[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 24.—29. vihik (lõpetis—nälpsama)

Tööversioon


Päring: osas

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 594 artiklit, väljastan 100.

elavalt adv < elav
1. elusalt olen kohe eläväld `surnud Vai; `enni olid süüalosed elavalt `maetud maha Mar; `aimi õkka maa`maokõnõ elävelt pudelidõ ja viin pääle San; Ku elävält neelähtäjä (ei kohku millegi ees tagasi) Räp; ku ńügra elävält kätte saat, `pitstele käśsi vahõl, koolõda ärʔ Lut
2. tervelt, tükeldamata Kana niild kõ̭ik teräʔ elävält `allaʔ; ala˽neeldü˽taad `sü̬ü̬ki nii elävält `alla, t́salguda õ̭mõta peenembäss; pini ni̬i̬ĺd nu̬u̬ʔ jala`luukõsõ puha elävält `alla Har
3. kärmelt, vilkalt [vasikas] elävält juakseb Kod
4. selgelt, eredalt See on veel nii elavalt meeles nagu õleks täna see kõik õlnud Trm
hele ele g ele S M, ‑da R L K I, ‑dä Lüg Vai Kod KJn TLä TMr KodTT; (h)ele g ‑jä Kuu; n, g elle Vai/`e-/ Hls Krk(eĺle) San V(h-; j-, jellõ Lei; n elleʔ Krl); elle g eledä T; helle g helehe Har Vas; heĺle g helehhä Lut
1. tugevat valgust kiirgav; kirgas, särav; valgusküllane Isa `külmi `pohja `tuuli, emä elejä `päivä`paiste Kuu; ele päiv. ei saa `silmi `lahti `oidada Lüg; `Uuvele tehasse `suuremad `aknad kui vana majale, küll siis tulevad tuad eledad IisR; täna `õhta oo nii eled tähed `taevas Muh; korra läks [ilm] naa allisse, aga nüüd `tõmmas jälle eledamass Mih; tema (põhjanael) on ele, nagu tuli põleb `taevas Saa; autul oli ele `valgus Kos; ahve ei taha eledäd, tämä oiab pimedä (lumise jää) `alla; ele ijatus - - ele ja puhas nõnnagu kluaś. paessab läbi Kod; oli ele kuu `valge Lai; kui ilus ele ommiku oĺli, siis `mińti lina külima SJn; kui `taeva pääl paĺlast elembe tähe nätä om, siss tähendeb si̬i̬ maru ja suurt sadu Hel; näeb et sarviline, eledä (läikivate) `siĺmiga, vahib tälle `vasta Ran; nii ele tuli, et siĺmä nakava vett `ju̬u̬skma; ku‿ta eledät `välku `viskab, mina `väega toda `peĺgä Nõo; taavaśs om jelle (virmalised taevas) Lei
2. (värvist, värvitoonist) a. heledavärviline; valkjas; blond `eigas vanad inimesed eledi `riidi taha VNg; Samagońka sul küll puhas ja eleda `karva IisR; küll on monel eledäd `silmäd Vai; `mailane, teine riips on tumem ning teine elem Kär; `lendjas on alt ele aĺlas, seĺla pealt `mustjas aĺl Vän; [lapsele] `Tuĺlid tulenaksid, eledad punased ja vesi all Hää; on nii ele ja elgas lõng, et ei sedä või voadata Juu; eks nuoremad panevad kõik jo eledasse `riide Amb; õhukesed eledad, `läikisid sedasi nagu õbe, neid `üiti `pärled Ann; vaśk uśs on, noh tema on niesukene ele vaśk VMr; võta ikka kahaver ja nuga ti̬i̬ tämä `läikmä `vuata ku eĺk ja ele; naene tuli `vassa eledän ruasan sit́sin õli Kod; mõni loom on ka eleda karvaga Lai; `värvimene on nii kahmatuks jäänd, ei ole ia ele Plt; rüä lilli sinine olli kige elep väŕm Krk; `valge eledä `pääga nigu linalakk Ran; kohess ma noidõ `elli sukkõge lähä Krl; Väŕv kulõtuss äräʔ, `muutuss helehepäss; Rõõvass `pli̬i̬küss helless Har; Kõnõldass, õt helehhipi `siĺmiga inemisõʔ ommaʔ parebaʔ kuʔ tumõhhidõ `siĺmigaʔ Se; heĺle hõbõhhanõ raha Lut b. valgetverd; jumekas helejä verega Kuu; Õli ele ja ilusa `näoga, läbi`paistva nahaga Lüg; mies oli `kangeste ilusa `näuga, eledad paled Kad; eledä veregä oo `valge inimene Kod; eledäd verd inime KJn; kui ilus jume näon, siss om iki verd ja ele, verevä põse ja Ran
3. tuline, väga kuum; käre, suure leegiga (põlev); hõõguv Lase kivid sütte pial eledast, siis `viska `tüńni IisR; eled sööd Khk; `kange elgas, ele tuli. suur tuli all Nis; ega tal (tammekännul) nii ele tuli ole kui kasel JõeK; vekesed eledad (käredasti põlevad) kuivad puud `pańdi põlema Amb; saana keriss on ele Trm; eledad süded nagu kõlisevad; nahk oo ele seĺjän. vaja `minnä jahutama. palav one Kod; raud on ele, punab Lai; magu tetti `puhtase `aeti kivi elesse, kõrvetedi äräde Trv; rõkendaja päiv `oĺli - - väegä kuumass läits vai eledäss Ran; sepp aab `ravva äksi suu pääl eledäss; kui üd́se `li̬i̬benu om, siss na‿i ole eledä Nõo; [kui piim venib] noh, aame `kirve pliidi all eledäst ja kuumast, ja siss raiume `piimä KodT
4. (häälest, helist) a. kõrge ja kõlav; kile; hästi helisev `naistel on ele ääl. `miestel on jäme ääl; obosel `pieti ele kell `kaulas Lüg; [ostmisel] `Kelksutata vikkat `miski `asja `vasta, eleda `äelega on ia vikkat IisR; `mitme `kümme `äänegä `laulad. moned `elled, moned `kommed Vai; ele äälega koer, kui kibest augub Khk; oli akkan `kiirguma eleda äälega naa et maailm rõkkab Var; ele laks oli, nagu püssi pauk Mih; kiilub eleda jaalega Koe; tuleb `kamri eledä kisaga; kui kiviloesaga `luiskad one ele jääl; veeke kell teeb eledäd jäält Kod; temäl om õige eĺle ääl Krk; mõnel om äste ele laalu eli; aava puu om äste ele, kõliseb äste Nõo; ku helle helü, sõss um kauśs kõva; pill oĺl helle pedäjäne rhvl Plv; Helle ku Petsere klu̬u̬stre kell (kausisetud kiitsid oma kaupa, kausiservale koputades) Räp; tilitedäss määnestki pata, et kas om helle; kummõ kell ja helle Se b. kaikuv, vastukõlav ku keväde mõts elle om, siss kõlap `vastu; enne `jaani olli mõts eĺle; elle ilm, `kuultuss `kaugele ku kõneltess Krk; mõts om ka helle, ei tiiä, kas nakass `vihma tulõma vai lätt põualõ Har; `täämbä `väega om helle, `kaugõhe om kuuldaʔ Plv
Vrd helgas
5. (hrl näljast) tühi `Süömä ajal kere nii ele, tükk suuss, `toine `poskess, `kolmass lusigass; Ele (meri tühi) `nindagu `Else `perse Kuu; no kui sie nädäl `piases `kuiva õlemaie siis tehässe mets `ninda eledäst `mustikist et; magu on ele. tahan süä `saada Lüg; Lut́tikad `jäened `näĺjaga `ninda eledast, `paistavad läbi kohe IisR; küll miu `vatsa on ele ja `oige `tühjä Vai; sa oled alati ele Jäm; `kange töö teeb kere eleks Khk; perse ühna ele taga (kõht tühi) Muh; No küll on nahk ele sööks või undi ära Vig; Loomad lähtvad pahuras kui kered oo eledad Han; sõi kõik teiste (teoliste) piimad ja leivad ää, siis `üüti ele Juań VJg; keri oo koeral ele ja piänike; kõht ele, süädä tahasin Kod; kesspaik om elle ei jõvva enämp tü̬ü̬d tetä Hls; `elde perse om ike ele; kere om nii ele, et sü̬ü̬ss vai elusa soe ärä Nõo
6. elav(aloomuline), peru `suulesed – rauad, mis obosel suus käeväd, kui on noor ele obone Mär; ta on küll vagane `vaikne obone, põle erk ega ele mitte Juu Vrd helgas
7. erk, terav (hrl kuulmine) minul ele terä (terav nägemine) kadus ärä Kod; mia ei kuule `äste, eledät `kuulmist ei ole enäb; ega‿i tohi kõnelda, täl om `väega eledä kõrva, ta kuuleb ärä; vanavuss võtap selle eledä aru`saamise ärä Nõo; ḱull om t́sural helle kõrv Se
8. kibe, terav vahest on nii ele kibe valu Juu; `niiśke ele valu Kod; eledad valu ei ole Pal; valu nakap nigu `perrä `anma, ei ole enämb nii ele valu Nõo|| (peksust) odin `vitsa ja tegin `piial `kannigad eledast VNg; `Tarvis `põrgulisel `kõrvad eledast teha IisR; oot ma ti̬i̬n su `perse eledast Trm
9. küll sie ilm oli täna ele (külm) Koe; siäreluu oo ele (sile) ja kõva Kod; Tegi meiäreis mis ta isi `tahtis. Ku mõni liige selle `kohta oles kas või kõssand sis oles ta sellel `vaŕssi elet teenud Vil
elu elu, elo üld (j- Aud Trv Se Lei Lut) (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
Tähendusrühmad:
1. elusolu a. bioloogiline eksistents; eluvõime; ant surm b. (usu seisukohalt) maapealne või surmajärgne eksistents
2. (mitmesuguseis väljendeis)
3. eluavaldus a. liikumis-, töövõime, tervislik seisund; kasvuhoog b. (iseloomust) c. (esemetest, asjadest)
4. elamine; tegutsemine, liikumine
5. eksistentsiks oluline nähtus, tegevus jm
6. (eksistentsi ajaline kestus) a. eluaeg, ‑iga; elukäik b. (viivitusest)
7. päevast päeva toimuv eksisteerimine, elamiseks antud aja möödasaatmine; (inimest ümbritsev) tegelikkus
8. elulaad, ‑viis, ‑kombed; elujärg
9. majapidamine; talu(koht)
10. hoone või hoone osa a. (igasugune) hoone, ehitis b. (rehi)elamu, elumaja; eluruum c. majakorrus
11. ese või selle osa a. toos, karp b. sahtel, lahter; vahe(ruum) c. (särgi osa)
12. eluase; kodu
13. püsi, asu
14. (intensiteedisõnana) a. laus-, väga (tugev); üpris, lausa, täiesti b. (vähesust rõhutavalt)
15. (hüüatustes)
1. elusolu a. bioloogiline eksistents; eluvõime; ant surm kas `pääseb eluga `maale voi piab `pohja menema; juo sie one `tau˛ist `päässu juo elu `puole VNg; [kevadel] `kärbäsed tulevad elo; muu ei võttand tädä (inimest) elold `vällä kui õbe kuul Lüg; Kui elu ja `tervist, `lähme pühapäe `Iisaku IisR; `terved `luomad, `mildised on üva `seltsi, jädedä elo Vai; kes elab see ika elus ning iŋŋes Jäm; kui käsi vaadetesse tuleb elu, kui `jalgu vaadetesse tuleb `surma (öeld, kui pilk jääb kauemaks peatuma kellegi kätele või jalgadele); elu `otsas (surnud) Khk; Elu oli `antud (pääses ohust) Mus; [metsloom] oli elule tulnd, `krat́sind `aavi Pha; Meri meite elu sihes pidaja (toitja) oli Pöi; mis `teite pool kuulda, `surma või elu või Muh; üks jäi elo `sesse (ellu) Rei; [uppunu] oĺli küll `väĺla tõmmates surnd olnd, a akand sis liigutama ja `tõusis `ellu; tikkusid teisele elu kallale Vän; ta on oma elul otsa peal tein Ris; nüid on `tüösi nii paĺlu, ehk jää tüö `kõrva oma eluga Kei; kui nüid esivanemad elusse tõuseks Ann; [kirss] ei jõua `kõiki elule `viia (marjaks kasvatada), mis ta kevade õetseb Pai; lill pidi küll ära `kuivama, aga läks `jälle elusse Trm; elole `terviss ike tu̬u̬b mõni rohi, kui `päävi one; kui täl (rukkilillel) elo küĺjess ärä on, kõhe pliägib; tubakal on kava elo siden (ei kuiva ruttu); mind kua lõigati elon (narkoosita); siis luadatud, et ike elole tuleb Kod; ku ta (emata tall) akaśs joba `einä `sü̬ü̬mä, sõss oli iki elu pääle looduss Trv; ka eluge viiäs või tapetult Hls; nüid lää elu `valla (hakkab paranema), ega ta nüid änäp ei sure; elust peräst ei saa jo kätte [jänest]; si̬i̬ puu om kiḱk elun, mis kasvass Krk; kaits elu `pääsi [tapmisest], esä oma poesikesega; kui ta iks elu sihen om; `panduril om keśkpaigan vesi sisen ja sinna pandass kala `ellu Ran; ehk mõni `suskap onde `põrsale, võtap elu ärä Puh; koolust pääst võeva na miu viia, elust pääst mia ei lähä; topsi sõbra võtiva elu mant (tapsid) Nõo; peremiiss läits oma vara mant pakku, ja kaot́ elu ka ärä Rõn; Elustpäie (elusalt) paĺlu linde es püinete San; kaśs oĺl elun iire koduʔ toonuʔ Krl; eluga (elus) härm Har; tahõti tappaʔ, a `päśsi ma iks `terve elogaʔ; näi ma unõhn et, imä oĺl elohn Rõu; rüük elo `vällä (karjub kõvasti) Plv; egaüt́s hoit umma ello; `kõ̭ikõ saat ilmah `vahtsõlt, a ello inäp saa aiʔ; saagu mis taht must, elo vai surm; `keiśri jal˽`peĺgäss umma ello (kardab elu pärast); kunass lätt elo `vällä (sured) Vas; naaʔ kat́s ut́ikut tulõvaʔ elo pääle jättäʔ; mina oĺli `üüse elost `väĺlä minejä (surija) Räp; toss lät́s mant arʔ, ni jelogi otsah [loomal] Se|| (hrl inimese) surematu osa, hing; ant ihu, keha leitsakas ~ elu `väĺja lεind Jäm; kalal ei ole `inge, temal on elu sies Ris; eks teine kevadi kui elu viel rinnus on Kad; [surija] kolm kõrd `tõmmab - - [siis] elu on väĺjas Pal; viĺetsäl om visa elu; mahl tu̬u̬ puu elu om Ran; vanast üteldi `ju̬u̬skjat `tähte et, tu̬u̬ `oĺli inimese elu vai eńg; selleperäst ma ärä ei koole, et mul om visa elu Nõo b. (usu seisukohalt) maapealne või surmajärgne eksistents igävine elo Lüg; ajalik elu Ans; möni muretseb `εεse maise elu eest nenda pailu Vll; surmast lähme läbi elu `sisse Tõs; katsu `iaste elada, et pärast `vaimlises elus oleks ia Ris; si̬i̬ kaduv elu ei ole mitte midägi väärd; siin ajalikun elun tulep `kõ̭iki ette, ääd ja `alba Nõo; ma˽`tahtsõ tiidä˽saiaʔ, kuiss ma igävetse elo kätte saa Vas; är lät́s jigäväiste `jello (suri) Lut
2. (mitmesuguseis väljendeis) Äga inimene `kahte elu ela (võta elust, mis võtta on) Han; Elu üürikene, surm äkiline, kohus igavene (austatagu surnut) Hää; mu elo um nigu tuli `tu̬u̬rahn puuhn, ei˽kistu ei˽pala˽kah; Kostä õ̭ks inäp lätt, ku‿täl jo˽hand paku vahel ja elu üte veere pu̬u̬l um; Ei ole˽`surma ilma elulda jaʔ ellu ilma surmalda; Mul ka ta `tervüss um sańt, olõ õiʔ ellu elläʔ ei `surma kooldaʔ; Siin taa mägi mäe ja org oru sälän, olõ õiʔ ellu elläʔ ei˽`surma kooldaʔ Rõu; Kuräl ei olõ surma, hääl ello Räp| (kriitilisest, elukardetavast seisundist või olukorrast) `panga nüüd `viimine voim `väljä kohe et, nüüd oleme kohe elu ja `surma pääl `väljäss Kuu; [hundid] `sõisa eloga vana `siaga `taplivad; sie `aige on juo elo ja `surmaga `võitlemas Lüg; vaagub elu ning surma vahel, nii `raskesti `aige Khk; Elu rippus niidi otsas; seal oli elo ja surm ühnä `võitlemas Mar; sõjas käib `võitlus elu ja surma pial Kos; si̬i̬ panni oma elu kaalu `pääle, kes tulekahjul `sisse läit́s Trv; sääl ma olli elu ja surma päl vällän Krk; temä elu om ka kate kaalu pääl, kas jääb elämä, vai ei jää Nõo; tu̬u̬l oĺl elu surmaga üten ku̬u̬n, taal oĺl hing `väĺlä minemän Har; elust hingest Kuu~ elu poolt Kuu~ elu poolest Jäm~ elu eest Kuu Jõh IisR KJn Nõo~ elu ette Hää~ elu peale Mär~ kas elu (a r m a s) Kod Sankõigest jõust, kõvasti Ei ole parada `mieste `korval `soudajes, ku pead elust `hingest igä `tembama; No sai igä kohe elu puold neid kivi ubida, `ennegu `aiaks sai Kuu; `Rapsisid elu iest [tööd teha] nii`kaua kui väsisid Jõh; `Püidas küll elu poolest, aga jähi ikka `jänni Jäm; see oli nii `raske mool `tõsta, ma elu `peale käristasin Mär; Nii ku sa umi [lume] `sisse tuled, nii käib [kitsa peaga regi] riśta-räśta ja obune vidagu elu ette Hää; naard kas elo; lehmäd sõid nõnna vagasess kas elo Kod; poiss `rühmäss kas elu armass San; elu | saab Hlj IisR Khk~ kargab Hlj Pal~ tuleb Jõh~ läheb täis Rei Krk Ran Se; elu (on) täis Hlj Jäm Vll Ran; ajab Ran~ teeb | elu täis Kuu Hlj IisR Khk Mus Kse Hää Kad VJg teki(ta)b viha, ajab vihale, saab vihaseks, on vihane Mes sa ajad alade nüd niisugust siga`posmu juttu, sie tege elu täüs kohe Kuu; Mehed akkasivad `viimast tõst `narritama. Elu tuli täis ka Jõh; `trotsisid oma `louludega teist ning jälle [teisel] elu täis Jäm; vihastas teise kohe, elu sai täis Khk; ta tegi mu elu täis et ma oleks ta maha kohe lüönd VJg; elu `kargas täis, et mis sa mäńgid Pal; ah mul läits elu täis. karjal om kikk põld ärä söödet Krk; aab eńge ~ elu täis, aab vihale Ran; täl `väega elo lät́s täüs Se| nail lätt elu täüess, naa ei˽taha enämb petä˽sõta Har
3. eluavaldus a. liikumis-, töövõime, tervislik seisund; kasvuhoog `nendel (milli‑ mallikatel) on elu sies, nemad `liiguvad Hlj; pali tüöd `ninda et akkab juo elo `pääle `käimä Lüg; veri `seisab, siis käsi on `ilma elota Jõh; Kui tark on, siis pole meest olemaski, aga niipea kui tilga`viina saab on elu sihes Pöi; Ämmamoor puntsudas titel elu sisse Emm; Kas suad vitsaga laisale elu `sisse Jür; ta (vihm) ikka võt́tis teise elu viĺjale `sisse KuuK; nüid jääb juba jo elust päris viletsaks ma ei saa `lüpsta kudagi Pee; [ta] tegi edu oma pidulistele, aga ei suand elu `sisse Koe; poole eluge sai kätte [jänese] Krk; tońt tennu [soe], aga `soele ei ole elu `sisse tullu Ran; välk lei poole pää seest elu ärä Puh; ei ole täl (mõnel inimesel) elu ei `vaimu sehen, kohmerdap pähle; mes iks `väega ärä om `närtsenu, tol (lehel) ei tule enämb elu `sisse Nõo; õngukene kinni elu `jalgu seest vällän Ote; konh kõhna rügä, sääl om sinenińnel elu (põli); na jo eläse kõ̭iḱ, nail (mesilastel) om kõva elu sisen Har; mõ̭nõ um `piḱne löönü˽nii`viisi kah, et jääss poolõ elogaʔ (halvatuks) Rõu; `maahha olõ mitukõrd sadanuʔ, nii et elolda olõ Vas; ku [pikne kuuse] `süämehe `leie, sõ̭ss võt́t kasumise elo äräʔ Räp; eluga hoogsasti, kiiresti Noh, poisid, tehke niid ette eluga, et minema saame Kaa; Ära viida aega, ti̬i̬ eluga Hää; Mis ti̬i̬t, ti̬i̬ eluga Urv b. (iseloomust) `antud köige änam `mässas löŋŋaviht ta (nooriku) käde kerida. siis kuuleb kudas ta elu on ‑ - kas on ea inimene vöi tige Vll; sel (lapsel) om ää elu sihen, si̬i̬ om ää eluge Trv; temä om iki üit́s eluge (elava loomuga) mi̬i̬s Hls|| (laisast, loiust inimesest) sa olet nigu kuradi tuhkapuśs, sul ei ole `ellu ega `vallu sihen Kam; inemine om kohma, ei ello ei vallu Räp c. (esemetest, asjadest) Monikerd - - ans vunkrattast `oige `kaua `väntädä, et `muoturile elu sise saad Kuu; p‿saa piibule `inge ~ elu `sisse (tõmbama) Khk; Kui perenaine oli oma sönad ja pomisemise jätn, oln `vihtadel elu sihes (krati tegemisest) Krj; Akkasid suured auru`vesked, ni̬i̬ `vötsid tuulingute elu `välja Pöi; Ma katsu tulele elu uuesti `sisse `saada Rei; Jakobipäeva tuuled panevad veskile elu sisse Trm; küll om targad, ravvale `aava ka elu `sisse (magnetofonist) Ran; [esimesel lambil] noh tu̬u̬ oĺl `väikene tulõkõnõ siin otsah ‑ ‑`hińkset ne `äŕke lät́s elo mant Räp
4. elamine; tegutsemine, liikumine `ühte lugu `aurigud `käisivad - - `Kunda sadam sie oli elu täis VNg; vanast õli elo `reie tuas Lüg; äi sii saa eluga `korda änam kuidagid, paljas vee tuisk käib üle [laeva tormiga] Khk; tühi maea, sial talus ei ole elu Var; reialune oli ja oma elu oli koa seal. reie `peksmised olid `öösse HJn; korra `oĺli si̬i̬ elu õege elav [palvemajas] Vil; olli lootsik käen, sõss olli elu `valla, omal rand olli `püündä Trv; jahude sehen om koi, aap jahu `ellu; nüid iki om na kiḱk joba elun (magamast üles tõusnud) Krk; ega ma koolu pääle ei `mõtle, ma `mõtle elu pääle; mõte om iks elu poole [raskel haigel] Nõo; Kui riih üless atõti, sõ̭ss `taati elo vahe`kambrihe Räp; `tõistõ `paika lätt elolõ Se || juo tuli one elul (põlemas) VNg; Kase puu sööd seisid köige kauam elus (hõõgvel) Krj
5. eksistentsiks oluline nähtus, tegevus jm Sie täma elu, kui `teisi saab `seĺjataga `põhjada; `Piimasupp sie `laste elu (lemmiktoit) `ongi IisR; See on laste elu kui nad liiva `auku soavad; Kust vee piir ää lõppeb sealt lõppeb roog ka ää, vesi on roo elu Pöi; muda ei tohi [kala lõpuste] `pääle minnä si̬i̬ om temä elu Trv; põld `ommegi nüid me elu (elatusallikas) Hel
6. (eksistentsi ajaline kestus) a. eluaeg, ‑iga; elukäik Mina olen oma `nuore elu ja keik vanad `päävad `üksinda eland Jõe; Elu `viereb `nindagu `ernes (möödub märkamatult); igal nuodal oli oma nimi ja moni nuot sai viel mittu nime oma elu sies Kuu; eks miu elo jo eletu Vai; Kes pööripää `sündis oln see poiss vei tüdruk, sellel oli elus suur varandus Krj; toatüdruk olen olnd elu `aega Pha; te akkate alles elu elama ja, mool o lõpetis varsi käe Muh; Elu igine, poja pöline (vastupidavast asjast) Rei; tahtn `rεεke oma elu, äi ole nutu eest saan Phl; mo `keskmese elo `põlves tulid jo vekatid `vällä Mar; me ei ole omal elul ajal mesilasi pidand Mär; ma ole ju elu`aeges rikas olnd, muul oo kaks emä olnd Vig; elamata elu oo alles ees Tor; ma ühe ilvekse lasin maha omas elus JõeK; kis seda elu ikke ilma vaevata saab ära elada Pai; `Varnja on elost saadik (ammust ajast) juba vene külä; elolaud one käe piäl. terve su elo õtsass õtsani; minu elo `nästvel (eluajal) Kod; Kui jumal elu `tervit annab [on sügisel palju õunu] Trv; mea ole elu sehen tü̬ü̬d küll tennu Krk; `mõtlet oma elu `pääle, et küll om kibedit `päivi ollu Ran; üits kooleb vara, tõene kooleb `iĺda, nigu kellelegi elu om määrätu Nõo; kolm kõrd ole ma elun ärä `eśsenu selle kuvve`kümne `aasta siśen Kam; Nüid küll minu elu `aigu om `u̬u̬nit kinnitedu Rõn; ku sa olõt umah eloh ka midägi läbi elänüʔ; nii häid `vorstõ ei olõ˽ma eloh vi̬i̬l saanuʔ Plv; Viido käve elo elleh no kõ̭gõ õdagidõ siiä `hauśma ja mullõ kosilaisi `tsoŕtsma Vas; Ja sai vi̬i̬l tu̬u̬ ülejäänüʔ rahaga `häste elläʔ niikavva ku uma elo otsaneʔ Räp; mu elo pääle haaruss varra Se; elus(ki), elu sees(ki), elun(gi) mitte kunagi, iialgi mina‿i ole eluski pidul käind VNg; elu `seeski põle tein Lih; mina ei ole elus `aige old Ann; ega `valged `varssa ei ole `ükski elus näind Lai; mina elu si̬i̬s `vorsti ei sü̬ü̬ KJn; elu sehen ei uneta Trv; ma‿i ole elunegi seräst `aisvat suppi söönu Nõo b. (viivitusest) Vaisa sis `sinne `huolid `jäädä `oite elu elämä, sis `torka `kiŋŋed `jalga ja mene `töisse Kuu; mia `üt́sin küll, et ärä sa elule (liiga kauaks) jää Vil
7. päevast päeva toimuv eksisteerimine, elamiseks antud aja möödasaatmine; (inimest ümbritsev) tegelikkus Elu on `nindagu pahem`päidi `temmatud `tasku (sassi läinud); Elu on `nindagu sibul midä `kuorida nuttajess Kuu; `Tallinnas õli küll väga ia elada. siis sain juba elole jalad `alla Jõh; Küll elu õppetab IisR; möni tüdib elust nii ää et läheb `oksa; `kiusas teist `ühte `jooni, tegi teise elu apuks Khk; Tüdär akkas `teisi `oidema, sai jälle eluse (elu läks kergemaks) Mus; Kudas elu läheb Kaa; selle mehega elu ei vädanud Vll; See nii ea, et tulite, `kuulis sealt kandi elu koa Pöi; tä elo ühnä ea korra peal põle paha egä viletsust `ühti Mar; ega ne inimese elud ole roosi ja lillide peal `ühti `puhku Ris; nüid on nende elud ukkas, `nüitsed inimesed `kiskuvad ja `riidlevad HMd; mu elu on `persses VMr; vai ma tiän, kuda ni̬i̬d aśjad ja elod siäl one; konn tiäb mes elo kueval mual, ja tiäb mes veden elo Kod; ei nii vana elu ei ole enam kedagi Plt; kikerdab oma eluga `peale ühest ädast `teise Pil; Es saa siss aru miastig, et naśte elu oles rassemp ollu ku pidi oleme Hls; ei mõista oma elu pidäde, elu eläde, elu lääp `untsu, elu lääp `alla; mis sa nooren eläd, si̬i̬ om elu, mis vanan eläd, si̬i̬ om vaev Krk; jah alamb `oĺli vanast elu küll, aga parembide es saa; mes om talu`tüt́rigu elu, paĺlass luu ja palanu koorik Ran; elun tulep viśt jälle midägi muudatust, elu käänäp üsnä tõese poole; tõesel om `endäl naene, a temä tükip tõese elu vahele ja aab tõese elu nii alvass Nõo; oh sa `taivake, kudass `kiäki oma `ellu ülevän piäp Rõn; ta `naksi mu elu pääle `käümä (kiusama) Har; Piimä pääl suvõĺ tu̬u̬ elu neh oĺl Rõu; timä taht ka iks ello elläʔ ilosahe Vas; kalast elo siin kottal ollegi Räp; umah eloh pidägu‿i `võĺssi Se; inemise jelo kui rataśs: lätt `kuiva pite nii muta pite, nii lätt kivve pite, nii lätt hämmet pite Lut
8. elulaad, ‑viis, ‑kombed; elujärg `kehvas elus ja `puuduses on saand `kasvatata neid (lapsi) Hlj; Elo ku `ilvessel, põlv ku `põtrakesel (vabast inimesest); sie on üks `kitsas elo, ei õle inimisel süä ei jua; `jõute elo Lüg; nüid noored tahavad `kergemad elu Muh; see pole kellegi elu olnd. seal oli sant elu mul Phl; mol täis `kindine elo, ei saa `jalga `kuskile kottu ää viiä; ta `lennas ea `kerge elo peal Mar; see talve elu teeb mu nõdremas Han; lääb kibeda elu `otsa (abiellub halva mehega) Ris; ja nüid olen selle aa kõik üksikud elu eland Ann; [abielurahvas] elavad rahulikku ja puhast elu Trm; vai si̬i̬ ühen elo, pualemehen, one kedägi; kõhna elo sa eläd; õt́sib `õlpu elo Kod; tema on `kergel elul (ei tee rasket tööd) Lai; [talvel] siss oli tare elu (tubane töö) `rohkem Pst; seast elu ei joole `ernen ka, miul om ää elu Krk; [olen] iki `kurba `ellu elänu Puh; ütsindä elu om kõ̭ige paremb Nõo; ei olõ vanan ää elo, iho om `kange ja tuim Võn; nüid eläme `väikest ellu nüid ei ole meil nii `suuri t́siku Kam; tu̬u̬ oĺl mul kõ̭gõ `armsap tu̬u̬ vana`aolene elu Krl; no um taa elo sääne, et ait um sälähn, taba kaalahn, tagavarra olõ õiʔ Rõu; kuŕal elol saa kuri ots; kõ̭iḱ eloʔ ommaʔ ärʔ eledüʔ, no om taa viimäne; vaiv vanass saiaʔ, vanal hüä elo Vas; `vaesõh eloh, armõtohe olõ ma elänüʔ; `tõistõ `jello lätt [abielludes] Se|| (väga heast elust) Ia elu kui `muaneme `naisel ja `möldri sial IisR; Elu kui ernen, põlve kui põrsal Hel; elo ku immissel, põli nigu `põrsal Rõu; Elo nigu `hernel `maśka`pinre pääl Plv; Elo niguʔ `herneh Vas
9. majapidamine; talu(koht) laut oli, kõik lahutasime ära - - `selles elus (poja majapidamises) kõik siin IisR; nu̬u̬r mi̬i̬s tahab elo `siädä, ei õle `seńtigi; vedi maja`kruami, kõik mes elole taŕvitab aga Kod; mõned abielutavad sääl (Siberis), on `säädnud elu `sisse Äks; ku ma `lu̬u̬me pidäsi ja elu sehen (oma majapidamises) olli; `surri ärä kiḱk elu jäi maha Krk; suuremban elun oĺl tü̬ü̬tegijit `rohkemb, vähämbän elun oĺl vähämb Ote; ei olõ˽mul `aiga, mul elu kaia˽kotun San; Olõ˽nigu hao seen (tööga üle koormatud) ti̬i̬˽`rahvallõ süvväʔ, taĺlida ellu ja võta˽`kartold; meil om suuŕ elu: kümme `lehmä, ulga `laḿbid ja t́siku Urv; kos eloh paĺlo inemiisi, sääl tulõ paĺlo ütelüisi; tä häöt́ innembä `kaśse elost (majast) ärʔ Plv; esä `tahtse ka `endäst ello, tuĺl siiäʔ, ehit́ rihetarõ `pääle; lihha mõ̭nõh eloh oĺl `veekese Räp; `kõikõ nõvvo `riistu jeloh vaia Lut|| (iseseisvast elust, abiellumisest) igaüks oli ikke oma eludes juba (elas omaette) Hlj; elu akatuse `põlbes sai ikki viletsust küll koa `nähtud Mär; ta akkass vahel oma elu eläme (abielluma); latse teeniv egäüits ja piav oma elu Krk; latse lähvä oma elu pääle, mes mä ütsindä ti̬i̬ Nõo; ku ma oma elule sai, söögi`puudust meil es ole Ote; ma˽taha tu̬u̬d et, tiä kah umalõ elulõ saa (abiellub) Krl
10. hoone või hoone osa a. (igasugune) hoone, ehitis – S saare puu `kasvab elude lisidal; kabel on kirgu ajas - - sihand kivi elu; Ütsa elus (palvemajas) keis teise pühabe öpetaja Khk; Vana `kartuli elu (kartulikoobas) Mus; kui kerk irmus külm `talve oli, siis ristiti kergu elus (kirikumõisas) Krj; elu `nöumbud Pha; lammaste elus oli pisike ahi, seal viheldi; üks o kala elu, teene vilja elu, kolmass riiete elu. nee oo ühe raeda all ne kolm elu Muh; vea rattad elu `alla (vankrikuuri); palvelu (palvemaja) Emm b. (rehi)elamu, elumaja; eluruum – S LNg Kod Urv VId mo vanamad pidasid ühe teise mihega maid kogu. teine elas oma elus ning teine oma elus; elude `palged vastamissi [linnamajadel] Jäm; piab `akma elusid `kraamima Khk; ma oli elu taga `marju noppimas Kär; olime kalame elus `kortris Mus; Eluotsaseinas oo kaks akent, üks toa, teine kambriake; `Tiuliste elus olid vanasti `seiksed roovialused `mõisates; Eluesine pühiti vanasti iga `laupa kenasti `puhtaks Kaa; kotsib `peale oma elude `ümber Jaa; elu esine `olli ikka kohe lõunat; eks te tulge elu `sisse koa Muh; Elud täna na `lämmed Rei; seal oo koa üks elo, kus üks vana inimene elab LNg; puadi uksed o `kińni aga elo pu̬u̬lt (korteri uksest) lähväd `sisse Kod; ostõti tu t́sit́sirät́t kah, ku haŕokõnõ tuĺl `ello; [toonekurgi] ei või elo `lähkeiste [lasta], õt tu̬u̬ kand `huśse kokko sinnäʔ noile `poelõ Plv; `kärbläse`rõipit om nii paĺlo et, pakõ˽vai elost `vällä Räp; jeludõ maja (elumaja) Lei; vaia jelo kabistaʔ Lut c. majakorrus – Kod M Ran Puh Krl akata kualimajale tõiss `kõrda piäle ehitämä. eks siis `panta preili ülemise elode piäle Kod; tõise elu pääl Trv; kate ~ kolme eluge maja Hls; karanu tõse elu päält maha, sadanu `surnuss Hel; `õkva kabeli veeren ääd kätt om tu̬u̬ kate eluga maja Ran; ülemine elu om majal `vastsõmb Krl
11. ese või selle osa a. toos, karp kella elu; prilli elu; `kumpassi elu Emm b. sahtel, lahter; vahe(ruum) Kui mo liigesnuga sääl seljakoti teises elus ka pole, siis ma küll unudasi ta kodu; Penaa·lil mütu elu Rei; rahakoti elu; kolme eluga kott Phl; [tagumine] `kanga lahk on `kanga elu LNg; kui sotivahed vähiksed, siis oo ühes `sumpas metu elu Rid c. Kate eluga ammed (särgid, millel ülaosa linasest, alaosa takusest riidest) Hls
12. eluase; kodu `nahknär linnab `öhto iĺla, puu kannu sees, kus ta elu on Khk; [läks] siiss seda `mõisad omale elule `korda `siadma et, tema akab sial elama Pal; si̬i̬ (häll) om latsel üit́s elu Krk; suvõl ollõv tä `Eevaĺdi majahn elol (korteris) Rõu; ta‿m ku `tuhkru, ei lääʔ elost `vällä (istub alati kodus) Plv; siih kala ello olõ‿i - - siiäʔ `maŕja `laskma tulõ Se
13. püsi, asu inimene saa siis elu mitte ku need (mustad tiibadega sipelgad) `ümber tulevad Emm; ema küt́tis `ahju, siis oli tuba `suitsu täis. isegi kaśsil ei old elu `olla KuuK; näd ammussavad valusass, ei anna elo `koski sul; sedä elo sul ei õle, sul one silmäd alate vett täis; ta näeb ärä, et meie siin üvä eloga (rahulikult) issuma; ühel vahel munadel ei õllud elo (mune kulus palju) Kod
14. (intensiteedisõnana) a. laus-, väga (tugev); üpris, lausa, täiesti Ta sai mu kääst elu mau`täiä [peksa] Jõh; elu`iidne vana puu, küll tema oli `õisa täis; elu`iitsed majad olid Ris; [hobune] elu `neĺla pani `sinna taha `otsa Plt; Saeluull oma `ütlemisega KJn; Saelukurat, vällä võtab enge Pst; elu tuult aap `sissi põrmadu alt; kummi `tuhle (kingad) periss elu vett täis Krk; nä ommaʔ elo kavvõh; elohüä; eloillośs Se Vrd elumane b. (vähesust rõhutavalt) Enge terä, elu terä Khn
15. (hüüatustes) meite sõnad pannatse `kirja, oh `elde elu Han; Oh sa elu (imestades) Amb; o elusõkõ, om taa ka‿ks tüü (kirudes) San
eĺu → heli
elu|iga 1. elu kestus (sünnist surmani) Kui kuer kodo `ullub pia `alle`puole sis on majas ävimist, kenegi eloiga lõppeb Lüg; eluiga on lühine ehk pitk Jäm; Täna päeva lapsed tea änam tööst mitte midagi, poole elu iga on `koolis Pöi; kassi elu iga vähike Muh; mu eluiga sees (eluajal) Var; [rookatus] `üöldakse juo inimese eluiga `käima KuuK; eluigä om piḱk, söömäte sa ei seisa ja `peśmäde ka ei pääse Hel; mõtõl, et ta kaits eluigä eläb Nõo; no rügä oĺl noʔ t́sirbigaʔ `pandaʔ - - nii poolõni elo ijäniʔ Plv; `Sukman om õks `veiga hüä rõivass - - Tä om õks eloiä rõivass; ma sinnu unõht ai eloiǵä, ma piä sinnu meeleh eloiǵä Se
2. elulugu ma reagi oma eluiga `teite ees Muh; nii oĺl siss si̬i̬ mino elo igä, `nu̬u̬rusõ põĺv jaʔ Räp
ema|kiil emapuu – Emm Rei Purjulaeva emakiil olgu nii pikkadest puudest kut iganes annab Emm ema|kits kodo`kitsidel on emä`kitsidel on ka mõnel `sarved Lüg; emakits on kilu Emm; kui [mehed] läksid metsavahiga jutule, siis `viskasid ni̬i̬d jalad ehk emakitse pia sinna `sahvri Trm|| Ah sul on täna emakitse maarjapäev (pohmelus) Mar
emane ema|ne g ‑se spor RId eP, ‑tse Tõs; emä|ne g ‑se Kuu Lüg Vai Mar Vig Khn Juu Kod KJn, ‑tse M T; ema|n g ‑dse, emän Lei; im(m)ä|ne g ‑dse V(immän Har)
1. (inimesest) a. van naine, naisterahvas; nais- S Mar Khn KJn Krk See emane oli pigem `koorma tegemas, isane `andas alt käde; Sapole emane, kut sind ep räägita taga Jäm; pastu `maarjabä oli emaste püha – emased jöid siis; see emaste ihuasi (alussärk) - - see oli siit nabast `saati Ans; muist vaderid isassi, muist emassi; las laev lannib, saab ise emase `juure (ehale) `minna; aher (lapseta) emane; tuleb emane inime [esimesena] `vasta, pole `önne Khk; pisige emane laps ma oli änd Mus; Üks emanevana (vanem naine) läheb `sülda kaudu kohe `linna Kaa; Siis oli `naeru kui see `välja tuli et maŕt emane ka (naine mardisandiks kostümeeritud) Krj; see `olli ju ulk teenistust emase inimesel Muh; Samagad ennast täna küll emaseks (öeld kaua magavale mehele või poisile) Rei; kana lehvitab saba emäne võeras tuleb Mar; Mia sai emäst (suguühtest) Khn; isäsed vai emäsed saksad KJn; imäne vatõŕ Se|| pej emane lit́s Trm; külä pääle lätt imätsit `roitma Kan; pakõ˽`valgõ iist, sa olõt hullõmb ku˽`mustlasõ immäne Har Vrd emäsk b. emased (Emmaste lõunapoolse otsa elanikud; kogu Emmaste valla elanikud) Hi
2. (loomadest) ema(s)- `Juokseb ku emäne kuer pikki külä (liiderlikust naisest); Sie `naine on kõhe ku emäne kass iga `aasta tuob `lapse `ilmale; Emane kass ikka pojad `toidab Lüg; `Meie `kuerapojad `lähvad kõik emastest IisR; [karjalaskepäeval karjast] `liudati. siis pidid emased vassigud olema; emane kaśs jäme köhuga kut emane kiiss Khk, Emased kassid nee kedrasid kenasti Kaa; mud́o jo põle `loomi kui põle isäsid ja emäsid mette Mar; emane paŕt; sarabu `karva uśs `nõelab koa, emane ei `olla nii tige Juu; emast `koera ei `saĺlinuvad - - emane koer piab `pulmi kaua Lai; ku poiss jälle tüdrukud taht, siis võta [kudemise ajal] emäne konn ja `viska jälle; emäne kirp om paks Krk; esätsel kalal om niisk, emätsel mari Puh; tu̬u̬ olna emäne kägu, kes sedäsi ti̬i̬b kokakaka kaka; mõnel prussakul om kaśt taka, tu̬u̬ om emäne prussak Nõo; emäne [liblikas] pakõss iin ja esäne tüḱüss lähükeiste San; immäne jäness om paĺlu suurõmb ku essäne jäness Har; meil oĺl esätsit hannõ ja imätsit ka oĺl Vas; imäne t́sirk Se Vrd imädsekene
3. (esemetest, haigustest jm) emane aak (haagivastus); kui emasel (raseduse) aeal mune peab `sööma - - [siis lapsel] leedi kiri tuleb `palge Khk; isane sammaspool olema kuiv, emane aab `märga `väĺla ja `lõhkeb Äks; emäne sammasspoolik, sellest om kuri `valla saia Krk; imäne paisõʔ ju̬u̬sk mätä ja veretäss Kan; tu̬u̬ minga˽pandass kińniʔ, tu̬u̬ om immän haaḱ Har; kuiv sammaśspu̬u̬ĺ, tu om esäne, a mis leemetäss, tu om imäne Se
4. fig a. (heast, kasulikust asjast või nähtusest) Jöuluks sai ikka natike seda odra `leiba ka `tehtud. vahest `ööti ka nalja pärast emast `leiba Kaa; Tegi pirekse emast `leiba (saia); Metsa perse on emane (metsast saab alati midagi vajalikku) Pöi; emäne ing (naiselik, pehme loomus) Mar; Metsapõesas ikka emane. Mets annab inimesel `kõiki, mis `tarvis Han; ega˽kõ̭iḱ olõ imädse (head) pääväʔ, mõni om esäne kah Se b. (halvast, kasutust asjast või nähtusest) Emaseks `saama (merehaigeks jääma) Jäm; see [või] masin oo juba emaseks läin, jooseb `ühte `inge (laseb vett läbi) Muh; Ta kabel om väega emäne (mäda) Võn; Naa˽luvva˽na‿mma˽`sääntse imädseʔ (väiksed, halvasti seotud); Kui sa ummõtõgi ni imäne olt (kohmerdis) võta˽kot́il saŕvist kińniʔ, `tõmba˽kot́t `pistü; Taa väits om sul sääne imäne, taa ei˽`lõika hapund `piimägiʔ Urv
emis emi|s g ‑se VNg Sa Hi spor L Ha , VMr, ‑sse Vig Sim, ‑kse Jõe Kuu Kos JMd VJg Sim; emi|ss Kse, g ‑sse Lüg IisR Muh Trm Lai KJn, ‑kse VNg Vai; eemis g ‑e Krj; emmi|s Rei Juu(ls) HJn Tür, g ‑se spor L, JMd(‑kse) Iis Hls, ‑sa Kõp, ‑sse Iis Trm Kod; emmi|ss g ‑se Krk, ‑sse Jõh spor TaPõ VlPõ, Hel T, ‑ssa Trv; emmü|ss g ‑se Lei, ‑sse San; (j)emis(s), jämmiss Lei; iḿmi|ss g ‑se V(-śs Vas Räp Lut), ‑sse Võn Urv Rõu Plv; imi|ss g ‑se Rõu Plv Se(-śs) Lut; all imissele Se; iḿss g ‑e Plv; iḿs Kra
1. emis minul ei ole elades `porsaga emist old VNg; emiss toi kaik oma `porsad üväst `ilmale; mei emiksel on `piened `porsad Vai; emis ikka emis kut ia `latva (sama nimetus on elu lõpuni) Khk; Vana emis läks täna omiku `lauta suu oli `pahna täis, ilmad `lähtvad kurjaks Pöi; paastu `maarjabε emiss `menne `seitsme `põrsaga aa ja aŋŋe vahele Muh; üüläl (indlev) emis Mar; Muhulased köisid Lihula laadalt `uṕsa `ostmas, näd emisid ei pidan Han; emise liha on parem kui orikal VMr; `põrsad tahavad ära võõrutada emmisse juurest Iis; emmissel on pojad, terve pesakond Äks; emmistel aab küll [kihvad], aga on veḱed nagu otsad Lai; tooja emmiss KJn; viisi emmissa kundi manu Trv; ni̬i̬ `valge suure emmise, ni̬i̬ toove üte tiiruge suure losikonna `põrsit Krk; anna emmissele `süvvä, siss om ilusa `põrsa ku ürdi jälle Ran; emmiss kannap neli kuud ehk kuustõi·st nädälit; siakarjuss sai `massu emmiste ja orikide pääld; täl (naisel) om `poige nigu emmissel jälle Nõo; kui emmiss `põhku ammastega [pesast] `väĺlä tu̬u̬p, läävä ilma `ääle Kam; pahru ja emmüss San; põrsakõsõ˽nud́siva˽vana iḿmise all nissa Kan; suśi oĺl külä iḿmise `mõtsa veenüʔ ja, kaḱk tu̬u̬d iḿmist; iḿmisega˽tulõ pahralõ minnäʔ Rõu; vanno `iḿssit `peeti kah, nu̬u̬˽kah es `peĺgävä˽sutt Plv; kesik iḿmiss Vas; immiśs tõi meil kurno `poigõ Räp; iḿmiśs `nõśsi pahralõ (paaritamisest); iḿmiselle andass hiire `poigõ süvväʔ, et paĺlo `põrsit saanuʔ; tiiniss ~ läülä iḿmiss; ku kabõhanõ (rassõ) iḿmist pess, saava latsõl haŕasõʔ Lut Vrd emik, immo
2. (mitmesuguseis väljendeis) a. (võrdlused) Nagu emis teeb `poegel aset (ei jõua tööga edasi) Han; Si̬i̬ jusku emmisel `eĺmed `kaelas (sobimatust asjast) Hää; Naese tülitsevä nigu emmisse paar pureleva; Eläb nigu emmiss põrstega rüäsalven (külluses) Nõo b. (mõistatused) emis tuleb `loutast `välja punased `pörsad järel = ahjuroop, tulised söed; must emis tuleb `välja, punased `pörsad järel = id Emm; Must immiss aja verevid põrssid laudast vällä Urv= id c. (ilmekad ütlused, vanasõnad jm) `pestud emis läheb jälle porise `pöörlema (inimene ei jäta oma halbu harjumusi) Vll; Vana emis kahe`teisme `põrsaga on ise (öeld sellele, kes liialdab ise sõnaga) Pöi; elo ku immissel, põli nigu `põrsal (väga hea elu) Rõu| (öeld möödujale, kes ei tereta ega anna jõudu) Oled sa kellaga emmist näind Mar; seda sõimati kellaga emises kis `mü̬ü̬da lõigas, kedagi es `ütle Saa; kas sa meie `musta emmist olet nännu, emmissel `olli kraṕp kaalan Nõo| (lapsed kasvavad vanemate moodi) sukku tuleva soepoja, `emmä emmissepoja Nõo; sukku saava˽soepujaʔ, `immä iḿmiselatsõʔ; `immä `lätvä iḿmisepujaʔ, sukku `lätvä˽soepujaʔ Rõu
3. pej (inimesest) inimesele `üölla paha `mielega ka emiss VNg; kuradi emiss. [ära] lõuguta üht Kse; vana laisk emmis one (laiskurist) Kod; sa kurat iḿmiss ei viisiʔ midägi tetäʔ (logardist) Plv
enam1 enam HaId ViK TaPõ Plt TMr MMgT, ‑mb R Amb ViK Iis Trm; enäm Var Tõs Khn Juu Kod MMg KJn, ‑mb spor R, Kod Trv Hel T Har Plv, ‑mp Trv Hel T; enäp hv Krk Hel Nõo Võn Ote Urv, ‑b Nõo San Lei; änam Nai S L Ha Kad Ksi spor VlPõ, ε- Jäm Khk Krj Muh Ris, a- Rid Vig Kir Mih Ris HMd; änamb Jõe Kad Rak, ‑mp Trv; änap Pst, ‑b Lei; änäm spor L(ε- Mar), Juu Kõp Vil Pst, ‑mp Trv Pst Hls TMr; änäp Hls Krk Hel San, ‑b Lei; inä(m)b, -(m)p V; (kuluvormid) äm Muh Mär Mih PJg spor Ha, SJn Kõp Pst, ääm Rid Kul Vig Vän Nis Sim(‑mb) Pil, ämp M spor T V, äb Pst, ääp Krk Ote, imp Vas Räp Se
1. (harilikust, eeldatust) rohkem sen `nuodavedamise `juures enamb ei old ku kaks miest Jõe; Sul ei ole sida enämb kui `hülgel saba (öeld kiitlejale) Kuu; enamb ehk on kui kilu`mieter [jõeni] Hlj; midä enämb `nuori, sedä paremb Vai; mo ema `tεεdis ulga änam sedissi vanu `asju Jäm; pikad `saapad – varrega `saapad `üitasse [neid] εnam Khk; koha o änam kallis kut ta ea on Krj; pöua pilved on änam `körges Pha; see pili ja sadu `olli εnam metsa `kohtas Muh; mesilinnud `peavad jüst keige änam veel kaneprohu pεεl `käima Käi; änam obosed `seisid kui tööd tegid Kul; Änam tasem ei `saagi `köia Han; kanadel oo änam lühemad suled, kukel pikemad Aud; kõigest änam sain raha Tor; nüid ei ole änam kui üks kana Ris; enamb puole minust olete nuoremb VMr; oleksin tuond ikke enambki luadalt `kruami, aga raha lõppes `otsa Kad; tõõne one enäm laiem kui pitkem Kod; egä üit́s taht kitta, vi̬i̬l änäp taht lait́s kitta Krk; `uńte `olli ka ennembide enämb ollu Ran; enämb es jõvva [linu] rabata ku kat́skümmend viiś `nakla Nõo; suvõĺ rüä `häitsämise `aigu iks haĺlitass leib kõ̭gõ inämb Kan; tu̬u̬d rõivast ollõv olluʔ enämb `kõrda (rohkem kui ülikonna täis) Har; `Paklalt oĺl Marin`puŕki inämb kümmend `versta Vas; jo mu lihmil kuud viis inäp ku kańniʔ Lut; enam jagu 1. suurem osa, enamik [sõna] pirnid o sii tääda ka, aga änamjagu `itleb ikka `raaplid Mus; mõni `ütleb aa pial - - enamjagu `ütlevad juba aia pial Lai; enämb jagu `rõivit om suurde `liĺlega; enämbjagu om `valge lilli, `tõisi on veedi Nõo; 2. enamasti No enämbjagu kaik kalad sai `huomigul ärä müödüd Kuu; enambjagu `naised olimma `verkul VNg; ema oli änamjagu iga päe `väĺlas [tööl] Mih; enam jägu [luuakse kangas] kahega, ma ise vahel olen loond neĺja kihaga Lai; peremehed olid enam jägu `töökad mehed Plt; Tu̬u̬ inemine `oĺli enämbjakku säne vingune Hel; enämbjagu lõegass iki peremi̬i̬s leevä Nõo; A˽hoobiss vanast kutsuti tedä inämb jagu leevä anumass Urv; enam kui enam ükskõik kui palju Tend klani änam ku änam, tema `järgi ei `nõrku Hää; egä ta tagasi ei tule, röögi änäp ku änäp; anna tal änäp ku änäp, temäl ei mõjo kedägi Krk Vrd enamaks, enemb, enämat, inämbä
2. (eitavas lauses) sugugi, üldse, rohkem (mitte); alles, olemas; praegu, nüüdsest peale; edaspidi nüüd enamb pole püst`aidu Jõe; Ei enämb `angerju saa vesi `lähteb `külmäks Kuu; [lammas] enämb ei imedä `tallekaist Vai; kask oksendab, mahl äi tule änam Phl; ahi on `puistamata ehk `suudond, ei `tõmma äm Mär; minu ema anam ruudulest seelikud ei teind Vig; suurt `siibert ei saa änam `kinni `panna mette Aud; nüid ei tasu εnam `ämretegemest; aga nüid seal põle vist anam mitte midagi (talust) Ris; ega täna ommeti `vihma enam tule JõeK; ega mul pikka iga änam ole JMd; enam `piale üri`päeva ei `tohtind tuld tuppa võtta (valgust süüdata) JJn; minu kääst ta enamb ei piase VMr; tämä enäm nõnna ei kõnele kui edemält; enämgi tämä ei tule. ärä `u̬u̬ta Kod; tagasi ei saand pöörata ääm Pil; kägu ei kuku änäp `pääle jaani; ei tuleki ääp `mi̬i̬li mis vaist kuulit ja ollit Krk; pane ärä, ma enämb ei taha `viina; aga võib olla ta ei elägi enämb Nõo; uasuppi ei massa mõtõldagi, toda‿i taha‿mp `kiäkina Ote; ämp peremehel es ole˽`koskilt enämp võtta [raha] San; obõsõ `irnnuva ja enäp edesi ei olõ `jõudnuva minnäʔ Urv; sõir otsan om, siss ei olõ ämp `sõpra Krl; ei olõ inämp `löütü `tüt́rikku `kostki; vana haav süttü ei inäp Vas; pini `põrglanõ es mõistaʔ imp kodo tullaʔ õigõ ajo pääleʔ Räp; ma inäp õi sullõ tulõ Se Vrd enemb, enämat, imämb, inämbä, änänt
3. (vormilt jaatavas, sisult eitavas lauses) veel, nüüd veel kes nüüd odavi `vahtib, kes nüüd enamb odavie järel [kellaaega arvestab] Jõe; kes‿se `öhta `ilja änam tuleb Ans; Mis sest änam `rääkida, see juba vana lugu Kaa; Noore rohu otsad `väljas, mis `lambal änam, nopib peale [rohtu] Pöi; kes nüid sega änam laseb `tönguma Käi; kes nüid änam rüid kannab Kse; kas mool see änam `meeles Mih; mis münosugone vana muld änam, köberas ja `kärssis keik Ris; kas ta enamb elab VMr; mis sa sest obuse sut́ikast ääm peksad – ing mineku pial Sim; kes seda vana korult äm tahab SJn; mes neist [juukse]uidakist enämb sugida Ran; ta‿m `väega `aige, ei tiiä, kas tuleb enämb sängist üless Nõo; mis tu̬u̬st inämb tegijät Kan
ere1 ere g ‑da L spor Ha, Trm Plt Kõp, ere Khk Vll Pöi Muh Phl/h-/ ? San; n herre Se; n, g äre spor Sa(h- Khk), Emm
1. (teravalt) hele, kiiskav mones kohas pannakse `miski eredad `värvi tups onge `külge Jõe; nii irm äre `päike paistab täna Khk; Oli see (linnutee) kena `selge ja tähed ered siis tuli külm sügav tali Pöi; nii ere [lambi]tuli toas et; pihelga marjad o kenad ered punased Muh; ta oli `ostnud omale ereda `riide Mär; kui on `kuskil mõni ere plekk `vasta `päikest aja ots, siis kiirub Tõs; eredad väŕvid paestavad `äśti `silma Kos
2. käre, (väga) kuum; leegitsev; hõõguv ahi on pailu äre, tömmab levad saiad mustaks pεεlt Jäm; tee erem tuli `alla; kui na `kange ere päe oo, siis kuevatab päeva ees [vilja] ää Muh; ere tuli, tule sööd eredad; ereda ahoga jääb [leib] ikke pealt `valgeks (tooreks); saab ää puistatod siis tä (keris) oo ere jo Mar
3. erk, mitteloid a. elav(aloomuline); peru; äge, äkiline häre inimene vihastab nönda `kergest Khk; teeb äre meelega `miskid `valmis, pärastsi pole rahul änd Mus; Igavese äreiŋŋega [naisterahvas], kisa teisel igal pool `järges Kaa; ää olg sa ikka nii ere mitte igase `kohta menema; ere `nutma, ere `naerma, veel virem vihaseks `saama Muh; üks ereda vaemuga inime Kul; `valged kanad oo ikka eredad, ergud; ere laps – väga ereda ingega - - viriseb ja karjub ja jooseb so tülinaks Kse; peru ja ere `öeldakse obuse `kohta ku ta paigal ei püsi Kei; `mõnda veist `üitakse ere või pahur Hag; meil teine koer oli ikke ere [haukuma] Plt b. (väga) tundlik Ere (kartlik) lammas Muh; `kange ereda unega Mar; `rihman nõgestega so reied eredasse (valusaks) Mih
Vrd erev
3. kõrge ja kõlav (heli) pere `eitmesel oo [mesilastel] `seoke ere ääl PJg
4. ere (liialt küpsenud) leib, terava köva koorugesega Khk; `uhkuse poolest äre (uhke, tore) Emm
eretama eretama Jaa Pöi, ä- Mus Kaakõrvetama (hrl päike äikese eel) täna o nii `kange pala, ät üsna äretab; Ahi εretab Mus; Ta on ikka jälle kuskil kõve ilm, et ta sii nõnda eretab Pöi
erevil erevil Khk Kul Mih Khn PJg Nis Jür Iis, ‑el Vig Koe VJg Kod; herevill Kuu
1. ärevil; elevil [noor hobune] tahab `ühtelugu `menna, tä nagu erevil Mih; Inimesed olid pue `juurõs ette erevil, `kartvad sõda Khn; ma olin täna `öössi na erevil, uni ei tulnd `piale Nis; luomad nii erevil Jür; mesilased naa erevel ja rahutumad Koe; on nõnna erevel menema [kuhugi] VJg Vrd erevile1, herevillä, herevällä1
2. fig rugi nii `küpse puru, üsna erevil, pudisemas Khk
erk erk Jõe spor ViK, g ergu S(g ‑o) L(g ‑o; j- Mar; jõ- Khn) spor Ha , Ksi Lai M Nõo San Har, `ergu hv Kuu, erga HJn JõeK Ann Trm Lai VlPõ spor M T, ? Krl, ergä KJn Puh Nõo Rõn, pl ergi Hls; eŕk g ergo Kod, ergi Hel; herk Plv, g hergu Kan; `erk(u) g `erku, pl `ergud VNg; pl `erkud Lüg; ärk Rei, g ärgu Mih(ε-); komp erge- Sa Muh Vig Kse Var Aud Hää Lai Krk, ergu- Muh Mär Vig(‑o-); pl irgud Khn(tähendusrühmade piirid pole alati selged) I. a
1. mitteloid a. elav(aloomuline), püsimatu, vilgas; kärme, kiire; reibas, virge Laps nii ergu `näuga Jäm; kui üĺjes ülal on, siis on erk, paigal pεε kεib `ringi Khk; see on ju ermus erk tüdruk. taal kolm last Kär; vaadab teravate ning `erkude `silmadega Mus; Erguks! erguks! koera kerbuks [soovisid nääripoisid]. Ühtlasi anti soovi saajale ka nuuti Kaa; teeb `erku `naeru sial `juures; [mul] olid küll ergud ja ead jalad Vll; Ta on ikka töö `juures nii ergu nobe pööruga; `Meite poiss erk kut koera kerp Pöi; mind `olli väga erk (kärme) `loodud Muh; koerapoeg lähäb [väntsutamisega] jerguks Mar; vares oo ikke nagu ergum, aga ronk oo naa pikaldane Mär; täma oo `seoke ärk, εrgu loomuga; aga kui olid ergud obosed, siiss põnd `piitsa `tarbis Mih; Angõrjas kolõ jõrk kala Khn; ta on erk ja virk jusku nirk; `erku [rebast] ei saa kätte; [räimede suitsetamisvardasse lükkimisel] näpud pidid nii ergud olema Hää; [öeld] `raske jalaga obone, kui põle ergud `sõitma Juu; sie oli üks erk laps, ei ta old paigal kusagil VMr; mõni on `loodud kohe `erksa ~ erga vaimuga Lai; küll piits obese ergass ti̬i̬b KJn; temä olli `sääntse ergu engege; oi ta om eerus, silmä ergi pähän Hls; si̬i̬ om kärk ja erk ku üit́s tule pisu kunagi Krk; nigu varsa om jo `kangede erga, `kargava ja jooseva Nõo Vrd erkone b. tundlik, kergesti reageeriv; terane; arukas Korv on erk `nindagu obusel Kuu; `erku inimene otta nenast kaik ei `selle tohi midagi `üölla; erk ehk `ergas obune näe igale`puole ja `kuule VNg; `erkude `kopsudega, [kes] pailu naerab Jäm; nii ergu unega, see kuuleb keik Khk; Taal on veel nii ergud silmad, et loeb ilma rillita Pöi; ta oo `seuke ergema ihuga inimene Muh; silmanägemist pole ka `erku enam Rid; me olime naa ergemad õppijad; mede koer ka ergem, kui teene koer sii oo Aud; kiivik on ergu nägemisega Saa; sie inime on ergu olemisega, kis magada ei saa Kos; ead ergad kõrvad HJn; ta oli ikka tark inime, ta oli erk inime JJn; tema (põder) jo erga `kuulmesega Ann; erga aruga mees Plt; küll om tal ergi kõrva Hel; oi sul om küll ergä kõrva, `ullemba vi̬i̬l ku `kassil Puh; erga unõgõ Krl Vrd erkav, örke || kartlik, kergesti ehmuv erk obu kardab jalgratast Khk; ma oli sure ergu verega, ma pole `mitmal ööl magada saand Jaa; Talled on nii ergud, `kartvad inimest kut metsloomad Pöi; `traktorid tegid `irmus erguks obuse Kul; ergud veised kardavad Tor; [tall] `väege erk, `peĺgäss inimest, ei tule lähiksese Trv; `valge lammass om nii erk et, kas vai üle `enda `kargap Rõn; taa vana herk hobõnõ, `peĺgäss kõ̭kkõ Plv c. (taimedest) se nönda ergu (jõudsa) kasuga Jaa; rukis `tahtis εnamist laisaks `jääda, aga tänavu oli nii erk (ei lamandunud) Ris
2. (väga) hele, kirgas, särav – VNg Sa Muh spor L, Lai üvä `valge `erku tuli VNg; ergud `valged `öitsed; kes `tahtas `uhkem olla pani [sukapaela kudumisel] roosa löŋŋa ka sega - - et ergem oli Jäm; täna erk ilm küll aga pole palava ka mette; üks väŕv oo tumem, teine ergem. ergud, eled värvid; sellel lapsel olid nii ergud sinised silmad Khk; Niid oo [haige silm] eieti arge, vei mette erku valget vaata; Suur lamp on palju erk, keib silmade pεεle; surde `erkude `valgete pugudega [linnud] Kaa; Tüdrukud olid ikka `rohkem `söukste ergemate riietega [kirikus õnnistamisel] Krj; külm vesi teeb ergemaks pesu; nii ergu `valge `näuga poiss oli Vll; Kui linnu rada erk oli siis tuli sügav tali; Lumi on nii erk; Ergud kuu `valged ööd; Papil põles `ööse ilja peale veel nii erk tuluke Pöi; aga kõege εnam `olli `erku punast [lõnga]; `päike läheb vahel ergemaks, vahel tumemaks Muh; uhe mõegad - - ergud kollased LNg; [värvilt] Erk nagu `mustlase tulekahu Han; ärgud punased `kindad; tuli on tuhm, kui niiste ära `lõikab siis on `jälle erk ja `valge Mih; kiudud kördid olid ikke `seoksed ergud Aud; kui värv ei saand korra pialt ia, siis `pańdi ergemad `juure, mis jumestas Lai|| roosa Sure see `paergus ää `öhti, põsed nii ergud veel Pöi; naa ergud paled olid Kir
Vrd ergas
3. käre, kuum; leegitsev, loitev; hõõguv; kergesti süttiv – Sa Muh spor PäPõ, Ris ahi pöleb pära kui eieti suur εrk tuli sεεl sihes on; linnu suled on nii ergud pölema; [ahi] palju küttamist saand, [leivad] ergu `küpsemisega Khk; oksad tegad `erku tuld Kär; piilirugine [leib] jah, see `tahtas `söukest `erku `ahju `saaja Mus; tuli oleks veel vähe erk olavad, vähe `iildub Muh; [söed] ergud `kangesti Kse; tuli oo unine, ei ole erk. erk tuli kui laialt põleb Aud; ma toon ergud laastud [läituseks] Ris
4. intensiivne, terav – Sa Muh Var Aud kui on vili märjasugune, on maitse väga erk Pha; nädal `aega `erku `sooja `ilma Vll; [palderjani] Juurel on nii vahe erk ais; Nii erk valu keerd käis sihest läbi; Pipar teeb süldile kena ergu meki; Oh, see (vesi) ösna erk pala juba Pöi; [leivatainas] väga erk apu, ku ta maha löön on Var; erk käre külm Aud
5. vahe, terav peksame (luiskame) vikati erguks, siis niidab `jälle; `sirpi erguks `peksma Kär; katsu kumb (luisatud vikateist) ergem on Vll
6. koer, temä om `seante ergu kerege Hls; mea keedä `seantse ergu (vedelavõitu) pudru - - keedä `seante, mis ergep om Krk II. s 1. erksus a. elavus, reipus; elujõud tal (laisal inimesel) ei ole `kerku ega `erku Trm; `närbinud rohi ja `nortso jäänud, täl one erk ärä Kod b. (suguline) erutus teemä tüdrikulle `erku (ehmatame) Kod; silitäb ja pitsitäb, muśutab ja kõditab, tõene lääb `erku täis Nõo
2. ahjusuule tehtav lõke leivaküpsetamisel taarist ahju suu pεεl natune `erku teha, et leevad küpseks, öigeks saavad Khk
esi1 esi g ee Sa Muh L K(g ie, i̬i̬) I, ie Kuu Lüg, i̬i̬, ii eL, ede Kod, p ett (eed Jäm Kse Tor); n, g esi RId Saa Juu ? Amb Trm, ee Juu Trm, ie Iis, i̬i̬ Rõn San Räp Lei; n esi Hlj, ie VNg Kad; i̬i̬g g i̬i̬ San
1. eesolev ala esi (reheahju kolle) IisR; Puulpäävä pühiti õks majaesi puhtass Har Vrd edi1 || Emm`käskis üüda: tagu ede, esi taa! et siis akavad kured `kohti vahetama linnates Kaa
2. eesolev töölõik a. lõikusrind (sirbiga või rautsiga lõikamisel) üld `Ennemast `lõigeti esidega. Väli õli `lõikajate vahel jagatud esidest Jõh; etega ösumine, igal oma esi Ans; ee `kaupa õsuti. kui kaks kolm inimest `olli, siis `võeti kitsas esi Muh; noh kui oli õete õhukene [rukki]ee, siis sai rutemidi Tõs; mehed pańnid teise jala teise esi äärepääl ja kahe `käega kahmasid ja lõigasid sirbiga. kis oma esiga äärepääl sai, see võis seni puhata, kui viimane oma esiga äärepääl `väĺla tuĺli Saa; ega sa võind oma [lõikus]`eega teestest maha jääda Hag; oma ied olid igal ühel odra `leikamisel; kui olid kahegeiste vakama pial [lõikamas], siis oli lai esi Sim; tämä jäi `kurge oma esiga [viljalõikusel] Trm; `lõikuse eded õlid Kod; [poisid] olive veeren (lõikamise lõpetanud), aga `seantse naeste`rahva olive `alla poolest ett Trv; i̬i̬ otsan istutse, vao otsan vaadetse Hls; kes `olli virk `põimja - - põim oma i̬i̬ [teistele] ette; rüäpõemu `aigu egä üits läits oma `i̬i̬ga. ja‿ku tu̬u̬ esi `vi̬i̬rde sai - - [siis] egä üits käänd [tagasi tulles] oma i̬i̬ Nõo; kes kõvemp [lõikaja] olli, tol olli esi laemp, nõrgembal `ahtamp Kam; rüä i̬i̬g San; miʔ ei jõvvaʔ ommi eśsi `vällä `põimaʔ Krl; Rükä lüüen oĺl egalütel uma esi. Ni˽paĺlu ku˽`lüüjeid oĺl, ni˽paĺlu sai esse. Egaüt́s lät́s umma ett `mü̬ü̬dä ja pańd vihu uma ii pääle Har Vrd edi1 b. (muudel põllutöödel) ku meil sai ie (lahti aetud kartulivaod) `otsa, siis [hobusemees] ajas `jälle `uue `rinde VNg; esi `müödä `külvedä Vai; kui üksi oma ede `viskas [seemet], sis oli ühe `eega külimine; kahe `eega (vaheldumisi paremale ja vasakule) külimisega `jöudas änam; kui tuhliste rohi kisud köruti, siis sääl on ka esi; eina niidu esi Khk; lina`kakmisel oĺli ka esi Saa; rihmaga panen külimati `kaela, siis võtan [külvi]ie Amb; [külvamisel] mina `kõńdisin tagasi, nii laialt kui si esi oli Äks; `võt́sid ühe `kitsa ee ette ja seda kakkust [linapõllul] SJn; Lina`kakja `kaksive linu eside `kaupa Hls; ku kesvä päid korjati, sõss olli i̬i̬`kaupa oksa, puha nuŕm täis pistet Krk; lina`kakjale `masti `peode pääld raha, siss na‿s ooliva i̬i̬st midägi (võtsid ka teiste ribast) Nõo; Esi oĺl nii laǵa riba et parass lina peo sai kakku Urv; [linakitkumisel] `Võeti üt́s esi ja˽kakutiʔ - - Tõõsõ i̬i̬ pääle ka minnäʔ es toheʔ, sõ̭ss jäi säĺg `haigõss Rõu c. raietükk piad ikke `vahtima, et `tõise esi `pääle ei lähä paremat puud võttama; igal ühel on oma esi, `neie `muotursae `miestel. sene esigä lähäb [puid saagides] Lüg; Täna on ia ee, tuleb kõvast `paĺke Trm d. töörinne põlevkivikaevanduses `Kraana tegi `enne sügava `kraavi ette - - Siis `kraavi `kaldast akketi esiga menema. Oli kahe kuni `nelja `süllased esid; Kui kõik said oma esid - - `põhjani `võetud, siis `tõsteti [raud]tie `jällä edasi `kalda `puale Jõh e. fig tühj i̬i̬, lakõ pera (väga kehv, nt riietusest) Lei
3. (ajaliselt) eelne, eelnev `Huomigu esi saand üks `toine laev `tormiga viel `Haua`nieme `varju; Old suvine aig ja `päivä`vieru esi Kuu; väsisin `õhta esi ära Hlj; pääva luoja esi oli kui läksin JõeK; sie old nõnna `õhta esi, `piale päeva `vieru Amb
Vrd esine
esimene esime|ne spor R Sa, Muh Hi L K spor I, ‑i|ne Jõe RId Sa Noa Rid Kir Tõs Aud spor Ha , ViK spor TaPõ, Kõp, g ‑se; esime hv Lüg(tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. (järjestuses) esimene, eesotsas olev, loendit või rida alustav lihavõtte esimine pühä Lüg; üks vana `piibel, äga esimine leht on εε kadund Khk; uie `aasta esimise pääval suri ära Kär; Esimene [pudruports] suhu, teina püuse, kolmas luusigusse [tsaarisoldatil] Emm; laps lähäb sügise `kooli esimesse `klaśsi Kul; pole `keegi `julgend esimene (esimesena) üle [silla] `sõita Mih; esimine ilmasõda lõppes Tõs; esimene ja teene katku aeg HMd; kui kolme niiega [kangas] on, siis üks (lõng) pannakse esimesse `niide Juu; Kui peigmees [kosja] tuli, tõi saiakot́i, siis saiakot́i suhu `pańdi koe esimene puar `kindaid ja sukki Amb; esimese `aastatel JJn; [kuu] esimine veerand; nüid kessnädali jääb nädal esimesse `augu·śti Ann; istu kohe esimisse `pinki Sim; mina akasin esimist `aastad tüdrukusse Kõp Vrd ensimäine
2. (ajaliselt) enne muid olev või olnud; kõige varasem esimine tütar oleks kuus`kümmend `seitse old Jõe; tagumised `lapsed oppivad esimestest `targemast VNg; [kevadel] Esimine vihm peseb `talvise `kõntsa; esimesed kured kui `lähvad, siis on `kõige paremb aeg rukkist teha; `karja leib on esimine leib ja `viimane leib; `ernepiim on esime, mis lehm `andas Lüg; tämä on esimine küll `siia tulema Vai; [ta] tegi külas esimesed kaks ratast (käru); esimine ~ keige esimine laps Khk; Esimine vassikas läheb aja taa (esimene töö ebaõnnestub) Kaa; kiived munevad esimesed munad paastu `maarjabe omingu Muh; egä tä ennast elma jätä, tä jo kõige esimene võtab Mar; täna nägin juba esimest pääsukest Mär; esimese `õhtu ja öö oli noorik laulatse riietega Aud; esimesel poeal oo esimese `süńdimese `õigus Tor; lapse esimesed `ammad on liha sees, teesed kasvavad luu `sisse Kei; Ma `käärisin esimist villast kangast Amb; esimine piim seda võtavad ja annavad lehma kätte; ommiku vara oli esimine [töö] kaŋŋas, `viia [pleekima] VMr; esimine `künmine [eelkünd] - - on et́e õhuke Trm; [abiellumisel] esimine mi̬i̬s oli joodik mi̬i̬s Pal|| esialgne, esmane kui `tõine akkab `krunti pidama, siis `tõine `aitab `tõise esimese `õtsa `piale; palk läks ~ meni esimese `lopsuga `paigale Lüg
3. varem mitteesinenud või kogetud `mullika tulo esimist `rohto `piimä Vai; kut ma esimist `lingu `Riigas keisi Mus; kui esimeist `korda kevade `lambad karjamale `aedi, siiss - - lammastele `ante veel `süia [lauda ukse ees] Phl; seal nägime esimese korra `autod Mih; Nii kraasitud villad esimisel korral `talgudega ää Amb; see oli esimine [kord], kui ta kottu oli `väĺla saand JJn; ma olin sial esimist `korda VJg; minev`aasta oĺlid ühel jaol [õunapuudest] esimesed õõnad `otses; sel aal (vanasti) es nisujahust es siis esimese akatsega es tehägi `summa [leiba] Vil
4. (väärtuselt, tähtsuselt) esimene, (teiste seast) esileküündiv; parim no sie (lõngaõli) oli juo `ennevanast ige esimene kohu rohi kohe Kuu; moni inimene küll `tahtu `olla esimine igal puol VNg; `õemel õli esimine `õigus isames `õlla Lüg; `Ennemast õlivad nied (lapsed) jua `einalised ‑ - luavõttajad esimised Jõh; oli esimene öppija `koolis Khk; tammetõru jahu oli - - esimene sigade `söötmise raam Pöi; esimese `numbri obo; esimese `numbri tüdrekud Mar; esimene soŕt `seeme`viĺla Juu; ta oli üks esimine keĺm; esimine pueg ei läind `ültse soldatisse, ta sai esimise kergituse Kos; esimise `numbri mua, ja teise `numbri mua Trm; keśsi poolteist vakamad `väĺla `niitis, se oli esimeses töö ringis (väga hea niitja) Lai; sel (üksikul pojal) `oĺli esimene `õigus [kroonusse minekul] KJn
5. eesmine, eespoolne esimeses `rehvis ~ `rievis [puri] VNg; `tõine õli taga `kammer, `tõine esimine `kammer Lüg; ma `jätsi oomiku nee raŋŋid esimisse koda (eeskotta); `ülgel esimesed o käpad, tagumised [on] loivad; [kirve] esimene ning tagumine nukk Khk; Raie `kindad tõmmati esimeste `jalgade `otsa, siis [härg] äi libisend jää peal Pöi; `keldri esimene rind kukkus `alla; ta läks kohe esimese perese Muh; [laeval] esimene, tagumine mast Rei; [kevadel karjuti] et esimesed ette ja tagomesed taha. `suitsed suhu ja `päitsed pähä. siis ned esimesed luiged pidid taha `pöörmä; vahest müiässe ikke kas seal või, esimene pool ää ja tagomene jääb kojo Mar; Esimesed eidetse, tagumesed tapetse, `kesmesed koju tulevad Han; [kangal] esimesed ja tagumesed `narmad Kse; raudassidega `vankrel oo tagumese rattal kaksteist [kodarat], esimesel kümme Mih; esimesed `ammad `oidvad piibu vart `kinni PJg; esimene nimi on ristitud nimi, teene on liig nimi Juu; [ree] esimestest kodaratest saadik VMr; [vankril] esimene ja tagumine lakaline Sim; kangas`jalgade esimene võllas ja tagumine võllas Trm; aedal - - esimine ja tagumine sein oli pikem Äks
Vrd esimane
6. peigmehe või pruudi abiline a. isamees teine oli pruudi esimene, teine oli peiu esimene Jäm; [pruudi koju tulles] `peigmes keige ees, ja siis se peiu esimine Ans b. pruudi saatja annete kogumisel – Jäm Ans Muh viinaplaśs oli selle esimese kääs. esimene se pidi naine olema, see käis inimestele pakkumas seda `viina Jäm; esimene `olli [annete kogumisel] ees, üks mesterahvas, ruut jekib aga järel Muh c. pruudipoolne pulmategelane, kaasanaine kes naene oo, see tuleb [pulmas] esimeseks, ja tüdar tuleb `järgmeseks; naene oo ruudil ees, see oo esimene, tüdrik oo taga, see oo `järgmene; esimene köis aga noorikuga `peale, kirstu võti käe ja Muh
esimes|püha esimene püha Täna on jöulu esimespüha. Esimespüha pole külas `keidud Kaa Vrd esmaspüha
et1 et üld (ät, εt Khk Mus Pöi; õt Plv Se; lausefoneetiliselt t); konj (kuulub sag ühendsidesõnade koosseisu, tähendusfunktsioonid pole alati selged)
Tähendusrühmad: I. põimlauses
1. aluslauses
2. öeldistäitelauses
3. täiendlauses
4. sihitislauses
5. kaudses või siirdkõnes a. hrl saatesõnaks ütlemist või mõtlemist märkiv verb b. saatesõna märgib kõnelemise või mõtlemisega kaasnevat tegevust c. ütlemist või mõtlemist märkiv saatesõna on juurdemõeldav
6. sõltuvusmääruslauses
7. kvantumilauses
8. viisilauses
9. kvantumi- ja viisilausete piirijuhtumeil
10. vastandavas kõrvutuslauses
11. põhjuslauses
12. otstarbelauses
13. mööndlauses
14. tagajärjelauses
15. tingimuslausesII. alustab iseseisvaid, sag elliptilisi fraase a. konstateering, kahetsus, etteheide, imestus; b. soov, käsk; c. keeld, ähvardus, sajatusIII. lause lõpul mõne lauseliikme sisu rõhutavaltIV. hrl fakultatiivse täiteelemendina a. fraasi sissejuhatava abisõnana b. alustab fraasi, mis piirab või täpsustab eelnevat väidet c. välj ebamäärasust või oletust d. rõhutab vastandavat seost I. (põimlauses) 1. (aluslauses) Ei esi`otsa `paistundigi, et sie `lougas `ninda sügäv oli; [kui kaugemal oli hele taevas] siis oli `selge et jääd on siel mere `keskel `sendä küll Kuu; Tüdruk kui tulesüsi, näha et eluvaim sies IisR; midä `kumma sie on et nämäd kotta eiväd tule Vai; See on nii ea, et tulite Pöi; vahest oo koa küll olnd, et uśs oo `põldus, et laseb orase maha Mar; et nad (lehmad) ise tulavad kojo, ei seda põle `ühti Vig; ia küll et ulu all saab `olla; siis see oli vana`eitede rohi, et `ańti iiri sitta `sisse Ann; egä `koski ei õle et laud on eden muku sü̬ü̬ Kod; olli mõnikõrd jaa et tulli [lihale] nagu alb maik manu või Pst; siss om `kindel et mõne päevä peräst suur tuisk tuleb Hel; nüid om täl `tervuss jälle veedike paremb, paśtab et saab iki elulu̬u̬m Puh; tu̬u̬ om ää et ta saab iks ilma tõese abita ärä elädä Nõo; vanast oĺl pruugiss tu̬u̬ et vanõmballõ pojalõ `ańti talu Har; är iks tunnuss, et targa esä tütäŕ om Vas
2. (öeldistäitelauses) Nee olid söhused ät söhussi ma‿p taha mette Khk; mis‿sa oled isi niisuke, et teśt sind `naervad Mär; asi nihuke, et `kauge se `viimine on Juu; siis `oĺli saabas nisuke et võisid käiä KJn; si̬i̬ (aganaleib) olli sihante ollu, et tulege es tohi manu minnä Pst; miul üits kana `ommegi, aga nisuke et, pesä ei oia ja, `kange `pi̬i̬tmä Nõo; ja siss [kivi] küĺlet oĺli nii et, `sinnä‿s saa ka `pääle eedätä TMr; egä om sääl tii pääl sääräne, et ei kanna ei murraʔ Har; ma olõ sääne et, panõ˽vai terä `salvõ, `rammu ei lääʔ Rõu; üt́s innemuśtinõ jutt oĺl õt üt́s vanamiiśs oĺl `veiga rikaśs Se
3. (täiendlauses) lubati `tiedos `anda et `milla tulevad Lüg; [härral] tuli `jällä tuur et `peksada [kedagi] Jõh; sie `muodi oli et ikkunalle ei `tohtind `kardino `pulma ajal `panna Vai; `Sõuksed massina elukad `roomavad põllal, et kole kohe Pöi; rehes o sösune leitse, et ninase hakkab Phl; kus [ta] sõda `aega annab, et lehma `karja lähäd Kul; kuule see oo nihuke va läterdis et las aga `olla Mär; Jah ja `aamen, si̬i̬ on kinnituseks, et olgu nõnda Hää; oli see `siadus kohe, et `vastla saab ua suppi ja sia `jalgu Ann; tuli käsk et tiomi̬i̬s ja vaim `väĺjä Kod; obusel oli paha viga et näris ohjad `kat́ki Pal; änäpest jaost om iki `seante asi, et parep sü̬ü̬ enne ja palu peräst Krk; serände irm, et karva tõseva `püśti Ran; säräne `aiguss om, et ta väristäss minnu nigu vanaajonõ aĺl Võn; ja ma võt́i tu̬u̬ (tütre) henele naasõss, tu̬u̬n mõttõn et ma˽saa sulasõ `orjusõst vahest vallalõ Har; a ma olõ saanu˽`sääńtsiid `pauka, et pää kõlisass Vas
4. (sihitislauses) Elutumad `liikuvad (öeld, kui esemed iseenesest kuskilt kukuvad), tähendab et saab `kustagi `surre sanumi; Et mes `sulle heneläs hüä, sidä tie `toisile Kuu; [naine] `kuulo, et laps ei `engä enemb Vai; eks sa kirjuta et ma ela veel Muh; vaada, et sa pahandust ei tee Rei; nägi jah et parandast `mõrdo Mar; Söömaajaks `oĺli uus ahe ülevel partsil, sis ti̬i̬, et põllu päl saad Hää; isa `uskus et paenakas käib peal Jür; näed et messugune taud one tänävuade õõnapitel Kod; `oĺli kuulda et ikki mehed oĺlid [õitsilised] Vil; mi̬i̬s saanu täädä, et raha `ot́sme tullass Krk; mia `kulle‿t kõik läävä [laadale] Puh; kae et sa ruttu tagasi tulet, et sa paĺlu `aiga ei viidä Nõo; noh `tunse ärä joba et viimäne aig oĺl [sünnitada] Ote; tu̬u̬d nimä˽`tahtavaʔ, et nimä˽vi̬i̬l uma maa tagasi saasiʔ; no˽tütär, kas sa siss tu̬u̬t paĺluss panõt et sa mul avitat `lihti võttaʔ Har; ei tiiä nüüd et kas ta rago sõ̭ss puud vai Plv; latsõ˽saĺlika ai õt milless ma kõ̭gõ käse Se
5. (kaudses või siirdkõnes) a. (hrl saatesõnaks ütlemist või mõtlemist märkiv verb) `ehtu `süömäajal siis `rääkind et jaa tämä nähnd `tonti Kuu; isä ütel ikke oma pojale - - et no poig et, et nüüd akka siis naist võttama et meil on ikke inimist vaja ka, et kas on sul `pruuti ka vahitud Lüg; No näväd `mõeldi, et kust sie isand `ilmus `siie `tiele, et `uatama Jõh; Vanasti `ööti, ät aŋŋerjas kεib `erne`pöldus `öösse Khk; Siis papp küsin ka. Et kudas see kerst nii lühike on? Et see oli jo suur pitk mees ikka Krj; ma `keelsin tätä, et mis sa `jaurad nende raamatutega Vig; surnuaja `juurdes `öeldi [surmast], et liiva annus Vän; siis poisid `käskind seda vaestlast, et tie `aigeks ennast JMd; `mõtlesin, et Jaań `mõtleb, et nüid sul nii suur valu Ann; nõnna äralik `ütlemine, et maga kohe kui auk maa `sisse vaeob VMr; ilos, kui `eeste jukutad [väikest last] et, Juku ja Juku; tämä paluma et, ärä `viska Kod; kui ammas ää mureneb, siis `üeldasse, et konts on veel sees Ksi; mi̬i̬s olli `ki̬i̬len küll, et ärä kellekil ütelte Krk; `poiske `kirsnu, et ärge lööge Ran; naene sõõmass [soldatist] mi̬i̬st et, vana sõda Nõo; [kalkun] `rü̬ü̬ḱse iks et kuĺo, kuĺo, kuĺo Kan; kaupmiiśs küüsüss, et mis sa kaet taad väist Krl; luigõl üteldäss õt tulõ lumi takah õ̭nnõ, kurõʔ, õt sõ̭ss tulõva hallaʔ Plv; Kośa˽siss kõ̭nõlevva, õt rahvass õks kõ̭nõlõss, õt sul tütäŕ `höste näe ei Se; timä üteĺ nii, et ma süü üs kõ̭õ̭ päävä; vanarahvass tiiä äs miä um `d́eśtjin ni `jehtar, nimä kut́siʔ et vago Lut b. (saatesõna märgib kõnelemise või mõtlemisega kaasnevat tegevust) vahiti lapsel jaa et kas kaks `püörandaist on et sie saab `vangi VNg; `viimaks `istusime kohe maha et no küll on ull RakR; siis läks et `mõisi ikke võttab minuda; Isä tuli kodo, et kus poiss on Lüg; mie imestäsin, et üväd pabud `oldi, et nüüd `ninda vähä `tuldi `vällä Vai; ükskord ema ja isa pidand nõu kahekesi, et `üösse `valvama akata, et kas `kiegi ei käi `poega `vaevamas JMd; poisike käis, et tule tema kodu mõneks päävaks; nut́tis siin kahe saana vahel, et mina ei `julge üksi `olla Ann; üpand ise `merde, ujund läbi et te piate järel tulema VMr; kutsuti mehi, et `aitate sia ära tappa Lai; [poisikesed täkuruunaja kartusel] `ju̬u̬sknuve kiḱk si̬i̬ aig et kas ta võtt [kinni] Hel; mina naarin et, ooh, mina jõvvan nüt sedä (saladust) pidäda TMr; `Peiväʔ `hindä `vaihhõl plaani kokko, et timä oĺl kah õ̭ks `hindä `kot́selt õigõ˽kenä meehekene, et matamõ timä õigõʔ uma kulu päält vi̬i̬l ärʔ kah Räp c. (ütlemist või mõtlemist märkiv saatesõna on juurdemõeldav) No mehed `estest ei tõhi enamb `vankri ligigi `menna, a `kirjaja, et `menga aga `julgest, et ei nied mehed tie `teile midagi paha Jõh; suurelt maalt tulnd `seie `tarkust `otsime, et sii on Sörve noid, et see peab ikke `tεεdma Ans; mõisa mehed panid obuselle saba `alla nõgekseid, et tegime ergutest Jür; mua lammastel oli [sarved] et `sarvedega `oinad VMr; tegi võid, mina et `jõudu Iis; ku poiss `viskab kivigä, ei sua `õigess, et ärä magatud käsi Kod; kes ästi `norskab, et: `tõmmab `paksu kohe Ksi; no sääl me ligidäl om jälle, üt́s talu. ja siss [räägiti], et, tollel om puuk ollu; siss `aeti kõik latset üless et tulge nüid `voŕste tegemä TMr
6. (sõltuvusmääruslauses) no eks vanames saand aru et oma poig oli Kuu; kes sellega `õigeks saab, et ta maja sees kükitab Muh; Koeral koera `ambad. Si̬i̬ käib selle `kohta, et `seukest `kurja inimest ei tohe äritada Hää; natuke `puudus, et oleks outu `alla jäänd VJg; oia et sea miul midägist ette ei `ütle (heida) Krk; oia et `siśse ei sata sinna `älvede Ran; nimä ei˽tii˽`tu̬u̬ga˽tegemistki, et nimä˽ka˽tulõva˽ja˽`nõudavaʔ Har; ma‿s panõ˽tu̬u̬st täheligi, et kos munaʔ jäivä et Plv
7. (kvantumilauses) suvel sai viel nii`palju kalu et kala`unnigud olid kohe maa pääl. `ruogi nii et `sormed olid kaik `paistes ja nahata Kuu; küll säl oli `laulu `ninda‿t `linna kajas Vai; saim sii nii `kougele, et tulim `seie `sisse (majja elama) Ans; täna o nii `kange pala, ät üsna äretab Mus; maribud oo nõnna täis et ühna `nõrkuvad; `varsti tuleb nõnna `vihma et kole Muh; ahvenad oln mütu `aastad kadun, et üks äi ole oln Phl; `sõnna `maale jõund et‿tä äbi εnäm ei tunne Mar; tämä on juba nii kole valu et valu kohe Kul; nda märg, et üsä nõrisõb Khn; vahel oli lumi oli nii et et et mine üle pea `sisse Hag; ma olen nii ilma, et mul ei ole mitte punast poloskid Juu; [seeliku] all ei old enam, kui et `pańdi se seelik `seĺga Kos; sel aal kui ma tiul käisin siis neid (metshanesid) oli Kallavere väĺlal et ime JõeK; [ta] `naeris kas et `oedis `kõhtu `kinni Amb; `kuhja tõmmati nõnna paĺlu [alt] `lahti, et tikud näha on Trm; niskene kõva sinine et `irmus Lai; [mära] tagumeste `jalgega lõi et uńt `surnuss kohe Vil; siande ahne kah, et rääbiss kokku kikk Trv; siss ant tal varantust `kulda ja õbet, et laev tublist täis Krk; oless ta `annu `niigi paĺlu, et `ümbre sõrme `mähki Ran; `oĺli nõnda lähiksen, et oless saanu `käega `kinni võtta Kam; parass ahi, et tä‿s kõrvõta Ote; Tu̬u̬ (vesi) oĺl `endä häste˽kumb, et palut́; `tahtsõ nii juuaʔ, et läbi rät́i nulga immitsi vett lehma jalaasõmast; tan sõ̭an tet́ti kül˽nii ilma armulda tü̬ü̬d et, jummaĺ `hoitkuʔ Har; noh teil saa nüüt suvi `väega hää et, et oi Plv; Taa (mees) om nii kangõkaal et hoiaʔ Vas; ni paĺlo `ahnõhe ja näĺätsehe sei tuud `kiislat [käega] õt es läpe˽`luitsat `u̬u̬taʔ Se|| `pisku pεεlt, et es jää ala; karva pεεlt et es lehe `auku Khk
8. (viisilauses) Mes sa `siprad siel, et eit saa ega `saaki viel `verku `terveks Kuu; eks `ennevanasti ka ikka olid [rätsepad]. ega `siiski old et ei old RakR; midä `uoletumad `muodi sinä `läksid et kukkusid Lüg; seppä takko `otsite, `ninda‿t jääb `paksemast Vai; kes sedised `epsam ning ette asjad inimesed `tahtsid olla, et tal kägisevad `saapad vöi kiŋŋad Jäm; See on ikka änamast jäust et kui - - vihma kaśs karjub siis on vihm `lahti Krj; erilane jah `nõelab, tuleb et oja alt kohejoonega Mar; Olgu küll, et majal oo ia elada, aga kodu ikki kõege parem Tor; `seĺtsis sai vaelt [sõnnikut] vidada nii et teene `aitas teesel vidada Pee; oli õma elämine kõik et parem ei või `õllagi; aja kerves üles, et aja kuumass ja tao terä õhukesess Kod; nüid on nõnna säädetud et [tule]lõõsk `väĺla ei tule Äks; ja siis oĺli sedävisi et säl (püstkojas) sis keedeti KJn; [kootud jakid vammuse all] oĺlid sedäsi et poolest saadik oĺlid Vil; Seidse-ka˛eksa `aastat vihma kähen ollu, oless vi̬i̬l et varju all (pehkinud puust) Trv; [angervaksaga värvimisel lehed] `aeti sülege patta ja keedeti ärä, et li̬i̬ḿ ästi paks om Hel; olgu pähle et ta vana om; tennu [surikleit] nii nigu eluinimesele tetäss, aga mitte et koolule; mia tulli ärä ilma et ma `poiga es `näeginä Nõo; tu‿m neile nii sugulõnõ, et neide esä oĺl Mari unu San; keväjelt maa om kihtine, siss ei võiʔ nii maa pääl lammõdaʔ et suu `vasta maad panõt; võta kirvõss ja naka tahuvamma, ilma et sõna`lausumist ei olõʔ; naʔ hiireʔ (haigus) omma nii et lihm `t́siplõss Har; [tatrapuder] oĺ havvutõt, õt väega hää oĺ olnuʔ Plv
9. (kvantumi- ja viisilausete piirijuhtumeil) `kuonal poles et särises kohe VNg; õhu rattas on mõnedes majades `korstna sies, käib et kõrin taga; sie `juokseb juo `ninda‿t nenä `augud on `laiali Lüg; koer veab et jalad üsna `tangis Jäm; Valetab teise näu täis, et `aitab Pöi; tüdrik kedran takku et okk ühna ulun Muh; `ühte `inge `patrab et vahet ei ole; karib nõnna, et kas ing seest `vällä minemas Mar; sõitnd ikka naa et obu `kuumas `vahtus Kir; aga küll ta nut́tis, nõnna et ime oli kohe Juu; ta (põder) lüeb kohe nõnda, et puu killutab KuuK; las joksevad et muda `lendab; `kiskus neid `vindusi küĺlest et (nii et) kõveras JJn; me küĺmetsime `paĺlalt nõnna et kas või ing `väĺla siest Koe; kevade õppisivad siin n‿et piad `tossasivad VMr; lasi püśsist et käraki; lasi `püssi et `põmdi; [vikat] `leikas et nahinal Kad; joosi nõnda, et engest pańds `kinni Krk; pańd `ju̬u̬śkma, et jala es putu maa `küĺge Kam; [varss] siss ju̬u̬śk et kabja plakin oĺ ennedä Har
10. (vastandavas kõrvutuslauses) Sen asemel et [halva] `lapse `valmis tegid, tehnd parem kubu agu Kuu; selle asemele, et teda karistada, annab ta taale veel `öigust; selle asemel et varasta, ta oleks vöind jo küsida Jäm; tolle asemel et Täkule `minnä, ta‿less võenu siiä tulla Nõo
11. (põhjuslauses) `Sendäp‿se `tütrik oli nii `kärme, et oli `mieli `miestä `saada Kuu; ühe tüö `küljes ole ihu ja `eŋŋega et sais `valmis VNg; tühi ei anna äbenedä. [öeld] kui on `vaene et äbeneb oma `vaesusse perä; ei `täidind `müiä [kartuleid], et‿ku `lähväd `kallimast Lüg; Sie õli senest paha, et sepp ei saand `ääsi `juures `lõõtsa ise `tõmbada Jõh; `ninda pabil tuli üvä miel, et `köster `oskas üväst `rääki Vai; pidi `mööda `pääva paet `ümber `pöördud `saama et parem öńn olevad Pha; sii jo külitse rukki kõik vagude `peale, et vesi ää ei võta Aud; ju sis nad (pererahvas) ike [püüdsid austada tõnnivakka] nii et loomad surid nendel ju PJg; `võt́sin toedu kottu `juure, et ma jään `öösiks `senna HMd; meil ikka olid vel `akned ies et me nägime [valgust] Kos; saa `siiski vel sõimata et oled laisk; eks sellepärast ole siis saananaine et ega sul põle üiri`maksmest Pee; ja‿t peremi̬i̬s vana Nikalai `aegne soldat õli, siis sae kroonu paiukad Kod; `vastla pääval koa ei tehnud tü̬ü̬d, et tõrva pisarad lähvad linade `sisse Pal; kui `vihma sadas, siss tuĺli `rohkem lina kakku, sellest et siis oĺli `aega SJn; mehed oĺd iki `julgemad et kui, suitsu ais juures on sis uśs `kartma sedä Kõp; si̬i̬ (kotikangas) `koetass toemine, et ta om kõvemb `seismä Trv; täl om `jõudu külländ, selleperäst et tä äste `süvvä saab Nõo; nüt meil ike nahatäis tuleb et `meie oleme maha `aanu [uriinipoti ahjuservalt] TMr; sulahanõ ei taha `täämbä `tü̬ü̬hhe minnä, sest et `täämbä om pühäpäiv Har; uma poig `istõ kõ̭gõ imä pähidse man, et niä˽lasõ õi˽näǵemällä˽kooldaʔ Vas; selle mindäss kerikolõ et `paatõrd `pallõma; `vihmreʔ ummaʔ kuusidsõʔ selle et umma˽`kergebäʔ; et külmänü˽s ärʔ, vaja nappagaʔ kińniʔ `köütäʔ Lut
12. (otstarbelauses) kui kuningas `lasko `panna kaik joed ja ojad `kinni, et üht `tilkagi [vett] pääle ei tule Vai; kui aŋŋerud `püitakse, panevad sirbaki `alla, ät kala `mõrtsi läheb Pöi; [saani] kori oli selle `taŕvis, et [hobune] lund `peale ei loobi Mär; korgitsen oo et pudelid `lahti `keerda Vig; obose raua `sisse soab toĺlid keeratud, et obone ei libise Juu; anna `aega selleks, et soab paramini teha Kos; sai kõik [villad] segamine kruasitud, et ei jää `triipu, et kangas tuli ühetasane VMr; tähed on `noodadel, et `õigest vedada Trm; kerves on pandud pruudi sängi `alla pulma aal, et siis tuleb poeg Kod; nurme `pääle iki ülesse `aeti roovik `kõrgese, et [jaani]tuli nätä oli Trv; ruad tetti `õkva perätside, et ütte ti̬i̬d `mü̬ü̬dä sai `kanda, et `ainu paĺlu laḱka es lää Ran; ma jäti minev`aasta `lamba tolle tarviss, et siss om mul ka elulu̬u̬m Nõo; peräst andass `rahvalõ käsk `mõisast viinavoori päleʔ minnäʔ, et `viinu viiäʔ `Pihkvalõ Krl; iḿmiselle andass hiire `poigõ süvväʔ, et paĺlo `põrsit saanuʔ Lut
13. (mööndlauses) ehkki, kuigi, olgugi et läks valat ja mere `puole sield (rannalt) ja et oli küll o·kke˛aani üle käünd Kuu; et küll on `tuiskand, aga obusejalg `tunneb tied VNg; Ega kana igakõrd mune, et kaagatab (alati ei täideta lubadust) Lüg; et näväd (esiisad) ei õld `kuolis käind aga näväd õlid `muidu `targad mehed Jõh; sii `sakslased olid, et sa‿s möista küll keelt, ikka sai räägitud Khk; ma soa `siiskid `rohtu ää vötta (kitkuda) et küll vörk ees on Vll; ega sest põle `õhta et vidune oo Muh; ma ei ole mitte seal keind et ta küll on meist üsna ligidal Rid; marjad `maksis ikke ää, et ta ei and kaĺlist raha Ann; Et neid veskid küll kaunis tihti õli, aga ikkagi nad ei jõudnud niipalju teha kui vaja õli Trm; et küll mõni kaua eläb, aga iki ükskord lähäb (sureb) Plt; vanaemä `oĺli küll siuke tark inime - - ilma et temä kooliski on `kuśkil käind KJn; tal om `päevi küllät, et ta esi `seantse vähikse kasuge Krk; et varass mu küll `puhtass tei, aga nüid om mul `kõiki külländ Nõo; et sul esä vällä˽`ku̬u̬li, imä õks eläss vi̬i̬l; et külh `vihma sattõ, maa õks om kuiv Har; Et küll kehväst `sü̬ü̬de, `sõ̭sske oĺl reńdi `masmisega õ̭ks `väega˽suuŕ hädä Räp
14. (tagajärjelauses) pime kui kott ei nää et `torka `silmä; mis siin nüüd `lahti on, et `nõnda `vaikisest ja tõsisest `istuta Lüg; ah! midä me neid `tuurasi viel akkamo rege panema et, tülist Vai; kajakad tulevad `maale, et nüid akkab `vihma sadama KuuK; kui kuusk kolmat kord `pillab okkaid et siis laguneb lumi Amb; [kangas] pidi olema lõdvem et ta villale läks JJn; `enne on vähä kuma aga, et koit akkab Äks; mis mul nüid olli, et ma maha satti Krk
15. (tingimuslauses) ta (lehm) ika `lahti on, εt ta ika lüpsab Jaa; mis ta (lehm) peaks seal nõletama et‿eb `oska `süia mitte Muh; See pidi ete ia pere olema, et liha `oasta `otsa ette lõi Kei; et oleks `kõrgemast soost ammetmes, aga et alvast soost - - siis on südamed täis Juu; oleks et `järsku istud, siis on aeg pikk; ma jätaksin ta (siili) `siia, kui et koer ei võtaks (murraks) teda; siis akkabki kudumine `piale. et [kangas] on niies ja suas ja sõĺmitud ära JJn; kos nemä olli, et na `räimi är es tu̬u̬ Krk; tõru om `säändene, et ku˽käe `küĺge jääss, siss ei jõua änt är˽puhastõdõ˽tidä San; mi˽ka˽suka (sinuga) lännüʔ et `lastuʔ [taevasse]; et `lasknuʔ, ma ka lännüʔ Lut II. (alustab iseseisvaid, sag elliptilisi fraase) a. (konstateering, kahetsus, etteheide, imestus) Et‿se käsi ka `ninda hüppiss [kirjutamisel] Kuu; piim `aeti läbi masinast ja `sellest `tehti vast suppi. et sa said `roesast `piimast! [seda ei olnud] Hlj; pani minu `kuondla ka polema, et ei pand tuba polema VNg; `Naised on `irmus kädistajad nigu arakad. Et seda vada neil ka `jätkub IisR; Et keela-kaitse küll, niid oo vassikad jälle koplist välja tulnd ning otse kaapsu Kaa; mina pidin kõik `tiadma. tegema, et perenaene oleks koa tüdrukud õpetand Hag; seal on üks tokk, `viska ta `siia! [kui tokk antakse kätte, ütleb keelejuht] et annad kohe kätte; [tanguteradest] et on sińakas. kas nii vähä seda kett on kooritud või millest see tuleb JJn; sa tulid mulle ette. et sina tuled minu luamusse `sisse ajama (noota sisse laskma) Kod; `ossa lit́s, paigal jäänü veli! et tuńn o paigal jäänü (seisma jäänud kellast) Krk b. (soov, käsk) oh, et mette södasid tule εnd Käi; et anna `aega Rei; et lasõ kui tahad Khn; et sa menema saad siit Iis; et tule ette, poiss Kod; et kae sa poiśs, mine sa ruttu Har c. (keeld, ähvardus, sajatus) et sa kaud siit, et ma sinu enämb siit ei nää Kuu; et seda teist `korda änam ede‿p tule Jäm; et sa εnäm eese nägo ei `näita Mar; tooge ta ää tuppa, et mitte ei lase küĺmetada ega küĺma kää `olla Juu; et‿sa mul `jälle `aigeks ei jää Plt; et sa mul siin jälle ei võĺsi KJn; Et sa ei naarass [teise inimese teguviisi] Trv; et sinno `maakõnõ kannu‿s inäp Lut III. (lause lõpul mõne lauseliikme sisu rõhutavalt) ja siis vask`ussid, nied olid old viel nii `irmus `mürgised et Kuu; nda kena veel `istuda‿t Khk; se moa on `söukse parga all et Jaa; seal `öetse nii riieldavad ja raageldavad et Muh; vahest oo ruki [rukkililli] nii täis et Mar; ja nii ilus kollane lõng sai naa et [kaselehtedega värvides] Kir; kis ikka `vahva `leikaja on, `leikab ikka nii paĺlu kohe et et Hag; täna lõõna sõi nii vähä et Amb; pala rehetuba nii et JJn; villad [värvi] `sisse, sai nii kõva sinine et Trm; `rahkle nendega (lastega) nõnna et Pil; pühavase pääva ollin nii `voodis et SJn; siäl um nii illoś liin et Vas|| mõni kõrd oo naĺjajutt. siis naaravad et kas Kod IV. (hrl fakultatiivse täiteelemendina) a. (fraasi sissejuhatava abisõnana) Et kui see vana Rotsi Jaen oli ää surn, et siis `iilased varastan selle aidast ää, `mötlen sea olavad; Et sa parakust arm jah, kui poleks neid va `ussisi olavad mis siis oleks sui viga `metsas `käia Krj; [taibates, millest on jutt] ahsoo·, jah et kurat lõi lappi lauaga `vasta `seĺga kubjale JJn; [mis peigmehe emale anti] ja nii et tekk ja säŕk kõik siukst `väŕki KJn; Nii et kaśsil on neli `jalga SJn; tu̬u̬d su̬u̬lvett keedä et sõ̭ss, panõ˽su̬u̬l `sisse jah Plv; et siss lehm ḱulʔ oĺl üülnüʔ, et elo ḱul om hää Se b. (alustab fraasi, mis piirab või täpsustab eelnevat väidet) ega sis sie koht - - `toitand jo, `ainult et, et kolud olid maas, et ei old `tarvis `ühte`puhku neid `kaasas `kanda RakR; `muudku et sööb ja lakob Mar; ei tea, mis‿se tähendab, niipaĺlu et ma kuulnd olen Mär; kasteein on `süödav ein, niipaĺlu et noorelt ära `niita Sim; minä, vana inimene, muku‿t õlen; muku‿t kohe tämä aśja paneb, siäl `seisku Kod; ainult et sinnäʔ vaja minnäʔ Urv c. (välj teat ebamäärasust või oletust) Vanasti oli neid `vargusi et ösna pailu; Nuudid olid ka `nääripoistel kää, kes `kuskil `pöhkus et magas sellele `anti `nuuti; Neid pardi `poegi‿s saa et `nalja käde `öhti Krj; nüid nad ei viitsigi kududa, et mis sial `viitsida on ta käib [tööl] Pee; [turba] labidas oli‿s nii pikk - - nii et ta lõi et iga kord `turba `laiuse Rak; no nüid on mul, oma `arvamise järele et põline koht; mõni akkas [heinale] `enne `jaani, mõni tegi et jaani `eina Äks d. (rõhutab vastandavat seost) `aukud[e] [jäässe] `raiumine ei ole midägi tüö - - aga et se `külmä Vai; muedu jõuaks ära `käia veel, aga et jalad `aiged Tür; sial (jutustatud loos) `miski `tähtis ei ole, aga et nisukesi `juhtumisi on Koe; ega ta (poolivokk) `teistmodi ei old aga‿t nesuke vanemb [vokk] VMr; mine magama aga et te minu ei erätä Kod
ete1 ete Ans Khk Mar Mär Var Mih Tõs Khn Aud(et́e) spor Ha, Tür
1. ometi, siiski, õigupoolest; pigem sääl akkesid `rääkima et, te jääge ete `öösseks `siie; keedame ete täna `öhta tahesid `tuhlid Khk; jätä ete mend rahole Mar; mine ete `põrgu Khn; ei tea kas ete käib painakas peal sellel Kos; millas sa `õhta ete koju läksid Tür
2. õige, üsna, päris tahaks ete kärakad `selga `saaja Khk; sa said ete vara täna kojo Mär; naene `mõistis ete toredaste ütelda Mih; männal ete koberik koor Aud; See pidi ete ia pere olema, et liha `oasta `otsa ette lõi Kei; küll sie sind `siunas taga ete Jür; jõekupud, tema kasvab ete sügavas jões Tür
Vrd ette1, õieti
ette1 ette spor Sa, Muh, spor PäLo, Khn Tür Kad; (lausefoneetiliselt) te Kaa
1. ometi, siiski, õigupoolest; pigem soh, ju me niid oleme ette `rääkind ka siin tüki [aega] Jäm; oli `ütlend, see (laps) pole ette kummagite (vanemate) nägu ainaldis; mis sa ette `massad Khk; söö ette natuse, seepära taarist magama ka `langeda Mus; Meite noor kuitsu seike pisike et ennast pole ette olla; Pange ette ~ pange‿te uks `kinni Kaa; jo nad seal ette (piisavalt) vaadata soavad Jaa; küll aga saks mind ette `kiite Khn; Kuule, taat, sa roni ette korra kartsaga kummile PJg Vrd ete1 || (eitavas lauses) üldse, sugugi Keerdu pole [lõngal] ette olemas; Äi taast mehest pole änam ette äi ühtid, läbi mis läbi Kaa
2. õige, üsna, päris [võrgujada] peamäŕk oli teine, ännamäŕk oli teine, jo need ette ühed olid aga Mus; Aeg on ette nii läkune, et sellel pole änam `säädust pääl Pöi; sool oo täna ette pidu Kul; Sakudusid täna ette pailu Han; `Poolas olime ette kaua `aega Mih; tä oli ette äritet Tõs; Tormaga ette ramp `laeva `laadi Khn; kui ilus `õhtu on, siis nad (sääsed) ette tambivad [üles-alla] PJg; ja siis nied kolmanded takud sis nie on ette `pehmed ja `piened Kad Vrd ete1, õtte, ätte
3. (välj rahulolematust, ükskõiksust) õige `tehku ette mis tońt tahab Khk; Ette mul amet sind sii ootama akata; Ette mul asi, teeb mis immu see peaks olema seikse teega paergus akata linna minema; Minge ette ~ minge‿te jutuga Kaa
ette3 ette R Muh L K I eLe(j- Lei Lut); ede van Kuu Hlj Vai, Sa Hi van Var Tõs Khn Kod; että hv Krk; (lausefoneetiliselt) ete Vig Kir Kad Iis, ete- Kul JJn Koe Sim VJg Pal Ksi(tähendusrühmade piirid pole alati selged)
Tähendusrühmad: I. adv
1. välj kohta või liikumissuunda a. (ruumiliselt) ettepoole, ‑otsa; eesmisse suunda, eespoolsele alale; esile, (teiste hulgast) välja b. söögiks, joogiks (lauale, sõime jne) c. aiste vahele, rakkesse d. kaitseks, varjuks; takistuseks, jalgu, tüliks
2. omale kohale või paigale (hrl esiküljel), külge (kinni)
3. välj aega a. enne, eelnevalt, (toimuvast) varem b. varem kohale või valmis c. tulevikus
4. (ajaliselt, saavutuste poolest) ettepoole, kaugemale; kiiremini, mööda
5. kätte, tegevus- või mõjusfääri
6. käsile, tööks, teha; arutusele, kõne alla, nõuks
7. (kellegi asemel) tegema, tööle; teenistusse
8. (suhtlemisel) ühelt teisele, edasi, ära (teatama)
9. märgiks, tähiseks; eeskujuks, prooviks
10. (juhuslikumalt) vastu, kätte, kasutusele (juhtuma, tulema jne)
11. meelde, mällu; kujutlusse
12. koos teat verbirühmaga a. piisavust, jätkumist, kestvust välj verbiga b. ettevaatust, tähelepanu välj verbigaII. postp
1. välj kohta või liikumissuunda a. (ruumiliselt) ettepoole, ‑otsa; eespoolsele alale, lähedusse b. söögiks, joogiks (lauale, sõime jne) c. aiste vahele, rakkesse d. kaitseks, varjuks; takistuseks, jalgu, tüliks
2. omale kohale või paigale (hrl esiküljel), külge (kinni)

3. välj aega a. enne, eelnevalt, (toimuvast) varem b. (teat aeg) tagasi

4. asemel, kellenagi või millenagi

5. tasuks, katteks; vastu, väärtuses

6. kätte, tegevus- või mõjusfääri; käeulatusse

7. (kellegi) poole, lähedusse (jutule, asjaõienduseks jne); kellelegi (rääkima, teatama jne)

8. pärast, tõttu; (teat) põhjusel; (kellegi, millegi) suhtes (hoolitsema, mõtlema jne)

9. (saavutuste poolest) mööda, kaugemale
10. (näitelaused, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega)III. prep (ruumiliselt) ettepoole
I. adv
1. (välj kohta või liikumissuunda) a. (ruumiliselt) ettepoole, ‑otsa; eesmisse suunda, eespoolsele alale; esile, (teiste hulgast) välja Oda igä jääpiik `kaasa, jää viel nork, saad ede `katsuda Kuu; ja siis sai [püksi] `paelad `siie ette `solme `tomma VNg; veneusulised - - eidavad ristid ede Jäm; teine vötab kooguga suast läbi [lõngad] ede `vastu Khk; Emm`käskis üüda: tagu ede, esi taa! et siis akavad kured `kohti vahetama linnates Kaa; [tulusel] nii `kaugelt kut tule `valgus kumab, nii `kaugelt paistab kala ede ära Pha; üks istub ette saani koĺlu `peale Kse; Ku tahad pikka `toime tiha [kangale], siss võtad ikki trepp-trepelt kas tagant ette või i̬i̬st taha Hää; pane kangas nõnna, et kangas ette ei kasva ‑ - et ei kasvatand teist kätt ette (üht serva pikemaks) VMr; lähäd meierile, tõene paab õmad piimad ette Kod; [kurgedele hõigatakse sügisel] ema ette, isa taha Äks; [kampsun] käis `vaakidega ette `kinni Lai; seḿm tetass eläjäle ette; ei `julge ette `astu ega kõnelde Trv; rabandus lü̬ü̬b `kangale `sisse, tõine käsi kisub ette Ote; Karulõ vald ette, kalsaʔ mahaʔ, õigaśs `mõisnik `kohtul Krl; nu̬u̬ŕ [inimene] hiit jala ette, tu̬u̬ ei˽sataʔ Vas; suurõl tabal om võĺl - - pööretäss ette; ma ati (lasksin ativõrgu) sinnäʔ ette ~ `sisse Se|| teene jälle paneb mu `kõrba teist `viisi ette (üks räägib üht-, teine teistmoodi) Mih; karjalapsed ikke tegid tule ette [karjas] Juu; e t t e v õ i ~ e h k t a h a ~ t a a d e (ükskõik kas) rohkem või vähem, varem või hiljem õlgu `uassa ette või taha. aga ta neĺjä`kümne ümmer on; õlgu pääv ette ehk taha eks ta ike testod suab Kod; nellä`kümne `aasta `ümbre ta iks om, olgu päiv ette ehk tõene `taade Nõo;
e t t e (j a) t a h a ~ t a a d e igatepidi; kõik viimseni valmis Kodu tegi oma `lastele kõik ette-taha `valmis IisR; Mis naistel niid viga elada keik asjad tehakse ede ning taa ää Kaa; kõik tie neile kätte ~ ette ja taha VJg; ise `sõimad ette ja taha ärä; ennäss kiidäb - - ette ja taha kõneleb Kod; ti̬i̬ kõik `talle ette ja taha kätte KJn; mõestab `asja ette, tõist `taade, ei lase `endä `koskil tüssätä Nõo; kõ̭õ̭gi päädi mõist ette ja `taadõ Räp Vrd ettehe b. söögiks, joogiks (lauale, sõime jne) oluve raba on viel üvä, `tarvis `viiä sikkole ette Vai; rahi pörsastele `tuhlid ede Mus; loomad söid seda `eina küll, ei nad pole ede mette jätt Rei; `kooris ühü püt́i [piima] ää ja `ańdis kohe perele ette Mär; süödo koŕv pannakse `einu täis ja viiakse luomadel ette Ris; panen [lehmale] joogi ette JJn; õlesi jahu õllud, ma õlesin ette kannud `siale Kod; pane lehmile õle ette. `viska obestele ja lammastele kah einä ette Hel; nüit tõmmatana jah ette `kõ̭iki, `talve siss om sü̬ü̬k otsan Nõo; nüid inemise ei võta toda `sü̬ü̬ki ettegine, midä mina pidi `sü̬ü̬mä Ote; ma vali söögi `tsialõ ette Vas; [heina] kuivatame kuivast, sõ̭ss saa lemilõ (lehmadele), mis ette `pandaʔ Lei c. aiste vahele, rakkesse Vähe maad `sõitasid, obune lagunes ette ~ ies ära (tuli rakkest lahti) IisR; paned obuse ede, aad ta aiste vahele Jaa; säeb obust ette Tõs; aŕk sahk - - kaks `ärga ette KuuK; rakenda obune ette Lai; soridega `pańti obone ette KJn; `pańdive obese ette Hel; taludel `oĺli obesit [vankri] ette panna mitut Nõo; [peremees] siss lööno - - kaks obest `tiisliga ette saanile ja KodT; obõnõ väsünü nii ette ärʔ et, vai mine eiśs `vehmbrede San; nüüd panõmi˽taa varsa `vahtsõst ette Plv; `iistame obõsõ riel jette Lei d. kaitseks, varjuks; takistuseks, jalgu, tüliks jänes juoks tie `pääle ede Kuu; pues `siutasse kott `nüörigä `kinni, siis lüöb `sõlme ette Lüg; sa oled `umbest ede `juhtund Khk; aĺl udu vetab ede (nägemine jääb tuhmiks) Kär; piiru nakid torgatse ette, siis lõng ep akka pooli pealt ää varisema Muh; abokati (advokaadi) `võtsid ette Mar; ahe oli pealt `lahti, lebad ei tahtnd ää `küpseda. munutsi tuli `tehti ette; lööb nagu luku ette `kõrbesse (ei kuule hästi) Mih; `siatsin mäńni oksad ike `eesele ette - - olin ise sial taga Nis; kui sa ei oja, jumal ei saa ka `tulla kätt ette panema Amb; `viskasin selle reha jänese joosule ette Pai; sõńnik `kaśvi ette, ei `jõudnud ärä `laatada; täl ike üks asi ette tuli, et tä ei suanud `tulla Kod; pane ärä, siin putub ta mulle ette Trv; käänä pü̬ü̬r ette [ust sulgedes]; liidi sehen suur auk, `sinna vaja savi ette tõmmade Krk; täl om `aonõ aid ette tettu, et eläjä ei saa `kapstide Nõo; mes minust prilla tegijät ei ole, siss mine `sinnä ette ribelema Rõn; `poiskõsõ rõibõ pańd mullõ jala ette Har; timä käänd hobõsõga ette ti̬i̬ pääl Se; `saiõ ńääĺe jette süvä ni laǵa haud Lut
2. omale kohale või paigale (hrl esiküljel), külge (kinni) `talve `aknade `raamid on ka mädäd, `viimaks saa ettegi kogu `aknu Jõe; aja nööbid ede Jäm; se kerves vöttas kenasti tera ede [käiamisel] Mus; said sa ette aada (lõnga nõela taha); aesad pannasse adrale ette ja Muh; peiupoiss `säätas noorikule `põlle ette Pär; vanast oĺlid mulgud, kus `roekad ja lat́id ette käesid Vän; ega muido ei näin kojoda kui panin prill ette Ris; siis poisid tegime `eńdile neist (puusamblikest) suured abemed ette Amb; panen kardinad ette VMr; ilusamad särgid - - neile olid siis ilusad kirjad ette `tehtud Lai; teräśs pannasse `kirvele ette Vil; sõss (talvel vett kandes) oli kikk põll ärä karratet ette küĺmägä Trv; Kit́iga `pańti iks `aknakruudi ette Rõn; aia `värteʔ omma kidsavallõ ette `pantu Krl; kaṕi võt́i `sündü ette külʔ Rõu; naistel oĺl verevide `nü̬ü̬rega ärʔ `aetu säŕgiʔ, `aeti [varruka] suu `vi̬i̬rde, ette, `taade Plv|| (muust tasapinnast) kõrgemale aja rind ede Khk; sõi omale - - kõhu ette Kos; [pärast sünnitust] mõnel jääb suur kõht ette Ksi; kel kõtt suur, ette kasunu, si̬i̬ üteldi `maokass Ran; ei noh `sihvtin poiss, ku ta vi̬i̬l rinna ette ka aab; kui sooliku om kubemede tulluva, siss aap kõ̭ik ette `puńveli Nõo
3. (välj aega) a. enne, eelnevalt, (toimuvast) varem inimene ei tia ette tuuld, aga kala tiab Kuu; kie nääb juo ette et `omme tuleb `vihma Lüg; olid selle asja pärast ede keind (altkäemaksuga mõjutanud) Khk; kes nende nime muidu `tohtis suhe vötta kui es `ütle `rohkest seda ruuva nime ede Kaa; kõik `sääti ja õpetati `taale ette Mär; `mustlased kuulutavad ette; niisugusid tähendusi oli see mees paelu ette `rääkind Mih; see oo nii ette laedetud (määratud) Aud; me `iandame `kaapsa `seemne ette ära Hää; inimese südä `näitäb ette, kui õnnetus tuleb Kod; ma `aimasin seda õnnetust juba ette Lai; ei `mõtle ette, mis ta kõneless Hel; inimene ei ole ette nii tark kui `taade Nõo; ma kõnõlõ sullõ [enne minekut] ette, mis ti piät tegemä Krl; sa˽piat egalõ `tü̬ü̬le uma aig ette `vällä `arvamma Har; üldäss õt parep õks ette kõ̭nõlda ko `perrä tõrõldaʔ; hoolikass mi̬i̬śs, hoolits ette jo arʔ Se|| avansiks; lisaks, juurde `Selle mehele küll raha `enne ette [maksta] ära usu IisR; sihantse mihele‿p tohi ede anda (maksta) Khk; Eks peab peremehe kääst vaka rugisi suilisepalgast ede vetma Kaa; üks teeb teisele päeväd ette [sõnnikuveol] Mar; juut́ küsib puale `inda ette Kod; ma ole üte `aaste ette arvanu, sii olli lühep üit́s `aaste Krk; ma maśsi opõtajalõ naaśe i̬i̬st palga ette (laulatusrahast) Räp b. varem kohale või valmis isä jagas igäle ühele oma jago ette Lüg; Mina lähen ette, `tulge `teie järele IisR; Kivi ehk `kandu kaaluti, labindaga natuke `auku ette, viblas `alla Hää; ja eks `kervega tuleb ette `raiuda [sälk puulangetamisel] VJg; viib käsu ette et sel pääväl `tultse `vassa Kod; om `ti̬i̬dmine joba ette `viidu, et piäp `riśtkät̀si minemä Nõo; Surm tu̬u̬ õi˽sõ̭nna ette Rõu; `määntse kivi ette `viskat, tu̬u̬ peräh lövvät Vas; [surm] sõ̭na ańni jo ette, võt́i ar kõrva`kuuldmisõ Se|| varuks, tagavaraks No siis kui nädäla `päiväd jua õli seda `manti ette `kõrjatud, `laupa siis `einaajal ehk tüäajal [tehti võid] Jõh; piab vilja `järge ede `oidma; söö siis pühapεε nädali `vastu ede Khk; oli tal vaadiga ede ostetud [õli] Vll; ma `jõudsi eile ikka päevase küli ette külida Muh; akkavad `toitu tegema ette kohe [pulmadeks] Tõs; üks talve jägu kisuti ette kohe [peerge] HJn; sul `oĺli ette kogutu, et sa saat `aasta ärä olla Rõn c. tulevikus mis taĺv ette tuleb (tuleval talvel), siis akkame `tüele Hlj; pikk ü̬ü̬ tule ette magade mudiki Krk
4. (ajaliselt, saavutuste poolest) ettepoole, kaugemale; kiiremini, mööda minä `jõudasin tämäst `einaga ette; Kie ette sai, sie tegi `ennemb [süüa] Lüg; Katsu aga veskile minnes teistest ede, siis saad rutem jahud käde Pöi; lasõ oma obo ede Khn; tagumest rattad käevad ette (öeld lapsega tüdrukust) Kad; ega `keegi ei võind oma `eega ette `minna Trm; mõni tükib õma jutuga paĺju ette, kiidäb; si̬i̬ juakseb kõhe tuuless ette Kod; iline vili lääp varalise viĺläst ette vi̬i̬l Krk; illane voonake kasvap varajatsest ette Nõo; sa lähät uma rinnaga ette lõigatõn Har; timä jälʔ juusk `mõtsa pite, lätt `puhma pite ette Lut|| nor‑ maalsest kiiremaks (kellaosutitest) `meie oma [kell] kippub ette suvel Lüg; kellu keib ede. poole `tundi ede keind Khk; meil [kell] verotab küll ette jah Mar; kell on ette käind Kos; si̬i̬ (kell) käü pu̬u̬ĺ `tunni tõise kelläst ette Krk; üits kell käib ette, tõene jääb `taade Nõo; sulanõ `käändnü˽kellä ette Vas
5. kätte, tegevus- või mõjusfääri kuer käib jahi pääl, ajab jänisse ette, küttäle ette Lüg; Täna on `jälle `söuke `kohtlane ilm, võib `jälle ede `minna (väljas töötada) Pöi; [puud] `lastasse teisele ette, teine raiob oksad `jälle `vihko Mar; [pulmas] et kui laud sai pühitud, siis `vinnasid mõne `kopku ikke ette koa selle `pühkijale `pühkimese raha Vig; üks mees pani `alla, kaks naist lahutast ette [vihke rehepeksul] Aud; kärutasin `saue tegijatele ette Rap; siis `viidi [kosilastele] ette üks ja teine naisterahvas, ikke ei ole sie tedre VMr; vana inimene `tõmmas põhu tuustaku ette, raputas ilusast rehaga läbi [käsitsi rehepeksul] Trm; reheaeg ette`kiäńjä kiänäb `üstelugu ette tõesele, tõene annab aŕgiga paŕsile Kod; edimält `tu̬u̬di puttõl ette, siss ku joba siĺmä kirivä, siss `panti `veksel ette Puh; kana tahab kikast, laseb lohvikeli ette; `kohtualune kutsuti ette Nõo; piät ette (kohtusse) tulõma tu̬u̬ss aoss Plv|| hoolele, karjatada, rühmana kokku `karjane vottas `värsid ja `muĺlikad, `kümme `luoma ette Hlj; Karjane vöttis omiku karja küla vahelt ede Pöi; aga nüid võta `veissed ette ja mene jälle Vig; Igaüks `laśkid oma lehmad laudast `lahti temale (karjasele) kohe ette Kei; kui kibe tü̬ü̬aig `olli, siss `panti mulle sia ja lehmä ette, ja mia oesi ka kõ̭ik iluste Nõo; nüt tõenekõrd lastass `püśsi jälle - - mina siad ette ja kodu TMr
6. käsile, tööks, teha; arutusele, kõne alla, nõuks `viimäst tuli asi ette. `tohter üttel et sinule ei `aita `prilli vägi enämb Lüg; egal oma [lõikus]rind ede `vöötud Ans; see (kohtuasi) küll nii ruttu ei tule ette Mär; Si̬i̬ (soonehöövel) võtab `kitsad jutid ette ja läheb Hää; no tükid `ańti ette ja eks ikka tähäd õpetadi ko `lastel [koolis] HMd; panid kilimitu uuest [vilja] täis, `jälle uus rind ette Trm; [kes] teeb `kurja, selle võtab ette (noomib läbi) Kod; üks kõik mis ette `pańdi (ettepanek tehti), tema oli ikke `vasta Plt; üit́s esi võets kõrrage ette Krk; si̬i̬ om `uhke nigu rikka mehe kuĺt, ei võta `kõhna emmist ette Nõo; rabe ja peru ja räpäkass obene, kes vedämist ei võta ette Ote; timä võt́t ette mõ̭nõ makõ jutu, sõ̭ss muidugu ai tu̬u̬d Vas
7. (kellegi asemel) tegema, tööle; teenistusse ruut akkas `kerjama - - võttis ühü naise omale ede Pöi; puu`meister oo kes nõnna töömehed ette võttis ja maja `kauples `eesä kää `peale Mar; näd olid saksad - - võttis omale kaks kolm tüdrikud ette Var|| fig võt́i ma‿ka‿ks `õigõ `süäme ette (julguse kokku) ja lät́si `kaema Vas
8. (suhtlemisel) ühelt teisele, edasi, ära (teatama) üks siis lugi ede ja, siis olid `naaburid siel kaik `kuuldamass Kuu; juut `luiskas `soole ede Khk; ma kinnitasi taale küll et, ää reagi ette Muh; teine inimene `ütleb ette ike sõnad `palve`tundis Mar; vanad inimesed on üks tõesele `kannud ette sedä juttu; vanana paab (räägib) ette; kiidäväd poośile ette et, tule ja võta tüd́rik ärä Kod; teesele räägib teist `viisi ette KJn; ta kõnelap ette sõss tõine usub Trv; meil võletide ette, aga asi oĺl periss tõiseti Hls; sai [laul] `seĺgess, siss paarin laoleti ette opetajale Ran; nemä võldsiva, puhuva vanainimesele ette Nõo; ta aja (jutustab) sullõ ette inne, sa mugu usut Kan; ta tuĺl ette `käänmä (süüd teisele veeretama), et ta oĺl kuŕja tennüʔ Räp|| (koos etteheidet välj verbiga) ta eidab mulle alati vanu `asju ette VJg; võõras `viskab emäle ette, kui laps teeb kedägi Kod; oia et sea miul midägist ette ei `ütle (heida) Krk; hauk imäle ette et, timä ollõv `tüt́rigu tütäŕ Har
9. märgiks, tähiseks; eeskujuks, prooviks kuol`mester `kirjutab tähed ette Lüg; `Kraana tegi `enne sügava `kraavi ette [põlevkivi kaevandamiseks] Jõh; teine kεib külimihe körval, vaadab kohes küli rind, pistab pulgad ede; `näitad teisele üht tööd, teed natise ede Khk; jalaga viisid jälje ede, kui külirind löppes Kär; [seinapalgil] varaga jooń ette ja `kervega `õõneks Mär; ega mud́u ei teä jo [palki] tahuda mitte, siis tahmase nööriga `tehti kriips ette Juu; `tõmma juaned ette. ju̬u̬nt `mü̬ü̬dä one üvä lõegata Kod; [hark]adraga `aeti `it́smed ette Vil; kassige tõmmats riips ette [seinapalgi varamisel]; kiḱk sai tal ette ärä näüdet Krk; `võtku esi `endäle sihk ette, kedä `mü̬ü̬dä ta lähäb Ran; Nurmõ pääl vidi jalaga `hitskmõ ette Rõu|| asitõendiks `näita leping ette Muh; kuller `näitäs tõesen juaman obese kõrvad ette Kod
10. (juhuslikumalt) vastu, kätte (juhtuma, tulema jne); kasutusel (olema) on ju mittu kord ette tuld, on kala`paadid ajaned purust ja VNg; elades tuleb pailu ede Khk; `vaema on vana söna, nüid seda toleged ede Käi; teeb seda tööd, mes ette keerab Mar; tuli üks tuhin ette, `tahtis `senna `minna Mär; neid (leetreid) on nüid ikke viel, lastel ja tuleb ette KuuK; mina `korjasin põllult kõik kivid ära - - mis ette `juhtusid Trm; kõik ärä viädud, mes ette si̬i̬ kätte Kod; si̬i̬ tule sul alle `aaste peräst että Krk; meil viĺetsä aena, siin kolmess tegemist es tule ette Kam; kanaʔ savitsõsõ miä taht, miä ette nääle putuss Plv
11. meelde, mällu; kujutlusse sie `kabo·rnik `üstku tähendaks teist `aśja ka viel, aga ei tule `paergast ette Hlj; üks jutt toob teise ede Jäm; Kessele see ede tuli, et `seike asi veib tulla (öeld mingi ootamatuse puhul) Kaa; ei keerä ette `paergo Mar; ei tule ette, kuda seda `üeldi JJn; mes‿sa sedä ei tuanud ehk ei küsinud. ei tullod ettegi Kod; aga kes si on, kes seda unenägu nõnna ette toob Plt; miul es tule ette seast juttu, et ma os küsünü ta käest Krk; mul `tuĺli ka ette nigu Ülo eli oless ollu Nõo; tulõ õs tu̬u̬d ettegi et är˽`pühḱsä `kahvliʔ Rõu
12. (koos teat verbirühmaga) a. (piisavust, jätkumist, kestvust välj verbiga) leib ei lüö `kauvast ette, on värsk. vana leib lüöb `kauvemb ette Lüg; Kas eina kevadeni ede lööb vei äi Kaa; Kui raskid kehalikka töösid alati teha, sis tervis kauat ette ei löö PJg; see töö jätkub mul veel `mitmeks päävaks ette Ris; leib ei `piisa ette VJg; kui si̬i̬ toŕm läks maja südämesse. mes si̬i̬ ette lü̬ü̬b; ühe päävä perena, ei `piisa `ükski asi täl ette; nüid tuleb neid süädikid, vai siäl ette kedägi kestäb Kod; sellel ei pisu kedägi ette Krk b. (ettevaatust, tähelepanu välj verbiga) `Sengä `täüdüb edevalatada `kuida `räägid, on `oige äkkine Kuu; vahi ette, iga `kõhta ärä `juokse umb`pahka Lüg; looma `otsimise juures piab ede (hästi, hoolega) nägema, et äb lehe kaudu Khk; `vaata ette et sul õnnetust ei `juhtu Tor; `voata ikke `enne ette koa, kuhu sa lähäd ja mis‿sa teed Juu; sa ti̬i̬t iki sedä `asja ilma ette `vaatemede Krk; mes‿sä joosed nii räpäkude, ku‿sa ette ei kae Nõo; rõba [inimene] ju̬u̬sk kas `saiba `otsa, ei kaeʔ `hińdäle ette Räp II. postp
1. (välj kohta või liikumissuunda) a. (ruumiliselt) ettepoole, ‑otsa; eespoolsele alale, lähedusse pime kui kott - - ei nää jala ette Lüg; see söidab nii tasa, et jalg jala ede Jäm; `pinkide `peale `istusid. `rendide ede Ans; ühekorra (vanasti) `pandi pöhk [loomade] nina ede maha Mus; mis te ukse ette kusete; päevased tembud tulavad `ööse unes su ette Muh; ta siab vεhe `korda εnnast, siis tuleb so näo ede Phl; eks sa `vaata eese ette koa `onti, et sa oma jala ää taod Mar; `vahtind enese ette Mih; ise läks `sängü, mind pani sängü ede `valvama Khn; `silme ette läks mustaks Nis; tarvispuud soab `vasta tuult ja pääva ette (päikesest läände) `lastud Kos; tuob surma ka suu ette Kad; sina alate paad mulle `ämmä ninä ette (eeskujuks) Kod; ees minu läheb tua ette KJn; ahju suu ette es panna puid Hls; et ei ole `mahtun tellede ette, kangast kudame änäp; mis sa ütte `kintsupidi läät, võta kaaŕ rinna ette; mine riida ette, võta lühiksit puid Krk; ma lää ka voki ette, naka `paklit tokutamma Võn; kae sinna aida ette trepi `laudu pääle Har; saistass jumalõ ette, vannuss Se; ḱülm veži `tuudass sanna ette Lei|| lei `plaksti `õtsa ette Jõh; siis et matakas tee `vaeva mette, kui tõrvaristid `lehmdele otsa ette `tehti Muh; võta `külmä vett ja tõssa õtsa ette Kod; mugal saŕv om serände `kõvver, käänäp kõveride otsa ette; latsel keedeti (köideti) laṕp `ümbre pää - - sõĺm tetti otsa ette Nõo b. söögiks, joogiks (lauale, sõime jne) `anna `leivamurened kana ette Lüg; Ohakad `kisti viljast ää ja `toodi sigade ede Pöi; pebred korjati kokko korvi `sisse ja `viidi lammaste ette VMr; [kõlud] visati kanade ette siblida Kad; [kõrvitsakoored] anna lehmä ette Kod c. aiste vahele, rakkesse siis `pandi obosed rakke `saani ette Vai; aga poiss `panni [hobuse] omale ikka siis vedru`vankri ette Muh; pannu obuse ri̬i̬ ette Saa; mõesa ärjamehed panid ikkega ärjad suure aŕksaha ette Kos; ärg listri̬i̬ ette, ies `saŕvi Kod; `õhta tõmmati ia obune saani ette Lai; egä sa `lehmä adra ette ei pane Krk; tõese ägle ette pannass tõene obene Nõo; esä `pandnuʔ hobõsõ `vaht́siidõ ratastõ ette Rõu d. kaitseks, varjuks; takistuseks, jalgu, tüliks se pani käsi sedämodi `silmä ede, `muidu `päivä - - `paistas eledäst Vai; pane iste ukse ede, muidu ta lεheb `kinni Khk; Ooda ma lähe siia augu ede ehk siis `saame kana käde Kaa; naene tuln saunast parasast ja pand kääd `rindade ette Muh; jöö ede `panta pais Emm; ää topi `eese nina teeste ette ~ vahele Mär; lehmale `pańdi silma ette üks niisuke laud, et ta ei näind `minna Amb; kelle ette sie piaks `puutuma VMr; õige klaassepä tütär, seesäb `valge ette; vars juakseb oudo ette Kod; kui kedagi jala ette jääb, oled kuhe maas Pal; lää tõõśte ette kambertem purjuste `jalgege; turbast ai adra kaala ette Krk; plaat `panti ahju suu ette, ku `leibä küd́seti Nõo; ma `teie rohulist `aida haost karja ti̬i̬ ette Har; [kastekannul] ei˽tule˽torost vesi `vällä, looga`hiit́jä `lätvä˽`sõkla ette Rõu
2. omale kohale või paigale (hrl esiküljel), külge (kinni) pole `eese silma ede `rilli saand Khk; särgi ette `aetse rinna lapid; õle topp torgatse `leitse augu ette Muh; ja sedä (sakilist paela) `aeti noorde meestele särgi `rõnde ette Mar; [äkkel] niisa·ma kui `vankri ette panid aisad Trm; sammetid `pańdi [jaki] `rinde ette kua Lai; riiv käib ukse ette KJn; ta pańd `kardina ka akande ette Nõo; kraań käänetse aami ette San; mi˽`väikene `preili pańd ka jo prośsi rinna ette Har
3. (välj aega) a. enne, eelnevalt, (toimuvast) varem kui tuli suur pöllu `kordamine - - rugide (rukkikülvi) ette Ans; eenaaja ette, siis oli naestel suur särgi `õmlus Kul; tuulispask nagu tuule keerod - - vaest ilma `muutmiste ete Kir; sie oli jõulu ette Kse; `Kapsad `võeti lume ette aeast ää Kei; [lehmal] `lüpsma tulemise ette siis tuleb piim nisasse Ann b. (teat aeg) tagasi kahe `aasta ette oli mul suur õnnetus; ühe nella`kümne `aasta ette Ris; kaheksa`kümne `aasta ette siis tema oli juo ikke, ilus leib KuuK
4. asemel, kellenagi või millenagi siis (alguses) nied kardulid olid nii iad aśjad et nied olid piima ja liha ette [supis] KuuK; ma olin kaheteist`kümme `aastane, jäin sulase ette VMr; [sõrmkindad] kel õlid sõlmed sies, siis sie õli kahe poari kinnaste ette Kad; ma sedä innass ei `arvagi ~ inna ette ei `arva Krk; Vanast reheahjun kütseti kaale kah mes läits kah söögi ette Nõo; arvaśs tu̬u̬d tävve ette Plv|| (kellegi, millegi) võrra, väärt, (kellegagi, millegagi) võrdselt, sama palju tieb ikke mihe ette tüed Hlj; See joob `mitme mehe ette; See viab obuse ette (hobusega võrdselt) Han; lehm ei anna mitte kitse ette `piima VJg; mis‿sa padrad või paterdad või vaterdad. need käivad kõik ühe inna ette (on samaväärsed sõnad) Plt
5. tasuks, katteks; vastu, väärtuses keik läks `inna (raha) ette, ega `raisku mend midagi [hülgest] Jõe; kus nad `viĺja `muidu `saivad, `silkude ette vahetasivad Hlj; `kuolis kui sai `käia, siis ikke `tuodi koppika ette `krihvlisi VNg; ei `maksand kedägi, sain `aituma ette `tõise kääst Lüg; kolm `päivä nädälas pidid `mõisale tüöd tegema `rendi ette Jõh; tegid `mõisa `päivi selle (popsikoha) ete Kir; suur tänu sööma ette Ris; kiriku juurest jägati jahu, selle ette käisid karja tied `täitmas HJn; ema `ośtis raha ette ka `piima JJn; ikke pidi et sa lieris olid ikke selle ette `maksma Kad; turu oor laseb kõigiga raha ette Plt; tü̬ü̬ arvati reńdi ette [mõisas] Räp
6. kätte, tegevus- või mõjusfääri; käeulatusse Peremes lükkäs `silgunappa sulase ette; kits ei `anna `püssimehe ette Lüg; Peab ikka vihma ede minema Pöi; kui korikad `välja jätad koi`valge ette, siis oo lapsel koi viga; siis `toodi vars rehalt `valge ette Muh; seda `juhtob ka elo`aeges, et inimene tole ede jεεb Käi; ei tä võta mette `miskid `asja inge ette (ei söö midagi) Mar; panime pääva ette (päikesepaistele) veed `sooja Kse; naelane ahvenas `juhtund not́i ette Vän; `Öeldi `jälle nõnda mõistu [rasedast], nägu laste kõrvade ette ei tahetu lausa `kõike `väĺla `rääkida Hää; vesi ei piä surma`ohvrid õma ette `võtma - - ajab `kalda piäle; si̬i̬ asi tuleb ike ühekõrra - - ilma ette (inimeste teada) Kod; ein `oĺli nii `veike et mitte vikäti ette käsitsi ei akandki KJn; villa kadsad tullive masine alt `vällä ennegu na `ketruse ette lääve Pst; no om küll irmuss, kes laste ette tuld jätäp ehk tikku Puh|| hoolele, karjatada ajad oma loomad omigu `väĺlä, karjatse ete Vig; ennembide suur külä kari käis ütte kokku, üte karjusse ette Ran|| kõrvu, teada naise jütt läin `viimaks `möisa härra ette Phl; [kaevati] rehepapp viib `viĺla sialt. jutud läin ärra ette Nis; viimaks läin sie asi `keisri ette juo JõeK; kannab kõik ilma inimeste ette KJn
7. (kellegi) poole, lähedusse (jutule, asjaõienduseks jne); kellelegi (rääkima, teatama jne) siis `kutsuti kohe mehed `sinne `kohtu ette VNg; sis saadeti meid arsti ede Ans; ta tulli oma äda mu ette alisema Muh; `lapsi `viidi sõna lugema kiriku ärra ette Kse; [õpetati] ku `kohto ette minevä, siis vaadata `kohtokuĺli `piäle Kod; esi ta kõneless miu ehen, lää tõise ette kõneless et mea kõneli; senikava ku suure koolini pidiv latse ku̬u̬ĺ`meistre ette lugeme mineme Krk; kutsub koolust pääst vi̬i̬l `kohtu ette Nõo; pomisõss `eńde ette Krl; üteĺ, et ku ma lät́si opõtaja ette, siss ma võt́i raamadu `piiu henne siĺmä manu Har|| alluvusse `suata `ämmä ette kui ämm on `alles Lüg; siis ma jäi venna ette (teenistusse) Tõs; tulin `võera ette [teenima] PJg
8. pärast, tõttu; (teat) põhjusel; (kellegi, millegi) suhtes (hoolitsema, mõtlema jne) `ennevanast õppetajad palusivad ja lugesivad `kantslist `ilma `süüta `vangide ette Lüg; ega minu ette põle `karta, et ma nurisema akka; mis sa Manni ette `õhkad; kevade `olli `kange külm, siis `olli selle ette `karjumine Muh; küll mul oli `kange irm selle asja ette Ris; nää `vaeva ja jüst oma kõhu ette Juu; selle ette et nad `vasta akkasid pekseti kiriku `pośtis HJn; aga ma sain selle ette õletata et õige `aitas Kad; `ükski vana inimese ette u̬u̬lt ei kanna; suur muretsus selle aśja ette Kod; ommendse päeva ette ärä muretsa Trv; oolitse talve ette kah Krk; temä ommenitse päevä ette ei `mõtle Nõo|| jaoks, tarvis noored inimesed põle jõun selle ette muretseda (lapsele riideid enne sündimist) Muh; vahel tüdrikid `üeldässe, vaĺmissab vana aja ette - - ku naesess suab, siis one täl vana aja ette vaĺmisset Kod
9. (saavutuste poolest) mööda, kaugemale virk poiss `koolis, lähäb teeste ette oma õppimistega Mär
10. ise enese ede (päralt) olemine – pole teistega segamini Khk; Nee (vindid) on `eese ede `söuksed vagusi linnud Pöi; üks niesukene nohik miest, enese ette (omaette) ta pusib Sim; käib nagu koi ise enese ette. ei laasu sõnagi Kod III. prep (ruumiliselt) ettepoole üteldi vanast et, regi lääb ette obest, jõõrastab Nõo
ida1 ida g ida spor R S L KPõ, Iis Trm, ea, ia Jõe Kuu Hlj SaLä Hi Hää; idä g idä Vai Khn, Kuu
1. ida(kaar); idatuul – R spor L KPõ, Iis hv Trm `paadi keul ida `kaudu `ringi `kierada, kui merele lä˛eb – `jälle taba Jõe; `tiedäb just kui tuuld idä menemä; `Soidimme vähä `aiga `iäle; iäst tuleb sue ja iäst tuleb külm ja iäst tuleb ilma ots; idä vieb kalad merestä idä kagu kattelasta Kuu; `ommiku ehk ida. meri`miestel on ida Lüg; kui tahad `linna `minna, pead idas minema Ris; `luiked tulevad siit länne puolt ja panevad ida `puole JõeK
2. kirre; kirdetuul – S Noa Rid Tõs Khn Hää Ris hv Trm tuul leheb ida, puhub iast; kui `talve külm ida tuul on, siis `eetasse ka, et ida iniseb; tuul on ia pöhja vahelt (põhjakirdest), tuul on iast maagere pool (idakirdes) Khk; kövad tuuled oo ida, `maagar, keskomik; täna oo ida maakaare vahe [tuul] Mus; ida ja `maagare vahe tuul; idast tuleb `iidne sui ja põhjast põline tali Muh; Kui east sadama akab siss sajab kolm `pεεva Emm; tuul on east `maagerest, tuleb külm kevad Rei; Idäst läks `selgeks ning põlõtajaks külmäks; Idägä oli sumba ää viin Khn; päe tõuseb säält kust ida akkab; kahessa tuuld me tääme: põhja, `lõuna, meri ja mets, `lu̬u̬de ja ida, `kärme ja lään Hää; täie idas (kirdes) Ris
igav igav hv R, eP, -a Hlj(rhvl) VNg SaLä Kaa hv Pöi, Rei, g -a; igab Vig Mih Aud Vän, g -a Mar; iḱav g iǵava Lei; igäv Kuu Lüg Vai(n ) Tõs Khn Kod KJn M(n -e Krk) Ran(iǵ-) Nõo; ikäv (iḱ-) T(ikkäv Rõn) V(-v́), g igävä (iǵ-), g -e Krk San Krl; igäb Vig Juu, g Mar I. a
1. üksluine, vahelduseta, igavust tekitav; tüütu Igäv on aig `uotajal Kuu; aig läheb igäväst - - kui ei õle tüöd Lüg; mool akkas päris igav sääl `vahtides Khk; nii petk igav tee oli `menna Rei; meks mool põle igäb üksibäni sii kodo `estodes Mar; Sie pidu olõskid suurõm asi, igävä `võitu oli Khn; aeg lähäb ikke naa igavase Aud; mis sa nende igavate sõnadega ennastki piäks `piinämä Juu; tulin `vaatama, kas leeväl aeg igäv [ahjus küpseda]; küll oo kua igäv elo, kui ei sua kõnelda Kod; üit́s sü̬ü̬ḱ lää ka igävess Krk; obesel ka lasila man ikäv saesta Nõo; kos siss `aiga oĺl vi̬i̬l iḱäv ollaʔ! kõ̭ik kotussõ˽tüüt täüś San; Naa vana˽päävä omma iǵävä˽pääväʔ Urv; taa pańd üt́sindä igäväss (tundus igavana) Har
2. aeglane; aeganõudev, aeglaselt edenev nie puud on igäväd polema Kuu; mis köva puu on, see on nii igava pölema Khk; see (pastlapaar) ühna va igäb paar `keskoda `jalgas Mar; valemega oli igäb tehä [vorsti] Vig; jah, kui igav tüe sie oli [sirbiga rukkilõikus] JJn; siss tooress vili on igav jahvatata Äks; inimese lu̬u̬m om igäv kasume Krk; se‿m küll üit́s iḱäv tüü, seo `kitskmine San; taa vana igävä `tü̬ü̬gäʔ inemine; puu igävä kasugõ Har; kiŕälist kangast ikäv kutaʔ Plv; Ikäv ku kiisa `süümine; `ti̬i̬ndrel jo igävämp jo päiv [oodates] Räp
3. hirmus; halb, paha - Sa Vig Krl Rõu Täna oo nii igav ilm, sajab vihma ning tormab tuult; `linnas oli igava, äi sääl äi `aita [elada] Kaa; suine aeg, [kuid] loomad `lautas, see on ikka igav küll Krj; nii igav on siis `käia kui `ussisi `metsas; tema (uss) on ikka üks igav loom; `tapmise töö nii igav, `irmus mo eest; nii igava `moega see `surnu aid `olle [põuaga] Vll; kui üsna ilma [pensionita], siis oo väga igab Vig; mul um `väega iḱäv mõtsahn ollaʔ perähn `päivä Rõu
4. vajaka, puudu(s); (taga) igatsev, kurb nüüd `ongi mul last igäv Kuu; Meesta illala igava rhvl Hlj; `pruudil one igava `peigumehest VNg; mul on sinuda ~ sinust igäv Lüg; mool on nenda igava sest lapsest Jäm; siis mul jääb igav teist Ann; eks täl õle sinuda igäv Kod; ku vanaesä ärä `ku̬u̬li, siss vanaemäl `olli ikäv; penil `olli ikäv `võ̭õ̭ran paegan `olla Nõo
5. igivana; igavene meie koht on olnud järve põhi. vanast igäväl aal KJn; ta kõnel, et nüid om joba vana ja oodab sedä igävät elu ti̬i̬d ette Ran; eloss igäväss (igaveseks) lei är `hambaʔ Se; ä˽lät́s jo igäväle `ilma (suri) Lut II. s
1. igavus kevade `aksid juba linnud nii `kangest `laulma - - pole mette igavad olnd Khk; Niid tuleb jälle see pümeaeg peele, vaada et kas igava vetab ää Kaa; Käis eile `öhta sii, ädaldas et igav akkand kodu kallale toppima Pöi; et täl ei õle paĺju igäväd ega `vaeva Kod
2. igatsus mul on igav teda taga VJg; mul on igav sõbra järele Trm; eläjäl one igäv `tõisi taga Kod
3. tont seal oo igavad `nähtud Pöi
ihmjas `ihmj|as g ‑a Jäm Khk tuhm, läiketu; hägune ilm on nii `ihmjas, kui sihand uduse `vöitu on; ake on nii `ihmjas täna; `ihmjas oo pεεlt ää `leekind, `ihmjaks läind [värvist]; prillid on nii `ihmjad Khk Vrd ihm
ihu1 ihu üld (iho; eho Mar Se; jiho Lut) (1. ja 2. tähenduse piir pole alati selge)
1. keha, ‑ehitus; ant hing a. keha, kere Las nie `karklevad kel ihu `elpu täüs ja kere `kerge Kuu; `aigus lüöb ihu Lüg; männi kasudest `tehti patti ‑ ‑ keige ihuga (üleni) vöis ka `sisse `menna; naiste kasugad [on] ihu `moodi änam kut meestel Jäm; see on nii `peenise kebja ihuga Khk; Kui ing akkas ihust ää minema siis `pöörti inimene seliti; ihu on `aige, väriseb `ühte `jooni Krj; Ajas vanal ihu imelikuks (tekitas vanamehes sugutungi) Pöi; surm `öetse ikka lisemal olavad kut säŕk ihu peal; ma tahaksi `sooja ihu `soaja (sugutungi rahuldada) Muh; ihu nii `raske kõik kohad nii väsind Mar; ega siiss eńg ukka lähä, kui ihu arida saab (öeld peksust) Mih; üle ihu käis kohe jume Sim; kuuled õnnetuse `aśja ‑ ‑ siis nagu ihuss käib läbi Kod; üle ihu kõik valutab, kõik ihu on äda täis Ksi; korbi ihuga obone KJn; temä oid oma ihu ‑ ‑ temä ei taha oma ihu vaevade mitte, ta ku ojoss tü̬ü̬ man; ku värin üle ihu lääp, siss surm `mõ̭õ̭tvet avva aset; miul käis ihust luiest värin läbi; ma magasi väsümise ihu si̬i̬st `vällä nüid Krk; kaku sõna`jalgu ja mässi `ümbre ihu [kui ristluud valutavad] Ran; kae `jalgu sehen ei ole nii paĺlu `võimu, et ihu üless tu̬u̬b; ame om ligi ihu, surm vi̬i̬l ligembäl; vanainimese `ütlivä, ku näil jäi vü̬ü̬ `vü̬ü̬le `keitmädä, et ihu om nigu `valla; ma‿i saa sannan `kuiki kavva olla, ihu lääb nõrgass; kõ̭iḱ temä ihuvoŕm ja nägu, kõ̭iḱ `oĺli nii iluss; `põrsa `süńduva kõ̭ik `paĺla ihudega, es ole `karvu säĺlän Nõo; nätäl `aigu vi̬i̬l tu `erne supi imu `tuĺli ihu `siśse Kam; poisi `vaht́va varikusta, kośjamehe kuusikusta, kas om ihule iluse rhvl San; iho om ni rammõtu ja väsünüʔ Kan; ta om laja ihugõ – laja sälläge, laja tuharõʔ, lajaʔ `nimmeʔ; `hinde ihu, tõsõ hilbuʔ Krl; lihm pańd uma ihu `rõuku Har; imä õ̭ńniśt minno iho ja hińge poolõst; Uma hamõʔ um õ̭ks umalõ ihulõ kõ̭gõ lähemb Rõu; vanast tet́ti kõ̭iḱ käśsiga `rohkõp ‑ ‑ kõ̭iḱ tet́ti uma ihogaʔ (ihurammuga); ülevält oĺl särk iho pite; taa hamõh om läḿmi ja ihho ligi Plv; taa `kuldo sullõ nigu kamśs ihho pit́i (parastavalt); anna˽`tallõ ihho pite (anna peksa); piḱä ihoga mi̬i̬śs kui rügä olõ konn; suuŕ iho ku hobõsõl; eho saĺli‿iʔ, rinnaʔ saĺli‿iʔ [suitsu] Se b. fig (väidet tugevdavalt) Täna sai pääva otsa loogu veetud (võetud), nõnda et ihu-ing armas sehes Kaa; kus sa lähäd oma iho engega Tõs; Tuul leikab ju ihust-ingest läbi; ära minegi Jür; kisendä kas ińg ihoss jäägu Kod; oless ma ihust eńgest (üldse) `mõistnu aemata, et tä serände suli om Nõo; lät́t `põrguhe kõ̭õ̭iho hingegaʔ Vas; timä ar tuńnistass kõ̭õ̭ uma eho-hinge päält; oh sa eho-hingekene, oh sa `taiva tuvikene (sandi tänu) Se; ihu (ja) hingega, ihul(t) hingel(t), ihust (ja) hingest jne kõigest väest, innukalt; täielikult Mes sa siel nii ihust `hingest tied, ei ole `aiga `süömägi `tulla Kuu; tien ihu ja `eŋŋe puold tüöd Lüg; Ma joosi küll otse ihust iŋŋest Kaa; `püiab ihu hinge `vasta Rei; on aśsa `juures ihu ja ingega, süle ja seĺlaga Tor; tegi kõegest ihust ja ingest tööd Kos; Ihu ingega oiab kinni (kadedast inimesest) Trm; kisendäb kõhe iho ingegä; minä saen `vandu iho inge pualess Kod; ma avitess kige ihu ja hingega tedä; ihuld engeld püünäb tüdrukut Trv; sellel ma os lännu ihul engel Krk; ihust ja eńgest oless `tahtnu Ran; küll om suur tuul, puu ka kõ̭ik värisevä kõigest ihust ja eńgest Nõo; teḱk tu̬u̬d tü̬ü̬d `vaesõkõnõ kõ̭gõ ihuhingegaʔ Har c. sõim `saatana ihu eng Hää; Kuradi iho Võn; oh sa kuradi `saadani iho hing Plv; Oh saʔ igäväne nuheldava iho (oh sa mait) Vas; Üĺdäss õt oh sa jäḿme iho, kuʔ tahetass tõist pahandaʔ Se
2. keha välispind, nahk; nahaalune lihaosa Kävin `ehtul `saunas, sai `jälle ihu `puhtaks Kuu; `õrnas ja paha ihu, kärn ja kõik akkab `mulle `külge Lüg; vedel liha ehk vedel ihu Jõh; nii `valge ihuga inimine Ans; `veise ihu nii märg Khk; rons on latika `moodi, `koltse ihuga Vll; `Vassil võttis vana `pinsaki, aga teised läksid ‑ ‑ ihu väel (palja ülakehaga); `varsti võib ihu `väele tõmmata [sooja ilmaga] Muh; soe särk oo ikka ea õdos `panna iho `peale Kul; roosi `aigus seesab ihuga ühe`tassa Kse; Särk sihes ~ all, ihu pial = küünal Han; [pärast pesu] `lamba ihu läks laarise ja; nahk ja ihu `õhkab, kui määritse õliga Tõs; nii kaltsased `riided, et paljas ihu paistab Ris; ihu kipitab ja kiheleb Kei; [põlevast majast] mees sai ingega `väĺla, aga ihu oli põlend Ann; (elitingil( siis `aitab viel kui tule `rauda `raiuda, nii et sädemed läksid rinna piale kohe ihu piale VMr; nõel `torkas ihusse Iis; ihu `järsku kuevab ja kadub ärä Kod; inimesel on ihu, loomal `üeldasse iki liha Ksi; käsa `puhtaks ei saa, nigu ihu `sisse läheb [mustus] Plt; suur ihu seĺlas, reśsib `jalgel ka `pääle Vil; sigu om ka `pehme lõdva ihuge Krk; küĺm nakass, ihu `oĺli kõik kananahan; kui ta kõvaste sü̬ü̬p, tulep ihu ka `säĺgä Ran; kae minul läits sääl joba likess ihu minekiga Puh; kõ̭ik ta puusa ja ihu värisi säĺlän, ku‿ta `kõńse, ta‿lli nii liha täis; noorel kuul ei massa `sanna minnä, ihu nakap `süitmä; mõni ti̬i̬b tü̬ü̬d, nigu igi joosep ihu `mü̬ü̬dä maha; täl ei ole `õiget rõevastegi säĺlän, tüḱk ihu, tõene `ilpu Nõo; pahepäädi – ligi ihud tu̬u̬ pu̬u̬ĺ Kam; nu̬u̬ kriim`pääga [lamba] nu̬u̬ läävä edesi ja, `piävä ihu kah Rõn; meil umma˽ni `hirmsa kiholasõʔ, kõ̭iḱ ihu um ar˽pant Rõu; Täl rassõ iho (liiga paks), jõvva‿i inämb tü̬ü̬d tetä Räp; iho libisess säläh nigu haava leht́, kui midä `hirmut; kõhnal mehel olõ‿i mänestki ihho; virgal hobõsõl jala˽hanguh, laisal iho säläh Se
3. (keha sisemus) a. kõht keik aas [loom] ihuse, mis sa tale ede `antsid Khk; joo see ölut veel ihuse Vll; See piim juba ihus Pöi; Sie suutäüs `viina läks `terven ihus(s)õ Khn; ammut́ `hindäl iho täüś Kan; pasandõss nii et ti̬i̬ takan – vana ihu iks päsess (kõht lahti) Krl; t́sia laŕbeva nii uma iho täüs Plv b. emakas, üsk kas piap siis mi̬i̬s olema `armsamb ku mul ihust `süńdenu laits Puh; niipaĺlo oĺli˽`põrsa rammuh seeh, et maha as iḿmise ihost `vällä tulõma Vas; nigu latsõ `aigu, sis tulõva `sääntse kińnitüse, ku eho tulõ `vällä Se c. soolikas; pärasool iho käüse `vällä – tu perss-soolik tulõ `vällä takast; nakaśs iho `vällä `käümä ‑ ‑ `naate kala`kliime `sü̬ü̬tmä. vanarahvaśs arstõva – käänete `katla kummalõ ‑ ‑ ja `persega sinnä pääle `istma. [või] ägeĺ jäl põha poolõ `kaartõ ala, ossõga ala, siss ägli pääle `istma Se; jiho tulõ `ussõ, kiä lätt tuulõ `pääle sitalõ Lut
4. koorealune sisuosa; viljaliha; niin, mähk lepp on nii punase ihuga Khk; [kase] ihoga parandasse `katkised aabad `terbeks Mar; viinapunased kartulid [olid] kollase ihuga JJn; kesä (kartulisort) om päält `valge, kõllatse ihudege Hls; seene ihu [jääb järele] ku jala alt ärä võtat; miu arust si̬i̬ õun om lahepe ihuge. piŕn om tehepe ihuge; su̬u̬ kuuse om lülütse ja kõva ihuge; [puu] sisimin küĺg kutsuti koore ihu Krk; oodenvaldi om ‑ ‑ `sińkjä koorega ja kõllatse ihuga Ran; aga suurdel [õuntel] om südä `väike, saab ihu paĺlu Nõo
iilduma2 `iilduma aeglaselt liikuma; uitama; hiilima kes teab kus ta täna `iildub; pilved `iilduvad `eetsi; `iildub aga `peale uste vahel Muh
iirgama `iirgama, iirata kiljuma, vallatlema läksid `sönna `iirgama `jälle ‑ ‑ [öeld] kui kisavad ning `koerust tegad lapsed; oli täna `öhta kiiga all ka pailu `iirgamist ning kisa Khk Vrd kiirgama
Iisak iisakit ~ iisakut näinud 1. joobnud, purjus – LNg Mar Mär PJg ta täna iisakid näind Mar; 2. rase On Iisakit näenu – [öeld] ku asi juba märgata `oĺli Hää
iitsatama iitsatama spor Sa, Han Kad Nõo Har/‑ds‑/, `ii- Kuu Lüg IisRhäält tegema; (sõna) lausuma, (edasi) rääkima Minia ei võind mitte `iitsatadagi Lüg; `Katsu sa `iitsatata, siis saad sugeda IisR; meni‿b `julgu `vastu iitsatagid; s‿iitsada `moole midagid Khk; Loomad täna nii vagusi, mitte kedagi äi iitsata Pöi; Kaeʔ, et sa˽tu̬u̬st kellegi ei iidsadaʔ Har Vrd iiksatama, iiskama1, itsatama
ila ila R eP(h- Phl) M T Urv Plv, ilä Krl; ela Rid Mar, jõ- Khn
1. (veniv) sülg, kool pühü oma nenä ja suu ilast `puhtast ja `kuolast Lüg; suu on alande ilas; `nenda `taplevad, et ila `parsko `toise `silmile Vai; [joodik] Nõleb peale teiste inimeste `uksi kauda, mokk ilal peas; Suu äi pea änam ila; Kudas sa (laps) täna nii ilal oled; Kui lehma ila lüpsiku satub siis piim ‑ ‑ akkab venima Pöi; konna kudu oo nagu ila tükid; `veisse röögatis aab `palge. siis pannasse musta sõnni ila `peale Muh; annad `vaesele natuse `leiba ka — vetad ila suust ära Emm; vidas nii et ila käis lõuast `välja Rid; nao va väsind ärg suu ela täis Mar; `Juõnud mehel `tjõlkus jõla abõnõssõ Khn; rumalal koeral jooseb suu ila Saa; ära lase ilasi `juosta rinna `piale Kad; uńdi ilaga õli lammas koon Kod; vekesed lapsed ajavad ila suust `väĺla Lai; inimesel om süĺg, loomal ütelts ila Hls; sõss tulep ka ila ku uisk ärä om lehmä `panden Krk; latsel nakava `amba tulema, suu jooseb ila; riivi karask ku ta `saise kuuma ilmaga ja `kiägi `kat́ski muŕs, siss veniss ku ila Nõo; [piim] venip nigu ärjä äiss, nigu ila Kam; lehmä suust juusk illä Krl
2. (hrl võrdlustes) a. (aeglasest inimesest) Kaa Emm Rei spor L, Pil Plv Millas sehane midagid teeb? Venib kut ärjaila Emm; Venib ku ~ jusku ila Hää; venind nagu lehma ila Pil b. (õhukesest riidest, peenikesest lõngast jm) `Ketrab nigu ila, mis sie `vasta piab Jõh; ila`peenine löng. see igavene ila Khk; Emaste `riided oo niid nii õhuksed nagut va ila; Mu püksipõlved oo üsna ilaks kulund Kaa; ilapeenike löng; Sa kedrad söukest ila Pha; see oo muidu üks kööve ila (peenike köis) Muh; sie pruun [lõng] on nii ila, `liiga pienikene JJn; [lõng] piänikene juśku ila lastud Kod; Si lõng on ninda loiu keerug just ku‿ts ila Pst; sel villatsel langal ei ole `ki̬i̬rdu pääl, si̬i̬ venib nigu ila Nõo
3. liigesevõie `Liikme otsad `kuivasid ää, ila `joosis vahelt ää, liige jähi ükspuiseks Pöi; kui `leika sia ehk luama jalg `kat́ki sialt vahelt tuleb `väĺja ila VJg; kui põlve ila `väĺja jokseb, siis põĺv on `kange Sim; egäl ühel końdil ja jalal on ila vahel Kod; ku `liikmest är murrat, sõss näet et ila tule `vällä soone si̬i̬st Krk
4. lima soolika ila Tor; [nälkjas] lähäb möödä moad, ila köis järel Juu; kala one ilane, jusku uśs libe, kala ila Kod
ili1 ili (väike) tuulehoog, vinu tasane tuule ili; Täna `söuksed tuuleilid, äkist saad `külma Khk
ilin1 ilin g ‑a (vihma)iil Täna üks vihma ilin tuleb teine lähäb. Vihma ilinate vahel saab natuke tööd tiha Han
hiljem iĺjem (ilj‑) Khk Muh Var Kos JõeK(`ilj‑) Amb I, iĺl- Kaa Rid Vig Han Mih spor Ha, Pee Äks KJn Vil Hls; iljemb VMr, `i- Lüg
1. hiljem, pärast(poole) ma `jõusin `sinne `iljemb kui sinä Lüg; puu`vaangaid oli koa ennem, iĺlem tulid sauest `vaangad Mih; kui kanarbik `õitses ladvast, siis `tehti rukis iĺjem Amb; kevade on lodu pial vesi, iĺjem suve `piale kaob vähemale Lai; tuĺlin kiige iĺlem `sü̬ü̬mä Vil Vrd ildam, ilisem, iljamb, iljemal, iljemalt, iljemast2, hiljemini, illema
2. (atribuudina) hilisem nüüd vast `tuissasse üles. sie on siis `iljem inimine Lüg; täna `olli iljem aeg Muh
illi- (intensiteedisõnana) väga, tillu Valge utt oo täna illipisikse illu toond Kaa; pisi illi itike lind Muh; [kõnni] iĺli tasa Trm Vrd ille-
illinguti illinguti Mus Kaa Pha Vll, il- Kse; hillingudi Phliiliti akkas illinguti `vihma `andama Mus; tuul lihab `tüklikuks, sadu akkab kua illinguti `käima; täna nii illinguti tuul Vll; ilinguti sajab Kse Vrd iilinguti, illingete
illu illu
1. lstk (väike) lambatall Valgeutt oo täna illipisikse illu toond; Anna illule kakku Kaa
2. int (lamba kutsumiseks) Kaa
Vrd ille1
ilm1 ilm g ilma eP(e- LäLo Vig Juu SJn; jõ- Khn; g elmä Juu) eL; `ilm(a) g ‑a R ilm(astik) a. (igasugune) ilm ilm `haudub sadu ~ on `haudes; ei ilus ilm paas kie – ilusa `ilmaga oli kalu vähe; hüä `ilma ei pada `pandava Kuu; kui `taevas `selgi siis one `luota ilusa `ilma VNg; `Ilma `kiida `õhta, peremiest `aasta lõppul; paha `ilma lind (metsvint); kui kuer pöhördäb, siis tuleb sant `ilma Lüg; siis `tullo `üvvi `ilmo kui `kaugel kajata Vai; selle `talve peab `leebid `ilmi; vanajumal on kodust ära lεind, ilma laste käde jättand ~ `andand (öeld, kui sajab või tuiskab) Jäm; `umbast kut kuri ilm maha jäänd (öeld, kui riid lõpeb või riiakas inimene lahkub); ilm eidab, jääb vaaks `jälle Khk; Jumala ilma ning lapse perset äi vei ilmas uskuda; Mis soole oo juhtund, pale pεεs just kut sandiilmasapp (inimene on halvas meeleolus) Kaa; `Keskmine ilm, vöib ikka ees `olla (väljas liikuda); Omikust `ilma ja `oastast noorikud äi `võie `uskuda; `Talveks said adrad ikka ilma eest `räästa `alla `pandud Pöi; tuul ja toŕm o mere püha, vaga ilm toob kala liha Muh; vilu `ilmdega pole midagid `tehja Rei; [mere] vesi oo suur, tea kas tä näeb `saosid `elmo Mar; põle `päeva, põle `vihma, oo nii `umne ja `ähmus ilm Kse; põhja poolt taevas kolab, ilmad `lähtväd külmäle; ilm oo mõttes. ei teä, kas akkab sadama või mette. mõtetes ilm Tõs; akkab parema ilmase minema Aud; ku `päiksel jalad all on, siis tuleb `rasked `ilma; läks alva ilma `sisse, küll ta saab märjass Hää; talve `aegu ilm annab külmast tagasi – ilm lööb `pehmemaks Kei; kui kuŕg äält teeb, siis tuleb `kurjasi `ilmasi Ann; lina ei või viluma `ilmadega külida Tür; `ilma `kästakse `õhta `kiita ja aset omiku Pai; selle `ilmegä ei `vaĺmi terä; kui lähäb vihmale, ilm muudab `vihma Kod; kui sańt ilm oli, siis ia peremees ei aeand `koeragi tuast `väĺja Lai; küll ilm `mü̬ü̬räss, ka mõni rikass või kuri jälle nüid `enge eit Krk; ku suvel `ämbliku võrgu maa pääl om, siss om `kuiva `ilma `u̬u̬ta Hel; ilm ollu nigu üits klaas kõ̭ik, `väegä `seĺge ja küĺm; ilm sadanu ja müristänu ja `käŕknu; käib nigu kuri ilm, nägu vissin pään, ja krimbsun; varesse `karva ilm (hall, üleni pilves) Ran; kihulase survava, ommen saab ää ilm Nõo; om nii kole ilm, et ää peremi̬i̬s ei aa `pennigi `väĺlä; parass ilm `oĺli – es ole küĺm ega lämmi Kam; ilosa ilmaʔ kui neio silmäʔ Kan; täämbä lask jo ilma `pihmess; kurõʔ toova kuŕja ilma, haniʔ toova halva ilma; olõss tulõva nädäli kah leppeppi `ilmu olluʔ Har; tu̬u̬ (haug) kudõnõss `päivlikkõ `ilmuga˽haańa kandsu `sisse Rõu; kuu oĺl täüs `saamisõl siss oĺliʔ ilmaʔ `hõelaʔ Plv; ilm jo undsõtass, sadama nakass Vas; śjo om jumalõ ilm, olkõ timä sadõjanõ vai olkõ illośs Se b. (ainult) halb ilm Olis ehk ilm `taevast (väga halb), ega sie sis pia `nuori inimisi pidule menemäst Kuu; niid on ilm (maru) `väĺjas; jumala (halb) ilm tulab `pεεle Jäm; Akab püsut seletama, ju ilm (sadu, äike) läheb üle Kaa; Lõuna kaar oli omiku pääva tõusu `aegu nii paks must, sealt tuleb `ilma, `möllab `jälle mütu `pääva; Akkab vist ilmale minema – mered kerkivad; Mo va selg valutab, teab `ilma (sadu); See ilm (sadu, tuul) läks seda `korda öle `jälle; Ilm on täna kõige perelapsega `väljas (sajab ja tuiskab); Ilm tuli kõige kutsikatega `välja, suured ja pisiksed kõik `lendus id Pöi; nüid lεheb elmaks Hi; jõlm (torm) akkab tasasõmas `jäämä; Selle jõlmaga võtab võrgud `jälle puhas ää Khn; vesi `vasta `ilmu kahisass; piip lask villu (vilistab), `ilmo saasõ Se c. (ainult) hea ilm `ilma ei ole, mis‿sa `niidad VNg; Annaks jumal `ilma Pöi; tuul läks `vasta `pääva `ümmer, ega ta ilmal (ilusaks) ei jää Hää; paar `pääva on juba ilma `moodi (ilus) oln HMd; ei piä `ilma enämb, ei tiiä kas joba sügise poole nakap `kiskma Nõo
ilma1 ilma eP(e- Mar Vig Ris Juu; jõ- Khn; ü- hv Khk) eL, `i- R Jäm Khk Hi Aud spor KPõ, Iis Nõo Rõn I. adv
1. (millestki) ilma; puudu, vajaka Ei old sial enam midagi, tühi keik, `jälle `ilma kui elajas Hlj; `ninda mie jäin neist `rüssist `ilma Vai; pöld jätab tükkis `ilma, kui sańt aeg on Khk; loomad `kangest ilma (söömata) täna Jaa; sest asjast oled ike elma, elma ku elma Mar; suamamehed ikka kuulda, jõlma miest riägi `kiegi Khn; aitäh (omast) `ilma `jäämast (öeld toojale) HMd; närbem luom ‑ ‑ ta seesab ennemine ilma [kui sööb] VMr; on `riidega kasukid ja ilma Pal; oles küll ilmagi läbi saand KJn; si̬i̬ riba olem nooriku ü̬ü̬l (vööl). kodun võis olla ilma ribast Krk; ilma nigu peni `pehmest leeväst Ran; ega ta konagi es tule ilma, `olli mes täl `olli, iks tõi Nõo; nii `ilma es ole tost `kopkast Rõn; mul ei olõ medägi tü̬ü̬d, elät enne nii jumalõ ilma; kas sa ilma (tööta) olõt, kas sul medägi tetäʔ ei olõʔ Har; `ildast jäät, sõ̭ss ilma jäät Räp
2. muidu, tasuta `pulmas kõik `õstasivad `viina, minule `anneti siis vade `ilma Lüg; Kassi`poega pole ilma tahetud, `ööti, et siis ep tule silmad pεhe Kaa; `ańti `villu, `vöösid, sukka, `kindud. ilma ei `tohtind pruudi`viina `vastu võtta Mih; kedagi ei sua ilma Koe; tämä tahab et, ilma tehässe Kod; `kińkjä om ärä koolu, ilma `ańja `otsa saanu; temä lasep nüid seräst ilma`orja (palgata töölist) ärä Nõo; raha iks olguʔ, ega ilma ei avidõ˽`kiäkiʔ Krl; Es ma no˽sullõ joht ilma i̬i̬st tü̬ü̬d lää ei˽tegemä; Ega üt́s õ̭ks midä liigut́, ega ilma `sü̬ü̬jät kiä es tahaʔ Rõu
3. ilmaaegu ilma sa käut Vas II. prep (abessiivi funktsiooni rõhutavalt) ilma; täiesti, päris `ilma `palgata `tienib Kuu; `ilma otsata pailu `vihma Khk; paat́ tuli `maale ilma meesteta ja ilma püisteta Krj; ilma `süita inimesed Rid; ja mina jõlma meheta ja obosõta Khn; merel `olli jää pääl, ilma lumeta Hää; ega sie nüüd `ilma sõjata küll ei lõppe; ilma `kõrvadeta VMr; kui kedrad, siis lõng lähäb ikka `ki̬i̬rdu, ilma `tahtmata Trm; ilma `paŕkmata nahk Vil; temä läit́s ilma miu `ütlemede ärä Krk; kellä katõ `tõistkuni jumala ilma ivätä Ran; talu ilma pernaeseta om nigu maja ilma katusseda Nõo; sa ilma äbemäldeʔ Krl; ilma `hapnamalla es lää˽`kiisla kõvass Vas Vrd ilm3 || tuleb ilma armuta (tohutult) `sisse seda kala [jõkke kudemise ajal] Aud; oh sina `ilmaingeta (?tossike) küll VJg; tuńn `aiga iki ilma kõnete (kindlasti) Krk III. konj ilma et (eitavasisulises viisi- või mööndlauses) Moonutas teise silmad ää, ilma et teine seda oleks tahtnd Pöi; akas kõhe, ilma et kedägi muud õles kõnelnud, akas õmi vanu sõnu tõesele ette lugema Kod; vanaemä `oĺli küll siuke tark inime ‑ ‑ ilma et temä kooliski on `kuśkil käind KJn; mia tulli ärä ilma et ma `poiga es `näeginä Nõo; sääl ei olõ muudku võta kirvõss ja naka tahuvamma, ilma et sõna`lausumist ei olõʔ Har
ilmukene ilmuke Muh Rid Kse; `ilmukene Kad; p ilmukest Pöiilmake Täna nii pailu massakud vadimas küll ikka akkab ilmukest tulema Pöi; küll siis `olli ilmuke (kuri pikseilm) Muh; `võidav ilmuke (kui pakane oo `järgi and); jumala ilmuke oo üks `kange ilm, maru ja tuisk Rid; [väljast tulijalt küsitakse] mis täna ilmuke oo, kuri või ilus Kse
hilp ilp g ilbu eP(g ‑o; e- Rid Mar Juu; jõ- Khn eL) (h- V), `ilbu spor R(h- Kuu); n, g `ilpu VNg Vai(g `ilbu)
1. hrl pl (kulunud või õhuke) riietusese minul ei old midagi suurt `kaasavara, aga eks mul oma `ilbud ka `olned Jõe; Sai täna möne ilbu ää loputa Pöi; üks va elp oo täl `selgas ja sellega `uhke koa veel; kus sa nende va vanade `elpodega lähäd eks sa pane ikke `puhtamad elbod eesele `selga Mar; laps paneb titele ilbud `seĺga Hag; mul on siin `põllesi küll, põlle `ilpusi; eks teda `aeti niipailu taga, et ta süegi ja ilbud tasa tegi JJn; kuue ilp `paĺlalt seilas VJg; ei näe paremid `ilpa `selgä panna Kod; lööme ilbud kokku (hakkame koos elama) Plt; Nende `ilpege sa külmät ju ärä pikä ti̬i̬ pääl; miul ei joole räti `ilpu ümmer‿pä panna Krk; pääle `sanna `sääsit sa `puhtad ilbud lastele `säĺgä Ran; õhukese ilbu säĺlän, selle tulep `aiguss ja ädä; `endä ihu, tõese ilbu (öeld, kui uhkeldatakse laenatud riietega) Nõo; kas sa siss noʔ vana hilbu `säĺgä võtat Har Vrd hilbakas
2. riidetükk, ‑siil, narts varrastel kujutud ‑ ‑ [mütsi] tut́t oli `ilpudest `tehtud; [võrgu] kivid `räntsade ~ `ilpude sihes, said pailaga `kinni ömmeldud Jäm; pole midagid `ilpusid, et `paikaks jäkki; `ilpudest varraste kot́t Khk; Mitte `ilpu polnd `selgas (täiesti alasti); [sõrmele] Siu natuke `ilpu `ömber Pöi; [vastsündinu] `pandi oma `elpude `sesse ja oli kõik `kordas Rid; [õllekannu küljes] tuti paelad olid ‑ ‑ `kummagis `otsas olid seukst kaltsu ilusad ilbud lõigatud Lih; Ilbud oo `siuksed uued `riide tükid, mis räätsep maha `lõikab Tor; vanast olid pikäd põllud nagu elbud Juu; tite ilbud (väiksed riidetükid) Koe; vanass ei õllud puadi`riide `ilpu Kod; varass tei mu nii `puhtass, ta‿s jätä `mulle mitte ütte `ilpu Nõo; `rõivaʔ nigu ilbuʔ sällän Krl Vrd hilbakas
3. fig (viletsast, närusest riietusest) Hilp iess `tallugas taga Kuu; `ilpu ies ja `talluka taga, ja ise ka viel `uhke VNg; pane ilbud `seĺga, kaltsud `kaela; mis sellel tühjal on. öĺss ~ öŕss `ümber, `kamber `kaelas, ilp ees ja teine taga Jäm; leheb kalsa kalsa, üks ilp annab `sooja, teine `külma Khk; Üks ilp ajab teist taga; Just kut va `erneirmutis, pintsakil üks ilp `uitab teist taga Pöi; elp lööb talokast takka teisel Mar; na lohakas, et kõik o koristamatta, ilp annab talukale takka `pihta Var; ilbud `ümmer, kaltsud `kaelas Tõs; käib ilp ies, tallukas taga, kalsud riputavad alati Kad; sa oled vana sańdi tallukas üks ilp ripub siit teine sialt VJg; ilp lööb talluka `surnust Trm; ilp oli ees ja teine taga; põle `ilpu ega inarad Plt; ei tal põle `ilpu inart `seĺga panna SJn; ilp lü̬ü̬ närdsu `surnuss; esi ilbun, naine `närtsen; tüḱk ihu, tõine `ilpu Krk; ilp lü̬ü̬b närdsu kooluss Ran; [väike poiss] lätt nigu vana mi̬i̬śs, üt́s hilp iihn, tõnõ takan leühhelless ennedä Har; kiä sääńe luhak ja `hu̬u̬ĺmalda oĺl käve `rõiva˽`riśte säläh, hilp i̬i̬h, närts takah Se
4. tükk, siil a. väike eraldi põllutükk `veiksed moa tükid, üks tükk oli sii, teene oli seäl, siis need olid elbud; põllu elbud; öhöl peremel oli mitu `elpu old Juu Vrd elpstükk b. kartulilõik kartuli ilbud. ilbu suppi tehasse Mih; paĺt li̬i̬ḿ, ka mõni kardule ilp olli põhjan Krk c. raas; riba Väike purju ilp ka olemas Jäm; vanaeidel pole iŋŋe `ilpu (elunatukest) sihes olnd; pole mette tuule `ilpu, εi saa `ingada Mus; Vahel lεheb torm naa kangeks, et äi vöi änam purju-ilpugid näita Emm
ilus ilu|s eP(‑o|s; e- spor Hi , Mih; jõ‑ Khn; u Sa Muh) M hv Ran Nõo Lei, ‑ss Krk TLä, ‑s(a) R(ilo|s Vai), g ‑sa (‑e M); illuss (‑o‑) T(`i- Rõn) V(‑oś[s] VId), g ilusa (‑o‑) (‑e‑ San, ‑õ San Krl Har); komp ilosõmp Plv(tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. meeldiv; nauditav a. (silmale) kaunis, nägus ilusa `silmadega ja ilusa `suuga [inimene]; Kes igäpäiv `tahtub ilus `olla, sie ei saa `arvastigi `kaunis `olla; Mies `piibuga nägüsämb, `naine `lapsega ilusamb Kuu; kas tei ise `tiate kui ilusas `luoduses tei elate Hlj; `Ninda `kauva ilus `tütrik majas, kui arakas `aia`teibas Lüg; ennεε· kui ilos mo kleit on Käi; elosad `koltsed lilled Kul; vanaste ilusami plikasi kiusati `mõisa Tõs; Jõlusatõlõ põlõgid jõlusi `riidi taris, nämäd muõdu jõlusad küll; Ilus (tarvitusel vaid loomi meelitades) koõr(koer), tulõ `siia Khn; kase `lehtedega sai väga ilust kollast tiha Ann; nüid on ilusambi `aśsu, kel aga raha on VMr; ilus tüdrik (toalill) Trm; ilosa `paĺgitegä, ümmärguse `näoga mi̬i̬s; kõege ilosam karv on sügise obesel; muss juuks või `ruuge oo ilus Kod; `tehti lühike nurk (puhasnurk), et ta ilusam on SJn; ärä kahetess, es tohi ütelde ütegi asja `pääle ilus, looma ega inimese `pääle, siss juhatedi kohe, kos ilus om, `kintse vahel Trv; ilus jume `põskin Hls; [tüdrukud] `raaṕke pada `puhtess, sõss saat iluse musta abentege mehe; iluss nägu, aga sita tegu Krk; `ammit üteldi oleva täl ilusit Ran; ilusile lastass kõ̭ik usse `valla; illuss nägiss rõevass Puh; kellele armass, sellele illuss; küll si̬i̬ `valge sirel om illuss, `õkva ku naarab aia veeren Nõo; tu̬u̬m om nii `illuss `valge, kõ̭ik `äitsmit täis Rõn; illuss ńagu, sita magu (toidust, halvast inimesest); oi˽ku illuss lat́s om, illuss tiĺlukõni nõ̭na ja, ots üless Krl; ilusõid kõllatsõid `lih́ti latsõ `koŕssi rutatõn Har; üle seo kolga oĺl kuńdilõ ni `ńaolõ kõ̭gõ ilosap mi̬i̬śs Vas; illośs ńägo massa ai `ku̬u̬rmat sitta; noorõ `kuuga võõrutõdass tüt́äŕlat́s, sis saa illośs Se; panõʔ kannulõ illośs rõõv́aśs, `tu̬u̬gi saa illośs Lut|| (võrdlustes, peam ilusast olendist) Ilus ku `päiväpuolt õun, `valge klaar näost ja punased põsed Lüg; Ilus nagu sia poig (lapsest) Jõh; Kui [naine, tüdruk] on ise ilus ja `riided ilusad - [öeld] sa oled ilus kui pruut IisR; Nii ilus kui maasikas ja nii `valge kui piimapiisk Mus; Nii ilus, et kustudab silmad εε Emm; Ilus nagu saksa laps (puhtalt riides); Ilus nagu `taeva ingel Han; ilus nigu karikas (asjast) KJn; iluss ku piĺt kunagi Krk; ilus tütär kui ladvaubin; roosa klaari `näoga, ilus kui ua äedse ~ roosi nupp Ran; ku `äste `süvvä `anti, siss olli obese ilusa nigu pildi; illuss tüdrukene nigu maasikmari; obese olliva ilusa ja siledä nigu `püt́sku; `väega iluss märä, `õkva nigu kätega tettu Nõo; meil oĺl hopõń illośs nigu ujakala Rõu; tiä om nii illośs kui puṕp; illośs `tüt́rik nigu liĺl Vas; illośs t́siga kui pahrukõnõ Räp b. (kõrvale, haistmismeelele) nauditav, meelepärane sireli `öitel ilus ais Käi; küll see oo elos tantso lugo Kul; pagana ilus väärnimi Kir; ilus koirohe õhk; ilus ääl kui tina piĺl PJg; kadaka lusikal oli ilus ais Rap; on ilos ääl inimesel, kui laalab ehk kõneleb Kod; nõnda iluss tasane kõne Krk; temäl `oĺli iluss eli kah, `õkva `tahtsit kullelda ta `laulmist Ran; `kandlemäng om kah iluss Nõo; oi, illuss om tu lugõmõnõ (palvetunnist) Krl; tu̬u̬ om armõdu illośs laul, `õkva vi̬i̬ võtt `silmä Vas; siska om õks `seĺge sõ̭nolõ, om illoś helüle Se
2. (oma laadilt) korralik, sobiv, kõlblik, paras jne `pandi ikke liha `ahju ja, `tehti ikke ilus süök Lüg; Sie ei õld ilus tegu `ühtigi Jõh; sel kaupmehel on `oige ilosi `arjo Vai; [seemnevili] puhas ja ilust terad Käi; [tuulamisel] esimene vili oo se kõige elosam Mar; rädistab naa ilusad peenikest `vihma Tõs; nii ilus puhas puu et kõlab Tor; nüri nuga ei ti̬i̬ (lõika) ilust `leiba Hää; uus ja ilus ja nägis kirik Rap; oraksed olid ilusad Kos; [lina] tahab niukest ilusad maad JJn; kus ma ilust `piima (täispiima) jõuan `osta Ann; ilos tasane tuul; `tervis ei õle õige ilos; kui ilosad `uassad õlid, siis `kaśvi ilos vili; kui piira `alla lahed tuleb ilosam riie, kui üles tõssad, tuleb sõre riie Kod; kaevus olnud `kangest ilus vesi Pal; luht oli poha seast ilust `einä täis Trv; `marju olli küll mõtsan, mõness kottel olli ilusepit; iluse jahust leib ollu Krk; jah illuss ja kõva si̬i̬p; illuss kesi ku kuld, illuss vahane ja jämme teräga Puh; sääl `olli illuss elukõrd, `kõ̭iki `olli külländ; ilus lume ti̬i̬; sa ti̬i̬d `väega ilusa tü̬ü̬; ilusimbist `nahkust tetti käigi kask Nõo; tä koŕv oĺl ilosit kikka `siini täüs Kan; see sai illuss kuhi, parass magu `õkva nigu kana muna; mul nakass `põrsakõnõ ja ilusambass minemä Har; küll ta `nu̬u̬rusõ aig um illośs Plv; olõ eiʔ illośs ku tütärlatsõl om tätär ette lõõgat Räp
3. soe, selge, päikesepaisteline (ilm) aga siis kui ilus ilm tuleb siis vesi pageneb Kuu; oli ilos `ilda Vai; ilus kina ilm Phl; ilm läheb ilusase Var; täna `näitab ilus omiku olevad Kei; kukk laulab, noo nüid läb `jälle ilusalle VJg; ilm seisab ilus Lai; ilm lähäb ilusamalle Vil; ilm lää ilusepess, pilve lääve `kõrgepess Krk; ilus aenaaig, nüid saab ain ruttu tettuss Ran; illuss sükiss Puh; pühäbä satte ärä ja läits ilusale kuivale; küll om illuss õtak Ote; ilosa ilmaga um susi ilma `julgusõldaʔ Rõu; illoss suvi `väega, lämmi ja illoss Räp; lää kohe ilmal ilosal ja lää pääväl valusal Se
4. uhke, tore, meelepärane `teinekord kui kalu on `palju, on ilusamb `vörku `paati vedada Jõe; ilos, kui `eeste jukutad [väikest last] Kod; kellad kõlasid pial, piĺlid `üitsid, lipud pial ku ilus oĺli `sõita SJn; `olli küll ilus `vahti, noid katussega `kuhje Ran; koodiga oĺl katõkese `väega illuss lüüäʔ Har
5. (küllalt) suur, tubli vanal aal õli `rupla ilus raha Lüg; rubla sai `pääves, ilus raha `oĺli Vän; müis ärä, sai jälle ilusa kopika Ran
6. (hüvastijätu vormelites) Ilust `aega. (vastus( Ilust `aega, (ilust `aega) Rei; ilus tervis Kad
7. (välj irooniat või midagi negatiivset) Ilus ku pudelipilt `peldiku `seinäl Lüg; teeväd ilosa tüki ärä, ei sua `arvo et äbi one Kod; illoś ḱül noʔ, liud `kat́ski Se
8. ühel ilusal aeal (kord, kunagi) Jaań läind `sinna vesi`veski tammi `peale Mih
imbimini 1. aegamisi `sõuke `imbimini sadu ikka param kut järsk vihm; [õlle] kurn jooseb nõnna `imbimini Muh
2. tuhmilt täna `õhta oo tähed nii `imbimini `taevas Muh
ime1 ime R eP eL(imeʔ San spor V; imeh VId), g ime R eP Trv Nõo Rõn, `imme Kod eL, `imh(m)e Har; transl `immes Vil
1. ime a. imestust äratav, uskumatu või üleloomulik asi, nähtus, omadus jne küll `pandi imest kui miä `tervest sain Vai; Ise ime, ise püme, ise riu moa ilma tark = päsmer Pöi; saab imeks näha kas ta tuleb vel takatsi või Muh; Obune komistab neĺla jala pääl, mis ime siis, kui inimene kahe jala pääl (öeld eksimust vabandades) Hää; saab imeks näha, mis neist joodikude lastest saab HMd; [endist elu] akkasivad `rääkima, siis nagu imet VMr; `kange küĺm, ime et ää ei võta Sim; kõik `immed one mua piäl suand ärä nähä; si̬i̬ on üks imede ime et meie `ello jäemä [lahingus] Kod; nüid `vaata nagu imet, kuda tihasse Äks; imeväärt asi, isi `vanker sõedab KJn; sii om periss `immese panna kudass temä eläb Trv; t‿om küll suur ime, et ta mulle `leibä tõi Nõo; ma˽näi `täämbä `säärtse `imhme et ei `tihka kellegi kõnõlda Har; taad imeht um maa pääl iks `väega˽paĺlo Rõu; puja˽`ku̬u̬li ärʔ, a imä jäi iks elämä, tu̬u̬ oĺl periss issändä imeʔ; ma˽pei tu̬u̬d `ti̬i̬du `immess Vas b. imelik, iseäralik, veider ime `kuidas se `Helmi nii `kaua `laudass on Kuu; sie on `ninda `illukene sene `tüega, et ime kohe VNg; küll siä tied neid `temposi, et `ilgä ja imet on näha Vai; Mis see siis nönda ime on, isa oli koa viie`kümne `oastane kui naise vöttis Pöi; [meeste püksid] olid niipaĺlu lapitud et se oli kohe ime vaadata Kos; mis ime magamin si̬i̬ nüid om Krk; ime küll, nigu tagasiperi oless tõmmatu Puh; tada om periss ime˽kullõldõ San; mul oĺl ime˽kaiaʔ et, saia mant oĺl lõigat pu̬u̬ĺ arʔ Rõu; [setud] `piitska `kutsvaʔ ru̬u̬sk. mul oĺl nii imeh Räp; mul kui imeh sai tu̬u̬st jutust, kost timä tu̬u̬d jutto tiid; mul lät́s ta jutt nii halvast ja `immest Se
2. trikk, vigur, temp Obune tegi minuga tie pääl sada imet Kuu; tegi `ilget ja imet `tõisega Jõh; ühna `viite imet tegi Muh; küll `seistaks, küll istudaks, `tehtaks sada imed εε Käi; tä `olle teind tääga viis vana imet Mar; tä tegi imet. nõiutab ja kuntsitab Tõs; aga ma teen `sooga viiskümmend imet ja iga ime `olla isi `moodi Juu; `sirkust ja imet tegema VJg; kui ärä lähäd kodoss, kaŕjussed teeväd siin vana imet; teeväd imet, mes ei saĺli nähä Kod; ta om mõni seidse imet äräde tennu Krk; ku‿sa `viina aat pandass `kińni ja tetäss sada imet Nõo|| nõidus, kaetis silmäga imehhüt́ arʔ, timä silmäst sai imeh; ka koh tege imeht (midagi halvasti) vi̬i̬l maa pääle Se
3. (hüüatustes) a. (välj imestust, üllatust, kohkumist jne) aga ime `hoidagu, kas `sengä (parvega) nüd `tohtis nii `kaugale hakkada menemä; valatand et tule sina imet abi, kas sis viel ajavad järel; oi imet! oi imet Kuu; sina ime küll Hlj; midä imet ma nüüd tegin, kus mu arud õlivad Lüg; Oh sa ime, nagu `kõrvist `tõsseti (meeldivast teatest) Jõh; kuula imet vöi noor Jaen köind `kosjas Khk; Tohhoo imet, mis täna veel näha saab Rei; vaada imet. täna tuleb `taevast `saia Phl; nää `ullu imet Mar; ui ime, või temagi saand mehele Mär; `Kärba imet, või kukkus jõkke Vig; ossa ime kui pala Juu; Ime, et sa oskasid ka seie tulla KuuK; voi ime kus sa nii kauast jäid VMr; oh sa ime ise pime abe suus ja `ambid põle = peenis Trm; oh mu ime. kõik väĺjäle; minu ime küll! küll minu ihu värisi Kod; kas sa näed imet! Trv; oi sa imet, `õkva nigu udsu om kõ̭ik i̬i̬n; peremi̬i̬s ütelnu kollerile `vasta et, ime ime et kidu keelil kõnelap Nõo; oh sa elläv ime, mia veli na (kärbsed) omma; või elävät imet, ilm lätt hukka Har; kae imeh, määne asi tuĺl; oo imedü ~ perädü imeh Se b. (välj arusaamatust) ime tiäb, mes täl viga; ime tiäb, kohe minä selle põlle panin; ime sedä mõessab, luamad jäed alles; ime mõessab kost si uni tuli Kod
4. (intensiteedisõnana) õige, päris; väga Ime tark `teistele, `oskamata omale Kuu; `iesel ime pisukene VNg; ime suur ~ kallis Muh; üks ime raasuke, paĺluks sest sai Mär; `kihnlast kuduvad `praegagi ime toredi kirjusi sukki Tõs; ime`tihti on mul eliding old JJn; lugemine oli sel vanainimisel ime `selge Sim; imeilosass laalavad ja `loevad Kod; õõnabud olid imepaĺlu `õisi täis Pal; temäl `kasviva na (sibulad) ime ilusa Nõo; kuis tä (laps) kül˽ni imeilluss om Krl
5. (kvantumi- või viisilauses) akaa·tsi puud on nii pekad et ime Mih; poisil läksid kohe jalad põĺvini punaseks nõnna et ime Amb; ise mies üśtku jupakas aga kerib `käia mis ime Sim; tõesed naaravad kas imet Kod
immike immi|ke Vll Pöi Muh Khn, g ‑kese Mus, ‑kse Krj
1. pikaldane; saamatu; vilets oli see üks immike loom, ädavaevalt ät ta aiste vahel kippus; sa oled immike, ei viitsi teha midad Mus; Vat see on immike inimene, nosib ja vindub aga peale – kus täna, kus oome Vll; see tuli oo nii immike (pisike) et Muh
2. lstk esimene sõrm [loetakse pöidlast alates] iśsike, immike, turrtuiuke, varrvaimuke, pisike poog Khn Vrd emmike
imuti imuti Mär Vig PJg Koe Kad Ksi, imo- Vig PJg, immu- Hls
1. himukalt; meeleldi nii magusad karduled, et söö imuti just; ta tegi ju imoti sedä Vig; imuti oleksin läind `linna Kad Vrd imute
2. oma himu järgi sain `pulmas üsna immuti juua Jäm; ma sain imuti täna `süia Ksi Vrd imuldasa
hing ing g `iŋŋe, `inge R(h- Kuu), inge hv Hi, L K I, iŋŋe S(h- Phl) JõeK KuuK VJg; ińg Vän hv San, g ińge Kod Pal Ksi; (h)ińg, (h)ing g (h)ińge, ‑ng- V; eng g `eŋŋe, `enge hv Kuu, RId(n ‑i VNg Vai, ‑e Vai), enge ? Rei spor L(‑ńg- Mih Khn); eńg g eńge, enge M(eng) Krl, eńge T(g eńgu, ‑ng- Puh) Lei(j-; eńd) (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
Tähendusrühmad:
1. (hingatav) õhk a. õhk; gaas b. sisse- või väljahingatav õhk; hingeõhk
2. hingamine; hingetõmme
3. fig (puhkepausist, puhkamisest pärast pingutust)
4. elu(avaldus) a. elu, eluvõime, ‑jõud (inimene, loom) b. (taim jm) c. (mitmesuguseis väljendeis)
5. elusolendi, hrl inimese surematu osa; ant ihu, keha
6. fig (millestki kesksest või olulisest) a. (inimesele elutähtsast) b. eksistentsiks oluline nähtus, tegevus jm c. korrasolek; töökorda panek; tegutsemishoog
7. fig (viletsast või põdurast olendist) a. (väga kõhnast või viletsast olendist) b. (väga vaesest või tühisest inimesest) c. (kehva tervisega; väga haige, suremas) d. (väsimusest; suurest pingutusest)
8. (surnu) vaim a. vaimolend, kummitus b. vaimuks maskeeritud inimene (hingedeajal)
9. elusolend a. inimene või loom, hingeline b. arvestusühik (elusolendite, hrl inimeste loendamisel, maajagamisel, maksude määramisel)
10. inimese sisemine olemus a. sisemaailm; sisetunne, südametunnistus; teadmus b. (meelepahast, vihastamisest)
11. iseloom; tugev tahe; visadus
12. midagi väikest või õhukest, kübe, raas; (eitavas lauses) sugugi, üldse mitte13. ujupõis14. (hüüatustes) a. (retoorilistes hüüatustes või küsimustes) b. (kirumis- või sõimusõnana)
15. (näitelaused, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega)
1. (hingatav) õhk a. õhk; gaas Toropill ‑ ‑ puhuti `inge täis Lüg; pudeli `prunti on `liiga `arva, `lasko `enge läbi Vai; pumbitase `toukrile `inge käde mere `pöhja; töömes pudelis iŋŋe all (õhukindlalt) Khk; maki orgiga torgiti makki, et ing `välja `tulli Muh; orika põied `aetasse `inge täis Vig; meri tahab `inge saada, [lahvandusest] aeab `sooja `õhku `väĺla Aud; ing lööb pudeli puńni ää Tor; tema ti̬i̬b `õlle ära ja paneb pudelitesse inge `alla Pal; vaat ei peä `inge; Mõned kuevatasid soolikad ärä, ajasid `inge täis KJn; Küll on õllel `kange ing (gaasisurve) sees SJn; nina `sõ̭õ̭rme om `kinni, mitte `piuksu ei tule `enge `vällä Hls; piip kõvast täus topit, ei anna `enge läbi Krk; õlu peäb eńge all `saisma Puh|| fig Tütart oli inge (järelevalve) all oitud, aga na kui linna läks, kohe ukkas oli Han b. sisse- või väljahingatav õhk; hingeõhk Inimene eläb, sis eng käib `sisse ja `vällä Lüg; ing ep taha kenasti läbi `kεia (raske hingata); selle ing piab eluaja `aisma, kis pisiselt lapselt sitta söönd on Khk; `lastel `ööda, et ärge mette sööge mona ilma leivata, ing akkab `aisema Emm; Värskest lihast öeldi, et iŋŋe mekk on sees Käi; `issa meie palve, lued ära nenna et sa mette ei `eńga, `eńge `väĺla‿i lase `minna Aud; ei sua kõnelda. ing tuleb `väĺjä. kõri `kat́ki; kas ta ingegä (söömata) eläb Kod; paha ing käib suust `väĺlä KJn; kel eńg aiseb, ütelts et ni̬i̬ `süäme kõrva lasev läbi mao `luhti Hls; kellel kurgu liṕp `väike, sellel eńg aisess; [surija] tõmmaśs `seäsi `eńge üless poole, `alla poole ei lase suguki, vaaḱs `eńge üless poole Krk; kui sa (rase naine) läät `mü̬ü̬dä [sõnnikuhunnikust], vahit pääle ja `süĺgät, siss latsel eńg aesana ‑ ‑ elu aig alb ais eńgel man; ülesspoole kisub `eńge ~ `õngu ‑ ‑ nigu sureja vai `aige Ran
2. hingamine; hingetõmme hing puhuduksis (hingeldades); Ing `kurgus id Kuu; `eŋŋega puhub rakkule `õhku `sisse; vahel `ummistab `nõnda `eŋŋe `kinni, et `muudku käriseb vaid Lüg; Tuba on suitsu täis, oja ing kinni. Katsu iŋŋest kinni pidada Jäm; paneb iŋŋest `kinni Vll; ing jäeb pakile (ei saa hingata) Muh; ojad `inge tagasi, et äi `inga mette Emm; `Jooksis nenda kut ing `andis Rei; joose nõnna et [ei] saa `inge takkagi (hing kinni) Mar; ing karjub sees [astmahaigel] Kul; eng oo `rindus `kinni Tõs; Poiss akkas `naõrma ning `tõmbas engegä levä tükü `kurku Khn; mool matab inge `piale Pär; inge sees on nii koledasti, matab inge `kinni Ris; painakas ‑ ‑ käis `üesse kohe `tallamas, ei saand `inge edasi ega tagasi (hingata) VMr; siis akas ińg `rohkem `käimä (hingamine muutus kergemaks) Kod; ińg jäi `kurku `kinni Ksi; lämmatav ilm oli palav, nigu inge `piale akkas; [kitsad rangid] `võt́sivad inge obusel `kińni Lai; ing `kińni, ei saa `inge tagasi KJn; taht iĺläksi minnä, enge nõal (hinge kinni pidades); enge `matmise `aiguss (astma); nüüd ta `tõmbass joba viimäst `enge (hakkab surema) Krk; tu̬u̬ kes loeb nikerduse sõnu, piäb `eńge `kinni Ran; engu mat́t `kinni, `astu es `saaki Puh; juuśk nii et hingeldäʔ (hing kinni) Vas; ju̬u̬śk niguʔ hińg rinnost väĺäh Se; hinge kiskuma ~ vedama raskesti hingama; viimseid hingetõmbeid tegema (surija) viab viel `enge edesi tagasi, on juo menemise pääl Lüg; `pouslahis obu vä˛ab `inge Khk; Või ikka `viimaks vädas iŋŋe ää koa (suri) Pöi; kut inimene soreb, veab `inge tagasi, äi saa `sesse änam `luhti vedada Käi; ing on `kinni, kisub `inge PJg; keha on siit paks, siis lõõtsu ja kisu `inge Äks; viab `ińge nigu `paela läbi Ksi; taa (vanamees) ei joua umma `hińge `kisku õiʔ Har; hinge tõmbama 1. (raskesti) hingama; viimseid hingetõmbeid tegema (surija) akkas `enge `tõmmama, edesi ja tagasi. akkab surema Lüg; iŋŋe `tömbamine lihab `raskemaks Ans; `tõmbab `inge, kui ing oo `kinni; `inge takka `tõmbama (lõõtsutama) Mar; `aige `tõmmas `inge viimast `korda Juu; mea tulli ärä, miust jäi ta `enge `tõmbam Krk; [surija] naasi `hinge `tõmbamma Plv; 2. (pisut) puhkama las `tembab vähä `hinge Kuu; obosed `tõmmavad `enge tagasi Lüg; ma‿s saa mette `inge tagasi tömmata Khk; kus sa nii rutto `jälle lähäd `tõmma `inge takka vähä Mar; lase natuke `inge tõmmata [hobusel] Kos; es saa `engegi tagasi tõmmade nõnda `kangest mea joosi Krk; kudass sa sääl `eńge `tõmbat, kui ärrä niidäp oolega i̬i̬n Puh; Istu no ja `tõmba˽sa˽ka veidikenegi `hinge Urv
Vrd hõng
3. fig (puhkepausist, puhkamisest pärast pingutust) mies ise ka tieb `suitsu `põllu pääl. obone `tõukab `enge tagasi Lüg; Sa ei `anna `mulle mitte `inge `mahku; Ma ei õle tänä mitte `inge `mahku saand Jõh; mette‿b saa `inge taga, nii tiius töö Khk; Ka vanade inimeste eest olid jöulud kenad ‑ ‑ sai vähe `inge tagasi lasta Krj; oled käind, siis pörmu `aega `puhkad, vetad `inge taga; Raske töö juures peab vahest inge taha vetma Emm; Nüüd peab küll natust `inge taga vedama, muidu äi `jäksa änam Rei; võtab vahest `inge takka ja akkab otst `peale karima `jälle; joose nõnna, et saa `inge takkagi Mar; `uutkõ veid́okõsõ, `laske `hińge haardaʔ Se; ühe hingega korraga, puhkamata; pidevalt, järjest `juosin kohe ühe `eŋŋega VNg; kaks jaama vahet `söitas `ühte `inge ~ ühe iŋŋega Jäm; räägib ühe iŋŋega `terve jutu εε; virts tömmab ühe iŋŋega ennast täis Khk; paastu `maarjabe omingu pidid ühe iŋŋega pinust `laasta tuppa `tooma, siis sui `leidsid mune Muh; Ma pesi üheingega lounani pesu Han; seĺg on nii valusaks jäänd, ma ühe ingega olin kõveras [kartulivõtul] JJn; ühe ingega `kuanis kohe tuobi täie vett `nahka Kad; ühe ingega `tehtud KJn; ma joosi periss eńgpuhult ulga maad, üte engege Krk
4. elu(avaldus) a. elu, eluvõime, ‑jõud (inimene, loom) Ing `oieti siess `kuiva `kuorigu ja `lahja vesi`kördi najal; Kas olete jo oma sia ottand `iŋŋeld ärä (tapnud); `Hiŋŋe`vaara (eluohtu) enämb nüüd ei old Kuu; tüö akkab juo `eŋŋe (tervise) `pääle `käimä Lüg; ma võdin oma `iŋŋe pihusse (olin suures hädas) Jõh; siä vihastud oma `eŋŋe siest `vällä Vai; niid ing jähi `sisse (pahandades lapsele, kes sai oma tahtmise) Jäm; see suits vötab iŋŋe εε; pool `inges kala paadist `vöötud Khk; vanaeidel pole iŋŋe `ilpu (elunatukest) sihes olnd Mus; on‿se `inges alles Pöi; surm o ühna suu `juures, a iŋŋe põrmuke (elunatuke) alles sehes; visa kassi `persest ing menema; nii kaua kut mul ihus o `inge, ma täna `teitid; kaks kolm `päeva `piikus iŋŋega ja `surri ää Muh; valvaskala püid peab väga hiŋŋe pεεl (elukardetav) asi olema Phl; `inges pärast pannakse uśs [õnge] `otsa Rid; tä aas `eese `inge `jälle (paranes); tänä akatse neid `ingsid `vällä `tõmbama (sigu tapma) Mar; ega ma teda `inges peast (elusalt) änam `näindki; nutab inge seest `välla ~ nutab `surnuks Mär; Vedelad leeme`lörtsi sai mõne `luśka `inge pidada; `Kange küha `aegas oo kua ing minemas Han; nüid `peetakse inged sees nende `aŕstega Tõs; Angõrjas nda vjõsada engegä Khn; `inges anid; inge vaemuga (elusalt) sain ära [sõjast] PJg; Jusku vaim, et si̬i̬ eng aga vi̬i̬l si̬i̬s seisab; Jalg sureb ära ja käsi sureb ka. Siis jusku sipelgad joosevad, kui ing (liikumisvõime) `jälle `sisse tuleb; pole enge `põrmugi (elunatukest) sehes Hää; kas sa saad vähä ehk `paĺlu [raha] aga ing sa saad ikka sees pidada Ris; maha tapetud ehk `ingest peast `viidud [vasikad] ‑ ‑ turu `peale või `linna Rap; `võt́sin ommiku ühe jänekse ingelt ära (tapsin) JJn; madisepävast tõusevad `inge kõik loomad, kas `kärpsed ehk uśs Tür; me küĺmetsime `paĺlalt nõnna et kas või ing `väĺla siest Koe; ia miel et ing sies (öeld, kui küsitakse naeru põhjust) Iis; kisendä kas ing ihoss jäägu; kisendäs kas ińg (täiest jõust) Kod; jäi ikki vi̬i̬l `inge ~ inge `sisse KJn; [lehm] tapeti ärä viimätse inge mineku aeg Vil; kannatlik kavva eläs ja viletsil visa eńg Trv; ka (kas) engest peräst tõid [sea] Hls; sääl om eng kaalu pääl (elukardetav); ei võta mitti kübent [toitu], enge pidäde; mis tast sitast nõnda kirut (nurud), ega ta mõni enge eläts ei oole; pikken lei maja palame, `paĺle eńge saive `vällä; mõni laits satass maha, om ilma engete tüḱk `aiga Krk; see lämmi leib ja `värske või om meie eńge `tapja Hel; mia rabeli nigu eńg oless `väĺlä `lännu Nõo; visa minekiga hińg seehn Rõu; ku jo [rase] om poolõh aoh, sis üĺdäss: [laps] om jo hińgeh Se|| elamine, elu ülespidamine teenib `palja iŋŋe (söögi) eest Khk; `Osta `kuskelt ei saa, `kaarisi inimestel põle, vabrikus tiha‿i saa ‑ ‑ eng päris `kińni Hää b. (taim jm) see puu töuseb veel `inge; lassid `inges (kasvavad) puud pöllu ajaks Khk; ing oo sees, aga edasi ei lähä (viletsast männist) PJg; mud́u põle `inge soand `sisse [pisuhännale] kui pidi inimese verd `andma Kad; puul om eńg [kohe] vällän – lase puul auk `sisse ‑ ‑ ja `peoge `su̬u̬la `sisse Hls; kõŕs om pehme, juśt ku `enge ei ole sehen Krk c. (mitmesuguseis väljendeis) Saõmõ paha engegä (hädavaevu) `laidõ `alla torma`varju Khn; är `pääsi vi̬i̬l kurja ~ poole engege (poolsurnult) Krk; hingega 1. eluga, elus(alt) kut potermańn `paĺjalt ära lihab siis [laeva]mihed aenult iŋŋega `pääsevad; neid (vähke) saab ingega `katla `pandud Jäm; nägi [meest] viimist kord vel iŋŋega Muh; ta tuli tagasi ikka ingega sialt (sõjast) Ris; engege latsek ollu ka joba ‑ ‑ kuus kuud [vana] Hls; 2. (raskest olukorrast, hrl retoorilistes hüüatustes) koes sa iŋŋega lehed, piab `pεεle sii olema Khk; kus sa lähäd oma iho engega Tõs; kus sa iŋŋega pääsed piad elama VJg; vilets on elädä, aga kus sa ikki ingegä lähäd KJn; 3. kiiresti, hoogsalt Mis sa longid, astu engega; Ära viida `aega, asu engega asja `juurde Hää; engel 1. elus `viĺjä `ańti, et sa aga ingel `seisid Kod; [põua ajal kängunud viljast] mis ike engel om, si̬i̬ akkass `viskame [kasvada vihma järel] Krk; 2. (retoorilises hüüatuses) kus sa engel läät – miul ei oole `mintävet aset Krk; poole hingega 1. poolsurnud, ‑surnult poole iŋŋega `pääses `randa Khk; `Näetsa kui vigaseks [teder] ennast ti̬i̬b, poole iŋŋega naagu oleks olavad `poegade `aegu Krj; pole hiŋŋega vana loom Phl; poole ingega jähi veel Mar; mõrtsukste kähen ollu ‑ ‑ är `pääsi vi̬i̬l poole ~ kurja engege Krk; 2. vaikselt, omaette Räägi väga, mis sa sedasi poole ingega podised KJn; sooja hingega eluga, elusalt `pääsin soja ingega veel `lahti Mar; saeme soja engega `kalda Tõs; sooja ingega `piases viel kääst ää Kos
5. elusolendi, hrl inimese surematu osa; ant ihu, keha `Ennevanast õlivad `valged `vorstid, veri õli ing, seda `süüä ei `tõhtind Jõh; Ihu iŋŋega (täiesti) ukkas Khk; Kui ing akkas ihust ää minema, siis `pöörti inimene seliti Krj; Inimese ing `öötakse `peale surma veel nelikümmend ööd `päeva sii moa peal `rändavad; Kui inimene surema akkand, `tehtud uks `lahti, siis ing soand `välja Pöi; ing ja ihu väriseb sehes Muh; hing on ema ihust juba so `sesse `pandod, aga vaim on hiljem; nee (sandid) palusid `jälle `nende `hingede eest, kis raha `antsid Phl; venelased olid selle viina järele nigu kurat inge järele Noa; eńg ei `minne siiss ukka, kui ihu arida saab (peksust) Mih; inimese ing ei `surrõ Khn; [enesetapja] `Ańdis oma inge kuradil Hää; kalal ei ole `inge, temal on elu sies Ris; vaim käib kodo, aga ing kodo ei käi; kui ing lähäb juuress ärä, siis [inimene] oo `surnud Kod; ega sa `enge omal ei saa, et sa puret Krk; raha rikkus, eńge ukkus Puh; jumala peräld eńg, kurja peräld kondi (ebameeldiva inimese surmast); inimesel om eńg ja eläjäl om eńg Nõo; [puugitegemisel] sünni selle eńge `pääle, kessi `sinnu enne tennu rhvl Kam; sa ikõt nii et ińg lätt iire`mulku (öeld pilkavalt) Urv; eläjäl om toss, inemisel hińg; Opõtaja püünd inemiisi `hinge patust pöördäʔ; poiśs oĺl vällä˽kooluʔ, hińg hiire `urgu, toss tuhatõrikõistõ lännüʔ Har; imä õ̭ńniśt minno iho ja hińge poolõst Rõu; ĺätt `põrguhe kõ̭õ̭ iho hingegaʔ Vas; mi timä hingega `jeie üteh ja `seie (öeld kaotsi läinust); jummaĺ anna tälle `tu̬u̬hhu `ilma hinge ette (hingerahu); koes‿sa uma hingega `läädeʔ, patu`kuurma (patukott); last hoia˽ku `hińge (väga), a raputa ku `uibot Se; ku ińemin kuolõss, sõss jeng lätt muidõ `jeńgi munu Lei; kolʔ `päivä vahḱ hińg havva man; [surnust rääkides öeld alati enne või pärast nime] hing jumala `peŕrä; hüä hing lätt `taivalõ; luuʔ koolõsõʔ, a hińg koolõ‿iʔ; [hingedeajal] pallõldass `hińgi iist jumalalõ Lut; hinge mäletama ~ pärima ~ ülendama (õigeusu kombe järgi) surnut mälestama ja õnnistama `tarvis `lassa oppetajal `surne `enge ülendä Vai; jumal ülendagu tä `inge ning alandagu tä pattu Khk; inge ülendus (surnu mälestuspalve kirikus) Pal; jumal ülentegu esi temä `enge Hls; `keŕksänt peränd [surnu] eńge jumalale; `ütle jumala peräld miu suguvõsa eńg, ülendä suguvõsa `eńge, siss jääp pilli`puhkmine vakka [kõrvas]; ku kõru aap `pilli, siss ülendädäss surnu `eńge Nõo; seh no sullõ seo, siss sa ülendät ka ta `heńge (öeld päranduse jagamisel) Rõu; kas kadonu hing ärʔ om peritüʔ (surnu nimi kirikus teatatud); hinge perimine ~ peritsemine (2–3 kuud pärast matust) Plv; `hińgi mälehtedäss; kuvvõ nädäle `aigo `ku̬u̬ĺja umadseʔ õks `andva˽määnest `ku̬u̬ĺja `kraame määńtselle läsile naisilõ `hińge üleńdädä ja sandõlõ andass jah; [ema] pääle kerigo ao lõiḱ muna neläst`kümnest raasakõsõst ja jagi sandõlõ puja `hinge mälehtädäʔ; jumalõ peri hińg täl, timä om `ku̬u̬luʔ Se
6. fig (millestki kesksest või olulisest) a. (inimesele elutähtsast) See asi keis mul otse ööda, oort iŋŋepöhast läbi Kaa; [palderjani] Juurel on nii vahe erk ais et käib oort iŋŋest läbi Pöi; nüid viśt lää eńg laiali, kõtt om tühi; [lapsel] `väikest viga midägi om, sõss rü̬ü̬ḱ nindagu eńg laiali Krk; eńg nii tühi, et vahi `persest `siśse, am̀ba paestava (söömata inimesest) Ran; hińgega `kauplõmma (liigkasu võtma) Se; hinge alla ~ ette ~ sisse, hingele panema ~ võtma jne; hinge all olema sööma; jooma ei oda (`viina) `hiŋŋe sise Kuu; `Viskas kõik kalad `inge `alle Lüg; Küll sel õli juba asunik `inge all Jõh; ta‿b vöta [toidu]raasustkid iŋŋele Khk; Ma pole `meskid iŋŋe ligi vötnd Mus; Pane see (õlu, viin) oort iŋŋe `alla Pöi; ei tä võta mette `miskid `asja inge ette Mar; muud `asja mette [raasugi] `toitu enge ette ei taha Tõs; Miul ei lää si̬i̬ sü̬ü̬k eńge `sisse ka mitte Hls; lassi `piimä ja karbi võid ma oma enge `sissi ei võta; miu eńg es võta tat (vastumeelset toitu) `vastu Krk; `aige ei maedsa, ei võta eńge `siśsegi midägi Ran; Heedä hinge ala (öeld viinajoomisel) Räp; hinge seest sööma ~ võtma kiusama, tüütama Vana`eide `lorbutamine süöb `iŋŋe siest Kuu; Noored söid vanadel inge seest εε Emm; sa võtad mo inge seest `vällä `eese riioga Mar b. eksistentsiks oluline nähtus, tegevus jm Pajud kasuvad `seikste nögude vesiste maade peel ‑ ‑ Vesi on ikka paju ing Kaa; (lõng) oo mõnest kohast nii peenike, et põle `ingegi sees Mar; küll aga `ketrab peenikse [lõnga]. ära ikki `enge `väĺla võta Hää; mehil o nagu ing, tubak ja viin Kod; obone oli minu ing kohe. taĺlitasin ala neid Plt c. korrasolek; töökorda panek; tegutsemishoog Eit saa ega saa `tüöle `hinge sise Kuu; tuuligul on ing `välja minemas (laguneb); p‿saa piibule `inge `sisse (tõmbama); ma‿b saa obusele `inge `sisse (korralikult tööle või sõitma); p‿saa rakule `inge `sisse (korralikult valmis tehtud) Khk; torupill `mud‿kui `üidis, ma `tõmmasi tale ikke koa `inge `sisse küll Aud; ta ei saand `kangalle `inge `sisse (ei osanud kududa) VMr; Tuulikuid põle vist rohkem kui veel kahel on ing sees Trm; Mina `esti ei osand [võid] tehä, siis isä lõi inge `sisse. Temä osas nii `järsku üles-`alla `lüiä männäga, siis ku̬u̬r võttis kohe inge `sisse ja läks ruttu kokku KJn; tulel om eńg `vällä lännu, ärä `kistunu; puhass engege tuli `palli ümmer (lõi kõvasti välku) Krk
7. fig (viletsast või põdurast olendist) a. (väga kõhnast või viletsast olendist) `eŋŋe ei vie `kiegi (normiks ei võeta kõhna siga) Lüg; muku sai si̬i̬ ing ärä räesätud (lahjana tapetud); nägid et, muku ińg (väga lahja) õli sul talleke, tagasi tuada Kod; mis sa `seantse surmak ti̬i̬t, `paĺlalt si̬i̬ kuri eńg luie vahel sehen; Kadri om ka nõnda är kadun (kõhnaks jäänud), et paĺlass eng vi̬i̬l Krk; Niguʔ hingetsänk (pikk ja kõhn inimene) Vas b. (väga vaesest või tühisest inimesest) `Andas `krundi ära ‑ ‑ Pärast vahi et omal ing `paelaga `kaelas IisR; taal pole muud kut türa ning tühi ing Khk; Sool pole muud kui süda, saba ja soe ing Rei; se mees põle muud kui tühi ing ja türä taga Juu; mes suss tappa! tühi ing, suala tüńn ja vana pindsakutükk Kod; kehväl ike [muud ei ole] ku ihu ja eńg Hls; vana inimesel ei ole mitte ku midägi, `paĺlald ihu ja eńg Puh; nii jumalõpaĺlass, tel ei olõ mitte medägi muud ku hing ja `hammõ rüpp Har; Esiʔ um hińg nööriga kaalan, a˽`tõisi um virk nägemä Rõu; hing langagaʔ kaalah (täiesti vaene) Vas; Ei olõ muud ku titt ja hing Räp; täl mudgu paĺass hińg; hińg om śeeh, silmä pääh, muud olõ õi täl midägi Se c. (kehva tervisega; väga haige, suremas) Omal ing `uule tukkames, aga viel `vannub `kurja Kuu; veda juo kolm samu `henge `niidiga taga ja ka veel `uhke ike VNg; sene eng on `justku `niidi `õtsas Lüg; nii vilets, mis ing löŋŋaga `kaelas; `umbest ing on `kontide vahel veel, nii `otsas `aige Khk; kõik peab `jääma maha kui ing o keele peal Muh; Ing niidiga `kaelas, sitaauk nööriga `seĺgas Han; ing piiksub vel `kontide vahel, see sureb varsi; mis sa teed ing ja elad (viletsa tervisega) Vän; Eng niidiga ~ `viltse lõngaga `kaelas ~ eng minekul Hää; kakestab üksinda `paĺke `tõsta nõnda et ing lõngaga kaalas Saa; ing `niiti pidi sies; ing paelaga `kaelas Kad; ing ripub niidi õtsas Iis; kõńd tõine, juśt ku eng oless londige kaalan ollu ~ londige näpu otsan; mis sa `seantse surmak ti̬i̬t, `paĺlalt si̬i̬ kuri eńg luie vahel sehen; nõnda `aige ja ärä lõppenu, eng liigub kurja luude vahel vi̬i̬l; si̬i̬ kuri eng paĺt keele perä pääl vi̬i̬l Krk; eńg om täl niidiga kaalan, aga muku eläb; mes mä elä, eńg om `persega `riibu, `mõtli et ma ärä koole Nõo; Esiʔ um hińg niidiga jo˽kaalan, a udi vi̬i̬l tü̬ü̬d tetäʔ Rõu; hińg nööräga kaalah Plv; hinge heitma surema minu `sõprad on kõik juo `enge `eitaned Lüg; Eile omiku `eitis iŋŋe ää Pöi; lehm raband `jalga ja eitnd `inge LNg; tema tuld tüölt kojo ja eit `inge Kad; `tuńdi kaks on `aega kui eit́ `inge Kod; eits `enge Hls; tõist last kabelin `matse, tõene kotun `eitse eńge Nõo; [hobune] hiit́ hinge sial är, `pillu `maahha; `hirmu ar, õt `tahtse hińge `väĺlä `heitäʔ Se; hinge vaakuma 1. pikalt põdema; suremas olema Õli juba `inge `vaakumas, aga ärä `püäräs (sai terveks) Jõh; [inimene, loom] vaagub eese `inge, ei tä sure ega elä Mar; Lehm sõi vist `naelu `sisse, nüid vaagub `inge Han; si̬i̬ one juba `inge `vuakman Kod; ammu joba vaagup `enge Krk; vana pernańe `vaakse `eńge San; 2. u majanduslikult alla käima Mõni kolloo·ś vaagub kua `inge Han; hinge (välja) viskama surema, kärvama kuer `viskas `enge `vällä Lüg; enge juba `väĺla `viskanu Hää; üks nuare ärrä (oiniktall) one ärä inge visanud Kod; kevädi pidi kaśs inge `väĺlä `viskama KJn; [laadal hobune] iluss ku lihamägi, ku kodu saave, `viskab enge Krk d. (väsimusest; suurest pingutusest) eng oli kohe `kontide vahel `ninda `niidin `eina ärä VNg; Kas vai rukki`leikuss, päiv palav, ing `ambas, oi küll sai `auvet; Sai `tulla `ommiku `mõisast `reielt, ing niidiga `kaulas, ei `sõisand jalal Lüg; `juokseb `ninda et eng `ambas Jõh; `Juoksime `nindat `irmus, ing oli `paelaga `kaelas IisR; `lintsi nenda mis ihu ing kisendas sees Khk; karjob ühnä inge põhast (kõigest jõust) ja röögib Mar; Kus poiss lidus lõõtsutades, vata et eng paelaga `kaelas; Ing niidiga kaelas, ingeldab ‑ ‑ nägu tü̬ü̬ `raske või joosuga tuleb Hää; kui kiire töö ‑ ‑ siis tehasse nii et ing `ambus Lai; et hing armas sees kõigest jõust siis ta `panni naa `lingama et ing armas sihes Muh; Joose naa‿t ing armas sees Lih; Suure `tü̬ü̬ga `tõmma nii et eng armas si̬i̬s Hää
8. (surnu) vaim a. vaimolend, kummitus sedä (kuusikut) `kartas `enne igä mies nagu `enge Lüg; Kui `inged tulevad (hingedeajal)`riega, siis tuleb pikk ja külm kevade, kui `vankriga, siis soe ja varane kevade Jõh; `ingede pää oli `talve olnd, siis oli `pandud `ingedele pudru Khk; neli nädält sedä `enge `aiga om. võet `engi `vastu; pimme udsu, sõss enge tulev `taevast; enge tuleku päeväl olli viit `süvvä engedel ja mineku päeväl kah. enge saadeti ärä, tapeti siis üits lu̬u̬m, kas kana või; ma oodi tat (teda) ku `enge, es tule‿s tule Krk; keedetu `paksu jahu `putru, `pantu või `siĺmä, siss `viidu tareotsa pääle `engile `süvvä Puh; eńge siss teǵevät toda `ilma alvass – ku na ulguva Kam; pulkšti (kella) katõ`teiš́šüme `aigu `üöse jengeʔ `ḱäülese maa päl, t́egeva taad ež́ tü̬ü̬d, mia t́ekki jelleden Lei; hingeʔ lastass `täämbä (hingedepäeval) vallalõ puolõst üüst puolõni päväni Lut|| hingedeaeg Mihkle päeväst üits nädäl `eńgi, eńgist Trvnädal märti b. vaimuks maskeeritud inimene (hingedeajal) ku ma nu̬u̬r oli, siss ma käüsi ka engen. enge käüsiv vagaviisi ‑ ‑ mõnel olli piĺl man, mäńgs kannelt ‑ ‑ `laulsiv iki: enge omma siiä saanu. `antke `engil ańnakiida, `antke `engil kanaliha, `katske karaskiida. kui ei ole aniliha, siss `antke `engil sia `ändä; `võtsiv `enge aja `algusen, üits kolm `õhtud käüsiv ‑ ‑ mõni pańd kirmi suu ette. `ütliv iki: lääme nüüd enges; enge es tandsi, käüsiv üte mant tõise manu, [tahtsid] iki: käkki, karaskid ja liha Pst
9. elusolend a. inimene või loom, hingeline Üks väsümädü ing tämä oli; iga ing toi kolm-neli `tündri `silku `kaasa `palgaks [kalapüügilt Soomes] Kuu; küll on mones `vallas pali `vaisi `engesi Vai; mis sa `piinad `ilma `süüta `inge Khk; `Mihklipää `laupa `öhta siis karjased `otsisid ja ajasid veel `viimpse kui looma iŋŋe metsast koju Krj; Piikund ing (väsinud, nälginud, poolhaige inimene) Pöi; Mis teised ütlest seda ta tegi ‑ ‑ oli üks saamata ing Emm; oo sool `põrsa ing maeas, põle sool `nälga `karta Mar; Või säl sõjas neid `engi vähe `otsa saab Hää; kõik viimane kui ing (inimene) oli kadund Juu; siis käind külas `õmblemas kus põle mieste `ingegi old JMd; `ükski ing ei tiand aimata VMr; minä tulin kõege `enne. `tõisi ei õle mitte `inge Kod; miul ei ole elävet `enge kodun; üit́s `eńgig ei liigu (väga vaikne) Krk; ma ole õnnetu eńg, ei ole omakest Hel; turbavva, kammar om pääle kasunu, ku pääle läät olet kadunu eńg Nõo; ta oĺl siss ärä lännüʔ kotust ilma hinge `ti̬i̬dmäldä Har; ka taal hingel (joodikul) püsü üi midägi; kotoh olõ õi ütte jumalõ `hingegiʔ Se; meele (meile) katõlõ hingele saa viländ Lut|| (hrl kiriku- või usklike terminoloogias) `Nõrkend ing (vähese aruga) Lüg; ära kadund (patune) ing Jäm; üks ära valitsedud ing Emm; ärgand inged, kis akkavad jumalad paluma Los; äratud inged Plt; patanõ ińg Krl; nu̬u̬ omma kõiḱ `õnsa hingeʔ, kiä `taivadõ saavaʔ Har; riš́tit (j)eńg Lei b arvestusühik (elusolendite, hrl inimeste loendamisel, maajagamisel, maksude määramisel) `eŋŋede vili õli sääl (magasiaidas), mehe`eŋŋe pääld õli juo ikke kuli rukkid `sisse `kasvand Lüg; kui `palju neid inimese `ingesi teil on? viis `inge peret Vai; `veisid viis `inge `lautas Khk; `kirkonna iŋŋed (kihelkonna inimesed) Jäm; vallamaks oo viis sada iŋŋe pealt Muh; meite kihelkonnas kolmsada `inge Emm; `ingede kirjudus (rahvaloendus) Rei; kolmteist `ingsid kano Mar; kas ingete järele on neid (koolilapsi) pailu Var; No `metmes `enges (mitu) sul‿s neid (sigu) on Tõs; metu `lamma `inge sa ületalve jätad Aud; kodu `kasvasin, oli `kümme `inge pere JJn; vallan eläb kolmtuhat `ińge; pere õli kaheksa `vaimu – `inge Kod; viie inge `pääle saab viis kilu `suhkurt Vil; engede mass pannass engede `pääle Hls; meil iga `aasta piät vallavalitsuse kätte engede aru [viima], kui paĺlu `eńgi sul sel `aastal talun om Hel; egäl eńgel `olli viisteistkümme vakamaad. kutsuti Kääni eńge Nõo; inemiisi `loeti õks hinge `kaupa, eläjeid `loeti tossu `kaupa Har; suuŕ kruńt nelä hinge maa Se; nääd́e hinge pääle (nimele) Kra|| fig `meskesed suured pühäd. kolm `inge (päeva) peräkuta Kod
10. inimese sisemine olemus a. sisemaailm; sisetunne, südametunnistus; teadmus Ei sen mihe inge uks `naljald irvagille lähe (ei avalda oma saladusi); `kuidagi on nie sügüsü `ehtud ka nii sügävälle igä `hinge vajund Kuu; sedä (maagilist rohtu) piab `andama `ninda et tämä eng ei tia Lüg; ing kiheles sihes (mingi mõte ei andnud rahu); oo sul midagi iŋŋe `teatavas Muh; Joudnd seda ingest (iial osanud) arvata Emm; Mo ing-vaim on sellest asjast küll `lahti Rei; mo emä ei võind [teda] inge all (üldse) näha Kir; Oleks ma engest või vaimust seda `täädnu; Mis ta eng ja vaim küll `mõtles, ku ta `seukse pääteu ära tegi Hää; jäta mu ing rahule, kuradi naakmańn Sim; õleks ma seda ingest tiand ~ õleks mu ing seda tiand Iis; ma ei saĺli teda inge `sisse (üldse mitte) Trm; ilma inge `tiädmätä saen äbi Kod; ta tahap rahu saia, et eńg ütel pu̬u̬l om; ma es või engest arvade, ega mõtest mõtelte, et miul `seante küläline tulli; miul es tule engest (sugugi) `mi̬i̬li Krk; miä es tiiä eńgestki Nõo; võit kõ̭nõlda nii paĺlö kui hing himostass Kan; ku˽hińg `haigõ om, siss om hingel halu; ma is tiiä tu̬u̬st aśjast medägi, mu˽hińg om tu̬u̬st vaga Har; Taal naa˽hińgeaasaʔ umma˽lõdvaʔ (kergeusklikust) Rõu; mi̬i̬śs tiiä äi˽hińgegagiʔ, mia naańõ tah kammandass Vas; sul inäp `hińge ka olõ‿i seeh, ar olt uma hińge `andnuʔ, õt hooli‿i tõisist sukugiʔ; kost saʔ mu hinge `sisse tiiät; sa kui `hińge kaalut (usutled), sa usu‿i tõist; proosta kõ̭nõlõss perämätsest hingest kõ̭õ̭ `vällä Se b. (meelepahast, vihastamisest) täis `iŋŋega (vihasena) Hlj; ing täis sappi Lüg; siis olid mehed `inge täis teise `pεεle; tegi mo iŋŋe nii täis Khk; Mees aes selged möga suust välja ja siis mool ing kerkis Emm; aga mo ing `kerkis sees Mar; aga mo ing oo täis ta `peale Mär; Vaname ing karand täis Kei; mis ei `meeldi, si̬i̬ aab üsna ińge täis Pal; eńg saa ~ lää täis Trv; eńg läits täis, vihast Ran; [tal] Karaśs hińg `hirmsahe viha täüś Rõu; timäl siss lät́s jo hińg `väega tävvess Vas; hinge all 1. enda teada; südametunnistusel tämä piab oma `tieda, piäb oma `eŋŋe all sedä `asja Lüg; eńge all mul ei ole saladust Ran; 2. varuks, omanduses olõ õi `tingä hinge all Vas; ar˽kõ̭õ̭ and mis hinge all om õnõ Se; hinge peal(e) ~ pealt 1. enda teada; mureks; südametunnistusel(e), ‑tunnistuselt `Räegi ära `inge pialt, läheb `kergemast IisR; see‿b jöva midagid oma iŋŋe pεεl pidada; komveki kot́t kipitses taal iŋŋe pεεl Khk; (tema surm) läks teise inge `peale Mar; sel on inge peal pakil kedagi Jür; kiḱk na kõnelev mul ärä enge päält puha Krk; mia ei naka enämb vanan `endä eńge pääle `võĺtsma Nõo; `jäie esi `haigõss ‑ ‑ mul oĺl siss pu̬u̬ĺ [kudumata] sukka hinge pääl Har; timä ar tuńnistass kõ̭õ̭ uma eho-hinge päält Se; 2. varuks, omanduses mul ei oole `sentigi enge pääl Krk; hinge peale käima süüdistama; kiusama; vihale ärritama käib `iŋŋe `pääle (ajab vihale) Hlj; tä köib mo inge piäle, `kiusab mind Tõs; si̬i̬ käup miul periss enge pääl, ku tõine miut `sõimass Krk; hinge `pääle `käümä (süüdistama) Vas; hinge taga ~ taha ~ tagant 1. enda teada; südametunnistusel(e), ‑tunnistuselt Minu enge taga `seukest `aśsa ei ole, et ma `vargil läheks Hää; see asi kipitäs `piäle inge taga Juu; no pajata `välja mis sul inge taga on Kad; ei olõ midägi hinge takah (südame pääl) Vas; 2. varuks, omanduses(t) Pole `iŋŋe taga punast `krossigi; `Viimase kobikani `ansin `iŋŋe tagant `väljä Kuu; killel pole `miigid sugust iŋŋe taga, selle kääst pole `maksusid ka vötta Khk; mitte vilja ega toidu ivakest põle enam inge taga Mär; viimane `kopkas inge taga Kos; nad norisid viimase peńni inge tagant `väĺla Sim; tämäl ei õle inge taga `seńti raha, ei tükki `leibä Kod; [ta] Annass või eńge tagat ärä Trv; eńge taga ta ei piä `endäl, nii `elde Ran; `Väega˽`helde `käegaʔ, tiä `andsõ kas vai viimädse hińge takast ärʔ Urv; mul ei olõ mitte medägi hinge takan süüäʔ Har; Jätä‿iʔ hinge taadõge (mangub kõik kätte) Räp 11. iseloom; tugev tahe; visadus on sel ka `inge seda `valmis teha Hlj; `valju `eŋŋega obone Lüg; Ise pisike, aga ing on ikka nii suur (väikesest ja väga tigedast koerast) Mus; ergu engega, see‿i seesa pudelis ka vakka Aud; Ma oma enge ja vaimu poolest ju ti̬i̬ks, aga ma‿i saa Hää; si̬i̬ om üit́s ää engege inimene, eläve vaimuge Krk; väegä visa eńgega, ei jätä enne `järgi, kui ärä om tettu; siss ollit nu̬u̬r, eläv eńg seen Ran; taa (viin) võtt iho`tervüse ni hińge rikk Vas; hingele (südamelt) om hüä ineminõ; pehme˽ki̬i̬ĺ pett, hää hińg and Se; elust ~ ihust (ja) ~ hingest, hingest südamest, hingega, ihu (ja) hingega, ihul(t) hingel(t) jne kõigest väest; innukalt, agaralt Ei ole parada `meeste `korval `soudajes, ku pead elust hingest igä `tembama Kuu; ühe tüö `küljes ole ihu ja `eŋŋega, et sais `valmis VNg; tegi kõhe tüöd ihu `eŋŋe puold Lüg; `jooskes keigest iŋŋest äga äi äs jöva Khk; `Mõisnikkude `vastu ta oli kõigest iŋŋest Pöi; seda õlut `aetse õte iŋŋega takka Muh; on aśsa `juures ihu ja ingega, süle ja seĺlaga Tor; tämä tast iho ingegä mennä; mina saen `vandu iho-enge pualess (kõvasti vanduda) Kod; tegi kõigest ihust ja ingest ~ ihu ja ingega Lai; ta on ihul-ingel sääl `juures KJn; ihuld engeld püünäb tüdrukut; ma avitess kige ihu ja hingege tedä Trv; ta püünäp nindagu ihust ja engest; sellel ma os lännu, ihul engel (meeleldi) Krk; püis kogu eńgest, aga es jõvva; me nüpeldäme kõegest ihust ja eńgest ärräle `jäŕgi Ran; temä ois Juhani poole kõ̭ige ihu ja eńgega Nõo; ma‿less ihust ja eńgest tullu sinnu `kaema Rõn; `tahtsõ ka perremihe pojalõ [naiseks saada], teḱk tu̬u̬d tü̬ü̬d `vaesõkõnõ kõ̭gõ ihu-hingega Har; timä `väega taht, umast ehost-hingest; kõ̭õ̭st hingest-`süämest `väega himostass; tü̬ü̬d tege hingest ni `süämest; hingest `süämest tä ikk `väega Se| timä perämätse hingega vi̬i̬l haard tetäʔ vai püüdäʔ, perämätsest hingest haard tetäʔ Se 12. midagi väikest või õhukest, kübe, raas; (eitavas lauses) sugugi, üldse mitte `naarid `kasvasid nönda suured, mineva sui‿s saa mette `inge ka; pole söö `ingesid `liitis Khk; Tedremadar on `söuke pisike peenike rohu ing; Nee mõned männi ja kase iŋŋed mis seal (rabas) on nee‿b kasu puuks koa Pöi; ei taha teisega `reaki, mitte iŋŋe sõna‿p lausu Muh; suhkurt andass väga inge`ohtu (vähe) Kir; sa `tohtind `ingegi ütelda Vig; nied ühed enged (ühed ainsad) tal olidki, uiõd ljõnna `riided Khn; akkasin `vaatama kas on pluomi `inge peal ka Ris; ei õle `üste sõrmusse `inge minu majan; minä ei õle ühelegi `inge `annud (kõnelnud), aga jutt oo väĺjän Kod; nagu rida läks [puravikke] ‑ ‑ aga nüid, mitte üks ing Äks; nii lambi laasi ei pia mitti `enge (purunevad kergesti) Krk|| (võrdlustes) Nii peeniksed naelad just kut iŋŋed Pöi; Minu [kedratud] lõng `oĺli ikki peenike ku ing Hää; [peenike koelõng] nagu üks ing `sisse kududa HJn; sõgelased on ühed ullud – üsku ing ise, pienike Sim; mõni kirp nagu ińg. tiĺlokene nõnnagu ińg Kod; lõng on peenikene nii ku üks ing Ksi
13. ujupõis kala ing. `niisuke ele rakk kala kohus VNg; kala iŋŋeks kutsutess `säinasel keige `rohkem. iŋŋed kahe jätkuga; Kui kala puhastad ning kala ing viŋŋub, siis saab kala veel Khk; avi ing käib `mööda seĺg`roodo; torsal on suur petk hing sees. `leika peege `katki, hing toleb `välja Phl; kala ing, mis selgroo `külges on Rid
14. (hüüatustes) a. (retoorilistes hüüatustes või küsimustes) appud `piimä ja `suolast `kammilast `korva ja, `leibä ja, mes sa viel ing `nouad Kuu; kus sa eng lähäd. õled mul näppis Lüg; No mis‿sa ing oleks `kostand, kut äkist oleks immu tulnd ületsitpidi `minna Ans; Kus ta `vaene ing `sõukse ilmaga lihab Pöi; kus `silda põle, `sinna ikke pannasse jalabud `piale. kuda sa ing ikke üle saad Kad; oh ing alassa küll, si̬i̬ mi̬i̬s on ukan Kod; kohe sa eńg lääd Trv; oi armassińg, na˽saluvõ valusdõ San; Vanast ummõldi, mõtlõ˽hing kõ̭iḱ `käegaʔ Urv; Kui sa˽kulla hińg pant toolõ tiĺlu latsõkõsõlõ˽`kahrõ `rõiva `ümbre Rõu; no mis sa, hińg, `mõtlõt ka, õt nii tiit Se|| (viinajoomisel) Hing alt, uputus tuleb Trm; Hińg hoiaʔ, huputuss tulõ Räp b. (kirumis- või sõimusõnana) `saadana ing, elu on jo `sellest `saate täis tema `pääle Hlj; Ah sa katkend ing; Oh sa arg ing, või pole `julgend `ööse `surnuaja juurest läbi `tulla; Poiss kuri ing `toetas tagant `aknast ennast `sisse Pöi; oh sa `põrgu ing Tõs; kurat su iŋŋe `sisse JõeK; katsu et sa va `prohvuse ing siit minema suad JMd; oh sa `saadlase eńg Ran; `ossa koradi eńg, kos‿sa lähät Nõo; oh sa kuradi `saadani iho hing, `ütless muni kiä `hirmsahe vannuss Plv; kurat, vehmer lät́s `kat́ski, ah sa hing Se
15. Vähis`iŋŋes (hingpakkis) ruttasin kogu tie Kuu; mes sa õled siäl masina all? surma ing (surmale määratud) Kod
hinge|aasta aeg ühest hingedeajast teiseni ku minev`aastesel eńge `aastal surri, siss sügüsel `peeti peiet Krk hinge|aeg `hinge- Lut; enge- Hls Krk; gpl `enge-, -ńg- Mhingedeaeg `võtsiv `enge aja `algusen, üits kolm `õhtud käüsiv [hingedeks maskeerunud inimesed], `engeaig om `mü̬ü̬dä, enge ei käü enäm Pst; Nädäl perän `mihkle`päeva akkab `eńgeaig ‑ ‑ Neli nädält om `eńge`aiga; enge aja ilma [on] udutse aurutse Hls; `enge aig päält `mihklepäevä `algass ja lõpess päält märdipäevä; sügüse `eńge aig sõss tetti peiet (surnu mälestuspidu), `aeti sugulise kokku; si̬i̬ olli vanal aal ku `eŋ́ge aig, `panti `sü̬ü̬ki `kambre otsa `pääle; `ernit ei võivet `ki̬i̬te `eńge aig Krk; pallõldass `hińgi iist jumalalõ ‑ ‑ tuu um `hingeaig Lut hinge|ahastus meeleheide kis tεεb mi (mis) iŋŋe ahastusega teeb Khk; `kange ~ suur inge ahastus Mar; kui suur õnnetuss üle käib, siss tunned eńge ahastust Ran hinge|alune eks ta õle ia `eŋŋealune (söömaalune), käib inimisest läbi Lüg; ma pole täna midagid iŋŋe alust saand Khk hinge|arm hingerahu; jumalaarm iŋŋe `armu `andma (surnule haual ja kirstu peal issameiet lugema) Jäm; [vana naine] Säńgis maas `aige ja [mardisandid] akasid sellel inge`armu `anma Vil; es anna enge`armu, es anna rahu ü̬ü̬d ega `päevä [minia ämmale] Krk hinge|ase surmajärgne asukoht palu jumala, siis saad ka üvä `eŋŋe aset (öeld surijale) Lüg; kohe mul jummaĺ tu hingeasõma and? Se hinge|asu (eitavas lauses) hingerahu, asu ei `anna `hiŋŋe asu ~ rahu Kuu; ei ma taha `sulle `enne `eŋŋe asu `anda `ennegu `valmis tied VNg; `kiusab minuda, ei õle `eŋŋe asugi Lüg; ta‿p anna moole iŋŋe asu (sunnib tööle) Jäm; `sulle väga `piale käib, ei anna mitte inge asu Lai
hinge|kaupa 1. kõigest väest tegin täna tööd inge `kaupa Juu; [öeld] tegin iŋŋe`kaupa, kui tegin rammu pärast VJg
2. ta‿om nigu hinge `kaupa (petuviisil müümine) Se
hinge|kell matusepäeval, hv surmapäeval löödav kirikukell tεεb kille iŋŋe kellad nee on mis täna lüiasse; `laskes iŋŋe kellad `lüia Khk; kui `surnud `mulda viiasse, siis pannasse iŋŋekell ealitsema Muh; `tornis elistässe eńge `kellä Khn; mud́u ei saava ińg ilmast ära `lahkuda, kui inge`kella ei `löödava. ingekella `löömise eest makseti kirikule Saa; kis surema akab, lastasse inge`kella `lüia Pal; enge kell ~ surma kell Krk; rikkale `lü̬ü̬di kate kelläga eńge`kellä, `vaesele `lü̬ü̬di üte kelläga Puh; tollele (enesetapjale) es `lüvvä eńge`kellä Nõo; `kuuĺjallõ lüvväss enge `kellä Krl|| Iŋŋe kellad löövad (ettevõte nurjub) Kaa
hingeline a, s < hing1
1. hinge omav; elav, elujõuline nad (millimallikad) on ikke `iŋŋelised `luomad ka Kuu; aljas o `öössine `nõiduslik asi ‑ ‑ ingelene asi `metses Vig; kõri oo iga ingelisel loomal Tor; mul oli täna ingeline leidus (leidsin hanepoja) Pee; sõss om maja man üit́s engelin inimen, kessi näge; ta ka engeline lu̬u̬m, ta taht süüvvä Krk; kes `seantse engelise, kel ää eńg sihen, ni̬i̬ jõvvave vi̬i̬l midägi tetä Hel; inemine um hingeline, elläi um tossuline Rõu; [poolel rasedusajal laps] om hingelinõ, heĺotass joʔ; jumalõlõ teno, hingelinõ om ~ elolinõ [laps sündides]. ku om hingelinõ, siss panda‿i inne [ristimist] `riśti `kaala Se Vrd engelik
2. elusolend; pereliige meri on tühi ja `paljas, pold `iŋŋelist (ühtki kala) ottada Kuu; mittu `engelist (looma) siis üle`talve on ka VNg; Et `näetsa niid kui pailu neid pisiksi iŋŋelisi (putukaid) sii on Krj; iŋŋelii·st põlnd kodu ku `käedi Saaremal kilupüiul ‑ ‑ sead olid koa ühes laeva nõnas Rid; Tarvis jälle vaadata mis õhtaks oma ingelistele (loomadele) ette anda PJg; siss on `irmus olla ‑ ‑ kui `teisi ingelisi es ole Saa; viis ingelist oli perekoǹdas Kos; Veski seisab. Põle sial üht ingelist liikumas Trm; sial ei ole inimese ińgelestki kodu Ksi; ta ike üit́s eńgeline om, kas lu̬u̬m vai inimene Krk; mine kae üle läve `lauta mu hingelisi kah Har
3. (nii ja nii mitme) liikmeline siis teil õli juo `neljä `eŋŋeline pere Lüg; `mitmeiŋŋeline pere Rei; kahe`kümne ingelene perekond Tor; viie kuue ingeline pere oli VMr; Pere õli kolme ingeline; naine, tütar ja ta ise Trm; meil om viie engeline perekond Krk; Kuvvõ-`säitsme hingelisele perrele `võete nii `umbõs ruhmiko täüś kesvä `jauha [kördi keetmiseks] Räp Vrd ingene
4. hingemaa pidaja meil om periss üit́s eńgeliste külä Puh
5. ei õle ingelist (põrmugi) `süia saanud Trm
hinge|maru hingetuisk kui `kange lumetuisk oo, siis `öeti. ei tea kelle inge maru se täna oo Aud hinge|matmine astma nad (karukellad) on iad inge`matmise `vasta Sim hinge|matt hingamistakistus Ku vesi jua hakka `hiŋŋemattu tegemä, sis pulista inimine Kuu hinge|menu = hingeminek Tänäse `tormiga on `jälle mone `iŋŋe menu Kuu hinge|minek hingeheitmine kole tuisk õues, see on ju mõne alva inimese inge minek Lai Vrd hinge|menu, ‑mineng hinge|mineng = hingeminek pühä jumalakõnõ, anna no tälle ka `tundmusõvaimukõist hińgeminengulgiʔ; mõ̭ni `haigõ kõ̭nõlass nika hińgeminenguniʔ Vas hinge|mädi ränk sissekukkumine, põnts; mahv; keretäis (peksa) Sai selle koha müimisega igavese iŋŋemädi, [sest] raha läks odavaks; Täna sai einte paigalepanemisega igavese iŋŋemädi; Oo eese naisevetmisega seikse iŋŋemädi eesele kaela tömband, et oitku; [teised] Poisid andsid Käku poistele kiige all igavese iŋŋemädi Kaa
hingemä → hingama
hinge|toidus eńge toeduśs jumalasõna – Hel hinge|torm ülitugev torm (kellegi surma ajal) See vana Liisu iŋŋe toŕm mis täna puhub Pöi hinge|toru hingetoru, trahhea üks pala läks ingetorusse JJn; kel eńg aiseb, ütelts et ni̬i̬ `süäme kõrva lasev läbi mao `luhti, enge torudes Hls hinge|toss eluvaim `inge toss läheb `vällä sene tegemisega VNg; ingetoss `väĺla läin (surnud) Ris
hinge|tuisk ülitugev tuisk (kellegi surma ajal) `Ninda `irmus `tuiskab ja `möllab, sie on kuhe `ingetuisk IisR; ingetuisk või inge maru Aud; marub ja `möllab, [öeld] et täna on mõne inge tuisk VMr; ei tia kelle inge tuisk see oli, et misuke alb inimene see sureb; ei tia misukse vanatüdruku inge tuisk se piab olema Lai; kui mõni inimene, kes paĺlu mässänu [suri] ‑ ‑ siss üteldi, et tolle eńge tuisk Ran
inimene inime van Hlj, Jäm Khk Muh Mär LäEd K I M TLä, -|ne R S(‑ei- Hi) spor L K I M, TLä TMr, -|n Vil Hls Krk, inimi|ne spor R, Khk Mus Kse Amb, ine- Võn Kam Ote Rõn San V(‑õ Se), ineme Puh, -|ne Puh Ote Rõn Krl(‑ni, ‑õ|ni), g ‑se (inimse Saa); ińemi|n, ine-, ineme|n g (d)se Lei(tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. (üldmõistena) inimene a. inimsoo esindaja; ant loom Inimene `arvab, jumal `säädib `kerda; Inimene opib `surmani Kuu; `Konngi `kruoksob jala all, `saadik sis viel inimine (hakkab vägivallale vastu); Siis õlivad kõik ühes unnikus (samas ruumis) kanad ja inimised; tämä (talleke) inimistest enäm maha‿i jäänd, inimistes (inimeste keskel) õli üless `kasvand ja õld Lüg; inimine on surelik Vai; ärra koer olnd εnam kut inime. `iĺla aja eest vahetand, üks (mõisnik) `andand inimese teine koera; inimesest uńt (libahunt) Jäm; looma porgandid ning inimeste (söögi)porgandid Khk; luu`painaja keib inimiste ja `loomade peel; kui kukulind ära petab, siis inimene `kuivab ära Mus; Liiva `võtmise `aegu inimese luukered tulid `välja [katkukalmest] Pöi; inimene lεheb ika vanemaks, aga töbi nooremaks vöi suuremaks Käi; Inimene otsib, kus parem, kala – kus sügavam Rei; koer ajab inimese `jäĺgi Kul; siis (menstruatsiooni ajal) ei tohigi kiriku `minna, inime peab puhas olema Lih; [ussist nõelatud] inimesel saab moa `sisse pandud jalg Kei; inimese käsi seda `eina ei `puutund (kõik tehti masinatega) JJn; inimese pahem jalg `piämä `võtma lühemä sammu Kod; [vanasti] sia sõive inimesesõnnigu ärä Krk; siss om [nõiutud] pulmarahvass saanuva jälle inimestess; jah, om ollu ilman `mõndagi, mes inimesel jääb `mõistmada; inimene aevastab, obene `turnap; sü̬ü̬k piäp iki inimest `u̬u̬tma, egä inime ei piä `sü̬ü̬ki `u̬u̬tma Ran; õnnetuss käib inimesi `mü̬ü̬dä, ega õnnetuss puid ja `kande `mü̬ü̬dä ei käi; miu `lambal om `õkva nigu inimese mi̬i̬l; ta (lammas) kuuleb inimeste eli, siss tuleb `sisse; vanast üteldi `ju̬u̬skjat `tähte et, tu̬u̬ `oĺli inimese elu vai eńg; ädä jooseb i̬i̬n inimest; inimene olna esi oma `õnne sepp Nõo; inemisel kah iks rahu (neerud) säĺlä sihen Kam; suure põvvatüki ku inemese pää Ote; Hobõnõ kumastuss nellä jala pääl; ime˽sõ̭ss ku inemine üte sõ̭naga essüss Urv; inemine um `eślik, puu `oslik Rõu; puśs um inemiste vitäʔ, olõ õi˽taa eläjä`lu̬u̬mõ vitäʔ; inemine iks saa inemisega˽kokko, mägi saa ai˽`mäega˽kokko; tuĺl iks eläjille hätä ni inemiisile kah; kana munaki˽`tikslõsõ˽pesäh, siss putu ui˽no inemise˽kokko üt́s ütegaʔ Vas; sääl (surnuaias) videĺ ka üt́s inemese pääluu maah Räp; inemisel üldäss hińg, eläjäl om toss Se; ińemin `mõtless un d́umal t́ege Lei; inemeist `peetäss sõnna pitih a hobõst uhi`lõ̭iga pitih Lut b. mees; naine Kaks önnistust on maa`ilmas – kui obusel sünnib varss ja kui inimesel sureb naine ära, inimene saab uue naise vötta Krj; tanu on inimese (abielunaise) peäs. egä tüdrukul tanu põle Juu c. inimfiguur vanast `tehti suri inimissi (hirmutisi) – vits püus Khk; tegime käbadest pisi inimesi Rei
2. üksikisik; kaasinimene; töötegija voib `olla on inimesi (tühi) juttu Vai; inimessi tuli nagu `pilve ja `panka Jäm; tuba üsna puhiseb inimistega Khk; Oli neid `kohti enne kus `tehti kõik uksed `aknad `lahti kui inimene surema akkas Pöi; suur töu inimeisi olle `möisas Phl; oli üks suur inimeste summ Mar; inimest maalt vädavad ja noot tuleb `kalda Kse; Üks inimene oo teise inimese uńt Han; Enne sõda eläs `Kihnus paõlu `rohkõm inimesi Khn; kaks inimest tulevad järel Kei; sie on inimesel `kerge mis inime on õppind Jür; [hunt] inimesesse `kińni ei akand Ann; kihelkonna ies pekseti inimeisi VMr; kui mets on lumega vangis, sureb paelo inimeisa Trm; `eeste õppa `vaśkad `mitme inimese, et ta kaŕjan `käimä õpib; eriläne ei seesä rahu inimesess Kod; sääl (luhas) oli kigil inimisil [taludel heinamaad] Trv; inimisi olli paĺlu sääl mõtsan; egä risti man olevet ollu inimese kogu Krk; oi inimesi om tuhandit `mu̬u̬du, nigu nägusit ja tegusit; egä `kiägi inime ei ole jo `raudne terve; inimene om nii must nigu üits trüpiss Ran; `eldet `anjat õnnistab jummal ja armastab tõene inimene (öeld andjale); temä `olli `kaenu siss inimese, kes `kartuli kuki ärä `aie; mes sa susit inimest, elä esi ja lasõ tõesel ka elädä; käib inimeste‿müdä, ega ta kedägi rahu ei piä Nõo; söögivahe `oĺle mõni paaŕ `tuńne, siss saeva obese ja inemise süvvä Võn; küll na om kadeda tõese inemise üle Kam; põimeti viie kuvve inemisega, aga põemeti ka kate inemisega Ote; suuŕ jago `põldu oĺl vi̬i̬l inemiisil teǵemädäʔ; või˽siin um paĺlo `pu̬u̬nuisi inemiisi; Egal inemisel umma˽küüdse˽`hinde poolõ Rõu; nuŕato `rõivaʔ säläh nigu vana tigo kõńd inemiise pite Räp; ku mi las `paatanu üle inemižide (oleksime rääkinud inimestest); ińemidse`lü̬ü̬jä (mõrtsukas) Lei
3. täisväärtuslik isik a. täiskasvanu; terve, tööjõuline isik `poiga sai inimese `kirja, juo `lieris `käidu VNg; ma oli ka üsna inimese eas Jäm; ta pole veel `öige inimine – laps veel; tehasse kirgul inimiseks (leeritatakse) Khk; et ema oleks veel inimene olad, aga see on `muistusest kehv Rei; kaera jahust tegid apurokka, kui ma juba inimene olin Rid; tä ikke igäs kohes inimese eest `välläs Mar; oma inimese `põlves ma ei ole seda (raand sõna) kuuln; kõik (lapsed) kasusid inimesese Aud; ma olin juba inime `rohkem, nad olid lapsed HMd; ega tema ei ole ka `kerged elu näind inimese päivis JJn; eks meie õllud kua nuared ja, inimesed; kui minä vi̬i̬ĺ inimene õlin ja maja pidin Kod; ühessa `aastane `aeti `luhta. inimeisi ei olnd KJn; kasva inimeses(se) Hls; temä om inimese arust vällän (85-aastasest inimesest) Krk; ammuss tu̬u̬ `olli, ku mia olli ka inimene Nõo; ta ei olõ inämb inemine, inemise koju `paĺlalt Krl; Katõ`kümne `aigu `peeti õks joʔ inemisess Har; tetäss inemisess (leeritatakse) Vas b. lugupeetav, korralik isik sääl `kaivikus (kaevanduses) on neid kel enämb ei õle inimise `õigustki Lüg; Mis `aia mulk, `räegi inimese `muadi aja auk IisR; nönda saab juut inimese nime Pha; See muidu üks tüdruku lapakas, see pole inimene; Sai ihu korra `jälle inimese `moodi `puhtaks [saunas] Pöi; Tämä oma iest inime kua Khn; Si̬i̬ on inimene, kellest räägitaks, ja si̬i̬ on obune, kellega sõidetaks Hää; mina pidasin teda ikke inimesest VMr; tüdrukud ja sulased olid kõiḱ inimesed Ksi; sest piäs aru `saama kis aga vähä inime on KJn; ka si̬i̬ mõne inimese temp Trv; ku tal lammast ega kana ei joole, sõss ta ei joole inimene Krk; oi küll om `albu mihi, temä ei `mõtlegi, et naene ka inime om Ran; igävene labusk om, ei ole midägi inimene; `vaene es ole temä meelest inimenegi Nõo; mis i̬i̬st na tapava! inemistel piäss üks inemise süä sisen olema Võn; no seo küll inemine ei olõʔ, se‿m ullõmb ku kurat́ Urv; tu̬u̬ oĺl iks inemise `mu̬u̬du (lahkesti) `vasta `võtnu ja ravinuʔ Rõu
4. individuaalse omapäraga (teat iseloomuga, vaimsete või füüsiliste omadustega jm) isik Inimese `muistadus (vigurivänt) Kuu; üks `püüdäjä, oma `puole `kiskuja inimine, täma kobika ei jättä Lüg; `Oidaja (kokkuhoidlik) inimine Jõh; siis ma oli jälle suur tükk inimest, koolis`käibija juba; vaimulikud (jumalakartlikud) inimesed; va kobin inime ‑ ‑ pole rahul kennega Jäm; ennem olga inimene `naertav kut nutetav (pigem lõbus kui kurb) Khk; Sõuke ise`sorti inimene teistega ta äi liigi; Ta on änam ikka `sõuke `mustaverd inimene koa; Ema oli taal koa `sõukse `valgeverega inimene; Kellel aruksed `ambad on, see on tark inimene; Noorelt oli nii suur kena `valge laari `näuga inimene Pöi; oli seda`moodu (rase) inimene Emm; näljased inimeised Käi; [öeld] et oh sa raibe inimeseks. see `neoke paha inime; kuib (vähese rinnapiimaga või ilma) inimene; `pehme inimene, järel`andja; raho (rahulik) inimene; üks pool totakast inimest Mar; mis sa `siukse tuhmi (mõistmatu) inimesega teed Mär; irmus varas inimene Var; siis oli raaviaĺlisi sii igast poolt koos, ikke aritud inimesi ja Aud; si̬i̬ on üks tüssägas inime, jala sääred ku matsagad all Saa; ta on üks targa vaimuga inimene Kei; vanal kuul `süńdind inime on õnnelik Rak; kui on niesuke püśs inimest, oh kuda ta siss käristab Sim; sai `armsast inimesest Trm; ega `mõistlik inime ei käi alati `simmanil Äks; `kangest ää inimen `oĺli Vil; no see on üks kahmakas inimest (suur) Pst; `siante obese`sorti (kergesti sünnitav) inimene; `sakste verege segät inimisi o küll Krk; sügisene päiv om nigu lühike inimene, säälsa·man om ku̬u̬n, pää ja perse kõik; `uḿne (sõnaaher) inimene; nüid om ka kidsidit inimesi ja om `eldit inimesi Ran; viina`võtja inimene; kittä inimene ta‿i ole, ta tükib `ki̬i̬li `kanma; sa‿let ikki täis (täie mõistusega) inimene; om ikki ää lõbeda `lõugega inimene küll Puh; aga ma‿lli siss `täitsä jõvvuline inimene; nii ilusa moodun inimese olliva naese paĺlaste tanudega; esi om kõrd inimest (tubli), aga ei mõesta `endäle mi̬i̬st valida; kullane (väga hea) inimene; näkkev (normaalse nägemisega) inimene; miu minijäss om `väega terävä sõnaga inime; om ike imelige küll inimesi ilman; ta‿s ole tü̬ü̬ ega oole inime Nõo; mis sa `kuulmada (kurdi) inemisega pahandat ilma `aigu Ote; ma võti nooreld naese, ja sai `õige inemiste seḱkä Rõn; oi˽ta‿m tuhandõrummaĺ inemine San; ta‿m vana heeba inemine; voolass (kärmas, virk) inemine Urv; tark koolitut inemene jo mõist ja tiid Krl; sai siss kuŕul inemiisil tiidä˽tu̬u̬ asi Rõu; ku‿t́ä no põnnuʔ inemine olnuʔ, jumala terveh inemine Vas; Lahke hannaga inemine (tütarlaps) Räp; häbendelejä inemine Se; usulene (usklik) inimene Lut
5. teat vanuses või teat ajastusse kuuluv isik täis`kasvand inimine Lüg; keskiga ~ kesk`ealine inime; vana pole ega noor ka pole, kahevaheline inime