[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)

Sõnastikust • Eessõna • Kasutusjuhend • Vihikute PDFid • @tagasiside

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 22 artiklit

haga1 aga Rap Lai, g aa Kuu/h-/ Sa Hi(h- Phl) L Juu SJn Kõp Vil M Ran Rõn; n, g aga hajusalt S, Kse Han Var Tõs Ris Kei

1. hagu; oks, vits, kepp labu - - kasest aad ala, agadega sai vädada Jäm; `seaste läks vara kevadeks, `rookisid juba jüribe oomiku agu (puhastasid okstest heinamaad) Khk; aad raiuti ala, `tehti kuhja suga Mus; sügise `tahtvad lammaste agasi (lehiseid) teha Pha; `türnis `juused, mis nii `püsti on justku agad Pöi; mul suur aga, sellega `pühkisi kõik õue ää Muh; Kulmuaad oidvad et einad [küüni] kulmupuu ja lauseina vaheld alla äi vau Emm; `erne aad; Pane möni aga veel tule Rei; `saele (saole) `pańdi neli aga `alla ja obusel oli köis järel, siis `pańdi [vedamisel] agade `otste `küĺge `kińni Rid; puu aad pannasse [linade leotamisel] kõige `vasto lenasid ja siis pannasse kibid; lõin `aaga last Mar; agadega sai [reheahju] `köötud Kul; `põõsad raiutasse ää, tehasse aku Vig; [sõstrad] agadega (rootsudega) koos Kse; agadest aed; tee aad `vihku Aud; mõrra `peale pannakse `oksi, kas kuuse aga Vän; Aad on pikad peeniksed oksad, `aadest `teh́ti enne `aida ja mõned keedavad `aadega, võsast saab agu Hää; agad said `kinni `siutud, `talve sai ää `küötud Ris; vanemal ajal mättad `piale `pańti, aad `alla, sai ia suur küt́is SJn; [me] ei saa `kuśkilt aa vidajad Vil; tulep kuhja lava ase valmiss tetä, kuhjatiku ümmer`ki̬i̬ru lüüvvä ja `aada (haod) keset panna Trv; kuiva ja iluse aa ku kõdra; väits olli ärä kadunu agade `sissi Krk; sääl muud aga es olegi ku lepä Ran; Pikä aa `raoti - - [mättad] `pańti sinna agadele `pääle `ümbre `tsõõri, et akku `väĺlä es näe, siss `pańti katsipäedi tuli sinna agadele `sisse Rõn || piltl (kergest einest) sool oli ikka agu all, et sa‿s söö `ühtid Jäm; eks me võta agu `alla, enne kut suur sööm akkab Muh; mia anna agu ala, [siis] pere ei sü̬ü̬ paĺlu Pst

2. kaera pööris, ripse kui kaira ogad nönda laiali egase `poole `oidvad, see on aga Vll; üiges on `elbe ähk aga sihes; kaira agad - - `pandi `patjade `sisse Jaa; kaera haga juba `väljas Phl; rukil oo pea, kaeral oo aga Mar; `lusted nagu suured kaera aad rukkis Vig; kaer - - kasvab, lööb `mitmesse agasse `väĺja Kse; tänabi naa elus kaer, suured aad `otsas Mih; muist [kaeru] on laia `aaga, test on ühe küĺlega SJn

3. kiudpilv aad o peenised `püsti pilvekiud Mus; siis kui `söuksed pilve`rünkad ning aad on, siis pidi `vihma tulema Pha; tormi agad on ikka `valkjad Pöi; `valged agad `taeva peal Muh; teeb tuult, agad ülevel; ää ilma aga Var; kus aa tüi on, säält akkab tuul puhuma; ku kaks aa tüid `vastamisi, siis kolmanda pääva tuleb suur torm ja vihmasadu Hää; `kõrgen kuiva aa pilve Krk Vrd aha1, häga

4. kriips, jutt ühekorra `tehti kihadele raavaga `sitmesugused aad `sönna `sisse Khk; tähel oli aga järel Kul; `aage täh́t (komeedist) Krk

hakkama1 akkama, da-inf akata eP(`akma hajusalt Sa; h- Phl) M(-me, -de) Ran Nõo TMr Võn, akkada R(-maie Lüg; h- Kuu) Sa; akama, da-inf akada Kod MMg

1. mingi tegevuse juurde asuma, midagi mingit uut olukorda alustama a. (koos ma-infinitiiviga) tahan - - akkada `siepi `kietama Jõe; `Martoni omad ei akkanu `millagi `riedisel `päiväl `eina `algama VNg; eläv `andas `surnele suud ja `surne akkas elämä Lüg; Ja puusärk rekke ja mehed aketi tulema Jõh; `minnu akka janotamma; kados on `katki, `tarvis akka parandamma Vai; akab ju alliks `lööma, `koitu akab tegema Jäm; ää akkag nuttama mette, ole `vaasti Khk; kevade kui oli aketud `loomi `väĺja `laskema, siis oli `kellasi kölistud Mus; jo nüid ilmad ikka `eitima `akvad Muh; saab [kuhi] juba pooleks saand end, akeda ahendama Emm; poleks ma mette `nutma akkand; mei olime jüst kodu menema akkamas Käi; rehi kuib, süńnib `peksma akata küll Mär; siiss akkass piĺl `mängima ja tańts akkas `köima Mih; pühaba akate einatööd alustama Aud; pidi uut `maandid `tehtama akatama PJg; `aksin kuduma Vän; taevas akkab seletama Ris; muĺlikas on nihuke veis, mis alles `lüpsmä akkamata Juu; ommiku kella neĺlast sai akatu juba `peksma [reht] Jür; teda siis pidatud kõige `enne akkama `peksma Amb; vana maha jäänd `põldudel akkab kohe kamardikku kasvatama Tür; akanuvad `juoksma kodu VMr; akkasin `tundma et valu iilid akkasivad `käima Kad; mis nüüd akkab olema HljK; minä akin `leibä tegemä; mes‿sa nüid akku tegemä, enese `kõsta `öeldi - - mes nüid akata tegemä Kod; siis akatasse teda (ladet) `pahmama obustega Äks; lehm jääb `ahtrast, `lüpsma ei akka, kui rikutud on - - siis ei akka akkamas̀ki Lai; akassime `viina temäl `sisse `anma Kõp; akkas mutku kodu `tahtma Vil; agu akkas tekküme; raud aiass elgiss, sõss akats tagume Krk b. (koos illatiivse või allatiivse laiendiga) akkasime kesk`ommikulle `kellu kahetei·st`kümmeni Hlj; `milla `teie `reiele akkata VNg; aus laps - - ei akka `vargale; akkab `itku; vahi mu `silma `sisse, kõik ei saa vahitust, nauru akkab; jalg akkas verd `juoksu Lüg; `tarvis `koido unele akkada; kui on ilus ilm, siis akka `luole; akkas `riidu Jõh; akkamo `ildaselle; mei akkasimo kisa Vai; ma `aksi sii kaubale Khk; ole miheks töhe akkamast Käi; igäpäe `ootan munele akkavad Mar; kella kaheteiss`kümness `tõuse üless ja akka linule Vig; nüid lähme ja akkame `jälle `tööle Juu; kell kaks ommiku akkasime rehele Amb; kui jo jaanibe oli `müeda, siis jo ikke akati eenale VMr; võib toedule (sööma) akata Kad; kui kadri akkab kusele siis andres paneb aani ette VJg; kui külm ilm, vars akab pasale; akas soldatiga jutule Kod; `eśte kui ma `tü̬ü̬sse akasin raut`pulke ei olnutki [äkkel]; ei änam ei joose [kask] `mahla, nüid akab jo oksele Ksi; ommuku `tulti üles `näiti tuli `pihti ja akati tühü Hls c. alustama, alust tegema ku `kartulid oli noppitu - - siis sai linudega akka VNg; mis sä akkad `ilma `asjata, sa et `õska tehä; akkab aga `jälle ja ajab oma `jönni, `ühte `puhku edesi Lüg; `einaga akkada `pihta; ei tea, minest `pääle akkada Vai; kui rugi küps oli aketi `pihta pεεle Khk; nutt `pääses `lahti, nutt akkas `lahti Mus; `puita akates poleged asi nii ull Käi; näe ma akkasi päris `paĺla käsi (vaeselt) `peale, nüüd oo mol `kraami küll Mar; omigu sai vara üles `tõustud, kahest kolmest oli jo `peale akata [rehepeks] Mih; üksainus `sirge oŕk ilma aruta: muidu ei saa esimesi `silmi akata (üles luua) Vän; küll si on üks jutujakk, ühe jutu lõpedab, teise akab Saa; `eile akkasin `leiba ja juba läbi Ris; akab ievast `aadamast `piale, tiab kõigist aśsast `reakida Hag; pikendäsin veel sedä akkamast – aga ikke tee `viimäks Juu; `kartles on akata ja lõpetada [toiduna] nüid alati Ann; ei taheta tüed akata esmaspe ega `riede VMr; kana lõpetab sarja ära akkab uut `sarja Trm; no kedä muud, akama `piäle aga Kod; sai joba ärä akat [töö]; `pu̬u̬ĺbesel pääväl akati kiket tü̬ü̬d; ta iki ligi saa `aasten joba. nüid akka sadata `aastet Krk; peale, pihta hakkama tegema, ette võtma tuli `seie kodusse nink `vaatsi, sii es ole mitte midagid `pihta akate Ans; see töö on `jälle sealt moalt `otses, mis nüid peab `peale akkama Juu; `ilma adrata põle sial enam `miśkid `piale akata VMr; mea nõu ei lövvä, mis ma pia `pääle akkame, nüüd om miu `mõistuss otsan Krk

2. a. algama, algust saama üks ädä lõppeb, `tõine akkab Lüg; ku `tuule `küüned [taevas] - - siis akka tuuld Vai; pärdi pεεvast siiss `aksid `möisa rehed Jäm; mere kallas, kus maa ää löpeb ja vesi akkab Krj; See oli ikka see vana aru, et jaanibest akkas einatöö `pihta; Lutsu jooksu aeg akas sügise `ingede päevast Pöi; `Lõetsa jõgi akkab soost Muh; pühäbä ja neĺläbä akassid pulmad Vig; eimene maailmasõda akkas `peale Mih; eha lõpeb ja koit akkab Tor; ru̬u̬ś akkab vihastamesest kah Hää; siis akkasid joomad ja söömad ja pärast pulma naĺlad Rap; eks allikal ole küll koa siĺm, kui ta akkab alles Juu; tuńnid akkasid siss, kui `valgeks läks ja lõppesid kell neli Kos; `kangest akand `pikne `piale, nemad läind `sinna ulu `alla JJn; `Valma saunaküla akkas maande äärest Pai; suured saud on viel akkamata; mõisas oli, kell kaheksa akkas kesk ommik VMr; juba järve kallas lobiseb – vist akkab järve tuul; mõrra keha akkab reiede õtsast Trm; `mõisast läbi `minna akkab kohe küla; akkab nagu kirmetis servast `pääle Äks; agu akkab (koidab) Hls; ku paistetse rinnust akkass, siis om `varsti minek (surm) Krk || nad on `Narvast akkaned (pärit) Jõh b. käibele tulema; tekkima, sugenema; sigima `autu akkas vast soja ajal Jõe; sie ei ole mitte ise akkand [jutt], sie on kohe old asi VNg; sie on ikke kõhe täis `sündind lugu - - ega sie ei õle mõni akkaja lugu Jõh; `septe·mbri loppus juo - - akkas `marjalohe Vai; puukiŋŋad `aksid ennemdi, kut `sakslane `seie tuli Jäm; See nüid sii alles öhe kahe`kümne `aasta eest akkand asi et `paargutele aketi `korsnud `peele panema Kaa; nooda püik kadus ää, siis akkasid mörrad `jälle Vll; Nee vanad õue ja võrkaide murud on ise akkand, nee pole külitud; Telg on `seemnest akkav rohi Pöi; koi liblikad, munadest akkavad ussid Muh; inimest `ütlesid, et `ülged `olla varaù·st akan, varaù· soost Var; kui `kolloo·sid akkasid (loodi) Vän; `väiksed ua ja `erni läätsäd, mis akavad alles Saa; minu ajal nendega (maavärvidega) ei väŕvitud siis akkasid ikke puevärvid juba KuuK; minu emal oli kerst, `kohver akkas iĺjem JJn; se on `luoduse viga, kogeldamine, sie ei ole akand; tiik, nisuke veike kierastik – kas ise akand või tuld, kes teda `kaevas Sim; kot́i `sisse koid ei akka Iis; viimati kadusid ni̬i̬d rüid ärä, akasid vammussad Vil c. mingi tunde, meeleolu, aistingu tekkimisest akkab ale miel nähä Lüg; Akkas vist `ilge, läks menema Jõh; kahju akkas `vaesest inimesest Khk; nii `kange jänu akkas Pha; mool akkab nüid külm ~ pala `kinni Vll; miol akkas küll naa jõrm Khn; siit rinnust akab valu PJg; kas sul ei akka ~ soa veel äbi Juu; tõmmake kuued `seĺga muidu akkab külm Ann; kõpsute `jalgu, sõ̭ss ei akka küĺm Hls

3. a. (kellekski või millekski) saama, muutuma; kellegi kohustesse astuma ehk hakkab viel elusaks Kuu; ise akkand kinksepp, ei õle `kuski õppi saand; sinä `sündind laisk et õle, sinä õled akkand laisk Lüg; kahe`kümne `aastane sai `oldud kui sai naiseks miheks aketud (abiellutud); mo ema isa oli suur `kontide panija, ise akkend Khk; Kukulind - - kevade kukkude, pärast akate kulliks Pöi; pole ma mette teise `teenijaks akkand Käi; oo nüid viksiks inimeseks akand Mär; Vanaste üks `õige mees mõisa kubjas ei akan Han; noorem tüdar akkas karjatses̀se Mih; ega `enne põld [loomaarsti], olid mud́u nihukesed akand toadid, kes obose suud `rookisid ja Juu; mineva sügise - - akkasid taĺlimeks Pai; si̬i̬ tahab saksass akada Kod; mina akasin tädi ja tädime juures palgaleseks karjatseks Plt; noh ku ma käisi karjan vi̬i̬l paaŕ `aastat sõss akassi poisiss joba `põldu `kündmä Pst b. mingisse ametisse või tegevusse asuma, mingisse olukorda või vahekorda astuma sie ei piä `ammeti `kinni `kuski, ühest kõhast ikke `juokseb `vällä, `tõise akkab; sügise saan `seitse`kümmend täis, akkan juo kaheksa`kümme `pääle; mina akkasin `este vana Juhani puolt; akkab oma `leibä. lüöb `tõistest eräldi; (kokkuleppimisest, ühinemisest) akkama kokko ja `õstama sene `massina Lüg; siis ma `aksi ~ akkasi küla `lamba Kaa; te akkate abiks koa Muh; ei ma akand tä `kelda üht; ma `katsusin meelitada, aga ei akand minu `nõusse `ühti Mär; ta akkas riigi teenistusse Aud; `enne akkasid `kangesti vene `usku; teene on aher lehm, teene on `jälle akand (lüpsma tulnud) lehm Juu; kui mina koha `piale akkasin, `küńtsin kõik ühe obuse adraga Pai; akab mulle `aitima `anma et kas minä akan appi Kod; käis `lüpsmas, kui lehmad olid akkamata Pal; vastu ~ vasta hakkama 1. vastupanu osutama, mitte kuuletuma, tõrkuma igale `puole, kuhu tahad, läheb, `vasta ei akka `millaski Lüg; Aga no kus sa `erra käsule tõhid `vasta akkada Jõh; `vastuakkaje obu Jäm; tä `rääkis et kis kubjale `vasta akkan, siis kohe vits `lahti Tõs; üks - - oli ää laitn, et `meitel ei `aita akkamine `vasta Khn; lõpu `otsa akkas viel vanematele `vasta kua VMr; nõnna ku `rauda akab `vasta MMg; `vastupaneje lu̬u̬m, akkass `vastu Krk 2. tekitama, vastik olema a. (toidust, joogist) sie akkab `mulle `vasta, minu kõrist ei lähä sie `alle Lüg; Vesi akkas `vastu (oli joogiks kõlbmatu) Emm; see sööm oli nii sańt, et akkas tääl `vastu, aas tä südäme sandiks Mar; `süemine akkab `vasta Kad; kui paĺju sü̬ü̬d, akab `vassa Kod b. (tööst vm) see pole lisige tee, akkab `vastu (ei jõua ära käia) Khk; vahest tee ja tõtta, aga nüid akkab `vasta, enam ei saa `tehtud Juu; kui ei süe, siis väsid ära, tüe akkab `vasta Kad c. teat asendisse asetuma või laskuma `usklikkud, nied akkavad `põlvili maha; tämä akkas maha ja õli `kummuli, ei `jaksand `ennast `kierädä egä; `undi rattast `lasti – üks akkas selikile maha; läks `sinne `kuuse närede vahele, akkas `sinne `vastuli maha Lüg; maast `engab, luom kõhe `nuusib ikke seda aset, ja akkab siis pikkali; Akka `vuade pikkali, sa õled `aiget nägugi Jõh d. minema, muutuma, pöörduma (ilmast) ei akkand `tormile ega kedagi Jõe; sene järele kas akkab `pitka `vihmale vai lähäb `kuivale Lüg; ilm akkas `saule Jõh || akkavad `kaurad `ripsele, siis tuleb karu `liikele Lüg

4. a. kinni või ümbert haarama, millestki kinni võtma akkavad `tõine `tõise `kaula ja `annavad `tõine `tõisele suud; minu `ambad on juo `nössid, enämb `kinni ei akka, nagu vanal `undil Lüg; ta akas mu `öltsi `kinni, vöttas `riidest `kinni Jäm; siis akkas mo kaela `ümber Muh; akka `saage `kenni Rid; akkan so pähe `kinni (tutistan) Mar; võtad [kibu] `kõrvapidi jood, akkad `kõrva `kinni Var; akand emal karvust `kinni, ja `tuupind emad Mih; välla takka oli üks papal. ei ulata sülega `ümmer akata ~ võtta HMd; akka mu `jalga `kinni ja ojume üle Jür; `kuḱsi maha, küüned ei aka `kińni serväss Kod; sedä ei tää, kust ma `kinni akka Krk || hammustama, kiskuma (eriti koerast) sie on `kange kuer, sie akkab kõhe `kinni Lüg; Koer, saepεε, akkas `jälga `kinni Emm; noor kuer akks naks ja naks `külge `kinni Mär; ta oo `kerge `kanda akama Tõs; panin ta (koera) `kinni, ta akkab `külge ka JJn; aaguvad kurjasti küll, aga ei ole `kińni akand; kui obune sööb maast, siis uńt ei pia `saama kõrist `kińni akata Ann || piltl kallale kippuma või minema; riidlema; tüli norima sie akkas `suisa suu `püsti minu `pääle VNg; akkab minu `kallale - - minul süüd ei õle Lüg; teised akkavad `jälle mo `peale Mar; kui sa kedagi `ütled `talle, mis `vasta mielt, siis ta kärinal akkab `sulle `piale Amb; küllalt on nisukeìsi riiukukkesid, kes `kaine `piaga akkavad teise kallale Plt || piltl millegi (töö, ülesande) kallale asuma, midagi ette võtma ei hakkaki sen kääd kuhugi `kinni (ükski töö ei sobi) Kuu; `viltse löŋŋa venitaje, kes sedasi vedelast `kinni akab (pikkamisi, vastumeelselt töötab) Jäm; ilma akkamata (saamatu, loid), midagid ei korralda Pha; ikka akkab `kinni `tüösse JõeK; tämä o niiske südäk, kõhe akab aśjass `kińni; tämä ei õle südäk, ei aka tüäle kõhe `kińni Kod b. millegi vastu puutuma, midagi riivama; kinni või külge jääma, kogunema, kinnituma; takerduma, kleepuma; ühte või kokku jääma (surumisel, loksutamisel jne) vahest oli `otra nii lühike - - ei akkand `sirpi, et oleks `sirbiga `leikand Hlj; madala `ukse`päälne akkas pähä VNg; lumi on `ühmäne ja vesine, akkab rie ette ja igäle `puole; ei saa `kuiva `toto süä, `ühte `puhku vesi tuop `juures, `muidu akkab kõri `kinni; tänä on supp paa `põhja akkand, on `kõrbene magu; või ei akka kokko, tao tõist juo `kõige `päivä Lüg; papper akkas `küĺge `kinni Jäm; jalg akkas vähä (komistamisest) Ans; `seaste pole vigadi ede midagid akkamas (pole midagi niita); oks akkas `iussi `kinni Khk; tegi adra `vanna `katki, akkas kivi taa Kaa; jahud akkavad käkki `ümber käe [leiba sõtkudes] Muh; justkui köva pudru, mis kokko äi akka, siis `üitas rabe Phl; kui paet `põhja akkab, siis lükatasse takka `randa Rid; nepod akkavad `ühte (kleepuvad); `vaata kui tolm akkab riiete `külgi Mar; kõrv akkas `kinni (läks lukku) Var; lasna `peale sai natuke jahu siputud, et jahu akkab lebasse `kinni, leib ei jäe mette lasna `küĺge Mih; Aeru laba akkab vee taha Khn; obuse kabja `alla on akand suur lume kamakas Vän; Nätset `leiba on alb `süia, akkab `ümmer ammaste Hää; virnrohi - - on teräv, pikk akkab igasse `kohta kärts ja kärts `kinni - - akkab `riide `küĺgi; suure tulega ei või `keeta, pudru akkab `põhja `kińni; keedä ja keedä `rauda [sepapajas], vaat kokku ei akka Juu; kui tomp sies [lõimel] akab sua `piisse `kinni Jür; mis `angu akkas, sie akkas KuuK; mul akkab pia `varsti lakke `kinni Amb; iga õle kõŕss akkab `jalgu `kińni ja komista VMr; leiva tainas on rabe, kui ei aka kokku Lai; [ree] jalas akab liiva `piäle `kińni, ku lund kasina one Kod; jäŕjest segada, muedu akkab `põhja Pal; käki vedelal on rasv sehes - - mud́u käḱid akkavad `rindu Äks; ein `oĺli nii `veike et mitte vikäti ette käsitsi ei akantki; lootsik akas `põhja `kińni KJn || (kõnehäiretest, kogelemisest) ta keel vähe akab (kogeleb) Jäm; [kogeleja] saa söna suust εε mette, keel akkab `kinni Khk; täma keel akkab `kangeste, täma kokutab Mih; mõnel on luomusest koa, et sõnad nagu akkavad `kinni, siis üeldakse kogeldab Hag || piltl kui on kõrd juo `kinni akkand ja `sisse vedänd [poiss tüdruku või vastupidi, öeld] et enämb põrn maost ei `lahku ; igä riid akkab tämässe `kinni, üks `riiakas inimine on; igä `ammet akkab kättä - - on akkaja igä `tüöle; ei minu `küüned küll ei akka kuhugu `kinni (ei taha kellegi oma võtta) Lüg; `meie poiss ei akka `silmä, tiab kus tämä on; Laseb ühäst kõhast `tõise - - `kuski `paigal ei `sõisa ja `ükski tüä kättä ei akka Jõh; `oige `elma ei akka `kengi (õiglast ei süüdistata) Vai; Tühi perse akkas taga `kinni, akkas uiest [lehmi] `lüpsma (puudus sundis uuesti tööle) Pöi; minu `külge ei sua `kiegi `kińni akata VMr; si tüdruk akab talle (poisile) südamesse Ksi c. püünisesse sattuma, (õnge jne) otsa jääma, näkkama (kaladest) sie kala `õnge akkamine on `pilves `päivägä Lüg; tursad täna ei aka Jäm; kõik kalad `akvad aŋŋerga õŋŋe `otsa Pha; `talve köiasse unnel, aavid akkavad `otsa Muh; kalad polnd `unda akkand Rei; akkab ikke mõni [kala] `kenni koa [õnge] Mar; suur aug akkas ahingusse Mär; `öösi ka akkab angerjas Vän; õng on pisike konks, kala akkab `sõnna `otsa `kińni Juu; abakala akkab `võrku koa Trm; kala ei akka õnge `otsa Plt; es akka õnge `otsa, es võta `sü̬ü̬tä Krk

5. levima, (teisi) kaasa haarama a. nakkama, teistele edasi või üle kanduma, kuskilt saama (haigusest, nõidusest jne) tobi akka ikke `toise `küljest `toise VNg; `ennemast punusivad eläv õbeda `kellä `nüöri `sisse. siis ei akkand `luomale `nõidus `külge; kõva verega inimine, senele ei akka `ninda `õlpsast, aga `viimast ikke akkab ka; paha muod on juo isäst `külge akkand, sie on kõhe vere sies Lüg; Kui `leivad `niisikesed `vistrikud üläs - - siis `üäldi, et sie on akkand -- - `üäldi ka `tuulest akkand ja maast akkand Jõh; äkine `aigus ning akkand `aigus mis tuulest tuleb Jäm; see akatav `aigus, tohi `sönna üht `minna; akkand `aige (nakkushaigus) Khk; ei `aigos kka `moole `küĺgi Kul; Siberi katk, üks akkaja `aigus Tõs; tiisikus akkab teise küllest `külge Vän; sülita maha `enne kui istu, et siis ei akka maa alused Tür; `rõuge `aigus sie akkab kohe üheteisest VMr; maa peab `ingama sialt kohast kus se `aigus (maa-alused) akkab Ksi; aga nüid on vähk akand inimestesse Plt; temäl akkajet `aigust es oole temäl olli surma`aiguss; sellest (sammaspoolikust) om kuri `valla saia, si̬i̬ akkass ka tõisel Krk || (paaritumisest, sugutumisest) tiä kas akkas ka `külge, sel `selgi ajal õlivad `paaris, eks sie käi ikke eloka `kõhta; igä `tütrikulle ei akka `külge Lüg b. põlema, süttima, (teistele) edasi minema (tule kohta) tuli‿b aka – puud on märjad Khk; puid peab nii pailu olema, et sa `turba akkama saad Vll; kut tulerovaga tuld lööd on ka sädemed, sädemest akkab taala `otsa Emm; siss `löödi kibi peal tuli põlema, tuli akkas käsna `külgi Mar; mina panen ike puud nii, kuda ta (tuli) kõege paramini akkab Kos; teene maja akkab teesest. teene võtab teesest Äks; üks `istus `küindla `juures ja vaadas, et se `kuskile akata ei saand SJn; (tuli) akaśs taglale `külge, tuli akaśs `õhkume Krk

6. mõju, toimet avaldama a. mõjuma, toimima, tagajärge omama `tõmma `kõrvid maha [mütsil] et külm ei akka `kõrvide `piale; kui päiv `paistab, siis `elgib. `vasta `silmi akkab; külm akkab `jalgudelle `kinni; `tõmban `piipu, siis akkab `rindu Lüg; joulu `ölgi `pandi paigale - - suitsetati nendega `pöldusi(d), `enne pääva. Ttise inimese kuri silm ep aka `pεεle Jäm; suits akab `silmi; eida veel `leili – b‿aka `kinnigid; nii külm et akab `amba Khk; see [õlu] pole sedamoodi `tehtud, et esimene toop akab Mus; Akkas ikka `konti `kinni (viinast); Ussi pead `peetud `taskus siis `nõidus äi `olla `peale akkand Pöi; Roheltsed ounad akkast sisse (tekitasid kõhuvalu) Emm; meno nõu selle `peale ei akka (nõutusest, abitusest) Mar; aha tuul o `näule `peale akan Kse; jalg oo kuib lośsidega, aga akkavad jalade `piale Aud; luege pääl ei akka püssi kuuĺ kah Hää; ele pää akkab kevade `silme `peale Kei; ommiku `jälle märg kangas `väĺla tõmmata, siis `päike akkas paremini `piale (pleegitas) Amb; kańnis särka ilm, akkab ninasse VMr; ele väŕv – akkab `siĺmi Trm; minu isa tegi [kaelkoogud], mis olid vildiga seest `löödud, et õla `pialegi ei akand Lai; kipe akkaje küĺm Krk || piltl kel `kerge pää, siis akkab [õpetus] iast `kinni Lüg; egä see meno `külgi akka egä puudo mette Mar; temäl raamat ei akka; ta om kõva `pääge, tal mitte ei akka, kõva `pääge lu̬u̬m; tal akkass küll, aga ta ei õpi, küll andass tal `vitsu Krk; kõva pää, ei akka midägi manu Hel; pähe (kinni) hakkama 1. purju panema, joobnuks tegema, joovastama; uimastama, pead haigeks tegema meri akkab pähä Kuu; Ehk mis õlut sie `muidu on kui ei akka pähä Jõh; oul akkas piha kinni [saunas] Ans; nee on nii `kanged rohud, nee akkavad pεhe `kinni Khk; kaelud akkavad pähe Muh; viin oli pähä akkan Kse; `vaata, `viimaks akkavad [kailud] nii pähe, et aavad oksele Tür; ving akkab pähä VJg; kui süed `õhkuvad, siis akkab kaŕm pähe, kui on kaŕm sehes Äks; tuba (aur) akkab pähä, ei või siin `olla KJn; viin akkass pähä, läät ulluss Krk || tämä sest (tüdrukust) `lahti ei saa, akkab tämäle juo pähä sie asi Lüg; poisile akkas put́s pähe Sim; võta võta, tämä ei aka sinule pähä egä `persse Kod 2. meelde või pähe jääma a, pee, akka pähe, kui et akka, `viskan lakka Lüg; [õppe] tükk ei aka piha Jäm; raamat ei akka pähä Mar; va maltsi `peägä, kel kirjad egä lugemesed ei aka pähe, egä jäe `meelde Vig; laulu viis akkas `mulle `iaste pähe Kei; mina piäss ei mõessa - - tahab enne paĺjo õppi kui pähä akab Kod; kõva pea, ei akka päha Plt; südame peale ~ südamesse ~ südamele hakkama iiveldama või oksele ajama, halba enesetunnet tekitama sie asi akkab `mulle südämelle, mina sedä süä en saa Lüg; rasvane liha akab südamesse Khk; see suur `öötsodamene, see akkas tema südamesse (jäi merehaigeks) Rei; mõni toit akkab südäme `piäle Tõs; `suoja `piima ma‿i juo, akkab südame `piale VMr; nisuke rive asi et akkab kohe südämel̀le Kad; miul küll `keńnigi asi südäme `pääle ei akka, mis ma sü̬ü̬n Vil || vastumeelsust tekitama, vastik olema Midäs sul viel `süämelle hakkas, et panid nii pia ärä tulema Kuu; `niisuke jutt tuleb, et sie akkab `mulle südämelle, et mina en sedä `salli egä taha `kuullagi Lüg b. peale jääma, kinnistuma (värvist) `pannasse `suola [riidevärvile] et siis akkab üväst `pääle Lüg; värvile `pandi `maarjad `juure, siis akkas `pεεle Khk; Väŕv äi ole east akkand, [seelik] jähi lapeliseks `jälle Pöi; muar`jääga värviti muidu s‿akka mette Muh; mõni värb akkab `eäste `peäle, aga mõni ei akka üht mette Mar; aa kui seda (kübaramusta) `ulka ei pand siis värv ei akand `piale KuuK; lõngad one ehätänd, värv ei õle `külge akand Kod; värv oli nõrgalt `piale akand Lai; nüid na (villad) om jo periss alli, ega väŕm nii ruttu `pääle ei aka Hel

7. mingiks tööks või tegevuseks suuteline olema a. teha suutma, jaksama; toime tulema, jagu saama `Viskasid `terve `nauri `lehmäle ede, nää ilastab `vaide senn ärä, ei hakka `hammas `pääle Kuu; minu jõud ei akka `külge sene `asjaga, ei akkagi `tõstamaìe `üksi `päine Lüg; Sie on kaval pettis ja suli, `selle `piale ei akka `kellegi `ammas IisR; sia lihal nii paks kamar – `ambad äb aka `pεεle Khk; kui vähe [kala] oli, et ikka mees `peale hakkas, siis töi `selgas ära Phl; ikka läks mööda ja ta‿i näind - - ma `üt́sin mis asi see siis on, et su silm ei hkka sis Noa; va sańt maa kündä, atr ei akka `peale Mar; ei mu nõu sii akka kedagi, mu nõu `siia ei akka Mär; nüid on kõik asi nii `otses, ei akka `kuskilt `keegi nõu enam `peale Juu; kõva kooruke, ammas ei akka `piale Kos; nõnna kõva, et ammas ei aka `külge Kod; liha kaets paast, odot, ma kae, ka ammas ei akka vi̬i̬l; miu `mõistuss küll ei akka sellel `pääle Krk; hakkama saama 1. toime tulema; midagi ära tegema, korda saatma Laps läks ilulugemisega `ninda `ähmi täüs, et ei `saandigi hakkama Kuu; ma küll `seukse alatu `teuga akkama äi saaks Khk; Kana on varvasjalg, ta‿b soa vee sihes `öhti akkama Pöi; See kiri lehem on nii pahur loom, äi mina saa temaga akkama Rei; see on `siiskid veel hea, et mina omaga hakkama saan Phl; aga üksi saab koa selle `tööga akkama Mar; ma luban iga pää `metsa `minna neid nõia `oksi `otsima, aga ei sao ega soa sellega hakkama Juu; ta `lahke kätega, saab iast akkama kõigega JõeK; sie tüdruk on illukene ei sua `tüöga akkama VJg; `tautab ja `tautab, aga ei sua akkama Ksi 2. (omavahel) läbi saama see nii töri inimene, kus sa sellega akkama saad Krj; Korra oli pere `leibas, pole akkama saand, akkas oma `leiba; soa akkama sugugid mitte üksteisega Pöi; mees ja naine, `loetud ja laulatud küll, aga ei saa akkama mette, siis elavad `lahkus Mar b. lõikama (terariistast) tänä ei akka vikkasti rohole `külge; viil ei akka `saele `pääle, mutkui libeb `vaide Lüg; see nuga akab `umbast palava pudru `pεεle (on nüri) Khk; se (nuga) oo nõnda tüńts ei aka `ühti Mus; Ons su kerves veel akkaja Kaa; omingu `kastega siis oo rohi märg, siis vikat akkab ennemini Muh; Nuga jo nii tölp, see˽p aka sooja sita `pääle ka mitte Rei; ega ma teist seokst [vikatit] änam saa, sel oli ea akkamene Mih; vikat o vahe, akkab `easte Tõs; raut́s on nüri, ei akka pääle Saa; oh sina ull, küll on aga soag nüriks läind, mitte enam `peale ei akka Juu; vikat́ ei aka rohole `külge, ku rohi one libe ja kuiv Kod; si̬i̬ om `seante nagu undi arjass, vikat́ `pääle ei akka Krk

8. (kokku) sobima, paras või kõlblik olema Meie ei akka enämb kokko, on jua viha vain vahel; sie ei akka minu `pääle, mul on juo kuorm suur, on `ruumi vähä; sie toit akkab `mulle üväst `amba (meeldib, maitseb) - - sie toit akkab `ambaga ja mokkaga kokko; tüö `ammet akkab kõhe, aga lugema ei taha akkada Lüg; [rõivas] akkab iast `selgä Jõh; `Söuke kalośs akkab juba mo `jalga koa Pöi; kui supp akkas juba et sa võid suppi suhu `pista, siis oli juba `vaangas tühi (sest sööjaid oli palju) Lih; kõige param akkavad sut́id ja vihmaussid Vän; teesel ei soa ega akka (edene) se `korjamine, teene aga soab kõegest asjast seda vara Juu; tämä akab iga ühega Iis; meie keele `murdesse sie ei akka Trm; jääl läks kõledass `väl´jä, jääl ei akand tõesegä kokko Kod

9. hakkama(s) töökorda, valmis; töökorras, tegevus-, tegutsemisvalmis; teoksil; olemas nemad (angerjad) panevad ko˛e keik savad akkama ja `kaŋŋutavad maa siest ka `lahti `oŋŋed Jõe; sain elämise siin akkama, ega old midägi `enne akkamist; ja siis ans sie mies oma `leivätagavara ärä ja ans kohe pere`naisele `käskü, et sega kohe uus `jälle hakkama Kuu; jüri`päiväl `kaubeldi juo `karjane akkamaie; kõik mehed ei `õska `panna `rangi `ruoma akkamaie; `vankri sättin akkamaie, tahan kuhugi `mennä; ajas `mõisad `suurest ja `suurest akkamaie; mul on vokk `präigast akkamas. talv tuleb, `tarvis sukka ja `kinnast Lüg; pane `ennast akkama, sie on iast `riide, siis akkama mänemä; Õli suur pere, õli `leivä `asti alati akkamas Jõh; Kui mina `kanga akkama panen, küll siis kudujaid on IisR; `säätsi pere akkama (tööle); meite Jaen täna mujaga nönda akkamas - - kεik selle aja muda roogib ülesse Mus; Noh vanamees, pane ennast ka akkama, pead töhe minema; Mu poolest oo asi akkamas Kaa; no siis pannund suuretüki akkama, ning annund käraka ää Vll; Ma pani tahenduse juba `öhta akkama Pöi; pane kulmu köis ka akkama Emm; Minul oli ilmast `ilma koirohi akkamas Rei; mu `ammad olid akkames ja kurk oli `vaĺmis `neelames Mär; Iga töö pial akkamas Han; nää `praegast `aśtja sial akkamas (leiva tegemiseks); kui lumi kaub, `varsti on nemad (osjad) akkamas Amb; sie on `niisugune akkamas tüdruk et lase `olla VJg; panen süögi akkama (keema) Trm; kui kõik oli akkamas, oli [õhtu] söök, ja `piale selle `kraamisin laua Lai; tragi (inimene) on alati vali, igal pool akkamas Plt; hakkama panema hävitama, rikkuma, raiskama Ega tä `enne kuo saa, kui kaik raha on hakkama `pandud Kuu; Jo sie `keikse paremb siep `pandi minev`aasta akkama IisR; `jälle pudeli akkama pannud, `jälle `möirab (joodikust) Mus; selle nuore inge pani tema ise akkama Amb

hame n, g ame RId Jaa Muh Mär Tõs Koe MMg; ame g `amme Saa Äks Ksi Vil M T; amõ g `ammõ Võn Ote San Kan Urv Krl Lei; hamõ g `hammõ V(n hamõh VId)

1. särk takkune ame `selläs; amedel (hamede poolest) on rigas Vai; `eńdisel ajal oĺli ame ja `ammel oĺli kaugas Saa; maagelõng - - sellege kirjutive `ammit, kaalatagust ja rinnaedist Trv; ku [kanga kudumisel] `alla karubää ümmer tiir ärä lääb, siss `ütlet antsul om ame sellän Pst; ku rehet akati `pesme ja mehe linu aive, siis olli `paklise `amme, rüä`lõikuse aig ja einä aig, siis olli peenikse `amme seĺlän; juśt ku kotil auk sehen olli naiste ame. meeśtel `panti `kaalduk `siśsi; viis küünärt olli meeśte ame. meeśtel olli põlvist `saantigi, naistel olli poolest säärini; `amme perse katik kulunu; [tüdruk] `tu̬u̬di ärä kas `ammel (särgi väel) Krk; suure `poiskese olliva niisama `amme väel, es ole `pökse es medägi; ame om ligi ihu, surm vi̬i̬l ligembäl Nõo; ku `lämmi `oĺli, `oĺli `paĺla `ammõga Võn; `ammele aeti olalati ja käisse `värdli pääle maagelang, nisukese tipi ja looga tetti Ote; hamõtõ kinni `pańdaʔ oĺ sõlõʔ ja preesiʔ; latsõʔ käveväʔ koolin `ammõga - - imä pihtsäŕk minnäʔ pääl; `ammõ rinna i̬i̬n oĺ meestel viiś, naistel neli `nüpsi, niididseʔ nüpsiʔ; `haigil inemisil iks tetti `valgõst `seĺgest villatsõst `ammit, kel rematism oĺl Kan; `hammõ oĺli˽kõ̭iḱ nipitädä˽ja mulgutadaʔ Urv; Ku kohegi `küllä vai kerikudõ `lät́si, siss `aet́i kirutõduʔ ammõ `säĺgä; `meeste`rahva `hammõ `oĺli `valgõ niidige kirutõdu, naistõ`rahval verevä ja sinitse ja vahatsõ langaga Har; vanast oĺl [lapse rõivastuseks] pikk hamõ, alapoolõ `põĺvi, kablakõnõ `ümbre kõtu; `Rühmä no˽tü̬ü̬d ü̬ü̬˽vai päävä˽kokko, a˽kattõ hamõt panõ õiʔ kiä kooldõn `sälgä õiʔ; Massa õi˽`kiŕgi midägiʔ, olõ õi˽sa˽taa `hammõ sisse vi̬i̬l är˽kooluʔ õiʔ Rõu; vanast oĺli˽naistõ `hammil maagõlise˽käüsse peräʔ ja maagõliseʔ olalapiʔ Plv; vanast ku piḱäʔ `hammõʔ oliʔ, sis pidi olõma rajuss (lõhik); hamõhke (samegi) säläh habisõss ku haavaleh́t suurõ hirmuga; üte `hammõga (särgi väel) külm saa Se; śjondzal um pikk hamõʔ (vaimuliku rüü); miśsil um iigä pikk hamõʔ, üless kist, laǵa ni pikk, `valge um Lut || (menstruatsiooni ajal kantavast särgist) ku sa näet tõise inimese `alga amet, siis siĺmä jääve aigess; roosul om kige suurepass rohuss must ame, si̬i̬ `võtvet vere `käime; musta `amme vesi om eläjädel ka rohiss; ku uisk är `pisten, siis pane `musta `ammet pääl Krk; verevid `ammid ei tohi `kaeda, nõrgaverelistel jäävä silma `aiges Ote || piltl Hame es näe perset (kiirest jooksust) Vil; timä om nii jumalõ paĺlass, tel ei olõ mitte medägi muud ku hing ja `hammõ rüpp Har | Ütel nõul kuu amet persed Trv; na om suure sõbra, nigu ame ja perse Ran; Ütte alasi koon nigu hamõ˽`persegaʔ Urv | tükive või üte `amme `sissi (sõbrustavad) Trv; nemä eläss ku üte `amme sihen Krk; na˽`võidava üte `hammõ sisen ka ollaʔ, na‿mma˽nigu püḱs `persegaʔ Har | (ropendajast, lobisejast) suu laiep ku ame alt pu̬u̬lt Krk; Täl om suu päält suurõmb ku alt ammõrüpp Urv

2. a. jakuge ame, pääl om linane, all om jämme jakk; ei oole änäp jakuge `ammit meil Krk; noh mia esi ka pidäsi - - iluste jakuga kahar ame [oli] Puh; `amme pihuss, tu `oĺli jakuga `ammil - - pääl pihuss, all jakk Kam; kõ̭igil naistõ`rahval oĺli˽jakuga˽`hammõʔ Har; jakuga `hammõ oĺli iks pitäʔ Vas | Jakat ame `olli ülevestpuult linane, altpuult paglane Hel; vanast oĺliʔ jakuga vai vundamäńdiga `hammõʔ Kan; vanol inemisil uks ummaʔ vi̬i̬l kõ̭igil hundamändigaʔ `hammõʔ Plv; pudumeńdiga amõ Lei b. `kaukage ame. kaugass oo kural pu̬u̬l `paklise `ammel; miu esäl olli pihage ame, `panti raha `amme piha vahel Krk; tü̬ü̬ man olliva liht`käistega `amme, pühäpävän külän kävvä olliva köŕt`käistega `amme Nõo; `nü̬ü̬rega hamõ - - toolõ `hammõlõ lõigati `väega `lühkene pu̬u̬ mulk - - nü̬ü̬r lät́s laḱka, sõ̭ss `mahtu pää `sisse Kan; põrõhõllaʔ omma˽`lintsega˽`hammõ, lińdsikene ola pääl Urv; `ilda `aigu `oĺli vil poisõl `värligõ `ammõʔ Krl; kimarduìsi `käüstega˽`hammõl oĺl `väŕli pääl, puu`käüstega˽`hammõl is olõʔ. kimarduìsi `käüstega˽`hammõilõ ummõĺdi olgrehmaʔ. olgrehma˽ja`väŕli `oĺli kirutõduʔ; puu`käüstega˽hamõʔ - - nu̬u̬ `oĺli tü̬ü̬`hammõ; mańüskitse˽`hammõ `oĺli˽meestel - - mańüskinõ oĺl kirutõt. `aedu˽plaḱikõsõ˽ja mulgukõsõʔ Har; Kubõrd `käüśsidega hamõʔ Rõu; maakõline (punaste maagekirjadega) hamõh Plv; `korjustõga `hamme (id) Vas

3. seelik – RId Ame õli `sielik, amel õli `ümmärgune ja toros saba; ame saba `juoksi `pitki maad. mies ois `naise seda ameda üleväll Lüg; ame, sie on `naisterava `sielik või kuub Jõh; ei ole ameda `seljas Vai || aluskuub ame - - alus `jupka, vai alus `kuube; ame jääb `sieligo `alle Vai

4. rätik; riidetükk ümbervõtmiseks; mõrsja uju se oli igavene ame, mis sellel `ümber oli. `söuke rätik, riie Jaa; mis suur ame sool peas o (kui midagi erisugust peas on); võta ame `ümber abude; suur ame o noorikul `ümber pea, silmad `kinni, pea `kinni, `seuke suur `valge lina Muh; amed olid enne `valged linad ümmer kui `viltsid `suuri rätikuid veel ei olnd Mär; soe ilm sul aga ame ümber Koe || suur pealmine riie, vihmakuub nuo mida sa `uitad ame `ümber VNg

5. lootekest lat́s sünnüss hammõn, tu̬u̬ hamõʔ mõstass ärʔ ni kuivatass är, ku su `antass `kohtulõ, panõ puhuʔ ni saat `õigusõ; hobu ku tu̬u̬ varsa - - timä `hammõn um; tõbrass `sündü `hammõn Lut

6. kangamõõt – M kaits kääŕpuu vahet oli ame. mede kääŕpuie ame olli kuus küünärt piḱk; `söege tetti `amme mäŕk `pääle, ku edimine tiir är aet olli Hls; kait́s `tõisku amet kangass pikk - - kate`kümne `amme jagu Krk

auk1 auk g augu eP(v.a I; ou- Jäm Ans Khk Emm Rei Han Var HMd) M TLä(aogu Puh) KodT San Krl Rõu, `augu R(`auku Kuu; n `auku (`auko) VNg Vai), aagu I Äks

1. a. ava läbi mingi pinna, eseme; katkine koht; mulk kui tõge ette tehässe, siis `jäätässe tõge `slma auk, kuhu mõrd ette `pannasse Lüg; sie on ime `kuida tämä `aarikaine sääld `pienest `august läbi `lähtö Vai; ouk jökil pεεl, taartist `kinni paigata Jäm; piab aja `aukusid toppima Khk; Kot́t on nönda `aukusid täis kut söela pöhi Pöi; tuhat tuuli luuli `auku, sada `auku `samba sehes = äke Muh; rot́t teeb paranda `sisse augu Tor; looma laual olid augud sees, lõnga käisid sialt läbi Nis; kui rummu auk on `irmus suur, siis ratas akkab `lampama Kad; kooguga võtad irre [jää] `auku, kui kõrvale läheb Trm; võti tehässe iki aagu järele Kod; `auke täis ku sarja põhi Krk; ussel olli `väike auk ja laaś sihen, kost ta koolituppa vaadaśs Hel; auku laskma puurima akkad rege tegema, lääb juo sadame `viisi `aukusi `lassa Lüg; oherdil oo kaa übä, se raud kellega `auku lastasse Mar; puuriga lasevad `auka Tor; puuteĺlega ratta rummule `laśti `käämregä auk `sisse KJn; piigertige lastass `auku puu `sisse Krk; auguga näsa euf püss tulin `auguga näsa ja liiv`jalga `laenama Hlj || tikand; pilu ougud kut linnu silmad, trümbi ning krae ougud Jäm; kodavere aagud one kel kolm sammass Kod; augu `torkimene on prodeè·rimene SJn b. (inimese) keha avadest (sag piltl) sie `patrab alaliste, sene aukl ei `sõisa `kinni Lüg; siidi kera, seitse `ouku pεεl = pea Jäm; auk teśel ammuli pees Ans; egäl om auk `risti nina all, võip ütelte tõisel, msi ta tahap Krk || vulva ju neid ühe augu kälilissi sääl änam kut kaks on [liiderlikust naisest] Khk; seda `üitse oora tööks, kui teise [mehe naise] augu kallale lähevad Mus; Nee aa ühe ougu kälimihed Emm; augu peremees piltl naisemees saab `varsti augu peremiheks Mus; ei saa hända augu peale kiire, palju tegemist nee vaad käsu`andjad soa mitte `ända augu `peale Muh; Äi saa ända ougu pεεle Emm; miul om `väege paĺlu tü̬ü̬d, ma ei saa `aiga `ända augu pääl panna Krk | Jusku lehma änd: ripub `ainult ühe augu pääl (saamatust v laisast inimesest) Hää; egä si̬i̬ lehmä saba põle, et alate ühe aagu piäl [intiimvahekorrast] Kod; egä ta lehmä änd ei oole, et ta üte augu jaoss om (liiderlikust mehest) Krk | `lõhkos eide augo ää (”tegi võisilma katki”) Mar

2. a. tekkinud v tehtud süvend milleski, mingis pinnas `ahjul õli suu ies `müüri `sisse `jäätud `augud, `aukude `sisse `pandi puu `põigite, `tõine õts `tõise `auku Lüg; `puuris kasele `auko ja lasi `mahla Vai; trukk-nööbid, kahe poolega, teisel ouk, teisel pisine nupp Jäm; põld o `auka täis, auk `aukus `kindi Muh; mees `kaevas `auku Mär; mõnel olid augud, kus võis linu `leota VJg; aja augud täis Juu; kaeve `puuga `torkasid `laugude kohas augud `sisse, siis rehi `kuivas ruttu Trm || veekogu; lomp `lauka rabas on `mülkad ning augud Khk; Emaani läks `poegadega `auku, isaani `valvab ääres Pöi; madal vee auk Kos; karedaru auk on `niiske auk kos pirk rohi kasvab, keväde vett täis Kod || sügavik veekogus, hauakoht Ulk`saare taga on `Mustakive `auku, sield `püieda `angeri VNg; `Musta`augule `vähki `püüdma Jõh; sääl `aukus pole `enne kalu saand Mus; Ljõnakülä `aukus käösid ennemä suurõd laevad Khn || lohuke augud `palges kui kui ta `naeris Muh; auk lõua ots Kei; `vaata, kui ta naerab, kui ilusti augud löövad pale `sisse Juu; ku naar, siss `augu tulev `põski `sisse Krk b. urg; looma pesitsuspaik rebasel on `augud ja `lindudel on pesäd Lüg; teinep̀ool `kraavi on rebase augud Noa; iir läks auku Iis; mägra koer si̬i̬ aa mägrä `auke seest `vällä Krk c. surnuhaud minä lähän `varsti kaa `auku; mul on `naine `augus ja mina lähän kaa `varsti taga Lüg; siis jääb uus maja `tääle, ega ma tätt `auku vii mette Mih; `esteks põld ikke nõnna kahju `oltki, aga kui isa `auku `pandud, siis võtt nünna vee `lahti Juu; [mees] augun sehen, kus ta vi̬i̬l saa `ańdess anda Krk; auku ajama maha matma `Aeti `auku kut loom Pöi; (üks) jalg aukus, teine augu ääre peal vanast ja haigest inimesest Isi vi̬i̬l suurustab, aga omal juba üks jalg `aukus, teine augu ääre pääl Hää; mis sa temast tahad, jalg `aukus, teene augu iäre peäl Juu

3. piltl a. tühik, vajak, lünk suri maha, et suur `auku jäi taha VNg; [mees] on `välläs, eks nüüd õle auk taga, tüö kõik `siegis Lüg; tä (laps) täidäb ikke mõne augu ää jo Mar; `vaene laps `pańdi `kruonusse, no tema on sie augu täide Koe || midä `säädos sie on, kui auk on sies; sene käso sies on auk sies Lüg; Ausõna `aukudega Rei; temäl eij‿oole kedägi au, temä aul auk `persen Krk b. töö `kündämise ja `äästamise `augud, sie `ongi `põllu tüö; `mõisa auk ei saa elädeski täis Lüg; möisa teo oukus `orja alati, millal sa omale `aśja teed Jäm; on üks mõesa augu täede, `lapselik, noor alles Mär; käi mõisa augus VMr; ma olin mõisa augul VJg; mõisa `aukusid `täitma KJn c. millegi rohkusest, paljusest; halv inimesest (liitsõna põhisõnana) eks ta siit `vihma `augu päält `praegald tuul on (sajuennustus) Kuu; Mis põld `sõuke on, muidu üks `karge auk, `rohtu täis; `Voata seal Oti `mõisa põllud ja Mui küla põllud, `puhta nisu auk, nisu kut üks müür; See oli sii kut üks marivarre auk, aga `sahkamine `kautas marivarred äe Pöi

4. rahvapäraseid ütlusi ja püsiühendeid Suu kui linnupuuri auk Krj; Suu nagu sea tapu auk (ropendajast) Mär; Su auk on suur, ei seda täida täkk ei ruun Vän | Magab nii et hauk maas Mar; Magab augu maa sisse Pst | Suur auk sees, tükki kas kasuka ja vammusega ühes tükkis läbi; Püksi perses auk nagu Peedi Taaveti aia vahe Vil; Mis sa (inimesest) siin puhhud kui hülies aukos Hag | see oli augu `ääri kaudu, sai `ääri `piirtud, nüid läheb `auku `sisse, asja oma kallale (ääri-veeri jutust) Khk; Auk on auk ning pauk on pauk (tuleb olukorraga leppida) Kaa; Kui kästi perse minna, siis vastati: ää olg sa augu vahel Krj; aia ti̬i̬t, augu jätät, ku `laokil `mõnda `asja teit Krk | Täütmede auk üteltse selle inimese kottal, kets ennäst kõrini täüs õgib Hls; sedä `auku ei jõvva `kennigi är `täütä; selle auk ei saa täüs siin maa pääl, ta lää enne `lõhki Krk | iga ougu pruńn, mis iga pugu pεεle passib [see on] inime, kes keige `tööga `valmiss saab Jäm; Olgu niigu pulk aukus, ei pääse kuhugi Kul | Augud on pääle kauba (öeld kantud rõivast müües) Vil; paik mulle, auk sulle (öeld sellele, kellel uus riie seljas), si̬i̬ `ütlep `vastu – auk paiga `tahtjel Krk || kiitlejast Kõlgas `kõtus, aganas `aukus, `piprad perse ääre pääl; Ega ta kahest august ei situ Hää || ehal, tüdrukute juures käima Käis soja vee auku külastamas Krj; Tema armastab auguga liha Amb; Rünnak karvase augu peale (sõdurikeeles) Rak || ust näitama, välja viskama Näitama, kus puusepp augu jätnu Hää; Näitab kuhu ehitaja hoonele augu jätnud Kad || auku kaevama kellegi suhtes midagi halba sepitsema Ken `kaeva `toisele `auku, sie `itsegi sise kugerdu Kuu; `etsis `mulle `auku, ise kukkus `sisse VNg; kui akad teisele `auku `kaevama, vöta oma pεεlt `möötu Khk; Kiś teisel `auku kaevab, `võtku enesast mõtet Han; kes teesele `auku `kaevab, ise `auku `langeb VMr; sa kaevat mul `auku, aga esi viimäde `sissi läät Krk; auku pähe rääkima ~ raiuma kedagi veenma, oma nõusse meelitama Tahtis moole ouku pεhe rεεkida Emm; raiut teisele `auku pεhe ehk aet `kärpset pεhe Käi | vedäb tõiss kua `auku õma `nõuga Kod | Suur `ahnus ajab `viimaks `auku koa Pöi; auku kukkuma ~ minema ~ sadama ebaõnnestuma tämä kukkus sedäsi `auku, et `vandus valet Lüg; Elu on üsna auku minemas – (ta) joob ja lakub iga jumala pää Kaa; joba auku sadanu (surnud) Trv | tä ikke augost `vällä juba läind (”paremale järjele saanud majapidamises”) Mar

elu elu, elo üld (j- Aud Trv Se Lei Lut) (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. elusolu a. bioloogiline eksistents; eluvõime; ant surm kas `pääseb eluga `maale voi piab `pohja menema; juo sie one `tau˛ist `päässu juo elu `puole VNg; [kevadel] `kärbäsed tulevad elo; muu ei võttand tädä (inimest) elold `vällä kui õbe kuul Lüg; Kui elu ja `tervist, `lähme pühapäe `Iisaku IisR; `terved `luomad, `mildised on üva `seltsi, jädedä elo Vai; kes elab see ika elus ning iŋŋes Jäm; kui käsi vaadetesse tuleb elu, kui `jalgu vaadetesse tuleb `surma (öeld, kui pilk jääb kauemaks peatuma kellegi kätele või jalgadele); elu `otsas (surnud) Khk; Elu oli `antud (pääses ohust) Mus; [metsloom] oli elule tulnd, `krat́sind `aavi Pha; Meri meite elu sihes pidaja (toitja) oli Pöi; mis `teite pool kuulda, `surma või elu või Muh; üks jäi elo `sesse (ellu) Rei; [uppunu] oĺli küll `väĺla tõmmates surnd olnd, a akand sis liigutama ja `tõusis `ellu; tikkusid teisele elu kallale Vän; ta on oma elul otsa peal tein Ris; nüid on `tüösi nii paĺlu, ehk jää tüö `kõrva oma eluga Kei; kui nüid esivanemad elusse tõuseks Ann; [kirss] ei jõua `kõiki elule `viia (marjaks kasvatada), mis ta kevade õetseb Pai; lill pidi küll ära `kuivama, aga läks `jälle elusse Trm; elole `terviss ike tu̬u̬b mõni rohi, kui `päävi one; kui täl (rukkilillel) elo küĺjess ärä on, kõhe pliägib; tubakal on kava elo siden (ei kuiva ruttu); mind kua lõigati elon (narkoosita); siis luadatud, et ike elole tuleb Kod; ku ta (emata tall) akaśs joba `einä `sü̬ü̬mä, sõss oli iki elu pääle looduss Trv; ka eluge viiäs või tapetult Hls; nüid lää elu `valla (hakkab paranema), ega ta nüid änäp ei sure; elust peräst ei saa jo kätte [jänest]; si̬i̬ puu om kiḱk elun, mis kasvass Krk; kaits elu `pääsi [tapmisest], esä oma poesikesega; kui ta iks elu sihen om; `panduril om keśkpaigan vesi sisen ja sinna pandass kala `ellu Ran; ehk mõni `suskap onde `põrsale, võtap elu ärä Puh; koolust pääst võeva na miu viia, elust pääst mia ei lähä; topsi sõbra võtiva elu mant (tapsid) Nõo; peremiiss läits oma vara mant pakku, ja kaot́ elu ka ärä Rõn; Elustpäie (elusalt) paĺlu linde es püinete San; kaśs oĺl elun iire koduʔ toonuʔ Krl; eluga (elus) härm Har; tahõti tappaʔ, a `päśsi ma iks `terve elogaʔ; näi ma unõhn et, imä oĺl elohn Rõu; rüük elo `vällä (karjub kõvasti) Plv; egaüt́s hoit umma ello; `kõ̭ikõ saat ilmah `vahtsõlt, a ello inäp saa aiʔ; saagu mis taht must, elo vai surm; `keiśri jal˽`peĺgäss umma ello (kardab elu pärast); kunass lätt elo `vällä (sured) Vas; naaʔ kat́s ut́ikut tulõvaʔ elo pääle jättäʔ; mina oĺli `üüse elost `väĺlä minejä (surija) Räp; toss lät́s mant arʔ, ni jelogi otsah [loomal] Se || (hrl inimese) surematu osa, hing; ant ihu, keha leitsakas ~ elu `väĺja lεind Jäm; kalal ei ole `inge, temal on elu sies Ris; eks teine kevadi kui elu viel rinnus on Kad; [surija] kolm kõrd `tõmmab - - [siis] elu on väĺjas Pal; viĺetsäl om visa elu; mahl tu̬u̬ puu elu om Ran; vanast üteldi `ju̬u̬skjat `tähte et, tu̬u̬ `oĺli inimese elu vai eńg; selleperäst ma ärä ei koole, et mul om visa elu Nõo b. (usu seisukohalt) maapealne või surmajärgne eksistents igävine elo Lüg; ajalik elu Ans; möni muretseb `εεse maise elu eest nenda pailu Vll; surmast lähme läbi elu `sisse Tõs; katsu `iaste elada, et pärast `vaimlises elus oleks ia Ris; si̬i̬ kaduv elu ei ole mitte midägi väärd; siin ajalikun elun tulep `kõ̭iki ette, ääd ja `alba Nõo; ma˽`tahtsõ tiidä˽saiaʔ, kuiss ma igävetse elo kätte saa Vas; är lät́s jigäväiste `jello (suri) Lut
2. (mitmesuguseis väljendeis) Äga inimene `kahte elu ela (võta elust, mis võtta on) Han; Elu üürikene, surm äkiline, kohus igavene (austatagu surnut) Hää; mu elo um nigu tuli `tu̬u̬rahn puuhn, ei˽kistu ei˽pala˽kah; Kos tä õ̭ks inäp lätt, ku‿täl jo˽hand paku vahel ja elu üte veere pu̬u̬l um; Ei ole˽`surma ilma elulda jaʔ ellu ilma surmalda; Mul ka ta `tervüss um sańt, olõ õiʔ ellu elläʔ ei `surma kooldaʔ; Siin taa mägi mäe ja org oru sälän, olõ õiʔ ellu elläʔ ei˽`surma kooldaʔ Rõu; Kuräl ei olõ surma, hääl ello Räp | (kriitilisest, elukardetavast seisundist või olukorrast) `panga nüüd `viimine voim `väljä kohe et, nüüd oleme kohe elu ja `surma pääl `väljäss Kuu; [hundid] `sõisa eloga vana `siaga `taplivad; sie `aige on juo elo ja `surmaga `võitlemas Lüg; vaagub elu ning surma vahel, nii `raskesti `aige Khk; Elu rippus niidi otsas; seal oli elo ja surm ühnä `võitlemas Mar; sõjas käib `võitlus elu ja surma pial Kos; si̬i̬ panni oma elu kaalu `pääle, kes tulekahjul `sisse läit́s Trv; sääl ma olli elu ja surma päl vällän Krk; temä elu om ka kate kaalu pääl, kas jääb elämä, vai ei jää Nõo; tu̬u̬l oĺl elu surmaga üten ku̬u̬n, taal oĺl hing `väĺlä minemän Har; elust hingest Kuu ~ elu poolt Kuu ~ elu poolest Jäm ~ elu eest Kuu Jõh IisR KJn Nõo ~ elu ette Hää ~ elu peale Mär ~ kas elu (armas) Kod San kõigest jõust, kõvasti Ei ole parada `mieste `korval `soudajes, ku pead elust `hingest igä `tembama; No sai igä kohe elu puold neid kivi ubida, `ennegu `aiaks sai Kuu; `Rapsisid elu iest [tööd teha] nii`kaua kui väsisid Jõh; `Püidas küll elu poolest, aga jähi ikka `jänni Jäm; see oli nii `raske mool `tõsta, ma elu `peale käristasin Mär; Nii ku sa umi [lume] `sisse tuled, nii käib [kitsa peaga regi] riśta-räśta ja obune vidagu elu ette Hää; naard kas elo; lehmäd sõid nõnna vagasess kas elo Kod; poiss `rühmäss kas elu armass San; elu | saab Hlj IisR Khk ~ kargab Hlj Pal ~ tuleb Jõh ~ läheb täis Rei Krk Ran Se; elu (on) täis Hlj Jäm Vll Ran; ajab Ran ~ teeb | elu täis Kuu Hlj IisR Khk Mus Kse Hää Kad VJg teki(ta)b viha, ajab vihale, saab vihaseks, on vihane Mes sa ajad alade nüd niisugust siga`posmu juttu, sie tege elu täüs kohe Kuu; Mehed akkasivad `viimast tõst `narritama. Elu tuli täis ka Jõh; `trotsisid oma `louludega teist ning jälle [teisel] elu täis Jäm; vihastas teise kohe, elu sai täis Khk; ta tegi mu elu täis et ma oleks ta maha kohe lüönd VJg; elu `kargas täis, et mis sa mäńgid Pal; ah mul läits elu täis. karjal om kikk põld ärä söödet Krk; aab eńge ~ elu täis, aab vihale Ran; täl `väega elo lät́s täüs Se | nail lätt elu täüess, naa ei˽taha enämb petä˽sõta Har
3. eluavaldus a. liikumis-, töövõime, tervislik seisund; kasvuhoog `nendel (milli- mallikatel) on elu sies, nemad `liiguvad Hlj; pali tüöd `ninda et akkab juo elo `pääle `käimä Lüg; veri `seisab, siis käsi on `ilma elota Jõh; Kui tark on, siis pole meest olemaski, aga niipea kui tilga`viina saab on elu sihes Pöi; Ämmamoor puntsudas titel elu sisse Emm; Kas suad vitsaga laisale elu `sisse Jür; ta (vihm) ikka võt́tis teise elu viĺjale `sisse KuuK; nüid jääb juba jo elust päris viletsaks ma ei saa `lüpsta kudagi Pee; [ta] tegi edu oma pidulistele, aga ei suand elu `sisse Koe; poole eluge sai kätte [jänese] Krk; tońt tennu [soe], aga `soele ei ole elu `sisse tullu Ran; välk lei poole pää seest elu ärä Puh; ei ole täl (mõnel inimesel) elu ei `vaimu sehen, kohmerdap pähle; mes iks `väega ärä om `närtsenu, tol (lehel) ei tule enämb elu `sisse Nõo; õngukene kinni elu `jalgu seest vällän Ote; konh kõhna rügä, sääl om sinenińnel elu (põli); na jo eläse kõ̭iḱ, nail (mesilastel) om kõva elu sisen Har; mõ̭nõ um `piḱne löönü˽nii`viisi kah, et jääss poolõ elogaʔ (halvatuks) Rõu; `maahha olõ mitukõrd sadanuʔ, nii et elolda olõ Vas; ku [pikne kuuse] `süämehe `leie, sõ̭ss võt́t kasumise elo äräʔ Räp; eluga hoogsasti, kiiresti Noh, poisid, tehke niid ette eluga, et minema saame Kaa; Ära viida aega, ti̬i̬ eluga Hää; Mis ti̬i̬t, ti̬i̬ eluga Urv b. (iseloomust) `antud köige änam `mässas löŋŋaviht ta (nooriku) käde kerida. siis kuuleb kudas ta elu on - - kas on ea inimene vöi tige Vll; sel (lapsel) om ää elu sihen, si̬i̬ om ää eluge Trv; temä om iki üit́s eluge (elava loomuga) mi̬i̬s Hls || (laisast, loiust inimesest) sa olet nigu kuradi tuhkapuśs, sul ei ole `ellu ega `vallu sihen Kam; inemine om kohma, ei ello ei vallu Räp c. (esemetest, asjadest) Monikerd - - ans vunkrattast `oige `kaua `väntädä, et `muoturile elu sise saad Kuu; p‿saa piibule `inge ~ elu `sisse (tõmbama) Khk; Kui perenaine oli oma sönad ja pomisemise jätn, oln `vihtadel elu sihes (krati tegemisest) Krj; Akkasid suured auru`vesked, ni̬i̬ `vötsid tuulingute elu `välja Pöi; Ma katsu tulele elu uuesti `sisse `saada Rei; Jakobipäeva tuuled panevad veskile elu sisse Trm; küll om targad, ravvale `aava ka elu `sisse (magnetofonist) Ran; [esimesel lambil] noh tu̬u̬ oĺl `väikene tulõkõnõ siin otsah - -`hińkset ne `äŕke lät́s elo mant Räp
4. elamine; tegutsemine, liikumine `ühte lugu `aurigud `käisivad - - `Kunda sadam sie oli elu täis VNg; vanast õli elo `reie tuas Lüg; äi sii saa eluga `korda änam kuidagid, paljas vee tuisk käib üle [laeva tormiga] Khk; tühi maea, sial talus ei ole elu Var; reialune oli ja oma elu oli koa seal. reie `peksmised olid `öösse HJn; korra `oĺli si̬i̬ elu õege elav [palvemajas] Vil; olli lootsik käen, sõss olli elu `valla, omal rand olli `püündä Trv; jahude sehen om koi, aap jahu `ellu; nüid iki om na kiḱk joba elun (magamast üles tõusnud) Krk; ega ma koolu pääle ei `mõtle, ma `mõtle elu pääle; mõte om iks elu poole [raskel haigel] Nõo; Kui riih üless atõti, sõ̭ss `taati elo vahe`kambrihe Räp; `tõistõ `paika lätt elolõ Se || juo tuli one elul (põlemas) VNg; Kase puu sööd seisid köige kauam elus (hõõgvel) Krj
5. eksistentsiks oluline nähtus, tegevus jm Sie täma elu, kui `teisi saab `seĺjataga `põhjada; `Piimasupp sie `laste elu (lemmiktoit) `ongi IisR; See on laste elu kui nad liiva `auku soavad; Kust vee piir ää lõppeb sealt lõppeb roog ka ää, vesi on roo elu Pöi; muda ei tohi [kala lõpuste] `pääle minnä si̬i̬ om temä elu Trv; põld `ommegi nüid me elu (elatusallikas) Hel
6. (eksistentsi ajaline kestus) a. eluaeg, -iga; elukäik Mina olen oma `nuore elu ja keik vanad `päävad `üksinda eland Jõe; Elu `viereb `nindagu `ernes (möödub märkamatult); igal nuodal oli oma nimi ja moni nuot sai viel mittu nime oma elu sies Kuu; eks miu elo jo eletu Vai; Kes pööripää `sündis oln see poiss vei tüdruk, sellel oli elus suur varandus Krj; toatüdruk olen olnd elu `aega Pha; te akkate alles elu elama ja, mool o lõpetis varsi käe Muh; Elu igine, poja pöline (vastupidavast asjast) Rei; tahtn `rεεke oma elu, äi ole nutu eest saan Phl; mo `keskmese elo `põlves tulid jo vekatid `vällä Mar; me ei ole omal elul ajal mesilasi pidand Mär; ma ole ju elu`aeges rikas olnd, muul oo kaks emä olnd Vig; elamata elu oo alles ees Tor; ma ühe ilvekse lasin maha omas elus JõeK; kis seda elu ikke ilma vaevata saab ära elada Pai; `Varnja on elost saadik (ammust ajast) juba vene külä; elolaud one käe piäl. terve su elo õtsass õtsani; minu elo `nästvel (eluajal) Kod; Kui jumal elu `tervit annab [on sügisel palju õunu] Trv; mea ole elu sehen tü̬ü̬d küll tennu Krk; `mõtlet oma elu `pääle, et küll om kibedit `päivi ollu Ran; üits kooleb vara, tõene kooleb `iĺda, nigu kellelegi elu om määrätu Nõo; kolm kõrd ole ma elun ärä `eśsenu selle kuvve`kümne `aasta siśen Kam; Nüid küll minu elu `aigu om `u̬u̬nit kinnitedu Rõn; ku sa olõt umah eloh ka midägi läbi elänüʔ; nii häid `vorstõ ei olõ˽ma eloh vi̬i̬l saanuʔ Plv; Viido käve elo elleh no kõ̭gõ õdagidõ siiä `hauśma ja mullõ kosilaisi `tsoŕtsma Vas; Ja sai vi̬i̬l tu̬u̬ ülejäänüʔ rahaga `häste elläʔ niikavva ku uma elo otsaneʔ Räp; mu elo pääle haaruss varra Se; elus(ki), elu sees(ki), elun(gi) mitte kunagi, iialgi mina‿i ole eluski pidul käind VNg; elu `seeski põle tein Lih; mina ei ole elus `aige old Ann; ega `valged `varssa ei ole `ükski elus näind Lai; mina elu si̬i̬s `vorsti ei sü̬ü̬ KJn; elu sehen ei uneta Trv; ma‿i ole elunegi seräst `aisvat suppi söönu Nõo b. (viivitusest) Vai sa sis `sinne `huolid `jäädä `oite elu elämä, sis `torka `kiŋŋed `jalga ja mene `töisse Kuu; mia `üt́sin küll, et ärä sa elule (liiga kauaks) jää Vil
7. päevast päeva toimuv eksisteerimine, elamiseks antud aja möödasaatmine; (inimest ümbritsev) tegelikkus Elu on `nindagu pahem`päidi `temmatud `tasku (sassi läinud); Elu on `nindagu sibul midä `kuorida nuttajess Kuu; `Tallinnas õli küll väga ia elada. siis sain juba elole jalad `alla Jõh; Küll elu õppetab IisR; möni tüdib elust nii ää et läheb `oksa; `kiusas teist `ühte `jooni, tegi teise elu apuks Khk; Tüdär akkas `teisi `oidema, sai jälle eluse (elu läks kergemaks) Mus; Kudas elu läheb Kaa; selle mehega elu ei vädanud Vll; See nii ea, et tulite, `kuulis sealt kandi elu koa Pöi; tä elo ühnä ea korra peal põle paha egä viletsust `ühti Mar; ega ne inimese elud ole roosi ja lillide peal `ühti `puhku Ris; nüid on nende elud ukkas, `nüitsed inimesed `kiskuvad ja `riidlevad HMd; mu elu on `persses VMr; vai ma tiän, kuda ni̬i̬d aśjad ja elod siäl one; konn tiäb mes elo kueval mual, ja tiäb mes veden elo Kod; ei nii vana elu ei ole enam kedagi Plt; kikerdab oma eluga `peale ühest ädast `teise Pil; Es saa siss aru miastig, et naśte elu oles rassemp ollu ku pidi oleme Hls; ei mõista oma elu pidäde, elu eläde, elu lääp `untsu, elu lääp `alla; mis sa nooren eläd, si̬i̬ om elu, mis vanan eläd, si̬i̬ om vaev Krk; jah alamb `oĺli vanast elu küll, aga parembide es saa; mes om talu`tüt́rigu elu, paĺlass luu ja palanu koorik Ran; elun tulep viśt jälle midägi muudatust, elu käänäp üsnä tõese poole; tõesel om `endäl naene, a temä tükip tõese elu vahele ja aab tõese elu nii alvass Nõo; oh sa `taivake, kudass `kiäki oma `ellu ülevän piäp Rõn; ta `naksi mu elu pääle `käümä (kiusama) Har; Piimä pääl suvõĺ tu̬u̬ elu neh oĺl Rõu; timä taht ka iks ello elläʔ ilosahe Vas; kalast elo siin kottal ollegi Räp; umah eloh pidägu‿i `võĺssi Se; inemise jelo kui rataśs: lätt `kuiva pite nii muta pite, nii lätt kivve pite, nii lätt hämmet pite Lut
8. elulaad, -viis, -kombed; elujärg `kehvas elus ja `puuduses on saand `kasvatata neid (lapsi) Hlj; Elo ku `ilvessel, põlv ku `põtrakesel (vabast inimesest); sie on üks `kitsas elo, ei õle inimisel süä ei jua; `jõute elo Lüg; nüid noored tahavad `kergemad elu Muh; see pole kellegi elu olnd. seal oli sant elu mul Phl; mol täis `kindine elo, ei saa `jalga `kuskile kottu ää viiä; ta `lennas ea `kerge elo peal Mar; see talve elu teeb mu nõdremas Han; lääb kibeda elu `otsa (abiellub halva mehega) Ris; ja nüid olen selle aa kõik üksikud elu eland Ann; [abielurahvas] elavad rahulikku ja puhast elu Trm; vai si̬i̬ ühen elo, pualemehen, one kedägi; kõhna elo sa eläd; õt́sib `õlpu elo Kod; tema on `kergel elul (ei tee rasket tööd) Lai; [talvel] siss oli tare elu (tubane töö) `rohkem Pst; seast elu ei joole `ernen ka, miul om ää elu Krk; [olen] iki `kurba `ellu elänu Puh; ütsindä elu om kõ̭ige paremb Nõo; ei olõ vanan ää elo, iho om `kange ja tuim Võn; nüid eläme `väikest ellu nüid ei ole meil nii `suuri t́siku Kam; tu̬u̬ oĺl mul kõ̭gõ `armsap tu̬u̬ vana`aolene elu Krl; no um taa elo sääne, et ait um sälähn, taba kaalahn, tagavarra olõ õiʔ Rõu; kuŕal elol saa kuri ots; kõ̭iḱ eloʔ ommaʔ ärʔ eledüʔ, no om taa viimäne; vaiv vanass saiaʔ, vanal hüä elo Vas; `vaesõh eloh, armõtohe olõ ma elänüʔ; `tõistõ `jello lätt [abielludes] Se || (väga heast elust) Ia elu kui `muaneme `naisel ja `möldri sial IisR; Elu kui ernen, põlve kui põrsal Hel; elo ku immissel, põli nigu `põrsal Rõu; Elo nigu `hernel `maśka`pinre pääl Plv; Elo niguʔ `herneh Vas
9. majapidamine; talu(koht) laut oli, kõik lahutasime ära - - `selles elus (poja majapidamises) kõik siin IisR; nu̬u̬r mi̬i̬s tahab elo `siädä, ei õle `seńtigi; vedi maja`kruami, kõik mes elole taŕvitab aga Kod; mõned abielutavad sääl (Siberis), on `säädnud elu `sisse Äks; ku ma `lu̬u̬me pidäsi ja elu sehen (oma majapidamises) olli; `surri ärä kiḱk elu jäi maha Krk; suuremban elun oĺl tü̬ü̬tegijit `rohkemb, vähämbän elun oĺl vähämb Ote; ei olõ˽mul `aiga, mul elu kaia˽kotun San; Olõ˽nigu hao seen (tööga üle koormatud) ti̬i̬˽`rahvallõ süvväʔ, taĺlida ellu ja võta˽`kartold; meil om suuŕ elu: kümme `lehmä, ulga `laḿbid ja t́siku Urv; kos eloh paĺlo inemiisi, sääl tulõ paĺlo ütelüisi; tä häöt́ innembä `kaśse elost (majast) ärʔ Plv; esä `tahtse ka `endäst ello, tuĺl siiäʔ, ehit́ rihetarõ `pääle; lihha mõ̭nõh eloh oĺl `veekese Räp; `kõikõ nõvvo `riistu jeloh vaia Lut || (iseseisvast elust, abiellumisest) igaüks oli ikke oma eludes juba (elas omaette) Hlj; elu akatuse `põlbes sai ikki viletsust küll koa `nähtud Mär; ta akkass vahel oma elu eläme (abielluma); latse teeniv egäüits ja piav oma elu Krk; latse lähvä oma elu pääle, mes mä ütsindä ti̬i̬ Nõo; ku ma oma elule sai, söögi`puudust meil es ole Ote; ma˽taha tu̬u̬d et, tiä kah umalõ elulõ saa (abiellub) Krl
10. hoone või hoone osa a. (igasugune) hoone, ehitis – S saare puu `kasvab elude lisidal; kabel on kirgu ajas - - sihand kivi elu; Ütsa elus (palvemajas) keis teise pühabe öpetaja Khk; Vana `kartuli elu (kartulikoobas) Mus; kui kerk irmus külm `talve oli, siis ristiti kergu elus (kirikumõisas) Krj; elu `nöumbud Pha; lammaste elus oli pisike ahi, seal viheldi; üks o kala elu, teene vilja elu, kolmass riiete elu. nee oo ühe raeda all ne kolm elu Muh; vea rattad elu `alla (vankrikuuri); palvelu (palvemaja) Emm b. (rehi)elamu, elumaja; eluruum – S LNg Kod Urv VId mo vanamad pidasid ühe teise mihega maid kogu. teine elas oma elus ning teine oma elus; elude `palged vastamissi [linnamajadel] Jäm; piab `akma elusid `kraamima Khk; ma oli elu taga `marju noppimas Kär; olime kalame elus `kortris Mus; Eluotsaseinas oo kaks akent, üks toa, teine kambriake; `Tiuliste elus olid vanasti `seiksed roovialused `mõisates; Eluesine pühiti vanasti iga `laupa kenasti `puhtaks Kaa; kotsib `peale oma elude `ümber Jaa; elu esine `olli ikka kohe lõunat; eks te tulge elu `sisse koa Muh; Elud täna na `lämmed Rei; seal oo koa üks elo, kus üks vana inimene elab LNg; puadi uksed o `kińni aga elo pu̬u̬lt (korteri uksest) lähväd `sisse Kod; ostõti tu t́sit́sirät́t kah, ku haŕokõnõ tuĺl `ello; [toonekurgi] ei või elo `lähkeiste [lasta], õt tu̬u̬ kand `huśse kokko sinnäʔ noile `poelõ Plv; `kärbläse`rõipit om nii paĺlo et, pakõ˽vai elost `vällä Räp; jeludõ maja (elumaja) Lei; vaia jelo kabistaʔ Lut c. majakorrus – Kod M Ran Puh Krl akata kualimajale tõiss `kõrda piäle ehitämä. eks siis `panta preili ülemise elode piäle Kod; tõise elu pääl Trv; kate ~ kolme eluge maja Hls; karanu tõse elu päält maha, sadanu `surnuss Hel; `õkva kabeli veeren ääd kätt om tu̬u̬ kate eluga maja Ran; ülemine elu om majal `vastsõmb Krl
11. ese või selle osa a. toos, karp kella elu; prilli elu; `kumpassi elu Emm b. sahtel, lahter; vahe(ruum) Kui mo liigesnuga sääl seljakoti teises elus ka pole, siis ma küll unudasi ta kodu; Penaa·lil mütu elu Rei; rahakoti elu; kolme eluga kott Phl; [tagumine] `kanga lahk on `kanga elu LNg; kui sotivahed vähiksed, siis oo ühes `sumpas metu elu Rid c. Kate eluga ammed (särgid, millel ülaosa linasest, alaosa takusest riidest) Hls
12. eluase; kodu `nahknär linnab `öhto iĺla, puu kannu sees, kus ta elu on Khk; [läks] siiss seda `mõisad omale elule `korda `siadma et, tema akab sial elama Pal; si̬i̬ (häll) om latsel üit́s elu Krk; suvõl ollõv tä `Eevaĺdi majahn elol (korteris) Rõu; ta‿m ku `tuhkru, ei lääʔ elost `vällä (istub alati kodus) Plv; siih kala ello olõ‿i - - siiäʔ `maŕja `laskma tulõ Se
13. püsi, asu inimene saa siis elu mitte ku need (mustad tiibadega sipelgad) `ümber tulevad Emm; ema küt́tis `ahju, siis oli tuba `suitsu täis. isegi kaśsil ei old elu `olla KuuK; näd ammussavad valusass, ei anna elo `koski sul; sedä elo sul ei õle, sul one silmäd alate vett täis; ta näeb ärä, et meie siin üvä eloga (rahulikult) issuma; ühel vahel munadel ei õllud elo (mune kulus palju) Kod
14. (intensiteedisõnana) a. laus-, väga (tugev); üpris, lausa, täiesti Ta sai mu kääst elu mau`täiä [peksa] Jõh; elu`iidne vana puu, küll tema oli `õisa täis; elu`iitsed majad olid Ris; [hobune] elu `neĺla pani `sinna taha `otsa Plt; Sa eluull oma `ütlemisega KJn; Sa elukurat, vällä võtab enge Pst; elu tuult aap `sissi põrmadu alt; kummi `tuhle (kingad) periss elu vett täis Krk; nä ommaʔ elo kavvõh; elohüä; eloillośs Se Vrd elumane b. (vähesust rõhutavalt) Enge terä, elu terä Khn
15. (hüüatustes) meite sõnad pannatse `kirja, oh `elde elu Han; Oh sa elu (imestades) Amb; o elusõkõ, om taa ka‿ks tüü (kirudes) San

herne|supp `Keideti `ernesuppi - - `õhta `süödi `paksu, `ilma `leiväta, `ommiku vedelä, `leiväga Lüg; Siis kui peremes sai `õtrad `külvätud, siis perenane `keitas sene [sea]savaga `erne suppi ehk uasuppi Jõh; `Söege `erne suppi, sie tieb mokkad `pienest [öeld lastele] IisR; teesibe `õhta `olli `erne supp Muh; ua ehk `erne supp, see oo `vastla päne supp Mär; ja `riede olnud `ernesupp KuuK; `erne suppi võib piimaga ja rasvaga `keeta; `erne supi `sisse pannasse `kruupisid, ja kui neid ei ole siis `tangu Äks; `erne ja ua supi `juure süiässe apu `piimä KJn; `erne supile pane `piimä ja põrmukese jahu; vanast ua ja `erne suṕp `olli pääsü̬ü̬k Nõo; Ma˽keedi iks vanast `herne suṕpi Urv Vrd herneleem

juttu juttu Muh Krk Ran Võn a. see oo lapse juttu (jutuga) Muh; b. mea pallesi tatt jumale juttu Krk; kuuldu juttu kuulu järgi soe peĺlänävä tuld `kuuldu juttu, egä miä ei ole `nännu; mi̬i̬s `võtnu siss leeväkandsiku pannu võid `pääle kah `kuuldu juttu, `tennu kolm `riśti `pääle ja `annu väedse otsast `soele Ran

jõuram jauraja Ei `naine tohi `seele `jõuramile midagi `lausuda. Parem ole vait, las `jõurab kuni väsib IisR

kere1 n, g kere üld (excl M, hv I), -ŕ- San(ḱ-) Har Se; keri g kere Khk Saa Sim I M Se
1. inimese või looma keha a. keha põhiosa Nüüd tule küll `toisi `ilmu, kaik kogu kere kohe valutab; Kere kui `silgutünn Kuu; `suure `pitka kerega kala VNg; Siin külas ühes peres mehed `käivad nii kui `arssin keres, `sirge `seljaga; `miestel on ka [vesi] `puole keres `saadik (vööni) Lüg; `nühkisin kereta Jõh; `Kiera kere `vinkli, jäe magama IisR; ken `lasko vigastil `ümber kere `käia, sell on `laia `kaare; tama on `suure keregä mies Vai; Kui on suur keri, läheb pailu riiet ää Khk; tä oo nüid kerest jumpsakaks läind Mus; nönda matsaka kerega Pha; Pole ete änam midagi, kere kardab nii `kangesti `külma just kut vana koer Pöi; Riina oo `ühmas kerega (naiselike kumerusteta) Muh; Loll pεε annab kerele vatti; Suure kuera pueg, muistus mööda keret laial Emm; köik kere oli valu täis; Vea kere korraks maha (heida puhkama) Rei; suur jäme obo, oo ikke ea kere eesel `peale võttend; kus ma `paĺla kerega (alasti) lähe Mar; see keis mul nii `irmsaste kerest läbi (ehmatas) Kul; täitsa isa kere mees (mehemõõtu poiss) Vig; Keertsi kere maha (heitsin magama) Han; vanad paksu kerega mehed ei saa joosta mette Mih; `raske töö käib kere `peale Vän; kere on `roidund Kei; täie kerega mies Kos; täis isa pikkune ja jäme ka kerest JJn; teenebä kõik kere lõi sinisest `talle ja sie `üeldi ike‿t `viĺli surd VMr; ilusa kerega tüdruk Kad; turva kerega - - ehk täitsa kerega mies, täie końdiga Sim; isa keri (surnukeha) õli ära `viidud Trm; one inimene, ei õle kerd (keret); obese keri. pitkä keregä ja `sirge keregä obene Kod; oli `äśti tursa kerega, ikke jäme mees Plt; inimesi om seantsit küll, kell pikä jala ja keri pääl lühike Hls; siin ei‿ol `pihta ega perset, kere ega kõttu (kõhnast) Krk; ta om suurõ kerege Krl; iho kere eläss sul inäp, ku `vaimu ei olõʔ Se; täis ~ suur kere (hrl partitiiviga) kogukas täis kere `lehma Hlj; sie on täis kere miest Lüg; see on sur jäme keri meest Khk; On kere meest nagut sur söömer (tuuliku tala) Pöi; sie on ika täis suur kere miest Ris; täis kere miist KJn; me lehm om keri `lehmä küll Hel b. kõht, magu Kui puest `kaugal, `lähteb igä toit keresse; `hiivab kere täüs Kuu; suu viel süöks, aga kere enämp ei `sünni Lüg; `Süögä kered täis ja siis `tüälä Jõh; `Talgul oli kere `ninda täis `parkind IisR; lehma keri lööb sedasi täis; Obused äi saand sellest kert täis Khk; kere söölub, perse piilib (kõht lahti); Kere nii tühi, et `viska müts läbi Kaa; Kui `antakse, viruta aga kere täis Pha; Mehel `söuke kere ees Pöi; kere oo nõnna `aige et Muh; kere puhudab Rei; ega ma tüha kerega lähe ennast ventsutama Mar; veissed `lautes mõni aeg jo tühä keregä Vig; Poiss vemmeldas kere täis et ägises Han; Umikust suät süemätä, kere juba üsä õõnõs; Kere valutab sedäsi, et pasalt ää ei sua Khn; mo kere lähäb tühas PJg; sõi oma kere nõnna täis et Ris; kere on nii täis nagu isa pulma aeal Juu; teda (värsket piima) ei kannatanud jo kere `toorelt `süia Ann; kere on ummukses Koe; kere nagu praaga vaat ees Sim; on küll tämäl ia keri Iis; sü̬ü̬b ärä niipaĺju ku keri täis Kod; `kiskusivad jah net kered omal kõvasti `kinni [vööga] Lai; `larpis suppi kere täis Plt; Kere tühi kui kueral Pil; rasvast ei taha miu keri mitte Krk; mes temäl, lõmbip kere täis ja lähäb oma ti̬i̬d Nõo; ärʔ kakasta ḱere ärä San; vitsuta˽kere täüś, ei tiiä˽kas lõunagu andass inämb Kan; kere hele kõht tühi Kered `läksivad eledast; Kere ele, et süäks vai `undi `nahka Jõh; `Kasvajal `lapsel kere ele alati IisR; `kange töö teeb kere eleks Khk; Obusel oli ka kere ele Kaa; Aeg piaks löunat `näitama, kere päris ele Pha; küll oo kere ele täna Mär; Vesitse toiduga lähäb kere kohe eledas Han; lehem siples laadan nukan, keri ele Kod; teil kered eledad ja mul ka kõht tühi Lai; keri om joba eless lännu Krk; kere om nii ele, et sü̬ü̬ss vai elusa soe ärä Nõo; keresse ajama ~ keerama jms ära sööma mei panime ise liha keresse omale Jõe; Puha `kieras kere Jõh; Sie on `kange mies `lauvalt `kõike oma keresse ajama IisR; `pistis tüki `leiba kerese Vll; pistab keresse mis kättä saab Mär; oh sa va poiss, sa `keerasid kõik koogid oma keresse Juu; ühe põrmu `aaga ängastas kausi täie pudru keresse; vasikas `luakis ulga `piima nädalas keresse Kad; aeab kõik `endale keresse Lai; kere lahti ~ pehme ~ vedel kõht lahti juba teist `pääva `pehme kerega Ans; seda `kergem sittu oo kui kere vedel oo Muh; Vettis kere vedelags kut kurejook Emm; Ää süeg nda paelu `värsked, `varssi kere `lahti Khn; hapu piim võt́tis mu kere `lahti Koe; läbi kere laskma nüid oo kõik raha läbi kere last, on ää joond teese Juu c. fig inimene (sõim) Mes sa ligund kere sedä `mulle `ennemb ei üeld Kuu; Ue sina tulitane kere Lüg; oh siä `raipe kere `poiga Vai; oh sa mädanu kere küll Hää; sina õled si̬i̬ patune keri Kod; Tere, vana kere (nalj) Räp; keredel(e) ehal(e) sa kippusid ise kua poistega öhes keredelle; poisid `siavad `eńdid `jälle keredelle minema; ega mina nuorest piast pailu keredel põle käind Koe; me käisime täna `üesse keredel, kabasime `Vilveri naised kõik läbi Sim; üle kere üleni, tervenisti kukkusin ko˛e `pliidi `piale, pärast oli üle kere `villisi täis Jõe; Ise õled ülä kere loll Jõh; see on üle kere sörulane Jäm; ilma `riideta ei või te maha `eita, maa-alosed tulevad, ihu täis üle kere Vig; üle kere vigane Koe d. fig kere peale (~ pihta) andma (~ saama) (peksust ja karistamisest) Pahandust tieb, `anna kere `päälä Jõh; Eks ma sai siis ikka kere pεεle ka Jäm; see oli kere pele saand ühe pauga säält Khk; Ta `olla sealt ikka pirekse kere `pihta soand Pöi; sai mo käest kere `peale Mar; alam rahvas `viidi `taĺli ja nuheldi kere läbi ja see oli tämä aŕst ja `aa·ptii·ker Mär; kui `peksa sai, siis sai kere `piale Sim; Selle teu iest sai ta isa käest kere `piale Trm; niikaua sa teenid kui kere `piale saad Lai; sa tahat kere `pääle saia Krk; ma anna sulle kere `pääle Nõo; kere täis ~ kuumaks (põhjalikust nahutamisest) `Sõimas kere täis ja mene nüüd menema Jõh; Mool soomati kere `neukest `sõimu täis nagu põle enne `kuuldud Han; augutas ja nurgutas nõnna kere täis JõeK; ku ma ta kätte saa, sõss ma `sõima tal kere täus Krk; miu emä kah kaits `kõrda soomits mul kere kuumass; lõhnut sandil kere kuumass; ta sõemass `vaesel sandil kere täis; ku ta vähä midägi `kurja tei, mia kupati kere kuumass Nõo; kere üle võtma ~ lööma ~ tegema `Uatagu ta, küll ma ta kere ülä võttan Jõh; [vaja] poisi kere üle `lüia Mus; Korra kere öle teha, küll siis `mõistma `akkab Pöi
2. eseme keskne osa ümargune `kumbasi kere VNg; `uane kere `tievad `talvest `valmis; riel on `kresla, `saanil kere Lüg; [mõrra] kerel on `suured varod, kere varod. kerel on esimene `paari `ankruid `toise varo `küljes ja perä`ankur on viel `üksite Vai; tuuligu kere, misse sehes ne värgid tal keik on Ans; rataste kered, pöhi ning lauvad keik kogu Khk; vilja painandite ja kala `karpide kered `tehti aavast Kaa; Aami kere on nönda äe `kuivand just kui söel veel Pöi; ärg suur nago saana kere Mar; pukk`veski pöörab tükkis kerega kõik Var; Sie lae (laev) lähäb viel, kere üsä viks allõs Khn; sõelal on ümmargune kere ümmer ja põhi all Juu; kere on ia, aga `uurded `otsas (tõrrel) Ann; põhi pannakse saŕra kere jääre `küĺge Sim; vana kübärä keri; võta minu lambi keri Kod; Mõrra `päälmine kot́t – kere lõpeb koonussa `mu̬u̬du `umselt Vil; lassil om ka keri kesspaigast laiep Hls; kuvve keri om `valmi Krk; `veśke kere `lü̬ü̬di lavvust ja laastõst Ran; sarja kere om puust, kõrva ommava küĺlen ja vang pääl Ote; `vańkri kere om tettü kõivo puust Räp; kerele oone sai kerele (majakarp sai valmis) Plt || lobudik; vare Vana toa kere nähakse üksi veel olavad Pöi; lagun kere oo veel, lagub `kaela kõik Var; paĺjas tua kere on ja `aita ka veel Aud; tilluke laada keri one, ei õle `aitu ei kedägi; siis vedän mõrra kere `sirgess Kod; vana tua keri Pal; tu̬u̬ vana ahju kere `perrä jäänu Nõo Vrd keri2

koot1 koot hv Jäm Khk Kul, Lai, koot (-t́) spor PäPõ, K IPõ (kuo-, kua-), koot́ Vig, ku̬u̬t́ (-t) Hää Saa ILõ Äks KJn eL, g koodi (kuo- spor KPõ IPõ, Lei Lut; kua- spor KPõ, Kod; koa- MMg); g `kuadi u Jõh; pl `kuodid IisR, koodad Mus
1. tööriist käsitsi rehepeksul a. kaheosaline tööriist, koot, pint koot oli kaks puud, lüli vahel Tõs; kilks kolks koodid keevad (käivad); `löödi `kooti Tor; `kuotide `sisse soab augud turgatud [rihma jaoks] Jür; võtame kuadid õlale, lähme lüeme selle rukki rehe maha; kilks kolks kuadid lüevad VJg; vanast pekseti `kuatidega, nüüd on igal pual `maśsinad; kuadi vaŕs Iis; koodid seisivad reia all seina pial `kiilide õtsas; koodiga tuli ühe korraga `lüia - - `taktis lõivad; kos sa tahad koodiga `lüia, piab õlema rahvast, kas neli või kuus, iki paarid täis; koodi käi (nui) Trm; kuadil oo tüvik ja latv. taga õli kuusepulk, eden õli kasepakk; `ku̬u̬tega pekseti ladet, kui lade õhukesess sae, kuadid `kolkusid `vassa muad; nüid o rükki rehepeksu aeg, peksäväd kuadidegä ja rabavad; `erme luudad ja ubavihud `pańti maha, akati `ku̬u̬ti `peksmä Kod; kui sa ei lü̬ü̬ `korda, lü̬ü̬d teese koodi `piale Pal; kui rabamese aeg jäid `piadesse terad, siis `löödi `kootidega Plt; `tampsime `ku̬u̬tidega lina `kuprid; vanasti koodid käisid [just] kui koerad `auksid KJn; `ku̬u̬t́ega pesseti `tapna pääl Trv; mia näi, ku `ernit, ube, kanebe päid pesseti. neid `lü̬ü̬di koodige; sääl pidi lugu ka oleme, ku koodige `lü̬ü̬di; ku tapa olli ärä sõkudet, siis `lü̬ü̬di `ku̬u̬ti pääle Krk; [enne] `olli pessetu koodiga, peräst nakati obõstõga sõkutama; tost võib pääld saa `aasta olla `mü̬ü̬dä, kui koodiga `tü̬ü̬tedi Ran; [vanasti] siss `kesvi `pesti `ku̬u̬tega Ote; üteldi koodi `kõrda, koodi `kõrda, siss pidi kõrran `lü̬ü̬mä Rõn; üteĺdi et `läämi˽reheala `ku̬u̬ti `lü̬ü̬mä; `peśti sõ̭ss rüḱi `ku̬u̬tõgaʔ Urv; obõsõgõ sõkutõdi enne [vilja], sõ̭ss `minti `ku̬u̬tõgõ `pääle; vanast `peśti koodigõ kanepiid Krl; lina`si̬i̬mnit `peśti niisama koodigaʔ; hommugult sõrmõ˽`ku̬u̬li ärä koodi hanna `ümbre Har; `ku̬u̬ti plaanitass Plv; egäl mehel ja teo`tüt́rigul oĺl oma ku̬u̬t́ ja, rihä ja, vikat́ Räp; `ku̬u̬tõga `pesmin om `kõikist vaneb Lei; kuodi vaŕs, kuodi timä; upõ pestäss kuodiga Lut b. üheosaline tööriist, vart – Tõs Hää HJn Jä seal (rehe all) koodidega pekseti veel need õled läbi. [koodid] olid pool `looka või nii Tõs; Ku̬u̬t - - `seuksed kõverad malgad `oĺlid Hää; mõni `peksis kua koodiga. koot́ on `jälle päris kuuseoksa `moodi Amb; koodid on sihuksed kõverad puud Pee c. (millestki pikast või paindumatust) pikad jalad nigu koodid Plt; mahan `sirgu ku ku̬u̬t́, midägi ei viisi tetä Hls; siss ollu [siga] mahan ku kuut́ `ku̬u̬lmen Krk; ku̬u̬tjalass sõõmati toda, kel tõene jalg `kange, siss ta om ka nigu ku̬u̬t kõrval Nõo; lihm pess hannaga˽nigu koodiga [kärbseid]; muide perremiis lei mi lehmäle suurõ nuiaga nigu koodiga Har; taa aasõ uma˽jala˽ku koodi˽lavva ala Plv; oĺli˽mul hüä˽jalakõsõʔ, a no omma˽`kangõ˽nigu koodiʔ Vas
2. hrl pl Orion nuiad ehk koodad ja söel oli ka (tähtedest) Mus; sõõlik lähäb eden, kuadid käeväd järel. kolm `täste nagu ku̬u̬t́; kuadil one kolm `tähte ladvan ja tüvikun jälle kolm; kuadid egä `uassa ei paessa Kod; koodiʔ – ummaʔ kah ku koodiʔ, tulõva hummogudsõl ü̬ü̬l `vällä Plv; Ku koodiʔ ja sõglaʔ üle kesk taav́ast olliva är tulno, sis tuĺte üless, et riihele minnä Räp; koodiʔ `kutstass täheʔ, kolm `tähte rinnah ja neläss `krõ̭nkse otsah nigu `ku̬u̬tege (kootki); kolm `tähte rinnah, katõlõ poolõ ĺatt hand – tu̬u̬ om koodiʔ Se; Koot ja Reha id – Vig Saa Hag Krk Hel Ran Kan ku̬u̬t́ ja riha oĺlid `taeva sõõla kańdis Saa; `taeva `tähtest vaadeti `aiga, ku̬u̬t́ ja riha, nemä `õhtu tõuseve, ku `õhtune agu ärä kistup Krk; Kui koot ja reha ning sõel enne hommikust agu loojunud sügisel, siis olevat oodata ilusat suve Hel; [isa] `näüdäśs `ku̬u̬ti ja rihha kah Kan; Reha ja Koot id – Lai Nõo vanast ma kuulin reha ja koot́ Lai; Koodid ja Reha id – MMg Ksi koadid ja rehä (6 tähte) MMg; Koodid ja Rehad id – Saa Plt Hls Se tänä on koodid ja rihad ka nähjä Saa; koodi ja reha paistave Hls; koodiʔ ja rehä käänüsseʔ `maahha, õ̭nnõ `jõulu lääväʔ `maahha Se Vrd Koodid-Rehad
3. eseme osa a. koodi nui, kolk – Trm KJn Krk spor T V koot́ õli poole `meetri pikkune tüvik, rihmaga peenikse `teiba õtsas Trm; ku̬u̬t `oĺli pika varre ots `paelaga KJn; ku̬u̬t́ om kurikust pikep ja peenep Krk; ku̬u̬t́ `tetti rassest puust, kas `uibust või saarest või tammest; koodi vaŕs olli üits viis `jalga ja ku̬u̬t́ esi, kige pikemb, kaits `jalga Ote; ku̬u̬t́ oĺl ilusdõ varrõ `otsa `pantu, ja˽tu̬u̬ kävve nii `ki̬i̬rdu San; Ku̬u̬t́ `pańti vahruga varrõ `otsa; Ku̬u̬t́ oĺl säänä kańdiliisi `serbigaʔ, säänä koĺgitõlva `mu̬u̬du Rõu b. kangaspuude osa, kolk `Kanga`telgede `niie`kuodid IisR
4. pl kuhjamalgad – Võn Urv

liiva|põrnik(as) (putukas) liiva pörnik, see on sele must putuk, tiivad peal Vll; liiva põrnikad, mis maas käivad, nisuksed suured, nied on kevadest sügiseni Amb; liiva põrnik - - lennab mai kuus, suured pruunid IisK

look1 look g looga S Lä PäPõ HaLo Juu Tür Trm Pal Lai KLõ; luok g luoga Ris Hag HaId Amb JMd Koe ViK/-ua- VJg/ Iis Trm, `luoga R(n `luoka VNg Vai; -ua- VNg Vai); lu̬u̬k g looga Hää Saa Äks KJn eL(-ḱ Se, g luoga Lei), luaga Kod; luõk g luõga Khn
1. (hobuserakendi osa) luok on `oigenenud ära, on `sirgeks läind Jõe; jalaka one `sitke, üvä one `luoka `paina VNg; `aisa `õtsas on `aisa aak ja `luogal on `tehtud ase, kus `sõisab ais `aasa `külles Lüg; `Püiäb ja `tõmmab küll ja luak ja rakkendus ragisevad, aga ei `jaksa samugi `paigast `vällä vedada Jõh; saa‿p `oska obusele `looka `pεεle `panna; look es seisa `küisis, tuli maha kaela `peale Khk; Igamees looga tegemisega ikka akkama es saand Kaa; Vana on nii kõverase jäänd kut look; Suur looga painepuu oli, kus peal `looki `vääti, mõnel oli seina `küĺges, teisel oli `õues maas, suurest jämest kõverast puust oli `tehtud Pöi; saarest ikka kõige `rohkem tehasse `looki, noored saared raiutse maha ja `väetse loogaks Muh; meite mihed `muljovad ise heideste loogad ja jalased Phl; akati `looka `kallama kalle peal LNg; niigu [pruutpaar] `peime `õue `sisse sai, kohe pidid looga maha `tõmmama need, kis `vasta `võtsid Vig; loogal oo küined, looga `otsas, ais köib küine `sisse Tõs; Obo vädäs luõga `puõlõs Khn; veoks olid ikke tugevamast puust loogad. ilu loogad, sõedu loogad olid `alkamad Aud; loogad saab `vahtrest ja künnap̀ast Tor; Ega obu ei via, kui lu̬u̬k ei pia Hää; mede kodus oĺli kaks `lu̬u̬ka, töö lu̬u̬k ja sõidu lu̬u̬k Saa; tuminga puust kallatud look on `kange ennast õiendama; oled kõber na looga murre Nis; `Enne tuld sulasel `õhtas looga täis `piirdu käristada Kei; kis pruudi obusel luoga sai maha tõmmata, sie sai `kindad JõeK; pihlakast painutatakse `luokasid, tema on `sitke puu, annab painutata Amb; mõnes talus on pailu `luokasi JMd; luok `õigub ää, ku märjast piast `seisma jääb ja ära kuivab Sim; meie rahvas käeväd luagadega, `sakslased soridega; ku `kõrge vikerkaar nagu lu̬u̬k, siis tuleva `kuiva Kod; `lu̬u̬kadel olid vanast ka kirjad pääl, ikke lõegutud, laiemad loogad olid kõik värvitud Äks; ilma loogata `pańdi obune eina saadu ette, mujale ei `pandud Lai; ilma loogate es saa minnä, obesel olli iks lu̬u̬k pääl Hel; pajotset loogad iki olliva - - mõned avvutiva vi̬i̬ sehen ja kes sai, ki̬i̬t kah Ran; es saa ma tolle loogaga üttegi `ku̬u̬rmat agu tuvva, edimäne kõrd `olli pääl ja läits `katski; meil `olli egän poodin `mitmasugutsit vene `lu̬u̬ke, kõ̭ik kirjutedu ja nikerdedu Nõo; ta‿i `kõlba kohegi, ta‿m kõverik nigu lu̬u̬k San; lu̬u̬k on muud́u vaĺmiss, küüds om `lõikamaldaʔ Har; Loogass ot́siti säänä `siuhkõ ja ilma ossõlda˽puu; saa ei˽`lu̬u̬ka lepäpuust, ei˽hüvvä `nahka laisaluust Rõu; üle ilma lu̬u̬k = vikatkaaŕ; Kuʔ anna sullõ paaŕ vibahhust üle looga (kere) Vas; lu̬u̬k om `mitmõst puust, jallai, künnäp - - saaŕ ja `vahtrast kah `paańtadass Räp; läḱiʔ kodo minemä, pääväl võõdass jo lu̬u̬k `maahha (päike läheb looja); võtaʔ lu̬u̬ḱ `maahha, hopõń taht sitalõ hum Se || fig (varastamisest) `Kergemb on suvel `einä tehä vigastiga, kui `talvel `luogaga Kuu; tänabune ein jäi nii vähäks, nüid peab küll akkama loogaga `eina tegema Juu; Need, kes suvel vikatiga eina ei tehnud, need püidsid talvel loogaga eina teha, püidsid varastada Trm; peremiiss niit́ vikahtiga, varass niit́ loogagaʔ, vei ilma vaivadaʔ Se
2. (lookjas puuvarb) a. reeraami põikpuu nie, mida `kresla all `käiväd `poigi pidi, nie puud on `kresla `luagad VNg; Laamitse küĺlepuud on aisad ja ristpuud on loogad Hää; riie tievad nõgusast kolm `luoka ja oiavad korjakse puid `kinni Kad; esimesed luogad on kõverad, tagumised `sirgemad; korupil on luogad ja [see on] `laudadega `ümbert ära `lüödud, sinna pannasse talvel nuot `sisse Trm; ree loogad käivad `risti üle ree, põhja pialt üle `kaustade, `lookade `küĺge on varvad kińnitetud Ksi; ri̬i̬ laami looga, üle ri̬i̬ tõisest veerest `tõisse, kaits puud Krk; laavitse looga `olli siäntse kõvere puu Hel; ri̬i̬ loogast `panti kaits raud `kruvvi läbi, tõese sebä kottale tõene kruuv, `kruvvega `panti lu̬u̬k sebä `küĺge `kinni Nõo; loogaʔ, noid oĺl mõ̭ni kolm tüḱkü - - üt́s oĺl i̬i̬n, üt́s oĺl keśkkottan, üt́s om takan Urv; veerepuu lu̬u̬k, mis lätt `perse alt `riśti Räp b. vits vikati varre küljes luok `panna vikkasti lüsi `pääle, kui `õtra `niideta, viab kokko `õtra Jõh; ku rügä `niitme `minti pikä vikatige, siis pannass vikatile lu̬u̬k pääle, et vili kaare pääl `risti maha jääss Krk; vikatile `panti lu̬u̬k `pääle, si̬i̬ viis einä `niitan kokku, siss es riisutegi üleni Hel; vikahti lu̬u̬k, sõ̭ss aasõ `häste `kaari Plv c. korvi ribivits luogad panen `senna [korvi] silmuste `sisse ja siis akkan kas juurtega ehk pajo `vitstega punuma Koe; vana koŕv, muku luagad ja sang, põhja vitsad kõik ärä mädänud Kod; korvil om loogad, nonde `pääle palmitsedass vitsad Ran d. mõrra, rüsa pand; vibu suulina `otsas oli nisukene luok ja maa-aed käis `keskeld (rüsal) Hlj; topp [on] luõga küljest `lahti, kalad `lähtväd sedäsi `vällä Khn; lu̬u̬k pannass selleperäst `saele `pääle, et aap sae lehe sikku, siis om kõvep lõigate Krk; lu̬u̬k tet́äss kadajast, köüdetäss kabil `otsõ; väigokõsõʔ loogaga mõrraʔ Se e. laeva-, paadikaar `laiva `luogad on nied, kuhu `lauvad `kinni on `lüödud Lüg; `venne luagad - - on `jälle kõverass kuuse juurikuss kuarutet ehk paenotet lavvad Kod f. heina-, põhukandmise vahend loogad, kellega `kantasse `põhku ehk `einu `loomadelle ette Ksi; kosa˽pańnit nu̬u̬ʔ olõ`kanmise loogaʔ Plv g. aas; käepide mäŕsi - - öhe looga küĺles `oĺlid paalad, nendeg köideti `kińni loogad teineteise `küĺge Saa; `vehmred oĺliva vitsa võrudega ägli `küĺge `kińni `pantu, lu̬u̬k `oĺli küĺlen `vehmre otsal Ran; vanast olli lu̬u̬k pääl ollu äglil, kivist üle minnen tõsteti loogast üle Ote
Vrd looguss1, loogutus
3. lookadega muster; loogasarnane kaunistus kes tegi looga [leivale], kes viidenurga Mus; nõnna ilosad luagad tulevad [kangasse], kui paad kõllass kaks `lõnga; luagad `testi `riide `servä Kod; savikruus - - punane ja `valge looga pääl Võn; `ammõ ola latõlõ, `käüsse `värdlidele `aeti loogaʔ vereväst maagõ langast Kan; [rõiva] ala vai kohe rinna pääle ti̬i̬t loogaʔ Se Vrd loogeline
4. käänak, kõverus; lookjas joon [võrgu]Ribi ei `tohtind `sirgeld mere `lassa, pidid olema `luogad siess, kuhu siis `rohkemb `kammilu sise `korjas Kuu; maantied `müödä on üvä luok `ümber `käiä, `õtse `pääseb ka Lüg; suur look jäi tegemata (läksime otse) Khk; vikatkaare look `taevas Krj; tee teeb looga `sisse Tõs; kuul ja pääval on vahest nihuke look või ratas `ümmer Juu; vikerkaart on vihma aeg - - käib üle `taeva `niuke look Tür; [tont] läks nisukese luogaga, sädemed kukkusivad maha Kad; ti̬i̬ ehk jõe kallas, siäl one kua luagad Kod

lõkats1 lõkats Kos Tür VJg Trm Kod Ksi KJn Ran Nõo Krl Vas, lõkkats Jõh IisR, g -i; lõka|t́s Kõp Puh, g -t́si Hää Saa Kod Lai KJn Ote Rõu Se, -tsi Saa Nis Hls Hel San Kan Räp, -d́si Har Rõu, -dsi, -d́- spor V
1. krapp obusel lõkat́s kaelas Lai; ku lehmil lõkatsiʔ kaalan, sõ̭ss ei olõʔ `pelgämist, et `mõtsa ärʔ `kaossõ Kan; lõkat́s, plekist käänet nelä kańdiline kaśtikõnõ, sääl oĺl tila sisehn, tu̬u̬ kõlisi Rõu; hobõsõʔ `ü̬ü̬se öödsih, sõ̭ss ollivaʔ lõkadsiʔ kaalah Plv; lehem lõkat́sigaʔ Se Vrd lokats2
2. esemete, asjade osa a. lõks, sulgur Lõkkatsiga `pannasse ket́t `kaela`rihma `rõngast läbi Jõh; `kanga lükke ammasrattal on lõkats, et ratas tagasi ei joose Saa; Nu̬u̬r obene nakass alpusi ju̬u̬skma ümbre tiku, kui äkki pässi keti lõkats päedsete küllest valla Nõo; Lõkat́s om keti otsan Har b. veski osa, puupulk veskikolu kinga all lõkats raputab `veśki `kinga Nis; `veśki lõkat́s käib kivi aagu siden Kod; kivi silmän `olli kängä küllen lõkatsi pulk, tu̬u̬ raput `sarja, raput teri maha kivi `sisse, jahuss `ju̬u̬skma; teräkäńg om all koĺu otsan, toda lõkatsi pulk liigutab, lü̬ü̬b teri kivi`siĺmä Ran; lõkat́s oĺ `kat́ski lännüʔ, kivi jäi töhjäss, naksi `väega kõvastõ `ümbre minemä Har; lõkat́s oĺl tuulekivi man, peśs teŕri `alla Rõu Vrd lõksak(as) c. pilak raud lõkats - - tu̬u̬ `olli saena küllen, sääl pird `palli (põles) Ran d. löe osa vikati `löele `pantse lõkat́s `külgi kõverast pajost, löepulga asemale KJn e. kellapendel – Har
Vrd klõkats, likats
3. a. laterdis; lõkerdis, eputis `Oitke‿nd iast, et sie lõkkats `aisu ninasse ei saaks IisR; mis sa sii lõkerdad, va lõkat́s Hää; vana tühja jutu lõkats VJg; tüd́rikukese lõkat́s one, `kerge ja edev Kod; siande va lõkat́s, lõkerteb `pääle ilmast `ilma Hls; ega lõkat́sit ei massa `usku Ote; tu̬u̬ om igävene lõkat́s naistõrahvass Urv; Taal lõkat́sil suu jauh ku˽`tatra `veśki Rõu; Saʔ olõt vana lõkats, sullõ ei või midägi kõnõlda Vas; lõkatsit saa vahest nii viĺländ et panõ kas vai kõrvaʔ kinni Räp; timä om sääne lõkat́s, lõkataś Se

magu|nahk 1. maonahk sü̬ü̬k nii pisu soolane keedetu, et magunaha kisup kokku piltl Nõo; ma sei `täämbä magu`nahku Har; Ku `lambet tapõt́e, siss keedete `lamba pääʔ ja jalaʔ ja magonahk, tu̬u̬d kutsut́e `väŕske liharu̬u̬g Räp Vrd magu|nahkam

2. (koekiri) `seele (kangale) tuli ka muist pient kuet vahele `viskada, et se magunahk `sinne järele jääb VNg

mitu mitu g `mitme eP(v.a Khn) M TLä Võn, `mitma Kod T V(mito; g `mitmõ); midu SaLä, mito Kul Vig Ris Kod, mittu R(mitto Vai; g `mitma Kuu), g `mitme; metu Kär(medu) Vll Muh L(mä- Tõs) Ris Trm VlPõ Hls, meto hajusalt Lä, Aud, g `metme; mjõtu g `mjõtmõ Khn; mütu g `mütme Sa(müdu) Hi(müto Käi) Rid Aud, mütme Rei; rõhutatult ka mittu Puh Nõo

1. umbmäärane arvsõnaline asesõna a. umbmäärane arv; suurem umbmäärane hulk sest on mittu `aastad tied (möödas) Jõe; `mitmald [inimeselt] veid `vergud ärä; Ma olen jo `mitmale `kerrale `seenes käünd, pütt hakkab jo `täüe ligemäs `saama Kuu; mittu ja mittu `aastad on [pojalt] kiri tulematta, ma ei `tiagi, kas on järele või on `otsas Hlj; `pirda on jagatu `mitme `ossa Vai; Ühna `körge oone, katust ise mütu `sülda Ans; tεεb midu `vargust taal iŋŋe pεεl on; meil lεheb veel müdu `pääva εε eina teuks Khk; ta oli `lennas joond medu `pääva Kär; mütu `aastad oli `möisas `röntnikuks Krj; `mitmed olid, kes tite`voodi ära surid Vll; `Mütme küla `kohta oli üks vana pilli rääts; `Sõnna on siit mütu `võrsta Pöi; `metme pere rahvas tulavad kokku; nee pätid‿o `mitme `jalgas käin Muh; Eal lapsel mütu nime Rei; nüüd põle änam `põtra näind metu-metu `aastad Rid; eks `aegost ole `metmet `moodi Mar; mitot `aśja olen `rääkind juba Kul; `tiiśkuse rohod oo `mitmet `seĺtsi Mär; veissel naa metu võsa sarbe peäl, naa metu `poega tä toond oo Vig; sõniku kesä põld jääb `pahkrase kuevaga, kui metu `korda `vihma suand Var; seoksid `kohtasid sii ike oo `metmid Mih; pannase vesi [linnasejahu] `piäle ja, ja siis liub, mätu `tundi liub Tõs; `Meite põlvõ rahvas sai `mjõtmõsi sõdasi nähä Khn; uhakid oo `metmet `tõugu, piimuhakad ja karuuhakad Aud; `meega võib `mitmid `aigusi parandada Vän; jääd kaada läksi metu kilu`meetert Hää; ma olen `mitmed mured läbi elan; eks sedasi ole mito omast `ilma jään Ris; tema on `mitmes supis kiend, ta on mitu `vaeva näind Kei; ta on `mitmed `oastad ju seal, kolmat `oastad ju Juu; Ma olen mitugi `mustlast töele pand Amb; tal on `mitme mehe jõud JMd; `mitmedel on luamad nii ädas, et `ammuvad laudas HljK; õlen jo nähnd `mitme `põlve rahvast Trm; üks lähäb, egä `mitmed ei sua käedä Kod; `veśki juurest tulivad mitu inimest Lai; ühe `ööga võisid `käia metu `kohta läbi Pil; vanasti - - ju `mińti `mitme mehegä, kui `kośja `mińti KJn; mitu nädalt juba `peskmada Vil; va `kirjega suka [kooti] `mitma lõngaga Trv; temäl om mitu ki̮i̮lt suhun, temä kõneless `mitmet ki̮i̮lt Krk; lännuva siss talu rahvass `mitma mehega, et lähme `kaema, mes säl om; toda ole mia kuulu `mitmide käest, et tu̬u̬ kimmelgu ais tennä `tervess Ran; vanami̮i̮s ai pää `aknast `väĺlä ja välk lei poole pää seest elu ärä, tõese poolega eläss vi̮i̮l mittu mitu `aastat; mõni mõśtap `ulka `ki̮i̮li, kõnelep `mitma keele pääl Puh; `mitmade `paika ole `poiśsi `karja kaobelnu, aga ike tuleb ärä, ei teeni `koskil; üle-eelätse tõi üte pätsi `leiba `endäle, toda saab mul `mitmõss päeväss Nõo; kaśsil `oĺle kat́s `poiga ärä ollu, siss nakaśs kolima, rummaĺ kaśs, teǵe poja `mitmahe `paika Võn; nüid ma ei ole enäp `mitmit `aastit ummelnu Ote; tu̬u̬ poiss olli täl enne sõta joba, aga temä tõmmass `mitmaga Rõn; paekivvi om ka `mitmat `karva; ma‿lõ mito kõrd taa `haigõ jala ärʔ osanuʔ (jalale uuesti haiget saanud) Kan; inemiisi om mitund `tõugu, mõ̭ni om pikä pihaga, mõ̭ni `lühkü pihaga Har; mul um ḿugra lõḱs kah, `mitmahe `paika pańni ma lõǵsi Rõu; sai ossö (oina) käest säärdse hoobi, et pää halutass mito `päiva Räp; tu̬u̬d võit `mitmehe `päähä (mitut moodi) üldäʔ Se || vae, küll on `laadal mitto (palju) inimesi Vai; mul oli `mitmed (mitmesuguseid) lõnga `otsa ja tegin nendest [kindad] JJn; mitu mõnda mõnedki mitu `mõnda `aastad põle põllus olnd, saue mulla maa, kana`perssid ristik täis; mitu `mõnda oo ää läind (surnud) Vig b. hulk, päris palju (umbmäärasest ajast) pole teist `mütmel aeal nεind, tεε‿p on ta εε surnd; tuba `ränkas, midu `aega `pühkimata olnd Khk; Sellest `jätkub `mütmeks ajaks Kaa; mool narr (kidi) `mitmed `aega kää `randmes Krj; ta oli mitu `aega `aige muas Pöi; ma es keeda εnam `mitmel aal selle `katlaga Muh; Kui ea inimene kurjaks saab, siis aa ta mütu aega kuri Emm; `jätkob `metmeks ajaks LNg; määletan seda mitu `aega veel Mär; `enne kenel oli `paĺlu tappa, oli mito `aega käkki `süia Ris; lõi `kangesti punaseks, mitu `auku lõi `sisse, mädanes mitu `aega Ann; sedä sinekivi ei õle `mitmal `mitmal ajal; `tahtsin `kapsasuppi, juba `mitmed ajad käib imu tämä järele Kod; panivad ükskord kogrid lina likku, elasivad sial mitu `aega Lai; `peksime isi mitu `aega seda `rehte; püt́t on sõõnetand, mitu `aega pesemätä KJn; siit annap `mitmess ajass [lehmadele heinu] võtta Trv; kui `vihma `pääle ei sata, saesab [leivataignaga klaasitud aken] mitu `aiga, kos `vihma `pääle es käi Ran; no seräst ilusat õdagut kui `täämbäne õtak om, ei ole `mitmal ajal ollu Puh; sul seo käsi om mitu `aiga `aige Krl; no ei olõ ma mitu `aigu `liina saanuʔ Har

2. (küsimuses arvu, hulga kohta) Mütu suitsu teite külas on Jäm; mütu miist `teitid oli Khk; mütu lütti sa lööd, kui öhukse kiviga vett kaudu `viskad Krj; mitu nisu `napra seal `olli; `mitme aas‿s (mis kell) peab lõunat olema (lõunasöök valmis tehtud) Muh; Mütu püutäit `tangu ma pea panema supi `sisse Rei; metu `süldä vahet on Rid; `Mjõtmõssõ `kohta `mõrdu aasid Khn; metu aru seal `oĺli [västral] Vän; mitu rubla se maksab Juu; mitu `laugu on `ahtes Sim; mitut sa tahad Iis; mitu teid sedä juttu kuulive, kui ta kõneĺ; mitu (kui palju) miul sedä vett lää; mitu `aiga (kui kaua) ta siin olli Krk; mitu aastat sa ollit kodust ärä Puh; mitu tükki lihä sääl `olli Nõo; `mitman latsen (mitmelapselises peres) `kaśvide Kam; `mitma tuńni peräst sa˽tagasi saat Har; `mitmõ `nitseline kangass sul `oĺle Plv

3. (kõrvallause alguses) Võtsi tasust uuri ja voatasi, mitu (kui palju) kellu on Pöi; üks poiss oli siiss selle `pisse raamatuga, kus ta `kirja pani, mätu tükki igäüks omal [kartuleid keema] paneb Tõs; Lugulõng (võrkelõng) tõmmati `sisse, et ära näed, mitu lugu juba kääritu Hää; mito sõna tä (kägu) kukob - - nõnnamito uassad ma elän Kod; tu̬u̬ tu tollipulk, ma kae, mitu `toĺli si̮i̮ laud piḱk om Nõo

Vrd mituks

murdma `murd|ma, (ma) murra(n) eP(mo- Käi) eL/-me Hls Krk Hel/, `murran IisR Vai; `murda|ma, (ma) murra(n) hajusalt Sa, Trv Puh, `murran R(-maie Lüg); `murma, (ma) murra(n) Rap Kod Se Räp

1. a. (katki tehes) painutama, suruma, keerama Kui moni `vieras tuli, murs [talle] `leivä `otsast `ahjust igä tügü Kuu; vies olivad sis nad (linad) siis nii`kaua, kui sie luu läks `murdades `katki Hlj; karu käib `kaura `murdamas, kus `kaura `põllud on `ninda `metsa sies Lüg; `tuuli on `murdand puid Vai; sarabu sau on sihandune kollane, kivid on sihes, kaŋŋiga äi murra `lahti, lööd muidu `nät́stik Khk; Noorelt oli vana kaŋŋe pusklema. Nüid vanas ias üsna vaikne, külap murdis sarved maha piltl Pha; lähme täna `tuhli idesid `murdma Vll; Nii kaua ajad `peale öle pea, kut `viimaks kaela ää murrad Pöi; kase `lehti `murti lammastele Muh; kerve varre murrad kati Rei; paemurrult `murtasse suured paetükid Mar; ega see töö `końti murra (ei ole raske) nalj Mär; Lemmergud tuul murrab `kergeste Han; Tormaga `murdis laeva maśti maha Khn; `murtsin jala ära Tor; üks `murtud õunap `kańdis mitu `aastad veel `õune Saa; `murtud (koolutatud) jalased HMd; mis nisuksed `murtud [kaelused], siis nied akati juo kraeks `üidma KuuK; [purjutajad] olivad kõik laua `ümber nagu `murtud odrapiad JJn; poiss oli laka otselt maha kukkund ja jala luu `kat́ki murd VMr; plekkvits pitk vedädä, murra kokko; ma mursin `natke ninä täl - - sae `nu̬u̬mi minu käess piltl Kod; temä (leib) `oĺli nõnda `kõlklene oĺli, murda `tuĺli - - nuga‿s `lõika tedä Vil; musta `amba `põrsal murrets ärä Hls; katuse `murdmine om, ku õle murrets ärä ja lina kolatsime ja kivi pannass arja pääle Krk; kaśs kai, et midägi ripendab täl taka, vaja `kinni võtta, küll kaśs muŕs ennäst Puh; murra pird `tukmiss, `läitä tuli palama Nõo; anna `antust, murra mujalt `tu̬u̬dust vns Võn; kolm `vihku `murti `arku ja köideti kokku, nii iks et kuhiligu ärä `katse, tu̬u̬ `olli kuhiligu pää Ote; Mina murra, sina murrat, eǵäüt́s murd `musta karaskit = maja uks Urv; minge `murtkõ nu̬u̬˽hau ossaʔ `kat́ski, siss saat paa ala pandaʔ Har; nu̬u̬ʔ muidugu `mütvä ja ähvärdäseʔ ussõ takahn, et mi˽piä `sisse `saama, mi˽murra ussõ `maaha Rõu; hüä sõ̭na murd ravva kangõ `kat́skiʔ, a kuri sõ̭na jovva ai˽kuĺbi `vartki murdaʔ piltl Vas; oĺle murdanu adra kat́ške Lei b. räsama `saele `murtase teed, teine ammas ikka teisepidi Khk; sae `ambad `tahtvad murda, saag akkab `puuse `kinni, `ambad koos `liiga Tõs; Suä `ambad `tahtvad murda ning `viili, muedu enäm suätud ei sua Khn; sae `ammid murretasse ammas`puuga Kod

2. a. (jõuga) kuhugi tungima `Laine mend `suureks ja `murdand `aeva üle `parda kohinal `sisse Kuu; `sakslased `murdasivad ka `sisse, võttasivad säält laust `kaeru Hlj; siin on `ninda paks mets, et siit piad läbi `murdama kõhe Lüg; `vargad `murdavad `sisse, lammutavad lukid eest ää Khk; kevade on `raske küll jääst ja `lommidest läbi murda Mus; Aeg on see, et tali murrab `sisse piltl Pöi; rahvast oli paelu, `murdu koos, tuli kohe läbi murda, ei soan läbi mud́u Tõs; sõdaväed murravad läbi Kod; kige suurep `murdmine om sõss kirikun, ku `jordani vett andass Krk; läämi ja murrami üit́skõrd `kaemi, kuiss asi lää sääl Hel; ku ta (vesi) õige suur om, sis ta murrab küll `õkva läbi Nõo; naa˽`kärbläse˽rõibõʔ, ku akõnt vallalõ ti̬i̬t, siss `murdava˽`sisse Har; Rahvast oĺl `murdnu kõ̭iḱ kerik `hirmsahe täüś Rõu; ku ĺäät `põrśsilõ süvvä `viimä, sis `murdva ilma `veiga mano Se b. külge lööma mis sa nüid tüdrukut murrat Krk; no `kaeta õi˽tu̬u̬st midägiʔ, kas mi̬i̬ss um nu̬u̬ŕ vai vana. kiä mano murd, tu̬u̬ um uma Rõu

3. murdlema (lainetest) `laine `otsad akkavad valenema, `murdab juo `väikäst `viisi Kuu; eks meri `murra, ku `kanged `lained `käivad Lüg; `pohja`tuulega on `arja `rohkemb `valge ja `murrab Vai; joomel murrab meri Jäm; täna oomigu kuivad `murtsid nönda mis paĺlas kärin oli Khk; liiva `joomade peal äi saa `söita, vesi murrab Pha; Meres on `sõuksed murru kohad, kus `lained `murdvad Pöi; `laened `murdvad, `randas `kallab arja pealt ettepoole, välimerel tagasipoole Rid; laine tuleb `kalda ja ruttu teine takka `otsa `jälle, meri murrab Var; meri murrab tänä, murd `laini paelu Tõs; vötab `randes nii `kangest `murdma, et `väĺla ei saa Ris; murd`lained ni̬i̬d mes murravad, lü̬ü̬b vett üle [paadi] servä kahelt pu̬u̬lt `kauhti `sisse Kod; `Peipsi lainõʔ om lühükene ja murd `väega Räp

4. tapma, surmama (hrl kiskjatest) Unt murs tänä `üösel `meie `mulligu maha Kuu; ku (karu) akkab `murdamaie, siis võttab käppide vahele Lüg; `kiskojad `luamad `murravad ja `süevad `toisi `luami Vai; ennest `meitel olid pardid, varest `murtsid pujad εε Jäm; ken nii kuri inimene on, seda uńt murrab kolm `korda Khk; see (koer) oli `kange `murdama, penni pεεlt vöttis kana ära Mus; Va kassi riu akkab `lindusi `murdma Pöi; mees vastan, et `koolja pidi mind ää `murdma Muh; unt vöi koer morrab talle ära Käi; oo üks `ermus `murdja loom Mar; undid olle obosid murnd, akand kõrist kinni Vig; isased [mutid] `minne `kiskuma, `murde üksteist ärä Tõs; purikas on `murdaja kala Vän; unt oli puhan ja ohan: mul vel `paĺlu maad `menna, `Aapsalu oĺmi pial, sial vel lehm maha `murda nalj Ris; mõne vanem mat́tis kolm last pere `kohta, särla `murdis maha piltl HMd; käŕbid murravad kanu ja söövad `iiri Kos; suured kuĺlid, need murravad jäneseid ja vares ka murrab omast vekemaid JJn; [hundid] kõhe varsale kõrisse, mursivad maha mis kole Trm; libauńt - - käis `kuśkil salaja, `murdis, nõnna `rohkem kodu`käija `moodi Lai; tõhk on suur, si̬i̬ murrab kanu KJn; `mihklepäeväst pannass undi suu `kinni, ta‿i saa ääp `lambit murda Krk; `leske na (mesilased) ei kannatanava, `murdnava ärä ja visanuva sääld puu sehest `väĺlä Ran; kõneldass, et tu̬u̬ peni, kes `uśsi murrap, tu̬u̬ `marru ei lännä Nõo; tostsaanikelt ku `tuhkru meil kana ärä mursiva, ma ei `piägi enämb kannu Võn; meil om paĺlu joosikõid, ni˽`suuri, et kaśs ka ei `julgu nuid maha murdaʔ Har; kos kaŕa˽käveʔ, sääl `oĺgi˽Soemurru saaŕ, sääl muŕd susi eläjiid Rõu; taud́s murd kõ̭iḱ maaha piltl Plv; sõ̭ss tuĺl susi suurõst mõtsast, laǵa käpp tuĺl laanõ alt, muŕs miʔ Musta mulla `pääle, Kiudo meil kesä `pääle rhvl Räp

5. piltl a. tagasi võtma või muutma, tühistama `tütrik `murdas `toutuse VNg; palusin jumala `kiele, aga ta oma südänd ei `murdand, ei alastand minu `pääle Lüg; Oma sõna ta‿i `murdand, teda ma usun IisR; [inimesed] olid kövad oma usu sihes, mis nad `töutand - - es murra iial katti seda Jäm; murrab sõna, ei pea lubadust Mär; murrab `tõutamese `jälle ära Hää; kohos murrab `ümber, `vaatab, et ei õle `siäduse järele testod Kod; tõstameńt piäs `murtama KJn; ku sa `ruudust murrad - - si̬i̬ om abielu `rikmine Pst; ma lubasi tälle `piimä viiä, ma‿s taha oma sõna murda Nõo b. alistama, allutama Kui sa `poisi `kanget mielt maast madalast ei `murra, siis ta sul ukka läheb IisR; On küll tugev mees, aga `aigus `murdis ikka `viimaks maha Pöi; see mure nüid `murtud Muh; Nüüd tulõb mede minijas, mede uõlõ `oidajassõ, mede murõ `murdajassõ rhvl Khn; `kange [õlu] nönna et ta murrab ikke kohe Ris; `aigus `murdis ta maha Juu; tõbi muŕs `sääntse kõva inimese maha Hls; mis om magusamb ku mesi, tugõvamb ku lõvi = unõkõnõ murd mahaʔ Har; ma murra sinno nigu kanebikõrt Se c. vaevama, haiget tegema sie mies `murrab `ennast, tieb nii pali tüöd Vai; `murtud südamel nii paelu viletsusi Tor; mure ikke murrab inimest Tür; murrab luid, `valtab Kod; sirbiga `lõikus `murdis końdid ää Plt; tõbi om temät `murden küll Krk; Murest murtu inimest ei jõvva üitski asi `trü̬ü̬sti Nõo; luid murd peris nii valutõss, ei olõ ütte kotust tervet Krl; ni väega murd `kaala, toolõ olõ õi muud aṕi kui `sanna Se

6. midagi intensiivselt tegema (hrl töötamisest) Nigu ärg olen ses talus `murdand tööd IisR; [ta] Oo köva mees tööd murdma, äi tema anna eesele armu kuskil Kaa; Nüid on juba `mütmendat `päeva nii kõva tuul, et otse murrab Pöi; ei temal ole `aega, tema murrab seda tööd teha ööd ja päävad Mär; Olid ikke ennemueste kõbad mehed küll, sõid räime-leiba ja vihtusid tööd murda PJg; ta oli selle tüe `murdmisega `arjund JJn; koerad õige murravad `aukuda õvves Iis; mes ni̬i̬d koerad `irmsass murravad (hauguvad) Kod; `enne pääva `tõusku ülesse ja - - seda tööd `murda küll soand Plt; raavi mulla pääl, vat kudass vili sääl murd (kasvab jõudsalt) Krk; paĺlu sa iki jõvvad murda, `katsatõist `tuńni ti̬i̬d, ärä vergib Ran; [parvega sõites] piat alasi `murdma, et ei lasõʔ perve `säĺgä, et nõ̭na alasi vallalõ om Har; Sai taad tü̬ü̬d kül˽`murtus, ku˽mi̬i̬ss oĺli vi̬i̬l Rõu; maʔ tu̬u̬ tü̬ü̬ pääle `väega murra, maʔ taha tu̬u̬d tü̬ü̬d tetäʔ Se; pead murdma pingsalt mõtlema, juurdlema küll sie `murdab pääd `selle `asja `kallal, `kuida `selle `valmis saab Hlj; Oli pia`murdmist küll, `ennegu `kanga ülesse sain IisR; see vötab pεεd `murdma, kui midagid mötelda on Khk; küll `andis aga pead murda Muh; murrab pead selle tüh́a aśja `juures Mär; ma ei akka oma piäd mette `murdmagi Tõs; paneb aga pead `murdma, ku suuremad aśsad mõtelda on Kei; küll ma `muŕtsin piad, aga `miele ei tuld JMd; sellega on piä `muŕmiss kua, piä nõnna sul `pulke täis Kod; kui ta piad murrab, saab aśjast aru Ksi; `õpmise man ja kirjatü̬ü̬ pääl - - om pää `murdmist Hls; ku `vaene olet, siss annab pääd murda, kudass sa läbi saad Nõo; mina pia õks pääd `murdma, kuiss ta eluga `toimõ piat `saama Har; ta peräst es massaʔ pääd murdaʔ Se

7. vaevaliselt või veidralt kõnelema sie murs `oite `kanged Juminda kield Kuu; möni nönda `raske söna väĺla ütelda, mis murrab keele εε Khk; mis sa eese keelest murrad Mar; laps akkab jo keelt `murdma, akkab `reäkmä Tõs; murrab kielt ja reagib niisukest teist `muodi Hag; küll ta aga murrab vene keelt JMd; mõned aavad saksa sõnu `sinna `ulka, siis murravad keelt Sim; tunned kõhe ärä, et ei õle `eestlane, murrab ki̬i̬lt Kod; venek või `lätline, ken murd me ki̬i̬lt, ei saa vi̬i̬l `puhtelt `vällä ütelte Krk; kudas ta emä `persen sai ki̬i̬ld murda, ta‿m ike emä man kasunu, ta kõnel ike emä `mu̬u̬du (maalapsest, kes kõneleb kirjakeelt) Nõo; mu lat́s nakass ka joʔ ki̬i̬lt `murdma, piass ta siss kõnõlammagi nakass Har; murrat iks `häste tu̬u̬d võro ki̬i̬lt Plv; [harjuskid] muŕriva õ̭ks tuud maaki̬i̬lt kaʔ Se

8. (hambavahetusest) obone `nelja `aastasest `murrab `ambad `täiest Lüg; noorel obusel‿o varsa `ambad, nee ta murrab nelja viie `aasta pärast ää Jaa; `amba `murdmese aeg juba käe Muh; kut `ambad ära tolad ja uued jälle suhu tolad, siis murrab `ambod Käi; laps akkab `ambu `murdma, akkab `nutma, valus Tõs; loomad `murtsid `ammid Kei; lapsed murravad `ambaid, kui nad on nii kuue `seitsme `aastased Sim; laps ja obene murrab `ammid, tulevad tõesed `ammad Kod; obesel om `amba ärä murretu Hel; ku laits `ambit muŕs, visass `amba üless ahju pääle. ütel et ritsik, seh, luuammass, anna mulle raudammass Nõo; nu̬u̬ŕ hopõń muŕd hammast, ei saa süüäʔ, om kõhnass jäänüʔ Har; lehm murd hammast Vas || (sarvevahetusest) nemä (põdrad) murrave `sarvi kevädelt - - igä kolme `aaste tagant `murdvet Hel

9. murduma jää `murrab, `ennegu tämä `kuhja aab Lüg; ratta ige oo katti `murdand Khk; põhja iä `murva, siis iä lääge õleva niisugune valos Kod; `vaene olli kävvä, [pinnas] es kanna, es murra Krk

10. (murdarvuga rehkendamisest) rehjendas `murtud `numbritega Kär; ma `murtu nummõrdõga rehkendüst ei mõistaʔ Har

mõjuma mõjuma Lüg Pöi Kul/mõiu-/ Var Tor Hää Tür VJg Sim I Plt, mõeuma Vän Saa, `mõuma Pöi Var; mõjo|ma Lüg LNg Tõs Aud Juu Tür KJn Trv TLä Ote Rõn, -me Hls Krk Hel, -mõ San, mõeoma Mar, `mõoma Pöi Muh LNg Koe Võn San V/-mõ Krl/; möjuma Jäm Khk Vll Rei, `möuma SaLä(`möo- Khk) Kaa Vll Emm; mojuma Kuu VNg Vai mõju, toimet avaldama a. (hrl füüsiliselt, füsioloogiliselt) kahe kuu vaheajal, kui kuud `kumbagi ei ole, sie piab `kaikse mojuvamb olema - - pidi `saama `arstida `kaikisugu pahu `asju ärä Kuu; `purje ei jäänd - - sie viin ei mõjond `ühta Lüg; sööb küll `ühte `jooni, aga äi se‿p möo `kuskile Khk; `vihma tuli ühna iga pääv, aga `maale es möu Mus; See ega päine `püsti `seismine, see mõjub `viimaks `jalgadele; Ää moole änam õlut paku, ma juba tunne, akkab mõoma Pöi; ehk ta (vihm) `tuhli pesa `alla ikka mõob Muh; see rohi ikke mõeos, oo tätt `terbeks teind Mar; sõnnik ei mõjo `maale sugugi, vesine, alv maa Tõs; mis sa väsitad ennast, iga liigutus ju mõjob Aud; seente `söömine on tema kõhu pääle väga alvasti mõeunud Saa; lõin ühe eä matsu teist, nii et kohe mõjos Juu; panin küll suure `vaotise piale, aga ei mõo, ikke `kerkib ülesse Koe; vihm ikke sohu mõjub, arumaa pial ei tunne Pal; ei see tilgake [vihma] mõju kedagi Plt; ku ma rohi võti, kohe `mõie Krk; kui kõtust `valla olet, võta `liikvat, egä tälle ei mõjo naline, olgu iki kõva nigu tuli Ran; teene päiv `olli aĺl `jälle siin, tu̬u̬ `tu̬u̬vri puu es mõjo midägi (rotist) Puh; ku kangega põrutat, siss `õkva mõjob Nõo; mina ole käinüʔ sääl (arsti juures) ka, midägi ei mõo San; veidüʔ sitta ei mõo seele `maalõ medägi Har; `kaehtamine mõoss ka lastõ `pääle halvaste Räp b. (muudel juhtudel, hrl moraalselt, psüühiliselt) tämä juttu mojus minu `pääle VNg; `nuored `nauravad küll, aga midä sie minule mõjub Lüg; Jutt pole möund midagid Kaa; jumala söna möjus minuse Rei; tä jutt ei mõjo kedägi Tõs; tema `piale ei mõju `ükski asi, ta on `kurja täis VJg; `vaata ku minu jutt mõjus MMg; ma‿le tedä külländ urjanu, `urja niipaĺlu ku sa tahat, aga tu‿i mõjo Nõo; rikka jutt õks mõuss, kas `vaesõ jutt medä mass; timäle `ütlämine ei mõoʔ Har

Vrd mõiduma, mõõduma

nide1 nide g -me VNg Lüg hajusalt Sa, Juu Trm; n, g nide Jõh Vai Sa vits, niis vms sidumis-, punumismaterjalina nie one vigasti nidemed, nie `panna ligu VNg; kotti suu `panna ka nidemega `kinni; nide on `suuremb jago `niinedest Lüg; vikkasti `ümber olid `ennevanast pajust nided Jõh; kurn ning sari on `ühte `moodi, pöhi tihakse aava ning änamast tamme nidedest Ans; söela pöhi on köik nidedest `tehtud Khk; [võrgu] käbid - - puu nidedega olid `kinni Mus; räätsi kaarde vahele `pandi nidemed Kaa; Suur koŕv, siia lihab tükk nidemid ää Pöi; koŕvid tehakse nidemetest Juu

olu2 olu Jõe Kuu Jäm Khk Var Tõs Tor Hää Ris Ann Koe Kad VJg Trm Pal Plt Trv Hls Krk Puh Kam San, olo Lüg Mar Mär Juu KJn

1. olemine; olukord, olek; (elu)tingimused `halvad olud Kuu; neid inimisi mul ei õle `mieles, ma õlin `poisikese olo sies viel Lüg; `meite elu ning olu läks `ästi Khk; iä oluga loom Tõs; Si̬i̬ on `seuke ära `kuivanu, kõver, tal ei ole änam olu Hää; teeb teese olol (eeskujul), nihuke loĺlakas Juu; natukest `päŕmi õlle `ulka, muidu tema ei võta `käimese olu `sisse Kad; ei tia, mis olust nied tummad on siginenud Trm; sõna pialt `kargab vihasest, si̬i̬ on vihane olu Pal; `taivake sedä `asja ja olu Puh

2. ollus kui enämb põlema ei lähä, siis on vesi. kui põlema lähäb, sinise tulega, siis on viel `viina olo sies Lüg; söel oo puu olo sees Mar; kuib taro liha, temal ei ole rasva olo sees Mär; lõime `külgi jääb isi `sohkest olu, mis `leibä apus aeab Var; kää seest tuleb rasva olu paberi peal Ris; lubjane kõva vesi, lubja olu om sehen; savi maa - - temäl ei ole liiva olu ega ruusa olu paĺlu sian Krk; `lut́ke - - nud́suva `lamba massa soondest olu ärä, lammass koolep ärä Kam

pang2 pang g panga Kuu/`p-/ Mär Vig Mih Aud PJg Ha(pange HJn), pangi Tür pand a. looka või rõngaks painutatud tugev vits; sang, vibu vikatil enne viĺla niiduga pandi pang `peäle, mis viĺlä koko viristäs Vig; kaanel oli põõn, põõna sehes oli pang, pangast tõsteti võipütti Mih; suurele `saele sai ka pang `peale `pandud, siis sai üksi `saagida; `enne oli kärul pangad peal - - et einad ei kukkun ratta `peale Aud; väraba pang on võru eest, tõsta ülesse, tee värab `lahti - - lase pang `piale, on `kinni Nis b. rangid, mis koosnevad painutatud vitsast ja selle otsi ühendavast puust; kütke osa võttis panga kaelast ää Mär; pang `tehti kadagast ja saarest, ega pangaga lehm ennast ää poo mette Mih; pang oli vitsavõrust läbi ja köis `laksti loomale kaela taha PJg; mina olen pangadega küll `kinne pann [loomi] Ris; Ega vanasti ket́tisi põld, kõik olid pangad ja `kütked Kei; võrudegä `veised olid jo seeńä `küĺgis `kińni, teene võru oli panga `küĺgis, teene oli sis säl seeńä `küĺgis Juu; puust pang oli - - luoga `muodi, pangal oli nisukene arm sial, siis sie `seisis kaalal KuuK

pistma `pistma, (ma) pista(n) eP; `pistmä (-ś-) Mar Vig Khn Juu Trv T hajusalt V, `pistme (-ś-) M, (ma) pistä(n); `pistama (-ämä), (ma) `pistan (-än) R; `püstma, (ma) püsta(n) hajusalt Sa(`püstama), Var PäPõ(`püstmä, (ma) püstä Tõs); `pismä, (ma) pissän Kod

1. a. teravaotsalise esemega torkama kibuspuu pinnad `pistvad Jäm; millas me selle `pörssa ää pistame (surnuks torkame) Khk; Ma püsta siit menekorra veel nöölaga läbi; Tikerberi pöösal oo eieti vahed pinnad, vaada et meni sind äi püstaks Kaa; Pisike körs oli `silma pistnd Pöi; loomaga sedaviisi `tehtaks, `vöedaks nuga käde ja pistedaks öhekorraga södames Käi; lipitud ja lapitud, ilma nõela `pistmata = `kaapsapea Mih; Oga pistis sõrmõssõ Khn; kis nüid pistab `seale `kurku Koe; kukerpuu oli pist küine `alla VMr; pissän nõõlaga läbi `korda kaks-kolm Kod; näost punane, kas või pista õlekõrrege veri näost `vällä; küll olli si̬i̬ puśs tal nüri ku üits tuura nui, aga iki pist tõise `surnuss Krk; ega susi soe `siĺmä ei pistä, susi `soele `kurja ei ti̬i̬ vns Puh; ta‿m serände elläkene, ku vähä `küĺge putub, siss röögib nigu `kurku pistetäss jälle Nõo; ma˽pańni `vahtsõ jaḱi `säĺgä, kae, kis tanh `küĺge piśt, ai maha - - nõkl sisen Har b. nõelama, salvama maa mesilane‿p pista mette Khk; Erilane püstas mind Kaa; `söuksed punased soo ussid, kui see püstab, siis on kohe `valmis Krj; mesilane `pistis koonu `sisse Vll; Mesilane tahab alati ikka silma `auku `pista, see silm on noagu ta ees Pöi; uss `pistis ja nüid keik jalg `paistes Käi; `astusin [ussi] `piale ja tä siiss korralt `pistis `sisse `surtsti Mih; ei uśs ei õle mind `pistnud Kad; erelin om kige kurjep `pistje lind Krk; uisk om ärä `pistän jala Hel; sul om mihiläne `põskõ `pistänü Har c. (õmblemisest, kudumisest vm) Varukas rippendab, las ma `pistan `selle `kinni IisR; sääl siis olid lilled [mütsi] pääl pistetud (tikitud) Pha; Kui `aega on, pista sii vahest `vardud; `Pistsi mõned silmad `jälle Pöi; kaks `korda tuleb `püsta `uiga läbi [võrgusilma], enne ku sõlme saad Vän; pistetse silmad kokku, iga `varda otsa pialt silm kokku, siis kahaneb sedasi ära Hää; kanna tegemine - - tuleb kududa siuke pikk lakk ja siss tuleb `jälle sedaviisi kokko `pistä KJn; kaits `korvi piśt (punub) päeväl `valmi; üit́s nü̬ü̬ṕ om vi̬i̬l ette `pistä Krk

2. torkavat valu, pisteid andma `Täüdü ottada `hülge `rasva, `rinnust hakkas `pistämä Kuu; kui `riisun nattukese `aiga, siis akkab `küljest `pistama Lüg; Kui rünnust ähk abusist läbi `pistis, olid `pistmerohud Rei; vahel pistäb rõnnost, et sa või mette ingatagi Mar; külle sees püstab `kangest Vän; küll ta pist küĺle sehen, ku väidsege `sorkass Krk; vahel om raadsikõsõ rahu, siss naks jäl `pistmä San

3. midagi kuhugi suruma, toppima; midagi või kedagi kuhugi asetama, mingisse olukorda panema `Veikemies `pistas `sõrme suhu Jõh; Pista kalad oma kotti Jäm; pista perse maha, möni inimene nönda tiius, pole `aega `istuda Khk; nii kut üljes pee lommi `peele `pistas, nönda `anti `pootsakiga `otsa Mus; Teeb, kohes ma eese piibu `püstand ole Kaa; püsta `lehtri ots pudeli ning `kalla Vll; Pole, kes `püuse pistab [kadunud asja] Pöi; pisteti aga [pähkel] suhu ja kõps `katki, nüid‿o tangid igaühel; poiss pisn õuna `tasku Muh; Pistab `sisse, vetab `välja, keerab perset, töö läeb `korda (leivasõtkumine) Rei; pistäb pea `aknast `väĺla Mar; `pistis lapsele rinna suhu; tule pista koa õla `alla, `aita `tõsta Mär; varussed vaĺlaste `küĺgis, pannasse looga `küĺgi, et obone saa peäd maha `pistä Vig; vili pistab pia `väĺla (vili tärkab) piltl Lih; kepi - - `püstsin `kraavi `püsti Var; niiepuud püsteti `aukudest läbi; põle muud, kui püsta `jalga (kalossidest) Mih; ma ole seda ka näin, et kadaka oks püsteti lüpsiku torusse Tõs; Pistä aeruga vett (mõõda sügavust); `Mjõtmõd `pissid `aśju õlõ katustõ riästästesse ning jääsid jõlma, leväss päräst enäm üles; [Ta] `ollõ `pulkõ taha pistetüd Khn; nii kui päe nina `püstis, nii mine [tööle] piltl Aud; saks püstab tat́i `tasku, talumes `viskab maha Tor; `vaatab, kuda pudeli kätte saab, pistab nina kohe `põhja (joob pudeli tühjaks) piltl Hää; ei ole, kuhu pead `pista (pole asupaika) Ris; pista põrsas kot́ti, ku pakutakse Kei; `piśtis selle [tüdruku] ikke ää (oli vahekorras) Juu; `piśtsin käe `auku, suur vähk võt́tis `järsku käest `kińni; kui `kiegi midagi süid tegi, siis pisteti senna `puuri Amb; mul põle kedagi suhu `pista (midagi süüa) JMd; las ma katsun selle pot́i `sinna `ahju `pista JJn; oli omale lille `juustesse pist VMr; ehitas omale `esteks ühe vekese uderiku, oli, kuhu pia `pista Kad; piśs saiatüki suhu; nüid pissän ärä `su̬u̬la näd (kalad), siis `su̬u̬lduvad `õstani Kod; karmansikid oli `laatadel ja igal pool, kus rahvast `rohkem, kus said käppa `tasku `pista (varastada); põle `aega `ehtida, pista ruttu `riided `seĺga ja mine Plt; vahel `tehti inimese nägu savist ja piśteti pi̬i̬rg `sisse, si̬i̬ oĺli peeru piht SJn; vanaisa - - `pistis mend siit säŕgi `kaukast `siśsi, et mesilased ei `nõõla Vil; piśtä käe teki ala Trv; anna mulle midägi ka suhu `pistä Hls; ma tahass jo `endel ka kardule maha `pistä; mee (mine) pistä mul oben ette Krk; piśtä pää `tulle, kas sa piśtäd; mõnel eńg om alb, `aiseb - - ei või nõna ligi `piśtä Ran; ku kõtt valutama nakass, kaki jälle `kü̬ü̬mnit, pisti suhu Nõo; meheemä tuĺl `pistse tanu kah pähä Ote; mis sa˽käest `pihta (põue) pistät, kas külm om vai; mine pistä lehmäle haina ette; tsirgõl omma pesäʔ, rebäseil uruʔ, inemiisil ei olõ kohegi pääd `piśtä Har; pistä uma raha `persehe, paku‿iʔ mullõ piltl Rõu; pisteti `türmä Se; silma pista (väga vähesest) mette‿s saa `niigid pailu, et oleks `silma `pista saand Khk; nii `vaesed, põle suhu ega `silma `pista Mär; ma ei õle tõese `aśja `võtnud mitte nõnna paĺju, ku `silmä `pissä Kod; temä ei anna miul mitte `silmä `pistä ka midägi Krk; ei olõ ma˽suu˽hääd nii˽paĺlu kah võttanuʔ, et `silmä `pistä˽saa Har; üles pistma üles märkima, kirja panema ma lähä pista ülesse Juu; ma võin sulle paberi `piäle üles `pissä Kod; kas mul noʔ sais meelen, pistä `paprõ pääle üless Har

4. a. (kiiresti) liikuma, kuhugi minema Kuhu sa `pistäd viel `ninda `vasta `ehtut Kuu; ahing visata `vaalaskala `sisse - - siis esimese valuga `pistab mere `põhja Lüg; no koes te pistate Jäm; Räägult pistad metsast `välja, siis on Emassoo Khk; Me es tee mette ootagi, kui poiss äkist püstas uksest sisse Kaa; kas püstad ka koju Vll; See oli ennast omiku `linna pistnd Pöi; siis igaüks `pistis oma `tuule Muh; Pista ruttu `poodi Rei; ta `pistis vist nüid Talina `jälle Phl; ja sellega näd `püstsid Venemale Tõs; Küll `pistis edekohe Khn; sa `pistsid kohe tuast `väĺlä, tekk ja padi `kaendlas Juu; nägi, et soldatid tulid, `pistis `metsa Kos; toond [hobuse] `seie, nii kui `lahti lasi, `piśtis tagasi Amb; lehmad `piśtsid kõik tulise kuumaga padrikusse Sim; üks kõrd pissäb läbi `akna `väĺjä nõnnagu `ki̬i̬rleb Kod; obune `kaŕtis autusi ja `piśtis `kraavi Lai; `kuapas koti muast ja `pistis uksest `väĺla Plt; temä piśt miul manu ja akaśs kõnelem Krk b. (põgenemisest, ärajooksmisest) teine `pistis putket, aga [tema] `kuulas ikka seda, mis ema `rääkis Jäm; `Pistis `lehku ja kadus Pöi; `pistis kääst `putku, ei saand kättä Mär; vanamor `pistis `lõiku Hää; sulasepoiss `pistis `plehku Koe c. piltl (kuhugi sisenemisest või kuskilt väljumisest) älä siä enämb oma `jalga `siia maja `pista Vai; ta äi ole mette `jalgagid `meite majase `pistand Khk; Ta sajab ikka nõnda, et või mitte nina `välja `pista Pöi; mõnikord on nii külm talve, et ei või nina mette `õue `pista Mar; ma aga `pistsin alles jalad tuppa, muud ku mine `jällä Mär; Täna oo `väĺlas `neuke `mardus, et ää pista nina ukse vahelt `väĺla Han; alles `pistis jalad majasse Koe; väljas kohe kole möru, et ää pista `piadki uksest `välja Kad; nii kui jala üle ukse pistad, suad kohe pähä VJg; ei pista `jalgagi `meile Trm; mitti üit́s ei pistä oma `jalga siiä Krk; mia ei pistäss `siandse kõle ilmage `jalgagi üle läve `väĺlä Hel; nüid ei ole poosil tü̬ü̬d midägina, koess pää pistäb, sääl päevä viidäb Nõo; ei olõ ma˽su `tarrõ umma `jalga `piśtänü Har

5. järsku, hoogsalt midagi tegema hakkama a. (liikumisest) poiss `pistas `juoksu, ei `saandki kätte Lüg; `linnud `pistäväd `lendo Vai; poisid `pistsid punuma Khk; sai korra tere ütelda, ning juba `pistas `tänkides minema Vll; Pista `joosma, ehk soad [nad] veel teelt käde Pöi; obu pistab `kargama Muh; `Pistis siit `leikama, nenda et `kampad `vilkusid Rei; `pistis isi plagama Mär; puĺl juba mu ligi üsä, `püstsi `joosma Var; oome püstate menema - - ja teete, mes te seal tahate Mih; sika `pistnu i̬i̬st `lõikama Hää; pist `juosma nende käest Hag; kõik `piśtsivad `juoksma, ei minust `uolind `kiegi VMr; kana `võõra edess pissäb `lendu Kod; teinekord ei old `aega `riakida, `piśtis tulist minema Lai; `pistis teeńe silimä KJn; ku sa `ohje liigutet, siis pistäp `lendu piltl Krk; Temä pistäb kõrraga minemä Nõo; obene `pistse minemä, mugu oia `ohjest ja lase lennätä Rõn; `tahtsõ [tuvi] kińniʔ `haarda ennedä, nii piśt `lindama Har b. (kisamisest, nutmisest vm hääletegemisest) `pistsin `uuesti `rüökimä Kuu; Kus `pistas kisama Jäm; laps `pistis karima Mar; pist `karjuma ja läind mammale `kaevama Pee; plika pistis kohe `nutma Kad; penid pistivä `aukma; piśt `naarma Ran; meie pistäme mõlemba suure eliga `ikma; ma pisti `töinämä, et miu `kompveḱ ärä `sü̬ü̬du; ku esä piśt `vanma, siss vańd nii et maailm mustass läits Nõo; sai veedikene `aigu, naase pistävä `rü̬ü̬ḱmä: uś́s, uśs Võn c. (muud juhud) kui kaśs oma saba lakub, siss pistäb vihm sadame `varsti Hel; piśt valama, valu vett ju̬u̬sk maha nigu pangist (vihmast) Ran; pisti ossendama; Õdagu pistse pää valutama Nõo

6. (ära) sööma või jooma `Pistä `kinni kaik, mes `laualt `löüäd Kuu; mis `suolast sa siis tänä `ommiku `pistasid, et nüüd viel juod; `Undid `pistasivad obose `kinni Lüg; See pütitääve piima ma püsta küll pintsli Kaa; Kui sa ikka omiku poar mohulase (Muhust püütud) räimest rinna`alla pistad - - [siis on] kõht täis Pöi; `pistsime selle viina ihuse Muh; Pistis keik pintsli Emm; Pista nüüd ilusti köht täis Rei; kui lehm `lahti oli, siis `pistis nende `kaapsad `kinni Mar; Pistab kere täis ja paneb mau maha (läheb magama) Han; püstab neli täit ühü ingega (piimast) Mih; Vjõmb suõlatsõn ränk mehine `pistä; Viin pisteti terä `aaga `kindi Khn; siis oli `jälle `kaĺla `tuodud ja `iidlane pist selle tuobi äe Hag; Pista aga `nahka kõik, mis pańni pial on Jür; küll see on ale mõtelda, kui kõht on tühi ja kedägi ole `pistä Juu; kaks `tuńdi olid [leivad] ahjus, siis võta `väĺla ja akka `pistma VMr; aga ma `eĺpisin seda `kiisli `köŕti `süia, ta oli `kangeste ia `pista Kad; pista, Kuśti, kõik on klimbid (öeld midagi hea pakkudes) Lai; `pistis teist (toitu), `tahtis `lõhki `süia enese Pil; pistä üit́s pit́s är kah; `lamba pistäv riśtikeinä pääl Krk; kaśs, kurivaim, om mul ulga ku̬u̬rt `nahka `pistän Hel; peremiss pistäp `piimä-`leibä Nõo; pistä no˽kõ̭iḱ `rindu alaʔ - - saʔ olõt `näĺginü küländ Har; Küll sai piśtetüss Vas; Mõtsalise˽piśtivä kõ̭gõ inne meehe kińniʔ Räp

7. tuld hakatama, põlema panema Panima nied maa`pääle `unniku, `lautisimma mätted `ümber ja `pistasima põlema Lüg; `Pistis teise maja põlema ja ise pani siit minema Pöi; ma lähe pista tule piisi `alla Muh; poiss `püstis `veske põlema Mih; tarvis aad põlema `püstä Tõs; sul oo piäru `pismine `selge; piśsin tule ahaju Kod; piśtä agudelle tuli `otsa KJn; `pisten `u̬u̬ne palame ja paluten kiḱk ärä Krk; mine `kaibama, pistäb sulle tule `otsa Nõo; ala `piśtü tuld pakaldõ `sisse, siss lätt maja palama Har

8. pistist andma `Talle piab kedagi `pistma, küll siis `lahkemast läheb IisR; ku sa saat sedäsi alt käe `pistä Krk; pistä jahvatajalõ mõ̭ni `ruubli piiu, siss om ruttu kõrd käen Har

9. tervavalt, salvavalt ütlema si̬i̬ nagu `pist oma sõnage - - ega temä suust ääd ega pehmet `vällä ei tule Trv; temä pistäp kohe `vastu Krk

10. (väljendites, ütlemistes) Tahad sa `rinda `pista või kivi `tõsta (jõukatsumisest) Pöi; ei või `mõistust `pilpaga pähä `pista Kse; ma lõi `kartma, mina oma kätt nände `külge ei tohn `püsta (ei tahtnud kakelda) Aud; Ära püsta oma nina teste riiu vahele PJg; pistame `rinda, et akkame `võistlema Sim; ilma `käskmätä õma näppi `külge ei pissä (tööd ei tee); sina pissäd piä miälega `tulle (sead end ohtu) Kod; kui kaks riagivad, siis kolmas ärgu `pistku oma nina vahele Lai; piśt esi kah käe tü̬ü̬ `külgi Trv; mis sea oma keelest siiä vahel pistät; ka mea tal aru pähä `pistä saa Krk; emä piśtäb rinna suhu, aga mi̬i̬ld ei piśtä pähä Ran; taha ei miʔ noorõhärrä uḿmi käśsi tü̬ü̬ `küĺge `piśtäʔ Har

põlema põle|ma Lüg(-maie) Jõh IisR Pöi Muh L/põlõ- Khn/ K I(-mä Kod) Trv TMr, -me Pst Hls Krk; pölema Sa Hi HMd, polema Jõe Kuu Hlj VNg Vai

1. a. leegitsema; küdema; tules hävima või kahjustuma tuletukk poles `vällä VNg; visetasse midägi `niske asi `ahju, midä akkab `suurest põlemaie, siis `korssen ei `jõua `tõmmada Lüg; õli mul ilus elamine, aga põlesin nii ära, et vanad `riided jäid `selga Jõh; Ühe `korra põleda või üheksa `korda kolida on üks ja sama IisR; pane ahi pölema Ans; piibu riistad olid `seltsis, no panime pölema (hõõguma) Khk; panid omal kulu pölema, siis pidid ajad maha pöletama Kär; puud nii arevel `ahjus, et akka pölemagid Jaa; Korsnas läks sihest põlema, põles mis kohises Pöi; üks εε vettind puu äi taha mette pöleda Käi; Kui sa pärna `koori keedad - - seda libed vett `panta pölend aava `pääle Rei; ulakad lapsed panid `möisa pölema Phl; puud jo `sööle põlend Mar; `pikne lõi maja põlema Mär; esimese korra põles tuli maha, ma pani uiest puid `piäle Var; põlen kohad oo rakkus ja `villis Tõs; Saona ahe suab põlõn, akka vett `soendama Khn; tema on põlenud, tema varandus tuleroaks jäänu Hää; põlesin puuks paĺlaks Ris; tuld soand `õlpsast mette, kase käsnad `tehti taelaks, kibist `lüödi põlema Juu; Õpetaja tuba põlend ja nemad siis leeri aal parandand neid põlend `aśju Amb; tal on kõik majad maha põlend JMd; `tuore `kartuli kaabe oli põlend aava rohi JJn; põlesid `paĺlaks Koe; `enne käisid ikke põlend inimesed (tulekahjus vara kaotanud) almust ajamas Kad; pani eenäküüni põlema, eenäd `põĺlid ärä Kod; rahad olid veerest ike põlenuvad Äks; siis `õhta oli kõik suitsu aeg, rehe ahi põles Lai; kuiv kadakas käriseb põleda Plt; sõja aeg põlesime ära, meil ei jäänd `ühtegi ursikud Pil; leib `oĺli sel aal `seake, et tikust tõmmasid tule ja siss läks põlema (aganasest leivast) Vil; pikken lõi põlema ja `põlli ärä puust kirik Trv; sisse põlema põlevasse hoonesse jääma, tulekahjus hukkuma `luomad polesivatta `sisse VNg; perast põles sie saun `vällä, mies põles `sisse Jõh; seal `olle inimene `sesse põlend Mar; oli tulekah́u ja lehmäd põlesid `sisse Tõs; lehm põles `sisse VJg b. lõppema, ära kaduma jääb ta ulk `aega `lüpsmatta, siis piim pöleb udara `sisse ära Jaa; piim põleb nisase ää, piima põletik läheb rinna `sisse Muh; piim põleb ää rinna `sisse, kui laps ei ime VJg

2. a. tulena helendama, valgust andma; tuledes särama lamp põleb tuas sügise, kui pime on Lüg; vahel oli viel sääl kuppo `otsas viel latter, panimo polema, siis `ommiko vara sai `mennä [merele] Vai; akada lamp pölema Khk; jõulubu pannasse põlema Muh; `talve lamp pöles ega `öhtu Käi; iga sööma `aegas `olli küinal pölemas Phl; põleb nisamma kui klaasiga lamp Kul; pane tuli põlema Juu; üks pisikene lamp põles sial pingi otsa pial Ann; pane küinal põlema VMr; pierg põleb, nõnna `valge tulega põleb Sim; tehnd tule põlemä Kod; kui jõulupuu oli ära põlend, siis `pańdi õõnad `kompsu Lai; `koldest `võeti `turva raasuke, pohati `sinna `külgi, pi̬i̬rg akas põlema Vil b. piltl helendama, särama, kilama `Silmäd polevad pääs `nindagu `kassil pimejäs Kuu; möne korra meri nönda pöleb, siis `räimed ep joose; pöhi pöleb, `öhta nönda `valge kut pεεva `valgus (virmalistest) Khk; Silmad põlevad peas kut undil Pöi; jaani ussid pannasse einte `sesse, põlevad nii elosti et Mar; uńdi siĺmäd pidid põlema `öösse nagu tuled Juu; lehm ot́sib `puĺli, pöörane, silmad põlevad pias JJn; üks elgas inimene, siĺmad aga põlevad pias, ku ta vahib Sim; silmäd põleväd ja `kiiravad piän, kallale tulekil Kod || vahutama `lainõd ette vahul ond, meri põlõb; meri päris põlõb, kõik `valgõ ond Khn

3. käärides kuumaks minema; läpastama kui panid `niisked `märjad `einad, siis läks polema, siis `läksivad `suojast VNg; põlen ein, siis on `niskene ise`muodi lõhn sääl sies, ega `lehmad enamb ei süö seda Lüg; `lamma sõnik lähäb alati põlema - - põle änam `rammu kedagi va põlend sõnikul Mär; kui oo `neoke `tüske ein, pannasse `kuhja, kuh́ad põlevad ää, vajovad kokko nagu tuhk Vig; akkab põlema, taar võtab `kange sandi maigu `sesse Kse; kui märjäd eenäd `küini paned, siis lähväd põlema. egä ta ää põle, aga lähväd sańdiks Juu; metsa `sisse sai vahel `panna vekemad köḱid, ei läind põlema VMr; kuhi põleb, piäb kuhi laiali `aama Kod; mäda su̬u̬ pääl ei olnu võemalik `suuri `kuhjasid tiha, suured kuhjad läksivad põlema Äks

4. suure kuumuse tõttu kõrbema või ära kuivama kaik ühe tasa `küpsüsid, ega nad (leivad) siis `polled `eiga Kuu; `kalja raba, kui `ahju `pandi, `liiga `mustast läks, `üeldi, et kali põleb `ahjus Lüg; keik maa on pölend Khk; kui mõni pudro keedab, põleb paja `põhja Mar; Sul vist lihapańn põleb, `kange käru ais tuleb Tor; leivad on põlend - - läind ju mustaks pialt Ann; puter põles `põhja, pudrul põhja ais Kod; kui [jahu ahju] visasid ja `tõmbas põlema, oli ahi käre Pal; põlenu liha lähab mõrust, ei ole enam ia Äks; kui oli suur põud, siis maa põles sialt ära; `kartulid põlevad `põhja, põlend `lõhna kõik tuad täis Lai

5. teravalt valutama, tulitama Kääd polevad [külmast] Kuu; `varba vahed õlid nii valusad, et põlesivad kui tules Lüg; [ketramine] akkab `pihtade `piale `käima kua, piht akkab kui põlema Sim; käsi ei `valta minul, ta peris põleb Kod

6. piltl (mingist tugevast tundest haaratusest või sellise tunde avaldumisest) küll sel `kurja pole sies VNg; mõni obone ei `kannata `piitsa `lüömist, põlema lähäb, õrn luom Lüg; `Ühte`puhku läheb põlema, kui kedagi ei `mieldi IisR; nii vihane, kas `kargab pölema Khk; kuri pöleb inimese sees Rei; `kurja otsani täis, kuri põleb ta sees, muudku tahaks aga teesele `kurja teha Mär; südä põleb, valu täis Tõs; Si̬i̬ su `perses põleb, ei anna rahu (väga tahab midagi saada) Hää; mu süda põles selle järel Koe; ku `ütled sõna, nagu ale lääp põlemä Kod; veri piab põlema minema - - siis `laskma ära `narrida Ksi

Vrd palama1