[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)

Sõnastikust • Eessõna • Kasutusjuhend • Vihikute PDFid • @tagasiside

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 319 artiklit, väljastan 100.

abi n, g abi üld(g avi R), avi van Trv; seesü avi|s Rak Sim, -n Krk Hel

1. aitamine, abistus; see, mis aitab laps sureb ka `kirmisse kui abi ei saa Jõe; sie (põllumaa) `anneti kaluritele abiks, et `muidu kalamies sureb `nälga Hlj; häbü olis old hakkada abi `hüüdämä; vana `paati ja vana naist saab viel `värvi abil ilusaks Kuu; kas tuliksid `mulle vähest ajast avist VNg; `meiesuguse abi ei `aita `sinne midägi; minu emä õli puol `tohtri `saarnane inimine, tämä tegi `luomidelle abi Lüg; üel võttab [soolatüügas] ühest `asjast abi, `teisel võttab `teisest `asjast abi Jõh; tama käis `miule avist Vai; `ilma täma abita saa ma läbi küll Jäm; üks kolm nädalid oli [pruuttüdruk] `pruuti abis Khk; siis es ole `arstide abi `saaja enne vanast Kär; lähen - - paulma ja abi ajama Vll; eks see ikka abiks nõuks ole Muh; inimeste abiga `hoiti nad keik (lambad pesemise ajal) `senna vee `ääre Phl; ma kõik elma abita - - töö ää teind Mar; võrgu vastalesed [on] mere `jääres kalameestel abis; oli isat abis Var; kaśsi suust pidi `öössa `ohtu tulema ja koera suust `öössa abi Mih; Sio abissõ mia enäm ei usu Khn; abi ega `armu `mulle `kuśkilt ei `anta Pär; Juuli tuleb meile oome abis kardulid noppima; kui nägemine alb, sis `võetasse prillid abiss PJg; sai ika läbi ise oma abiga, et ei old sõnna obuse abi `tarvis Hag; tema on ea inime, `aitab ja annab ikke teesele abi; nüid on kõik aśjad ja abid katsutud, nüid katsun veel seda viimast abi Juu; Sa said oma sõńniku küll [talgutega] `kärmemini `väĺja, aga sa ise pidid `jälle `teśtel abis `käima Amb; ma `aksin vallast abi `saama Ann; lähän kua nendele õnnetumatele abist VMr; tema käis alati sel `kõŕtsmikul abis `viina müümas VJg; ilma jumala abita ei saa `kuigi `kaugele Iis; ei ole `kuśkilt abi ega `armu `loota Trm; küll tä kisendänud abi, `ükski ei sua abi tehä Kod; `võt́sin kepi `piosse. ega ma siis ei kuku - - kepist on suur abi kohe Pil; `lahke egäde `vastu, kus abi vaja, panep käe `külgi; es saa rõõvast `seĺgä, es saa maha ilma abite Krk; mia olli avin, me istutimi [taimi] Hel; rü̬ü̬k abi Ran; ku sul `endäl `jõudu‿i ole, abi `armu ei ole mitte `kostegi `lu̬u̬ta Nõo; massa `aiguss ei jättev, tollele ei saavet kudagi abi Rõn; ku abi ti̬i̬t, siss abi saa; kui kedägina ei olõ sul abin, siss piat üt́sindä tegemä Har; kiä `sańtmah käveʔ, noile iks `ańti aṕi Vas; mul olõsi api vaia, tiiä‿i kost saiaʔ Se; arbi`ańdja, timä and api Lut; appi ~ abi ~ abis(s)e abiks, aitama (töös, tegevuses; imestust, ehmatust, pahameelt väljendavates hüüatustes; tervitussõnades) `tulga abi `paati vedämä Kuu; võttas `tarkuse appi, aga tuld sest `vällä kedägi; tüö `juures `üüdasivad: jumal appi Lüg; tuli meid abi tühe Kär; ole sina meheks mind abi tulemast Vll; tule sa jumal appi, `vaata mes nüid oo Mar; `saatis teise `moole abise Kse; `kartole`võtmese `juure `võeti `päilisi abisse Mih; tule mind abise koa Tõs; ta lähäb oma sugulast abi Khn; pakkus ennast appi Ris; taevas tule appi Koe; tüed ei jõua teha, `piame enestele appi `võtma VJg; isa palub appi siga `tapma Iis; tule jumal appi, mes sel nüid viga; kui siämendätse, siis vanem rahvas `ütleväd: `jõudu `tü̬ü̬le, jumal appi Kod; tulliv pühabelt meid appi Pst; `tü̬ü̬lisi `võetse välläst abisse Hls; `tulden appi, `panden käsi `külgi Krk; kut́s miu appi `lehti raguma `siale; vanast ku rügä põemeti [öeldi:] jummal appi Nõo; ma karaśsi tälle aṕpi Räp; tere `joudu, jummaĺ appe (öeld kündjale) Se

2. a. (kellestki, millestki) kasu, kergendus ei ole abi tast sugugi Kuu; midä abi sest `viina `juomisest on Vai; mis abi mool `poistest ka oo Käi; neist kana munadest, neist `üöldi ikke [tervisele] suur abi olema KuuK; teeb tü̬ü̬d, aga kedägi ei õle sess abi Kod; siss ma tuusi, et tollest `määrmisest `olli põlvile abi Nõo; `Kapstist oĺl kah vanast suuŕ abi Urv; kas tu̬u̬st abi saa, et sa vannudõ hobõsõid Har; must (minust) olõ õi abi `tolmu kah Vas; ma [aadrilaskmisest] joht api es tunnõʔ Räp || (lahasest) `tohter sidub käe abide varale, kui käsi one `kat́ki Kod b. lisa, täiendus piimale keedeti jahusuppi `juure ja `pańdi `sesse, see oli siis piima abiks Rid; [kartul] oli naa jahude abi, kui ruki vähä oli Mih; ennemuśte olid kitsed ka old `lehmadel veel abiks Ann; [kambritele] `võeti rihaalusess abi (ruumi juurde) Kod; `kartolt `pańti nigu jahule appi [leivategemisel] Plv

3. abiline suur mieskond, et üks on `kapten, sie on `kapteni abi, on `tüürmann, `tüürmanni abi, siis kokk, kokka abi Kuu; võttasin abi omale, `endal tüö `jõudu vähä Lüg; ta lihab abi perese `tooma (naist võtma) Jäm; `kohtumihe abi; kirjutaja abi Khk; Ma `vötsi omale ka einaajaks abi Pöi; täna oli [karjasel] ühest perest abi, `omme oli teisest perest Koe; `paerga metsaülemad ja abid, siis oli metsa ärra VJg; mis nüüd viga, sul abi kõrvas Iis; [väike laps] isä abi, emä tugi Kod; kellel ei olnud inimesi, `sii võt́tis rehele abi Äks; ta ise oli `meister, võt́tis abi kua Lai; üits vallavanemb oli, tõese oliva abide Trv; saadat `vällä [mõisa] seidse inimest: jalgteomi̬i̬s, jalaabi, `tõpre teomi̬i̬s, `tõpre abi Krk; tütär tulõ emä abi, poig esä abi Rõu; vallavanõmbaʔ ja timä abiʔ Räp || (rahvast, inimestest) täna oli `saunas pisine abi (vähe rahvast); pidasid pisise abiga pulmad; nendel suur abi (palju töörahvast) kää Khk

aeg aeg g aja, aea, aa eP; aig g aja, aea R(n `aiga) Saa, aja, aa M T, ao, ajo Võn Ote V; saav `aegass Kod; rajav `aegani VMr VJg MMg, `ai- Kuu Lüg; `aiguni VNg (tähendusrühmade piirid pole alati selged)

1. aeg kui niisugune (lähemalt piiritlemata) vat nisukesi juhuseid ikke ajas `juhtub Jõe; Aig avitab `konna mättäle ja `kehva palukasele; Küll aja `juoksul jalad mau alt `välja tulevad (laisast saab virk) Kuu; aig kõik `asjad `kaotab Lüg; jo aeg näidab, mis tuleb Ans; Aeg väob öhtsele Kaa; Aeg annab aru Vig; Aad ees, päävad pial (inimene ei tea oma tulevikku) Han; kui ead `tantsijad ja pillimehed olid, siiss läks ühü kaheni aeg Mih; maksa tämale aea jooksul see osa `väĺla Aud; Ajaga tuleb `seĺtsis `minna Hää; aeg lähäb ubasesti edaja Ris; Aeg kõik aavad parandab Rap; siis oli jo aeg kaĺlis vana `rahval `kangeste Amb; kes tiab, kuda siin `aegade jooksul on elatud Lai; ajad lähvad ruttu edasi SJn; ku päävä lääve pikepess, siss ütelts, et nüid lää pereme poole aig; si̬i̬ piat üit́s ajage inimene oleme (rohkesti vaba aega) Krk; veri `üibub aja päle, vesi ei `üibu ilmanegi Nõo; [vanasti] `Loetu pääst `aiga nädälide `viisi Rõn; paremb `aigu müvvä˽ku `ostaʔ Urv; mul om aig ikäv Krl; ega aig jänessess ei olõʔ, et ta välläʔ ju̬u̬sk; see oĺl jo igävetsest aost igäveste nii olluʔ Har; Noorõh mõista‿i ajoga midäge tetä, a vanah tulõ ajost puuduss Räp; aig aasõ `aigu takah (on väga kiire) Se; aig and hüvvä nõvvo Lut

2. piiritletum ajavahemik a. teat periood, ajajärk üks aig `räägiti, et soda tule Kuu; `ammetmies on aja rikkas ja `põllumies on `põlve rikkas Lüg; Ehk mina ei õld küll sie aig suur `riieline, a `siiski avist `aeti ka Jõh; nüid on `kehno ja `vaine `aiga Vai; ajad on sandid; lühine aeg veel `oota Jäm; nii `kanged ajad olid, et `süia‿s saa kuidagid käde Khk; Oli `aegu, kus pole `mütmel päeval iva `amba `alla soand Pöi; küll aad `muutuvad; ma tuleta `meelde ehk tuleb `aale pitkale üles (meelde) Muh; Laikala oli siiskid vehem, seda söödi aruleste aegadega Emm; oleks aeg teine olnd, ma oleks änam öppind Käi; ei ma küll pole niisukest `aega näind Noa; sel aeal oli `puudade aeg (arvestati puudadega) Kul; tänabu oo viĺlalene aeg, nisukest viĺlalest `aega pole mõnel `aastal olnd Mär; ennevanasti olnd `juused alati `lahti - - minu määlestuse aeal ei olnd Mih; ea `aegega oo ea elada; minut [on] lühike aeg Tõs; temäl `ollõ ikka rutt aeg Khn; ega sel ajal `kella oln Pär; On küll aeg ja `aasta, et mitte `ilma ei anna Hää; torupiĺl on ajast igänu Saa; kui on old need `nuhtluseajad alles, peksuajad ja Rap; puaŕ mune `maksis kolm kopik, oli kaĺlis aeg; siis aasin sedä `aega sedäsi edäsi - - pidasin vahest särgi kuu `aega `seĺgas ja Juu; kui ma noormees olin, olid juba aead vähä paremad Kos; minu lapsepõlves oli undiline aeg JõeK; [puuassivanker] on nagu ajast mahajäänud `jälle ja KuuK; selle aja kui ma `pietusin nende juures, läks puśs ära; selles ajas (siis) kui minu ema `tuodi [siia mehele], oli see `kamber viel `püsti JJn; ennemalt võis ike se aeg veel ull `olla Pee; kolmel pääval ei `tuldud `vuatama, ma oleks võind selle aa sies ää `surra VMr; edemält õlid pääväd ja ajad, sae `kõike tehä, `viina ja õlut Kod; [rakked] on ärä mädänenuvad pika aa `peale Pal; eks neid `aegasid on old, äid `aegu ikke vähäm Plt; nüid ni̬i̬ aja imeliku, nätä mis nende `aige `järgi tule, ka ni̬i̬ aja lääve parepess vai, vai tule pess (päris) `raskit `aigu; sõa kannatajide ääss korjati si̬i̬ raha `kallil aal, suure neĺläp̀e, suure `ri̬i̬di palmipuide pühäl, üles`tõusmise pühäl; nüid om `seante aig, ei kanna ei murra, sügüselt `ti̬i̬ge; selle `aage ku mea `kasvi, es kirjute `kennigi Krk; `saadan om sel aal mõuranu, ku teid om `soetet Hel; t‿om üits aru aig, ku temä‿i ole joonu Nõo; Sõ̭ss es olõ˽jäl˽söögi teku inäp sõ̭ss tu̬u̬ aig Urv; tu̬u̬ (orjaaeg) ka‿ks oĺl õel aig Krl; no olõt sa ka üle pikä ao tulnuʔ Har; Ega aig nõud umma teku Rõu; vanaimä es näeʔ toda `aigu Plv; las no aig paranõss, kül˽ma sõ̭ss kutsu kõ̭iḱ kokko; kõ̭gõsugudsõ ajoʔ ommaʔ arʔ `olnuʔ Vas; timä kõnõĺ külʔ tod pagana ajost `aigo - - et `väega `olnoʔ kolõ tu̬u̬ aig; halb poig `ku̬u̬le tollõ ajo siseh äräʔ Räp; nüüd jäi pikäle ajolõ `küllä Räp; tuun aon kitetäss linnu `küĺväʔ ku pajoʔ `tolmasõʔ Lut b. teat ajalooperiood `suure soja ajal `saite `palju kilu Jõe; vene ajal olid `paskii·rid old `valvurid siin majaka pial VNg; vana `õnnis `ruotsi aig Lüg; `sakslaste ajal äs saa midagid teha Ans; vana teo ajal oli orjuse aeg Käi; vana `sääduse aeal Kul; sõea aeg tulid undid `seia Ris; `sakste aeg sai se küla ära laadatud Ann; sõda aeg `pantud varandus `sinna Kod; mina ike vanast saari aeg korjasin vel saari raha Äks; `mõisa `aegadest mina ei tiä Lai; vanast katku ja sõa aig na olli ennäst varjanu Krk; orjapõlve aal es ole `seandsit `sü̬ü̬ke Hel; rootsi sõa aig ollu panguraha Ote; Sakoĺja˽tuĺlivaʔ eśti ao keskpaigah Räp; ajast ja arust iganenud, vananenud Sie `tuhlimaa on kohe mul ajast ja arust (hooletusse) jäänd Kuu; sihandused riistad on ajast ning arust `väljas Ans; see asi oo aeast ja arost jäänd Mar; Mis aeast läind, see koa arust läind Rap; se on juba aast ja arust maha jäänd Juu; mis ajast see arust Trm; kõik ajass ja arvoss one si̬i̬ kadunud Kod; Mis joba aost om lännü˽t‿om arvust ka lännüʔ Urv; śjo om aost ni arvost läänü ärʔ Se c. (minevikust, olevikust, tulevikust) kävi siel `Amee·rikas `laevaga omal ajal (kunagi, ükskord) Kuu; vanast ajast (vanasti) inimised eläsiväd `ninda ja nüüd `jälle tõist `muodi Lüg; jo seda nääb mihantsed ne tulevase aja asjad on; `viipsel ajal on keik teisiti Ans; vanast ajast olid `uhked pulmad Mus; tamme naad ja nakid `täitsid ennistel `aegadel naelde asent Kaa; vana `aega ahi Pha; vanast `iidsest ajast saadik Mar; `nüitse aeaga ei `vaata sedä (kuu faase) `keegi Tõs; vana `aegas (vanal ajal) Aud; aĺlil ajal meeste sukad olid üle põlve Pär; siin oli omal ajal kolmkümmend `suitsu Ris; nüid uuemal aal kui ma juba aśjaajaja ja töötegija olin; `enne`muistne aeg Kos; ennemal aal `üiti rie lahasted Jür; sie tońdi tegemene oli vanemad `aega kui mina mäletama akkasin JJn; kali ja `kapsasupp on ikka `ampsest aast Ann; vanemal aal `enne mind kui pekseti `töölesi; see oli vanemalt ajalt, ennemal ajal Pee; `eńdine aeg ei seisa aja najalgi (ei kõlba kuhugi) VMr; eks `eńtsed aad old ikke lõbusad küll Kad; meie kańdis seda sõna ei õle vanast aeastki õlnud Trm; selle aa põlvega (praegu) ei õle [enam nõidust] Kod; tulevad uued ajad, uued viisid ja `kombed Lai; no juba viimasel aeal tuĺlid `poodi ka lambid müia SJn; vana aegil õletive latse karja man Trv; ennemal `aigel `võeti lassige `piima manu Pst; `nüitse `aage ei ole alli `aigust Hls; ku ma ennepelt `aiga (varem, ennemalt) poen käüsi, latse tulliv miul `vastu; noorepel (uuemal, hilisemal) aal Krk; `õigit mehi om `nüidsel aal veedi, `nüidse aa inimese om laesa Nõo; umal aol oĺl kõva mi̬i̬ss Har; mis no muśtinõ aid taad `aigu `vasta Vas; Kuna `nüüdest `aigo ei mõiśta˽vanaaotsõ `aogaʔ kui inämb võrrõldagiʔ Räp; noʔ om hüä elokõnõ `vasta vanna `aigu; vanah aoh tu̬u̬d jo kõnõldi Se; vanun ajun `oĺle varbun aid Lei d. eluaeg; iga, vanus Ei ma küll ole neid va ühüksä`silmäsi oma ajass süönd; oma aja (kogu eluaja) käüs igä merel Kuu; nää kuda madalast ajast igäl ühel on `küüned oma `puole; `tõrva `pandi siin [seebi hulka] viel ikke siin minu `aigudelgi Lüg; see (inimene) on oma aja juba eland ka, mis see piab‿s niipailu tööd veel tegema Ans; Äi kedagi ela `kahte `aega Pöi; siis änam `niuksid - - `kõrgid `müt́se põln mette, `meite aeal Lih; ma ei `teagi änam kus tä oma noort `aega (noorpõlve) elas PJg; keige ingelisel on ju oma aeg `antud JõeK; aga mina oma aa sies küll ei tõust ommiku ülesse [kella viiest ketrama] Amb; minu aast kolmas põli, siis old näĺla aeg Ann; minu aeg ikke olid karduled Tür; oma aja `kohta sel poisil `kasvu küll Trm; meie põlve aal, meie eloaal ei õle õllud Kod; olliv enne, vanaesä aal tennu jaanituld Krk; kõik minu ao sisen ta (Otepää alev) om `säetü Ote; poolt [elu] `aigu `loetass kolm kümmend [aastat]- - tu̬u̬ om jo üle poolõ ao; temä aig om jo õdakun (surm on ligi) Har; vanal jo ajoline surm, aig jo är eletö Räp e. kellegi kasutada või käsutada olev ajalõik, mille jooksul midagi toimub, tehakse või peab tehtud saama ega `aiga ole `ilmaski, kui ei `aiga oda; sina‿i `anna `mulle nii`palju `aigu; Ega ajata `asja saa Kuu; tie `enne `vällä kui aig `õtsa saab Lüg; mis sa `viivitad `aiga Jõh; miul ei ole `aiga avita Vai; `aega vötab, aga `asja saab Jäm; kui aeg iĺlaks lεheb, peab ilist rugi külima; ähk annab völaga `aega Khk; puar nädalid pühase `aega Vll; jutu aamaga läheb aeg ää; kus nende laste aad siis `lähtvad [mujale kui mängimisele] Muh; ma oleks sene `valmis küll teind, aga äi pole `aega `antud Käi; Tegi kodus aja parajaks Mar; kukulind [ei kuku enam], o vist läbi tä aeg Vig; `Anna `aega `atra sääda Han; ei selle lühekse aeaga ei tee siäl mette medägi Tõs; Rängeldä egä päe sedäsi, et ei põlõ `aega `ändä augu `piäle `panna Khn; ega ma ei saand `aega nendele `kieta Kei; viis miinutid on veel `aega; aeg kaob ää, ei soa ega soa tehä Juu; võta töö jäuks `aega; võta omale `aega Kos; sie aeg sai ära raisatud JõeK; rukki `lõikus sie võt́tis `jälle pikka `aega Amb; nüüd on aeg üle läind (olen hiljaks jäänud) JJn; milla sa `istumese `aega saad Ann; kaua sie `aega võtab Koe; milla temal oli `aega viel meie jäele `vahtida VMr; `sinna nied aad päevad `kauvad, ei pane tähälegi; ega se kõik selle `aaga viel `vaĺmis ole Kad; vihm `ańdis `aega lua üles võtta Iis; `aega orjal, `aega ärjal, `aega võevasel vasikal Kod; siin lääp üit́s aig (palju aega) enne kui si̬i̬ (rikutud kangas) saa är säet; miul lõppi aig ärä kodun `eńde ümmer; aig käüs ümmer (läks mööda), sõda tulli `pääle; aja `põrmu ka ei olle; selle aa pääl võiss küll valmiss olla; tuhka päe - - ja tõnise päe - - neid pühäss ei `peetä, `õhtu tüdrukil `anti oma aig Krk; kos sa oma aja `viitsit Hel; mes latse sul tallitada, et sa `aiga ei saa Ran; selle `väikse ajaga om kõ̭ik ärä tettu Nõo; es ole toda `aigagine seenile minnä Ote; kõ̭ik om tu̬u̬ ta omast ajast tennü San; võta nu raasikõnõ `aigu kah Krl; taa `aoga olõss mul ollu˽jo˽kümme `ruuhhõ täüt t́saet; mul ei olõ `aigu `kõrvu `süütä ka õiʔ [kiirel tööajal]; kas timä minnu saa `suńdiʔ, ma umast aost käü Har; taa tü̬ü̬ võt́t mul katõvõrra `aigo; aig lätt käest ärʔ, midägi ei olõʔ tü̬ü̬d käsil Räp; ma või ei - - pikkä `aigu `viitäʔ Kra

3. a. teat tööde, tegevuse, sündmuste, loodusnähtuste jne põhjal määratletud periood siis on paras `kurgi maha panemise aig, ku sirelid `heitseväd Kuu; kevadel `ristibä aal on `lamba `niitamise `aiga VNg; kui `vilja `kõrju aig on `müödä, siis tuleb `kartuli võttamise aig; sie `suuremb poiss `sündis rukki tegemise ajal Lüg; Sia saba `pandi `põhja `puale `astja, et `õtra`külvi ajast tuleks lagedale Jõh; `küindla kuus metsa `loomadel küis `jalgade `indamise aeg Jäm; kevade oli undi aju aeg olnd Khk; kasukonna aja sees (kasvuajal) Kär; Lapsel `amba `murdmise aeg Pöi; `pulmde aeg olid üsna `mütmed ölled koos Käi; kui püiu aeg juba `möödas `olle, siis `olle [mõrdade] kuivatamese aeg Phl; õõnabude `õitsmese aeg oli külm Mär; [kalad] tulevad kudema suure vee aeg Vän; vi̬i̬ lagunemese aeg on nõnda lihavete pühade `ümmer Hää; se oli juba sui `vankre aeg Nis; `Rehte aeaks `viidi kroamid toast `väĺla Kei; `sakstel pidude aeg `kümned toedud Hag; sie (rätik) on old juba kaks sauna`aega [kasutada] JJn; kui oli küńni aeg, eks nad siis old ikka `kündmas Ann; nüid one vasika kudo aeg, kevädi pu̬u̬lt `talve; si̬i̬ kutsutasse suviline kes tuleb eenä `aegass ja kõegess tü̬ü̬ `aegass Kod; `parmude aeg oli nii pala, et ei saanu `künda Pal; [viisu] kõrvad jäävad kudumise aeg Lai; si̬i̬ oja jooseb ainult siss ku vihma aeg on; minavaasta `oĺli õõna aeg Vil; tõise kõrra aig tett nisu karaśk om iluss `valge nõndagu Krk; tohussel `käidi keväjä, kui purike kudemise aig Ran; küll `olli alb `kapsta istutamise aig Nõo; vanast `panti kuud tähele külümise aig Ote; Kassõl ja pinel om keväjä joositamise aig Urv; lat́s `vi̬i̬di ahupalamise ajoss `lauta Har; pühi aoss tet́ti kah vi̬i̬l `tat́rigu `vatska Rõu; Kõ̭gõ paŕõmb kaara küĺvi aig oĺl sõ̭ss ku kuu kolmõ päävä vannunõ Räp b. oma eripäraga osa ööpäevast või aastast sügüse aig `paistuvad tuled Kuu; nüüd on puol üö aig kääs, kukke `laulu aig nõh; `õige varajasel ajal (hommikul vara) tuli Lüg; `enne `joulune aeg on ikka lidrine olnd Ans; meri suitseb kevadise ajaga; metsa kolla aeg (kolletusaeg) Khk; `pääle `löunane aeg on köige soem Pha; `nääribä aeg käisid sokud Pöi; umigost [söögivahe] `aega `anti kell kaheksa seni kut üheksa Rei; pääva `loode aeg; see oli kebadest `aega, suine (suve hakul) aeg oli Vig; noore kesk omigu aeg Tõs; päeva `tõusme aeg PJg; sui aeg kipub leib aĺlitama Ris; nüid tuleb `varssi pime aeg, `oome juba joagup̀ä Juu; `talve aeg on lehmad `kińni Kos; nüüd `suine aeg, maga kus aga oled JõeK; ema suri `jõulu aeg ära VMr; tämä tuleb päävä aeg; tüd́rik lähäb `venne `õhtasel aal Kod; külm, kesktalve aeg oli Pal; videviku ajal peerg veel ei põlend Lai; käis jaanipääva aeg siin Plt; lõunaeg keedeti `kartulid vi̬i̬ga Kõp; siss ollu ta paar nädält ärä sügüsese ajage; päävä veeru aig Krk; nüid om joba `pruukosti aig Nõo; sügüsene aig oĺl, `mihklipäävä aig Võn; keväjäne aid oĺl, põlluteǵemine käsil Urv; illatsõl aol `saie õdakult koduʔ Har; suvine aig, kost sa˽tu̬u̬d seebikiv́vi `saadõʔ Vas; õdagõnõ aig om jo `mü̬ü̬dä nüüd Räp; `päivätseh ajoh; kas sai mul halval aol (enne keskööd) tet́tüss, et lää äi `höśte Se c. (kuu faasidest) kui kuu kaduneb siis sie on kuu kaduv aig Lüg; Ära sa mitte kaseval ajal pesu pese, si̬i̬ ei lähe `puhtaks - - aga kadeval ajal pesed, saad `puhta pesu; Kadevad ajad `oĺlid vana kuu neĺlapäeva `õhtad, siss arstiti Hää; sedä (siga) nevä kaduvel aal ei tapa, ku kasuvel aal [tapetakse] noorel kuul liha `paisub jämmempes Hls; ku kuu päevä kätte saa, sõss om kaduje aig Krk; kuu luvvass, om kolm `päivä kõva, siss om kolm `päivä pehmet ja kui kuu vahepäiv, siis om kõ̭ige `pehmemb aig Nõo; `peeti iks `aiga (arvestati kuu faase), külümise `aiga `peeti; ärä tekku nüid `kesvä, ei ole ää aig Ote; `Lambit `pöeti `pehme `aogaʔ - - kuiva `aoga es kasu˽vill hää, `pehme `aoga˽kasuss vill iks `näede˽paŕõmb Urv; no‿m nu̬u̬ŕ kuu, no‿m halv aig; kuu edemine veeräńd om halluss aig, tõnõ veeräńd aig, täüs kuu om hää aig, perämine veeräńd om kuiv aig Har; Vana˽perremehe˽kaivaʔ `aigu (kuu faase) kah - - a vai tu̬u̬ aig vi̬i̬l midä täheńd õigõʔ Rõu; noorõl kuul kaĺg aig Räp

4. kindlaks määratud pikkusega periood a. teenistusaeg sie on juo mitu `aiga õld `vallavanemb Lüg; igä mies pidä `tienimä oma `aiga täis `kruonus Vai; teist `aega `teenija Jäm; mo `eese mees oli koa kolm `aega talitaja. aeg oli kolm `aastad Mar; poolt`aega `suilene teeb kolm `päeva oma tööd ja kolm pereme Aud; tulen ära tienistusest, kas soab aeg täis JõeK; Mul vend oli `enne `ilmasõda `aega `tienimas Amb; kroono `piäle lähväd `aega `ti̬i̬ńmä Kod; vend oli sõaväes kaks või kolm `aega Äks; soldatil `anti at́stahvku, siss olli ta oma aa ärä `ti̬i̬nin Pst; [kroonu] teenistuse aig `oĺli viis `aastat Ran; `olli soldatiaja `väĺlä, siss `tulli ja võt́t ärä `tolle `tüt́rigu Nõo; rassõ oĺl - - es jõvvaʔ ärä umma (kokkulepitud) `aigu Räp b. rasedusest, tiinusest puol `aiga on juo `küljes Lüg; kui emasel aeal mune peab `sööma, siis peab lapsele möeuma, leedi kiri tuleb `palge Khk; laps oo `pooles `aegas, pool `aega jo `kantud. pool `aega veel ees PJg; ta (naine) juba poole aja peal Ris; poole `aage luuvvas eńg `sisse joba emä ihu sehen Hls; poole aja pääl akass liiguteme [laps] Krk; tu̬u̬ olna käemä pääl, kõneleva et olna poolen ajan Nõo; kas om poolõh aoh vai ei olõʔ Se

5. ajamoment a. teat hetk, moment; tähtaeg `pannu pääl sai kala `paistada paraja `aiga; sai `õiget `aiga `sinne; igä tüö `nõvvab oma `aiga; miä `läksin õma aja `pääle (õigel ajal) Lüg; `senni ajani ei ole vel käind Vai; sa tuled paraguseks (õigeks) ajaks Jäm; einad piab oma ajal kogu panema Ans; senne ajani ilm on üsna kena Khk; Sa oled juhtund sõhuksel ullul aal, tuba sumas Pöi; küll need sool pekendavad jah `maksmese `aega Mar; eila `neokse aeaga (samal ajal) Tõs; Tüe olga `õigõd `aõga `tehtüd Khn; Kas külisid midagi oma `aega, kasus `äśti Hää; Pillimees tuli ka selleks ajaks kohale oma lõõtsaga Kei; selle ajani ~ `aani ma põle veel seal käind Juu; `vastlapää ei kiedetud [kartuleid]. jah, neil oli ikke oma aeg KuuK; olid kõik selle aeg (sellel ajal, selleks ajaks) surnd JJn; aeg selle põllel ja lõppeda (põll on vana) Ann; mis ajal ta on sadama akand; rukis tuleb sügisel oma `õigel aal maha külida Tür; `siia `aegani läks mul aeg `kiiresti ära VJg; tuli parajal ajal appi Iis; `ommen sest `aegast vii ärä; milla aeg (millal) suab si̬i̬ `vistlemine Kod; `seie `aegani on õld ike vett MMg; kalad vee pääl mäńgivad, oma `aega ajavad taga, kudevad või Äks; on juba aeg, vaja kalale minna Ksi; ma tiiä igäl aal perembine ku sina Trv; lehm es naka `pulli `ot́sma, aga lehmäl es ole vi̬i̬l aig Nõo; tooni aani `olli rońg ärä `sõitnu Kam; külümisel om oma aig; mis aal sa lääd Ote; `seoni `aani ei olõ˽leevä `näĺgä vi̬i̬l nännüʔ San; parandõ sõ̭ss ku parass aig Krl; `saie vi̬i̬l viimätsel aol (hilja, kuid veel parajaks ajaks); surm om külh teedäʔ a aig om `ti̬i̬dmäldä; vihm lätt tu̬u̬l aol (samal ajal) üle ku iilä sadama `naksi Har; ega eśä `kotsile uma aig Vas; kuńst sõnnik tege [lina] inne `aigo `vaĺmest; vaśt si̬i̬ ajo `pääle minev`aaśta (just aasta tagasi); pini `põrglanõ es mõistaʔ imp kodo tullaʔ õigõ ajo pääleʔ Räp; mehele minnä paraśs aig joʔ; `aoni õ̭ks varastass, üts kõrra saa õ̭ks lõig täüśs; päiv (päike) tulõ õks uma ajo pääle, päiv käü üi kellä `perrä Se; aig `kuoldaʔ, tuole maalõ mindäʔ Kra; ao pääle õigel ajal mineʔ ao pääle magama ja tulõ ao pääle üless Plv; kuʔ saa es ao pääle `mõisahe, oĺl nahk kuum kah sul Vas; ao päle hain `häitsess (õigel ajal vaja abielluda) Se; sü̬ü̬ḱ `olli [talus] kõrran ja ajo ~ ao päält Ote; ühel ajal samal ajal; samaaegselt ühel ajal lähvad `linna Khk; akame nüid ühül aal menema Kir; tema (kukk) omikuti laalab ühel aal Ann; mi˽sai mõlõmbaʔ ütel aol `alla rońgi pääle Har; egass tu̬u̬ uma `haiguss (menstruatsioon) kõ̭igil üte ao pääle ei tulõʔ Plv; mil ajal 1. millal mil ajal kuer `aiseb Lüg; miil ajal tama lähäb Vai; ei tea mil aal kojo tulavad Muh; mil aal si̬i̬ oli si̬i̬ pulm Äks; mil aal si̬i̬ olli, ka suve või `talve Krk; mi̬i̬l aol t́ä˽lubasi tagasi tullaʔ Har 2. kaua aega; ammu Sääl on keede, `senna ei saa mil ajal obusega `pääle `minna Hää; põle neid (laule) mil ajal enam lauld JJn; ma põld muśtikeid `milgi aal `katsuda saand Ann; põle `milgi ajal näind Pai; sedä põle nähä olnd enäm mil `aalgi KJn; `milgi aal (iialgi) ei jõvva sa tat ärä kirjute Krk b. sünnitusajast sie laps oli old `enne `aiga Kuu; küll ta aja päält ikke tuleb - - kas lehm tuob vasika ehk `naiste`rahvas tuob titte ehk Lüg; pudenemise aeg - - sünnitand lapse ää PJg; tite ema aeg soab `müöda Ris; lehm tuli `lüpsma ikke `õiged `aega Juu; see lehm tõi üle aja Trm; ku mõni eläjäs suab `aiged, `süńdib vaśkas enne `aega ärä Kod; lehmäl `olli vaśk periss ajalikul ajal; aig jõvvab kätte, nüid om vaest `varsti lehmäl poig Nõo; es tiiä midägine `enne, kui aig kätte tulli. siss tõsel päiväl tulliva `kaejatsi Ote; Üit́skõrd visass onde mitu kuud `vaśka enne`aiga ärä Rõn; taal oĺl enne `aigu lat́s, kat́s nädälit oĺl enne tu̬u̬d õigõt˽`aigu Har; tõõnõ poig `sündü iks uma ajo pääle (õigeaegselt) Vas; mõ̭ni om kat́s nädälet üle ajo, mõ̭ni om kat́s kolm `päivä `perrä Räp; ühte aega minema samaaegselt sünnitama teite lehm `oiti sel samal ajal ää kut meitel, nee `lähtevad `ühte aega Khk; ämm `ütles et Muśsik ja nuarik pidid `üste `aega minemä Kod c. kellaaeg `Aega `arvasid kukke `laulu `järgi IisR; `karjas `päiva kell `näitab `aega Vai; pilise ilmaga p‿saa [päikesekellal] ajast aru Khk; mis aeg `paergust oo Muh; aeg on na iline juba Käi; mis aeg see emä `käśkis `lehmä `lüpsä Vig; mõõdeti peeru söed ää - - selle järele sis `arbasid, kui `kaugel aeg oli Mih; mis kellu ajast ta `linna lähäb Khn; kas kell `näitab `õiget `aega Iis; minu kell oli `seisma jäänu, kui `pääva ei ole, ei tia `aega Äks; `vaate, mis aeg om joba, mis tunnipakk näüt́s Krk; Aig joba poolen päevän, sina iks makad Nõo; `Kaiõ `aigu päävä `perrä kah Har; kikass jo ti̬i̬d ajo; koodi`tähti `perrä `kaeti tu̬u̬d `aigu Rõu; kui paĺlo `aigu um (mis kell on) Lut d. paiku, umbes siis ja siis eks ta `kellu kahe ajal tuli Jõe; `kellu `kuue `aiga oli kui kävin teil VNg; kellu kolme neĺla ajal Ans; jo se viie kuue aeg oli, kui töhe `menti Rei; kella kahe`teistme aeg pidade olema kurjavaimo tuńd Mar; omingu kell kolme neĺla‿aks oli rehi `vaĺmis Pee; minu mies tuleb neĺla viie aast kodu VMr; kella kahessa aeg oli keskhommik, kella kahe aeg lõõna Pal; kellä viie aig vai pu̬u̬l kuus päiv `lu̬u̬ja Ran

6. ilmast, ilmastikunähtustest suve ajal, `suoja ajaga kilu ei ole Jõe; kena töstetav aeg, Kuramaa metsad ning liivamääd `paistavad käe Jäm; pöld jätab tükkis `ilma, kui sańt aeg on Khk; teist `aega (ilma) teeb Kär; `seisvad aead, soead aead et pöle `tormi ja nenda Pha; `kangesti libe koĺlakane aeg Vll; `Sõukest suurt vee `puudust pole sii änam `ammu olnd, nii pailu olid ajad ikka märjemad Pöi; sel `aastal pole lund olnd, köle kuiv aeg olnd Rei; nüid ei kuulegi kuku`lindu, vata külmad aead ja Mih; Mia oli parajuttõ kois `pitkes, kui `sündüs kieväks aaks (läks tormile); Läks `lendäväks aaks (tormiks); Ei tiä, kud́as nad `sioksõ `lendävä aaga Ruhnust `tuldud said Khn; Vahest sai [rukis] iĺlem, vahest varem küpseks, sedasi kudas aead olid Kei; nüid poar `oastad kuivad ajad ~ aad HJn; sügise `paĺla maa aeg viel läks JJn; tänavu ei ole palavad `aega Ann; eedid magama, õli vagane, ajad taga `muutsid kõik, tuul kohiseb ja puud liiguvad; porine aeg one keväde enne jüripäävä Kod; Prossa `järve ei ole kuiva ajaga `sisse tulemas midagi, aenult metsa ojakesed Äks; kui `oĺli soem aeg - - si̬i̬ säŕk `oĺli sis seĺläs KJn; palava `aage om paĺlu `uiski Hls; kos madalad maad, siss vihmatse ajaga es saa arida Ran; `saone aig Kam; nüüd om `kuivi `aigu olluʔ San; `muanõ (porine) aig; ku külm aig tulõ, siis om õks rassõ Har; hainangu lõpp, kuum aig Rõu; `š́elge aig; aig eh́t jo vihma pääle Lei; tsiga kand `põhtu, saa kuri aig; `pihmeʔ aoʔ (soojemad talveilmad) Lut

7. a. (koos hulka või määra märkiva sõnaga) käis `ulga `aega `meiga ühes Jõe; mone aja tagant; ole vähä `aigu `karjass Kuu; no kuda sadu on, vahest `kestab tükk `aega Hlj; üks `einekene `aiga `lähte viel VNg; üle `ulga aja sai sedä inimist `jälle nähä; tuli vähäst ajast `siie Lüg; vahel on siin `ulgad ajad Vai; anna `moole see asi möne aja `pεεle Jäm; niid sadas tou `aega; üle `mitme aja olid kenad ilmad Ans; `nahkjas `toodi puu küljest ää ning `lasti tüki `aega mädaneda Kär; see oli mütu `aega (kaua) kodu `aige Kaa; Pole nüid tükil ajal külas käind; Ons sol pihu `aega; Kus ilmatu aeg läks ennem ää kut andma aketi [vilja] Pöi; `ulka `aega o juba läin Muh; ma `ootsi keik see aeg Käi; ma istu vahest ka tükid aad Rei; mina olen hulk `aega sii elan Phl; jätäme natokse ajaks `jääbima Mar; mõni aeg tagassi Kul; see oo isa eaks ja poja põlveks, `tütrelegi tükiks ajaks Mär; tä neoke va lämupeä, tä saa mõnel aal `kellä `tundma Vig; üirikese aa pärast tuli tagasi Kse; käib iga natukese aea pärast Ris; ma ta˛an ika mõneks aeaks siia `jääda; üks iil `aega tie, järjest ju teha ei või JõeK; nüid on kõik aa nii pime, et `voata, et öö tuleb Amb; ma olen kogu se aeg ikke neid (mesilasi) pidand; `laśkis suured tükid ajad [masinal] tühjalt `käia JJn; lasi ennast `ilma aa uodata; mina põle teda ulgal aal näind VMr; `uata viel vähe `aega Iis; vähätuse plaksu `aega sa õled juba maganud Kod; ivakene `aegu Äks; `mitmel aal ei `pestud põrandad Plt; mea piä `kü̬ü̬ki minem küben aass; ma lää kübeness aass; `lasti ärä jakk `aiga nurgan `olla; puhk `aiga üte kotuse pääl elänu; ta olli iki `mõnda `aiga `aige Krk; si̬i̬om ää rohi küll, sedä saab `mulle `mitmass aas võtta Nõo; ää törtsu `aiga olli siin Ote; sis tä `tahtsõ ütele tõsõlõ [mehele] minnäʔ, üit́s kotuss `aiga (korra, üksvahe) San; mul oĺl säĺg mitu `aigu `aigõ Urv; siss oĺl sääl üte jao `aigu; üle paĺlu ao olõ ma sukka (sinuga) kokku saanuʔ; ma‿i˽saa jalapäält minnäʔ, ma `veitü ao peräst lähä Har; olõ˽vi̬i̬l kõrd `aigu kotohn, siss tulõ˽tagasi Rõu; olõ no sa˽ka kõrrakõnõ `aigo lammastõ man; tuĺl mõ̭nõ ao peräst peiǵmiiss Vas; sinno ka `harva nätäʔ üle mõ̭nõ ajo; mineʔ `veitöst ajost ja tulõ rutto tagase Räp; kõrrass aoss lätt; kõrra ajo peräst tuĺli kodo Se b. (koos ajaühikut märkiva sõnaga) `istub ja `mõtleb `tunnid ajad Kuu; õlen `aasta aig juo `uotand Lüg; magasin `tundi `aiga Vai; silma pilgu aja pärast tuli tagasi Ans; jäi tunniks aaks `sönna Jaa; Mo supp jähi veel `keema, see võib tunni `aega veel `kiia Pöi; üks nädal `aega oo, põle ea, tuleb tagasi Muh; üks minut `aega käis ää, tuli kohe tagasi Mär; [kell] köis nädälis aeas viis minutid ette Tõs; tuńni ajaga läks `Pärnuse Tor; `paastus kõik se seitse nädalid `aega Hää; kuu `aega oli `linnas Ris; `aastad ajad oli asemel, ei `pääsend `liikuma JJn; kümme `lehma pidin tuńni `aaga `lüpsma Ann; laenas raha `aasta aja piale Iis; vahel lubasid `tulla kõege peregä kuuss `aegass; kuu ajaga tegi `u̬u̬ne `katse `alla Kod; sääl `olti ü̬ü̬ ja päe `aega Vil; keedet `sü̬ü̬ki es saa nädälil aal kah; ku ma är tunni `aiga ti̬i̬, sõss om ta iki tett Trv; ta sat́te üte tunni `aiga ninda jämet [vihma] Pst; kuuś suvet `aiga käüsi ma karjan; si̬i̬ om joba `aaste `aiga põdenu Krk; jalg `olli `aige, mia likati suvi `aiga Nõo; tiä ka taĺv `aigu palleĺ jumalõt Krl; tu̬u̬ tulõ tuńni ao peräst kuuʔ Har; sa võid nätäl `aigo uno pu̬u̬l olla Plv; (heinamaale) Sinnä˽`mińte `tervess nädäless aoss `vällä Räp; `aaśtaga aoss läts sulasõss Se c. (koos ajaadverbiga) `kaua aja tagant kui keriku saab siit Lüg; ta läks kouemaks ajaks ära Jäm; oli sii veel ilja `aega tagasi niha Ans; se oli juba ammut `aega, kui seda sai `kuultud Jaa; see `kelder `tehti ilja aa eest Muh; se pole väga `ammo aeg, kui nad `siia tulid Rei; ei ole kauat `aega kadun Aud; põle kaual aeal tein `leiba HMd; kaua `aega sa ikka `uotad JMd; mul on kauast ajast [seismas] ühed ieringad JJn; siis oleks [paranemine] võtt kaua `aega `aega Ann; elas kavvat `aega pialt selle viel Trm; ma panen su kavass `aegass vahi `alla Kod; mina põle ammu `aega sial käenud Pal; joba ammul aal ei oole `sinna saanu Krk; kraasi om ammust `aiga temä käen Nõo; kavva `aigu, kuʔ jo sõna sai Krl; tu̬u̬ oĺl `kauga `aigu `aigõ Har; `ilda ajo i̬i̬st käve siin Räp d. nii ja nii palju aega tagasi, möödas `sellest juo `palju `aega juo, `seitse kaheksa`kümmend `aastat `aega Jõe; on juo nädäl `aiga kui `viimast `käisin sääl; sest on juo, kuuskümend `aastat tuleb `aiga senest Lüg; ma‿p `tεεgid, mis sest `aega on, kas seitsekümmend üks `aastad voi Jäm; sest on üks ports `aega Khk; neli `oastad `aega, kui ta ää suri Juu; kaks ehk kolm iga `aega tagasi Kos; ravvast [vankri] juhisid akati tarvitama `oastat nelikümmend `aega Trm; ligi sada `aastat `aigu tagasi Võn; sinna˽saa jo viiś aest`aiga `aigu tagasi Har; no˽saa sinnaʔ `aigu üle katõsaa `aasta Rõu

8. (vormelid) a. (imestust, üllatust jne väljendavates hüüatustes) nää, kus on `külma verelisi inimesi, oh sa `armas aig Jõe; oh minu aig, küll on iga se moni inimine `uidurane Kuu; `armas `elde `aiga, vai sina oled siin VNg; oh sa `eldene `aiga Vai; oh äŕje aeg Jäm; Arm aeg ette oitku, on ikka nende lastega rist Kaa; oh sa aeg, kui nobe ta oli `riidid `selga `aama Rei; sa igävene aeg, va vihm `leotas `meite `riided kõik ää Mar; `jeldene aeg, no kas mina täda `tuntsin Mih; kis seda `tohtis `koolis `rääkida, sa alastuse aeg Hag; os‿sa kulla aeg õt́e, kui ilus se on Juu; oh kaĺlis aeg, ei ma `tiandki Jür; sa `oitku aeg, ma kohe imestates `vaatasin seda `kaśsi Amb; nõnna `pilvesse läheb kohe, et os sa aeg Ann; oh sa õnnis aeg küll, mis tema ometi `ütleb VJg; kaĺlis aeg, mul ei õle pesogi ühen Kod; os sa suur aig, mis nüid tahad tetä küll Krk; oi sa `eldene aig, mes nüid küll saab Nõo; oo pühä aig, timant koolõss nii paĺlu `vannu inemiisi San; `Taivanõ aig, noorõ inemise˽rögisäse ütte `puhku Urv; oh `heldene aig, kuiss meil ta si̬i̬ṕ no ni hukka lät́s Krl b. (hüvastijätuvormelites) `jäeti iad `aiga; üva `aiga, üva `aiga, üva `peigumehe `õnne ka; vanad inimised `ütliväd aja `pääle Lüg; kenad `aega Vll; Olgu siis seda `korda `jälle loril lõpp ja ead `aega Pöi; ead tervist, ead `aega Tõs; iad `aega JMd; üvad `aega MMg; ääd `aiga siss, näiss konass ma tule jälle Nõo

9. eks mets ole siin old ige oma aja (kogu aeg), ega sie ole `toiseks `muutund Kuu; juo sie jääb vanast ajast juo, sest tule `vällä `ühtegi; kevädel juo kippuvad [mesilased] tali`korterist `tüöle, sii sajavad `aiga taga Lüg; Minul tuli kene aeg (kaua) teda `oodata Jõh; tal käisid segased ajad (meeltesegadus) peal Phl; mes aeal põlvel see oli, kui neid metsä matikuid akkasin pidama Var; Ma põle seda kuna ajal (kunagi) näinu Hää; nüid ei ole ma enam `miskil aal (kaua, ammu) teind Pee; poeg põle sada `aega (väga kaua) siin käenod; minä ei õle sadandel ajal tädä nähnud; ku tuleb miässerahvas `vasta, suab üvä aeg (läheb hästi, on hea õnn); kelle ilma aeg (ammu) nägimä tõenetõiss; kõik õli muadon ja ajan (komebkas ja ajakohane); kavva mina vahin siin, mes `aega ma täädän; õli õnnelik aeg (õnneks) et `tuiskas, ei nähnud `jälgi Kod; `sinna `kohta ei ole ma kuna aig (ammu, kaua) saanu; sehast `laulu es ole kuna aal kuulu Hls; nüid om vanami̬i̬ss ilusen ajan (heas tujus) Hel; kona ajal (millal) sa lähäd ommen; mia ei tiiä, kona ilma aal mina na (püksid) ummelsi Nõo; sinno ku kirbu˽sööväʔ, püsü‿iʔ `kohḱi paigah, kannahta ajoniʔ (kannata ära) Se; head aega aegsasti Selle (põhu) soab säält oome ead `aega ää Pöi; Vahest kui arvati et soab sõniku `õhtaks iad `aega `väĺla, siis `pańdi piale lõunat `ärgi poar `kündma Kei; aost aigu järjest, kord-korralt valu lät́s ika aost `aigu suurõmbass Urv; [rukkivihkude kuhjapanekul] ladva˽`säeti iks `saiba poolõ üless minemä, aost `aigu iks nii `liuhka ülesspoolõ Rõu

ajama ajama R(-maie Lüg) V(-mõ Krl Har; uja- Lei Lut); ajama, aeama, `aama eP(`aema SaLä Hi Vig Ris) M(-me) T (tähendusrühmade piirid pole alati selged)

Tähendusrühmad:

1. midagi tegema sundima a. kuhugi või mingis suunas minema sundima, saatma, suunama; midagi tegema sundima; tagant kihutama b. hobust minema sundima; hobust, hobusõidukit juhtima

2. a. jälgede või lõhna abil kellegi asukohta selgitama; ees kihutama, jooksutama; jälitama, kätte saada püüdes või otsides järgnema b. otsima, taga nõudma, kätte püüdma c. piltl

3. (kokku) koguma, korjama a. midagi kokku koguma või kandma; tagavaraks koguma, ahnitsema b. külast midagi kerjama, korjama; kokku, üles ostma c. noorpaarile pulmas raha korjama d. (maksu, palka, võlga jne) kokku koguma, sisse nõudma e. (kokku) kutsuma, paluma

4. sõitma a. hobusega sõitma, kihutama; hobust haigeks või surnuks sõitma b. (jalgrattaga, autoga jne) sõitma, kihutama; (laeva, paadiga) sõitma, purjetama

5. a. (ära) minema, kiiresti käima, jooksma; kuhugi liikuma, tükkima; hulkuma, ringi kolama b. liiderdama c. (hundiratast, kukerpalli jne) laskma, viskama d. (vastuvoolu) ujuma e. kiikuma

6. a. teed, sihti tegema, rajama; (piiri, jälgi jne) ette vedama, märkima b. (maatüki) suurust ja ulatust määrama, mõõtma; (maatükke, varandust) ühendama või osadeks jagama

7. põldu harima a. põllutööriistaga maad harima; põldu tegema b. (seemet, sõnnikut) sisse kündma c. vagusid kündma; kartuleid muldama

8. läbi närima, uuristama a. (mingit ainet, materjali) läbi närima, uuristama, rikkuma b. maad üles tuhnima, läbi uuristama

9. niitma; (vilja) lõikama; (heina, vilja) kokku panema, koristama

10. raseerima; karva võtma

11. eraldama, levitama a. (karva, sulgi, villa, kesta, hambaid jne) eraldama, ära heitma, vahetama; kõõmama, kestendama b. eritama, uhkama, kiirgama, levitama; kaldale uhtuma

12. midagi valmistama, töötlema a. (midagi) tootma, pruulima, utma b. masina, tööriista abil töötlema

13. lõnga hasplile, kehale, käärpuudele vedama; kangast kudumisvalmis seadma; pooli, vihti jne tegema

14. peam terariistaga töötama a. lööma, raiuma, lõikama, lõhestama b. puurima c. höövli sooni, õnaraid jne lükkama d. vitsa, rehvi peale tõmbama e. kaapima, puhastama

15. õmblema; külge kinnitama a. õmblema; nõeluma b. kirjama, tikkima; pilutama c. võrgulina jätkama, parandama; võrgule paelu külge kinnitama

16. a. ka piltl lükkama, tõukama, tõstma b. vees või vette lükkama; (palke) parvetama; laeva või paati vette laskma või kaldale tõmbama; kalapüüniseid vette laskma c. labidaga kaevama; (tasaseks) lükkama; (labidaga) täitma, täis ajama; mullaga katma d. kukkuda laskma, kukutama, (maha) loksutama e. (kangast, riiet) rulli keerama f. sõelast, sarjast läbi laskma g. peale määrima, võidma

17. a. ka piltl (kuhugi) toppima, suruma, sisse panema, lükkima, pistma, torkama b. riietuma, selga või jalga panema, seljast või jalast võtma c. (tugevasti) sööma; söötma, nuumama; jooma; jootma d. (õhku) täis puhuma

18. masinat, tööriista jne liikuma panema, käsitsema

19. teat olukorda, seisundisse viima, teat olukorda, seisundit põhjustama, mingisuguseks muutma

20. hrl impers tekkima; tekitama a. füsioloogilist protsessi või psüühilist seisundit tekitama, esile kutsuma; paistetust, paiset jne tekitama b. tekkima, tekitama, esile kutsuma (teat loodusnähtustest) c.

21. ennast või mõnda kehaosa teat suunas liigutama, teat asendisse tõmbama

22. elama; toime tulema, läbi saama; (aega, elu) mööda saatma, (asjatult) kulutama

23. a. (midagi) teha tavatsema; taotlema, kätte püüdma b. (hrl taimedest)

24. mingis tegevuses olema a. (millegagi) tegelema, (midagi) harrastama; õiendama, korraldama b. (peam tulusel) kala püüdma

25. kasvama, võrsuma; kasvatama, välja ajama

26. a. ütlema; rääkima, kõnelema; vestlema; jutustama b. tähti ütlema; veerima

27. a. (kangekaelselt) väitma,tõendada püüdma; vastu vaidlema, tõrkuma b. tungivalt nõudma, nuruma, manguma; peale käima või sundima

28. a. mingit häält, heli tekitama, teat viisil häälitsema; hüüdma, kisendama; laulma, laulu jorutama b. pilli mängima, puhuma

29. (näitelaused, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega)

1. midagi tegema sundima a. kuhugi või mingis suunas minema sundima, saatma, suunama; midagi tegema sundima; tagant kihutama Sinu aja igä `tüöle `jusku `laiska huost `hange; Ajamata läks, palumata `tulgu tagasi Kuu; lähän `luomi `karja ajamaie; ädä ajab `ärjägi `juoksu; `sillu`kupjas tuleb ajamaie tied tegemä Lüg; teise küla loomad olid meite odras, ma aisi `kinni; vanast oli üks rubel `trahvi `maksa looma pεεlt kui `kinni `aeti Khk; `tööga üle jöu putkestand, ülearu aeab ennast taga Pha; aa sead pöllale; enne `aeti süidlased `möisas läbi lipu, pekseti Vll; ma liha aa lehmad väljalt ää [koju] Jaa; Pulma omiku siis `sõuksed targemad ja änamad naised `aeti `ruuti ehitama Pöi; Aes omad erpsesti tööga pεεle Emm; üks hunt läin `ühte majase, nälg aas ta `senna Phl; mene aa loomad laiemale `sööma Mar; sul põle anepid `ühti, kõht aeab su suiks `maale Lih; `koera `aedatse tagasi Kse; Lapsest oo ikka kasu kua, `siia-`sõnna üida-aada; [olen] ise `käskija ja töötegija, pole teist, kes taga aab Han; loomad jäid pikil päibil `metsa, änam `lõunile ei `aeta Mih; kui udjaga tahad [kalu] vägisi `võrku ajada, sis ei lähä Vän; koer ajab `lammad laiale, `lahku; see võeras loom tahab ära `aada; nihukene pikaldane, nagu vana oost aa takka Juu; akkas mesilasi `puusse `aama Kos; kui koer küll jokseb, siis ikka `rohkem `aetakse JJn; ei lähe tema (koer) minu aades [toast välja] VMr; koerale `öeldakse asi - - kui loomale `piale `aetakse Sim; ajavad kala `juoksu`võrku `kinni Trm; naene `aeti ` väĺla oma talust Pal; aasin vasikad `kople Kõp; äbu aa ärjä `kaiu, näĺg aa näiu `vargil(e); `kutsmed olet tullu ja aamate võit minnä kah; poisi aets joba `lu̬u̬su `võtme Krk; kae `aiksalt kari `mõtsa aia Hel; ädä aab ärjä `kaivu ja näĺg aab soe `küllä Ran; Siss taluse aeva karja kokku Rõn; Ajaʔ Annõ, käseʔ Kärtu; astu eśs, saat innembide; är ajagu `aiku pääleʔ Urv; külʔ sa näet, `aesta peräst aedat (aetakse sind) minemä; ajaʔ nigu `nürhrü vaḱa saina `sisse, siss ennembä ti̬i̬t esiʔ; ku [loomal]- - ollõv kuri manh - - sõ̭ss karh aiev kurja `vällä sealt `hu̬u̬nõst; Poiss `aiõ lehmale pińni pääle; esä `istõ rattõil, ma `aie `lihmä `perrä Har; Vana kahr ju̬u̬sk kut́sikiidõ manuʔ - - jaʔ ai tõõsõ˽poisi mant är˽minemä Rõu; lät́s lehmäga˽puĺli mano, ma˽lät́si `lehmä takast ajama; naańõ lät́s võlssõ, et Juula `kaara piteh aja kannu; ajagu vai ajamallaʔ, ma inäp `kińki˽sõ̭nna õi˽`kullõʔ Vas; pasanõ vaśk aasõ kaŕa `kiini; ei tiäʔ mis asi - - `aie tedä uĺli meele `pääle minemä Räp; `aeti maha ar aamõtist, sai vallalõ; kolaga `aete rahvast `tü̬ü̬hhö ja kolaga `süümä jah Se; mul om `aamin kari jettebule Lei; `lambakõsõ ai ärʔ `ussõ Lut; üles ajama äratama, tõusma sundima ei taha üless `tuissa, siis `tõine lähäb ajab üless Lüg; `tarvis `männa `aia nämäd magamast üles Vai; mine aja `suiline üles Khk; kell kuus `aeti ülesse Mih; ma aan ta ülesse maast, mis ta magab `pääva Juu; päevä tõusust, sis `aeti ülesse meid, einäle Kõp; temä käśk ennast vara üless aia ~ `aada Krk; `kullõ ku kikass laalap - - aab rahvast üless Nõo; ku sa hommugult üless tulõt, siss ajaʔ minnu ka üless Har; aivaʔ üless, a tulõ õs Se || (minema, eemale) kihutama, peletama oli sühelust ärä ajamas (arstimas) Kuu; `körkus taarist `väĺja aeda Jäm; ta köib igavust `aamas, kodu akkab igavus `kinni Muh; aas mo une pealt ää Mar; `ükstas kõik, kellega oma imu `aada suavad Kad; siis suab su näĺg `aetud Kod; `seante `tahtmise ni̬i̬l, `kennigi sedä janu ega `niilu ei jõvva ärä aia (öeld ka suguihast) Krk; Juuli om jälleki sängin, ma aa täl une ärä Nõo b. hobust minema sundima; hobust, hobusõidukit juhtima ära aja ovost `ninda pali taga Lüg; `aeti kaik oboed `pulma maja `ovve Vai; sa‿p sa jo neid rattud aeda Jäm; Akkand otse - - minema, ajand hobuse `sisse [merre] Pöi; kui teina obo `vasto tuleb, siis aeb körvale Emm; aa obost tagasi natuke; ei ole saksad ise oost aand `ühti Mar; aas `vankre `ümmer ja aas kummuli; kui sõńnikuvidu tuleb, on `vankre `aajad `tarvis, lapsed lähväd `vankert `aama Juu; eina aeal - - `aeti obusega regi [auna] `juure Sim; ku `ainu laopäle `aeti, siss üteldi, aa `ku̬u̬rma äste ligi Nõo; aga nüid `oĺli peiupoiss, kes obesid ajas, egäss `peidmes‿s aja TMr; ma aie obese pihaaia `vi̬i̬rde Kam; üt́s `aiõ hobõst, tallaśs [pahmast]; aja no˽hobõsõid virgõmbadõ; taad (hobust) ei jouaki `sõitma aiaʔ Har; Mis sa hobõst nii laaśastõ ait, et `ildast jäit (öeld, kui keegi tuli söögi lõpul) Räp; `aiem huu sõńni manu [paaritamisele] Lut

2. a. jälgede või lõhna abil kellegi asukohta selgitama; ees kihutama, jooksutama; jälitama, kätte saada püüdes või otsides järgnema mies ajab `koeraga jänikse `jälgi; Ei see kuer `ilmaski jänest aja, ken vägise `metsä viiä Kuu; mõned `kuerad on, kie `lindu ajavad; [koer] ajab jänisse ette, küttäle ette Lüg; oh sa `vaine jäniksekäine, sinu küll taga `aeda Vai; aga nad (sakslased) koirtega ajasid ju metsad läbi [inimesi püüdes] Ans; Oli eile käind rebast ajamas (küttimas) Pöi; koer aab `lambud takka Muh; no ma aeasin ikka üks kilu`meeter maad teda (haavatud luike taga) Noa; karo oli sedä meest takka aand Mar; undid aand vanal aal krat́ta taga Kse; koer tuleb `nuhkides, aeab oma inimese `jälgi takka Tõs; `Ülged aavad kalu tagant Khn; lehm aeab `aisu, otsib `teisi `loomasi Kei; nad olid akand `jäĺga mööda `aama, et kuhu se obone on läind Juu; jänekse `aajatel oli ennemalt käristesed JMd; egäle ajajale `ańti kakskümmend `kopkäd - - kui jänes kuuld ajajite kisa, tuli `väĺjä; `Villem minuda taga ajama, kańt seĺjän Kod; varga `jälgi aiass; ei tää koś ta (koer) läit́s `nuhki `aama; vanast olli inimese `uńte aaman ollu; `aajase om, kes `masti (küttimisel metsloomi ette) aave; enne olli taluperemehe karjatsit aanu taga `ratsilobesege Krk; pagenuva alli i̬i̬st, aĺl aanu takan Ote; pini nakass `tsirkõ ja jänessiid ajamõ Krl; Latsõ`riśtmise `aigu piät vadõra jäl˽tu̬u̬ `riśtmise `vi̬i̬ga välähn `ümbre˽tarõ `ju̬u̬skma ja üt́stõist takahn ajama Rõu; sutt ai takah; `määntsit `vargit `aeti takah jo otsiti Se b. otsima, taga nõudma, kätte püüdma `avvi kala, täma on kudemise ajal `kange suo vett taga ajamaie; ajan tied taga - - `eksisin `vällä; kui midagi `asja `otsib, siis `ütlevad, ajab `ninda kui tuld taga kõhe Lüg; sest kassist ep saa `kassi, kes `sooja taga aeab Khk; küsitse, `aetse `suilesi taga; seda õlut `aetse õte iŋŋega takka (otsitakse, kust saaks) Muh; te aeate naa Vigala järel [kohanimesid] Vig; meriao köesid `aamas või Var; Noorest pärast just `kürvasi sai taga `aetu Hää; tat́ikad - - `veised aavad neid `kangesti taga Tür; lammas aab päid taga nagu tulega MMg; lehm niilustab `süiä taga ajada KJn; [tal oli] Sääre `kangõ himmu kõ̭kõ takan aiaʔ, mia vi̬i̬l ilman `näieʔ Urv; sõna (taga) ajama kogelema, kokutama ekitab selle sõna `juures, ta akab `aama üht sõna, tieb na suure joru, nagu kukk akab `aama enese `laulu Hag; ta `veikselt `rääkis `selgelt, aga nüid paar `aastad ajab sõna taga Pil; aab sõna taga, kis ei saa sõna `vällä ütelte, kokutess Krk || õiget aega vajama, nõudma kõik tüö ajab oma `aiga Lüg; `kartul aab ikke oma `aega taga. tema ei ole niisuke, mis teesest `aastast seesab; kalad vee pääl mäńgivad, oma `aega ajavad taga, kudevad või Äks || vastassugupoolt otsima, kätte püüdma sie on taga `aetav poiss, `tütrikud ei jätta maa `allegi tõst; ajavad `pruuti ehk `piiga`lapsukesi taga, `juoksevad `üösite külas; `ärjäd ajavad `lehmä taga, `lehmäl tuleb `jooksu aig Lüg; lehmal ähk pullil o ind, kui puĺl `lehma taga ajab Mus; jäär - - kes `lambud taga aab ja sugu teeb Jaa; Ranna`vahtidel polnud sii teha midagi, `ööse käisid külas, ajasid `naisi taga Pöi; lehem aeb `pulli Emm; poisid aavad tüdrikusi koa takka ja mõned tüdrikud aavad jälle `poissa takka Mar; puĺlid aeavad `lehma taga, lehm otsib PJg; ma läksin noorelt mehele, mies aas mind `kangesti taga Kos; minev`uassane õhõv one kua ärä `aetud (paaritatud) Kod; aas tüdrukuid ja `naisi taga nagu tulega Ksi c. piltl ei old `mahti `millagi, üks tüö ajas `aeva ühttoist taga Kuu; sie ajab `tühja tuult taga, ei `sellest saa `asja Hlj; Kie tüöd taga ei aja, seda ajab tüö taga (öeld laisale); `ennevanased `rahvas `rääkisivväd - - `tuona `viimate, nuo aja taga siis, `milla sie `tuona `viimate õli; siis `aetasse tuld taga (köetakse, pannakse puid alla) Lüg; Möni inimene ajab sida tööd irmpsesti taga Khk; aik ajab `aiku taga, akkas `pεεle aigutama Kaa; `paergu on öö `otsa `valge valu, koivalu aab `koitu taga Pha; paar pilve räädakad aasid üksteist taga Jaa; Sii on ju auklikud künklikud moad üks küngas ajab teist taga Pöi; Ärja `ända taga ajama (öeld sellele, kes pidusöögile hiljaks jääb); Ema ajab kodus `lambaga `lehma taga ja sina siin (öeld ulakale lapsele) Hää; üks tang aab teest taga, ei olegi [supil] `paksu sees Kei; üks tera ajab teist taga (tangusupp on väga vedel) Iis; ära aa `näĺgä taga (ära ole ahne); ku mõni asi ärä `võetess käest, siss nakka vi̬i̬l tedä perime. ah mine nüid aja `ruśkaga tuuld taga vi̬i̬l Trv

3. (kokku) koguma, korjama a. midagi kokku koguma või kandma; tagavaraks koguma, ahnitsema küll sie on `oskand nosi kokku ajada Jõe; `aakrikku ajama Khk; [harakapesa] Oksa `raagudest kogu `aetud kut suur riu unnik; Sealt ta ajas kole raha kogu Pöi; olime `oksi kogu `aamas [heinamaal] Rei; `aeti metsast `raagu, see vana rimps korjatasse ära kõik Rid; talbe köisid [harjakad], aeasid paelu raha kokku Mih; igä kevädi köiase `ränkä kokko ajamas Tõs; ta on nii `ahne, et ei tea mes ta kokku ajaks Ris; [mahalaotatud] linad `aetakse üles ja keidetakse kubusse Juu; ei tää mis selle varag tetäs et teda ninda paĺlu kokku aias Hls; ma käisi mõtsan `rämpsu `aamen, korjasime `rämpsu mõtsast; mis sa tagavara aat, kokku kogut Krk; mammunat `korjab, aab `taade sedä varandust Ran; taa om taa varandusõ üle`kuhtuga kokku ajanuʔ; mihidse - - os `võidanu mõ̭nõ tarutäüe mett siiä kokku aiaʔ Har; `Tu̬u̬ga timä tu̬u̬d varra kokku ai ja˽rikkass sai Rõu b. külast midagi kerjama, korjama; kokku, üles ostma `oostega `käisivad `sandid `katri `pääval `almust ajamas Hlj; ajab linu taga `pitki küläde; muna `kaupmes ajab `jälle mune taga Lüg; Kui `kiegi põles, siis `käidi küläs ajamas, kes `miski `andas. Sie õli põlendabi ajamine Jõh; möni kεib `ölgi aeamas, ölut ka `seltsis; poisikesed keisid ning aisid `küinla puna; `kerjajad ajavad `leiba; ostab ulga `seepisid üles, ajab `villu peresid kautu (vahetab villu seebi vastu) Khk; Jöulu poisid tulid `pähkid ajama Kaa; `tuhlid `köidi ka viinaga `aamas Muh; kui `juhtob kedägi ää põlema, siis keid `jälle armost `aamas; nendel (kadridel) olid kotid koa `juures, aasid `kraami Mar; maeasi kauda aab `kormi kokku Hää; `jõuluks käis [hobusekarjane] linnaseid `aamas, `vorsti ja sepikest, `lamma jalg liha Ris; `peipsitagused käisid vana obusid `ostmas ja `kaltsusid ajamas Hag; lina`ośtjad käisid linu `aames, linu ja lina `seemneid ja; muna`aaja oli ikke `enne, viis munad `linna Juu; hobusega läks ajama `õĺga, siis viinutab `õĺga Jür; `lambulene käis ka kakkusi ajamas Ann; `enne käisid ikke põlend inimesed almust ajamas Kad; ta on `vaene sańt, aab almust `müöda peresi VJg; si̬i̬ om kormi `aaja, ken raha ei massa Hls; tema karguts, aa `si̬i̬mle `karku egä `aaste; ma lää sua `karku `aama (suga otsima küla mööda) Krk; [mardisandid] ajava rahha, ajava `leibä, kõ̭kkõ aja mis õ̭nõ `üski vili Se || (viinaga) pruudile veimevakka korjama pruut ajab oma `andisid, `kõrjab `pitki külä, `viinapudel `kimbus Lüg; pruudid käivad `villa aemas Jäm; Ruut käis `kerjamas, viina ja ninatubaka ees aas `eesele `villu Pöi; pruut keib `pruuti `aamas, keis `korjamas mööda tuttavaid Mar; vanast ruut võttis viinad `taskusse, mitu pudelid, siiss läks undi `ända ajama - - siiss perenaesed `antsid `villu ja `ü̬ü̬sid ja `kindud ja kabjusid Mih; noorik köis külä kaada undi`ända aamas - - viinaga omale `aśju korjamas Tõs; `pruuti aeama - - ku kihlatud sai, pruut akas `müöda küla `käima Ris; pruut `läks uńdi `ända `aama - - pruudid käisid `valdas pia`aegu kõik pered läbi Rap c. noorpaarile pulmas raha korjama `taldrik oli laua pial [pulma ajal], `sinne igamies pani, mis kedagi tahas `sinne `andada - - sie `üöldi `kihtiajamine Jõe; pruudil `olle tano pεεs. siis hakedi `lauda `pühkima ja raha `aema Phl; raha `aetassõ enne ärä, siis akatassõ nuõriku kannikast jagama Khn; siis kui pulmad akkasid `peime maeas lõppema, siis akati `piale`jootu `aama Nis; siis [pulmas] `aeti seda raha vägise Kei; küll `aeti [pulmas] voki raha, küll `aeti lapse kiigu raha Ann; [pulmas] `aeti raha - - mi̬i̬s võt́tis põlle ülesse - - ja `pańti raha noorikul põlle `sisse SJn || kirikus kotiga raha korjama `rotmester ajab kotti Jäm; pisine ümarune kot́t oli pitka rougu `otsas, sellega `aeti kirgu kotti; `kirkus `keidi inimiste vahelt korrast keik läbi kotti ajamas Khk; muud äi tee kui aeb aga raha ega pöha Emm; kirigus `ohvrid ajama Rei; need olid kiriko `vöölmül̀dred suurt koti `aajad. teine oli meeste pool, teine aas naiste poolt Mar; kirikukotti `aama, püsteti nina alt läbi, varre `otsas oli [kott], kell oli `külges Var; iesti kirikus korjati raha, suur must kot́t, pidi kukurd `aetama Ris; `enne `Rapla kirikus `aeti kot́iraha Juu d. (maksu, palka, võlga jne) kokku koguma, sisse nõudma tänavu kevade käis `köster ise siin `maksu ajamas Hlj; `enne õlivad `tallitajad, ajasivvad päärahasid taga `pitki külä Lüg; mõni ajab oma `völga käde Jäm; rot́t `möistrid - - ne aesid siis [talusid kaudu] kirgu vilja kogu ning kirgu raha ning Khk; Karjane käis korjas ise palga pere perelt ää, käis `palka ajamas Pöi; üks`päägi üks mees käis `võlga taga `aames; kui on `mitmes `kohtes `võlga, [öeld] et nüid lähän oma `võlga kokko `aama; `enne `köster käis oma `palka `aames [mööda talusid] Juu; ja võttis selle raha sialt ära, ja siis `kiegi ei aand seda taga kua enamb Kad; `hü̬ü̬lmöl̀dri lät́s `mu̬u̬na kokku ajama Har; `massu `aetass; vata vanõmp käve jo küĺli pit́i `massu aema Se; aa ummi `võlgõ `perrä Lut e. (kokku) kutsuma, paluma kui üks laps `sündis, akketi `ristimaie juo, siis `aeti vaderid kokko ja `varrulised Lüg; keisid `talgulissi ajamas Khk; lähen `rääkima ja paluma ja abi ajama Vll; Mann köis ühe päeva rehelisi `aamas Muh; `käidaks kölast ajamas looma tappijad Käi; enne [pulmi] metu püha`päeba `aeti tüdrukud kokku `veimi tegema Mih; pruut́ käis pulmalesi `aames, `ańdis `viina ja Juu; kraasitud kodu, `aetud kõik küla nooremad kokku, käesid pere perelt ühes koos tegemas Pai; oli maailmatu inimesed kokku aand VMr; ken vaest vaderes aab, või `santi `saaja kutsub Hls; ku su vaderiss aiass, si̬i̬ olli au `peale `aamine; `sinna olli terve kihelkond kokku aet Krk; viinaga kutsuti, paaŕ pudõlit `viina oĺl tol `talgude `aajal `karmani Ote; au ahnitsõja aiass au pääleʔ (kui seeliku äär on kahekorra jäänud, tähendab see nt vaderiks kutsumist) Krl; ma esiʔ ka ai kokku `rahva ja kat́i napu katusõ Har; sajaliisi oĺl ilmast ja maast kokko aet Plv; siss aiassõ külänaasõ kokko, tetäss olt ja `viina, siss om suuŕ kuĺataminõ naisil Se

4. sõitma a. hobusega sõitma, kihutama; hobust haigeks või surnuks sõitma Jalad `kanged `nindagu läbi `aetud obusel; Ai kohe tiepääl sinist (kihutas kiiresti) Kuu; lähäb suurt ajo, ajab obose `lõhki ette; `erra `andas `käsku, et las `kutsar - - ajab treppi; egä sest obosest enämb suurt `andi ei õle, ajand juo tõse jalad alt `vällä Lüg; see on obuse pailu läbi ajand Jäm; obu aab `nelja Khk; obu ajas nönna üle jala Vll; peremes pani obuse ette ja `aades mεnema Muh; ära aet obo Emm; see aab üsna `kullerid (kihutab kangesti) Mar; oli kõik `risti-`räśti `vankre `jäĺgi täis `aetud Mär; kui pruut́ kirikust tuli, siis veli ja aeomees aeasid võidu Mih; ta võis nii kõvasti aeada, kas obune `lõhki Saa; ajab `ratsa; aas pulma saest `müöda Koe; alt ära, muidu ajame `otsa; ajab vedru `vankriga nii et tolm `tuiskab VJg; ku `traavlid ajad, alate one obene märg kõhe Kod; si̬i̬ (hobune) `jalgest ärä aet; üit́s tulep ajaden Krk; `olli ärä pagenu, sääld `olli `ratsala obesega `perrä `aetu; om obese kuumass `aanu Nõo; Esäkene, no ai latsõlõ pääle; ärä aiuʔ nii kõvastõ Har; ajagu‿i karatõh, las `sõita `aigu piteh; puŕoh `pääga ai uma paŕeba hobõsõ arʔ Se; sõõd́at iibä kõvastõlõ, uat hobõsõ vatulõ Lut || (hobusega) vedama Kevade enne jaanibed aeda ikka sönigud Emm; `möisas pidid ka omade `oostega töö tegema, `kündma ja sönigud ajama Rei b. (jalgrattaga, autoga jne) sõitma, kihutama; (laeva, paadiga) sõitma, purjetama `aeda masinui˛ega ja `rakturi˛ega; Aga `meie `puordisse kohe ei ajaned; `Suome laev oli `millalgi `sinne `kinni ajand ja siis sie kivi sai nime Kuu; sai `puolest `tuulest ajada (küljetuulega purjetada); vat `saimma ligi Suur`saare ja sääl tuli `meile `massin (mootorlaev) `selga - - ajas meid sääl purust VNg; õppija juht õli, ajas obose `alle Lüg; laevad aavad lee `peale `kinni Muh; `aedaks `pouti, tuur `ümber Käi; `lähtvad `tritsu `aama Rid; mede Anni ajas `järgi `Ruotsi; Pidime `võrkõssõ `aama `üese. Tulõd olid [võrkudel] pial. Pidime `sisse `aama Khk; ajab suisadega möda `väĺja Tor; uesuga `aetass ju jääd kauda Hää; poisid `tõmmava `uisku `aada Saa; laev aeas `kruńni Ris; mõned ajavad ulluss [jalgrattal] Kod; ajas `mootorrattaga ennast `surnus, meelega oleva ajand KJn; toonaʔ `aie üt́s matoo·ri rattaga tõõśõlõ `otsa Räp

5. a. (ära) minema, kiiresti käima, jooksma; kuhugi liikuma, tükkima; hulkuma, ringi kolama Kiers `kanna päält `ringi ja pani ajama Kuu; mis sina `ennast `siiä ajad, toppid minu ligi; älä aja `ennast `tõiste ette, `tõised `tahvad ka `käiä; kuhu ajad (lähed rutates) Lüg; kassid ajavad paigalist `järge, p‿saa kohegile teśte eest `minna; poiss ajab ööd läbi `ümber; ep püsi vagusi, aeab ühe paiga pεεlt `teissi Khk; poisid käivad nöndasamma ula `aamas; möni koer on `söuke lits, aab `peale teistega `ümber Vll; meie va `ruske [lehm] on igane rüiste, köik aa ääred aab läbi Jaa; Nii täis (purjus) oli, nelja käpakil ajas ennast edasi; See on `sõuke loom, täma ajab egast poolist ennast läbi (ükski aed ei pea) Pöi; saavad mööda `uksi `sõelond ja aand sii; iga kord lähäb `aades pedule, muud `teegi Mar; mis sa (inimene, koer) ajad sii räätsakil maas ees Mär; jo te ajate `metsas kõik kased läbi ja otsite varese `pessi Mih; aeab (jookseb) `kiili PJg; mõnel on nihuke mood́, et kui ta teesega reägib, siis aab teesele ligi Juu; `pääva aal magatakse, `üösse `aetakse mäda `ilmad `ringi VMr; ma saen aga ajama ~ `ju̬u̬ksma Kod; noored inimesed aeavad `ringi - - kas pidudele, küla `seĺtsidesse ja, ulguvad `pialegi Lai; ümmer ajame ~ `aelem, ei kurda kodun paigal Hls; oenass kargutab `lambit, aab ennäst kõhnass Ran; tõene `aie vi̬i̬pangiga `perrä sulle, visass sulle vett `kaala; aga tu̬u̬ (talleke) aab `õkva `endä ussaiast `väĺlä Nõo; hi̬i̬˽lat́s aja jo˽käṕikullaʔ (roomab) Har || uss ajab maa siest lagedalle `päivä `rinde `suoja; `tuise üless, päiv ajab juo kesk`ommiku Lüg; ratas aab ülekaela, `kiiva all, kui ta otse‿p joose Khk; tüka näd `lindavad `koplis, tüka öues, pole `säädust, kus näd läbi ajavad Mus; Kui massakad ennast põõsaste sihest ja aide äärest teede peale ajavad, siis tuli `varsti `vihma Pöi; kui leedul `köidi, siis juuskullid aasid tule `valgele Muh; mõnes kohas ajavad uśsid majasse; [mesilased] `lendavad `lendavad, aavad `ringi Amb; pää aab jo `lõune `rinda Koe; va madu aand kua `künkast `välja päeva kätte Kad || kadri-, mardisandiks käima kadrit `aetasse; need keivad `marti `aamas; mardi `aaja (mardisant) Mar; `märti käesivä aaman Ran || liikumismängudes (peaosalisena) jooksma, püüdma üt́s võt́t siss kasuga karvupooli `säĺgä ja üteĺ, ma˽lähä `karhru ajama. laśk käpile mahaʔ ja `naksi `tõisi `aelõmma Har; latsõ ajavaʔ sõkõsikku Rõu; lat́sil, noil om tuu t́suuri ajaminõ, munikõrd `võtva `sääńtse laŕmiga ku; ku sa püḿmest pääst tunnõt arʔ [mängija], sis päset kaabast, a muido piat vil ajama Se b. liiderdama juob `viina, `kannab `põllega `kraami `laiali `pitki külä ja ajab `tõiste `miestegä `ringi Lüg; se aevad sellega läbi (käivad läbisegamini) Jäm; ta‿b äbene mette piretkid isastega `ümber ajamast Khk; tüdrek köib laialt `ümmer, aeab meestega `ringi; sehoke liperdis, kis meestega `ümmer aeab PJg; Leńts on `lu̬u̬der - - lohaka naisteinimese `kohta, kis meestega pailu `ümmer ajab Hää; mitte `kuskil ta ei seisa, muudgu ajab `ringi poestega Ksi; mis sa nendege (tüdrukutega) ike ümmer aat ninda paĺlu Krk; `jõõrab küllä piti. aab `ümber Ote c. (hundiratast, kukerpalli jne) laskma, viskama laps ajab kukker`pallu Lüg; läks undiratast aides ülepεε-kaila; lapsed aeavad üle pεε, akkavad `tamme `aama; katsu sa nendega `tamme ajada (vägikaigast vedada) Khk; Kajuarki ajama (tiritamme kasvatama) Kaa; Nii kaua ajad `peale öle pea (kukerpallitad), kut `viimaks kaela ää murrad Pöi; nuga aab aru`tamme (on teraga ülespoole) Muh; lapsed aevad ülepεε `kuutse Phl; lapsed aavad karo`tammi ja aavad uper `palli. aavad sedäsi üle pea ennast Mar; kui kaśs palderjaàni oo saand, siiss aeab uper `palli Mih; poisikse aave tiri `tamme Krk d. (vastuvoolu) ujuma kalad `õtsivad suo vett, ajavad üless Lüg; Särg meres äi kude, ta ajab kudemise ajaks ennast `maale jõgede sisse; Siis tuli ka tugev lõuna tuul kui aŋŋeras ennast maa `parda ajas Pöi; võrk küll ilusti maas, a tema (kala) ajab võrgu paela ala; purikas ajab tagaspidi, tikub tagasi; purikad ajavad üles `metsa kudema suure vete `aegu; kraavist saab vitsmõrraga purikid, ku kalad üles ajavad Vän e. kiikuma ajavad üle vöĺli Ris; üle võĺvi ajatasse kiigel KJn

6. a. teed, sihti tegema, rajama; (piiri, jälgi jne) ette vedama, märkima sel suvel `aetasse sihid `sisse ja tuleval suvel `võetasse maha [mets] Lüg; `arju ajama (henamaade sihte ajama); vahel `aetasse koolilastele `jälgi ede süva lumega Khk; aea `sitmed hobusega Mus; urgid `aeti `sisse, kui tükkide `peale õsuma `aeti Muh; aeb tee `sesse lomega Emm; lina mual kui on pailu kahlasi, siis ajavad jäiled `sisse kus kellegi jägu on VJg; `eeste one ummine, kui ti̬i̬d juba `aetasse, one parem käedä Kod; kui külima akatasse, siss `aetse `itsmed Ksi; pliiatsiga `aeti `mustrid ette, kust tuli õmmelda Plt; adraga `aeti [külvamisel] `it́smed ette Vil; lina vakamaa mõõdeti `vällä, `aeti raa `sissi Krk; nu̬u̬ lätsivä `mõsta `sihki `aama; `talve om tuuśanu, siss tulep ti̬i̬d `aada Nõo; mine˽sa `piiri läbi ajama, mi lähä peräst `niitmä Har; taĺvinõ ti̬i̬ `aeti `õkva üle `jäŕvi ja soisõ Vas; tõõnõ aase `hitskmit, tõõnõ külv Räp || (juustesse) lahku tõmbama ta aab laugo `otsa Mar; aea pää `lahku Hää; aa mo lauk otsekohe Juu; `juustel aias lahk `sisse Pst; suiu pää ärä ja aja laik `otsa Hls; keset pääd `aeti ju̬u̬n, `juusse `oĺliva katel pu̬u̬l Ran; vanast suḱki `juusõ katõlõ poolõ - - ju̬u̬ń `aeti lagipääst. kiä uhkustaja poisi, nu̬u̬ `aie joonõ üte kõrva pealt Har b. (maatüki) suurust ja ulatust määrama, mõõtma; (maatükke, varandust) ühendama või osadeks jagama meil `aetasse maa rajad `pitkemäst ja `suuremast; maa `mõõtja ajas `krundi `lõhki (jagas kaheks) Lüg; nüid `aeti arvad `ühte kokku, nüid o ruńt Muh; pia`aegu kümme `ektari aasid ikka mu maa suures Lih; tänäbu `aeti `mitmel moa `piired laiemaks Juu; kui mina `süńdisin, `aeti maad `kruńti Pal; igal külal oli karja tee - - ja pärast igal talul, kui maad eraldi `aeti Lai; maa `mõetjad ajavad su piiri `õiges KJn; nurme oli kikk `põlde `kaupa aet Trv; esi `oĺli viis `sammu, `viirguse `viisi `oĺli `väĺlä `aetu Ran; Tu̬u̬l `aiga oĺli˽maa `krunti ajamaldaʔ Rõu; pääle esä imä `surma `aet́e kõ̭iḱ kraaḿ ja eläjä˽poolõst Räp; krońdi ajaja (maamõõtja); meil om maa `katsahe `nurmõ aet ~ lüüd Se

7. põldu harima a. põllutööriistaga maad harima; põldu tegema metsad on üles `aetud (haritud) Pha; Nad on selle tuulingu aluse puhas öles ajand (ära kündnud) Pöi; ühe vakama `peäle tuleb linal ikka viis `korda `peäle aeada (äestada) Vig; ajavad karjalappa üles ja teevad `uutsimaad Kir; kare `aamise (koorimise) jaos oli veel `lõikamese raud Tõs; pienar tuleb läbi `aada Kos; siin on musta mulla maad, aea adraga nii sügavalt kui tahad Pal; lina tuli mitu `korda `aada (äestada) Lai; aiass rullige `pääle, ku är om vedrudet ja `äestet; `aeteve ravvage om kige parep aiaʔ, kel oboest ei oole, ni̬i̬ aave ka ravvage [umbrohujuuri] Krk; ku seeme om vedruga ärä seemendet, siss aiass ägliga kõrd pääle Ote; tu̬u̬l jäi `kesvä üt́s panõhuss aiaʔ (künda) Har; ala om ar aet (äestatud), mine `küĺbmä Se; pakoga `uätass, et pit́sitänüʔ maa arʔ tassatsõst Lut b. (seemet, sõnnikut) sisse kündma `Einaaja ies `vieti `sõnnik `sinne kesale, siis puusahaga `atra ajas `sõnniku `sisse Jõh; ja `külvasin ja, siis pueg akkas `sisse `aama - - vedruga sai `aada Koe; vanast me `külvasime `käega, siis tuli vedruga `sisse aeada Trm; aŕkadraga `aeti `sisse linada Trv; linna `aeti kah õhukeselt adra ala `siśse Kam; linaseemet es `aeta adraga `sisse Ote; ajage no `täämbä ta keśv mahaʔ, siss nakass ta kasuma Har; Terä `aeti maa `sisse kõ̭iḱ haŕkadragaʔ; Lina taha õi˽sügävät `sisseajamist; Vana põllu pääle `vi̬i̬di sitt ja `aeti haŕgiga `sisse Rõu; vedroga tohi‿i linna `siśse aiaʔ, `veiga sügävähe saa; `keśvi aasõ `maahha (adraga vai vedroga vai) Se c. vagusid kündma; kartuleid muldama `ärgadega läks ajas vau `lahti, inimesed panid `kardulid `sinna `sisse Jõe; mudiga `aeda `karduli vagusi VNg; `lähmä `kartuli vagusi `kinni ajamaie Lüg; küli vaud `aeti `sisse; adra `kurku pannasse nuut `sisse kui vesi vagusid `aetasse; rugi vagusid äp `aete `arja (harjast teravaks) Khk; ruki küli aal `aetse vesivaod; vaod `aeti `ärgega `sisse, `ärgega `künti Muh; obune aas [kartuli] vao `lõhki ja sealt sai kraabitud; kardulid `tahtvad läbi ajada Rid; karduli ajamese jaus ei `pandud `kulpi `peale [sahale] Kse; sahk`atra tarvitatse vesivagusid aeda ja kardulivagusid aeada Mih; Taris `õuni (kartuleid) `võtma akata ning vaod `lahti `aada; adraga `aetassõ `sisse vaod, `karduhvlid pannasõ `vaossõ ja `aetassõ `umpsõks `jälle Khn; kaks `ärga olid saha ees - - nemad aasid ju vagust, kardule vagust `küńtsid ja aast `lahti Rap; need vaod on üless `aetud (mullatud), teesed ajamatta Pai; vaod olid `enne `aetud, teene päe `aeti vaod `kińni [kartulipanekul] VMr; `enne `kartuli panekud `aetasse vaod `sisse Trm; ku lähäd väljäle `künmä, esimäse vao piäd `õige `aama Kod; masinaga `aetse [kartuli] vagu `lahti Kõp; [tema] ei saand peedi vagusid `aada Vil; kardule `aeteve raud; ku sügüselt kardula `võtmine olli, siss `küsti, paĺlu `jälgi ma üless aa Krk; kukid om ärä `aetu, nakava joba [kartuleid] panema; rügä ja nisu `aeti argiga kukki - - kukid `aeti kui `olli ärä seemendedu ja äestedu, madalamba maa `pääle `aeti kukid Ran; `kartuld piab üless `aama. ku kuju ilm om, `täämbä võtame `kartuld Nõo; `kartuli `õõla om vi̬i̬l aamata Kam; ma˽lähä ubina `haŕju ajama Har; kas `virkse ar omma aeduʔ. `virksit `aetass haŕkadragaʔ; ku kartohka ar ommaʔ istuteduʔ, siss `aetass kinni Se

8. läbi närima, uuristama a. (mingit ainet, materjali) läbi närima, uuristama, rikkuma koid on ajaned sene kasuka `paljast Lüg; kumuti jalad akkaned `pöhkema, eks koid ole läbi ajaned IisR; maretabä äästetäste `põldu, et uśs äp aja `pöldu ära; kui sa [puu] `pehme tuule `sisse lahed maha, ussid siss aivad täiesti ära ta Ans; ussid ajavad seinad εε puhas Khk; koid `aevad `riidesse augud Käi; salakoi ajab `nahka kada, ihu kestendab Mih; vεdage palgid metsast ää, koi aab need ää Tõs; koid aavad kasuka pealt villa nõnna ää Juu; uśs ajab orakse ää, ei tulev `vuasta sua rukist kedagi VJg; juaksiked ajavad kot́id läbi Kod; maoaaje uisa aave mao läbi; oravil [käbi] ärä lülüdet, käbu `lipne küĺlest ärä aet Krk; sain - - õõsikuss ärä `aetu rot́tel Ran; ku koi om jahu ärä `aanuva, siss `pantana `kuuma `ahju nu̬u̬ jahu Nõo; koiʔ ja iireʔ ajava `rõiva iivalõ Urv; hulga ubinõid oĺl toona maha `ju̬u̬skunu, madõl läbi `aeduʔ Har; `kapsta rood́soʔ hińdsitäseʔ, vaglul `mulkõ täüs `aetu Plv; kariʔ ajava villast rõivast `kat́ski ajava; hoŕäʔ aasõ karva `maahha Se || viljateri tühjaks närima odra mügamad tehasse `pandade `peale - - siis rotid ep aa ää mitte Muh; sealt ei oln kedagi (vilja) saada, rot́id olid kõik ärä aean Aud; roti om ärä `aanuva kõ̭ik viĺlä, ei ole teri, paĺt `sõkle Nõo b. maad üles tuhnima, läbi uuristama `mütjäss ajab maa alt läbi ja `õõnest kõik Lüg; `mütjäine `aia `mulda maast üles Vai; mutid `pürgivad mulla all, aavad `mulda ninaga ületsipidi Krj; Mügrid aand einamaa puhas ää; Rotid seina alused kõik ää ajand Pöi; kui tal (seal) on röngas ninas, siiss ta äi saa maad `aada Phl; kuhud aeavad `mulda, tea kas tuleb sadu Kul; loomad (sead) ajavad juurikid Tor; `õhtu akasid mütad ajama kardule vao sees Saa; liimukad aavad `üösse moa kupud ülesse Kos; [siga] ajanud vao puna `pi̬i̬ta üles Kod; mütt aab maa ülesse. kos ia maa, sääl ta aab. päris `värsked `aamist ei ole nähnud Äks; vihma ussit `aava maad TMr; mütel om kõ̭iḱ saina veere unikit täis `aetuva; mütä `aava `urge Ote; tsiga tsuńg, aja põllu pääle tsopaʔ `sisse Rõu; nügrõl ~ mügrõl ommaʔ ar kõ̭iḱ `pińdreʔ `aeduʔ Se

9. niitma; (vilja) lõikama; (heina, vilja) kokku panema, koristama ajasivvad `enne `einä maha kui `tõised `saivad Lüg; ta aeas nii `laia kaart Khk; aead kaare üle, sis `luiskad jälle Vig; ajasime Nuke omadega kokku `viĺla, nende masin oli meil ja siis `jälle meie masin neil JJn; peredel olid ka [mõisale] viĺla pośtivahed ajada Ann; riśsik`einä näd ei taha `enne ajada ku pähä lähäb, edemält ku maśsinid ei õld, `aeti vikatitegä rükkid Kod; rükis `aeti obestega Kõp; masinege aias maha [rukis] , taga köüdäve; [odral] pää `lonti, ku kavas ajamed om Hls; ka te rüä alle aamade; meil läit́s päe `aiga aian (masinaga niites); kesü om `valge, parass aia; `kaaru pidi `rõhkest peräst ärä `aame [muidu pudenevad]; [mõnes kohas] om aru rügä, sõss ei saa muud ku aiass vikadige kokku; `mõisa `minti tükki `aama Krk; masinaga nakatass `niitmä, enne piäp vikatiga veere `valla `aama Nõo; kui kaar `aeti läbi, `tuĺti tõesipidi tagasi [heinaniitmisel] Kam; Siss `tulli vi̬i̬l `tõugu kokku `aada Rõn; ajaʔ upa vai künnä˽kütüst, üt́s tü̬ü̬ kõik Räp; ajagõ niidu `keśkelt üt́s kaaŕ läbi Se

10. raseerima; karva võtma `tarvis ajada pard maha; `ennevanast `vaŋŋid `viedi, siis `aeti `puoled pääd `paljast; kie `pargivad, ajavad `luomal `karva maha, `lupja `viegä Lüg; ajas näu `puhtaks Khk; abene `aamise nuga Muh; aeab `pastla naha `karva Tor; ega (vanasti) paelut abet ei `aetud, eks noored mehed aand; kui mehed aavad abet noorel kuul, siis kasvab ruttu Juu; ta pia on `paĺjast `aetud nagu `persse näkk VJg; iga üks aeas ise abet - - nüid on abeme aeajad Sim; `noaga `aeti abet, minu isa aas iki `noaga Ksi; `paĺlas aet pää abene väidsege Krk; [vanasti] es aava paĺlu abõt - - lõvval külm, nakava `ambadegi valutama, ei tohi `aada Ran; vanast tetti nahk `su̬u̬ga, siss `aeti veerest väedsega karu ärä, siss sai `tärki; `rätsep kah - - `aie karva ärä tol veerel, mes tä `kaska vi̬i̬rd `mü̬ü̬dä `aie Nõo; ja˽kumma `vi̬i̬ga `aeti karv mahaʔ (seal); meil jo˽vesi ki̬i̬ss t́siku aiaʔ Har; `viiga `aeduʔ haŕasõʔ `ańti haŕokõisile Plv; habõnit aiass; aasõ `hiuse‿ga `paĺjass, habõnaväidsegaʔ Se; vaja habõnaʔ ärʔ aiaʔ Lut

11. eraldama, levitama a. (karva, sulgi, villa, kesta, hambaid jne) eraldama, ära heitma, vahetama; kõõmama, kestendama uss on naha ajand `seljäst `vällä Lüg; koer ajab `karva‿p viluta `viisi Ans; `lamba vill, natagas puhas, akkab `villa εε aeama; iuste sihest ajab köhu üles; loom aab sarve εε, paĺjas verine tohl jεεb piha `jεlle Khk; sarved aavad `kestu Krj; Nägu akkas `korda, suurt `karpa ajama Pöi; `veissed aavad vana `karva Muh; pεε lεheb `kööma, siis ajab `kesta Käi; uśs aab kesta maha Kir; [kanad] aavad `suĺga maha, ei mune änäm Tõs; ihu aab `kõntsa; pia ajab `kõõma PJg; siss ta (kana) aeab `suĺgi ku ta `auduma akkab Hää; kui naha `aigus on, siis aab `nahka Juu; terve lammas `villa ära ei aea Sim; ku kaŕjan `käimä akosid, aed taĺvtaku maha, eläjäd ja siad; ku laps puhas ei õle akab `liimite kõhalt `kõrda `aama; kitse raisk aab kua sarved ärä Kod; piima `ammad - - `seitsme ja kahessa `uastane, siis aab maha Ksi; nahk om `lõhki ragenu, aab `korpa päält; [lambad] `aave villa maha päält Hls; kana ei munegi nüid, kana aave `karva; sarve aave `kõltsa Krk; küĺm `oĺli kõrva `lehti näpistänu, kõrva aeva `kestä Ran; sügise `aava anise sule maha; kadajass ei `aagina `nõklu küĺlest ärä Nõo; koore ajaga pajo (ajab igal kevadel koore maha) Ote; umbtõbi aja maha küüdse Krl; suurõ `haigusõga aja `juusõ maha˽pääst; mul om paisõ joʔ paŕemb, jo˽nakass `ku̬u̬rdumma, nii `nahka ajama; śuug aja `nahka; kiä [kana] loḱs, tu̬u̬ aja pudsajõid Har; ega jüripääväh pańni kana˽`haudma, ku karva är `aievaʔ Plv; `kilsto aase üless küüdse `rańdidi päält Se; lihm, hopõn aa `karvu Lut || karvendama püksi pölved ajavad `karva - - kui sedavisi `katkised atakili on Khk; [lõimelõngal] ei tohi `pinku ega `tompu `olla, läheb soa pii vahele ja akkab `kesta `aama Mar || väiksemaid osakesi eraldama `Lehtne luud - - vanaks jääb, siś ajab `leh́ti Hää; vähe aurutamist suand [laud] ajab `pindu Juu; mets aab `raagu Amb; kase puu ei aja `kiska üles; kuusepuu surnukad akavad `kilda ajama Kod; laud är kulunu, akkas `pinde üles `aama; pehme teräss taap kõllatsess minemist, ku ta siandsd araku `sulge akap `aame Krk; anoma vits ai kissa üless; [look] aase `kiskmõʔ üless, kui `häste är ei painuʔ Räp b. eritama, uhkama, kiirgama, levitama; kaldale uhtuma meri ajab `külma `auru `välja Jõe; pada ajab üle Kuu; `paise akka mädä `vällä ajama; jued ajavata kevadel üle VNg; kuseb verd, ajab punast `vällä; `vinga ajas tuba täis; rukkil `onvad `pitkad `eited `küljes, `tuulega nied ajavad `tolmu `vällä Lüg; mere natta ajab `serva Jõh; ake ajab `talve `uhka; kui (kuiv) kadus, see aeab nönda vett läbi Khk; `tiiskuse `aige ajab kopsust toppa `väĺja; külma kääst ää tulles `riided ajavad tuas `uhku Mus; Kui korsnas `talve külmaga vett ja nõgi ajab, siis läheb sulaks; `Küünla `valge oli puhas, pole suitsend ega `niistid ajand Pöi; kui üks koht on paistetand vöi aav on, siis ajab öisvett `välja Käi; pada tõuseb, aab tulesse, keeb üle Mar; ahi ei `tõmma, aeab `suitsu `sisse; `keedav maakoht. vett `väĺla aeab Mär; vesi oli ühe võllaskala poja `väĺla aan Kse; suust aeavad `väĺla `kanged kõrvetsed Vän; kohu piim ajab paksu `peale ja vedel jääb ala Tor; põsed `õõgavad, palavad `õhku ajavad väĺla Hää; kõrvad aavad `vaiku väĺlä Juu; `elkad [puud], kui `kangest kuivad on ja aavad sädemeid Ann; siis akkab ahus leitset `aama VMr; kuhi akkab `aurama, aeab nigu `suitsu `väĺla Sim; puu soe, ae vaegu `väĺjä Kod; temä (maagelõng) es keedä `vällä, es aja `väŕvi Trv; piim ai üle; mõts aa `auri `vällä, vihma `järgi Krk; rinnust aab röǵä `väĺla Ran; vii kusepot́t `väĺlä, `aisu aab; vana õle kot́t aap `tolmu kõ̭ik tare täis; kondi om `kange ja `aava valu `väĺlä (valutavad) Nõo; `tarrõ om paĺlo `suitso ajanuʔ Kan; kõiv jääss kińniʔ - - `rahka aja joba `vällä Urv; piim om joʔ ülearu hapu, taa nakass jo˽kuĺlussõid ajama; siss ku˽tu̬u̬ satavhädä tulõ, siss aja suust vattu inemine `ussõ Har; piim tüḱiss üle ajama Rõu; rasõv pliidiravva pääle t́silgahhass, tu̬u̬ aja `karmu Vas; piimähain aaśe piimä `väĺlä; lehem nakaśs joba `häüssä ajama Räp; verd aasõ `vällä suust Se || piltl Ma tunne, mul akkab ka üle ajama (vihastan) Kaa

12. midagi valmistama, töötlema a. (midagi) tootma, pruulima, utma kui tõist kõrd ajad läbi [viinategemisel], siis kadub puol `vällä kõhe; `mõisadest `vietässe `linnade [viin] ja sääl `aetasse `ümbär; `tõrva `ahjuga sai tõkkati ja `tõrva ajada Lüg; akkame olut ajama Vai; Suurde massinatega `aetakse õuna `mahla Pöi; `jooksva eli `aetakse mädand männa kännost Kul; sõja aal aand siin metsas `viina Kad; kasetohust `aeta tökatid VJg; `puskarid torode läbi `aetama ja `testämä Kod; kase tohikust või kase puiest `aeti täidet Lai; saare koorest `aetasse `tõrva KJn; nevä aave sedä va `puskarit kodun Trv; täädäst üteldi `aava kõjo tohikust; mine tiiä, kest tä `pühkmist kokku om `aetu [odav vein] Nõo; aja (ajab) `hańssi Har; tõrvassõʔ omaʔ pedäjä `juuŕkaʔ, `minkede sisest `aetass `tõrva; taari ~ õllõ `laare ajama; ku viin läbi samõti ja hüt́si käve, sõ̭ss `aeti `viina `ümbre Räp b. masina, tööriista abil töötlema võid ajan kokko, või `massina sies ehk `kausi sies Lüg; ku `villad `unditud, saab vatti ajada [villaveskil] Jõh; läbi `aetud piim (lõss) Jäm; see vili tuleb veel tuuli masinast läbi ajada Khk; linad veel otst ära `aemata. nupud otst `aemata Emm; `pöörade vahel `aeti kolm kett kokku [köieks] Phl; enni `aeti linu lõugetiga Vig; eks nied linad piaks küll `kerged `aada olema, nied on `iasti `liotud ja `aedund; `ümber `aetud piim Koe; takkudest `aetasse köie kieret Iis; lääme masina `juure `viĺja läbi `aama Trm; `mõisan õli piimä `rentnik, `mõisa piimäd tämä ae läbi Kod; mina olen liha läbi masina ajand Pal; talupoisil `oĺli kolmsada pihu linu `aada SJn; siin `aeti magust (vurritati mett) Vil; ma lää `villu `aama (kraasima) `veske `pääle; ipsi kivi, kust `ipsi aiass vabrikide sehen; `ekslit aiass `eksle masinege Krk; ku̬u̬l`meister ütel et, aanu esäl kodu linu, mes sä tuled siiä Ran; `u̬u̬pis vanast kolgiti `linnu, siss `tulli lina`aamise `massin Nõo; `turba aiass `kat́ski - - loomalõ ala˽puistadõ San; vanast `aeti hüŕsiga linno; vuŕrirõibõ˽löḱerdäss, taaga˽halv taad mett aiaʔ Kan; maśsinõgõ `aetõss `piimä läbi Krl; mass ka jahvõtass välläʔ, aiass läbi masina Har; [koor] `pańti maśsinahe - - `tu̬u̬ga `aeti kokko Plv; aagõ hainaʔ läbi `veḱsle Vas; ai ar kõ̭iḱ piimä, jätä‿s `hindälegiʔ süvväʔ Se || ka teil masin ärä aet oo (vili pekstud); ku `viĺlä aiass, ütelts masint aiass Krk

13. lõnga hasplile, kehale, käärpuudele vedama; kangast kudumisvalmis seadma; pooli, vihti jne tegema tämä `polves ei old käärpuid, tämä ajas [kanga] `seina `pääle VNg; meil `aetasse `käärbudelle [kangas] - - siis `aetasse `kanŋŋas`puile Lüg; `enne `käärimist lõng `aeta kehale Jõh; `päävä `kooti kaŋŋast, `öhta `aeti `uisi Kaa; `kanga völlas, miga [peale] kaŋŋas on aet Rei; kui ma `tahtsin `kanga kakskümmend `pasma laia ajada, siis tegin kahe`kümne `pasmase vihi Rid; `aetasse kangas üles ja akatasse `niide panema; ta aab lõnga poeli `peale, aab `lõnga `pooli Mar; uiesti `aeti lõng `vihti Var; `võrkelõng, sie aa puoliks HJn; kui kangast ülesse `aetakse, siis iga [kangareha] pulga vahele jääb ühepailu `lõngu JJn; nuorel kuul `püüti linane kangas ülesse aeada, et siis saab nuorel kuul mahal ka VMr; käbi `ümber `aetakse lõng ja siis `kuotakse nagu surnukaga Kad; akkasin `käävi `aama; kui kangas on paku `piale aeatud, siis tuleb `niide panemine Sim; `ümber `aamise pakk õli, kohe kangas `piale `aeti; [kanga] lõngad `aeti kiarpuie `piale Trm; kaks `seinä kangass aen `lõibu `piäle; villass kangass ei tõhi kõvass pakku ajada, kui üles ajad, kangas`jalge `piäle Kod; mina põle neid viiuliga annad ~ kerind; `asple `piale `aeti [lõng] `värtna pialt eh kerast ka Plt; lõng taht kokku `aade, ärä `aade (haspeldada); kaits vai kolm `pu̬u̬li `aetas ütte Trv; villast ja linast `lõnga `aeti üles loimege; `ketsä `aeti ni̬i̬ niine, õigati sis niine kedsä Hls; vanast ku `villu `veśke pääl kaariti, sõss `aeti `kätsä Krk; ta ai `langa `asple `pääle. kui värden `olli ärä `aetu, keedeti (köideti) lang vahele Ran; ma pia `pu̬u̬li `aama; tolle ri̬i̬tkammi läbi aid `kanga üless poomi pääle Nõo; `rõivavõllass `panti `siśse, siss nakati kangast üless `aama Kam; Langa`lu̬u̬mise riśt kohe lang aiass pooli päält Urv

14. peam terariistaga töötama a. lööma, raiuma, lõikama, lõhestama ajab puud `kiiliga `lõhki Lüg; lapsel nuga kεε - - saand sa kεε `sisse ajand, nii kaua sa ukerdad `pεεle Khk; nii`meistri ning äksiga `aeti `puude koor päält maha Krj; piiru letsiga `aeti `piirgu; Vana `istus liidi ees ja ajas vitsapuid `lõhki Pöi; need (kalad), mis kuivatadi `aeti kõik seĺla rood mööda `lõhki Rid; lepad `aetse maha `uhta ja põletatse see ää Kse; `kloasisin oksad küĺlest ää ja aasin labad `küĺgi Juu; `vintsked pajod - - `aeti neĺjändikuss `lõhki Kod; kuuse kośk on see, mis paĺgi pealt ära `aetasse SJn; rihavarresse `tu̬u̬di mõtst nu̬u̬r kuusepuu. ots `aeti sel `lõhki Hel; [vene kirve] terä om õhuke, ei saa `lahki Ran; servä maha `aada (saagida või tahuda) `laudul, siss om ää põrmandut `alla panna Nõo; mi‿sa˽nii˽pagsu˽koorõ aat, koori õhukõsõ San; lauda lagi oĺl `lahki `aetuist palgõst, paĺk poolõss `lahki aet Har; paasaʔ `aedu `siśse hirrele Se b. puurima uherdiga aead puu `sisse augu Khk; Mundiga uherdid olid, nendega `aeti enne kõik augud mis taris oli; Uherdiga `aeti `lähkri kerele veel `peale topi auk; Seina puuriga `aeti `palkide `sisse augud Pöi c. höövli sooni, õnaraid jne lükkama `servad [ukselaudadel] `vuugiti ehk lihiti `laududel kokko et äst liht õli, siis `aeti `suoned `sisse Lüg; ukse sammastele `aetasse valsid `sisse; see äär oo vaasitud, kańt maha `aetud Khk; Kirja `öövliga `aeti `söuksed soonelised liistud ja ääred `välja Pöi; valdsi öövel, kellegä `valtsi `aetass `siśse, `akna `raamõlõ ja; [põranda] lavvad `aetass `ü̬ü̬vlegä `lihti Ran; lauda ussõ laua˽vaia `poḿmi aiaʔ Har d. vitsa, rehvi peale tõmbama `aeti törrele vits `pεεle Khk; Sarapuu vits oli, `aeti sammuti [käsi] kivi peale kut kapa püti vits Pöi; vitsa hammas - - mikega `vetsa `pεεle `aetakse Phl; pütile `aeti koa vetsad `peale Mar; ratta rehvi `piäle aeamese ratas (sepatööriist) Var; aab kapale uut `vitsa `piäle; rattale `aetse `vitsä `piäle Tõs; `ankru võru on si̬i̬, mis puu tokiga `ankru pääl on `aetu Hää; `nõule `aetse `vitsa `pääle Pst; koĺmjalale piap vits `pääle `aama; mis neele `sõ̭õ̭rele viga `rehvä `pääle `aada Nõo; sepp ai rehvi pääle rattale Ote e. kaapima, puhastama nüüd `aśtja `põhja ei `aetagi, paks rańt jääb kohe `sinna `taignad Kad; nüid oo vi̬i̬l kalal veri sidess ajamata Kod; puhaste kala ärä, võta sisikond `vällä ja aa soomuss maha Krk

15. õmblema; külge kinnitama a. õmblema; nõeluma Ain `kuue `aukujelle labid `pääle Kuu; ajan üle `ääre sene `augu `kinni; ajan `nüöbi ette Lüg; ma sai jöki `valmis ning aisi `ümberaimised (kanditud ääred) ka `ümber; `valgel `kampsunil olid mustad `ümberaimised, sinisel punased; päti tallad - - `riidest sai `tehtud, möni [nüüd] ajab nahk tallad; pole [särgi] `käisid `pεεle `aetud, särgi ema juba `valmis Jäm; `riide äär `ömluse pεεlt, see `aetasse üle ääre Khk; peiu särgile `aeti tahid `peale; kui lühike säŕk oo, siis `aetse alane `alla Muh; meeste püksid ja vestid, naised `aasid ise kokko Mar; ajan särgi kraed `peale Mär; säŕgi jätk `aetase `käise `otsa või säŕgi `alla Kse; `Purjulõ liik `liiga `kangõlõ `aõtud Khn; kört oli - - toodi `peale olid pobid `aetud iluduses Aud; padjade `otsa aeati [pitsid]; ajan sieliku `alla `tuoti Ris; passel sai tärgitud - - ja siis sai ninapialne nööriga `kińni `aetud; aa parem oma suka augud `kinni Koe; lapsed `pańdi järi`auku - - `riidega kõik oli ära `aetud see serv et ta `pehme oli; aasin püksile ju `karmanid `küĺge Lai; traadi lõngaga `õmles kińgsepp - - lappisi aas saabastele `piale Plt; meeste `ammil olli `kaalduke `pääle aet, naistel es ole Hls; `pit́sega ärä `aetu pluuse Puh; see rõõvass piat üle veere ajama, muud́u `argõss üless Har; `hammõlõ `aeti tsiirotuss Plv; `rõiva aasõ kokko (traageldab) Se b. kirjama, tikkima; pilutama `enni olid naiste mütsi peale nisuksed suured kudrossed, mes `sõnna `aeti, õbe `lõngest ja kuld `lõngest ja Mar; kui `tihke riie, `tõmmad lõnga `väĺja ja ajad tikkuss Kod; tike `aetasse ninä nartsu `sisse KJn; Tarvastus - - roosad, punased sinised eĺmed oĺlid kikk sinna [tanu] `pääle `aetud Vil; aet ame, meeste `ammile tetti rinna ette viguri ja pilu Trv; vanast `aeti `amme `kaaltukse ärä, meśtel Hls; poole ratta ja `terve ratta `aeti `ammel ette Krk; periss jämmest `rõõvast olli tanu ja kirja `aetu Hel; `ammele `aeti vitsa (tikkpistete read) olalat́te `pääle Nõo; `värdli `keskele `aetass vi̬i̬l kat́s pillu Kan; ilustõ `uḿbli ja `aiõ tu̬u̬d pillu Har; `piinüʔ pilu nõglagaʔ ärʔ ai Lut c. võrgulina jätkama, parandama; võrgule paelu külge kinnitama `Ainus `paula ajama [võrgu külgedele] Kuu; Võrgule `aeti `ömbe`rinki pael, ölal oli ääre pael, all alus pael ja `otstes oli rind pael; Linad `aeti öheteise `otsa, kööved `küĺge, pära taha, rakendasime nooda ää Pöi; ku võrk äärest kat́ti on, siis piab üles aeama; Kimmlü̬ü̬t́ on, ku [võrgulina] põle korralikult paigatud või `aetud mitte [paela külge]; ega enne ei saa `võrku `merre `panna, ku ta on ära `aetud (võrgulinale äärelõngad, tamsad ja paelad juurde pandud) Hää; ajaʔ ta võrk kokko, piiridsäga ajat kokko (jätkad võrgulina) Se

16. a. ka piltl lükkama, tõukama, tõstma tuul ajab katustelle lund Jõe; `paadi `masti `aeda `püstü Kuu; üks laug `lasta `kerraga [maha parsilt], sie `aeta `angudega `reila VNg; kui `tantsisivväd siis kie ei `muistand `tantsida ajas `servi `lahti (keksles ümber tantsuruumi ja tõukas tantsupaare); tuul `tõukab puu `riida maha ja ajab `ümbär; sie (mure) küll minu `auda ajab; tuul ajab jäid; `ammaspuu vahel `aeta `ukse `lauad `lihti; viin ajab `mielest `vällä - - [hiljem] siis tämäl ei õle midägi `mieles Lüg; `ninda sää ajas `laiva `randa perälist tuult Vai; muja, sönnigu `koorma `pεεle `aema Jäm; taarist ääred `pεεle aida [viljalademel] Ans; tuule`aetud (murtud) puu - - seda ep `panda laiva `sisse; vali tuul nöndat ajab sia `püsti Khk; εi tee, kas saab εnam [üle jää mandrile käia], laivad aavad tee `luhki eest; aja `kapliga kalad unniku Mus; vesi rahu on vee all, aab laiva `pöhja; meri ajab `maale eli `vaatisi ja korgi kulisi Pha; Suured saepaku jurakad olid, `aeti öles pukkide `peale ja `saeti laudeks; Sakslane ajas `meite pühad paigast ää (uue kalendriga kaks nädalat varasemaks) Pöi; aa linnassed ahu peal unnika; kas sa põle εnam `peale `aamas (sõnnikut peale tõstmas); vastulised `aitasid `võrka `juhtele aada; ei tea, millal ta akkab kerist maha `aama; aasite põllu koa üles, kui ruki ää lõpetasite? ruki kahl `aetse üles, kahl tõstetse käte vahel üles [ja lauldakse] Muh; ees `aeda on param kut taga vedada (öeld lapse sündimisel); keige `enne `aeda sarikad üles, siis `panta latid sarikate `peele; mene ae sönek laiale Emm; ära aja raamadod nii `selmde `alla (öeld lühinägelikule lapsele) Rei; väravad `aeti `lahti Rid; tuul aas võrgod `ühte kerasse; nao suur tuule `aetod seal, nao va `erne pehletis `selgas (kui inimesel liiga laiad riided seljas); majale `aetasse koa tugesid `alla, kui maja oo `velto vaond; lähme `ändi ülesse `aama (heinakeeritist kokku panema); `enni `mõisas `aeti `ärgega teed `puhtaks, `aeti `angedest läbi; `kaevo `umpseks ajama Mar; kebade vesi aab jääd kokko Kul; kui jo kiud `murdub ladvani, siis `aetse linad veest (leost) `väĺlä Vig; Laisk inimene aab `ääri `piale, ei tee õiged tööd äga kedagi Han; ollandi `veskel oo `tuule `aamese ratas Var; ein ja vili kõik sai `ända `aetud Mih; rabandised `aetse `nurka ja tuuletse ää Tõs; torm aas laeva kummuli Khn; udi oo pikk ritp, kellega talvel `võrkusi jea `alla `aetse Aud; turbaga saab õlle raba `seita `aetud PJg; tuul `oĺli nõnna `vasta, ma‿i jõudnd ratast ka ajada Tor; `Tehti `seuke lud́a, kellega [viisu] vahed üles `aeti, niin pisteti läbi Hää; reagib kõik mis sülg suust `väĺla aab Hag; eenad ja ärjabäd `aetakse ülesse laudile; `veśki `tuule `aamise kelk, kellega `aetakse `veśkid `tuule Juu; mõlad kellega `poati mäda vett soab ajada edasi Kos; suured jääkrunnid ajab tuul talvel ranna `äärde ja mere madalikule JõeK; rabas oli kitsas raut̀ie ja turvas sai ajada [rullikutega] väilale `kuivama JJn; `aasime einad kökki; aab pimedad Lienud `ieli (öeld rasedast) Kad; `irsnik ajab irre anguga irt edasi; ajasid talvel pööraga `noota kokku Trm; `seitsme vokiga kedräsimä taren - - vokid ajavad tuult, tare külm Kod; [rukkid] olid vihus. siss aad ülesse tuppa parte `pääle Äks; `lüisi `mööda `aeti `vaati `vankrile Lai; katuss mädäneb - - tuul aab maha tüki `kaupa Vil; aja aken `valla; ärä aa `tühja kotti `püsti (ära kiida ennast) Trv; [vesi] läits jää ala ja ai jää üless; karjapoisi `aave `palli emä`auku [mängimisel] Pst; `väike om suure pikäli aanu, maha aanu (öeld, kui laps on sündinud); kellä `tiḱsje liṕp si̬i̬ aap `tunni edesi; mõtsan om nõnda paĺlu `marju, aa või roobige kokku; suur tuul o `rõõva aia pält maha aanu; lääm `mõtsa puid kokku `aama; vundarment aiass päält vesi`lu̬u̬di; `suuri küĺmenit `kampe `aeti `pääle [hauale]; si̬i̬ aa lauluviisi `kõrva (laulab valesti), aa tõise ka `kõrva Krk; `keśvi iväti, `aeti vangerdega annad ärä; suurõd `oarmigud - - olliva kah tuulõl ja tuisul `aetu; ütte lugu om looguss pääl [vikatil], siss aab aena üte külle `pääle; `panti `kartuli koŕv kärru `pääle ja `aeti; [öeldi] et aa trääsäga `valla, kui lammast nülliti; esi tei, aga ai iki tõese `kaala; pane tüir `taade ja aa `perrä (sõua päraaeruga) kah Ran; tuul om rüäaki `ümbre `aanu; leeme lidsip [siga] ärä, sao aap kõ̭ik mollist maha; ärä aa miu pikäli; `aeti leib laḱka `lavva `pääle, siss `panti `luśkaga tu kõrutuss `pääle; jäńesse `aava nõ̭naga lume ärä, siss söövä orast Nõo; ku tuuĺ aavapuul lehe pahepidi aa, siss tule `vihma Ote; perän `künmist aiass käśsiga muld `ümbre˽`kapsta juurdõ Kan; haina ommaʔ unikulõ `aeduʔ Urv; ku ku̬u̬rma `ümbre lätt, siss om edemine asi `ku̬u̬rma üless aiaʔ; hämme˽haina˽`saiõ˽`rukka `aetuss; vehmaga om vili kõ̭iḱ maha ait; ma ai `kellä oiilõ `tuńni edesi; pernaanõ aja õks alasi uma ratta ette, timä võit piat õks alasi `saama Har; kunass oĺl aidauśs otsani vallalõ aet; lepät́sirgukõsõ pujaʔ oĺli˽ḱaopujal pesäst `maahha `aeduʔ Vas; tuuĺ `aie `venne minemä Räp; laḱkä aäʔ är teräʔ, palavass lääväʔ Se; kõlguss aet `hainu täüs Lut || lõhkuma, lahutama Sie lehm o `oite `kange `aida ajama Kuu; [vaenuköit] `üksi inimene ei `kestä `laiali ajada Lüg; pahur obu ei püsi, ajab `aedu Vll; vaja panna laud `silmade ette lehmale, ta ei nää siis `aedu `aada HJn || kaardimängus teat kaarti välja käima aja sa `väĺja kaaris Jäm; see tihi oo minu. aea `väĺla Tor; ai `sääńtse lehe, ku jovva ai ar kattaʔ Se || ajaliselt viivitama, edasi lükkama midä senest viel kevädest edesi ajada Lüg; ei taha `sõnna `minna, aan ikke `aega edasi veel Juu; ei õle üvä, ku pitkäli edesi `aetasse si̬i̬ asi Kod; ei ti̬i̬ ärä, aap sedä `aiga edesi Krk; mõni aja taad tü̬ü̬d edesi Har || piltl hindu, makse jne kõrgendama või alandama nii ajasivad [soomlased] `vilja `kallist ja `meie `silgud ei `kelband kuhugi VNg; ajab `innad `kallist, `tõine müüb `uodavammast; `aetasse kõik `maksud `kõrgele Lüg; ajasid inna nii ala Khk; na `aie inna `väege `korgõss Krl; `hinda aa (kõrgendab) Lut | Ta oo vali teist alla ajama (laitma), oleks ta ise teeb mis asi olavad Kaa b. vees või vette lükkama; (palke) parvetama; laeva või paati vette laskma või kaldale tõmbama; kalapüüniseid vette laskma kuhu `kõhta `platsi `pääle õlid `palgid `talve `vietu jõe `ääre, siis keväde `mennä ajama. ajajad `vieretavad siis `kaldald jõkke `sisse, puu ajajattel õlid kõik puolsaed käes - - `miska `palkisi `aetasse; lähäb meri `lahti, siis `aetasse `paadid vette Lüg; pole oma `laeva veel üles ajand (kaldale tõmmanud) Mus; siis saab [kalu] ajamas `keidud, sügise vaa `veega `aetakse vörgud ede ja maa äärest mennakse [nuiaga] `lööma Pha; Uus laev aedi mere; `noota `sisse `aema [jääalusel püügil] Emm; `mõrdo `aetasse `sesse Mar; laeva `väĺla`aamise `talgud olid Tõs; raiub `iässe mut́i `auku, et mut́t `alla aada Khn; käisime `võrku ajamas. laseb võrgu `sisse, tonksib natuke `aega, võtab `väĺla Vän; Lemmjões kalad kasvavad, seal ei ole puu ajamest Tor; `ütlevad, et ku [laeva] `väĺlaaeamese juures torm on, et siis tuleb õnnetust Hää; nii lahk [tuul] jää ärä, et es saa `võrkugi `siśse `aada Ran; pru̬u̬sshangõga aiass `palkõ ekõ `mü̬ü̬dä `alla; parvõmihe˽jo ajava˽`paŕvi Har c. labidaga kaevama; (tasaseks) lükkama; (labidaga) täitma, täis ajama; mullaga katma keväde kui `kartuli `kuhjad `vällä `vietässe, siis `tarvis `kuhja asemed tasa ajada; kui on `ummes tie, siis ajavad tie `lahti; ajan `mullaga ja kividega `augu `kinni Lüg; `kartuli `kuhja `aeta `kinni Vai; `raavi `aetasse `kinni Khk; ajasid aua `umpseks LNg; lund `aetse Tõs; aua kinni ajamene on meil ikke matuleste asi Vän; vanad kaevud on, sedä enäm ei ole `tarvis, selle aame täis Juu; tegime lina `kammimese aseme, ajasime roho pialt ära Plt; ti̬i̬d silutas, `aetas `rüüpit tasatsese Trv; aive jälle mihe lauda `põhja [sõnnikuveol]- - `laṕmege Krk; Ei˽või˽vanna `kaivu inne kińni aiaʔ, ku `vahtsõnõ vaĺmiss om Urv; ti̬i̬d aiass tasatsõss, `lapjuga aiass Har; `aamandaʔ lumi Lut d. kukkuda laskma, kukutama, (maha) loksutama `älgä ajaga `lavva `alle `leibä; [laps] süöb rumalast ja ajab maha Lüg; aed ennast suppi täis eest, mεεrid kleidi εε Emm; ajab `peale `eesele, eest rokane kõik Mär; mõni ajab vett maha Tõs; aas piima üle jaare Kos; mis sa aat vett `seĺgä Krk; ei tohi jumalaannet `jalgu `alla `aada Nõo; poesi aeva pangi `kaivu Kam; ku na (kaelkoogud) lühikese om, siss tuuĺ aap pangist vi̬i̬ pääle kah Ote; mi‿sa˽taast piimäst maha ajat üle veere Har e. (kangast, riiet) rulli keerama aja `riie `trullisse Kuu; kaŋŋast ja `keike `asja `aeda `rulli Emm; `neoke ümär`korne jäme puu, peso `aeta `sõnna `ümber ja kurikaga rullitasse tättä; `riided `aetasse `rulli. ja kangas `aetasse `rulli Mar; siis `aesime [pesu] `ruĺli ja - - `koĺkisime Aud; mina aan `kanga `truĺli, siis taon kurikaga, siis lähäb siledaks. aan `kangast kaks `truĺli, mud́u on vägä suur - - pärast aan `ühte `truĺli Juu; vanast vanutedi kangast, siss `aeti `trulli, siis `panti `kuuma leevä `ahju Nõo f. sõelast, sarjast läbi laskma `tuhlid keedeti ära, tambiti `peenes - - `aeti läbi sõela Han; Sie jahu muõdu ei sünnü, kui aa sõõlast läbi Khn; kögelik - - `aeti `üsseid esiti läbi Plt; kui `oĺli [vilja] i̬i̬ld läbi `aamine, siss pilluti käpäga ~ käṕpiga läbi õreda sarja, toda sõkutedu `viĺlä Ran; ku tõist `kõrda läbi `aetasse või tuulatasse, siss om pirrest koŕv, kellega`sarja terri tõstetasse Ote; Sõ̭ss ku˽tu̬u̬st edimäd́sest saŕast tu̬u̬ vili läbi sai `aetuss, sõ̭ss tougati timä säält - - kohe nuka poolõʔ Rõu g. peale määrima, võidma `tärtini öli `aetasse `joosku `pεεle ka; `riidele `aetase `seepi `pεεle Khk; see `olli kullaga üle aet, see `olli särje sapi `veega üle aet Muh; elavöbe ja ploom `panta segamini, saab loomale `pεεle aet, kinnel on täis pεεl; nest (vihmaussidest) saab `tehtud keige paramad öli, mis `aeda `silmade `pεεle ja silma kae ära sööb Emm; tüdrugud ajavad proovanksi öli pähe Rei; tüma `aedakse nööri `pεεle, tehakse `traati Phl; Mit́ib, ti̬i̬b nägu ilusaks, ajab pummatit ja `puudert `pääle ja Hää; aavad võid `piäle Juu; tetti seebi vatt, `aeti lõug vatuga kokku Ote

17. a. ka piltl (kuhugi) toppima, suruma, sisse panema, lükkima, pistma, torkama ajad `niiti `niulale `silma; `rongi, `ühte rida `nüöri taha, `niiti `aeti `pihlaka `marju; ajab oma nenä igäle `puole, on `asja `kõikidega Lüg; mine aja tuld ala [pliidile]; lehm nönda vihane - - saaks `leiba sohe aida Jäm; oli `katle ees tuld aeand, ning kukkund `keeba`katle; ma‿p nää `niiti nööla taha aeda; `naaskliga nahast läbi ajama; see oli kuńst leib `ahju ajada; tεεb midu meest selle tüdrugule on taa ajand (suguühet sooritanud) Khk; Linused `kangad `aeti kõik `tuhka, tuha `leeltse `sisse; Linapuud `aeti `loomade `alla Pöi; koe `aetse `kangal `sisse ja lõemed luuasse üles; maasikad `aetse kaste eina `peale; said sa ette aada (lõnga nõelale taha) Muh; üsna kollast sammeld `aedi `piipu; ma `aesi ikka einad `patja Käi; kõlasi `peale `aetasse [võrgu] silmad; jah [lõng, niit] `aetasse nõelale silmäst läbi; aa eesä kondid kotti, too kondid koeo (öeld õhtul pärast väsitavat tööd) Mar; ennemuśte said rellid ike `paela `aetud, nüüd aavad `raati Vig; ema ajas sügisi `kaapsa lehed `rongi Mih; Meie aasimõ puru `alla [laeva tihendamiseks] ning saõmõ laõva üsõ viksiks Khn; kala pahlad - - kalad saavad peadpidi `sinna `sisse `aetud Aud; Vili `aeti kot́ti Kei; `tehtre `sisse pannakse pudru ja `aetakse pulgaga soolika `sisse Juu; limukas aa õnge `otsa, `viska `järve ja ahven tuleb `otsa; meil on koŕv, aa [mesilas] pere `sisse Amb; voadi lavvad piab `enne kõverast paenutama. seda kutsuti `roamiajamine Trm; karu ku uavatud, kõhe - - `aama uav `samlid täis; akan `kingi paalutama, ajad `tärkmitess läbi paalad Kod; rehetuas sai tuld pliita `alla `aada Lai; piirits `aeti läbi võrgust, lükati läbi Plt; sulane `oĺli `ahju kütnd ja ahju `tu̬u̬rid lepä agu kõvasti täis aand; `pastlal `aetse paalad `perrä Vil; ku leib `tõusme akkass, aiass tuli `ahju Krk; aa ravva suhu [hobusele] Hel; rańgjala om kõvera nigu `taosse, mes obesele `kaala `aetass Ran; ärä nüid käppi `arja aa (juustest sakuta); aa `miule nõgla `taade `langa; vanast langa `aeti `orde ja `panti `pli̬i̬kmä päävä kätte; ma aa ubinit nööri `taade; me `piame `vastset `põhku kotti `aama; edimäld `aeti `amme `käistele köŕtlang `sisse Nõo; `aimi õkka maa`maokõnõ elävelt pudõlidõ ja viin pääle San; taa miis om uma talu podõlide ajanu (joomisega hävitanud); ku rügä hukka lätt, mis siss `lõugu vahelõ ajat (süüa annad); ku [mesilaspere] kahalõ lask, sõ̭ss `võetass kinni ja aiass vakka; aja mullõ nõgla `perrä [niit] Har; vanainemine ai keele silmä laka alaʔ, tõmmaśs `liplõ silmäst `vällä; t́siaʔ `aiõ˽pää˽`vällä sannasainast Rõu; niidse˽kääneti `katsa, `aeti kabla `perrä ja `pańti kuiuma; `hiusõkaḿm oĺl tõõnõ, mia - - `hiuśsihe `aeti Vas; taa ai minno ku `vardahe (kitsikusse, kimbatusse); mi‿sa taad `tühjä tuult ajat kot́ti (öeld uhkest) Se; ora `aamine om `urvi (on vaja ajada ora istmikku), ku t́egei laisk om Lei; ku kanapujakõsõl pää `suuhhõ ajat (hinele) tu̬u̬ kikass saa Lut || (maha) matma, mulda panema läksid vanad meest `auku ajama Khk; sügise sai tütär `mulda `aetod; loomale tehässe auk ja `aetasse `auko Mar; elläi lõṕpi arʔ, `aeti `hauda Se || (vedelikku kuhugi) valama, tõstma `auskriga ajame vett jullast `välja Jõe; ajab õlut `ankuri Lüg; Keedeti [mustikad] ää ja `aeti pudeli Pöi; aa `kapliga vesi [paadist] `välja Muh; `lεhkride `sesse `aeti `piima ja, `aeti `taari ja, vett ja Mar; kui juba vaht `alla käib, siis on õlut `vaĺmis ja `aetakse `ankrusse Juu; `Leht́reg aa `piimä pudelis Hls; aab õlut vaadi `sisse Nõo || piltl aas talle prügi `silmä – pet́tis teist; prügi krae vahele `aama (petma) Juu; puru `siĺma ajama (petma) Plt; sa aat mulle juśtku `kärblisi pähä (püüad mõjutada), oma `ulle juttege Hel b. riietuma, selga või jalga panema, seljast või jalast võtma `alpi inimine aja `pitsisi ja norusi enese `ümber VNg; aja omal öltsid üle Jäm; öö `paikus siis `aeti ruudile tanu pεhe; kui sa pahupidi `riide üle ajad, siis pidi εε kaduma (ära eksima) Khk; vammus `aeti vel kasuka `peale `ülle; ma akka `jalgu `riide `aama Muh; `talve peab ikka `kindad käde `aema Käi; ma lähe `püksä `jalga `aama; aa särk pahupidi või üipidi `seĺgä Var; ta aab `soapad `jalga Kos; mõni inime ei `oska `riides `käia, aab kodinaid ulga `ümber Kad; `sinna `aasid vammussalle kasuka ka vi̬i̬l `alla; poiss oĺli püksid maha aand Vil; aa köŕt ümmert maha; mu emäl olli enne siidiame `seĺgä aia; aa nii kaldsa siis `jalga Krk; et osta `endäle üits `mantli `pääle `aada; ei ole seräst pikuti ju̬u̬nd `uńdrigu, mes `ümbrele `aada; aa latsele ääd kätt (aja lapsele särk jne selga parema käega alates, siis ei jää laps vasakukäeliseks) TMr; poiss aja kalsa˽`si̬i̬rde; kat́s `kaḿssi oĺl sällän, üte kaḿsi `aiõ mahaʔ Har; paĺäss kui kunn, olõ õi `seĺgä midä aiaʔ; aä `rõiva säläst ~ `säĺgä Se; ujakõʔ `saapalõ jalakõsõʔ Lut c. (tugevasti) sööma; söötma, nuumama; jooma; jootma ajad nenä täis, õled käppili maas (joodikust); ajab `sisse kui obone, magu ies kui ahi Lüg; küll see ajab ennast täis. ajab ennast kurguni täis; üks va nägal loom aab köik `perse Khk; See on kalakoagas, oh ta võib kalu `sisse ajada Pöi; Aesimi mustigud püuga sisse Emm; sellel loomal oo ete `kampsu `peale `aetud Mih; aa seda va kalja laga `sisse et ägise Kad; mõni kõrd `aetse luamale `sisse eläväd õbedad; kui palju sa `viina elo aeg kõriss `siśse õled ajanud Kod; i̬i̬st aab [hani] pugu täis, tagant laseb `väĺla Vil; üle seĺlä täus aanu ennast Hls; kardultege aave obese üless, lina`si̬i̬mnege, apuge, `maarjejääge; ku ristikeinä pääl [loom] täis olli söönü - - `aeti iki verist liha su̬u̬l`li̬i̬mi ja mädä kanamuna `sissi; ta aass `siĺmege `endel `sissi (ahnelt sööjast) Krk; siga om verevän ädän - - `viina `aeti `siśse Ran; midägi sa tettä ei viisi, aga `sü̬ü̬ki aad `endäle `sisse nigu kajak Nõo; paaŕ kuud pidäsi `lehmä, ai tu̬u̬ liha täüś ja Urv; hopõn om häste `rammu aet Har; iso tolmukõist ei olõʔ, aja˽`väele `sisse Vas d. (õhku) täis puhuma kusi rakkule `aeta `enge `sisse Lüg; ajab `akne `pεεle iŋŋe `aulu Khk; vanad mehed ajavad põied `inge täis, koebatavad ää Vig; sia põis `aetas `enge täis, `erned uad või ka `aavled `pantas põie `sisse, lapsed mängivad Hää; sia põis õerutasse tuhaga ja `aetse `inge täis KJn; õlekõŕs tsusati sääld kusima kaalast `sisse, ja mõni `erneterä kah, siss `aeti kussim `õngu täis Ote; vasigõ piimämago kuivatass arʔ, `aetass hõ̭ng `sisse Rõu

18. masinat, tööriista jne liikuma panema, käsitsema uherdi `aeta `ringi Jõe; vesi ajab `veski kived `ümbär ja `käimä rattad. tuul ajab `jälle `tuule `veski rattad `ümbär Lüg; `laiva `vinti on sie midä tämä edäsi ~ edesi ai Vai; kui taaspidi keeruga kedretud on ning akkad teisit ajama, siis on `vastuksi keerd Khk; lähme `käia `ümber `aama; vahel aab [võimasinat] tulise `aoga, vahel `pissi illekest Muh; mönel `olled hobused, kes aasid `ümber [rehepeksumasinat] Phl; suur ratas, see on seespool `ääres [tuuleveskil], see aab `rinki `värkelt LNg; teese käpuga aead `ringi [linamasinat] ja teese käpuga `pöörad piu Vig; oki vänt, sellega `aetse okki `ümmer Aud; käsikibi, vändast `aeti `ümmer Vän; Me koorume `lõnga - - okit kuripidi `ümmer ajad Hää; ommiku juba `jälle kella kolmest neĺlast üless, akka vokki taga aeama; suur vändast `aetav pump oli [viinavabrikus] Kos; kolmas aeab pulgaga lõngapakku `ümber, kus siis kangas `piale läheb Sim; panen nööri lühi `piale, siis aean ratast `ümber Pal; tiivad aavad `ümber [tuuleveskit] Äks; leier`kasti `aetse vändast Hls; vaist om jala väsünü okki aian; ma taass kirvest teräväss aia, tule `pü̬ü̬rä `aama Krk; kistavaŕs käib üless ja `alla, aab vokiratast `ümbre Ran; ma esi olõ uḿmi käśsiga ajanu `ümbre˽tu̬u̬d [lina] maśsinat Har; vana`aotsõ `külvmise maśsinaʔ oĺliva rihmaga kaalah ja `aeti vändäst `ümbre Plv

19. teat olukorda, seisundisse viima, teat olukorda, seisundit põhjustama, mingisuguseks muutma suvi `vilja `vuodamine, kui `leigetu vihk `aeta sasi `reie tuppa VNg; tuul on rukkid räsa ajand; ajad sene tüö sasi, ei sest tule `vällä midägi Lüg; koes orgi `otsa sa `eese püksid oled `puhki aand Khk; tahab tiitsastusega tööd `luhki ajada Mus; see jummikas oo `lahti aamata alles (õied veel kinni); te aasite mu une koa `raisku; `uhkus aab upakili, `kangus käpakili Muh; labigute varred `peavad siled olema, muidu `aevad püud puhas puruks Käi; poĺt ei ole kuum, ei aja tina sulaks Mär; kudas sa selle peä naa ruttu `patsi ajad Vig; [lõnga] `punni ajama Hää; meie aeasime omal siin [maja] `jälle `liiga pikaks Ris; mis sa aad teesed tülisse; juurekakk aab `taina apuks Juu; tuul aab pia segamine Koe; `aama vede `leigess; miilisüsi ae sepäl kõhe ravva `ki̬i̬mä Kod; pääval on ikke `võimu, seĺla aab ikke soojast Pal; koonerdab iga aśjaga, tahab kopikud `lõhki aeada Plt; soal om kaits lippi katik aet Trv; või aias sulale ja pannas säält [korbi piima] sekkä; nõu keri om kokku aet, siss põhja ümmer aets keri kokku Hls; `õigus aiass õieli ala ja kõveruss kõtuli pääl; sia `lõikat nõnda, ku kõrre aave `perse`lõhki (öeld, kui rukkilõikusel on jäetud pikk kõrs); võip olla, et poja aave talu eläme (muudavad jõukaks); sia röögiv ninda‿t ilma aave `lõhki; tule säde aap maja põleme Krk; `uhkuss aana upakeli Ran; suur toŕm aab laeva ukka Nõo; terä ai `verde - - kesväl ja rüäl enne valmiss `saamist, siss terä olli verrev Kam; piim `aeti paan `lämmäss Rõn; hiivalõ `aetut pipard pandass `väŕski lihasöögi `sisse Kan; Anna˽piĺl hullu kätte, hull aja piĺli `lahki; perremi̬i̬ss aja vikadi vaivass; Sõ̭ss ai [kaerakile] `hindä üless kohuvalõ ja keśk kottalt hapaśs sääre lahe˽vai mõrõ˽`sisse Urv; mi‿sa väidsega kivi päl raot, sa ajat väidse kokku (nüriks); [naistel] `juusõ kõ̭iḱ `t́sarru `aedu Har; mis sä tarõ nii kuumast `kõ̭õ̭vatõ ja `lämmäst ajat Räp; vanast es käüdäʔ `kohtit, vanast iks `aeti iho kuumast (anti peksa) Se || terariistale sepikojas uut tera jätkama aja vahase. keeda kogu - - `ühte raava `asja Khk; sie kerves tahab vahas ajada Ris; siis `aeti kerves üles, kui `kervel enäm terä eden es õle Kod; kirves paks, kirves lähäb sepal ülesse ajada Pil || (lõngale, köiele) keerdu tekitama sa ajad `lõnga `kierdu, ku tulist `tallad Jõh; aja kövele keerud `pääle Rei; vokiga kedradi, see aas keeru `peale Phl; kuurud tulevad kui lõnga väga keeruks aad Plt; kui [lõng] väegä keeruss `aetass, siss om kanasäĺlän Ran; vokiga saa [lõng] loiumb ni kierumb `aiaʔ Lut

20. hrl impers tekkima; tekitama a. füsioloogilist protsessi või psüühilist seisundit tekitama, esile kutsuma; paistetust, paiset jne tekitama kahe`puoliksed ehk rahusimmed `külmitamisest ajab Jõe; ajab `süäme täüs sie sinu jutt Kuu; irm `ninda et ihu `karvad ajab `püśti Hlj; `tormi käs olin ma küll, ei minu ei ajand `oksele ka VNg; kui `kiegi tõist pigistäb, siis ajab sinisest; ajab `juure `ühte `puhku `tõisi (paiseid); kie üle aru süöb enese täis, siis ajab tagasi; kui lehm süöb `ärjäbä ädälä, obose ajab `pierestamma, aga sarv`luoma ajab `lõhki Lüg; igistab, ajab nagu vesi `ernele; kui magamast üles `tõused, ajab `ringutamma Jõh; kui mesilaine `neulu, siis aia `paistetukse Vai; ving ajab piha; sool ajas üsna puna üles Jäm; kui sind nuttama ajab, siis silmad löövad vee älevile; pet́t ajab pasale Khk; `kange kihu ajab reit `kiskuma; piim on `närdind - - aab kere seest täis Krj; Kanad nokkisid nögesi, küll see pidand kanad munele ajama; `Koera `narrind, sellepärast ajavad koera nailad öles; Vanad mehed `rääkisid et - - punane ajand undi vihale; Viina köögi roak `anti ärgele, ajas ärjad liha täis koa Pöi; kui iirid üles aab, siis joosetatse obust Muh; ihu seest `aevad sihansed kärnad `välja Emm; selle öhö silmägä o ikke vilets küll, aab selle teise koa mässäle Mar; soola `tüikad ajavad kää `peale Mär; sul aan suure `viske `seĺga Kse; na külm, et aab kohe `ambad `risti Tõs; `Siokõ lödisejä rasvanõ pekk, et jälestüse aab `piäle Khn; et aeada ihu sügelema, kui `noores kuus - - pesu pesti; lastel o kevadi kure `saapad `jalgas. tuulega aab naha `lõhki Aud; valu aab rind‿alt ülesse; välgud sähvivad üle `taeva, aeab pimedas kohe irmu `peale; puu `raimene aab käed rakku Vän; kõht ajab puhutsel Hää; nõges kõrvetas, nää aab nõnna nupud ülesse; kõht aab täis Juu; maisi praak - - se aas loomad ülesse nõnna‿t Kos; sie (roos) võt́tis nisukeseks punaseks kohe ja `paistesse aas KuuK; nisuksed `vistrikud ajavad vahel maast Ann; `vuolmed ajavad ülesse, ajab siest täis VMr; väe vińnid aeasivad inimestel näo `piale Sim; kisendäs `pihta ja `rindealuss, `vaata pihad aavad üles; mine issu ahju rinna all, aab kuumass; tõene aab tõiss `naarma Kod; mis ei `meeĺdi, si̬i̬ aab üsna `inge täis Pal; eliting aab inimese küĺmetama `kangesti ja valutama Ksi; üks lehm oli täis aand ristiku pial Lai; suu aab üles, ohatab KJn; kupe om üles aanu, kupe om `paistet Hls; aa süä `rindu ja küsü; pant `nõstse aave üless; kuumage aa surma üless; si̬i̬ sü̬ü̬ḱ ai `süäme närveteme periss; olli naha kuumass aanu ja `külmä vett joonu Krk; käsnä om, mes aava loomale ehk `endäle käte vai näo `pääle; su̬u̬kaela - - nu̬u̬ aava ulluss inimese Ran; `umbe ai mõnikõrd jala `alla, ku midägi `suśkusi `sisse; emäl om tõene rind üless `aetu (paistetanud); ai `endä igile Nõo; nisukene alv saabass, om villi üless aanu; vasik aab makku, vasik om makku joodet Ote; kõtt aja puhussile San; käsi koolõss ärʔ, nakass `pindõ ajama; pahussõ vai kasuva aja `heitümisest Kan; säĺg aja hallu, ei˽või˽`kaugõ `istuʔ; ku˽lihm täüś aiass - - siss andass klaubõr`su̬u̬la; no˽nakasõ na viĺliʔ jo `määle ajama; mää aja jo naha alaʔ Har; mul `aeti suu `pääle tedretäheʔ; `ku̬u̬lja luua aa `jalga [hobusele]; tu̬u̬ hüdse karm ai mu hoimussehe; pää lei ärʔ, noʔ aja muhu Rõu; pää om mul hukah, taa aja hallu Vas; ku kurgu üless aaśe, siss toomõ `häelmo ti̬i̬ hää Räp; aasõ `süäme kuŕäss, pand ossõlõ Se b. tekkima, tekitama, esile kutsuma (teat loodusnähtustest) ajab `ümbär `kaudu üleni `pilve; `einamad puha ajab vett täis sie sadu; ajab jääd ja `ühme `silla `alle kokko Lüg; suurt `sööna ajab üles, pilve `sööna Jäm; kui virmalised üle `taeva ajab, siis tuleb pikaline sügise; vesikaare tuul ajab sii mere loeks Khk; tuisu aŋŋed o täna kogu ajand Mus; Selle `talve ajas paksu lume maha; Kui tuul mere pealt akkas, siis ajab mere jämeks ja mustaks kut öö Pöi; ühna aab rät́sakast ülalt `alla Muh; jää ajab `kuhja üles Rei; anged teed `umpseks aand; päevä terä juba paistab. päe aab äärt `välla Mar; aeas kao `umme, `tuiskas `umme Mär; suured sagarad pilved ajavad `taevasse Aud; kui `vihma sajab, siis ajab vikerkaart ülesse; `pilved aeavad ülesse Tür; nüüd on vihm üle, aga ta aab säält uut jälle Kad; taevas ajab puna üles Sim; nõnna veekess udu ae (sadas) ommogo Kod; pää aab `õhtasse Plt; jäŕv aas pagu KJn; lume lobjakud aab maha Hls; kiḱk kotuse aa (tuiskab) täis Krk; suurõd `oarmigud - - olliva kah tuulõl ja tuisul `aetu Ran; kell `olli kolm, ku päev ai vi̬i̬rd (hakkas tõusma) Puh; pilvetämä nakap, aap nigu `ahka `taiva päle Rõn; nigu utsu `aie, udsuti kipõn `aigu Har; ti̬i̬ `pääle jo `uarmoʔ ajanoʔ, `väikeseʔ hangõʔ ajanoʔ kui `tuiskass Räp; `pilvi aa Lut c. kui käre ahe ja leib ei saa `kerkida, siis ajab muhud ülese Aud; `rohto ajab võrgud täis Trm; ragusi täis aand, leib `lõhki lähnd Vil; `keĺdren `oĺli vesi, vesi ai vammi tare põrmandu `sisse; õlu nakass `käima, joba aab `muĺle Nõo; kuum vägi panõ˽länikohe, säält imma läbi, väe joonõʔ aja `laudu `vaihhõlt läbi Rõu

21. ennast või mõnda kehaosa teat suunas liigutama, teat asendisse tõmbama uss ajab `rengasse Kuu; juba ma nüüd olen paranennu, akkan `püsti ajama `endasa VNg; ajab oma `rinna `püsti ja `kõnnib pää `seljäas; märä obene - - ajab `ambad `itsi, `silma `valged ajab pahemitte Lüg; poiss ajas jalad `arki ehk ajas `laiali; tige obone, akkab tagant üless ajama Jõh; pisine laps ajab ennast istukile Jäm; mis sa sest suust `jälle `kulpi ajad Ans; obu ajab taaspidi, ajab `püsti ep vöta `koormad paigast ää; mool oli see valu nii `kange, et aea kas pεε `pεεle `püsti; ajab jala paigast ää `jälle Khk; obused ja `veised aavad ännad `püsti kui kiilid kallale tulavad Jaa; kes `kähmo jεεnd, aeb ennast `sergeks Emm; laps aab `eesä paled `punni pähä; aab suud päräni peal ja aegotab; va joomane inimene kui tä aab `eese töllakile Mar; Koer aab kua `kukla karvad `turri, kui vihatses saab Han; Loom akkab tagaspidi ajama, käristab kurgu `kinni Mih; ajab oma rinnuli Tõs; laps aab ennast nii `kangeks ja kõvaks, kui ta võemost täis on Juu; kaśs aas ennast `küiru; kuer aab ennast seĺlali ja küĺleli Kos; ta ajas suu ja silmad laiali selle jutu `piale; siga ajab sava `rõngasse VJg; aab silmäd `jõńni, `järsku tuleb kõhe kallale Kod; [kala] aas veel lõpussid laiali Lai; aas keele suust `väĺla Plt; vahel [kass] aab `riśti asemas ennast nii pikk ku ta on Vil; ega pääsuke siul suhu ei tule, ku lõvva laiali aat; obene aa ammasteg `küĺgi (hammustab); ta ai miul ümmer kaala `kinni Krk; aage nüid käe laḱka, olge viksi [linatööl] Hel; nigu ametide sai, nakass pääd `püśti `aama ~ `oidma; es saa [sõlme] `valla - - aa vai ammastega `küĺge Ran; kaśs ai mulle küśtega `küĺge (kraapis küüntega); `aanuva obesele `küĺge nu̬u̬ peni Nõo; ajasime `eńdi jalat sinna ülesse, selle suidsu `sisse TMr; ma kae, kas ussi omma `endit joba `sirgu aanuva Kam; ku sinno no `kalkuń `näesiʔ, sõ̭ss ajasiʔ `õkva˽lońdi laḱka Kan; är ajagu innest `urvi Urv; peni kõrvaʔ `kirki ajanuʔ Krl; ma `aiõ käe piḱkä ja˽võt́i säält üle aia `maŕju; `haudva kana aja henne üless `kuĺli, aja henne üless kohuvalla nigu `kuĺlgi Har; Tõõnõ susi - - ai `hamba iŕvile Rõu; Ärʔ ajago kässi külge (ära tule kaklema) Räp || piltl (uuesti) elama hakkama, jalule saama õli `vaene ja vilets, aga nüüd ajab `ennast `jälle üless vana mue `pääle Lüg; see koht ajab ennast üsna üles (talu rikastub) Khk; tiumieste ja talumieste töövaevast olete ennast ülesse aand Kos; Taluinemine nakaśs kah sõ̭ss innäst `pistü ajama ja nakaśs `indä`kot́silt elämä Urv || piltl `turja ~ `kärsa `püsti ajama (vihastuma) Hlj; äga pisise asja pärast ajab aejase `püsti (vihastub) Ans; aas koivad `sirgeks, suri ära Plt | käed aavad nõrgalt `külge pöllutüäle; aab käed tõesele `külge, ei jätä tõiss rahule; täl ei õlesi vaja `ammid `külge ajada (riidu norida), aga soŕgib alate Kod; küll om `täämbä kipe tuuĺ - - kes äste `sõrmi `küĺge aap ja jala `küĺge; [kõva külm] aap `amba `küĺge nigu peni Kam; külm aja käśsi ja `jalgo `küĺge (käed ja jalad külmetavad) Vas

22. elama; toime tulema, läbi saama; (aega, elu) mööda saatma, (asjatult) kulutama ajab `ennast `päiväst `päivä, `kuida saab läbi, pää `toidetud; kas näväd (mesilased) ajavad üle `talve vai ei [omakorjatud toiduga]; ajama `tõistega (naabritega) läbi, `emma `taple egä `riidle; ei midägi `viitsi tehä, ajab aga oma ajad `ümbär, üks päiv `siiä ja `tõine `sinne Lüg; üksigult vilund `pεεle, ajab oma `tahtsi `jälle; piab talve selle pöhuga läbi ajama Khk; Eina`aegne pää `oasta `pitkune, `andis ikka öle ajada küll; Mis nee seal teevad, just et nad pääva `öhtale ajavad; Mis terit mo vana inimesel änam on, voagu `pääle ühest päävast `teise, aja `päivi täis Pöi; katsub selle päeva `eetsi aada Muh; ajab neid `päivi na edassi kirati virati Mär; Mõni inimene aab eluaa teiste õlul läbi Han; Sui võib jõlma `kengetä läbi `aada Khn; siis aasin sedä `aega sedäsi edäsi ja - - pidasin vahest särgi kuu `aega `seĺgas (et mitte liiga tihti pesu pesta) Juu; aame oma inimestega läbi VMr; aea aga seda elu `pialegi surma `poole edasi Lai; suur õńn kui soad päävad `aetud (elu elatud) Pil; kamaga saa mõni tiir `sü̬ü̬ki edesi aia; piap peenepelt läbi `aama, et ots-otsage kokku tule. tule kidsevepest läbi aia Krk; ma pia ka iks elu edesi `aama (vaevaselt elama); ma pia selle küti`nõuga iks taĺv `aiga läbi `aama Nõo; ku talvõ jouvat üle aiaʔ, sõ̭ss saat iks vällä elläʔ; eluaig om vaavan elänü, om `päivi `mü̬ü̬dä ajanu; om `laisku [abilisi] kah, kiä `mut́ku aja `päivi edesi Har; Ku õ̭ks vähäge `aastak oĺl, sõ̭ss `aet́e kui taht ots otsaga kokko Räp; śjoo leeväga mi aä läbi `vahtsõniʔ Se; `lõuna `kohtu ai ärʔ üle, tu `peokõnõ jäi õdakust Lut

23. a. (midagi) teha tavatsema; taotlema, kätte püüdma ajab oma `kangust Kuu; sie (inimene) aja oma `kiusta ja `jonni VNg; ajab `ahnust taga, üks `ahne inimine; ise eneselle ajab suurt `õigust taga Lüg; tama aja `kuulsust taga Vai; `pulmas - - `viimaks akati rahaga `vöitu aeama Khk; sa aad muidu oma `jõõna; ei tea, oo ta imu nüid `aetud Muh; aeab oma `tahtmest, `kiusab teist Käi; tä aab ikke sedä toredust takka Mar; ta ei tee ead tööd, ta ajab `jõudu taga Mär; laps oo ära imetletud, siis aeab `kiusu Mih; mis sa uhkustad, aad edevust taga Hää; `kange inime, oma `õigust aab Jür; sa aad `maiust taga ega süö igat `toitu Koe; akkas kord `jöńni aeama Sim; mes tämä `kiusleb ja aab õma `võimo Kod; nüid inimesed ajavad lõbu taga Pal; lehmäd neelustavad, `aavad `ni̬i̬lu taga KJn; tüdär aab nännige `kiusu Hls; mine `endest suurepege `õigust taga `aama; si̬i̬ om `kange õtsikut `aama [vihastuma, jonnima] Krk; üit́skõrd aive [lapsed] ulbakut Hel; aeva enne `aeva enne `uhkust taga, käesivä siidin ja sammetin; ka inimene aab oma `aelit, `mülläp, om kah ira Ran; ta aja mukkõ `kraśsi Krl; ma˽`mõtli, ta aa `koirust Har; nüüd sait sa uma hõla är aia Plv; `kõŕkut aaśe, esi `vaenõ inemine Räp; `väega kisa ineminõ, kõ̭õ̭ aja `hanka Se || (millegi poole) püüdlema ajab `ennast minuga ühe `iälisest mehest, aga - - on minust pali `nuoremb; ajad juo inimise `iälisest, aga ise `räägid viel rumala juttusid Lüg; ajate ennast perekonna inimeseks Khk; kekk om tuu, keä uju hüvvi `rõividi päle, hüvvi `kängi päle Lut || piltl mis sa sii oma `sarve (võimust) ajad Mär; mes sä nuudsut, mes sä süänd aat (pahane oled) Rõn; Mõ̭ni lat́s aja süänd (on tige) ja traḿp `jalgugaʔ Urv; süänd aja (loom möirgab, mürab) Rõu; süänd aasõ, pahandass tõõsõ `pääle Se b. (hrl taimedest) laste `pihta `eetaste kut kasub `joutsasti, seisab lahja, ajab kasu taga Jäm; see aab kaso takka, `kangeste suureks kasvab Mar; vili aeab kasu taga Lih; vanal kuul tehakse kardulid, kui noorel kuul, siis ajavad kasu taga, kasvatavad `pialsid Tür; vähene vili peab olema. ta kõrt aab taga VMr; vili aab `jõudu taga (kasvab jõudsasti ja ei valmi) Trm; ernes aap iki kasu taga seniss ku ta ärä võets; kardule aave kasusit taga (kasvatavad pealseid) Krk; mul kurgi `aava kasu taka, ei ole midägi küĺlen Nõo; tõnõkõrd uba kah, kui paksult maha `pantu ja väega väkev maa, ai kah kasu takan Kam; ubina varrõʔ ajava kassu ennedä, kas tanh no õigõ medä alh om Har; [hernes] `kasvo aasõ takah, kõ̭õ̭ `häitsess Se

24. mingis tegevuses olema a. (millegagi) tegelema, (midagi) harrastama; õiendama, korraldama ajab `asjad `troisse Jõe; ajab iad `kaupa ja pettäb inimisi ühe kuni `tõise `asjaga; sie (tüdruk) on `niisuke `anniga, et egä poiss saab `sengä oma `asja ajada; `asja ajamaie (ekskrementeerima, urineerima) Lüg; saksad jahi pεεl käisid, aisid `jahti Jäm; see ajab kibedast tööd taga (ruttab tööga) Ans; ajab `linnas teiste erisid; vanast `keidi äga kevade undi au ajamas Khk; te `peate oma tööd koa edetsi `aama Muh; teitel tuleb oma ammetid ajada (tööd teha) LNg; siis [lööpred] läksid koerte eest `jahti aeama, `koeri põlnd Lih; sahkeldajad aavad äri, `ostvad, `müivad ää `jälle Tõs; aab laaber`jah́ti, jooseb ilma asjata `ümmer Aud; ajab kielatud `kaupa VJg; on kaubad nii `kaugele kokku aanuvad, et nüid tulevad puömad `varsti Ksi; vallavanemal olid kõik valla aśjad `aada Plt; aas sedä `aśja `vaĺtskusega Vil; ti̬i̬ tü̬ü̬t tüveni, aja asja aruni Hel; mis `jahti ti˽tan ajat (öeld lastele, kes ühest kohast teise jooksevad) Krl; vana Kasaga Ot́t oĺl `oksjooni aiaj, tu̬u̬l jäie peräst helü kińniʔ aien; sa˽piat õks poja elu ka `ju̬u̬ndõ ajama; kasak lät́s `valda tii `säädmise `käskü ajama (viima); vahetamisega `aie jäl tsigani umma äŕri Har; ahi om õks kütet, asõl aet; mi aja õks `kaupa, ti̬i̬ `kaupa, võta maad `rińdile Se || puĺl ajab `inda Khk; lehm akkab eri `aama (pulli tahtma); kebäde lennud `aavad `lusti Mar; pulmamaja läve ihen tullu vana emmiss `vastu, kes kundi`jahti aa Hel; lätsivä `tüt́rigide poole - - `ü̬ü̬se `aeti toda `jahti Ran; läämeʔ uri ajama (ehale) Plv b. (peam tulusel) kala püüdma mihed kεivad toost ajamas Khk; toost `aetse vaa ilmaga, kui vesi `eeste `selge oo; `öösse toost ajades pöledatse käre`kantisi Mus; lähme äärt `aama (võrguga äärepüügile) Vll; tõrva `küindlaga `aeti `tooste Muh; Peksu aamene (kalapüük jää alt põrutamisega) Phl; keisid ahingud aamas; mehed `aavad tojost öösi Rid; aga tule`aajad (tulusel käijad) seal merepeal olid, sai `öötud nää kala`aajad seal merepeal Mar; `aeti `lańti [tulusel], ahingaga `raisid Var; küll oles läin angeru `aama, aga ei näe änam Tõs

25. kasvama, võrsuma; kasvatama, välja ajama kaur ja `otra akkavad juo `tohlule ajama; `katsu kas kaur akkab juo `ripsele ajama, ajab juo `putke siest `vällä VNg; õras on ajand üles juo; õras ajab juo `aljendamma, ajab juo `suurest; rukki ajab `poigi - - `talvel tämä kaub `vällä. siis perä ajab ühest `juurest `uuvesta `kõrred Lüg; `iire näkk - - `viljä `sisse ajab. `õileb ka - - `õilede järele ajavad `mustad `kaunad Jõh; puud juba `urbi aemas Jäm; roomets - - akkas ikke sedasi laiale `aeme Ans; akab maast `rohtu ajama; ajab kadagid karjama täis; rohi aeab ega pεεvaga pitkemaks; rugi akab kört ajama kevade kui rugi köŕss akab kasuma Khk; Kas sool ide `välja ajab, et sa `vihma kardad; [põldmurakas] Ajab juured äbemata sügavasse Pöi; meiu kuus akkasid puud meiut `peale `aama (läksid lehte); liiv maad aavad `sõrga Muh; seemet ikke vahest vahetasse. kui aavad sea teĺled või `luśtad või kure `erned `sesse; vahest aab villa kõik oras`rohto täis; ruki akkab jo `peasi `vällä ajama Mar; kase`lehtegä tehässe koa kollast, kui nad kebäde alles aeavad Vig; vili aeab orasele, läheb orases Lih; kevadi aeab [puu] mähä Var; sirina põõsas aeab kõik kohad ennast täis; mets akkab `pungi `väĺla ajama Tor; kevade ajab mõnel lepal paelu võsusi, teesel ei aja Juu; `nuori `mäńdi aab aina ülesse JõeK; sirinad ajavad nii laiaks Ann; mets aab iire kõrvule VJg; einam ajab ädalat; puu akkab `lehti ajama - - läheb `lehte; rukki `sisse ajab karu `kaera Iis; kui vili maha külvatasse, siis tera akkab idule `aama; vili piab sõredast `külvama, ta aeab ise `poegi Trm; kasuõks on `sõśral mes ajab ise juured `alla Kod; vahest ohakad aasid [vilja] `ulka Lai; liĺl akkap juurt `aama; ein aap juurest `vällä kaharikuss; pütsik joba paunan, akkass `äitsnit `aama Krk; ai `terve selle su̬u̬ aenamaa mul anger`püśti täis Kam; uba aja iduga üten jala `väĺlä; peedi om `sääntse `väikese, vesiaina ai pääle nigu `kaska Ote; puu nakasõ `täŕknemmä ja `urbõ laḱka ajamadõ; siihn mi maa pääl ei saa˽`kapsta kassuʔ, siihn aja alasi `paatrõ alaʔ Har; nigu lumi lätt, nii kunna`kapsta ajava häiermunut́iʔ üless Vas; lõõgato ossa `küĺge ai `vahtsõʔ kasvoʔ; nüüd ei `peetä mi küläh `tatrekko sukugeʔ. aaśe `haina Räp; leib kasuss `vasta `päinemeist. uä pääd `ussõ Lut

26. a. ütlema; rääkima, kõnelema; vestlema; jutustama ajab valet `kohto ies; ajab mõned sõnad `saksa kielt ehk vene kielt ehk Lüg; läks `senna `aiga `vietäma ja juttu ajama `kiires tüö ajal Vai; kes seda nõnna `ilmsiks tahab aada (välja rääkida, päevavalgele tuua) Muh; aeb roppu sönu Emm; jah meil akkab [laps] jo üksikod sõno `aama Mar; Külas `aetade `neukest juttu, et `varsti pidi akkama lund sadama Han; `veskekoeas koti `otsas sai ika jutta `aetud küll Mih; aame vähä juttu, eks `aega ole JMd; jõriseb tõesega. aab aga `ärsklemise sõnu; ärä `aada minul rumalad juttu, kõnelda `õiguisi; lähväd kahekeisi näväd sõnelema, aanud ike Jakopille sõnu Kod; tule sa tagasi, ära sa pikka juttu jää aeama; riagib, riagib, teine `ütleb et, mis sa aad - - ei `uskund seda juttu Lai; mia kuuli, mis na sääl aive; kiusa jutt, aets kiusa peräst; miu emä ai seantsit vana jutte, msi ta kuulu olli Krk; siss iki aeva, et tu̬u̬ `olli periss näḱk Ran; mes sa laemu sõnnu aad Puh; me‿sä aad, nüid mõnõ õtak om; temä om esi omast pääst tolle jutu `väĺlä `aanu Nõo; ku ma `väike olli, siis vanaemä ai vana`aotsit juttõ Ote; ku˽midä säänest kon `nimmat, siss aiass jutt laḱka San; taa aja sullõ ette inne, sa mugu usut Kan; katõkõistõ kõnõlõvaʔ, suust suhu ajava juttu Krl; ala aiuʔ, kuiss sa˽siss süüä ei˽tahaʔ; Hall ei olõ˽kartuliile midägi tennüʔ – (kahtlevalt) Mi‿sa˽noʔ ajat Har; mehe˽nu̬u̬ʔ istusõʔ ja ajava õdagudi jutta Vas; ütte luku kääse siin jutto ajamah Räp; timä aasõ jutust, mõist aiaʔ. mis om olnuʔ, `säädse jutussehe Se; timä nakass jutust `aama, a mi nakam jutust `kullõma; aa vinne `väŕki Lut || ajas kekki, `kelmi; aeab pümed `kurja `välja (vannub) Khk; aab `tühja loba Vll; mis sa `peale pori aad, porised Muh; ta aeab ika `tühja lori Emm; aab aga `parlori Mar; inimene lõõp, ajab `alpi välja PJg; on üks suure `suuga inime, aab niisukest `lompsi ika `väĺla Hag; noored aavad mud́u `parru Rap; [pulmas] süövad, juovad ja aeavad lamet Amb; see aab `ilmast `ilma oma `lolli plara JMd; ärä aa `naŕri, `ütled ku tõene aab `niiskess loba. ehk ku kõneleb siäl kos ei `kõlba Kod; ära aea nisukest jama Lai; aab mud́u joba; ära aea käo `jaani Plt; tema aab `ullu `paaru nüid Pst; muud ei kuule kui ike sedä `kurja `vällä aave [noored tänapäeval] Hls; õige pahane näkküss `vällä, võib `olla, et mõni jälle `ullu ette om aanu ja manu `panden; mea ai `naĺla siul, sa võtat tõess Krk; ropu `suuga `oĺli, kes väegä lori ai Ran; temä aap ike oma joru, egass temä sinu juttu ei usu Nõo; ärä aja `laimu San; `orlobi ajavaʔ, ilma`aigu ajavaʔ rumalat juttu Kan; nii pu̬u̬ĺ viguri `aeti `ahka Urv; mi‿sa ajadõ umma porra Vas; aagu ui `haĺpi Se || ajab `vällä suust, midä sülg `suule tuob Lüg; ennemasti eida rist suus ede kut sedissi sönu `väĺja ajad suust Jäm; ajab suust pudra-padra `välja ning loriseb änam kui `tarbis Vll; vandus `söukest `kuuma, tuhat kuratid aas suust `välja Jaa; ajab nurjatumaid sõnu seest ~ suust `välla Mär; aab roppust suust `vällä, ropu `suuga Tõs; Lõugerdes on `seukesamma lobamokk, aga ajab `rohkem `paska suust `väĺla Hää; juonud mies aab jampsi sõnust suust - - `väĺla Hag; kõik aab suust `väĺla (kõneleb kõik ära), mis ta kuuld on Juu; ärge aeage `tühje sõnu suust `väĺla Ann; purjen `piägä eks tä rumalid sõu aja `väĺjä Kod; küll ta pajatas, ajas suust `väĺla Pil; küll ajas suust `väĺlä, mutku `paĺlas kurat ja kurat KJn; suu laiep, ku ame alt pu̬u̬lt [öeld sellest], ken rumalit sõnu aa `vällä `endä si̬i̬st Krk; ropu `suuga `oĺli kes väegä lori ai - - `solki ai suust ̀väĺlä Ran; aja suust kõik `vällä, miä `suhvõ tulõ Krl; ta `naksi suust tu̬u̬d igävest poŕri `ussõ ajama Har b. tähti ütlema; veerima kui laps akkab lugema, siis [öeld] õppib ja ajab `tähti juo, ajab sõnu ka juo; ise ajab üht sõna üht `muodi ja tõist sõna tõist `muodi, ei `õska viel lugeda; emä `ütleb `lapsele, älä aja `puoli sõnu, lue `täielikkuld Lüg; Akkab ikka juba ridu `veerima, `tähti kauda ajab sõnad öles Pöi; laps aeb juba sönaks, aeb juba `tεhti `kouto sönaks Emm; mis käe tääl oo se lugemene, aab alles `tähti Mar; `eśte aja tähed, siis viäri, siis loe kokko; ku laps one `ku̬u̬li nu̬u̬r, ajab `täśti Kod; `tähti `mü̬ü̬dä aa iki sõnu kokku Krk

27. a. (kangekaelselt) väitma,tõendada püüdma; vastu vaidlema, tõrkuma ajab minu süüks Kuu; üks `naiste`rahvas `Madli `mõisast akkas ajamaie, et õlen mattand tämä `avva `selgä Lüg; ää ajag valeks midad; `laudad oma suud `pεεle, ajad `vastu (öeld lapsele, kes ei taha käsku täita ning vastu räägib) Khk; ta aab paegal üksasõnu, ega taal põle sellepärast `õigust mitte Muh; igaüks aab oma süist ää Rei; tääl `aetasse muido peale. aga tä põle `miskid süüd teind Mar; üks aas ühe `piale, teene aas teese `piale (üks süüdistas üht, teine teist) Rap; ta ajab tagasi, et ta‿i ole paha teind Amb; alate ajad sina mulle `vassa, mine ti̬i̬ ärä, mes ma käsin; egäüks tahab süid õma piält ärä ajada Kod; kui oma jońnist ei jätä, `tahtmisest, siis `ööldasse et, aeab `pialegi oma joru Lai; temä tah́tis vägisi võless aia, mis ma kõneli; esi sa olet selle tegije, mis sa tõise `seĺgä `süüdü aat; aap luud`sarve `vastu, et temä ei ole sedäsi tennu Krk; ta‿s taha vanembile `vasta `aada, läits kah [mehele] Nõo; kas sa˽tahat `õigust võĺsiss aiaʔ; Taa aja õks umma ajamist, mitte ei jätä rahulõ Har; ja se must pini sei liha arʔ, ja timä (härra) `aiõ `tiindride pääle Vas; tä aasõ `vasta, `vasta `taplõss Se b. tungivalt nõudma, nuruma, manguma; peale käima või sundima vägise ajas `pääle kõhe: `anna ja `anna Lüg; üks inime, kes `kangesti midad tahab - - ajab `pεεle kud luu`painiji Jäm; loom ep toida ennast karjamalt, ikka aeavad `öhta kεεst; `lambad `karjuvad `ühte `jooni, ajavad `süia Khk; ajab tüdrukute kääst `kindud pääle ja `pähkid ja ölut Krj; Just kut `mustlane ajab `pääle, anna ja anna Pöi; Töö aeab pεεle (sunnib takka) Emm; käis möisast krahvi kεεst Köpu `möisa rendi `peale ajamas Rei; laps hakkas `tisse ajama Phl; akkasid `sooja õlut `kaela `aama Rid; nao suur `iidlane aab `kõiki `peale Mar; Tüdrik aab luu`sarvi pial, et täda pidul lubatse Har; nda paelu käüs asja `piäle `aaju ja `korjaju, sua mte tehä kedägi Khn; ta aab suisa `piale, ei anna rahu Hag; kadrid ei aand `piale, `neile ei `antud kedagi Ann; ajab `piale nagu vana juut́ Ksi; aab `seĺgä nõndagu luud`silmi, ku luupaene Hls; ken küsüme `julge, aab luu `sarve `pääle - - mudgu anna Krk; `nuiab ja musteldab, aab `pääle kui uni Ran; `õkva une ̀viisi aap `pääle, anna `viina ja anna `viina Nõo; mina es taha minnä, aga emä ai et, mine pähle Ote; aja kut t́siga pääle, ̀nurgõlõss iks ütte ja tõist Kan; aasõ sullõ `säĺgä, et osta äräʔ Räp || pärima, õiendama kui `ütled `tõisele pahast, siis `tõine kie `jälle sedä `vällä ei `kannata, ajab sedä sõna taga Lüg; ajab äga paigulist sihandussi juttusid taga; saab ikka taga `aetud, müdu `raadi `soo˛ea on Khk; teised tüdrugod ajasid nii `kangest seda aro, on se ikka tösi, et mehele menemene toleb Rei; mis sa `tühja `kalko veel taga ajama lähäd Mär; naŕr kes viel `tühja juttu akkab ajama VJg; mis sa `ahka takan ajat Võn; mõ̭ni nakass ajama mõ̭nd sõnna taga Krl; mis sä tada `horloppitahak ajat; tu̬u̬ om jo ammunõ asi, mis sä tedä inämb takah ajat Räp

28. a. mingit häält, heli tekitama, teat viisil häälitsema; hüüdma, kisendama; laulma, laulu jorutama Aja sina `viisi `virgasti, mina ajan joru `julgesti Kuu; vassik ajab ine Jäm; aurik aeas tossuga toru, kui tossune ilm oli; kellu kuuest akkab vabrigu vile aeama; lae aeab tossuga `törva; laps `koogab alles - - söist äält aeab; see (lõõtspill) laseb siit läbi, sellepärast aeab alalist ire; möni inimene aeab niru, niriseb paiguliste teiste `perse taga; aka lapsele `äia ajama (äiutuslaulu laulma), siis jääb magama; saad sa ääle üles aida, kadub pεεlt ää, `painija; linnud ajavad nii kenasti viit; ajad εεlt - - uedad teist Khk; `kutser - - `vaatand `aknest `sisse, öpetaja oli seda `kohkund ning ajand ääle `lahti Kär; tedre kukk ajab kahu uhh, uhh, uhh; veeuśs ajab suurt `sissi Mus; Emased kassid on `kanged nuru ajama; Aja sa [laulu] ots öles Pöi; kui pulma `aegas `laulti, siis `öeti akkame `uike `aama; ta laulab unisest peast koa, aab aga `peale ine; see puu visiseb nõnna `kangest tules et, aab `vissi `välja Muh; aeab oma jöru (kurjustab) Phl; aab suurt toro peal (laps viriseb) Mar; aeab laolu inet Tor; kõrvad aavad kuminad; `tiimer aeab joru Hää; üks vana [hunt] tuld ta `vasta, aand ise jöńn, nutt sure aleda ialega Hag; nad (hundid) `ulgusid kohe, `aasid joru Ann; enne `amma tulekid akab laps `vurri ajama Kod; sis `aeti vilet, kui tuult ei olnd. kutsuti tuult Kõp; ei ole vi̬i̬l õegatu, ei uŕa `aetu [sigade kutsumisel] Trv; ünisep `pääle ütsinti - - mis `ünni sa iki aad; [õlu] akanu `vissi `aame Hls; kaśs ai `kurri; ku ta (hobune) ärä vähernu om, sõss raputes ennast, aap `purri, puristes vi̬i̬l; laits aa `purri `suuge; karjatse aave `põrri (jäljendavad kiili häält); uisk aap `vassi mättä pääl; koer aa `ürri `vastu, ei taha `vällä minnä; ku lait́s `irri ai emä man, siss emä üteĺ latsel, oh mul ollu üit́s ää kandsik Krk; `inni aava [loomad], nagu küsis süvvä; [hauduv] kana aa `kõrri pesä pääl Hel; ja pane pudel tuule kätte pu̬u̬l `viltu, kae meräst `vingu ta aab; aga emä laolab [mesipuu] sehen, seräst tüminät aab Ran; ärä aa oma torinat ütte`viisi Puh; vene `keŕkun, tu̬u̬ vene paṕp - - ai oma oskarit; ku [hagu] toores om, siis [põlemisel] `viśsup, aab vusinat Nõo; eidsipoesi aeva õsnat Kam; sääräst üsinad aja, lehma ünisese Ote; tõnõ inemine om `säändene tiri, aja alasi tirri San; Latsõtüḱk mitte paigal ei˽püüsüʔ, nigagu maha˽satass, nakass torru ajama Urv; mõ̭ni ei mõistaki lauldaʔ, tu̬u̬ aasegi tu̬u̬d õ̭ad vai jorro; taa alati rü̬ü̬ḱ, aaśõ nigu `tõrdust taad jõrri Plv; üt́s `kärblänõ om tarõh, a mito ü̬ü̬d aaśe säänest jället hellü Räp; kaśs aaśe `nurru; kahr aja jorro; [joodik] lätt läbi külä - - kõ̭õ̭ jorro aja Se; pilli ajama 1. (viletaoliselt) undama, helisema, kumisema Kui paremb korv `pilli ajab, siis `kennegi `rääkib tämäst hüäst, vade kui pahemb korv `pilli ajab, siis `räägidä pahast Kuu; tõine kõrd `ahjus puu ajab `pilli Lüg; nii suur kisa, üsna körvad ajavad `pilli Khk; Kõrvad ajavad `piĺli, no siś `öeldaks surma`piĺli, surmasõnumi - - saab Hää; kõrv aab `piĺli, tuleb sadu Juu; `ütle kumb kõrv `pilli ajab, siis suad mu varanduse omale VJg; pahemb kõrv ajab `piĺli, saab paha sõnumid Iis; sääsk aab `piĺli KJn; ku kõru `pilli aa, siss pidävet suguvõsa `enge rõõmusteme, siss jääp tagasi Krk; tuul vahel vingub kah - - nigu `piĺli aab Ran; ku kura kõrv aja `piĺli, siis üldäss et hääd juttu kuulõt Har; Puuʔ - - ahun mugu˽visisi ja vusisi ja ai˽`piĺli Rõu 2. nutma, virisema, jonnima Mida sa ajad sest `pillist nii `kaua (öeld, kui laps kiusu pärast karjub) Lüg; äbistab [tüdruku] ää ning jätab lapsega taga viu`pilli ajama Mus; Ära aja `pilli, see asi pole seda väärd Rei; üks ajab oma `pilli, teene oma `pilli ~ `jońni Mär; viriseb `seäsi sis aab nina`piĺli Juu; Maʔ `naksi pilli ajama, õks sai tuud mis tahtsõ Vas b. pilli mängima, puhuma õlen ajand pajo`pilli; `enne `aeti `ärmoo·niku; ajab `viiuli Lüg; musigandid ajasivad truba Vai; muiste `ööti öövaht `linnas virelt ajavad Mus; küll see aga aab lõõtsa `pilli, kõik kohjad ühna põravad Muh; kui näd koertega `jahti pidäsid, siiss aasid `luike Mar; Mia muud `pilli mte mõõsta `aada, karvakannõlt vahõl krõbista Khn; `ennevanast mängitud toru`piĺli ja `aetud `sarve Rap; keśsi ajab vili`piĺli Kod; vana karjane aas pasunad, `kutsus eläjäd kokko KJn; karjatse aave pajo`pilli; üit́s ai seast `väikest vilekest Krk; koerapoiss ai `piiparit jahi peńedele Kam; mõni karjuss - - ai lutu`sarvõ Urv; üit́s lätt ti̬i̬d `mü̬ü̬dä `sarvõ aiõn Har; [kuningapoeg] `aie sõ̭ss jahi`sarvõ ja jahimeheʔ tuĺliva kõ̭ik kokko; Aja nigu `sarvõ (halvastõ laul) Räp; torro `aeti kaŕäh, kaŕusõʔ aava torro; toro`piĺli `aeti Se || helisema, mängima vilets pill, ei aja üväst, ei `mängi Lüg

29. (näitelaused, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega) nüid ajab `lapse `vaimuld `vällä (äratab üles) VNg; siit nüüd ei ole pali `aiga, `aastat kaks`kümmend ehk ajab; ajab kokko - - tieb [tööd] `ninda roba raba; eks minu jutt ajand `märki, et sie on `õige jutt Lüg; Kuhu nied kumuti`võtmed ajand oled IisR; `katsus pillile `inge `sisse aida (mängima panna) Khk; Äga ülekorra ajada (töötada) ka äi maksa Kaa; mees aas `söukse tuule taale taha (tegi kiiret) Vll; Kus neid siis nönda öle ajamas (palju) on Pöi; siia oo küinar riiet `aetud `perse taha [paigaks] Muh; Näd aavad enese elus na läbi, et `tervis ei pia kauat `vasta Han; kui söönd said, siiss `ütlesid, ma lähän natuke `leiba `seĺga ajama Mih; isa `rääkis, kui kohad `aeti ostu `alla Ris; lepa kuor ja kuuse kuor `aeti `ümber pasuna VMr; pügäl aab aga `kõrda, mitu pügäläd nõnna paĺju `poegi oo lehmäl Kod; vokk aab nöörid `kaela; üles `aetud (ärritatud) nüid selle aśja `piale Pal; sülega `ümmert aa puu `kinni [nii jäme] SJn; aame audul ääl `sissi (paneme käima); ai `arja `kinni, kiśk miut `arjapidi; Ku [korstnasuits] `pistu üless aa, tule `seĺge ilm Krk; mõni aab egäsugutse `ehte `küĺge Puh; mia es taha `endäle viina `aisu manu `aada, mina es võta; aga viimäte tulep aig ku `sinna - - ka kraavi kaevetass, ja `aetass (juhitakse) otsa `oia Nõo; suidsuga tuustiga ai mihiläseʔ `maaha (hävitati meevõtmisel) Har; `końte ajama (vankrilauda sõidu ajal vastu hobuse jalga laskma) Räp

alalde, alaldi alalde VNg Vai, alaldi VNg Lüg alati sie one alalde vihane ja `mossis; `muona`miestel oli alaldi kaks obust kääs, suvel kui `talvel VNg; tama on üks `itkur laps, alalde `itku; älä `tüütä `miuda alalde Vai Vrd alande

halisema alisema R(h- Kuu; -mma Lüg) S Mar Kse Han Juu Kos Jür Koe VJg Iis Pst

1. kaeblema, kurtma; hädaldama; virisema Midäs siel `jälle `lapse rebal haliseb; Midäs sen vähikäse via päräst `ninda halised Kuu; Jäi alisema, et kuda ma saan ja Jõh; nee pole `ükskid rikas, aliseb egaüks `möisnigu maa nuka pεεl, pole ega pεεvast `leibagid Khk; Alisemine annab taariauded (hädaldajale antakse) Kaa; ta tulli oma äda mu ette alisema Muh; Valjusti äi karjund ainuld vehe alises vahetevahel Emm; `vilja veel teise `aastasse ka, mes sa `tühja alised Käi; Äga kebade änam aliseda põln, siis mätas läks `lahti, sai loomad `väĺla `laska Han; Haliseb ja oietab, ega si `kergembes ei ti̬i̬ Pst

2. haige või põdur olema, virelema, põdema sie alise `tiiskust; küll sie one `kaua `aiga alisenu, ei `praavi `eiga lähä `engi ka siest `vällä VNg; obone akkas alisemma, ei enämb süönd ei juond, suri perä ärä; maa aliseb. kui saab vähe `sõnnikku. ei `kasva midägi. ramu vähe Lüg; Kui puud ei saand `õigel ajal `issudata, vai kui `juured said viga, siis puu jäi alisema; Ega ta õld aliseja (kaua põdeja) `aige, vei oma liha kõik `auda Jõh; tama alisi oma `aigukse oma jala pääl `vällä Vai; mis sest luamast on aliseb mitu `vuastad muas VJg

hangeldama angel|dama eP(-ŋŋ- S; anger- Tõs Kod, andel- Hää) Trv Puh Nõo Ote Rõn, -dõmõ Hel, -teme Hls Krk; `angeldam(m)a, `aŋŋel- R(h- Kuu); angõld|ama Urv Krl, -õmõ San Krl; hangõldam(m)a Har VId(hangõr- Se, handõr- Rõu)

1. kaubitsema, sahkerdama, spekuleerima `aŋŋeldajad one pediksed `kaupmehed, `ostavad ja `müövatta VNg; söa aal, siis olid möned `kaupmehed `kanged aŋŋeldama, niid oo puhas rikkad mihed Khk; `mustlased angeldasid laadal `oostega Tor; käib kaobaga `ringi, angeldab Juu; pekulańdid need va linna angeldajad Pee; angeldab viinaga Trm; si̬i̬ angeltess, vahepäält saap kasu Krk; arjuksõʔ ja setuksõʔ kääväʔ angõldõn, rõõvast ja mis na mööväʔ Har Vrd hängeldämä

2. ahnitsema `angeldab suurt varandust ja `mammona kokko Lüg; tama on `niiskene `aŋŋeldaja mies, tama igäls puold `püidä Vai; ma nüid õige angeldasi omale tööd paelu kätte Tõs; angeldab kõik asjad omale Aud; tu̬u̬ iks nii inemiste käest `väega `kiskja om, kõ̭õ̭ iks hangõldass ja ahnitsõss Räp

3. askeldama, õiendama, rassima `mustlaised tüed ei tie, `aŋŋeldavad `ninda sama `kaartidega VNg; angeldab kodussi `töösid teha Khk; mis sa nii angeldad seäl kallal; angelda elmast `elma, põle `aega maha `istugi Vig; küll tal on angeldamist seal ja tüöd VJg; tämä õt́sib ja angerdab sedä tü̬ü̬d Kod; hangõldass `pääle `ümbre, ei saaʔ `kostke viländ ei Räp

4. amelema, kurameerima `piigad `armastavata `poistega `aŋŋeldada VNg; nüüd sie on nuor naine [tal], kas [mees] akkab enam teśtega angeldama JJn; angeldasivad niikaua ku lapse saivad Plt

angutama1 angu|tama, ango- Mar, `aŋŋo- Vai hanguga tõstma tama `ango ~ `aŋŋota `eini Vai; ja siis akatasse [heinu] `küini angotama Mar

1. a. sag pl aru, mõistus ei ole `arvu `haisugi Kuu; ei `selle `arvud pia `kinni midagi, nie jalad `vaesed `saavad pää iest `soita VNg; vana juo ei õle `õiget `arvu; `Arvu en õle `kaotand. Arv on `selge; on segane `arvudest; Arust lage; tämä on lühikese ja `kerge `arvoga inimine Lüg; Arut sul pias! Jõh; Pole mette meele arugid Khk; Kus inimesel aru on, äkist `öösel paneb minema; Elajal ikka elaja aru Pöi; sel ikke arost ja oiost `puudu; tä targa `mõistose ja aroga Mar; igä asjal oma aro olgo uńt ehk olgo karo; `keŕkleb nagu poolearuga Saa; ta (vanainimene) ei ole enam vana aru ~ `mõistuse sees Juu; ommikuks tuli arudesse (sai kaineks, tuli mõistusele) JJn; loomal on ka aru pias, ta tiab küll Tür; sul nuored arud viel; arudega inimene, targa arudega Kad; ta lähäb oma arudega juhmist juba VJg; õma arvudega ja mõttega `ti̬i̬sin küll vi̬i̬l, aga enäm en näe kudoda; targemä arudegä inimised Kod; tegi jõngermańni tükka, ei old veel täie aru sees Plt; siu aru lää laiali, si̬i̬ ei ole `õige jutt mis sa aat; temä akkass joba inimese aru `saama, küll ta nüid mõist `ende i̬i̬st olla; sa olet periss ullu aruge, siul ei olle täüt aru; si̬i̬ sai nõnda `pessä, et aru pala `kunnigil ei oole Krk; arust nõrk ~ nõrga aruge Hel; latsel latse aru Ran; naśte`rahval olna pikä `juusse ja lühike aru; ta‿lli `veedike napak, täit aru pään es ole; ta‿m jo ilma aruta inimene, ta‿i tiiä mes‿tä kõnelap vai om Nõo; `kergekene, `kerge aruga Ote; kas `arvo oli mihele minekuge, oh pimmet - - lät́si sinna nigu piina `ahju San; inemise eläse˽maa pääl aruldaʔ, arujagamise `aigu omma ussõn olluʔ; medäss `säärtse poolõaruga inemisega ˽`ti̬i̬deʔ, kel arru pään ei olõʔ; Poolõaruga, -mudsuga, -toruga, pu̬u̬ĺ`uĺli, pu̬u̬lpuudulinõ Har; [inimene] umah arvoh imp olõ õiʔ Se b. piltl (kergemeelsest, mõtlematust, napakast inimesest) ega sen `arvud `haitle Kuu; minu `saapa `sääreski on `rohkemb `arvu ku sul pääs Lüg; sul o ühna varsa aru Var; Inimene on nätse - - puuduliku aruga; sellest `öeldaks - - et aru `viltu veab; Aru perset `mü̬ü̬da laiali - - aĺbakas inimene Hää; aru `teivaga seilas Koe; `sulle vaja nii kaua sugeda `anda kui aru `perssest pähä tuleb; ei sul ole õiget aru sul on va kitse arud VJg; aru ei saa toobiga pähä valada; võta ää malk, kae kas aru tulep `persest pähä Ran; Sellel on aru luskikaga antu ja kulbiga võetu TMr; vana torujüri. ei olõ `õigõt `torru ja arru Rõu; Vanamies vade `varsa`arvud Kuu; Vana obune, varsa aru - - (öeld) kui suur inimene ti̬i̬b lapse`tempusi Hää; vana mies aga lapse aru JMd; vana inimene, aga varsa aru Plt; vana mi̬i̬ss, `vaśka aru Hel; arust ära ~ välja(s) ~ ussen puuduliku mõistusega, meeletu, rumal `mielest `lahti ehk `arvost `välläs VNg; tama on jo oma `arvust kaig `vällä Vai; Sa oled eese tahtmisega ka arust ää Kaa; lapsed jooksevad nigu arust ära ~ ilma aruta Lai; lokeltes `pääle, edesi tagasi käü, ku arust ärä jäänu kunagi Krk; kas sa arust ärä ollit, ku sa sedä teit Hel; ta om jo arust ussõn - - tal ei ole enämb `õigõt arru Har | `lähväd arust `lahti, ei õle `õiget `muistust Lüg; aru pähe võtma mõistliku(ma)ks, targemaks muutuma rumal, ei võta aru pähe Kei; võta aru vahel pähä, et sa aru saat Hel || poiss käib ja uĺastap ja kotun tü̬ü̬d üle aru ja pää (väga palju) Nõo

2. arusaam; arvamus, mõte; kavatsus mul on `toine `arvu sene puold ei mina `tahtuks `ninda teha VNg; minu `arvo päält sinust ei õlegi `niiskest tüötegijat Lüg; ja ma olen arutand seda `aśja, ja olemist ja olen selle aru `piale `jõudnud Hag; no tee siis oma aru järele Juu; ei tia, kus ta siis lähäb oma aruga JJn; [lapsehoidjal] tuli tark aru et mis tiha Pee; ta `umbes aru järele `ütles, et nii pailu on vaja VJg; vana`rahva jutu aru `jäŕgi `öetse nuust, aga nüid `öetse natsa·lka Vil; ma tei ta ärä küll oma aru `järgi, ka ta `kõlbass või ei; mike aru pääl ~ mikeperäst sa sedäsi ti̬i̬t; siin o ilma arute (tarvitamata, ülearuseid) `nõusid kah Krk; ku tu `viuglemine käib, siss neil (mesilastel) om vist tu ärämińeki mõte ja aru Ran; mu arvo `perrä ~ pit́e ~ arvost `piäži nii olõma Se; arusse pähe, mõttesse toho tobe, mis sul arusse on tuld Sim; arus 1. peas, mõttes, kavatsusel mis su ullu arus on, et sedäsi tegid Juu; mis selle karja arus täna on, et ta nii vara tuleb `lõunelle Kad 2. (kellegi) arust, meelest mu arvoh om nii Se; arust (kellegi) meelest, arvates, arvamuse järgi minu `arvust et kaks `kerda `pisteti poiss silet `köüe puhist läbi Kuu; oma arust on tark, aga `vaata kui loĺlist teeb ise Lai; mu arust küll ei˽olõ˽tu̬u̬ asi nii eiʔ, t‿m vaest tõisildõʔ Har; Jaśsi noorik um mu arvust jäl nii`mu̬u̬du (rase) Vas; arude sees mõttes, (millegi üle) vaagimas, kaalutlemas `Oitegi pikke `aiga sügäväs mettes `kaaluteli - - oli sen `asjaga perisest `arvue siess, kuniks hüä neu; Mies ka ise aruje siess, `kumba otta, `kumba jättä Kuu; arvu lööma arutama, järele mõtlema, kaaluma lein `arvo kust ma saan huost Kuu; lüön aru, kas saan `tulla või en saa Lüg

3. selgus, teadmine Ei saand sidä `arvu, migäs asi sie on old Kuu; ega‿p saa ta kääst `selged aru, muidu keterdab Krj; `õiged aru põle kusagil, kõik oo `seiti Mih; kui ma selle aru kätte saan millas ta (kuu) `tehtud oo Aud; Jukude asi - - mis me sest aru tahame Juu; ei olnud nähnud, aga võt́tis aśjast `õige aru ja tegi ära Ksi; ta aru kätte ei saa, kas ei ole seletuss otsekohene vai om - - arusaamine `väike Hel || teised tüdrugod ajasid nii `kangest seda aro, on se ikka tösi, et mehele menemene toleb Rei; ti̬i̬ tü̬ü̬t tüveni, aja asja aruni Hel; aru saama 1. mõistma, taipama `vierad ei saa `arvu `meie `ranna `kielest, `kaigist sanust; Saa sa siis nüüd `naistest aru Kuu; lollakale äi maksa midad `rääkida, ta‿p soa aru Vll; Kui muedu aru sua‿mtõ, tulõb `nuuti anda Khn; kes aru`saaja, saab ise aru, kes loĺl, sellele `näita näpuga Kei; ei sest soa aru ei Liisu ega lapsed Kad; laps pudrab, ei saa aru, mis ta tahab Lai; sel om iki mi̬i̬ĺ pähän, si̬i̬ saap kõnest aru joba Krk; no temäst (veinist) ei saa aru, kellest ta‿m tettu; te saade `onte aru, et miust ei ole ämp tü̬ü̬tegijät Nõo; sa sait võõrildõ `arvo Plv; Taast ei saaʔ joht habõndõga juut́ ka `arvu (raskesti mõistetav) Vas 2. ära tundma; märkama põle arugi saand, et need `aastad oo läind; [nii kadunud, et] seda `kohtagi saa änam aru Vig || (emf hüüatustes) Saad sa aru, ta saigid mihele; Ta siis `terve päeva pole tööd teind. Siis sa saad aru! Rei; arule ~ aru peale saama mõistma, taipama [Siis] sai `Liena `arvule, et ta vei `itse henesä ku `lapsed `kaŋŋutasa kadule; Ei `saaned `üksindä ka `arvu `pääle, migä se küll oli Kuu; aru võtma mõistma, taipama Ku˽kõ̭iḱ ütte panõ˽sõ̭ss võta õi˽̣vana habõndõga˽juut́ ka inäp `arvu Rõu

4. seletus, selgitus; aruanne (hrl verbiga andma) `tulga aru `andama `vällä, midä õleta tehnd Lüg; `viimsest tühast sõnast peab aru `andma Muh; ma ei tahagi selle `peale aro nõuda Mar; Aeg annab aru Vig; ma olen `valged verd, `ańdis oma `kohta nihukest aru PJg; `omme pean aru `andma ja kui ma `anda ei soa, siis pean surema Kos; pian ma `sulle aru `andma sellest, mis ma tegin või kus ma käisin Lai; üt́skõrd piat kõ̭gõst arru `andma Har

5. teade, sõnum `lähtvad väĺjamaale, ei anna tεεdustkid, ei anna arugid Jäm; kadus tema jäljetumaks, pole temast aru midad; mine aru `viima, et `aitab merele `minna Khk; kes es saa `tulla, see `saatas aru tagasi Kär; saadeti arusid, keda kutstui vaderiks Mus; töi `meile aru et Poaste `randas `olle kalu Jaa; Käib aga `mööda küla arusid pärimas Rei

6. a. (kindel) määr, mõõt; teat hulk, kogus; arv; arvestusühik eks aru `puolest ole neil ikke `paĺju `luami Hlj; tie tüöd `arvu järele, ära tie üli `liia ega `vaiva `endäst Lüg; meitel nii ühe aru pärast (võrdsel hulgal) `piima; nee kapad olid `mitmes arus (suuruses). toobist viie toobini Khk; Kolme toobine mat́t si̬i̬ oli ikka si̬i̬ vana `muistine vaka päält `vötmise aru (kui tuulikul jahvatati) Pöi; kui tat aru pεrast `rüipad, siis ta ei tee rumalaks Muh; `pasmud tegid ise seda aru kui pikk ta (kangas) pidi olema; pidi paras aru olema ikke, kui ta (piim) paelu `apnes, siis läks `veesse Mih; pääva tõusust pääva `loodeni oli `endene päe, ega siis tuńni aru ei oln Aud; vana aru järele olid paĺgid [parvedes 21 jalga] pikad Vän; ku korvi kere aru koa täis sai, siis punuti põhja`vitste otsad `sõnna ääre `sisse; [orjaajal] vaest ei soand kaks ööpäeva magada. mis nüid inimestel viga, oma kellaaru magada Kei; ega siis (vanasti) pośtivahe aru põld, siis tuli se tulba aru, siis pośtivahe aru, nüid on tiinu aru; kui nad aru (normi) järele annavad, et ei `anta nii paelu kui keegi tahab Juu; egäs siäl kedägi päevä aru põlnd, et mitu päevä just pulm `oĺli KJn; tunni aru `järgi (määratud ajal) `anti rohi Krk; tu̬u̬ om nii inemise arust vällän ~ tu̬u̬l liha `lahkõss sälän `välläʔ; noʔ arutõdi sääl tu̬u̬d maa arru ja villä arru Har; siss heit raha sinnäʔ `liuda niip̀aĺo ku heit, tuul `arvo ei oolõʔ Se || `lõune ja `õhta vahe peal on kesk `päide aeg, sie oli üks aru, vata `enne põld jo kella Jür; pääv juba pät́si arul - - vaja `pät́si võtta (hommikul kella 8 ajal) Kod; sääl (kalendris) `oĺli `vahtsõ aru ja vana aru. tu oĺl õks edeotsast ku˽vastanõ aru (uus kalender) üless `võeti Har || (eitavas lauses) neli vassigad oli `metsas olnd. nönda otsitud et pole aru olnd Kär; kell lähäb naa `kaugele, et põle arugi; neid (pulmaliste kimpe) oli jo naapaelu `tarbis et põnd arugi; auna kärbis oli pailo sandim teha, `senna läks naa `irmos pailo lat́ta ja `teibaid et põlnd arogi Mih; Kui jõgõ `sisse tulid, siis `santeki serv oli veess. Sie olõss ju laevõl enäm aru mitte Khn || see `joomene oo koa arust ääläind juba (juuakse liiga palju) Mär; tsireli om tinav`aastak arvust ärä lännu, mud́u om iks neli `lehte, nüüd om viis Ote b. arvestus, arvepidamine see `ühte lugu tehässe sedä aro ja `rehnutti Mar; Kui perenaist põle, siis põle aruspanijad, majal nagu põles lukku ees; Inimesed võivad omased `olla, aga rahaga tuleb `seĺge aru pidada, mis ühü või teise jägu oo Han; se `puudlane jäend siis neid (varastatud naereid) aru tegema. ära jägama Vig; `Kihtida `tuĺli aru `järgi, mitte nii nägu lips-lops, et ükstaskõik, kudas Hää; piab kõrra aru järele süüḱ oleme ärä tett `tü̬ü̬listele. piab kõrra aru `järgi `vaĺmi oleme, kolm `kõrda süvväs Hls; na pidäsiv `rehnuudi aru iki Krk; ega˽taad nii arulda˽saa õi˽kotaʔ, taad tulõ ega kõrd esi˽`mu̬u̬du kotaʔ Har; ar(v)us, ar(v)usse arvel(e), arves(se), arvestatud; meeles, meelde, teada kui `paljo sel `aastal `sündind ehk surd, si on õppetajal kõik `arvus Lüg; kõik oli arus, `paĺlu sealt `saadud oo ja `paĺlu `saada jääb Mär; Saõmõ `mindud sõni kui Riia suetsud akkasid nägüma. Selles arus meie olimõ Tukkõ `kohtõs, üks nelikümmen `vörstä siipuõl `Riiga Khn; nüid on päävad nii arus, ei täiks kusagille neid ää raesata; aśjad pannakse arusse, kui pailu `keegi soab [pärandi jagamisel] Juu; ta võtab kõik asjad arusse VJg; pääväʔ omma arvoh täl, ti̬i̬t ku˽paĺlo `päivi teḱk Se || ons se asi aru pele `pandud (arvesse võetud, märgitud) Khk; aru pidama 1. arutama, kaaluma, järele mõtlema; nõu pidama vahin siin ja pian aru, kuhu `puole akkan menemä Lüg; `vallamajas `peeti aru, millas kellegi kätte kord tuleb [küüti minna] Aud; aga siis oli üks suur arupidamine - - kis `kańdis niisukest `pärmu·t̀re `nüöpi Jür; arsid `piavad aru SJn; `piämi siin - - aru et, kirn om ärä kadunu Nõo; ma˽pia õks arru pedämä uma elu üle, et kuiss ma˽saa Har; `nakseva `arvo pidämä umist aŕost Räp 2. mõõtu, piiri, arvestust pidama ikke pean aro (loen, arvan kokku) kui paĺlo see oo; peab igäst asjast ikke aro ja `eesest lugo Mar; kas ta viinaga aru peab, joob palga maha Kir; no küll oled `kergest lähänd oma `mõistusega, ei pea enamb aru kedagi VJg; ta on aru pidaja mees, ei võta ennast liiast `purje Lai; ku mõni ülearu kuri om, (öeld) sa piat aru iki `endest pidmäme Krk; võta pit́s ja piä aru Ran; jummaĺ ei joua arru petäʔ maa ilma `hullusõgaʔ, mia noʔ maailma päl tetäss Har; (ei ole ~ saa) aru ega (~ ei) otsa ~ (ei ole) aru ega otsa peal 1. (ei ole) selgust; mõtet; arukust, mõistlikkust senel `asjal ei ole `arvo `eigä `otsa, ei tiä midä tämäga saa teha Vai; sel inimesel ei ole aru ega `otsa peal (üks `müllaja inimene) Muh; naa `jõhker, `tormab et pole aru ega `otsa Var; muĺab `pialegi, põle sel jutul aru ega `otsa Lai; sääl ei oole aru ega `otsa, ni̬i̬ eläv ku mõtslooma, ni̬i̬ ei tää midägi Krk; nuil ei olõ arru ei `otsa maa pääl, kuiss eläseʔ Har; Taa lang um nii ärʔ pussõrdunuʔ, et taast ei saaʔ inäp `arvu eiʔ `otsa Rõu 2. (ei ole) piiri, lõppu, määra tüöl ei õle `millagi aru egä `õtsa, kie tüötegijä on Lüg; paeatavad naa paelu, põle aru egä `otsa Tõs; sel aśjal (raha kulutamisel) põle aru ega `õtsa Trm; mul om maai·lma tegemist ja tü̬ü̬d, ei ole aru ega `otsa pääl sel tü̬ü̬l Hel; pańd üte kõrraga `vihma valama, siss es ole enämb aru ei `otsa Ran; sellel pole aru ega akatust (rahulolematult millestki) Aud; kus selle aru või ots KJn; (ei ole) otsa ega (~ ei) aru (peal) 1. (ei ole) mõtet, arukust, mõistlikkust kõik mis mõtesse tuleb, aab suust `väĺlä. põle sial `otsa ega aru Nis; oma tü̬ü̬d kõrralikult ärä ei ti̬i̬, ei ole `otsa ega aru Hel; är um täḱeldänü˽ta linano‿i‿olõʔ `otsa ei `arvu Rõu 2. (ei ole) lõppu, määra tööl pole `otsa ega aru pεεl Jäm; aru-otsa ~ aru-otsa peale 1. selgust, arukust, taipu Pole niid küll aru-otsa pεεle, mis keik ää tehakse Kaa; [inimene] vahel peris segäne et põle aru`otsa `kuśkil Vil || üks otsalene piäb ikki olema, kis aru-`otsa piäb KJn 2. (ei ole) lõppu, piiri, määra Küll laulupidul oli ikka rahvast koos - - pole aru-otsa pεεle Kaa; tü̬ü̬l ei ole aru `otsa Hel; ku jutuotsa üless võtap, siss ei ole aru `otsa `kossegi tol jutul Nõo; otsa või aru peal id Kus ennist ikka oli `metsi, polnd sii `otsa või aru peel Kaa; pole aru-seadust peale id Meite emased imetlesid nii `irmsasti, et pole aru-säädust pεεle Kaa; otsa-aru (ei ole) mõtet, arukust, mõistlikkust Sene asjal pole änam otsa-aru tεεda Emm; saantki `õiged `otsa aru, mis ta `rääkis Mär; meil oĺl kiḱk `laokil, es ole `otsa-aru `kunnigil Krk; aru peal(e) 1. (pole) mõistust, mõistlikkust, arukust `Küünlakuus siis pole `kassidel änam aru peal, teevad `pulmi, `koinivad; Onts `söukstel aru pääl, öö läbi `jööravad `pääle küla kauda; See minemine oli ju nii käkas`kaela, et seal es olnd aru peal Pöi || nii `uhked `riided, pole aru pεεl Khk; Pole aru pεεle kui kena riie Kaa 2. (pole) lõppu, piiri, määra mette tööl pole aru pεεl, kui `tiitsest tehasse ning `otsa‿b saa Khk; teitel äi ole mette aro pεεl kui `paljo tei tahate vetags aga ika veel Emm; aru peal(e) panema järele mõtlema, kaaluma iga asi tahab arutada ~ aru peal `panna Var

7. a. teat iga, periood, järk (kellegi, millegi) eluajast; vanus se akkab juba inimese aro `sisse `saama - - saab kaks kümmend üks `aestad vana Emm; mina esi teos ei käenu, siis olin poisikese arus MMg; selle aru seen ta iki om, ega ta vanep viśt küll ei oole Krk; ta‿m jo alt `iäline, vi̬i̬l latse aru seen Nõo b. teat väärtus; liik, selts mis nii vana, selle `kohta `eetasse: see inimese arust `väljas juba Khk; mina põle änam inimese arus. mina olen aga teśte oiu ja varju all, muud kedagi Ann; ega sa‿s `väätima lapse arus taha `õlla Trm; ta on õige inimese arus (peetakse õigeks inimeseks) Plt; si̬i̬ om joba omast arust är lännu, si̬i̬ oless ammu `tahten är tetä joh; temä om pereme aru pääl, kullege temä `käsku; kasulatse aru pääle `võeti, aga orja tükike om Krk; ma olõ `väega vana. `minnu ei või ińemisess enämp ütelde, lat́sõ aru sisen San; ühes arus, üten arvun ühesugune, -taoline; ühtemoodi ühes `arvus (ühetarkused) Lüg; kes nüid koloo·si `aigu toda [põldu raadikuks] `ütleb, käib kõik üten arvun Ran; sais üteh arvoh (ei võta minit maitset juurde) Plv; sa˽saisat alasi üten arun ei jää˽sa kõhnõmbass, ei˽lähä ramutsõppa Har; ühe aru peal id nende kasu on nii ühe aru pel (ühepikkused) Khk; seda `kündi `tehti - - enamasti iga `aasta ikka ühe aru peal Noa; sa ei lää vanepess suguki kurdat üte aru pääl; mea ole temäge üte aru pääl selle vanadusen, mis `meaki ole Krk; üte arvo pääl om mõlõba, `ütsegi olõ õi targõp Se; ajast ja arust aegunud migä jääb ajast, sie jääb `arvust Kuu; mis aost tu̬u̬ arust Krl

8. (kindlaks määratud) kord; järgnevus, järjestus Mis aru see on [tuli] `kustund [pliidi] alt ää Pöi; see on ea ka, kui on aru nönna keeduga (igal nädalapäeval keedetakse teat kindlat toitu); kui oli nisust `toitudele aru, ei `ilmas ei läind segamisi [nädalapäevad] Noa; `nõuksed `jampsimese juttosi aab juba põle εnäm juttude vooriaro üht (palavikus olles) Mar; `seukest aru põle ennem oln, et `meile aĺlitan leib oo `toodud Aud; kas see nüid kellegi aru on - - mõlemad (mees ja naine) nii `juua täis et PJg; `reede olid `terved karduled. ikke olid nisuksed toedu arud ka Ann; eo ma˽kae õigõʔ, mis aru teil om taal asjal San || igal asjal on oma aeg ning aru Khk; egäl asjal oma aru Trv

9. komme, tava, pruuk nie puu `aarudega `aŋŋud, neid enämb ei `pruugitasse, nie on `arvost maha jäänd Lüg; vana aru `järgi `toodu `kaasa tegu `leiba [pulma] Mus; See oli ikka see vana aru, et jaanibest akkas einatöö `pihta Pöi; pidasid kuu aro, vanas kuus panid kardulid PJg; mõni vana aru `järgi peab veel kolmanda püha koa Juu

10. Muid tähendusi `niidu `massinal on oma arv (otstarve), `piimä `massinal on oma arv. kõik `asjad on oma aru järele tehtud Lüg; `närdin piim - - tääl põle siis oma aru, tä ei ole rõõsk, ei ole apu Tõs; peremes `istus laua `otsas [vanasti], teśtel seda `istumise aru põld. ükstas puhas kudas nad olid Kei; `mustlased vat ku lasevad pat-pat-pat, sõna aru ei olegi Sim; poesid ja tüdrikud pidäväd `sehvti, `laia aru ~ `arvu lahevad Kod; Ei võida [tema teda] ilma pääl, kos sa sellega - - aru poha Trv; nüüd om kõik maha palanu, ei ole külä arru ei midägi (ei ole küla asetki) Hel; vinnütüsspaĺk hoit `tõisi `palkõ omah arvoh (paigal) Plv || suund koodiʔ (tähtkuju) omava õdagu siin arvun; kae˽kos kuh́aʔ om sääl arvon om Piirissaaŕ, arvon vai kańdin Räp

ehitama1 ehit|ama R(-amma) eP(-d-) Trv Lei, -eme M San Krl(-emme), -ämä Kuu Vig Khn Juu Kod KJn Vil T(e˛i- Rõu), -ämmä Vai VId; ehitä- Lüg Jõh Plt; ehet|ama Vig Var Pä(-ämä Tõs) SJn; `eihtäm(m)ä Vas; ihitämmä Har (impersonaali vormid ühtivad osalt verbiga ehtima)

1. ehitama, (ehitist) püstitama; osadest valmis tegema pidi `kindlust akkatama ehitamma Jõe; siel ehideda `sauna VNg; Tüttär ja `väimäs ehideti nüüd omale uus maja Jõh; üks mees ehitas omale suure mattoo·ri paadi Khk; Uued kaarid peab oolega üles ehidama. Keigepeald `panta vatt, siiss kaarinahk `piidega, siiss nahariga ja naelad Rei; elod-majad ehitadi uueste ülesse LNg; kui on ehitud neid karja`lautasi ja `aśsu, siis on ära taśsitud see sau Lih; mina ehitäsi ise viit `laeva testega `seltsis Khn; akkaks ehetama, põle aga katuse `laasta `kuskilt võtta Vän; sie ait tuleb `ümmer ehitada Kos; aga minu aal on saand nüd ikke sie `kamber ehitetud Kad; kägu ei ehita omale pesa Rak; minul õlid lapsed, kui ehitäsimä vedru`vankri; si̬i̬ õleva õma inge ärä kuradile `annud, kes `puuki ehitänd; vedele ehitätse tamm ette; maja on ehitet õts põhõja, tõene `lõune; teesest suvest jäi elumaja ehitata Äks; lubati raudteed akate ehiteme; sellest saa sadasit `aastit kui si̬i̬ maja ehitide Krk; keväde pääld jüripäevä nakati ehitämä Ran; sinnä - - ehitedänä kateõrraline maja Nõo; läsäst pääst olõ kõ̭ik tennu - - kõ̭ik ehitenu San; võinu˽küll laut ehitäʔ; `kehvüss oĺl suuŕ, selle es saa˽naid `hu̬u̬nit ni `häste ehitedüss, ku vaia Rõu; `mõisa ehit́ sinnä˽kaigassti̬i̬ üle Vas

2. korraldama; töökorda seadma a. korda panema, (valmis) seadma; valmistuma akkan `riide ehitama `ennast VNg; parunil oli kaik `uhked ja ilosad `lavvad ehidettu Vai; ma lähe akka nüid pudru katelt ehitama (tulele seadma) Muh; teina oli torus att, see ehidete toruse Käi; ehida ennast trois(s)e, et saame minema Rei; akand `tääle `salli `ümber kaela ehitama Mar; ma just ehitasin põllale minemist Mih; tä ehetab `ketrama; ma akka nüid `ju̬u̬tu ehitama (joodu vastu valmistuma) Tõs; `surnu ond ehitet (pestud ja riides, kirstupanekuks valmis) Khn; ma ei saa veel `tulla, ma lähän kojo ja ehitan omal teised `riided `ümmer Ris; mehed ei akka nisukese tüö (kangakudumise) `külge end ehitama Sim; pühäbä ku pulmad õlid, siis `ri̬i̬di `vi̬i̬di pruudi kraam, ehitite pruudisäng ärä Kod; ehitän ennäst kiriku minemä KJn; si̬i̬ ehits ennast ku `linna ja maad, ei saa mineme, ei saa Krk; tüdruku ehitave veimevakka enne ku mehele läävä Rõn b. kangast kudumisvalmis seadma mina `aitasin ülese `panna, ehita kaŋŋast Pha; paneb `eśteks `niide, siis `soasse, siis akkab `sõĺmima, siis on kangas `vaĺmis ehitud; kui [kangas] `easte ei tõust, ehitadi `jälle, `seati niied `kõrgemasse ehk madalamasse Juu; ehitab kangast ehk siadab kangast Sim c. hrl võrku püügikorda seadma tampsa löŋŋaga vörk eidatse ää; `öötse, `vörku ehitama, kui tabaldesed kujutse Mus; kolmkümmend `sülda kujuti räim `võrku `valmis ja siis akati teda ehitama, selist `peale panema Rid; `ostsin uue võrgu, ehetasin ära - - ääred kududa, [peab] tamsad ja paelad `küĺgi panema; mut́idel `pańti kivid mut́i ehetamise `aegas `küĺgi Hää; [võrgu] lina `koeti viiskümmend `süĺdä, aga kui ärä `oĺli ehitedu - - siis jäi kaitskümmend viis `süĺdä; [võrk] enämbiste osteti - - ehitit esi, pannid pullad ja sälissed ja kivid Ran

3. kaunistama, ehtima ehitäb `endast pääst jala `tallani `vällä Lüg; kene `pääle tama siis `ennast ehitä? Vai; Noored inimesed `tahtvad ennast püsut paramine ehita koa Pöi; kiŋŋad `ollid lappidega ehitet Muh; kui nooriku majasse läksid, `peime pulmalesed ehitasid ülösse, panid paremad [riided] `selga Kir; tanud - - `lintide ja `litretega olid ehitatud; peksa `poega kui pakku ja ehita tüdart kui tokki Aud; reialune oli ies, sial ehitati `jõulu puud KuuK; siis on neiud ilusti ehitud, kui pidule lähvad Ann; ehitäb obess. `vaĺjad `uhked ja kelläd kaalan Kod; maŕdisańdid käisid - - kuidas `keski `oskas ehitädä ennast Plt; suviste pühade `aigu ehiteti nägusam kotus `kaśkege ärä Pst; mis peräst `lehmi ehitedess [vanasti]. `krantsõgõ ehitedi San; leerilatsõ `lät́si kerikut ehitemme Krl; sääl [pulmas] oĺl osa ilusõid ihitedüisi rahvast siän. nu̬u̬ `oĺli `kaaśka Har; kõ̭iḱ `eihtäse uḿmi `kääpäkeisi Vas; majä om är ehitet (laudadega löödud), värmidü ja ehitedü Se || pruuti riietama, ehitama; tanutama Pulma omiku siis `sõuksed targemad ja änamad naised `aeti `ruuti ehitama Pöi; `peigme majas ehetati `pruuti teist `korda; kõrvatsenaene ehetas `pruuti - - tanu `pandi pruudile pähä ja `valge rätik tanu `peäle Tõs; mõnel pool kui noorikud ehetati, sisi `pańdi toolide `peale `valge lina ja noorik ja `peimes `sinna `peale Aud; laalatajanaene ehitäs `pruuti, pani tanu pähä. `enne peiu puale minekid akati `pruuti ehitämä, `testi naene ike `valmis Kod; siis ehitadi noorikud. `pańti tanu pähä, põll ette ja SJn; miut es ehide `kennigi ku ma laulatsess lätsi. panni oma talve `rõõva `seĺgä Krk

4. (hrl ähvardusena) lööma, karistama Ehitasin `poisi `kõrvad üles IisR; küll ma sind ehida, kui sa mette vεhemast jütto äi muista Emm; ja ehita sind korra üle (öeld sõnakuulmatule lapsele) Mar; Mees ehitan teisel `vastu piad Han; küll ma sind ehitan, poiss Kos; küll ma su näu üles ehitan VJg; küll ma tahan `sulle ehitätä, kui sa ei `kuula sõna Kod; küll ma `sulle ehitan Plt; Oli eela - - poeste käest ehetada saand SJn; Ku ma ta kätte saas, küll ma tad siss ehites Hls

5. a. istutama vai tämä ei õlesi võenud ehitätä õõnapid `aeda; teie `iĺja `aegu ehitasita tubakad seie maha Kod b. eputama Sa void seda mustigusuppi `süia küll - - Mis sa ehidad ennast Rei c. (millekski) pidama, arvama εε ehida ennast seks (öeld inimesele, kes endast liiga palju arvab) Emm; vestrekod `ütlevad need, kes targemaks ennst ehidavad Käi d. sigitama ehitas sene - - `tütrele `lapse Lüg; pulga`jungru ehit ärä tolle asja (lapse) Nõo

eile eile Mus SaId Muh Lä PäPõ KPõ IPõ Ksi Plt, eele Muh Lä Khn PäPõ KPõ; `ei- R SaLä Kaa Hi Kse Ris Kos HJn JõeK Amb Sim Iis eile sedäsi tama küll `eile `miule `rääkis Vai; `rääkis eile pääv Kär; ma `ütlesi eelegid seal kirguleste ees Muh; `eile oli sant ilm Käi; Eele `üese oln puõ `juurõs kolõ jah́t (lõbu, trall) Khn; eele `õhtane supp Juu; eile sai nädal kui `vihma tuli Kod Vrd eila, eilätse

igama igama R S Mär Vig spor Pä, Juu Kos JMd Iis Trm; igämä Kuu Lüg(-ie) Vai Mar/-a/ Khn Saa Kod KJn Krk Nõo Rõn (osa vorme langeb kokku verbiga iganema)
1. (üle või ära) elama; kestma, vastu pidama Küll sie maja igab isa ja poja `põlve IisR; Rookatus `ööti ikka seitse kaheksa kümmend `aastad igavad Kaa; Võttis omale veel kolmanda naise - - ju see ta nüid ää igab Pöi; `kolme `tundi annab ühna igada Muh; see vikat peab minu ära igama; täma (esik) on oma aja `väĺla igand, täma ei pea änam `vihma Mih; sie ond oma elu aa ää igän Khn; [tal] `olli kolm mi̬i̬st, kolm mi̬i̬st igäss ärä, nelläss jäi pooleli; temä‿m kõ̭iksugutsit `päivi joba ärä igänu; si̬i̬ annum om joba `endä aja ärä igänu, mes sa tast vi̬i̬l parandat Nõo Vrd iganema, ihkama2
2. (elu jooksul) tarvitama, kulutama No küll sie maja `anda igädä, paar-kolm elu`polve Kuu; ma pole seda riiet veel εε igandkid Khk; kas annab [maja] mönele teisele vöi igab ise `otsa Vll; si̬i̬ kaṕp jääss `tütrepojal, mea sedä ei jõvva ärä igäde Krk; mul olliva sitike ja araka`puhma, aga om joba aig [nad] ärä igänu Nõo
3. kuluma, kõlbmatuks muutuma, iganema Vanad ja ärä igänd `paadid said - - `jälle kova `muntri kivi`terva Kuu; igand (elatanud) inimene VNg; kala keha ära igand, pöle `kölblik Pha; iga asi igab Mär; torupiĺl on ajast igänu Saa; sul om siĺmä joba ärä igänu, sinu jaoss ei ole `priĺle Rõn || see kellu oo ennast `ammu ää igand Khk; mo va lagond põll tä `eese ää igänd Mar; sie `ämmer on ära igand ennast Kos; siened on ennast ära igand JJn
4. elama, elunema; (pikemat aega) viibima `Karduli vaud pikked, `andab `aesta igädä (oodata), kui `toise `otsa `joudab Kuu; tama igäs vanemmast. `toine ei igänd nii `kaua; nii `kaua ku miä olin siin, igäsiväd nävad ka siin Vai; ma ole nelikümmend `aastad `vaestemajas ära iganu; Ära `senna `jälle igama (kauaks) jää; Annab igada, ku [suure põllu] ühest otsast `teise saad Hää Vrd iganema

igane1 iga|ne Hlj VNg Jõh Vai, igä|ne Kuu Vai Saa Kod KJn Krk, g -se (hrl liitsõnas) ealine; igine tama on miu igäne mies Vai; si `vanker on isä igäne ja poja põline Saa; Savikausid on juba ammust-igäne KJn Vrd -iane

iil1 iil R(h- Kuu; `iili) Khk Pöi Mar Kse Kei Jür HJn KuuK spor ViK, Trm Lai Plt, iiĺ Rid HJn JõeK Amb Koe Iis Plt, g iili, g `iili R, iilu Kse; kom iiliga JJn
1. (äkiline) tugev hoog; puhang `Ninda `käüväd `iilid, ei `voigi merele `mennä `verku `laskema; suur hiil (vihmapilv) tuleb; müristämise iil; Nüüd sau `iili ajal `kastusid kõik [võrgud vabedel] vesi`märjäks; eks `tormi iil tuld `pääle ja `kummund `paadi ärä Kuu; üks `norgastuse `iili käi üle inimise; `äiakese `iili VNg; siest `iivendäb - - üks iil tuleb, `tõine lähäb Lüg; see‿s ole paiguline sadu ka mette, iili sadas, teise oli kena ilm Khk; iiĺ käib `järsku ja lühidalt, kui pikale jääb, siis oo toŕm Rid; `voatame, kas see [vihma] iiĺ läheb üle HJn; üks veḱe iiĺ tuli [vihma]; iili `viisi käib JõeK; `väituse iilid akkasivad `käima Kad; köha iiĺ tuli `piale Iis; kui juba iilid käivad, siis on vihm tulemas Plt Vrd iilikas, iiling, iis1, ilin1
2. kiirus, rutt tama läks `iiligä menemä Vai; küll ta tuli kibeda iiluga Kse; luomad lähvad ea iiliga; tegime nüid ühe ea iili (suure hooga palju tööd) Jür; kui krat́t on läind `müöda `kange iiliga, siis pidi ` jalgade vahelt `vaatama JõeK; paneb iiliga kodu poole JJn
3. kord, puhk siis peremes läks oma `iili `mõisa Jõe; `toisel `iilil tege [tööd], `toisel `iilil ei tie VNg; [laps] läks oma `iili ajama (omapead, omatahtsi minema) HJn

iljane `ilja|ne g -se Lüg(-ä-) Jõh Vai, -tse Kuu Hlj Lüg Jõh; iĺlane Trv TMr, -nõ g -tsõ Nõo; ad iĺlasel Lai; iĺlä|ne g -tse Trv Puh Kam; komp iĺlätsep Ote; pl iĺlätse Hel, -d Ran
1. hiline Isa mind ütles iljatsesta, ema enneaigusesta rhvl Hlj; `enne `aiga saab `aiva `tarka, `iljatsest saab `ilmi rikkas (lapse sünnist); mina akkasin kõhe esi akkatuses sedä tegemäie, `tõised õlivad `iljasemmad Lüg; tama on alalde oma `tüöga `iljane Vai; kui inimene iĺlasel aeal kedagi toimetab, siis `röidab Lai; iĺläne keväde Trv; miul om iĺlätse kanapoja Hel; ü̬ü̬ küĺmäd, iĺlätsid `viĺlu `riksiva Ran; aig jo iĺlanõ, kohe sa `vasta ü̬ü̬d läät Nõo; [varem külvatud] kesev `oĺli iĺlätsembäst `paĺlu kehvemp Kam || (hilineja jääb kõigest ilma) varane pühib ikke nokka, aga `iljäne rapputab `siibi Lüg; varane vares pühib nokka, `iljane robotab `siibi Vai; varajane varess sopotab `siivu, iĺlane pühip nokka TMr
2. hiljutine tint om iĺlane, alla mõni `aasta tagasi [tuli kasutusele] Trv
Vrd illane

ilmutama ilmutama spor eP(-o- Ris; -d- Emm Rei; elmo- Mar), hv eL(-mma Har Plv; -eme Hls Krk, -em Krk; -õmõ San)
1. ilmuma, end näitama `enne, `surned `ulkusivad ja `ilmutasivad Lüg; tama `ilmuti `ennäst `miule, et tama on elos Vai; nad läksid ilmutama (välja jalutama) Kse; `ü̬ü̬si ilmutanu mehel `engel ja `ütlenu Hää; `surnud ilmutavad ja `näitavad unes VJg; ilmut́ ussõ vaihhõlt [ennast] Plv
2. teada andma või saama a. (saladust) avaldama, teatama no `ussisanad - - ega nad ei `ilmuda `keski, kes sedä `tiedab; Vares pesä `ilmuta (jutt viiakse tahtmatult sellele, mis on südamel) Kuu; jo sie `ilmuti üles, mina `oidasin küll saladuses VNg; ära ilmutag mitte et ma se soole näitsi Jäm; tä elmotas `moole koa naa ikke pisitasa Mar; kes sis, vana inimesele nüid enamb, kedagi ilmutab VMr; mes sinä (kana) selless ilmutad et muned muna; lapsed ilmutavad `mulle kua mes kodo teeväd; kes sedä `väĺjä ilmutab Kod; ilmutaja ~ üles`andja KJn; tiä (isa) oless tiäl (õemehel) ilmutanu [pärandusasju] San; `mõtlõ misukõni laul mulle ilmutidi `ü̬ü̬se Krl Vrd ilmama2 b. ennustama ilmutas `aśja ede Jäm; see mulle nagu unest ilmotati ette, et peab sedavisi minema Ris; Juhannese ilmutamise ruamat one [piiblis] Kod; unel olli ilmudet, et tal üit́s kuu `aiga om eläde Krk
3. fotonegatiivi valmistama ilmutas kõik ülesse `võetud piĺdid `väĺla Kos; `pilte ilmudets Krk

ilustama ilustama (-o-) spor R(-mma) eP(elo- hv Mar) eL(-mma V; -õm[m]õ Krl)
1. u kaunistama ned `käispäd - - nied on `õlled kõik `pärlidega `tehtud kõhe ja ilustettud ka ja Jõh; meiu oksad tuuatse ja akatasse maja ilustama Muh; Jäkid olid kaela `ümmert ja eest kudrusepaelaga ilustud Han; või sai püt́ti `pandud, sai [pealt kriipsudega] ilustud HMd; sie [piire] kann oli ikke ilustetud kua nagu põletetud olid märgid `piale VMr; ilustab `auda Kod; kirik ärä ilustet Trv; ilostass maia Se
2. rõõmustama mine pääle tama ilosta?; ku nägö `peigomest siis `ninda ilosta ja `riemusta Vai
Vrd ilutsema

inimene inime van Hlj, Jäm Khk Muh Mär LäEd Pä K I M TLä, -|ne R S(-ei- Hi) spor L K I M, TLä TMr, -|n Vil Hls Krk, inimi|ne spor R, Khk Mus Kse Amb, ine- Võn Kam Ote Rõn San V(-õ Se), ineme Puh, -|ne Puh Ote Rõn Krl(-ni, -õ|ni), g -se (inimse Saa); ińemi|n, ine-, ineme|n g -(d)se Lei (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. (üldmõistena) inimene a. inimsoo esindaja; ant loom Inimene `arvab, jumal `säädib `kerda; Inimene opib `surmani Kuu; `Konngi `kruoksob jala all, `saadik sis viel inimine (hakkab vägivallale vastu); Siis õlivad kõik ühes unnikus (samas ruumis) kanad ja inimised; tämä (talleke) inimistest enäm maha‿i jäänd, inimistes (inimeste keskel) õli üless `kasvand ja õld Lüg; inimine on surelik Vai; ärra koer olnd εnam kut inime. `iĺla aja eest vahetand, üks (mõisnik) `andand inimese teine koera; inimesest uńt (libahunt) Jäm; looma porgandid ning inimeste (söögi)porgandid Khk; luu`painaja keib inimiste ja `loomade peel; kui kukulind ära petab, siis inimene `kuivab ära Mus; Liiva `võtmise `aegu inimese luukered tulid `välja [katkukalmest] Pöi; inimene lεheb ika vanemaks, aga töbi nooremaks vöi suuremaks Käi; Inimene otsib, kus parem, kala – kus sügavam Rei; koer ajab inimese `jäĺgi Kul; siis (menstruatsiooni ajal) ei tohigi kiriku `minna, inime peab puhas olema Lih; [ussist nõelatud] inimesel saab moa `sisse pandud jalg Kei; inimese käsi seda `eina ei `puutund (kõik tehti masinatega) JJn; inimese pahem jalg `piämä `võtma lühemä sammu Kod; [vanasti] sia sõive inimesesõnnigu ärä Krk; siss om [nõiutud] pulmarahvass saanuva jälle inimestess; jah, om ollu ilman `mõndagi, mes inimesel jääb `mõistmada; inimene aevastab, obene `turnap; sü̬ü̬k piäp iki inimest `u̬u̬tma, egä inime ei piä `sü̬ü̬ki `u̬u̬tma Ran; õnnetuss käib inimesi `mü̬ü̬dä, ega õnnetuss puid ja `kande `mü̬ü̬dä ei käi; miu `lambal om `õkva nigu inimese mi̬i̬l; ta (lammas) kuuleb inimeste eli, siss tuleb `sisse; vanast üteldi `ju̬u̬skjat `tähte et, tu̬u̬ `oĺli inimese elu vai eńg; ädä jooseb i̬i̬n inimest; inimene olna esi oma `õnne sepp Nõo; inemisel kah iks rahu (neerud) säĺlä sihen Kam; suure põvvatüki ku inemese pää Ote; Hobõnõ kumastuss nellä jala pääl; ime˽sõ̭ss ku inemine üte sõ̭naga essüss Urv; inemine um `eślik, puu `oslik Rõu; puśs um inemiste vitäʔ, olõ õi˽taa eläjä`lu̬u̬mõ vitäʔ; inemine iks saa inemisega˽kokko, mägi saa ai˽`mäega˽kokko; tuĺl iks eläjille hätä ni inemiisile kah; kana munaki˽`tikslõsõ˽pesäh, siss putu ui˽no inemise˽kokko üt́s ütegaʔ Vas; sääl (surnuaias) videĺ ka üt́s inemese pääluu maah Räp; inemisel üldäss hińg, eläjäl om toss Se; ińemin `mõtless un d́umal t́ege Lei; inemeist `peetäss sõnna pitih a hobõst uhi`lõ̭iga pitih Lut b. mees; naine Kaks önnistust on maa`ilmas – kui obusel sünnib varss ja kui inimesel sureb naine ära, inimene saab uue naise vötta Krj; tanu on inimese (abielunaise) peäs. egä tüdrukul tanu põle Juu c. inimfiguur vanast `tehti suri inimissi (hirmutisi) – vits püus Khk; tegime käbadest pisi inimesi Rei
2. üksikisik; kaasinimene; töötegija voib `olla on inimesi (tühi) juttu Vai; inimessi tuli nagu `pilve ja `panka Jäm; tuba üsna puhiseb inimistega Khk; Oli neid `kohti enne kus `tehti kõik uksed `aknad `lahti kui inimene surema akkas Pöi; suur töu inimeisi olle `möisas Phl; oli üks suur inimeste summ Mar; inimest maalt vädavad ja noot tuleb `kalda Kse; Üks inimene oo teise inimese uńt Han; Enne sõda eläs `Kihnus paõlu `rohkõm inimesi Khn; kaks inimest tulevad järel Kei; sie on inimesel `kerge mis inime on õppind Jür; [hunt] inimesesse `kińni ei akand Ann; kihelkonna ies pekseti inimeisi VMr; kui mets on lumega vangis, sureb paelo inimeisa Trm; `eeste õppa `vaśkad `mitme inimese, et ta kaŕjan `käimä õpib; eriläne ei seesä rahu inimesess Kod; sääl (luhas) oli kigil inimisil [taludel heinamaad] Trv; inimisi olli paĺlu sääl mõtsan; egä risti man olevet ollu inimese kogu Krk; oi inimesi om tuhandit `mu̬u̬du, nigu nägusit ja tegusit; egä `kiägi inime ei ole jo `raudne terve; inimene om nii must nigu üits trüpiss Ran; `eldet `anjat õnnistab jummal ja armastab tõene inimene (öeld andjale); temä `olli `kaenu siss inimese, kes `kartuli kuki ärä `aie; mes sa susit inimest, elä esi ja lasõ tõesel ka elädä; käib inimeste‿müdä, ega ta kedägi rahu ei piä Nõo; söögivahe `oĺle mõni paaŕ `tuńne, siss saeva obese ja inemise süvvä Võn; küll na om kadeda tõese inemise üle Kam; põimeti viie kuvve inemisega, aga põemeti ka kate inemisega Ote; suuŕ jago `põldu oĺl vi̬i̬l inemiisil teǵemädäʔ; või˽siin um paĺlo `pu̬u̬nuisi inemiisi; Egal inemisel umma˽küüdse˽`hinde poolõ Rõu; nuŕato `rõivaʔ säläh nigu vana tigo kõńd inemiise pite Räp; ku mi las `paatanu üle inemižide (oleksime rääkinud inimestest); ińemidse`lü̬ü̬jä (mõrtsukas) Lei
3. täisväärtuslik isik a. täiskasvanu; terve, tööjõuline isik `poiga sai inimese `kirja, juo `lieris `käidu VNg; ma oli ka üsna inimese eas Jäm; ta pole veel `öige inimine – laps veel; tehasse kirgul inimiseks (leeritatakse) Khk; et ema oleks veel inimene olad, aga see on `muistusest kehv Rei; kaera jahust tegid apurokka, kui ma juba inimene olin Rid; tä ikke igäs kohes inimese eest `välläs Mar; oma inimese `põlves ma ei ole seda (raand sõna) kuuln; kõik (lapsed) kasusid inimesese Aud; ma olin juba inime `rohkem, nad olid lapsed HMd; ega tema ei ole ka `kerged elu näind inimese päivis JJn; eks meie õllud kua nuared ja, inimesed; kui minä vi̬i̬ĺ inimene õlin ja maja pidin Kod; ühessa `aastane `aeti `luhta. inimeisi ei olnd KJn; kasva inimeses(se) Hls; temä om inimese arust vällän (85-aastasest inimesest) Krk; ammuss tu̬u̬ `olli, ku mia olli ka inimene Nõo; ta ei olõ inämb inemine, inemise koju `paĺlalt Krl; Katõ`kümne `aigu `peeti õks joʔ inemisess Har; tetäss inemisess (leeritatakse) Vas b. lugupeetav, korralik isik sääl `kaivikus (kaevanduses) on neid kel enämb ei õle inimise `õigustki Lüg; Mis `aia mulk, `räegi inimese `muadi aja auk IisR; nönda saab juut inimese nime Pha; See muidu üks tüdruku lapakas, see pole inimene; Sai ihu korra `jälle inimese `moodi `puhtaks [saunas] Pöi; Tämä oma iest inime kua Khn; Si̬i̬ on inimene, kellest räägitaks, ja si̬i̬ on obune, kellega sõidetaks Hää; mina pidasin teda ikke inimesest VMr; tüdrukud ja sulased olid kõiḱ inimesed Ksi; sest piäs aru `saama kis aga vähä inime on KJn; ka si̬i̬ mõne inimese temp Trv; ku tal lammast ega kana ei joole, sõss ta ei joole inimene Krk; oi küll om `albu mihi, temä ei `mõtlegi, et naene ka inime om Ran; igävene labusk om, ei ole midägi inimene; `vaene es ole temä meelest inimenegi Nõo; mis i̬i̬st na tapava! inemistel piäss üks inemise süä sisen olema Võn; no seo küll inemine ei olõʔ, se‿m ullõmb ku kurat́ Urv; tu̬u̬ oĺl iks inemise `mu̬u̬du (lahkesti) `vasta `võtnu ja ravinuʔ Rõu
4. individuaalse omapäraga (teat iseloomuga, vaimsete või füüsiliste omadustega jm) isik Inimese `muistadus (vigurivänt) Kuu; üks `püüdäjä, oma `puole `kiskuja inimine, täma kobika ei jättä Lüg; `Oidaja (kokkuhoidlik) inimine Jõh; siis ma oli jälle suur tükk inimest, koolis`käibija juba; vaimulikud (jumalakartlikud) inimesed; va kobin inime - - pole rahul kennega Jäm; ennem olga inimene `naertav kut nutetav (pigem lõbus kui kurb) Khk; Sõuke ise`sorti inimene teistega ta äi liigi; Ta on änam ikka `sõuke `mustaverd inimene koa; Ema oli taal koa `sõukse `valgeverega inimene; Kellel aruksed `ambad on, see on tark inimene; Noorelt oli nii suur kena `valge laari `näuga inimene Pöi; oli seda`moodu (rase) inimene Emm; näljased inimeised Käi; [öeld] et oh sa raibe inimeseks. see `neoke paha inime; kuib (vähese rinnapiimaga või ilma) inimene; `pehme inimene, järel`andja; raho (rahulik) inimene; üks pool totakast inimest Mar; mis sa `siukse tuhmi (mõistmatu) inimesega teed Mär; irmus varas inimene Var; siis oli raaviaĺlisi sii igast poolt koos, ikke aritud inimesi ja Aud; si̬i̬ on üks tüssägas inime, jala sääred ku matsagad all Saa; ta on üks targa vaimuga inimene Kei; vanal kuul `süńdind inime on õnnelik Rak; kui on niesuke püśs inimest, oh kuda ta siss käristab Sim; sai `armsast inimesest Trm; ega `mõistlik inime ei käi alati `simmanil Äks; `kangest ää inimen `oĺli Vil; no see on üks kahmakas inimest (suur) Pst; `siante obese`sorti (kergesti sünnitav) inimene; `sakste verege segät inimisi o küll Krk; sügisene päiv om nigu lühike inimene, säälsa·man om ku̬u̬n, pää ja perse kõik; `uḿne (sõnaaher) inimene; nüid om ka kidsidit inimesi ja om `eldit inimesi Ran; viina`võtja inimene; kittä inimene ta‿i ole, ta tükib `ki̬i̬li `kanma; sa‿let ikki täis (täie mõistusega) inimene; om ikki ää lõbeda `lõugega inimene küll Puh; aga ma‿lli siss `täitsä jõvvuline inimene; nii ilusa moodun inimese olliva naese paĺlaste tanudega; esi om kõrd inimest (tubli), aga ei mõesta `endäle mi̬i̬st valida; kullane (väga hea) inimene; näkkev (normaalse nägemisega) inimene; miu minijäss om `väega terävä sõnaga inime; om ike imelige küll inimesi ilman; ta‿s ole tü̬ü̬ ega oole inime Nõo; mis sa `kuulmada (kurdi) inemisega pahandat ilma `aigu Ote; ma võti nooreld naese, ja sai `õige inemiste seḱkä Rõn; oi˽ta‿m tuhandõrummaĺ inemine San; ta‿m vana heeba inemine; voolass (kärmas, virk) inemine Urv; tark koolitut inemene jo mõist ja tiid Krl; sai siss kuŕul inemiisil tiidä˽tu̬u̬ asi Rõu; ku‿t́ä no põnnuʔ inemine olnuʔ, jumala terveh inemine Vas; Lahke hannaga inemine (tütarlaps) Räp; häbendelejä inemine Se; usulene (usklik) inimene Lut
5. teat vanuses või teat ajastusse kuuluv isik täis`kasvand inimine Lüg; keskiga ~ kesk`ealine inime; vana pole ega noor ka pole, kahevaheline inime Jäm; nüid uude inimestel oo; teene oli vanalane inimene Muh; vanamed inimeisi peab `austama Käi; vanad inimest veel `ütleśt rabandus Tõs; `eńtsed inimest; noorepoole inimene; kes jo viie`kümne sees oo, see oo vanapoole inimene Aud; No muidugi, kus `nüitse aja inimesed änam Hää; vanuduse poole (vanem) inime Kos; parandas `suapid vanule inimesile Kod; minu `aegne inime, ega ta vanem ei ole Pil; vanemal inimestel oĺli [suririided] `ammugi `vaĺmis `tehtud; paelu `nu̬u̬ri inimeisi KJn; pääld viie`kümne siss om elänu inimene Hel; kae kos tat́tnõna, vai tükib suureinimeste jutu seḱkä Ran; mõlemba olliva `iälise inimese Puh; nu̬u̬r inimene sedävisi `lõugab ja `vannu inimesi susib Nõo; vanaaja inemise `ti̬i̬dsevä, konass ladem tuleb `väĺlä `aada Ote; vanal inemisel `oigap kõ̭ik ihu `säĺlän Rõn; ka kui no vanna inemeist vi̬i̬l avvustõdõss Krl; timä om jo elähhänüʔ inemine Vas; mino vanodaidsi inemiisi om [siin] Räp; `Paikina `nuori inemiži `pierrä Lei
6. teat ühiskondliku staatusega, tegevusalaga, päritoluga, soolise kuuluvusega, tuntusega jne isik `Jällä uus inimine tuli `juure (lapse sünnist) Lüg; ise `joude inimine aga süöb pali Vai; `leerimata inime; `leeris olnd inime Jäm; elamise inimene (jõukas); läks `sönna vanaks inimiseks (vanema naisterahvana koduseid talitusi tegema); körvaline inimene (tallu kuuluv sugulane või võõras) Khk; ma pole merepüiu inimene olnd Mus; teretamise `juures tehakse änamale inimesele pisike kummardus ka Vll; Kellel karused käed on, see pidi rikas inimene olema; Tüdrukune inimene (mitte abielunaine); Isasid inimesi es ole täna `kerkus kuigid pailu mette Pöi; palju‿s emane inimene jõvab `tõsta; saksa inimesed `ostvad `leiba Mih; ma selle aja elomaja inimene (majaomanik) olnd Mar; põle `kuśkilt prii inimest võtta suve `aegus kodu `oidjaks Mär; `lahti (maata) inimesed köisid `õĺga ja `villu viinutamas Kse; minu isa oli `lahtine inimene, mõesa moonakas oli Mih; luteruse usu inimesi oo sii vähä; me oleme `õige`usklikud inimesed Tõs; `teenija (tööl käiv) inimene PJg; `enne inimesed kuńsitegijad `soatsivad `aigusi `luomadelle ja inimestele Kad; vallalised inimesed, poosid ja tüdrikud; muil inimeisil vili `vaĺmis Kod; alama inimeste kõrtsis saksa kammert põlnd Vil; kõrulise inimese olli sannan ja sulass taren; ni̬i̬ om `täämpä mat́use inimese (matuselised) Krk; võhine võõrass inimene; ennemb kehvembä inimese seendega `ti̬i̬nsivä `eńdile `aastaleevä Ran; mia `küśse sedä`viisi et, mes inimese te olete Puh; peremi̬i̬s inimene, si̬i̬ piäb iks vara üless tulema; ku `vaene inimene `pernasess saab, siss om ku kaśs marun Nõo; `tutva inemine Kam; nüid ei ole mitte midägi sul saada, olet paĺlass inemine Rõn; `tüt́riku inemise `tapsõ ärʔ Urv; kes sääl vanan inemesen (sünnitusel abiks) oĺl Krl; üt́sik (mitteabielus) inemine Har; `Rõugohe um riḱkiid inemiisi kah matõt; olõ ei˽ma˽`pernanõ, ma‿lõ üt́s `vi̬i̬rmäne inemine Rõu; taa olõ õiʔ `huupiinemine, taa om ka aśa˛aijai (asjaajaja); tiiuline (teada) inemine, a mitte nimme `mi̬i̬lde ei˽tulõʔ; sääl (mõisas) oĺl külät siist `lännüisi inemiisi Vas; tuu talo inemine Räp; talomaja ineminõ, rikka talo ineminõ Se; pü˛ät (leeritatud) ińemin Lei; ilma pält tulnuʔ inemine, `määne timä um Lut
7. hrl pl suurema kollektiivi liige a. rahvas, rahvahulk tama läks inimisi `ulka: oli puol `lolli Vai; mia mäletä neli-viis `põlvõ inimesi siit egä talust Khn; sii inimesed on paelud kalamehed Hää; siin käib jo `ühte lugu inimeisi KuuK; si̬i̬ (küla) on ike siia pärast asutud kuda `jälle kost neid kogunud inimeisi Äks; kiḱk ma˛i·lma inimese Hel; hii sa, kohe om [kutsikas] lännüʔ inemiisi sekkä; timä (koer) om harinu˽tan tii veeren inemiisiga Har; läḱi är inemiiste mano Se || (sisekohakäänetes) rahva seas või sekka no lähämme siis `maale - - et ehk me siis `saamme inimestesse ige kuhugi Kuu; õli akkand inimisi tappama, `ninda‿t ei `tõhtind enämb inimisis magada Lüg; Mene jua `ninda abeme, et ei `julge enamb inimiste `menna Jõh; `katsuge `aeksasti inimestesse ~ inimeste `ulka `minna Ann; küll oli `kerge tunne, kui `jälle inimestesse `piasesin VMr; [metsavend] ei tõhi kohegi `väĺjä `tulla inimeisi Kod; tõne olli kasunu inemisin Rõn; ma˽ka‿ks hinnäst kobahuta, ma˽`tihka ai˽mud́o inemiisih ollaʔ Rõu b. oma pere või rahva liige minä õlen oma maja inimine; kui on `võerast `rahvusest siis ei õle oma maa inimine Lüg; inimesed kõik kottu ää Muh; meie maja inimesed läksid `metsa marjule Kos; [koer] mutku ot́sib aga inimeisi, muud kedagi VMr; tämäl one seetse `vaimu inimeisi Kod; oma inimese puha Krk; meie inimestel nii `suuri `sarnu ei ole [kui tatarlastel] Ran; kotu piab ikki inimest olema, kui tõese nurmen om Puh; niipaĺlu ku talun inemisi `oĺle Kam; [koer] kiä hoit inemiisi, sõ̭ss tu̬u̬ ku˽kotust är˽läht sõ̭ss `undass; kat́skümmend inemist oĺl laua man üle päiviliste Vas c. teat paikkonna elanik lapi maa inimesed (laplased); kuralased, Kuramaa ~ Lät́imaa inimesed; rannarahvas ning ranna äärtsed inimesed; Kihelkonna inimestel olid kiudud kuued Jäm; `Kopli inimeste `seltsis oli üks noorem tüdruk ka Khk; üsna `püsti Tagavere inimene Jaa; rootsi inimesed (noarootslased) LNg; Kasari poolt inimesed käisid siit maja`palkisi vedamas Kul; `Jaabre küla inimest PJg; minu isa ema olid `Ohtu inimesi Kei; Vadi küla inimesi `üütasse vadikesed IisK; vürsti valla inime ole mia; `Taĺnamaa inimese Hel; ma‿le maesamaa inimene, mia `peĺgä vett Nõo; Saarõmaa inemise om õks tõsõ (teistmoodi) Har
8. (retoorilistes hüüatustes või pöördumises) a. (imestavalt, etteheitvalt) mis inimene peaks nii paĺju rügama Khk; oh sa inimese mõru. [sellele] kes jurab ja `tapleb Muh; Inime `ahju ei `vaata ja lükkab `siivre `kińni – ullu asi Hää; Mis inime sina küll oled! SJn; oi `jummal sedä inimest küll!; oi kuradi inimest küll, selle viinanäĺläga tapab vai tõese ärä Nõo; mõni inemine nüit nii räbälin käip! Kam; ime et inemine nii juu! Krl b. (palve, soov) ole üvä inimene `kannada vähä `aiga VNg; ole siä nii üvä inimine, et `anna `miule raha `velga Vai; Ole kena inimene, tule Pöi; ole üks ea inimene ja anna `moole Mar; ole ia inime ja tule `mulle appi siga `tapma Kos; ole ää inimen, mine käi sääl ärä Krk; Ole onte inimene ja ti̬i̬ mes sul kästäss Nõo
Vrd ihmine, imene2, inimäne

hinnaline a < hind
1. hinda omav; teat hinnaga mis `kartulid `maksid tänä? `mitme `innalised õlid Lüg; midä `innaline tama on ka, tama kukke Vai; see on nii odava innaline Khk; madala innalene inime Tor; selle innaline ta on, kui tahad, sis osta JMd; üte innalise mõlepe, võta esi meast sa tahat Krk; vot śjo `kaĺlihinnalinõ om, kaĺliss hind saa Se
2. hinnalt kallis, väärtuslik; hinnatav `hinnaline asi Kuu; sie on üks `innaline ammet - - sääld saab `tienidä Lüg; `oktuo·bris ikke kilud akkavad, siis nad on ikke `keige `innalisemmad Vai; lutsul om mass innaline Trv; innalitse obõsõʔ San Vrd hinnakas, innalikku

hirmutama irmutama Sa(-d- Khk) Muh L(-o-) K I spor M, T, -eme Hls Krk(-m) San, -õm(m)õ Krl; hirmutam(m)a V; `irmutama R(`h- Kuu; -mma); ermutama LäLo(-o-) Tõs Juu Kos, -d- Emm Rei
1. kohutama, hirmuma panema näkk sie võttab `tõmmab `põhja, sai `irmudettud [last] Jõh; tama `irmuti mia (minu)`vällä, et `vatsa läks `lahti Vai; Kanu äi tohi ermuta, akkavad `ilma kooreta mune tegema Rei; `enne ikka irmutati, et `surnud akkavad kodo `käima Kul; ära irmutud obune Tor; poisid irmutanu, naene saanu kohe `lange tõbe Hää; sie irmutas mu oma jutuga nii ää VJg; ni̬i̬d müräkäd (pilved) eenämal suda irmutavad Kod; kes lait́s om ärä irmudet ei maga vagaste Trv; mea olevet temät eiduten, irmuten; [lapsena] miut irmudide undige Krk; poesi käesivä `tüt́rige irmutaman Ran; Susi piśt [lauda]`aknast saba `sisse, irmut `lambit Rõn; kae˽toojat inemist tohe ei˽hirmutaʔ ei˽lüvväʔ Vas; lat́silõ hirmutadass, sääl soeʔ tulõvaʔ Se
2. hirmutamisega eemale peletama, ära ajama `irmutas `kassi menema Hlj; akkas `loomi vilja pöllalt εε irmutama Khk; mine irmuda nonnid minema Mus; kärinaga irmutati obusid Aud; kanu läheks siäl kardulis irmutada Juu; üst kui uńniku pialt ää irmutud JMd; mine irmuta kanad kaarass `väĺja; eks näd (hallad) aka `leste irmutama (sügisel puulehti langetama) Kod; `ernesse pannasse tońt `värbusid irmutata Lai; ma irmuti linnu pesä päält ärä Krk; mõni irmutap mütte kärruga Nõo; mineʔ irmudõ orik `värte mant tagasi Krl; at́i `võrkaga püvvime, siss hirmutime [kalu], `aimõ `pääle Se
3. lööma või lüüa ähvardama, karistama teed nöörist vöi nahast piitsa, irmutad obust; `ühte last oled nii kasinasti kasvatand, pole täda irmutand (peksnud) Khk; lapsed tahavad irmutata et, sõna ei `kuula ja koerad one Kod; üks vedas `looma [laadale viies] `kütkest, teine irmutas tagast Lai; kes ei õppe ega irmute, siss [lapsed] kasvasse `mõtslase Trv; piitsage irmutemist ta (erk hobune) ei kannate sugugi Hel; võta vits, irmuta neid (lapsi) veedike Ran; hirmudaʔ `veit́kese last, muido kullõ‿iʔ sõ̭nna Se

itkema `itkema spor R(-ä Lüg Jõh Vai; -ie Hlj Lüg); `itkma, (ta) itkeb Kod(-ä) MMg; ikkema spor R(-ä Lüg; -ie Hlj Jõh); ikema Hää; `ikma, (ma) ike(n) Saa Kõp Vil M(-e) T, ikõ Võn hv Rõn, San V(`jikma Lut), iku hv Hls Krk; `itkuma Vai; ipf (ta) ikkus Khn (R ja eP alal sag vananenud sõna või rahvalauludes)
1. nutma, pisaraid valama, töinama nuo küll mina olen mittu päätäit `itkend VNg; leib akkab `itkemaie [kui leivapuru metsas maha jätta]; ikkeb `ninda‿t `silmäd punased Lüg; ikkeväd eledä `äälega; tama `ühte `järgi `itko Vai; Ise tämä ikkus kübärä `piäle rhvl Khn; pärast `ikmist laps luutsub Saa; tüd́rik `enne lõõts `itke; kuri kusele, paha pasale, vi̬i̬l `eldem `itkma Kod; siĺmä ärä iket pähä; ikeb siĺmä pääst `väĺlä Trv; igävene kuri lait́s, ütte`puhku ikub Hls; ku pada vingup, sõss jäävet `vaesit `latsi `ikme; `ü̬ü̬se ninda paĺlu `ikse; ega sa muud ei ike, sa iket `süäme `võimu Krk; si̬i̬ (jonnakas laps) ikk oma süäd Hel; es saa `kostegi [laiast praost] üle, ike vai `palle Ran; miä `väega paĺlu ike, ja `ikmine ti̬i̬b siĺmä pimedäss; ikep nigu jõrin jälle; siss `iksime kõ̭ik, siss `iksime temä (lahkuja) ikku; vanast üteldi et, vihmalatse ikeva, põvvalatse naarava Nõo; tä `niit́e ja iḱke Võn; tuul ulup, `vaeselatse ikevä Kam; naine tõmmaśs `ikmist Kan; sa ikõt nii et ińg lätt iire`mulku (öeld pilkavalt); Lat́s ikkõn kasuss, vana ojatõn eläss Urv; no naka ma vi̬i̬l uḿmi pattõ `ikma Krl; kao pääle ei `tohtev `istu, siss `saabõv paĺlu ikkõʔ; mul omma siĺmäʔ kuivass ikõduʔ Har; ma iḱi nii et kõ̭iḱ mõts oĺl kõllanõ. tu̬u̬ suurõ `ikmisega jäi nigu pümehess; ikku uiʔ, kül mi võta timä noomi ala; ku˽`pihlõʔ veretäseʔ, siss põllumi̬i̬ss ikk; Ikõʔ, ikõʔ silmäʔ likõʔ (narritakse nutjat) Rõu; imä lätt ikkõh i̬i̬h, latsõ˽takah `tańdsih = lammass ja voonakõsõʔ; kua lat́s no `ikmalla om, kõ̭iḱ latsõʔ `ikva ja `täńtäse; latsõʔ ikkõh kasusõʔ, vanaʔ `oihkõh eläseʔ Vas; timä iḱk `süämehe ~ hallõst `süämest; hingest `süämest tä ikk `väega (nutab kõvasti); mi sa ikõt umma silmävett tõõsõ sitatsõhe `persehe [ütleb tuim inimene kaastundlikule] Se; varõsõ latsõʔ `vaaksma, soe latsõ `jikma (sõnad lapse unetuse arstimisel) Lut Vrd ikkima || fig südä itkeb siden, ku `ohkad, siis südä väriseb. ku sa õled paĺjo ärä `itknud, siis südä kua itkeb Kod; kui ma toda `põldu kai [pärast rahehoogu], siss süd́ä iḱk `õkva verd (sehen) (oli väga kahju) Ran; Keväjä sulaga nakkasõ˽`kaartõ `ikma (räästad tilkuma) Rõu; maa ikk ku˽sa maad tii ei `hüästele Lut
2. taga nutma, leinama; halisema, kahetsema; (nuttes) igatsema ma õlen tedä mittu päätäit ikkend taga Lüg; näed kuda eläjälu̬u̬m, itkeb `tõisi taga Kod; iketi `surnu `järgi, ku `laudi `pääle `õĺgele `panti Krk; läits kui läits, mina tedä enämb taga ei ike Ran; enne `iksit oma `poiga, nüid iket tada Puh; rahast ma‿s kuule, a `sõlge emä `ikse iks alati Rõn; ega ta (mees naise matusel) tu̬u̬d ei ikõʔ, mia `hauda `pańti, ta ikk tu̬u̬d (naist), mia haua perve pääl om Har; ku mõnõl suuŕ kaih oĺl ja `väega iḱk, siss `üĺti, taa ikk nigu susi umma `poiga Vas; latsõʔ jäivä `taadõ `ikma, takah `ikma; a timä kõ̭gõ ikke, et täl midagi ei olõʔ, et timä om puupaĺass, inemine Räp
3. itku laulma Ma `naksi imä havva pääl sõnol `ikma Vas; sõno (sõnadega) iketi [surnut]; ikõ õs ma inäp sõno es [ema surma puhul]; [pulmas] ku ikõti, `üĺti, õt vaja ar kodo mińnäʔ Se
4. nuttu meenutavalt häälitsema a. (öökull) Hel Ran Nõo Rõn Rõu Vas Se ü̬ü̬kuĺl nännä ka `surma, ku ta kodu lähikesi tuleb `ikma Ran; ku ta (öökull) ikep, siss saap `peijit, ku ta naarap, siss saap `pulme Nõo; Kui ü̬ü̬kull ikep, saap latsi, kui ü̬ü̬kull uigup, saap pulme Rõn; Ku˽kakk su˽tarõkatusõ pääl ikk, sõ̭ss tähendäss, et sul tulõ palamist Rõu; kakk `ikse raah Vas b. haledalt niutsuma kui üten tahap minnä, siss [noor koer] ikep ja nuudsup nigu inime Nõo; vahel kut́sik unnaśs kah - - iḱk kah Vas

jahmatama jahma|tama Khk Vll LNg Kul Var Aud Vän JMd Tür I Plt KJn T; -tam(m)a V; -teme San; -tõm(m)õ San Krl, -tõme Krl; `jahmatama hv R ehmuma, kohkuma ma üsna jahmadasi Khk; ta `õkva jahmat, kui ta toda kuuld Ran; tiä jahmat́ tuda, et‿tu kaŕussõkõnõ sarlakin oĺl San; ma jahmati nii, et pää nakaś valutamma Urv; Minno pand alati jahmatama, ku `pauku kuulõ Vas Vrd jahmahhama, jahmahtama, jahvahama, jamahama2, jähmätämä

jahmõtama jahmõ|tama, jahme- „jahutolmuga kattuma“ – Lut

jahutama jahut|ama R eP Trv T Rõu Lut, -amma Lüg Har, -eme Hls Hel Krl(-emmõ); -õme San; jahud- Rei; jahota|ma Rid Mar Vig Tõs Ris, -mma Lüg; `jahtama Kod; jah(h)utama Vas; jaahuta|mma Plv Räp Se(-ma); d́autama Lei; jähu|tama ~ -dama Emm
1. jahtuda laskma, jahedaks tegema läksi `öue tuule käde jahutama Pha; virre soab ää jahutud ja päŕm `sisse `pandud Rap; ni̬i̬d puud põlevad kava, `jahtavad ahaju ärä Kod; oli ahi käre, siis `kaśtsime ahju `luuda vette ja jahutasime `ahju Pal; mine jahudõ opõń ärʔ Krl; `piimä jahutamma Har || tiä suurt suavad ühti, aga jahutamõ `nuõta korraks (hea õnne peale tehtud noodaveost) Khn || fig ma‿le mitukõrd ütelnu et, paranda mu küĺlealutse kot́t, aga ei midägi, `paĺlald suu jahutamine Nõo; misa aśanda umma `hõngu jahutat (mis sa asjata sõnu raiskad), ega taat `kiäki ei `kullõʔ Har Vrd jahendama, jahutõllõma, jähütämä
2. fig [meelt, viha, tuska jne] lahutama, tugevust vähendama (tunnetest) lähän ka lõbustamma ja `vahtima, `tuska jahotamma Lüg; läks `körtsi viha jahutama Khk; jahuta oma mielt vähä, sa oled täna täis JMd; kelle sa kõneletegi ja jahutat ennäst Rõn; mä lää `väĺlä mi̬i̬lt jaahutamma, saa mi̬i̬ĺ paremb Räp

jahvatama jahva|tama S(-dama Rei) L(jahba- Vig) K(jahha- JMd) Iis Trm Pal Trv T u spor V(-tamma); -teme Hls Krk San(-tõme), -tõmõ San Krl(-tõmmõ, -dõme); `jahva|tama u R(-tamma VNg); java|tama RId(-tamma Lüg Jõh Vai) I Äks Lai ?KJn; `jauhhotamma Vai; jauhatamma, (ma) jauhada Se; ja(a)hatamma Räp; jähva|tama Jaa, -dama Emm, `jähvatama Jõe
1. (veskil) vilja jahvatama; jahuks, pulbritaoliseks tegema, peenestama jahu javatama VNg; `mölder vötab jahvatamise eest matti Ans; `mölder jahvatab teri ja teeb jahu Mär; perenaine käis siin pipart jahvatamas Ris; vanemad javatasid õma elopääväd käsikiviga teri; läks `veśkile javatama Kod; `veśki javatas alati, kui tuult oli Lai; `tehti odra linnasid ja jahvati ärä ja Kõp; `veśke jahvats jahu; kama jahvateme Krk; raud kivedest tettänä - - tu̬u̬ vist jahvatadass ärä ja `omgi sime·ńt Ran; käsikiviga jahvetedi kõkke, leeväjahu, kesväjahu pudrust; tsigure jaahatadass kohvist Räp; kat́s `veśkit ei piäʔ kõrragaʔ jauhatamma, et tõne piät vakka olema (öeld, kui kaks inimest kipuvad korraga rääkima) Se || fig hirmunud püksid jahvatavad `püili JMd
2. linu, kanepit masindama peäd vändäst edess-tagasi paegal jahvatama, et ta (lina) `peenes lähäb Vig; linajahvatamise maśsin; kańõba ka jahvatõdi, sõ̭ss tet́ti `kaplu ja `köüd́si Krl
3. villu kraasima kus sa villu oled jahvatand nagu `kraasind või lõnga teind Jõe; siis `mendi `veskile et, `jahvadeti `lõŋŋad ja `lasti `keträdä ja Lüg
4. pidevalt sööma, närima Jähvadab kut kasvaja karjapoiss Emm; jahvatas silmäpilk söögi ärä Krk
5. fig lobisema, latrama, tüütuseni rääkima alalde suu javata Vai; ma tulen eese kotiga ka vahele jahvatama (juurdetulija sekkub jutuajamisse) Rid; Jahvatab nagu `tatra `veske (lobisejast) Han; jahvatab `peale – põle `aśsa eest, teist takka Tor; `suuga on miis jahvatama, aga pane midägi tegemä KJn; mis sa iki jahvatat nõndagu va `tatre `veśki Trv; lase mu ärä jahvate `ende kot́t (las ma lõpetan enne oma jutu) Krk; temä `suuke jahvatab ka alati Ran; jahvatass nigu suu `savvuss Rõu
Vrd jahvama

jakutama jaku|tama KJn Trv Ran Nõo Vas Räp; -tamma Har Plv Se; -teme Krk; -tõmmõ Krl a. (ajaliselt v ruumiliselt) pikendama; jätku- v osakaupa tegema kedräten tulli [villa] venitädä, näpu vahel jakutada (jätkukaupa venitada ja keerdu lasta) Ran; ei nakkaʔ jakutamma, vaja pikembält aiaʔ [põllul] Plv || jätkudest kokku panema – Krl b. kokku hoidma, vähesega läbi ajama; pikema aja peale jaotama; jagusamaks tegema, jätkuma panema eks sedä `leiba ikki jakku ka kui jakutada KJn; noh veedi om, aga piap jakutama, ike nii et läbi tuleb Nõo; jakuda `veitsi`kaupa, siss jakkuss õks `kaugõpass; ma jakudi `langa üle, säält saava tõsõ˽`kinda˽kah; tõsõss pääväss ei olõ vaia jakuda tü̬ü̬d; ku `piimä veidü om, siss võit `piimä jakutaʔ, andass veidemb servätäʔ Har; jakuda mullõ kah (ütleb seemnetahtja külvajale) Vas Vrd jätkutama

jalg jalg g jala üld (n `jalga R; jälg g jäla spor SaId Muh Hi; d́alg g d́ala Lei) (adverbiaalses tähenduses kasutatakse ülemaaliselt sag i-pluurali vorme)
I. 1. a. elusolendite jäse, millele ta toetub ja mille abil liigub; jalg (sag ainsuslikult) Jalg `sohkab (joodikust); jala koverduksed (kurk); `Saapad on jala `kurgust `kitsad; Jalalaba on `paistes `jüskü pakk; Jalapäkkä on ragu ajand; jalaselg Kuu; `muudku ole vaid `püsti `jalgul, ei saa `puhka `millagi; `tuigub `jalgel; jala `pätkäd one `aiged VNg; ku [mesi]lind magusa võttas, tämä `kõrjab `jalgude; `lonkab tõist `jalga; minä en saa `jalgust üles; jala `põhjad on kõhe ku `pindusi täis; Jala `õõnes ~ tühi kõht; jalad `pöias (kõverad) Lüg; jalad `arkis; `ulgub jalad `lääpäs, lohakalt viab `jalgu järel; lein jala `kondi ~`ketra luu `vällä; Jala alused ~ jala `põhjad Jõh; obone `ellitä `jalgada; kravu `jalga; `kärbläise `jalga; `rouda tegi jala `pohjad kippest Vai; niid köva maa jala all (öeld merelt tulles) Jäm; `kintsus `jalgadega (x-jalgadega); jala kurgu peelt päris `aige; nikastas jala `liikme ära Ans; nii kaua kui moo jalg ikka käib ning pεε kannab Khk; jalg o nikastand Krj; Selle obusega `önne äi ole, jalad sukkas (s.t varsal jalad altpoolt heledamad) Pöi; masaja jalaga; lämbid ~ `lämpis jalad (lampjalad); obu riigib `jalga Muh; Umigu käib neljal jälal, pεεval kahel ja õhtu kolmel jälal (= inimene); jäla `önded on `peenem koht, kus nötkub Emm; kuub oli jala `kurku; jala seered akkavad viludama; laps on alati ema jala `juures Rei; jalad vettis araks Phl; `jalgu `puhkama; jala kand taga; jala päkk oo all Mar; [lamba- niitmisel] esimesed jalad `pańdi `kaenla `alla, lapsed `oitsid tagumisi `jalgu, lammas oli `jalgade vahel süles Kul; jalad `rangis ja `kaaras all; `pehme jalaga obune, komistab `ühte `puhku Mär; enne oli neid `aŕsta, kes panid jala paegale, kui jalg `vältund oo; [vanal inimesel] Jalg maateral kinni; päkä `juures `väike karba tukk – jalatukk Vig; püksi perse läks jala `õndla; jala `varvad `punduvad ää Kse; jala kand, see sur nukk sii; jala põhe; jala `pialmene, üle summa oo jala pöid Mih; Annõl nda piiniksed jala siäred nagu piibu orgid Khn; jala `luubelse końt; jala õnnal Aud; jala põhja all oo jala päkk; jala ranne PJg; Sügan jala `seĺga (laba); Kellel karvased jalasääred si̬i̬ saava rikkaks; Jalakõht ~ jalamari; Säärused `ümmer jalavarte Hää; jala `kindrad; rüü `oĺli jala kontsadest saadik; jala muna (luupeks) Saa; jalad surevad ää; äda lõi `jalgu; jala nõgu on päka ja kanna vahel; jala nõo sees Kei; jala kõberdese koht (tallaalune) on mõnel õõnes Juu; `luoma jalg `aige, nää `õngab `jalga Jür; jala `varba `otsa saab kua liigudata KuuK; seisa `jalgadega paigal; `jooksva `jalgades; ehmatasin roosi `jalga Ann; krambid käivad `jalgus Tür; jalg töńts, iga õle kõŕss akkab `jalgu `kińni VMr; `kõrge jalaga pikk inimene VJg; kui veke jala pöid nigu kitse jäĺg; jala päkk on suure `varba all; mõni on kumera jalaga, jala põhi kumer, teine on `sirge jalaga Sim; jalust vigane; jaladest ei saa `käia; jala põhjaalune ~ tallaalune Äks; jalg kisub `krampi Lai; jala seĺgroog ~ seĺg on se końt pöia ~ labajala pial Plt; `jalga ette ~ taha panema KJn; iluse nõrga jala all ää `ju̬u̬skje oben; jala muna luu om jalal vällän pu̬u̬l; jala seĺg Hls; jala põkk; üle jala seĺlä ei tule ääp pori; tasa jala nuḱke pääl kõńd; mia peĺlässi ka - - jäi kõvass ku soolasammas, jalg ka es tõusu Krk; jalg veedi väärät ja sattegi maha; jalg `ku̬u̬li ära, nigu `pinde ai täis; jala nõĺv (päkk); ei ole jala pövvä täit maad Ran; mes sä looberdat, viat `jalgu perän Puh; jala käesivä `risti; Miili ei saana jalust ~ `jalguga `kõndi; jalaseere; kirves - - läits jala käänu `sisse; vigla aru läits jala labast läbi Nõo; ma‿i võtaki toda `tańdsma, tol vana tömp jalg Rõn; jala si̬i̬r, `pahkmass, kons San; Istu ja puhka `jalga; Mis mul no viga, säĺlile säńgün ja muidugu tiĺlidä `jalgu; jalakuńt veritsess lännüʔ Urv; kõtt om tühi, jalg om nõrk; Üts jalg pikk, tõnõ lühikõnõ, ütelukku käü, a edesi ei saa (= kell); jala lapard; jala lehiʔ valutõsõ Krl; ma‿i saa enämb jalust kohegi, mul omma jala `kangõ; lihm saist noʔ `õkva jala lihe pääle, noʔ om jala lih́t `paistõt nigu pakk; jala nut́i omma veritsess `hõõrunu; `õkva jala nõdsu kottalõ kasuss pininaal Har; ei olõ kätt ei `jalga, esi ilmamaa tark (= kell) Rõu; jala `lapju Vas; jala maŕaʔ; mehine tu̬u̬ `jalguga ḿett; jala jaku seeh midä õks om mut́ingut; jala `kindreʔ põlvõ al; jalalaba ~ jalalapp `kat́ski; jala`lapjugaʔ toetat `vasta maad; Mõ̭nel naistõ`rahval ommaʔ jalasoonõʔ `veigaʔ ińdsile (pingule), kõ̭iḱ ni‿ku sinidseʔ munakiviʔ väĺäh Se; jala sõrmeʔ (varbad) Lei || labajalg Jalg alt `ummes (lampjalast) Lüg; sokid jalas, `saapad `otsas, niid on jalad `valmis Jäm; Jalg `lahti (lumevaesest talvest, lumevabast teest) Pöi; pikk säŕk, otse peast jaluni Mär; võta jalad `lahti Tõs; jalad `riides Juu; [lund] ia paks üle jala kord maha tuld Lai; tõine jalg `kińni, tõine `valla Krk; lahiśt `vihma maha mis kole, es saa kuiva jalage enämb kunnilgi `liiku Hel; ma‿i ole paĺlaste `jalguga vi̬i̬l ollu Nõo; jalalõ `parraʔ, hüä `saapaʔ Se; `pästaga jalaʔ `maalõ un `minkaga magama Lei; || (Rohkesti adverbiaalset, piltlikku kasutust) jalaga ~ jalg(ad)ega 1. jalgsi kas sa jalagõ tulli Krl; kerikun oĺli kõ̭iḱ jalaga inemise Har; lät́s jalagaʔ `liina Se; 2. (koos eitusega) mitte sammugi, mitte sugugi, üldse mitte minä ei käi jalagagi `kõrtsis Lüg; perenaine es saa vahel `jalgadega pöllalegid Khk; nüid pole `endal eri `jalgadega `minna Vll; ei ma `talve ole jalaga maanteele saand Ann; mina sinnä ei lähä oma jalagagi Nõo; olõ‿õs ma säl jalagagiʔ Se; 3. kiiresti, ruttu Mine jalgega ja joose koa vahest sekka Han; tule `jalgadega Kad; käi `jalguga Kam; oma jalaga iseseisvalt, omal jõul `aige juo käib oma jalaga Lüg; soan ike oma jalaga vel `õue Juu; `Tervüs om kehvä, peräkõrd ei saa uma jalaga tagasi Urv; lat́s nakass jo uma jalagaʔ `juuskma Lut; jalust ~ jalad otsas ~ ära jalad haiged jalad on `otsas, muidu liiguks veel Mus; Jalust otsas KuuK; [lehm] jäi jalust ära, nii jalad ära Tür; ta on `vuodis kohe, jäi jalust ära VMr; jaluss õli ärä, ei suanud käedä Kod; jäi jalust ära Äks; Jalust olt eś ka nii otsan, et mitte kohegi es˽saaʔ Urv; jaluta ~ jalgadeta ilma jalgadeta, haigete jalgadega, käimisvõimetu `sassaparilad - - `luomidelle `annetasse, kui on jaluta `tõised Lüg; mina vana inimene `jalguta siin `vuodes Jõh; Käsita kisub, jaluta jookseb, valuta viŋŋub (= tuul) Jäm; jaluta Jaen lεheb `seina kaudu üles (= suits) Khk; laps viel istub, ei ta kõnni `ühtigi, on viel jaluta VJg; aga sängin ei tohi ka olla, siss jääb `u̬u̬piss ilma jaluta Nõo; jäät periss `puhtass jalalda, ei saa inämb kohegi minnäʔ Har; jaloldaʔ inemine Se Vrd jalutu; jala ~ jalgade all, alla, alt (jalgade) ees(t), jalus(t), tüliks, tülist kasi `jalgade alt εε; mis sa oled sii teiste `jalgade all Khk; mine `jalge alt ära Hls || neil oo `toito jalgall tallata (st raisata) Kul || ma ole `seitsmeküme kuiendama [aasta] peal jalad (olen 75 täis) Tõs; ühiksa `kümnes `oasta jala all (89 on täis) HJn; kaheksas `uassa jala all Kod; jalad ~ jalg all; jalad alla [saama, võtma; tegema] seismis- v käimisvõimeline; seismis- v käimisvõimeliseks muut(u)ma, püsti tõusma, käima hakkama ei `saagi enäb omale `jalgu `alle, ei saa `kõndida Lüg; noh, vöta jalad ala, töuse üles [lehmast] Khk; kes vähegid jalg all oli, keik `viidi jaanituld `vaatama Mus; põrsas ei võta kudagi `jalgu `alla VMr; kere pu̬u̬lt ilos obene, aga `jalgu ei õle all (ei sõida kiiresti) Kod; latsel oma jalg all joba Ran || (kukkumisest) Tee nii libe naagu tat́t, mitte jalad all äi seisa Pöi; nii i̬i̬le jää, nõnda‿t jala ei saesa all Puh || fig 1. kiire sammuga, heade jalgadega Pane ädala `peale minema, kas siis pole `loomadel jalad all Pöi; kui `rantsos `Moskost `väĺla läks, siis ajasid kaatsakad neid takka, küll siis Punapardil jalad all olid Mih; 2. iseseisev, sõltumatu, majanduslikult kindlustatud sain juba elole jalad `alla Jõh; nuored, kel jalad all, nied [lähevad minema] JJn; `enne oli puru `vaene inimene, aga pärast sai jalad `alla Plt; sai sääl joba jala `alla. läits nii suurelises Ran; || (asjade kadumisest) Kuhu sie kuĺp siis sai, jusku oleks jalad all IisR; jalad alla tegema käima sundima, minekule ergutama Vaata laiskvorsti, küll ma sulle jalad alla teen Vig; piits teeb obusele jalad `alla Tõs; kevade `öeldi: las ta (loom) läheb `väĺla, küll jaań `talle jalad `alla teeb Lai; jalad alt väljas ~ ära seismis-, käimisvõimetu; jalad haiged; (ka kukkumisest) jalad on alt `välläs, kuhugi ei `pääse Lüg; jalad nagu `võeti alt ää, ei soa `köia εnam Muh; nii klaes jää nõnna, et võtab jalad sool alt ää Mar; ühekorra old aga jalad alt ää ja Aabu vie all Kad; minul jalg jäi alt ära Plt; jala om alt ärä, kudass ta kõnnib Nõo; mul võ̭ti hirmuga õkva jalakiʔ alt ärʔ Plv; jala ~ jalgade peal, -e, -t jalgadel(e, -t), püstiasendis(se, -t) (ka käimisvõimest) `püstü jala pääl (seistes) Kuu; tama alisi oma `aigukse jala pääl `vällä; laps jo `jalgo pääl Vai; obused norgutavad, `püsti jala pεεl magavad Khk; jala pεεl aigos Käi; timbib ja tambib `jalge pial, üks rahutu vaim Var; vaarub `jalgade peal JõeK; jala pialt kukkus maha Plt; mõni tiisiku `aige kuivass jala pääl ärä Krk; Käü nigu vana igävene loobõrd `jalgu päält maha sadamisen Urv; Kõik kerikoaig maʔ saisi jalapääl Vas; tõbine aja hińnäst `jalgu päle; jo jala päl käu Se || fig iseseisev; majanduslikult sõltumatu Mees päriselt juba oma jala pεεl Kaa; õppib oma jalge pääl seisma Pst; oma `jalge pääl Krk || taa elo om jo nii savitsidõ `jalgu pääl (ebakindel) Vas b. (võrdlustes) Jalg nindägü kassi kaul Kuu; Jalad väsind `nindagu `nuiad; `Nuorelt jalad ku `värtnäd all; Jalad ku `kougud (kõverad) ~ `mõisa `muonamel (suured) ~ `pilpad ~ `pitskid (peenikesed) ~ `suksed ~ `putked, `sääräd pikkad ja `piened; Jalad nigu `ketrad (kiired) IisR; Jalad ku õbelusikad (pisikesed) Lüg; Jalg kut matimoa (suur); Jalad all kut suured `tündrid Pöi; Jalad lääpis all nagu luutõbisel lehmal LNg; Jalad all nagu veevõtmise pingid (pikad labajalad); Jalad perse all nagu saksa rätsepal Kul; Jalad kui rangipuud Mär; Jalad jusku sia sõrad (mustad) Hää; Jalad kõverad kui looga murre Kei; Jalg nagu vaese mehe vakamaa (suur) Amb; Jalad nagu sambad Koe; jalad nagu pakud all (paistetanud) Kad; jalad kui tambid all, `aiged; nuor on `kerge `jalgadega, jalad nigu vedrud Sim; pikad jalad nigu koodid Plt; Jala ku lambsu (suured ja laiad); Jala ku peüvä (kõverad) Trv; Jala all ku usse pulga (ümmargused) Krk; Jala ku `taosse Hel; lühikse jala nigu pätäku; jala nigu tangi (jalad kanged) Ran; ta‿lli vähälik obene, aga jala nii käesivä juśtkui kerilavva all Puh; nii jämme jalaʔ ku tulbaʔ all Krl; piḱäʔ jala˽nigu kure jalaʔ; ilusa jalaʔ nigu pütśikäʔ Har; sääntse paksu jala kui kahru jalaʔ Se c. fig Kuhu sa lähäd? – Lähän `sinne kuhu jalad `vievad Jõh; Olid sa jalgu pidamas (küsitakse inimeselt, kes räägib teiste seksuaalsuhetest) Kaa; Kas jalad puutusivad põhja (küsitakse kaua magajalt) Iis | [pulmas põllelappimise ajal] akati `võitu tegema, et `peidme puolt võit – `peidme jalg pial ja pruudi puolt, et pruudi jalg pial VMr | Minial peavad olema jänese jalad ja `lamba süda (minia peab olema virk ja tasane) Hää; Pido `pernaasel piät olõma jänesse jalaʔ ja kuninga mi̬i̬l Räp | Egä sul `valla ~ `kruono jalad õle et `sõisad Lüg | Kes teist jalaga lööb, sel jalg auast välja kasvab Vig | (häbelikust; norutajast) `Istub pia `jalte vahel IisR; Käib pea läbi jalge kut va äbelik koer Pöi; Tömmas saba jälge vahele Emm; Kus ta näeb, pää kahe jala vahel Hää; kõnnip pähl, pää `jalge vahel mahan Krk | (ruumikitsikusest) kerik täis `rahvast, ei õle jala `ruumi Lüg; ei ole jala asetki KJn; jala `pandaʔ ei olõʔ asõnd ~ maad Har; Ei olõ kohe jalgage maaha panda Räp | Mine sa, sool nooremad jalad Pöi; muud ei `aita, jalad `piässägä perse (öeld põgenedes) Kod; Tänä õli `ninda `kiire, et ei saand `jalga `paigale; `Juakseb jalg `perses, las akkab `tüälä Jõh; Suur sämu juba, a `miśki ei tie, `kargab `ringi jalg `persses IisR | (aeglasest liikumisest) käib `tõise jalapält `tõise `pääle `laisa `muodi Lüg; Ei viitsi õigel viisil oma jalgu järele vedada Lai; täi kooleb jala `alla ärä Ran; ei jõvva `jalga üle läve `tõsta Rõn; taal õi lää jalg tõsõst edesi `eieʔ Urv; ei kergütäʔ umma `jalgagi Plv | (keemisest) Nüüd on pajal jalad all Hlj; nüid on padal jalad all, `lendab keeda Äks; küll on padal jalad all Lai | (kuulujutust) `Lorbatuse juttul ei õle `jalgu all Lüg; `jälle jutt ja jalad all IisR; Jutul põle `jalgu all Han; jälle jutt ja jalad all, ta läheb edasi Lai | vili kasvab ärja jala all (st härg annab palju sõnnikut) Nis; peremehe jalg rammutab `põldu (s.t peremees peab ise põllul olema) Ran; ega `tü̬ü̬lise jalg `viĺlä ei sõku Nõo; sut jalaʔ ravidsõsõʔ (rändajast) Lut | Iga jalg tieb ise `jälje ~ kuda jalg `ninda jälg (inimeste erinevusest); Küll jalg `saapa `leiäb – igäüks saab õmakõhase mehe vai `naise Lüg | Ega jalad `sinne jää kuhu `jäljäd `jääväd (asjatust v vastumeelsest käigust) Jõh | Kellel pole pead `otsas, sellel olgu jalad (unustajast) Pöi | lükkäd ärä jalaga, `tõmmad aga `käegä tagasi (ära halvusta seda, mida veel tarvis võib minna) Kod; Obune komistab neĺla jala pääl, mis ime siis, kui inimene kahe jala pääl Hää | valel o lühised jalad, vale asjad tulavad üles Khk | kene `jalga `tatsa, sene suu `matsa VNg; kelle jalg kergatab, selle keel nälbatab Muh; kelle jalg patsatab, selle suu matsatab Mär; kelle jalg `ilpsab, selle käsi `nilpsab Hää; kelle jalg tatsutab, selle suu matsutab Juu; kelle jalg `ülpäss, selle ki̬i̬ĺ `nälpäss Krk; kelle jalg tats, selle suu mats Ran | Kelle jalg sitage, selle suu saiage Pst; Jala põlvini sitatse, suu kõrvuni rasvane Hel; (üks ~ teine) jalg hauas ~ augus vanast v haigest inimesest üks jalg `auvas, `tõine `auva `kaldal, aga ikke viel tahab naist võttada Lüg; jalg `audas, teina ava `pardal ~ εεrel Käi; Jalg hauas, teine kaldal Vig; Üks jalg `aukus, teine augu ääre pääl Hää; vana mullake joba, tõene jalg joba avvan Ran; üt́s jalg hauan ja tõnõ haua perve pääl Har | meie ema on küll ühe jalaga `audes, teesega aua ääre peal Vän; üt́s jalg ilo poolõ, tõõne surma poolõ Vas | Kinel jänu, senel jälad Emm; Kel jano, tol jalaʔ Räp | Kie ei õle jalust vigane, on arust segane Lüg; Pεεst segane voi jälust vigane Emm | Ei saand `enne `surma enamb oma `jalgu maha `saama (ei saanud enam eluga järje peale) Jõh; jalga ette ~ taha panema (kedagi) milleski takistama Eks Ats eese kaibamisega Peetrile jala ede pani Kaa; Ära lase omal `jalga taha `lüia; ta `pańni mul jala taha Hää; jala ette [nägema] lähedale `Ninda pime, et ei nää jala ette Jõh; Äi sa näe eese jala ede ka mette (tulevikku on võimatu ette näha) Kaa; Ei näe jala ettegi änam (inimene on pime) Hää; kui akkab juba jala ette nägema, siis on vekese `valge aeg Lai; ma `aima iki jala ette vähä ärä Krk; sa‿ss näe mitte jala ette tõnõkõrd Ote; jalg jala ette ~ kõrval ~ perän samm-sammult, aeglaselt, ettevaatlikult [liikuma] `astuvad nii kaks `valged `muĺlikast jalg jala `korval, et edasi ei saa Jõe; Obune kuhe `õppind tämaga jalg jala ette `uĺjuma IisR; söidab nii tasa, et jalg jala ede Jäm; astub na pikkämesi, jalg jala ette Tõs; `tatsab jalg jala ette VMr; läke jalg jala peräh Lut Vrd jalg-jalalt; jalga jala ette käima, kõndima (hrl koos eitusega) p‿saa `jalga jala ede Khk; ei nää `jalga jala ette `astuda Kei; ta on nii mõnnetu, et ei jõua kohe mette `jalga teise ette `tõsta Sim; nii pihtpime ü̬ü̬ `olli et, es näe `jalga jala ette panna Nõo; pimme, et ei näe `jalga jala ette `panna Kam; Jalgu peran vedama (lapse-east väljajõudnud, iseseisev olema) Pst || akkass iki üless `aama, `jalgu `perrä vedäme (paranevast haigest) Krk; kes sellele jala `piale `astund (kelle süü läbi ta on rasestunud) Ksi; Vassaku jalaga `vu̬u̬dist maha `astund (halvas tujus, pahurast inimesest) Hää; Jalg hakkas ahju veere pääle tükme (vanadus kipub kallale); üte jalage ärjä liha (seen); mis suguline ta vi̬i̬l om, undi tagumine jalg (kauge sugulane) Krk; täl `naisi jalaga seǵäda (palju); karass kate jalaga (otsejoont) õnnetuse `siśse Ran; Kõ̭iḱ uma elu aig olõ ma pidänü katõ jalaga keset ellu `traḿpma Rõn; Kus hüppas mulle nelja jalaga peale (süüdistas ägedalt) – miks ketid teritamata Tür; jalga heitma kõndima, ära minema tuleb natuke `jalga `eita koa, teeb enesele sööma `tahtmest Mih; oĺlimi sääl tüḱk `aigo, sõ̭ss heidimi `jalga Plv | ei sie enämb `jalgu `jätkä – enämb ei `pääsi sest `aigussest Lüg; jalga katsuma 1. pulmas pruudiga tantsima, mille eest tuli pruudile raha anda – Pil KJn; 2. (suguaktist) sai igä mies `jalga `katsuda Lüg; j. keerutama ~ kergitama ~ seadma tantsima eks `nuored ikka `armasta `jalga `kierutada Jõe; lähme `jalgu kergitama Mar; ei ole mina oma `jalga `seadnud, isast ei `tohtind Pil; kergitäsin koa oma `jalgu KJn; `kargamise man kergütäss `jalgu Se; jalgu kiitma ~ tänama põgenema Ega mul muud üle jäänd muudkui kiitsin häid jalgu Hlj; Kuski madinast läks, siis kiitas jalgu Jõh; ma sai pakku, tenässi endä äid `jalgu Nõo; jalga kaapama ~ kummardama [maani] kummardama kellegi ees `linnas õpetavad `jalga `koapama Kos; viga täl `jalga kumardadaʔ ku rahha tulõ [mõrsjal]; sis `laotas maaha sinnäʔ `jalgala ja kõigilõ kumaŕd `jalga; t́siaga and suud ja konnalõ kumardass `jalga (joodikust) Se; jalgu kängmä 1. surema taa `tahtsõ `jalgu `käńgiʔ oĺl jo `hirmsa `haigõ; ku `süämepalavik om, siss ta käńg ruttu jalaʔ Har; vana ineminõ jo om `jalgu käńgi Se; 2. jooksma ajama, säru tegema Ku sa˽siist är kao õiʔ, sõ̭ss ma su˽jala˽käńgi; Vai vi̬i̬l lää eiʔ, küll ma˽tää jala˽käńgi Rõu; ḱul ma su jalaʔ käńgi Vas; jalga laskma ära minema, ära jooksma, põgenema kui ei taha teha siis lase `jalga VNg; läks nõnna `jalga `laskes (kiiresti) Muh; ma `kaie ku `jalga `laskme sai Krk; nigu raha kätte saeva, lassiva `jalga Ran; laseme nüid `jalga ruttu, muidu peremiss tulep, nakap pahandama Nõo; lasõʔ `jalga, sõss ei jääʔ `nälgä Plv; j. lööma id pian akkama `jalga `lüömä, akkan `jälle menemaie Lüg; j. panema id äkist pani `seuke kabin ning plagin mineme kohe teed, panid `jalga säält Ans; ühe `aasta õli ja jälle pani `jalga Iis; ninda ku ma näi, panni `jalga Krk; ma saen `väĺjä ja piästsin jalad (jooksin ära, põgenesin) Kod; jalga tooma ~ kandma jalgadega suira, õietolmu tooma (mesilastest); keväjelt om mihiläisil edemine asi jala `tu̬u̬mine. ku na joonõn ommaʔ, na toova `jalga Har; jalga vajutama kiirust lisama, käiku kiirendama läks teene lepikusse ja meie `vaotasime `jalga nõnna et ei ta enam meid kätte soa Juu; jalgu viskama 1. jooksma, ruttu kõndima küll `viskas `jalgu Lai; 2. tantsima pidu pääl - - sääl `karglõsõʔ ja `viskasõ `jalgu Har; jalga võtma 1. jalul püsima, kõndima juba laps akkab `jalga `võtma Muh; 2. (majanduslikult) iseseisvuma – Vig; 3. kodunema, pinda leidma si̬i̬ sõna võtab `jalga ruttu, mes `niiskene Kod; jalg ~ jalad seina(s) ~ seinal ~ seina peal[e] (laisklemisest, tööta olekust) magab kodo jalg `seinä pääl Lüg; Jalg seina, hambad varna LNg; Jalad seinas, hambad varnas Mar; Jala seina pääle paneme (magama heitma) Krk; Jalg saina pääl, hamba varna pääl Krl || (kiirest liikumisest) juoks `ninda ku jalad võttasid Lüg; Jooseb kut oleks sada paari jalgu Khk; Pani seikse vardiga minema naakut oleks mütu paari jalgu all Kaa; Pani liduma nõnda kut jalad `võtsid Pöi; pane külase minema siis on sada `paari `jalgu all Muh; lähäb nõnna, et jalad `vilkuvad all Mar; läind mis jalad `välkund all Vig; Jalad käivad `selga; Läks nõnda, et teine jalg ei näinu teist Hää; Lõikas et jalad all tuld lõivad; Läks et jallad kuklase lõid Saa; Jooseb et jalad ei puutu mahagi Trm; `jooksis nii et jalad käisid `kukla Lai; joose nii et jalad ei putu maha Vil; [põgeneb nõnda, et] jala `maasse ei putu mitte Trv; pańds tare poole nõndagu jala võtive Krk; lätsive kas jala tuld leive; Läits nigu jala es putu maa `küĺge Hel; ma joosi nigu jala es puttu maha ~ maa külge ~ `vasta maad; ta ju̬u̬sk nigu täl jala vähä võtiva Nõo; joosõʔ nii kõvastõ ku sul `jalgu om all; juusk nii et jalaʔ valutõsõʔ ~ tuld lööväʔ Har; kaḱk minemä nigu jala võt́iʔ Rõu; ju̬u̬sk nii kõvastõ et jalaʔ `kukrohe kääväʔ Räp | Kisu jalad tagumikust `lahti (mine kiiremini) Jõh; Küll ma võta sul jalad kõhu alt `väĺla (ähvardus laisale, aeglasele) Hää; Jalgu kõik kõhualune täis (jookseb kiiresti) Kad; Aa jala kõtust väĺlä (öeld aeglaselt kõndijale) Trv; ku ma tal kait́s `jõhkamet anni altaisa, obesel olli jala ku kõtust vällän Krk; jalgadele auru ~ nõu ~ säru ~ tuld ~ valu jne (takka) andma kiiresti minema, ära jooksma, põgenema ants `jalgudelle valu, läks `ninda‿t ei `vahtind tahagi Lüg; Jalgadele nõuu andma Tor; `ańtsin `jalgel tuld takka Ris; sain aga `jalgadele tuld `anda, muidu oleks `pihku jäänd Lai; annab `jalgadele valu, kardab et saab tupe `piale Ran; piat jalulõ tuld `andma, muidu jäät pümme pääle Har | Jalgele kihu tegema id Tor; jalgadele teada andma id anna `jalgel täädä, ku sul `kerge jala, küll jala pästäv Krk; jalad hüüdma ~ käima ~ vilkuma ~ viltsima jne panema ~ saama id saab jalad `keima `panna; küll sai ruttu jalad `vilkuma Khk; pane `jälle `veltsima jalad Mar; pane jalad `üidma ~ `vilkuma Trm; Kuski madinast läks, siis `kiitas `jalgu (jooksis ära) Jõh; jalad kaenlasse ~ näppu ~ pihale ~ selga ~ õlale jne võtma 1. (jalgsi) minema (hakkama) Ei saand keneltki hobust, `muutku oda jalad `selgä ja mene jala Kuu; `võt́sin jalad näppu, läksin Tapale Kad; võta jalad `kaindlasse ~ `seĺga ~ õlale, mine siis Ksi; võta jalad `selga ja perse käe `otsa Lai; võt́t jalaʔ `säĺgä ni ĺät́s `ärki, kõõ tüü jät́t `maalõ Lut; 2. jalad `seĺga `võtma (kiiresti minema, jooksma) Hää; pane tüdrugule jalg `pεεle (kindlusta omale pruudiks), mis sa seda lased `ümber liperda Mus; [kellegi] jala alt ~ alt jala läbi käima [kellegi ees] end alandama, [kellelegi] õigust jätma olen ta jala alt läbi käind Rei; Käid teiste alt jala Amb; ma käin ta jala alt läbi, aga ikke ei soa ta `tahtmist Trm; rasket jalga ~ raske jalaga ~ raskes jalgus ~ raske jala peal rase `rasked `jälga inimine Muh; naine om rasset `jalga Krk; rasõdõd `jalga San; rasõha jala pääl Lut; `tüt́rik oĺl vanna `jalga id Har; noorikõl jo `ĺuhko jalaʔ id Se; `ĺääĺme d́alabäl id Lei; jalad külmad (uustulnukast, kodunemata inimesest) `ninda vara lähed `vällä et jalad viel `alles `külmäd (teenijast, kes sageli töökohta vahetab) Lüg; [minial] jalad alles külmad, astub ämma sooja `jäĺgede sisse ja juba augub Koe; alles vi̬i̬l jalad küĺmäd aga juba uhkustab oma taluga KJn; jalad lühikesed ~ nõrgad purjus ma `tantsisi, aga jalad olid lühikesed Mus; [Ta] ei saa `lonksugi inge `alla `panna, juba jalad nõrgad Han; kolmas jalg 1. kepp ma‿p sua muidu üle ukse mette, kui mul põle kolmat `jalga mette Pöi; toḱk olna vanainimesel kolmas jalg Nõo || tämä käi pää `kolmanda `jalga all (käib küürus) VNg; 2. mehe suguliige [viina pakkumisel öeld:] Ega mees ühe jalaga pole. Teise jala jauks veel kolmanda jala jauks ka Amb; tee ~ minek jala ~ jalge all lahkumine tie juo `jalgude all, pian akkama menemäie Lüg; sool siis tee jala all, pole änam sii `rahva seas mette Khk; Vana inimesel pole muud änam midagi kui minek on jala all Pöi; võt́tis tie `jalgade `alla Sim; enel surmati̬i̬ jo jala all Kod; mitu tuult ~ teised tuuled jala ~ jalge all 1. teist eesmärki omama Ei täma enamb talu`tüöle tule, sel `linnas `teised `tuuled `jalte all IisR; tääl veel meto tuult `jalge all `keiä, kis teab, mis täst saand oo Mar; 2. kindla elu- ja töökohata mitu tuult `jalge all, kui `paika põle Juu; tuli ~ tuul ~ jalgu all püsimatu nagu tuli `jalgu all, ta ei saa paigal olla Trv; nüid om tal tuli `jalgu all, ta taht ajame panna jälle (hobusega sõitma) Krk; tälle tetti tuul `jalgu `alla (aeti ära) Ran || jalg `pistetuksel menus (iga hetk minemas) Kuu; kui veli midägi käśk, siss jalg `olli juba minemän Nõo; Liine kaks um joʔ üt́e jalaga Tallinnan Rõu; peast jaluni üleni, tervenisti ehitab oma tütart piast jaluni VJg; pańd poesi pääst `jalguni `rõivide Nõo; ma olõ pääst jaluni `aigust ~ vallu täüs Krl; ma olõ timä pääst jaluni `rõivõilõ tennüʔ Har; pääst jaloniʔ `vahtsih `rõivih Plv; pääst lätt nigu jaloniʔ hirm Se; ei - - peast ega - - jalust aeglane ei teho `miski sie tüö tegemine, ei `pääsi päist ega jalust Lüg; kikerdab (vireleb) aga `peäle, ei soa peäst ega jalust edasi Juu; ei sua edasi ei päist ega jalust JMd; temä ei `pääse pääst ei `argne jalust, ei saa edesi ei tagasi Nõo | temä om üten päie `jalgega `kinni, temä edesi ei saa Krk; pead-jalad koos 1. ruumipuuduses Säel tua`ubrikus nad kudagi elavad, piad-jalad kuos IisR; Elast pεεd-jälad koos Emm; Elasime `piśses tuas viiekesi piad-jalad olid koos Han || Päe lühike, pead-jalad koos Sim; 2. küürus Seĺlavalu oo selle mehe piad-jalad kokku tõmman - - na kõberas Han; ma käin piad-jalad koos Ann; vastu päid-jalgu Söhukse teo eest kuluks taale küll vastu peid-jalgu anda Kaa; Sai vastu päid-jalgu Emm; käsi-jalg 1. Äga nee enne jäta kut mönel käsi-jalg kaalas aa; [ta] akkas maas käsi-jälgu sipudama Emm; 2. emal olivad isegi kääd-jalad tüöd täis VMr; käe-jala juures ~ man Kruntkoha pidamene oli ulga param kut teiste kohtade pidamene sest sεεl oli keik kεε-jäla juures Emm; edemält `pańti `õina sarv rasvaga voki käsipu `õtsa silmussega. siis ta õli käe-jala juuren Kod; käe-jala man Ran; käte (ja) jalgadega Mul endal raius naine käte ja jalgadega vastu Tür; tõene mi̬i̬s - - karanu käte ja `jalguga appi Puh; laits paneb `jalgu ja kätega `vasta. ei lase `enda `tarre `viiä Nõo; kässi `jalgugõ sais `vasta Krl || käsil otsib jälul leiab (kes väga head tahab, leiab halva) Emm; käsist-jalust käsist-jalust viganõ Khn; ta on kua käsist-jalust `tüöga `siutud VMr || ei saa enämb kohegi, ei käsist ega jalust ei pääst ega `persest Ran; `jalgust ja kätest sa oled nigu kammitsen, ei ole `võimu kohegile minnä Puh; kätt-jalga mööda lohakalt Laseb kätt jalga mööda lohenal PJg; ükskeik kudas kokku klobitud, see `ööldaks kätt `jalga `mööda `tehtud HMd; nii kätt `jalga müöda tieb, ei uoli tüöst VJg; ei jõua ~ saa kätt ega jalga liigutada ma olen nii väsind, ei jõua kätt ega `jalga liigutada VMr; sie `aigus võt́tis mehe ni maha, et ei suand nädal `otsa kätt ega `jalga liigutata Sim; ess liiguta kätt ega `jalga nigu surnu Ran; jalad oma laua all Kes tiid, kuis sis lugu om, kui oma lavva ala jala panet (kui ise peremees oled) Ote; jalaʔ ommaʔ uma lavva all Plv | Juhan Maaliga pańni ka jalaʔ üt́e lavva alaʔ (abiellusid) Rõu | Kui ei `kergidä saba, sirutab jalad `väljä (sureb) Kuu; kut [lehm] mäletsema ei akka, lööb ika jalad `öigeks id Jäm; | Odot poiss, ku esä tulõ, tu̬u̬ su jalaʔ `sõlmõ käänd (annab peksa) Rõu; | tolmu jalgelt puistama lahkuma puistab tolmu jalgelt LNg; Ta olle - - oma jalgu päält nende tolmu maha puistanu ja kadunu Nõo
2. a. (eelmiste kasutusjuhtumitega tihedasti seostuvalt) jalaaste, samm, astumine, kõnd, käik `Kerge jalaga `nindagu kits üppämäs Kuu; kie üvä obone on, `kõnnib `lahke `jalgudega ja `pitka samuga Lüg; Nuar laps jalg `kerge Jõh; sage jalaga (kiire sammuga); `kerge jalaga ägasse `poole minema; obu teeb nobed `söitu, `lahti jalaga; `raske jalaga obu Khk; et sa nobed jalad teed (et sa kiiresti lähed) Kär; üks va `umne jalg ~ `umpse jalaga Mar; aga sel olid eäd vaĺlud jalad Vig; ta pika jalaga, pani tuast `väĺla, ei saand tat kätte `ühti Mih; see inime oo `raske `jalgega Tõs; `jõutsa jalaga obone VMr; Laps nuorämb jalg kergemb Rak; veike `kerge jalaga mi̬i̬s Kod; lahe jalage oben(e); `kinni `jalgege, ei lää ruttu Krk; tu̬u̬ Jurak `olli `väega `kärmä `jalguga, ju̬u̬sk ikki obesega üten Puh; vallalõ `jalgugõ; tulõ mullõ pikä jalagõ [öeld käimist õppivale lapsele] Krl; käüʔ sä virga jalaga Räp; muido kõhn, a `keŕge jalagaʔ [hobune] Se b. (koos eitusega) mitte sammugi, mitte sugugi, üldse mitte sest `saate ei õle minä enämp oma `jalga sääl käind Lüg; ma pole oma `jälga mette `teiste `maadesse saand Käi; ei mo jalg põle `sõnna saand Mar; `sinna ei `tohtind obusega `jalga `minna VMr; ei tiä, kas oo metsän `jalga käenud Kod; kõrtsis ma ei käi `jalgagi KJn; es saa `jalga `vällä, periss kodun olli Krk; kõ̭ik si̬i̬ taĺv `olli sükäv lumi, ega ma kohegile `jalga ess saa Puh; si̬i̬ `väike ei lähä ütsindä mitte üits jalg koheki; pojatütär ei tule `jalga siiä Nõo; Ma iss tohe `mõisa `mõtsa karjaga `jalga minnäʔ Har; ei olõʔ `jalgagi koh käünüʔ Plv; (oma) jalga ~ jalgu pistma ~ tooma ~ tõstma ~ vedama ~ viima [kuhugi] minema, tulema (sag ähvardavalt, hrl koos eitusega) Oma `jalga enamb ülä tämä `ukse ei `tõsta; Via siis oma jalad ka `meie`puale Jõh; ei miä‿n [ole] oma `jalgagi `sinne viend Vai; p‿vöi `kuskile `jalga `tösta Pha; `kindine elo, ei saa `jalga `kuskile kottu ää viiä Mar; Tuu oma jalad vi̬i̬l siia (ähvardus) Vän; nii kui jala üle ukse pistad, suad kohe pähä VJg; Ma ei õle viel mitte oma `jalga tema uksest `sisse tõst Trm; ma põle oma `jalga `kõrtsi viind KJn; mia ei pistäss `siandse kõle ilmage `jalgagi üle läve `väĺlä Hel; mina enämb oma `jalga konagi sinna ei vii Ran; ei ole Mańn siin käenu, ei ole `jalga siiä toonu Nõo; ei olõ ma su `tarrõ umma `jalga `piśtänü; sa ei olõ `jalga põllu pääle viinuʔ Har; Et sa umma `jalga siiä inämb ei tu̬u̬ Räp; [hobuse] jalga kaema ~ katsuma ~ käima ~ proovima kiirust, jooksuvõimet proovima oli si arilik kerikus `käimine või pulma aeg, igaüks `katsus oma obese `jalgu Äks; noorõ obõsõ `jalga käima Krl; oodaʔ pan ette, ma kae t́al `jalga ka viil Se; jalga lühöndama (kellegi eest midagi toimetama) minge `aage loomad ää, lühönda mo `jalga Mar
3. a. jalanõu kahe`kortsed jalad all (s.t saapad ja kalossid) Jäm; panen teised jalad, teised `soapad Pee; siss käńgitivä tõõsõʔ jalaʔ Se b. sukalaba Viiś `toĺli `koetass jalg, sõ̭ss nakatas kokko `võtma Urv; sukalõ vaia `vahtse jalaʔ `otsa kotaʔ Har
4. fig tugi, abistaja, sammulühendaja ta (laps) mul jälags ika ka, ta mul `käskida ka Emm; tä oleks ikke `moole jalaks ja asjaks olnd Mar; obene alb küll, aga eks tä ike õle jalass, enäm ike ku ilma Kod; laps oles `mulle juba jalas olnud KJn; ku ma `endel obesetükikse ka saass `soerte, sõ̭ss oss omast käest iki ollu jalass võtta ~ oss omast käest jalg ollu Krk || osta mulle üits vana obene, kellega ma jala i̬i̬st lähä Nõo
II. ülekantud tähendusi
1. mitmesuguste esemete osa, tugi, millele ese toetub `lauva jalg, `tuoli jalg, aga säŋŋi `sambad, ikke tugevammad; puu`lõikamise pukki jalad Lüg; `Muidu ei saand `kalja kättä ega õlut, siis `tehti [kaljaastjale] `niisikesed jalad eraldi; `aspli jalg; kerilavva j.; `värtne `raami j. Jõh; `kärbitsal `käivad jalad [ülevalt] `teine`teisest läbi, `teised puud on tappitu jalade `sisse. kui jalad `laiale `temmatu, ei `kuiva ein `välla; [silla] käsibu jalg Vai; keribu jalg Jäm; nendel (vooditel) `keikidel jalad all, se pole et nad ilma jaluta on; käru jalg; vörgu argi jalg; laivale pannasse jalad külje ala, et ep lεhe `ümber; tule argi jalg Khk; `lühtri jalg (küünlajala alumine ümmargune laiem osa) Kär; `toose argi jalg, putkes köib jala `otsas Mus; käia jalad Pha; ropsilaua jalg, se o `vastu moad ja laud o jala otsa `külges `kinni; `Katla jalad olid pingi `moodi, neli `jalga all, kaks `auku sihes, üks suurem, teine pisem. Kui katel tulelt ää tõsteti, siis `pandi `jalge `peale; puu kuŕn, pisike jälg all ja nöör `ümber kurni jäla; Pillijalg [tuulikul], siit anna vaiale `pihta, siis kivi `kerkib Pöi; leva labi seesab sii [lõime] jala peal; `kanga jalad (kangasjalgade suured külgpuud) Muh; risti jälaks `panta ka kivi `surnu aeas; napsi klaas, suur ümarlik, jälg oli all Emm; oki tallabud oo `jalge `külgis Mar; lõugetil o kaks `jalga all, taka ots `vasta maad Vig; [nutujaan] oo paĺli `moodi, jalg all, nöörist tõmmatasse, siis ta akkab selle jala peal üppama naa et Kir; peeru jalg oli, all olid kolme jalaga, jalal olid pulgad sees Mih; rooli jalg (raudtoed rooli tekipealsetele seadistele) Khn; `asvlil oo jalg all. `seoksed ristid või pakk ja pośt köib läbi Aud; masti jalg (mastipuu alumine laiem osa, millega ta kinnitub veesõiduki külge) Ris; lambi jalg [puust], plekk lamp käis sees; `asvle jalg, jala pakk Juu; käḱil olid ümmargused jalad all, vajutasid käḱi jala `piale ja käḱi akkas `kiikuma Kos; jalaga `õmlusmasin; tulerinnal õli jalg all, et ta ei `tõhtnud `kõikuda; tambi jalg; redelil õli tõene jalg madalam; kehä jalg (lõngakehade külgpuud); linamaśsina jalg; käsikivil on neli `jalga all Kod; siis olid `aśtjal jalad all - - vata ega muidu saand `riista `alla `panna, kui tal `jalgu põlnd Pal; jalg tuli ära järi alt Lai; oreli jalg Krk; tüve`lüümise peńk olli nellä jalaga, rabavuspeńk olli kate jalaga, tõene pengi ots olli maan Puh; ega `niitse roobi muedu ess saesa ku näil `jalgu all ess ole Nõo; rabavuspengil om tõse otsa all jala ja tõne ots om põrmandu pääl; kolgitsel olli jala all, kaits `pulka; vanast teti rõugule jala ala, vili maa `küĺge es putuki, puu `panti ala; trulli jala olliva kõju puust; saksamaa adral om jalg all ku viiass. see om laud ja raudvang om pääl, sinna pannasse adra nõna `sisse Ote; kerilavva jalg om kolmõ haruline, to‿m mõtsan nii kasunuʔ Urv; jõulukuuse jalg Krl; uhmõŕ oĺl ütest puust kaivõt, säänä nigu jalaga viina klaaś. jalg timäl oĺl alt laǵa Rõu; langa kerimise jalg Plv; viina`topsõ ka om, om jalaga, oma jalaldaʔ; pl lõigada jalaʔ (palgilõikuse pukk) Se; piele jalaʔ kiä pidä `piili `üllen, `kõiki piele jakka Lut || fig vanalõ pingile `pante vahtsõʔ jala alaʔ (vanast inimesest, keda sunnitakse tööle) Lut
2. alus, millegi alumine osa: a. hoone vundament, eriti selle alumine, maa sees olev osa `luoma `lauta one `paasist `tehtu, paekivi `jalgagi `alle `tehtu VNg; `kundamendi jalg `tehti maa `sisse Lüg; maea jalg ~ vundameńt u Pai; `uonelle tehakse kivist jalg `alla Koe; müürüle jalg `koetass ala, maa sisse pandass valu kivve, siss ei anna maa sisse vaodaʔ Se b. korstna jalg korstna alumine, hoone sees olev osa `korsna jalg tehä pae kivest Lüg; nöre on sihane, mis sest tahmast jookseb, `korsna `jälga `koutu tuleb `alla Emm; `kostna jalg akkab põranda pialt, on igapidi jämedam kui kostan isi Nis; `korsna jala sehest tulep `ulka nõge ku korsand pühitäss Nõo; koŕsnajalg om nõkõ täüś Har || katuse harjale toetuv korstna laiem alus kui katust arjutakse, pannakse laiem jalg `pεεle, et vesi ei saa [sisse] `nirguda Vll c. ahju jalg ahju alus hrl toapõrandast allpool senest `saate on `ahju jalg, kus `suitsu `rüövid akkavad Lüg; [ahju] pae jalg Mar; jala peale pannakse [ahjukeris], jalaga seĺtsis tehakse põrand Kad; ahju jalg om allpu̬u̬l `põhja Krk d. silla jalg silla võlvi toetussammas, sillatalade alusmüür `silla `võlvi jalg Lüg; silla jalg, akatakse tegema jõe põhjast, kividest tehakse, `aitab `silda `kanda Nis; jalaʔ `koetass kui tulbaviisi üless, tetäss päle sild Se Ls antsjalg e. kividest alus, millele tuuliku kere toetub – Pöi Kod || maasse kinnitatud ja kividega kindlustatud jäme palk, mille ümber pukktuulik pöördub – S Var see o pukktuulik, mis sedasi jala `otsas Ans; see mis kivijala sihest leheb üles `söövlibu `vastu, see on tuuligu jalg Khk || „pukkveski kere alumised teravad servad“ pukk`veski jalad on alt `lahti Var f. aia jalg aia kivist alus, aia aluskord kivesaja jalg veel εε vädamata Khk; aid oo pealt `otsa soan, [ainult] vana aa jalg; [näsiniin] kasus üheskohas aa jala sehes Muh; kibiaea jalg LNg g. kuhja jalg heinakuhja alumine osa kuhja jälg `tehke ää lai Emm; kuh́ä jalg, kust maalt akatasse [kuhja] kokko `võtma Mar; mis kuhjal kakuts säält lava `pulke vahelt, sõss ütelts: kaku kuhjal jala `valla Krk h. haki jalg viljahaki südamiku moodustavad esimestena püsti pandud vihud viis teistkümme `vihku käib akis, neli teistkümme pannakse `jalga ja viiesteisskümmes käib `piale Kad; kolm või neli `vihku köidetas kokku ladvast ja pandas `pisti, si̬i̬ om aki jalg. jalal nakatas `ümber laduma `vihke Ote i. (maastikutermin) jalam; hakatus; siil küll sai tehä, et maa `jalga (ranna lähedale) sais; ei voi maa jalast igä `kaugale `lassa [paati] `tuulise ilmaga Kuu; mää jalg o see, kust mägi akkab Kir; põllu jalad Han; mäe jalg Rõu j. võrgu alumine, kivide pool; kohati ka ülemine, käbade pool tule lahe vörgu `jalga [merre] Jäm; Teine vöttis vörgu jalad, kus kivid otsas olid Krj; Vörgu jalad jäid vee `sisse, pea tariti paadi ääre pεle Pha; võrgu pea ja jalad Muh; akkame `võrku tarima, võta sa jalad, ma võta pea Kse || tamsa jalg („5–7 võrgusilma vahe ühest kinnitussilmast teiseni“); tampsa ui on jämedam ku ääreui, sellega `aetaks tamsa `jalgu („hui, mille abil võrgu paelad äärepaeltega tamsaga ühendatakse“) Hää k. purje soot, nöör purje alumise nurga küljes; purje alumine nurk, mis kinnitatakse masti külge `raaga `seili ~ topp`seili `jalg(a) VNg; purju jalg, sellega timmitasse kuidas puri tuult vötab; vii purju jalg `teisse `parda Khk; ravina `külge pannasse `purje jala Trm; purje esimäne jalg [masti küljes], tõene jalg `natke nukete venet Kod; puŕo jalg Vas l. niie jalg niie pikem silmus niiel on siĺm ja jalg Hää; alumene jalg, `peälmene jalg, niie silm Juu; `niitsme jala Krk m. jalaga ii (täht j) Kär; pitka jalaga ii Kaa Pha
3. puu tüvi, taime vars; jala peal ~ jalal kasvamas, raiumata [puu], niitmata [rohi, vili] puu on jala pääl `kuivand; mul on kõik `suuremb jago jalal ein, `lüömättä Lüg; vöttas männid jalabelt maha Khk; [puud] oo alles jalalt raiutud, need oo `toored, need ei põle veel Mär; kui sa ta (rukki) jala pialt võtad, ta `tõmmab ju kuivass, pudiseb Kse; `Kaapsapia kasvab ju ühü jala ots Han; `raius metsa jalalt maha Kos; [vili] akkab jalale minema. se kõŕs on se jalg. kui juured `alla löövad ja idu üless tuleb, siis lääb jalale Trm; eenäm õli vi̬i̬l jalal, ein ajamata Kod; ta om jala pääl küll, aga ta om `surnu puu Krk; `ulka `mõtsa `jäie jala pääle `lõikamada Nõo; paĺlu `aina om vi̬i̬l jala pääl Krl; jala pääl sais norḿ Se; mõts um viil jalal Lut || siis õlid kukke või`siened, `niissed pikka jalaga Lüg; päkäl ja puravikul jala all; päkäl `jalga ei süvvä; taglal ja kõbjal jala all Krk; t́sia tigo tu̬u̬‿m seene jala külleh Räp || fig üte jalaga liha om `väega hää võttaʔ [seentest] Räp || pl umbrohu juured kui sügavalt `küńti, siis umbrohul keerati jalad ülesse `poole Trm || [lina] peo ku `pintsle, ku ärä leoss, ei kurda jalun ~ jalul ku `laodets Krk
4. pl (ilmastikunähtus) heledamad sambad, jooned päikese all pääbäl tänä jalad all, tea kas tuleb sado või Mar; päeväl om jala all, ei tää ka ommen jäl `vihma tule Krk; pääväl (vihma) jalaʔ all, sadama nakkass Plv
5. juurealge, seemnest tärkav juureotsake, -narmas, idujuur; hv idu Tõisel `päiväl õlivad [linnastel] jua jalad all, aga siis `uadeti `ninda`kaua, kui tulivad idud ka lagedale Jõh; mis magede küljest nee kasund juured ning idemed εε rahitasse, nee on mage jalad Khk; linnase jalad sõeluti `väĺla HMd; viĺlä teräl tuleb töńsist otsast jalg ja teräväst idu Juu; seeme on jalal, idaneb Trm; jala tuleve iki kige päält, siis tule ida; linnastel jala perän joba Krk; tera om ära `imbunu, jala om vällan juba Ote; viläl um jo jalg perähn, idu jo välähn Rõu; edimält aja seeme jala `perrä Se
6. end pikkusmõõt (umb 30 cm) `arssin ehk `süüli puu, senel õlivad jala `märgid pääl Lüg; kuue jala süld; kakskümnd `seitse korda jala pεεl o tihe vörk, saab `peenessi kilusid Khk; `jalga kaks [mere] pöhjast ülal Vll; kaheksa `jalga pikk Pai; pirru alu olli ike kolme jala puu Hls; esi oĺl nii laǵa nigu idsa, noh nii viiś `jalga inemise `pääle Ote; noʔ aja nii `paksu lummõʔ mahaʔ, et mõ̭nõ tuńni peräst om poolõ jala pad́u Har; jalg maad piḱk Se
7. millegi alustus, hakatus; järg egä nüüd enäm kinnas segi lähä, nüid on juba jalg all, tü̬ü̬ jalg on all, näeb mes piäb tegemä Kod
8. (inim)põlv, jagu, osa nuorem jalg rahvast nied panid [mardipäeva ajal] vaĺts `riidesse VMr

jalutama jalu|tama R(-tamma Lüg Vai) eP(jälu- Hi, jalo- Mar Tõs) eL(-teme Hls San, -tõme, -tõmmõ Krl, -tamma Har, jalo|tamma, -tõmma Plv, jallutama Vas)
1. (sihitult) kõndima, aeglaselt käima, lonkima mene ka jalutamma Vai; linna `paikus jalutavad pailu Jäm; laseme `pörssad ka `oue jalutama Khk; mene εε laps vahel jälutama ka, jεεd muidu üsna tuimags `siia `sesse Emm; õpetaea tegeva iga `õhta jalutamest ühes prouvaga Hää; `pulmadeski jaluteti, ei osand `tańtsi VMr; seĺtsimajan tańtsivad nuared tüdrikud, siis lähväd jalutama ti̬i̬ piäle peiudega, `luśti käeväd ja paśsivad ti̬i̬ piäl Kod; ma jalutaden tulli Nõo; naa `tulli jalutõn kodu poolõ Krl || ehal käima poisi kääväʔ jalutaman Urv
2. kõnnitama, kõndida laskma (peam hobusest) nüüd `üölla ikke jaluda oust, `enne `üöldi `ulguda VNg; mine obust korra jalutama Jäm; oost jalotatse Tõs; ma‿la õge `jalgu jalutama, jala om `kange Nõo; Piäp obest jalutama ja ei toi `laske maa `pildu Rõn; ma jalota hobõst Plv
Vrd jalutlema

jalutus jalutus g -e Khk Mär Tõs/jalo-/ Tor Kos Iis Trm Plt Puh, jalutu|s(s) g -se San, -sõ Krl Har; jaludus Vai Jäm Rei(g -e) jalutamine tama jaludus oli `pitkä Vai; teeme ühe `väikse jalutuse Mär; mis jalutus teil tanh om Har Vrd jalutõs|jalutus

jampsitama jampsi|tama Hää, jamsi- Mar, jämpsi- Kse jampsima; sonima; segi ajama meie Liine jamsitas tää pea ää Mar; mis sa jämpsitad seal Kse

jangutama `jangu|tama (-dama) vaidlema; jonnima, kiuslema mida sa `jangudad `ühte`puhku VNg Vrd jankama

janu janu (jano) R Mar Khn Hää Juu Sim Kod MMg Pal Lai Kõp Vil eL; jänu (jäno) Jõe Hlj VNg IisR S L K Iis Trm Trv ?San ?Krl
1. janu, vajadus vee järele miul on `kange jano Vai; maa on nii vihma jänus; apu oun ajab jänu ee Khk; joo nüid oma jänu `otsa Mär; Kel käed, sel kalad, kel janu, sel jalad Hää; väga kuiv, vili on jänu `vaevas Kos; lase [lehm] `piikab jänu täis JõeK; põle ea vesi, aga jänu kustutamiseks ikka `kõlbab Tür; suvel tunneb inime tihti jänu Koe; obune old nii jänus, et juond mitu `ämbritäit vett ää VMr; `lirpisin vähe supi vedelad jänu pärast Kad; sureb jänusse; nagu kaks kana jänu Iis; südä `kõrbuss sehen, mitte janu ärä ei lähä Krk; mul om `väega suur janu Nõo; kas tä piass ka jänu ärä `aama San; ma jõi ärʔ uma janu Krl; kel jano, tol jalaʔ Räp
2. sõõm, suutäis no see simas sealt `õige ea jänu Hlj; jöi ühe jänuga keik ära Jäm; kaks jänu jöi Noa; sain ühö ea jano õlot koa Mar; ta oli koa jänu `juua soand (natuke purjus); jõin kohe suure pika jänu Juu; ühe jänuga jõin tuabi täie vett `nahka VJg
3. soov, iha millegi järele küll sel oli `kange janu `selle `asja järele Hlj; ken imusta `viina, senel on jano tama järele Vai; magas oma jänu ää (sai unevaevast lahti) Khk; küll sul on jänu `sinna `mińnä KJn; miul om janu periss raamatut lugede Krk

janutama janutama (jano-) R(-tamma) ?Mar Juu Kos Koe Kod M(-tem[e]) T; jänu|tama (jäno-) Jõe S(-dam[m]a Emm Rei) L Kos VJg Iis Plt KJn
1. janu põhjustama, jooma ajama sein ka kolm `silku `lõunete ajal, nied nüüd akkavad janutamma Lüg; `minnu janota Vai; `räimed akkavad jänutama Khk; pala ilm ajab janutama Kos; sualane liha jänutab Iis; janutide neid (vange) vi̬i̬l `rohkepess, et na `juvva tahiv, `anti soolatsit `räimi Krk; süük oĺli soolane, nüid janutap Puh
2. janunema; juua tahtma alati sa oled kielikus, alati jänutad Jõe; obu jänotab Tõs; küll aga jänutab eenamoal, põle `kuskilt vett `soada Kos; ta janutess viina `järgi Hel; mis sa ütte`viisi janutad, iks temäl janu ütte `viisi Nõo

jaotama `jao|tama (jau-) R(-tamma) spor L, Juu Trm Kod Äks KJn SJn eL(-teme M, -tõmõ Krl, -tamma Har), `jäo|tama (jäu-) Sa Hi(-dam[m]a Rei) Mär Kse Hää K jagama küla on `jautatud kaheks `suureks oueks, üks ühel puol tanuva, `teine `teisel puol Jõe; `enne `jaodeti kerikus `vaestele `leiba ja liha Lüg; nii `mütme `peale see noot oli, nii `mütme `peale sai [kalasaak] `jäutud Pha; see `surnu kraam tuleb suguseltsile ää jäutada Kse; ja siis `jautat kõik inimeste `piäle ärä Var; ma `jaotasi leva kanadel Hää; vesi maa alt `jäutab ennast JJn; jäotud südamega inime (kes jumalat ei usu) Koe; malga jaotedes egäle poole laiali [kuhjal] Hel; riik jaot inimestele selle `mõisa maa Puh; `jaotap tõestele kõ̭ik ärä, `endäle ei jää midägina Nõo; vanast `jaotõti `andiid pulmõn Urv; kubijas jaot́ ega hommugult moonamihe `tü̬ü̬hhe Har || kui nu̬u̬ŕ imä tulõ `vällä, sõ̭ss nakasõ [mesilased] `jaotama hennäst Har

jobutama jobu|tama Mär Pä Koe SJn Kam Ote Urv Rõu, jobo|tama Räp, -tamma Vas lobisema; tühja juttu rääkima; töö juures aega viitma, jändama, vigurdama mis nad seal mud́u `tühja jobutavad Mär; jobutab (peab vajalikuks) kiruda Tor; ära `viita ega jobuta, tule ruttu Hää; mis sa jobutad ja `jäurad, lähme vahel minema Koe; mes tä jobutap, ei `ütle tävveste `väĺlä, nigu vigurdab tolle sõna man; jobutass pääle, ega täl üttegi `õiget juttu ei ole Kam; mis sa tan jobutad, ku sa ei `tü̬ü̬tä Ote; mis sä taad `tühjä juttu jobotat taah Räp Vrd joboma

johutama johu|tama R (joho- Lüg Jõh, -dama VNg) TLä Rõn(jo˛u-)
1. juhtuda, osaks saada laskma (saatuse, jumala poolt) jumal on minu johutand, sie pidi `johtuma Kuu; t‿om nigu jumalast õńn `mulle johutedu Nõo; sinnu nigu jo˛utõdi mulle aṕpi Rõn
2. (meelde) tuletama johota `miele sie asi; kus pagan sie õli, ma johotan `miele Lüg; kui ei tule `miele, siis `tõine johutab ehk `ütleb Jõh

jokutama joku|tama Jäm Trm Lai Rõu, jok(k)utama IisR, joko|tama Kod Se(`joktama), -tam(m)a Urv
1. kogelema, kokutama mõni inimene jokutab, ei sua iast `riaki, ta jokutas jo `lapses `kangest Trm; nuared kuked jokotavad laalta; ilos tüdrik õli ja läks jokotajale Kod; kes joga keelega oli, et ei `saantki paremast, see jokutab Lai; jokutaja keelegaʔ; mis sa jokotat, kui sa ei kõ̭nõlõʔ Se Vrd jokutõllõma, jukutamma
2. logelema, tühja asjaga aega viitma Tiä olõs võinu˽`parral aol aśja˽kokku `pandaʔ, olnu üt́s vedämine, mis jaoss sõ̭ss nii jokutadaʔ Urv; Misa sääl jokutat kusa jo tulõma saa õiʔ Rõu

jolgutama1 jolgu|tama Jõe, jolgo- Kod; `jolgutama Kuu
1. tühja juttu rääkima, vastu rääkima mis sa muidu jolgutad Jõe; siis `jolgutab `vasta viel [ise süüdlane]; Mis sina augud, alli kuera, jolgutad jue tagune rhvl Kuu
2. tegevuseta olesklema, tühja tööga aega viitma ti̬i̬b, aga ei ti̬i̬, mugu jolgotab siin - - ei tegemän, ei magaman Kod
Vrd jolkima, jõlgutama

jongutama jongu|tama (jongo-) Ris Kod Võn(-tamma) Ote; `jongu|tama, `jongotam(m)a R
1. riidlema; sõimlema; torisema; jonnima; haukuma ärä `jonguda, kui olen `alba `teinu, siis `ütle kohe `vällä VNg; `Veskilised `läksiväd `kõrra perä ise`keskes `jongotama; kuer juo `jongotab `õues; üks `kiisklemine `ühte `puhku ja `jongotamine Lüg; midä siä `jongodad sitta süü peräst Vai || segast, mõttetut juttu ajama kõnõlõ, et aru saab, mis sa jongutat tan Võn
2. võngutama; liigutama; rabelema; looklema jongotab `lauda, ei lahe kirjotata; ärä jongota pingi `õtsa piäl; mõni käib kahele puale – si̬i̬ käib ja jongotab; ti̬i̬ ti̬i̬rotab ja jongotab kõverite Kod; latsele üteldas: ärä jonguta nii paĺlu Ote Vrd jonksutama
3. seksuaalakti sooritama küll täna `üösi jongutasin `kangest Ris

jonksutama jonksu|tama Kad Sim, jonkso- Kod, `jonksutama Hlj põrutama; raputama, kõigutama jonksutas niikauani kui õunad kukkusivad puust maha Kad; `vanker jonksutab ühest `ruopast `teisi Sim Vrd jongutama, jönksutama

joogatama jooga|tama, jooka- kogelema joogatas, joogatas, saa‿ai midägi arro; sai joogataja mehe; jookatass, keele otsast kõnõlõss; mõista‿i `śeĺgehe kõ̭nõlda, timä jookatass õnõ Se

jooksetama jookse|tama ?Vll Ksi; juakse- Kod; `juokse- VNg Lüg/-tamma/, `juakse- Jõh; joose- S(-dama Hi) L Trv San/-tõme/
1. joosta v käia laskma, käitama `lasti obosi `juoksetada kui õlivad `tiirud vai Lüg; koer joosetab `lambud Khk; Peab [hobust] enne ede panemist pirekse joosetama Pöi; kui obu oo ää ruunat, siis joosetatse Muh; Joosedas `poissi naa‿t sant vaata Emm; mis sa teisest joosetad (öeld lastele) Mar; tiirud on obesel, ei lase maha `eita, joosetavad, ja talutavad ja Vän
2. paaritama läks pulli `juure `lehma joosetama; toob vassika `jälle, kui pullid oo ta ää joosetand Jaa; pullid juaksetavad ärä lehmä Kod; mära [on] ära jooksetud Ksi || innal olema Vöi akkavad juba peale joosetama Pöi
3. a. (mahla) tilkuma panema mene kasest `mahla `juoksetama VNg b. (õlut v viina) käärima panema täma jah oli `juoksetaja, sääl `piirituse `juoksetaja VNg; `Jõulu `laupa `ommiku, siis akketi õlut `juaksetama Jõh
4. a. (tuulikut v veskit) käia laskma ei sie vesi `veskid `juokseda VNg; selle tormiga ep tohi tuuligud joosetada, murrab `aardama ää; tuuligu joosetaja roonib (kroovib) rugisi Khk; tuuligad joosedama Emm b. jahvatama tuuligule‿b `vööta nii pailu jooseta; joosedab `tangusid, `kaeru Khk; kolme päeva joosetamine oln ees Muh; Joosedand tuuligal vilja nii `peeneks jähuks kut lüit Emm
Vrd jooksma, jooksutama, joositama, joositõllõma

jooksik jooksi|k g -ku Jäm/-gu/ Vll Pöi Hi(-gu), Mär K(juo-, jua-, joksi|k Amb Kad); juaksi|k g -ku, -ke Kod; `juoksi|k g -ku, -gu R(n -ku VNg, n -ko g -go Vai); joosi|k g -ku Khk/-gu/ L Ris/`joosik/ Hag Plt/josi|k/ KJn eL(joossi|k Puh; g -gu Krk VLä Lei/n duoži|k/, -kõ, -gõ VId, --ka Se)
1. s, a hulgus; püsimatu, ümberhulkuv, sageli teenistuskohta vahetav (inimene) tama ei `kesta `kuskil, tama on üks `juoksiko `poisika`ine Vai; joosik inimene, p‿teeni `kuskil vagusi Khk; lehem akab juaksikess minemä Kod; ega ta mõni jooksik ole, ta üks paigalene inimene Plt; si̬i̬ om üiśt karja joosik (loom, kes karja juures ei püsi) Hel; `ümmer ilma joosik San; ta om ku vana joosik, iks käü ütest `tõistõ Kan; joosik ei piä kotust `kińni Krl; ta om jo ilma joosik, kas ta mõ̭ni inemine om Har; Taa (lehm) um vana hulgus ja joosik, taad kaŕada vai `säitsme mehega Rõu; joosik om tu̬u̬, kes hulk ütelt kottalt `tõistõ, `tõõśõ tü̬ü̬ mant tõõśõ mano Räp || väejooksik; põgenik Üks va jooksik oli, teab sõaväest ää `kargand või kust ta tuli Pöi; sõaväe joosik, sõaväest ärä pagenu Krk Vrd joost
2. s, euf (mitmesugustest väikestest loomadest) kerstud olid `aitas, kaan `kińni, et joosikud või rot́id `sisse ei saa Lih; täna `öösi oli meil joosik mulla üles ajand Hag; juaksiked ajavad kot́id läbi Kod; joosikid om nüid jälle `sahvren Pst; täo om küll paĺlu joosikit, maa om puha läbi äet Hls; ümmert kaala keheles juśt ku joosiku oless ümmer kaala; joosikil är aet, mis `kinda ni̬i̬ om oida sul Krk; joosiku käävä söögi mano Võn; ta om joosikid täüs, nu̬u̬ om täie Ote; meil om paĺlu joosikõid, ni˽suuŕi, et kaśs ka ei `julgu nuid maha murdaʔ Har; š́ouʔ un `särtse `märste šisaligu, kutsutasõ d́uožikust Lei Vrd jooksja, jooskas, joski
3. s jooksva(haigus) vanal `Männikul on `juoksik, kääd `tursked nagu pakkud Jõh; kanermu `juua `juoksigo `vasta Vai Vrd jooksikuhaigus
4. a lahe, hästi peergu jooksev kole ia joksik puu, pierud muutku kukuvad Amb; Palamets (in) iad joksikud puud, sialt sai `ennegi pieru puid Kad; joosik puu, ei ole `oksi sehes KJn
5. a vett läbilaskev `juoksik riist Lüg; põhi peab `vinkles olema, mud́u tuleb nõu joosik Saa; `tõśtis jooksiku toobiga vett, kõik põrand oli märg Lai; si̬i̬ tege joosik `nõusit, ni̬i̬ nõu joosev Krk
6. jooksjahein – Krk
Vrd jooksja

jooksiku|haigus jooksvahaigus tama on `juoksigo `aiguses Vai

jooksutama jooksu|tama Kos Jür Trm Lai; `jooksu- Hlj Jõh; juoksu- VJg; `juoksu- Jõh(`juaksu-) IisR; joosu- Emm/-dama/ L Kei Plt Krk/-teme/ Puh(joossu-) Nõo Har/-tamma/; jooso- Tõs KJn
1. joosta laskma, jooksma v käima panema, sundima Teist inimest äi süni ilmaasjata joosuta Emm; joosutab oost laadal Tor; ta juoksutab ja jalutab uost VJg; ruunatud obost piäb joosotama KJn; Hańss lät́s `varsa joosutamma Har || tuulikut käia laskma vaja piäle parandamist `vesked joosotada KJn
2. paaritama jäär joosutab lammast Tõs; `alba `seĺtsi `oinad, jooksutasid utetalled ära Lai; märä vaja ärä joosotada KJn; si̬i̬ sitt puĺl om `väege `väike, si̬i̬ ei ole neid ütteg är joosuten Krk; no puĺl pidi olema, kes `lehmi joosut Puh
Vrd jooksetama, joositama, joosiskõllõma, joositõllõma

joom2 joom g jooma eP (juo-, jua- K, ju̬u̬m g juama Kod; g juõma Khn); ju̬u̬m g jooma Kse Vig(ju̬u̬ma), Tõs KJn hv eL; juom g `juoma R
1. a. joomine meni loom on nii kasin joomaga Khk; ää tehk `liiga jooma ega söömaga Muh; `eńni pold ju `toopisi ega `kruusisi jooma jaoks Rid; tee jooma tassid Var; kibu oli kapa `moodi, kõrv peas, jooma tarvis ilusti vääĺa leigatud Amb b. viina-, õlle- jms joomine tama on iga `päivä `juoma imos Vai; ep saa joomast `lahti Khk; Jõulud olid `kallid pühad, sööma jooma pühad Pöi; Pillab kõik raha joomaga ää Han; jät́tis viina jooma maha Nis; seal `küinis pidi õllejoom ja tants olema Juu; õli kõhe juama ualest Iis; nüid läits jälle jooma‿päle Nõo; ega tiä siss ei sü̬ü̬ʔ, ku jooma pääl om Vas
2. hrl pl joodud, perekondlik pidu sai `pulmade pεεl, `joomade pεεl `kεidud teistega `seltsis Khk; kui meitel söömad-joomad oo, siis köevad meil Muh
3. jook Söömad joomad olid laua peal Pöi; linnasse jalad pannasse `lehmdele jooma `sisse Muh; ikka kali oli joomas, muud ei saandki `joodud Kir; panin vasikalle jahu `jouku juoma `sisse, on nagu tugevamb Kad; kure `maŕju `pańdi jooma `ulka Lai Vrd joomine, joomis

joomakas juomakas JMd; `juomagas Vai; ju̬u̬ma|kas Kse; jooma- Hää joodik tama on vana `juomagas mies, `päivä votta, `toise tieb Vai; mede vana olli ka noorest pääst joomakas Hää; natuke juomakas on, aga pisike `lapski juob JMd

joonde `joonde Mär Kir Kse Tor Saa HMd Tür Plt, `juonde Jõh JMd Kad VJg Trm, juonde Koe Iis, `ju̬u̬n|de KJn Hel TLä Kam San, -te Krk Hel Nõo, `ju̬u̬ndõ V(`juundõ Plv Se, juundõ Vas); `joone S L Kos, `juone Jõh Vai HJn Trm, `ju̬u̬ne Hls, `jooni Kaa Han Tõs, `juoni Khn adv < joon; korda, toime tama aja kaig `asjad `juone Vai; Ma sai oma asjad kõik `joone mis ma `tahtsi Pöi; pani aśsad `joone Rid; sia äke `joone ja mine `äästama Kos; aisad akkavad `juonde mul menema VJg; selle `tü̬ü̬ge ma sai `kergeste `ju̬u̬nde Hel; avidõ tal kangas `ju̬u̬ndõ `säädi Krl; kas ta asi lätt `juundõ teil; tä tiḿm `kandlõ `ju̬u̬ndõ Se

joonistama joonis|tama S Mar Tor Hää Kos Trm Plt KJn Nõo Har/-tamma/ Se; -teme Hls San; -tõmmõ Krl; juonistama JMd Koe VJg; `juonistama Kuu VNg Lüg; juanistama Iis Kod u, hv Poiss oli `kange mees joonistama Pöi; lapsed joonistavad obusid ja `koeri ja Mar; kõiksugused aśjad juanistatse üles Kod; latsõ koolin joonistasõ Har; joonistase koolih latsõ, muud midägi olõ‿õi joonistamiist Se || [mustlased] õliväd kõha pääl ja `vahtisid, midä sääld `suurest küläst näd `juonistada `saivad Lüg

joonõtama joonõ|tama puutööd tehes jooni tõmbama – Vas

joositama juaksi|tama Kod; joosi- MMg Ote V; joossi- Puh
1. joosta v käia laskma, käitama läit́s obest joossitama Puh
2. edasi-tagasi jooksma v tõttama mul oĺl ka eilä rutt, sai joositõduss terve päiv Kan; mii Jaań joośitass `ümbre ilmaaśanda Har; naadõ eläjidega joosida terve hummuguspu̬u̬ĺ Rõu
3. paaritama lammas o ärä juaksitet, `õinad juaksitavad lammass Kod; karja man joosit ärä; om ärä joositanu Ote; lehm om är joositanu Urv
Vrd jooksetama, jooksutama, joositõllõma

joristama joris|tama Lai, -teme Krk
1. madala häälega laulma joristas `laulda Lai
2. nurisema, jonnima ärä joriste Krk Vrd jorisema

joud joud g jou Jõe Kuu Hlj VNg Vai(n `joudu g jou˛u) Jäm Emm Rei Phl Puh VLä Räp, g jovvu Krl Rõu Vas Se Lut
1. (inimese v looma) (töö)võime, suutlikkus, jaks; (füüsiline) tugevus; ramm ära rüki nii `kangesti üle jou Jõe; `joudusa `müöde joganegi tegeb Kuu; Noored aitab joud, vanuni aga muistus; Kui äi soo `jouga, siss soob `nouga Emm; pääle söögi viiś minutit pikutõllaʔ, tu̬u̬ minnev jouss Urv; ei massaʔ oma jou pääle `lu̬u̬ta Krl; mi vanal om ka joud otsan, ei joua `kaśsi enämb taassperilde tagasi tõmmadaʔ Har; ma ti̬i̬ kõ̭kke tü̬ü̬d, näet mul joud kand vi̬i̬l Rõu; soel ollõv `ütsä mehe `tarkuss, a üte mehe joud; kahrul ollõv `ütsä mehe joud, a üte mehe `tarkuss Vas; kiä no latsikõst palli pääle nii `ilda lupass, lätt `muutku umal joul Räp; tei umast jovvust (kõigest jõust); haari perämätse jovvuga nissu unikuhe `pandaʔ; `luure `veete jah - - tuu oĺl jou `kaemine Se; jõudu andma, j. vastu võtma töötegijat vastava sooviga tervitama; tervitusele kombekohaselt vastama Katusetegemisel es `anta `joudu, siis pidid varesed katusele tulema. seda `joudu es `vöetud `ilmas `vastu Jäm; lähämi tii veerest `mü̬ü̬dä, siss `ütlämi, et `joudu Har; ku tu̬u̬ peremi̬i̬s sõit ja and sullõ `joudu ja saʔ võtaʔ `joudu `vasta Se || (tervitussõnades) `joudu `tüöle; `Jatku `toidule ja `joudu `ammastele hum Kuu; tere ja `tööle `joudu ~ `joudu `tööle (vastus) tere, tere ja `joudu `tarvis ~ tere, tere, joud on ea Rei; vanast vanailma `aigu üteĺ tere ja `joudu! vanainemine üteĺ `vasta: jummale·mme Har; `joudu (vastus) `joudu vaia ~ tarbiss ~ `joudu teele; (kündjale:) tere `joudo jummaĺ appe (vastus) tere jummaĺ avitaʔ jummaĺ, `küńdjäle `joudo vaja; `joudo, `lõimõ koest (kangakäärijale); `joudo, `suure päid laḱo `lehte (kapsaistutajale); `joudo villa `tü̬ü̬le `soedaʔ sullõ `sulgo ja `laodaʔ `lauta (lambaniitjale) Se
2. (toidu) ramm, vägi; (ettenähtud) toime, mõju Ilma kaalapakuta äi ole vael seda joudu kut kaalapakuga Emm; Söögi vahel om ka‿ks suuŕ vaheʔ, tõnõ sü̬ü̬ḱ om, täl olõ määnestegi `joudu `eieʔ Urv
3. jõukus, rikkus, vara(ndus), raha; majanduslik seisukord hüä joud käss Kuu; ei minu joud `jaksa seda `osta VNg; tamal on `oige suur `joudu, ei tea kuhu tama sene rikkusega `lähtö Vai; kut inime ära suri, siis krańts `pandi `kirku üles, palmi krańts, pleki krańts, kuidas joud `andas Jäm; kui sul `joudu on, siis `aitad `teisi Emm; kel joud, tu̬u̬l `õiguss; joud ei kanna nii kaĺlist `massa Krl; sul om `joudu küländ, sa võit sõsard ka küländ avitaʔ; ma‿ks anna ka `vaesõilõ umma `joudu `mü̬ü̬dä Har; na omma jovvuʔ saanu kätte Se; jõus, jõu man; jõu sisse ~ manu 1. (töö)jõuline, tugev, terve; rammus, priske; terveks, tugevaks obõsõ omma jou man Krl; noʔ om mul hopõń jou manh, noʔ või ma `ku̬u̬rmõid vetäʔ Har; elläi om uma jovvu man ~ ramuh Se 2. elu-, kasvujõuline (taimedest) `läḿmä ilmaʔ oliʔ, orass om ni jouh 3. jõukas, heal järjel; jõukaks, rikkaks [saama] talu om jou `sisse saanuʔ Krl; kel oĺl jovvuhn `rohkõp, pańniʔ nii `mäntse püksi ka‿ks, ni villadsõʔ tõõsõ pääl, a kel olõ õss jovvuhn, tu̬u̬ pańd [surnu] nii `saatõ `vaĺgide `püksega kah Rõu
4. edenemine, edasiminek, edu; jõudu taga ajama kiirustama mina ajasin `joudu taga, mina tegin jämeda, mina `loime ei `ketrand VNg; see aeb nii `kangesti `joudu taga, se töö pole medaged Emm; jõudu tegema 1. edenema, jõudus olema Küll sul vade tegeb `kanga kudumine `joudu, juo `saadigi `varsi sen maha; nääd küll, et `tahtub ige tehä, aga et tüö‿i teht `joudu `ühtä; kui üks inimene tieb `üksi egä sie siis `ninda `joudu tie kui `rohkemb olis kuoss inimesi tüöd tegemass Kuu 2. edendama, hoogu lisama tegi `joudu taka Puh; jõudu võtma kosuma, rammusaks v tugevaks muutuma keväjelt oĺl ta vars kõhna nigu luu ja nahk, kae, ku `haĺla haina pääle sai, no nakass jälle `joudu `võtma Har
5. (kollektiivmõistena) töötegijad, tööjõulised inimesed igän talun oĺl iks uma joud, `ulka ineme`isi, kis tüü teḱkiʔ Krl
6. a. (jumalik) vägevus, vägi, mõjuvõim suuŕ joud om jumalõl Krl; no vet‿s jumalal om iks suurõmb joud ku vanatikõl Vas b. võimsus oma jõuga iseseisvalt, kõrvalise abita Vened on sehantsed `taimed, mis oma `jouga `püsti äi seisa Emm
Vrd jõud

juhatama1 juha|tama üld (-tamma Lüg Vai V, -dama Emm Rei, -tem[e] M San, -tõmmõ Krl; joha- Vil Krl)
1. osutama, (kätte) näitama; midagi teatavaks tegema; [kuidagi] juhtima, läkitama küll kiel miel tiet juhatab Kuu; `kupjas juhati `moisas tüö käde VNg; p‿löva ise midagid, piab keik asjad käde juhatama Khk; kes teid tähe juhatas Muh; loomad oo kadund, juhata mulle loomad ülesse Mar; ma tulen juhatan teed Ris; kas tiate juhatata `mulle inimest [tööle] Trm; kana loĺl juhatab ärä, kos kõhan tämä pesä Kod; üte naisel olli [raha] juhadet Tindi `kalmess (ill), iki `ü̬ü̬se unel Krk; tõene peedäb `endä ärä ja tõene juhatap kätte, et kae `sinna läits Nõo; mine juhada timä mõtsast läbi; juhada, kost `maŕju saa Har; tõsõ juhatamise `perrä `tuĺli Plv; `näütäss sõrmõga, juhatass et min˽sinnäʔ Se; jumal juhatas, (nagu) jumalast juhatatud (millegi õnnestumisest, kordaminekust) jumal juhati meid `onnega kogo Vai; see oo mu̬u̬le jumalast juhatet Muh; `jummal esi om juhatanu `mulle serätse õnne Nõo; Esä trehvas `õkva parasjagu sinna, nigu jumalast `juatedu Rõn; jummaĺ juhat́ mu hüä õnnõ päle, käüḱ läts `höste Se || vana inimese jutt, ega si̬i̬ koheki ei juhate Hls
2. õpetama, juhendama; nõu andma isa juhatab last `tüöle; `arstid juhatavad, üks salv on ühe [haiguse] `vasta, `tõine `tõise `vasta Lüg; mõni ei `oska ise maja teha, `ütleb et, tule sa juhata mend Mar; tüü tegimises piab juhatamene olema Hää; Mat́sina (Matsi naine) juhatas, et tuada `aptegiss `rohto; juhatas ärä, et pane kartulid patta ja aaduta `kapsad Kod; üttepuhku pidi mia egät tü̬ü̬d juhateme Pst; kes neid [kurgi] om juhaten, et na sedäsi rian lääve Krk; juhatõmise `perrä iks tegi Krl || juhatab laalu `koori Trm
3. juhtima, suunama a. veokit v veolooma juhtima kes obest juhats, istuss iki ääl pu̬u̬l; mud́u ei saa obest juhate ku `ohje ei oole Krk b. [millelegi teat] suunda andma vett ei saa muud́u juhataʔ, siss piät suuŕ kraav́ `kaibma ja tõsõst paigast minemä `laskma Har
Vrd juhtima1

julge n, g `julge üld (`jülge Emm Rei; `julgõ V; `d́ulgõ Lei)
1. kartmatu, vapper, südi; jultunud sie on kohe `julge `justku Juminda unt Kuu; `Julge ikka pia `toidab Jõh; ne `lapsed on nii `julged, `eiväd äbene Vai; `julge verega inimene Jäm; `julge pääleakkamisega inime Khk; `Julge peale akkamine on ikka pool `vöitu Pöi; Jülge undi ründ aa ikka rasvane Emm; `julge loomuga Mär; Julge koer jätab julgad maha (liigjulgusest) Han; Julge kui lõvi HMd; `julge piä toedab, arg au kannab Kod; Julge ku undi kudsik Vil; `julge ku vana uńt kunagi Trm; `julge inimene, aa või undige pureleme Krk; `julget jummal avitap; tule `julge meelega, mes siin peĺlätä Ran; sa olt i̬i̬st arvo `julgõ ~ uĺl`julgõ Se || Julge kartma (st arg) Vän; julge häbenema 1. häbitult julge – Emm; 2. pej häbelik – Räp || Sidä mina `ütlen kohe suull `julgell – midä `täüest `tüedä Kuu
2. a. kindel, usaldusväärne; ohutu tuas on ikka `julgem kut mujal Khk; Ega `rehte ees sauvetati ahi ää ja pühiti keris koa ää, siis oli `rehte `aegu `julge `kütmine Pöi; ta põgenes `julgesse `kohta Mär; `julge paik elädä, pole `vargit Puh; obõsõl om `julgõ jalg Krl; mu jalg om `julgõ kotusõ pääl, jalg ei tuḱistu kohegi kõrvalõ Har b. [kelleski, milleski] kindel, veendunud miä olen sene `pääle `julge, et tama ei sure Vai; ma olen selle `peale `julge, et se tösi on Ris; ole `julge, küll ma sulle raha ärä tu̬u̬ Nõo; ma olõ `julgõ uma jutu päle, et ma ei olõ kõnõlnu määnestki `halvuist Se
Vrd juletu, julk2, jultu, julu1

julgustama julgus|tama Sa L K I(julgos- Kod) TLä, -tamma Har, -teme M, -tõme San, -tõmmõ Krl; jülgus- Rei; `julgus|tama Kuu Hlj Vai/-tamma/ julgust, kartmatust sisendama; lohutama; ergutama, ässitama omal `püksit `püülivat ja `julgustap viel toist Hlj; Ma käisi teda julgustamas, et ärgu olgu mures midagi Pöi; julgustasid üksteist kallale minema Juu; sina nagu julgostad, et mine, messa `pelgäd Kod; lei joba `kahtlema, sis ma julgusti tedä, et küll sa jõvvad, ärä `peĺgä Ran || „hooplema, suurustama“ ei nii suurustõllõn ei˽saa elläʔ, kuiss sa nii julgusta võit Har Vrd julgutama, julustama

jultuma `jultuma Vai Kse Aud Hää JMd Trm KJn; hrl part `jultu|nd R(g -ne Kuu) spor Sa Lä Ha, Trv, -n Var spor PäLo, Khn, -nud Pal, -nu Hää Puh; `jultond Emm
1. (liig)julgeks, hoolimatuks, tooreks, ülbeks muutuma; ülbust osutama, julgema, söandama `jultund inimene saa `kaigega `valmis, sie `murda `aida `uksegi VNg; nüid tama `karta küll, aga küll tama pärast `jultu Vai; üks va `jultund inimene on, teeb `söuksi `jultund tegusi Khk; ta `jultub ää ütelda puhas ead ja pahad, taal põle `kartust `ühti Kse; `enne on arg, pärast `jultub nõnda, et päris `julge on Hää; `jultund `näoga Juu; luom `jultub ää JMd || (hundist) va `jultund käis `karjas Hag
2. harjuma; tüdinema, tülpima sie one `jultund oma `tüöga ja tege üvast VNg; üsä `jultun juba selle asjaga Khn; `jultuma (tülpima) van KJn
3. hälbima, eksima ma ole teistest ää `jultund Kse

jume1 n, g jume VNg Jõh Vai eP M T; n, g jumi VNg Jõh Pöi Tõs Pil KJn Trv Krk Ran Lut; n, g jumõ Khn Ran Kam Ote San/jummõ/ V
1. näovärv; (näo)ilme; terve välimus (ka loomast) tama enemb sene jume sies ei ole, jääb `lahjast ja `valgest Vai; iinetu inime, sellel pole jume midagid Jäm; see lapse tunneb vanamate jumest; tume jumega tüdruk Khk; Kena jumes tüdruk Pöi; jume sees, tugeb ja rammus [loom] Mar; Langes jumest ära Mär; jume pales Tõs; Rõõsa jumega, ilus `valgetverd inimene; Kevatanud lu̬u̬m põeb kaua ennegu `jälle jumet võtab Hää; Andres on teist jumet kui `Vuabram Juu; `priske jumega VJg; jume `juoksis kohe näkku niesukese jutu `piale Sim; `irmus kahvatu, tal põle kedagi jume ei kedagi; vana inime, aga vel noore jume sees Trm; kaks `venda ei õle `üste `mu̬u̬du, aga sedä jume ike one Kod; Näo peal surma jume [enne surma] Lai; juba `aige lõi `jälle jumesse; ta on omas jumes KJn; ta om õige `valge `näoge, tal jumi `raasu mitte ei joole; jumi käis üle näo, läit́s näost punatsess; ega miu jumi ei joose ega veri ei veere Krk; [lehmal] `kauniss ilus jume pääl, läegub Ran; `terve jumege San
2. värv, värvitoon, -varjund nie `riided one ühe jumiga VNg; `ordjani värmil oo punakas jumi, üsä kollane ei ole Tõs; Oras jumest ära kukkunu, ku ta on koltunu või orkis Hää; `riidel on punakas jume `juures Ris; ilusa jumega sinine Juu; oli juba seda `valguse jumet (hahetab) JJn; viĺlal om [peale vihma] tõine jumi kohe, lü̬ü̬ aĺlenteme Krk; taevass om roosaka jumega enne päeva tõsemist; `veŕkjäss om nigu üits jumi, aga verev om täis puhass asi Ran || pääval on jume `ümber (päikesel rõngas ümber) VMr || taal on teine jutu jume (st räägib teistest erinevalt) Vll
3. judin, võbin, värin ma `irmusin nõnda ärä, et jume käis üle ihu Saa; mul käis küĺm jume üle ihu, ma jää `aigess Kam; kui jumõ läbi kehä käi, siss lätt surm üle avva Ote; pää laest `varbini ju̬u̬sk üle tu̬u̬ jumõ ja värrin Urv; külmä värinäʔ kääväʔ, jumõʔ kääväʔ üle iho Räp Vrd jumedus
4. muid tähendusi a. rohul ei ole koa tänakond ead kasvu jumet olnd Rid b. taari `auded, sealt tuleb linnase jume `vällä Mar c. kohtlane see oo sihuke jume, nagu oleks tal mõni asi `puudu PJg

jumetama jume|tama Kse, jumõ- Nõo Ote
1. (tervisest, elujõust) punetama ta nägu üsna jumetab Kse
2. värisema, võbisema ku küĺm om, siss ihu nakap säĺlän jumõtama ja värisemä Nõo; mul ihu jumõtass Ote

jumistama1 jumis|tama KJn Trv; ipf -tess Krk, jumist Hel võbisema, värisema panema; võbinat, värinat tekitama sedasi natuke ehmatab, jumistab, nisuke võbin käib üle KJn; jumistess, jumi ju̬u̬sk üle ihu, ku `kangest `eitusi Krk Vrd jumestama

jututama jutu|tama KJn Nõo Kam Ote Rõu Se, -tamma Har, -tõmõ San Krl = jutustama küll temäl om juttu, ta võip vil jututada; jututap ja jututap, ja mitte minemä‿i saa Nõo; minge koheki aid`vi̬i̬rde, sääl jututage oma jutt maha Kam; mõistab `enda `vällä jututada Ote; om jututõt jo mitu lehe täut Se

juurutama1 juuru|tama Nõo Urv Har/-tõmmõ/ Rõu
1. uurima, usutama toho˽mi‿sa˽täst nipaĺlu juurutadõʔ; mul saa jo˽villaunik kraasituss, sa iks mugu juurutat õ̭nnõ Urv Vrd juuratama, juurutõllõma
2. kärjekanne kaanetama mesiliseʔ juurutõsõʔ joba `kuplõ Har

jõbistama jõbis|tama Mar Kse Trm Trv, -teme Krk
1. võbisema, värisema; väristama senikava mea jõbiste, külmete sääl; [hall] ütelnu mehele: „tule `vällä - - ma taha sut ärä jõbiste!“ mi̬i̬s ei oole tullu, jäänu jõbistemede; allitõbi - - jõbistess ihu, olli `kange külmavärine Krk
2. (vastu) rääkima mis sa jõbistad muedu, ilma`aegu `vasta räägid; jõbistas aga teesele `vasta Kse; Oma`keskis jõbistavad riaki Trm
Vrd jõbisema

jõllitama jõĺli|tama (jõlli-) Mär Vig Han Kos Trm Plt Ran Nõo Kam San/-teme/ Kan Plv/-tamma/ Vas, jõlle- PJg, jölli- Jäm Pha Pöi Rei(-dama), `jõlli- VNg; (ta) jõllitep Hls; eĺlitämä ~ eĺtämä, ellitämmä, (ta) `jeĺtäss, jeĺlitäss Se (silmi) pungitama; vihase näoga vaatama, põrnitsema; ?kõõritama mis sa jöllitad `silmadega hv Jäm; `Joonud mees jõllitas mool `otsa; Ärg jõllitan kua inimeste `piale Han; joodik jõllitep Hls; puĺl, kae kui nüit jõllitass `siĺmi, taht `säĺgä tulla Kam; no‿m süänd täüś mugu jõĺlitass inne Kan; jeĺlitäss `silmigaʔ; tä (vihane inimene) kui eĺlitäss silmäʔ arʔ, ku arʔ söösiʔ inemise Se Vrd jõllima, jõllitellema, jöllitama

jõmmitama jõmmi|tama Ran, -teme San purjutama nu̬u̬ jõmmitiva mitu `päivä. söögiss raha ei ole, aga jõmmitada saab küll Ran Vrd jommitama

jõngutama jõngu|tama Trm Kan/-tamma/, jõŋŋu- Muh, jöngu- Khk Kaa Ris, jöngudama Emm ebaühtlaselt liigutama või liikuma; lõngutama; vedrutama, hüplema; kõigutama, kiikuma mis sa jöngudad sii louguta – mine magama; koer läks jöngutes kodund εε Khk; siis ta jõŋŋutab kui adra vannas ühe kivi takka tuleb, teese taha läheb Muh; mis sa jöngutad, kui lapsed üks teist `tallavad, üks teise `selges Ris; latsõ jõngutasõ `ruudja pääl Kan

jõnksutama jõnksu|tama Kse Hää Jür Kod(jõngso-) KJn Nõo Vas Se, -teme Krk, `jõnksu- Jõh Pöi, jönksu- Sa Rei/-dama/ jõnksukaupa tõmbama, kõigutama; ebaühtlaselt liikuma, kiikuma mis te jönksudate sääl puu otsa‿bel – kukute maha Khk; kui kivi loid jälle murtakse, pannakse suur lank `kangide `peale, siis mehed säl peal `jõnksutavad Pöi; jõnksuta, et pulk seina seest `väĺlä tuleb Kse; mis piäs jõnksutama selle laua seĺläs; Auklisel tiil regi jõnksutab KJn || sörkima obene alate jõnksutas. si̬i̬ õli tämäl õma tiätä `sõitmine - - ei käi, ei sõeda; jõngsotas `tulla obesegä Kod || pej ää tule mu kallale jõnksutama Kse Vrd jonksutama, jönksutama

jõnnitama jõnni|tama (jõńni-) Puh Urv, -teme Hel jõllitama jõnnit́ `silmi ku tõbrass; indsit́ `ambid, silmäʔ är˽jõnnitõdu; vihass elläi om, ka‿gu jõńnitõss `siĺmi Urv

jõõbitama jõõbi|tama Saa, -teme M edvistama, eputama, pirtsutama, [toitu] valima mis sa jõõbited ku sa ei sü̬ü̬ Pst; jõõbitep sääl man, midägi ei taha tetä Hls; jõõbites, ei taha sedä ega tõist, mia ei sü̬ü̬ pääliha, mia ei taha `kopsu Krk; ta om edev ja `kerglane, jõõbitess kigege Hel Vrd jõõberdama, jõõbisteme, jõõpme

jõõrastama jõõras|tama M(-teme) T, -tamma Vas teelt kõrvale libisema, viltu kiskuma (hrl reest), viitama jõõraśt tii pääld `kõrva Trv; ega lumega regi ei jõõrasta, `sände `iäne ti̬i̬, kos regi jõõrastab; ja om ka mõni `sände regi, kes jõõrastap paĺlu Nõo; regi jõõrasts sula `ti̬i̬ga Ote Vrd eerastama, jõõrastumma, jõõratama1, jõõratumma, jõõrdma

jägistama jägis|tama Nis Juu(-tämä) Jür lobisema; sädistama; nääklema mis te jägistate ja lobate siin Nis; `varblased jägistäväd. egä sis mud́u sua vahendud kui ei jägistä Juu

jälestama jäles|tama hv Khk, Hää Saa Juu/-tämä/ hv Kos, Jür Kad Krk/-teme/
1. jäledust, vastikust tundma; jäledaks pidama või tegema Vingerja mägedel olnu poonu miis, jälestama aanu Hää; paneb jälestämä see töö Juu; tüdrugu akasiv söögi man jälestem; poiss olli nõnda jäle, tüdrugu jälestiv, es tule `sü̬ü̬mä Krk Vrd jälistama
2. (hammastest) ärä ju̬u̬ `küĺmä vett, `ambad akavad jälestama; `ambad jälestavad siis ku aput `aśja sü̬ü̬b Saa

jämedasti jämeda|sti JMd, -ste Mar Mär, -st Lüg Vai Ann Kad Pal
1. suurelt, palju korraga, suurte tilkadena (vihmast) mürina vihm on jäme vihm, jämedast sadab ja `valjust Lüg; Jäsas ikka jämedaste, juba nüüd piinike peos (raiskajast) Mär; sest on ia, et ta jämedast ei saja Ann; järjest ei sada, tuleb jämedast Pal
2. madalalt, madala häälega kül sa reagid aga jämedasti JMd; uńdid akkasid soo pial `ulguma, mõned jämedast, mõned `peenest Ann
3. fig a. rumalasti, sobimatult küll tama `rääki jämedast ja `suuri sanoga Vai b. jämedalt; paksult; viimistlemata ärä `ninda jämedäst `kiera vai `eiesta et ei lähä vokki `silmast `alle Lüg
Vrd jämedalt, jämedäde, jämehehe, jämesti

jändama `jändama, jännata S L
K(`jändämä, jännäta Kõp, ?`jäńdama VMr) Trm u Vas, `jändada Vll/part jännatud/ Emm R(`jändä|mä,-dä, part `jännätüd, da-inf `jännata Kuu, part `jännatud Jõh); jändäme, jännäte Krk; `jändeme, jännäde Krl
1. (midagi) kaua, oskamatult või tagajärjetult tegema, millegi kallal vaeva nägema, vusserdama Midäss seel senn venegä joo `mitmal `päiväl `aeva `jändäd, et ei saa toist jo ühe`kerra `täüde `risti Kuu; üks `purjes mies on, `jändab ja papperdab `käiä Lüg; Nämad muidu `jändavad selle looma kallal, see‿b akka ikka nendel vagusi ajama Pöi; Misa sesuse asjaga `jändad ja ilma asjata oma `aega viidad Rei; [härja kündmaõpetamisel] läks esimene pääv - - nisukese `jändamisega KuuK; `jändasin selle kohaga ulk `aega `enne kui jutti sain Kad; Seni na jännäsive masinege kui saivegi `käimä Krk || rändama, käima tama `jändä kaik kohad läbi Vai
2. a. hullama, möllama; vigurdama kui `jälle üles `tousite siis, siis oli `jälle `nendega (lastega) `jännata Kuu; `ullas ehk `jändas `tõisega Lüg; mõned poisid `jändavad ja `müllavad Hää; laps vahest `jändab trambib ja trambib, ei lase magada VJg; Jändab nagu mustlase hobene külamehe kaara põllu pääl Vil; Nakka saʔ mul jäll jändama Vas b. amelema, kurameerima mis sa `jändad nii paelu selle tüdrukuga Kos; poiss `jändäss tüdrikuga Krl Vrd jantma
3. a. palju rääkima; segast juttu ajama midä sa `jändad nii `paljo Vai; kui kellegil oo suur palavik, siis ta jampsib või `jändab Aud; mis sa jändad alate seda üht juttu Ris b. vaidlema; riidu norima Küll sa oled igä `kange igä `asjaga `jändämä, eks pea iga järel `andama ka Kuu; mina en `tahtund `kuulla, nie `jändävätä siel VNg
Vrd jandama

jännitama jänni|tama Kse Plt/jäńni-/
1. „tühja rääkima“ – Kse
2. „jonni ajama, kiusama“ – Plt

jätkutama jätku|tama Khk Rei(-dama) Mar Juu JMd Plt, `jätkutama Jõh a. (ajaliselt v ruumiliselt) pikendama; jätku- või osakaupa tegema vahest ei soand kevade karjast `ühti, siis jätkutasid iga üks seda karja `korda, siis `käidi igast perest `kordas Juu; jätkutan `aeda `juurde viel, tien pikemaks JMd b. kokku hoidma, vähesega läbi ajama; pikema aja peale jaotama, jagusamaks tegema, jätkuma panema Liha on `tarvis `jätkutada `uue `aastani Jõh; kui `pahna on, siis saab `einu jätkuta; tuhlistega saab `leiba jätkuta Khk; Sai ikka kuidagid kevadeni jätkudat [heina] Rei; mis sa jätkutad, mis sa `külla kiidad kui näĺg ahju otsast `alla vahib Plt Vrd jakutama

jätma `jätma(-mä), (ma) jäta(n) (-ä-) eP eL(`jät́mä Vas Se Lut, [ma] jät́ä Se, part jättünü(ʔ) Urv Har[jättänü], d́ättanu Lei); jättama, jätta(da), (ta) jätab Khk Mus Kaa; jättämä (-ma, jättama) -dä (-da) R(-mäie Lüg, `jätmä, -ma Lüg Jõh IisR), (ma) jädän Kuu VNg Vai, jättän Lüg Jõh IisR; imps jää- spor R, Sa Emm (jεε-) Lä Tor K Puh; jäe- VNg Lüg IisR Vai Khk Vll Muh Lih Kir spor Pä, K TaPõ KJn M T Urv Har Plv Vas Lut; jäte- Vai(jäde-) Hi Trm San V(jät́e- Vas Se; d́äte- Lei) (tähendusrühmade piirid on väga tinglikud)
1. (edasi) olla laskma a. mingis olukorras või seisundis `Istuvalla `täüdüb `tuhli `kuorida, siis ei jädä `selgä `haigeks Kuu; jättas `akna `aagita; ei `õska `kündä üväst, jättäb vao `tervest ja `tõise `künnäb, jättäb `vüötilisest Lüg; mineva sügise `jääti keik `lambad eluse; ma `jätsi pesu veel `kuivama Khk; ega `aava‿p vöi lögaseks jätta Krj; kui ein naṕp oo, siis `jäetse kulusse, `niitmatta Muh; Aes löngavihi segamisti ja jättis poole kerimesega Emm; söad `jätvad naised leseks; sandid lapsed jätedaks söömast `ilma Käi; kuib oo üsna kõloks jättend selle vella (vilja); jätä mend rahole Mar; ei viisi `einä `niitä. mutku jätäb `kaari `võlga Vig; Mõni koolilaps jätab õppimise `loisku ja hooletuses Hää; `jääti ikke `inge see viie`tei·skme `aastane pueg Pee; nied on `seeki `jäetud aisad, neid põle vaja VJg; ei tõhi kodo üksi jättä Kod; ku vikadi rahu `jäeti, `panti iki kaari ala Krk; vanast `jäeti vaśk siss kasume kui ta ää lehmä poig olli; ma jätä ka ta (lehma) `kinne, ei nüssä enämp Hel; ku‿sa midägi `ot́sma lätsit, ta‿s jätä su konagi ilma Nõo; ka‿sa ussõ kińni˽pańnitõ, vai jät́it vallalõ San; lät́s ärʔ, jät́t mul `vańkri `pu̬u̬ldõ `vinna Urv; suurõ valu ja ädäge `jätse kõ̭iḱ unõtustõ Krl; kõnõla neile, et `jätke minnu rahu, na omma mõtsalisõ, ei jätä naʔ Har; Ann jät́t hobõsõ `saisma ja `vahtõ Rõu; Ku ahi tühäst jätete, sõ̭ss tuĺl leeväst vaheʔ, lõppe leib rutto `otsa Räp; ku ar ĺat sugu suurõst, maha ai (ei mahu) inäp `tallo, võt (eks) sis tulõ ar jättä muni `võ̭õ̭rast (loobuda sugulaseks pidamast) Se; maa jätet `süödüst Lut b. (koos ma-inf abessiiviga; lause sisult eitav) jättis `linna minemata Mih; ta on edev, ega ta ei jäta seda `rääkimata Ris; `jääti söömata ka lõuna, kui ei osand `kosta Ann; mia jäti kah `tääḿbe tuapõrmandu `mõskmade Hel; kes tu toda jätäp tõstele kõnõlõmada Ran; ta jät́t `terveni arimada miu rüämaa Puh; `väega alb ja üle`kohtune inimene, ega `jummal seräst `nuhklemada ei jätä Nõo; oh `jätke `täämbä `kapsta `aida `lõikmada Ote; ta om jättünü `väŕjä `haaki `pandmalda Har; ma võinu tu̬u̬ raha jättä `masmada kah Rõu; mõts jäteti `külvmädäʔ Plv; timä jät́t tegemäldäʔ Se c. kuskil, mingis kohas ema `ketras, jättas vokkile `värtnad `pääle; Süäd `jääti `liede Jõh; miä jädin tama kodo `joude `istuma Vai; ema jättas lapse maha, es vöta `kaasa Mus; ää jäta tanu mehe külje `alla Muh; Meil `viitaks löödid `õhta `merre ja `jäetaks senna`paika, püiavad isi Hää; ää jäta kätt vahele VMr; on jätt nisu maha (sirbiga lõikamisel osa kõrsi kasvama) Sim; kos‿sa rikass võid jättä kõrvale, piäd ike `kutsma; tõese raha jät́t `sisse, peremehe kätte Kod; müristemine jät́s vihma maha, nüid akkass vihm sadame, nüid änäp üle ei lää kunagi (sajust, mis algas äikesega) Krk; täl si asi süd́äme pääl, tahab iki ärä kõnelda, süd́äme `pääle ei taha jättä Ran; egass maha ei jätä `ainu, kaste tulep `pääle, piap rukka panema Nõo; surnu lätt maa päl alvass, `aisamõ, maa pääle ei saa jättä tidä San; sa `tuĺli äräʔ ja jät́i latsõ ni kauõdõ Har; `Varga - - jätivä raha kõ̭iḱ sinnäʔ `paika; Ta ei jätä palavahe pattagi Räp; kartohkmuld vaja `äeśtä, sińnä om `kaibjil paĺlo kartohkit `maahha jät́et Se || fig Jättas `kuoli kus seda ja teist IisR; kui `aksid `vöitu ajama, siis `jätsi möne `ända (endast tahapoole) Kär; jättis kopsud `kraavi (sai rindel kaevikus tuberkuloosi) Rid; kate siĺmä vahele `jäetu (jäetud tähele panemata) Ran; ma paremb jätä ammaste `taade (ütlemata) tolle sõna Puh; tõne tõist ei jätä puu `taade (inimesed hoiavad teineteist) Rõn; ma hiidä iks vanaʔ `rõivapulga kohe `vaŕjo, noid jätä äi˽silmä nätäʔ Rõu; võta või ~ ehk jäta vöta vöi jäta, üks kut üks, nönda `ühte nägu Khk; võta ehk jäta, aga see oo ikke see küll Mar; see on – võta ehk jäta – tema JMd; võta või jäta, täiesti `ühte nägu Plt; Võta˽vai jätäʔ, taa lat́s u̬m `õkva i̬mä suust sadanu Rõu
2. (midagi) tekitama või tegema kui `niie silm on `katki, siis jättap [kanga] tiba Jõh; `kolne `narlane jätab `valged villid `järge Pha; varas jätäb jälled, siis `varga `jälgi `aetasse Mar; jäta vahe vahele Kse; tõkked tehetse jõkke, keskele `jäetse auk ja `sinna pannetse mõrd ette Aud; jätab tombud lõngale `sisse, ei `oska kehrata HJn; kõik `rõuged ei pia `jätma `armisi VMr; este `jäetasse üks pääv vahele, siis kaks `pääva, siis tõmmatasse veel viimast ja siis jääb [lehm] `kińni Lai; kes ei `oska äste `niitä, jätäb külleluud, jätäb kumõrad jooned aena kaari `pääle kasuma Ran; `rõ̭õ̭ndiku `jätvä [kangale] `sisse, kui alandikku `laskvaʔ Räp
3. a. säilitama, alal hoidma (ka jälle, järel[e], järgi, manu, perra, üle jätma.) tuluke põletas `vällä, ei jättand `ilpugi `mulle `rohkemb kui `selgä; te `tõite `mulle `vaarikaid. `puoled jättasin `omsest Lüg; `Leivapala ei `tõhtind järele jättäda, siis jättid oma ramu järele Jõh; ää söög `keiki ää, jäta pire üle ka Khk; ma`jätsi oma levaosa ikka vεhese ööl (õele) Käi; emisepõrsas saab ostetud ja siis saab see elo emiseks `jäätod; `määlestuseks siss ikke `jäätasse Mar; vikatil on `liiga suur suu, jätäb `rohto vahele Juu; kui siga tapeti, `jäät́i sia pia kohe jõulust VMr; vanass `jäet́i esimäsed pojad isäle abiss Kod; `lu̬u̬mi `jät́sid üle talve niipaĺlu kui sa arvasid Pal; `sirge pikä õle, mis sidemidess jäets Krk; aga eńg jätä `alla; no siss `jätseve `järgi koha `pääle, es ajave tedä ärä Hel; võib olla ei oless [kallaletungija] midägi `tennu, oless elu vaśt manu `jätnu Nõo; `massa `aiguss ei jättev, tollele ei saavet kudagi abi Rõn; ega ma `tastki˽ei˽saa kõ̭kõ neile kõrragõ `anda, tast piat tõsõss kõrrass ka `jätmä San; jätäʔ alalõ Krl; Koikkülä pu̬u̬l om mõ̭ni kotuss talusist nii lakõ et ütte maia ei olõ sõda pääle jättünüʔ Har; sa sü̬ü̬t [supil] sao alt `väĺlä, jätät nõrga `perrä; varass jätt vaja `saina, a tuli ei jätä˽midägiʔ Rõu; minnoge ilmatoest jätetä ei Räp; tõõsõ vasigõ jät́i elo pääle Se; härgvasigakõnõ jätetäss suu pääle, suu (sugu) tõbrass Lut b. (pärast surma või lahkumist) alles või pärandiks jääda laskma jättab oma varanduse järele `tõiste `riielda ja tappelda Lüg; `kuoli ja jättäs `naine ja `lapsed järele Vai; suri ise εε ning jättas völad `järge puhas Khk; tä on tõstamendi järele jätnd Mar; ku ärä koolep, piab kõ̭ik maha `jätmä Nõo; jät́t paĺlu `võlga maha Krl; timä `võ˛et́i ärä ja ma jäteti `perrä; esi lät́s ja uma halva teo jät́t siiä `perrä Har
4. ära või üle andma, loovutama; hülgama, mitte kaasa võtma `meie lähema `vällä kodont, jättäma kõik `teie `uolest Lüg; sene `raamado jädän `siule Vai; läks ise εε, jättas lapsed `saatuse ooleks Khk; `lapsi ei jäteda nüid sedasi ilma jäuks Rei; teise `kraesse jät́tis selle tegemise Lai; ta jätt alasi uma tü̬ü̬ tõsõ `kaala; kae ku laiśk ta om, ta jätt uma tü̬ü̬ tõsõ kätte tetäʔ; no ei jäedä inemiisile piimä `hämme Har; vana riśtkhaina jät́i kaŕa ala Se || lahkumissõnu ütlema, soovima jättasima jumalaga ja tulima tulema Lüg; juma- laga`jätmise aeg on kää Vll; jätame ead `aega Muh; siis akkas jumalaga `jätmene ja kojo minemene Juu; sügise ku linnud ärä `lendäväd, käeväd jumalaga `jätmän, nagu tänäväd inimess Kod; jätävä jumalaga ja annava suud tõene tõesele Nõo; jätiväʔ `tervest ja lätsiväʔ tarõst `vällä Se || fig Kui tämale kedagi `annad `pruukida, siis jätta kuhe jumalaga. Ei sie enamb tagasi `anna IisR
5. (hrl ühendverbina) a. lakkama, lõpetama; (ajutiselt) katkestama; (millestki või millegi tegemisest) loobuma, taganema (jälle, järel[e], järgi, katki, kohe, maha, perra, välja, ära, üle jätma) Eks pea merel`käümise järel jättämä ja `heinäle hakkama Kuu; minu `lehmad jättasivata puha `piima `vällä VNg; jättas `lapse ja `naise maha Lüg; sie jättas `ammeti maha Jõh; jädämo se nou `katki Vai; lind jätab `kergesti pesa üle kut inime see lövab Jäm; jättas nöu `jälle; ajab oma `kiusu alati, äga ta oma `kiusu‿b jäta; `piame töö käsile `jätma Khk; lammas jättis talle üle, imeta mette Krj; sa pead oma sönast ka järele `jätma, mes sa oma `jönni üksi aed Emm; see pöle lesk olnd, see jättis oma mehe kohe Rei; [ilma prillita] ei näin kojoda, ei näin `lönga üles vötta ega maha jätta koa Ris; me `jät́sime korra selle nõu valeks (~ kat́ti) ja nüid oleme mitu `korda kahatsend Juu; jät́tis kauba `kat́ki Sim; `jätke järele, mis te `ullate; ei jäta `joomist Trm; joer suab viimäte magu, enäm ei jätä `jäĺgi kuhegi; tämä jätäb pruudid kõik järele, ei võta `üstegi; mahajäetud taluase; ei jätä õma `võitu, tahab aga `minnä. kiälä või ärä kiälä Kod; kui külmale järele jätab, siis ka ilmad paranevad Lai; mina oma sõna ei jätä KJn; jätäv piibu maha, ei `tõmba `piipu; me jätim einäteo poolikul Krk; vihm `vaibub, jätäb saost `jäŕgi Ran; jätäme nüid `perrä, teeme ommen ommuku Nõo; Ega must ei jätä `mu̬u̬du Urv; mu poig om ka jumala maha `jättünü Har; `palka ma‿i jätäʔ, mis ma `ti̬i̬nnü olõ Räp; täl om `süämehe lännüʔ, tä jovva‿i inäp `maalõ jättäʔ (poisist ja tüdrukust) Se || mitte harima; söödis, kesas olla laskma põld on maha `jäätud Kär; jätt maa on ikke viletsam maa, ega teda muidu maha ei `jäätud Sim; peremi̬i̬s ja perenaine `aava ütsinti talun läbi ja jätäve põllu maha Pst; maha jäet maa Hls; maa puha maha jäet söödüss Krk; kaara kõŕs `jäeti maha, jäi kesäss, kos tõnõ `aasta rügä tet́ti Kam; `kõlbmadaʔ maa, mis um jätedu maha Rõu || vihastuma kui `jälle miäle ära jätäb, ei `kõlba kohegi Kod b. vähendama, alandama (alla, maha, tagasi j.) ma jädän vähä ala [hinda] Kuu; jäta sugu maha (odavamaks), siis ma vöta εε Khk; irmus tugeb `kõrge reńt. ei jäta `reńti maha Mär; lehm jätab piim vähämal Ris; lehm jätab jo piima tagasi JMd; kui sa võtta tahad. ma jätän `sulle `alla viis `seńti Kod; perremiiss jät́t `reńti maha; mul om üt́s lat́s jala`ju̬u̬skja, tu̬u̬ jät́t mul mitu `sammu tagasi Har || vähem tegema kas vana oo `jätnud mõness nuaress vihu tagasi või pihu tagasi Kod c. (selleks päevaks) tööd katkestama, (õhtusele) puhkusele jääma jättama `õhtale juo vai? `omme on ka päiv Lüg; `jätke ju (`lauba) `õhtale Lai; jätäme `õhtul kui pee (päike) `viirma nakkap Vil; `jätke pääl `õhtu jo, minge är magame; nüid `jätke `õhtuss; ma oss ammu `õhtut jätten, ma tahass är lõpete; me olem pu̬u̬ĺp̀e `õhtu iki pääväge jätten Krk; tähe om joba `taivan, jätäme joba õdagule Nõo; miś ti˽ni kaua olt, `jätke˽jo õdagullõ Rõu
6. (ajaliselt) edasi lükkama, pikema aja jooksul tegema; (millegagi) venitama, viivitama jädän sene tüö `ommest VNg; jättama nüid selle tüö edespidi; jättäb kõik `asjad `liiga `pitkäle Lüg; jätab see edasi teiseks päävaks Khk; jätame selle jutu kat́ti, jätame teeseks korraks Juu; jätame `kapsaistutamise `omseks JMd; ühest päävast `teise `jätma VJg; ei õle üvä ku `kaugess jätäd; jätä edesi, mul ei õle `aega tänä `tulla Kod; jätä ommeness si̬i̬ minek Krk; mis‿sa jätät nii pikäle tegemäldäʔ; ma jätä `kanga pikembä ao pääle kotaʔ Har; mis‿sä ta aśa nii pikkä jätät, ti̬i̬ʔ iks rutombide ärʔ; Nimäʔ es jõvvavaʔ uma `tü̬ü̬ga ja pidiväʔ `matmise `jätmä tõõsõst pääväst Räp
7. a. mööndusi, järeleandmisi tegema (ala, järgi, perra, perile j.) ei sie oma `kangust jädä VNg; ku `ommegi `ütlemist, tõene jätäp `järgi, ei `vaidle enämb Nõo; Tü̬ü̬ inemine t́ä om, a˽sõ̭nna sullõ t́ä `perrä ei jätäʔ Urv; tu̬u̬ om hää inemine, tu̬u̬ jätt `perrä Har; ku mu `õiguski om, mina jätä ala; siss riśtesä es tahaʔ minnä, a toolõ ka perile es jätetäʔ Se b. rahulduma, andestama; (mitte) kätte tasuma `laimab send, kas sa seda jätad Kir; ega seda ei `jääta ka Kei; ega ta sellega jätt; ega ma `talle seda ei jäta VMr; andeks jätma andeks andma vana eläjä ta meil om, jätämi `ańdiss tal Hel; esä jät́t vahelgi `ańdiss, a sina ei jätä konagi Nõo; see kõrd jät́t esä `ańdiss, ku tõnõkõrd vi̬i̬l ti̬i̬t, siss andass haku hanna alaʔ Har; jätäʔ mullõ `ańdiss Plv

jäärutama jääru|tama L(ääru- Tõs) Ris Jür sugutama, paaritama (lammastest) egä `jääri või talbess jättä, mõni kuri ja - - jäärutab emä`lammad vägä ruttu ää koa Vig; toovad `lambu ääru `juure äärutama Tõs; oenas jäärutas lammast Tor; Minu `lammad on mõlemad jäärutatud Jür Vrd jääritama, jääritsema

jöllitama `jölli|tama, (sa) -dad VNg, -tad Lüg, -tämä Kuu, -däd Vai jõllitama mida sa alalde `jöllidad `silmi VNg; midä siä `jöllidäd neist `silmist Vai

jüdistama jüdis|tama Käi Rei, -tämä Kuu judistama Kui ei `külma `küündelilla, küll siis `maksab marialla, kui ei `maksa marialla, küll siis `jürgidä jüdistab, kui ei `jürgidä jüdistä, küll siis `valburi vabistab rhvl Kuu; värin käib läbi, siis jüdistab Käi; Kui inimene jüdistab vahest arvasti, siis [öeld] et surm nuusutas Rei

jürtsutama jürtsu|tama Kse, -dama Emm Rei; jürsu- Kod on, deskr a. paugutama, paukuvat heli tekitama se jürtsudas nii et, kövad pougud olid Emm; kui [lina] masina `ammad õlid `vilto, jürsutas jürk, jürk, jürk Kod b. põrutama, raputama Outu jürtsudas teepεεl `erpsesti Emm Vrd jurtsutama, jörtsutama

kaaberdama kaaber|dama spor S(-oa- Pöi), Mär Kse Han Tõs Hää Saa Ris Juu(-oa-) Pee Koe Kad Iis Trm(-tama) Plt(-ua-) KJn Trv TLä, -teme Hls(-deme) Krk; `kaaberdama VNg Jõh IisR; kaabõrda|mma Urv Rõu/-ma/
1. jõude hulkuma, lohakalt ja laisalt ringi kõndima; laaberdama `Teised `tievad tüöd, täma `kaaberdab ei tia kus IisR; mis sa kaaberdad kaksipidi, seisa natune paigal Khk; mis sa kaaberdad `ringi, kui sa tööd ei näe teha Mär; mis `aśja te peaks koaberdama järjest ja paha tegema (laste müramisest) Juu; mis sa kaaberdad, kui sa siin `vaiksem ei ole (lapsele) Pee; kaaberdab `ringi, varastab, katsub kust saab võtta Plt; tuleb kaaberdes KJn; ta käis ja kaabeŕts talusit `mü̬ü̬dä; joodikul ti̬i̬ kitsass, temä kaabeŕts kah Krk; toda lake`krantsi ma näi poodi man, kaaberd ja lärmäss nigu mõtsaline Ran; joodik kaaberdap nigu luujakkest `valla oless Nõo; Kaabõrdas tan tü̬ü̬inemistel jalun Urv || jala är kaabertet, puha pori ja `vi̬i̬ge - - ukan Krk Vrd kaperdama
2. toimetama, askeldama; rahmeldama; otsima, kohmitsema ma kaaberdasi, niimoodi otsid üht `asja, kaaberdasi köik kohad läbi Pha; Ise surmaga kopikas `völgu, - - mis sa änam koaberdad Pöi; ma peä akkama kaaberdama `peäle (loomi söötma) Tõs; Teil ei ole sääl midagi kaaberdada riiule pääl, sääl on miu aśjad Saa || kokku kraapima, ahnitsema Nu̬u̬jah, `kaaper kaaberdab, kisub igalt pu̬u̬lt, mis siĺm näeb ja süda imustab Hää

kaagatama kaaga|tama Khk Tõs Juu Kos/-oa-/ Jür Iis Kod/-ua-/ Nõo San/-tõmõ/ V(-tamma Rõu Plv Se, -tõmõ Krl), `kaagata|ma Lüg, -mma Vai; tgn kaagataija Rõu
1. on (kana ja hane häälitsusest) Ega kana igakõrd mune, et `kaagatab Lüg; anid kaagatavad nönda oues täna Khk; Isaani - - kaagatab küll Jür; kõ̭ik ussaid om kaagatamist täis, küll kaagatava Nõo; ku kana lätt munõle siss ta kaagatõss San; ku kana muna `lu̬u̬mise hädäh om, sõs ta kaagatass Se
2. fig rääkima, lobisema midä sa `kaagatad Vai; mis `asja sa kaagatad Iis; ku naese jutu paneva minemä, siss kaagatava nigu anise; naestel om toda juttu ja kaagatamist Nõo
Vrd kaagutama, kaakatama, kagatama, kakatama

kaagutama kaagu|tama eP(koagu- Pöi Kos, kuagu- Kod, kaago- Mih Ris, -dama Emm Rei) Trv Puh Nõo Ote V(-tamma Rõu; -tõmõ Krl), -teme M San; `kaagu|tama R(`kaago- Vai, -tamma Jõh Vai)
1. on (kanade, hanede häälitsusest) Mene valada kas kana munis jo, nää `kuulub `kaagutama `kuuris Kuu; Ju kukk kulli nägi et ta nönda kaagutab Pöi; aned tulevad ja kaagutavad ukse taga Muh; kanad kõõrutavad ja kuagutavad Kod; kui kana munelt tuleb, siis ta kaagutab Lai; kana kaagutap, om ärä munenu Trv; kana kaagutap, tahap munele `minna Puh; inne munõmist kana kaagutass, perähn kakatass Rõu
2. fig valjusti rääkima, torisema; lobisema; laulma sie vaid `kaaguta, ei sie `oska `laula VNg; `Naine õli tämal `kaagutaja, `enne ku midage sai `õsta, sada `kõrda `rääkis Lüg; Äe kaagutama akka `jälle mitte sii teiste sias; Vana `Vassel pani äkist põllal koagutama ennast Pöi; Me‿sa (mis sa) muidu kaagudad kui äi mune (kiitlejast) Emm; Anna kaagutas `õues sulasega Kir; Kaagutab nagu kana peale munemist Rap; ei saand rahu `seista, et oleks oma aśjast vagane old [siis öeldi:] nigu kana kaagutab, kui munelt tuleb Lai; naise kaagutave vastatsikku Trv; poig ike irisess, et temäl vähä varantust, poig ike kaagutess Krk
Vrd kaagatama, kaakatama

kaamutama `kaamu|tama, (ma) -dan segi ajama Sa nüüd `kaamudid kaik minu `asjad `kohvris segamiste Kuu

kaanetama kaane|tama Khk Kär Hi/-dama/ Var PJg Kos/-oa-/ Amb Iis Trm Pal Hls/-me/ Nõo Ote; kaanõta|ma Urv, -mma Har Räp
1. kaanega katma kui kauss jääb kaanetamata, siis lähevad iired ja ropud loomad `sisse Iis || jääga katma, kinni külmetama Külm akab merd εεrdest kaanedama Emm; nii külmäle lät́s et, kõ̭iḱ vi̬i̬ ja kao oĺli˽kaanõtõduʔ Urv
2. kärge, kärjetoopi vahaga katma mesilased kaanetavad oma kärjed εε Khk; kärje mesi, mis kärje sees on ära kaanetud PJg; puhass mesi, mis kaanetanud on, on kõege parem. kaanetamata mesi ei lähägi kõvast Pal; ku mesi om ära `käärin, sõss kaanetets toobi `kinni Hls; kaanetedu mesi om `valmis; kaanetamada mesi lätt apuss Ote; ku imä munõnuʔ, siss kaanõtasõ˽`tü̬ü̬lise˽kińniʔ, siss nakasõ˽läsä˽`haudma Har; mehine kaanõtass käreʔ kińniʔ, pand kupa vahagaʔ kińniʔ Räp

kaapama `kaapama, kaabata Pöi/-oa-/ Muh L(`kaapma Mih), K I (-ua-, -oa-), Pst Hls/-me/ TLä Kam San/-me, -mõ/ Krl/-mma/ Rõu Lei, da-inf `kaapada R(`kaapamaie Lüg)
1. (üle) tõmbama, pühkima; kraapima; silitades puudutama ta `kaapas mind Muh; `kaapab, `kaapab, saab `saare siss jääb `seismä = toa pühkimineMar; mõisa ärra reit `kaapama Kse; `jalgega `kaapad siuh säuh, teese jalaga teese korra (kanadest) Mih; `kaapab peoga `silmi Tõs; kui kaśs peseb `silmi, siis `öetse et külaline tuleb. naa `kaugelt tuleb külaline Aud; `kuapas `käega pimedas üle näo Juu; vanasti kaabatud sakste `jalgu JMd; obune `kaapas jalaga VJg; poiss tükib `kaapama tüdrukud Pil; Mutiksel ol ninda ää mi̬i̬l lämmest kakust‿t kaabas iki peog üle õla, attümä, attümä Pst; `kaapap siist ja `kaapap sääld, ega ta‿i viisi `õiget `viisi `pühki Nõo; koer kaabaśs käpage üte korra; ma võt́i ka `nu̬u̬ri `kartold, naha `kaapasi maha˽päält; vanast ku˽jala `kat́ski `leite, siss puu küllest `kaapasit `tõrva ja˽pannitõ˽pääle San; [puu] juurõ˽kaabati vääd́sega˽päält ärʔ ja˽`tu̬u̬ralt `õkva˽`koet́i ärʔ Rõu; kis ta `kaapas lööve mun Lei
2. (otsides) haarama, kahmama `Laine taht juo `aeva vanamihe ärä `kaapada sield Kuu; me `kaapasi(m)ma kõik kõhad läbi Lüg; Lihaleent `liipa pialt, kala leent `kaapa põhjast Han; `koapas `kääga ehk `ahmis `kääga Juu; koer kui `kukla piält sae `kińni kuabata, murs rot́i maha; avi kuabanud lapse käe suhu; `kuapas `kińni käess; sa uńdi `viisi `kuapad kõhe [leiba], ti̬i̬d `kat́ki Kod; `kuapas kot́i muast ja `pistis uksest `väĺla Plt; kaabass `sõŕmiga `mulda, ega `lapjuga es kaeva Kam || kokku kraapima, ahnitsema sie kuapab ikke oma puole Koe; temä kaabas kikke `raami kokku Hls
3. näppama, varastama tama kohe `kaapa, ei `kuula `ühtägi Vai; `kaapas aga kust kätte sai Mär; `kaapas leba ää Tor; ega se mi̬i̬s küsi, se `kaapab varsti Trm; lähäb `kuapab ärä selle aśja (vargast) Kod Vrd kaapima, kääpama

kaaritama2 kaari|tama Lai Nõo Urv(-tamma) Vas Se, -teme Krl; `kaaritama Jõe Kuu Hlj VNg
1. paadi- või laevakaari paigaldama `Enne `laiudetti [paat] ärä ja siis ageti `kaaritama; `Kaaridin vene `männü`oksa `kaardega Kuu; `laiva on `kaaridettu VNg Vrd kaaretama2
2. võlvima kaaritõt [kiriku] lagi; kaaritõt lävi, kaaritõt `keldre Se
3. kaarena kulgema; ringi käima mine `õkva jooneld, mes sa kaaritat Nõo; Mi‿sa˽säält kaaritat, `läämi no siist üle nuka, saami `õkva˽kerigu manu˽`vällä Urv; küll tää kaarit́ kuʔ `liina lät́s Vas; vesi kaaritass, keerutass nigu vi̬i̬ `vasta võrõnkuh (jõehauda) Se || fig pilvituma kui kisub `pilve tükati juba, siis `ööldi, et kisub `kaardu ja kaaritab Lai

kaarutama1 kaaru|tama eP(-ua-, -oa-; -dama Emm Rei), -teme Krk; `kaaruta|ma RId(-mma Lüg)
1. segama, pöörama a. heinakaari, loogu, viljaladet rehaga pöörama, kergitama või laiali ajama `kaarutame `einad ülesse Jõh; me `riisusime eina mätaste `peale, siis akkasime kaarutama; kolm neli `korda kaarutati sase reht, siis sai peksanduse vilja käde Kär; `vihma saand ein kaarutati oomiku üless ja `löunast aketi `vetma Kaa; eenad tulevad vist veel kord kaarutada, ega nad mud́u kuevaks saa `ühti Mär; `lautame eenad `kuima ja siss kaarutame `rinki Kir; mei kaarutasime ko eile, muidu ei `sündin [loogu] võtta Kse; kaarutage ein kerevile Han; me kaarutame einad `lahti Amb; [hein] riisuti `ümber`ringi kokku - - ehk kaarutati `ringi rehadega Rak; kui vihm `piale tuli, sai ein kieritisse `pandud ja kaarutatud nii kaua kui kuivaks sai Sim; vaja kuarutata `lu̬u̬gu tõiss ja kolmat kõrd, siis oo küps Kod; [kui] paks ein oli, sai vikati löö otsaga üles kaarutata Pal; kaarutan eenad ülesse Plt || lähen `kaeru kaarutama (niitma), panen `õhta kärbikusse Kos b. segama, liigutama kaarutas [värvimise ajal] `villa, `töstis teisiti ning teisiti; ahi löi nönda `umpseks, kaaruda natuse, siis puud akkavad pölema; tuber oo küll mellega kaarudasse [õlle] `mesked segamini Khk; Levalabjakaga sai leib säädmise ajal segamini kaarutatud; Kaaruta korra ahjuorgiga ahjuperse tagaotsas, et tükid kenasti ää pöleksid Kaa || toŕm kaarutab laiald mere ääres Hää c. sassi, segi ajama ta on aga `jälle keik segamini kaarutand, ammuks ma koristasi Khk; Asema päiluts puhas pahupidi `kistud, mis sii kallal kaarutamas `keidud on Kaa; laps otsib midad ema `järgi, ta kaarutab, sodib, `pürgeb Vll
2. kumeraks tegema, koolutama kuarutet ehk paenotet lavvad; `venne lavvad kuarutatse Kod
Vrd kaaretama1, kargutama, karutama1

kaarutama2 kaaru|tama Khk Krj, `kaaru- R kaagutama kana `kaarutab, kui munemast ära tuleb, voi munema lähäb Jõe; kana kaarudab, tahab munele `minna Khk Vrd kaaruma

kaasas kaasas Mar Vig VMr Kad(-ua-) Rak VJg Iis Trm Lai Vil; `kaasas R(-ss Kuu) Muh Hi, spor L Ha(-oa- Kos) Jä, Iis KJn
1. adv ühes, koos, seltsis panime `eistukki `selle tavaàri mis meil `kaasas oli Jõe; `piske karsas `olli `kaasas Muh; meil kosja kakku kaasas põlnd Vig; mool ikke õńn `kaasas koa Mih; piits piab obusemehel ikka `kuasas olema Hag; mul oli püśs `kaasas, ei kart `ühti JMd; minu emakul õli alati alb õnn kaasas ko `vasta tuli Trm
2. postp koos, ühes, seltsis Eks `nuored mihed akkand vanuje `kaasass `ülgejääl `käümä Kuu; mina `käisin ka isa `kaasas `verkudega `püüdamas Hlj; `poigide `kaasas sain (õppisin) `kirjutama Lüg; `rendi `kaasas õlivad nied `pääväd [mõisale teha] Jõh; juba `suuremas sain, juba noppisin ema `kaasas `kartulid `mõisas IisR; tama oli ka miu `kaasas Vai; läksin isa `kaasas Talina Phl; temä läks selle mehegä `kaasas KJn || juures `mieste`rahva `rätsebä `kaasas oppind Kuu
Vrd kuasan

kaasitama kaasi|tama Hää Saa Kos/-oa-/ VMr Sim TaPõ(-ua-) VlPõ eL[-teme M, -tamma Urv Rõu(kaassi-) Plv Se, -tõmõ San Kan Krl Har; `kaasta- Kam, `kaaśta- Rõn, kaaśtamma Plv, inf kaaśtõdõ San] regilaule (peam pulmalaule) laulma pulma aeg kaasitadass Hää; ega igad naised ei kaasitantki Ksi; `nüitsel aal ei kaasite ääp `kennigi Krk; periss kaasitaja naeset `võeti, siss kes kaasitasiva ütte `puhku ja sõemassiva vastatsikku; kaasitamise laulud TMr; kui `mõrsja `maia `tu̬u̬du, siss naese kaasitanuva; kaasitamise `laule küll pulman kaasitedu Kam; kaaśkenaise vastatside `kaaśtiva pulman; kaasitamise laulu olliva esisugutse, esi sõna olliva ja Ote; Ega väŕsi lõpun oĺl iks `kaśkee `kaśkee, mõ̭ni jäl˽kaasit `kaśkee `kańtkee Urv; oi˽kos sääl pulman oĺl õks kaasitõmõnõ Har || lärmama; sõimlema kui loomad olid `kurja teind, siis tuli suure lärmiga kaasitama, et kõik oli puha puru Lai Vrd kasitama

kaatsitama kaatsi|tama = kaatsima kukk tuleb kaatsites Khk

kablutama kablu|tama Saa eL(-teme M, -tamma V)
1. pasteldele paelu taha ajama kablude mul ni̬i̬ `pastle ärä. `pastle all (alles) kablutemede, kust sa `jalga saat panna, ku `kaplu ei oole perän Krk; Ma naka `täämbä `tsu̬u̬gõ kablutamma Urv; esä kablut́ `viisa Vas; kabluda tsu̬u̬g arʔ ja mine˽magama Se
2. köietama mine kablute si̬i̬ lehm ärä, kablute tõisess kottel Krk; kel üits kaits `lehmä `olli, tu̬u̬ iki kablut, kui külä `karja es aa Ran; nüid kablutedass obesid `riśtikaina `sü̬ü̬te pääl Ote; kabludi hobõsõ moro päle Se
3. fig liduma, kiiresti jooksma pańd kablutama, kablut nii et jala es putu maha Ran; Mes sä vi̬i̬l vahit, kabluta ruttu siiä Rõn

kadalipp kadalipp Kuu Vai Pöi Muh Phl/kadulepp/ Mar Vig K Rõu sõjaväeline karistusviis 17.–18. saj `lasti läbi kadalibu, tama sai kakssada `uopi Vai; Vanasti aeti suured `süülised läbi kadalipu Pöi; kadulepast läbi ajadakse, `süidlane `olle teise `selgas, kaks tükke `olle `peksmas Phl; `enni - - `olla inimesi `aetud läbi kadalipo Mar; `enne oli kadalippu `antud `mõises ja sõeaväes. oli nii ridade vahelt läbi `joostud, teene `ańdis teese pläu vastu perset Juu; inimesed `laśti kadalippu `juosta viel treegi aal JMd; `Lamba joosi˽ku˽kadalippu Rõu || peks – Ha Tür mõesa `taĺlis `ańti kadalippu, `ańti `peksa; nüid `öeldakse lastele: annan `sulle kadalippu Juu; keriku ies oli kadalipu pośt. `süidlane `siuti `kińni ja teda pekseti kadalipu `pośtis Kos; said kadalipu `peksa Tür || peksuvahend Anija mehed `vieti läbi, soldatid on, suured kadalipud kää, igaüks lõivad uobi HJn || fig logelema, tegevuseta elama neid `lapsi `lastakse mud́u kadalippu `joosta, ei `panda `tööle; laseb kadalippu elu aa, ei akka `tööle vahest Juu || kadalippu aeama (vastlapäeva komme) Kse

kade kade g -da R(g -ja Kuu, katte Vai) eP(kadõ Khn) TLä Kam; n, g kade S Trv Hls Krk, kadõ Nõo San V
1. kadetseja; ihnus, kitsi; kuri, pahatahtlik Kade `kiskub ise oma kana; Ei kade nägis, et `toisel ka midägi olis Kuu; sie on kade, ei `anna `kellegi midägi `asja; kadeda kari ei `kasva `ilmaski Lüg; Ega kade keela, kui elde imustab Jõh; on ka kade, mettep anna; kade veis kaivab `teissi Khk; Kui elde tahab, kas kade keelab Krj; kade inimene, sedä ei salli et teisel koa `miskid oo Mar; kade nagu susi PJg; `ihnus kes teisele midagi ei raat́si `anda, va kade HljK; kes niisuke kade on või ei raat́si teisele midagi `anda sie on üks vana ihnerkoi Rak; kägo one kade lind, ku tä `küllä tuleb `laalma, siis one kedägi õnnetuss vai kahjo Kod; ma olen kade, et sul on ja minul ei ole Pal; kade ei saĺli, kui teisel kedagi iast on, siis sellest on kahju meel Lai; kui mõni tüdrik ühe [poisi] `vasta `elde oĺli, teese `vasta kade, siss see, kelle `vasta kade, akkas kohe sõnuma SJn; oh sa igävene kade inimese tüḱk, sü̬ü̬ss või kikk maailma oma `perse; ti̬i̬ nüid tigel ääd või kaidse kadel `karja Krk; võta, võta, ega ma kade ei ole; rikkal om kade nätä, et `vaesel suur muńn Ran; inimese om kadeda, ei või nätä, et tõene ka eläb; üteldäss et kadõda kari ei kasva ja `õela õńn ei `äitse Nõo; kadõl ei olõ `õnnõ San; Kül sa olõt üt́s kadõ inemine, sai või˽tu̬u̬d nätä˽ku tõsõl `häste lätt Urv; timäl alasi kadõ mi̬i̬ĺ et mullõ `antav ja telle ei `antav õiʔ Har; võhlul olõ õi˽`viĺjä, kadõl `kaŕja Rõu; võhl võta õi˽`hernist, kadõ `kaksa õi `nakrist, nu̬u̬ ahnitsasõ paŕõmbat Vas; ta om kadõ inemine, võhlitsass tõist Se Vrd kae2
2. kurja silmaga nõiduja, kaetaja on `aige üks luom, siis on `tõise kade silm käind üle, vana `rahva kunts Lüg; kadeda `silmaga vahib, tieb `kahju Jõh; ei tea miks tama miu alalde kadeda `silmäga `vahti Vai; näe kui kadeda silmaga ta `vaatab Tõs; nõial nõgesi, kadedal kadaki, `õelal ohaki änna `alla [öeldi] kui ohutadi `nõidust Hää; sellel on va kade silm üle käin Ris; siga `jääda `kängu, kui kadeda silmaga voadata Tür; sa ära oma kadeda silmaga tule `seie `nõiduma Trm; kade inimene paab tõesele täiäd `seĺgä, tõese luamale; mõne inimese silmävuade on kade Kod; om mõnel kade siĺm küll, nigu ta tõese lu̬u̬ma kaeb, nii ti̬i̬b loomale viga Nõo; `kaehtaia, tu `ommõgi tu kadõ, kaess sullõ päle, ni sa jäät `haigõss Se
Vrd kadelik, kahe2

kadritama kadri|tama L, hv K, Hel/-teme/ Se
1. kadriks käima, kadrisanti tegema ma ole isegi kadritamas käind Kse; `enne sii kadritati paelu Aud; kadritamas käivad nii vanad kui nuored JMd || andeid korjama – Mär JMd lähän nüid kadritama, kas `villu või `tangu toedu`kraami, omal põle JMd
2. kadri-sõna kordama; kadrilaulu laulma mis sa kadritad Plt; läḱi kadritama. nii kad́ritasõʔ: kad́riguu, kad́riguu, `laskõ uśs, kad́riguu, kad́riguu, - -; tu om kadritaminõ. kad́rigu `laulvaʔ, t́suraʔ ja `tütriguʔ Se

kahetama kahe|tama Saa Trv T V(-tamma Kan Plv, kahõ- Rõu), -teme M kaetama laits om ärä kahetet; ärä kahetap `põrsa Trv; neve kahetive miu silmä ärä Hls; kuri siĺm üle käinu, ärä kahedet jälle; `musta verd inimene kahetep lehmä piimä ja `põrsa ärä; abenik naine, si̬i̬ olevet kaheteje Krk; vanast peĺläti kahetamist, et võõrass inimene kurja siĺmäga looma ärä kahetab; sa oled nigu ärä kahetedu Ran; sul om verevä siĺmä, sa kahetat ärä Nõo; ärä mu looma kahetanu, ei sü̬ü̬, ei ju̬u̬, mugu röögip enne tõne Kam; vana kahe inemene, kahetas ära mu `põrsa, om kõtust `valla Ote; `ärʔ kahet́ mino põrssaʔ Kan; kahe silmäga är˽kahetass kõ̭ik Rõu Vrd kaehtama, kaetsema1, kahima, kahitama, kahitsõma

kahmatama1 kahma|tama JõeK Kad Kod, -teme Trv ehmatama ma kahmatasin nii `kangesti, kui sie `kargas nurga tagant `välja JõeK; kahmatasin äkki ää, et mis se nüid oligi Kad; tämä kahmatanud nõnna ärä; ma kahmatin mes kole; messa kurat kahmatad minuda Kod; ku `eitüt, siss kahmatet Trv

kahmetama1 kahme|tama Ris Ran, kahmõ- Ote Urv(-tamma) Rõu Lut, -tõmõ Krl, `kahmeta|ma Hlj VNg Jõh/-mma/ kahutama vesi on `kahmetanud VNg; lüöb kahmetama juba, külm akkab tulema Ris; läits küĺmäle, nakass joba kahmetama, `ü̬ü̬se `olli kahmetanu Ran; vesi om kahmõtanu Ote; Hummugu `varra om kül˽maa kahmõtanuʔ Urv; Sügüse kahmõtanu `ti̬i̬ga Rõu Vrd kahletama, kahmatama2, kahmitama2, kahmutama, kahnetama

kahmutama kahmu|tama, -tõda kahutama täämbä um kahmutõt, `täämbä kahmutass Vas Vrd kahmetama1, kahmustama3

kahtlane1 `kaht|lane g -lase R(-laine Vai) eP(`kast- Kod) M(-lene Hls, -lan Krk) TLä, -lanõ g -lasõ Nõo V(-lani Krl), -lõne g -lõse San
1. kahtlusi äratav, ebakindel; mitteusaldatav `kahtlane asi on sie Lüg; see asi akkab nenda `kahtlaseks minema Khk; kui `kahtlane mõte oo, siis `mõtled ikka `eetsi ja tagatsi Muh; täna oomingo oli `kahtlane [ilm] Kir; sie on `kahtlane, kas ta tulebki tagasi JMd; Mul on kahtlane tunne, et täna vist raha ei saa Tür; riagib `kahtlast juttu Iis; `kahtlane kaup Trm; `kastlane kas suab `minnä `linna Kod; sii asi on kaanis `kahtlane KJn; `kahtlase `näoge mi̬i̬ss Hls; `kahtlane, et si̬i̬ mi̬i̬s vi̬i̬l tõseb Nõo; taa asi um `väega `kahtlanõ Plv
2. halva kuulsusega, taunitav `palju `kahtlasi inimesi VNg; `kahtlane inimine, `selle ei või `kõiki juttusi üles `rääkidä Lüg; ta käib ikka nende `kahtlaste inimestega läbi Mär; `kahtlasi inimesi oo nüid paelu Tõs; nied on `kahtlased isikud, ei me neid usu VJg; `kastlane inimene, ei tiä kas varas Kod; siin majan ei ole `kahtlesi `naisi Hls; kedä inimese `kahtasess `piave, keĺm, varass Krk; tiä om `väegõ `kahtlani miis Krl
3. kahtlev; kahtlustav tama on `kahtlaise `mielega Vai; kui kahemeelelene on, siis on `kahtlane süda; naese pärast `kahtlase meelega Juu; `kahtlase südamega inimene, keda `uskuda ei või VJg; lein mina kua `kastlasess Kod; si̬i̬ mi̬i̬s om naise üle `kahtlane, et naine tõistege eläss Krk || kartlik `kahtlanõ poiśs; ma olõ `kahtlanõ ja `peĺglik Se Vrd kahklane, kahtla, kahtlik, kahtlikanõ