaga, sellepärast `öötakse nönda Pöi; kõik ei ole saama päävad Kul; `lindudel `kõikel oo pood (pugud) Vig; kõigidel [jääradel] sarvesi ei ole mette Tõs; Mio päräst `kõikõl `ruumi elädä Khn; keigel korraga `puhkus Ris; linased [kangad] olid enamani kõik kaks`piilised Amb; ikke kõik `seĺtsis said mihed ja naesed [sõnnikukoorma] piale ja se läks `koormaga väĺlale Pee; varessid arakid no neid on mud́uki, kõigidel `tuntavad ja `tiada ja Äks; ja sis pruudi pult pulmalest üheskos läksid kõik laalatselle ja KJn; kõegil `oĺli süia ja juua Vil; sa‿let nigu kõ̭igist põletu Ran; miu lastel om kõ̭igil mehipuid Puh; me jäeme `vaesenlatsen maha, aga meist kõ̭igist `kasviva inimese Nõo; Siss `oĺli laia säńgi, kõik magasiva üten Rõn; nii ütte `vällä kõ̭ik tegive˽tüü San; kõik ummaʔ ärʔ `lännüʔ Krl; Nu˽nakaśs kõ̭igil hirm ja kõ̭iḱ pagõsi˽tarõst `vällä Rõu; timä oĺl kõ̭igilõ `helde `andma Vas; Vaihhõl pakute ka toobiga kõ̭õ̭gilõ [juua] kõrrast läbi Räp b. (adjektiivselt) kõik luam jo ot́sib [toitu], kui tal kõht tühi on Hlj; `ülpad ära keik asjad Ans; Keik pulmalised puhas kenad, ruudi vend pole üksi olnd, oli vana laul Khk; sügise läkku köik kuhad täis Krj; Köik linnud `lindast ää `louna`maale Rei; taal keivad kõik viis last korraga `koolis LNg; Vanaema oo köntsis jään, kõik asi võtab ta kää pailu `aega Han; `Kõikõl tüdrikätel `käüäjäd Khn; ät́t tõmmas keik lauakaśtid peräni Saa; Alt einam, küla kõigi peredel HMd; kõik obused olid kodo köie `otsas Kei; `olla nii kit́sik kõige aśjaga Juu; [kevadel] kõik kohad `oistuvad ää Amb; kõik kolm suurt õle `virna põlesid ää Ann; aga aru soab kõigist jutust Tür; niisukesed kõik ned `juhtumised on old Koe; [juudasitta] `antasse kõigi `luomadelle Sim; kõegiss kõhuss õli lumi ärä suland Kod; kas meie ei saa paremad `leiba, kõik test naaravad meie leva kanikad Vil; kõ̭ik `lamba ja lehmä ja `vaśka lännuve `järve Ran; nu̬u̬ kolm tütärd nu̬u̬ vedäsivä mu `kõ̭iki `paiku Nõo; [jäätükid] `lü̬ü̬di `katski, siss sai lämmi kõ̭gile küllile manu; vana inemese põse, kõkk `körtsu jäänuva Rõn; kõ̭ik inemise `ütlese˽tuda et, ta‿m `mõistlik mi̬i̬ss San; ja sõidõti minno `tramvaigaʔ `kõ̭iki kotussehi Vas; aga no mõtsanõ kotuśs siss väega heläśs `kõ̭iḱe `paiko `vasta kah Räp; siss timä tennüʔ riśti põh́a ala kõigilõ anomillõ Se; kõigel ~ kõiges ~ kõigil(e) pool(e) ~ kõigilt poolt ~ kõigist poolist kõikjal(e), kõikjalt końdid ei `oigagi mitte, aga `nõrkus on keiges pool HMd; kõigilt poolt viisid kivid [ära]; [tänapäeval] on kõegel pu̬u̬l nuad `kahvlid ja KJn; ni lämmi, et vesi kõ̭egil puul [lume] all Ran; kärmäss inimene, tedä saap kõ̭igile poole Nõo; nii ku lätt kõ̭igist poolist - - ka ku vesi `ju̬u̬skma Lut Vrd kõikipooli
2. a. (substantiivselt) kogu kõne all olev, kõik mõeldav, võimalik `kärruga `aeta `keiki, mis paned `kärru `peale Jõe; Kui kõik oli `sisse `vietu akketi [vilja] `vihkusi `parsile panema Lüg; ages oma käde keik Jäm; Keik äi ole mette kuld mis `iilgab Khk; Noh, niid keik see mees maast lahti, vikatid käde ning ärjabed äigama Kaa; kui [hoone] `nöubud on `sisse `vaibund, siis on köik lämmakil Pha; iga `laupa sai keik `puhtaks `küirida Vll; Rugid, nisud odrad kõik kogu oli kaks vakka; Seal pole `kahtlust, poiss pani ise selle (raha) akkama ja see on kõik Pöi; ää aa `kõiki suust `välja Muh; keik on tösi mis rahvas rεεgib Emm; keik oli ni `plaakas puhas Rei; kuuled ükskord [hanede] äält natuke ja on sellega keik, nii ää ermutud et Noa; mis `nüitse aa inimestel viga oo, vabrikud tegevad `kõiki Mär; suured `vaangad ja kõik oo `puhtas `tehtud Kir; võta kõik Kse; Kui raha ond, siis suab `kõiki `osta Khn; ega mul `kõikega tegimest põle Vän; ma ei saa aru õieti keigist, mul jääb `paĺlu `kuulmata HMd; ei anna teisele kedagi, ehk tal küll `kõiki on Nis; ma usun `talle `kõiki `rääkida Kei; [tal] oli ea laulu eal, käis `kõrgesse üle kõigi kohe; üks on alam ja teene ülem, se on kõigist ülem Juu; ära jäga `kõiki oma kääst ää, jäta omale ka Ann; kui inimene on ike kõik maa pial läbi eland siis tiab tema ka, kus ia on ehk kus sańt on Pee; tema `aitas mul `kõiki kohendata VMr; kõik pistetud `nahka, `mulle jäend kedagi Kad; jumal tenätud, `kõike one Kod; pika `veoga, `kõike teeb pikka `mööda Plt; lehtain tapeti kõik ütte kokku raudaenaga, tolle vahet es teta Ran; mul ei ole `kõ̭iki meelen, mes sääl lehe pääl `olli Puh; [ta] om ää jutu mi̬i̬ss, ta võip vi̬i̬l kõnelda kõ̭igest ja kõ̭igest Nõo; raseda viĺlä koti olliva, kõ̭iḱ nõu `kaudu temä ütsindä `puńse Ote; ma˽kai et, tel om kõkõ külänt San; ta murõtass henele talvõ jaoss kõ̭gõ `vaĺmiss Har; na ummaʔ `püüdligu inemiseʔ, `püüdvä iks kõgõst `saaki; `Talguliisilõ `ańti mõ̭ni võidleeväkõ̭nõ ja tu̬u̬ oĺl kõ̭iḱ Rõu; `kõ̭ikõ saat ilmah `vahtsõlt, a ello inäp saa aiʔ Vas; kõ̭iḱ om otsah vara, hää Se; kõik ja puhas kõik viimseni; kogu Nee panid siit minema keik ja puhas; Kokk oli ja öde oli ja üks sanitar, see oli keik ja puhas [haigla personal] Rei; ma pani sealt mõnekad õunad `taskosse, see oo kõik ja puhas Mar; see oli kõik ja puhas mu palk sügise (väiksest palgast) Kul; kõik kui kõik keik ku keik räägib ära, räägib viimase ku söna mis teab Mus; ta rεεgib keik kui keik asjad ära Emm || ti̬i̬ nüit tigedale ääd ehk kaedsa kadeda `karja, üits `juudass kõ̭ik (ükskõik) Nõo || (rõhutavalt) meil olid `valged `riided `seljass, `valged `püksid jalass ja keik Jõe; `maarjapäiv oli - - peris püha päiv, kerikus `jutlus ja keik; ja siis nägivad `tontisi ja, ise olivad nie `tondid ja keik VNg; si̬i̬ oli me ü̬ü̬ `korter ja kõik Ksi b. (adjektiivselt) kogu, terve keik minu särk ja keik `saivad kala sodiseks Hlj; ei sie `keiget `aastat õle siin; siis `tantsisivad kõik sie üö Lüg; männi kasudest `tehti patti, `vanni, keige ihuga vöis ka `sisse `menna Jäm; Kui oostega rehte tambiti, siis pidi üks mees keik see aeg rehe äärt ülespoole tõstma Kaa; taal (loomal) o magu, kus ta köik pöhu sööb Jaa; Kes köik könsid könsib, see köik marjad maitseb Pöi; Meidel on juba keik `kardulid ülal Rei; kõige see `õńtsa kebade oli `aige Mär; sedasi ta on kõege minu määlestuse aea `otsa olnd Vig; kui mina lapselik oli, kõik vald `peksis [käsitsi reht] Kse; kõik vili loob Tõs; Keväde akkab kõik `süemine vähäks `jäämä Khn; kedagi kärsub, kõik ilm `aisu täis Hää; keik vili leigati käsil Ris; kõik nahk oli punasetipuline KuuK; keigel ajal (kogu aeg) JJn; kõige `õhta `keśtis [pulmas] sihuke raha `loopimine Ann; seisavad vahel teised (linad) kõige sügise muas Koe; kõik pääv tuli `olla `leikuväilal küirakille VJg; kui sügise `küńti, siis jäi ta (põld) kõigess talvess `ingama Trm; oh sedä juttu ja elinäd kõik ilm täis Kod; ma olin kõik selle öö `otsa elevil, ei soand magada Pil; kõ̭ik kraam piap elämise jaoss `ostma; ma ole kõ̭ik si̬i̬ aig kotu ollu Nõo; karu oĺl tõmmanu kõik taguotsa maha tõesel (taltsutajal) küistega TMr; siin na võtava, et kõkk maailm rägisess; plu̬u̬ḿ (ploomirasv) om sisen, om üle kõ̭gõ tsia küĺle Ote; ja ku‿ma säält kodu tuĺli, sõ̭ss oĺl kõ̭iḱ hirm `kaonuʔ Urv; Ma üt́li sa‿lt sõ̭s õ̭ks `tolvań külʔ, ku‿sa˽kõ̭gõ raha telle ärʔ annat Rõu; ma otsõ `täämbä kõõ köögi läbi, es lövvä˽ma umma `kruusi Vas; hõõratass kõkõ ihoga; Kõ̭gõl küläl oĺl sitt `talgedega˽veetüʔ; kõnõĺ kõ̭gõ ü̬ü̬ Räp; voki pink mink pääl vokk sais, kõik vokk ta pingi pääl sais Lut; kõik viimane iga viimane; kõik viimseni võt́t˽seo raha kõik viimäne omale San; Ja mi˽tei innevanast käsitü̬ü̬ ja koi kõ̭kkõ viimäst Urv; tu `mõistsõ kõkkõ viimäst tetäʔ; Taal piat kõ̭ik viimäne värmit olõma Har; noh sõ̭ss nii sõ̭ss `naksit kõ̭kkõ viimäst tegemä Plv; säĺg oĺl timäl kõ̭iḱ viimäne `pestü arʔ `haudlikatsõss, hanguga oĺl kõ̭iḱ tuu säĺg `haudlikatsõss arʔ `pestüʔ Vas; kõigest hingest ~ jõust ~ väest ~ kõige ihu hingega ~ kõigelt jõult kõigest väest, innukalt `kõigelt jõult vai `kõigelt ramult piad `tõstama Lüg; `jooskes keigest iŋŋest äga äi εs jöva Khk; Keigest vääst tuleksi sulle abiks Kaa; tegi küll keigest jõust Ris; `vehkle sääl [tööl] kõ̭ge ihu eńgega päiv `otsa Ran || `karjusid kõigest kõrist Plt
3. igasugune, igat laadi, liiki ouvi kalast sai ning ahvenast ning `saadi kenad suppi, ega keigest kalast sa‿p saa ju Ans; `keikidel puudel on `mähka mis `kasvavad Khk; ta on `keikes `asjas ni viisakas Rei; keik `töösid tegin, mis majas `tehja `olle Phl; küĺm on änameste kõigi `aigoste ema Kul; plekk plaskuga tuuakse eli ja kõik niisukest `aśja Mär; see rohi pidädä `kõike `kärne vasta olema Vig; `Ljõnnõs `kõiki `kaupa `suaja Khn; meil käis `enne talu perenaene (ajakiri), sial `mustred sies keik HMd; ta on `liiga eidand, kis `kõiki `tühja reagib Jür; `kõiki suppi võib piimaga `keeta Ann; `kõike `marju oli, jõhvikaid neid oli, et `tõmma rehaga kokku Pai; kõik asi aĺlitab, nagu piim, leib Kod; noh `peigme emäle `ańti niisammati ka, ja nii et tekk ja säŕk kõik siukst `väŕki KJn; Sellege (mõrraga) saap `kõike kala võtta, paĺlast kiisa lääve läbi Trv; sul om rõevast `kõ̭iki ja, `süvvä ja `juvva, tõesel ei ole Ran; tulilind laolap kõege keelde pääl Puh; temä sõõmass miu kõ̭igess ja kõ̭igess Nõo; siin om nüid kõ̭kke, istutamist ja kõ̭kke seräst tü̬ü̬d; Nüid tetäss kõkke `mu̬u̬du, puukatusse, kivikatusse ja plekk-katusse Rõn; tõnõ om kõ̭gõ tüü man `väege virk San; `täütäga määritäss `saapit, hobõsõ `riistu ja kõ̭kkõ säänest naha `kraami Kan; neil oĺli alati kõ̭iḱ rohu˽kotun Urv; ta `naarõ neid rumalass ja uĺliss ja venne paṕpi ta sõimaśs kõ̭gõss Har; [männist] saasõ `paĺke ja lastupakka, kõ̭õ̭d `eh́tüss`materjaa·le Räp; ośt `leibä `kõ̭ike rõõvast, `lehmi, `kõike Lut; kõkõ `karva (mitmevärvilisi asju) om Kra || mitmel viisil, kõigiti sa `ütlet tõesele rumalit sõnnu ja kõege moodu pääle noogutat tõese läbi Puh; tiä oĺl jo inemine, kõ̭gõ mu̬u̬ ala olõss olnu abi Urv; `reńti inne sukatass `pääle kõ̭gõl mu̬u̬l rahaga ja viĺaga; peremi̬i̬ss sõ̭ss, [karjast] pingut́ kõ̭gõ moodo ala, söögiga ja Plv
4. üleni, tervenisti, täiesti üsna kilu`meeter maad oli keik lahve vee all Vll; See `sõuke `aigus, suu `lõhkus kõik ää, keele kida valutab koa Pöi; särgi piht oo kõik tahmane sool Mär; Puust aid oo nagu räätsakas, kõik maha kukn ja mädan Han; aeab naha maha, `kestab kõik PJg; õue kõik `parka täis Hää; kerstul on pial põen, üks laud `kõrgemal, aga `kohvrel on kõik üks sile kaas; kää nahk kõik maraskil JJn; jalad on kõik paestetanu ja ihu on mul `raske Äks; nii küĺm, kõik alasti, `kińdid egä kedägi KJn; ti̬i̬ om nii `õige kõ̭ik ja siledä Nõo; tu̬u̬l `pernaasõl oĺli valu sitaga kard kõ̭iḱ ku̬u̬n Har; lasõ no˽hiĺlokõìsi, mud́o lätt `ku̬u̬rma kõ̭iḱ `ümbre Räp; üle kõige üleni, täiesti ihu lü̬ü̬b üle kõege igisess, kui palav one Kod; serände nahuk `tulli [vihma], et ma‿lli üle kõ̭ge like Nõo; ma palasi üle kõ̭gõ, kõ̭iḱ mu `rõiva˽palasi Urv; siiĺ om üle kõ̭gõ uhakanõ, ta nõelaśs nii et Har
5. koos, ühes läks keige oma kraamiga Jäm; `tuhlid soab keige koorega moal keedetud Vll; Vana jumal on köige kutsikatega `latsis (sajab ja tuiskab vahetpidamata) Pöi; mine köige oma mehega Rei; ma nägi põdra kõege vasikaga Aud; tule keige perega Ris; kõege oma `tütrega oli seäl Juu; ma panen [kartulid] kõige pisikestega `kiema JJn; ümmargune mätas kõige rohuga, `süötind maa pialt `võeti Sim; `tõmmas [ohaka] kõige juurega `väĺja Trm; obene läits kõege ri̬i̬ga [vette] `siśse Ran; põrut `akna `kõiki `raamega puruss Nõo; siis see püt́t `ańti pruudi kätte kõege viinaga TMr; lepp `pańti `kõ̭iki `ossega aiass Kam; kahru `aardsõ mihe kõ̭ki `kaarugõ `üskä San; ussõ `leie kõ̭iki `piituga mahaʔ Har; `kohvri `võeti är˽`kõ̭iki rättegaʔ Rõu; kõ̭gõ uma keelega lää `hauda; ma jäi ti̬i̬ pääle kõõ kraamigaʔ; opõtaja tuĺl kõ̭õ̭ naaśõgaʔ Vas; mõ̭nõl saiś mesi kõ̭õ̭ vahagaʔ kõ̭õ̭ talvõ pot́ih Räp; kõ̭gõ `tütregaʔ Se Vrd kaikine, kigen; kõige täiega ~ kupatusega täielikult, koos kõigega ning teine obu pani tese `järge ka ning löid ülegali mind keige kupatusega ning, koorm `ümber ning Khk; keige täävega läks [koorem] `ümber Vll; laeb läks kõege täiega `põhja Mär; tuul `tõśtis küini kõige täiega üless, `viskas - - puruks Sim; mi taśs sattõ kõ̭gõ täüvega põrmandu pääle maha Urv || säńg `paĺli kõ̭gõga `puhtass Urv; (ilma) kõigita ~ kõigeta lisanditeta siis sai `jälle `panna [pesu] lopputuse vesi, `ilma `keigita VNg; me Miinaga joome `kohvi ilma piimätä ja kõ̭igeta Nõo
Vrd kaik, kiik5, kikk10, kõikse
1. a. (substantiivselt) igaüks, viimane kui üks ku minu laps juo `kasvas - - õlivad ikke `püksid juo `lastel `kõikil jalas ikke; Kõik `lähvad üht tied `mulla`toidule Lüg; Äga me‿b vöi keik kodund ää `minna Khk; Keik oo ikka keigiga igatipidi nöua Kaa; Kõik jähid nii vagusi just kut kaera küli aeg. `Kaeru külitakse vaa ilmaga, sellepärast `öötakse nönda Pöi; kõik ei ole saama päävad Kul; `lindudel `kõikel oo pood (pugud) Vig; kõigidel [jääradel] sarvesi ei ole mette Tõs; Mio päräst `kõikõl `ruumi elädä Khn; keigel korraga `puhkus Ris; linased [kangad] olid enamani kõik kaks`piilised Amb; ikke kõik `seĺtsis said mihed ja naesed [sõnnikukoorma] piale ja se läks `koormaga väĺlale Pee; varessid arakid no neid on mud́uki, kõigidel `tuntavad ja `tiada ja Äks; ja sis pruudi pult pulmalest üheskos läksid kõik laalatselle ja KJn; kõegil `oĺli süia ja juua Vil; sa‿let nigu kõ̭igist põletu Ran; miu lastel om kõ̭igil mehipuid Puh; me jäeme `vaesenlatsen maha, aga meist kõ̭igist `kasviva inimese Nõo; Siss `oĺli laia säńgi, kõik magasiva üten Rõn; nii ütte `vällä kõ̭ik tegive˽tüü San; kõik ummaʔ ärʔ `lännüʔ Krl; Nu˽nakaśs kõ̭igil hirm ja kõ̭iḱ pagõsi˽tarõst `vällä Rõu; timä oĺl kõ̭igilõ `helde `andma Vas; Vaihhõl pakute ka toobiga kõ̭õ̭gilõ [juua] kõrrast läbi Räp b. (adjektiivselt) kõik luam jo ot́sib [toitu], kui tal kõht tühi on Hlj; `ülpad ära keik asjad Ans; Keik pulmalised puhas kenad, ruudi vend pole üksi olnd, oli vana laul Khk; sügise läkku köik kuhad täis Krj; Köik linnud `lindast ää `louna`maale Rei; taal keivad kõik viis last korraga `koolis LNg; Vanaema oo köntsis jään, kõik asi võtab ta kää pailu `aega Han; `Kõikõl tüdrikätel `käüäjäd Khn; ät́t tõmmas keik lauakaśtid peräni Saa; Alt einam, küla kõigi peredel HMd; kõik obused olid kodo köie `otsas Kei; `olla nii kit́sik kõige aśjaga Juu; [kevadel] kõik kohad `oistuvad ää Amb; kõik kolm suurt õle `virna põlesid ää Ann; aga aru soab kõigist jutust Tür; niisukesed kõik ned `juhtumised on old Koe; [juudasitta] `antasse kõigi `luomadelle Sim; kõegiss kõhuss õli lumi ärä suland Kod; kas meie ei saa paremad `leiba, kõik test naaravad meie leva kanikad Vil; kõ̭ik `lamba ja lehmä ja `vaśka lännuve `järve Ran; nu̬u̬ kolm tütärd nu̬u̬ vedäsivä mu `kõ̭iki `paiku Nõo; [jäätükid] `lü̬ü̬di `katski, siss sai lämmi kõ̭gile küllile manu; vana inemese põse, kõkk `körtsu jäänuva Rõn; kõ̭ik inemise `ütlese˽tuda et, ta‿m `mõistlik mi̬i̬ss San; ja sõidõti minno `tramvaigaʔ `kõ̭iki kotussehi Vas; aga no mõtsanõ kotuśs siss väega heläśs `kõ̭iḱe `paiko `vasta kah Räp; siss timä tennüʔ riśti põh́a ala kõigilõ anomillõ Se; kõigel ~ kõiges ~ kõigil(e) pool(e) ~ kõigilt poolt ~ kõigist poolist kõikjal(e), kõikjalt końdid ei `oigagi mitte, aga `nõrkus on keiges pool HMd; kõigilt poolt viisid kivid [ära]; [tänapäeval] on kõegel pu̬u̬l nuad `kahvlid ja KJn; ni lämmi, et vesi kõ̭egil puul [lume] all Ran; kärmäss inimene, tedä saap kõ̭igile poole Nõo; nii ku lätt kõ̭igist poolist - - ka ku vesi `ju̬u̬skma Lut Vrd kõikipooli
2. a. (substantiivselt) kogu kõne all olev, kõik mõeldav, võimalik `kärruga `aeta `keiki, mis paned `kärru `peale Jõe; Kui kõik oli `sisse `vietu akketi [vilja] `vihkusi `parsile panema Lüg; ages oma käde keik Jäm; Keik äi ole mette kuld mis `iilgab Khk; Noh, niid keik see mees maast lahti, vikatid käde ning ärjabed äigama Kaa; kui [hoone] `nöubud on `sisse `vaibund, siis on köik lämmakil Pha; iga `laupa sai keik `puhtaks `küirida Vll; Rugid, nisud odrad kõik kogu oli kaks vakka; Seal pole `kahtlust, poiss pani ise selle (raha) akkama ja see on kõik Pöi; ää aa `kõiki suust `välja Muh; keik on tösi mis rahvas rεεgib Emm; keik oli ni `plaakas puhas Rei; kuuled ükskord [hanede] äält natuke ja on sellega keik, nii ää ermutud et Noa; mis `nüitse aa inimestel viga oo, vabrikud tegevad `kõiki Mär; suured `vaangad ja kõik oo `puhtas `tehtud Kir; võta kõik Kse; Kui raha ond, siis suab `kõiki `osta Khn; ega mul `kõikega tegimest põle Vän; ma ei saa aru õieti keigist, mul jääb `paĺlu `kuulmata HMd; ei anna teisele kedagi, ehk tal küll `kõiki on Nis; ma usun `talle `kõiki `rääkida Kei; [tal] oli ea laulu eal, käis `kõrgesse üle kõigi kohe; üks on alam ja teene ülem, se on kõigist ülem Juu; ära jäga `kõiki oma kääst ää, jäta omale ka Ann; kui inimene on ike kõik maa pial läbi eland siis tiab tema ka, kus ia on ehk kus sańt on Pee; tema `aitas mul `kõiki kohendata VMr; kõik pistetud `nahka, `mulle jäend kedagi Kad; jumal tenätud, `kõike one Kod; pika `veoga, `kõike teeb pikka `mööda Plt; lehtain tapeti kõik ütte kokku raudaenaga, tolle vahet es teta Ran; mul ei ole `kõ̭iki meelen, mes sääl lehe pääl `olli Puh; [ta] om ää jutu mi̬i̬ss, ta võip vi̬i̬l kõnelda kõ̭igest ja kõ̭igest Nõo; raseda viĺlä koti olliva, kõ̭iḱ nõu `kaudu temä ütsindä `puńse Ote; ma˽kai et, tel om kõkõ külänt San; ta murõtass henele talvõ jaoss kõ̭gõ `vaĺmiss Har; na ummaʔ `püüdligu inemiseʔ, `püüdvä iks kõgõst `saaki; `Talguliisilõ `ańti mõ̭ni võidleeväkõ̭nõ ja tu̬u̬ oĺl kõ̭iḱ Rõu; `kõ̭ikõ saat ilmah `vahtsõlt, a ello inäp saa aiʔ Vas; kõ̭iḱ om otsah vara, hää Se; kõik ja puhas kõik viimseni; kogu Nee panid siit minema keik ja puhas; Kokk oli ja öde oli ja üks sanitar, see oli keik ja puhas [haigla personal] Rei; ma pani sealt mõnekad õunad `taskosse, see oo kõik ja puhas Mar; see oli kõik ja puhas mu palk sügise (väiksest palgast) Kul; kõik kui kõik keik ku keik räägib ära, räägib viimase ku söna mis teab Mus; ta rεεgib keik kui keik asjad ära Emm || ti̬i̬ nüit tigedale ääd ehk kaedsa kadeda `karja, üits `juudass kõ̭ik (ükskõik) Nõo || (rõhutavalt) meil olid `valged `riided `seljass, `valged `püksid jalass ja keik Jõe; `maarjapäiv oli - - peris püha päiv, kerikus `jutlus ja keik; ja siis nägivad `tontisi ja, ise olivad nie `tondid ja keik VNg; si̬i̬ oli me ü̬ü̬ `korter ja kõik Ksi b. (adjektiivselt) kogu, terve keik minu särk ja keik `saivad kala sodiseks Hlj; ei sie `keiget `aastat õle siin; siis `tantsisivad kõik sie üö Lüg; männi kasudest `tehti patti, `vanni, keige ihuga vöis ka `sisse `menna Jäm; Kui oostega rehte tambiti, siis pidi üks mees keik see aeg rehe äärt ülespoole tõstma Kaa; taal (loomal) o magu, kus ta köik pöhu sööb Jaa; Kes köik könsid könsib, see köik marjad maitseb Pöi; Meidel on juba keik `kardulid ülal Rei; kõige see `õńtsa kebade oli `aige Mär; sedasi ta on kõege minu määlestuse aea `otsa olnd Vig; kui mina lapselik oli, kõik vald `peksis [käsitsi reht] Kse; kõik vili loob Tõs; Keväde akkab kõik `süemine vähäks `jäämä Khn; kedagi kärsub, kõik ilm `aisu täis Hää; keik vili leigati käsil Ris; kõik nahk oli punasetipuline KuuK; keigel ajal (kogu aeg) JJn; kõige `õhta `keśtis [pulmas] sihuke raha `loopimine Ann; seisavad vahel teised (linad) kõige sügise muas Koe; kõik pääv tuli `olla `leikuväilal küirakille VJg; kui sügise `küńti, siis jäi ta (põld) kõigess talvess `ingama Trm; oh sedä juttu ja elinäd kõik ilm täis Kod; ma olin kõik selle öö `otsa elevil, ei soand magada Pil; kõ̭ik kraam piap elämise jaoss `ostma; ma ole kõ̭ik si̬i̬ aig kotu ollu Nõo; karu oĺl tõmmanu kõik taguotsa maha tõesel (taltsutajal) küistega TMr; siin na võtava, et kõkk maailm rägisess; plu̬u̬ḿ (ploomirasv) om sisen, om üle kõ̭gõ tsia küĺle Ote; ja ku‿ma säält kodu tuĺli, sõ̭ss oĺl kõ̭iḱ hirm `kaonuʔ Urv; Ma üt́li sa‿lt sõ̭s õ̭ks `tolvań külʔ, ku‿sa˽kõ̭gõ raha telle ärʔ annat Rõu; ma otsõ `täämbä kõõ köögi läbi, es lövvä˽ma umma `kruusi Vas; hõõratass kõkõ ihoga; Kõ̭gõl küläl oĺl sitt `talgedega˽veetüʔ; kõnõĺ kõ̭gõ ü̬ü̬ Räp; voki pink mink pääl vokk sais, kõik vokk ta pingi pääl sais Lut; kõik viimane iga viimane; kõik viimseni võt́t˽seo raha kõik viimäne omale San; Ja mi˽tei innevanast käsitü̬ü̬ ja koi kõ̭kkõ viimäst Urv; tu `mõistsõ kõkkõ viimäst tetäʔ; Taal piat kõ̭ik viimäne värmit olõma Har; noh sõ̭ss nii sõ̭ss `naksit kõ̭kkõ viimäst tegemä Plv; säĺg oĺl timäl kõ̭iḱ viimäne `pestü arʔ `haudlikatsõss, hanguga oĺl kõ̭iḱ tuu säĺg `haudlikatsõss arʔ `pestüʔ Vas; kõigest hingest ~ jõust ~ väest ~ kõige ihu hingega ~ kõigelt jõult kõigest väest, innukalt `kõigelt jõult vai `kõigelt ramult piad `tõstama Lüg; `jooskes keigest iŋŋest äga äi εs jöva Khk; Keigest vääst tuleksi sulle abiks Kaa; tegi küll keigest jõust Ris; `vehkle sääl [tööl] kõ̭ge ihu eńgega päiv `otsa Ran || `karjusid kõigest kõrist Plt
3. igasugune, igat laadi, liiki ouvi kalast sai ning ahvenast ning `saadi kenad suppi, ega keigest kalast sa‿p saa ju Ans; `keikidel puudel on `mähka mis `kasvavad Khk; ta on `keikes `asjas ni viisakas Rei; keik `töösid tegin, mis majas `tehja `olle Phl; küĺm on änameste kõigi `aigoste ema Kul; plekk plaskuga tuuakse eli ja kõik niisukest `aśja Mär; see rohi pidädä `kõike `kärne vasta olema Vig; `Ljõnnõs `kõiki `kaupa `suaja Khn; meil käis `enne talu perenaene (ajakiri), sial `mustred sies keik HMd; ta on `liiga eidand, kis `kõiki `tühja reagib Jür; `kõiki suppi võib piimaga `keeta Ann; `kõike `marju oli, jõhvikaid neid oli, et `tõmma rehaga kokku Pai; kõik asi aĺlitab, nagu piim, leib Kod; noh `peigme emäle `ańti niisammati ka, ja nii et tekk ja säŕk kõik siukst `väŕki KJn; Sellege (mõrraga) saap `kõike kala võtta, paĺlast kiisa lääve läbi Trv; sul om rõevast `kõ̭iki ja, `süvvä ja `juvva, tõesel ei ole Ran; tulilind laolap kõege keelde pääl Puh; temä sõõmass miu kõ̭igess ja kõ̭igess Nõo; siin om nüid kõ̭kke, istutamist ja kõ̭kke seräst tü̬ü̬d; Nüid tetäss kõkke `mu̬u̬du, puukatusse, kivikatusse ja plekk-katusse Rõn; tõnõ om kõ̭gõ tüü man `väege virk San; `täütäga määritäss `saapit, hobõsõ `riistu ja kõ̭kkõ säänest naha `kraami Kan; neil oĺli alati kõ̭iḱ rohu˽kotun Urv; ta `naarõ neid rumalass ja uĺliss ja venne paṕpi ta sõimaśs kõ̭gõss Har; [männist] saasõ `paĺke ja lastupakka, kõ̭õ̭d `eh́tüss`materjaa·le Räp; ośt `leibä `kõ̭ike rõõvast, `lehmi, `kõike Lut; kõkõ `karva (mitmevärvilisi asju) om Kra || mitmel viisil, kõigiti sa `ütlet tõesele rumalit sõnnu ja kõege moodu pääle noogutat tõese läbi Puh; tiä oĺl jo inemine, kõ̭gõ mu̬u̬ ala olõss olnu abi Urv; `reńti inne sukatass `pääle kõ̭gõl mu̬u̬l rahaga ja viĺaga; peremi̬i̬ss sõ̭ss, [karjast] pingut́ kõ̭gõ moodo ala, söögiga ja Plv
4. üleni, tervenisti, täiesti üsna kilu`meeter maad oli keik lahve vee all Vll; See `sõuke `aigus, suu `lõhkus kõik ää, keele kida valutab koa Pöi; särgi piht oo kõik tahmane sool Mär; Puust aid oo nagu räätsakas, kõik maha kukn ja mädan Han; aeab naha maha, `kestab kõik PJg; õue kõik `parka täis Hää; kerstul on pial põen, üks laud `kõrgemal, aga `kohvrel on kõik üks sile kaas; kää nahk kõik maraskil JJn; jalad on kõik paestetanu ja ihu on mul `raske Äks; nii küĺm, kõik alasti, `kińdid egä kedägi KJn; ti̬i̬ om nii `õige kõ̭ik ja siledä Nõo; tu̬u̬l `pernaasõl oĺli valu sitaga kard kõ̭iḱ ku̬u̬n Har; lasõ no˽hiĺlokõìsi, mud́o lätt `ku̬u̬rma kõ̭iḱ `ümbre Räp; üle kõige üleni, täiesti ihu lü̬ü̬b üle kõege igisess, kui palav one Kod; serände nahuk `tulli [vihma], et ma‿lli üle kõ̭ge like Nõo; ma palasi üle kõ̭gõ, kõ̭iḱ mu `rõiva˽palasi Urv; siiĺ om üle kõ̭gõ uhakanõ, ta nõelaśs nii et Har
5. koos, ühes läks keige oma kraamiga Jäm; `tuhlid soab keige koorega moal keedetud Vll; Vana jumal on köige kutsikatega `latsis (sajab ja tuiskab vahetpidamata) Pöi; mine köige oma mehega Rei; ma nägi põdra kõege vasikaga Aud; tule keige perega Ris; kõege oma `tütrega oli seäl Juu; ma panen [kartulid] kõige pisikestega `kiema JJn; ümmargune mätas kõige rohuga, `süötind maa pialt `võeti Sim; `tõmmas [ohaka] kõige juurega `väĺja Trm; obene läits kõege ri̬i̬ga [vette] `siśse Ran; põrut `akna `kõiki `raamega puruss Nõo; siis see püt́t `ańti pruudi kätte kõege viinaga TMr; lepp `pańti `kõ̭iki `ossega aiass Kam; kahru `aardsõ mihe kõ̭ki `kaarugõ `üskä San; ussõ `leie kõ̭iki `piituga mahaʔ Har; `kohvri `võeti är˽`kõ̭iki rättegaʔ Rõu; kõ̭gõ uma keelega lää `hauda; ma jäi ti̬i̬ pääle kõõ kraamigaʔ; opõtaja tuĺl kõ̭õ̭ naaśõgaʔ Vas; mõ̭nõl saiś mesi kõ̭õ̭ vahagaʔ kõ̭õ̭ talvõ pot́ih Räp; kõ̭gõ `tütregaʔ Se Vrd kaikine, kigen; kõige täiega ~ kupatusega täielikult, koos kõigega ning teine obu pani tese `järge ka ning löid ülegali mind keige kupatusega ning, koorm `ümber ning Khk; keige täävega läks [koorem] `ümber Vll; laeb läks kõege täiega `põhja Mär; tuul `tõśtis küini kõige täiega üless, `viskas - - puruks Sim; mi taśs sattõ kõ̭gõ täüvega põrmandu pääle maha Urv || säńg `paĺli kõ̭gõga `puhtass Urv; (ilma) kõigita ~ kõigeta lisanditeta siis sai `jälle `panna [pesu] lopputuse vesi, `ilma `keigita VNg; me Miinaga joome `kohvi ilma piimätä ja kõ̭igeta Nõo
Vrd kaik, kiik5, kikk10, kõikse
kõlpama `kõlpama, kõlbata Hää Saa SJn ringi jooksma, kargama ole vagusi kah, mis sa iki `kõlpad; Natuke napp on [riie], aga ää küll lapsel kõlbata Hää; laps `kõlpab ümmer Saa; `kõlpvad test (lapsed) `paĺla `persega `ringi SJn Vrd kilpama2, kõlpima
kõrvas1 kõrvas Saa KuuK spor Jä ViK, Ksi Plt; `kõrvas Lüg Jõh IisR Pöi Muh L(-rb- Mar Mih Aud) Ha(-rb- Nis) JMd Ann Tür; `kõrves spor L(-rb- Vig; -õs Khn), Ris Juu; `körvas S Ris(-es) HMd; `korvas Jõe Kuu(-ss) VNg Vai
I. postp
1. kellegi, millegi kõrval, küljel `tõine `istub `tõise `kõrvas; `seisab `ukse `kõrvas Lüg; Sell käis `meistri `kõrvas ja ei `tahtend tämäst maha `jääda Jõh; isä mies `istus `peigo mehe `korvas Vai; teise `körvas ösudes pidid terava olema Khk; [vaadati] kus pool see suur `vanker (tähtkuju) on ning kus pool see uńt ärja `körvas on Kär; puriammas oo esimeste ammaste `kõrvas Muh; ta `estos mo `kõrbas Mar; `turble raba oo sii sammas, eenama `kõrves kohe Mär; Kõrvatsinaine - - istub pulma `aegas nooriku `kõrvas ja `aitab täda Han; aganaladu oli rehe aluse `kõrbas Aud; lapp oĺli lapi kõrvas (pükstel) Saa; süda siin końdi all, käe `kõrvas siin Nis; juhed on `aeste `kõrvas Hag; ahju `kõrvas oli saanalava Kos; Lapsed magasid teineteise `kõrvas Jür; siin kahel‿bol jala kõrvas olid - - [pastlal] nahast juhid Amb; värava kõrvas ta kasvab VMr; istub minu kõrvas VJg; kõrvamiis on `peime kõrvas Ksi; tua kõrvas oli aganik reie all; teise kõrvas on küll vilets elada Plt
2. (ajalisest järgnevusest) järel siel olen ka `nuodal käind, iga pääv kohe, pääv `pääva `korvas Kuu; teeb tööd pää pääba `kõrbas Mar; päe päeva `kõrvas on ta oma karja `juures Hää; sedasi lähäb pää päävä `kõrvas, ei soa `tehtud kedagi Juu
3. juures, lisaks `räime `silgud, nie oli ige `karduli `korvass Kuu; `Putru `kõrvas käib piim IisR; `Lambrine sai `palka ikka vana `lamba pealt, talled olid vana `kõrvas Pöi; apu rokk - - kui es ole `talve `piima, siis `söödi muidu leva `kõrvas Muh; Notti `sööda tuhli `körvas Emm; teene oo ikke laalatud naene, selle `kõrvas `peetasse liignaist PJg; käisime `leikamas [vilja] - - ja kolm eina `pääva [tegime] - - se oli abi tegu sial reńdi kõrvas Kad
4. kellegagi, millegagi võrreldes Küll ne `nüüdised `nuored o igä `oite hebeläd `endiste `nuorde `korvass Kuu; mis see pole teise `körvas midagid `raske Khk; Puusaun on ikka saun kivisauna `kõrvas Pöi; [Muhumaa] mehed ollid kui kuin varessed nende `kõrvas Muh; kui seda `endist `aega ika mõtelda, siis - - nüüd oo koera põli selle `kõrbas Mih; see (teine) põle tema `kõrvas mitte midagi Juu
5. kellegagi koos, kellegi juures (abiks vm) vanames käis merel ja mina olin tema `korvas `vergu `päästaja Jõe; Me oleme eese emmega üle viiekümne aasta teineteise körvas eland Kaa; omingu kui üles `töusti, siis oli körvane pruudi `körvas, kes pruudi `riide `aitas Jaa; Aka aga ema `körvas ka kedrama ja kuduma Rei; `meite Muri pole na tike üht, aga teese `kõrbas, `vaata et lähäb kallale Mih; teese `kõrvas akkan `jooma ja `jooma Aud; sel aal oli `raske, paelu kibedust sain emä `kõrvas `tunda Juu; akkasin `käima ema kõrvas mõisa tüös VMr
II. adv
1. kõrval, küljel; juures, lähedal Karu külite maas - - `suole `unnik `kõrvas Lüg; tulite jalgratast `körvas aades Pha; `pastli paelad eidetasse `aasa, teene aas teenepol `kõrvas Mar; lähäb na mis käsi vilgub `kõrvas; vahimes ond siis se `vastu `võtja ja proua ond `kõrvas Mär; ega mina põle sial `kõrves olnd Vig; vokil on - - lüht peal, siis käsibu on `kõrves Kir; Sadi maha ning nüüd käsi `kõrvõs (liikumatu) Khn; ma ikka küürakil võta `karduli, väike `vanker `kõrvas, `kalla `sinna `sisse Aud; ei ole juures, ei aa juttu, ei ole `kõrves, ei kõnele Hää; ise `laulis alati seal `körvas, ku ta `toitu `keetis HMd; `kamre ies oli koda ja `kõrvas `sahver Kos; pruut ema oli seal `kõrvas kis `pruuti `seastas Jür; vana ärg `kõńdis vau sies ja nuorem sial kõrvas KuuK; kõrvas teene [sõdur] sai puruks JJn; aga sie [lõng] ei `kestand kududa, kus lips kõrvas oli VMr; kui `juhte ei ole kõrvas, `vanker juhab VJg; käed ~ kaks kätt kõrvas fig jõude, tegevusetult seisab `peale, käed `kõrbas, eks sa tee koa kedägi tööd Mar; `vardu sai kududa, ega sedasi põln, et sa köisid kaks kätt `kõrvas Aud; test (teised) `töötavad, tema vahib kääd `kõrvas Juu; seisab mutku kääd kõrvas, ei tee kedagi Plt
2. eemal, kauge(ma)l need on `metsas, `kõrves PJg; seal oĺli irmus `kõrvas, metsa sees, aga ega igavust me ei tunnud; seal `kõrvas on Pransu talu Hää; suur vanger (tähtkuju), väike vanger on natuke maad `kõrvas Ris
3. juurde, lisaks Siis õli `paljas leib ja kui mõnel läbänäs, õli siis ka või vai silk `kõrvas Jõh; sis söid `jälle natukse `leiba ära ning, üks keik mis `körvas oli Kär; oomingu vara akka minema, `öhta ilja said `sönna, ööd ka `körvas Vll; siis räägiti asjad otse ää, naĺla juttusi põlnd seal `kõrves kedagi Vig; nisuleib oli ja või, piim oli koa `kõrbas Mih; ma õppisi ikka siis raamatud koa veel seäl `kõrvas (töö kõrvalt) Tõs; oh kerst oli tema sielikuid täis ja siis oli viel kaśt kõrvas VMr
Vrd kõrvan
I. postp
1. kellegi, millegi kõrval, küljel `tõine `istub `tõise `kõrvas; `seisab `ukse `kõrvas Lüg; Sell käis `meistri `kõrvas ja ei `tahtend tämäst maha `jääda Jõh; isä mies `istus `peigo mehe `korvas Vai; teise `körvas ösudes pidid terava olema Khk; [vaadati] kus pool see suur `vanker (tähtkuju) on ning kus pool see uńt ärja `körvas on Kär; puriammas oo esimeste ammaste `kõrvas Muh; ta `estos mo `kõrbas Mar; `turble raba oo sii sammas, eenama `kõrves kohe Mär; Kõrvatsinaine - - istub pulma `aegas nooriku `kõrvas ja `aitab täda Han; aganaladu oli rehe aluse `kõrbas Aud; lapp oĺli lapi kõrvas (pükstel) Saa; süda siin końdi all, käe `kõrvas siin Nis; juhed on `aeste `kõrvas Hag; ahju `kõrvas oli saanalava Kos; Lapsed magasid teineteise `kõrvas Jür; siin kahel‿bol jala kõrvas olid - - [pastlal] nahast juhid Amb; värava kõrvas ta kasvab VMr; istub minu kõrvas VJg; kõrvamiis on `peime kõrvas Ksi; tua kõrvas oli aganik reie all; teise kõrvas on küll vilets elada Plt
2. (ajalisest järgnevusest) järel siel olen ka `nuodal käind, iga pääv kohe, pääv `pääva `korvas Kuu; teeb tööd pää pääba `kõrbas Mar; päe päeva `kõrvas on ta oma karja `juures Hää; sedasi lähäb pää päävä `kõrvas, ei soa `tehtud kedagi Juu
3. juures, lisaks `räime `silgud, nie oli ige `karduli `korvass Kuu; `Putru `kõrvas käib piim IisR; `Lambrine sai `palka ikka vana `lamba pealt, talled olid vana `kõrvas Pöi; apu rokk - - kui es ole `talve `piima, siis `söödi muidu leva `kõrvas Muh; Notti `sööda tuhli `körvas Emm; teene oo ikke laalatud naene, selle `kõrvas `peetasse liignaist PJg; käisime `leikamas [vilja] - - ja kolm eina `pääva [tegime] - - se oli abi tegu sial reńdi kõrvas Kad
4. kellegagi, millegagi võrreldes Küll ne `nüüdised `nuored o igä `oite hebeläd `endiste `nuorde `korvass Kuu; mis see pole teise `körvas midagid `raske Khk; Puusaun on ikka saun kivisauna `kõrvas Pöi; [Muhumaa] mehed ollid kui kuin varessed nende `kõrvas Muh; kui seda `endist `aega ika mõtelda, siis - - nüüd oo koera põli selle `kõrbas Mih; see (teine) põle tema `kõrvas mitte midagi Juu
5. kellegagi koos, kellegi juures (abiks vm) vanames käis merel ja mina olin tema `korvas `vergu `päästaja Jõe; Me oleme eese emmega üle viiekümne aasta teineteise körvas eland Kaa; omingu kui üles `töusti, siis oli körvane pruudi `körvas, kes pruudi `riide `aitas Jaa; Aka aga ema `körvas ka kedrama ja kuduma Rei; `meite Muri pole na tike üht, aga teese `kõrbas, `vaata et lähäb kallale Mih; teese `kõrvas akkan `jooma ja `jooma Aud; sel aal oli `raske, paelu kibedust sain emä `kõrvas `tunda Juu; akkasin `käima ema kõrvas mõisa tüös VMr
II. adv
1. kõrval, küljel; juures, lähedal Karu külite maas - - `suole `unnik `kõrvas Lüg; tulite jalgratast `körvas aades Pha; `pastli paelad eidetasse `aasa, teene aas teenepol `kõrvas Mar; lähäb na mis käsi vilgub `kõrvas; vahimes ond siis se `vastu `võtja ja proua ond `kõrvas Mär; ega mina põle sial `kõrves olnd Vig; vokil on - - lüht peal, siis käsibu on `kõrves Kir; Sadi maha ning nüüd käsi `kõrvõs (liikumatu) Khn; ma ikka küürakil võta `karduli, väike `vanker `kõrvas, `kalla `sinna `sisse Aud; ei ole juures, ei aa juttu, ei ole `kõrves, ei kõnele Hää; ise `laulis alati seal `körvas, ku ta `toitu `keetis HMd; `kamre ies oli koda ja `kõrvas `sahver Kos; pruut ema oli seal `kõrvas kis `pruuti `seastas Jür; vana ärg `kõńdis vau sies ja nuorem sial kõrvas KuuK; kõrvas teene [sõdur] sai puruks JJn; aga sie [lõng] ei `kestand kududa, kus lips kõrvas oli VMr; kui `juhte ei ole kõrvas, `vanker juhab VJg; käed ~ kaks kätt kõrvas fig jõude, tegevusetult seisab `peale, käed `kõrbas, eks sa tee koa kedägi tööd Mar; `vardu sai kududa, ega sedasi põln, et sa köisid kaks kätt `kõrvas Aud; test (teised) `töötavad, tema vahib kääd `kõrvas Juu; seisab mutku kääd kõrvas, ei tee kedagi Plt
2. eemal, kauge(ma)l need on `metsas, `kõrves PJg; seal oĺli irmus `kõrvas, metsa sees, aga ega igavust me ei tunnud; seal `kõrvas on Pransu talu Hää; suur vanger (tähtkuju), väike vanger on natuke maad `kõrvas Ris
3. juurde, lisaks Siis õli `paljas leib ja kui mõnel läbänäs, õli siis ka või vai silk `kõrvas Jõh; sis söid `jälle natukse `leiba ära ning, üks keik mis `körvas oli Kär; oomingu vara akka minema, `öhta ilja said `sönna, ööd ka `körvas Vll; siis räägiti asjad otse ää, naĺla juttusi põlnd seal `kõrves kedagi Vig; nisuleib oli ja või, piim oli koa `kõrbas Mih; ma õppisi ikka siis raamatud koa veel seäl `kõrvas (töö kõrvalt) Tõs; oh kerst oli tema sielikuid täis ja siis oli viel kaśt kõrvas VMr
Vrd kõrvan
*laudi4 pl laudid lattidest tõke Laudid tehässe kuuse lat́test nagu tarad; Lauditarjad `ku̬u̬tässe laudidesse `vitsadegä, põimitässe läbi, jäeb nagu korvi põhi Kod
laudjas3 `laud|jas g -ja lauk (hobune) `laudjas obene oĺli see, kellel suur lauk otsa ees oĺli. `laudjast `peetse teśtest obestest ilusamas. `laudjid obesid oĺli väha. `laudjate obeste eest `makseti ääd `inda Saa Vrd laudik3
leiva|kannik(as) leivaots; leivatükk, -käär Kes süöb `leiva`kannika, sie `kasvab `iaste IisR; nurgeline (hiir) - - näris koti katti ning läks levakannika kallale Pha; Karjasel panti vöisilm levakanigasse Emm; tal oli suur leva kanik käe Rei; leeva kanikas oo nii kuind Mär; üks lebä kanikas oo veel järel Vig; sõi levä kanikast Tõs; paksud leba kanikad Tor; leiva kanikas on kappis nii ää `kuivand, et soa `noaga jagugi Tür; kas meie ei saa paremad `leiba, kõik test naaravad meie leva kanikad Vil; poisil om leväkannik peon Hls; suure leeväkaniku panep mulle tooli pääle ja eeringe, no mes ma `surmlik vana inimene sü̬ü̬ tost leevämüräkust Nõo || teenistus Kell aa uurmaakri levakanik Emm Vrd kannikas, leivakants
lõntsima1 `lõntsima Pöi; `lõńtsima, (ta) lõntsib Aud, `lõńtsma, lõńtsib KJn; `löntsima, löntsib Khk Kaa vedelat sööki sööma, larpima `antasse lakkumist, siis `löntsis keri täis (koerast) Khk; Ta `löntsis supi `otsa Kaa; Küna lõnset täis, akkas `lõntsima Pöi; ää test kõik supi `lõntsin Aud; lõńtsib `süiä KJn Vrd lontsima1
magatama magatama VNg Lüg(ma˛atamma) Jõh Vai S(-dama Khk Emm Rei) hajusalt Lä, Tõs hajusalt K, I uus Nõo
1. magama panema; magada laskma ema magata last künä `sisse VNg; mia olin küliti, magatin last Vai; magatas last nii kaua, kui jäi magama Mär; karjalaps ei süöda `luomi, muudkui magatab aga Iis; emä magatab last, paneb last magama, lähäb sängi kõrvale ja annab nisa, moeto ei jää magama; si̬i̬ kaŕjuss ei õle kedägi asi, magatab eläjid Kod
2. kellegagi seksuaalvahekorras olles koos magama; ehal käima käis ma˛atammas `tütrikku Lüg; keis test `pεεle magatamas; mis sa sest poisist magadad Khk; see magatab ega meest, sellel oli poiste magatamine `enne `leeri mäda Mus; `Mihkel magatab juba `aastad kaks oma `ruuti Muh; Tüdruk magadas mütu aega poissi Emm; [poiss] käib teda magatamas `peale, ega ta `võtmisest tule `ühti Mär; kaua sa seal teda magatamas käid, eks sa too ta kojo Juu; ull tüdruk, magatab `enda juures `poissa VJg; magatab seda tüdrukut - - magab tema juures ja muidugi paneb kua, mis ta muidu käib `sinna Ksi; [tal] olna kõ̭ik mehe läbi magatedu, nüid om viśt `tahtmine tasa; kõ̭ik mis ilma ulgusse om ja kõnniva, `kõ̭iki ta võtap `vasta ja magatap Nõo
Vrd maatama
naarma1 `naarma Hi Saa Kod MMg Äks Kõp Vil Trv Pst T V, `naarme M, `naarama Jõh Khk, `naardma San Krl VId, (ma) naara(n)
1. a. naerma, naeru kuuldavale tooma tänä vast `naarasin Jõh; lapsed `naarvad ikka suud laiali pεεs Käi; Äi tää, mes sii naarda on Rei; sa paad saksad ja sańdid kõik `naarma Kod; ma tahi ennäst katik naarda Trv; mis sa nõnda laia `lõugek naarat Krk; temä tulep ää meelega, laseb `laulu ja naarap Ran; küll si̬i̬ `valge sirel om illuss, ta `õkva ku naarab sääl `aia veeren Nõo; küll me siss naarime ja meil oĺli ää mi̬i̬ĺ TMr; ma `oĺli külländ sääl nukan, ega `oṕmise peräst, `naarmise ja `tandsmise peräst Ote; lait́s naard nigu kõrisõss San; kõnõli sääräst naĺla juttu koolimajan, et kõ̭ik koolimaja täüs rahvas `naksi `naarma Har; või˽`heldekene noid setonaistõ jutta, noid saat naardaʔ `õkvaʔ Vas; [nad] nigu lõpõsõ naartõh (kõvasti naeravad) Se b. (linnu häälitsemisest) kui ta kag-kag-kag teeb, kui `kukmise lõpetab, siss öeltse, kägu naarab Saa; kägu naar, `naarmine tule tal iĺlepest, ku `kukmine Krk; kägu ku ta ärä om munenu, siss naarab, võtab nigu üits kogin Ran; `kulle kui ü̬ü̬kuĺl uegup, ku ta ikeb, siss saap `peijit, ku ta naarab, siss saap `pulme Nõo; kakk, tu̬u̬ om tark t́sirk, käve kõõ `naardma Se
2. pilkama, naeruks panema vahest `naardaks tark ka `välja Käi; pada naarab katalt, ühed mussad mõlemäd vns Kod; kas meie ei saa paremad `leiba, kõik test naaravad meie leva kanikad Vil; sa mõistat miut naarda, mea‿i lausu siul midägi Krk; mina küll es `ütle, et moonamestel tatitse latse vai musta, mia es naara Ran; kõ̭ik inimese naarava su, et sa serätsit `tempe ti̬i̬d Nõo; ku laits alvaste `rõivil, siss saap ta tõśte laste pu̬u̬lt koolin nigu ärä naarõtuss Rõn; üt́s `karmandsik nakaśs `naarma, et sa mõ̭ni mi̬i̬ss Urv; ala˽naardu˽sa minnu, sul omma esiʔ huulõʔ vi̬i̬l enämb toŕbin ku mul Har; no mille sa minno nii `laimat ja naarat muidõ ihn Plv; meil naid naarõtass, kes käävä pidolõ Se; mis sa põllust naarat, sa timä keest võtat, a anna˽i timäle Lut
3. teotama, rüvetama si̬i̬ om ärä naaret tüdruk Krk; tu̬u̬ poiss˽oĺl `tütrikku vällä˽`naarnuʔ Har
paljas paĺjas (-l-) g `paĺja (-l-) S Kse Khn Hag KuuK Amb I; `paljas g `palja R(-ĺ- IisR); paĺlas hajusalt Sa, L(n paelas Tõs) K(n pailas Koe VMr VJg) Pal Lai Hls Pst, paĺlass Trv Krk(g `paĺle) Hel T, g `paĺla; paĺlass, paĺass g `paĺla, `paĺja V; liitsõnades ka `paĺju- Muh/-l-/ Khn, `paĺlu- hajusalt L, `paĺli- Hää Saa Ksi VlPõ TLä
1. katmata, ilma tavaliselt katva või varjavata a. alasti, rõivasteta või napis rõivis Laps `paljas `nindagu `porgand Kuu; `palja `silmadega (katmata näoga) läks `vaatama `linde (mesilasi) Hlj; Võtta `ennast `paĺjast ja tule lavale, täna ia kõva leil IisR; `särki on räbäl, iho on `paljas Vai; läks paĺjaste kätega Jäm; kui sui läbi paljaste `jalgadega keind oled, siis sügise nii paksud tallad Khk; Noored käivad puhas `palja `persega, `riided nii lühiksed Pöi; ma‿p taha näha, et põlved `paljad oo Muh; ää mine `paĺla `peaga, pane ikke müt́s pähä Mär; sa alles pool paĺlast, test (teised) juba sii Mih; Ää ming `paĺjan külmä tuulõ käde Khn; jumala paĺlas ihu Hää; poiss on `enda `paĺlaks võtt Juu; nüid käevad paĺla piadega, ennem olid rät́ikud Ann; mes sa `kergeperse juaksed `väĺjä `paĺjalt Kod; lögase maa `piale ei taha `paĺla jalaga mińna Ksi; kui ma `ku̬u̬li läksin, `tu̬u̬di pooled `saapad, suvel iki `paĺlad jalad KJn; `kaukaga säŕk `oĺli, i̬i̬st rind `oĺli poha paĺlas Vil; ta kisk ennäst `paĺless Krk; paĺlaste `põĺvige erneste `pääle Hel; säedse `särki, tuhat `turki, iki paestab paĺlass perse Ran; miu onu - - käis `talve ka lõ̭õ̭r paĺlass, es ole täl `salli kaalan es midäginä Puh; `paĺlide `jalguga lätsi `vällä Kam; peko paĺass, kata˽peko kińniʔ Kan; latsõ rõibõ om teki päält maha ajanuʔ, noʔ om paĺlass nigu konn Har; tu̬u̬ `laśke ka nii`saatõ, paĺastõ `jalgogaʔ Plv; melles täil `paĺla d́ala om Lei b. juusteta, habemeta, karvadeta, sulgedeta, soomusteta kala nülitase `paĺlaks Khk; Vana mees, pea lagi juba paljas Pöi; ta pea nii paĺlas, et pole `ühte udetki peal Mär; su pia oo na paelas kui piimakula perse Tõs; Paĺlad lammad kartvad sadu PJg; kiilas pia on - - nigu minul paĺlas pia Sim; mõnel pialuu paĺlas, nigu kõlab Ksi; `kõńdse paĺlass - - lammass - - ei ole `karva, ei `villa Hel; kiḱkabet kärbiti, muiald `aeti väedsega `paĺlass Ran; kana aava `suĺgi, om `paĺla ku räädsiku; soldatil `aetass ka pää `paĺlass, pää nigu kaal jälle; tol lehmäl - - mõni kotuss `oĺli paĺlass, es ole mitte üits karva tutt Nõo; nii `paĺlass aa mõni, et õkka liha paistus (sulgivatest kanadest) San; ta om nätä nu̬u̬ŕ miis, aga pää om kõ̭iḱ `paĺlass lännüʔ Har; mõni lammass um villanõ, a tõśõʔ ummaʔ `paĺlaʔ Lut c. lehtedeta, raagus kased juba kollased, olema mõned `paĺjad Lai; kui `mihklepäeväss mõts paĺlass om, siss jüripäevän om lehen Ote; puuʔ ommaʔ no `paĺja vi̬i̬l, ei olõʔ `lihti Har d. taimkatteta; ärasöödud rohuga; lage `karjama jääb `paljast, `vihma ei tule Lüg; Kuiaeg läheb pitkaks, arukarjamaa paĺlas kut kääseĺg Kaa; Orase uśs oli, see sõi sügise vahest rugi põllud `paljaks Pöi; ega kaŕamaa paĺlas pole `ühti, `rohtu oo küll Mih; Sedä paĺjast muad ei tähendä `niitä Khn; maa on `paĺlase näritud, nii et muld `väĺlas Aud; põllud on laeguti `paĺlad PJg; karjamoa oli paĺlas ja metsaein ei and rammu Kos; mis sa kõõnid seda pailast moad (loomale) Koe; põld peris paĺlas, mitte kedägi ei ole KJn; karjamaa einäst `paĺles närit ku pääluu Krk; laosa `paĺla maa pääl satte maha, es ole kivi es `kandu i̬i̬n Nõo; kos `lamba pääl ommavõ, sääl om nii `paĺlass sü̬ü̬d San; tan talun om paĺlu paĺlast maad, perremiiśs ei jõua vällä˽tetäʔ (söötis maast) Har; tah no midä illo, paĺass mägi, olõ õiʔ ütte `puukõistkiʔ Vas; ta (karjamaa) nii paĺaśs kui pääluu, olõ õi midäge võtta eläjäl Se e. lumeta, lumetu `mullu õli `paljas talv, vähe lund õli Lüg; Kus sa `riega nüüd lähed, kui tie `paĺjas IisR; Jöulud varsti kää, aga maa alles tükkis paĺlas Kaa; paljas külm‿o `kangem veel kut siis, kui lumi maas‿o Muh; sellekorra oli paĺlas tali Kse; paĺlas küĺm on kaĺk küĺm Kei; mõni küngäs one paĺjas keväde, lumi ärä sulanud Kod; küll piäb kaua paĺlast `küĺmä KJn; kui märdipäevän om maa `küĺmän ja sügäv lumi, siss om jõulu `paĺla ja `aĺla Hel; keväde lumelopakuga vedänu - - puid `Tartude, ti̬i̬ `oĺli paĺlass, siss ta `oĺli esi ka avitanu obesel vedädä Nõo; üits `aastak `oĺli maa nii paĺlass, et vana`aasta õdagu lätsime vangõrdõga `keŕkude Ote; see paĺlass külm ei olõ mi `rüäle sukugi hää Har; ku paĺass taĺv um, sõ̭ss iä `lahkõss Plv; ku om `lambanaha suurunõ palakõnõ palast maad, sõ̭ss lõiv jo lõõritass pääl Vas f. katva, kaitsva kihita, katteta vms obose jalg `paljas, `tarvis raud `alla `saada Lüg; kui aga koer teeb `ambad `paĺjaks, siis ta läriseb Hag; vanal aal `käidi, õlid `paĺjad jalassed, puu regi ilma ravvata Kod; näedäs `paĺlid `ammid KJn; obese `paĺle `jalgek, ilma `raudude Krk; kaali ja peedi piab ajald ärä `kakma, nu̬u̬ kasvava päälmaa, ku̬u̬r om paĺlass; es `ütle mulle `kiäki, et `aknamulk paĺlass om, et `klaasi ei ole olema·ngi Nõo
2. varanduseta, vaene `tehti sama `paljaks kui `iidlase `püksü nüöp Kuu; `süövata minu `paljast VNg; tulekahi tegi mu `ninda `paljast, põlesin `paljast Lüg; `Paĺjas poiss, mis sie `naisega tieb IisR; siä oled `oige `paljast jäänd, siul ei ole enämb `leibägi Vai; äi sεεld saa änam medad, nad jo ise `paljad na kerigurotid Käi; Ma ole nii paljas, et pole änam palitud `selga `panna Rei; kõik põles ää, jäi päris `paĺlaks Mär; Käib kõõmeldamas, ti̬i̬b teise `paĺlaks Hää; ei süe mind `paĺjast Kad; nõnna riisuti vanamur `paĺjass Kod; tal pole midagi varandust, paĺlas mees Plt; mis sa sel `paĺle inimesek ti̬i̬t Krk; esi om nii puhass ja paĺlass, et temä käest mitte midägi võtta ei ole Nõo; ta‿ĺli nii paĺlass, et `rõivit `säĺgä `panda es ole Ote; mi poolõ tuĺl hulga soldannõ `sisse, nu̬u̬ `tahtsõ meid `paĺlass süüaʔ Har; na oĺliva mõlõmba `paĺja, kui `paari lätsiväʔ Plv; ta palaminõ, ta tege väega `paĺjass Se
3. a. ainult, üksnes ei sest ole muud ku `paljad `raamid järele jäänd VNg; Supp sie vai asi, `paĺjas vesi ja `kartul IisR; kabusta maod `süöväd kabusta lehed kaik `vällä, `paljas juur jääb Vai; siin lisidal pole tamme`metsa, koes `paĺjad tammed Jäm; natune `karmust peab ikka ka olema, paĺjas `εεdus üksi äi `aita midad Khk; Poodis paljad emased koos, mette ühte isast pole seas Kaa; jalapidi läksin `linna, noor rahvas ei saa, `paĺlad jalgrattad (ainult jalgratastega minnakse) Pha; ma `vötsi `enda `paĺla särgil (särgiväele) Vll; Koid on lauva jalad nõnda ää ajand, paljas puru veel; `Kurdla mehe õlut on eluaja lahja olnd, paljas vesi Pöi; es olegid `lehti, `paljad õunad Muh; paljas see `piibli lugu, seda topidi piha Rei; kui paĺlo `vihma oo, siis kardulid - - mädäneväd nii ää, et `paĺlad südämed jääväd järele Mar; teen `terveks `paĺla sõnaga Vig; lehm aab sarve peast ää, siis jääb paĺlas tohl üksi Kse; tuulispask viis eenasao ülesse `taeva `alla, paĺlas sao ase jäi maha Mih; muud põle kui `paĺlad kadagad PJg; paĺlas vareme koht on alles HMd; sa oled nii lahjaks jäänd, `paĺlad pale nukid Kei; ega siin `kasvand muud kui `paĺlad siniohakad JJn; mõnes kohas metsa einamaas paĺlas orava saba, luom ei süe seda VMr; `meilgi oli `enne sial aja pial küek, paljas seinad ja katus, lage põld Kad; paĺlas luu ja nahk `ongi Ksi; `palja õelede pial maganuvad Lai; paĺlas `vankre kere, rat́tid põlegi all KJn; kos‿sa‿nd läät `paĺla `ammega Trv; kirikun ütte`puhku `paĺle naise Krk; `veśkel om vi̬i̬l paĺlass kihä `püsti Ran; mitu kuust om siin pikäli murretu, `paĺla kandsu om `taiva `poole Nõo; rebäne `lahkse üte kana muru pääl ärä, `paĺla sule ja jala olliva muru pääl maan Ote; ka‿sa no˽`paĺleide kaputõidõga `ussõ lähät Har; nii oĺl kõhnass jäänüʔ, et `paĺla˽luuʔ oĺli˽jäänüʔ Vas b. lisanditeta; lahjendamata, ehtne `kaua sa ige neid `palja kalu ka süöd, leib `otsass Kuu; `paljast `kuiva `leibä `üksi süöd Lüg; see ikka mo `moodi, aga teine on paljas Jaen (laps täiesti isasse) Khk; see oli vanal ajal, kui villast riiet `tehti, mis paljas villane oli Krj; kis `jälle paĺlast õlut `tahtis, jõi `jälle `seĺged õlut Nis; lehelest tehakse `paĺlast tuhast Kos; paĺjast `leiba sis süed, kas võid ei õle Iis; munaroog, `paĺlad munad ja paĺlas piim Pal; `anti paĺlas levätükk kätte Vil; naarist vaśt `sü̬ü̬di `paĺlast pääst Hls; ma sei `paĺlit kardulit, ilma kigete Krk; `paĺlast uast tetti [kama] Ran; periss `paĺla `vi̬i̬ga ti̬i̬b söögi; `käńksepp paneb vi̬i̬l pigile vaha seḱkä - - paĺlass pigi `õ̭õ̭rdub traadi küĺlest `umblemisega ärä Nõo; `paĺlast piimäst saa kõvõmb, to‿m eiśs-sugunõ (sõirast) San; Palohknest keedetäs `sahvte, võid `ki̬i̬tä `paĺjest maŕost vai ubina `kiilagaʔ Räp
4. palja käega, palja käsi, paljaste kätega 1. ilma tööriista või relvata Mis sa `paĺjaste kättega `ennast mets`luoma iest `kaitsed IisR; lähäb `paĺla `kääga tigeda puĺli `vasta VMr; ma `paĺla kätega kaabiss ta üless mulla sehest Ran 2. ilma varanduseta `Paĺjaste kättega ära akka `krunti pidamagi IisR; kõ̭iḱ kraaḿ `võeti arʔ, `paĺlidõ käśsiga saadõti inemise `võ̭õ̭ralõ maalõ Rõu 3. ilma kingituseta või kandamita tämä ei tule `palja `käägä, alati tuleb kimp kääs Lüg; egä kõrd `tulli - - suure kraamiga, aga nüid `tulli kate `paĺla `käega Nõo; Paĺastõ käśsiga lää‿s `kiäḱe tarõnaist `kaema Se; palja silmaga ilma optiliste abivahenditeta `palja `silmaga nägi siit `kuuse `õtsast `Maidla `mõisa Lüg
piiritus piiritus Jäm Khk Vll Pöi Mar Mär(-tis) Kse Tõs Vän Tor Hää Ris JMd Tür Trm Kod Plt, pieritus VJg Iis, piiridus Khk Emm Rei(piili-), piiritos LNg Kul, piirits Mär Vän Tor Juu Kõp Hls, piiretes Ksi, peeritus Mar Saa Sim, g -e; `piiritus Lüg, g -e Jõe(-tes); `piiridu|s g -kse Kuu(-dü|s) VNg Vai; piiritu|ss Trv Krk, piiretu|s(s) Kad Trv Hel TLä Ote Rõn San, piiretü|ss Krl Plv Rõu Vas Räp Se, piiratu|ss Võn, g -se; piirit|es g -ese Juu Koe, -tse KJn; piirätu|s(s), piirätü- g -se, -sõ Har; n, g piiritse Krk
1. alkohol, etanool `riigivanem on `liitrine `piirituse pudel Jõe; näd olid siel `piiridükse `reisuss ka old, `Saksast `piiridüst `tuua Kuu; ajasin - - samagoǹni, sai `kange ku `piiritus Lüg; `öörusi test piiridusega Khk; Kui końt valutas, siis - - `pandi piirituse `mähkmed `peale Pöi; piilidusest `tehta `viina Rei; mehed panevad peeritusele vett `juure ja sess joovad Mar; lahja piiritis, ega seda maksa `timpidagi (lahjendadagi) Mär; `kampust pannasse piirituse `sisse ja sellega määritse aiged ja `paistust Tõs; lasen `tuua piiritsed Tor; piiritsel pannakse vett `ulka, sis on viin Juu; mõni peseb oma nägu piiritusega JMd; `rõuge`aiguse `vasta oli peeritus - - peeritusega kohe nagu pese oma ihu ära Sim; tõisil‿o pump siden, ei õle üvä vesi, aga meil one nagu piiritus Kod; mõni ju̬u̬b `seĺget piiritset KJn; ni‿sammati `pańti `maasse `jalgu ja määriti piiritsega ja Kõp; topelt piirits olli mul ike kodun - - nagu ta verest läbi käis, olli inimesel tõine rammu man Hls; suured aamid olliva pääl, mes iki obesel ańd vedädä, piiretuse aamid Ran; vaja `tõrva tuvva ja piiretuse `sisse likku panna Ote; kas miʔ no˽piirätust palutaʔ saa; vot si̬i̬ om jo piirätus, ütesäkümmend viiś `kraati kõva Har; nu ommaʔ joʔ säändse joodigõʔ, et joovaʔ `õkva `seĺget piiretüst Rõu; võtt `päähä kui piiretüss Se
2. (hrl liitsõna järelosana) mingi muu alkoholi sisaldav lahus Neid `vuolmi `täüdüb `voidada `kamperi `piiriduksega Kuu; salmijaagu piiritus; äädigu piiritus oli ning lahja äädik oli, muud äädigud es ole Khk; timp piirites [on] üks rohi Juu; sinepi pieritus VJg; `kamperi piiritust ja tink piiritust `tuodi `aptegist Trm; lehe piirituss, sedä ei või rüübäte, si̬i̬ võtt enge ka `vällä; ma ole sinepu piiritust `sissi võtten Krk; tińt piiretüss lööse `õkva mehe pikäle Plv; ät́ige piiretüist tuvvass Se
prassima1 `praśsima, (ma) praśsi(n) Mär Vän Hää Ris JMd Koe VMr VJg Sim Iis Trm Plt KJn; `prassima, (ma) prassi(n) Jäm Muh Rei Mar Tõs, `prassin Kuu RId; `praśma Hel/-me/, (ma) praśsi(n) Kod hajusalt V, prassi TLä San; `raśsima, (ma) raśsi(n) Kse PJg Tor Juu KJn; `rassima, (ma) rassi(n) Khk Vll Pöi Mar, `rassin Lüg; `raśma Kõp, (ma) raśsi(n) Saa KJn, rassi Trv; `raśme, (ma) rassi Hls Krk
1. pummeldama, laristades pidutsema; priiskama `prassid oma vara `otsa ja siis akkad `toiste kääst `tahtuma VNg; on ise `kaunike `jõukas mies, aga kui akkab `selle `viinaga `prassima Lüg; `rassis oma varanduse maha Khk; `Korda seal pole, kui [raha] on, rassitakse ää Pöi; jöi - - ja `prassis tüdrugutega Rei; meni joob ja prassib `eesä vara `puhtes maha Mar; `raśsis ja jõi ööd ja päävad Tor; `praśsivad juua ja tapelda Ris; ta praśsib kogu oma varanduse läbi JMd; küll ta praśsib `juotudes VMr; küll aga sie mies praalib ja praśsib Sim; nüüd prassivad jo mõńe neli `oasta Trm; lakkusid ja `praśsisid `terve öö Plt; joove ja rassive Trv; tu̬u̬, kiä eläss peost `suuhvõ, tu̬u̬l om alasi, a kiä praśs, tu̬u̬l om näĺg alasi Har; viina mano `tükväʔ, siin ü̬ü̬d ja `päivä `lakvaʔ nink `praśvaʔ Plv; `Väega hojop, `raiskass ja praśs kõ̭iḱ kraamikõsõ `maaha Räp
2. lärmama, tülitsema, pahandama nüüd `tihti‿päle `rassivad Lüg; peremies oli `eile `juobund, `prassis ja `peksi naist Vai; `purjos mehed läksid siit `möödä `kange `rassimesega ja `vanmesega Mar; [õpetaja] raśsib kah lastega, kui lapsed uĺakud on Saa; raśsivad test kahekeste nõnna mis kole Juu; ära praśsi mu kallal JMd; raśsib loomaga KJn; kärgib ja rassib `miuga Trv; ku na purjun om, siss rassive Hls; las ta `rassi `päälegi, ku kava ta ike raśs Krk; meie emä lääp periss ulluss, ta prassib ja kärgib, `ü̬ü̬se ei maka siĺmä `täitki Ran; Küll temä prassib nonde tü̬ü̬listega, ei mõesta üits riha veda, ei tõene viglaga midägi tetä Nõo; joodiku iks `praśva, egä muu ei prassi San; kuluśsi üt́s vu̬u̬ŕ õigõ `praśsiʔ Plv
3. praalima, hooplema mis sa mud́u prassid, tea, kas sool `oogi tät nõnna paĺlu Mar
4. manguma `prassin kõhe `prassimise `viisi Lüg; akab `vingma ja `praśma: lahe mu `sinna; mes sa praśsid nõnnagu `muslane Kod
pöidama1 `pöidama, da-inf pöiata Koe Kod/-ämä, da-inf -ätä/ Ksi Pil
1. nuhkima, urgitsema ta on `kange `pöidama Ksi
2. jutuga keerutama, ennast välja rääkima küll tema `pöidab edasi ja tagasi, aga teśt soavad ikke aru; `pöidab ennast `õigeks Pil
3. a. loivama, uimerdama `pöidäb `minnä `pitkämisi, lähäb tasase jalaga; mugu `pöidäb enne, ega tämä kedägi ärä ei õienda Kod b. ringi kolama – Koe
© Eesti Keele Instituut
a-ü sõnastike koondleht
 veebiliides
@ veebihaldur
|