[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)

Sõnastikust • Eessõna • Kasutusjuhend • Vihikute PDFid • @tagasiside

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 245 artiklit, väljastan 100.

haalama `aalama, da-inf aalata Jäm Hi(h- Phl) Ris Kad VJg, `aalada R(h- Kuu)

1. köit-, trossipidi vedama või tõmbama `aalab `laeva `purju üles Jõe; `Haalamme `paadi `silla `korva Kuu; `nuoda `tembamise `juures `aalada `nuora `venne Vai; kui `suures `laevas `ankurt üles tõmmatse, siis `öötse ka `aalama Mus; tolge `aalage mend öles Emm; `laeva aalatakse silla `εεre Ris

2. ahnitsema `aalab süä Lüg; se alalde `aala varandust kokko; midä sest varandusest ikke `aalad ja `püüad Vai; mõni luam on näŕp, ei süe, teine `aalab igalt pualt VJg || näppama tämä `aalas sene Vai

Vrd haalima

ahmima `ahmima Jäm Khk Krj Pha Pöi Hi Mar Mär Kse Han PJg Hää Juu Kos JõeK JMd JJn Koe VJg Sim IPõ Plt Pil KJn, `ahmma Nõo, `ah́mma Trv Krk/-e/, (ma) ahmi(n); `ahmima, (ma) `ahmin Kuu RId; (sa) ahmid Hel

1. korduvalt haarama a. toitu ahmama kõik `ahmib `sisse - - on üks `ahne luom `süömä; tämä `ahmis sääl süä Lüg; `Ärjäpä ädälal `ahmiti enesed `lõhki; Sie (lehm) `ahmib vähä ajaga oma kõhu täis, `ahmib `tõisel iest `vällä Jõh; `Lmbad pugesivad läbi aja oraselle, `ahmisivad kered täis IisR; ta oo `kange `süia `ahmima Khk; Εε ahmi sedaviise, söö iluste Käi; küll ta `ahmis suure `suuga Mär; täkk akkas `kaeru `ahmima Juu; Pika lusikaga sai ahmitud lient suurest kaosist Kos; ahmib `süia küll teńe JMd; kõik süegi ahmib oma ette Sim; obune - - kui `kökside juures `seisis, `ahmis oma kere kua täis sial Trm; `süia ahmib, aga tööd ei soa `tehtud Pil; ahmib `sü̬ü̬ki `sisse Nõo b. sügavalt sisse hingama, õhku haarama kui ei saa iast `ingada, siis `ahmi Jõh; ahmib `suuga `öhku Khk

2. kokku ahnitsema, enda valdusse haarama tämä `tahtub kaik omale `ahmida Kuu; `Ahmisid omale `nindapali `süüli, nüüd ei `jaksa `püsti `tulla Jõh; kui `ükskid riie pigem vallali on, siis akab tuult `ahmima (tuult võtma) Khk; Läks - - tuhli unniku taha ning kukkus omale kotti ahmima Pha; Kus saab, sialt ikka ahmib oma pool Han; ahmib suure süle täie, sis kõik kohad `einu täis Juu; Oli suure varanduse kokku `ahmind Kos; `ahmis lõngad kot́ti JJn; `ahmis ette, pärast ei jõud ära `süia Lai; Ahmib omale kõiksugu manti kokku KJn; küll ahmib ta sedä varandust kokku Trv; ahmip kõ̭ik tõese i̬i̬st ärä Nõo || nied ahmivad seda tüäd teha Iis

Vrd ahnima

ahtma `ahtma, (ma) aha(n) Krj Pha Pöi Lä PäLo PäLo(ahjan Lih Kse) K I, ahe(n) Tõs PJg Kod; `astma, (ma) ahan Kod; `ahtama, (ma) `ahtan R(-maie Lüg)

1. vilja parsile kuivama panema `ahtama akketi tagant [ahju poole] Lüg; `ahtaja (vastuvõtja parsil) `panno kaik vihod `latvad `ülläle `puole. tüve `otsad `jääväd `parsi `pääle Vai; rehi tahab ää `ahta; kui olid kaerad ja odrad märjäd, siis `lasti vili `alla ja ahati uueste ülesse Mar; `ahtsi (hangusin) `einu käte Vig; üks annab rihalt kätte, teine ahab parsile Lih; kui rehi ülesse ahetud oli, `pańdi tuli `ahju Lih; sulane `ahtis ja ma olin parsil Juu; Kibe `ahtmise aeg Kos; kui me `ahtsime, oli kahe aaralene aŕk Amb; rehi on ahetud JMd; `enne kui [tõuvilja] `reie sai `ahtma akata, pidi [vihud] `lahti `vuodma VMr; kes ei `mõisnud `asta, ahe ei `kuivnud; `viĺja aheti lau `kaupa Kod; `ahtsime uvve rehe ära ja läksime põllule `tü̬ü̬sse; odra ja kaer sai `ahta ülesse `lahtiselt, rukki vihud `ańti argiga Pal; ülesse aheti neli `koormad ja viis `koormad ja kuda rihetua `suurus oli Äks; kui `keegi söömast tuleb ja pia märg - - `ütles: olen `rehte aht Lai; `toodi vili `rehte, aheti ülesse Plt; tüdruk pidi `mõistma rukki `rehte `ahta, levä `luuda `keitä ja villast `lõnga kedrätä KJn Vrd ahama

2. võrke (vabedele) kuivama panema `vergud tuleb üless `ahtada, et ära `kuivaks Jõe; `Ahta `vergud ärä, las vähäkäse tahenevad ka `tuule kääss Kuu; `naised tegivad [võrgu] `lahti, mies `ahtas Hlj; `meie `lähmä `võrku `ahtama vabe - - kas teil on jo kõik `ahtetud Jõh || võrke paati lappama kui `vergud olid korendal `talvel - - siis lappati korendalt `otse `paati, `ahtati `paati Kuu

3. piltl palju sööma, õgima alaldi `ahtab süä, ei saa `kõhtu täis Lüg; Ma `ahtasin enese `ninda täis, et akkas kõhe ädä tegema Jõh; ahab `süia Var; küll nüid ahavad `sisse nõnna et Juu; tämä alate ahab, sü̬ü̬b alate Kod

Vrd ahtima, atma

haige `aige R eP(`aege LNg Rid Ris) M T, `haige Kuu Phl, `aigõ Khn Ote San VLä, `haigõ V

I. adj 1. mitteterve, tõbine; valus, valutav ma õlin `silmidega `aige Lüg; Õled `ninda `aiget nägu Jõh; `lehmä on tänä vist `aige, kui ei märetsö Vai; mis oli visa lehm, täitsa `aiged olid kääd [pärast lüpsi]; nönda `aigete kätega `kargab töö `juure `kinni (teeb vastumeelselt) Jäm; porsa ölut, see teeb pεε `aigeks Khk; ta uhatles mo `aiged kätt Jaa; üks oli `aigeks `kohkun Muh; `aige inimese elu on vilets Käi; kus ma `aigest peast lähän, eks siis lähä, kui `terveks saan Mär; mo ema suetsetass `aigid `kalkuni `poegi, said `tervess Vig; `olle `aigesse jään Var; `nõidus teese `aigeks; ku aav `aige on, sis ajab aavast õisvett `väĺla Vän; Venib ku `aige lehma sitt (on aeglane) Hää; mu seest on nii `aige; se on nii suremas `aige Juu; See ei suand oma `aige jalaga kua midagi teha Amb; ema oli `soojas tõbes `aige Ann; käsi jäi `umbes `aigest VMr; ruoś lüend `rinda, ja siis laps imend seda `aiged `piima Kad; `kanga lõpetasin `aigess piäss ärä Kod; komberdab `aige `jalgadega Plt; ta ole `ühte `viisi `aige KJn; kaits `aastat sai talu tüdruk olla, sõss jäi jalg `aigese Trv; mea egä päe jää `aigepess Krk; ku ma õdagu sängin aeguta, siss ma ole `aige Ran; `aige jalg lääb ahju `pääle, terve jalg lääp `teole; mia olli nii `aige, nigu surma puru; miu esäl olliva rinna `aige Nõo; nii `aige, et rõõvastega kääneti `ümbre Võn; mes täst siss vi̬i̬l `karja `aeti, ku ta `omgu ütel ennäst `aige ollev Rõn; om kavval, lü̬ü̬ (teeb) `endä `aigõss San; mürätänü˽piim tege kõtu `haigõss Kan; lehm jäi ni `haigõss, et kas vai `lõpmisel Krl; Tuĺl kumaruisi ollaʔ, säĺg jäi `haigõss Har; Mu˽pää um ni˽`haigõ, et `hiusõ ka˽halutasõ˽pään Rõu; pańd `hindä `haigõss Vas; `veitkese `haigõ, sääne `haigõ perrä om tõõnõ Se || piltl himuline meeste ja poiste `aiged naised on oor`jäägred Mar

2. kurb, murelik südä `aige sies, muretseb `liiast Lüg; miel on `aige - - tämäl on midägi `ränkä Vai; mu süda oo nõnna `aige - - kui rotid [jahukottide] kallale `lähtvad Muh; mo meel on nii `aige ta `pεεle Emm; teeb ühnä meele `aigeks ja pahaseks Mar; Ai, ai kui `aigõks sie pahur luõm südäme tieb Khn; ei mees põle teda taht enäm `ühti, siis tema meel läind nii `aigeks Juu; süda on murest `aige kohe Pal; mi̬i̬l om `aige, ikk tükib `pääle Nõo; ku inemisel mi̬i̬ĺ `haigõ om, siss ei˽taha˽kõnõldakiʔ Har; mi̬i̬ĺ paha, süä `haigõ Se

II. subst 1. haige inimene `Aigele `arsti, `tervele `vorsti Kuu; ei `meie `aige õle viel `praavind Lüg; `aige akab juba jalule `aema Jäm; `aigele peab ikka rahu `andma Khk; `tohter lähäb `aigede `juure Rid; selleks lähäb `aega, kui `aige kosoma akkab Mar; Sügüse kui jõlmad `püerväd, ikka paelu `aigõsi Khn; `aige ei taha `süia ei `juua Vän; nüid on juba tervist `loota, `aige aab ennast juba `püśti Juu; argibä `aigeid küll, pühäbä põle matta kedagi Ann; ma tulin teie pere `aigeid kua `vuatama Koe; `aige püiab jalule `aada Plt; nätä, et paranes, `aige kand tervet (toibub) Trv; ega ta rasse `aige ei oole, maha ei eidä, ta om `keŕge `aige Krk; kui nu̬u̬r kuu säliti, siss saab `aigit Ran; kudass ma saa ärä minnä, mul `aige sängin Puh; näil es ole mitte aru `põrmu, `mõtle, `terve latse viisivä `aigide seḱkä Nõo; mi˽`haigõ om ka˽jalulõ `säädänüʔ Har; opõtaja - - lubasi tullaʔ jumala`armu `andma `haigõlõ Rõu || (sünnitajast) vana inimene võt́s `vastu [lapse], sääś `aige ilust Krk; mul om naene `aige, nakap last `tu̬u̬ma, ma pia vanamoori `kutsma Nõo

2. a. haigus kui venind `aige oli, siis keedeti arniga tuttisi Jäm; `aige oo pεε ää vettand, `oska änam keia änd Mus; `Aige akkas kolmandamal pääval `järge `andma Kaa; `jooksev `aige liigende sees Pha; põdeb `väĺjä selle `aige Kod; üks `aige, mis edesi läheb `mü̬ü̬dä ihu, enäm käte ja `jalge `mü̬ü̬dä KJn; vere kusõmise `haigõhe lõṕpiʔ arʔ Se; `hiitless suurõ `haigõgaʔ Lut; äkine haige äkiline (sag nõiutud) haigus kui se äkise `aige tegija selle äkise `aige pöha tuule `sisse `lahti `laskis, siis oli see väga vali Kaa; kardeti, et kuri inimene tegi äkist `aiged Pöi; kui äkine `aige `olli, siis kiibitseti ahu otse peale `tahma, seda `võeti `sisse `veega Muh b. haige või vigastatud koht pölend `aigele lööb tulelaasid Kär; `miärsin alate `aiged, et `kińni ei jää Kod; `elbe `tuhka pannasse `aige pääle, kus nagu uhatand on Äks; ma osadi `endal `aige ärä Krk; kos midägi `aiget om, kas ärä `lõikat ehk ärä lü̬ü̬d, siss pane `vaiku `pääle Nõo; ma˽sattõ mahaʔ, sai henele `haigõ, põlvõ lei kõ̭gõ sinitsess Har; `haigõʔ ommaʔ käe pääl Rõu; `haigõ asõ (haavaarm); `haigit (paiseid) täüś Se

3. a. valu, häda, viga; hingevalu Küll se pää nüd mul tegeb `haiget kohe Kuu; õli `kandaja luom, ja kas sai `aiget ehk, ja sai `enne `aigase vasika Lüg; sai `kääle `aiged Vai; see‿s tee `soole `aiged midagi (väikesest õnnetusest) Jäm; mul `seĺgas täna `aige Kaa; `aige läks läbi `amba Pha; jala `sisse `kargas nii `aige Vll; pind kεεs, teeb `aiged Käi; ein on laiali, merevesi tegi `aiged, tegi märjaks piltl Rid; mes `aiged see `moole teeb (ei puutu minusse) Mar; lapsed teevad `aiged `kassile Han; saabas pit́sitab, teeb `aiget Vän; Kui obune saab aiget, [siis] kasvavad kuoljaluud Kad; ma sai `aiget, ma põrudi ennäst äräde; si̬i̬ valuts miul `süäme‿päl, si̬i̬ tege miul `aiget; si̬i̬ om `seante asi, mis miul `aiget ei ti̬i̬ - - ku tõine esätsege `mü̬ü̬räss Krk; paese kah, kui `aiget ti̬i̬d - - siss lääb vihatsess Ran; latse `müllävä ja `mässävä, seenigu üitsütele `aiget teevä Nõo; lei küle ärʔ - - hirmuss suurt `haigõt tege Urv; mi‿sa˽nii `hulladõʔ, no˽`teie˽latsõlõ `haigõt Har; ku liha oĺl säläh, siss joht saa as `haigõt, a no omma˽`paĺja luuʔ Vas; si̬i̬st tege `haigõt Se b. sünnituse eel- või järelvalud kibed `aiged käivad Rei; kui akavad lapse`aiged, one rissluude siden valu Kod; pärast [sünnitust] käivad kuivad `aiged, nii samasugused valud, nigu lapse valud Ksi; käeväd kibedäd `aiged KJn; `aigese käisiv mitu `tiiru, kolm `tunni päĺt käisiv `aigese Krk; `haigõʔ käüvä, `sündümine tulõ pia Plv; jummaĺ tooguʔ halusappi `haigit [et kiiremini sünniks]; kuiva `haigõ omma˽ku olõ õi vil midägiʔ Se

ajama ajama R(-maie Lüg) V(-mõ Krl Har; uja- Lei Lut); ajama, aeama, `aama eP(`aema SaLä Hi Vig Ris) M(-me) T (tähendusrühmade piirid pole alati selged)

Tähendusrühmad:

1. midagi tegema sundima a. kuhugi või mingis suunas minema sundima, saatma, suunama; midagi tegema sundima; tagant kihutama b. hobust minema sundima; hobust, hobusõidukit juhtima

2. a. jälgede või lõhna abil kellegi asukohta selgitama; ees kihutama, jooksutama; jälitama, kätte saada püüdes või otsides järgnema b. otsima, taga nõudma, kätte püüdma c. piltl

3. (kokku) koguma, korjama a. midagi kokku koguma või kandma; tagavaraks koguma, ahnitsema b. külast midagi kerjama, korjama; kokku, üles ostma c. noorpaarile pulmas raha korjama d. (maksu, palka, võlga jne) kokku koguma, sisse nõudma e. (kokku) kutsuma, paluma

4. sõitma a. hobusega sõitma, kihutama; hobust haigeks või surnuks sõitma b. (jalgrattaga, autoga jne) sõitma, kihutama; (laeva, paadiga) sõitma, purjetama

5. a. (ära) minema, kiiresti käima, jooksma; kuhugi liikuma, tükkima; hulkuma, ringi kolama b. liiderdama c. (hundiratast, kukerpalli jne) laskma, viskama d. (vastuvoolu) ujuma e. kiikuma

6. a. teed, sihti tegema, rajama; (piiri, jälgi jne) ette vedama, märkima b. (maatüki) suurust ja ulatust määrama, mõõtma; (maatükke, varandust) ühendama või osadeks jagama

7. põldu harima a. põllutööriistaga maad harima; põldu tegema b. (seemet, sõnnikut) sisse kündma c. vagusid kündma; kartuleid muldama

8. läbi närima, uuristama a. (mingit ainet, materjali) läbi närima, uuristama, rikkuma b. maad üles tuhnima, läbi uuristama

9. niitma; (vilja) lõikama; (heina, vilja) kokku panema, koristama

10. raseerima; karva võtma

11. eraldama, levitama a. (karva, sulgi, villa, kesta, hambaid jne) eraldama, ära heitma, vahetama; kõõmama, kestendama b. eritama, uhkama, kiirgama, levitama; kaldale uhtuma

12. midagi valmistama, töötlema a. (midagi) tootma, pruulima, utma b. masina, tööriista abil töötlema

13. lõnga hasplile, kehale, käärpuudele vedama; kangast kudumisvalmis seadma; pooli, vihti jne tegema

14. peam terariistaga töötama a. lööma, raiuma, lõikama, lõhestama b. puurima c. höövli sooni, õnaraid jne lükkama d. vitsa, rehvi peale tõmbama e. kaapima, puhastama

15. õmblema; külge kinnitama a. õmblema; nõeluma b. kirjama, tikkima; pilutama c. võrgulina jätkama, parandama; võrgule paelu külge kinnitama

16. a. ka piltl lükkama, tõukama, tõstma b. vees või vette lükkama; (palke) parvetama; laeva või paati vette laskma või kaldale tõmbama; kalapüüniseid vette laskma c. labidaga kaevama; (tasaseks) lükkama; (labidaga) täitma, täis ajama; mullaga katma d. kukkuda laskma, kukutama, (maha) loksutama e. (kangast, riiet) rulli keerama f. sõelast, sarjast läbi laskma g. peale määrima, võidma

17. a. ka piltl (kuhugi) toppima, suruma, sisse panema, lükkima, pistma, torkama b. riietuma, selga või jalga panema, seljast või jalast võtma c. (tugevasti) sööma; söötma, nuumama; jooma; jootma d. (õhku) täis puhuma

18. masinat, tööriista jne liikuma panema, käsitsema

19. teat olukorda, seisundisse viima, teat olukorda, seisundit põhjustama, mingisuguseks muutma

20. hrl impers tekkima; tekitama a. füsioloogilist protsessi või psüühilist seisundit tekitama, esile kutsuma; paistetust, paiset jne tekitama b. tekkima, tekitama, esile kutsuma (teat loodusnähtustest) c.

21. ennast või mõnda kehaosa teat suunas liigutama, teat asendisse tõmbama

22. elama; toime tulema, läbi saama; (aega, elu) mööda saatma, (asjatult) kulutama

23. a. (midagi) teha tavatsema; taotlema, kätte püüdma b. (hrl taimedest)

24. mingis tegevuses olema a. (millegagi) tegelema, (midagi) harrastama; õiendama, korraldama b. (peam tulusel) kala püüdma

25. kasvama, võrsuma; kasvatama, välja ajama

26. a. ütlema; rääkima, kõnelema; vestlema; jutustama b. tähti ütlema; veerima

27. a. (kangekaelselt) väitma,tõendada püüdma; vastu vaidlema, tõrkuma b. tungivalt nõudma, nuruma, manguma; peale käima või sundima

28. a. mingit häält, heli tekitama, teat viisil häälitsema; hüüdma, kisendama; laulma, laulu jorutama b. pilli mängima, puhuma

29. (näitelaused, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega)

1. midagi tegema sundima a. kuhugi või mingis suunas minema sundima, saatma, suunama; midagi tegema sundima; tagant kihutama Sinu aja igä `tüöle `jusku `laiska huost `hange; Ajamata läks, palumata `tulgu tagasi Kuu; lähän `luomi `karja ajamaie; ädä ajab `ärjägi `juoksu; `sillu`kupjas tuleb ajamaie tied tegemä Lüg; teise küla loomad olid meite odras, ma aisi `kinni; vanast oli üks rubel `trahvi `maksa looma pεεlt kui `kinni `aeti Khk; `tööga üle jöu putkestand, ülearu aeab ennast taga Pha; aa sead pöllale; enne `aeti süidlased `möisas läbi lipu, pekseti Vll; ma liha aa lehmad väljalt ää [koju] Jaa; Pulma omiku siis `sõuksed targemad ja änamad naised `aeti `ruuti ehitama Pöi; Aes omad erpsesti tööga pεεle Emm; üks hunt läin `ühte majase, nälg aas ta `senna Phl; mene aa loomad laiemale `sööma Mar; sul põle anepid `ühti, kõht aeab su suiks `maale Lih; `koera `aedatse tagasi Kse; Lapsest oo ikka kasu kua, `siia-`sõnna üida-aada; [olen] ise `käskija ja töötegija, pole teist, kes taga aab Han; loomad jäid pikil päibil `metsa, änam `lõunile ei `aeta Mih; kui udjaga tahad [kalu] vägisi `võrku ajada, sis ei lähä Vän; koer ajab `lammad laiale, `lahku; see võeras loom tahab ära `aada; nihukene pikaldane, nagu vana oost aa takka Juu; akkas mesilasi `puusse `aama Kos; kui koer küll jokseb, siis ikka `rohkem `aetakse JJn; ei lähe tema (koer) minu aades [toast välja] VMr; koerale `öeldakse asi - - kui loomale `piale `aetakse Sim; ajavad kala `juoksu`võrku `kinni Trm; naene `aeti ` väĺla oma talust Pal; aasin vasikad `kople Kõp; äbu aa ärjä `kaiu, näĺg aa näiu `vargil(e); `kutsmed olet tullu ja aamate võit minnä kah; poisi aets joba `lu̬u̬su `võtme Krk; kae `aiksalt kari `mõtsa aia Hel; ädä aab ärjä `kaivu ja näĺg aab soe `küllä Ran; Siss taluse aeva karja kokku Rõn; Ajaʔ Annõ, käseʔ Kärtu; astu eśs, saat innembide; är ajagu `aiku pääleʔ Urv; külʔ sa näet, `aesta peräst aedat (aetakse sind) minemä; ajaʔ nigu `nürhrü vaḱa saina `sisse, siss ennembä ti̬i̬t esiʔ; ku [loomal]- - ollõv kuri manh - - sõ̭ss karh aiev kurja `vällä sealt `hu̬u̬nõst; Poiss `aiõ lehmale pińni pääle; esä `istõ rattõil, ma `aie `lihmä `perrä Har; Vana kahr ju̬u̬sk kut́sikiidõ manuʔ - - jaʔ ai tõõsõ˽poisi mant är˽minemä Rõu; lät́s lehmäga˽puĺli mano, ma˽lät́si `lehmä takast ajama; naańõ lät́s võlssõ, et Juula `kaara piteh aja kannu; ajagu vai ajamallaʔ, ma inäp `kińki˽sõ̭nna õi˽`kullõʔ Vas; pasanõ vaśk aasõ kaŕa `kiini; ei tiäʔ mis asi - - `aie tedä uĺli meele `pääle minemä Räp; `aeti maha ar aamõtist, sai vallalõ; kolaga `aete rahvast `tü̬ü̬hhö ja kolaga `süümä jah Se; mul om `aamin kari jettebule Lei; `lambakõsõ ai ärʔ `ussõ Lut; üles ajama äratama, tõusma sundima ei taha üless `tuissa, siis `tõine lähäb ajab üless Lüg; `tarvis `männa `aia nämäd magamast üles Vai; mine aja `suiline üles Khk; kell kuus `aeti ülesse Mih; ma aan ta ülesse maast, mis ta magab `pääva Juu; päevä tõusust, sis `aeti ülesse meid, einäle Kõp; temä käśk ennast vara üless aia ~ `aada Krk; `kullõ ku kikass laalap - - aab rahvast üless Nõo; ku sa hommugult üless tulõt, siss ajaʔ minnu ka üless Har; aivaʔ üless, a tulõ õs Se || (minema, eemale) kihutama, peletama oli sühelust ärä ajamas (arstimas) Kuu; `körkus taarist `väĺja aeda Jäm; ta köib igavust `aamas, kodu akkab igavus `kinni Muh; aas mo une pealt ää Mar; `ükstas kõik, kellega oma imu `aada suavad Kad; siis suab su näĺg `aetud Kod; `seante `tahtmise ni̬i̬l, `kennigi sedä janu ega `niilu ei jõvva ärä aia (öeld ka suguihast) Krk; Juuli om jälleki sängin, ma aa täl une ärä Nõo b. hobust minema sundima; hobust, hobusõidukit juhtima ära aja ovost `ninda pali taga Lüg; `aeti kaik oboed `pulma maja `ovve Vai; sa‿p sa jo neid rattud aeda Jäm; Akkand otse - - minema, ajand hobuse `sisse [merre] Pöi; kui teina obo `vasto tuleb, siis aeb körvale Emm; aa obost tagasi natuke; ei ole saksad ise oost aand `ühti Mar; aas `vankre `ümmer ja aas kummuli; kui sõńnikuvidu tuleb, on `vankre `aajad `tarvis, lapsed lähväd `vankert `aama Juu; eina aeal - - `aeti obusega regi [auna] `juure Sim; ku `ainu laopäle `aeti, siss üteldi, aa `ku̬u̬rma äste ligi Nõo; aga nüid `oĺli peiupoiss, kes obesid ajas, egäss `peidmes‿s aja TMr; ma aie obese pihaaia `vi̬i̬rde Kam; üt́s `aiõ hobõst, tallaśs [pahmast]; aja no˽hobõsõid virgõmbadõ; taad (hobust) ei jouaki `sõitma aiaʔ Har; Mis sa hobõst nii laaśastõ ait, et `ildast jäit (öeld, kui keegi tuli söögi lõpul) Räp; `aiem huu sõńni manu [paaritamisele] Lut

2. a. jälgede või lõhna abil kellegi asukohta selgitama; ees kihutama, jooksutama; jälitama, kätte saada püüdes või otsides järgnema mies ajab `koeraga jänikse `jälgi; Ei see kuer `ilmaski jänest aja, ken vägise `metsä viiä Kuu; mõned `kuerad on, kie `lindu ajavad; [koer] ajab jänisse ette, küttäle ette Lüg; oh sa `vaine jäniksekäine, sinu küll taga `aeda Vai; aga nad (sakslased) koirtega ajasid ju metsad läbi [inimesi püüdes] Ans; Oli eile käind rebast ajamas (küttimas) Pöi; koer aab `lambud takka Muh; no ma aeasin ikka üks kilu`meeter maad teda (haavatud luike taga) Noa; karo oli sedä meest takka aand Mar; undid aand vanal aal krat́ta taga Kse; koer tuleb `nuhkides, aeab oma inimese `jälgi takka Tõs; `Ülged aavad kalu tagant Khn; lehm aeab `aisu, otsib `teisi `loomasi Kei; nad olid akand `jäĺga mööda `aama, et kuhu se obone on läind Juu; jänekse `aajatel oli ennemalt käristesed JMd; egäle ajajale `ańti kakskümmend `kopkäd - - kui jänes kuuld ajajite kisa, tuli `väĺjä; `Villem minuda taga ajama, kańt seĺjän Kod; varga `jälgi aiass; ei tää koś ta (koer) läit́s `nuhki `aama; vanast olli inimese `uńte aaman ollu; `aajase om, kes `masti (küttimisel metsloomi ette) aave; enne olli taluperemehe karjatsit aanu taga `ratsilobesege Krk; pagenuva alli i̬i̬st, aĺl aanu takan Ote; pini nakass `tsirkõ ja jänessiid ajamõ Krl; Latsõ`riśtmise `aigu piät vadõra jäl˽tu̬u̬ `riśtmise `vi̬i̬ga välähn `ümbre˽tarõ `ju̬u̬skma ja üt́stõist takahn ajama Rõu; sutt ai takah; `määntsit `vargit `aeti takah jo otsiti Se b. otsima, taga nõudma, kätte püüdma `avvi kala, täma on kudemise ajal `kange suo vett taga ajamaie; ajan tied taga - - `eksisin `vällä; kui midagi `asja `otsib, siis `ütlevad, ajab `ninda kui tuld taga kõhe Lüg; sest kassist ep saa `kassi, kes `sooja taga aeab Khk; küsitse, `aetse `suilesi taga; seda õlut `aetse õte iŋŋega takka (otsitakse, kust saaks) Muh; te aeate naa Vigala järel [kohanimesid] Vig; meriao köesid `aamas või Var; Noorest pärast just `kürvasi sai taga `aetu Hää; tat́ikad - - `veised aavad neid `kangesti taga Tür; lammas aab päid taga nagu tulega MMg; lehm niilustab `süiä taga ajada KJn; [tal oli] Sääre `kangõ himmu kõ̭kõ takan aiaʔ, mia vi̬i̬l ilman `näieʔ Urv; sõna (taga) ajama kogelema, kokutama ekitab selle sõna `juures, ta akab `aama üht sõna, tieb na suure joru, nagu kukk akab `aama enese `laulu Hag; ta `veikselt `rääkis `selgelt, aga nüid paar `aastad ajab sõna taga Pil; aab sõna taga, kis ei saa sõna `vällä ütelte, kokutess Krk || õiget aega vajama, nõudma kõik tüö ajab oma `aiga Lüg; `kartul aab ikke oma `aega taga. tema ei ole niisuke, mis teesest `aastast seesab; kalad vee pääl mäńgivad, oma `aega ajavad taga, kudevad või Äks || vastassugupoolt otsima, kätte püüdma sie on taga `aetav poiss, `tütrikud ei jätta maa `allegi tõst; ajavad `pruuti ehk `piiga`lapsukesi taga, `juoksevad `üösite külas; `ärjäd ajavad `lehmä taga, `lehmäl tuleb `jooksu aig Lüg; lehmal ähk pullil o ind, kui puĺl `lehma taga ajab Mus; jäär - - kes `lambud taga aab ja sugu teeb Jaa; Ranna`vahtidel polnud sii teha midagi, `ööse käisid külas, ajasid `naisi taga Pöi; lehem aeb `pulli Emm; poisid aavad tüdrikusi koa takka ja mõned tüdrikud aavad jälle `poissa takka Mar; puĺlid aeavad `lehma taga, lehm otsib PJg; ma läksin noorelt mehele, mies aas mind `kangesti taga Kos; minev`uassane õhõv one kua ärä `aetud (paaritatud) Kod; aas tüdrukuid ja `naisi taga nagu tulega Ksi c. piltl ei old `mahti `millagi, üks tüö ajas `aeva ühttoist taga Kuu; sie ajab `tühja tuult taga, ei `sellest saa `asja Hlj; Kie tüöd taga ei aja, seda ajab tüö taga (öeld laisale); `ennevanased `rahvas `rääkisivväd - - `tuona `viimate, nuo aja taga siis, `milla sie `tuona `viimate õli; siis `aetasse tuld taga (köetakse, pannakse puid alla) Lüg; Möni inimene ajab sida tööd irmpsesti taga Khk; aik ajab `aiku taga, akkas `pεεle aigutama Kaa; `paergu on öö `otsa `valge valu, koivalu aab `koitu taga Pha; paar pilve räädakad aasid üksteist taga Jaa; Sii on ju auklikud künklikud moad üks küngas ajab teist taga Pöi; Ärja `ända taga ajama (öeld sellele, kes pidusöögile hiljaks jääb); Ema ajab kodus `lambaga `lehma taga ja sina siin (öeld ulakale lapsele) Hää; üks tang aab teest taga, ei olegi [supil] `paksu sees Kei; üks tera ajab teist taga (tangusupp on väga vedel) Iis; ära aa `näĺgä taga (ära ole ahne); ku mõni asi ärä `võetess käest, siss nakka vi̬i̬l tedä perime. ah mine nüid aja `ruśkaga tuuld taga vi̬i̬l Trv

3. (kokku) koguma, korjama a. midagi kokku koguma või kandma; tagavaraks koguma, ahnitsema küll sie on `oskand nosi kokku ajada Jõe; `aakrikku ajama Khk; [harakapesa] Oksa `raagudest kogu `aetud kut suur riu unnik; Sealt ta ajas kole raha kogu Pöi; olime `oksi kogu `aamas [heinamaal] Rei; `aeti metsast `raagu, see vana rimps korjatasse ära kõik Rid; talbe köisid [harjakad], aeasid paelu raha kokku Mih; igä kevädi köiase `ränkä kokko ajamas Tõs; ta on nii `ahne, et ei tea mes ta kokku ajaks Ris; [mahalaotatud] linad `aetakse üles ja keidetakse kubusse Juu; ei tää mis selle varag tetäs et teda ninda paĺlu kokku aias Hls; ma käisi mõtsan `rämpsu `aamen, korjasime `rämpsu mõtsast; mis sa tagavara aat, kokku kogut Krk; mammunat `korjab, aab `taade sedä varandust Ran; taa om taa varandusõ üle`kuhtuga kokku ajanuʔ; mihidse - - os `võidanu mõ̭nõ tarutäüe mett siiä kokku aiaʔ Har; `Tu̬u̬ga timä tu̬u̬d varra kokku ai ja˽rikkass sai Rõu b. külast midagi kerjama, korjama; kokku, üles ostma `oostega `käisivad `sandid `katri `pääval `almust ajamas Hlj; ajab linu taga `pitki küläde; muna `kaupmes ajab `jälle mune taga Lüg; Kui `kiegi põles, siis `käidi küläs ajamas, kes `miski `andas. Sie õli põlendabi ajamine Jõh; möni kεib `ölgi aeamas, ölut ka `seltsis; poisikesed keisid ning aisid `küinla puna; `kerjajad ajavad `leiba; ostab ulga `seepisid üles, ajab `villu peresid kautu (vahetab villu seebi vastu) Khk; Jöulu poisid tulid `pähkid ajama Kaa; `tuhlid `köidi ka viinaga `aamas Muh; kui `juhtob kedägi ää põlema, siis keid `jälle armost `aamas; nendel (kadridel) olid kotid koa `juures, aasid `kraami Mar; maeasi kauda aab `kormi kokku Hää; `jõuluks käis [hobusekarjane] linnaseid `aamas, `vorsti ja sepikest, `lamma jalg liha Ris; `peipsitagused käisid vana obusid `ostmas ja `kaltsusid ajamas Hag; lina`ośtjad käisid linu `aames, linu ja lina `seemneid ja; muna`aaja oli ikke `enne, viis munad `linna Juu; hobusega läks ajama `õĺga, siis viinutab `õĺga Jür; `lambulene käis ka kakkusi ajamas Ann; `enne käisid ikke põlend inimesed almust ajamas Kad; ta on `vaene sańt, aab almust `müöda peresi VJg; si̬i̬ om kormi `aaja, ken raha ei massa Hls; tema karguts, aa `si̬i̬mle `karku egä `aaste; ma lää sua `karku `aama (suga otsima küla mööda) Krk; [mardisandid] ajava rahha, ajava `leibä, kõ̭kkõ aja mis õ̭nõ `üski vili Se || (viinaga) pruudile veimevakka korjama pruut ajab oma `andisid, `kõrjab `pitki külä, `viinapudel `kimbus Lüg; pruudid käivad `villa aemas Jäm; Ruut käis `kerjamas, viina ja ninatubaka ees aas `eesele `villu Pöi; pruut keib `pruuti `aamas, keis `korjamas mööda tuttavaid Mar; vanast ruut võttis viinad `taskusse, mitu pudelid, siiss läks undi `ända ajama - - siiss perenaesed `antsid `villu ja `ü̬ü̬sid ja `kindud ja kabjusid Mih; noorik köis külä kaada undi`ända aamas - - viinaga omale `aśju korjamas Tõs; `pruuti aeama - - ku kihlatud sai, pruut akas `müöda küla `käima Ris; pruut `läks uńdi `ända `aama - - pruudid käisid `valdas pia`aegu kõik pered läbi Rap c. noorpaarile pulmas raha korjama `taldrik oli laua pial [pulma ajal], `sinne igamies pani, mis kedagi tahas `sinne `andada - - sie `üöldi `kihtiajamine Jõe; pruudil `olle tano pεεs. siis hakedi `lauda `pühkima ja raha `aema Phl; raha `aetassõ enne ärä, siis akatassõ nuõriku kannikast jagama Khn; siis kui pulmad akkasid `peime maeas lõppema, siis akati `piale`jootu `aama Nis; siis [pulmas] `aeti seda raha vägise Kei; küll `aeti [pulmas] voki raha, küll `aeti lapse kiigu raha Ann; [pulmas] `aeti raha - - mi̬i̬s võt́tis põlle ülesse - - ja `pańti raha noorikul põlle `sisse SJn || kirikus kotiga raha korjama `rotmester ajab kotti Jäm; pisine ümarune kot́t oli pitka rougu `otsas, sellega `aeti kirgu kotti; `kirkus `keidi inimiste vahelt korrast keik läbi kotti ajamas Khk; muud äi tee kui aeb aga raha ega pöha Emm; kirigus `ohvrid ajama Rei; need olid kiriko `vöölmül̀dred suurt koti `aajad. teine oli meeste pool, teine aas naiste poolt Mar; kirikukotti `aama, püsteti nina alt läbi, varre `otsas oli [kott], kell oli `külges Var; iesti kirikus korjati raha, suur must kot́t, pidi kukurd `aetama Ris; `enne `Rapla kirikus `aeti kot́iraha Juu d. (maksu, palka, võlga jne) kokku koguma, sisse nõudma tänavu kevade käis `köster ise siin `maksu ajamas Hlj; `enne õlivad `tallitajad, ajasivvad päärahasid taga `pitki külä Lüg; mõni ajab oma `völga käde Jäm; rot́t `möistrid - - ne aesid siis [talusid kaudu] kirgu vilja kogu ning kirgu raha ning Khk; Karjane käis korjas ise palga pere perelt ää, käis `palka ajamas Pöi; üks`päägi üks mees käis `võlga taga `aames; kui on `mitmes `kohtes `võlga, [öeld] et nüid lähän oma `võlga kokko `aama; `enne `köster käis oma `palka `aames [mööda talusid] Juu; ja võttis selle raha sialt ära, ja siis `kiegi ei aand seda taga kua enamb Kad; `hü̬ü̬lmöl̀dri lät́s `mu̬u̬na kokku ajama Har; `massu `aetass; vata vanõmp käve jo küĺli pit́i `massu aema Se; aa ummi `võlgõ `perrä Lut e. (kokku) kutsuma, paluma kui üks laps `sündis, akketi `ristimaie juo, siis `aeti vaderid kokko ja `varrulised Lüg; keisid `talgulissi ajamas Khk; lähen `rääkima ja paluma ja abi ajama Vll; Mann köis ühe päeva rehelisi `aamas Muh; `käidaks kölast ajamas looma tappijad Käi; enne [pulmi] metu püha`päeba `aeti tüdrukud kokku `veimi tegema Mih; pruut́ käis pulmalesi `aames, `ańdis `viina ja Juu; kraasitud kodu, `aetud kõik küla nooremad kokku, käesid pere perelt ühes koos tegemas Pai; oli maailmatu inimesed kokku aand VMr; ken vaest vaderes aab, või `santi `saaja kutsub Hls; ku su vaderiss aiass, si̬i̬ olli au `peale `aamine; `sinna olli terve kihelkond kokku aet Krk; viinaga kutsuti, paaŕ pudõlit `viina oĺl tol `talgude `aajal `karmani Ote; au ahnitsõja aiass au pääleʔ (kui seeliku äär on kahekorra jäänud, tähendab see nt vaderiks kutsumist) Krl; ma esiʔ ka ai kokku `rahva ja kat́i napu katusõ Har; sajaliisi oĺl ilmast ja maast kokko aet Plv; siss aiassõ külänaasõ kokko, tetäss olt ja `viina, siss om suuŕ kuĺataminõ naisil Se

4. sõitma a. hobusega sõitma, kihutama; hobust haigeks või surnuks sõitma Jalad `kanged `nindagu läbi `aetud obusel; Ai kohe tiepääl sinist (kihutas kiiresti) Kuu; lähäb suurt ajo, ajab obose `lõhki ette; `erra `andas `käsku, et las `kutsar - - ajab treppi; egä sest obosest enämb suurt `andi ei õle, ajand juo tõse jalad alt `vällä Lüg; see on obuse pailu läbi ajand Jäm; obu aab `nelja Khk; obu ajas nönna üle jala Vll; peremes pani obuse ette ja `aades mεnema Muh; ära aet obo Emm; see aab üsna `kullerid (kihutab kangesti) Mar; oli kõik `risti-`räśti `vankre `jäĺgi täis `aetud Mär; kui pruut́ kirikust tuli, siis veli ja aeomees aeasid võidu Mih; ta võis nii kõvasti aeada, kas obune `lõhki Saa; ajab `ratsa; aas pulma saest `müöda Koe; alt ära, muidu ajame `otsa; ajab vedru `vankriga nii et tolm `tuiskab VJg; ku `traavlid ajad, alate one obene märg kõhe Kod; si̬i̬ (hobune) `jalgest ärä aet; üit́s tulep ajaden Krk; `olli ärä pagenu, sääld `olli `ratsala obesega `perrä `aetu; om obese kuumass `aanu Nõo; Esäkene, no ai latsõlõ pääle; ärä aiuʔ nii kõvastõ Har; ajagu‿i karatõh, las `sõita `aigu piteh; puŕoh `pääga ai uma paŕeba hobõsõ arʔ Se; sõõd́at iibä kõvastõlõ, uat hobõsõ vatulõ Lut || (hobusega) vedama Kevade enne jaanibed aeda ikka sönigud Emm; `möisas pidid ka omade `oostega töö tegema, `kündma ja sönigud ajama Rei b. (jalgrattaga, autoga jne) sõitma, kihutama; (laeva, paadiga) sõitma, purjetama `aeda masinui˛ega ja `rakturi˛ega; Aga `meie `puordisse kohe ei ajaned; `Suome laev oli `millalgi `sinne `kinni ajand ja siis sie kivi sai nime Kuu; sai `puolest `tuulest ajada (küljetuulega purjetada); vat `saimma ligi Suur`saare ja sääl tuli `meile `massin (mootorlaev) `selga - - ajas meid sääl purust VNg; õppija juht õli, ajas obose `alle Lüg; laevad aavad lee `peale `kinni Muh; `aedaks `pouti, tuur `ümber Käi; `lähtvad `tritsu `aama Rid; mede Anni ajas `järgi `Ruotsi; Pidime `võrkõssõ `aama `üese. Tulõd olid [võrkudel] pial. Pidime `sisse `aama Khk; ajab suisadega möda `väĺja Tor; uesuga `aetass ju jääd kauda Hää; poisid `tõmmava `uisku `aada Saa; laev aeas `kruńni Ris; mõned ajavad ulluss [jalgrattal] Kod; ajas `mootorrattaga ennast `surnus, meelega oleva ajand KJn; toonaʔ `aie üt́s matoo·ri rattaga tõõśõlõ `otsa Räp

5. a. (ära) minema, kiiresti käima, jooksma; kuhugi liikuma, tükkima; hulkuma, ringi kolama Kiers `kanna päält `ringi ja pani ajama Kuu; mis sina `ennast `siiä ajad, toppid minu ligi; älä aja `ennast `tõiste ette, `tõised `tahvad ka `käiä; kuhu ajad (lähed rutates) Lüg; kassid ajavad paigalist `järge, p‿saa kohegile teśte eest `minna; poiss ajab ööd läbi `ümber; ep püsi vagusi, aeab ühe paiga pεεlt `teissi Khk; poisid käivad nöndasamma ula `aamas; möni koer on `söuke lits, aab `peale teistega `ümber Vll; meie va `ruske [lehm] on igane rüiste, köik aa ääred aab läbi Jaa; Nii täis (purjus) oli, nelja käpakil ajas ennast edasi; See on `sõuke loom, täma ajab egast poolist ennast läbi (ükski aed ei pea) Pöi; saavad mööda `uksi `sõelond ja aand sii; iga kord lähäb `aades pedule, muud `teegi Mar; mis sa (inimene, koer) ajad sii räätsakil maas ees Mär; jo te ajate `metsas kõik kased läbi ja otsite varese `pessi Mih; aeab (jookseb) `kiili PJg; mõnel on nihuke mood́, et kui ta teesega reägib, siis aab teesele ligi Juu; `pääva aal magatakse, `üösse `aetakse mäda `ilmad `ringi VMr; ma saen aga ajama ~ `ju̬u̬ksma Kod; noored inimesed aeavad `ringi - - kas pidudele, küla `seĺtsidesse ja, ulguvad `pialegi Lai; ümmer ajame ~ `aelem, ei kurda kodun paigal Hls; oenass kargutab `lambit, aab ennäst kõhnass Ran; tõene `aie vi̬i̬pangiga `perrä sulle, visass sulle vett `kaala; aga tu̬u̬ (talleke) aab `õkva `endä ussaiast `väĺlä Nõo; hi̬i̬˽lat́s aja jo˽käṕikullaʔ (roomab) Har || uss ajab maa siest lagedalle `päivä `rinde `suoja; `tuise üless, päiv ajab juo kesk`ommiku Lüg; ratas aab ülekaela, `kiiva all, kui ta otse‿p joose Khk; tüka näd `lindavad `koplis, tüka öues, pole `säädust, kus näd läbi ajavad Mus; Kui massakad ennast põõsaste sihest ja aide äärest teede peale ajavad, siis tuli `varsti `vihma Pöi; kui leedul `köidi, siis juuskullid aasid tule `valgele Muh; mõnes kohas ajavad uśsid majasse; [mesilased] `lendavad `lendavad, aavad `ringi Amb; pää aab jo `lõune `rinda Koe; va madu aand kua `künkast `välja päeva kätte Kad || kadri-, mardisandiks käima kadrit `aetasse; need keivad `marti `aamas; mardi `aaja (mardisant) Mar; `märti käesivä aaman Ran || liikumismängudes (peaosalisena) jooksma, püüdma üt́s võt́t siss kasuga karvupooli `säĺgä ja üteĺ, ma˽lähä `karhru ajama. laśk käpile mahaʔ ja `naksi `tõisi `aelõmma Har; latsõ ajavaʔ sõkõsikku Rõu; lat́sil, noil om tuu t́suuri ajaminõ, munikõrd `võtva `sääńtse laŕmiga ku; ku sa püḿmest pääst tunnõt arʔ [mängija], sis päset kaabast, a muido piat vil ajama Se b. liiderdama juob `viina, `kannab `põllega `kraami `laiali `pitki külä ja ajab `tõiste `miestegä `ringi Lüg; se aevad sellega läbi (käivad läbisegamini) Jäm; ta‿b äbene mette piretkid isastega `ümber ajamast Khk; tüdrek köib laialt `ümmer, aeab meestega `ringi; sehoke liperdis, kis meestega `ümmer aeab PJg; Leńts on `lu̬u̬der - - lohaka naisteinimese `kohta, kis meestega pailu `ümmer ajab Hää; mitte `kuskil ta ei seisa, muudgu ajab `ringi poestega Ksi; mis sa nendege (tüdrukutega) ike ümmer aat ninda paĺlu Krk; `jõõrab küllä piti. aab `ümber Ote c. (hundiratast, kukerpalli jne) laskma, viskama laps ajab kukker`pallu Lüg; läks undiratast aides ülepεε-kaila; lapsed aeavad üle pεε, akkavad `tamme `aama; katsu sa nendega `tamme ajada (vägikaigast vedada) Khk; Kajuarki ajama (tiritamme kasvatama) Kaa; Nii kaua ajad `peale öle pea (kukerpallitad), kut `viimaks kaela ää murrad Pöi; nuga aab aru`tamme (on teraga ülespoole) Muh; lapsed aevad ülepεε `kuutse Phl; lapsed aavad karo`tammi ja aavad uper `palli. aavad sedäsi üle pea ennast Mar; kui kaśs palderjaàni oo saand, siiss aeab uper `palli Mih; poisikse aave tiri `tamme Krk d. (vastuvoolu) ujuma kalad `õtsivad suo vett, ajavad üless Lüg; Särg meres äi kude, ta ajab kudemise ajaks ennast `maale jõgede sisse; Siis tuli ka tugev lõuna tuul kui aŋŋeras ennast maa `parda ajas Pöi; võrk küll ilusti maas, a tema (kala) ajab võrgu paela ala; purikas ajab tagaspidi, tikub tagasi; purikad ajavad üles `metsa kudema suure vete `aegu; kraavist saab vitsmõrraga purikid, ku kalad üles ajavad Vän e. kiikuma ajavad üle vöĺli Ris; üle võĺvi ajatasse kiigel KJn

6. a. teed, sihti tegema, rajama; (piiri, jälgi jne) ette vedama, märkima sel suvel `aetasse sihid `sisse ja tuleval suvel `võetasse maha [mets] Lüg; `arju ajama (henamaade sihte ajama); vahel `aetasse koolilastele `jälgi ede süva lumega Khk; aea `sitmed hobusega Mus; urgid `aeti `sisse, kui tükkide `peale õsuma `aeti Muh; aeb tee `sesse lomega Emm; lina mual kui on pailu kahlasi, siis ajavad jäiled `sisse kus kellegi jägu on VJg; `eeste one ummine, kui ti̬i̬d juba `aetasse, one parem käedä Kod; kui külima akatasse, siss `aetse `itsmed Ksi; pliiatsiga `aeti `mustrid ette, kust tuli õmmelda Plt; adraga `aeti [külvamisel] `it́smed ette Vil; lina vakamaa mõõdeti `vällä, `aeti raa `sissi Krk; nu̬u̬ lätsivä `mõsta `sihki `aama; `talve om tuuśanu, siss tulep ti̬i̬d `aada Nõo; mine˽sa `piiri läbi ajama, mi lähä peräst `niitmä Har; taĺvinõ ti̬i̬ `aeti `õkva üle `jäŕvi ja soisõ Vas; tõõnõ aase `hitskmit, tõõnõ külv Räp || (juustesse) lahku tõmbama ta aab laugo `otsa Mar; aea pää `lahku Hää; aa mo lauk otsekohe Juu; `juustel aias lahk `sisse Pst; suiu pää ärä ja aja laik `otsa Hls; keset pääd `aeti ju̬u̬n, `juusse `oĺliva katel pu̬u̬l Ran; vanast suḱki `juusõ katõlõ poolõ - - ju̬u̬ń `aeti lagipääst. kiä uhkustaja poisi, nu̬u̬ `aie joonõ üte kõrva pealt Har b. (maatüki) suurust ja ulatust määrama, mõõtma; (maatükke, varandust) ühendama või osadeks jagama meil `aetasse maa rajad `pitkemäst ja `suuremast; maa `mõõtja ajas `krundi `lõhki (jagas kaheks) Lüg; nüid `aeti arvad `ühte kokku, nüid o ruńt Muh; pia`aegu kümme `ektari aasid ikka mu maa suures Lih; tänäbu `aeti `mitmel moa `piired laiemaks Juu; kui mina `süńdisin, `aeti maad `kruńti Pal; igal külal oli karja tee - - ja pärast igal talul, kui maad eraldi `aeti Lai; maa `mõetjad ajavad su piiri `õiges KJn; nurme oli kikk `põlde `kaupa aet Trv; esi `oĺli viis `sammu, `viirguse `viisi `oĺli `väĺlä `aetu Ran; Tu̬u̬l `aiga oĺli˽maa `krunti ajamaldaʔ Rõu; pääle esä imä `surma `aet́e kõ̭iḱ kraaḿ ja eläjä˽poolõst Räp; krońdi ajaja (maamõõtja); meil om maa `katsahe `nurmõ aet ~ lüüd Se

7. põldu harima a. põllutööriistaga maad harima; põldu tegema metsad on üles `aetud (haritud) Pha; Nad on selle tuulingu aluse puhas öles ajand (ära kündnud) Pöi; ühe vakama `peäle tuleb linal ikka viis `korda `peäle aeada (äestada) Vig; ajavad karjalappa üles ja teevad `uutsimaad Kir; kare `aamise (koorimise) jaos oli veel `lõikamese raud Tõs; pienar tuleb läbi `aada Kos; siin on musta mulla maad, aea adraga nii sügavalt kui tahad Pal; lina tuli mitu `korda `aada (äestada) Lai; aiass rullige `pääle, ku är om vedrudet ja `äestet; `aeteve ravvage om kige parep aiaʔ, kel oboest ei oole, ni̬i̬ aave ka ravvage [umbrohujuuri] Krk; ku seeme om vedruga ärä seemendet, siss aiass ägliga kõrd pääle Ote; tu̬u̬l jäi `kesvä üt́s panõhuss aiaʔ (künda) Har; ala om ar aet (äestatud), mine `küĺbmä Se; pakoga `uätass, et pit́sitänüʔ maa arʔ tassatsõst Lut b. (seemet, sõnnikut) sisse kündma `Einaaja ies `vieti `sõnnik `sinne kesale, siis puusahaga `atra ajas `sõnniku `sisse Jõh; ja `külvasin ja, siis pueg akkas `sisse `aama - - vedruga sai `aada Koe; vanast me `külvasime `käega, siis tuli vedruga `sisse aeada Trm; aŕkadraga `aeti `sisse linada Trv; linna `aeti kah õhukeselt adra ala `siśse Kam; linaseemet es `aeta adraga `sisse Ote; ajage no `täämbä ta keśv mahaʔ, siss nakass ta kasuma Har; Terä `aeti maa `sisse kõ̭iḱ haŕkadragaʔ; Lina taha õi˽sügävät `sisseajamist; Vana põllu pääle `vi̬i̬di sitt ja `aeti haŕgiga `sisse Rõu; vedroga tohi‿i linna `siśse aiaʔ, `veiga sügävähe saa; `keśvi aasõ `maahha (adraga vai vedroga vai) Se c. vagusid kündma; kartuleid muldama `ärgadega läks ajas vau `lahti, inimesed panid `kardulid `sinna `sisse Jõe; mudiga `aeda `karduli vagusi VNg; `lähmä `kartuli vagusi `kinni ajamaie Lüg; küli vaud `aeti `sisse; adra `kurku pannasse nuut `sisse kui vesi vagusid `aetasse; rugi vagusid äp `aete `arja (harjast teravaks) Khk; ruki küli aal `aetse vesivaod; vaod `aeti `ärgega `sisse, `ärgega `künti Muh; obune aas [kartuli] vao `lõhki ja sealt sai kraabitud; kardulid `tahtvad läbi ajada Rid; karduli ajamese jaus ei `pandud `kulpi `peale [sahale] Kse; sahk`atra tarvitatse vesivagusid aeda ja kardulivagusid aeada Mih; Taris `õuni (kartuleid) `võtma akata ning vaod `lahti `aada; adraga `aetassõ `sisse vaod, `karduhvlid pannasõ `vaossõ ja `aetassõ `umpsõks `jälle Khn; kaks `ärga olid saha ees - - nemad aasid ju vagust, kardule vagust `küńtsid ja aast `lahti Rap; need vaod on üless `aetud (mullatud), teesed ajamatta Pai; vaod olid `enne `aetud, teene päe `aeti vaod `kińni [kartulipanekul] VMr; `enne `kartuli panekud `aetasse vaod `sisse Trm; ku lähäd väljäle `künmä, esimäse vao piäd `õige `aama Kod; masinaga `aetse [kartuli] vagu `lahti Kõp; [tema] ei saand peedi vagusid `aada Vil; kardule `aeteve raud; ku sügüselt kardula `võtmine olli, siss `küsti, paĺlu `jälgi ma üless aa Krk; kukid om ärä `aetu, nakava joba [kartuleid] panema; rügä ja nisu `aeti argiga kukki - - kukid `aeti kui `olli ärä seemendedu ja äestedu, madalamba maa `pääle `aeti kukid Ran; `kartuld piab üless `aama. ku kuju ilm om, `täämbä võtame `kartuld Nõo; `kartuli `õõla om vi̬i̬l aamata Kam; ma˽lähä ubina `haŕju ajama Har; kas `virkse ar omma aeduʔ. `virksit `aetass haŕkadragaʔ; ku kartohka ar ommaʔ istuteduʔ, siss `aetass kinni Se

8. läbi närima, uuristama a. (mingit ainet, materjali) läbi närima, uuristama, rikkuma koid on ajaned sene kasuka `paljast Lüg; kumuti jalad akkaned `pöhkema, eks koid ole läbi ajaned IisR; maretabä äästetäste `põldu, et uśs äp aja `pöldu ära; kui sa [puu] `pehme tuule `sisse lahed maha, ussid siss aivad täiesti ära ta Ans; ussid ajavad seinad εε puhas Khk; koid `aevad `riidesse augud Käi; salakoi ajab `nahka kada, ihu kestendab Mih; vεdage palgid metsast ää, koi aab need ää Tõs; koid aavad kasuka pealt villa nõnna ää Juu; uśs ajab orakse ää, ei tulev `vuasta sua rukist kedagi VJg; juaksiked ajavad kot́id läbi Kod; maoaaje uisa aave mao läbi; oravil [käbi] ärä lülüdet, käbu `lipne küĺlest ärä aet Krk; sain - - õõsikuss ärä `aetu rot́tel Ran; ku koi om jahu ärä `aanuva, siss `pantana `kuuma `ahju nu̬u̬ jahu Nõo; koiʔ ja iireʔ ajava `rõiva iivalõ Urv; hulga ubinõid oĺl toona maha `ju̬u̬skunu, madõl läbi `aeduʔ Har; `kapsta rood́soʔ hińdsitäseʔ, vaglul `mulkõ täüs `aetu Plv; kariʔ ajava villast rõivast `kat́ski ajava; hoŕäʔ aasõ karva `maahha Se || viljateri tühjaks närima odra mügamad tehasse `pandade `peale - - siis rotid ep aa ää mitte Muh; sealt ei oln kedagi (vilja) saada, rot́id olid kõik ärä aean Aud; roti om ärä `aanuva kõ̭ik viĺlä, ei ole teri, paĺt `sõkle Nõo b. maad üles tuhnima, läbi uuristama `mütjäss ajab maa alt läbi ja `õõnest kõik Lüg; `mütjäine `aia `mulda maast üles Vai; mutid `pürgivad mulla all, aavad `mulda ninaga ületsipidi Krj; Mügrid aand einamaa puhas ää; Rotid seina alused kõik ää ajand Pöi; kui tal (seal) on röngas ninas, siiss ta äi saa maad `aada Phl; kuhud aeavad `mulda, tea kas tuleb sadu Kul; loomad (sead) ajavad juurikid Tor; `õhtu akasid mütad ajama kardule vao sees Saa; liimukad aavad `üösse moa kupud ülesse Kos; [siga] ajanud vao puna `pi̬i̬ta üles Kod; mütt aab maa ülesse. kos ia maa, sääl ta aab. päris `värsked `aamist ei ole nähnud Äks; vihma ussit `aava maad TMr; mütel om kõ̭iḱ saina veere unikit täis `aetuva; mütä `aava `urge Ote; tsiga tsuńg, aja põllu pääle tsopaʔ `sisse Rõu; nügrõl ~ mügrõl ommaʔ ar kõ̭iḱ `pińdreʔ `aeduʔ Se

9. niitma; (vilja) lõikama; (heina, vilja) kokku panema, koristama ajasivvad `enne `einä maha kui `tõised `saivad Lüg; ta aeas nii `laia kaart Khk; aead kaare üle, sis `luiskad jälle Vig; ajasime Nuke omadega kokku `viĺla, nende masin oli meil ja siis `jälle meie masin neil JJn; peredel olid ka [mõisale] viĺla pośtivahed ajada Ann; riśsik`einä näd ei taha `enne ajada ku pähä lähäb, edemält ku maśsinid ei õld, `aeti vikatitegä rükkid Kod; rükis `aeti obestega Kõp; masinege aias maha [rukis] , taga köüdäve; [odral] pää `lonti, ku kavas ajamed om Hls; ka te rüä alle aamade; meil läit́s päe `aiga aian (masinaga niites); kesü om `valge, parass aia; `kaaru pidi `rõhkest peräst ärä `aame [muidu pudenevad]; [mõnes kohas] om aru rügä, sõss ei saa muud ku aiass vikadige kokku; `mõisa `minti tükki `aama Krk; masinaga nakatass `niitmä, enne piäp vikatiga veere `valla `aama Nõo; kui kaar `aeti läbi, `tuĺti tõesipidi tagasi [heinaniitmisel] Kam; Siss `tulli vi̬i̬l `tõugu kokku `aada Rõn; ajaʔ upa vai künnä˽kütüst, üt́s tü̬ü̬ kõik Räp; ajagõ niidu `keśkelt üt́s kaaŕ läbi Se

10. raseerima; karva võtma `tarvis ajada pard maha; `ennevanast `vaŋŋid `viedi, siis `aeti `puoled pääd `paljast; kie `pargivad, ajavad `luomal `karva maha, `lupja `viegä Lüg; ajas näu `puhtaks Khk; abene `aamise nuga Muh; aeab `pastla naha `karva Tor; ega (vanasti) paelut abet ei `aetud, eks noored mehed aand; kui mehed aavad abet noorel kuul, siis kasvab ruttu Juu; ta pia on `paĺjast `aetud nagu `persse näkk VJg; iga üks aeas ise abet - - nüid on abeme aeajad Sim; `noaga `aeti abet, minu isa aas iki `noaga Ksi; `paĺlas aet pää abene väidsege Krk; [vanasti] es aava paĺlu abõt - - lõvval külm, nakava `ambadegi valutama, ei tohi `aada Ran; vanast tetti nahk `su̬u̬ga, siss `aeti veerest väedsega karu ärä, siss sai `tärki; `rätsep kah - - `aie karva ärä tol veerel, mes tä `kaska vi̬i̬rd `mü̬ü̬dä `aie Nõo; ja˽kumma `vi̬i̬ga `aeti karv mahaʔ (seal); meil jo˽vesi ki̬i̬ss t́siku aiaʔ Har; `viiga `aeduʔ haŕasõʔ `ańti haŕokõisile Plv; habõnit aiass; aasõ `hiuse‿ga `paĺjass, habõnaväidsegaʔ Se; vaja habõnaʔ ärʔ aiaʔ Lut

11. eraldama, levitama a. (karva, sulgi, villa, kesta, hambaid jne) eraldama, ära heitma, vahetama; kõõmama, kestendama uss on naha ajand `seljäst `vällä Lüg; koer ajab `karva‿p viluta `viisi Ans; `lamba vill, natagas puhas, akkab `villa εε aeama; iuste sihest ajab köhu üles; loom aab sarve εε, paĺjas verine tohl jεεb piha `jεlle Khk; sarved aavad `kestu Krj; Nägu akkas `korda, suurt `karpa ajama Pöi; `veissed aavad vana `karva Muh; pεε lεheb `kööma, siis ajab `kesta Käi; uśs aab kesta maha Kir; [kanad] aavad `suĺga maha, ei mune änäm Tõs; ihu aab `kõntsa; pia ajab `kõõma PJg; siss ta (kana) aeab `suĺgi ku ta `auduma akkab Hää; kui naha `aigus on, siis aab `nahka Juu; terve lammas `villa ära ei aea Sim; ku kaŕjan `käimä akosid, aed taĺvtaku maha, eläjäd ja siad; ku laps puhas ei õle akab `liimite kõhalt `kõrda `aama; kitse raisk aab kua sarved ärä Kod; piima `ammad - - `seitsme ja kahessa `uastane, siis aab maha Ksi; nahk om `lõhki ragenu, aab `korpa päält; [lambad] `aave villa maha päält Hls; kana ei munegi nüid, kana aave `karva; sarve aave `kõltsa Krk; küĺm `oĺli kõrva `lehti näpistänu, kõrva aeva `kestä Ran; sügise `aava anise sule maha; kadajass ei `aagina `nõklu küĺlest ärä Nõo; koore ajaga pajo (ajab igal kevadel koore maha) Ote; umbtõbi aja maha küüdse Krl; suurõ `haigusõga aja `juusõ maha˽pääst; mul om paisõ joʔ paŕemb, jo˽nakass `ku̬u̬rdumma, nii `nahka ajama; śuug aja `nahka; kiä [kana] loḱs, tu̬u̬ aja pudsajõid Har; ega jüripääväh pańni kana˽`haudma, ku karva är `aievaʔ Plv; `kilsto aase üless küüdse `rańdidi päält Se; lihm, hopõn aa `karvu Lut || karvendama püksi pölved ajavad `karva - - kui sedavisi `katkised atakili on Khk; [lõimelõngal] ei tohi `pinku ega `tompu `olla, läheb soa pii vahele ja akkab `kesta `aama Mar || väiksemaid osakesi eraldama `Lehtne luud - - vanaks jääb, siś ajab `leh́ti Hää; vähe aurutamist suand [laud] ajab `pindu Juu; mets aab `raagu Amb; kase puu ei aja `kiska üles; kuusepuu surnukad akavad `kilda ajama Kod; laud är kulunu, akkas `pinde üles `aama; pehme teräss taap kõllatsess minemist, ku ta siandsd araku `sulge akap `aame Krk; anoma vits ai kissa üless; [look] aase `kiskmõʔ üless, kui `häste är ei painuʔ Räp b. eritama, uhkama, kiirgama, levitama; kaldale uhtuma meri ajab `külma `auru `välja Jõe; pada ajab üle Kuu; `paise akka mädä `vällä ajama; jued ajavata kevadel üle VNg; kuseb verd, ajab punast `vällä; `vinga ajas tuba täis; rukkil `onvad `pitkad `eited `küljes, `tuulega nied ajavad `tolmu `vällä Lüg; mere natta ajab `serva Jõh; ake ajab `talve `uhka; kui (kuiv) kadus, see aeab nönda vett läbi Khk; `tiiskuse `aige ajab kopsust toppa `väĺja; külma kääst ää tulles `riided ajavad tuas `uhku Mus; Kui korsnas `talve külmaga vett ja nõgi ajab, siis läheb sulaks; `Küünla `valge oli puhas, pole suitsend ega `niistid ajand Pöi; kui üks koht on paistetand vöi aav on, siis ajab öisvett `välja Käi; pada tõuseb, aab tulesse, keeb üle Mar; ahi ei `tõmma, aeab `suitsu `sisse; `keedav maakoht. vett `väĺla aeab Mär; vesi oli ühe võllaskala poja `väĺla aan Kse; suust aeavad `väĺla `kanged kõrvetsed Vän; kohu piim ajab paksu `peale ja vedel jääb ala Tor; põsed `õõgavad, palavad `õhku ajavad väĺla Hää; kõrvad aavad `vaiku väĺlä Juu; `elkad [puud], kui `kangest kuivad on ja aavad sädemeid Ann; siis akkab ahus leitset `aama VMr; kuhi akkab `aurama, aeab nigu `suitsu `väĺla Sim; puu soe, ae vaegu `väĺjä Kod; temä (maagelõng) es keedä `vällä, es aja `väŕvi Trv; piim ai üle; mõts aa `auri `vällä, vihma `järgi Krk; rinnust aab röǵä `väĺla Ran; vii kusepot́t `väĺlä, `aisu aab; vana õle kot́t aap `tolmu kõ̭ik tare täis; kondi om `kange ja `aava valu `väĺlä (valutavad) Nõo; `tarrõ om paĺlo `suitso ajanuʔ Kan; kõiv jääss kińniʔ - - `rahka aja joba `vällä Urv; piim om joʔ ülearu hapu, taa nakass jo˽kuĺlussõid ajama; siss ku˽tu̬u̬ satavhädä tulõ, siss aja suust vattu inemine `ussõ Har; piim tüḱiss üle ajama Rõu; rasõv pliidiravva pääle t́silgahhass, tu̬u̬ aja `karmu Vas; piimähain aaśe piimä `väĺlä; lehem nakaśs joba `häüssä ajama Räp; verd aasõ `vällä suust Se || piltl Ma tunne, mul akkab ka üle ajama (vihastan) Kaa

12. midagi valmistama, töötlema a. (midagi) tootma, pruulima, utma kui tõist kõrd ajad läbi [viinategemisel], siis kadub puol `vällä kõhe; `mõisadest `vietässe `linnade [viin] ja sääl `aetasse `ümbär; `tõrva `ahjuga sai tõkkati ja `tõrva ajada Lüg; akkame olut ajama Vai; Suurde massinatega `aetakse õuna `mahla Pöi; `jooksva eli `aetakse mädand männa kännost Kul; sõja aal aand siin metsas `viina Kad; kasetohust `aeta tökatid VJg; `puskarid torode läbi `aetama ja `testämä Kod; kase tohikust või kase puiest `aeti täidet Lai; saare koorest `aetasse `tõrva KJn; nevä aave sedä va `puskarit kodun Trv; täädäst üteldi `aava kõjo tohikust; mine tiiä, kest tä `pühkmist kokku om `aetu [odav vein] Nõo; aja (ajab) `hańssi Har; tõrvassõʔ omaʔ pedäjä `juuŕkaʔ, `minkede sisest `aetass `tõrva; taari ~ õllõ `laare ajama; ku viin läbi samõti ja hüt́si käve, sõ̭ss `aeti `viina `ümbre Räp b. masina, tööriista abil töötlema võid ajan kokko, või `massina sies ehk `kausi sies Lüg; ku `villad `unditud, saab vatti ajada [villaveskil] Jõh; läbi `aetud piim (lõss) Jäm; see vili tuleb veel tuuli masinast läbi ajada Khk; linad veel otst ära `aemata. nupud otst `aemata Emm; `pöörade vahel `aeti kolm kett kokku [köieks] Phl; enni `aeti linu lõugetiga Vig; eks nied linad piaks küll `kerged `aada olema, nied on `iasti `liotud ja `aedund; `ümber `aetud piim Koe; takkudest `aetasse köie kieret Iis; lääme masina `juure `viĺja läbi `aama Trm; `mõisan õli piimä `rentnik, `mõisa piimäd tämä ae läbi Kod; mina olen liha läbi masina ajand Pal; talupoisil `oĺli kolmsada pihu linu `aada SJn; siin `aeti magust (vurritati mett) Vil; ma lää `villu `aama (kraasima) `veske `pääle; ipsi kivi, kust `ipsi aiass vabrikide sehen; `ekslit aiass `eksle masinege Krk; ku̬u̬l`meister ütel et, aanu esäl kodu linu, mes sä tuled siiä Ran; `u̬u̬pis vanast kolgiti `linnu, siss `tulli lina`aamise `massin Nõo; `turba aiass `kat́ski - - loomalõ ala˽puistadõ San; vanast `aeti hüŕsiga linno; vuŕrirõibõ˽löḱerdäss, taaga˽halv taad mett aiaʔ Kan; maśsinõgõ `aetõss `piimä läbi Krl; mass ka jahvõtass välläʔ, aiass läbi masina Har; [koor] `pańti maśsinahe - - `tu̬u̬ga `aeti kokko Plv; aagõ hainaʔ läbi `veḱsle Vas; ai ar kõ̭iḱ piimä, jätä‿s `hindälegiʔ süvväʔ Se || ka teil masin ärä aet oo (vili pekstud); ku `viĺlä aiass, ütelts masint aiass Krk

13. lõnga hasplile, kehale, käärpuudele vedama; kangast kudumisvalmis seadma; pooli, vihti jne tegema tämä `polves ei old käärpuid, tämä ajas [kanga] `seina `pääle VNg; meil `aetasse `käärbudelle [kangas] - - siis `aetasse `kanŋŋas`puile Lüg; `enne `käärimist lõng `aeta kehale Jõh; `päävä `kooti kaŋŋast, `öhta `aeti `uisi Kaa; `kanga völlas, miga [peale] kaŋŋas on aet Rei; kui ma `tahtsin `kanga kakskümmend `pasma laia ajada, siis tegin kahe`kümne `pasmase vihi Rid; `aetasse kangas üles ja akatasse `niide panema; ta aab lõnga poeli `peale, aab `lõnga `pooli Mar; uiesti `aeti lõng `vihti Var; `võrkelõng, sie aa puoliks HJn; kui kangast ülesse `aetakse, siis iga [kangareha] pulga vahele jääb ühepailu `lõngu JJn; nuorel kuul `püüti linane kangas ülesse aeada, et siis saab nuorel kuul mahal ka VMr; käbi `ümber `aetakse lõng ja siis `kuotakse nagu surnukaga Kad; akkasin `käävi `aama; kui kangas on paku `piale aeatud, siis tuleb `niide panemine Sim; `ümber `aamise pakk õli, kohe kangas `piale `aeti; [kanga] lõngad `aeti kiarpuie `piale Trm; kaks `seinä kangass aen `lõibu `piäle; villass kangass ei tõhi kõvass pakku ajada, kui üles ajad, kangas`jalge `piäle Kod; mina põle neid viiuliga annad ~ kerind; `asple `piale `aeti [lõng] `värtna pialt eh kerast ka Plt; lõng taht kokku `aade, ärä `aade (haspeldada); kaits vai kolm `pu̬u̬li `aetas ütte Trv; villast ja linast `lõnga `aeti üles loimege; `ketsä `aeti ni̬i̬ niine, õigati sis niine kedsä Hls; vanast ku `villu `veśke pääl kaariti, sõss `aeti `kätsä Krk; ta ai `langa `asple `pääle. kui värden `olli ärä `aetu, keedeti (köideti) lang vahele Ran; ma pia `pu̬u̬li `aama; tolle ri̬i̬tkammi läbi aid `kanga üless poomi pääle Nõo; `rõivavõllass `panti `siśse, siss nakati kangast üless `aama Kam; Langa`lu̬u̬mise riśt kohe lang aiass pooli päält Urv

14. peam terariistaga töötama a. lööma, raiuma, lõikama, lõhestama ajab puud `kiiliga `lõhki Lüg; lapsel nuga kεε - - saand sa kεε `sisse ajand, nii kaua sa ukerdad `pεεle Khk; nii`meistri ning äksiga `aeti `puude koor päält maha Krj; piiru letsiga `aeti `piirgu; Vana `istus liidi ees ja ajas vitsapuid `lõhki Pöi; need (kalad), mis kuivatadi `aeti kõik seĺla rood mööda `lõhki Rid; lepad `aetse maha `uhta ja põletatse see ää Kse; `kloasisin oksad küĺlest ää ja aasin labad `küĺgi Juu; `vintsked pajod - - `aeti neĺjändikuss `lõhki Kod; kuuse kośk on see, mis paĺgi pealt ära `aetasse SJn; rihavarresse `tu̬u̬di mõtst nu̬u̬r kuusepuu. ots `aeti sel `lõhki Hel; [vene kirve] terä om õhuke, ei saa `lahki Ran; servä maha `aada (saagida või tahuda) `laudul, siss om ää põrmandut `alla panna Nõo; mi‿sa˽nii˽pagsu˽koorõ aat, koori õhukõsõ San; lauda lagi oĺl `lahki `aetuist palgõst, paĺk poolõss `lahki aet Har; paasaʔ `aedu `siśse hirrele Se b. puurima uherdiga aead puu `sisse augu Khk; Mundiga uherdid olid, nendega `aeti enne kõik augud mis taris oli; Uherdiga `aeti `lähkri kerele veel `peale topi auk; Seina puuriga `aeti `palkide `sisse augud Pöi c. höövli sooni, õnaraid jne lükkama `servad [ukselaudadel] `vuugiti ehk lihiti `laududel kokko et äst liht õli, siis `aeti `suoned `sisse Lüg; ukse sammastele `aetasse valsid `sisse; see äär oo vaasitud, kańt maha `aetud Khk; Kirja `öövliga `aeti `söuksed soonelised liistud ja ääred `välja Pöi; valdsi öövel, kellegä `valtsi `aetass `siśse, `akna `raamõlõ ja; [põranda] lavvad `aetass `ü̬ü̬vlegä `lihti Ran; lauda ussõ laua˽vaia `poḿmi aiaʔ Har d. vitsa, rehvi peale tõmbama `aeti törrele vits `pεεle Khk; Sarapuu vits oli, `aeti sammuti [käsi] kivi peale kut kapa püti vits Pöi; vitsa hammas - - mikega `vetsa `pεεle `aetakse Phl; pütile `aeti koa vetsad `peale Mar; ratta rehvi `piäle aeamese ratas (sepatööriist) Var; aab kapale uut `vitsa `piäle; rattale `aetse `vitsä `piäle Tõs; `ankru võru on si̬i̬, mis puu tokiga `ankru pääl on `aetu Hää; `nõule `aetse `vitsa `pääle Pst; koĺmjalale piap vits `pääle `aama; mis neele `sõ̭õ̭rele viga `rehvä `pääle `aada Nõo; sepp ai rehvi pääle rattale Ote e. kaapima, puhastama nüüd `aśtja `põhja ei `aetagi, paks rańt jääb kohe `sinna `taignad Kad; nüid oo vi̬i̬l kalal veri sidess ajamata Kod; puhaste kala ärä, võta sisikond `vällä ja aa soomuss maha Krk

15. õmblema; külge kinnitama a. õmblema; nõeluma Ain `kuue `aukujelle labid `pääle Kuu; ajan üle `ääre sene `augu `kinni; ajan `nüöbi ette Lüg; ma sai jöki `valmis ning aisi `ümberaimised (kanditud ääred) ka `ümber; `valgel `kampsunil olid mustad `ümberaimised, sinisel punased; päti tallad - - `riidest sai `tehtud, möni [nüüd] ajab nahk tallad; pole [särgi] `käisid `pεεle `aetud, särgi ema juba `valmis Jäm; `riide äär `ömluse pεεlt, see `aetasse üle ääre Khk; peiu särgile `aeti tahid `peale; kui lühike säŕk oo, siis `aetse alane `alla Muh; meeste püksid ja vestid, naised `aasid ise kokko Mar; ajan särgi kraed `peale Mär; säŕgi jätk `aetase `käise `otsa või säŕgi `alla Kse; `Purjulõ liik `liiga `kangõlõ `aõtud Khn; kört oli - - toodi `peale olid pobid `aetud iluduses Aud; padjade `otsa aeati [pitsid]; ajan sieliku `alla `tuoti Ris; passel sai tärgitud - - ja siis sai ninapialne nööriga `kińni `aetud; aa parem oma suka augud `kinni Koe; lapsed `pańdi järi`auku - - `riidega kõik oli ära `aetud see serv et ta `pehme oli; aasin püksile ju `karmanid `küĺge Lai; traadi lõngaga `õmles kińgsepp - - lappisi aas saabastele `piale Plt; meeste `ammil olli `kaalduke `pääle aet, naistel es ole Hls; `pit́sega ärä `aetu pluuse Puh; see rõõvass piat üle veere ajama, muud́u `argõss üless Har; `hammõlõ `aeti tsiirotuss Plv; `rõiva aasõ kokko (traageldab) Se b. kirjama, tikkima; pilutama `enni olid naiste mütsi peale nisuksed suured kudrossed, mes `sõnna `aeti, õbe `lõngest ja kuld `lõngest ja Mar; kui `tihke riie, `tõmmad lõnga `väĺja ja ajad tikkuss Kod; tike `aetasse ninä nartsu `sisse KJn; Tarvastus - - roosad, punased sinised eĺmed oĺlid kikk sinna [tanu] `pääle `aetud Vil; aet ame, meeste `ammile tetti rinna ette viguri ja pilu Trv; vanast `aeti `amme `kaaltukse ärä, meśtel Hls; poole ratta ja `terve ratta `aeti `ammel ette Krk; periss jämmest `rõõvast olli tanu ja kirja `aetu Hel; `ammele `aeti vitsa (tikkpistete read) olalat́te `pääle Nõo; `värdli `keskele `aetass vi̬i̬l kat́s pillu Kan; ilustõ `uḿbli ja `aiõ tu̬u̬d pillu Har; `piinüʔ pilu nõglagaʔ ärʔ ai Lut c. võrgulina jätkama, parandama; võrgule paelu külge kinnitama `Ainus `paula ajama [võrgu külgedele] Kuu; Võrgule `aeti `ömbe`rinki pael, ölal oli ääre pael, all alus pael ja `otstes oli rind pael; Linad `aeti öheteise `otsa, kööved `küĺge, pära taha, rakendasime nooda ää Pöi; ku võrk äärest kat́ti on, siis piab üles aeama; Kimmlü̬ü̬t́ on, ku [võrgulina] põle korralikult paigatud või `aetud mitte [paela külge]; ega enne ei saa `võrku `merre `panna, ku ta on ära `aetud (võrgulinale äärelõngad, tamsad ja paelad juurde pandud) Hää; ajaʔ ta võrk kokko, piiridsäga ajat kokko (jätkad võrgulina) Se

16. a. ka piltl lükkama, tõukama, tõstma tuul ajab katustelle lund Jõe; `paadi `masti `aeda `püstü Kuu; üks laug `lasta `kerraga [maha parsilt], sie `aeta `angudega `reila VNg; kui `tantsisivväd siis kie ei `muistand `tantsida ajas `servi `lahti (keksles ümber tantsuruumi ja tõukas tantsupaare); tuul `tõukab puu `riida maha ja ajab `ümbär; sie (mure) küll minu `auda ajab; tuul ajab jäid; `ammaspuu vahel `aeta `ukse `lauad `lihti; viin ajab `mielest `vällä - - [hiljem] siis tämäl ei õle midägi `mieles Lüg; `ninda sää ajas `laiva `randa perälist tuult Vai; muja, sönnigu `koorma `pεεle `aema Jäm; taarist ääred `pεεle aida [viljalademel] Ans; tuule`aetud (murtud) puu - - seda ep `panda laiva `sisse; vali tuul nöndat ajab sia `püsti Khk; εi tee, kas saab εnam [üle jää mandrile käia], laivad aavad tee `luhki eest; aja `kapliga kalad unniku Mus; vesi rahu on vee all, aab laiva `pöhja; meri ajab `maale eli `vaatisi ja korgi kulisi Pha; Suured saepaku jurakad olid, `aeti öles pukkide `peale ja `saeti laudeks; Sakslane ajas `meite pühad paigast ää (uue kalendriga kaks nädalat varasemaks) Pöi; aa linnassed ahu peal unnika; kas sa põle εnam `peale `aamas (sõnnikut peale tõstmas); vastulised `aitasid `võrka `juhtele aada; ei tea, millal ta akkab kerist maha `aama; aasite põllu koa üles, kui ruki ää lõpetasite? ruki kahl `aetse üles, kahl tõstetse käte vahel üles [ja lauldakse] Muh; ees `aeda on param kut taga vedada (öeld lapse sündimisel); keige `enne `aeda sarikad üles, siis `panta latid sarikate `peele; mene ae sönek laiale Emm; ära aja raamadod nii `selmde `alla (öeld lühinägelikule lapsele) Rei; väravad `aeti `lahti Rid; tuul aas võrgod `ühte kerasse; nao suur tuule `aetod seal, nao va `erne pehletis `selgas (kui inimesel liiga laiad riided seljas); majale `aetasse koa tugesid `alla, kui maja oo `velto vaond; lähme `ändi ülesse `aama (heinakeeritist kokku panema); `enni `mõisas `aeti `ärgega teed `puhtaks, `aeti `angedest läbi; `kaevo `umpseks ajama Mar; kebade vesi aab jääd kokko Kul; kui jo kiud `murdub ladvani, siis `aetse linad veest (leost) `väĺlä Vig; Laisk inimene aab `ääri `piale, ei tee õiged tööd äga kedagi Han; ollandi `veskel oo `tuule `aamese ratas Var; ein ja vili kõik sai `ända `aetud Mih; rabandised `aetse `nurka ja tuuletse ää Tõs; torm aas laeva kummuli Khn; udi oo pikk ritp, kellega talvel `võrkusi jea `alla `aetse Aud; turbaga saab õlle raba `seita `aetud PJg; tuul `oĺli nõnna `vasta, ma‿i jõudnd ratast ka ajada Tor; `Tehti `seuke lud́a, kellega [viisu] vahed üles `aeti, niin pisteti läbi Hää; reagib kõik mis sülg suust `väĺla aab Hag; eenad ja ärjabäd `aetakse ülesse laudile; `veśki `tuule `aamise kelk, kellega `aetakse `veśkid `tuule Juu; mõlad kellega `poati mäda vett soab ajada edasi Kos; suured jääkrunnid ajab tuul talvel ranna `äärde ja mere madalikule JõeK; rabas oli kitsas raut̀ie ja turvas sai ajada [rullikutega] väilale `kuivama JJn; `aasime einad kökki; aab pimedad Lienud `ieli (öeld rasedast) Kad; `irsnik ajab irre anguga irt edasi; ajasid talvel pööraga `noota kokku Trm; `seitsme vokiga kedräsimä taren - - vokid ajavad tuult, tare külm Kod; [rukkid] olid vihus. siss aad ülesse tuppa parte `pääle Äks; `lüisi `mööda `aeti `vaati `vankrile Lai; katuss mädäneb - - tuul aab maha tüki `kaupa Vil; aja aken `valla; ärä aa `tühja kotti `püsti (ära kiida ennast) Trv; [vesi] läits jää ala ja ai jää üless; karjapoisi `aave `palli emä`auku [mängimisel] Pst; `väike om suure pikäli aanu, maha aanu (öeld, kui laps on sündinud); kellä `tiḱsje liṕp si̬i̬ aap `tunni edesi; mõtsan om nõnda paĺlu `marju, aa või roobige kokku; suur tuul o `rõõva aia pält maha aanu; lääm `mõtsa puid kokku `aama; vundarment aiass päält vesi`lu̬u̬di; `suuri küĺmenit `kampe `aeti `pääle [hauale]; si̬i̬ aa lauluviisi `kõrva (laulab valesti), aa tõise ka `kõrva Krk; `keśvi iväti, `aeti vangerdega annad ärä; suurõd `oarmigud - - olliva kah tuulõl ja tuisul `aetu; ütte lugu om looguss pääl [vikatil], siss aab aena üte külle `pääle; `panti `kartuli koŕv kärru `pääle ja `aeti; [öeldi] et aa trääsäga `valla, kui lammast nülliti; esi tei, aga ai iki tõese `kaala; pane tüir `taade ja aa `perrä (sõua päraaeruga) kah Ran; tuul om rüäaki `ümbre `aanu; leeme lidsip [siga] ärä, sao aap kõ̭ik mollist maha; ärä aa miu pikäli; `aeti leib laḱka `lavva `pääle, siss `panti `luśkaga tu kõrutuss `pääle; jäńesse `aava nõ̭naga lume ärä, siss söövä orast Nõo; ku tuuĺ aavapuul lehe pahepidi aa, siss tule `vihma Ote; perän `künmist aiass käśsiga muld `ümbre˽`kapsta juurdõ Kan; haina ommaʔ unikulõ `aeduʔ Urv; ku ku̬u̬rma `ümbre lätt, siss om edemine asi `ku̬u̬rma üless aiaʔ; hämme˽haina˽`saiõ˽`rukka `aetuss; vehmaga om vili kõ̭iḱ maha ait; ma ai `kellä oiilõ `tuńni edesi; pernaanõ aja õks alasi uma ratta ette, timä võit piat õks alasi `saama Har; kunass oĺl aidauśs otsani vallalõ aet; lepät́sirgukõsõ pujaʔ oĺli˽ḱaopujal pesäst `maahha `aeduʔ Vas; tuuĺ `aie `venne minemä Räp; laḱkä aäʔ är teräʔ, palavass lääväʔ Se; kõlguss aet `hainu täüs Lut || lõhkuma, lahutama Sie lehm o `oite `kange `aida ajama Kuu; [vaenuköit] `üksi inimene ei `kestä `laiali ajada Lüg; pahur obu ei püsi, ajab `aedu Vll; vaja panna laud `silmade ette lehmale, ta ei nää siis `aedu `aada HJn || kaardimängus teat kaarti välja käima aja sa `väĺja kaaris Jäm; see tihi oo minu. aea `väĺla Tor; ai `sääńtse lehe, ku jovva ai ar kattaʔ Se || ajaliselt viivitama, edasi lükkama midä senest viel kevädest edesi ajada Lüg; ei taha `sõnna `minna, aan ikke `aega edasi veel Juu; ei õle üvä, ku pitkäli edesi `aetasse si̬i̬ asi Kod; ei ti̬i̬ ärä, aap sedä `aiga edesi Krk; mõni aja taad tü̬ü̬d edesi Har || piltl hindu, makse jne kõrgendama või alandama nii ajasivad [soomlased] `vilja `kallist ja `meie `silgud ei `kelband kuhugi VNg; ajab `innad `kallist, `tõine müüb `uodavammast; `aetasse kõik `maksud `kõrgele Lüg; ajasid inna nii ala Khk; na `aie inna `väege `korgõss Krl; `hinda aa (kõrgendab) Lut | Ta oo vali teist alla ajama (laitma), oleks ta ise teeb mis asi olavad Kaa b. vees või vette lükkama; (palke) parvetama; laeva või paati vette laskma või kaldale tõmbama; kalapüüniseid vette laskma kuhu `kõhta `platsi `pääle õlid `palgid `talve `vietu jõe `ääre, siis keväde `mennä ajama. ajajad `vieretavad siis `kaldald jõkke `sisse, puu ajajattel õlid kõik puolsaed käes - - `miska `palkisi `aetasse; lähäb meri `lahti, siis `aetasse `paadid vette Lüg; pole oma `laeva veel üles ajand (kaldale tõmmanud) Mus; siis saab [kalu] ajamas `keidud, sügise vaa `veega `aetakse vörgud ede ja maa äärest mennakse [nuiaga] `lööma Pha; Uus laev aedi mere; `noota `sisse `aema [jääalusel püügil] Emm; `mõrdo `aetasse `sesse Mar; laeva `väĺla`aamise `talgud olid Tõs; raiub `iässe mut́i `auku, et mut́t `alla aada Khn; käisime `võrku ajamas. laseb võrgu `sisse, tonksib natuke `aega, võtab `väĺla Vän; Lemmjões kalad kasvavad, seal ei ole puu ajamest Tor; `ütlevad, et ku [laeva] `väĺlaaeamese juures torm on, et siis tuleb õnnetust Hää; nii lahk [tuul] jää ärä, et es saa `võrkugi `siśse `aada Ran; pru̬u̬sshangõga aiass `palkõ ekõ `mü̬ü̬dä `alla; parvõmihe˽jo ajava˽`paŕvi Har c. labidaga kaevama; (tasaseks) lükkama; (labidaga) täitma, täis ajama; mullaga katma keväde kui `kartuli `kuhjad `vällä `vietässe, siis `tarvis `kuhja asemed tasa ajada; kui on `ummes tie, siis ajavad tie `lahti; ajan `mullaga ja kividega `augu `kinni Lüg; `kartuli `kuhja `aeta `kinni Vai; `raavi `aetasse `kinni Khk; ajasid aua `umpseks LNg; lund `aetse Tõs; aua kinni ajamene on meil ikke matuleste asi Vän; vanad kaevud on, sedä enäm ei ole `tarvis, selle aame täis Juu; tegime lina `kammimese aseme, ajasime roho pialt ära Plt; ti̬i̬d silutas, `aetas `rüüpit tasatsese Trv; aive jälle mihe lauda `põhja [sõnnikuveol]- - `laṕmege Krk; Ei˽või˽vanna `kaivu inne kińni aiaʔ, ku `vahtsõnõ vaĺmiss om Urv; ti̬i̬d aiass tasatsõss, `lapjuga aiass Har; `aamandaʔ lumi Lut d. kukkuda laskma, kukutama, (maha) loksutama `älgä ajaga `lavva `alle `leibä; [laps] süöb rumalast ja ajab maha Lüg; aed ennast suppi täis eest, mεεrid kleidi εε Emm; ajab `peale `eesele, eest rokane kõik Mär; mõni ajab vett maha Tõs; aas piima üle jaare Kos; mis sa aat vett `seĺgä Krk; ei tohi jumalaannet `jalgu `alla `aada Nõo; poesi aeva pangi `kaivu Kam; ku na (kaelkoogud) lühikese om, siss tuuĺ aap pangist vi̬i̬ pääle kah Ote; mi‿sa˽taast piimäst maha ajat üle veere Har e. (kangast, riiet) rulli keerama aja `riie `trullisse Kuu; kaŋŋast ja `keike `asja `aeda `rulli Emm; `neoke ümär`korne jäme puu, peso `aeta `sõnna `ümber ja kurikaga rullitasse tättä; `riided `aetasse `rulli. ja kangas `aetasse `rulli Mar; siis `aesime [pesu] `ruĺli ja - - `koĺkisime Aud; mina aan `kanga `truĺli, siis taon kurikaga, siis lähäb siledaks. aan `kangast kaks `truĺli, mud́u on vägä suur - - pärast aan `ühte `truĺli Juu; vanast vanutedi kangast, siss `aeti `trulli, siis `panti `kuuma leevä `ahju Nõo f. sõelast, sarjast läbi laskma `tuhlid keedeti ära, tambiti `peenes - - `aeti läbi sõela Han; Sie jahu muõdu ei sünnü, kui aa sõõlast läbi Khn; kögelik - - `aeti `üsseid esiti läbi Plt; kui `oĺli [vilja] i̬i̬ld läbi `aamine, siss pilluti käpäga ~ käṕpiga läbi õreda sarja, toda sõkutedu `viĺlä Ran; ku tõist `kõrda läbi `aetasse või tuulatasse, siss om pirrest koŕv, kellega`sarja terri tõstetasse Ote; Sõ̭ss ku˽tu̬u̬st edimäd́sest saŕast tu̬u̬ vili läbi sai `aetuss, sõ̭ss tougati timä säält - - kohe nuka poolõʔ Rõu g. peale määrima, võidma `tärtini öli `aetasse `joosku `pεεle ka; `riidele `aetase `seepi `pεεle Khk; see `olli kullaga üle aet, see `olli särje sapi `veega üle aet Muh; elavöbe ja ploom `panta segamini, saab loomale `pεεle aet, kinnel on täis pεεl; nest (vihmaussidest) saab `tehtud keige paramad öli, mis `aeda `silmade `pεεle ja silma kae ära sööb Emm; tüdrugud ajavad proovanksi öli pähe Rei; tüma `aedakse nööri `pεεle, tehakse `traati Phl; Mit́ib, ti̬i̬b nägu ilusaks, ajab pummatit ja `puudert `pääle ja Hää; aavad võid `piäle Juu; tetti seebi vatt, `aeti lõug vatuga kokku Ote

17. a. ka piltl (kuhugi) toppima, suruma, sisse panema, lükkima, pistma, torkama ajad `niiti `niulale `silma; `rongi, `ühte rida `nüöri taha, `niiti `aeti `pihlaka `marju; ajab oma nenä igäle `puole, on `asja `kõikidega Lüg; mine aja tuld ala [pliidile]; lehm nönda vihane - - saaks `leiba sohe aida Jäm; oli `katle ees tuld aeand, ning kukkund `keeba`katle; ma‿p nää `niiti nööla taha aeda; `naaskliga nahast läbi ajama; see oli kuńst leib `ahju ajada; tεεb midu meest selle tüdrugule on taa ajand (suguühet sooritanud) Khk; Linused `kangad `aeti kõik `tuhka, tuha `leeltse `sisse; Linapuud `aeti `loomade `alla Pöi; koe `aetse `kangal `sisse ja lõemed luuasse üles; maasikad `aetse kaste eina `peale; said sa ette aada (lõnga nõelale taha) Muh; üsna kollast sammeld `aedi `piipu; ma `aesi ikka einad `patja Käi; kõlasi `peale `aetasse [võrgu] silmad; jah [lõng, niit] `aetasse nõelale silmäst läbi; aa eesä kondid kotti, too kondid koeo (öeld õhtul pärast väsitavat tööd) Mar; ennemuśte said rellid ike `paela `aetud, nüüd aavad `raati Vig; ema ajas sügisi `kaapsa lehed `rongi Mih; Meie aasimõ puru `alla [laeva tihendamiseks] ning saõmõ laõva üsõ viksiks Khn; kala pahlad - - kalad saavad peadpidi `sinna `sisse `aetud Aud; Vili `aeti kot́ti Kei; `tehtre `sisse pannakse pudru ja `aetakse pulgaga soolika `sisse Juu; limukas aa õnge `otsa, `viska `järve ja ahven tuleb `otsa; meil on koŕv, aa [mesilas] pere `sisse Amb; voadi lavvad piab `enne kõverast paenutama. seda kutsuti `roamiajamine Trm; karu ku uavatud, kõhe - - `aama uav `samlid täis; akan `kingi paalutama, ajad `tärkmitess läbi paalad Kod; rehetuas sai tuld pliita `alla `aada Lai; piirits `aeti läbi võrgust, lükati läbi Plt; sulane `oĺli `ahju kütnd ja ahju `tu̬u̬rid lepä agu kõvasti täis aand; `pastlal `aetse paalad `perrä Vil; ku leib `tõusme akkass, aiass tuli `ahju Krk; aa ravva suhu [hobusele] Hel; rańgjala om kõvera nigu `taosse, mes obesele `kaala `aetass Ran; ärä nüid käppi `arja aa (juustest sakuta); aa `miule nõgla `taade `langa; vanast langa `aeti `orde ja `panti `pli̬i̬kmä päävä kätte; ma aa ubinit nööri `taade; me `piame `vastset `põhku kotti `aama; edimäld `aeti `amme `käistele köŕtlang `sisse Nõo; `aimi õkka maa`maokõnõ elävelt pudõlidõ ja viin pääle San; taa miis om uma talu podõlide ajanu (joomisega hävitanud); ku rügä hukka lätt, mis siss `lõugu vahelõ ajat (süüa annad); ku [mesilaspere] kahalõ lask, sõ̭ss `võetass kinni ja aiass vakka; aja mullõ nõgla `perrä [niit] Har; vanainemine ai keele silmä laka alaʔ, tõmmaśs `liplõ silmäst `vällä; t́siaʔ `aiõ˽pää˽`vällä sannasainast Rõu; niidse˽kääneti `katsa, `aeti kabla `perrä ja `pańti kuiuma; `hiusõkaḿm oĺl tõõnõ, mia - - `hiuśsihe `aeti Vas; taa ai minno ku `vardahe (kitsikusse, kimbatusse); mi‿sa taad `tühjä tuult ajat kot́ti (öeld uhkest) Se; ora `aamine om `urvi (on vaja ajada ora istmikku), ku t́egei laisk om Lei; ku kanapujakõsõl pää `suuhhõ ajat (hinele) tu̬u̬ kikass saa Lut || (maha) matma, mulda panema läksid vanad meest `auku ajama Khk; sügise sai tütär `mulda `aetod; loomale tehässe auk ja `aetasse `auko Mar; elläi lõṕpi arʔ, `aeti `hauda Se || (vedelikku kuhugi) valama, tõstma `auskriga ajame vett jullast `välja Jõe; ajab õlut `ankuri Lüg; Keedeti [mustikad] ää ja `aeti pudeli Pöi; aa `kapliga vesi [paadist] `välja Muh; `lεhkride `sesse `aeti `piima ja, `aeti `taari ja, vett ja Mar; kui juba vaht `alla käib, siis on õlut `vaĺmis ja `aetakse `ankrusse Juu; `Leht́reg aa `piimä pudelis Hls; aab õlut vaadi `sisse Nõo || piltl aas talle prügi `silmä – pet́tis teist; prügi krae vahele `aama (petma) Juu; puru `siĺma ajama (petma) Plt; sa aat mulle juśtku `kärblisi pähä (püüad mõjutada), oma `ulle juttege Hel b. riietuma, selga või jalga panema, seljast või jalast võtma `alpi inimine aja `pitsisi ja norusi enese `ümber VNg; aja omal öltsid üle Jäm; öö `paikus siis `aeti ruudile tanu pεhe; kui sa pahupidi `riide üle ajad, siis pidi εε kaduma (ära eksima) Khk; vammus `aeti vel kasuka `peale `ülle; ma akka `jalgu `riide `aama Muh; `talve peab ikka `kindad käde `aema Käi; ma lähe `püksä `jalga `aama; aa särk pahupidi või üipidi `seĺgä Var; ta aab `soapad `jalga Kos; mõni inime ei `oska `riides `käia, aab kodinaid ulga `ümber Kad; `sinna `aasid vammussalle kasuka ka vi̬i̬l `alla; poiss oĺli püksid maha aand Vil; aa köŕt ümmert maha; mu emäl olli enne siidiame `seĺgä aia; aa nii kaldsa siis `jalga Krk; et osta `endäle üits `mantli `pääle `aada; ei ole seräst pikuti ju̬u̬nd `uńdrigu, mes `ümbrele `aada; aa latsele ääd kätt (aja lapsele särk jne selga parema käega alates, siis ei jää laps vasakukäeliseks) TMr; poiss aja kalsa˽`si̬i̬rde; kat́s `kaḿssi oĺl sällän, üte kaḿsi `aiõ mahaʔ Har; paĺäss kui kunn, olõ õi `seĺgä midä aiaʔ; aä `rõiva säläst ~ `säĺgä Se; ujakõʔ `saapalõ jalakõsõʔ Lut c. (tugevasti) sööma; söötma, nuumama; jooma; jootma ajad nenä täis, õled käppili maas (joodikust); ajab `sisse kui obone, magu ies kui ahi Lüg; küll see ajab ennast täis. ajab ennast kurguni täis; üks va nägal loom aab köik `perse Khk; See on kalakoagas, oh ta võib kalu `sisse ajada Pöi; Aesimi mustigud püuga sisse Emm; sellel loomal oo ete `kampsu `peale `aetud Mih; aa seda va kalja laga `sisse et ägise Kad; mõni kõrd `aetse luamale `sisse eläväd õbedad; kui palju sa `viina elo aeg kõriss `siśse õled ajanud Kod; i̬i̬st aab [hani] pugu täis, tagant laseb `väĺla Vil; üle seĺlä täus aanu ennast Hls; kardultege aave obese üless, lina`si̬i̬mnege, apuge, `maarjejääge; ku ristikeinä pääl [loom] täis olli söönü - - `aeti iki verist liha su̬u̬l`li̬i̬mi ja mädä kanamuna `sissi; ta aass `siĺmege `endel `sissi (ahnelt sööjast) Krk; siga om verevän ädän - - `viina `aeti `siśse Ran; midägi sa tettä ei viisi, aga `sü̬ü̬ki aad `endäle `sisse nigu kajak Nõo; paaŕ kuud pidäsi `lehmä, ai tu̬u̬ liha täüś ja Urv; hopõn om häste `rammu aet Har; iso tolmukõist ei olõʔ, aja˽`väele `sisse Vas d. (õhku) täis puhuma kusi rakkule `aeta `enge `sisse Lüg; ajab `akne `pεεle iŋŋe `aulu Khk; vanad mehed ajavad põied `inge täis, koebatavad ää Vig; sia põis `aetas `enge täis, `erned uad või ka `aavled `pantas põie `sisse, lapsed mängivad Hää; sia põis õerutasse tuhaga ja `aetse `inge täis KJn; õlekõŕs tsusati sääld kusima kaalast `sisse, ja mõni `erneterä kah, siss `aeti kussim `õngu täis Ote; vasigõ piimämago kuivatass arʔ, `aetass hõ̭ng `sisse Rõu

18. masinat, tööriista jne liikuma panema, käsitsema uherdi `aeta `ringi Jõe; vesi ajab `veski kived `ümbär ja `käimä rattad. tuul ajab `jälle `tuule `veski rattad `ümbär Lüg; `laiva `vinti on sie midä tämä edäsi ~ edesi ai Vai; kui taaspidi keeruga kedretud on ning akkad teisit ajama, siis on `vastuksi keerd Khk; lähme `käia `ümber `aama; vahel aab [võimasinat] tulise `aoga, vahel `pissi illekest Muh; mönel `olled hobused, kes aasid `ümber [rehepeksumasinat] Phl; suur ratas, see on seespool `ääres [tuuleveskil], see aab `rinki `värkelt LNg; teese käpuga aead `ringi [linamasinat] ja teese käpuga `pöörad piu Vig; oki vänt, sellega `aetse okki `ümmer Aud; käsikibi, vändast `aeti `ümmer Vän; Me koorume `lõnga - - okit kuripidi `ümmer ajad Hää; ommiku juba `jälle kella kolmest neĺlast üless, akka vokki taga aeama; suur vändast `aetav pump oli [viinavabrikus] Kos; kolmas aeab pulgaga lõngapakku `ümber, kus siis kangas `piale läheb Sim; panen nööri lühi `piale, siis aean ratast `ümber Pal; tiivad aavad `ümber [tuuleveskit] Äks; leier`kasti `aetse vändast Hls; vaist om jala väsünü okki aian; ma taass kirvest teräväss aia, tule `pü̬ü̬rä `aama Krk; kistavaŕs käib üless ja `alla, aab vokiratast `ümbre Ran; ma esi olõ uḿmi käśsiga ajanu `ümbre˽tu̬u̬d [lina] maśsinat Har; vana`aotsõ `külvmise maśsinaʔ oĺliva rihmaga kaalah ja `aeti vändäst `ümbre Plv

19. teat olukorda, seisundisse viima, teat olukorda, seisundit põhjustama, mingisuguseks muutma suvi `vilja `vuodamine, kui `leigetu vihk `aeta sasi `reie tuppa VNg; tuul on rukkid räsa ajand; ajad sene tüö sasi, ei sest tule `vällä midägi Lüg; koes orgi `otsa sa `eese püksid oled `puhki aand Khk; tahab tiitsastusega tööd `luhki ajada Mus; see jummikas oo `lahti aamata alles (õied veel kinni); te aasite mu une koa `raisku; `uhkus aab upakili, `kangus käpakili Muh; labigute varred `peavad siled olema, muidu `aevad püud puhas puruks Käi; poĺt ei ole kuum, ei aja tina sulaks Mär; kudas sa selle peä naa ruttu `patsi ajad Vig; [lõnga] `punni ajama Hää; meie aeasime omal siin [maja] `jälle `liiga pikaks Ris; mis sa aad teesed tülisse; juurekakk aab `taina apuks Juu; tuul aab pia segamine Koe; `aama vede `leigess; miilisüsi ae sepäl kõhe ravva `ki̬i̬mä Kod; pääval on ikke `võimu, seĺla aab ikke soojast Pal; koonerdab iga aśjaga, tahab kopikud `lõhki aeada Plt; soal om kaits lippi katik aet Trv; või aias sulale ja pannas säält [korbi piima] sekkä; nõu keri om kokku aet, siss põhja ümmer aets keri kokku Hls; `õigus aiass õieli ala ja kõveruss kõtuli pääl; sia `lõikat nõnda, ku kõrre aave `perse`lõhki (öeld, kui rukkilõikusel on jäetud pikk kõrs); võip olla, et poja aave talu eläme (muudavad jõukaks); sia röögiv ninda‿t ilma aave `lõhki; tule säde aap maja põleme Krk; `uhkuss aana upakeli Ran; suur toŕm aab laeva ukka Nõo; terä ai `verde - - kesväl ja rüäl enne valmiss `saamist, siss terä olli verrev Kam; piim `aeti paan `lämmäss Rõn; hiivalõ `aetut pipard pandass `väŕski lihasöögi `sisse Kan; Anna˽piĺl hullu kätte, hull aja piĺli `lahki; perremi̬i̬ss aja vikadi vaivass; Sõ̭ss ai [kaerakile] `hindä üless kohuvalõ ja keśk kottalt hapaśs sääre lahe˽vai mõrõ˽`sisse Urv; mi‿sa väidsega kivi päl raot, sa ajat väidse kokku (nüriks); [naistel] `juusõ kõ̭iḱ `t́sarru `aedu Har; mis sä tarõ nii kuumast `kõ̭õ̭vatõ ja `lämmäst ajat Räp; vanast es käüdäʔ `kohtit, vanast iks `aeti iho kuumast (anti peksa) Se || terariistale sepikojas uut tera jätkama aja vahase. keeda kogu - - `ühte raava `asja Khk; sie kerves tahab vahas ajada Ris; siis `aeti kerves üles, kui `kervel enäm terä eden es õle Kod; kirves paks, kirves lähäb sepal ülesse ajada Pil || (lõngale, köiele) keerdu tekitama sa ajad `lõnga `kierdu, ku tulist `tallad Jõh; aja kövele keerud `pääle Rei; vokiga kedradi, see aas keeru `peale Phl; kuurud tulevad kui lõnga väga keeruks aad Plt; kui [lõng] väegä keeruss `aetass, siss om kanasäĺlän Ran; vokiga saa [lõng] loiumb ni kierumb `aiaʔ Lut

20. hrl impers tekkima; tekitama a. füsioloogilist protsessi või psüühilist seisundit tekitama, esile kutsuma; paistetust, paiset jne tekitama kahe`puoliksed ehk rahusimmed `külmitamisest ajab Jõe; ajab `süäme täüs sie sinu jutt Kuu; irm `ninda et ihu `karvad ajab `püśti Hlj; `tormi käs olin ma küll, ei minu ei ajand `oksele ka VNg; kui `kiegi tõist pigistäb, siis ajab sinisest; ajab `juure `ühte `puhku `tõisi (paiseid); kie üle aru süöb enese täis, siis ajab tagasi; kui lehm süöb `ärjäbä ädälä, obose ajab `pierestamma, aga sarv`luoma ajab `lõhki Lüg; igistab, ajab nagu vesi `ernele; kui magamast üles `tõused, ajab `ringutamma Jõh; kui mesilaine `neulu, siis aia `paistetukse Vai; ving ajab piha; sool ajas üsna puna üles Jäm; kui sind nuttama ajab, siis silmad löövad vee älevile; pet́t ajab pasale Khk; `kange kihu ajab reit `kiskuma; piim on `närdind - - aab kere seest täis Krj; Kanad nokkisid nögesi, küll see pidand kanad munele ajama; `Koera `narrind, sellepärast ajavad koera nailad öles; Vanad mehed `rääkisid et - - punane ajand undi vihale; Viina köögi roak `anti ärgele, ajas ärjad liha täis koa Pöi; kui iirid üles aab, siis joosetatse obust Muh; ihu seest `aevad sihansed kärnad `välja Emm; selle öhö silmägä o ikke vilets küll, aab selle teise koa mässäle Mar; soola `tüikad ajavad kää `peale Mär; sul aan suure `viske `seĺga Kse; na külm, et aab kohe `ambad `risti Tõs; `Siokõ lödisejä rasvanõ pekk, et jälestüse aab `piäle Khn; et aeada ihu sügelema, kui `noores kuus - - pesu pesti; lastel o kevadi kure `saapad `jalgas. tuulega aab naha `lõhki Aud; valu aab rind‿alt ülesse; välgud sähvivad üle `taeva, aeab pimedas kohe irmu `peale; puu `raimene aab käed rakku Vän; kõht ajab puhutsel Hää; nõges kõrvetas, nää aab nõnna nupud ülesse; kõht aab täis Juu; maisi praak - - se aas loomad ülesse nõnna‿t Kos; sie (roos) võt́tis nisukeseks punaseks kohe ja `paistesse aas KuuK; nisuksed `vistrikud ajavad vahel maast Ann; `vuolmed ajavad ülesse, ajab siest täis VMr; väe vińnid aeasivad inimestel näo `piale Sim; kisendäs `pihta ja `rindealuss, `vaata pihad aavad üles; mine issu ahju rinna all, aab kuumass; tõene aab tõiss `naarma Kod; mis ei `meeĺdi, si̬i̬ aab üsna `inge täis Pal; eliting aab inimese küĺmetama `kangesti ja valutama Ksi; üks lehm oli täis aand ristiku pial Lai; suu aab üles, ohatab KJn; kupe om üles aanu, kupe om `paistet Hls; aa süä `rindu ja küsü; pant `nõstse aave üless; kuumage aa surma üless; si̬i̬ sü̬ü̬ḱ ai `süäme närveteme periss; olli naha kuumass aanu ja `külmä vett joonu Krk; käsnä om, mes aava loomale ehk `endäle käte vai näo `pääle; su̬u̬kaela - - nu̬u̬ aava ulluss inimese Ran; `umbe ai mõnikõrd jala `alla, ku midägi `suśkusi `sisse; emäl om tõene rind üless `aetu (paistetanud); ai `endä igile Nõo; nisukene alv saabass, om villi üless aanu; vasik aab makku, vasik om makku joodet Ote; kõtt aja puhussile San; käsi koolõss ärʔ, nakass `pindõ ajama; pahussõ vai kasuva aja `heitümisest Kan; säĺg aja hallu, ei˽või˽`kaugõ `istuʔ; ku˽lihm täüś aiass - - siss andass klaubõr`su̬u̬la; no˽nakasõ na viĺliʔ jo `määle ajama; mää aja jo naha alaʔ Har; mul `aeti suu `pääle tedretäheʔ; `ku̬u̬lja luua aa `jalga [hobusele]; tu̬u̬ hüdse karm ai mu hoimussehe; pää lei ärʔ, noʔ aja muhu Rõu; pää om mul hukah, taa aja hallu Vas; ku kurgu üless aaśe, siss toomõ `häelmo ti̬i̬ hää Räp; aasõ `süäme kuŕäss, pand ossõlõ Se b. tekkima, tekitama, esile kutsuma (teat loodusnähtustest) ajab `ümbär `kaudu üleni `pilve; `einamad puha ajab vett täis sie sadu; ajab jääd ja `ühme `silla `alle kokko Lüg; suurt `sööna ajab üles, pilve `sööna Jäm; kui virmalised üle `taeva ajab, siis tuleb pikaline sügise; vesikaare tuul ajab sii mere loeks Khk; tuisu aŋŋed o täna kogu ajand Mus; Selle `talve ajas paksu lume maha; Kui tuul mere pealt akkas, siis ajab mere jämeks ja mustaks kut öö Pöi; ühna aab rät́sakast ülalt `alla Muh; jää ajab `kuhja üles Rei; anged teed `umpseks aand; päevä terä juba paistab. päe aab äärt `välla Mar; aeas kao `umme, `tuiskas `umme Mär; suured sagarad pilved ajavad `taevasse Aud; kui `vihma sajab, siis ajab vikerkaart ülesse; `pilved aeavad ülesse Tür; nüüd on vihm üle, aga ta aab säält uut jälle Kad; taevas ajab puna üles Sim; nõnna veekess udu ae (sadas) ommogo Kod; pää aab `õhtasse Plt; jäŕv aas pagu KJn; lume lobjakud aab maha Hls; kiḱk kotuse aa (tuiskab) täis Krk; suurõd `oarmigud - - olliva kah tuulõl ja tuisul `aetu Ran; kell `olli kolm, ku päev ai vi̬i̬rd (hakkas tõusma) Puh; pilvetämä nakap, aap nigu `ahka `taiva päle Rõn; nigu utsu `aie, udsuti kipõn `aigu Har; ti̬i̬ `pääle jo `uarmoʔ ajanoʔ, `väikeseʔ hangõʔ ajanoʔ kui `tuiskass Räp; `pilvi aa Lut c. kui käre ahe ja leib ei saa `kerkida, siis ajab muhud ülese Aud; `rohto ajab võrgud täis Trm; ragusi täis aand, leib `lõhki lähnd Vil; `keĺdren `oĺli vesi, vesi ai vammi tare põrmandu `sisse; õlu nakass `käima, joba aab `muĺle Nõo; kuum vägi panõ˽länikohe, säält imma läbi, väe joonõʔ aja `laudu `vaihhõlt läbi Rõu

21. ennast või mõnda kehaosa teat suunas liigutama, teat asendisse tõmbama uss ajab `rengasse Kuu; juba ma nüüd olen paranennu, akkan `püsti ajama `endasa VNg; ajab oma `rinna `püsti ja `kõnnib pää `seljäas; märä obene - - ajab `ambad `itsi, `silma `valged ajab pahemitte Lüg; poiss ajas jalad `arki ehk ajas `laiali; tige obone, akkab tagant üless ajama Jõh; pisine laps ajab ennast istukile Jäm; mis sa sest suust `jälle `kulpi ajad Ans; obu ajab taaspidi, ajab `püsti ep vöta `koormad paigast ää; mool oli see valu nii `kange, et aea kas pεε `pεεle `püsti; ajab jala paigast ää `jälle Khk; obused ja `veised aavad ännad `püsti kui kiilid kallale tulavad Jaa; kes `kähmo jεεnd, aeb ennast `sergeks Emm; laps aab `eesä paled `punni pähä; aab suud päräni peal ja aegotab; va joomane inimene kui tä aab `eese töllakile Mar; Koer aab kua `kukla karvad `turri, kui vihatses saab Han; Loom akkab tagaspidi ajama, käristab kurgu `kinni Mih; ajab oma rinnuli Tõs; laps aab ennast nii `kangeks ja kõvaks, kui ta võemost täis on Juu; kaśs aas ennast `küiru; kuer aab ennast seĺlali ja küĺleli Kos; ta ajas suu ja silmad laiali selle jutu `piale; siga ajab sava `rõngasse VJg; aab silmäd `jõńni, `järsku tuleb kõhe kallale Kod; [kala] aas veel lõpussid laiali Lai; aas keele suust `väĺla Plt; vahel [kass] aab `riśti asemas ennast nii pikk ku ta on Vil; ega pääsuke siul suhu ei tule, ku lõvva laiali aat; obene aa ammasteg `küĺgi (hammustab); ta ai miul ümmer kaala `kinni Krk; aage nüid käe laḱka, olge viksi [linatööl] Hel; nigu ametide sai, nakass pääd `püśti `aama ~ `oidma; es saa [sõlme] `valla - - aa vai ammastega `küĺge Ran; kaśs ai mulle küśtega `küĺge (kraapis küüntega); `aanuva obesele `küĺge nu̬u̬ peni Nõo; ajasime `eńdi jalat sinna ülesse, selle suidsu `sisse TMr; ma kae, kas ussi omma `endit joba `sirgu aanuva Kam; ku sinno no `kalkuń `näesiʔ, sõ̭ss ajasiʔ `õkva˽lońdi laḱka Kan; är ajagu innest `urvi Urv; peni kõrvaʔ `kirki ajanuʔ Krl; ma `aiõ käe piḱkä ja˽võt́i säält üle aia `maŕju; `haudva kana aja henne üless `kuĺli, aja henne üless kohuvalla nigu `kuĺlgi Har; Tõõnõ susi - - ai `hamba iŕvile Rõu; Ärʔ ajago kässi külge (ära tule kaklema) Räp || piltl (uuesti) elama hakkama, jalule saama õli `vaene ja vilets, aga nüüd ajab `ennast `jälle üless vana mue `pääle Lüg; see koht ajab ennast üsna üles (talu rikastub) Khk; tiumieste ja talumieste töövaevast olete ennast ülesse aand Kos; Taluinemine nakaśs kah sõ̭ss innäst `pistü ajama ja nakaśs `indä`kot́silt elämä Urv || piltl `turja ~ `kärsa `püsti ajama (vihastuma) Hlj; äga pisise asja pärast ajab aejase `püsti (vihastub) Ans; aas koivad `sirgeks, suri ära Plt | käed aavad nõrgalt `külge pöllutüäle; aab käed tõesele `külge, ei jätä tõiss rahule; täl ei õlesi vaja `ammid `külge ajada (riidu norida), aga soŕgib alate Kod; küll om `täämbä kipe tuuĺ - - kes äste `sõrmi `küĺge aap ja jala `küĺge; [kõva külm] aap `amba `küĺge nigu peni Kam; külm aja käśsi ja `jalgo `küĺge (käed ja jalad külmetavad) Vas

22. elama; toime tulema, läbi saama; (aega, elu) mööda saatma, (asjatult) kulutama ajab `ennast `päiväst `päivä, `kuida saab läbi, pää `toidetud; kas näväd (mesilased) ajavad üle `talve vai ei [omakorjatud toiduga]; ajama `tõistega (naabritega) läbi, `emma `taple egä `riidle; ei midägi `viitsi tehä, ajab aga oma ajad `ümbär, üks päiv `siiä ja `tõine `sinne Lüg; üksigult vilund `pεεle, ajab oma `tahtsi `jälle; piab talve selle pöhuga läbi ajama Khk; Eina`aegne pää `oasta `pitkune, `andis ikka öle ajada küll; Mis nee seal teevad, just et nad pääva `öhtale ajavad; Mis terit mo vana inimesel änam on, voagu `pääle ühest päävast `teise, aja `päivi täis Pöi; katsub selle päeva `eetsi aada Muh; ajab neid `päivi na edassi kirati virati Mär; Mõni inimene aab eluaa teiste õlul läbi Han; Sui võib jõlma `kengetä läbi `aada Khn; siis aasin sedä `aega sedäsi edäsi ja - - pidasin vahest särgi kuu `aega `seĺgas (et mitte liiga tihti pesu pesta) Juu; aame oma inimestega läbi VMr; aea aga seda elu `pialegi surma `poole edasi Lai; suur õńn kui soad päävad `aetud (elu elatud) Pil; kamaga saa mõni tiir `sü̬ü̬ki edesi aia; piap peenepelt läbi `aama, et ots-otsage kokku tule. tule kidsevepest läbi aia Krk; ma pia ka iks elu edesi `aama (vaevaselt elama); ma pia selle küti`nõuga iks taĺv `aiga läbi `aama Nõo; ku talvõ jouvat üle aiaʔ, sõ̭ss saat iks vällä elläʔ; eluaig om vaavan elänü, om `päivi `mü̬ü̬dä ajanu; om `laisku [abilisi] kah, kiä `mut́ku aja `päivi edesi Har; Ku õ̭ks vähäge `aastak oĺl, sõ̭ss `aet́e kui taht ots otsaga kokko Räp; śjoo leeväga mi aä läbi `vahtsõniʔ Se; `lõuna `kohtu ai ärʔ üle, tu `peokõnõ jäi õdakust Lut

23. a. (midagi) teha tavatsema; taotlema, kätte püüdma ajab oma `kangust Kuu; sie (inimene) aja oma `kiusta ja `jonni VNg; ajab `ahnust taga, üks `ahne inimine; ise eneselle ajab suurt `õigust taga Lüg; tama aja `kuulsust taga Vai; `pulmas - - `viimaks akati rahaga `vöitu aeama Khk; sa aad muidu oma `jõõna; ei tea, oo ta imu nüid `aetud Muh; aeab oma `tahtmest, `kiusab teist Käi; tä aab ikke sedä toredust takka Mar; ta ei tee ead tööd, ta ajab `jõudu taga Mär; laps oo ära imetletud, siis aeab `kiusu Mih; mis sa uhkustad, aad edevust taga Hää; `kange inime, oma `õigust aab Jür; sa aad `maiust taga ega süö igat `toitu Koe; akkas kord `jöńni aeama Sim; mes tämä `kiusleb ja aab õma `võimo Kod; nüid inimesed ajavad lõbu taga Pal; lehmäd neelustavad, `aavad `ni̬i̬lu taga KJn; tüdär aab nännige `kiusu Hls; mine `endest suurepege `õigust taga `aama; si̬i̬ om `kange õtsikut `aama [vihastuma, jonnima] Krk; üit́skõrd aive [lapsed] ulbakut Hel; aeva enne `aeva enne `uhkust taga, käesivä siidin ja sammetin; ka inimene aab oma `aelit, `mülläp, om kah ira Ran; ta aja mukkõ `kraśsi Krl; ma˽`mõtli, ta aa `koirust Har; nüüd sait sa uma hõla är aia Plv; `kõŕkut aaśe, esi `vaenõ inemine Räp; `väega kisa ineminõ, kõ̭õ̭ aja `hanka Se || (millegi poole) püüdlema ajab `ennast minuga ühe `iälisest mehest, aga - - on minust pali `nuoremb; ajad juo inimise `iälisest, aga ise `räägid viel rumala juttusid Lüg; ajate ennast perekonna inimeseks Khk; kekk om tuu, keä uju hüvvi `rõividi päle, hüvvi `kängi päle Lut || piltl mis sa sii oma `sarve (võimust) ajad Mär; mes sä nuudsut, mes sä süänd aat (pahane oled) Rõn; Mõ̭ni lat́s aja süänd (on tige) ja traḿp `jalgugaʔ Urv; süänd aja (loom möirgab, mürab) Rõu; süänd aasõ, pahandass tõõsõ `pääle Se b. (hrl taimedest) laste `pihta `eetaste kut kasub `joutsasti, seisab lahja, ajab kasu taga Jäm; see aab kaso takka, `kangeste suureks kasvab Mar; vili aeab kasu taga Lih; vanal kuul tehakse kardulid, kui noorel kuul, siis ajavad kasu taga, kasvatavad `pialsid Tür; vähene vili peab olema. ta kõrt aab taga VMr; vili aab `jõudu taga (kasvab jõudsasti ja ei valmi) Trm; ernes aap iki kasu taga seniss ku ta ärä võets; kardule aave kasusit taga (kasvatavad pealseid) Krk; mul kurgi `aava kasu taka, ei ole midägi küĺlen Nõo; tõnõkõrd uba kah, kui paksult maha `pantu ja väega väkev maa, ai kah kasu takan Kam; ubina varrõʔ ajava kassu ennedä, kas tanh no õigõ medä alh om Har; [hernes] `kasvo aasõ takah, kõ̭õ̭ `häitsess Se

24. mingis tegevuses olema a. (millegagi) tegelema, (midagi) harrastama; õiendama, korraldama ajab `asjad `troisse Jõe; ajab iad `kaupa ja pettäb inimisi ühe kuni `tõise `asjaga; sie (tüdruk) on `niisuke `anniga, et egä poiss saab `sengä oma `asja ajada; `asja ajamaie (ekskrementeerima, urineerima) Lüg; saksad jahi pεεl käisid, aisid `jahti Jäm; see ajab kibedast tööd taga (ruttab tööga) Ans; ajab `linnas teiste erisid; vanast `keidi äga kevade undi au ajamas Khk; te `peate oma tööd koa edetsi `aama Muh; teitel tuleb oma ammetid ajada (tööd teha) LNg; siis [lööpred] läksid koerte eest `jahti aeama, `koeri põlnd Lih; sahkeldajad aavad äri, `ostvad, `müivad ää `jälle Tõs; aab laaber`jah́ti, jooseb ilma asjata `ümmer Aud; ajab kielatud `kaupa VJg; on kaubad nii `kaugele kokku aanuvad, et nüid tulevad puömad `varsti Ksi; vallavanemal olid kõik valla aśjad `aada Plt; aas sedä `aśja `vaĺtskusega Vil; ti̬i̬ tü̬ü̬t tüveni, aja asja aruni Hel; mis `jahti ti˽tan ajat (öeld lastele, kes ühest kohast teise jooksevad) Krl; vana Kasaga Ot́t oĺl `oksjooni aiaj, tu̬u̬l jäie peräst helü kińniʔ aien; sa˽piat õks poja elu ka `ju̬u̬ndõ ajama; kasak lät́s `valda tii `säädmise `käskü ajama (viima); vahetamisega `aie jäl tsigani umma äŕri Har; ahi om õks kütet, asõl aet; mi aja õks `kaupa, ti̬i̬ `kaupa, võta maad `rińdile Se || puĺl ajab `inda Khk; lehm akkab eri `aama (pulli tahtma); kebäde lennud `aavad `lusti Mar; pulmamaja läve ihen tullu vana emmiss `vastu, kes kundi`jahti aa Hel; lätsivä `tüt́rigide poole - - `ü̬ü̬se `aeti toda `jahti Ran; läämeʔ uri ajama (ehale) Plv b. (peam tulusel) kala püüdma mihed kεivad toost ajamas Khk; toost `aetse vaa ilmaga, kui vesi `eeste `selge oo; `öösse toost ajades pöledatse käre`kantisi Mus; lähme äärt `aama (võrguga äärepüügile) Vll; tõrva `küindlaga `aeti `tooste Muh; Peksu aamene (kalapüük jää alt põrutamisega) Phl; keisid ahingud aamas; mehed `aavad tojost öösi Rid; aga tule`aajad (tulusel käijad) seal merepeal olid, sai `öötud nää kala`aajad seal merepeal Mar; `aeti `lańti [tulusel], ahingaga `raisid Var; küll oles läin angeru `aama, aga ei näe änam Tõs

25. kasvama, võrsuma; kasvatama, välja ajama kaur ja `otra akkavad juo `tohlule ajama; `katsu kas kaur akkab juo `ripsele ajama, ajab juo `putke siest `vällä VNg; õras on ajand üles juo; õras ajab juo `aljendamma, ajab juo `suurest; rukki ajab `poigi - - `talvel tämä kaub `vällä. siis perä ajab ühest `juurest `uuvesta `kõrred Lüg; `iire näkk - - `viljä `sisse ajab. `õileb ka - - `õilede järele ajavad `mustad `kaunad Jõh; puud juba `urbi aemas Jäm; roomets - - akkas ikke sedasi laiale `aeme Ans; akab maast `rohtu ajama; ajab kadagid karjama täis; rohi aeab ega pεεvaga pitkemaks; rugi akab kört ajama kevade kui rugi köŕss akab kasuma Khk; Kas sool ide `välja ajab, et sa `vihma kardad; [põldmurakas] Ajab juured äbemata sügavasse Pöi; meiu kuus akkasid puud meiut `peale `aama (läksid lehte); liiv maad aavad `sõrga Muh; seemet ikke vahest vahetasse. kui aavad sea teĺled või `luśtad või kure `erned `sesse; vahest aab villa kõik oras`rohto täis; ruki akkab jo `peasi `vällä ajama Mar; kase`lehtegä tehässe koa kollast, kui nad kebäde alles aeavad Vig; vili aeab orasele, läheb orases Lih; kevadi aeab [puu] mähä Var; sirina põõsas aeab kõik kohad ennast täis; mets akkab `pungi `väĺla ajama Tor; kevade ajab mõnel lepal paelu võsusi, teesel ei aja Juu; `nuori `mäńdi aab aina ülesse JõeK; sirinad ajavad nii laiaks Ann; mets aab iire kõrvule VJg; einam ajab ädalat; puu akkab `lehti ajama - - läheb `lehte; rukki `sisse ajab karu `kaera Iis; kui vili maha külvatasse, siis tera akkab idule `aama; vili piab sõredast `külvama, ta aeab ise `poegi Trm; kasuõks on `sõśral mes ajab ise juured `alla Kod; vahest ohakad aasid [vilja] `ulka Lai; liĺl akkap juurt `aama; ein aap juurest `vällä kaharikuss; pütsik joba paunan, akkass `äitsnit `aama Krk; ai `terve selle su̬u̬ aenamaa mul anger`püśti täis Kam; uba aja iduga üten jala `väĺlä; peedi om `sääntse `väikese, vesiaina ai pääle nigu `kaska Ote; puu nakasõ `täŕknemmä ja `urbõ laḱka ajamadõ; siihn mi maa pääl ei saa˽`kapsta kassuʔ, siihn aja alasi `paatrõ alaʔ Har; nigu lumi lätt, nii kunna`kapsta ajava häiermunut́iʔ üless Vas; lõõgato ossa `küĺge ai `vahtsõʔ kasvoʔ; nüüd ei `peetä mi küläh `tatrekko sukugeʔ. aaśe `haina Räp; leib kasuss `vasta `päinemeist. uä pääd `ussõ Lut

26. a. ütlema; rääkima, kõnelema; vestlema; jutustama ajab valet `kohto ies; ajab mõned sõnad `saksa kielt ehk vene kielt ehk Lüg; läks `senna `aiga `vietäma ja juttu ajama `kiires tüö ajal Vai; kes seda nõnna `ilmsiks tahab aada (välja rääkida, päevavalgele tuua) Muh; aeb roppu sönu Emm; jah meil akkab [laps] jo üksikod sõno `aama Mar; Külas `aetade `neukest juttu, et `varsti pidi akkama lund sadama Han; `veskekoeas koti `otsas sai ika jutta `aetud küll Mih; aame vähä juttu, eks `aega ole JMd; jõriseb tõesega. aab aga `ärsklemise sõnu; ärä `aada minul rumalad juttu, kõnelda `õiguisi; lähväd kahekeisi näväd sõnelema, aanud ike Jakopille sõnu Kod; tule sa tagasi, ära sa pikka juttu jää aeama; riagib, riagib, teine `ütleb et, mis sa aad - - ei `uskund seda juttu Lai; mia kuuli, mis na sääl aive; kiusa jutt, aets kiusa peräst; miu emä ai seantsit vana jutte, msi ta kuulu olli Krk; siss iki aeva, et tu̬u̬ `olli periss näḱk Ran; mes sa laemu sõnnu aad Puh; me‿sä aad, nüid mõnõ õtak om; temä om esi omast pääst tolle jutu `väĺlä `aanu Nõo; ku ma `väike olli, siis vanaemä ai vana`aotsit juttõ Ote; ku˽midä säänest kon `nimmat, siss aiass jutt laḱka San; taa aja sullõ ette inne, sa mugu usut Kan; katõkõistõ kõnõlõvaʔ, suust suhu ajava juttu Krl; ala aiuʔ, kuiss sa˽siss süüä ei˽tahaʔ; Hall ei olõ˽kartuliile midägi tennüʔ – (kahtlevalt) Mi‿sa˽noʔ ajat Har; mehe˽nu̬u̬ʔ istusõʔ ja ajava õdagudi jutta Vas; ütte luku kääse siin jutto ajamah Räp; timä aasõ jutust, mõist aiaʔ. mis om olnuʔ, `säädse jutussehe Se; timä nakass jutust `aama, a mi nakam jutust `kullõma; aa vinne `väŕki Lut || ajas kekki, `kelmi; aeab pümed `kurja `välja (vannub) Khk; aab `tühja loba Vll; mis sa `peale pori aad, porised Muh; ta aeab ika `tühja lori Emm; aab aga `parlori Mar; inimene lõõp, ajab `alpi välja PJg; on üks suure `suuga inime, aab niisukest `lompsi ika `väĺla Hag; noored aavad mud́u `parru Rap; [pulmas] süövad, juovad ja aeavad lamet Amb; see aab `ilmast `ilma oma `lolli plara JMd; ärä aa `naŕri, `ütled ku tõene aab `niiskess loba. ehk ku kõneleb siäl kos ei `kõlba Kod; ära aea nisukest jama Lai; aab mud́u joba; ära aea käo `jaani Plt; tema aab `ullu `paaru nüid Pst; muud ei kuule kui ike sedä `kurja `vällä aave [noored tänapäeval] Hls; õige pahane näkküss `vällä, võib `olla, et mõni jälle `ullu ette om aanu ja manu `panden; mea ai `naĺla siul, sa võtat tõess Krk; ropu `suuga `oĺli, kes väegä lori ai Ran; temä aap ike oma joru, egass temä sinu juttu ei usu Nõo; ärä aja `laimu San; `orlobi ajavaʔ, ilma`aigu ajavaʔ rumalat juttu Kan; nii pu̬u̬ĺ viguri `aeti `ahka Urv; mi‿sa ajadõ umma porra Vas; aagu ui `haĺpi Se || ajab `vällä suust, midä sülg `suule tuob Lüg; ennemasti eida rist suus ede kut sedissi sönu `väĺja ajad suust Jäm; ajab suust pudra-padra `välja ning loriseb änam kui `tarbis Vll; vandus `söukest `kuuma, tuhat kuratid aas suust `välja Jaa; ajab nurjatumaid sõnu seest ~ suust `välla Mär; aab roppust suust `vällä, ropu `suuga Tõs; Lõugerdes on `seukesamma lobamokk, aga ajab `rohkem `paska suust `väĺla Hää; juonud mies aab jampsi sõnust suust - - `väĺla Hag; kõik aab suust `väĺla (kõneleb kõik ära), mis ta kuuld on Juu; ärge aeage `tühje sõnu suust `väĺla Ann; purjen `piägä eks tä rumalid sõu aja `väĺjä Kod; küll ta pajatas, ajas suust `väĺla Pil; küll ajas suust `väĺlä, mutku `paĺlas kurat ja kurat KJn; suu laiep, ku ame alt pu̬u̬lt [öeld sellest], ken rumalit sõnu aa `vällä `endä si̬i̬st Krk; ropu `suuga `oĺli kes väegä lori ai - - `solki ai suust ̀väĺlä Ran; aja suust kõik `vällä, miä `suhvõ tulõ Krl; ta `naksi suust tu̬u̬d igävest poŕri `ussõ ajama Har b. tähti ütlema; veerima kui laps akkab lugema, siis [öeld] õppib ja ajab `tähti juo, ajab sõnu ka juo; ise ajab üht sõna üht `muodi ja tõist sõna tõist `muodi, ei `õska viel lugeda; emä `ütleb `lapsele, älä aja `puoli sõnu, lue `täielikkuld Lüg; Akkab ikka juba ridu `veerima, `tähti kauda ajab sõnad öles Pöi; laps aeb juba sönaks, aeb juba `tεhti `kouto sönaks Emm; mis käe tääl oo se lugemene, aab alles `tähti Mar; `eśte aja tähed, siis viäri, siis loe kokko; ku laps one `ku̬u̬li nu̬u̬r, ajab `täśti Kod; `tähti `mü̬ü̬dä aa iki sõnu kokku Krk

27. a. (kangekaelselt) väitma,tõendada püüdma; vastu vaidlema, tõrkuma ajab minu süüks Kuu; üks `naiste`rahvas `Madli `mõisast akkas ajamaie, et õlen mattand tämä `avva `selgä Lüg; ää ajag valeks midad; `laudad oma suud `pεεle, ajad `vastu (öeld lapsele, kes ei taha käsku täita ning vastu räägib) Khk; ta aab paegal üksasõnu, ega taal põle sellepärast `õigust mitte Muh; igaüks aab oma süist ää Rei; tääl `aetasse muido peale. aga tä põle `miskid süüd teind Mar; üks aas ühe `piale, teene aas teese `piale (üks süüdistas üht, teine teist) Rap; ta ajab tagasi, et ta‿i ole paha teind Amb; alate ajad sina mulle `vassa, mine ti̬i̬ ärä, mes ma käsin; egäüks tahab süid õma piält ärä ajada Kod; kui oma jońnist ei jätä, `tahtmisest, siis `ööldasse et, aeab `pialegi oma joru Lai; temä tah́tis vägisi võless aia, mis ma kõneli; esi sa olet selle tegije, mis sa tõise `seĺgä `süüdü aat; aap luud`sarve `vastu, et temä ei ole sedäsi tennu Krk; ta‿s taha vanembile `vasta `aada, läits kah [mehele] Nõo; kas sa˽tahat `õigust võĺsiss aiaʔ; Taa aja õks umma ajamist, mitte ei jätä rahulõ Har; ja se must pini sei liha arʔ, ja timä (härra) `aiõ `tiindride pääle Vas; tä aasõ `vasta, `vasta `taplõss Se b. tungivalt nõudma, nuruma, manguma; peale käima või sundima vägise ajas `pääle kõhe: `anna ja `anna Lüg; üks inime, kes `kangesti midad tahab - - ajab `pεεle kud luu`painiji Jäm; loom ep toida ennast karjamalt, ikka aeavad `öhta kεεst; `lambad `karjuvad `ühte `jooni, ajavad `süia Khk; ajab tüdrukute kääst `kindud pääle ja `pähkid ja ölut Krj; Just kut `mustlane ajab `pääle, anna ja anna Pöi; Töö aeab pεεle (sunnib takka) Emm; käis möisast krahvi kεεst Köpu `möisa rendi `peale ajamas Rei; laps hakkas `tisse ajama Phl; akkasid `sooja õlut `kaela `aama Rid; nao suur `iidlane aab `kõiki `peale Mar; Tüdrik aab luu`sarvi pial, et täda pidul lubatse Har; nda paelu käüs asja `piäle `aaju ja `korjaju, sua mte tehä kedägi Khn; ta aab suisa `piale, ei anna rahu Hag; kadrid ei aand `piale, `neile ei `antud kedagi Ann; ajab `piale nagu vana juut́ Ksi; aab `seĺgä nõndagu luud`silmi, ku luupaene Hls; ken küsüme `julge, aab luu `sarve `pääle - - mudgu anna Krk; `nuiab ja musteldab, aab `pääle kui uni Ran; `õkva une ̀viisi aap `pääle, anna `viina ja anna `viina Nõo; mina es taha minnä, aga emä ai et, mine pähle Ote; aja kut t́siga pääle, ̀nurgõlõss iks ütte ja tõist Kan; aasõ sullõ `säĺgä, et osta äräʔ Räp || pärima, õiendama kui `ütled `tõisele pahast, siis `tõine kie `jälle sedä `vällä ei `kannata, ajab sedä sõna taga Lüg; ajab äga paigulist sihandussi juttusid taga; saab ikka taga `aetud, müdu `raadi `soo˛ea on Khk; teised tüdrugod ajasid nii `kangest seda aro, on se ikka tösi, et mehele menemene toleb Rei; mis sa `tühja `kalko veel taga ajama lähäd Mär; naŕr kes viel `tühja juttu akkab ajama VJg; mis sa `ahka takan ajat Võn; mõ̭ni nakass ajama mõ̭nd sõnna taga Krl; mis sä tada `horloppitahak ajat; tu̬u̬ om jo ammunõ asi, mis sä tedä inämb takah ajat Räp

28. a. mingit häält, heli tekitama, teat viisil häälitsema; hüüdma, kisendama; laulma, laulu jorutama Aja sina `viisi `virgasti, mina ajan joru `julgesti Kuu; vassik ajab ine Jäm; aurik aeas tossuga toru, kui tossune ilm oli; kellu kuuest akkab vabrigu vile aeama; lae aeab tossuga `törva; laps `koogab alles - - söist äält aeab; see (lõõtspill) laseb siit läbi, sellepärast aeab alalist ire; möni inimene aeab niru, niriseb paiguliste teiste `perse taga; aka lapsele `äia ajama (äiutuslaulu laulma), siis jääb magama; saad sa ääle üles aida, kadub pεεlt ää, `painija; linnud ajavad nii kenasti viit; ajad εεlt - - uedad teist Khk; `kutser - - `vaatand `aknest `sisse, öpetaja oli seda `kohkund ning ajand ääle `lahti Kär; tedre kukk ajab kahu uhh, uhh, uhh; veeuśs ajab suurt `sissi Mus; Emased kassid on `kanged nuru ajama; Aja sa [laulu] ots öles Pöi; kui pulma `aegas `laulti, siis `öeti akkame `uike `aama; ta laulab unisest peast koa, aab aga `peale ine; see puu visiseb nõnna `kangest tules et, aab `vissi `välja Muh; aeab oma jöru (kurjustab) Phl; aab suurt toro peal (laps viriseb) Mar; aeab laolu inet Tor; kõrvad aavad kuminad; `tiimer aeab joru Hää; üks vana [hunt] tuld ta `vasta, aand ise jöńn, nutt sure aleda ialega Hag; nad (hundid) `ulgusid kohe, `aasid joru Ann; enne `amma tulekid akab laps `vurri ajama Kod; sis `aeti vilet, kui tuult ei olnd. kutsuti tuult Kõp; ei ole vi̬i̬l õegatu, ei uŕa `aetu [sigade kutsumisel] Trv; ünisep `pääle ütsinti - - mis `ünni sa iki aad; [õlu] akanu `vissi `aame Hls; kaśs ai `kurri; ku ta (hobune) ärä vähernu om, sõss raputes ennast, aap `purri, puristes vi̬i̬l; laits aa `purri `suuge; karjatse aave `põrri (jäljendavad kiili häält); uisk aap `vassi mättä pääl; koer aa `ürri `vastu, ei taha `vällä minnä; ku lait́s `irri ai emä man, siss emä üteĺ latsel, oh mul ollu üit́s ää kandsik Krk; `inni aava [loomad], nagu küsis süvvä; [hauduv] kana aa `kõrri pesä pääl Hel; ja pane pudel tuule kätte pu̬u̬l `viltu, kae meräst `vingu ta aab; aga emä laolab [mesipuu] sehen, seräst tüminät aab Ran; ärä aa oma torinat ütte`viisi Puh; vene `keŕkun, tu̬u̬ vene paṕp - - ai oma oskarit; ku [hagu] toores om, siis [põlemisel] `viśsup, aab vusinat Nõo; eidsipoesi aeva õsnat Kam; sääräst üsinad aja, lehma ünisese Ote; tõnõ inemine om `säändene tiri, aja alasi tirri San; Latsõtüḱk mitte paigal ei˽püüsüʔ, nigagu maha˽satass, nakass torru ajama Urv; mõ̭ni ei mõistaki lauldaʔ, tu̬u̬ aasegi tu̬u̬d õ̭ad vai jorro; taa alati rü̬ü̬ḱ, aaśõ nigu `tõrdust taad jõrri Plv; üt́s `kärblänõ om tarõh, a mito ü̬ü̬d aaśe säänest jället hellü Räp; kaśs aaśe `nurru; kahr aja jorro; [joodik] lätt läbi külä - - kõ̭õ̭ jorro aja Se; pilli ajama 1. (viletaoliselt) undama, helisema, kumisema Kui paremb korv `pilli ajab, siis `kennegi `rääkib tämäst hüäst, vade kui pahemb korv `pilli ajab, siis `räägidä pahast Kuu; tõine kõrd `ahjus puu ajab `pilli Lüg; nii suur kisa, üsna körvad ajavad `pilli Khk; Kõrvad ajavad `piĺli, no siś `öeldaks surma`piĺli, surmasõnumi - - saab Hää; kõrv aab `piĺli, tuleb sadu Juu; `ütle kumb kõrv `pilli ajab, siis suad mu varanduse omale VJg; pahemb kõrv ajab `piĺli, saab paha sõnumid Iis; sääsk aab `piĺli KJn; ku kõru `pilli aa, siss pidävet suguvõsa `enge rõõmusteme, siss jääp tagasi Krk; tuul vahel vingub kah - - nigu `piĺli aab Ran; ku kura kõrv aja `piĺli, siis üldäss et hääd juttu kuulõt Har; Puuʔ - - ahun mugu˽visisi ja vusisi ja ai˽`piĺli Rõu 2. nutma, virisema, jonnima Mida sa ajad sest `pillist nii `kaua (öeld, kui laps kiusu pärast karjub) Lüg; äbistab [tüdruku] ää ning jätab lapsega taga viu`pilli ajama Mus; Ära aja `pilli, see asi pole seda väärd Rei; üks ajab oma `pilli, teene oma `pilli ~ `jońni Mär; viriseb `seäsi sis aab nina`piĺli Juu; Maʔ `naksi pilli ajama, õks sai tuud mis tahtsõ Vas b. pilli mängima, puhuma õlen ajand pajo`pilli; `enne `aeti `ärmoo·niku; ajab `viiuli Lüg; musigandid ajasivad truba Vai; muiste `ööti öövaht `linnas virelt ajavad Mus; küll see aga aab lõõtsa `pilli, kõik kohjad ühna põravad Muh; kui näd koertega `jahti pidäsid, siiss aasid `luike Mar; Mia muud `pilli mte mõõsta `aada, karvakannõlt vahõl krõbista Khn; `ennevanast mängitud toru`piĺli ja `aetud `sarve Rap; keśsi ajab vili`piĺli Kod; vana karjane aas pasunad, `kutsus eläjäd kokko KJn; karjatse aave pajo`pilli; üit́s ai seast `väikest vilekest Krk; koerapoiss ai `piiparit jahi peńedele Kam; mõni karjuss - - ai lutu`sarvõ Urv; üit́s lätt ti̬i̬d `mü̬ü̬dä `sarvõ aiõn Har; [kuningapoeg] `aie sõ̭ss jahi`sarvõ ja jahimeheʔ tuĺliva kõ̭ik kokko; Aja nigu `sarvõ (halvastõ laul) Räp; torro `aeti kaŕäh, kaŕusõʔ aava torro; toro`piĺli `aeti Se || helisema, mängima vilets pill, ei aja üväst, ei `mängi Lüg

29. (näitelaused, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega) nüid ajab `lapse `vaimuld `vällä (äratab üles) VNg; siit nüüd ei ole pali `aiga, `aastat kaks`kümmend ehk ajab; ajab kokko - - tieb [tööd] `ninda roba raba; eks minu jutt ajand `märki, et sie on `õige jutt Lüg; Kuhu nied kumuti`võtmed ajand oled IisR; `katsus pillile `inge `sisse aida (mängima panna) Khk; Äga ülekorra ajada (töötada) ka äi maksa Kaa; mees aas `söukse tuule taale taha (tegi kiiret) Vll; Kus neid siis nönda öle ajamas (palju) on Pöi; siia oo küinar riiet `aetud `perse taha [paigaks] Muh; Näd aavad enese elus na läbi, et `tervis ei pia kauat `vasta Han; kui söönd said, siiss `ütlesid, ma lähän natuke `leiba `seĺga ajama Mih; isa `rääkis, kui kohad `aeti ostu `alla Ris; lepa kuor ja kuuse kuor `aeti `ümber pasuna VMr; pügäl aab aga `kõrda, mitu pügäläd nõnna paĺju `poegi oo lehmäl Kod; vokk aab nöörid `kaela; üles `aetud (ärritatud) nüid selle aśja `piale Pal; sülega `ümmert aa puu `kinni [nii jäme] SJn; aame audul ääl `sissi (paneme käima); ai `arja `kinni, kiśk miut `arjapidi; Ku [korstnasuits] `pistu üless aa, tule `seĺge ilm Krk; mõni aab egäsugutse `ehte `küĺge Puh; mia es taha `endäle viina `aisu manu `aada, mina es võta; aga viimäte tulep aig ku `sinna - - ka kraavi kaevetass, ja `aetass (juhitakse) otsa `oia Nõo; suidsuga tuustiga ai mihiläseʔ `maaha (hävitati meevõtmisel) Har; `końte ajama (vankrilauda sõidu ajal vastu hobuse jalga laskma) Räp

aken aken hajusalt L, K(g `akne Kos Ann) I M(g `akne), akken R, ake S L(n akõ Khn; g `akne), akan Saa Kod Äks Kõp Vil Trv T hajusalt V(-ń), g `akna; akõn (-ń) g `aknõ San V; n, g `akna Plv Se Lut avaus valguse ja õhu sissepääsuks; ka aknalaud `laudal `akna ies ei õld; midä sä `akna taga `viisud, tule tuppa Lüg; `akna `piidad akkavad jo mädänemma Vai; lihunik vaadab rätsepa `aknast `väĺla (rõivas katki) Jäm; ake nii rähmane, ei paista läbi Ans; sügise pannasse sihesmised `aknad ede; köue aal äi tohi `aknud `lahti oida Khk; Pane lamp `akna `päele; Ake kut pisike ärjasilm Pöi; nelja ruudiga `aknad ollid muiste Muh; kassid kεivad laua pεεlt `akna `pεεle Phl; toal oli kaks aket - - `enni olid vähiksed `aknad; `aknad `joosvad igi Mar; suitsu tare oli - - ei `olngi aket Tõs; Sia põlõ ammugid akõt pühkin, `valgõ paestagid enäm läbi Khn; kui tihane akant nokib, siss tuleb `öösi `küĺma Saa; `aknate ruudud kõik `kat́ki Juu; `kamre `aknal on luh́t aken ies Kos; põdra - - `vahtis `aknast `sisse KuuK; pane aken `triklesse JMd; akent tual ei old, pidid kõik nägema sest ukse august Ann; vana aken õli `veike - - ja es käi `laśtigi; kahe`kõrsed `aknad one talvel eden Kod; `aknid just `lahti ei ole `oidnu Äks; temä `pańni seäsi kaks kätt `vastu tare akant Kõp; vahib `aknast `sissi Trv; lihunik `vaatis rätsepa `aknest `vällä, ku küünaspä katik või perse paĺlas Krk; tuuĺ vunab `akne taga Hel; esä iki ütel: paĺlu `aknit (auke) sehen [võrgulinas] Ran; õtak om joba käen, no kas sa akand `kinni ei pane Puh; mes sä vähit sääl `akna pääl Kam; akõń om elutarõl, sannal ja rehetarõl om paja Urv; katõ kõrralõdsõ `aknõʔ Krl; Ku läbi `aknõ käüt, siss sü̬ü̬ susi ärʔ (öeld lastele) Har; räüss - - peśs kõ̭iḱ `akna kruudi˽purulõ Rõu; akõn vallalõ om, sõ̭ss saa paĺlo `lauhkõp taa tarõ Vas; kerigu `aknidõ i̬i̬h omma võraʔ Se; süä puhaśs kui `akna Lut; uksest ja aknast igalt poolt; ohtrasti, ülemäära Akkasivad kord ädad tulema, tulivad `aknast ja `uksest IisR; `vaesus tuleb uksest ning `aknast Khk; õnnetus tuleb uksest ja `aknast VMr; ku näid õnnetuisi tuleb, siis näid tuleb uksess ja `aknass Kod; Hät́ti tuĺl - - timäl uśsist ja `aknest Räp

hakkama1 akkama, da-inf akata eP(`akma hajusalt Sa; h- Phl) M(-me, -de) Ran Nõo TMr Võn, akkada R(-maie Lüg; h- Kuu) Sa; akama, da-inf akada Kod MMg

1. mingi tegevuse juurde asuma, midagi mingit uut olukorda alustama a. (koos ma-infinitiiviga) tahan - - akkada `siepi `kietama Jõe; `Martoni omad ei akkanu `millagi `riedisel `päiväl `eina `algama VNg; eläv `andas `surnele suud ja `surne akkas elämä Lüg; Ja puusärk rekke ja mehed aketi tulema Jõh; `minnu akka janotamma; kados on `katki, `tarvis akka parandamma Vai; akab ju alliks `lööma, `koitu akab tegema Jäm; ää akkag nuttama mette, ole `vaasti Khk; kevade kui oli aketud `loomi `väĺja `laskema, siis oli `kellasi kölistud Mus; jo nüid ilmad ikka `eitima `akvad Muh; saab [kuhi] juba pooleks saand end, akeda ahendama Emm; poleks ma mette `nutma akkand; mei olime jüst kodu menema akkamas Käi; rehi kuib, süńnib `peksma akata küll Mär; siiss akkass piĺl `mängima ja tańts akkas `köima Mih; pühaba akate einatööd alustama Aud; pidi uut `maandid `tehtama akatama PJg; `aksin kuduma Vän; taevas akkab seletama Ris; muĺlikas on nihuke veis, mis alles `lüpsmä akkamata Juu; ommiku kella neĺlast sai akatu juba `peksma [reht] Jür; teda siis pidatud kõige `enne akkama `peksma Amb; vana maha jäänd `põldudel akkab kohe kamardikku kasvatama Tür; akanuvad `juoksma kodu VMr; akkasin `tundma et valu iilid akkasivad `käima Kad; mis nüüd akkab olema HljK; minä akin `leibä tegemä; mes‿sa nüid akku tegemä, enese `kõsta `öeldi - - mes nüid akata tegemä Kod; siis akatasse teda (ladet) `pahmama obustega Äks; lehm jääb `ahtrast, `lüpsma ei akka, kui rikutud on - - siis ei akka akkamas̀ki Lai; akassime `viina temäl `sisse `anma Kõp; akkas mutku kodu `tahtma Vil; agu akkas tekküme; raud aiass elgiss, sõss akats tagume Krk b. (koos illatiivse või allatiivse laiendiga) akkasime kesk`ommikulle `kellu kahetei·st`kümmeni Hlj; `milla `teie `reiele akkata VNg; aus laps - - ei akka `vargale; akkab `itku; vahi mu `silma `sisse, kõik ei saa vahitust, nauru akkab; jalg akkas verd `juoksu Lüg; `tarvis `koido unele akkada; kui on ilus ilm, siis akka `luole; akkas `riidu Jõh; akkamo `ildaselle; mei akkasimo kisa Vai; ma `aksi sii kaubale Khk; ole miheks töhe akkamast Käi; igäpäe `ootan munele akkavad Mar; kella kaheteiss`kümness `tõuse üless ja akka linule Vig; nüid lähme ja akkame `jälle `tööle Juu; kell kaks ommiku akkasime rehele Amb; kui jo jaanibe oli `müeda, siis jo ikke akati eenale VMr; võib toedule (sööma) akata Kad; kui kadri akkab kusele siis andres paneb aani ette VJg; kui külm ilm, vars akab pasale; akas soldatiga jutule Kod; `eśte kui ma `tü̬ü̬sse akasin raut`pulke ei olnutki [äkkel]; ei änam ei joose [kask] `mahla, nüid akab jo oksele Ksi; ommuku `tulti üles `näiti tuli `pihti ja akati tühü Hls c. alustama, alust tegema ku `kartulid oli noppitu - - siis sai linudega akka VNg; mis sä akkad `ilma `asjata, sa et `õska tehä; akkab aga `jälle ja ajab oma `jönni, `ühte `puhku edesi Lüg; `einaga akkada `pihta; ei tea, minest `pääle akkada Vai; kui rugi küps oli aketi `pihta pεεle Khk; nutt `pääses `lahti, nutt akkas `lahti Mus; `puita akates poleged asi nii ull Käi; näe ma akkasi päris `paĺla käsi (vaeselt) `peale, nüüd oo mol `kraami küll Mar; omigu sai vara üles `tõustud, kahest kolmest oli jo `peale akata [rehepeks] Mih; üksainus `sirge oŕk ilma aruta: muidu ei saa esimesi `silmi akata (üles luua) Vän; küll si on üks jutujakk, ühe jutu lõpedab, teise akab Saa; `eile akkasin `leiba ja juba läbi Ris; akab ievast `aadamast `piale, tiab kõigist aśsast `reakida Hag; pikendäsin veel sedä akkamast – aga ikke tee `viimäks Juu; `kartles on akata ja lõpetada [toiduna] nüid alati Ann; ei taheta tüed akata esmaspe ega `riede VMr; kana lõpetab sarja ära akkab uut `sarja Trm; no kedä muud, akama `piäle aga Kod; sai joba ärä akat [töö]; `pu̬u̬ĺbesel pääväl akati kiket tü̬ü̬d; ta iki ligi saa `aasten joba. nüid akka sadata `aastet Krk; peale, pihta hakkama tegema, ette võtma tuli `seie kodusse nink `vaatsi, sii es ole mitte midagid `pihta akate Ans; see töö on `jälle sealt moalt `otses, mis nüid peab `peale akkama Juu; `ilma adrata põle sial enam `miśkid `piale akata VMr; mea nõu ei lövvä, mis ma pia `pääle akkame, nüüd om miu `mõistuss otsan Krk

2. a. algama, algust saama üks ädä lõppeb, `tõine akkab Lüg; ku `tuule `küüned [taevas] - - siis akka tuuld Vai; pärdi pεεvast siiss `aksid `möisa rehed Jäm; mere kallas, kus maa ää löpeb ja vesi akkab Krj; See oli ikka see vana aru, et jaanibest akkas einatöö `pihta; Lutsu jooksu aeg akas sügise `ingede päevast Pöi; `Lõetsa jõgi akkab soost Muh; pühäbä ja neĺläbä akassid pulmad Vig; eimene maailmasõda akkas `peale Mih; eha lõpeb ja koit akkab Tor; ru̬u̬ś akkab vihastamesest kah Hää; siis akkasid joomad ja söömad ja pärast pulma naĺlad Rap; eks allikal ole küll koa siĺm, kui ta akkab alles Juu; tuńnid akkasid siss, kui `valgeks läks ja lõppesid kell neli Kos; `kangest akand `pikne `piale, nemad läind `sinna ulu `alla JJn; `Valma saunaküla akkas maande äärest Pai; suured saud on viel akkamata; mõisas oli, kell kaheksa akkas kesk ommik VMr; juba järve kallas lobiseb – vist akkab järve tuul; mõrra keha akkab reiede õtsast Trm; `mõisast läbi `minna akkab kohe küla; akkab nagu kirmetis servast `pääle Äks; agu akkab (koidab) Hls; ku paistetse rinnust akkass, siis om `varsti minek (surm) Krk || nad on `Narvast akkaned (pärit) Jõh b. käibele tulema; tekkima, sugenema; sigima `autu akkas vast soja ajal Jõe; sie ei ole mitte ise akkand [jutt], sie on kohe old asi VNg; sie on ikke kõhe täis `sündind lugu - - ega sie ei õle mõni akkaja lugu Jõh; `septe·mbri loppus juo - - akkas `marjalohe Vai; puukiŋŋad `aksid ennemdi, kut `sakslane `seie tuli Jäm; See nüid sii alles öhe kahe`kümne `aasta eest akkand asi et `paargutele aketi `korsnud `peele panema Kaa; nooda püik kadus ää, siis akkasid mörrad `jälle Vll; Nee vanad õue ja võrkaide murud on ise akkand, nee pole külitud; Telg on `seemnest akkav rohi Pöi; koi liblikad, munadest akkavad ussid Muh; inimest `ütlesid, et `ülged `olla varaù·st akan, varaù· soost Var; kui `kolloo·sid akkasid (loodi) Vän; `väiksed ua ja `erni läätsäd, mis akavad alles Saa; minu ajal nendega (maavärvidega) ei väŕvitud siis akkasid ikke puevärvid juba KuuK; minu emal oli kerst, `kohver akkas iĺjem JJn; se on `luoduse viga, kogeldamine, sie ei ole akand; tiik, nisuke veike kierastik – kas ise akand või tuld, kes teda `kaevas Sim; kot́i `sisse koid ei akka Iis; viimati kadusid ni̬i̬d rüid ärä, akasid vammussad Vil c. mingi tunde, meeleolu, aistingu tekkimisest akkab ale miel nähä Lüg; Akkas vist `ilge, läks menema Jõh; kahju akkas `vaesest inimesest Khk; nii `kange jänu akkas Pha; mool akkab nüid külm ~ pala `kinni Vll; miol akkas küll naa jõrm Khn; siit rinnust akab valu PJg; kas sul ei akka ~ soa veel äbi Juu; tõmmake kuued `seĺga muidu akkab külm Ann; kõpsute `jalgu, sõ̭ss ei akka küĺm Hls

3. a. (kellekski või millekski) saama, muutuma; kellegi kohustesse astuma ehk hakkab viel elusaks Kuu; ise akkand kinksepp, ei õle `kuski õppi saand; sinä `sündind laisk et õle, sinä õled akkand laisk Lüg; kahe`kümne `aastane sai `oldud kui sai naiseks miheks aketud (abiellutud); mo ema isa oli suur `kontide panija, ise akkend Khk; Kukulind - - kevade kukkude, pärast akate kulliks Pöi; pole ma mette teise `teenijaks akkand Käi; oo nüid viksiks inimeseks akand Mär; Vanaste üks `õige mees mõisa kubjas ei akan Han; noorem tüdar akkas karjatses̀se Mih; ega `enne põld [loomaarsti], olid mud́u nihukesed akand toadid, kes obose suud `rookisid ja Juu; mineva sügise - - akkasid taĺlimeks Pai; si̬i̬ tahab saksass akada Kod; mina akasin tädi ja tädime juures palgaleseks karjatseks Plt; noh ku ma käisi karjan vi̬i̬l paaŕ `aastat sõss akassi poisiss joba `põldu `kündmä Pst b. mingisse ametisse või tegevusse asuma, mingisse olukorda või vahekorda astuma sie ei piä `ammeti `kinni `kuski, ühest kõhast ikke `juokseb `vällä, `tõise akkab; sügise saan `seitse`kümmend täis, akkan juo kaheksa`kümme `pääle; mina akkasin `este vana Juhani puolt; akkab oma `leibä. lüöb `tõistest eräldi; (kokkuleppimisest, ühinemisest) akkama kokko ja `õstama sene `massina Lüg; siis ma `aksi ~ akkasi küla `lamba Kaa; te akkate abiks koa Muh; ei ma akand tä `kelda üht; ma `katsusin meelitada, aga ei akand minu `nõusse `ühti Mär; ta akkas riigi teenistusse Aud; `enne akkasid `kangesti vene `usku; teene on aher lehm, teene on `jälle akand (lüpsma tulnud) lehm Juu; kui mina koha `piale akkasin, `küńtsin kõik ühe obuse adraga Pai; akab mulle `aitima `anma et kas minä akan appi Kod; käis `lüpsmas, kui lehmad olid akkamata Pal; vastu ~ vasta hakkama 1. vastupanu osutama, mitte kuuletuma, tõrkuma igale `puole, kuhu tahad, läheb, `vasta ei akka `millaski Lüg; Aga no kus sa `erra käsule tõhid `vasta akkada Jõh; `vastuakkaje obu Jäm; tä `rääkis et kis kubjale `vasta akkan, siis kohe vits `lahti Tõs; üks - - oli ää laitn, et `meitel ei `aita akkamine `vasta Khn; lõpu `otsa akkas viel vanematele `vasta kua VMr; nõnna ku `rauda akab `vasta MMg; `vastupaneje lu̬u̬m, akkass `vastu Krk 2. tekitama, vastik olema a. (toidust, joogist) sie akkab `mulle `vasta, minu kõrist ei lähä sie `alle Lüg; Vesi akkas `vastu (oli joogiks kõlbmatu) Emm; see sööm oli nii sańt, et akkas tääl `vastu, aas tä südäme sandiks Mar; `süemine akkab `vasta Kad; kui paĺju sü̬ü̬d, akab `vassa Kod b. (tööst vm) see pole lisige tee, akkab `vastu (ei jõua ära käia) Khk; vahest tee ja tõtta, aga nüid akkab `vasta, enam ei saa `tehtud Juu; kui ei süe, siis väsid ära, tüe akkab `vasta Kad c. teat asendisse asetuma või laskuma `usklikkud, nied akkavad `põlvili maha; tämä akkas maha ja õli `kummuli, ei `jaksand `ennast `kierädä egä; `undi rattast `lasti – üks akkas selikile maha; läks `sinne `kuuse närede vahele, akkas `sinne `vastuli maha Lüg; maast `engab, luom kõhe `nuusib ikke seda aset, ja akkab siis pikkali; Akka `vuade pikkali, sa õled `aiget nägugi Jõh d. minema, muutuma, pöörduma (ilmast) ei akkand `tormile ega kedagi Jõe; sene järele kas akkab `pitka `vihmale vai lähäb `kuivale Lüg; ilm akkas `saule Jõh || akkavad `kaurad `ripsele, siis tuleb karu `liikele Lüg

4. a. kinni või ümbert haarama, millestki kinni võtma akkavad `tõine `tõise `kaula ja `annavad `tõine `tõisele suud; minu `ambad on juo `nössid, enämb `kinni ei akka, nagu vanal `undil Lüg; ta akas mu `öltsi `kinni, vöttas `riidest `kinni Jäm; siis akkas mo kaela `ümber Muh; akka `saage `kenni Rid; akkan so pähe `kinni (tutistan) Mar; võtad [kibu] `kõrvapidi jood, akkad `kõrva `kinni Var; akand emal karvust `kinni, ja `tuupind emad Mih; välla takka oli üks papal. ei ulata sülega `ümmer akata ~ võtta HMd; akka mu `jalga `kinni ja ojume üle Jür; `kuḱsi maha, küüned ei aka `kińni serväss Kod; sedä ei tää, kust ma `kinni akka Krk || hammustama, kiskuma (eriti koerast) sie on `kange kuer, sie akkab kõhe `kinni Lüg; Koer, saepεε, akkas `jälga `kinni Emm; noor kuer akks naks ja naks `külge `kinni Mär; ta oo `kerge `kanda akama Tõs; panin ta (koera) `kinni, ta akkab `külge ka JJn; aaguvad kurjasti küll, aga ei ole `kińni akand; kui obune sööb maast, siis uńt ei pia `saama kõrist `kińni akata Ann || piltl kallale kippuma või minema; riidlema; tüli norima sie akkas `suisa suu `püsti minu `pääle VNg; akkab minu `kallale - - minul süüd ei õle Lüg; teised akkavad `jälle mo `peale Mar; kui sa kedagi `ütled `talle, mis `vasta mielt, siis ta kärinal akkab `sulle `piale Amb; küllalt on nisukeìsi riiukukkesid, kes `kaine `piaga akkavad teise kallale Plt || piltl millegi (töö, ülesande) kallale asuma, midagi ette võtma ei hakkaki sen kääd kuhugi `kinni (ükski töö ei sobi) Kuu; `viltse löŋŋa venitaje, kes sedasi vedelast `kinni akab (pikkamisi, vastumeelselt töötab) Jäm; ilma akkamata (saamatu, loid), midagid ei korralda Pha; ikka akkab `kinni `tüösse JõeK; tämä o niiske südäk, kõhe akab aśjass `kińni; tämä ei õle südäk, ei aka tüäle kõhe `kińni Kod b. millegi vastu puutuma, midagi riivama; kinni või külge jääma, kogunema, kinnituma; takerduma, kleepuma; ühte või kokku jääma (surumisel, loksutamisel jne) vahest oli `otra nii lühike - - ei akkand `sirpi, et oleks `sirbiga `leikand Hlj; madala `ukse`päälne akkas pähä VNg; lumi on `ühmäne ja vesine, akkab rie ette ja igäle `puole; ei saa `kuiva `toto süä, `ühte `puhku vesi tuop `juures, `muidu akkab kõri `kinni; tänä on supp paa `põhja akkand, on `kõrbene magu; või ei akka kokko, tao tõist juo `kõige `päivä Lüg; papper akkas `küĺge `kinni Jäm; jalg akkas vähä (komistamisest) Ans; `seaste pole vigadi ede midagid akkamas (pole midagi niita); oks akkas `iussi `kinni Khk; tegi adra `vanna `katki, akkas kivi taa Kaa; jahud akkavad käkki `ümber käe [leiba sõtkudes] Muh; justkui köva pudru, mis kokko äi akka, siis `üitas rabe Phl; kui paet `põhja akkab, siis lükatasse takka `randa Rid; nepod akkavad `ühte (kleepuvad); `vaata kui tolm akkab riiete `külgi Mar; kõrv akkas `kinni (läks lukku) Var; lasna `peale sai natuke jahu siputud, et jahu akkab lebasse `kinni, leib ei jäe mette lasna `küĺge Mih; Aeru laba akkab vee taha Khn; obuse kabja `alla on akand suur lume kamakas Vän; Nätset `leiba on alb `süia, akkab `ümmer ammaste Hää; virnrohi - - on teräv, pikk akkab igasse `kohta kärts ja kärts `kinni - - akkab `riide `küĺgi; suure tulega ei või `keeta, pudru akkab `põhja `kińni; keedä ja keedä `rauda [sepapajas], vaat kokku ei akka Juu; kui tomp sies [lõimel] akab sua `piisse `kinni Jür; mis `angu akkas, sie akkas KuuK; mul akkab pia `varsti lakke `kinni Amb; iga õle kõŕss akkab `jalgu `kińni ja komista VMr; leiva tainas on rabe, kui ei aka kokku Lai; [ree] jalas akab liiva `piäle `kińni, ku lund kasina one Kod; jäŕjest segada, muedu akkab `põhja Pal; käki vedelal on rasv sehes - - mud́u käḱid akkavad `rindu Äks; ein `oĺli nii `veike et mitte vikäti ette käsitsi ei akantki; lootsik akas `põhja `kińni KJn || (kõnehäiretest, kogelemisest) ta keel vähe akab (kogeleb) Jäm; [kogeleja] saa söna suust εε mette, keel akkab `kinni Khk; täma keel akkab `kangeste, täma kokutab Mih; mõnel on luomusest koa, et sõnad nagu akkavad `kinni, siis üeldakse kogeldab Hag || piltl kui on kõrd juo `kinni akkand ja `sisse vedänd [poiss tüdruku või vastupidi, öeld] et enämb põrn maost ei `lahku ; igä riid akkab tämässe `kinni, üks `riiakas inimine on; igä `ammet akkab kättä - - on akkaja igä `tüöle; ei minu `küüned küll ei akka kuhugu `kinni (ei taha kellegi oma võtta) Lüg; `meie poiss ei akka `silmä, tiab kus tämä on; Laseb ühäst kõhast `tõise - - `kuski `paigal ei `sõisa ja `ükski tüä kättä ei akka Jõh; `oige `elma ei akka `kengi (õiglast ei süüdistata) Vai; Tühi perse akkas taga `kinni, akkas uiest [lehmi] `lüpsma (puudus sundis uuesti tööle) Pöi; minu `külge ei sua `kiegi `kińni akata VMr; si tüdruk akab talle (poisile) südamesse Ksi c. püünisesse sattuma, (õnge jne) otsa jääma, näkkama (kaladest) sie kala `õnge akkamine on `pilves `päivägä Lüg; tursad täna ei aka Jäm; kõik kalad `akvad aŋŋerga õŋŋe `otsa Pha; `talve köiasse unnel, aavid akkavad `otsa Muh; kalad polnd `unda akkand Rei; akkab ikke mõni [kala] `kenni koa [õnge] Mar; suur aug akkas ahingusse Mär; `öösi ka akkab angerjas Vän; õng on pisike konks, kala akkab `sõnna `otsa `kińni Juu; abakala akkab `võrku koa Trm; kala ei akka õnge `otsa Plt; es akka õnge `otsa, es võta `sü̬ü̬tä Krk

5. levima, (teisi) kaasa haarama a. nakkama, teistele edasi või üle kanduma, kuskilt saama (haigusest, nõidusest jne) tobi akka ikke `toise `küljest `toise VNg; `ennemast punusivad eläv õbeda `kellä `nüöri `sisse. siis ei akkand `luomale `nõidus `külge; kõva verega inimine, senele ei akka `ninda `õlpsast, aga `viimast ikke akkab ka; paha muod on juo isäst `külge akkand, sie on kõhe vere sies Lüg; Kui `leivad `niisikesed `vistrikud üläs - - siis `üäldi, et sie on akkand -- - `üäldi ka `tuulest akkand ja maast akkand Jõh; äkine `aigus ning akkand `aigus mis tuulest tuleb Jäm; see akatav `aigus, tohi `sönna üht `minna; akkand `aige (nakkushaigus) Khk; ei `aigos kka `moole `küĺgi Kul; Siberi katk, üks akkaja `aigus Tõs; tiisikus akkab teise küllest `külge Vän; sülita maha `enne kui istu, et siis ei akka maa alused Tür; `rõuge `aigus sie akkab kohe üheteisest VMr; maa peab `ingama sialt kohast kus se `aigus (maa-alused) akkab Ksi; aga nüid on vähk akand inimestesse Plt; temäl akkajet `aigust es oole temäl olli surma`aiguss; sellest (sammaspoolikust) om kuri `valla saia, si̬i̬ akkass ka tõisel Krk || (paaritumisest, sugutumisest) tiä kas akkas ka `külge, sel `selgi ajal õlivad `paaris, eks sie käi ikke eloka `kõhta; igä `tütrikulle ei akka `külge Lüg b. põlema, süttima, (teistele) edasi minema (tule kohta) tuli‿b aka – puud on märjad Khk; puid peab nii pailu olema, et sa `turba akkama saad Vll; kut tulerovaga tuld lööd on ka sädemed, sädemest akkab taala `otsa Emm; siss `löödi kibi peal tuli põlema, tuli akkas käsna `külgi Mar; mina panen ike puud nii, kuda ta (tuli) kõege paramini akkab Kos; teene maja akkab teesest. teene võtab teesest Äks; üks `istus `küindla `juures ja vaadas, et se `kuskile akata ei saand SJn; (tuli) akaśs taglale `külge, tuli akaśs `õhkume Krk

6. mõju, toimet avaldama a. mõjuma, toimima, tagajärge omama `tõmma `kõrvid maha [mütsil] et külm ei akka `kõrvide `piale; kui päiv `paistab, siis `elgib. `vasta `silmi akkab; külm akkab `jalgudelle `kinni; `tõmban `piipu, siis akkab `rindu Lüg; joulu `ölgi `pandi paigale - - suitsetati nendega `pöldusi(d), `enne pääva. Ttise inimese kuri silm ep aka `pεεle Jäm; suits akab `silmi; eida veel `leili – b‿aka `kinnigid; nii külm et akab `amba Khk; see [õlu] pole sedamoodi `tehtud, et esimene toop akab Mus; Akkas ikka `konti `kinni (viinast); Ussi pead `peetud `taskus siis `nõidus äi `olla `peale akkand Pöi; Roheltsed ounad akkast sisse (tekitasid kõhuvalu) Emm; meno nõu selle `peale ei akka (nõutusest, abitusest) Mar; aha tuul o `näule `peale akan Kse; jalg oo kuib lośsidega, aga akkavad jalade `piale Aud; luege pääl ei akka püssi kuuĺ kah Hää; ele pää akkab kevade `silme `peale Kei; ommiku `jälle märg kangas `väĺla tõmmata, siis `päike akkas paremini `piale (pleegitas) Amb; kańnis särka ilm, akkab ninasse VMr; ele väŕv – akkab `siĺmi Trm; minu isa tegi [kaelkoogud], mis olid vildiga seest `löödud, et õla `pialegi ei akand Lai; kipe akkaje küĺm Krk || piltl kel `kerge pää, siis akkab [õpetus] iast `kinni Lüg; egä see meno `külgi akka egä puudo mette Mar; temäl raamat ei akka; ta om kõva `pääge, tal mitte ei akka, kõva `pääge lu̬u̬m; tal akkass küll, aga ta ei õpi, küll andass tal `vitsu Krk; kõva pää, ei akka midägi manu Hel; pähe (kinni) hakkama 1. purju panema, joobnuks tegema, joovastama; uimastama, pead haigeks tegema meri akkab pähä Kuu; Ehk mis õlut sie `muidu on kui ei akka pähä Jõh; oul akkas piha kinni [saunas] Ans; nee on nii `kanged rohud, nee akkavad pεhe `kinni Khk; kaelud akkavad pähe Muh; viin oli pähä akkan Kse; `vaata, `viimaks akkavad [kailud] nii pähe, et aavad oksele Tür; ving akkab pähä VJg; kui süed `õhkuvad, siis akkab kaŕm pähe, kui on kaŕm sehes Äks; tuba (aur) akkab pähä, ei või siin `olla KJn; viin akkass pähä, läät ulluss Krk || tämä sest (tüdrukust) `lahti ei saa, akkab tämäle juo pähä sie asi Lüg; poisile akkas put́s pähe Sim; võta võta, tämä ei aka sinule pähä egä `persse Kod 2. meelde või pähe jääma a, pee, akka pähe, kui et akka, `viskan lakka Lüg; [õppe] tükk ei aka piha Jäm; raamat ei akka pähä Mar; va maltsi `peägä, kel kirjad egä lugemesed ei aka pähe, egä jäe `meelde Vig; laulu viis akkas `mulle `iaste pähe Kei; mina piäss ei mõessa - - tahab enne paĺjo õppi kui pähä akab Kod; kõva pea, ei akka päha Plt; südame peale ~ südamesse ~ südamele hakkama iiveldama või oksele ajama, halba enesetunnet tekitama sie asi akkab `mulle südämelle, mina sedä süä en saa Lüg; rasvane liha akab südamesse Khk; see suur `öötsodamene, see akkas tema südamesse (jäi merehaigeks) Rei; mõni toit akkab südäme `piäle Tõs; `suoja `piima ma‿i juo, akkab südame `piale VMr; nisuke rive asi et akkab kohe südämel̀le Kad; miul küll `keńnigi asi südäme `pääle ei akka, mis ma sü̬ü̬n Vil || vastumeelsust tekitama, vastik olema Midäs sul viel `süämelle hakkas, et panid nii pia ärä tulema Kuu; `niisuke jutt tuleb, et sie akkab `mulle südämelle, et mina en sedä `salli egä taha `kuullagi Lüg b. peale jääma, kinnistuma (värvist) `pannasse `suola [riidevärvile] et siis akkab üväst `pääle Lüg; värvile `pandi `maarjad `juure, siis akkas `pεεle Khk; Väŕv äi ole east akkand, [seelik] jähi lapeliseks `jälle Pöi; muar`jääga värviti muidu s‿akka mette Muh; mõni värb akkab `eäste `peäle, aga mõni ei akka üht mette Mar; aa kui seda (kübaramusta) `ulka ei pand siis värv ei akand `piale KuuK; lõngad one ehätänd, värv ei õle `külge akand Kod; värv oli nõrgalt `piale akand Lai; nüid na (villad) om jo periss alli, ega väŕm nii ruttu `pääle ei aka Hel

7. mingiks tööks või tegevuseks suuteline olema a. teha suutma, jaksama; toime tulema, jagu saama `Viskasid `terve `nauri `lehmäle ede, nää ilastab `vaide senn ärä, ei hakka `hammas `pääle Kuu; minu jõud ei akka `külge sene `asjaga, ei akkagi `tõstamaìe `üksi `päine Lüg; Sie on kaval pettis ja suli, `selle `piale ei akka `kellegi `ammas IisR; sia lihal nii paks kamar – `ambad äb aka `pεεle Khk; kui vähe [kala] oli, et ikka mees `peale hakkas, siis töi `selgas ära Phl; ikka läks mööda ja ta‿i näind - - ma `üt́sin mis asi see siis on, et su silm ei hkka sis Noa; va sańt maa kündä, atr ei akka `peale Mar; ei mu nõu sii akka kedagi, mu nõu `siia ei akka Mär; nüid on kõik asi nii `otses, ei akka `kuskilt `keegi nõu enam `peale Juu; kõva kooruke, ammas ei akka `piale Kos; nõnna kõva, et ammas ei aka `külge Kod; liha kaets paast, odot, ma kae, ka ammas ei akka vi̬i̬l; miu `mõistuss küll ei akka sellel `pääle Krk; hakkama saama 1. toime tulema; midagi ära tegema, korda saatma Laps läks ilulugemisega `ninda `ähmi täüs, et ei `saandigi hakkama Kuu; ma küll `seukse alatu `teuga akkama äi saaks Khk; Kana on varvasjalg, ta‿b soa vee sihes `öhti akkama Pöi; See kiri lehem on nii pahur loom, äi mina saa temaga akkama Rei; see on `siiskid veel hea, et mina omaga hakkama saan Phl; aga üksi saab koa selle `tööga akkama Mar; ma luban iga pää `metsa `minna neid nõia `oksi `otsima, aga ei sao ega soa sellega hakkama Juu; ta `lahke kätega, saab iast akkama kõigega JõeK; sie tüdruk on illukene ei sua `tüöga akkama VJg; `tautab ja `tautab, aga ei sua akkama Ksi 2. (omavahel) läbi saama see nii töri inimene, kus sa sellega akkama saad Krj; Korra oli pere `leibas, pole akkama saand, akkas oma `leiba; soa akkama sugugid mitte üksteisega Pöi; mees ja naine, `loetud ja laulatud küll, aga ei saa akkama mette, siis elavad `lahkus Mar b. lõikama (terariistast) tänä ei akka vikkasti rohole `külge; viil ei akka `saele `pääle, mutkui libeb `vaide Lüg; see nuga akab `umbast palava pudru `pεεle (on nüri) Khk; se (nuga) oo nõnda tüńts ei aka `ühti Mus; Ons su kerves veel akkaja Kaa; omingu `kastega siis oo rohi märg, siis vikat akkab ennemini Muh; Nuga jo nii tölp, see˽p aka sooja sita `pääle ka mitte Rei; ega ma teist seokst [vikatit] änam saa, sel oli ea akkamene Mih; vikat o vahe, akkab `easte Tõs; raut́s on nüri, ei akka pääle Saa; oh sina ull, küll on aga soag nüriks läind, mitte enam `peale ei akka Juu; vikat́ ei aka rohole `külge, ku rohi one libe ja kuiv Kod; si̬i̬ om `seante nagu undi arjass, vikat́ `pääle ei akka Krk

8. (kokku) sobima, paras või kõlblik olema Meie ei akka enämb kokko, on jua viha vain vahel; sie ei akka minu `pääle, mul on juo kuorm suur, on `ruumi vähä; sie toit akkab `mulle üväst `amba (meeldib, maitseb) - - sie toit akkab `ambaga ja mokkaga kokko; tüö `ammet akkab kõhe, aga lugema ei taha akkada Lüg; [rõivas] akkab iast `selgä Jõh; `Söuke kalośs akkab juba mo `jalga koa Pöi; kui supp akkas juba et sa võid suppi suhu `pista, siis oli juba `vaangas tühi (sest sööjaid oli palju) Lih; kõige param akkavad sut́id ja vihmaussid Vän; teesel ei soa ega akka (edene) se `korjamine, teene aga soab kõegest asjast seda vara Juu; tämä akab iga ühega Iis; meie keele `murdesse sie ei akka Trm; jääl läks kõledass `väl´jä, jääl ei akand tõesegä kokko Kod

9. hakkama(s) töökorda, valmis; töökorras, tegevus-, tegutsemisvalmis; teoksil; olemas nemad (angerjad) panevad ko˛e keik savad akkama ja `kaŋŋutavad maa siest ka `lahti `oŋŋed Jõe; sain elämise siin akkama, ega old midägi `enne akkamist; ja siis ans sie mies oma `leivätagavara ärä ja ans kohe pere`naisele `käskü, et sega kohe uus `jälle hakkama Kuu; jüri`päiväl `kaubeldi juo `karjane akkamaie; kõik mehed ei `õska `panna `rangi `ruoma akkamaie; `vankri sättin akkamaie, tahan kuhugi `mennä; ajas `mõisad `suurest ja `suurest akkamaie; mul on vokk `präigast akkamas. talv tuleb, `tarvis sukka ja `kinnast Lüg; pane `ennast akkama, sie on iast `riide, siis akkama mänemä; Õli suur pere, õli `leivä `asti alati akkamas Jõh; Kui mina `kanga akkama panen, küll siis kudujaid on IisR; `säätsi pere akkama (tööle); meite Jaen täna mujaga nönda akkamas - - kεik selle aja muda roogib ülesse Mus; Noh vanamees, pane ennast ka akkama, pead töhe minema; Mu poolest oo asi akkamas Kaa; no siis pannund suuretüki akkama, ning annund käraka ää Vll; Ma pani tahenduse juba `öhta akkama Pöi; pane kulmu köis ka akkama Emm; Minul oli ilmast `ilma koirohi akkamas Rei; mu `ammad olid akkames ja kurk oli `vaĺmis `neelames Mär; Iga töö pial akkamas Han; nää `praegast `aśtja sial akkamas (leiva tegemiseks); kui lumi kaub, `varsti on nemad (osjad) akkamas Amb; sie on `niisugune akkamas tüdruk et lase `olla VJg; panen süögi akkama (keema) Trm; kui kõik oli akkamas, oli [õhtu] söök, ja `piale selle `kraamisin laua Lai; tragi (inimene) on alati vali, igal pool akkamas Plt; hakkama panema hävitama, rikkuma, raiskama Ega tä `enne kuo saa, kui kaik raha on hakkama `pandud Kuu; Jo sie `keikse paremb siep `pandi minev`aasta akkama IisR; `jälle pudeli akkama pannud, `jälle `möirab (joodikust) Mus; selle nuore inge pani tema ise akkama Amb

alam1 alam hajusalt eP, alamb, alemb Kuu VNg Lüg Vai, g alama; alamb g alamb|a T V, -e Trv Pst Hel, -õ San Krl; alamp Trv, g -e Hls Krk; alap g alaba Se, alape Hls Krk; g alama Trv

1. madal(am) kiviaid oli siis ikka niipalju alam Jäm; vee luäs - - kus alam mua ond, et vesi piäl Khn; teĺg - - tä ikke jäeb linast natukse alamasse PJg

2. halb, nõuetele mittevastav, ala- või väheväärtuslik; tähtsusetu; madalamal positsioonil olev; väiksem, nõrgem, viletsam, vaesem jne `mõisas `karja `aia `tütrik, sie õli sie `kõige alamb `tienija; sina õled ikke minust alemb, `tõsta `ninda et silm `pungis Lüg; Teised pidasid teda alamaks, ta oli `vaene Pöi; ma oli alam naine, teina oli ika perenaine Emm; kõhualused ja teie`pealsed olid siis alamad `seĺti [villad]; poolvillast `tehti nisust alamad riiet, igabäst riiet Rid; [tuul] akkab alamaks `jääma, `vaikema Mar; alam rahvas `viidi `taĺli ja, nuheldi kere läbi ja Mär; midä kõbem ligu, sedä parem lina. kui ligu jääb `pehmes, lina jääb alamas; pordo sõĺm, see ei seesä naa, see oo alam sõĺm; pops, üks alam nimi üteldä Vig; takudest `tehti alamad `lõnga ja linadest paremad `lõnga Tõs; `köster ja `neuksed alamad ametnikud, need olid emandad ja isandad, see oli alam järk ärradest ja prouadest; kirikus ristiti. see oli nagu alam siis, kis kodu ristiti Aud; alam ais Saa; alam vili läheb ikke `alla tuule, se on `ooste jäoks Juu; teenijalaps sie oli nagu orjalaps või alam Pee; süda põld on ikke parem maa, suo servad on alamad kohad Sim; [õpilane] jäet́i viel alamasse `klaśsi Iis; jõhvakas ein on alam su̬u̬ ein Trm; [tervis] ennemalt iki alamaks lähäb kui paremaks lähäb; põńt on `kõrgem, kus `rohtu ei kasva, alam maa koht Plt; säng on see, mis alamam on, `voodi on toredam Pil; vaiśt ike olli `löndun piim, alamp maik man; liha - - suidsutets, sis ei lää liha alapes; õige alap om olla ku käe om kuuma; sitiku om kalli [marja], aga na om rasse ja alampe korjate Hls; süä lää alapess, suust `eitmine tule `pääle; mul om õige alamp kühä, enge matap `kinni; miu seĺlän sõidade, mea ole nüid si kige alambep Krk; nii ollev küll vaest `mu̬u̬du elänu, käenu alambin `rõ̭õ̭vin Hel; `ru̬u̬gest katussõ pannime `pääle - - alamb om katta kui `õlgiga; pere`rahval `oĺli liha, sulastel `oĺli alamb sü̬ü̬k Ran; ega `miagi alambat `konna‿i ole Puh; maa tü̬ü̬d `peet́i iks kõege alambass ja mustõmbass Kam; Obesenahk om jo kõge alamb nahk, ta om õhuke ja õre Rõn; no jagõlasõ˽katõgõiśtõ - - `kumbõgi ei jätäʔ umma sõnna alambass Kan; pudrupää - - alambat sõnna inämb ei või ollaki Krl; alambat `tüt́rikukõistki rikkap tüünäśs, et minʔ i̬i̬st Vas; ta om üt́s alamb rahvass, `oṕmada rahvass jälleki Räp

3. odav(am) jättis `reńti alamaks Hää; mõni oli `kaĺlim rätsep, mõni alam Juu; ma ei taha nii kaĺlist `osta, ma tahan alamad Ann; siśsinaviin one si̬i̬ `prostoi viin, piiritusess alam, piiritus ja kristalid oo `kaĺlimad Kod; teeme `palve kirja ja palume `reńti alamaks Pil; sa `püvvä iks alamba innaga saada Nõo

4. a. alluv, madalamal positsioonil olev isik enne olime mõisa alamad Juu; õigõ mul päälik, ei tunnõʔ uma alambit ärʔ Plv; naa alamba omma hullõmba˽ku tu pääots `omgiʔ Vas b. kodanik Elas sii, aga oli väljariigi alam Pöi; riigi alamaid kutsuti ülesse sõtta minema Kos; sõ̭ss `eestläseʔ Vennemaal asotivva `hindäle elotusõ ja - - saivaki Vennemaa alambist üless kiŕoteduss Räp Vrd alanik2

halama halama Har/-mma/ Vas, halahamma Har, halahhama Lut, hallama, hala- Se

1. kaeblema, kurtma, kahetsema mis ti˽taad no ni˽paĺlu halladõ, kas ta halatõn no parembass saa vai Har; Ristiimä minno väega halasi - - maʔ olli kõgõ veiksemb Vas; halla `väega - - kaahitsõss tu̬u̬d `väega Se || valutama tu̬u̬l halla süä,kuiss tä nii `maaha jätt Se; süä nakass halahhama siäh Lut

2. ihaldama, soovima ma halaži tu̬u̬d `tütrikku, `tahtsõ võttaʔ; tu̬u̬d hobõst ma halaži, `tahtsõ ar `ostaʔ, saa as Se

halb alb g alva eP(g alba Vig Mih) M T, `alva R(n `alba VNg Vai); alv g alva eP(h- Phl) Hls San V(h-); komp alve- eP(albe- Mar) eL(halvõ- V), `alve- R

I. 1. sobimatu, nõuetele mittevastav, väärtusetu, ebakvaliteetne a. (inimese füüsiliste või vaimsete omaduste, võimete, oskuste, tervise, meelteseisundi jne kohta) vilets, kehv, paha, ebarahuldav; pahane; inetu; rõhuv, vaevav mool o seda `korda nii alb tojo Muh; alv veri jääb `seisma Kul; mool pia sihes na alv Kse; soiub, alv `olla Var; `tervis on alb, ei taha mitte `süia Iis; mul on alb tunne, ma‿i saa `rõõmus olla Pal; nägemene on mul parem, aga `kuulmene on alvem KJn; alva meelega `ütlep mis `tahten ära tal Krk; mul olliva vana alva `amba, valutiva ja tulliva kõ̭ik suust ärä Nõo; südä nii alb (raske, vaevav) , juśtkui kivi `ku̬u̬rma `vasta mäkke vedädä Rõn; mul om põra˽südä `väegõ alb. kuiś‿ti˽ni alva˽latsõ olõtõ San; hääĺ om karrõ vai halv; mul om halv pää ei˽tulõ medägi `mi̬i̬lde; si̬i̬ ilma `aigu omma˽tulihalva˽jalaʔ, kost vanast oĺli [inimestel] ilmilusa˽`valgõ˽jalaʔ Har; ilm om sääne tinnõ, selle ka vaest om halv [enesetunne] Vas; taa halva `kõnnõga mi̬i̬śs, taal olõ õi jutu hakkot Se; halva `tehrüga timä um Lut || (iiveldustundest) ku süda `seoke alb ja okse tuleb siss ta ju pööritab Hää; südä alb ja `närtsib, siis ei taha süädä Kod; ku süä lää alvasse, siss raba `küĺmä vett Trv; suu läits alvass osse tüḱk `pääle Puh; üt́s ossõńd, mul lät́s süä halvass kaiõh Vas b. (loomade, konkreetsete esemete, nähtuste, omaduste jne kohta) kõlbmatu, sobimatu; vilets, väheväärtuslik; ebameeldiv; ebasoodus; vastumeelne, vastik; maitsetu, mittetoitev; vähene, kehv, ebapiisav; lahja, kõhn alb (nõrk) jää Jõe; `valge `paska lepp on alb puu, tämäst midägi ei saa Lüg; nee on ühed kuivad maad, `aitavad alvemad `viljasi küll pidada Emm; alva ilmaga ei taha `väljagid `minna Rei; aga ek‿se ein oli alv egä see, see `looma ei kosotand `ühtigi - - vilets ein oli; nii `albu kebadid põle `olndki, kui nüid oo Mär; va alba karbaga rohelene [värv] oli Vig; karjamaad oo sii albad, vesitsed Mih; alva `maolene, alva maeguga suṕp Tõs; läks alva ilma `sisse, küll ta saab märjass Hää; tüdrik löterdab, ei `ketra ilusti. lõng on alb Saa; savi raadik, nied on ühed alvad maad VMr; alva mekiga Iis; ja vahest on alb suvi, et vili jääb kehvast Trm; alused one alvemad teräd; külävahe ti̬i̬d õlid nõnna alvad, et kõhe ei `piäsnud läbi Kod; õhakad alva põhja mua `piäle ei tulegi MMg; sadas `ühte`puhku - - eena aeg oli vääga alb Pal; alb lõhn Äks; ilm lähäb alvast, rasva tihane prääksub; anid lähvad, alvad ilmad Lai; meil aias on viserikka puid - - ära põdend, alvaks kõik läind Plt; küll om `alba `aisu `kambren Trv; ku sa näet tõise inimese `alba amet (menstruatsiooni ajal kantavat särki), siis siĺmä jääve `aigess Krk; põrna `aiguss olna kah alb `aiguss; ilma läävä alvale, kui siga `põhku viis `sulgu; kui `alba vett tuleb suhu, siss üteldäss et, `soĺkme nakava kusele; jäme alb maa, ei ole pehme muld Ran; alvan `aigusen (süüfilises); aga `miule tei ta küll alva `rõiva, alvembit ei `saagi ämp tetä Nõo; küll‿tu leib `oĺli alb, koer ka‿s sü̬ü̬ toda `leibä TMr; tal söögl om nii alb magu Ote; rostõ aja raua alvass; alb ti̬i̬, tegemede `jäetu San; lait́su˽hobõsõt halvass; tan om paĺlu `säärtseid `halvu kotussõid, kon medägi ei˽kasuʔ; mul om ni˽halv tubak - üt́skõrd `tõmbat, kat́skõrd `süĺgät Har; `halvu linnu üteldäss rääss Plv; tu̬u̬ leib om `väega halv; elo ḱul om hää, a süüḱ om halv; halvah tõbõh (suguhaiguses) Se; selle um halv saak et um halv kasu; keväjäne hopõn olõ‿i kõvastõ lihhav, üle talvõ halvast jäänüʔ Lut || riknenud, roiskunud; tarvitamiskõlbmatu liha lähäb `alvast, kui vähä `suola pääl; `augusti kuu sies `lähväd muttukad jahude `sisse, siis `üellässe, jahud `onvad `alvad Lüg; silgud `lähtväd alvas. lehk taga; alvas läin, sandis Tõs; üks eeringa tüńn oli alvast lähnud Pal; või om alvasse minnu Trv; ain lääb alvass, aenad mädänevä ärä Ran; taar om alvass `lännü, tulep `väĺlä visata Nõo; tidä (surnut) piat är˽`matma, muidu t́ä lätt maa pääl alvass, `aisamõ San; tu̬u̬ liha oĺl tuli halv, taa‿ĺ `maolõ halv ja haisass Krl; ku imä om medä peĺlänü˽vai `hiitünüʔ siss lätt piim rinnan halvass Har || peab `oidma, et `kat́ki ei tee [vesivilli], ta lähäb `oopis alvaks Amb; `paistuss lännä nii alvass et võena `surma ka `tuvva Nõo c. (millegi abstraktsema nähtuse, olukorra, tegevuse jne kohta) mittehea; ebamugav, tülikas, raskustega seotud nüid on ned `asjad `nenda imelised ja `alvad Vai; kudas kellegi `saatus oo. mõnel iä, mõnel alv Tõs; alb käia `rü̬ü̬plese `ti̬i̬ga Hää; alvad aead Rap; nii alv õńn, `kiski asi lähä `korda Juu; laidab kõik alvast mes teen Trm; alb asi küll, kuda elämä akada või `õlla Kod; naeste `rahval on vägä alv `kohta `saada KJn; kes esi [oma] tõrva `märki näeb, tol olna alb õńn Ran; asi om alva kõrra pääl, ma˽i os usnugi, et nii sitaste lähäb Nõo; iilä oĺl nii halv, põrss es püüsü˽mitte üt́s raas; sul taa kusi ju̬u̬sk, vaest om halv sul muidõ inemeiste siän Krl; tast om sul `väega˽halv minnäʔ, hain om hämm; ilmhalva amedi võt́t Har; maa oĺl külmänüʔ, tsopa `kaihmine oĺl halv; halv (vägivaldne, õnnetu) surm Rõu; halv [olukord] olõ õi˽no `taivakõnõ, taa jo˽kõ̭gõ halvõmb halv Vas; vana˛uss lätt päiv päävält halvõmballõ Räp; haina tegemisõga om timahavva halv lugu; meil no om halvõp elläʔ Se d. (varanduselt, ühiskondlikult positsioonilt) alam, väheväärtuslik, põlatud, halvakspeetav nää ku pidi `alvast et ei mitte `maininugi VNg; kes oli `uhkem pani omale siidirätigu, kes oli alvem mees pani sitsirätigu Jäm; suuremad asjamehed `istuvad `laudas, alvemad laava taga Khk; `Vaesid inimesi peeti alvas Han; alvast soost (madalast seisusest); teene peab mo nii alvaks kõegis `aśjus, ei `arva moost kedagi ega pea moost lugu Juu; seda `pieti alvast, kes külast `kruami `ot́sis [puuduse pärast] VMr; piäväd teist jusku alvas ~ alamas KJn; `uhke om si̬i̬, kes ei taha kehvebe, alvebe inimesege kõnelte Krk; ta piap miu nii alvass ja alatuss, et mia ei `kõlba mitte kohekile Nõo; halvaks panema halvaks pidama, põlastama; pahaks panema alvaks panema teist inimest Ris; taad panõ ma‿nd alvass Krl; ma˽kõnõli muidõ Jaanilõ tu̬u̬d juttu. tu̬u̬ pańd tu̬u̬d `väega halvass Har

2. negatiivsete eetiliste omadustega: ebamoraalne; sündusetu, taunitav; pahatahtlik, tige; südametu; tõrges, sõnakuulmatu ajas sene `alva `lapse `välla: se on nii `alvast mend Vai; üks va alb inimene, `keskid täda εi salli Khk; helvet on halv söna Phl; tä põle `moole `ühte `alba sõnagi annond egä põle mena koa mette Mar; ää arjuta omale `alva kommet Tõs; `alvade inimestega on `raske läbi `suada Juu; alb rahvas, tõesega `riidleb Kod; alva iseloomuga Lai; kukk kui `alba `lindu näeb, siis kuristab oma kanadelle; see on jõle inimene, `alba juttusid aeab Plt; alb laps, ei loe; alb tegu KJn; oma jagu om `albe `sõpru, oma jagu om äid `sõpru Krk; ämm olna iki alb - - miniäle Ran; joodikide peräst `olli Pangodi vald saanu alva kõne `alla; ta‿̀lli serände alb eläjäss, es saesa karjan Nõo; `oĺlive `väega alva minule, `võĺsse minu pääle San; tu̬u̬ om halva jutu ala sadanu Krl; taa vana halv mi̬i̬śs, joodik Har; sääne halv mu̬u̬d, lätt jätt ussõ `valla; Parõmb `halva inemist kittä, ku˽hääd `laita; Kuri võtt kuĺbist, halv sõ̭na paast Rõu; kadõ ja lähk inemine, `süämega halb inemine; Ku halb inemine vasta tulõ, sis võtt õnnõ ärʔ Räp; halvaʔ meheʔ `tüḱväʔ `taplõma; suu pääl arvatass paĺlo `halvu `vaimõ olõvat; tõõsõ pääle `halva süänd `mõtlõss (on vihane) Se

3. mittesobiv, vastunäidustatud; kahjulik, õnnetust toov `reedi on alvem nädala pää Khk; [parun] ise oli `ütlen, et mul nii alv sõna ja nii alv silm [toob loomadele õnnetust] Tõs; ta on alva silmaga, ei tohi `looma näedata Kos; nüid om serände alb aig, lähvä kõ̭ik aava mädänemä Nõo; `i̬i̬spä ja `ri̬i̬di es lasta [loomi esimest korda karja] – nu̬u̬ `oĺli alva päevä Rõn; n‿om nu̬u̬ŕ kuu, n‿om halv aig. no‿i˽või˽`põrsõid lõigadaʔ, nakass mädänemmä takast Har; `Ri̬i̬de tohe es sukugi alustaʔ, tu̬u̬ oĺl tu̬u̬ kõ̭gõ halvõmb päiv Rõu; halva ao tuńnil (tund enne keskööd) tohi‿i tüüd tetäʔ; kas sai mul halval aol tet́tüss, et lää äi `höśte Se; noil um halv siĺm kua um sääne kadõlik inemine Lut

4. odav Kala `hinnad olid `voimata `halvad Kuu; `juudiga `tarvis kovast `tingi(da), et `alvemmast jättä Vai; üks [sulane] oli `kallim, teine oli alvem palgaga Pöi; jo ma siis osta ka, kui alvemaks lεheb, nüid nii kallis Emm; nüid oo loomad albad. maksa obosed `inda, egä `veisse loomad koa Vig; alva palgaga tienib koa Ris; ma põle seda `alba sukurt soand, ikka kaĺlist ostnd KuuK; no sit́s on üks alb riie, maksa mette kedagi kohe Sim

5. kahju, hale või˽ku halv om naid armõtuid latsõkõìsi Har; ku ma loe vai laala, sõss silmäʔ `ju̬u̬skvaʔ – mul lätt mi̬i̬l nii halvass Räp; hallõ ~ halv mi̬i̬ĺ tuĺli pääle Se

II. subst 1. kuri, paha tegu või olend, ebasoovitav nähtus; ebaõiglus, ebameeldivus; kurjus karud `tieväd pali `alba ja `kahju Lüg; `motleb minust `alba Vai; kes `sõuksid `albu akkab ää `viima Muh; kis `alva oli teind, see sai `jälle vahel `peksa koa Kir; `kaarna `lendamist ja `karjumist `kartsid, et toob `alba, igä sugust `alba Tõs; `vainokägo näeb `alba, õlgu si `albus messuke ta one; alvad ja üväd ti̬i̬b [haige] kõik `sängi (roojab ja kuseb alla) Kod; me vahel ei ole midägi ääd, kisk nagu alva poole Trv; paari`rahva elu om iki `seante vahel `alba vahel ääd Krk; jummal om miu `oidnu kõ̭ge alva i̬i̬st Nõo; ma‿lõ `täämbä nii käŕsitü - - ei tiiä˽kas midägi `halva om tulõman vai Kan; ei˽käü˽nuil käsi häste˽kis tõsõlõ `halva `püündäväʔ; saa ei sa˽taa latsõga `hääga `kõrda, halvaga ammuki Har; mis sa˽tõõsõlõ `ütle hüvvä vai `halva, kõ̭iḱ tulõ `hindälle kätte Vas; `halva kitä‿iʔ ärʔ, hüvvä põlõ‿iʔ ärʔ; mul `ümbre süäme halv (paha tundmus, iiveldus) Lut

2. kurat perremi̬i̬ss üteĺ jalʔ noile tõisilõ halvulõ: säidse `ku̬u̬rmat `võtkõ `laṕjut üteh; tuu `valgõ susi `omgi `halvu `muŕdja; Ku haigutat, sis halv kisk suud laḱka Se

halg alg g alu (alo) üld(n `algu VNg; h- Kuu Phl V); `algo g alo, `algo Vai paraja pikkusega kütte- või peerupuu ottaga selt alult `tohtu VNg; rihebu alud, nee on sured jämed. levabu alud, nee on `peenimad pitkad; puud luhutasse `algudeks - - ja viiasse `linna Khk; puud pannakse pinuse, alud `süldas Krj; piiru alud `pandi `algude õrde `peale [kuivama] Muh; kaks sületäit `algu pöledadi ära Käi; vana pada `aeti `algusi täis (jaanitule tegemisel) Mar; aho täis `toorid `alga Kul; Üks alg akatab teise (ühest mõttest tekib teine) Han; `algõ õrrõd (ahjuesised parred peerulõmmude jaoks) Khn; alu `koorem oli `vankre pial Kos; kualituas panevad kohe suured kase alud `ahju VJg; mõõdu panevad [puule] `piäle ja `lõikavad ühepidused alud Kod; puupakk lõhutasse `algudest Äks; [pikne] lööb kuuse puru, `algudest (kildudeks) kohe, nii puru üksi tüka Lai; alu süä, puu süä pudeve si̬i̬ jäeb tule ürjätses Hls; si̬i̬ om lahe iluss alg, sellest ju̬u̬sk `pirdu ku `siidi kunagi; vanast ollu alukihi ahju otsa pääl; Andress lää, alg seĺlän ütelts ku kaśs lää änd seĺlän Krk; mul om kaits vai kolm `algu `kuiva puud, toda oia ahju `läitusess Nõo; Ütsi allõʔ (ühe halu kaupa) varastasõva puid Võn; mi̬ʔ pu̬u̬l `kiśti `pirdõ pedäjä alõst Krk; lah́k `halga Vas; maʔ lei halo `sisse, sai kat́s plaahhat Se || osmuse `algudest (malmlattidest) tehasse `rauda, sauna ahjude all Khk

alt|poolt

I. adv alt, madalamalt alt poolt laiem kui pealt Rid; piht oli linane ja altpoolt oli takune, se oli se jätkuga säŕk Tür; [tamm] satte `ümbre, `oĺli altpu̬u̬ld kõik ärä mädänu Ran; ma˽`puhkasi koorõ päält kõrvalõ, valasi alt pu̬u̬lt San; ma olõ päält pu̬u̬lt ää `tervekeni, süä `terve, alt pu̬u̬lt ei olõ Krl; egä `hu̬u̬lduss alt ärä, alt pu̬u̬lt hu̬u̬ld vesi, päält pu̬u̬lt pli̬i̬ḱ päiv Har

II. prep 1. (millestki) madalamalt kuul oli altpuold - - ajude läbi läind Jõe; alumene keha jägo se on siit altpold vööd Käi; põĺvist saadik oo reis, altpoolt põlve oo säär Mär; töĺl om meeśtel altpu̬u̬lt perset Krk

2. (märgib suunda) päri altpoolt tuule`võetud vili oo `kergem, antasse `loomele Lih

3. määralt, tasemelt madalamal alt‿pold peremest mina juttule en võtta Lüg; ta on ikke altpoolt viie`kümne, ega ta üle ei ole Juu

Vrd ala|poolt, alast|poolt

halutama halutam(m)a Kan Urv Har VId(hallu- Räp Se; `haltama); alut|ama Ote, -em(m)e, -õm(m)õ San Krl valutama `ohkas luid, ku luu alutõsõ San; külʔ mul eiläʔ ilman säĺg halut́ Kan; mul jalg halutass - - paa˽tälle midä pääle, nii et timä ei˽halutaʔ Urv; süä `haltass, iho kah `halti Rõu; külm pand `varbaʔ hallutamma Vas; `vasta `vihma veri jo halutass; nii kõvastõ süä hallutass kui väidsega `läikass süänd Se

halõnduss halõndu|ss, u|śs g -sõ Se; alõndu|ss g -se Kam Krl haledus, kaastunne alõnduss tuĺl pääleʔ Krl; kel pehme süä, lätt halõnduss `süämehe; suurõst halõndusõst `vaśsu ar mi̬i̬l Se

hammas ammas g `amba S/h- Phl/ hajusalt L, HaId Jä ViK Iis Trm Ksi Lai Pil, `amma L Ha Tür Kod KLõ; ammass g `amba eL(h-, -śs V); `ammas g `amba R(h- Kuu)

1. hammas Tuleb vist `huonu `ilma, alumased `hambad `kiskuvad Kuu; `täied `ambad suus, `ühtki ei õle `välläs; `ambad - - pikkad ku `undi`ambad; sel kõvad `ambad nagu karul suus; `ambad `jääväd arast ja `elläst, kui `süömä - - appu `asja `liiast; magamisega jääb suu `lahti - - `ambad `irvili; õlen saand juo obose `ambaid kahele `kõrrale (hammustada saanud) Lüg; `Ammaste `kõhta `üäldi, et valuga tulevad ja valuga `lähväd; `ambad on `ristis - - räses suus; `ambad räsekkille; edimesed `ambad ehk iest `ambad on ies kõhe, ehk õhukkesed `ambad; tagumised `ambad on taga puol ja `suuremad; `Ambad kui `pärlid suus Jõh; liha läks `amba vahele; midä sie `itsidad `ambu. `ambad `itsikille Vai; `aige ~ `söödud ammas; lout `lambuid täis, punane kukk loulab `keskel = `ambad ja keel Jäm; kiristab `öösse magades `ambud; ülemise `amba igema sihes on ülemised `ambad; kui [laps] `ambud murrab, siis öötaste, et rot́t lihab sita koormaga läbi, jätab mulgu maha Ans; nii külm et akab `amba; koira ammas (hammustus) ep parane mellaskid Khk; Mo `ambad `kihkavad - - tea‿b mis tõbi nende sihes on; Vana aavil on - - `ambad naagu suured metslooma kihvad Pöi; aruksed `ambad; keel liperdab `ambu vahel Muh; `ambud `kriiksama ehk rägistama; `ambuni (üleni) märg Rei; laps `aige, kas akkab `ammod tegema või; nao va koer `ammad irebil suus; löö nõnna, et sool `ambad `kargavad `persi Mar; `ammad läind suust ää (haput süües hellaks muutunud); seal, kassil, ikke kihbad [ees], taga oo `purgmese `ammad Vig; ragistab viha pärast `ambaid Kse; ammas lõgiseb suus, nii `kange külma valu Var; `ammad puseriti Aud; `pialmesed `ammad köivad alumeste ammaste `vastu PJg; ammas tuksub ja pakitseb Vän; Kole pikad `ammad - - `ammad ku rähä pulgad Tor; Kel arvad `ambad on, ni̬i̬ on targad - - aga kellel tihidad - - neil oleja `mõśtus `kińnine; sigar - - ammaste vahel Hää; puseriti `ammad on kasvand: üks väĺlapoole ja teene sissepoole; neli esimest ammast on all ja neli on peal; `andis `talle `vasta `ammaid Kei; ek‿su `ammad kulu äe, mis sa nii paĺlu räägid Hag; risus `ammad on mõni pikem või lühem, `ristis `räśtis, vaevased `ammad ~ räsas `ammad; taga on ikke purimese `ammad; `jäädavad ~ vanad `ammad Juu; obune aab `ambaid (piimahambaid) JMd; `aambrega tagusime kaḱki [pähkli] koore, muidu ammas ei võtt Ann; krigistab `ambaid valu pärast VJg; vanal on `ambad ära, tühi suu nigu lutsu suu; `amba töngad valutavad; `ambal on juur ehk töngas; mõnel on kahe`kortsed `ambad puseriti ja pialekute; `ambad kui püt́i lauad, õige laiad Sim; `ammass tunnusse, kui vana o obene, nuarel o `umne, vanal õõnes ammas; puremased `ammad on tömbad ja laiad Kod; `ammad kohutavad üles, kui `aiged on; sel on uśsid, kes `ammid kiristab; laps akab `ambit tegema, niriseb `ühte `puhku ja tihub; mõnel on `valged `ambad nigu luiged suus Ksi; `ammad ärä, ki̬i̬l pudi Vil; purimine ammass Trv; `päälmise `amba kurdave paigal; rü̬ü̬ḱs joba ennepist `ambit (kaevas hambavalu); lu̬u̬d (omad, loomulikud) `amba; ma pidi tal küll `ütlem, aga ma pitsiti `amba kokku, mitte es `ütle Hls; [valutavat] ammast sorgiti `pikse lü̬ü̬d pinnuge; sellel om kõvere `amba suhun, si̬i̬ om nõid; rõgiśt `ambit ku üit́s mürrin; mul olli nõnda irm, et `amba lõbissive suhun; ärä `vaate koera karva `pääle, `vaate koera `hamba `pääle Krk; kasu`vaśkass kaiass ku om katesse ammast, siss saa ää piimälehm, ütesse, siss om üli ää Hel; kel õredad `ambad, si̬i̬ om `elde, kel paksud `ambad, ni̬i̬ om kidsid Ran; ma‿le ilma ammastõda nigu süńdenu laits Nõo; lammass järä `ambit; läits ommi ammastega `auda Ote; taal om üts ammass `suhvõ tulnuʔ; magamise pääl mõni kriidsutõss `ambiid; ku latsõl ammass är˽katkõsi, siis pidi `viskamõ ahju pääle et, viruss`kuńdri anna˽mullõ raudammas, ma‿nna sullõ luu`amba Krl; mul om alumit̀́si `hambõid neli ja `päälmit̀́si neli; ma ei saa edemit̀́si hammastõga enämb medägi süüäʔ; poisi võt́ti kõŕdsin `viina - - sis `tükke `taplõmma ja `järri `hambõid; naar niu˽`hamba˽pill suust mahaʔ (kõvast naerust) Har; Mugu jüri `hambiid ja ai `kuŕja hellü; Tu̬u̬l vanamehel umma˽hobõsõ `hamba (suurtest, tugevatest hammastest) Rõu; ma sei aiah paĺlo `marjo, nüüd umma˽`hambaʔ ärʔ `vi̬i̬düʔ, ei saa˽`leibä süvväʔ; tagomatsõ purimatsõ `hambaʔ; `hambit jürrä õnnõ, nii vihass um Plv; latsõl `hamba tulõvaʔ, selle kõtust vallalõ; `hambildaʔ inemine; ku tälle midä `ütle, iintsitass `hambit õnnõ `vasta, ka taa mõni inimine; ma anna sullõ `hambahe (löömisest) Se; vaia hobõśsili `hambilõb `kaia, paĺlo um `aastakki; edimädse `hambaʔ ummaʔ piimä`hambaʔ, `minka sünnüss maa päle; kui jo kat́s `aastakka `puolõga, [hobune] nakass jo `hi̬i̬tmä `hambit Lut; mustad hambad lisahambad loomadel `mustad `ambad `murreda `vällä, `muidu tekko kipped, siga ei saa `süvvä Vai; Jusku sial mustad `ambad, ei sü̬ü̬ (isutust inimesest) Hää; lehmil ommaʔ musta `hambaʔ, hõõrutass soolaga ja villadsõ `kindaga Har; mustaʔ `hambaʔ, inämbüsi `põrssil, vaivaʔ ku nõglaʔ Vas

2. piltl a. kui sügise joba küĺm nakap tulema - - [öeld] talve `amba nakasse purema õege vaheste; [külm] aap `amba `külge nigu peni Kam; Taĺv `näütäss `hambiid (väga külm) Rõu | Suve nägü vade `talve `hambad (näiliselt soojast ilmast) Kuu; suve silmad on küll, aga talve `ambad JõeK b. `Rääkis iestpuold `hammaste (teesklevalt, oma arvamuse vastaselt) Kuu; (Sattusin vangi) ku `vaese inimise hüäks `oigust konelin. No sie tegi `hambad `helläks (ettevaatlikuks) Kuu; igä ühel on `amad oma `puole ja `küüned (omakasust); raha ei õld, `miska ma siis `õstasin, `palja `ammastega Lüg; Sa ühekorra eese suuaugu pruukimise eest ikka veel vastu ambaid (karistada) saad Kaa; Suu i̬i̬s sula või, seĺla pöörad, lü̬ü̬b `ambad `sisse (salakavalast); `Ambad kukuvad `väĺla (öeld lahtise suuga inimesele); ma loen su ammaste vahelt ära, ku vana sa oled (löömise ähvardus); Põle sa vi̬i̬l selle [talu] levasse `ambi ära `murdnu (vara kiita) Hää; nää teesed sõid eest ää, pühi nüid `ammad `puhtaks Juu; temal on alumene ots ammaste vahel (ropendab) Pil; ma pitsiti `amba kokku (vaikisin), mitte es `ütle Hls; Kas sina kah nakad joba ambit murdma (kirjakeelt kõnelema) Nõo; `Hamba `vi̬i̬busõ ärʔ (villand) Urv; Ku˽vi̬i̬l paĺlo kõ̭nõlat, sõ̭ss ma su˽`hamba terädä; Pini ei˽küsü˽`hambiid Rõu; Kulus ärʔ ku `haigõ `hamba pääle (väga vajalik) Räp | (naermisest) Va `hirvi`hammas, aeva igäl puol on tääl `hambad `paljalla Kuu; `Ühtälugu `ambad `paljad `jusku `kirstu`kaupme `kueral Lüg; Alati on lõbus ja `ambad `laiali Jõh; Aes moka amba pεεld εε (naeratas) Emm; Iridab `ühtelugu, `ambad `lahti Rei; mis sa kuevatad oma `ambu Tõs; Ää tehk oma `paĺju `ambu, kui teesed `kjõmpus ond Khn; `ambad alati iitsakile, muud ei ole kui `naermine Lai; sellel om järest `amba `irvi, lõvva laiali pähän Hls; Ütteluku `hambaʔ lajan, nigu˽koolu˽obõsõl, iŕvitäss pääle; mis sa naist `ambist `kuivat Urv | `Ambad irevile `taeva `puole (surnud) Kuu; sa õks nika taad haĺlitunut `leibä sü̬ü̬t ku˽`hamba ińdsile `jäässeʔ Har | (söömisest) `Voatab kust tüki ammaste vahele (süüa) soab Pöi; Sööb keik εε mes amba all äi karju (ablas) Emm; sü̬ü̬ʔ iks ammastõgõ (ruttu) Krl | Esimesed `ambad `liiga pikkad (lapsest, kes püüab hammastega ainult võid leiva pealt süüa) Jõh; `Ambad pikemad kui leib Hää | esimesed `ambad `saivad, tagumised ei `tiandki (vähe toitu) Jõh; Äi saand ammast kaevata Emm; Sihipu̬u̬l `ambi saab ikki, ku väĺlapu̬u̬l ei saa; Tagumised `ambad küsivad esimeste käest: mis te sõite Hää | Tulist suppi saab `süia pikka `ammastega (ettevaatlikult) Lüg; söi nenda `pitkade ammastega (isutult) Jäm; `eśte `võt́sin na pika ammastega aga nied (seened) ei old kibekad kedagi JJn; Ääd süüki süüd magusa suuga, alba pikki ammastega Nõo | (vaenulikkusest, pahatahtlikust rääkimisest, pilkamisest) `Hammast `päisi alade `toise küliss; `Meie nuor pere`naine näüt tänä oma tagumasi `hamba; minia `hambad suus Kuu; sene `ambad akkavad igäle `puole `kinni; võttab igä ühe `seljäs oma `ammastega; iad `amad - - igäst ühest piäb jago `saama; `ambad mokkas ja rusikas `sõlmes; mis sa taod oma `ambaid kokku `ühte `puhku, kui `lõugi `kinni et piä Lüg; Pia oma `ambad rahul Jõh; `Istub kodu ja kiristab `ambaid `meie `piale IisR; Ära narri `koera: koeral koera `ambad Hää; ta jo tige, `näitab `ammad Ris; lõksutab enese `ammaid möda küla Hag; Mis sa oma `ambaid minu kallal teritad Rap; temal nii pikad `ammad, need ulatuvad iga öhö kallale Juu; aab `ammad egäle `külge; `ammaga kokko (riidu) lähäd, (öeld vastasest) küll on `tihke ammas. tõreleb `vassa ja `riidleb Kod; `ambad sügelevad, (öeld) kui teisele kallale kipub - - närib teise kallal Lai; tema `ammad ulatavad igaühesse Plt; olet oma ammastege egäde küĺlen `kinni Krk; Nii äḱiline - - ku tõnõ midä `ütless, om silmä pilk hammastõga˽sällän Urv; tema `ambaʔ nakasõ `kõiki `paiku Krl; Purõlasõ˽ku˽pini ja kaśs, alati üt́s jõrisamine ja˽hammastõ kiristämine; Ku˽halv nainõ um, sõ̭ss tulõva hääle mehele ka˽`hamba `suuhõ Rõu; tal ummaʔ kõigil `hambaʔ küleh Plv; timä jüri hammast mu˽pääle Vas; jüräʔ no ni paĺlo ku tahat ummi `hambit, midägi saa aiʔ sa mullõ tetäʔ Se; hatt hauk, `hambaʔ tsilguzõʔ; `hauku‿iʔ `hambidega, olõ‿iʔ häpü määnestkiʔ Lut; hambad risti(s) ~ risus ~ räsus ~ tangis trotsides, pingutades; tige, vihane `ambad alati risus suus, on `teine alati vihane Jõe; Viha täis `ninda‿t kõhe `ambad `ristis Jõh; siis o viha `väljas, kui `ambad `tangis on Khk; Ambavalu oo seike et kannata nönda et ambad tangis suus Kaa; süda täis - - `ambad `risti ja räsos suus Mar; `ambad `ristis, jokseb kallale Sim; `ammad `riśsi tõese lasse `piäle Kod; `ammad olid ju `ristis, ei kõnelnud teine enam kedagi Ksi; tõmmass `amba `risti, aga es laosu sõnagi; mõladega mugu kisud iki `vasta tuuld, kisu nii et `amba `risti Ran; hamba alla saama maitsta, süüa saama tänä on `suure `ammeti pääl ja `omme ei õle `leivä palagi `amba `alle `panna Lüg; Juri`päevast on keik `otsas - - enamb iva `amba `alle ei `leia IisR; miä‿n ole tänä vel `ühte iva `amba `pääle pand Vai; ma‿s sa mette `amba alagid Khk; Äga sii pole toitu valitseda üht, εε kui aga midagi amba alla saad Kaa; täna ma põle veel iva `amba `alla saand, põle sugugi söönd Lai; ei olõʔ ütte terrägiʔ `hamba ala võttaʔ Plv || meil pole linu maas, lina `lönga saa mette `amba ala Khk; hamba järele ~ järgi sobiv, meelepärane, jõukohane süök on `mulle `amba järele, muus enämb ma‿i tahagi; sie toit akkab mulle üväst `amba, akkab `ambaga ja mokkaga kokko Lüg; sihandune `pehme asi on vanade inimiste `amba `järge Khk; Põle `amba `järgi, ei `mi̬i̬ldi Hää; Sääd umma hammast pite (oma tahtmise järgi) Räp; hambad varna(s) nälga jääma, näljas olema Ei õle midägi `süia teha, piab `ambad `varna panema Lüg; Kui suvel ei `viitsi `miski teha, siis pane sügise `ambad `varna Jõh; Kui leib lõppes, lau `ambad `varna IisR; `Ambad iga talve `varnas, sööb seda, mis armust tuuatse Han; eks siis `viska `ammad `varna, kui `leibä enäm `süiä põle Juu; Aga varakeväde pane joba amba varna, kõik [söök] om läbi laristedu Nõo; Löö hamba vaika San; Kui kõik otsah, pankõ hamba vakja Vas; a mes sa ti̬i̬t: `hambaʔ pu̬u̬t vaḱka? Lut; hambasse puhuma luiskama, valetama; salajuttu rääkima; (jutuga) ahvatlema, eksitama Lasi omale `ambasse puhuda ja `müüski `siene`inna iest `metsa maha IisR; puhus `moole muidu `amba; ia `amba puhuja mees Krj; Puhus meile jälle midagi `ambasse, pidi olema salajane asi Rap; hammas ei hakka peale ei piisa jõudu või võimeid millekski minu `ammas `sinne `külge‿i akka, egä minu `muistuss sedä üless ei võtta; tohutu suur ja jäme puu, minu `ammas tämä `külge ei akka Lüg; ühegi ammas ei akka temä `piäle KJn; taht toda talu `osta, aga ammass ei naka `pääle, raha `oĺli vähä Ran; hammas hamba vastu vastastikku vaenulikult, järeleandmatult, samale samaga vastates `ammas `amba `vasto, `eigä miä en `uoli ka Vai; ammas `amba `vastu ja silm silma `vastu Muh; tõrelevad - - `tõmmavad ammas `amma `vassa Kod; ammas `amba `vasta ja silm silma `vasta - - `tarvis - - kurjaga kätte `maksa Lai; na ommaʔ ammas ammast `vasta, kumb kummalõgi ei jätäʔ Krl; sai hammass `hamba `pääle, mõlõmbaʔ umaʔ lovkaʔ Lut; (üks) hammas suus väga vana; armetu, vilets Kie `niisikesele mehele lähäb, kaks `ammast suus, kaks `karva `perses; ei õle `ammast suus egä `karva `perses Lüg; Üks ammas suus ning kaks `karva `perss Khn; üks ammas suus ja kaks `karva `persses - - vana või vilets, kes `endast veel väga paĺlu `arvas Lai; hammas veres ~ verel meelepärast maitsnud, tunnetanud; tekkinud kihk, iha selle järele Rebäne sai kanust - - `hambad veresse Kuu; `kerra saa `ambad verega, ei siis enamb järele jäda (joodikust) VNg; Kõrra juo `ammas veres, mies `napsu saand, sis akkab imu `viina järäle Lüg; maigu sohe saand, `amba juba veriseks saand Khk; Poiss oo küla pεεl amba verele saand, niid ep taha änam kodu poolist seista Kaa; Äi tohi esmald ammast verista (viina maitsta) Emm; ammas verel, tahaks veel [viina] `soada Juu; Ku hammas om verdunu, siis ammatit änam ei jäta Pst; kui sai kala äste, siss nigu ammass sai `verde, vaea vi̬i̬ püidä Ran; No `saie˽tel `hamba˽`verde, no muidu ku käü tad õlut `lakman Urv; hammass oĺl `verden, sõ̭ss tuĺl mi `kilda [napsutama] Räp || (kättemaksuhimulisele, tülinorijale) Mis sa siin ringi `tuulad ammas verel, kes sind kardab Rei; hammast heitma 1. tõrelema, riidelma maʔ taha sukka hammast `heitäʔ, sõ̭ss mul saa süä rahu Se 2. nalja tegema see mees `oskab ammaste `eita Jäm; Viskanu ammast (naljatlenud) Hää; ka ko hiit hammast, `nalja pidä Se; hammast ihuma 1. viha kandma, kurja kavatsema Ihub `ammast minu `päälä, piab viha, käib `kaibamas Lüg; ihus `ambud taga`persse teise kohe Jäm; ammu ta ihvap ammast juba, aga ei saa mul midägi tetä oma vihaga Krk; ta igu ammast tal kätte tasude Hel || taa vana irvik um, üttelukku tõsõ küleh hammast (naeruvääristab) Plv 2. (midagi) himustama, endale tahtma `Selle `krundi `piale on ta alati `ammast ihund IisR; Ta ihus juba ammu selle [maja] peale ammast Pöi; nakass joba ammast `ihkma, taht toda maad `endäle Ran; hammast kihkuma ~ kiskuma viha kandma küll sie oli `kange `ammast `kihkuma Hlj; kisub ammass, vihäne, ei lepi tõesega Kod; hammaste taga tagavaraks, varuks, oma teada ojab seda oma ammaste taa - - äb räägi Khk; jäi ammaste taha pidama (jäi ütlemata) Muh; si̬i̬ õli mul tiöti küll, aga ma oesin ammaste taga, ei ühelnud Kod; ma oisi [raha] `amba taga, nüid anna ta `siule ärä Krk; sul saisa aiʔ ka midägiʔ `hambide takah Vas; ullil om sõna huulõ pääl, targal om hammastõ takah Se; är pei `hambide `vaihhõl (ära jäta ütlemata) Lut; hammaste taga ~ tagapool hambaid söödud; omastatud midä taga puol `ambaid, sie on oma; Midä säälpuol `ammaste, sie on oma; Mis tagapual `ammaste, on oma Jõh; Mes seespool ambud, see oma Emm; mis ammaste taga see on oma Trm; mes taga `aḿbit, to‿m oma Nõo; Mis `hambidõ takan, tu̬u̬ uma Rõu; mis hammastõ takah tu̬u̬ uma Se; hammaste vahel (tagarääkimisest) Kus kaks kuoss, siel `kolmas `hammaste vahel Kuu; naistel alati teised ammaste vahel Khk; tää oo siss `jahtond juba nende ammaste vahel (kuulujutt on vaibunud) Mar; muut ta‿i ti̬i̬, kui `tõisi `sõklap, tõne inemine iks `risti ammaste vahel Rõn; keel hammaste vahel 1. (vaikimisest) piän oma `kiele `ammaste vahel `oidamaie, en taha akkada `ütlemäie ja kisendamma `vasta Lüg; Oia ki̬i̬l ammaste taga, siiś käi saksast ja sandist läbi, ikki oled sõber Hää; säedse `aastat ma - - oesi ki̬i̬ld ammaste vahel Ran; `salva ki̬i̬l `ambide `vahjele Lei 2. kõigest jõust; pingutades; lõõtsutades ähib ja puhib [tõsta], `ninda et kiel on `ammaste vahel Lüg; jooseb keel ammaste vahel Ans; nii ju̬u̬sk kui ki̬i̬ĺ hammastõ vahel, nii kõvastõ Räp; (küünte ja) hammastega iga hinna eest; kõiki vahendeid kasutades; visadusega, ägedalt Sedagi rahakobika õlen `oidand `ammastega `kinni Jõh; `oidis küinte ja ammastega `kopkast `kińni Plt; esiʔ um jo˽vana inemise tüḱk - - a˽hoit vi̬i̬l elust `küüdsi ja˽hammastõga˽kińni Rõu; üle hammaste liiga palju, ülemäära Ega neid `küinlud üle ammaste põln, et igaüks võiks tarvitada Han

3. a. sälk, sisselõige; sakk, eseme etteulatuv tipp peli `ambad. `palli kukku `amba sise VNg; [vibupüssil] nüör `pandi `amba. lasi sene `nüöri säält `amba tagant `vällä, siis kuul (nool) läks; sarikal `ammas (sisselõige sarika alaotsas) käib `krapsi sise; `aspli`võlvi `külles on ka `ambad `paksust `tallanahast Lüg; keri`lavva `tiiva `küljes on kuus `ammast Jõh; puu varol on˽`ambad [puunõu vitsa otste ühendamiseks], `raudasel varol on `niedid; puulukku [on]- - `justku `riivi, pääl on `ambad - - sie [võtme] kiel `langi `alle `sinne lugu `ambasse Vai; [tuuliku ratta] `ambad keivad `värkli `pulkade taha, panavad `ümber `keima Ans; kuitsik pannasse `ambaga vörgu lina `külge Mus; kui ank sihes oo, siis üidasse `ambaga võti Muh; lõugetid, kaks ammast - - sees, [lina] peo oli seal vahel Lih; `riidepoomi `ammad, lõks köib ammaste `sisse Aud; `paĺki `ammaga `jätkama Nis; [ukse] lingid, kus käis sie link `ambasse, obadusesse - - sie (link) oli sialt `ambast `lahti [läinud] KuuK; [katuse] labidas, `ambad - - sies, kellega siis [õled] tasasest totsutati Kad; kuorma puul oli ammas sies, kus köis `kińni oli Sim; [voki] `aiskade pial `jooksis vända raud ammaste sees Trm; raud juhil oo `ammad, kos teĺlid juhi Kod; [jalase] puu otsad `pańdi [hammaspuu] ammastesse, et ta nõnna kõvera jäi; `ambad `pastlale ninasse lõigata, siis `tõmbab kokku Lai; `siantse `amba ollive sehen koogu ravval, tõsteti pada ülespoole ja `lasti `allapoole Pst; pane sua laat́ tõise `amba sisse Krk; Altpu̬u̬ld [kaevu] salvepuu pressitass `ambade kokku nigu pääldegi, titsiga lü̬ü̬t `kińni Rõn; ammastega truĺl olli ikls paremb Ote; Vits aeti piiuti `lahki, lõigati mõõdu järgi hammass `otsa ja painutõdi anumalõ pääle Urv; otsa päält om paĺk tõse otsa `pääle `hambadõ raot, tu̬u̬ hoit `hoonõ kokku; tala `lõikat `hambadõ, `lõikat tsälgä `sisse Har; lina`kolkmise maš́šina man ka om `hambaʔ; hammastõga rataśs Se b. (sae, sirbi jne) hammas käsi`saagidel `onvad `viltu `ambad; plokksael `onvad `õiged `ambad; sae `ambad ei õle jaos - - ei `leika enämb Lüg; sirbil linnu `ambad Jäm; tihe `ambaga saag - - `lihtimise saag Ans; ammastega sirp, sel on viiliambad `külges JJn; teesed on ammastega, teesed on liht sirbid Tür; sae `ammid murretasse Kod; sel sirbil ei oole `ambit suhun, tule `mü̬ü̬dä kõrt üless, `lõikass käe ärä Krk; [niidu] masina vikatit teritedäss, laseva vikati `ambit Ran; sepa löövä [sirbile] `ambid `sisse, kui ärä kuluva Ote; kui `hambõid ei olõʔ käänet, sõ̭ss ei saa [saega] lõigadaʔ; `hamba `käändmise raud Har; `hamba `lü̬ü̬jä käävä küĺli pite inne rüä`põimu Se c. täke (terariistas) `vasta `õksi meniväd [kirvel] `ambad `sisse; `käia `ambad `vällä Lüg; lähäb vekatile ammas `sesse, siis ta on nüri Kul; `Kirvel nägu i̬i̬st ära, ku sa `kirve ära taud, `ambad `sisse Hää; nuga on nüri, kas `ambad sies või tera kahekorra VMr; nuga kulus `keskelt ärä, `ammad siden nagu sae; `ammga nuga - - ammas siden, tükk väĺjän Kod; kui `kirve terä pehme, siss ei saa raguda - - võtab `ambad `sisse Ran; taa mõist no vi̬i̬l mõ̭nõ vikahti tsakaʔ, tsaga vikahti `hambahe Plv || egäl rükkil on `jeesuse ammas (sälk rukkiorase lehel), mõnel one madalamal, tõesel kõremal. rükkil `jeesuse `amba jäĺg, nagu ammusset Kod

4. a. kida, eseme konksukujuline osa; pii pihi `ammad ~ mokad (pihinäpitsad) PJg; nisukesed `ambad `püśti [linaharjal] Amb; ei˽saa juust suki eiʔ, ei olõ kaḿmil `hambõid; no‿mma kaarsõlõ `vahtsõ `hamba `pantu, no˽kakk villaʔ periss puruss Har; ḱreebeni`hambaʔ; kamaśkil omma `hambaʔ (haagid), kaadsa haro kõ̭iḱ `kakva arʔ; pilaḱ - - pirru ots palass säl `haḿbih Se; reheriha um `harvu `hambidiga Lut b. (vokilühi) konks lühi `ambad ~ `aagid Lüg; oki `ambad. löng keib ammaste tagand läbi Khk; pluhi sees oo oki `ambad - - mõlemil pool `külgis Mar; Okil oo kua `ambad vahedad, raadist `tehtud Han; linase lõnga jaos on tihidad `ambad, takuse lõnga jaos arvemad Tõs; `ennem olid ikke lühi oagid, nüid on `ammad; lühi `ammad on suust ää läind Juu; `lõnga jagati ammaste `piale, kui kedrati, esimesest `ambast `piale, viimase `amba lõpuni Trm; pane lõng `tõise `ambasse, si̬i̬ ammass om täis Trv; ma kedräsi paaŕ ammast (hambatäit); koets paaŕ ammast, lastass lükä ärä Krk; `amba `väŕkna `siibu `küllen Ote || Aĺl kera, `ambud täis = siil Han; kahrukaar oĺli rüä sisen, noil omma˽pikä `hambaʔ (ohted) Har

5. konksukujuline, hambaga varustatud ese mõnikord saab [vene tegemisel] `keskele ka ammas (kinnitusklamber) `peale `pantud: muidu läheb `lõhki puu Tor; ega sa [peergu] `ammasse (pilakusse) võind `panna ahju nurka, [tuli] läheb `ahtesse Ann; nõu vitsutemise ammass (vitshammas) Krk

6. a. hambakujuline kiri, muster (kudumisel, tikkimisel) `kenda kiri on ambolene, `ambad on sees Emm; suka `ambad ~ kaśsikäpäd Khn; triibulest `amlesed tekid `kooti, triibu `iäre `kooti `ammad, teene lõng `musta, teene punast Juu b. piste (õmblemisel) üvi pu̬u̬l õli `pitki `ammid täis Kod

7. pout, purjeka pööre asetumiseks tuule järgi – Ran

8. õige paĺlu `musti `ambid (tungalteri) Hls

harjas1 arja|s g -se Sa Hi(h- Phl) L hajusalt K, Pst Hls, -kse Ha Jä VId, -tse Hag Juu Tür Plt, -sse Mar Vig VMr; arja|ss, -sse Muh TaPõ Vil Trv/-ssa/ Hel T(aŕass Võn; -ssõ San); haŕa|ss, -sõ V([h]ara|ss Krl Har, haŕäss Se, haŕaśs Lut, aŕjass, aŕdass Lei; g -ssõ Rõu Plv); `arja|s(s) R(h- Kuu), g -sse Lüg Jõh IisR, -kse Kuu VNg Vai

1. (sea)harjas, turjakarv; oga, okas Hiuksed o kohe `jusku `harjaksed - - `püstü pääss kohe Kuu; midä ramus luom on sie kihutab `arjassed maha `seljäst Lüg; arjastest `tehti muiste pea `arju ja kiŋŋissepp paneb raadi `otsa Krj; kaśs on vihane - - aeab arjase `püsti Vll; Siga `ingab iga arjase vahelt = keris Hää; kuer `aukus küll, arjased olid `püśti sedasi Ann; sia arjas oli [kingsepal]- - nõela asemel VMr; `põnta `pialne ein oli sia arjase `moodi - - juśs ein Sim; siilu arjassa Trv; ain om nigu arjass jälle (vilets); kähärä `päga `poiske aab metsast sigu `väĺläʔ = t‿om sia arjastest pää ari, arjasse om laḱka Nõo; haŕjukõsõ `ośti˽t́sia haŕjassõid, `veie˽Vennemaalõ Har; t́siga `pussass läbi vereviide haŕastõ = sanna keress Rõu; haŕa haŕasõʔ kakutivaʔ inne ärʔ, `vi̬i̬ga `aeduʔ haŕasõʔ `ańti haŕokõisile; siili haŕassõʔ `tsuskasõʔ halusahe Plv; eś‿om ku haŕass, a vaa `küĺge aia tõõsõlõ, vaa tüĺüskelläʔ (väikesest armetust inimesest) Se || `Arjastest (pintsli või harja karvadeks) `kõlbasid obuse `jõhvid ehk sia `arjased ehk `niine kiud ehk rogusk. `Niinest `arjassed olivad enamast üle `tõrvatud IisR; `latvajal (oskamatul niitjal) jäävä kaari `alla lihi vai arjasse Kam; harjas(ed) kohevil ~ püsti, harjaseid kohevile ~ püsti ajama, tõmbama vihane olema; vihaseks saama, vihastuma Mes sa aeva alade ajad `harjaksed `püstü Kuu; Harjaksid selga tõmbama Hls; Juba `läksivad `jälle `arjassed `püsti Jõh; Süda äi anna veel `järge, arjas nii `püsti ~ kohevil; Vana `tõmmas arjase kohevile ~ `püsti ja pidi kohe `äigama Pöi; Näh-näh, vöi arjast `püsti ajamas Rei; Mõnel eluaeg arjased `püsti, süda täis Han; sul ju süä säläh - - haŕassõ `piśtü Se | Poiss laisk äi taha midagi teha - - ajab arjased vastu (hakkab vastu, tõrgub) Pha

2. hrl pl vistrik (imiku) ihul `Rinna `lastele tulivad `arjassed, nisikesed tasandused `ütlesivad mõned IisR; arjase `vistrad, must pea peal, `muljudes tuleb `valge ide `välja Pöi; kui lapsel arajssed oo, siis puperdatse sea pesas kolm `korda Muh; vinnide sees oo `pissed ussid, arjase `visked Tõs; ku jämme paaba immist pess, saavaʔ latsõl haŕasõʔ Lut; harjaseid võtma pärmihautise ja vihtlemisega nahalt vistrikke kaotama Lapsel `võeti arjatseid - - tõin nisu jahu, panin natuke `pärmi `ulka, panin lapse narsu `peale, lapsele `ümmer - - `vihtlesin tesip̀idi, pidid arjatsed maha tulema Juu; `endäl ole arjassit `võtnu. sannan `määrsi näo `maarja`jääga kokku, siss läbi linatse `rõiva `vihtsi, siss tulliva nigu peenike kribu näo `pääle Ran; vanast üteldi vaja om `sanna küttä ja latsel arjassit võtta; ega üttegi arjast es näe - - mugu `panti taenass latsele pähä, siss vihaga soputedi lava pääl Nõo; haŕaśsit `võeti nii, `vi̬i̬di lat́s `sanna ja, siss `võeti mesi ja siss taa `maaŕjaiä, kõva `maaŕjaiä `hapnik, siss tõmmati lat́s seebiga kokko ja vihuti labal last - - noʔ um ka haŕaśsit paĺlo lat́sil, suurilgi inemisil suu pääl Rõu; ku [imikul] haŕasõʔ ummaʔ `kiskmada siss jääss `rindu `sisse, rogisess Plv

3. kala (selja)uim kiisk, `arjassed `seljä pääl `püsti, `seljä luud Lüg; ahvenal on suur arjas seĺjas Khk; aŋŋerad oo ilma arjasita Rid; Avi eläb, näe arjased tõstab üles Kod

Vrd arjane1, arjus1

avitama avita|ma R(-mma) hrv Emm, Mär Hää Koe Trm Kod Plt KJn Trv Hls T Urv Lei Lut, -mma V(avvitama Vas), avi|teme M(aavi- Krk), -temme Krl, -tõmõ San(-tõme) Krl; aavitama Jõh hrv Khk Rid Kse Tõs Kos/oa-/ Puh Kam; abitama L(aabitaja LNg)

1. a. abiks olema, abistama Ei avida `kiired `koivad ega arg süä `rinnuss (häda ja õnnetuse eest ei pääse) Kuu; avida `tosta `mulle Hlj; avitasima `ninda `kaua kui vähägi ülitas VNg; tule avita, mul on `ränkes `tõsta Lüg; siis tämä ehk akka `minnu avitamma Vai; tule mend abitama LNg; mene aavita tat Rid; sai `kεia tänd abitamas Var; tämidi ma es olnu `mõisa `rihtes avitamesel Hää; ma avitess kige ihu ja hingege tedä, aga miul ei ole `jõudu selles Trv; käsi avits kätt ja jalg avits `jalga [öeld] kui tü̬ü̬ manu `rohkep inimesi tuleve Krk; `julget jummal avitap Ran; `olli sańt kost ta `olli, mia tedä aviti; `jummal om `õkva käsitsi minu avitanu Puh; siss tulna `tõisi `väikeisi `linde ja appi, avitana käo`poiga `sü̬ü̬tä Nõo; mina olli ka `kange, esi jumala jõun aviti ennäst Ote; ma ää `meelega `ti̬i̬śsi ja avitasi `sinnu, aga mu käe ei teevä Rõn; `pernanõ pügi `lambit ja ma lät́si ka avidi tu̬u̬l püḱäʔ Urv; Kuri keerutäs ruuska a hää miis avitas härjägi üle kraavi Krl; kõ̭igin om ta abimiis ja avitaja ja kõ̭kkõ timä ti̬i̬d Har; kas lähük̀õrral ei olõ mõ̭nd inemisekeist, kes sinno avitasiʔ Rõu; jummaĺ oĺl kõ̭gõ avitamah; ei avida minnu nu inäp jummaĺ ei juudas Vas; avida mullõ ~ minno kaʔ Se; mina avidi `skruud́leĺ ummõlda Lei; kel um `kõhtu paĺlo, tuu või tõõsõlõgiʔ avitaʔ Lut || toimetama, hoolitsema ma ikke isi˛ennast avitan veel Mih; temä saap esi ennäst ärä avide Krk; tä säeb neid ja avitab Ran; sina neid vana˛inimesi avitat, näiss ku `kavva sa neid rohitset Puh; ta‿m avitanu naese ka serätse tü̬ü̬ `pääle, kos ääd `palka saab; temä om nii `aige, ta esi enda avitada ei saa Nõo; Marin kõ̭gõ avitass ja paśs Har b. (mitmesugustes soovides, hüüatustes) ku tü̬ü̬st `mü̬ü̬dä `mińti [öeld] jumal appi, avide jumal [vastati] Krk; vansat ku nurmen tü̬ü̬d tetti ja tõene `mü̬ü̬dä läits, ütel: `jummal abiss, [sellele vastati] avita `jummal Nõo; jummal avitaʔ sedä nädälekeist jälʔ `vastu võttaʔ Räp; ko ilosahe mõnikõrd hummogolt `varra vaak, sis õks kõ̭gõ `üt́let õt avida jummaĺ varõsõkõnõ vai tere `hummogost võrõsõkõnõ Se; avida jummaĺ šinnu Kra

2. mõju, toimet avaldama, mõjuma; kasu, abi olema `mitmad igä `uskusid sidä, et sie (sinine paber) avitap küll [haiguse vastu]; Ei avida muud kui oda ise jalad `selga ja `elmad `kaula; Mes avitab udu `määgimine ki se päss pääd ei `pöörä; Ei avida `istumine, küll avitab `astumine Kuu; säl ei avida midägi Vai; ni̬i̬ rohu ike avitive, ni̬i̬ ike `mõieve Krk; vits kah es avita Ran; lehm `luhtit täis, midägi es avita Puh; `maani `palli tarõ maha, es avita prit́s es `kiäkinä Nõo; ku rohu avitasõva siss avitasõva, ega mina (arst) ei avita ku rohu ei avitava Ote; temä kuevat ja tsuidsut noid sibulit, aga midägi es avita Rõn; ku vanass lätt hädä, sõ̭ss avida ei `üt́seginaʔ inäp Urv; mu nõo ei avida tanh medägi Har; Asi om nii hull, et ei avida jutt egaʔ jumalasõna Vas; ku `vihma vi̬i̬l õks tulõsse, sõ̭s kardohkele õks avitaseʔ Räp; taaśsperiĺde lukõʔ, tuugaʔ avit́ `haigustõ `vasta Se || arstima, terveks tegema avitap sõnaga `aigust Trv; Tamme vallan ollu üits vanami̬i̬s, kes serätsid ädäsid avitanu Ran

3. kõlbama, sobima, kõlblik olema eks ne `heinäd täü igägi kuhugi `korjusse `panna, ega ne sis `oues avida; Rugi jahud avidid ka `kohvi tehä Kuu

4. a. jätkuma, piisama, küllalt olema eks siis nüüd avida juo, jädä `ehtule, `huome o `jälle päiv Kuu; `kümne naglalisi kive ei ole vaea, avitab katest kolmest naglast Ran; Sellest joba avitap Rõn b. läbi saama; kestma, vastu pidama Ma nüüd parandin `vergu nii `terveks ku sain, `täüdü avitada vähä `aigu; Pesin püksitaniged ka puhtaks, siis `jälle vähä`aigu avitavad; Küll sa `pargid `kuokisi kere täüs, et kohe avidad sen `süömägä `huomikuni; `Siie lakka ei enämb `rohkemb sovi `heini, no avitab üheks `aestaks Kuu

Vrd aitama1, autama2, avihtamine

ees|õu `Tembas sis sinise `kirjuks kogu jala ja `haige süä oli `surma ies`ouess Kuu; üks on ees oue, mis pεεva pool on, teina on taga oue Emm; Eesoue (oli mõnikord karjaõueks, mõnikord puhasõueks) Han Vrd ede|õu

ega2 n, g ega Sa(εga, äga) Hi hrv Rid Mih, Saa Trv Pst hrv Puh Nõo Kam, Har VId(õga), egä Khn Kod MMg Äks eL(j- Lei; eǵä Urv Krl Rõu Vas); seesü egäs hrv Vai

1. a. üks mitme omataolise hulgast, ükskõik milline kuuli su kisa äga jumala pää `aasta `otsa Ans; kes ägaba `äästi, see aru sandist (inimesest, kes kannab argi- ja pidupäeval samu riideid) Khk; ägase `kohta teeb tuulesega aŋŋed Mus; Täna keivad tee ääled ette egast kandist käde Kaa; pagidega tuleb `vihma ega `öösse Krj; egas `kordas (iga kord) Pha; mia mäletä neli-viis `põlvõ inimesi siit egä talust Khn; mine egäle neĺjäle tuulele aga minu majass `väĺjä; paŕgid on egän linnaden Kod; vana peremehe poeg `ju̬u̬nud õma kõha ära. nüid käi kos soad egä `päivi `leibä MMg; Egä tõine-kolmass oless sedasi tennu; `keträt ega `õhtu iki kellä öhessamani; egät `kanti neli `jalga Trv; ütte`puhku pidi mia egät tü̬ü̬d juhateme Pst; egän talun esi taaŕ, egän vallan esi kõne Hls; ta va inimen egäss päeväss `u̬u̬ta (sünnitab varsti) Krk; egäl `oinal om oma `mihklipäiv Ran; egän külän om esi`mu̬u̬du kõne, egäl asjal esi nimi; vene `saapa ja naeste rahvass `paśnava egäle mehele; vanast pidi nu pruut mehekotun panema egäde `paika vü̬ü̬; vana irmuss inime, vannub egäld sõnald; t‿`olli mul ega`aastane tü̬ü̬; teomehe olliva egäpäevi väĺlän Nõo; Egä veidikese aopärast lätt jäl˽ja kumbatass, kaess kas esä iks maka Urv; o˽hata`rõipõʔ, mia na ommaʔ, `poissõga˽`mülläse ega öie; siin om eka `kańti abarust küländ Har; tu käve sagõhõ pia õga päiv õga õdagide tu̬u̬ luu`paińja; Naa˽`vańkri likõrdasõʔ egast `kot́silt Rõu; ekka `mõisahe tet́ivä˽kõŕtsiʔ Plv; ega päiv pääväst `päivä mõtsah Räp; niidi kapudaʔ oĺli `valgõʔ, noid õgapäivi `saaki is `jalga aiaʔ Se; mõnõl süä egävuori `närbe Lut; egal(e) pool(e) , egasse poole , egas pool(e) , egas pooles ~ poolis , egast pool kõikjal(e) käib egäspuol Vai; keige vanam moed oli sai `nuiadega peksetud ~ nuiatud [rukkireht] egas `pooldes Ans; ma ole esimine ägasse `poole minema Khk; egas `pooles `olle `vihma olnd Kär; löötsa piĺl seda `mänktakse moal egal pool Vll; ägas `poolis Pöi; egä emädä egäle puale ei sua Kod; lü̬ü̬ egäss poole `vakju `seinä Krk; Timä ańd egalõ poolõ tiidäʔ, et timä om üt́s tark `tohtre Räp; egalt ~ egast poolt , egast poolest ~ poolist kõikjalt meele `εεga saab ägast poolest `öigu Khk; Egast poolist polnd `söuksi kivisi leida mette mis oleks tuulingukiviks `aitand Pöi; `pood́a oli `tihti tee `ääres. egast poolt saab, mis `tarbis oo Mih; kui mia joba `iälisess sai, siss `tulli abilisi egäld pu̬u̬ld Nõo

2. adj üks mitme erineva hulgast, mitmesugune, eri nisudest ja egast teradest tetas `pü̬ü̬gelt Pst; ma osti egät `sorti raamatit Krk; pennärde pääl kasvap ekkä `liĺli, kullerkuppu, küpar`liĺli Kam; ekka `mu̬u̬du om ilman olõman, ilusat ja inetut; ta kaes ekä`viisi, ku parembadõ saa ärä elläʔ Har; vanast olõvat `olnu eka kalla sääl järveh Vas; mesi om hüä rohi, egalõ `haigusõlõ Räp

3. subst igaüks; kõik nüüd egal oma rihalne Rid; tõesed tämävanadused kääväd egän (kõikjal), aga tämä nõnnagu nohik Kod; egäl om kiire aig nüid Pst; urva om egädel, kase, lepä, aava urva Hls; obestel ja egädel `anti `leiba jõulu ommugu; sinu `amba salvave egät, sa olet oma ammastege egäde küĺlen `kinni; temäl olli egädek tegemist, egädek `kaklemist Krk; egäl `õnnõ ei olõ Ran; ega egäga kõnelda ei saa, tõene `latrap tagasi Nõo; kae `pi̬i̬te tulep arvendada, nii et vahet jääp egäle Rõn; timä näge meid õka Se; jegäl om kaŕuss Lei

Vrd iga2

heitma `eitma, (ma) eida(n) eP(eeda[n]; h- Phl) Trv Lei; `eitama, (ma) eida Khk Mus, `eidan hajusalt R(-maie Lüg); `eitmä, (ma) eidä(n), ee- hajusalt L, Juu Kod KJn Kõp Vil M(-me) T(-me San); `eitämä, (ma) `eidän Kuu/`h-/ Lüg(-mäie) Vai((ma) `eitän); `heitmä, (ma) heidä, hee-, `(h)iitmä, (ma) `(h)iidä V

Tähendusrühmad:

1. (hooga) viskama, loopima, lööma

2. (teat vahendiga) tõstma või paigutama a. (hanguga, rehaga jne) tõstma b. kaevama, labidaga viskama c. (vedelikku, sööki) tõstma; ammutama, kallama d. piltl sööma, jooma

3. (käega) järsku liigutust tegema, lööma, vehkima; ristimärki tegema; trääsa näitama

4. teat tööriista käsitsema a. vänta ringi ajama b. haspeldama

5. panema, asetama a. ankrut või kalapüünist vette laskma b. mulda panema, poetama; külvama c. võrku korrastama (enne püüki) d. selga, pähe või jalga panema; seljast, peast või jalast võtma

6. sõlme või aasa tegema a. sõlmima, siduma b. kudumissilmi looma või ahendama

7. kohta või asendit muutma a. (kiiresti) liikuma, (hooti) puhuma b. (hundiratast, kukerpalli jne) laskma, viskama c. välja paiskama või paiskuma; üles tõusma või tõstma

8. (teat asendisse) laskuma või langema

9. alanema, langema, laskuma; lamanduma; settima; sadama

10. loobuma, hülgama või kaotama; (ametist, kollektiivist) kõrvaldama

11. endast eraldama, vahetama (karva, sulgi jne); nurisünnitama

12. lahku minema, uut peret eraldama (mesilased)

13. põhjustama, tekitama; (nalja) tegema

14. värvi või helki vaheldama; valgust levitama, välku lööma

15. uude olukorda siirduma a. (millekski) muutuma; pöörduma (tuul) b. tekkima, sugenema c. lakkama

16. kellekski hakkama; teat ametisse või tegevusse asuma; (kuhugi) liituma, seltsima

17. a. (kellenagi, millenagi) näima, paistma; viirastuma b. teat suunas paiknema

18. piltl a. osaks saada laskma; tunda andma b. (näitelaused ja ühendid, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega)

1. (hooga) viskama, loopima, lööma `kurni `eitma ~ `viskama; eideti paari soola ragesid [piima] `sisse. see pidi siis völu ära `oidma Jäm; vana adra saab εε `eita, mis sest paranda; eida `metsa - - kui sool ep kolva (öeld nurisejale); lapse pesu vett äs ole `sönna eidetud, ko˛es koi paistab Khk; kes põrandal oo, see `eitku `leili Muh; Koja loudild lεheks `einu `eita [alla]; `möisas sai [käsitsi] siemest `puntaks eidet Emm; `eitmese kepiga eidedaks [katskimängus] Käi; tuli pöleb, heida halg `pεεle Phl; Ää `eitüg `terven vett maha; juba üks eitn kuĺbi käest ää (on surnud); Nuõrik läks `pähkli `eitmä (teisel pulmapäeval viskab noorik pulmarahvale paar liitrit pähkleid rehalast õue) Khn; mesilaste sitt. eedavad kevadel mesipuust `väĺja Trm; ader ei eidä `äste maha, om [mättad] `servi puha jätten Krk; eedeti `liisku, et kes sõ̭aväkke piab minemä Nõo; Konpu̬u̬l [harkadra] luits oĺl, sinnä˽poolõ˽`heitse maa Urv; hopõn oĺl äidsist tullõn poisi maha˽`hiitünü˽sälläst; timä hiit́ jala ette ja tõnõ [poiss] sattõ mahaʔ; kos om lõunu `hiitmise kopp Har; maʔ hiidi `leibä `ahju Vas; aia taadõ hiidetäss ärʔ [lõpnud loomad]; tõõsõ `vaiva `tahtku‿i, eläʔ uma vaivaga, tõõsõ vaiv heidetäss vaja `otsa; vanast hiideti `kostkit, no pandass `kaartõ Se; määne hädä kotoh, `üĺti, `hiitkeʔ juudisitta tuhhi`hauda; jakaṕ hiit jahe kivi vette Lut || pulmas pruutpaarile (viskamisega) raha annetama peiu sugu `eitas peiu `vöitu - - pruudi sugu `jälle pruudi `vöitu, `eitsid pruudile [raha] Jäm; `nöudijad `eitasid ruudi `vöitu, teised `jälle peiu `vöitu Khk; `Mõrsja ja˽peid́mehe vanõmbaʔ `hiiti õks kuldraha kah Har; siss heit raha sinnäʔ `liuda niip̀aĺo ku heit Se

2. (teat vahendiga) tõstma või paigutama a. (hanguga, rehaga jne) tõstma läks rεhe `alla, ja `eites kolm vöi neli angutäit `pöhkost pöhukorve `sisse Phl; sitavedu oĺl, siss kolm miist `hiiti˽pääleʔ [koormasse] Krl; mine tu̬u̬ `herne sarrakõnõ kuuʔ saa siss üless paŕsi pääle `hiitäʔ; sedämaid lähä hiidä na (odrad) `ru̬u̬ǵma pääle üless Har; `hiitjäʔ `võtvaʔ laudast vai tahrast hulgaga sitta ni veeväʔ, `hiitväʔ `kuurmalõ; edimält vaalustat [heinad] nii `kuumbappa, `tuori hiidät `ümbre Lut || viljalademe ääri pahmamisel kergitama `eitis neid odra rehe `eari Muh; tulgõ `vi̬i̬ri `hiitmä; üt́s `aiõ hobõst, tallaśs, tõnõ hiit́ veerest üless Har; viere eideti `pääle ku vili `pešti; `vi̬i̬ri eit́ta (heidab reherulliga peksul lademe servi üles) Lei b. kaevama, labidaga viskama hiidä nu̬u̬˽haŕja otsaʔ `laṕjuga ilustõ üless, medä is saa adraga `laskõʔ; ku lummõ om tuisanu, siss hiidetäss ti̬i̬d Har; tõõsõlõ `kaivu ~ `auda `eita, esi sata `sisse Lei; kol `vu̬u̬re vaja õnnõ `lapjoga `hiitäʔ ütte `puuldõ, saa tu̬u̬ raha [kirstu] `ussõgi; havva`hiit́jä Lut c. (vedelikku, sööki) tõstma; ammutama, kallama – V vanast oĺl sääne puunõ kuĺp `minka `süüki paast `vällä heideti Kan; [klimbi] Tainass tet́ti jahust ja vi̬i̬st - - sõ̭ss hiideti keevä piimä `sisse; Sõ̭ss ku˽`sü̬ü̬ki paast `vällä eideti, sõ̭ss tet́ti iks anuma `põhja riśt Urv; `tüt́rik oĺl kaśsilõ `hiitänü `piimä lakataʔ; tõrikõnõ oĺl nii vällä˽kuiunuʔ, ku vii `sisse hiidi, siss ju̬u̬śk nigu lainõti; mõ̭ni tege [leelist] tõrikõistõ, siss säält hiit `rõivõilõ pääle Har; Talvõl hiideti˽sü̬ü̬ḱ kua man länikide `sisse ja˽paariga `võeti `tu̬u̬di tarõ manuʔ Rõu; kaibõt kuĺp, `ru̬u̬ga `heitä kuĺp Se d. piltl sööma, jooma leheme `rooga `vastu palet `eitma Khk; `pernań `ütless sedäsi, akage nüid `eitme, saa nõu tühjäss Krk

3. (käega) järsku liigutust tegema, lööma, vehkima; ristimärki tegema; trääsa näitama ennemasti eida rist suu ede kut sedissi sönu `väĺja ajad suust Jäm; `eitas sedati selle `riidega nad ülalt (õlekõrred laest) jälle maha; Seike käimamoed et eidab kätega kaudu külge Kaa; vene kirikus nemad `eitvad `risti ette Ris; Ku ma `viĺlä keväde maha ti̬i̬, siss kige pält eidä ristikse ette Hls; ku `välki lü̬ü̬, sõss mea eidä iki risti ette Krk; vanast ku leevä `ahju `pantu, siss jälle eedetu riśt ette Puh; vanast eideti riśt söögi `pääle, et vanatońt süvvä es saa Ote; Et ku iks kohegi˽`minti `vällä, sõ̭ss hiideti riśt alasi ette Urv; Kagu˽`kullõ õiʔ, sõ̭ss ma˽hiidä sulle seo vigla varrõga Rõu; sis ko sanast `väĺla tulõt, sis heidetäss kõ̭gõ riśtikene sanna läve pääle; hiidä˽`hiilkat Se; [pärast missat] śjonds lugõ ärʔ ni laul ni heit́ `riśti `rahvalõ `pääle Lut || piltl tule ka `järgi, ärä sa mitte `risti ette `eitä (ära hooli millestki) Krk; käega heitma ükskõikne olema, mitte hoolima, tähtsusetuks või tühiseks pidama `eida `kääga, las `jääda VNg; `eida `kääga, las `jääda VNg; Ta pole sest `oolind midagid, `eitis `kεεga sene `pεεle Emm; ku midägi `halva um, hiidä˽`käega, neeläʔ `alla Rõu; hiidä no `käega õnõ, lasõ no ollaʔ Se

4. teat tööriista käsitsema a. vänta ringi ajama – Sa `vänti eidetasse, vändist `aetasse `ümber; `enne kui rihed käsi masinaga `tehti, siis pidi pailu `eitajid olema Khk; kaks inimest `eitvad `käia Kär; paar vikatid vöib `taale `eitada (käiata); `tuhli riivi masin, alt `jooskes `tuhli riiv `välja. `eitist vändist Mus; [köietegemisel] Öks `eitis siis `vänti. Teine ajas kedrajad `ümber Kaa; paned käia vänt `otsa ning akak `eitma Vll b. haspeldama ma eida omale `vihti. kude viht eideti otse (ilma vahepeal sidumata) Khk

5. panema, asetama eidä kääd `külge ka (võta tööst osa) Khk; mes ma teile ette eedän, lavvale kannan Kod; heit pia pikä `pääle (varastab) Plv; hiit́ ussõ `tseepkahe Se; põreda eidetasõ `paprõʔ (pannakse kaarte) Lei; hiidetäss `kaartit - - üldäss miä sullõ saa Lut a. ankrut või kalapüünist vette laskma hilakiviga heidedakse vörgud `pöhje Phl; Võrgud eedetüd ~ `sisse lastud; Kas eedäme mut́id sisse või Khn; noot - - üks kord meres eidetud, üks luom `tehtud Ris; tõene sõvvap ja tõene eedäp `nu̬u̬ta; `nu̬u̬ta `sisse `heitmä ~ `viskama ~ `laskma Se b. mulda panema, poetama; külvama ube ~ `ernid `eitma; `tuhli `eitjad äb jöva `järge Khk; pihu pild linna, sisask eit `eŕnit (rändlindude tulek määrab õige külvaja) Kam; ku sisask laul, siss eidetass `ernid Ote; tõõńõ inemine vidä hidsand, et `küĺbjä nännüʔ kuoni maaniʔ `hiitäʔ Lut c. võrku korrastama (enne püüki) kui `võrke taheti `järve viiä, eedeti na enne ärä. me esäga katekest eedime, põrmandu ehk `puhta maa pääl. veerest nakassime maha panema, pullad pannime kõrvu kateld riadl, kivi(d) keedime (köitsime) `kanmide `küĺge, siĺmusssede. üten otsan pulla, tõesen otsan kivid, lina jäi `kuhje vahele Ran d. selga, pähe või jalga panema; seljast, peast või jalast võtma eida suur rätik `ümber Jäm; eida müt́s omale pehe; ojumise majad, kohest ojuma minnasse, eidetasse `riidest ää ning Khk; `eitas püksid ära Mus; ning eitnd ennast `riidest ää Pöi; kas ma pea ennast koa `lahti `eitma; ma eida omad `riided ült ää Muh; vaia säŕk maha `hiitäʔ Har; kask `olgõ pääle hiidet Vas; hiidä no pääkot́t `päähhä hobõsõlõ Se; halat́ um pikk rõevass, hiidetäss `pääle Lut

6. sõlme või aasa tegema a. sõlmima, siduma eida nüid söĺm `pεεle, siu `kinni Khk; [võrgu] aina otsad eidetse aas`sõlme Muh; `pastli paelad eidetasse `aasa, teine aas teinep̀ol `kõrvas; obose saba eidetasse `sõlme Mar; vanapagan sõrme `sisse eitnd, [öeld] kui pael pahasti `tehtud KJn; sa olet `ju̬u̬skme`sõlme `eiten; [surnule] `sõlme es eidede ette, ei põllel ei kellegil Krk; mis sa oora sõlme eedit, oora sõĺm lähäp `valla Nõo; hiidä no˽langa otsalõ sõĺm `sisse Har b. kudumissilmi looma või ahendama ala˽sa enämb kotuʔ, ma˽taha kokku `hiitäʔ Har; kapuda eidetasõ `veide `vardadõ Lei

7. kohta või asendit muutma a. (kiiresti) liikuma, (hooti) puhuma kaua see `sönna leheb `eitades (käies); tuul nii `kange üsna eidab elude vahel; ratas eidab (jookseb viltu), akab `eitama, kui ta otse‿p kei ige `otsas Khk; eedäd vette, kui lähäd `suplema Kod; luḿbihn umma˽looga`hiit́jäʔ - - nu̬u̬˽`hiitvä `hindä üless nigu lu̬u̬k Rõu; [hunt kuulis hurjutamist] pańd pakku, siss kõ̭iḱ `vilpsõ, üle `puhmõ. hiit́ är `väega `korgõst Se; hopõn `kargass ülejala. hiit ülejala; koa hiit suurõ suurõ sammu, [on] pikä sammuga Lut b. (hundiratast, kukerpalli jne) laskma, viskama `näitä kuda te eedätä uńdiratass Kod; `põrsa eidäve `kuuti (hüppavad) Krk; etkona `korjusõʔ ütte, kukõrpääd `hiitmä Lut c. välja paiskama või paiskuma; üles tõusma või tõstma `kange tule kirg eidab ahost `vällä; ahi eidäb `vällä (ahjusuust tuleb tuld ja suitsu) Mar; tolm eedäb ülesi `taeva puale kõhe Kod; et tuli lakkõ kibenit ei˽hiidäsiʔ, tu̬u̬ `taŕbiss `raoti `tu̬u̬rõ˽puuʔ ja `säeti paa `kot́silõ üless üle ah́o otsa Rõu; `tolmu hiit üles nigu; oĺl sääne hobu, ku `lü̬ü̬di, timä jäl kusega hiit́ üless (lõi tagant üles) Se || rüä orass um verrev edimält. `ĺämmä `aoga timä üle nädäli üle katõ jo vereväikseʔ hiit maalõ Lut

8. (teat asendisse) laskuma või langema pohituul paneb `üöese `püksid `jalga, länstuul `eidab mihega magama (läänetuul raugeb ööseks) Jõe; `Lapsed `eideti magama Jõh; ma `eitsi ennast pitkali ~ `pitka Jäm; ken maalitse raea `pεεle eidab saab kärna `aigusse Khk; ükskord oln nii suur huss meres, mis heitn hennast üle kaeva pöigite Phl; tä `eitend `sõnna külite maha Mar; mine, eeda tut́tu Mär; obu `eitis piherdama PJg; mine eeda asemes ku tahad Hää; küĺg vajub ää, eedan selili ehk teese küĺle `piale `jälle Ann; aga nemad `eitsid perenaesega unele Tür; `õhta [magama] eeten ja ommogu tõessen one sul `lamba asi (villane ese) `ümber `panna Kod; lehmäl om iire, ku ta pikäli maha eidäb Hls; eideti makale Ran; edimält tulnava serätse siputaja, siss `eitnävä `endä tuppe (kihulastest) Nõo; pini hiidäśs läve kõrvalõ [magama] Vas; [laps] vihossihe lätt, heit hinnäst pikkä `maalõ Se; `kõ̭ikõ edimält saa siug. saa siug ne tulõ jo `pääle `hiitmä Lut Vrd heitämä

9. alanema, langema, laskuma; lamanduma; settima; sadama tolm eidab `sönna `pεεle; jahud `eitavad `pöhja Khk; [reheahju kütmisel] Vahest suits `eitis sedasi maha pole oort `välja läind Kaa; maha `eitand puud Pha; Kui udu korra maha eidab ja `jälle öles veab on vihm kää Pöi; sel nii `kangeste aha `peale `eitend (nägu päevitunud) Mar; [mesilaspere] ei taha `oksa `eita Var; küĺma ale eedab `peale ja võtab `kardule varred ää Mih; ku vesi kebadi `eitma akkas [jões], sis ollid ika mõrrad Vän; Mõnikord `teh́ti päris nimelt naśte`riideks läbivillest, tema on pehmem, eidab paremeni Hää; `üösi `eitis kaste `piale Tür; linad o punased, rosse `piäle `eitnud; aken one igine, kui pada aur eedab `akna `piäle; `mõnda `kõsta eedäb külm `rohkem ku `mõnda `kõsta; lumi heit maha Kod; paks vili mis maha eit́ tuule ja tormige Trv; leib taht vi̬i̬l apante, ei ole vi̬i̬l maha `eiten Krk; kui ommuku udsu maha eidäb, siss tuleb ilus ilm Hel; maa iit́ (oli kallak) põhja poolõʔ Krl; hommugu hiit́ vehma pisarõid Har; sata `vihma, saa `maadaʔ, hiidä kastõt, saa haugadaʔ Vas; lumõ härmäkeist `heitnü joʔ Se

10. loobuma, hülgama või kaotama; (ametist, kollektiivist) kõrvaldama `käsku körvale `eitma Jäm; eedäb oma vana usu ää, mis se uus paramad on Juu; teda eedeti kuolist `väĺla JMd; `vaslapävä aeg one liha`eite aeg. siis veneläsed eedäväd liha ärä; kis kogodusess on `väĺjä eedetud, si̬i̬ one nagu pilgata Kod; temä eit́s esi [ametist] `valla, ega tat es lasta; popsist `valla `eiten; poig tulli linnast koolist, olli oma [murde] keele ärä `eiten Krk; liha `eitmise aig (paastuaeg) Puh; ei midägi, mugu eidä meelest ärä (unusta) ja asi tettu Nõo; Viin ja tubak heedä ärä henesest Räp; hiidä tä (töö) kõrvalõ śjoost kõrrast; laulu `hiitminõ om, säid́se nädälit lauleta‿iʔ [enne lihavõttepühi]; heidi tõõsõlõ kat́s `ruublit `maahha (jätsin hinnast alla); [surija] kõ̭nõla‿i midägi inäbät, jo keelegi hiit́ är joʔ Se; hiidä liha, võta˽kala (öeld vastlapäeva hommikul) Lut || piltl `eidab `silmad `vällä, `ninda ele on (ei näe eredas valguses) VNg; hinge ära heitma surema vanaemä jo `eitis `enge Vai; Ta oli juba ammu `inge `eitmas Pöi; lehm raband `jalga ja eitnd `inge LNg; kaua `aega vaagub inge `eitmeses Kad; kell kahessa `eitis `inge Äks; küll ilm `müüräss, ka mõni rikass või kuri jälle nüid `enge eit Krk; pulmarahvass `sõitseva kokku ja pruut́ `eitse eńge Ote; ta um õks jo pia hinge `hiitmisel; timä um jo hinge `hiitmise pääl Rõn; meelt (peast) heitma ahastama, meeleheitel olema; mõistust kaotama `ninda `kahju et akkab mield `eitama Hlj; möni eidab suure murega meele εε Khk; pidas omast `kangesti lugu, siis `eitis meele ära (läks mõistusest segi) Rid; eedäb mi̬i̬lt ärä (kaotab enesevalitsuse) Kod; si̬i̬ om meele ärä `eitän, si̬i̬ om joba lollis jäänu Trv; täl om nii suur mure - - eedäp kas vai meele ärä pääst Nõo; huuju, ega sa˽tu̬u̬peräst mi̬i̬lt vällä ei˽saa `hiitä, et sa mihe maha mat́i Har | tegi mo iŋŋe nii täis, kas eida üsna meelest ära Khk; Näh, saabas eitaskid meele ää (läks katki) Kaa

11. endast eraldama, vahetama (karva, sulgi jne); nurisünnitama `karva `eitama ehk `karva ajama; läks vett `eitama (kusema) Jõh; mets eidab `raagu Muh; karv on `lahti, veis eidab `karva Juu; uńt eedab `karva, aga mitte `viisi VMr; mette üks päev (päike) tälle `piäle ei aka ja riie `karva ei eedä Kod; süä läíts alampes, akasi suust `eitme (oksendama) Hls; suust `eitmine (okse) tule `pääle Krk; mi˽teḱki miheste tü̬ü̬d ja `hiiti hikõ kah; [naine] oĺl jo latsõ välläʔ `hiitünü Har; ega `aaśtaga hiit põdõŕ sarvõ arʔ; susi karva hiit a `mu̬u̬du hiidä äiʔ Rõu; ar hiit́ latsõ, nõśt kõvastõ vai; hobõnõ hiit́ är varsa Se; tühämao `kotsalõ või eiʔ lüvväʔ läüläle `tõpralõ, või ä˽`hiitäʔ ei `aoldaʔ; kana hiit maalõ pudsajit; kui jo kat́s `aastakka `puolõga, nakass [hobune] jo `hiitmä `hambit. hiit är `ussõ `hambaʔ Lut

12. lahku minema, uut peret eraldama (mesilased) mesi `linnud `eitasivad peret Lüg; pere `eitmise `juures `lasti `püssi ning kölistati `kella, et [sülem] ää äi leheks Kär; lume `elmed `keeravad ühetese läbi kut mesilased eidaks Mus; see puu `eitis kaks noort peret Mär; [mesilased] akkavad `eitma. aga siis ei eida, kui `kange saak taga Kse; mesilast `eitväd ärä ku neid pailu on Se; aga tihusid on kevadetel kohe paĺju. sis üśt nagu peret eidavad, aavad ennast teinekord `väĺja KuuK; mesilased eedäväd peret. siis `laalma emä Kod; lind `eiten ja temä lännü [mesilasperet] puu `sissi `aama Krk; es eedävä mehiläse peret ei Puh; timahavva es heed́äʔ `üt́ske mehine mul süĺlemet Räp; `enne oli seda`muodi et ku akka peret `eitama (naist võtma), käi `moisas palumas ja küürutamas Hlj; `milla meil akka `lehma peret `eitama (poegima), siis `meie ka `saama `piima VNg; kui inimised `lahku lähvad, siis on pere `eitmine Khk; ja kui uśs akkab nüid jälle peret `eitmä, siis temä `minnä puu `otsa Juu; si naene on `jälle peret `eitnud (sünnitanud) Trm; perre hiidi ärʔ, pereh lät́s laḱka Se

13. põhjustama, tekitama; (nalja) tegema `Purjus`pääga `eideti `nalja Lüg; sihanduse asjaga (surmaga) b‿eideta `nalja; puu akab `varju `eitma Khk; nää eitnd juba sõõna `peale (mustusetriibu hapupiima püti äärde) Mih; nüid eedäp kuariku `piäle, linad ei tule üles; nagu naĺja `eite tõin tüńni `väĺja; kuuled et juba ühed eedäväd `laalu Kod; eitnd sõõnetse piimale `peale Pil; mõ̭nõl (inimisel) hiidetäse kas `murhe läbi vai tõsõ viha läbi täiʔ ja tinguʔ `säĺgä; ma˽`tahtsõ sullõ `naĺla `hiitä, sa˽võt́i tõ̭õ̭ss; hobõsõl hiideti hiireʔ Har; `suuhhõ hiit́ `hambaʔ Se; kõ̭õ̭ hiit vaŕro ga ku `päelik om Se || piltl Katsub tale egapidi süid `otsida ja `varju `eita (laimata) Emm

14. värvi või helki vaheldama; valgust levitama, välku lööma Sie `riide `eidab, `vaatad ühtpidi on ruheline, teistpidi punane IisR; Täna `öösse `eitas nii `kangesti Jäm; pilve sihest eidab ju ka. nii `kangest eidab ning müristab Khk; Eidab `kuiva - - äi mürista Pöi; `Läikivad asjad `eitvad `elki Emm; ta (meteoor) tuli nagu üks tulekera, `eitis `seokest rohelast ja kollast - - `valgust; eedab `valged Mih; `raskõst eedäb tänä `õhta; Küll eedäb `valgõst Khn; sügiseti ku `vihma ei tule, eedab `kuiva `välku Tor; täna virmalised eidavad Ann; mis ikke `siidi `seĺtsi [riie] on, sie eidab `rohkemb Kad; riie eidab `karva, kui teistpidi on `ühte `karva ja teistpidi teist VJg; kuuśk, pedäjess ja kadajess ni̬i̬ `karva ei eidä Krk; kui `välku eit, leevä inimese `riśti ette Ran; mul siin külle sisen niu˽`välki eit, nii `läükjä valu om San; `piḱne käve `väega˽kõvastõ, müriśt `hirmsahe ja hiit́ `väĺkü Vas; `päĺkü hiit, jummaĺ külb tattõ Lut

15. uude olukorda siirduma a. (millekski) muutuma; pöörduma (tuul) tuul eidab pöhja `poole; jahud `eitvad `limpu Jäm; ilm eidab, jääb vaaks `jälle Khk; on löng liig keerus siis ta eidab `rätsu Rei; ilm eedab vagasemaks Kei; lind nõnna `rüitsis metsas, vist ilmad akkavad `eitma Kad; ilm eidäp `endä tõistsugutsess. vihmale vai `vaale vai Kam; ilma heit `tõistõ Plv; tuuĺ ärʔ hiit́ küĺmäst poolõst; kõtt `ümbre hiidet - - [kui väikelapsel] kasuss kõtt suur Lut b. tekkima, sugenema šöüt `eitanu munu (sügelised on tulnud); brańt `eitänu `lambilõ `köüd́si `vahjalõ Lei c. lakkama vihm, lumi `eitas ~ jäi järele Lüg; vesi eitnd keemast ää Rei

16. kellekski hakkama; teat ametisse või tegevusse asuma; (kuhugi) liituma, seltsima noh Jüri, võtta ka järi, `eidä `meie `poistega `putrule, `kasta ka `meie `naiste `silma – sie õli vana inimistel kõhe sie [nalja] `ütlemine Lüg; ei miä `eidä `ennäst `sinne `kilda, `eigä‿n lähä ka Vai; väimiheks `eitma; `eitas ennast `vaindlaste `poole; koupmihed `eitsid kogu; ennast teise `küĺge `eita (mehele minna) Jäm; `paari ~ abieluse `eitama Mus; ma seletasi ulga `aega, ennem kui ta `nöuse `eitis Vll; eidäb `jälle `teise `usko Mar; `si̬i̬ oo kadagasaks, ise `eitnud `sakslasess; si̬i̬ mu̬u̬d näil õli ike, et eedäb käemehess; tämä eedäb kõhe ualetuse `sisse, ei tee kedägi Kod; linnu om `parti `eiten, `lendäve är Hls; ta ära `eiten ennäst viina `ju̬u̬mise `sisse Krk; emmä essä olli popsiss `eiten (jätnud talu pojale või tütrele) Hel; ta‿i ole mitte mõni`eitnu varass, ta‿m `süńdenu varass Nõo; taa hiit́ (tegi end) uĺlist; ka koh hiit́ `hindä (hakkas) ju̬u̬skma Se; kuis sa är hiidi tälle naasess; kat́s peret `hiitväʔ ütte `linnu `käändmä; äkilene hopõn, kohõ lätt, setämaid hiit `küĺge, `pelgäss `kõikõ mitä; ne hiit timä (tüdruk) jo `hindä tõbitsõst Lut

17. a. (kellenagi, millenagi) näima, paistma; viirastuma `Silmis `eidab, nigu `põtra on suo `servas IisR; see sein eidab väljalt nii siniseks Khk; eidab vähä `tuhkru karvaliseks Vll; nuu˽`hiitväʔ mõlõbaʔ ütte näkku Vas; tu kutstass `vaśklanõ, vasitsõss hiit Se Vrd heitämä b. teat suunas paiknema Minust sie kodu tie `eitas nigu `päivä `vieru Jõh; eidab vähe pöhja `poole Khk

18. piltl a. osaks saada laskma; tunda andma Eida muist muresid `teiste `pεεle Emm; vai isäk lapsile `armu eedäb (halastab) Kod; [ta] eedäp tolle pääle ka `armu, kes `vaene ja ädäline om Nõo; ma˽hiidi poisõlõ hääd sõnna, poisi˽`kulssi ka mu˽`palvõt Har b. (näitelaused ja ühendid, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega) eidab kaala `pεεle, äi tee tööd; Peaks `katsuma sene asjasse ko vεhe valgust `eita (avalikuks teha) Emm; tuleb natuke `jalga `eita (kõndida) Mih; Tämäst põlõ maha `eitä kedägi (pole vaja välja vabandada) Khn; oĺlimiʔ oĺlimi sääl tüḱk `aigo, sõ̭ss heidimi˽`jalga (läksime ära) Plv; kõ̭õ̭ õ̭ks hiidä kõrvole (teen etteheiteid) Se; meheʔ `heitvä `harja (taplevad) Lut; alla heitma 1. alistuma; end kellelgi võimu alla andma tuleb ülemate käsu `alla ennast `eita Kos; `eitsin ~ ańnin tema kää `alla VJg; pereme käsü alaʔ piat iks `iitmä Krl 2. järele andma, leplik olema kui kaks tükki nönda `jönni aeavad, siis teine jätab viimaks `järg, eidab `alla Vll; ennast ära ~ üle heitma ülekäte või kõlvatuks minema üle `eitänd enese, nagu `mieletu `juokseb `siie ja `sinne, tieb igate sugu tükkid `vällä; kus on roppust nähä, sääl pere`naine on üle `eitänd, ei `siivu `ennast ei maja Lüg; `Niisikesest ülä`eitänest sa enamb `õiget `nahka et saa Jõh; inimesed eedäväd ennäss ää. ei viitsi tü̬ü̬d tehä, varassavad ja petäväd Kod; nigu lojuss elab. ike sihuke tüdruk ehk naine, kes enese ära `eitis Ksi; ette heitma etteheiteid tegema, süüdistama Akkas taale ta rumalid tegusid `meele tuledama ja ede `eitma Emm; lapsile eedetässe emä teod ette Kod; hammast heitma naljatama; sõnelema see mees `oskab ammast `eita Jäm; hiit hmmast, `naĺja pidä; maʔ taha sukka hammast `heitäʔ (sõneleda) Se; nina peale heitma (etteheitvalt) üht ja sama meelde tuletama akkas `moole seda `asja nina peale `eitma Khk; mo ninä `peale ikke eidetasse `ühte `puhko sedä Mar; võõras eedäb emäle nina `piäle lasse teod Kod; perra heitma järele andma, leplik olema ei eidä si̬i̬ `perrä mitti, oma sõna ta‿i muuda; ku poiss siut `kiusass, ärä sõss `perrä `eitä Krk; pilku ~ silma peale heitma (põgusalt) otsa, üle või järele vaatama; endale himustama `eitas kurja pilgu `pεεle Jäm; Sene tume asjasse tahaks küll korra `pilku `eita Emm; [ta] `eitis juba `ammu `silma `Jürne `maade pεεl Käi; ma˽pańni uma hobõsõ taha `sü̬ü̬mä, ku˽no˽siihn olõt, siss hiidä `siĺmi sinnä poolõ kah Har; hiit iks `siĺmi alt `kolmõ Rõu; ma heidi üte voori tälle (võõrale inimesele) `siĺmi, kai `otsa Plv

hele ele g ele S M, -da R L K I, -dä Lüg Vai Kod KJn TLä TMr KodT; (h)ele g -jä Kuu; n, g elle Vai/`e-/ Hls Krk(eĺle) San V(h-; j-, jellõ Lei; n elleʔ Krl); elle g eledä T; helle g helehe Har Vas; heĺle g helehhä Lut
1. tugevat valgust kiirgav; kirgas, särav; valgusküllane Isa `külmi `pohja `tuuli, emä elejä `päivä`paiste Kuu; ele päiv. ei saa `silmi `lahti `oidada Lüg; `Uuvele tehasse `suuremad `aknad kui vana majale, küll siis tulevad tuad eledad IisR; täna `õhta oo nii eled tähed `taevas Muh; korra läks [ilm] naa allisse, aga nüüd `tõmmas jälle eledamass Mih; tema (põhjanael) on ele, nagu tuli põleb `taevas Saa; autul oli ele `valgus Kos; ahve ei taha eledäd, tämä oiab pimedä (lumise jää) `alla; ele ijatus - - ele ja puhas nõnnagu kluaś. paessab läbi Kod; oli ele kuu `valge Lai; kui ilus ele ommiku oĺli, siis `mińti lina külima SJn; kui `taeva pääl paĺlast elembe tähe nätä om, siss tähendeb si̬i̬ maru ja suurt sadu Hel; näeb et sarviline, eledä (läikivate) `siĺmiga, vahib tälle `vasta Ran; nii ele tuli, et siĺmä nakava vett `ju̬u̬skma; ku‿ta eledät `välku `viskab, mina `väega toda `peĺgä Nõo; taavaśs om jelle (virmalised taevas) Lei
2. (värvist, värvitoonist) a. heledavärviline; valkjas; blond `eigas vanad inimesed eledi `riidi taha VNg; Samagońka sul küll puhas ja eleda `karva IisR; küll on monel eledäd `silmäd Vai; `mailane, teine riips on tumem ning teine elem Kär; `lendjas on alt ele aĺlas, seĺla pealt `mustjas aĺl Vän; [lapsele] `Tuĺlid tulenaksid, eledad punased ja vesi all Hää; on nii ele ja elgas lõng, et ei sedä või voadata Juu; eks nuoremad panevad kõik jo eledasse `riide Amb; õhukesed eledad, `läikisid sedasi nagu õbe, neid `üiti `pärled Ann; vaśk uśs on, noh tema on niesukene ele vaśk VMr; võta ikka kahaver ja nuga ti̬i̬ tämä `läikmä `vuata ku eĺk ja ele; naene tuli `vassa eledän ruasan sit́sin õli Kod; mõni loom on ka eleda karvaga Lai; `värvimene on nii kahmatuks jäänd, ei ole ia ele Plt; rüä lilli sinine olli kige elep väŕm Krk; `valge eledä `pääga nigu linalakk Ran; kohess ma noidõ `elli sukkõge lähä Krl; Väŕv kulõtuss äräʔ, `muutuss helehepäss; Rõõvass `pli̬i̬küss helless Har; Kõnõldass, õt helehhipi `siĺmiga inemisõʔ ommaʔ parebaʔ kuʔ tumõhhidõ `siĺmigaʔ Se; heĺle hõbõhhanõ raha Lut b. valgetverd; jumekas helejä verega Kuu; Õli ele ja ilusa `näoga, läbi`paistva nahaga Lüg; mies oli `kangeste ilusa `näuga, eledad paled Kad; eledä veregä oo `valge inimene Kod; eledäd verd inime KJn; kui ilus jume näon, siss om iki verd ja ele, verevä põse ja Ran
3. tuline, väga kuum; käre, suure leegiga (põlev); hõõguv Lase kivid sütte pial eledast, siis `viska `tüńni IisR; eled sööd Khk; `kange elgas, ele tuli. suur tuli all Nis; ega tal (tammekännul) nii ele tuli ole kui kasel JõeK; vekesed eledad (käredasti põlevad) kuivad puud `pańdi põlema Amb; saana keriss on ele Trm; eledad süded nagu kõlisevad; nahk oo ele seĺjän. vaja `minnä jahutama. palav one Kod; raud on ele, punab Lai; magu tetti `puhtase `aeti kivi elesse, kõrvetedi äräde Trv; rõkendaja päiv `oĺli - - väegä kuumass läits vai eledäss Ran; sepp aab `ravva äksi suu pääl eledäss; kui üd́se `li̬i̬benu om, siss na‿i ole eledä Nõo; [kui piim venib] noh, aame `kirve pliidi all eledäst ja kuumast, ja siss raiume `piimä KodT
4. (häälest, helist) a. kõrge ja kõlav; kile; hästi helisev `naistel on ele ääl. `miestel on jäme ääl; obosel `pieti ele kell `kaulas Lüg; [ostmisel] `Kelksutata vikkat `miski `asja `vasta, eleda `äelega on ia vikkat IisR; `mitme `kümme `äänegä `laulad. moned `elled, moned `kommed Vai; ele äälega koer, kui kibest augub Khk; oli akkan `kiirguma eleda äälega naa et maailm rõkkab Var; ele laks oli, nagu püssi pauk Mih; kiilub eleda jaalega Koe; tuleb `kamri eledä kisaga; kui kiviloesaga `luiskad one ele jääl; veeke kell teeb eledäd jäält Kod; temäl om õige eĺle ääl Krk; mõnel om äste ele laalu eli; aava puu om äste ele, kõliseb äste Nõo; ku helle helü, sõss um kauśs kõva; pill oĺl helle pedäjäne rhvl Plv; Helle ku Petsere klu̬u̬stre kell (kausisetud kiitsid oma kaupa, kausiservale koputades) Räp; tilitedäss määnestki pata, et kas om helle; kummõ kell ja helle Se b. kaikuv, vastukõlav ku keväde mõts elle om, siss kõlap `vastu; enne `jaani olli mõts eĺle; elle ilm, `kuultuss `kaugele ku kõneltess Krk; mõts om ka helle, ei tiiä, kas nakass `vihma tulõma vai lätt põualõ Har; `täämbä `väega om helle, `kaugõhe om kuuldaʔ Plv
Vrd helgas
5. (hrl näljast) tühi `Süömä ajal kere nii ele, tükk suuss, `toine `poskess, `kolmass lusigass; Ele (meri tühi) `nindagu `Else `perse Kuu; no kui sie nädäl `piases `kuiva õlemaie siis tehässe mets `ninda eledäst `mustikist et; magu on ele. tahan süä `saada Lüg; Lut́tikad `jäened `näĺjaga `ninda eledast, `paistavad läbi kohe IisR; küll miu `vatsa on ele ja `oige `tühjä Vai; sa oled alati ele Jäm; `kange töö teeb kere eleks Khk; perse ühna ele taga (kõht tühi) Muh; No küll on nahk ele sööks või undi ära Vig; Loomad lähtvad pahuras kui kered oo eledad Han; sõi kõik teiste (teoliste) piimad ja leivad ää, siis `üüti ele Juań VJg; keri oo koeral ele ja piänike; kõht ele, süädä tahasin Kod; kesspaik om elle ei jõvva enämp tü̬ü̬d tetä Hls; `elde perse om ike ele; kere om nii ele, et sü̬ü̬ss vai elusa soe ärä Nõo
6. elav(aloomuline), peru `suulesed – rauad, mis obosel suus käeväd, kui on noor ele obone Mär; ta on küll vagane `vaikne obone, põle erk ega ele mitte Juu Vrd helgas
7. erk, terav (hrl kuulmine) minul ele terä (terav nägemine) kadus ärä Kod; mia ei kuule `äste, eledät `kuulmist ei ole enäb; ega‿i tohi kõnelda, täl om `väega eledä kõrva, ta kuuleb ärä; vanavuss võtap selle eledä aru`saamise ärä Nõo; ḱull om t́sural helle kõrv Se
8. kibe, terav vahest on nii ele kibe valu Juu; `niiśke ele valu Kod; eledad valu ei ole Pal; valu nakap nigu `perrä `anma, ei ole enämb nii ele valu Nõo || (peksust) odin `vitsa ja tegin `piial `kannigad eledast VNg; `Tarvis `põrgulisel `kõrvad eledast teha IisR; oot ma ti̬i̬n su `perse eledast Trm
9. küll sie ilm oli täna ele (külm) Koe; siäreluu oo ele (sile) ja kõva Kod; Tegi meiäreis mis ta isi `tahtis. Ku mõni liige selle `kohta oles kas või kõssand sis oles ta sellel `vaŕssi elet teenud Vil

helpima1 `eĺpima (`el-) R(-ie Lüg) eP(h- Phl), -ä Kuu(h-) Lüg Juu KJn, `eĺpma (`el-) Tõs Saa Trv Hls, -ä Kod Hel Nõo, -e Krk San, `heĺpmä Urv Har Vas, (ma) eĺbi(n) (el-), (ma) `elbin R(h- Kuu), heĺbi(n) (hel-) Phl Urv Har Vas; ipf (nad) `jeĺpisid Amb
1. (vedelat toitu) kiiresti sööma; lakkuma, nilpima Sai lusiga käde ja kohe akkas suppi `elpimä Kuu; võttab rops `ropso `selgä siis `üöllä et `elbib süä Lüg; Sai koosta käde - akkas kohe pudru `elpima Emm; mis sa elbid, põle nagu süiä näind Vig; kaśs on mu leeme ära `eĺpinu Hää; mis on eĺbitud, si̬i̬ on kõhus ja minu jagu Saa; tule õte, eĺbime natuke `toitu Ris; eĺbib `süia, et vats vabiseb JMd; ta elbib pailast `körti kohe kere täis VJg; võt́t kõhe kuĺbiga padass `eĺpi Kod; siga eĺbib; `eĺpis pudru ja `piima Lai; temä eĺps esi kah. `eĺpke nüid ruttu Krk; minä eĺbi luitsõge suppi San; ku lohedsa kätte ańni, siss `naksi nii rutatõn `heĺpmä, et is läpe nõna nätä Har Vrd hilpima, hõlpima
2. (midagi muud) kiiresti tegema Helpis raiuda; Kauaks ma sene koka üles helbin (lakka tõstan) Phl; Nad käisid aga `piale kauss `kaendlas ja `jeĺpisid (viskasid) lusikaga `vasta `seina [körti] Amb; `eĺpis `peksta VJg a. peksma, lööma – spor R, JMd Koe ViK Vas Paar `kõrda sain `painandikuga `elpida, pani `alle `metsa kui tuul Jõh; kui ta `aaras selle maraka muast ja kukkus `eĺpima Koe; oli suand vaname kääst `eĺpida Kad; ma nakka tedä `heĺpmä Vas b. kiiresti käima, (hüpeldes) ringi jooksma sa elbid nii ruttu `keia - - ma‿b jöva `järge Khk; lähäb `eĺpides (nt jänes) Mar; ära eĺbi na paelu, seisa vahel vakka Hää c. (oskamatult) niitma `Elbib `niitada, [vikati] kand `püsti, nina mättas IisR; eĺbib mud́o tutid pealt ää ja vana rohi jääb maha puhas. aga mette maksa `eĺpida sii Mar d. (puruks) rebima Ku `kennegi `lähte `oite kova `tormiga lagejalle `rannale, sie o peris härinä kääss, `tuule `helpidä Kuu; tuul on ära `elpinud, tema elbib juo puruks nied katuksed KuuK

elu elu, elo üld (j- Aud Trv Se Lei Lut) (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. elusolu a. bioloogiline eksistents; eluvõime; ant surm kas `pääseb eluga `maale voi piab `pohja menema; juo sie one `tau˛ist `päässu juo elu `puole VNg; [kevadel] `kärbäsed tulevad elo; muu ei võttand tädä (inimest) elold `vällä kui õbe kuul Lüg; Kui elu ja `tervist, `lähme pühapäe `Iisaku IisR; `terved `luomad, `mildised on üva `seltsi, jädedä elo Vai; kes elab see ika elus ning iŋŋes Jäm; kui käsi vaadetesse tuleb elu, kui `jalgu vaadetesse tuleb `surma (öeld, kui pilk jääb kauemaks peatuma kellegi kätele või jalgadele); elu `otsas (surnud) Khk; Elu oli `antud (pääses ohust) Mus; [metsloom] oli elule tulnd, `krat́sind `aavi Pha; Meri meite elu sihes pidaja (toitja) oli Pöi; mis `teite pool kuulda, `surma või elu või Muh; üks jäi elo `sesse (ellu) Rei; [uppunu] oĺli küll `väĺla tõmmates surnd olnd, a akand sis liigutama ja `tõusis `ellu; tikkusid teisele elu kallale Vän; ta on oma elul otsa peal tein Ris; nüid on `tüösi nii paĺlu, ehk jää tüö `kõrva oma eluga Kei; kui nüid esivanemad elusse tõuseks Ann; [kirss] ei jõua `kõiki elule `viia (marjaks kasvatada), mis ta kevade õetseb Pai; lill pidi küll ära `kuivama, aga läks `jälle elusse Trm; elole `terviss ike tu̬u̬b mõni rohi, kui `päävi one; kui täl (rukkilillel) elo küĺjess ärä on, kõhe pliägib; tubakal on kava elo siden (ei kuiva ruttu); mind kua lõigati elon (narkoosita); siis luadatud, et ike elole tuleb Kod; ku ta (emata tall) akaśs joba `einä `sü̬ü̬mä, sõss oli iki elu pääle looduss Trv; ka eluge viiäs või tapetult Hls; nüid lää elu `valla (hakkab paranema), ega ta nüid änäp ei sure; elust peräst ei saa jo kätte [jänest]; si̬i̬ puu om kiḱk elun, mis kasvass Krk; kaits elu `pääsi [tapmisest], esä oma poesikesega; kui ta iks elu sihen om; `panduril om keśkpaigan vesi sisen ja sinna pandass kala `ellu Ran; ehk mõni `suskap onde `põrsale, võtap elu ärä Puh; koolust pääst võeva na miu viia, elust pääst mia ei lähä; topsi sõbra võtiva elu mant (tapsid) Nõo; peremiiss läits oma vara mant pakku, ja kaot́ elu ka ärä Rõn; Elustpäie (elusalt) paĺlu linde es püinete San; kaśs oĺl elun iire koduʔ toonuʔ Krl; eluga (elus) härm Har; tahõti tappaʔ, a `päśsi ma iks `terve elogaʔ; näi ma unõhn et, imä oĺl elohn Rõu; rüük elo `vällä (karjub kõvasti) Plv; egaüt́s hoit umma ello; `kõ̭ikõ saat ilmah `vahtsõlt, a ello inäp saa aiʔ; saagu mis taht must, elo vai surm; `keiśri jal˽`peĺgäss umma ello (kardab elu pärast); kunass lätt elo `vällä (sured) Vas; naaʔ kat́s ut́ikut tulõvaʔ elo pääle jättäʔ; mina oĺli `üüse elost `väĺlä minejä (surija) Räp; toss lät́s mant arʔ, ni jelogi otsah [loomal] Se || (hrl inimese) surematu osa, hing; ant ihu, keha leitsakas ~ elu `väĺja lεind Jäm; kalal ei ole `inge, temal on elu sies Ris; eks teine kevadi kui elu viel rinnus on Kad; [surija] kolm kõrd `tõmmab - - [siis] elu on väĺjas Pal; viĺetsäl om visa elu; mahl tu̬u̬ puu elu om Ran; vanast üteldi `ju̬u̬skjat `tähte et, tu̬u̬ `oĺli inimese elu vai eńg; selleperäst ma ärä ei koole, et mul om visa elu Nõo b. (usu seisukohalt) maapealne või surmajärgne eksistents igävine elo Lüg; ajalik elu Ans; möni muretseb `εεse maise elu eest nenda pailu Vll; surmast lähme läbi elu `sisse Tõs; katsu `iaste elada, et pärast `vaimlises elus oleks ia Ris; si̬i̬ kaduv elu ei ole mitte midägi väärd; siin ajalikun elun tulep `kõ̭iki ette, ääd ja `alba Nõo; ma˽`tahtsõ tiidä˽saiaʔ, kuiss ma igävetse elo kätte saa Vas; är lät́s jigäväiste `jello (suri) Lut
2. (mitmesuguseis väljendeis) Äga inimene `kahte elu ela (võta elust, mis võtta on) Han; Elu üürikene, surm äkiline, kohus igavene (austatagu surnut) Hää; mu elo um nigu tuli `tu̬u̬rahn puuhn, ei˽kistu ei˽pala˽kah; Kos tä õ̭ks inäp lätt, ku‿täl jo˽hand paku vahel ja elu üte veere pu̬u̬l um; Ei ole˽`surma ilma elulda jaʔ ellu ilma surmalda; Mul ka ta `tervüss um sańt, olõ õiʔ ellu elläʔ ei `surma kooldaʔ; Siin taa mägi mäe ja org oru sälän, olõ õiʔ ellu elläʔ ei˽`surma kooldaʔ Rõu; Kuräl ei olõ surma, hääl ello Räp | (kriitilisest, elukardetavast seisundist või olukorrast) `panga nüüd `viimine voim `väljä kohe et, nüüd oleme kohe elu ja `surma pääl `väljäss Kuu; [hundid] `sõisa eloga vana `siaga `taplivad; sie `aige on juo elo ja `surmaga `võitlemas Lüg; vaagub elu ning surma vahel, nii `raskesti `aige Khk; Elu rippus niidi otsas; seal oli elo ja surm ühnä `võitlemas Mar; sõjas käib `võitlus elu ja surma pial Kos; si̬i̬ panni oma elu kaalu `pääle, kes tulekahjul `sisse läit́s Trv; sääl ma olli elu ja surma päl vällän Krk; temä elu om ka kate kaalu pääl, kas jääb elämä, vai ei jää Nõo; tu̬u̬l oĺl elu surmaga üten ku̬u̬n, taal oĺl hing `väĺlä minemän Har; elust hingest Kuu ~ elu poolt Kuu ~ elu poolest Jäm ~ elu eest Kuu Jõh IisR KJn Nõo ~ elu ette Hää ~ elu peale Mär ~ kas elu (armas) Kod San kõigest jõust, kõvasti Ei ole parada `mieste `korval `soudajes, ku pead elust `hingest igä `tembama; No sai igä kohe elu puold neid kivi ubida, `ennegu `aiaks sai Kuu; `Rapsisid elu iest [tööd teha] nii`kaua kui väsisid Jõh; `Püidas küll elu poolest, aga jähi ikka `jänni Jäm; see oli nii `raske mool `tõsta, ma elu `peale käristasin Mär; Nii ku sa umi [lume] `sisse tuled, nii käib [kitsa peaga regi] riśta-räśta ja obune vidagu elu ette Hää; naard kas elo; lehmäd sõid nõnna vagasess kas elo Kod; poiss `rühmäss kas elu armass San; elu | saab Hlj IisR Khk ~ kargab Hlj Pal ~ tuleb Jõh ~ läheb täis Rei Krk Ran Se; elu (on) täis Hlj Jäm Vll Ran; ajab Ran ~ teeb | elu täis Kuu Hlj IisR Khk Mus Kse Hää Kad VJg teki(ta)b viha, ajab vihale, saab vihaseks, on vihane Mes sa ajad alade nüd niisugust siga`posmu juttu, sie tege elu täüs kohe Kuu; Mehed akkasivad `viimast tõst `narritama. Elu tuli täis ka Jõh; `trotsisid oma `louludega teist ning jälle [teisel] elu täis Jäm; vihastas teise kohe, elu sai täis Khk; ta tegi mu elu täis et ma oleks ta maha kohe lüönd VJg; elu `kargas täis, et mis sa mäńgid Pal; ah mul läits elu täis. karjal om kikk põld ärä söödet Krk; aab eńge ~ elu täis, aab vihale Ran; täl `väega elo lät́s täüs Se | nail lätt elu täüess, naa ei˽taha enämb petä˽sõta Har
3. eluavaldus a. liikumis-, töövõime, tervislik seisund; kasvuhoog `nendel (milli- mallikatel) on elu sies, nemad `liiguvad Hlj; pali tüöd `ninda et akkab juo elo `pääle `käimä Lüg; veri `seisab, siis käsi on `ilma elota Jõh; Kui tark on, siis pole meest olemaski, aga niipea kui tilga`viina saab on elu sihes Pöi; Ämmamoor puntsudas titel elu sisse Emm; Kas suad vitsaga laisale elu `sisse Jür; ta (vihm) ikka võt́tis teise elu viĺjale `sisse KuuK; nüid jääb juba jo elust päris viletsaks ma ei saa `lüpsta kudagi Pee; [ta] tegi edu oma pidulistele, aga ei suand elu `sisse Koe; poole eluge sai kätte [jänese] Krk; tońt tennu [soe], aga `soele ei ole elu `sisse tullu Ran; välk lei poole pää seest elu ärä Puh; ei ole täl (mõnel inimesel) elu ei `vaimu sehen, kohmerdap pähle; mes iks `väega ärä om `närtsenu, tol (lehel) ei tule enämb elu `sisse Nõo; õngukene kinni elu `jalgu seest vällän Ote; konh kõhna rügä, sääl om sinenińnel elu (põli); na jo eläse kõ̭iḱ, nail (mesilastel) om kõva elu sisen Har; mõ̭nõ um `piḱne löönü˽nii`viisi kah, et jääss poolõ elogaʔ (halvatuks) Rõu; `maahha olõ mitukõrd sadanuʔ, nii et elolda olõ Vas; ku [pikne kuuse] `süämehe `leie, sõ̭ss võt́t kasumise elo äräʔ Räp; eluga hoogsasti, kiiresti Noh, poisid, tehke niid ette eluga, et minema saame Kaa; Ära viida aega, ti̬i̬ eluga Hää; Mis ti̬i̬t, ti̬i̬ eluga Urv b. (iseloomust) `antud köige änam `mässas löŋŋaviht ta (nooriku) käde kerida. siis kuuleb kudas ta elu on - - kas on ea inimene vöi tige Vll; sel (lapsel) om ää elu sihen, si̬i̬ om ää eluge Trv; temä om iki üit́s eluge (elava loomuga) mi̬i̬s Hls || (laisast, loiust inimesest) sa olet nigu kuradi tuhkapuśs, sul ei ole `ellu ega `vallu sihen Kam; inemine om kohma, ei ello ei vallu Räp c. (esemetest, asjadest) Monikerd - - ans vunkrattast `oige `kaua `väntädä, et `muoturile elu sise saad Kuu; p‿saa piibule `inge ~ elu `sisse (tõmbama) Khk; Kui perenaine oli oma sönad ja pomisemise jätn, oln `vihtadel elu sihes (krati tegemisest) Krj; Akkasid suured auru`vesked, ni̬i̬ `vötsid tuulingute elu `välja Pöi; Ma katsu tulele elu uuesti `sisse `saada Rei; Jakobipäeva tuuled panevad veskile elu sisse Trm; küll om targad, ravvale `aava ka elu `sisse (magnetofonist) Ran; [esimesel lambil] noh tu̬u̬ oĺl `väikene tulõkõnõ siin otsah - -`hińkset ne `äŕke lät́s elo mant Räp
4. elamine; tegutsemine, liikumine `ühte lugu `aurigud `käisivad - - `Kunda sadam sie oli elu täis VNg; vanast õli elo `reie tuas Lüg; äi sii saa eluga `korda änam kuidagid, paljas vee tuisk käib üle [laeva tormiga] Khk; tühi maea, sial talus ei ole elu Var; reialune oli ja oma elu oli koa seal. reie `peksmised olid `öösse HJn; korra `oĺli si̬i̬ elu õege elav [palvemajas] Vil; olli lootsik käen, sõss olli elu `valla, omal rand olli `püündä Trv; jahude sehen om koi, aap jahu `ellu; nüid iki om na kiḱk joba elun (magamast üles tõusnud) Krk; ega ma koolu pääle ei `mõtle, ma `mõtle elu pääle; mõte om iks elu poole [raskel haigel] Nõo; Kui riih üless atõti, sõ̭ss `taati elo vahe`kambrihe Räp; `tõistõ `paika lätt elolõ Se || juo tuli one elul (põlemas) VNg; Kase puu sööd seisid köige kauam elus (hõõgvel) Krj
5. eksistentsiks oluline nähtus, tegevus jm Sie täma elu, kui `teisi saab `seĺjataga `põhjada; `Piimasupp sie `laste elu (lemmiktoit) `ongi IisR; See on laste elu kui nad liiva `auku soavad; Kust vee piir ää lõppeb sealt lõppeb roog ka ää, vesi on roo elu Pöi; muda ei tohi [kala lõpuste] `pääle minnä si̬i̬ om temä elu Trv; põld `ommegi nüid me elu (elatusallikas) Hel
6. (eksistentsi ajaline kestus) a. eluaeg, -iga; elukäik Mina olen oma `nuore elu ja keik vanad `päävad `üksinda eland Jõe; Elu `viereb `nindagu `ernes (möödub märkamatult); igal nuodal oli oma nimi ja moni nuot sai viel mittu nime oma elu sies Kuu; eks miu elo jo eletu Vai; Kes pööripää `sündis oln see poiss vei tüdruk, sellel oli elus suur varandus Krj; toatüdruk olen olnd elu `aega Pha; te akkate alles elu elama ja, mool o lõpetis varsi käe Muh; Elu igine, poja pöline (vastupidavast asjast) Rei; tahtn `rεεke oma elu, äi ole nutu eest saan Phl; mo `keskmese elo `põlves tulid jo vekatid `vällä Mar; me ei ole omal elul ajal mesilasi pidand Mär; ma ole ju elu`aeges rikas olnd, muul oo kaks emä olnd Vig; elamata elu oo alles ees Tor; ma ühe ilvekse lasin maha omas elus JõeK; kis seda elu ikke ilma vaevata saab ära elada Pai; `Varnja on elost saadik (ammust ajast) juba vene külä; elolaud one käe piäl. terve su elo õtsass õtsani; minu elo `nästvel (eluajal) Kod; Kui jumal elu `tervit annab [on sügisel palju õunu] Trv; mea ole elu sehen tü̬ü̬d küll tennu Krk; `mõtlet oma elu `pääle, et küll om kibedit `päivi ollu Ran; üits kooleb vara, tõene kooleb `iĺda, nigu kellelegi elu om määrätu Nõo; kolm kõrd ole ma elun ärä `eśsenu selle kuvve`kümne `aasta siśen Kam; Nüid küll minu elu `aigu om `u̬u̬nit kinnitedu Rõn; ku sa olõt umah eloh ka midägi läbi elänüʔ; nii häid `vorstõ ei olõ˽ma eloh vi̬i̬l saanuʔ Plv; Viido käve elo elleh no kõ̭gõ õdagidõ siiä `hauśma ja mullõ kosilaisi `tsoŕtsma Vas; Ja sai vi̬i̬l tu̬u̬ ülejäänüʔ rahaga `häste elläʔ niikavva ku uma elo otsaneʔ Räp; mu elo pääle haaruss varra Se; elus(ki), elu sees(ki), elun(gi) mitte kunagi, iialgi mina‿i ole eluski pidul käind VNg; elu `seeski põle tein Lih; mina ei ole elus `aige old Ann; ega `valged `varssa ei ole `ükski elus näind Lai; mina elu si̬i̬s `vorsti ei sü̬ü̬ KJn; elu sehen ei uneta Trv; ma‿i ole elunegi seräst `aisvat suppi söönu Nõo b. (viivitusest) Vai sa sis `sinne `huolid `jäädä `oite elu elämä, sis `torka `kiŋŋed `jalga ja mene `töisse Kuu; mia `üt́sin küll, et ärä sa elule (liiga kauaks) jää Vil
7. päevast päeva toimuv eksisteerimine, elamiseks antud aja möödasaatmine; (inimest ümbritsev) tegelikkus Elu on `nindagu pahem`päidi `temmatud `tasku (sassi läinud); Elu on `nindagu sibul midä `kuorida nuttajess Kuu; `Tallinnas õli küll väga ia elada. siis sain juba elole jalad `alla Jõh; Küll elu õppetab IisR; möni tüdib elust nii ää et läheb `oksa; `kiusas teist `ühte `jooni, tegi teise elu apuks Khk; Tüdär akkas `teisi `oidema, sai jälle eluse (elu läks kergemaks) Mus; Kudas elu läheb Kaa; selle mehega elu ei vädanud Vll; See nii ea, et tulite, `kuulis sealt kandi elu koa Pöi; tä elo ühnä ea korra peal põle paha egä viletsust `ühti Mar; ega ne inimese elud ole roosi ja lillide peal `ühti `puhku Ris; nüid on nende elud ukkas, `nüitsed inimesed `kiskuvad ja `riidlevad HMd; mu elu on `persses VMr; vai ma tiän, kuda ni̬i̬d aśjad ja elod siäl one; konn tiäb mes elo kueval mual, ja tiäb mes veden elo Kod; ei nii vana elu ei ole enam kedagi Plt; kikerdab oma eluga `peale ühest ädast `teise Pil; Es saa siss aru miastig, et naśte elu oles rassemp ollu ku pidi oleme Hls; ei mõista oma elu pidäde, elu eläde, elu lääp `untsu, elu lääp `alla; mis sa nooren eläd, si̬i̬ om elu, mis vanan eläd, si̬i̬ om vaev Krk; jah alamb `oĺli vanast elu küll, aga parembide es saa; mes om talu`tüt́rigu elu, paĺlass luu ja palanu koorik Ran; elun tulep viśt jälle midägi muudatust, elu käänäp üsnä tõese poole; tõesel om `endäl naene, a temä tükip tõese elu vahele ja aab tõese elu nii alvass Nõo; oh sa `taivake, kudass `kiäki oma `ellu ülevän piäp Rõn; ta `naksi mu elu pääle `käümä (kiusama) Har; Piimä pääl suvõĺ tu̬u̬ elu neh oĺl Rõu; timä taht ka iks ello elläʔ ilosahe Vas; kalast elo siin kottal ollegi Räp; umah eloh pidägu‿i `võĺssi Se; inemise jelo kui rataśs: lätt `kuiva pite nii muta pite, nii lätt kivve pite, nii lätt hämmet pite Lut
8. elulaad, -viis, -kombed; elujärg `kehvas elus ja `puuduses on saand `kasvatata neid (lapsi) Hlj; Elo ku `ilvessel, põlv ku `põtrakesel (vabast inimesest); sie on üks `kitsas elo, ei õle inimisel süä ei jua; `jõute elo Lüg; nüid noored tahavad `kergemad elu Muh; see pole kellegi elu olnd. seal oli sant elu mul Phl; mol täis `kindine elo, ei saa `jalga `kuskile kottu ää viiä; ta `lennas ea `kerge elo peal Mar; see talve elu teeb mu nõdremas Han; lääb kibeda elu `otsa (abiellub halva mehega) Ris; ja nüid olen selle aa kõik üksikud elu eland Ann; [abielurahvas] elavad rahulikku ja puhast elu Trm; vai si̬i̬ ühen elo, pualemehen, one kedägi; kõhna elo sa eläd; õt́sib `õlpu elo Kod; tema on `kergel elul (ei tee rasket tööd) Lai; [talvel] siss oli tare elu (tubane töö) `rohkem Pst; seast elu ei joole `ernen ka, miul om ää elu Krk; [olen] iki `kurba `ellu elänu Puh; ütsindä elu om kõ̭ige paremb Nõo; ei olõ vanan ää elo, iho om `kange ja tuim Võn; nüid eläme `väikest ellu nüid ei ole meil nii `suuri t́siku Kam; tu̬u̬ oĺl mul kõ̭gõ `armsap tu̬u̬ vana`aolene elu Krl; no um taa elo sääne, et ait um sälähn, taba kaalahn, tagavarra olõ õiʔ Rõu; kuŕal elol saa kuri ots; kõ̭iḱ eloʔ ommaʔ ärʔ eledüʔ, no om taa viimäne; vaiv vanass saiaʔ, vanal hüä elo Vas; `vaesõh eloh, armõtohe olõ ma elänüʔ; `tõistõ `jello lätt [abielludes] Se || (väga heast elust) Ia elu kui `muaneme `naisel ja `möldri sial IisR; Elu kui ernen, põlve kui põrsal Hel; elo ku immissel, põli nigu `põrsal Rõu; Elo nigu `hernel `maśka`pinre pääl Plv; Elo niguʔ `herneh Vas
9. majapidamine; talu(koht) laut oli, kõik lahutasime ära - - `selles elus (poja majapidamises) kõik siin IisR; nu̬u̬r mi̬i̬s tahab elo `siädä, ei õle `seńtigi; vedi maja`kruami, kõik mes elole taŕvitab aga Kod; mõned abielutavad sääl (Siberis), on `säädnud elu `sisse Äks; ku ma `lu̬u̬me pidäsi ja elu sehen (oma majapidamises) olli; `surri ärä kiḱk elu jäi maha Krk; suuremban elun oĺl tü̬ü̬tegijit `rohkemb, vähämbän elun oĺl vähämb Ote; ei olõ˽mul `aiga, mul elu kaia˽kotun San; Olõ˽nigu hao seen (tööga üle koormatud) ti̬i̬˽`rahvallõ süvväʔ, taĺlida ellu ja võta˽`kartold; meil om suuŕ elu: kümme `lehmä, ulga `laḿbid ja t́siku Urv; kos eloh paĺlo inemiisi, sääl tulõ paĺlo ütelüisi; tä häöt́ innembä `kaśse elost (majast) ärʔ Plv; esä `tahtse ka `endäst ello, tuĺl siiäʔ, ehit́ rihetarõ `pääle; lihha mõ̭nõh eloh oĺl `veekese Räp; `kõikõ nõvvo `riistu jeloh vaia Lut || (iseseisvast elust, abiellumisest) igaüks oli ikke oma eludes juba (elas omaette) Hlj; elu akatuse `põlbes sai ikki viletsust küll koa `nähtud Mär; ta akkass vahel oma elu eläme (abielluma); latse teeniv egäüits ja piav oma elu Krk; latse lähvä oma elu pääle, mes mä ütsindä ti̬i̬ Nõo; ku ma oma elule sai, söögi`puudust meil es ole Ote; ma˽taha tu̬u̬d et, tiä kah umalõ elulõ saa (abiellub) Krl
10. hoone või hoone osa a. (igasugune) hoone, ehitis – S saare puu `kasvab elude lisidal; kabel on kirgu ajas - - sihand kivi elu; Ütsa elus (palvemajas) keis teise pühabe öpetaja Khk; Vana `kartuli elu (kartulikoobas) Mus; kui kerk irmus külm `talve oli, siis ristiti kergu elus (kirikumõisas) Krj; elu `nöumbud Pha; lammaste elus oli pisike ahi, seal viheldi; üks o kala elu, teene vilja elu, kolmass riiete elu. nee oo ühe raeda all ne kolm elu Muh; vea rattad elu `alla (vankrikuuri); palvelu (palvemaja) Emm b. (rehi)elamu, elumaja; eluruum – S LNg Kod Urv VId mo vanamad pidasid ühe teise mihega maid kogu. teine elas oma elus ning teine oma elus; elude `palged vastamissi [linnamajadel] Jäm; piab `akma elusid `kraamima Khk; ma oli elu taga `marju noppimas Kär; olime kalame elus `kortris Mus; Eluotsaseinas oo kaks akent, üks toa, teine kambriake; `Tiuliste elus olid vanasti `seiksed roovialused `mõisates; Eluesine pühiti vanasti iga `laupa kenasti `puhtaks Kaa; kotsib `peale oma elude `ümber Jaa; elu esine `olli ikka kohe lõunat; eks te tulge elu `sisse koa Muh; Elud täna na `lämmed Rei; seal oo koa üks elo, kus üks vana inimene elab LNg; puadi uksed o `kińni aga elo pu̬u̬lt (korteri uksest) lähväd `sisse Kod; ostõti tu t́sit́sirät́t kah, ku haŕokõnõ tuĺl `ello; [toonekurgi] ei või elo `lähkeiste [lasta], õt tu̬u̬ kand `huśse kokko sinnäʔ noile `poelõ Plv; `kärbläse`rõipit om nii paĺlo et, pakõ˽vai elost `vällä Räp; jeludõ maja (elumaja) Lei; vaia jelo kabistaʔ Lut c. majakorrus – Kod M Ran Puh Krl akata kualimajale tõiss `kõrda piäle ehitämä. eks siis `panta preili ülemise elode piäle Kod; tõise elu pääl Trv; kate ~ kolme eluge maja Hls; karanu tõse elu päält maha, sadanu `surnuss Hel; `õkva kabeli veeren ääd kätt om tu̬u̬ kate eluga maja Ran; ülemine elu om majal `vastsõmb Krl
11. ese või selle osa a. toos, karp kella elu; prilli elu; `kumpassi elu Emm b. sahtel, lahter; vahe(ruum) Kui mo liigesnuga sääl seljakoti teises elus ka pole, siis ma küll unudasi ta kodu; Penaa·lil mütu elu Rei; rahakoti elu; kolme eluga kott Phl; [tagumine] `kanga lahk on `kanga elu LNg; kui sotivahed vähiksed, siis oo ühes `sumpas metu elu Rid c. Kate eluga ammed (särgid, millel ülaosa linasest, alaosa takusest riidest) Hls
12. eluase; kodu `nahknär linnab `öhto iĺla, puu kannu sees, kus ta elu on Khk; [läks] siiss seda `mõisad omale elule `korda `siadma et, tema akab sial elama Pal; si̬i̬ (häll) om latsel üit́s elu Krk; suvõl ollõv tä `Eevaĺdi majahn elol (korteris) Rõu; ta‿m ku `tuhkru, ei lääʔ elost `vällä (istub alati kodus) Plv; siih kala ello olõ‿i - - siiäʔ `maŕja `laskma tulõ Se
13. püsi, asu inimene saa siis elu mitte ku need (mustad tiibadega sipelgad) `ümber tulevad Emm; ema küt́tis `ahju, siis oli tuba `suitsu täis. isegi kaśsil ei old elu `olla KuuK; näd ammussavad valusass, ei anna elo `koski sul; sedä elo sul ei õle, sul one silmäd alate vett täis; ta näeb ärä, et meie siin üvä eloga (rahulikult) issuma; ühel vahel munadel ei õllud elo (mune kulus palju) Kod
14. (intensiteedisõnana) a. laus-, väga (tugev); üpris, lausa, täiesti Ta sai mu kääst elu mau`täiä [peksa] Jõh; elu`iidne vana puu, küll tema oli `õisa täis; elu`iitsed majad olid Ris; [hobune] elu `neĺla pani `sinna taha `otsa Plt; Sa eluull oma `ütlemisega KJn; Sa elukurat, vällä võtab enge Pst; elu tuult aap `sissi põrmadu alt; kummi `tuhle (kingad) periss elu vett täis Krk; nä ommaʔ elo kavvõh; elohüä; eloillośs Se Vrd elumane b. (vähesust rõhutavalt) Enge terä, elu terä Khn
15. (hüüatustes) meite sõnad pannatse `kirja, oh `elde elu Han; Oh sa elu (imestades) Amb; o elusõkõ, om taa ka‿ks tüü (kirudes) San

elu|vaim
1. hing, elu(märk) `viimaks `saadud ige `toine elusse, eluvaim sise Kuu; `seuke võimatuke loom, eluvaim o veel sees Var; kui ikka elu `vaimu sies on, ei ole viel `surnud Jür; inimene minijub ärä, on nagu `surnud, aga peräss tuleb elovaim `juure tagasi Kod; [mehel] vi̬i̬l eluvaim ollu sehes, ära peksetu, verine Äks; emä ojass `väega valuste, enne ku tu eluvaim mant ärä läits Nõo; timä om kat́s kõrd lõõgatu joba, näiss kas jääse elovaim `sisse Võn; süä nakaśs nii `kloṕma et, kas vai elovaim minekil Rõu; eläjäl ka õks om elovaim man Se
2. elavus, liikuvus `Tüdruk kui tulesüsi, näha et eluvaim sies, `kuśkil ei `seisa `paigal IisR; pole tal `söukest elu`vaimu sehes εga midaid Khk
3. (peremehe kujul ilmuv) talu kaitsevaim eluvaim ~ peremees ~ maja poterpüks Jäm

*iidam (väga vana[sti] või kauge[lt]) nee `iidamast-`aadamast saadik sugulased Khk; Sugulane või kedagi, niisamma `iidamast-`aadamast Jür; küll minu emal olid kõik mieles, kõik `iidamad-`aadamad aśsad JJn; Naistel veel trehvab neskeisi asju, mis iidamast-aadamast on korjatud ja seisma jäenud Trm; iidamast (ja) aadamast kaugelt, pikalt ja laialt, tühja-tähja (rääkima) räägib `aadamast ja `iidamast Khk; Akkab iidamast-aadamast peele, siis oo seda juttu nii pikalt Kaa; ta mõestab `rääkida `iidamast ja `aadamast Rid; eit vadistas siin kõiksugu uudiseid `iidamast `uadamast kokku Kad; Siis (videvikku pidades) arutati vana-vanaaegseid asju – iidamast ja aadamast Trm; ajavad juttu `iidamass ja `aadamass, `ilma ja muad Kod; Lää õi˽täl süä vi̬i̬l üle ka, mu aja pääle: irraʔ, irraʔ ja˽virra˽virraʔ, aadamast ja iidamast, alustass ja lõpõtass Rõu | Äi tεε iidamast ega aadamast (mitte midagi) Emm; ta kõneless mud́u üte jutu, mingu koś ta lää, iidamess või aadamess Krk

iivendama1 iivendama JõeK Koe Kad Urv/-võ-/, -õndõmmõ Krl; `iivendam(m)a, -äm(m)ä R(h- Kuu; -äma Jõh)
1. iiveldama, pööritama Igäkerd ku `pussiga ma `soidan, hakkab `hiivendämä `söämest Kuu; `iivendas südäme alt, tahaks nattuke `soolast `saada Hlj; `ninda nälg oli, et `aiva siest `iivendi; küll minu südant ~ süda `iivendab sies VNg; mul akkas sies iivendama Kad; süä iivõndõss, anna soolast Urv Vrd iimendama, äävendama
2. tuikama, valutama `Suuremad valu˛uod on jo läbi aga vahetevahel viel `iivendäb Kuu; `iivendab südame alt valutada VNg; siest `iivendäb, vähä `aavali `aigetab; Küll vahel südänt `iivendas (tundis südamevalu) Lüg; ammas iivendab JõeK; iivendab nõnna siest - - kui `kuśkilt valutab natuke Kad
3. korisema, kirisema koht `iivendäb [näljast] Kuu; `Tõinekõrd akkab kõht `iivendäma, tieb pikka pient äält Jõh; Tia mis kõhul viga kippub `iivendama IisR

ilmlik a < ilm2
1. mitteusklik, -vaimulik `ilmlik `surnuajapüha VNg; mo eest pole `ilmligud asjad (tants, peod jne) `ükskid kena mette‿nd Khk; `ilmlik raamat Pha; Ilmlik matas aa nüütsel ajal üsna moodis Emm; üks `elmlik inimene, põle `paptii·stlane egä `nõuke asi Mar; mõni `ilmlik lugemese `tuńdis kõrvast `ütleb, et nüid akkab üks nutulugu `peale Juu; laalavad `ilmlikka `laala Kod; ärä aia seast `ilmlikut juttu ja lori Krk; mia ole openu `ommi `lat́si iks jumala poole, na‿i ole `ilmlikuss `lännu Rõn
2. maine, maapealne kõik `ilmlikud rohod one jumal luanud Kod; Taa `ilmligu `kohtu sa sait külʔ rahaga är `osta Urv; ku taa `ilmlik elu õks joonõn om, siss om süä rahu Har
Vrd ilmalik
3. avalik asi tulli `ilmliguss Puh
4. (rõhutavalt) ilmatu a. (koos substantiiviga) tohutu, (väga) suur kos si̬i̬ `ilmlik nisuviin mis `viiti kokku Trv; tolle `ilmligu su̬u̬ sehen om liiva kondikõnõ Ote; tast om `ilmlik maa jalagõ minnäʔ Krl; timäl nu̬u̬ `ilmliku `rõiva `ümbre (väga paksult riides) Har; `ilmligu `uarma˽teie pääl Vas b. (intensiteedisõnana) väga nu kaara aki `oĺliva `ilmligu suure minu siĺmist Kam; `ilmligu˽suurõ˽kraaviʔ Urv; tu oĺl `ilmlik kaĺliss Har; `ilmliku ilosaʔ; sis sõidi nimä `ilmlik `suurdõ `mõtsa Se

imema imema R eP(e- Rid) Trv Rõn Lei, -ä Kuu Kod KJn T V, -e M San Krl; tgn imijä Kod, immej Vas Se
1. toitumiseks vedelikku või vedelat toitu imema a. piima imema, tissima moned `laskevad (vasikal lehma) ime, et siss tule ilus vasika VNg; laps `immo `soska; laps on old jo `kaua imemättä Vai; imeva laps Jäm; See (laps) pole `kuigi kaua `rinda imend, akkas kohe lutti imema Pöi; `lehmde all köin puugad, imen lehmad ää Muh; kut lapsel koera vega oli, siis `taples rönnaga imemesega Käi; mool põle `tääle imeda anda mette Mar; imeja lapse `küĺge ei pea soetõbi akkama Vän; kaśsipojad imesid Tor; udar on jo tühjaks imetud JMd; `niskesed imijäd lapsed, ni̬i̬d ei sureva ruttu; laps kummiga `iḿmi `piimä soro sidess Kod; lehmale `pańdi kärbis nina `peale, imes enese ää Pil; tallek imess esi ilusti; miu latse `iḿmeve kolm `aastet; imeve lait́s Krk; ku `varsa taheti imemäst võõrutada, siss tetti varsale serände võru Nõo; Neli nädälit lastass iks `põrstel imeda Rõn; padakunn `lehmi imebev Urv; kaśsil ja pinil poja imese alh Har; immej lat́s lää äi nisa külestki ärʔ; saa ai immeʔ, suu `väega om `haigõ latsõl Se b. (mahla, mett, verd jne) imema kus `kärjes magusa õli, siis õle `kõrrega imesin `vällä; kurat sa mu verest `ühte `puhku imed ja minuda närid (öeld vihaga) Lüg; `siplased imevad säält (kasekändudelt kevadel) `mahla Khk; mesilane emeb õie seest mett Rid; ta (laulusääsk) laseb mud́u inimese `piale, ime verd ega kedagi Lih; kaanid ja puutäid imevad kui pill verd täis VJg; meie `immimä neid imelille (õisi) Kod; erilased imevad ärä [herneivad] et `paĺlalt lõstad jääväd järele Vil; kel jala vigatse, `pandav kaani imeme `pääle Trv; puu purdiku om puu koore all, imevä toda `mahla Puh; pailhuśs immev inemise toidujou henne `sisse Har || kala pojad imevad `niiska Mar; luts imenä oma massa ärä Ran c. (pikkamisi) jooma; (läbi hammaste) niristama Täüs imend `endäst `nindagu kaan Kuu; se siga imeb `toitu Mus; Seda va õlut imetakse pärisest Pöi; `kärpsed imevad ja liristavad supi ää Muh; akkas `jälle `viina imema JJn; luamad `immid ludade sidess Kod
2. (imedes) üles või välja kiskuma, tõmbama `Petruol [jooksis õlitorust] `karburaa·turisse ja sield imes `muoturi `käümise ajal ohu ja öli segu silindri; Imev pump [kala edasitoimetamiseks paadist] Kuu; `luoma `sarved on `tehtod `miskä imeb ihu üles [kupupanekul] Lüg; Puu juured imevad maa nii kuivaks; Neid inimesi on küll kes imevad ussi kihvti `välja; Seep pesu ajal `silma läheb, kõige param lase teine `välja imeda Pöi; [kupusarv] imes `väĺla paha verd Amb; `immin mädä ja süĺtäsin; `uadriraud raiś tädä (veresoont) ja kupp imes sojan saanan; masin ei pidä eli. imeb ärä; puukasu imeb mahala Kod; siis ülevest [kupu]sarve otsa mant `laskje `immi, enge luhtige tõmmaśs `küĺgi Krk
3. endasse imama `vilne riie imend ennast vett täis Khk; Kuuse puu riist `seisis ikka `kerge, kuuse laud äi ime ennast mitte vett täis Kaa; Mäńd imeb ennast kohe vett täis, läheb siniseks kut kops Pöi
4. lutsima, lutsutama imeb käppa kui karu. kel ei õle midä süä Lüg; `lapse akkas mokka imemä Vai; lapsed imesid toppi; imes abend ikka Khk; vasikad imevad teinetese `kõrva Mar; imeb seda va piibu nodi Mär; mena armastan neid va kala `peasi ka imeda Ris; inimese põlves imesin lund ja JJn; imedä võid `kompeki. näridä ei tõhi; kui laps imeb `sõrme, jäeb käsi koevass. käsi on kõhnass imetud Kod; imess päielt; kas‿sa karu `viisi `pässa imet, et tü̬ü̬d ei viisi tetä Krk; mõni laits imep päḱkä, mõni imep `kaska `karvu Nõo; talvõl kahr maka ja imess käppä; `käärdepäävä sõ̭ss ollõv [karul] käpp `pi̬i̬nüss imet Rõu; muni imess huult, muni imess `päśsä, midä harinõss Se; käppa ~ päkka imema puuduses, poolnäljas olema si‿asta viljad `vaesed – saab talve läbi käppa imeda Khk; nii on sie `vaeste asi, vahest ime või käppa VMr; ime näĺla käppa kui tahad Plt; ime päḱkä, ku sa‿i viisi midägi tetä Nõo; mine mant, ime ḱäppä (nälgi) Se
5. (kuhugi) kinnituma või tungima `Köüe veul vois uon köüs `katkeda, kui `ankur kovasti `pohja `kinni oli imend Kuu; tämä (silm) ime juo `silgu `külge Vai; lutikas imeb ennast naha `sisse Khk; obukakul oo kurguall `oimerańts, sellega ta imeb ennast `külge Pöi; kaanid imevad ennast kohe naha `sisse Kad
6. kahjustama a. rikkuma, katki tegema ära mene, `kaanid imevad jalad `lohki Hlj; `silmud imevatta `laste `jalgu VNg; mereundid söövad vörgu silmad `katki - - imevad `katki löŋŋad Mus; Mere kakandid imesid võrgu ää Pöi; vee sees koań akkas mu `jalga imema Kos; b. (välja) kurnama, lahjaks või kehvaks muutma see seda `kohta (talu) küll imend Khk; kui poiśs käib paĺju `uassid tüdriku `juure, `ütleväd et, on tüdriku ärä imenud, muku `ammad on järel Kod; varss on vana ärä (kõhnaks) imend KJn; si̬i̬ om `kangest ärä imet maa, väge änäp ei oole; muu [vili] ei ime ninda ku lina Krk
7. `Ankur imeb (tuleb tõmmates pikkamööda) `pohjast `lahti Kuu; See (kuub) on nönda ää imetud (liiga väike tehtud) Pöi

himustama imustama (-o-) R(h- Kuu; -mma) Muh spor Hi(h- Phl) L K I(-ss-Kod), M(-em[e]) spor T V(h-; -mma; -õm[m]õ Krl); immustama Sa Hi(h- Rei) LäLõ Hää Saa Kei Kõp T, -õmõ San Krl(h-); himmustam(m)a Har Vas; em(m)ostama Mar
1. (suurt) himu tundma, (väga) tahtma või soovima `Iestläsed olid himustetud `tuplie `laeva`miestenä Kuu; nämä kaik imustivata `käiksi aga ei `saanu VNg; aga juttu `raamatusi en õle imustand lugeda Lüg; kaig‿`asja imustad, midä `silmäga nääd Vai; loom immustab paha `pεεle Khk; Vana oli surmani õlle immustaja inimene Pöi; ma immusta `värsked kala Emm; kaera kile, ma imostan ka seda Aud; imustadi noore `kuuga `kõiki tiha Ris; kaanid imustavad mudavees ika `olla HJn; minä en imussa `laubasel pääväl `tü̬ü̬le minnä Kod; ma imustaks küll seda tüdrukud võtta [naiseks] Ksi; siss võide paerast juvva niipaĺlu ku süä imustess Hel; kõllane `oĺli põlatu väŕm, es imustava rahvass Ran; oi ma imosti oppi Võn; võit kõ̭nõlda nii paĺlö kui hing himostass Kan; ärä immustõgu˽tõse varra Krl; midä näge, tu̬u̬d ost, ar himostass `kõ̭ikõ Se
2. kedagi ihaldama, iharust tundma mõni poiss imustas `piigada, ke õli tema südäme `kinni `kasvand Lüg; kui tütärlaps paĺlo `poissa emostab ja poesid käeväd, [öeld] jüsku va märä obo Mar; temä imu käi selle tüdruku `järgi Hel; poosi `tahtsiva toda tütärd iks immustiva Nõo; tä toolõ `väega himostass, tä om `väega sõbrah [tüdrukuga] Se

inimene inime van Hlj, Jäm Khk Muh Mär LäEd Pä K I M TLä, -|ne R S(-ei- Hi) spor L K I M, TLä TMr, -|n Vil Hls Krk, inimi|ne spor R, Khk Mus Kse Amb, ine- Võn Kam Ote Rõn San V(-õ Se), ineme Puh, -|ne Puh Ote Rõn Krl(-ni, -õ|ni), g -se (inimse Saa); ińemi|n, ine-, ineme|n g -(d)se Lei (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. (üldmõistena) inimene a. inimsoo esindaja; ant loom Inimene `arvab, jumal `säädib `kerda; Inimene opib `surmani Kuu; `Konngi `kruoksob jala all, `saadik sis viel inimine (hakkab vägivallale vastu); Siis õlivad kõik ühes unnikus (samas ruumis) kanad ja inimised; tämä (talleke) inimistest enäm maha‿i jäänd, inimistes (inimeste keskel) õli üless `kasvand ja õld Lüg; inimine on surelik Vai; ärra koer olnd εnam kut inime. `iĺla aja eest vahetand, üks (mõisnik) `andand inimese teine koera; inimesest uńt (libahunt) Jäm; looma porgandid ning inimeste (söögi)porgandid Khk; luu`painaja keib inimiste ja `loomade peel; kui kukulind ära petab, siis inimene `kuivab ära Mus; Liiva `võtmise `aegu inimese luukered tulid `välja [katkukalmest] Pöi; inimene lεheb ika vanemaks, aga töbi nooremaks vöi suuremaks Käi; Inimene otsib, kus parem, kala – kus sügavam Rei; koer ajab inimese `jäĺgi Kul; siis (menstruatsiooni ajal) ei tohigi kiriku `minna, inime peab puhas olema Lih; [ussist nõelatud] inimesel saab moa `sisse pandud jalg Kei; inimese käsi seda `eina ei `puutund (kõik tehti masinatega) JJn; inimese pahem jalg `piämä `võtma lühemä sammu Kod; [vanasti] sia sõive inimesesõnnigu ärä Krk; siss om [nõiutud] pulmarahvass saanuva jälle inimestess; jah, om ollu ilman `mõndagi, mes inimesel jääb `mõistmada; inimene aevastab, obene `turnap; sü̬ü̬k piäp iki inimest `u̬u̬tma, egä inime ei piä `sü̬ü̬ki `u̬u̬tma Ran; õnnetuss käib inimesi `mü̬ü̬dä, ega õnnetuss puid ja `kande `mü̬ü̬dä ei käi; miu `lambal om `õkva nigu inimese mi̬i̬l; ta (lammas) kuuleb inimeste eli, siss tuleb `sisse; vanast üteldi `ju̬u̬skjat `tähte et, tu̬u̬ `oĺli inimese elu vai eńg; ädä jooseb i̬i̬n inimest; inimene olna esi oma `õnne sepp Nõo; inemisel kah iks rahu (neerud) säĺlä sihen Kam; suure põvvatüki ku inemese pää Ote; Hobõnõ kumastuss nellä jala pääl; ime˽sõ̭ss ku inemine üte sõ̭naga essüss Urv; inemine um `eślik, puu `oslik Rõu; puśs um inemiste vitäʔ, olõ õi˽taa eläjä`lu̬u̬mõ vitäʔ; inemine iks saa inemisega˽kokko, mägi saa ai˽`mäega˽kokko; tuĺl iks eläjille hätä ni inemiisile kah; kana munaki˽`tikslõsõ˽pesäh, siss putu ui˽no inemise˽kokko üt́s ütegaʔ Vas; sääl (surnuaias) videĺ ka üt́s inemese pääluu maah Räp; inemisel üldäss hińg, eläjäl om toss Se; ińemin `mõtless un d́umal t́ege Lei; inemeist `peetäss sõnna pitih a hobõst uhi`lõ̭iga pitih Lut b. mees; naine Kaks önnistust on maa`ilmas – kui obusel sünnib varss ja kui inimesel sureb naine ära, inimene saab uue naise vötta Krj; tanu on inimese (abielunaise) peäs. egä tüdrukul tanu põle Juu c. inimfiguur vanast `tehti suri inimissi (hirmutisi) – vits püus Khk; tegime käbadest pisi inimesi Rei
2. üksikisik; kaasinimene; töötegija voib `olla on inimesi (tühi) juttu Vai; inimessi tuli nagu `pilve ja `panka Jäm; tuba üsna puhiseb inimistega Khk; Oli neid `kohti enne kus `tehti kõik uksed `aknad `lahti kui inimene surema akkas Pöi; suur töu inimeisi olle `möisas Phl; oli üks suur inimeste summ Mar; inimest maalt vädavad ja noot tuleb `kalda Kse; Üks inimene oo teise inimese uńt Han; Enne sõda eläs `Kihnus paõlu `rohkõm inimesi Khn; kaks inimest tulevad järel Kei; sie on inimesel `kerge mis inime on õppind Jür; [hunt] inimesesse `kińni ei akand Ann; kihelkonna ies pekseti inimeisi VMr; kui mets on lumega vangis, sureb paelo inimeisa Trm; `eeste õppa `vaśkad `mitme inimese, et ta kaŕjan `käimä õpib; eriläne ei seesä rahu inimesess Kod; sääl (luhas) oli kigil inimisil [taludel heinamaad] Trv; inimisi olli paĺlu sääl mõtsan; egä risti man olevet ollu inimese kogu Krk; oi inimesi om tuhandit `mu̬u̬du, nigu nägusit ja tegusit; egä `kiägi inime ei ole jo `raudne terve; inimene om nii must nigu üits trüpiss Ran; `eldet `anjat õnnistab jummal ja armastab tõene inimene (öeld andjale); temä `olli `kaenu siss inimese, kes `kartuli kuki ärä `aie; mes sa susit inimest, elä esi ja lasõ tõesel ka elädä; käib inimeste‿müdä, ega ta kedägi rahu ei piä Nõo; söögivahe `oĺle mõni paaŕ `tuńne, siss saeva obese ja inemise süvvä Võn; küll na om kadeda tõese inemise üle Kam; põimeti viie kuvve inemisega, aga põemeti ka kate inemisega Ote; suuŕ jago `põldu oĺl vi̬i̬l inemiisil teǵemädäʔ; või˽siin um paĺlo `pu̬u̬nuisi inemiisi; Egal inemisel umma˽küüdse˽`hinde poolõ Rõu; nuŕato `rõivaʔ säläh nigu vana tigo kõńd inemiise pite Räp; ku mi las `paatanu üle inemižide (oleksime rääkinud inimestest); ińemidse`lü̬ü̬jä (mõrtsukas) Lei
3. täisväärtuslik isik a. täiskasvanu; terve, tööjõuline isik `poiga sai inimese `kirja, juo `lieris `käidu VNg; ma oli ka üsna inimese eas Jäm; ta pole veel `öige inimine – laps veel; tehasse kirgul inimiseks (leeritatakse) Khk; et ema oleks veel inimene olad, aga see on `muistusest kehv Rei; kaera jahust tegid apurokka, kui ma juba inimene olin Rid; tä ikke igäs kohes inimese eest `välläs Mar; oma inimese `põlves ma ei ole seda (raand sõna) kuuln; kõik (lapsed) kasusid inimesese Aud; ma olin juba inime `rohkem, nad olid lapsed HMd; ega tema ei ole ka `kerged elu näind inimese päivis JJn; eks meie õllud kua nuared ja, inimesed; kui minä vi̬i̬ĺ inimene õlin ja maja pidin Kod; ühessa `aastane `aeti `luhta. inimeisi ei olnd KJn; kasva inimeses(se) Hls; temä om inimese arust vällän (85-aastasest inimesest) Krk; ammuss tu̬u̬ `olli, ku mia olli ka inimene Nõo; ta ei olõ inämb inemine, inemise koju `paĺlalt Krl; Katõ`kümne `aigu `peeti õks joʔ inemisess Har; tetäss inemisess (leeritatakse) Vas b. lugupeetav, korralik isik sääl `kaivikus (kaevanduses) on neid kel enämb ei õle inimise `õigustki Lüg; Mis `aia mulk, `räegi inimese `muadi aja auk IisR; nönda saab juut inimese nime Pha; See muidu üks tüdruku lapakas, see pole inimene; Sai ihu korra `jälle inimese `moodi `puhtaks [saunas] Pöi; Tämä oma iest inime kua Khn; Si̬i̬ on inimene, kellest räägitaks, ja si̬i̬ on obune, kellega sõidetaks Hää; mina pidasin teda ikke inimesest VMr; tüdrukud ja sulased olid kõiḱ inimesed Ksi; sest piäs aru `saama kis aga vähä inime on KJn; ka si̬i̬ mõne inimese temp Trv; ku tal lammast ega kana ei joole, sõss ta ei joole inimene Krk; oi küll om `albu mihi, temä ei `mõtlegi, et naene ka inime om Ran; igävene labusk om, ei ole midägi inimene; `vaene es ole temä meelest inimenegi Nõo; mis i̬i̬st na tapava! inemistel piäss üks inemise süä sisen olema Võn; no seo küll inemine ei olõʔ, se‿m ullõmb ku kurat́ Urv; tu̬u̬ oĺl iks inemise `mu̬u̬du (lahkesti) `vasta `võtnu ja ravinuʔ Rõu
4. individuaalse omapäraga (teat iseloomuga, vaimsete või füüsiliste omadustega jm) isik Inimese `muistadus (vigurivänt) Kuu; üks `püüdäjä, oma `puole `kiskuja inimine, täma kobika ei jättä Lüg; `Oidaja (kokkuhoidlik) inimine Jõh; siis ma oli jälle suur tükk inimest, koolis`käibija juba; vaimulikud (jumalakartlikud) inimesed; va kobin inime - - pole rahul kennega Jäm; ennem olga inimene `naertav kut nutetav (pigem lõbus kui kurb) Khk; Sõuke ise`sorti inimene teistega ta äi liigi; Ta on änam ikka `sõuke `mustaverd inimene koa; Ema oli taal koa `sõukse `valgeverega inimene; Kellel aruksed `ambad on, see on tark inimene; Noorelt oli nii suur kena `valge laari `näuga inimene Pöi; oli seda`moodu (rase) inimene Emm; näljased inimeised Käi; [öeld] et oh sa raibe inimeseks. see `neoke paha inime; kuib (vähese rinnapiimaga või ilma) inimene; `pehme inimene, järel`andja; raho (rahulik) inimene; üks pool totakast inimest Mar; mis sa `siukse tuhmi (mõistmatu) inimesega teed Mär; irmus varas inimene Var; siis oli raaviaĺlisi sii igast poolt koos, ikke aritud inimesi ja Aud; si̬i̬ on üks tüssägas inime, jala sääred ku matsagad all Saa; ta on üks targa vaimuga inimene Kei; vanal kuul `süńdind inime on õnnelik Rak; kui on niesuke püśs inimest, oh kuda ta siss käristab Sim; sai `armsast inimesest Trm; ega `mõistlik inime ei käi alati `simmanil Äks; `kangest ää inimen `oĺli Vil; no see on üks kahmakas inimest (suur) Pst; `siante obese`sorti (kergesti sünnitav) inimene; `sakste verege segät inimisi o küll Krk; sügisene päiv om nigu lühike inimene, säälsa·man om ku̬u̬n, pää ja perse kõik; `uḿne (sõnaaher) inimene; nüid om ka kidsidit inimesi ja om `eldit inimesi Ran; viina`võtja inimene; kittä inimene ta‿i ole, ta tükib `ki̬i̬li `kanma; sa‿let ikki täis (täie mõistusega) inimene; om ikki ää lõbeda `lõugega inimene küll Puh; aga ma‿lli siss `täitsä jõvvuline inimene; nii ilusa moodun inimese olliva naese paĺlaste tanudega; esi om kõrd inimest (tubli), aga ei mõesta `endäle mi̬i̬st valida; kullane (väga hea) inimene; näkkev (normaalse nägemisega) inimene; miu minijäss om `väega terävä sõnaga inime; om ike imelige küll inimesi ilman; ta‿s ole tü̬ü̬ ega oole inime Nõo; mis sa `kuulmada (kurdi) inemisega pahandat ilma `aigu Ote; ma võti nooreld naese, ja sai `õige inemiste seḱkä Rõn; oi˽ta‿m tuhandõrummaĺ inemine San; ta‿m vana heeba inemine; voolass (kärmas, virk) inemine Urv; tark koolitut inemene jo mõist ja tiid Krl; sai siss kuŕul inemiisil tiidä˽tu̬u̬ asi Rõu; ku‿t́ä no põnnuʔ inemine olnuʔ, jumala terveh inemine Vas; Lahke hannaga inemine (tütarlaps) Räp; häbendelejä inemine Se; usulene (usklik) inimene Lut
5. teat vanuses või teat ajastusse kuuluv isik täis`kasvand inimine Lüg; keskiga ~ kesk`ealine inime; vana pole ega noor ka pole, kahevaheline inime Jäm; nüid uude inimestel oo; teene oli vanalane inimene Muh; vanamed inimeisi peab `austama Käi; vanad inimest veel `ütleśt rabandus Tõs; `eńtsed inimest; noorepoole inimene; kes jo viie`kümne sees oo, see oo vanapoole inimene Aud; No muidugi, kus `nüitse aja inimesed änam Hää; vanuduse poole (vanem) inime Kos; parandas `suapid vanule inimesile Kod; minu `aegne inime, ega ta vanem ei ole Pil; vanemal inimestel oĺli [suririided] `ammugi `vaĺmis `tehtud; paelu `nu̬u̬ri inimeisi KJn; pääld viie`kümne siss om elänu inimene Hel; kae kos tat́tnõna, vai tükib suureinimeste jutu seḱkä Ran; mõlemba olliva `iälise inimese Puh; nu̬u̬r inimene sedävisi `lõugab ja `vannu inimesi susib Nõo; vanaaja inemise `ti̬i̬dsevä, konass ladem tuleb `väĺlä `aada Ote; vanal inemisel `oigap kõ̭ik ihu `säĺlän Rõn; ka kui no vanna inemeist vi̬i̬l avvustõdõss Krl; timä om jo elähhänüʔ inemine Vas; mino vanodaidsi inemiisi om [siin] Räp; `Paikina `nuori inemiži `pierrä Lei
6. teat ühiskondliku staatusega, tegevusalaga, päritoluga, soolise kuuluvusega, tuntusega jne isik `Jällä uus inimine tuli `juure (lapse sünnist) Lüg; ise `joude inimine aga süöb pali Vai; `leerimata inime; `leeris olnd inime Jäm; elamise inimene (jõukas); läks `sönna vanaks inimiseks (vanema naisterahvana koduseid talitusi tegema); körvaline inimene (tallu kuuluv sugulane või võõras) Khk; ma pole merepüiu inimene olnd Mus; teretamise `juures tehakse änamale inimesele pisike kummardus ka Vll; Kellel karused käed on, see pidi rikas inimene olema; Tüdrukune inimene (mitte abielunaine); Isasid inimesi es ole täna `kerkus kuigid pailu mette Pöi; palju‿s emane inimene jõvab `tõsta; saksa inimesed `ostvad `leiba Mih; ma selle aja elomaja inimene (majaomanik) olnd Mar; põle `kuśkilt prii inimest võtta suve `aegus kodu `oidjaks Mär; `lahti (maata) inimesed köisid `õĺga ja `villu viinutamas Kse; minu isa oli `lahtine inimene, mõesa moonakas oli Mih; luteruse usu inimesi oo sii vähä; me oleme `õige`usklikud inimesed Tõs; `teenija (tööl käiv) inimene PJg; `enne inimesed kuńsitegijad `soatsivad `aigusi `luomadelle ja inimestele Kad; vallalised inimesed, poosid ja tüdrikud; muil inimeisil vili `vaĺmis Kod; alama inimeste kõrtsis saksa kammert põlnd Vil; kõrulise inimese olli sannan ja sulass taren; ni̬i̬ om `täämpä mat́use inimese (matuselised) Krk; võhine võõrass inimene; ennemb kehvembä inimese seendega `ti̬i̬nsivä `eńdile `aastaleevä Ran; mia `küśse sedä`viisi et, mes inimese te olete Puh; peremi̬i̬s inimene, si̬i̬ piäb iks vara üless tulema; ku `vaene inimene `pernasess saab, siss om ku kaśs marun Nõo; `tutva inemine Kam; nüid ei ole mitte midägi sul saada, olet paĺlass inemine Rõn; `tüt́riku inemise `tapsõ ärʔ Urv; kes sääl vanan inemesen (sünnitusel abiks) oĺl Krl; üt́sik (mitteabielus) inemine Har; `Rõugohe um riḱkiid inemiisi kah matõt; olõ ei˽ma˽`pernanõ, ma‿lõ üt́s `vi̬i̬rmäne inemine Rõu; taa olõ õiʔ `huupiinemine, taa om ka aśa˛aijai (asjaajaja); tiiuline (teada) inemine, a mitte nimme `mi̬i̬lde ei˽tulõʔ; sääl (mõisas) oĺl külät siist `lännüisi inemiisi Vas; tuu talo inemine Räp; talomaja ineminõ, rikka talo ineminõ Se; pü˛ät (leeritatud) ińemin Lei; ilma pält tulnuʔ inemine, `määne timä um Lut
7. hrl pl suurema kollektiivi liige a. rahvas, rahvahulk tama läks inimisi `ulka: oli puol `lolli Vai; mia mäletä neli-viis `põlvõ inimesi siit egä talust Khn; sii inimesed on paelud kalamehed Hää; siin käib jo `ühte lugu inimeisi KuuK; si̬i̬ (küla) on ike siia pärast asutud kuda `jälle kost neid kogunud inimeisi Äks; kiḱk ma˛i·lma inimese Hel; hii sa, kohe om [kutsikas] lännüʔ inemiisi sekkä; timä (koer) om harinu˽tan tii veeren inemiisiga Har; läḱi är inemiiste mano Se || (sisekohakäänetes) rahva seas või sekka no lähämme siis `maale - - et ehk me siis `saamme inimestesse ige kuhugi Kuu; õli akkand inimisi tappama, `ninda‿t ei `tõhtind enämb inimisis magada Lüg; Mene jua `ninda abeme, et ei `julge enamb inimiste `menna Jõh; `katsuge `aeksasti inimestesse ~ inimeste `ulka `minna Ann; küll oli `kerge tunne, kui `jälle inimestesse `piasesin VMr; [metsavend] ei tõhi kohegi `väĺjä `tulla inimeisi Kod; tõne olli kasunu inemisin Rõn; ma˽ka‿ks hinnäst kobahuta, ma˽`tihka ai˽mud́o inemiisih ollaʔ Rõu b. oma pere või rahva liige minä õlen oma maja inimine; kui on `võerast `rahvusest siis ei õle oma maa inimine Lüg; inimesed kõik kottu ää Muh; meie maja inimesed läksid `metsa marjule Kos; [koer] mutku ot́sib aga inimeisi, muud kedagi VMr; tämäl one seetse `vaimu inimeisi Kod; oma inimese puha Krk; meie inimestel nii `suuri `sarnu ei ole [kui tatarlastel] Ran; kotu piab ikki inimest olema, kui tõese nurmen om Puh; niipaĺlu ku talun inemisi `oĺle Kam; [koer] kiä hoit inemiisi, sõ̭ss tu̬u̬ ku˽kotust är˽läht sõ̭ss `undass; kat́skümmend inemist oĺl laua man üle päiviliste Vas c. teat paikkonna elanik lapi maa inimesed (laplased); kuralased, Kuramaa ~ Lät́imaa inimesed; rannarahvas ning ranna äärtsed inimesed; Kihelkonna inimestel olid kiudud kuued Jäm; `Kopli inimeste `seltsis oli üks noorem tüdruk ka Khk; üsna `püsti Tagavere inimene Jaa; rootsi inimesed (noarootslased) LNg; Kasari poolt inimesed käisid siit maja`palkisi vedamas Kul; `Jaabre küla inimest PJg; minu isa ema olid `Ohtu inimesi Kei; Vadi küla inimesi `üütasse vadikesed IisK; vürsti valla inime ole mia; `Taĺnamaa inimese Hel; ma‿le maesamaa inimene, mia `peĺgä vett Nõo; Saarõmaa inemise om õks tõsõ (teistmoodi) Har
8. (retoorilistes hüüatustes või pöördumises) a. (imestavalt, etteheitvalt) mis inimene peaks nii paĺju rügama Khk; oh sa inimese mõru. [sellele] kes jurab ja `tapleb Muh; Inime `ahju ei `vaata ja lükkab `siivre `kińni – ullu asi Hää; Mis inime sina küll oled! SJn; oi `jummal sedä inimest küll!; oi kuradi inimest küll, selle viinanäĺläga tapab vai tõese ärä Nõo; mõni inemine nüit nii räbälin käip! Kam; ime et inemine nii juu! Krl b. (palve, soov) ole üvä inimene `kannada vähä `aiga VNg; ole siä nii üvä inimine, et `anna `miule raha `velga Vai; Ole kena inimene, tule Pöi; ole üks ea inimene ja anna `moole Mar; ole ia inime ja tule `mulle appi siga `tapma Kos; ole ää inimen, mine käi sääl ärä Krk; Ole onte inimene ja ti̬i̬ mes sul kästäss Nõo
Vrd ihmine, imene2, inimäne

hirmsasti `irmsasti Jäm spor L KPõ, KJn, -e Muh spor Lä PäPõ KPõ, Kõp Trv Pst Ran Nõo, -st Jõe IisR Muh Hää Ris spor Jä ViK, Iis spor TaPõ, Pst Võn Kam Kan/h-/, -ss Kod, -est Krk; `(h)irmusast(i) Kuu; `irmssast Jäm, -i Kaa; `jõrmsast Khn; `irmpsasti Ann Mus Kaa, -e Khk Aud Kse, -st Jäm Ans/-est/ Kaa Jaa Tõs; `irpsasti Jäm Khk Kaa Aud, -e Jäm Var, -st Jäm Kaa Mih; `ermsast Rid Vig Kir, -e Rid Juu; `ermpsasti Hi(-st Käi), -e LNg; `erpsast Hi(h- Phl), -e LNg, -esti Emm Käi
1. hirmuäratavalt, koledasti küll tema voib rumalasti `rääkida, nii `irmsast et Jõe
2. (kogust või viisi märkivalt) a. kõvasti, tugevasti, väga (palju) `vihma sadas `hirmusasti Kuu; mul ema `möistis neid `irmpsasti neid `loulusid Ans; [tapmisel seale] Römps `pandi nina `peele et äi `karjund `irmpsast Kaa; `öhtu, kui lamp toas pöleb, siiss tubru tikub `ermpsast tule lisidal Käi; ing täis, kirub ja vannub `irmsasti Mär; kaks `korda `eksisin seenel nii `irmsasti ää et Ann; läkastab `irmsast köhida Trm; ku kaŕjussed `irmsass ekotavad, kõhe sadu tuleb Kod; võerasisa `irmsast `oidis meid Pal; sääse salvava `irmsaste `täembä `õhtu Trv; [mehed] edetaren pusõlnuva ja purõlnuva ja `irmsast `rü̬ü̬ḱnüvä Võn; ja köögi`tüt́rigu, nu `pü̬ü̬rsevä `irmsast `naarma Kam; süä `hirmsast valotass Kan b. (intensiteedisõnana) (üli)väga, tohutult siel oli `hirmusasti `hülge siel `kaljul Kuu; Kivindi tänavas oli nii `irpsasti palju kivisid olnd Jäm; sis‿nad `kuumasid `irmpsast `kangest meitele `järge Jaa; pruudil olid `irmsaste pikad `leieri sabad Mär; `irpsasti oli enne tööd Aud; nii `irmsasti vett oli täis [kartulipõld] Pee; vanger kisendäs `irmsass kõvass nagu kured lähväd sügise Kod; minevasta oli nii `irmsast `õunu Lai
Vrd hirmsade, hirmsahe, irmsald, hirmsalõ, irmu, irmuliselt, hirmutudõ

irra-irra int Lää õi˽täl taa süä vi̬i̬l üle ka, mu aja pääle: irraʔ irraʔ ja˽virra˽virra - - alustass ja lõpõtass Rõu

isahuss isah(h)u|ss Se Lut, -śs Räp, g -sõ; isa˛uss Lei
1. (söögi)isu; himu võta raasakõnõ `leibä, et saat isahusõ är aiaʔ Räp; isahuss süvväʔ, määnest süä kuts; söögi isahhuss tuĺ Se; mul um suur isahhuss tuud ni tuud süvväʔ Lut Vrd isa2, isaldus
2. ootamatu mõte – Lut

hivvama hivvama
1. tahtma, himustama süä hivva siseh - - taht midäge; mo süä hivaśs toda `poiśse Räp
2. Kõtt ivva (valutab kergelt) Räp

*jahvahama süä jahvahass kui midä pahanduist tulõ, olõ õi rahu `süäme man Se Vrd jahmatama

jahvahhuma jahvahhuma Lut; pr (ta) jahvahuss Se ehmuma süä jahvahuss Se; sa istut, tõńõ tuĺl, sa jahvahhut Lut Vrd jahvahtuma, jahvahutma

jonni|pulk
1. jonnipunn See inimene on oma tegudega päris jonnipulk Saa; temä om üit́s piḱk jonnipulk Trv; ossa `väike jonnipulgak; nää, `miante, süä täis, juśt ku `väike jonnipulk Krk; `assa jońnipulk, vai tiä mugu jońn ja `kiusass inne Kan; vana jonnipulk ei `kullõʔ `ki̬i̬lmiist Räp Vrd junnipulk
2. mustlaselukk jonni`pulka ei pane egäüits kokku, näid om `mitme viguri pääl Ote
3. abivahend võrgukudumisel jonnipulk, seande `väike lipits om küĺlen, kellega laiali kisuti, et silmä nätä om Trv

jooksma `jooksma, `joosta (joosta) u hv SaId Hi K, Trm Lai; `juoks|ma, `juosta (juosta) Ris HaId Jä ViK((juaks-, juassa HljK); da-inf `jooksta ?Rei ?Mär Lai, `juoksta Amb Sim; `ju̬u̬ksma, juassa Kod; `juokse|ma, `juossa R(-maie Lüg; `juakse- VNg Jõh; da-inf `juokseda Kuu VNg, `juassa Jõh); `joos|ma, joosta (`joosta) spor Ans Khk, SaId Muh Hi L (`juõs- Khn; `ju̬u̬s- Hää Saa) KLõ(`juos- Ris Hag ?Koe Sim; `ju̬u̬s- KJn) Äks Ksi; `joosk(e)ma, joosta SaLä Kaa/da-inf joośkeda/ Krj; `ju̬u̬sk|ma (juuśk-), `joosta(ʔ), joosta(ʔ) eL(-me M; da-inf `ju̬u̬s|ke Trv Ran[-kõ]; `jooska, `d́uuskõʔ, `d́uuska Lei, `ju̬u̬skaʔ Lut); pr jookse- spor eP; `juokse (`juakse-) R; juokse- (juakse-) HaId Jä ViK Trm Kod, jokse- spor Amb Pee ViK Trm Lai Plt; joose- S L(joosse- Kul Tor, juõsõ- Khn), HaLä(juose- Ris, juosse- Hag, joosse-, joose- Nis Rap) Jä(juose- JMd JJn Koe), ? spor Sim Iis(juose-), eL
I. intr, hv tr (inimestest ja loomadest)
1. a. kiirete sammudega liikuma (kiiremini kui käies); ruttama; kihutama laps vadib `juokseda VNg; lasin `juoksemast `külge `luomale Lüg; nürgitseb tasa joosta Jäm; `lambad panid tulise `vaardiga `joosma Käi; loomad `joosvad rüsinäl `lauta; sipelgad `joosad Tõs; Must kaśs on vahelt läbi `ju̬u̬snu (s.t on tülis) Hää; läks mödä teed `joostes Juu; ega iir magaja suhu ei joose Ann; Obune `juoseb täit väge (ruttu) Koe; küll lapsed lülisivad `juosta Kad; lähäb pu̬u̬l-juasse Kod; tiolapsed on `mõisas `joosnud jala rehe; ööśsi `joosnuva rehe ära (on jalgsi terad viljast välja sõtkunud) Ksi; Eks isigi sai noorelt paĺlu `ju̬u̬stud Vil; õńn ku magajel kassil iiŕ ju̬u̬sk suhu Trv; ärä joosta sedäsi `nu̬u̬li mitte, `vaade enne ette, ärä joosta uisapäisa; karjalatse jooseve ennäst ärä, `rindealuse paistedet; `kerge jalage, pu̬u̬ĺ joostan lää periss Krk; siĺmist `müüdä `juuskma (tähelepanematult mööduma) Puh; neli `neitsit jooseva üle nurme, üits ei saa ütele `perrä, tõene tõist kätte (= ni̬i̬ om ratta, neli `sõ̭õ̭ri) Nõo; paŕemp põrss `persen ku perän ju̬u̬sk Krl; puĺl oĺl karja mant välläʔ `juuskõnu; śuul (siul) ei olõ `jalgu nätäʔ, a `siski kõvastõ ju̬u̬sk Har; Ju̬u̬sk jalaʔ alt ärʔ (s.t kukkus maha) Rõu; neli hobõst om taĺlin ja viiess ju̬u̬sk `ümbre taĺli = vardad sukakudumisel Räp; lasõ vaesõ mehe hobõsõl ka `joostaʔ (lase mul kõnelda) Se; galoppi, kiista, nelja, nörki, seatraavi, sörki, teldrit, traavi, traavlit, tuhatnelja, võidu, võitu, ülejala jooksma `traavi ei `joua `nindapali `juossa kui kaloppi; kui obune jänekse `muoti ülejala `viska, siis `üella, et `juokse `neĺja VNg; kerib `juossa, ega siis `traavi `juokse Lüg; pojat `juoksot `kiista Vai; obu jooseb üle jala (mitte liiga kiirelt) Jäm; obu jooseb `raavi, εt ta mette `nelja äi aja; obu `jooskes tuhat `nelja, üle jala aides; obu jooseb `sörka Khk; laseme obuse `sörki joosta Vll; obu jooseb `nellä, ülejala ehk `nellä; kui ta mud́u jooseb, siis jooseb `traavi; jooseb `nörki Mar; `raabi jooseb ja `neĺlä jooseb, see oo üks puhas Vig; va uńt võtab `sörki peal `juosta Ris; aga me obone `joosis `teldert täna Juu; se obene jokseb eest `neĺja ja tagast `traavi Trm; ku obene ilosass trahavi juakseb Kod; ku vene `roika olli, siis pitsiobese laseve kalop̀pi ja `keskel joosep `raavelt Krk; mia joosi enne obesege `võitu, nüid ei saa kukege Hel; ma lassi `sörki obesel joosta Puh; obene joosep `traavi, `lendäp nigu lind edesi; si̬i̬ puha jooseb `neĺlu Nõo; tsia`trahvi (väikeste sammudega mitte kiiresti) `ju̬u̬skma Ote; kasa noʔ hobõsõga `võiḱi jouat joostaʔ Har; hopõń juusk `traali Vas; kadalippu jooksma sõjaväeline peksukaristus 17.–19. saj inimesed `laśti kadalippu `juosta viel treegi aal JMd; soldatid juoksivad kadalippu üksteise järele VJg; läbi lipu `juuskma Vas || fig neid `lapsi `lastakse mud́u kadalippu `joosta, ei `panda `tööle Juu; kiili, kiini (~kiiniga) jooksma palavaga `luomad `juoksevad `kiili Jõe; lehmad jooksvad `kiili sabad `selgas `sirgus Emm; lehmad akkabad `kiilu `joosma Mih; joosed `kiili nagu veis saba `seĺges Juu; ku na sügüse poole karguteve, siss jooseve `kiimi Krk; eläjäʔ kiiniga `ju̬u̬skvaʔ kõvastõ Räp; `ju̬u̬skva `kiini, pagõhõsõ kaŕa mant Se || (ühendites) midagi ägedasti tegema, kallale tormama; fig ründama, sõimama `Juokseb `toise maha (upsakast inimesest) Kuu; põle kellegi `peale juosn oma `suuga Muh; loom `uhkab teist, jooseb saridega teise kallale Kse; oma sõnadega jooseb su `kandu `kińni Kei; sa joosed kohe teesele ninä `peäle raginaga Juu; vata mul viel `naakma`ńni niesukst, juokseb vanainimese näkku `kińni Sim; `joosos minu silmile (st hakkas sõimama) Plt; siĺmä pähen ku õlesööjäl, sü̬ü̬ss ärä inimese, joosess `seĺgä periss (vihasest inimesest); äkiline, ju̬u̬śk `tormi `seĺgä nõnda ku Krk; nii täl lätt süä tävvest, tä hot́ joosõsi `küĺge tõõsõlõ Se; tormi jooksma `tormi `juosti `linnale `pääle ja `võeti `vällä Lüg; nad `joosvad ühna `tormi (poodi ostma) Muh; mehed läksid `joosid kohe rinnaga `tormi `vaenlasele `vastu Tõs; obosed `juosvad `tormi edaja Ris; ette`vaatlik inimene `ilmaski ei jookse `tormi Plt; susi ju̬u̬śk tormihn pääle, haaŕd `lamba ja lät́s Rõu || fig kedagi endale püüdma; liiderdama midä sa `juoksed tämä järel, egä tämä sinuda ei võtta Lüg; ise täiś mies juakseb lipaka järälä VJg; tuleb seda iḱe äbist panna, et naesterahvas jookseb liiast `ümber meesterahvastega Pal; naise ja tüdruku joosive sõa aeal meeśtel perän ku sia kari Krk; va lita, kis `jooksva poisse `perra San; tel ju̬u̬sk õks kõrraga kat́s kolʔ miist takan Har b. pagema, põgenema See `kange poiss, see töö eest äi joose Pöi; ma `joosi eest ära, `joosi `nurka Emm; vangid `kargan vangimaeast ää, pann `joosma Tõs; pist `juosma nende käest Hag; olli ärä joosnu, är pagenu Krk; ku˽ma piniga lät́si, siss [lambad] `pańdi kõ̭iḱ pakku `ju̬u̬skma Har; peni ju̬u̬śk tuda sutt pakku; ma‿i olõss tihanu nõ̭nna ka `nõstaʔ, ma‿lõs häbüga `mõtsa joosnuʔ Rõu c. kiiresti kuskil käima v midagi tegema unestas rätte maha, `juokse tämäle järele Lüg; Teeb joostes see töö ää Khk; Jooska ta korra saadu taa loomi vaatma Kaa; mεne korra joostes toa `juure Muh; Mine korra juõstõs põllalõ ning tuõ mõni porgandi supissõ Khn; ja siss nad `juusid parsil üless Hää; mis sest kasu on, kui sa joksed kuue seitsme`teiskümne `aastaselt [mehele] Pee; Taavi joosep `lauta `kaema [lambaid] Puh; mi‿sa tõist joosutat, sa võid esi ka joosta Nõo; kõ̭iḱ joosiʔ `ümbreʔ, et illoś hopõn Vas; Mi̬i̬s krat́se vi̬i̬l kõrvatagost ja juuśk moro pääle `vällä `kaema, et vaśt naaśõ kätte saa Räp d. sageli kuskil käima; ulama, hulkuma; mitte paigal püsima mittu `korda saan selle perast `juossa Jõe; mida sa `ommete `juoksed säl kirikus `ühte `puhku VNg; `juokseb `ümber, ei `viitsi tüöd teha egä kedägi; sie ei piä `ammeti `kinni `kuski, ühest kõhast ikke `juokseb `vällä, `tõise akkab Lüg; Nüüd `tütrikud ja `poisid `juaksevad kahe `kolmetõist `aastani jalad `perses (s.t ei tee tööd) Jõh; [Ma] jooskesi mütu suid küla lammaste järges Kaa; kus `poole sa joosed `ühte `jooni Muh; mes sa ilma asjata joosed Mar; [lapsed] `joosvad oma pead mööda `ringi ja `ulkuvad kus `tahtes; `joosis pimedast peast, ei `mõtle ette ühti, pärast kahjatseb Mär; missa joosed sii mud́u `rinki ratast Tõs; `jooksvad ja töllerdavad PJg; joossed mud́u, mürad `piale Nis; on nagu üks kahe pere koer, juosseb ühest uksest `sisse ja teisest `väĺla Hag; mis sa joosed `tühja, pea laiale `otses Juu; ta juokseb uisapäisa JMd; nägin ikke, et joosevad üksteisest läbi, räägivad sala Ann; jooseb `peale `siia-`sinna Tür; ma juoksen kõikse pääva, jala luud `õhta valutavad VMr; `juoske, `juoske `palja jalu, kured tievad `nairid `piale [jalgadele] Kad; pane või pudelisse, ta ei püsi paigal, igale `puole jokseb Sim; Triinu `jooksis kõik `tohtrid läbi Ksi; mis ta oma `jooksmisest on saand, sialsamas kus teisedki (s.t ei ela paremini) Lai; kikk kotuse olli läbi joostu Hel; joosep ku tuesupää, igävene joosik, jälle joosep parembat `kohta `ot́sma Nõo; Tõńõ ju̬u̬sk `mü̬ü̬dä `ilma nigu pini, ki̬i̬ĺ veśti pääl Urv; kas tast no mõ̭ni `tü̬ü̬mis saa, ta‿m tad `ju̬u̬skmist harinuʔ, tast ei˽saa muud ku ilma joosik Har; Ta (teenija) joosk kui vesi ilma pite; `tühjä `juuskma Vas || fig kõhulahtisusest `õue vahet `juoksma Ris e. mardisandiks jne käima; teat (jooksu)mänge mängima kui kadribe aned `joosvad, siis o ulk inimesi koos Muh; pikka linu `joosmas. mida pikem külas käik sul oli, seda pikemad linad pidid tulema Noa; sańdid `joosvad ikke maŕdipääva `lauba `õhta Mär; poisid ja tüdrukud `joosid mäŕdi`sańti Rap; kaŕjussed `tõmmavad ja juaksevad ümmer kü̬ü̬ni `kuĺli Kod; noored inimesed jooksivad `marti Lai; kas ti käve noʔ `luśti `ju̬u̬skman Har; märdi sańdiʔ `juuskva mäŕdi `puulbä Plv; leske, nukku jooksma `nuored kävid aeva `leske `juoksemass (s.t tagumist paari) Kuu; ku nukku joosiv, tüdruk ju̬u̬śk ehen, poiśs keriśs `järgi Krk f. fig põhitähendusega seostuvaid rahvapäraseid võrdlusi ja piltlikke väljendeid `juoksis nii et `putked `välkusid Jõe; `juokseb ku välk; `juoksi justkui sada `paari `jalgu all; juoksis ninda et päkkä alused õlivad tulised ~ jala alused `välkusivväd Lüg; joseb nönda‿t keel louast `väljas Ans; Joose naa‿t ing armas sees Emm; poiss `joosis naa et tuli `välkus Käi; niipalju juoksid kui jälad `andsid Rei; [Nii kiire, et] jookse või sarved seina Rid; jooseb nii et jalad rakkos Kul; poisid `joosid nagu põdrad Tõs; jooseb | ku tuulispask ~ nagu kana muna valus ~ et jalad löövad kuklasse Tor; j. nagu oleks tuli taga Vän; Jookse nagu koer (kui on palju käimist, tegemist); Jookseb, et jalakannad löövad uperkuuti Ris; jookseb kas kopsu `lõhki omal Kei; jooseb nagu kits kuse järele Juu; `jooksime järel naa, et kas `tahtsime `lõhki `juosta `eńdid Koe; Jookseb nagu härg kiilis VMr; j. nagu säde ~ nagu pipart Kad; j. kui tuul Rak; nõnna kerisin juassa, et jalad ei `puutnud mua `külge; `ju̬u̬ksi nagu mua põrus Kod; Jookse nüüd, tuur sul tules, teine p-s Pal; `jooksis kiirest, nõnna et keel veśti pial Lai; joost nõnna et jala kannad käind möda perset Plt; Joosevad ümber nagu soldani võtjad; Jooseb ümmer nagu jahi koer lõuad laiali pääs ~ kui hirv Vil; j. jüst kui jänes ~ ku lõvi Trv; joosi ku jala võtive Krk; ju̬u̬sk nii et vitt vatut Ran; ma `joosi nii et jala es putu `vasta maad Nõo; juuś nigu saba `järgi ei saa San; `väikene lat́s ju̬u̬sk nigu kukkõlõss Kan; obõsõ joosnu ku‿plaḱin, nigu üt́s udsu joosnuʔ Urv; tiä tulõ joosten ku nahhin Krl; joosõʔ nii kõvastõ ku sul `jalgu om all; ju̬u̬śk | nigu hand is saa `jäŕgi ~ nii et jalaʔ tuld lööväʔ Har; ta ju̬u̬sk nii kõvastõ et | ki̬i̬ĺ ola pääl ~ jalaʔ `kukrohe kääväʔ ~ kas vai nahast `vällä Räp || See jookseb võlgade eest ära (liiga lühikeste pükstega inimesest); Ega se ka pead puusse jookse (pikaldasest inimesest) Kuu; `ninda `ruemus, et `juokseb saba `seljas Hlj; Jooseb vesti nööpe mööda üles (ninakast vastusest) LNg; Jooseb seenad maha (kärmest inimesest) Mär; ära `jookse `peaga `tulde, `mõtle ennem (ennatlikult, mõtlematult talitajast) Kei; sa jooset päädpidi `tulle (id) Hel; Ära joose saivast makku (kärmest) Ran || rumalast inimesest On vähe vastu puud joosnud Krj; ma ole sanna `seina `vastu `ju̬u̬sknu Trv || rasedast tüdrukust orgi `otsa joosnd PJg; Pulga `otsa `ju̬u̬snu Hää; Poiss vasta jooksnud Kad
2. paarima; paaritama sarv `luomad ja obosed nied `juoksevad ikke kevädest jago; lase lehm ärä `juossa; kui ta (lehm) tulaval `aastal ei `juokse `ärgil, siis jääb `ahtrast Lüg; `joostud lehm, kui puĺl on lehma ära `jooskend Krj; meil oo muist `lehmi `joosmata alles; see tüdrik `olli ää `joostud (sugulises ühenduses olnud) Muh; lehm ond `juõstud Khn; ärg on lehma ära juost Sim; si̬i̬ [tüdruk] õli üle juastud, poeg `võtku ärä Kod; muĺlik ju̬u̬śk ärä õhviti Hls; tää, ka ta (lehm) joosnuss sai, ei otsi änäp Krk; lehm om ärʔ joosnuʔ Krl Vrd jooksetama, jooksutama
3. intr, tr (peam vedelikust) a. voolama; nõrguma, valguma; eritama; tilkuma jogi `juokseb; nenä `juokseb, ei `tiie kus olen `külmitänd Kuu; kevadel kased `juoksevatta `mahla VNg; `juoksi `aader `päivä läbi, ei saand `kinni; `paise akkab `juoksema; nenä `müödä `juoksi vesi (higi) kõhe maha Lüg; ise akkas `vähki `juoksema ja siis suri; ikkunad akkad vett `juoksema Vai; körvad `jooskvad mäda Jäm; raand jooseb üle; nee `küinlad `jooskvad nii pailu; küinal jooseb rasva maha; `riided pannasse nörisema et vesi `väĺja jooseks Khk; kui tuluk suureks läks `jooskes [supp] keik tulele Pha; `Soonda küla oo soone peal, soon jooseb läbi Muh; selmad `joosvad vett; suu jooseb ila Emm; sitt akkab silmile `joosma (öeld kui laps v viletsam inimene vastu vaidleb) Phl; meri möönab, üsna jooseb tagasi Rid; puud `telkovad, puud `joosvad ühnä sorinal Mar; vihm jooseb `kaosse pealt `sisse; suured pisarad `joosid mööda palesid maha Mär; ema kraav o see, kus vähämad kraavid `sisse joosevad Kir; `vahtrad `joosvad [mahla] Var; meri juõsõb maha (meretuulega lained ujutavad kalda üle) Khn; paese pakitseb, akkab `joosma varsi mäda `väĺla Vän; tiik `joosis kuevase Tor; `tehtas pais `lahti ja vesi jooseb maha Hää; tuul lääb sis idas, ku meri kuevaks jooseb Ris; suu jooseb `koola nagu rumalal koeral Juu; tie palava `aaga mäńd `kat́ki, juokseb seda `vaiku KuuK; `riastad joksevad VMr; suu akkas kohe vett `juoksma kui `toitu nägi; kui põlve ila `väĺja jokseb, siis põĺv on `kange Sim; kaśk juakseb; vesi juakseb `veskiss läbi - - mes üle`liigne, lähäb liiass silmäss ärä, mueto vesi akab üle tammi `ju̬u̬ksma Kod; aav jooseb õis vett Ksi; õlle kurn jooseb Pil; kaits oea joosive `sinna `veśke `järve kokku Pst; ila ja vattu ju̬u̬sk suust `vällä Krk; `tuĺli valu vihm, kõik kraavid joosiva; kaevass oma ädä, `endäl siĺmä joosiva Ran; misa sitast kität, mes läbi rataste maha joosep (teenimatust kiitusest) Nõo; siist joosep läte `väĺlä Kam; noʔ om jo pańg `malhla täüś `ju̬u̬skõnu, see kõiv ju̬u̬sk `väega kõvastõ; mõ̭nõl `ju̬u̬śkõva˽rinna˽`piimä, neil om paĺlu imemist; ta om hää iiśkańn `lu̬u̬mõ vallaʔ, ta ju̬u̬sk häste laḱka; ta vere`ju̬u̬skmine piät `saisma `pandma, muidu `ju̬u̬skõva soonõʔ verest töhjäss Har; `kaardaʔ `ju̬u̬skva, kõvastõ satass Rõu; silmä `ju̬u̬skvaʔ `rahka Räp; sõrmõ `lõikat arʔ ku pand́ `ju̬u̬skma; nii maʔ taha tu̬u̬d `sü̬ü̬ki ku `süägi ju̬u̬sk vett Se || (kuupuhastusest jms) `naiste`rahvad `joosvad `valged; `valged `joosvad Emm; naistel, ku tõsnd oo, sis `valged kuukerjad `joosvad Mar; naeste`rahva punased `joosvad Tõs; ma täna naa `aiglane, asjad (menstruatsioon) akasid `joosma PJg; `valge (meeste seemnevoolus) jookseb Trm; kui kuu`riided liiass juakseväd, siis kiädetässe ti̬i̬lehe `varsi Kod; `valged on [naistel] väga `rasked ja `jooksevad kõvasti Ksi; kuu `rõõva om ümmer, punatse joosev Krk; ihu `ju̬u̬skmine (kuupuhastus) Kam; tu̬u̬l [naisel] ju̬u̬sk `valgõid Har; `valgõʔ `juuskvaʔ (seemnevoolusest) Plv; umaʔ `ju̬u̬skva kabõhisõl, `valgõʔ Se || (kõhulahtisusest ja gaasidest) perse jooseb taga mis lörinal Mär; sea `põrssad, kes läbi joosevad, neist ei `saagi `asja; Takka jooseb kui jõgi (kõht lahti) Vän; perse jooseb kui kohin (liigsetest gaasidest) Ksi; kõtt om `valla ja jooseb läbi Hls; pask vedel, joosep perän nigu nellä`kümne `numbre niit; pi̬i̬r jooseb taga Ran; `naksi kõtust läbi `ju̬u̬skma San; mõ̭nõl puss ju̬u̬sk, alasi `pussass Krl; mul `ju̬u̬śk iilä sisest läbi Har; misa˽taal `persel iks alati last joostaʔ, misa˽pussudõʔ Rõu || (kalade kudemisest) kalad `juoksevad `marja, `niiska; `marjad ja `niiskad on `väljä `juosset, kalad on kudened Kuu; kalad nii kudumas, et mari jooseb `välja Khk; kevade kala jooseb, mari jooseb ära Emm; kala marjad `joosvad `vällä Mar; mari ju̬u̬sk `vällä kala seest Krk; kala mari `juuskmada Puh; kala ju̬u̬sk `marja, noʔ om `kangõ kudõnõmise aig Har b. lekkima, vedelikku (hv muud) läbi laskma `Vihma `sauga `juokseb kadus kaik läbi; `ämber juoks vie maha Kuu; `venne `juokso vett Vai; lae jooseb, p‿saa `välja `minna; kiŋŋad jooskvad, sukad puhas liged Khk; paadi põhi oo `katki, paet jooseb Muh; laada katused kõik jossevad läbi Rap; `tuaver juakseb nagu soliseb VJg; `ju̬u̬ksi vett läbi si tare ja tare˛esine Kod; see [riist] ull `iimab `joosta, selle `sisse ei saa kedagi `panna Lai; rüä jooseve `vällä rüä rada perän, kot́t joosep Krk; tare `joosep läbi prõ̭lla Nõo; õdagu pańni [silgupüti] vett täüś, noʔ om kuivass `ju̬u̬skõnuʔ Har; katusõ kaartõʔ juuskvaʔ läbi Rõu c. (vihma) sadama nεεd sa kuidas sajab, paljas `valge vesi jooseb maha Khk; `vihma jooseb justku `vardast Mär; `vihma `ju̬u̬sis ku pangega Hää; vihm jooseb maha nagu oa varrest Juu; vesi jooseb ülevalt `kaela, nat põle `amma `algi `kuiva Plt; küll ju̬u̬sk jämmet `vihma maha Krk; valu vett ju̬u̬sk maha nigu pangist Ran; joosep `vihma maha nigu uja; vahel joosep mitu `päevä, kõik kotusse ojuva Kam; ju̬u̬sk kastõht `maahha kui määnegi undsõh Se
4. (muudest liikumistest) a. edasi libisema, liuglema; lohisema; sõitma `katsuti loga päält mittu `solme [laev] `tunnis juoks; üvad aluksed `juokse `tuule sise (s.o purjetavad peaaegu vastu tuult); vene `juoks(i) üles kohe (libises hooga maale) VNg; `uuvve `võima regi, kas on ühe `talve juost ehk kaks; `palgi parv, `pandi igepuu läbi, siis kui vie pääl `juoksi, siis ei õld `karta `katki `mennä Lüg; Karu läheb kallast `mööda, karvad jooksevad maad `mööda (= heinasao vedamine); rattad `jooksvad `kiiva, `juhkmed pole `öiged Jäm; köva pöha pεεl `ankur jooseb `järge, künnab `pöhja `mööda Khk; ee `jooskmisega lae Mus; Raud `talladega kõlk on libem `joosma; Vanad puu rattad - - tasa joosid, `miski kolinad polnd Pöi; on nii `palju lund juba, et ree joosta Emm; vanal aal ollid pikäd seelikud `selgäs, siss `joosid `möödä maad lohinal Mar; laev `juosis madala peal `kinne Ris; vanger juhab - - teine juhe on pikem, ei joosse otse Nis; kot́t kaalan, vahel õts `ju̬u̬ksi müdä muad Kod; `autose joosive `vastamisi; vanast tare ussel olli su̬u̬ń, si̬i̬ raav́, kust ta ju̬u̬śk Krk; rihetruĺl ju̬u̬śk nihu, tõmmas lademe unikude Ote; rońg ju̬u̬śk `rü̬ü̬päst `väĺlä Rõn; käü nigu vana reośk, `rõiva ju̬u̬skva maad `mü̬ü̬dä Urv; miʔ `laśki `ri̬i̬ga mäest `alla, mu reǵi ju̬u̬śk kõ̭gõ kauõmbadõ; laiv ju̬u̬sk `vi̬i̬rde Har; `Tahko kas kannõte `niitmise `aigo pögsi `värdle `vaihõl vai `pańte jäl˽nööriga˽takah `ju̬u̬skma Räp || (suusatamisest ja uisutamisest) poisid `jooskevad `litsudega Mus; läksivad suksetama, `suksedega `jooksma Lai b. (kalade liikumisest) kalad `juoksevad joge `müöda edes-tagasi Vai; kui mere vesi linab, siis kalad `öösse äi joose Khk; kui kalad meres `joosvad, [kajakad] kohe pauh ja pauh `võtvad `kinni Mar; võrgu lat́iga tongitakse kala `joosma Vän; kala jooseb `mõrda Ris; kalad juoksevad `võrku `kinni Trm; kala vett pite ju̬u̬sk Se c. tiirlema, keerlema, veerema; (veskist, masinast) töötama panin kodi `pääle ja lasin `veski `juoksema VNg; oki ratas jooseb oki sammaste vahel Khk; tuuling jooseb `ühte `vääri, kui ea tasane tuul on Krj; vurrkańn jooseb na mis vurinal; masin `uugab joosta; kui rehe paŕss `joosis (s.t kui juba rehtesid pekseti), siis `teomes sai juba obusele kot́iga pähä `anda Mär; raha paneb kõik rattad `joosma PJg; `mölder paneb `veśki `joosma Nis; [seinas] pulga pial `jooksis `aspel `ümber; surnukal on veke varras, kus pial kiaved jooksevad Trm; jäśs kerib põrandal `ringi `joosta Lai; sõkelavvaga sõkutass oki `ju̬u̬skma Trv; lina masin `laagre pääl ju̬u̬sk Krk; mõlemba `veskikivi joosiva Puh; mägede sisen tuulõ `veśki es jooseva `äste Kam; Üttepuhku juuskva, a edesi ei saaʔ (= kerilaud) Krl; `kiirmõʔ olliʔ otsah kistavarrel, siss ta juusk `häste `ümbre Plv; rattaʔ `ju̬u̬skva ku vurisõss `ümbre Räp; kivi ju̬u̬sk, nu aaŕiʔ `ju̬u̬skva (veski käib) Se || jahvatama kas jahud o joosn Muh || fig ringi käima (peast) pea jooseb `ringi Muh; pea jooseb `ümmer Tõs; mul om põrhõ·ld pää nii `haigõ, ju̬u̬sk `ümbre nigu huńn Har d. (alla) langema, (maha) kukkuma, pudenema; pideva vooluna liikuma kive vahelt `juokseb jahu `kasti Lüg; `kerge terä `juokseb taha `puole, `raske sie jääb ette `puole Jõh; kiŋŋast läbi jooseb vili, sεεlt kaudu jooseb vili kivi `auku Khk; Pool tubakad `joosis piibust ää abeme `sisse Pöi; särgid `viidi `sauna `kirpa `joosma Muh; mool parajate püil `joosis, ei ma saand `aega vaadata Mär; `siiber tõmmets `valla ja vili joosep `alla `korvi Krk; nüid lastass jahu `kirstu `juuskõ, `kühvlegä aad kotti mińemä Ran; mõnikõrd `olli kuju suvi, siss `joosiva terä esi˛`endäst `väĺlä, ess viiäki parsile; nii illuss lina peo, ku raputit, siss luu `joosiva küĺlest ärä Nõo; koil om niisugune pudsu niigu tolm ju̬u̬sk `kurku; kui om paĺlu aganane vili, sis jääs kivi`siĺma `kinni, ei joose ala Ote; ku kangast `kuadõ näet sõ̭ss säält ju̬u̬sk putsu mahaʔ Urv; siss om suuŕ prakiń, ku puu maha ju̬u̬sk; hulga ubinõid oĺl toona maha `ju̬u̬skunu, madõl läbi `aeduʔ; ku `uhta `häitseseʔ, siss ju̬u̬sk putsu nigu `tsirkõ Har; härmä `võrku juusk maaha, nüüd om hää rüä külümise päiv́ Rõu; rüä `ju̬u̬skva `maaha, vaja jo `niitäʔ; [Tuulamisel] aganaʔ joosiva ütele poolõ ja `puhta˽terä˽tõõsõlõ poolõ Räp || (tähtede langemisest v lendamisest) tähed `juokse, `toisi `ilmu tule VNg; tähed juaksevad nii kui juaned tagan Kod; `rändäjä täheʔ `ju̬u̬skõva edesi `taiva˛alust `mü̬ü̬dä; hommugu poolõ ju̬u̬śk üt́s täh́t mahaʔ, ei tiiä˽kas läävä ilma˽sadulõ vai Har; täh́t ju̬u̬sk taivast pite nigu valahass, lätt `tõisdõ `paika Se e. (pilvede, suitsu jms kiirest liikumisest) `lahked `pilved suvel, `kangest `juoksevad Lüg; ühest kohast jooseb nii `kange paks suits Vll; virmalesed oo `taeva `küĺges, `joosvad nooled maha Tõs; valg tuli juakseb `korsnass `väĺjä Kod; välgi tuli jooseb nõnda kangest justku silma lummutab ärade Trv; mea olli paa pääl, toss ju̬u̬śk `seĺgä Krk; ku `leibä küd́seti, sis `panti lõhnamulk `kinni, et kuum `väĺlä es saa `joosta Nõo; ku akkanu välk `lü̬ü̬mä ja tuli `taivast `ju̬u̬skma KodT; niigu sinine tule ju̬u̬n ju̬u̬sk (pisuhännast) Ote; ku˽virmalise `vihtliʔ, kõ̭iḱ `taiva pääl juuśk `valguss Har; pilveʔ `ju̬u̬skvaʔ, ilmaʔ lääväʔ parembass Vas; kahru`persest ju̬u̬sk suits `väĺlä Räp f. läbi v sisse puhuma (tuulest) oh, siit jooseb tuult, sii ahju ees oo keige valjem tuul Khk; pane kaiuti uksed `kinne, tuul jooseb läbi Hää; tuule eleve, puha tuul ju̬u̬sk läbi Krk; tõsest `värjäst ju̬u̬śk tu̬u̬ĺ `sisse, tõsõst tõmmaśs `väĺlä Ote; vana vallaline küüń, tuuĺ ju̬u̬sk kõ̭igist läbi Har g. minema, tulema; (kiirelt) sujuvalt liikuma, libisema, vajuma jne `ankru ket́id `jooksevad läbi lüüsi peĺi päält mere Hlj; [raudtee] `paalid, `nõnda ku `vaatad, `juoksevad `kaugemal kokko Lüg; kui niie silm on `katki, siis jättab tiba, õts `juokseb tiba Jõh; suga `müödä `juoksevad `niidid pakkole Vai; pindal on aŕk `otsas, köis jooseb selle vahel Pöi; oki kedra, kus nöörid peal jooksevad LNg; värav tuli `lahti teha, aga kinni `joosis ise Kul; [tehti] nisuke kõva`võitu `taigen ikke kohe, sie ei `juoksnud sis laiali KuuK; kui `tõmma siis piab sie (rehavars) pihus `juoksma edasi tagasi VMr; võrgu sõlmel joksevad otsad teine teisele `puole Kad; tie on `viitaline ja ruobas juokseb laiali Sim; keradest ja keha pialt kiariti kiarpuie `piale, kaks `lõnga `jooksis kõrraga Trm; lõng ju̬u̬sk `kaala (kulub kangakudumisel karvaseks ja katkeb) Krk; vahel läits lang `ku̬u̬rdu, katekõrra ju̬u̬sk kokku Ran; mehel `olli kõtukirme `katski ja sooliku joosiva naha vahele Puh; `jummal küll ta (kangas) `ju̬u̬skse sua i̬i̬n `katski nigu tsäriseb Nõo; tõnõ [vikat] ju̬u̬sk [heinast] läbi tsiuhh, tõnõ lätt vägisi Kam; voḱi keeri umma pooli takan kohe lang `pääle ju̬u̬sk Krl; ku rońgiga sõidat mõtsast läbi, sis `näütäss nii et puu `ju̬u̬skõva kõ̭iḱ `vasta Har || (vääntaimedest) lipuvarred, ilmatu pitkad, jooseb `mööda moad Jaa; karukõlla maad `mü̬ü̬dä jooseve Krk; [nõiakold] maad piti ju̬u̬sk nigu reboraik Räp || (kellaosutite liikumisest) kell `juokseb ette Lüg || kell `juokseb ette Lüg || (värisemisest, valust jms) mul `siuke jume `juussis üle ihu Hää; `juoksev juoseb puusas VMr; jume `juoksis kohe näkku niesukese jutu `piale Sim; `ju̬u̬skje `aiguss joosep `końte `mü̬ü̬dä Krk; pää laest `varbini ju̬u̬sk üle tu̬u̬ jumõ ja värrin Urv; ta rügä om nii üteline ku˽tuuĺ puhk, siss nigu lainõʔ ju̬u̬sk üle rüä Har; rematiis̀kuss ju̬u̬sk luie pite Plv; nigu lagipääst `ju̬u̬ske `varbihe, ku külm lainõʔ (ehmatusest) Se h. muutuma `tüt́rik joosnu näost vereväss `tolle äbiga Nõo; kõik vili ju̬u̬sk `valges, kuumaga ja kuivaga ju̬u̬sk vili `valges Ote
5. a. (peam sõlmedest) lahti v kinni minema, järele andma v venima kui pitk kaŋŋas on, siis pannasse piirud vahele, et äär maha‿b joose Khk; `kangru sölmed äi joose, teised [sõlmed] `joostvad `lahte Phl; linnus`kaela sõĺm, `sohke aasaga sõĺm, jooseb `kergeste `kinni Tõs; ristsõlm tuleb kokku, siis ta ei jookse Trm; `nuŕjupidi sõĺm si̬i̬ ei seesä `kińni - juakseb, lehmäle `kaala ei tõhi `panna, juakseb `kińni Kod; `ju̬u̬skme sõĺm ju̬u̬sk `valla Krk; võrgul om `ju̬u̬skvit `siĺmi, ei ole äste `koetu, siĺm jooseb siiä sinnapoole Ran b. hargnema sukk jooseb maha Khk; [harutades] lang jooseb `valla Ran; kae `perrä kas silmäʔ omma kõ̭iḱ `ülhen vai mõ̭ni om maha `ju̬u̬skunuʔ Har c. hästi kedrata laskma üväd `villad `juokse üväst `pienest VNg; ne vellad `joosvad `peenegs küll Emm; se vella eie jooseb `easte Mar; villa jooseva iluste Puh || välja andma peenike lõng jooseb [kangaks] `rohkem `väĺlä, jäme lõng jooseb vähäm `väĺlä Kõp d. kergesti lõhenema Nee pidid irmus `lahked männid olema mis `piirgu `jooskesid Kaa; `okslene ja kähär [puu] ei joose. Kiinega lõid lindi `sisse ja pidi `joosma `alla `põhja `väĺlä PJg; mõni puu ei jokse sugugi `piergu Amb; üks puu jooseb pikemält, teeńe‿i joose KJn; alg ju̬u̬sk `valla nagu siid́ Hls; `sirge puu, pird ju̬u̬sk `äste lahest Krk; [lina] hinne˽ju̬u̬sk `tõistõ `otsa nigu niid́s Rõu
6. ulatuma, asetsema, suunduma [maa] säär on `juokseb vie all Kuu; `kuidapidi puu süüd `juakseb, sedapidi on paremb `kuarida VNg; `meie `einam `juokseb `neie `krunti `kinni Lüg; Jullal pole esimest tεεvi, pöhjalouad joosvad ette küljeloudadega kokku Emm; `sihtis aid, otse jooseb Tõs; kelbas joosseb `vastu katuse `arja Nis; punane veis, `valged köedud joosevad üle seĺla Juu; toru `jooksis õuest läbi, läks `sinna viina `keldresse Kos; meie raja `juoksis Pańdivere muadeni `väĺla VMr; lankpuu juokseb `vankri alt läbi, tuleb ette lakase `sisse Iis; pilve jooned `taevas, otsad joosevad peenikeselt kokku Plt; piha soone jooseve kaala `pääle Hls; talud olliva kõ̭ik siin järveveeren rian - - ja põllut joosiva iki järvest sinna mõtsa poole Ran; suure pikä joonõ om päeväl all, nigu niidi jooseva pikäld Nõo; mi piiŕ ju̬u̬sk ütest ojast pääle `õkva üle mäe `tõistõ `ojja kińniʔ Har || (püssikuuli jms liikumisest) `aavli püss ei `juokse `ninda `kaugelle. vintpüss `juokseb `kaugelle, ja `kruonu `püssid Lüg; püśs jooseb `kiiva Khk; ea püśs, nii`kangeste `kaugele jooseb Mar; `mitme sammu piale juokseb sie püśs Koe; kuuĺ ju̬u̬śk juśt talu küüni `sisse Hls; mu last kuuĺ oĺl `õkva `süämede `ju̬u̬skõnuʔ; [linguga] visatõn ju̬u̬sk kivi kauõdõ Har; suuŕtüḱk (kuul) ju̬u̬śk, `õkva˽tuĺl nigu vuhisass Rõu
7. kootuma ta‿m jo igävene vana, kokko joosno nigu käsnäkene TMr
II. abstraktsetest mõistetest
1. edenema, sujuma, liikuma Keiksugu mötted joosvad pεεst läbi Kaa; See jütt joosis tal koutu külgi maha; Äga see koht eest εε joose (saadaval olevast töökohast) Emm; mis te lasete pilli luod maha `juosta, nuored inimesed, ei lähä `tańtsima Ris; äbi om läbi älli maha joosnu (vastus küsimusele, kas sul häbi ei ole) Trv; pää valuts nõnda, et mi̬i̬ĺ ju̬u̬sk pääst ärä Krk; kos‿tu ädä jääb, ädä jooseb i̬i̬n inimest; kõrvust jooseb õng nigu vusinaga `vällä; väits om nii nüri nigu maha joosnuva sae amba Nõo || (ladusast jutust, pillimängust jms) Oli see ikka lõua mees, jutt `joosis vahet pidamata Pöi; suu jooseb pääs ku `tatra`veśki Hää; suu jooseb nagu va jahu `veśki Juu; suu jookseb kui `ernekot́i suu Tür; ia lara on, jutt jookseb järjest Lai; lõvva jooseve Trv; temäl juusk lugemine ku vesi Krk; vahel logistab, kui login jooseb (müristamisest) Ran; jutt jooseb nigu | `ernid valetass anumadõ ~ üits varin Nõo; mõnel ju̬u̬sk küll jutt nigu vabrik; suurõ˽piĺli joosõva‿ks sääl Puka pu̬u̬l (st sireenid huilgavad) Rõn; siin tetti jaanituld - - siss piĺl ju̬u̬śk siin ja i̬i̬npu̬u̬l olli tuli San; tõsõl sõnaʔ muudku `ju̬u̬skvaʔ; Inne pikk peenikene, perän lai latakas, joru juusk imelik = karjapasun Krl; jutt ju̬u̬sk nigu sora ~ savihaua vesi ~ pudrupada; tu̬u̬ jutt ju̬u̬sk üte suust tõsõ `suuhvõ nigu kulutuli läbi valla Har; suu juusk pääh nigu `tat́regu `veśki Plv
2. käibima, tarvitusel olema; käibele v tarvitusele tulema `räägiväd et tuleb üks aig, `milla `saari raha lähäb `juoksemaie Lüg; klubid, ega nied sitad `kaugele käind, Narva jõest saadik pidivad `juoksma Kad; raha ju̬u̬sk üte käest tõsõ kätte Har; ku [vankriratta] puśs neli aaśt`aiga äräju̬u̬sk, sõ̭ss om ärä˽kulunu Räp
3. edenema, laabuma, tulu tooma sie korts `juokse üväst VNg; sene kaup `juokseb paremast; tüö `juokseb ja käib edesi Lüg; see poed jooseb nendel sääl pailu Khk; se kuop jooseb edasi küll; Töö joosis taal kεε Emm; ike palk jooseb edäsi [puhkuse ajal] Juu; si̬i̬ `kõŕtsi juakseb, siäl on paĺjo juajid Kod; `talved `otsa `ju̬u̬sis voorikaup, ikki neli viisskümmend obust igä päe Kõp; ti̬i̬ om rahvast täüs, ti̬i̬ ju̬u̬sk nõnda mis mürin ütte `puhku; ku `Aine kõŕts ju̬u̬sk (s.t oli avatud) Krk; las kaubal joostaʔ; taa kõŕts ju̬u̬sk häste, taa kõŕdsimiiśs lätt rikkass Har; tü̬ü̬ juusk timä käen ku maśsinaga Räp
Vrd jooksendelema, joosiskõllõma, joosklema

julgema `julge|ma, -da R eP(excl Hi Rid; juletasse Khk; ei jule|nd spor KPõ, -nud I, -nu Äks; ipf julesid Kod); M(-me, -de; julenu Trv) Puh; `julge|ma, `julgõ- T V(-me, -de San Krl; hv, u `julgõ V; julle|lda Ran[ipf -ssit] Rõn[jullõ-]; `julge, jule|da, -ta TLä San, julõ|daʔ Urv, -de Krl) tihkama, söandama sie oli üks äbemata inimene, ken `julges pahandust teha VNg; ma‿p `julge seda oma `pεεle vötta Jäm; vanad `aaved vörgud, neid äp `julgekskid änam vede `viia Mus; ei julend ise akata `reakima, ma natuke `tietasin Jür; aga ma es `julge kah, süä läits küĺmäss ku jää, akasi `peĺgäme Krk; kas sa `julged `mińnä? – mes sääl jullelda, piäb mińemä; ega lina ess julleta süǵäväld seemendädä. kui tuleb vihm, lü̬ü̬b kooriku `alla, sääl ta `apneb Ran; üitskõrd küsip, ei anna, tõenekõrd enämb ei `julgegi küsidä Puh Vrd julgama, julguma

jõbisema jõbi|sema Hää Nis Trm Kod Trv Krk Hel/-seme/ TLä Kam Plv, -sõm(m)a Urv Plv Räp, da-inf -seda Hää Nis Kod Puh, -sta Ran Kam
1. lõdisema, lõgisema, värisema `ambad jõbisevad suus Hää; nõnda küĺm, et ihu jõbisess seĺlän Krk Vrd jubisema
2. lobisema; vastu rääkima, nurisema jõbiseb aga `piale, isi tia kedagi Nis; vanana jõbisi ilmass `ilma süägi üle, aga süädä ta sae, nõnna palju kud́a taśt Kod; mis sa jõbisõt taah, [öeld] kui süä täüs lätt Räp Vrd jõbisama
Vrd jõdisema

jäme jäme g -da (-dä) R(`jämme Vai, g -jä Kuu) L(jämme Rid, `jämme, pl `jämmed Saa) K(? n jämme Kad, ? g jämmeda VMr, `jämme Kõp Vil, jämme, pl jämed Vil) I Trv TLä TMr; n, g jäme S(? n jämme Ans) HMd; jämme g jämedä T (komp jäm[m]emb Puh, jäḿmemb Ran; n `jämme van TLä, Ote Rõn; jäḿme Kam; pl jämme, komp jämemp Ote; pl `jämme Ran Puh Võn Kam; p `jämmet Rõn; transl jämmes Puh); n, g jämme M(jäme g `jämme; el jämebest Trv; n `jämme Krk; komp jämem Pst; p jämet Trv Pst Hel) Võn San(komp jämembest) V(g jämehe Vas; pl jämeheʔ Plv, el jämehest Rõu; komp jäme[h]e- V; jämme g jämeh[h]ä Lut; el pl jäme˛ist Kan Plv, jämist Se); jämme g `jämme M Rõn San Plv; d́ämme g `d́ämme Lei
1. suhteliselt suure ümber- või läbimõõduga, paks, kehakas jne Jäme nagu laeva köis (lõngast) VNg; Jäme nagu tünn ~ aam; `Suure `piaga, seda `kutsuti jämepää Jõh; jumsakas tüdruk – jäme `persega Khk; riis o jämest nöörist, arva silmaga vörk Mus; Jäme ku tarna labu Pöi; see vesi aid oo õte jäme kalasiga kojotud Muh; siäl oo jämedi ja peenikesi `naasklesi Tõs; Keskelt jäme kui võll (rasedast) Vän; Jäme nagu paku ots HMd; Jäme kui juurikas Kei; jäme jüst nagu õlekubu Juu; ku jäme lina, kiud one kore ja jäme; vaja kahed `vardad `õssa, tõesed jämedämäd, tõesed piänemäd; siga jäme nõnnagu parkalai Kod; jäme kael nigu võĺv Lai; jäme nõel Plt; Jäme kui ratta rumm Pil; Jäme ku ahi ~ uhmer ~ härg (mehest); `mitmat `mu̬u̬du `lõnga kedräti, jämet ja peenikest ja Trv; `jämmid sooliksid tetti `voŕstess Pst; suur jämme jurak mi̬i̬st; jämme ku tõrrike Hls; jämme ku üit́s vurak (lõngast); kabel lää kana`seĺgä, ku tõine ki̬i̬ĺ peenep, tõine jämmep Krk; jäḿedä seere marja nigu paku; jäḿe kui jõrak Ran; mõni om `jämme ku paĺk; nii suur ku‿tu paańatuse mulk `olli, nii jämedäss tetti kõdara pää Nõo; na palgi omma jämedä nigu orja Ote; `värdli pääle `panmise jaoss niit́ piät olõma kõ̭gõ jämehemp Kan; pudsajaʔ ommaʔ jämehembäʔ kui udsusulõʔ; jämme niu vana mühüss Urv; sa nakat ka jo jämehess minemä, mia vanõmbass, tu̬u̬ jämehepäss Har; Jämehebä˽kabla˽ja nööri˽tet́ti jäl˽kańõpist vai linust Rõu; Jämme nigu lihonik Räp; muni inemine lätt jämehest ku taro pakk Se; `ümbre kaala um hiireliha ni `ümbre suolikidi jämehhidi ka um Lut || rase kui Liisu jäme oli olnd Khk; ta kehast üsna jäme inimene, ta kukub `varssi `nurka Mar; näikse juba jämedaks akkavad minema Ris || fig (ahnest inimesest) Läks suurt `saama ja jämejä jäsimä Kuu; Suurt `saama ja jämedad jägama Han; lähäb jämedad jägama Sim; lähäb suurt `suama ja jämedäd järämä Kod; läksin suurt `saama jämedäd jõrama, ei saand pikkä peenikestki KJn; mine nüt suurd `saama ja jämmet järämä, `kaotat käest `sellegi, mes sul om Ran; jäme ots võim Ära sa jämeda `otsa oma käest `anna; Minia võttas jämeda otsa oma kätte IisR; Aaras varsti jäme otsa oma käde Emm; Jäme ots naese peos Mär; Jäme ots on ikka alles mino peos Tõs || parem pitk ja pienike nälg kui jäme ja lühike Kod; piḱk peenik näĺg o iki parep ku lühik jämme näĺg Krk
2. suhteliselt suure läbimõõduga osadest koosnev siin oli suur jäme leppik, ajalat́ti jämedused olid küll [lepad] Hlj; suur jäme paĺgimets Tor; Ku jämme mõts oĺl, sõ̭ss kangutõdi kannu˽ka˽`vällä Rõu a. (vihmast, jahust, liivast jne) ei ole jäme vihm, udu sadab Lüg; jäme liiv on, mis vöib saue sega panna, selle järel tuleb sömer liiv Khk; jämed purud jäid sarja `sisse Vll; jäme `suhkur oo see pead ja need neĺlänurgelesed [tükid] Mar; nii jäme vihm oln, `justku kapaga kallotan katosel Ris; liht jahu `üitakse koa jäme jahu ehk leiva jahu Kei; Jäme nagu käsikivi leib (leivast, mis tehtud veskis jämedaks jäetud jahust) Rap; tänavu annab rukis paĺlu `väĺla, jämedad terad Amb; jämedast rukki jahust `tehtu `leiba, kutsutasse kah jäme leib. anna mulle jämedat `leiba Äks; sadass jämet rahet Trv; si̬i̬ `suhkur om jämmep ja karrep, ei ole nõnda peenike; vasiku päädiku tetäs peenikses süldis, jämme süĺt tetäs lihast Hls; siin om ää arakmarja, ni̬i̬ om jämme Krk; jämet `vihma tuleb kui uavarrest; `algusen `olli paĺland jämme su̬u̬l. võid tetti kah `jämme soolage Hel; kui jäme käi, siss peenikse tahuga lehviti üle [höövliraud]. jäme võtab jutid `siśse; kõgerik maa, kõgerit täis, tükiline, ei ole peenike, jäḿe alb maa Ran; ku om `häste jahvõt, omma jahu `pi̬i̬nüʔ, a ku halvastõ – jämmeʔ Se b. (riie, kude, toim jne) `särgi alene siis õli jämedammast `riidest kui ülemine õts Lüg; `peenem oli linune säŕk. `takne säŕk oli jäme; marli riie on jämem kut ploer Jäm; rüid olid jämedad `riided, jämeda lõngast `tehtud Tõs; [särgi] piht `tehti peeniksest `riidest ja jätk `tehti jämedast `riidest Pil; jäme toim Trv; jakk `olli `paklatsest langast, `olli `jämme nigu nu̬u̬ kot́t Nõo; nii `jämme `reiva `olli, ega es ole liina `reivit Kam; see om jämme rõivass, seest saava hää viĺläkot́iʔ Har c. (trükikiri) seo om üit́s ää jämme trükigõ raamat, seod iks näet San d. suurte vahedega, harv jämedate süiedega puud on `pehmed Tor; peenike ja jäme ari (linahari) alati on öhö laua `küĺgis Juu; jämeda `süiline VJg; ot́sk`paklõ˽kutsuti nu̬u̬˽mis enne `suit́i, jämembest aŕjast San e. (tormisest, suure lainetusega merest) `kange tuulega ta teeb mere nii jämeks, `lained on `suuruti kut nee talu majad Pha; Kui ühest küljest koua tormab, vetab mere jämeks Emm; meri oli üsna jäme kõva meri oli Rid f. (paberrahast, suuremast rahaühikust) `enni olid nee rublased ja viierublased ikke jäme raha; `enni vahetadi peenikest raha, mis `pandi keriku kotti, kes se jämedad pani Mar; jäme raha vaja pienikesess `laska vahetata Kod
3. madal, sügav (häälest) `lehma `ammu jämeda `äänega VNg; jäme mihe ääl, killegil emasel pole sihandust Khk; Jäme ja tõre hääl Vil; sul om hää jämme paśsi helü Har; torrõ helü sääne jämme helü Lut
4. fig a. hoolimatu, jõhker; ebaviisakas, ropp oh, ta on üks va jäme inimene. rumalad on ta teod Mär; on oma sõnadega jäme Lai; jämme jutuga inemine Räp b. lihtne, tavaline, mittepeen nüid on tekid ja linad, `enne olid söbad ja palakad. nii jäme nimi, ta oli ju jämest `tehtud Vll; nemä sedäsi ei kõnele jämmet ki̬i̬lt ku mea kõnele Krk || See reha oo ka üsna jämest kääst (rohmakalt) tehtud Kaa c. (hüüdnimede või sõimusõnade komponendina) Kole jäme pää mehel, akketigi `kutsuma jämepää `Antun Lüg; latse - sõemassiva üitsütte ku südä täis, iks et suursüdä, jämmejalg, kakukikass, veriammass Nõo; A‿kuʔ süä lätt kel täüs, siss `üt́less, vot om jäḿmemago; Üĺdäss õt oh sa jäḿme iho, kuʔ tahetass tõist pahandaʔ Se

järama1 jära|ma, -da Hää Lai Hls Hel, järä|mä, -dä Kod T, da-inf järräʔ V([ta] järra Se, [ta] järä, d́ära Lei)
1. närima, purema ise järä apu `silku, munad vedä `linna Kod; luu`końti järämä; ernit järämä Võn; obene järä riśtk`ainu nigu prauht ja prauht Kam; hiireʔ omma kõ̭iḱ `rõiva välläʔ järänü; tima ei `tahtav õi puid nakada järämä (ei taha treialiks õppida) Har; üt́skõrd järiväʔ `meh́tseʔ puuri pilu suurõst, lasivaʔ imä `väĺlä Räp || hammustama järät suure puńn suutävve [õuna], siss peräst nätsität peenikesess Nõo; hambaid ~ hammast järama hambaid kiristama; fig viha kandma lammass järä `ambit Ote; `Pi̬i̬tre tükke mi Mehkaga `taplõmma, ma tõi Mehka välläʔ, `Pi̬i̬tre jäi sinna `hambõid järämä Har; tsiga mõ̭nikõrd järä `hambet kui nakass är `lõpma Räp; (suurt saama ja) jämedat järama (ahnitsemisest) mine nüt suurd `saama ja jämmet järämä, `kaotat käest `sellegi, mes sul om Ran; Ah ta läts suurt saama ja jämmet järämä, nüüd jäi kõgõst ilma Võn; Lätt suurt süümä ja jämmed järämä Krl || Suurõ˽sööväʔ, jämme˽järäväʔ, piḱä˽kaala˽`ni̬i̬ldväʔ Rõu Vrd jurama2, jõrama
2. fig vähehaaval pidevalt valutama mul `naksi enne `süäme alh nii järämä, `mõt́li et jäät `haigõss Har; süä `väega häĺk, nigu järä, nigu valutass Räp
3. fig näägutama Lienil ei õllud elo, vana Miina järäs tämädä Kod; Sa järad üht sõna, nagu koer konti järab Hel; järra ja näŕrä jovva‿i kullõlda tu̬u̬d järinat ja närinät Se

jää jää S(jäe, jεε, jee) L(jäe; jea Kse, Aud) K(jeä VMr Kad SJn) I M(jäe Hls) T; ea, eä, ia, iä Muh L K I T(jeä van San) V(ijä, jeä Kra); jägä g jää Lut; jägi van Mus Muh, g jää VMr, g jäe van Hls; d́iǵä, ǵigä, id́ä, d́id́ä Lei; ill jähä, jähe VNg Vai SaLä külmunud vesi; veekogude jääkate; (hrl pl) jäätükk, -pank `kindel jää oli `Suomeni; jää akkas `triivima, ma jäin `käiva `jäässe Jõe; tuul ajab jäid, `jäädel `ninda `kiire; nuor jää, ei `kanna pääl Lüg; kuiv jää, vesi alt ära kahanend Jäm; meri oli `jääga `ühmas; `lahtist jääd töi, akab `ülgid `saama Khk; lae jähi jäide `sisse `kinni Muh; `ulkuja jεε (ajujää); Uppund jεε (kevadine porine jää) Emm; jää akkab `keima Mar; [põld] Õtsub kohe all nagu sügisene jäe Han; jää alles algas, ei kanna veel `ühti Var; Iäd `sõudma (kevadel liikuvate jäätükkide vahel paadiga püüdma); ikka Riia meres ulgub iä Khn; ku jää lähäb (~ jääd lähvad), sis on purika tõusu aeg Vän; jää aeg ( jäämineku ajal) neid `räimi `püitaks Hää; `talve murravad `eäsi, viiväd `lenna `keldretesse Juu; jägede vahel `vańnidega oli piim, et ta küĺm oli VMr; eade mineki aeg Trm; käed õlid nagu iä ( külmad); riie one kõva pidädä nagu iä; iä all, iä piäl, libe kala keskpaegan = kanga mõessatus Kod; ujuje ~ vallaline jää; olli iluse ots`pakle, lõng tulli tasane ja iluse ku jää; süä läits küĺmäss ku jää, akasi `peĺgäme Krk; jää om supan ~ sopane (pehme, pude); jää läits pulgele ~ pulgess, laḱka (lagunevast jääst) Ran; mes ta sitast kasupojass võt́t, ei saa puust `poiga, ei iäst taret Nõo; `vintske iä om sügise, `keŕge iä om keväde Kam; noore iä `aigu ommava lutsu Ote; pini nõ̭na um alasi külm ku iä Rõu; iä lagonemise aig Räp; jääs külmunud, jäätunud; jäässe [minema] külmuma, jäätuma, (kinni) külmetama, jääga kattuma külm pani `veski jähä VNg; tuli külm, pani maa jää ja võttas `kartulid vaguje Lüg; meri `öürä siis kovast ku jähä lähäb; treppu on tänä jääs Vai; keha `külmas jähe (veenõu jäätas ära); `aknad olid `paksus jääs Khk; `jäidis vötab puud jähä Mus; meri jäi `jääse Vll; kui külmetab ja `jäässe läheb, sie rikub ära [rukkiorase] VMr; õvv oli `selges jääs Äks; talvel on puu jääs, `raskem lõigata Lai; luht om nii iilen jään, `õkva nigu klaas Puh; tii um iäh Vas || jäide, rahe nigu `iätuss tulep, iä satap Kam; sääne räüss oĺl et `õkva tuvimuna `suuruisi eid tuĺl `alla Vas; `iäga arʔ lüü [vilja] Se || fig Jaanipäevatse jää pääl ära külmetanu ~ liugu lasemas käinu (köhib või nohistab suveajal) Hää; Jäi jaani pääva ajal jääle (sai tüdrukupõlves lapse) Hlj Rak; Naine jaani päeva jää pääle jäänu ~ ära lagunu (naine on lapse saanud) Trv Vrd egä, iba, jäide, jäätus

jääma `jääma (-mä) üld (`jεε- Khk Hi, `jäe- Hlj Lüg Pöi Muh spor L, Khn HJn Ann Pai Kad Kod KJn Hls, -me Krk, `d́äämä Lei); da-inf `jääda (-dä) R Kär Käi Rei L K I Ran Nõo Kam, -de Hel Krl, jääda Sa Muh LNg Vig Lih Han Tor Juu JMd, -dä TLä, `jääja(jää-) Sa, jähä LNg Rid Mar, jähjä Saa, `jäähhä Vai, `jäia SJn, `jäiä KJn Kõp Hls, jäiä Vil M(jävvä Krk Hel) T, jäiäʔ Võn V, ipf jähi- S Lä Ha Tür (tähendusrühmade piirid väga tinglikud)
1. a. mingis olukorras või seisundis, senises tegevuses või olekus (ka seisukohal, arvamusel) püsima; kuskil püsivalt olema, paiknema; mingisse olukorda või seisundisse sattuma, minema; mingisse tegevusse asuma; kellekski, millekski, mingisuguseks saama, muutuma (ja sellisena püsima) kui sie neu jääb `pietavast, siis `tiema nind, `kuida neu pidasima; minu ään jäi `teiste `varju VNg; jäin magama, en `kuuldki kui tulita; jääb senega, et tulen siis; jäi `kuulemattomast, `kuulemine jäi vähesest; õli rikkas, aga jäi `vaesest; siit on juo `kümme `aastat kui jäin lesest; `kaardi`mängus `tõine jääb ikke turakast; `kamber jääb `kitsast, pali `lapsi ja pere suur Lüg; jäi äbi sise; `leiväd `jääväd `taiginaisest; `lehma jäi `ahtrast; `ninda müö `jäimö `rüssist `ilma Vai; ta jähi `sööma; sadu läks üle, jähi taheks; mis sa osatled sedasi [teise sõnu], suu jääb `kiiva; värav on aagi pεεlt ära jäänd Jäm; jääb ruttu `joonuks; pöllud lahjaks jäänd; jähi nenda möttese; on näd (hülgepojad) vanamaks jäänd, siis `lähtevad kirjuks; kalad jεid `talve jεε ala ummuse; siis jähi see vene keele öppemine sellekssammuks ( jäi katki) Khk; ennem kutsuti lutsukala iŋŋuks, viimaks jähi lutsuks Mus; Jääga siis peele sedati, et sa tuled oomiku meitelt läbi; Pole see veel nönda jäänd; Me keik jähime selle asjaga siis nöua; Jähi Noti `Peetri teretamiseks (jäi tegemata) Kaa; nad olid enne ead söbrad, aga jähid üksteisele `vöeraks Vll; kui loomal sihest `kinni jääb, siis loom jääb keelika Jaa; kui meri moas, siis abajad jäävad kuivaks Pöi; laps jähi rubise; `lõiked oo rohu `sisse jäen Muh; mena jεε ika oma söna `juure; `jεεgo se `teiste arvata, münol pole senega `asja; esimest jähid `viimsegs ja `viimsed said esimesegs; vilja kasu jεεb `kinni Emm; silmad jäid `kenni noks ja noks Rei; mool jähi hing `ründos `kinne Phl; jää vakka Rid; nehoke asi ei jää mette varjole; kas tä siis jähi `inge või suri maha; tääl jähi `mooga `võlgu; silmäd üsnä `auku jäänd Mar; laps oo tud́ule jäänd Mär; vili jääb `kängu; ta jäi oma karjatsega rahule Tõs; sina piad `seuksese `jäema; Tiitsu [talu] jäi tüh́as Aud; `põrssad jäid pasale PJg; vanamees jäi `aigeks ja ehetused jäid `seisku Vän; Päält tuule selitab, jääb ilmal (ilm muutub ilusaks) Hää; [tulekahjuga] jäin puuks `paĺlaks; `kapsad jäävad `tohlu Ris; kui `õhta jäi videvikuks, siis naesed akkasid `jälle `kroasima Kei; ma akkan juba uniseks `jääma; see on nii unarusse jäänd, ää unustud Juu; terad jäid `otsa, masin ei peksnd `iasti `villa Kos; ega minagi `ilma`sambaks jää JõeK; `tõotas eaks lapseks jääda JMd; kui sa ike natuk `töötad, saad ikke, ega sa ilma ei jää Pee; näust `alla jäänd Koe; põld jääb kesasse; vanad `riided jäevad `sieki Kad; läbi olen ikke saand, `nälga ei ole jäänd Rak; toba sa oled, tobast jääd; kaks `kaĺlimad jäi maha, kolmandelle läksin Sim; ta jäi vi̬i̬l ülesse [kui ma magama läksin]; jäi oma kõhaga `pangrotti Trm; tõene suand `surma, tõene jäänd `ello; `konked ja `kombed oo põlisess jäänud; ma jäen tänä `kimpu oma `tü̬ü̬gä; kui `Peipsi jääb `kińni, tuleb kõhe lumi maha Kod; kes `söömisega viimasest jäi, see jäi turakust, pidi laua ära koristama Lai; `kutsar jäi siis selle `tiadmesele Plt; muld om `panka jäänu; vana ja kokku jäänu ku rõńks Trv; jääp oma sõna manu `kindlass; tulli lumi maha ja `jäi˛igi talvess Krk; põhja tuulõga [külvatud herned] jäänävä [keetes] kõvass; riśtluud om valusass jäänuva; `oĺli `otsa jäänu nigu vana roeduss; mesperäst sa nii kurvass jäid Ran; kae kas kell käib vai jäi `saisma; jäi kõ̭ik ni piḱkä ku `laia; villa es jää pükki Nõo; Kõrv lukku jäänü Võn; põse om `lohku jäänu Ote; `mõtlet küll, et ma ti̬i̬, aga tõnõ tulõp oma ädäga, nii jääp ja `jääpegi Rõn; ma pia `aiksast mineme, muidu jää pimme pääle San; kud́ä [töö] `pu̬u̬ldõ `vinna jääss, siśtä jääss (jääbki tegemata) Urv; ma `opsõ külʔ, a mul es jää˽ni˽pia `seĺgess Krl; perremi̬i̬śs jät́t `reńti maha ja siss `jäie `reńtnik tagasi; noʔ omma ne˽`saapa jälle `väikesess `jäänüʔ Har; eläjäʔ jääse pikile päävile, `lõunõss inämp kodo ei tulõʔ; kaŕuss es saa appi tänitä, hääl jäi kinniʔ; ma jäi `hirmu `väegaʔ Rõu; viĺä kasu um kinniʔ jäänüʔ; taa um jäänü nigu końks Plv; silmäʔ jõllilõ jäänüʔ uma `mõtlõmisega Räp; ar taht jäiäʔ vanast `tüt́rikust; puŕju jääss; mi̬i̬ katõgese kõnõli ja siiä tä jäägu Se b. (koos ma-inf abessiiviga; lause sisult eitav) ei tuld `ühtä tüttärt, jäi tulematta Lüg; minust jähi ta käimata; koer nii `näĺgas, vist söömata jäänd Tür; meil jäägü tu̬u̬ kõnõlõmalda; ta `jäie timä sõna pääle minemäldäʔ Har; `üt́ski kana ei jää `haudmallaʔ; silmäʔ jäävät ei ütelgi põdõmallaʔ Vas; tulõʔ sä innembä, ärä sä tulõmada jääguʔ Räp; maha ~ maale jääma 1. (ülesharimata, sööti jäetud põllust, maast) raadik o mahajäänd maa Mar; põllud on maha jäen ja `metsa kasun Tõs; kui [maa] kavvõmbass maha jääb, kasvab võsu `pääle kah Ran; 2. voodihaigeks jääma; sünnitama `raske`jälgne naine on maha `jäämas Rei; kevade sai kaks `aastad jo kui pikali maha jäi VMr; emä jäi siss maha, jäi `aigess Puh; muidõʔ Leenu oĺl ka maha jäänüʔ, oĺl poja toonuʔ; tu̬u̬ naistõras oĺl maalõ `jäämisel; `tütrel tuĺl maha `jäämine Har; perra j. kõhnuma, otsa lõppema Perräjäänü ku vana tsuug Räp; ära j. [kuskilt] puuduma paja kaen oo pealt ää jäänd Mar; jääb nii kauaks kodust ää Juu; `kahju oli ää `jääda Kos; 2. kõhnuma, haigestuma inimene jääse ninda omast näost ärä, kuivas kõllatses Trv; ärä jäänu ku luu ja nahk; ei jää `jalgust ärä Krk; 3. rasestuma si̬i̬ tüdruk om ärä jäänu Krk; naese ku ärä jäävä, siss rõõgitseva Nõo; täis jääma purju j. ta jäi ike nii täis, et es tiiä maad ega `ilma Nõo; ennastvasta ~ last ~ paksuks ~ poega ~ rammaks ~ raskeks j. rasedaks ~ tiineks jääma pidi `jääma `lapsesse kohe Kuu; eks Milde `jäändki ennast vasta Kad; jäeb `jälle last, enel kolm neli juba; tõese lehmägä õlema käenud puĺlil, aga ei jäänud `poega; tüd́rik jäänud paksuss sulasega Kod; ega abielus kedagi ole, kui naine jääb paksuss Ksi; laste`tüt́rik tennu nii`kavva valitsejaga `sehvti, ku ennäst`vasta olli jäänu; pulli man `käidu küll, aga lehm ei ole jäänu rammass Nõo; ku ma jo rassõss `jäie, umma kätt tiä mu pääle ess paneʔ Krl; nimäʔ `eĺli tu̬u̬ mehegaʔ, siss jäi `tüt́rik last Rõu; kuldi ~ pulli juurde j. tiinestuma Ei tia, kas siga jäi kuĺdi `juure; Lehm jäi seekõrd puĺli `juure, enäm ei rü̬ü̬gi Kod c. (hüvastijätusõnades) `jääma jumalaga Lüg; `jäämo üväst Vai; jääge jumalaga!; jääge tervist! Jäm; paneme siis `jεεma ( jätame jumalaga) Phl; jääge `tervest! VJg; `jääme siss jumalege Krk; jääge `terhvess Har; jää hüäst!; jää `tervest!; jääge jumalagaʔ! Se; (tänusõnades) aitäh omast `ilma `jäämast HMd; jäägu jumala tassoʔ, ma‿i taha `kopkatki taast kapist Rõu
2. (kuhugi) sattuma, kuhugi panduna, sattununa seal püsima, asuma, olema, viibima `Jäägü sie tükk `sulle `kurku `kinni Kuu; laps jäi `massina `alle; laiv jäi `liiva `kinni; `silmad `jäiväd `õuve, tuas ei nää `estest iast Lüg; `lampi `kustu `vällä, `jäämö `pimme tuppa Vai; kamm jähi moost kummudi `pεεle; see jutt jääga sii nelja seina vahele, seda pole taarist `välja `rääkida Khk; Kuulukse, et jääne sönnapaika see lubamine Kaa; ader jähi pöllale Krj; vanaema jähi üksi koju Muh; `varba ots jεεb `kinni öhe asja taha, kukod Käi; rot́t jähi `lõkso Mar; sai metu `pauku, enne kui maha jähi Mär; ma räägi sii ja, `siia `paika tä jäeb ja (hiljem keegi ei mäleta seda) Tõs; nad ei `saagi `õhtaks `Riiga, jäävad `ü̬ü̬si `merre Hää; [tulekahju ajal] oli siga `sisse jään Ris; Sońdi pere jäi [raudtee ehitamisel] ette HMd; tüdruk akand eenamast tulema, peremes jäänd ike küüni juure maha Nis; kaśsi raibe jääb koa ala `jalgu Tür; sõna jääb `kurku `kinni Koe; Ega see sisse kinni jäe (öeld toidu valijale); `käśti mind kua `jäeda `sinna, aga mul põld `aega Kad; ku õter vanass läks, jäe pali päid maha; kari jäeb `lauta sügise; me esimä lähä `surnud `vaatama, et jäeb `silmi Kod; `tahten ü̬ü̬majal jävvä Krk; ei ole esi minnä, ei ole esi jäiä Ran; üits igävene paegatu lagunu `üńdrik jäi `mulle `ümbrele; kõ̭ik ei mahu marjamaale, muist piab `jäämä karjamaale kah Nõo; adra kaal jääs mullaga `kinni, juure ja mättä jäävä `kinni Ote; hopõń `tahtsõ `sisse `jäiä `sinna `nõtsku; timä lauluhelü jäi mullõ ennedä `kõrvu Har; illuss, nigu silmäʔ jääse˽pääleʔ; tu [aganaleib] jäi küll `kaala, es lähä kaalast `alla Rõu; ŕäppu satass, `rõiva `külge jääse Räp; kaśsi pää jäi ussõ sagara `vaihõlõ; maʔ jää `veitkesest `tarrõ; timahhava jäi `varra kari kińni, tiiä‿i, kuis söödäga jovva läbi tullaʔ Se; tuul vii är aganakõsõʔ, a teräkene jää `paika Lut; juurde j. rasedaks j. Mannile nähikse jälle juurde jäänd olavat Kaa; kinni j. 1. meelde jääma, taipama, selgeks saama pehme pää, ei jää midäge `kinne Hel; 2. koolis pärast tunde järele istuma kooli lapsed olid nii pailu ülantust teind, olid `öhta `kinni jäänd Khk; külap tal ei old õpitud, ega ta muidu `kińni jäänd VMr; si̬i̬ olli rumal, siss jäi `kinni Krk; vahele j. sisse kukkuma, süüteolt tabatud saama Jäi vahele ning kukkus kinni Pha; Jähi omadega vahele Rei; Niikaua ta mässas kuni vahele jäi Mar; varasta, aga ära vahele jää Nõo; aedikusse ~ aeda ~ hända ~ hänna peale ~ kurge j. oma tööeega teistest maha jääma `minga perast sina `leikumaal `kurge jäid VNg; `niitasid vahe `sisse, nüid jään `aida - - `pärtli`päiväst `nuuma `päälä Lüg; sa jääd muidu `ända `jälle, ole natuke nobem Jaa; olid laisk, jäid `kurge VJg; teised tulid `sulle ette, siis sa jäid aadikusse Lai; ku rügä lõigats, siss ka jääss `ändä Krk; kes laisk `põimja `olli, tu̬u̬ jäi tõśtele `anda Nõo; noh, koessa tah nii hanna pääle jäiʔ Se; jaanipäeva (ajal) jääle j. vallaslast saama Jäi jaani pääva ajal jääle Hlj; Naine jaani päeva jää pääle jäänu Trv | Mees jäänd jaanibe libele (jää pääle) Käi; kahe silma (~ silmapaari) vahele ~ silmade vahekohta j. märkamatuks, tähelepanuta jääma sie on jäänd kahe `silma vahele Hlj; möned on jäänd kahe silmapaari vahele Khk; see jäi `siĺmade vahe`kohta Kei; siĺmpoari vahele jäi, ei leind üles teist Juu; minä koŕjasin õma tiätä kõik ärä, aga näed kahe silmä vahele jäe si̬i̬ kala; jäe viśt `siĺme vahele, et ei nähnud Kod; tu̬u̬ om jo katõ˽silmä vahelõ jäänüʔ, tu̬u̬d enämb kätte ei saa Har; kelgu ~ ree alla j. rasedusest ri̬i̬ ~ kelgu `alla jäänu Hää; kuivale j. jänni jääma Jähi viimaks omaga tükkis kuivale Kaa; kuuse ~ taeva alla j. peavarjuta jääma lage `taeva ala ep vöi ikka jääda, piaks ma ikka `kuskis ula-ala `saama Khk; kui tal kedagi ei ole, jääb kuuse `alla; ma jäin nii tuule `taeva `alla ~ lageda `taeva `alla, põle mul maja ega kedagi Juu; jäime tuule`taeva kätte Iis; tämä `arvab et, naene jäeb ku `taeva `alla Kod; kõrva taha j. tähelepanematusest mitte kuulma jo see mo körva taa jäänd on – ma pole seda mette `kuuland Khk; lageda peale j. 1. peavarjuta jääma neli viisteisend peret kes lage `pεεle jäid Khk; siis jähi nõnna lageda `peale, maja põles ää Muh; vahel jääss lage pääl Krk; 2. ilma jääma; nõutuks jääma lakõ pääle `jääma Plv; jäi lakõ pääle Vas; kelku ~ loiku j. (tööga) jänni jääma jäin asjaga `uopis `kelku, pidin ikke vara `laube `õhtulle `suama, kedagi; jäid jutuga `kelku, vale tuli `väĺja Kad; `loige inimene jääb oma `tü̬ü̬dega `loiku, jääb tõśtest maha; kalal veri ju̬u̬sk `väĺlä, noh ta jäi jo `loiku `väega Puh; meelde ~ pähe j. ei jäänd `miele midägi Lüg; tal äi taha pehe jääda Khk; see nimi äi taha `meele `jääja Pöi; ma tegi paberi peale [mustri] üles, et muidu jääb meelest ää Muh; küll oo kõba `peaga, et tää so pähä ei jää Mar; ega `moole änam kedagi `meele jää Mär; ilus laul oli, jäi ruttu pähe Kei; või kõik aśjad sul `meelde jäävad Tür; tal om kõva pää, kassa tal õppe vai õppemede, tal pähä ei jää Hel; tu̬u̬ jäi nigu `aamen `mi̬i̬lde Ran; täl `oĺli `mi̬i̬lde jäänu, kudass vanast pulman kaasitedi, aga `mulle es jää `mi̬i̬lde; sina opi nigu sa ulluss lääd, `sulle pähä ta‿i jää Nõo; tu̬u̬ lauluviiś jäi mullõ umõta `mi̬i̬lde Har; papal oĺl tu̬u̬ hopõń jäänü meele `sisse, muud es kõnõlagi, ku tu̬u̬d hobõst Vas; kas ta sul `mi̬i̬ĺte jääse Räp; `kerge pää, täl jää äi `päähä Se; nelja silma alla ~ nelja seina vahele j. saladust hoidma olga omaks jutuks, jääga oma neĺja silma ala; see jutt jääga sii nelja seina vahele, seda pole taarist `välja `rääki Khk; nina kohale j. unustama ku üit́s inimene üte tü̬ü̬ tegemede `jätnu, ta om nõna kottale jäänu Hel; `võite suverekke `jääda, poolest päävast `keerand tuule merele ja akkand `vihma sadama Vän; (vana) talla peale j. vanaviisi jääma sie one vana `talla `pääle `jäänu VNg; talla j. kängu jääma lat́s om `talla jäänüʔ, ei kasuʔ, `väikene kui pät́t Räp
3. (millegi tagajärjel) tekkima, sugenema (ja sellisena püsima) tie nüüd ia kuhi, et jääb ka üva magu, et võib `vihma`varju `menna; `amba `jäljed `jäävad taha kui `ammustad `leibä Lüg; siis `jääje `vaanale söhuke `läike kord `peale Jaa; `riidele `ollid `valged laegud `sisse jään Muh; `pahkrad jäävad põllu `sisse, kui põld kuin Lih; kus aga nutab `leske naenõ, `sjõnna jäänud jõekene rhvl Khn; kõva maa pial `jäĺge ei jää Sim; tombi `jäässi obesele ala sula ilmaga Ote; lätt nigu rada jääss takka Rõu; [rõugeil] jääse mulgu `taadõ ~ `perrä Plv; õt `rõiva `siśse rabandikka jääsi es, siss tulõ sualat́iga kõvebehe lüvväʔ Se || `kangal oo kaksikud sees, üks niis oo jään vahele Aud; neli `korda paned üksipidi seda `niide ja siis teisipidi jälle neli `korda, siis jääb triibuline [kudumisel] VMr; kui `kangal om jäänu mõni pinnuvahe, siss üteldäss, et vahi, suur rada om sehen Puh
4. säilima, püsima, (alles) olema (ka alale, alle, alles, jälle, järele, järgi, maha, perra, sisse, taade, tagasi, taha, üle jääma) kui aga ing sisse jääb Jõe; Sureb hobune, `jääväd `riistad, sureb inimine, jääb nimi Kuu; `jäätma on sie mis põllust on jäänd ja on `rohtu `kasvand; saŕv tuleb ära, tohl jäeb maha Hlj; sõda kui tuleb `ninda jääb `rahvast vähe; [toitu] piab `ennemast järele `jääma kui `puudust tuleb Lüg; `sakslane pöletas majad ära, saun jähi üksi `jälle Ans; Tal jääna einu järge Kaa; lase süsikonnad jääda (jäta õunasüdamed söömata); see pireke linu jäeb järele Muh; kas `sauna jähi `leili veel Käi; mitu penikoormad jääb veel `minna Mär; vanemi ei ole `järgi jäen Tõs; ma ole surmast üle jään (väga vana) Aud; `Kennegi (pro `ki̬i̬gi) – si̬i̬ vanadest inimestest nõnda `sisse jäänu üks sõna Hää; si̬i̬ jäeb elo`lammass, tõese tapama ärä; täl jäe isäss obene järele Kod; mis lõunaeg üle jäi, seda `võt́sivad `õhta `u̬u̬test Pal; `uuned ää lõhutse, jääväd ahju varemed maha KJn; uisk aab uvve naha, aga kihti ammas jäeb alle Hls; leib jääb aenaaeass Ran; täl jääb `piimä `järgi Nõo; kõrval maja jäi alalõ, kost tuli alośt Võn; mi̬i̬ss `ku̬u̬li mul ruttu ärä, poig ja tütär jäivä maha Ote; mis nu˽`kat́ski lännü˽munakoorõ˽jäiväve, ma˽vei nu̬u̬˽kannulõ San; sinna jäi küländ vi̬i̬l kõ̭gõsugust `kraami, ku˽paĺlus ma tedä `osta jõusõ Har; imätet jüväst `jääse raba Plv; `haigõ om, tiiä‿i, kas jääss alalõ vai jää äiʔ Se; Ma jesält jäi veikene Kra
5. (kellegi) osaks, omaks, valdusesse, võimusesse, pärandiks saama, langema, olema (ka külge, kätte j.) majad `jäävad `lastele Vai; jägajal jäävad `viimaks küined; varid jäävad laeva peremihele; tuul aeab sind kuiva `pεεle, jεεd valamate käde Khk; ta jäänd liiso `alla ( liisk langes temale); ta jähi külma kätte, külm võttis ta ää Mar; tänä jääsime üsä vähägä, kiedu kalu saemõ Khn; tahn täda ära tappa, aga oli isi kätte jään Aud; `jääte viimaks väga pimedasse Tür; se nimi jäi `talle nigu pigiga `külge Lai; kaup jäi meile kätte ( ei saanud müüa) KJn; mõne inimese `küĺge ei jää muret ja `raskust, tõne om nii õrn, et kiḱk jääse `küĺge Trv; vedel võip koertel jäiä Krk; pääasi ku moa kätte jääb, raha kaob raha `viisi Puh; jagajale jäävä näpu Nõo; kual `leh́ti jääss kät́te, tuu om turak [kaardimängus]; täüś kuu `aigu jääss kuu päävä kät́te; linaʔ jääseʔ ḱul lumõ kät́te Se
6. a. (hrl ühendverbina) lakkama, lõppema, kaduma; katkema; (mingit tegevust) lõpetama; vaibuma, vähenema, nõrgenema (alla, jälle, järele, järgi, kinni, maha, perra, tagasi, ära, üle jne j.) sadu jäi üle; lehm jäi `piimäst ärä Kuu; nüüd on kõik nue mued maha `jääned; kaup jäi `katki; `kanga `luomine jäi `eile kese Lüg; lehm jääb `jälle (jätab piimaandmise maha, jääb kinni); ta on arust ära jäänd Jäm; millal se kisa ühekorra `järge jääb Khk; [kägu] akkab `varsti kukkumast `jälle `jääma, kukkumine jääb maha Kaa; tuul akkab `väiksemaks `jäema Pöi; se mure jähi küll münust maha; külm jεεb tagasi Emm; `kuulmine jäi ära Rei; pilli mäng oo järele jäänd; juba [tuul] akkab `alla `jääma; `enni oli `lendosi paĺlo, aga nüid jääväd vähäks Mar; pada jäi keemast ää Mär; lehm akab kinni `jäemä, piim jäeb vähemäss Vig; kui sealt `mõisast järele jäi [lõpetas töötamise] Tõs; `kuulmine jääb tagasi Juu; nüid akkab maha `jääma sie nuoriku nimi JõeK; asi jäi seekord puolikule Koe; vilja saak jäi meneva `aastasest paĺju tagasi Iis; tänävade jõõlun jäe minu jõud ärä; `ketrus juba jäeb maha; tämä teäb, kohe tü̬ü̬ [pooleli] jäe Kod; nüid om valu jäänu vähämalle Äks; nüid om si̬i̬ jutt rahu jäänu Krk; ega si̬i̬ vihm nõnda ruttu `järgi ei jää Hel; joba tagasi jääb küĺmäst, lääb pehmess; kui sao ja tuule nakava `perrä `jäämä, siss ilma joba paraneva Ran; kõiv jääss kińniʔ, `rahka aja joba Urv; jala˽jääse˽joba tagasi joʔ joba `paistuss jääss nigu vähämbess Krl; halu `jäie mahaʔ; tuuĺ jääss rahu; piim jääss `veitüle. kas jääss lihm kińniʔ vai om sü̬ü̬ḱ nii kõhn; Liinal jääss ka uma mihele mineḱ `kat́ski Har; sõ̭ss jäi tu `orjuss `maaha Vas; ku mahla `ju̬u̬skmine maha jääse, tulõ nigu vatt `vällä Räp; ḱulm om kinni jäänüʔ Se || süä om kinni jäänü (süda valutab) Se b. [millekski] valmistuma, [teat ajaks] tööd katkestama me akkame `öhtale `jääma Jaa; nõnna vara ei või `õstale `jäädä Kod; tingi töö, si oli jao töö, kui `tehtud sai, võisid `õhtule `jääda Ksi; täämbä jäeme `aigsadõ õdagulõ Ran; `Ennuri rahvass jäevä ka õdagulõ Nõo
7. (ajaliselt) edasi lükkuma; viibima, hilinema Kui `mõisa `juhtusid `iljast `jäema, siis õli `teada kõhe, et nahk on `õhta puul Lüg; rugi jääb si‿asta iljaks; äi es jöva `loogu üles mette, muist jεi `oompseks Khk; jähid teised kauaks merele Mus; eks ta jää edasspidise `peale, kül‿sa siis maksad Mär; `omse piale jääb, meil isegi paiĺu tüöd JMd; küll te õleta iĺjakuss jäänud õma kartuli`võtmisega; rükkid jäed iĺja `piäle tehä Kod; eeńa tü̬ü̬ jäeb pikäle KJn; kes `ilass jääb, tu̬u̬ ilma jääb Nõo; rehepeśs jääss ommeness Ote; ma pidi nii pakistõ minemä, aga ma jäi `kaugõss Krl; `niitke seeni maani, see kotuss las jäiäʔ edesi Har; külm keväʔ, sõ̭ss suvi jääse `ildast; tu̬u̬ asi jääss pikäle `väega, jääss `väega pikkä Räp; `kauguss jäi, saa as ao päle õs; kõõ viil hõhvah, nelädä ajastaga pääle jo jäi [mullikaks] Se
8. kaduma (minema), kadunud, puudu olema, (kuskil) peatuma, varjul olema kui sa `sönna [hülge] juhu `pihta pootsaagiga oled pand, koes tä siis jääb ( kuhu ta siis pääseb) Khk; jääga esimese naise laps kus tahes Pha; mett‿üks mees äi tea, kus ta jähi `jälle, nii kadus ära Krj; kui sa ää unutad teretamise, küsitakse, kus tere oomingust jähi Vll; külap se mõte su̬u̬l ikka jäeb ( kaob) Muh; mool jähi kaks `poega sõtta Rid; tońdid on kadun, tea kus nad on jään, kas koa surevad või Ris; kus mu piibu nośs on jäänd Pil; `jäigi kadunuss si̬i̬ asi, katti ärä ja `jäigi `kaotsiss Krk; mul olliva ilusa piḱä pleti - - kos na nüid om jäänuva Ran; kotun `mõtliva et ei tiiä, kos me oleme jäänume; tu̬u̬ jäi `kaotside jah, toda kätte es saa Nõo; Olga ot́s, et ei tiiä, kohe Juuli om jäänüʔ; kohe sa paĺlastõ `käśsiga lähät, `kinda omma sul maha jäänüʔ; see nimi om raamatust `väĺlä jäänüʔ Har; arost `jäämä (vananema) Vas
9. (ühendverbina) a. (kellegagi, millegagi võrreldes midagi) olema, (kellestki, millestki) nõrgem, viletsam, resp parem, tugevam jne olema (ka ala, alla, järele, kõrva, maha, peale, perra, taha jääma) mina jään ikke `alle. tämäl on tüö jõud `suuremb Lüg; ajast maha jäänd Khk; aeab nasamma kasu taga, ei jää teesest järele `ühti Vig; nad o oma `tööga üsna taha jäänd Kse; kes siis nii `vaesed ja viletsad olid, et testest `tahtsid maha `jääda Mih; sie puĺl jääb teesest paelu `alla JMd; minu `õigus jäi `piale VJg; mina tõesess `alla ei jää, õlen alate eden õma `tü̬ü̬gä Kod; oli käre tüdruk, tema sõna pidi ikke `piale `jääma Plt; temä jäi `kõrva ( süüdlaseks), mea sai `õiguse; kumbass `kõrva jääp, si̬i̬ massap `väĺlä [kohtukulud] Krk; kuiss saʔ nii uma lina `kakmisega tõisist maha jäät Har; tulõ `järge, ar jäägu `maaha Räp || (kellast) ons kellu täna taa jäänd Khk; kell taab siätä, jäeb taha Kod; kell käib küll, aga tükip `perrä `jäämä Nõo; ta kell jääss uma `käümisega `perrä Har; Mis hää kellä man tu̬u̬ tähendas ku tä ka päävä paari maaha jääss Räp b. [millestki] vähem olema, puudu tulema (ka alla, maha, puudu, vajaka jne j.) kaks `päivä jäi `puudu VNg; aast jähi vajak Phl; kahessa `aŕsinat läks üli`konda, jäi siis ivake üle ehk `alla Trm; [käärpuud] ulatavad ligi laeni, natukene jääb laest `puudu Plt; abielu säńg oĺl `häste laǵa, üt́s jalg jäi sülest mahaʔ Rõu
10. (millekski, kellekski) osutuma; (kellenagi) näima; olema [küpsikuteks võeti] `räimi ja kilu. kilust jäi paremb; `külmä `kümme viistoist `kraadi, siis jääb ige nahk`kinnas juba `külmäks Kuu; jäi `ninda `kartlikkuks Hlj; jääd valelikkost, lubasid `tulla ja et tuld `ühtä Lüg; se asi jähi valeks `jälle, pole see mette tösi olnd Khk; tal pole süid mette medaged olnd, jähi `ilma `süita Emm; tämä jähi alamaks, mena sain ike tast võidu Mar; siis rehepapp jähi nii `ausass mehess Kul; se jäi valeks neh, `reäksid, `reäksid ja sest ei tuld kedägi Juu; temä jäi `õigess, mõisteti `õigess Krk; mia ole `vaene, miä jää iks `süidi, temä om rikass, temä‿m `õige; (mängust) kedä sa kätte saad, sis tu̬u̬ jääb pimedäss sikass Nõo; kolm tükkü jäi [kohtus] `süüdläsess, nelläs jäi ilma `süüldäʔ Har; mu sõ̭na sai `õigõ, a tuu jäi `võĺssi Se
11. (millegi suhtes) asetsema, paiknema, osetuma, hoiduma sie (kivi) no vähä jäi `juomi `korva, `juomi `reie `kohta Kuu; Obosekivi jääb `siie sama `meie `kõhta jõe `ääres kõhe Lüg; jää miust `iemalle paremb Vai; [külamaade jaotamisel] kus maja jähi, sealt said rundi Muh; jääb teest körvale Rei; Loja küla jεεb siit seda `koosi Phl; sie jääb tie `kõrva HMd; kui luu `kat́ki läks ja kiud `iemalle jäi, siis `tuńtsime, et ta (lina) oli paras [leost välja võtta] Amb; sii külä jäeb Palamuse `puule Pal; mägi jäeb siit mińnes pahemad kätt KJn; mine mäe alt `kurra kätt tu̬u̬d ti̬i̬d `mü̬ü̬dä, siss jääss mägi kõrvalõ, ei olõʔ mäkke üless minekit Har

jäätama `jäätama (-ämä) Hlj RId(-amma, -ämmä; `jäe- IisR) S(`jεε- Emm, `jääd- Rei) L K Iis Pal Lai Trv Hel TLä Kam; `eatama (`ia-) hv, van Kse, Var Tõs Khn/`eä-/ PJg Kad Trm Lai Plt KJn; `iätämä Kod van T, V(-eme Krl; -ämmä Har Plv Vas) jääkorraga kattuma; (kinni) külmuma, külmetama (sag imps) siis ma `käisin merele kuni akkas `jäätama Hlj; `üösse vist akkab `jäätamma, on `ninda külm; kui `jäätanelt päilt paned pada [keema], siis võib [külmavõetud] `kartuli süä küll Lüg; külm `jäätab `aknad `kinni Khk; `jäätab laeva ääre ää, kui külmaga vett `tuiskab Mus; põld ond eätet Khn; `jäätist saeab, kõik `jäätab ära PJg; talve on meri `jäätanu, kaan pääl Hää; `jäites see o `jäätand vihm Kei; jõgi `jäätas `kinni Koe; ädä egä pidi, milla kärts kärnän, milla mua iätet; maja on nii külm, et `järsku kõhe `iätäb su ärä Kod; maa sügavalt `jäätanud Pal; pääval sulatas, `õhta eeli `jälle akkas `jäätama; `jäätand `marju on korjatud, kure `marju Lai; `akne om ärä `jäätet Hel; kui viit midägi `väĺlä küĺmägä, om `varsti `iätedu Kam; tii om nii ärä `iätet, et ei saa raualda hobõsaga kohegina Har Vrd jaatama, jäitama

kaema1 `kae|ma hv Vai HljK Äks KJn, M(-me) T(-mõ, -me, -madõ San) V(-mõ,`kaimõ Krl, kaõma Lei, `kaemadõ Har, kaemma Rõu); `kae|da Trv T(-de San, `kaia Ran Puh Kam), kaia M(`kaede Krk Hel) Võn, kaiaʔ V(`kaiaʔ Lei; kaia,`kaia Se Lut)
1. a. vaatama läks `kaema sedä `asja Vai; ma tulli siit kaut `kaema, kudass teie `tü̬ü̬ga `vaĺmiss saade Ran; lammass läits järven nii `puhtass et luśt `kaeda Puh; päiv paestap nii valusalt, et `kaeda ei saa Kam; annaʔ vaŕokaetus siiäʔ, maʔ kae kas suu om must Kan; `siĺmi man `puuduss, kõveralõ kaess Krl; ala˽sa takka kaiuʔ; tu käü maad-`i·lma mü̬ü̬dä kaien mis `konkina om Har; ta kaess muʔ pääle iks üle ola (vaatab halvakspanevalt) Rõu; tulgõ˽`kaema, mis asi seo um; mis mul sääld viga kaiaʔ, kae nigu `peegli pääld; ma‿i `lääki tõsõ eläjät sõ̭ss `kaema, et sõ̭ss, olõt nõid vai, nõiut ärʔ vai Plv; `saaja läät, `saani kaetass (otsitakse kingitusi); mul lät́s süä halvass kaiõh; mul om halv kaiaʔ, ku sa `läädeʔ ja `ti̬i̬deʔ; mul om `väega˽hallõ kaiaʔ, ku˽tõõnõ läbi hädä tü̬ü̬d teǵe Vas; `tihka ei `pääle kaiaʔ tõõsõlõ, nii om häbü Räp; timä ei olõ vi̬i̬l vanaki kaiaʔ aiʔ; ma ka `tahtnu (oleksin tahtnud) tu̬u̬t kaiaʔ; poisiʔ vai naaseʔ tulõva `saaju `kaema (kontvõõraks) Se; ette kaema ette vaatama; ettevaatlik olema sa ei kae `eńde ette, jooset üle pää kaala; ette kaemate inimene Hel; kae ette, et sa `jalgapidi `auda ei lähä Nõo; märä om ramm, kae˽sa no ette sõiduga Kan; paŕemb om ette kaet ku `perrä kahit Har; ma˽hei kõ̭ik väädse˽teräväss, `kaege no ette, et `sõrmõ ei `lõikaʔ Plv; Ettekaeja inemine Räp || fig Taa poiss kaess joʔ üle katusõ Rõu | (päikesest) päiv veretäb, kaeb `taade, `näitäp `kuiva `ilma Ran; päiv kai `taadõ hummogu, küll nakass `vihma sadama Vas; hummõń saa illoś iĺm, ka päiv kaess `perrä Se || (imperatiivivormides tähelepanu osutavalt, imestavalt, ähvardavalt) kae kos kadekops; kae kui `tõmban sulle `mü̬ü̬dä kaala `su̬u̬ni Ran; kae, Rolli (koer) meil väherd, lätsivä ilma `õkva `saole ja tuulele Kam; `oina kae sügise jooseva lammaste perän `kangede Rõn; elusu̬u̬ń, kaeʔ ta liiguss kah Krl; kae et `kaot mu˽siĺmist Har; kae˽timä es tiiäʔ Rõu; kae `naĺja mis ta tege; `kaegõ˽ku suuŕ piĺv, sado tulõ Plv; kaeʔ et sä jalamaid siin olõt; kae `määrtse naase võt́t kui tingõsse Räp; kae koh om lännüʔ rahvass targast Se b. tegevusetult vahtima ta kaess mud́u ku päev `mü̬ü̬dä saa, aga tü̬ü̬d ei viisi tetä Hel; eläje˽`kaesse õnnõdõ, mitte ei˽süüʔ San; misa˽kait, naka˽tegemä Har c. tähele panema, hoolima egäüit́s askeldap oma askelduisi, kellel‿om `aiga tõśtest `kaeda Ran; võõrastele tükip `persede, oma elust ei kae midägi Nõo; `tüt́rigu likerdava pääle pośte `ümbre, kas särätse tü̬ü̬st ehk `kestegi `kaeva; es olõ latsõst `kaemist (hoolimist) Rõn; `liitrepuu maŕa omaʔ `jõ̭h́vtsõʔ, a `meh́tseʔ `koŕjasõ kõvastõ mett, ei `kaeva midägeʔ, et hais Räp d. käejoonte, kaartide jm järgi ennustama Kõvasi Kadri olli raamatuge `kaenu. `aigust ta‿p kai, kas om jumala `aiguss või maast või tuulest Krk; `mustlase kaeva kätt, nu̬u̬ olliva nu periss käe `kaeja Ran; temä käe päält kai, ega ta `kaardit es pane Puh; miä es lase kätt `kaeda Nõo; kotoh ka˽käveʔ õ̭ks käe‿päle `kaemah ja Vas; käve vana paaba man, laśk `kaartõ kaiaʔ Se; `arbd́a `kaiõ ḱätt kah, bõt põŕõda eidetasõ `paprõʔ (pannakse kaarte); `arbd́a kaess `t́šukri‿bäle, t́šukõr `oĺli `andminn tõvitsõlõ; ku moud is olõʔ sõss `arbd́a `kaie vi̬i̬‿bäle Lei; arbi`ańdja kaõss mustast raamatust; ummaʔ `säändseʔ mõistjaʔ, kätt kaõss ni `ütless sullõ tuu sul oĺl ni tuu sullõ või saiaʔ Lut || kurja silmaga vaatama, nõiduma Ennembi es taheta, et võõras kaeb nuuri luume, peĺläti et ärä kaeb ja looma lähvä siss kõtust `valla Nõo; ää meelega ei kae, kaess `kõõrdi Ote; kahe siĺmäga inemine, kaess tõsõ inemise eläjä ärä; lehmä olli˽nii hämmeʔ ku vi̬i̬st `vällä tulnuʔ, üt́s kuŕja silmäga inemine om üle kaenuʔ Har; Ku˽timä mõ̭nõlõ eläjäle pääle kaess, sõ̭ss tu̬u̬ elläi `haigõss jääss Rõu; kadõ˛uss `kaeõ `kõõri; tu̬u̬ kadõ˛uži kaess; `kaie mu lehma `väĺla Lei Vrd kaetama
2. järele või üle vaatama, kontrollima; revideerima inspektoŕ tuli `kuuli `kaema Trv; koolimaja `olli lähüksen kävvä, `kaemen ~ `katsel käüsime ku̬u̬ĺ`meistri ehen, `kaeti `järgi ka lugede mõistad Hls; vanast olli poe leti pääl kivi vikadi `kaemise jaoss. `kaeti, kudass ta rü̬ü̬ḱs Krk; kae `perrä, kas kari om jo kodu tullu Puh; tu̬u̬ minnev `lauta, `kaevõt kas elä˛iid paĺlu om San; ku taheti eläjäl suud kaiaʔ, `pańti pagu `suhvõ Urv; mineʔ kaiʔ aian mehitsiid Krl; ma˽pia kanul `perrä `kaema Har; opõtaja tuĺl `lat́si `kaema Plv; keväjä ińne `külvmest `pandass vilä teŕri idanõma, et kaiaʔ, kas `kaussõʔ Räp; `tohtri kaess arʔ, ant tähe; lääme `mõrdo `kaema, kallo `vällä `võtma mõrrost Se; vaia hobõśsile `hambilõ `kaia paĺlo um `aastaki Lut || fig varastama tõine [laps] ollu nõnda vagune, aga tõine mud́u `karmanist kaija; ega ega ma suur varass ei oole, ma ole `seante `karmani `kaeje Krk; `mõrdo `kaema (võõrast mõrrast kalu varastama) Se
3. proovima sõrme vedämisega kaetass `jõudu Pst; ma kae `õnne, `viska `lu̬u̬si; ma `kaie õnne `pääle tetä üit́skõrd Krk; [rukist] `kaeti `amba all, kui terä kõva, siss `olli valmiss Ran; ega sa tolle `kangusega midägi ei võeda, paremb kae `ääga Nõo; `kaie, kas jõvvap `tõsta Kam; ei viisi tü̬ü̬t tetä, mugu lü̬ü̬p `luikari, kaep kudass ta `kergembide läbi saab Rõn; taah `veivä suvõl aiah `poiskõsõ `luuri, `tahtva kaiaʔ kiä kõvõmb om Räp; oodaʔ, pan [hobune] et́te, ma kae t́al `jalga (jooksuvõimet) ka viil Se || maitset proovima, maitsma mia kai iki ärä, mis maik tal om Trv; si̬i̬ om taari `kaeje si̬i̬ muud ei ti̬i̬ ku kaes talu `taari (teenijast, kes tihti kohta vahetab) Hls; kae `maiku, ka soolane või make; supil kaets `su̬u̬la, kaets ka ta parass om; ma ei ole iva `marjagi `kaenu (ei ole veel midagi söönud) Krk; kae, kui makuss leib om Kam
4. katsuma, kompama, kobama, puudutama poiss `kaie tidrukit Hls; si̬i̬ oo `käege kaia, et si̬i̬ võle om; kae `käege surnut, siis ei `peĺgä Krk; tiiä küll, `juśtku `kaessi `peoge, aga ei tule `mi̬i̬lde; `mõistlik näge silmäge, rummal kaess `käege; lätsi oma `peoge `kaeme, `määntse rautti̬i̬ `rü̬ü̬pä om Hel; temä‿m `õkva kätega `kaeda ja `silmiga nättä Puh; kobi ja kae, sinnä ma panni tu asja Kam; surm võt́t kolm `poiga, t‿om jo egäl ütel `peoga `kaeda, kui vallus tu̬u̬ om Rõn
5. püüdma `kaeme ruttu mineme minnä, ei ole `aiga `u̬u̬ta. no kae kae ruttu `säädä, missa nõnda kava ehit; ma `kaie ku `jalga `laskme sai Krk; kae `aiksalt kari `mõtsa aia Hel; kaeme ärä tallitada ja `keŕkude Ran; inimese om kurja, `kaeva kudass üitsütte maha sõkku saava Nõo; ma kobisi hilläkeiste ussõst `vällä, `kaiõ kuis tulõma `saiõ Urv
6. hankima, muretsema; hoolitsema; otsima, valima sõss oĺl linadege si̬i̬ raha `kaemin puha Pst; kae ruttu pruukośt lavva `pääle Hel; kaed iki pühäpäevän söögi valmiss, et sa äripävän saat jälle tü̬ü̬n olla; miu käest sa abi ei saa, nüid kae esi, kudas sa oma elu säed ja sekid Ran; vana `Mälton läits `liina ratta osasit `kaema; ku karjalatse ollime, siss käesime `linnu pesi kaeman Puh; läits `endäle parembat aset (elukohta) `kaema; täl olna tõene naene `valmiss `kaetu; obestel ei ole `kaaru, tulep `kaeda, kost saab Nõo; lääme mõlepa `rändämä, `kaeme kost saap parepat tü̬ü̬d Kam; `enne `pulmi olli laits ärä kaetu Ote; läsä˽käävä asõnd `kaeman ~ `ot́sman ku˽mihiläne `poiga taht `laskõʔ Har; olõss ta mullõ `kaesi huulõ piĺli Plv || korrastama `kaegõ iks mu matust kah Plv || arvestama kasu`vaśkass kaiass ku om katesse ammast, siss saa ää piimälehm Hel; vanast `kaeti [naisevõtul] iki toda, kud́ass `kiäki tü̬ü̬t tei, ega siss muud es `kaeta Ran; vanast kaeti iks sitavedämist kah, ku lihaeite päeväl sitta olli `veetu, siss mädäni sitt ärä; temä kaeb nõu `kaudu, kudass ta saab Ote; sõ̭ss `naksi ma `kaema et, mis minnu suńd nii tõsõ all elämä Urv; vanast `kaet́i `aiga `taiva`tähti `perrä Har
7. külastama `kutsus `sinna `kaema, aga minust ei ole minijäd KJn; lääme last `kaema ~ `kaejatsi; `käidi `aiget `kaeman Ran; ku‿ma tule, ma tule iks su `kaema Nõo; poig käve iks ütte alasi minnu kaeman Urv; tu om `haigõ, ma˽lähä tu̬u̬d `kaema, siss vii toolõ ka˽medägi; tulõvaʔ `ku̬u̬ĺjat `kaema, kiä lähükesen olli Har; ärä˽sa minno ka ärʔ unõhtaguʔ, tulõ iks minno harvakultki `kaema Plv; `karksi üle läve sinno `kaema ka siiäʔ Räp
Vrd kaehhutma, kaelõma, kaetama

kahru n, g kahru Ran Kam San Kan Krl Har; kahr g kahru V(g -o Vas Räp), kahõr Plv(g kahrõ p `kahrõ) Räp Se; karh g kahru, karhu p `karhu Har; kaarh g `kahrõ Lei
1. karu siss `tu̬u̬di suur kahru sinna laada (lauda) lävele Kam; üit́skõrd oĺlivõ `näütüse aian kahruʔ San; Kahrul om üte mehe süä, a `ütse mehe jõud; `Kahrgi opatas katõ käpä pääl `tańdsma, sõ̭ss ei˽saa˽no inemiselatsõst jaku Urv; sul om suuŕ ääĺ kuʔ kahrul; `suulõ ku susi, käśsile ku kahru; kahru märisess Krl; vanast oĺ siihn `karhrõgina Har; Kahr `mäüräss; siiĺ aja kahru pesäst väĺlä (nõrgem võidab tugevama); `pärtüss päiv lätt kahr ka magama Rõu; vanast oĺl mõtsah paĺlo `kahra. kahru˽käviväʔalati kaarah; and ku kahrulõ (lööb kõvasti); taa ku kahr `käändless (teeb kõvasti tööd) Plv; kahrul kahru süä, soel soe süä; `kääbripäiv käänd kahr tõõsõ käpä `pääle Vas; `lat́si pandass kahru `sälgä `istma, et sõ̭ss ei tulõʔ `haigusi ja ei kahetada är˽kah; Leib oĺl must ku kahru sitt; Murd tü̬ü̬d ku kahõr Räp; kes susi `suulõ, tu om kahõr `tüüle; śjoo tege tü̬ü̬d kui kahr, kõva kui kahr; ta om `kangõ kui kahr (kohmakas); kui `kahru käänäʔ `ümbre (tantsust); eläss kui kahõr pesäh (rahulikult) Se; pakõt sutt, saat kahru `pääle Lut
2. lastehirmutis kahr tuĺl `sisse, kask `karvu pidi pääl – es olõʔ sõ̭ss inämp `ikmist Kan; kahr võtt `lõugu vaihhõlõ Se
3. (laste)mäng karvupooliʔ kask [inimesel] säläh, kahr näütäs kuiss latsõʔ hernele `lätväʔ, brigonalõ Lut
4. fig „kraana“ mi teḱki alan `vaidva i̬i̬ pääle `silda, siss tõi Ańsi pu̬u̬lt kahru minga `palkõ ekkõ `pistü `sisse `peśsiʔ; kahruga `pesti tulba `sisse Har
5. tähtkuju suur kahru ~ `vaikõ kahru ~ kahru `mitme pojagõ San

kahrõtama kahrõtama ergutama, julgustama Matussil lät́s süä hallõss, kahrõti siss süänd ja sai jällʔ lauldaʔ; Meheʔ lät́siʔ kõrtsi süänd kahrõtama Urv

kalestama kalestama Nõo Kam Rõu, kalõst|am(m)a Har Plv Vas, -õmõ Krl, -eme San a. (südant) kaledaks, kõvaks tegema ku‿ma jõvva süät kalestada enne, et ma `ikmisega `u̬u̬piss pimedäss ei jää Nõo; inime kalestass `endä `süäme ärä, süä lätt üle, viha kaoss ärä Kam; siss [Jaan] kalõsti uma `süäme välläʔ ja mähe [jala] kińniʔ Har; ma armasti tedä külʔ, a ma kalõsti `hindä ärʔ, mitte es ikõʔ Plv b. tahkuma, kõvaks tõmbuma leib om ärʔ kalõstenu San; leib om kalõstõnuʔ, om kalõss lännüʔ Krl c. selginema (taevas), eralduma (pilved lauspilvitusest) vihm lääb joba üle, pilve nakava kalestama, löövä `lahku; vihma piĺve lähvä ärä, ilm nakap kalestama Nõo; kui piĺve kalestase, siss `vihma ei tule, piĺve - - om tükilise, ei ole üten plaadin, ei ole nii musta, om nii ahjemba ja `valget taevast kah mõni kriips sääl siän Kam; pilveʔ ommaʔ joʔ kalõstõnuʔ, ilm lätt põõvalõ Krl; ku `vihma satass ja sõ̭ss lätt nigu `seĺgele vai külmäle, sõ̭ss üteldäss: joba nakkass `ilma kalõstamma Plv; ilm lü̬ü̬ kalõstamma - -, pilveʔ lääväʔ `korgõhe Vas

kalk1 kaĺk g kaĺgi L K I Hls Se, kalgi Sa Tõs Trv Krk TLä, kalk g kalgi Hi, `kalgi R
1. karm, vali; kitsi, ihnus (inimesest) sie on kalk inimene, ei taha `teisele `anda kedagi Jõe; kalgi südamega inimene Jäm; pehmenda oma `kaĺki südant; kõva kaĺk ääl Mär; Mio `vasta `oĺdi ette kaĺgid Khn; `eśteks oli nii kaĺk, ei taht `rahvale `anda obuseid Juu; `irmus kaĺk inimene, ei uoli teisest inimesest sugugi; mõnel inimesel on kaĺk ial Kad; vaest `ööldi kaĺgi `näoga, see on nigu kivine, kaĺk ja kivine, kes ei anna järele, ei anna ennast loksutata Lai; temä om kõva kaĺk inimene, si̬i̬ om ku `mõrtsuk valmiss Krk; Ta om väega kaĺk inime, ei pallemine ka tedä ei pehmendä Nõo; taal om kaĺk süä Se
2. kõle, vilu (ilm) nii `kalgid `ilmad peab iga päev Jõe; kaĺk küĺm ilm, `kange või vali küĺm Aud; küll `oĺli kaĺk talve Hää; paĺlas küĺm (lumeta külm) on kaĺk küĺm Kei; kaĺk on küĺm Juu; sügisene ilma lumeta aeg on kaĺk Kos; kaĺk tali Koe; küll on kaĺk küĺm KJn
3. kõva, karge a. tükkis, murenematu, tugev pepud o `neuksed kõvad kaĺgid pikergused `kartulid Kei; see on üks kõva kaĺk asi; `keet́sin vanast kardulest pudru, aga nii ilusad kaĺgid olid Juu; lülüpuu üits küĺg om valge, tõine puu küĺg punakas, kõva ja kaĺk Pst; `kaĺki maad ei taha kennegi Hls; õisukse kardula, `siantse kirivese värvige, `siantse kõva kalgi, ei ole ää; purganti ei ki̬i̬ `pehmess, kurdav kalgi; ti̬i̬ om õige kaĺk ja paĺlass, lõhk õige paĺlu obese `raudu Krk; `kaĺki `leibä Se b. jäik, rabe, habraskõva puu on rabe, `algas ja kalk Lüg; kaĺgi rauaga põle kedagi teha, teda ei saa kokku sulatada Mär; teĺliskibi `oĺli õege kaĺk Tor; selle kaĺgi vikatil es akka vikati nuga `pääle Saa; kaĺk raud, mis väga rabe on, ei või teda `pińnida ega taguda, siis lähäb `kat́ki VJg; need olid kaĺgid kivid, kes tagumisega `lõhki läksid Trm; pihlakast `tehtasse ka `looka, aga see on `seake kaĺk SJn; kõva kaĺk raud Krk c. kare (vesi) kaĺk vesi võtab silma näo `kestama Juu; paepõhjaga muas on `kaevudes kaĺk vesi, `erned ei kie tümaks Kad; kaĺk kaevu vesi ei tee kunagi pesu iast Lai; vesi om õige kaĺk juuvva, lubjane vesi Krk
4. intensiivne, tugev, maheduseta ea `selge kaĺk vesi Juu; kaĺk valge (väga ere); kaĺk apu (väga hapu) Amb; kui on kaĺk küĺm vesi, siis pane `suoja `ulka VMr; mõni asi on kua kaĺgi mekiga Kad Vrd kalkjas
Vrd kale3, kalg, kalsk(e)

kana|kooljam `kooljam, -uo- g -e varsakabi `kõrve `kuuske ja kana`kuoljami `kasvab pali, ei tule iad `einä; luom ei taha iast süä kana`kuoljami Lüg Vrd kanakoole

kandma `kan(d)ma eP eL(-me M -mõ San Krl, -madõ Har); `kandama R/-ie Lüg/ SaLä; da-inf `kanda Hi Lä K I T, kanda Sa Muh Kse Pä M, `kandaʔ V(kandaʔ Krl Har Lei), `kandada R; (ma) kanna(n) eP eL, `kannan R
1. ühest kohast teise toimetama; tooma, viima a. füüsilise jõuga kel ei õle obost, piäb kää `õtsas `kandamaie; kui `saavad jo `rohkem `kärgi `sisse, siis `akkavad [mesilased] magusa `kandama Lüg; rotta oli `kandand pabud `eini `sisse ja teht omale pesä Vai; Kaśs `kandas `εεse `poegi suus ühest kuhast `teise Kaa; pisike vähike kannetav kot́t `olli `selgas Muh; mis sa täst (lapsest) süles kannad Mar; rääts on `vitstest `tehtud põhu `kandmeseks Tõs; Käe suõnõd venüväd `korvi kandõs ää; `Kandug mtõ üksi, udu·tt ma `aita kua Khn; Jusku kaśs kannab `poegi Hää; peremees ei jõund külimituga `sisse `kanda niipaelu kui perenaene põllega `väĺla `kańdis Juu; karusipelgad kannavad suured pesad Kad; anguga sai kuared kokku `kantud Sim; ku `surnud `väĺja kannetasse kerikuss, kanneti kuńni `surnu`aida Kod; ära söö nii palavalt nagu kokad sulle ette kannavad Ksi; suurt `sarja `kańtsime kahekeisti Lai; siin `veikses `luhtades kõik ein `kańti `väĺla Plt; kannab varanduse laiale Trv; õlbastega om ää vett kanda Pst; otspakaldest tetti `kõlkakanneteve `rõõvit Krk; pisuand `kanna (kandvat) `kraami, ütest aedast `kanna `tõisi `aita Puh; üits tei `rõuku, kaits tüḱki `kanseva Nõo; minge ti˽kah `kantkõ nuid `vihkõ kokko, siss saa ennembi är˽kannõtuss San; puuḱ kańd varandust Kan; vanast kannõdi `sü̬ü̬ki `mõtsa nurmikidõga Rõu; hobõnõ ütelnü, et innembä ma viis viä ku kat́s sälän kanna Räp; ku tsia˽`põhku `kandva, saa halv ilm Lut b. fig jumala `süämess `kandama Kuu; Ühega läks `altari ette, teist kannab südames IisR; äga üks kannab oma `koorma ise Khk; egaüks kannab `sorma `pöues, sorm on lesemal (ligemal) kut särk Käi; igäühül oma rist kanda Tõs; iga lind kannab oma suled Kad; kis palju `riśsi kannab, sel oo palju mõt́tid Kod; seda `aśja piab mõttes kandma, siis saab täielikult ära tiha Ksi; om paarirahvass - - tõene kooleb ärä, jääp tõese `ku̬u̬rma ka tõese `kanda Puh; miä niikavva ku ma elä, kanna jumalat `endä `süämen Nõo; tä kand jumala `riśti Se; kätel ~ käte peal kandma väga hoidma ja hellitama nii armas, et kannass kätel Pal; ois oma `pruuti, oless tedä vai käte pääl `kannu Ran; käe peräh `kandõgi, nii hoit timmä Se; viha kandma vihkama, viha pidama `teine inimine `kannab viha `teise `luomade `pääle Lüg; [kartsin] et akkavad `mulle viha `kandama Jõh; surmani kannab viha, ep lepi millaskid ära Khk; `üeldasse et teine inime kes viha kannab su `piale, piab sedasi luu`painjast `käimagi su enese või luoma seljas Kad; si̬i̬ kand õige pikkä viha Krk; ta kannap miu pääle viha, nüid om mul täi säĺlän Nõo; Ku˽tõõsõtarõraa (naabrirahva) pini käü su uss`aida sitalõ, sõ̭ss tiiät et nimä˽`kandva su pääle viha Rõu c. loodusjõudude jõul (tuul, vesi, voog, vool) paigast teise liigutama tuul kannab `kaarnad `randa Jõe; `Terve pikke üö olid juo [ajupüügil] `tuule ja vuo `kannetava Kuu; jooks kannab, nii et võrgud on `sirged Pha; vee joosk kannab võrgud edasi Rid; vesi kannab `liiva `ümbre Ran; d. teadet, juttu jne suust suhu edasi andma; kaebama, laimama õli `selle `ämmäga nõus ja suualune, `ninda `kandas ette kõik Lüg; kes tale seda ede `kandand, ju ta seda isi `täädis Jäm; `Roksab, `tüh́ja juttu kannab Hää; `kanvad jutto ta peal `ilma`aegu Ris; kannab niisukest `tühja juttu teise `piale, mis `õige põle Hag; külakubjas, kes `käsku kannab VJg; mõni vanana (vana naine) on `kannud edesi sedä juttu meie päevini; kiälik ja salalik, kannab kõik kõned ette Kod; kittä inimene ta‿i ole, ta tükip `ki̬i̬li `kanma Puh; temä ei ole su̬u̬remb asi inimene, ta kannap `tühje jutte Nõo; om üts keeleviskaŕ, kiä kand küllä piti `albu juttõ Urv
2. midagi (altpoolt) toetama, üleval või püsti hoidma; millegi najal püsima sured `lieted on pial [ajuvõrkudel] ja `pullud `kannavad `vergud ülesse Jõe; jalad ei `kanna kehä üles; `lapsel on `kaula`suoned viel `nõrgad, ei `kanna sedä nuppu üles, pää `vangub Lüg; miu jalad enämb ei `kanna Vai; sülla joompuu on suur palk, mes sülla üles kannab Emm; oripuu kannab lage Käi; Äga lind `kõrgemal `linda kui tiivad `kanvad Han; jalad oo seukst, et ei kanna änam Aud; kui vaevased jalad on, ei kanna üleväl mis paks kere on Juu; silla `kańdjad puud Ksi; ahjul on võllid, kelle pääl kannab `päälmäst jagu Ran; oripuu om `risti jõge, ta kand [silla] `tõisi puid Ote || millelegi pidama jääma, toetuma`senna `pandade `peale jäid eenad,`kandma, tuul sai alt läbi `köia ja ein ei saand na `kergeste läppoma `minna Mih; [kukkus jääauku] jäi `õlgade peale `kandma Trm; kui vara `raotu, siss `oĺli magu maha `lastu palgil, jäi kõtu `pääle `kanma; ratass lääp nii sügäväde, et rumm tu̬u̬ kannap vi̬i̬l, tu̬u̬ `piatap `vasta Ran; ega `kõrgembale ei saa lennätä ku siiva kannava Nõo; kaela ~ pead kandma 1. pead püsti hoidma `estest [laps] ei `kanna juo `kaela, `noksib `pääga VNg; `lapsukene akkab `kaula `kandamaie Lüg; Ta kannab `kaela, ta ajab isi pääd `püśti Hää; laps on kaela`kańdja Juu; kui võtad [lapse] üless, om kaal kõva, joba kannap pääd Ran 2. töövõimeline, tööks suuteline olema Nüid ju kõik [hakkavad] mihaanikuks, kis `kaela `kanma akkavad Hää; nigu `poiske `kaala nakass `kanma, nii `panti ta sia`karja joba Nõo
3. (peal lasuvat) raskust välja kannatama ei old jääd viel ja ei old sula ka, `üöldi: ei `kanna `e(i)ga `katke Kuu; sada viis`kümmend `tündri `kandas (laev) `kardulid Hlj; `märtsis akkas lumi `kand(a)ma IisR; Pöld juba kannab, oome oomiku lähme äästama Kaa; `Sõuke `korkene lumi, jänese kannab `peale, koera võtab `sisse Pöi; ea oo nõrk, ei kanna Muh; ta (heinamaa) [ei] kannagi `suuri masinuid Vig; `seoke va raba maa, ei tä kand oost, ei tä kand `ärga Mih; ei sie kiige `kannud mjõnda rhvl; Laõ (laev) oli, `kolmõ `sülda vist kannaskid (ei kandnudki) Khn; sii (sild) piab `kandma obuse, `vankri ja `kõiki Hää; `vaese turi tugev `kandma Ris; ea küpse küĺm, se paneb kõik kohad `kanma Juu; mülgas soo, `pehme, kis ei kanna Tür; õhuke jää kirmatis, mis ei kanna viel VMr; ti̬i̬ one rõõdane, ei kanna ei `katke Kod; kevadi läksime, kui lumi pial `kandis - - `õue `lindu `mängima Pil; nüid on ta sihuke raba et ei kanna jala inimest ka pääl Vil; `tolli kümme olliva talad, nii et kanniva, ärä es vajo Ran; mõni soenatuss olli mädä, es kanna läbi minnä Kam; mädä maa, tuu ei kanna varest kah pääl Ote; taa sild ei˽kanna enämb üle minnäʔ Har; inne oĺliva `venneʔ, kes kuuskümment `puuta kańnivaʔ Räp; kas ta sild kand üle minnaʔ; korrõ iä, ei kannaʔ, ei murraʔ Se; et sinno `maakõnõ kannu‿ss inäp! (sajatus) Lut || veesõiduki püsivusest tuul oli niipaĺju kagust vägev - - paat́ ei kanna purjet ka Jõe; Rank laev äi kanna änam purju ja leheb kergesti ümber; Täiesti rank laev äi kanna änam mastisi ja nee tuleb maha raiuda Emm; Rangal `pantaks `parlasti `sisse, muidu tüh́jalt ei kanna Hää
4. taluma, (välja) kannatama; vastu pidama `raske tüö on, minu jõud ei `kanna sest üle `üksi`päini Lüg;`verko ei `kannagi nii pali kalo Vai; pεε‿b kanna nii `kanged `leili; mo süda‿b kanna seda εε, see tuleb tagasi; mis sa selle pärast muret kannad Khk; üks äda teise `pεεle, ema peab `köike seda `kandama Mus; ma ei kanna valu `välja Muh; vana inimese veri, see äi kanna änam medad, alati on sii ja sεεl `aige Emm; ma kannan laasi `viina ära Mih; leib oo na pude, ei kanna näpu vahel võtta Tõs; temast küll meremi̬i̬st ei saa, ta‿i kanna ju merd Hää; ma olen kõik tornide ots käind. ia pia oli, `kańdis `iaste Nis; mol nii paelu muret `kanda; ma olen kahju `sisse jäänd, ma pean seda kahju nüid `kandma Juu; `pehmeid `koarlaid sai `süia ike nõnna kui kere `kańdis Juu; kui mulle rist on `peale `pandud, eks ma pea teda siis `väĺla `kandma; kõik pidid tööd tegema, kui aga jõud `kańdis Kos; villast `lõnga `jälle lehelesega ei kanna `keeta Tür; talve vili `kańdis talve ära Trm; tämä piä ei kanna [viina]; tõene muretsab ja `aitab muret `kanda; ei `tastnud äbi `kanda et läks uarass Kod; süda tal nigu ei kanna teese verd näha, minestab ära Ksi; kes `kurptust kand, kuivass ärä Trv; miul om paĺlu muret kanda Krk; mina kanni niisama `viina nigu mõni mesterahvass; ku esi `vaiva olt nännu ja kulu `kannu, siss tiiät oeda kah Nõo; kah́o kanname mõlõmba üteliisi Võn; ärä `lõika `liiga õhukõsõss, et ta (vikatitera) luisata kand Kam; mu käe es kanna˽nipaĺlu `tü̬ü̬teʔ; `aigõ olt, siss ei˽kanna˽ nipaĺlu `kõńdmeist; sann võtt nõrgass ja vanainemine ei˽ kanna `vällä Krl; sa mine ni˽kumma vii `sisse nigu kihä kand; siss lät́s nii `virka minemä nigu `astu kańd; taad murõht ei joua enämp kanda eiʔ Har; süä ei kannaʔ mul `liikvat; raud um nii huba, et ei kannaʔ hobõsõ `rauda käändäʔ Plv; hobõsõl löövä hiireʔ, kanna ai `sõitu Vas;`olku˽`pääle, mina jõvva `kandaʔ Räp; a määne süüd, sääne `kanminõ Se; timä pää ei kanna setä `vällä Se || (karistusest, vastutusest) kui sie süü `kannab, siis saab alema `ammeti, kui ei `kanna, siis saab `järsku `lahti Lüg; siis kui sa trahvi ää kannad, siis soad `lahti Juu; teine on süüd tehend, aga meie pea peab `kandma; `kańdis oma `nuhtluse ära VJg; ess ta siss oma trahvi kannap, kui `nõudmine tuleb Nõo; mul jäi nulgah `saismallaʔ ja koolitrahp̀ `kandmallaʔ; uma suu sulg, uma säĺg kand – suu `ütless, sälg vastutass Vas; määne süüd, sääne `kanmine Se
5. suutma; võimaldama, lubama sie kruńt ei `kanna sedä `vällä Lüg; tama maa `rohkemb ei `kanna `lehmi ku kaks `lehmä Vai; mo süda‿p kanna seda `vastu vötta Jäm; mo jõud ei kanna `rasked tööd tehä Tõs; nii vaśtik rohi oli, et süda ei kand seda võtta Juu; kui aru kannab, siis `vastan; sie koht ei kanna `välja nii`palju kui temast taheta VJg; näie `õigus kannab nõnna Kod; pia käib ümmer, ei kanna üleval `olla Plt; anna nii paĺlu ku su `elduss kand; ma tule, ku mu aig kand Krk; meele mõttege lääss `vihtu `tu̬u̬ma, aga `tervuss ei kanna; ti̬i̬ ku‿su jõud kannab ja ku‿sa ei jõvva, siss jäägu ta tegemädä Nõo; mul om jo˽vana pää, taa ei˽kanna änt (ei mäleta) San; mu joud ei kanna taad `nõsta; tu̬u̬d ei˽kanna süä kõnõlda eiʔ Har; tu̬u̬ kotus ei kannaʔ tuud `vällä Vas; `ihna ai süvväʔ, `ihnuss kanna ai; kas aig kand minnäʔ Se
6. (rõivaste, ehete jne kandmisest) `meie `kandis `kanneti `saare `kengi ja `saapaid Lüg; tüdod `kandad `elmi `kaulas Vai; mõni akkab ju nii noorelt `prillisi `kandma Vll; keik oli kodune kätetöö, mis inimene `kandas Mus; siilikud nee oo `paergu veel `kantavad Muh; küit kuub `olle, ma ise pole mitte kannund Phl; naesed `kantsid renna peal õbe `sõĺge Kul; need ju õige `kantud `riided Mär; `salli ike `kaelas kandase Tõs; mia teda (vööd) põle teenud, põle kannud ka Hää; ta on oma `riided nii ää kand, nii räbalaks läind Juu; sis `talvel akati `viĺtisid `kanma KuuK; miks sa seda vanemad palitud ei kanna VMr; vanami̬i̬s küll ei `kannud `prilla; kuda käsi ti̬i̬b, nõnna kaal kannab (omatehtud riidest); naesed `kańtsid `juuksed nuian Kod; ma olen isi küll kand jätkuga `säŕka Plt; lind kand oma sule ärä ja sa ei jõvva oma `rõõvit ärä kanda (etteheide sellele, kes palavaga lahti riietub) Krk; rät́te mina oma`koetusi es kanna Ran; om sel ihu küll, kes seda karedat amet kannab; sitt kannab `siidi, `eldel ei ole `elmigi kaalan Nõo; mis isatanu ei sü̬ü̬ ja mis alastõ ei˽kannaʔ Ote; mehe˽`kanva˽kah siŕmiga˽kübärit Kan; `paklist oĺl `koetu päternäʔ, mis `tsu̬u̬gõ asõmõl kannõti Urv; nu̬u̬ (saapad) omma jo kannõduʔ Har; sõss kańni jal˽`tõisi sukkõ Vas || `kannab pääd `luogas (hoiab püsti) Lüg
7. omama a. muu lu̬u̬m ei mäletä ku `paĺjalt ni̬i̬d kes `sõõrga kannavad Kod; b. (nimest, nimetusest) nied `kannavad `ilget nime - - sitta `siened Lüg; eks need punased ussid kanna tuli`kaarna nime Mus; üks kale·ndär `kandes neme servelauad Käi; `raandas oli puust. plekist akkasid `ämre nime `kanma Lih; sülg ja ila, see kannab `kahte nime Ris; arjuklased akasid juba kaupmehe nime `kanma Kod; kahessa ühessa `kuuni `kańdis [siga] ikke kesiku nime Lai; kahe või kolme `aastased on ikke sälud, `enne kui obese nime kannab; siin ommava `väikese ojakõsõ, ni̬i̬ jõe nimme ei kanna Kam; laisa nimme ka‿ks vi̬i̬l kańni, olõ õss et virk vi̬i̬l oĺli Vas c. põdema Mina ole saja`jalgse ära kannud Mus; vilu `aigust, seda ole ma ise ko `kandand Pha; närvipõletik, seda ma `kantsin varem ka Kul; ma ei oole `aigust midägi `kanden; ei˽ol mea `maalisi `kanden Krk d. (menstruatsioonist) naiste`rahva riiet `kandma Muh; kolm `päävä piäd `kanma kuu `riidid Kod; kuu`kirju `kandme Krk
8. kasvatama, saaki andma see on εε maa, see kannab ikka `vilja Khk; kui ta (põld) saab rammutud ikke, eks ta siis kannab `viĺla küll Mär; Kirsipu oo kuuse juurikate peal, ei kanna `marju Kse; küll need puud kannavad nii kaua kui elan Juu; õunapud kannavad tänavu `easti Tür; egä pajod kõik ei kanna `urve Kod; esä kaneì mis `äitsnep, ei kanna teri Krk; vaja `aaderd `laske `uibule kui ta ei kanna, siss nakap `kanma Ran; kärk midägi es kanna, olli `kõlbmada maa, es kanna `mõtsa kah Kam; rüä `tolmase, muidu na ei kanna kui na ei `tolma Ote; `kańde `kümne võrra seemend Plv; [toomingas] kand `maŕju; ti maa `piasi hüp̀vä `viĺjä `kandma Se
9. rase, tiine olema kui ema `kandamise ajal vahib `viltu, sis laps ka vahib VNg; `lammas `kannab kaks kümend kuus nädälä, - - siga `kannab kuus `tõistküme nädälä Lüg; kiidetse ühössä kuud olema seda lapse `kanmese `aega; oled sa `kanmas Mar; `kandmise ajal ei tohi `looma `peksa ega `lüia Mär; ta oo `kanmas, käima piäl Tõs; kis last kannab, se oo `raske`jalgne PJg; lehm on tiine, nüid kannab Juu; kannab juba neĺlat kuud Koe; ärgvasikad kannab lehem `rohkem, lehemvasikad kasinam Kod; eks lehm ja naine kanna ühe võŕs `aega Ksi; siga kannab neli kuud Lai; mis miul muud om ku `talve kanna, suve oia (sagedasest rasedusest) Krk; kassi toova jo suvel kolme poja, kaits kuud kannap ja `jälle tu̬u̬b Puh; ku‿sa last kannad, maka kah, siss om laits ää laits Nõo; kuu vahepääväl `sündünü naistõrahvass ei kannaʔ suku Plv; last `kandõh piat `veiga õhitsama; kua naane imetäss ja kand, tu̬u̬l olõ õi kuu`rõivit Se; puusa all `kandma (viimaseid kuid rase olema) Lut || poegima noor lehm, tuleb esimest `korda `kandma Khk; lehm akkab `kandama tulema Mus; Meite noor kiri lehm tuleb enne jöulut kandma Kaa; ohva, - - mis pole veel kannund Krj; `meite lehm `kandis täna Vll; on‿s su lehm kannud Muh; lehem tuleb `kandma Rei; pügälist `olli nätä, mitu kõrd lehm om `kannu Nõo; `Vahtsõst `kandma saanut [lehma] `nüsti kolm `kõrda pääväl Urv; tu̬u̬ lihm saa pia `kandma, tu̬u̬l om jo utar suuŕ ja piim nisan Har; lehm sai edimätsel piimäl `kandma Rõu; lehm om `kandmah (lüpsma tulnud) Se; ilmale kandma sünnitama ema‿o ammu `audas, kis‿o mind ilmale kannud Muh; emä oo näd (lapsed) elmale kannund Mar; olen kuus last ilmale kand Kos; mes tä noist lastest nii `paĺlu `ilma kannap Nõo
10. veetihe olema see `kange tuul kuivadab laivad puhas εε, nee‿p kanna `ükskid änam mette Khk; pot́i `persses auk, pot́t ei kanna änam Mär; puu nõu kui tä ää koevab, egä tä siis kanna mete Vig; katus ei kanna änam (sajab läbi) PJg; see nõu kannab vett, ei lase läbi Juu; tä õli ärä pigitet sidess ja väĺjäss, et ta vett kand Kod; vaat ei kanna vett KJn
11. kanduma kos ni̬i̬d vanad `maakesed su̬u̬d on, ommikute kannab udu Äks; tulekahju kannab sinnap̀oole KJn; [tulekahju] kand iki sinna selle talu pääle; ma ole kuulu kõne äält, ei tää kas `kanti miu `kõrvi Krk || sattuma ku lu̬u̬s kańd kavede [siis läks nekrut järgmisel aastal uuesti loosi tõmbama] Krk
12. hoolt kandma hoolitsema, muretsema ei `vaise inimise iest uolt ei `kanna `kengi Vai; ta piab nüid nde laste eest oolt `kanma Khk; kannab teese eest oolt Tõs; eks iga üks pia oma eest oolt `kandma Juu; kui isa ema ära surevad - - siis piavad vaderid selle lapse iest uolt `kanma VMr; kańd õma pere ette u̬u̬lt Kod; sul om latse, kes siu i̬i̬st oole kannava Nõo; sa ei oleʔ tuu asja iist uult `kandnuʔ, olet ukka `lasknuʔ minnäʔ Krl; ku̬u̬ kikõŕ`puhma i̬i̬st hu̬u̬lt ei kannaʔ, siss lääväʔ maŕaʔ mustast Räp
12. see lähäb mehe `moodi, akkab ikka mehe nime `väĺla `kandma; see juśt ei kanna suurt süid väĺla (ei ole nii suur süü), seda võib `andeks `anda Juu; kuld tu̬u̬ `kandõ alati (oli püsiva väärtusega) Plv; ei tiiäʔ kas tälle kand (on mõistlik, mõttekas)`vitsu `andaʔ; timä ei kanna `piutust (ei anna mõõtu välja) Vas | aa, juba tõbine kannab tervet, aige one jo `tervemäss suanud Kod; nätä et paranes, `aige kand tervet Trv; ei sure si̬i̬ kedägi, joba akkass tervet `kanme Krk

kanduma `kanduma Puh Nõo V/-o- Räp/, (ta) kannuss Har Vas Räp
1. kanduma kõhna terä `kanduva tuulega `allapoole Nõo; ei˽tiiä kos tu maja palass, tu kannuss `õkva Tõrvasõ maja pääle Har; tuli `kanduss tuulõ `perrä; ega `aaśta ju̬u̬sk leedet `pääle, suurõ `viiga `kandus Rõu; tulõkah́o kannuss sinnäʔ poolõ Vas || langema, sattuma kel lu̬u̬s kauõdõ `kandu, tu̬u̬ `jäie tagasi [soldatiks minekust]. kel lu̬u̬s `lähkude `kandu, tu̬u̬ `saie minemäde Har || näima, paistma üle mõtsa kaiaʔ kannuss `keŕko toŕn `korgõ haava kottalõ Räp
2. välja kannatama, võimaldama, lubama mu˽süä is kannuʔ sullõ ni˽halvastõ üldäʔ, ku˽sa mullõ `ütli; kas su süä kannuss manh ollaʔ, ku tõnõ tõist tapp Har; süä es kannu˽`vasta võtta; kannu õiʔ mu süä tõõsõlõ `halva tetäʔ Rõu; kui joud kannuss; süä kannu uiʔ tuud võttaʔ ; kanarigu leib oĺl, kannu õs ah́ost `vällä võttaʔ, ah́ost sõglaga˽`tu̬u̬di `vällä; aig `kandu (oli aega) Vas || pinnal püsima nii `kange lippe nigu kana muna `kandu pääl Puh

kange `kangeüld, `kangõ Khn V; `kaŋŋe Lüg
1. kõva, jäik; tuim, paindumatu; kangestunud `tärgelduss tieb pesu `kangest VNg; `surnu on `kange juo Lüg; Ei sie `parkida `mõista, jättab nahad `kangest IisR; `selgä jääb `aigest ja `kangest Vai; `käised - - ära tärgeldud, mida änam `kanged, seda `uhkem Jäm; `kangete `jalgadega obu; külm vesi vöttis kääd `kangeks Khk; Ju see va jooksva on, vahest `tömmab käe päris `kangeks; Alatsepidi ripub, öletsepidi kipub, sile ja pehme, kõva ja `kange = pähkel Pöi; nõges `tõmmab naha `kange ja teeb punaseks Muh; pia valutab, kaela sooned oo `kanged Mar; küĺm võt́tis mu kohe `kangeks Mär; jalg oo ää `kangen, `kanges jään Tõs; uus särk on ju köva ja `kange; ma ehmatasin ennast `kangeks et́i Ris; kui mõni sureb krambi `aigusesse, siis lähäb `kangeks ja kõbaks Juu; minul on käsi `kange ei `painu enam Iis; jalad `kanged all, kui palju `kõńdind Trm; vahel mõni kes vihassab, `tõmbab `kangess ku pulk; `kange ku uńt Kod; sügise esimise külmaga, kui rohu `kangeks tegi, siis oli juba aĺl maas Lai; kael lähäb `kanges, kaela rahud aeavad ülesse SJn; süä lei üsnä `kangess selle irmuge Trv; miul om kondi `kange ku vana undil Krk; küĺm kohmitab käed ärä, võtab nigu `kangess Ran; susi olna `kange, ta ei saana käändä `endä; kui surnu nõrk om, siss lääp `varsti mõni `perrä, ku surnu ruttu `kangess `tõmbab, siss ei koole nii pia Nõo; jala om nii `kange, valiste `kõndi ei saa; tolle `kuŕkaga siss `koĺkset linast `pehmembäss, kivi pääl, muedu aa nigu puu `säĺgä, linane `oĺli paks ja `kange Rõn; üldäss et `kangõ nigu susi, susi ei saa `ümbre käändäʔ Har; Kangõ ku soeluu kõtuh Räp || raskesti käsitsetav, liigutatav `kange lukk, minu käsi ei `kierä `lahti Lüg; see on `kange nuga, `kange vedruga nuga Juu; `kange nuga, `kange vedrudega, ei saa `lahti ega `kińni VJg || pingul `vankri `juhkmed pole `öiged, teine `löölas, teine `kange Jäm; [kootaval kangal] teinep̀ool `kangem, teinep̀ool lõtv, siis jääb ribaduse koht `sisse Sim; `tõmba ohja˽`kangõmbass, siss ta (hobune) ei˽lähä nii kõvastõ Har || jäätunud Tänav`aasta põle vist meri `kange `olngi; `Külma põln, mis mere `kanges teeb Han || kalgendunud, kallerdunud leva tainas oĺli mõhe vahelt `väĺla joosnud ja `kanges kujunud Saa; `hapnõlõ koorõlõ klopiti munna `sisse. paraśs arv pidi ahjoh olema, ku `kangess jäi, sõ̭ss olli paĺlo lännü Räp; kange keel
1. kõnedefekt, -takistus kie `külmetab, on kiel `kange Lüg; keel on nii `kange, ei soa reagitud `ühti Juu; ki̬i̬l õli suun `kange, ei suand kõnelda Kod; `enne on `riakind, aga jäi `aigest, siis ei saand kõnelda, keel oli `kange Lai; lat́s kõnõlõss pudistõ, täl om `kangõ kiiĺ Krl; `kangõ keelega kõ̭nõlõss, ei saa `arvu Se
2. võõrapärane aktsent see `kange keelega, kes öpet keelt räägib - - ei saa `keiki sönu kenast itelda Jäm; venelased on nii `kange keelega Khk; Pole eesti keelt kenasti `möistand, `rääkind nönda `kange keelega Kaa; `kanget keelt räägib võeras inime Tor; räägib `kanged kielt, `kangeste nagu `sakslane VJg; kes iast keelt ei `oska, see riagib `kange keelega Lai; `kange keelege, kes eesti ki̬i̬lt puŕss Krk
2. kangekaelne, jonnakas; järeleandmatu, visa tui`vańka `öella `kange inimise `kohta VNg; `Ninda `kange, et kedagi appi ei mend `kutsuma; Lähäb `ninda `kangest kätte Jõh; `Ninda `kanged last on `raske `kasvatata IisR; see on `kange, `kuskil äb anna teiste ala; kukkus `kangeks (hakkas vastu) Khk; Maksa teise `vastu nii `kange `öhti `olla Pöi; Sa äi tohi nii `kange `olla Rei; Ta oli nii kange, et raiu või tükkides, tükid kargavad ka vastu silmi PJg; kõva ku raud - - inimene väga `kange Hää; laps oli juba pisikeselt `kange Ris; küll ta on aga `kange, ei lase ennast paenutada Juu; `kange inimene oma `võitu ei anna MMg; `kange naine, kes oma sõnast tagasi ei anna Lai; Voĺdu `olli `kange, temä miu es `palle Nõo; tu̬u̬ om väega `kangõ inemine, tu̬u̬ ei anna sukugi tu aśaga `perrä Har; kange kaelaga järeleandmatu taalõ anna vi̬i̬l `vitsu, mõ̭ni lat́s om `väega `kangõ kaalaga; mi vana hopõń om nii `kangõ kaalaga, ta ei käänäʔ, `kaksa vai ohjaharu `kat́ski Har; kange peaga
1. sõnakuulmatu `Kange `peaga [hobune] Rei; `kange `piaga obu Mar; see on `kange`peaga poiss Mär; kis seokse `kange `peäga, pane rauad suhu, sis jõuad kinni pidädä Vig; `kange `piaga obusel on kang `vaĺlaid vaja Juu; `kange `päägä obene Puh;
2. õppimisvõimetu tuim ja `kange `pääge Krk; poiss om `kangõ `päägõ, täl ei nakkaʔ midägi pähäʔ Krl; kange süda(mega) järeleandmatu, jonnakas `kaŋŋe südamega, `kaŋŋe südä sies Lüg; üks va `kange südämega inimene Mar; `Süakas on `kange südamega Hää; Kai on südamest `kange, ajab oma `õigust VJg; `kange südä siden, ei si̬i̬ järele ei anna Kod; `kange süä sehen `justku sia `tapjel Krk; ta om nii `kange `süämega, `kossegi ei anna `perrä, rao vai tüḱk küĺlest Ran; `kangõ süämegaʔ Se
3. kõva, tugev; suur, äge `kange maru Kuu; `kange külm ja pakkane; `kange tuul; `kange valu õli Lüg; üks mies oli `kange `kaardi `mängijä; `kange lume `pöllü Vai; Maru on köige `kangem kut kaksteist `palli on; Äi sääl tεε midagist, kes see `kangem pool on Jäm; poud on nii `kange olnd Ans; ilm leheb `kangeks tuuleks; keige `kangem kaert oo rumbi tuus Khk; kisub tuule `kangeks Mus; Ah sul oo siis päris kaŋŋe tahtmine linna elama minna Kaa; ajab oksendama, teeb `kanged valu `sisse Krj; nii `kange vaev oli südame all Jaa; Ma tegi sii veel - - omale kange paadi, `puhta tamme puust Pöi; `kange igi `laskis peast maha, ühna sorises; ehk lapsed kasuvad `kangemaks Muh; `kange `töstmesest saab seda vega Käi; neil mõlemil oo `kange jõud Mar; `kange tuulega puu ladvad üsna `loogos Kul; mul on `kange jänu Mär; Liha oo kõrven panni pial, `kange tuli oli all Han; akkasid obustega aeama - - et kumma obused oo `kangemad Mih; `kange näĺg - - kõht oo tühe Tõs; Nigul oli malõs kõege `kangõm Khn; suust aeavad `väĺla `kanged kõrvetsed Vän; ärg on lehmast ikki paĺlu `kangem Saa; ` mul on ise ka iad nõdrad prillid, peaks `kangemad olema Ris; vie juoks - - se tuleb `kange tuuldest HMd; moa `ohra tehti koa ikka sügavama moa sisse. ta on `kange `kuiva `kartma Kei; norm pannakse `jälle `kangemaks; minul põle nii `kanget näĺga old Juu; `kange uuviga läksime [pulma] - - nuored inimesed, `kange luśt `minna Jür; oli tene `kange koloo·si korra `vaendlane Tür; tuule iil on nii `kange, et tõstab `õhku, viib ära Trm; ja siis akas `kange piavalu ja palavik `piale selle Ksi; neil (jõemüntidel) on väga `kange lõhn Lai; tuli `u̬u̬gas, - - `kange `jõuge palas, ku müüri `puhtes pühit Hls; lõhup `kanget valu, nõnda et ei jõvva mitte kannate ka ärä Krk; sarra tetti. üits `kange kuurma iki sard Ran; `tulli `kange müristämine ja välk Puh; vanast `olli nii `kange küĺm `talve, et varess satte lennust maha ja `olli valmiss Nõo; tiigi pääl oĺl nii `kangõ iä Urv; täl kangõ nohu, silmist pand vett maha Krl; tu om `kangõ `kuhtu`käüjä miiśs Har; nii `kangõ külm, mia `maahha t́silgahti, tu̬u̬ `külmi Vas;`kangõ põud, kõva, oĺl hää `hainu `pandaʔ Se
4. tubli, hakkaja; jõuline, mõjuv `enne oli nii `kangei inimisi old, et pand kohe nii `kange sanadega kohe `kinni selle `pulmahobuse - - jalad Kuu; sie on nii `kange `tüöle, ei sie pia üöd ei `päiva Hlj; `kuerust tegema `kange VNg; on `kange `tõisi `lüömä, suur `riiu karu Lüg; Mies õli kole `kange `juama, et `irmus Jõh; `Katsu sa, kust sa nii `kanget `poissi `leiad IisR; nee olid `kanged ölut `kihmama Khk; `vöttas teise mehel seitse `looma `surnuks, nii `kange mees oli völuma Mus; ma ole nii `kange unutama Vll; `lulli `lööma on nad `kanged küll Pöi; `kartis et mees `kangem nöi (nõid) kut tema Emm; ma pisiksest peast olin `kange puu `otsa ronima Mär; Neid `kangid mehi oo `niitma taris Han; minu ema oli `kange `sundima Mih; poesid oo `kanged `ratsa `sõitma Tõs; Mõni [hobune] `oĺli `kange, `pańni päris laiast liidust (jääpraost) üle Hää; minu isa oli `enne `kange kiba ja `kända kangutama Juu; tiumies - - oli `kange lugema Kos; kaań on `kange pugema HJn; `ämblikud on sui `kanged `võrkusi tegema Ann; lepad on `kanged võsuma Koe; `kange lubama, aga kohut ei täida VJg; kaŕjus õlema `irmus `kange `taĺtaja Kod; ta oli `kange mi̬i̬s olnd nisukese `tõstmese `piale Pal; ja tüir inimene on `kange oma `poole `oidja, ei taha kellegile kedagi `anda Plt; lapsed on kõik `kanged tü̬ü̬tegijäd KJn; `lamma rasv `kange kohe `anguma SJn; si̬i̬ om ike üit́s `kange sõami̬i̬s Trv; vana Riimik olli `kange `puskma Hel; südidä olekiga, `kange egäle asjale Ran; kes `kangemb `põimja `olli, läits ette, jät́t teese maha Nõo; ega ma es `peĺgä midägi, ma oĺli `kangõ verega mi̬i̬ss `täämbädseni Võn; `kangõ mi̬i̬ss, ei annaʔ tõõsõl hinnäst `võitaʔ Se
5. a. ebasoodus, halb, raske küll se oli `kange aeg üle aeda; Saksamaa aavad on `kanged `luhkuda Jäm; `söuksed suured jämed tamsalöŋŋad, nee on nii `kanged `kiskuda; see [vatuka tallutamine] oli `kange töö Ans; elu on nii `kange; saaks see `kange aja üle, saab see `kange aeg üle läind, jo siis jälle - - elada saab; jooma jänu on `kange kannata; külab nee kiudud kuued `kanged kududa on Khk; Noh oli ikka kaŋŋe töö küll, aga nääd sa, ära tegime Kaa; `orjus oli `kange Pha; põua `aegas o `kange (visa) vihm tulema Muh || tige, kuri mees mees irm `kange kui joob Khk b. (ilmastikunähtustest) `kange sää oli rikkund `ketjud `katki ja `laiva tuli `randa Vai; linnuraja pεεlt `vaatvad targad mihed kut tulab `kange tali; `kange ilm oli `väĺjas Jäm; nii `kange ilm oli, aga me saime ikka `öhta tagasi nink Ans; kui koue `ilma on, müristab ning eidab, siis on `kange ilm; mehed kobisid küll `luupi, aga nii `kange meri oli, `täitas luubi εε Khk; kuu oli `söuke seliti, siis pidi `kange kuu tulema Pha; ku meri `kange on, siis aeab üle `parda `sisse ku `tuiskab Hää
6. tugevatoimeline, kontsentreeritud, ant lahja se oli nii `kange nagu `margur, pani `inge `kinni Jõe; leheline õli `ninda `kange et muna `sõisas lehelise pääl Lüg; `Kange kui `piiritus IisR; küll sie on `kange `karsi·tsa Vai; see oo nii `kange, et se vötab iŋŋe sehest ää Khk; Ta joob nii `kanged teed, et ajab suu `lahti Pöi; õlot käärib `kangeks Kul; `rohkem põletada saab, siis oo `kangem lubi Var; see tuvakas oo `kange. tä oo nii `kange, et tahagi tät änam Mih; kis naa `kangega pesu pesta võis, käsi ei pann ju `vasta sellele Tõs; Inimese kusi ju kipitab ka aava pääl, aga neil ta on vi̬i̬l `kangem, va kusirautsikatel; sügismere räimel on `sõuke `kange rasu, ku maha `kallad, põleb ku tuli maas Hää; si̬i̬ ät́ik on liiga `kange Saa; `kange värv, süöb löngad ää Ris; aga see on `kange viin, `tõmmab mokad `krämpsu Juu; Paĺlu ei või `panna, `kange on, söeb ää Amb; `kange kohv on kõhe viha Iis; mõni õlu on `kangem, mõni lahjem Lai; küll om kõva ja `kange [viin], mea tat võtta ei või Krk; seebi `ki̬i̬tä pidi olema nii `kange lippe nigu kana muna `kandu pääl Puh; aga mugõl `olli nii `kange, et võt́t käe `katski Nõo; [arst] kirot́ `kangõ roho Räp || alkoholist Eile sai poistega seda kanget katsutud Pha;
7. väga, kangesti on `kange `kiire `tüöle Jõe; minevaasta oli `kange ea pöllu kasu Krj; `kange paks mets Phl; `laudeks tamme puu pidi `kange elos olema; `kanged magusad õunad Mar; raudsipelgad need olid `kanged kibedad ammustama Mär; olid `kanged `valged kaltsod ümmer säärte Lih; `kange ilus `vaikne ilm oli Kse; Nii `kange soolane, jusku kõrvetab keele pääl Hää; ta oli nihuke `kange pikaldase käimaga ka; `kange visa `niita Ris; `kanged iad küpse leebad olid Nis; ärjaga oli `kange ia `künda Hag; nüid on `kange `raske aeg Juu; `köster `kange tige mies Jür; Seelikud `tehti `kanged laiad Amb; `kanged rammusad kuerad, `jäksavad ammustada küll JJn; tuba `kange `sumbund, soa jo akent `lahti teha Tür; minu isa oli `kange maias õlle ja viina `piale Pal; `kange kivine maa, paĺlu kive Krk; `kange kuum päiv, ta kõrvetab ku tuli jälle; temä om nii `kange ihne Nõo; `kangõ vihmanõ suvi oĺl, es `saava `aina tetä es midägi Urv; tuu om `kangõ tubli tüü miiśs Har
Vrd kanke1, kanks

kangõhe `kangõhe Plv Vas(-õ) Se, `kańgõhõ Rõu
1. jäigalt, kangelt inimine, miä `väega `kangehe kõnd, üldäss vana tümpsjalg om; tärgendäʔ rätti `kaala, kraed sõ̭ss hoit `kangõhe Plv || kange keelega `kangõhõ kõ̭nõlass Vas; `kangõhe kõ̭nõlõss, ki̬i̬ĺ om `kangõ Se
2. väga, kangesti `kańgõhõ halutass Rõu; vesi juusk `kangõhe; `tahtsõ `kangõhe tullaʔ Vas; süä om `kangõhe täüś; päiv paist `kangõhe Se
Vrd kangede

kannahtama kannahtam(m)a VId
1. midagi rasket, ebameeldivat tunda saama, kogema, läbi elama ma olõ umah majahn ka paĺlo kannahtanuʔ, a ma ei˽`tossa˽tu̬u̬d `vällä Rõu; kaiv tah samah ja inemine kannahtass joogihätä Vas
2. taluma, välja kannatama; vastu pidama neo˽käeʔ umma˽vanna˽külʔ, a ar˽kannahtasõʔ, kõ̭iḱ tü̬ü̬˽saava˽tettüss; kannahta arʔ, pangu ui˽tähelegiʔ Rõu; kui uma lat́s sullõ halvastõ `ütless vai tege, sõ̭ss tu̬u̬d ei jõvva˽`vällä kannahtadaʔ Plv; timä es `joudnu˽sedä `aigu ar˽kannahtaʔ Vas; lina kuńst sõnnikot ei kannahtaʔ, kuńst sõnnik tege inne `aigo `vaĺmest Räp; kõva `süämega inemine joud kõ̭iḱ pahandusõ kannahta arʔ; ma‿i jovvaʔ kannahtaʔ, mul lätt arʔ süä `lahki Se
3. sallima siin olõ õiʔ `õigõt `kõrda, läḱe no ar˽pujakõnõ, meid kannahtõda ei˽siihn Rõu; naasõ vanõmba es kannahta˽tu̬u̬d, et tä jõi Vas; mä ei kannahtaʔ tä `varjo kah, ta om nii halb inemine Räp; es timä `arstõ kannahtaʔ a sobijet pite käve Se
4. kannatlik olema, oodata läbema vanast üteĺdi: kiä kannahtass, tu̬u̬ näǵe kat́s (kannatajale tasutakse kahekordselt) Plv; Kannahta no vi̬i̬l tsipakõnõ Räp; kannahta `veitkese, ma ar massa Se
Vrd kannatama

kare1 kare Ote Rõn g -da R(g -ja Kuu, `karre Vai), Mar Mär Pä/karõ g -da Khn/ K I TLä(-õ Ran), g kare Trv; n, g karre Hls Krk; n, g karrõ Kam Vas Se; komp karõhõp Har
1. a krobeline, ant < sile, pehme kare `riie Kuu; `Maarja`kaski on neh vähemb ku `toisi `kaski, on karejama `kuorega ja lehed o ka karejammad Kuu; nii kare on, et ei `palja `jalgo voi `käia; `karre lumi otta `saapad `karvendama Vai; `sirge villaga oo karedama villaga `lammad Tõs; lumi sula `järgi küĺmetab karedase Tor; karmi villast rõõvas on liiga kare Hää; nahk karedaks lüön Ris; alb nahk lähab villerdama, kui kõbas karedas lumes käid Nis; paneme `liiva `ulka, siis sau lähäb `easte karedaks Juu; abe on kare JMd; karedate juustega on kuri Rak; riiegi one kare kui pesotamata Kod; liiv tiib savi karedas KJn; kitsi `soŕti `lamba, kõva ja kare vill Trv; kellel karre juuss, sel om pää `pehme ja `tarkust paĺlu sehen sel pääl Krk; mõnel `lambal olliva karõdad villad kui kitse karvad `püsti Ran; arukõjo om karedite lehtega Nõo || loomadel on mao sees kare, pala `veega `võetse kare maha Var
2. fig karm, tõre, järsk, kuri tää üks sańt inimene, va kare inimene Mar; ta on väga kare inimene Mär; küll on kareda südamega inime Juu; kare ja vali tõese vassa Kod; Ta on kare kui oriohakas Pil; sel om kare siĺm Hls; Si̬i̬ om karre inimene Krk; `ta‿lli kareda iseloomuga, aga ega ta mulle alb es ole Nõo; sa olõt karrõ `süämega Se
3. kärisev, räme, kähe (häälest) räägib karedaste, kareda äälega Tor; mul nisoke va jäme kare ääl Ris; kare ja räme eäl teesel Juu; laalab kareda jaalega JMd; kareda äälega kes krõmedast räägib VJg; `Meokas elab kuuse`metses ja karjub kareda äälega tsuu-tsuu, tsuu suu SJn
4. äge, kärea. kõva, (liiga) tugev, karm küll on täna kare `külmä Vai; Tänane tuul on `söuke suur kare Pöi; täna oo kare külm Muh; peab kare küĺm olema, kui meri ää küĺmetab Aud; ku märdipääväl puud lehen, sis tuleb külm ja kare taĺv Kod; n‿om tuuĺ karõhõp ku oĺl Har; `ü̬ü̬se oĺl karõ külm Plv || (liig)soolane mõni keedäb leeme ja pudrod ja paneb väga paĺlu `soola sesse siis `öötasse: küll oo kare leem, nii kareda leeme keetnd Mar; suìp om karõ soolanõ saanu Plv b. agar, kärme – Hls Krk emä olli karre tü̬ü̬ inimene, karre tü̬ü̬t tegeme; karre kotuste pääl (jões), kus vesi karrest ju̬u̬śk Hls; si̬i̬ om karre tü̬ü̬ inimene, temä ei väävelte tü̬ü̬ man; ää jooja vasik, karre `ju̬u̬ma, ei mekude sääl man Krk
5. karge, värske; tahe – Pöi Saa M spor T, Urv süä läit́s nõnda karres, süäme `jäŕgi sü̬ü̬ḱ olli; võt́t karret `külmä alliku vett Hls; ku sa `küĺmä vett `vastu saat, siss lü̬ü̬ süä karrepess, ku süä närb olli Krk; sü̬ü̬ `valget `klaari, tu̬u̬ ti̬i̬b südäme karedass Nõo
Vrd kahre, karge, karm(e), karune, kore, käre

kargama `karga|ma, kara|ta üld (-daʔ V; -me, -te Hls Krk(-de) Hel; -mõ, -me, -de San; -maie Lüg; `kargama Jäm Ans Khk; da-inf `kargada R Mus Vll, karrata Han Mih Aud
1. a. hüppama, hüplema nii `pitka pistent `sööstand nönda kut uńt ümber Rüssa pau `kargand Jäm; `kargas ahju‿pelt maha Khk; urt lammas kes armastab üle aide `kargada Mus; obu `kargab ühna `kraavi Muh; pulmarahvas oln hundid ja läin keik karates `metsa Phl; `kargas maast `vilksti üles Mär; Mia `jõutsi parajuttõ üle pao karata Khn; mes `aśsa te löhote ja `kargate ühtepuhko peal Ris; kui `veised kevade `väĺla lased, siis löövad `kepsu, `kargavad ja üppavad Juu; lapsed `kargavad `reial Amb; obune nõnna ei `karga, aga lehm `kargab üle aa küll Ann; üpates ja karates lähäb VJg; obune `kargass `püsti Trm; `kiissel ei `anma `rohkem `jõudu kui üle aia karata Kod; sääd nagu peni üle aia `kargama Trv; vanan ää eläde, sai süüvvä, sai karate Hls; oravakese `kargava puu otsan Puh; mis sa `kargat ilma aegu, kas sa paigal ei või `saista San; pih́tpimme sügüse ü̬ü̬, `karga vai `soelõ `säĺgä, midägi ei näeʔ Urv; ma˽`karksi üle kraavi Har; kunnaʔ eläseʔ vi̬i̬hn ja `kargasõʔ kuival Rõu; `karksi (tulin) üle läve sinno `kaema ka siiäʔ; Karga no häste (hüvastijätusõnad) Räp || fig mõts `kargap `kaala (on lähedal), aga maea om lagunu Nõo || fig mis sa `kargad üle `tähtede (jätad tähti vahele), loe korralikult Juu; aidu kargama üle aia hüppama (pahur loom) Kiuduga oli `risti küll, see `kargas `aidu Pöi; obone akas `aidu `kargama KJn; loomadel `pantas pia jala `küĺgi kui `aidu `kargab SJn b. hüppama, lendama, põrkama, viskuma rahe terad - - nagu `aavlid `kargavad Jõe; sädemed `kargasivad lage Lüg; kala `kargas `riistast `vällä Vai; Kena ilmaga ääre kalad `kargasid vee peale öles Pöi; paĺl `kargas tagasi Juu; siss karass tuli räni küĺlest pessu `külge, pańd pessu palama Nõo; tulõ kipõn karaś ahost `vällä Vas || fig imä `vi̬i̬di ussõst `vällä, arm karaśs `aknast `vällä Kan; || võpatama – Krk TMr Se ma äkki midägi kuule, ma karasi periss (ehmatades) Krk || üles-alla kõikuma laev lähäb `kargama. mõni paat karata üht`jooni nagu obu Pöi || pritsima vesi `kargab nüid ülespidi, kui mõni sõedab `vankrega Juu; vesi `kargas `vasta `siĺmi kohe VJg; mädä karas nõnnagu vuratas Kod; `varva vahelt `kargas vesi `väĺla Plt; `kargass veŕi `rõividõ päle vai käśsi päle lihonikil Se || om nii külm, et täheki `taivah `kargasõ̭ Se || kiiresti levima tuli `kargab laiemalle Juu; tuli `kargab `kange tuulega laiali Kos; tuli karaśs laialõ Krl || kokku tõmbuma inne `vaĺmist tegemist vinütädäss (võrgulina), siss ei `kargaʔ nii kokko Se || pekslema, ägedalt tuksuma süä `kargass ku ärä `eitüt Krk; oi kuidas veri jamsip, soone `kargava (pulss väga kiire) Nõo; nakass süä `kargama siseh, pess nigu jõ̭ḿps Se | karand lagi karand lagi oli sedäsi, `laudest `löödud nõnna et, kaks tükki oli `vastamesi, kaks `lauda, ja kolmas oli seäl vahepeäl Juu || fig Kis oma naise maha jätab ja teise `juure läheb, si̬i̬ on üle ti̬i̬ `kargaja Hää; jalg on ää karand (nikastanud); karvad `kargasid pea lae peal kokku (ehmatusest) Juu; tämä `kargab kui raud `silmä (ütleb teravusi); kui üle kruavi `kargama akad, piä silmäd `lahti (naist võttes ole ettevaatlik) Kod; karaśs kate jalaga õnnetuse `siśse Ran; ta `tah́tse mul perä `pääle karata (tikkus kurameerima) Ote; tu̬u̬ `tütrik oĺl üle aia karanuʔ Har; aja sitta asjale, karga ise kannule inimesest, kes oma ülesandega toime ei tule aja sitta aśsale, `karga ise kannule JõeK | kaela kargama a. peale kaebama – Hää; b. teravusi ütlema ma `ütlen kedägi, siis ta `kargab kõhe `kaala Kod | lakke (~ pilve) ~ nahast (~ närtse seest ~ pükstest) välja kargama a. väga rõõmustama `ninda `ruemuss kohe, et `kargab lakke Hlj; minul õli nõnna üvä mi̬i̬l, et kas karata nahass `väljä Kod; nüid om `sääntse ää mi̬i̬l sul, nüid `kargass kas või `närtse sehest `vällä; mul nõnda ää mi̬i̬l, et `kargass kas või `pilve Krk; hüä mi̬i̬ĺ sai `väega, hot́ lakkõ annaʔ karadaʔ Se b. kiitlejast, suurustajast mõni om väegä `uhke, `kargab vai nahast `väĺlä, keksib ja eputab Ran; tahat ummi `närtsa seest `vällä karataʔ uma `uhkusõga Se | naba karanud veninud naba om är karanu, ärä liigutet Hls; mia tõsti toda mahla `tüńni ja, tõsti `endä ärä, naba karass paegald ärä Nõo; naba om no˽`tõistõ `paika karanuʔ Har | ratsa kargama kanga kudumisveast niide kord soeb `sisse kui sool jalgutid ukka `lähtavad `muljudes, siis akkavad äärepäältsed löŋŋad `ratsa `kargama, ei vöta kudet `sisse mette Khk
2. tantsima – Se Lut Kra lasat́skit karatass; pühil`aiga õks `tansti ja karati; t́sura ĺei `kiika, `tütrik karass Se; `kahru `kargama; rasõhhalõ karatass Lut
3. kiiresti, ootamatult toimuma, tekkima a. äkki tulema (haigus, viha jm) `jookseva `kargass `jalga Jäm; naŕr `kargas ihu `sisse; `kargas äkist viha täis Khk; ma `tunsi pölve `sisse `kargas naa `aige Vll; siis `kargas moole rooś, `kohkomisest `kargab rooś Mih; kui ma üles tõuse, põlvetesse `kargab nii suur valu Khn; tääle oo luu roos `kargan Pär; veri `kargab palesse; vesi `kargas `silmi; `kange kramp `kargas pöia `sisse Juu; sõna pialt `kargab vihasest Pal; karaśs viha täis Trv; karaś vihatses ku üits tuli Krk; `kargaje ru̬u̬s, si̬i̬ kes `kargap ihu `mü̬ü̬dä Krk; mia sai tolle leeväraasu suhu susata, `tu̬u̬gi karass `kurku (sattus hingekurku) Puh; veri karaśs näkku Rõn; mul tu̬u̬ sõ̭na karaśs `mi̬i̬lde Plv; ku `sü̬ü̬mise `aigo `kurko karaś, sõ̭ss täheńd tu̬u̬d, et kas saat `viina vai saat tõrõldaʔ Räp b. fig `kargab nagu püśs täis (vihastab äkki) Koe; ei jõvva enese üle taĺlitseda, `kargab nõnnagu püss `täite Kod; elu ~ hing ~ süda kargab täis (~ üles) äkiliselt vihastama las `kargab temagi elu täis; ing `kargas kohe täis Hlj; süda `kargas täis, kas mine käsitsi kallale Khk; süda `kargas täis, `ütlesin kohe‿t siit suadik ja mitte enamb Kad; elu `kargas täis, ma kihuti tälle üte jõõdi Ran; süä `kargass üless nigu kikkal Se | silmad kargavad tuld äkiliselt vihastama silmad `kargasid tuld täis VJg | tuli kargab silmist (välja) (terava, äkilise valu puhul) tuli `kargab siĺmist (`väĺlä) kui kederluu kohegi vasta lü̬ü̬d, siss tuli `kargab siĺmist (`väĺlä) Ran c. soojendamisel kokku minema (piim) – Sa Tõs Ris Nõo piim `kargas kogu Jäm; piim `kargab kogu, kui ta juba apuks on läind ning siis keedetasse Khk; piim `kargab soea ölle sees ära Vll; kui pala aeg on siis piim `kargab ää, se `kargab juba `lehmi sies ää se piim Ris d. äkki suunda muutma (tuul) tuul `kargab ju vahest nii äkist `teisse `kohta Jäm; tuul `kargab `ümber, otsib omale pesa, puhub kaksiti; pilve tonk tuli pääva ede ning `kargas tuule `pöhja Khk; tuul `kargas `teisele Mus; Kui tuul seda`viiti öhest kohast `teise `kargab on sadu oodata Pöi; `kargaja tuul teeb `kurja `ilma Hää; tuul on `jälle karand täna `teise `poole Juu; tuul karand `teisi `kańti juba Lai; tuuĺ karass `põhja Rõu
4. haarama, kinni võtma; ründama, kallale tulema kuer `kargas `kallale Lüg; `kargas `rindo, votti `rindost `kinni ja akkas rapputamma Vai; karga töö piha `kinni, missa `aegled; äkist ühed suured kääd `karksid mo `ümbre `kinni Jäm; `kargas ammastega porgandi `otsa `kinni, `krahftik tüki `otsast εε; tangidel on uuled, nendega sa `kargad naila pεεst `kinni Khk; `kargasi kapa `körva `kinni Pha; teine `kargab `teise `sanga kinni; saab näha, millal ta mu `kurku kinni `kargab Muh; `karga soppi kinni ja `puista kotist `välja Muh; koer `kargas `reide `kinni Rei; need `üiti `saapa tripod, siis karati nende `külgi `kinni ja tõmmati saabas `jalga Mar; [hunt] `olle `kurku `kargan obustele Aud; kui ma muido ei `ärka üles, `karga `varva `otsa `kinne Ris; mõni tahab `lüia, `kargab puu `algu `kinni Juu; kuri kuer `kargas `näosse `kinni JMd; `kargas ammastega `kinni, `kargab kallale Trm; karas ku uńt minu kallale Kod; Koer `kargab obusele ninasse Lai; koer karaśs ammastega `otsa `kinni Trv; ta karaśs `rindu `kinni miul Krk; kes tsusip `penni, peni `tunnep `väega `tolle ära, `kargap vai nõna `küĺge Rõn || fig `täämbe om paĺlu küĺmemb ilm kui eilä olli, `kargab kohe `nõnna kui `vällä lääd Hel; peale kargama kärkima, riidlema, ründama Kui sa teise inimese läbi praugud, see nägu pragad või pääl `kargad, see `öeldaks kah põrgib Hää; valitseja `kargas `tiume `peale VJg; see on äkiline, kohe `kargab teisele `piale Plt; vallavanemp karanu kurjaste `pääle, et sul om edimene poig `vällä `võetu `toitjass, sedä ei saa Hel; ku ma˽pääle `karksi, üttegi tü̬ü̬ińemist ei olõ teil `õiguss `tsüśkiʔ Har; ninna ~ nina otsa ~ näkku ~ silmi(le) ~ harja kargama sõimama, kärkima, tüli norima Sie on `mõistlik mies, ei lähe `kellegille `silmille `kargama. Vana `kargas `kõigile `silmille IisR; Kus pidi kohe silmile `kargama Pöi; `kargab `ninnä õma sõnadega Kod; tahap `persega näkku karata Ran; ta `oĺli viha täis, karass mulle `arja Nõo; ärä sa nõ̭na `otsa karaku Krl; ka määne kusik vi̬i̬l ei olõʔ vai `kargas mullõ vanalõ inemisele `nõ̭nna Plv
5. jooksma; ringi hulkuma Mes sa üöd läbi `aeva `kargad, et eit nää sis `millaski kodu magada Kuu; lips lops `viimne paar `üitasse ning siis kaks tükki `akvad `kargma Khk a. lõhkuma (hobusest) obone `kargas `neljalt jalalt, `tõmmas käest `lahti Lüg; märal oli `kargamise viga `juures Ans; obu akkas `kargma, `peksas rattad puruks Khk; obu läks `kargama, nagu suur tuut oli rataste all Kaa; kui tuima poolt obu oo ja `kohkub, siis läheb `kargama, pire‿p lihagid nönda `kargama Jaa; obu läks `kargama, `lõhkus mehe ää Muh; kui obu `kargab, siis purustab kohe vankri ko ää ja jooseb isi ennast puru Kse b. kappama, galopeerima obused `kargavad ummisjalu Pha; obu jooseb `nelja, kui ta - - ülejala `kargab Jaa; obune `kargab `neĺla Juu; `kargas tuhat`neĺja VJg; ku hobõnõ kaḿmitsaga karaśs, sõ̭ss kell tilisi Räp; ajagu‿i karatõh, las `sõita `aigu pit́eh; olõ‿iʔ illoś ku hopõń karatõh juusk Se c. kiini jooksma kiil paneb looma nii `kargama, kihutama, et kas tulest läbi Krj; `parma paelu täna, loomad `kargavad Tõs; `täämbä om paĺlu `kiinläiśi, eläjä˽`kargasõʔ Urv; pasadsõ `persega vaśk aja karja `kargamõ Krl; eläjä˽`karksi˽`hirmsadõ; eläje `kargasõ ku˽parmu omma Har; kiili kargama kiini jooksma palabaga lehmäd `kargavad `kiili, sabad `seĺges Vig; ku parmu om, siss eläjä `kargava `kiini, and säĺlän ja, jooseva karjamaald ärä kodu Nõo
6. põgenema, pagema vang õli `kargand `välle Lüg; `kargas kroonu teenistusest ära Ans; `seiksed noored mehed - - vahest `kargasid käest äe, läksid `metsa Kaa; `kostel `kargas saare otsast ära Vll; löi mind nii, et ma `kargasi `koolist εε Käi; vangid `kargan vangimaeast ää Tõs; see on sõea väest ää karand Juu; varas oli ära karand Kos; siis `üeldi viel karand naine, kes lahutud naine oli JJn; Karjapoiss `kargas ära Iis; si‿o nõnnagu kabeliss ärä karanud (kõhnast inimesest) Kod; läheb [naine] ää mehe juurest, siis `üeldasse karand naine, `kargand ää ju mehe juurest Ksi; kroonu pääld ärä karanu soldat Nõo
7. paaritama, sugutama obone `karga toist, on täkkol Vai; piab mära täku `juure `viima karata Khk; oli tüdrugu ää `kargand, siis polnd muud‿ku vöta naiseks Mus; naine oo ää karatud Muh; Muud amõtid põlõmtõ kui `kargab tüdrikä Khn; ärg `kargas lehma ää Tor; Kasandu `kõrtsus oli suur `kargamese täkk, `laśsid märasi karata Juu; karas ära selle tüd́riku, siis võt́t ärä Kod; las ta `kargab pääle ärä, mud́u jääb lehm vi̬i̬l `ahtrese Hel; perän siss nakass jälle `tõisi `tüt́rige `kargama, neid `oĺli täl mitu Ran; tu̬u̬ om `laskunu˽tu̬u̬l poisil henne üle karadaʔ Har; naane om˽ar karanu, ku om rasõvat `jalga jäänüʔ Se; tu̬ `tütrik om ĺäbi karat Lei Vrd karatama

karu n, g karu (-o) R eP M T Lei; karu u karro San, hv karo Kan Plv Vas Räp Se, p `karru R Puh, p karru Hel
1. a. pruunkaru (Ursus arctos) Mies kui karu Kuu; Unine kui karu Hlj; Karugi `pannasse `tantsima, sis `saadik viel `lapsi ei saa sõna `kuulema Lüg; `Sõisab jalad `arkis nagu puu karu Jõh; karod mörisöd; karo `immo `talvel käppa, `metsäs omas pesas; karol on `üeksa mehe ramo ja ühe mehe miel Vai; Karu läheb kallast `mööda, karvad jooksevad maad `mööda = heinalabu vedamine Jäm; see nda kut karu teeb tööd, nii pailu `jöudu, nda kut karu rügab Khk; Kudas `söuksel pole `jöudu, mees kut karu Pöi; Leib oli must kut karu sitt Emm; Karul oo ühüssa mehe rammu, aga ühü mehe `mõistus Han; (lapsele:) karu ja uńt sööväd su ää, ää mine `metsa Tõs; Kissi karu liha `ollõ süen, sie `ollõ iä kidi närijä Khn; `peale `jaani karu lõi käpaga paeo koore `kinni, siis suge ei saand PJg; kis midagi ei tee, just nagu karu imeb käppa Hag; laisk nagu va karu Juu; [lapsele:] ära karju, karu tuleb, viib `metsa, kasvatab karust Trm; tõene karu õlema mussem, tõene aĺlim, `tükmä kallale; karu imemä käppä talvel, kuńni `küinläpääväni `üste, peräss tõiss Kod; nägi unes, et karu võt́tis käpade vahele, ma `ütsin, soad ia mehe Pal; `rühmis tüüd tehä ku karu KJn; ku laut olli ärä nõiut, tulli karu `sisse viia, siss `nõidus kaob ärä; karu lääb märdipäevän `pessä, `küündlepäevän käänd tõise küĺle, `maaripäevän tule `vällä Krk; karul om `ütsme mehe süä ja üte mehe jõud Hel; situ ruttu, karu tuleb, kui sa‿i situ, siss ta pureb Ran; karu `murdna inimese ka ärä. `võtna inimesel künnäpu väĺlä säĺlä sehest ja söönä ärä tolle künnäpu, muud ei `tahtna Nõo; pääle `küindlepäevä - - siss karu siĺm ju̬u̬sk vett joba Kam; taa murd tüüd nigu karo Kan || fig ärgvasikad `lähvad karuks (muutuvad metsikuks), `möllavad ja `tuuseldavad Hlj b. fig Karu lahutas `ahju (lapse sünnist) Lüg; Vana karu ei õpi `tańtsma (vana inimest ümber ei õpeta) Han; karu varud undi pulmad, kui `vihma sajab ja päike paistab Mih; Karust ei saa karja`koera (uĺakast või joobakast ei saa ääd `nahka) Hää; karu seal `jälle `nurmes käin ~ murn seal `jälle maha (sünnitamisest) Ris; karu `vistleb kui päev paessab ja vihimä sadab Kod; karu söövet või`leibä, ku päe paist ja `vihma satass Krk; lähäd sutt pagema, lövväd karu kate pojaga i̬i̬st (satud halvast veel halvemasse olukorda) Ran; Kat́s karro ei saa üteh pesäh ellä (kaks kanget, ägedat ei sobi koos elama) Räp
2. lastemängudes ja pulmanaljades esinev tegelane, sageli maskeeritud inimene `lapsed `juaksevad kive `otsa, kie kive `otsas ies on, sie on karu VNg; karuga sõit, `võera `rahvale `sõitsid `vasta karuga, kui teene pulm - - `sisse tuli, üks mees oli käpuli, teene mees `istub `seĺges Vig; vanass pulman `tehti `naĺja ja mängiti, karu lõegati - - karu `tu̬u̬di `sisse, kasuk karupite seĺjän, karu tõmmati rihmadega `kińni ja akati `lõikama - - `lõikaja - - võt́t kuaritud kualiked `väĺjä, et ni̬i̬d õlema karu munad, ae tüd́rikid taga näiegä Kod; ma `teie ka Einole karu (üks lööb teisele pihta, öeldes „karu“, seejärel põgeneb teise eest) Ote; karo `pińki `mäńgmä (Üks mängijaist – karu – seisab kinniseotud näoga seina poole. Teised mängijad küsivad ükshaaval karult, mitme sammu kaugusele nad peavad minema. Kui mängijad on kohtadel, läheb karu neid otsima. See, kelle ta esimesena leiab ja ära tunneb, saab uueks karuks) Se
3. fig tungraud – Hää
Vrd kahru

keel1 keel (kiel) g keele (kiele) eP(keeĺ PJg); ki̬i̬l (-ĺ) g keele ILõ KLõ T V(ḱ- Lei, g `kiele Kra); kiel g `kiele R
I. 1. keel, kõne- ja maitsmiselund `Enne kui suur `hambavalu oli, `lasti `kiele ald `aatri; Kui `kiele `otsas on rakk, siis sie tähendäb, et moni kirub tädä kovast; `Kuera `kieless on ühüksät `sorti `salvi, `kassi `kieless on `kihvti Kuu; kui jänn on `kieles, siis ei saa `üella `erri (r-häälikut); kiel lai suus ku raudlabidas Lüg; Mis sa vahid siin kiel pikkal (midagi lootes, oodates) Jõh; `kiele `koidikod (köidikud, paelad) `pandi `kinni Vai; keel tunneb `maiku, seda juba keel tunneb kas on kena (või) kas keele pεεl kibe on Khk; völund lehma ää, seebi vahuga teind lehma keele libeks Mus; iga ing tahab keelt `kasta (juua) Jaa; Va `amba tüükad on nii vahed, rüüstavad keele külje kõik äe Pöi; kenel ussi vega oli, siis laps pidi keeld `nelpama; lehane lets augub läbi `luise aja = keel Käi; tooge `moole `juua, mool nii `kange jano, keel `püsti suus; valeta aga `peale, küll pannasse so keel `põrgus kahe tulise kibi vahele; mes keele peal kepe, see leeme peal lepe Mar; kalal kiel küll, aga iält sua `ühti `tehtüd; Nda kjõpakas puät, et ei või kielt teiss `lõugõs oõda (hoida) Khn; valetaja `kohta `öetasse, keele ots aralene, `näita keelt kas oo keele ots aralene PJg; kelle jalg üppab, selle ki̬i̬l `nälpsab; Mis sa vahid, kui ei räägi, kas sul ki̬i̬l kummuli suus on või!; Enne ma ammustan keele otsast tüki ära, enne‿gu ma seda `väĺla räägin; Suureline, `uhke, teeńe läheb, ei ooligi teistest, siś `öeldaks: näe, astub või keele `pääle teeśe inimesel Hää; nõeluśs ajab keele väĺla, kui süda täis oo; keele kida on keele all Kei; kogu oomikuse aja oli nõnna janune, et keel `kuivas lakke Juu; põle `märga kiele piale soand Koe; ki̬i̬l õli suun `kange, ei suand kõnelda; lehem lüpsäb kiäless, kana muneb nokass Kod; `ütles kedagi valeste, siis vabandas, et keel läks `amba `auku Lai; Mina sia ki̬i̬lt ei sü̬ü̬ Vil; `lamba ki̬i̬l om ää süvvä Trv; ki̬i̬ĺ ep kige tigep liige om; kelle jalg `ülpass, selle ki̬i̬ĺ `nälpäss Krk; keelel om ots ja perä ja küĺled, mõnel olna keele all kida Ran; lehm laḱke iks keelega toda aava kotust Võn; kit́s `keldren, ki̬i̬l vällän = tuli rehe ahjun Nõo; lihane ki̬i̬l `lõikap luutse kaala `õkva läbi Kam; sul om alasi tu̬u̬ kiiĺ uulõ pääl vällän, ki̬i̬ĺ moka pääl Krl; mu˽ki̬i̬ĺ ka väsüss är kõnõldõh Vas; `Salva `ki̬i̬lde, tulõ `mi̬i̬lde = `salva ki̬i̬l `ambide `vahjele Lei; keelel olõ‿iʔ luid Lut; keelega ~ keele otsast nagu muuseas, moepärast nimetas keelega korra Mar; `ütles nagu keele otsast ~ mokkade otsast, ka nagu moodi pärast Trm; timä kõnõlõss keele otsast, a esiʔ `mõtlõss õ̭ks halva poolõ Se; pika keelega vastutahtsi Meki ikka `öhti, `vöötakse nii pitka keelega (toit ei maitse) Pöi; keelt limpsama ~ nilp(s)ama midagi väga himustama Küll ta `vahtis ja `limpsas kielt, aga `kiegi ei pakkund Jõh; Jäi `tütruk `selle `poisi järele kielt `nilpama, kätte‿i saand IisR; Kui köht kenasti tühi oo, siis vetab leva kohe üsna keelt nilpsama Kaa; `limpsab ki̬i̬lt, et millal suab kätte MMg; siss [tüdruk] teret provvat ja villa rät́t käe otsan, no siss provva limsass ki̬i̬lt, et nüid tulep saaḱ Kam; kui tälle annat midägi, ta `limpsass ki̬i̬lt Krl; surm ~ hing keele peal surm on `kiele pääl, `kiele `õtsas Lüg; kõik peab `jääma maha, kui ing o keele peal Muh; ing juba kiele peal, eks ta oli surma jaoks Ris; surm on juba keele piäl, aga tal on tigedus sihes KJn; eng keele perä pääl, iki om vähe Krk; no `mõtle, surm keele pääl joba, tahetass su ärä tappa Ran; tell om joʔ surm keele pääl Krl || Uńt sittugu so keele peale (öeld inimesele, kes teisele halba soovib) Pöi; Pipard soole keele pεεle id Emm || (maitsvast toidust) `Ninda ia, et vieb `kiele `alle. Tahi `kiele `alle vedada Jõh; See on nii magus, et viib keele `perse Pöi; Tänane käkisupp on nii εε, et viib keele `alla Emm; nii ea toit, söö keel kõhtu kas küll Mar; Vilma keedab ikka `neuksed söögid, et viib keele `keskel `persset. Mehed `ütlevad sedasi, naised `ütlevad `keskel kere või `kõhtu Han; ia söök, `tahtis keele `perse `viia Trm; Küll om makus upin, õkva keele veese persele Võn; Ku˽tu̬u̬ piirak ahuhn är˽küt́si, siss oĺl nii hüä, et vei vai keele `alla Rõu | (suurest pingutusest) `Juokseb kiel `vesti pääl Kuu; ähib ja puhib `ninda et kiel on `ammaste vahel ja veri pull on `perses Lüg; keel louast `väljas Ans; Tiitse tööga on keigil `varsti keeled vesti pεεl Kaa; Suur väsimus, lõõtsutab, viab `inge, suu `lah́ti, siis on ki̬i̬l veśti pääl Hää; Mann sidus rukkid, nõnna et keel veśti pial, põld `aega ninagi nuusata Lai; nii joosi et ki̬i̬ĺ uulõ pääl ja lõõdsudi Har; ta ju̬u̬sk nii kõvastõ et ki̬i̬l ola pääl Räp | (lobisemisest) Kiel käüb `nindä‿gü `loukesel, loba `leugujele `üellä; `Kielel pole sul `konti siess (jutt jookseb nobedalt); küll on sana tulemas, vade närin oma kielt (ei ütle) Kuu; Võib `õmmete pladiseda, kiel käib `ilmast `ilma nagu `tallekse saba Jõh; Pista pulk suhe, et keel äi loksu Pöi; Keel öla pεεl ja laseb mööda küla Emm; aga selle keel käib `easte, kui see `lamma suus oleks, küll see määks Juu; sedä manavad, joba lähäb ki̬i̬l õla piäl, si‿o üks vana litoki̬i̬l Kod; sa piat oma ki̬i̬lt taldsuteme, sa ei tohi võle jutte tõ(i)ste `pääle aia Krk; ki̬i̬ĺ käü nigu kitsõ jalg Krl; tä om kõva keelegäʔ (peab saladust) Se | u Kes sulle keele peale astus? (halvustavalt) Kaa
2. keel, suhtlemisvahend `vierad ei saa `arvu `meie `ranna `kielest, `kaigist sanust Kuu; sie on periss `pohja kiel `Koilas VNg; Nigula `rahvas, sie on kovera `kielega; kõik `kieled on suus, sie `muistab kõik `kieled `rääkida Jõh; seda kahe keele pεεl `eetaste Jäm; kojuses keeles (koduses, igapäevases kõnepruugis); egas kirkkonnas oma keel Khk; `Möisnikud `rääksid oma vahel ikka saksa keelt Pöi; me oleme ju maa keele rahvass, kui me räägime; muhu keel oo ju palju `muutun Muh; sii `Varbla kiil oo sii kõige `puhtam ja `selgem iisti kiil Var; Esti kiel suus, suab ju küsüdä, kui ise tiä‿mte Khn; `Auklene ja `auklik, sii käib mõlemi keele pääl, kudas `ki̬i̬gi ütelda tahab Hää; kui neid `keelesi oli jägatud, siis teised olid kot́i pealt soand need krõpsumad keeled, Kaiu ja `Kuimetsa said need põhjapealsed keeled, Kaiu mädand ja Kuimetsa rojane Juu; ladina kiel, sie on laulu kiel, seda me muedu nii ei räägi; süńdimise kiel = isa ema kiel VJg; si̬i̬ ki̬i̬l on kõege `pustam ki̬i̬l, ei õle `üste kiänet egä viänet siden; meie ki̬i̬l on `peipsi ki̬i̬l. veli ja sõsar on `peipsi kiäli Kod; kes mõistab vene keelt, saksa keelt, läti keelt, riagib kõik keeled, eks siis ole keeled suus Lai; mis mia kõnele, om oma kiiĺ, kelle sehen mia `sündünü ole, vanepel inimesel on oma ki̬i̬ĺ; nüid õigats ka `eesti ki̬i̬l, vanast olli maa ki̬i̬l Krk; üit́s ei tiia üte keelest, tõene tõese (ei saa teineteisest aru) Puh; si̬i̬ om si̬i̬ vana `tartu ki̬i̬l; küll om `veidre si̬i̬ mulgi ki̬i̬l, `ütlevä näńn ja ät́t, aga `meie `ütleme memm ja taat Nõo; mul iks ta vana maa kiiĺ Ote; no om kolmõ keelega rahvast siihn, `veńdläse, `säkslasõ, `eestläseʔ Har; Murrat iks `häste tu̬u̬d võro kiilt Plv; mõista ai˽ma muud ki̬i̬lt ku taad vanna maa ki̬i̬lt. kõ̭gõ uma keelega lää `hauda; keeleldä ni meeleldäʔ, üle ilma tark = pässül Vas; tä murt tõõsõ keele `perrä. śeto rahvaśs `murdva eesti keele `perrä Se; taad om paĺlu `aigu ku ma `maalõ d́ät́ti leivu ḱiele, ku ma ali `paata ĺäti ḱiele Lei; keel juhatab teed kiel juhatab tied, sene perä on kiel suus Lüg; eks kiel juhata tied VJg; küll ki̬i̬l ti̬i̬d juhatab, küsi aga ühe ja tõese käess Kod; kas ma˽sinna˽mõista minnäʔ, tanh omma˽kõiḱ `eestläseʔ, külh ki̬i̬ĺ juhatass Har
3. fig kõnevõime, -oskus See laps on oma keele jala alle talland (öeld kui laps vara kõndima ja hilja rääkima hakkab) Hlj; ega tal keelt suus põle, et tä saab `rääkida, mes vega oo (loomast) Mar; `üetasse et unt võtab keele ää. karjane oli ulk `aega ilma keeleta. teesed `meitel ei jäend ki̬i̬gi keeleta Mih; kui mõni on na nagu pahane, ei reagi kedaid, aga kui sie pahanduse toju jälle üle läheb ja akab `reakima, siis üeldakse, et nüid on kiel jälle suhu tuld, nüid akab `jälle `reakima Hag; ki̬i̬ĺ `võeti ää `enne `surma, ei saand enäm kõnelda KJn; ki̬i̬ĺ om ärä, ei saa ääp kõnelte (~ ki̬i̬ĺ `võeti suust ärä) Krk; kolm `lu̬u̬ma om, kes keelege `ti̬i̬ńve omale `leibä, kukk, koer ja kooliõpetei Hel; vana mi̬i̬śs oĺ, `vanhutsõl iäl jäi keeleldäʔ Se; sul inne hauku um ki̬i̬l, tšto hatt keelega Lut; keel kinni kõnevõime puudulikkusest või puudumisest kut ta `vööra koha `pεεle lihab, siis keel jääb tükkis `kinni Jäm; keel jähi `kurku `kinni Mar; just kui tumm, ei sua `reakida, kiel `kińni Hag; kell kolm ku̬u̬li, a inne ku̬u̬lmist `pańti ki̬i̬ĺ kińniʔ Rõu; ki̬i̬ĺ jäi kinni, saa ai kõ̭nõldaʔ Se || meni‿b osa oma keelt `kinni pidada, räägib keik mis kuuleb Khk; piä paremb uma ki̬i̬ĺ kinni (vaiki!) Se; keel (on) lahti (heast) kõnevõimest kes `äste lõbusast `räägib, küll sel on `lahti kiel Jõh; ta soab `reäkida küll, ta keel veel üsna `lahti, põle ta nii `aige `ühti Juu; eks ia meelega ole keel `rohkem `lahti, juttu `rohkem kui muidu, eks viin tee ka keele `lahti Lai; ki̬i̬ĺ läks [haigel] `jälle `lahti KJn; u keel sõlmes (võõrkeele kõnelemisest, pudistades rääkimisest) `Oitku küll, ei mina `mõista neid vene sõnu `välja `üelda, kiel läheb `sõlme; Võtta kiel `sõlmest `lahti kui `räegid, siis saab paremast aru su juttust IisR | küll tu̬u̬ laterdap juttu, ei ole sõnal `sõlme ei keelel keedist Nõo; keel ei paindu ~ käändu ~ nõrgu ei õle `arjund `ütlema, kiel ei `painu Lüg; tama kiel ei `käänu enämb Vai; keel äi `paindu äästi, et seda ütelda Khk; Ki̬i̬l ei `paindu `rääkima Hää; ta kiel ei `käändi seda `ütlema VJg; kiil ei `painu igäd`ühte sõna `ütlemä KJn; ki̬i̬ĺ ei nõrgu `vällä `ütleme Krk; maʔ ei saa taat sõnna nii üldäʔ nigu sa˽tahat, mu ki̬i̬ĺ ei painuʔ Har; keelt murdma vaevaliselt hääldama raskeid sõna või vähetuntud keelt laps akkab `rääkma, akkab keelt `murdma Tõs; mõned aavad saksa sõnu `sinna `ulka, siis murravad keelt Sim; mõni pani vigurliku nime lapsele, et pärast isegi ei osand `väĺla `öölda, murra või keel ära Lai; laps akkab kiilt `murdma. juba akkab kiilt paenutama (rääkima hakkamisest) KJn; ta murd oma ki̬i̬lt, õpiss ki̬i̬lt alle Krk; keelt väänama idem viänäb sedä ki̬i̬lt, kõrra juanud `mõisa kaevoss vett, `vaata kuda nüid murrab ki̬i̬lt, naaravad sedä Kod; `viana või keel ära, kui `rasked sõna tahad `öölda Lai; väänt me ki̬i̬lt `juśtku pulgage (võõrast keelt kõneldes) Krk; keele pea|l, -le, -lt mõttes(se), (peaaegu) ütlemiseks valmis No sie nimi on `kiele pääl, aga nät ei tule `miele Jõh; Näh on just `kiele pial, aga mitte `miele ei tule IisR; söna üsna `kerkib keele pεεl, äga mette‿b tule `meele Khk; se üsna kiheleb mu keele peal Muh; mool oli see söna üsna keele pεεl, pidin `ütlema, jähi tagasi Käi; Selle vana inimese nimi `kerkleb keele pial, aga mitte ütelda ei saa Han; Miol ei tulõ selle kaptõni nimi enäm `miele, üsä kiele piäl Khn; Keele pääl kipitama; taad midagi `rääkida, ei või oma tääda oida, piad `väĺlä `rääkima Hää; see `kerkib keele `peale, aga ütelda ei soa mis asi see on Juu; tuli kohe kiele `piale, aga `jät́sin viel `ütlemata VMr; kiäle piält `võet́i ärä, ei tule `mi̬i̬li Kod; si̬i̬ asi tal kipit́s keele pääl; ei tule ette, ei tule keele pääle äkki, mõtten nigu oless Hel; om nigu küll keele pääl, aga ei saa üteldä Nõo; mul oĺl sõna keele päälgiʔ, a jäi `ütlemäldä Se || mis meele peal, see keele peal Vll
4. fig jutt, väljendusviis (kõneosavusest) Küll on vanamuor libejä `kielegä Kuu; `laia `kielega, pali `räägib Lüg; Kes ei `kannata, võttab paar `napsu, juba kiel sorab Jõh; meelitas mind oma libe keelega Jäm; ta sihantse va nobe keelega, ägale `poole jövab; siis [pulmas söögi ajal] es ole keelde vahetamist (vaidlemist, sõnavahetust) midad, siis olid ne naljad, esimesed naljad `tehtud Khk; Keel kappi ja uks lukku (= jutul lõpp) Noa; keeled `lõikavad nendel, üks aab `ühte lora, teine aab teist; ta eese keelega egal pool vahel (segab alati) Mar; küll taal paelu `keeli oo (valetab palju) Kse; tä oo `kange keelega, ei saa `iästi `reäkida, kas `sakslane või venelane, kõik `rääkvad `kangeste Tõs; se üks va libeda kielega inime Ris; tüma kiel, ei saa `ärra `üölda; tige kiel, tige miel VJg; kes libeda keelega, se paĺlu plödiseb, paĺlu tiab Sim; see vanamoor on `kangest libeda keelega Trm; kui ta vahele nähvib, nõnnagu `lõikab, teisele `oskab `öölda nna‿et `aitab kohe, siis ta on `lõikaja keelega, see nigu `lõikab jutu `ulka Lai; libe keelege inimene tege ennäst ääss, egä ta sellepäräst ninda ää ole; joodikul ki̬i̬ĺ om `pehmess lännu Krk; mis silmist si̬i̬ meelest, mis kõrvust si̬i̬ keelest Hel; kes `tühje jutte aab, libe keelega, kõneleb siiä ja sinna, si̬i̬ om kate keelega (teeskleja, kahekeelne), nu kate keelega inimese om kõege vastikumba nigu katõ nõglaga ussi Ran; tü̬ü̬mi̬i̬s om palga väärd, aga mitte keelega (paljalt rääkimisega) ei saa ärä elädä Nõo; Taalõ kõ̭nõla˽kas vai kulladsõ keelegaʔ, t‿om nigu hani `säĺgä vesi; lipõrdass täl `ümbre uma lipõ keelegaʔ Urv; `sakslasõʔ kõ̭nõlõsõʔ pehmet ki̬i̬lt, ladistõsõʔ keele otsast Krl; tu̬u̬ om pudina keelega, tu̬u̬ jutust ei saaʔ arru Har; Kae˽ku˽sõkati sullõ ka˽keele pääle (põrutati vait) Rõu; tu um libõhõ keelegaʔ Vas; Kerge keelega `lühketse meelega; Lipõ ki̬i̬l, sala mi̬i̬l Räp; `kangõ ki̬i̬ĺ, kui rasõhõhe kõ̭nõlõss; keelega ti̬i̬t kerigo `maalõ a kässiga saa‿i midägi tetäʔ (öeld suurustajale, hooplejale) Se; havvõ kiiĺ, kõldu miiĺ Lut || (kasuliku jutuga inimesest) Tema keel maksab kaera vaka Ris; vana naise om nii kamaltaja, sa täät, et vana naise ki̬i̬l mass kaits vakka `kaaru Krk; tõ̭sõ kiiĺ mass katõsa kaara vakka, et tõ̭nõ tege uma keelega paĺlu ilman Har
5. fig klatš, keelekandmine, tühi jutt oma keelega `ühte `puhku teiste pεεl (tühja juttu rääkima) Khk; [keelekandja] lidistab igal pool oma keelega, kõegiga on tal `aśsa Pil; si̬i̬ om üit́s va keelege inimene, läit́s tõisel `kaibame; ni̬i̬ muud ei ti̬i̬ ku `tõisi keelege `tõmbave, keelege siu küĺlen `kinni Krk; temä oma keelega and `terve riigi ärä Puh; keeleʔ käävä timä pääle Vas; mi‿sa ḱäut tah õgal puul uma keelegaʔ, ajat lorri; sihh oma keeleʔ vaihhõl Se; (kurjad) keeled kurjad kieled tiavad `rääkida, et Linda akkama `uopis emast `suama VMr; Kurjad keeled tiavad alati palju riaki Trm; kohe aga lähäd, kiäled one kõneleman ja tiätä `anman Kod; pikk keel ~ pika keelega (tühja jutu rääkijast) pika `kielega, midägi `kuuleb sis `räägib `kõikidele, valestab viel `juure Lüg; taal om nii piḱk ki̬i̬ĺ, taat saa `ku̬u̬rmõid `käütäʔ ja jääss ots vi̬i̬ĺ `perse lakkuʔ Har; piḱä keelegaʔ Se || küll ma so keele lühendan (öeld laimajale ja tagarääkijale) Mar; keel sügeleb kellelgi on kange isu (taga) rääkida tal keel sügeles, `tahtis selle aśja ära `riakida, aga `jõudis ikke keelt ammaste taga `oida Lai; täl ki̬i̬l `õkva süǵeleb, ei saa muidu rahu, piäb `tõisi kõnelema; kas sul ki̬i̬l nakass süǵelemä vai, et pidid `väĺlä `löträmä Ran; Vanal Meedul ka kõiḱ õdagukõnõ kiiĺ süüt́i, nikagu Lehte sai är˽purraʔ, sõ̭ss sai süä `t́salka Rõu; keelt kandma ~ kulutama tühja juttu rääkima kannab kiilt teise `piale `ilma `aegu Ksi; mis sa oma keelest kuludet (tühja juttu ajad); patt om, ku sa ki̬i̬lt kannad Krk; kes `kangede ärräle ää taht `olla, kańd ki̬i̬ld ja võĺts, toda üteldi talla`lakja Ran; kittä inimene ta‿i ole, ta tükip ki̬i̬li `kanma Puh; mi‿sa no umma ki̬i̬lt ni˽paĺlu asända kulutat ja käüt `tõisi pääle `võĺssin Har; keele kulutass uma jutugaʔ Se; keelt (~ keeli) lööma ~ peksma id lähäb külä oma kielt `peksama ja `tühja juttusi plagisemma Lüg; mis sa peksad muidu oma keelt Jäm; Mõni inimene muud ei `teegi kui peksab keelt, tä valetab kua teiste pial, et aga sandiste teisest `rääki Han; mis sa oma keelt nii paelu peksad teese `peale, ole param rahul Juu; küll ta lüöb oma ead kielt, jahvatab VJg; võlts inimene peksäb ki̬i̬lt Kod; keelt plaksutama ~ vedama ~ viskama id kielt `plaksutama (klatšima) Jõh; õte `kanged keelt `viskama Tor; külä `mü̬ü̬dä vedä `ki̬i̬ĺe, kate keelege, tõise suu ehen tõisipidi, taga seĺlä tükiss `tõisi kõnelem Krk || Keelt heitmä „kangeste paluma“ Vig; keele all ~ otsas ~ peal ~ taga resp. keeles püsima ~ seisma ~ pidama ~ hoidma saladust pidama, vaikima (mida sageli just ei suudeta) Ole siis tämägä `rääki˛es varulik, ega sie midägi oma `kieless pia; Kui saad `kieless `pietud, siis judustan `sulle midägi Kuu; `ilmutab `tõisele `vällä, ei saa `kiele all `oitud Lüg; inime kes ei pidä, kõhe ärä kõneleb, siis sedä `üeldässe, egä tämä kiäle õtsan ei seesä, tämä `litrab kõhe ärä, siis kutsutasse kiäle `kańja Kod; Ei su keele takah püsü midäge Räp; täl saisa ai keele pääl, tä `ütless `vällä Se; püsü‿iʔ timä keeleh mitägi, ku hobu situss vette Lut || Naised olid täna oomiku eeste loomade pärast nönda ääles-keeles (rääkisid ärritatult), et oja-keela Kaa; Noh kui sa selle ki̬i̬le ala juhtud (halvast jutust) siśs sa alles saad kuulda misuke sa oled Pha; keelt hammaste vahel ~ taga hoidma ~ pidama id `Oia kiel `ammaste taga, muidu jääb viel kuhugi vahele Kuu; piän oma `kiele `ammaste vahel `oidamaie, en taha akkada `ütlemäie ja kisendamma `vasta Lüg; Vahi et sa `kellegille ei `iisku, pia kiel `ammaste taga Iis; pea keel ammaste vahel `kinni Rei; Oo `neuksid inimesi küll, kiś ei saa keelt ammaste taga oida, ikka pläravad kõik `välla Han; tal keel sügeles, `tahtis selle aśja ära `riakida, aga `jõudis ikke keelt ammaste taga `oida Lai; säedse `aastat ma närisi sängi `tulpa ja oesi kiild ammaste vahel - - kui ärä `võeti, siss ma ämmäle `ütli Ran; Paremb um ku˽hoiat uma keele hammaste takan Rõu
6. linnulaul, -häälitsus – Kod Puh Har Se minä kutsun vihmalinnuke, aĺl veeke linnuke one, minul õli tämä ki̬i̬l `selge Kod; tulilind laolap kõege keelde pääl, `enne ku ta `põõste laseb Puh; taa‿m `mitma keelega, taal om kat́stõis`kümme ki̬i̬lt nigu `siskal, sisaśs keväjelt laul katõtõi·ss `kümne keele pääl Har; tsirgul ki̬i̬ĺ Se
II.
1. muusikariista heliallikas, pillikeel `viiuli `kieled `piäväd õlemaie `lamba `suolidest `tehtod Lüg; `Lapsed tegivad obuse saba `jõhvidest omale `piĺli `kiele ja pimistasid ~ tinistasid `sellega IisR; laulu pillil on üks ainus keel pεεl Khk; körrepillile leigadagse keel `pääle ja sörmilesi äi leigadaged pääle Käi; `kanli keeled ja viiuli keeled, nendegä jo mängitse Tõs; piĺli keeled `kat́ki läind Juu; (kui pasunat tehti) `võeti üks kõver mäńni juurikas, selle `kuńtslikult õõnestati ära ja `sõnna `pańdi siis `kitsad õhukesest `vaśkplekist `pańdi keeled `sisse Kse; viie kiälega piĺl Kod; raad́pilli keele Krk; sõrmõʔ kääväʔ ku piĺli keelte pääl Räp; `kandlõl om `kangõhe ki̬i̬ĺ (kõvasti peal) Se
2. fig pillikeelt meenutav osa millelgi a. piug, haru, keere Tüdruk nii kui piitsa keel (peenikesest inimesest) Jäm; labadi keel (tihvanöör) Khk; `kõrkad‿o `pehmed nagu piitsa keeled Muh; piitsa keel on piitsa paela nimi Käi; piitsa keel, `öetse pael piitsa ots, mõnel oo nahast, mõnel oo paelast Tõs; [Õnge]nööri tegin ruĺli niidist kolme`kordselt – üks ki̬i̬l `valge ja kaks `musta Vil; katekõrrane lõng lää kana`selga, ku tõene ki̬i̬ĺ om kokku `minnu Trv; tõne ki̬i̬l om `jänku `villa, tõne om `lamba `villa Hel; võtat `juuse kolme `ki̬i̬ltisess, siss ti̬i̬t kolme keelest jutigu (palmiku) Krk; linane ohjanü̬ü̬r käänd `enda krutti nigu `sõlme, lei krutid `sisse keeledele, es `saagi `valla Ran; ma küländ `piitsku `tennu: kolm `kapla kokku, kuus ki̬i̬ld kokku, om piitsk vaĺmiss Kam b. pl villa vatkumise vahend on õllud villa `lü̬ü̬mise kiäled `lamma sualikas, õts õllud seenäss `kińni Kod c. pl looma- või linnupüünis püve `püündmise keeleʔ, nu̬u̬ omma laua pääle tettü nii silmusõʔ Har; rebäsilõ pandass sääntse keeleʔ, pandass `ki̬i̬li haŕotuist (sööta). keeleʔ omma tettü säntse kablodseʔ; ma olõ esiki `tetri `püüdnüʔ keeltegaʔ Se
III. 1. millegi (kinnitav, ühendav, sulgev) kujult keele moodi osa a. luku- või võtmekeel vottime kiel Kuu; votti (~ voti) küles ~ `otsas on kiel, sie kiel käüb `liikmegä Vai; `Vötme ots oli `löhki ja keel seal vahel Pöi; `võtme keel läks `katki Muh; `võt́me keelel on rist sees, raua `saega `saetud, se on tema muuk `jälle, `üitakse ristkeel Nis; `võtme keel pistetakse augu `sisse, see `keerab luku `poĺti Juu; luku ki̬i̬l käib obaduse `sisse, kui võt́i `ki̬i̬räb, tuleb ki̬i̬l `väĺjä luku sidess Kod; [võtme] ki̬i̬l oli kis vedru ülesse lükkas ja riivi ette lükkas Äks; kammitsetabadel om juśt keele, nii, mis lääve tõisel konksil `siśsi. keele lääve `siśsi ilma nägemede. kastilukul om ka keele, siis ei saa kaant päält ärä `tõsta Krk; tu keelega `kääntki taba vallalõ (võti) Se b. tapp (palgil, prussil, laual) `palgile `raiuta kiel `sisse ja `lasta `piida `õtside `pääle; `Kielegä `sissepanemine on `palgi `jätkämine Lüg; see vaĺts koes seina palgi keeled `sisse lähvad, seda `üitasse sooneks, `palkide `otsas on keeled Khk; Palgile raiuti keel `otsa ja pisteti posti `sisse Pöi; `aknaaugul saavad keeled `sisse raiutud, postil on su̬u̬n si̬i̬s Var; öhel paĺgil on aŕk, teesel on keel Nis; tõesele paĺgile raiuvad sopi ja tõesele kiäle, siis lähevad kiäle `sinna sopi `sisse, kui on vaja jatkata `paĺka Kad; ki̬i̬l om jaku kottel, siis ei puhu tuul läbi Krk; paĺgi jakatasõ `ki̬i̬lde ja pandass tapiga kińniʔ; üts paĺk tu̬u̬l om vahelt `vällä raodu vahe, tõnõ ots om peenemb, nii saat ka `paĺki jakadõʔ, nii om keelen Har c. töövahendi vms osa `kolgispu kaas ja sääl on tämäl kiel sies `kolgispul Lüg; Adraperse sisse oo tapitud adravanna keeled ning kuresõlg Kaa; puudega sae keel (pulgake raamsae pingutusnööri küljes) keelega keerdasse `kangemale või `lõõgamale Muh; [vanda] keel („see vanda osa, mis raua sees“) Rei; lõugetil oo all kaks soont ja kolm keelt ja kaanel‿o üks soon ja kaks keelt Vig; `enne oli puu`vankril aśsi kiel, nüüd on lakaline, mis teile pial käib, kus `vanker `kierama annab VJg; `koĺtsma – all olli kolme keelege, pääl kate keelege Hel d. piiritsa osa käbi on nii, et tal on kand ja kiel ja nina, `kannale ja `kiele vahele kävitatta `langa `pääle Jõe; löŋŋä lönk lüiatse ui keeli taa; keel‿o södune vahe ots ui sihis Mus; Ui `tehti kadaka puust pisike õhuke liist, keel sihes, aŕk `otsas, teine ots vahe, nina Pöi; keele taha pannasse lõng, kanna takka läbi Muh; uil keel suus Rid; ui kiil on ui otsa sihis, teinebul `ot́sas on kand Hää; võrgu kudumise käbi ots on vähe terav, keskel on keeĺ, ots on kaheaaraline HJn; käbil on kiel ja kand Trm; piḱk ki̬i̬ĺ om piiritsal sehen Trv e. sõle või pandla nõel – Sa Muh all oli preesise keel ~ keelis, sedine kut `vastli keel, see käis `riidest läbi preesise `sisse; niid on `juste pidajad, esiti olid nallid, mustad, kummist `tehtud, vask keel all, keel `pandi `justest läbi muĺluti `sönna `külge Jäm; `vastel on sihand kandiline ning keel on sääl `keskel, mis rihma augu `sisse leheb Khk
2. a. riba, lapp, liistak jõgi läks kahe araliseks, siss seda `nurka `üitakse keeleks, jõgide `keelest sai `tarbespuid Vän; keel, see oli naha ribake, õmmeĺdi kasukaid; mõni üiab `soapa keeled Hag; [aer] kiäle ju̬u̬ress o pienikene Kod; mõla keelega `tõmbad vett, kui sõvvad Ran; oi˽susi tulõ, pirru ki̬i̬ĺ lät́s `lahki, nah, pird lät́s nii katõ `arru, tu̬u̬ pirru üd́si Krl; mõla ki̬i̬ĺ, laǵä ots Se || (valguse) kiir, (leegi) hari tule keeled Kse; päävä keel paśtab veel (loojuva päikese kiirtest) Khn b. (kella)tila lokadi kiiĺ Krk; ki̬i̬ĺ om pulkstial (pendel on kellal) Lei

keerima `kieri|ma, -mä, (ta) `kierib R Kos; `ki̬i̬r- Ran, `ki̬i̬ŕ|mä Urv Plv Räp, (ta) keeri
1. pöörlema, keerlema, keerutama; lendlema täna on `niisuke `kieriv tuul, `kierib `korra `siia, `korra `sinna Jõe; majaka tuli `kierib; [lehm] hakkass lõa `otsass `kierima; Sie kont hakkasigi `paulass `kierimä ja oli vurin ka kohe `kieriess `kuulla (vurrist); no `kierisin sis tuas `ringi kui hull; oda `suola - - pihusse ja siis, `kieridä `ümber sen kust on hakkand sen (haigus) Kuu; vie pors pani vene `kierima - -, pani kui tikku `tuosi `kierima VNg; sedäsi `kieris sääl uss; ei õle üvä süä‿ka, `kierib suus, `taiginane leib; sääl (metsas) ma `kierisin ja `eksisin Lüg; `maande pääl `kierib tolm ülesse Jõh; `lapsed `kieriväd ja `püöriväd alalde; ku [kala]`parve tulo siss, kajagad `kieriväd kohe üleväl alande, ja `mutku vottab vie pääld kala; nää, `parve lüöb `pohja, siiss kajagad `jäävatki sii `pääle `kierimä Vai; tuul `kierib paelu Kos || ringi käima, pööritama Pää hakkas `kierimä Kuu |`kierib ikke `kiele pääl, aga ei tule ette (sõna ei meenu) Lüg
2. a. (kinni) mähkima, (kokku) siduma `vankrõ vehmer om kablaga `kinni keeritu, kui obõnõ `olli äkki `murdnu - -, siss `tulli `ki̬i̬ri, vai `mähki; mõni asi satap `pääle, ei taha uut tetä, siss keerid `kinni, käib mitu `aiga; poriga tõmmanu `saapa talla `valla, `olli kablaga `kinni `ki̬i̬rnu Ran b. korrutama tahad `kieritud `lõnga ehk tahad ühe `kõrdastega, saad mõlemi Lüg; vanast kistavarrõgaʔ oĺl keeritü Plv
3. ande koguma vanast üteldi et `kirstu keeritäss, tu̬u̬ oĺl tu kirstvaka `korjamine inne `saaju, ku `ańdit koŕati Plv; kunass sä ta kirstu keerit ja vaka vaarit Räp

kellama `kella|ma, -da R, kella|ta eP, -te San; `kellämä, kellätä Saa KJn T(-mmä Võn), `kelläm(m)ä, kellä|täʔ VLä(-ĺ- Krl) Räp, -däʔ VId(-ĺ- Rõu Se); `kelläme, kelläte M(-de Krk)
1. klatšima, keelt kandma `Kellab `möada küla `ringi igasugu juttudega IisR; midä sa `kellad `ilma `aigo Vai; Käis seda lugu küla koutu `kellamas Jäm; Ei lähe mina seda kellegitele `kellama Kaa; Sii ta `kellas senest suure äälega Rei; Mari `kellab kauda küla, et ämm `olle paha Han; Midagi on, `kellab kõik mai·lma täis Hää; nõnda ku ta uksest jalad `siśsi piśtäb, nõnda akab teist `kellämä; jääraka oleva puha, kis `kellava (Jäärjast pärit) Saa; igaüks akkab `kellama, et [see] sai suure koha omale kätte Juu; mis sa `kellad minust, tied niesukest juttu VJg; Kui juhtus, et mõni vaene inime liha ja kala suitsetas, - - annab jälle tükk aega küla pial kellata Trm; muud ta ei ti̬i̬, kui teist räägiks ja `kellaks `ühte `puhku Ksi; `kellas `terve külale Lai; ta on küll kelländ `teisi inimeisi ilmas KJn; akas miut `kelläme Hls; käis külä `mü̬ü̬dä `kellämen, kelläss `tühje jutte Krk; `kelläb sellest `tervele ilmale Ran; si̬i̬ om serände lirand, nigu midägi kuulep, nii `kelläp ärä kõik Nõo; ega sullõ midägi ei või üteldä, sa `kellät kõik `vällä Võn; Kae et sa tost asjast kellekile ei kellä Rõn; mis sa mind `kellat, ma‿i ole seda väärt San; kelśsivä˽kõ̭igilõ et veli vańgimajan Urv; mis ma˽`sullõ tennü olõ, et sa minnu nii kelläten `käüde Har; mis sa tan käüt `küllä pite kelläten, kõigõ˽`kellät arʔ, sa olõt ku külä kell Rõu; Mine no `kellä küllä pitte tuu jutt ka arʔ – saa süä `tsälka Vas; keä suurõ keelegäʔ, kõik mis koh kuuld, kõik kelläss `rahvalõ Se || liikudes (kella)helinat tekitama Loomad panid `kellama, ma‿s jööva neid oida Khk; ma `kellasi tüki maad ära (sõites kuljustega) Hää
2. suguühtest Mies käis külä pääl `kellamas, omal õli nuor ja ilus `naine Lüg; isased `kellavad neid va emassi alati Khk; `nüitsed tüdrugud `laskvad köik ennast läbi kellata Krj; `sõuke mees `kellaks ikka kõik tüdrikud läbi Muh; Mees kellas vöörast naist, oma juhtus pεεle Emm; lähme tüdrikuid `kellama Kse; `kellas tüdruku läbi Ris; poiss on tüdruku ää kelland Juu; käib külas tüdrukuid `kellamas JMd; `kellab aga `piale `müöda küla `ringi Koe; käib `tihti külas `kellamas Lai; lät́s `kellämä Se

kerge `kerge üld; `keŕge Mar Ksi spor eL/`keŕde Lei/; komp kerem Kod, keremb Nõo San V(keŕemb Har), `keŕgimp Kam
1. a. (suhteliselt) väikesekaaluline `kerge regi; midä `kerge `paadiga viga `mennä `sõudama; tüö `vankri mis ise `rautas sie õli `kerge kui vokk Lüg; `kuivand `aaba on `kerge Vai; `Kerge just kut kaera kot́t, äi koalu midagi Pöi; üks kergitos `kergid `õĺga Kul; `kerged villa kotti ei jõua `tõsta Tõs; sii on `oopis `kergemad linad, pane sada kakskümmend viis peo, siis soad leesika; ma olen nüid paelu `kergemaks läind, kui ma `enne olin Juu; meie margapu ei `näita enamb `õigust, nui on `kergest läind Kad; `kerge kui udu suĺg Lai; kuusk on kõige `kergem puu. kaśk on `raske Plt; `kerge kaup (pudukaubad) KJn; kuurm jäi õige `kergese Trv; `vaika (puhvaika) om `keŕgemp ku kassuk, kassuk om jo `kange Puh; ku `maltspu toores om, siss om rasse, ku kuivab, siss om `kerge Ote; ku ladvaʔ ütele poolõ, sõ̭ss saa tõnõots saa `keŕgep (~ `keŕgemb), tõnõ rasõ˛õmb, sõ̭ss ei˽saa˽kupu `nõstaʔ Urv; Lää ti̬i̬ hindä kergembäss (lähen ekskrementeerima) Räp b. mitte tihke, kohev, sõre Tänä oli `kuogi ruog kohe `paksuseld just paras, nää ku siis `jääväd `kuogid hüäd `kerged Kuu; `Kerge ku `pärmiga `kerkind Lüg; oh kui `kerge pöld on – nii εε künda. muld on nii `kerge, mud́u kohiseb adra ees; einad on nii `kerged – jo ni kuivad ka on; ühekorra kut abu piima petti oli, see tegi supi nii `kergeks Khk; leva juur tõuseb siis `kergeks, siis ta kergitab ta ää Muh; lina tahab saada `rasked maad, ega lina `kerge maa peäl ei kasva Vig; kergitab `patja, kohendab, teeb `kerges Tõs; `värske lumi on kohevil ja `kerge Vän; vill on ilus puhas, nüid on `easte `kerge Juu; `kerge lumi, kohe lükka jalaga laiali JJn; leivad on `kerged, `äśti `kerkind Ann; kui sulab lumi ära, siis on jo maa `kerge, vedel VMr; `kerged maad on liiva maad Plt; lina oo `keŕge, ku karva mütsäk, ei lää `kuiki paĺlu punna `pääle Krk; `tat́rik `kaśvi `keŕgimbä maie pääl Kam c. (väiksema tiheduse tõttu) liikuv, lainetav (veest) vesi on `kerge sügise `aegu, kui vähe tuuld on, nii on laine meres Rei; meri on `kerge; kevadi ja talve vesi `kerge. `veikse tuulega akkab `käärima Ris || vesi om `kerge `lämmägaʔ , talvõl om vesi rassõ Se d. fig psüühilise paineta, muretu moo südä ete `kerge tänä. naa ea `olla Mar; [halb] asi läks `mööda, on paelu `kergem Kos; kui sul midägi äste lähäb, siss om sul süd́ä `keŕge Ran; mi̬i̬ĺ om rassõ, süä halutass, siss lasõ silmäpisar `ussõ, siss om `õkva keremb Har; süä oĺl `väega rassõ, jovva‿s `kuige ollaʔ, no sai süä `kergep kõ̭iḱ Se
2. a. (tugevuselt, jõult, mõjult, suuruselt, hulgalt) vähene; nõrk, põgus; tasane Uni `kerge `nindagu jäneksel Kuu; tuli `kerge lume ärmetus maha Hlj; tämä (metsis) nii tasa `laulab, et sa piad `õige `targu `kuulama - - tämä on nii kuradi `kerge `lauluga; kui üvägä `kinni `annab, siis on trahv `kergemb Lüg; äi möista see `kergest jutust (heaga rääkimisest) midagid, sii piab ikka üsna kurjaga `latsi varuma; `kerge tali, vähe lund Khk; ma‿p kuule niid enam `kerged (tasast) juttu mitte Krj; Enne `pandi räime kohe kõvase `soola, `paergus pannakse esiteks `kergese `soola; mõni saab `kerge vaevaga Muh; Taha sõnna `ospidali `kerge irmuga `minna `öhti Pöi; odra õlut o natuke `kerge, rukid tegavad tugevamaks Muh; Sedasi sai `kerge ermuga söömakorra käde Emm; põle mol suurt vega üht, see üsna `kerge vega Mar; sajab `kerged `tuhkjast lund Mär; lina esteks pannasse liku, esteks `kergema matuse alla Vig; põllal inimesed `küntsid, `viidi kaosiga jahu lient, `jõutsid küll tehä, aga nüüd ei jõua enäm inimesed `siokse `kerge `süömisegä tüöd tehä Khn; et nüüd oo `aigus kergitan või naa `kergemaks läin; Sügisi on uutsakas maas, kui esimene `kerge külm Hää; kõhmab pia - - et esimine pesemine on old väga `kerge Amb; iga `õhta saivad [jänesed] `kerge piutäie kaali `koori või kartulid JJn; `kerge tuul Lai; `keŕge `aige; `keŕge unege, `juśtku linnuke makass oksa pääl Krk; ta (loisukoht) `oĺli `keŕge madalik, sai `viĺlä tetä; kui vihma u̬u̬g, siss võib `keŕgemb sadu `olla Ran; kassuv om iks roosist `kergemb Kan; tõõsõl um tu̬u̬sama `haiguss `kerge aʔ tõõsõl väega rassõ Rõu; kerge hinnaga ~ kaubaga odavalt, soodsalt peremed ikke `vaatavad, kust `saavad `kerge `innaga `tüölisi Lüg; Selle (lehma) ta sai ösna `kerge kaubaga käde Pöi; sain ea `kerge kaubaga kodo Ris; peremi̬i̬s annab keremä innaga `põrsa Kod; b. õhuke; napp, väike `talvel ikke inimene `külmetab `endast kui läheb `kerge `riidega `välla Lüg; `moandi oo lögäne, piält `kerge sopaga Var; Jõlm külm, `kerge `riidegä üsä kõhe olla Khn; `leikas ja `õmles `kergeid sui-eena`püksa Kos; `kerged `pilved käivad, taevas `sõõnas Jür; kui [õlgkatus] na `kerge sai `tehtud, õhukene, sis tema kõdenes rutemalt ära Kad; ärä mine nii `keŕge `rõõvage `väĺla Hel; [kleit] sai väega hää ta sai vähämb ja `keŕgemp Plv c. fig mittetäisväärtuslik; vilets, kehv, puudulik, pude, habras mool ju kõrva`kuulmine ka `kerge (puudulik) Jäm; üheksas `kümnes piigistab inimese εε, vana inimese rammu `kerge Khk; see `aasta vilja kasu ka nii `kerge Jaa; lena o `kerge, ei kinnita kedrätä Mar; riie on nii `kangeśti `kerge ja rabajas, ää mädand; leib oo `tahke ja `kerge, kõik pudeneb Mär; `kerge (mullavaene) maa põle ea maa `ühti Lih; `kerge `kuulmene on sańt `kuulmene Juu; eks vana küla sies eks sial ole paremad [maad], aga meil siin väĺlatagus eks nied ole `kergemad Rak; liiva maad, `kerge on arida, aga eks saak ole ka `kerge Plt; `kerge `jouga inime KJn; `keŕge kõhvatse terä (külmavõetud viljal) Krk; `keŕge iä vai rabe iä Kam; Vana `kuuga ja `lõunõ tuulõga˽külvet kaar `kaśve `kerge Räp c. puudulik, vähearenenud (mõistusest) `ninda `kerge `otsaga, ei `oska midagi teha Hlj; tämä on lühikese `arvoga ja `kerge mõttega, tämäl on vähä `arvu Lüg; Oli ikka küll natikse kergem (vähemarenenud) kut teised Kaa; naa `kerge aruga tüdrik et Muh; Oh ta üsna εεste kerge uiduga Käi; tal `kerge oid `otsas Mar; tämä oo naa `kerge `mõistusega et Var; no küll oled `kergest lähänd oma `mõistusega, ei pea enamb aru kedagi VJg; si̬i̬ om üit́s `keŕge aruge, aa laialist juttu, mis `kohkil ei `kõlbu Krk; no küll om mehel `keŕge aru, tapab `tüt́rigulita peräst `endä ärä Nõo; naeste`rahvid üteldas, ta - - `kerge aruga Ote; `kerge pää, täl jää äi `päähä Se || tal üks rui natukse `kergem (puudulikust mõistusest) Jaa
3. a. vähe vaeva ja pingutust nõudev, hõlpsasti teostatav või kasutatav vanast olivata `nuoda kived, nüüd on kett all - - `kergemb `panna `alle VNg; `kerge on `auku kukkuda, ärä ronida `raske Lüg; `Kergemb on omal teha kui teist `käskida IisR; lestavõrk oli `kerge kududa Mus; märjem aeg, siis on ein `kergem ka [niita] Vll; Sellel lehmal on ikka `kerge sünnitus olnd, `korda kaks kaŋŋutab ja on käe Pöi; Kerge teha ja odav pruukida (kergesti purunevast asjast) Emm; kis juba abielu läheb, ega sialt `kergemad saa, lapsed kasvatada ja nendega angeldada Rid; ta `lennas ea `kerge elo peal, nää ku paksuks ta läind; `rätsepa töö üsna `kerge töö, see üsna `kerge ammet Mar; Laisk ku soolikas, midagi ei ti̬i̬ `kergetki Hää; `alkad alud, `kerged `lõhkuda Koe; nüid one `kerge madal ti̬i̬, ku akab lume tulema, ti̬i̬b sügäväss ti̬i̬d ja kohevass Kod; Villa`keträmine om `kergemp ku lina`keträmine Hls; karu olevet ninast õige `keŕge ärä lüvvä Krk; liiva tsośs, – vai ka tsöśs. tsośs om nigu `keŕgemp üteldä Ote; lähä `kõŕtsi, võta suutäüe `viina, saat keremb kodu minnäʔ Har; saa nu̬u̬t `kergep (kergemini veetav); `kerge elo – suurt tü̬ü̬d ei olõʔ Se b. (hrl komp) (suhteliselt) hea tama oli `aige, nüid on jo `kergemb Vai; `kergemad `arsti ei ole ussi aava vasta, kui kuld raha Rei; too seda `kergemad (magustoidust) koa laua `peale Vig; mu naanõ oĺl kah `väega rassõ `haigõ, põrhõ·lla om jo˽keŕemb Har; tuul (müüjal) om `kerge käsi – ostat, lätt `kõrda Se
4. a. ladusalt funktsioneeriv, kiiresti ja pingutuseta toimiv või liikuv minä õlin vana poiss juo, aga kui `lauba `õhta tuli, siis `ninda `kerge ku kerä püü; `tõine on `kerge mõttega, igale `puole lähäb, kuhu `mõtleb; õli `raske `jalgane [hobune], siis lasi `rauvutata, aga kui `kerge õli, siis ei `tahtund `lassa Lüg; `Neie `aastade `kohta, `mõtles `kerge (kergejalgne) kui `poisike Jõh; sellel `kerged kopsud, selle pärast iiritab [alati] Jäm; küll mool ollid `kerged jalad Muh; laalab nii `raske äälega, ega tal nii ilus `kerge ääl ei ole Mär; Tüdar oo `meitel `kerged `konti; Oli `kerge jalaga ja `kerge `suuga. Ei tä vastust `võlgu jätn Han; kibu teeb keele `kergemaks, laulu ääle `lahkemaks Vän; mol olid `kerged sõrmed ja `oskasin teha ka `kõike Nis; vanaema oli ise `kerge `tańtsija Jür; nuor lehm `kerge kehaga, egas vana luom enam nii `kerge kehaga ole JõeK; obusel jalad nii `kerged all et JMd; Veski kerge käik tuli kua möldritest. teise möldri seadmise järel õli veski kerge, käis kui vokk Trm; ta (peremees) oli virk ja `kerge (liikuv) nagu kirp Pal; aga om iluss `keŕge liigutusege, ku `eńge pääl kõńd; ku `eńgämine `keŕgess lää tagasi Krk; mia `määrsi lambi õliga ja siss ma `tu̬u̬si et ihu läits nigu `keŕgembäss Ran; temä om `keŕge egäde `paika minemä, nii sõnaline ütte `viisi Nõo; ku maʔ `kerge kihagõ olluʔ, ma‿less tüüd tennü Krl; sa olet keŕemb kumardamma, võta mu piitsk säält üĺess maalt Har; mant minemä olõ õi hädä `keŕge Vas; täl oma˽`kergeʔ käeʔ tööle Räp; `kerge hopõn `kergekeiste sõit ni `kergele Lut || kerge käsi ~ käega ~ kergest käest helde(lt); ennatlikult, mõtlematult tegutsev sie old `jälle `ninda `ihnus mies, ei ole `raatsind `kergest kääst raha ärä `anda Kuu; `ansi `kerge `kääga kaik oma varanduse `vällä Vai; Ermus kerge kεεga Emm; `kerge `käega `andis raha `väĺla, see põle seda väärt Mar; `lüümene tuleb ju üsna `kergest ku `kerged käed Hää; ema oli `kerge `kääga, `ańdis `mulle `vitsa Ann; `kerge `kääga raha `raiskama tüö `peale VJg; `kerge `kääga kallale jokseb Sim; käsi on `kergem kui kohus Trm; `väege `keŕge `käege, äkilitse vihage, muutku lü̬ü̬p tõisel Krk b. tundlik; ergas, vastuvõtlik; aldis ue `korvas oppisin lugema, tämäl oli `raske pää, mul oli `kerge VNg; `kerge `pääga, `kange õppima, pää võttab `vastu Lüg; lüline külg köva `kervega `raiuda, kuid `kerge mädanemas Jäm; Küll sa oled `kerge minema igase `kohta Khk; obu on `kerge ära `ehtima; meri on ermus `kerge `tunma (tuul paneb vee lainetama) Vll; Ta oli `irmus `kerge ninastama, kui kedagi midagi `juhtus `ütlema Pöi; ne täid o `kerged pähe asuma Muh; `ästi `kerge `kuulma, aga vana ea sees läheb juhmiks ikke Mar; ta (koer) oo `kerge `kanda akama Tõs; `kerge `uskma, mis riägitässe Khn; Noored inimesed kui tulepisud, `äśti ergud ja `kerged minema Hää; kes `easte kuuleb, sel on ea `kerge `kuulmene Juu; nõgi on `kerge põlema minemä Kod; sial (karjas) pidid kõik kõrvad `kerged `oidma, vemmal kääs ja `ühtelugu muku litsu Lai; `kerge `piägä inime, tal akab ruttu pähä (õppimisest) KJn; oben om õige `keŕge nägeme, näep puha ärä mis kõrvan om, mis taga `järgi tule; mea ole õige `keŕge `alba `luhti ja `vingu `tunme, miu nõna om `keŕge `tunme Krk; ta‿m `keŕge lubama, aga ega ta‿i täädä toda Nõo; nii `kerge pää oĺl, kõ̭iḱ sai ärʔ opituss Rõu; `häste kuuld, `kerge `kuuldmisõgaʔ Se Vrd kerk2
5. fig kerglane, edev; kergemeelne `Kerge nagu `rätsep. Mehe `kõhta nagu vähä `kerge Jõh; ise on üks `kärme inimine, aga `kerge `mielega Vai; väga aĺp, `kerge olemesega, albib väga `paĺlo Mar; tal on `kerge pea `otses, küll tema on `kerglane. kapsib `siia ja `sõnna; ise nii kaval ja `kerge `jäoga Juu; minu lapsed küll nii `kerged ei ole, jõuad sa muodi järele üpata JJn; `kerglane on `kerge `puole inime Kad; `justkui va eblakas teine - - `kerge inimene, poiśs või tüdruk Sim; `kerge `piaga tegin selle tüki läbi Trm; `kerge piä – edevid `aśju ti̬i̬b Kod; `kerge`meelne inimene on `mõtlemise poolest `kerge, ta ei kaalu järele Lai; keps inimene om siante väha `keŕge Pst; köhkenpöḱs om `keŕge-kaalu poiss Ran; tu̬u̬ - - aab serätsit `kergit jutte Nõo; ta tege nüüd ka `sääntsid ebutuìsi ja `kergit tükke Kan; Kerge meel kui tuulelipp Vas; Taa om sääne `keŕge inemine, heigotas uma ihoga Räp || pealiskaudne, lohakas Kergest kεεst tehet Emm; `kerge kääst tehakse, kui ruttu tuleb teha Kos; ta om tuiuline vai `keŕge, pirts parts ruttu ja ruttu Ran Vrd kerk2

kerkuma `kerkuma (-me), pr `kerku- M; `keŕkuma, pr `keŕku- M(-me) TLä Kam; `kerkömä (-ŕ-), (ta) `kerköss Räp; nud-part `kerkunu Saa
1. kerkima, kõrgemale tõusma, ülespoole nihkuma ärä võtt täo rüäjuure, üless `kerkunu puha, küĺmänuge `keŕkuss üless Krk; iä enne ei `keŕku üless, kui keväde, kui vesi nakap `vu̬u̬lma Kam || fig si̬i̬ olli kuld loomuss, süä `kerkuss, tõine meeleolu otsekohe Trv
2. a. endisest tasapinnast kõrgemale tõusma; (mõõtmetelt) suurenema, hulgalt või mahult kasvama, paisuma Maa `keŕkumise aig – kevädelt maa `keŕkub ku sulab Hls; kae kos maa `pinde alt veedike üless om `keŕkunu, vai puru alt, sääl om seene, `mutku otsi ja `korja Puh b. käärides paisuma; om küll nõsnuʔ, las ta veetkese `kerköss vi̬i̬l Räpc. kasvama; tärkama vili nakass jo üless `keŕkömä Räp
3. paremaks saama, paranema `aige akkass iki joba `keŕkume Krk; nigu `teŕvuss vähäki nakap `keŕkuma Kam

kibisema2 kibise|ma Jäm, -m(m)ä Vas Räp Se(-mma) Lei Lut
1. kihelema, kipitama, kirvendama käsi εhk jalg kibiseb, suri ära Jäm; iho süüdäss ja kibisess kui Räp; nõgõstõga `kõrpsi käe ärʔ, kibisess; kibisess `veit́kene siĺm; jala talla kibiseseʔ Se; (nikastusesõnad) kõo `küĺge kibisemä, lepä `küĺge libisemä Lut || fig `õkva kibisi keele pääl `tahtsõ üldäʔ, aga jät́i `üt́lemäldäʔ; süä kibisess seh, olõ õi rahu, kas minnäʔ vai eieʔ Se Vrd kibistämmä, kibisämä
2. värisema ni `heitü arʔ ku ihokarvaki `naksi kibisemmä; iho kibisess [hirmust] Se

kihvatama kihva|tama spor eP, Nõo, -ta(m)ma Rõu Vas; -tõmõ Krl; `kihvatama Kuu Lüg IisR
1. torgatama, sähvatama Ku `pulmas olut igä joid, kohe `tunsid et `kihvat Kuu; mu südä juo sies `kihvatab; viin `kihvatab pähä juo, pää akkab kihisemma Lüg; `Ammas `kihvatab `ühte`puhku IisR; valu kihvatab Jäm; mool nagu kihvatas südames kui seda `kuulsin Mär; `ammagi valu kihvatab Vän; kohe kihvatas kehast läbi Ris; nagu kihvatab sies (kui vein mõjuma hakkab) JJn; valu kihvatab `sisse KJn; Ega halva asä peräst muʔ süä seeh kihvatass Vas || no sie ka kihvatas menema (lahkus äkki) Iis Vrd kiuhkama
2. järsku vihastama, ärrituma; järsku meenuma, mõttesse tulema Mul vahest äkkitseld `kihvatab midägi peris `tarvilikku kohe Kuu; Mul `kihvatab iga kord, kui ta `jälle neist `aśjadest `räekima akkab IisR; süda kihvatab sies, kui ehmatad VJg; Ah kud́as mu hing täis kihvatas Sim; Küll mul äkki kihvati, et ahi vaja kińni `panna Nõo || vihaselt ütlema, nähvama `Pruovi sa `sellele kedagi `üelda, siis `kihvatab `ninda; Las `kihvatata, kui tahab, ära `kuulagi IisR
3. kiljatama mõni ehmatab, siis kihvatab ehk kiilatab Juu; tu̬u̬ naaśtõraass oĺl `kõvva kihvatanu; Ku `hiitü, siss kihvati Rõu Vrd kihvahama, kihvahtamma, kiuhatamma, kiuhkatama
Vrd kihastama

kikas1 kikass g kikka hv Trv Hel, T V(ḱ- Se; -śs); hv kika|s g -se Pöi(g kikka) Saa Pee KJn, g -sse Kod kukk a. kodulind vana kikass esi om küll tore oma kirju `suĺgege Hel; ku kikass `kirgnu, siss tullu jälle üless `keträmä Puh; vanast `tu̬u̬di latsile aabits, `oĺli kikass kaase pääl; kikkal om `lehtari ja suure verevä lõpusse Nõo; kikka kirevä, sadama ta nakkas; kikas krabistas kanna Ote; kikass kiŕg iks ega hummogu nii: `Tarto `turguu Kan; Määne kikass ei laula konagi = kerigu kikass Krl; vanast no määnest `kellä oĺl talohn, siss oĺl kikass kelläss ja agu herändäjäss Rõu; ku `küündlekuu saa häräle juvva, sõ̭ss paastukuu saa ai˽kikkalõgi Vas; latse ala mikka kiḱkide munu Lei b. (kellaaja arvestuses) õdagult tekki˽jäll nika‿gu kikkani (kukelauluni, südaööni); ma tulli joba kikka`aigu (kell 2) üless Nõo; ma olõ jo˽kikkast `saani `ülhlen olluʔ; üte kikka `aigu (kell 24) lätsi, tõsõ kikka `aigu (kell 1) tulli; leki no üĺess riiht `pesmä, noʔ om jo˽kikka aig (kell 24) Har; ussõ kiid́si˽kikkaniʔ, `värreʔ˽vaugi˽`valgõni Rõu; tuĺl üless inne kikast Vas; Pia tulõ kikkaaig, sõ̭ss vanahalv inämb ei `liiguʔ Räp; ḱikka aigu tuĺl kodo, poolõ ü̬ü̬ `aigu tuĺl Se; kikka `aigu andass `puhtih süvvä Lei; edimäne kikass (kell 24); tõene kikass (kell 1); kiŕg iks võõraśs leib kõttuhn kikkani, vaug `valgõni Lut
2. fig rikas ku Riia kikas, ku terä saab, selle ärä sü̬ü̬b Saa; kui mõni ajas niisukest `tühja juttu [öeldi] aśta kuke kikast Kad | alati ku mõni mü̬ü̬dä lännä, siss olna [ta] läve päl nigu kikass jälle Nõo; Ta om ku kikas (virk) Plv; Suur süä nigu kikka süä (äkilisest inimesest) Vas; Ku kikass kanno si̬i̬h (omas sõiduvees) Räp; süä `kargass üless nigu kikkal Se | Verrev kikass katussen (tulekahju) Võn
3. euf jänes va kikkad keind `jälle `aidas Pöi; nää kikas jookseb siin; kikase jäĺjed Pee
4. püssikukk püssi kikass; tõmmassi kikka üless Trv; lasõ no˽kikass vinnast mahaʔ; ma˽`tahtsõ püssäga `partsõ `laskõʔ, püssäl oĺl kikass maal. seeni ku kikka üĺess `tõmpsi, lät́s paŕts vii alaʔ Har
5. „praod jääs löögi kohal“ kikass om iä seeh, haraline; iä `sisse kikkagi lei, nii sat́te maaha Se

kilt kilt g kildu M spor T(kilda), g kilda V
1. a. (lahti murdunud, rebitud, löödud ) kild, tükk liud läits kildesse Trv; ku obesel `amba kildu (teravad servad) om, siss lõhuve `põski. `ungru `lõhksiv `amba `kilte Hls; enne lääp kivi küĺlest kilt ärä, ku temä süä `pehmess lääp; lüü mõni kilt alu küĺlest; õhuk(e) ku kilt kunagi Krk; vanast üteldi, et `piḱse`lü̬ü̬du puu `kiltega susi ammast, siss ei nakana valutama Nõo; [hobusel olid] Hamba kildan San; oĺl tan jõulu `aigu maha˽sadanuʔ, käeluu oĺl periss kilduss `õkva˽lännüʔ; kildaʔ `kargasõʔ [puulõhkumisel] `vällä Kan; Rauda olõ õs `vankri man neh `rohkõp ku nu̬u̬˽paa kilda˽sääl tele sisehn ja kaal pulk Rõu; nahakilda leit üless Plv; kapist lät́s kuuli kilt läbi Vas; nigu suurõtükü kilt tuĺl, nii oĺl seere küleh kõmm Räp; savikilt (purunenud tükk); küüdse kildaʔ (nahaliistakud küünevallil) Se; olõ‿i· lavva `kiltagi jeloh, vaä lõegadaʔ sae`laudu Lut; kilta, kiltu minema `kisklik puu läits `kiltu, es lää `õigest `lõhki Hls; `kilta `murdus, tu̬u̬ ragumine es lää `äste Ote; saa aiʔ śoost puuśt `pirda, śoo ĺatt kõ̭iḱ `kilta Se; laud lät́s `kilta (viltu pooleks) Lut b. õhuke tükk või viil `ernel lää kilt küĺlest ärä, ku salvat; `lõika üit́s kilt `õuna Krk; na‿m (õunalõigud) nigu kildu tiĺlukse Nõo || fig emä `olli paks, aga `tütre olliva nigu kildu Nõo
2. Kardula vesitse ku kildu Trv; [herned] kõva ku kildu ei `ki̬i̬vä `pehmess Hel; meil `erne ei ki̬i̬ `pehmess, keevä `kiltu Nõo

kind kińd g kinni, `kinde, `kińde Hls, n `kińde Krk
1. kindel; tihe ta olli õige kińd, et `luhti es pääse `sisse; ei ole ää kińd küüń ollu, õige aru küüń ollu; meil olli vastane rehe, kińd olli, mis `lämme pidäje oone Hls; tuule vuhin, mõtsa kahin, `kińdep ku kivine puukirst = pähkel Krk Vrd kindene
2. kinnine, endassesulgunud temä om nõnda `kińde, et `kennigi tal manu ei saa. `kińde inimene, si̬i̬ ei avalte oma saladust tõśtel Krk
3. tahe sü̬ü̬ḱ om kińd, soolatsemp, tehemp; sü̬ü̬ḱ om täämpe õige kińd saanu (parajalt soolane) Hls; ei saa `kińdet `sü̬ü̬ki, süä kurt vesine; sei kait́s kolm `räime äräde, nüid o süä `kińde; süä läit́s paĺlu `kińdepess ja tehepess Krk

kinni `kińni, `kinni L(-e Noa Mär Hää, kinni Mär Vig, `kenni Mar) K(-e Ris) I, `kinni R S(`kenni, -e, `kinne Phl) M(`kińni Pst, kinni Krk `kinne Hls Hel) T(`kińni Ran Nõo); `kindi Sa Muh Han Var Tõs Khn KJn, `kińdi Pha Khn Hää Ksi KJn; kińniʔ V(kiniʔ Vas, kinniʔ, kinnih,`kińne Räp, kinni Se[ḱ-], `kińniʔ Lei)
1. suletud seisundisse, suletuks; suletud seisundis, suletud; ant lahti, avatud lõks lüöb `kinni, kui iir `pääle lähäb Lüg; Kot́t `liiga täis, taha `ühtigi `kinni `menna IisR; kuue aagid pannasse `kinni; pane raamat `kinni Khk; Riinid olid `kinni alles (puhkemata); selle mulgu vöiks nüid `kinni `panna, sealt pole änam läbi `käia midagi Pöi; ohjalukk äi seisa `kinni Phl; kis ärjä suud ega obose suud `kinni paneb, kui tä `pahmab Mar; kui oo uksed `kindi, põle kodu Var; siis ne panid ruttu vära `kinne Ris; ommiku mina `vaatan, et lauda uks on nii lohakalt `kinni `pandud HJn; pane ahi `kińni, ahi on ärä küdenud Kod; `aiged silmäd on omuku rähmägä `kinni KJn; egä neil es oole [vammus] kaala alt `kińni, kikk i̬i̬st oĺli `lahti Vil; `panti uśs `kinne Hel; pane `värjä `kinni ja lase ańedel ussaian olla; lehm `rü̬ü̬ḱnu nii `irmsade - - ei ole `pannu `suudki `kińni Nõo; pu̬u̬lust tõmmati `kińni ja suur uśs oĺli `valla (rehetoa kütmisel) TMr; kaṕi võt́i `sündü ette külʔ, a uśs es püsü˽kińniʔ Rõu; ku ihovaŕotusskatsk säläh oĺl, siss pańnit `hammõ alt nõglaga˽kińniʔ Plv; `ma˽köhe nii et saa as suud ka kińniʔ `pandaʔ Vas; `panku‿iʔ sanna `ahjo vi̬i̬l `kińne, lase˽hüdse˽`si̬i̬büseʔ Räp; püt́ül omma mõlõba otsa kińni, `tõrdol om õ̭nnõ üt́s kińni Se; käsi kinni fig (ihnus) tä käsi oli `kinni seal `juures, ei tä annund kedägi Mar; teese käsi põle `ilmaski `kińni ja on tal `kõike küll Juu; tema käsi on `kinni ei si̬i̬ mi̬i̬s anna kedagi Trm; temä käsi oo `kinni, temä ottigi midägi tõisel anda ei taha Krk || (asutusest, kauplusest jms) mittetöötav(aks), mittetegutsev(aks) puod `kinni Kuu; `kuoli`poisid `lassa `lahti ja `kuoli on `kinni Vai; Poed on `kinni `pandud Khk; `Ööse on linnas köik kohad `kinni, pole `minna `kuskile Pöi; kõik kohad oo pühäbä `kinni Tõs; pühapäe on `palvemaja `kinni Koe; kõŕts `panti `kinni Trv; kõrdsi `pantiva jaanipäeväss `kinni Nõo; pu̬u̬t́ oĺl kiniʔ, ni saa as `leibä Vas || ka fig (magamisest, tukastamisest; surmast) ommiku vähäkese `läksiväd `kella `kuuvve `ümbrusses `silmad `kinni Lüg; ta pole `silma `kinni `saandkid Jäm; pani silmad `kinni, pole täda nüid änam (surnud) Khk; ma lase korra silma `kinni Pöi; ei tea, kas selm läks `kinni mool Mar; Ta on siĺmad igavesti `kińni `pannu Hää; `üösse ei maga, siis `pääva aal käib `ringi, silmad `kińni VMr; siĺm vähä viirat́s `kinni ja näi ka und Hls; ku mul silmäʔ aotulõgi `aigu kińni˽poigahtuʔ, nii oĺl hopõń `kaonuʔ Rõu || fig (vaikimisest) mis sa nii paĺlo klobised, pea `eese suu ete vahest `kinni Mar; pia puul suud üsna `kinni Hää; pia enese lõuad `kińni Hag; keś inimeste suid jõuab `kińni `panna VMr; pidä suu sinä `kińni Kod; pia ometi pool suudki `kinni Ksi; mina es `julge kõnelda, pidäsi suu `kinni Ran; `ütleb serätsit `sõnnu, et tõesel jääb suu `kinni nigu lõhn Nõo; mis sä mügiset alati ei piäʔ suud kinniʔ Räp
2. kinnises ruumis, uluall; kütkes, köies; ulualla, kütkesse jne; ant lahti, vaba a. pane `porsad rihe `kinni VNg; `luomad `tarvis `kinni `panna Lüg; Aja `luomad `kińni ja tule `õhtale IisR; obosed `pandi kaik `kinni Vai; `lautas sidu `korda `kinni `oldud Khk; Pane koer lauta `kindi Kaa; puust onk, senna `külge pannakse lehm `kinni Pha; mine pane obu `kinni Emm; loom on seina `külgis `kinni Mar; obune väga `pooksil `kinni Mär; loomad pannase talves `kinni, ei köi `välläs Tõs; mõni täkk on alati `kińni, ei soa teste `ulka `lahti `laska teist Juu; keśsi siad `kińni (sulus) oiś Kod; käesin kaits nädälit karjan, enne kui kari `kinni jäi, ilmad alvass lätsivä Ran; üits lehm ei pidänä endä `kinni, `kiskna lõjast `valla Nõo; ütel naesel mõni kuus säedse last kasunu, kõ̭ik aian om `kińni Rõn; köüt́ hobõsõ kõõv́o `külge kinnih Räp; timahhavva jäi `varra kari kińni, tiiä‿iʔ kuiss söödägä jovva läbi tullaʔ Se; kinni ajama omanikult kahjutasu nõudmiseks paha peale läinud loomi arestima teise küla loomad olid meite odras, ma aisi `kinni; vanast oli üks rubel `trahvi `maksa looma pεεlt kui `kinni `aeti Khk; Meie siad `joosid korra mõisa põllale. Metsavaht `juhtus sial olema ja kohe akkas sigu `mõisa `kinni `aama Han; lehm `olli mitu `päivä `kaot́sin - - `olli `kińni `aetu Nõo b. karistuseks pärast tunde (koolis); teiseks aastaks (leeris) ja `irmuga pidid oppima et `lahti saad, `muidu jättas oppetaja `kinni ka `lieri`lapse, `toisest `aastast VNg; neid (õpilasi) on äga `öhta sääl `kinni Khk; Kui sool osad (õppetükid) tehet pole olnd, jähid `kinni Rei; ja kool`meister `jät́tis `kinni HMd; külap tal ei old õpitud, ega ta muidu `kińni jäänd VMr; si̬i̬ olli rumal, siss jäi `kinni, `jäeti `kinni Krk; latsõʔ jääväʔ koolil kinniʔ Krl c. vangi, vangis mies `viedi `kinni `kolmest `aastast VNg; Sie läks `kinni oma tegude iest IisR; see varastas, selle pärast ta on `kinni Khk; `Pandi kohe `mütmeks `aastaks `kinni Pöi; ega vähikse süi päräst `kinni `panda Mar; poiss oli maksujõuetu ja `löödi `kinni Var; `viidi kuu aa eest `kinni Juu; kas ta kurat `iśsi (istus) `kińni Kod; keda oli vaea `kińni `panna, viis `linna ehk Jõgevalle Lai; mõisteti temä `mitmes ajass `kińni Vil; kohuss om sedä är `mõisten, et ta piap kolmess kuuss `kinni minem Krk; kelle käest varastedu `kraami löedäss, si̬i̬ pannass `kińni Ran; ku sa `viina aat pandass `kińni ja tetäss sada imet Nõo; `tiit́i küll et tä varass um, a nägijät es olõʔ, kińni˽`panda˽saa as Rõu; naaʔ mia siist kińni˽`viidi, oĺli˽kõ̭iḱ ilma süüldäʔ Vas; mõisteti `säitsmest pääväst kinni Se
3. täis, täidetuna, kokku, umbe; täidetuks, koos, umbes; ant lahti `tuhlid `aetasse `kinni kui vau `sisse juba eidetud on Khk; aav `pahtus `kinni, verd änam ai tule Krj; Silm `kinni paisetand kut suur rumm Pöi; aua kinni ajamene on meil ikke matuleste asi Vän; ahendab suka `otsa `kinni HJn; kett kisk lehmäl kõri `kińni Kod; kardulid `kińni `aama Plt; seeńa pagu tahaks `kinni toppi Pil; aav ei kasund änam `kińni Vil; ma müüri selle augu `kinni; nüid om kinnass ärä koet ja `kinni lõpetet Trv; kõ̭ik mulgu ja `lahke olli kõvaste `kińni tüpitu; nu̬u̬ kaits `järve om `kińni kasunu Ran; ku aud `kinni sai, siss seeme ja jõeme Nõo; omma iks kraavi `kinni joba Ote; tu kraav́ vaia kinni aiaʔ Se || (paikamisest, parandamisest) piab püksi `perse `kinni ajama Khk; kui `seiksed suured augud oo lina `sisse kärisend siis paigetse `kinni Mus; ei ole taal kis särgidki kinni `paikab Mär; Ma aasi suka augu `kinni Han; mehe püksid kat́ti, `paika `kinni Juu; jaḱk om `kinni paegat Trv;`kinda tahav `kinni kohente Krk; võta nõgel, puni si käiss `kińni Ran; sul om sukk `kat́skiʔ, `paika˽kińniʔ Har;
4. (pealt) kaetud, kaetuks; ant lahti kattab maa `kinni juo õrass Lüg; mardid panavad `palged `kinni, siis kεivad Khk; Jöed järved puhas alles `kinni Pöi; mene aa kardolide `peale `mulda ja mata `easti nad `kinni Mar; talvel kui jõgi on `kińni, siis suab otse üle `käia Kad; küĺm lääp suurepess iki, su̬u̬ võtt `kinni ja jõe ja järve puha Krk; virk `tütrik `olli `matnu tule õdagu iluste `kinni tuhk`auda Puh; [kartuli] kuḱk`aetass `kinni, siss om `kartoli maan; sü̬ü̬k piap `kińni `katma, muedu `kärbläse solgiva söögi ärä; siin om serätse turbavva, mes om pääld `kińni kasunuva Nõo; pääväss pańnime unikude kot́i ja `katseme tekiga kińni Kam; kui jo katuss kińni om, pandass haripuuʔ pääle Har; ma˽kat́i looma˽kińni˽rõivastõgaʔ, nii nakaśs lummõ tulõma Rõu; ku tedir pesä päält ärä˽lätt, siss katt pesä kińniʔ Vas; koŕva (kala) `püüdmine oĺl sügüse kõ̭kõ suurõb, inne kinni`panmist (veekogu jäätumist) Se || (riietest, jalatsitest) pane jalad `kinni, älä `palja jalu mene Lüg; niid on jalad `kinni Jäm; moast (mudast) läksime `paĺla jalu läbi, siss pańnime jalad `kińni Saa; paad ommoko jalad `kińni Kod; tal ihu `kinni iki, ää et tal `seantsegi seĺlan om; miul oo tõine jalg `kińni, tõine `valla Krk; ma naka `jalgu `kinni `toṕma Puh; ku `keŕku lähikesi saeme, siss `käńgsime jala `kińni Nõo; etsa näe, ei mõśta `jalgu `kinni `kängi Kam; ma˽`talvõ inne lummõ `jalgu kińniʔ es käńgiʔ Vas; sul rõivaśs säläh, kihä‿m kinni Se
5. kinnitatud (seotud, õmmeldud, naelutatud jne) alukse `seilid `onvatta `kinni `siutu VNg; ajan üle `ääre sene `augu `kinni, `aiga lappida ei õle Lüg; `kiereti `kruvvid kovast `kinni Vai; sεεl ep ela kedad, `aknad `kinni `löödud Khk; `pandi puu`pulkadega `kindi Pha; `Akna loasid kititi `ömbe`rinki `kinni Pöi; lae `seoti `vaieriga `silda `kindi Muh; üks võtab rukit takka üles ja seob [vihu] `kinni; mine sõlmi need lõngad `kinni Mar; õle sidemetega pannasse kimbud kinni Vig; tubakas `kińdi mähitud, sii ju sigar Hää; nõu vitsad `tarvis `kinne kopotada Ris; lammas `võetakse pikali maha - - ja siis pannakse temal kaks `jalga ristate `kinni - - pannakse paelaga `kinni Kei; kui köis ää lagunend otsast, sis pestitäkse ta `kinni Juu; püśtandajale lüiakse iga neĺla poari takka toe `teibad, vitsaga `kinni Kos; Tõmmati kangas maha ja tikkudega `kińni, et tuul ää ei vii Amb; rõõgud `pańdi `pańtidega `kińni Pal; keidab nabavarre `kinni Ksi; palmitse `juusse `kinni Trv; lina om pud́eve, ei kannata `kinni tõmmade sidet Krk; mia köedä `juusse `kinni Puh; sa võta nõgel ja niit, `suska paarist kotussest `kinni ja käib külländ Nõo; `köitega kääneti kubu `kinni Ote; kui säńg om `kińni kruvvitu, siss ta om kõva nigu `lu̬u̬du Rõn; rüä vihk köüdeti rüäkõrrõkõisist köüdüsega˽kõvastõ kińniʔ Vas; mul om käsi kinni mähit Se; || fig süda kinni kinnitatud (pärast soolase, tugeva toidu söömist); ant vesine sein soolast, süd́ä sai `kińni Ran; ku rasvane sü̬ü̬ḱ om, siss süä saab `kinni ku sü̬ü̬d Ote; ku sa `putru servät, siss süä om veśsine - - aga süü sa `ruustlit vai kańebi`jauhvõ, süämekene kińniʔ Har; ma˽panõ [pudrusse] õ̭ks hüä kõva soola, saa inemiisil süä kińniʔ Rõu
6. külge, haardesse; küljes, haardes ku `luoma tappeta, siis ka `tõine `oiab `kinni Lüg; teine oeab lammast `kinni, teine niidab Khk; Ta [hunt] `kargas loomal körise `kindi Krj; `kargasi kapa `körva `kinni Pha; Uppuja akkab öle körrest koa `kinni Pöi; `akka `ümber kaela `kinni Muh; röugud hoidvad `vankri `kartad `kinni Phl; [rebane] akkas ridva `otsa `ambuli `kińni Noa; ass, ass, võta tä `kinni Mar; va `takjas - - ku need nupud `valmis oo, kohe `akvad `kindi Var; `pahmaja oiab obused `kińni Lih; `kargab teese `karvu `kinni Vän; `üstku tige koer su `kandus `kińni kohe Kei; nukipulk oeab juhevitsa `uasa `kinni Hag; oja `ohjadest `kinni Jür; [hangul] kolm aru all, üks peal mis ojab `kinni HJn; ma‿i jõund muĺlikad `kińni oida VMr; liivakas maa - - ei pia sõńniku `jõudu `kińni Sim; võttis teesel rinnust `kinni Trm; veeke laps ei sua seessä, oia `käess kinni Kod; tema [koer] kurat `kargab kohe `jalga `kińni Plt; laits ois kate `käega emäst `kinni Puh; aruvõrk ei pia `kallu `kinni; ma‿less maha sadanu, aga sai õnneberäst `kinni aarda `värjätulbast Nõo; `oĺli nõnda lähiksen, et oless saanu käega `kinni võtta Kam; üt́s poiss habõ minnu kińniʔ Rõu; määnestki ossakõist ka järve pääl olõ õiʔ, millest kińni haardaʔ Vas || fig Vana Ann oo `ühteinge eese minia otsas kinni, küll ühe, küll teise pärast; Sander oo ju selle Liide `küĺges kinni, äga ta kedagid teist tüdrukat änam äi nää Kaa; igav akkas `kinni, nõnda kole oli; Ise kukkus mo `otsa `kinni veel (hakkas kurjustama) Pöi; süda on senne asja `külges `kinni Rei; kukkus mo `silmi üsna kinni (hakkas kurjustama) Mar; ta mi̬i̬ĺ ja mõte om kiḱk selle üte küllen `kinni (armastab) Trv; ammastege tõiste küĺlen `kinni ütte`puhku Krk; || sober pidas oma `kaubast `kinni Hlj; ta oid selle oma `sääduse `kinni mike sehen ta kasunu om Krk; temä pedäss tollest käsust `kinni, tei nigu `kästi Nõo; uma sõna pidi kinniʔ, petä‿s Lut || fig külm akkab `jalgudelle `kinni Lüg; kańa akkab piha `kinni Jäm; leil akab `silmi `kinni; kui silm `aige on siis suits akkab `silma `kinni Khk; ma pea `riide ülle `aama, vilu akkab `kinni Muh; nii küĺm et akkab ühnä ninässe `kenni Mar; pane kinnas kätte külm akkab kätte `kinni Koe; õlut akas pähä `kińni; küĺm akas `jalgesse `kińni KJn || fig sie ei piä `ammeti `kinni `kuski; `kindel inimine ei `räägi juttusi edesi tagasi, piäb oma `kiele all `kinni Lüg; mu pεε ep pεε neid `kinni Kär; See maja ei pia ju inimesi kinni Tõs; Ilma varanduseta ulgus, `kohta `kińni ei pia Hää; vot minu pää ei pea änam `kińni, mina unetan ära Saa; akkasin igasse `tüesse jo `kinni JJn; tal on ea tüe koht, ta peab seda `kińni `oidma VMr; ei minu kolu seda `kińni pia Sim; vana inimene, piä on sõre, ei pidä `kińni; tämä ei õle südäk, ei aka tüäle kõhe `kińni Kod; küll mina oless selle õnne `mõisten `kinni oida; selle obeseg o ää `ü̬ü̬se minnä, si̬i̬ oit ti̬i̬ ilusti `kinni Krk; pehme pää, ei jää midägi `kinne Hel; `olli ää amet küll aga ta‿s pia ametit `kinni Nõo
7. (tabamisest, püüdmisest) Oli siit ühest kohast lahest saand `kinni jää pääld ühe [hülge] Kuu; üks `rüövel või `mõrtsukas nabiti `kinni Lüg; `suome toll, paat ajas `meile `korva, ottas `kinni ku varekse Vai; pörsas tuli `lautast `välja, vöta `kinni Khk; Metsast kus nad olid ta (redutaja) `kinni vötnd Pöi; kus mina teda `kińni joosen Noa; obo oli `jälle `eese `lahti tõmmand, mine võta tä `kinni; obo ei anna `kinni Mar; kass `rapsas roti `kindi Kse; uńt võttis `lamma `kinni ja läks taga (temaga) menema Mih; sageda noodaga `võetass kala poeg ka `kińdi Hää; võta jänes `kińni Plt; `kärpäsi on küll, `võtva kana poja `kindi KJn; ja siss püüneti nemä (poisid) kinne Hel; tõene võtap latse `kińni, uhab nii et käsi väsip ärä Ran; kate `tõisku obesega `minti tedä `kinni tabama Puh; sääld `olli ta `võetu `kinni ja `viidu Otõbade Nõo; ku susi tuĺl siss võt́t timä `lamba kińniʔ Har; tohna˽ka võt́t nu̬u̬ŕ kaśs rot́i aidast kińniʔ Rõu; siss lät́s poig `mõtsa ja `püüdse soe kinniʔ Vas; `naksiva jänest kińni habima Se || fig `Kuulab ja `mutku võttab aga `teise juttust `kinni; Tämä võttab aga igast `aśjast `kinni IisR; vöttis teised kasuga `kinni (kasvas kiiresti) Mus; mul oli ea pea, võttis `kinni kõik Muh; sel `kange pää `kinni `vötmas (arukas) Rei; pia ei võtnd `õppust `kinni PJg; võta˽sõ̭ss˽sulõ kińniʔ, ku `lindu lasõt (väljalobisetud saladusest) Rõu || (kahtlasest, ebaselgest asjast) Mine võtta `kinni, mis ta `seie ehitata tahab IisR; mine võta viel `kińni, pailu neid oli VMr; võta `kińni kes arvo rumalass teeb Kod; võta `kinni, kos ta käis Trv; võta ilma jutta kińniʔ Plv
8. takistatud, takerdunud `pohjas olid `vergud `kinni kivije vahel Kuu; [laev] `lähte nii madala ligi, küll sie `kinni `juokse VNg; laiv jäi `liiva `kinni Lüg; `Lehmad jäid loduse `kinni IisR; tall läind läbi aja `sööma ning jäänd aja vahele `kinni; lased paadi kivi `otsa `kinni Khk; `jalgupidi `saues `kinni Vll; [koorem] jähi puu taha `kinni Pöi; lae jähi jäide `sisse `kinni Muh; mol jähi [toit] kõrisse `kinni Mar; adra `kurku jääb rohi `kińni, paneb adra `umpses Lih; meil jäi laev `sinna ükskord `liiba `kinni Aud; toit jäeb `kurku `kinni, võta vedelad `piale PJg; teina kord olime `kange lume sees `kinne Ris; `sinna puute vahele jäi `kinni Jür; Neil oli va madal uks, siis jäi `sinna `kinni Amb; siis võtab sae `kinni, kui lülipuolt saab akata saagima JJn; mua adral tuli seda `tihti, et kurk jäi `kińni Trm; leib jäe `kurku `kińni Kod; kui söök sinna (sadakordsesse) `kinni jääb - - sureb [loom] ära Ksi; Kesvä aganid ei või `luumele `süütä, jäässe kõrdmakku `kinne Hel; suuremb kala muidu [võrku] `kinni ei jää, kui mitu `siĺmä kaalan Ran; tingu om `juuste küĺlen `kinni; lahi [liha] jäi ammaste vahele `kinni Nõo; kui om paĺlu aganane vili, siss jääs [veski] kivi`siĺmä `kinni, ei joose ala Ote; tii oĺl alb, `vankri jäiväve `savvi kinniʔ San; ratta jäi `porri kinniʔ Rõu; nu̬u̬t jääss kinni kivi taadõ Se || fig sõna jääb `kurku `kinni Koe; Ma saa õs sullõ innõʔ midägi üldäʔ, ki̬i̬ĺ oĺl kińni ja süä `tahtõ `saisma jäiäʔ Rõu
9. pidurdunud, lakanud ühe `kõrra jääb jutt `kinni; kui `aŋŋervaaks `valges kukkes - - siis on roho kasv `kinni Lüg; kut ta vööra koha `pεεle lihab, siis keel jääb `tükkis `kinni Jäm; kui nii kui (kuiv) on, siis vilja kasu jääb `kinni Khk; Vanust küll, piaks olema pikem, aga kasu on kinni Pha; kuib paneb orase `kinni Mar; ei see kasva kedagi, kasu on nii `kińni jäänd et Juu; õiled pani kuiv puudel kińni HljK; põud paab viĺjä `kińni Kod; silmä närvi om ärä kujunu, `rohtudega oles saanu selle kujumise `kinne panna Hls; latsel kõne `kinni - - pikä aa `pääle tulli sõna `vällä; lumi pańds tü̬ü̬ `kinni Krk; kui sü̬ü̬k om `väega kõhn, siss jääb latsel kasu `kinni Nõo; kõiv jääss kińniʔ (mahlajooksust) Urv; ubina lihe umma˽halladu, no‿m kasu kińniʔ Har; sääne põud võtt küll vilä kińni Se; käed kinni (saamatu) mene kääd on `kinni, tööst εp tule midagid `välja Khk; kääd on `kinni töö `juures Rei; see töö võtab tä käed nii `kinni, et edesi ei lähä Mar; töö kinni ei laabu töö on öhö inimese kää `kinni, teese kää on `lahti Ris; temä ei ti̬i̬ esi, ei lase tõesel ka tetä, selleperäst om tü̬ü̬ `kińni Nõo
10. (füsioloogilistest protsessidest) peetunud pani `inge `kinni Jõe; inimine `kohkob, siis veri lüöb `kinni Lüg; kõht on `kinni; siest on `kinni Lüg; `Nuusuta sina, mul on nena `kinni Jõh; Kui `kummargil olen, kohe `rinnad `kinni IisR; vihastab mool vere `kinni Khk; mool jääb köht `kinni Kär; Nädali päävad `olla juba sihest `kinni olnd; Sa raibe kohutad seda`viiti kuse `kinni Pöi; ing o `rindus `kinni Muh; kut menel omad asjad `kinni on, siis `antags ravareie roho teed Käi; kui lapse kused `kinni oo, et siis keedetasse sedä, et võtte kused `lahti Mar; raudrohod, kui `kuśkilt `kat́ki, peab vere `kinni panema Mär; või lill, kui sehest `kinni on keedetse teed ja juuvasse Mih; ing jäi `rindu `kinni Aud; kurgu`aigus lämatab ää, paneb kurgu `kinni Vän; ku naised kusest `kińni jäid, põis `aige oĺli - - Saa; vahest ne körvad `lähtvad nönna `kinne, et ei ei kuule Ris; ing on nii `kińni, et lämmätäb ää kohe Juu; kui saja`kordne `kinni on, siis põle `luota, et luom elusse jääb JõeK; omad asjad jäid `kinni VJg; nina `kińni ja jokseb tat́ti, siis on nohu Sim; omikute on ing `kińni ja köhin `kangest Äks; mia ole kõrvist `kinni, ei kuule mihasteg Hls; oben om kusest `kinni; loober `su̬u̬la andass, ku loomal kõtt `kinni om Krk; ei naka si̬i̬ vi̬i̬l munele, perse `kinne Hel; tüḱk `aiga `oĺli eńg `kinni Ran; ta `eitusi ära `kangede, eli jäi `kińni, es saa `rü̬ü̬ki kah Nõo; ku inemine midägi ülejõu tõstap vai ku sitt `kińni om, siss `trähklep Rõn; kui susi sinnu enne näge, siss jääss helü kińniʔ ei saa `haeda eiʔ sutt Har; ki̬i̬ĺ `pańti kińniʔ, kõ̭nõlda as saaʔ Rõu; a˽kusõ valu om `väega˽suuŕ valu, ku kusi kińniʔ om Vas; ku rinnaʔ omaʔ kińniʔ, siss om verihaańa t́säi hääst roohost Räp; naane om ḱinni jäänü (menstruatsiooni ei ole) Se; pand hõ̭ngu kińniʔ Lut || (poegimiseelsest ajast, kui lehm ei lüpsa) `piima ei ole, mõlemad `lehmad `jäivad `kinni IisR; see lehm nii kaua`kinni Khk; lühikse vahega lehm o paar ähk kolm kuud `kindi Jaa; lehem tuleb `kinni jätta, pole änam [piima] `saada Emm; mo lehm `olle see `aasta sedavisi, et ta pole `kinne `jεεngid Phl; lehmäd olid `kinni, mes sa mõestad `süia Mar; pika vahega lehm jääb sügise `kindi ja kevade toob poea Tõs; kolm, neli kuud olid `veised `kińni; vahest mõni põle `rohkem `kińni kui kaks kolm `päävä Juu; piima `puudust meil ei old, lehmad nii kaua `kińni ei seist Plt; pikä vahege, märdipäeväst jäi `kinni ja `küinlapäevast tõi poea Krk; ma jätä ka ta `kinne, ei nüssä enämp Hel; taa lihm õ̭ks t́silgutass mõ̭ne t́silga, taa `saagi `kińni˽jätäʔ Har; lehmä nisaʔ ummavaʔ kińniʔ jäänüväʔ Plv; lihm `jäie `kińniʔ Lut
11. läbipääsmatu, läbimatu tie `kinni Lüg; Kõrva teed on veel puhas `kinni, `anges puhas alles Pöi; oia aga see suur tee `kinni Mär; tuisk veeretab tii kinni Hää; panid tee `kińni nüid - - ei `pease läbigi enam; kui pruut́poar käis laalatsel, siis `pańdi ikke tee `kińni Juu; mõtsage `kinni kasunu puha, sii põld Krk; ku lume satap ja `tuiskap, siss om kõ̭ik oru ja mäekondi `kinni tuesanu Nõo; ti̬i̬d õ̭ks hoieti kińniʔ õks mõlõmbil vaka`rahvil ja saja `rahvil Rõu
12. väga lähestikku, tihedalt koos; palju, rohkesti Eks ta rikka mehe mattus ikke old, kohe obune obuses `kinni, nii kole pikk rong oli IisR; kadokse `räistäd olivad `ninda `toine `toise küles `kinni et Vai; mis `pöldu säält saab, kivi kivis `kinni Khk; Mätas oli mättas `kinni, nii `mätlikud olid einamad Pöi; küll oli `paĺlo rahvast, pea oli peas `kinni Mar; `eina on nii et kuhelas kuhelas `kińni PJg; seal on kaniste ea vili, pia on jüst pia `küĺgis `kińni Juu; pered ühedeese küĺles `kińni VMr; mõnes kohas on paĺlu `suuri kiva, kivi kivis `kińni Sim; vanass käesid kerikun vu̬u̬r vuariss `kińni Kod; kirik oli nii täis, et inimene oli inimeses `kińni Plt; säńg olli sängüst `kinni - - olli kidsevest täis Krk; siin `oĺli ju niipaĺlu `pu̬u̬te, iki järest pu̬u̬t poodin `kińni Ran; mätäss mättän `kinni, üits `kõlbmada maa kotuss Ote; sääl om maja majast kinni, nii `kitsahe om Se
13. millegagi hõivatud; ant vaba a. sie inimene on tüö `juures `kinni, kuhugi ei saa `tulla Lüg; ma õlen `kinni `neie `lehmadega Vai; [talumees] niisa·mma ühtjooni ikka selle samma `tööga, `möisa töö kallal ikka `kinni Pha; ma pani `eese `kenni `senna `alla ühna Mar; ta oo ametis `kinni, ega ta saa ää `tulla Aud; ole aga `tüega `kińni, ei sua kuhugi VMr; põllutüö küĺles oma elupäävad `kinni old Kad; `tü̬ü̬ge `kinni iki ku `kärblin tõrva pääl Krk; ma ole selle tü̬ü̬ man `alla `kinni, ma‿i saa tõõse manu minnä Hel; no siss ei saa sukka (sinuga) [kaubale], sa olõt kińni˽`päivält Har; ku `tü̬ü̬ga kińniʔ olõt, sõss om tü̬ü̬d nii paĺo et, ei läpeki kõrvalõ kaiaʔ Räp b. `naistel ku `lapsed tulevad, nüüd on kääd `kinni Lüg; `raandad on vee all `kinni Khk; Suur põld on alles `kinni (koristamata) Pöi; mo käed o `kinni, ma ei saa mette võtta seda Mar; kõik kohad olid `kińni, ei mul põld `ruumi kusagile `istuda `ühti Juu; plekid on mie all `kinni JJn; pani kõik oma raha `veśkite `alla `kinni VMr; naesel käed `kinni (väikelapse hooldamisega) Trv; käeʔ `tü̬ü̬ga kińniʔ Har
14. (peatumisest, peatamisest) pidäs obone `kinni ja jäi `vahtima Vai; Pea niid natuse kinni, räägime paar söna Jäm; siis `peeti obu ukse ies `kinni Muh; üks härra tuln `söites ta järel - - ja härra pidan `kenne ja `ütlen Phl; siis `keiser oli `keskind `kinni pidada Mar; tema pias obune `kinne Ris; kule pia‿nd `kinni onde Nõo; Piä `kinni, kos sa `tormat Rõn; muian es pia kinni ku Lannamõtsa kõrdsin Har
15. (söömisest, joomisest) Ära‿nd `üksi kõik `kińni `kiera, jätta `teistele ka IisR; Pool liitert oli, poole `pistsid sii `kinni Pöi; kui lehm `lahti oli, siis `pistis nende `kaapsad `kinni Mar; kuer `pistis `ämre seest kõik `kinni Mär; lehm `pistis suitsupakid `kinni Mih; leid `kińni selle pud́eli Kod; paneme `kińni kiik, mis siin laua pääl on Vil; Kass pist kinni kõik nu ihu alaste roti poja Nõo
16. millegagi kaetud, määrdunud ḱäeʔ ommõvaʔ `muaga kińiʔ; mul ḱäeʔ ommaʔ saviga kińi Lei
17. a kinnine `kinni autoga; `kinni kätega inimene (töö ei edene); `kinni `möistusega, taal pole seda osamist Jäm; `kinni ust ep saa `lahti; `kinni kaelusega särk Khk; vanasti pole `kindi `käisid `olndkid Pha; see `toodi `kindi vie `aegas (jääteega) ää Muh; `kinni kasvuga inimene Rei; see ea `lahke riie, teine oo `jälle `kinni Mar; egäss obone kinni väräbäst läbi ei saa Vig; sinä keskpääväl `kińni `jalgega Kod; siis ei pudenenuvad kah (rukkivihud), siis `tõmmas juba `rõskemast, siis olid [terad] `rohkem `kińnimad Äks; `kinni `jalgege [hobune] ei lää ruttu; `kinni sõnnik om, ku pikä õle ala pannass, siis `lahku ei anna, üten kamban puha Krk; `keŕku man panniva jalad `kinni, `minti `kinni `jalguga `keŕkude `sisse Ran; ma‿s taha `kińni `jalguga `olla, vana kummi kaĺlusse ei ole ää `jalgule Nõo; tanh om suuŕ muda, taast ei˽saa˽`kuigi kińni jalaga läbi minnäʔ Har; Külmäga˽`ju̬u̬śti kińni˽`jalguga Rõu; om kinni elo, `õkva kohegi ei saaʔ Se

kipluk `kiplo|ḱ Nõo San Har, g -ki; `kiplu|k g -ga Lei; kiblu|k Har, g -ku Krl küüslauk Meil pandas ka mõne söögi manu kiploki Nõo; `su̬u̬la ja `kiploḱke süvväss kõtu rohusse San; `kiploki nu‿mma kõva˽külh ja mõruvaʔ; veńdläse `tahtava `hirmsadõ `kiplokkõ; vaest lätt süä halvass, sõ̭ss süü sibulõid vai süü kiblukid Har

kiputama2 kipu|tam(m)a V(-tõmõ Krl; ḱi- Se)
1. kipitama, kirvendama aavaʔ kiputõsõʔ Krl; Taa peenü˽pipõŕ ja peenü˽su̬u̬l kiputass suun Rõu; käsi vai jalg `veit́kene kiputass; nõ̭na kõ̭õ̭ ḱiputass Se || fig süä kiputäss - - kohe minnäʔ tahatõ, ei saaʔ Räp; mul `süäme pääl ku kiputass Se Vrd kibutama2
2. kibelema, kärsitu olema mis sul kiputõss tan `tüügõʔ Krl; sul tah väega kiputass ta mineḱ Se || fig mul ḱiput́ (sõna) keele pääl, aga jät́i nisa·madõ; näĺg kiputass kaala päle Se

kitsas kitsa|s eP(ketsas g `ketsa Kär Pöi LäLo Vig, kjõtsas g `kjõtsa Khn), -ss eL(kitsaśs ~ kit́sass Ran Räp), `kitsas R, g `kitsa
1. kitsas, ahas; pingul ümber (riietest) `kohto `uksed on `laiad `sisse `mennä, `kitsad `vällä `tulla Lüg; `kitsa `suuga `varrukas Jõh; `luotsi juhata `laiva `kitsost `kohtist läbi Vai; saabas kurgu pεεlt kitsas, ei liha `jalga Jäm; nii kitsas värava, lammudab eina koorma εε; köök akkab `kitsaks `jääma Khk; vähike kitsas tee Kär; Sii nii kitsas, istu vähe sõnnapole Pöi; ma‿p taha neid `kitsud `riidid mette Muh; kitsas pöld Rei; ketsas `kamber Rid; kitsas riie oiab `seĺgas `tölli Var; `Kjõtsad `suapad tegäd varvastõlõ valu Khn; kitsas peenik lõng `tõmmab kokku Ris; paat́ on pikem ja `kitsam kui lootsik Nis; Jäkid `tehti `kanged `kitsad Amb; kuhi on alt kitsas, siis lääb laiemaks Sim; puuteĺje `vankrid õlid edemält `kitsad nagu rõńnid Kod; kitsas kaelus Lai; teil on kitsas `istuda Plt; `piiker on alt `kitsäm KJn; taari tõrike om üteline, pält `kitsep Hls; niidäb `kitsa kaari kui renni, ei mõesta `niitä ei Ran; `õiget ti̬i̬d es ole, kitsass rada `olli; sagar `olli `kitsamb kui põõn Nõo; katekeiste kitsass magada Ote; palitu om kitsass Krl; alt `kitsabaʔ (anumad) Rõu || kõhn, lahja Nägü `kitsas `nindagu `kitse kiel Kuu; Nägu `kitsas kui `kitse jälg IisR; Pale nii pisikseks ja `kitsaks jäänd kut kitse sõrg Pöi; kui kõhn kitsas nägu, `ööldi et nägu nagu kitse jäĺg Lai Vrd kitseljäs, kitsev(e), kitslane1, kitsline
2. raske a. vilets, vaene eläb kireldi vireldi, sie on üks `kitsas elo, ei õle inimisel süä ei jua Lüg; `Linnas läks elu `kitsast IisR; kitsas aeg, äi saa raha `kuskilt Ans; õlle tegu oo `kitsa poolt (viletsa võitu) Muh; Tööd tihatse ooletult, elu lähäb `kitsas Han; eks söömaga old kitsas küll Amb; kui inimesel ühest ja teisest asjast on `puudus, siis on `kitsad aad Koe; see on kitsas `aasta läbi elada; mul on neid `kitsaid `aegasid küllalt old Lai; ollu ka kitsass aig ja vilets Ran; nüid om karjatamine kitsass `väegä Nõo; raha `saamine oĺl `väega kitsass Rõu; kitsas käes (~ peos, kotis) puudus, kitsikus `Siemega oli kevade `kitsas käes; Jäin `laada `õhta `massä·lnikutte kätte, mis säl enamb, `kitsas käes igate pidi IisR; vili `otsas, üsna kitsas kää, p‿tεε kust seda `leiba saab Khk; täl oo ketsas käe Mar; kui suurem kitsas käe oo, siis `naabrid tulad jälle `meitele abisse Mih; tal on päris kitsas kää, põle midagi `aśja enäm Juu; inimesel on kitsas käe Koe; mul on kitsas kääs Trm; nüid om tal kitsass kotin; temäl om nõnda kitsass kähen Krk; ti̬i̬ toda tü̬ü̬d ja rubi kõigest väest, iki om kitsass käen Ran; kui mul vana `järge i̬i̬n ei oless, sis oless kitsass käen; kõigil kitsass peon, ega tõesele ei täi kõtutäit `anda Nõo; Lainas mullõ rahha, ku mul kitsas käeh oĺl Vas || ma ole elu `aegas kitsast teerada köin; `taeva tee oo kitsas Tor b. fig töörohke nii kitsas pääv, nii kiire et ei tia, kuhu oleks `jooksnud Lai; kitsass aig (kiirus peal) Puh; aig um mul `väega kitsass Plv
3. kitsi, ihne niä sääntse˽`kitsaʔ oĺliʔ, es ńä˽panõ lat́silõ `rõivit `säĺgä es midägiʔ. `kitsa jah, es ńä˽sü̬ü̬ es midägiʔ; ma˽tiiä tedä, tu̬u̬ um `väega˽kitsass, ei˽tuu sõŕmist näeʔ Rõu; Oĺoksal om ka `veega (väga) kitsaśs ja sitanõ naanõ, ei timä käest ka naĺalt lagonõ midage `võ̭õ̭rallõ Se; kitsa käega kitsi tõ̭ńõ om `kitsa `käega, innembi lask hukka minnäʔ, a tõsõlõ ei annaʔ Urv
Vrd kitsik, kitslik

kivene kive|ne g -se Hls, -tse, -dse Puh Ote V
1. kivine, kive täis kesä nuŕm om `väege kivene Hls; kivene maa, `suuri `kivve täis Ote; ti̬i̬ om `väega kivene Rõu; kivedseʔ põlluʔ Plv; kivene kotuśs Se
2. kivist kivene aid; kivedze lauda Se || fig kalk kivene südä Puh; kivene süä Se

kivi n, g kivi eP(kibi Lä PäPõ HaLä Kos Pil SJn Vil) eL, g kive R
1. a. kivi, kivim Külä ämm `koukis `Ristu kive alt `sulle oe (lapse sünni seletus); Miks kive `poue `peitä (salgamisest); Kivi kotti (sooviti kalurile); [paat] Kivel `kinni Kuu; ei meil `põllul ole viga, aga einamaal on kivi, küll on kivi Hlj; lõi `kirve nenäga kiveje; kivine maa, kivi kivest `kinni Lüg; merelt `tuodi `valgi `pieni kivi; kravud `elläd kivede all; `laiva mäni `kivve Vai; Ma kanna sinu jäuks alati kivi taskus (pean viha) Jäm; me `vaeme kaŋŋiga ka kivisid üles; ilma kivisita (kivideta) Khk; rebu `pehme kivi, mis maa sihelt `leitasse, selle peel saab vikadid vöi kervest käiadud Mus; ma luhu puid ja kiva Jaa; Sii see mäe selg on ju jumala `loodud `selge kivi Pöi; vanamoor `nurkas, kivid `kõhtus = kiris Muh; kaks suurt kibi on Posta pöllal LNg; võta naine, siis sol kohe regi taga ja kibi peal (kohustused); kerbes lähäb kibisse Mar; vädas kiba roobete `sisse Mär; `seoke raiutud õheldane kibi oli juśt ah́o suu `järgi `tehtud (ahjuukseks) Mih; Sedäsi lasõd puadi kivedes purus tappa; Tämä nda ahnõ, et täü teesele kivi kua piäd `peksä anda‿mtõ Khn; kibid olid ju põllal väga tülinas PJg; mis pahaks läind puu nõud on, siis `autakse ikke kibidega Juu; kivi `ümber on rohi magus ja końdi `ümber on liha magus JõeK; kiva sai aga kangi pial kaalutud JJn; kiva vedati, kohe vaea oli Trm; kes laps kiva `koŕjama, sess (sellest) `suama rikas Kod; kis teise `piale kivi veeretab, selle `piale tulep tagasi Ksi; me elame kivi peal (vähesega) Plt; põrmand olli kivedest Pst; paiset vaeutedi kolme ja ütese kivige; enne lääp kivi küĺlest kilt ärä, ku temä süä `pehmess lääp Krk; suure kivi `pańti maea nukke `alla ja `keskele kah niipaĺlu ku jakku; `miis mehega saab kokku, aga kivi ja kannu ei saanava kokku Ran; põĺl `kivve täis Puh; naene `istnu kivi pääl ja `laulnu Nõo; kivestigun om paĺlu kivve Kam; kui ilma `ääle läävä, om küĺm ollu, sis läävä kivi liḱess ja mustass Ote; meil omma˽kiviʔ ärʔ lahutu˽ja `veetüʔ Kan; lähämi pae `murdu kivve `kiskma; tuhkhaua man oĺl suuŕ kivi ahu i̬i̬n, kon pääl `maati; jaań `viskass üte kivi vette, `pi̬i̬tre `viskass tõsõ kivi ja jakap `viskass kolmadõ kivi, no om vesi külm Har; kivijüräjäʔ eläseʔ kivve pääl Rõu; `valgõ kivi aida all = lehmä uttaŕ Vas; õnnõkõnõ maka‿i kunagi kivi kõrval Se b. fig terav kerves lövab ikka kivi (kaebajal läheb halvasti) Emm; Kivi pää `pääle jäänud (väikesest kasvust) Hää; see mees teab, kus kibi all vähjad seisavad (nupuka kohta) Kei; vahest veke kivi lükkab `vankri `ümber (pisiasi võib paljugi muuta) KuuK; täll˽om kivi rinnun (kalgist inimesest) Ran; küll terräv kirvess kivi levväp (sõnast sünnib riid) Kam; nigu kivi sattõ `süäme päält `maaha (mure kadus) Plv; kiviga visata lähedal See põle siit kougel, kibiga visata Han; sinna ei õle enäm kui kivigä visata mua Kod; egä si̬i̬ kedägi ei ole, kõrd kivige visate Krk; paĺluke sedä maad om, kiviga visata Ran; Ei olõ kavvõh, kiviga visata Räp; veerev ~ veereja kivi kohast teise kolijast, rändajast `veerev kivi‿p saa mette sammelt `pεεle (pole kodu ega peret) Khk; Veereva kivi pεεle äi kasva sammel Emm; ega `veereja kivil põle `ilmaski sammalt `seĺges Juu; egä `viirväl kivil sammel ei kasva Rõn; `viirväl kivil vesi pääl, `saisval kivil sammeĺ pääl Plv c. võrgukivi kived `külge ja voib `vergu meresse `panna; `vergu all on kive`rihmad, selle `küljes on kived Jõe; rüsa tiivastel keivad ka kivid all, `pitlikud `valged kivid; vörgul oo kivid all, kivid oo `raskuseks Khk; võrgul oo käbad peal, kibid all Aud; kibid viivad võrgu `põhja Vän; võrgudel on kivid, tehasse jo vabrikus rattad, siledad ja tasased Trm; [võrgu] pulla ja kivi. esi teime kivi Trv; `väiksed kivid, kes võrgu `põhja tõmmassiva Ran; kiviʔ inäbä tetäss pliidost, tu om `pehmep Se; kivis ~ kivess kivistatud (võrk) Olid `vergud kivess, `pandi viel `paadi naga `kinni Kuu; kui `võrgud olivad kivis, siis lükkati paat `alla Hlj Vrd kives2, kividse d. pl keris rihe ahju kivide peel saab kala küpseta; sauna ahju kivid lähvad vahel üsna punaseks; `viska vett kivide pele Khk; e. laste mängukivi `oite `suured `ümmärgused kived nie olid `härjäd siis Kuu; `lutsu visetasse, kivi `juokseb Jõh; vähike `lestlik kivi aa ja sennega `lööda `lesta Emm; ööritas linguga kiba Kse; `viskab kiviga `litsu `mööda vett Tor; `lõikasid kepi otsa `lõhki, väike kibi vahele, läks mis `vingus Nis; tidrukud mäŋ́ŋivad kiva JõeK; mängisime `iidlast, kividega mäŋŋiti Kad; kive mäńgmä: viis kivi võetass, kivi võetass `pivve ja pillutass üless Pst; ümärgune kivi `olli kit́s Nõo; kivi `viskas `lingu vett piteh Se
2. a. käsikivi jahu jahveti kividega Muh; läbi kibide `laskma (vilja jahvatama) Mar; siis olid `seoksed `käega kibid, see `aeti `ümmer ja Aud; meil olid kivid tegime ise `tangu Lai; kivi jauha ai üte poolõga Se b. (vesi)veski Pukkveskit kutsutakse tuulik ehk kivi – lεheme kivile jahu tegema Käi; vanass veid teräd kivi `piäle, es tee sõõla`leibä, es kruavi Kod; kamajahu `tu̬u̬di kivilt kodo Võn; vanast kivi pääl tettivä jahu Ote; läämi kivile San; miis lät́s kivile rüki jahvatõme Krl; `täämbä `naksi `aiksõst jo kivi mürisämmä; edemält `u̬u̬tsõgõ lät́s kivile Har; Kivi man `jahvatõdi jämme jahu Rõu; kiviline om kivil Plv; kivi juusk (käib) Se || liivapugu kana kivi TMr
3. a. käsikivi, tuuliku või vesiveski jahvatav kivi `veski `pilli `oida kive ülevell ja pane `käima VNg; `veski ülemisel kivel on `silmä auk; kive üles `tostamise käpp, kive [kõrguse] `tellimise kruuv Lüg; `keŋŋäst `lähtö `vilja kive `silmä ja säält tulevad jahud kive alt `vällä Vai; kivi tahab tagumist `saaja, kivi oo libe Khk; See vana jahvekivi pealmine kivi; Änamast olid [hollandi veskid] ikka kahede kividega. Öhed olid lihtjahu kivid ning teised piili (püüli) kivid Pöi; jahudi käsikivi pεεl, kaks suurd ümargust kivi, siiss auk `keskel Käi; kivi `säädma (paigaldama); `tehtud (raudkivist väljaraiutud) kiviga ei saa `märga `viĺla jahvatada; kivi ei ole ia, annab `liiva ära. valatud kivide juures tuleb seda ette Var; `veśki jahvatab öhö kibiga; kui kibid kuluvad ärä, siis pidi valatama `peäle Juu; Ikke teine puar [veski] kiva oli jonstavi kivid - - neid kiva on tehtud Siberis; Kivi on nüri, enam ei lõika, tahab teravast `raiu Trm; läbi kivi `laskma (jahvatama) Kod; kate paari kivedega `veśke; ku ei ole `ästi maha rihit, siss kivil tõine vi̬i̬r `lõikap tuld ja tõiselt pu̬u̬lt tuleve `terve terä Krk; kivid olliva püśtvõlli kõrval - - tõnõ tõõsõl pu̬u̬l püśt`võlli; piḱägä `raotass kivile sooned `siśse; tõene kivi `olli all ja tõene `olli pääl ja mulgu olliva kivedel sehen Ran; `roste `võetu terä - - `viidi kivi vahele `veśki manu Kam; kiviʔ is olõʔ paksuʔ kolʔ vai neli `tolli olliʔ paksu tõnõ tõnõ Har; kivi `teĺmise ratass (kõrguse timmimiseks) Har b. fig Kaks kõva kivi ei tie iad jahu, kaks `kanget inimist ei `anna üksühäle `alle Lüg; Kaks kõba kibi ei tee iad jahu Han; tõene aab õma joni, tõene pidäb ike `alla `anma, kaks kõva kivi ei ti̬i̬ üvä jahu Kod; kaits kõva kivi ei ti̬i̬ ääd jahu Nõo; kat́s kõvva kivvi om ku̬u̬n, sõss ei saaʔ hääd jahu Räp
4. a. tehiskivi, peam tellis `tuored kivid tulid `pressist Kuu; `vaalakast kivest ei saa `muutku `müüri Lüg; `antlaager annap kivisit käde Käi; seinad olid kividest ja katus oli paantest JõeK; `metstes on `rohkem sinine sau, kellest kiva `tehti Sim; hu̬u̬nõ ehitämise kiviʔ Kan; kivi `pańti `paika (seinas) Se b. vääriskivi (sõrmuse, preesi vms silm) plokkiga `sõrmus, plokki sies on siis kivi Lüg; kivega `sõrmus Jõh; koĺluga sörmus, kivi pεεl; möned olid kividega preesised Jäm; mere `elme kivi (merevaik) Khk; kividega sõlg `pandi `rinda Muh; sölused ollet kuue kiviga ja nelja kiviga Phl; rellid olid nist ümmärgust kibist, mis ei läind `katki Vig; sõrmuse silmad on roosa kibidest ja rohelistest Hag; sõrmusõ päie siseh omma `kalli kiviʔ Se
5. a. luuvilja seeme kirsil on kivi sihes; linnumarjad, pisist kivid jah Jäm; kreegil ja loomil o kibid Vig; visnapu verevä marja, kivi sehen Nõo; kiŕsi kivi siseh om mõŕkjass terä Räp b. tammetõru – Lei
6. kivitõbi inimest käivad `leikosel, kivid on `sisse kasond Käi; kivistab sies, mõni `ütleb et `piavad akkama kivid sies `kasvama Kad
7. seebikivi (naatriumhüdroksüüd) viis `naela `pandi `rasva ja üks kivi `pandi VNg; ega viie naala [rasva] `kohta üks naal kivi ja kolm `toopi vett Emm; kibi sööb selle rasvad kat́ti Juu; nüid o kivigä si̬i̬p, valus kui `silmä lähäb. kivi põletab rasva ja nõnna `samma kua inimese Kod; sii kivi oli ia, sis kohe seep läks `seĺkima Pil; kivi `lõikass ärä ruttu, kait́s `tunni `aiga ja om si̬i̬ṕ `valmiss Krk
8. pliiatsisüda, grafiit liiatsi kivi, must Khk; liiartsi kivi Pha; kui plehveteri kivi läheb nürist, kulub äe, ei ulluga siis enamb kirjuta kedagi Kad

kivine kivi|ne g -se R eP(u hv L) Hls Hel Rõu Se, g -tse spor u LäEd PäLo, Krk T Kan Plv; -nõ g -dsõ Krl; kivvine g kividse Har; kivin Lei; kibi|ne g -se L HaLä, g -tse LäEd
1. rohkesti kive sisaldav, kividega kaetud `meie kodune rand on `kõige kivisemb, tua all on `järsku kivine Hlj; meil ei õle kivine ega `rahkane maa Lüg; mei `peldo on `irmus kivine Vai; `arge maa, kuiv ning kivine, keik vead ühes koos Jäm; säält akkab `söuke sańt kivine tee Khk; kivised einamad on küll, muidu üks kivivare Mus; Ta on ikka nii kivine, et soa adra mullasekski Pöi; siis ei oln nii kivised `maanded kah, kui nüid on Noa; need põllod jo kõik sii kibised Mar; aga suurem jagu on ige kibine maa Mär; sii teisis jões, eks seäl ole kibine põhi Vig; Kibitsed maad ei saa arida Han; `meitel sii kivitsed põllud Tõs; kibises `muldes kasvavad tahedad karduled Tor; sie lahe on irmus kivine HMd; kibise `teegä põle iä `sõita Juu; `piened pisikesed rukkid, tia kas sial kivine mua VMr; kari on madal koht jões, kõva põhjaga, liivase või kivisega Kad; Nenasi ja Kalmaküla kõhal on kivine Trm; tuli paĺlu suuretüki `paukusi, `lõhkus pae alt ära, tegi kiviseks selle kuha Plt; nuŕm om kivine Hls; vareme om kivitse kotusse Ote; `Aańjan om irmuss kivinõ maa Krl; tu̬u̬ kotuss om `väega kivvine Har Vrd kiveline, kivikas, kiviline1
2. kivist tehtud, kivi- nüüd enämb puu `vaagna ei õle, on kivised `kausid Lüg; küläst läks kaks `virsta kivine `aida; `tieväd `suure kivise `keldri Vai; Nõo keŕk om kivine keŕk, ei ole mitte `puune keŕk Nõo; ja `keŕku `ümbre `oĺli kah pihaaid – tu suur kivine Kam; sio üits kivine annum vai kivine aidu vai mis taht om kivine San; taa om kivine hoonõʔ Kan; kivine müür koet Se || kivikõva sau on ikke väga kibine, seda tuleb ikke `leotada, `enne kui tät saab `mätsida Mih | visa, vastupidav si̬i̬ on kivine obene, si̬i̬ om `raudne obene Hel
3. fig tundetu, kalk, osavõtmatu sel one kivine südä sies Lüg; kivise südämega inimene Rei; lapse südä on vahest kivine küll vanemate `vasta Juu; nisukest kivist südät põle kellegil, kis nii vähe oma lapsest uolib JMd; sel kivine süä sehen Krk
Vrd kivene, kivik1

kloppima kloppima Jäm Hi Tõs Tor spor K, I, (ma) kloppin R(klobin Kuu Vai); `klopma Mar Kod, -ṕ- Var TLä San/-me/ V; loppima Sa Mär LäEd Pä SJn Vil, `loṕma Saa M(-me); (ma) (k)lopi(n)
1. taguma, korduvalt lööma; raputama `riide tahab kloppida, on `tolmus `kangest Lüg; `naised kloppid `riide `paaligaga joe `ääres `laudi pääl Vai; Klopi plekk `sirgeks Jäm; `riided `tahtvad `väĺja loppida Khk; Pärast lopime paranda `riided äe; Talla nahk sai enne märjaks kastetud ja siis vasariga äe lopitud - - siis `löödi alles `saapa `alla Pöi; Enne [katla pesu] peab [laeva] katla seest ja torude ümberd katlakivi korra maha kloppima ja arjama Emm; kotti klopitasse koa jahost `puhtaks Mar; `lauba peab tekka ka loppima Vän; ku sa madrus oled, siis raud `laevas on su tüüks roostet `loppima Hää; nüid on `rõõvad lopitud, viin ära `kamres Saa; `lamba`nahku `tarvis kloppida JMd; sai sedavisi virutada ja kloppida teda [linast kangast] Koe; `tohter klopib, `kuulab kuda kopsod `tü̬ü̬täväd Kod; [kõva õuna] lopi kah, siss on parem Vil; nu̬u̬ `suvva ummeluse klopiti vasaraga laḱka (laiali), et na mitte varvaste `pääle ei litsu Nõo; tulekahjutoŕnin lüüäss `kellä ja `ümbre `tsõ̭õ̭ri klopitass Har; vasaraga klopitass [vikati] terä ärʔ, alasi pääl pińnitäss; vikat́ lätt `ki̬i̬rdü ku ei klopi Rõu; sääne `laṕjo oĺl nii, t́sälgoline, sõ̭ss `tu̬u̬ga kloṕp [õlekatust] nii üless nii ilostõ sõ̭ss sai tasanõ niikui Plv; klopiti tu̬u̬ [pärna]puu ku̬u̬ŕ är˽sõss tu̬u̬ jääss sääne ku süĺt Vas; kloṕp `jalgu [lumest puhtaks] Se || raputama, loksutama ma käisin linnas selle puu aśsi `vankriga - - tema ei kloppi sedamodi nagu raudaśsi `vanker KuuK; pütti `panti peenikeisi `kivve ja `liiva, toda pidi nii `kloṕma et tä iks `puhtass läits Ote; `haudlikanõ ti̬i̬ kloṕp, halv ti̬i̬ Rõu || laperdama akkab [veski] `tiiva kloppima, ku otse tuul oo Var
2. segama, vahule lööma `küpsedetti `silgud siis panni pääl magedast ja siis kloppiti muna `pääle VNg; akkan `taigina kloppima; `klimpi klobida ka Vai; koor lopidasse koostaga vöiks Khk; obusel lüiase rokka, rukijahu lopitse ää Var; `li̬i̬nisesse sai seep lõegatud, see sai vahule lopitud Mih; roosamannat lopitse Tor; `peene `leiba `tehti ju ka rukki püilist keeva `veega ja seda klopiti ermus kaua HMd; munad klopitasse ärä, jahu `ulka ja tehässe kuagid; jahuroka klopid vitsa kimbuga vahule Kod; piimaga `kartuli pudru klopitasse männaga Äks; `loṕku [muna] `suhkruga ärä ja joogu siss Vil; vanast rüäivä `vaśkile kah es lopite, nüid uvvembel aal om akatu `loṕma Hel; võtat paast toda supi`li̬i̬mi, klopit ki̬i̬sa jahu sinna leeme `sisse `kauśsi, kos sa muna olet `kloṕnu, siss valat patta tagasi Ran; ega kloppi ei või, kloṕmisega lääb vatule Nõo; siss lõiguti nimä [mädarõikad] lipsukõistõss, klopiti soolaga ärä - - aput `ku̬u̬rt `panti pääle Ote; `vaśkillõ kloṕitass rüä jüvvä Urv; Edimält kloṕite leib käśsiga läbi, sõ̭ss valõte `jauha Räp
3. ägedalt, valjusti koputama ei teä ken se kloppi `ukse taga Vai; mina `kuksi `kloṕma, `antsi naa et uks värises Var; Külalised loppisid ulk aega ukse taga, enne kui sisse said PJg; üks klopib ukse taga Ris; mis vigurid te teete, et klopite ukse taga Juu; mis sa lopid sääl taga usse Hls; ussõ pääle kloṕp Se
4. fig peksma, kolkima Sie kuer poiss tahab kloppida IisR; Eks nad kloppisid poisi enne läbi Jäm; loppisid ta metsa vahel tümaks Mär; sai `äśti kloppida VJg; nüid om ta lopit, kondi `pehmess lopit Krk
5. ägedalt tuksuma, pekslema `kohkusi `kangesti, süda akkas loppima Khk; söda peksab ja klopib, kenel södame aigos on Käi; süda akkab loppima, tahab `väĺla `tulla Vän; süda klopib ja valutab Kei; kui süda kõvemast lööb, siis peksab ehk klopib Lai; ku tü̬ü̬ üle jõvvu läits, siss nakass südä jälle `kloṕma Puh; süä nakaśs nii `kloṕma et, kas vai elovaim mineḱil Rõu
Vrd kolksima, koppima

kohegidõ kuhugipoole pedajel om süä kuiv sisen, ta ei painuʔ kohegidõ Har Vrd kohegi

kongina `kongina Urv Har/-nk-/; `kohkinaʔ Vas, `konh- Har kuskil süä om `väega rahutu, ei˽käŕsi `kongina olõma Urv; tu käü maad`ilma `mü̬ü̬dä kaien mis `konkina om; hopõń ei püüsü `konkina; noʔ ei olõ vett `konhkina Har Vrd kongi2

koore|kala puukoorel küpsetatud kala, mida soomlased tõid külakostiks ja kas `päikese kääs vai kus sie oli `kuivadettu siis nie oli `kuorekalad VNg; nied `saaremehed ku `neie kääst `silku `õstasid ja üväst `maksasid, siis näväd tõid `kuorenkala. nied kalad õlid `suitsedettu ja `lauditu `kuuse `kuore `piale, õlid `küpsedettu parajad tahedad süä Lüg

koorem `koor|em Tõs Aud TaPõ(-u̬u̬-) Plt KJn/-u̬u̬-/, `kuo- Jõe Sim Iis, `kua- VJg, `kuõr|õm Khn, g -ma; koorem g `koorma Vän Tor Tür SJn; n, g `ku̬u̬rma T V(-uu-), -e Hls Krk; koorm S Lä PäLo spor Ha Jä, Plt, kuorm R(kua-; n `kuorma Vai) spor KPõ, ku̬u̬rm Hää Saa Kõp Vil Trv Hel, g -a, g koorma SaLä; `koorm|as g -a LäEd Tõs PJg; p koormast Tor; `ku̬u̬m|er g -re Krk
1. koorem a. veokiga veetav kraam; veokile korraga mahtuv kogus (ka mõõtühikuna) rei oli kolm, neli `kuorma, kuda `reie tuba suur oli. `moisas oli juba `kümme `kuorma rei suur; [80-vihuline rukki]kuhi `kutsuta `kuormast ka VNg; kui sitta `veidedä, siis kogaga `temmada `kuorma pääld maha Vai; talu `suiline sai ka koorma `einu [palgaks] Ans; saime kuus koormad `einu Khk; nelja `koorma maa on sääl `tei‿pul jöge Kär; `Koorma kulmu `pääle pannakse aga, köis öle, siis teine köis tõmmatakse `ömbert `koorma läbi, agade tüüd tõmmatakse selle `alla, siis kulmud äi varise ää Pöi; mis sa väsind obosele `koormad `peale paned LNg; tule `aita koorm `ümmer lükata Mär; Köis oli lõõgel, sellepärast lagus koormas ää Han; viis `vihku `pandi `parmasse, kümme parmast läks kuhilasse, kaks kuhilast oli koorm, kaks `koormad sai parsile `pandud, see oli üks rehi siis Mih; Nabrad `tehti `koormasse, `tüikad väĺla`poole Kei; kahe obuse `kuormad, eks `sinna `pandud sada `vihku `piale JõeK; [sõnnikuveol] istub `koorma ots ja läheb. koorm kui kägu `persse all Pee; rõõguss tuleb kaks `keskmiss `ku̬u̬rmad; suab täis suur `ku̬u̬rem, nõnna kuda obene jõuś vedädä Kod; see on vana`rahva sõna, et `koorem `einu sööb lammas läbi uherdi augu Lai; `pernań viivet põllege selle `vällä, mis peremi̬i̬s `ku̬u̬rmege `sissi tu̬u̬; katsik ärjä `ku̬u̬rme olli periss `ku̬u̬rme. sa sü̬ü̬t `täempe ütsik ärjä `ku̬u̬rme puid ärä Krk; [heina] `müidi `ku̬u̬rma `viisi ja tuudide `viisi, kõik es jõvva `ostagi `ku̬u̬rmat `ainu; ri̬i̬ `ku̬u̬rma om suuremb kui `vankre `ku̬u̬rma Ran; mulle `tu̬u̬di `ku̬u̬rma rüä `põhku Puh; ti̬i̬ olna `väega alb, sääld ei saana `ku̬u̬rmaga tulla Nõo; me pańnime kõvaste suure `kuu̬rma `õĺgi kuh́ale pääle Võn; üit́s ańd kuhja otsast kätte, tõnõ tei `ku̬u̬rmat. kui `ku̬u̬rma valmiss, `kiśti pääorrõga kinni, köüdsega `ümbre, `suiti ärä Kam; tu̬u̬l oĺl terhve `ku̬u̬rma `kraami pääl, tu̬u̬ lät́s kohegina; inemise `tuĺli konnust `ku̬u̬rmõidega Har; veli vidi sada `ku̬u̬rmat lauda sitta Rõu; [laadal] raamatit `müüdi iks `ku̬u̬rmah Vas b. kandam taal (joobnul) on `öige koorm seljas, jalad keivad risteti Khk; pea ees, tagumik taga, nigu oleks terve koorm vedada Mus; [kui särk] siit `lõhki käristada naa, siis tuliänna `koorem kukkude maha Tõs; nigu vanatońt üless `endä tõmmanu, nõnda piilik `käännu `ki̬i̬rdu `tolle `rasse `ku̬u̬rma all Puh; jäĺe `ku̬u̬rma om `säĺgä tõmmatu Nõo; alasi olõt taa suurõ `rõiva nigu `ku̬u̬rma alh Har; ku˽tuulisspää su˽kottale jõud, siss `lõika˽tu̬u̬ väidsega˽kurajala tsuvva riśtkabla˽läbi, siss tä piät `ku̬u̬rma sullõ `jätmä Rõu c. suur kogus või hulk Võttad `kuorma puid `selga Lüg; `Terve kuarm õli `musti mehi õld `vankril Jõh; Tal on muresed `terve koorm Emm; Seda värki oo sii ju päris sandi obuse koorm, seda annab siit ää koristada Kaa; Ta `tuĺli pu̬u̬lt `pange `kartuli `tahtma, ma `ańdsin tal päris ühesiĺmaga obuse `ku̬u̬rma (ohtrasti) Hää; `ku̬u̬rmide `kaupa `veeti [hanesid] `turgu sügise märdipäevä `aigu Rõn; mis sa hobõsilõ viit `teŕve `kuurma `hainu ette Se
2. fig a. (rasedusest, tiinusest) kui siga `raske on ja `kannab oma `kuorma, sedä `üellässe `marjas Lüg; ah see oli va tühi koorm tal, ta sai sest `koormast `lahti (nurisünnitusest, abordist) Mar; tääl oo koorm `küĺgis, saand juba `koorma `küĺgi PJg; nüid pole muud kui virutavad `linna, maksab tuhande ää, suab `kuormast `lahti (abordist) Kad; jät́tis naise `kuarmaga järele, ise suri ää VJg; selle tü̬ü̬l es ole `otsa aru `kunnigil, ja oma `ku̬u̬rme olli ka kanda Krk b. vaev, hool, mure; tüli teisele ta koormaks on, ise ta‿p tεε midagid Khk; Ta peaks sene `koorma oma pεεld εε `eitma Emm; mes sa nii suurt `koormad eese `peale võtad Mar; juodik mees on naisele `kuormaks Koe; igaüks `kantku oma `koormad Plt; si̬i̬ om ku `ku̬u̬rme `süäme pääl Krk; om paarirahvass - - tõene kooleb ärä, jääp tõese `ku̬u̬rma ka tõese `kanda Puh; tõnõkõrd ku sa olõt `paḱvile ja ku sa saat tõsõga kõnelda, siss `õkva nigu `ku̬u̬rma saap `süäme pääld ärä Rõn; mu˽süä om alasi nigu `ku̬u̬rma alh, nii vaivalik om mu elu Har c. (mitmesuguseis väljendeis) Ega `kutsar `kuormaks ole; Kui oled `kuorma vedädä ottand, siis ärä nurise et on raske (kui oled mõne tööga seotud, ära nurise) Kuu; vöta naine, regi taga, tulavad lapsed, koorm peel Khk; Mes taal viga minna, änd koormaks (vallalisest inimesest); Pisine mätas aeb suure koorma küliti (tühiasi võib olla takistuseks) Emm; `Piśke kibi aab suure `koorma `ümmer ~ `raavi id Han; kuiss jumalat, nii küünäld, kuiss rukõ, nii `ku̬u̬rmat; `ku̬u̬rmaga˽tuvvass, luidsaga mõõdõtass (söömisest) Rõu
Vt kuormanesä

kops1 kops g kopsu (-o) eP eL (u V; g kobsu spor T V), `kopsu (-o) u R(n `kopsu, -o Vai)
1. (inimese, looma) hingamiselund Kaks `kopso`aara, paremb ja pahemb `kopsoaar Lüg; `loomade `maksa `söödi küll äga `kopsu‿s `sööda Ans; kis pailu köhib - - [öeld] jo selle kopsud mädand on Khk; seal oo maks suurem kui kops Vig; `Tervis läbi, kopsol `ollõ auk siss Khn; kõri läheb `kopsu Kei; aĺl ärg `lautas, kopsud liiguvad = `veśki, eks kibi käi `ringi; see on ea tugeva kopsoga, sel on kõva kops, eal on nii vali, käib üle kõigi Juu; kopsu õlmad on kahel puol VMr; kui kõhutäiega magama eidad siis kops rõhub maksa `peale VJg; märäl one kopsuruum (kopsumaht) veike, lõõtsutab Kod; kopsud on `aiged, köhib ja rögiseb Plt; kops tuleb kõege `enne `väĺlä võtta kui `lu̬u̬ma tapetasse KJn; `tõmba õhk `kopsu Hls; temäl (lapsel) om nõrga kopsu, ega tast elu`lu̬u̬ma ei ole Nõo; kas kops mädäness vai kuiuss, tu‿m tu̬u̬ tiisigu `haiguss Har; lehmäl om täü ja mass, inemisel kopsoʔ Se; kopsud-maksad, kopsud ja maksad, kops-maks 1. (toiduainena) `keitäs `sülti, `kopsud `maksad, piad jalad Jõh; vasika jalad pannasse ikke koa [süldiks], ja kopsod ja maksad Mar; kopsudest `maksadest `tehti `vorsti Saa; sai `kopsu `maksa keedetud, tükk `värsked liha koa, `mauku ja - - siis see sai ikke `tapjale `viidud Juu; ennem `pańti kopsud ja maksad `keema, `kartuli `lõika ja kaalid [lisaks] Plt; keedä enne kopsu massa ärä Hls; kobsu˽massa˽kupatõts är˽ja, keedets süĺdiss vai suṕiss San; 2. siseelundid, sisikond; (kogu) sisemus pörutad `eesel keik kopsud-maksad segamini Khk; sańt asi, keis üsna kopsost maksast läbi Mar; seal soab karv ää `aetud, nüid põle muud kui pealt `puhtaks ja kopsud-maksad `väĺla Juu; `vankri pial peksab, raputab kopsud-maksad segamine Sim; kopsu-massa `väĺlä võet Trv || Kopsud-maksad segi [öeld] kui `kiegi väga `nõutu on Jür
2. fig a. pej (inimesest või asjast) `tuhlid `paĺjad vee kopsud Khk; Prõõkab, et temal käekell – va kops `kerkleb Hää; mia vana inimese kops Hls; `määnö kopsoʔ ~ `määnö kops [sõimatakse köhijat] Se b. (võrdlustes) mädad `tuhlid kut kopsu tükid Khk; Nägu oli nõnda paisetand ja sinine kut üks kops; Mäńd lakub ennast vett täis, lihab siniseks kut kops Pöi; tä `nõnna mädä täis na suur kops Mar; `pandi kirnusse piim, `tõusis `sinna `piale nigu kops, [piim] `apnes oma ülesse Tõs; `kerge kui kops JMd; pehme kui kops Trm; mädänu ku kops, selle `puuge ei tetä mitte midägi. ei saa tat palute egä midägi Krk; ku‿sa tedä (verd) ei sekä, sis ta `taaratab ärä, om üten tükin nigu kops Rõn | Köhib nönda mis kops kerkib Kaa c. (mitmesuguseis väljendeis) Sie ei õld ia, sie käis `kopsu `päälä (oli valus kuulda, tegi haiget) Jõh; sellel `kerged kopsud, selle pärast iiritab [alati] Jäm; Löbusate kopsudega (rõõmsa olekuga) inimene Kaa; `ütleb sulle kõhe `niiskese sõna, mes sul `kopsu `puutub (riivab), kõhe vihassad Kod; tä `õkva sullõ kopso ala vidägeʔ (süda läheb täis) Se; kops läheb ~ on ~ tõuseb ~ kerkib üle maksa (vihastumisest) jo sel on kops üle `maksa Hlj; kops läks ~ `kerkis üle maksa Khk; Mõnel inimesel lääb kops üle maksa ühna `kergeste Han; selle süda on nüid täis, kops läind üle maksa nõnna et Juu; mul kops `tõusi massa `pääle, kops `tõusi üless Trv; küll lääp siul ruttu kops üle massa, juśt ku püssipauk kunagi Krk; joba täl kops üle massa Ran; Mul oĺl süä nii täüś, et kops lät́s üle massa Rõu | maks läks üle kopsu Iis

kotun kotun Krk Nõo Võn Ote Rõn San VLä Rõu; koto|n Võn Lei, -h Võn VId(kotuhn, kotohn Rõu) kodus [surnud mees] olli käinu kotun, naise käest `küskin `leibä Krk; pirgutab pähle, ei tiiä mes täl sääl kotunegi `süvvä om; oma kodu ei `väärä `kiäginä, kotun om kõ̭ige paremb Nõo; tol (naisel) ollo koton nisaline lat́s Võn; t́sia omma˽kesvän ja sa‿lt kotun Urv; haraga käävä jo˽kotun (maja ~ toa juures), no˽lätt ilm sulalõ Har; Periss `kõ̭iki `aśju saa õs õ̭ks esi˽ka˽kotuhn är˽tetäʔ Rõu; ma oĺli kaŕah, imä oĺl jäl˽kotoh ollõj Vas; ma olõ rahu uma elogaʔ, mul˽om süä kotoh Se; lambaʔ om d́o koton Lei; Vrd kodun, kotu1, kotul

kridsiteme Kridsiteme krigistama A ku täl süä täüs läits, siss käsi `ruskun ja muuku kridsit ambid Hel

kripeldama kripeldama Emm Trm, kripõldamma Vas, krippeldama IisR; pr (ta) kripeldab Rei, kripeldäb Ran, (sa) kripeldät Nõo rahutu olema; muret tegema Mis sinul krippeldab, et nii `mośsis oled IisR; Süda kripeldab sees Emm; `süämen tu asi kripeldäb Ran; Sina kripeldät iks tolle tüü peräst Nõo; Mul nakass süä väega kripõldamma, tulli sinno kaema Vas || rapsima Obu kripeldab keti `otsas, parmud kallal Emm

kuivalt kuiva|lt Khk Kaa Vll Pöi Muh Kse Tõs KuuK Koe VJg Sim Trm Lai spor M, Võn VId, -ld Rei Hel Ran; `kuivald Jõe Kuu; kueva|lt Tõs PJg Tor Juu Kos JMd Kad VJg Kod KJn Vil Nõo(kuu-) Võn, -ld Ran Nõo
1. vedelikuta või vähese vedelikuga Kaabidi `kulda ja rugijahud ripudati kuivald [paistetanud koha] `pääle ja `panti pinde `ümbere Rei; `kohrus jää kui alt vesi on ära suland, alt on jäänd kuevalt VJg; kesi pannasse `kartuli koortele `piale, lehm sööb kuivalt Lai; agana ja kõ̭ik `ańti [loomadele] kuevald Nõo; kuivalt keedetüisi soolaga upõ `võtnuva `teolise rehele ka üten Võn; ma˽panõ `tsaedu˽kardoka˽kuivalt `ruihtõ, lehm sü̬ü̬ ärʔ Rõu; mõsk keedeti lipõga, vahel tsurmati kah mõ̭nõ tokiga, et tä kuivalt es jääʔ Plv || kuivalt kartoleʔ (soolveega keedetud) `jäiva üle, tetti `lämmäst õdagost Räp || kõrvale rüüpamata, ilma rüüpeta Kuivalt einamale äi `mindud, ennem `tehti `valmis einataar (õlu) Pöi; ää söö kuevalt Tõs; mis ma siin kuivalt sü̬ü̬, midägi `pääle rüübäd ei oole Krk; Sü̬ü̬d́e niisaadõ kuivalt vai `võet́e mõ̭nikõrd hapund `piimä ka kõrvalõ Räp || fig alkoholita Päris kuivalt `sõnna `minna äi `aita Pöi
2. märjaks saamata, kuivana; niisutamata kui sa viel jättad teda (adru) `kuivald `sisse, siis rebid kogu `vergu puruks (puhastamisel) Jõe; saime kuivalt läbi, jalad jäid kuivas Tõs; Saime sealt luhast ikke veel kuevalt läbi PJg; kui me kuivalt `kehrasimme, siis jääb karvaseks sie lõng KuuK; kui võtad ja niisama kuivalt lükkad `kervega üle käia Sim; ku pääv nõnna pali `näitäb `seitsme magaja pääväl ku suab obese `selgä karata, siis `suama ein kuevalt ärä tehä Kod; ta `piasis kuivalt koo Plt; metsä kuevad puud, saeme (saime) kuevalt kätte KJn; `tapmese aeg siss kakuti [pikemad harjased] kuevalt ärä sedäsi ku `jõhva Vil; kui `raotu sigade einä kavva kuivald tönnin seisäve, siss lääve tuliteme Hel; kui om kõva rumm, siss keedetäss tedä, aga kui om vana, siss `aetass niisama kuevald kõdara `sisse Nõo; Kuivalt keriti timä (lõng) `kerrä Rõu; `pässi kuivalt üle jõ̭õ̭ Vas; ku maast saa kuivalt [lina] üles võtta, sis kääńdäs kuppu, ku likõlt, sis haḱki Se
3. ilma milletagi; millegi puuduses kala ei ela kuivald Rei; piĺl oli ikka ka, ega nad‿s ikka kuevalt `tańtsind Kos; kas `oĺli `ju̬u̬mist vai, ega periss kuivald ja tuimald ei ole toda lõbu `kossegi pu̬u̬l Ran; Süä, põrn, massa˽ja˽kopsoʔ - - keedetevä `väŕskelt, kas niisaadõ kuivalt vai ruvva seeh Räp; kuivalt tuĺli tagase, saa as midägeʔ Se || sooja toiduta Vahest peab ikka midagi keedust tegema, päris kuivalt äi `aita Pöi; me olime nii kuevalt, kuiv leib oli meil `süia Juu
4. pilgeni, viimse võimaluseni `meie Maajärv siin oli va˛est nii plekkisi (piiritusenõusid) täis, et päris `kuivald ko˛e Jõe; vanasti ikka vörgud olid üsna kuivalt kala täis Khk; vagun on kuevalt täis, ei mahu `sisse Juu; riist sai kuivalt täis Koe; iga `lauba `õhtast `tehti odrajahu `kuoki - - süö kuevalt kõht täis Kad; jõgi on kalu kuivalt täis Trm; pu̬u̬d́ rahvast kuivalt täis Trv; ta om kuivalt täüs söönü Krk; `lõune pu̬u̬l ollu jäŕv kuevald latikit täis Ran; [kulli] pesä `olli kuuvalt kana luid täis Nõo Vrd kuivani
Vrd kuivildi

kuivild, kuivildi `kuivild VNg Lüg, -i Lüg Jõh kuivalt, kuivana `kalja raba kui `seisab `astjas `kuivildi, siis lähäb `alli; `muidu `kuivild on juo paha süä; läks `kuivildi lavale, kui akkas vesi juoksema - - siis akkas vast `vihtlema Lüg || (kuiva toiduga) Vahest tuleb nagu suppi imu, vai tied, `suuta `kuivildi ka ei taha `õlla Jõh || pilgeni `kuivild kohe on koht (kõht) `karduli täüs VNg

kulu3 kulu VNg Lüg Pha KJn, kuĺu Jäm Khk TaPõ Plt SJn Vil M T VLä Rõu, kuĺo Võn Kan VId(-ĺl- Se)
1. lstk kalkun (vm kodulind) `lapsed akkasivad kuluda `narrimaie Lüg; kuĺu on `kalkun Kod; iśa`kalkunisi `üeldasse kuĺud SJn; Kuĺu aab sule kobeves, vihane Hls; ku kuĺu om tursane, lask torga üle nuti maha Krk; esätsel kuĺul om lõt́t lõvva all, verrev nigu kikka ari; kuĺu aab siiva laḱka ja sule `korkveli Nõo; esätse kuĺuse ja emätse kuĺuse, alli ja musta tõse Kam; kuĺul om verrev ari Ote; ku kuĺo˽verevät rõivast nägeväʔ, sõ̭ss `ju̬u̬skvaʔ, lońdi lajan Kan; Vihanõ kui kuĺu Urv; vana kuĺu ai hanna `hirmsa `kaari Har; Kage no˽kohrutõllõs hinnäst üles nigu˽kuĺu Rõu; kuĺol um noki pääl lońt, kui süä täüs lätt siss lask lońdi `alla Plv; meil um kolm kuĺlo Vas
2. int a. kalkuni häälitsus; kalkuni kutsumishüüd kulu, kulu, kulu, `ninda `kutsuta `kalkuni VNg; kuĺu, kuĺu õigatasse `kalkuni Plt; ma `kutsõ `kalkuni iks kuĺu, kuĺu San; [kalkun] `rü̬ü̬ḱse iks et kuĺo, kuĺo, kuĺo Kan b. tuvi kutsumishüüd – Se
Vrd kuulu1
3. dem kult – Räp

kumm9 kumm Kam Krl Rõu Lut, kumb Har, g kumma
1. a kuum, palav ma˽`t́susksi käe patta kumma vii `sisse; `täämbä om nii kumb ilm et periss rassõ om tü̬ü̬d tetäʔ; ku˽`haudma tüküss, siss om kana hirmudu kumb Har; kumm vesi um paahn, mugu - - valaʔ kumma `vi̬i̬ga˽naid lut́ikid Rõu; kumm ilm - - tuulõkeist olõ‿i Lut || mul lät́s süä [ehmatusest] nii kummass nigu tuli; pää kumb (kimbatuses) Har
2. s kuumus, palavus taa kumma pääle tulõ jälle vihm Har

kura3 kura Jõe Krk Se kurat sie ei taha `üelde kurat, siis `ütleb kura Jõe; oh sa kura küll Krk || kuri täl tu kura śeeh, süä: ka‿ma är lä su mant Se

kurb kurb g kurva spor S L(g kurba Mar) JMd Tür Koe VJg I KJn eL(kurv Se), `kurva R(n `kurva VNg Vai); kurv g kurva L Ris HMd Juu Jür Plt KJn Kõp
1. õnnetu, rõhutud, nukker; ant rõõmus Kurb `nindagu varekse `irmudus `erne `pellul Kuu; neid `kurba inimesi on nüüd mend kiriku jumalad paluma Lüg; tama on alade `kurba Vai; Köik pole öhe sugused, mõni on kohe loodud `sõukse kurva meelega Pöi; olen `kurvasid `päävi üle eland Mär; kui supp juba laual `toodi, siis oli pulmarahvas juba kurb, et piab akkama ära menema Lih; `oĺli väga kurv Tor; vaadasin tema `kurba nägu, oĺli kui `surnu kunagi Saa; läks nii kurva mielega kotto ää Ris; tuli nihuke kurv jägu ja `kurptus tänä kallale Juu; süda on kurb ja murelik VJg; lu̬u̬m on noron ja kurb ku kurutab, ei sü̬ü̬ Kod; ää `näita `kurva nägu Plt; kurb vaadata, kuda need `ooned ära lagunesivad Lai; ah temä om kurb oma oleki sihen Trv; iki kurb süä sehen, mul `surri mi̬i̬s ärä Krk; kes es saa `sõitman kävvä [vastlapäeval], tu̬u̬ `olli kurb `väegä oma linade üle Ran; mia ole elu aig ollu `väega viletsän päevän, iki `kurba `ellu elänu Puh; vanaemä oĺl ommukult `väegõ kurva meelegõ Krl; kuis sa `täämbä nii kurva `ńaoga olõt, kas susi om su imä söönü vai Har; kurvah ~ kurval olema isa oo nõnna kurval; `olli tene nii kurval ja nosus Muh; mis sä ni kurvah olõt Se
2. nukraks tegev, masendavalt mõjuv, rusuv väga kurb lugu, et sa ennast äi paranda Khk; kui sa koera liblika esimeseks näed, siis tuleb kurb sui Muh; meri on üsna kurb, pole kala `toomest ega kedagi Emm; Ilm lähäb koa na allis ja kurvas Han; tänä on taevas nii kurv ja kurva moodiga Juu; sain kurva `tiate JMd; akkab see kurb sügise ja kurb taĺv tulema Lai; tõi `kurve sõnumid KJn; ma kuuli `kurba `uudist Ran || Lambad on kurva `näuga (lahjad) Pöi

kuri1 kuri g kurja eP M T, g `kurja R(n `kurja Vai), kuŕa (kuŕä) Urv Rõu Vas Räp Se Lut, kuŕja Har, kuŕda Lei
I. a
1. (loomult) tige, õel, halastamatu, pahatahtlik va kuri inimene, akab `paukuma, saadab uksest `välja Khk; Ta oli irmus `sõuke vana kuri mees, me `kartsime Pöi; nii kuri et suits käib suust `välja Rei; Vanad mehed ja vanad ärjad on ühte`mu̬u̬di kurjad Hää; ta on nii kuri lapsega Juu; kurja südamega mies VJg; siin põle `ühtegi `kurja inimest Iis; kui jumal tahab kedagi nuhelda, siis annab kurja naise Lai; kurja naise `kohta `ööldi, et kuri koer kaitseb õue; süda ei kanna kuri `olla Plt; ää inimese eläss üte `amme sihen ärä, kait́s `kurja ei saa küünin ärä eläde; kurjepet inimest änäp `taeva all ei oole Krk; kui kareda juussed, siss [on] kurja `süämega; tu̬u̬ om kui karu uhak, kuri ja äkiline Ran; peremi̬i̬ss ollu nii kuri, et mitte üits poiss ei ole `tohtnu `tüt́rigu manu `tulla; inimese om kurja, `kaeva kudass üits ütte maha sõkku saava Nõo; jummal `kutsõ timä siist kuŕjast ilmast välläʔ; noorõn oĺl õks periss hää inemine, nigu vanõmbass lätt, nii lätt kuŕembass Har; lätt kuŕass Plv; küll sai mullõ miniäkene, kuri ku kurusslauk Vas; kuŕemp kui huśs, vihasap vi̬i̬l Se; mis sa tan kirsut kuŕä kurguga, kuŕä helüga Lut || (loomadest) kuri unt võib `karja `tulla; `kurja `ärgidelle `pannasse `rõŋŋas nena Lüg; kuri koer ikke `õue `oiab Jõh; kurjad `kärpsed, nii kibest närivad Mus; Kuri puĺl oli, see läks nendel juba talve kurjaks Pöi; `ämrik oo kuri loom Kul; se on tige kuri obune, plaksutab `lõugu ja ammustab Juu; eks neid `kurje `luomasi ole igast seĺtsist pailu, näe rebane kua VMr; üks oli kuri täkk, ei saand `päitsid pähä Pal; kit́s kurivaim om kuri, aab kate jala pääle üless, siss tuleb annab sulle paogu; ega siinmail kurjembat ei olegi kui uśs; tiĺluke koerake, aga - - kuri, ta‿s lase sul `liiku kah Ran; kuri oenass pessäb `lambit Puh; peni `oĺli kuri, ta‿less vana `kaśsi ka `purgnu; tu̬u̬ puĺl om jäĺe kuri, tu̬u̬ `surmab `õkva inimese ärä Nõo; `täämbä `oĺli mihiläse `väega kuŕjaʔ Har; kuri lehm oĺl, es `peĺgä˽pińni kah Rõu || (taimedest) kõrvetav, torkiv põllo ohakas ei ole kuri Kul; ühed on raudnõgessed, tiĺlukesed, ni̬i̬d on kõege kurjemad Pal || (pahasoovlikust plaanist, teost vms) see `olli ju kuri tegu Muh; ta ike kurja `nõuga sinna usse manu om `lännu Nõo; kuri silm euf kaetav pilk ära völutud, kuri silm üle kεind, loom ep kasu Jäm; Ju nendest (põrsastest) kuri silm öle käind on, et nee `söuksed kännid ja kärna punnid on Pöi; keik piimanöud topiti ära, et kuri silm ei tieks ära Ris; kuri silm on sellest luamast üle käind Koe; noort `luoma ei tohi kurja silmale näidata, siis jääb luom `aigest Sim; kurja silmaga inimene `silmas looma ära Lai; `kurja `silma väga kardeti Plt; mõni lu̬u̬m ei sü̬ü̬, o tal om üits kuri kahe silm üle käenu Trv; kel pruunid siĺmäd, tol olna kuri siĺm Ran; kuri siĺm om üle käenu, lehmä om ligeda nigu `mõstu Nõo; `juudasitta pit́sitedi lehmäle `kukrohe `karvu `sisse, tu̬u̬ oĺl kuŕa silmä `vasta Rõu
2. vihane, pahane ma sai taga üsna kurjaks Khk; sai kurjas ja vihases, akkas `põrkima PJg; rehepapp soand nii kurjaks, et akand `nuhtlema sial ärrad Nis; sai kohe kurjast selle jutu `piale Lai; temä `seante kare vaimuge, ruttu saa kurjass; selle `pääle tõstets õige `kurja kõnet Krk; kui kurjass vai tigedäss saab, siss om siĺmä `jõĺli pään Ran
3. halb, paha; kehv; hull vms Mes ühele `kurjast, see `toisele `marjast (ühele meeldib, teisele mitte) Kuu; tämale on nüüd kuri tuju `pääle tuld Lüg; Kui kuul on `söuke ratas `ümber, siis tuleb kuri ilm Jäm; läksid suure kurja ilmaga merele Khk; kui seased `tahkivad, siis `teadvad `kurja `ilma Muh; kondid ühnä valotavad, küllap tuleb `kurja `elma Mar; üt́t kuuludab `kurja `ilma ette, ku ilm kurjale läheb, sis ta ti̬i̬b ürt-ürt Saa; ilm lähäb kurjale Koe; kured lähvad, kurjad ilmad VMr; `nõidumine on ike ennemast kurja põhja pial Iis; ilm akkab kurjale mineme Hls; kolmatel pääväl lähäp ilm kurjal Krk; käib nigu kuri ilm, nägu vissin pään ja krimbsun Ran; paremb om kuri kodu ku˽hää külä Har; mügiŕ tege `kuŕja tü̬ü̬d, aja liĺli˽kõ̭iḱ `ümbreʔ Rõu; kuŕal elol om kuri ots Vas; kurõ˽lät́sivä, röögeväʔ, no tulõva˽kuŕaʔ ilmaʔ Plv; taal mehel omma kuŕä˽`kumbõʔ (kombed) Se; hüäl tunnil kõnõlda, kural `ki̬i̬ĺde purdaʔ Lut; kuri tõbi suguhaigus, süüfilis Kuritõbe - - `tõivad mehed `kruonust IisR; ta oo `kurjas tõbes Mär; `siuksed kurjad tõbed `öeldakse olema `rantsuse `aigus Vän; kes kurjan tõven, si̬i̬ viiass `tohtre ala Krk; tu̬u̬ om kurjan tõben, tollega ei tohi üten `sanna minnä ja `süüvvä Nõo || (iiveldamisest) süda on nii kuri ja paha Juu; südä nii kuri, et kaku vai `süäme soone `vällä Puh; ku `kärbläne lääp piimä `sisse, mina toda `piimä ei taha, südä lääp kurjass Nõo; ma˽kaabidsa mõ̭nikõrd ubinat ku˽süä kuri om Har; mul um süä kuri, ei˽taha süvväʔ Rõu; süä lätt kuŕäst Se || Äi näind kurja undgid (ei teadnud aimata) Emm || fig (varastamisest) Kuri käsi on kallal käind Pöi; sa oled kurja tee pääl käind Emm; Pole see looma töö mitte, sii on küll kuri käsi kallal käind Rei || (kuulujutust) kurjad kieled tiavad `riakida, et Linda akkama `uopis emast `suama VMr; sa˽käüt naidõ `kurjõ juttõga alasi `ümbre Har
4. (suurust, tugevust, ägedust vms rõhutades) a. ränk, raske; ohtlik; raskesti talutav Öröläne `niulab, siis on asi kurjemb Lüg; tuli oo kuri, ää kisu tuld Muh; küll oo need (sügelised) kurjad ää `kaotada, `kangeste kihelevad Mar; koeranaelad või `kasvajad, rooś on isi kurjem Aud; `Kitslest riiet on kuri `seĺga ajada Hää; kuri akkav `aigus HMd; tal on nii kuri `aigus kallal Juu; angerjat om kuri `mõõta, angerjass kisup kõverase nagu uśs Trv; `lassi olli kurjep seĺlan kanda [kui lähkrit]; `kiskline puu om kuri `raiu Hls; si̬i̬ om kuri lugede säänte ki̬i̬l (transkriptsioonist) Krk; murõʔ um kuŕemb ku tõbi Lut b. suur, hirmus, kõva, kange, tohutu `undil on `kurjad `ambad; `mõtle ku pali ma nägin `kurja `vaiva Lüg; `kiskusime linad ära, oh see oli üks kuri töö Rid; omiko poolt tuul oo kuri ja kibe Kul; Oad ja `erned `tahtsid vahest `kurja `keemest Kei; obune on kuri komistama, paĺlast komistab Juu; kõbi om kuri tuld `võtme Hls; õige kuri põhja tuul Krk; täämbä om kuri `piḱnõ Kan; Plussa Jako [on] kuŕarikaśs Vas || väga palju Seepi läks ikkagi kurja moodi Kei; siin nõmmes on sinikaid küll, `kurja `moodi mõni sügise Lai
5. paljas, tühi; ainult ta om nõnda `aige ja ärä lõppenu, eng liigub kurja luude vahel vi̬i̬l; om vast `täämpsess ja ommeness sedä engekest kurja luie vahel Krk
II. s
1. kurat, saatan, vanasarvik, vanaõelus `Annad `õhjad `kurjale, ajab obose `metsä; sie pime kuri tahab `õige `välla ajada Lüg; Pani plagama `jusku kuri `kannul IisR; törva `ristisi `tehti lauda uste `peale, et kuri es saa `loomade kallale `minna Mus; mees `karjun, jumalaga ma˛i·lm, nüid kuri mind viib Muh; kurja`aigus, kuri kallal old jälle Vän; kuri enam üle risti ei lähä VMr; kuri `kiusab, kui `jutlust `kuulad, tu̬u̬b une `piale Pal; [pudru] männad pidid olema viie aruga ehk `seitsme aruga, viie aruga pidi olema viĺja mänd, kuue aruga kurja mänd Lai; naine oli pand kõvasti `karjuma, aand mehe ülesse, et last ära `riśtida, et kuri tikub kallale Plt; kuri kihuts tat taga; ku kurja kähen ollu (väga kõhnast inimesest) Krk; kos `piḱne lü̬ü̬b, sääl olna kuri Puh; Ära anna kurjale sõrme, kuri aarab terve käe Nõo; vana kuri om esi vidänü tedä nii `kaugele (halvale teele) Kam; vanast `oĺli kurjaʔ, `kävve inemisi `kiusaman Krl; ku `kelgi [loomal] ollõv kuri manh, ku kahru `vi̬i̬bev `sisse sinnaʔ `hu̬u̬nõdõ, sõ̭ss karh aiev kurja `vällä Har || fig (kirudes, pahandades, ka naljatades:) põrguline, sunnik, kurivaim Oh teid `kurjasi VNg; kurjad tia, mes teevad HMd; kurjad jah, `raiskasid tüdruku ära JJn; moonami̬i̬s ta `oĺli - - tei `mõisa tü̬ü̬d, aga `oĺli kurjal ää pää Ran; no kuda sa kuri `endä nii täis olet söönu; mia tedä `kurja (atra) mitte ärä es mõśta nii säädä, et tä ää oss ollu Nõo; om kurjal küll kahe siĺm, kes mu looma ärä kahet `õkva Kam; Kuri ti̬i̬d, kes tälle ta latsõ um `iśknü Vas; ma olõ õi näid `nännu `kuŕju ui; kuri timmä ti̬i̬d, kos tä kattõ Se || nõidus, kaetamine nee (täid) on tal (loomal) kurjast `selga `pandud, kes tεεb kes nad pani; mu ema oli ühekorra kakskümmend üheksa nädalid `aige, `jälle teise inimese kuri Jäm; ta‿m kuŕda rävästet (kurjast vaimust vaevatud) ińemiń Lei || euf vana matakas (uss), vana kuri Muh; Vanasti `oĺli `uńti ikki kurjase `üitud Tor; kurja vanduma ~ hüüdma ~ panema ~ tõmbama vandesõnu kasutama sa oled vana inime ning sa üiad, vannud ikka `kurja; aeab pümet `kurja `välja Khk; `vandus `söukest `kuuma - - `kuuma `kurja aas suust `välja Jaa; tõmmand täie `suuga `kurja Kei; mutku paĺlast vannub, mutku üiab seda `kurja Juu; tema pand täie `suuga `kurja JõeK; akas tuliss `kuŕja `vanma Kod; vannud `kuŕja, aad `kuŕja suust `väĺja Pal; muud ei kuule kui ike sedä `kurja `vällä aave Hls; Kuis saʔ noʔ olõt nii hukah, olõt naanu `kurja suust vällä ajama Vas; kuri karjas asi halb; pahandus käes Nüüd on kuri `karjas, kui täma `jonnist jagu ei saa IisR; kui sa oma elu äi paranda, siis on kuri `karjas Khk; kuri `karjas `jälle, `äigas ära malakaga Vll; Kui `koolis ei õpita, siis kuri `karjas Han; kui sa [rehepeksmisel] `taktis ei löönd, siis oli kuri `karjas Pär; kuri asus `karja VJg; nüid on kuri kaŕjan, et kohos tuleb kõhe vitsakimbuga Kod; sul om kuri karjan, ega sa ei pääse; ma ole kuulu, et siul kuri `karja tulevet Krk
2. halb asi või tegu; halbus, kurjus; viha; ant hea Kes `kurja teind, sie `kurja `vastab Lüg; Tuleksid `süöma `õige? Ega ta `kurja tie IisR; `ülged teevad `kurja püüstele Jäm; äi möista see `kergest jutust midagid, sii piab ikka üsna kurjaga `latsi varuma Khk; Mis sa muidu `kurja teise `kohta `mõtled; Inimene on ennast nõnda kurja `sisse annud, äi tea änam midagi mis teeb Pöi; Vana oli `kurja täis; tuli suure kurjaga mu `pääle Rei; `kurja otsani täis, kuri põleb ta sees, muudku tahaks aga teesele `kurja teha Mär; ei teind kedägi `kurja Vig; Tõnu ajas poisi päris kurjaga kõrtsist koju PJg; kui `iaga ei saa, siis kurjaga `ammugi Trm; sädekene ti̬i̬b vahest suure kurja Äks; `ütlesid täie kurjaga [inetusi], kui meel paha Lai; kannatlik süä sehen, kis ää ja kurja ärä kannateb; parem om ki̬i̬t kapustid `ääge ärä süvvä, ku nuumäŕg kurjage; kuri võtt kulbist ja paha võtt paast – ku inimese kurjusteve ja mõni õnnetuss tule Krk; oma eńge `pääle ei taha `kurja tetä; ega see kuri es ole nii suur, aga karistuss `oĺli suuremb Ran; laits ei mõsta jo `kurja mõtelda ette, kui ta `ti̬i̬pki `kurja, ega ta‿i tiiä et tä kuri om Puh; oma saena veeren om iks paremb, olgu nii ää kuri kui ta om; vahel tulep iks `kurja ka tetä, `kurja kurjaga tasuda Nõo; ma‿le ennembide ka ütelnü, et jumala `pallõmine ei ti̬i̬ kellelegi `kurja Ote; ega sa˽noorõ hobõsõga kuŕjaga `kõrda ei saa, paremb käü õks timäga `hääga `ümbre Har; `kuŕja pelätäss, hüvvä häbendedäss Rõu; kes `kuŕja tege meelega, tu̬u̬d nuheldass ilmarmuta Plv; `piḱne um siih ka tennü˽`kuŕja Vas; inemise˽kihotiva˽`kurja üt́stõõsõ `pääle Räp; kand `kiili ja kihotass `kuŕja (õhutab vaenu) Se || fig (keelatud kohta minemisest, seal olemisest) sina magad tuas ja obune on `kurjas (sööb vilja) VNg; poiśs laheb eläjäd kuŕja `piäle Kod; egass tohi ka paĺlu jäiä [magama], sõss lätsiv jäl eläja kurja pääl `jälle Trv; sia om kurja pääl Krk; kas sa `kannu näid - - viimäte lähvä kurja pääle Nõo; kae˽sa naid kannu kah, na˽tüḱise˽kuŕapääle Rõu; jälle tsiga lätt `kuŕja, lätt `buĺbidi, `keśvi, `kaaru `sisse, lätt `kuŕja Lut || tu̬u̬ ollu nii `aige, et tennu kõ̭ik ää ja kurja `alla Nõo || üli `julgõllõ tulõ õ̭ks kuri ots (õnnetu surm) üt́skõrd Vas || ma sai Leena kεεst `kurja, et polnd mette ta `kuube `valmis `ömblend Käi

kurvaline kurvali|ne Puh, g -tse Se kurb mis sä ni kurvaline olõt; kurvaline süä; hot́t sul kurvaline mi̬i̬ĺ om, inemine piät hinnäst rõõmustamma; mul om kurvaline elo Se Vrd kurvakas

kutsuma `kutsuma eP(`kutso- LNg Mar Kul), `kutsma Mär Vig Var spor Pä, Kod Plt KJn eL(-me M San, -mõ Krl), (ma) kutsu(n); `kutsuma, (ma) `kutsun R
1. kedagi paluma, kellelegi ettepanekut tegema kuhugi tulla, millestki osa võtta või midagi teha `Kuerad jo `lähteväd `kutsumata [pulma] Kuu; `kutsu külaline `sisse VNg; pere`naine läheb `kutsub `süöma Lüg; tama miu `kutsumisega ei tule Vai; Oma kutsut `vöörad; lihad sa vaderid `kutsuma [öeld, kui] mestel püksi ouk `lahti Jäm; Üks koerkäpaline oli ka kutsut vööraste sega tulnd Kaa; `koeri kedas kutsutakse, aus mees kes ise läheb Vll; ta `olli sii noruleseks, tõtta (teda) põle kutsut mette Muh; pujad kutsudi mobligatsjoo·niga söda Emm; naisterahvas sii seda`viisi ilma `kutsmata pühapee külase ei lähe Rei; varrule kutsutasse inimesi üks kord, ega `rohkem kutsuta - - aga `pulma kutsuti kolm `korda Mar; `surno `juure kutsotakse lugijaid Kul; `kutsmata olete tulnd, aeamata `peate menema koa Mih; ta ei tule ju mudu, pia tend `kutsuma minema Hää; `kutsus teine mo `sõnna koa, tia mis ta - - tahab Hag; sõbrad `kutsusid mind `kaasa, aga ma ei läind Ann; lapulised läksid `kutsumatta [pulma] VMr; kutsu [külalisi], kui sul kedägi `kutsu one Kod; isad kutsuti `jahti Äks; kas sind on kutsutud matussele Lai; sis `küśsid menu käest, `kut́sid mend kõrvale Vil; ta miu `kutsun es tule, mine kutsu esi Krk; ku tõist appi kutsut, siss `ütlet, võta vaevass Hel; om vana pirgu, mia kutsu `sisse, temä pirgutab, ei tule; ei saa üits sü̬ü̬k kõtun alaneda, joba tõene sü̬ü̬k valmiss, kutsutass `sü̬ü̬mä Nõo; eelä sa tahit küll, et ma su aṕpi kutsu, aga ma‿ss kutsu Võn; oi armõtulõ `kutsõvõ, a ma‿s taha˽minnäʔ Krl; ma˽kut́si vi̬i̬l `tarrõ, es tulõʔ; kes no kodapoolitsõlõ kośa`viina and vai põlõtut `pulma kuts Rõu; saa õi˽`puhtillõ inne `kutsuʔ ku inemine ar˽koolõss; üteldi ärʔ jo `kutsuh, et viina `t́silka ar˽tooguʔ üteh Vas; vanast oĺl `mõisnigul suurõʔ kelläʔ üleväl, kellega moona`mi̬i̬hi kutsuti `tü̬ü̬hü Räp; tä `kullõ õi mu `kutsmiist, ta tulõ õiʔ Se; või šińä täämbä kutsuti ka `ähki (pulma) Lei || euf ära kutsuma (suremisest) peaks aga `Pietrus `kutsuma ära Hlj; surm `kutsus selle εε Khk; ammu oles aeg, et mind ää kutsutse Tõs; see `olla ää kutsutud juba Juu; igäveśti kutsuti ärä KJn; surm kutsub ärä omale poole Hls; ei tää, kunass surm mu ärä kuts Krk; Veleʔ, sõ̭sara ja sõbra˽kõ̭iḱ omma˽siist är˽kutsuduʔ, ma olõ üt́sindä˽`perrä jäänüʔ Urv; jummal `kutsõ timä siist kuŕjast ilmast välläʔ Har; timä jo är˽kut́s surmakanõ Se
2. nimetama, hüüdma Kuda teda nüid `kutsuda, emast vai tädist IisR; meil `kutsuti `kiiski `enne vanast `ämmä tappajast Vai; [lapsed] oma ema `kutsusid memmeks Jäm; `poldred saavad kutsut, kus laεv `kinni pannagse sadama `süldas Phl; `asju `kõiki kutsutse nime pidi Tõs; arjasloomaks kutsutakse siga küll Hag; meie kut́sima sedä eenämud varve Kod; ema lapsed `kutsusivad memm kua Ksi; undruk ta ike oli, aga korsik kutsuti Lai; obesege sulane vanal aal kutsuti `tõpre sulane Krk; nii koduarsti kutsuti targass Hel; latse `naksiva miu Mańnass `kutsma ja kutsuva `täämbäni Mańnass Nõo; säńgü rõõvass `oĺle, kutsuti õĺst Võn; üte˽sinidse˽liĺli omma mõtsan, nuid kutsutass nii kopaliĺliʔ Har; uma˽tettö˽`luitsaʔ kutsuteva˽maa `luitsess Räp; obõš́šit kutsuti `karva müten Lei
3. loomi või linde heli, häälitsusega ligi meelitama siga `kutsuta `possu, `possu Jõh; `pörsud nötsutakse, kutsutakse oma `juure Krj; valg oiss, valg oiss, kutsuti `lambud Rei; pisiksi `tallesi kutsutse tiĺlu, tiĺlu, tiĺlu Tõs; vana karjane aas pasunad, `kutsus eläjäd kokko KJn; ku esäne kägu - - tennä kukku kukku kukku, `kutsna emäst kägu `kaema; kana tulep munelda, siss kaagatap, kutsup kikast `endä manu Nõo; `kuullu neid uśsi sõnu, `kutsnu uśsi `väĺla Võn; Kui obene väĺlän `valla, siss kutsutass oma manu t́suku, t́suku, t́suku Rõn; ma‿la `karja kodu˽`kutsma San; uśso, uśso kutsutass voonakõist Kan; `lehmä kutsuti `ju̬u̬ma nii: `hood́s, `hood́s, lehmäkene Rõu; hobõnõ hohhotass kui `varsa kuts `hińdä mano Räp || esile kutsuma `väikse viĺega kutsuti tuuld Ran
4. a. soovima konh joogimaja om, sääl tetäss `sü̬ü̬ki ja tuuass uma ports, mia `kuaki henele kuts Har; süda kutsub oma tahtmise või soovi järgi saab `ninda `palju kui süda `kutsub Hlj; süda `kutsub `ruoga Lüg; süda kutsub natine `leiba; sai vara `mindud `niitma, sai `söödud enne nii pailu kut süda `kutsus Khk; tä saab tehä mis südä kutsob Mar; süda kutsub `rooga, näĺg võtab `siiski ää (laul) Kse; südä kutsub ja igatseb, tahab tänd nähä Tõs; kõht tühi on, siis südä kutsub `rooga Juu; süda kutsub kiriku VJg; süe kui süda kutsub Iis; Siis panid [karjasele] leivaviiluka `tasku, et õli siis võtta kui süda `kutsus Trm; eks ta nõnnapaĺju sü̬ü̬ kui süda kutsub MMg; ei kutsu süä `säärtseid `rõivõid `säĺgä `pandaʔ; süü no sa˽kah neid ubinõid nii˽paĺlu ku süä kuts Har; mu süä es kutsuʔ inämb tu̬u̬d magusat nii Plv; sü̬ü̬ʔ nii paĺlo kui sul süä võtt, süä kuts Se b. fig ahvatlema, meelitama napsiasi nüid nii kallis, see‿p kutsu ligi mette Khk; alvass `üeldud, aga kallale ei kutsu kõhe Kod; ein kutsub `niitmä KJn; hainamaa kuts joba vikatit Plv

kuusik|seen kuuseriisikas kuusiksiened on eledad punased IisK; kuusik seent on `raske `saada Pil; Tämmu on paelu kuusik`seeni, aga puha uśsitand tesed SJn; kuusikseene süä om jut́iline Krk; kuusikseene kasvava kuuse mõtsa all Nõo Vrd kuuseseen

kõhu|täis korraga söödav toidukogus; söögikord sai `vaevald `kassi kohu`täüe, noh sie oli üks ja kaks kala siis [võrkudes] Kuu; täma nuor inimine, süöb tugevast, kaks kolm minu kohutäit VNg; kõhutäis süä, suutäis `viina, `piibutäis tubaka, nied ei õle `võlga, ei tie maja `vaesest Lüg; Pera `süämist `laua taga ei `tõhtind `riŋŋutada, siis kõhutäis lähäb `kuerale Jõh; Seikse köhutäävega aitab juba terve pääva tööd lommida Kaa; läks `jälle külasse, mis tä muud läks kui kõhotäit `saama Mar; Meie aĺl kaśs - - tahab iad `süia ja makab kõhutääve pial Han; sellest levast peab jakkuma mitu kõhutäit Saa; kõhutäie eest, ilma palgata teeb Juu; ommikuse kõhutäie `võeti leevakot́iga [karja] `kaasa Koe; nüid magab kõhutäit jälle (teeb lõunauinakut) Kad; Kiisli kõhutäiega suad `kindad kätte, kördi kõhutäiega suad ree piale, aga kapsasupi kõhutäiega toob mees koorma puid kodu Trm; külä kõhutäiega ei saava üle aguse aia ka `astu Vil Vrd kõtutäis

kõnelema kõnelema hv Muh L K(-mä KJn), I(-mä Kod) Pst T(kõnõlõ- Nõo Ote Rõn), -m(m)a Lüg Jõh, -m(e) M; kõnõlõma hv Khn, San(-e, -õ), V(kõ̭-; -mma; -õ Krl); könelema hv S Ris; konelem(m)a Jõe Kuu VNg Vai
1. rääkima ei ole konelemise `voimeline, on `lapsestunud Kuu; sääl mul õli pali kõnelemist Jõh; siä koneled, koneled aga ei saa `arvo Vai; konk inime kes sedist kongist köneleb; köneleb nii et suu nurgad vahuli Jäm; äga nee‿p könele, nee tulad vagusi Khk; könelema on naa uue `sεεduse asi (uus sõna) Emm; `aige akkab jo kõnelema, soab paramas Tõs; Kui sie allõs kõnõlõma akkab, siis teesed enäm `riäki ei sua Khn; va Kadri kõneleb ilmad ja maad kokku Hää; seda sa kõneled omast peast, ega se tõsi põle Kei; ei sua enese suud `pietud, kõneleb `varsti `väĺja Hag; kõneldes küll kogeleb tene natuke Tür; mis mina tian kõneleta Kad; mõni kõneleb puali sõnu, jokotab, rebotab (kogeleb); minä näie `ulka (jutu vahele) esin kõnele; ei mõessa tämä kannelt `mängä, ei kitarid, ei mandoliini, kuari`piĺless kõnelemata; kõnele mes tõsi, sü̬ü̬ mes küps Kod; aga si̬i̬ jäi mul vel kõnelemata Äks; milla see laps kõnelema akkas, kui vanalt Lai; ei mõista kõneleda, nämmutab pääle (kogeleb) KJn; nemad nõuavad sis nüid kudas rahvas siin kõnelevad SJn; võeti temäle kõne ärä, ja es saa änäm kõnelda Vil; ei mõista `õigest kõnelde, rabeless üits sõna siit, tõine sääld Trv; kõnele või ole kõnelemede, temä ei `kõssagi; keelik om si̬i̬, kes kõneless ümmer, mis tõine om kõnelnu; kellest süä täüss, sellest kõneless suu Krk; `mõisa ärrä `ütless, mis `seandse (eestlased) om `muutku kõneleje looma; Kõnele ahole vai timäle, üitskikk Hel; laits ei tohi enne kõnelda, kui kana kuseb; moka otsast kõnel; kõneleb nigu suukuru vatutab Ran; mia sü̬ü̬ mes kütse, ja kõnele mes tõte; mõni mõśtap `ulka `ki̬i̬li, kõnelep `mitme keele pääl Puh; kos kõnelejat, sääl `kullejat; mul olli raamat `seĺge nigu kõneli (loen nagu räägiks); kõnel liina `keeli, es kõnele nigu `eestläse kõneleva; egass talle kätte kõnelemada ei ole jäänu nu̬u̬ jutu; ku̬u̬l`meistre kõnel meele ette mõne piiblilu̬u̬ tüki ja, mia võese kõ̭ik sõna sõnald nii ärä kõnelda nigu temä `olli kõnelnu Nõo; põh́a pu̬u̬l om kogoni tõõnõ ki̬i̬ĺ, sääl kõnõldass kogoni tõist `mu̬u̬du Võn; ärä sa kõnelgu, et Jaań `teie Kam; kõnele kõvembide, et ma kõiḱ aru saa Ote; kiä paĺlu kõnõli `üĺti paaʔ telle pagu `suhve; tu̬u̬st sai jo˽toona˽kõ̭nõlduss Urv; kõnõlõss pehmekeselt keele otsast; mis sa abõndõ `sisse kõnõlõt; ma kõnõlõʔ vanna `mu̬u̬du; ädä kõnõldõʔ ja kõnõlõmada jättäʔ; kõnõlõmine om õpõ ja `vaiki olõmine kuld Krl; meil ei olõ ka tast lihmäst, ku mõ̭nikõrd saa kah servädäʔ, kohupiimäst ala kõ̭nõldugi Har; [surma eel] ki̬i̬ĺ `pańti kińniʔ, kõ̭nõlda as saaʔ Rõu; umma pääd (üksinda) kõnõlõma Plv; mu˽ki̬i̬ĺ ka väsüss är˽kõ̭nõldõh Vas; via`unda (pikkamisi) kõnõlõss, soni õnnõ Räp; kõnõlõ õi kõ̭kkõ kotust `vällä; taal kui pahrul suu vatutass pääh, ni kõ̭nõlõss Se; ei `kõhta kõnõlda Lei; paĺlo tiiät, veedüʔ kõnõlõʔ Lut; hüppä kõnõlõma sonima sõss nakass hüppä kõnõlõma, ku inemine om palavikun Har || fig mes jalg kõneleb (kas haige jalg annab tunda) Kod; vaist ma kõneli ta `kinni, miu sõna jäi päält Krk || (rahvajutust, sag impersonaalselt) vanasti kõneldi, et seal kantsi all oo keller Mih; vette `piḱne ei löönä, nõnda na kõneliva Puh; ennitse inimese kõnelnuva, et vanast ollu kõ̭igin paegun piśt kua Nõo; vana inimise kõneliva iks et, tulõva `säärtse `vankri, mis `sõitve ilma obõsõda Ote; sis vanast kõnõldi nii, et lehmä kõnõliva ja hobõsõ˽kõnõliva `taĺssõpühi `üüse Se || kõnet pidama kõnelemene on kui koosolekutel on, [muidu] aab juttu ~ reägib Juu; ütel et `väega iluste säl kõneldana ku `paari `pantana Puh || taga rääkima tämä `pelgäb, et tämädä kõneldasse Kod; kas tedä `iästi või alvasti kõneldasse KJn; taga seĺla kõnelts, kas laimats või kitets Krk; täl ki̬i̬l `õkva süǵeleb, ei saa muidu rahu, piäb `tõisi kõnelema Ran; ja täl es ole äbi sedävisi miu kõnelda ja miu mõnitada Nõo; ei tiiäʔ, kis minnu kõnõlõss, minnu tõmmati (ajas luksuma) Krl; ma üt́skõrd kuuli ku kat́s inemist minno kõ̭nõliʔ; ku nii loksit, siss tõõnõ `ütless, et sinnu kõ̭nõldass `kohkiʔ Rõu; muud ta `tiiki eiʔ ku `tõisi kõnõlõss Räp
2. vestlema, juttu ajama kõnelesimma mittu `tundi Lüg; inimesed üksteise `vastu (üksteisega) könelevad Jäm; ma ole teitega sii kõnelen nüid Muh; kõnelesime sial sellest ja sellest Lai; oma lu̬u̬m, ikke kõneled temaga KJn; mia tahass `siuge neĺla silmä all kõnelte Krk; kui temäga lääd kõnelema, võta pät́s `leibä ja püt́t `piimä üten (räägib kaua); kos kaits kõneleva, sääl kolmass susaku oma nõna `perste (ärgu rääkigu vahele) Ran; katekesi tönisemise `viisi kõneleva, nemä ei taha, et tõese kuuleva; olliva tedä ti̬i̬ pääl `nännu ja vi̬i̬l mõne sõna kõnelnuva Puh; mia tulli `kaema et, naese ulgakesi ku̬u̬n ja kõneleva, mes `kahja na `piava Nõo; üits kõnelep ütest ja tõnõ tõsest, siss lätt tu jutt pikkäle näil Rõn; ku näʔ ulganide sääl kõnõlõsõʔ, sõss `võtvaʔ ku lõvva lõkin om inne Urv; `naksivaʔ katõkõistõ kõnõlõmõ Krl || kokku leppima mis oĺl iks kõnõldu palk, tu̬u̬ `maśse ärä˽küll Plv; mis om kõ̭nõld, tu̬u̬ mass `vällä Se

kõrbama `kõrba|ma, -da Kod; `kõrbam(m)a Krl Har, kõrvadaʔ Rõu Plv, kõrbadaʔ VId/-aadaʔ Lut/
1. punetama päev `kõrbab, päev `vaatab tagasi, ommen on vihimä; ehä `kõrbab, õege ele ja sädendäb, ommen tõiss `ilma Kod; `piĺvi `kõrbass perah `päivä; ku õdagu pu̬u̬lt taivass roosa om, siss üteldäss et `piĺvi `kõrbass Plv
2. a. (leegiga) kõrvetama Kõ̭iḱ [sea] haŕasõ ja˽karva˽kõrvatiʔ ilusahe ärʔ Rõu; tuli um ärʔ kõrvanuʔ `rõivaʔ Plv; kõrbatass, pandass tsiga pakkõ pääle ja `oĺgiga palotõdass haŕasõ `maahha Se || kütist tegema vaja sõ̭õ̭rd är˽kõrvadaʔ; tulõga üle kõrvadu sõ̭õ̭rd Rõu b. kuumutamisega liialdama, söestuda laskma sa˽`kõrbõt taa pudru paa `perrä, ku sa nii suurõ tulõ ti̬i̬t Har; kartokaʔ `kõrpsiʔ arʔ Rõu || tśärisess ku katai `kõrbass (kurjast inimesest) Krl c. kuumusega taimi kahjustama päiv kõrvõss vilä ärʔ Rõu; põud om, väega är˽`kõrbass viĺä Se
3. kipitust, kirvendust, kõrvetist tekitama süä `kõrbass, kui palotaja `rindu all `kõrbass Rõu; Mul om nõgõstõga kõrbatu kubla käe pääl; `kõrbaija [päike] ta nigu kõrvõtass inne Vas; sääne `kõrbaja viin, võtt `kurku; `tiasõ (taim) ka `kõrbasõʔ, `tsuskasõʔ Se
Vrd kõrbema, kõrbuma

kõrbuma `kõrbu|ma Hää Saa Trv Ran Nõo Rõn, -me M; `korbuma Kuu
1. kõrbema, söestuma Ega voind [jahu pannil] `korbuma `lassa Kuu; pead suppi liigutama, `kõrbub mud́u `põhja Saa; liha läits panni pääl `kõrbuma Trv; kardule `kõrbuve tulen Hls; puder om paa `põhja `kõrbunu Krk; levä `omve ärä `kõrbun Hel; pot́t om `väega usin `põhja `kõrbuma Ran; piimäga puder tu̬u̬ `kõrbup `põhja, rasvaga puder ei `kõrbu nii Nõo
2. päikese käes ära kuivama Nää hein hakkab juo `korbuma Kuu; ein `kõrbuss ärä, kus kutsiratsigu liiva maa; vili är `kõrbun kuivage ja närutsess jäänu Krk; kõ̭ik vili `kõrbub nurme pääl ärä, päiv nigu kõrvetab jälle Nõo
3. fig ägestuma nigu kadaja agu lääb `kõrbuma, kui vihale lähäb Ran; [kuri inimene] lähäp nigu kadajass `kõrbuma Nõo
4. (janust, vaevavast enesetundest) söä `kõrbub Hls; meä egä päe jää `aigepess, süä akkass sehen `kõrbume Krk; Suu kõrbup (janust); südä `kõrbusi tolle `ju̬u̬mise pääle Nõo
5. punama, punetama pilve `kõrbuve, roste pilve om `taevan Krk; taevass `kõrbub, ilma lähvä `ääle Ran
Vrd kõrbama

kõri kõri Lüg Jõh IisR Pöi L K I M hv, u T(kõrri San) V(g kõrri Lei); köri S(keri Phl) Noa Ris; kori Jõe Kuu Hlj VNg Vai
1. hingamisteede ülaosa, hingekurk (ka häälekurrud) Tänä ei saa `laulada, mul on kori `haige Kuu; Nagu kõri `põhjast `kiskus seda äält - - `üäldi kräbä kõri Jõh; köri o all‿bol kurgu `sölme, suur `kordlik ta on Krj; Eile sai natuke `külma, võttis kõri `aigeks Pöi; körist `ingeda, `kurkust lεheb toit `alla Emm; kui mõni toedo lemmes juhtub kõrisse minema, tuleb tagasi kohe Vig; kõri oo `engamese jaos Tõs; kõri oo iga ingelisel loomal, `kopsu läheb Tor; ing jäi kõrisse `kinni Kei; siäl õli ike üks abimees, kes tämä kõri `kińni tõmmas Kod; ära joo `küĺma, kõri jääb `aigest Lai; kõri lääp kopsu `sisse Krk || fig (kõvast, valjust häälest) `Täüdüb see `oige `suure koriga `olla, kes siel lojub; `Laulajad olid küll hüvie kori˛ega Kuu; kisendäb kõri `põhjast Lüg; Kukkus `täiäst kõrist `karjuma Jõh; Küll tal peab ea kõri olema - - laulab `öhtelugu Pöi; valju köriga inimene Rei; nii vaĺlu kõriga sulane old, üüńd neĺla versta taha JJn; `karjus laia kõriga VJg; Kõri nagu kõrve karjatsel Iis; kisab kõigest kõrist Trm; kisendab laiast kõrist Plt; `lauljad üteldse, sel om ää kõri küll Hls; om su tah kõri, õt ni kõvastõ `täńtät Se
2. kaela piirkond lõua all Kori jääb `lahti Kuu; `Nüöksti obusel `raŋŋid kõris, `kaarik `pressib obuselle `jalgu IisR; hunt vetn kerist `kinne Phl; `vaata vötan su köri peos Ris; `kraaplesid, mehed olid kohe kõrip̀idi koos HMd; akkas mo kõrisse `kińni, pigistas nõnna et Juu; ei võtt `koera `kaasa, jääb kõrit pidi autu `alla JJn; [prossi oli] rinnas `kantud ja rätikute küljes siin kõri all Lai; kaśs akanud kõri alt närima Vil; säʔ tult pia muʔ kõri manuʔ (hinge kallale) Rõu; kõri (maha) lõikama ~ tõmbama ~ võtma 1. tapma `leikas kori läbi Vai; `leika [loomal] köri maha Käi; tä `tahtis mo kõri maha lõegata Tõs; `võt́sin sea kõri maha juba Juu; küll võip süä inimesel olla, `mõtle ta lõigass kõri `endel maha Krk; ei ole midägi tetä, ma pia kikkal kõri maha `võtma Nõo; ma lää võta `oinal kõri `maahha Se 2. fig (kanga mahalõikamisest) kui `kaŋŋas lõppeb ärä, `meie `lõikama `kääridega iest `katki. siis `ütlimä `lastele, et `mengä `tuoga küläst veri pütt, et mei akkama `kanga kõri `lõikama Lüg; Kui `kangas kudutud, `üäldi, akkama nüüd `kanga kõri `lõikama Jõh; [kui] surnukas `sisse ei läind no siis oligi [kudumisel] lõpp - - s‿oli tema (kanga) kõri muas VMr
3. a. kurk mäne nüüd `õuna`raagasi kõri ajama Lüg; `kuugisti sene lihatükki kori Vai; Sellel on ärja kõri küll, `irmpsast ta võib seda õlut `sisse ajada Pöi; nisuke kuib toit jääb kõrisse `kinni, leib või Mar; aab `viina kõrist `alla Kse; kurk on täna `kińni ja kõri on nii kibe Juu; läks kõrist `alla et lonksatas VJg; kõri on söögikõri, sie suur pikk Sim; Purjus inimeste kohta üeldi: see on kõri lõputand (loputanud) Trm; jääb kõrisse `kinni, ei lähe kõrist `alla Ksi; kõri võt́t kinniʔ, jäi `haigõss Plv; kõrist saadik ~ kõrini 1. täiesti, pilgeni Olen sinust korini tüdünd Kuu; [kui] `Võera `lauva taha saab‿s `pargib `ennast kõrini täis IisR; Nüüd on köht otse körini täis Kaa 2. isu täis, villand Sellest maa elust oo mul körini Kaa; Mihel sai senest supist körini Emm; Õlen sest elust kõris`saate täis, mitte nähä ka enamb ei taha Rid || fig (raha, vara mahajoomisest) Sen korist `mahtuvad ala kaik puud ja `laevad Kuu; Õli ilus elamine, nüüd ei õle enamb midagi, kõik lagastas kõrist `alle Jõh; `Viimane paremb obune läks ka kõrist `alle IisR; Pärast läks terve kuu palk körist ala Pha; ta eese varanduse kõik läbi kõri lasnd Mar; paneb kõik kõrisse - - rikkus läks kõik kõrist `alla PJg; si̬i̬ one kõik kõriss `alla `lasknud õma varanduse Kod; kõik oma varanduse laseb kõrist `alla Plt; Kõri enamb kulutess ku käe `ti̬i̬ni `jõudva Hel || (ahnitsemisest) Sai `viimast sene ka oma kõri Jõh; Ei sie `anna `kellegille, kõik toppib oma kõrisse IisR b. fig joodik Küll see mees on alles köri - - iga jumala pääv on lakku täis Kaa; See aa üle küla köri Emm; Oli töömees ja oli kõva kõri ka Mar
4. fig suu `Karjuvad korid `laialla Kuu; `ühte `puhku `ammud (karjud) kõri `laiali mu `pääle, kas vähämälle läbi et saa Lüg; Magab kõri `laiali; Tänä `kõikse `päivä `ninda kisub kõri `laiali, et ei tia, kas akkab `jällä `vihma sadama (haigutamisest) Jõh || (lobamokast) oo ikke üks va laia kõriga koa; mes sa sest kõrist `laotad Mar; suure kõriga KJn
5. linnu (hrl hane) hingekõri kõhr Ma panin kuke körile pipraterad sisse, `keerasin rönga ja kuivatasin ära, siis panin kera pöhjaks Rei; ane kõrid olid, sis panid `ernid sesse, siss pandi kerä põeha alla, siss kerä kõrises Vig; ani kõriss `pantass `aavli, otsad `pantass kokku, keritass `lõnga pääl Hää; vanass `pańti anekõri kerä `alla, `erned siden, siis kõriseb Kod; ani kõri lõnga keräl sehen Trv Vrd kõre3
6. tööriista vm eseme torujas ava nii jämeda `jorku [lõnga] laseb et ei lähe vokki kõrist `alle Lüg; vokki kõri Jõh; Lõng `pandi kõrist `sisse ja `silmast `tõmmati `välja IisR; `laśksin `viĺla `alla [rehepeksu] masina kõrisse Kos; piibu kõri on kinni VJg; sukal one kõri kanna kõhal; mõni suabas one kõriss kitsas, ei lähä `jalga Kod; kui kedrad, siis lased voki kõrist lõnga `alla Plt
7. merekitsus Mis sa muidu merele lähed, kui mõla kaasas pole. Suures kõris ei ulatagi mõla põhja Mar

kõtt1 kõtt g kõtu eL(-o hv Kan Räp Se)
1. kõht a. keskkoht (väliselt) sadul seĺläge obene - - kõtt mahan `kinni, juśt ku üits lehm; seĺg tetti [peksuga] ninda pehmess ku kõtt Krk; `Mõnda `nalla naara ni et kõtt kakkess Hel; kel tugeva kõtu, nu̬u̬ olliva rasvamao; ega ta `kuiki pikäke, es olõki rinnuni, kõtuni iki `olli Ran; nii suur kõtt, et üle kõtu ei saa maha `vahti; `rõiva läävä lõõri `alla üless, kõtt kõ̭ik paĺlass Puh; serände tukev mi̬i̬s, kõtt `olli i̬i̬n nigu rasva püt́t; Miis vai asi, kõtt iin nigu rammal ruunal; [kui kõht valutas] siss üteldi et vaja `purki kõtu pääle panna Nõo; ärrä `naarnu nii et, katõ käpäga pidänü kõttu kińni Võn; `oŕkul om kusemine kõtu all Rõn; teil sugu kõttu ei oleki (saledast inimesest) San; täl tu̬u̬ kõtt tu̬u̬ om ku vaat́ i̬i̬n Urv; ei olõʔ kõttu ei perst, om nigu üt́s urdakõni Krl; õdagune sü̬ü̬ḱ kasvatass kõttu Rõu; ess olõ säänest kõttu mis um nigu kirn i̬i̬hn Plv; ma olõ tah järvekeseh olnu˽kõtuni˽siseh Vas || (rasedast) mõlembil naśtel om kõtu i̬i̬n Puh; vanast poosi `naarsiva latsetoojat naist et, aap kõttu i̬i̬n Nõo || fig aage käe kõtust `vällä (hakake tööle) Krk; kõtt om säĺgroodsu `küĺge kasunu (näljatundest) Ran; Sõa `aigu, ku˽midä süvväʔ olõ õs, võti kõtu `hõlma ja˽lät́si magama Rõu; Pääle vihma tuu suur kaara nuŕm om kõik kõtu pääl (lamandunud) Vas b. magu jt seedeelundid (ka nende talitlusest) latsel kõtt täis Trv; varessel valu, arakul `aiguss - - me latse kõtt `tervess Krk; ma lää sü̬ü̬ esi kõtu täis Hel; seid karaskit ja `räime kah, jõid `taari `pääle, siss `oĺli kõtt täis; kui iki parass `väeline sü̬ü̬k om, siss ta‿i kao sul kõtust ärä; vana inimese `ütliva, et peerul om paremb laian ilman, ku `kitsan kõtun; ärä kõttu ärä tõsta; poesil `rohkemb püksin ku kõtun (hirmust); nigu kõtt tühjäss lääb, nii sooliku nakava kolisema; kudass sai korjatuss toda raha kõtu kõrvald (söögi arvelt), et ostan ratta Ran; mes om tu̬u̬ üits silk, ku sul kõtt tühi om; mul lääp kõtt `varsti tühjäss; miä jäti iki [silgu] pää ja luu alali, temä virut kõ̭ik kõttu Puh; temä panep `aiksaste lehmä `väĺlä, söödäp ommuku lehmäl kõtu täis; kas kõtun pööritäb (kas ajab oksele); ku silm ei näe, siss kõtt ei põe [tähendab, et] kui ei tiiä, et sü̬ü̬k mustalt tettu, sü̬ü̬d ärä; [uss] söönä muna kõttu ja `audna kõtun `väĺlä; vana aja puu `luśkidega `olli ää `süvvä, sai ruttu kõtt täis; tulep `tühjä kõttu kannatada Nõo; siss ańti jao peräst, ega es `anta vil nii - - et sul kõtt täiss `saie TMr; ega obene tühä kõtuga ei sõeda; talomi̬i̬s ollu mõtsan `künmän, kõtt lännü tühäst Võn; kõtt ammutõdi ua vai `erne suppi täüś, siss oĺl inemine kõva kah; rüpsi kõtt täiś Ote; ega˽`sullõgi kait́s kõttu ei olõʔ, et sa nii paĺlu püünät tetäʔ San; süä om veśsine, kõtun ploḱs ennedä, aga süä taht süüäʔ Har; Kõtt täüś, mi̬i̬ĺ hüä; söögi`maitsjal ja taari tegijäl um kõ̭gõ kõtt täüś; Ku˽püssamehe˽mõtsast `vällä `kaŕksi, sõ̭ss lei küll˽kõtu külmäss (hirmust) Rõu; paĺlo juttu ei täüdä˽kõttu; nüüd nakkass süä kõttu minemä (nuuksumisest nutu järel) Plv; olõsi‿i mitte midägi nuristaʔ, kõtt om täüś, `rõiva omma˽säläh; `olkõ˽kõtt kui täüś, a `kiisla asõ iks om alalõ; massa aiʔ `väele süvväʔ, ega‿ss kõtul mi̬i̬lt olõ õiʔ, `hindäl piat mi̬i̬ĺ olõma Vas; mütsütä no kõtt täüś, siss jõvvat tü̬ü̬d tetäʔ; Kõtt ivva (valutab kergelt) Räp; täüś kõtt usu‿i `tühjä kõtto Se; kõttu või ṕettäʔ, kõtt om durak (rumal) Lut || fig (täiskõhutundest) kõtt om nõnda täüs ku tapa täi pääl ärä Hls; kõtt kõva ja nii `räńka täis et `lahki minekul Ran; laisk ei piä `leibä `kinni, virgal kõtt ja kott om täis Nõo; Kõtt täüs nigu uma imä saaja aigu Urv; kõtt täüś kui śeto savipiĺl Se | (näljatundest) mea ei saa tühjä kõtuge magame minnä, ü̬ü̬ kooleb, kõtt ei koole; kõtt om nüid nõnda tühjä ku litsi levä mõhk Hls; kõtt nõnda tühi, sü̬ü̬ss või undi jala päält ärä Krk; äbi ei anna äbendä tühi kõtt kõõrista Ran; Tühjä kõttu ei näe kiäki, pallast perst nägi igä üks Krl; tühä kõtuga˽`kargat üle aia arʔ, a `rõivalda˽saa ai˽kohegi minnäʔ Rõu | (toiduvajadusest) kõtt litsub ammaste pääle; Ka `istja isunep, kõtt nõvvab oma Nõo; kõtt nurisass nii `väega hammaste pääle Har; Ku˽kõtt `suńdma nakkass, kül sõ̭s piät tü̬ü̬d tegemä Rõu; Kõtt ei lasõ maata Räp; kõtt d́äss esändast (kõht jääb isandaks) Lei || (kõhukinnisusest) `väike laits vääge `kanget `piimä saanu, nüid kõtust `kinni; ku kõtt `kangest `kinni om, siis tulevet peräsoolikse ots `väĺlä Krk; ku kõtt `kinni om, siss ju̬u̬ toome `kaape ti̬i̬d Nõo; kõtt om joba tõist `päivä kińniʔ Krl; ma olõ kõtust nii kińni˽ku ummõld Vas; kõtt om kinni, kõtt tege hallu Se || (kõhulahtisusest) ku verivatt lihal `sisse ki̬i̬b, si̬i̬ võtap kõtust `valla Hls; süü kama`putru vurtsu `siśsi, ti̬i̬ kõtu `valla ku uluss Krk; pask perän, kõtust `valla, kõtt joosep läbi Ran; kõtt `valla nigu vesi; mul kõtt kobiseb, näiss kas kõtust `valla lü̬ü̬b; [kui] kõtt `valla om, siss ju̬u̬ `tammekoore ti̬i̬d, om kõtt `kińni Nõo; vana kahe inemene, kahetass ärä mu `põrsa, om kõtust `valla Ote; mi‿sa ti̬i̬t, kõtust olõt vallalõ, no omma püksiʔ täüs Krl; ma‿i saa juuva˽`rõ̭õ̭ska `piimä, mul lätt kõtust läbi Har; kõtust ju̬u̬sk läbi Rõu; kõtt om vallalõ, pask ju̬u̬sk kui köüd́s Se
2. millegi kumer keskosa olli küll kait́s `pätsi [leiba], kõtu vastamisi Krk; kui vara `raotu, siss `oĺli magu maha `lastu palgil, jäi kõtu `pääle `kanma Ran; mul oĺl sõrmõ kõtu pääl (peopoolsel küljel) üits käsn San; mi‿sa tast päkä (pöidla) kõtust olõt vällä `lõikunu Har