[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)

Sõnastikust • Eessõna • Kasutusjuhend • Vihikute PDFid • @tagasiside

Leitud 186 artiklit, väljastan 100.

abi|mees abiline onu oli `jälle siis sie `tallitaja abimies Kuu; üks õli päämies, kaks õlivad abimehed Lüg; tuul on abimees, lae linnab nönda edasi Khk; Poiss on mool juba sii tubli abimees Pöi; üksinda ei saa `paĺke `pääle, peab ikki abimees olema Saa; jumal on ikke meie abimes Juu; kui südä täis, siis nutt om ainus si̬i̬ rü̬ü̬st ja abimi̬i̬s Krk; temä om üits tubli abimi̬i̬s mul Nõo; esiʔ oĺl abimi̬i̬ss `ot́sman, a [oli] pää varass Urv; kõ̭igin om ta (kurat) abimiis ja avitaja Har

haige `aige R eP(`aege LNg Rid Ris) M T, `haige Kuu Phl, `aigõ Khn Ote San VLä, `haigõ V

I. adj 1. mitteterve, tõbine; valus, valutav ma õlin `silmidega `aige Lüg; Õled `ninda `aiget nägu Jõh; `lehmä on tänä vist `aige, kui ei märetsö Vai; mis oli visa lehm, täitsa `aiged olid kääd [pärast lüpsi]; nönda `aigete kätega `kargab töö `juure `kinni (teeb vastumeelselt) Jäm; porsa ölut, see teeb pεε `aigeks Khk; ta uhatles mo `aiged kätt Jaa; üks oli `aigeks `kohkun Muh; `aige inimese elu on vilets Käi; kus ma `aigest peast lähän, eks siis lähä, kui `terveks saan Mär; mo ema suetsetass `aigid `kalkuni `poegi, said `tervess Vig; `olle `aigesse jään Var; `nõidus teese `aigeks; ku aav `aige on, sis ajab aavast õisvett `väĺla Vän; Venib ku `aige lehma sitt (on aeglane) Hää; mu seest on nii `aige; se on nii suremas `aige Juu; See ei suand oma `aige jalaga kua midagi teha Amb; ema oli `soojas tõbes `aige Ann; käsi jäi `umbes `aigest VMr; ruoś lüend `rinda, ja siis laps imend seda `aiged `piima Kad; `kanga lõpetasin `aigess piäss ärä Kod; komberdab `aige `jalgadega Plt; ta ole `ühte `viisi `aige KJn; kaits `aastat sai talu tüdruk olla, sõss jäi jalg `aigese Trv; mea egä päe jää `aigepess Krk; ku ma õdagu sängin aeguta, siss ma ole `aige Ran; `aige jalg lääb ahju `pääle, terve jalg lääp `teole; mia olli nii `aige, nigu surma puru; miu esäl olliva rinna `aige Nõo; nii `aige, et rõõvastega kääneti `ümbre Võn; mes täst siss vi̬i̬l `karja `aeti, ku ta `omgu ütel ennäst `aige ollev Rõn; om kavval, lü̬ü̬ (teeb) `endä `aigõss San; mürätänü˽piim tege kõtu `haigõss Kan; lehm jäi ni `haigõss, et kas vai `lõpmisel Krl; Tuĺl kumaruisi ollaʔ, säĺg jäi `haigõss Har; Mu˽pää um ni˽`haigõ, et `hiusõ ka˽halutasõ˽pään Rõu; pańd `hindä `haigõss Vas; `veitkese `haigõ, sääne `haigõ perrä om tõõnõ Se || piltl himuline meeste ja poiste `aiged naised on oor`jäägred Mar

2. kurb, murelik südä `aige sies, muretseb `liiast Lüg; miel on `aige - - tämäl on midägi `ränkä Vai; mu süda oo nõnna `aige - - kui rotid [jahukottide] kallale `lähtvad Muh; mo meel on nii `aige ta `pεεle Emm; teeb ühnä meele `aigeks ja pahaseks Mar; Ai, ai kui `aigõks sie pahur luõm südäme tieb Khn; ei mees põle teda taht enäm `ühti, siis tema meel läind nii `aigeks Juu; süda on murest `aige kohe Pal; mi̬i̬l om `aige, ikk tükib `pääle Nõo; ku inemisel mi̬i̬ĺ `haigõ om, siss ei˽taha˽kõnõldakiʔ Har; mi̬i̬ĺ paha, süä `haigõ Se

II. subst 1. haige inimene `Aigele `arsti, `tervele `vorsti Kuu; ei `meie `aige õle viel `praavind Lüg; `aige akab juba jalule `aema Jäm; `aigele peab ikka rahu `andma Khk; `tohter lähäb `aigede `juure Rid; selleks lähäb `aega, kui `aige kosoma akkab Mar; Sügüse kui jõlmad `püerväd, ikka paelu `aigõsi Khn; `aige ei taha `süia ei `juua Vän; nüid on juba tervist `loota, `aige aab ennast juba `püśti Juu; argibä `aigeid küll, pühäbä põle matta kedagi Ann; ma tulin teie pere `aigeid kua `vuatama Koe; `aige püiab jalule `aada Plt; nätä, et paranes, `aige kand tervet (toibub) Trv; ega ta rasse `aige ei oole, maha ei eidä, ta om `keŕge `aige Krk; kui nu̬u̬r kuu säliti, siss saab `aigit Ran; kudass ma saa ärä minnä, mul `aige sängin Puh; näil es ole mitte aru `põrmu, `mõtle, `terve latse viisivä `aigide seḱkä Nõo; mi˽`haigõ om ka˽jalulõ `säädänüʔ Har; opõtaja - - lubasi tullaʔ jumala`armu `andma `haigõlõ Rõu || (sünnitajast) vana inimene võt́s `vastu [lapse], sääś `aige ilust Krk; mul om naene `aige, nakap last `tu̬u̬ma, ma pia vanamoori `kutsma Nõo

2. a. haigus kui venind `aige oli, siis keedeti arniga tuttisi Jäm; `aige oo pεε ää vettand, `oska änam keia änd Mus; `Aige akkas kolmandamal pääval `järge `andma Kaa; `jooksev `aige liigende sees Pha; põdeb `väĺjä selle `aige Kod; üks `aige, mis edesi läheb `mü̬ü̬dä ihu, enäm käte ja `jalge `mü̬ü̬dä KJn; vere kusõmise `haigõhe lõṕpiʔ arʔ Se; `hiitless suurõ `haigõgaʔ Lut; äkine haige äkiline (sag nõiutud) haigus kui se äkise `aige tegija selle äkise `aige pöha tuule `sisse `lahti `laskis, siis oli see väga vali Kaa; kardeti, et kuri inimene tegi äkist `aiged Pöi; kui äkine `aige `olli, siis kiibitseti ahu otse peale `tahma, seda `võeti `sisse `veega Muh b. haige või vigastatud koht pölend `aigele lööb tulelaasid Kär; `miärsin alate `aiged, et `kińni ei jää Kod; `elbe `tuhka pannasse `aige pääle, kus nagu uhatand on Äks; ma osadi `endal `aige ärä Krk; kos midägi `aiget om, kas ärä `lõikat ehk ärä lü̬ü̬d, siss pane `vaiku `pääle Nõo; ma˽sattõ mahaʔ, sai henele `haigõ, põlvõ lei kõ̭gõ sinitsess Har; `haigõʔ ommaʔ käe pääl Rõu; `haigõ asõ (haavaarm); `haigit (paiseid) täüś Se

3. a. valu, häda, viga; hingevalu Küll se pää nüd mul tegeb `haiget kohe Kuu; õli `kandaja luom, ja kas sai `aiget ehk, ja sai `enne `aigase vasika Lüg; sai `kääle `aiged Vai; see‿s tee `soole `aiged midagi (väikesest õnnetusest) Jäm; mul `seĺgas täna `aige Kaa; `aige läks läbi `amba Pha; jala `sisse `kargas nii `aige Vll; pind kεεs, teeb `aiged Käi; ein on laiali, merevesi tegi `aiged, tegi märjaks piltl Rid; mes `aiged see `moole teeb (ei puutu minusse) Mar; lapsed teevad `aiged `kassile Han; saabas pit́sitab, teeb `aiget Vän; Kui obune saab aiget, [siis] kasvavad kuoljaluud Kad; ma sai `aiget, ma põrudi ennäst äräde; si̬i̬ valuts miul `süäme‿päl, si̬i̬ tege miul `aiget; si̬i̬ om `seante asi, mis miul `aiget ei ti̬i̬ - - ku tõine esätsege `mü̬ü̬räss Krk; paese kah, kui `aiget ti̬i̬d - - siss lääb vihatsess Ran; latse `müllävä ja `mässävä, seenigu üitsütele `aiget teevä Nõo; lei küle ärʔ - - hirmuss suurt `haigõt tege Urv; mi‿sa˽nii `hulladõʔ, no˽`teie˽latsõlõ `haigõt Har; ku liha oĺl säläh, siss joht saa as `haigõt, a no omma˽`paĺja luuʔ Vas; si̬i̬st tege `haigõt Se b. sünnituse eel- või järelvalud kibed `aiged käivad Rei; kui akavad lapse`aiged, one rissluude siden valu Kod; pärast [sünnitust] käivad kuivad `aiged, nii samasugused valud, nigu lapse valud Ksi; käeväd kibedäd `aiged KJn; `aigese käisiv mitu `tiiru, kolm `tunni päĺt käisiv `aigese Krk; `haigõʔ käüvä, `sündümine tulõ pia Plv; jummaĺ tooguʔ halusappi `haigit [et kiiremini sünniks]; kuiva `haigõ omma˽ku olõ õi vil midägiʔ Se

ainus ainus hajusalt eP(ae-; -o-), Hls Krk, `ainus Kuu Lüg Mär Iis KJn Kõp, ainuss Äks Trv Krk Võn V(-śs), aenuss Hel TLä, aańuss Lut; g `ainsa Jäm Khk Rei Rid Mär Kir Tor Juu Kos Jä VJg Iis KJn Kõp Trv Puh San Plv, `aintsa Khk Vll Pöi Kse PJg Ris Juu Plt Krk/-e/, `ainu Lai Plt Trv Ran Nõo V(-o)

1. ainult üks, ainuke üks ainus kerd Kuu; `ainsad pojad Jäm; ühe `ainsa korra ma ole keind sääl Khk; Pöle ainust inge nähja olnd Pöi; ma äi laseks mette ainust inimest `sesse; `palju `kaanu küll, aga `astja `kaanesi pole ainustkid Käi; ühed `ainsad püksid Tor; mul poln `rohkem ko see aenus laps Ris; Aenust `aśsa ei soa `anda teesele Kos; ainus tütar oli vanematel JõeK; peres põle aenust `inge kodu JMd; mul põle `ühte ainust ammast Ann; surm võttis mu `ainsa lapse Koe; üks `ainus kord tuli `meile võõrsi Iis; meie panime ühelt `ainsalt realt [ahte parsile] Äks; üte `ainsa päevägä käis ärä Trv; ku südä täis, siis nutt om ainus si̬i̬ rü̬ü̬st ja abimi̬i̬s Krk; üted `ainud `nitsed ma tein roobi pääl Ran; üte `ainu `siaga läits `karja Nõo; Ma esi õs pia˽`rohkõbalõ lat́silõ riśt`kätsi ku ütele `ainulõ Vas; ainuss lat́s, taad joht anna‿iʔ maʔ `kaŕja Se; ühindä aańuss (täitsa ainus) Lut Vrd äinüss

2. üksnes, vaid ainus `suhkru rammu on [joogil] Khk; paar ainust akki jäi veel `välja Rei; tuleb - - `veksel `välja `maksa ja minul on `jälle kaks ainust tuhat Rid; kaks ainust inimest jäi‿vel `senna Plt

3. lähedane; lihane `ainu umadsõ; ainuss veli om tu̬u̬, mia olõ õi pu̬u̬ĺ`veĺjä Se; `ainu velidseʔ, `ainu sõsaridsõʔ Lut

halb alb g alva eP(g alba Vig Mih) M T, `alva R(n `alba VNg Vai); alv g alva eP(h- Phl) Hls San V(h-); komp alve- eP(albe- Mar) eL(halvõ- V), `alve- R

I. 1. sobimatu, nõuetele mittevastav, väärtusetu, ebakvaliteetne a. (inimese füüsiliste või vaimsete omaduste, võimete, oskuste, tervise, meelteseisundi jne kohta) vilets, kehv, paha, ebarahuldav; pahane; inetu; rõhuv, vaevav mool o seda `korda nii alb tojo Muh; alv veri jääb `seisma Kul; mool pia sihes na alv Kse; soiub, alv `olla Var; `tervis on alb, ei taha mitte `süia Iis; mul on alb tunne, ma‿i saa `rõõmus olla Pal; nägemene on mul parem, aga `kuulmene on alvem KJn; alva meelega `ütlep mis `tahten ära tal Krk; mul olliva vana alva `amba, valutiva ja tulliva kõ̭ik suust ärä Nõo; südä nii alb (raske, vaevav) , juśtkui kivi `ku̬u̬rma `vasta mäkke vedädä Rõn; mul om põra˽südä `väegõ alb. kuiś‿ti˽ni alva˽latsõ olõtõ San; hääĺ om karrõ vai halv; mul om halv pää ei˽tulõ medägi `mi̬i̬lde; si̬i̬ ilma `aigu omma˽tulihalva˽jalaʔ, kost vanast oĺli [inimestel] ilmilusa˽`valgõ˽jalaʔ Har; ilm om sääne tinnõ, selle ka vaest om halv [enesetunne] Vas; taa halva `kõnnõga mi̬i̬śs, taal olõ õi jutu hakkot Se; halva `tehrüga timä um Lut || (iiveldustundest) ku süda `seoke alb ja okse tuleb siss ta ju pööritab Hää; südä alb ja `närtsib, siis ei taha süädä Kod; ku süä lää alvasse, siss raba `küĺmä vett Trv; suu läits alvass osse tüḱk `pääle Puh; üt́s ossõńd, mul lät́s süä halvass kaiõh Vas b. (loomade, konkreetsete esemete, nähtuste, omaduste jne kohta) kõlbmatu, sobimatu; vilets, väheväärtuslik; ebameeldiv; ebasoodus; vastumeelne, vastik; maitsetu, mittetoitev; vähene, kehv, ebapiisav; lahja, kõhn alb (nõrk) jää Jõe; `valge `paska lepp on alb puu, tämäst midägi ei saa Lüg; nee on ühed kuivad maad, `aitavad alvemad `viljasi küll pidada Emm; alva ilmaga ei taha `väljagid `minna Rei; aga ek‿se ein oli alv egä see, see `looma ei kosotand `ühtigi - - vilets ein oli; nii `albu kebadid põle `olndki, kui nüid oo Mär; va alba karbaga rohelene [värv] oli Vig; karjamaad oo sii albad, vesitsed Mih; alva `maolene, alva maeguga suṕp Tõs; läks alva ilma `sisse, küll ta saab märjass Hää; tüdrik löterdab, ei `ketra ilusti. lõng on alb Saa; savi raadik, nied on ühed alvad maad VMr; alva mekiga Iis; ja vahest on alb suvi, et vili jääb kehvast Trm; alused one alvemad teräd; külävahe ti̬i̬d õlid nõnna alvad, et kõhe ei `piäsnud läbi Kod; õhakad alva põhja mua `piäle ei tulegi MMg; sadas `ühte`puhku - - eena aeg oli vääga alb Pal; alb lõhn Äks; ilm lähäb alvast, rasva tihane prääksub; anid lähvad, alvad ilmad Lai; meil aias on viserikka puid - - ära põdend, alvaks kõik läind Plt; küll om `alba `aisu `kambren Trv; ku sa näet tõise inimese `alba amet (menstruatsiooni ajal kantavat särki), siis siĺmä jääve `aigess Krk; põrna `aiguss olna kah alb `aiguss; ilma läävä alvale, kui siga `põhku viis `sulgu; kui `alba vett tuleb suhu, siss üteldäss et, `soĺkme nakava kusele; jäme alb maa, ei ole pehme muld Ran; alvan `aigusen (süüfilises); aga `miule tei ta küll alva `rõiva, alvembit ei `saagi ämp tetä Nõo; küll‿tu leib `oĺli alb, koer ka‿s sü̬ü̬ toda `leibä TMr; tal söögl om nii alb magu Ote; rostõ aja raua alvass; alb ti̬i̬, tegemede `jäetu San; lait́su˽hobõsõt halvass; tan om paĺlu `säärtseid `halvu kotussõid, kon medägi ei˽kasuʔ; mul om ni˽halv tubak - üt́skõrd `tõmbat, kat́skõrd `süĺgät Har; `halvu linnu üteldäss rääss Plv; tu̬u̬ leib om `väega halv; elo ḱul om hää, a süüḱ om halv; halvah tõbõh (suguhaiguses) Se; selle um halv saak et um halv kasu; keväjäne hopõn olõ‿i kõvastõ lihhav, üle talvõ halvast jäänüʔ Lut || riknenud, roiskunud; tarvitamiskõlbmatu liha lähäb `alvast, kui vähä `suola pääl; `augusti kuu sies `lähväd muttukad jahude `sisse, siis `üellässe, jahud `onvad `alvad Lüg; silgud `lähtväd alvas. lehk taga; alvas läin, sandis Tõs; üks eeringa tüńn oli alvast lähnud Pal; või om alvasse minnu Trv; ain lääb alvass, aenad mädänevä ärä Ran; taar om alvass `lännü, tulep `väĺlä visata Nõo; tidä (surnut) piat är˽`matma, muidu t́ä lätt maa pääl alvass, `aisamõ San; tu̬u̬ liha oĺl tuli halv, taa‿ĺ `maolõ halv ja haisass Krl; ku imä om medä peĺlänü˽vai `hiitünüʔ siss lätt piim rinnan halvass Har || peab `oidma, et `kat́ki ei tee [vesivilli], ta lähäb `oopis alvaks Amb; `paistuss lännä nii alvass et võena `surma ka `tuvva Nõo c. (millegi abstraktsema nähtuse, olukorra, tegevuse jne kohta) mittehea; ebamugav, tülikas, raskustega seotud nüid on ned `asjad `nenda imelised ja `alvad Vai; kudas kellegi `saatus oo. mõnel iä, mõnel alv Tõs; alb käia `rü̬ü̬plese `ti̬i̬ga Hää; alvad aead Rap; nii alv õńn, `kiski asi lähä `korda Juu; laidab kõik alvast mes teen Trm; alb asi küll, kuda elämä akada või `õlla Kod; naeste `rahval on vägä alv `kohta `saada KJn; kes esi [oma] tõrva `märki näeb, tol olna alb õńn Ran; asi om alva kõrra pääl, ma˽i os usnugi, et nii sitaste lähäb Nõo; iilä oĺl nii halv, põrss es püüsü˽mitte üt́s raas; sul taa kusi ju̬u̬sk, vaest om halv sul muidõ inemeiste siän Krl; tast om sul `väega˽halv minnäʔ, hain om hämm; ilmhalva amedi võt́t Har; maa oĺl külmänüʔ, tsopa `kaihmine oĺl halv; halv (vägivaldne, õnnetu) surm Rõu; halv [olukord] olõ õi˽no `taivakõnõ, taa jo˽kõ̭gõ halvõmb halv Vas; vana˛uss lätt päiv päävält halvõmballõ Räp; haina tegemisõga om timahavva halv lugu; meil no om halvõp elläʔ Se d. (varanduselt, ühiskondlikult positsioonilt) alam, väheväärtuslik, põlatud, halvakspeetav nää ku pidi `alvast et ei mitte `maininugi VNg; kes oli `uhkem pani omale siidirätigu, kes oli alvem mees pani sitsirätigu Jäm; suuremad asjamehed `istuvad `laudas, alvemad laava taga Khk; `Vaesid inimesi peeti alvas Han; alvast soost (madalast seisusest); teene peab mo nii alvaks kõegis `aśjus, ei `arva moost kedagi ega pea moost lugu Juu; seda `pieti alvast, kes külast `kruami `ot́sis [puuduse pärast] VMr; piäväd teist jusku alvas ~ alamas KJn; `uhke om si̬i̬, kes ei taha kehvebe, alvebe inimesege kõnelte Krk; ta piap miu nii alvass ja alatuss, et mia ei `kõlba mitte kohekile Nõo; halvaks panema halvaks pidama, põlastama; pahaks panema alvaks panema teist inimest Ris; taad panõ ma‿nd alvass Krl; ma˽kõnõli muidõ Jaanilõ tu̬u̬d juttu. tu̬u̬ pańd tu̬u̬d `väega halvass Har

2. negatiivsete eetiliste omadustega: ebamoraalne; sündusetu, taunitav; pahatahtlik, tige; südametu; tõrges, sõnakuulmatu ajas sene `alva `lapse `välla: se on nii `alvast mend Vai; üks va alb inimene, `keskid täda εi salli Khk; helvet on halv söna Phl; tä põle `moole `ühte `alba sõnagi annond egä põle mena koa mette Mar; ää arjuta omale `alva kommet Tõs; `alvade inimestega on `raske läbi `suada Juu; alb rahvas, tõesega `riidleb Kod; alva iseloomuga Lai; kukk kui `alba `lindu näeb, siis kuristab oma kanadelle; see on jõle inimene, `alba juttusid aeab Plt; alb laps, ei loe; alb tegu KJn; oma jagu om `albe `sõpru, oma jagu om äid `sõpru Krk; ämm olna iki alb - - miniäle Ran; joodikide peräst `olli Pangodi vald saanu alva kõne `alla; ta‿̀lli serände alb eläjäss, es saesa karjan Nõo; `oĺlive `väega alva minule, `võĺsse minu pääle San; tu̬u̬ om halva jutu ala sadanu Krl; taa vana halv mi̬i̬śs, joodik Har; sääne halv mu̬u̬d, lätt jätt ussõ `valla; Parõmb `halva inemist kittä, ku˽hääd `laita; Kuri võtt kuĺbist, halv sõ̭na paast Rõu; kadõ ja lähk inemine, `süämega halb inemine; Ku halb inemine vasta tulõ, sis võtt õnnõ ärʔ Räp; halvaʔ meheʔ `tüḱväʔ `taplõma; suu pääl arvatass paĺlo `halvu `vaimõ olõvat; tõõsõ pääle `halva süänd `mõtlõss (on vihane) Se

3. mittesobiv, vastunäidustatud; kahjulik, õnnetust toov `reedi on alvem nädala pää Khk; [parun] ise oli `ütlen, et mul nii alv sõna ja nii alv silm [toob loomadele õnnetust] Tõs; ta on alva silmaga, ei tohi `looma näedata Kos; nüid om serände alb aig, lähvä kõ̭ik aava mädänemä Nõo; `i̬i̬spä ja `ri̬i̬di es lasta [loomi esimest korda karja] – nu̬u̬ `oĺli alva päevä Rõn; n‿om nu̬u̬ŕ kuu, n‿om halv aig. no‿i˽või˽`põrsõid lõigadaʔ, nakass mädänemmä takast Har; `Ri̬i̬de tohe es sukugi alustaʔ, tu̬u̬ oĺl tu̬u̬ kõ̭gõ halvõmb päiv Rõu; halva ao tuńnil (tund enne keskööd) tohi‿i tüüd tetäʔ; kas sai mul halval aol tet́tüss, et lää äi `höśte Se; noil um halv siĺm kua um sääne kadõlik inemine Lut

4. odav Kala `hinnad olid `voimata `halvad Kuu; `juudiga `tarvis kovast `tingi(da), et `alvemmast jättä Vai; üks [sulane] oli `kallim, teine oli alvem palgaga Pöi; jo ma siis osta ka, kui alvemaks lεheb, nüid nii kallis Emm; nüid oo loomad albad. maksa obosed `inda, egä `veisse loomad koa Vig; alva palgaga tienib koa Ris; ma põle seda `alba sukurt soand, ikka kaĺlist ostnd KuuK; no sit́s on üks alb riie, maksa mette kedagi kohe Sim

5. kahju, hale või˽ku halv om naid armõtuid latsõkõìsi Har; ku ma loe vai laala, sõss silmäʔ `ju̬u̬skvaʔ – mul lätt mi̬i̬l nii halvass Räp; hallõ ~ halv mi̬i̬ĺ tuĺli pääle Se

II. subst 1. kuri, paha tegu või olend, ebasoovitav nähtus; ebaõiglus, ebameeldivus; kurjus karud `tieväd pali `alba ja `kahju Lüg; `motleb minust `alba Vai; kes `sõuksid `albu akkab ää `viima Muh; kis `alva oli teind, see sai `jälle vahel `peksa koa Kir; `kaarna `lendamist ja `karjumist `kartsid, et toob `alba, igä sugust `alba Tõs; `vainokägo näeb `alba, õlgu si `albus messuke ta one; alvad ja üväd ti̬i̬b [haige] kõik `sängi (roojab ja kuseb alla) Kod; me vahel ei ole midägi ääd, kisk nagu alva poole Trv; paari`rahva elu om iki `seante vahel `alba vahel ääd Krk; jummal om miu `oidnu kõ̭ge alva i̬i̬st Nõo; ma‿lõ `täämbä nii käŕsitü - - ei tiiä˽kas midägi `halva om tulõman vai Kan; ei˽käü˽nuil käsi häste˽kis tõsõlõ `halva `püündäväʔ; saa ei sa˽taa latsõga `hääga `kõrda, halvaga ammuki Har; mis sa˽tõõsõlõ `ütle hüvvä vai `halva, kõ̭iḱ tulõ `hindälle kätte Vas; `halva kitä‿iʔ ärʔ, hüvvä põlõ‿iʔ ärʔ; mul `ümbre süäme halv (paha tundmus, iiveldus) Lut

2. kurat perremi̬i̬ss üteĺ jalʔ noile tõisilõ halvulõ: säidse `ku̬u̬rmat `võtkõ `laṕjut üteh; tuu `valgõ susi `omgi `halvu `muŕdja; Ku haigutat, sis halv kisk suud laḱka Se

hale ale g -da R(n aleda VNg) L K I Ran Nõo Kam; alle g aleda Puh van Nõo; hale g -ja Kuu; n, g ale S Trv Krk; n al(l)e Hel; n, g alle Hls, allõ San Krl(n alleʔ), hallõ V(g halõhõ Har Vas)

1. adj a. (pisarateni) härras, liigutatud, halemeelne, kergesti kurvastuv; kaastundlik aleda südämegä, akkab kõhe `itkemäie; sie on ale inimine - - akkab kõhe `itku Lüg; `moolgid akkas taast ale meel Khk; Ale mees koa, akkab `nutma Pöi; süda läheb aleks Muh; kui on `raske asi, siis tuleb ale meel `peale Kul; tema on aleda südamega, akkab `nutma kui vähä `miski on VJg; teeb meele aledast Pal; ale meelege tule ikk ka `pääle Krk; südä lääb aledass, siĺmävesi om leevä `kastess; ike nigu aledamba meelega annat tälle, tiiät et ta‿m `vaene ja sańt Nõo; ku ma näi, et tä nii kurvakõnõ oĺl, siss lät́s `hindäl ka halõhõss Vas; `suuga murõhtass, `süämega iks olõ‿i hallõ Räp b. millestki, millegi tõttu kahju, kurb mul one periss ale temäst, üks vana üvä mies VNg; ale ja `kahju on kohe täda Vai; siis o nii ale, kui sul põle midagid Muh; tääl väga nagu ale `olla üksi Aud; ei olnd jo ale näha see kui mat́si `nahka nüliti Rap; ale taga tõiss, et ärä suri Kod; no võta kui tahad, ega mul täst ale ei ole Ran; `väikest last oĺl hallõ kaiaʔ, is saa `õigõst süüä andaʔ, ei˽`mähki˽kah Har; vaest eläjä `lu̬u̬ma um `õkva hallõ Plv; mul om teid hallõ, ti̬˽piät no `näĺgümmä Vas; ku hädä om, siss olõ õi `härgägi hallõ, kui hädäkõrd `mü̬ü̬da lätt, siss om `handagi hallõ; nõrgahtu põlvilt `maaha, nii lät́s umma naist halõhõst Se c. kurbust, kahju- või kaastunnet põhjustav, liigutav; kurbust või kannatust väljendav Midäs sul viga on tänä et `ninda haleja nägü oled, kas peigmees jätt maha vai midäʔ Kuu; kpll sie pidass aleda `jutluse VNg; See nii pisike ale (”arg”) laps Pöi; see `olli pisike ale `näoga poiss Muh; siis `meitel oli `neuke ale asi, põln änam mette `pruuti, põln `peimest Lih; sel on nihuksed ilusad aledad (mõjuvad) sõnad Juu; poja laps jäi pia põletikku, kole, ale `aigus JJn; ise itk ja lugi, aleda tuaniga Kod; küll om ale asi, et ma nii perätuss ole jäänu; si̬i̬ keŕksant om `väega aleda `kõnnega, panep kõ̭ik `rahva `ikma Nõo; halõha helüga laulõtass, helü um hallõ Lut

2. adj armetu, mannetu, vilets, halb Ei sie saa midägi `tehnest - - `niisike ale õli tõne; sie õppetaja lueb aleda `äälega, ei `kuulu kuhugi, kie `valju `äälegä lueb, `kuulub üle keriku Lüg; Riie mis sa `ostid on väga ale asi, öhugene ja pole tal nägu midagid Emm; mõni [inimene] oo ikke aledama (nutusema, kaeblikuma) äälega, mõni oo käredama äälega Mar; ei˽taha üteldä et uĺl, siis `ültät, et tä om `puuduline, uĺl on halõhõp sõna Har

3. adj (värvuselt) hele, valkjas, kahvatu, pleekinud, tuhm halepunane – `oige `valkjaspunane, `ruosa Kuu; tal on `valged `juuksed, aleda `karvaga Lüg; Anepojad - - `alguses on nisukesed alerohelised, `ennegu `lähvad `kollasest IisR; ta nii ale (kahvatu) `näuga; pisine ale (hall) lind on, lina`västrik Jäm; kui väŕv vähe `pεεle akab, siis jääb [riie] aleks Khk; Ta akkab `tuiskama, `päike on nii ale ja `valge Pöi; mis nisuke ale kollane on, see oo `aabjas kollane Mär; Karikakraga sai tulikollast. Kaselehtega alekollast Kei; kui see aĺl on `liiga ale, ehk saab `musta `ulka `panna [värvimisel]; oli nisuke alesinine riie JJn; lepikseened, nisuksed aledad roosad seened Ann; `omme vist sadab, pääv on aleda `näoga Lai; sii̬i̬ om `siande ale väŕm Hel

4. subst haledus, härdus, kahju-, kaastunne üsna ale tuleb `pεεle, kui sa seda köik pead `mötlema Khk; tuleb üsna ale `peale, kui ma teda nään Juu; emäl tullu ale pääle, võtten oma latse tagasi Krk; kui kaet toda viĺetsät elu, siss nigu ale tuleb `pääle Ran; tulõ hallõ pääle, nakass `ikma ärʔ Se

*haledus aledu|s Hlj Lüg Vai Jäm Khk Muh Mar/-o|s/ Mär Mih Tor Juu Kos I KJn, -u|ss Krk TLä, g -se; (h)alõdu|ss Kam Krl, g -sõ Rõu Plv Räp härdus, härdameelsus; kahjutunne, kurbus; haletsus aleduse pärast `anneti `puole `innaga Hlj; ei `viendki [altari ette], jättäs minu maha, eks sie õle `naiste `rahval isegi suur aledus ja kahi Lüg; köva südämega, äga see‿p tunne aledust Khk; ikke naa nutolene ja aledost alati tεis Mar; aledust tuleb `metmest asjast Mih; aledus kisub vie siĺmist `väĺla Kos; linnu ema sureb aleduse kätte Iis; südä aleduss täis Kod; aledus `tuĺli piäle, akasin `nutma KJn; nutt tuleb iki `süäme aldusest Krk; aleduss `tulli `pääle, kõtt `olli tühi ja pahandada ka sai vi̬i̬l Puh; kes toda `uskse, et ma aleduse peräst `ikse Nõo; halõduss tulõ `õkva `pääle, kui `mõtlõt Räp

alla1 `alla üld

I. adv 1. a. (ruumiliselt) alla, kaetud või alumisse ossa, (millestki) allapoole `kuiva `atru paneme `luomadele `alla; `loomadel `võetse nahk pealt ää, siis jääb kile kord `alla; kui õlut köib, siis päŕm `korjab `alla Muh; rukid `pańdi parsile, siis `kööti `alla, kuivati kuivaks Rid; ajale `aetasse tugesid `alla, kui aed oo `velto vaond, ja õunpudele `aetasse toed `alla; vanaste sõideti koa `ratsa, `mindi külässe, siis `võtsid obose `alla Mar; ma võtan liidi alt tuha `väĺla ja teen tule `alla Vän; apu leival jääb koa vahest `alla tahu kord; sooled käeväd `alla (songa puhul); ei soand [teda] `tõsta, ei soand - - mitte tuult `allagi Juu; kuhja põhi tehakse `vaĺmis, pannakse agu `alla ehk kiva JõeK; laps kuseb `alla Sim; tule kirjota käsi `alla Kod; särgi jätk tuli `alla ajada, piht `tehti `peeniksest `riidest Pil; `sinna `aasid vammussalle kasuka ka vi̬i̬l `alla Vil; vaea kana `audma panna, muna vaa `alla panna Nõo; timäl oĺl ka - - uma nimi `alla pant Vas b. (millegi) varju võrgud köevad siia `alla (võrgumajja) Muh; `raagjaalune - - pani `tühja kolusid `sinna `alla Mär; varjualutsel om nüid `vastne katuss pääl, kos võip `turbit `alla panna ja puid Nõo

2. a. (suunalt ülalt) alla, allapoole; madalasse, maha jah nüid ta roogib ette (väga) ega pää seda lund `alla Vll; nεε kui tuleb tüminal trepist `alla Phl; [meri] möönab, lähäb `alla; laseb kõik kõrist `alla, joob kõik ää Phl; `maarjakaśk - - on `alla oksadega PJg; pääv akkab `alla `vierema Ris; [silma] laug liigub ülesse ja `alla Kei; lasen mäest `alla iad `truavi Hag; tuule kää vesi joosev sirinal siĺmast `alla Juu; sügise iĺjaks jäänd odrapiad `kieravad `alla, kahekorra [kõrre otsas] JJn; kukkusin lakast `alla Pee; vikerkaaŕ juob, `tõmmab vett ülesse - - [öeld] kui ta ots lähäb üsna `alla `vasta maad VJg; lõng läks voki kõrist `alla Trm; tõssad sõõla üles pää `kõsta, siält lahed teräd `alla `tu̬u̬le `piäle; suured kalaluud süäväd [kanad] `alla Kod; peru obene, tule mäkke `alla perset `pildun iki Krk; rinna luu om siin rinna i̬i̬n üleväld `alla Ran; `riśti ju̬u̬nt [seelikud] tuĺlivaʔ perän, `alla ju̬u̬nt (pikitriipu) oĺliʔ vanambil Kan; päiv `veerüss jo `alla; häŕm lask `langa `mü̬ü̬dä `alla ja üless Har; säńgün `istun tulõ paremb uni, sõ̭ss t́sangahhass pia nõ̭na `alla; `poiskõnõ sattõ puu otsast `alla ku roṕin Rõu; `serbäʔ `piimä `pääle, sõss lätt kaalast `alla; `kaska siiloʔ läävä üleväst `alla Plv; kui [tainas] parass hapu, sõ̭s satass leib `alla Räp; atuss om jo ar `alla sikat; kuu lät́s ar jo `alla Se; [vilja] pääʔ lamenevaʔ `alla ku ummaʔ rasõhhabaʔ `olgõ; [sea] kõrvaʔ är ribahhanu `alla kõrvaʔ, tõõsil um `pistü kõrvaʔ Lut || Ela see kaua änam `öhti, ta on põsed kõik `alla lasnd (lohku vajunud) Pöi; võtab `alla tätta nii `kangeste kui lah́aks jääb, kas siis loom või inimene Mar; näust `alla tõmmand Koe; mõne obuse kael on nõdus - - `rangide kohast võtab `alla Lai; küll on aga näost `alla läind Plt || ette, vahele (töötlemiseks) Mis `autud `lasvad pärisest, katsu eest äe. Et äi jää `alla Pöi; sügise olin masina pial `viĺla `alla panemas; `lasksin `viĺla `alla masina kõrisse Kos; meil õli lina masin, lipima (loopisime) `kolkmid `alla Kod; enamast ma ikke maśsina pial olin, ma `laśsin `alla Pal b. (lähemalt kohta määratlev) `ümbrikud - - nee olid `alla ännani Krj; vesi läin [kaevus] `alla madalase Tõs; läind `alla tuppa PJg; `alla `seia kui saue `maasse tegime, siis ernes `kasvas tugev, aga ei kiend `pehmeks Koe; `kanga võllas, kost kangas `alla pakku lähäb Kod; läme `alla sulastare manu; nurme otsa lääve kodu, majade manu `alla; [vihma] u̬u̬ `vaijiv kiḱk `alla `põhja Krk; minev`aasta olli meil küll `alla niidu ilus ein kasunu Hel; säält mäe alt ju̬u̬sk oea `alla `järve Ote; mi˽lät́si `alla jõkkõ hainalõ, Keretü su̬u̬n jõeveeren oĺl meil hainamaa Urv; ma joosi ilma `ammõndõ `alla (all mäeveerul asuva tare juurde) Krl; `alla kua manu `viidi tuli; Mat́simäe tütäŕ tuĺl ka˽siiä `alla `pu̬u̬t́i Har; ku [põlle] nööri˽pikembä, ribatuss kõtu pääle `alla Rõu c. teat suunas või suunast allapoole, kaugemale palgiparved lastasse jõge `mööda `alla Mar; tuul viib laeva `alla, ei soa midagi teha Ris; läks `muandit `alla Juu; või vit́sikud lähnud ku `ti̬i̬derattad müdä vett `alla Kod; Liguski soo, `Reasverest `alla `minna Lai; kõppeterad ehk alusterad, mis tuul `alla lükkas, `kaugemalle Plt; loodsikega käi `kaugele jõe `vi̬i̬rde - - peri vett viib vu̬u̬g esi `alla; Jõesu̬u̬ `luhta pidi `alla minnä Palupõhja poole Ran; ku `tuulama `naati - - sõ̭ss `pańti sari `värrede `pääle, agana˽lät́siväʔ tuulõga `alla Räp; iä lätt `alla (jääminekust); vesi ju̬u̬sk tsoŕri pite `alla Se d. randa, kaldale; sadamasse mere `ummikas käib `alla, siis tuleb mere pääld ida `pohjast kova torm - - `laine käib `alla, `rannale Kuu; Madal, laevad äi saa`alla Pöi; Tuul on küll vaikind, ära `präägu käib veel nii `kange lokse `alla, vastu kallast et Emm; loots jo se, kes laevad `kõrgest mere piält `alla toob Tõs; järve tuul ajab vie `alla; saaniga tuuasse kalad järvelt `alla Trm

3. omale kohale allasendisse; külge, kinni nakid, nee, `missega tallad `alla lüiakse Krj; kui lühike säŕk oo, siis `aetse alane `alla. alane õmmeltse särgi `külge Muh; jεε rovad `panta `alla, `käida noodal ja Emm; mine `rauta obone ää, löö rauad `alla Mar; kui `pastlel on auk sees, `pańdi talokas `alla Kul; raudtald `lüäkse `alla laevalõ Khn; uurin uied `uurded, siis saab põhe `alla `pantud Aud; jää kambakad - - akkavad `alla, obusel kah Hää; Lehmad olid `kontidega `aiged, taht `jalgu `alla võtta Kei; `voatame, kas kardulest on koa `alla löönd juba Juu; ma lõin ise omale `saapa tallad `alla Pee; `reele panivad ka kudagi rauad `alla Lai; lumi on sula, obesel akkavad pangad `kangesti `alla KJn; iile jää ei piä `jalgu all, pane jalaravva `alla Ran; servä maha `aada `laudul, siss omm ää põrmandut `alla panna; kui rataste teĺg `katski läits, siss jäi `ku̬u̬rma ti̬i̬ `pääle, seeni‿gu `vastne teĺg `viidi `alla Nõo

4. (välj olukorda, millestki hõivatud olemist) ma pani `eese `kenni `senna `alla ühna (võtsin mingi töö või kohustuse enese peale) Mar

5. (välj suhet, määra, hulka) a. vähem (kui) põle veel kuue `kümnene mette tä `alla ikke Mar; need teĺled on paarisaja `aastased, või on natuke `alla JJn; kahessa `aŕsinat läks üli`konda, jäi siis ivake üle ehk `alla Trm b. vähemaks üks table·t́t ei võtagi änam valu `alla Rid; see võtaks täst tüki `alla (väärikust vähemaks) Mar; juba viiendämä `aasta sui käisid [talupojad] `reńti `alla `teĺlimas Vig; eks sa jäta `alla, eks sa alanda `inda koa natuke Juu; ind läks `alla Plt; kuu `lü̬ü̬di `alla, sai tävvess säntsel pääväl lüvväss kuu alla, kuu jääss jo vähäbäss Se

6. (verbi tähendust modifitseerivalt, möönduse tegemist, vastupanust loobumist, nõrgenemist jne väljendav) kui kaks tükki nönda `jönni aeavad, siis teine jätab `viimaks `järge, eidab `alla, kes targem on Vll; on teina `kangem, sa pead ikka `alla `andma; jähi teisest `alla Emm; `ańtsin nüid `talle `alla, kaua ma ikke `vasta `vaidlen Juu; Mia ole ka `kange, ega `miagi tälle `alla ei anna, ku mul `õiguss om; ku `nääsklevä, siss temä om kõhnemb, jääb iks `alla Nõo; Pätt om üts allakäünüʔ inemine, kes varastass ja valõtass Vas

7. (välj aega) eel, enne, ette oli sedasi olnd, et pulmad olid [tüdrukul] `iljaks jäänd, kaks tükki oli ̀alla tolemas (kaksikud olid sündimas) Rei; ma anna `raagu `alla (kergest einest enne suuremat söömist) Phl; viinaklaaś `enne `alla ja liha ja kardulest `piale ja Kei; naesed käevad enne saanas, naesed käevad `alla Pal; ańd meele `süvvä ja ańd `viina `alla Nõo

II. postp 1. a. (kellegi, millegi) alla, alumisse ossa; (millestki) allapoole, madalamale puude `alla on kukkund `öuni Vll; Laudi `päelne arja `alla [põhku] täis Pöi; noorik `pandi ojo `alla, et ta pale‿ss paista Muh; särgi krae tuleb kurgu `alla, nööbiga `kinni; see oo siss `loodo tä surm kui tä puu `alla jähi Mar; panin `kerve koa ree `põhja eente `alla; mine sa pista tuld natuke pliida ~ paja `alla Mär; säŕgi jätk `aetasse - - säŕgi `alla Kse; tuulispask viis eenasao ülesse `taeva `alla Mih; udi oo pikk ritp, kellega talvel `võrkusi jea `alla `aetse Aud; Käi kaśsi saba `alla (tõrjutakse tüütut) Hää; vii si pahn eläde `alla Saa; iline `vaatab saba `alla, varane pugu `alla JõeK; `mõisas käisime tööl, õnneks oli, kui saime tiumehe kuueõlma `alla magama Ann; kerstud - - old kaane `alla `kangid täis; `puhtad terad tulid `sõnna sarja `alla ja tuul aas aganad `eemalle Tür; viis `kirve aseme serva `alla IisK; tapid uśsi ärä agude `alla; ei tiä mes mulle jala põhja `alla sorganud Kod; pind läks küine `alla KJn; ja saeva aenad katusse `alla üless, jälle tõsteti [kuhja] katuss `kõrgõmbale Ran; panni vana `kaskaturgi küĺle `alla; võt́t raamatu `kańgla alla Puh; roti vedäsivä põrmandu `alla kõ̭ik `rõiva Nõo; peenikeist hako‿m hüä paa alla aiaʔ; muldhiŕs kivest `koetass saina `alla Se b. (millegi) sisse `köömne varred pannasse õlle `alla, raba `alla Muh; ma suren ää, lähän mulla `alla Mar; paŕt läks vee `alla Kse; lähäb vee `põhja mere `alla Var; oless äbi peräst vai maa `alla vajonu Ran; tõene kinnass om kadunu nigu maa `alla Nõo c. varjualusesse, (millegi) varju läksime nabra `alla `varju Vll; vanad `kroami korjati roagealla Pöi; võrgud pannasse `randas maa (võrgumaja) `alla ; lõhu se puu ää, mis ma ula `alla `panni Muh; `oĺlid kraami tuast kõik `väĺla roovi `alla `kannu Hää; ei ole `kohta, kus lähäd, mine metsa kuuse `alla Ris; pää läks `pilve `alla JMd; tańtsiti - -reie all. läksime aga - - reie `alla kokku Kad; siis ei tõhi tuli`u̬u̬ne `alla `minnä, si̬i̬ kedä [uss] naalanud Kod; lähme sinna sarapuu `alla. sääl om ää varis `istu Nõo

2. (millegi) lähedale, juurde Läks obust Äiukivi `alla viima Pöi; ma vähe lase uulde `alla [viina] Muh; `silmde `alla `panne kui ta luges Phl; kui oli rehkenduse tuńd, saadeti sind suure `tahvli `alla Rid; kui `lähtväd tülisse [öeld], et ää sa mette mo silma `alla εnam tule Mar; eenä saod - - väed kueha alla Vig; `Vatla raba lähäb Pärnu linna `alla `väĺla Kse; Salaja oma nina `alla (omaette, vaikselt) kirub; on käsk, et ärjad `süüma pannass einamaa pääl põllu alla Hää; jääb ukse `alla `seisma, ei tule `kaugemale `ühti Juu; vanal aal `tehti lõke ahju suu `alla, kui `peĺti viel ei old Kos; ikke kiige `alla läksid pühabä ja paupääva `õhta Ann; ujus `kalda `alla Trm; kägo `lendäb `akna `alla ja kukub - - kõhe `kamri; kõik `tüksimä Anne suu `alla magama Kod; tuli `mulle seda nina `alla `ütlema, et mina olema tema koŕvi ära võtt Lai; lähme `köstrei `alla ueuma KJn; valu lei `rindu `alla Ran

3. (päri)suunas; poole `viska `soola iga tuule `alla, siis kaduvad `visked ää Muh; [luiged] panevad sia pöhja `alla Noa; mõnikord kõue elmaga tuul pööräb pilve `alla ja vihm tuleb siis kohe Mar; panima obesed suetsu `alla, üks siäsk ei tullud [hobustele kallale] Kod; tuulutamese all tuule `alla jäävad `kerged perad, tuule aab ni̬i̬d `i̬i̬mal Vil

4. omale kohale või paigale (allasendisse) külge, kinni lume klomp `korjas obusele jala `alla Jõe; trits `pantaks menikord teise jala `alla ja jεεraud teise jala `alla Käi; sula lumi jääb `jalgade `alla Kad; `kampel on see, mis obuse jala `alla akkab sula lumega SJn

5. (välj tegevus- või mõjusfääri, kuuluvust) a. olukorda, seisundisse; tegevusobjektiks; (kellegi, millegi) mõjusfääri, võimusesse vahest `jäite `vihma `alla ja - - `kuivad `einad jäid maha Jõe; sie asi tuleb ühe `kõrra kõne `alla Jõh; `numbri poisid `läksid ikka liisu `alla Khk; [hobune] lähäb maha `löömese `alla, `kautamese `alla Pha; sa lähed selle asja pärast veel `kohtu `alla Vll; Tohi mite `öhta püme `alla `jääja; Talud läksid - - maksu `alla Pöi; ma vii tibud tapu `alla Muh; kõik läks müima `alla, seapoeg või `miskid muu Rid; enni `pańdi soldatid kroonu teenistuses püśsi `alla Mär; va paper [raha], see lüjässe ike `ümmer, ja inimest jääbäd kah́o alla; kimbust läks lina sis `rookmese alla Vig; teist süi `alla aeama (süüdistama) Mih; nekruudid läksid `Pärnu `linna `numri `alla Tõs; Mine siä tänä lehmä `alla (lüpsma) Khn; olen oma `tütred juba tanu `alla pand, `tütred jo mehel kõik PJg; ma jää kurja kubja `alla, kurja kubja kepi `alla rhvl Hää; ta läks `linna `tohtre `alla; kohad läksid ostu `alla Ris; saime maja juba katuse `alla Nis; kõik juadikud ja laisad pannasse tüe alla Iis; annan raha tämä uole `alla; käib `tostri `alla, one vigane ja `aige; kõik kõrvalised ti̬i̬d `pańti nüid `kruusamise `alla Kod; seda ei `võetud jutu `allagi, ei `tehtud juttugi sellest Lai; oĺli linaarimene, iga ommiku kell kaks lina `alla SJn; kui `oĺli vihmane siis tet́ti lina äǵli `alla, muidu `laśti aŕk adraga õhukseld, `tet́ti adra `alla Ran; nemä jäivä `kohtu alla (kohus jäi pooleli) Puh; emä läits `vande `alla ja vańd Nõo; lat́s tahass nime `alla pana, viimäte sureb ärä TMr; mis `niitmise `alla lät́s, tu̬u̬ olli niidu ain Kam; ma tuĺli naist `palvusõ `alla `panma (et õpetaja kirikus naise eest paluks) Plv || ette, vahele; töötlusse nee oo paljast vilja `uiped, ulata vikati `allagid; mees jähi massina `alla Muh; pane obu äge `alla (ette) Rei; need lenad nii veletsad, ää mädand, need `lähtvad kõik lõugeti `alla Mar; kaks suvet panin `viĺja masina `alla Ann; obused piavad `niuksed olema, et nad `tallavad uńdi `jalge `alla Tür; lased villad uńdi `alla, se kisub `pieneks Sim; vili - - tu̬u̬ läits triigipuu `alla (viljavakk lükati triikpuuga tasaseks) Ran b. (kellegi, millegi) alluvusse, haldusse; käsutusse, juhtimisele `andis teise ärra `alla, läks teise ärra `juure [teenima] Emm; mina jähin sandi saksa `alla rhvl Phl; `vaenlane võt́tis kańtsi oma `alla Mär; vene kotkas võtn selle `laastõt mua oma `alla, rotsi käest võtn ää Khn; karjakud ja karjanaesed köisid tä (mõisa aidamehe) `alla Aud; kus pere `kohtas oli `rohkem inimesi, siis `pańdi tret́siku `alla `tööle, said raha Juu; vanass lapsed kääsid egä `lauba `ku̬u̬l`meistri `alla, kääsid `näitämä Kod; Kalana käis Pajosi mõisa `alla Plt; piät hinnäst alandamma tõsõ `alla Plv || (klassifitseeriv, osutav) viu `alla läksid veel `ummes viie`kümne sendised [angerjad]; see mõisteti surma süi `alla Muh; kui `kruńti `pańdi siis `Lepnapurre küla jäi Kurgvere küla nime `alla Rak; raba ja eenäm, kõik käib eenämu nime `alla Kod; kui põrsass juba puudane on, siis lähäb kesiku nime `alla Äks; üless`ostja `reńtsiva aia ärä, õonad ja marjad lätsivä üte rendi `alla; soolikud ja magu, südä ja kops, ni̬i̬ kõik käevä sisikonna `alla Ran c. (millegagi) hõlmatud, täidetud (olekusse); (kellegi, millegi) kasutusse; (millegi) jaoks, tarbeks Rugi kõrs sahati ikka kõige esiti ää, see läks teise `oasta `jälle odra `alla; Singi leki `ämber piima `alla äi `aita, teeb singi maigu `sisse Pöi; nõu pannasse naa vee `alla, et tä turraks lähäb Mar; kesa jääb `ingama ja päävatama, ei saa mete sui`viĺla `alla `tehtud Vig; kõige jämedamast [takkudest] `tehti siis kotid `kartuli `alla Tõs; see [heinamaatükk] on `kaskede `alla jäänd JJn; pani kõik oma raha `veśkite `alla `kinni VMr; jääb paelu tegemata eenämid, kasvavad metsa `alla ja Kõp; Ta om lai nigu üits ruga - - mitma inimese ruumi võtab endä alla Nõo

6. (välj aega) eel, enne Kiedetud `silgud - - `piimasuppi `alla Jõe; võta `viina koa sööma `alla Muh; löövad `risti ette, söömä `alla ja `söömä `peale Mar; ta jõi sööma `alla Kos; tieme rukid `kortuse `alla VJg; Viis troppi [arstirohtu] süegi `alla Trm

7. (välj umbkaudset mõõtu või määra) elu kinnitasin saea krooni `alla Kul; inimesile `ańti mua `suurduse järele kas vakaalune ehk puale vaka `alla [vilja koristada], mes üvä sul õli elädä, võta tämäle (mõisnikule) `kartulid puale vaka `alla, `einu kahe vaka `alla, rükkid kahe vaka `alla; kui vakamua vaka `alla teed linud, siis oo muailm näid Kod; siin om kuhja `alla aenamaad küll, siit saab üits kuhi `ainu; siit saab `mitma kuhja `alla `ainu, vai kuhja jagu Rak

8. (välj viisi, korda) Ilma sõa aigu käesivä Nõo vene keŕku papp ja luteri keŕku pastur Elvän tõene tõese alla koolimajan jutust ütlemän Nõo

III. prep 1. a. (millestki) allapoole, madalamassse; allpool, madalamas pää jo `alla lõunat, lõuna mööda (kella 14-16 paiku) Mar; meeste säŕk oli natuke `alla põlve Mär; tüdrukud läksid [jõkke] `piale tammi, aga poiss läks `alla tammi Ann; `ruaśke muad `alla`kalda õli saun Kod; mul onu - - tol `alla `põĺvi `küindusiva käe; [reht] küteti, aur tulli `alla pardepuole Ran b. (millegi) sisse, sees `teised on juo `alla `mulla, mina `üksi`päine ikke olen VNg; lähen linu `matma, et ligu `alla vaos, `alla vett Aud c. (millegi) lähedale, juurde tuli mere piält maha, tuli laevaga või paadiga `mäele, `alla `kalda Tõs

2. (välj suunda) päri, mööda maja `paĺka piab `alla `pääva `lasma, siis ei lähä koid `sisse Jõe; `Alla tuult oli purjuga ea `minna, `küĺge tuult sai ka veel kuidagi Pöi; lei külg on `alla tuule parras Emm; kui [võrgu] kiht`voogu ehk `alla`voogu lasen, sis jääb ilusti Rid; parved `lastakse `mõndakümmend `versta alla vett `alla Mär; obusel `kergem `alla mäge `menna Kir; `alla tuule läks kõlu ja aganas Mih; `vastu`pääva käibad kõik kruud `lahti, `alla`pääva käibad `kinni Nis; köis lähäb - - vie juoksu järel `alla vuod HMd; `peoga küliti `alla tuule Juu; puu, mis `easti `lõhki läheb, soab `alla tuult ja pääva taha `lastud Kos; sial jõepial - - siis läksid [jäätükil] `allavett kista kuhu kohe Koe; `lõime `lõnga - - `alla kää kedrasivad VMr; tie lähäb ülesse mää ja `alla mää VJg; `alla tuule lähäb ike suits Kod; kui läks `koormaga `alla mäge, siis sidus ühe ratta `kińni Lai; `alla tuule ja `piäle tuule KJn; sõ̭ss nakass kõ̭ik elu `allamäge `kiskma (ebaõnnestuma) Nõo; sõidami alla ~ peri kallast San; ku `leibä lõõgate, sõ̭ss aganaʔ `lińtseväʔ, sõ̭ss pidi `alla tuulõ `hoitma, muud́o puru lät́s `silmä Räp

3. (välj määra, hulka, suhet) vähem (kui) `alla sadat samu Jõe; Alla möödu mihed (väikesed poisid) kasigu koju; se on `alla iga, seda `kohtunek äi karista ka end Emm; kül‿tä täib vist anda jah sool `alla inna Mar; `küine panemesega `saagi allakolme inimese Vig; ma oli `alla kümmet `aastad Pär; sii on `alla naela, põle `naela `täiski mitte Juu; `alla kolme `aasta obune on sälg JõeK; ratas on nõnna `alla jala paksuti Amb; sudakaid `alla kaksteist `tolli ei `lasta `püida Trm; [hargi] vaŕs `olli nii, et parass `tõsta, `alla süllä Ran; ega paĺlu es ole toda `langa, `alla nagla `olli Nõo; `alla üte `küündre ei saaʔ; `alla `aeśta ma `kaupa ei ti̬i̬ Plv; alal nagla om Se

4. (välj aega) eel; enne ma oli ikka `alla `kooli (ei käinud veel koolis) Kse; puul on noor loom, `alla `lüpsi Ris; `alla `leerimest on plika, `peale `leerimest on tüdruk Kir

Vrd ala4, alahalõ, alale2, alali3, alas2, alle1

andma `an(d)ma üld(-me M, `andmõ Krl Har, `andmadõ Har), `anda|ma R(-maie Lüg) Sa; da-inf `anda Hi Lä Mih Khn K I Trv Hel T, `andaʔ V, `andada R SaLä, anda Sa Muh L Äks VlPõ M, andaʔ VLä Se Lut Kra; (ma) anna(n) eP eL, `annan R

1. ulatama, pakkuma; kellegi kätte(saadavusse) või kasutusse toimetama (ka söömiseks, joomiseks jne) `ansivad `toine `toisele käppä (kätt) Lüg; tule `siie mie `annan `siule omena Vai; pere`mamsel `andas toidu `väĺja, mis perele sai `tehtud Jäm; loomale piab kääst `anma (lisatoitu), väljal nii vähe `süia Khk; ma anna `soole oma ölut ka maida Mus; üks annab rihalt [rukkivihud] kätte, tene ahab parsile Lih; neĺlaba ja pühaba andeti liha [süüa] Var; anna lapsele nisa suhu, laps tahab imeda PJg; üle ukse ja üle aia ei tohi `leiba anda, siss tuleb riid - - kätt ka ei tohi üle ukse anda Saa; ole `terve molle `süia `anmast Juu; karjatselle sai oma leivakot́t `kaasa `antud `lõuneks Amb; kas nad `uostelle einad ette `ańtsid Koe; `kanga kätte `ańmine (niidepanekul lõngaotste ulatamine) Kod; anna kuradille sõŕm, võtab terve kää Plt; anna tuld piibu `piäle KJn; ku sa `kangest `kohkut, siis ei pialatsele `rinda `anme; ken aus inimene, si̬i̬ and kätte [leitud asja] Krk; ei ole eläjile midägi `anda Ran; angõ vanembide kätte si̬i̬ kiri; kanadele `anti liha `eiten võti kätte, siss enämb neele `süvvä es anda (toitsid end väljast) Puh; tolle kätte sai raha `antuss; ańd kańepi karaskiga mulle `jihvtit Nõo; ku sa üle läve annat, sõs annat tulu ja jaku ärä Krl; taalõ tulõ soodad `sisse andaʔ, vaest siss saa `terhvess Har; vahepalla andass nii `lõuna vai õdagu vahepääl; ma‿i anna˽sullõ terehkätt kah Rõu; ańni linno maš́šina ala Se; t́šukõr `oĺli `andmi tõvitsõlõ Lei; jumal`armu andass pääle patu parandamese - - tulõ śjonds jumalarmuga ni pand jumalarmu `suuhhõ Lut; kätt andma (kiriklikult) kihluma, kirikus ”lugemisel käima” keisid krikus kätt `anmas Mar

2. (kinkides, annetades, laenates jne) loovutama, teise omandusse või kasutusse siirma; millestki loobuma `Kergemb `anda kui ottada Kuu; mina küll sedä `aśja kääst `vällä ei `anna, sie lähäb omal `tarvis Lüg; `Sandid `käidi pered `müädä, siis inimised ikke `anneti mis kenegil õli Jõh; Andija tüdib, saaja äi tüdi Kaa; ei ta `eese `õigust kääst anna Mär; Egäüks mehem `võtma kui `andma Khn; vanaisa `ańdis siis pärast koha pojapojale Aud; `Ańdis oma inge kuradil (enesetapjast) Hää; ma olen ikka teistele and, kui ma `andja olin Kei; `pulmas `antakse `ańdisi Juu; kui ma mihele läksin, `ańti ema‿bolt mul lehm Pee; kas sul `täidib mulle natukene raha `anda Kad; egä si̬i̬ sõda tulemata ei jäe, mine `mine `väĺjä kodoss, anna (ohverda) oma elo Kod; akad oma tütart mehele panema, teisele ära `anma Ksi; ta ei täü raha `vällä anda Krk; kas ta om `õige, ma pääd `anda ei saa Ran; ma anni tälle `ulka `langa, aga tagasi es massa; ärä `endä `tarkust anna `tõesele Nõo; `anma ta virk om, aga `tahtma ta‿i lää; ja ańd uma vana saanikõsõ i̬i̬st elu Rõn; anna˽perse tõsõlõ sittu, eś lasõ läbi küĺgluiõ Krl; massa˽ai˽murõhtamine, ku jummaĺ ilodust ei olõ ütehn `andnuʔ; ku `kiäḱi ar˽koolõss, sõ̭ss mõśkjillõ andass `ańdit Rõu; ma `andnu˽sullõ üsägaʔ, a mul om raha kotoh; ei anna aamõtit käest Vas || anduma, sugulisse ühendusse astuma (naisest) `päiväl vanamor ei `kuule, aga `üöse `kuuleb küll. ma sohistan, `anna `mulle, siis on kõhe `kuuleb iast; Lits kes `annab, mies kes saab Lüg; poistel juba `mitmed εεd korrad `andand, kεε kεind riist (lodevate elukommetega tüdrukust) Khk; kui mina tahan ja tõene annab, muku las käiä Kod || piltl `kulbiga annetud, `molliga `võetud (vähese aruga) Lüg; ep saa akkama mette – `anti undi paśs (lasti töölt vm lahti) Vll; poolest suust (vastu tahtmist) `anma Mar; kis `käśkis `anda püksid naese `jalga (võimu naisele) Mär || (ihnsast) südä `andaks, aga käsi ei `anna VNg; ei `andand suhu egä `silmä, pala egä `pauki Lüg; Annab näpuotsast (vähe) Kaa; Naa kae ja ihnus, et ei anna teisel inimesel kibi kua piad `peksa Han; mitte mahasadanud `marja ka‿i täü tõisele anda Hls; sikke `seante, kes tõisel ei anna pala ega pu̬u̬lt; ta ei anna küüdse suurust `aśja kah, `seante kidsi; sii ei anna mitte `tingu ka kõrva veerest enne ku ta leeme `vällä lutsiss Krk; temä‿i anna mädä ka küüdse alt sulle, ta‿m nii tihnuss Puh; näpu värisevä, ku `tõesele midä annap; annab `väega veedi nigu eńgvi̬i̬rd jälle Nõo; ihne inemine - - ei anna oma näpu vahelt `pulka kah `perste `pistä Kam; kes ei anna annakust, si̬i̬ ei anna aidast kah Krl; nii sikkõ, et - - ta ei anna tõsõlõ nü̬ü̬p`nõkla kah; ta is annaʔ sullõ mitte musta küüdse väärt kah Har; anda as `siĺmä `piśtä ei suuhõ tsusada Rõu || (heldest) näpidega võtab, kamaluga annab Trm; eĺle ja `lahke, ta annass või `süäme päält ärä asja Krk; ta‿m `elde `anma, annap vai `viimätse ärä käest; mul `kalge süät ei ole, mia anna vai suutävve `pooless Nõo; `Väega˽`helde `käegaʔ, tiä `andsõ kas vai viimädse hińge takast ärʔ Urv; anna antust, murra murtust endale saadust paku teistele – T V emä ütel ike et anna `antust, murra `murtust. kui sa `tõesele annat, siss `tõese annava sulle Nõo; annaʔ `antust, murraʔ `murtust, `kaksaʔ kaksatust; anna `antust `antut, ala˽võttu `võetut Har

3. tehinguna loovutama, kellegi omandusse või kasutusse siirma a. rentima, müüma, laenama jne aleduse pärast `anneti `puole `innaga Hlj; `ansin oma `lehma `süöma `pääle VNg; vana Jaap ands `meile `eini `võlga Lüg; ema tegi `möisa metstes `eina, etr ärra einamad `andas Kaa; kala müüja tuli, antsid raha eest ja vahetasid vilja `vastu Pöi; `andvad lehma teese kätte `aastaks Kul; `aapteegist pidi iad `rohtu `antama Mär; riik annab `lainu Aud; ta `ańdis koha poole tera `peale; `ańtsin selle [maja] `väĺla (üürile) Juu; mõned `ańtsivad talud käest ära, `jät́sivad kõhad maha Pal; and talu rendi pääle `vällä Krk; ega tu̬u̬ `müüja `uupi ei anna kellekile, ta jao`viisi annap; anna mulle odavambaste, mul ei ole niipaĺlu raha; pu̬u̬l ilma ma `vaśkat ärä ei anna Nõo; ańd `kapstõid mullõ, ma˽`koiõ neli `paari sukkõ Har; ku ma osagi saasiʔ ar˽`massaʔ, vaest andasi hopõń tagasi Vas; kaupmi̬i̬ss ańd meehele tu̬u̬ hääteo i̬i̬st kotitävve rahha meelehääst Räp; tü̬ü̬d andass `vällä tetäʔ Se; `võlgu `andma Lei; poolõ `pääle (pooleterale) `andma Lut b. maksma, tasuma keväde `võeti `vilja `lainust, `anti kasudega kättä sügise Lüg; külmediga (külimituga) sai `suilistel `palka `antud Jäm; sihantse mihele‿p tohi ede anda (avanssi maksta), siis ta‿p tee änam Khk; sa pidid ju raha ka kupu `laskmese eest `anma Var; mis `ańti karjatselle, `ańti püt́t rukkid, teine odre Ann; `ańti elu`aegne paiuk Lai; mis sa mulle tasuks annad Plt; `rü̬ü̬vlele andass `rü̬ü̬vle palk Ran; nüid `antana raha palk, egäle ütele tü̬ü̬ `perrä Puh; mul ei ole midägi `söögi i̬i̬st `anda Nõo; taalõ mia palk andass, kõ̭gõ ju̬u̬ `persede; timä ańd raha mullõ veidemb tagasi ku `õiguss oĺl andaʔ mullõ Har; ei ole vald minole abiraha `annu vi̬i̬l Räp

4. a. suunama; kellegi kätte, hoolde jne toimetama, usaldama tämä on ravitsejate `uole all. `tohtrite uolest `antud Lüg; annab teise oiu ala oma raha; `andas oma `tütre `tääle naiseks Khk; Kes teise abeme ää rikkus, see `anti `kohtu `alla Pöi; tädi `ańdis mind karjatses Aud; käisin `ańtsin oma töö üle, sain `tehtud Juu; ega ta‿ss naĺla asi koa põld ikke jo, laste kätte oost `anda Pee; mea anni oma poja sepä selliss Krk; tüdär `antu sugulase kätte kasvate; egäst vallast pidi vallavanemb kaits mi̬i̬st `andma Hel; katekümne `aastani `oĺli alt `iäline, siis `anti `tälle inimese `õiguse kätte Ran; ei sedä suurõmbat [last] ma ei˽saa sullõ kaŕusõss andaʔ Har; teil ka vaja uma sõsaŕ mehele `andaʔ Se b. (hrl koos refleksiivpronoomeniga) kellegi teenistusse hakkama, alluvusse minema; kellelegi või millelegi alistuma, kellegi või millegi mõju alla sattuma on viks `tütrik, ei `anna `ennast `poiste kättä rebidä; `andas `ennast `Erra `valla `alla, läks siit `vallast `vällä Lüg; ken joomise `sisse `andand on, oma `riide ilbud joob seĺjast εε Khk; kumma `puole ma enese annan, selle `puole ma pian eale koa `andma Hag; sie mies on ennast viina kätte üle and VJg; mine tõiss surmass `piäsmä ja anna ennäss `surma Kod; nüid sa annat ennäst eluaa orjass; si̬i̬ om jumala maha jätten, ilma kätte esiennast `anden; mea nende sekkä ei eidä ennast, nende `parti ei anna Krk; ma ole tü̬ü̬ `kilda `andan ennäst Hel; ta `olli metst `väĺlä `tullu ja esi `endä miilitside kätte `annu Nõo; vana om henne `ju̬u̬mise `hu̬u̬ldõ `andanuʔ; mi ei anna hennest śaksa alaʔ, mi˽`Hitleeri ala õi˽tahaʔ Har; alla andma 1. alistuma, järele andma, vastupanu lõpetama, taganema Sõnast `alle ei `anna, minuperast kasvai kõripite kokku Jõh; Ei anna vanaduses koa `tööle `alla Han; tõene pidäb ike `alla `anma, kaks kõva kivi ei ti̬i̬ üvä jahu Kod; `vaene piäb iks rikkale `alla `anma, `vaene om rukka ru̬u̬g Nõo; naane mehele ala anna aiʔ Se 2. alla jääma, viletsam olema Tehti - - karduli jähust voi rugi püülist lögri valmis - - anna poe kliistrile alla ühtid Emm 3. alanema, tagasi tõmbuma, alla vajuma nagu pakku õts õli jäme (paistetusest), nüüd on juo `alle `andand Lüg; päräst [leivataigen] annab `alla (vajub pärast kerkimist); meri annab `alla Mar; järele, järgi andma 1. nõrgenema, raugema, vaibuma sadu `annab järele juo Lüg; ilm külmale `järge `anma Khk; töbi annab järele Käi; peab kõva talvet, ei annagi külm järäle Mär; Vahõl annab `ambavalu kupust `järge Khn; kui ise järele ei and tõbi, sisi tuli `surra JJn 2. alanema, tagasi tõmbuma vesi `löökleb tuulega, ajab `maale, annab `järge `jälle, teeb `kuiva Khk 3. lõdvemale, lahti tulema, minema või laskma; lahti hargnema; mitte vastu pidama minä en õle `jätkust järele `andand, kas munn maha; ega vikkast ise veni, nide `annab järele Lüg; see nii mäda köis, see annab `järgä Khk; Anna köit üks sutike järge Kaa; kõva sõĺm, ei anna järele Tõs; laug [lõng] annab `järgi, keerd `järgi ei anna Plt; `ankur annab järgi Ran 4. oma seisukohast, kavatsusest jne taganema, mööndusi tegema Järele ei `anna, kas `raiu vai tükkidest IisR; targem annab ikka `järge Vll; süda ei and järele, ma pidin seda teesele ütelda `soama Juu; kes järele annab, sie järjel istub Iis; ei anan järele, võta vai pia MMg; sina anna `järgi, temä om vähep, rumalep Krk; maha andma alanema, mõõnama meri on maha `andand Jäm; perra, päri andma 1. nõrgenema, raugema valu nakap nigu `perrä `anma, ei ole enämb nii ele valu Nõo; tõbi and `perrä Se 2. lõdvemale, lahti tulema või minema võrk om londin, annap `perrä Ran; mul om vana jala, ei anan `perrä, ei saa `astu nii valiste Rõn 3. oma seisukohast, kavatsusest jne taganema, mööndusi tegema mina annan `perrä, parem tükk tigedälle Kod; kes serände pehme, annap `perrä kõegile; ta om nii `kange `süämega, `kossegi ei anna `perrä Ran; latsele ei või `perrä `anda, ta nakap siss `jonni `amma Nõo; anna no uĺlilõ peri Rõu; ei annaʔ `perrä, rago nigu `rauda `vasta Plv; tagasi andma 1. nõrgenema, raugema, alanema; taanduma Omitegi hakkas haigus neh tagasi andama Kuu; külm `annab tagasi Lüg; valu jääb `soiku, annab tagasi Khk; ilm annab külmast tagasi Kei; ei anna sugugi sinu käsi tagasi (valu ei vähene) Kod 2. endisesse olekusse minema, viima külm on `kartuld näpistand, see `kartul annab tagasi (magus maitse kaob) Mus; Ein küüni pannes oli üsna kui, aga nüd oo tagasi andand, vaada et läheb palavaks veel Kaa; Ära `tömba seda köit nii tebevasti, anna vähe tagasi Rei; vikat kõba, tab tagasi anda Vig; ma ei taha viha kanda südames, ma annan ruttu tagasi Mih; [kõva vikatit] seda põletadi - - see `ańdis tagasi Ris; [heinad] on tagasi `anden `nätskess, ei saa `kuhja `vaĺmi tetä Krk 3. taganema, loobuma mena oma sönast tagasi äi anna, olen `ütlend, olen `ütlend Emm 4. alanema, mõõnama tuulega on meri loe, kui vaaks jääb, siis annab tagasi, mered `andvad tagasi Khk; meri akkab `möönma ~ tagasi `andma Rid 5. kajama Mets - - oli nii suur ja tihe naagu müür, selle sammu pärast `andas ka ääle tagasi Kaa; alkain un aĺlass kivi and eĺü tagaž́di Lei; üle andma raisku, ülekäte minema see (tüdruk) on üle annond `eese jo; üks üleannond ing, kes kedägi ei kuula Mar; ümber andma muutuma elm annab `ümber, ta lεheb solags Emm

5. (saada) võimaldama, (osaks saada) laskma, lubama; millegagi varustama; millegagi mõjustada laskma a. (objektiks hrl käändsõna) lase `alla pidi tuuld [paati] , anna `rohkem tuult Jõe; siniarakad, nied panevad ane ja kanapojad keik mokka, ei `anna `armu `kellegille Hlj; külm ei `anna `viljale `kasvu VNg; `anna sina `põllule sedä midä põld tahab, põld `annab kõhe `üeksä `vasta; sie jutt ei `anna `kuskilgi `üömaja (ei aita) Lüg; ähk annab völaga `aega (pikendav tähtaega); leeva koorus mustaks läind, palju `kuuma `andand; `siaste sai [põllule] vähä sönnigud `antud; rehele annad kaks kütti Khk; anna sa `jooni, ma kiigu Mus; Antku jumal εεd ingamist (surnust rääkides) Kaa; lehm äi anna `piima käde Jaa; `Mootur oli `kinni `kõrbend, pole `õigel ajal määret `antud Pöi; mäda puu ei anna valu mitte leva ahule Muh; anna liigendel `sooja Käi; ilm olli nii `sompus et pole näin laevale `koosi `ande Phl; tääl ike terbist `antud Mar; ei tale `anta seal `õlpu `ühti; `ańti `ruĺli ja `jälle äket et tä (muld) `peeneks läks; Anna perse pinki (istu) Mär; aeg annab arutust Han; na ea põli `antasse veel vanainimesele Mih; amet́ kõik mis `leiba annab Aud; ega ned parmud ka anna asu selle lehmale Amb; pool `pääva `ańti siis `teenijatele pühaks Ann; `rahval kõik lu̬u̬g vede siden, ku annab `lu̬u̬gu si̬i̬ ilm; anna mina juassa (lase minul joosta) lehmile järele; naene tämäle mitte uśsi asu (rahu) ep õle `annud Kod; kui tuld kivedast `antasse, siis pada `ästi keeb Äks; pannasse aod `siśse piśtakille si annab alt `õhku kuhjale Ksi; `siia `maale on tervis meil `antud SJn; ku vikat `äste säet om, sis muud ku anna `jõudu; `antke - - tekke `ruumi; ullul ja rumalal anna maad (anna järele); ilmast `ilma sõnutiv, na es anna teśtel ka rahu; ma lää `rätsepa manu `mõõtu `anme Krk; purju om tühjä, anna `rohkemp tuult pääle ~ kätte tüirist Ran; temä varast paĺlu, toda es saa jo `andiss `anda; amet kõ̭ik mes `leibä annab (ülalpidamist, sissetulekut) Nõo; Sõda om hirmus asi, jummaĺ angu˽kõrvaga kuulda, a ärgu˽`lasku siĺmil nätäʔ Urv; Anna iholõ mis iho nõud; Kolmõlõ asälõ piat tiid anma: haanä kuurmallõ, palgi perä riile ja vanalõ tütrekulõ Räp; kas śoolõ põllulõ tiʔ sitta ka olt `andnu Se; d́ummal `andaga `terrüst un öüä ikä Lei || impers (vihma- või lumesaju, ka tuule ja ilmastiku kohta) akkas pagiti lund `andama Mus; Las aga anda, `vihma lihab taris Pöi; nüid `andis `märga, nüid akkab `sündima küli teha Muh; annab ead `ilma Rid; seal põh́a all annab tugevad `vihma kohe Kse; `Andis `vihma nagu uavarrest Han; `Vaata, kudas `pilvi `vasta tuult kisub, sisi ta ilust `ilma ei taha anda Hää; küll annap vutakit (hooglikust tuulest) Ran; pilve lońdikõnõ, and paĺlo `vihma, lummõ Vas b. (objektiks da-inf; ka impers) laskma, võimaldama; võimalik olema `Annan sulle jau peräst `ingedä Kuu; nüüd `annab `niitä juo küll, on juo `täiest `kasvand; sinu pää ei `anna `sinne `mennä, akkad `enne `õksele Lüg; jumal ei `anna `ennast `pilgada Vai; mu rind ei anna εnam loulda Jäm; kui tuul külje pεεlt, kui annab purjuga kaksi pidi joosetada Khk; `kõrkad o `pehmed nagu piitsa keeled, `andvad ühna veanda Muh; õlle nõud andvad koa ikke ingäta pea `luhti mette Mar; ega lammas `rohkem ei anna `niita ku kaks `korda Kul; Võtab kust võtta annab Han; kui põld akkas `anma teha, siis `tehti küli Aud; anna leida `endele kaĺlis tervis kätte Hää; kõva südamega inime, tema sugugi ennast `murda ei anna Juu; valitsetud puu oli, kes `ańdis `piergu `kiskuda VMr; nuga peab nõnna terav olema et puu annab `vesta Kad; kruu ei anna `koŕki maha jättä, tuleb ühen `väĺjä; südä ei `annud sedä ärä üheldä Kod; kas sääl om enäp Ämmusteʔ – annab `olla, ma ei tää sääl muud nime oleva Trv; kuḿm annab venüde Hls; ega ädä ei anna äbenedä Ran; ta (naise) südä ei anna `lüvvä ja käsi ei lü̬ü̬ kah Puh; si̬i̬ om `jaksa, annap võtta Nõo; nüüd `ańti vi̬i̬l omile siĺmile nätäʔ Võn; ni `kaugu iks elä, ku `päivi elläʔ om ant Urv; ädä ei annaʔ äbende, tühi kõtt kõrgistõ Krl; ku käsil ja jalul `liiku andass, siss võit õks elläʔ Har; sul jo `andõ˽`vaĺmiʔ, ku kosilanõ tulõ, sõ̭ss anna˽minnäʔ inne Rõu; hüä mi̬i̬ĺ sai `väega, hot́ lakkõ annaʔ karadaʔ Se; annaʔ jummaĺ kõ̭kkõ mõistaʔ, ei `kõ̭ikõ tetäʔ Lut c. mingit olekut, tegevust jne võimaldama; mingiks olekuks või tegevuseks suuteline olema võib `jätkädä `inglis tappiga [palki], siis tämä enämb ühest ärä ei `anna Lüg; reha `seljatäis - - vottasid nii pikkald [heinu], kui reha `andas; kisendi kovast nii pali ku kori `ansi Vai; `veised `kargavad tuhat `nelja nii pailu kut `andvad; tald oo nakkidest lahti `andand Khk; Antku, et seda‿p juhtuks Krj; enne põln inimestel `priiust mette, päräst `anti priiks Mar; `meeste säŕk oli kitsam, nagu `riide `laius `ańdis Mär; liigetega nuga, mis `kinni `ańdis Mih; `kańdis kõik ää, mis `lahti `ańdis Tor; minul sie sõrm ei anna `sirgesse Amb; [lõpetamisel] paneme [kanga] ohjule, nõnna et annab pikemaks Tür; kui aeg `ańdis, siis kedrasid päe läbi Plt; lina `aiguve seni, ku na luu `valla annave Pst; kui koe ja vee mõlemba keeru om, siss na ei anna `kangan iluste ligi, saab kore rõevass Ran; kõnõlnuʔ, no kiiĺ anna‿iʔ ńoid sõnnu Lut || (koos ma-infinitiiviga) – R eP vie riist on `kallakal̀li, `annab `ümber menemäie; minu kiel ei `anna `ütlemä, kuda sie tuleb `üellä Lüg; ükspuine, `kange seĺjaga, `pöörma‿p anna ennast Jäm; siis nad (linad) olid niikaua leos - - kui nad `ańdsid juba `murma ennast `kat́ki Kei; ega tema ennast `paenduma anna (uhkest) Koe; aśspakk, tema annab `kierama alt VMr; juba annab `nihkuma Kod; kui on vanund ja tükkind vill, ei anna kraas `käima Plt || kokkusaamist või lähenemist võimaldama, lähedale laskma siel on pikkeld [meri] madal ja - - egä `sinne `ühtä maa ligemäss voind `andada - - et `liiga `ranna ligi ei `andand Kuu; kits ei `anna `püssimehe ette, on üks arg luom ja `erkos Lüg; metstuid ep anna nõnna elude likki mitte Muh; Vana kaśs ei annass mio `piiri Khn; reak ei anna ennast inimese sekka Juu; ta‿mm nii `uhke, ta‿i anna ligigina Nõo | id ei sie `anna enamb `endast minu `silma `alle VNg; Kus mina taga `räekida saan, kui ta‿i `anna `näulegi IisR; ära anna ennast mu `silmi Rei; oia, et sa enam ennast mu `siĺma ei anna Juu; Ku [võla] `masmise aig, es anna˽siĺmilegiʔ; tu̬u̬l ei olõ˽nätä˽`masmise mõtõtkiʔ - - ei anna˽`ńaolõginaʔ Urv; kinni, kätte andma kinni võtta laskma `juoksevad `sängi `alle `peito, ei `anna `mulle kättä (lastest); kui üvägä kinni `annab, siis on trahv `kergemb Lüg; obo ei anna `kinni Mar; aa `looma taga, ei anna kätte ega anna Juu; virutanu lehmäle takast pengiga `perrä vi̬i̬l, noh, lehm kätte es anna Nõo; tsiga anna‿i kellegi kinniʔ Se; kokku, ühte andma kokkusaamist võimaldama, endaga kokku laskma mihed `kardid neid (sõjalaevu) ja ei `tahtund `laevuega `ühte `anda Kuu; `emmä `andand kokko `tõine `tõisega, õles `menned `riidu Lüg; redutas eest ära, ei annagi kokko Pil; temä ei taha kokku anda, paep ärä i̬i̬st Krk; kudass tu naene temäga kõnelep, ta‿i anna naesega kokkugi Nõo; is `näütägi˽hennest - - is anna˽kokkugi is Har || ulatuma, küündima Jakk jäänd `kitsukaseks, ei `helmad `anna `vaelukute enämb Kuu; [võrk] äi anna sõnna [juhtmete] `kaela mitte, lühike Pöi; luuk (look) oo ää `õigun, ei anna `piäle Var; sured pikad puud mes ülese ikka `antsid puude `peale Kir; Kael pial nagu ärjal, rae nööbid anna kua änam `kinni Han; kangid olid kohe sedasi et (palju) - - ei and kerstu uks `kinni Tür; kas sie palit annab `sulle `kinni VJg; rõivass om liiäst naṕp, ei anna `ümbre Puh || piisav, küllaldane olema Jämmuselt annab möödu täis, aga pidusest jääb veel puudu Kaa; Ikka `kerge veel, äi anna `koalu käde Pöi; see on `raske asi see vist annab kaalu täis küll Juu; välja andma 1. piisav, küllaldane olema enesel ei õle `riiestki `ninda pali, et `vällä `andases Lüg; See paĺk äi anna jämmuselt välja Kaa; `Riśtisi nii pailu [kindakirjas] kudas siĺmad `väĺla annavad Hää; karva piält ańd kualu `väĺja Kod; rõivass ańd `laiusest `vällä Plv 2. kujult, omadustelt jne sobiv või kellelegi, millelegi vastav olema `vöedags üks köver puu, mes obose plaani `välja annab, laigadagse pεε ja körvad veel `senna `otsa Käi; abemega mees annab plaani `väĺla Kei; sõss `anvet moodu `vällä, ku mehel piip suhun ja naisel laits sülen Krk || (vee, õhu jm) liikumist võimaldama; läbi imbuma pane kork `peale et `luhti läbi ei anna VNg; ahi `engäb - - kui praod sies on siis `annab `luhti `vällä Lüg; mattab `inge `kinni, ei `anna `rindust läbi `tulla Jõh; vikk on kiha pεεl, koest ta `inge annab Khk; paat́ lekib, annab vett läbi Tõs; Panõ kaabõlkoi luuk `piäle, iest akkab üle `andma Khn; tegi tugeva paisu, mis mitte vett läbi ei anna Hää; neil (viiskudel) augud olid sies `ańtsid `õhku ja Amb; kuur piab olema, et annab tuule `õhku läbi Tür; puud vajovad `litso, ei anna tuld läbi, `liikta näid Kod; piip kõvast täüs topit, ei anna `enge läbi Krk; ru̬u̬ katuss ei pidänä `vihma. ru̬u̬d om kloredad, annava läbi Ran; iä `lahkõss - - and `luh́ti mano, sõ̭ss ei lõpõ˽kala ärʔ [järves] Plv; prezenta all `kauplõsõ prezent anna‿i `vihma läbi Se

6. karistusena, sunnivahendina või ergutusena osaks saada laskma; lööma, peksma; taguma, kolkima; löögiriistaga töötlema a. hüüds ans kere `pääle Kuu; rabavad rukki vihud `reie tuas `vällä, `viskavad üle `ukse `riiala, sääl siis `annetasse `vartudega `selgä `neile Lüg; Võtta `vemmel ja `anna `ninda‿t kusi kieb Jõh; tεεp killele selle `nuaga oleks `andand siis Jäm; andas körva `pihta nda‿t lärtsatas Khk; obu lööb tagant üles, annab tagumiste `kapjadega Jaa; ma annan sool `vasto `vahtlemest Käi; pingutasin `ohju ja `ańtsin obule takka Mär; [linade] rooge mõõk. sellegä peksetse ja andase Tõs; leili auru sees sai viht `pehmeks `tehtud, siis oli sellega ea `anda, peksa kere nii tuliseks et Juu; saba `alla `andma Koe; annan sulle põrna `piale Sim; `ańdis `kämliga `mööda `kõrvu Ksi; ega ta muidu ei kuule, tulep tupe `piale `anda Lai; `poeskesed ańnid kividegä; nõnna ku [hobune] tagass üles ańd, nõnna jäed mõlemad tagumased jalad `vankri õtslaada `piäle üles Kod; vaade ku ma - - `vastu `ambit anna; ma annass täl nõnda ku puru jut́t taga Krk; `kohtumaja man `ańti ike loe `järgi Hel; molli otsa pääl tõlvatedi, `anti tõlvaga kui plagsub (pesupesemisel) Ran; `anti naha `pääle, ega `vasta‿s tohi `aada; ti̬i̬b mugu `koera ja võldsip, serätsele anna `kaikaga Nõo; ma anna sulle üle kühmä Rõn; [rukki rabamisel] `ańti jäl˽`pinki `vasta, nii et pää˽säält tüve seest `vällä lät́siʔ; Mi‿sa˽lasõt latsõl nii `kirsu anna˽perse˽kuumass Urv; Anna˽tõsõlõ nii et avitass Har; ma anna sullõ suuhõ, mis sa porrat Rõu; anna˽`tallõ ihho pite; ma anna sullõ `hambehe Se b. tr `anna `vitsa tämäle, küll ta siis akkab sõna `kuulamaie Lüg; odan `utja ja `annan `siule `peksa; `andasivad - - `pussi (pussitasid) Vai; `antsi pesule natusse `nuia Khk; laba on seal kos patsud `antakse (viheldakse) Rid; kui töö põlnd easte mette, sis `anti keppi Mar; kimbust läks lina sis `rookmese alla, akati `mõõka `anma Vig; kus `tarvis `raiu, seal andeti kirvest Kse; [vihkudele] sai `varta `pihta `antud Mih; kellu kaks läksi ommiku - - rihile. vart kätte ja valu `anma Tõs; `ańtsin talle `tuupi; kui `jõulus `vihtlesid, siis `ańti `sulle `pliksu ja `plaksu `persse nõnna et, `ańti `jõulu anisi ja `neäri anisi Juu; ühe siraka sain `anda, oligi `kalpsti üle aa Kad; `kange naine teinekord `ańdis mehele tappa ka Plt; ma anni tal üte ää kõrva kiilu Krk; Maasikule ma `andsi suvel küll tappa, karja man `sinder mitte es seisä Hel; emä ańd valu, kui me sõna es kuuleme; anna latsele `irmu ja `armu; minule ańd esä puu `luśkaga serätse kõlaku, et silmist lõi tuld Nõo; ma anna sulle üte tsähvi Rõn; `lasknu - - kat́skümmend viiś `välki `andaʔ Urv; taalõ piat `malka `andma, ega taast muud́u inemist ei saaʔ; taheti ka joonikat́si `pükse `andaʔ, et tsia ubinõdõ lasi Har; sullõ `kimpu vaja `andaʔ Se || tulistama patarei·d - - `antsid `sönna `taamale tuld Ans; Paugu `andis oli jänes kää Pöi; tuid, sai testele `püśsi `anda, siis kadosid ää Lih; olass `meitel äkilene `juures olnd, olass tääl öhö põraka and Mih; tuli riista, nendege andass tuld jänestel Krk; pihta andma kõvasti töötama, [tööd] rabama anna aga `pihta [tööle], küll lähäb Mar; nigu lumi kaoss, andass põllu `teole `pihta Krl; tagant ~ takka andma kedagi tagant sundima, kiirustama; ergutama, ässitama pingutasin `ohju ja `ańtsin obule takka Mär; `talvel muutku `ańtsime vokile takka Kos; anna `jalgadele valu, anna valu takka, mine kärmemini JõeK; mina `vitsisin ikke vokile tuld taga `anda Amb; Tüü om kige paremb rohi ku süa valutess - - Mudku anna takka Hel; kas tu̬u̬ ei ole patt, ku mina luba `endäle `otsa tetä, vanatońt annab `u̬u̬gu takast, et ti̬i̬ `otsa Nõo; kül ma anna hõrru takast siss piät iks minemä Plv; annaʔ täĺle kõva käru takast, kül taa siss tü̬ü̬d tege Räp; tu om sääne kärmäss mi̬i̬śs - - and tõõsõlõ valu takast ja esi ka tege [tööd] Se

7. (hrl sg 3 p, koos da-inf) pingutust, vaeva, jõudu, aega jne nõudma; jätkuma no eks sield `Suomest `anna ige `tulla ka juba souss (sõudes) Kuu; `annab `piŋŋutada `enne kui [kivi] üles saab Hlj; `kaŋŋas pidi õlema kõva et `andas pida Lüg; Nii iad inimest `annab `otsida IisR; see eina taridus annab üsna labu `peele upita Kaa; Igavene kuhja mürakas et annab `otsa vaadata; Sügisene öö ön nii pitk et annab ösna öle ajada Pöi; tehasse üks ühessa kümme `leiba, see annab närida Muh; suure `teeni annab siit ulga moad `minna Tür; küll and `summi läbi lume Kod; kodu`kootud `riided ike annavad `kanda Plt; Tetti lina iki oma terve nuŕm maha, ańd kakku Hls; si̬i̬ aab ańd põdede kah Krk; Kari oĺl mõtsan hajuvilõ, andsõ `otsi inne ku kokku sai Urv || kõlbama, väärt olema sai södise kööringu, ät annab määleta Mus; `Sandle `möisas `andis `teenida küll Vll; kaśs ajab nii kena nuru, εt annab kuulata Krj; Sai keretääve [peksa] et annab maiguta Pöi

8. a. tekitama, põhjustama, esile kutsuma; mingi tulemuseni viima kolm lina `kiskupihu kuas `annab pihu VNg; `Viiburi tikkud, nied `andasivvad kõhe tule üless; `vilja kõlud, ei õle `tuuma sies, ei `anna `kaalu ei kedägi Lüg; ega kõik [vikatid] ei `anna üht ääld Jõh; tee `kεimine annab `sooja Khk; ölut annab verd, viin söögi isu Pha; naised `värvisid vahest viherbo koorega, `andas rugi sina `riidele Kaa; See okk annab [lõngale] `keerdu küll Pöi; päŕt annab `viimse viha umala käbadele Muh; seep ei anna sugugid `vahtu Rei; umalas annab vihatse maegu õllele Vän; köömel `anda ead söögi isu Juu; sie (armastus) piab nii iad mõnu `andma mehele ja naesele Kad; sõna saba annab sõnale teise tähenduse VJg; püśsi kukk - - lü̬ü̬b `alla ja annab plaksu; `kiissel ei `anma `rohkem jõudu, kui üle aia karata; `mäńni puu annab kõege `rohkem nõge Kod; eläjess and sammasspoolikut, kui `mü̬ü̬dä läät ja eläjess röögäts; `lahke suu annap `sõpru Krk; kõjopuu tuhk annap `nilbust - - kajo vesi om `väega kale Rõn; kel verd veidikene oĺl, nu̬u̬˽pidi alasi nõgõsõ suṕpi `sü̬ü̬mä, tu̬u̬ ańd inämb verd Urv; olgu ua vai `herne, kanõbi vai `kapsta, kõ̭iḱ `andava itu välläʔ; `ju̬u̬skjõilõ tähile and päiv `valgusõ Har; ju̬u̬ `viina, tu̬u̬ and `julgust Räp; piĺliʔ `andva helü Lut b. (küljest eraldama, levitama okkaspuu `annab sädemeid VNg; karv `annab `vällä ~ `annab `karva Lüg; silm annab tuld (tugeva äralöömise puhul) Ans; [korsten] lagub ää, annab aga peale kild aavalt ääres Pöi; ju keris nõnna `umne oo, ei anna `sooja mitte Muh; värb annab pealt ää Mar; maa oo `niiske, annab `niiskust üless Lih; tulekivi kui raiutse annab tuld Tõs; sai `muśtjas sinine [värv], see maha ei and Pär; tuamikad annavad ead `aisu `väĺja Kad; lumitand moa annab koa ivake valukuma Trm; pada annab sine, tuleb sadu Kod; se riie annab pealt ää (muudab värvi) Plt; kardulevarre annave kah rohekat `värmi Hel; siĺmäkiviga värviti `villu sinitsess, sis `oĺli nii `kińdel ja tu̬u̬ `väŕvi es anna Ran; kui liha soolane om, ega tu̬u̬ ei anna `rasva `väĺlä Nõo; keede oĺl `pehme põhjaga [maa], ańd põhja vett `väĺlä Kam; ahi and `karmu Urv; mul um sitt kurgõl all, tu̬u̬ sitt and lämmind Rõu c. tootma, saaki või toodangut võimaldama; tulu, sissetulekut, kasu tooma küll sie one üvä `rieska `loipu, sie `anda `piergu VNg; meil `mullu jäi `linnubu `ahtrast, ei `andand `ühtegi peret; nied jahud `annavad pali `leibä `vällä, nie on `kuivadettod rukkid Lüg; kakssada kolm kilo [lõhet] , kolm `kruoni kilo. noh sie juo `anda `kruonisi Vai; neĺja tahuga oder - - nee `andvad änam `järge kut kahe tahalised Khk; lammas annab `aastas kolm `villa Muh; neli `andvad, neli `kandvad, üks on parmu piits = lehm Rei; kui ea ruki oo, siis annab ikke kuus seemet Mar; Tomingate `õitsmese `aegas `tehtud küli annab ilusad linad Han; paiu - - pihelgas - - raag remmelgas annab mett Kse; vahelene leib `pandi seokst peenikest aganad, `olle `pandud [hulka], siis `andis `rohkem järele Var; talu ei anna `sisse JMd; tänavu kehv `väĺla `anmine, rukis annab vähe `väĺla VMr; mõni uassa annab [kask] `rohkem mahla Kod; keerutavad seda juttu, panevad omalt poolt `juure - - mis nisuke keerutamine annab Lai; mes tost kasu, et lehm paĺlu `piimä annab, ku‿da jalaga `ümbre lü̬ü̬b (raiskajast inimesest) Nõo; lammas and talvõĺ paari pokokõìsi; mõ̭nikõrd lehm ei˽sõõratuʔ, ei anna `piimä kätte Kan; tiiä˽paĺlu ta˽rüǵä `vällä `andnõss Har; suurõʔ `valgõ kaaraʔ - - `andvaʔ katõ kolmõ vara kassu Lut

9. a. teatavaks tegema, teatama (ka märkidega, käitumisega jne); (nähtude, tagajärgede kaudu) ilmutama; arvamust, suhtumist väljendama `kester `annab `laulu `viisi kättä, `rahvas akkavad `laulamaie Lüg; tämä `oskas igä sana pääle `vastust `anda Vai; mine anna Ansule aru (teata), et teed minnasse tegema Khk; külakubjas tuleb `käsku `andma Vll; udusireenid `andvad `siknaàli Var; `Seuke vihane - - siĺmad pärani vahib `otsa - - akkan sõnu `andma (sõimab) Hää; `praegu nad (neerud) ei anna `märki et nad `aiged on HMd; kis seda `julgeb `valge kätte `anda Hag; karjane `ańdis seal [karjamaal] pasunad [kui aeg oli lüpsma tulla] Juu; `mõisnikud nemad ei taht talupojale `õigust `anda Kos; aga ma `ańtsin `talle äid äpakaid (pilkamisest) Jür; minä ei `annud `tiädväski, et minä `ütlesin Kod; enne Türgi sõda `naksive undi pardin ulume, neile viśt iks `ańti `tundmine Hel; ku vanast pulma `oĺlivõ, siss `ańti pulma sõna (kutse) San; külävana pidi tiiu edesi `anma `rahvalõ Har; sa mullõ toona ańnidõ aadresa Se; teada andma 1. teatavaks tegema, teatama nad es taha seda tiada anda mette et muhulane nendel `tienijaks `olli Muh; annab suu sõnaga tiada Hag; eks anna `mulle kaa `tiada, kui `linna lähed Lai; ku˽sullõ mid́ä `halva sünnüss, sõ̭ss sullõ andass tu̬u̬ joʔ ette teedäʔ Rõu 2. sõimama, etteheiteid tegema annab teisele tääda, sihantsid sönu `andas tääda Khk; Ma `ańtsi talõ sedäsi tiädä, et śõttus `mieles seesäb Khn; mõista ~ tunda andma (kaudselt, ääri-veeri) teatama `ańtsin seda neile `mõista ~ mõistu tiel tiada - - ei taht just nii lausa teda `väĺla ütelda Hag; minä esin annagi ennäss `tunda (iseendast märku) Kod; võib-olla mõnele andass ka tuta, konass ta kooleb Nõo; kätte andma millestki, kellestki teatama, edasi rääkima suid-sõnu `mü̬ü̬dä andass kätte, missa tõise pääle olet kõnelnu Krk; kätte ańd ärʔ [varguse] Se; välja ~ ära ~ üles andma [millestki, kellestki] teatama; registreerima; reetma egä Uo`nurmes üksteist `vällä ei `anna, nie `onvad ühe`nõulised mehed; `niisuke kahe `kieline inimine, ei või midägi `tiedä `anda, `annab kõhe üless, `räägib `vällä Lüg; Varas varast ää ei anna Han; `peimis ja ruut läksid kiriku `juure üles `anma, `üeti `kihlama läksid Mih; kui üks ehk kaks `tińti on [teiste kalade hulgas], ei nää, aga ais annab ära HMd; siis `talle `ańti ülesse, et ta kolib mõisast `väĺla VMr; anna `vargus `väĺjä; suu `anmisegä ańd Juudas `Jeesuse ärä Kod; kellest südä täis, seda suu `andev `vällä Trv; sedä piap üless `andme, et sedäsi sa näit, sedä ei või jättä salussess Krk; `ankõ `vällä, kost tu̬u̬ jutt um `vällä tulnuʔ Rõu || avaldust, tellimust jne ametiasutusele esitama; (kohtus) edasi kaebama meil on ka `palve `sisse `annetud, kas saab `juure maad ehk Lüg; see kes teise [kohtusse] `sisse annab, on `nöudja Vll; lähvad [abiellumiseks] sooviavaldust `anma Lih; oĺl luba kuhut edesi andaʔ. siss kaavass `kuhtu `ümbre Har || ütlema, vastama, soovima (eriti tervituses, soovimistes) `andas jöudu ja teritas ka Mus; ons must siga `vastu tulnd, ep möista tere anda Pha; kes teisel vaderiks oln, see annab terit: tere vader Muh; Anna levale jätku Rei; `ańdis `mulle viel üle aa `jõudu kua Vän; ti̬i̬ aga ärä, `aiti·magi ei anda selle edess Kod; timä ańd mullõ söögi i̬i̬st suurõ tenu Har; lakkõ˽`luidsa ärʔ ja `ankõ `ait́umma Rõu; lää śjondsa manu, annam hüä päävä ~ hüvvä `päivä, timä võtt `vasta Lut b. õpetama, juhatama; ülesandeks tegema kas `annad `mulle ka `ammeti, ei õle kedägi tehä, õlen jõute Lüg; eks sa anna siis juhatust kui ma‿b `oska mette Vll; valitseja annab kubjale ette, kubjas `töölistele Aud; tükid `ańti ette ja eks ikka tähäd õpetadi koo `lastel [selgeks] HMd; õpetajaproua tuli kirjutamese `kamre ja akkas siis `töösid `anma, ikka `suĺga noppima Nis; igaühele `ańti oma pośtivahe [vilja] leigata Ann; latsele piab iks õpetust `andma; ei või amatit kätte anda (harjutada) Trv; vanast `anti mõistutada, pögsin kasvap, juurikass taga - - to‿m pähel Puh; maad `ańti vakkalõ `järgi tetäʔ Har; `ańde `plaani, kuiss maat pitäʔ Räp c. omistama, määrama sie one `toisele `kange süüd `andama, iseenese pese `puhtast VNg; seoksele asjale ma tean anda tähenduse PJg; pindad ehk vardad - - kaks nime võis `neile `anda Ann; mea ei tää, mis sel tulep vigass anda Krk; `Klaoss `ańde mullõ üte kuu [vangistust] Võn; sääräst eläjet ma ei olõ vi̬i̬l nännüʔ, taalõ ei mõista ma nimme andaʔ Har; üldäss, et vere `perrä andasõ˽priĺliʔ Vas || impers (ette) määrama kui põle surmaks `antud, käi kõik ilm läbi, tuled ikke `tervelt tagasi Pai; ku ta miu õnness om ant, sõss ma saa ta Krk; kas ta om `mulle nüid `nuhklusess `antu, et ni̬i̬ päevä nii pikäss om `pantu Rõn; ni`kaugu iks elä ku `päivi ellä om ant Urv

10. a. korraldama, esitama, ette kandma õppetaja `annab `este oma `tunni, siis `annab `kester Lüg; ni̬i̬ musta mihe `ni̬i̬gri annive `kontsert̀i Hel; śjondz lätt `altrõ manuʔ ni pidä `pallust. ni and jutust (jutlustab) Lut b. õiendama, sooritama, vastama kaks `matsi `andasime eksaà·meni ärä, `vonnid kukkusid läbi Lüg; kes es mõesta päätükke `pu̬u̬ĺba ärä `anda, `anti viis jutti `vitsu sellele Trv; eksamit `anma Räp

11. a. mingis suunas olema, asendama; mingile ajale langema, kalduma kas üks inimine ehk luom on `rasked, siis et sene aja `kõhta `annab sie [sünnitamise] aig Lüg; see pere nagu annaks `veske `kohta Jür; `ańdis nagu `Mustve `kańti Iis; asi annab senna `poole Plt b. kellegagi, millegagi sarnane olema, sarnanema, millegagi võrduma, millelegi vastama `annab emä nägo (lapsest) Lüg; tütar annab emasse Plt Vrd anduma

angerjas anger|jas eP(aŋŋer- S) Hls, anger|jass Trv Krk Ran Nõo Võn Kam Rõn, angõr|jas(s) Khn Võn San Krl Rõu Vas Se, `aŋŋer|jas Kuu Hlj Vai, g -ja; n, g angerja Krk Rõn, angõrja Se, `aŋŋerja VNg Vai

1. angerjas `aŋŋerjas `jälle pidi olema `ussi puolvend Kuu; `aŋŋerjas ei oda kui on `surrud `süötä Vai; mustad aŋŋerjad pidavad pisemad olema ning allid suuremad Khk; aŋŋerjas üks saba kεik Krj; kui meri oli plank vaga, siis nägid, kus ned angerjad olid. said selle siis ää `lüia Tõs; angõrjas nda vjõsada engegä, et südä tuksub siis kua, kui `vällä `lõikad Khn; angerjasi oli. nii tat́ised olid et kukub kää otst ää Aud; `Kuŕgjal ja Suurejõel on suured tammid, seal `püitakse angerjid. `Siuksed aead tehakse, ku suurt vett `järsku tuleb, sis angerjad lasevad ala; `peale augu·sti kuu lähäb angerjas pimedaks, sõõra`silma; `arvavad, et sut́t on angerja poeg Vän; angerjas on ju mere uśs. ku angerjas nõgeste `sisse saab, siis läheb uśsiks. angerjas käib praegu ka `randes `erne `õisi `sü̬ü̬mes ja `nu̬u̬ri magusi `läätsi Hää; ahingaga `püitakse angerjid, `enni olid pihid Ris; `Peipsis on suured angerjad, just ku puu rahnud Trm; angerjas o luama `tõugu, egä si̬i̬ ei kude, si̬i̬ ti̬i̬b pojad kõhe, kõik elosad pojad Kod; ku müristeb sis angerja laseve päält vi̬i̬ Hls; Oĺl siin jõõ̭hn üt́s siu `mu̬u̬du elläi, tu̬u̬ oĺl angõrjas. tu̬u̬ tuĺl kaʔ `ü̬ü̬selt `kastõga˽jõõ̭st `vällä ja laśk nigu˽poiss `niitü pite Rõu; mäe˽pu̬u̬lt tuuĺ, sis läävä huśsi `järve, saa paĺlo angõŕjit; a ku põh́a pu̬u̬lt om tuuĺ, sis nu angõŕja tuleva `mõtsa, saa `hussõ paĺlo Se Vrd anger, angeras, angergas, angõruss, änger, ängerjas

2. euf rästik, nõeluss nist `kirjud sarabu `karva `üitäkse angerjas Juu; `voata va angerjas `juhtub `suskama Kos

harmitama `armitama Kuu(`h-) hrv Hlj

1. kurvastama, südant valutama `harmit mield; Ei tule, ei tule viel tagasi mereld, hakkab joba `harmitama Kuu; südä `armitab sies Hlj

2. hoiatama, hirmutama `Armidin toist küll aga ei sest `ualitud `ühtä; Sie `meie `mamma onu `püüdänd alade `hoiata ku `harmita sen va `viina `vasta Kuu

1. heatahtlik, halastav; lahke, vastutulelik mois oli ikke ka `armuline, mina `laitada ei saa `moisad VNg; Kas said siis pali vai vähä, aga [pärast peksu] `errada pidi tenama, et `ninda `armuline õli ja `ninda vähä lasi `andada Jõh; `issand olga tale armuline Khk; ju tal naa armulene süda oo Muh; ta oli kohe nii armuline et lubas `mulle `anda ia palga ja `kruami viel `piale kauba VJg; si̬i̬ one armuline vaesse `piäle Kod; mea ole armuline inimene ei `kakle kellekige Krk; sina olet ka üits armuline inimene, annat mulle `süvvä ja tu̬u̬d `rohtu Nõo; pańti minno `sü̬ü̬mä, selle et ma olõ näile olnu armoline Rõu || leplik, salliv loom on koa armoline teise `vasto Mar || (emf hüüatustes) armuline jumal `oitko Mar; oi sina armuline, ka kas ike südä! TMr; oo armulõnõ aig ~ jummaĺ Krk; Oh sa armuline vägi Rõu

2. van austusepiteet härrasrahva kohta `mõisas `ööti ikka armuline ärra ja armuline roua Khk; käisin nende armuliste ärrade juures Mär; armuline rovva õli üvä Kod; vanast üteldi - - armuline ~ armulik ärra Ran Vrd armulik

3. armastatu, armsam; kallis, armas `armuline on sie `tütrik `poisile, poiss `armastab juo mittu `aastat Lüg; armulisele mõni kiriʔ Trv || siis sai naise naĺlalise, `kaasa kaalaarmulise San

eiermu eiermu Kod õis koerputke eiermu; eiermu südä one siden; lilla eiermid täis; ni̬i̬d o eiermud. marjad sul oo vi̬i̬l tulemata (halvem on veel ees) Kod Vrd häierm

eiga `eiga R(-ä) Jäm, eigä KJn; eika Se; äiga Jäm Rei

I. 1. (eitavas lauses) ei ka, samuti mitte; ja ei ega siis `üksi `kaksi ei `tohtind juo kuhugi `toise külässe `mennä ei `kiigale `eiga `tantsu Kuu; [sa] et ole süönd `eigä `süömätä; ei tämä‿i `tunne enemb valu `eigä `vaiva (surnust) Vai; Ma `üütsi sinigu, et ääl kääst ää, aga lehem äi tule äiga tule kuju Rei; liigahhuda‿i midägi eika helähhüdäʔ Se || (eelmist väidet kinnitav) sie one alasti ja `paljas inimine ei sel ole `riiet `eiga kedagi; `eiga siis sest `einast saand lehm `eiga kedagi VNg; ei pidänd kived `kinni [rüsa] `eiga midagi Vai

2. (lause või pooleli jääva mõttekäigu lõpul) `eiga [niidu-, lõikus] `massina old `kuski puol, ei `einamaal `eiga, `eiga `leikamass VNg; `lapsed `onvad `vallatumad `eiväd `kuule vanembi sana `eigä Vai

II. 1. (eitust tugevdav) ärä sure (hädalda), `eiga sa nii hädäss ole Kuu; kääd `teeväd südäme järele, `eigä südä tie `kässi järele, `eigä südä tie `kässi järele Vai; äiga se pole tösi Jäm; See räägib ja klädrab nii palju, äiga see pole üks jütt Rei; nuu ja vanast `oĺli tare ja eigä sääl kammert kõrval ei olnd KJn; eika tiiä‿i tu̬u̬d, kas tä tulõ vai ta‿i tulõʔ Se

2. (järgneb jaatav lause) jah, no aga `eigä ku `terva `paljo paned‿s ei piä [saapad] `suoja enämb Vai

Vrd ega1

heina|aeg `einä aig tuleb peräst `külvi `aiga; kasukas `seljäs südä `einä ajal Lüg; sõńnikud `veeti kaks nädalid `eńni eina`aega Rid; rukki rääk, kui ta oli eenamas, siis oli ia eena aeg Tür; `valged pliegitud `käiksed ja ikke eena aal on `valged pliegitud põlled ies VMr; `kiire eina aeg; kui vihmane, siis on vilets eina aeg Sim; vahel õli eina aeg kuu `aega, vahel `rohkem vi̬i̬l Trm; kui oja ääred `raagu jäävad [pärast suurvett]- - siis on vihmane eena aeg Pil; neli `korda saeme eenäaeg `süiä Kõp; sööge nüid `putru, leib jääss einä aass Krk Vrd haina|aig

eine eine Pha Muh Rid Mar PJg Kei Hag Ann, g `eine Jäm Khk Kaa Mär Vig Kse JJn Lai Plt Hls, eine Koe Iis; eene Sim SJn, g `eine Vig Juu Kos Kod, eene Tor; `eine Kuu hajusalt RId; p einet Ris Amb ViK Trm, ee- Ann VMr Äks (hrl partitiivis)

1. raas, pala; väike toidukogus `milla minu suus ka liha `einet on käind; Kui jumal loub `eŋŋe, siis ka `eine Lüg; voda vähä `einet `muidu südä nork Vai; ma põle mitte toidu einetkid maitsn täna Muh; ega ma nii `eineta (söömata) ei ole; üks eine oli `końti ka, muidu oli `selge liha JJn; ta (haige loom) ei võta inetki Ann; nää põle viel palga eenetki and (sugugi palka maksnud) VMr; tänä ei õle mu suun jumala eenet õllud, `leibä egä kedägi eenet ei õle `võtnud Kod; meil ei old leiva einetki Plt

2. (kerge) söögikord, oode `tousin üles `vuodest, odin `einet [hommikul] VNg; eine ehk vahepaluke se on nönda sööma vahele vötta Kaa; [söögi] vahe`aegas `tuuakse `ootist, ehk `tuuakse einet PJg; Ommiku enne keskommiku sööki võeti einet, söödi natuke Trm; vaja võtta eenet ja akata tüäle minemä Kod

3. (eitavas lauses) mitte sugugi, üldse mitte mitte `einet ei ole tühi koht (kõht); ei `kuula mitte üks `eine Kuu

helde `elde R eP(j- Var Mih) T Krl, h- Kuu V; `eĺde u Krk(-l-), San; `elle Khk Emm Rei Khn; elle Vig Kse Pär Saa Trm, g elle Rei Han Mih Hls, `elde Kir Tõs Khn Hää Kod KJn Vil Trv Krk; eĺle g `eĺde Kod Krk; helleh g `helde Se; komp ellemad KJn; (lausefoneetiliselt) `helda Kuu
1. a, s helde a. lahkelt või ohtrasti andev On old igä `heldei inimisi kes on avitand Kuu; Ei mina `kiela kui mul on, mina õlen `elde nagu `eldemari poig ~ tüttär Jõh; Sedakorda oo meitele nõnda eldest kääst (rohkesti) seda `värki `antud Kaa; Naine oli ihne aga mees oli eldekεεline Emm; elle inimene, `andis mis tal anda oli Tõs; e-e-e, elle `pruuti, saada `vaĺmis salle `pruuti (lauldud vanasti noorikut tanutades) Pär; suurte `kõrvadega inimene on `elde Rak; täma oo elle laps, elle `anma; lu̬u̬m lähäb edesi, kes annab tõesele `elde `käegä (müüb kahetsemata); `näitä tämäle `eĺdet ~ ellet kätt, õle tämä `vasta elle [siis lehm annab piima] Kod; Vanadrahvas `oĺlid paelu ellemad kui nüidsed. Kiśsi põrsa i̬i̬st raha võt́tis KJn; arva ammastege [inimene], si̬i̬ om õige elle Hls; kel `juuse otsa `vällä poole, si̬i̬ om elle Krk; `i̬i̬späne päiv olna `elde ja `ri̬i̬dine päiv olna rikass (lapse sünnist) Nõo; tõene tütär om `eldede kätega Kam; `eldet `ańdjat armastõss jummal, ja tõni inemene kah Krl; `Heldet `ańdjat armastass jummaĺ, a˽kit́si kitä õi˽`kiäki Rõu; um viil `heĺdit inemiisi Plv b. helde inimene `sitkel on `siidigi aga `eldel ei õle `elmigi `kaulas Lüg; `sitke kannab `siidi, `eldel põle mitte `elmigid `kaelas Muh; `eldel põle `elmid `kaelas, aga `sitke kannab `siidi Tor; kit́sil `kõiki küll, `eldel ei õle `elmigi kaalan; `elde perse seesäb alate märg, tämä jaab kõik ärä, ise oo ilma ku koer Kod; sikke kand `siidi, `eldel ei ole `elmigi kaalan Krk; kidsi söönä kirstust, `elde munde mulgust Puh; sitt kannap `siidi, `eldel ei ole `elmigi kaalan; `elde perse om ike ele. `eldel ei ole konagi midagi; kidsi sü̬ü̬b endä kirstust, `elde tõese mehe aedast; jagajale jäävä näpu, `elde perse like (pole riiet selga panna) Nõo c. (kombelõdvast tüdrukust) `Elde õde oli sie, kes igaühega magas IisR; Päris helde emme tüdar, äi ta pole isaste vastu eese asjadega teeb kui tinge midagid üht Kaa; kui mõni tüdrik ühe [poisi] `vasta `elde oĺli - - siss see (poiss), kelle `vasta kade, akkas kohe sõnuma SJn; [tüdrukust] kes `vasta võt́t kõ̭ik mehe, siss üteldi et, `elde anniga, laja panniga Nõo
2. hell, tundlik; lahke, sõbralik südä on ka `elde, ku kääd on `elded Vai; `elded [härga] püsut kiputasid, siis oli nii nobe; üks [härg] o `ellem, teine o tuimem Khk; kere ikke nõnna `eldeks `löödud (peksa antud) et `aitab kohe Mar; näe kui elle ta (laps) oo akkab aga `jälle `nutma Kse; Äga ellet inimest või `puutu Han; ta oli üks `elde südamega laps Ris; päris `elde meelega ~ `eldest meelest `ańdis Lai; si̬i̬ o `väege elle si̬i̬ lait́s, tõine kannats kiḱk ärä Krk; temäl om `väega `elde südä, annap kõ̭ik käest ärä Nõo; `helde hingega, tõõnõ om `väega sikõh Se
3. kärmas sie obone on `elde tagant üless `lüöma VNg; Ega tuld eldemaks saa (öeld sellele, kes kiirustab söögitegijat) Ans; mõni kui midägi one, kõhe naarab. si̬i̬ one elle `naarma; kuri kusele, paha pasale, vi̬i̬l `eldem `itkma Kod; kaanis `elde oma naeruga KJn
4. rumalake poiss oli na `elde natuke või napakas Rid
5. heldene `Heldaaig ku sinu jalg o mend `paistesse Kuu; `armas `elde `aiga vai sina oled siin VNg; `elde `Jeesus, obu on `töösti ära läind siit (laiult minema ujunud); oh sa `elde arm; `elde jee, nee kasu naised tegad `vaeseks Khk; `taevane `elde `Jeesus, nii palju Muh; Elde Essuke või vanamees surn ää; meite sõnad pannatse `kirja, oh `elde elu Han; `jelde põlastus, küll oli neid (kärbseid) aga paelu seal Mih; oi `elde jeheke, kus tä köis sii tüdrikud `sõimamas Tõs; `Elde püh, mis `riäkväd; `Elde pühä ie, `terven pani selle levä korraga `nahka; `elde pühä `ieder, sia koa ikka `allõs elus Khn; oh `elde jumal küll, näed mes näväd teeväd Kod; oi sa `elde `Jeessukõnõ, mes nüid saab Nõo; ah sa `helde hingekene Se

hell1 ell Võn, g ella spor L K I M, ellä Mar Kod Krk TLä, `ella, -ä R(h- Kuu); eĺl ?Juu, g elli Han, elle San; heĺl Har, g heĺlä (-ll-) Rõu Vas Se; komp elle- Han Ran; eld g ellä Trv
1. füüsiliselt tundlik a. külma- või valukartlik; valulik [toobri kandmine] jätt ola`päälise `helläks Kuu; kõik kõhad on `ellad ja `aiged. ei `kannata `kääga `katsuda Lüg; `ammad nii `kangeste elläd siis kui sa oled apod söönd Mar; kui paĺlu käind, siis jalad ellad Juu; sa `liiga ell `küĺma `kartma HJn; mu keha on ell ja `aige kõik VJg; obesel kaal ell, ei võta enäm `ranga `kaala; nu̬u̬r nahk oo ell ja valus. ei sua vikatid ei rehä võtta kätte Kod; kui [külm] paĺju põrutab, siis on mäda mekk juures - - `kartul on ell Lai; obene om ell, temä mitti piidsa`lü̬ü̬ki ei kannate; `amba elläss lännu, `peĺgäv `küĺmä Krk; käe om `rõiva`mõskmise `perrä elläss jäänuva; `amba igeme olliva nii ellä et, ädäld vaevald sai `süvvä Nõo; iho om ell, ei kannata `küĺmä Võn Vrd ella3 b. vähe vastupidav, purunev mehed on jüst nagu ell kana muna Juu
2. psüühiliselt tundlik, (õrna)tundeline; kergesti solvuv; hellitatud ell inimine kie sittast `asjast vihastub Lüg; üks ell inimene tohi tεtä `keegi puudutada Mar; ta on nii ell, et `talle ei tohi midagi `öölda Lai; ell lait́s om ärä ellidet Krk; ku latse `väegä ärä oedass, siss nä jäevä elläss Nõo; taa om `väega heĺl, alasi omma˽tel silmä˽vett täüs, ku˽medägi `ütlät Har
Vrd hellik, hellikäne, helläne
3. õrn, lahke; hoolitsev `ninda ell `lapsega Hlj; Isa kardetse änam kui ema, ema oo ellem Han; tal on küll ell südä nõnda‿t kohe tuleb ale mi̬i̬l `pääle Vil; näʔ ommaʔ `hińdä vahel `väega heĺläʔ Rõu Vrd ella3
4. s ?hellitatu esimäne [laps] emä hell, `keskmäne koera kell, viimäne viisopaal Kod

erkvile = erkvel1 ma‿s saa `konnegi `olla, südä om nii `erkvile kõ̭ik Rõn

hernes ernes S(h- Phl) L KPõ Iis IisK hv KLõ, spor M/ -ss/, `e- spor R(h- Kuu), ern Lüg IisR, erne VMr spor TaPõ VlPõ M, T(-eʔ San) V(h-; [h]erneʔ, herneh), `erne RId hv JõeK Äks, g `erne (`h- Kuu Phl V; -ŕ- V); pl `erned Lai; jernõ, järne, pl `jerneʔ, -õ, `järneʔ Lei; ärnes g `ärne Tõs (1. ja 2. tähendusrühma piir pole alati selge)
1. hernes a. taim; selle kasvuala `erni `pekseti `vardaga; oli `tehtu ühe`postine `aasa `ernide ja ubide jaust VNg; `erne tahab sääl `kasvada, kus on paat; uba ja ern `siuti `vihkude; `lastele ikke `üeldi ku - - `erni `käisid `süömas et näkk on `ernes Lüg; suurdele ernestele pannasse `roekad Khk; ernestel ikka veel lestad pääl Krj; `erne üva ehk tõra Rid; `ernepeletis pannasse nisude ja erneste `sisse; `väiksed `erne viiksud Vig; kanad oo `ernis Tõs; `väiksed ua ja `erni läätsäd, mis akavad alles Saa; `erned olid keik kuker`paĺli maas (maha vajunud) HMd; ilust `erned olid, nagu urvad kohe Rap; `ernel olid kärbised Ann; ku madikse pää oli tie `kõrge, siis kasvab mää puol või `künka puol parem ernes VMr; `ernetel saab `vasta `pinki kahlud ära `lüedud Sim; ernet niidetasse vikatiga, ja kistasse kua Trm; erne ei seesa, lähäb külite, kui on pisike erne Pal; `ernesse pannasse tońt `värbusid irmutata Lai; `ernile tahava kärbussa `sissi panna Trv; siga läits `erness Hls; mõtsast tuvvass kuiva `erne - - lastass [rehe all] obestel sõkku. obese viiäss ernedel pääl; `ernit tõmmati sirbi ninage üless Krk; sulase erne `oĺli sääl karjamaa veeren Ran; latse lätsivä `ernede `kõtru `sü̬ü̬mä Puh; tinav`aasta om `väega lõkane erne; vanast kakuti sirbi nõ̭naga ernet; mõnikõrd erne kah, aap kasu taka; vanast aid `olli ernet täis ja uba; Ernest ja tütrikust ei mindä putmata mü̬ü̬dä Nõo; paĺlu lakku om küllen, erne saa kõdranõ Ote; ma sei `hernen nii paĺlö `kõtro Kan; kiä `mü̬ü̬dä hernet lätt, piat õks `kaksamma paaŕ `kõtru Har; [ihne mõisnik] `andnu˽käsü et, `herne`niitjil `olku˽pulga˽suuhn; Tu̬u̬ (angerjas) oĺl käünü˽`hernehe kah, ku˽herne˽kon jõ̭õ̭ ligi trehväśs olõma - - timä oĺl söönü˽`herne `lehti ja `herne `lauku; noorõ `kuuga˽külvet herne˽naglutõdass, vana `kuuga˽külvet vaglutõdass, täüś`kuuga˽külvet kasuss kõdrinõ Rõu; herneh om jo˽`hindäkoruʔ; meil esäkotoh tet́te küll herneht paĺlo Räp; `jerneʔ pikavarõga vikadiga neidetasõ Lei; `suvvõ kasugaga, `talvõ paĺass = `herneʔ; [mängus] kahr `näütäss, kuiss latsõʔ `hernele `lätväʔ Lut || fig Tüdrukud `irnusid kohe `erneks (tõmbusid suurest naerust kõverasse) Jür; `Ernen tettu (lokkisjuukseline) Hel | (heast, muretust elust) seast elu ei oole `ernen ka, miul om ää elu Krk; No oll täl viil elu ku ernen, põlve ku põrsal Hel; mis no laisul viga, eläse˽ku `ernen Krl; Elo nigu `hernel `maśka`pinre pääl Plv; Elo niguʔ `herneh Vas b. (eri sordid: taim ja tera) `alli `ernes on suppist tehä magusamb; `valgedest `ernidest saab muidu üvä supp ka Lüg; rohelised `erned on ka Khk; iiri allid, kure kirjud `erned Rei; aĺlid `erned ja `valged `erned kievad `küpseks ja lähvad tümaks Kos; `ernid on `muste, `aĺlisid, sinisid, ja mõned päris `valged Trm; meil `kolme `tõugu `ernid: kesa `erned ja `valged `erned, aĺlid `erned ja kärbis `erned Pil; alli `erne ~ jänesesita `karva `erne; `taeva`karva sinitse `erne; kõllatse `erne; siss tulli riia `erne, suure jämme, kõllaka `valge Krk; `vaĺgit ja `aĺle `eŕnit ma näi Kam; jänese sita `erne om kirju; aĺlass erne. tol om `aĺla terä - - sinitse Ote; ma küĺvi kattõ `soŕti `herneid: `ahku `herneid ja `valgõid `herneid Har; söögi jaost omaʔ õnnõ `valgõʔ ja `haĺjaʔ `heŕneʔ; `valgõ herneh taht kõvva savi maad Räp; sińdse `herneʔ ja `valgõʔ kirivä `herne Se; suurõ˽kiriväʔ `herneʔ; suurõʔ `valgõʔ `herneʔ; vahadsõʔ `herneʔ, pandass näid `kaṕstidi `sisse ni hapatusõ `sisse; `veikuʔ `valgõʔ `herneʔ, `kõtru paĺlo, arvatass `saaksaʔ `herneʔ Lut
2. (vili) a. hernetera, -seeme; hernetoit `erned pole jound viel `lesta `sisse `kasvada Jõe; kui `surned `valvati siis `enne `keideti suur pada täis `erni. siis `anneti `kõigile `valvajatele `erni; murenda `erni; `Ernest `külvä `põhja`tuulega, [siis] kieb `erne `pehmest Lüg; ei saa `ilma `ernita `liend `keitä; [hernekülvamisel] ei `tohtind `olla siit sie `pohja tuul et s‿pidi tulema `ussitanned `erned Vai; [see, kus] `erne loodused sihes, on lestkaun Jäm; pisised `erned külitasse, suuremad pistetasse maha Khk; `ernid `poetama Muh; ube `ernid `pandi koa leenisega lekesse Mar; [supis] `ärni na vähä, et aa `ratsa obusega taga Tõs; Anikõredest `teht́i keraalused - - `kuivi `erni `pańti `sisse Hää; veeretasin `erneid [riidega kaetud kausil või taldrikul] - - ilusad `erned lükkan näpuga `väĺla, prügiprahk jääb maha Juu; ernes ei maitse juo siis enam ia, kui teda parsil kuivatakse Amb; kui ei saand [õppetükki] `selgest ehk lugetud `pańdi `ernete `piale põĺvili; ernes tuleb nii külvata et viis ernest ühe obose raua `sisse lähäb VMr; paneme [keemise ajal] äkitselt `külma vett `piale siis `erned ehmatavad lähvad tümast kohe VJg; vedu ajal on `vankri põhi vahest `ernid täis Trm; keedeti ära `erned, `pańdi `soola `piale, need olid soolaga `erned Lai; li̬i̬m oĺli `rahkjatest ernetest; `ernel naelad si̬i̬s, mis `sõukest kõvad on KJn; kupadet `erne; naglatse ja kildutse `erne; `ernit külvets, ku taevass kirivene Krk; `erne puhun om üits kandsik `leibä, ua puhun kaits kandsikut; ernet külveti `pääle päevä, et siss ei `maotanava Ran; sańt tõmmanu `erne õngu`lõ̭õ̭ri; `maotedu `erne korjati enne `leotamist `väĺlä; sääl maan om mõni `ernepõrmukene, kana om jo ullu `ernide `pääle; kui ernet külveti ehk uba, siss tetti `lõunõ tuulega, et siss saava `pehme `erne Nõo; pihu pild linna, sisask eit `eŕnit, tet́ti `eŕnit, kui sisask `laulse Kam; puhetu `erneʔ Urv; meil `keeti (keedeti) `lõunass kuivaltõ `hernõid, `pańti su̬u̬l `sisse; minevä `aestaja `oĺli˽`herne `kõrksõʔ Har; kõdritsõ˽suṕi `sisse `väŕskit `heŕnit kah; kas `hernist vai oest (ubadest) kah [tehti tampi]; [söögiks tehti] Ua˽teŕriga, `herne `su̬u̬rmidõga Rõu; ma `viśksi ka `herniid `maaha kanolõ Plv; mis kurõl viga kõŕgistaʔ ku `herne˽nõ̭na all (öeld sellele, kes toitu valib) Vas; Kes upõ ja `hernidega `leibä sööse tol lätt pää `paĺjass; hernehte `pääle oĺl üt́s tõõnõ ku̬u̬ĺ`meistre `lat́si põĺvilõ pannuʔ Räp; herneht süvväss ni upa süvväss Se; `herne külb, ku vaglaʔ tulõvaʔ `ussõ maa siäst Lut || fig `Kuivi `erni söönud (rase) Hää; Erned kindas (külmast on sõrmed konksus ja kindaots ripub tühjalt) Amb; [viska] Niguʔ `hernit `vasta `saina (tulemuseta) Rõu b. (võrdluses hernetera kujulisest moodustisest) `sassaparilad suos `kasvavad - - [pärast õitsemist kasvab] nagu ern `otsa IisR; nii pisised `tuhlid nda‿kut `erned Khk; justkui `erned `joosvad [pisarad] `silmdest `välja Muh; Nordi meres oli naa soolane vesi nagu `erni jooseb maha Aud; [tallel] mustad täpped oli sees, jüst nagu ernestega ää visatud Juu; [higitilgad] nõnnagu `erned veerevad maha Ksi; suure pisare tulev ku `erne kunagi; `mõisal rüä ku `erne (jämedateraline) Krk; ihu `oĺli `vaĺgit mädä`viĺle nigu `ernit täis Ran; [rõugevillid] nigu `erne ihu pääl; aga ku rahe om, siss joosep nigu `ernit Puh; ja kos jutt, ta `õkva nigu `ernit valass; kõnelda ta mõist, suust ju̬u̬sk `väĺlä nigu `ernit jälle Nõo; [rõugevillid] muial mädäsiʔ ärʔ, a jala talla all oĺli˽nigu musta˽`herneʔ Kan; silmäʔ `ju̬u̬skvaʔ nigu `hernit Rõu; silmä `ju̬u̬skva vett kui `heŕnit ~ `herne teŕri `vällä (pisaraist) Se
Vrd ermes
3. hernetera taoline asi või moodustis Sis `kiereti tämä (tõrvatilk) sen jahu siess, `ümmürgäsiks `herniks (tõrvapillide tegemisest) Kuu; `erned `viina `pääle `leivad `neskesed teräd justkui `erned. siis õli vett pali sies; palav on, silmnäost ajand palava `erned üles ja vett Lüg; [külm koor läks aeglaselt võiks] Siis oli niisuke `erneteraline ja rabe IisR; pesu sini natused nee `üitasse ka ernesteks; kui jahudele koid `sisse sugend, siis nad löövad `erne Khk; kui kihu imeb jääb jusku paistetuse ernes üles Kad; `lamba `herneʔ (pabulad) Lut; hernel Lüg Jõh IisR ~ hernes Saa Lai ~ hernen Trv Hls Krk hernetera taolise moodustisena, piiskadena; hernele hernetera taoliseks moodustiseks – IisR kui vesi akkab `kiemä, `üellässe - - vesi on rakkul ja vesi on `ernel Lüg; Äge ilm, `otsaedine `ernel päev `otsa; Või läheb `ernele ~ mańt on `ernele läind [võitegemisel] IisR; nõnda palav on et vesi on `ernes otsapääl Saa; igi jooseb `ernen Trv; rüäl om pää mett täis, ku tilgan puha - - `ernen otsan Krk
3. tangtõbi; tang, finn siga on `ernel, on `erne sugused munad liha sies Vai; ku˽tsial `herne omma, tu̬u̬st lihast ei˽saa medägi muudku `si̬i̬pi Har; kui südä `hernit täüs lät́s, siss `ku̬u̬li [siga] arʔ; `herneh tsiga Rõu; a no‿i olõ˽kuuluki, et t́sia˽`heŕnih ommaʔ Vas
4. hrl pl rõuged a. rõugehaigus; hv rõugevill – Kam Ote V `ernist pimedäss jäänü [vanamees] Kam; ma `poiskõsõn `põśsi `hernit - - `aasta `rińgi oĺli˽jala talla all nu̬u̬ʔ `herne˽nätäʔ Kan; mõ̭nikõrd oĺl terve˽külä `hernin; `herneʔ van ~ pokaʔ hrl Urv; nii oĺl `herneid täüś ku `tińti Har; sis ku pokkõ pandass sis ei nakaʔ `herneʔ `külge; mustaʔ `herneʔ ummaʔ `surma viiäʔ `herneʔ Rõu; `pääle `hernide tulõ muhu tõbi Plv; lät́s (jäi) `hernehe Vas; lat́s om `herneh Se; `herneʔ saava toolõ, kual olõ‿iʔ pant (pole vaktsineeritud); palõʔ ku tsiatsungõrmaʔ (`herneʔ) Lut b. kaitserõuged kui ma leeritüdrik olli, siss `panti `ernid Ote; mul om `täämbä lat́silõ `herneid `pandma mineḱ Har; kuʔ `keskmidsest koolist `vällä sai, sis `minti `hernit `pandma Rõu; `herne läävä kasuma käe päl; ku oppõ `herne `pańdjass arʔ, siss anda as sõtta Se

esi|endusi -`endusi TLä Rõn
1. iseenesest, välise tõukejõuta ei ole `kelmi pääl, aga siĺmänägemine kaob esi`endusi ärä Puh; südä valutap, esi`endusi tulep `siĺmä vesi Rõn
2. endamisi; omaette toorak - - tõestega ei kõnele, esi `endusi lähäb Ran; miä esi`endusi `mõtli, paĺlu si̬i̬ rügä võip küll `väĺlä `anda seemet; esi`endusi ti̬i̬ nigu ma jõvva Nõo
Vrd esiendast

ette3 ette R Muh L K I eL(j- Lei Lut); ede van Kuu Hlj Vai, Sa Hi van Var Tõs Khn Kod; että hv Krk; (lausefoneetiliselt) ete Vig Kir Kad Iis, ete- Kul JJn Koe Sim VJg Pal Ksi (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
I. adv
1. (välj kohta või liikumissuunda) a. (ruumiliselt) ettepoole, -otsa; eesmisse suunda, eespoolsele alale; esile, (teiste hulgast) välja Oda igä jääpiik `kaasa, jää viel nork, saad ede `katsuda Kuu; ja siis sai [püksi] `paelad `siie ette `solme `tomma VNg; veneusulised - - eidavad ristid ede Jäm; teine vötab kooguga suast läbi [lõngad] ede `vastu Khk; Emm `käskis üüda: tagu ede, esi taa! et siis akavad kured `kohti vahetama linnates Kaa; [tulusel] nii `kaugelt kut tule `valgus kumab, nii `kaugelt paistab kala ede ära Pha; üks istub ette saani koĺlu `peale Kse; Ku tahad pikka `toime tiha [kangale], siss võtad ikki trepp-trepelt kas tagant ette või i̬i̬st taha Hää; pane kangas nõnna, et kangas ette ei kasva - - et ei kasvatand teist kätt ette (üht serva pikemaks) VMr; lähäd meierile, tõene paab õmad piimad ette Kod; [kurgedele hõigatakse sügisel] ema ette, isa taha Äks; [kampsun] käis `vaakidega ette `kinni Lai; seḿm tetass eläjäle ette; ei `julge ette `astu ega kõnelde Trv; rabandus lü̬ü̬b `kangale `sisse, tõine käsi kisub ette Ote; Karulõ vald ette, kalsaʔ mahaʔ, õigaśs `mõisnik `kohtul Krl; nu̬u̬ŕ [inimene] hiit jala ette, tu̬u̬ ei˽sataʔ Vas; suurõl tabal om võĺl - - pööretäss ette; ma ati (lasksin ativõrgu) sinnäʔ ette ~ `sisse Se || teene jälle paneb mu `kõrba teist `viisi ette (üks räägib üht-, teine teistmoodi) Mih; karjalapsed ikke tegid tule ette [karjas] Juu; ette või ~ ehk taha ~ taade (ükskõik kas) rohkem või vähem, varem või hiljem õlgu `uassa ette või taha. aga ta neĺjä`kümne ümmer on; õlgu pääv ette ehk taha eks ta ike testod suab Kod; nellä`kümne `aasta `ümbre ta iks om, olgu päiv ette ehk tõene `taade Nõo; ette (ja) taha ~ taade igatepidi; kõik viimseni valmis Kodu tegi oma `lastele kõik ette-taha `valmis IisR; Mis naistel niid viga elada keik asjad tehakse ede ning taa ää Kaa; kõik tie neile kätte ~ ette ja taha VJg; ise `sõimad ette ja taha ärä; ennäss kiidäb - - ette ja taha kõneleb Kod; ti̬i̬ kõik `talle ette ja taha kätte KJn; mõestab `asja ette, tõist `taade, ei lase `endä `koskil tüssätä Nõo; kõ̭õ̭gi päädi mõist ette ja `taadõ Räp Vrd ettehe b. söögiks, joogiks (lauale, sõime jne) oluve raba on viel üvä, `tarvis `viiä sikkole ette Vai; rahi pörsastele `tuhlid ede Mus; loomad söid seda `eina küll, ei nad pole ede mette jätt Rei; `kooris ühü püt́i [piima] ää ja `ańdis kohe perele ette Mär; süödo koŕv pannakse `einu täis ja viiakse luomadel ette Ris; panen [lehmale] joogi ette JJn; õlesi jahu õllud, ma õlesin ette kannud `siale Kod; pane lehmile õle ette. `viska obestele ja lammastele kah einä ette Hel; nüit tõmmatana jah ette `kõ̭iki, `talve siss om sü̬ü̬k otsan Nõo; nüid inemise ei võta toda `sü̬ü̬ki ettegine, midä mina pidi `sü̬ü̬mä Ote; ma vali söögi `tsialõ ette Vas; [heina] kuivatame kuivast, sõ̭ss saa lemilõ (lehmadele), mis ette `pandaʔ Lei c. aiste vahele, rakkesse Vähe maad `sõitasid, obune lagunes ette ~ ies ära (tuli rakkest lahti) IisR; paned obuse ede, aad ta aiste vahele Jaa; säeb obust ette Tõs; aŕk sahk - - kaks `ärga ette KuuK; rakenda obune ette Lai; soridega `pańti obone ette KJn; `pańdive obese ette Hel; taludel `oĺli obesit [vankri] ette panna mitut Nõo; [peremees] siss lööno - - kaks obest `tiisliga ette saanile ja KodT; obõnõ väsünü nii ette ärʔ et, vai mine eiśs `vehmbrede San; nüüd panõmi˽taa varsa `vahtsõst ette Plv; `iistame obõsõ riel jette Lei d. kaitseks, varjuks; takistuseks, jalgu, tüliks jänes juoks tie `pääle ede Kuu; pues `siutasse kott `nüörigä `kinni, siis lüöb `sõlme ette Lüg; sa oled `umbest ede `juhtund Khk; aĺl udu vetab ede (nägemine jääb tuhmiks) Kär; piiru nakid torgatse ette, siis lõng ep akka pooli pealt ää varisema Muh; abokati (advokaadi) `võtsid ette Mar; ahe oli pealt `lahti, lebad ei tahtnd ää `küpseda. munutsi tuli `tehti ette; lööb nagu luku ette `kõrbesse (ei kuule hästi) Mih; `siatsin mäńni oksad ike `eesele ette - - olin ise sial taga Nis; kui sa ei oja, jumal ei saa ka `tulla kätt ette panema Amb; `viskasin selle reha jänese joosule ette Pai; sõńnik `kaśvi ette, ei `jõudnud ärä `laatada; täl ike üks asi ette tuli, et tä ei suanud `tulla Kod; pane ärä, siin putub ta mulle ette Trv; käänä pü̬ü̬r ette [ust sulgedes]; liidi sehen suur auk, `sinna vaja savi ette tõmmade Krk; täl om `aonõ aid ette tettu, et eläjä ei saa `kapstide Nõo; mes minust prilla tegijät ei ole, siss mine `sinnä ette ribelema Rõn; `poiskõsõ rõibõ pańd mullõ jala ette Har; timä käänd hobõsõga ette ti̬i̬ pääl Se; `saiõ ńääĺe jette süvä ni laǵa haud Lut
2. omale kohale või paigale (hrl esiküljel), külge (kinni) `talve `aknade `raamid on ka mädäd, `viimaks saa ettegi kogu `aknu Jõe; aja nööbid ede Jäm; se kerves vöttas kenasti tera ede [käiamisel] Mus; said sa ette aada (lõnga nõela taha); aesad pannasse adrale ette ja Muh; peiupoiss `säätas noorikule `põlle ette Pär; vanast oĺlid mulgud, kus `roekad ja lat́id ette käesid Vän; ega muido ei näin kojoda kui panin prill ette Ris; siis poisid tegime `eńdile neist (puusamblikest) suured abemed ette Amb; panen kardinad ette VMr; ilusamad särgid - - neile olid siis ilusad kirjad ette `tehtud Lai; teräśs pannasse `kirvele ette Vil; sõss (talvel vett kandes) oli kikk põll ärä karratet ette küĺmägä Trv; Kit́iga `pańti iks `aknakruudi ette Rõn; aia `värteʔ omma kidsavallõ ette `pantu Krl; kaṕi võt́i `sündü ette külʔ Rõu; naistel oĺl verevide `nü̬ü̬rega ärʔ `aetu säŕgiʔ, `aeti [varruka] suu `vi̬i̬rde, ette, `taade Plv || (muust tasapinnast) kõrgemale aja rind ede Khk; sõi omale - - kõhu ette Kos; [pärast sünnitust] mõnel jääb suur kõht ette Ksi; kel kõtt suur, ette kasunu, si̬i̬ üteldi `maokass Ran; ei noh `sihvtin poiss, ku ta vi̬i̬l rinna ette ka aab; kui sooliku om kubemede tulluva, siss aap kõ̭ik ette `puńveli Nõo
3. (välj aega) a. enne, eelnevalt, (toimuvast) varem inimene ei tia ette tuuld, aga kala tiab Kuu; kie nääb juo ette et `omme tuleb `vihma Lüg; olid selle asja pärast ede keind (altkäemaksuga mõjutanud) Khk; kes nende nime muidu `tohtis suhe vötta kui es `ütle `rohkest seda ruuva nime ede Kaa; kõik `sääti ja õpetati `taale ette Mär; `mustlased kuulutavad ette; niisugusid tähendusi oli see mees paelu ette `rääkind Mih; see oo nii ette laedetud (määratud) Aud; me `iandame `kaapsa `seemne ette ära Hää; inimese südä `näitäb ette, kui õnnetus tuleb Kod; ma `aimasin seda õnnetust juba ette Lai; ei `mõtle ette, mis ta kõneless Hel; inimene ei ole ette nii tark kui `taade Nõo; ma kõnõlõ sullõ [enne minekut] ette, mis ti piät tegemä Krl; sa˽piat egalõ `tü̬ü̬le uma aig ette `vällä `arvamma Har; üldäss õt parep õks ette kõ̭nõlda ko `perrä tõrõldaʔ; hoolikass mi̬i̬śs, hoolits ette jo arʔ Se || avansiks; lisaks, juurde `Selle mehele küll raha `enne ette [maksta] ära usu IisR; sihantse mihele‿p tohi ede anda (maksta) Khk; Eks peab peremehe kääst vaka rugisi suilisepalgast ede vetma Kaa; üks teeb teisele päeväd ette [sõnnikuveol] Mar; juut́ küsib puale `inda ette Kod; ma ole üte `aaste ette arvanu, sii olli lühep üit́s `aaste Krk; ma maśsi opõtajalõ naaśe i̬i̬st palga ette (laulatusrahast) Räp b. varem kohale või valmis isä jagas igäle ühele oma jago ette Lüg; Mina lähen ette, `tulge `teie järele IisR; Kivi ehk `kandu kaaluti, labindaga natuke `auku ette, viblas `alla Hää; ja eks `kervega tuleb ette `raiuda [sälk puulangetamisel] VJg; viib käsu ette et sel pääväl `tultse `vassa Kod; om `ti̬i̬dmine joba ette `viidu, et piäp `riśtkät̀si minemä Nõo; Surm tu̬u̬ õi˽sõ̭nna ette Rõu; `määntse kivi ette `viskat, tu̬u̬ peräh lövvät Vas; [surm] sõ̭na ańni jo ette, võt́i ar kõrva`kuuldmisõ Se || varuks, tagavaraks No siis kui nädäla `päiväd jua õli seda `manti ette `kõrjatud, `laupa siis `einaajal ehk tüäajal [tehti võid] Jõh; piab vilja `järge ede `oidma; söö siis pühapεε nädali `vastu ede Khk; oli tal vaadiga ede ostetud [õli] Vll; ma `jõudsi eile ikka päevase küli ette külida Muh; akkavad `toitu tegema ette kohe [pulmadeks] Tõs; üks talve jägu kisuti ette kohe [peerge] HJn; sul `oĺli ette kogutu, et sa saat `aasta ärä olla Rõn c. tulevikus mis taĺv ette tuleb (tuleval talvel), siis akkame `tüele Hlj; pikk ü̬ü̬ tule ette magade mudiki Krk
4. (ajaliselt, saavutuste poolest) ettepoole, kaugemale; kiiremini, mööda minä `jõudasin tämäst `einaga ette; Kie ette sai, sie tegi `ennemb [süüa] Lüg; Katsu aga veskile minnes teistest ede, siis saad rutem jahud käde Pöi; lasõ oma obo ede Khn; tagumest rattad käevad ette (öeld lapsega tüdrukust) Kad; ega `keegi ei võind oma `eega ette `minna Trm; mõni tükib õma jutuga paĺju ette, kiidäb; si̬i̬ juakseb kõhe tuuless ette Kod; iline vili lääp varalise viĺläst ette vi̬i̬l Krk; illane voonake kasvap varajatsest ette Nõo; sa lähät uma rinnaga ette lõigatõn Har; timä jälʔ juusk `mõtsa pite, lätt `puhma pite ette Lut || normaalsest kiiremaks (kellaosutitest) `meie oma [kell] kippub ette suvel Lüg; kellu keib ede. poole `tundi ede keind Khk; meil [kell] verotab küll ette jah Mar; kell on ette käind Kos; si̬i̬ (kell) käü pu̬u̬ĺ `tunni tõise kelläst ette Krk; üits kell käib ette, tõene jääb `taade Nõo; sulanõ `käändnü˽kellä ette Vas
5. kätte, tegevus- või mõjusfääri kuer käib jahi pääl, ajab jänisse ette, küttäle ette Lüg; Täna on `jälle `söuke `kohtlane ilm, võib `jälle ede `minna (väljas töötada) Pöi; [puud] `lastasse teisele ette, teine raiob oksad `jälle `vihko Mar; [pulmas] et kui laud sai pühitud, siis `vinnasid mõne `kopku ikke ette koa selle `pühkijale `pühkimese raha Vig; üks mees pani `alla, kaks naist lahutast ette [vihke rehepeksul] Aud; kärutasin `saue tegijatele ette Rap; siis `viidi [kosilastele] ette üks ja teine naisterahvas, ikke ei ole sie tedre VMr; vana inimene `tõmmas põhu tuustaku ette, raputas ilusast rehaga läbi [käsitsi rehepeksul] Trm; reheaeg ette`kiäńjä kiänäb `üstelugu ette tõesele, tõene annab aŕgiga paŕsile Kod; edimält `tu̬u̬di puttõl ette, siss ku joba siĺmä kirivä, siss `panti `veksel ette Puh; kana tahab kikast, laseb lohvikeli ette; `kohtualune kutsuti ette Nõo; piät ette (kohtusse) tulõma tu̬u̬ss aoss Plv || hoolele, karjatada, rühmana kokku `karjane vottas `värsid ja `muĺlikad, `kümme `luoma ette Hlj; Karjane vöttis omiku karja küla vahelt ede Pöi; aga nüid võta `veissed ette ja mene jälle Vig; Igaüks `laśkid oma lehmad laudast `lahti temale (karjasele) kohe ette Kei; kui kibe tü̬ü̬aig `olli, siss `panti mulle sia ja lehmä ette, ja mia oesi ka kõ̭ik iluste Nõo; nüt tõenekõrd lastass `püśsi jälle - - mina siad ette ja kodu TMr
6. käsile, tööks, teha; arutusele, kõne alla, nõuks `viimäst tuli asi ette. `tohter üttel et sinule ei `aita `prilli vägi enämb Lüg; egal oma [lõikus]rind ede `vöötud Ans; see (kohtuasi) küll nii ruttu ei tule ette Mär; Si̬i̬ (soonehöövel) võtab `kitsad jutid ette ja läheb Hää; no tükid `ańti ette ja eks ikka tähäd õpetadi ko `lastel [koolis] HMd; panid kilimitu uuest [vilja] täis, `jälle uus rind ette Trm; [kes] teeb `kurja, selle võtab ette (noomib läbi) Kod; üks kõik mis ette `pańdi (ettepanek tehti), tema oli ikke `vasta Plt; üit́s esi võets kõrrage ette Krk; si̬i̬ om `uhke nigu rikka mehe kuĺt, ei võta `kõhna emmist ette Nõo; rabe ja peru ja räpäkass obene, kes vedämist ei võta ette Ote; timä võt́t ette mõ̭nõ makõ jutu, sõ̭ss muidugu ai tu̬u̬d Vas
7. (kellegi asemel) tegema, tööle; teenistusse ruut akkas `kerjama - - võttis ühü naise omale ede Pöi; puu`meister oo kes nõnna töömehed ette võttis ja maja `kauples `eesä kää `peale Mar; näd olid saksad - - võttis omale kaks kolm tüdrikud ette Var || fig võt́i ma‿ka‿ks `õigõ `süäme ette (julguse kokku) ja lät́si `kaema Vas
8. (suhtlemisel) ühelt teisele, edasi, ära (teatama) üks siis lugi ede ja, siis olid `naaburid siel kaik `kuuldamass Kuu; juut `luiskas `soole ede Khk; ma kinnitasi taale küll et, ää reagi ette Muh; teine inimene `ütleb ette ike sõnad `palve`tundis Mar; vanad inimesed on üks tõesele `kannud ette sedä juttu; vanana paab (räägib) ette; kiidäväd poośile ette et, tule ja võta tüd́rik ärä Kod; teesele räägib teist `viisi ette KJn; ta kõnelap ette sõss tõine usub Trv; meil võletide ette, aga asi oĺl periss tõiseti Hls; sai [laul] `seĺgess, siss paarin laoleti ette opetajale Ran; nemä võldsiva, puhuva vanainimesele ette Nõo; ta aja (jutustab) sullõ ette inne, sa mugu usut Kan; ta tuĺl ette `käänmä (süüd teisele veeretama), et ta oĺl kuŕja tennüʔ Räp || (koos etteheidet välj verbiga) ta eidab mulle alati vanu `asju ette VJg; võõras `viskab emäle ette, kui laps teeb kedägi Kod; oia et sea miul midägist ette ei `ütle (heida) Krk; hauk imäle ette et, timä ollõv `tüt́rigu tütäŕ Har
9. märgiks, tähiseks; eeskujuks, prooviks kuol`mester `kirjutab tähed ette Lüg; `Kraana tegi `enne sügava `kraavi ette [põlevkivi kaevandamiseks] Jõh; teine kεib külimihe körval, vaadab kohes küli rind, pistab pulgad ede; `näitad teisele üht tööd, teed natise ede Khk; jalaga viisid jälje ede, kui külirind löppes Kär; [seinapalgil] varaga jooń ette ja `kervega `õõneks Mär; ega mud́u ei teä jo [palki] tahuda mitte, siis tahmase nööriga `tehti kriips ette Juu; `tõmma juaned ette. ju̬u̬nt `mü̬ü̬dä one üvä lõegata Kod; [hark]adraga `aeti `it́smed ette Vil; kassige tõmmats riips ette [seinapalgi varamisel]; kiḱk sai tal ette ärä näüdet Krk; `võtku esi `endäle sihk ette, kedä `mü̬ü̬dä ta lähäb Ran; Nurmõ pääl vidi jalaga `hitskmõ ette Rõu || asitõendiks `näita leping ette Muh; kuller `näitäs tõesen juaman obese kõrvad ette Kod
10. (juhuslikumalt) vastu, kätte (juhtuma, tulema jne); kasutusel (olema) on ju mittu kord ette tuld, on kala`paadid ajaned purust ja VNg; elades tuleb pailu ede Khk; `vaema on vana söna, nüid seda toleged ede Käi; teeb seda tööd, mes ette keerab Mar; tuli üks tuhin ette, `tahtis `senna `minna Mär; neid (leetreid) on nüid ikke viel, lastel ja tuleb ette KuuK; mina `korjasin põllult kõik kivid ära - - mis ette `juhtusid Trm; kõik ärä viädud, mes ette si̬i̬ kätte Kod; si̬i̬ tule sul alle `aaste peräst että Krk; meil viĺetsä aena, siin kolmess tegemist es tule ette Kam; kanaʔ savitsõsõ miä taht, miä ette nääle putuss Plv
11. meelde, mällu; kujutlusse sie `kabo·rnik `üstku tähendaks teist `aśja ka viel, aga ei tule `paergast ette Hlj; üks jutt toob teise ede Jäm; Kessele see ede tuli, et `seike asi veib tulla (öeld mingi ootamatuse puhul) Kaa; ei keerä ette `paergo Mar; ei tule ette, kuda seda `üeldi JJn; mes‿sa sedä ei tuanud ehk ei küsinud. ei tullod ettegi Kod; aga kes si on, kes seda unenägu nõnna ette toob Plt; miul es tule ette seast juttu, et ma os küsünü ta käest Krk; mul `tuĺli ka ette nigu Ülo eli oless ollu Nõo; tulõ õs tu̬u̬d ettegi et är˽`pühḱsä `kahvliʔ Rõu
12. (koos teat verbirühmaga) a. (piisavust, jätkumist, kestvust välj verbiga) leib ei lüö `kauvast ette, on värsk. vana leib lüöb `kauvemb ette Lüg; Kas eina kevadeni ede lööb vei äi Kaa; Kui raskid kehalikka töösid alati teha, sis tervis kauat ette ei löö PJg; see töö jätkub mul veel `mitmeks päävaks ette Ris; leib ei `piisa ette VJg; kui si̬i̬ toŕm läks maja südämesse. mes si̬i̬ ette lü̬ü̬b; ühe päävä perena, ei `piisa `ükski asi täl ette; nüid tuleb neid süädikid, vai siäl ette kedägi kestäb Kod; sellel ei pisu kedägi ette Krk b. (ettevaatust, tähelepanu välj verbiga) `Sengä `täüdüb edevalatada `kuida `räägid, on `oige äkkine Kuu; vahi ette, iga `kõhta ärä `juokse umb`pahka Lüg; looma `otsimise juures piab ede (hästi, hoolega) nägema, et äb lehe kaudu Khk; `vaata ette et sul õnnetust ei `juhtu Tor; `voata ikke `enne ette koa, kuhu sa lähäd ja mis‿sa teed Juu; sa ti̬i̬t iki sedä `asja ilma ette `vaatemede Krk; mes‿sä joosed nii räpäkude, ku‿sa ette ei kae Nõo; rõba [inimene] ju̬u̬sk kas `saiba `otsa, ei kaeʔ `hińdäle ette Räp
II. postp
1. (välj kohta või liikumissuunda) a. (ruumiliselt) ettepoole, -otsa; eespoolsele alale, lähedusse pime kui kott - - ei nää jala ette Lüg; see söidab nii tasa, et jalg jala ede Jäm; `pinkide `peale `istusid. `rendide ede Ans; ühekorra (vanasti) `pandi pöhk [loomade] nina ede maha Mus; mis te ukse ette kusete; päevased tembud tulavad `ööse unes su ette Muh; ta siab vεhe `korda εnnast, siis tuleb so näo ede Phl; eks sa `vaata eese ette koa `onti, et sa oma jala ää taod Mar; `vahtind enese ette Mih; ise läks `sängü, mind pani sängü ede `valvama Khn; `silme ette läks mustaks Nis; tarvispuud soab `vasta tuult ja pääva ette (päikesest läände) `lastud Kos; tuob surma ka suu ette Kad; sina alate paad mulle `ämmä ninä ette (eeskujuks) Kod; ees minu läheb tua ette KJn; ahju suu ette es panna puid Hls; et ei ole `mahtun tellede ette, kangast kudame änäp; mis sa ütte `kintsupidi läät, võta kaaŕ rinna ette; mine riida ette, võta lühiksit puid Krk; ma lää ka voki ette, naka `paklit tokutamma Võn; kae sinna aida ette trepi `laudu pääle Har; saistass jumalõ ette, vannuss Se; ḱülm veži `tuudass sanna ette Lei || lei `plaksti `õtsa ette Jõh; siis et matakas tee `vaeva mette, kui tõrvaristid `lehmdele otsa ette `tehti Muh; võta `külmä vett ja tõssa õtsa ette Kod; mugal saŕv om serände `kõvver, käänäp kõveride otsa ette; latsel keedeti (köideti) laṕp `ümbre pää - - sõĺm tetti otsa ette Nõo b. söögiks, joogiks (lauale, sõime jne) `anna `leivamurened kana ette Lüg; Ohakad `kisti viljast ää ja `toodi sigade ede Pöi; pebred korjati kokko korvi `sisse ja `viidi lammaste ette VMr; [kõlud] visati kanade ette siblida Kad; [kõrvitsakoored] anna lehmä ette Kod c. aiste vahele, rakkesse siis `pandi obosed rakke `saani ette Vai; aga poiss `panni [hobuse] omale ikka siis vedru`vankri ette Muh; pannu obuse ri̬i̬ ette Saa; mõesa ärjamehed panid ikkega ärjad suure aŕksaha ette Kos; ärg listri̬i̬ ette, ies `saŕvi Kod; `õhta tõmmati ia obune saani ette Lai; egä sa `lehmä adra ette ei pane Krk; tõese ägle ette pannass tõene obene Nõo; esä `pandnuʔ hobõsõ `vaht́siidõ ratastõ ette Rõu d. kaitseks, varjuks; takistuseks, jalgu, tüliks se pani käsi sedämodi `silmä ede, `muidu `päivä - - `paistas eledäst Vai; pane iste ukse ede, muidu ta lεheb `kinni Khk; Ooda ma lähe siia augu ede ehk siis `saame kana käde Kaa; naene tuln saunast parasast ja pand kääd `rindade ette Muh; jöö ede `panta pais Emm; ää topi `eese nina teeste ette ~ vahele Mär; lehmale `pańdi silma ette üks niisuke laud, et ta ei näind `minna Amb; kelle ette sie piaks `puutuma VMr; õige klaassepä tütär, seesäb `valge ette; vars juakseb oudo ette Kod; kui kedagi jala ette jääb, oled kuhe maas Pal; lää tõõśte ette kambertem purjuste `jalgege; turbast ai adra kaala ette Krk; plaat `panti ahju suu ette, ku `leibä küd́seti Nõo; ma `teie rohulist `aida haost karja ti̬i̬ ette Har; [kastekannul] ei˽tule˽torost vesi `vällä, looga`hiit́jä `lätvä˽`sõkla ette Rõu
2. omale kohale või paigale (hrl esiküljel), külge (kinni) pole `eese silma ede `rilli saand Khk; särgi ette `aetse rinna lapid; õle topp torgatse `leitse augu ette Muh; ja sedä (sakilist paela) `aeti noorde meestele särgi `rõnde ette Mar; [äkkel] niisa·ma kui `vankri ette panid aisad Trm; sammetid `pańdi [jaki] `rinde ette kua Lai; riiv käib ukse ette KJn; ta pańd `kardina ka akande ette Nõo; kraań käänetse aami ette San; mi˽`väikene `preili pańd ka jo prośsi rinna ette Har
3. (välj aega) a. enne, eelnevalt, (toimuvast) varem kui tuli suur pöllu `kordamine - - rugide (rukkikülvi) ette Ans; eenaaja ette, siis oli naestel suur särgi `õmlus Kul; tuulispask nagu tuule keerod - - vaest ilma `muutmiste ete Kir; sie oli jõulu ette Kse; `Kapsad `võeti lume ette aeast ää Kei; [lehmal] `lüpsma tulemise ette siis tuleb piim nisasse Ann b. (teat aeg) tagasi kahe `aasta ette oli mul suur õnnetus; ühe nella`kümne `aasta ette Ris; kaheksa`kümne `aasta ette siis tema oli juo ikke, ilus leib KuuK
4. asemel, kellenagi või millenagi siis (alguses) nied kardulid olid nii iad aśjad et nied olid piima ja liha ette [supis] KuuK; ma olin kaheteist`kümme `aastane, jäin sulase ette VMr; [sõrmkindad] kel õlid sõlmed sies, siis sie õli kahe poari kinnaste ette Kad; ma sedä innass ei `arvagi ~ inna ette ei `arva Krk; Vanast reheahjun kütseti kaale kah mes läits kah söögi ette Nõo; arvaśs tu̬u̬d tävve ette Plv || (kellegi, millegi) võrra, väärt, (kellegagi, millegagi) võrdselt, sama palju tieb ikke mihe ette tüed Hlj; See joob `mitme mehe ette; See viab obuse ette (hobusega võrdselt) Han; lehm ei anna mitte kitse ette `piima VJg; mis‿sa padrad või paterdad või vaterdad. need käivad kõik ühe inna ette (on samaväärsed sõnad) Plt
5. tasuks, katteks; vastu, väärtuses keik läks `inna (raha) ette, ega `raisku mend midagi [hülgest] Jõe; kus nad `viĺja `muidu `saivad, `silkude ette vahetasivad Hlj; `kuolis kui sai `käia, siis ikke `tuodi koppika ette `krihvlisi VNg; ei `maksand kedägi, sain `aituma ette `tõise kääst Lüg; kolm `päivä nädälas pidid `mõisale tüöd tegema `rendi ette Jõh; tegid `mõisa `päivi selle (popsikoha) ete Kir; suur tänu sööma ette Ris; kiriku juurest jägati jahu, selle ette käisid karja tied `täitmas HJn; ema `ośtis raha ette ka `piima JJn; ikke pidi et sa lieris olid ikke selle ette `maksma Kad; turu oor laseb kõigiga raha ette Plt; tü̬ü̬ arvati reńdi ette [mõisas] Räp
6. kätte, tegevus- või mõjusfääri; käeulatusse Peremes lükkäs `silgunappa sulase ette; kits ei `anna `püssimehe ette Lüg; Peab ikka vihma ede minema Pöi; kui korikad `välja jätad koi`valge ette, siis oo lapsel koi viga; siis `toodi vars rehalt `valge ette Muh; seda `juhtob ka elo`aeges, et inimene tole ede jεεb Käi; ei tä võta mette `miskid `asja inge ette (ei söö midagi) Mar; panime pääva ette (päikesepaistele) veed `sooja Kse; naelane ahvenas `juhtund not́i ette Vän; `Öeldi `jälle nõnda mõistu [rasedast], nägu laste kõrvade ette ei tahetu lausa `kõike `väĺla `rääkida Hää; vesi ei piä surma`ohvrid õma ette `võtma - - ajab `kalda piäle; si̬i̬ asi tuleb ike ühekõrra - - ilma ette (inimeste teada) Kod; ein `oĺli nii `veike et mitte vikäti ette käsitsi ei akandki KJn; villa kadsad tullive masine alt `vällä ennegu na `ketruse ette lääve Pst; no om küll irmuss, kes laste ette tuld jätäp ehk tikku Puh || hoolele, karjatada ajad oma loomad omigu `väĺlä, karjatse ete Vig; ennembide suur külä kari käis ütte kokku, üte karjusse ette Ran || kõrvu, teada naise jütt läin `viimaks `möisa härra ette Phl; [kaevati] rehepapp viib `viĺla sialt. jutud läin ärra ette Nis; viimaks läin sie asi `keisri ette juo JõeK; kannab kõik ilma inimeste ette KJn
7. (kellegi) poole, lähedusse (jutule, asjaõienduseks jne); kellelegi (rääkima, teatama jne) siis `kutsuti kohe mehed `sinne `kohtu ette VNg; sis saadeti meid arsti ede Ans; ta tulli oma äda mu ette alisema Muh; `lapsi `viidi sõna lugema kiriku ärra ette Kse; [õpetati] ku `kohto ette minevä, siis vaadata `kohtokuĺli `piäle Kod; esi ta kõneless miu ehen, lää tõise ette kõneless et mea kõneli; senikava ku suure koolini pidiv latse ku̬u̬ĺ`meistre ette lugeme mineme Krk; kutsub koolust pääst vi̬i̬l `kohtu ette Nõo; pomisõss `eńde ette Krl; üteĺ, et ku ma lät́si opõtaja ette, siss ma võt́i raamadu `piiu henne siĺmä manu Har || alluvusse `suata `ämmä ette kui ämm on `alles Lüg; siis ma jäi venna ette (teenistusse) Tõs; tulin `võera ette [teenima] PJg
8. pärast, tõttu; (teat) põhjusel; (kellegi, millegi) suhtes (hoolitsema, mõtlema jne) `ennevanast õppetajad palusivad ja lugesivad `kantslist `ilma `süüta `vangide ette Lüg; ega minu ette põle `karta, et ma nurisema akka; mis sa Manni ette `õhkad; kevade `olli `kange külm, siis `olli selle ette `karjumine Muh; küll mul oli `kange irm selle asja ette Ris; nää `vaeva ja jüst oma kõhu ette Juu; selle ette et nad `vasta akkasid pekseti kiriku `pośtis HJn; aga ma sain selle ette õletata et õige `aitas Kad; `ükski vana inimese ette u̬u̬lt ei kanna; suur muretsus selle aśja ette Kod; ommendse päeva ette ärä muretsa Trv; oolitse talve ette kah Krk; temä ommenitse päevä ette ei `mõtle Nõo || jaoks, tarvis noored inimesed põle jõun selle ette muretseda (lapsele riideid enne sündimist) Muh; vahel tüdrikid `üeldässe, vaĺmissab vana aja ette - - ku naesess suab, siis one täl vana aja ette vaĺmisset Kod
9. (saavutuste poolest) mööda, kaugemale virk poiss `koolis, lähäb teeste ette oma õppimistega Mär
10. ise enese ede (päralt) olemine – pole teistega segamini Khk; Nee (vindid) on `eese ede `söuksed vagusi linnud Pöi; üks niesukene nohik miest, enese ette (omaette) ta pusib Sim; käib nagu koi ise enese ette. ei laasu sõnagi Kod
III. prep (ruumiliselt) ettepoole üteldi vanast et, regi lääb ette obest, jõõrastab Nõo

ihu1 ihu üld (iho; eho Mar Se; jiho Lut) (1. ja 2. tähenduse piir pole alati selge)
1. keha, -ehitus; ant hing a. keha, kere Las nie `karklevad kel ihu `elpu täüs ja kere `kerge Kuu; `aigus lüöb ihu Lüg; männi kasudest `tehti patti - - keige ihuga (üleni) vöis ka `sisse `menna; naiste kasugad [on] ihu `moodi änam kut meestel Jäm; see on nii `peenise kebja ihuga Khk; Kui ing akkas ihust ää minema siis `pöörti inimene seliti; ihu on `aige, väriseb `ühte `jooni Krj; Ajas vanal ihu imelikuks (tekitas vanamehes sugutungi) Pöi; surm `öetse ikka lisemal olavad kut säŕk ihu peal; ma tahaksi `sooja ihu `soaja (sugutungi rahuldada) Muh; ihu nii `raske kõik kohad nii väsind Mar; ega siiss eńg ukka lähä, kui ihu arida saab (öeld peksust) Mih; üle ihu käis kohe jume Sim; kuuled õnnetuse `aśja - - siis nagu ihuss käib läbi Kod; üle ihu kõik valutab, kõik ihu on äda täis Ksi; korbi ihuga obone KJn; temä oid oma ihu - - temä ei taha oma ihu vaevade mitte, ta ku ojoss tü̬ü̬ man; ku värin üle ihu lääp, siss surm `mõ̭õ̭tvet avva aset; miul käis ihust luiest värin läbi; ma magasi väsümise ihu si̬i̬st `vällä nüid Krk; kaku sõna`jalgu ja mässi `ümbre ihu [kui ristluud valutavad] Ran; kae `jalgu sehen ei ole nii paĺlu `võimu, et ihu üless tu̬u̬b; ame om ligi ihu, surm vi̬i̬l ligembäl; vanainimese `ütlivä, ku näil jäi vü̬ü̬ `vü̬ü̬le `keitmädä, et ihu om nigu `valla; ma‿i saa sannan `kuiki kavva olla, ihu lääb nõrgass; kõ̭iḱ temä ihuvoŕm ja nägu, kõ̭iḱ `oĺli nii iluss; `põrsa `süńduva kõ̭ik `paĺla ihudega, es ole `karvu säĺlän Nõo; nätäl `aigu vi̬i̬l tu `erne supi imu `tuĺli ihu `siśse Kam; poisi `vaht́va varikusta, kośjamehe kuusikusta, kas om ihule iluse rhvl San; iho om ni rammõtu ja väsünüʔ Kan; ta om laja ihugõ – laja sälläge, laja tuharõʔ, lajaʔ `nimmeʔ; `hinde ihu, tõsõ hilbuʔ Krl; lihm pańd uma ihu `rõuku Har; imä õ̭ńniśt minno iho ja hińge poolõst; Uma hamõʔ um õ̭ks umalõ ihulõ kõ̭gõ lähemb Rõu; vanast tet́ti kõ̭iḱ käśsiga `rohkõp - - kõ̭iḱ tet́ti uma ihogaʔ (ihurammuga); ülevält oĺl särk iho pite; taa hamõh om läḿmi ja ihho ligi Plv; taa `kuldo sullõ nigu kamśs ihho pit́i (parastavalt); anna˽`tallõ ihho pite (anna peksa); piḱä ihoga mi̬i̬śs kui rügä olõ konn; suuŕ iho ku hobõsõl; eho saĺli‿iʔ, rinnaʔ saĺli‿iʔ [suitsu] Se b. fig (väidet tugevdavalt) Täna sai pääva otsa loogu veetud (võetud), nõnda et ihu-ing armas sehes Kaa; kus sa lähäd oma iho engega Tõs; Tuul leikab ju ihust-ingest läbi; ära minegi Jür; kisendä kas ińg ihoss jäägu Kod; oless ma ihust eńgest (üldse) `mõistnu aemata, et tä serände suli om Nõo; lät́t `põrguhe kõ̭õ̭ iho hingegaʔ Vas; timä ar tuńnistass kõ̭õ̭ uma eho-hinge päält; oh sa eho-hingekene, oh sa `taiva tuvikene (sandi tänu) Se; ihu (ja) hingega, ihul(t) hingel(t), ihust (ja) hingest jne kõigest väest, innukalt; täielikult Mes sa siel nii ihust `hingest tied, ei ole `aiga `süömägi `tulla Kuu; tien ihu ja `eŋŋe puold tüöd Lüg; Ma joosi küll otse ihust iŋŋest Kaa; `püiab ihu hinge `vasta Rei; on aśsa `juures ihu ja ingega, süle ja seĺlaga Tor; tegi kõegest ihust ja ingest tööd Kos; Ihu ingega oiab kinni (kadedast inimesest) Trm; kisendäb kõhe iho ingegä; minä saen `vandu iho inge pualess Kod; ma avitess kige ihu ja hingega tedä; ihuld engeld püünäb tüdrukut Trv; sellel ma os lännu ihul engel Krk; ihust ja eńgest oless `tahtnu Ran; küll om suur tuul, puu ka kõ̭ik värisevä kõigest ihust ja eńgest Nõo; teḱk tu̬u̬d tü̬ü̬d `vaesõkõnõ kõ̭gõ ihuhingegaʔ Har c. sõim `saatana ihu eng Hää; Kuradi iho Võn; oh sa kuradi `saadani iho hing Plv; Oh saʔ igäväne nuheldava iho (oh sa mait) Vas; Üĺdäss õt oh sa jäḿme iho, kuʔ tahetass tõist pahandaʔ Se
2. keha välispind, nahk; nahaalune lihaosa Kävin `ehtul `saunas, sai `jälle ihu `puhtaks Kuu; `õrnas ja paha ihu, kärn ja kõik akkab `mulle `külge Lüg; vedel liha ehk vedel ihu Jõh; nii `valge ihuga inimine Ans; `veise ihu nii märg Khk; rons on latika `moodi, `koltse ihuga Vll; `Vassil võttis vana `pinsaki, aga teised läksid - - ihu väel (palja ülakehaga); `varsti võib ihu `väele tõmmata [sooja ilmaga] Muh; soe särk oo ikka ea õdos `panna iho `peale Kul; roosi `aigus seesab ihuga ühe`tassa Kse; Särk sihes ~ all, ihu pial = küünal Han; [pärast pesu] `lamba ihu läks laarise ja; nahk ja ihu `õhkab, kui määritse õliga Tõs; nii kaltsased `riided, et paljas ihu paistab Ris; ihu kipitab ja kiheleb Kei; [põlevast majast] mees sai ingega `väĺla, aga ihu oli põlend Ann; (elitingil( siis `aitab viel kui tule `rauda `raiuda, nii et sädemed läksid rinna piale kohe ihu piale VMr; nõel `torkas ihusse Iis; ihu `järsku kuevab ja kadub ärä Kod; inimesel on ihu, loomal `üeldasse iki liha Ksi; käsa `puhtaks ei saa, nigu ihu `sisse läheb [mustus] Plt; suur ihu seĺlas, reśsib `jalgel ka `pääle Vil; sigu om ka `pehme lõdva ihuge Krk; küĺm nakass, ihu `oĺli kõik kananahan; kui ta kõvaste sü̬ü̬p, tulep ihu ka `säĺgä Ran; kae minul läits sääl joba likess ihu minekiga Puh; kõ̭ik ta puusa ja ihu värisi säĺlän, ku‿ta `kõńse, ta‿lli nii liha täis; noorel kuul ei massa `sanna minnä, ihu nakap `süitmä; mõni ti̬i̬b tü̬ü̬d, nigu igi joosep ihu `mü̬ü̬dä maha; täl ei ole `õiget rõevastegi säĺlän, tüḱk ihu, tõene `ilpu Nõo; pahepäädi – ligi ihud tu̬u̬ pu̬u̬ĺ Kam; nu̬u̬ kriim`pääga [lamba] nu̬u̬ läävä edesi ja, `piävä ihu kah Rõn; meil umma˽ni `hirmsa kiholasõʔ, kõ̭iḱ ihu um ar˽pant Rõu; Täl rassõ iho (liiga paks), jõvva‿i inämb tü̬ü̬d tetä Räp; iho libisess säläh nigu haava leht́, kui midä `hirmut; kõhnal mehel olõ‿i mänestki ihho; virgal hobõsõl jala˽hanguh, laisal iho säläh Se
3. (keha sisemus) a. kõht keik aas [loom] ihuse, mis sa tale ede `antsid Khk; joo see ölut veel ihuse Vll; See piim juba ihus Pöi; Sie suutäüs `viina läks `terven ihus(s)õ Khn; ammut́ `hindäl iho täüś Kan; pasandõss nii et ti̬i̬ takan – vana ihu iks päsess (kõht lahti) Krl; t́sia laŕbeva nii uma iho täüs Plv b. emakas, üsk kas piap siis mi̬i̬s olema `armsamb ku mul ihust `süńdenu laits Puh; niipaĺlo oĺli˽`põrsa rammuh seeh, et maha as iḿmise ihost `vällä tulõma Vas; nigu latsõ `aigu, sis tulõva `sääntse kińnitüse, ku eho tulõ `vällä Se c. soolikas; pärasool iho käüse `vällä – tu perss-soolik tulõ `vällä takast; nakaśs iho `vällä `käümä - - `naate kala`kliime `sü̬ü̬tmä. vanarahvaśs arstõva – käänete `katla kummalõ - - ja `persega sinnä pääle `istma. [või] ägeĺ jäl põha poolõ `kaartõ ala, ossõga ala, siss ägli pääle `istma Se; jiho tulõ `ussõ, kiä lätt tuulõ `pääle sitalõ Lut
4. koorealune sisuosa; viljaliha; niin, mähk lepp on nii punase ihuga Khk; [kase] ihoga parandasse `katkised aabad `terbeks Mar; viinapunased kartulid [olid] kollase ihuga JJn; kesä (kartulisort) om päält `valge, kõllatse ihudege Hls; seene ihu [jääb järele] ku jala alt ärä võtat; miu arust si̬i̬ õun om lahepe ihuge. piŕn om tehepe ihuge; su̬u̬ kuuse om lülütse ja kõva ihuge; [puu] sisimin küĺg kutsuti koore ihu Krk; oodenvaldi om - - `sińkjä koorega ja kõllatse ihuga Ran; aga suurdel [õuntel] om südä `väike, saab ihu paĺlu Nõo

iiveldama iiveldama S(h- Phl) Mar Rak VJg Plt, `ii- Hlj Lüg/-mma/ Jäm; `iiveldämä Kuu, -mmä Vai
1. iiveldust tundma või tekitama; pööritama, oksele ajama `Süämest ottab `iiveldämä Kuu; süda `iiveldab, `kangest `rasvane toit kohe, ajab `iiveldama Hlj; `vatsa on nii tühi, et südä `iiveldä; süda lüöb `iiveldämmä; südänd `iiveldä Vai; `raipe ais ajas üsna iiveldama Krj; südame alt naa iiveldab Muh; Mo rünna all iiveldab nii `kangesti Rei; südame pεεl hiiveldab Phl; aab ühnä südäme iiveldama `sesse Mar; süda iiveldab, ajab oksele ja paha `olla Plt Vrd iivendama1, ääveldama
2. tuikama, valutama – Kuu Lüg Vrd iivendama1

inutama inutama R(-o-; -mma) KuuK Kad Iis, `inn- VNg
1. inetama, rikkuma, määrima sie inutab rüsa ära Jõe; Viletsä `värvigä inudid oma `sieligu ärä; `Ilma `polleta inut `riided `ninda ärä [võrkude päästmisel] Kuu; `niitis karvase `kuare, inutas teśtegi tüe ära Kad
2. tülgastust või iiveldust tekitama või tundma sie süöb kohe `ninda rumalast et kohe inutab VNg; Mõni `solgotas `nindä `süiä tehä, et ajas inutamma; `aiseb `ninda, et paneb inutamma Lüg; `poiga `nuuska `nennä ja nattane nenä inota; miu südä inota Vai; nõnna on sie supp ära inutand (tüüdanud), et ei taha nähagi Iis || söögilauas ropendama – IisR
3. häbistama; laitma, halvustama ta inutab teist ilma `asjata Jõe; Ei sie `uoli enämb inutamisest egä ävästämisest; oh sina inudu! küll see inut Kuu; Peigmehe poolt [saaja]naised kiitnud peigmeest, inutanud pruuti Hlj

hirm irm g irmu (-o) Sa Muh L K I eL(h- V); `irm|(u) g -u R(h- Kuu); erm g ermu (-o) Hi(h- Phl) Mar Nis Juu Kos; jõrm g jõrmu Khn (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. hirm a. suur kartus, pelg, hirmutunne irm oli küll nahas, aga läbi tulime [surnuaiast] Hlj; `Ninda `irmul, et `silmad pialuust `välja tulemas IisR; jänükse `irmu sai ka `otsa Vai; Mool oli nahavahe irmu täis Jäm; üks jooseb ees, sellel tuline irm taga; joonud mehed vannuvad, üsna öud-irm kuulda; mis see sedavisi (nael, kergelt lüües) `sisse leheb, külab see `rohkem `irmu (jõudu) tahab; undil on üheksma mehe irm, ning ühe mehe jöud Khk; Undil olnd kohe `sõuke irm `juures (hunti pidi kartma) Pöi; ega [või] taha naeru irmuga (naljalt) kokku `menna Muh; Noore ärja viludamene läks üsna `kerge ermuga (vaevaga) Emm; Pole sool sest `ermu `ühtid vetta (karta) Rei; ja siiss üks kuusk hakkas ta `seltsis `käima. ja see tegi mihele `hermu Phl; nii `kange erm südämes ehk naha sees Mar; Irmul oo suured silmad Han; Jõrmuga pannassõ kõik aśjad ää tegema Khn; näĺla irm oo kustutud (sai süüa) Aud; välgud sähvivad üle `taeva, aeab pimedas kohe irmu `peale Vän; tei nõnda irmul (kohutas ära) Saa; nüid sol on erm `nahkas. madjakast sa soad Juu; ma olin nagu irmu sies, ei saand `mindud Amb; nii suur irm kõhe, et ihu karvad tõusevad `püsti Iis; tapetud inimese maja, si̬i̬ ti̬i̬b tämä `silmi `irmu; tuleb nõnna areldi ja irmon, `pelglik ja irmon; sedä `irmugi ei õle, et rannan `aega viidab; nüid on tal irm `persen, vaŕjotab ennäss Kod; irmu äratav asi Plt; irmu päräst akasid kõik ihu karvad värisemä KJn; nõnda `seande irmuväärd jutt ja kõne Trv; ku kondsa kobisive, nõnda irm olli püksin; irm lää tagasi (ei jää ehmatusest haigeks), ku uvvest `irmude saat; nahk `irmu täis Krk; aga mul tulli nüid irm `pääle Hel; ta periss värisi irmust; kui midägi `alba oled tennu, ehk `peĺgäd, siss om süd́ä irmun; poesil tolle `kange irmuga `rohkemp püksin ku kõtun; ku puĺl `säĺgä `tormab, siss tunneb egä üits `irmu Ran; poig läits ulluss, tütär läits ulluss, oh sedä `irmu ja ikku; [ta] laśk `endä püssiga maha, mul olli tu̬u̬ püssiirm siss `süämen; `talve soe unnassiva, küll `mulle `olli irm; `Linda `vasta ei ole `irmu midägi; poiss `oĺle säädse nädälit tolle irmu pääle `aige; küll röögib jäledäde, `õkva irmu aap `nahka; ma ti̬i̬ `kirpele `irmu Nõo; naisõʔ löönüvä `hirmu, et üt́s kropin oĺl Kan; ei joua˽nuidõ `hirmõga `kõrda saiaʔ; naanõ lännü `hirmu, `naksi `peĺgämmä Har; voonakõsõ oĺli `hirmu täüś; mul oĺl hirm nii suuŕ, ma värisi ku haava leht; ma jäi `hirmu (kartsin) `väegaʔ; Naaśõʔ oĺliʔ õ̭ks hirmuhn ja `julgu õs `maadaʔ; ma˽tope `sanna haina `tuusta, hirmu all et, mõ̭ni näǵe Rõu; a midägi es avidaʔ, hirmust `valla saa as; täl oĺl vereh sääne hirm et, tedä tuldass `tapma; [mul] om jäl˽peĺg otsah, a˽timä om kõ̭gõ tu̬u̬ hirmu seeh Vas; sa hot́ jänese `mu̬u̬do mineʔ `kargama, nii lät́s iho `hirmo täüs; hamõhke säläh habisõss ku haavaleht́ suurõ hirmuga; jumala hirm. hirm om jumalaga kiusada; kikass and kanalõ `hirmu (kabistab kana) Se || hirmutamine see oli ainult `rahva irmuks Pha; aga karistuss `oĺli suuremb [süüst], tõestele irmuss Ran b. hirmus, kohutav; ebameeldiv `Ninda se päss `räisib siel `paulass kohe, et hirm valatada Kuu; küll sääl `metsa `nurgas voib ka `irmu elädä Vai; Otse irm oli `vaata, kudas `kärpsed ludrisid sööma `juures Khk; tööd o nii palju et irm o Muh; poleks ma mette εεld teind, aga asi läks jo ermuks Käi; oĺ hirm viin Se
2. hirmuõhkkond a. hirmuvalitsus; kurjus siin `täüdüs `olla `moisa `hirmu all Kuu; `Lapsele `anna `irmu ja `anna `armu, `ongi [kasvatus]õppetus ja kõik IisR; pole isa `irmu ning ema `armu (kodust kasvatust) saand; küll ma ta irmu (distsipliini) ala pane Khk; Noor kukk oo vana kuke irmualune Kaa; jumal `näitab `irmu ja annab `armu koa Muh; laps tahab [kasvatamisel] armu änam kut ermu Emm; Arm `aitab änam kui irm Han; mies on naese irmu all Ris; minu isa oli vali mies - - mina `kartsin isa `irmu Kei; kus `irmu, sial `armu JMd; Ku juba naisess saadi, es olla küll ämp egä minut́ tõise irmu all Hls; paremb vana varju all, kui noore irmu all; enämb saab armuga kui irmuga Ran; üteldi et ku `võ̭õ̭ra irm, et `võ̭õ̭ra irmu all `peĺgät Puh; Paremb poja hirmun, ku˽tütre armun Rõu; täl (vaeslapsel) ei olõ `hirmu ei ka `armu Se b. vitsahirm, (kehaline) karistus Ei irm ole kenegild `nahka `seljäst ottand; Kes `hirmuta `kasvab, sie `auta elab Kuu; `lastele `anneda `vitsaga `irmu; kodune `irmu one ikke `pehmem kui `vieras `irmu VNg; kui ihu `irmu saab, siis ing äb lehe ukka Khk; sellepärast nee lapsed on nii ukkas `neile pole `irmu `antud mette Vll; kes napi irmuga kasvab, see põle inimene koa Muh; Sai küll ermu aga muistust äi veta Emm; obene sae valu ja `irmu; kohos koerale `irmo `anda, aga mitte ärä tappa Kod; kas sul kahju, et `vargale `irmu andass Trv; liha ei saesa soolata, ega laits ilma irmuta; täl (ulakal poisil) ei ole muud ku irmu viga, `vitsa on vaja Nõo; Ilma hirmulda˽kasuss, avvulda eläss Urv; tu̬u̬ lat́s hoit inäbä immä, kellele `hirmu annaʔ Rõu
3. hernehirmutis `varblasile tei `hirmo, kanolõ kah. vanaʔ `rõiva tüküʔ [selga], kübärä loḱk pähä, lipidsäkene kätte Kan
4. (kogust või viisi märkivalt) a. (mitmesuguseis väljendeis) rohkesti, (väga) palju, tohutult sel `aastal oli `irmu `moodi kala Mus; kalu oli irmu `viisi Pha; aga `nalja sai `ermu `moodi Rei; ermu `kombel tuli kilu `väĺla Rid b. (intensiteedisõnana) (üli)väga, tohutult – Sa Hi Noa Hää Ris Plt ma `arva, et se on üks irm väsitav asi Jäm; sest on ikka irm pailu `aege tagasi Ans; see on üks irm koleduse asi teist inimist `tapma `minna; kui irm suitsedab [ilm], siis `eetasse: lume illingad `lahti; saand irm ulga raha Khk; mu kondid valutavad nii irm `kangest Krj; Ratas si̬i̬ piab tuulingul võlvi sihes koa irm otse olema Pöi; Erm kipakas paat Emm; lõhesi ja neid on irmvähä Hää; see (traataed) piab olema nii irm tugev `tehtud Ris c. (kvantumi- ja viisilauseis) nad olid nii `vaesed et erm Emm; ma `nutsi, et erm Käi; Täna umigu mo abud olid nii `aiged, et erm `oitku Rei; jo sii vad kurjad inimest elast. prεεt ka `riidlevad et herm üsna Phl
Vrd hirmus
5. (välj imestust, ehmatust) `lastele `anta nämi - - oma suust anna, oh erm; erm, erm, ma‿p ole tεεdnd end Emm; Erm, erm! Poleks ma seda mitte `uskund. Erm `oitku Rei; oh herm kui nobesti se läheb Phl

itkema `itkema spor R(-ä Lüg Jõh Vai; -ie Hlj Lüg); `itkma, (ta) itkeb Kod(-ä) MMg; ikkema spor R(-ä Lüg; -ie Hlj Jõh); ikema Hää; `ikma, (ma) ike(n) Saa Kõp Vil M(-e) T, ikõ Võn hv Rõn, San V(`jikma Lut), iku hv Hls Krk; `itkuma Vai; ipf (ta) ikkus Khn (R ja eP alal sag vananenud sõna või rahvalauludes)
1. nutma, pisaraid valama, töinama nuo küll mina olen mittu päätäit `itkend VNg; leib akkab `itkemaie [kui leivapuru metsas maha jätta]; ikkeb `ninda‿t `silmäd punased Lüg; ikkeväd eledä `äälega; tama `ühte `järgi `itko Vai; Ise tämä ikkus kübärä `piäle rhvl Khn; pärast `ikmist laps luutsub Saa; tüd́rik `enne lõõts `itke; kuri kusele, paha pasale, vi̬i̬l `eldem `itkma Kod; siĺmä ärä iket pähä; ikeb siĺmä pääst `väĺlä Trv; igävene kuri lait́s, ütte`puhku ikub Hls; ku pada vingup, sõss jäävet `vaesit `latsi `ikme; `ü̬ü̬se ninda paĺlu `ikse; ega sa muud ei ike, sa iket `süäme `võimu Krk; si̬i̬ (jonnakas laps) ikk oma süäd Hel; es saa `kostegi [laiast praost] üle, ike vai `palle Ran; miä `väega paĺlu ike, ja `ikmine ti̬i̬b siĺmä pimedäss; ikep nigu jõrin jälle; siss `iksime kõ̭ik, siss `iksime temä (lahkuja) ikku; vanast üteldi et, vihmalatse ikeva, põvvalatse naarava Nõo; tä `niit́e ja iḱke Võn; tuul ulup, `vaeselatse ikevä Kam; naine tõmmaśs `ikmist Kan; sa ikõt nii et ińg lätt iire`mulku (öeld pilkavalt); Lat́s ikkõn kasuss, vana ojatõn eläss Urv; no naka ma vi̬i̬l uḿmi pattõ `ikma Krl; kao pääle ei `tohtev `istu, siss `saabõv paĺlu ikkõʔ; mul omma siĺmäʔ kuivass ikõduʔ Har; ma iḱi nii et kõ̭iḱ mõts oĺl kõllanõ. tu̬u̬ suurõ `ikmisega jäi nigu pümehess; ikku uiʔ, kül mi võta timä noomi ala; ku˽`pihlõʔ veretäseʔ, siss põllumi̬i̬ss ikk; Ikõʔ, ikõʔ silmäʔ likõʔ (narritakse nutjat) Rõu; imä lätt ikkõh i̬i̬h, latsõ˽takah `tańdsih = lammass ja voonakõsõʔ; kua lat́s no `ikmalla om, kõ̭iḱ latsõʔ `ikva ja `täńtäse; latsõʔ ikkõh kasusõʔ, vanaʔ `oihkõh eläseʔ Vas; timä iḱk `süämehe ~ hallõst `süämest; hingest `süämest tä ikk `väega (nutab kõvasti); mi sa ikõt umma silmävett tõõsõ sitatsõhe `persehe [ütleb tuim inimene kaastundlikule] Se; varõsõ latsõʔ `vaaksma, soe latsõ `jikma (sõnad lapse unetuse arstimisel) Lut Vrd ikkima || fig südä itkeb siden, ku `ohkad, siis südä väriseb. ku sa õled paĺjo ärä `itknud, siis südä kua itkeb Kod; kui ma toda `põldu kai [pärast rahehoogu], siss süd́ä iḱk `õkva verd (sehen) (oli väga kahju) Ran; Keväjä sulaga nakkasõ˽`kaartõ `ikma (räästad tilkuma) Rõu; maa ikk ku˽sa maad tii ei `hüästele Lut
2. taga nutma, leinama; halisema, kahetsema; (nuttes) igatsema ma õlen tedä mittu päätäit ikkend taga Lüg; näed kuda eläjälu̬u̬m, itkeb `tõisi taga Kod; iketi `surnu `järgi, ku `laudi `pääle `õĺgele `panti Krk; läits kui läits, mina tedä enämb taga ei ike Ran; enne `iksit oma `poiga, nüid iket tada Puh; rahast ma‿s kuule, a `sõlge emä `ikse iks alati Rõn; ega ta (mees naise matusel) tu̬u̬d ei ikõʔ, mia `hauda `pańti, ta ikk tu̬u̬d (naist), mia haua perve pääl om Har; ku mõnõl suuŕ kaih oĺl ja `väega iḱk, siss `üĺti, taa ikk nigu susi umma `poiga Vas; latsõʔ jäivä `taadõ `ikma, takah `ikma; a timä kõ̭gõ ikke, et täl midagi ei olõʔ, et timä om puupaĺass, inemine Räp
3. itku laulma Ma `naksi imä havva pääl sõnol `ikma Vas; sõno (sõnadega) iketi [surnut]; ikõ õs ma inäp sõno es [ema surma puhul]; [pulmas] ku ikõti, `üĺti, õt vaja ar kodo mińnäʔ Se
4. nuttu meenutavalt häälitsema a. (öökull) Hel Ran Nõo Rõn Rõu Vas Se ü̬ü̬kuĺl nännä ka `surma, ku ta kodu lähikesi tuleb `ikma Ran; ku ta (öökull) ikep, siss saap `peijit, ku ta naarap, siss saap `pulme Nõo; Kui ü̬ü̬kull ikep, saap latsi, kui ü̬ü̬kull uigup, saap pulme Rõn; Ku˽kakk su˽tarõkatusõ pääl ikk, sõ̭ss tähendäss, et sul tulõ palamist Rõu; kakk `ikse raah Vas b. haledalt niutsuma kui üten tahap minnä, siss [noor koer] ikep ja nuudsup nigu inime Nõo; vahel kut́sik unnaśs kah - - iḱk kah Vas

jahmima `jahmima, (ta) jahmib Aud Tor Saa Trm Pil SJn
1. jändama, mässama; segama ma `jahmisi seal `metsas tükk `aega ennekui `väĺla sai Aud; ära nüid jahmi Pil Vrd juhmima
2. segast, mõttetut juttu rääkima – Saa SJn
3. kloppima, pekslema (südamest) mu südä jahmib sees Trm Vrd jahvima

*jahvima pekslema mine tu̬u̬ `mulle `külmä vett, minu südä nõnna jahvib Kod Vrd jahmima

janu janu (jano) R Mar Khn Hää Juu Sim Kod MMg Pal Lai Kõp Vil eL; jänu (jäno) Jõe Hlj VNg IisR S L K Iis Trm Trv ?San ?Krl
1. janu, vajadus vee järele miul on `kange jano Vai; maa on nii vihma jänus; apu oun ajab jänu ee Khk; joo nüid oma jänu `otsa Mär; Kel käed, sel kalad, kel janu, sel jalad Hää; väga kuiv, vili on jänu `vaevas Kos; lase [lehm] `piikab jänu täis JõeK; põle ea vesi, aga jänu kustutamiseks ikka `kõlbab Tür; suvel tunneb inime tihti jänu Koe; obune old nii jänus, et juond mitu `ämbritäit vett ää VMr; `lirpisin vähe supi vedelad jänu pärast Kad; sureb jänusse; nagu kaks kana jänu Iis; südä `kõrbuss sehen, mitte janu ärä ei lähä Krk; mul om `väega suur janu Nõo; kas tä piass ka jänu ärä `aama San; ma jõi ärʔ uma janu Krl; kel jano, tol jalaʔ Räp
2. sõõm, suutäis no see simas sealt `õige ea jänu Hlj; jöi ühe jänuga keik ära Jäm; kaks jänu jöi Noa; sain ühö ea jano õlot koa Mar; ta oli koa jänu `juua soand (natuke purjus); jõin kohe suure pika jänu Juu; ühe jänuga jõin tuabi täie vett `nahka VJg
3. soov, iha millegi järele küll sel oli `kange janu `selle `asja järele Hlj; ken imusta `viina, senel on jano tama järele Vai; magas oma jänu ää (sai unevaevast lahti) Khk; küll sul on jänu `sinna `mińnä KJn; miul om janu periss raamatut lugede Krk

juuren juuren Kod Võn
I. adv
1. lähedal, lähikonnas tütär õli mul lähiksen ja juuren, peris käe juuren Kod
2. ühes, kaasas, ligi minul ei õllud raha juuren; eenamul õlid sualaga ubad juuren [söögiks] Kod
3. (välj mingi omaduse olemasolu) küljes; tunda, haista magus lehk juuren [juukseõlist]; üvä ais juuren ku ti̬i̬d `leibä; südä tuksub, elovaim juuren vi̬i̬l; eloline inimene, kel `tervis juuren ja tü̬ü̬d teeb Kod
II. postp
1. (millegi, kellegi) lähedal, ligi, lähikonnas edemält ei õllud `pinkä avvade juuren; kualituba juuren tehässe jõõlupuud Kod
2. (mingi tegevuse, ülesande) kallal tämä ei õle kualituse juuren `vaeva nähnud; `ju̬u̬ksin ja itkin karja juuren; toedo tegemise juuren õli egäl õma puu Kod
3. (millegi) jaoks, tarvis õõna juuren nuga kõhe alate vaja Kod
Vrd juures

jõugama `jõugama hv korisema, valutama südä on paha ja siest `jõugab Lüg

jälkus `jäĺkus spor eP, Nõo(-ss) Võn; `jälkus Kuu Mar/`jälkos/ Trm Kod, g -se a. vastikus-, iiveldustunne see asi on nii kole, et aab `jäĺkuse `peale Mär; `jälkus tuli `piäle, südä läks alvass Kod; Mul tuĺl jälkus pääle, südä nakas äĺkma Võn b. vastik olend või ese; vastik tegu ei taha seda `jäĺkust pialt voadata Kos; serände `jäĺkuss, et ei taha `pääle `kaedagi Nõo

jäme jäme g -da (-dä) R(`jämme Vai, g -jä Kuu) L(jämme Rid, `jämme, pl `jämmed Saa) K(? n jämme Kad, ? g jämmeda VMr, `jämme Kõp Vil, jämme, pl jämed Vil) I Trv TLä TMr; n, g jäme S(? n jämme Ans) HMd; jämme g jämedä T (komp jäm[m]emb Puh, jäḿmemb Ran; n `jämme van TLä, Ote Rõn; jäḿme Kam; pl jämme, komp jämemp Ote; pl `jämme Ran Puh Võn Kam; p `jämmet Rõn; transl jämmes Puh); n, g jämme M(jäme g `jämme; el jämebest Trv; n `jämme Krk; komp jämem Pst; p jämet Trv Pst Hel) Võn San(komp jämembest) V(g jämehe Vas; pl jämeheʔ Plv, el jämehest Rõu; komp jäme[h]e- V; jämme g jämeh[h]ä Lut; el pl jäme˛ist Kan Plv, jämist Se); jämme g `jämme M Rõn San Plv; d́ämme g `d́ämme Lei
1. suhteliselt suure ümber- või läbimõõduga, paks, kehakas jne Jäme nagu laeva köis (lõngast) VNg; Jäme nagu tünn ~ aam; `Suure `piaga, seda `kutsuti jämepää Jõh; jumsakas tüdruk – jäme `persega Khk; riis o jämest nöörist, arva silmaga vörk Mus; Jäme ku tarna labu Pöi; see vesi aid oo õte jäme kalasiga kojotud Muh; siäl oo jämedi ja peenikesi `naasklesi Tõs; Keskelt jäme kui võll (rasedast) Vän; Jäme nagu paku ots HMd; Jäme kui juurikas Kei; jäme jüst nagu õlekubu Juu; ku jäme lina, kiud one kore ja jäme; vaja kahed `vardad `õssa, tõesed jämedämäd, tõesed piänemäd; siga jäme nõnnagu parkalai Kod; jäme kael nigu võĺv Lai; jäme nõel Plt; Jäme kui ratta rumm Pil; Jäme ku ahi ~ uhmer ~ härg (mehest); `mitmat `mu̬u̬du `lõnga kedräti, jämet ja peenikest ja Trv; `jämmid sooliksid tetti `voŕstess Pst; suur jämme jurak mi̬i̬st; jämme ku tõrrike Hls; jämme ku üit́s vurak (lõngast); kabel lää kana`seĺgä, ku tõine ki̬i̬ĺ peenep, tõine jämmep Krk; jäḿedä seere marja nigu paku; jäḿe kui jõrak Ran; mõni om `jämme ku paĺk; nii suur ku‿tu paańatuse mulk `olli, nii jämedäss tetti kõdara pää Nõo; na palgi omma jämedä nigu orja Ote; `värdli pääle `panmise jaoss niit́ piät olõma kõ̭gõ jämehemp Kan; pudsajaʔ ommaʔ jämehembäʔ kui udsusulõʔ; jämme niu vana mühüss Urv; sa nakat ka jo jämehess minemä, mia vanõmbass, tu̬u̬ jämehepäss Har; Jämehebä˽kabla˽ja nööri˽tet́ti jäl˽kańõpist vai linust Rõu; Jämme nigu lihonik Räp; muni inemine lätt jämehest ku taro pakk Se; `ümbre kaala um hiireliha ni `ümbre suolikidi jämehhidi ka um Lut || rase kui Liisu jäme oli olnd Khk; ta kehast üsna jäme inimene, ta kukub `varssi `nurka Mar; näikse juba jämedaks akkavad minema Ris || fig (ahnest inimesest) Läks suurt `saama ja jämejä jäsimä Kuu; Suurt `saama ja jämedad jägama Han; lähäb jämedad jägama Sim; lähäb suurt `suama ja jämedäd järämä Kod; läksin suurt `saama jämedäd jõrama, ei saand pikkä peenikestki KJn; mine nüt suurd `saama ja jämmet järämä, `kaotat käest `sellegi, mes sul om Ran; jäme ots võim Ära sa jämeda `otsa oma käest `anna; Minia võttas jämeda otsa oma kätte IisR; Aaras varsti jäme otsa oma käde Emm; Jäme ots naese peos Mär; Jäme ots on ikka alles mino peos Tõs || parem pitk ja pienike nälg kui jäme ja lühike Kod; piḱk peenik näĺg o iki parep ku lühik jämme näĺg Krk
2. suhteliselt suure läbimõõduga osadest koosnev siin oli suur jäme leppik, ajalat́ti jämedused olid küll [lepad] Hlj; suur jäme paĺgimets Tor; Ku jämme mõts oĺl, sõ̭ss kangutõdi kannu˽ka˽`vällä Rõu a. (vihmast, jahust, liivast jne) ei ole jäme vihm, udu sadab Lüg; jäme liiv on, mis vöib saue sega panna, selle järel tuleb sömer liiv Khk; jämed purud jäid sarja `sisse Vll; jäme `suhkur oo see pead ja need neĺlänurgelesed [tükid] Mar; nii jäme vihm oln, `justku kapaga kallotan katosel Ris; liht jahu `üitakse koa jäme jahu ehk leiva jahu Kei; Jäme nagu käsikivi leib (leivast, mis tehtud veskis jämedaks jäetud jahust) Rap; tänavu annab rukis paĺlu `väĺla, jämedad terad Amb; jämedast rukki jahust `tehtu `leiba, kutsutasse kah jäme leib. anna mulle jämedat `leiba Äks; sadass jämet rahet Trv; si̬i̬ `suhkur om jämmep ja karrep, ei ole nõnda peenike; vasiku päädiku tetäs peenikses süldis, jämme süĺt tetäs lihast Hls; siin om ää arakmarja, ni̬i̬ om jämme Krk; jämet `vihma tuleb kui uavarrest; `algusen `olli paĺland jämme su̬u̬l. võid tetti kah `jämme soolage Hel; kui jäme käi, siss peenikse tahuga lehviti üle [höövliraud]. jäme võtab jutid `siśse; kõgerik maa, kõgerit täis, tükiline, ei ole peenike, jäḿe alb maa Ran; ku om `häste jahvõt, omma jahu `pi̬i̬nüʔ, a ku halvastõ – jämmeʔ Se b. (riie, kude, toim jne) `särgi alene siis õli jämedammast `riidest kui ülemine õts Lüg; `peenem oli linune säŕk. `takne säŕk oli jäme; marli riie on jämem kut ploer Jäm; rüid olid jämedad `riided, jämeda lõngast `tehtud Tõs; [särgi] piht `tehti peeniksest `riidest ja jätk `tehti jämedast `riidest Pil; jäme toim Trv; jakk `olli `paklatsest langast, `olli `jämme nigu nu̬u̬ kot́t Nõo; nii `jämme `reiva `olli, ega es ole liina `reivit Kam; see om jämme rõivass, seest saava hää viĺläkot́iʔ Har c. (trükikiri) seo om üit́s ää jämme trükigõ raamat, seod iks näet San d. suurte vahedega, harv jämedate süiedega puud on `pehmed Tor; peenike ja jäme ari (linahari) alati on öhö laua `küĺgis Juu; jämeda `süiline VJg; ot́sk`paklõ˽kutsuti nu̬u̬˽mis enne `suit́i, jämembest aŕjast San e. (tormisest, suure lainetusega merest) `kange tuulega ta teeb mere nii jämeks, `lained on `suuruti kut nee talu majad Pha; Kui ühest küljest koua tormab, vetab mere jämeks Emm; meri oli üsna jäme kõva meri oli Rid f. (paberrahast, suuremast rahaühikust) `enni olid nee rublased ja viierublased ikke jäme raha; `enni vahetadi peenikest raha, mis `pandi keriku kotti, kes se jämedad pani Mar; jäme raha vaja pienikesess `laska vahetata Kod
3. madal, sügav (häälest) `lehma `ammu jämeda `äänega VNg; jäme mihe ääl, killegil emasel pole sihandust Khk; Jäme ja tõre hääl Vil; sul om hää jämme paśsi helü Har; torrõ helü sääne jämme helü Lut
4. fig a. hoolimatu, jõhker; ebaviisakas, ropp oh, ta on üks va jäme inimene. rumalad on ta teod Mär; on oma sõnadega jäme Lai; jämme jutuga inemine Räp b. lihtne, tavaline, mittepeen nüid on tekid ja linad, `enne olid söbad ja palakad. nii jäme nimi, ta oli ju jämest `tehtud Vll; nemä sedäsi ei kõnele jämmet ki̬i̬lt ku mea kõnele Krk || See reha oo ka üsna jämest kääst (rohmakalt) tehtud Kaa c. (hüüdnimede või sõimusõnade komponendina) Kole jäme pää mehel, akketigi `kutsuma jämepää `Antun Lüg; latse - sõemassiva üitsütte ku südä täis, iks et suursüdä, jämmejalg, kakukikass, veriammass Nõo; A‿kuʔ süä lätt kel täüs, siss `üt́less, vot om jäḿmemago; Üĺdäss õt oh sa jäḿme iho, kuʔ tahetass tõist pahandaʔ Se

järele järe|le R(-lle VNg, järä- Jõh) eP(järälä VJg; järäle Mär Vig)
I. adv (koos pöördsõnaga moodustab hrl ühendverbi)
1. (ruumiliselt) taga, tagapool; taha; kannul(e); kaasa(s), ühes; ka fig `uotan, et ta tuleb järele, `lähmä ühes; kuer `õtsib jänisse `jälgi ajab `jälgi `müödä järele Lüg; `jõudis järele `tääle Mar; minge `peale ees, ma saan järele küll Mär; peiu poisid tuld puari `kaupa järele Juu; tulekera old ies ja teene järele VMr; `võt́sid ühe silmanduse `lõnga, panid nõelale järele Sim; veab `jalgu järele Iis; kedä `surnu igätsemä, si̬i̬ minemä ruttu järele Kod; kas viisin ise [toidu] järele ehk `saat́sin lapsega Pal; tüdrukud piavad poestele tegema karva kakku, et siss piavad poesid järele `käima Äks; tuli tegi `puhta töö, ja `koergi ei `aukund järele Plt
2. (ajaliselt) a. taga, taha, maas, maha `kuida ne (kellad) järele `jääväd Kuu; kell on järele ~ järel Tür; kell jäeb järele KJn || ettenähtust hiljem teeb näid kruanu`päävi järele Kod b. lisaks, lõpetuseks siis oĺli kaks `päeva `pulma `peetud. siis kolmas päe `peeti järele SJn
3. alles, säilinud; elus mittu ja mittu `aastad on [pojalt] kiri tulematta, ma ei `tiagi kas on järele või on `otsas Hlj; isa suri `vällä, tämä jäi kahe ja `puole `aastane järele VNg; jättab oma varanduse järele `tõiste `riielda ja tappelda Lüg; `Leivapala ei `tõhtind järele jättäda, siis jättid oma ramu järele Jõh; arm o järele jään Muh; `Kerssalu jäi koa järele (so ei purustatud sõjas) HMd; [mõisnik] jät́tis ta `seia `Aabrama koha `peale järele HJn; ema suri neĺla`kümne `seitsme `aastaselt, ma jäin järele kaheteist`kümne `aastaseks Ann; siin Kõnnu mõisagi taga oli `enne tiik ja eks ta ole `paergagi järele; kaks tükki `surnuajas ja viis last on järele Kad; `pand́i uks `kińni, siis jäi `su̬u̬ja järele Pal; końt võerad saavad seda mis testest järele jääb Ksi Vrd järile
4. (ühendverbi komponendina verbi tähendust modifitseerivalt ja süvendavalt) a. ma `arvan sedä `asja viel järele ja küsin ja `kuulan inimiste kääst Lüg; [naine] `vahti järele – laps oli `surrud Vai; ma ole järele `passin kohe Muh; mene `kuula `enni järele, kudas se asi oo Mar; rehe papp `vaatas järele et ei varastatud, et tööd `tehti oolega Lih; ma `mõtlesin selle aśsa järele, see tuleb nõnna teha neh Kei; pruovi järele kas käib, ära `enne maksa JMd; pärast ikke akkasin `arvama järele, et kaks ja puol `naela on kilu JJn; küsisin seda `asja era`mahti järele, `üeldi‿t suab küll; läksin siis lähämalle ja `vuatasin targu järele, kuda sie asi üst oli Kad; me `võime seda järele `kaaluda Ksi; metsavaht pidi `metsa `vaatama järele, et `vargust ei ole Lai b. (koos verbidega jätma, jääma välj millegi lõppemist, lakkamist, poolelijätmist jne) vihm jääb järele Rid; tä `eese sõnast järele ei jätä Mar; `tõmmavad kõbera rauaga suust verd `väĺla, ku kirmid on, sis `aigus jääb järele Vän; kas valu `ańdis koa järele Juu; pärast mõisa ärra viha `laśkis järele HJn; valud jäid järele Trm; tämä jätäb pruudid kõik järele, ei võta `üstegi Kod; Ma‿i taha kiusata, ma jätan järele MMg; kui külmale järele jätab, siis ka ilmad paranevad Lai c. (välj jäljendamist, kordamist, eeskuju järgimist, heakskiitmist, nõustumist jne) Kui sa söna üdled, ta `undab seda mütu `korda järele Emm; küla tädid näävad seda ja räägivad külas järele, et sa sedasi teed Rei; akkab teise sõnu järele `rääkima, osadlema PJg; isi omast peast ei osand `ühti, mis ma `eeli `ütlesin, siis `kiitis seda järele Juu; mis üks loĺl ees ti̬i̬b, seda ti̬i̬b teene järele Trm d. (välj möönduste tegemist, vastupanust loobumist, nõrgenemist, lõdvemaks laskmist jne) kova `ilmaga `ankuri akkas järele `triivima VNg; tuul on `andand nüid pali järele ja `ilma on `pehmest mend Vai; mehe sõĺm peab olema, mis järele ei joose Rid; ole sa targem, anna järele ometi; kangast, kui tätta kujotasse, siis `lastasse tätta lasipuuga sealt poomi pealt järele Mar; side `liiga kõbaste, `päästa natuke järele Mär; lase köit järele Trm; nõnna `kange on si̬i̬ mi̬i̬s, mitte järele ei `painu MMg || vahelene leib, `pandi seokst peenikest aganad, siis `andis `rohkem järele Var e. `saadab `lapsega `käsko järele `einamalle; `Olgal on sinu vaja, `saadab `poisi järele Lüg; tä tuli `moole järele, eks ma ikke pea minema Mar; teesel pääväl tuleb käsk järele, et tule `mõisa Juu
II. postp ( genitiiviga)
1. a. (ruumiliselt) taga, tagapool(e), taha, kannul(e); kaasa(s), ühes ei me `eeste `tööga küll teiste järele saa ega jõua; [koer] nii`kangeste inimese järele õppind `joosma Mar; mis sa ot́sid mu järele Aud; läksivad `jäŕgi`müeda üksteise järele nagu aned rias Kad; võt́tis poisil jalast `kińni ja lohistas kui `suatu oma järele VJg; niidavad üks teese järele Pal; käib üksi jäĺgi mu järele Plt || ise täiś mies juakseb lipaka järele VJg b. (välj teat järjestust) ärrä õli peris ärrä, `okmańn õli tämä järele Kod
2. (ajaliselt) a. (järgnev või korduv) tie üht tüöd `teise järele Lüg; päe läheb päeva järele ja meie aeg‿sab `otsa Muh; sui köib talbe järele Mih; üks aevastus tuli teese järele Juu b. [millestki] hiljem, pärast `tuhrati. sene järele sie jäse akkas `liikumaie Lüg; `iire näkk - - `õilede järele ajavad `mustad `kaunad Jõh; jääräimes, suured nagu kapused jää järele Jäm; rukki järele sai `tehtud odra Pai; `äikese järele oo külm alate Kod
3. a. vastavalt, kohaselt, (millestki) lähtudes `kumbasi ~ `päiva ~ `tähtede järele `seilama; `laiva `luovi `tuule järele VNg; lähäd `silma järele kõhe, võid `õtse kõhe `käia, et `kierä kuhugi `puole Lüg; loo järele on neid `seitse tükki Emm; ikke `loomi tunneb kirja ja karva järele Mar; esimene ja teene katku aeg vana juttude järele HMd; läksin juhatuse järele Juu; `vilja sai ostetud ja `müidud ikke `tündre ja vaka aru järele Kos; linad `aeduvad selle järele kuda linad `liotud on Koe; pere tańsib ema piĺli järele VMr; mina vestan [puunõu] lavvad silma järele, mõni aga vestab lavvad põhja järele Trm; `kartuli kuhi õli ümargune, õled `pańdi korra järele `piale Trm; `numri järele one vikati teräd; i̬i̬rtel terve kilimitu täis `ermid õma piä järele (oma teada) `pantud Kod; kuulu järele olema nõnna`viisi Ksi; nõdu on meie keele järele omasem, nõgu on `võeram Lai; tii minu sõna järele KJn b. sobiv, kohane; vastav(alt) isäle õli mies `miele järele Lüg; kääd teeväd südäme järele, `eigä südä tie kässi järele Vai; `amba järele ~ moka järele (maitseb hästi) Emm; [saabas] ühnä jala järele, põle se suur egä; `kangeste elos kehä järele jüst nao valatud Mar; ega see vägisi olnd, see oli ikke `tahtmese järele Mär; kuolitasin ta oma kää järele `väĺla VMr; siare `ümber oli kalts, põlvest jala kõverduseni. õmmeldi kokku siare järele, alt `kitsam Lai; sialt [poolikojast] oli `poolisi `õlpus võtta, kää järele Plt || ega tema teeste järele `painu, ti̬i̬b nagu ise tahab MMg
4. midagi ära tooma või viima paras `surma järele `saata (laisast) Lüg; `lõuna `aeges tuli nooriku järele sõit Vig; Uadu tuli oma `oena järele Juu
5. (välj administratiivset alluvust või kuuluvust) `Maitli `mõisi järele õlema `meie Lüg; `Kaarma Suurevalla järele. säält me tulime `Ilbla `möisa. see on Piha järele Vll; kelle `kontori (valla) järele sa oled Trm; ta on Äksi kihelkonna järele Pal; Kalmuväĺja oli `Leedi `mõisa järele Lai
6. (välj suhtumist kellessegi, millessegi, vahekorda kellegagi, millegagi) a. `kange imu `viina järele Hlj; ta oo maias viina järele Muh; kanad oo naa `nälgäs prussakate järele Mar; mina olin koa imus ruki keevavee leba järele Mih; igav lapse järele Iis; vili armastab seda maad, on selle maa järele Trm; nõnna iso marjade järele Kod; vars igatseb ema järele, ei sü̬ü̬ MMg b. ma põle teite järele oodan mette Muh; `vaata tä järele, et tä ei kuku vee`auko Mar; `oota ja nori so järele `peale, kaua ma `ootan Mär; ta `valvab teese järele, kus ta selle ehk selle aśja paneb Juu; milla temal oli `aega viel meie järele `vahtida VMr; `mõtle selle järele sie on just tõsi VJg

kaala|soon kaelasoon kaala sooned `aiged Käi; laśk `õõrda kaala `su̬u̬ni ja näppi; küll õli vihane, kaala suaned `püśsi Kod; ku kaalasoone valutev, sõ̭ss pitsidets kaala `su̬u̬ńe Krk; kae kui `tõmban sulle `mü̬ü̬dä kaala `su̬u̬ni Ran; tule triigi mu kaala `suuni Puh; mul aap valu siiä kaala soonde `sisse ja südä om ka alb Nõo; Ma lassi `ińdä kaalasuuni ka tasuda Urv; kaala soonõʔ alutõsõ; pitsidäʔ mul kaala `su̬u̬ni Krl; ja sõ̭ss niku kaala `su̬u̬ni päält jah, säält oĺ last jäl˽tada õt `aadreverd Plv; hobõsõ taĺli `lahtre puu oĺl `vaĺmis `pantu, tollõga `ańti herräle kaala `su̬u̬ni pite Räp; Vanaimäle kõ̭õ̭ miiĺdü kuʔ miʔ timä kaala`su̬u̬ni tasõ Se Vrd kaulasoon

kaasa2 `kaasa R eP(-oa-, -ua-; kaasa Koe Iis) Krk Ran Puh V
1. adv ligi, ühes ta viib küla `kosti `kaasa Jõe; oda `leibä `kaasa Kuu; `riidevähesed ja `luomad mida `kaasa sai, eks nie `ollu `kaasavarast VNg; siasõrg `leigetasse `karjatselle `kaasa Lüg; kaks`kümme viis `verko läks venega `kaasa [merele] Vai; suured leva käntsid `võtsite `kaasa Muh; lεheb `kusse `poole, `anta `kaasa Emm; kui `jälle mehele saab, siis `antasse kaasavara `kaasa Mar; lapsed `võetse mere `ääre `kaasa `lambud tõrima Kse; ta`kutsus mu `kaasa Aud; eks tule `kaasa Ris; sie on ia et `lapsed `kaasa `tuote JõeK; Ta kannab last igale puole kaasa Koe; kui mehele läksid, `pańdi kerst `kaasa VMr; tegin `ku̬u̬ka `kuasa [leeripoisile] Kod; si̬i̬ asi `kiskus `kaasa Pal; [ainult puravikul] vaŕs lähäb `kaasa [söögiks] Äks; jumal kaasa van (hüvastijätusõnad) kui `lähte menema, siis `ütli jumalaga ja `toine `ütli `jälle jumal `kaasa VNg; lähäb minemä, jumalaga. jumal `kuasa Kod; vanaśti `ööldi jumal `kaasa, ku `keegi ää läks Plt; nojah, ää `tervis, jumal `kaasa Krk; tu vanast `üĺti nii: jumalaga! (vastati) jummal `kaasa Har; ku tõõńõ üteĺ jumalaga, sõ̭ss tõõńõ üteĺ jummaĺ `kaasa Räp
2. (koos verbiga väljendab osavõttu, kaasaelamist) εε süda sehes, tunneb `kaasa kessel sańt elu on Khk; tu̬u̬ ei tunne kellekile `kaasa, tol nigu kivist süd́ä Ran
3. postp (väljendab komitatiivset funktsiooni) `Eedi, `Linda, `Valter `surred `näie `aigue `kaasa; `Toisel `talvel `saadeti [mind] - - vana `uidumihe `kaasa oppima sedä `uiduajamise tüöd; `Suurpä kiel on `kirja`kiele `kaasa `rohkemb arenend Kuu; sie mies kie jäi isä `kaasa, sie õli `Solli Juhan; `sinne `kaasa tämä surigi, sene `kaasa tämä surigi, tuli juo `rinduga sääl uherdi pääl `õlla `täie ramuga; `Kahju `kaasa ei `surda Lüg

kahtlema `kahtlema RId(-mma Vai) eP(-ä KJn) M(-e Hls) TLä(kahtel- Puh), -e San, -õma Vas, -õmõ Krl; da-inf kahelda Rei Mär Kse Aud Juu Kos Trm KJn TLä Vas, -de San, `kahtleda RId Sa Pä JMd VJg, -de Hls kõhklema, kahevahel olema; midagi ebakindlaks pidama `Andas kohe `võlga, ei `kahtlend midagi IisR; midä siu südä `motle, et `kahtled Vai; pole sääl `kahtleda midagid Jäm; selle `juures ma pole `kahtlendki Khk; ma akkasi koa `kahtlema Muh; `kahtlesin kaua, kas `minna või mitte Mär; mis sa peass iga aśsa `juurdes `kahtlema Tor; ei ole sii änam `kahtlemest kedagi Hää; ma `kahtlen, kas sie tõsi on Amb; mes seal kahelda, kui `minna siis `minna Trm; nagu `kahtleb, ei taha kõnelda Kod; `kahtlep selle asja man; lüüb `kahtlema Trv; kes siu peräst `kahtleb Hls; lei joba `kahtlema, sis ma julgusti tedä Ran; ma `kahtlesi üte tüki `aiga San Vrd kaaklema, kahklema

*kajatuma (ei) kajatu, kajotu Kod
1. ei mõju täl kelleski `puuduss ei õle, aga ei kajatu; südä one muret täis, siis sü̬ü̬k ei kajotu; vahel `ütleväd mõnd `lu̬u̬ma kua, suab küll `sü̬ü̬tä tõiss ja `oida, ei kajotu kohegi Kod
2. ei jätku ku annab ja kasinass jäeb, [ütleb] ei si̬i̬ kajotund kohegi, juba õtsan; sedä es kajotu kuńnisski, sae `õtsa mõni asi Kod

kalkar2 `kalkar g -i Kuu Juu Jür JõeK JMd Koe VJg Trm Plt, g -a VJg (ravimtaim) `kalkari tilgad ja juured on südäme `vasta, kui südä paha on; `kalkari juurikad ja `kalkari piiritus Juu; ma lasen omale `kalkari `juuri `tuua, nied pidid südame valu ää `võtma Jür; `metsades kasvab koa neid `kalkarid, einputke `muodi, punakad õied pial JõeK; meie räägime palderjoo·nid, mõni `ütleb `kalkarid Plt Vrd kalkan

kalkel `kalkel Kuu Hlj Jõh Muh Koe VMr kalkvel `Silmäd o sul `aeva nää vie `kalkel, mes sa alade muretsed; südä on `okse `kalkel Kuu; `silmad on vee `kalkel Hlj; silmad tesel vee `kalkel peas Muh

kange `kangeüld, `kangõ Khn V; `kaŋŋe Lüg
1. kõva, jäik; tuim, paindumatu; kangestunud `tärgelduss tieb pesu `kangest VNg; `surnu on `kange juo Lüg; Ei sie `parkida `mõista, jättab nahad `kangest IisR; `selgä jääb `aigest ja `kangest Vai; `käised - - ära tärgeldud, mida änam `kanged, seda `uhkem Jäm; `kangete `jalgadega obu; külm vesi vöttis kääd `kangeks Khk; Ju see va jooksva on, vahest `tömmab käe päris `kangeks; Alatsepidi ripub, öletsepidi kipub, sile ja pehme, kõva ja `kange = pähkel Pöi; nõges `tõmmab naha `kange ja teeb punaseks Muh; pia valutab, kaela sooned oo `kanged Mar; küĺm võt́tis mu kohe `kangeks Mär; jalg oo ää `kangen, `kanges jään Tõs; uus särk on ju köva ja `kange; ma ehmatasin ennast `kangeks et́i Ris; kui mõni sureb krambi `aigusesse, siis lähäb `kangeks ja kõbaks Juu; minul on käsi `kange ei `painu enam Iis; jalad `kanged all, kui palju `kõńdind Trm; vahel mõni kes vihassab, `tõmbab `kangess ku pulk; `kange ku uńt Kod; sügise esimise külmaga, kui rohu `kangeks tegi, siis oli juba aĺl maas Lai; kael lähäb `kanges, kaela rahud aeavad ülesse SJn; süä lei üsnä `kangess selle irmuge Trv; miul om kondi `kange ku vana undil Krk; küĺm kohmitab käed ärä, võtab nigu `kangess Ran; susi olna `kange, ta ei saana käändä `endä; kui surnu nõrk om, siss lääp `varsti mõni `perrä, ku surnu ruttu `kangess `tõmbab, siss ei koole nii pia Nõo; jala om nii `kange, valiste `kõndi ei saa; tolle `kuŕkaga siss `koĺkset linast `pehmembäss, kivi pääl, muedu aa nigu puu `säĺgä, linane `oĺli paks ja `kange Rõn; üldäss et `kangõ nigu susi, susi ei saa `ümbre käändäʔ Har; Kangõ ku soeluu kõtuh Räp || raskesti käsitsetav, liigutatav `kange lukk, minu käsi ei `kierä `lahti Lüg; see on `kange nuga, `kange vedruga nuga Juu; `kange nuga, `kange vedrudega, ei saa `lahti ega `kińni VJg || pingul `vankri `juhkmed pole `öiged, teine `löölas, teine `kange Jäm; [kootaval kangal] teinep̀ool `kangem, teinep̀ool lõtv, siis jääb ribaduse koht `sisse Sim; `tõmba ohja˽`kangõmbass, siss ta (hobune) ei˽lähä nii kõvastõ Har || jäätunud Tänav`aasta põle vist meri `kange `olngi; `Külma põln, mis mere `kanges teeb Han || kalgendunud, kallerdunud leva tainas oĺli mõhe vahelt `väĺla joosnud ja `kanges kujunud Saa; `hapnõlõ koorõlõ klopiti munna `sisse. paraśs arv pidi ahjoh olema, ku `kangess jäi, sõ̭ss olli paĺlo lännü Räp; kange keel
1. kõnedefekt, -takistus kie `külmetab, on kiel `kange Lüg; keel on nii `kange, ei soa reagitud `ühti Juu; ki̬i̬l õli suun `kange, ei suand kõnelda Kod; `enne on `riakind, aga jäi `aigest, siis ei saand kõnelda, keel oli `kange Lai; lat́s kõnõlõss pudistõ, täl om `kangõ kiiĺ Krl; `kangõ keelega kõ̭nõlõss, ei saa `arvu Se
2. võõrapärane aktsent see `kange keelega, kes öpet keelt räägib - - ei saa `keiki sönu kenast itelda Jäm; venelased on nii `kange keelega Khk; Pole eesti keelt kenasti `möistand, `rääkind nönda `kange keelega Kaa; `kanget keelt räägib võeras inime Tor; räägib `kanged kielt, `kangeste nagu `sakslane VJg; kes iast keelt ei `oska, see riagib `kange keelega Lai; `kange keelege, kes eesti ki̬i̬lt puŕss Krk
2. kangekaelne, jonnakas; järeleandmatu, visa tui`vańka `öella `kange inimise `kohta VNg; `Ninda `kange, et kedagi appi ei mend `kutsuma; Lähäb `ninda `kangest kätte Jõh; `Ninda `kanged last on `raske `kasvatata IisR; see on `kange, `kuskil äb anna teiste ala; kukkus `kangeks (hakkas vastu) Khk; Maksa teise `vastu nii `kange `öhti `olla Pöi; Sa äi tohi nii `kange `olla Rei; Ta oli nii kange, et raiu või tükkides, tükid kargavad ka vastu silmi PJg; kõva ku raud - - inimene väga `kange Hää; laps oli juba pisikeselt `kange Ris; küll ta on aga `kange, ei lase ennast paenutada Juu; `kange inimene oma `võitu ei anna MMg; `kange naine, kes oma sõnast tagasi ei anna Lai; Voĺdu `olli `kange, temä miu es `palle Nõo; tu̬u̬ om väega `kangõ inemine, tu̬u̬ ei anna sukugi tu aśaga `perrä Har; kange kaelaga järeleandmatu taalõ anna vi̬i̬l `vitsu, mõ̭ni lat́s om `väega `kangõ kaalaga; mi vana hopõń om nii `kangõ kaalaga, ta ei käänäʔ, `kaksa vai ohjaharu `kat́ski Har; kange peaga
1. sõnakuulmatu `Kange `peaga [hobune] Rei; `kange `piaga obu Mar; see on `kange`peaga poiss Mär; kis seokse `kange `peäga, pane rauad suhu, sis jõuad kinni pidädä Vig; `kange `piaga obusel on kang `vaĺlaid vaja Juu; `kange `päägä obene Puh;
2. õppimisvõimetu tuim ja `kange `pääge Krk; poiss om `kangõ `päägõ, täl ei nakkaʔ midägi pähäʔ Krl; kange süda(mega) järeleandmatu, jonnakas `kaŋŋe südamega, `kaŋŋe südä sies Lüg; üks va `kange südämega inimene Mar; `Süakas on `kange südamega Hää; Kai on südamest `kange, ajab oma `õigust VJg; `kange südä siden, ei si̬i̬ järele ei anna Kod; `kange süä sehen `justku sia `tapjel Krk; ta om nii `kange `süämega, `kossegi ei anna `perrä, rao vai tüḱk küĺlest Ran; `kangõ süämegaʔ Se
3. kõva, tugev; suur, äge `kange maru Kuu; `kange külm ja pakkane; `kange tuul; `kange valu õli Lüg; üks mies oli `kange `kaardi `mängijä; `kange lume `pöllü Vai; Maru on köige `kangem kut kaksteist `palli on; Äi sääl tεε midagist, kes see `kangem pool on Jäm; poud on nii `kange olnd Ans; ilm leheb `kangeks tuuleks; keige `kangem kaert oo rumbi tuus Khk; kisub tuule `kangeks Mus; Ah sul oo siis päris kaŋŋe tahtmine linna elama minna Kaa; ajab oksendama, teeb `kanged valu `sisse Krj; nii `kange vaev oli südame all Jaa; Ma tegi sii veel - - omale kange paadi, `puhta tamme puust Pöi; `kange igi `laskis peast maha, ühna sorises; ehk lapsed kasuvad `kangemaks Muh; `kange `töstmesest saab seda vega Käi; neil mõlemil oo `kange jõud Mar; `kange tuulega puu ladvad üsna `loogos Kul; mul on `kange jänu Mär; Liha oo kõrven panni pial, `kange tuli oli all Han; akkasid obustega aeama - - et kumma obused oo `kangemad Mih; `kange näĺg - - kõht oo tühe Tõs; Nigul oli malõs kõege `kangõm Khn; suust aeavad `väĺla `kanged kõrvetsed Vän; ärg on lehmast ikki paĺlu `kangem Saa; ` mul on ise ka iad nõdrad prillid, peaks `kangemad olema Ris; vie juoks - - se tuleb `kange tuuldest HMd; moa `ohra tehti koa ikka sügavama moa sisse. ta on `kange `kuiva `kartma Kei; norm pannakse `jälle `kangemaks; minul põle nii `kanget näĺga old Juu; `kange uuviga läksime [pulma] - - nuored inimesed, `kange luśt `minna Jür; oli tene `kange koloo·si korra `vaendlane Tür; tuule iil on nii `kange, et tõstab `õhku, viib ära Trm; ja siis akas `kange piavalu ja palavik `piale selle Ksi; neil (jõemüntidel) on väga `kange lõhn Lai; tuli `u̬u̬gas, - - `kange `jõuge palas, ku müüri `puhtes pühit Hls; lõhup `kanget valu, nõnda et ei jõvva mitte kannate ka ärä Krk; sarra tetti. üits `kange kuurma iki sard Ran; `tulli `kange müristämine ja välk Puh; vanast `olli nii `kange küĺm `talve, et varess satte lennust maha ja `olli valmiss Nõo; tiigi pääl oĺl nii `kangõ iä Urv; täl kangõ nohu, silmist pand vett maha Krl; tu om `kangõ `kuhtu`käüjä miiśs Har; nii `kangõ külm, mia `maahha t́silgahti, tu̬u̬ `külmi Vas;`kangõ põud, kõva, oĺl hää `hainu `pandaʔ Se
4. tubli, hakkaja; jõuline, mõjuv `enne oli nii `kangei inimisi old, et pand kohe nii `kange sanadega kohe `kinni selle `pulmahobuse - - jalad Kuu; sie on nii `kange `tüöle, ei sie pia üöd ei `päiva Hlj; `kuerust tegema `kange VNg; on `kange `tõisi `lüömä, suur `riiu karu Lüg; Mies õli kole `kange `juama, et `irmus Jõh; `Katsu sa, kust sa nii `kanget `poissi `leiad IisR; nee olid `kanged ölut `kihmama Khk; `vöttas teise mehel seitse `looma `surnuks, nii `kange mees oli völuma Mus; ma ole nii `kange unutama Vll; `lulli `lööma on nad `kanged küll Pöi; `kartis et mees `kangem nöi (nõid) kut tema Emm; ma pisiksest peast olin `kange puu `otsa ronima Mär; Neid `kangid mehi oo `niitma taris Han; minu ema oli `kange `sundima Mih; poesid oo `kanged `ratsa `sõitma Tõs; Mõni [hobune] `oĺli `kange, `pańni päris laiast liidust (jääpraost) üle Hää; minu isa oli `enne `kange kiba ja `kända kangutama Juu; tiumies - - oli `kange lugema Kos; kaań on `kange pugema HJn; `ämblikud on sui `kanged `võrkusi tegema Ann; lepad on `kanged võsuma Koe; `kange lubama, aga kohut ei täida VJg; kaŕjus õlema `irmus `kange `taĺtaja Kod; ta oli `kange mi̬i̬s olnd nisukese `tõstmese `piale Pal; ja tüir inimene on `kange oma `poole `oidja, ei taha kellegile kedagi `anda Plt; lapsed on kõik `kanged tü̬ü̬tegijäd KJn; `lamma rasv `kange kohe `anguma SJn; si̬i̬ om ike üit́s `kange sõami̬i̬s Trv; vana Riimik olli `kange `puskma Hel; südidä olekiga, `kange egäle asjale Ran; kes `kangemb `põimja `olli, läits ette, jät́t teese maha Nõo; ega ma es `peĺgä midägi, ma oĺli `kangõ verega mi̬i̬ss `täämbädseni Võn; `kangõ mi̬i̬ss, ei annaʔ tõõsõl hinnäst `võitaʔ Se
5. a. ebasoodus, halb, raske küll se oli `kange aeg üle aeda; Saksamaa aavad on `kanged `luhkuda Jäm; `söuksed suured jämed tamsalöŋŋad, nee on nii `kanged `kiskuda; see [vatuka tallutamine] oli `kange töö Ans; elu on nii `kange; saaks see `kange aja üle, saab see `kange aeg üle läind, jo siis jälle - - elada saab; jooma jänu on `kange kannata; külab nee kiudud kuued `kanged kududa on Khk; Noh oli ikka kaŋŋe töö küll, aga nääd sa, ära tegime Kaa; `orjus oli `kange Pha; põua `aegas o `kange (visa) vihm tulema Muh || tige, kuri mees mees irm `kange kui joob Khk b. (ilmastikunähtustest) `kange sää oli rikkund `ketjud `katki ja `laiva tuli `randa Vai; linnuraja pεεlt `vaatvad targad mihed kut tulab `kange tali; `kange ilm oli `väĺjas Jäm; nii `kange ilm oli, aga me saime ikka `öhta tagasi nink Ans; kui koue `ilma on, müristab ning eidab, siis on `kange ilm; mehed kobisid küll `luupi, aga nii `kange meri oli, `täitas luubi εε Khk; kuu oli `söuke seliti, siis pidi `kange kuu tulema Pha; ku meri `kange on, siis aeab üle `parda `sisse ku `tuiskab Hää
6. tugevatoimeline, kontsentreeritud, ant lahja se oli nii `kange nagu `margur, pani `inge `kinni Jõe; leheline õli `ninda `kange et muna `sõisas lehelise pääl Lüg; `Kange kui `piiritus IisR; küll sie on `kange `karsi·tsa Vai; see oo nii `kange, et se vötab iŋŋe sehest ää Khk; Ta joob nii `kanged teed, et ajab suu `lahti Pöi; õlot käärib `kangeks Kul; `rohkem põletada saab, siis oo `kangem lubi Var; see tuvakas oo `kange. tä oo nii `kange, et tahagi tät änam Mih; kis naa `kangega pesu pesta võis, käsi ei pann ju `vasta sellele Tõs; Inimese kusi ju kipitab ka aava pääl, aga neil ta on vi̬i̬l `kangem, va kusirautsikatel; sügismere räimel on `sõuke `kange rasu, ku maha `kallad, põleb ku tuli maas Hää; si̬i̬ ät́ik on liiga `kange Saa; `kange värv, süöb löngad ää Ris; aga see on `kange viin, `tõmmab mokad `krämpsu Juu; Paĺlu ei või `panna, `kange on, söeb ää Amb; `kange kohv on kõhe viha Iis; mõni õlu on `kangem, mõni lahjem Lai; küll om kõva ja `kange [viin], mea tat võtta ei või Krk; seebi `ki̬i̬tä pidi olema nii `kange lippe nigu kana muna `kandu pääl Puh; aga mugõl `olli nii `kange, et võt́t käe `katski Nõo; [arst] kirot́ `kangõ roho Räp || alkoholist Eile sai poistega seda kanget katsutud Pha;
7. väga, kangesti on `kange `kiire `tüöle Jõe; minevaasta oli `kange ea pöllu kasu Krj; `kange paks mets Phl; `laudeks tamme puu pidi `kange elos olema; `kanged magusad õunad Mar; raudsipelgad need olid `kanged kibedad ammustama Mär; olid `kanged `valged kaltsod ümmer säärte Lih; `kange ilus `vaikne ilm oli Kse; Nii `kange soolane, jusku kõrvetab keele pääl Hää; ta oli nihuke `kange pikaldase käimaga ka; `kange visa `niita Ris; `kanged iad küpse leebad olid Nis; ärjaga oli `kange ia `künda Hag; nüid on `kange `raske aeg Juu; `köster `kange tige mies Jür; Seelikud `tehti `kanged laiad Amb; `kanged rammusad kuerad, `jäksavad ammustada küll JJn; tuba `kange `sumbund, soa jo akent `lahti teha Tür; minu isa oli `kange maias õlle ja viina `piale Pal; `kange kivine maa, paĺlu kive Krk; `kange kuum päiv, ta kõrvetab ku tuli jälle; temä om nii `kange ihne Nõo; `kangõ vihmanõ suvi oĺl, es `saava `aina tetä es midägi Urv; tuu om `kangõ tubli tüü miiśs Har
Vrd kanke1, kanks

katkuma1 `katku|ma Vai(`katko-) eP, `katkma Khn Kod, kakku- Hää Saa Juu TaPõ VlPõ TMr, -me Hls; `kak|ma VlPõ M(-me), T/-me San/, V(-mõ Krl, -madõ Har); (ma) katku(n) eP, kaku(n) Hää Saa TaPõ VlPõ eL
1. välja kiskuma; välja tõmbamaa. (umbrohtu, lina jms) kitkuma linu katkudaste pärdi ajal Jäm; Mede naesõd `õuni (kartuleid) `katkmas Khn; malts kasub üle porgandite, põle `aega `rohtu `katku Vän; `pi̬i̬ndrad tahavad ära kakkuda, ein on sehes Hää; minu ema `rääkis, nemad kakkunuvad odra, kuiva `aaga kakutud odra Äks; ku tulli lina `kakmine, iki `aeti miu `mõtsa lina `kakma Pst; esä kanepe kakuts `vällä Krk; kaali ja peedi piab ajald ärä `kakma, nu̬u̬ kasvava päälmaa, ku̬u̬r om paĺlass Nõo; tatrik põimeti tsirbiga ja mis lühike olli, tu̬u̬ kakuti Ote; latsõ, ala˽tii `porknõid üless kakkuga Har; mi lasõ [linu] kakku peo päält (peode arvu järgi tasustades), siss näʔ rutubahe `kakvaʔ Se; kabõheisil `vaia `oh́tjit koŕädaʔ ni kakku `juuriga `ussõ Lut b. (karvu, harjaseid, sulgi jm) eemaldama `ehmed o sulud, mis kanade ja `lindude seljast ää katkudasse Mus; katku karvad koonu otsast ää Muh; seal saab `tapmise `juures `karvu katkutud Tor; ma laśkin `väĺjä `katku aĺlid karvad Kod; akkam `karvi `kakme. kuuma `vi̬i̬ge kakuts; ani kakuti kuivalt, kana sule `võeti `vi̬i̬ge Krk; `amba om kõ̭ik ärä kakutu suust Nõo; vanast oĺliva suurõ arjassega t́sia, ku t́siga ärä tapõti, siss kakuti turja päält kõvvu arjassit, noist tet́ti pää `arju Võn; haŕa haŕasõʔ kakutivaʔ inne ärʔ, `viiga `aeduʔ haŕasõʔ `ańti haŕokõisile Plv; sa olt kui kakut kana (närustes riietes inimene) Se || fig (tülist) nendel on kana `katkuda Jäm; meil tuleb tõene tõesegä ani `katku Kod; `kiisleva ja `kakleva, mes kana näil kakku piass olema, tollest ma aru ei saa Nõo c. heinakuhja (~ koormat) siledaks tegema kuhi tuleb ilusti ärä kakku, mud́u ei ole tal `mu̬u̬du ja einä lääve mädäneme kah Hel; `ku̬u̬rma köödete päie orrõga˽kõvastõ kińniʔ ja riibute ja kakute alt `ku̬u̬rma `häste ärʔ Räp
2. (millegi küljest) kiskuma, rebima, korduvalt tõmbama mine too‿si söńn ee, mis‿si katkub muidu seda köit säält Khk; `katkus `karvu, karvustas mind Tõs; Lae katkub keti otsas sedäsi, et pill üsä nagisõb ning raksub Khn; vasikad akkand seena pialt `rihmu kakkuma SJn; opetaja - - kaḱk tu̬u̬d mi̬i̬śt hiussit pite Vas; `väega `lüügeless [loom], kakk `hindä vallalõ lõ̭ia otsast Räp; `haigõ päält kakut `nahka. kakuku‿iʔ, `putku‿iʔ, las eiśs tulõ tu nahk `maahha; lat́s tükke suud `kakma, na (rõuged) `väega süüdäseʔ Se || (oksendamisel) `õkva võim lähäp mant selle `irmsa ossendamise ja `kakmisega; südä nii kuri et, kaku vai `süäme soone `väĺlä Puh; süänd kakk niipaĺlo, et lökkelemmä nakat Plv|| pakitsema; mäda kiskuma Pani [haavale] küpset sibulad peale, see riu akkas nii `kangest `katkuma Pöi; `kaśvjas pakitab ja katkub mädä Kod || fig (maaharimisest) kos väega kehv maa kotuss, sääl kah inemine `eĺli, `kakse sääl kah `endäle leevä `väĺlä Kam; Tu̬u̬ puu äägel oĺl olnuʔ `väega hüä äestäʔ, tu̬u̬ oĺl kõ̭ik `turba˽puruss `kaknuʔ Rõu; haŕk adõr oĺl tu̬u̬ riist, kellega kakut́i `vastnõ maa üless Plv; a. noppima sui pidid aga kakkuma `lehmile `rohtu ette ja `raiuma kat́ti ja `suĺpi tegema Pil; mia `kakse sääld `erne `kõtru peo täis Trv; sai lehmäle `ainu kakutuss Ran; mia kaki serätsel `väiksel `uibul `äelme küĺlest ärä; si̬i̬ `väike kakup jäńestele `ainu joba; kui kõtt valutama nakass, kaki jälle `kü̬ü̬mnit, pisti suhu Nõo; Kliḿbi tet́ti püügijahust, lütsikä tet́ti kesväjahust, kastõti kõva tahass, kakuti `käega patta Har | sulgi rootsudest puhastama sule`talgusi `tehti. sulede `katkumise aeg oli kaks kolm `tundi ja siis `löödi pill `lahti Tõs; `suĺgi kakutass välläʔ, tetäss `pi̬i̬nüss Har b. lahutama, harutama; kraasima Vanad tõrvaköied kakutaks `lah́ti takudeks, si̬i̬ värgitaks `jälle laeva `praude vahel - - ikki naised käisid `värki kakkumas; kakutse kakkumine `oĺli enne lastel igapäevane tü̬ü̬ Hää; `kraase tõmmati peripidi ja `vastapidi, kakuti vill lahedass Ran; kakussõ om `rõivalaìpest kakutu villatsõ langajupi, `kraasega kraasiti lahedass ja tetti lang Nõo; Innõ `ku̬u̬t́sli `kakmist horgutõdi kolga ilusahe ärʔ nii et nu̬u̬˽lina hinne˽kõ̭iḱ tüḱüst är˽lät́siʔ, sõ̭ss kakut́i kohe lavva pääleʔ Rõu c. lõhkuma; katki rebima; räsima ma ole `katkun tεta küitsakatega Muh; mis on torm võtt, ei see tule, ta katkub ära, lõhub võrgu ära Rid; Suaru puõlt võtab vähemäks: laenõ katkub ärä Khn; kaśsil oĺl ka õ̭nnõtuisi, külä kaśsi˽kaḱi˽`kaska ärʔ, no um tõõnõ silm ka verine; susi oĺl külä iḿmise `mõtsa veenüʔ ja, kaḱk tu̬u̬d iḿmist; vesi um jõ̭õ̭ ar `kaknuʔ; `tuhkri ot́s `säntse hüä kotusõ, kost vesi maa alaʔ um mulgu `kaknuʔ Rõu; Manda poig kaḱke mul taa saina ärʔ; lontsatuss um sääne haud, mis vesi esiʔ um `niitu `kaknuʔ Plv; haugaśs oĺl jänesepujal silmä˽pääst är˽`kaknuʔ; tuuĺ `väega kakk, tiiä‿i mis ta tuuĺ kakk. tuuĺ kakk `vihma Vas; Mä kaku sul munaʔ persest (ähvardades); kahr oĺl Jaagu ärä˽`kaknu, kõiḱ sälä soonõʔ ja Räp; pini kaḱk˽är imise; häŕg mürrä ni kakk maad Se
3. katki kulutama Hinnel oĺliʔ alasi ńapu˽kirstu põhahn, jovva õss nii˽paĺlo tetä˽kuʔ i̬i̬hn kakut́i Rõu; seeni˽ku `tütrik mehele saa, piat vanakuri säidse `paari `viisa ar˽`kakma Vas; ko paĺlo `ḱaumist oĺl, siss kakit mito `paare [viiske] ar üte pääväga Se
4. energiliselt midagi tegema Muasillahn `eĺli vanast Tõrva-Ants - - tü̬ü̬d kaḱk timä `hirmsahe Rõu a. kiiresti minema, ruttama vanamiis `naksi `nuia habahõllõma, pini kaḱk minemä Har; Kakuʔ niguʔ jalaʔ `võtva kodu poolõ; Kahr kaḱk õ̭ks edesi mõtsa `sisse, a Juhań lät́s kodu riiht sikkama; Es kae˽kohe poolõ tä kaḱk; Kaḱi ega üt́s umalõ poolõ˽laḱka Rõu; naaśs mi̬i̬ss põh́a poolõ `kakma t́sial peräh, et kos tä lät́s; inemise˽`kakva˽`tüühhü mineḱit Vas; Susi nipsaśs leevä kõ̭gõ väädsega ärʔ ja kaḱk `mõtsa minekot Räp b. (vihastamisest, tülist) Kakub süät nigu äŕg kui tõist ärgä näeb Nõo; küll kaḱiva viil tõnõ tõsõlõ sõńno Plv c. (naermisest) `kaknuva `naaru Plv; Esi kakk naaru, `hambaʔ intsile, ei saa sõnnagi suust; Noʔ kül‿sai naatuss naaru `kakma, ess jovvagi inämb pitä Vas

keelama `keel|ama, keelata spor L, HaLä(-ämä Juu) Jä Trm TaPõ(`ki̬i̬l- MMg Pal); `kiel|ama, -ada R(-dämä Kuu Vai, -ämäie, -ädä Lüg; -ämä, `kielä Vai), kielata K Iis; `keel|ma, -da Hi Rid Han Mih, keel|da Sa Muh L(-mä, -dä LNg Tõs; -dama Khk, tgn -ja Muh) Ris, `kiel|ma (-mä) Khn(kieldä) Ris; `ki̬i̬l|ma (-ĺ|mä), keel|da (-dä) Hää Saa Kod(kiältä) VlPõ eL(-me M, -mõ San; -däʔ V, keeĺ|däʔ ~ -täʔ Se, kiilda Lei, `kieldäʔ Lut); `ki̬i̬ldmä (-ĺ-) Hel; `keeltmä Luk; (ma) keel|a(n), -ä(n) S L VlPõ eL, kiälän Kod, `keel|a(n), -ä(n) Emm Mär Mih Ha(kie- Ris) Jä TaPõ(`ki̬i̬- Pal); `kiel|an, -än R K Iis
1. a. keelu alla panema, mitte lubama `Kieletud vili on magus Kuu; ne juttud on jo `vällä `kieletu, neid ei `maksa aruta Vai; oled sa mu keelija Jäm; `sεεdus keelab sandid asjad εε Käi; ahingaga püid keelati ää Kir; siś ahengaga lõid, enne ei ki̬i̬ldud ju Hää; kes võib minuda kiältä Kod; teeńe keeläb, teeńe käsib KJn; ma `ki̬i̬ĺdsi, aga ta läit́s ike Hel; kalluda mu˽peräst ta mahaʔ, maʔ ei˽keelä˽sul kallutamaldaʔ Har b. korrale kutsuma 1. manitsema mina ei akka enämb `tõisi `kielämäie Lüg; natukse aea eest ta `keelis last, laps jähi siis vagusi jälle Vän; `keelis teda järjesti Vän; Sia ju paõlu suurõm, piäks vähämäd `kielmä; Lapsi `kielti kao `piäle minemäst Khn; sedä kiäläväd kõik et ärä müi maja Kod; keela `laitsi vagambass San; `poiskõist piat ki̬i̬lmä, muidu lätt piniss Urv; sa tahat iks `kurja tetäʔ, ei `kullõʔ ki̬i̬ĺmist eiʔ Räp; 2. vaos hoidma, talitsema keeläʔ umma suu`mulku Plv; saʔ piät umma süänd `veitkese `ki̬i̬ldmä, ar saʔ uma `süäme `perrä elägu‿i Se c. takistama, takistuseks olema ei mena keela tät kasomast, ma ole täta `kastnd koa, aga see tähenda kedagist üht Mar; ei see vai `keela teda `lahti `soamast, kui tahab, siis `tõmmab ikka `lahti Juu; ei meil siin seda ole, et vesi `keelab `eina teha Amb; nied rohud `kielavad tõbi ära VJg; si̬i̬ [vihm] meid ei `ki̬i̬lnud Kod; kõrva `auku vahel läheb prügi või `prahti `sisse, kes `kuulmese ära `keelab Ksi; tõrv keeläb `audumast `jalgu KJn; kes sedä ikku `kinni saap keeldä, ku südä lähäp aledass Nõo; ku˽na [varblased] hulgahna mano lät́sivä, sõss seivä˽kõiḱ ärä ega kana näid es keelä˽kah söömäst Plv; ma kae kuis tut `päivä sa keeĺtäʔ [päikesevarjuga] Se || Et keela-kaitse küll, nüd oo vassikad jälle koplist välja tulnd Kaa; jumal `oetku ja `keelgu Mar; Oja ning kielä ikka `sioksõ asja iest Khn; oh jumal `oitku `keelgu, küll oli aga ermus Mih; jummal `kiilku õnnetusõ iist Krl; jummal `kiiltku esiʔ, ku sa minno ei `kullõʔ Se
2. maha salgama `kohtus ta ära `keeland, et ta küll ühekorra löönd (tegelikult lõi mitu korda) Jäm

keeritama keeri|tama Kei Juu Plt, -tämä Juu KJn Nõo; kieri- Kos Kad VJg, `kieri|tama Jõe VNg Lüg(-mma) Jõh, -tämä Kuu Lüg Vai(-mmä); ki̬i̬ri|tama Mar, -tämä Juu
1. keerlema, pöörlema, tiirutama; (üles) keerutama kui tema ära suri, siis mei `kueruse pärast `kieritasimme tuass (vanaisa kuuega) Jõe; `Kieridimme `neie vaheld läbi, `luodimme igä, et `ehku `varsi tuleb vaba vesi `vasta; Ei `tiie `ühtä, kas hakkab `jälle `tormama, et `ninda sidä tuuld `aeva `kieritäb; `Tullipaat `kierit vähä `aiga `ümbär `laeva, siis läks `kaugemas; mere puold oli üks suur kajajas tuld ja `kieritänd siel `neie `ukse edise kohal Kuu; obosega `kieritäb `siie ja `sinne; lund `kieritäb kattusseld maha, tuleb sula; vesi on `kieritänd ja vedänd `siie `liiva kokko Lüg; tuul `kieritä ja `kierä `tolmu üles Vai; käed sedasi `kinni, siss kiiritavad rinki; ki̬i̬ritab tuult siit kahe laulda vahelt; `kargas moole `kaela `kinni, ki̬i̬ritas mend `ümber `rinki Mar; kui mesilased peret eidavad, siis keeritavad Juu; tuul kieritab `tolmu ülesse Kos; ühes kohas akkab kieritama `tolmu ja prügi ja muda ja (tuulispask) Kad; küll koer kieritab ennast, liputab saba VJg || ringi käima, pööritama midä `asja `silmist `ninda `kieritäd ja vahid Lüg; vahel `toinekerd akka südä nii `kieritämmä Vai; mo pea akkas ki̬i̬ritama üsna Mar; süda on nii sańt ja keeritab, ei tule okse; piä akkas tańsist ki̬i̬ritämä Juu; pia keeritab otsas, süda keeritab sees Plt || keerutama, põiklema juttudega `kieritäb, sõna siit, `tõine säält Lüg
2. (millegi ümber) keerama, mähkima; ümber pöörama, kaarutama Kui siis `juhtub `vihmane nädal õlema, kie siis neid `jõuab `kieridatta ja `kõrjada (heina); Sie pind `kieridätti `ümber, vikkadi ja `varre pera `löädi viel puu kiil vahele Lüg; keväjä ku pajo `olli mäiän, siss `kisti pajo küĺlest `niidsi ja keeritedi `katsa Nõo
Vrd keerima, keerutama

kehnu n, g `kehnu puusüda puu sies on must südä, seda kutsutta `kehnust VNg

kerge `kerge üld; `keŕge Mar Ksi spor eL/`keŕde Lei/; komp kerem Kod, keremb Nõo San V(keŕemb Har), `keŕgimp Kam
1. a. (suhteliselt) väikesekaaluline `kerge regi; midä `kerge `paadiga viga `mennä `sõudama; tüö `vankri mis ise `rautas sie õli `kerge kui vokk Lüg; `kuivand `aaba on `kerge Vai; `Kerge just kut kaera kot́t, äi koalu midagi Pöi; üks kergitos `kergid `õĺga Kul; `kerged villa kotti ei jõua `tõsta Tõs; sii on `oopis `kergemad linad, pane sada kakskümmend viis peo, siis soad leesika; ma olen nüid paelu `kergemaks läind, kui ma `enne olin Juu; meie margapu ei `näita enamb `õigust, nui on `kergest läind Kad; `kerge kui udu suĺg Lai; kuusk on kõige `kergem puu. kaśk on `raske Plt; `kerge kaup (pudukaubad) KJn; kuurm jäi õige `kergese Trv; `vaika (puhvaika) om `keŕgemp ku kassuk, kassuk om jo `kange Puh; ku `maltspu toores om, siss om rasse, ku kuivab, siss om `kerge Ote; ku ladvaʔ ütele poolõ, sõ̭ss saa tõnõots saa `keŕgep (~ `keŕgemb), tõnõ rasõ˛õmb, sõ̭ss ei˽saa˽kupu `nõstaʔ Urv; Lää ti̬i̬ hindä kergembäss (lähen ekskrementeerima) Räp b. mitte tihke, kohev, sõre Tänä oli `kuogi ruog kohe `paksuseld just paras, nää ku siis `jääväd `kuogid hüäd `kerged Kuu; `Kerge ku `pärmiga `kerkind Lüg; oh kui `kerge pöld on – nii εε künda. muld on nii `kerge, mud́u kohiseb adra ees; einad on nii `kerged – jo ni kuivad ka on; ühekorra kut abu piima petti oli, see tegi supi nii `kergeks Khk; leva juur tõuseb siis `kergeks, siis ta kergitab ta ää Muh; lina tahab saada `rasked maad, ega lina `kerge maa peäl ei kasva Vig; kergitab `patja, kohendab, teeb `kerges Tõs; `värske lumi on kohevil ja `kerge Vän; vill on ilus puhas, nüid on `easte `kerge Juu; `kerge lumi, kohe lükka jalaga laiali JJn; leivad on `kerged, `äśti `kerkind Ann; kui sulab lumi ära, siis on jo maa `kerge, vedel VMr; `kerged maad on liiva maad Plt; lina oo `keŕge, ku karva mütsäk, ei lää `kuiki paĺlu punna `pääle Krk; `tat́rik `kaśvi `keŕgimbä maie pääl Kam c. (väiksema tiheduse tõttu) liikuv, lainetav (veest) vesi on `kerge sügise `aegu, kui vähe tuuld on, nii on laine meres Rei; meri on `kerge; kevadi ja talve vesi `kerge. `veikse tuulega akkab `käärima Ris || vesi om `kerge `lämmägaʔ , talvõl om vesi rassõ Se d. fig psüühilise paineta, muretu moo südä ete `kerge tänä. naa ea `olla Mar; [halb] asi läks `mööda, on paelu `kergem Kos; kui sul midägi äste lähäb, siss om sul süd́ä `keŕge Ran; mi̬i̬ĺ om rassõ, süä halutass, siss lasõ silmäpisar `ussõ, siss om `õkva keremb Har; süä oĺl `väega rassõ, jovva‿s `kuige ollaʔ, no sai süä `kergep kõ̭iḱ Se
2. a. (tugevuselt, jõult, mõjult, suuruselt, hulgalt) vähene; nõrk, põgus; tasane Uni `kerge `nindagu jäneksel Kuu; tuli `kerge lume ärmetus maha Hlj; tämä (metsis) nii tasa `laulab, et sa piad `õige `targu `kuulama - - tämä on nii kuradi `kerge `lauluga; kui üvägä `kinni `annab, siis on trahv `kergemb Lüg; äi möista see `kergest jutust (heaga rääkimisest) midagid, sii piab ikka üsna kurjaga `latsi varuma; `kerge tali, vähe lund Khk; ma‿p kuule niid enam `kerged (tasast) juttu mitte Krj; Enne `pandi räime kohe kõvase `soola, `paergus pannakse esiteks `kergese `soola; mõni saab `kerge vaevaga Muh; Taha sõnna `ospidali `kerge irmuga `minna `öhti Pöi; odra õlut o natuke `kerge, rukid tegavad tugevamaks Muh; Sedasi sai `kerge ermuga söömakorra käde Emm; põle mol suurt vega üht, see üsna `kerge vega Mar; sajab `kerged `tuhkjast lund Mär; lina esteks pannasse liku, esteks `kergema matuse alla Vig; põllal inimesed `küntsid, `viidi kaosiga jahu lient, `jõutsid küll tehä, aga nüüd ei jõua enäm inimesed `siokse `kerge `süömisegä tüöd tehä Khn; et nüüd oo `aigus kergitan või naa `kergemaks läin; Sügisi on uutsakas maas, kui esimene `kerge külm Hää; kõhmab pia - - et esimine pesemine on old väga `kerge Amb; iga `õhta saivad [jänesed] `kerge piutäie kaali `koori või kartulid JJn; `kerge tuul Lai; `keŕge `aige; `keŕge unege, `juśtku linnuke makass oksa pääl Krk; ta (loisukoht) `oĺli `keŕge madalik, sai `viĺlä tetä; kui vihma u̬u̬g, siss võib `keŕgemb sadu `olla Ran; kassuv om iks roosist `kergemb Kan; tõõsõl um tu̬u̬sama `haiguss `kerge aʔ tõõsõl väega rassõ Rõu; kerge hinnaga ~ kaubaga odavalt, soodsalt peremed ikke `vaatavad, kust `saavad `kerge `innaga `tüölisi Lüg; Selle (lehma) ta sai ösna `kerge kaubaga käde Pöi; sain ea `kerge kaubaga kodo Ris; peremi̬i̬s annab keremä innaga `põrsa Kod; b. õhuke; napp, väike `talvel ikke inimene `külmetab `endast kui läheb `kerge `riidega `välla Lüg; `moandi oo lögäne, piält `kerge sopaga Var; Jõlm külm, `kerge `riidegä üsä kõhe olla Khn; `leikas ja `õmles `kergeid sui-eena`püksa Kos; `kerged `pilved käivad, taevas `sõõnas Jür; kui [õlgkatus] na `kerge sai `tehtud, õhukene, sis tema kõdenes rutemalt ära Kad; ärä mine nii `keŕge `rõõvage `väĺla Hel; [kleit] sai väega hää ta sai vähämb ja `keŕgemp Plv c. fig mittetäisväärtuslik; vilets, kehv, puudulik, pude, habras mool ju kõrva`kuulmine ka `kerge (puudulik) Jäm; üheksas `kümnes piigistab inimese εε, vana inimese rammu `kerge Khk; see `aasta vilja kasu ka nii `kerge Jaa; lena o `kerge, ei kinnita kedrätä Mar; riie on nii `kangeśti `kerge ja rabajas, ää mädand; leib oo `tahke ja `kerge, kõik pudeneb Mär; `kerge (mullavaene) maa põle ea maa `ühti Lih; `kerge `kuulmene on sańt `kuulmene Juu; eks vana küla sies eks sial ole paremad [maad], aga meil siin väĺlatagus eks nied ole `kergemad Rak; liiva maad, `kerge on arida, aga eks saak ole ka `kerge Plt; `kerge `jouga inime KJn; `keŕge kõhvatse terä (külmavõetud viljal) Krk; `keŕge iä vai rabe iä Kam; Vana `kuuga ja `lõunõ tuulõga˽külvet kaar `kaśve `kerge Räp c. puudulik, vähearenenud (mõistusest) `ninda `kerge `otsaga, ei `oska midagi teha Hlj; tämä on lühikese `arvoga ja `kerge mõttega, tämäl on vähä `arvu Lüg; Oli ikka küll natikse kergem (vähemarenenud) kut teised Kaa; naa `kerge aruga tüdrik et Muh; Oh ta üsna εεste kerge uiduga Käi; tal `kerge oid `otsas Mar; tämä oo naa `kerge `mõistusega et Var; no küll oled `kergest lähänd oma `mõistusega, ei pea enamb aru kedagi VJg; si̬i̬ om üit́s `keŕge aruge, aa laialist juttu, mis `kohkil ei `kõlbu Krk; no küll om mehel `keŕge aru, tapab `tüt́rigulita peräst `endä ärä Nõo; naeste`rahvid üteldas, ta - - `kerge aruga Ote; `kerge pää, täl jää äi `päähä Se || tal üks rui natukse `kergem (puudulikust mõistusest) Jaa
3. a. vähe vaeva ja pingutust nõudev, hõlpsasti teostatav või kasutatav vanast olivata `nuoda kived, nüüd on kett all - - `kergemb `panna `alle VNg; `kerge on `auku kukkuda, ärä ronida `raske Lüg; `Kergemb on omal teha kui teist `käskida IisR; lestavõrk oli `kerge kududa Mus; märjem aeg, siis on ein `kergem ka [niita] Vll; Sellel lehmal on ikka `kerge sünnitus olnd, `korda kaks kaŋŋutab ja on käe Pöi; Kerge teha ja odav pruukida (kergesti purunevast asjast) Emm; kis juba abielu läheb, ega sialt `kergemad saa, lapsed kasvatada ja nendega angeldada Rid; ta `lennas ea `kerge elo peal, nää ku paksuks ta läind; `rätsepa töö üsna `kerge töö, see üsna `kerge ammet Mar; Laisk ku soolikas, midagi ei ti̬i̬ `kergetki Hää; `alkad alud, `kerged `lõhkuda Koe; nüid one `kerge madal ti̬i̬, ku akab lume tulema, ti̬i̬b sügäväss ti̬i̬d ja kohevass Kod; Villa`keträmine om `kergemp ku lina`keträmine Hls; karu olevet ninast õige `keŕge ärä lüvvä Krk; liiva tsośs, – vai ka tsöśs. tsośs om nigu `keŕgemp üteldä Ote; lähä `kõŕtsi, võta suutäüe `viina, saat keremb kodu minnäʔ Har; saa nu̬u̬t `kergep (kergemini veetav); `kerge elo – suurt tü̬ü̬d ei olõʔ Se b. (hrl komp) (suhteliselt) hea tama oli `aige, nüid on jo `kergemb Vai; `kergemad `arsti ei ole ussi aava vasta, kui kuld raha Rei; too seda `kergemad (magustoidust) koa laua `peale Vig; mu naanõ oĺl kah `väega rassõ `haigõ, põrhõ·lla om jo˽keŕemb Har; tuul (müüjal) om `kerge käsi – ostat, lätt `kõrda Se
4. a. ladusalt funktsioneeriv, kiiresti ja pingutuseta toimiv või liikuv minä õlin vana poiss juo, aga kui `lauba `õhta tuli, siis `ninda `kerge ku kerä püü; `tõine on `kerge mõttega, igale `puole lähäb, kuhu `mõtleb; õli `raske `jalgane [hobune], siis lasi `rauvutata, aga kui `kerge õli, siis ei `tahtund `lassa Lüg; `Neie `aastade `kohta, `mõtles `kerge (kergejalgne) kui `poisike Jõh; sellel `kerged kopsud, selle pärast iiritab [alati] Jäm; küll mool ollid `kerged jalad Muh; laalab nii `raske äälega, ega tal nii ilus `kerge ääl ei ole Mär; Tüdar oo `meitel `kerged `konti; Oli `kerge jalaga ja `kerge `suuga. Ei tä vastust `võlgu jätn Han; kibu teeb keele `kergemaks, laulu ääle `lahkemaks Vän; mol olid `kerged sõrmed ja `oskasin teha ka `kõike Nis; vanaema oli ise `kerge `tańtsija Jür; nuor lehm `kerge kehaga, egas vana luom enam nii `kerge kehaga ole JõeK; obusel jalad nii `kerged all et JMd; Veski kerge käik tuli kua möldritest. teise möldri seadmise järel õli veski kerge, käis kui vokk Trm; ta (peremees) oli virk ja `kerge (liikuv) nagu kirp Pal; aga om iluss `keŕge liigutusege, ku `eńge pääl kõńd; ku `eńgämine `keŕgess lää tagasi Krk; mia `määrsi lambi õliga ja siss ma `tu̬u̬si et ihu läits nigu `keŕgembäss Ran; temä om `keŕge egäde `paika minemä, nii sõnaline ütte `viisi Nõo; ku maʔ `kerge kihagõ olluʔ, ma‿less tüüd tennü Krl; sa olet keŕemb kumardamma, võta mu piitsk säält üĺess maalt Har; mant minemä olõ õi hädä `keŕge Vas; täl oma˽`kergeʔ käeʔ tööle Räp; `kerge hopõn `kergekeiste sõit ni `kergele Lut || kerge käsi ~ käega ~ kergest käest helde(lt); ennatlikult, mõtlematult tegutsev sie old `jälle `ninda `ihnus mies, ei ole `raatsind `kergest kääst raha ärä `anda Kuu; `ansi `kerge `kääga kaik oma varanduse `vällä Vai; Ermus kerge kεεga Emm; `kerge `käega `andis raha `väĺla, see põle seda väärt Mar; `lüümene tuleb ju üsna `kergest ku `kerged käed Hää; ema oli `kerge `kääga, `ańdis `mulle `vitsa Ann; `kerge `kääga raha `raiskama tüö `peale VJg; `kerge `kääga kallale jokseb Sim; käsi on `kergem kui kohus Trm; `väege `keŕge `käege, äkilitse vihage, muutku lü̬ü̬p tõisel Krk b. tundlik; ergas, vastuvõtlik; aldis ue `korvas oppisin lugema, tämäl oli `raske pää, mul oli `kerge VNg; `kerge `pääga, `kange õppima, pää võttab `vastu Lüg; lüline külg köva `kervega `raiuda, kuid `kerge mädanemas Jäm; Küll sa oled `kerge minema igase `kohta Khk; obu on `kerge ära `ehtima; meri on ermus `kerge `tunma (tuul paneb vee lainetama) Vll; Ta oli `irmus `kerge ninastama, kui kedagi midagi `juhtus `ütlema Pöi; ne täid o `kerged pähe asuma Muh; `ästi `kerge `kuulma, aga vana ea sees läheb juhmiks ikke Mar; ta (koer) oo `kerge `kanda akama Tõs; `kerge `uskma, mis riägitässe Khn; Noored inimesed kui tulepisud, `äśti ergud ja `kerged minema Hää; kes `easte kuuleb, sel on ea `kerge `kuulmene Juu; nõgi on `kerge põlema minemä Kod; sial (karjas) pidid kõik kõrvad `kerged `oidma, vemmal kääs ja `ühtelugu muku litsu Lai; `kerge `piägä inime, tal akab ruttu pähä (õppimisest) KJn; oben om õige `keŕge nägeme, näep puha ärä mis kõrvan om, mis taga `järgi tule; mea ole õige `keŕge `alba `luhti ja `vingu `tunme, miu nõna om `keŕge `tunme Krk; ta‿m `keŕge lubama, aga ega ta‿i täädä toda Nõo; nii `kerge pää oĺl, kõ̭iḱ sai ärʔ opituss Rõu; `häste kuuld, `kerge `kuuldmisõgaʔ Se Vrd kerk2
5. fig kerglane, edev; kergemeelne `Kerge nagu `rätsep. Mehe `kõhta nagu vähä `kerge Jõh; ise on üks `kärme inimine, aga `kerge `mielega Vai; väga aĺp, `kerge olemesega, albib väga `paĺlo Mar; tal on `kerge pea `otses, küll tema on `kerglane. kapsib `siia ja `sõnna; ise nii kaval ja `kerge `jäoga Juu; minu lapsed küll nii `kerged ei ole, jõuad sa muodi järele üpata JJn; `kerglane on `kerge `puole inime Kad; `justkui va eblakas teine - - `kerge inimene, poiśs või tüdruk Sim; `kerge `piaga tegin selle tüki läbi Trm; `kerge piä – edevid `aśju ti̬i̬b Kod; `kerge`meelne inimene on `mõtlemise poolest `kerge, ta ei kaalu järele Lai; keps inimene om siante väha `keŕge Pst; köhkenpöḱs om `keŕge-kaalu poiss Ran; tu̬u̬ - - aab serätsit `kergit jutte Nõo; ta tege nüüd ka `sääntsid ebutuìsi ja `kergit tükke Kan; Kerge meel kui tuulelipp Vas; Taa om sääne `keŕge inemine, heigotas uma ihoga Räp || pealiskaudne, lohakas Kergest kεεst tehet Emm; `kerge kääst tehakse, kui ruttu tuleb teha Kos; ta om tuiuline vai `keŕge, pirts parts ruttu ja ruttu Ran Vrd kerk2

kesk1 kesk R Pha Pöi Muh Emm Phl Mar Tõs Khn spor Ha, JJn Koe VJg TaPõ Plt KJn Puh Se; keśk Ran San Har Se; (liitsõnades) kesk- R eP Trv spor T, VId; keśk- Kos Koe Ksi KJn spor eL
I. prep
1. (ruumiliselt) keset ise (lademelööjad) olid kesk lademete `seisasid VNg; sai kesk `järve, sääl uppus `vällä Lüg; Kesk `astja vajudetti `risti `kummagi `kääga `sõrme `augud `sisse [pärast sõtkumist], siis sai aru kui akkas `kerkima Jõh; se peab ika keige param [lehm] olema, kenel kesk `selga ka on karva piire Emm; `enni põlnd rätikod nottis peas. `enni olid kesk pea lae Mar; kesk `kuormad oli seĺg puu JõeK; tulejalg õli kesk põrandad Trm; põllu `tuhkur one piält punakas, kesk `selgä muss jut́t; `kervetegijä tegi vanass `kerve ja lei mäŕgi kesk `kerve palet; lõevoke teeb kesäle pesäd, kesk kesä eläjä jäĺje `sisse Kod; pilve seisab nagu müir kesk taevast Lai; taa nahk om muud́u hää, a keśk `nahka om suuŕ mulk `sisse lõigat; ma˽sattõ keśk purrõt ekkõ `sisse Har
2. (ajaliselt) keset; vahepeal kesk suid (suve) JJn; vana kikass kiŕg `õkva keśk üüd, kell kat́stõisskümme Har; mis sa siss naaridõʔ kesk kerigo `aigo Se
II. (millegi) keskmine, keskel asetsev (sag liitsõnades) a. (ruumiliselt) Esimäsed said keskmadalale, `toised ilisemad tulijad jäid `äärte `pääle; Oli tugev vuo, siis keskmadala päält üäd `saaki ei saand; siis ne peigmies ja pruut oli [U-kujulises pulmalauas] siel kesk `laua taga siis Kuu; kaiv on kesk `õvve pääl; kesk `vankris õli `keske puu Lüg; teised võrgud oo keskjäda; keskja köve `otsas oo `jälle ila Mus; Kesk soos seal oli esiti `eina `pölve Pöi; panen selle `estme just kesk parandale; see kibi oo kesk põllal. kesk tee peal; ta läks üsna kesk metsast läbi Mar; Moĺd `oĺli no üks nii pikk ku siit kesktuast ära `senna `lauva `juure Hää; eks pruut́ ja `peigmes õld `soajas isame järele, ja siis soaja `sõitis nende järele - - torupill `mängis kesk `soajas Kad; iest elab ja tagant elab, kesk vahe paigalt `surnud = vokk Sim; keskväĺjä servän õli siili pesä; kesk südä järve kõst one sügäv nagu jõgi Kod; löövad kahelt poolt mulla kesk vau `piale, kes se põhjast enam [kartuleid] `kaema akkas Lai; `kaevsin - - ja siit kesk kajolt `tuĺli si lõhe KJn; otsaukse pool taga`kirkus ning kesk`kirkus Jäm; Mari lauĺ keskkerikun helehede Harb. (ajaliselt) edimält temä `olli suvemi̬i̬s - -, keśkajal (keskealisena) `olli ta `veske poiss Ran
Vrd keskpea, kess2, kest3

kesk|süda|öö kesköö kesk öö möni `ütleb ka kesk süda öö, see on siis, kui öö poole pääl on Pha; keśk südä ü̬ü̬ sees KJn

kesk|öö südaöö (aeg kella 12 paiku öösel) kesk üö ~ puol üö ~ südä üö Lüg; kui kesköö on siis öö on poole pääl Pha; tä läks kesköö `aegas meilt Mih; keskü̬ü̬ aeg `sõitis Hää; keskü̬ü̬ aeg loetse kakstõisskümme Kod; aga et - - keśkü̬ü̬ kähen olli, es ole mul `kuskilt `ainu `saade Hel; keśkü̬ü̬ ~ kikka aig ~ kell kat́stõisku Krl || üits ele täht, toda kutsuti keśkü̬ü̬. kui tu̬u̬ nii `kõrgel `oĺli, keset taevast, siss üteldi, et om joba keśkü̬ü̬ Kam Vrd kesksüdaöö, kestöö

kihvatama kihva|tama spor eP, Nõo, -ta(m)ma Rõu Vas; -tõmõ Krl; `kihvatama Kuu Lüg IisR
1. torgatama, sähvatama Ku `pulmas olut igä joid, kohe `tunsid et `kihvat Kuu; mu südä juo sies `kihvatab; viin `kihvatab pähä juo, pää akkab kihisemma Lüg; `Ammas `kihvatab `ühte`puhku IisR; valu kihvatab Jäm; mool nagu kihvatas südames kui seda `kuulsin Mär; `ammagi valu kihvatab Vän; kohe kihvatas kehast läbi Ris; nagu kihvatab sies (kui vein mõjuma hakkab) JJn; valu kihvatab `sisse KJn; Ega halva asä peräst muʔ süä seeh kihvatass Vas || no sie ka kihvatas menema (lahkus äkki) Iis Vrd kiuhkama
2. järsku vihastama, ärrituma; järsku meenuma, mõttesse tulema Mul vahest äkkitseld `kihvatab midägi peris `tarvilikku kohe Kuu; Mul `kihvatab iga kord, kui ta `jälle neist `aśjadest `räekima akkab IisR; süda kihvatab sies, kui ehmatad VJg; Ah kud́as mu hing täis kihvatas Sim; Küll mul äkki kihvati, et ahi vaja kińni `panna Nõo || vihaselt ütlema, nähvama `Pruovi sa `sellele kedagi `üelda, siis `kihvatab `ninda; Las `kihvatata, kui tahab, ära `kuulagi IisR
3. kiljatama mõni ehmatab, siis kihvatab ehk kiilatab Juu; tu̬u̬ naaśtõraass oĺl `kõvva kihvatanu; Ku `hiitü, siss kihvati Rõu Vrd kihvahama, kihvahtamma, kiuhatamma, kiuhkatama
Vrd kihastama

kiisk kiisk Emm spor L, Ris Nis Kos Jä VJg Sim spor VlPõ(g -ä Kõp), T spor V, kiiss Sa(kiisk Pöi) Muh Rei Phl Mar Hää Plt M(g kiissa Trv) TLä Lei, g kiisa; kiisk g `kiisi R, g kiissa I
1. kala (Acerina cernua) `Narri ei `piedä miheks egä `kiiska kalaks Kuu; `verkus on `kiiskasi VNg; a `muidu `kiisi liha on `niske magus, aga kole `luitand Lüg; `kiisi kala on `ämmatappaja Vai; Nasval `püütaste `kiissu Jäm; see kiiss on üks pisine karune kala rohelise nahaga ning tipid sihes; jäme köhuga kut emane kiiss Khk; Ahvenas on `Aula kala, kiss-kiiss `Kärla kala, meriärg on `meite kala Kaa; ma köisi `särgi ja `kiissu `püidmas Muh; kui sa `kiiska akkad `sööma jäta `enne naised lapsed jumalaga, see `kangesti `roogu täis Emm; kiisad oo väga sańdid `süia, neil oo teravad luud sees Mär; Sii `kiisku põlõgi, tuhandõst kui ühe näed Khn; teine kala võtab `kiiska ja siss on teine kala ka `otsas Tor; `kiiskadest soab suppi Kos; `kiisku ja kardulid, sügisene süek Iis; nüid saab paras kiisa püigi aeg Trm; `kiissu ja kartulid kiädämä Kod; Kes kiisa kirja paneb ehk lutsu luusse arvab Pal;`värsked kiissad `kartuliga, küll olid iad Lai; vanal aal `käidi Võŕtsjärve ääres `kiissu viimäs KJn; titiluu om kiisal `seoke ku nõgel, ku teine kala tahap tedä ni̬i̬la. sõss temä lü̬ü̬p selle `püsti Trv; midägi ütelte ei lase, siis om südä täis ku kiiss kunagi Krk; kuivatedu kiisad `pańti `koŕve `siśse, saadeti lodjaga `Pihkvade; ta om kõhn nigu kujunu kiiss; nakass `kiissuga `kauplema Ran; sa‿lt nigu vana kiiss, luine jälle; ku kiiss oless ilma `luida, siss `vaene inimene ei saass tedä `maitsagi Puh; emä võt́t kala`kaupme käest `kiissu; kae ku ää piimäga suṕp saap `kiissust Nõo; ta um ku kiisk õ̭ngõ otsan Rõu; `kiisku om kah `väähä, nuuʔ omava kah är˽häävünüʔ; Tulõ hummogo kodo ku kudõnu kiisk Räp || kikk mis `väike kala om, si̬i̬ om kiisk puha Trv
2. vararaud Ulata see kiisk siia; Sepp tegi `kiiska Mar
3. jõulumäng – Köis pandi üles, mees oli käpuli, jalad olid köie sees. Kiisk pidi moas olema, mängija aas taga kiiska, pidi kiisa ää võtma Nis; mõõdetass `ende pikutseld maa, `sinna pannass kübär maha, siss andass kaits `pulka kätte, nende `pulkega peab edesi minema ja kübärä ammaste vahel ärä `tu̬u̬ma, jalgu ei tohi liiguta. kui küstäss: kos sa lääd, siss `ütlep: `kiissu `ot́sma Pst
Vrd kusk

kindel `kindel g `kindl|a R(`kintla Kuu) eP M(g -e Hls Krk) Ran Puh San(-ĺ), `kinla Tor Kod; `kińdel g `kińdl|ä KJn Ran Ote; kinn|el Pä Ris, -äl Vil
1. a. usaldusväärne `kindel inimine, ei `räägi juttusi edesi tagasi, piäb oma `kiele all `kinni Lüg; sa lähed ise ää, ning usaldad oma toimetuse ühü `kindla söbra ooleks Vll; oma `jõule ja `mõistusele on kõige `kindlam `loota Tür; missi vana inimene petta oli, tegi ennast `kindlast ja tuttavast ja mina `uskusin Pal b. veendunud, mittekahtlev purje piale ma olin `kindlam kui `mootori `piale Jõe; sa‿p vöi egakord eese omagit `peale `kindel `olla, mis sa siis teisest räägid Vll; eks see `uskumene oo `ikka `raske asi ko, piad ikke kinnel olema seal `juures Aud; olen kinnel et ta koeo tuleb Tor; mo süda on üsna `kindel selle asja `peale, et se peab ikke `easte minema Juu c. muutumatu; kõigutamatu, otsusekindel Ütle niid ometi üks kindel söna Jäm; üks `kindel usk oo ning muud äi midad Khk; mool oo `kindel nõu seda teha Mär; `Kindel kui kailu Han; `Kindla mielegä mies ei lasõ ennäst `narri Khn; see on nõnna kinnel ku `aamen kirikus Aud; tüdrekul oĺl kinnel usk, et ta oo kuradid näind Tor; se on ea `kindla sõnaga, mis ta on luband, seda on teind Juu; üks asi on `kindel, et sie nii ei lähe JMd; selle juures ma õlen `kindel Iis; `kindel mees mis lubas, seda ikke tegi Lai; ei ole `kindla meelege, üit́skõrd sinna, tõnekõrd `tõisi Trv; `kindle usuge inimene Krk; kes serände pehme, annap `perrä kõegile, ei ole `kińdlä aruga Ran d. tõepärane; lõplik, otsustatud sie plaan on juo `kindel, tarvis akkada `vällä tegemäie Lüg; `tiemo se `kaupa nüid `kindlast Vai; `suilisega on päris `kindel kaup `valmis Khk; Noh kui vana oma käe `alla pani siis on `kindel, et varandus on poisi Pöi; teeme nii, et kaup jääb `kindlaks Muh; Kus sa sest änam pääsed, kui kaup juba kinnel PJg; on kinnel, et seda seent küll ei või korjata Vän; see põld ju veel `kindel, et ta tuleb Juu; tieme kauba `kindlaks JMd; kaup on `kindlast `tehtud Iis; käed on kokko `pantud, nüid on kaup `kińdel KJn; ku sul käeraha kätte ant, siss om `kindel kaup Krk; kindla peale kindlasti Noh niid oo seda nägu, et kindla peele tuleb vihma Kaa; kindlaks tegema välja selgitama, selgeks tegema `tehti `kindlaks, et poissil viga medägi Kuu; noh `tehti `kindlast ikke et nägiväd, et ta `peksas poissi Lüg; piaks `kindlaks tegema kas säält midagid saab Khk
2. kindlaksmääratud, kokkulepitud no nied olid oma `kindlad `päiväd ka, `milla neid muni `vasta `vueti siin puess Kuu; ikke sie üömaja õli `kindel Lüg; vanaste `oĺli sea `tapmisel kinnel aeg Saa; pange sinnak, sinnak `kohta, koht põle päris `kindel Nis; Perekohas selle söemaga `kindlad kella `aega põld Amb; `koormal `kindlad `mõetu ei õld, mõni õli suurem, mõni õli `veiksem Trm
3. a. tugev, vastupidav; korralik maja on sue ja `kindel, üvästi `tehtod Lüg; `valgetest panga kividest tehasse rihe ahjud ka, nee on tule `vastu `kindlamad Khk; Kiiludega `oĺlid kõik `kinni, siśs `oĺlid telled `kindlad Hää; kinnel põhi oli [kreslal] all, lauadest Ris; ei õle `kindel värv, si̬i̬ lähäb `väĺjä kõhe Kod; ta ei ti̬i̬ midägi `kindlat tüüd, paĺt kobistess kokku Hel; igi vi̬i̬r `olli `rõival üits `kindel vi̬i̬r, es `argne, olli `kindel `koetu vi̬i̬r Ran || turvaline purjega oli [paadisõit] `kindel, aga `mootur jääb `seisu Jõe; Pane resla ka ree peale, sis kindlam sõita PJg b. tihe, mitteläbilaskev vesiriist on `kindel, piab vett `kinni Lüg; õlle keha `ingab, ei vöta ennast `kindlaks mette Vll; se on ea `kindel ahi, ei lase `luhvti `väĺlä `ühti Juu; [poti] kaas on küll `kindel JJn; `kinlad seenäd, ei lahe tuult läbi Kod; `kindla `saapa, ei lase vett `sissi Trv; laaś koŕk om `kindel koŕk; si̬i̬ om üit́s `kindel nõu, sii ei joose mitti Krk; `uḿsed [mee] anumad `olliva - - `kindlät tünnikud `olliva Ran Vrd kindlene c. tahe, toekas, toitev söön oma südame `kindlaks (soolasest toidust) Rei; kui ma soolast söön, süda lähäb `oopis `kindlamaks, magedaga on süda nii vesine Juu; (viinaga) suab suu `maosset ja südä `kinlass; `ki̬i̬tsin vasika juagi ärä, panin `rasva ja `su̬u̬la `ulka, siis `vaśkal südä `kindlam Kod; kui sööd soolast ja rasvast, eks siis süda saa `kindlast Lai; taa oĺl jo `eiśki˽`kindeĺ sü̬ü̬ḱ, õkka˽juuvva˽taht San || Nüüd on `jällä keskpaik `kindel (kõht täis) Jõh
4. kõva, kandev jää on `kindel Pha; Maa peal ikka teine asi [kui merel], kindel maa jalge all Pöi; mes nüüd vega, nüüd ma ole juba `kindla tee peal Mar; `kindel maa, eks se ole põllu maa, suo ja raba ei ole `kindel Sim; `saarlased kui käisid tööl `kindlal maal (mandril) Lai; maisa maa, `kińdel maa, ei vajo nigu su̬u̬ maa vajoss Ote
5. alaline, pidev, mittejuhuslik `nuodaga püük oli igä `talvel `jüsku `kindlam - - `vergupüük sie oli `ninda juhuslik Kuu; [tegid] üks keik mida tüöd vaid `anneti, neil `kindla tüöd ei old VNg; ei õle kedägi `kindlad tüöd tehä Lüg; `kindlad `palka põle kunagi olnd Kos
Vrd kind, kindlik

kinmäss kinmäss g `kinmä Võn Kan/kińmäss/; kińmäss g `kińdmä Urv Har Räp; n, g `kinmä T(-ń-, -nd-; -a Kam) Räp, `kińdmä V(-nd-, -nt- Har)
1. tugev, kõva, vastupidav loogast `panti ka kruuv läbi, et siss om regi `kinmä, võib veerest `tõsta; täl om `kinmä ussaid, ega kana `väĺlä ei saa sääld Nõo; ratta trehv olguʔ õigõʔ kõvast ja `kinmäst ravvast; ilma `klambrida ei saaʔ tare nukk `kuigi `kinmäss Kan; sõss `pańti [jüvä] ütte `kinmähe `nõvvo, kaasõ all kõvastõ Plv || kui `siibri om `valla, siss `liibuva ärä üdse, kui `siibri ei ole nii `kinmä Kam
2. (otsuse)kindel, usaldusväärne, sõnapidaja annap `perrä kõegile, ei ole `kińdmä aruga Ran; mina olli `kinmä inimene, mia es kõnele mitte üits pu̬u̬l sõna Nõo; kae kui kinmäss mi̬i̬ss ei kõnõlõ midägi `vällä Võn; `kińmä usuga mi̬i̬ss - - ta pidäss `kinni omma sõnna, es lirgata `väĺlä Kam; looʔ mullõ puhass südä ja anna mullõ vastan `kintmä vaim Har; olõ `kindmä sõna `annu Plv; kes alate naard ja heboskõlõss, kes ei ole `kińmä inemine; kes kõva, kińmä meelega om, tu̬u̬ olõ ei `heit́lik Räp b. kindel, veendunud ta lubass küll, aga ei või `kinmä olla tolle `pääle Nõo; olõt sa uman aśan `kińdmä Rõu c. otsustatud, lõplik karjakahjal tetti küläkarjusse kaup `kinmäss Ran; um `kindmä kaup tett Plv d. karm serände `kinmä käsk `tulli, es saa jättä minemädä Nõo
3. tugev, toitev temä [lihaga kapsas] om serände `kinmä sü̬ü̬k, ega kõtt tühjäss ei lää Puh; `erne töḿp `oĺli `kinmä sü̬ü̬k, kui sa ike tüki vai paar ärä seit, siss `oĺli südä säpun Nõo; leib om `kinmamb, leevä üvä om kõva, kaara kisla om nõrgemb Kam; kirbupuder olli vi̬i̬l `jaksamp või `kińmäp kui piim Ote; ku˽liha `süüte, siss ei˽`peĺgä nii `küĺmä, kae˽tiä om sääne `kindmä sü̬ü̬ḱ San; Ojoh toonu˽no˽mullõ kah taha˽lavva pääle midägi iks kinmämpä [toitu] Urv
4. kindlaksmääratud `Kinmät `aigo ja `kõrda pudru ki̬i̬tmiseh kunage es olõʔ Räp
Vrd kimmäss

kinni `kińni, `kinni L(-e Noa Mär Hää, kinni Mär Vig, `kenni Mar) K(-e Ris) I, `kinni R S(`kenni, -e, `kinne Phl) M(`kińni Pst, kinni Krk `kinne Hls Hel) T(`kińni Ran Nõo); `kindi Sa Muh Han Var Tõs Khn KJn, `kińdi Pha Khn Hää Ksi KJn; kińniʔ V(kiniʔ Vas, kinniʔ, kinnih,`kińne Räp, kinni Se[ḱ-], `kińniʔ Lei)
1. suletud seisundisse, suletuks; suletud seisundis, suletud; ant lahti, avatud lõks lüöb `kinni, kui iir `pääle lähäb Lüg; Kot́t `liiga täis, taha `ühtigi `kinni `menna IisR; kuue aagid pannasse `kinni; pane raamat `kinni Khk; Riinid olid `kinni alles (puhkemata); selle mulgu vöiks nüid `kinni `panna, sealt pole änam läbi `käia midagi Pöi; ohjalukk äi seisa `kinni Phl; kis ärjä suud ega obose suud `kinni paneb, kui tä `pahmab Mar; kui oo uksed `kindi, põle kodu Var; siis ne panid ruttu vära `kinne Ris; ommiku mina `vaatan, et lauda uks on nii lohakalt `kinni `pandud HJn; pane ahi `kińni, ahi on ärä küdenud Kod; `aiged silmäd on omuku rähmägä `kinni KJn; egä neil es oole [vammus] kaala alt `kińni, kikk i̬i̬st oĺli `lahti Vil; `panti uśs `kinne Hel; pane `värjä `kinni ja lase ańedel ussaian olla; lehm `rü̬ü̬ḱnu nii `irmsade - - ei ole `pannu `suudki `kińni Nõo; pu̬u̬lust tõmmati `kińni ja suur uśs oĺli `valla (rehetoa kütmisel) TMr; kaṕi võt́i `sündü ette külʔ, a uśs es püsü˽kińniʔ Rõu; ku ihovaŕotusskatsk säläh oĺl, siss pańnit `hammõ alt nõglaga˽kińniʔ Plv; `ma˽köhe nii et saa as suud ka kińniʔ `pandaʔ Vas; `panku‿iʔ sanna `ahjo vi̬i̬l `kińne, lase˽hüdse˽`si̬i̬büseʔ Räp; püt́ül omma mõlõba otsa kińni, `tõrdol om õ̭nnõ üt́s kińni Se; käsi kinni fig (ihnus) tä käsi oli `kinni seal `juures, ei tä annund kedägi Mar; teese käsi põle `ilmaski `kińni ja on tal `kõike küll Juu; tema käsi on `kinni ei si̬i̬ mi̬i̬s anna kedagi Trm; temä käsi oo `kinni, temä ottigi midägi tõisel anda ei taha Krk || (asutusest, kauplusest jms) mittetöötav(aks), mittetegutsev(aks) puod `kinni Kuu; `kuoli`poisid `lassa `lahti ja `kuoli on `kinni Vai; Poed on `kinni `pandud Khk; `Ööse on linnas köik kohad `kinni, pole `minna `kuskile Pöi; kõik kohad oo pühäbä `kinni Tõs; pühapäe on `palvemaja `kinni Koe; kõŕts `panti `kinni Trv; kõrdsi `pantiva jaanipäeväss `kinni Nõo; pu̬u̬t́ oĺl kiniʔ, ni saa as `leibä Vas || ka fig (magamisest, tukastamisest; surmast) ommiku vähäkese `läksiväd `kella `kuuvve `ümbrusses `silmad `kinni Lüg; ta pole `silma `kinni `saandkid Jäm; pani silmad `kinni, pole täda nüid änam (surnud) Khk; ma lase korra silma `kinni Pöi; ei tea, kas selm läks `kinni mool Mar; Ta on siĺmad igavesti `kińni `pannu Hää; `üösse ei maga, siis `pääva aal käib `ringi, silmad `kińni VMr; siĺm vähä viirat́s `kinni ja näi ka und Hls; ku mul silmäʔ aotulõgi `aigu kińni˽poigahtuʔ, nii oĺl hopõń `kaonuʔ Rõu || fig (vaikimisest) mis sa nii paĺlo klobised, pea `eese suu ete vahest `kinni Mar; pia puul suud üsna `kinni Hää; pia enese lõuad `kińni Hag; keś inimeste suid jõuab `kińni `panna VMr; pidä suu sinä `kińni Kod; pia ometi pool suudki `kinni Ksi; mina es `julge kõnelda, pidäsi suu `kinni Ran; `ütleb serätsit `sõnnu, et tõesel jääb suu `kinni nigu lõhn Nõo; mis sä mügiset alati ei piäʔ suud kinniʔ Räp
2. kinnises ruumis, uluall; kütkes, köies; ulualla, kütkesse jne; ant lahti, vaba a. pane `porsad rihe `kinni VNg; `luomad `tarvis `kinni `panna Lüg; Aja `luomad `kińni ja tule `õhtale IisR; obosed `pandi kaik `kinni Vai; `lautas sidu `korda `kinni `oldud Khk; Pane koer lauta `kindi Kaa; puust onk, senna `külge pannakse lehm `kinni Pha; mine pane obu `kinni Emm; loom on seina `külgis `kinni Mar; obune väga `pooksil `kinni Mär; loomad pannase talves `kinni, ei köi `välläs Tõs; mõni täkk on alati `kińni, ei soa teste `ulka `lahti `laska teist Juu; keśsi siad `kińni (sulus) oiś Kod; käesin kaits nädälit karjan, enne kui kari `kinni jäi, ilmad alvass lätsivä Ran; üits lehm ei pidänä endä `kinni, `kiskna lõjast `valla Nõo; ütel naesel mõni kuus säedse last kasunu, kõ̭ik aian om `kińni Rõn; köüt́ hobõsõ kõõv́o `külge kinnih Räp; timahhavva jäi `varra kari kińni, tiiä‿iʔ kuiss söödägä jovva läbi tullaʔ Se; kinni ajama omanikult kahjutasu nõudmiseks paha peale läinud loomi arestima teise küla loomad olid meite odras, ma aisi `kinni; vanast oli üks rubel `trahvi `maksa looma pεεlt kui `kinni `aeti Khk; Meie siad `joosid korra mõisa põllale. Metsavaht `juhtus sial olema ja kohe akkas sigu `mõisa `kinni `aama Han; lehm `olli mitu `päivä `kaot́sin - - `olli `kińni `aetu Nõo b. karistuseks pärast tunde (koolis); teiseks aastaks (leeris) ja `irmuga pidid oppima et `lahti saad, `muidu jättas oppetaja `kinni ka `lieri`lapse, `toisest `aastast VNg; neid (õpilasi) on äga `öhta sääl `kinni Khk; Kui sool osad (õppetükid) tehet pole olnd, jähid `kinni Rei; ja kool`meister `jät́tis `kinni HMd; külap tal ei old õpitud, ega ta muidu `kińni jäänd VMr; si̬i̬ olli rumal, siss jäi `kinni, `jäeti `kinni Krk; latsõʔ jääväʔ koolil kinniʔ Krl c. vangi, vangis mies `viedi `kinni `kolmest `aastast VNg; Sie läks `kinni oma tegude iest IisR; see varastas, selle pärast ta on `kinni Khk; `Pandi kohe `mütmeks `aastaks `kinni Pöi; ega vähikse süi päräst `kinni `panda Mar; poiss oli maksujõuetu ja `löödi `kinni Var; `viidi kuu aa eest `kinni Juu; kas ta kurat `iśsi (istus) `kińni Kod; keda oli vaea `kińni `panna, viis `linna ehk Jõgevalle Lai; mõisteti temä `mitmes ajass `kińni Vil; kohuss om sedä är `mõisten, et ta piap kolmess kuuss `kinni minem Krk; kelle käest varastedu `kraami löedäss, si̬i̬ pannass `kińni Ran; ku sa `viina aat pandass `kińni ja tetäss sada imet Nõo; `tiit́i küll et tä varass um, a nägijät es olõʔ, kińni˽`panda˽saa as Rõu; naaʔ mia siist kińni˽`viidi, oĺli˽kõ̭iḱ ilma süüldäʔ Vas; mõisteti `säitsmest pääväst kinni Se
3. täis, täidetuna, kokku, umbe; täidetuks, koos, umbes; ant lahti `tuhlid `aetasse `kinni kui vau `sisse juba eidetud on Khk; aav `pahtus `kinni, verd änam ai tule Krj; Silm `kinni paisetand kut suur rumm Pöi; aua kinni ajamene on meil ikke matuleste asi Vän; ahendab suka `otsa `kinni HJn; kett kisk lehmäl kõri `kińni Kod; kardulid `kińni `aama Plt; seeńa pagu tahaks `kinni toppi Pil; aav ei kasund änam `kińni Vil; ma müüri selle augu `kinni; nüid om kinnass ärä koet ja `kinni lõpetet Trv; kõ̭ik mulgu ja `lahke olli kõvaste `kińni tüpitu; nu̬u̬ kaits `järve om `kińni kasunu Ran; ku aud `kinni sai, siss seeme ja jõeme Nõo; omma iks kraavi `kinni joba Ote; tu kraav́ vaia kinni aiaʔ Se || (paikamisest, parandamisest) piab püksi `perse `kinni ajama Khk; kui `seiksed suured augud oo lina `sisse kärisend siis paigetse `kinni Mus; ei ole taal kis särgidki kinni `paikab Mär; Ma aasi suka augu `kinni Han; mehe püksid kat́ti, `paika `kinni Juu; jaḱk om `kinni paegat Trv;`kinda tahav `kinni kohente Krk; võta nõgel, puni si käiss `kińni Ran; sul om sukk `kat́skiʔ, `paika˽kińniʔ Har;
4. (pealt) kaetud, kaetuks; ant lahti kattab maa `kinni juo õrass Lüg; mardid panavad `palged `kinni, siis kεivad Khk; Jöed järved puhas alles `kinni Pöi; mene aa kardolide `peale `mulda ja mata `easti nad `kinni Mar; talvel kui jõgi on `kińni, siis suab otse üle `käia Kad; küĺm lääp suurepess iki, su̬u̬ võtt `kinni ja jõe ja järve puha Krk; virk `tütrik `olli `matnu tule õdagu iluste `kinni tuhk`auda Puh; [kartuli] kuḱk`aetass `kinni, siss om `kartoli maan; sü̬ü̬k piap `kińni `katma, muedu `kärbläse solgiva söögi ärä; siin om serätse turbavva, mes om pääld `kińni kasunuva Nõo; pääväss pańnime unikude kot́i ja `katseme tekiga kińni Kam; kui jo katuss kińni om, pandass haripuuʔ pääle Har; ma˽kat́i looma˽kińni˽rõivastõgaʔ, nii nakaśs lummõ tulõma Rõu; ku tedir pesä päält ärä˽lätt, siss katt pesä kińniʔ Vas; koŕva (kala) `püüdmine oĺl sügüse kõ̭kõ suurõb, inne kinni`panmist (veekogu jäätumist) Se || (riietest, jalatsitest) pane jalad `kinni, älä `palja jalu mene Lüg; niid on jalad `kinni Jäm; moast (mudast) läksime `paĺla jalu läbi, siss pańnime jalad `kińni Saa; paad ommoko jalad `kińni Kod; tal ihu `kinni iki, ää et tal `seantsegi seĺlan om; miul oo tõine jalg `kińni, tõine `valla Krk; ma naka `jalgu `kinni `toṕma Puh; ku `keŕku lähikesi saeme, siss `käńgsime jala `kińni Nõo; etsa näe, ei mõśta `jalgu `kinni `kängi Kam; ma˽`talvõ inne lummõ `jalgu kińniʔ es käńgiʔ Vas; sul rõivaśs säläh, kihä‿m kinni Se
5. kinnitatud (seotud, õmmeldud, naelutatud jne) alukse `seilid `onvatta `kinni `siutu VNg; ajan üle `ääre sene `augu `kinni, `aiga lappida ei õle Lüg; `kiereti `kruvvid kovast `kinni Vai; sεεl ep ela kedad, `aknad `kinni `löödud Khk; `pandi puu`pulkadega `kindi Pha; `Akna loasid kititi `ömbe`rinki `kinni Pöi; lae `seoti `vaieriga `silda `kindi Muh; üks võtab rukit takka üles ja seob [vihu] `kinni; mine sõlmi need lõngad `kinni Mar; õle sidemetega pannasse kimbud kinni Vig; tubakas `kińdi mähitud, sii ju sigar Hää; nõu vitsad `tarvis `kinne kopotada Ris; lammas `võetakse pikali maha - - ja siis pannakse temal kaks `jalga ristate `kinni - - pannakse paelaga `kinni Kei; kui köis ää lagunend otsast, sis pestitäkse ta `kinni Juu; püśtandajale lüiakse iga neĺla poari takka toe `teibad, vitsaga `kinni Kos; Tõmmati kangas maha ja tikkudega `kińni, et tuul ää ei vii Amb; rõõgud `pańdi `pańtidega `kińni Pal; keidab nabavarre `kinni Ksi; palmitse `juusse `kinni Trv; lina om pud́eve, ei kannata `kinni tõmmade sidet Krk; mia köedä `juusse `kinni Puh; sa võta nõgel ja niit, `suska paarist kotussest `kinni ja käib külländ Nõo; `köitega kääneti kubu `kinni Ote; kui säńg om `kińni kruvvitu, siss ta om kõva nigu `lu̬u̬du Rõn; rüä vihk köüdeti rüäkõrrõkõisist köüdüsega˽kõvastõ kińniʔ Vas; mul om käsi kinni mähit Se; || fig süda kinni kinnitatud (pärast soolase, tugeva toidu söömist); ant vesine sein soolast, süd́ä sai `kińni Ran; ku rasvane sü̬ü̬ḱ om, siss süä saab `kinni ku sü̬ü̬d Ote; ku sa `putru servät, siss süä om veśsine - - aga süü sa `ruustlit vai kańebi`jauhvõ, süämekene kińniʔ Har; ma˽panõ [pudrusse] õ̭ks hüä kõva soola, saa inemiisil süä kińniʔ Rõu
6. külge, haardesse; küljes, haardes ku `luoma tappeta, siis ka `tõine `oiab `kinni Lüg; teine oeab lammast `kinni, teine niidab Khk; Ta [hunt] `kargas loomal körise `kindi Krj; `kargasi kapa `körva `kinni Pha; Uppuja akkab öle körrest koa `kinni Pöi; `akka `ümber kaela `kinni Muh; röugud hoidvad `vankri `kartad `kinni Phl; [rebane] akkas ridva `otsa `ambuli `kińni Noa; ass, ass, võta tä `kinni Mar; va `takjas - - ku need nupud `valmis oo, kohe `akvad `kindi Var; `pahmaja oiab obused `kińni Lih; `kargab teese `karvu `kinni Vän; `üstku tige koer su `kandus `kińni kohe Kei; nukipulk oeab juhevitsa `uasa `kinni Hag; oja `ohjadest `kinni Jür; [hangul] kolm aru all, üks peal mis ojab `kinni HJn; ma‿i jõund muĺlikad `kińni oida VMr; liivakas maa - - ei pia sõńniku `jõudu `kińni Sim; võttis teesel rinnust `kinni Trm; veeke laps ei sua seessä, oia `käess kinni Kod; tema [koer] kurat `kargab kohe `jalga `kińni Plt; laits ois kate `käega emäst `kinni Puh; aruvõrk ei pia `kallu `kinni; ma‿less maha sadanu, aga sai õnneberäst `kinni aarda `värjätulbast Nõo; `oĺli nõnda lähiksen, et oless saanu käega `kinni võtta Kam; üt́s poiss habõ minnu kińniʔ Rõu; määnestki ossakõist ka järve pääl olõ õiʔ, millest kińni haardaʔ Vas || fig Vana Ann oo `ühteinge eese minia otsas kinni, küll ühe, küll teise pärast; Sander oo ju selle Liide `küĺges kinni, äga ta kedagid teist tüdrukat änam äi nää Kaa; igav akkas `kinni, nõnda kole oli; Ise kukkus mo `otsa `kinni veel (hakkas kurjustama) Pöi; süda on senne asja `külges `kinni Rei; kukkus mo `silmi üsna kinni (hakkas kurjustama) Mar; ta mi̬i̬ĺ ja mõte om kiḱk selle üte küllen `kinni (armastab) Trv; ammastege tõiste küĺlen `kinni ütte`puhku Krk; || sober pidas oma `kaubast `kinni Hlj; ta oid selle oma `sääduse `kinni mike sehen ta kasunu om Krk; temä pedäss tollest käsust `kinni, tei nigu `kästi Nõo; uma sõna pidi kinniʔ, petä‿s Lut || fig külm akkab `jalgudelle `kinni Lüg; kańa akkab piha `kinni Jäm; leil akab `silmi `kinni; kui silm `aige on siis suits akkab `silma `kinni Khk; ma pea `riide ülle `aama, vilu akkab `kinni Muh; nii küĺm et akkab ühnä ninässe `kenni Mar; pane kinnas kätte külm akkab kätte `kinni Koe; õlut akas pähä `kińni; küĺm akas `jalgesse `kińni KJn || fig sie ei piä `ammeti `kinni `kuski; `kindel inimine ei `räägi juttusi edesi tagasi, piäb oma `kiele all `kinni Lüg; mu pεε ep pεε neid `kinni Kär; See maja ei pia ju inimesi kinni Tõs; Ilma varanduseta ulgus, `kohta `kińni ei pia Hää; vot minu pää ei pea änam `kińni, mina unetan ära Saa; akkasin igasse `tüesse jo `kinni JJn; tal on ea tüe koht, ta peab seda `kińni `oidma VMr; ei minu kolu seda `kińni pia Sim; vana inimene, piä on sõre, ei pidä `kińni; tämä ei õle südäk, ei aka tüäle kõhe `kińni Kod; küll mina oless selle õnne `mõisten `kinni oida; selle obeseg o ää `ü̬ü̬se minnä, si̬i̬ oit ti̬i̬ ilusti `kinni Krk; pehme pää, ei jää midägi `kinne Hel; `olli ää amet küll aga ta‿s pia ametit `kinni Nõo
7. (tabamisest, püüdmisest) Oli siit ühest kohast lahest saand `kinni jää pääld ühe [hülge] Kuu; üks `rüövel või `mõrtsukas nabiti `kinni Lüg; `suome toll, paat ajas `meile `korva, ottas `kinni ku varekse Vai; pörsas tuli `lautast `välja, vöta `kinni Khk; Metsast kus nad olid ta (redutaja) `kinni vötnd Pöi; kus mina teda `kińni joosen Noa; obo oli `jälle `eese `lahti tõmmand, mine võta tä `kinni; obo ei anna `kinni Mar; kass `rapsas roti `kindi Kse; uńt võttis `lamma `kinni ja läks taga (temaga) menema Mih; sageda noodaga `võetass kala poeg ka `kińdi Hää; võta jänes `kińni Plt; `kärpäsi on küll, `võtva kana poja `kindi KJn; ja siss püüneti nemä (poisid) kinne Hel; tõene võtap latse `kińni, uhab nii et käsi väsip ärä Ran; kate `tõisku obesega `minti tedä `kinni tabama Puh; sääld `olli ta `võetu `kinni ja `viidu Otõbade Nõo; ku susi tuĺl siss võt́t timä `lamba kińniʔ Har; tohna˽ka võt́t nu̬u̬ŕ kaśs rot́i aidast kińniʔ Rõu; siss lät́s poig `mõtsa ja `püüdse soe kinniʔ Vas; `naksiva jänest kińni habima Se || fig `Kuulab ja `mutku võttab aga `teise juttust `kinni; Tämä võttab aga igast `aśjast `kinni IisR; vöttis teised kasuga `kinni (kasvas kiiresti) Mus; mul oli ea pea, võttis `kinni kõik Muh; sel `kange pää `kinni `vötmas (arukas) Rei; pia ei võtnd `õppust `kinni PJg; võta˽sõ̭ss˽sulõ kińniʔ, ku `lindu lasõt (väljalobisetud saladusest) Rõu || (kahtlasest, ebaselgest asjast) Mine võtta `kinni, mis ta `seie ehitata tahab IisR; mine võta viel `kińni, pailu neid oli VMr; võta `kińni kes arvo rumalass teeb Kod; võta `kinni, kos ta käis Trv; võta ilma jutta kińniʔ Plv
8. takistatud, takerdunud `pohjas olid `vergud `kinni kivije vahel Kuu; [laev] `lähte nii madala ligi, küll sie `kinni `juokse VNg; laiv jäi `liiva `kinni Lüg; `Lehmad jäid loduse `kinni IisR; tall läind läbi aja `sööma ning jäänd aja vahele `kinni; lased paadi kivi `otsa `kinni Khk; `jalgupidi `saues `kinni Vll; [koorem] jähi puu taha `kinni Pöi; lae jähi jäide `sisse `kinni Muh; mol jähi [toit] kõrisse `kinni Mar; adra `kurku jääb rohi `kińni, paneb adra `umpses Lih; meil jäi laev `sinna ükskord `liiba `kinni Aud; toit jäeb `kurku `kinni, võta vedelad `piale PJg; teina kord olime `kange lume sees `kinne Ris; `sinna puute vahele jäi `kinni Jür; Neil oli va madal uks, siis jäi `sinna `kinni Amb; siis võtab sae `kinni, kui lülipuolt saab akata saagima JJn; mua adral tuli seda `tihti, et kurk jäi `kińni Trm; leib jäe `kurku `kińni Kod; kui söök sinna (sadakordsesse) `kinni jääb - - sureb [loom] ära Ksi; Kesvä aganid ei või `luumele `süütä, jäässe kõrdmakku `kinne Hel; suuremb kala muidu [võrku] `kinni ei jää, kui mitu `siĺmä kaalan Ran; tingu om `juuste küĺlen `kinni; lahi [liha] jäi ammaste vahele `kinni Nõo; kui om paĺlu aganane vili, siss jääs [veski] kivi`siĺmä `kinni, ei joose ala Ote; tii oĺl alb, `vankri jäiväve `savvi kinniʔ San; ratta jäi `porri kinniʔ Rõu; nu̬u̬t jääss kinni kivi taadõ Se || fig sõna jääb `kurku `kinni Koe; Ma saa õs sullõ innõʔ midägi üldäʔ, ki̬i̬ĺ oĺl kińni ja süä `tahtõ `saisma jäiäʔ Rõu
9. pidurdunud, lakanud ühe `kõrra jääb jutt `kinni; kui `aŋŋervaaks `valges kukkes - - siis on roho kasv `kinni Lüg; kut ta vööra koha `pεεle lihab, siis keel jääb `tükkis `kinni Jäm; kui nii kui (kuiv) on, siis vilja kasu jääb `kinni Khk; Vanust küll, piaks olema pikem, aga kasu on kinni Pha; kuib paneb orase `kinni Mar; ei see kasva kedagi, kasu on nii `kińni jäänd et Juu; õiled pani kuiv puudel kińni HljK; põud paab viĺjä `kińni Kod; silmä närvi om ärä kujunu, `rohtudega oles saanu selle kujumise `kinne panna Hls; latsel kõne `kinni - - pikä aa `pääle tulli sõna `vällä; lumi pańds tü̬ü̬ `kinni Krk; kui sü̬ü̬k om `väega kõhn, siss jääb latsel kasu `kinni Nõo; kõiv jääss kińniʔ (mahlajooksust) Urv; ubina lihe umma˽halladu, no‿m kasu kińniʔ Har; sääne põud võtt küll vilä kińni Se; käed kinni (saamatu) mene kääd on `kinni, tööst εp tule midagid `välja Khk; kääd on `kinni töö `juures Rei; see töö võtab tä käed nii `kinni, et edesi ei lähä Mar; töö kinni ei laabu töö on öhö inimese kää `kinni, teese kää on `lahti Ris; temä ei ti̬i̬ esi, ei lase tõesel ka tetä, selleperäst om tü̬ü̬ `kińni Nõo
10. (füsioloogilistest protsessidest) peetunud pani `inge `kinni Jõe; inimine `kohkob, siis veri lüöb `kinni Lüg; kõht on `kinni; siest on `kinni Lüg; `Nuusuta sina, mul on nena `kinni Jõh; Kui `kummargil olen, kohe `rinnad `kinni IisR; vihastab mool vere `kinni Khk; mool jääb köht `kinni Kär; Nädali päävad `olla juba sihest `kinni olnd; Sa raibe kohutad seda`viiti kuse `kinni Pöi; ing o `rindus `kinni Muh; kut menel omad asjad `kinni on, siis `antags ravareie roho teed Käi; kui lapse kused `kinni oo, et siis keedetasse sedä, et võtte kused `lahti Mar; raudrohod, kui `kuśkilt `kat́ki, peab vere `kinni panema Mär; või lill, kui sehest `kinni on keedetse teed ja juuvasse Mih; ing jäi `rindu `kinni Aud; kurgu`aigus lämatab ää, paneb kurgu `kinni Vän; ku naised kusest `kińni jäid, põis `aige oĺli - - Saa; vahest ne körvad `lähtvad nönna `kinne, et ei ei kuule Ris; ing on nii `kińni, et lämmätäb ää kohe Juu; kui saja`kordne `kinni on, siis põle `luota, et luom elusse jääb JõeK; omad asjad jäid `kinni VJg; nina `kińni ja jokseb tat́ti, siis on nohu Sim; omikute on ing `kińni ja köhin `kangest Äks; mia ole kõrvist `kinni, ei kuule mihasteg Hls; oben om kusest `kinni; loober `su̬u̬la andass, ku loomal kõtt `kinni om Krk; ei naka si̬i̬ vi̬i̬l munele, perse `kinne Hel; tüḱk `aiga `oĺli eńg `kinni Ran; ta `eitusi ära `kangede, eli jäi `kińni, es saa `rü̬ü̬ki kah Nõo; ku inemine midägi ülejõu tõstap vai ku sitt `kińni om, siss `trähklep Rõn; kui susi sinnu enne näge, siss jääss helü kińniʔ ei saa `haeda eiʔ sutt Har; ki̬i̬ĺ `pańti kińniʔ, kõ̭nõlda as saaʔ Rõu; a˽kusõ valu om `väega˽suuŕ valu, ku kusi kińniʔ om Vas; ku rinnaʔ omaʔ kińniʔ, siss om verihaańa t́säi hääst roohost Räp; naane om ḱinni jäänü (menstruatsiooni ei ole) Se; pand hõ̭ngu kińniʔ Lut || (poegimiseelsest ajast, kui lehm ei lüpsa) `piima ei ole, mõlemad `lehmad `jäivad `kinni IisR; see lehm nii kaua`kinni Khk; lühikse vahega lehm o paar ähk kolm kuud `kindi Jaa; lehem tuleb `kinni jätta, pole änam [piima] `saada Emm; mo lehm `olle see `aasta sedavisi, et ta pole `kinne `jεεngid Phl; lehmäd olid `kinni, mes sa mõestad `süia Mar; pika vahega lehm jääb sügise `kindi ja kevade toob poea Tõs; kolm, neli kuud olid `veised `kińni; vahest mõni põle `rohkem `kińni kui kaks kolm `päävä Juu; piima `puudust meil ei old, lehmad nii kaua `kińni ei seist Plt; pikä vahege, märdipäeväst jäi `kinni ja `küinlapäevast tõi poea Krk; ma jätä ka ta `kinne, ei nüssä enämp Hel; taa lihm õ̭ks t́silgutass mõ̭ne t́silga, taa `saagi `kińni˽jätäʔ Har; lehmä nisaʔ ummavaʔ kińniʔ jäänüväʔ Plv; lihm `jäie `kińniʔ Lut
11. läbipääsmatu, läbimatu tie `kinni Lüg; Kõrva teed on veel puhas `kinni, `anges puhas alles Pöi; oia aga see suur tee `kinni Mär; tuisk veeretab tii kinni Hää; panid tee `kińni nüid - - ei `pease läbigi enam; kui pruut́poar käis laalatsel, siis `pańdi ikke tee `kińni Juu; mõtsage `kinni kasunu puha, sii põld Krk; ku lume satap ja `tuiskap, siss om kõ̭ik oru ja mäekondi `kinni tuesanu Nõo; ti̬i̬d õ̭ks hoieti kińniʔ õks mõlõmbil vaka`rahvil ja saja `rahvil Rõu
12. väga lähestikku, tihedalt koos; palju, rohkesti Eks ta rikka mehe mattus ikke old, kohe obune obuses `kinni, nii kole pikk rong oli IisR; kadokse `räistäd olivad `ninda `toine `toise küles `kinni et Vai; mis `pöldu säält saab, kivi kivis `kinni Khk; Mätas oli mättas `kinni, nii `mätlikud olid einamad Pöi; küll oli `paĺlo rahvast, pea oli peas `kinni Mar; `eina on nii et kuhelas kuhelas `kińni PJg; seal on kaniste ea vili, pia on jüst pia `küĺgis `kińni Juu; pered ühedeese küĺles `kińni VMr; mõnes kohas on paĺlu `suuri kiva, kivi kivis `kińni Sim; vanass käesid kerikun vu̬u̬r vuariss `kińni Kod; kirik oli nii täis, et inimene oli inimeses `kińni Plt; säńg olli sängüst `kinni - - olli kidsevest täis Krk; siin `oĺli ju niipaĺlu `pu̬u̬te, iki järest pu̬u̬t poodin `kińni Ran; mätäss mättän `kinni, üits `kõlbmada maa kotuss Ote; sääl om maja majast kinni, nii `kitsahe om Se
13. millegagi hõivatud; ant vaba a. sie inimene on tüö `juures `kinni, kuhugi ei saa `tulla Lüg; ma õlen `kinni `neie `lehmadega Vai; [talumees] niisa·mma ühtjooni ikka selle samma `tööga, `möisa töö kallal ikka `kinni Pha; ma pani `eese `kenni `senna `alla ühna Mar; ta oo ametis `kinni, ega ta saa ää `tulla Aud; ole aga `tüega `kińni, ei sua kuhugi VMr; põllutüö küĺles oma elupäävad `kinni old Kad; `tü̬ü̬ge `kinni iki ku `kärblin tõrva pääl Krk; ma ole selle tü̬ü̬ man `alla `kinni, ma‿i saa tõõse manu minnä Hel; no siss ei saa sukka (sinuga) [kaubale], sa olõt kińni˽`päivält Har; ku `tü̬ü̬ga kińniʔ olõt, sõss om tü̬ü̬d nii paĺo et, ei läpeki kõrvalõ kaiaʔ Räp b. `naistel ku `lapsed tulevad, nüüd on kääd `kinni Lüg; `raandad on vee all `kinni Khk; Suur põld on alles `kinni (koristamata) Pöi; mo käed o `kinni, ma ei saa mette võtta seda Mar; kõik kohad olid `kińni, ei mul põld `ruumi kusagile `istuda `ühti Juu; plekid on mie all `kinni JJn; pani kõik oma raha `veśkite `alla `kinni VMr; naesel käed `kinni (väikelapse hooldamisega) Trv; käeʔ `tü̬ü̬ga kińniʔ Har
14. (peatumisest, peatamisest) pidäs obone `kinni ja jäi `vahtima Vai; Pea niid natuse kinni, räägime paar söna Jäm; siis `peeti obu ukse ies `kinni Muh; üks härra tuln `söites ta järel - - ja härra pidan `kenne ja `ütlen Phl; siis `keiser oli `keskind `kinni pidada Mar; tema pias obune `kinne Ris; kule pia‿nd `kinni onde Nõo; Piä `kinni, kos sa `tormat Rõn; muian es pia kinni ku Lannamõtsa kõrdsin Har
15. (söömisest, joomisest) Ära‿nd `üksi kõik `kińni `kiera, jätta `teistele ka IisR; Pool liitert oli, poole `pistsid sii `kinni Pöi; kui lehm `lahti oli, siis `pistis nende `kaapsad `kinni Mar; kuer `pistis `ämre seest kõik `kinni Mär; lehm `pistis suitsupakid `kinni Mih; leid `kińni selle pud́eli Kod; paneme `kińni kiik, mis siin laua pääl on Vil; Kass pist kinni kõik nu ihu alaste roti poja Nõo
16. millegagi kaetud, määrdunud ḱäeʔ ommõvaʔ `muaga kińiʔ; mul ḱäeʔ ommaʔ saviga kińi Lei
17. a kinnine `kinni autoga; `kinni kätega inimene (töö ei edene); `kinni `möistusega, taal pole seda osamist Jäm; `kinni ust ep saa `lahti; `kinni kaelusega särk Khk; vanasti pole `kindi `käisid `olndkid Pha; see `toodi `kindi vie `aegas (jääteega) ää Muh; `kinni kasvuga inimene Rei; see ea `lahke riie, teine oo `jälle `kinni Mar; egäss obone kinni väräbäst läbi ei saa Vig; sinä keskpääväl `kińni `jalgega Kod; siis ei pudenenuvad kah (rukkivihud), siis `tõmmas juba `rõskemast, siis olid [terad] `rohkem `kińnimad Äks; `kinni `jalgege [hobune] ei lää ruttu; `kinni sõnnik om, ku pikä õle ala pannass, siis `lahku ei anna, üten kamban puha Krk; `keŕku man panniva jalad `kinni, `minti `kinni `jalguga `keŕkude `sisse Ran; ma‿s taha `kińni `jalguga `olla, vana kummi kaĺlusse ei ole ää `jalgule Nõo; tanh om suuŕ muda, taast ei˽saa˽`kuigi kińni jalaga läbi minnäʔ Har; Külmäga˽`ju̬u̬śti kińni˽`jalguga Rõu; om kinni elo, `õkva kohegi ei saaʔ Se

kipitama kipi|tama VNg Khk(-dama) Vll Pöi Hi(-dama) L K(kipe- Ris) I(-ṕ- MMg Pal) M(-teme) Se/-ṕ-/, -tämä Juu Kod TLä Rõu Räp Se/-ṕ-/, kippi|tama Hlj Kad, -tämmä Lüg; kibi|tam(m)a VNg Vai, -täm(m)ä Kuu Vai
1. kergelt, torkivalt valutama; kipitust tekitama kui nogelane `korvetas, siis akkas kippitama Hlj; Pala vesi läks [jala] peale, akkas nönda kipitama Pöi; aav kipidab Emm; poisi jalad kipitavad kebade, kuŕg oo `naerid `piale külind Mär; kui sõrm `katki, siis kipitab Tõs; jalg kipitab valutada Tor; `Kurkus kipitab - - kare ja valus Hää; parmudel, nendel on teravad nokad, preśsib `sulle `sisse ja siis ta kipetab ja kiheleb Ris; perse kipitab veel tänä peksust; aga se rohi oli nii kibe, se kipitab nõnna et Juu; küll mu silmad kipitavad suitsust VMr; siep lähäb silma, siis silmad kippitavad Kad; käsi kipitänud, ei tõhi vette `pistä Kod; kui [külma käest] `sooja tuppa tuled, siis sõrmed kipitavad nii väga Plt; soolane igi aap silmä kipiteme Hls; nõgese om är kõrveten, nüit kipits Krk; Küll vaablase nõglatu kipitäp kõvaste Nõo; `õigõt hallu ei olõʔ, muudkuʔ kipitäss õnnõ Rõu; jalg vega kiṕitäss, valu om su̬u̬r Se
2. kibelema, kippuma Midäs siel nüd `aeva kibidäd, kuhu‿ss sul `ninda `kiire on Kuu; ta kipidab minema Rei; ta kipetab ika minema Ris; mis sa kipitad selle minemisega Koe; mis sa iki kipited, `aiga küll Hls
3. fig kripeldama; rahutuks tegema asi kippitab südame pääl Hlj; ehk on üks tiereis ies, südä kippitäb `mennä Lüg; tεε, mis ta südame pεεl kipidab, pole rahu Khk; see raha just nago kipitas täl `taskus Mar; nüid ta jooseb mäda küla, se tühi jutt kipitab tal südäme peal Juu; ega sie tüe `sulle na `piale kipita, eks `aega ole JMd; magamise ädä nüid sinul kui tü̬ü̬ kipitab Kod; Tal kipitas ammu aśjale käed `külge `panna Iis; kipitäb `tü̬ü̬gä (ruttab) Kod; kipitab keele pial, aga `öölda ei `julge Plt; kui sul mõni asi om õiendada, siss ta sul kipitäb südäme pääl Ran
Vrd kipatama, kiputama2

kipitsema kipitse|ma Jõh Sa Muh Tõs Aud Hää Iis Trm Plt Vil, -mä Puh Nõo Ote Urv/-ṕ-/, -mmä Har Plv, -me Trv Hel San, -mme, -tsõmõ Krl
1. kipitama, kirvendama; valu tegema, tuikama nii `kangest kipitseb köha, ikka köhi Jäm; `amba sihes akab valu kipitsema; selg kipitseb kiheleda Khk; `kurkus kipitseb üks asi nõnna et Muh; põĺb kipitseb, nõges oo vist kõrvetan Aud; natuke kipitseb Plt; mis sul sääl kipitseb, et sa rahu ei saa Nõo; ma pani `su̬u̬la `pääle, küll lõigutab ja kipitseb nüid Ote; nõgene kipitsess käe pääl San; kaal kipitsäss, ei tiiä, mia tahaʔ `kurku om lännüʔ Har; kärnäʔ kipitseseʔ Plv
2. fig kripeldama, rahutuks tegema kompveki kot́t kipitses taal iŋŋe pεεl; südä kipitseb sihes, ma pia ikka sönna minema; see kipitses mool `ammu juba südame pεεl, nüüd ma sai ta εε ütelda Khk; Mul kipitses keikse aeg keele peel - - aga sai ennast veel oida Kaa; süda kipitseb sehes Muh; kipitseb südame pial Trm; si̬i̬ asi tal kipit́s keele pääl Hel; mis sul nüid `süäme pääl kipitseb, ku sa rahu ei saa Nõo || menel tüdrugul perse kipitseb paigulist isaste `järge Khk
3. kibelema; kärsitult kuhugi kippuma; nihelema noored kipitsevad, tikkuvad kirgule Khk; siad kipitsevad (püherdavad) väĺlas Hää; kipitseb aga menema Iis; Kipitseb nagu kass sita hädäs Vil; mis sa ike kipitset, mis sa ike `lendat Hel || Kipitseb kõhu pääl, nipitseb naba pääl, lähäb `sisse `silpsti = võti Jõh
Vrd kipitsama

kiristama1 kiris|tama R(-tamma, -täm[m]ä Kuu Lüg Vai) eP(-tämä Juu, -sämä Kod) Trv, -teme Hls Krk San, -tämä Puh
1. (kana või kuke häälitsusest) kana nüüd kiristab, tieb kirina Lüg; kukk kiristab, kui ta varese nääb `lindvad Khk; Kui kukk enne keskööd kiristab siis peab kurat maja ümber hulkuma Äks; kanad kiristavad, kui `kuĺli näevad KJn || õlid `tańtsman, mõni kirissäb `pilli ehk kannelt Kod || kerp kiristab `körvas Rei
2. a. krigistama (hambaid) Sa magajess kiristäd `hammast alade Kuu; mõned kiristavad, `ninda edess tagasi `õeruvad [hambaid] Jõh; Sellel, kes `öösse `ambaid kiristab, on ussid `köhtus Rei; valu pärast kiristadass `ambi Hää; kis `ambid kiristava, neil oleva mõni ammas pikem Saa; `ulgumine ja ammaste kiristamine on `põrgus Kos; joodik kiristeb `ambid Hls b. fig vihane olema, viha kandma kirist `hamba, olis `kallale `kargand kohe Kuu; Õli viha täis `ninda‿t `ambaid kiristas Jõh; Ta oli nii vihane, kiristas veel `ambud ja läks Pöi; kiristab ammast, ermus vehane inimene Rid; mõni `kangeste vihane, kiristab teese `piale ammast PJg; kui süda täis, sis kiristab `ammid Kei; kiristab `ambaid tene, `vuata et ei tule kallale JMd; kiristas `ambaid ja `kiskus `juukseid Iis; nõnna vihane, et `ambid kirissäb Kod; tal om suur südä, kiristäp `ambit Puh c. narrima, õrritama mes sa kirissäd tõesess alate, tämä kirissäb `Juaku; mes sa kirissäd ja sorgid täss, laps lähäb vihasess Kod Vrd iristama

kiskuma1 `kisku|ma R(-maie Lüg; `kisko- Vai) eP (`kisko- Emm Käi Lih Kul Ris; `kesku- Kse Juu, `kesko- Rei LäPõ) TMr; `kisk|ma Vig Han(`kisma) spor Pä(`kisma; `kjõsma Khn), Kod(-mä) MMg KJn eL(-ś- Rõu; -me Hls Krk San, -mä Lut, -mõ Krl); kisuma Var Hää Saa; (ma) kisu(n) üld (kiso- Vai spor Hi, LäPõ, kjõ- Khn, kiso Plv Se, kissu Rõu); (ta) kissob Kul Rap; da-inf kista Khk Han Pä Krk
1. tõmbama a. tirima, sikutama tuo `taŋŋed, miä akkan `naulu `kiskuma `vällä Vai; tuul kisub puud juurile üles Jäm; sulu ehmestel `kistasse raad küljest ee ning pannasse padja `sisse Khk; Siis pidi söuke maknee·tiline jöud `kiskuma seda keppi maad ligi (veesoone kohal); kisu puri `sisse (pinguta sooti) Mus; poiss kisub `vardad suka sihest `välja Vll; kesome ikka ja `voatame, üljes `mõrdas Rid; `ambud `kestasse suust ää Mar; `raktor `kiskus kõik `väĺla mes kibi `liikuda `andis PJg; tuule keeretis - - kisub eina tükkisi ülesse, `kõrgele Sim; `tihke arjaga `kiśti [linal] `kuprad otsast ära Trm; mehed `kiskid `noota; ket́t kisk lehmäl kõri `kińni; minä kiśkin süded pada `alla Kod; eläjä röögiv `kangest laudan, tahave `valla `kisku Hls; peenike ja kõhn, nigu läbi `laudu `kistu; mõladega mugu kisut iki `vasta tuuld Ran; kisut toda `võrku ikki valiste Puh; kissime õhvakõsõ turb avvast `väĺlä; vesi `kiirleb ja kisup inimese `sisse; ligeda palaja piat kätega kõik iluste `sirgess `kiskma Nõo; enne `oĺliva `valtaga kajo, pangiga kissime [vett] Kam; aho suu i̬i̬n [om] sääne havvakõnõ, kohe tuhk ja hüdse `kistass Kan; tuhk`hauda `kiśti hüdseʔ ja tuhk `sisse; `ku̬u̬rma om vaĺmiss, vaia pu̬u̬ḿ pääle pandaʔ ja˽`kińni˽`kiskuʔ; kuiss ta pini hanna nii `persede kisk Har; rehe `kaartõ veere alt kisi napu `vihkõ Rõu; seo ilma `aigu om roobiʔ `minkaga hüt́si kistass Plv; Oĺli kõva [vägi]`pulka `kiskma Vas; sõrme `kiskmine, sõrmõga kistass, `joudu kaiass; vägi`pulka kisuti; katusõst kistass `oĺgi; hammast kistass `vällä, `tohtri õ̭ks kisiʔ Se; um hüä tüühopõn, kisk `atra `hüäste; sääne vasta mäke taha‿i mindäʔ, suurt `kuurmat taha‿i `kisku, a `kõhtu um Lut || eraldama; (nimestikust) kustutama, tühistama Luke mehe kissivä `endä `valla, es tahava kroonu vallaga üten olla Nõo; kiśk opõtaja man maha pääkoolist Har; tä üteĺ ärʔ, kiśk umma sõ̭nna tagasi Se || kellegi poole hoidma sulane kisub pereme `puole; `päiväd kisuvad sulase `puole (lühenevad) Lüg; päiv kisk oŕa poolõ (lüheneb), päiv kisk perremehe poolõ (pikeneb) Vas; pinigi kisk peremehe poolõ Se || kaaluma, (välja) kangutama Kivisi on sealt [põllust] `välja `kistud käristud küll Pöi; `kanda sai `kistud, talupoead põletasid nεid Tõs; ma siihn kivve kisu ja `kandõ kanguda Har; üles kiskuma meelde tuletama; esile tõstma kas tahetasse akata veel vana `ennemuistist orja`põlve üles `kiskuma Rid; mis sa sest vanast aśsast änam akkad `uurima ja `kiskuma teist ülesse Hag; tä kiśk sjo aśa üless muido sedä es `olnu meil Se b. (riietumisest) `kiskusid ennast `riidest εε, vesi veel `sauna toomata Khk; Läks nii palavaks, ma `kiskusi omal muist vattisi seljast ää Pöi; `keskus eese alasti Mar; ma pane vahel lośsid `otsa ja vahel kisu ära Aud; südä oli täis, `kiskus enese `riidest `lahti Juu; minä kiśkin jaki seĺjäss ärä Kod; kisu jala `valla Krk; naese `kisknava mehel pöksi maha Nõo; kiso minno `rõ̭ivist vallalõ Se; kisuʔ `rõivaʔ `säĺgä Lutc. (tuule, õhu liikumisest) lõõtsuma, (läbi) tõmbama, puhuma `tõmmaka sie uks vahe päält `kinni, siis tuul ei kisu läbi Lüg; tuult kisub `aknast `sisse Tõs; Uks `oĺli madalam, tema ei `võtnu nõnda [suitsu] `väĺlä, `repneauk `kiskus `rohkem Hää; kui uks `lahti on, kisub tua külmaks Kad; pliita kisub Kod; hinge kiskuma hingeldama Ise `ähkis ja `puhkis, `kiskus `inge Lüg; kisub ~ veab `inge, sureb varsi ää Vän; `hõngu kisut nigu `siidi; taa ei joua umma `hińge `kisku õiʔ Har || pumpama [tuukritele] `kistatse `luhti ala, muidu lämmatavad ää Musd. (suitsetamisest) mes sa sest piiboss `üste`puhku kisod ja ju̬u̬d Kod; mis sa kisud sest piibust, `ühte `puhku piip suus KJn; kisk õ̭nnõ taad juńna Rõu
2. (seoses mitmete maatöödega) a. (juurtega) maast üles tõmbama; kitkuma, katkuma `sirbi nogaga kisuti `erni VNg; lina kisoda ja `riividä `kuprud `vällä Vai; odra nii lühine, saab juuril ära `kistud Jäm; leigeste `rohtusid tuleb `kiskuda, uppuvad juba üsna ee Khk; nögest on ullud loomad, ma kisu neid `palja `kääga lehemdele Rei; `suĺga akatasse kana pealt ää `keskuma Mar; paar nädälad, siss akatasse linu `kiskma ja `kamma Vig; Naesõd akkasid madaru `kjõsma Khn; `kiskus põllu seest ohakid Rap; tümikad tahvad ää `kiskuda Jür; linad on nüid juba `vaĺmis `klaasind, nüid süńnib `kiskuda Amb; karjane - - `kiskus `kuuskede alt kuuse juurikaid Koe; käis lina `kiśkjid `õt́sman Kod; mina kisun ua `puhtast Pal; kivi sammalt es kästä kista Krk; kisu `käega maa seest noid kanarige Rõn; kanõpit ei kisuta innõ ku `tolmumma nakass Rõu b. (kinnisest vaost) kartuleid võtma `tuhli `kiskumise `aeksed ilmad olid vihmased Ans; `tuhli varred `lähtevad mustaks, siis taarist `tuhlid ää kista Khk; Ema läks pöllalt `tuhlid `kiskuma Pha; Olet tei juba `tuhle `kiskond ka Käi; `möisas käisid `kardolid `keskomas ja maha panemas Rei; lähme `tihli `kisma Tõs; kardulid kistase Tor; mine kisu üit́s korvi täis kardult Krk; ei olõʔ `kiskmin ubiniit Lei c. (koormast, hunnikust) maha tõmbama sõńnikud `kiśti väĺlal kabliga maha Sim; konguga `kistass sitta maha Puh; `u̬u̬pis vanast `olli `puune konk, kellega sitta maha kisuti Nõo; kiśsime laadast sitta `väĺla Võn; ma ni kõvastõ kisi, ku sita hankki lät́s `kat́ski Se d. niint, tohtu rebima; peergu lõhestama kasest kisuda `piergu VNg; `kiskusin `tohto, akkan `virsu tegemä Lüg; akka tänä `pärre `kiskuma; `lähmo `kosko `kiskoma Vai; männi puust `kistesse korvi `piirgusid Khk; kisu ~ löö paar `peergu lõmmu küllest Mär; viisa suge `kistud lõhmusest Pär; sis `tehti kiiniga `särmed ja `noaga `kisti piiruks Rap; tõin tänagi metsast sarabu keppisid, tahaks `pindu `kiskuda Amb; niin`meister oli sie kellega `pilpaid `kiśti VMr; niinepust saab `niini `kiskuda Iis; `metsä `käidi `kõśki `kiskman; `kisksid kase `tosta Kod; kisutasse `niini, enne vanasti `tehti neist `köisi Ksi; karjatse ja tüdruku `kissive pirru Hls; pajost kistass `niidsi Nõo; ma sai mõtsast üte `kistu kose Ote; poisiʔ `kiskõʔ `pirdõ Krl; niidse omma˽`kistu ja `katsa mähidü Har; mähä `aigu `kisti noid `kośki Plv; pirru`kistava väit́s sääne, sarvõst oĺl vaŕz pant Lut e. (lehma lüpsmisest) maksa teda (lehma) mette `kiskudagi, `kinni jätta parem Mär; üit́s muna koore täüs tule vi̬i̬l [piima], ei massa kista änäp Krk; sikkõʔ nisaʔ ummaʔ, nii kisoʔ ku sõrmõ koolõssõ ärʔ Rõu
3. mingisse asendisse tõmbama vanus kisub `küüra juo ja kõvera; kramp kisub kokko `üöse, `kiskus kääd ja jalad kokko Lüg; [haigutamine] Kisub kõri `laiali Jõh; muutku äga akab mokka `kulpi `kiskuma (nutt kipub peale) Ans; `päike kisub lavad köveraks Khk; koer kisub kerase Muh; uss kisub kägarasse Rei; kesob üsna eese kokku Mar; ole ilusti `sirge, ära `kõõsi kisu Hää; kaśs tige, kisub `küiru; krambid `jalge sees, kisub jala `kangeks Juu; uśs kisub ennast `kierdu Iis; Naha kiskund `kiprasse Pil; raḿp kisub jala kokku Hls; siil kisk `kerrä; ärä kista mokke `vingu; keśu kiśk kaala `rõnksi (odra pea vajub longu) Krk; `Perse tuhara kisup `kangess `istmisega Nõo; om `endä `kühmä kisnu Kam; Nii hirmus külm oĺl vällän, et `õkva˽käe˽kiśk `hanku Urv; huśs kisk `kerrä Se
4. (kaardu, kõverasse, kinni jne) tõmbuma lüli `kuuse puu kisub `luoka Lüg; `sõrmed on kõvera `kiskund Jõh; see oo nii keerd puu, kasund nii, kisub `keerdu; silmad akkasid `kinni `kiskuma, une rammastus tuli kohe `peale Mär; `saapa nenad `kisvad ületsi Tõs; laud oo `kummi `kiskun Aud; vörk kisub tiidaku Ris; lauad kõmmeldavad ja kisuvad `koardu; kuue õlmad kisuvad ülesspidi Juu; kippus nagu `kööksu `kiskuma, kõberasse, `küiru Tür; `taimedel elukad sies, siis lehed kisuvad kämarasse VMr; [ta on] paĺlu tüöd teind, [keha] akkab juba `vimma `kiskuma Sim; `aĺlad terad kisuvad `kirtsu, `erne ja ua terad Trm; kase tost kisob kruppi ja `pullo ku lähäb kuumass Kod; jalg kisub `krampi `öösse Lai; kübärä veere kisuva kõverase Trv; lülipuu kisub üles poole Hls; laud o [kuivades]`vändä `kiskun; paper kisk `kärsä tagasi ku rullin om ollu; lõng om ülearu ki̬i̬rt tett, kisk `säŕgä Krk; [linal] ligeda veere kisuva `köprä; nüid om täl ka nägu `krömpsu kisnu Nõo; kuusõ kosõdõ katusõʔ `kiskva `kupri Krl; külmägä kisk `kühko Räp; `kiskuss `kühmä, lätt vanast Se; kokku kiskuma 1. (mõõtmetelt) vähenema (kuivades, vananedes jne) `vergo `silmad `kiskovad kogo Vai; Saabas oo kuivades nönda kogu kiskund; Meite poodis akab keik värk nenda kogu kiskuma Kaa; sõĺg surub `kanga laiale, mud́u `velne kangas kisub koku Vig; riie on pesus kokku `kiskun Ris; kisub kokku vanudusest JMd; nahk kisub kokku Trm; rõõvass kiśk kokku Trv; emäl olli suu kõik vanavusest kokku `kistu Rõn; villanõ rõivass kisk vanutõn kokku Krl; ta vanahuss om su `väega kokko `kisknuʔ Vas 2. krampuma rambi käive `pääle - - jala või käe soone kistass kokku Krk; nigu soone oless kokku kisnuva Puh; puŕk kiśk mul sedävisi kõtu kõiḱ kokku Nõo; jalg kisk ~ kistass kokku Har; siss kui jo krambi lööse, nakass `suuni kokko `kiskma Se
5. (mingis suunas) muutuma a. tuul akab külma `poole `kiskuma Khk; Kui tuul vastale (vastupäeva) kisub, akab sadama Kaa; ilmad nenda tuisuseks `kiskund Vll; nää kisub `sõõna, akkab `vihma tulema Mär; Taevas na aĺl puhas, kisub vihmale Han; akkab `kiskuma sügise `poole Pär; joba videvikuss akab `kiskma Kod; puud on ärmatand, kisuvad `valgest; odrad akkavad `ruugest `kiskuma Lai; päe kisub ~ veab `õhtule Hls; ilm kisup `vingu ja `pilve, ei tää ka sadame tule; si̬i̬ (inimene) kisk küll saa manu (ligi 100-aastaseks) Krk; tuule om jälle `õhtu poole `kiskun Hel; kisub ämäräss; ait tetti `kõrgõdõ - - et tuul alt läbi käib, ei kisu `rõskõss Ran; tuult kisk (tuul tõuseb) Se || tikkuma, kippuma Elu kisub vägisi `kiiva `kiskuma Kaa; Õdagu pää kisk valutama Nõo || küll oo `kiskun näost `alla, kõhnass, kuivass Tõs; näost om ar˽`kiskunu ~ `tõmbunu Se || tuli änd sääl kisk (liikus) `taeva pääl Krk b. (olukorra) muutust põhjustama tuul kisub vihma ülese, kisub vihma pilved ülese Kaa; sulg kisub nenä vesitses Tõs; küĺm kisub silmad vesiseks Kei; vesi kisub puu `tihkeks Juu; sie tuul, sie kisub `vihma KuuK; Aga koe jäeb kõrvuti, siis kisub `riide puha `kortsu Amb; sibul kisub siĺmad vesisest Trm; külm kisub näo kibedaks Plt; päävä käen ja külm, tä kisk ka [riide] `valgõss Har; noho kisk nõna `lahḱi Se c. kõrvale kalduma, viltu minema `vanker kisub tielt `korvale, `toine johivits on `kangel, `toine `lotval VNg; sahk kisub väga maa `sisse Mär; regi kisub `kiiva Nis; `vanker kisub tee `kõrva Juu; kui `ärgiga `künti, siss pidi ärjä ike olema, muedu oless tõene äŕg tõesele poole kisnu Nõo; vanger juhip, kisub kõveride, tõsele poole `rohkemp Kam; no küll om `jõ̭õ̭rdlikanõ ti̬i̬, `õkva väǵüsi kisk ri̬i̬ ti̬i̬ päält ärʔ Urv; no koe sa (kuhu sa) kistat, ku sa `riśti lähät, ei lähä ilusadõ (lõnga ketramisel) Har
6. ligi tõmbama; huvi äratama; sütitama, kaasa haarama siin on `praegastki midagi, `järve `ääres, mis `senna `piksed kisub, `aina lüöb `senna Jõe; tama `kisko minu ka `naurama Vai; mustad `riided `seĺgas, kesovad nii palavikku (kuumust) ligi Juu; nemad (puud) kisuvad `pikse ligi Kos; nigu `kiśti ära tulema; sie tüdruk `äśti kisub ligi VJg; tohoo·h, vanu igi vi̬i̬l kistasse mehele, ise jo viie`kümne `uassane Kod; `endaga kurja poole `kaasa `kiskuma Pal; ku `kange kuum päiv, sis `õkva kisup su unele Nõo; tiä oĺl `väege ää `tańdsja, tedä kõ̭iḱ `kiśki `tańdsma Krl; ka kurivaim jo kisk kõrdsi poolõ; [jalad] `kiskva ~ lääväʔ jo kerigu poolõ Se; minnu nii kisk mindäʔ, `kiskmese kisk är mindäʔ Lut || viipama, kutsuma `käegä kisk minuda, et tule `seie Kod; kisu tõõnõ kõrvalõ, midä tahat kõ̭nõldaʔ Se
7. (teesklemisest, tehtud olekust) Eks ta mattussel `katsund küll nuttu `kiskuda IisR; `kissid `kangeste naerda Tõs; mõni on nihuke eläv, `paĺlast kisub aga `naeru Juu; sul põle äda kedagi, näe kisud `ainult `nutma Koe; seda ivakest `laulu `kiskus kõigest jõust (kukest); akkas nuttu `kiskuma Lai
8. kurnama, vaevama; nõrgestama egä ma rahulikkult ei saand magada, köhä ikke `kiskus; `kange köhä akkab `kiskumaie Lüg; laps on [imedes] ema nenda ära `kiskund Rei; krambid kisuvad, jalad valutavad aina KuuK; lehmal käind `tallaja seelas, küll `kiskund ja `kiskund iga `üösse nat lehm lõppend jo ää JMd; mua igävess ärä kistod (kurnatud), mitu `uassad ei õle sõnnikud suanud ei rammutata Kod; ta lask [last imetades] ennast igävest är kista ku luu kärbüss; poja om vana emmise är `kiskun, ku luu ja nahk Krk; lehmä˽käävä su̬u̬ `pääle, venitäse ja `kiskva `endä äräʔ, jäävä `aigest sääl pori seen `käümise peräst Võn
9. välja imema, tõmbama, imama kuppu `sarved, `neigä kuppitasse, kisuvad paha vere `vällä Lüg; pane kollast `seepi `paise `pεεle, see kisub mäda `välja Khk; vase kiht peab seda `aigost `välja `keskoma Käi; `plaaster kesob mäda `välla Mar; salakoi - - apu leivä tainast ja `kisvaid `asju `pandi `piäle Var; apu kapsas, tema on `kange `kõike `väĺla `kiskuma Juu; teeleht kisub viha vääĺa Amb; ku jalal `paistus on, siis sinine savi `kiskma ärä Kod; kupp kisub alape vere `vällä Hls; nu `väikse kaani kisuva kah verd Kam; `plaastre kisk `haigust vai tõpõ Plv; kihulanõ - - om `kiskno verd täüś Se || (pleegitamisest) pääv kisob `väĺja kõik `riided, võtab tõesele karvale, kisk `vaĺkjass Kod
10. enda kätte haarama, ahnitsema; nöörima aagerdab kie `püiab kõik oma kasust `kiskuda Lüg; kormitaja inimene, kõik aśjad ta oma `poole kisub Aud; igä üks kisub ikke enese `poole, köened ikke oma `poole Juu; saksad kiśkid `reńti inimesse käess, akasid talu`poegi õege `nü̬ü̬rmä Kod; ta kisuks kõik oma kätte, teine ei tohi ivagi `saada Plt; muut ta ei ti̬i̬ ku `ti̬i̬ntride käest kisk `palka ärä Krk; kiśk ja ahnits `endäle sedä varandust kokku, mes tä sest sai Ran; tää kisk vaest inemist Plv; mis sa inemiist nii˽paĺlo kisot Se || vähendama Peremehel oo `söuke sant viga külges, et akkab pärast palka alla kiskuma Kaa; ma kisu ennembi maha ku manu panõ Har
11. katki tegema a. hammaste või küüntega rebima; hammustama kull `kiskus kana purust. kull on `kiskund mittu kana Lüg; kugod kui `taplod, siis `kannuksiga `kiskod `toine toist verisest Vai; äisa obu, vihane, kuri ka, ligi lähed, tahab kista; süva rohu `sisse‿p tohi `minna, uśs kisub Khk; ta on teise suud-silmad keik laiali `kiskund Rei; oli loom takka `kistud, va liba teind seda Kul; koer oo `kange `loomi `kisma, tahab `loomi `kiskuda Tõs; ullu koera `kistud ma põle koa näind; sai koera kääst `kiskuda Juu; ku [rase naine] undi kistod liha `sü̬ü̬vä, `suava tige laps Kod; kas si̬ koer kisub SJn; uńt kisk `lambit Krk || narrima, nokkima mis tädä kisutasse, midä tämäst `ninda pali `pilkata ja nokkita Lüg; mis sa kisud seda ehk teed maha Muh; Ta na koer kiskumas Käi; mis te tast kisute, mis te tast tahte Juu b. puruks rebima `Kiskus kirja mu `silmade ees tükkideks Jäm; `kistasse kõik `lõhki Plt; lõõg puruss kist Trv || fig Mitte ei `jõuva, kisu vai tükkidest (tööd rabades) IisR; kisu vai küüned piält ärä Kod; ka ma ennäst pia `lõhki `kiskme Krk || fig taga rääkima üks `kisku minu viel, ei tea, ken minu `kisku Kuu; nüid kisub üits miu, `tõmbap kõkst ja kõkst (luksud käivad) Nõoc. lõhkuma, lammutama karu kisub `linnu puu purust Lüg; Einamaa ajad puhas eest ää `kistud Pöi; tuul kisub katust Rei; aud oli `lahti kissutud ja `surnu `paĺlaks `tehtud Rap; taaŕ taht ärä kista (~ `lõhku) ja uut jälle tetä. `kisti ärä, `mõsti ärä puu, õle visati ärä, taari tõrik `mõsti ärä Krk; kui sautarri `naati maaha `kiskma, `naati `härbańne tegema Vas c. sisse murdma, röövima aida `kiskje, aida luku `lõhkje. sääl olli ait ärä kist Krk; aida kisiʔ ärʔ; naisõl kiśk arʔ kirstu Se; (mesi)lindu, mesipuud kiskuma mesilasperet hävitades mett võtma `lindu oss vaja kista ollu, mett võtta; ma taass `täempe mesi`lindu är kista; ka te `ende mesipuu ärä kisside, ka te saide ka mett Krk
12. riideid kandma, kulutama kisu ennemdi vanad `riided ära, siis akka `uusi `saama Jäm; kes kisub veel `valged villast sukka Kär; oli küll pühabe aga vanal olid `kiskumise `riided `selgas Pöi; kül ta (kasukas) mu poolest jääb ika `kiskumata Muh; Sene `tööga kisub väga `palju `riidid εε Emm; pool`kistud riie Rei; paĺlu sina seda sukka või kennast siis kisud Rid; See palitu oo ühna `kistud, ei `aita änam `seĺga `panna Han || kaheksakümmend viis ole täis, kuies on kää kiskuda (eluaastatest) Pha || On üks va pool `kistud naine (mehega koos elanud) Pöi
13. a. riidlema, tülitsema; kaklema kukked on `kiskund VNg; Kas `jälle `kiskusid `teiste `poistega IisR; Omad koerad kisuvad, omad koerad lepivad Jäm; Sönutlesid niikaua kut `pistsid käsitsi kiskuma Pha; poisid läksid `kiskoma Emm; Kui koer on arg äga ta undiga siis `kiśma lähä Han; nüid üks surma sõnum tuleb, et `kaarnad kisuvad ja lähväd `kiskudes Var; `Piiride pärast küll kisutud ja kohut `käidud Tõs; naised läksid liha pärast kisuma Saa; olime karup̀idi koos ja `keskusime nõnna et Juu; ta ise oli kua `kange `kiskuma VJg; meie päris `kiskund ei ole Pil; kuke `kakleve, kisuve nii et veritse Krk; poisiʔ lät́siʔ `kiskma tõõnõ tõõsõgaʔ Se b. tüli norima; kiusu ajama Ma kisun suurt südänt, `kiusu peräst kisendäsin (peale karistamist); neil on üks riid alati, riid ja tüli `kiskumine; `Ühte `puhku kisub `ammast ja kiristäb Lüg; `Kiskus viha, et `tõine õles akkand `vasta Jõh; Juuljus kisub ammu juba Mihkli pεεle viha Kaa; Purjus peaga akatakse äga peale pinda kiskuma Pöi; ta kisub tüli Rei; iga tühä asja `peale akkab `riidu `keskma Mar; akab kõhe `kiuso `kiskma; kisub ammass Kod; niikaua kisuvad viha `vaenu kui ükskord minnassegi kokku Lai; mitu `päivä joba vimman, kisub `vimma Ran; Kiśk˽mu pääle süänd Rõu; Sul halv muud, nakkat jälʔ kissa kiskma Vas
14. a. puutuma, kätte võtma Är `kiskug isa `aśju Jäm; mis sa kisud töö `riistu Khk; ää `kiskug teise mäŋŋi `asju Pöi; mis sa `lampi kisud Emm; ära mette kisu `kõiki `aśju Mär; Anna `kaikaga künde piäle, kui viel kjõsub Khn; ää kisu tuld Juu; ära kisu minu `asju Iis; laps kisub kõik mis suab Plt; ei tohi tuld kista Krk b. käperdama älä kiso minu Vai; kassipoeg lähäb rekisse, sa kisod tät, kääbustad `kassi Mih; poiśs kisub tüdrukud VJg; viimäde olli rubinu sääl, `kiskun `mustlise naist Krk; ku tu̬u̬ iraaig om - - ta kisup toda naśterahvast nii `irmsade Nõo || sugutama; kannustama mud́u ei saa `poigi, ku egä muna jaoss piap esäani `kiskme, paŕts kisk kah Krk; kikass lät́š kannu `kiskma Lei c. sügama, kraapima ära kiskug pεεd Jäm; Mõni `ütles et kaśs kisub tuult kui ta seda`viiti küündega kisub, et tuul pidada siis `pöörma Pöi; kisu mu `selga Muh; `vaesed `kruapsid ja `kiśkid kas küĺjed maha, et õle üvä laps anna `leibä Kod; ärä kista ega `süütä, küüne viha lääb `sisse Hls; kaśs kisk `küüdsi, ei tää ka ilm sadame lää Krk; tä `kiśke küüstega mul näo `lahki Räp
15. pingul, kitsas olema, halvasti istuma ei õle iast `lahti `leigetud, kisub kas õla päält ehk `kaindla alt Jõh; see ülikond ei istu kenast. vaada siin on kot́t ning siin on kurts, siit kisub `krimmu Jäm; Jaki `uõdõr kjõsub, piäb alt `lahti `lasma Khn; üks [kanga] pool `lõõgab, siis teine kisub Sim; kangass kisk käe ette Krk; särk om halvaste ummeldu, kisk `kaala Plv; [krae] kisk säläle Se
16. (uudis)maad harima ma kisu kooguga maad Rei; [äkkega] `kjõstasse `kargõd Khn; karjamuad on kõik iljute üles kistod Kod; kui taime maad `kiskusime, oli kelts all Lai; pääle künni sis kuldivaa·t̀uriga kistass maa läbi Puh
17. mitmesugust, peam fig kasutust Pukki `nahka `kiskuma (oksendama) Jõh | akkab juo tagasi `kiskuma igäst `asjast, tüö jõud jääb juo kasinast Lüg | kõvasti pingutama Emä, isä kisuvad vai nahast `väljä, aga tüttart `tüöle ei pane Lüg; oh sedä `tüükeist, mis olt kül˽`kiskõnu San | kui kuud varjotatse, siis ike `üeldässe, et kistasse, aga kes tämädä kisub Kod | siidi kiskuma siidi vedama, laisklema näe ma esi kisu `siidi, ma olõ peenemb miiś (tööd ei tee) Har | vahest kui kuivad mered on, `kiskuvad (astuvad) jala läbi Khk; päeva ollit ärä väsinu, muutku kissit (heitsid) ärä maha (voodisse) Krk
Vrd kiskama

kivene kive|ne g -se Hls, -tse, -dse Puh Ote V
1. kivine, kive täis kesä nuŕm om `väege kivene Hls; kivene maa, `suuri `kivve täis Ote; ti̬i̬ om `väega kivene Rõu; kivedseʔ põlluʔ Plv; kivene kotuśs Se
2. kivist kivene aid; kivedze lauda Se || fig kalk kivene südä Puh; kivene süä Se

kivi|murd
1. ehituskivide kaevanduskoht sie on kivi murd kust kivi `võetasse Lüg; sii Jaagarahul on suur kivi murd, `vöetase kivi `välja Khk; see oo ea kivi murru koht Muh; sii küläs ei ole olnd kibi `murda Mar; `tõśsin kivi`murdus enese vigaseks Kei; ennem on seal kiva `murtud, kivimurru auk on seal HMd; siin ei õllud muud ku `selge kivimurd, nüid kõik on `väĺjä kualutud Kod; kos pae `panke `väĺlä murrõtass, sääl om kivi murd Kam; taast kivi murrust om jo `mitmõid kupikõid kivve `vällä veet Har Vrd kiviauk
2. kivikangur sie on kivimurd, kus on pali kivi kokko `vietu Lüg; puht südä põld, ütte kivi `murdu ega võssu ei ole sisen Kam; sääl muud ei ole ku kivimurd, kiviraanik Krk; kivi murd kon kiviʔ kokku `veetu Urv || kivimurd käib ranna jäärt kosa vesi laenetass Kod Vrd kivi|hunnik(as), kivi|vare

kivine kivi|ne g -se R eP(u hv L) Hls Hel Rõu Se, g -tse spor u LäEd PäLo, Krk T Kan Plv; -nõ g -dsõ Krl; kivvine g kividse Har; kivin Lei; kibi|ne g -se L HaLä, g -tse LäEd
1. rohkesti kive sisaldav, kividega kaetud `meie kodune rand on `kõige kivisemb, tua all on `järsku kivine Hlj; meil ei õle kivine ega `rahkane maa Lüg; mei `peldo on `irmus kivine Vai; `arge maa, kuiv ning kivine, keik vead ühes koos Jäm; säält akkab `söuke sańt kivine tee Khk; kivised einamad on küll, muidu üks kivivare Mus; Ta on ikka nii kivine, et soa adra mullasekski Pöi; siis ei oln nii kivised `maanded kah, kui nüid on Noa; need põllod jo kõik sii kibised Mar; aga suurem jagu on ige kibine maa Mär; sii teisis jões, eks seäl ole kibine põhi Vig; Kibitsed maad ei saa arida Han; `meitel sii kivitsed põllud Tõs; kibises `muldes kasvavad tahedad karduled Tor; sie lahe on irmus kivine HMd; kibise `teegä põle iä `sõita Juu; `piened pisikesed rukkid, tia kas sial kivine mua VMr; kari on madal koht jões, kõva põhjaga, liivase või kivisega Kad; Nenasi ja Kalmaküla kõhal on kivine Trm; tuli paĺlu suuretüki `paukusi, `lõhkus pae alt ära, tegi kiviseks selle kuha Plt; nuŕm om kivine Hls; vareme om kivitse kotusse Ote; `Aańjan om irmuss kivinõ maa Krl; tu̬u̬ kotuss om `väega kivvine Har Vrd kiveline, kivikas, kiviline1
2. kivist tehtud, kivi- nüüd enämb puu `vaagna ei õle, on kivised `kausid Lüg; küläst läks kaks `virsta kivine `aida; `tieväd `suure kivise `keldri Vai; Nõo keŕk om kivine keŕk, ei ole mitte `puune keŕk Nõo; ja `keŕku `ümbre `oĺli kah pihaaid – tu suur kivine Kam; sio üits kivine annum vai kivine aidu vai mis taht om kivine San; taa om kivine hoonõʔ Kan; kivine müür koet Se || kivikõva sau on ikke väga kibine, seda tuleb ikke `leotada, `enne kui tät saab `mätsida Mih | visa, vastupidav si̬i̬ on kivine obene, si̬i̬ om `raudne obene Hel
3. fig tundetu, kalk, osavõtmatu sel one kivine südä sies Lüg; kivise südämega inimene Rei; lapse südä on vahest kivine küll vanemate `vasta Juu; nisukest kivist südät põle kellegil, kis nii vähe oma lapsest uolib JMd; sel kivine süä sehen Krk
Vrd kivene, kivik1

kivistama2 kivis|tama Iis Kad, -tamma Jõh Vai(-tämmä), -teme Hel valutama sies kivistab ehk sies `aigetab Jõh; pääd kivistä ja südänd `püörüttä; aga ristluud kivistäd, `tiedäd `pahho `ilmo Vai; kivistab sies, mõni `ütleb, et `piavad akkama kivid sies `kasvama Kad; `sõrme kivistes Hel || südä `ninda kivistäb Vai

kivi|süda fig kalk, osavõtmatu (loomus) mõne inimese `kohta `öötasse, et sool üks kibi südä sees, et tä ei ooli kellestki Mar; tal om kõva kivisüä sehen Krk; täl om kivi südä, ei anna `järgi ütelegi asjale, temä `õiguss piäb iki `jäämä `järgi Ran; latsõl om iks kivisüä, latsõl vanembat hallõ ei olõʔ Se

kiägi `kiägi, `keägi Kõp Hel T Urv, `kiäki, `keäki T V(`kieki Lut), `kiäke Hel Räp Se, `kiäki|nä, -na TLä(-gi-) Ote(-ne), `kiagi Äks, `keagi Ksi; g kelle|gi, -ki T V, `kińki Har Vas, `kinkõgi Se; p kedä|gi Hel T(-ki Ote) V(-gina Har), kidägi San Krl; el `kestegi Nõo, `ki̬i̬stki(na) Har; all `kellegi Kam, kellegina Rõu Har, `kinkõlõgi Se; ad `kellegi TMr Kam, `kellegina Urv, `kelgi Võn Urv(-ĺ-) Rõu Plv; abl `keltegi Nõo; kom `kinka|gi Rõu Urv, -ki Vas, kinga|gi Har, -ki Se (pl puudub). Järjekindel on n kiägi, teistes käänetes esineb sageli sõna keegi vastavaid muuteid van, pron keegi
1. ind-pron substantiivselt a. (isikutest, olenditest) keegi, üks(ki) kuda `kiagi sai müia Äks; är sa sedä edesi mitte kellekile kõnelte Hel; ei saa ilma valitsuseta mitte `kiägi; Piteri poesid - - es kõneleva kellekiga; toda ei tiiä `kiäginä; `lamba kints ehk sia pää, mes kellekil `oĺli Ran; `väega küĺm, ega serätsega `kiägina ei tule; inetukõisi ei vahi `kiäkinä Puh; oma kodu ei `väärä `kiäginä; nüid oedass raha, `leibä ei oia `kiäki; ma saada Mannilt sõna ehk `keltegi, et tulgu puhastagu truup ärä; ärä sa `ütle kellekile Nõo; kuda kedagi nüid `ütleva TMr; ei taha joodikut `kiäkine Ote; nigu `kelgi süüd arvati; ega me kiäki `endä elo `otsa ette ei näe Võn; väĺk visass, vai lü̬ü̬p - - nigu `kellegi `mi̬i̬lde tulep üteldä; ärä sa kelleleki kõnelgu Kam; mul ei olõ˽kanna ei˽`kassi, ei˽kidägi San; `kiäki olõss nigu `mü̬ü̬dä akand lännüʔ Kan; tu̬u̬ ei putu˽joba kellegiʔ, mis ma ti̬i̬; nipaĺlu `võimu ei olõ˽`kellegina `õiõʔ Urv; kidägi ei olõʔ nännüʔ Krl; sa olõt jo mihe `iäline, sul ei olõ enämb `kinki api vaja; ta ei˽kõnõlõ `ki̬i̬stki `halvust; ega `kiäkina küsüjäl suu pääle ei lüüʔ Har; ku kiäḱi ar˽koolõss, sõ̭s `mõśkjillõ andass `ańdit Rõu; ei˽lä˽sinno `kiäḱi `kaema, ku‿sa `haigõ olõt Plv; tülüh olõ õi˽`kinkaki olnuʔ; timä es `ütleʔ kellegiʔ; olõ õi küsünu `kinki˽käest Vas; es ti̬i̬ kingaki tegemist; `kinkõgi pääle olõ õi `armu‿mp; kellegi `armu anna aiʔ Se b. (esemetest, nähtustest) miski, ükski niisama uimerdab vähä, ei ti̬i̬ suurd kedägi; suu jooseb vett, kui näed kedägi ääd Ran; `maani `palli tarõ maha, es avita prit́s ei `kiäkinä; tõbe om kõik alva, tõbe ei ole `kiäki ää Nõo; ajagu vai ajamallaʔ, ma inäp `kińki˽sõ̭nna õi˽kullõʔ Vas c. (partitiivis eitavas lauses, väljendades konstateeringut, mööndust) es ole kedägi, seid iki tüki [aganaleiba] ärä, kui teräke `su̬u̬la `olli, südä `olli tahe Puh
2. ind-pron adjektiivselt ükski, mõni, mingi(sugune) kuiss `kiägi inimese `ütlese Hel; egä `paĺla `vi̬i̬gä `kiägi lu̬u̬m ei elä Ran; sis `tulli `mi̬i̬lde, mes `kiägi mäŕk tähendäp Nõo; kiaki ain nii paksun puhmun ei kasva Ote; ei olõ˽kül˽`kiäki naistõrass (naisterahvas) ni paĺlu tennu˽ku maʔ San; es olõ˽`matjat kidägi Krl; ilman ala˽küdsägu `kiäkina inemine pu̬u̬ĺpäävä õdagult perän `päivä `leibä; ki̬i̬st ti˽sääl kõnõli, minust vai `ki̬i̬stki muist Har; niä˽tõiʔ umast kotost `kińki `rõivaʔ Vas
3. (partitiivis eitavas lauses) sugugi, üldse, ühtigi põle säl äm `keägi tehä Kõp; ega söögi `tahtmist kah kedägi ei ole Ran; kae päiv nakap `paistma, ei lää sadama kedägi Nõo; es saa tullege (vennaga) kedägi kokku San
Vrd kessegi, kiä

klaar klaar (-ŕ) g klaari spor SaLä, Hi spor L, K(-ua-, -oa-) I Trv T V, g `klaari R; n, g `klaari RId; laar (-ŕ) Sa Muh L VlPõ(-ua- Pil) M Krl, g laari
1. a selge a. läbipaistev, puhas; pilvitu vesi on `ästi klaar VNg; puhas klaar jää; piäb vaht `vällä `kõrjama, siis saab sült puht ja `valge ja klaar Lüg; klaari `näuga ilm Jäm; taivas on laar, pole `pilvi näha Khk; Loettuul see puhub taeva varsti laariks Kaa; see oo nii laaŕ õlut et Muh; elm on vεhe ägune, pole klaar Käi; juba tuba klaar, põle änam `suitsu üht Mar; ilm on `sõõnes, ta põle laar Mih; meri oo laar, mere vesi laar, vaga, `selge Tõs; taevas läheb laarise Tor; ea klaar luht toas Juu; klaarid `aknad Iis; õhk on klaar, tuleb tõiss `ilma Kod; vähäm ki̬i̬b, sis on [supp] `seĺgem, laarem Vil; vesi om `seĺge ja laaŕ Hls; oluʔ om klaaŕ Se || puhas, lahjendamata teine oli `prostoi·, aga teine oli klaar piirites JõeK b. virge, erk; arukas, terane; kaine kas sie tegi pia `selgemmaks vai `silmad `klaarimaks vai mis sie oli Jõe; See mees ajas üsna laari juttu, sai ikka aru missest jutt oli Kaa; silmad o laarid ja `lahked Muh; ergo vaadega, klaarid selmad Käi; Ühe vähese lühise `uinduse tegin, aga pea sai senest ulga klaarimaks Rei; mool ikke `mõistus na laaŕ alles Mih; Pulmapää `otsas, ta on segane - - pää põle klaar Hää || Täna tunnukse mul üsna laar olemine (hea enesetunne) olevat, eile oli seike sańt olemine Kaa c. selge, arusaadav, lahendatud, otsustatud Eks `toiste inimestegä `täüdüväd `asjad `olla `klaarid; Kas kala`rehknud `teite ka tänä `klaariks? Kuu; nüüd õlema `klaarid (tasa), sinul ei õle minu kääst `nõuda egä minul sinu kääst Lüg; Kui asi keigiti laar oo, siis pole äda üht Kaa; noh nüüd oleme klaarid – nii `öelda kui teine su völa ära maksab Rei; teeme sotid klaariks Noa; See asi on laar põle midagist ütelda PJg; nüid saime selle kauba nii `vaĺmis, nüid on ta `vaĺmis klaar Juu; tieme selle aśsa kloariks Jür; sio asi om vaja klaariss tetä San; śjo asi om klaaŕ Se; asi klaar asi korras, jutul lõpp kui tuleb tuult, `katsuvad [kalurid] et `saavad `maale ja asi klaar Jõe; pane kolid kokku ja asi klaar Vän; Kelmil nööbitse kere kuumas ja asi klaar Vas || `laksa oort ära itelda, siis on südä klaar Jäm
2. a. a hõre, läbipaistev `klaari ja `arva `riies oli `seljas Vai; `Teises peres olid laarid `kardinad akende ede `pandud Kaa; klaar rätik Mar; laaŕ riie Mär; `puudis on `laari `rõõvi Hää; läksid kommetis `pulma, arvad klaarid `riided, marled ja silmade ette Ris; ilusad pupenetist rätikud, kluarid läbi`paistsivad kõik Kad; klaar riie VJg; `ostsi tüki laari rõõvast (marlit) Hls; klaaŕ tano (pitstanu) Võn; nisukse klaaŕ räti olliva Ote; suvõss olliʔ klaariʔ tanoʔ, klaaŕ pit́s veeren Kan b. s loor `surne `klaari ka viel `tuodi Lüg; klaarid on `valged, vabrikus `tehtud Lai; saksa tanu `oĺli tilluke, pit́sest ja laaridest tettu Ran; naśte tanu tettivä ka klaarist Nõo
3. a. a õrn, hea jumega; valgetverd söi `rueska `piima, siis `seisas `klaari VNg; `selge klaari punaga [nägu] Jäm; Seike kena laari palgega [tüdruk] Kaa; `puhta laari verega Vig; tä oo `laari verd, laari veregä Tõs; küll tal on ilus ele `valge klaar nägu, nii ilusa klaari verega Juu; `valge klaari `näoga, nägu `valge kui piim ja verevä põse Ran; tütär om must, ei ole nii `valge nigu `meie oleme klaari Nõo; tu̬u̬ om tinne `näoge, ei olõʔ nii klaaŕ ei illuss Har b. s jume puht `valge `klaariga inimine Lüg
4. a korda seatud, korras Ilusa `ilmaga sai ige kudagi `köüe `klaariks, aga `tuulise ja tugeva vuo `kerral kans `paadi kus sedä ja toist Kuu; `tehti juba `varsti lina`talgud, et aga linad laariks sai ja kedrama sai akkada Mus; Aest önged nii mässi et leikast konksud küljest εε ennekut klaariks said; Ankur klaariks teha Emm; ma täna `raamisin jah, [tuba] sai nagu laarimasse Mih; ja sealt [kraaside] vahelt tõmmati läbi naakauas ku [vill] laar oli Tõs; vörk mere pöhjas on klaar Ris
5. a paljas; tühi; (millestki) vaba, lage nä (metssead) `süöväd `karduli `pellud `puhtaks, mul puol `peldu oli juba klaar; sai `vergu ruttu kalujest `klaariks Kuu; linnud teevad puud [marjadest] klaariks Jäm; kolm tutti `karvi: `kuklast, `kainli alt, argi vahelt - - `löikas köik need kohad klaariks Mus; ea laar maa, põle `põõsu mette Var; siis läks [küla] laaris, kui see põgenemene oli Tõs; ega see mets änam `seuke klaar ei ole, et ta on klaaritud või korraldud Aud || laared pilved (üksikud eraldi pilved) PJg
6. s klaarõun, sama õunasordi õunapuu `valge klaar, sie on ka ia õun Lüg; Meite valge laar oo see aasta otse rollakili õuni täis Kaa; `valge laar, täma, kue ta maha tuleb, lähäb `lõhki Aud; Me `tahtsime ikki selle `valge laari otsast võtta Saa; õuna `paiseid ikke on, `valgeid `laarisi SJn; `valged klaarid ubinad Ran; `valge klaari, kui na noore om, sis näil kasvava ilusa suure ubina Puh; Kõ̭gõ paŕõmba omma `valgõ˽klaariʔ, `sääntse˽`pehme ja mahladsõʔ Urv

kloppima kloppima Jäm Hi Tõs Tor spor K, I, (ma) kloppin R(klobin Kuu Vai); `klopma Mar Kod, -ṕ- Var TLä San/-me/ V; loppima Sa Mär LäEd Pä SJn Vil, `loṕma Saa M(-me); (ma) (k)lopi(n)
1. taguma, korduvalt lööma; raputama `riide tahab kloppida, on `tolmus `kangest Lüg; `naised kloppid `riide `paaligaga joe `ääres `laudi pääl Vai; Klopi plekk `sirgeks Jäm; `riided `tahtvad `väĺja loppida Khk; Pärast lopime paranda `riided äe; Talla nahk sai enne märjaks kastetud ja siis vasariga äe lopitud - - siis `löödi alles `saapa `alla Pöi; Enne [katla pesu] peab [laeva] katla seest ja torude ümberd katlakivi korra maha kloppima ja arjama Emm; kotti klopitasse koa jahost `puhtaks Mar; `lauba peab tekka ka loppima Vän; ku sa madrus oled, siis raud `laevas on su tüüks roostet `loppima Hää; nüid on `rõõvad lopitud, viin ära `kamres Saa; `lamba`nahku `tarvis kloppida JMd; sai sedavisi virutada ja kloppida teda [linast kangast] Koe; `tohter klopib, `kuulab kuda kopsod `tü̬ü̬täväd Kod; [kõva õuna] lopi kah, siss on parem Vil; nu̬u̬ `suvva ummeluse klopiti vasaraga laḱka (laiali), et na mitte varvaste `pääle ei litsu Nõo; tulekahjutoŕnin lüüäss `kellä ja `ümbre `tsõ̭õ̭ri klopitass Har; vasaraga klopitass [vikati] terä ärʔ, alasi pääl pińnitäss; vikat́ lätt `ki̬i̬rdü ku ei klopi Rõu; sääne `laṕjo oĺl nii, t́sälgoline, sõ̭ss `tu̬u̬ga kloṕp [õlekatust] nii üless nii ilostõ sõ̭ss sai tasanõ niikui Plv; klopiti tu̬u̬ [pärna]puu ku̬u̬ŕ är˽sõss tu̬u̬ jääss sääne ku süĺt Vas; kloṕp `jalgu [lumest puhtaks] Se || raputama, loksutama ma käisin linnas selle puu aśsi `vankriga - - tema ei kloppi sedamodi nagu raudaśsi `vanker KuuK; pütti `panti peenikeisi `kivve ja `liiva, toda pidi nii `kloṕma et tä iks `puhtass läits Ote; `haudlikanõ ti̬i̬ kloṕp, halv ti̬i̬ Rõu || laperdama akkab [veski] `tiiva kloppima, ku otse tuul oo Var
2. segama, vahule lööma `küpsedetti `silgud siis panni pääl magedast ja siis kloppiti muna `pääle VNg; akkan `taigina kloppima; `klimpi klobida ka Vai; koor lopidasse koostaga vöiks Khk; obusel lüiase rokka, rukijahu lopitse ää Var; `li̬i̬nisesse sai seep lõegatud, see sai vahule lopitud Mih; roosamannat lopitse Tor; `peene `leiba `tehti ju ka rukki püilist keeva `veega ja seda klopiti ermus kaua HMd; munad klopitasse ärä, jahu `ulka ja tehässe kuagid; jahuroka klopid vitsa kimbuga vahule Kod; piimaga `kartuli pudru klopitasse männaga Äks; `loṕku [muna] `suhkruga ärä ja joogu siss Vil; vanast rüäivä `vaśkile kah es lopite, nüid uvvembel aal om akatu `loṕma Hel; võtat paast toda supi`li̬i̬mi, klopit ki̬i̬sa jahu sinna leeme `sisse `kauśsi, kos sa muna olet `kloṕnu, siss valat patta tagasi Ran; ega kloppi ei või, kloṕmisega lääb vatule Nõo; siss lõiguti nimä [mädarõikad] lipsukõistõss, klopiti soolaga ärä - - aput `ku̬u̬rt `panti pääle Ote; `vaśkillõ kloṕitass rüä jüvvä Urv; Edimält kloṕite leib käśsiga läbi, sõ̭ss valõte `jauha Räp
3. ägedalt, valjusti koputama ei teä ken se kloppi `ukse taga Vai; mina `kuksi `kloṕma, `antsi naa et uks värises Var; Külalised loppisid ulk aega ukse taga, enne kui sisse said PJg; üks klopib ukse taga Ris; mis vigurid te teete, et klopite ukse taga Juu; mis sa lopid sääl taga usse Hls; ussõ pääle kloṕp Se
4. fig peksma, kolkima Sie kuer poiss tahab kloppida IisR; Eks nad kloppisid poisi enne läbi Jäm; loppisid ta metsa vahel tümaks Mär; sai `äśti kloppida VJg; nüid om ta lopit, kondi `pehmess lopit Krk
5. ägedalt tuksuma, pekslema `kohkusi `kangesti, süda akkas loppima Khk; söda peksab ja klopib, kenel södame aigos on Käi; süda akkab loppima, tahab `väĺla `tulla Vän; süda klopib ja valutab Kei; kui süda kõvemast lööb, siis peksab ehk klopib Lai; ku tü̬ü̬ üle jõvvu läits, siss nakass südä jälle `kloṕma Puh; süä nakaśs nii `kloṕma et, kas vai elovaim mineḱil Rõu
Vrd kolksima, koppima

koguvus koguvus Jõh, kogovus Lüg(kogous) Jõh Vai, g -e pulmaliste kogunemine peigmehe ja pruudi koju enne pulmi `pulma kogovuse `õhta, mõlemil puol õlid oma sugulased, kogosid kokko; Kesknädäl õlid kogoused Lüg; Südä üä ajal `tehti koguvuse `unnik. Üks aris `peikme `kaelapäält `kinni ja lei selite põrandale siis `peiu`poisid ja `kaasik`tütrikud `luapisivad üksüht senele `selga. `Peikmees õli `kõige all ja `pruudikodu õli pruut `kõige all Jõh; `ehta oli se kogovus ja `toine `päivä oli `pulma Vai

kohaline1 kohali|ne, ku- Kuu Vai spor Sa, Iis Hls Krk Har Plv, kõ- Lüg Kod, kohale|ne Rei Phl Mar Tõs Tor, -lei|ne Emm, g -se
1. sobiv, paras see on seemekohalene vili, sesune alb ja peenike Rei; see oo minu kohalene töö Tor; kõhaline ja kõrraline elokõrd Kod; mea sai omale kohalise kotuse Hls; si̬i̬ om miu kohaline (jõule vastav töö) Krk; ta kotuss ei olõ no sukugi˽kohaline vai hää Plv || s sobiv ese Ma olisin selle `härjäle `andand, olis mul paras kääkohaline (löömiseks sobiv vahend), mes sea tigejä `luomaga sis tehä Kuu Vrd kohtlene
2. (kellegi) vääriline, võrdne, sie mies on minu kõhaline Lüg; naine oli kergupühita – siis oli `teiste kohaleine `jälle, läks tetekerigule Emm; kaks meest `olle ikka majas, ikka mihe kohalest meest Phl; mõni võtab naise, [siis öeldakse] see üsna ta kohalene Mar; tä oo `moole kohalene inimene, passib või sünnib `moole Tõs; võt́tis kohalise naise Iis; si̬i̬ om temä kohaline, sedä võip ta võtta küll (abiellumisest) Krk; tu ei˽saa uma kohalist [meest] Har
3. tubli, korralik tama on kohaline inimine, tamal on koht ja `paika, tamal on südä rahul ja kaik oma olemise sies Vai
Vrd kohane

koht koht g koha R(excl Lüg Jõh; g kuha Jõe Hlj IisR Vai/n -a, -i/) S(g kohja Muh) L(-h́- Lih Kse Mih Tõs; g kohja, koeha LäEd Tõs) K(spor g kuha) u M TLä TMr Rõn; kuht g koha, kuha Mih Saa Juu Äks u M TLä TMr Kam; kõht g kõha Lüg Jõh IisR I(kõst Kod MMg)
1. paik; piirkond a. (lähemalt piiritlemata) sie on kõik ma`i·lma kõhad läbi käind Lüg; Ega vist `tunneks seda `kõhta enamb `vällägi Jõh; `mustlased `rändavad `pεεle ühest kohast `teisse Jäm; sääl oli palju inimesi koos, üks öhest kohast, teina teisest kohast Emm; eks mõnes kohes on ju ikka neid `ohvrikivisi; [kalu] `püütasse igäst kohest, järvest ehk tiigest ehk merest Rid; kebade oo madalad kohad vett täis Kul; mõnes kohes on kardulad ja `teises kohes on õunad (kartulite nimetus) Kir; vanasti oli mõnes `kohtes `ańtsega aid Var; Mõnes kuhas `oĺlid lońtmaak̀red, kis tegid [köisi] Hää; on `kohtasi küĺl kus ośmid on `paergu veel einalistel HJn; ta tiab ja tunneb neid `kohtasi Tür; meie kõhas niesukest `aśja ei `tiata Iis; kõegiss kõhuss õli lumi ärä sulanud Kod; piab õlema `niiskesi `kõhtu küĺl MMg; kas kõik kohad läbi `käidud, et `seie tulid Plt; külä on sellepäräst siin olnd, et madalam koht KJn; karukaar kasuna enämbide vesitse `kohte pääl Nõo || fig ta lövab oma rahale `kohta küll Rei b. (kitsamalt piiritletud) `neĺjast kuhast ju `vinnati `nuota Jõe; latt on `sinne `kõhta [nagu] `luodud Lüg; kus ne jäärüdüd on, - - sääl all `ongi nied `ülge `poigimise kuhad; `luotsi juhata `laiva `kitsost `kohtist läbi Vai; allige koht ajab vett maa‿sest üles Jäm; ühes kuhas elu taga `keidi vanast, see oligid see sital `keimise koht Khk; `söuksed vee kohad, nögud kohad on veel, mis on `enne vee all olnd köik Pha; koos käima koht; Möni `söuke `peenem koolit inimene üüab sita maja kenaks kohaks Pöi; ne‿o just `sõuksed kohjad et‿ta just sügav meri pole mitte mis abajaks üidasse Muh; jõgede sees oo koa nihuksed sojad `keedäväd koehad, ei külmetä kinni Vig; enne olid kõrtsid lõbu kohjad, võttis tilga `viina ja sai lõbus `olla Han; [mindi] `nalja pidu koeha `piale tegema; koht, kus `keiser jala käib (väljakäik) Var; `seoke loik kuht, sii küla vahel seokst `loiku `kuhta põle Mih; tormiga ei ole kala koa, läeb sügavama `kohte `piale ja oo seal `põhjas vakka; `kolmes `kohtas `kuŕke sees oo tillid Aud; asjal `köimese koht PJg; Siis `pańti villad `sisse ja `laśti soja kuha päl seśta Hää; `kõrgem koht kahe põllu eare vahel Juu; ma panen lehma `teisi `kohta Amb; kardulad on tänavu madala koha peal nagu ubinad Tür; neid `kohte on küll, vii villad `veśkile, suad `riide tagasi VMr; vie `kierme koht Kad; karuska kõhad, kõrged kividest kõhad Trm; sepä kõst one `käidev kõst Kod; [hanipaju kasvab] `rohkem nisukese lageda `kohtade pääl põllu veertes ja Äks; trepp käis ülesse ja, siäl oĺli siis si̬i̬ kooliõppimese koht ja olemene sääl KJn; karukaar kasuna enämbide vesitse `kohte pääl; `seeniaani `ulkse ütest üless tõesest `alla, nüid om onde `õige kuha pääle saanu Nõo || fig on tuult, `vaikib, puhub ühest kohast, `vaikib `jälle, sis tuul otsib `kohta Kei c. keha, eseme vm kitsam piirkond tüma koht on lapsel peas, kui laps sünnib Jõe; `tühjäd kõhad (oimukohad); jala all tühi kõht (jalavõlv) Lüg; keskpaigakoht (vöökoht) Jäm; poom öliga määriti paisutand `kohti; riie on `mitmest kuhast `katki, see‿p sünnigid änam üle aida Khk; [suka] kanna koht Käi; `silmade vahe koht; ma anna `talle silma vaimu (oimu) `kohta Rei; mool `rõndus valus, südäme kohes `aige Rid; kahest kohest oo aed maha varisend Mar; aiude koht (oimukoht); mõnest kohast veel üsna peenike lõng, mõnest kohast ike natike `toekam Vig; akkas seal `kohtas valu ja Tõs; mulib seda `aiged `kohta Ris; `istumese koht oli `aige Kei; mu `neelamese koht tänä nii `aige, ei soa neelata `ühti; nihuke mädänend lõbi koht [palgil], ei süńni seena `sisse `panna, se jääb küttepuuks Juu; äbemata koht (häbe) JMd; `õmluse kõhadess kleit venib Kod d. igas kohas, igasse kohta kõikjal(e), kõikjalt tä oli `neoke pisike nigel oli, aga tuli igäs kohes (toimetuses) abiks Mar; tee pial oli igas kohes vesi Kir; igass `kohta vädas mind järel Mih; nüid võtavad seda `metsa maha igas `kohtes Juu; ja igasse `kohta läind ilma redelita `kõrgesse `kohtadesse JMd; kus kohas ~ kohal ~ kohta, kust kohast kus, kuhu, kust kus kohas sa oled VNg; teep koest kuhast see pärilt on Khk; `tead‿sa kus `kohtas vasar on Vll; kus `kohta sa lähed Rei; tea kust kohest tää `jälle oo `välla tulnd Mar; kus kohes ea elu oo Kse; kus `kohtas se asi oo, kus `kohta sa panid tää Tõs; kust kohast sa nüid tuled Ris; kuhupoole tee viib, kuhu `kohta Koe; kos kõhal sa käesid Kod; kus kohal ta on KJn; saanalava, kus kohal pääl veheltse Vil; kuskilt kohast (mitte) kusagilt `kuskelt kohast ei saand JJn; kõik kohad (üldisest, paljust) keik kuhad läksid `silmade ees mustaks Khk; Sellel pole `riide `puudust `öhti, jakkisi köik kohad täis Pöi; keik kuhad tule valul Phl; mõni lind laalab, sirinad kõik kohad täis Tõs; kõik kohad vett täis Ris; `poegi kõik kõhad täis aga pojad pidäväd alvass lugu tämäss Kod; kiva kõik kohad täis KJn; koha peal kohal, päral; samas kohas Aga isand on õld ikke ühä kõha pääl (samal kaugusel) `neie taga, ei õle maha jäänd Jõh; kas Tiina kirjudas tagasi, on ta koha peal (päral) Rei; seesab öhö koha peal (ei kosu) Juu; kui ta (kanakull) üst koha pial ära kuigistas [kanapoja], aga nokas ma ei näind JJn; hea ~ õige ~ vesise koha peal(e) fig sel tuli üvä miel, et tämä juttu mäni `oige koha `pääle (leidis sobiva vastuvõtu) Vai; siĺmad vesise koha pääl (hakkab kergesti nutma); pää `õige koha pääl (arukas) Hää; mino südä one küll üvä kõha piäl (ei lähe pahaks) Kod; mina olin `kange inimene ja suu oli ia koha pial (sõnaosav) Ksi; koha pealt (millegi) poolest ta `vargust ei `sallind ja `õigust `nõudis - - `selle koha pält võis täda küll `kiita Jõh
2. ase, jälg; õnarus, sälk, süvend õja kõht (kuivanud säng) Jõh; Pole selle maja `kohta ka änam, kadakad peal Pöi; paljast ukse kohjad oo sehess Muh; kao koht; aaba koht (arm); ahovarre (ahervare) koht tunda veel Mar; mulgu kohast `köidässe üle; möru (mõra) koht Ris; kui tihedamalt obusega käib, jääb tiekoht [lumme] JJn; sebävitsä koht on kodarate piäl KJn;
3. asu-, elupaika. eluase, korter sie on elo aja oma kõha pääl õld Lüg; see on üvä `kohti küll. siin voib elädä Vai; Vana Miinal oo küll viimne viletsus, äi tal pole kohta-paika kuskil Kaa; naese isa ja ema elavad teise kohja peal; korteri koht `olli sedakord sii Muh; mene ise aja ja ange vahele, `kohta `paika põle siis `eesel (enesel) `ühti Mar; ma ole köin ühüst kohast `teise, ole kolin seitse `korda Tõs; oli tal kedagi kodu`kohta, kui ta `kõńdis `ringi Ris; tal ei ole `kohta ega `paika `kuskil VJg; siin kõhal õlen `süńdind ja kasnud Pal; meie koht on olnud järve põhi KJn; nu̬u̬r mehitseemä lähäp kaeb `endäle kohegi kuha ja, lähäb ärä kõ̭ige tolle perega Nõo b. talu (maa ja majapidamine) nelja `pääva koht (tehti mõisale neli tööpäeva nädalas) Hlj; `Meie kodo`kõhta `üiti `Posti-`Antsust; minul on peris `õssetud kõht Lüg; kessel olid siis `vaesemad kohad - - sääl `tehti ikka neĺja päävaga [pulmad] Jäm; `puuma koht (täistalu) Ans; vanast `möisnikud `indasid `kohtadele `renti; ise ta oli koha saand (pärinud) Khk; poole kuha pidaea (teeb mõisale kolm teopäeva nädalas ), veerendi kuha pidaea (mõisale kaks teopäeva nädalas) Kär; Kuiepäeva koht oli, kuus `päeva tuli nädalis `mõisa teha; Kui koht `aitaja oli siis sulane oli mütu `oastad öhes kohas Pöi; ma ole selle kohja pidaja ja ehitaja oln Muh; vabade koht (vabadikukoht) LNg; suurt saand ju `keia [merel], koha töö oli ju teha; `kohtel on ju `kõikidel - - kuha või pere nimed Rid; `ańdis kohja reńdi `piale Kir; koha einamaad olid kõik `Kuitsas Kse; [vanemad] selle kohja siit `ostsid; kuies põli ühe koeha peal Var; minust oo see koh́apidamine paelu tagasi läind Mih; kolme pääva kohad või popsi kohad Tõs; reńdi `kohte peal Aud; Kuhad `oĺlid `mõisast `lah́ti, müigi all Hää; mihel ei oln `kohta, ta oli Risti `mõisas `tisleris Ris; mõesa kolmepääva kohad Rap; täis koht on paras talu koht Juu; mina läksin siis ka poole kuha `piale nii et vennaga oli koht pooleks Pee; sie oli vana karjamõis, nüid on `kohtadeks `tehtud Kad; jäi oma kõhaga `pangrot́ti Trm; orjadega sina ei jõua `kõsta pidädä MMg; siss jäi kuht selle teise venna kätte Äks; suure talude küĺlest `aeti `veiksed kohad `väĺla SJn; esä reńts väiksit talumaa `kohte Krk; pääld saa `aasta om si̬i̬ kaart tettu, aga koht om ennemb ostetu Ran; kandimi̬i̬s olli `mõisa kandi koha pääl Nõo
4. ameti-, teenistuskoht tämäl midägisugust `kõhta ei õle, `ilma kõhata Lüg; sai leva `otsa, sai `kuskile koha `pεεle Jäm; `tahtis ka kooliöpetaja `kohta `saaja Khk; teenistuses on üks `körgema, teine madalama kuha peal Vll; See on koolist `lahti ja ammu `linnas koha peal Pöi; kas sa oled koha saan jo Aud; nemad `säetavad oma lapsed kõik ilusti kuha pääl Hää; nad pugesid ikka parama kohade `piale Ris; poiss on nisuke lüke, ta kohe ei pia `kohta JJn; meie kirjutaja õlema kirjutuse kõha suanud Kod; `ütles koha ülesse Plt; `uupi mine `linna, sis äkki ei saa jo `kohta Krk; siss tulep rehepaṕp keväjä kuha `pääle Kam; kui Aadu joba koha pääle sai, siss tu̬u̬ `ostse `süvvä Rõn

konna|tatrik (taim) konna`tat́rik (kassitapp) ka mähib `endä `ümbre `tõeste; konna`tat́rigu `äelme om nigu kellä pikä, ja tu̬u̬ `äelme südä om sehen nigu kellä tila Nõo

kool1 kool g koola Emm Mär Vig Tor spor K(kuo-, kua-), IPõ(kuo-, kua-); ku̬u̬l g koola MMg Ksi, kuala Kod; `kuol(a) (-ua-) g -a R ila `luoma suu `juokseb `kuola, siis piab `suola `andamaie Lüg; Seletab `nindat kual `pritsib suu`nurkidest Jõh; kole mies, suu alalde `kuolas Vai; ajab `koola suust `väĺla Mär; südä vesine, suu juoseb `kuola Ris; suu jooseb `koola nagu rumalal koeral Juu; koeral lõuad koolas VJg; lapsel suu juakseb `ku̬u̬la, `ambad tulevad vist Kod; aab suust `koola `väĺla Plt || lögane vedelik kaśk juba akab `ku̬u̬la ajama (mahlajooks lõpeb) Kod; kõrv aeas `koola `väĺla Plt

koop1 koop g kooba Trm; ku̬u̬p g kooba eL(kuup V; g kuoba Lut), kuaba Kod; kuop Hlj, g kuoba Iis, `kuoba VNg Lüg(-ua-) Vai(n `kuopa)
1. maasse kaevatud auk, kelder `enne meil oli kuop siin, `võĺvitud Hlj; kuop õli päält `mullaga `kinni ja sue; `kuoba `õtsa jäi auk, siel õli topp ies Lüg; kardulid on kuobas Iis; maea `õtsa `tehti koobad, kos `kõrge õli, et vesi `sisse ei lähnud Trm; mõnel on ku̬u̬p, mõnel keller; kuaba seenäd on raudkiviss, saviga savitet. müir tehässe lubjaga. kuabal on kaks `kõrda `paĺka `piäle raiutud. muldlagi piäl Kod; mine pane kooba suu `kinni; ku `umsi (kinnine) ku̬u̬p tetti, ku kardule sehen olli, tetti lagi `pääle puiest Krk; `auda pandass seeme`kartuli ja `ku̬u̬pa pandass söögi`kartuli Nõo; ariligu kooba - - [mahutasid kartulit] kaitskümmend viis vai kolmkümmend vakka Kam; mis `kinni pandass om avva, mis ots `valla om, võit `siśse `mińnä, kutsutass koobass Ote; ku̬u̬p om maa `sisse kaivõt, lagi pandass maa `pääle Har; `Kartoli˽`veeti `ku̬u̬pa vai `pańti `kuhja; `ku̬u̬põ pääl lauli˽`tialasõʔ Rõu; `kapstajuuŕ kõõ `päägaʔ pandass talvõst `ku̬u̬pa vai `keĺdrehe Räp
2. õõnsus; tühemik a. koobas; urg(as) karu on `kuobas. `lähto oma `kuoba Vai; iir vedäb `kruami talvess õma `ku̬u̬pa Kod; [ta] `olli enne paon sääl kooban Puh b. kehaõõs rinna kooban siss olli kops ja südä; [lõigati] kõtt `lahki, siss `võeti sehelmäne väŕk kõtukoobast `väĺlä Puh c. miu vennanaisel suure kooba (rõugearmid) näo pääl Krk
Vrd koobas

koos1 koos S L spor K, Trm; ku̬u̬s Hää Saa Ksi VlPõ; kuos RId spor KPõ, Iis; kuoss Kuu KuuK; kuas Lüg Jõh IisR VJg IisK
I. adv
1. rühmana ühes kohas (kokkukogunenud või -kogutult)a. (elusolendid) Kus kaks kuoss, siel `kolmas `hammaste vahel Kuu; `Käivad kahegeste kuos kui ikkes `ärjad IisR; `metsas `peeti kivi `ääres `pillerid, koes noored koos keisid; `lambad olid kärajas koos Khk; rahvast oli ju koos üle saja, kui kaks `pulma koos oli Krj; Kui `ahju tuluke `pandi, siis olime ahju ees kobaras koos kut `lamba kari Pöi; nää üks tropp inimesi seesab seal koos Kul; seal oli paelu tüdrekusi ja `poissa koos Aud; me käesime keik öhös `summas `karjas, loomad olid koos HMd; neid old ulga koos või ulga `lapsi Pee; vanast oli küla `vainu, sääl käesivad küla karjad koos Äks || Valla `täüskogo oli koos (nõu pidamas) Khn; müra, kära kõik kohad täis, kui `talgused koos (käimas) Tor b. kobaras; tihedalt koos (hunnikus, lademes, rõugus) meil `einäd on juo `suuremb jago kuos Vai; partsane, keik sodi koos Khk; kui linad on ää `kistud, pöllu pääl, pannakse käraje(se), kümme pehu koos Pha; oea `eese asjad koos, et nad eb lähe kaduma mette Vll; Siis on odra küli paras, kui kolm üügest ninapidi koos on Pöi; `pähklid `kasvavad `kihnos koos LNg; pilved `pankas koos Tõs; sie küla oli käras kuos KuuK; `marju on pailu kuos, on marjakobar; küll on ia õuna `aasta, näe kägaras kuos kohe Sim; kui [söe] `liimusid ulga koos on, saab tuld `väĺja puhuda Lai; niikui vili sai kokku ehk ei `olndki vili koos (koristatud) siis tuĺli linakakkumene SJn c. (kaasasolu rõhutavalt) ühiselt, üheskoos nelikümend viis `aastad sai mehega kuos elätud Lüg; [ta] Tuleb `meie `juure, siis `lähmä `seltsis, et kuas paremb `menna Jõh; nad `akvad koos `kouplema Jäm; uśs lääb mehel suust `sisse ja tuleb `väĺla rögaga ku̬u̬s Hää; sie mies oli, mõisa `suilene. me läksime emaga temaga kuos Ris; eks nihukesi õnnetusi `juhtu, eks seäl ole koos mõlemad, elu ja surm; sa oled eä looma soand ja `äśti odavalt, nüid oled õnnega koos Juu; eks sa mine teśtega kuos VMr
2. tervikuna koos a. ühes tükis, tervena üks riist on, `lähväd varud pääld - - `lauvad ei `sõisa kuos enämb Lüg; Siis `jäigi `putru `niisikene rabe ja ei `sõisand kuas ja õli kole paha `süiä Jõh; `maksa, `kopso, südä, kaik kuos oli sisikoǹda; tüüdenä tämä on kuos kaik. akka `kinni ottama, siis laguno Vai; teĺled on jo koos ja ajame `kanga koa ülesse Mar; jalakseid `oidis kuos iest pia puu asemel vanaste pia painand Kad b. üheks tervikuks liidetud või segunenud vaier on `rohkem säietest kuos kui tross Jõe; see oo osadest vöi tükkidest koos, mis `mitmest tükist on; painandi keri otsad [on] `aedega koos Khk; seĺgroog oo lüdidest koos PJg; ja koos vanger on jo kahest jaost koos Tor; suurem jägu olid rehed elumajaga kuos HJn; sie [kinga]määre oli kuos tõrvast, siis oli sia `rasva ehk obuserasv viel kõige parem, ja tökat KuuK
3. (väga) lähedal a. lähestikku, vastamisi; vaheliti jaanibä `aegus on pääva otsad koos Ans; [sigadele] `tehti raŋŋid, nee olid ülalt koos Kär; [vanamees] Istub peele toa otsas, kääd koos Kaa; lääpjalal on kannad koos ja pöiad väĺlas Kei; pialt on õtsad kuas, `seutud `kinni viel IisK b. suhtluses, füüsilises kontaktis Meie egä päe ninäpidi koos Khn; Ninapidi ku̬u̬s - - siś on nõnda ääd, et ikki ku̬u̬s räägivad ja on Hää; kui kaks ninapidi koos, siis kolmas ammaste vahel Lai || (kaklemisest, riiust) [poisid] kahe `keste `olla `rindosille kuos Vai; Olid seal `jälle karupidi koos olnd, teine peksnd teist; Akkas `korda teise `sisse `käima ja käib, pärisest on sõnadega koos Pöi; olid tut́ti pidi koos Mär; `jälle nad olid `karvupidi kuos, muudkui karvad `lendasid Sim
4. kokkutõmbunud või -surutud olekus seĺla nahk oo `rõmsus koos Tor; Nägu su̬u̬ pääl on, olgu ta mänd või kask - - kõver kägaras ku̬u̬s; koer magab kägaras ku̬u̬s; Poomi`nipled - - nendega siud purju poomi `ümmer, ku puri päris ku̬u̬s on; Mis ta kõik (riided) omal `ümmer ajanu, isi `üńnis ku̬u̬s Hää; `luomadel on küĺm, näe kõik tesed kägaras kuos Sim; [plekist asi] rupikusse lähnd, siss on ta peris kokku lähnd, siss on ku̬u̬s igält pu̬u̬lt Vil
5. (millegagi) määrdunud või kaetud Kui kala `ruogid, siis on käed kidametega kuos Jõh; nina tatiga koos Ans; `õues paelu `parka, pargaga koos Tor; Sügisel külma ajaga `kartulevõtul, käed märja mullaga ku̬u̬s Hää; `soapad olid mudaga koos Rap; saad pasases, oled pasaga ukane või ku̬u̬s KJn
6. korras a. valmis, lõpetatud Meil on jo `heinämaa kuoss, ei enämb oleki `sinne menemist Kuu; siis `oldi jo kesä tüöd kuos Vai; võid `tehti kirnus - - männaga lõid tükk `aega, oli koos Lai b. kokkulepitud, kindel Mul oli obuse kaup juba kuos IisR; Kaup koos! (kokkuleppe kinnitus) Kaa; olime kõik ilusti kaubalepingutega koos (mõisnikuga kokku leppinud) Mär; kui kaup koos, sis kosilane pakkus ruudile `viina PJg; kaup on koos ja maksetakse raha Juu
7. keel oo unisest pεεst segane veel, unega koos, äi tεε `ühtid, mis tä räägib Khk; kui tuba soetsone on, ja uks koos (kinni, suletud) on, sis lööb `neoke sinine [ving] Juu
II. prep ühes Kuos `narriga [ei] ole `kerge elada IisR; aganad tulid koos viĺla teradega `väĺla Jaa; isa koos emaga läks juba `tööle Tür; jõevaim kadund koos `jõega VMr
Vrd koon4

koskil `koskil hv Trm Kod, Lai Hel T Urv Se; `kośkil Mär TaPõ kuskil päris peremest põle `kośkil Mär; obune ei `seisnud `kośkil paegal Pal; ku ma `pulli `koskil karjan näi, mul südä ka värisi [hirmust] Nõo; Koskil kuulduss pilli hellü Se Vrd koski, kossegil

kruvi n, g kruvi VNg Lüg Emm Rid Kei Juu Tür Koe MMg Pal Plt, ruvi Saa M; n, g kruu Hi LäPõ Lih K I, krui Jäm Lä Tür Plt, rui Sa Muh LäLõ Pä VlPõ; kruu LNg Kul, kruuv Ris HMd JJn Kad Äks, kruuv́ San Har VId, kruuvi Kei HJn Iis Trm, g kruuvi; kruu(v) g `kruuvi R, g `kruui Kuu Hlj; n, g `kruuvi RId(g `kruvvi Vai); kruuv T(kruiv Puh), kruvv TLä(-uu-) Kam San VLä, kruv́v Rõn Urv Har Rõu, g kruvvi; ruu g ruuvi Vas, kruug g kruu Lei; skrouv g skrouvi Lei
1. kruvi a. kinnitusvahend `kruuviga `kruuvida midagi `aśja `kinni VNg; sääl oli siis üks kaheksa `kruvvi; `kruuvi `otsa `lähto mutter Vai; Vanasti pandi istme pöhjad `ruidege ala Khk; Rui oli koa puust `tehtud Pöi; Keera kruu `auku Käi; Nael äi `aita, `siia peab kruu panema Rei; `keerdaks puu `sisse, vińdid on `otses, se on kruu Rid; kruid läksid `lahti Mär; aŕk sahk oo puu sahk kahe aralene, vannas `kruudega `otsas `kińni Lih; Lauad ja toolid oo kõik ruidega kokku `pandud Han; `pendrega `võetase `ruisi `lahti Tor; `vanker rauatadas sepal `ruidega; `tislar lü̬ü̬b rui puu `sisse Hää; `vaata kas kruu on lõdval väga Nis; Isal oli `kruusi kapi sahtell täis Jür; puest suab `kruusi küll, `kiera auguta puu `sisse Tür; nüid käib pia puu `kinni `kruuvidega Kad; tahi kruu, kes `tahti `pü̬ü̬rab Kod; lahutad tükkidest, võtad `kruudest `lahti Pal; kellege ruvil `vinti käänets, si̬i̬ om lupe; käänä ni̬i̬ ruvise `kinni Krk; kruvviga tuleb jo paĺlu `asju `kinni käändä Puh; si̬i̬ kruuv `piätäp, muedu satava kääri ku̬u̬st ärä Nõo; `kruuve es olõʔ Võn; säńg kruvvitass `kińni `kruvvega, egä tulba man piap olõma kruuv́ Rõn; Panõ˽taa kruv́v är Urv; raud om jalassõ külen nelä kruuviga kińniʔ Räp b. pingutusvahend (hrl voki, ka höövli, veski vm osa) kruuv käis siid iest `otsast, sai `kierada sis `trammimalle VNg; kui `tangu tehä (veskis), siis `tosteta kivi kive `tellimise `kruuviga üles; [voki] südä käib `kruuviga edasi; [höövlil] `niisike `vaskine `tellimise kruuv, sie `kiereta `kinni, siis `tellimise raud `seisab ülal Lüg; `Kitsama otsa sees on kruid, [mollpilli] keeled keerdakse nendega `kangele Jäm; oki `keermise rui keib oki pingist läbi, sääl on auk sihes Khk; Saha vanna ruid logisevad, taris enne kündi kõvast kinni keerda Pöi; Kruu `öövlil on kaks `pitka kruud Rei; keeratakse [voki] nöörid lõdvemale jaa, kruuvist keeratakse LNg; vokipengi peal oo ratas ja krui oo pengi `otsas Mar; [vokil] kaḿp ja krui, millega keeretse `kaḿpi edesi tagasi Var; okil oo koa rui, ruist keeretse Tõs; Krui tellib [voki] naba edesi ja tagasi, nöörid `sirgu ja `lontsu Hää; `keeran kruu `lahti, tahan `värtnad pealt ää võtta Juu; kieran voki kruud kõvemalle VJg; panid siis `put́kedega sahad `õtsa, või `kruuvidega Trm; [voki] kruuv käib piäpakuss läbi Kod; teenekord vokk ei võta `sisse, lõng jääb vedelast, siis kruuvist `kääna Äks; kivi`teĺmise ruvi, et kivi üless ja ala, et peenepes ja `jämmepes jahu (teha) Krk; vokil om kabel pääl, kruv́v om otsan Kam; Ku˽keerõmbat `langa taht, sõ̭ss tulõ voḱi `kruvvi `hindä poolõ käändäʔ, ku jäll loiõmbas, sõ̭ss tulõ `kruvvi välä poolõ˽käändäʔ Urv; topõl `hü̬ü̬lil - - kruuv́ pööretäss pääle, et [kaks tera] ommaʔ ütstõsõ ligi `kińmäde Har || fig peenis igäl `poisil kruvi `püksis; `kieras `tütrikule kruvi taha Lüg
2. fig (napivõitu arust) `Kruuid vähä `löüsi; Üks kruu `juokseb `ümbär `toiste; Sul pole kaik `kruuvid kodu Kuu; ei sel mehel `kruuvit pia `kinni `ennast, `kruuvid keik logisevad Hlj; sie one vähä napastand, sel on üks kruvi kuer`putkest VNg; sul on üks kruuv leppäne Lüg; Üks krui puudub Jäm; üks rui on testest natuke lühem Vll; See kruu on lahti, mis teisi kruusid kinni peab Mar; tä ruid visisebad Mih; Üks krui metsa `pu̬u̬le Hää; mõni kruvi on sel mehel `puudu, on toho·h; ta on ull, kruvid `lahti Kei; sie on täiest `moistusest ära - - üks kruuv logiseb JõeK; See kruuvi vedel, mis `teisi peab Trm; pienikesed kruud on piäss ärä Kod; ega siul ei ole viit ruvi, sa olet neĺlä ruvige Krk; sel om mõni ruvi nõrgaste Hel; ta‿m jo periss loĺl, mõni kruuv om pääst ärä kulunu Nõo; pää man um `kruvvõ `puuduss, olõ õi˽kõ̭iḱ kruv́vi˽`kimmäʔ Rõu || heast mõistusest sel on üvat `kruuvit kohe Hlj; hää kruuvi sul ka pääh, `kruuvõga pää Se
3. laevavint, sõukruvi nüüd `kutsuda ja `kruvvi ja `prope·ller Vai
4. spiraal a. keerd; kruss langal kruviʔ ja kuuruʔ ommaʔ sisen Kan kruuvi lokki, krussi `panti juuss üless `kruuvi Har; kruuvih säbrus, lokkis villaʔ umma˽kruuvih; kruuvih pää Plv; kruuvis lokkis `juuksed on `kruuvis Lai; kruvvi keerdu lang `kruvvi `aetu, ülearvu `ki̬i̬rdu Kam; lang `tõmbass `kruvvi Krl; kruvvil keerdus lang om keerul ja kruvvil Krl; kruvvin keerdus; krunnis koe lang pidi olema parass, es või olla ülearvu kruvvin ega ülearvu loid; vill om kruvvin Kam; b. vint, keere naelal oo ruid peal Tõs; need on kruvinaelad, kel kruvid on `otses, siis nad ei tule `väĺla Juu c. juuksekrunn krui taga Phl; Enne paĺmiti juuss paĺmikudõ, siss kääneti `kukru takka `kruvvi ja `pańti juusõ`nõkluga kinni; vanast `oĺli `juusõ kruv́vin Har
5. käejooned Nee ruid sii päkanuki sihes on tulekahju, kellel ruid laial on, sellel on elus tulekahju Pöi

kuivama1 `kuivama R(-ie Lüg) S spor L(`kuive- Hää), KPõ Iis Pal Plt; `kuivma Rid Tõs Aud Kod Pal Plt KJn, `kuibma Mar Vig Mih PJg Vän Nis; `kuiama Hi; `kuima Sa Muh L spor Ha, Tür Kad TaPõ KJn SJn; kuju|ma Jäm Pöi Saa Kõp Vil Trv T Räp Lei(kuu-), -me M San; kuiu|ma Kär Kaa Võn(kuio-) Kam V(kuio-), -me, -mõ San Krl Har; kuivama Amb, kueva- Mär, kueu- Hää Saa Nõo, kueo- Võn; kuiumadõ van Har; (ta) kuivab Sa Käi Rei L(-b-) HaLä spor Jä ViK, VlPõ TMr, `kuivab R spor S, KuuK JMd VMr Iis Pal, kuiab Hi, kuevab Muh spor L, Rap spor TaPõ VlPõ T(-p), koevab Vig(-b-) Juu Kod Plt
1. kuiv(em)aks muutuma, tõmbuma kiel akka `kuivama VNg; liha `kuivab `vällä siis ku tämal ei õle `suola pääl; kõik kõhad on `nõnda `kuivand, ei õle mitte `vihma `tilka tuld Lüg; `viemö `oige rüsäd `arvast `maale ka `kuivama Vai; `märga maad saab vahest `küntud, kujuvad ära jäävad soue kongid Jäm; on öŋŋed `sisse taritud, siis lapitasse `kuivama Khk; reejalased `lasti parsil tugevast äe `kuivada Kaa; ma pani maged tuulingu ala `kuima Pha; Palavik, sellepärast suu kuivab; Lahja kut `kuivand tursk Pöi; `kõrkad `lasti ää `kuiva, siis ta oo `sitke Muh; Ma pani linapüud `räästa alla `kuiama Käi; maa kuibab ää, `vihma tule mette Mar; rattad pole mette kuind veel, alles tõrvased Mär; parsil `kuibvad ka `kuprad vel; `pöörsin `einu sii teese küĺle `peäle, siss koevab paramini Vig; sedavisi olid `kuimas siis kalad Kir; `pahkrad jäävad põllu `sisse kui põld kuin (kuivanud) Lih; lögä `pehme, kuevab varsti ää Var; ein ei kuiba änam ära - - kaste on ju `kange, millas see `kuibmese aeg on Mih; `metsas oli `kuivin ää ulk puid Tõs; riie kuin ää Khn; sui (suvel) nad `kuivsid ruttu (lammastest) Aud; viisk oli `kastega `jalgas, ei `kuivand `ültse, ei `saantki ära `kuivi PJg; võrgud `kuibsid säl Vän; õunad on väga visad kujuma Saa; leib on `kuivan ja köva Ris; mina tänavu `talve paelut ei koevatantki [pesu] toas, kõik `kuivas `õues ää Juu; põrand on `pestud aga tahab viel kuivada Amb; kasepuu `püidis `lõhki kuivata; sinu isa särk `kuevas meie ema aea pial (lähedalt sugulased) VMr; ommiku suu nõnna kuivand Kad; ädala ein kuivab paĺlu kokku Sim; kui põld `küńti üless, mõni jät́tis `kuivama, siis mua `ingas ja `kuivis Trm; rohi `kuivi ärä, õli ku krõbi Kod; ein tahab ikke `kuivada ja `närtsida Pal; laud tahab nüid `kuiva, et ta täetsa ära kuevab Äks; kui [vihud] ära kuisivad, siis `pańti kuhelasse Ksi; siis [hein] `kuivis ruttu kui ta korra jo `kuima akkas Lai; `kuprad `pańti kõik `sarda seasi `kuima ja siss kuipsid sial ära SJn; nii pikalt kujus kui kuiv `oĺli (hein) Kõp; `rõõva `kuiveva nõnda ruttu ärä Trv; kujunu murumuna om puss Pst; tõene `aasta ku maad tahesiva ja `kuiviva, siss sai `põima; kõhn kui kujunu kiiss Ran; `rõskest pääst om ää `triiki, ärä lase `rõivit `kuiva Puh; mul suu nii `kangede kuevab, et ki̬i̬l jääp kurgu lae `küĺge `kińni; ku karu uhak ärä kuevap, siss om kole nõglane Nõo; medä `kõrgemp lõhn, sedä parembide `kuivi vili Kam; mõni lask `viĺla kujuda kah enne ku `rõuku pandass, vili kuivass Ote; nemä panniva riśtkaena pu̬u̬l likeld `rõuku, et ain sääl kuevap Rõn; aina omma kujumen San; sekäʔ na `häste pusipuuga, sõss `kuioss vili ennembä ärʔ Kan; `lü̬ü̬mi [heina] laḱka, sõ̭ss saavaʔ kuiumõ Krl; maa om vällä˽kuiunu ja `lahkiss lännüʔ; [seebikangid] `Pańti müürüveere pääle kuiumadõ. Sääl kuiusi kõvass Har; Kiä mõõśta õs hüvvä `rõuku tetäʔ, tu̬u̬l `vaivu tu̬u̬ vili är˽littu ja kuiuki õs ärʔ Rõu; hamõh `kuivi `sääntseh paigah, koh tedä `kiäki es nuŕgiʔ Plv; pilveʔ jo kuiosõʔ (vihm jääb järele) Vas; ku linaʔ nurmõh är˽`kuivivaʔ, sõss `tõmpsi rehägä kokko; havvõʔ kuiossõ saina veeren Räp; väläh kuioss parembahe kui tarõh Se; ta vili `kuiv́ži; ki̬i̬ĺ ärʔ kuionuʔ Lei
2. kõhetuma, kuivetuma, kokku tõmbuma sie mies on `nõnda kokko `kuivand, et ei änam `jaksa `käia; `vällä `kuivand, `paljad `lõua luud on järel Lüg; `aiguse aal nenda εε kuind, mis paljas luu veel Khk; kui kukulind ära petab, siis inimene `kuivab ära Mus; ärg sellest kohitsemisest kuivab ära Krj; on ta söhuke suur paks vöi on ta kuind Vll; seukse `kuivand ja `kitsa `näoga [inimene] Pöi; `kange töö `rummamesega perse kuevab takka ää Muh; Ta on jo nii ee kuivend, et taast pole änam midaged järel Käi; inimene, kui söö ega, kuibab ää Mar; `kuivis kokku [haigusest], naa `piske tillike terake oli veel Tõs; vana kuind inimene, vanadus ää kuevatand PJg; kuevab ää nagu puu rońt Vän; ma ole juba vanadusest ära kuivanu ja kõdunenu Hää; `kuivan krõbetes, teist nii viletsad inimest ma põle näin HMd; vaevane, lahja `kuivand krõbin Nis; nii kuind kõhna inime, ei tea kus se sööm temal küll lähäb Juu; inime on tiisiku `aigusse ää `kuivand Koe; ära `kuivand, paĺlas luu ja kere; `kuivand käsi, peenike kui piitsa vaŕss Sim; si̬i̬ kui liha unnik, teine on ää `kuinud nigu kildak Ksi; ää kuind teeńe, tiĺlikse nääpsu `näoga KJn; ta om tiisikun `aige, är kujunu ja kadunu Krk; liha luie pääl ära kujunu Ran; aga mia ole ka kokku kujunu nüid Nõo; seere marja [on] ka ärä kujunuva, juśt ku pinnukse ni seere luu Rõn; ta om tiisikusõlõ ärʔ kujunuʔ Krl; kuioss õ̭nnõ kokko nii et jääsegi vigatsõss Plv; kuionuistõ luiegaʔ [loom] Se || kärbuma (elunditest) ku sial saṕp nakass ärä kujuma, siss pudelist `lasti paar `tilka [sapirohtu] sia söögi `sisse Puh; kas kops mädäness vai kuiuss, tu‿m tu̬u̬ tiisigu `haiguss Har || fig `kuulmin kuivass ärä, `kuulmin om är kujunu (kurtusest) Krk; südä kujunu ärä selle murega Nõo; silmä terägi om ar kuionuʔ Vas
3. elutuks muutuma (taimedest) kuusk `siiski `püiäb `vällä `kuivada, mänd ei `kuiva; kui `lilled ei saa `viega `kasteda, siis `kuivavad `vällä Lüg; Sie kadaka närä ei `kasvand `suuremast ka ja `vällä ka ei `kuivand Jõh; kabustad `kuivasivad `vällä Vai; söövad puude puŋŋad ära, puu päris `kuivab ära Khk; Seal on pailu jala peal `kuivand puid seas Pöi; va rädi mets, mes puud on εε `kuiand Käi; lemmergas sial `kasvas, nüid on ää kuind Lih; päris mahla kaśk oli, `kõrge maa peal, `kuibis juurikateni ära Aud; õunabud `kuivsid ära Vän; mitte üks loomipuu ja reegipuu ei ole `kuivand Tor; puu on metsa kuiv, ku ta `kasves `püśti on ja on ärä kueunu Saa; ne ka nisuksed mätsakad ja lehised kased, ega neid `keegi `raiund põle, `kuibsid ja kadusid ää Juu; õõnap kis juba ära akkab `kuima, sellest ti̬i̬ riha pulgad Äks; kuusel on ju vamm sihes, akkab `kuima KJn; lillikse `kuivave kikk ärä, vihmakest ei tule Hls; lõigats jala pääl kujunit puid Krk; kae si̬i̬ `uibu pidi ärä kujuma; `kapsta om ärä `juurdenuva, ega na nüid enämb ärä ei kueva Nõo; aia kraami˽kuiusõ kõ̭iḱ välläʔ; see ru̬u̬s `tahtsõ varrõ˽keväjelt ärä kuiuda Har; [külma ilmaga] lü̬ü̬˽kuusõlõ `küĺge mõ̭ni tirak, sõ̭ss kuiuss ärʔ Plv; `täämba ai˽saa `vihma, kuivasõ `kartuli `vällä Lei
4. mõõnama; veetuks muutuma kagu`tuulega ka vesi `kuivab ko˛e ära, aga läns`tuulega on suur vie tous Jõe; mered `kuivavad ära Jäm; saju eel iseäranis kajud `kuivavad Khk; on kõik ära kuind, jõed Pöi; ei tea kuidas se allikas ää `kuivis; see allikas põle elu`aegas ää kuin Muh; möönä ajal meri kuivab ää Tõs; suured jõed on ää `kuivand VMr; oja ää kuivand, üks tire aga järele Kad; vesi lü̬ü̬b `kuima, kuevab ärä (jões) Kod; veike `jõekene, kuiva suvega `kuivis kohe ära Äks; tuu tiiḱ olõvõt muru pääle ärä kuiunuʔ Har; tiiḱ um mis ussaiah um, kaivõt vai loomulik, kost vesi ärʔ ei kuioʔ Rõu; oja `kuivi ärʔ Plv; `Võõ̭pso jõgi kuio‿i kunageʔ Se || auruma kui vesi kuevab ää, siis akkab sadama Muh
5. kokku kuivama, deformeeruma kui `ükskid kiha εε `kuivand on, siis iimitseb vett `laudade vahetsi Khk; kasukas kövaks kuind, paljas köbi veel Vll; Pät́t nönda äe `kuivand kut kabjus Pöi; ristad nõud `kuivad sui äε (öeld tuhkapäeval külla tulnud naistele); see (riie) üsna kõbjas kuin Muh; üsna turd nõu, põle kuind Mär; Kuin nõu tahab kaua `liota ennemä kui ää `turdub; `liotasi `pastlu, nied `kuivad kõvadas, tegäd valu varvastõlõ Khn; `kuivand rattad lodisevad Koe; riist kuevab ärä, akkab `ju̬u̬sma KJn; länikud kikk ärä kujund, ku ärä kuevab, siss jooseb Vil; vana kujunit `raake kiḱk kotuss täüs Krk; `Puhta nukaga sain jääp üles nukke `pääle, kuivap `valla Rõn; laud om kuionuʔ rupikohe Se || fig (kuulujutust) `i̬i̬smält tuĺl taa jutt nii õhinaga üĺess - - peräst kuiusi kokku Har

kulm kulm g kulmu (-o) eP M San Vas, `kulmu R(-a Kuu, n `kulmu Vai); kolm g kolmu Hel TLä V
1. silmakulm; kulmukarvad `musta `kulmu˛ega ilus poiss oli Kuu; `kulmul on `kulmu`karvad Lüg; tömmab nönda kulmu `kortsu, kui pahas tojus ehk vihane on Khk; löi kulmu `katki Krj; Kulmud `nähti rullis olavad (paistes); Kui sa ikka jood, akkab `kulmu küll (hakkab pähe) Pöi; kulm oeab `silma Mar; kulmul oo karvad pial PJg; `Põńnis kulmud, `kõrged ja suured kulmud Hää; kulmud peavad igal öhöl olema, loomal ja, eks nad ole siĺma katteks Juu; `mustade `kulmudega inimene on tige Rak; saaks kuppu kulmu `piale, sininuppu siĺma `piale Ksi; nagu rusikas kulmu `piale, asi mis paraealt akkas Lai; `kulmi päält valuteb Hls; Kulm kortsu tükme (unisusest) Krk; kora kolm süǵeleb, ei tiiä kas tappa saa vai; suure karva kolmu pääl Ran; ma lei tsial `kulme vahele San; Uni kopuss kolmu pääle Se; alt kulmu(de) pahaselt; kahtlustavalt sie vahib alt `kulmie Kuu; Vahib alt `kulmu `niigu tige obune IisR; mõni `oatab ikka nõnna alt `kulmude, nii kaval Muh; miks sa nii alt kulmu vaadad Rei; `tõmmab kulmud `körtsu ja vahib alt kulmu Juu; põrnitab alati alt kulmu nagu tige ärg VJg; nigu kõveride vaht vai alt kolmu, sedä`viisi `viltu Ran; südä täis, siss vahib alt kolmu Nõo; va perädü inemõni vahiss alt kolmu Krl; `kulmõ alt kaess Vas
2. a. (heinakoorma, -lademe) nurk; kühm, mõhn – S L spor K `koorma nukid `üitase `kulmudeks; tee `koorma kulmud kövad, neli `kulmu Khk; teeme kulm tikki (teravaks) Mus; `Koorma kulmu `päele pannakse aga (haga, oks), köis öle - - siis kulmud äi varise äe Pöi; Et `einu `rohkem ladu lεheks `tehta lau viilu `otsa `eintest kulm, kulm uladab katuse sörvani Emm; igaüks pole `kulmu `oskangid teha Käi; `koormale saab kulmud pant, mudu koorm läheb vildakile Rei; Kulmuga rõuk - - kulmu päält satab niisa·mma vesi `sisse, läheb mädanema Hää; kandilene koorm, ees ja taga on kulmud PJg; siin meie puol on sie muod et tehakse vägevad `kuormad, `neĺla `kańti, siis kulmu aud seal iga nurga peal Jür; `pańdi kulmu `alla agu, et köis väga `sisse ei preśsi Sim b. kulmupuu paneme `laule kulmu ede Emm
3. fig leivakannikas, -nukk `väike kulm oo veel seäl riiulil Vig
4. jõe-, ojakäär kulmun üvä vagane vesi; siäl kulmude si̬i̬s näd (kalad) eläväd vagasess, `keski näid ei irmuta Kod || (kaldaõõs) kulmu alodsõ oja veeren, kost vesi är om viinü Har
5. „laeva esiosa kõige laiem koht“ nääd seda `paati sääl i̬i̬s laeva `kulmus kohe, kulmu kuhal on kraańpalgid Hää

kurbus `kurbus Mar, g -e Kse(`kurvus) Kod; `kurbu|ss g -se Puh, -sõ V(-śs Rõu); `kurptu|s spor R eP, `kurptu|ss Trv Krk Ran San, g -se; kurbtuss Krk Puh Krl; p `kurvut Se kurvastus, hingevalu; ant rõõm `kuida se `kurptus `muidu tulo ko südämest Vai; Akkas suurest `kurptusest `jooma Jäm; nüid on egas maeas `kurptus Khk; südä `närtsib `kurptuses Muh; `kurbus `põetas tä üsna ää Mar; Siĺmad pius, ale või `kurptus või, sa ei `saagi muud ku ikki nuta Hää; tuli nihuke kurv jägu ja `kurptus tänä kallale Juu; eks vahel ika ole äda ja `kurptust JMd; südame `kurptus Trm; se tusk on natuke nagu `kergem kui `kurptus või mure Lai; näet ku mõni inimene `kurptust tund, kes `kurptust kand, kuivass ärä Trv; jätä kõ̭iḱ `kurbuss mahaʔ ja elä `tõisiga üten rõõmsat ellu, küll sa näet, sa nakat paranõmma; murõ om õks suurõmb ku `kurbuss Har; ma olõ paĺlo `kurvut nännüʔ Se

kuri1 kuri g kurja eP M T, g `kurja R(n `kurja Vai), kuŕa (kuŕä) Urv Rõu Vas Räp Se Lut, kuŕja Har, kuŕda Lei
I. a
1. (loomult) tige, õel, halastamatu, pahatahtlik va kuri inimene, akab `paukuma, saadab uksest `välja Khk; Ta oli irmus `sõuke vana kuri mees, me `kartsime Pöi; nii kuri et suits käib suust `välja Rei; Vanad mehed ja vanad ärjad on ühte`mu̬u̬di kurjad Hää; ta on nii kuri lapsega Juu; kurja südamega mies VJg; siin põle `ühtegi `kurja inimest Iis; kui jumal tahab kedagi nuhelda, siis annab kurja naise Lai; kurja naise `kohta `ööldi, et kuri koer kaitseb õue; süda ei kanna kuri `olla Plt; ää inimese eläss üte `amme sihen ärä, kait́s `kurja ei saa küünin ärä eläde; kurjepet inimest änäp `taeva all ei oole Krk; kui kareda juussed, siss [on] kurja `süämega; tu̬u̬ om kui karu uhak, kuri ja äkiline Ran; peremi̬i̬ss ollu nii kuri, et mitte üits poiss ei ole `tohtnu `tüt́rigu manu `tulla; inimese om kurja, `kaeva kudass üits ütte maha sõkku saava Nõo; jummal `kutsõ timä siist kuŕjast ilmast välläʔ; noorõn oĺl õks periss hää inemine, nigu vanõmbass lätt, nii lätt kuŕembass Har; lätt kuŕass Plv; küll sai mullõ miniäkene, kuri ku kurusslauk Vas; kuŕemp kui huśs, vihasap vi̬i̬l Se; mis sa tan kirsut kuŕä kurguga, kuŕä helüga Lut || (loomadest) kuri unt võib `karja `tulla; `kurja `ärgidelle `pannasse `rõŋŋas nena Lüg; kuri koer ikke `õue `oiab Jõh; kurjad `kärpsed, nii kibest närivad Mus; Kuri puĺl oli, see läks nendel juba talve kurjaks Pöi; `ämrik oo kuri loom Kul; se on tige kuri obune, plaksutab `lõugu ja ammustab Juu; eks neid `kurje `luomasi ole igast seĺtsist pailu, näe rebane kua VMr; üks oli kuri täkk, ei saand `päitsid pähä Pal; kit́s kurivaim om kuri, aab kate jala pääle üless, siss tuleb annab sulle paogu; ega siinmail kurjembat ei olegi kui uśs; tiĺluke koerake, aga - - kuri, ta‿s lase sul `liiku kah Ran; kuri oenass pessäb `lambit Puh; peni `oĺli kuri, ta‿less vana `kaśsi ka `purgnu; tu̬u̬ puĺl om jäĺe kuri, tu̬u̬ `surmab `õkva inimese ärä Nõo; `täämbä `oĺli mihiläse `väega kuŕjaʔ Har; kuri lehm oĺl, es `peĺgä˽pińni kah Rõu || (taimedest) kõrvetav, torkiv põllo ohakas ei ole kuri Kul; ühed on raudnõgessed, tiĺlukesed, ni̬i̬d on kõege kurjemad Pal || (pahasoovlikust plaanist, teost vms) see `olli ju kuri tegu Muh; ta ike kurja `nõuga sinna usse manu om `lännu Nõo; kuri silm euf kaetav pilk ära völutud, kuri silm üle kεind, loom ep kasu Jäm; Ju nendest (põrsastest) kuri silm öle käind on, et nee `söuksed kännid ja kärna punnid on Pöi; keik piimanöud topiti ära, et kuri silm ei tieks ära Ris; kuri silm on sellest luamast üle käind Koe; noort `luoma ei tohi kurja silmale näidata, siis jääb luom `aigest Sim; kurja silmaga inimene `silmas looma ära Lai; `kurja `silma väga kardeti Plt; mõni lu̬u̬m ei sü̬ü̬, o tal om üits kuri kahe silm üle käenu Trv; kel pruunid siĺmäd, tol olna kuri siĺm Ran; kuri siĺm om üle käenu, lehmä om ligeda nigu `mõstu Nõo; `juudasitta pit́sitedi lehmäle `kukrohe `karvu `sisse, tu̬u̬ oĺl kuŕa silmä `vasta Rõu
2. vihane, pahane ma sai taga üsna kurjaks Khk; sai kurjas ja vihases, akkas `põrkima PJg; rehepapp soand nii kurjaks, et akand `nuhtlema sial ärrad Nis; sai kohe kurjast selle jutu `piale Lai; temä `seante kare vaimuge, ruttu saa kurjass; selle `pääle tõstets õige `kurja kõnet Krk; kui kurjass vai tigedäss saab, siss om siĺmä `jõĺli pään Ran
3. halb, paha; kehv; hull vms Mes ühele `kurjast, see `toisele `marjast (ühele meeldib, teisele mitte) Kuu; tämale on nüüd kuri tuju `pääle tuld Lüg; Kui kuul on `söuke ratas `ümber, siis tuleb kuri ilm Jäm; läksid suure kurja ilmaga merele Khk; kui seased `tahkivad, siis `teadvad `kurja `ilma Muh; kondid ühnä valotavad, küllap tuleb `kurja `elma Mar; üt́t kuuludab `kurja `ilma ette, ku ilm kurjale läheb, sis ta ti̬i̬b ürt-ürt Saa; ilm lähäb kurjale Koe; kured lähvad, kurjad ilmad VMr; `nõidumine on ike ennemast kurja põhja pial Iis; ilm akkab kurjale mineme Hls; kolmatel pääväl lähäp ilm kurjal Krk; käib nigu kuri ilm, nägu vissin pään ja krimbsun Ran; paremb om kuri kodu ku˽hää külä Har; mügiŕ tege `kuŕja tü̬ü̬d, aja liĺli˽kõ̭iḱ `ümbreʔ Rõu; kuŕal elol om kuri ots Vas; kurõ˽lät́sivä, röögeväʔ, no tulõva˽kuŕaʔ ilmaʔ Plv; taal mehel omma kuŕä˽`kumbõʔ (kombed) Se; hüäl tunnil kõnõlda, kural `ki̬i̬ĺde purdaʔ Lut; kuri tõbi suguhaigus, süüfilis Kuritõbe - - `tõivad mehed `kruonust IisR; ta oo `kurjas tõbes Mär; `siuksed kurjad tõbed `öeldakse olema `rantsuse `aigus Vän; kes kurjan tõven, si̬i̬ viiass `tohtre ala Krk; tu̬u̬ om kurjan tõben, tollega ei tohi üten `sanna minnä ja `süüvvä Nõo || (iiveldamisest) süda on nii kuri ja paha Juu; südä nii kuri, et kaku vai `süäme soone `vällä Puh; ku `kärbläne lääp piimä `sisse, mina toda `piimä ei taha, südä lääp kurjass Nõo; ma˽kaabidsa mõ̭nikõrd ubinat ku˽süä kuri om Har; mul um süä kuri, ei˽taha süvväʔ Rõu; süä lätt kuŕäst Se || Äi näind kurja undgid (ei teadnud aimata) Emm || fig (varastamisest) Kuri käsi on kallal käind Pöi; sa oled kurja tee pääl käind Emm; Pole see looma töö mitte, sii on küll kuri käsi kallal käind Rei || (kuulujutust) kurjad kieled tiavad `riakida, et Linda akkama `uopis emast `suama VMr; sa˽käüt naidõ `kurjõ juttõga alasi `ümbre Har
4. (suurust, tugevust, ägedust vms rõhutades) a. ränk, raske; ohtlik; raskesti talutav Öröläne `niulab, siis on asi kurjemb Lüg; tuli oo kuri, ää kisu tuld Muh; küll oo need (sügelised) kurjad ää `kaotada, `kangeste kihelevad Mar; koeranaelad või `kasvajad, rooś on isi kurjem Aud; `Kitslest riiet on kuri `seĺga ajada Hää; kuri akkav `aigus HMd; tal on nii kuri `aigus kallal Juu; angerjat om kuri `mõõta, angerjass kisup kõverase nagu uśs Trv; `lassi olli kurjep seĺlan kanda [kui lähkrit]; `kiskline puu om kuri `raiu Hls; si̬i̬ om kuri lugede säänte ki̬i̬l (transkriptsioonist) Krk; murõʔ um kuŕemb ku tõbi Lut b. suur, hirmus, kõva, kange, tohutu `undil on `kurjad `ambad; `mõtle ku pali ma nägin `kurja `vaiva Lüg; `kiskusime linad ära, oh see oli üks kuri töö Rid; omiko poolt tuul oo kuri ja kibe Kul; Oad ja `erned `tahtsid vahest `kurja `keemest Kei; obune on kuri komistama, paĺlast komistab Juu; kõbi om kuri tuld `võtme Hls; õige kuri põhja tuul Krk; täämbä om kuri `piḱnõ Kan; Plussa Jako [on] kuŕarikaśs Vas || väga palju Seepi läks ikkagi kurja moodi Kei; siin nõmmes on sinikaid küll, `kurja `moodi mõni sügise Lai
5. paljas, tühi; ainult ta om nõnda `aige ja ärä lõppenu, eng liigub kurja luude vahel vi̬i̬l; om vast `täämpsess ja ommeness sedä engekest kurja luie vahel Krk
II. s
1. kurat, saatan, vanasarvik, vanaõelus `Annad `õhjad `kurjale, ajab obose `metsä; sie pime kuri tahab `õige `välla ajada Lüg; Pani plagama `jusku kuri `kannul IisR; törva `ristisi `tehti lauda uste `peale, et kuri es saa `loomade kallale `minna Mus; mees `karjun, jumalaga ma˛i·lm, nüid kuri mind viib Muh; kurja`aigus, kuri kallal old jälle Vän; kuri enam üle risti ei lähä VMr; kuri `kiusab, kui `jutlust `kuulad, tu̬u̬b une `piale Pal; [pudru] männad pidid olema viie aruga ehk `seitsme aruga, viie aruga pidi olema viĺja mänd, kuue aruga kurja mänd Lai; naine oli pand kõvasti `karjuma, aand mehe ülesse, et last ära `riśtida, et kuri tikub kallale Plt; kuri kihuts tat taga; ku kurja kähen ollu (väga kõhnast inimesest) Krk; kos `piḱne lü̬ü̬b, sääl olna kuri Puh; Ära anna kurjale sõrme, kuri aarab terve käe Nõo; vana kuri om esi vidänü tedä nii `kaugele (halvale teele) Kam; vanast `oĺli kurjaʔ, `kävve inemisi `kiusaman Krl; ku `kelgi [loomal] ollõv kuri manh, ku kahru `vi̬i̬bev `sisse sinnaʔ `hu̬u̬nõdõ, sõ̭ss karh aiev kurja `vällä Har || fig (kirudes, pahandades, ka naljatades:) põrguline, sunnik, kurivaim Oh teid `kurjasi VNg; kurjad tia, mes teevad HMd; kurjad jah, `raiskasid tüdruku ära JJn; moonami̬i̬s ta `oĺli - - tei `mõisa tü̬ü̬d, aga `oĺli kurjal ää pää Ran; no kuda sa kuri `endä nii täis olet söönu; mia tedä `kurja (atra) mitte ärä es mõśta nii säädä, et tä ää oss ollu Nõo; om kurjal küll kahe siĺm, kes mu looma ärä kahet `õkva Kam; Kuri ti̬i̬d, kes tälle ta latsõ um `iśknü Vas; ma olõ õi näid `nännu `kuŕju ui; kuri timmä ti̬i̬d, kos tä kattõ Se || nõidus, kaetamine nee (täid) on tal (loomal) kurjast `selga `pandud, kes tεεb kes nad pani; mu ema oli ühekorra kakskümmend üheksa nädalid `aige, `jälle teise inimese kuri Jäm; ta‿m kuŕda rävästet (kurjast vaimust vaevatud) ińemiń Lei || euf vana matakas (uss), vana kuri Muh; Vanasti `oĺli `uńti ikki kurjase `üitud Tor; kurja vanduma ~ hüüdma ~ panema ~ tõmbama vandesõnu kasutama sa oled vana inime ning sa üiad, vannud ikka `kurja; aeab pümet `kurja `välja Khk; `vandus `söukest `kuuma - - `kuuma `kurja aas suust `välja Jaa; tõmmand täie `suuga `kurja Kei; mutku paĺlast vannub, mutku üiab seda `kurja Juu; tema pand täie `suuga `kurja JõeK; akas tuliss `kuŕja `vanma Kod; vannud `kuŕja, aad `kuŕja suust `väĺja Pal; muud ei kuule kui ike sedä `kurja `vällä aave Hls; Kuis saʔ noʔ olõt nii hukah, olõt naanu `kurja suust vällä ajama Vas; kuri karjas asi halb; pahandus käes Nüüd on kuri `karjas, kui täma `jonnist jagu ei saa IisR; kui sa oma elu äi paranda, siis on kuri `karjas Khk; kuri `karjas `jälle, `äigas ära malakaga Vll; Kui `koolis ei õpita, siis kuri `karjas Han; kui sa [rehepeksmisel] `taktis ei löönd, siis oli kuri `karjas Pär; kuri asus `karja VJg; nüid on kuri kaŕjan, et kohos tuleb kõhe vitsakimbuga Kod; sul om kuri karjan, ega sa ei pääse; ma ole kuulu, et siul kuri `karja tulevet Krk
2. halb asi või tegu; halbus, kurjus; viha; ant hea Kes `kurja teind, sie `kurja `vastab Lüg; Tuleksid `süöma `õige? Ega ta `kurja tie IisR; `ülged teevad `kurja püüstele Jäm; äi möista see `kergest jutust midagid, sii piab ikka üsna kurjaga `latsi varuma Khk; Mis sa muidu `kurja teise `kohta `mõtled; Inimene on ennast nõnda kurja `sisse annud, äi tea änam midagi mis teeb Pöi; Vana oli `kurja täis; tuli suure kurjaga mu `pääle Rei; `kurja otsani täis, kuri põleb ta sees, muudku tahaks aga teesele `kurja teha Mär; ei teind kedägi `kurja Vig; Tõnu ajas poisi päris kurjaga kõrtsist koju PJg; kui `iaga ei saa, siis kurjaga `ammugi Trm; sädekene ti̬i̬b vahest suure kurja Äks; `ütlesid täie kurjaga [inetusi], kui meel paha Lai; kannatlik süä sehen, kis ää ja kurja ärä kannateb; parem om ki̬i̬t kapustid `ääge ärä süvvä, ku nuumäŕg kurjage; kuri võtt kulbist ja paha võtt paast – ku inimese kurjusteve ja mõni õnnetuss tule Krk; oma eńge `pääle ei taha `kurja tetä; ega see kuri es ole nii suur, aga karistuss `oĺli suuremb Ran; laits ei mõsta jo `kurja mõtelda ette, kui ta `ti̬i̬pki `kurja, ega ta‿i tiiä et tä kuri om Puh; oma saena veeren om iks paremb, olgu nii ää kuri kui ta om; vahel tulep iks `kurja ka tetä, `kurja kurjaga tasuda Nõo; ma‿le ennembide ka ütelnü, et jumala `pallõmine ei ti̬i̬ kellelegi `kurja Ote; ega sa˽noorõ hobõsõga kuŕjaga `kõrda ei saa, paremb käü õks timäga `hääga `ümbre Har; `kuŕja pelätäss, hüvvä häbendedäss Rõu; kes `kuŕja tege meelega, tu̬u̬d nuheldass ilmarmuta Plv; `piḱne um siih ka tennü˽`kuŕja Vas; inemise˽kihotiva˽`kurja üt́stõõsõ `pääle Räp; kand `kiili ja kihotass `kuŕja (õhutab vaenu) Se || fig (keelatud kohta minemisest, seal olemisest) sina magad tuas ja obune on `kurjas (sööb vilja) VNg; poiśs laheb eläjäd kuŕja `piäle Kod; egass tohi ka paĺlu jäiä [magama], sõss lätsiv jäl eläja kurja pääl `jälle Trv; sia om kurja pääl Krk; kas sa `kannu näid - - viimäte lähvä kurja pääle Nõo; kae˽sa naid kannu kah, na˽tüḱise˽kuŕapääle Rõu; jälle tsiga lätt `kuŕja, lätt `buĺbidi, `keśvi, `kaaru `sisse, lätt `kuŕja Lut || tu̬u̬ ollu nii `aige, et tennu kõ̭ik ää ja kurja `alla Nõo || üli `julgõllõ tulõ õ̭ks kuri ots (õnnetu surm) üt́skõrd Vas || ma sai Leena kεεst `kurja, et polnd mette ta `kuube `valmis `ömblend Käi

kurjasti kurjas|ti Emm/-di/ Saa Ann KJn, -te Khk Mar Kul Lih Tõs PJg Rap Juu JJn Kad VJg Kõp Trv Hel TLä Võn, -tõ Har(-ŕ-), -t Kär Kei Hls Krk Ran; `kurjast(e) Kuu Lüg Jõh; kuŕjass Kod; kuŕast|e Plv, -õ Kan Rõu Räp Se; kurästõ Vas
1. tigedalt, kurjalt sie `naine `õskab `nõnda `suure `suuga ja `kurjaste `rääkida Lüg; `ütleb kohe na kurjaste Mar; `vaatab silmäd pahupidi piäs kis kurjasti või alt `vaatab KJn; vand kurjast Krk; ütelnu õige - - kurjaste Hel; jummal ei jätä sedä `nuhklemada, kes temä nime kurjaste pruugip Ran; mul lähäb südä täis, siss vahel `ütle kurjaste Nõo; ta vana kuri hobõnõ - - vahiss kuŕastõʔ Kan; mi˽pini `naksi ütte vannamiist kuŕjastõ `haukma Har; kõ̭iḱ eläjä˽saava aru, ku kuŕastõ `ütledeʔ Rõu; pini härisess väega kurästõ Vas; esä es `ütlegi˽kuŕastõʔ, a ku˽timä kerra üteĺ, siss es olõ inämb `tahtmistki˽`koerust tetäʔ Räp
2. kangesti, väga, kõvasti, hullusti tuul puhub nüüd `nõnda `kurjaste, kõik kõhad mürisevad ja mühisevad; sie (korjus) `aiseb `nõnda `kurjast, et mitte ei `julge sest `müöda `menna Lüg; Tormiga `kerkib tenekord meri kurjaste Khk; Andis kurjasti tegu tehja Emm; liha aeseb kurjaste Tõs; Jahu pudru võt́tis kurjast jahu Kei; nii kurjaste `kiusab; ta on õt́e kurjaste `aige Juu; `sääska on jah kurjaste JJn; tema (eliting) valutab jo kurjasti kohe Ann; näväd Suare valla nukan aavad kuŕjass puskarid Kod; leib om ärä allitet, suvve lää kurjast alliteme Hls; mina ole lilli (lille) sõber kurjaste Ran; `naksi `hirmsa kuŕjastõ `ju̬u̬ma; poig oĺl nii kurjastõ jala ragunuʔ, ei˽tiiä, kas saa enämb `jalga vai lõigatass mahaʔ Har; Elläi `hiitü, röögät́ kuŕastõʔ ja˽pańd `kõvva mõtsa poolõ˽ladima Rõu; kuŕastõ vannuss Se

kutsuma `kutsuma eP(`kutso- LNg Mar Kul), `kutsma Mär Vig Var spor Pä, Kod Plt KJn eL(-me M San, -mõ Krl), (ma) kutsu(n); `kutsuma, (ma) `kutsun R
1. kedagi paluma, kellelegi ettepanekut tegema kuhugi tulla, millestki osa võtta või midagi teha `Kuerad jo `lähteväd `kutsumata [pulma] Kuu; `kutsu külaline `sisse VNg; pere`naine läheb `kutsub `süöma Lüg; tama miu `kutsumisega ei tule Vai; Oma kutsut `vöörad; lihad sa vaderid `kutsuma [öeld, kui] mestel püksi ouk `lahti Jäm; Üks koerkäpaline oli ka kutsut vööraste sega tulnd Kaa; `koeri kedas kutsutakse, aus mees kes ise läheb Vll; ta `olli sii noruleseks, tõtta (teda) põle kutsut mette Muh; pujad kutsudi mobligatsjoo·niga söda Emm; naisterahvas sii seda`viisi ilma `kutsmata pühapee külase ei lähe Rei; varrule kutsutasse inimesi üks kord, ega `rohkem kutsuta - - aga `pulma kutsuti kolm `korda Mar; `surno `juure kutsotakse lugijaid Kul; `kutsmata olete tulnd, aeamata `peate menema koa Mih; ta ei tule ju mudu, pia tend `kutsuma minema Hää; `kutsus teine mo `sõnna koa, tia mis ta - - tahab Hag; sõbrad `kutsusid mind `kaasa, aga ma ei läind Ann; lapulised läksid `kutsumatta [pulma] VMr; kutsu [külalisi], kui sul kedägi `kutsu one Kod; isad kutsuti `jahti Äks; kas sind on kutsutud matussele Lai; sis `küśsid menu käest, `kut́sid mend kõrvale Vil; ta miu `kutsun es tule, mine kutsu esi Krk; ku tõist appi kutsut, siss `ütlet, võta vaevass Hel; om vana pirgu, mia kutsu `sisse, temä pirgutab, ei tule; ei saa üits sü̬ü̬k kõtun alaneda, joba tõene sü̬ü̬k valmiss, kutsutass `sü̬ü̬mä Nõo; eelä sa tahit küll, et ma su aṕpi kutsu, aga ma‿ss kutsu Võn; oi armõtulõ `kutsõvõ, a ma‿s taha˽minnäʔ Krl; ma˽kut́si vi̬i̬l `tarrõ, es tulõʔ; kes no kodapoolitsõlõ kośa`viina and vai põlõtut `pulma kuts Rõu; saa õi˽`puhtillõ inne `kutsuʔ ku inemine ar˽koolõss; üteldi ärʔ jo `kutsuh, et viina `t́silka ar˽tooguʔ üteh Vas; vanast oĺl `mõisnigul suurõʔ kelläʔ üleväl, kellega moona`mi̬i̬hi kutsuti `tü̬ü̬hü Räp; tä `kullõ õi mu `kutsmiist, ta tulõ õiʔ Se; või šińä täämbä kutsuti ka `ähki (pulma) Lei || euf ära kutsuma (suremisest) peaks aga `Pietrus `kutsuma ära Hlj; surm `kutsus selle εε Khk; ammu oles aeg, et mind ää kutsutse Tõs; see `olla ää kutsutud juba Juu; igäveśti kutsuti ärä KJn; surm kutsub ärä omale poole Hls; ei tää, kunass surm mu ärä kuts Krk; Veleʔ, sõ̭sara ja sõbra˽kõ̭iḱ omma˽siist är˽kutsuduʔ, ma olõ üt́sindä˽`perrä jäänüʔ Urv; jummal `kutsõ timä siist kuŕjast ilmast välläʔ Har; timä jo är˽kut́s surmakanõ Se
2. nimetama, hüüdma Kuda teda nüid `kutsuda, emast vai tädist IisR; meil `kutsuti `kiiski `enne vanast `ämmä tappajast Vai; [lapsed] oma ema `kutsusid memmeks Jäm; `poldred saavad kutsut, kus laεv `kinni pannagse sadama `süldas Phl; `asju `kõiki kutsutse nime pidi Tõs; arjasloomaks kutsutakse siga küll Hag; meie kut́sima sedä eenämud varve Kod; ema lapsed `kutsusivad memm kua Ksi; undruk ta ike oli, aga korsik kutsuti Lai; obesege sulane vanal aal kutsuti `tõpre sulane Krk; nii koduarsti kutsuti targass Hel; latse `naksiva miu Mańnass `kutsma ja kutsuva `täämbäni Mańnass Nõo; säńgü rõõvass `oĺle, kutsuti õĺst Võn; üte˽sinidse˽liĺli omma mõtsan, nuid kutsutass nii kopaliĺliʔ Har; uma˽tettö˽`luitsaʔ kutsuteva˽maa `luitsess Räp; obõš́šit kutsuti `karva müten Lei
3. loomi või linde heli, häälitsusega ligi meelitama siga `kutsuta `possu, `possu Jõh; `pörsud nötsutakse, kutsutakse oma `juure Krj; valg oiss, valg oiss, kutsuti `lambud Rei; pisiksi `tallesi kutsutse tiĺlu, tiĺlu, tiĺlu Tõs; vana karjane aas pasunad, `kutsus eläjäd kokko KJn; ku esäne kägu - - tennä kukku kukku kukku, `kutsna emäst kägu `kaema; kana tulep munelda, siss kaagatap, kutsup kikast `endä manu Nõo; `kuullu neid uśsi sõnu, `kutsnu uśsi `väĺla Võn; Kui obene väĺlän `valla, siss kutsutass oma manu t́suku, t́suku, t́suku Rõn; ma‿la `karja kodu˽`kutsma San; uśso, uśso kutsutass voonakõist Kan; `lehmä kutsuti `ju̬u̬ma nii: `hood́s, `hood́s, lehmäkene Rõu; hobõnõ hohhotass kui `varsa kuts `hińdä mano Räp || esile kutsuma `väikse viĺega kutsuti tuuld Ran
4. a. soovima konh joogimaja om, sääl tetäss `sü̬ü̬ki ja tuuass uma ports, mia `kuaki henele kuts Har; süda kutsub oma tahtmise või soovi järgi saab `ninda `palju kui süda `kutsub Hlj; süda `kutsub `ruoga Lüg; süda kutsub natine `leiba; sai vara `mindud `niitma, sai `söödud enne nii pailu kut süda `kutsus Khk; tä saab tehä mis südä kutsob Mar; süda kutsub `rooga, näĺg võtab `siiski ää (laul) Kse; südä kutsub ja igatseb, tahab tänd nähä Tõs; kõht tühi on, siis südä kutsub `rooga Juu; süda kutsub kiriku VJg; süe kui süda kutsub Iis; Siis panid [karjasele] leivaviiluka `tasku, et õli siis võtta kui süda `kutsus Trm; eks ta nõnnapaĺju sü̬ü̬ kui süda kutsub MMg; ei kutsu süä `säärtseid `rõivõid `säĺgä `pandaʔ; süü no sa˽kah neid ubinõid nii˽paĺlu ku süä kuts Har; mu süä es kutsuʔ inämb tu̬u̬d magusat nii Plv; sü̬ü̬ʔ nii paĺlo kui sul süä võtt, süä kuts Se b. fig ahvatlema, meelitama napsiasi nüid nii kallis, see‿p kutsu ligi mette Khk; alvass `üeldud, aga kallale ei kutsu kõhe Kod; ein kutsub `niitmä KJn; hainamaa kuts joba vikatit Plv

kõpitsema kõpits|ema Pöi Muh L Juu Jür JMd Koe Iis Lai VlPõ(-ä KJn) Puh Nõo, -õmma Räp; kõppitsem(m)a RId; köpitsema Sa Käi Ris
1. tasapisi askeldama, nokitsema Eks taat ikke `veiket `viisi tuamail kõppitse IisR; ta vahete vahel kõppitseb teha Vai; köpitseb vasaraga äge kallal; köpitseb `kingi teha `aasta läbi Khk; See ratas oo veel üsna `aitaja asi, kui - - natike köpitseda siis söidab veel küll Kaa; Kauas sa seal kodu kõpitsed, parem tule põllale töösse PJg; jäi kõpitsema `sinna tüö `juure Iis; nögimine on nigu kõpitseb sial kallal, ei tee `jõutsast ja ruttu Lai; kõpitseb ikke näpu vahel kedagi teha Plt; eks ta kõpitse ikki viil üht ja teist teha, ta ju alles peris kõbus inime KJn; temä kõpitsep pääle tegemist Puh; mis sa kõpitsõt taah - - [öeld sellele] kes `väega tasatsõlt `tü̬ü̬täss Räp
2. toksima; kopsima köpitse tasake·sti see nael `seie `sisse Khk; Köhu peel köpitseb, naba all nakitseb, läheb sisse parsilps = aidavõti Kaa; esite es ole köpitsemist (uksele koputamise kommet), es lopita Pha; Läheb külmaks, tihane kõpitses `akna taga Pöi; ükskord oli kerigos külm, siis akade sedaviisi [jalgadega] köpitsema Käi; mis sa kõpitsed jalaga sii laua all PJg; just nagu üks kõpitseks [muna] sies, nagu [kana] pueg Jür
Vrd kõbistama2
3. soputama; kõdistama; sügama, kõhvitsema kanad kõppitsevad sobistavvad, külite maas ja tieb `siivega sopp sopp sopp Lüg; kirbud kõpitsevad Kse; ma kõpitse (kõditan) tend natuke Hää; kanapojad kõpitsesid mulla sees - - neil ihu sügeleb Saa; kerp köpitseb särgi sies Ris; kirp kõpitseb seilas Koe; mis sa kõpitsed [öeld] kui sa - - sügäd `kuśkilt KJn; Kas sul täi om säĺlän et kõpitset Nõo || nihelema laps akkab ema `kõrvas kõpitsema Kse; mis sa kõpitsed, ku vakka põle Aud || (suguaktist) tõtta kõpitses iga mees oma jäo koa Muh
4. pakitsema, kipitama, kirvendama ma tunne et akkaks ihu seest nagu kõpitsema Muh; `kange köhä kõpitseb rõnnus Rid; mutku akkab kõpitsema, kõpitsema, jüsku kõt́istab, sa pead akkama köhima Juu; südame all kõpitseb Jür; Ihu säĺlän kõpitsep Nõo || fig kripeldama südä kõpitseb, suur mure Tõs; irmuga süda kõpitses Tor; tühi jutt kõpitseda inge peal nagu köhä, et soaks aga teistele `reäkida Juu; südä kõpitseb, põle nagu peris rahulikku olekud KJn
5. möni obu muidu uulega köpitseb (hirnatab) kui sa lεhed `süia `viima Khk
Vrd kapitsema, kopitsema, kõbitsemma, kõpitsama

kõrbema `kõrbe|ma, -da RId Muh(nud-part kõrven) Rid Mar Var spor Pä(-õma Khn), KPõ I Äks Plt, kõrveda Puh Nõo(-ta) Ote; `kõrbõm(m)a, kõrvõda(ʔ) V(-mõ Krl; kõrbõdaʔ Rõu Vas); `kõrbõ|me, -de San; `kõrvema Pöi L(kõrvema Vig) Juu Pee Koe VlPõ, `körvema Ris; `körbema S; nud-part `korbend Vai, `kõrbenu Hls, kõrvenu Trv Krk
1. kuumuse mõjul tumedaks tõmbuma või söestuma niid see liha `körbend tükkis panni‿bäl ära Jäm; puder `körbeb εε kui sa‿p liiguda mette, üsna sööks tömmab taŋŋud Khk; ülearu tohi ju kütta mette, levad `kõrbevad ää Muh; et kõrvema ei aka, `laśti püili jahu koa natuke `sisse [hapurokale] Vig; Kuivatsis `kõrvede vili vahest ää Han; `Kõrbõn liha ais tulõb ninä Khn; tänä on pudru nii `põhja `kõrvend Juu; kärsa ais on kui riie lähäb `kõrbema Sim; ära lase liha ära `kõrveda Äks; pada om `põhja kõrvenu Nõo; `Tat́rigu `putro keedeti `väiku tulõgaʔ, mud́o kõrvõśs `põhja Rõu; rasõv jo nii ärʔ kõrvõno nigu rüä terä siseh Räp || tugevasti päevituma kael nenda `päikse kääs ää `körbend Khk; kõrbenud 1. pej hukkaläinud; ebameeldiv Emä ikke üttäl et uo `teie `kõrbened `lapsed `õmmetegi, ülä`annetust ku tegimä; `kõrbend ais lähäb nenä Lüg; eks vana Jaen ond ka üks `körbend küis, `kangeste oma `poole `tömbaja Mus; pudrul on nii kõrvend mekk sees Juu; sina vana kõrvend końt VJg; igävene pääst kõrvõnuʔ (kohtlane), kohe sa `hindä meelest piässi ka minemä Kan; kõ̭iḱ kotuss kõrvõnut `haisu `täüś Har 2. (värvitoonist) pudru `kõrben, pidi paled punases tegema Tõs; Kõrb on `seuke punakaspruuń [hobune] - - `kõrbenu `värvi Hää; temä olli `villu `värmin, saanu `seantse kõrvenu Krk; `koŕssi `leeskeid, `saiõ värm nigu kõrvõnu Har
2. põuaga ära kuivama mis `körgemad maad on, sääl rohi `körbeb εε kuiva ajaga Khk; On üks `sõuke va põuane aeg, kuiv pala, kõik `kõrbeb Pöi; see einam oo nõnna ää kõrven et Muh; kui pala oo siis [kapsataimed] `körbevad ää Mar; karjamoa oli `kõrbend, lehmad `ańtsid vähä `piima Kos; kuŕgid `kõrvesid ää, ma ei saand kedagistki Pee; kiik kohad on ärä kõrvenud `paĺlasse Vil; aga mõnikõrd põvvaga, kõrvena vili nii ärä et, ei saana seemet ka tagasi Nõo; vili oĺl ala `kõrbõnu Har
3. (maha) põlema [maja] `kõrbes tänudi `talve ää Vän; mets põlema läenu, kõik ära `kõrbenu oksad, lehed ja marjad Hää; taa nu̬u̬r võsu kõrvõśs üle ja oĺl läbi kah Har; katai kõrbõss nikuʔ `tütrikuʔ tõrõlasõʔ Vas || fig ta on nii äkilene, kas pista või kadakas `kõrvema Plt
4. fig (tugevast janust või kirvendusest) suu `körbeb (haiguse ajal) Jäm; süda `körbeb sihes εε, nii jooma jänu on Khk; Jänu oli nii suur, et keel `körbes Rei; ei või `moosi ka `süia, akkab `rindus `kõrbema (kõrvetistest) Var; `aigel südä `kõrbeb, suur palavik Tõs; meestel jooma järel süda `kõrveb sees nõnna et Juu; luomad on kõikse pääva juomata, `kõrbevad väilal VMr; süda `kõrbeb, tahaks `juua Lai
5. punama, punetama; helkima täna oomigu [taevas] punas ja `körbes nii `kangest Jäm; [kui taevas] oomiku `körbeb, akab sadu `tooma Khk; Kui täma veel selle põha `õhta `taeva `kõrbema pani siis on pitkalt tasast `aega Pöi; põhe `kõrveb, kui `viskab [virmaliste] `valgust ülese Var; koit `kõrbõb Khn; kui omiku poolt `kõrbeb, taevas punane on, siis piab vihmaseks minema Hää; taevas `kõrveb, si̬i̬ tähendäb ilust `ilma KJn
6. fig ebaõnnestuma Ta oli seal `põhja `kõrvend - - `lasti `lahti [töölt] Pöi; sa oled ikka pisut `põhja kõrven (hilinenud) koa (ehalt tulekuga), päe juba `pooles `lõunas Muh; Omaga pöhja körbema Emm; oĺlin sepa tüüs, nüid ma `kõrbesin `väĺla (jäin haigeks) SJn
Vrd kõrbama, kõrbenema, kõrbuma

kõrbuma `kõrbu|ma Hää Saa Trv Ran Nõo Rõn, -me M; `korbuma Kuu
1. kõrbema, söestuma Ega voind [jahu pannil] `korbuma `lassa Kuu; pead suppi liigutama, `kõrbub mud́u `põhja Saa; liha läits panni pääl `kõrbuma Trv; kardule `kõrbuve tulen Hls; puder om paa `põhja `kõrbunu Krk; levä `omve ärä `kõrbun Hel; pot́t om `väega usin `põhja `kõrbuma Ran; piimäga puder tu̬u̬ `kõrbup `põhja, rasvaga puder ei `kõrbu nii Nõo
2. päikese käes ära kuivama Nää hein hakkab juo `korbuma Kuu; ein `kõrbuss ärä, kus kutsiratsigu liiva maa; vili är `kõrbun kuivage ja närutsess jäänu Krk; kõ̭ik vili `kõrbub nurme pääl ärä, päiv nigu kõrvetab jälle Nõo
3. fig ägestuma nigu kadaja agu lääb `kõrbuma, kui vihale lähäb Ran; [kuri inimene] lähäp nigu kadajass `kõrbuma Nõo
4. (janust, vaevavast enesetundest) söä `kõrbub Hls; meä egä päe jää `aigepess, süä akkass sehen `kõrbume Krk; Suu kõrbup (janust); südä `kõrbusi tolle `ju̬u̬mise pääle Nõo
5. punama, punetama pilve `kõrbuve, roste pilve om `taevan Krk; taevass `kõrbub, ilma lähvä `ääle Ran
Vrd kõrbama

kõrvetama kõrve|tama Pöi Muh L(kõrbe- Mar Vig Mih PJg, kõrvõ- Khn) K I Trv T(kõrvetõme, kõrbõtõmõ San), -dama Saa, -tem(e) M; kõrvõtam(m)a Kam V(kõrbõtõmõ Krl Se); körve|tama Sa Ris, -dama Hi; `korvetam(m)a R(`kõ- Lüg IisR)
1. a. kergelt põletama, pinda kuumuse või tulega mõjutama `Pliita `uksega `kõrvetasin käe ära IisR; See `ööti oma jala palava `veega ää kõrvetand Pöi; `lastel `vöedi arjased - - [saunas] palavaga körvedas medaged `välja Käi; sured puu kannud olid - - sured kõrvetud kirjad olid peal Lih; `lamba piad jalad kõrvetati `ahjus ära Tõs; `leili tuli küll - - nõnna et kas kõrveta kohe enese Koe; `enne `valged tapeti siga ja kõrvetite [karvu] taren Kod; meie talul kõrvetatasse siga, mõnel talul `võetasse `veega [karv maha] Äks; ani `karvu kõrvetets ärä tule pääl `õĺgik Hls; `väega kuum om sü̬ü̬k, jahuta ärä, muidu laits kõrvetab suu; mes sä nii tule lähikesi lähät, laset `endä ärä kõrvetada; kõrvetap küll, aga tuld ei ole, t‿om kadajass Nõo; t́sika `kõrbõtadass meil Se; nina kõrvetama fig (valusast õppetunnist) Käis ühe`korra `kośjas, tuli `korviga tagasi, ei sie enamb lähe nina `kõrvetama IisR; Körvetas nina ära (sai ninanipsu) Jäm; läks `ot́sima seda [töö]`kohta, aga kõrvetas nina, ei saand Lai; läits rikast naist `saama, sai äbi, siss kõrvet nõna; ärä kõrvet oma nõna [öeldi, kui] läits suurd `saama, aga maśs vi̬i̬l `pääle Ran || kähardama, lokkima nüid akatasse `juusid `raudadega kõrvetama Muh; tüdrukutel olid selle jaost tangid, nendega kõrvetasid `juukseid Lai || (söödikute tõrjest) loobitasse seina peal `keeba vett, `öötasse [et] akkan lutikud kõrbetama Mar; vanass kõrveteti `kirpa kõdan, õletükk põlema, ise kaksite piäle särgi jatkol - - tuli käis üles ja kõrvetas kirbud ära Kod; tu̬u̬ õtak ku kõrvetedi, sai `kirpest `valla, tu̬u̬ `ü̬ü̬se sai magada; `kirpe kõrvõtõdass õdagu Nõo || fig (nõidusest) `enne `aeti `ärja `mullikas tuppa `küündlä `päiväl, põledetti `kukla pääld `karvad `vällä et õleses (oleks) paremb ikke `panna - - `üieti `ärja `sarvi `kõrvetamma Lüg b. pinda pruunistama, praadima; kõrbeda või söestuda laskma küll `oige `korvedab `rasva, `ninda et keik kohad on `suitsu täüs VNg; `kohvi `kõrvedetta `prenni sies `pliita pial Lüg; körveda natune liha Khk; körvetaskid supi `pöhja Kär; Kõrvetasi oma kalad omiku ää Pöi; ahi kõrvetab levad ää Muh; kohvi jauss kõrvetad odre ehk nisu Tor; pane uad `remlisse, akka kohvi kõrvedama Saa; see nihuke ull sańt pada, kõrvetab alati `põhja kõik Juu; kõrvetasin rukki jahu pańni pial VMr; meie kõrvetama `ermid ja ube pańni piäl, `su̬u̬la võid ehk `rasva `ulka, kõrvetet `ermed on üväd Kod; kõrvetatu liha on mõru Äks; ku `rasva kõrvetetse, siss jääve rasva`narma; kanepi teräd kõrvetedi pruunis paa põhja pääl (kanepitempi tehes) Pst; vägev liha lõeguti paa `põhja peeniksess, kõrvetedi pruuniss Ran; tu̬u̬ linnasse leib kõrvetedi ahjun pruuniss Nõo; tiä oĺl nii är˽kõrbõtõnu˽tu˽supi, et es `saaki süüväʔ San; kohv vaja ärʔ kõrbõtõ Krl; liha kõrvõtõdi pańni pääl Rõu || fig Mitu kokka kõrvetavad pudru ää Hanc. (tules) ära põletama kahessateisn maja `olli, kõik tuli kõrvetas ää Muh; üks kõrvetab oma maja `jälle (tulekahjust) Juu; kõrvetab vana `räiska Äks; ulga puid kõrveti ärä ja vi̬i̬l es lähä [saun] kuumas Hls; [ta] kõrvets sääl `okse; tetti `naari saadu pääl, kus saat är kõrvedide Krk; kui kahe inimene ärä läits, siss pühiti põrmandut ja kõrvetedi `pühkme ärä ja joodeti loomale Nõo
2. kuumama, ergama (päikesest) a. põletavana tunduma päiv saab jo `lõune, et akkab juo `kõrvetamma Lüg; äge `korveta `kaula rakkosi täis Vai; kibe palava `päike on täna, üsna körvedab Khk; Küll ikka körvetab, just kut ahju ees Kaa; igavene soe ilm naa et kõrvetab Tõs; pää kõrvetab `enne `pikse `vihma Kos; süda `pääval `päike `kangest kõrvetab VMr; pääv eile kõrvetas - - ikke kole pala oli Lai; päe kõrvets, `siĺmi ei saa `valla aia Krk; minev`aasta kui me `einä tegime, siss päev kõrvet́ kah mõnikõrd nii et tah́ts `eńge `väĺlä võtta Hel; `kange kuum päiv, ta kõrvetab ku tuli jälle Nõo; vihma kõrvetama (kuumusest enne sadu) nii kange pala, kõrbetab ikke täna `vihma Mar; palavaga kõrvetab pää `vihma Kei; nüid on nii lämm, päike kõrvetab ike `vihma Juu; `kangest kuum pää, ei tia kas kõrvetab `vihma, rahvas riagivad nõnna Lai; päev om nõnda `elkjass, nüid ta kõrvetab küll `vihma Hel | kui päiv kõrvetap ja nigu rasse om kõik, siss üteldäss päiv avvup `vihma Kam b. põuaga taimi kahjustama `päike körvedas rohu karjamal nenda ää, et `loomadel pole säält änam `saaja midad Khk; tuhlis on all, pala körvetab varred ää Vll; Taevas punab - - äi too `vihma, kõrvetab ää kõik Pöi; see pala ja põud kõrvetas viimaseni kõik ää Mär; tänavu körvetab küll keik vili ää Ris; oli palav, siis kõrvetad `sieme ää, ta ei idanegi enam VMr; sügise vili ärä kõrvetet, mes siis vi̬i̬l vihim `õt́sma tuleb Kod; si̬i̬ `kange `kuumuss kõrvets ni̬i̬ lina kiu `väege pud́evess ja `lemlisess Krk; sääl olna suur näĺg, ollu `kange kuum ja kuju, ja kõrvetanu kõ̭ik viĺlä ärä Nõo || küpsetama tänä `öösse lõi `valku, se akkab sui`viĺla kõrvetama ja rukist `vaĺmis tegema Juu
3. punetama; punama panema taevass kõrvetap, tuleb sadu Puh; [kui] `pilvi kõrvetas, siss tule `eitlikku `ilma Ote; taivass kõrbõtõss perän `päivä San; ei˽tiiä˽kas satu `näütäss vai, `piĺvi kõrvõtass Urv; pilve˽kõrvõtasõʔ, ku mõ̭nikõrd õdagult omma `säärtse kõlladsõʔ; pilve˽kõrvõtasõʔ, hommõń saa `vihma Har; mõ̭nikõrd ommaʔ nii verevä pilveʔ, päiv kõrvõtass `piĺvi Vas
4. kipitust, valu(kõrvetusi) tekitama a. seesmisi (valu)kirvendusi põhjustama ei saa juo `süia midägi `asja, maos - - `kõrvetab kõhe Lüg; nii viha ölut oli, kurk körvedab nönda; paise körvedab kui mäda `sisse teeb Khk; Ma äi voi änam apud `asja `süüa, siis rünnad akkavad körvedama ja nii sandid `röhtlused käivad et erm Rei; süda on nii `aige, üsna kõrvetab Vän; ku ma natuke tahan pöörda või käända, siis nõnda ku kõrvetab siin puusade sees Hää; valu kõrvetab siden, äge valu Kod; `jalges ei ole `võimu, jalad teine päe `õõgavad, nigu kõrvetab `kuśkilt Plt; ei või kapustit süvvä, sõ̭ss akkass rinnun kõrveteme Krk; rinna palutuse käevä, `täämbä om `väega alb olla, `õkva nigu kõrvetap rinnun Ran; nii kuumõtõss ja kõrbõtõss `rindu all Krl || (janust) südä kõrvetab sees, tahas `juua Tõs; süda kõrvetab, tahab `külma vett VJg b. (nõgese puutest või putuka hammustusest) nõgelas `korvetab valusast Jõe; roudnögesed [on] irm`kanged körvetama Jäm; `koltsed `naklised (sipelgad) ne körvetavad Khk; Kui käte jalge sihes `jooksva on, siis `kästakse nõgestega kõrveta Pöi; nögesed körvedavad keed rakku Rei; Küll narvlased kõrvetavad, isi `piśsed aga kusevad na valusaste Han; emanõges, need ei kõrbeta Mih; raudnõges kõrvetab koa küll Juu; ihu on kupal kui `nõeksed kõrvetavad VJg; nõgessed kõrvetavad käed rakka täis Kod; nõgese kõrveteve, karu `ohte sorgive Krk; raudnõgene kõrvet valuste Puh; musta kusi`kuklase ei kõrveta; nõgestega kõrveti käe ärä, küll valutab; mõni `kärbläne pureb valuste, `õkva nigu tulega kõrvetap Nõo; pää kibisäss tast lagipääst, nigu nõgõsõga oss kõrbõtõt Rõu; nõgõsõ˽kõrbõtasõʔ Se || fig katsub aga sõnadega kõrvetada teist `easte Juu; Ta reakis `kärmest ja käredast, nii kui kõrvetas oma kõnega Trm c. (külmatundest) Ta on pakane külm ja vali tuul, kõrvetab kohe kui `välja lähed Pöi; küĺm kõrvets nõnda, et taht nina pääst är võtta Krk; `õkva nigu kõrvõtass, nii külm om Kam; ilm om kah õigõ külm, noh ta kõrvõtass mõ̭nõ päävä, sis lask jäl `lämmäbäss Har | (külmakahjustusest) külm kõrvet́ kardule `päälse ärä Hls
Vrd korvendama, kõrbama
5. fig (kiirest, intensiivsest tegevusest)a. lööma oda ma körveda `soole ühe laksu Khk; aga ma lähän ja kõrvetan `talle `easte möda `kõrvu Juu; kõrvetas teesele `vasta nägu Plt b. liikuma, sõitma nii kibest körvetas (kihutas), ma‿s jöva kuidagid `järge Khk; läks obusega kõrvetes `mööda Kse c. (sõnadega) nähvama ma siss kõrveti küll - - mia `võĺtsma ei naka Nõo | nõnna `auksid koerad ku kõrvetäsid Kod

kõva1 kõva Lüg Jõh IisR Pöi Muh u, spor L(g kõvada Var Tõs Khn), K I eL, kõba L(g kõbada Han Tõs Aud) HaLä Jür Tür Pil van SJn Vil, köva S Ris(-b-) Kei, kova spor R, van Ris Kei; komp kõve|m Rid Saa Tür Sim TaPõ, -mb VJg TLä; kõbe|m Lä Tor, -dam Mar; kövem Khk; ko- Vai; kõvõ|mb Kam San Har Rõu, -b Se; kõvam Pöi Muh, kö- Kär Mus Pöi Käi; kõva|dam Var Tõs Khn, kõba- Han Aud
I. a
1. koostiselt tihe, tahke, plink; paindumatu, jäik a. ant pehme (materjali, aine, asjade kohta) kõva [leiva] `kuorikuid - - piab panema tulise vie `sisse likku Lüg; siin on kõva maa, sääl on suod IisR; tao neid vana kovi puid; `küljealune kotti on `irmus kova Vai; niid on köva maa jala all (merelt tulles) Jäm; `veised pöllu kövaks `tampind, kövad `mulda on `raske sahata; köva iste muljub `perse `aigeks Khk; tal (rästikul) on köva terava ammas Mus; Aja punaseks ja kasta vee `sisse, siis teras lihab kõvaks; Kaks kõvad kivi äi tee `ilmaski ead jahu; Ase on nii kõva kut kivi; Kõva `karme vill just kut sea karvad Pöi; tuline kõva maa, pane kiŋŋad `jalga; nee ju `kanged kõvad `riided Muh; nii köva pank on all, ei saa `künda Rei; justkui köva pudru, mis kokko äi akka, siis `üitas rabe Phl; läks kõba tee `peale Rid; raud oo kõba; pudro oo kõbem [kui kört] Mar; kus kõbad kibised maad oo, seäl kadagad kasuvad Vig; saarepuu ikke ka kõva, aga tammepuu veel kõvadam Var; siss saabad `pähkled kõbass, ku odrad `valmis oo Mih; ma ei söö kõvadat `leiba Tõs; Põuaga vääb sauõtsõd põllud kõvadas, `atra enäm `sisse ei võta; na kõvadas `kuivad ikka [pastlad], põlõ miäret `piäle `panna Khn; leib `piikub ja lähäb nii kõbasse PJg; köba kruusine maa pönk Ris; püksid `seisid `püśti, nii kõbad olid Nis; see kibi on nii kõva ja kaĺk; luisk on valatud, kõva nagu käi Juu; `enne tuleb `liutada kõve ube ja siis tuleb kupatada Ann; kaśk, tema on `jälle kõvemb puu [kui haab] VJg; kõva leib, nõnna‿t murra `ambad ära Iis; aga `kartulid võid küll [jahule] `ulka `panna, leib ei lähä nõnna ruttu kõvast Pal; talvel lähäb [puu] süi kõvemast Äks; see oli kõva maa, `jalgade all ei vajund Lai; ega sial liha ole, see kõva luukońt Plt; kärjesaba on kõva nagu raud, vaik on kõvass teind SJn; raudpää on sehande kõva mardikas - - kõva ku̬u̬r seĺläs Vil; kitsi `soŕti `lamba, kõva ja kare vill Trv; sikke `ki̬i̬rdline puu om kõva puu Hls; kiḱk lõiguriista karastets kõvass, sõss `lõikass parepest; `erne om kõva ku raudpulga Krk; tu keeri periss kõva ei ole, ta serände pehme luu om; [maa] om kahutanu, pori kõvass `võtnu Ran; kui tuul mahakülimise `aigu põhjast om, siss kasvava kõva `erne; ammass om ell, kõvad `asja ei saa midägi `süvvä; miul es lää lina`kakmisega sõrme `lahki, mul `olli nii kõva nahk Nõo; ku t́siga ärä tapõti, siss kakuti turja päält kõvvu arjassit Võn; kõva maa om `kõrge ja kuiv Kam; `kõvva `leibä `sü̬ü̬di kavva `aiga Rõn; kõvva `hangõ pite om kõ̭gõ paremp kävväʔ Kan; kat́s kõvva kivvi ei˽tii ääd jahu Krl; kaĺk om kõvõmb ku savi Har; Läbi nikad́si sõ̭ss keriti, tu̬u̬ kerä sai kõva nigu˽kivi Rõu; ti̬i̬rada om kõva, taa om ar˽`tallunuʔ Vas; sul om śool rüäl kõva terä, timahhava piassi `leibä `saama Se || fig (kõhukinnisusest) kõht oli nii kõva, ainult pabalad [tulid] JJn; lapse kõht õli kõva Kod; olet puhussen, kõtt kõva ja nii `räńkä täis Ran b. karm, puitunud Ein kõva et `raiu vai `kervega IisR; `jussi roho - - mogomaine lühükäine kova roho Vai; kui lina vees kõbas jääb, see ei lähägi [rookides] `puhtas Vig; [karusepäevast] ein läks kõbemaks Kse; timukas oli obuste ein - - kõvada kõrrega Tõs; kui ain `ildäss jääb tetä, kõvass lääb, üteldäss aenal raud nagel sehen oleva Ran c. rahke, (pool)toores `pilgud on kõvast jäänd suppi sies Lüg; ma‿p taha neid kõvasid `tuhlimi Muh; karduled jäänd kõbaks Mär; `Kaapsad oo alles kõbad ega supp enne süia sünni Han; kõvad kardulid, `tu̬u̬rved Kod; päris `pehmest ei keeda, natuke kõvemast jätan Pal; ää suṕp oless ollu, aga kruubi olliva kõva Puh; [ta] korjass mulle ka `põlle ubinit, aga põlla na‿m kõva Nõo; suṕp vi̬i̬l keese paahn, vaest suurma˽kõva ummaʔ Plv || krõmpsuv, karge kesk `kohta on [kapsal] kova Vai; suure kõva kapusta pää - - `raoti kapusta ravvaga `kat́ski; [teist] nii kõvad si̬i̬nd ei olegi ku kõrgass; [mädarõigas] oiap kurgi kõva Nõo; kõva `kapsta pää Har; hõrgat́s - - hää ilosa˽kõvaʔ ja kõrrõʔ seeneʔ Räp d. tahke, hangunud (teat ainetest) paks supp `angub kövaks Khk; see vähe kõvam või Muh; [sült] tõmmab nii kõvadas Tõs; Nii ääd kõva `si̬i̬pi ikki ei saanu kui kiviga Hää; mune keedetasse kõvast Pal; ku veri tükki läits, siss ta olli serände kõva ja verrev kui mass (maks) Puh; küd́setu mesi om äste puhass, tu̬u̬ ei lähäki kõvass; `lamba rasu ku ärä taaratap, siss om nigu kard kõva; mõnikõrd om liha li̬i̬m kõva nigu süĺt jälle Nõo; ilma `hapnamalla es lää˽`kiisla kõvass Vas; potih nõsõss vaha `pääle, `hüüböss är˽kõvast Räp
2. (liikmeist) jäik, kangestunud; paindumatu kui ma [pakasega] kojo tulin, siis reied olid üsnä kõbad Mar; kube sooned on kõik `kanges `tõmman, kõvadas; kukud pikäli maha ja oledki kõva (surnud) Var; jalg läks nii paksuse ja kõvase, `kengi ei saan änam `jalga `panna Aud; [luupainaja] matab sinu luud `liikmed `kangeks ja nii `kangeks kõvaks, et sa `kuśkilt liigutata ei sua KuuK; kedast sa marjule lähäd, jalad all kõvad SJn; ta tulli ku puu pähä, ma jäi periss kõvass, `eitüsi ärä Krk; ku inime ärä kooleb, siss ta lääp jo kõvass ja `kangess, nigu üits puu alg Puh; ku kraḿp `jalga tulep siss lähäp kõ̭iḱ nii kõvass nigu üits kivitüḱk Nõo; hummogu omma jala˽kõvaʔ, päävä pääle sõ̭ss `nõrkusõʔ Vas || (erektsioonist) türa kõva nigu kańg siilu all Ran; pullitap `lehmä, `vänte `endäl lähäp ka kõvass Nõo
3. vastupidav, tugev, kindel köva köis, pole `karta et see `katki leheb Khk; `tahtvad ikka maja rajada vanas kuus, peab siis kövam olema Emm; ma `aasin nüid kõbad lapid püksi põlvete `otsa Mar; nüid oo suured kõvadad laevad; väräväl `pandi ju kaks ristpuud `piäle - - ristpuud `oitsid `jälle värävä kõvadas Var; kibimaea oo kõba, see ei lagune ää Mih; se on ea kõva ja tugev riie, se mitte lähä kat́tigi `ühti Juu; Eks `värvel ole siis ike ea kõva küll Amb; kaks `aiska `pańdi äkke `piale, siduti kõva tugeva `vitstega `kińni Trm; õssad riiet, `vaatad - - mes `tihke ja kõva, eks si̬i̬ õle kõvem pidädä Kod; jumikad ei tule kudagi maast `väĺlä, kõvad juured ja pikad Pal; katus päält `oĺli ärä, seenad oĺlid kõvad Vil; koti kangass - - `koetass toemine, et ta om kõvemb `seismä Trv; kańepist tetti `keidsi, kańep om kõvemb ku lina Ran; tü̬ü̬inimese rõõvass pidi kõva olema; otsikist kedräti koti`langa, sääld saeva kõva viĺlä koti; nakassiva Mikul toda kivi `lauta tegemä, teivä igävetse kõva; ma `suska takast nõgla, et ummõluss kõva saap Nõo; siss saa kõva aid, kui saiba kõvast maa sisen om Ote; kõva vangõŕ, ei olõʔ ärʔ lagunuʔ Krl; nee omma `väega tõrvadsõ paĺgiʔ, neist saa kõva maja; ega (jää) om joʔ õigõ kõva, taast võit joʔ üle minnäʔ Har; tammõst sai kõva [ratta]rumm; mul omma˽põrmadu `rõivakõsõʔ kõ̭iḱ kõvaʔ ja ilosaʔ, olõ˽õi˽kulõhhunuʔ Vas || kandva jääkattega, jääs läksid ära jaanuari kuus, sest meri oli köva Pha; meri on köva Rei; meri on viel köva, saab üle küll Ris; käisin `katsumas kas jõgi on kõva Kad || pingul, trammis krui [on vokil], kust keeretse kas kõvadamase või Tõs; nabapulgast keerasid `kapja üless või `alla, kõvemast või vedelamast Trm; voki kruu on pingi otsa sees, kellest `keerad kas kõvemaks või lõdvemaks Plt
4. jõuline, füüsiliselt tugev, terve `valju `karvaga obone on kõva obone Lüg; `Kange tüömies, kõva kui kivi IisR; see on köva mees, selle `vastu‿p tohi `ükskid akata Khk; üks kövam teisest Kär; On üks `terve ja kõva mees, ütleb et täma äi tea mis `aigus on; Vanad inimesed sõid soolast, olid aga kõvad koa Pöi; isa on köva inimene veel, aga ema on kehv oma nägemese poolest Rei; oh, ta alles kõba mees tööd tegema Mar; süda alles kõva, ei tä veel sure Tõs; Olid ikke ennemueste kõbad mehed küll, sõid räime, leiba ja vihtusid tööd murda PJg; vanast ollid inimesed kõbad ja `terved Vän; vana küll, aga köva mies viel Ris; se on ea kõva obone vidama, mudku lähäb Juu; õli kõva ja vali tü̬ü̬inimene Kod; silk oli `süia, süda oli ala tahe, inimesed olid `terved ja kõvad Plt; mehe om iki kõvada, kes laia kaari aive Trv; eläje pidiv nõnda kõva oleme ku teräss Krk; mõni laits om iki loojast `lu̬u̬du serände tragi ja kõva; põllumehel `piävä kõvad obesed olema, siss saad `põldu arida Ran; inimese jõeva `taari ja olliva kõva; vana`aigse inimese üteldi kõva oleva, `tervuss ää neil ja `amba suun Puh; igävene kõva mi̬i̬ss, võt́t kõrraga aki rüḱki `säĺgä; `nu̬u̬ri iki olli ma kärmäss ja kõva, tei kõ̭ik tü̬ü̬; ma‿le nii kõva, `mulle ei ti̬i̬ tuul mitte midägina Nõo; i̬i̬n `niitse kõva mi̬i̬ss, kes lei kat́s `kaari vastatside kokku Kam; kõtt ammutõdi ua vai `erne suppi täüś, siss oĺl inemine kõva kah Ote; Ku‿ma iks sü̬ü̬ taad terä `süüki, sõ̭ss ma‿lõ kõva ja söönü˽kah Urv; ta om kõva nigu karh, ta om `kahrunõ miiśs Har; mul jalaʔ umma˽`väega kõvaʔ, na ei˽haludaʔ Rõu; kõva kui kesäünnü puu (hea tervisega) Plv; vanast oĺl paĺlo `hiiglaisi olnuʔ nu olliʔ kõvaʔ meheʔ; oĺl küll iks vanast `sääńtsit `väega˽kõvvu inemiisi Vas; nä üte kõvuʔ ommaʔ, üte kõvaʔ; kõva `päägäʔ (hea mäluga) Se; kõva hopõn um hüä hopõn Lut; Kuis olt kõva (kuidas käsi käib) Kra || tugeva jõuga, jõuliselt toimuv `matso sain kül kova, löi miu `kaikaga Vai; puu kukkus päha ja `ańdis `mulle kõva uobi JMd; `kärbläne es saa nii kõvad `u̬u̬pi, et oss periss `ku̬u̬luss saanu Nõo || fig uni om kõvemb kui `kiägi muu Ran
5. kindel, vankumatu [inimesed] olid kövad oma usu sihes Jäm; kaup köva, käsiraha kää Khk; [tal] Oli igapidi köva pöhi juba isast saati all (oli heal järjel) Kaa; ta on senne `pääle köva et see nii on Rei; see on üks `usklik inimene, kõba usuga inimene Mär; ta on nii kõva ja `kindel selle `peäle, et see peab nii minema Juu; meil oli jo kõva `rääkimine (otsustatud), et lähme `metsa JJn; kõva isiloomuga, ei anna järele Plt; om ää elädä kah, sul om kõva jäŕg käen Ran; tu̬u̬ om õks kõva usuga, kiä jumala sõnna pruuḱ ja armastass Har; kes kõva `kińmä meelega om, tu̬u̬ olõ õi `heit́lik Räp; kõva vaimuga tragi, hakkaja iga `asja `pääle `niisukese kova `vaimuga Hlj; teine aliseb ja, aga täma on kõba vaimuga Kse; sie on `julge inimene, kõva `vaimuga Ran
6. range, karm, halastamatu saand kõva käsu kätte, piab menema `metsa `tüöle; kõva `kääga, kie on kõva, alastamatta; sie elo on `õige kõva kõhe - - `nõnda `rasse elo Lüg; `itle tale üks köva söna Khk; `meile `anti `söuke köva käsk käde et, oome tuleb sillule `minna Vll; Ta oli kohe üks nii kõva käsi, seal äi `aitand teiste asi ka midagi Pöi; kõba sõnaga inimene, mes ta `ütleb, see peab olema Mar; `säädused oo nii paelu kõvad et ei tohe `purjus `piaga autuga `sõita Aud; poeg on läind nii kõvaks (hoolimatuks), et ei ole kolmel `oastal tuld mind `voatama Kei; ta on kaniste kõva `jäoga (kalk), teeb enese nii kõvaks teiste `vasta Juu; kõva kord Amb; `ańti kõva käsk kätte VJg; ei ta ööld üht kõva sõna ega teind kurja nägu Plt; ma anni tal kõva käsu, et ta ruttu ärä käü Krk; latsel piab olema kõva kari (distsipliin), muidu lähäp käest ärä ka vi̬i̬l Ran; ei tohi˽tälle üttegi kõvambat sõ̭nna üldäʔ Kan; kõva sõnaga ku `rauda ragi Räp; kõva süda(mega) kalk, tundetu; julge kova `süämegä inimene Kuu; `Räägid vai ära `räägi, senel on `ninda kõva süda Jõh; köva südamega - - kivi südame asemel Khk; Kohe loodud üks nii kõva südamega inimene Pöi; köva südamega ja köva `kääga Emm; tä on kõvada südamega Tõs; ema on neil jälle väga kõva südamega PJg; oli ea kõva südamega, kohe `leikama (verd ei kartnud) JJn; kõva südämegä inime, vede`tilka ei tule tämäl silmäss `väĺjä Kod; kõva südamega, järele ei and Plt; küll om kõva süä, ei heidä `armu, kas `palle kui paĺlu Hls; kõva `süämege, ei tunne alastust teise `vastu Krk; kõva süd́ämega inime, ei `peĺgä midägi; ei ole nii kõva süät, et saass tälle ärä üteldä Ran; Nii kõva `süämega nigu mõtsaline Nõo; kõva `süämega inemine nigu üt́s kivi Plv; südant kõvaks tegema ~ panema ~ lööma julgust koguma, end hoolimatuks sundima tien `õige südame kõvast ja lähen `pruovin, kas võib ka jää `pääle `sõitama `menna Lüg; teeb südame kövaks, pole `armu ega alastust teise `pεεle Khk; löö eese süda kõbaks, ää karda kedagi Mar; ma panin südame kõvaks ja läksin ikke edasi Juu; vaja lüädä südä kõvass ja üheldä, et tuadagu tämäle kua kui `vaesile `antse Kod; oli südame kõvast teinud, ei annud järele Pal; kui ikk `pääle tükib, ti̬i̬ südä kõvass Ran; kõva veri ~ verega julge, kartmatu `tütrigul õli kõva veri, ei tämä pelastand egä `kartand Lüg; siis ma õlin kõva veregä inime küll, `külmä ma ei peĺjänud; `mõnda `üeldässe kõva veregä, kedägi ei `pelgä Kod; üt́s oĺl ni˽kõva verega, et is naka [haigus] manuʔ Har; naistõrahvas iks nõrgahtuss ärʔ, meeste`rahvil um kõvõb veri Plv || ihne kole kõva inimene ja aru `saamatu, ei `andand `mulle mitte `taŋŋuterägi Lüg; kõba inime, ei `täidu anda Vig; ta nihuke kõba inime, ei tema roatsi üht roasukest teesele `anda Juu
7. tubli, silmapaistev, kange (midagi tegema) `tüürman oli `ästi kova `viina `votja Hlj; sie oli ikke kova `ketraja, kie `naela linu `päävas`vällä `ketras VNg; se poiss õli kõva jahimes, kes nüd suri Lüg; eks ta (isa) old kõva tüemies küll VMr; `inglased on kõvad sõdimas Ksi; [seal peres] oĺlid ju `enne vanast kõvad õlletegijäd Vil; `keŕkumi̬i̬s oĺli ta kõva; kõik om kõvad sööjäd Ran; `ta‿lli kõva vi̬i̬nami̬i̬s, ei rubla es näe rublat Puh; Ta om nii kõva `juuskja, et pane vai jänessega võśtu `juuskma Nõo; mul oĺl kõva tuńnistaja, ta is saa mullõ medägi tetäʔ Har; tu̬u̬ mi̬i̬s oĺl maru kõva puu`lõikaja Rõu
8. (hulga poolest, koguselt) suur, tubli, vägev kova kala (rikkalik kalasaak) Kuu; Sai kevade kõva sõnniku; Säelt soab kõva `koorma togisi Pöi; lehm annab kõbad `piima Aud; `mulle `ańti üks ea kõva käräkas `viina Juu; võt́tis `sirged rukkiõled, kõvad piutäied JJn; köks õli üks kõva angutäis Trm; piĺl tulep pikä peeru pääl, kusi kõva naaru pääl Krk; mes täl viga elädä, kõva jõud käen Nõo; [meie] `kihkonnan om kõva vili, `raskõ Ote; ma võt́i kõva käräku Räp || (rõhusõnana) Leevä tainast sõkutess oma kõva puuĺ `tundi - - mud́u jääss jahutüki `sisse Hel || (rahaasjadest) `veikene `torgohvka käis eluaja, `Suomest sai ikke kovad rahad, siin oli `kartul kaks, sääl viis `rupla Hlj; `teenis kõva raha Aud; tütar saab kõvad `pintsi JJn; `maksis obusest kõva raha Koe; `ańti kõvad rahad viĺjä ets; kihutab kõva reńdi `selgä Kod; tasu oli kõva Lai; kõva palk iki Krk; kes purju `pääga tolgendap, sellele tuless nii kõva trahv panna, et õkva `ambaga `salva saab Puh | (kindlast vääringust) siis olivad rahad ka kõvad, viie kopika eest sai ia tükk `aśja Lai; õbe `ruubel vanast õigati kõva `ruubel Krk | ta eläss kõvat elu (jõukalt), tal om raha ja `leibä, egät Krk
9. äge, kange; pingeline kova `tahtmine oli `mennä Vai; vörgud `pandi paadi `järge - - vee jooks oli köva Pha; Vana looma liha tahab kõba `keetmest Han; kõba tuli peab olema [lubjaahju kütmisel] Mih; kõba töö, peab tegema kõbaste Aud; kõva kannatamene ikke PJg; mia `tahtsi ka nooren kõva `lõunu Ran; `jalgu sehen om kõva valu Puh; haańast kasunu˽turvass, tuu um kõva `kütmä; ku˽ma vi̬i̬l `väega väikene oĺli sõ̭ss, sõ̭ss oĺliva nu̬u̬ʔ sõiduʔ olnu `väega kõvaʔ Plv; kõva eluga visa hingega kaśs om kõva eluga Har || (ilmastikuga seoses) `talvel on ikke kõvad `külmad Lüg; see aasta on köva tali, sihandust `külma pole `kooskil olnd Khk; Keik puud `lasti maha ikka köva tuule `sisse, kas pöha või oomiku maa (idakaare) tuule `sisse Kaa; `kange kõba külm Mar; tuleb ku kahiseb, kõva vihim Kod; nii kõva lumi tuĺli si̬i̬kord, juśt `mihklepäävä `aegu KJn; vahel kõva `piḱsega käevä välgätuse järjest; `kauniss kõva kahu joba, mitu `kraati `külmä Ran; `kange kõva küĺm; kõva lumesadu Kam; nii kõva räese et, maa `õkva lei `valgõss Rõn; sadu lät́s järest kõvõmbõss Krl; noʔ om mõ̭ni kat́s nädälit jo˽kõva põud olluʔ Har | (kuufaasidega seoses) vana kuu `piedä kovast ajast Vai; siss ku kuu `luvvass, siss om kõva aig; nüid ei sünni `rõivit `mõske, nüid om kõva aig, nüid si̬i̬p ei vatuta ja `rõiva ei lähä `puhtass kah Nõo; väega kõva (kuiv) aig um, nü̬ü̬d um täüs ku̬u̬ Plv | tormine `laine oli kova, akkas `triivima VNg; kova ilm oli - - ma jäin `suure `lainete `uoleks Kuu; küll oli kova meri VNg; nii kövaks mereks oli läind Jäm; kui ta virud `piäle lüeb, siis lähäb kõvadaks jälle Khn
10. vilets, halb (mälust, meeltest) kova `pääga, ei sie votta midagi pähä Hlj; sie on `õige kõva `piaga, ei sie saa midagi `tolku ega rehenu Lüg; Köva `kuulmisega Jäm; Kõva pea, mitte midagi peha äi jää, kas ta õppeb või mitte Pöi; kellel kõba pea oo, see ei saa lugemest kätte mette Mar; Pää ku pudrunui `otsas, kõva, ei akka pähe midagi, Kõva `pääga, `kińnise `mõistusega Hää; lapsel on kõva pia, ei tal pähä akka Koe; ei suand [koolis] kedagi edasi, siis `üeldi et kõva kolu tal Ksi; kes iast ei kuuld, oli kõva `kuulmisega Lai; kõva `pääga, ei jää pähä Trv; kõva `kuulmisege, ken vähä kuul; kõva vaimuge, ku ta seant tuim om Krk; tu laits `oĺli kõva `pääga, es jää midägi pähä Ran; üt́s kõva `päägõ poiss Krl; um taa kõva vaimuga [ehk] kõva pääga, ei võtaʔ midägi jako Plv
11. kare, lubjarikas (veest) teises kaeus kövam vesi ja teises `pehmem Pha; pesed paraegu `peätki kõba `veegä, `juussed jääväd `tihkes Vig; Kõvada `veegä pestes lähäb paelu `siepi Khn; Mede kajus on nii kõva vesi et Hää; kõva vett tehasse `pehmemas, `pantse lipet, mud́u on kaĺk, ei ti̬i̬ `puhtas Saa; lätten (kaevus) õige kõva vesi, lubjane Hls
12. kange, tugevatoimeline (söök, jook vm aine) kova viin Kuu; siis [pandi] kala köva `soola, `lauti üksteise `körva Khk; Ta suitsetas alati kõvad tubakad Pöi; enne kõva `su̬u̬la panemist, `pantaks räimed veri`su̬u̬la; Kärsu ais on kõva Hää; esimäne su̬u̬l piäb `irmus kõva õlema Kod; kõvep viin olli piiritse Krk; kui kõtust `valla olet, võta `liikvat, egä tälle ei mõjo naline, olgu iki kõva nigu tuli Ran; kõevu puie tuhk om `kange kõva [leelis] Puh; kõvad `viina võib ennembide `juvva, kui toda magusat Nõo; mitu `kraati piiretuss om kõvva San; Kõva kusõ hais Urv; ta om kõva ruhe (rohi), taat piat veidükese `võtma; no˽piat sa kõva lipõ tegemä, noʔ om paĺlu `vahtsõid `hammõid `mõskõʔ Har; Su̬u̬lli̬i̬ḿ pidi õ̭ks kõva olõma, sõ̭ss lää es liha hukka; vana viin hińgäss, ei olõ enämp nii kõva; tu̬u̬ õlluʔ oĺl ni paĺlo kõva et, inemise˽käve käṕikulla˽joʔ Rõu; vehvermeńts om kõva hõ̭nguga Räp || tugev, toitev, tahe ea kõba toit täna Mar; sualast `silku ehk `sinki süed, sie on ike kõva [toit] Iis; ku päiv `aiga om inemine väĺlän, siss täl süä om vesine, ta tahab iks nigu kõvembat `toitu Ote; Ku `häste˽väke (rasva) seen om, sõ̭ss om kapstass kõ̭gõ kõvõmb sü̬ü̬ḱ Urv; mesi om õks kõva sü̬ü̬ḱ Har; `h́erneʔ ummaʔ kõva leib; `h́erne pliiniʔ um kõva süük Lut || intensiivne, ergas (värvilt) kõva värv on kumaka `niidil Jõh; sinikauni värv (vasevitriol) - - oli kõva värv, se pialt ära ei läind, vanaduseni Sim; `purpur punane - - ei ole kollakas ega tume, täitsa kõva punane; aeva sinetas - - niskene kõva sinine et `irmus Lai; Vahanõ om vaest nigu hellemb, vaha `karva, kõllanõ om nigu˽kõvõmb Har
13. a. vali, tugev (heli, hääl) `eile oli kova müristämine Vai; melekal on kõvem ääl kui kodu tuvil Sim; `pikne lõi kõŕtsi põlema, kärakas oli vääga kõva Pal; temäl `oĺli ilus kõva ääl Vil; üit́s kõva laia kõnege inimen Krk; kõva plaksak käis (piksest) Puh; ta om nii harinu kõva helüga kõnõlamma Har b. (murdekõnest) tema `rääkis kõva `murdega; Vanad inimesed veel räägivad kova Sagadi kielt Hlj; see Muhu inimese jutt o nõnna kõva, na tömbid sõnad Muh; `Paatsalu pool oli paelu kõvadam [keel] Var; vanadel ikke oo `sõuke kõvadam keel Tõs; meie `ütleme nüid `õkva kõvan sõnan ja kõva tähtega Puh
II. s
1. tahke, vastupidav aine `meskele pannasse kövad (kuumaks aetud raudkivid) `sisse `jälle, muidu jääb va `toore maiguga ölut `jälle Khk; mia ole arinu kõvaga (kõva istmega), mul `patja `perse all ei ole Nõo || fig Sagadi kovasi (põliseid) enam `kuigi `palju ei ole, seda kielt ei `räägita enam Hlj
2. euf viin ma võta üte pitsi vana kõvat Krk
3. u kõvakrae või -kübar Mihed olid kohe `uhked, ku neh kovad olid pääss ja; Eks `herrasmihed kävid igä enämiste kaik kovad `kaulass Kuu; kõva kaalah, lips i̬i̬h; taat kõvva kand Se

kõvima kõvima I
1. kõvendama, parandama, kohendama kõvi `kuorem kõvemast `kinni Iis; põle `aega suanud `aeda kõvida; nüid oo teed kõvitud; eelä kõvisin ahaju, täna kõvin pliitada; kõvi minu sukad ärä; vihassajale `antse `vitsu, magajalle kõvitasse piäaluss Kod; kis seda maja kõvib ja korraldab MMg || sualast `silku ehk `sinki süed, sie on ike kõva, kõvib südant Iis; võta pobol liha, kõvi südä ärä Kod
2. tugevnema, kõvenema Tuul muudkui kõvib Iis; `aigus kõvib vi̬i̬l, ei jää maha Kod || majanduslikult kosuma akab kõvima Kod
Vrd kõbima1
3. manitsema küll kõvitasse et ei tõhi `minnä; mina kõvisin selle lapse emädä, et ärä pese `väägä soja vedega last Kod; kõvinud ku `irmus näid et minge nüid ilust kodo MMg

käest käest, kääst üld (kεεst Khk Hi, käess Kod, keest Lut)
I. adv
1. valdusest, omandusest, kasutusest, teoksilt Sie `olla kohalt `lahti `lastud, nüüd leib käest läind; Sie kole tüö on `valmis ja käest ära IisR; ma `antsi maja kääst ära Jäm; laada loomad, nee keivad ühe kääst teise käde Khk; Seikest eed tööotsa äi vei mette kääst ää anda Kaa; ta ei anna oma `õigut käest ää Muh; tääl `võeti ammet kääst ää Mar; maead laguvad käest ää, põlõ‿mte miest `kõrvas Khn; kõik [varandus] oo käest läin Aud; `viskan selle tüö kääst ää Koe; lasin korra tüö otsa kääst ää `minna Sim; südä nutap verd, ku miul si̬i̬ koht ärä läits käest Krk; sa‿let nii `elde, annat vai viimätse käest ärä; oppet tõese targass, tõene võtab sul leevä käest; ega egä üits ei ti̬i̬ kah kõvad `saina, ruttu ti̬i̬b et tä käest ärä saab Nõo; `u̬u̬ne omma käen, a maa `võeti käest ärä Ote; t́siga haḿps, tiä `peĺgäss tõist, et tõnõ sü̬ü̬ är˽käest Rõu; ku kõ̭iḱ käest arʔ annadõʔ, siss `jääde ihoalastõʔ Vas; Vihõm võtt tü̬ü̬ ärʔ käest (töö tuli pooleli jätta) Räp; tol lätt kõiḱ tüü käest Se || (millegi otsasaamisest, lõppemisest, kadumisest) aeg nappis käest ära Jõe; `Terve [nooda] `luoma sise `raiumine ott oma puol `päivä kääst Kuu; mis sa `kaudad luu järje kääst Khk; kirju vati, need ma ise kudusi taale - - see kadus ää kääst Muh; Ma `üütsi sini‿gu et ääl kääst ää Rei; ja se agana leib, se oli ka käest `otses ond Mär; `könges ää kääst vägise Ris; suvigi kaob kääst ära, põle tast kedagi saand Lai; `lu̬u̬made õnnetust on `ühte `puhku, lõpevad ärä kääst KJn; si̬i̬ (raha) lähäp käest nigu vesi kaob ärä Nõo
2. silmapiirilt, nähtavalt kadus `metsas kääst εε Khk; kuer ei pidand `jäĺgi, `kaotas kääst ää Mär; tie kadus kääst ää Koe
3. võimusest, meelevallast, küüsist latsen mia es püsi pütin, es saesa kotin, nigu ma käest `väĺlä `pääsi, nii `õkva panni minekut Nõo; nu̬u̬ oĺli˽t́sibsanu˽hobõsõlõ piidsaga ja˽pagõnu˽käest Vas
II. postp
1. kellegi valdusest, omandusest, kasutusest tema `kiskus `aerud minu kääst ära ja akkas ise `soudama Jõe; pettab `vällä `tõise kääst `luoma Lüg; voda minu kääst, miä `annan Vai; kessel on, sellele `antakse, kessel pole, selle kääst `vöetse `seegid, mis tal on Vll; vasigas imeb lehma alt ja laps vetab ema kεεst Emm; siis sai selle laenu teise käest kätte; ead kanad olid, nüid näd saavad `otsa mo kääst Mar; Ei eit anna `otsa oma kääst ää `ühti Han; kis seda sinu käest on küsinud Saa; tallatud soo rohi kõik, mis `piima sa lehma kääst tahad Ann; tema kääst põle ma sõrme `ümbergi `miskid suand VMr; mõisa kääst oli meil vaka maa maad Rak; õśs (ostis) meie käess vasika Kod; `tahtsin temä käest sedä eenämä tükki `osta KJn; kelle käest varastedu `kraami löedäss, si̬i̬ pannass `kińni Ran; viis miu käest kundi, ta `endä kuńt `olli `aigess jäänu Puh; mia sü̬ü̬ mes mul om, a tõese käest musteldama ma‿i lää; kes serände ää lõvvami̬i̬s, võtap naese käest pulli `väĺla nigu lõhn Nõo; võt́t noore `tüt́rigu käest poesi ärä, nüid eläp tollega Rõn; no˽ku sa ei˽taha˽mu˽`sü̬ü̬ki, siss sü̬ü̬ `endä käest San; tu̬u̬ mehe käest ostõti põrss Rõu; timä kõõ `tahtsõ tõõsõ käest, a tõõsõlõ ilmah es annaʔ Vas; mino käest ośtiva˽Piirissaarõ meheʔ alati `kaaro Räp
2. millegi mõju alt ära käed `künsitavad, kui `tulla `külma käest tuppa Jõe; ta sai vihma kääst `räästa ala Khk; too `väĺlest vihma kääst see ämmer `sisse Mär; tule külma kääst ää tuppa Juu; minge suitsu kääst `kamri Plt; läits vihma käest `varju Puh
3. kellegi võimusest, meelevallast, küüsist kes `konna `päästäb `ussi kääst, sie `seitse pattu `andeks saab Kuu; `pääsisin viel eloga - - `rüövli kääst Lüg; sai tama kääst `lahti Vai; aja loomad `parmude kääst εε Khk; kus sa mo kääst pääsed Mär; Kus ta mu käest pääseb, ei seda ole PJg; Ära karda, ega see su käest ära ei jookse (ega ta tulemata jää) Tür; katsu sa kuerte kääst viel midagi kätte `suada VMr; tu̬u̬ kihut kit́se minemä, nii `pääsi miä ärä kit́se käest Nõo; tullu siss `nuaga kodo, ütel‿t kae ku sain nua vil undi käest kätte KodT; kana `päśsi iks rebäse käest ärʔ Vas
4. märgib mingi tegevuse, arvamuse, teate jne lähtumist kelleltki peremes küsis minu kääst et kus sina täna `üösse olid VNg; sai `toise kääst `klohmi Vai; sai meie küla poiste kääst `jälle udida Jaa; Tahab mo vana inimese käest veel `pulmi `soaja Pöi; küll sa saad `tuupida ta kääst Mär; mina olen ussi käest ammustada saand Mih; vanaeit küsüs mio käest, kas mia näin nende anõsi Khn; õppisin `õmblema juba ema käest Vän; see jutt käib ühe kääst teese kätte Juu; poisikeste kääst sie tuli `lahti läks VMr; tulen teie käest `tarkust `otsima VJg; ma saan `peksa nooremate kääst Pil; miu esä - - olli üte arsti käest õppin `rohte ja siast `tarkust Krk; ennemb saad `ku̬u̬lja `persest peeru kui serätse mehe käest sõna Ran; temä oless miu käest pidänu küsimä, mes i̬i̬st ma temä käest lää küsimä Puh; `poiske ütel et, ku̬u̬l`meistre om `väega `rummal, `kõ̭iki küsip miu käest Nõo; sõ̭ss näet tuĺl `ti̬i̬dmine `heŕri käest, et maja lätt `ostmise ala Urv; olõ õi˽küsünü˽`kinki˽käest (kelleltki) Vas; `vällä `umblõmine tuĺl maa`rahvallõ śeto käest Räp

käima `käima (-mä), da-inf `käia (-ä) R eP(`käejä KJn; käe-, kää|dä Kod) Trv Võn, kävvä, `kävvä M(ma-inf -me) T; ipf käisi- (käe-, kää|si-) R eP M T; `keima (-mä), da-inf `keia (-ä), ipf keisi- Sa spor L, KJn Vil; `köima (-mä), da-inf `köia (-ä), ipf köisi- (köe-, köö|si-) Muh spor L; `käü|mä Kuu Vai Khn eL(-me San Krl, -mäde Har; `ḱauma Rõu Se); da-inf `käüä Kuu Vai Khn; `käüvüʔ San, kävväʔ, `käv|väʔ, -vüʔ V(`käü˛ü, `käüvüʔ Har, `käüve Lei); ipf käüsi- Khn Hls Krk Ote; kävi- Kuu; käve- Võn(`käie) Ote V; kävve- San hrl intrans
1. (liikumisvõimelisena) a. kõndima, astuma, sammuma; ant jooksma laps tuline `käimä, teräsed jalad Lüg; ma `käiksin küll kerikus, aga ei `jaksa `käia, jalad ei `astu enamb Jõh; Käib üöd kui `päevad, aga edasi ei `jõuva = kell IisR; üks käüb `kiirest, `toine käüb `illukaiste Vai; käi sa mo `järgi; vahel suka `pöisil käi `talve tuas Jäm; nii süa lumi, saa üksteise `körvas `kεia mette; tahad salaea kohegi `minna, kεid tipi `varbul; obu keib `sammu Khk; üsna jumala äda oli `käia Pha; lume valul näeb `keia; Kui sa ikka `rohkem [lehma] nina eest läbi käid (söödad), ikka lüpsab koa; Kahe `roandaga sai kaju vahet `käidud Pöi; sui `käidaks `palja jälu Käi; ta ni‿samma kepi nöal kεib ka Phl; mina olin `vahva `niitja elu `aeges, läksin `kεies vikati järel Rid; ma kein üsna kepi varal; vana inimene keib juba `küüros ja `köhmis; päterdab mud́u, ei saa `õiget `keima `keidud Mar; mulgu koh́ast `köidässe üle Vig; kui mu jalad `terved oleks, siis keiks kõik kohad läbi Kir; nagu puu obu, ei saa `köidud Han; laisk obune, köib pikkä Tõs; `Käües akkab soe Khn; köib `peale limpa lompa Aud; ma‿i saa `käitud, mul on `astma Hää; ei `oska tie raja peal `käia Ris; ma käisin sukkis Hag; käib kikadi käkadi (taarudes); läks ree pealt maha ja käis moas; mis sa käid mu järel Juu; `käieski paneb inge `kińni, kus ma vel `joosta saan Ann; nüid `klömpsab karguga `käia VMr; ma ikke sugu sialt `müöda käisin, kus [kõneldi] seda saksa kelt (pisut oskan) Kad; ta käib mu järel, mu kannul VJg; `kińni jalu ränk käädä; tämä akab käede (käies) tulema; sõedavad keriku alate käede (sammu), ei ruatsi obess ajada Kod; kaśs käib järel nigu koer; kepi naeal toksib `käia kah; `aige käib üleval Plt; pangad all, ta ei saa ju `käejä KJn; ma käisin seda tuba üks sada `korda SJn; siss lääp sul paelu `aiga käiän Pst; `täempe sai paĺlu maad maha käüt Krk; laseme nüid obesel `sammu kävvä, ega ta kiḱk si̬i̬ ti̬i̬ joosta ei jõvva Hel; sina käi joodikul perän Puh; pikkä ti̬i̬d kävven nakass `lämmi; käenu `paĺla jalu, `astnu kannu `otsa; ärjäl piava sõra `liikuma, muedu ta‿i saa kävvä Nõo; jala olliva `aige, ma kate tokiga käisi Ote; tu̬u̬d kõvva `hangõ pite om kõ̭gõ paremp kävväʔ Kan; Ütte puhku käü, a edesi ei saa = kell Krl; lat́s nakass ka jo `käümä, joba pand `sammõ edesi Har; ma‿kka käüśsiʔ ja ti̬i̬śsiʔ Plv; naańõ ja veli käve peräh; jovva as ma˽`kävvüʔ, üt́s naańõ võt́t käe`vangu muʔ Vas; kõik mis nelä jala pääl kääse om eläjä nime all Räp; last opatass `ḱauma Se; varsakõnõ käü peräh Lut; ümber käima tiirutama [neeruhaiged] `lambad käivad `ümber Rei; vasikad, kui nende neerud maha oo peksetud - - sis näd keiväd `ümber `rinki Mar; kui lammas `ümber käib, on nierud `lahti Kad; lammass käib `ümbre, neerule `aiged saanu MMg; lammass käi ümmer, ku tõine rahu olevet mahan Krk; lammass käüse `ümbre `tiiru, rauh um maah Plv || (vanusest) Käün `seitse`kümme `neljät [aastat] Kuu; mina `käisin `seitset `aastat (olin kuuene), kui akkasin `veljaga kaheke·s̀te `karjas `käima VNg; Mari on juba sadant `aastad `käimas Jäm; seitsekümmend seitse `selgas, kaheksandad käin Vll; Laps oo viis aastad vana, köib kuiendad Han; juba kaheksakümmend viis vana, kuuet käin Rap; Leenu sai kaheksakümmend, käib `ühte `peäle Juu; viimäss `uassat, üheksäkümmend käin Kod; akkass viiedet `aastet `käimä (sai neli täis) Krk | naane käve viiedät kuud (rasedast) Se b. (muudest liikumisviisidest) kala`parved `käisivad pikki `serva `ühte lugu VNg; `pietri`päivä ajal akka lohe `käimä; vareksed käviväd nokkimas Vai; oomiku vara `akvad [mesilased] `väljas `keima Kär; `päästlased käivad madalast läbi (maadligi), siis tuleb `vihma Pha; tuid, neid keib vahel sii koa Rid; `kambli kala käib lapiti Trm; egass `varblase ütsikuld ei käi Nõo; kihulase survava, ku ńa nii `ümbre `tsõõri käevä Kam; kakk käi kahru`persest `sisse Ote; li̬i̬mik om vasõ `karva, käü vingõrdõn `mü̬ü̬dä maad Har || fig Teab mis sellest [tüdrukust] öle käind on, põsed nii kahvatud ja `aukus Pöi; `uhkus käib `eeli ja `vaesus takka järele Juu; õnnetuss käib inimesi `mü̬ü̬dä, ega õnnetuss puid ja `kande `mü̬ü̬dä ei käi Nõo; hädä käü‿i˽puid piteh, hädä käü inemiisi piteh; kaih käü ei üt́sindä puid piteh, tu̬u̬ käü inemiisi piteh kah Vas || (müütilistest olenditest ja tavatutest nähtustest) `luomidel `käisite `painakad `seljas Jõe; `marras käis kodo Lüg; ühekorra räägiti, noid kεind `loksperi pεεl Khk; `käidi `painajaks Krj; `koolja käib kodu, akkab kodu `käima Pha; loomal ja inimesel keis `tallaja peal LNg; muĺgi eit olnd uńt, ike köind uńdis Kir; mere piäl `käüe tuliännäd Khn; ikke tońdid pidan `käima ja kodo`käijad ja Ris; surmad `olla kodo käind Juu; nisukesed vaimud mis `enne käisivad, ja nied siis `üiti paenakad KuuK; kodu `käima akand ike ainult kurjad inimesed Rak; ükskord nägin unes nisukest `aśja, et minu isa käis kodu Plt; luupaene käüb `talve `seĺga Pst; peninuki sõa `järgi ütelti käüved Hls; si̬i̬ käi tõisel luupainen; nüid oo ku katk üle käinu, kiḱk `puhtess tett ja lahastet Krk; tä käinu `soendin Hel; ni̬i̬ olnava Lapima vana`tütrigu, kes alliss käenava Puh; ku koolu millegiga rahu ei ole, siss nakap kodu `käimä Nõo; `eńgi päiv - - ega na (hinged) nüit enämp ei käi, vanarahvass iks `ütlivä, et käenävä Kam; Otebä `keŕkude ta `oĺli matetu ja‿ss säält `oĺli nakanu kodu `käimä oma provvat `kiusama Ote; Tast olõsi nigu katsk üle käinüʔ, kõ̭iḱ om tühi ja paĺlas Urv; Mõ̭nõl eläjäl käü `ü̬ü̬se jäl˽`painaja `säĺgä Rõu; halb poig käve kodo ja vaav́ass külärahvast Räp; tagasi käima (kodukäijast) surm akkass tagasi `käima; ku miul nõnda ei ti̬i̬, kudass ma tahass, siss ma akka tagasi `käümä Krk; maʔ olõ tu̬u̬d `kuuldanu, et mõ̭ni käü tagasi, vana Tikudi Juhan `käübev (käivat) tagasi Har c. sõitma
1. sõiduvahendiga liikuma `uiskudega kεisid siit `Sörvest, kevade läksid, sügise tulid ära Jäm; akkas merd kaodu `keima Kaa; nüid ikka köivad muidu alustega, põle midagid peal Muh; käib saaniga Rei; peaks tulema nii `paĺlo lund, et saaks regi `keima Mar; köid rattaga seält kaada Tõs; sui käib ikka `vankrege Juu; käib saaniga väilas VJg; suksed, kellega möda lund käivad Lai; pulmarongi ihen käis nõnami̬i̬s `ratsa obesege Hel; vanast `käüti mere pääl tuulõ abil; `väikese parvõkõsõga kah käüdäss vii pääl ja sõidõtass üle Har; `rohkõp [ma] ei olõ rońgiga käünüʔ Vas; `tu̬u̬ga (hobusega) kõ̭gõ käudass, tu om kõ̭gõ `vehmrih (üha rakkes) Se 2. kurseerima, regulaarselt sõitma ega siis käünd `omni`pussi ega `autusi midägi Kuu; [tuhande kaheksasaja] `seitse`kümme `viiendal `aastal vist akkas rautte `käima VNg; `Praegusõl aal `käüväd puśsid `kõikis Khn; kui rong akkas `käima - - [siis] mina käisin juba karjas Rak
2. a. mingil eesmärgil kuhugi minema (ja tagasi tulema); mingit tegevust või ametit harrastama mei `käisimme ikke `mardiss ja `katriss; vanad inimesed `käined `mõistatamas, ikka jägu `aegadel Jõe; Tänä käün `metsäst rüsä`vitsu `tuomas Kuu; õles käind `omme `veskil; `käisin `mustikes (`mantsikas, `pohlas) Lüg; meil `kävvä `tõrvaksiga `tuulal `kallo `püüdämäs `üöse; eks varas `käündki `üöse `vargal Vai; ma kεisi `pähkel; peab korra `öite targa juures `käima Jäm; vanad inimesed kεind `ratsa `oostega `kerkus; ruudid kεisid laulatusel, sariligud mütsid pεεs; kalamed kεivad `toosel Khk; ma keisi ühe öŋŋega tursal; `toomapääval keisid mehed `toomaks; kui öpetaja `juures oli `keidud, siis aketi maha `itlema Mus; viderikul `käima Vll; siis sai rehel `keidud; Tüdruk, sa oled kaju `ääres kusel käind (öeld luksujale); `Lamrine käis siis küla `korda Pöi; kemmerg on se, kus kükidamas `käidags Käi; need keivad `marti `aamas (mardisandiks); vanal aeal `keidi valla `küütis Mar; nad sillutasid `maanded, ta käis koa sillul; püksi korral `keima Mär; enne `puĺmi `köidi `kimpa kokku panemas Vig; mehed keivad tulel, `püidvad kala Kir; talve `köidud viina `vooris; köis `soldatis Tõs; `Saunõs ammu käömätä; mutimeres ~ `õngõs `käümä Khn; noored käisid pühaba `õhta `kõrtsis; `enne sai pidude peal `köia; köisid arsti all Pär; köib oma asjal; `talgutel sai `keia ja PJg; `käiti räimelaadal; `käitaks `tuuksel (tulusel) Hää; `enne `käidi `iides jüribä `öhtu Ris; meil `paĺlu `loomi, tuleb `ühte `puhku `veśkil `käia Nis; sa oled täna tapu `aedas käind (purjus) Juu; meie käime juba einamal, tieme `eina JõeK; `käiksin `vielgi jahil, aga jalad ei võta JMd; seenel `käies `eksisin kahel korral ää; Paides ma käisin kohe `tihti, kui ma `käija olin alles Ann; tedrejahil `käedi kujudega Kad; käisivad võrgal ~ nuodas Trm; `vaata kõhe abi suab, ku aŕsal (arstide juures) käedässe; ma akan vi̬i̬l `käimä rehidel Kod; sai turuss käia küll kah Äks; olen `tohtril käind; soola `voorides käinuvad, kui seda raudteed ei old Lai; käid pasal KJn; `käiti seal `jutlust pidamas SJn; toona me käüsime surnuaial Pst; Käü ommen Sarja `veskel ärä, sea jahu om otsan Hls; nooren iki käesime mõtsan `pähknil; na käesivä kavvõtõ aenale Ran; egä kate nädäli peräst käi iki sannan; su̬u̬n käesit kure marjul Puh; üd́se `viidi sepäle, ku sepil `käidi; vanast `olli `ü̬ü̬se tu vähjul `käimine Nõo; ütsvahe oĺl ta kirmassõ pidämine `väega tukõv, nüüd käüvä seldsimajadõ Võn; ku tulissel `käüti, siss `lü̬ü̬di `västraga [kalu]; esä emäga käisivä laadel; mina `veśkil es käi; kui mina `naksi liinan `käümä, kui suurõkõnõ tu liin siss `oĺli Ote; näet, sannan jäi käümäde San; mul sai mitu `vu̬u̬ri `lehmi `tõistõ `paika `panman `käütüss Kan; `käüti kerikun; tõrvassil käüdäss `väśtrega Urv; ku sannan es saa˽`kävvü, oĺl `kirpõ ja `täie paĺlu; `tütriguʔ `kävveʔ kerikul Krl; mi˽käve sinna su̬u̬ pääle kurõ`maŕju `ot́sma; `käügega (käigu) siss pidul, ku˽pidul `käüjäss saa; Mi‿sa˽käüt `sańtin (kerjamas), sul om `tervüss käen Har; `pähkmihn `käümä; esä käve tedre`jah́ti Rõu; hulgahna sai sannah `käüdüss Plv; keväjä nakami niidseh `käümä ja `viisa kudama; tulil käüdäss `västrägaʔ; `Riiga `käüti talvõl `su̬u̬la `tu̬u̬ma; Pilve Juula käü `sańti (kadrisandiks) Vas; keśk iätseʔ iks kääväʔ kerikohe Räp; kokku käima kogunema `võerama saadikud `käia seal koos Mär; `lambad köisid kokku na ku üks tuul Tõs; ehälised käesid `sinnä kokko tämäle Kod; `meie kotta käis külä pośt kokku; külä pääl om paĺlu `naisi, käivä kokku, lõkerdava ja `aava `tühje jutte Nõo; täl oĺl sääne isokõnõ et kõ̭iḱ poisi˽käve sinnä˽kokko Plv || fig lõppema Meite einatöö akab juba änam kogu keima Kaa; väljas käima euf asjal käima käib `tihti `väljäs, sie tähändäb et läks sittale Jõh; seest üsna `aige, ma köisin täna `öösi metu `korda `väĺlas PJg; ta käis `väĺlas oma aśjal Juu; käisin mineva `üösse mitu `korda väelas VJg; käisin `korda kolm väĺlas Ksi; ku kõtt valuts, siss piat `ü̬ü̬se vällän `käimä Krk; ma‿lä `vällä `käuma Se b. ringi liikuma, läbi käima; ära nägema, üle vaatama `Palju käind ja `palju näind; ma õlen kõik nied talud ja majad läbi käind Lüg; se on talost talo alalde `käimäs Vai; ma ole keik kohad läbi kein Mus; Kõik maailm on läbi `käidud Pöi; paelo köind `rööblid ja mõrtsukid Vig; arja vened või arjakad köesid kaubaga Aud; lähän kodust ära natuke `käima Pal; nooren es saa koheki, nüid vanan olen kõ̭ik liina ja laane läbi käenu; nooremba käevä kõigin pu̬u̬l, üits piäb iki kodu olõma Ran; `käimise pääl tulep `mõndagi ädä nättä; veli käis nigu sandikene, kai kost leeväpalakese `saie; mõni suur inimene ka käib ütest üless tõesest `alla, ei püsi `kossegi Nõo; nemä `oĺli kõ̭iḱ kotusse läbi käinüvä Ote; kes nii `laembide käip ja näeb, si̬i̬ tiiäp kõnelda Rõn; `saie mõts kõ̭iḱ läbi `käütüss Har; ma˽käve kõ̭iḱ kraaviʔ läbi, es `hämmä `kongi `jalgu ärʔ Rõu; haŕokõsõʔ, nu̬u̬ iks kävevä˽kormu säläh Plv; vanast poisi˽käve˽kõõ `huĺkih Vas c. (regulaarsest õppe- või kutsetööst) Ega `ranna `naisel midägi avitand, `muudku `täüdüs alade merel `käüä Kuu; `käidi `oustega `eitsis VNg; `käisin sius (seakarjas) Jõh; `teulised kεisid `möisas tööl Khk; Vana Jüri keina niid lehma`lautas öövahiks Kaa; `talve lapsed `käivad `koolis Käi; isa akkas `mõisas teol `keima Kul; poesid käevad `karjas Mär; `kuõlis ma ei käüss (ei käinud) Khn; köesime mõlemad veel töös Aud; enne käisid lapsed `lammus Kei; vanad ja vaevased inimesed käivad `karjas Juu; [isa] käis sulaseks Pee; `eśtiks ma akkasin anede karjas `käima Koe; taĺvite käib `metsas tüel VJg; käis lapselt `kuolis; käisin õitsis Sim; ise taśt käedä kualin; mi̬i̬s `käimä vabriku tüäle Kod; päiviti käib tüüs KJn; õetsel `käiti Kõp; juba mitu `aastet koolin käünü tüdruk; teol `käüti, olli siirseḱk seĺlän Krk; temä ennembi käis tü̬ü̬l, lõegass `kraavi Ran; mi̬i̬s käib `raudi pääl tü̬ü̬n; mehe rõõbe ei käi `koskile tühü Nõo; naine om kotu, ei taha tühü kävvä Ote; vanast `käüti hobõstõga öüd́sin; liinan koolin kävven oĺl mu poig säändsess ants`laagriss lännüʔ Kan; ma käve suvõ `otsa karjan Urv; latseʔ käävä `ku̬u̬li Krl; hädäline pää um, ei saaʔ koolih kävvä Plv; timä oĺl vigalanõ, meelekeist oĺl `puuduss, a kaŕah käve Vas; kolm `talvõ ma kävegi˽koolile; pääviline, päävite kääse `tü̬ü̬hü Räp; ja pidi `aaśtaka `tiinmä tuu iist, egä päiv teol `käümä Se d. külastama, (koduseid) vaatama, võõrusele tulema või minema Nüüd `lasti [sõjaväest] kodu `käima; `poisid `käüsid meil `käümäs Kuu; kävi `illote `minnu `katsomas Vai; tuled sa vahel meite `poole ka `käima Khk; `iilasi (hiidlasi) käib sii `ühte `puhku Krj; Jõulu `käidi sugulaste tuttavate `juures `võõraks Pöi; `aitehh köemast Muh; tule siss meie `poole koa `keima Mar; keisin `naabert `vaatamas Kul; ma keisi `Laasneri Riinu `juures Vig; tänä o jõulu pühä annepäev, köidetse viil küläs ja juudetse mis järile oo jäen Var; üks küsib: käisid sa katsel? – teine `ütleb: jah, käisin kat́sikul Kei; sõdur tuli kojo `käima JMd; käin vahest `noabri naise juures Tür; tuld linnast koju emale `käima VMr; `võõrsis `käima Iis; kui jõulus käisivad kośtis `kossegi, siis `ańti iki `õunu Lai; lääme veĺlele `käima Trv; käüsive sugulistel käümän Hls; väümi̬i̬s ja tüdär tulev pühäbe `käümä miul; ma käisi `tütrel käimän Krk; ma käesi üle eelätse üten paegan külän; Mańn ei ole `jalgagi siin käenu; poig olli saanu mõne päevä `puhkust, `tuĺli kodu `käimä; ma ennist käesi sääl, es ole kedägi kotu Nõo; [ta] käve alati siin minno kaeman; nu̬u̬ lät́sivä tädi `poole, käävä sääl kośtil ärä Võn; mul poig käve suvistõ pühi˽külän Kan; Tu̬u̬ ollõv ka üt́sindä nigu susi, Seńni `käübev tedä iks kaeman; suvistõpühi sai iks `käütüss Liine pu̬u̬l kah Urv; nädäli peräst `mińti, nu̬u̬ŕmiiśs `mõŕsaga `käümäde `mõŕsa kodu Har; tulõʔ miʔ poolõ `käümä pühiss Plv; ma˽käve ka `kaajat́sil; ma `jätnüki is su˽pu̬u̬l käämäldäʔ; unotütäŕ oĺl ka käämäh tah Vas; ma käve timä pu̬u̬l śeeh; tõõsõ talo pu̬u̬l oĺl käämäh Se || (ehalkäimisest) õli oma `naise `juures ehal käind Lüg; poisid kεivad `kootis Khk; poisid käin tüdrukutes ~ öö`ulkumas ~ putsal; mo `noores `pölves `ööti ikka `neitsis `käima Krj; putsul `käima Emm; `jälle poesid köesid küla kaada Aud; käis `kośjas [öeldi], ku käis `ööse tüdrukute `juures Kei; `lauba `õhta poisid käisid lakas tüdrukute `juurdes; `käidi nuoremates, suvel, kui tüdrukud magasid lakas HJn; suvel käedi ehäl üle `õhtate Kod; jõmp jahed ja `sõńnimas `käimesed kõik said `käitud SJn; poesi käiva ü̬ü̬`jahti Trv; meil `käüti iki tädirannan Krk; noh, nüit om na util käenuva Kam; poisi käävä ehal Ote; `aeleva `ü̬ü̬se `ümbre, käevä `tüt́rigede man Nõo; poisiʔ kääväʔ külä pääl `ulkman Kan; poisi˽käävä˽jõõsa pääle Plv; `tütrikka mano kääväʔ Se
3. minema, kasima (hrl imp; ka kirumisena) käi asemelle, `Kirju VNg; käi kuo ~ kodo; käi `lauta Lüg; Ah `käigu sie oma `loĺli löraga kus kurat IisR; käi ruttu minema Pha; Käi `välja Pöi; käi potile Emm; käi kuradile Mär; käi kus kurat Tõs; Käi kaśsi saba `alla Hää; viss käi koeo, käi koeo Juu; käi `persse kui tuul, tule `väĺla kui välk VJg; käi lõale (öeld lehmale) Puh; ma anna tälle üte vuraku, siss käib nigu kera siist minemä; ku mi̬i̬s õdagule tullu, ütelnu [naine]: käi litade manu Nõo; Käü persede Ote; Käüʔ siva (jookse ruttu) Räp
4. käiku sooritama (kaardimängus) mida mies maha käind ehk midä ülevell [tuleb meeles pidada] Lüg; Käi lagele ~ `välja! Pöi; kei aga `trumpi, sul neid kees küll Rei; piab `maśti `käima Iis; riśti äss käib `väĺlä KJn; Käü˽`maśti, ärtuʔ omma˽põrõ˛õllaʔ, sa˽käüt pot́ti Urv; Käüʔ `maśti, ärʔ `müüdä˽käüʔ Plv
5. suhtlema a. läbi käima, sõbrustama nad keivad teineteisega läbi Mar; me põle pahased, me oleme ikka läbi käind Juu; tõene tõesega käeväd läbi, sõbrad one; nii läbikäemätä pualemehed, et matusselegi ei lähä, ei käi läbi tõesega Kod; aga läbi nad käesid ja sugulased nad oĺlid Vil; ni̬i̬ ei käi läbi, ni̬i̬ om pahatse tõene tõse `pääle Trv; mea käüsi tast läbi, miu `vastu olli ta `kangest `lahke Krk; käesime käsi käest läbi, es ole meil sõna vahet; kes äste sõbra olliva ja läbi käesivä, nonde kottale üteldi et, ni̬i̬‿m nigu ame ja perse Nõo; veneläse oĺliʔ esiʔ, miʔ esiʔ, es käü˽kokko sukugi Räp; läbimisti ~ läbi|seg(amin)i, -segami(s)ti, -seite ~ läbisti(kku) käima suhtlema, sõbrustama `käidi läbi segamitte Kuu; `meie `käimä `ühte `puhku läbimiste Lüg; me oleme ammu läbisegamini köin Muh; näd keiväd ikke läbi segamesi, üks `aitab üht ja teine teist Mar; me põle läbi`seite käind Kul; nad oo `naabrid, köivad läbistikku läbi Kse; keisid teeneteesega läbistikku Tor; nad on `kaugele läind elama, põle änam nendega läbisegamini soand `käia Rap; käime teiste inimestega läbistiku Iis; kas te teste `rahvaga koa läbisegämine `käete KJn; talu `rahvaʔ käivõ läbistikku Krl; tõ̭nõ tõsõga läbitsikku `käümä Plv; segamini ~ segami(s)ti käima suhtlema, sõbrustama `meie oleme ikke eluaja segamiste `käinu VNg; keivad segamini, ükstese jures `joomade pεεl Khk; tää mina mette, et nad sugolast olid, aga segamini käisid Rei; näd keiväd segamesi, näd oo ikke sugulased Mar; käivad segamine, kes vastakute käivad VJg; vaheliti ~ vasta|kuti, -misi käima suhtlema, sõbrustama `vassassutte `käimine, `tõine käib `tõisel ja `tõine `tõisel [külas] Lüg; ema vennaga käivad änam vaheliti Khk; `naabrid käivad `vastamisi JMd; meie käisime alati vastakute, käisime vastakute avis, tüel Iis b. kurameerima; liiderdama, vahekorras olema täis `õtsekõhe inimine, ei käi `poistega `ümber ei kenegagi Lüg; Ei tia `kellega se `meie `lapsuke käib; `Tantsul näed kes `kellega käib IisR; akkas `laia tied `käimä Vai; tüdrek köib laialt `ümmer, aeab meestega `ringi, köib meestega läbi PJg; ta on selle naese `juures käind ja on `talle tite teind; `öösse käib üks mees mitu naist läbi; see on nii kaŕsk [tüdruk], see ei aja mehi taga ega käi nendega `ringi Juu; kas sel mehel kellegi aru on, se käib jo `loomadega `ümber Trm; si̬i̬ [naine] käib va lojustega segamene Ksi; see `käima seda tüdrukud moalutamas Pil; ta om poistege käünü ümmer, siss om `laskunu `näoge Krk; mis aru sul onde om, et sa serätse kaabakuga käid; siss tulliva kuu`rõiva `küĺge ja nigu mi̬i̬s man käis, nii `olli laits kah; naesel `oĺli laits `varsti tulekil, ike vana Juhan käis naesel säĺlän Nõo; nakass üte opetejege `ümber `käima litsi `viisi, `tahtsõ mi̬i̬st ärä võtta naisõ kääst; ta ei˽käü˽muidõgõ, taal om eiśs nu̬u̬r nańõ San; tu̬u̬ naasterahvas üteĺ tolle mihe man käävät Plv; mi̬i̬śs käve ilma `naisi piteh Vas || sugutama, paaritama kas õleta nähnd kuda kurg `mäŋŋos käib Lüg; `uikil oled käenu ja `põrsi ei tuu Hää; lehm on puĺli juures ära käind Ksi; me lehm käis ärjä man ärä Krk; meil om kiḱk `lamba `sõnnel ärä käenu Hel; kas sul lammass om `oinil ärä käenu Nõo; lehm `aelap pulliga ega kuu, ei saa ärä käenuss Kam; õhvakõnõ om puĺlil käümäldäʔ Urv; no `jääski meil ta vana suuŕ lihm vana piimäga, mitte ei saa timä `käünüss Har; lehm ot́s `pulli, käü pulliga; tsiga käü pahral; kaśsi˽kääväʔ ŕavvõl (indlevad) Rõu; lehm käve jo `varra keväjä arʔ; lehm ḱau häril; määńtse härägaʔ ta käve Se
6. a. (riietuse kandmisest) vanad inimesed kεisid `paksude riietega Khk; `talve `käidaks kinnastega Käi; toredad tüdrukud, käisid toredasti `riides Noa; see `näikse üsnä `easte `riides keiväd Mar; need tüdrekud köesid põlled ees Aud; käib alasti (halvasti rõivastatult) Trm; ta käib `siidis ja sametis KJn; [nad] tahav õige toresti eläde ja `rõõvis käiä Hls; [ta] käi mustan `rõõvan, `leinäss Krk; miu veli olli kolme `aastane ja iki käis ilma pögsetä Puh; tõene ei taha alatude `rõivil `kävvä Nõo; Ta käü ka `väega nirõlin `rõivin Urv; käü ku vana raganõ, mõista ei parembade hinnäst `rõivihe kah sõss `panda Räp b. (kantavast riietusest) neil `käisite `püksid `ühtelugu jalas Jõe; kalave·nt̀skid - - esiteks kεisid `koltselt, pärast tegid mustaks Jäm; `kindad keivad `talve külmaga kää Khk; Püksid keivad jalgas Kaa; mo keige uuem kuub pole veel `selgas `käindked Käi; `riided köivad `seĺgas Kse; `soapad on mul juba mitu `korda `jalgas käind Juu; ku särk `selgä akab `käimä, lähäb pehemess Kod; ni̬i̬ om joba är käünü `saapa, pu̬u̬ĺkulunu Krk; jalan käenuva suka Puh; neidega (sukkadega) `võ̭idõ `ḱävvu, olõ õi vi̬i̬l `kat́ski Se || fig temä tõśte `silmi i̬i̬n `olli vagane, käis lammaste `rõivil, aga sehest `olli `kiskja mõtsaline Nõo
7. a. asetuma, (läbi) minema; (end) seadma Mihed kävid magama `paadi `pohja; tule `väljäst, käü kohe pikkeli; kävin asemelle sirula Kuu; käün `uuralli (viskan end pikali); `pääle `süömist `käüdi külite lesimä; `naised käviväd `ehta magama Vai b. kukkuma, langema Küll siel o `järsküne `kallas, ei mina tohi `mennägi, et käün `viimaks kuger`pallu ala Kuu; Ma keisi nenda otseti vastu maad et üsna `laksus Kaa; nõu oo nii ääre `tassa vett täis, et telgad keiväd ühnä maha Mar; ei saa kepiga `käidud, käin kummuli maha HMd; käis ninali maha Koe; miul küll ein käis maha ku suitseb Krk; nii iile iä, et käesit säliti maha Ran; regi jõõrast ja visass `ümbre, käesivä mõlemba pääld maha; ma‿less kukõr`paĺli käenu; karass mulle `ruśkuga `rindu, miä käesi nigu mürätäp sinna tema sängi `säĺgä; [mul] jalg mõtsan väärätusi, ma käesi säliti Nõo; jassik `olli `väega `väike, lätsid `ümbre ütte `viisi, nigu kerä käesit pikäli `lumme; lehm virutanu pullile jalaga, puĺl käenu pikäli maha Rõn || tasemelt viletsamaks muutuma; põhja käima `Alle käind inimine varastab, `räägib rumalast Jõh; söast saadik inimessi jäi väheks, [elu] akkas ala `kεima Khk; ta on maha käind JJn; Kõrralik inime nakab alla käimä Nõo; Pätt om üts alla käünüʔ inemine, kes varastass ja valõtass Vas c. fig mingis olekus, seisundis olema või kulgema käib kui kass palava `putru `ümber, `katsub siit ja `katsub sield (ääri-veeri jutust) Hlj; Käib `ringi kui munas kana (saamatuna) IisR; `oska εnam `kuskilt otsast `pεεle akkada, kei `ümber kut `pεεta kana Khk; Käib `ömber noagu oleks `lambal neerud asemest äe olavad (hulkurist) Pöi; käib nina seilas Koe; alati käib `vingus, parem ei `märka `ollagi Pal; lai pomm, `käibki nina `püśti Plt; akkame ei saa, käi ku kaśs palave pudru `ümbre; te käit ku ärjä ikken (aeglasest töömehest); Käi ku munavalun kana (edasi-tagasi) Hel; mia käesi mitu `tunni essitust (äraeksinuna); peremi̬i̬ss `ku̬u̬li ärä ja `pernane käis mehekeerun (mehevalus) Nõo; Käip ku nõklu pääl (erutatult) Kam; Käip nigu tigu, aga süüp kui karu Rõn; Ku tel rahahädä oĺl, sõ̭ss käve nigu keerun Urv; lat́s paigal ei˽püüsüʔ, käävä nigu `piprõid `surhun Har; Tulõ `õigõl aol kodo, muido imä nakkas kärsitüisil `käümä (närveerima) Vas; tõõne kääse kibõvallaʔ (kärsitult), kunass saa tu̬u̬ tü̬ü̬ tettüss Räp; Kääse perseh är ja ei olõ sitaga kah (eriti osavast inimesest); käüse pää `piśtü kui hüäl hobõsõl (uhkelt); Jaań hiit jahe kivi vette, siss naka‿i eläjä kiinih `ḱauma Se || (rasedast) ta on last käemäs KJn; temä akab juba tõist ti̬i̬d `käimä Krk; sääl ḱau jo kat́s tüḱkü Se d. (välja või üles) paiskuma, (laiali) pritsima, lendlema
1.(nt tolm, suits, sädemed, vesi) `müürüst käüb `suoja Kuu; lahve tuli keis `korssnast `välja Mus; kui tuld liigutad, käivad kirred üles Vll; [ahju] Rinnaaugust käis tuluke `välja kut obuse änd Pöi; sild (tee) `tolmab, tuul `keerab, justkut `suitsu köib üles Muh; [vee] pullid keiväd ülesse kui `sõutasse Mar; küla alede suitsud käivad `siia Juu; ahju paaś pial, et sädemed ei käi `vasta lage JõeK; teine oli alt uks, kust suits käis `väĺla (rehetarest) JJn; vesi käis `varba vahelt ülesse ku `virtsti Sim; ahi lõkkab nõnna et tuli käib `kummi Kod; meie suits käib ukse `kaudu Plt; siiva ollive koŕv`vankre man, kost pori üless es käi Hel; maea `olli palanu, tuli `olli karu `persest `väĺlä käenu; kui ta kõneleb, siss süĺg käib suust `väĺla Ran; sõ̭ss tulõ kibõna˽käve˽ku˽tsärisi Urv; `väŕski oluʔ `kiŕjäss alt ku kibõnaʔ (õhumullid) kääväʔ üless Se || fig tuli käis silmist `väĺla Kei; pańd mulle serätse kähvi siiä kindsu pääle, `õkva tuli käis silmist `väĺlä Nõo; Vana paneb vi̬i̬l selle päävarjugi `käima (põlema) TMr; kihuta `kimmõdõ hobõsõga tõisist `mü̬ü̬dä, et tuli käü ratta `mutrist `ussõ Har 2. (vihma-, lumesajust) vihma piisad käivad Jäm; lume `kaabed akkavad `kεima; sajupuru keib Khk; lume peldad keivad Jaa; eele mõni piisk köis; lume `elbed köivad Muh; vihmapihu käib Rei; vihm keis läbi rätiku Mar; vihma tibad juba käeväd Juu; vihm käib riietest läbi VJg; vihmapiisad käivad `vasta akent Plt 3. (tuulest) tuul käib tua `pääle, puhub tua `külmäst; panema - - `kuue [selga], siis tuul ei käi läbi Lüg; `kange tuul keib parand kattu; tuul keib liidi ala, tuli‿p aka pölema Khk; tuul keib täna pagiti Mus; Vähe `nuhka ikka käib, aga see‿b tee tuulingule veel teist mõtetki Pöi; kena tuul akkas uksest `sisse `köima Muh; suur tuule hilling käis üle Phl; tuul keib `lõunest Mar; täna käib ea tuul `sisse, täna saab tuulata Mär; ku tuul pääl käib, oo külm Hää; tuul käib meie toa peal Juu; [märjad heinad] pannakse kärbistisse, siis tuul käib sealt alt läbi Kad; täna käib `kange tuul VJg; tuule iilid käivad ühte lugu Iis; tuul käib uksess `sisse Kod; kuhja põhi oli alt õõnes, et tuul alt läbi käis Äks; ommuku ku tuul käis, sõss [hakati vilja] tuulutama Trv; neĺlä küĺle pu̬u̬lt käü tuul Krk; ait tetti `kõrgõdõ, alt jäi tühjäss, et tuul alt läbi käib Ran; tuul käip läbi saena `sisse; [mees] lõegass poole kuuse maha, nüid käip tuul majale `pääle; katuss om lagunu, tuul käib `säĺgä Nõo; tuuĺ käü lävest `sisse Har; tõõsõst lävest käve tuuĺ läbi Vas; tuuĺ ḱäu läbi saina, ḱjulm om Se || hum kut tuul läbi käib, εεld teeb, siis on peer Käi 4. (lõhnadest) Orava`marjad `kasvavad siin, hüä hais käüb Kuu; kärtsu ais keib, kui riiet `kuskil pölemas on Khk; inimese ais käis ta käde (loom haistis inimest) Vll; viina ais käis suust `väĺlä Nõo
8. a. liikuma (mitte kõndimisest) jää käis, `üösse akkas `käima tiad; `vanker juhab `teine `puole voi `teine `puole, käib `viltu Jõe; pilve`rünkäd akkavad `käimä; `suoled akkasivvad `alle `käimä; mina ei usu sedä, et maakerä `ümbär käib, mina usun ikke et `päivä rattas `ümbär käib Lüg; Õlut `tuadi `lauale kadakase kappaga ja sie käis `ringi Jõh; uued rattad ei käi `ümber Jäm; `augusti kuu löpul kuu kεib irm madalast läbi; kuue sülla vee pεεl, sεεlt vöivad laevad läbi `käia Khk; Kust kõue pilved `korda akkavad läbi `käima, sealt käivad `terve sui Pöi; na suur toŕm köis üle Muhu Muh; köho peege `katki ja sooled käivad läbi, käivad kubes Käi; jää akkab `keima, tuleb tagasi ja akkab `mördo rädima; pää (päike) keib `lõunest `alla Mar; üks suur kuĺp köis meil sedasi kauda küla, kus pulmad olid, `kardulid `tõsta Lih; päe ei kei, ike maa keib Tor; Sua lagi käib ju ikki oma `mu̬u̬di Hää; `vanker juhab, ei käi tied Kos; `kerged `pilved käivad, taevas `sõõnas Jür; sooled käivad kubemes Sim; üks `uassa kuu käis eden ja ele täht järel; meil käesid kotid ku tuul `vankrile Kod; kella trikkel käib edesi tagasi KJn; vanast olli järve käünü Krk; sul käip vene kole sügäväst, mul käip paĺlu õhemalt Ran; nii `kange `tõstja et, nigu `tuudsatap käenu kot́t masina mant obese `pääle; taguots käib ike töörä töörä; [tal] sooliku käenävä kihel`konda (kubemesse) Nõo; silmä terä eläss, käü pää sisen üten `valgõga nigu väĺk Krl; ratass käü viriläst Har; t́sipa um `muutunu˽päävä `ḱaumine, tuust põh́a`pu̬u̬lsest `aknast es paista˽kunagi päiv `sisse, a no˽käänd Rõu; ku jalassõʔ ei oolõʔ ütel `kot́sil - - siss nakkass regi `viltu `käümä Räp; tõ̭nõ käüse ku maśsina, pia‿i määnegi tüü kińniʔ; pilve˽kääväʔ, muni vihmapisu jo tulõ Se || veri ei käi Lüg; süda paneb vere `köima PJg; `kamper paneb koledass vere `käimä Kod; viin aab vere `käima Ksi; veri akkap `käümä jälle Hls; kui käed küĺmetivä, siss `tuĺli lämmitämä - - käib jälle Ran || (peapööritusest) Pia käib `ringi, `silmide ies lähäb `mustast Jõh; pää akkas `ümber `käimä Vai; Pea käib `otsas `ömber Pöi; pea kεib nii `kangest `rinki Rid; pia uemane, keib `ümber JMd; pia aga käis `ringi, terve saunaga käis `ringi Kad; piä käib ümmer, ilm lähäb mussass Kod; pea käib `ümmer, ei kanna üleval `olla Plt; miul käüś pää `tiiru Krk; Pää seen nigu hällütäss `täämbä, pää käü `ümbreʔ Urv b. (kiirest töötamisest) minu kääd enamb - - `kärmest ei `käined Jõe; `toine `jälle `laskes sene `sarja aga `käia `ühte `puhku VNg; lase omad käbäräd `käiä Vai; Paneme rehad `keima Kaa; paneme aerod `keima Rid; lase käed `köia, ää `laiskle Tõs; [eestniitja ütles:] `kõikide kääd käigu, aga meie tüö `jõutku JõeK; lahe kätel käedä, et ei jää `uimama Kod; küll temä olli usin, käe käisiv ninda ku üit́s libin Krk; lase kätel kävvä, ärä suul `laske kävvä Hel c. (ukse, sahtli vms avamisest ja sulgemisest) `kuulen, uks kävi ja [keegi] tuleb kohe sise Kuu; uks äp kei, `rüüstab parandad Khk; Üks tuli teine läks, kõrtsi uks see käis alati Pöi; lova `sahtel käib `prεεgu tugevaste Emm; Liida `siiver oli tahmane ja nõgine, ei köin iaste Han d. lainetama meri käib vai `lainetab, `valges `kopros kõhe Lüg; meri kεis nii `kangesti kui me lainete vahel olime Khk; Eele oli edäläst igänes vali, täna viel käüb `laugjas laenõ maha Khn; suured `lained kääväd nagu müürid Kod; `väikset `lainõt käevä `vi̬i̬rde Ran e. saabuma (postist) Mool käi `lehte mitte - - ela just kut kottis Pöi; Männal käib koa aealeht Tõs; kas teil Virulast ei käi Juu; mul käib ikke omal leht kua VMr; nüid ei käi meil enäm `seitungi `lehte KJn; peräst nakava kirjä `käimä (algab kirjavahetus) Nõo; elopäävä˽käve mul leht; sõ̭a `aigo - - kiŕa˽kävevä˽talo nimmi `perrä Räp; `t́seitina ~ kasedi kääväʔ; leht käu Se f. fig ühe valdusest teise valdusse minema laada loomad, nee keivad ühä kääst teise käde Khk; töö käib ühe kääst teese kätte Juu; Käib ühe käest teise kätte kui mustlase püksi nööp Pal; tüdruk käind käest kätte Plt
9. a. ringlema, pöörlema; töötama (masinatest, kellast vm seadmetest) `mootur jääb `seisu, sa‿i saa teda enam `käima Jõe; `kellod `käiväd vahel ede Vai; keribud keivad Khk; [veski] tiivad käivad `ühte `vääri Krj; Ratas akkab rõugu peale `käima (hõõrduma) Pöi; kell kεib tikk takk Emm; kell köib `ühte Tõs; kell käib taha, ei jõua edasi `ühti Juu; `veski tiivad käivad `ümbar VJg; `õhta käis mõni neli vokki nõnna et kella `kümneni Trm; tuule `veski ku tuult ei õle, longib käedä Kod; katal käis, aga masin veel `seisis Lai; `veśke pannass `käimä, akats jahvateme Krk; voḱk pidänu nii `tassa `käimä, et `kiägi es kuule Puh; serände `väike tuul, si̬i̬ tuule`veśkit `käimä‿i pane Nõo; `tõuka kell `käimä Kam; mi˽kell käü üüpääväga kat́s `tuńni ette Har; kell käü kuvvõda pääl ~ kuvvõdat; pannõl piat [koodi] varrõ otsah `üḿbre `ḱauma Se b. toimima, funktsioneerima [siis] Hakkas küll juba äri `käümä `Suomega Kuu; Küll oleks kena, kui maailmas keik keiks sedati kut peaks keima Kaa; [veisel] oo keelika viga, `antse `rasva, et mälu `jälle `keima akkab Jaa; meiereid akast `köima Muh; koolid akkavad `oome `käima Rei; `tih́ked `juused kui kamm läbi äi käi Khn; nüid pöial käib ilusti, annab `liikuma Kei; see lukk on rikki läind, see ei käi `easte Juu; ing ei taha `käia, jääb `kińni VJg; lukk ei käi KJn; `juussed om ärä vanunuva, kaḿm kah ei käi läbi Ran; taba hukka `lännü om, ḱäu‿uiʔ Se || fig Kääse ku Andso viiol (on heas korras) Räp
10. a. (äkki) tekkima; järsku läbistama (aistingust, tundmusest, mõttest vms) Külm kävi vähä läbi ja kohe löi mogad kaik rakku Kuu; naba `aigeta, `käivad nisukesed valu `iilid kohe VNg; `külmä värinäd ja palava `iilid `käiväd Lüg; `luksud `kävväd Vai; körvedised käivad Jäm; möne obusel kεivad iirid ülal; lehmal kεivad puhudised, kut köht `liiga täis oo; juba pεεst läbi käib see kisa Khk; lahk kεis läbi, `tömmas suu `kiiva Mus; Sii akkab nõnda kõhe, käib nõnda abudest läbi Pöi; `jalge sees käivad krümbid Käi; jälistus käis läbi Rei; see keis mul nii `irmsaste kerest läbi (ehmusin) Kul; kõõksud käevad, üks räägib sind takka Mär; valu ood köevad, se `öötas kirm oleved Kir; va külmad kivi parandad, `jalgel akab külm, jalgest köib läbi Mih; [vastumeelne jutt] Käib läbi nagu vile sia pääst Hää; röhatesed käivad üle Ris; lapsel kluksud käävad Kei; `aigus käib kallal `ühte `puhku Juu; teine räägib taga kui nõksud käivad JõeK; mul krambid käivad `jalgus Tür; laulab väga eledast, käib läbi pia Ann; `väituse iilid akkasivad `käima `kange `väega Kad; ku [laps] akab `sündimä, siis kääväd kinnitused Kod; külm kõrvust läbi käind Lai; valu jooned käeväd südäme `alla; temal käeväd `tihti `rõuged KJn; rambida käeva `jalga Trv; aigu kävve ja uni tükip `pääle; kõrvetse käüve `rindu, ku viga sehen om Hls; värin käis üle ihu, surm läits üle `avva aseme Ran; `õkva valu ju̬u̬n käiss südämest läbi Nõo; Tu̬u̬ käve jo˽kõ̭gõst lihast ja˽luust läbi; ki̬i̬ĺ `pańti kińniʔ, kõ̭nõlda as saaʔ, muidu‿gu `süäme `puhkusõ˽käveʔ Rõu; `rüöhkeʔ kääväʔ pääle söögi Vas; jumõʔ kääväʔ üle iho Räp; `naksi latsõ haluʔ `ḱauma Se; peal(e) käima aeg-ajalt hoogudena esinema tämäl käib `langev `aigus `pääle Lüg; nii `kanged aigud käivad peal Pöi; sennel käib laŋŋe `aigus pääl Emm; aĺltõbi peab oo `kaupa `peale `käima Vän; kae mitu `korda siĺma pial käind Kad; tõbi käib `pääle Puh || regulaarselt esinema tal käivad naiste asjad Rei; kuu `rõivaʔ, mis õga kuu kääväʔ Se b. esinema, tekkima (ilmast, loodusnähtustest) `tuule `iilid `käiväd `vihmä ies Lüg; vihm akkas mere peelt pagidega `keima Mus; [ilm] vahel üsna vaga, vahel suured tormi joonid käist Emm; sado keib ilinga aaval Mar; suured torma ilingud käivad Var; oli varjolese `kohtes, kos kevadi külm ei käin peal Ris; sügise käevad öökülmad; kuevad välgud käevad `õhta `aegu Kei; kui tulispaśs `käima akkab, siis tuleb teisel kolmandal pääval `vihma Juu; aned lähvad, allad `käivad Amb; sügise akkavad `allad `käima Iis; vihmad akkavad `käima jaanipäeva `ümber Trm; `uassa läbi rajod kääväd Kod; üks välk käis teese järele; kui juba iilid käivad, siis on vihm tulemas Plt; välgud käevad, toodustab, sügisese öödel, toodused käevad SJn; laoritspäevä ja `pärtlispäevä vahel käesivä alled Ran; akan om `katski, säält käip küĺm `sisse Nõo; `piḱne käve päiv `aigu, `taiva alunõ oĺl nigu üt́s tulõ meri Krl; nakasõ halla˽`käümä; välgüʔ nu̬u̬˽`kävve tsihh ja tsähh Har; `piḱne käve ku kärdsäh́ti Rõu; `piḱne käü, mugu müristäss ja, lü̬ü̬ `väĺkü; naaśõl oĺl hulga `hainu kuivada˽kotoh, vihmasagara˽käveʔ Vas || sui köib talve järele Muh; sui käip `talve järel, `talve käib sui järel Juu; suvi käib talve järele VJg; suvi käu talvõ `perrä Se
11. suunduma, kulgema, (üle või läbi) ulatuma [karu] `jäljed `käisid üle tie `põigite Lüg; vana tie kävi `enne läbi külä joe `äärest `müödä Vai; `kerve silmast keib `kerve vaŕss läbi Ans; pisine rada keib metsast läbi; `valged pilve kiud keivad üle `taeva Khk; paet obune oo iire`karva, must sooń keis seĺja pεεlt läbi Mus; Üks `üüdis tuule aga, teisel oli noa laev, `sõuksed joonilised pilved käisid öle `taeva; Oli ikka pidu ja oli pidu laud ka, öle toa käis; vee tori, enne keis kaolt rehala Pöi; kut köho all `valge tükk käib öles, siis on pugo lehm Käi; silla aampaĺgid käevad kaśti pealt kaśti `peale Mär; vanasti [sohu] köis tamme pakudest tee `sesse Mih; rie kaust käib paku `otsade pealt läbi Ris; `talve põle `jäĺga `käimas, siis on `umbe, lumi sügav Ann; polgu adjudant, suured ma˛i·lma nöörid käisid `risti siit rinna eest läbi Pee; `lantspu käib `vankri alt läbi Sim; tee käib ukse alt läbi; räśsik o `vaĺkjas, juaned käeväd `mü̬ü̬dä `selgä Kod; viisul on ormad - - kust paelad läbi käivad Lai; `purded ehk tõkked kääväd oeast üle KJn; tii käib kiverdi kõverdi Trv; massal kävve soone läbi Hls; ihu `ümbre `panti talje, ta käis `ümbre `rindu Ran; `keŕkuti̬i̬ käis `mõisast `mõisade; suur tannum käis `ümbre külä Nõo; si̬i̬st `Leipsi palost käve kaŕati̬i̬ Vas || fig, hum Pilk kävi läbi `nindagu kali `mustlasest Kuu
12. a. paiknema, asetsema; (kuhugi) kuuluma, määratud olema `paadi `seuras kävi `enne üks viistoist ja kaks`kümmend `verku Kuu; korop käis rie pial; aam`palgid `pannasse `este, siis `käivad venitused, siis sarikad Lüg; laba`kindad, nämäd `käüdi `nahkasi `kindo sies; kus kaks ovost käviväd ratta ies, siis `tiisel oli kesk`paigas Vai; vanadel meestel `piipudel kεisid kaaned Jäm; ake keib `ingede `kaelas, siis ta liigub Ans; telgas käib obuse seĺjas; alus kot́t keib all magada Khk; see küla keis Mustjala möisa ala Mus; Piip keib suus Kaa; `pealmene kivi käis [veskil] ikke kõva, alumene kivi peab `pehmem olema; aerud keivad `tollide vahel Pöi; vammussel köis pussakas `peale Muh; linad käivad sii kappis Rei; `pärled käevad `kaeles Mär; liiämür - - köis `ümmer ah́o Vig; murispuu `piäle köiväd paarid Var; jalaste `sisse köivad kodarad Tõs; paĺgi kelk käib ree taga, paĺgi otsa all Juu; Säŕk käib kõige all Jür; põld ein käib `jälle `rõukudes puude pial Pai; linutamise aal käis põll ies VMr; obused käivad `trengidega ies VJg; trepil käeväd lavvad `piäle Kod; Kalmumäe oli üks koht - - Ellakvere küla `alla ta käis Lai; see järi käib `kamrisse, toop käib naela `otsa; `kartul ja oder käisid ühe põllu pial Plt; [talu]koha `kõrva käis suur mets; riiv käib ukse ette; tallukad keisid sukkade `otsa KJn; `viina pit́s käü ehen ja saiapala pääle Krk; soolikad ja magu, südä ja kops, ni̬i̬ kõik käevä sisikonna `alla Ran; `kampsunil käis verrev nü̬ü̬r `ümbre kaala; saena `sisse olli `raotu nigu akan, aga laud käis ette Nõo; `olli serände `vanduss, kos piibu pää ja vaŕss `sisse käis Nõo; ega kaara maad es kõrrata, `kartlimaa käis jälle `kõrdamise ala Kam; puu annum, ku ta paar kõrd `olli piimä all ärä käenu, pidit `ki̬i̬tmä Rõn; `Tõrdulõ käve kaas pääle Urv; Su̬u̬hara käü Tśolgo `kerko ala Räp || `ukse `aagil on obadus, sie on kuhu aak `kinni käib VNg; sie `priesi käis vel lugus Vai; kui uks oo `niisked saand, oo ää `pahtund, siis äp kei `eesti `kinni änd; `pastli paelad - - keivad jala kurgu peelt kogu Mus; nõela tooś on nagu priĺli tooś, keib `lahti kesspaegast Kul; Levaahe `oĺli ka rihituas, ahjusuu, `siivrega käis `kińni Hää; preesil oli tilgut, sellega käis `kińni Juu; aeda uks käis lukku Äks; [kanga] sõĺg käis kokku, tal olid tihvtid ots, tõmmas `riide pinguli Plt; egä sõrme sehen om kolm `końti ja kos kondi kokku käevä, nu̬u̬ om jaku kotusse Ran b. kehtima, käibima, esinema; kasutusel, kombeks, tavaks olema sie on `ranna`rahva sana, maa`rahval seda sana ei käi Jõe; vanad [pere] `märgid `käivad edesi Hlj; südä on `suurest `kasvand, sie [ütlus] käib tigedä inimise `kõhta; kilimittud `käivad `kõige `rohkemb `külvamise `juures Lüg; `paljo ei `käigi ühes kuos neid ribilaid ja `ruopisi Jõh; kεib teil ka `naarid maas Khk; ega see‿s käi so `kohta mette kui ta nönda `ütles Vll; Si̬i̬ käib `jälle sööma aśja `kohta; Poomakas on niisama `käidav sõna ku `tu̬u̬kam või kaigas Hää; see sõna Kaiu `keeles nii ei käi Juu; klubid pidid - - `käima ajutiselt raha ase`täitjaks, olid papist ja nahast Kad; `rahval käib sie pruuk; `rahva suus käib sie jutt VJg; üks moenasjutt käis, minu emä kõneles Kod; `kõŕkjas mees, tema `tahtmine käib Pal; mõni raha ei käi enam Plt; anijalg käip vedru asemal Kam; tu̬u̬ [sõna] om mõ̭nõl tõsõl nukal käümän; tu̬u̬ käü kõiḱ üte põhja `pääle (tähendus on üks) Krl; kas se raha käü vi̬i̬ĺ, see om `väega vana Har; meil ḱäu śjo sõ̭na nii, sedä`väŕki Se; maha käima tarvituselt kaduma `Kõiki `eńdisi sõnu ei räägita nagu `luibu ja poogat́s või, `vaata `seuksed sõnad käivad meelest maha Hää; si̬i̬ vana kuńts om maha käünü, sedä ei `peetä änäp nüid; si̬i̬ mu̬u̬d om joba maha käünü Krk || sisaldama, mahutama vakkamaid käis vist `tiinus kuus tükki Vai; kümme pöo keib kärajas Pöi; neli `korteld käis `toopi Emm; kaks käib `kümnes viis `korda Käi; veerandikkusi käis kolm tükki `tündre peal Kos; viis `vihku käis `sõnna `parmasse Tür; kaheksakümmend `vihku käis `kuormas VMr; paelu sihuksid [nagu sina] naela `peale käib (teist halvustav küsimus) Pil
13. a. (vastu) puutuma, põrkuma, (ära) lööma `ammastega ei ole [hüljes] `külge käind, aga [on] käppadega `piigistand; kork`pendrid `käivad `laeva ja `silla vahel, nad `oiavad, et laev ei käi `vastu `silda Jõe; `Ninda käsi`päidi suruss kogu sen [lapse] pää `ümbärt`ringis läbi, `ninda et mitte üht `ainusa `kohta ep ole jäänd `käümättä (puutumata) Kuu; `kirves käib kive (kivvi), terä maas; `luomad juo `kεiväd lage, `sõnnik on nii `kõrge Lüg; Tämä mõttel, et `milla nüüd `vankri rattad kokku `käiväd Jõh; `küüner`pohja käis `vasta `lauda, `irmus valus oli Vai; Aisad olid lühiksed, regi akkas [hobusele] `kandu `käima; Lase obu `sõnna puu `varju, siis sadu‿b käi peale Pöi; `pialmesed `ammad köivad alumeste ammaste `vastu PJg; siis akati `lüöma kahe kolme pindaga ikk, nõnna‿t `korda käis Koe; laua tükk käib lati `vasta Kad; pea käis `vasta ust; puud kulund takule, mis `kuskil teineteise `vastu käivad VJg; kui kaegass `küĺge käis, siss [koer] niutsat üits kõrd ja pühk mińemä Ran; varvass käis `vasta kivi Puh; tu̬u̬ om irmuss ku oss käiss kas `suvve vai `siĺmä Rõn; pää käve `vasta `tulpa Se; kallal ~ man käima fig sööma; (vargsi) puutuma neid putakuid o koa, mis `kapsa `lehtede kallal köevad Kir; vanames köis uie kardulde kallal Mih; kui varas oo kallal köin, kuevab [koirohi] ää Aud; Nää, iir on jo siin või kallal ju `käintki JJn; poiss `oĺli üitskõrd kasti man käenu ja raha ärä `võtnu Nõo || fig ei käind tänä `üöse nahk minu `silmide pääl, ei saand magada; nädälä `päiväd mitte üks `toidu `eine tämä suus ei käind Lüg; mitte üks jumala tang pole mu `kiele peal käind VJg; `jooksis nii et jalad käisid `kukla Lai b. ulatuma, küündima; külgnema `süksül kävi vesi vahest üle tie Vai; see Soege nina, üks va kivi rümp, kεib mere `sisse Khk; `meite `loomde karjama kεib `senna `vastu Kär; mei pöld käib Putkaste `maades `kenni Käi; mere löugas käib maa `sisse Phl; `Lainõd `käüväd üle muuli Khn; `Seuke maanurk, käib `merre, si̬i̬ on maanina Hää; kevadete käis siin vesi JJn; paisetus käib jua südame alla VJg; tule ülesse, mul käib redel senigu aŕja `alla Vil; Paistus käü süäme ala Vas || fig anna nii et - - valu süd́ämede käib (nii et aitab) Ran
14. mõju avaldama, mõjuma Käüb `jalgule kohe sie `tärdäelemine (askeldamine) Kuu; käüb `iŋŋe `pääle (ajab vihale) Hlj; kõik tööd köevad käte `peale Muh; möni toit käib södame `pεεle Käi; `raske töö käib kere `peale Vän; sańt asi, käib `mulle südame `peale Juu; sie tüe oli ikke `raske tüe, käis nii käte ja jalte (jalge) `piale Rak; [ketramine] akkab `pihtade `piale `käima kua Sim; Käib tervise piale Trm; `letre (elektri) `valge kävvet `silme pääl Hls; si̬i̬ käüp miul periss enge pääl, ku tõine miut `sõimass Krk; tü̬ü̬ käib jõvvu `pääle Puh || fig (kaetamisest) on `aige üks luom, siis on `tõise kade silm käind üle Lüg; teise inimese kuri silm on siit üle käind, kurja silmaga `vaatand Jäm; `põrssad jäid kõik nii pasale ja - - sis oli sańt sõna tal üle kεind PJg; kade silm käis üle ja pani loomale täid `seĺga Kos; vahel lapsed jäed `aigess, `üeldi, kuri silm üle käänud Kod; kui latsel midägi viga, üteldi et kuri siĺm üle käenu Ran; kuri siĺm om üle käenu, lehma om ligeda nigu `mõstu Nõo; ette käima altkäemaksu andma olid selle asja pärast ede keind Khk; (kaela) peale käima paluma, manguma, keelitama; nõudma Käüb `pääle `jüskü luu`painajas Kuu; käib kõhe `pääle kui `mustlane Lüg; mis sa käid `ühte `jooni nii pailu mo `peale Vll; Äi sealt soa ilma peale käimata midagi Pöi; küll käist pεεl, aga ma pole mette joond Käi; akkas `moole `peäle `käima, anna koht kääst ää Juu; perele käisin [tööga] kõvaste `piale, ei soand sis `keegi `armu Kos; jusko `painjas käib `piäle, anna ja anna Kod; nigu `mustlane käib kaela `piale - - ikke anna `talle Plt; käib kui uni `pääle Puh; Nika käve pääle ku ma˽`tääga üten lät́si Rõu
15. (midagi) järgima; (millelegi vastavalt) toimima, talitama usu `nööri `mööda kεib kuni elu otsani Jäm; mis viha vaen tal Kuti `vastu on, `ühte `jooni käib teise kohe (vastu); ne käivad egas `asjas nönda kut käsikääs üksteisega Vll; ta peab ikka `öiget `säädu `keima Jaa; ma pian ikka `seaduse järel `käima Juu; [kui] laps vanemate `jäĺgedes käib [öeldakse:] kudaśs känd, nõnda võsu JõeK; sie käib mu kielu `vasta VJg; vanass kualin `testi eel`kiŕja. ku̬u̬l`meister kiŕjutas ette, sa kiŕjutasid ärä et käsi käis ku̬u̬l`meistri õmaga `üste Kod; si̬i̬ [laps] om joba käsu käijä, ta käü mõne käsu ära joba Krk; ta käib vil emä `jälgin Nõo; ta pidä `säädüist, ḱäu `säädüse `perrä, ei ḱäu `vasta `säädüist Se; kohut käima õigust nõudma, protsessima `aksid kohut `keima, tεεb millal see `otsa saab Khk; ma pole kenegiga kohut käind Käi; keisid ikke kohot, aga ei sest tulnd `ühti Mar; akkas - - landrahiga kohut `köima Mih; ärraga käisime kohut VMr; käisid kohot ka ike natuke KJn; `vannu ikki vi̬i̬l nakassiva [vennad] kohut `käimä; kaits `paari käenuva kohut kaits `aastat, siss keŕk lahutanu [abielu] ärä Nõo; nii tark poiss oĺl et, käve vi̬i̬l herräga˽kohut kah Vas; käüse kohut uma külä mehegaʔ Se
16. a. toimuma, teoks saama Minu esimäne `Suome reis kävi hüäst Kuu; `ninda on käind, `ninda käib edesi; sie vana jutt käib `põlvest `põlveni edesi; sõda on `käimäs Lüg; paneme töö `käima; kuidas see laul keib Khk; Üksi koari `niitmine käis nõnda, aketi kohe äärest `niitma; rebasejaht käib `talve läbi Pöi; meil on `metsas juba tööjärg `käimas Emm; rehepeksud, need kεisid ikka käsil Phl; tants köis edasi; eenätöö see köib ike `endist `moodi Vig; teada küll, kudas need asjad köebad Mih; rukki `lõikus käis sirbiga; rehepeks käis vardaga Tür; mõesa moonamestel sel käis `küindlapää üless `ütlemene Pee; vihu `leikasid `vaĺmis, ega sis, sie käis nõnna mis `välkus kohe Koe; kos sinä õlid, ku lahing käis ranna jäären Kod; pośte aśsad käivad laialt Plt; nigu `riibmine ja sugimine, tu̬u̬ käis iki rehägä Ran; `aiga`mü̬ü̬dä asja käevä, ripa rapa rista `kat́ski; [sünnipäev] käip kõik nätäl Nõo b. muutuma minu `muistamisest `saadik on sie laht `käünüd `palju pisemmaks; kui lähäd `puosta `pääle, peräst kui tugevaks käüb, saab `oite ala valatada; [kiluvõrgud] olid juo vähä `käüned `pehmeks Kuu c. edenema, laabuma tämä kääs `käiväd kõik tüöd, midä kätte võttab Lüg; lase kaup `keia, mis sa tiŋŋid Khk; mis se ärja küńd oo‿s - - ega se na ruttu köi [kui] obustega Lih; mida `rohkem sa teed seda tööd, seda parem ta käib Ris; töö akkab tagurpidi `käima, ei lähä edasi `ühti, ei soa ärjapead väĺlalt ää Juu; sie käib `kähku kui käki tegu JõeK; `vaatab kuda ni̬i̬d elod akavad `käimä Kod; tü̬ü̬ käis ku soras Kod; tü̬ü̬ käip täl käen nigu käki tegu Nõo; tü̬ü̬ kääse mul nii virgast nigu tuli püśs Räp; las(k)e käia ergutus-, heakskiiduhüüd lase vade `käüä! [hüüti] ku midägi `lähte hüäst Kuu; lase aga `köia, mis tal oo Aud; [üks] tahab `riakida, teine on `valmis `kuulama, `ütleb et lase `käia Lai; mis sa kurvasted, muud ku las aga kävvä Krk; `laske nüid käiä, nüid ei massa `aiga `viitä Hel; herr üteĺ oma kutsarilõ: las kävvä Räp || (erilise leksikaalse tähenduseta) nisuke juomakalts et lase `käia Kad d. (käekäigust, hrl küsimusena) kuda käsi käüb Kuu; kuidas käsi keib; kuidas käpad keivad Khk; nönda küsitakse ka, kudas käbarad käivad Vll; Soldati käsi äi käind sõjaväljal mette `easti Pöi; kudas käsi keib koa sis Mar; kudas käbäläd köivad koa, küsitse teese käest Tõs; kudas so käsi käib koa nüid, põle sind kaua näind Kos; kudas käsi käib, kuis elad Puh; vanast üteldi et, murra `murtust ja anna `antust, siss käib su käsi äste; käsi käip periss äste, rõevass om säĺlän ja sü̬ü̬k om kõtun; tõene küsip, kudass käsi käib, tõene `ütleb mes tä käib, `käissest `sisse, `käissest `väĺlä Nõo; täl `höste käsi käu, tä om õ̭nnõlinõ mi̬i̬śs Se
17. kostma, kõlama käräkäs käis äkkist Lüg; `Järsku käis `irmus `raksatus IisR; köhimise ääl keib `kaugelt käde; keis `irmus röögatus Khk; Kurgede ääl keib soost ää Kaa; vali `öilamise ääl käib metsast Krj; Pisike kabin käis korra kaudu akent; Irmus nina norin käis teisest toast Pöi; suur kõve kärgatus köis Muh; Üks vali kärts köis ja tuul lõi ukse `ingede pialt maha Han; sel on kõva kops, eal on nii vali, käib üle kõigi; mõni sõna käib tal nii ulluste; krapi kõbin käis kätte Juu; käis üks plaks Trm; akasid paagud `käimä, `püśsi `laśti; ele särdsäk käis Kod; suuretüki paugud käisid Vil; laksu käüsive Hls; kuuli ku tu kärts käis Ran; suur kärävüss käis Kam; sääne käŕäk käve kuʔ Se || (kuulujutust) Jutt keib, et meite `koloo·si tulne jälle uus esimees Kaa; jutt käib nii Puh; jutt köib suust suhu Tõs; ja mehe kah olliva paraja praava mehe, naĺlajutt käis Nõo; ütevahe käve˽jutuʔ et, kel paĺlo rõivast um, tu̬u̬l võõdass rõivass arʔ Rõu
18. a. püsima, kestma, vastu pidama õlekattus, kes ikke `oskas tiha, käis sada `aastad Hlj; see käib mo põlveks küll, jääb järälegi Mär; nied raag`nahka `pasled jälle `ütlesid et, ega nied ei käind midagi Amb; panin kinnastelle uued lapid `piale ja käisivad `jälle VMr; teine paĺk käib, teine `pehtib ruttu. maltspuu ei käi `kuigi kaua VJg; pehme vikat́, ühe suve käis Kod; `päätedu `saapa käevä tõenekõrd nigu `vastsegi Ran; tu ei upu˽vette, ei pala˽`tullõ, käü alasi alalõʔ Har b. kõlblik olema tegin alusse `einä, `luomad ei süö, aga alussest käib küll Lüg; `Mulle käib minu `naine küll, mis `teistel tämaga tegu IisR; See kivi käib just sönna kohta Jäm; seda kεib mäledä noordel ning vanadel Khk; `Meite asema `riided käivad veel Pöi; nee käivad mõlemad, rumalus ehk loĺlus Kei; sina ei tea, mis meil käib ja mis ei käi VJg; sarap̀ust [saab] ikke kõege paremad vitsad, paju, si̬i̬ ka käib Pal; prae rasu käib igäle `poole KJn; sukass ja `kindass kõlvass, sinna käis [lõng] küll, aga `kangade es `kõlba Ran; meil serätse söögi ei käi; iluste ei mõśta `nõklu - - esi `ütleb, et küll tä käib Nõo; kae, kas tu̬u̬ piim kääse kohvile vai om mürre Võn; säärän madalik hopõń om, talu hobõsõss õks käü Har; su mõttõ˽käüvä˽kõiḱ `mõtsa, na mõttõ ei käü˽kohegi Se || (tehakse) se [reha] varss käib kuusest JJn; lepapuust käib `kapsa tõrss VMr; [kuhja] malgad käisid kase vemmaldest Sim
19. käärima (hrl õllest) õlut akkab `käimä, lüöb `alli `kõrra `pääle juo Lüg; oluve `aami `panna olut `käimä Vai; ölut kihiseb `keia; ölut kεib suurde `kelladega, suure `körge vahu ajab üles; ölut läks kihe `keima, kui ta pailu palavaks leheb ning `keema akab Khk; [õlu] akkab `keima, linakord pεεl juba Mus; õlut `lastasse köia `tõrdes Muh; see oo verre, kui ta alles köemätä oo; verre pannasse `köimä, siss lääb jälle õlless Vig; õlut juba köin, `tarvis vaadisse aada Tõs; [õlle] ramm käib ää. [kui] `lasvad `liiga ära `käia, ta siis viha ja segane keik Ris; kui õlut paelu käib, siis käib rammu `väĺla Juu; Kali `käima ei akka `ilmaski Jür; nüid on õlut käind, võib `ankrusse `panna Ann; õlu tahab käedä ja seessä õma aja Kod; virre on käimata õlu Ksi; õlut on käemäs KJn; õlu es lää `käime, juśt ku rokk ollu; peris tävveste ei lasta är kävvä Hls; `tu̬u̬brin läits õlu `käimä ja vatutama Nõo; virel ei ole `pärmi sisen, kui käi joba, siss om õlu Ote; kui õlluʔ nakass `käümä, pandass kõva pütü `sisse Räp; oluʔ om ar ḱaunu, maidsat kas tä om ka kõva (kange) Se; külma käima 1. puudulikult käärima kui ta kuidagid `sooja saab vöi loksudud, siis akab uuest `keima, seda `üitasse siis [et] ölut keib `külma; `külma kεind ölut kut udu leheb lage, ta nii pönevil sεεl sees Khk; `Külma keind öllel seisab keima kord ikka peel Kaa; Õlut läks külma keima Pöi; `küĺmä käind [õlu] siis oli `äśti magus ja Juu 2. (vallasemast) va `külma käind tüdruk, `värdja ema Pha; [tüdruk] läks kodu `külma köima; see [tüdruk] oo koa `külma köin Muh
20. (ihade või himude kohta) Meeste isaldused keivad veini pudelite järge Kaa; käib imu tämä järele juba `mitmed ajad Kod; temä imu käi selle tüdruku `järgi Hel
21. (lausenäited, mis ei sobi eelnevatesse tähendusrühmadesse) Tämast `saamatuma ei `käigi (polegi olemas) IisR; kaŋŋas ei kεi kenast Khk; Seda tuli vähe ette, et ta (kangas) pole käima akkand Rei; löng on kibas akkan `käima (kangaveast) Ris; ta laseb ikke köened `käiä teese vara üle Juu; ole kõigin paegun `leṕlik, käi alt varvaste teistel, sis saat iluste läbi Puh; kusi om kinni, ei käüʔ kusi Krl; tütär üteĺ et, ega ma üle imä ei˽käüʔ, mis imä otsustass, tu̬u̬ um Plv; mõ̭ni (taskuvaras) käsegiʔ `laato piti, karmanit piti Se; käes ~ käsil käima kasutusel, kasutada olema ärjad pole täna kää keind Khk; See ju vana kää keind (kasutatud) riist juba Kaa; see obune peab alati kää `käima, ei soa rahu `ilmaski; mis seesäb, se on `liikumata vara, mis kääs `käia on, se on `liikuv vara Juu; kääs `käidavad asjad, nõud, mis alati pruugitavad on VJg; si̬i̬ raud mes käsil käib, ei ruasseta `ilman; `suapad akavad kõhe käsil `käima Kod; läbi käima 1. (proovi) läbi tegema, läbi minema nied on kõik minu kääst läbi käind VMr; üks mehine mees, kui ta kõigist aśjust läbi käib Pal; raamat käis `enne `sensurist läbi KJn; siss `olli loosi alt läbi käenu Hel 2. (seedimisest) köht oo ummussis, äi käi läbi mette; paljas vesi käib läbi, kut sehest `lahti on Khk; Kase karba vett `joodi - - kui sihest läbi keis, siis vöttas köhu `jälle `kinni Kaa; köhutöbi oli, köht käis läbi, paĺlas vesi oli Pha; Kui köht läbi keis, siis [mustikamoos] `tõmmas `kinni Pöi; kõht on ummuksis, ei anna läbi `käia Vän; pihta ~ sisse käima pilkama, nöökima; taga rääkima Olga on `valmis ikka teiste `pihta `käima Khk; Akkas `korda teise `sisse `käima ja käib; `Kange teiste `pihta `käima Pöi; Möne mihel aa sihane sant mood, et käib teistel sisse Emm; Ära katsu si sisse käie midaged, sa mötled et ma ni tolgus ole et ma‿p saa aru end Käi; üle käima 1. ületama, üle olema, parem (tugevam, tähtsam vm) olema `tõine käib ramuga `tõisest üle; mina‿n käi sest tüöst üle, mu jõud ei `kanna üle Lüg; ta söna pidi ikka teistest üle `keima Khk; [laps] Lihab ju nii `raskeks, jõud äi käi änam öle Pöi; eks tervis kõege parem ole, üle selle‿i käi `keegi Var; kubjas köis meeste üle Aud; valla talitaja peab kõigist üle `käima, mis tema `ütleb see peab olema Juu; kasu pidi kuludest üle `käima VJg; naene käib üle mehe, ku mi̬i̬s lähäb väimehess Kod; jumala käsk käib üle kõigi Puh; si̬i̬ asi käib üle miu `mõistuse Nõo; timä helü piat õks tõisist üle `käümä Har; mu joud ḱäu sust üle; `uhkuss käüse üle rikkusõ Se || ta ḱäu üle sõ̭na, `kullõ õiʔ (on sõnakuulmatu) Se 2. vaatama `laskes silmad üle `keia (vaatas üle) Khk; ma olen seda `aśja näind, mu silmad on sealt üle käind Juu; mu silm käu üle, s‿ma näe kõ̭iḱ arʔ Se 3. (kogu tervikut hõlmama) lademest `üieti, siis sai `vartaga üle `käia VNg; Vanasti said viljapöllud kohe peele ösumist uiesti üle keidud Kaa; Lahing käis öle, tegi maatasa kõik Pöi; Pole sii einamal `seaste suurd `niita midagid, aga ma pea ikka vigadiga üle `käima Rei; lademed `kiera viel teisip̀idi - - siis [sai] `jälle kord üle `käidud (pindaga pekstud) JJn; va kase põngastik - - eks ta vikatiga pia ikke üle `käima VMr; kui lade oli püeratud, siis sai teist pidi `jälle kaks `korda üle `käidud Sim; kui vihm üle läits, said iki `viĺlä, aga kui põud üle käis, es saa midägi Ran; ümber käima käituma, kohtlema; tegemist tegema `katsuga tulega ilust `ümber `käiä Lüg; mönega tä üsna kenasti käib `ümber, aga teist tä `kiusab `jälle Khk; `Voata kudas sa loomaga `ömber käid Pöi; tä na suurest sugust, tä nagu ei taha alama `rahvaga `ümber `keiä Mar; ei `oska mängu riistaga `ümmer `käia Mär; lapsega tuleb õrnaste `ümmer `köiä, ei tohe kuri `olla Tõs; `loomadega piab `ümmer `käima, `söötma ja `jootma ja `kõike tal `andma Juu; õli kolm ja pu̬u̬l `uassad vangin, üväss `käidud ümmer Kod; poiśs kanseldab obostega, ta käib nendega `vahvasti `ümmer Plt; mea ole `seantse `asjuge [nagu ravitsemine] ümmer käünü Krk; temä ei mõesta serätse masinaga `ümbre `kävvä Nõo; ega sa˽noorõ hobõsõga kuŕjaga `kõrda ei˽saa, paremb käü õks timäga `hääga `ümbre Har; `haigide inemistegaʔ om paĺlo vaia `ümbre `kävvü, kua taht juvvaʔ, kua `ussõ viiaʔ Se || fig liialdama tämä käüb `liiga `laialt `ümber Vai; see käib oma toiduga väga laiald `ümber, kevadi `puudus Emm; ta keib selle va kepega (kibedaga) `paĺlo `ümber Mar; ta käip selle va kipe mõrruge ümmer (joodikust) Krk
Vrd käülema

kärsimata a < kärsima kärsitu, kannatamatu on üks `käŕsimata inime Saa; minul õli `käŕsmätä südä Kod; `kärssimata inimene, ei kärsi teha Lai; mõni om maast madalast kärsitu vaemuga, `käŕsmädä Ran; om serände `käŕsmädä, piap `endäst suurd lugu, ei ole rahu ütegi asjaga Nõo; tiä om sääne `käŕsmädä inemine, ei käŕsi˽`kongiʔ Kan; ma eeläʔ oĺli sääre `käŕsmädäʔ. süä oĺl ni rahuta, halv oĺl ollaʔ Plv Vrd kärsmäldä

käsi käsi g käe (kää, kεε), p kätt üld (käži Lei)
1. inimese ülajäse; labakäsi, kämmal suola`tüükad on pisikesed `nüplikud inimese kätel Jõe; Ega sa oma `rakvere (vasema) `käägä minu parema kää `vasta küll tüöd ei tie; Käsitä `kiskub, valuta `vingub, jaluta `juokseb = tuul; Kääd kui `käiä `vändäd (lühikesed ja kõverad) Kuu; võttab kää ~ käside `pääle; `Lõikab `lääväku `kääga `leibä; Kääd `komparas (sõrmed kronksus); pisikesel `lapsel `prisked kääd ku kakkud Lüg; `nuored inimised `ulguvad ikke kää alt `kinni Jõh; `Rahvast oli vähe kuos, ühe käe `sõrmedel lugeda IisR; kääd on `kohmas; midä sa `plaksudad alalde oma käsi Vai; kuulab (konutab) käsi pöse all pool `pääva renni `juures; `sääma kää kinnas Ans; käsis nii külm Khk; Kääd on nii pakatand, nahk on nii kõva ja `karme; Äi siis saa änam toas käte vahel `miski teha kui juba adr `väljas; Mõne lapsel oo kääd `sündides `randmest sandik `valged, `ööti: surma `kindad kää, sureb noorelt ää või soab pailu teisi matta; Käsi nagu suur lasn Pöi; pisike käsi nagu `varblase jalg Muh; oh taal oli ää meel, pani kaks kätt kogu ja tänas ninda et Emm; kääd vaheliti Kul; ja mõned olid siis `tehtud naĺlakad, sured vasakkää `luśkad, et siis ei param`kääga ei `saagi seda `süia Lih; Käed nagu küpse karduled ~ lehma nisad (saamatu) PJg; lapsele õpetase `käśsa `risti panema Tor; Käed jusku sia sõrad (mustad) Hää; mehed `trampisid sis pärastiku puha, ikka ükstese kääst `kinne Ris; `ańdis (lõi) lapiti `kääga Kei; käesime temaga käsi oli kääs; oli `vandund sedasi: kui ta piaks `süńdima, olgu ta ilma käsita ja ilma jaluta Juu; kui `kanda sai kokku `teisi (viljavihke), siis ikke sai üks `kaendla ja teene kää `otsa Amb; tema kääd on alati rusikas (ihnus) Koe; mul lõi nari kätte VMr; kui pahem käsi sügeleb, siis saad raha, kui parem käsi sügeleb, siis annad raha `väĺla; tugeva `käega mies, `raske rusikaga Sim; Meister laiutas kua käsi, mõistus õtsas Trm; [külm] nõnnagu su̬u̬lvesi `lõikab, akab kätte; kui lapsele esimess kõrd `särki `selgä `panna ja pahema käe kädis enne `pantse, suab pahema ~ pahama käe mi̬i̬s; kisendäs ja palus käed-küüned `püśsi Kod; siul oo kardule pudrust käe, ei viisi nõud näpu vahel `kinni oida; käe musta ku kooberti; kate käe kanik ~ kikk (õhuke leivaviil) Krk; kui karvatse käe, siss olna ää mesitse õńn; käsi puusan nigu potil kõru küllen; kõnnib nigu parun, käe `perse pääl, oless ta `lilligi liigutass; kõ̭ik peeniksed ärräd, ja tuleva miu inimese`mulda käest kätte teretämä Ran; sul om ni̬i̬ käe nigu lehmä nisa jälle, ei pia midägi `kinni Puh; mul käe om sandiss lännuva, ei jõvva enämb `lehmä `nüssä; pua `olli kaalan ja muhve `olli `ümbre käte; miu käsi om jakust väĺlän; temä kätel oĺli nii suur käbedus; võta nüid sääld kate `käega, kos sa üte `käega `pannu oled (öeld, kui miski on kadunud) Nõo; pane käe ruhmikule Võn; ei ole `jõudu käte seen Rõn; ma `tõmpsi tedä `käega, et tulõ˽siiäʔ Kan; Kel laǵa hääkäe päḱk om, tu̬u̬ saa `ausa mehe Urv; kes ää suuväŕgige - - tu̬u̬ oĺl käśsigõ kõva `tühvü kah; ma ti̬i̬ uma katõ käe ja `kümne sõrmõga Krl; käe`ju̬u̬ni pääl ollõv kõ̭iḱ inemise elu `ülhlen; miiśs `ku̬u̬li mul käśsi vahõlõ; ma ei või enämb medägi tetäʔ umist käsist Har; Esi˽`peeti [vikati] kandsust kura `käega˽kińniʔ ja hüä `käega tõmmati lastuga vikadi terrä; ku `paĺla `käega [söögilauda] pühit, tulõ `puuduss; Es hää käsi tohe ei˽teedä˽miä kura käsi tege; käśsi otsahn um rassõ [kanda]; ei olõ˽kätt ei˽`jalga, esi ilmamaa tark = kell Rõu; mõ̭nikõrd oĺli˽käeʔ nii ärʔ ramõhtunuʔ, et või es üless `nõstaʔ; ei ti̬i̬˽käeʔ inäp midägiʔ, vana olõdõʔ; käsildä ja jaluldaʔ, a üle ilma tark = kaal, `minka kaalutass Vas; täl om `kangõ˽käeʔ ku soel (abitu, saamatu); taa‿m käsist vigalanõ; kuŕakäe tü̬ü̬miiss (vasakukäeline või oskamatu); `suuga tege suurõ liina, käśsiga ti̬i̬ ei käo pessäge Räp; ma˽lätsi - - `paljide kässigaʔ; kid́si käeh; ḱäut pümehhuisi, kumbit käśsiga i̬i̬h; tuĺl ilmalõkiʔ käeʔ kulakuh; võt́t latsõ käśsi pääle Se || [kui liiga palju nõutakse, vastatakse:] egä mul `kaksi käsi ei õle Lüg; äga mool pole kahed kääd et ma nii pailu pidi `jöudma Khk; ega mol põle kahesid `kässa mette Mar; ega mul ometi `neĺla kätt ei ole KJn; ega mul katte `paari käse ei oole Krk; ega `mullegi `kolme kätt ei ole Ran; ega mul ei olõ `kat́si käśsi eiʔ, üte˽käe ennede Har; kätt andma kättpidi teretama või jumalaga jätma; kokkuleppe kinnituseks, leppimiseks kätt ulatama tule anna külale kätt ka Vll; Ole mees, anna käsi, lepime ää Pöi; ta `ańdis kätt ja lubas `kińdlasti KJn; anna mul käsi, siss jääp `kindless, et sa miul tulet Krk; sääl om kolm `keisret lepitust tennuva ja üitstõstele käe `annuva Ran; Ei anna ma sullõ kätt, sul om käsi kärnäh hum Plv; Tuu jutu pääle maʔ anni uma käe ja kaup oĺl kuuh Vas; jät́t jumalaga, ańd mullõ käe Räp; teretät, annat käe Se; kätt laksama ~ lapsama patsi lööma tule onul kätt `laksame, onu and `saia Krk; kiä medä ańd latsõlõ, siss `üĺti et `lapsa kätt kah Har; käden ~ käe ~ käeh(n) ~ käen ~ käes ~ kähen 1. peos, käe otsas Kui vähägi igä nuga `oskas joba kääss pidädä siis hagati vähikäsi `paatisi `vestämä Kuu; Ää otsi vetit, veti on mo käe Rei; suur pitk vits `olle kεε; kui `vörku kududakse, siis oo kalas ühes kääs ja hui `teises Phl; kubjal ja `keltrel oli paju tümikas käe PJg; mul oli veki kibo kää, natoke `marjo ka sies Ris; nää, kaks naist lähvad, pakid kää Ann; igal oma puulusikas käe Kõp; mõõgad on neil kee sis `tahtnd mõõgaga `lüia Vil; `oitke, `pernane tulep, vemmel om käen Puh; tõesen käen om vikati lüsi, tõesen käen om käsiläne, siss keerutat Nõo; ari om pengi küĺlen `kinni ja [lina]peo om kähen Ote; ma˽tuĺli lehmägaʔ, lõ̭ig oĺl käehn Rõu; väits um alati kurah käeh Plv; vaŕs oĺl puust, tu̬u̬d hoiete käeh Räp; krandaśs om käeh Se 2. labakäe, randme või käsivarre ümber, labakäe või käsivarre katteks olema kui `kindad on kääs, sis on sue Jõe; kää võru on kääs Jõh; `antskad kääs Vai; `käised olid kääs, nied olid vist `väĺla õmmeldud Kos; ohakaid kitkuti kinnas käes Trm; käetuĺbid one käen, tuul ei lõhu nõnna käe `selgä ärä, kui võtad kardulid Kod; mul˽`kinda käeh, mullõ ḱulm ei olõ Se; käde ~ kätte 1. pihku, käte vahele, käe otsa üks läks `parsile, `toine ans maast [viljavihke] kätte ~ käde VNg; ei saand midägi käde, `miska oliks `viskand Vai; kui kena `kaika käde saa, lähe [ussile] kallale ja anna `pihta ka Mus; vöttis ohjad tugevast käde Vll; aerud kätte ja `tõmbama Muh; näppaja inimene, tea mis käde kahmib Rei; võtame rähäd käte Vig; võta laps oma kätte, oia süles iluste PJg; ma võtan korvi kätte Kei; isamees `ańdis viinapudeli pruudi kätte Juu; ma‿i või anguvart kättegi võtta VMr; `murtsin metsast ia madjaka kätte, muidu kuerad tulevad kallale Kad; tämä ei võta kurikad kätte Kod; nii `paĺlu kihulaisi `olli et, mia es saa muedu tulla ku `võt́si lepäossa kätte, tollega `laŕpse Nõo; pruudilõ `ańti siss luud kätte, siss `pańti pruut́ tarrõ `püh́kmä Võn; murrõti säält [leiva] küllest `peoga egäle ütele oma tükükene kätte ja sü̬ü̬di Ote; `mõtle laits võtap luśka kätte ja mulistap pääle `sü̬ü̬ḱi Rõn; Üt́s nakass [kangast] `nitsele pandma, tõnõ and takast `langu kätte Urv; võta nui kätte, ussõn om `nilbõ, muud́u satat mahaʔ Har; väits ei˽saa˽`häähä kätte kunagiʔ Plv 2. labakäe või randme ümber, labakäe või randme katteks panema mie panen täguskad kätte Vai; `palju käsi `ollid `kirkus, seal es `panda `kindud kätte Muh; tämä ei tee sukka ei kinnass, õmal ei õle `kindid kätte `panna Kod; käe tuĺbi, ku kohekil ti̬i̬ pääl läits, siis `panti kätte Krk; `surnu meesterallõ alasi [pandi] `kinda˽kätte ja küpäŕ pään Har Vrd kätte; käest 1. peost, käe otsast püt́t kukkus käest maha Muh; `tõmmas kääst `lahti ja pani `irmsa valuga teśte rukkisse VMr; tuul viis rätiku kääst Plt; kivi `anden üitstõśte käest üits üte kätte tõine tõise kätte sõni ku lossi manu Krk; kaśs tõmmass mul `karna·psti lihatüki käest ärä; poosil `olli raamat käest ärä `võetu Nõo; `katlakõnõ libahtu käest `maaha, lät́s `kat́skiʔ Rõu 2. käte ümbert Ta vettas `kindad kääst Kaa; [võtad] `kindasõrmist `kindi, kui sa kääst ää `tõmbad Muh; ma `tõmpsi `kinda käest mahaʔ Har 3. (lisasöötmisest laudas) sie (lehm) on kääst `süödetud Lüg; keda nied `luomad `karjamalt `saavad, käest `anna muudkui `juure IisR; loom ep toida ennast karjamalt, ikka aeavad `öhta kεεst Khk; loomad oo käest saand, karivad ja keppovad kojo Mar; sügise saavad loomad käest Tõs; kui `rohkema `jälle kääst anna, eks siis suab napi pärast üheksa [liitrit piima päevas] KuuK; lehmäd saed käess, ańnid üväss `piimä Kod; kaśs on `õppinu käest `saama Äks; ku na (sead) muan käüsiv, käest `anti ka vähä lakatsit Krk; käest andass ommuku varakult ärä Hel; miul om niipaĺlu käest `anda, et ei ole vaja `lu̬u̬me nii vara `väĺlä `aada Nõo; vanast `laśti `lu̬u̬me kah keväjä kulu `pääle, kui enämp midägi es ole käest `anda Kam; śjoo elläi õ̭ks om saanu käest, śjoo olõ õi `huupi illośs Se 4. (koos adjektiiviga viisiadverbina) ei sie ole `raatsind `kergest kääst raha ärä `anda Kuu; `kangru kaŋŋaspuid `eetase nönda vähest kääst olavad Khk; Mis kergest kääst saadud, see kergest kääst läind ka; See reha oo ka üsna jämest kääst tehtud; jahu oli püsut napist kääst Kaa; Kergest kεεst tehet (kiirustades, lohakalt) Emm; käest saanud napsi võtnud Jutt soras hüäst, sie oli vist vähä kääst saand Kuu; ta täna käest saand Mar; käest kätte ühelt teisele suur kepp käis käest käte Vig; kiva `antud kääst kätte, kui kedagi ehitatud Lai; tüdruk käind kääst kätte Plt; ega meil tunnistajat es ole, miä käest kätte anni tolle raha; kudass meie vanast eläsime käest kätte (üksmeelselt) Nõo; tiiät küll, ku üt́s asi käest kätte käüse, sõ̭ss täl ei olõʔ `õigõt `kõrda Plv || [rukist]`lõika käess kätte, siis‿o tasane si̬i̬ esi Kod; ei tohi üitsütest ette minnä, piäp käest kätte `põimma Nõo; peost ~ suust suhu, käest kätte 1. (laristamisest) suust suhu ja kääst käde ja palavald `perse Emm; see läks üsna peost suho ja käest kätte Mar; eläsiv nindasa·ma peost suhu ja käest kätte Krk 2. (üksikasjalikult) räägi ehk `näita soole suust suhu ehk kääst kätte, aga sina aru ei saa Mär; ta räägib `talle suust suhu ja käest kätte KJn; omast ~ oma käest 1. endal olemas Iess ora, `keskel kerä, taga `käärid omast kääst = pääsuke Kuu; `astri `taimed õlid oma kääst võtta Lüg; si‿`asta (tänavu) omast käest leib Vai; Koorm `oksi `talve koju tuua, regi omast käest Pöi; Obo `raskõ pidädä, aga üsä iä kua, ku ta omast käest võtta ond Khn; Egas vanasti kedagi ostetud, kõik suuremad assad olid omast kääst Kei; mis viga `süia kui suu omast kääst Trm; saeva rubla kaitskümmend kopika päeväss, sü̬ü̬k `olli omast käest Ran; oĺl iks `hindäst vai umast käest võtta Räp 2. enda poolt `kieräb `tõisite `uopis sene juttu, paneb omast kääst `juure Lüg; Omast käest ma‿i `anna punast koppikatki IisR; linnast `toodi vörgulinad, käbid tulid omast kääst `panna Pha; ta lubas `mulle `soola omast kääst `anda Juu; `tehti ise oma kääst `küünlad VMr; säŋŋi pidi peigmes oma kääst tegema Kad; poiss lubass omast käest `suhkru `tuvva, et keedäme `mu̬u̬si Nõo; omast käest ma `masse siss iks `rätsebäle tu̬u̬ `kaska ummõlusõ raha Ote 3. oma kogemusest Omast käest tiad, `paĺju suppile `suola `panna IisR; `tiatsin seda juba omast käest Plt; käega ~ kätega 1. käsitsi egä siis õld `angusi egä siis õld midägi, me käsidega lahutasima [sõnnikut] Lüg; se on käsigä `kuotu ja `poimitu Vai; rukiõled [katuse tegemiseks] `peavad olema kätega niidetud, et `vihku võtta saab Mih; jahve kividel pidid `jahvama käsiga Hää; ega ennemalt masinad old, kõik `kääga õmmeldi Ann; esi`otsa sai [sõnnikut] ikke `kääga `laotada, a pärast akati argiga Pee; erne kisuti `käega Trm; pidi kikk kätega `niitmä ja `riismä Trv; leevä juur klopiti kätega `enne `kastmist läbi Nõo; Ku mina `lat́ske ja nu̬u̬r oĺlin siss puha `käedega tet́ti sedä tü̬ü̬d TMr; vanast `peśti kõ̭iḱ rihe˽käśsigaʔ; kõ̭iḱ `hammõ ummõldi käśsiga Har; käśsiga˽`peśti vili Rõu; mu `aigu `umbliva `rätsebä˽ka vi̬i̬l `käegaʔ Vas || sul om õks lihm paĺlu rammutsõp ku mul, sul om nigu konagi `üt́si käśsiga peet́ Har 2. kättpidi `jätsid `kääga jumalaga Jaa; Tennäs käega Räp; oma käega ~ kätega 1. ise; enda tahtmise järgi joulute aeg saab oma `kääga liha vötta, muul ajal `anti ikka jau pärast Ans; oma kätega tehtud Khk; tal ikke `leibä oma `käega võtta (on teistest sõltumatu) Mar; liha `ańti nagu kuke noka täis, ega oma `kääga `tohtind võtta Juu; ta on kõik nied `uoned oma `kääga teind VMr; surm ei ole oma `käega võtta Ran; panõ noʔ uma `käega paigalõ, säält om sul hää võttaʔ Har; Võtaʔ õkva uma käega, sõ̭s ei olõ peräst nurisõmiist Räp; oma käte (ja) pihaga ~ pihtega füüsilise tööga tämä õma käte`pistegä (pihtadega) tiänib `leibä Kod; oma käte `pihtega tegime [kõik tööd] Vil; mõni leśk naene käte ja pihage toit ennäst, kel `kustki muud `sissetulekut ei ole Hel
2. fig Asi `olgu aus, käsi `olgu puhas ja inimene `otsekohene; Käsi `puusass, täi `pungass (laisast inimesest) Kuu; Kui käed `käivad, siis vats `naurab Lüg; kääd `tieväd südäme järele, `eigä südä tie `kässi järele Vai; käte varal, oma `kümne küisega piab `toitama oma peret Khk; Kuidas sa ometi nii `ilma kätteta oled, äi sa `jäksa mitte üles `tösta, mis sool maha kukub Rei; Kelle käed sitaga, selle suu saiaga Hää; Mis ma annan, käsi tühi, teine paljas Ris; mina ei soa `sõnna kedagi parata ega kätt ette `panna (takistada) Juu; Kellel kääd, sellel kalad, kellel jänu, sellel jalad Amb; käsi on `kergem kui kohus (hõlpsam lüüa kui kohtusse minna) Trm; ärä pühi õma käsi minu `külge (ära puutu, ära löö); `ju̬u̬mine läks nõnna suuress, et tämäl aga kaks kätt (jäi vaeseks) Kod; käsi avits kätt ja jalg avits `jalga [öeld] ku tü̬ü̬ manu `rohkep inimesi tuleve Krk; käsi olgu puhass `võõra varast ja suu võlsist tühi Hel; südä täis lääb, siss `tõmbap käest (lööb) Nõo; Käsi puusan, täi pungan Urv; Käsi enda poole kõvvõr (ahne); `pernaasil om kõigil käe tü̬ü̬d täüś; käeʔ `tü̬ü̬ga kińniʔ Har; aitu·mma, küll mä küünü, mul pikk käsi Räp | Mis pahemb käsi tieb, paremb käsi ei pia `tiadama (mehele ei ole vaja igast asjast aru anda) Lüg; ega vassak käsi seda või teada, mis param käsi teeb Juu; Kural käel olõ õi˽vaja teedäʔ, miä hüä käsi tege Rõu; Mis ää käži teǵe, taad kura käži ei tejä Lei | [Omatehtud esemest öeld] Mes käsi tege, sen kaul `kanda Kuu; midä käsi tieb, sedä suu süöb Lüg; kudas käed kärnatsed teevad, nii perse `vaene piab Aud; Mis käed kärnased teevad, küll perse peenuke piab Hää; kuda käsi ti̬i̬b nõnna kaal kannab Kod; kud́ass käsi käänäb, nõnda piht piäb Ran; Nigu uma käsi käänd, nii uma perse pedä Urv; Miä uma käsi käänd, tu̬u̬d uma kaal kand Rõu; käsi täis keretäis mia nakassi `vasta, siss `olli miul käsi täis; laosut sa sõna `rohkemb, om käsi täis Nõo; käsi pikän (mangumisest, norimisest) opetaja oodap kirjutuseraha, käsi pikän Puh; ega joodik ei `keelä et, ärä anna, iks käsi pikän et anna Rõn; Käsi pikäh (tahab igalt poolt midagi saada) Räp; käsi peseb ~ mõseb kätt ~ teist (vastastikusest abist) `Toine käsi peseb igä toist Kuu; Käsi `pesso kätt, siis `saavad molemad `puhtast Vai; teine käsi peseb ikka teise kää `puhtaks Vll; üks käsi peseb tõiss Kod; käsi mõsep kätt, ku sa tõesele ääd ti̬i̬d, siss ti̬i̬p tõene sulle ka ääd Nõo; käsi kätt mõsk, mõlõmbaʔ oma üte `valgõʔ Se; käed kõhus laisk siruta kääd kõhust `väĺla (liiguta kiiremini), siis lähäb töö Lai; temä oiab käed kõhus KJn; ei saa käse kõtust `vällä Krk; käed ~ kaks kätt kõrvas ~ töllus ~ vaheliti tööta, tegevuseta `Töllus kättega `seisab IisR; Mis sa vahid kääd vaheldi, kut va laisk inimene Kaa; võiks jo kaks kätt vahelutte seista Muh; seisab `peale käed `kõrbas, eks sa tee koa kedägi tööd Mar; `varda kot́id olid kellega `vardu sai kududa, ega sedasi põln, et sa köisid kaks kätt `kõrvas Aud; seesab mutku kääd kõrvas, ei tee kedagi Plt; käed taskus ~ karmanis id rahvas pańd kat́s kät́t `tasku, lätsivä˽Venne`maalõ Räp; ḱäu käeʔ karmanih, naańe tege [tööd] Lut; käed kihelevad ~ sügelevad 1. (virgast) kääd sügelevad töö järel Han; Temäl käe nigu sügelevä tüü järgi Nõo 2. (riiakast) Käed sügelevad, tahaks `sellele pikki `kõrvi virutata IisR; Kääd kihelevad, äi või `olla Pöi; Kui kääd sügelevad, siis tahvad teise kallal `minna Han; (nagu) teine ~ oma ~ hea ~ parem käsi (abilisest, ka tarvilikust tööriistast) sie laps on mul nagu `tõine käsi Lüg; Koduväi - - on `mulle paremast käest IisR; See [inimene] on ju änam kut oma käsi Pöi; mo param käsi läks ää kõrvast Mar; laps on mulle juba teisest kääst VJg; miu esä `olli `väega laisk, mia olli nigu tõene käsi täl Nõo; tütäŕ om mul alasi kuʔ ää käsi `käskõ Krl; śjoo lat́s om mul kui uma käsi; tuĺl mullõ kui tõõsõst käest Se; kätt pikem ~ pikemaks abiks Sa oleks juba kätt pikemaks olnd, aga lähed `jälle ära Rei; [lat́s] um joʔ pikemb kätt Plv; niguʔ uma käsi olõss uman käen (hea läbisaamine) Räp; kätt (koos adjektiiviga) 1.võitu, -poolne vabadikku `naised, nied olivad `kehva kätt (vaesed); sie oli `piendlast kätt (väikesevõitu) VNg; rumala kätt inimine; `vaivast kätt (viletsavõitu) mehed oma `tüögä, `uhket kätt mies; sie `naine õli ka ise `niskene vähä `kerget kätt (kerglane) Lüg; `uonuke inimene, `veikest kätt, `lahja Jõh 2. (viisi- või hulgaadverbina) `Laapima, sie o `kerget kätt `vaide üle `tembama, `olgu `pühki˛ess vai `pessess; `Lüüä heneläss `külgi vai `puusi˛e `müädä tugeva kätt üks hüä plaks; `Esteki [vajutas] tasa`hilja, sis vähä`haavalla tugevamba kätt; Vade neid `norssisi o küll meress `oitegi tugeva kätt ja kohe ilusad `suured ka `teised Kuu; kätt ~ käsi (ära) andma kihlama annab kεεd εε, `kehlab ennast Emm; keisid kirikus kätt `anmas Mar; sel pruudil on ju käsi ~ kääd ära `antud VJg; kätt lööma ~ vedama 1. kihla vedama `lüöväd kätt kõhe, `kumma valitsus `õigest jääb, `kumma valest Lüg; `löömi kätt kas korvi ölle `pääle vöi poole toobi viina `pääle Emm; `viame kätt, et õige on Hää; lööme kääd selle `piale, et sa võedad Kos; muidugi `jälle käśa lõivad, et tema ujub nii `kaugele Lai; löönuva käe, et temä sü̬ü̬b konna ärä Ran; Ants üteĺ: olguʔ sõ̭ss toobi kulla pääle ja `leiväʔ käeʔ kokko Räp 2. kokkuleppe, tehingu kinnituseks kätt andma kaup on `kindel, lööme kääd kogu Vll; obo oo ostetud, käed oo `löödud, liik oo `joodud Mar; me lõeme selle `peale kätt, et ta lubas `truuste `anda Juu; `tõutasin kätt `lüies, et sedamaid ma tien VJg; käeʔ `lüüdi joʔ kokku, kaup om tett Krl; `lü̬ü̬di käsi kokku, siss maśs `ośtja `müüjäle raha kińniʔ Har; jutt om aet, käsi ĺüüd Se 3. kihlama keisid kirikus `kässa `löömas Mar 4. (imestamisest) Seike asi paneks igaühe käsi kogu lööma Kaa; Löid kahte kätt kogu Emm; tu̬u̬ löönu ike katte kätt kokku, et või õnnistegijä inimesekest Nõo; käsi kokku panema kihlama nüid on kääd kokku `pandud, `ööldi siis kui isamees `issameie `loetud sai, siis akati `viina `jooma Juu; käsi lahti ~ valla ~ koost ära lööma (kihlveo, kokkuleppe, tehingu tunnistaja poolt) üks lööb käed koost ää Muh; kui `kihla lõid, siis lõid kääd kokku, käämees lõi kääd `lahti Juu; Me leime käe. Ants om tunnistaja, temä lei käe valla Hls; kui millegi `pääle lepiti, siss `oĺli tunnistaja man, kes käe `valla võt́t Nõo; kätt kaema ~ katsuma ~ vaatama ennustama `mustlane `katsub kätt, `ütleb kas saad mehele Lüg; siin oli üks Tuavet, tema `voatas käsa Kad; küll `õlpsa raha`ti̬i̬nmine, kaeb kätt ja, jälle viis rubla Nõo; ma kai su kätt, kas sul om `õnnõ Krl; `aŕbda kaie ḱätt kah Lei; käed ~ käel ~ kätel ~ käsi käia ~ liikuda laskma kiiresti töötama `kõikide kääd käigu, aga meie tüö `jõutku Jõe; `naised lasevad kääd `liikuda Lüg; Kes ikke jõudis kässa käia laska, see korjas ikke õhtasse ulga marju PJg; `laske aga nüid `easte kääd `käia, et jõuame selle töö ää teha Juu; lase käsi ~ kääd `käia, tie `kärmemast VJg; lahe kätel käedä, et ei jää `uimama Kod; ti̬i̬ ti̬i̬, lase kätel kävvä Hel; tu̬u̬ käsi käib sul, `õkva nigu üits lind `lendäb Nõo; lasõ˽`ḱävvu ḱäel Se | Kätel valu `anma Han; käed käima ~ tööle panema tööle hakkama mis sa muidu kuulad, pane kääd `tööle Khk; ma panin oma kääd `tööle ja akkasin `peale, nõnna et see töö pidi `tehtud `soama Juu; Pane aga käed käima, mis sa ootad Tür; Pange käe `käimä siis saade ennembide õdagule Nõo; käsi ~ kätt (töö) külge ~ manu panema ~ pistma tööst osa võtma, abistama akka `juoma ja ei pane kättki tüö `külge Vai; Pole teist-kolmat oma kätt sönna külge pand Kaa; ei tema eese `käśsa töö `külge pista Mär; sinä ike pissäd käed `külge ja `aitad minuda Kod; pane käe `küĺge, mis sa vahit; ega `seismine ei massa midägi, pane käe tü̬ü̬ manu Hel; ma viĺläteräkse niidi, `kartuli võti, aga temä kätt `küĺge es pane Ran; laisk ei panõ kätt ka tü̬ü̬ manu Har; pane˽käeʔ `külge, naka˽`tüühü Räp | ei hakkagi sen kääd kuhugi `kinni (ei sobi ükski töö) Kuu; Nimepidi et ta tü̬ü̬s on, aga kätt `sirgu ei aja (ei tee) Hää; minu südä one nagu külm tämä pu̬u̬lt, ma en taha käśa `panna tämä aśja `külge Kod | Mu käe ei olõ vi̬i̬l võ̭õ̭ra vara külge lännüvä (ei ole varastanud) Räp; käsi külge ajama käperdama; lööma aab käed tõesele `külge, ei jätä tõiss rahule Kod; (kellegi) peale ~ vastu kätt tõstma lööma ma põle küll kätt tä `peale tõstnd Mar; mina ei ole tema `vastu kätt tõst VJg; umma kätt ma timä `vasta `tõstnu ei olõʔ Räp; nagu käega ära võtma hetkega vabastama (millestki) nagu `käega valu ää `võetud Muh; nõnna nagu `kääga võt́tis ära [valu] VMr; nagu kätega tehtud ilus, korralik lill nagu kätegä testod Kod; kõik obese ilusa nigu pildi, `juśtkui kätega tettu Puh; taa‿m nigu käśsiga tett Räp; kätega selgeks tegema peksa andma Kui `muidu ei saa, siis `tiema vai käsidega `selgest Jõh; Teeme kätega selgeks Kaa; kätega rääkima lööma, kaklema – Kaa; käega heitma ~ (takka) lööma ~ viskama ükskõikne olema; millestki loobuma lei `kääga sene juttu `pääle, sie jutt ei õle `õige jutt Lüg; Ta pole sest oolind midagid, eitis `kεεga sene `pεεle Emm; ää pane tähelegi, mes nad `rääkväd, löö `käega takka Mar; `Kääga ei või `lüia kui `alguses mõni töö ei lähä Han; pärast lõin `kääga, ei tia, mis sie minu asi on VMr; tõene lü̬ü̬b `käegä ja lähäb õma ti̬i̬d Kod; ma `viska `käege ja lää ärä Krk; mes sä sitta kahitsed, lü̬ü̬ `käega, las läits Ran; `viska `käega, asi tettu, sulle temä `kraami vaja Nõo; ku midägi `halva um, hiidä˽`käega, neeläʔ `alla Rõu; ma hiidä `käega‿nõ Se; käega ~ kätega kaeda ~ kobida ilmne, päevselge si̬i̬ oo `käege kaia, et si̬i̬ võle om Krk; mitte ülekohuss kotin ei saesa, temä‿m `õkva kätega `kaeda ja `silmiga nättä Puh; Si̬i̬ om jo käega koppi Räp; käega katsuda 1. lähedal Puod on kohe nüüd meil `käägä `katsuda, ega `sinne menu midägi `aiga oda Kuu; Surm õli kõhe juo `kääga `katsuda Lüg; Kui kalad vee peal pesevad, on vihm `kääga `katsuda Pöi; oh see oli üsna `kääga `katsuda, pole mitte `kougel olnd end Emm; silmaga `nähtav ja `kääga katsotav LNg 2. ilmne, päevselge sie on `õige `käägä `katsuda, et näväd `vargad `onvad Lüg; see on `kääga `katsuda, et ta on varastand Juu; see on jo `kääga `katsuda vale Plt; nagu ~ kui käega äkki, otsekohe Nuo oli ia `tohter, nigu `käega `mõistas valu ära võtta IisR; nagu käega valu ää `võetud Muh; Tukkujatel õli uni kui käega pühitud Trm; (kahe) palja ~ tühja käega, paljaste ~ tühjade kätega 1. kingituseta, külakostita; pistiseta Ega sis `sinne peresse, kus titt on, kahe `palja `käägä `mennä Kuu; tämä ei tule `palja `käägä, alati tuleb kimp kääs, komps `kainlas Lüg; äi `meiteld saadeda `tühjade kättega kedaged εε Käi; Mis sa saksu tüh́ja `käega teretad, sellest põle abi Hää; ega ma siis ka tühjä `käägä mend, ma vein sinne värsket kala KuuK; ega tüha `käega ei `mintud [pulma], `võetas `kõike: liha ja `leiba ja võid ja `kõike mis `oĺli SJn; ma tulli si̬i̬kõrd periss `paĺla `käege, mul es oole midägi tuvva Krk; poig tuĺl kate `paĺla `käega, mitte midägi es tu̬u̬ Nõo; ma˽lätsi paljalt `paljide kässigaʔ Se 2. varanduseta mugu käsutedi inimese suure masina `pääle, mine kate `paĺla `käega Ran; siss `paĺssi küll, et jummaĺ saada˽tedä ka˽nii `paĺlõidõ käśsigaʔ, niu˽timä mi˽saat́ `paĺlõidõ käśsigaʔ Har; `paĺlidõ käśsiga saadõti inemiseʔ `võ̭õ̭ralõ maalõ Rõu 3. (kaitse)vahendita, relvata; tööriistata mis sa `paĺla `kääga `kuertele teed, kedagi kää ei ole Mär; lähäb `paĺla `kääga tigeda puĺli `vasta, võtt ometi `miśkid kätte VMr; `paĺja `kääga võttis [metslooma] kinni VJg; ma `paĺla kätega kaabiss ta üless mulla sehest Ran; kahe käega 1. kõvasti, tugevasti laits ois kate `käega emäst `kinni Puh; Tu̬u̬ um sul hää kotus, tu̬u̬st piä˽katõ `käega kinniʔ, `küüd́si ja˽hammastõgaʔ Rõu | mõni om nii ahne, kui mustikil om, siss kate `käega roobib `marju kokku Nõo 2. meeleldi, lahkelt katõ `käega˽võt́t `vasta Se; kahel käel 1. südamlikult jättis mind kahel kεεl jumalaga Rei 2. meeleldi, lahkelt Akuraad töömeest vetab egaüks kahel kεεl vastu Emm; see inime võtaks mo kahel kääl `vastu, kui ma läheks Ann; võtab katel käel `vastu Trv; kätel käsitsi paĺlalt kätel om [rukkilõikus] `raske tüü Trv; kätel ~ käte peal kandma hoidma, hellitama nii armas, et kannass kätel, pärast jätab maha, mine kus juudas Pal; ta kannass või kätel tedä ütte lugu Trv; ois oma `pruuti, oless tedä vai käte pääl `kannu Ran; kätes, kätesse 1. hoole, meelevalla all(a) tema kätes veel töö kasvab, aga teised ei soand akkama Kei; talu jäi päriselt `võerasse kätesse JJn; süda kohe rahul, kui tiad, et [loom] ikke `iades kätes on VMr 2. käte vahele, sülle Lat́s harinass sul `käśsi, sõ̭ss ei˽saa˽mant kohegiʔ; Ta‿m õigõ˽vaga `lambakõnõ, `käśsi harinuʔ Urv; kiä `käśsi harinu kaśs om, tu̬u̬ käü alasi inemiisil `riśti jalun `ńaugun Har; võtaʔ lat́s `kässi Se; käe all, käe ala ~ alla ~ alle 1. läheduses, lähedusse, hoole all(a); teadupärast ta on arsti kεε all Emm; tä suri ühnä mo kää all ää Mar; tükib [sirbiga lõigates] tõese käe `alla, ei taha kõvass tü̬ü̬d tehä Kod; uma käe ala panõ, `hindä tiiu (teadu) ala Se 2. ülevõimu, juhtimise, eestkoste all(a), vastutusel(e) `tõise kää `alle ma ei `anna `ennast; mies on `naise kää all, ei saa oma `rehknoga akkamaie Lüg; naine on ju ka mehe kää all Vll; ta sai ta käe all `vaeva näha küll Mar; tõõsõ käe ala olõ saanuʔ noʔ Se 3. tarvitusel, kasutusel see [tünn] `ammu juba kää all olnd, `kuskis vee all Vll; käe järele ~ järgi ~ perrä teadmist, tahtmist mööda; käepärast, kättesaadavale pane oma kää järele Lüg; pane eese käe järele ää Mar; Kodu mul kõik oma kää `järgi ja tuttav, mõjal kõik võeras Jür; kuolitasin ta oma kää järele `väĺla VMr; Ristiema on teda oma käe järele kasvatanud Trm; sääsi kõik oma käe `perrä Ran || tämä (lahke müüja) käe järele lähäb lu̬u̬m edesi (areneb), annab `lahke `käegä, kellel vali kade käsi one, ei lähä lu̬u̬m edesi Kod || `Õmlus on mul `nüidki viel kää `järgi, aga eegeldus ei paśsi Jür; käe peal(e) ülevõimu, meelevalla, hoole all(a), vastutusel(e) `tallitaja kää pääl õli sie asi, tämä vei `aamid ja tõi rattad Lüg; Teine mees `maksis `kautsjoni `sisse ja võttis mehe oma kää peale [vangist] `välja; Kõigi kää peal äi kasu loomad Pöi; puu`meister oo kes nõnna töömehed ette võttis ja maja [ehitamise] `kauples `eesä kää `peale Mar; ma usun seda sinu kää peale VJg; ma võt́i uma ḱäe pääle `vällä Se; omal käel, oma ~ enese käe ~ käte peal(e) ~ pealt, oma ~ enda käele, käelt oma tööga; iseseisvalt, teistest sõltumata isa surd ärä ja poig siis akkand ka oma kää‿päl elämä; Külä eli henesä kääll - - sis jo `käüdi salamiste alade `Suome vahet Kuu; eläb oma kää pääl ja `toidab ise`ennast; lüöb oma kää `pääle, lähäb isa `juurest `vällä Lüg; lapsed olid oma kää‿pel `välja läind Khk; Noored pidada see kevade ka oma käe pεεle akkama Kaa; eks poeg `tahtend koa oma `käele elama akata Pha; käte pääl elama, ennast `kümne küinega `toitma Rei; ta elab eese kätte ~ käe peal, eks ta `nõnna saab, kuidas ta ise jõuab `teenida; ennäst käte peal `toetma Mar; lapsed on kõik oma kää peal, mul põle neist muret Juu; kes omal käel elas, eks see õld ikke omaette peremees; Kui õli sepatöö `seĺgest õpitud, siis akkas oma käe pial tööle Trm; mina ole arinu oma käe pääl elämä Nõo; Oĺl ka `rätsepä käealunõ, seenis ku joba uma käepäält nakaśs `umblõmma Urv; uma käe pääl õks eläde, kui päiv üle saa, ega tu̬u̬d `kiäki ei ot́si eiʔ Har; naaśs umal käel elämä Plv; Mari nakaśs `hindä kotsõlt elämä vai `hindä käelt Räp; timä eläss ummi käśsi päält, uma `ḱümne sõrmõ päält; uma käe‿pält sü̬ü̬t hinnäst Se
3. (iseloomust, käitumisviisist, toimekusest) hea ~ hüva käsi usk positiivse mõjuga, edu tagav tegutsemine Ma valitsen `sulle `põrsa, mul on ia käsi Jõh; menel inimisel on εε käsi `loomi `sööta Khk; võta sa kõige `enne, sul on ikke ia käsi old Sim; kel one üvä käsi, selle käe järele lähäb egä asi edesi Kod; helde käega helde üks väga `elde `kεεga inimene Emm; anna `elde `käegä, et põrsas edesi lähäb Kod; tõene tütär om `eldede kätega Kam; Tiä om nii `helde `käega, et kõ̭iḱ viimätseni jaga `hindä käest ärʔ, sõ̭ss esi om nällän Urv; jõudsa käega kärme sie one `joudusa `kääga inimene, `kärmest tieb ja `kärmest lüöb VNg; kerge käsi ~ käega 1. kakleja, riiakas `kerge käsi `keiki `lööma Khk; Ta oli noorelt ikka `söukse `kerge `kääga Pöi; Ilmast `ilma käsi seĺlas, alati lü̬ü̬b `teisi, `kerge käsi Hää; ta on nii `kerge `kääga teist `lööma Juu; `kerge `käegä ja äkise vihaga Kod; Karla om `kerge `käega, pańd Jaanilõ katõltpuult näh́vi ar, es olõʔ asigi Vas; Mul om kerge käsi (ähvardavalt) Räp 2. virk täl oma˽`kergeʔ käeʔ tööle; tü̬ü̬ man piävä `kerge˽käeʔ olõma Räp 3. helde oli `kerge `kääga `andma Kos 4. kergemeelne, mõtlematu `ansi `kerge `kääga oma varanduse `vällä Vai; `kerge `käega `andis raha `väĺla Mar; kinnine ~ kinniline ~ kinninane käsi 1. ihnus Sie `kinninase `käega vanames, `uota sa, et `selle käest `keśki kedagi saab IisR 2. tal on kinnine käsi (töö ei edene) Kad; tõne saesap man ja ei piśtä kätt koheki, tol ommava vana kinnilise käe (saamatu, oskamatu) Kam; kinni(se) käega ~ kätega, käsi ~ käed kinni 1. saamatu üks `kinni kätega inime Jäm; Tal oo käed `kińni, ti̬i̬b tü̬ü̬d küll, aga si̬i̬ tü̬ü̬ ei lähä ta käe edasi Tor; ei saa akkama ühe `tüöga, `aeglane, nigu kääd `kińni Sim; si̬i̬ `seante `pehme `tü̬ü̬ge, `kinni kätege Krk 2. ihne, kitsi on üks `kińnise `kääga inime, oma kääst ta teese kätte terä ei anna; teese käsi põle `ilmaski `kińni ja on tal `kõike küll Juu; Mõnes talus õlid jälle peremees kui perenaine nii kinnise kätega Trm; teine on `elde `kääga inimene ja teine on `kińnise `kääga Lai; ei `ihnu `anma teeśele, temä käsi on `kińni KJn; temä käsi oo kinni, temä ottigi midägi tõisel anda ei taha Krk 3. tegevuses takistatud Poariks `oastaks `jälle süle täis, käed `kinni, soa teha midägi (sündis laps) Pöi; naesel käed `kinni Trm; [Naisel] käe kinni keidetu (laps sündinud) Trv; Käed süles kinni Hls; kitsa ~ kitsi käega ihnus Tõńõ om `kitsa `käega, innembi lask hukka minnäʔ, a tõsõlõ ei annaʔ Urv; kõva käsi 1. range juhtimine, ülemvalitsus `sulle oleks kõvemad kätt `tarvis Sim 2. ihne, kitsi sellega ei pia käsi kõva olema Kad; kuri käsi pahasoovlik, halb inimene Kuri käsi on kallal käind (midagi on varastatud) Pöi; räägidi et pöleks mette uppond, seal oli kuri käsi käind Rei; kõva käega ihne, kitsi kui sa teise `vastu va kunnatu oled, et sa‿p anna midad, siis sa oled köva `kääga mees Vll; kes kõva `kääga, see on ihne Lai; kõvera käega ~ käsi kõver midagi käes, kaenlas kandes `Pulma või `ju̬u̬tu ja matustel ikki `tuĺti kõvera `käega, ikki `oĺli oma padajäńn ligi; Ku naśteinimese `kohta `öeldi: `senna tuleb `varsti kõvera `käega `minna, siś [tähendas see] titte `vaatama Hää; kui perenaine tuleb, on alati käsi kõver Plt; või te tulede kõvere `käege siiä, `arvad et miu naisel esi süvvä `puuduss om Krk; laabus käsi (töö edeneb) ta teǵe, aga tal [tü̬ü̬] ei `laabu, tal ei olõ `laapsa käsi Rõu; lahke käega helde(lt) Kui oli `miŋŋestki `puudu, tä igä `lahke `käägä avit Kuu; annab `lahke `käegä Kod; perenaine oli `lahke `kääga inimene, ei tema jätt `ühtki vaest ilma Plt; `tütre emäl `piava `lahke käe olema Nõo; lahkete kätega 1. nobe, kiire ta `lahke kätega, saab iast akkama kõigega Jõe 2. kääd `lahked `löömise `juures (kaklejast) Pha; lahti(se) käega ~ lahti(ste) kätega ~ 1. helde Ei tä `ihnus old, igä ühe `vasta oli `lahtise `käägä Kuu; Oli üks lahti kätega miis Pha; Lahtise kεεga inimene Emm; `lahtise kätega, se on `elde inimene Sim || anna niipaelu kui sa annad, tee käsi `lahti Mih 2. osav, töökas On `lahtiste kättega, kõik asi täma kääs läheb Lüg; `Lahtised käed, ta on osav tegima, tü̬ü̬ on tema käes `lah́ti Hää; oli `lahtise kätega, tema kääs iga töö läks `korda Plt; käed lahti (osavast, abivalmis inimesest) sellel on kääd ägas `pooles `lahti, ikka käsipidi `külge `akmas Khk; teise inimese kääs on `lahti iga töö külles Sim || naesed kudusid, kui käed `lahti (tööst vabad) olid, ika kudusid sukavarrast Mih; osava käega osav, oskuslik Uugu oli väga osava `kääga, tema `aitas mul `kõiki kohendata VMr; raske käsi, raske käega 1. ihne, kitsi – Sim 2. (töös, ettevõtmistes ebaõnnestuv) `väega rassõ `käega; taal om `väega rassõ käsi, ku‿ta midä and, siss timä käe päält ei lääʔ mitte edesi Se; rohke käega heldelt annab `rohke käega Tõs; täis käsi hea majanduslik olukord, küllus Sõ̭ss om rahval kõ̭kkõ tävvemb käsi, hää praasnikka vai pomkit pitä, kel tu̬u̬l aol tulõhus Se; täie käega heldelt, rohkesti Tävve käega andja; Õige tävve käegä pant [soola] Trv; käed valla ~ vallalised käed (osav, töökas) ta käe om nii `valla kõege tü̬ü̬ man Puh; küll om mõnel inimesel vallalise käe, mes tä ette võtap, si̬i̬ edesi lääp Nõo; tõsõl ommava vallalisemba käe kui tõsel, täl tü̬ü̬ lätt kah Kam; vallalise käega 1. helde Vallalitse `käega, om virk `andma Urv 2. kergesti kallale tulev ta om vallalise `käega, tükib `küĺge `kergede tõsele Ote; altkäe mitteametlikult, tutvuse poolest, pistise eest ma `laśsin omal koa altkää `kroasida; se oli nihuke altkää tegemene, põld `truuste vabrikus `ühti Juu; sain selle `kuskilt alt kää `osta Kos; ku sa saat sedäsi alt käe `pistä (pistist anda) Krk | alt käega teretama (pistist andma) Mih; ühekäe poiss (nõrgajõulisest, vähese jõuga inimesest) Amb; käed ~ kaks kätt (risti) rinnal ~ rinna ~ rindade peal ~ rindul surnud Ei tüö `enne loppe kui kaks kätt `rinnal Kuu; kut kaks kätt `rönna `pεεle saab, siis on keik kεε, mes tahtnd ja igatsend Käi; ega tä `enni rahole jää, kui kaks kätt `rõnde peal Mar; Juhanil oo kah käed `riśti rinna pial Tor; `vehkle ja `vehkle, ühe kõrra one käed `rinde piäl Kod; egä inimene enne rahu ei saa, ku käe `risti rinna pääl om Krk; mu˽tü̬ü̬ lõpõ õiʔ inne arʔ, ku kat́s kätt `rindu pääl Rõu; Aigo om sõ̭s ku kats kätt rinna pääl Räp; pańd kat́s kätt jo rinna `pääle, `kõ̭ikõ jo viländ Lut; käed külmad id Tal omma joba käe külmä, tuust ei olõ inämb midäge tegijät Räp; ku midä saa ai `anda `lämmä käegaʔ, siss tu külmäga jo `saaki‿iʔ (kui tahad kinkida, tee seda eluajal) Se | külm käsi (surm) Krk; käsi-jalg, käed-jalad Peksab käte-jalgega kohe (vaidleb vastu) Kaa; Loĺl pea on ikka käte jalge riuks, kes midagi äi mõista, ta peab kõik `jõuga tegema Pöi; Äga nee enne jäta kut mönel käsi-jälg kaalas (luu katki) Emm; Käte ja jalgadega vastu raiuma (energiliselt vastu vaidlema) Tür; emal olivad isegi kääd-jalad tüöd täis VMr; es liiguta kätt ega `jalga, nigu surnu Ran; karanu käte ja `jalguga `appi Puh; käe ~ käe-jala juures ~ man lähedal, käepärast `präigus on `einamad kää jala `juures, ei õle kuhugi `kaugelle `mennä Lüg; Panin omal keik kεε-jäla juure valmis Emm; Mis siis sel viga õli, kui `veski käe-jala juures õli Trm; tütär õli mul lähiksen ja juuren, peris käe juuren Kod; laps on emä käe-jala juures KJn; oless ta vi̬i̬l `kaugel ollu, siin saman käe-jala man Nõo; käsist (ja) jalust kõigest hingest, kõigest väest; täiesti ma püia käsist ja `jälgust, ei saa edasi Rei; käsist-jalost `seotud LNg; käsist-jalust `tüöga `siutud VMr; naene võta `naabri talust, seda tunned käsist-jalust SJn; ma oli nende (laste) man käsist jalust `kinni, ma ei saa kohekil `liiku Krk; `jalgust ja kätest sa olet nigu kammitsen, ei ole `võimu kohegile minnä ei midägi tetä Puh; võta˽naańõ `naabritalost, toda tunnõt käsist jalost Rõu; ei käsist ega jalust mitte kuidagi, mitte mingil kombel ei `joua käsist ega jalust Kuu; ei saa käsist ega jalust edesi (töö ei edene) Mar; ei saa enämb kohegi, ei käsist ega jalust, ei pääst ega `persest Ran; kätt-jalga mööda lohakalt, hooletult, pealiskaudselt, venitades [midagi tegema] Sa otsid na kätt jalga mööda, eks sa otsi ikka leivatüki viisil Mär; on selle töö kõik kätt `jalga `mööda teind, küll tema on aga laisk Juu; nii kätt `jalga müöda tieb, ei uoli tüöst VJg; ei kätt ega jalga mitte midagi Viab sia`nahka, ei sie `viitsi kätt ei `jalga siin `liigutada Lüg; sie `aigus võt́tis mehe nii maha, et ei suand nädal `otsa kätt ega `jalga liigutata Sim; käsil jalul ~ käsi-jalgupidi usinalt, kogu energiaga üsna käsi `jälgu pidi on sεεl `juures tööl Emm
4. a. inimene midu suud renni juures söömas on, midu kätt `vaanast `vötmas on Jäm; vöta käsi juurest vöi pane `juure (iga kätepaar on töö juures oluline) Mus; `paljo käsi `tahtmas Emm; `mitmed käed kallal keind juba; meitid oli koa neĺlad käed `külgis Mar; talus oo `tarbis paelu `kässa Mih; ulk käśa abist Kad; selle tüö jäust on pailu käśa vaja, ei sie nii `kergesti lähe Sim; sial on palju käsi küll, `ükski ei `tüöta Iis; siss on se naene omale `korteri leind kooli maeast, kus tedä `lahkest kätest on `vasta `võetud KJn; käsi avits kätt ja jalg avits `jalga [öeld] ku tü̬ü̬ manu `rohkep inimesi tuleve Krk; aga `ulka käśe `oĺli man, vahel teevä õge peenikesess tolle `ku̬u̬rma Ran; `rohkõmp tü̬ü̬käśsi olõssi vaja Räp b. osaline kaardimängus `kaerta mängitasse nella käe pärast Mar; `mäńgisid neĺja käe pial Sim; nelja kää pialt `kaardi `mängima Trm; `saasskoppi lüvväss ka neĺlä käe pääl Krk
5. ülevõim, meelevald; õigus see on kaniste `kange [iseloomuga], tema käsi jäi nüid `peale Juu; kui vägi`pulka `vieta [öeld] tema käsi jäi `peale VJg; pulmas lapitasse `põlle, pannasse raha ja `ööldasse: `peidme käsi jääb `peale. kes pruudi poolt paneb `ütleb: pruudi käsi jääb `peale Plt; surm [välgulöögist] on ike inimesele vaĺmistet või jumala käsi ehk kuuĺ `juhtub `sinna Pal
6. pikkusmõõt a. labakäe, kämbla laius sie pael on üks käsi lai Vai; `austria vikat oli kuus kätt ja seitse kätt Sim; vikadi olli kuus kätt ja ütese kätt Krk b. käsivarre pikkus sõrmeotstest õlani Käepikkussed kalad, `augikalad jões Lüg; rõevast sai `käega kah `mõõta - - käsi om ola nukast sõrme otsani Ran
7. a. suund, pool, külg toistkätt `Ristimatu, toistkätt `Risti`pellu [talu] Kuu; majad on keik paremal kääl [tee ääres] VNg; mene `vassaku kätt; `kiera paremalle `kääle Lüg; parema kää (parempoolne) piht on `aige Jõh; Ma olin täna kerikus `mieste käel (paremal pool) IisR; pööra `säämad kätt Jäm; See oo ette üsna ükskeik kumba kätt sa lähed Kaa; vassaku käelt perenaine `surri ää Muh; Esimene pere pahemat kätt nuka taga on tema kodu Rei; kui sa `undrehti kätt lähäd, siis oo oma süi, kui [auto] so `alla ajab Mar; [tee] `pöörab maanteest natuke `kõrva, parampool kätt, kui siit lähäd Tõs; panin ärjad `undrati ikkesse, teeńe oli teist kätt Nis; adra õlm lükkab vagu paremale `käele VMr; läksid neĺja kää poolt `vaenlase kallale Trm; oia pahemad kätt Kod; paremal kääl on mets Äks; Mede ti̬i̬otsest mini kohe seda äädkätt ti̬i̬dpidi Vil; mine üä käe poole ~ üät kätt Hls; ku `õkvalt käe päält tuul om, siis om [purjekal] kõge kiiremp sõidu jõud Ran; kui ti̬i̬`lahkmede saad, siss `käänä ääd kätt Nõo; käänä sa ääd kätt Ote; tu̬u̬ maja om sääl hää käe pu̬u̬l tii veeren Har; Mõtsast läbi, kurrakätt siss tulõ käändä Vas; tõõńõ kolm [hunti] lät́s hääd kätt ja tõõńõ kolm lät́s `kuŕja ḱätt Räp || `nüöri `lüüja (lüüakse) teiskätt (vastupäeva) Jõe; `hüvvä ḱätt (päripäeva); `kurra kätt (vastupäeva) Se b. (kangakudumisel) `kangal `teine käsi kisub ette VNg; pane kangas nõnna, et kangas ette ei kasva, et ei kasvatand teist kätt ette VMr; liidutasse järele kui `kangal lähäb käsi ette Kod; tõne käsi ihen (kangal teine serv hõredam) Trv; tõist vi̬i̬rt pidi teĺle kasvatev kätt ette Krk; rabandus lü̬ü̬b `kangale `sisse, tõine käsi kisub ette, siss tõine pu̬u̬l jääb õrres Ote; Nii lät́s tõnõ käsi ette ja˽kangas tuĺl vildak Har; Kui [kangapalmiku] tõõsõ poolõ nõrgõmbidi `paĺmset, sõ̭ss oll kuta˽`väega halb, nakass tõist kätt ette vidämä Räp
8. a. käekiri `selge käsi nago trikk (trükk) Mar; temal on ea käsi, tieb ilusa kirja VJg; kańni `selge käsi Plt; ää käsi, ää käekiri tal Krk; tu̬u̬l om illuss käsi Har b. allkiri `Kirjutasid kääd `alle, `mitmest `aastast `annab `rendi `pääle Lüg; `Ilmama pikk protukuĺl oli, käed all ja kõik IisR; Kaks käämeest oli, kes kääd `alla kirjutasid Pöi; tie `seia käsi `alla JMd; pane käsi `alla VMr; kirjuta nüid `siiä paberi `pääle käsi Puh; ku joba `purju sai, kirjut käe `alla Nõo; kätt kirotaʔ õ̭ks `mõistsõ Se
9. (koos numeraaliga väljendab liiki, sorti, järku) saa `kolmõ ḱätt jahuʔ, kolmõsugutsõʔ, kolmõ sordilitsõʔ Se; linaʔ lätsiʔ kolmandalõ kätte; Edimäist kätt [takud olid] laaskadsõ paklaʔ; mu linaʔ är lätsiʔ edimäist kätt Lut
10. usk nõidus, kaetamine vanast `veiga peĺäte, õt eläjeĺle saa käsi vai kadõhhuśs; kae ko kiä sul kotost mõ̭nõ eläjä ost vai kui muid́o `väĺlä veese, siss või [väga] rutto käsi saiaʔ; lammaśs `veiga `peĺgäss kätt ja kana ka `peĺgäss kätt Se
11. (vormelid) (Küsimusele) kuidas käsi käib kuidas läheb? kuidas elad? (vastatakse) mo käsi käib nüid `εεsti Käi; käsi käib kehvast Lai; käsi käü hüäste Vas; täl `höste käsi käu, tä om õnnõlinõ mi̬i̬śs Se || hum käsi käib `kät́sess `sisse, tõesess `väĺjä Kod; käsi käü ütest `käüssest `ussõ, tõsõst `käüssest `sisse, mis käel hätä Har; noh veli, kuis sul käsi ḱäu? – ḱäu veli, käsi `käussehe ja `käussest `vällä Se; kui ḱäži ḱäüles? – nei kui kuži d́uuśk Lei | su käsi `easte `käima ei pea Mär; nii ta om si̬i̬ ilma asi, nii ta käip si̬i̬ ilma käsi Nõo
12. mitmesuguste esemete osa a. pl adra käsipuu adra pää om tu tagumane jagu, kos käe küĺlen Kam; Adra käeʔ olli ravvast, vabrikoh valõt, otsaʔ olli puust Vas; haŕkadral om pääpuu, a pluugal käeʔ; adra käeʔ, midä pite kinni piät Se b. pl kangastelgede niieplokid `nitse käeʔ; tsõõri omma `kanga kässi seen Võn; `kanga käeʔ Plv Vas Räp Se c. risti haru Punikvere riśsil on tõene käsi ärä. siäl one kaks `pulma `vassamiisi tullud. tõene peig on tõese õla või käe ärä `raidnud, selleperäss tõene käsi riśsil õli lühike Kod d. semafori liikuv haru `vaksalis on kua, tõstetasse käsi üles Ksi; Simavori käsi Nõo e. vikatilöe käepide Vikati löe külen om kõvvõr käsi kost käega niitmise aigu kińni oietas Võn Vrd käsiline f. voki käsipuu – Jõh Võn San V Voki käe küllen om ku̬u̬dslelaud San; si̬i̬ puu `kõlbass voki käest Räp; Suur käsi; voḱi käsi, `kuut́slilaud om küleh; Oina saŕv rasvaga oĺl voḱi käe otsah Se g. pl voki aisad – V Vokil om kats kätt, mille vahel ommaʔ siivaʔ Urv; pooli käeʔ; käenahaʔ Plv; Vokil om kats kätt ja puul juusk käe vahel Vas; Väikse käeʔ Se h. katuseräästa tugipuu pandass käsi, `käekäne mano, lastass piḱebähe tud kaarõht; käeʔ pandasõ `tulpõ pääle, tetäss katust kavvõbahe Se i. varrukas [kaenlaaluse] lapp oli nii `kolme`nurka `senna ilusti `alla [pandud], siis `ańdis särgi käsi `tõusma pikemalt Amb j. käpaliste haraline juur jumalakäpal oo koa päkk ja käsi Mar

köie|süda köiepöör keie südä, kellega `keisi ja `paelu `tehti vanaste Rid

külm külm g külma eP(-ĺ- L spor K; g -ä Rid Mar Vig Tõs Khn Juu Kod KJn), `külma R(-ä Kuu Lüg; n, g `külmä, -a Vai); küĺm g küĺmä eL(-l- M; ḱu- Vas Se Lut, ḱü- Se)
I. a madala temperatuuriga
1. ant soe a. (ilmastiku, keskkonna, ruumi kohta) Tuba külm `ninda‿gu `undi tall Kuu; `külma `ilmaga on tuad ka `külmad Lüg; `ilma akka `külmäst `lüömä Vai; idatuul on keige külmem tuul Khk; nii kurradi külm tuul oli ka et pidi ää `vötma Mus; Oli koi`valge `õhta `valge, läks [ilm] külmaks, oli punane, läks sulaks; Vilu vihmane külm kevade oli Pöi; ma‿p taha neid `külmi `ilmu mitte Muh; Sii aa (on) külm just kut kuera loutas Emm; läksid `külme `elmega `väĺlä Rid; küll oli `külmä `küindla kuu ja veel aga vaĺlem `vastla kuu rhvl Mar; kebäde oli küll küĺm kaua Vig; [on] virmalesed `taevas, akkab külmale minema Tõs; ärmats oli maas, ilm läks külmemase Aud; varane ja küĺm sügüse Saa; kõle küĺm tuul Kei; `õhta `poole läks küĺmemaks Juu; nüid ei ole enam `külmasi `üösi old Amb; kas tuleb nüid sadu või läheb külmale Ann; ilm lähäb külmemalle, nää kaśs lähäb pliita `piale VMr; kole kaĺk külm ilm Kad; kas lääb külmale või `kierab sajule Sim; saun läks külmäss Kod; kui külm on, siis piab `riidid `seĺga panema Pal; külm nõnna, et kõik kohad naksuvad Plt; ilm on nii külm, et rõkkab KJn; nüid ta pidä neid `küĺmi `ilmu Krk; `seĺge maarjapäeva ü̬ü̬ tähendeb `küĺmä kevädet Hel; `täämbä om `väega vile tuul, küĺm ja valuss Ran; vihmatside suvede `perrä tuleva küĺmä talve Puh; pane uiss `kinni, tare lähäp küĺmäss; põrmand lääp küĺmäss, siss kirbu `kargleva üless, tuleva `säĺgä Nõo; `kambre oĺl pümme ja küĺm Võn; ahjun üd́se kõliseva, ilm lätt küĺmäle Kam; ku kuu madalan käib, siss saab lämmind, ku `korgõn, siss saab `küĺmä Ote; tarõ ei olõki külm, mi esi olõmi `külmä täüs Kan; kuul om `valgõ rõngass `ümbre, no˽lätt külmäss Har; pääsokõsõʔ oĺli˽jo väläh, ku lei ilma `väega˽külmäss Vas; külm maa põhjamaa, -suund (ilmakaarena) tuuĺ akkass joba külmä maa poole `käändme Krk; külm pikne ~ välk „välk, mis ei põleta“ lööb `küĺma `välku Trm; ni̬i̬ om külmä välgi, ilma tulete Krk; `piḱse `leie `tarrõ `sisse - - ja maja is lähä˽palama - - tu̬u̬ oĺl külm `piḱse Har; külm saun fig keretäis ma sul üte külmä sanna anna, tu̬u̬ välläst tedre rosinit Krk b. (esemete, ainete kohta) `länne puol `rannal on `ninda külm vesi Hlj; Ahi on külm IisR; külm vesi εε `juua Khk; rahe sulas ja küĺm vesi oli alles rohu peal Mih; rasvast nõue ei soa külmä `veegä `pestä, ei lähä `puhtas Tõs; Suṕp `soojõn paõlu param kui `külmen (külmana, külmalt) Khn; männa `seena kupatasin ära ja panin külma vette HMd; lädistab `külmas vies JMd; teed `juues ei lähe jänu äe, võta `külma vett `piale Ann; vesi on külm nagu kivi, kohe kaĺk külm; võtab `leibä ja `külmä liha Kod; [naine] jahutab piimä küĺmässe Vil; kui [pakane] õige `lõksu lü̬ü̬b, siss pannass obestele lämit vett küĺmäle sekkä Hel; lume sehen saesiva vorsti sooliku ilusa küĺmä; miä sü̬ü̬ `küĺme kapustit kah ää meelega Puh; ku sa nüssetu `piimä küĺmäle piimäle `pääle `kurnat, siss om müre nigu lõhn; `tu̬u̬di `nurme küĺm `erne suṕp; ku kana `audma tükip, siss piap perst pidi `küĺmä vette `kastma Nõo; meil lätte vesi um külm Rõu; es tiä nurisa˽söögigaʔ, oĺl sü̬ü̬ḱ ḱulm vai läḿmi Vas; külm piim lõss küĺm piim om ära koorit ja läbi masindet piim Pst; külm sõnnik aegamisi kõdunev sõnnik `külma sönnigud pannasse küngu maade pεle änam Khk c. (keha või kehaosade kohta; külmaaistingu puhul) Kääd on `külmäd `nindagu jäätügüd Kuu; surm jo `varsti ligi, jo jalad akkavad `külmast `jääma; Ei mul külm õle, mina `küpsetan kana viel `kaindlas Lüg; [mul] `Ninda õli külm, et `ambad `plaksusivad suus Jõh; muud loom ep ela külma ihuga mette kut kala Khk; kääd on `kangest külmad Jaa; Laps `ütleb `arva, et tääl oo külm, külmetab enese `aiges Han; `vastu `õhtud akkas küĺm Mih; [kui] Ninaots küĺm on, siiś tulevad surmasõnumid Hää; kääd on küĺmad ja `kanged Juu; `külmade kätega [inimene] on rikas Rak; ega mul küĺm ei ole täṕpigi Ran; latsõ jalakese om küĺmä; mia ole `paĺla `pääga ja ilma `rõivada, ei ole küĺm ei midägi; uśs olna küĺm ku inimesele suust `sisse lännä Nõo; `ku̬u̬ljal lätt kõ̭ik kotuss jo˽külmäss Krl; `väega˽ḱulm iks voori pääl Vas; Jalaʔ omaʔ külmäʔ ku iäʔ Räp; tu̬u̬l äi veia olla ḱüĺm Lei; jalad külmad 1. (kogenematust, algajast) noore naise `kohta `ööda, et tal jälad külmad veel, tuleb juba `siia perenaisegs Emm; kui sa vana koha peal oled, seal ikke jalad soead, uue koha peal on jalad nii külmad et Juu; jalad alles külmad, astub ämma sooja `jäĺgede sisse ja juba augub Koe; nüid jo akab `riidlemä, enel jaladki vi̬i̬l külmäd Kod; jalad alles külmad, aga juba `kangus sees Lai; alles viil jalad küĺmäd, aga juba uhkustab oma taluga KJn 2. euf (surnust) täl jala joba küĺmä Ran; perse külm euf (surnust) täl joba perse küĺm Ran; ega mu pikäld ei ole, `varsti om perse küĺm Nõo; süda läheb ~ lööb külmaks (ehmumisest) mu süda on `nõnda `külmast mend, et ei tia, mida `asja sie `sünnib Lüg; ehmatas, südä lõi külmas Tõs; irmu `tundmise pärast läks süda külmaks Koe; mul lei südä külmäss Kod; kahju pärast ja irmu pärast süda lõi külmast Pal; süä lääb külmäs, `eitub Hls; süä läits küĺmäss ku jää, akasi `peĺgäme Krk; ma `hiitü nii arʔ ku süägiʔ lät́s külmäss Vas; kui kuulõt pahandust, süä lät́s `õkva külmäst Räp; külma suuga söömata, kostitamata suadab [külalise] külmä `suuga ärä Kod
2. fig a. ükskõikne, osavõtmatu külm `ninda kui kala veri (`üöldi nüd `tuima ja `loiu inimese `kohta) Kuu; üks külm rahvas, üks tuim rahvas on nee sääl Khk; se on nihuke küĺma südamega inime, mis teese `peale ei `mõtle ega teesest lugu ei pea Juu; minu südä one nagu külm tämä pu̬u̬lt, ma en taha käsa `panna tämä aśja `külge Kod; ta om üit́s tuim või küĺm; [ta] es saa ka üttegi külmä `süämege ärä `saata Trv; [ta on] Külm ku `koira nõna Hel; täl om süä halv, selle veri külm Se b. külma verega julge, kartmatu päris `külma verega mies, `niisukene `külma verega, et `lähteb `üksi Hlj; ta `oĺli küĺmä verega, es `peĺgä ütte koradit Ran || arg, pelglik nihuke küĺma verega inime, `kangeste arg inime Juu
II. s sooja puudumine
1. jahedus, külmus; pakane Külm `külmäb `künsi ja `naksub `parda; Lasid paa `külmä `surra (tuli on pliidi alt kustunud) Kuu; kui keväde võttab külm `konna kudu, siis `augusti kuu sies võttab `kaurad; `külmä ies `ninda ilusad `juoned tulevad üles [taeva]; `Paljass külm on `ulga `külmem kui lumega külm; tie nüüd `kuuma tied, siis on üvä `juua `külmaga Lüg; meri `õhkab `kangest `külma Jõh; `talvel `külmägä javadetti; kaksküme üks `kraadi `külmä Vai; kibe külm `väljas, üsna aja teivas naksub; külm vöttis `tuhlid ää; töömest (pärmi) `oiti `külmes Khk; tuhlituba `köötasse sojaks, et külm ep lähe kallale Mus; See kahe ukse vahe oli `keldri koja - - pidas külma `kinni, külm äi läind `sisse Pöi; meri aab `külma `välja, nii külm et Muh; sea pörnast vaadeda `külma ja talvet Emm; `talve külma kεε noored inimest keik na punaste nägudega Käi; külm on tulemas, mered on juba `alla lasnd (alanenud) Rei; kui vares talvel `kõrges puu `otsas, siis tuleb `külma Rid; tähed `taevas säravad, nii `kange kõĺk külm Mar; küĺm on änameste kõigi `aigoste ema Kul; kuib rikkus kõik viĺlad ää ja küĺm pani kõik põdema Mär; suu ohatlend `katki külmä päräst Vig; ää lase `külma tuppa Kse; `lõksuv külm, tuline külm, suur külm, `kange külm, kõik `öetse Tõs; õunad külmä `võetud Khn; erk käre külm Aud; külm (hall) oli maas, rohe kõva ja külmetand PJg; küĺm `käŕpis odra pead ää Tor; küĺm kisub silmad vesiseks; küĺm akkas `kõrvu `kinni Kei; tänä on ikke `rohkem `küĺma kui `sooja Juu; mokad ja nina on vaest külmaga ohutand JõeK; külm võt́tis oraksed ää Amb; maa oli sula ja `külmasi ei old, tänavu võib `siena `tulla; lesed naised jäävad ikke `külma (puudeta, kütteta) JJn; `talve sai linu ropsitud külmaga Ann; nairid on õrnad külmale; ein ja rohi `tõmmas külmaga nõrgast; nii `kange küĺm ja süda läigib Kad; sie (liiv) `oidis, et külm ei lähä seina `alla Sim; kui külm näpistas, siis vähä rikkus, siis päris ära ei `võtnud Trm; kivi on selless luadud, et tämä annab `külmä Kod; küĺmaga ei ole `parmusid Pal; lase või külmal kääd ära võtta Äks; näe paja perse põleb, `küĺmä tuleb KJn; es `vaate külmäst ei vihmast; `lõikaja külm, `kange külm Hls; vana inimest avits küĺm `rõõvit mõsta (külmaga läheb pesu valgeks); küĺm om [kartuli] är käpisten ~ är `kärpin ~ är näpisten ~ är rabanu Krk; `küindlekuul lääb katik küĺmä seĺg; küĺm laksub väĺlän, nii et `amba akkave suun lõgiseme Hel; [külma tugevusastmed:] nõrk, `keŕge, `väike, parass, tubli, kõva, `kange, käre, kõrvetaja küĺm; sügise vahel iki üteldi, et küĺm valmistab `viĺlä; `küindlä päeväl lüvväss küĺmä süd́ä `lahki Ran; sügisetsel ü̬ü̬l om `ütsä `poiga, sääl om lämmit ja `küĺmä, `vihma ja `lumme Puh; akan om `katski, säält käip küĺm `sisse; vaja `kartuld võtta, küĺm tulep `pääle; käis sital ja küĺm tõmmass läbi, krambi kissivä ja olli otsan tu mi̬i̬s; me‿llime näĺlän ja küĺman, es ole midägi süvvä Nõo; ää `võtja küĺm, tu om joba kõva küĺm; kui si ää kõrre kipe küĺm tulessi, siss olessi kõik jõe ja järve `kinni; oi, küĺm pures minnu valuste, nigu peni ai `küĺge Kam; rasu `kange küĺmäga lü̬ü̬p poti `lahki Ote; tedreʔ ukõrdasõ˽keväjä lämmind, sügüse `küĺmä Urv; `niiskõ külm om `naksõ külm Har; Külmäga kõva, `parraga vet́el, a‿gu˽ki̬i̬ss, sõ̭s kaoss peris ärʔ = vesi; ilmaʔ oĺli˽viil külmä `perrä Rõu; külm om viĺa ärʔ purnuʔ Plv; mia `sü̬ü̬misest üle jääss, ku panõ õi˽`külmä, nii `läühtüss äŕ‿kiʔ Vas; ḱulm pand mõtsa `vańgi, ku mõts om härmäh Se; külma käima ~ käärima 1. puudulikult käärima `Külma keind öllel seisab `keima kord ikka peel Kaa; kui [õlle] nöu `liiga vissist `kinni on, sis akkap `külma `käima Jaa; `Külma `käärind ölut on kena `lahke juua küll Pöi; `Külma käind õlut on [soojas kääritatust] param Kei 2. (vallaslapse puhul) `külma keind laps - - see on `värdja laps, killel isa pole Khk; see va `külma käind tüdruk, `värdja ema Pha; üks [tüdruk] läks kodu `külma `köima Muh; ei ole külma ega sooja 1. ükskõik minul põle sest `külma ega `sooja Aud; mõni on serände üits `kõikne, temäl ei ole sinu murest `küĺmä ega lämmit, sina elä vai koole Ran; Ei olõ tast `külmä, ei lämmind, om õnnõ üts nośotaja Vas 2. mitte midagi ei mõistaʔ timäst `külmä, ei lämmind Plv || külmatunne lapse küĺm ehk koera näĺg (ei vääri tähelepanu) Vll; Mo jäla `otsas nii külm, et `viirguvad puhas Rei; ma ole `külmä saanu, ole ennast är küĺmeten Krk; sai `küĺmä ja jäi `räńkä `aigess Ran; lännu `loḿpi `mõskma ennäst, sai `küĺmä ja jäänuva kuu`rõiva `kińni Nõo; mõnel inemesel om - - rahu üless aanu, ku `küĺmä saap Rõn

külma- külma judinad käivad üle ihu Jäm; `aigus tuli külma vabinatega Vll; kui inimesel küĺm oo, siss küĺma võbin käib üle Mär; jää pial vesi olnu - - suur must kord elo sehes - - külma sääsed või, külma vee sees ta asob Lih; `Septembre kuus lähevad küĺmakured, siś akkavad küĺmad tulema Hää; tänä omiku oli `valge küĺma ärmates moas Juu; külma ärmad käivad, maa kohmetab Amb; külma allad võtavad `kardle `pealsed ää Koe; külma ärmatis võtab eina ära VMr; külmä lõdin lähäb üle ihu, [on] arg [või] `pelgäb `külmä; külmä ärm akab puie `külge Kod; `küindlepäävän lääp küĺmä südä `lahki; kapst ei olegi nii küĺmä`peĺgäjä Nõo; jaanuar on küĺmäkuu Plv; Ma olõ külmä `pelgäjä, külmä judinaʔ käävä üle iho Vas; [kui ihu sai külma ja] `küĺmi ar, siss ai küĺmä käŕnä üless Se

külm|tõbi malaaria külmtobi oli `niisukene `aigus et tegi segaseks Hlj; külmtõbi, [haiged] `kõnnivad `kindad kääs, kasukas `seljäs südä `einä ajal, ei saa `suoja `kustki Lüg; [ta] annond `rohto külmä tõbe `vasto Mar; külmtõbi, `kange külmetamene olnd, pea valo, see pidi vastus olema, kui pidid `järsku külma `veega üle valama Kir; vend oĺ `küĺmes tõves, `kästi [rohuks] see kala ää `süia, mis teisel kalal sees on Vän; seda `külmatõbe põle siin pailu old Kos; anii·n `pulber külmatõbe `vasta, minu isa sai `terveks JJn; küĺmtõbi `õikund inimest nimepidi, ike kus sa oled ja kus sa oled, kui inimene `vastu õiganud, siis tulnud `piale Ksi; täl om külmtõbi, vanast oĺl timä väega väläh (haigust oli palju liikvel) Se Vrd külmatõbi, külmhaigus

küsima küsi|ma, -da R(excl Kuu; -maie Lüg) eP(`küśkima Plt; da-inf küsta Kse Vän Plt, `küsta Jäm Pil Plt/-ś-/; [ta] küssib Muh L Rap/-śs-/;), -mä, -dä Vig Var Tõs Kod(da-inf `küstä) spor T; küsü|mä, -dä Kuu Vai Khn Võn Ote, -m(e), -de Krk San; kü(ü)sümä, da-inf kü(ü)südäʔ, küs(s)üʔ, `kü(ü)ssüʔ V(ḱ- Se Lei; ma-inf küssü- Rõu, ḱüž́ü- Lei; da-inf küstä, ḱüš́täʔ, küüstäʔ Lei); `küśkmä (-s-), `küśki (-s-) Vil Trv; `küśkme, küstä Hls Krk
1. küsimust esitama, pärima pää valutab kolejasti, ärä nüüd küsüki midägi; [teen] Küsüjälle `perse `pulka (vastus küsimusele mida sa teed) Kuu; nääd midä tama ei küsi Vai; küsid midad, räägid, ta‿p lousu eid ega jaad Jäm; küsi εε, siis süda rahul Khk; Küsi sa selle kääst (mõistlikku vastust ei saa) Kaa; Muudkut teevad lapsi, kes nee kasvatab seda‿b küsita `öhti Pöi; ma `küssi mis seal taheti Muh; nee olid `kanged mehed küsimas Rei; eks isames siis ikke tuleb tuppa, see ikke küssib ja jutustab Vig; küsitse ja uuritse Tõs; Suab ju küsüdä, kui ise tiä‿mte Khn; `küśkis `seoksi sõnu Hää; lapse `keeli küśsib Rap; [kosjas käies] küsitud ikke et meil on kirju kana kadund, kas ehk tuli `teile `varju VMr; `küśse kuda ma õlen sugulaańe Kod; kui lähete `Põltsamale, sealt `küśke Plt; ma pia `sinna `sissi ti̬i̬d küsüm mineme Krk; ma‿i tiiä kes täl `oĺli naesen, ma‿i ole küsinu Ran; tu̬u̬ poiss mõist pääst `äste rehkändädä, nigu küsiti, nii ütel; mõni inimene tulep ti̬i̬d küsimä, siss miä jälle juhata; miä `küśse, mis te olete tennu onte si̬i̬ päiv Nõo; mi̬i̬s `kaenu˽küŕvitsit ja küsünü, mes muńa ni̬i̬ omava Võn; sa võit eiśs tiä käest küsüde San; nuid põraʔ `keäki õi küüsüʔ Krl; ma˽küüsü, kas tulõt mullõ, kas jäät mullõ vai jäämäldäʔ; küüsümise ja `kostmise raamat Har; `väegä halvaʔ omma˽latsõ˽kah, küsütäss ti̬i̬d, a juhatasõ `võĺssi Vas; küsüti (uuriti) `süüdö Räp; äi taja (oska) küüstäʔ Lei; kavalust küsima tagamõttega pärima; uurima ta tahap sinu käest teedä, küsip kavalust, ärä `ütle Nõo; tiä tiid küllʔ eśs (ise), tiä küsüss kavalust Krl || küsitlema, teadmisi kontrollima kuol`meister on `lapsed küsind läbi Lüg; ku̬u̬ĺmeister küśk, lait́s kost Krk; sa pidit jo `kostma, ku ku̬u̬l`meister `küśse Puh; vahel `oĺli pääst rehkenduse küsimine Nõo Vrd küsitama || küsimus (teonimena) sie on küsimine, midä sie süöb säl Lüg; lähvad `sõnna kus tahvad, ei sest ole küsimest, kas on kodus kedagi teha Juu; kas see (karp) `ültse annab `lahti teha, on küsimine JJn; Kas [ta] `lainab raha, on küsimine Trm; kes si on, kes seda unenägu nõnna ette toob, vat see on küsimine Plt || vastus tarbetule küsimusele Mis ta sest obusest väravate vahele käerpukki ajas? – Küsi kuradi `lolli IisR; Kas sa seda `laulu tiad? – Küsi `loĺli, mitte ei mäleta; Kudass sa nii iljaks jäid? – Küsi `loĺli, jäin kauaks magama Jür || fig (nõutusest) Midä sest `mütsialusest alaldi `kratsid, `kärnäs pää vai, `teine `ütleb siis, küsin `kõrva tagant nõu Lüg; küsib körva tagand nöu, kis pεεd nakitseb kui midagid `asja on Khk
2. taotlema, paluma, tahtma küsin `endast sest tüöst vabast; sie kaupmies `õskab `õige iast raha küsida Lüg; Nüid lapsed küsi änam kellegi luba, `lähtvad `sõnna kus ise `tahtvad Pöi; ta küsis raha, ma ole koa küsin Muh; nad (mustlased) küssivad `käśsa vaadata Mär; laps ei taha küsidä, võtab ise Tõs; ku miis `rohkem `palka `küśkis, `pantu kohe soldatiss Hää; ta küsis ennast möneks päävaks prii Ris; ei taha seal ammetis enam `olla `ühti, küsis enese `lahti Juu; ära selle tüiri kääst mine küsimagi JMd; piäd sańdile `anma, kui ta küsib; obess tahan küsida, kas tämä annab Kod; mis sa aga `oskasid `küsta, `kõiki oli laadalt `soada puha Pil; ma pian `küśkma oma anuma kätte Vil; oma volige tege, ei ole luba `küśken Hls; kõrdsin küsiti sang `viina Ran; kaśs `näogub usse man, küsip `väĺlä; küsi raha `endä kätte ja anna tälle arvuld Nõo; käü `kõ̭iki mant küüsüss (nurub viina) Har; võõrass riiḱ nakass rahu küüsümä, et teḱke rahu; `koŕjaja sańt, jumala nime perält ḱüüss Se; lät́s `küsse tu̬u̬ vele käest süvväʔ Lut || Ega küsüjä suu `pääle ei `lüüä, vade `varga näbi `pääle `lüüä Kuu; kes küsija suu `pihta lööb Jäm; küsija suu pääl äi pane `kiskid kätt, aga isevettija kää `pihta `panta Emm; küsija suu pääl ei lüü `kiigi, aga võttaea käe pääl lüüdass Hää; ega‿ss küsüjel su̬u̬ `pääle ei lüvvä Krk; küsijä suu `pääle `kessegi ei lü̬ü̬ Ran || fig nõudma ega asi `süia küsi, mis on `õssetud, sie `õssetud Lüg; see asi ikke küssib raha koa, ega sa mudu seda kätte saa Mar; sie tie küsib raha VJg; ega amet `leiba küsi Lai; reha pulgad ülespidi, reha küsib `vihma Plt; lehm `aelõss häril, `häŕgä ḱüüss Se; põld küsüss ravvi (sõnnikut); põllutüü um kõik mitä põld küsüss tetäʔ Lut || jumalat paluma inemisel jumalat vaia `küssüʔ; pühä jakapit küsüss rahvass et `andnuss `suuri jeki Lut
3. hoolima `Aigus ei küsü `aiga egä viletsus `päivä Kuu; ei see (lehm) küśsi ajast ega kedagi, kui `lahti pääseb, siis otse põllale Mär; tä oo nii toŕm, et ta ei küsi sellest Vig; mudku lääb isi edasi, küsi teśtest kedagi Tür; võttis õige pilli `lahti, aga kessi sellest küsis Kad; ei sest ei `küstud, töö pidi `tehtud `saama; kaur sellest ei küsi, kas ta (pesaalus) on kõva või vesi Äks; karjapoisile `ańti närmak `seĺga, kes karjapoisist küsib Lai; `vihma jooseb taevast maha, aga temä ei küsi, temä muud kui lääb Hel; kalgi süd́ämega inime om `u̬u̬lmada, tõesest temä ei küsi; surm es küsi, võt́t ärä Ran; ku nu̬u̬ŕ olõt, ega siss küll ei küüsüʔ kas `tervüst rikut vai eiʔ Har

küünla|päev küünlamaarjapäev, 2. veebruar `Küünlä`päivä sula ja mareti`päivä poud on `nälja emä Kuu; `küündlabä `naised ei `ketrand `eiga midagi, pidasivad `küündla`päivä VNg; `küündlä`päiväl on puol `talve `õtsas, `talve südä tehä `puolest; `rentnik `maksas `küündlabä ajal `puole `renti, `puole `maksas jüri`päiväl Lüg; mütuks kevadese änam `aega on, `küinlabe juba selja taga Khk; `küinlabäst `pandi `kangad üles Pha; `jöuluks `tehti üks tegu `selged `leiba, üks `hoitud `küindlabeks Phl; Päräst `küünla`päävä minnässe `ülge`vällä, `ülge`püüdü Khn; Kui `küindlabe omiku ärg soab `räästa alt `juua, siis `moarjabe ei soa kana koa nokaga vett kätte Kei; `küindlapää oli naestepüha - - siis ei kedratud ega `kuotud kangast Koe; `küindlabä - - siis olid peremehed juba kõŕtsis kuos - - siis kaubeĺdi sulaseid ja tüdrukuid Kad; `küinläpäävä aal karu kiänäb tõiss `külge Kod; `küindlapääval pidi `keetma `kapsa suppi ja sia pia, pool piad oli `oitud `küindlapäävast Lai; `küinla pääv oligi `teenijate `kauplemene - - see oli kohe `teenijate `kauplemese `õhta, `küinlapääva `õhta Pil; kui `küindlepäevän niipaĺlu `päevä paistab, et miis obese `seĺga saab karate, siss saab iki `einä tetä; naese käesive `küindle päeväl kõrtsin puna jooman, punast `viina, et põse punatsess lääss Hel; `küindlepäeväl lüvväss küĺmä südä `lahki Ran; pääld `küindlebävä siss om päevä pikä, siss naka kangast kudama Puh; `küündlepäävä käänd kahr tõsõ küle Kan; `küündlepäävä mindäss `kõŕtsi `leṕmä ja veret `ju̬u̬ma Har; Küünläpäävä tuudi kangapuuʔ sisse ja naati kangit kudama Vas; Ko˽`küńdlepääväh illos ilm oĺl, siss - - saa hää rüä`häitsemine ja hää `kartohka `aaśtak Se; `kündlepäiv, selle kutsutass et maarahvass veiʔ `kündlit pühändämä Lut Vrd küntel|päev, küntli|päev

lahke1 n, g `lahke R eP(excl Khn) M T, `lahkõ Khn V
1. sõbralik, heasüdamlik, abivalmis, helde Alati `lahke ja `naerul `näuga on sie`aastane `karjapoiss IisR; nii `lahkete `silmadega vaadab Ans; se‿on `lahke meelega, üks `lahke inime Khk; `lahke na `erneuss, sedas ikka `ööldaks Käi; Mõni inimene oo isi`värki, `lahked olemest põle Han; `lahke südämega, iä inimene Tõs; nüid tä tuleb `lahke meelega täda `aitama Aud; kui [imikul] `lahkem (parem) tuju oo, naerab ja aeab juttu PJg; ei jõua nii `lahke ja mahe `olla Ris; ta on `lahke `näoga tüdruk JMd; `lahke perenaine, on `vaestele `lahke `andma VJg; `lahked rahvas Trm; `lahke nagu mesilaane; `lahke südä, one elle, ei õle kit́si Kod; perenaine oli `lahke `kääga inime, ei tema jätt `ühtki vaest ilma; `lahke inimene, kellega võid juttu `aada, aga teine piab ennast `uhkeks, ei mahugi teistega `rääkima Plt; ehk saa mi̬i̬ĺ `lahkembess (lahedamaks) ja `rõõmsambess, mia lää tõiste inimeste `seltsi Trv; temä läits `õige `lahkes Hls; `lahke suu ti̬i̬b paĺlu `sõpru; om `lahkit ja äid inimesi Krk; nemä‿m `väega `lahked, tuleva joosten, ku `näevä et mul abi vaja om Ran; nendel raha `olli, noh mia olli `lahke `vasta ka `võtma Puh; naene näḱkusi küll `lahke `näoga inime oleva Nõo; mi opõtaja om vana `lahkõ miiśs, ta ei panõ hennest sukugi `uhkõss Har; kas sa olõt nii `lahkõ inemine, et annat mullõ tast üte peotävve sibula `vaŕsi Plv; kõ̭kkõ parep om `lahkõ süä Se; ole lahke (välj imestust) kolm`kümme viis kobika `maksas lihakilu, ole `lahke Jõh || (jutukast, sõnaosavast inimesest) `lahke suuauk Mar; on üks `lahke jutuga inime, temal on nied sõnad ika `lahti Hag
2. selge, klaar a. (arust) `lahke `mõistus koa, soab kohe aru Tõs; `lahke `mõissusega inimene Kod b. (nägemisest) silmad‿o laarid ja `lahked Muh; `eksinud inime ärä, siis ku nähnud `uńti, siis suand silmäd `lahkess, siis suand ti̬i̬ `piäle ja tullud kodo Kod c. (kõnest) muul oli `seĺge keel ja `seĺge `mõistus küll, aga nüid ei ole keel änam `lahke `ühti Tõs d. (peast) laulab `lahkest (kaine) pεεst küll Jäm; võta kaeost seda igavest `külma vett, pese sellega, pia lähäb `lahkemase Aud; piä one juba `lahkem, lü̬ü̬b paremass Kod e. (ilmast) Saab nähja, kas akkab sadama `jälle, korra lõi nõnda `lahkeks Pöi; ilm akkab `lahkes minema, naa `selge jo Aud; Kodavere pu̬u̬l one ilos `lahke taevas, ei õle `pilvi Kod f. (vedelikest) on sogane ja sombame, teene vesi on `oopis `lahkem Juu; tema tahab `lahket suppi, tema ei taha tummile keenud suppi Äks
3. kerge, mugav, mõnus, vaba a. (hingamisest) mul on `ästi `lahke ing, minu ei ahista `kuskilt VNg; Oh mis `lahke `ingada pärast `vihma IisR; Esiti vanad naised, kesse rinnad `umpsed olid, tarvitasid nina tubakad, aevastamine tegi rinnad `lahkeks Pöi; ma ole mett palavaks tein, siis teeb rinnad `lahkes Muh b. (enesetundest) ma täna nönda jähmane, pole ead `lahked olekud üht; Soole peaks suiks söhuksed kaltsad tegema, nendega sool siis kena `lahke tööl `keia Jaa; va kideval inimesel ikka sui `lahkem, param; Täna on püsut `lahkem, pea äi valuta änam Pöi; teenekord oo `lahkem koa `olla Var; sain süda `lahkeks (külma vee joomine mõjus karastavalt) Ris; mõni pää (päev) on natukse `lahkem, lahedam teene, mõni pää `oopis sańdem (tervisest) Juu; võta `riidest `lahti, ia `lahke magada HJn; pääväl õli `lahkem, `õhta [tuli] `jälle tõbi piäle Kod c. (rõivastest) [särgi] pεεouk oli kenast `lahke, sedasi üle pεε `aeti Jäm; suisel ajal `lahkem ilma `vutrita [riietega] Kär; sel vana `moodi särgil olid korrod sees, see oli ea `lahke Mar; Pialmesed `riided piavad `lahked olema Han; pane üks `lahkem riie kõhe `seĺga Iis; riie `kangest `lahke seĺjas, ei pitsita Trm; nõnna `lahke ja avar kleit minule `testi Kod
4. kerge, värskendav (toidust) Vehvermäntsi tee on `kangest kena `lahke maiguga Pöi; nii kena `lahke [läätse]suṕp, param kut `erne suṕp Muh; mõni toit nii rammos, akkab `vasto, teine `jälle nisuke lahjalene, ea `lahke `süüja Mar; tämäl õli alate üvä `lahke kali Kod
5. pehme, mahe (tuulest) täna on kina `lahke tuul Jäm; On kenad eina ilmad, kuiv pala, kena `lahke tuul; Vöta seljast ää ja pane aja `peale `kuima, `paergus kena `lahke tuul Pöi; ilos `lahke tuul ja soe, puhub vagaselt Kod
6. jahutav, värske (õhust) Kui ake oo lahti, siis oo tuas nii kena lahke öhk Khk; täna on nii `lahke `öhk Pha; istuks `väĺlas koa vahest, ea `lahke luht `olla Rid; Pane uks `prauksile, tuleb `lahkemad `õhku `sisse Han
7. mitte sassis, puntras või tükkis `lammas rapputas `selle vie `vällä kohe `villude pääld, aga jäid `lahked `villad VNg; `kammi `juuksed `lahkest Lüg; sai `juussed `lahkeks, olid nenda ää vanund Khk; `sörmede vahel `pandi sedasi [linapeo], seda`viisi `löödi `lahkeks Vll; `juused nii ää vanund, `soagid änam `lahkeks Pöi; vella vadumene on, ne nopidags `lahkegs Käi; `lahke vellaga `lambud niideti kolm `korda `aastas Mar; rapsi linapeo sedasi `lahkes, siis akka koonalt tegema Kir; `lahked `juused, põle `sassis ega kähäräd Tõs; mõned oo `lahke villaga ja mõned kähära villaga `lammad, aga `lahke villaga `lammal oo ikke karm vill Aud; [koera] karv on ära `paatund, ei ole `lahke PJg; `villu näpi näpuga `lahkeks ja lahedaks Juu; `puĺtsind `juuksed, ei taha `lahkeks `minna Pee; mõni lammas õli `kruśsis villaga, mõni `lahke villaga Trm; linad `tõmmad `lahkess, siis juakseb üväss Kod; parem on küll, kui `lamba seĺjast saab `pestud, tema raputab ennast `lahkeks ja on `jälle `lahke vill. kui pesed `villa, siis piad `jälle `lahkest noppima, muidu jäävad nagu tükki Lai
8. halgas, kergesti lõhenev puu on ka `lahke, sedä on üvä `lohka, üväst `lähtö `lohki Vai; kena `lahke puu, siit saab `piirgu Khk; `lahke puu, pole `oksi sees Pha; sool on `juhtund `söuke `lahke halg Jaa; piiru alg peab `lahke olema Muh; mõni [puu] mis nisuke `lahke oo, kui sa korraga lööd, ta läheb kohe `lõhki Kse; `Lahke puu ilma oksata - - `kõrgemal, liiva pääl kasuvad Hää; `lahke puu, mes `püśsi lü̬ü̬d, lähäb kõhe `õigess `lõhki Kod Vrd lõhke
9. sõmer, hästi haritud (maast) `lahke maa, üväst on `künnetü, `lahke kaik, ei `rohto `eigä kive tükküsi Vai; kus `lahke kare oli - - siis puu vörral `pandi adra nina `pεεle, see lammutas änam maad Kär; sahk adraga `aeti `lahti, maad olid jo `lahked Kad
10. kerge, ladus kie üvä obone, `kõnnib `lahke `jalgudega ja `pitka samuga Lüg; `lahke jalaga obone Vai; ta `laskis nagu nuor tütarlaps, nii `lahke käimaga Ris; hää `lahkõ hobõnõ, vallalidse sõiduga Plv || osav ta `lahke kättega, saab iast akkama `kõigega Jõe; kääd `lahked `löömise `juures (heast kaklejast) Pha || kerge, lihtne pakulene [kude], see oo `lahkem teha Aud
11. vaba, lahtine, kergesti läbitav `kraavist vesi `juokso ka `lahkest, `lahke `kraavi; `lahked `ahju `lierid, `suitsu `männö üväst `vällä Vai; körrega `aetase piibu vars `lahkeks Khk; ia `lahke tie JMd; kui uńdil suu `lahke, siis tapid kaŕjussid ja veid `lu̬u̬mi, kui `ammad vuagin, siis ei sua Kod
12. avar a. ruumikas; õhurikas Suvest `veimä, `nuoremmad, ikke `koikad `aita, õhu kääs õli `lahkemb magada Lüg; üvä `lahke `ellä, sie on kui `suured tuvad ja `ruumid on Vai; kodus kenad `lahked toad Jäm; kui ma `seepi lähän `keetma, siis ma lähän `õue kivide `otsa, seal ea keeduväŕk, ea `lahke `keeta Juu; aedan one `lahke `õlla Kod; kui paĺlu õlut koos, siss lähab apust. panevad `lahkema riista `sisse ja jahutavad `enne ära, kui `vaati panevad Äks; siihn om õks paĺlu `lahkõmp elläʔ, omma suurõmba ruumiʔ ku vanan majan `oĺliʔ Har b. lai, vaba meitel on vörgu koer, ojab silmad `lahkegs Emm; Meie `aknad oo naa täisi, et ei anna `lahti, sui sojaga `kuivad `lahkemas Han; `lahke tihv või tihvavahe oo siis, kui kangas `äśte liigub, ei jää `kinni Aud || pehme, lõtv kana luud lüövad `lahkemaks, akkab vist usinast munema Ris; `laśsin vöö `lahkemaks, oli nii kõvaste `kińni Juu; `sitked nisad, piim tuleb sirina `väĺla. vanal [lehmal] olid `lahked, piim tuli lohena Aud || lai, tugev mõni obone takka `voatad, ea turjakas, teene eest ea `lahke rinnaga Juu
13. kerge, muretu, vaba (elust) `rahva elu läheb `lahkemaks ikki Rid; nendel ea `lahke elamene, nendel `kõiki `kraami küll, et nendel põle kellegi `puudu mette Mar; oleks `lahke elu olavad, et sool pole kurvastust Kse; seal oli siis juba natuke `rohkem maad - - juba natuke `lahkem see elu siis Tõs; ikke natuke `lahkem oli elada [kui sai kõrvalteenistust] JMd; tämäl õege `lahke elokõrd, kedägi muret ei õle Kod; timä midägi murõhta‿i, täl om `lahkõ elo Se
14. lahke toim (kalasabamuster) `lahke `toimega või `murde `toimega kangas oli sesama Aud Vrd lahk|toime, lahk|toim(i)ne
Vrd lage, lahe1

lahki `lahki Hel T V(-iʔ Vas Se)
1. pooleks, tükkideks; katki, lõhki jõi vi̬i̬l tõse sõõmu ja pahvatess `lahki Hel; ku naesel üttegi au`mäŕki ei ole, tanud ei ole, siss lännä maa `lahki; mõni kihulane om ahne, ludsip nii paĺlu verd et, lähäb `lahki Ran; ristikain `olli vi̬i̬l kõ̭ige ullemb eläjit `lahki `aama Puh; lehm ollu nii täis söönu, et `lahki minekil; praki tei `rätsep, praḱk `olli pooleni `perseni, praki and `olli `lahki; maa om selle `kange kuevaga - - kõ̭ik prigadi pragadi `lahki tõmmanu; moĺd om `väega `lahki, joosep vi̬i̬ maha Nõo; ma tõmmassi `amme säĺläst ärä, tõmmassi `amme `lahki ja purust `õkvalt Võn; ma ai jala `lahki San; vana räni tüḱk, ei lähä˽`lahki Urv; ala joosku nii kõvastõ, satat mahaʔ, lü̬ü̬t kõtu `lahki Har; pät́s um `küĺgi päält `lahki˽küdsänüʔ Vas; rihe ahi oĺl tettü tarrõ, ahi oĺl säält `lahki, tuli lät́s saańa `küĺge - - kõ̭iḱ lät́s palama Räp; vii no seo kirvõss sepäle, `kirvõ silm om `lahkiʔ Se || fig ku sa tolle kiisa leemele vi̬i̬l muna ka panet, siss ta‿m nii ää et sü̬ü̬ vai `lahki ennast; `küindläpäeväl lüvväss küĺmä süd́ä `lahki Ran; si̬i̬ om nigu nisanõ laits, ku ta emäd näeb, siss ta röögip kas vai `lahki; küll nüid kimub, ärä `lahki lase `juvva [vasikal] Nõo; mul om ni˽suuŕ murõʔ et süä lätt elävält `lahki; mine meelüdä˽tu lat́s välläʔ, tu rü̬ü̬ḱ henne `lahki Har; süä jo `lahki lätt otsani Se || pakatanud, puhkenud keväjä kui ilma `lämmäss läävä, nakava urva `lahki minema Puh; urva˽läävä˽`lahki minemä, nakkasõ˽muhetama Kan; nigu kõo urba˽`naksi˽`lahki minemä, siss `pańti pud́õlahe Vas || (jänesemokast) `lahki uuĺ `süńdümisest saaniʔ, kasuss edesi iks `lahki uulõga Krl Vrd lahkiss
2. lahti teräkene is olõ `tu̬u̬ga nõuhn, oĺl pahandus `lahki; ni‿ka (niikaua) [lapsed] `toukõli ku üt́s sattõ nõ̭na päle kivi päle mahaʔ, siss oĺl piĺl `lahki Har
3. lahku, laiali pilveʔ lü̬ü̬ `lahki Vas; ka kas vanast läts mi̬i̬śs naasega `lahki Se

lahutama lahutama R(-mma RId, laho- Vai) eP(-dama Hi, laho- Lä Ris) T(-õmõ San), V(-mma, laho-; -õmmõ Krl), -eme M
1. laiali või lahku ajama, laotama a. `Riided - - `pieti `seinä pääl `nauluss ja `meski `riie vai noh lina oli `pääle, üle lahudetud, siis ei `riided `ninda `tolmetunned Kuu; linad lahudetti maha kõik puha `väljäle Lüg; `einä `unnigod ka lahodeda `laiale `kuivama Vai; `teenija oli sönnigud `tuhlimaa `pεεle lahutamas olnd Mus; Kui tulid parajad angutäied, pölnd viĺla lahutamist `tarvis Jaa; ani lahutas `tiibu ületsi ja alatsi Muh; Pole ta `oskand muud kui käsi lahuta Rei; mehed `tõstvad `peale ja naised lahotabad [sõnnikut] Mar; lahutakse kaared ära Aud; mõned lahutavad kohe linad maha - - niikui rukki `laeted lahutakse maha Koe; einad olid `lahti lahutetud VMr; lahutasid küt́ist - - kui kõik oli ära põlenud, lahutati ära, loobiti maa `piale laiali Trm; suadud lahutatse laiali küüni juuren Kod; kui tuul lahutab `pilved laiali, siis lähäb ilm ilusast Lai; lahuta aenad lahedass, tükin satava maha Ran; kätega lahutedi sitt ärä, pilluti laḱka Puh; lõugu lahutama liialt suud pruukima mis sa sial `lõugasid lahutad Hag b. lahti harutama, lahedaks tegema (villast, juustest vms) Löŋŋa viht läks nii `mässi, tulge `aitage lahuta Rei; vill jäi `nätsu, siśs `tuĺli enne `kaarimest lahutada Hää; `tihke kamm, si̬i̬ one täiä kamm, sõre one `juukse lahutamise jaoss Kod; kätege kakuti ja siss lahutedi `villu kate kepige Trv; villa om vanunuva `pulsti `mõskmisega, siss piäb näpuga `valla lahutama, muedu‿i saa `kraasi Nõo; enne lahutõdi arjagõ ärʔ, siss kammigõ `suiti San; tu̬u̬ nõõlusõga˽`naati villulõ˽pääleʔ `pesmä, sõ̭ss tu̬u̬ lahut́ nu̬u̬˽villa˽tüḱüst ärʔ Rõu; lang um üteh, lahutadass `langa Lut c. (ilma selginemisest) ilm akab lahutama, lähäb paramaks saju `järge Mus; ilm lööb lahutama - - lahutab `pilved ää Tõs; `ühte `moodi `pilves seesab ilm, ära ei lahuta Ris; sugu taevas ei lahuta, et tä lü̬ü̬b `lahkemass kua Kod; ilm lahutep, pilve lääve `lahku päält Krk; ilm lahutap `endä ärä piĺvest Kam; pilve nakasõ jo lahutamma ja harvõmbass `jäämä Har
2. eraldama, lahku viima a. ken `vainu köüt lahuta, sel one üvä käsi luid `paigale `panna VNg; ku kaks miest `taplod, siis lahodeda ka Vai; kui `lambad on segamine läind, siis lahutse nad ää, egaüks saab omad käde Vll; kui koerad `keskvad, siis peab neid ää lahotama Mar; ei tahnd `laska `kohta lahutada Vän; kis `üeksa vanuköit ärä lahudab, si võib keiksugu `aigusi parandada Saa; tuli koore lahutamise masin või se piima lahutuse masinad Rap; kui kaks tükki `riidlevad, siis kolmas tuleb ja lahutab ää; eks nüid ole paelu `lapsi vanematest lahutud Juu; eläjäd lähväd `kaevlema, kõhe lahutad ärä Kod; lahute na ärä, mis na `kakleve Hls; `ki̬i̬rdu kokku kasunu, ei saa tat lahute; nüid om ää küll, et jumal ärä lahuts (öeld nurganaisele) Krk; kedä ta om `armsass `võtnu, tu̬u̬ om nigu süd́äme `küĺge kasunu, toda enämb ei lahuta `keski Ran; sa ärä lase näil (poistel) kakelda, lahuta ärä, `viska vai tõnõ tõsõle poole, om lahutedu Rõn; kui pää segi lätt, sõ̭ss olõt nigu muust ilmast arʔ lahotõdo Räp; kes vainuküüdse lahotass arʔ, tu̬u̬st saasõ arst Se b. abielu tühistama mies ja `naine lasevad üks`toisest lahuta VNg; pabid lahotasivad `paarisi Vai; nad pidid ikka ennast lahuta `laskma Khk; kuked `riidlevad sõnni kut inimesed lahutavad Muh; kaks `korda keis `kohtos lahutamas Mar; juba `olle lahutet koa Var; täna lahutati kaks `poari Juu; si̬i̬ lahutas naesess ärä, ma `tiäsin küll et ärä lahutet Kod; vanast ei `olndki lahutamist, mõned `riidlesivad ka, aga ei lahutand Ksi; kuu `aega elasid ja `lahkusid ära, nüid on nad päris lahutud Pil; si̬i̬ mitu naist är pidänu, `mitmege lahuten joba Krk; nüid nigu laalatadass, nii lahutadass ka Nõo; tu̬u̬l `vaie aol lahut́ arʔ tu̬u̬ naańõ `hindä tu̬u̬st mehest Rõu; lahut́ mehest ärʔ, no olõ õiʔ üttegi˽`tahtjat, käü ku hojo inne `liina piteh Vas; kas üt́s lahotadass, lahotadass `väega paĺlo Se c. harvendama peedi umma˽külbedüʔ, śaalt tulõ iks lahutaʔ, muidu saa ai˽`saaki Vas d. õlut jahutama, käärimisnõust teise nõusse valama panen pärmi `sisse, lasen [õllel] `käia sial kaks `pääva, siis lahutan ära Kei; õlut lahutama, kui ta tuliseks kipub, siis pannakse teste nõude `sisse Juu
3. lõhkuma, lammutama lahut `silla ärä Kuu; ämäläise `verku ei tohi lahuta VNg; nüüd on sie `pliita lagund ja ahi kõik lahudattud `vällä Lüg; poiss, ära roni, sa lahutad sedasi oma `riided ää Mär; va Juhan lagon käin lahotan vära ää Ris; siis lahutati talu ää ja `tehti kõrts KuuK; toŕm lahutab katukse ää JMd; minu oma mehel oli `riidega kasukas, aga me lahutasime ära VMr; tuulispask kierutab `tolmu üles ja lahutab ära einakuhjad ja akid ja Kad; pootsvaagiga lahutatasse maea kui tulekahju [on] Sim; kivi kirik õli ja `võeti lahutetti se kirik `väljä Iis; nüid lahutad säńgi tükkidest Pal; kui sa ärja said `vankri `külge, `tahtis `vankri kua ära lahutata Lai; tu̬u̬ lahutedi ku̬u̬st ärä, tu̬u̬ Tapatsi mõtsatare Nõo; Peräst lahudõdi nee `hu̬u̬nõgi maha Rõu || küll lahutava sedä ust (käivad uksest sisse-välja) Kam
4. lahedamaks muutma a. rõõmsamaks, pingest vabamaks muutma läks teiste sega meelt lahutama Khk; ma lähe koa korra oma meelt lahutama Muh; ma lähe `sõnna eese meelt lahotama, mo meel na `raske Mar; sai oma viha lahutada, `andis teesele pussiga `rindu Tõs; eks nad vahel lahutavad koa `eńtid Rap; lähän koa meelt lahutama, ole alati nii kodo `kińni Juu; kui vihasest sai, lahutas oma viha mõne looma `vasta Trm; kui inimene on kurb, läheb ia seĺtsi `ulka meelt lahutama Pal; ma lää mi̬i̬ld lahuteme `seandse pidukse `pääle või `küllä, kodun jäät jo tuimass kah Trv; lahude vällän ennast, sõss lää `süäme valu üle Krk; ku ta oma `süäme päält tõesele saap ärä kõnelda, siss nigu lahutab, südä saap `keŕgembäss ja lahedambass Puh; ma˽lähä poodi manu muu `rahva sekkä mi̬i̬lt lahutamma Har b. värskemaks, selgemaks, klaarimaks muutma läks `tuule käde `endast lahutama VNg; Kevadine öhk lahutab nii kenasti Kaa; läksin `metsa lahutama, kui päeva `otsa tuas tööl olin Koe; kui piä uimane on, siis mine `väĺlä lahutama KJn; ku esä velle kõrdsist tulliva, siss `tahtsiva `apnit `kapstit - - apu nigu lahut ärä tolle viina Nõo; nu̬u̬˽su̬u̬kikkaʔ ai˽mu nigu uĺliss, ma ossõńdi, tuĺli kodo, võt́i `rõ̭õ̭ska `piimä, rõ̭õ̭sk piim lahut́ tu̬u̬ jõhvti ärʔ Rõu || aga `Kaarli kaval, joonu `rasva, rasu ei lasna `purju jäädä, lahutana viina ruttu ärä Nõo
5. vereringlust ergutama `lasti kuppu, et `verd lahutati noh Vig; kui veri om tükin, sina määri kellega sa tahad, ega `määrmine ei lahuta verd Ran; ku veri `olli `massa lännu, ega es saa tedä enämb lahutada kah, pitsitit küll, aga es lähä laḱka Puh
6. (palju) jutustama esä lahut́ küĺl-küĺl tu̬u̬d `tonte `asja Ote; lahot́ vana`aolitsi `aśjo Plv

lainetama lainetama Sa JMd Tür VMr VJg Trm Lai Plt M(-eme), `laine- spor R(-mma Lüg), laene- Muh Rei/-dama/ L Ha JMd Kad Iis Kod KJn T, laane- Rid Mar Ris Juu; lainõtam(m)a spor V(laańõ- Lut), -õmme Krl
1. lainetena liikuma, laineis olema a. (veekogust) meri `lainetab Kuu; vesi `laineta kovast Vai; püsut lainetav ilm oli (meri lainetas tuulega) Pha; Pili tuli järsku öles, tuul `välja, meri kukkus nõnda lainetama Pöi; tuul ajab suuremad veekogud laenetama Vän; jõhi ette laenetas Tor; meri laanetab täna `körgest Ris; vesi laanetab üsna `kruavis, mis siis meres piab olema Juu; suure toŕmiga lainetavad kõik järved ja jõed, mere vesi lainetab alati JMd; tuult one `tõsnud, `jäŕvgi juba laenetab Kod; `vahtsime sedä `järve, si̬i̬ laenet ja peegeld Ran; meri laenetab, suure `laine nigu mäe jälle Nõo; jäŕv `naḱsi lainõtõmõ Krl b. vett täis, veega üleujutatud Kevade sügise kõik kohad lainetasid Pöi; meie õue laanetab na `kangesti Mar; sadas `vihma, `õhta laenetas, omikuks ta oli kadund, tahe Mär; üks sui oli niipaĺlu vett, et keik laanetas Ris; nüid jälle laut laenetab JMd; vesi mutku lainetas küögi põrandal muas VMr; siit nied einamad kõik vett täis et laenetab Kad; teinekord `keerab `pilved kokku, siis tuleb [vihma] nii et lainetab, jookseb möda `kartuli vao vahet Lai; vesi lainetap niidu pääl Trv; taludel `olli sügise nii suur pori, et tanumi puha laenetiva poriga Nõo; aańamaa laenet́ nigu suuŕ ilma luht Võn c. fig salved `vilja täis nat laenetavad JMd; südä laenetab nõnnagu vede siden, üks mure lõpeb, tõene `algab Kod; süĺg tulep suust `vällä ku lainetap, ei ole sõna egä oobi vahet änäp Krk; `täämbä oĺl mi opõtaja kerikun üt́s täüs tubli miiśs, pedi `säärtse jutusõ et naasõʔ iḱki nigu lainõti Har; jalaʔ ai ma `ahjo, pää `vällä, higi lainõt́ vi̬i̬ `mu̬u̬du `alla Rõu; taĺlih pesseti nii, et veri lainõt́ Räp
Vrd lainõllõma
2. voogama, õõtsuma rugid lainetavad `pöldu `koutu Jäm; ruki ühna laenetab Muh; vilja põllud laenetavad Tõs; ilus suur vili, luhab ja laenetab nii tuule käe Juu; vili laenetab ku tuul tõiseb; tuli `lemles ahjun, alate liigub ja tuleb `väĺjä, laenetab üles ja `alla; tuul laenetab `kaaru Kod; nüid om ää `äitsnemise aig, rügä lainets Krk; tuulega tolm laenet Kam; hüäʔ rüäʔ, tuulõkõnõ lätt, rüäʔ laańõtaseki Lut || `piäskesed `lendäväd mua ligidel, laenetavad aga `mü̬ü̬dä muad Kod
Vrd lainendama
3. a. raiskama, priiskama küll laenetas selle rahaga Mär; naene oo turul raha ää laenetand Kir; laenetab kõik enese varanduse ää. ei tule kõrsust koeo, laenetab sial Nis; raha kääs laenetada JMd; mi̬i̬s õli luadal, laenetas ja jõi `viina Kod b. kiitlema, hooplema mes sa `tühja laanetad, tee õieti see töö ää, mes sa platerdad Mar; ta laenetab mud́u `tühja, ega see nii põle Nis; üks `kerge inimene, ei õle `õtsa ei perä jutul, muku laenetab aga Kod c. tuikuma mees laenedab, kut ta on abrami näinund Rei; `ju̬u̬nud inimene ull laenetab tõesess tee serväss `tõisi Kod