[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 24.—29. vihik (lõpetis—nälpsama)

Tööversioon


Päring: osas

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 34 artiklit

ikka ikka RakR IisR Vai(-ä) S(e- Jaa) Khn PäPõ Ha Trm Kõp; (lausefoneetiliselt) ika spor eP, -k(a), hv -kä Khn; igä Kuu (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. (hrl rõhutavalt, kinnitavalt; mõnikord leksikaalse tähenduseta) a. just, muidugi, teadagi; küll(ap), vist, ju jne Voib tehä vähä `lounaks kohe `tönder`lönksi, mes sis igä; Tä `nuoreld valis igä peigmihi Kuu; jo see ikka niid `valmis on Jäm; ikka möni mees saab külla `otsa küll; seenes ta pole, sammal ta pole, rohi ikka Khk; lapsed rügavad, et `terve ilm väriseb kεε, jo `oome ikka kuri ilm tuleb Käi; kase käsnad. need pidid ikka arsti rohud olema Mär; kas sa teed selle töö ära. – jah, ikka ma kabi veel Kse; kaua‿ka lähäb küll Khn; ahju võĺb on ikka uus sõna. vanaste `üiti ikka ikked Nis; (Kuidas rukist lõigati?( sirbiga ikka `muutku aga sirbiga aga Hag; eks õlut ja `viina ikka pakutud ka ja [lapulistele pulmas] Amb; kui kedrad, siis lõng lähäb ikka `ki̬i̬rdu, ilma `tahtmata Trm || (jaatavas vastuses) Seda saab ikka; On ikka Jäm; ikka oli näh Khk; Tuled sa ka `seltsi? – Ikka; küll ikka (jaa-ah) Rei b. praegu; alles, veel siad `kiunuvad `karjuda – on nad söömata ikka Khk; Oled sa ikka veel selle koha pεεl töös Kaa; kas sa ikka veel siin oled Mär; vanad näpud ika kehravad HJn; kui ma ikka jõu võimulene olin, siis ma käisin marjul kõvasti Ann c. tõesti, küll, aga se on ikka eige purakas Khk; Küll on ikka ilm (tuuline ja sajune) Pöi; see peab ika [suur] kadagas koa olema Muh; kövade ajal saab neid `siigu ikka tubliti Rei; pot́isinine väŕv, see ikka on väŕv aga mis muud värvid need `pleekivad ära jo Noa; sa oled ikka üks at́u Jür
2. alati, kogu aja, ühtelugu; üha, muudkui nüüd ikka `käivad `arstidel kui uśs `nõelub IisR; ma ikka oli sirbiga, ma pole `niitand rugisid Khk; laguja - - ta lähäb ikka suuremaks ja suuremaks Kär; Taevas punab ikka `kuiva ikka `kuiva Pöi; mo tüdar `ütleb ikka, kui aga saaks, ma öpiks ikka Käi; ikka kali oli joomas, muud ei `saandki `joodud, ikka `kalja Kir; ikka ot́si, ikka Khn; oinas on ikka oinas Kse; meie perenane pruugib ikka natuke `leiba peos vetta, kui ta `lüpsma lähäb Ris; lesta püiu märgid piavad ikka `risti olema HMd; `eńdised vanad `ütlesid ikka allak, `nüitsed `ütlevad `rohkem ärmatis Amb; `talve saeme nädälis korra liha - - ikka supp ja silgud Kõp
3. siiski, ometi Küll sa oled igä tüdümätä inimine, eit `kurda `millaski Kuu; ennemine vöta ikka külla küljest kut nälja otsast; pane ikka ühekorra lamp pölema Khk; kui palju ma ole nutnd, äga silmad on ikka nägijad Jaa; ehk ta (vihm) `tuhli pesa `alla ikka mõob Muh; ometi viimändi tuli ikka Tõs; ku‿sa testele annad siis anna ikka minule ka Kos
4. (hüüatustes) mine ikka (uskumatuse puhul) Khk; Ikka paramaks! Teeb mis sa viimaks veel ää veid tahta; Jäägu ikka! Äi saa sa siit sedati midagid Kaa; kuulõ‿ka (imestavalt), või `kõikis `käüte Khn
Vrd ikke1, ikki1, iks
ikke1 ikke R PäPõ(e- Aud) KPõ spor I KLõ, Nõo; (reduktsiooni tõttu) ikke hv Sa(e- Krj) Muh; ike Mär Vig Vän Juu spor , ViK Iis TaPõ KJn(eke) M T; ige Kuu ?VMr; (lausefoneetiliselt) -ke Nõo Võn (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. (hrl rõhutavalt, kinnitavalt; mõnikord leksikaalse tähenduseta) a. just, muidugi; teadagi; küll(ap), vist, ju jne eks `enne ikke õld pali `untisi Lüg; `pruudi sisar oli vahel ikke esimäine `pruudi `korvas `istumas Vai; tuule `aetud puu - - seda ep `panda laiva `sisse, see kardab ikke tuult Khk; maesema ein ike parem kui va soo ein Vig; me ikke olime isi `leibas aga no ikke ühes koos elasime PJg; eks ta nüid ikke ole surnd muedugist Hag; ja, ja, ikke linad olid kõigil muas Amb; villased sukad ikke olivad vist `jalgas Ann; kui sul ikke maalapp kääs siis on maks ikke sul pial Pee; küll ike tulen. aga `paerga ei sua; kas one ilosadki? – eks ike Kod; ühekõrra poesid laśsivad maha, et part, ikke part, aga kaur oli Äks; sai elädä ka eke. `oĺli siss `kõiki `värkisi ka eke neil KJn; surm võtab ike enämbide järjest, aga mõne jätäp vahele kah; ma olli siss karja`poiske, pääld `kümne `aasta ike Nõo || isegi, koguni mõni (lehm) annab ike kuus, seetse `toopi `lüpsis Vig; naa kõba oli [savipõrand], et võis ikke luuaga `pühkida Mih b. praegu; alles, veel elab tämä ikke viel `Maidlis Lüg; sie piäd ikke sedä vana `taiga Vai; kägi kukkus ikke veel, otr juba loond Kir; mis sul, sa alles ikke kõbe Tür c. tõesti, küll, aga nüid on rukkid `peksetu, on ikke `kaunikesest üväst saand Lüg; sa oled ikke üks virin Mär; ma˛i·lma suured pangad on ike küll HMd; oli neil `sakstel ikke elu Tür; on ikke ia patakas teist (paksust inimesest) VMr; küll oli sie inimeste elu jo ike imelik Kad; ole ikke mees küli ühe `käägagi Äks; [inimene] tunnistadass ulluss, mes sa ike tälle ti̬i̬d Nõo
2. alati, kogu aja, ühtelugu; üha, muudkui `milla mina juo akkasin tädä nägema. ikke ühe sugune Lüg; No tämä tuli siis ikke tied `müädä edesi ja arutas Jõh; sa keid ikke alati küläs Mar; millas obo peseb, aga ikke puhas loom Mih; `aige soab ikke kord-korralt paramas Tõs; mardipäävaks `tehti ikke `vorsti - - vorstid pidid olema KuuK; tahaks `Paide koa `minna, upitan ikke `linna `minna Pai; ikke passel jalas, talvel lumega ja ikke `paslid VMr; kaks `ku̬u̬rmad sai ikke kuhjast Pal; meie räägime siin ike mõjal, aga mõni `ütleb majal koa Pil; ku̬u̬ĺ`meister ja koolivanemb `sõitsiva valla talu kikk läbi, vitsakimp ike üten Hel; ike piab olema `mõistuss i̬i̬n ja taka, et latsele õnnetust ei johu Nõo; noh, siss nakass [kingsepamängus] `suśkma. siss suśk ike toŕk ike sinnä ja tännä TMr
3. siiski, ometi eks `ennemalt ige `ueti `rohkemb `silku ka ige juo, `kümmekond kilu ige peresse Kuu; pime juo, kas selitäd viel? – no vähä `aavali ikke `katsun viel; sie inimine on küll ise `vaine, aga ikke `annab `raasukese `tõisele ka Lüg; jo niipallo raha tääl ikke oo Mar; tule ike veel `meile Mär; olas sedasi olad ikke et, `mõistus ikke sõnni seesab, kui elu olas olad Mih; `reäksin küll - - tegi ikke sedasi kuda `tahtis Juu; natukene `aimu ikke nägin Amb; tema on ikke vahvam kui teene Pee; küll sel oli viel ia nina, ikke `nuukis ülesse VMr; tõuse ike üles Iis; eks ilma piält ike `leibä sua Kod; enne saab ike külla küĺlest kui nällä otsast Hls; piab ike jakutama, ku sa `uupi võtat, siss jääp mõni ilma; a om ike inimesi ka vigatsit külländ; `jummal paraku, küll serätse päevä om ka‿ke `väega viĺetsä Nõo; oh ei lähä ike viil `praegu magama KodT
4. (hüüatustes) lähväd ühen. – noo-no ike (või nõnda) Kod
Vrd ikka
iks iks Hel T V(õks, õ̭ks); (lausefoneetiliselt) -ks San Krl Se Lut; (assimilatsioon eelneva vokaaliga) eks, uks jne Vas (tähendusrühmade piirid pole selged)
1. (hrl rõhutavalt, kinnitavalt; mõnikord leksikaalse tähenduseta) just, muidugi, teadagi; küll(ap), vist, ju jne periss jämmest `rõõvast olli tanu ja kirja `aetu, `valge iks Hel; aga kõjo pirru es aa `suitsu. aeva ka iks, aga veedi Nõo; peremi̬i̬s õigass et, noh poisi, riht `puśkma. mehe iks `puśkseva Ote; ma iks tulõ siss; ku‿ks aina˽kokku saavaʔ, om ää kah San; ku targass tahat saiaʔ, sõ̭ss piat iks `oṕma Kan; Peenüt `leibä - - eass sõss tu̬u̬d pidi ka‿ks `mõistma tetäʔ Urv; küsüt tõsõlt, tulõt va? – õks tulõ jah Krl; ta õks tulõ, ta tulõmada ei jääʔ Har; `hernekama um iks eśs, uakama eśs Rõu; um iks imeh küll Plv; tu̬u̬ iks om ijäline inemine Räp; õ̭ks kuna (ikka kunagi) tulõ; `kardohka õks õi taha vihmast suvvõ Se; iks ei uma lat́s; iks üt́s (ükskõik) Lut
2. alati, kogu aeg; üha, muudkui ta käib ütte`viisi `siiä, ja tahab iks miu käest sedä ja toda; võldsil om iks lühikese jäĺe Nõo; ennembä es kuuleki neeru, iks [öeldi] rahu Kam; vesi om saanu sääl `ju̬u̬skma, siss iks kõrd-kõrralt lätt süǵävämbäss [auk, mäeküljes]; su̬u̬ om iks su̬u̬ Ote; taa om nigu `mustlane painass iks ütte `painamist Kan; ilma lät́sive järest iks kuumembass Krl; õks ja õks kõnõlõt tu̬u̬dsamma juttu Har; hädä sünnütäss iks hätä Vas; katõ-talo pini õ̭ks om söömäldäʔ Se
3. siiski, ometi raamatukoolin ma es `käigi, kirjutuss `ku̬u̬li käesi iks kaits `talve ärä Ran; no egass ma onde ilmatoess ei jää, mina ka‿ks koole ärä; nüid om nu̬u̬ kooluva ja mia elä iks Nõo; taal om kõ̭kkõ `kraami, a iks hańgitsass Kan; ma is tiiä `u̬u̬taʔ, taa tuĺl õks Har; nu mi‿sa õ̭ks ti̬i̬t Rõu; mine‿eks, tulgu‿uks Vas; illoss ilm, päiv paist, a iks külm Räp
Vrd ikka
isik isi|k spor R eP, Hel Ran Plv, iisi|k Lüg spor Sa, Muh spor I M, issi|k Mär, esi|k Tõs Hls, essi|k Vig, g -ku(-gu Kuu Khk Rid Saa) u (sag liitsõnades; tähendus sag ebamäärane või halvustav) inimene; võõras; asjamees sial oli `palju neid isikuid Vai; kis see iisik oo, kes siia tuln oo; mis suur iisik see oo Muh; Oled ikka `vänge isik küll (kiitlejast) Emm; ameti ~ amet iisik (ametimees) Vig; sa oled üks isik ka (pahurast loomast) Kse; Juhan sai iga isikuga `iasti läbi Kos; väga `tähtjad isikud JMd; egä iisiku piält oo maks Kod; no siss nid `kõrgemad isikud `pańdi [varrulaua] teise otsa poole Pal; võeras [inimene] on isik, tuttavad ei ütelda isik Ksi; kõnd `kü̬ü̬ki `mü̬ü̬dä ku iisik, es lausu midägi (tuimast inimesest) Krk
ja rinnastav konj – üld
I. ühendav konj
1. (seob samaliigilisi lauseliikmeid ja samaväärseid lihtlauseid) `ninda ärgä ävis ja äviski Vai; kεisi metsa `püuti ja pöigeti läbi Khk; ta `niitis ja `niitis Rei; lapsed ikke `korjavad neid sine`lilsid ja toovad tuppa Mar; neil enesel omad usud ja kirikud ja `riśtvad `entid meres Kse; teenekord jäi `luogki maha, sai maha niidetud ja jäi ja jäi ja jäigi Amb; kosa isä emä one? - isä ja emä one saanan Kod; noorik jagaś sõss veime. `kinda ja ja suka ja ja, `ü̬ü̬kse ja ja `taskuräti ja Pst; sääl na `kuulduss jagelevet ja nägelevet Krk; pangi ja `tu̬u̬bri ja, ja `käśku ja ja kopa ja `luitsa kõ̭ik oĺliva puust Võn; lammõśs kõtulõ maahha ja naaśs vett küńütämä Se; j a e i ega mina `käisin merel ja ei `kartand Lüg; `kange tuul oli ja ei saand purjesi pialt maha Koe; si̬i̬ jäi keeletust selle irmu `pääle, ja ei tullugi enämp kõnelemist TMr; vesi väega `ju̬u̬skse ojan. ja ess saa läbi San
2. (lause v poolelijääva mõttekäigu lõpul) kehv aeg oli, tegid `törva, lubja kivisi pöledati ja Mus; `tuhlikotid ja `terved levad ja, ja liha singid [olid heinamaal kaasas] Muh; sügise sai tütär `mulda `aetod ja Mar; jaanitule `juures kiigutse ja lauldetse ja, tantsitse ja Kse; raiu [võsud] maha, pane tulesse ja, kui `tahtsid `saada uudis maad Amb; `lõngu oli jo perätu, `paklasi ja linatsit ja Trv; oĺliva kõ̭iḱ `nü̬ü̬rega ärä `aetu, punatside `nü̬ü̬rega kõ̭ik `käüsse ja, `ümbre kaala ja Võn
3. (iseseisva lause algul, seostades eelnevat konteksti) ja siss korralese tüdrik `estos teinep̀ol laua ja lõi sedäsi eese jaki õlmad laiale Mar; ja `siiski ma elan viel nõnna vanaks, ehk küll `rasket tüöd olen teind Amb; nigu vaĺl olõssi, ja toda‿i lubata `kündä ja seeniaani ei olõ künnetu ka üless Rõn; ja sis käve timä jäŕve viirt pit́eh́ ja armõdu `veiga iḱk Se
II. vastandav konj (seob tähenduslikult vastandatud lauseliikmeid v lauseid) aga, kuid vast olivad `oige `vaised ja nüüd tekköd omale kaik `uvved `uoned Vai; `paĺlu naised jäu pial ei niit ja kui niidid‿ss niidid päävä‿`viisi Rak; `meske ilos naene, ja mi̬i̬s – jumal paraku `valge silmägä Kod; meestel olli kaits `silku ja naeste`rahvil üits silk Puh; timä om joba siin `kõrgen mäe otsan - - ja sina vi̬i̬l makat Ote
III. eraldav konj või aga `muidu ikke üks ja kaks ja [lõhet rüsas] Vai; kolm ja neli part oli kõrvu Amb; katese ja ütese `lehmä meil olli Hls
jalg jalg g jala üld (n `jalga R; jälg g jäla spor SaId Muh Hi; d́alg g d́ala Lei) (adverbiaalses tähenduses kasutatakse ülemaaliselt sag i-pluurali vorme)
I. 1. a. elusolendite jäse, millele ta toetub ja mille abil liigub; jalg (sag ainsuslikult) Jalg `sohkab (joodikust); jala koverduksed (kurk); `Saapad on jala `kurgust `kitsad; Jalalaba on `paistes `jüskü pakk; Jalapäkkä on ragu ajand; jalaselg Kuu; `muudku ole vaid `püsti `jalgul, ei saa `puhka `millagi; `tuigub `jalgel; jala `pätkäd one `aiged VNg; ku [mesi]lind magusa võttas, tämä `kõrjab `jalgude; `lonkab tõist `jalga; minä en saa `jalgust üles; jala `põhjad on kõhe ku `pindusi täis; Jala `õõnes ~ tühi kõht; jalad `pöias (kõverad) Lüg; jalad `arkis; `ulgub jalad `lääpäs, lohakalt viab `jalgu järel; lein jala `kondi ~`ketra luu `vällä; Jala alused ~ jala `põhjad Jõh; obone `ellitä `jalgada; kravu `jalga; `kärbläise `jalga; `rouda tegi jala `pohjad kippest Vai; niid köva maa jala all (öeld merelt tulles) Jäm; `kintsus `jalgadega (x-jalgadega); jala kurgu peelt päris `aige; nikastas jala `liikme ära Ans; nii kaua kui moo jalg ikka käib ning pεε kannab Khk; jalg o nikastand Krj; Selle obusega `önne äi ole, jalad sukkas (s.t varsal jalad altpoolt heledamad) Pöi; masaja jalaga; lämbid ~ `lämpis jalad (lampjalad); obu riigib `jalga Muh; Umigu käib neljal jälal, pεεval kahel ja õhtu kolmel jälal (= inimene); jäla `önded on `peenem koht, kus nötkub Emm; kuub oli jala `kurku; jala seered akkavad viludama; laps on alati ema jala `juures Rei; jalad vettis araks Phl; `jalgu `puhkama; jala kand taga; jala päkk oo all Mar; [lamba- niitmisel] esimesed jalad `pańdi `kaenla `alla, lapsed `oitsid tagumisi `jalgu, lammas oli `jalgade vahel süles Kul; jalad `rangis ja `kaaras all; `pehme jalaga obune, komistab `ühte `puhku Mär; enne oli neid `aŕsta, kes panid jala paegale, kui jalg `vältund oo; [vanal inimesel] Jalg maateral kinni; päkä `juures `väike karba tukk – jalatukk Vig; püksi perse läks jala `õndla; jala `varvad `punduvad ää Kse; jala kand, see sur nukk sii; jala põhe; jala `pialmene, üle summa oo jala pöid Mih; Annõl nda piiniksed jala siäred nagu piibu orgid Khn; jala `luubelse końt; jala õnnal Aud; jala põhja all oo jala päkk; jala ranne PJg; Sügan jala `seĺga (laba); Kellel karvased jalasääred si̬i̬ saava rikkaks; Jalakõht ~ jalamari; Säärused `ümmer jalavarte Hää; jala `kindrad; rüü `oĺli jala kontsadest saadik; jala muna (luupeks) Saa; jalad surevad ää; äda lõi `jalgu; jala nõgu on päka ja kanna vahel; jala nõo sees Kei; jala kõberdese koht (tallaalune) on mõnel õõnes Juu; `luoma jalg `aige, nää `õngab `jalga Jür; jala `varba `otsa saab kua liigudata KuuK; seisa `jalgadega paigal; `jooksva `jalgades; ehmatasin roosi `jalga Ann; krambid käivad `jalgus Tür; jalg töńts, iga õle kõŕss akkab `jalgu `kińni VMr; `kõrge jalaga pikk inimene VJg; kui veke jala pöid nigu kitse jäĺg; jala päkk on suure `varba all; mõni on kumera jalaga, jala põhi kumer, teine on `sirge jalaga Sim; jalust vigane; jaladest ei saa `käia; jala põhjaalune ~ tallaalune Äks; jalg kisub `krampi Lai; jala seĺgroog ~ seĺg on se końt pöia ~ labajala pial Plt; `jalga ette ~ taha panema KJn; iluse nõrga jala all ää `ju̬u̬skje oben; jala muna luu om jalal vällän pu̬u̬l; jala seĺg Hls; jala põkk; üle jala seĺlä ei tule ääp pori; tasa jala nuḱke pääl kõńd; mia peĺlässi ka - - jäi kõvass ku soolasammas, jalg ka es tõusu Krk; jalg veedi väärät ja sattegi maha; jalg `ku̬u̬li ära, nigu `pinde ai täis; jala nõĺv (päkk); ei ole jala pövvä täit maad Ran; mes sä looberdat, viat `jalgu perän Puh; jala käesivä `risti; Miili ei saana jalust ~ `jalguga `kõndi; jalaseere; kirves - - läits jala käänu `sisse; vigla aru läits jala labast läbi Nõo; ma‿i võtaki toda `tańdsma, tol vana tömp jalg Rõn; jala si̬i̬r, `pahkmass, kons San; Istu ja puhka `jalga; Mis mul no viga, säĺlile säńgün ja muidugu tiĺlidä `jalgu; jalakuńt veritsess lännüʔ Urv; kõtt om tühi, jalg om nõrk; Üts jalg pikk, tõnõ lühikõnõ, ütelukku käü, a edesi ei saa (= kell); jala lapard; jala lehiʔ valutõsõ Krl; ma‿i saa enämb jalust kohegi, mul omma jala `kangõ; lihm saist noʔ `õkva jala lihe pääle, noʔ om jala lih́t `paistõt nigu pakk; jala nut́i omma veritsess `hõõrunu; `õkva jala nõdsu kottalõ kasuss pininaal Har; ei olõ kätt ei `jalga, esi ilmamaa tark (= kell) Rõu; jala `lapju Vas; jala maŕaʔ; mehine tu̬u̬ `jalguga ḿett; jala jaku seeh midä õks om mut́ingut; jala `kindreʔ põlvõ al; jalalaba ~ jalalapp `kat́ski; jala`lapjugaʔ toetat `vasta maad; Mõ̭nel naistõ`rahval ommaʔ jalasoonõʔ `veigaʔ ińdsile (pingule), kõ̭iḱ ni‿ku sinidseʔ munakiviʔ väĺäh Se; jala sõrmeʔ (varbad) Lei || labajalg Jalg alt `ummes (lampjalast) Lüg; sokid jalas, `saapad `otsas, niid on jalad `valmis Jäm; Jalg `lahti (lumevaesest talvest, lumevabast teest) Pöi; pikk säŕk, otse peast jaluni Mär; võta jalad `lahti Tõs; jalad `riides Juu; [lund] ia paks üle jala kord maha tuld Lai; tõine jalg `kińni, tõine `valla Krk; lahiśt `vihma maha mis kole, es saa kuiva jalage enämb kunnilgi `liiku Hel; ma‿i ole paĺlaste `jalguga vi̬i̬l ollu Nõo; jalalõ `parraʔ, hüä `saapaʔ Se; `pästaga jalaʔ `maalõ un `minkaga magama Lei; || (Rohkesti adverbiaalset, piltlikku kasutust) j a l a g a ~ j a l g(a d)e g a 1. jalgsi kas sa jalagõ tulli Krl; kerikun oĺli kõ̭iḱ jalaga inemise Har; lät́s jalagaʔ `liina Se; 2. (koos eitusega) mitte sammugi, mitte sugugi, üldse mitte minä ei käi jalagagi `kõrtsis Lüg; perenaine es saa vahel `jalgadega pöllalegid Khk; nüid pole `endal eri `jalgadega `minna Vll; ei ma `talve ole jalaga maanteele saand Ann; mina sinnä ei lähä oma jalagagi Nõo; olõ‿õs ma säl jalagagiʔ Se; 3. kiiresti, ruttu Mine jalgega ja joose koa vahest sekka Han; tule `jalgadega Kad; käi `jalguga Kam; o m a j a l a g a iseseisvalt, omal jõul `aige juo käib oma jalaga Lüg; soan ike oma jalaga vel `õue Juu; `Tervüs om kehvä, peräkõrd ei saa uma jalaga tagasi Urv; lat́s nakass jo uma jalagaʔ `juuskma Lut; j a l u s t ~ j a l a d o t s a s ~ ä r a jalad haiged jalad on `otsas, muidu liiguks veel Mus; Jalust otsas KuuK; [lehm] jäi jalust ära, nii jalad ära Tür; ta on `vuodis kohe, jäi jalust ära VMr; jaluss õli ärä, ei suanud käedä Kod; jäi jalust ära Äks; Jalust olt eś ka nii otsan, et mitte kohegi es˽saaʔ Urv; j a l u t a ~ j a l g a d e t a ilma jalgadeta, haigete jalgadega, käimisvõimetu `sassaparilad - - `luomidelle `annetasse, kui on jaluta `tõised Lüg; mina vana inimene `jalguta siin `vuodes Jõh; Käsita kisub, jaluta jookseb, valuta viŋŋub (= tuul) Jäm; jaluta Jaen lεheb `seina kaudu üles (= suits) Khk; laps viel istub, ei ta kõnni `ühtigi, on viel jaluta VJg; aga sängin ei tohi ka olla, siss jääb `u̬u̬piss ilma jaluta Nõo; jäät periss `puhtass jalalda, ei saa inämb kohegi minnäʔ Har; jaloldaʔ inemine Se Vrd jalutu; j a l a ~ j a l g a d e a l l , a l l a, a l t (jalgade) ees(t), jalus(t), tüliks, tülist kasi `jalgade alt εε; mis sa oled sii teiste `jalgade all Khk; mine `jalge alt ära Hls || neil oo `toito jalgall tallata (st raisata) Kul || ma ole `seitsmeküme kuiendama [aasta] peal jalad (olen 75 täis) Tõs; ühiksa `kümnes `oasta jala all (89 on täis) HJn; kaheksas `uassa jala all Kod; j a l a d ~ j a l g a l l; j a l a d a l l a [saama, võtma; tegema] seismis- v käimisvõimeline; seismis- v käimisvõimeliseks muut(u)ma, püsti tõusma, käima hakkama ei `saagi enäb omale `jalgu `alle, ei saa `kõndida Lüg; noh, vöta jalad ala, töuse üles [lehmast] Khk; kes vähegid jalg all oli, keik `viidi jaanituld `vaatama Mus; põrsas ei võta kudagi `jalgu `alla VMr; kere pu̬u̬lt ilos obene, aga `jalgu ei õle all (ei sõida kiiresti) Kod; latsel oma jalg all joba Ran || (kukkumisest) Tee nii libe naagu tat́t, mitte jalad all äi seisa Pöi; nii i̬i̬le jää, nõnda‿t jala ei saesa all Puh || fig 1. kiire sammuga, heade jalgadega Pane ädala `peale minema, kas siis pole `loomadel jalad all Pöi; kui `rantsos `Moskost `väĺla läks, siis ajasid kaatsakad neid takka, küll siis Punapardil jalad all olid Mih; 2. iseseisev, sõltumatu, majanduslikult kindlustatud sain juba elole jalad `alla Jõh; nuored, kel jalad all, nied [lähevad minema] JJn; `enne oli puru `vaene inimene, aga pärast sai jalad `alla Plt; sai sääl joba jala `alla. läits nii suurelises Ran; || (asjade kadumisest) Kuhu sie kuĺp siis sai, jusku oleks jalad all IisR; j a l a d a l l a t e g e m a käima sundima, minekule ergutama Vaata laiskvorsti, küll ma sulle jalad alla teen Vig; piits teeb obusele jalad `alla Tõs; kevade `öeldi: las ta (loom) läheb `väĺla, küll jaań `talle jalad `alla teeb Lai; j a l a d a l t v ä l j a s ~ ä r a seismis-, käimisvõimetu; jalad haiged; (ka kukkumisest) jalad on alt `välläs, kuhugi ei `pääse Lüg; jalad nagu `võeti alt ää, ei soa `köia εnam Muh; nii klaes jää nõnna, et võtab jalad sool alt ää Mar; ühekorra old aga jalad alt ää ja Aabu vie all Kad; minul jalg jäi alt ära Plt; jala om alt ärä, kudass ta kõnnib Nõo; mul võ̭ti hirmuga õkva jalakiʔ alt ärʔ Plv; j a l a ~ j a l g a d e p e a l, -e, -t jalgadel(e, -t), püstiasendis(se, -t) (ka käimisvõimest) `püstü jala pääl (seistes) Kuu; tama alisi oma `aigukse jala pääl `vällä; laps jo `jalgo pääl Vai; obused norgutavad, `püsti jala pεεl magavad Khk; jala pεεl aigos Käi; timbib ja tambib `jalge pial, üks rahutu vaim Var; vaarub `jalgade peal JõeK; jala pialt kukkus maha Plt; mõni tiisiku `aige kuivass jala pääl ärä Krk; Käü nigu vana igävene loobõrd `jalgu päält maha sadamisen Urv; Kõik kerikoaig maʔ saisi jalapääl Vas; tõbine aja hińnäst `jalgu päle; jo jala päl käu Se || fig iseseisev; majanduslikult sõltumatu Mees päriselt juba oma jala pεεl Kaa; õppib oma jalge pääl seisma Pst; oma `jalge pääl Krk || taa elo om jo nii savitsidõ `jalgu pääl (ebakindel) Vas b.  (võrdlustes) Jalg nindägü kassi kaul Kuu; Jalad väsind `nindagu `nuiad; `Nuorelt jalad ku `värtnäd all; Jalad ku `kougud (kõverad) ~ `mõisa `muonamel (suured) ~ `pilpad ~ `pitskid (peenikesed) ~ `suksed ~ `putked, `sääräd pikkad ja `piened; Jalad nigu `ketrad (kiired) IisR; Jalad ku õbelusikad (pisikesed) Lüg; Jalg kut matimoa (suur); Jalad all kut suured `tündrid Pöi; Jalad lääpis all nagu luutõbisel lehmal LNg; Jalad all nagu veevõtmise pingid (pikad labajalad); Jalad perse all nagu saksa rätsepal Kul; Jalad kui rangipuud Mär; Jalad jusku sia sõrad (mustad) Hää; Jalad kõverad kui looga murre Kei; Jalg nagu vaese mehe vakamaa (suur) Amb; Jalad nagu sambad Koe; jalad nagu pakud all (paistetanud) Kad; jalad kui tambid all, `aiged; nuor on `kerge `jalgadega, jalad nigu vedrud Sim; pikad jalad nigu koodid Plt; Jala ku lambsu (suured ja laiad); Jala ku peüvä (kõverad) Trv; Jala all ku usse pulga (ümmargused) Krk; Jala ku `taosse Hel; lühikse jala nigu pätäku; jala nigu tangi (jalad kanged) Ran; ta‿lli vähälik obene, aga jala nii käesivä juśtkui kerilavva all Puh; nii jämme jalaʔ ku tulbaʔ all Krl; piḱäʔ jala˽nigu kure jalaʔ; ilusa jalaʔ nigu pütśikäʔ Har; sääntse paksu jala kui kahru jalaʔ Se c. fig Kuhu sa lähäd? – Lähän `sinne kuhu jalad `vievad Jõh; Olid sa jalgu pidamas (küsitakse inimeselt, kes räägib teiste seksuaalsuhetest) Kaa; Kas jalad puutusivad põhja (küsitakse kaua magajalt) Iis | [pulmas põllelappimise ajal] akati `võitu tegema, et `peidme puolt võit – `peidme jalg pial ja pruudi puolt, et pruudi jalg pial VMr | Minial peavad olema jänese jalad ja `lamba süda (minia peab olema virk ja tasane) Hää; Pido `pernaasel piät olõma jänesse jalaʔ ja kuninga mi̬i̬l Räp | Egä sul `valla ~ `kruono jalad õle et `sõisad Lüg | Kes teist jalaga lööb, sel jalg auast välja kasvab Vig | (häbelikust; norutajast) `Istub pia `jalte vahel IisR; Käib pea läbi jalge kut va äbelik koer Pöi; Tömmas saba jälge vahele Emm; Kus ta näeb, pää kahe jala vahel Hää; kõnnip pähl, pää `jalge vahel mahan Krk | (ruumikitsikusest) kerik täis `rahvast, ei õle jala `ruumi Lüg; ei ole jala asetki KJn; jala `pandaʔ ei olõʔ asõnd ~ maad Har; Ei olõ kohe jalgage maaha panda Räp | Mine sa, sool nooremad jalad Pöi; muud ei `aita, jalad `piässägä perse (öeld põgenedes) Kod; Tänä õli `ninda `kiire, et ei saand `jalga `paigale; `Juakseb jalg `perses, las akkab `tüälä Jõh; Suur sämu juba, a `miśki ei tie, `kargab `ringi jalg `persses IisR | (aeglasest liikumisest) käib `tõise jalapält `tõise `pääle `laisa `muodi Lüg; Ei viitsi õigel viisil oma jalgu järele vedada Lai; täi kooleb jala `alla ärä Ran; ei jõvva `jalga üle läve `tõsta Rõn; taal õi lää jalg tõsõst edesi `eieʔ Urv; ei kergütäʔ umma `jalgagi Plv | (keemisest) Nüüd on pajal jalad all Hlj; nüid on padal jalad all, `lendab keeda Äks; küll on padal jalad all Lai | (kuulujutust) `Lorbatuse juttul ei õle `jalgu all Lüg; `jälle jutt ja jalad all IisR; Jutul põle `jalgu all Han; jälle jutt ja jalad all, ta läheb edasi Lai | vili kasvab ärja jala all (st härg annab palju sõnnikut) Nis; peremehe jalg rammutab `põldu (s.t peremees peab ise põllul olema) Ran; ega `tü̬ü̬lise jalg `viĺlä ei sõku Nõo; sut jalaʔ ravidsõsõʔ (rändajast) Lut | Iga jalg tieb ise `jälje ~ kuda jalg `ninda jälg (inimeste erinevusest); Küll jalg `saapa `leiäb – igäüks saab õmakõhase mehe vai `naise Lüg | Ega jalad `sinne jää kuhu `jäljäd `jääväd (asjatust v vastumeelsest käigust) Jõh | Kellel pole pead `otsas, sellel olgu jalad (unustajast) Pöi | lükkäd ärä jalaga, `tõmmad aga `käegä tagasi (ära halvusta seda, mida veel tarvis võib minna) Kod; Obune komistab neĺla jala pääl, mis ime siis, kui inimene kahe jala pääl Hää | valel o lühised jalad, vale asjad tulavad üles Khk | kene `jalga `tatsa, sene suu `matsa VNg; kelle jalg kergatab, selle keel nälbatab Muh; kelle jalg patsatab, selle suu matsatab Mär; kelle jalg `ilpsab, selle käsi `nilpsab Hää; kelle jalg tatsutab, selle suu matsutab Juu; kelle jalg `ülpäss, selle ki̬i̬ĺ `nälpäss Krk; kelle jalg tats, selle suu mats Ran | Kelle jalg sitage, selle suu saiage Pst; Jala põlvini sitatse, suu kõrvuni rasvane Hel; (ü k s ~ t e i n e) j a l g h a u a s ~ a u g u s vanast v haigest inimesest üks jalg `auvas, `tõine `auva `kaldal, aga ikke viel tahab naist võttada Lüg; jalg `audas, teina ava `pardal ~ εεrel Käi; Jalg hauas, teine kaldal Vig; Üks jalg `aukus, teine augu ääre pääl Hää; vana mullake joba, tõene jalg joba avvan Ran; üt́s jalg hauan ja tõnõ haua perve pääl Har | meie ema on küll ühe jalaga `audes, teesega aua ääre peal Vän; üt́s jalg ilo poolõ, tõõne surma poolõ Vas | Kinel jänu, senel jälad Emm; Kel jano, tol jalaʔ Räp | Kie ei õle jalust vigane, on arust segane Lüg; Pεεst segane voi jälust vigane Emm | Ei saand `enne `surma enamb oma `jalgu maha `saama (ei saanud enam eluga järje peale) Jõh; j a l g a e t t e ~ t a h a p a n e m a (kedagi) milleski takistama Eks Ats eese kaibamisega Peetrile jala ede pani Kaa; Ära lase omal `jalga taha `lüia; ta `pańni mul jala taha Hää; j a l a e t t e [nägema] lähedale `Ninda pime, et ei nää jala ette Jõh; Äi sa näe eese jala ede ka mette (tulevikku on võimatu ette näha) Kaa; Ei näe jala ettegi änam (inimene on pime) Hää; kui akkab juba jala ette nägema, siis on vekese `valge aeg Lai; ma `aima iki jala ette vähä ärä Krk; sa‿ss näe mitte jala ette tõnõkõrd Ote; j a l g j a l a e t t e ~ k õ r v a l ~ p e r ä n samm-sammult, aeglaselt, ettevaatlikult [liikuma] `astuvad nii kaks `valged `muĺlikast jalg jala `korval, et edasi ei saa Jõe; Obune kuhe `õppind tämaga jalg jala ette `uĺjuma IisR; söidab nii tasa, et jalg jala ede Jäm; astub na pikkämesi, jalg jala ette Tõs; `tatsab jalg jala ette VMr; läke jalg jala peräh Lut Vrd jalg-jalalt; j a l g a j a l a e t t e käima, kõndima (hrl koos eitusega) p‿saa `jalga jala ede Khk; ei nää `jalga jala ette `astuda Kei; ta on nii mõnnetu, et ei jõua kohe mette `jalga teise ette `tõsta Sim; nii pihtpime ü̬ü̬ `olli et, es näe `jalga jala ette panna Nõo; pimme, et ei näe `jalga jala ette `panna Kam; Jalgu peran vedama (lapse-east väljajõudnud, iseseisev olema) Pst || akkass iki üless `aama, `jalgu `perrä vedäme (paranevast haigest) Krk; kes sellele jala `piale `astund (kelle süü läbi ta on rasestunud) Ksi; Vassaku jalaga `vu̬u̬dist maha `astund (halvas tujus, pahurast inimesest) Hää; Jalg hakkas ahju veere pääle tükme (vanadus kipub kallale); üte jalage ärjä liha (seen); mis suguline ta vi̬i̬l om, undi tagumine jalg (kauge sugulane) Krk; täl `naisi jalaga seǵäda (palju); karass kate jalaga (otsejoont) õnnetuse `siśse Ran; Kõ̭iḱ uma elu aig olõ ma pidänü katõ jalaga keset ellu `traḿpma Rõn; Kus hüppas mulle nelja jalaga peale (süüdistas ägedalt) – miks ketid teritamata Tür; j a l g a h e i t m a kõndima, ära minema tuleb natuke `jalga `eita koa, teeb enesele sööma `tahtmest Mih; oĺlimi sääl tüḱk `aigo, sõ̭ss heidimi `jalga Plv | ei sie enämb `jalgu `jätkä – enämb ei `pääsi sest `aigussest Lüg; j a l g a k a t s u m a 1. pulmas pruudiga tantsima, mille eest tuli pruudile raha andaPil KJn; 2. (suguaktist) sai igä mies `jalga `katsuda Lüg; j. k e e r u t a m a ~ k e r g i t a m a ~ s e a d m a tantsima eks `nuored ikka `armasta `jalga `kierutada Jõe; lähme `jalgu kergitama Mar; ei ole mina oma `jalga `seadnud, isast ei `tohtind Pil; kergitäsin koa oma `jalgu KJn; `kargamise man kergütäss `jalgu Se; j a l g u k i i t m a ~ t ä n a m a põgenema Ega mul muud üle jäänd muudkui kiitsin häid jalgu Hlj; Kuski madinast läks, siis kiitas jalgu Jõh; ma sai pakku, tenässi endä äid `jalgu Nõo; j a l g a k a a p a m a ~ k u m m a r d a m a [maani] kummardama kellegi ees `linnas õpetavad `jalga `koapama Kos; viga täl `jalga kumardadaʔ ku rahha tulõ [mõrsjal]; sis `laotas maaha sinnäʔ `jalgala ja kõigilõ kumaŕd `jalga; t́siaga and suud ja konnalõ kumardass `jalga (joodikust) Se; j a l g u k ä n g m ä 1. surema taa `tahtsõ `jalgu `käńgiʔ oĺl jo `hirmsa `haigõ; ku `süämepalavik om, siss ta käńg ruttu jalaʔ Har; vana ineminõ jo om `jalgu käńgi Se; 2. jooksma ajama, säru tegema Ku sa˽siist är kao õiʔ, sõ̭ss ma su˽jala˽käńgi; Vai vi̬i̬l lää eiʔ, küll ma˽tää jala˽käńgi Rõu; ḱul ma su jalaʔ käńgi Vas; j a l g a l a s k m a ära minema, ära jooksma, põgenema kui ei taha teha siis lase `jalga VNg; läks nõnna `jalga `laskes (kiiresti) Muh; ma `kaie ku `jalga `laskme sai Krk; nigu raha kätte saeva, lassiva `jalga Ran; laseme nüid `jalga ruttu, muidu peremiss tulep, nakap pahandama Nõo; lasõʔ `jalga, sõss ei jääʔ `nälgä Plv; j. l ö ö m a id pian akkama `jalga `lüömä, akkan `jälle menemaie Lüg; j. p a n e m a id äkist pani `seuke kabin ning plagin mineme kohe teed, panid `jalga säält Ans; ühe `aasta õli ja jälle pani `jalga Iis; ninda ku ma näi, panni `jalga Krk; ma saen `väĺjä ja p i ä s t s i n j a l a d (jooksin ära, põgenesin) Kod; j a l g a t o o m a ~ k a n d m a jalgadega suira, õietolmu tooma (mesilastest); keväjelt om mihiläisil edemine asi jala `tu̬u̬mine. ku na joonõn ommaʔ, na toova `jalga Har; j a l g a v a j u t a m a kiirust lisama, käiku kiirendama läks teene lepikusse ja meie `vaotasime `jalga nõnna et ei ta enam meid kätte soa Juu; j a l g u v i s k a m a 1. jooksma, ruttu kõndima küll `viskas `jalgu Lai; 2. tantsima pidu pääl - - sääl `karglõsõʔ ja `viskasõ `jalgu Har; j a l g a v õ t m a 1. jalul püsima, kõndima juba laps akkab `jalga `võtma Muh; 2. (majanduslikult) iseseisvumaVig; 3. kodunema, pinda leidma si̬i̬ sõna võtab `jalga ruttu, mes `niiskene Kod; j a l g ~ j a l a d s e i n a(s) ~ s e i n a l ~ s e i n a p e a l[e] (laisklemisest, tööta olekust) magab kodo jalg `seinä pääl Lüg; Jalg seina, hambad varna LNg; Jalad seinas, hambad varnas Mar; Jala seina pääle paneme (magama heitma) Krk; Jalg saina pääl, hamba varna pääl Krl || (kiirest liikumisest) juoks `ninda ku jalad võttasid Lüg; Jooseb kut oleks sada paari jalgu Khk; Pani seikse vardiga minema naakut oleks mütu paari jalgu all Kaa; Pani liduma nõnda kut jalad `võtsid Pöi; pane külase minema siis on sada `paari `jalgu all Muh; lähäb nõnna, et jalad `vilkuvad all Mar; läind mis jalad `välkund all Vig; Jalad käivad `selga; Läks nõnda, et teine jalg ei näinu teist Hää; Lõikas et jalad all tuld lõivad; Läks et jallad kuklase lõid Saa; Jooseb et jalad ei puutu mahagi Trm; `jooksis nii et jalad käisid `kukla Lai; joose nii et jalad ei putu maha Vil; [põgeneb nõnda, et] jala `maasse ei putu mitte Trv; pańds tare poole nõndagu jala võtive Krk; lätsive kas jala tuld leive; Läits nigu jala es putu maa `küĺge Hel; ma joosi nigu jala es puttu maha ~ maa külge ~ `vasta maad; ta ju̬u̬sk nigu täl jala vähä võtiva Nõo; joosõʔ nii kõvastõ ku sul `jalgu om all; juusk nii et jalaʔ valutõsõʔ ~ tuld lööväʔ Har; kaḱk minemä nigu jala võt́iʔ Rõu; ju̬u̬sk nii kõvastõ et jalaʔ `kukrohe kääväʔ Räp | Kisu jalad tagumikust `lahti (mine kiiremini) Jõh; Küll ma võta sul jalad kõhu alt `väĺla (ähvardus laisale, aeglasele) Hää; Jalgu kõik kõhualune täis (jookseb kiiresti) Kad; Aa jala kõtust väĺlä (öeld aeglaselt kõndijale) Trv; ku ma tal kait́s `jõhkamet anni altaisa, obesel olli jala ku kõtust vällän Krk; j a l g a d e l e a u r u ~ n õ u ~ s ä r u ~ t u l d ~ v a l u jne (t a k k a) a n d m a kiiresti minema, ära jooksma, põgenema ants `jalgudelle valu, läks `ninda‿t ei `vahtind tahagi Lüg; Jalgadele nõuu andma Tor; `ańtsin `jalgel tuld takka Ris; sain aga `jalgadele tuld `anda, muidu oleks `pihku jäänd Lai; annab `jalgadele valu, kardab et saab tupe `piale Ran; piat jalulõ tuld `andma, muidu jäät pümme pääle Har | Jalgele kihu tegema id Tor; j a l g a d e l e t e a d a a n d m a id anna `jalgel täädä, ku sul `kerge jala, küll jala pästäv Krk; j a l a d h ü ü d m a ~ k ä i m a ~ v i l k u m a ~ v i l t s i m a jne p a n e m a ~ s a a m a id saab jalad `keima `panna; küll sai ruttu jalad `vilkuma Khk; pane `jälle `veltsima jalad Mar; pane jalad `üidma ~ `vilkuma Trm; Kuski madinast läks, siis `k i i t a s `j a l g u (jooksis ära) Jõh; j a l a d k a e n l a s s e ~ n ä p p u ~ p i h a l e ~ s e l g a ~ õ l a l e jne v õ t m a 1. (jalgsi) minema (hakkama) Ei saand keneltki hobust, `muutku oda jalad `selgä ja mene jala Kuu; `võt́sin jalad näppu, läksin Tapale Kad; võta jalad `kaindlasse ~ `seĺga ~ õlale, mine siis Ksi; võta jalad `selga ja perse käe `otsa Lai; võt́t jalaʔ `säĺgä ni ĺät́s `ärki, kõõ tüü jät́t `maalõ Lut; 2. jalad `seĺga `võtma (kiiresti minema, jooksma) Hää; pane tüdrugule j a l g `p ε ε l e (kindlusta omale pruudiks), mis sa seda lased `ümber liperda Mus; [kellegi] j a l a a l t ~ a l t j a l a l ä b i k ä i m a [kellegi ees] end alandama, [kellelegi] õigust jätma olen ta jala alt läbi käind Rei; Käid teiste alt jala Amb; ma käin ta jala alt läbi, aga ikke ei soa ta `tahtmist Trm; r a s k e t j a l g a ~ r a s k e j a l a g a ~ r a s k e s j a l g u s ~ r a s k e j a l a p e a l rase `rasked `jälga inimine Muh; naine om rasset `jalga Krk; rasõdõd `jalga San; rasõha jala pääl Lut; `tüt́rik oĺl v a n n a `j a l g a id Har; noorikõl jo `ĺ u h k o j a l aʔ id Se; `ĺ ä ä ĺ m e d́ a l a b ä l id Lei; j a l a d k ü l m a d (uustulnukast, kodunemata inimesest) `ninda vara lähed `vällä et jalad viel `alles `külmäd (teenijast, kes sageli töökohta vahetab) Lüg; [minial] jalad alles külmad, astub ämma sooja `jäĺgede sisse ja juba augub Koe; alles vi̬i̬l jalad küĺmäd aga juba uhkustab oma taluga KJn; j a l a d l ü h i k e s e d ~ n õ r g a d purjus ma `tantsisi, aga jalad olid lühikesed Mus; [Ta] ei saa `lonksugi inge `alla `panna, juba jalad nõrgad Han; k o l m a s j a l g 1. kepp ma‿p sua muidu üle ukse mette, kui mul põle kolmat `jalga mette Pöi; toḱk olna vanainimesel kolmas jalg Nõo || tämä käi pää `kolmanda `jalga all (käib küürus) VNg; 2. mehe suguliige [viina pakkumisel öeld:] Ega mees ühe jalaga pole. Teise jala jauks veel kolmanda jala jauks ka Amb; t e e ~ m i n e k j a l a ~ j a l g e a l l lahkumine tie juo `jalgude all, pian akkama menemäie Lüg; sool siis tee jala all, pole änam sii `rahva seas mette Khk; Vana inimesel pole muud änam midagi kui minek on jala all Pöi; võt́tis tie `jalgade `alla Sim; enel surmati̬i̬ jo jala all Kod; m i t u t u u l t ~ t e i s e d t u u l e d j a l a ~ j a l g e a l l 1. teist eesmärki omama Ei täma enamb talu`tüöle tule, sel `linnas `teised `tuuled `jalte all IisR; tääl veel meto tuult `jalge all `keiä, kis teab, mis täst saand oo Mar; 2. kindla elu- ja töökohata mitu tuult `jalge all, kui `paika põle Juu; t u l i ~ t u u l ~ j a l g u a l l püsimatu nagu tuli `jalgu all, ta ei saa paigal olla Trv; nüid om tal tuli `jalgu all, ta taht ajame panna jälle (hobusega sõitma) Krk; tälle tetti tuul `jalgu `alla (aeti ära) Ran || jalg `pistetuksel menus (iga hetk minemas) Kuu; kui veli midägi käśk, siss jalg `olli juba minemän Nõo; Liine kaks um joʔ üt́e jalaga Tallinnan Rõu; p e a s t j a l u n i üleni, tervenisti ehitab oma tütart piast jaluni VJg; pańd poesi pääst `jalguni `rõivide Nõo; ma olõ pääst jaluni `aigust ~ vallu täüs Krl; ma olõ timä pääst jaluni `rõivõilõ tennüʔ Har; pääst jaloniʔ `vahtsih `rõivih Plv; pääst lätt nigu jaloniʔ hirm Se; e i - - p e a s t e g a - - j a l u s t aeglane ei teho `miski sie tüö tegemine, ei `pääsi päist ega jalust Lüg; kikerdab (vireleb) aga `peäle, ei soa peäst ega jalust edasi Juu; ei sua edasi ei päist ega jalust JMd; temä ei `pääse pääst ei `argne jalust, ei saa edesi ei tagasi Nõo | temä om üten päie `jalgega `kinni, temä edesi ei saa Krk; p e a d-j a l a d k o o s 1. ruumipuuduses Säel tua`ubrikus nad kudagi elavad, piad-jalad kuos IisR; Elast pεεd-jälad koos Emm; Elasime `piśses tuas viiekesi piad-jalad olid koos Han || Päe lühike, pead-jalad koos Sim; 2. küürus Seĺlavalu oo selle mehe piad-jalad kokku tõmman - - na kõberas Han; ma käin piad-jalad koos Ann; v a s t u p ä i d-j a l g u Söhukse teo eest kuluks taale küll vastu peid-jalgu anda Kaa; Sai vastu päid-jalgu Emm; k ä s i-j a l g 1. Äga nee enne jäta kut mönel käsi-jalg kaalas aa; [ta] akkas maas käsi-jälgu sipudama Emm; 2. emal olivad isegi kääd-jalad tüöd täis VMr; k ä e-j a l a j u u r e s ~ m a n Kruntkoha pidamene oli ulga param kut teiste kohtade pidamene sest sεεl oli keik kεε-jäla juures Emm; edemält `pańti `õina sarv rasvaga voki käsipu `õtsa silmussega. siis ta õli käe-jala juuren Kod; käe-jala man Ran; k ä t e (j a) j a l g a d e g a Mul endal raius naine käte ja jalgadega vastu Tür; tõene mi̬i̬s - - karanu käte ja `jalguga appi Puh; laits paneb `jalgu ja kätega `vasta. ei lase `enda `tarre `viiä Nõo; kässi `jalgugõ sais `vasta Krl || käsil otsib jälul leiab (kes väga head tahab, leiab halva) Emm; k ä s i s t-j a l u s t käsist-jalust viganõ Khn; ta on kua käsist-jalust `tüöga `siutud VMr || ei saa enämb kohegi, ei käsist ega jalust ei pääst ega `persest Ran; `jalgust ja kätest sa oled nigu kammitsen, ei ole `võimu kohegile minnä Puh; k ä t t-j a l g a m ö ö d a lohakalt Laseb kätt jalga mööda lohenal PJg; ükskeik kudas kokku klobitud, see `ööldaks kätt `jalga `mööda `tehtud HMd; nii kätt `jalga müöda tieb, ei uoli tüöst VJg; e i j õ u a ~ s a a k ä t t e g a j a l g a l i i g u t a d a ma olen nii väsind, ei jõua kätt ega `jalga liigutada VMr; sie `aigus võt́tis mehe ni maha, et ei suand nädal `otsa kätt ega `jalga liigutata Sim; ess liiguta kätt ega `jalga nigu surnu Ran; j a l a d o m a l a u a a l l Kes tiid, kuis sis lugu om, kui oma lavva ala jala panet (kui ise peremees oled) Ote; jalaʔ ommaʔ uma lavva all Plv | Juhan Maaliga pańni ka jalaʔ üt́e lavva alaʔ (abiellusid) Rõu | Kui ei `kergidä saba, sirutab jalad `väljä (sureb) Kuu; kut [lehm] mäletsema ei akka, lööb ika jalad `öigeks id Jäm; | Odot poiss, ku esä tulõ, tu̬u̬ su jalaʔ `sõlmõ käänd (annab peksa) Rõu; | t o l m u j a l g e l t p u i s t a m a lahkuma puistab tolmu jalgelt LNg; Ta olle - - oma jalgu päält nende tolmu maha puistanu ja kadunu Nõo
2. a. (eelmiste kasutusjuhtumitega tihedasti seostuvalt) jalaaste, samm, astumine, kõnd, käik `Kerge jalaga `nindagu kits üppämäs Kuu; kie üvä obone on, `kõnnib `lahke `jalgudega ja `pitka samuga Lüg; Nuar laps jalg `kerge Jõh; sage jalaga (kiire sammuga); `kerge jalaga ägasse `poole minema; obu teeb nobed `söitu, `lahti jalaga; `raske jalaga obu Khk; et sa nobed jalad teed (et sa kiiresti lähed) Kär; üks va `umne jalg ~ `umpse jalaga Mar; aga sel olid eäd vaĺlud jalad Vig; ta pika jalaga, pani tuast `väĺla, ei saand tat kätte `ühti Mih; see inime oo `raske `jalgega Tõs; `jõutsa jalaga obone VMr; Laps nuorämb jalg kergemb Rak; veike `kerge jalaga mi̬i̬s Kod; lahe jalage oben(e); `kinni `jalgege, ei lää ruttu Krk; tu̬u̬ Jurak `olli `väega `kärmä `jalguga, ju̬u̬sk ikki obesega üten Puh; vallalõ `jalgugõ; tulõ mullõ pikä jalagõ [öeld käimist õppivale lapsele] Krl; käüʔ sä virga jalaga Räp; muido kõhn, a `keŕge jalagaʔ [hobune] Se b.  (koos eitusega) mitte sammugi, mitte sugugi, üldse mitte sest `saate ei õle minä enämp oma `jalga sääl käind Lüg; ma pole oma `jälga mette `teiste `maadesse saand Käi; ei mo jalg põle `sõnna saand Mar; `sinna ei `tohtind obusega `jalga `minna VMr; ei tiä, kas oo metsän `jalga käenud Kod; kõrtsis ma ei käi `jalgagi KJn; es saa `jalga `vällä, periss kodun olli Krk; kõ̭ik si̬i̬ taĺv `olli sükäv lumi, ega ma kohegile `jalga ess saa Puh; si̬i̬ `väike ei lähä ütsindä mitte üits jalg koheki; pojatütär ei tule `jalga siiä Nõo; Ma iss tohe `mõisa `mõtsa karjaga `jalga minnäʔ Har; ei olõʔ `jalgagi koh käünüʔ Plv; (o m a) j a l g a ~ j a l g u p i s t m a ~ t o o m a ~ t õ s t m a ~ v e d a m a ~ v i i m a [kuhugi] minema, tulema (sag ähvardavalt, hrl koos eitusega) Oma `jalga enamb ülä tämä `ukse ei `tõsta; Via siis oma jalad ka `meie`puale Jõh; ei miä‿n [ole] oma `jalgagi `sinne viend Vai; p‿vöi `kuskile `jalga `tösta Pha; `kindine elo, ei saa `jalga `kuskile kottu ää viiä Mar; Tuu oma jalad vi̬i̬l siia (ähvardus) Vän; nii kui jala üle ukse pistad, suad kohe pähä VJg; Ma ei õle viel mitte oma `jalga tema uksest `sisse tõst Trm; ma põle oma `jalga `kõrtsi viind KJn; mia ei pistäss `siandse kõle ilmage `jalgagi üle läve `väĺlä Hel; mina enämb oma `jalga konagi sinna ei vii Ran; ei ole Mańn siin käenu, ei ole `jalga siiä toonu Nõo; ei olõ ma su `tarrõ umma `jalga `piśtänü; sa ei olõ `jalga põllu pääle viinuʔ Har; Et sa umma `jalga siiä inämb ei tu̬u̬ Räp; [hobuse] j a l g a k a e m a ~ k a t s u m a ~ k ä i m a ~ p r o o v i m a kiirust, jooksuvõimet proovima oli si arilik kerikus `käimine või pulma aeg, igaüks `katsus oma obese `jalgu Äks; noorõ obõsõ `jalga käima Krl; oodaʔ pan ette, ma kae t́al `jalga ka viil Se; j a l g a l ü h ö n d a m a (kellegi eest midagi toimetama) minge `aage loomad ää, lühönda mo `jalga Mar
3. a. jalanõu kahe`kortsed jalad all (s.t saapad ja kalossid) Jäm; panen teised jalad, teised `soapad Pee; siss käńgitivä tõõsõʔ jalaʔ Se b.  sukalaba Viiś `toĺli `koetass jalg, sõ̭ss nakatas kokko `võtma Urv; sukalõ vaia `vahtse jalaʔ `otsa kotaʔ Har
4. fig tugi, abistaja, sammulühendaja ta (laps) mul jälags ika ka, ta mul `käskida ka Emm; tä oleks ikke `moole jalaks ja asjaks olnd Mar; obene alb küll, aga eks tä ike õle jalass, enäm ike ku ilma Kod; laps oles `mulle juba jalas olnud KJn; ku ma `endel obesetükikse ka saass `soerte, sõ̭ss oss omast käest iki ollu jalass võtta ~ oss omast käest jalg ollu Krk || osta mulle üits vana obene, kellega ma jala i̬i̬st lähä Nõo
II. ülekantud tähendusi
1. mitmesuguste esemete osa, tugi, millele ese toetub `lauva jalg, `tuoli jalg, aga säŋŋi `sambad, ikke tugevammad; puu`lõikamise pukki jalad Lüg; `Muidu ei saand `kalja kättä ega õlut, siis `tehti [kaljaastjale] `niisikesed jalad eraldi; `aspli jalg; kerilavva j.; `värtne `raami j. Jõh; `kärbitsal `käivad jalad [ülevalt] `teine`teisest läbi, `teised puud on tappitu jalade `sisse. kui jalad `laiale `temmatu, ei `kuiva ein `välla; [silla] käsibu jalg Vai; keribu jalg Jäm; nendel (vooditel) `keikidel jalad all, se pole et nad ilma jaluta on; käru jalg; vörgu argi jalg; laivale pannasse jalad külje ala, et ep lεhe `ümber; tule argi jalg Khk; `lühtri jalg (küünlajala alumine ümmargune laiem osa) Kär; `toose argi jalg, putkes köib jala `otsas Mus; käia jalad Pha; ropsilaua jalg, se o `vastu moad ja laud o jala otsa `külges `kinni; `Katla jalad olid pingi `moodi, neli `jalga all, kaks `auku sihes, üks suurem, teine pisem. Kui katel tulelt ää tõsteti, siis `pandi `jalge `peale; puu kuŕn, pisike jälg all ja nöör `ümber kurni jäla; Pillijalg [tuulikul], siit anna vaiale `pihta, siis kivi `kerkib Pöi; leva labi seesab sii [lõime] jala peal; `kanga jalad (kangasjalgade suured külgpuud) Muh; risti jälaks `panta ka kivi `surnu aeas; napsi klaas, suur ümarlik, jälg oli all Emm; oki tallabud oo `jalge `külgis Mar; lõugetil o kaks `jalga all, taka ots `vasta maad Vig; [nutujaan] oo paĺli `moodi, jalg all, nöörist tõmmatasse, siis ta akkab selle jala peal üppama naa et Kir; peeru jalg oli, all olid kolme jalaga, jalal olid pulgad sees Mih; rooli jalg (raudtoed rooli tekipealsetele seadistele) Khn; `asvlil oo jalg all. `seoksed ristid või pakk ja pośt köib läbi Aud; masti jalg (mastipuu alumine laiem osa, millega ta kinnitub veesõiduki külge) Ris; lambi jalg [puust], plekk lamp käis sees; `asvle jalg, jala pakk Juu; käḱil olid ümmargused jalad all, vajutasid käḱi jala `piale ja käḱi akkas `kiikuma Kos; jalaga `õmlusmasin; tulerinnal õli jalg all, et ta ei `tõhtnud `kõikuda; tambi jalg; redelil õli tõene jalg madalam; kehä jalg (lõngakehade külgpuud); linamaśsina jalg; käsikivil on neli `jalga all Kod; siis olid `aśtjal jalad all - - vata ega muidu saand `riista `alla `panna, kui tal `jalgu põlnd Pal; jalg tuli ära järi alt Lai; oreli jalg Krk; tüve`lüümise peńk olli nellä jalaga, rabavuspeńk olli kate jalaga, tõene pengi ots olli maan Puh; ega `niitse roobi muedu ess saesa ku näil `jalgu all ess ole Nõo; rabavuspengil om tõse otsa all jala ja tõne ots om põrmandu pääl; kolgitsel olli jala all, kaits `pulka; vanast teti rõugule jala ala, vili maa `küĺge es putuki, puu `panti ala; trulli jala olliva kõju puust; saksamaa adral om jalg all ku viiass. see om laud ja raudvang om pääl, sinna pannasse adra nõna `sisse Ote; kerilavva jalg om kolmõ haruline, to‿m mõtsan nii kasunuʔ Urv; jõulukuuse jalg Krl; uhmõŕ oĺl ütest puust kaivõt, säänä nigu jalaga viina klaaś. jalg timäl oĺl alt laǵa Rõu; langa kerimise jalg Plv; viina`topsõ ka om, om jalaga, oma jalaldaʔ; pl lõigada jalaʔ (palgilõikuse pukk) Se; piele jalaʔ kiä pidä `piili `üllen, `kõiki piele jakka Lut || fig vanalõ pingile `pante vahtsõʔ jala alaʔ (vanast inimesest, keda sunnitakse tööle) Lut
2. alus, millegi alumine osa: a.  hoone vundament, eriti selle alumine, maa sees olev osa `luoma `lauta one `paasist `tehtu, paekivi `jalgagi `alle `tehtu VNg; `kundamendi jalg `tehti maa `sisse Lüg; maea jalg ~ vundameńt u Pai; `uonelle tehakse kivist jalg `alla Koe; müürüle jalg `koetass ala, maa sisse pandass valu kivve, siss ei anna maa sisse vaodaʔ Se b. k o r s t n a j a l g korstna alumine, hoone sees olev osa `korsna jalg tehä pae kivest Lüg; nöre on sihane, mis sest tahmast jookseb, `korsna `jälga `koutu tuleb `alla Emm; `kostna jalg akkab põranda pialt, on igapidi jämedam kui kostan isi Nis; `korsna jala sehest tulep `ulka nõge ku korsand pühitäss Nõo; koŕsnajalg om nõkõ täüś Har || katuse harjale toetuv korstna laiem alus kui katust arjutakse, pannakse laiem jalg `pεεle, et vesi ei saa [sisse] `nirguda Vll c.  a h j u j a l g ahju alus hrl toapõrandast allpool senest `saate on `ahju jalg, kus `suitsu `rüövid akkavad Lüg; [ahju] pae jalg Mar; jala peale pannakse [ahjukeris], jalaga seĺtsis tehakse põrand Kad; ahju jalg om allpu̬u̬l `põhja Krk d.  s i l l a j a l g silla võlvi toetussammas, sillatalade alusmüür `silla `võlvi jalg Lüg; silla jalg, akatakse tegema jõe põhjast, kividest tehakse, `aitab `silda `kanda Nis; jalaʔ `koetass kui tulbaviisi üless, tetäss päle sild Se Ls antsjalg e.  kividest alus, millele tuuliku kere toetubPöi Kod || maasse kinnitatud ja kividega kindlustatud jäme palk, mille ümber pukktuulik pöördubS Var see o pukktuulik, mis sedasi jala `otsas Ans; see mis kivijala sihest leheb üles `söövlibu `vastu, see on tuuligu jalg Khk || „pukkveski kere alumised teravad servad“ pukk`veski jalad on alt `lahti Var f.  a i a j a l g aia kivist alus, aia aluskord kivesaja jalg veel εε vädamata Khk; aid oo pealt `otsa soan, [ainult] vana aa jalg; [näsiniin] kasus üheskohas aa jala sehes Muh; kibiaea jalg LNg g.  k u h j a j a l g heinakuhja alumine osa kuhja jälg `tehke ää lai Emm; kuh́ä jalg, kust maalt akatasse [kuhja] kokko `võtma Mar; mis kuhjal kakuts säält lava `pulke vahelt, sõss ütelts: kaku kuhjal jala `valla Krk h.  h a k i j a l g viljahaki südamiku moodustavad esimestena püsti pandud vihud viis teistkümme `vihku käib akis, neli teistkümme pannakse `jalga ja viiesteisskümmes käib `piale Kad; kolm või neli `vihku köidetas kokku ladvast ja pandas `pisti, si̬i̬ om aki jalg. jalal nakatas `ümber laduma `vihke Ote i. (maastikutermin) jalam; hakatus; siil küll sai tehä, et maa `jalga (ranna lähedale) sais; ei voi maa jalast igä `kaugale `lassa [paati] `tuulise ilmaga Kuu; mää jalg o see, kust mägi akkab Kir; põllu jalad Han; mäe jalg Rõu j.  võrgu alumine, kivide pool; kohati ka ülemine, käbade pool tule lahe vörgu `jalga [merre] Jäm; Teine vöttis vörgu jalad, kus kivid otsas olid Krj; Vörgu jalad jäid vee `sisse, pea tariti paadi ääre pεle Pha; võrgu pea ja jalad Muh; akkame `võrku tarima, võta sa jalad, ma võta pea Kse || tamsa jalg („5–7 võrgusilma vahe ühest kinnitussilmast teiseni“); tampsa ui on jämedam ku ääreui, sellega `aetaks tamsa `jalgu („hui, mille abil võrgu paelad äärepaeltega tamsaga ühendatakse“) Hää k.  purje soot, nöör purje alumise nurga küljes; purje alumine nurk, mis kinnitatakse masti külge `raaga `seili ~ topp`seili `jalg(a) VNg; purju jalg, sellega timmitasse kuidas puri tuult vötab; vii purju jalg `teisse `parda Khk; ravina `külge pannasse `purje jala Trm; purje esimäne jalg [masti küljes], tõene jalg `natke nukete venet Kod; puŕo jalg Vas l. n i i e j a l g niie pikem silmus niiel on siĺm ja jalg Hää; alumene jalg, `peälmene jalg, niie silm Juu; `niitsme jala Krk m.  j a l a g a i i (täht j) Kär; pitka jalaga ii Kaa Pha
3. puu tüvi, taime vars; j a l a p e a l ~ j a l a l kasvamas, raiumata [puu], niitmata [rohi, vili] puu on jala pääl `kuivand; mul on kõik `suuremb jago jalal ein, `lüömättä Lüg; vöttas männid jalabelt maha Khk; [puud] oo alles jalalt raiutud, need oo `toored, need ei põle veel Mär; kui sa ta (rukki) jala pialt võtad, ta `tõmmab ju kuivass, pudiseb Kse; `Kaapsapia kasvab ju ühü jala ots Han; `raius metsa jalalt maha Kos; [vili] akkab jalale minema. se kõŕs on se jalg. kui juured `alla löövad ja idu üless tuleb, siis lääb jalale Trm; eenäm õli vi̬i̬l jalal, ein ajamata Kod; ta om jala pääl küll, aga ta om `surnu puu Krk; `ulka `mõtsa `jäie jala pääle `lõikamada Nõo; paĺlu `aina om vi̬i̬l jala pääl Krl; jala pääl sais norḿ Se; mõts um viil jalal Lut || siis õlid kukke või`siened, `niissed pikka jalaga Lüg; päkäl ja puravikul jala all; päkäl `jalga ei süvvä; taglal ja kõbjal jala all Krk; t́sia tigo tu̬u̬‿m seene jala külleh Räp || fig üte jalaga liha om `väega hää võttaʔ [seentest] Räp || pl umbrohu juured kui sügavalt `küńti, siis umbrohul keerati jalad ülesse `poole Trm || [lina] peo ku `pintsle, ku ärä leoss, ei kurda jalun ~ jalul ku `laodets Krk
4. pl (ilmastikunähtus) heledamad sambad, jooned päikese all pääbäl tänä jalad all, tea kas tuleb sado või Mar; päeväl om jala all, ei tää ka ommen jäl `vihma tule Krk; pääväl (vihma) jalaʔ all, sadama nakkass Plv
5. juurealge, seemnest tärkav juureotsake, -narmas, idujuur; hv idu Tõisel `päiväl õlivad [linnastel] jua jalad all, aga siis `uadeti `ninda`kaua, kui tulivad idud ka lagedale Jõh; mis magede küljest nee kasund juured ning idemed εε rahitasse, nee on mage jalad Khk; linnase jalad sõeluti `väĺla HMd; viĺlä teräl tuleb töńsist otsast jalg ja teräväst idu Juu; seeme on jalal, idaneb Trm; jala tuleve iki kige päält, siis tule ida; linnastel jala perän joba Krk; tera om ära `imbunu, jala om vällan juba Ote; viläl um jo jalg perähn, idu jo välähn Rõu; edimält aja seeme jala `perrä Se
6. end pikkusmõõt (umb 30 cm) `arssin ehk `süüli puu, senel õlivad jala `märgid pääl Lüg; kuue jala süld; kakskümnd `seitse korda jala pεεl o tihe vörk, saab `peenessi kilusid Khk; `jalga kaks [mere] pöhjast ülal Vll; kaheksa `jalga pikk Pai; pirru alu olli ike kolme jala puu Hls; esi oĺl nii laǵa nigu idsa, noh nii viiś `jalga inemise `pääle Ote; noʔ aja nii `paksu lummõʔ mahaʔ, et mõ̭nõ tuńni peräst om poolõ jala pad́u Har; jalg maad piḱk Se
7. millegi alustus, hakatus; järg egä nüüd enäm kinnas segi lähä, nüid on juba jalg all, tü̬ü̬ jalg on all, näeb mes piäb tegemä Kod
8. (inim)põlv, jagu, osa nuorem jalg rahvast nied panid [mardipäeva ajal] vaĺts `riidesse VMr
jooksev `jooks|ev g -va Jäm Pha Vll/-iv/ Muh Emm Kul K(`juoks-, `juaks-) Trm; `jookseb Mar Vän; `juoksev VNg Lüg; `ju̬u̬ks|ev g -va Kod; `joos|ev Lih Juu Plt, -eb Mar, g -eba Vig, -av Ann; g `jooskva Khk, `joosva Pöi; `ju̬u̬skva (`juu-) TLä Ote V part < jooksma
1. voolav `joosav vesi Ann; `ju̬u̬ksva vede `sisse ei panna lino likko Kod; üits vi̬i̬ `ju̬u̬skva kotuss Ote || kosk vii juuskva, juuskvast läbi minemmä Rõu
2. a. (reumast) `juoksev `aiguss on midä inimistel `juokseb ühest kõhast `tõise Lüg; `jooksiv `aigus peab `söuke olema et puhu on ühes kohas. teisel on `seisev `jooksiv `aigus Vll; `jooseb tõbi; `jooseba ~ `jookseb `aigos Mar; mul tänivu `kange `jooksev valu `puusades Kul Vrd jooksva b.  nakkav, nakkus(haigus) `jooksvaid `aigusi on arstid pidama pann, ei ole `kuulda änam särla `aigust HMd
3. muid tähendusi: a.  järelelibisev, -veniv `jooksev sõlm Muh; `jooksva sölm, mis `lahti jookseb Emm; `ju̬u̬skva siĺm tuleb [võrgukudumisel], kui sa `tõmbad sõlme üle, ei jätä `pääle Ran; `ju̬u̬skva sõĺm, `tõmbat õnnõ `otsa pit́e, ni saa vallalõ Se Vrd jooksja, jooksma|jooksev, jookssõlm, jooksusilm b.  (seoses mõõtühikutega) `enne oli [puude eest] maks `juoksva sülla pialt, `juoksva sülla `viiśi VJg c.  (teat aiatüübist) `jooskva aid, sεl latid `kiuhta Khk d. `juoksev liiv (tuiskliiv) – Lüg e. `ju̬u̬skva täheʔ Har
Vrd jooksik, jooksja
jugama jugama Lüg Jõh Vai Sa Muh Mar Kse Han Var Hää Pil KJn Hel
1. jagelema, riidlema; kurjustama; [kedagi] taga rääkima, kiruma inimesed jugasid teda taga; vana Reet jugab vahel, et teised `eerdavad nii kaua asemel Khk; pole rahul, akab `vasta jugama Kär; jugas mo kohe, miks ma pole täda `ootand Mus; mis sa muidu `tühja jugad, see asi on ikke sedäsi küll Mar; Ämm jugab minia kohta omigust `õhtani; Minia pidi `ämma kua takka jugama Han || kana jugab (kõõrutamisest) Jäm || rattad ühna jugavad obuse järel, põle võida soan, `karjuvad ja `keaksuvad Muh Vrd judima1
2. muid tähendusi: a.  juhama, viitama rattas jugab ehk `uisub kui `sõidad `ninda `rüöpä sies, rattas käib kahele `puole Lüg; rattad jugavad nõnna et, köivad keerest, köi tee peal mitte Muh || vaaruma, kõikuma, tudisema jugab nii `kangeste nõnna et (haigest inimesest) Mar b. jugab aga `peale, ei seisa vagusi Muh c.  vaevlema, põdema `kaua mia vana piaks viel jugama siin `ilmas Vai; juganu lat́s Hel
jumal jumal g -a R(n jumala VNg) eP(jomal Käi Phl; emf jummal Kaa Juu Ksi Kõp) M(g -e); jummal (jummaĺ) g jumal|a Hel/g -e/ T(`jummal Ran Nõo, `jommal g -õ, jomalõ San) V(g Krl Har; d́umma|l, -ĺ g d́umala Lei; [j]õ̭mmaĺ g [j]õma|la, -lõ Kra)
1. a. ristiusu jumal, kõikvõimas üleloomulik olend, maailma looja ja juhtija; paganlik jumalus, haldjas, hingestatud looduse osa, kaitsevaim; loodus, saatus eks nää, mis se jumal tieb sene suvega; paganol on `paĺlo jumalo; vanad jumalad Vai; jumal valitseb maai·lma üle; jumal ülendagu tä `inge ning alandagu tä pattu, `antku jumal tääle εεd `ingamist (surnust) Khk; suur jumal o mind oidn Muh; see oo jumala arm, et se ikke `inge jähi; `enni vanast olle `tehtud ikke jumalud, äbä jumalud Mar; juńn oo jumalast `loodud Mih; jumal oo vaim, tänd võib igäs `kohtas paluda, tä kuuleb igäs `kohtas; vana `seäduse jumal oli `enne - - kui tapeti ja ohverdati looma verega Tõs; jumal olgu meile armulene Hää; kõigevägevam jumal Ris; vear jumal on ebajumal Kos; ma ańnin ennäss jumala ualess, ehk jumal `aitab; vanass tõid metsäss suare puid, ni̬i̬d õlid jumala kasvatet, egä näd kellegi õmad esid õle; ebäjumalad õlid vanal aal; vihma ja viĺja jaoss õli jumal Kod; jumal, kõege vägevam, kis `taeva ja moa on luonud; jumal on isa ja poeg ja püha vaim, täma elab igal pu̬u̬l Pal; mis jumalest lu̬u̬d, neid `liĺli ma tunne; väärjumal om ebajumal, om si̬i̬ mis mitte jumal ei‿joole Krk; om ike jummal `tervust `annu; mõnel inimesel om jumalast `antu piḱk igä Nõo; tä nii jumalõst `ańti, et elugõ `päśsi Krl; nii piḱk `haigus om joʔ jumalõ `nuhkluss, `ülhlest määrät; mõ̭ni om vi̬i̬ jummal, mõ̭ni om uku jummal Har; [külvaja] võt́t kübärä pääst ja pallõĺ viläle jumala õnistust Räp; surma tõbi, jumalast last tõbi Se; `bõ̭rdõ‿d́ummaĺ om ai‿`riḱtig Lei; annaʔ jummaĺ kõ̭kkõ mõistaʔ, ei `kõikõ tetäʔ; muśa um kua usuki eiʔ jumalalõ Lut || fig ilmeksimatu, kõikteadja, targim [inimene] egä si vana rahvas jumal õle, et tiäb kõik Kod; tahab `kõike oma kätte, kas sina oled se kõige jumalam Plt | kahekeelsest inimesest Tu̬u̬ noʔ määne ineminõ, igäväne `mitmõ jumala `tiindre Vas b.  jumalakuju; pühapilt; ikoon jumala kojud nee on `võõrad jumalad Khk; `enni olle ike jumal olnd. üks puu kaigas olnd `nurkas, keind sedä‿s põlvili maas palumas; kummardavad neid puu jumalud Mar; panid ühe kivi jumalass ja kummardab sedä; iied oo vana aja jumalad; tegid saviss kuju ja panid iie nimess; mes veneläsil nukan seesäväd `veiksed jumalad; suur jumal, mes kerikun seesäb `altari eden Kod; jummal `oĺli neil [vanausulistel] nukan Ran; paganõ rahvass tege puust jumalõ ja kumardass tu̬u̬d Har; keriku ummaʔ jumala `pantuʔ Lut; vene jumal apostliku õigeusu pühakuju, ikoon Palu ja kummarda nagu vene jumalad Tor; vene jumal nurgas Iis; rummal nagu venne jummal Hel; loĺl ku venne jummaĺ, esi nulgan ja pää palass Har; võõras j. ebajumal `vöörud jumalid kummardavad Khk; `tienib vöörast jumalad Ris; ega si̬i̬ (kuldvasikas) põld kellegi jumal, si̬i̬ õli võerass jumal Pal || fig kes siss teisele paha tegi, siss `ööti et see `võera jumala teenistus Mar c. jumala [koos noomeniga] jumalast seatud, määratud; looduslik, loomulik; sünnipärane, paratamatu, inimese tegevusest sõltumatu tämäl on silm `aige, sie on jumala `luodos (s.t kaasasündinud viga) Lüg; ühed jumala tuuled ja pεεvad puhas Emm; üks kõva jumala toŕm oo [täna] küll Rid; sa oled kui jumala puu üksindä Tõs; Jumala sańt (sünnipäraselt või õnnetuse tagajärjel vigane) Rak; suri jumala `surma, egä tädä es tapeta Kod; jumala `lu̬u̬dus om imelik, et kudass ni̬i̬ kure tääve ärä minnä ja tulla jälle pesitem Krk; mia küll ei kunsti, üte jumala päevä kõ̭ik (s.t kõik päevad on ühesugused); `varguse peräst `lasti siĺm pääst `väĺlä, egass jumala riśt ess ole Nõo; ta om tel jumalõriśt, et ta `haigõss jäi; üt́s jumala päiv paist kõ̭igin paigun, olõ˽konh taht Har; kiä ti̬i̬d kas um tä jumala riśt vai tulõ esiʔ `hińdäst Rõu; Kattõ niguʔ jumala tsirk, siivoʔ säĺäh (kadus jäljetult) Vas; Jumala kuiv (põllukuiv) [vili] Räp; õlõ no ku jumala puu (täiesti üksi) Se; jumala haigus vähä ikke `aigevimm oli `külles aga `ninda‿t `niisukest jumala `aigust ei olt tal midagi VNg; jumalast `luodud kõhe üks `aiguss ja tõbi inimisele, sedä `üellässe viel `kahte pidi, jumala `aiguss ja `surma `aiguss Lüg; aga jumala `aigosed oo puhas Mar; nõid üteĺ ärä, ka lehmäl on tõine inimen viga tennu või jumale `aigus Krk; jumala ilm 1. päev(aaeg); ilmastik `Ninda ilus pühabäne jumala ilm, et kuhe `kahju kodu `istuda IisR; Äi seda‿p tee midagid, mis jumalailm päävapidusel veel veib teha Kaa; Jumala ilm teeb ikka seda mis ta tahab, inimese `tahtmine `aita sii midagi Pöi; eks ühöd jumala elmad ole puhas Mar; Jumala ilm rõõmustab Tõs; Jumala `ilma ja lapse perset ei või kunagi `uskuda Hää; egä jumala ilma vasta ei saa KJn; śjo˽om jumalõ ilm, olkõ timä sadõjanõ vai olkõ illośs Se 2. äike; halb ilm jumala ilm aeg naiste lastega `väljas (sajab, tormab, tuiskab) Khk; Vali jumala ilm oli väljas Mus; Jumala ilm pole ilmaski kuri, inimene ise oo kuri; Jumala ilm löönd eile Kaarmases Taavi elud pölema Kaa
2. a. (paljudes kivinenud väljendites ja hüüatustes, sag ilma erilise leksikaalse tähenduseta) noh sinä `eldene `taiva jumal, kui sinä `räägid minu `pääle pattu juttu Lüg; os‿sa armoline jumal Mar; oh sina vanade jumal, kudas laps ädas Hää; ma akkasin kohe `nutma, et oh sa jumal, nüid ma soan `peksa Jür; mu jummal, olid läind nigu vuhh Ksi; oi jummal nii tore oĺli `sõita ikki Kõp; os‿sa pühä jumal; os‿sa suur jumal, tule esi mul appi Krk; oh sa `taivanõ jummaĺ Urv; Oh jummaĺ taad vilä `raiskamist, mis no külʔ um Rõu; jumal halasta ~ hoidku ~ hoia ~ keela ~ paraku (halasta ~ hoidku ~ paraku j.) (ehmatuse, üllatuse, kahetsuse väljendus) alasta jumal teid (lapsi), miks te õleta `ninda `kuerad; jumal paraku, mis nüüd viel `kõrvad `kuulevad Lüg; oh jummal `oitka, egas pole `muistene elu Kaa; See töö oli küll na ooletu, et jumal oia Han; oh sa paraku jumal, mis aga nüid soab Tõs; nüid on et jummal oitku loomad ei tia kuda`moodi kõveras küĺmaga Juu; vähä minä õlen jala käenud, jumal alassa küll Kod; ma olen nii otsas kui jumal `oitku Äks; jumal paraku seast elu, ei `kõlba si̬i̬ `koekile Trv; täl om ka nii paĺlu `vaiva et `jummal alesta Nõo; jummal oia nii targass saamast [et pisuhända teha] San; sai nahutõ et jummaĺ `oitku Urv; ku är `süändöss, siss jummaĺ `hoitko Räp; jummaĺ parakuʔ, olõ õi asi `häste; kõiḱ oĺliva sääntse `müĺke siseh, sinnä ko lehm kui jummaĺ keelä `sisse jäi, sis saa as kui `vällä kaʔ Se; (tule) (sa) jumal appi ~ jumal avita (imestuse, põlastuse, kohkumise puhul) tule jumal appi, mii pagan sa nüüd õled tehend Lüg; tule sa jumal appi, `vaata mes nüid oo Mar; tule jumal appi, juttu mis kua `aetakse VJg; jummal esi tulõ appe Räp; jummaĺ appi, mis sa tan `tiede Lei; jummal avidaʔ, śoo um `õiguśs Lut; (kes) jumal (seda) teab (on teadmata) kie jumal sedä tiab, on ka `õige sie vai on vale midä nie `räägivad Lüg; kis jumal seda teeb, mis sellest saab Khk; [viinavooris käimine] oli jumal tiab mis `aegne Kad; kes `jummal toda tiiäb, mes saab vai mes tuleb Nõo; tää nigu harinõs vai jummaĺ timmä tiid, a nakkas õ̭nnõ `ḱanma Se; (tänu; rahuloluväljendus) `aituma jumalalle, sain `kraami küll Lüg; `aitimal `ööti `ühte `jooni Muh; jumal tänätud, sai tast `lahti Mar; Jumal tänatud, tütar karatud, piimatilk jälle majas Vän; tänu jumalalle, et sitke ing on Kad; lapsed `paavad käed kokko, kui süägilavva juuress tulevad ärä ja `ütliväd: at́tä·hh jumalalle; laps oo terve nüid jumal tänätud; üvä `tohter õli, jumal `antku `tälle `tervid Kod; jah, jumal tenätut, miu emä kasvat́ miu iluste üless Hel; at́tuma jumalale, kõtt om täis Ran; jumalale tenu, et ma jala ette näe, et ma kot́t `pimme ei ole; angu jummal teele `tervust edesspidi elädä Nõo; jumalõ tenu, `paistuss om alanu ärʔ Krl; jumala teno, sjo päiv sai jäl˽eletüss Se; ait|jummaĺ ~ -d́ummaĺ Lei; paĺlo jummaĺ and nii paĺlo iist aitü·ma jumalalõ Lut; jumala eest kindlasti, tingimata, tõepoolest; (koos eitusega) mitte mingil juhul jumala eest ma pole teind seda Jäm; jumala eest ei ole `rääkind egä teind koa mette Mar; jumale i̬i̬st si̬i̬ om `õiguss Krk; jumala iist, ärä sa tu̬u̬d üldü eiʔ, tu̬u̬d ei olõ vaia kõnõldaʔ Har; jumala nimel id jumala nimel õlen ma `õige Lüg; ää tee sedä jumala nimel Tõs; jumala päralt (möönvalt) olgu jumalapäralt ta käe `pealegi Mar; jumala pärast (kinnitav, vannutav, hoiatav ütlus) Jumalapärast ma `ütle `soole, pea suu Pöi; jumala päräst, ää sa mette kedagist räägi testele Mar; jumale peräst, ärä sa mitti tetä usu; jumale peräst, si̬i̬ om `õigus Krk; jumal küll küllalt, piisavalt saa mi d́ummaĺ küĺl, mia andaʔ; tšaalõ jummaĺ-küll Lei b. fig Jumala jatk on `suuremb kui and; Kui jumal `iŋŋε perib, küll siis `pergel periji tuob; Mene jumala `perset `peksämä (saatuse vastu ei saa); Ekse old tämä süü, aga sai siis ka omad jumalad (sai tõrelda) Kuu; Jumal `oiab `juodikut IisR; Kül jumal rikast rinnust kinni peab, kunni vaene järele jõuab Krj; On adr põllal siis on talised tööd jumalaga Pöi; Inimene mötleb, jumal juhib; Jumal taevas, kapten laevas Emm; Taal on muistos jumalaga (arust ära) Käi; Jumala `veski kivid jahvatavad pikkamööda, aga kindlalt Rei; Egä miogi jumal lätläne põlõ; Piäks jumal surma `tuõma, küll vana kurät vara päriju suadab Khn; Jumal on meie mees (ettevõtmine õnnestub) Vän; Jumal maksku sinu tööd, kass kannab sabaga metsa Saa; sai õli nagu jumal mess (väga hea) Kod; jummal suun, aga korat süd́ämen (silmakirjalikkusest) Ran; `eldet inimest armastab `jummal ja `tõene inimene Nõo; äid avit jummal Krl; ei avida minnu nu inäp jummaĺ ei juudas; Siin om küll jummal kepiga man saisnu (heast põllust) Vas; Jummal lähkedsen, kurat ligi Räp; ńahkaŕ – taast saa aiʔ jumalalõ küńneld ja `juudalõ tungõld; jummaĺ `viskas kiviga pääh́hä ku nakkat täńni (öeld nutjale) Se; jummaĺ jätet `tarrõ (tare tühi); jummaĺ jauh ka ku kivi Lut; jumalal päevi ~ aega, peremehel leiba (s.t tööga pole mõtet kiirustada) küll jumalal `päivi, kui peremehel `leiba VNg; Jumalal `aega, peremel `leiba Han; jumalõl om `päivi, `perhemihel om `leibä Har | jumal `körges, kunningas `kaugel, kessele sa `kaibad Vll; Kellele sa `kaibat umma hätä, jummaĺ um `korgõn, `keiśri `kaugõn Rõu; jummaĺ `taivah, kohuss `korgõh, tuu mõist kõigilõ `õigusõ Se | (kiirustajale öeld) ega jumal pole kiired loond, jumal löi iired Rei; ega jumal põle kiiret loond, aega küll, et ta iired on loond Lai; nagu vana jumala selja taga muretust elust Mis sii viga, ole just kut vana jumala eese selja taga Kaa; Elab nii kui vana jumala selja taga Amb; Mes temäl, ta om nigu vana jumala säĺlä taka Nõo; annaks ~ aitaks jumal (mitmesuguste soovide puhul) annab jumal varsakest, siś ta annab ka moĺlikest ~ kaerakest Hää; Annaks jumal vihmukest, et saaks selja sirutist Pee; Aitaks jumal ahju peale, tõstaks tõrre jääre peale, kergitaks kerisse peale Pal; Annaks jumal järve vett, kapis kama jahu küll TMr; (äikeset, halvast ilmast, vihmasajust) Küll sie jumal `kuivata ken `kasta Kuu; Vana jumal on köige kutsikatega `latsis Pöi; Vist vana jumal kodunt ära ja lapsed ei tea, mis teevad Amb; [lapsele öeld] ära tie paha, vaata jumal `tapleb VMr; jumal tõreleb Kod; A koa jummal `hämmäss, küll tu̬u̬ `kuivass kah Räp; jummaĺ kõmistass Se; (suremisest) Jumal võttas `lauda ja `luomad IisR; jomal on teda ära vätnd Käi; jumal on selle ää koristand; juba jumal päris selle ää Vän; Jumala tapetud liha (lõpnud loom); Inge jumala ooleks `andma; jumala päralt ingeke Hää; Jumal om oma nuage ärä tappen Hls; Jumale tapet oleme Krk; jumala peräld eng, kurja perält kondi Nõo; jummal um tedä ära `kutsnu?; no? lätś ärʔ jumala latsõss Rõu; jummaĺ võt́t, ni jumala teno Se; jumala karja ~ karjaaeda ~ kohtu ette [minema]; jumala karjas ~ kohtu ees [olema] surnud; hävinud; kadunud läks jumala `kohto ete Vai; läks jumala karja `aida Jäm; läks jumala `karja Rei; Jumala kohto ies Khn; tuli teise kääst `aśja `tahtma, see `ütles, et oh see ammu jumala karjas Lai; si̬i̬ om jumala `karja ärä lännu joh Krk; tu kadonakanõ om jumala `kohtu i̬i̬h Se; jumala juttu ~ jutuh ~ keeli ~ nimel [paluma] härdalt paluma Käis `jälle siin ja palus jumala `kieli `andest IisR; palusin jumala `kiele, aga oma südand ei `murdand Lüg; palusin teda jumala `keeli Juu; palus siin jumala `kieli, et olgu ma ni ia ja aidaku sie kord viel VMr; ma `palsi tatt periss jumale keeli; mea pallesi tatt jumale juttu, ess anna ss anna; palusi küll jumale nimel, aga ta mitte es anna Krk; Maʔ `palsi tedä jumalakeeli, aga es kullõ Vas; Mä pallõ sinno jumala jutuh Räp; jumala jutuh ma palssi timmä Se; jumal maksab ~ tasub jääb tasumata ma jätan jumala tasuda VJg; Küll jummal mass Räp; jummaladõ ~ -ahe ~ -ehe ~ -ihe ~ -ile [minema]; jumalan [olema] loojuma (päikesest) päiv nakas jumaladõ minemä; päiv om jumalan Har; päiv lätt `alla, päiv lätt jumalehe minemä Räp; päiv läts verevähe jumalihe, siss õ̭ks piät põud saama; päiv om jumaĺeh Se; pääväkene lät́s jo jummaliĺle ~ jumalile Lut c.  (tervitussõnades) (tere) jumal appi 1. (tervitussõnad töötegijale, eriti põllul töötajale) jumal appi. `tõine `vastas: abi `tarvis Lüg; jumal abi, teine `ütleb: tere jumala abi ea Vll; tere ~ jumal appi (vastus) jumaleme ~ `aita jumal Trm; kui tuleb väĺjäle tü̬ü̬ `juure, `ütleb: jumal appi. tõene `ütleb: `aita jumal ~ jumal taŕvis Kod; ku tü̬ü̬st `mü̬ü̬dä `minti, [öeldi] jumal appi (vastus) avide jumal Krk; ku põllu pääl medägi tü̬ü̬d tet́ti ja inemine `mü̬ü̬dä lät́s, siss tu̬u̬ üteĺ, et jummal appi. nu̬u̬ `ütli `vasta, et api vaia Har; jummaĺ appe sullõ `suuri päid ja laḱo `lehti (öeld kapsaistutajale) Se; 2. (lahkumissõnad) jumalabi Jäm; võta jumal abi Muh; võta no jummaĺ appi, mine no mine Se; jumal sekka ~ seltsi (tervitus saunasolijaile) ku `sauna tuleb, `ütleb: jumal `seĺtsi, ni̬i̬d kes saanan one, `ütleväd `vassa: jumal taŕviss Kod; (saunatulija) jumal `seltsi (vastus) `seltsi jumal ~ jumal ää mi̬i̬s Krk; (saunatulija) `jummal seḱkä (vastus) avita `jummal Nõo; (saunatulija) jumaĺ sekäʔ sannakõnõ, karm poisi `perseh Vas; ku `sanna läät, `ütlet nii, et jummaĺ seḱkä, a tõõne `ütless `vasta jummaĺ hüämi̬i̬śs Se | [sööjat tervitati:] `jätkuma `leiba (vastus) jumal ia mies Kad; tere jakko leeväle (vastus) jumaleh jakko vaja Räp; tereka jakka jummaĺ (vastus) tere jummaleh, jakko jummaĺ; [leivasõtkujat tervitati:] jaka jummaĺ (vastus) jakko jummaĺ Se; jumalaga ~ jumal kaasa ~ jumala nimel ~ nimega ~ rahuga) (hüvastijätusõnad) `jäämme jumalaga Kuu; jumalaga; jumal `kaasa R; Jäta vanaisa jumalaga koa Pöi; mine jumala nimel ~ nimega Mar; jääme siis jumalaga (vastus) võta jumal `koasa Trm; nõnna `uhkess lähnud, ei tere, ei jumalaga Kod; Jumalaga (hum vastus) Julgad taga Lai; teine üteĺ jumalege, teine taga `järgi: jumalnime Krk; mine nüid jumala rahuga, mia `sulle `alba ei soovi Nõo; ku tõõńõ üteĺ jumalaga, sõ̭ss tõõńõ üteĺ jummaĺ `kaasa Räp; [lahkuja:] jääʔ jumalaga [saatja:] mineʔ jumalaga! Lut
jume1 n, g jume VNg Jõh Vai eP M T; n, g jumi VNg Jõh Pöi Tõs Pil KJn Trv Krk Ran Lut; n, g jumõ Khn Ran Kam Ote San/jummõ/ V
1. näovärv; (näo)ilme; terve välimus (ka loomast) tama enemb sene jume sies ei ole, jääb `lahjast ja `valgest Vai; iinetu inime, sellel pole jume midagid Jäm; see lapse tunneb vanamate jumest; tume jumega tüdruk Khk; Kena jumes tüdruk Pöi; jume sees, tugeb ja rammus [loom] Mar; Langes jumest ära Mär; jume pales Tõs; Rõõsa jumega, ilus `valgetverd inimene; Kevatanud lu̬u̬m põeb kaua ennegu `jälle jumet võtab Hää; Andres on teist jumet kui `Vuabram Juu; `priske jumega VJg; jume `juoksis kohe näkku niesukese jutu `piale Sim; `irmus kahvatu, tal põle kedagi jume ei kedagi; vana inime, aga vel noore jume sees Trm; kaks `venda ei õle `üste `mu̬u̬du, aga sedä jume ike one Kod; Näo peal surma jume [enne surma] Lai; juba `aige lõi `jälle jumesse; ta on omas jumes KJn; ta om õige `valge `näoge, tal jumi `raasu mitte ei joole; jumi käis üle näo, läit́s näost punatsess; ega miu jumi ei joose ega veri ei veere Krk; [lehmal] `kauniss ilus jume pääl, läegub Ran; `terve jumege San
2. värv, värvitoon, -varjund nie `riided one ühe jumiga VNg; `ordjani värmil oo punakas jumi, üsä kollane ei ole Tõs; Oras jumest ära kukkunu, ku ta on koltunu või orkis Hää; `riidel on punakas jume `juures Ris; ilusa jumega sinine Juu; oli juba seda `valguse jumet (hahetab) JJn; viĺlal om [peale vihma] tõine jumi kohe, lü̬ü̬ aĺlenteme Krk; taevass om roosaka jumega enne päeva tõsemist; `veŕkjäss om nigu üits jumi, aga verev om täis puhass asi Ran || pääval on jume `ümber (päikesel rõngas ümber) VMr || taal on teine jutu jume (st räägib teistest erinevalt) Vll
3. judin, võbin, värin ma `irmusin nõnda ärä, et jume käis üle ihu Saa; mul käis küĺm jume üle ihu, ma jää `aigess Kam; kui jumõ läbi kehä käi, siss lätt surm üle avva Ote; pää laest `varbini ju̬u̬sk üle tu̬u̬ jumõ ja värrin Urv; külmä värinäʔ kääväʔ, jumõʔ kääväʔ üle iho Räp Vrd jumedus
4. muid tähendusi a. rohul ei ole koa tänakond ead kasvu jumet olnd Rid b. taari `auded, sealt tuleb linnase jume `vällä Mar c.  kohtlane see oo sihuke jume, nagu oleks tal mõni asi `puudu PJg
jälle1 `jälle R eP lausefoneetiliselt ka jälle (`jäĺle Khn, jäle Rid, jäll KJn); jälle M(jäle Trv) T (rõhulises positsioonis spor `jälle, jäll) spor V(jäĺleʔ Rõu, jäle Plv); jälʔ San V(jälh Har, jalʔ Rõu Vas Se Lut)
1. (teat aja järel) uuesti, taas, uut puhku Eks ühä`kõrra `jälle pere`rahvas läks `einamale ja üks vanames jäi siis kodu Jõh; akkab `pilve ajama jälle Mär; said need lademed `löödud ja puestatud, `pańdi uus `jälle maha Juu; olid põllud ja nüid kasvab `jälle mets `piale Pal; tuled mutku `jälle ja `jälle KJn; si̬ (vili) olli sääl üte ü̬ü̬ üleven ja tõine ü̬ü̬ `võeti maha `jälle Hls; `tüt́rigu, mes te jäll teede sääl Nõo; `jälle mina joosõ ja jälle `rehḱse [ussi] ärä Võn; tõistõ `pernainõ om jälʔ rasõ˛õt Kan; lääme no `vesperile `veetkesest, sõ̭s tulõme jälʔ `keträmmä Räp; `naakõ jalʔ `tü̬ü̬hü Se Vrd jällegi, jällekina
2. (hrl lauserõhutus positsioonis, mõnikord ka ilma kindla tähenduseta) seevastu, hoopis; omakorda; siis; aga nisudest tieb `veski `jälle `kolme `seltsi nisu `püüli Lüg; mo köru pole ka väga `selge, vana inimese `kuulmine jääb vähemaks `jälle Mus; meitel oerdi, `Aeskas jälle üterdes (oherdi nimetus) Rid; aga mõnel `jälle kebäde ussi `söömese järele ruki `jälle `kangeste `võrdub Mar; vana perenaene, ta `jälle murd `jälle `lammaid Nis; ja uśsi kuningas on `jälle Juu; mina enam argiga [sõnnikut] lahutada ei saand siis jälle `tõśtsin `piale Pee; obused ies vedasid, naised `jälle taga lahutaśt [sõnnikut] Rak; mis peenema `pakla, neist kedräti peenemat `lõnga. `koeti jälle peenemase kot́esse Trv; valu võt́t ärä nigu `peoga jälle Nõo; nii illuss tasane ti̬i̬ nigu laud jälle Rõn; tu om jalʔ Viĺo vald, a mi̬i̬ʔ olõ Petsere vald Se
järel järel spor R, Khk Vll Muh Emm L K I Krk Puh Nõo
I. adv (koos pöördsõnaga moodustab hrl ühendverbi)
1. a. (ruumiliselt) taga, tagapool; taha; kannul(e); kaasa(s), ühes jne `kuera `kutsikas on `kange järel `käimä Lüg; rattad jugavad nõnna järel et Muh; otsi `peale järel, kus pool ta (mees) on Rei; ikke vahid oo tääl (vangil) järel Mar; ilp ees ja talokas järel Mär; igas `kohta vädas mind järel Mih; Mart jõngib emal järel Han; umikad järel [laeval] Ris; siis nägi nõelale järel `panna `niiti Amb; iga üks läks oma `eega edasi, `parma rida oli järel Ann; viab teist `puusa järel Koe; `vieti sõńnikut, siis `pańdi paar naist `jälle järel lahutama Rak; üksvahe käis riśtinimi ees ja perekonnanimi järel MMg; koer akkas järel `litsuma säiatsile Pil; suured puu lusikad oĺd ja pikad varred järel Kõp b. (välj järgnevust) kui on `kuivand viht, pane `kuuma vette‿s on kohe `kollane vesi järel VNg; siis ku lei, siis iga kõrd veri õli järel Jõh; Kui aga vεhegid midagid aa, kukkuvad [tüdrukud] üks ees teised järel kikitsema Emm; kui kivi märjaks lähäb siis on vihm järel ka PJg; niikui si kähväkäs käis, `oĺli ka müristämene järel KJn; `niitjad läksid üks i̬i̬s, tene järel kõik ühetese `poole Kõp
2. (ajaliselt) taga, mahajäänud kell on järel Kuu; aŕst `ütles, et tema on viis `aastad teistest järel VMr
3. alles, säilinud; elus kui luud on ära kulund, siis on paljas tüng viel järel Jõe; `järge es ole järel, pidid `mõisad `orjama; `rõuge armid o järel Muh; tohi mette suppi järel jätta Käi; maja on ära põlend, ahjo vaŕss on järel Kul; loomi rasvad sulatakse ära, kõrnad või närud on need, mis järel jäävad Hää; tõnispää siis piab pool looma `toitu järel olema Ris; vend on `ammugi jo surnd jo ja mutku ma üksi päine olen veel järel Kad; seal põle muud järel jäänd – kivivared ja rusud Plt
4. (ühendverbide komponendina verbi tähendust modifitseerivalt ja süvendavalt) a. küsüme sen `leske `naise kääst järel, kas tämä `andab `selle koha ärä Kuu; kes sind sial järel torgutab Phl; ma taha järel küsta Kse; `kulle järel Saa; järel `proomima Plt b. (välj millegi lõppemist, lakkamist, poolelijätmist jne) peaks ta ometi sadamese järel `jätma Käi; tuul on järel Rei; `Kärda minek jεεb kohe ~ järel Phl; jähi järel, ei tule `vihma Rid; pidi korra järel `jätma (jätma minemata) Lih c. (välj jäljendamist, järgimist, nõustumist jne) Poiss alpis teisi järel Emm; laps akkab järel tegema Kse; ma `kiitsin seda nõu järel Hää; ta kordab mu sönu järel Risd. (välj nõrgenemist, lõdvakslaskmist, möönduste tegemist jne) `anna sield [nööri, köit jne] järel Kuu; loomadel on `iirid, kui need saab pigistud, siis need `anvad järel; ta süda oli järel ann; ku lähäb `tööle, ega sialt (sõjaväkke minekust) järel saa Ris
II. postp (genitiiviga)
1. a. (ruumiliselt) taga, tagapool(e), taha, kannul(e); kaasa(s), ühes jne va koer käib mo järel, saa mette `sammu `astuda Emm; tema järel piab alati koristama Rei; mina olin `vahva `niitja elu `aeges, läksin `kεies vikati järel, kui vähegi vikat oli Rid; `Saada `väätse loha obuse järel Han; `oidja see nagu karjane käib nende [laste] järel Pee || fig Sa oled `jüsgü loll kohe sen `poissi järel `juoksemas Kuu; midä sa `juoksed tämä järel, egä tämä sinuda ei võtta Lüg Vrd järes b. (välj teat järjestust, järgnevust) jäme liiv on, mis vöib saue sega panna, selle järel tuleb sömer liiv Khk; uńdi kari läks riidu, nagu lattorni tulega oleks `keegi läind üksteese järel Ann; tõene tõese järel lähväd, nagu kured Kod
2. (ajaliselt) a. (millelegi järgnev) taal oli seitse last, kõik riborada üksteise järel LNg; pühad on üks teise järel Trm || (välj korduvust) Eitliku ilmaga pagi tuleb pagi järel Emm; `Aet́i `laaram `laarami järel seda va oma`koetut (viina); Üks raap teise `pääle, õnnetus õnnetuse järel Hää b. hiljem, pärast ilm pehmeneb pakase järel kohe Kuu; `tuhkapäiv oli kohe `vastla`pääva järel VNg; kirskala tuleb kõhe jäie (jääde) järel Lüg; see ja see naine on lapse järel `kaplis (pärast lapsesündi esimest korda kirikus) Rei; sõjade järel tulevad katkud, `aigused ja tõbed Kse; vihmakaśs karjob, siis selle järel tuleb `vihma Mih; sauna järel õlut põle `ültse ia Ris; sõja järel ei oln riiet võtta HMd; `äästamise järel ja küńni järel käisime ärjabete `põldude peal kiba `korjamas Rap; piĺl ikke pika ilu järel Tür
3. a. vastavalt, kohaselt, (millestki) lähtudes `Mendi peräst `jälle `kumbasime järel `kursi pedäjes edesi Kuu; `rasva ja `suola ja `siebikivi, sie piab `kaalu järel panema VNg; tie oma nägemise järel Lüg; igä üks otta oma `märgi järel `merrad üles Vai; sene aro järel on nii ja nii `paljo töötegijaid taris Emm; need [talunimed] on mehe nime järel `saadud Noa; Ei `keegi saa immu järel elada Han; `Akna`laasi lõigataks otse seńti`meetre järel `väĺla Hää; `praegu ei saja küll minu silmade järel HMd; kalasi peal kujuti, korra järel kujuti Kei; kui ma oma vanuduse järel akkan `arvama Kos; nied kaks miest olid minu mälestuse järel alles viel HJn; mina ei `tiagi lugu järel paĺju neid (härgi) sial mõisas oli KuuK; kuulu järel piab sie koha ää `müima JMd; kuude järel (kas noorel või vanal kuul) jah ikke piab leigatama [puid] Ann; vana [kalendri] järel neĺlateist`kümnemal mail Tür; vanal aal `üüt́i `lehma värvi järel VMr; loed `paasmid, siis on `asvli järel `tiada, mitu küinart tuleb [kangast käärida] Lai b. sobiv, kohane, vastav see tanu o pea järel `tehtud Muh; saabas on jala järel Rei; terne põle mo `tahtmese järel `ühti Vig; sii on siĺmakas [võrk], `sõuke paras räime nina järel Hää || käsi ei `paindund kirja järel sugugi, siis tegin varese `jäĺga Ann; ei minu kiel selle järel `paendu (ei saa välja öelda) Koe
4. ära tooma(s) sind on ka paras surma järele `saata (öeldi aeglasele inimesele), et kes kaua surma järel käis, siis oli `aega veel elada Lai
5. (välj administratiivset alluvust või kuuluvust) `Üĺgasi mõisa järel on sie nukk Jõe; egä siss need kõik ühö mõisa järel ei ole Mar; te ajate naa Vigala järel [kohanimesid] Vig; `Leetse küla järel olime HMd; kõrts on teeśe `mõisa järel KJn
6. järele a. (välj suhtumist kellessegi, millessegi) ta oli justkui imeja laps mu järel Muh; mis immu sul senne järel on Emm; küll sa oled koa kommide järel maias Ris; ma ei ole nende (porgandite) järel, ei ma tänavu `teindgi Ann; lehm jäi `ammuma mu järel [kui ära tulin] Pee b. nemad on kodunt ära. nende järel ei `maksa `uatada Hlj; `valvab `toise järel VNg; `aidnik `oatab aa järel Muh; küll see (mees) aga naiste järel lipitseb Mar; ma ole iga päe õpetaja järel küsinu, tend põle aga viil tulnu; ma `vaata ju sii laste järel Hää c. (lõhnast) `aises viina järel Rei Vrd jären, järges, järgi1
järele järe|le R(-lle VNg, järä- Jõh) eP(järälä VJg; järäle Mär Vig)
I. adv (koos pöördsõnaga moodustab hrl ühendverbi)
1. (ruumiliselt) taga, tagapool; taha; kannul(e); kaasa(s), ühes; ka fig `uotan, et ta tuleb järele, `lähmä ühes; kuer `õtsib jänisse `jälgi ajab `jälgi `müödä järele Lüg; `jõudis järele `tääle Mar; minge `peale ees, ma saan järele küll Mär; peiu poisid tuld puari `kaupa järele Juu; tulekera old ies ja teene järele VMr; `võt́sid ühe silmanduse `lõnga, panid nõelale järele Sim; veab `jalgu järele Iis; kedä `surnu igätsemä, si̬i̬ minemä ruttu järele Kod; kas viisin ise [toidu] järele ehk `saat́sin lapsega Pal; tüdrukud piavad poestele tegema karva kakku, et siss piavad poesid järele `käima Äks; tuli tegi `puhta töö, ja `koergi ei `aukund järele Plt
2. (ajaliselt) a. taga, taha, maas, maha `kuida ne (kellad) järele `jääväd Kuu; kell on järele ~ järel Tür; kell jäeb järele KJn || ettenähtust hiljem teeb näid kruanu`päävi järele Kod b. lisaks, lõpetuseks siis oĺli kaks `päeva `pulma `peetud. siis kolmas päe `peeti järele SJn
3. alles, säilinud; elus mittu ja mittu `aastad on [pojalt] kiri tulematta, ma ei `tiagi kas on järele või on `otsas Hlj; isa suri `vällä, tämä jäi kahe ja `puole `aastane järele VNg; jättab oma varanduse järele `tõiste `riielda ja tappelda Lüg; `Leivapala ei `tõhtind järele jättäda, siis jättid oma ramu järele Jõh; arm o järele jään Muh; `Kerssalu jäi koa järele (so ei purustatud sõjas) HMd; [mõisnik] jät́tis ta `seia `Aabrama koha `peale järele HJn; ema suri neĺla`kümne `seitsme `aastaselt, ma jäin järele kaheteist`kümne `aastaseks Ann; siin Kõnnu mõisagi taga oli `enne tiik ja eks ta ole `paergagi järele; kaks tükki `surnuajas ja viis last on järele Kad; `pand́i uks `kińni, siis jäi `su̬u̬ja järele Pal; końt võerad saavad seda mis testest järele jääb Ksi Vrd järile
4. (ühendverbi komponendina verbi tähendust modifitseerivalt ja süvendavalt) a. ma `arvan sedä `asja viel järele ja küsin ja `kuulan inimiste kääst Lüg; [naine] `vahti järele – laps oli `surrud Vai; ma ole järele `passin kohe Muh; mene `kuula `enni järele, kudas se asi oo Mar; rehe papp `vaatas järele et ei varastatud, et tööd `tehti oolega Lih; ma `mõtlesin selle aśsa järele, see tuleb nõnna teha neh Kei; pruovi järele kas käib, ära `enne maksa JMd; pärast ikke akkasin `arvama järele, et kaks ja puol `naela on kilu JJn; küsisin seda `asja era`mahti järele, `üeldi‿t suab küll; läksin siis lähämalle ja `vuatasin targu järele, kuda sie asi üst oli Kad; me `võime seda järele `kaaluda Ksi; metsavaht pidi `metsa `vaatama järele, et `vargust ei ole Lai b.  (koos verbidega jätma, jääma välj millegi lõppemist, lakkamist, poolelijätmist jne) vihm jääb järele Rid; tä `eese sõnast järele ei jätä Mar; `tõmmavad kõbera rauaga suust verd `väĺla, ku kirmid on, sis `aigus jääb järele Vän; kas valu `ańdis koa järele Juu; pärast mõisa ärra viha `laśkis järele HJn; valud jäid järele Trm; tämä jätäb pruudid kõik järele, ei võta `üstegi Kod; Ma‿i taha kiusata, ma jätan järele MMg; kui külmale järele jätab, siis ka ilmad paranevad Lai c. (välj jäljendamist, kordamist, eeskuju järgimist, heakskiitmist, nõustumist jne) Kui sa söna üdled, ta `undab seda mütu `korda järele Emm; küla tädid näävad seda ja räägivad külas järele, et sa sedasi teed Rei; akkab teise sõnu järele `rääkima, osadlema PJg; isi omast peast ei osand `ühti, mis ma `eeli `ütlesin, siis `kiitis seda järele Juu; mis üks loĺl ees ti̬i̬b, seda ti̬i̬b teene järele Trm d. (välj möönduste tegemist, vastupanust loobumist, nõrgenemist, lõdvemaks laskmist jne) kova `ilmaga `ankuri akkas järele `triivima VNg; tuul on `andand nüid pali järele ja `ilma on `pehmest mend Vai; mehe sõĺm peab olema, mis järele ei joose Rid; ole sa targem, anna järele ometi; kangast, kui tätta kujotasse, siis `lastasse tätta lasipuuga sealt poomi pealt järele Mar; side `liiga kõbaste, `päästa natuke järele Mär; lase köit järele Trm; nõnna `kange on si̬i̬ mi̬i̬s, mitte järele ei `painu MMg || vahelene leib, `pandi seokst peenikest aganad, siis `andis `rohkem järele Var e. `saadab `lapsega `käsko järele `einamalle; `Olgal on sinu vaja, `saadab `poisi järele Lüg; tä tuli `moole järele, eks ma ikke pea minema Mar; teesel pääväl tuleb käsk järele, et tule `mõisa Juu
II. postp ( genitiiviga)
1. a. (ruumiliselt) taga, tagapool(e), taha, kannul(e); kaasa(s), ühes ei me `eeste `tööga küll teiste järele saa ega jõua; [koer] nii`kangeste inimese järele õppind `joosma Mar; mis sa ot́sid mu järele Aud; läksivad `jäŕgi`müeda üksteise järele nagu aned rias Kad; võt́tis poisil jalast `kińni ja lohistas kui `suatu oma järele VJg; niidavad üks teese järele Pal; käib üksi jäĺgi mu järele Plt || ise täiś mies juakseb lipaka järele VJg b. (välj teat järjestust) ärrä õli peris ärrä, `okmańn õli tämä järele Kod
2. (ajaliselt) a. (järgnev või korduv) tie üht tüöd `teise järele Lüg; päe läheb päeva järele ja meie aeg‿sab `otsa Muh; sui köib talbe järele Mih; üks aevastus tuli teese järele Juu b. [millestki] hiljem, pärast `tuhrati. sene järele sie jäse akkas `liikumaie Lüg; `iire näkk - - `õilede järele ajavad `mustad `kaunad Jõh; jääräimes, suured nagu kapused jää järele Jäm; rukki järele sai `tehtud odra Pai; `äikese järele oo külm alate Kod
3. a. vastavalt, kohaselt, (millestki) lähtudes `kumbasi ~ `päiva ~ `tähtede järele `seilama; `laiva `luovi `tuule järele VNg; lähäd `silma järele kõhe, võid `õtse kõhe `käia, et `kierä kuhugi `puole Lüg; loo järele on neid `seitse tükki Emm; ikke `loomi tunneb kirja ja karva järele Mar; esimene ja teene katku aeg vana juttude järele HMd; läksin juhatuse järele Juu; `vilja sai ostetud ja `müidud ikke `tündre ja vaka aru järele Kos; linad `aeduvad selle järele kuda linad `liotud on Koe; pere tańsib ema piĺli järele VMr; mina vestan [puunõu] lavvad silma järele, mõni aga vestab lavvad põhja järele Trm; `kartuli kuhi õli ümargune, õled `pańdi korra järele `piale Trm; `numri järele one vikati teräd; i̬i̬rtel terve kilimitu täis `ermid õma piä järele (oma teada) `pantud Kod; kuulu järele olema nõnna`viisi Ksi; nõdu on meie keele järele omasem, nõgu on `võeram Lai; tii minu sõna järele KJn b. sobiv, kohane; vastav(alt) isäle õli mies `miele järele Lüg; kääd teeväd südäme järele, `eigä südä tie kässi järele Vai; `amba järele ~ moka järele (maitseb hästi) Emm; [saabas] ühnä jala järele, põle se suur egä; `kangeste elos kehä järele jüst nao valatud Mar; ega see vägisi olnd, see oli ikke `tahtmese järele Mär; kuolitasin ta oma kää järele `väĺla VMr; siare `ümber oli kalts, põlvest jala kõverduseni. õmmeldi kokku siare järele, alt `kitsam Lai; sialt [poolikojast] oli `poolisi `õlpus võtta, kää järele Plt || ega tema teeste järele `painu, ti̬i̬b nagu ise tahab MMg
4. midagi ära tooma või viima paras `surma järele `saata (laisast) Lüg; `lõuna `aeges tuli nooriku järele sõit Vig; Uadu tuli oma `oena järele Juu
5. (välj administratiivset alluvust või kuuluvust) `Maitli `mõisi järele õlema `meie Lüg; `Kaarma Suurevalla järele. säält me tulime `Ilbla `möisa. see on Piha järele Vll; kelle `kontori (valla) järele sa oled Trm; ta on Äksi kihelkonna järele Pal; Kalmuväĺja oli `Leedi `mõisa järele Lai
6. (välj suhtumist kellessegi, millessegi, vahekorda kellegagi, millegagi) a. `kange imu `viina järele Hlj; ta oo maias viina järele Muh; kanad oo naa `nälgäs prussakate järele Mar; mina olin koa imus ruki keevavee leba järele Mih; igav lapse järele Iis; vili armastab seda maad, on selle maa järele Trm; nõnna iso marjade järele Kod; vars igatseb ema järele, ei sü̬ü̬ MMg b. ma põle teite järele oodan mette Muh; `vaata tä järele, et tä ei kuku vee`auko Mar; `oota ja nori so järele `peale, kaua ma `ootan Mär; ta `valvab teese järele, kus ta selle ehk selle aśja paneb Juu; milla temal oli `aega viel meie järele `vahtida VMr; `mõtle selle järele sie on just tõsi VJg
järg1 järg (jäŕg) g järje (jäŕje) eP(g järre PJg; kom järiga Ris); jäŕg Plv, g järje (jäŕje) TLä Krl Har Rõu; g järe Vil M(järg Hls) San, in jären Nõo Krl; `järg(i) g `järje Kuu(g järe) VNg Lüg Vai
1. järjekord, kord minu järg on `mennä Kuu; Nüüd järg Poola kääs (sõjast) Pöi; Juhanes ku jütujärje oma käde sai, eiedas seda öhtu otsa Emm; lähäb `veskesse tä `ootab kas kolm `pääba `järge Mar; mine viel järjegä (loe arve edasi) Khn; siis kui selle `viimse järje sinised läksid, ta oli sinise paśsi mees, ta läks sõtta Nis; sügise obuse `rautamise aal oli sepapajas suur `ootamise järg Kos; nüit tule jäŕg miu kätte (pean varsti surema); ku ta (nakkushaigus) järege siin om, siss võtt ta läbi puha Krk; masin jõus järjega joba Räesajagule; nüid om jäŕg miu käen, ärä tüki vahele Nõo; ma es jõvva `järge vällä `u̬u̬ta San; järge, järges üksteise järel(e), järjestikku, järjest; reas; ritta `vaslabe, `tuhkabe, `matsabe oo ühes `järges kõik Muh; `aetasse puhas `ühte `järge Mar; vahest oli ikka suured pulmad, mõni kakskümmend obust ühüs `järges kõik Lih
2. a. algus, hakatus mine tee poisile `künmise järg pöllal üles; lapsel on luu järg kää (saab lugemisega hakkama) Khk; kui soja järje `sisse soab, siis ta (pliit) akkab vädama Vll; juba akkab `kohmama, lume järg akkab tulema Muh; `keegi tegi järje üles, siis akkast jutustama Rid; tääl nüid järg käe, sai järje kätte egä nüid põle lõpetost `enni kui ots käe; järg (viljakasvu algus) `näitab küll elos Mar; seda `viisi ma sai obuse järje `piale (sain endale hobuse) Kse; ilm akkas kahutama, küĺma järg juba sies Kos; ku juba järe kätte saab, küll sel küined on, kis võtta tahab Vil; noh jäŕg (töö algus) om käen, `astke `platsi! Nõo || (taipamiset, arusaamisest) ma sai jutul järe `pääle, ma tää, kudass ta olli Krk b. tegevusjärk; koht, töörinne, kus miski pooleli jäänud, kus parajasti ollakse koes see järg jähi Khk; `Sitmeadraga veeda pöllu pεεle pisigene vagu, külija nεεb siss küli `järge Emm; käi oli `metsas järje peal, siis sai `jälle käiatud kui ta (vikat) nüriks läks Rid; kus eile järg jähi sealt akatse `peale `jälle teise pääbä; sööb sii ja söömäjärg oo lauale jään tesel Mar; Järg jääri persses ja ots oina kõhu all (tööjärg kadunud) Kul; Kus ma täna järje jätan, sealt ma omme otsa leian (poolelijäävast tööst) Mär; `kaugel te oma niidujärjega olete jo Juu; sialt lõppes töö jäŕg ära Kos; jutujäŕg jäi kolmandõ päätükü manuʔ Har c. teat aeg, ajajärk, arenemisjärk, periood mul oo vanaduse järg käe Muh; vat kui vaaks jäi elm, ilus vehma järg (vihmajärgne aeg) Rid; sügisene järg; `paergo ike alles suine järg Mar; ligi `õhtut vai `õhtu järege ma lää talliteme Hel
3. a. pidevus, järjekestvus miä pean sedä `ammeti ikke `kinni, siis on järg kääs Vai; Aŋŋerjad viidi järjega Berliini ära Khk; nimi ike `ampsest ajast, vanast järjest Vig; tuul on vesigares läin. se vesigares saab järiga Ris; tal on viel `aiguse järg sies Kos; lapse järg tal on, et võib `kohta pidada; tal on loomade järg ia Trm; nüid om vihma jäŕg, nüid tule `vihma `varsti jälle; temä (siga) ei oole vi̬i̬l `järge (harjumust) saanu, ku ta järe saa, siss käi kardultess; ei tää kedägi, temäl om jo `poige jäŕg, ei tää, ka tüdärt tule Krk; viiś `aastat `ti̬i̬ńse üte järege Hel; mul käib nüid ubina`ku̬u̬rmine ütte `järge mü̬ü̬dä, mõni ütsik päiv jääb vahet Nõo || ikka sii Saaremaal on olnd se elamise jäŕg mul Krj; minu järg (elukord) on siin Trm; ma piä sedä `järge (tööd, elukutset) ike käen Puh || ahervare, ase teu majad, nende järjed oo `paergu nähä seal Vig b. varu, tagavara kellel vanad vigadi `järge on, see saab `niita; piab vilja `järge ede `oidma Khk; `järge es ole järel, pidid `mõisad `orjama Muh; vana järg seisäb alles ees. ikke vana `järge saab alles `süia Mar; eks teil ole ike alati se (silgu) järg Juu; õenas tapetud ärä, arvata et si liha järg one `veeke Kod; söögi jäŕg, si̬i̬ piab oleme; ku vili är külveti, kudas tera järg olli, ku jäi üle, sis sai tetä kama Hls; `oiti tulejäŕg tuha sehen Krk; mul om vi̬i̬l vana jäŕg i̬i̬n, mul ei ole ädä midägi; nüid om ubinajäŕg i̬i̬n (küllaldaselt kooritud õunu), nüid om `aiga Nõo; vana viĺlä `jäŕge om iks vi̬i̬l Krl
4. olukord, seisukord, seisund (iseäranis majanduslikust olukorrast) tüö on üvä järje pääl Lüg; tüdär ka on taas `vaise `järje pääl Vai; oras on kasumise jäŕje pεεl Jäm; ma vaada kuidas selle `aige järjed on Khk; [ta] pole seda vöin näha mitte, et ta öde nii viletsas `järges Krj; [moos] paers keema järje peal Vll; küll oo vilets järg igast asjast Muh; nad seal nii paljo `teenist, et nad elamese järjega läbi said Rei; see järg tääl käe ikke et tä `poegima akkab Mar; tal `praegu päris ea jäŕg kääś; ta elab `äśti eal järjel Mär; seda `muodi järg (rase) Ris; kuda ta jäŕg on, kas on `jõukas koa Kos; paraegu on meil iki rahujäŕg KJn; mede kolooś olli edimelt ää järe seen Pst; lehmäl om tõise järe (hakkab poegima) Krk; kuiss selle `tü̬ü̬ge sul jäŕg om Hel; temäl olna ka nüid lahedamb jäŕg elädä Nõo; mul oĺl külh elu `vä˛ega kitsass, noʔ om jo elu vana järje pääl tagasi Har || vara, jõukus meil oli seda `järge Aud; Vanemate järje pääl on `kergem elama akata Hää; kel vähä suurep jäŕg olli, sulasel, `aeti talu pidäme; ää järege (jõukas) tüdruk Krk; sääl vana jäŕg i̬i̬n, mes säl viga elädä Nõo; järje peal(e) 1. (heast majanduslikust olukorrast) sai nönda järje `pεεle, `ostis omale `autu Kaa; `aitas tä järje `peale `eese vara ja kraamiga Mar; olli mitu `poiga, aga kikk saive järe `pääle Pst; talu om ää järje pääl Krl 2. korras, joones; korda, joonde (tööst) kangass on järre peale `säetud, muutku kuju PJg; ken `tü̬ü̬ge järe pääl olli, sel olli iki enne `jaani sõnnik veet Krk Vrd jären, järjes; oma~teise järje peal rase ta oo vist teese järje peal juba, jalad paestetavad Mär; oma järje pial `jälle; oo järje `piale saand PJg || fig Ädalesel pole εεd `järge (liigne kiirustamine ei ole hea) Emm
5. (asu)koht, asend (millegi suhtes) pöhjamaa peab pigem olema külma järje pool ikka Jäm; Ikka tera teisem, ta metsa `ääres järg, sool ikka koht kus sa looma lased Pöi; seal ju silla `earne järg (talu asub tee ääres), seal köivad `ühte `inge inimesed Muh
6. muid tähendusi peaks sellest tööst ka ühekorra `järge saama Khk; siss tä sai täst `järge (võitu) Mar; neil o kateksi jäŕg, na om üittõśtege sõbra; ega si̬i̬ naaruasi ei oole, si̬i̬ om tõe jäŕg; na püünive `endel mesilinnu järe `kinni Krk; järge andma välja andma rugi `andas se `aasta eieti `järge; nelja tahalik oder, nee `andvad änam `järge kut kahetahalised Khk; Saab niid ulluks ää näha, kas tuhliseeme annab nii pailu järge (piisab), et maa täis saab Kaa
järge1 `järge Sa Muh Emm Mar Mär Kse Var Khn PäLo Ris KJn Räp Se; `jäŕge Kos Krl järele
I. adv (koos pöördsõnaga moodustab hrl ühendverbi)
1. (ruumiliselt) taga, tagapool; kannul(e) fig sa elbid nii ruttu `keia – ma‿b jöva `järge Khk; vää `terve eluaa seda `lontrust `järge Vll; Sest oli iä, et tuul oli `järge, saemõ `muulõ vahõlõ `sisse Khn; noorik `sõitis siis `peimega ees ja tesed pulmalist `järge Aud; ma sai sullõ `jäŕge Krl; tulõ `järge, är‿jäägu `maaha Räp
2. (ajaliselt) tagantjärele, hiljem nutab `surnud taga. kurvastab seda nii pailu `järge Jäm; kaua sa täda `järge ikka `leinad Khk
3. alles, üle suri ise εε ning jättas völad `järge puhas Khk; `Leiba jähi oomikuks `järge; Paljalt märg paik veel jääb järge Kaa; `kolne `narlane jätab `valged villid `järge Pha; `tuhlid nõnda ää mädanend, paljas juuk `järge veel Pöi
4. (ühendverbi komponendina verbi tähendust modifitseerivalt ja süvendavalt) a. küll ma kuula `järge Jäm; enne `mötle `järge, kui sa midad teed Khk; vaadate Saaremaa külad `järge Kaa; passitas `järge kas koer on ullus läind PJg; `kullõ `häste `järge, taa jutt ei olõ jo nii Se b.  (koos verbidega jätma, jääma välj lõppemist, lakkamist, poolelijäämist; loobumist jne) `linnaminik jähi `järge `jälle, jähi nöuks; `aigus akab `järge `jääma; sai `jälgede `pεεle. mette‿s jäta `jälgi `järge Khk; sadu om `jäŕge jäänüʔ Krl c. (välj jäljendamist, kordamist, heakskiitmist, nõustumist jne) laps teeb vanamale `järge Jäm; kui sa oma söna oled `itlend, siis mets `itleb selle `järge, siis kajab Khk; Peeter oo kange lindude ning loomade ääli järge tegema; See oo üks järgetehtud pilt Kaa d. (välj möönduste tegemist, vastupanust loobumist, nõrgenemist, lõdvemaks laskmist või muutumist jne) lae riivib `järge, kui `ankur `järge jooseb; obu annab `järge – äb vä˛a teise `körva; ilm akab külmale `järge `anma; süda on täis küll, aga jo see `järge ka annab Khk; Kuub on lühike, peab alt püsut `järge `andma; Küll Sander akab järge andma; Inimene peab teisele ikka järge andma ka Kaa; Jöńn jumalast `loodud, kes see tahab `järge anda Pöi; `luhva `sooti `järge Khn e. `saatavad raha, neljasse tuli kutse `järge Khk
II. postp ( genitiiviga)
1. (ruumiliselt) taga, taha; kannul(e) tule niid nobemidi, sa‿p joua mo `järge Jäm; keib paigal mo `järge kut koer jooseb `järge; tule mo `järge, küll ma `näita Khk; köis jääb vahest lohisema rataste `järge Vll; Ma lähe täna ise adra `järge Pöi; ragi lohistatse puadi `järge Muh; meto tükki ühötse `järge Mar; üksteise `järge, kannul PJg
2. (ajaliselt) a. (millelegi järgnev) midu sidu püha ükstese `järge Khk b. pärast pika vahega [lehm], siis vassigu `järge lüpsab natuse; kevadine püi aeg see on jüribe `järge, `ristabe `aega Khk; kut ma kahe `järge (pärast kella kaht) tuli `siia Mus; vihma `järge `jälle `kange tuul Pöi; `niide panemise `järge saab kangas `soase `pandud Aud
3. a. vastavalt, kohaselt, (millestki) lähtudes uiema moe `järge `tahtvad `käia Jäm; äks rohi kasu ikka `rohkem maa `εεduse `järge; laev triivib tuule `järge; poiss on nii Anne `järge (sarnane) Khk; ma tee ise oma `tahtmise `järge, minu aru `järge piab ta olema; `Määruse `järge pidi kõigil lokulaud ölal olema; Tuulingud kutsuti sii pere nime `järge Pöi; `päeva `järge vaadati `aega Kse; mu lugõmise `järge pidi nii olõma Räp b. sobiv, kohane see jökk on nii mo ihu `järge; jala `järge kiŋŋad Khk; Jahupuder oo vanainimese amba järge asi Kaa; See ösna vana inimese `amba `järge (maitsev) Pöi
4. (midagi või kedagi) tooma või viima `oome minnasse massina `järge Khk; mene arsti `järge Kär; Seda paras surma järge saata, siis aigel aega patust pöörda (laisast) Kaa; ma tuli nüid või `järge Tõs
5. (välj administratiivset alluvust või kuuluvust) köŕts on selle küla `järge Jäm; Indu küla on Ansiküla kihelkonna `järge Ans; see Eeringsaar - - oli `Loona `möisa `järge Khk; `Vatla oli `Virtsu `järge Var
6. (välj suhtumist kellessegi, millessegi, vahekorda kellegagi, millegagi) a. ta igatseb oma lapse `järge Jäm; menel tüdrugul perse kipitseb paigulist isaste `järge Khk; kanad on nii `kangest kanepi seemeste `järge Kaa; [veised] oo `maiad leva `järge Vll b. ta peab mo `järge `ootma Jäm; vaada lapse `järge Khk; Äi tee kes su titu järge peab vaatama, ise paneb aga kodunt laksutes minema Kaa
III. partikkel (tähenduslikke seoseid sõnaga järg1) a. korda, puhku ma söö omingust `järge alles Muh; olen ika veel umigust `järge `voodis Emm b. (millestki) peale, alates `öhtist `järge pεε `aige veel Khk c. (ajaliselt) poole, -poolne, -poolik see oli ühnä omingost `järge (hommiku poole) alles Mar; kevadest `järge (kevade poole) Mär; siis piab minema omikust `järge `poodi Ris; `paerga on ommikust `jäŕge aeg Kos; sii `juhtus nii sügisest `järge KJn
Vrd järgi1
järgi1 `järgi Jõe hv Kuu, Jõh Mus Pha Emm Phl L spor Ha, Amb JMd JJn Tür VMr VJg spor TaPõ VlPõ, eL; `jäŕgi Tor Vil spor T V järel, järele, järge1
I. adv (koos pöördsõnaga moodustab hrl ühendverbi)
1. (ruumiliselt) taga, tagapool; tagant(järele); kannul(e); kaasa(s), ühes jne; ka fig Mõõk puust lai ja ümmargune pea ka `järgi Tõs; ja siss nad `juussid parsil üless, ja mina `järgi Hää; vahest `toodi kottu sis `lõuneks `meile kedagi `järgi, ükskõik mis `aśsa, `sooja `süia Tür; käsi tüḱk ette, si̬i̬ tule kudamise aal `järgi kasvate tõeselt pu̬u̬ld Trv; aga ku [päikesel] `järgi om `seante saṕp, sadu om `mü̬ü̬dä joba; tuul `perrä van ~ tuul `järgi u; ma lää ehen `lõune ärä, lõuna tuvvass `järgi mudiki Krk; niidäb ilusa kaari, meie ei saa `järgigi Ran; niida sa ka mullõ `jäŕgi, kas sa ei joua vai; latsõlõ piät häste süüäʔ `andma, konas ta kasumisega tõistõlõ `jäŕgi saa Har; joosõ ruttu `jäŕgi tu pakõ i̬i̬h Se
2. (ajaliselt) a. taga, maas, mahajäänud miul om veeränd `ütsme pääl, om jären, ma jätä [kella] viis minutit `järgi Hls; kell om `järgi jäänu Hel b. tagantjärele, hiljem ta ei lase meelest äräki tedä minnä, temä ikk tedä `järgi Trv; saat `täämpese jao ka `järgi, mis `täempe ilma jäät Krk; nüit om pottsepp `surnu ja puu`meister, aga ma `ütle `järgi, et na olli tubli mihe Hel c. (välj teatud aja lähenemist, saabumist) mis sa sii `aega vötad, `öhtu varub `järgi Pha
3. alles, üle, alal(e), maha; paigale; säilinud, olemas nii`palju on siis `sellest `Järve külast viel `järgi vanu majasi Jõh; mi̬i̬s jäen `järgi kahe lapsega Tõs; jäi naapaelu `järgi, et sai pad́ja pöörid teha veel sest `jälle `riidest Aud; nüid ei ole `rohkem `järgi jäänu kui mina üksipäeni Äks; no siss `jätseve `järgi koha `pääle, es ajave tedä ärä Hel; kui `mõtsa maha võtad, jääb kannistik `järgi Ran; `järgi jäänu sü̬ü̬p kaśs, `perrä jäänu sü̬ü̬p peni Nõo; jäness `hülpäss, jälekeseʔ jääväʔ `järgi Se
4. (ühendverbi komponendina verbi tähendust modifitseerivalt ja süvendavalt) a. arst `kuulas toroga `järgi Vig; Katsutaks `järgi, kudas leib on; siss nad rehkendanu asja `järgi, ku põle muud kedagi, ku uńdid aanu karu taga Hää; om vaja `järgi `ru̬u̬vi; `kaeti `järgi ka lugede mõistad Hls; akasi `järgi `arvame, olli viiśkümment kopikut `puuduss; me lastel vaadets kõvast `järgi, ei lasta minnä uĺakut tegeme Krk; ajate `järgi, mis vanast olli Hel b.  (koos verbidega jätma, jääma välj lõppemist, lakkamist, poolelijätmist; loobumist, hülgamist jne) siis jäeb `jälle see asi (valu) `järgi Aud; Mis sa nõndapailu krimad, jäta järgi ka vahel Hää; [kana] akkab `krääksuma ja kluksub, jätab munemise `järgi HMd; Mäŕt ei jätä `jäŕgi ja `ütleb, sa pead `täädma Vil; vihm `vaibub, jätäb saost `jäŕgi Ran c. (välj jäljendamist, kordamist, eeskuju järgimist, heakskiitmist, nõustumist jne) Üks võetud sõna, `kiigi on kord i̬i̬s `ütlenu ja teised akkasid `järgi `ütlema Hää; mis‿sa ees teed, teeb kihelkond `järgi Ksi; õpitemine om, `ümmer kõne ku, tõist järgi augutetse Pst; aevas kitab `järgi, si̬i̬ mis‿sa `mõtlit om tõsi Hls; ta ahvip `järgi puha mis ta näep või kuulep Krk d. (välj möönduste tegemist, vastupanust loobumist, nõrgenemist, lõdvemaks laskmist või muutumist jne) siis nad `andsite `nüörist `järgi ja pärast `temmasite `jälle tagasi Jõe; Tend klani änam ku änam, tema `järgi ei `nõrku Hää; ree jalas ei `painu `järgi Hls; si̬i̬ om `seante, ei nõrgu mitti. viimäte nõŕks iki `järgi (andis järele); villan kangass veńuss `järgi, ku kammer lämi oo Krk; ta om rahulik, lepib `jäŕgi, ei `vaidle `vasta Ran; ku `ommegi `ütlemist, tõene jätäp `järgi, ei `vaidle enämb; jäĺe suur valu `olli, võti `rohtu, vaśt nakap `järgi `anma Nõo; nõrgup `järgi Rõn e. tea mis äkilene asi see on, et `miule põllu `piale `järgi `tuĺlid Vän
II. postp (genitiiviga)
1. (ruumiliselt) taga, taha; kannul vedasime oma `järgi Äks; niit́ oli nõela `järgi Plt; obused `pańti [rehepeksu ajal vilja] `piale sõkkuma üheteise `järgi SJn || jooseb raha `järgi kas vai käpakil maas Hää; temä ju̬u̬sk tüdruku `järgi Hel
2. (ajaliselt) a. millelegi järgnev päeva `kaova üits üte `jäŕgi Nõo; no˽tulõ kolm `päivä pühä üt́stõsõ `jäŕgi Har || (välj korduvust) pillub nigu `varblasi rüḱkä, pit́s pitsi `järgi (viina juues) Ran b. hiljem, pärast kui maru ehk toŕm akkab kõue `järgi, siis kestab kolm `päeva Rid; `ternes piim oo värske poegimese `järgi keedetud piim Aud; mõne `aiguse `järgi nahk akab `kestama PJg; `ahvenate `järgi akkab tindi püik Trm; raudratta tulliv puurataste `järgi Krk; `rüätuse tuleva mõne söögi `järgi, mes ei ole ää Ran; vana elumaja rappu selle `piḱne käräku `järgi Kam
3. a. vastavalt, kohaselt, (millestki) lähtudes kuus külimittu oli vakkas vana`seäduse `järgi, uie `järgi oli viis külimittu Mus; sai silma näu `järgi jäud `valmis `tehtud, siis sai liisutud [noodapüügil kala] Pha; ise`meelne inimene, teeb kõik oma `tahtmese `järgi Tõs; `ü̬ü̬si arvati `aega kuke laulu `järgi, talve arvati omikust `aega koidu `aokese `järgi; `Kärnama, si̬i̬ on vana `rahva `järgi sõna Hää; `päikese `järgi `vaatasivad et kui võru oli `ümber `päikese et nüid tuleb `vihma ja tuult Amb; ennitse `amme es ole küll midägi asja, `nüidese amete `järgi (uuemaaegsete naistesärkidega võrreldes) Trv; `koeti esi oma pää `järgi või tõise kirjä `järgi; kuulu `järgi nõnda om, ma `õigest ei tää; lääbägu jala `järgi ärä `painunu Krk; timmandiga lõegati `akna ruudid mõõdu `järgi `väĺlä; tu̬u̬ (peamalk) annab ennäst siss paenutada kuhja pää `järgi Ran; sa‿lõt iks pää peremi̬i̬ss, mi˽pia iks su˽`jäŕgi olõmõ San; näo `jäŕgi ei tunnõʔ Krl; sualaat́ `säetäs sua suuruse `järgi Räp b. sobiv, kohane; (millegagi) kooskõlas kuub oo keha `järgi `tehtud Tõs; Elan, kudas `tasku lubab, `tasku `järgi Hää; kaboti kuuel olid `krooked, kroogetega tõmmatakse riie piha `järgi Hag; rüi si̬i̬ oĺli kaala `jäŕgi sedäsi ärä lõegatud Vil; ku vähe `tahtmise `järgi ei ole, siis om täis ku püssipauk; mea säe ta oma käe `järgi ärä; ää tehe soolane sü̬ü̬ḱ olli, ninda `süäme `järgi; si̬i̬ seemeĺ om selle maa `järgi, kasvass `äśte Krk; küll om jala `järgi `saabass Nõo
4. (midagi) tooma ta vaja surma `järgi `saata (laisast) Hel
5. (välj administratiivset alluvust või kuuluvust) `Kople küla on ta ise `eesest (küla ametlik nimetus on Kopli), aga `Kärbla küla ta on ikka mõisa `järgi (kuulus Kärbla mõisale) LNg; Meeri vald om Nõo kihelkonna `järgi Nõo
6. (välj suhtumist kellessegi, millessegi, vahekorda kellegagi, millegagi) a. iketi `surnu `järgi, omakse `iksive; ei oole üttegi ken miu `järgi ikk Krk; ta igatsess kodu `järgi; temä imu käi selle tüdruku `järgi Hel b. mea pia kodu `järgi `vaateme Krk
III. partikkel a. (millest) peale, alates ne asjad jäid pöllale sügisest `järgi Emm b. (ajaliselt) poole, -poolne, -poolik, (teat) ajal omingust `järgi JMd; ma tule ommen ommukust `järgi kohe tagasi; ku ommukut `järgi ütelts, si̬i̬ om enne ruu`kosti (enne kella 8 hommikul) Krk; välu `oĺli iki sügise `järgi, kui jäŕv es ole vi̬i̬l üleni `kinni küĺmänu Ran
Vrd järge1
ka1 ka üld (koa, kua spor eP; kaʔ San V; ko Jäm, spor L) (assimileerub kergesti eelneva või järgneva sõnaga; tähendus sag asendatav liitega -gi, -ki)
1. samuti; ühtlasi; koos siis `panna `malgad `piale `kuhjale. viis `pandi ja kaheksa ka `pandi VNg; üvä `õhtat! (vastus:) `teile ka; tämä ka [ise] ei näht, aga tämäle ka juo emä `rääkis Lüg; kui sa raha ei taha aga kas sa siis `leiba ka ei taha vai Jõh; `ilma on mogomaine `tuuline ja `tormine ja lund sadas ka viel Vai; Tuled sa ko kui ma kirgule liha Jäm; nüid o lüpsi aeg koa `varsti kää Jaa; makile soab liha koa `sisse `pandud; `Oota ma tule koa Pöi; mis ma tea, seda ma räägi koa Muh; kui tere `tehtaks, siis `antaks kätt ka ikka Käi; pöial on ka sörm, aga tal on ise oma nimi Rei; pere nime järel `üiti karjama ka Noa; kui ta (varss) oo `aastane, siis oo juba säĺg, kahene koa veel säĺg Kul; `enne ei ond jalgrattaid koa mette ja masinaid koa ei ond Kir; ku‿ma‿i joo, siis ma‿i saa `süia ko mette Mih; mine sa koa tääga Tõs; tulõ‿nd sia miuga kua Khn; mõned ikke `purssist eeśti keelt ka Aud; võid tagapool `süia koa PJg; sõõruta ikka koa Vän; künnapast saab ka `laudi `saagida Tor; eks kangas ole küll koa riie Juu; aga sie oli koa viel iesti valitsuse aeg alles HJn; ja oma maksud olid ka omal aal pial Pee; ot ma kua `rüipan korra ühe lonksu Kad; meie annama mängumiässele kua õlut Kod; ah ike tahate ka Äks; minul ka kääd tikuvad värisema Pil; `talve oli kaits tüdrukut ja suve oli suve tüdruk ka vi̬i̬l kolmass Trv; mia peĺläsi ka nooren Krk; sääl ka‿kki (ikka) mueduki käesite Puh; nemä ei tunneki miu, et mia ka sugulane olen Nõo; susi tullu˽pajast ka˽penile `järgi San; mis eesti keeli ommaʔ, nuid loe ma‿k̀aʔ `seĺgele Krl; Oĺl hari ka‿ks olõman Har; nissu ka võit kääntäʔ `vihko Se
2. isegi, koguni aga kolm `kruoni ka `maksas `ostaja [lõhe eest] Vai; vahest jähid [heinad] tegemata koa kui vesine aeg oli Kär; libauńt joosn puu `otsa koa Tõs; täo `kärmsi ka vähä Saa; koer kua vihmaga ei sü̬ü̬ Kod; seeni om lõun [saunast] ärä ka kadunu Ran; ku elu`päivi om, ma kua `kanga ka vi̬i̬l ärä Puh; ei ole mul meelen ka TMr; iilä käve `piḱne kaʔ Har
3. ikka, siiski, ometi ulk inimisi oli [talgul] ja pidi ka `süia olema ja pidi ka `viina olema VNg; neil õli sugu vähäkene süüd ka Lüg; `viemö `oige rüsäd `arvast `maale ka `kuivama; no siis `tarvis ikke ruttada kui saad ka `päiva `luojast kodo Vai; kääd oo nödrad ka, nendega ep saa eite midad [tehtud]; sel iga pεεl ka, üle nelja `kümne Khk; ta (kampsun) oli ise leigatud siis ka nenda‿t siit oli kövasti `ümber Pha; Pea ete vahest eese mokk moas koa (ole vait) Pöi; Sa mõtle koa, mis sa teed Mar; taal oo raha `pankas koa ikke, ega ta ilma ole Mär; üks juut́ `tahtnd mäe ää `osta - -, aga pole koa `lastud mette; se peab ika kadagas koa olema (suur); teda (marju) on koa `otsida (leidub harva) Mih; ju ka paelo mjõnd siäl irvitäväd Khn; ari oma nina koa Ris; kui inimene on ike kõik maa pial läbi eland siis tiab tema ka, kus ia on ehk kus sańt on; ei tiand mina seda noorest piast et mõni töö ka parem oli Pee; `liapasime selle `tiega kua `seie Kad; no viiśkümmend ikki `ütlem kohe, kui ka `rohkem ei ole KJn; milless sa teiʔ ka nii Se || ja `ütle `mulle ei ehk ka, kas sa teed seda `aśja või ei tee Juu
4. sugugi, hoopiski [lennuk] ei mend `kõrgelt ka, madalalt läks Lüg; `eiga tädä‿s ka nda `paljo ka old, et viel `naisile `anneti Vai; sind ep taha pulgaga ko `soskida Jäm; ma‿p kannada teda silma all ka; pole kaas`tundmist taal ka natustkid Khk; see `polle koa Aadu jagu mette Kir; ma põle and ega koguni luband kua Lih; nüid põle ko `kohta, kus `sisse ei saa Mih; tää ei tahn siis sii änam tööd teha koa mette Aud; nüid tal põle `aega koa Ris; mitu `päävä, ma ei mäleta, aga kaks-kolm ta ka ei old JJn; peris loĺl ta‿i olnd, aga peris tark ta ka ei olnd KJn; lõug lõbisess, ei saa kõnelte ka mitti Krk; aga tu kivi oĺl nii teräv, - - `sinnä‿ss saa ka `pääle eedätä TMr
5. leksikaalse tähenduseta, tugevdab eelnevat või järgnevat sõna või lauseosa a. (küsimustes või muudes kõnetlustes) said sa sεεlt pari ka Khk; kas ta oo koa kaela `kandaja veel või oo ta vana Muh; kas saite ka tänäbu koa küene täis Vig; mis ni̬i̬d vanad vanamed ko `rääkisid Pal; kas miu emäd om ka siin Nõo; kas sa‿k̀a liinahn käve Rõu; milless sa teiʔ ka ni; kas sul om ka häṕe, mi˽sa ti̬i̬t Se || (tervitustes) tere ko Jäm; Terekest kua Trm; vanast `ülti tere˽kaʔ kui `tarrõ `tulti; [keskhommikuse söögi ajal] terek̀a sü̬ü̬maost Se b. (ebamäärase, kahtleva jaatuse või nõustumise puhul) [ kas seal oli `marju koa?] oli ikke koa Mar; [ kas puĺl on `kasvand?] puĺl on ka loomakene juba küll; ja sie oli ise ia rohi kua JJn; meil siin ikke on `iiri koa Tür; eks ta õle alb kua Kod c. (tugevdab etteheidet, pahameelt, põlastust jne) sa oled üks lämmkäpp koa, anna so käde siis midad; `seike `ungam koa midagid tiab Pöi; Tä kua kedagi tiab Han; mis sa koa oled! Kos; oled koa va töĺpsaba Jür; ei sa kua sua üksi `toime JMd; ei soa koa ühek̀ora sinu `tahtmene täis Koe; põle sest kõnest koa `aśja Ksi; paĺlass türä `jalgu vahel ja temä ka mi̬i̬s Rand. (muudel juhtudel) ommete ka olivad rahvas. ei `kaaluda `oskand Vai; anna käppa ko Jäm; nad `kutsusid mind `seltsi ka Kär; lääberdab koa edatsi natuke Jaa; küll oodeti ikka koa, ometi ta tuli `viimaks `koose; Ma tee siis natukse `toari koa Pöi; see on aga ka ete kina Emm; need jalad köi koa änam Vig; mina tea koa kui kaua Ris; pienikene `õmblus - - pidi `jälle akkama `õeruma kua ja KuuK; no sie `ańdis aga `nühkida koa `enne kui sa said [kangaga] lõpule VMr; tuli Liänä minuda kua `vaatama Kod; `peigme emäle `ańti nisa·mmati ka - - tekk ja säŕk KJn
Vrd kaas1, kah
kado|päiv sõim (tuhmunud tähendusega) kadopäiv sinnu `võtkõ gu sa kullõ õi minnu; [kas tead?] aa˽kadopäiv näid tiid Lut
kah kah Jõh eP eL
1. samuti minugi ema vei ikke `karjatselle muna kah Jõh; sipelga patti `tehti kah `aiguse pärast Jäm; kui te olete `sirpi näind, siis te tiate akki kah Hag; no suppi keedeti kah [heinamaal] Kõp; tule kah Hls; sia `ahju kah, pessä neid tuḱke vähä kah Krk; `su̬u̬la `panti kah teräke söömäle `pääle Hel; poodin `olli kilu, ma tõi `endäle kah Nõo; tule sina kah, lääme katekeisi Kam; kae˽sa˽kah, ku illuss om San; sa olõt jo˽vana miiśs, kasa kah `nu̬u̬ri `poissõ `seĺtsi olõt löönüʔ Har; mi˽tan `aŕvssime kah, et ega ta nii ei jääʔ Plv; linal omaʔ kukuʔ. lillel oma kah kukuʔ Räp
2. (ütluses üleolekut, pahameelt vms tugevdades, rõhutades) kah asjalene! KJn; serände mõni miiss kah Ran; oh sa äbemädä jumala`peĺgämädä inimene, sa‿i `peĺgä jumalat kah Nõo; mis säänä `hauśmine kutsutass kah Rõu
3. (leksikaalse tähenduseta, tugevdab eelnevat sõna) Pia suumulk kord kah kinni Tor; mis sa külän kuulid kah; ei jõvva sedä `nääkmist är kullete kah; terekst kah Krk; paĺlu `viĺlä saide kah San; no˽kasa kah süüä˽tahat Har; kellele ta nood `saie kah Plv; t́erek̀ah Lei
Vrd ka1
kes kes u, hv R, S(käs Jaa) hv LäPõ Ha spor ViK/keś Sim/ I, Plt u eL, kis Jõe u Khk, Muh Hi L(kiś) spor K(kies Juu) u eL; g kelle eP(kille Khk Krj Hi) eL(keĺle Rõu Plv Se), `kelle u hv R, kesse van Sa, kenne van Sa Hi(kinne), LNg Kei, kene Hi(van kine), Ris HMd Kei; p keda (-ä) üld /kida (-ä) Khk Hi San Urv Krl, kidäd San, ketä Vas/. Lühend- ja erandvormid: el kest Nõo; all `kelle Kuu VNg, kelle Muh Har Se(keĺle) Lei; ad kel Kuu Lüg Vai Kir Juu, spor , Kad VJg Kod Pal KJn SJn San V; abl kelt Kuu Vai Nõo; kom kelega u Ris. Lausefoneetiliselt koos dem-pron (vt ka kesse): sg kestu Ran(kõstu), Nõo Ote San Urv(kistu), `kestu Vas, pl kis|nid KJn Kõp/kiś-/; kes|ni Krk San/-nu/. Pl puudub. Eriti int-pron liitub sag küsipartikkel, nt g kelles Muh Pil Krk V; p kedäs Kuu, -ss Trv Nõo VLä Se, kidas Käi, -ss Krl, kedast (kedäst) spor Sa, Hi L SJn, kidast Khk Hi; all kelles(s) San VId, `kelles Vai; abl `keldas Kuu. Kõrvuti sõnaga kes kasutatakse R, SaLä ja eL alal sag vanemaid vorme kea, kee või ken.
1. int-pron (otseses küsimuses hrl küsilause algul; ühesõnaline küsimus võib väljendada soovi, et öeldut korrataks või selgitataks) a.  (isikutest, olenditest) kidast ~ kida sa nägid Khk; kessega ma räägi? Vll; kelle kääst sa said? Kse; kooliõpetaja akkas pärima, kiś `akna ära `lõhkus Vän; kis on, oma või võeras HJn; kellele te näid nõgeśsid `koŕjata? Kod; kisnid tulevad? KJn; kelless ni̬i̬ õuna siin om Krk; kes säl kõnnib? kestu om sääl? Nõo; kidä, taad tütärlast vai San; kis sul kotun om ka˽noʔ Har; ne `üt́less toolõ vanalõ mehele: kelless saʔ `maitsa anniʔ, vai sa maidsiʔ esiʔ; kes (~ kiä) tuu no õigõ voi tullaʔ sääńtse ilmagaʔ Se; kel ta väits um? Lei || (kaudses kõnes) `üidand `kurja, et: kedast sa narrid? Kaa; minä `vaśtsin et kelle si̬i̬ mi̬i̬s one Kod b.  (asjadest, nähtustest) mis no keda me nüüd siis `räägime VNg; keda (mis) se oli Jäm; kellest ta `tehtud on LNg; kedast me sööme Mih; kelle `sisse ma ni̬i̬ kapusta pane, kellega ma vii `tälle Puh; kidäd? (mida sa ütlesid?) San
2. (retoorilistes küsimustes või hüüatustes; nii isikutest ja olenditest kui ka asjadest, nähtustest) a. kedäs siin tuled taguma Kuu; kelle pärast sa seda kõik teed, ikka oma lapse pärast Pöi; kellega sa niidad, kui põle vikatid LNg; teesed `ütsid, keda sa `sinna lähäd, seal oo kõik ää purustud Mih; jäi poiss koju [1905. a sündmuste ajal] et kis mind siis püiab Hag; keda see teha oli kui tuult ei tuld [tuulamise ajaks], ei old midagi teha Amb; meie pidime ju pailu kedrama, kellest me kevade `kangaid kudusime, kellest me särgid tegime Ann; kelless si̬i̬ jõud tuleb kui süägiss Kod; kedast sa marjule lähäd, jalad all kõvad (kanged, paindumatud) SJn; `juustest (~ `juussist) sakutedi `latsi, kedä siss muud Ran; ku‿ma `ullu `mi̬i̬lde lähä, kes na˽latsõ˽kasvatõss; mul ei olõ `ambiid, kellegõ ma˽süü! San; Kedäss sa uĺlitat? Kas ma ei˽tiiäʔ, paĺlu taa voŕst mass Har || keegi, teadmata kes s‿jäi sinna `saisma. kes mu `ki̬i̬ldse sinnä `saisma! ku ma os otse lännü siss mu‿s obesege sinnä maa `sisse löönu San; a inne `surma ummõtõ kõ̭nõĺ, no kis sõ̭ss tä keele `valla päśt Krl b. (vormilt jaatavates, sisult eitavates hüüd- või jutustavates lausetes) kes vetab lilled üles! [riieldakse kanaga] Kär; kille `riided södukse jölvendi `selga lähävad Krj; kis `käśkis `anda püksid naese `jalga Mär; Kissi sedä `tiädis Khn; Seda mäsu `oĺli küll ja `luśti kah - - kis sind muidu `laśkis tulega möllata Hää; veri on `poatund lapi ja oava `külge, kis seda ära soab Jür; ei nüid ole änam `metsade `puudu, kis neid jõuab äävitada Ann; kel täib nüid kaĺlist tüe `aega raisata VJg; `maake vesi, kis teda ju̬u̬b! Äks; kis neid nimesid tääb Kõp; kõstu pindluid sü̬ü̬b, `võeti `väĺlä, niipaĺlu kui sai Ran; kes elävätõbedat `valla laśk, t‿`olli ani sule sehen Nõo; kõ̭nela‿i˽ma midäǵeʔ, peräkõrd `kuulva˽kõ̭iḱ muʔ `uĺlust, kelless toda vaia om Räp
3. (adjektiivsena; alustab sag kõrvallauset) missugune, milline a.  (isikutest, olenditest) kis koεr `kiskund, selle `karvadega suitseta Khk; see oo `arba kel mehel veel üle jääb seemet Mär; kel viel mehel oli emagi alles, - - sie `vahtis kohe, mis sul ka tuua on Amb; kel inimesel o piire, si̬i̬ surema ruttu ärä Kod; kel kanal paĺlu `poigi, sel paĺlu rehitsemist, sabitsemist Krk; kis inemine tühü˽ka˽läit́s, pańd t́suuva˽`jalga San b.  (asjadest, nähtustest) kelle `möisa meres `püitsid, selle `möisale sa `maksid Vll; puu suad, kukepuust ehk üksta kõik kellest puust Amb; kes tiäb, kelle ilma `aegne one jo, vana maja maha `lanknud Kod; mine tiiä kest tä (odav vein) `pühkmist kokku om `aetu! Nõo; kes seeme ei kasva, see jääs ilma iduta Ote
4. rel-pron (alustab kõrval-, enamasti täiendlauset; pealauses on sag korrelatiivne asesõna) a.  (isikutest, olenditest) kes `Paenagas old `mieste`rahvas, aga kes ta oli, seda pole `tundend Jõe; sie pere`naine, keda last `oitsin, sie `leikas `kaera sääl ligidal Hlj; olga, kes tahab Khk; pole enam kedad, kes tööd tegad Kär; ma‿b tea üht kedast ta säl nägi; kessel es ole oma [poega] mette, ta pidi sulase `võtma; se oli juba määratud, kesse poiss oli, kesse [pruudi] sülese `viidi - -, sülepoiss `üiti Pöi; et kene `pihta se (pastel) lεheb se on münu pruut. ja kelle `pihta ta läks, vettis sene `endale naisegs Emm; mina olin kis jah kõik `vaĺmis tegi - - ja kudusin ja Kir; kis `peime poolt sugulased, need said - - sukad ja `kindad Lih; tea kenega se laps on korjatud Ris; ia kis `iaste tańsib parem kis paigal seesab Koe; kis `ü̬ü̬site kala püiavad neil on - - tulussed Äks; äälest aru ei saa, kes sa olet Krk; mine `vaade, kes si̬i̬ säält tulli, kes säält tulli Hel; kellele armass, sellele illuss Nõo; kel emä ei olõ˽kõrraline, tu̬u̬l ei olõ˽latsõ˽ka˽kõrralitse San; likõ kui `rääbne, inemine vai elläi, kel karv `tät́räh Räp || (muutunud mõttekäigu tõttu pealause sag vormiliselt puudub) kel sie mado on, siis sie tekko sies valu Vai; `kessel aga jalad kεε on, mis siis viga `kεia, aga jalutu äi saa Kaa; kinnel oli ilus louvend, ilus `pieni labane, siis `tehti sääld särk, peiule Emm; kis rohi (maarohte) `tundvad ja `vötvad, `aitab mönikord küll Rei; kis aga `kutsus `sõnna läksin `tööle `jälle Pee; vahest `peeti `pulma kolm `pääva ja kauem kis rikkamad olid Plt; pääle `kuĺä·ńja, kes kellegaki siss `miildüss ja `hiitäss magama Se b.  (asjadest, nähtustest) mis neid `kellasi (~ `kellaid) õlen nähnd, kel on kolm `raaga Lüg; üks kes seisu tuba on, see on must tuba Khk; kene pεεl sa kujud, se on kalase Emm; sii küll `öötasse seda lodi, kellega üle jõe minnakse Mär; vedruäke oo esimene kellega ma `põldu lõhun Vig; üks tee pidi olema kellega sa mere `ääre `väĺla läksid - - kalatee oli Var; parduun on laeva `külges, kenega teng on üles pand Ris; keda ma `täpselt tunnen ja tian, neid [seeni] ma `korjan HMd; kis suurem `aśtja oli, sel oli neli `jalga Amb; [vikati] lööl oli kaks `pulka, kellega `kääga `kińni `oiti Ann; `sitked õled pidid olema kellega vianati seda sidet kellega punuti VMr; kõik tü̬ü̬, kes `leibä annab Kod; mõek või nisuke kellega ropsiti Lai; ja omale jäi ka [seemet], keda sa jäll‿tuleva kevadi maha külisid SJn; jämme ku jurts kunagi, kes tükiline [lõng] Krk; sirgukesel om siiva, kellega `lendäp Ran; aap seräst segäst juttu, kellest `üitsegi aru ei saa Nõo; aiapuiõlõ ja˽kõ̭kilõ `säärtsilõ aiass joonõ˽pääle, kes suurõ˽piḱä˽lati `olliʔ San; hällü nõdõr – kes paańuss ja üleväh kand Räp || (muutunud mõttekäigu tõttu pealause sag vormiliselt puudub) aga `vuata vanal aal põld ju `enne `vosvori - - ja rahaga oli nõnna et kellega oleks ost. põld ju Koe; kes teräkäs rükis, siis lońdib si̬i̬ piä Kod; kelsä pääld künneti keväjä vara, kes pehme maa es kanna obest pääl Ran
5. ind-pron (isikutest, olenditest, kuid ka asjadest, nähtustest) a.  keegi Ära sa mitte kellele `pauta (lobise) Kaa; Tema ei `rääkinu kellega, kui läks `mü̬ü̬da Hää; kas sõ̭ss raha kel oĺli Rõu; siss tulõ [vanaduses] viil tu sinine paast ja must murõ, olõ õi sügüse kedä tappaʔ, keväjä kedä `nüssäʔ Vas; ku‿ks vähäge om majah kell `aigo siss vahitass nimelt aiah, ku̬u̬ om süĺleme `heitmise aig Räp; ja herr üteĺ: sa praadit arʔ, angu‿i kelle `maitsa‿i, ja esi kaʔ `maitsku‿i; keĺle iäle (kellelegi) Se || (eelmist väidet kinnitavalt) miski kaks liha`raasukest õli vie sies `keidetud [pulma ajal tangusupis] õld sial `saia ei kedä Lüg b.  täpselt piiritlemata; teadmata missugune isik või asi, kes või mis sia`arjastest vai `kellest sie oli `tehtu VNg; ma‿p tεε kas `kutsrile vöi kennel ta `rääkind Ans; tüdrukud või seasi kessel tuttavad olid, need tõid siis paar `kindud ehk paari sokkisi [pruudile] Pöi; veĺjed ja kis sial [pruudi põlle] sidumas köisid ja Lih; Jah ikki [süda] läigib, siś ta on paha, kas toidust või kellest Hää; minu naise vend `oĺli Venemaal ja õde ja kis nad kõik sedävisi ja KJn; ta (müts) `oĺli `rõivast vai kest ta `oĺli Nõo; ma‿i˽tää˽kidäss Maalit matõti vai Krl c.  (kivinenud väljendeis ja hüüatustes, sag ilma erilise leksikaalse tähenduseta) kes teab teadmata, pole teada kes tiab `miŋŋe `kildudest ne `lauad on Jõe; kes teab, kuidas eluregi jooseb Muh; Ma pidasi seda aigut juba kis tεεb kut koua Emm; Kis siss tiäb, kissi sie oli Khn; kis teab misse kell peaks olema Kos; kes tiiäp mis nüid `oĺli ks oĺli vanatońt vai, et minu `kińni aaŕd nüt säl, ülevän KodT; ah kes tedä tiiäp, to‿m ilma jutt; kes `jummal toda tiiäb, mes saab vai mes tuleb! Nõo; kes jummal tiid inemiisi!; vai kes tiid, vaist pilvetess nii `saandõ San || kes teab mis väga oluline, arvestatav Otu oli tal ikke kis tea mis JJn Vrd kesta2, kestab
6. (distributiivne pron) üks... teine kes `kuida tahi tehä Jõh; tämä kaik `tieda kel midä on `johtund Vai; kes armastab keedetud ternes`piima, kes armastab `kooki Kär; kes sai `süia, kes sai juua, kes sai kot́tis kojo `viia Juu; kel oli kasukas ja - - kellel oli jälle `mantel; kes oli nelja `roikane, kes oli kolme `roikane, iga talumehel karjamaa `ümber oli aed Kad; tõesed `kińkisid, kes viis, kes kolm rubla Kod; ĺätt kelle saa `järgi, kelless putuss `vasta, kõ̭igilõ and; kelle sai, kelle saa õs Se
7. (kontsessiivne pron ühendis) kes tahes ~ taht ~ tahten ükskõik kes või mis tehke, kes tahes Ans; ehmatus mene ussi ehk kene `tahte pärast Emm; poolvernikud oo segadikud olgu see `looma või oost või keda `tahtes Mär; kellel viletsad kohad oo, olgu ta siis kellel tahe Kse; Kel-tahel jalad väĺlal: [öeld] ”korista oma koivad “ Hää; olgu tema luom kelle `tahjes Jür; tämä kõneleb egäühegä, õlgu tä kes tahes; ti̬i̬ kelless tahes Kod; olgu kes `tahte mina ei karda Plt; küsi kelle `tahtene käest; jutuste kelle `tahtenest Krk; `olli ta kes taht, aga `vargust ei taha `kiäki Nõo || toobiga mõedeti `piima ehk keda `tahtsid Juu
Vrd kea, kee, ken, kesse, ket, ketse
kess1 keśs g keśsi (kessi) Sa(-ä- Khk Mus) Muh L Ha Kad Hls; kess g kessi Hi Rid Tõs Khn PJg Hää Ris
1. võrkkott kõik kessid o `lõngest Muh; `keśsä kujoti `uiga ja kõlasiga Mar; Puari kjõnnastõ iest sai maesõmalt kessi aganu Khn; Lõng nagu keśs `sõlmi täis Han; takudest `tehti keśsi pael. pööra peal keerati Aud a.  heinamärss, -võrk `viska keśs obuse ede – las näsida; vöta kessiga ristikud `seltsi Krj; tule `aita `einu `kessi `panna Rei; `neoke nöör ja sõlmitasse kokko, see oo keśs, seält obone sööb läbi Vig; Olid vanaste suured ja `piśsed kessid, `piśke `pandi aisa `otsa ja obu sõi selle sihest `einu. Suurde `kessidega võeti `eina pika tee pial `minnes `juure Han; kεśs `juure ja kaerad kotti, siis `mendi kas `Pärnu või Lihula Mih; Vanasti `oĺli ikki, `kuskel käisid – `metses vidamas või, igaöhel `oĺli oma keśs aisa `otses; `Sauglased käisid si̬i̬ ti̬i̬d tegimas, neil `oĺlid keśsi suus kaks `pulka - - mede keśsid oĺlid nööriga suu `kińni Hää; enni vanasti olid siin suured kessid, puol saadi `eina `aeti `sisse Ris Vrd kesi2 b.  võrkkott kalade kandmiseks kui kala koorm tuuasse rannast ää, siis kalad o `kessidega peal Muh; said kalad `kessi `pandud, et varesed, kalu ära ei viind Rid; mõrssiga ja kessiga tõstetakse paadist kalu `väĺla Mar; oĺ ea saak: tõi keśsi täis kala Vän || räime-mõõdetse keśs on võrgu `mu̬u̬du `koedud ja puu varu sehes Saa c.  võrkkott mitmesuguste asjade (sibulad, linad jm) hoidmiseks või kandmiseks `tuhli kessid `tehti jämest lõŋŋast, takusest, kanepist, ja Muh; `enni kujoti söökeśsid. sööd - - ahust tõmmati vällä, kustutadi ää ja `pandi keśsi `sesse; vellakeśs oli `tihti kujotud Mar; lina keśs ~ lina mõŕts; kes nüid `kessi tegavad enam, aavad linad kotti ja; sibula keśs Kse || kandevõrk Kessiga aa ea poest asju tuua. Kessi voib minnas tasku pista vetab vehe ruumi. Sihantsid poeskäima kessisi saab ise kodu kududa Emm d.  võrkkott mitmesuguste esemete osana me üiame aam. suur rõŋŋas ja kess all; Merest tõstetakse kala, suur kessi moodi, see üütakse koa nataks Rid Vrd kessik1
2. vitstest, juurtest, õlgedest vm punutud korv või vakk a.  korv kää käśs paju vitsust `tehti; käśs peerust ja paju niidedest; juurdest vöi paju `vitstest oli kujutud kessid Mus; võta marja keśs ligi; karduli keśs on täis; pane karduld `keśsi Saa b.  õlgedest ja peentest juurtest punutud villavakk villa keśs. kessi täis `villu Krj Vrd kestel
3. (muid tähendusi) a.  kott kallas kartuli `kessa Hää b.  naiste tasku hvHls Vrd kessel
kess|nädal, kess|nädala, kess|nädali (substantiiv ja adverb on segunenud)
1. kolmapäev, kesknädal Kesnädala õhtu keedeti alati tangupudru Mar; lapsed ei läind muul aeal koeo, kui kessnädali `õhtu Mih; pulmad `kestasid – kessnädali `õhtani Nis; `omme on kessnädala või? JJn
2. adv tähenduses: kolmapäeval, kesknädalal `esmispä – edos, `tõisipää – tõdus, kessnädälä – kenä (inimese omadused vastavalt nädalapäevale, millal ta sündis) Lüg; kessnädali keedeti pudro LNg; tuleva kessnädali sõedame `linna Tor; teisibä ja kessnädal siis olid [pulmalised] `peime pool Nis; kessnädala ja pühaba käis mies kodus JõeK
Vrd kesknädal, kessiku
kibe2 kibe g -me R Jäm Krj Vll spor L K I, TLä(-na Nõo); kibe|mes g -me Mar; n, g kibe Jäm Khk Kaa Tõs(g -ne); g kibena Koe
1. kerge hõljuv osake, kübe `Huome `huomiguks onigi lumi maas, kibemed `aeva juo tulevad Kuu; `Tuulamise ajal `läksid agana kibemed `silma IisR; lumi sada, `piened kibemed ikke tulevad ka Vai; jaho kibemes Mar; pisikesed prügi kibemed oo piima sees Mär; `suetud linal ka peenike luu kibe sees Vig; Kuju liiv on purujas - - iga kibe on isi `paikas nägu puru teraksed Hää; toas tõusevad tolmu kibemed ülesse kui päike `sisse paistab Juu; `estest akkasid tulema ikke üksikud [lume] kibemed; kueva kibemed (esimesed peenikesed vihmapiisad) Kad; vihmakibemed sajavad VJg; tuha kibemed; süekibemed lennavad Trm; sügise kibemes lumi ei jää maha - - aga lai lumi jääb maha Lai
2. a. väike osa, tükk, raas pole mitte kibent änam majas Jäm; rahad läksid nullis ja muud `ühti, siis ei `antud kibetki [pangast] raha Vig; põle kibetki `leiba Tor; ei and `ühte kibetki `mulle JMd; `ańdis kibena mekkida Koe; tu̬u̬ emä `olli siss `kõńnu nonde lastega mitu `päivä, ja mitte kibet suhu susata‿s ole Puh Vrd kiba4, kibu, kide2 b. (mitte) sugugi, põrmugi sa ei taha mitte kibet kedagi teha Trm
3. muid tähendusi a. õhuke nahk, kest õdra teral on veel kaks `nahka, all on veel üks õhuke kibe `ümber Trm b. peenike, kübemeline nii kibe tolm kõhe Iis
Vrd kebe1, kibeke, kiben, kihu3
kida1 n, g kida Jõe Kuu VNg, spor eP(ke- Käi Phl Rid; kjõ- Khn) eL(ḱõ̭- Se), g kea, kia S Vig Kir Aud Pär Vil Vas; kida g -me, -m(m)e RId(kidam Vai)
1. a. keelekida; (inimese) keelepära laps kui `sündis, sis vahiti `kielekidand - - kas saab kielt suust `vällä ajada Lüg; keele kida alt `kinni Jäm; kes seda juttu `rääkind on, selle keele kidade `sisse `peavad ussid sugima Khk; See naha äär mis siis paistab kui sa keele suulage tõstad, on keele kida Pöi; keele kida `kinni, [laps] ei saa `rääkida Mar; lastõl lõegati kjõda - - et kiel `äśti `lahti lähäb ning `äśti `selgest `riäkmä akkab Khn; keele all on veiksed sooned, niid o keele kidad Hää; Kui keele kida `paistema aas, siss oĺli kurk `aige Saa; kellel kida kiäleõtsani, si̬i̬ ei sua ki̬i̬lt ammasse tagass `väĺja, tõesel one kida kiäle keskpaegan Kod; mõnel olna keele all `väike kida vi̬i̬l, vai lõks Ran; vanamu̬u̬ŕ lõigass kita keele alt Krl; kida um mõ̭nõl `väikesel latsõl keele all, tu̬u̬ sa‿iʔ kõ̭nõlda ei ki̬i̬lt `vällä aiaʔ Rõu; kida keele all, piät ärʔ lõikamma Plv; kida anna‿i keelel ilosahe kõnõldaʔ; kida langakõsõ; kida tu lõigatass. mõ̭nõl om suurõst ka jäänüʔ, s‿tu ei saa `selgest kõ̭nõldaʔ Se b. kurgunibu see on keele kida, mis `kurkus liigub; keele kida paistab käde Ans; keele kida on see mis keele taga on. keele kiad `aiged Khk; kurgo kea sees `aige Käi
2. fig kõnetakistus, -häire Ki̬i̬l on kidas (ei liigu normaalselt) Hää; Keel kidas vai kidakeelne on see, kes ei sua iast reakida Trm; sa umma villänti ki̬i̬ĺt kõnõlat, tu̬u̬l om nigu putass manh, nigu kida om keele sisen Har; kida om keele all mõ̭nõl, tu̬u̬d üldäss kidaga ki̬i̬ĺ Se
3. hobuse kabja sarvkiht, tohl, päkk ma leiga [rautamisel] se kia ää; kabja kiad `mulda täis Khk; Menel obusel oli kabjakida seike körge, see loom äi es vei paĺlaste jalgega, ilma raudeta poolist keija Kaa; kui ööne kabjaga obu oo, siis o vähe kida, `umpse kabjaga obusel o `rohkem Jaa; nuga läks kabja kea `sisse Pöi; `Roudamise ajal peab ega korra kabja kida ka `leikama, muidu obusel on valus ja ta äi saa `äästi `astuda Rei; `kapje kidad oo aiged; nael läks kabja kida `sisse Mär; kui uost raudatakse siis lõegatakse kabja kida ää Ris; obuse kabja kida (rautamisel) `värkima Trm Vrd kidaliha
4. a. kalalõpus(ed); lõpuseleht kurgukida, kala pöse`loudade all Jäm; kala kia `teisses `ääres oleks nda‿t rönses, teine äär on `pehme, karune - - kui kala `ingab, siis ta ajab kiad laiale; `värske kalal on punased kiad, vana kalal on kollakad kiad Khk; kala kida, seiksed `karmed ja punased. kui `lõuad `kinni `vaotab, siis vaob kida ko `kinni Pöi; kui kida punane, siis oo kala ea, kui `valgeks võtab, siis ta oo vana Muh; rapid `vöödags `välja, kiad jεεvad `sisse Käi; kala kida, kala kurgu `juures seal, sandi maigu tegevad `sesse, kui alvast `pestud on Mar; Kjõda seüä `ühti, aga mõnõd panad nad `suõla ikka. Mia rapi kiad ikka ää Khn; kala kead oo kala pea sees, `seoksed `narmalesed, lõpuste all Aud; avil on suur kida sialt läbi saab `apnikut vie siest Iis; kõvast lüöd, siis lüöd teravad arud [lutsule] kidadesse; kala kida on loualuie vahel. täma on `mitme lehega, kahel puol Trm; lõpussa kiad Vil || fig Kjõda `valgõ (surnud); Siol lähäb kjõda juba `valgõks (hallinevast habemest) Khn b. kalarapped kala kidamed `kurgu all, `tõmmetasse `vällä ku kalu `ruogitasse; Kidamed sai `anda `kassile Lüg; Kui kala `ruogid, siis on käed kidametega kuos IisR; kala sisimuksed on kidamed Vai; vähematel kaladel kiad, tursal `eetaste sooled Jäm; ons neid kala kidu kassil veel `süia Khk; kui kalu kidutse, sis sooled ähk peed, mis ää vissetse, o kiad Mus; silgu `röökmed ~ kidad HMd; võta kida (kurgualune väiksematel kaladel) `väljä Kod || kalal on suus kidemed ~ kidasi VNg; kida oo kalal suus, lõuge vahel, nendega sööb, `lahti ei lase, nagu ogad suus, kahelpool suud Tõs; kala ḱõ̭da (“keel“) Se || `luoma sisi`kunnad `öellä kidamed Vai Vrd kide1, kidu1, kitt2, kiuksed
5. muid tähendusi a. õhuke kiht, kelme Piimal nii vähe koort, umbest kidakord pääl Khk; Vana rookörre sehes oo kida lahti Kaa; kõege `rohkem `sarlaja `aiguse `juures. `kurku löövad sehuksed väär nahad, kis `inge `püidvad `kinni `panna. `tohter võtab arjaga `väĺla, arja `ümmer jäeb sehoke õhuke nahk, `öetasse kida PJg || ? neitsinahk put́si kida Se b.  “sarvollus sõrme küüne ja liha vahel“ Sõrme kida Kul; sõrme küine kida Vig c. seene kida (eosleheke); võtad selle kida (jala) `enni takka ää, kui seened `keema paned Mar d. `pähkla kida (pähklikoore sisemine osa enne tuuma tekkimist) Mar e. puu langetamisel tüüka külge jäänud läbisaagimata osa, kild üit́s kida jäi üless - - ku puud lõegatess Hel; puukida ~ puu kilt Vas f. väike loomasõrgHar
kiil2 kiil (kiiĺ hv) /`kiili Vai/ g kiilu üld, kiiĺu KJn, kiilo Mar Ris Se, kiili ?Käi Rei ?Mär JMd JJn VMr VJg I, kiila Krl Har, `kiili R(`kiilu Hlj Jõh)
1. kahe- või kolmetahuline teravaotsaline raud- või puuklots a. (puu, kivi jne lõhkumiseks) lüö tamale `kiili sise, siis `lähtö `lohki Vai; `Kiiludega löhub selle [puu] ää küll Pöi; Äi ma `ilma kiilita seda pakku `katki saa Rei; Sedä `rońti `talbõga `lõhki ei aa, piäväd raudkiilud olõma Khn; kui iad kiilid olid, siis sai ikka not́tidest jägu JJn; kivi lõhutse kiiluge, si̬i̬ om rauast; Aja ku kiilu kivi sissi (teenijast, keda peab väga sundima) Pst; `olli kolm vai neli `kiilu, kui pu̬u̬ld `palki `lahki `aeti, muidu oless toeme `järgi ärä murdnu Ran; `kiilaga `aetass nigu `puutki `lahki Se b. (esemete, nende osade või liitekohtade ühendamiseks või tihendamiseks) `kaŋŋa `jalgudel on `kiilid - - `muidu ei `seisa ühes; `sukse `pengi kiil; mõnel [höövlil] on `kiilid kahe `aarased, `karnii·si `üövli kiil on ühe `aaraga; `kiilidega `aetasse [põrandalauad] `lihti Lüg; vikkasti `kanna kiil `lüia vahele, et vikkasti ei `liigu `õtses Jõh; ma pani `sönna pisisse kiilu vahele, niid taa oo `jälle viśs Khk; pisike oo kiil ja suur puu `lõhkumise jaus oo talv Kse; lüö kiil pingi jala `sisse Ris; kiilud lüiakse vahele, et `äśti `kińni seesaks Kos; vikati kiil läks lahti; `kiil on lüsi ja vitsa vahel VJg; adra kiil; kiil `sahkepuu all lü̬ü̬b `sahkepuu kõvemass `kińni; [käsikivi] kiili lü̬ü̬d lähemälle, siis kivi õli `kõrgel, siis sae keremält Kod; kerves akkas `loksuma, lü̬ü̬n kiili vahele Äks; [harkadra] Peräpaku ja raudpuu vahel `lü̬ü̬di kiil - - ku ader päräst `lahtises kueus, `lü̬ü̬di `kiilu kõvemas Vil; teĺle ei seisä muidu kogusin ku peaks `kiilega kokku `lü̬ü̬mä Trv; sina pistä oma nuḱk nurga vahele ja ki̬i̬ĺ kiiluss `kõrva (öeld teiste jutu vahele segajale) Krk; [vikati] terä `panti, et ta äste maad ligi lõegass, tu̬u̬ `säeti kiiluga Ran; ku jalasse om `amban ja kiiluga `kinni `lü̬ü̬du, siss na jäävä `pisti `saisma Nõo; ürsil olli suur truĺl, raamistik maan, `kiilega kokku `lü̬ü̬dü Kam; kui kirves ei olõ kõva sõ̭ss lüüväss kiil `sisse; härg`hü̬ü̬li kiil Har || `kiiliga toppita vorokad `seinä varade vahele Lüg || kiilukujuline raud leivanõu kaapimiseksHää || hum peenis taal om tubli kiil; tä laśk `hindäle kiilo `persehe aiaʔ Se; kiilu andma palju kulutama nüid o leväl nõnda `kiilu ant, et üit́s nutik vi̬i̬l [järel]; kate kardulte vahe aig, muutku anna leväl `kiilu Krk
2. puunagi, varn odeti `vartad `kiili `otsast VNg; kiil, `sinne `pääle on üvä `panna `riidi rippumaie Lüg; pane kuub ki̬i̬li `õtsa ja vü̬ü̬rätt `sinna `piäle Kod || vai lauda seinas lehma lõa sidumiseks pane `kiili ülemälle - - kui kiil on madalal, lehm võib jalaga `kütkmesse `assu Kod
3. a. kolmnurkne vahetükk, siil; kiilukujuline kaunistus sukkale tehasse taha sukka `kiilud ehk `viklid Jõh; see piisike kiiluga särk oli Aud; `kiildega `ruosidega sukad (Jüri naise rahvarõivastel) Jür; tõene tõeselpu̬u̬l [suka] `kanda one kiilid; kanna kiil lapi kõrval Kod; [kindale] `tehti `pöidla `kohta kiil `piale Lai; aga maa `kondsa kokku ei võeta, t‿om laǵa ja `kootass siss kiilu sinna kõrvale Nõo; olliʔ iks kiiluʔ lajol `kaskil, et siiluʔ `häste vahele tulõvaʔ Kan; `rõiva kiilokõnõ vaja `vaihhõlõ `pandaʔ Se || [talumaa] kiilu `viisi läb `sisse `mõisa `mõtsa nigu sia säĺg Trv b. õhuke tükk, kild ma lõegassi tolle suedsutedu lappe küĺlest paar liha`kiilu Nõo; Aidast tõi [sõira] ja `lõiksi laua pääle ilusa˽ kiilaʔ Har; `sahvte - - võit `ki̬i̬täʔ `paĺjest maŕost vai ubina `kiilagaʔ Räp Vrd kiilak(as)1
4. muid tähendusi a. valguse peegeldus veepinnal Puagi tulõ kiil vee piäl `selgest nähä; Üks puät sõedab kuu kiiluss; Päävä kiiluss paõstab üks lobi Khn b. luõdõst võtab kiilu `alla, akkab seletämä (taevas hakkab selginema) Khn Vrd kiilus2
koguma kogu|ma (-o-) üld (-mma Rõu, -me M San, -mõ San Krl, -madõ Har); kokoma Räp; da-inf koguda, -o- R eP M(-de) T/-de, -dõ San/ Urv Plv; kokuʔ San Urv Rõu Plv/-/; `ku̬u̬daʔ Har Se(-taʔ)
1. ühte kohta kokku ajama, kokku korjama, koondama `veski `tammedelle kogovad `möldrid vett Lüg; kogos kaik oma varanduse kogo Vai; `andid koguma Jäm; Kaks meest niitsid [vilja], naised sirpidega kogusid ja panid nabrase Pöi; kogu einad kogu Rei; pärast sai neid (viljavihke) kogoma akatud, kuhilasse kogoma Kir; `õhtu pääva `loodeni `võtsid rukid lõigata, siis akkasid koguma Kse; Lähme Piäl`randa lamu kogoma Khn; `villu kogume üks igavene jagu, siss lääme `müima Hää; akkas ja `korjas ja kogos `paĺka, pidi ikke uut maea `sõnna tegema akkama Juu; põrsas kogub aga ära vedelama, jätab paksu `põhja; ammassirp kogub, et sa saad `piuga võtta, sellega saab rukist korjata `piusse JJn; lasnud `laevu kaljude `otsa, siis `riisund `jälle ära, sialt ta ju kogonud omale selle varanduse Äks; sääl siss temä kogus ja sai `ulka varandust omale Vil; looguss om tu̬u̬, mes niidu `aigu [vikatilöe külge] pandass, et ta kogub `kaari, siss tuleb ain ütte unikude, ega ta kaari `pääle maha ei jää Ran; ega võõrass ei kogu, võõrass `laastap, kannap kõ̭ik kodust `väĺlä Nõo; kana nakass `poigõ kokku kogumõ San; mitu länigutäüt `võidu `viidi `Riiga, tu̬u̬ `tahtsõ kõ̭ik `ku̬u̬daʔ, tu̬u̬d oĺl kõ̭iḱ suvi ku̬u̬t Har; paastuh `ku̬u̬t́e pühist suuŕ `tõrdo täüś säänest `piimä Se || (üldisemas, abstraktsemas tähenduses) kogus muret oma `peale Tor; mis sa vi̬i̬l sest patust kogut `endel, sia olet jo egäpäe mineje Krk; ahi `oĺli kaoni madal, siss kogus parembide `kuuma Ran; mõni kogup `õkva rikkit vaderit, et siss laits saap paĺlu kingitust Nõo || (vilja-, heina)saaki koristama nüid on jo`vilja kogomise `aiga Vai; old jo põllal ärjäbäd kogomas Vig; kaara tahime enne ärä kogude, kaara lääve otsast ärä; `mõisa tüki pääl `minti tükki koguma; siis `anti neil nööri `kaupa kogude Krk; nüid võtame tõene tü̬ü̬ käsile, sügisene aig, kõ̭ik tahap koguda Nõo; tulep `kaara koguma minnä - - kui terä kõva, tulep nakata koguma Kam Vrd kogondama, kogovama
2. säästma; tallele panema tämä kogos ja `kõrjas ja `kannatas `tühjä `kõhtu Lüg; eks ta ole seda puru küll kogun Ris; Varandust juba küll kogotod Khn; tal pailu raha kogutud JMd; ma olen elu aeg `kööpind ja kogund, aga mis mul nüid on Plt; Puiss om ihne ja kogub raha Hls; mis sa tagavara aat, kokku kogut Krk; sul `oĺli ette kogutu, et sa saat `aasta ärä olla, ku vaest nällä`aastak tulõp Rõn; ta oit jälede, kogu raha maja jaoss San; mi‿sa tast varandusõst nipaĺlu kogut, kos tä kõ̭iḱ jääss, ku üt́skõrd koolõt Urv; sai `ku̬u̬daʔ vanadusõ `päivi `pääle Har; oĺ `vaenõ mi̬i̬śs ja kogosi hulga rahha Se || Juhan ja Mari eedävä `paari, kaits om iks kaits, kaits `lindu koguva iks pesä Nõo
3. kogunema, korjuma `siie akkab vett `kõrjamaie ja kogoma Lüg; `Õhtast kogub [kase] `mahla ikke `ämber täis IisR; Ösna east juba [kartuleid kuhja] kogund Pöi; veri oo puhass siia `sisse kogun, seal se kupp siis oo Muh; `pilbesid akkab kogoma, tuleb sadu `jälle Mar; kui ei pese, sis kogub park, tuleb paelu `parka PJg; [vesi] aureb maast ülesse ja kogub pilves kokku Ris; ega siit midagi [heina] kogu JJn; rukkid kogus ligi kolmkümmend vakka, kõluterad veel `piale kauba Trm; loik - - madalam kõst kohe vesi kogob vihma ajal Kod; liimaku ja tuhk kogub riikmasines ala Pst; taevass om `seante, akkass `vihma kogume Krk; `veskiden kogup seräst `tursti, `möldri mü̬ü̬vä toda Puh; kui paĺlu nõge kogub, siss truubi ei `tõmba ja pliit lasep `suitsu `sisse `kü̬ü̬ki Nõo; sonni om köńgäste vahel, kos vesi kogup Kam; madalõidõ kotustõ pääl om vesi kogunuʔ, no˽nakass vesi kogumadõ Har; rahha kogośs `õkva paĺlo ar; sinnä koko vesi Se
4. kokku tulema, kogunema (elusolendeist) `enne `pieti `laatasi, siis kogos inimisi pali kokko Lüg; inimised koguvad keriko Vai; joo `öhtaks akab sugema, `veised koguvad kogu Khk; kured koguvad juba, `tänav`aasta on varem see kogumine Rid; uśsid peavad koguma mätta `peale ennast Kul; nad kogusid endid kokku Kse; `sõnna on kogund kaniste `easte rahvast kokku Juu; kanad kogovad kuke `juure Kod; mud́u temä `oĺli sehake `rahva mi̬i̬s, naesed kogusid talle `ümmer poha ja perisid ta käest Vil; aga Nõo keŕk olna mõtsa `sisse tettu, om inimese sõ̭a `aigu tennuva, om kokku kogunuva ja tennuva Nõo; sügüse tulõkul kogusõ tsirguʔ - - ja nakkasõ `lämmäle `maalõ `lindama Kan; siin om lämmi, siia kogusõ [kärbsed] kokku henne Har; väega hüä paŕk `ku̬u̬nu kokko `ju̬u̬ma, nu `ju̬u̬jaʔ (joodikud) Se || `Laupa `õhta kui pühäbä `laulatama `mendi `läksivad siis inimised kokku. `Peikme `puale `läksivad `peikme ja `pruudi `puale `pruudi `pulmalised. Sie õli kogumise `õhta Jõh || kui `laulatamast `tuldi `vällä siis `pruudikodu, siis sie `õhta üks tugev mies `luopis siis `terve sene `pulma`rahva põrandale, kõik üks`tõise `õtsa `unniku - - seda `üäldi siis kogumise `unnik Jõh
5. (ennast) korda seadma; fig viisakalt rääkima sii tüdruk kül ennast ei kogu, `iśti sääl üleven masina veere pääl, va nastak oli paĺlass; sa piat oma suut kogume, mis sa larat Krk; kogu ennäst, et sa iluste `vällä näet Hel; jala `arki, suu töluveli, ei mõesta suud koguda, tat́t joosep suust `vällä Nõo || kas sa ennast ei kogu siit (ei lahku) Krk
kritseldama kritseldama Jäm Rei u Tõs Tor, Hää JMd VJg/-ii-/ I Puh Har/-mma/, -eme San, -õmõ Krl; `kritseldama VNg, -ämmä Vai; krõ̭tseldamma Rõu; ritseldama Khk Vll Tõs Tor Trv, -ämä KJn, -eme Hls; ritselteme Krk
1. (tähenduseta) kriipse vedama, sodima midä sa `kritseldäd `ilma `aigu Vai; Keik seinad on ää kritseldat Rei; need tähed ma üksi nägi ja, ja nii paelu oli ära ritseldud Tõs; ritseldab `tahvle täis Tor; laps kriitseldas kõik raamatu lehed täis; kualis vahel kriitseldavad seinad ää VJg; mes‿sa kritseldad ja soĺgid paberi ärä Kod; kes siiä om ritselden Hls; ärä ritselte `paprit ärä Krk; laud um ärʔ krõ̭tseldõt Rõu
2.lohakalt kirjutama mis‿sa mud́u kritseldad, kirjuta ilusti Tõs; mis sa kritseldõt ku saʔ ilustõ ei kirudõʔ Krl; sa olõt harinu kritseldamma, ega sa ei mõistaki ilustõ kirutaʔ Har
Vrd kriipseldama
kõlama kõlama Pöi Muh L K I M(-me) TLä San Krl/-/ Har Plv(da-inf kõllaʔ), köla- Sa Hi
1. kostma, kuulda olema kuke laulu ääl kölab nii `kaugele Khk; ilma muude[tuleb] kui ääl kõlab ehk `kostub `kaugele Rid; [karjane] aas külävahel pasunad tuutat tuutat, vahest `kangeste kõlas nõnna omiku Juu; räägib kõlava äälega, kõlavalt, sie kõlab `äśti `kaugelle JMd; kui vana õppind karjuss, siis `mäńgis sellega(pasunaga) ilusad lood `väĺja, et kõlas `kaugele kõvast Lai; köögitüdruku asi olli loki `lü̬ü̬mine, kate puu vasarege `lü̬ü̬di, et `mõisa kõlasi Hel|| see jutt kõlab(levib) igase `kohta Muh; seda[juttu] pole `siia mitte köland Rei; Arja kõlab(kasutatakse talunimena), mõisaraamatus oli `Esna Aud; eks mõni asi kõlab naa `kaugele, et kis tiab kus sie on juba kuulda Hag
2. helisema, helama `laulud kölavad `laste suus; [kiriku] kell kölab, köliseb Khk; kõrv aab `piĺli, no mes asi siäl kõlab Kod; Siis `laśti `laulu nigu kõlas KJn; Kus see `rõõmus sõit, kellad kõlasid pial, piĺlid `üitsid SJn; Ega magada es läpe, vaja olli `luusi ja `naĺla tetä, luht kajas ja kõlas Ran; äkki kuuleme et kuĺluss nakap kõlama, nõnda‿t terve luht kajab Puh; ku laalab, siis kõik ilm kõlab Nõo|| kooskõlas olema, harmoneeruma küll see `valge kõlas siis iluste [vikerkaarevärvilises kindas] Kul; `mitme eälega laalavad, see kõlab nii iluste kokku Juu; ääled kõlavad `ühte VJg
3. kajama kirk kölab `vastu Khk; Sügiseti, kui oo kena vaga öhta, kölab mets mütmest kandist vastu Kaa; maa kölab(tümiseb, kõmiseb) Rei; `höilab nenda et mets kölab `vastu Phl; omigu vara kõlab, egä `pääbä naa kõla, `õhta koa kõlab Vig; kui mets pani ääle `kińni, siis on `omme ilus ilm, kui aga kõlas `vasta, siis `omme on vist `vihma VMr; kui mets `vasta kõlab iast, siis tuleb teist `ilma Lai; aga keŕk kõlass `vasta, ma mitte üits sõna [jutlusest] arru es saa Nõo; koodi `lüümine, ku `lüümä `naksit, siss külä kõllass inne Plv
Vrd kolama2
4. karjuma, kära tegema; valjult lobisema mis sa nõnda paĺlu kõlad Pst; [laps] puhast kõlab (kiusab, karjub) selle päeva Hls; karjalatse kõlava nii et, `näevä `vihma Ran; tütrigu pistävä kõlama Puh
5. (muid tähendusi) nii ilus puhas puu et kõlab Tor; Ma pane sul `mü̬ü̬da pääd ku kõlab Hää; mõnel pialuu paĺlas, nigu kõlab Ksi; nende kähen tü̬ü̬ lätt ku kõlass `õkva San
kõverik kõveri|kg -ku Pöi Muh L(kõbe-) spor K(kõbe- Pil), I Hls Krk Ote, -gu Hls TLä San, -kku Lüg Jõh; kõvõri|k Khn Krl Har Se, köveri|k spor Sa, Ris, g -ku; koveri|k-gu Kuu Vai, -kku Jõe Hlj VNg; n, g koverikko Vai
I. s
1. kõver ese või selle osa; kõverus, käänak no [paadi] `piida`lauad olid `jälle nisukuse koverikku˛ega `pandud Kuu; `kõrva kõverik; `sirged [juuksed] kõik, et ei õle `miski kõverikku Jõh; pisukene `Iie oja `juakseb mittu koverikku `siia Vai; see üks va kõberik, see sünni tarvitus puuks `ühti Kse; tiel on kõverik sies Iis; võt́tis sõrme kõberikuga `putru Pil; vana ru̬u̬p, puust kõverik `oĺli KJn; adra kurõd olliva kuusitset, `võeti üten juurikuga- - kõvõrik `panti ülespoole Ran; masina vänt om säält kõvõriku kottalt `kat́ski lännüʔ Har || fig(inimesest) ma ole küüräkus ja kõverigus jäänu Hls; ega miä küll serätsele kü̬ü̬räkule ei taha `minnä, serätse kõverigule Puh Vrd kõverdik, kõverdus1
2. kiri, muster, silmus kolm kõverikku `aeti `pääle(särgikrae kaunistuseks) Hls; kõverik või käänak on `ammel ehen Krk; `pit́se kõverigu nigu looga Puh; meil ka õks vanast `uhkustõdi `kamssõgaʔ, ku ummõldi nööriʔ ette ja˽kääneti nu̬u̬ kõvõrikuʔ nöörele `sisse Har
3. muid tähendusi a. süli laps tuleb so `juure, ütled, tule puke mo kõberikku Mar b. ussike, tõuk kõverikkud, näväd `lüövad ise kõvera, `veikene ja `pienikene `justkui `niidi õts Jõh; koverigud, niisugused `piened `ussid Vai; kui konna kude mõne päeva seisab, siss on sääl seaksed mustad kõverikud (kullesed) sees Saa; kõverik, kõverik, kohe sa lähäd? vana parmu matusselle rhvl Kod c. vigur, konks kas `miski `asja akkad tegemä, on sääl mõni kõverik `juures Lüg d. sõim oh sa pühäne kõverik Nõo
II. akõver; käänuline `kahte`kümmend kaard lähäb `paadi jauks, `piavad vähä koverikkud olema Jõe; `vorstil `panna `õtsad kokku, siis on kõverik vorst Lüg; see sur köverik tee Khk; see kapa kõru o kõverikust puust `tehtud Muh; varnad oo suured kõverikud puupulgad Tõs; kõverik kaśk olli aua ääre peal Vän; kõverik puu oĺli sääl nagu auvärat üle tee, tüvi oĺli teispool ja ladu oĺli teispool teed Saa; vikerkaar on ise nisuke kõverik KuuK; tie on pikk ja kõverik VJg; kõverik ja madal `kalda äär; `istepuu oli teĺje `laiuselt, seest poolt vähä õõnes, või kõverik Plt; [puulusika] vaŕs olli ka kõverik Hls; ta‿m kõverik nigu lu̬u̬k San; puu um kõvõrik kasunuʔ Krl|| fig ebatõene sel ei õlegi `ühta `sirgeid juttusi, sie `räägib aga kõverikku ja vale juttusi Lüg
kätte kätte (-ä) spor R, Muh L K I eL; käde R Sa Hi Var Mih Tõs Khn, käte Vig
I. adv (sag väljendverbides)
1. a. valdusse, omandusse (sag koos verbiga andma või saama) `Varssavi linn `anneti kättä `sakslastele `ilma `paugita Lüg; kui tuod raha siis saad kübärä kätte; `ahne `luoma, süöb kaik midä kätte saab Vai; `mullu nad es saa `eina käde, jεi kulu `jälle; lehm jähi ka `ahtraks, niid pole seda piima`tilka ka käde vötta Khk; lehm äi anna `piima käde Jaa; söja `aeges - - ei saand ju `väŕvi ega nisust koa `kuśkilt paĺlu kättegid Noa; luke mole raha kätte Mar; kas said pinna sõrmest kätte Mär; pöle änam `ammod suus, ei saa köva `aśsa kätte Ris; piima püt́id kiedeti sipelga vie sies ää ja siis `ańti sie vesi lehmale kätte Koe; käi set́se `korda järele, ikke‿i sua kätte Kad; `viska kitsele aava kaigas kätte, koorib ära Lai; mea tahass oma raha kätte `saia Vil; ma‿i anna tal enne voli kätte, ennegu ma ärä sure; ma ti̬i̬ kiḱk ärä mis kätte putuss Krk; näppäb kost aga kätte saab; kate`kümne `aastani `oĺli alt`iäline, siss `anti tälle inimese `õiguse kätte Ran; kanadele `anti liha`eiten võti kätte (lasti välja), siss enämb neele `süvvä es anda Puh; liha `jaeti tüḱü`viisi kätte Ote; mõ̭nikõrd lehm ei˽sõõratuʔ, ei anna˽`piimä kätte Kan; Tiä kaivaśs edesi ja kohus `mõistsõ maja tälle kätte Urv; ma˽lää no˽tõsõ varandust `püündmä, ma‿lõ tu̬u̬samaga˽rahu, mia kätte om ant Har b. alles, müümata, loovutamata (koos verbiga jääma) käesin `mitmel laadal, ikke jäi `lu̬u̬mi kätte Pal; [teised] müisid oma kohad ärä ja minul jäi koht kätte Vil; vellenaesele jäi suur talu kätte, mulle sai paĺt üits osa Nõo; ma‿la hobõsõga `mõtsa, jääss hopõń kätte Rõu
2. võimusesse, meelevalda a. (sag koos verbiga saama) tabama Laps ajas `lõngatükki sasi, ei saa enämb `õtsa kättä tie mis tahes Lüg; neid pitka nokaga [kalu] on `nähtud ka ja käde saadud Mus; sadu pidi mind käde `saama Khk; Ma nägi et sa sii ees lähed ning akkasi sind käde püüdma Kaa; möni kord `saadi `painja käde ka Krj; neli `neitsid `joosvad nurmel, äi saa `ühteteist käde = tuuliku tiivad Emm; läksin järele, sain ta metsavahel kätte Mär; veis läks `joosma, ma `püitsin ta kätte Juu; akid `lautakse ridamise `sinna (katuseharjale) `põhkude `piale viel, et tuul ei‿s kätte ei sua sialt KuuK; surm suab meid kätte egält pu̬u̬lt Kod; nemä `püidnuva `lamba kätte, aga ei ole `mõistnu kiägina lammast tappa Puh b. (hrl koos verbiga andma) tabada laskma [lapsed] `juoksevad `sängi `alle `peito, ei `anna `mulle kättä Lüg; oled sa ull, sa annad käde ennast Kär; obu‿p anna käde, ole `ühte `jooni `kimpus Jaa; Kui sa `εεga käde annad, siis saad vεhem [karistada] Emm; aa `looma taga, ei anna kätte ega anna Juu; obene ei anna kätte Nõo; anna‿i kätte, ar˽pakõ kõ̭õ̭ Se
3. tagasi; asemele sie (nõiutud muna) `tingimatta `poldeti ärä, et siis pidi tulema `toise (kaetaja) `luomale käde Kuu; oleksima müünd [kartuleid] `kahjuga, ei saand enamb oma raha kätte VNg; `kiegi raha ei taha, piäd kõik kätte tegemä, midä sa võttad `tõise kääst Lüg; kui pääväd `völgu jäänd on, siis nee piab käde tegema; see mis sa mo kohe räägid, see tuleb so omale ükskord käde Khk; ma käisi mütu `korda ennem `järges kui ta käde `andis Vll; Ole aga `päälegid niisune, küll see tuleb `soole omale käde Rei; ta tõi mo laeno kätte juba Mar; nende patud nuheldakse nendele kätte Kul; viis meilt `leiba, ei ole veel kätte toond Juu; ei enäm nõnna `kerge õle kätte `suada kui käess `anda Kod; kõik tuleb kätte, tee ead või `alva Plt; vakk `kesvi sai `sinna maha külvetuss - - `seeme iks kätte saab Nõo; ku ta tõsõ käest raha `võlgu võtt, ega ta kätte `massa ei tahaʔ Har; mis sa˽tõõsõlõ `ütledeʔ, `ütle hüvvä vai `halva, kõ̭iḱ tulõ `hindälle kätte Vas; kätte tegema halba tegema, rikkuma poiss on tüdrugule käde teind (lapse sigitanud) Khk; Pala kui (kuiv) aeg teeb see aasta suviviljale käde Kaa; kätte maksma ~ tasuma neimama küll jumal sellele kätte tasub kes teisele `kurja teeb Muh; tä `tahtis täle kätte `maksa, `pistis einä küini põlema Mar; küll ma `talle ükskord kõik kätte tasun VMr; nüid ma saen tälle kätte tasuda Kod; temä taht `kurja kurjage kätte `massa Krk; teku pähle, küll ma tälle kätte tasu, olgu aig piḱk vai lühike Nõo; las ta no˽tetä pääle, külh telle jummaĺ üt́skõrd kätte tasu Har
4. tajutavaks, (kellegi) teadvusse; (kellelegi) osaks `läksime niikaua kui üö läbi ja `uomigu `saimme juo maad käde, maad `paistusid Kuu; `anti käsk kättä, piäd menemä tio`päivi tegemä; kuol`mester võttab `viisi üles, `annab `ääled iga ühele kätte Lüg; kena töstetav aeg, Kuramaa metsad ning liivamääd `paistvad käde Jäm; köhimise ääl keib `kaugelt käde Khk; Linna tuled paistvad meitele koju käde Kaa; Küll ma saa `varsti aru käde kus sa käisid Rei; tohi mitte piiksatadagi, kui nahatäie kätte saab Mär; ma `kuksi maha, sai iä põraka käde Tõs; kirikuärräle mia lugõsi käde (ette) Khn; Kord sai järje kätte, maigu suhu ja tahab ikki `jälle; isi ei tää midägi ta lähäb ja räägib teisel kätte Hää; krapi kõbin käis kätte; ta ise kedagi ei viitsi teha, tee `talle kõik puhas kätte Juu; arvas metsas on karjatsel ia, luomad paśtavad läbi puude kätte ära Amb; ta tõi `teate kätte VJg; `praakaĺ juhatab [töö] kätte Lai; tii kõik `talle ette ja taha kätte, siis on ta rahu KJn; suid-sõnu `mü̬ü̬dä andass kätte, mis sa tõise pääle olet kõnelnu Krk; siss mõesteti Juhanile kõ̭ik `õiguse kätte; egass tälle kätte kõnelemada ei ole jäänu nu̬u̬ jutu; inimese kõneleva kätte, siss tulep pahanduss Nõo; anna˽sa˽heĺü kätte, nakami˽`laulma Har; ma piä esiʔ otsa man olõma ja tü̬ü̬ kätte `näütämmä Räp; ańd mullõ kõva kari kätte, et ma täĺle hummõń võla ar massasiʔ Se || avalikuks, teatavaks võĺts tulep jo ruttu kätte - - võldsil lühikese jala Puh; kätte ańd arʔ (andis varguse üles) Se
5. (koos verbiga tulema, jõudma vms) saabuma a. (ajast) `huomik tuleb käde ja `tütrugul `tarvis `tulle `lehmä `lüpsämä Kuu; vanus tuleb kätte VNg; poole päeva aeg tuleb kätte juba Muh; `öhto toleb käde, ma akka minema Emm; pimedad aead tulevad `varsti kätte Kul; loomatoemetamese aeg on juba kätte tuld Juu; õdak tulep kätte Hel; näiss kona si̬i̬ aig kätte jõvvap, kona ma `Elvä `tohtre manu saa `minnä Nõo; jõud́ jõulu õdag kätte Räp; kevväi tulõ̭ kätte Se b. (seisundist, olukorrast) Tied tüöd ja õled väsind `ninda kas vai surm tuleb kätte Lüg; `varsti tuleb kitsas käde Ans; tεεb millal see (sünnitus) piaks käde tulema. jouluks tuli käde Khk; ma olen nüid kätte soand mis ma olen taht, et ma enam tööd ei tee ja olen vaba Juu; `vaesus tuleb kätte Koe; tuli õnnetus kätte; `uotasime kaua `priiust, aga `priius sai `õmmeti viimast kätte VJg; siss (pärast heinategu) tulli joba rügä (rukkilõikus) kätte Ran c. täide, tõeseks (väitest, oletusest või nägemusest) tänab`aasta oo [ilmaennustus] küll kätte tulnd siia`maani Mih; pühaba `öösse nähtud noorekuu unenägu tuleb ruttu kätte Juu; mõ̭ni uni saa ruttu kätte Har
6. (hrl koos verbiga saama) selgeks, ära õppima; taipama kaks õdeda `saivad `kuoli õppimise kättä, üks ei saa, pää ei võtta `vasta Lüg; `saivad sene `kuntsi kättä Jõh; lugu ep aka pεhe, ep saa käde Khk; Laps sai varakult luu (lugemise) käde, niid loeb juba sorinal Kaa; meie oleme seda `aśja küll arutand, aga `õiged `põhja põle kätte saand Mär; kaks `laulu, mis tuli kirikus laalda, `õpsime käte Vig; nüid ma sain aśja aru kätte Kei; ma sain nüid selle saĺlitegemese töö kätte Juu; poiss sai juo lugemise kätte VJg; me ei sua sedä unenägu kätte (ei oska seletada) Kod; ei või amatit kätte anda (selgeks õpetada) Trv; ku raamat kätte sai (lugemine selgeks); sellel ku sial rada kätte saanu, muutku tule jälle Krk; no sai kõrd kätte mullõ (sain aru) Se
7. käsile, teoksile (koos verbiga võtma) sie kui kätte vottab tegeb kohe `valmis Hlj; ühe `kõrraga ei `jõuva inimine sada tüöd kätte võttada Lüg; vöttis käde läks siit minema `jälle Rei; naesed `võtsid käde, lõid õled laiali Mih; võta käde ning panõ obo ede mine `jälle `einu `ot́sma Khn; ma `võt́sin omale pośtivahe kätte kohe ja siis `leikasin selle ära Hag; koer oli `mooga `seĺtsis, aga nüid oli kätte võtt ja läind minema Juu; tuleb teene kevädi, võta si̬i̬ sama tegu kätte `jälle KJn; ja võtten üitskõrd kätte ja pidänu nõu et paem ärä Krk; mia võti kätte, kajosi tedä (kraavi) sügävämbäss Nõo; Ku˽võtaʔ õigõ˽kätte ja˽nakka är˽kodupoolõ `astma Rõu || fig Vettas käde ning pani körvad pεε ala Kaa
8. tarvitusele, kasutusel(e) need oo kõik oiu jäoks need linad, käte rät́ikud ja, ega neid põle kätte `võetud Mär; `Tüükimine, si̬i̬ `seuke kätte tõmmates (igapäevane) sõna Hää; laps akkab `mulle ju kätte `puutma (abiks olema) KJn; anna tuult `rohkemp kätte (paadi purjedesse), saame ennemp Ran
9. ilma erilise leksikaalse tähenduseta (koos lõppemist, hävimist, riknemist vms märkiva verbiga) Mullune vili lõppes käde ää, uus kasus alles pöllu pεεl Kaa; piim kaob ära kätte Mih; leib napib kätte ää Koe; `põrssad - - pidivad kätte ää lõppema VMr; maja laguness kätte ärä; läät püve `püüntme, `kaotet kana kogunti kätte ärä Krk; `Saotside `ilmuge om väega rasse `aina tetä, kik tüküss kätte mädaneme Hel; ku tõene miu kõ̭ditap, siss koole vai kätte ärä; küĺmäle lääb, siss [kartulid] `küĺmävä kätte ärä Nõo
II. postp (genitiiviga)
1. (väljendab allatiivi), kellegi valdusse, omandusse; hoolde, kasutusse `kaĺla raba `süödeti jälle `luomade kätte RakR; `uskus minu kättä `anda `niskest suurd raha Lüg; nad ahnitsesid keik oma käde Jäm; `andis `mõisa ühe teise käde ning ise läks ää suurema `sisse Pöi; ma oma `asju teise kätte‿p usu Muh; Kis selle liha tüki koera käde `andis Rei; kasukas naa ää `koitand, mugu anna kaltsuvana kätte Mih; `andvad lehma teese kätte `aastaks Kul; ma ei usu tuld laste kätte jätta Tor; mis sa sest końdist nõnda lut́sutad, anna koera kätte, tema tahab kah Saa; pruudid käesid `kangest möda külä - - no mis sa‿ss annad alati nende kätte, neid oli ju `paĺlu Hag; ega ta‿s naĺla asi koa põld ikke jo laste kätte oost `anda Pee; ma `soatsin selle paki oma poja kätte Juu; esimine piim, seda võtavad ja annavad lehma kätte VMr; raha tu̬u̬b kodo emä kätte KJn; tüdär `antu sugulase kätte kasvate Hel; sia `andsit raamatu laste kätte ja latse `lahksiva raamatu ärä Puh; tõi siss poodi veed (lõimed) miu kätte, ma kodasi `kanga; tuld ei usu laste kätte jätta; ma vii lehmä söödäle tõese kätte, ei ole `endäl nii paĺlu `ainu Nõo; emä eiśs läit́s `alla aina manu ja vanaemä kätte jäi tu laits San; si̬i̬ om tõsõ regi, si̬i̬ om mu˽kätte usutuʔ; kae ku laiśk ta om, ta jätt uma tü̬ü̬ tõsõ kätte tetäʔ Har; ma olõ õi `andnu˽`kińki˽kätte umma rahha Vas || See vanker lagus mo käde ää Rei
2. a. kellegi või millegi mõju alla, meelevalda, võimusesse nüüd `piama menema `tuule kätte `vilja `tuulama; on viks `tütrik, ei `anna `ennast `poiste kättä rebidä Lüg; `muidu juo kui `jäiväd `kalad `siie, `randa `päivä käde siis `läksiväd `pehmest Vai; kuivad viljad jäävad saju käde; tuul ajab sind kuiva `pεεle, jεεd valamate käde; saand see mo käde saand, küll ma ta irmu ala pane Khk; jähid tormi käde pojaga `seltsis Mus; Kui viluse jähid [kuivatatavad kalad], sai `jälle päeva käde tõmmatud Pöi; [inimesed] viisid lapsed `joulu `lauba `öösse kabeli `mεεle - - `tontede käde, et siis `peade lugema akkama Phl; ta jähi külma kätte, külm võttis tä ää Mar; mia jäe liig `õhta käde; meri võtab oma käde Khn; kis seda `julgeb `valge kätte `anda Hag; `ańtsin ta `kohto kätte, küll ta nüid ää maksab Juu; ära sa jäta vihma kätte `luoka HJn; `kindapaar jäi sügise kuuri `alla `niiske kätte Kad; sie mies on ennast viina kätte üle and VJg; kuu jääb tänä ommogo üväss päävä kätte (paistab peale päikese tõusu) Kod; [ehaline] jäi `valge kätte, lüpsi naiste kätte Lai; panen tuule kätte `kuima Plt; si on niigu tuule kätte räägitud KJn; nisu tetäss ka varepest, muidu jääss küĺmä ja like kätte `imbume Krk; `rõivatüḱk `saisma jäänu `rõske kätte, siss om ärä `si̬i̬denu; tondi saeva eńge oma kätte ja lätsivä Ran; `tüt́rik kionat üits kõrd, siss jäi vakka poesi kätte Nõo; tu oĺl asja `kohtu kätte `andunu Krl; oĺl ka hüä et, naańõ `võtmalla˽jäi, latsõ˽jäänü˽sõ̭a ajo kätte Vas; täüś kuu `aigu jääss kuu päävä kätte Se b. kellegi teadvusse, meeltesse ning siis see jutt on selle käde läind Jäm; inimese ais käis ta käde Vll; jutt läks `rahva kätte laiali Juu; võrukõsõ `sõitseva `mü̬ü̬dä, noede kätte jäi tu jutt, et siin om vaemu kabelin Kam
3. millegi tõttu, tagajärjel lehm sures `tiirude kättä VNg; nad `kängusivad `külma kätte Vai; se soreb juba vanadose käde, se pole mette aigose pärast Käi; äkise kätte ta suri LNg; suri `leitse kätte ää Kse; pidi aavade kätte surema Tor; sureb ehmatuse kätte Iis, suri tiisiku kätte Trm; ega soĺgi kätte `keegi ole surd Plt; ta surep `aabu kätte ärä Krk; mia `tahtse ärä lõppõ naaru kätte Nõo; tollõ `uuṕõ kätte [mees] joht es kooleʔ, timä jäi põdõma Ote; paĺlu `ku̬u̬li siss inemiisi palava tõbõ kätte Har; viina kätte koolõss Se
4. (väljendab mingis järjestuses kellenigi või millenigi jõudmist) järg tuli juba mo käde Khk
Vt käsi
laiuke laiuk|e Muh, g -se Khk Hls, -ese Kod Plt; laiuke|ne Jõh/`l-/, g -se Amb VJg Iis Trm; laiukõnõ Plv Se(-kanõ)
1. laiune (võrdsustavas, võrdlevas või deminutiivses tähenduses) üks nii `laiukene ja õhukene `lüödud, et `piira pii vahelt läbi käib Jõh; einama pole `kuigid laiuke Khk; nii laiukesed viirud, nagu oleks `saetud Amb; sõrme laiukene VJg; paela laiukene riba Trm; üva laiuke one, peris lai ei õle Kod; niisa·ma laiuke ta `ongi Plt; peopesä laiukõnõ Plv; Äŕmäkol oĺl krae kah, sääńe poolõ vassa laiukõnõ Se Vrd laiu1, laiukaine
2. dem < laid, riba `andis mulle veikese `riide laiukese Iis; `väike kördike ja väikse laiukse Hls
lomima lomima spor R(-maie Lüg) Khk Krj I Ran Puh Kam Rõn
1. muljuma, lömastama Sie pudipadi on saand `kuormas lomida Trm; ku tä õles mulle `piäle `kuknud, siis õles mu `surnuss lominud Kod; lomind ära kõik ta luud Lai; lehm om ubinad ärä lominu, ärä nätsitänu. kui kartulde manu saab, lomib ärä `sü̬ü̬misega Ran; ma ka ole kaits `ussi ärä lominu Kam; Mes sä tost karbist nüid ärä lomisit Rõn || peksma kui sa ta käde saad, lomi läbi Krj Vrd lömima
2. õgima, ahnelt sööma Lomis oma mau täüs ja `viskas `väntsti külillä Kuu; lusikaga `vaide lomib oma `kurku kõik `ahvenid Lüg; `Ärga akkaga `enne lomima, kui kõik pere tuleb kokku; Siin enamb õlegi, kõik `õtsa lomitud Jõh; sellele jöva kedagid ede anda, mis nönda lomib Khk; lomis `terve `vaana täve `tuhlid `sisse Krj; küll lomis süädä nii et vede võtab `silmi Kod; lu̬u̬m lomis `irmus ullust `süia MMg; mes sä lomid, sü̬ü̬ iluste - - [muidu ajad] aeva lavva `pääle ja `endäle kah `säĺgä Ran Vrd lobima1
Vrd lomistama
3. halvasti tegema, ära rikkuma alvaste om tettu - - ärä lomitu, täst ei saa enämp mitte midägi Kam
4. (erinevaid tähendusi:) Kedä `jälle sie kuer lomib (haugub) Kuu; Lomin (õmblen) nattukene `kinni Jõh; `kińdid ja sukke tä lomis (vehkis) tehä küll Kod
Vrd lomama, lommima

mõni mõni g mõne, p mõnd, `mõnda Hlj Lüg IisR Pöi Muh L/g mõnõ Khn/ K I M T(g mõnõ Rõn San); mö|ni g mö|ne, p `mön|da hajusalt Sa, Emm Rei Vig Ris, mo-, mo-, `mon- Jõe Kuu Hlj VNg Vai, me-, me-, `men- Kär Kaa Krj Pha Phl; mõ̭ni g mõ̭nõ, p mõ̭nd (`mõ̭nda, mõ̭nt) Võn Ote V(-õ-); n, g mõni, möni Ris HMd, mõne KJn; n mõne, möne Noa Ris HMd

1. umbmäärane asesõna a. (substantiivselt) märgib määratlemata isikut või eset: keegi, miski; keegi, miski samalaadsete hulgast vahel moni tödiseb, kes ei saa `oieti `räägitud Jõe; moned `oldi nii `suured just ku `suured nahk `kindad (vähkidest) Vai; mönel oli laiem esi, kuida `kengid `jöudas [niita] Khk; meni `saatas kirja ka Kär; möni oli naa laisk Pha; mönel‿o viis kuus tükki (nisa), aga nee‿p lüpsa, neli on ika lüpsinisa (lehmadest) Jaa; mõnel‿o mitu `paati, kes suured mõrramehed oo; mõnel `olli puu aid, mõnel kivi aid Muh; möne oli nii edev, ta `tahtis ikka keige `eńni `lasta (jahipidamisest) Noa; kõik `tahtvad raha `saada, mõni peab ikki ilma `jääma LNg; mõni kujob kahessa tallapuuga ja mõni kahega Mar; mõnel oli vana ämmer käe Vig; mõni `lasnudki leba ikka kõbass `menna, pehme lämmeleib nagu ei sünnigi süia Mih; `Muaga tüed küll, kui tahad tast `mõnda `suaja Khn; mõned `purssist ikke eeśti keelt ka Aud; mõni ehk teab Tor; nõiasõnad olid mõne `aitan; seda `plaani toolid mena olen suur jagu näin, no muidugi möne natuke teist `moodi; mönil on ike pikem kannatus kui mönil Ris; mõnid `laśkid tiha [võrke] HMd; mõni üiab soni ja mõni üiab lät́umüt́s Hag; mõni võt́tis `tööle vabadiku Pee; mõni `ütles ennast: ma olen täna nagu kalsu kubu, siit kaḱki ja sealt kaḱki VMr; nüüd viel mõni teevad `eina HljK; kui kõht valutab, siis mõni `ütleb, et vajutta kivi südamega Sim; mõni pani `piima [toidule] `sisse, mõni koort Pal; mõni jääb palavasse või `lämbub ää Ksi; `mõnda ma tunnen neist Plt; mõni võt́tis `viĺlä, mõni võt́tis raha KJn; `viina `viiti, aga mette igale `poole, noh mõnele jah SJn; Siin tossu sehen mõni olla saab; mõni, kes‿si mõiśt, tegi `kirju kah õlapõõna `pääle Trv; sellest ei `vaade kedägi, ka tõine `mõnda taht; mõni teive [pange] päält `ahtebe Krk; koolivanemb kulless, kui mõni `süidi `olli tennu, siss temä jälle karist Ran; ku mõnele `aiget teevä, siss om piĺl taka Nõo; mõ̭ni `ti̬i̬ssegi vahel `leibä, a ei ole anomat Võn; mõni ütel, et ti̬i̬lehe, mõni ütel, et ti̬i̬aina Ote; mõni om, ta˛ap `enne, et päevä `mü̬ü̬dä saap `saata Rõn; mõnõl om kuri silm ollu San; tu‿om, kuiss `kuagi inemise lat́s om, mõ̭ni om suurt `tõugu, mõ̭ni om väikut `tõugu Har; vana regi - - tu̬u̬ `jäeti `maaha, mõ̭ni palot́ arʔ; Mõ̭nõ pand `laulma, mõ̭nõ magama, mõ̭nõ `kaklõma (viinast) Rõu; alati umma˽nimä˽lävel, ku `kuuldva õ̭nnõ, et mõ̭ni tulõ Plv; mõ̭ni `säädless uḿmi `huuli, et kuiss iks ilosap om Vas; ku mõ̭ni tõõsõ pääle vihalane oĺl, siss kaivas inne Räp; mõni teab kes teab mõni teab, mis sest sai Trm; mõni tiäb, kelle õmad one Kod b. (adjektiivselt) osutab, et kõne all olev isik, ese või olukord on lähemalt määratlemata: keegi, mingi moni hobune kart `autusi; jahud `olled `oige viletsäd, moni terä ige `puolik, moni `terve Kuu; moni inimine `tahto pali `rääki VNg; tule möne teise korra Khk; Menel toidul oo ee minek Kaa; Mõni suur iluasi see - - pole, va tööriie Pöi; oo sul `mõnda jämet `paela Muh; `mönda inimest ei vöi usaldada Rei; suur ja pikk, justku mõni `iidlane (hiiglane) Rid; mõni sügise uśs sööb ruki `kangeste ää Mar; Mõni naenõ paelu kangõm kui mõni mies Khn; aga nad `rääkivad ikke koa - - mõnesi vana `aeksi `aśju sii `raad́ju sees Aud; mõned kalad tõusuvad, sis ajavad (lähevad) `mõrda Vän; eks ta ikka mõne asi räägib; unustan möni inimese nimi ää Ris; vahest `arva, mis seasi `rätsep käis siis `õmblemas `mõnda riiet, siis sellel oli linna`niiti Kos; kas sa oled `mõnda `ullu `koera näind siin JMd; pailu podelisi ja `kluasisi, kohe nagu mõni `aaptiek Koe; mõnd `toitu nõnna üväss ei taha kui mõnd; mõni puu ei kannata `külmä Kod; `mõnda sood söövad loomad küll Plt; vaat kudas mõni inime on edasi lähnud Vil; `mõnda sukka, ku piḱk sukk om, sõss koad kikk üvipidi silmä poha Trv; Ku mõnes kottal `saiki võid `rohkemp, egä selleperäst tad süvvä iki es anda Hls; mis sa kurvastad, egä sul mõni mõis maha põlenu Krk; mõni rohi om edimäld vastik `siśse võtta Ran; oppe temäle ka `mõnda tü̬ü̬d Puh; näeb ike mõni inimene küll nägulit; ega ma onde mõni eeläne ei ole, et ma‿i tiiä Nõo; serände `väikene ümbrigukene, kos saab panna `mõnda `asja Rõn; `täämbä `väega heĺgetäss, ei tiia˽kas mõ̭ni `piḱse vihm tulõ vai Kan; süä äĺk mõnt `sü̬ü̬ki Urv; mõ̭ni `nekruutõ tõmmaśs kauõdõ loosi `numri Har; ta meil mõ̭nikõrd mõrostass, ku ma mõ̭nd säänest sõ̭nna `ütle Rõu; ma mõ̭ni rikass olõ õs, ma oĺli illoś Vas; keedeto seeneʔ pandas `pu̬u̬ltõ `vaate vai `kirno vai `mõ̭ntõ `muuhtõ puuanomah́e; vanast oĺl `kaaśkõlõmine `väega moodoh, mõ̭nt `pruuti kiteti, mõ̭nt laidõti Räp
2. umbmäärane asesõna, mis märgib umbmäärast arvu või hulka a. (substantiivselt) tedre kanu näeb `arva mõne Muh; panime, kuda `kellegil peremel laud (turbaküünid) suured olid, mõnele kuus kuppikud, mõnele `kümme, mõnele neli Rak; mõni on veel järele jäänd KJn; mõni oli joba veeren, mõni oli `alla keset [põldu] vi̬i̬l (rukkilõikusest) Trv; mõni magasive ja mõni aive joru Hel; ma˽küd́si hää leevä, pańni `kartolit ka `sissõ mõ̭nõ Plv b. (adjektiivselt) `Ruhnu mihi enamb ei ole käind nüüd `ülgepüüs, nüüd `oite `monda `aasta juo Jõe; `Monda `kerda olen jo merel käünd Kuu; külas on moned ühe tugevused `poisid VNg; pole inimesi midagid olnd, möned `kümned ehk olid Khk; Mened `seiksed pisiksed `pöösad [olid]; Meni kilumeeter oli veel `minna Kaa; viis ühe looma ära, selle eest - - ta mened kopikad ikke sai Pha; Mool `jätkub sellest [lihast] mõneks ajaks Pöi; vahel pikuta `mõnda `aega, see `oasta saavad aga küll kuivaga eina ää teha; said sa koa mõne kala Muh; seesab juba `mõnda `aastad seda`viisi pooleli; ahi ja `leerid põle mõnel ajal puhastada saand änam Mär; kuuse pinnad `seisvad ikke `mõnda `aastad Tõs; tä oli mõne aja `aige Aud; küislauk piab mönis `aśjas ia arsti rohi olema; vahest mönid piisad tulevad, aga nii vähä Ris; meil minev`aasta oli mõni natuke [linu maas] Juu; eks see (riidega kasuka õmblemine) ehk võind siis `mõnda kopikast `kaĺlim `olla Ann; ta põdend mõni aeg Pee; küll ta käib mõne aa VMr; siit kiriku juurest võeme `astuda mõni samm KJn; ma tahan sinuga mõne sõna `rääkida Vil; mõni raasike suka `villu `kaaśtega kaastiti Trv; mõni inimene olli, paĺlu es ole Hls; punnass nu vana pöksi ärä, käevä vi̬i̬l mõni aig Ran; miu silmist - - nigu mõni kana oless `kõńnu Nõo; suurõn mõtsan saat no‿vil mõnõ jahi teta San; hää iks, et mul tütäŕ om, saa mõ̭nõ sõ̭na kõ̭nõldõgiʔ Krl; ma või sullõ taad `hü̬ü̬lit mõ̭nõss aoss, a periss igävess ma sullõ anda‿i saaʔ; kikkapüksi˽kasusõ˽nurmõn ja mõ̭nõn kottan hainamaa pääl kah Har; Mõ̭ni lehm vai puĺlikõnõ `lü̬ü̬di mahaʔ Rõu; mõ̭nõ seenekese ka sai koŕadaʔ Plv; um õks mõ̭ni `varblanõ kah nätäʔ Vas
3. umbmäärane asesõna, mis rõhutab kõnesoleva ligikaudse hulga suurust: mitte vähem kui, oma moni `kümme kord vottasin ikke `mütsi piast ärä Hlj; söda pöletas keik majad ära, möni viis `suitsu jähi sii veel `järge Ans; vahest oli ikka suured pulmad, mõni kakskümmend obust ühüs `järges Lih; mõesa kari oli mõni sada kakskümend pead suur Mih; `Meiti oli mõni kümme Kihnu `laeva Khn; sääl `oĺli neid `kamsatiki mõni mitu-setu Hää; mõni kolmsada `sammu kivi`aeda `tehti Ris; kümme peret, igas peres oli mõni kolm elajast Ann; sial oli mõni viisteisskümme miest VMr; mõni seetse vakka õli linu maas, terve väli Trm; minu isälgi oli, mõni kuuskümmend `mõrda oĺli Äks; mõni viiskümmend `kitse oli talus Ksi; kaśs toob `aastas mõned kolmed pojad Lai; siis `seisis mõni nädäl aega või `rohkem üle aia lumi maas; Mõni kaks `vaksa `oĺli vanal siäl seĺläpekki KJn; mõni kait́s nädält levä tegu vana Hls; mõni tuhant `kõrda ole käünü sääl Krk; `pääle külimist mõni neli nädälit vihma `piiska es tule, no mis `viĺlä sa siss pidid `saama Hel; `pulme `peeti mõni kolm `päivä Puh; pesesime sedä last‿s mõne kahe kolme `vi̬i̬ga TMr; mõni paaŕ `võt́jat iks piat olõmõ [kartulivõtul] San; mõ̭ni neli viiś vakamaad om otsast otsani˽kivve täüś Kan; tiä oĺl mõ̭ni katõsõkümmend joba vana Krl; kesvä saĺv esiʔ, kaara saĺv, rüä saĺv, mõ̭ni kolm neli `salvõ Har; oĺl vaest mõ̭ni kolm neli lavvatäüt tu̬u̬d rahvast Plv; ar˽`ku̬u̬li, sõ̭ss mõ̭ni säidse vai katõsa opetajat oĺl `puhtil Vas; mõ̭ni kümme harro oĺl lutsu õngõl Räp
4. umbmäärane asesõna, esinedes (koos gi-liitega) tähenduses: see ja teine; üsna mitu `torres `pieda `mondagi; kes `kaiki `katsub, sie `monda nägeb Kuu; siin tehässe tükkisi `mõnda Lüg; Tegijal `juhtub `mõndagi, magajal ei midagi IisR; Pitka tee keibijal juhtub tee pεεl mönda Kaa; sii on `mõnda, `mõnda, ma ei tea kui`paĺlu perekoǹdi [sakslasi] Rid; se oli `siuke segäne aeg ja ti̬i̬peäl võis ju `mõnda `juhtuda Vig; `mõnda `korda olen nutn Var; seal ond metu `mõnda neid (lilli) `akna all kasumas Mih; `Ku̬u̬lis - - kiker`piĺlisi `oĺli ikki, ulga sias ju `mõnda Hää; kuus talu oli ennem siin, nüid on siin mitu `mõnda `suitsu juba Kei; mõnigi mies tõi oma obuse ühis`taĺli Rak; sai `mõndagi kuulda Trm; kes iki vanembass elävä, nu̬u̬ om joba `mõndagi nännuva Ran; `käimise pääl tulep `mõndagi ärä nättä, tulep `tühjä kõttu kannatada ja `kõ̭iki Nõo; no vahest mõ̭nigi tüümiiś `täämbä tulõ Har; nii `mõntagi `ti̬i̬śsi vi̬i̬l meelegaʔ (meeleldi), aga jõud om otsah Räp
5. hrl halv esineb kedagi või midagi vähendava sõnana: mingi, mingisugune kas sina ka moni obetaja oled VNg; kas sina mõni rukki`lõikaja (noor alles) Lüg; pead sa ennast ka möneks meheks Khk; Kaks mädand kaigast, si̬i̬ möni aid; meni asi see siit `Kaali `minna (pole raske) Pha; see mõni einama - - `kända täis ja Kse; särjed ka mõned kalad, luu puru täis Vän; sinä kua mol mõni aśsames Juu; ega tema mõni toit ole HljK; kas nied on nüd mõned inimese tiud VMr; mõni põld või kedagi - - madal saue maa Sim; sa mõni mees Trm; sinä mõni `ki̬i̬ĺjä õled Kod; paar inimese`ińge `ongi, mis ni̬i̬d veel teevad, mõne tü̬ü̬ vaih Ksi; see mõne puu, mud́u kõber jugarik Pil; sedäsi elätse, si̬i̬ siss on mõne elu Vil; ka (kas) si̬i̬ mõne tegu olli Krk; kõttalutse, ni̬i̬ mõne villa, ni̬i̬ putsaku Hel; näe minulegi siin ud́emigud, ni̬i̬ mõne `juusse enämb Ran; si̬i̬ mõne lina, nigu karvak jälle Puh; kas si̬i̬ mõni kõrd om, aiamulgu om kõ̭ik maan ja sia`põrsa songiva aian Nõo; tu̬u̬l no mõni tallituss San; kas tiä mõni inemõni vai asi om Krl; kas tu̬u̬ mõ̭ni ravitsuss sul om, ku hobõsal retel alasi tühi Har; tu̬u̬st häüsälõvvast kah mõ̭ni kosilanõ vai asi; taast no mõ̭ni saiakütsäi vai leeväkütsäi Rõu; nüüt tege sul kiä mõnõ tü̬ü̬ Plv; taa mõ̭ni hopõń, taa nigu˽puu tüḱk, taa lää eiʔ Vas
Vrd muni

mõte mõte g mõtte Pöi Muh L hajusalt K, I M TLä Kam San; mõtõ Khn Võn San, mõtõʔ V, g mõttõ; möte g mötte Jäm Khk Kaa Vll Ris; n, g möte Rei Phl, mõtte Hlj Lüg Jõh IisR, motte Jõe Hlj VNg, mette Kuu; mode g motte Vai

1. a. mõtlemise üksikakt või tulemus motted on `toisial Hlj; Mul tuli ia mõtte Jõh; inimese mötted nönda laiali, ta‿p tεε isegid, mis ta `ütleb; ise vana obu, aga varsa mötted, pole `küpsed mötted mette‿nd Khk; kes teise mõttid teab Muh; äi mina avalda oma mötet Rei; mõtted `lindavad möda `ilma-maad Mär; vaev ja mure ajas ta mõtted segases Tor; inimese mõte on ku oki ratas, `lendab ühest äärest `teise Hää; pää on mõttid täis nõnda kui ratta rumm kodarid Saa; mõtted on laiali, ei `märka midagi Kei; mitu mõtet pias Koe; pailu mõtteid surub pias, nii et ei tule uni `silma VJg; tea, mes mõtteid see audub Trm; koba aga näid mõt́tid piä ajode sidess ja `ütle sulle Kod; mõtted `vaevavad, ei saa magadagi - - ei saa neist mõtetest `lahti Lai; kurjad mõtted käivad `peale Plt; `mõtleb kõiksugu mõt́tid KJn; inimen ei saa mitte tõise mõtet är mõtelte; esi `vaevat ennast oma mõtedege Krk; mõtte ilman, ei pane tähelegi, mis ta tege Hel; temä oman mõtten pallelnu `kangede jumalat; pää ajo om mõtte kotuss, kes mõtet annab inimesele Ran; tü̬ü̬d tegijäl, und magajal, laesal `paĺlu mõttit Puh; tü̬ü̬ tahap tetä ja sina istut tooli pääl ja võtat mõttit kokku; miä `rühkse iks toda kaara`niitmist, es tule säräst mõtetki, et varass võip taren olla Nõo; kas ma mõttõtark olõ, et ma su mõttõid või vällä arvada Har; Täl omaʔ kuräʔ mõttõ pääh Räp; mõttõʔ ommaʔ hajovallaʔ Se b. arvamus, seisukoht, käsitus; nägemus, kujutlus olen `selle vana pappaga ikke ühes mõttes Hlj; minu mõtte järele piaks tüö nüüd iast menemaie; `kaua sa `lonkad kahes mõttes (oled kahevahel) Lüg; sene töö ma teeks oma möttes veel ära Phl; nende mõtete `peale andn peremele `seĺga Lih; kus sa siis nüid koa omast mõttest lähäd Tõs; meel, mõte tees, aga ei saa, - - ei jõua Aud; õma arvuga ja mõttega `ti̬i̬sin küll vi̬i̬l, aga enämb en näe kudoda Kod; meele ja mõttege `sü̬ü̬sse kikke Hel; jumalat ei ole, tu̬u̬ om tühi mõte `paĺlald; laśk ennäst `nühki egäl pu̬u̬l, temä `kińdla mõttega inimene ei ole ollu Ran; sa `mõt́li külh, et ma `rahva naaruss jää, su mõtõʔ lät́s vett `ju̬u̬ma; ma olõss lännü˽ka mõttõn kerikudõ, aga ei joua, jala omma `lühküʔ Har
2. a. mõtlemine, mõttetegevus, kaalumine ei tia, mida sie mottes `molgutab Hlj; sa õled sügaval oma mõttedes Lüg; Tia, mis ta tieb - - `paistab `ninda mõttes olema IisR; oma möttes inimene tahab küll pailu Khk; Et inimesel `sõuksed asjad mõttesse tulavad (teise vili ära varastada) Pöi; ei tea, mis selle mõttes oo (võist, mis kokku ei lähe) piltl Muh; omas mõttes saan sest aru, aga mis ma sest `ütlen Mär; sul oo ikka alles lapselik mõte Var; tä oo alati mõttes Tõs; Mis sä nda mõttõs seesäd Khn; kõik, mis mõttesse tuleb, aab suust `väĺla Nis; ma `vaatasin omas mõttes, et‿se isa jäi päris kurvaks kohe Amb; minä `mõtlen õmass mõttess, et mes tegijä minä enäm õlen Kod; seda `aśja piab mõttes `kandma, siiss saab täielikult ära tiha Ksi; mõte om kogundi tõise asja pääl Trv; si̬i̬ inimene om lühikse mõttege Hls; `siante kurb ja mõtten, nagu kivi ku̬u̬rm `süäme pääl Krk; aa mu mõttile Hel; ma esi `endä mõtten ka `kaalse toda `asja, et kuda ta parembide om Nõo; ta oĺl mõtõtõ sisen, ta is kuulõ medägi, mia sa˽kõnõli Har; ma `mõt́li uman mõttõhn tu̬u̬d, et las tä arʔ avaldass, kos tä tu̬u̬d juttu kuuĺd Rõu; tiä jäi nigu mõt́tihe Plv; jääss mõtõhtõ `sisse Se b. piltl (sombusest, vihmaeelsest ilmast) Ilm täna nii mõttes, tia, mis ta võttab teha IisR; Täna oo seike vindund ilm, nönda mötete sehes Kaa; ta oo täna omingu nii `pilves ja mõtete sehes‿se ilm Muh; täna akkab `pilve patakad kasvatama, ilm na mõttes Lih; ilm seesab mõttes PJg; nüüd tuul vuhib, kui oleks `vaikne, siis `ütleks, et ilm on mõttes Kad
3. mälu; mälestus pian seda omas mõttes, seda `kellelegi ei `räägi Lüg; vana `rahva mõtte on jäänd, [et] siis uus vill `kasvab ruttemine [kui noorel kuul pügada] Jõh; ta oma mötte `järge joonistab Vll; ega `kõiki maksa `rääkima ega õiendama akata, pea seda mud́u mõttes Mär; see seesäb ikke mo mõttes Tõs; minu mõttes `tehti need paiu ja lepa kooredega (lambanahkade värvimisest) HMd; pimedispidi lahen muko mõtte järele Kod; koolimaja seesab mul mõttes Plt; ma oia sedä `asja mõtten Hel
4. soov; kavatsus, plaan ei õle viel [naisevõtu] mõttet Lüg; mool oli ikka möttes korra veel `kerku `minna Khk; mool polegid sööma mõtet; Mool tuli äkist nii `kange kala mõte `peale (soov kala süüa), suu akkas vett `joosma; Mõte on `õige küll, et seda `viiti teha, aga kes see teeb Pöi; nüid [on] ühna mõtet `mõnda (mitu mõtet), mis sa teed Muh; täl ei ole seda mõtetki, et `sõnna lähäks Mar; Ning siis oli `meitel mõtõ `Kihnu `minnä Khn; neil oli mõte seda `silda `saare (Pakri saarele) tiha HMd; võisid - - tallata igate `seĺtsi `kirjasi `sinna [kangale], mis sa `tahtsid siis oma mõtte järel KuuK; laps muku tuarotab `minnä, aga täl on õma mõte Kod; mõte ei avide midägi, tegu piap `saama tett Krk; ta es saa oma mõtet täis `viiä, siss sai piḱä nõna Ran; no miä küll vi̬i̬l ikki kua sukka ja kinnast, ja mõte vi̬i̬l `olli kangast tettä Puh; kui täl mõte `liina minnä, siss võt́t taṕp `lamba ärä kah; latsel om nigu mõte kapi manu minnä, kaeb alt ja pääld Nõo; kõ̭iḱ laiva ei saa `randa, kõ̭iḱ mõttõ ei lähä `täüde vns Har; sõ̭ss mul tuĺl perähn vi̬i̬l mõtõʔ, et oss ma˽tu̬u̬ naasõ käest küsünüʔ, kuis‿tu asi oĺl Rõu; poel tuĺliva naase`võtmise mõttõʔ Plv; jema (ema) mõttõ‿päl (rase) Lei || piltl [ta] Putkestas küll sääl kivi kallal, aga äi kivil olnd mette teist mötet ka, jähi sönna samase paika Kaa; Vähe `nuhka ikka käib, aga see‿p tee tuulingule teist mõtetki Pöi
5. tähendus, sisu; asjaolu, suhe kaapjalg, sie on `vaimu mottes, sie kolab `üösel Jõe; Kuusk oli `kerguse mõttes väga ea puu Pöi; sõnal oo teene mõte kohe, põle `sohke kui meitil, tähendäb teist `asja Tõs; palga mõttõs ond `meitel ette vähä `palka Khn; vänderdamine ja kooberdamine ja komberdamine, kõik ühe mõtte pial need sõnad PJg; tõsises mõttes `peksa ma ei saand, aga eks ta äsand vähä JJn; tu̬u̬ om iki vaśt asjanda mõte, kes‿tu vi̬i̬l peräst `ku̬u̬lmist kodu tulep `käimä Ran; mõni mi̬i̬s om `väega `komblik - - ei pane kättegi `küĺge, tollen mõtten, et ta su `kiskma nakap Nõo
6. eesmärk, otstarve; olulisus, tähtsus plaravad sedasi `pεεle, pole ühh möttega jutt Jäm; Egäl tüel piäb oma mõtõ kua olõma Khn; ajab niisugust läma `väĺja, mil `mingisugust mõtet pole Kei; mes mõttega si vanami̬i̬s nisukesi sõnu tuleb ajama Kod; mis mõte sel aśjal on Lai; meil kui [heinamaad] mano ei anda, ei ole mõtõtki `lehmä pitä Võn; ma võt́i tu̬u̬ (talutütre) henele naasõss tu̬u̬n mõttõn, et ma˽saa sulasõ `orjusest vahest vallalõ Har; `kambre külel oĺl muldhi̬i̬r - - muldhi̬i̬r om `lämmäpidämise mõttõh Räp
Vrd mõõdõ

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur