[EMS] Eesti murrete sõnaraamat
Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)
 Sõnastikust • Eessõna • Kasutusjuhend • Vihikute PDFid • @tagasiside |
Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 1 artikkel
hellik `elli|k g -ku, -gu spor R(n, g -ku VNg; -ko g -go Vai); eĺli|k (ell-) g -ku spor T, -ku, -gu S(h-, pl -god Phl) V(h-; g -ko), -ke Khk/-ge/ Kod, -ka Khk/-ga/ Vll, -kse Kaa; eĺliku- Sim; komp ellike- Vll; ellikas Khk
1. füüsiliselt tundlik a. külma- või valukartlik; valulik; (haigustele) vastuvõtlik mida `rohkemb [sünnitajad] abi ` saivad, seda `ullemast `elligust nüüd `jäivad VNg; `ellik obone. õhukse `karvaga - - `kardab `paarmu ja `sääski Lüg; silm on ellik asi Ans; loom on nii ellik `külma `kartma; aavast jooseb verd, aav oo ellik; vanal aeal nee sead olid ikka pigem elligumad Khk; käsi oo nii ellik Mus; Tiina oo ellikse (nõrga) tervisega Kaa; noore inimese kops on ellik ja örn, see äi pea `väĺja [tiisikust] Vll; Oimu koht see on inimesel kõige ellikum, loomal ka; Siga on kärsast ellik Pöi; kärmeste `vastu on ta ellik; See aa üks igavene ellik inimene kardab ega vehest valu Emm; Nee uued püksid on nii karust, et on `öörund kintsu pääld ermus elliguks; Keik `ambad olid juba mustigutest nenda elligud Rei; [ta] om ka `väega ellik, ku sa täl `varba `küidsi lõegut, siss röögip nigu ratta pääl Nõo; jalg `omgi iks eĺlikuss lännuʔ San; kes um heĺlik kirbo peräst Plv; `haigõ kotuss um õigõ hellik Vas; tä om hellik, selle [ta] om kõ̭õ̭ `haigõ Se b. vähe vastupidav; purunev lambi laes oo ellik, leheb `kergest katti; ellikas asi (peeglist) Khk; tüi˛uśs on ellik loom, kui teda `puutud Mus; nad ise ellikud koa nee [prilli] laasid Vll; Sae oli kukkund kivi `peale ammas `välja köks, sae ammas on ellik Pöi; `tuhlid o väga ellikud (keevad ruttu katki); linnassed oo ju ellikud, nad ju küpsed ja kuid (kuivad) Muh; Elligu klaasnou sisse äi aita mitte tulist vett kalda; `Laste kätte ei `antakse elliguid `asju Rei; ta vana hellik muna (lapsest) Räp; uni ka õks sul `väega hellik (kergesti häiritav, põgus) Se
2. psüühiliselt tundlik, (õrna)tundeline; kergesti solvuv; hellitatud Ära sina nuta muie kuulles, siis sinu öölla ellikusta rhvl Hlj; `elliku pida üht`puhku `passima ja `austama; `elligu inimesele ei saa midagi `miele perast VNg; `Kangest `ellik `teine, iga `aśja võttab südame IisR; ellik mees, ei vöi taale midagid itelda Jäm; ellik inimene: järsu vihaga Pha; naa tüha asja pärast alestab ja nutab, ellik poiss Muh; ellik inimene, ku ta ei saa mis ta taht, siss ta `pańdse `viugma Ote; lat́s om eĺlikun üless kasunuʔ Krl; Naa˽seo ilma latsõʔ umma˽jo˽`väega heĺligu, nigu˽midä `ütlet nii um vesi ahun Rõu; om heĺlikuss haŕotõt Se
Vrd hell1, ellikene
3. Mul nii ellik (peen) nimi Mus; nad (endisaegsed tikud) `ollid nii ellikud (kergesti süttivad) - - nee `võtsid tuld iseeneses; ta (mesi) oo ellik oeda koa Muh; `väega heĺligu (nutuse) äälega Se
1. füüsiliselt tundlik a. külma- või valukartlik; valulik; (haigustele) vastuvõtlik mida `rohkemb [sünnitajad] abi ` saivad, seda `ullemast `elligust nüüd `jäivad VNg; `ellik obone. õhukse `karvaga - - `kardab `paarmu ja `sääski Lüg; silm on ellik asi Ans; loom on nii ellik `külma `kartma; aavast jooseb verd, aav oo ellik; vanal aeal nee sead olid ikka pigem elligumad Khk; käsi oo nii ellik Mus; Tiina oo ellikse (nõrga) tervisega Kaa; noore inimese kops on ellik ja örn, see äi pea `väĺja [tiisikust] Vll; Oimu koht see on inimesel kõige ellikum, loomal ka; Siga on kärsast ellik Pöi; kärmeste `vastu on ta ellik; See aa üks igavene ellik inimene kardab ega vehest valu Emm; Nee uued püksid on nii karust, et on `öörund kintsu pääld ermus elliguks; Keik `ambad olid juba mustigutest nenda elligud Rei; [ta] om ka `väega ellik, ku sa täl `varba `küidsi lõegut, siss röögip nigu ratta pääl Nõo; jalg `omgi iks eĺlikuss lännuʔ San; kes um heĺlik kirbo peräst Plv; `haigõ kotuss um õigõ hellik Vas; tä om hellik, selle [ta] om kõ̭õ̭ `haigõ Se b. vähe vastupidav; purunev lambi laes oo ellik, leheb `kergest katti; ellikas asi (peeglist) Khk; tüi˛uśs on ellik loom, kui teda `puutud Mus; nad ise ellikud koa nee [prilli] laasid Vll; Sae oli kukkund kivi `peale ammas `välja köks, sae ammas on ellik Pöi; `tuhlid o väga ellikud (keevad ruttu katki); linnassed oo ju ellikud, nad ju küpsed ja kuid (kuivad) Muh; Elligu klaasnou sisse äi aita mitte tulist vett kalda; `Laste kätte ei `antakse elliguid `asju Rei; ta vana hellik muna (lapsest) Räp; uni ka õks sul `väega hellik (kergesti häiritav, põgus) Se
2. psüühiliselt tundlik, (õrna)tundeline; kergesti solvuv; hellitatud Ära sina nuta muie kuulles, siis sinu öölla ellikusta rhvl Hlj; `elliku pida üht`puhku `passima ja `austama; `elligu inimesele ei saa midagi `miele perast VNg; `Kangest `ellik `teine, iga `aśja võttab südame IisR; ellik mees, ei vöi taale midagid itelda Jäm; ellik inimene: järsu vihaga Pha; naa tüha asja pärast alestab ja nutab, ellik poiss Muh; ellik inimene, ku ta ei saa mis ta taht, siss ta `pańdse `viugma Ote; lat́s om eĺlikun üless kasunuʔ Krl; Naa˽seo ilma latsõʔ umma˽jo˽`väega heĺligu, nigu˽midä `ütlet nii um vesi ahun Rõu; om heĺlikuss haŕotõt Se
Vrd hell1, ellikene
3. Mul nii ellik (peen) nimi Mus; nad (endisaegsed tikud) `ollid nii ellikud (kergesti süttivad) - - nee `võtsid tuld iseeneses; ta (mesi) oo ellik oeda koa Muh; `väega heĺligu (nutuse) äälega Se
© Eesti Keele Instituut
a-ü sõnastike koondleht
 veebiliides
@ veebihaldur
|