[EMS] Eesti murrete sõnaraamat
Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)
 Sõnastikust • Eessõna • Kasutusjuhend • Vihikute PDFid • @tagasiside |
Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 33 artiklit
apstükk `aps|tükk Rei, g -tüki Khk
2. teravus, kõva sõna paneb sule sihantse `apstüki `vastu Khk
iitsatama iitsatama spor Sa, Han Kad Nõo Har/-ds-/, `ii- Kuu Lüg IisR häält tegema; (sõna) lausuma, (edasi) rääkima Minia ei võind mitte `iitsatadagi Lüg; `Katsu sa `iitsatata, siis saad sugeda IisR; meni‿b `julgu `vastu iitsatagid; s‿iitsada `moole midagid Khk; Loomad täna nii vagusi, mitte kedagi äi iitsata Pöi; Kaeʔ, et sa˽tu̬u̬st kellegi ei iidsadaʔ Har Vrd iiksatama, iiskama1, itsatama
hindama `indama spor R(h- Kuu) eP(`e- Mar) M(-e) T(-e San), Krl(-õ); `hindam(m)a VId; da-inf innata spor eP M(-e) T(-e San), hinnadaʔ, -taʔ VId, `indada Kuu(h-) Jõh Emm; tud-part innatu Krl, `i- VNg; (ta) `innab, `indab Lüg; `hendama, hennada Har (uuem sõna)
1. hinda määrama tahetse ovost müä, küll `laadal `indab Lüg; vanast `möisnikud `indasid `kohtadele `renti Khk; obused innati ää roonu poolt Tor; `uoned on innatud JMd; üks `uassa innati muad Kod; `kaĺliste innanu ka nu̬u̬ `u̬u̬ne Nõo; `täämbä om pu̬u̬t́ kińniʔ, kaubmihe `hendasõ `kraami Har
2. hinnangut andma [töömees] innati `vaŕsti ära, et on vedamik Lai; saa ai ma es `hindäle `hindä `panda, ilm `hindass; tu ineminõ om `rahva käeh (temast räägitakse), timmä hinnatass sääl Se a. lugu pidama, kõrgelt hindama Mies ei `õskand oma naist eluajal `indada Jõh; kui soldati irm oli, siis innati üksikid `tütrid Pal; ku inemise ummaʔ `laadnaʔ ja `sündliguʔ, tu̬u̬ um hinnatav Rõu b. kellekski pidama sa `hendat hennest külh inemisess, minnu mitte `mi̬i̬sski Har
1. hinda määrama tahetse ovost müä, küll `laadal `indab Lüg; vanast `möisnikud `indasid `kohtadele `renti Khk; obused innati ää roonu poolt Tor; `uoned on innatud JMd; üks `uassa innati muad Kod; `kaĺliste innanu ka nu̬u̬ `u̬u̬ne Nõo; `täämbä om pu̬u̬t́ kińniʔ, kaubmihe `hendasõ `kraami Har
2. hinnangut andma [töömees] innati `vaŕsti ära, et on vedamik Lai; saa ai ma es `hindäle `hindä `panda, ilm `hindass; tu ineminõ om `rahva käeh (temast räägitakse), timmä hinnatass sääl Se a. lugu pidama, kõrgelt hindama Mies ei `õskand oma naist eluajal `indada Jõh; kui soldati irm oli, siis innati üksikid `tütrid Pal; ku inemise ummaʔ `laadnaʔ ja `sündliguʔ, tu̬u̬ um hinnatav Rõu b. kellekski pidama sa `hendat hennest külh inemisess, minnu mitte `mi̬i̬sski Har
jamelema jamel|ema, -da Rid Ran Nõo; -leme, -de Hls(jäme-) Hel nägelema; tülitsema; vastu panema, mitte sõna kuulama Hobene akaś jameleme ja jameleme, ja es lääki raavist üle Hls; latsed vahel jameleva, `kiisleva vai näseleva oma`keśkel; suure kah jameleva, `kiskleva ehk tülitsevä Ran || Egas temä kodu elust ei ooli, ta jamelep `ilma müüdä ümbre Nõo Vrd jamama2
jolka-jalka `jolka-`jalka sõna siit, teine sealt; vilets jutt – Kuu
jumaldama jumal|dama Kos Krk/-teme/ Puh Võn, -damma Har Räp
1. austama, teistest kõrgemaks, paremaks pidama jumaldab ja eĺlitab sind Kos; ohvitsi̬i̬r ja soldat kõnõliva nigu mi̬i̬śs mehega, ess olõ enämb jumaldamist Võn
2. alatasa sõna „jumal“ tarvitama mis‿sa iki jumaltet, jumal ei joole koerapoiśs ottigi Krk
1. austama, teistest kõrgemaks, paremaks pidama jumaldab ja eĺlitab sind Kos; ohvitsi̬i̬r ja soldat kõnõliva nigu mi̬i̬śs mehega, ess olõ enämb jumaldamist Võn
2. alatasa sõna „jumal“ tarvitama mis‿sa iki jumaltet, jumal ei joole koerapoiśs ottigi Krk
jämedus jämedu|s Lüg Jõh hv Vai, Muh Emm Rei L(-o- Mih) spor K, I Hel, -ss Puh Nõo San; g -se -dü|s(s) Ote Har, ? -śs g -se Rõu; jämedü|śs g -se Rõu
1. a. s paksus, tüsedus võrgu kalasil ja nooda kalasil oo igaühel oma jämedus Muh; palgi jämedus Var; sess jämedoses ümmargone puu Mih; puśsid `pańdi `sisse `sinna (ratta rummu sisse) oma jämeduse järele KuuK; tal on ika pikkust ja jämedust `kõiki JMd; jämeduse ja kõvaduse järele `vuatad riiet, mes ike `tihke ja kõva Kod; kost mia temä jämedust tiiä Nõo b. a paksune, teat paksusega `korvi `saŋŋa jämedus puu Lüg; sel mehel õli `niisike `sõrmejämedus kepp Jõh; kaĺl on parre jämedus puu Saa; `võeti üks sehake aesa jämedus kaśk Vil; nigu üits `vehmri jämedüss tu [pusi] puu `oĺli, terävä otsaga Ote Vrd jämedis, jämehhüs, jämejus, jämis, jämtüss, jämus1
2. ebaviisakus, roppus, sobimatu sõna ütles teisele jämedusi Koe
1. a. s paksus, tüsedus võrgu kalasil ja nooda kalasil oo igaühel oma jämedus Muh; palgi jämedus Var; sess jämedoses ümmargone puu Mih; puśsid `pańdi `sisse `sinna (ratta rummu sisse) oma jämeduse järele KuuK; tal on ika pikkust ja jämedust `kõiki JMd; jämeduse ja kõvaduse järele `vuatad riiet, mes ike `tihke ja kõva Kod; kost mia temä jämedust tiiä Nõo b. a paksune, teat paksusega `korvi `saŋŋa jämedus puu Lüg; sel mehel õli `niisike `sõrmejämedus kepp Jõh; kaĺl on parre jämedus puu Saa; `võeti üks sehake aesa jämedus kaśk Vil; nigu üits `vehmri jämedüss tu [pusi] puu `oĺli, terävä otsaga Ote Vrd jämedis, jämehhüs, jämejus, jämis, jämtüss, jämus1
2. ebaviisakus, roppus, sobimatu sõna ütles teisele jämedusi Koe
ka1 ka üld (koa, kua spor eP; kaʔ San V; ko Jäm, spor L) (assimileerub kergesti eelneva või järgneva sõnaga; tähendus sag asendatav liitega -gi, -ki)
1. samuti; ühtlasi; koos siis `panna `malgad `piale `kuhjale. viis `pandi ja kaheksa ka `pandi VNg; üvä `õhtat! (vastus:) `teile ka; tämä ka [ise] ei näht, aga tämäle ka juo emä `rääkis Lüg; kui sa raha ei taha aga kas sa siis `leiba ka ei taha vai Jõh; `ilma on mogomaine `tuuline ja `tormine ja lund sadas ka viel Vai; Tuled sa ko kui ma kirgule liha Jäm; nüid o lüpsi aeg koa `varsti kää Jaa; makile soab liha koa `sisse `pandud; `Oota ma tule koa Pöi; mis ma tea, seda ma räägi koa Muh; kui tere `tehtaks, siis `antaks kätt ka ikka Käi; pöial on ka sörm, aga tal on ise oma nimi Rei; pere nime järel `üiti karjama ka Noa; kui ta (varss) oo `aastane, siis oo juba säĺg, kahene koa veel säĺg Kul; `enne ei ond jalgrattaid koa mette ja masinaid koa ei ond Kir; ku‿ma‿i joo, siis ma‿i saa `süia ko mette Mih; mine sa koa tääga Tõs; tulõ‿nd sia miuga kua Khn; mõned ikke `purssist eeśti keelt ka Aud; võid tagapool `süia koa PJg; sõõruta ikka koa Vän; künnapast saab ka `laudi `saagida Tor; eks kangas ole küll koa riie Juu; aga sie oli koa viel iesti valitsuse aeg alles HJn; ja oma maksud olid ka omal aal pial Pee; ot ma kua `rüipan korra ühe lonksu Kad; meie annama mängumiässele kua õlut Kod; ah ike tahate ka Äks; minul ka kääd tikuvad värisema Pil; `talve oli kaits tüdrukut ja suve oli suve tüdruk ka vi̬i̬l kolmass Trv; mia peĺläsi ka nooren Krk; sääl ka‿kki (ikka) mueduki käesite Puh; nemä ei tunneki miu, et mia ka sugulane olen Nõo; susi tullu˽pajast ka˽penile `järgi San; mis eesti keeli ommaʔ, nuid loe ma‿k̀aʔ `seĺgele Krl; Oĺl hari ka‿ks olõman Har; nissu ka võit kääntäʔ `vihko Se
2. isegi, koguni aga kolm `kruoni ka `maksas `ostaja [lõhe eest] Vai; vahest jähid [heinad] tegemata koa kui vesine aeg oli Kär; libauńt joosn puu `otsa koa Tõs; täo `kärmsi ka vähä Saa; koer kua vihmaga ei sü̬ü̬ Kod; seeni om lõun [saunast] ärä ka kadunu Ran; ku elu`päivi om, ma kua `kanga ka vi̬i̬l ärä Puh; ei ole mul meelen ka TMr; iilä käve `piḱne kaʔ Har
3. ikka, siiski, ometi ulk inimisi oli [talgul] ja pidi ka `süia olema ja pidi ka `viina olema VNg; neil õli sugu vähäkene süüd ka Lüg; `viemö `oige rüsäd `arvast `maale ka `kuivama; no siis `tarvis ikke ruttada kui saad ka `päiva `luojast kodo Vai; kääd oo nödrad ka, nendega ep saa eite midad [tehtud]; sel iga pεεl ka, üle nelja `kümne Khk; ta (kampsun) oli ise leigatud siis ka nenda‿t siit oli kövasti `ümber Pha; Pea ete vahest eese mokk moas koa (ole vait) Pöi; Sa mõtle koa, mis sa teed Mar; taal oo raha `pankas koa ikke, ega ta ilma ole Mär; üks juut́ `tahtnd mäe ää `osta - -, aga pole koa `lastud mette; se peab ika kadagas koa olema (suur); teda (marju) on koa `otsida (leidub harva) Mih; ju ka paelo mjõnd siäl irvitäväd Khn; ari oma nina koa Ris; kui inimene on ike kõik maa pial läbi eland siis tiab tema ka, kus ia on ehk kus sańt on; ei tiand mina seda noorest piast et mõni töö ka parem oli Pee; `liapasime selle `tiega kua `seie Kad; no viiśkümmend ikki `ütlem kohe, kui ka `rohkem ei ole KJn; milless sa teiʔ ka nii Se || ja `ütle `mulle ei ehk ka, kas sa teed seda `aśja või ei tee Juu
4. sugugi, hoopiski [lennuk] ei mend `kõrgelt ka, madalalt läks Lüg; `eiga tädä‿s ka nda `paljo ka old, et viel `naisile `anneti Vai; sind ep taha pulgaga ko `soskida Jäm; ma‿p kannada teda silma all ka; pole kaas`tundmist taal ka natustkid Khk; see `polle koa Aadu jagu mette Kir; ma põle and ega koguni luband kua Lih; nüid põle ko `kohta, kus `sisse ei saa Mih; tää ei tahn siis sii änam tööd teha koa mette Aud; nüid tal põle `aega koa Ris; mitu `päävä, ma ei mäleta, aga kaks-kolm ta ka ei old JJn; peris loĺl ta‿i olnd, aga peris tark ta ka ei olnd KJn; lõug lõbisess, ei saa kõnelte ka mitti Krk; aga tu kivi oĺl nii teräv, - - `sinnä‿ss saa ka `pääle eedätä TMr
5. leksikaalse tähenduseta, tugevdab eelnevat või järgnevat sõna või lauseosa a. (küsimustes või muudes kõnetlustes) said sa sεεlt pari ka Khk; kas ta oo koa kaela `kandaja veel või oo ta vana Muh; kas saite ka tänäbu koa küene täis Vig; mis ni̬i̬d vanad vanamed ko `rääkisid Pal; kas miu emäd om ka siin Nõo; kas sa‿k̀a liinahn käve Rõu; milless sa teiʔ ka ni; kas sul om ka häṕe, mi˽sa ti̬i̬t Se || (tervitustes) tere ko Jäm; Terekest kua Trm; vanast `ülti tere˽kaʔ kui `tarrõ `tulti; [keskhommikuse söögi ajal] terek̀a sü̬ü̬maost Se b. (ebamäärase, kahtleva jaatuse või nõustumise puhul) [ kas seal oli `marju koa?] oli ikke koa Mar; [ kas puĺl on `kasvand?] puĺl on ka loomakene juba küll; ja sie oli ise ia rohi kua JJn; meil siin ikke on `iiri koa Tür; eks ta õle alb kua Kod c. (tugevdab etteheidet, pahameelt, põlastust jne) sa oled üks lämmkäpp koa, anna so käde siis midad; `seike `ungam koa midagid tiab Pöi; Tä kua kedagi tiab Han; mis sa koa oled! Kos; oled koa va töĺpsaba Jür; ei sa kua sua üksi `toime JMd; ei soa koa ühek̀ora sinu `tahtmene täis Koe; põle sest kõnest koa `aśja Ksi; paĺlass türä `jalgu vahel ja temä ka mi̬i̬s Rand. (muudel juhtudel) ommete ka olivad rahvas. ei `kaaluda `oskand Vai; anna käppa ko Jäm; nad `kutsusid mind `seltsi ka Kär; lääberdab koa edatsi natuke Jaa; küll oodeti ikka koa, ometi ta tuli `viimaks `koose; Ma tee siis natukse `toari koa Pöi; see on aga ka ete kina Emm; need jalad köi koa änam Vig; mina tea koa kui kaua Ris; pienikene `õmblus - - pidi `jälle akkama `õeruma kua ja KuuK; no sie `ańdis aga `nühkida koa `enne kui sa said [kangaga] lõpule VMr; tuli Liänä minuda kua `vaatama Kod; `peigme emäle `ańti nisa·mmati ka - - tekk ja säŕk KJn
Vrd kaas1, kah
1. samuti; ühtlasi; koos siis `panna `malgad `piale `kuhjale. viis `pandi ja kaheksa ka `pandi VNg; üvä `õhtat! (vastus:) `teile ka; tämä ka [ise] ei näht, aga tämäle ka juo emä `rääkis Lüg; kui sa raha ei taha aga kas sa siis `leiba ka ei taha vai Jõh; `ilma on mogomaine `tuuline ja `tormine ja lund sadas ka viel Vai; Tuled sa ko kui ma kirgule liha Jäm; nüid o lüpsi aeg koa `varsti kää Jaa; makile soab liha koa `sisse `pandud; `Oota ma tule koa Pöi; mis ma tea, seda ma räägi koa Muh; kui tere `tehtaks, siis `antaks kätt ka ikka Käi; pöial on ka sörm, aga tal on ise oma nimi Rei; pere nime järel `üiti karjama ka Noa; kui ta (varss) oo `aastane, siis oo juba säĺg, kahene koa veel säĺg Kul; `enne ei ond jalgrattaid koa mette ja masinaid koa ei ond Kir; ku‿ma‿i joo, siis ma‿i saa `süia ko mette Mih; mine sa koa tääga Tõs; tulõ‿nd sia miuga kua Khn; mõned ikke `purssist eeśti keelt ka Aud; võid tagapool `süia koa PJg; sõõruta ikka koa Vän; künnapast saab ka `laudi `saagida Tor; eks kangas ole küll koa riie Juu; aga sie oli koa viel iesti valitsuse aeg alles HJn; ja oma maksud olid ka omal aal pial Pee; ot ma kua `rüipan korra ühe lonksu Kad; meie annama mängumiässele kua õlut Kod; ah ike tahate ka Äks; minul ka kääd tikuvad värisema Pil; `talve oli kaits tüdrukut ja suve oli suve tüdruk ka vi̬i̬l kolmass Trv; mia peĺläsi ka nooren Krk; sääl ka‿kki (ikka) mueduki käesite Puh; nemä ei tunneki miu, et mia ka sugulane olen Nõo; susi tullu˽pajast ka˽penile `järgi San; mis eesti keeli ommaʔ, nuid loe ma‿k̀aʔ `seĺgele Krl; Oĺl hari ka‿ks olõman Har; nissu ka võit kääntäʔ `vihko Se
2. isegi, koguni aga kolm `kruoni ka `maksas `ostaja [lõhe eest] Vai; vahest jähid [heinad] tegemata koa kui vesine aeg oli Kär; libauńt joosn puu `otsa koa Tõs; täo `kärmsi ka vähä Saa; koer kua vihmaga ei sü̬ü̬ Kod; seeni om lõun [saunast] ärä ka kadunu Ran; ku elu`päivi om, ma kua `kanga ka vi̬i̬l ärä Puh; ei ole mul meelen ka TMr; iilä käve `piḱne kaʔ Har
3. ikka, siiski, ometi ulk inimisi oli [talgul] ja pidi ka `süia olema ja pidi ka `viina olema VNg; neil õli sugu vähäkene süüd ka Lüg; `viemö `oige rüsäd `arvast `maale ka `kuivama; no siis `tarvis ikke ruttada kui saad ka `päiva `luojast kodo Vai; kääd oo nödrad ka, nendega ep saa eite midad [tehtud]; sel iga pεεl ka, üle nelja `kümne Khk; ta (kampsun) oli ise leigatud siis ka nenda‿t siit oli kövasti `ümber Pha; Pea ete vahest eese mokk moas koa (ole vait) Pöi; Sa mõtle koa, mis sa teed Mar; taal oo raha `pankas koa ikke, ega ta ilma ole Mär; üks juut́ `tahtnd mäe ää `osta - -, aga pole koa `lastud mette; se peab ika kadagas koa olema (suur); teda (marju) on koa `otsida (leidub harva) Mih; ju ka paelo mjõnd siäl irvitäväd Khn; ari oma nina koa Ris; kui inimene on ike kõik maa pial läbi eland siis tiab tema ka, kus ia on ehk kus sańt on; ei tiand mina seda noorest piast et mõni töö ka parem oli Pee; `liapasime selle `tiega kua `seie Kad; no viiśkümmend ikki `ütlem kohe, kui ka `rohkem ei ole KJn; milless sa teiʔ ka nii Se || ja `ütle `mulle ei ehk ka, kas sa teed seda `aśja või ei tee Juu
4. sugugi, hoopiski [lennuk] ei mend `kõrgelt ka, madalalt läks Lüg; `eiga tädä‿s ka nda `paljo ka old, et viel `naisile `anneti Vai; sind ep taha pulgaga ko `soskida Jäm; ma‿p kannada teda silma all ka; pole kaas`tundmist taal ka natustkid Khk; see `polle koa Aadu jagu mette Kir; ma põle and ega koguni luband kua Lih; nüid põle ko `kohta, kus `sisse ei saa Mih; tää ei tahn siis sii änam tööd teha koa mette Aud; nüid tal põle `aega koa Ris; mitu `päävä, ma ei mäleta, aga kaks-kolm ta ka ei old JJn; peris loĺl ta‿i olnd, aga peris tark ta ka ei olnd KJn; lõug lõbisess, ei saa kõnelte ka mitti Krk; aga tu kivi oĺl nii teräv, - - `sinnä‿ss saa ka `pääle eedätä TMr
5. leksikaalse tähenduseta, tugevdab eelnevat või järgnevat sõna või lauseosa a. (küsimustes või muudes kõnetlustes) said sa sεεlt pari ka Khk; kas ta oo koa kaela `kandaja veel või oo ta vana Muh; kas saite ka tänäbu koa küene täis Vig; mis ni̬i̬d vanad vanamed ko `rääkisid Pal; kas miu emäd om ka siin Nõo; kas sa‿k̀a liinahn käve Rõu; milless sa teiʔ ka ni; kas sul om ka häṕe, mi˽sa ti̬i̬t Se || (tervitustes) tere ko Jäm; Terekest kua Trm; vanast `ülti tere˽kaʔ kui `tarrõ `tulti; [keskhommikuse söögi ajal] terek̀a sü̬ü̬maost Se b. (ebamäärase, kahtleva jaatuse või nõustumise puhul) [ kas seal oli `marju koa?] oli ikke koa Mar; [ kas puĺl on `kasvand?] puĺl on ka loomakene juba küll; ja sie oli ise ia rohi kua JJn; meil siin ikke on `iiri koa Tür; eks ta õle alb kua Kod c. (tugevdab etteheidet, pahameelt, põlastust jne) sa oled üks lämmkäpp koa, anna so käde siis midad; `seike `ungam koa midagid tiab Pöi; Tä kua kedagi tiab Han; mis sa koa oled! Kos; oled koa va töĺpsaba Jür; ei sa kua sua üksi `toime JMd; ei soa koa ühek̀ora sinu `tahtmene täis Koe; põle sest kõnest koa `aśja Ksi; paĺlass türä `jalgu vahel ja temä ka mi̬i̬s Rand. (muudel juhtudel) ommete ka olivad rahvas. ei `kaaluda `oskand Vai; anna käppa ko Jäm; nad `kutsusid mind `seltsi ka Kär; lääberdab koa edatsi natuke Jaa; küll oodeti ikka koa, ometi ta tuli `viimaks `koose; Ma tee siis natukse `toari koa Pöi; see on aga ka ete kina Emm; need jalad köi koa änam Vig; mina tea koa kui kaua Ris; pienikene `õmblus - - pidi `jälle akkama `õeruma kua ja KuuK; no sie `ańdis aga `nühkida koa `enne kui sa said [kangaga] lõpule VMr; tuli Liänä minuda kua `vaatama Kod; `peigme emäle `ańti nisa·mmati ka - - tekk ja säŕk KJn
Vrd kaas1, kah
kah kah Jõh eP eL
1. samuti minugi ema vei ikke `karjatselle muna kah Jõh; sipelga patti `tehti kah `aiguse pärast Jäm; kui te olete `sirpi näind, siis te tiate akki kah Hag; no suppi keedeti kah [heinamaal] Kõp; tule kah Hls; sia `ahju kah, pessä neid tuḱke vähä kah Krk; `su̬u̬la `panti kah teräke söömäle `pääle Hel; poodin `olli kilu, ma tõi `endäle kah Nõo; tule sina kah, lääme katekeisi Kam; kae˽sa˽kah, ku illuss om San; sa olõt jo˽vana miiśs, kasa kah `nu̬u̬ri `poissõ `seĺtsi olõt löönüʔ Har; mi˽tan `aŕvssime kah, et ega ta nii ei jääʔ Plv; linal omaʔ kukuʔ. lillel oma kah kukuʔ Räp
2. (ütluses üleolekut, pahameelt vms tugevdades, rõhutades) kah asjalene! KJn; serände mõni miiss kah Ran; oh sa äbemädä jumala`peĺgämädä inimene, sa‿i `peĺgä jumalat kah Nõo; mis säänä `hauśmine kutsutass kah Rõu
3. (leksikaalse tähenduseta, tugevdab eelnevat sõna) Pia suumulk kord kah kinni Tor; mis sa külän kuulid kah; ei jõvva sedä `nääkmist är kullete kah; terekst kah Krk; paĺlu `viĺlä saide kah San; no˽kasa kah süüä˽tahat Har; kellele ta nood `saie kah Plv; t́erek̀ah Lei
Vrd ka1
1. samuti minugi ema vei ikke `karjatselle muna kah Jõh; sipelga patti `tehti kah `aiguse pärast Jäm; kui te olete `sirpi näind, siis te tiate akki kah Hag; no suppi keedeti kah [heinamaal] Kõp; tule kah Hls; sia `ahju kah, pessä neid tuḱke vähä kah Krk; `su̬u̬la `panti kah teräke söömäle `pääle Hel; poodin `olli kilu, ma tõi `endäle kah Nõo; tule sina kah, lääme katekeisi Kam; kae˽sa˽kah, ku illuss om San; sa olõt jo˽vana miiśs, kasa kah `nu̬u̬ri `poissõ `seĺtsi olõt löönüʔ Har; mi˽tan `aŕvssime kah, et ega ta nii ei jääʔ Plv; linal omaʔ kukuʔ. lillel oma kah kukuʔ Räp
2. (ütluses üleolekut, pahameelt vms tugevdades, rõhutades) kah asjalene! KJn; serände mõni miiss kah Ran; oh sa äbemädä jumala`peĺgämädä inimene, sa‿i `peĺgä jumalat kah Nõo; mis säänä `hauśmine kutsutass kah Rõu
3. (leksikaalse tähenduseta, tugevdab eelnevat sõna) Pia suumulk kord kah kinni Tor; mis sa külän kuulid kah; ei jõvva sedä `nääkmist är kullete kah; terekst kah Krk; paĺlu `viĺlä saide kah San; no˽kasa kah süüä˽tahat Har; kellele ta nood `saie kah Plv; t́erek̀ah Lei
Vrd ka1
kahe|sõna kaetamise sõna Kahesõnna omma pühä sõna San
kande kańde viimane sõna kaasituslaulude refräänis lingukene langukene, kaš́kee kańde, lääme kaažiga `vatsku kaeme Lei Vrd kanike2
kanike2 kanike Puh, kańnik(e) Võn, kanekee Har, `kańke Krl Rõu Plv viimane sõna kaasituslaulude refräänis Imäkene helläkene, tulõʔ ussõ kaema, kas um minni meeleline, pojanaańe naaruline, `kaśke `kańke Rõu Vrd kaanike1, kande, kanne3
karja|maa üld (sõna lõpuosa sag lühenenud) n, g -ma(a), -mua eP(-mu Kod), karjam Emm Mih Tõs Ris(g -a, -u) HMd Amb Plt siin ei ole `siivu `karjamaad Vai; pääva tõustes sai juba karjamale `mendud ja ku pää `looja läks, siis võis karjamalt `loomadega koduse `tulla Pöi; Söru küla karjam jägadi εε ja `tehti ajad vahele Emm; lähäb `lehmi karjamasse aeama Kul; meite karjama läheb nii kuumas, et `loomadel ei olegi `süia Han; siga `töngus karjam segamini keik Ris; veiksed tulevad karjamalle `soata HJn; `enne kui ärjad olid, siis kui juba nuor rohi oli, `aeti karjamatele KuuK; meil vilets karjam oli väga, ei old `rohtu Amb; karja maad on kõige kõlvatumad maad, kos kari `tallab, nigu madalikud ja sood Trm; karjamaa oli ikke nisuke maa, kus oli võsu ja `metsa, `rohkem nisuke kõrvaline metsa maa Lai; sääl on lahja või vaevane karja maa, mõni ori `ütleb kui alb söök on Äks; kui põld maha `jäeti, sai karjamaass Kam; kesa om ka kaŕa maa iist Se || fig kaŕamaad `kaema “eriline lõbustus naistel pulmas" vaka naaseʔ käveʔ kaŕamaad `kaemah, käveʔ `kohki, jeiʔ `viina, kõ̭iḱ oli `paĺjide `päiegaʔ Se Vrd karja|aed, karja|alune, karja|aru, karja|laseng, karja|laskme, karjalu, karjamets, karjas|maa, karjas|mets, karjusmaa
keel1 keel (kiel) g keele (kiele) eP(keeĺ PJg); ki̬i̬l (-ĺ) g keele ILõ KLõ T V(ḱ- Lei, g `kiele Kra); kiel g `kiele R
I. 1. keel, kõne- ja maitsmiselund `Enne kui suur `hambavalu oli, `lasti `kiele ald `aatri; Kui `kiele `otsas on rakk, siis sie tähendäb, et moni kirub tädä kovast; `Kuera `kieless on ühüksät `sorti `salvi, `kassi `kieless on `kihvti Kuu; kui jänn on `kieles, siis ei saa `üella `erri (r-häälikut); kiel lai suus ku raudlabidas Lüg; Mis sa vahid siin kiel pikkal (midagi lootes, oodates) Jõh; `kiele `koidikod (köidikud, paelad) `pandi `kinni Vai; keel tunneb `maiku, seda juba keel tunneb kas on kena (või) kas keele pεεl kibe on Khk; völund lehma ää, seebi vahuga teind lehma keele libeks Mus; iga ing tahab keelt `kasta (juua) Jaa; Va `amba tüükad on nii vahed, rüüstavad keele külje kõik äe Pöi; kenel ussi vega oli, siis laps pidi keeld `nelpama; lehane lets augub läbi `luise aja = keel Käi; tooge `moole `juua, mool nii `kange jano, keel `püsti suus; valeta aga `peale, küll pannasse so keel `põrgus kahe tulise kibi vahele; mes keele peal kepe, see leeme peal lepe Mar; kalal kiel küll, aga iält sua `ühti `tehtüd; Nda kjõpakas puät, et ei või kielt teiss `lõugõs oõda (hoida) Khn; valetaja `kohta `öetasse, keele ots aralene, `näita keelt kas oo keele ots aralene PJg; kelle jalg üppab, selle ki̬i̬l `nälpsab; Mis sa vahid, kui ei räägi, kas sul ki̬i̬l kummuli suus on või!; Enne ma ammustan keele otsast tüki ära, enne‿gu ma seda `väĺla räägin; Suureline, `uhke, teeńe läheb, ei ooligi teistest, siś `öeldaks: näe, astub või keele `pääle teeśe inimesel Hää; nõeluśs ajab keele väĺla, kui süda täis oo; keele kida on keele all Kei; kogu oomikuse aja oli nõnna janune, et keel `kuivas lakke Juu; põle `märga kiele piale soand Koe; ki̬i̬l õli suun `kange, ei suand kõnelda; lehem lüpsäb kiäless, kana muneb nokass Kod; `ütles kedagi valeste, siis vabandas, et keel läks `amba `auku Lai; Mina sia ki̬i̬lt ei sü̬ü̬ Vil; `lamba ki̬i̬l om ää süvvä Trv; ki̬i̬ĺ ep kige tigep liige om; kelle jalg `ülpass, selle ki̬i̬ĺ `nälpäss Krk; keelel om ots ja perä ja küĺled, mõnel olna keele all kida Ran; lehm laḱke iks keelega toda aava kotust Võn; kit́s `keldren, ki̬i̬l vällän = tuli rehe ahjun Nõo; lihane ki̬i̬l `lõikap luutse kaala `õkva läbi Kam; sul om alasi tu̬u̬ kiiĺ uulõ pääl vällän, ki̬i̬ĺ moka pääl Krl; mu˽ki̬i̬ĺ ka väsüss är kõnõldõh Vas; `Salva `ki̬i̬lde, tulõ `mi̬i̬lde = `salva ki̬i̬l `ambide `vahjele Lei; keelel olõ‿iʔ luid Lut; keelega ~ keele otsast nagu muuseas, moepärast nimetas keelega korra Mar; `ütles nagu keele otsast ~ mokkade otsast, ka nagu moodi pärast Trm; timä kõnõlõss keele otsast, a esiʔ `mõtlõss õ̭ks halva poolõ Se; pika keelega vastutahtsi Meki ikka `öhti, `vöötakse nii pitka keelega (toit ei maitse) Pöi; keelt limpsama ~ nilp(s)ama midagi väga himustama Küll ta `vahtis ja `limpsas kielt, aga `kiegi ei pakkund Jõh; Jäi `tütruk `selle `poisi järele kielt `nilpama, kätte‿i saand IisR; Kui köht kenasti tühi oo, siis vetab leva kohe üsna keelt nilpsama Kaa; `limpsab ki̬i̬lt, et millal suab kätte MMg; siss [tüdruk] teret provvat ja villa rät́t käe otsan, no siss provva limsass ki̬i̬lt, et nüid tulep saaḱ Kam; kui tälle annat midägi, ta `limpsass ki̬i̬lt Krl; surm ~ hing keele peal surm on `kiele pääl, `kiele `õtsas Lüg; kõik peab `jääma maha, kui ing o keele peal Muh; ing juba kiele peal, eks ta oli surma jaoks Ris; surm on juba keele piäl, aga tal on tigedus sihes KJn; eng keele perä pääl, iki om vähe Krk; no `mõtle, surm keele pääl joba, tahetass su ärä tappa Ran; tell om joʔ surm keele pääl Krl || Uńt sittugu so keele peale (öeld inimesele, kes teisele halba soovib) Pöi; Pipard soole keele pεεle id Emm || (maitsvast toidust) `Ninda ia, et vieb `kiele `alle. Tahi `kiele `alle vedada Jõh; See on nii magus, et viib keele `perse Pöi; Tänane käkisupp on nii εε, et viib keele `alla Emm; nii ea toit, söö keel kõhtu kas küll Mar; Vilma keedab ikka `neuksed söögid, et viib keele `keskel `persset. Mehed `ütlevad sedasi, naised `ütlevad `keskel kere või `kõhtu Han; ia söök, `tahtis keele `perse `viia Trm; Küll om makus upin, õkva keele veese persele Võn; Ku˽tu̬u̬ piirak ahuhn är˽küt́si, siss oĺl nii hüä, et vei vai keele `alla Rõu | (suurest pingutusest) `Juokseb kiel `vesti pääl Kuu; ähib ja puhib `ninda et kiel on `ammaste vahel ja veri pull on `perses Lüg; keel louast `väljas Ans; Tiitse tööga on keigil `varsti keeled vesti pεεl Kaa; Suur väsimus, lõõtsutab, viab `inge, suu `lah́ti, siis on ki̬i̬l veśti pääl Hää; Mann sidus rukkid, nõnna et keel veśti pial, põld `aega ninagi nuusata Lai; nii joosi et ki̬i̬ĺ uulõ pääl ja lõõdsudi Har; ta ju̬u̬sk nii kõvastõ et ki̬i̬l ola pääl Räp | (lobisemisest) Kiel käüb `nindä‿gü `loukesel, loba `leugujele `üellä; `Kielel pole sul `konti siess (jutt jookseb nobedalt); küll on sana tulemas, vade närin oma kielt (ei ütle) Kuu; Võib `õmmete pladiseda, kiel käib `ilmast `ilma nagu `tallekse saba Jõh; Pista pulk suhe, et keel äi loksu Pöi; Keel öla pεεl ja laseb mööda küla Emm; aga selle keel käib `easte, kui see `lamma suus oleks, küll see määks Juu; sedä manavad, joba lähäb ki̬i̬l õla piäl, si‿o üks vana litoki̬i̬l Kod; sa piat oma ki̬i̬lt taldsuteme, sa ei tohi võle jutte tõ(i)ste `pääle aia Krk; ki̬i̬ĺ käü nigu kitsõ jalg Krl; tä om kõva keelegäʔ (peab saladust) Se | u Kes sulle keele peale astus? (halvustavalt) Kaa
2. keel, suhtlemisvahend `vierad ei saa `arvu `meie `ranna `kielest, `kaigist sanust Kuu; sie on periss `pohja kiel `Koilas VNg; Nigula `rahvas, sie on kovera `kielega; kõik `kieled on suus, sie `muistab kõik `kieled `rääkida Jõh; seda kahe keele pεεl `eetaste Jäm; kojuses keeles (koduses, igapäevases kõnepruugis); egas kirkkonnas oma keel Khk; `Möisnikud `rääksid oma vahel ikka saksa keelt Pöi; me oleme ju maa keele rahvass, kui me räägime; muhu keel oo ju palju `muutun Muh; sii `Varbla kiil oo sii kõige `puhtam ja `selgem iisti kiil Var; Esti kiel suus, suab ju küsüdä, kui ise tiä‿mte Khn; `Auklene ja `auklik, sii käib mõlemi keele pääl, kudas `ki̬i̬gi ütelda tahab Hää; kui neid `keelesi oli jägatud, siis teised olid kot́i pealt soand need krõpsumad keeled, Kaiu ja `Kuimetsa said need põhjapealsed keeled, Kaiu mädand ja Kuimetsa rojane Juu; ladina kiel, sie on laulu kiel, seda me muedu nii ei räägi; süńdimise kiel = isa ema kiel VJg; si̬i̬ ki̬i̬l on kõege `pustam ki̬i̬l, ei õle `üste kiänet egä viänet siden; meie ki̬i̬l on `peipsi ki̬i̬l. veli ja sõsar on `peipsi kiäli Kod; kes mõistab vene keelt, saksa keelt, läti keelt, riagib kõik keeled, eks siis ole keeled suus Lai; mis mia kõnele, om oma kiiĺ, kelle sehen mia `sündünü ole, vanepel inimesel on oma ki̬i̬ĺ; nüid õigats ka `eesti ki̬i̬l, vanast olli maa ki̬i̬l Krk; üit́s ei tiia üte keelest, tõene tõese (ei saa teineteisest aru) Puh; si̬i̬ om si̬i̬ vana `tartu ki̬i̬l; küll om `veidre si̬i̬ mulgi ki̬i̬l, `ütlevä näńn ja ät́t, aga `meie `ütleme memm ja taat Nõo; mul iks ta vana maa kiiĺ Ote; no om kolmõ keelega rahvast siihn, `veńdläse, `säkslasõ, `eestläseʔ Har; Murrat iks `häste tu̬u̬d võro kiilt Plv; mõista ai˽ma muud ki̬i̬lt ku taad vanna maa ki̬i̬lt. kõ̭gõ uma keelega lää `hauda; keeleldä ni meeleldäʔ, üle ilma tark = pässül Vas; tä murt tõõsõ keele `perrä. śeto rahvaśs `murdva eesti keele `perrä Se; taad om paĺlu `aigu ku ma `maalõ d́ät́ti leivu ḱiele, ku ma ali `paata ĺäti ḱiele Lei; keel juhatab teed kiel juhatab tied, sene perä on kiel suus Lüg; eks kiel juhata tied VJg; küll ki̬i̬l ti̬i̬d juhatab, küsi aga ühe ja tõese käess Kod; kas ma˽sinna˽mõista minnäʔ, tanh omma˽kõiḱ `eestläseʔ, külh ki̬i̬ĺ juhatass Har
3. fig kõnevõime, -oskus See laps on oma keele jala alle talland (öeld kui laps vara kõndima ja hilja rääkima hakkab) Hlj; ega tal keelt suus põle, et tä saab `rääkida, mes vega oo (loomast) Mar; `üetasse et unt võtab keele ää. karjane oli ulk `aega ilma keeleta. teesed `meitel ei jäend ki̬i̬gi keeleta Mih; kui mõni on na nagu pahane, ei reagi kedaid, aga kui sie pahanduse toju jälle üle läheb ja akab `reakima, siis üeldakse, et nüid on kiel jälle suhu tuld, nüid akab `jälle `reakima Hag; ki̬i̬ĺ `võeti ää `enne `surma, ei saand enäm kõnelda KJn; ki̬i̬ĺ om ärä, ei saa ääp kõnelte (~ ki̬i̬ĺ `võeti suust ärä) Krk; kolm `lu̬u̬ma om, kes keelege `ti̬i̬ńve omale `leibä, kukk, koer ja kooliõpetei Hel; vana mi̬i̬śs oĺ, `vanhutsõl iäl jäi keeleldäʔ Se; sul inne hauku um ki̬i̬l, tšto hatt keelega Lut; keel kinni kõnevõime puudulikkusest või puudumisest kut ta `vööra koha `pεεle lihab, siis keel jääb tükkis `kinni Jäm; keel jähi `kurku `kinni Mar; just kui tumm, ei sua `reakida, kiel `kińni Hag; kell kolm ku̬u̬li, a inne ku̬u̬lmist `pańti ki̬i̬ĺ kińniʔ Rõu; ki̬i̬ĺ jäi kinni, saa ai kõ̭nõldaʔ Se || meni‿b osa oma keelt `kinni pidada, räägib keik mis kuuleb Khk; piä paremb uma ki̬i̬ĺ kinni (vaiki!) Se; keel (on) lahti (heast) kõnevõimest kes `äste lõbusast `räägib, küll sel on `lahti kiel Jõh; ta soab `reäkida küll, ta keel veel üsna `lahti, põle ta nii `aige `ühti Juu; eks ia meelega ole keel `rohkem `lahti, juttu `rohkem kui muidu, eks viin tee ka keele `lahti Lai; ki̬i̬ĺ läks [haigel] `jälle `lahti KJn; u keel sõlmes (võõrkeele kõnelemisest, pudistades rääkimisest) `Oitku küll, ei mina `mõista neid vene sõnu `välja `üelda, kiel läheb `sõlme; Võtta kiel `sõlmest `lahti kui `räegid, siis saab paremast aru su juttust IisR | küll tu̬u̬ laterdap juttu, ei ole sõnal `sõlme ei keelel keedist Nõo; keel ei paindu ~ käändu ~ nõrgu ei õle `arjund `ütlema, kiel ei `painu Lüg; tama kiel ei `käänu enämb Vai; keel äi `paindu äästi, et seda ütelda Khk; Ki̬i̬l ei `paindu `rääkima Hää; ta kiel ei `käändi seda `ütlema VJg; kiil ei `painu igäd`ühte sõna `ütlemä KJn; ki̬i̬ĺ ei nõrgu `vällä `ütleme Krk; maʔ ei saa taat sõnna nii üldäʔ nigu sa˽tahat, mu ki̬i̬ĺ ei painuʔ Har; keelt murdma vaevaliselt hääldama raskeid sõna või vähetuntud keelt laps akkab `rääkma, akkab keelt `murdma Tõs; mõned aavad saksa sõnu `sinna `ulka, siis murravad keelt Sim; mõni pani vigurliku nime lapsele, et pärast isegi ei osand `väĺla `öölda, murra või keel ära Lai; laps akkab kiilt `murdma. juba akkab kiilt paenutama (rääkima hakkamisest) KJn; ta murd oma ki̬i̬lt, õpiss ki̬i̬lt alle Krk; keelt väänama idem viänäb sedä ki̬i̬lt, kõrra juanud `mõisa kaevoss vett, `vaata kuda nüid murrab ki̬i̬lt, naaravad sedä Kod; `viana või keel ära, kui `rasked sõna tahad `öölda Lai; väänt me ki̬i̬lt `juśtku pulgage (võõrast keelt kõneldes) Krk; keele pea|l, -le, -lt mõttes(se), (peaaegu) ütlemiseks valmis No sie nimi on `kiele pääl, aga nät ei tule `miele Jõh; Näh on just `kiele pial, aga mitte `miele ei tule IisR; söna üsna `kerkib keele pεεl, äga mette‿b tule `meele Khk; se üsna kiheleb mu keele peal Muh; mool oli see söna üsna keele pεεl, pidin `ütlema, jähi tagasi Käi; Selle vana inimese nimi `kerkleb keele pial, aga mitte ütelda ei saa Han; Miol ei tulõ selle kaptõni nimi enäm `miele, üsä kiele piäl Khn; Keele pääl kipitama; taad midagi `rääkida, ei või oma tääda oida, piad `väĺlä `rääkima Hää; see `kerkib keele `peale, aga ütelda ei soa mis asi see on Juu; tuli kohe kiele `piale, aga `jät́sin viel `ütlemata VMr; kiäle piält `võet́i ärä, ei tule `mi̬i̬li Kod; si̬i̬ asi tal kipit́s keele pääl; ei tule ette, ei tule keele pääle äkki, mõtten nigu oless Hel; om nigu küll keele pääl, aga ei saa üteldä Nõo; mul oĺl sõna keele päälgiʔ, a jäi `ütlemäldä Se || mis meele peal, see keele peal Vll
4. fig jutt, väljendusviis (kõneosavusest) Küll on vanamuor libejä `kielegä Kuu; `laia `kielega, pali `räägib Lüg; Kes ei `kannata, võttab paar `napsu, juba kiel sorab Jõh; meelitas mind oma libe keelega Jäm; ta sihantse va nobe keelega, ägale `poole jövab; siis [pulmas söögi ajal] es ole keelde vahetamist (vaidlemist, sõnavahetust) midad, siis olid ne naljad, esimesed naljad `tehtud Khk; Keel kappi ja uks lukku (= jutul lõpp) Noa; keeled `lõikavad nendel, üks aab `ühte lora, teine aab teist; ta eese keelega egal pool vahel (segab alati) Mar; küll taal paelu `keeli oo (valetab palju) Kse; tä oo `kange keelega, ei saa `iästi `reäkida, kas `sakslane või venelane, kõik `rääkvad `kangeste Tõs; se üks va libeda kielega inime Ris; tüma kiel, ei saa `ärra `üölda; tige kiel, tige miel VJg; kes libeda keelega, se paĺlu plödiseb, paĺlu tiab Sim; see vanamoor on `kangest libeda keelega Trm; kui ta vahele nähvib, nõnnagu `lõikab, teisele `oskab `öölda nna‿et `aitab kohe, siis ta on `lõikaja keelega, see nigu `lõikab jutu `ulka Lai; libe keelege inimene tege ennäst ääss, egä ta sellepäräst ninda ää ole; joodikul ki̬i̬ĺ om `pehmess lännu Krk; mis silmist si̬i̬ meelest, mis kõrvust si̬i̬ keelest Hel; kes `tühje jutte aab, libe keelega, kõneleb siiä ja sinna, si̬i̬ om kate keelega (teeskleja, kahekeelne), nu kate keelega inimese om kõege vastikumba nigu katõ nõglaga ussi Ran; tü̬ü̬mi̬i̬s om palga väärd, aga mitte keelega (paljalt rääkimisega) ei saa ärä elädä Nõo; Taalõ kõ̭nõla˽kas vai kulladsõ keelegaʔ, t‿om nigu hani `säĺgä vesi; lipõrdass täl `ümbre uma lipõ keelegaʔ Urv; `sakslasõʔ kõ̭nõlõsõʔ pehmet ki̬i̬lt, ladistõsõʔ keele otsast Krl; tu̬u̬ om pudina keelega, tu̬u̬ jutust ei saaʔ arru Har; Kae˽ku˽sõkati sullõ ka˽keele pääle (põrutati vait) Rõu; tu um libõhõ keelegaʔ Vas; Kerge keelega `lühketse meelega; Lipõ ki̬i̬l, sala mi̬i̬l Räp; `kangõ ki̬i̬ĺ, kui rasõhõhe kõ̭nõlõss; keelega ti̬i̬t kerigo `maalõ a kässiga saa‿i midägi tetäʔ (öeld suurustajale, hooplejale) Se; havvõ kiiĺ, kõldu miiĺ Lut || (kasuliku jutuga inimesest) Tema keel maksab kaera vaka Ris; vana naise om nii kamaltaja, sa täät, et vana naise ki̬i̬l mass kaits vakka `kaaru Krk; tõ̭sõ kiiĺ mass katõsa kaara vakka, et tõ̭nõ tege uma keelega paĺlu ilman Har
5. fig klatš, keelekandmine, tühi jutt oma keelega `ühte `puhku teiste pεεl (tühja juttu rääkima) Khk; [keelekandja] lidistab igal pool oma keelega, kõegiga on tal `aśsa Pil; si̬i̬ om üit́s va keelege inimene, läit́s tõisel `kaibame; ni̬i̬ muud ei ti̬i̬ ku `tõisi keelege `tõmbave, keelege siu küĺlen `kinni Krk; temä oma keelega and `terve riigi ärä Puh; keeleʔ käävä timä pääle Vas; mi‿sa ḱäut tah õgal puul uma keelegaʔ, ajat lorri; sihh oma keeleʔ vaihhõl Se; (kurjad) keeled kurjad kieled tiavad `rääkida, et Linda akkama `uopis emast `suama VMr; Kurjad keeled tiavad alati palju riaki Trm; kohe aga lähäd, kiäled one kõneleman ja tiätä `anman Kod; pikk keel ~ pika keelega (tühja jutu rääkijast) pika `kielega, midägi `kuuleb sis `räägib `kõikidele, valestab viel `juure Lüg; taal om nii piḱk ki̬i̬ĺ, taat saa `ku̬u̬rmõid `käütäʔ ja jääss ots vi̬i̬ĺ `perse lakkuʔ Har; piḱä keelegaʔ Se || küll ma so keele lühendan (öeld laimajale ja tagarääkijale) Mar; keel sügeleb kellelgi on kange isu (taga) rääkida tal keel sügeles, `tahtis selle aśja ära `riakida, aga `jõudis ikke keelt ammaste taga `oida Lai; täl ki̬i̬l `õkva süǵeleb, ei saa muidu rahu, piäb `tõisi kõnelema; kas sul ki̬i̬l nakass süǵelemä vai, et pidid `väĺlä `löträmä Ran; Vanal Meedul ka kõiḱ õdagukõnõ kiiĺ süüt́i, nikagu Lehte sai är˽purraʔ, sõ̭ss sai süä `t́salka Rõu; keelt kandma ~ kulutama tühja juttu rääkima kannab kiilt teise `piale `ilma `aegu Ksi; mis sa oma keelest kuludet (tühja juttu ajad); patt om, ku sa ki̬i̬lt kannad Krk; kes `kangede ärräle ää taht `olla, kańd ki̬i̬ld ja võĺts, toda üteldi talla`lakja Ran; kittä inimene ta‿i ole, ta tükip ki̬i̬li `kanma Puh; mi‿sa no umma ki̬i̬lt ni˽paĺlu asända kulutat ja käüt `tõisi pääle `võĺssin Har; keele kulutass uma jutugaʔ Se; keelt (~ keeli) lööma ~ peksma id lähäb külä oma kielt `peksama ja `tühja juttusi plagisemma Lüg; mis sa peksad muidu oma keelt Jäm; Mõni inimene muud ei `teegi kui peksab keelt, tä valetab kua teiste pial, et aga sandiste teisest `rääki Han; mis sa oma keelt nii paelu peksad teese `peale, ole param rahul Juu; küll ta lüöb oma ead kielt, jahvatab VJg; võlts inimene peksäb ki̬i̬lt Kod; keelt plaksutama ~ vedama ~ viskama id kielt `plaksutama (klatšima) Jõh; õte `kanged keelt `viskama Tor; külä `mü̬ü̬dä vedä `ki̬i̬ĺe, kate keelege, tõise suu ehen tõisipidi, taga seĺlä tükiss `tõisi kõnelem Krk || Keelt heitmä „kangeste paluma“ Vig; keele all ~ otsas ~ peal ~ taga resp. keeles püsima ~ seisma ~ pidama ~ hoidma saladust pidama, vaikima (mida sageli just ei suudeta) Ole siis tämägä `rääki˛es varulik, ega sie midägi oma `kieless pia; Kui saad `kieless `pietud, siis judustan `sulle midägi Kuu; `ilmutab `tõisele `vällä, ei saa `kiele all `oitud Lüg; inime kes ei pidä, kõhe ärä kõneleb, siis sedä `üeldässe, egä tämä kiäle õtsan ei seesä, tämä `litrab kõhe ärä, siis kutsutasse kiäle `kańja Kod; Ei su keele takah püsü midäge Räp; täl saisa ai keele pääl, tä `ütless `vällä Se; püsü‿iʔ timä keeleh mitägi, ku hobu situss vette Lut || Naised olid täna oomiku eeste loomade pärast nönda ääles-keeles (rääkisid ärritatult), et oja-keela Kaa; Noh kui sa selle ki̬i̬le ala juhtud (halvast jutust) siśs sa alles saad kuulda misuke sa oled Pha; keelt hammaste vahel ~ taga hoidma ~ pidama id `Oia kiel `ammaste taga, muidu jääb viel kuhugi vahele Kuu; piän oma `kiele `ammaste vahel `oidamaie, en taha akkada `ütlemäie ja kisendamma `vasta Lüg; Vahi et sa `kellegille ei `iisku, pia kiel `ammaste taga Iis; pea keel ammaste vahel `kinni Rei; Oo `neuksid inimesi küll, kiś ei saa keelt ammaste taga oida, ikka pläravad kõik `välla Han; tal keel sügeles, `tahtis selle aśja ära `riakida, aga `jõudis ikke keelt ammaste taga `oida Lai; säedse `aastat ma närisi sängi `tulpa ja oesi kiild ammaste vahel - - kui ärä `võeti, siss ma ämmäle `ütli Ran; Paremb um ku˽hoiat uma keele hammaste takan Rõu
6. linnulaul, -häälitsus – Kod Puh Har Se minä kutsun vihmalinnuke, aĺl veeke linnuke one, minul õli tämä ki̬i̬l `selge Kod; tulilind laolap kõege keelde pääl, `enne ku ta `põõste laseb Puh; taa‿m `mitma keelega, taal om kat́stõis`kümme ki̬i̬lt nigu `siskal, sisaśs keväjelt laul katõtõi·ss `kümne keele pääl Har; tsirgul ki̬i̬ĺ Se
II.
1. muusikariista heliallikas, pillikeel `viiuli `kieled `piäväd õlemaie `lamba `suolidest `tehtod Lüg; `Lapsed tegivad obuse saba `jõhvidest omale `piĺli `kiele ja pimistasid ~ tinistasid `sellega IisR; laulu pillil on üks ainus keel pεεl Khk; körrepillile leigadagse keel `pääle ja sörmilesi äi leigadaged pääle Käi; `kanli keeled ja viiuli keeled, nendegä jo mängitse Tõs; piĺli keeled `kat́ki läind Juu; (kui pasunat tehti) `võeti üks kõver mäńni juurikas, selle `kuńtslikult õõnestati ära ja `sõnna `pańdi siis `kitsad õhukesest `vaśkplekist `pańdi keeled `sisse Kse; viie kiälega piĺl Kod; raad́pilli keele Krk; sõrmõʔ kääväʔ ku piĺli keelte pääl Räp; `kandlõl om `kangõhe ki̬i̬ĺ (kõvasti peal) Se
2. fig pillikeelt meenutav osa millelgi a. piug, haru, keere Tüdruk nii kui piitsa keel (peenikesest inimesest) Jäm; labadi keel (tihvanöör) Khk; `kõrkad‿o `pehmed nagu piitsa keeled Muh; piitsa keel on piitsa paela nimi Käi; piitsa keel, `öetse pael piitsa ots, mõnel oo nahast, mõnel oo paelast Tõs; [Õnge]nööri tegin ruĺli niidist kolme`kordselt – üks ki̬i̬l `valge ja kaks `musta Vil; katekõrrane lõng lää kana`selga, ku tõene ki̬i̬ĺ om kokku `minnu Trv; tõne ki̬i̬l om `jänku `villa, tõne om `lamba `villa Hel; võtat `juuse kolme `ki̬i̬ltisess, siss ti̬i̬t kolme keelest jutigu (palmiku) Krk; linane ohjanü̬ü̬r käänd `enda krutti nigu `sõlme, lei krutid `sisse keeledele, es `saagi `valla Ran; ma küländ `piitsku `tennu: kolm `kapla kokku, kuus ki̬i̬ld kokku, om piitsk vaĺmiss Kam b. pl villa vatkumise vahend on õllud villa `lü̬ü̬mise kiäled `lamma sualikas, õts õllud seenäss `kińni Kod c. pl looma- või linnupüünis püve `püündmise keeleʔ, nu̬u̬ omma laua pääle tettü nii silmusõʔ Har; rebäsilõ pandass sääntse keeleʔ, pandass `ki̬i̬li haŕotuist (sööta). keeleʔ omma tettü säntse kablodseʔ; ma olõ esiki `tetri `püüdnüʔ keeltegaʔ Se
III. 1. millegi (kinnitav, ühendav, sulgev) kujult keele moodi osa a. luku- või võtmekeel vottime kiel Kuu; votti (~ voti) küles ~ `otsas on kiel, sie kiel käüb `liikmegä Vai; `Vötme ots oli `löhki ja keel seal vahel Pöi; `võtme keel läks `katki Muh; `võt́me keelel on rist sees, raua `saega `saetud, se on tema muuk `jälle, `üitakse ristkeel Nis; `võtme keel pistetakse augu `sisse, see `keerab luku `poĺti Juu; luku ki̬i̬l käib obaduse `sisse, kui võt́i `ki̬i̬räb, tuleb ki̬i̬l `väĺjä luku sidess Kod; [võtme] ki̬i̬l oli kis vedru ülesse lükkas ja riivi ette lükkas Äks; kammitsetabadel om juśt keele, nii, mis lääve tõisel konksil `siśsi. keele lääve `siśsi ilma nägemede. kastilukul om ka keele, siis ei saa kaant päält ärä `tõsta Krk; tu keelega `kääntki taba vallalõ (võti) Se b. tapp (palgil, prussil, laual) `palgile `raiuta kiel `sisse ja `lasta `piida `õtside `pääle; `Kielegä `sissepanemine on `palgi `jätkämine Lüg; see vaĺts koes seina palgi keeled `sisse lähvad, seda `üitasse sooneks, `palkide `otsas on keeled Khk; Palgile raiuti keel `otsa ja pisteti posti `sisse Pöi; `aknaaugul saavad keeled `sisse raiutud, postil on su̬u̬n si̬i̬s Var; öhel paĺgil on aŕk, teesel on keel Nis; tõesele paĺgile raiuvad sopi ja tõesele kiäle, siis lähevad kiäle `sinna sopi `sisse, kui on vaja jatkata `paĺka Kad; ki̬i̬l om jaku kottel, siis ei puhu tuul läbi Krk; paĺgi jakatasõ `ki̬i̬lde ja pandass tapiga kińniʔ; üts paĺk tu̬u̬l om vahelt `vällä raodu vahe, tõnõ ots om peenemb, nii saat ka `paĺki jakadõʔ, nii om keelen Har c. töövahendi vms osa `kolgispu kaas ja sääl on tämäl kiel sies `kolgispul Lüg; Adraperse sisse oo tapitud adravanna keeled ning kuresõlg Kaa; puudega sae keel (pulgake raamsae pingutusnööri küljes) keelega keerdasse `kangemale või `lõõgamale Muh; [vanda] keel („see vanda osa, mis raua sees“) Rei; lõugetil oo all kaks soont ja kolm keelt ja kaanel‿o üks soon ja kaks keelt Vig; `enne oli puu`vankril aśsi kiel, nüüd on lakaline, mis teile pial käib, kus `vanker `kierama annab VJg; `koĺtsma – all olli kolme keelege, pääl kate keelege Hel d. piiritsa osa käbi on nii, et tal on kand ja kiel ja nina, `kannale ja `kiele vahele kävitatta `langa `pääle Jõe; löŋŋä lönk lüiatse ui keeli taa; keel‿o södune vahe ots ui sihis Mus; Ui `tehti kadaka puust pisike õhuke liist, keel sihes, aŕk `otsas, teine ots vahe, nina Pöi; keele taha pannasse lõng, kanna takka läbi Muh; uil keel suus Rid; ui kiil on ui otsa sihis, teinebul `ot́sas on kand Hää; võrgu kudumise käbi ots on vähe terav, keskel on keeĺ, ots on kaheaaraline HJn; käbil on kiel ja kand Trm; piḱk ki̬i̬ĺ om piiritsal sehen Trv e. sõle või pandla nõel – Sa Muh all oli preesise keel ~ keelis, sedine kut `vastli keel, see käis `riidest läbi preesise `sisse; niid on `juste pidajad, esiti olid nallid, mustad, kummist `tehtud, vask keel all, keel `pandi `justest läbi muĺluti `sönna `külge Jäm; `vastel on sihand kandiline ning keel on sääl `keskel, mis rihma augu `sisse leheb Khk
2. a. riba, lapp, liistak jõgi läks kahe araliseks, siss seda `nurka `üitakse keeleks, jõgide `keelest sai `tarbespuid Vän; keel, see oli naha ribake, õmmeĺdi kasukaid; mõni üiab `soapa keeled Hag; [aer] kiäle ju̬u̬ress o pienikene Kod; mõla keelega `tõmbad vett, kui sõvvad Ran; oi˽susi tulõ, pirru ki̬i̬ĺ lät́s `lahki, nah, pird lät́s nii katõ `arru, tu̬u̬ pirru üd́si Krl; mõla ki̬i̬ĺ, laǵä ots Se || (valguse) kiir, (leegi) hari tule keeled Kse; päävä keel paśtab veel (loojuva päikese kiirtest) Khn b. (kella)tila lokadi kiiĺ Krk; ki̬i̬ĺ om pulkstial (pendel on kellal) Lei
I. 1. keel, kõne- ja maitsmiselund `Enne kui suur `hambavalu oli, `lasti `kiele ald `aatri; Kui `kiele `otsas on rakk, siis sie tähendäb, et moni kirub tädä kovast; `Kuera `kieless on ühüksät `sorti `salvi, `kassi `kieless on `kihvti Kuu; kui jänn on `kieles, siis ei saa `üella `erri (r-häälikut); kiel lai suus ku raudlabidas Lüg; Mis sa vahid siin kiel pikkal (midagi lootes, oodates) Jõh; `kiele `koidikod (köidikud, paelad) `pandi `kinni Vai; keel tunneb `maiku, seda juba keel tunneb kas on kena (või) kas keele pεεl kibe on Khk; völund lehma ää, seebi vahuga teind lehma keele libeks Mus; iga ing tahab keelt `kasta (juua) Jaa; Va `amba tüükad on nii vahed, rüüstavad keele külje kõik äe Pöi; kenel ussi vega oli, siis laps pidi keeld `nelpama; lehane lets augub läbi `luise aja = keel Käi; tooge `moole `juua, mool nii `kange jano, keel `püsti suus; valeta aga `peale, küll pannasse so keel `põrgus kahe tulise kibi vahele; mes keele peal kepe, see leeme peal lepe Mar; kalal kiel küll, aga iält sua `ühti `tehtüd; Nda kjõpakas puät, et ei või kielt teiss `lõugõs oõda (hoida) Khn; valetaja `kohta `öetasse, keele ots aralene, `näita keelt kas oo keele ots aralene PJg; kelle jalg üppab, selle ki̬i̬l `nälpsab; Mis sa vahid, kui ei räägi, kas sul ki̬i̬l kummuli suus on või!; Enne ma ammustan keele otsast tüki ära, enne‿gu ma seda `väĺla räägin; Suureline, `uhke, teeńe läheb, ei ooligi teistest, siś `öeldaks: näe, astub või keele `pääle teeśe inimesel Hää; nõeluśs ajab keele väĺla, kui süda täis oo; keele kida on keele all Kei; kogu oomikuse aja oli nõnna janune, et keel `kuivas lakke Juu; põle `märga kiele piale soand Koe; ki̬i̬l õli suun `kange, ei suand kõnelda; lehem lüpsäb kiäless, kana muneb nokass Kod; `ütles kedagi valeste, siis vabandas, et keel läks `amba `auku Lai; Mina sia ki̬i̬lt ei sü̬ü̬ Vil; `lamba ki̬i̬l om ää süvvä Trv; ki̬i̬ĺ ep kige tigep liige om; kelle jalg `ülpass, selle ki̬i̬ĺ `nälpäss Krk; keelel om ots ja perä ja küĺled, mõnel olna keele all kida Ran; lehm laḱke iks keelega toda aava kotust Võn; kit́s `keldren, ki̬i̬l vällän = tuli rehe ahjun Nõo; lihane ki̬i̬l `lõikap luutse kaala `õkva läbi Kam; sul om alasi tu̬u̬ kiiĺ uulõ pääl vällän, ki̬i̬ĺ moka pääl Krl; mu˽ki̬i̬ĺ ka väsüss är kõnõldõh Vas; `Salva `ki̬i̬lde, tulõ `mi̬i̬lde = `salva ki̬i̬l `ambide `vahjele Lei; keelel olõ‿iʔ luid Lut; keelega ~ keele otsast nagu muuseas, moepärast nimetas keelega korra Mar; `ütles nagu keele otsast ~ mokkade otsast, ka nagu moodi pärast Trm; timä kõnõlõss keele otsast, a esiʔ `mõtlõss õ̭ks halva poolõ Se; pika keelega vastutahtsi Meki ikka `öhti, `vöötakse nii pitka keelega (toit ei maitse) Pöi; keelt limpsama ~ nilp(s)ama midagi väga himustama Küll ta `vahtis ja `limpsas kielt, aga `kiegi ei pakkund Jõh; Jäi `tütruk `selle `poisi järele kielt `nilpama, kätte‿i saand IisR; Kui köht kenasti tühi oo, siis vetab leva kohe üsna keelt nilpsama Kaa; `limpsab ki̬i̬lt, et millal suab kätte MMg; siss [tüdruk] teret provvat ja villa rät́t käe otsan, no siss provva limsass ki̬i̬lt, et nüid tulep saaḱ Kam; kui tälle annat midägi, ta `limpsass ki̬i̬lt Krl; surm ~ hing keele peal surm on `kiele pääl, `kiele `õtsas Lüg; kõik peab `jääma maha, kui ing o keele peal Muh; ing juba kiele peal, eks ta oli surma jaoks Ris; surm on juba keele piäl, aga tal on tigedus sihes KJn; eng keele perä pääl, iki om vähe Krk; no `mõtle, surm keele pääl joba, tahetass su ärä tappa Ran; tell om joʔ surm keele pääl Krl || Uńt sittugu so keele peale (öeld inimesele, kes teisele halba soovib) Pöi; Pipard soole keele pεεle id Emm || (maitsvast toidust) `Ninda ia, et vieb `kiele `alle. Tahi `kiele `alle vedada Jõh; See on nii magus, et viib keele `perse Pöi; Tänane käkisupp on nii εε, et viib keele `alla Emm; nii ea toit, söö keel kõhtu kas küll Mar; Vilma keedab ikka `neuksed söögid, et viib keele `keskel `persset. Mehed `ütlevad sedasi, naised `ütlevad `keskel kere või `kõhtu Han; ia söök, `tahtis keele `perse `viia Trm; Küll om makus upin, õkva keele veese persele Võn; Ku˽tu̬u̬ piirak ahuhn är˽küt́si, siss oĺl nii hüä, et vei vai keele `alla Rõu | (suurest pingutusest) `Juokseb kiel `vesti pääl Kuu; ähib ja puhib `ninda et kiel on `ammaste vahel ja veri pull on `perses Lüg; keel louast `väljas Ans; Tiitse tööga on keigil `varsti keeled vesti pεεl Kaa; Suur väsimus, lõõtsutab, viab `inge, suu `lah́ti, siis on ki̬i̬l veśti pääl Hää; Mann sidus rukkid, nõnna et keel veśti pial, põld `aega ninagi nuusata Lai; nii joosi et ki̬i̬ĺ uulõ pääl ja lõõdsudi Har; ta ju̬u̬sk nii kõvastõ et ki̬i̬l ola pääl Räp | (lobisemisest) Kiel käüb `nindä‿gü `loukesel, loba `leugujele `üellä; `Kielel pole sul `konti siess (jutt jookseb nobedalt); küll on sana tulemas, vade närin oma kielt (ei ütle) Kuu; Võib `õmmete pladiseda, kiel käib `ilmast `ilma nagu `tallekse saba Jõh; Pista pulk suhe, et keel äi loksu Pöi; Keel öla pεεl ja laseb mööda küla Emm; aga selle keel käib `easte, kui see `lamma suus oleks, küll see määks Juu; sedä manavad, joba lähäb ki̬i̬l õla piäl, si‿o üks vana litoki̬i̬l Kod; sa piat oma ki̬i̬lt taldsuteme, sa ei tohi võle jutte tõ(i)ste `pääle aia Krk; ki̬i̬ĺ käü nigu kitsõ jalg Krl; tä om kõva keelegäʔ (peab saladust) Se | u Kes sulle keele peale astus? (halvustavalt) Kaa
2. keel, suhtlemisvahend `vierad ei saa `arvu `meie `ranna `kielest, `kaigist sanust Kuu; sie on periss `pohja kiel `Koilas VNg; Nigula `rahvas, sie on kovera `kielega; kõik `kieled on suus, sie `muistab kõik `kieled `rääkida Jõh; seda kahe keele pεεl `eetaste Jäm; kojuses keeles (koduses, igapäevases kõnepruugis); egas kirkkonnas oma keel Khk; `Möisnikud `rääksid oma vahel ikka saksa keelt Pöi; me oleme ju maa keele rahvass, kui me räägime; muhu keel oo ju palju `muutun Muh; sii `Varbla kiil oo sii kõige `puhtam ja `selgem iisti kiil Var; Esti kiel suus, suab ju küsüdä, kui ise tiä‿mte Khn; `Auklene ja `auklik, sii käib mõlemi keele pääl, kudas `ki̬i̬gi ütelda tahab Hää; kui neid `keelesi oli jägatud, siis teised olid kot́i pealt soand need krõpsumad keeled, Kaiu ja `Kuimetsa said need põhjapealsed keeled, Kaiu mädand ja Kuimetsa rojane Juu; ladina kiel, sie on laulu kiel, seda me muedu nii ei räägi; süńdimise kiel = isa ema kiel VJg; si̬i̬ ki̬i̬l on kõege `pustam ki̬i̬l, ei õle `üste kiänet egä viänet siden; meie ki̬i̬l on `peipsi ki̬i̬l. veli ja sõsar on `peipsi kiäli Kod; kes mõistab vene keelt, saksa keelt, läti keelt, riagib kõik keeled, eks siis ole keeled suus Lai; mis mia kõnele, om oma kiiĺ, kelle sehen mia `sündünü ole, vanepel inimesel on oma ki̬i̬ĺ; nüid õigats ka `eesti ki̬i̬l, vanast olli maa ki̬i̬l Krk; üit́s ei tiia üte keelest, tõene tõese (ei saa teineteisest aru) Puh; si̬i̬ om si̬i̬ vana `tartu ki̬i̬l; küll om `veidre si̬i̬ mulgi ki̬i̬l, `ütlevä näńn ja ät́t, aga `meie `ütleme memm ja taat Nõo; mul iks ta vana maa kiiĺ Ote; no om kolmõ keelega rahvast siihn, `veńdläse, `säkslasõ, `eestläseʔ Har; Murrat iks `häste tu̬u̬d võro kiilt Plv; mõista ai˽ma muud ki̬i̬lt ku taad vanna maa ki̬i̬lt. kõ̭gõ uma keelega lää `hauda; keeleldä ni meeleldäʔ, üle ilma tark = pässül Vas; tä murt tõõsõ keele `perrä. śeto rahvaśs `murdva eesti keele `perrä Se; taad om paĺlu `aigu ku ma `maalõ d́ät́ti leivu ḱiele, ku ma ali `paata ĺäti ḱiele Lei; keel juhatab teed kiel juhatab tied, sene perä on kiel suus Lüg; eks kiel juhata tied VJg; küll ki̬i̬l ti̬i̬d juhatab, küsi aga ühe ja tõese käess Kod; kas ma˽sinna˽mõista minnäʔ, tanh omma˽kõiḱ `eestläseʔ, külh ki̬i̬ĺ juhatass Har
3. fig kõnevõime, -oskus See laps on oma keele jala alle talland (öeld kui laps vara kõndima ja hilja rääkima hakkab) Hlj; ega tal keelt suus põle, et tä saab `rääkida, mes vega oo (loomast) Mar; `üetasse et unt võtab keele ää. karjane oli ulk `aega ilma keeleta. teesed `meitel ei jäend ki̬i̬gi keeleta Mih; kui mõni on na nagu pahane, ei reagi kedaid, aga kui sie pahanduse toju jälle üle läheb ja akab `reakima, siis üeldakse, et nüid on kiel jälle suhu tuld, nüid akab `jälle `reakima Hag; ki̬i̬ĺ `võeti ää `enne `surma, ei saand enäm kõnelda KJn; ki̬i̬ĺ om ärä, ei saa ääp kõnelte (~ ki̬i̬ĺ `võeti suust ärä) Krk; kolm `lu̬u̬ma om, kes keelege `ti̬i̬ńve omale `leibä, kukk, koer ja kooliõpetei Hel; vana mi̬i̬śs oĺ, `vanhutsõl iäl jäi keeleldäʔ Se; sul inne hauku um ki̬i̬l, tšto hatt keelega Lut; keel kinni kõnevõime puudulikkusest või puudumisest kut ta `vööra koha `pεεle lihab, siis keel jääb tükkis `kinni Jäm; keel jähi `kurku `kinni Mar; just kui tumm, ei sua `reakida, kiel `kińni Hag; kell kolm ku̬u̬li, a inne ku̬u̬lmist `pańti ki̬i̬ĺ kińniʔ Rõu; ki̬i̬ĺ jäi kinni, saa ai kõ̭nõldaʔ Se || meni‿b osa oma keelt `kinni pidada, räägib keik mis kuuleb Khk; piä paremb uma ki̬i̬ĺ kinni (vaiki!) Se; keel (on) lahti (heast) kõnevõimest kes `äste lõbusast `räägib, küll sel on `lahti kiel Jõh; ta soab `reäkida küll, ta keel veel üsna `lahti, põle ta nii `aige `ühti Juu; eks ia meelega ole keel `rohkem `lahti, juttu `rohkem kui muidu, eks viin tee ka keele `lahti Lai; ki̬i̬ĺ läks [haigel] `jälle `lahti KJn; u keel sõlmes (võõrkeele kõnelemisest, pudistades rääkimisest) `Oitku küll, ei mina `mõista neid vene sõnu `välja `üelda, kiel läheb `sõlme; Võtta kiel `sõlmest `lahti kui `räegid, siis saab paremast aru su juttust IisR | küll tu̬u̬ laterdap juttu, ei ole sõnal `sõlme ei keelel keedist Nõo; keel ei paindu ~ käändu ~ nõrgu ei õle `arjund `ütlema, kiel ei `painu Lüg; tama kiel ei `käänu enämb Vai; keel äi `paindu äästi, et seda ütelda Khk; Ki̬i̬l ei `paindu `rääkima Hää; ta kiel ei `käändi seda `ütlema VJg; kiil ei `painu igäd`ühte sõna `ütlemä KJn; ki̬i̬ĺ ei nõrgu `vällä `ütleme Krk; maʔ ei saa taat sõnna nii üldäʔ nigu sa˽tahat, mu ki̬i̬ĺ ei painuʔ Har; keelt murdma vaevaliselt hääldama raskeid sõna või vähetuntud keelt laps akkab `rääkma, akkab keelt `murdma Tõs; mõned aavad saksa sõnu `sinna `ulka, siis murravad keelt Sim; mõni pani vigurliku nime lapsele, et pärast isegi ei osand `väĺla `öölda, murra või keel ära Lai; laps akkab kiilt `murdma. juba akkab kiilt paenutama (rääkima hakkamisest) KJn; ta murd oma ki̬i̬lt, õpiss ki̬i̬lt alle Krk; keelt väänama idem viänäb sedä ki̬i̬lt, kõrra juanud `mõisa kaevoss vett, `vaata kuda nüid murrab ki̬i̬lt, naaravad sedä Kod; `viana või keel ära, kui `rasked sõna tahad `öölda Lai; väänt me ki̬i̬lt `juśtku pulgage (võõrast keelt kõneldes) Krk; keele pea|l, -le, -lt mõttes(se), (peaaegu) ütlemiseks valmis No sie nimi on `kiele pääl, aga nät ei tule `miele Jõh; Näh on just `kiele pial, aga mitte `miele ei tule IisR; söna üsna `kerkib keele pεεl, äga mette‿b tule `meele Khk; se üsna kiheleb mu keele peal Muh; mool oli see söna üsna keele pεεl, pidin `ütlema, jähi tagasi Käi; Selle vana inimese nimi `kerkleb keele pial, aga mitte ütelda ei saa Han; Miol ei tulõ selle kaptõni nimi enäm `miele, üsä kiele piäl Khn; Keele pääl kipitama; taad midagi `rääkida, ei või oma tääda oida, piad `väĺlä `rääkima Hää; see `kerkib keele `peale, aga ütelda ei soa mis asi see on Juu; tuli kohe kiele `piale, aga `jät́sin viel `ütlemata VMr; kiäle piält `võet́i ärä, ei tule `mi̬i̬li Kod; si̬i̬ asi tal kipit́s keele pääl; ei tule ette, ei tule keele pääle äkki, mõtten nigu oless Hel; om nigu küll keele pääl, aga ei saa üteldä Nõo; mul oĺl sõna keele päälgiʔ, a jäi `ütlemäldä Se || mis meele peal, see keele peal Vll
4. fig jutt, väljendusviis (kõneosavusest) Küll on vanamuor libejä `kielegä Kuu; `laia `kielega, pali `räägib Lüg; Kes ei `kannata, võttab paar `napsu, juba kiel sorab Jõh; meelitas mind oma libe keelega Jäm; ta sihantse va nobe keelega, ägale `poole jövab; siis [pulmas söögi ajal] es ole keelde vahetamist (vaidlemist, sõnavahetust) midad, siis olid ne naljad, esimesed naljad `tehtud Khk; Keel kappi ja uks lukku (= jutul lõpp) Noa; keeled `lõikavad nendel, üks aab `ühte lora, teine aab teist; ta eese keelega egal pool vahel (segab alati) Mar; küll taal paelu `keeli oo (valetab palju) Kse; tä oo `kange keelega, ei saa `iästi `reäkida, kas `sakslane või venelane, kõik `rääkvad `kangeste Tõs; se üks va libeda kielega inime Ris; tüma kiel, ei saa `ärra `üölda; tige kiel, tige miel VJg; kes libeda keelega, se paĺlu plödiseb, paĺlu tiab Sim; see vanamoor on `kangest libeda keelega Trm; kui ta vahele nähvib, nõnnagu `lõikab, teisele `oskab `öölda nna‿et `aitab kohe, siis ta on `lõikaja keelega, see nigu `lõikab jutu `ulka Lai; libe keelege inimene tege ennäst ääss, egä ta sellepäräst ninda ää ole; joodikul ki̬i̬ĺ om `pehmess lännu Krk; mis silmist si̬i̬ meelest, mis kõrvust si̬i̬ keelest Hel; kes `tühje jutte aab, libe keelega, kõneleb siiä ja sinna, si̬i̬ om kate keelega (teeskleja, kahekeelne), nu kate keelega inimese om kõege vastikumba nigu katõ nõglaga ussi Ran; tü̬ü̬mi̬i̬s om palga väärd, aga mitte keelega (paljalt rääkimisega) ei saa ärä elädä Nõo; Taalõ kõ̭nõla˽kas vai kulladsõ keelegaʔ, t‿om nigu hani `säĺgä vesi; lipõrdass täl `ümbre uma lipõ keelegaʔ Urv; `sakslasõʔ kõ̭nõlõsõʔ pehmet ki̬i̬lt, ladistõsõʔ keele otsast Krl; tu̬u̬ om pudina keelega, tu̬u̬ jutust ei saaʔ arru Har; Kae˽ku˽sõkati sullõ ka˽keele pääle (põrutati vait) Rõu; tu um libõhõ keelegaʔ Vas; Kerge keelega `lühketse meelega; Lipõ ki̬i̬l, sala mi̬i̬l Räp; `kangõ ki̬i̬ĺ, kui rasõhõhe kõ̭nõlõss; keelega ti̬i̬t kerigo `maalõ a kässiga saa‿i midägi tetäʔ (öeld suurustajale, hooplejale) Se; havvõ kiiĺ, kõldu miiĺ Lut || (kasuliku jutuga inimesest) Tema keel maksab kaera vaka Ris; vana naise om nii kamaltaja, sa täät, et vana naise ki̬i̬l mass kaits vakka `kaaru Krk; tõ̭sõ kiiĺ mass katõsa kaara vakka, et tõ̭nõ tege uma keelega paĺlu ilman Har
5. fig klatš, keelekandmine, tühi jutt oma keelega `ühte `puhku teiste pεεl (tühja juttu rääkima) Khk; [keelekandja] lidistab igal pool oma keelega, kõegiga on tal `aśsa Pil; si̬i̬ om üit́s va keelege inimene, läit́s tõisel `kaibame; ni̬i̬ muud ei ti̬i̬ ku `tõisi keelege `tõmbave, keelege siu küĺlen `kinni Krk; temä oma keelega and `terve riigi ärä Puh; keeleʔ käävä timä pääle Vas; mi‿sa ḱäut tah õgal puul uma keelegaʔ, ajat lorri; sihh oma keeleʔ vaihhõl Se; (kurjad) keeled kurjad kieled tiavad `rääkida, et Linda akkama `uopis emast `suama VMr; Kurjad keeled tiavad alati palju riaki Trm; kohe aga lähäd, kiäled one kõneleman ja tiätä `anman Kod; pikk keel ~ pika keelega (tühja jutu rääkijast) pika `kielega, midägi `kuuleb sis `räägib `kõikidele, valestab viel `juure Lüg; taal om nii piḱk ki̬i̬ĺ, taat saa `ku̬u̬rmõid `käütäʔ ja jääss ots vi̬i̬ĺ `perse lakkuʔ Har; piḱä keelegaʔ Se || küll ma so keele lühendan (öeld laimajale ja tagarääkijale) Mar; keel sügeleb kellelgi on kange isu (taga) rääkida tal keel sügeles, `tahtis selle aśja ära `riakida, aga `jõudis ikke keelt ammaste taga `oida Lai; täl ki̬i̬l `õkva süǵeleb, ei saa muidu rahu, piäb `tõisi kõnelema; kas sul ki̬i̬l nakass süǵelemä vai, et pidid `väĺlä `löträmä Ran; Vanal Meedul ka kõiḱ õdagukõnõ kiiĺ süüt́i, nikagu Lehte sai är˽purraʔ, sõ̭ss sai süä `t́salka Rõu; keelt kandma ~ kulutama tühja juttu rääkima kannab kiilt teise `piale `ilma `aegu Ksi; mis sa oma keelest kuludet (tühja juttu ajad); patt om, ku sa ki̬i̬lt kannad Krk; kes `kangede ärräle ää taht `olla, kańd ki̬i̬ld ja võĺts, toda üteldi talla`lakja Ran; kittä inimene ta‿i ole, ta tükip ki̬i̬li `kanma Puh; mi‿sa no umma ki̬i̬lt ni˽paĺlu asända kulutat ja käüt `tõisi pääle `võĺssin Har; keele kulutass uma jutugaʔ Se; keelt (~ keeli) lööma ~ peksma id lähäb külä oma kielt `peksama ja `tühja juttusi plagisemma Lüg; mis sa peksad muidu oma keelt Jäm; Mõni inimene muud ei `teegi kui peksab keelt, tä valetab kua teiste pial, et aga sandiste teisest `rääki Han; mis sa oma keelt nii paelu peksad teese `peale, ole param rahul Juu; küll ta lüöb oma ead kielt, jahvatab VJg; võlts inimene peksäb ki̬i̬lt Kod; keelt plaksutama ~ vedama ~ viskama id kielt `plaksutama (klatšima) Jõh; õte `kanged keelt `viskama Tor; külä `mü̬ü̬dä vedä `ki̬i̬ĺe, kate keelege, tõise suu ehen tõisipidi, taga seĺlä tükiss `tõisi kõnelem Krk || Keelt heitmä „kangeste paluma“ Vig; keele all ~ otsas ~ peal ~ taga resp. keeles püsima ~ seisma ~ pidama ~ hoidma saladust pidama, vaikima (mida sageli just ei suudeta) Ole siis tämägä `rääki˛es varulik, ega sie midägi oma `kieless pia; Kui saad `kieless `pietud, siis judustan `sulle midägi Kuu; `ilmutab `tõisele `vällä, ei saa `kiele all `oitud Lüg; inime kes ei pidä, kõhe ärä kõneleb, siis sedä `üeldässe, egä tämä kiäle õtsan ei seesä, tämä `litrab kõhe ärä, siis kutsutasse kiäle `kańja Kod; Ei su keele takah püsü midäge Räp; täl saisa ai keele pääl, tä `ütless `vällä Se; püsü‿iʔ timä keeleh mitägi, ku hobu situss vette Lut || Naised olid täna oomiku eeste loomade pärast nönda ääles-keeles (rääkisid ärritatult), et oja-keela Kaa; Noh kui sa selle ki̬i̬le ala juhtud (halvast jutust) siśs sa alles saad kuulda misuke sa oled Pha; keelt hammaste vahel ~ taga hoidma ~ pidama id `Oia kiel `ammaste taga, muidu jääb viel kuhugi vahele Kuu; piän oma `kiele `ammaste vahel `oidamaie, en taha akkada `ütlemäie ja kisendamma `vasta Lüg; Vahi et sa `kellegille ei `iisku, pia kiel `ammaste taga Iis; pea keel ammaste vahel `kinni Rei; Oo `neuksid inimesi küll, kiś ei saa keelt ammaste taga oida, ikka pläravad kõik `välla Han; tal keel sügeles, `tahtis selle aśja ära `riakida, aga `jõudis ikke keelt ammaste taga `oida Lai; säedse `aastat ma närisi sängi `tulpa ja oesi kiild ammaste vahel - - kui ärä `võeti, siss ma ämmäle `ütli Ran; Paremb um ku˽hoiat uma keele hammaste takan Rõu
6. linnulaul, -häälitsus – Kod Puh Har Se minä kutsun vihmalinnuke, aĺl veeke linnuke one, minul õli tämä ki̬i̬l `selge Kod; tulilind laolap kõege keelde pääl, `enne ku ta `põõste laseb Puh; taa‿m `mitma keelega, taal om kat́stõis`kümme ki̬i̬lt nigu `siskal, sisaśs keväjelt laul katõtõi·ss `kümne keele pääl Har; tsirgul ki̬i̬ĺ Se
II.
1. muusikariista heliallikas, pillikeel `viiuli `kieled `piäväd õlemaie `lamba `suolidest `tehtod Lüg; `Lapsed tegivad obuse saba `jõhvidest omale `piĺli `kiele ja pimistasid ~ tinistasid `sellega IisR; laulu pillil on üks ainus keel pεεl Khk; körrepillile leigadagse keel `pääle ja sörmilesi äi leigadaged pääle Käi; `kanli keeled ja viiuli keeled, nendegä jo mängitse Tõs; piĺli keeled `kat́ki läind Juu; (kui pasunat tehti) `võeti üks kõver mäńni juurikas, selle `kuńtslikult õõnestati ära ja `sõnna `pańdi siis `kitsad õhukesest `vaśkplekist `pańdi keeled `sisse Kse; viie kiälega piĺl Kod; raad́pilli keele Krk; sõrmõʔ kääväʔ ku piĺli keelte pääl Räp; `kandlõl om `kangõhe ki̬i̬ĺ (kõvasti peal) Se
2. fig pillikeelt meenutav osa millelgi a. piug, haru, keere Tüdruk nii kui piitsa keel (peenikesest inimesest) Jäm; labadi keel (tihvanöör) Khk; `kõrkad‿o `pehmed nagu piitsa keeled Muh; piitsa keel on piitsa paela nimi Käi; piitsa keel, `öetse pael piitsa ots, mõnel oo nahast, mõnel oo paelast Tõs; [Õnge]nööri tegin ruĺli niidist kolme`kordselt – üks ki̬i̬l `valge ja kaks `musta Vil; katekõrrane lõng lää kana`selga, ku tõene ki̬i̬ĺ om kokku `minnu Trv; tõne ki̬i̬l om `jänku `villa, tõne om `lamba `villa Hel; võtat `juuse kolme `ki̬i̬ltisess, siss ti̬i̬t kolme keelest jutigu (palmiku) Krk; linane ohjanü̬ü̬r käänd `enda krutti nigu `sõlme, lei krutid `sisse keeledele, es `saagi `valla Ran; ma küländ `piitsku `tennu: kolm `kapla kokku, kuus ki̬i̬ld kokku, om piitsk vaĺmiss Kam b. pl villa vatkumise vahend on õllud villa `lü̬ü̬mise kiäled `lamma sualikas, õts õllud seenäss `kińni Kod c. pl looma- või linnupüünis püve `püündmise keeleʔ, nu̬u̬ omma laua pääle tettü nii silmusõʔ Har; rebäsilõ pandass sääntse keeleʔ, pandass `ki̬i̬li haŕotuist (sööta). keeleʔ omma tettü säntse kablodseʔ; ma olõ esiki `tetri `püüdnüʔ keeltegaʔ Se
III. 1. millegi (kinnitav, ühendav, sulgev) kujult keele moodi osa a. luku- või võtmekeel vottime kiel Kuu; votti (~ voti) küles ~ `otsas on kiel, sie kiel käüb `liikmegä Vai; `Vötme ots oli `löhki ja keel seal vahel Pöi; `võtme keel läks `katki Muh; `võt́me keelel on rist sees, raua `saega `saetud, se on tema muuk `jälle, `üitakse ristkeel Nis; `võtme keel pistetakse augu `sisse, see `keerab luku `poĺti Juu; luku ki̬i̬l käib obaduse `sisse, kui võt́i `ki̬i̬räb, tuleb ki̬i̬l `väĺjä luku sidess Kod; [võtme] ki̬i̬l oli kis vedru ülesse lükkas ja riivi ette lükkas Äks; kammitsetabadel om juśt keele, nii, mis lääve tõisel konksil `siśsi. keele lääve `siśsi ilma nägemede. kastilukul om ka keele, siis ei saa kaant päält ärä `tõsta Krk; tu keelega `kääntki taba vallalõ (võti) Se b. tapp (palgil, prussil, laual) `palgile `raiuta kiel `sisse ja `lasta `piida `õtside `pääle; `Kielegä `sissepanemine on `palgi `jätkämine Lüg; see vaĺts koes seina palgi keeled `sisse lähvad, seda `üitasse sooneks, `palkide `otsas on keeled Khk; Palgile raiuti keel `otsa ja pisteti posti `sisse Pöi; `aknaaugul saavad keeled `sisse raiutud, postil on su̬u̬n si̬i̬s Var; öhel paĺgil on aŕk, teesel on keel Nis; tõesele paĺgile raiuvad sopi ja tõesele kiäle, siis lähevad kiäle `sinna sopi `sisse, kui on vaja jatkata `paĺka Kad; ki̬i̬l om jaku kottel, siis ei puhu tuul läbi Krk; paĺgi jakatasõ `ki̬i̬lde ja pandass tapiga kińniʔ; üts paĺk tu̬u̬l om vahelt `vällä raodu vahe, tõnõ ots om peenemb, nii saat ka `paĺki jakadõʔ, nii om keelen Har c. töövahendi vms osa `kolgispu kaas ja sääl on tämäl kiel sies `kolgispul Lüg; Adraperse sisse oo tapitud adravanna keeled ning kuresõlg Kaa; puudega sae keel (pulgake raamsae pingutusnööri küljes) keelega keerdasse `kangemale või `lõõgamale Muh; [vanda] keel („see vanda osa, mis raua sees“) Rei; lõugetil oo all kaks soont ja kolm keelt ja kaanel‿o üks soon ja kaks keelt Vig; `enne oli puu`vankril aśsi kiel, nüüd on lakaline, mis teile pial käib, kus `vanker `kierama annab VJg; `koĺtsma – all olli kolme keelege, pääl kate keelege Hel d. piiritsa osa käbi on nii, et tal on kand ja kiel ja nina, `kannale ja `kiele vahele kävitatta `langa `pääle Jõe; löŋŋä lönk lüiatse ui keeli taa; keel‿o södune vahe ots ui sihis Mus; Ui `tehti kadaka puust pisike õhuke liist, keel sihes, aŕk `otsas, teine ots vahe, nina Pöi; keele taha pannasse lõng, kanna takka läbi Muh; uil keel suus Rid; ui kiil on ui otsa sihis, teinebul `ot́sas on kand Hää; võrgu kudumise käbi ots on vähe terav, keskel on keeĺ, ots on kaheaaraline HJn; käbil on kiel ja kand Trm; piḱk ki̬i̬ĺ om piiritsal sehen Trv e. sõle või pandla nõel – Sa Muh all oli preesise keel ~ keelis, sedine kut `vastli keel, see käis `riidest läbi preesise `sisse; niid on `juste pidajad, esiti olid nallid, mustad, kummist `tehtud, vask keel all, keel `pandi `justest läbi muĺluti `sönna `külge Jäm; `vastel on sihand kandiline ning keel on sääl `keskel, mis rihma augu `sisse leheb Khk
2. a. riba, lapp, liistak jõgi läks kahe araliseks, siss seda `nurka `üitakse keeleks, jõgide `keelest sai `tarbespuid Vän; keel, see oli naha ribake, õmmeĺdi kasukaid; mõni üiab `soapa keeled Hag; [aer] kiäle ju̬u̬ress o pienikene Kod; mõla keelega `tõmbad vett, kui sõvvad Ran; oi˽susi tulõ, pirru ki̬i̬ĺ lät́s `lahki, nah, pird lät́s nii katõ `arru, tu̬u̬ pirru üd́si Krl; mõla ki̬i̬ĺ, laǵä ots Se || (valguse) kiir, (leegi) hari tule keeled Kse; päävä keel paśtab veel (loojuva päikese kiirtest) Khn b. (kella)tila lokadi kiiĺ Krk; ki̬i̬ĺ om pulkstial (pendel on kellal) Lei
kiriksand (sõna lõpuosa lühenenud sõnast isand) -sand g -sanda, -sande; -sant g -sanda; -sańt g -sańdi, -seńt g -seńdi; -sänt g -sändä kirikuõpetaja Inge eest oolitsemene oo kiriksanda asi Han; kiriksandad pidasid `jutlust Tor; sie kiriksand veib teha ka kirikus iest`palve Ris; keriksand ja kõrtsmik `julged, `kerjamine on neil `seĺge (lorilaul) Kos; si̬i̬ keŕksant om `väega aleda `kõnnega, panep kõik `rahva `ikma; ma‿le mitu keŕksänt̀ä nännu `endä elu sehen Nõo; esä üteĺ mulle: sa olet keriksańdi man käemata Kam Vrd kirik|isand, kiriku|isand
kolu3 kolu (-o) R spor eP, Hls Ran Nõo; koĺu Hää M spor T, V(-o; kolo Vas)
1. õõnsus, auk; urgas; lohk, nõgu kännu all igavene kolu; igavene kolu `amba sihes; pani `saapad ahju koluse (ahjuauku) `kuivama Khk; [merel] kolu on tühi öönes koht, `laine vahe Pha; lähme siia panga kolu (kõrge merekalda) `alla vihma eest Muh; sarvede vahel on kumerik seante, kutsutse sarve kolu Saa || häbemepilu – Lüg
2. lehtrikujuline avaus või laudkast a. veski-, kohvimasina, kapsariivi vm kolu `trummist `juokseb vili kolo ja kolost `kenga. ülimine on trumm ja alumine kolo, nüüd juo `kutsuta ka ülimisest kolost Lüg; [tuuliku] Koŕv ~ kolu Pöi; tuul läks vagas, muist [vilja] jäi koluse Tõs; Mio vili juba kolossõ `lastud Khn; kot́ilae kolu. oli kot́ilae pial - - mõni `ütles [seda] vahest koa ülemene kolu Nis; kolu pial oli peksumasinal ka, lauast `tehtud; tuulimasinal sai `teĺlida kolu arvemaks või tihimaks JJn; Kõigepealt kui akati [veskikivi] ülessvõtma, võeti kolu pealt ära, siis koluraam Trm; kolo käib kivi `silmä. teräd juaksevad koloje, koloss `silmä, silmäss kivi vahele [veskis] Kod; vanast tetti rapantsi`leibä - - terä ei ole `tahtan koĺu ala minnä Trv; `päälmätse kolu `siśse `lasti oodusse teräd. alumatsest kolust läits kivi `alla Ran; ma lassi terä `kollu - - `veski kolu om ülevän tõese kõrra pääl Nõo; [kapsariiv] Lavvust oĺl `lü̬ü̬dü kokko - - kat́s `rauda oĺl keśkkottan, sõ̭ss oĺl tettü sääre koĺu vai `nellä `kańti kaśtikõnõ ka˽pääle. Sõ̭ss `pańti [kapsa] pää `koĺlu ja muidugu tõugati edesi-tagasi Urv; [veskis] Koĺul `oĺli mõõdu˽pääl, `oĺli `heĺkse˽naala˽`sisse `lü̬ü̬düʔ; [kohvimasinal] oĺl koĺu sisen `seŕbiga raud Har; lasõ rüä˽`koĺlo Se; kotti kolule panema sõna sekka ütlema tule aga ligemalle ja pane kott kolule; üks `rääkib ja `toine `tahtub ka `vuoru `saada, [ütleb] las mina panen oma kodi ka kolule Kuu b. `korsnakolo on taren `korsna õtsan koss suits üles lähäb (korsten ja kolo on laudadest) Kod
3. piibukaha – R Koe VJg Kod `piibukolu, sial on tubakas sies Jõe; obose sava jõvest üks vahe õli `piibu kolo `tehtud Lüg; [piibu]kaha vai kolo, sie oli puust `tehtud, `muidu oli `sarvest Vai; porselei (portselan)piibod, `valgess kiviss kolo; kolo põhõja `korjus eli Kod
4. puust õõnestatud ese kolu (seinakast väikeste asjade panipaigana) Jäm; õõne puust tetti koluse (ummikud), kuusest ja lepäst, põhi lavvast ja kaaś nagu nurmikul; pane lina`si̬i̬mle koĺuss Krk
1. õõnsus, auk; urgas; lohk, nõgu kännu all igavene kolu; igavene kolu `amba sihes; pani `saapad ahju koluse (ahjuauku) `kuivama Khk; [merel] kolu on tühi öönes koht, `laine vahe Pha; lähme siia panga kolu (kõrge merekalda) `alla vihma eest Muh; sarvede vahel on kumerik seante, kutsutse sarve kolu Saa || häbemepilu – Lüg
2. lehtrikujuline avaus või laudkast a. veski-, kohvimasina, kapsariivi vm kolu `trummist `juokseb vili kolo ja kolost `kenga. ülimine on trumm ja alumine kolo, nüüd juo `kutsuta ka ülimisest kolost Lüg; [tuuliku] Koŕv ~ kolu Pöi; tuul läks vagas, muist [vilja] jäi koluse Tõs; Mio vili juba kolossõ `lastud Khn; kot́ilae kolu. oli kot́ilae pial - - mõni `ütles [seda] vahest koa ülemene kolu Nis; kolu pial oli peksumasinal ka, lauast `tehtud; tuulimasinal sai `teĺlida kolu arvemaks või tihimaks JJn; Kõigepealt kui akati [veskikivi] ülessvõtma, võeti kolu pealt ära, siis koluraam Trm; kolo käib kivi `silmä. teräd juaksevad koloje, koloss `silmä, silmäss kivi vahele [veskis] Kod; vanast tetti rapantsi`leibä - - terä ei ole `tahtan koĺu ala minnä Trv; `päälmätse kolu `siśse `lasti oodusse teräd. alumatsest kolust läits kivi `alla Ran; ma lassi terä `kollu - - `veski kolu om ülevän tõese kõrra pääl Nõo; [kapsariiv] Lavvust oĺl `lü̬ü̬dü kokko - - kat́s `rauda oĺl keśkkottan, sõ̭ss oĺl tettü sääre koĺu vai `nellä `kańti kaśtikõnõ ka˽pääle. Sõ̭ss `pańti [kapsa] pää `koĺlu ja muidugu tõugati edesi-tagasi Urv; [veskis] Koĺul `oĺli mõõdu˽pääl, `oĺli `heĺkse˽naala˽`sisse `lü̬ü̬düʔ; [kohvimasinal] oĺl koĺu sisen `seŕbiga raud Har; lasõ rüä˽`koĺlo Se; kotti kolule panema sõna sekka ütlema tule aga ligemalle ja pane kott kolule; üks `rääkib ja `toine `tahtub ka `vuoru `saada, [ütleb] las mina panen oma kodi ka kolule Kuu b. `korsnakolo on taren `korsna õtsan koss suits üles lähäb (korsten ja kolo on laudadest) Kod
3. piibukaha – R Koe VJg Kod `piibukolu, sial on tubakas sies Jõe; obose sava jõvest üks vahe õli `piibu kolo `tehtud Lüg; [piibu]kaha vai kolo, sie oli puust `tehtud, `muidu oli `sarvest Vai; porselei (portselan)piibod, `valgess kiviss kolo; kolo põhõja `korjus eli Kod
4. puust õõnestatud ese kolu (seinakast väikeste asjade panipaigana) Jäm; õõne puust tetti koluse (ummikud), kuusest ja lepäst, põhi lavvast ja kaaś nagu nurmikul; pane lina`si̬i̬mle koĺuss Krk
kolu8 kolu Emm Phl (valuvõtmise sõna) kui laps löi muha, `loede `pεεle: korbile kolu, varesele valu, mei laps `terveks Phl
kuidas kuida|s SaLä Muh Hi Mar Var Khn I, -ss TMr Võn Krl; `kuidas(s) Jõe Lüg Vai; kuida Rei San, `kuida Kuu RId; kudas Kuu Jõh IisR Sa Käi L Ha Amb Koe Äks VlPõ, kudass Trv Pst Krk T; kud́a|s Jäm LNg JMd Sim Hls, -ss Ran Kam; kuda R Mär Hag Plt KJn Krk Puh TMr, kud́a JMd Ksi
I. küsiv-siduv adverb
1. mismoodi, mis kombel a. otseses küsimuses Kudas elu läheb Jõh; `kuida siä `ütlid Vai; kudas see mo süi on Khk; Kudas ukse lahti saab Kaa; kuidas elab sünu pere Emm; kudas need kirikärräd oo Mar; kudas nüid `valda õige `määri Vig; kuda ned käed pidid `köima; kudas sa `rääksid Tor; kuda ma saaks `senna Hää; kuda see kangas nii radaline on HJn; kuda `kaĺla tehti Rak; Kuda teil läks Trm; kudass ma sõss alvast tei Krk; kudass te esi arvade Puh; no kudass tu käik läits teil Nõo; aga kuda söögid `oĺlid, kuidass söögid vaĺmistedi TMr; kud́ass `teŕvuss om Kam; kuda mi läämi ku obest ei ole San; kuidass om asi Krl Vrd kuas3 b. hüüatustes, retoorilistes küsimustes `kuida sa `räägid VNg; `kuida siä `ilgid `sinne `mennä; ja `kuida kovast `salgas Vai; kudas ma selle `katki tegi Khk; kudas tä sedäsi `julgub `olla Mar; kuidas nüüd laulda `ürgäväd Khn; kuda sedavisi soab töö `tehtud, oi kaĺlis laps Hag; kudas sa mud́u soad, ikke pead tegema Juu; kuda muidu, ma lähän kua `sinna Koe; kuda sa nii `totrast oled läind VJg; oh sa `taeva isä, kuda nüid on kadonud kõik tegemised ja jõõdud; kuda sa käid `lasse siden Kod; kudass võib sõke sõgedale ti̬i̬d näedata; kudass sa‿ss tolle mõtte pääle tullit Nõo
2. alustab sihitis-, määra-, täiend- vm kõrvallauset: täh mismoodi, mis kombel Valataga `kuida `lähteb `päkrämüs edesi ka igä Kuu; no `räägi nüüd üless, `kuidass sa seda tükki tegid Lüg; `kuula, `kuida `kiurud `laulavad Vai; küsid teise `järge, kudas seda tehasse Khk; vaada kudas rahvas elas siis Pha; mette ei soa aru, kuidas ta kojotod oo Muh; tule rεεgi, kuidas naine `vardud kudus Phl; nää, kud́as ta tiide`velto lõigand (riiet) LNg; ma kül ei mõista, koedas‿se teha tuleb Mär; vuata kuidas nüid tuul läigutab kaste`einä `põlde siis (sees) Var; enä, kudas suõmõd puhas piäl Khn; kudas kala kudeneb, seda ma ei ole näinud Saa; nägi kudas peremes tegi uńdiks [enda], sulane teind kua Nis; mina pian `tiadma, kuda `arstida VMr; `vuatasin targu järele, kuda sie asi üst oli Kad; va löhmakas inime, vata kud́as tal körsik seĺlas on Sim; eeste arjotatse ike, kuidas obess õpetatse Kod; ei küsi `ki̬i̬gi kuda mina elan Äks; nemad nõuavad sis nüid, kudas rahvas siin kõnelevad SJn; `ot́sive kudas saive `valla Pst; suu `järgi kaet, kudass parass om Krk; ega‿i `tiiä kudass `kellegi elu om; mul om kõik meelen, kudass sa meid sannan `vihtset; mia kai, kudass sõdsõst `valla `saassi Nõo; siss ollu mure, kudass me `süvvä saame Võn; temä kaeb nõu `kaudu, kudass ta saab Ote
3. alustab viisi- või määralauset: täh (nii) nagu, niipalju kui `kuida `müede mend `laupa `ehtul `vuodesse `viskasin, `ninda mina `sinna jäin Kuu; tama ikke `kondi kuda `liikmed `andavad Vai; `jõudu `mööda tehasse, kuidas jõvab Muh; `tehke nii, kuida `arvate Rei; `Laśti neid `kuiveda nõnda kudas `tarvis `oĺli Hää; sedasi teeb, kudas ta teeb Juu; magusat `süödi kudas `juhtus Amb; no ennemalt tõmmati nii kuda obune `jõudis Pee; aheti kuda tuba suur oli Pal; ega ma‿i kitä, ma kõnele nii kudass om Ran; mia ei pulgenda, mia ei võldsi, mia kõnele nii kudass asi om Nõo
4. alustab võrdluslikku viisilauset Kuda `saapad, `ninda jäled Kuu; kuda puud põlevad `nõnda süed lõppevad; kudas tüö `ninda palk Lüg; Kuda lind, `ninda laul IisR; Kuda sa `metsa üiad, nõnda ta `vastu kostab Kaa; Kudas käed teevad nõnda perse kisub Pöi; kudas `loomi oli, naa makseti `palka Vig; kud́a sina, nõnna mina JMd; kud́a käsi tehnod, nõnna kaal kannab; kud́a tibo nõnna `tervis, kud́a `aŕsti nõnna abi Kod; kudass kand, nõnda võrrass Krk; kud́ass külä mulle, nii mina küläle; kuda esi, nõnda asja Ran; Kud́a tõukat nii lätt, kud́a tõmbat nii tulõ Võn
5. väljendab järgnevusseost: kuivõrd, niipea kui, mida `kuida sie ong `pohja sai, siis neh panid [kilgid] sen `süöte sield `nahka kohe; üttel et kuda ma neid muni söin, `ninda akkand tämäl nii `irmus valu Kuu; kuda ramu `juure tuli, vottasin omale `orjust `juure VNg; kuidas meri `lahti läheb, nõnna oo `auga jões Muh; ja kuda `püśtimine sarikad on, seda kauem käib siis katuss; kuda rammusam [loom] läks, seda temale (peremehele) tulusam oli jälle KuuK
II. 1. osutab ebamäärast viisi: (ükskõik) mis kombel, mis moodi moni `ütles `aasapääl, moni `ütles `laavitsal ja `kuida `kiegi `rääkis VNg; sie `poiga on mogomane kavala vai `kuidas sedä kavalust täüs Vai; see olga kuidas tahes siis Muh; `ühte `moodi ja kuda `keegi `ütleb Mär; paatkond oli kaks kolm miest - - kudas kellegi rahakot́t `kuulas HMd; olgu kuda tahes VJg; poiss võib kud́a tahes `easti ütelda Ksi; olgu kudass `tahte KJn; kud́as tat `kennig õigas Hls; ta taht sedä va mesterahva `asja ei tää kudass Krk
2. tundetooni rõhutav sõna, mis sisaldab vastupidist hinnangut `meie ikke `toima sääld [puid], varastasima salaja – `kuida `muidu sai VNg; Naine `mangus küll: anna nüid ommeti! – Kudas ma suan Amb; no kud́ass tu pääluu saap paĺlass `olla – iki karva pääl Ran; kudass ma ta `säĺgä aa, ta‿m jo illuss ja puhass Nõo
Vrd kuis
I. küsiv-siduv adverb
1. mismoodi, mis kombel a. otseses küsimuses Kudas elu läheb Jõh; `kuida siä `ütlid Vai; kudas see mo süi on Khk; Kudas ukse lahti saab Kaa; kuidas elab sünu pere Emm; kudas need kirikärräd oo Mar; kudas nüid `valda õige `määri Vig; kuda ned käed pidid `köima; kudas sa `rääksid Tor; kuda ma saaks `senna Hää; kuda see kangas nii radaline on HJn; kuda `kaĺla tehti Rak; Kuda teil läks Trm; kudass ma sõss alvast tei Krk; kudass te esi arvade Puh; no kudass tu käik läits teil Nõo; aga kuda söögid `oĺlid, kuidass söögid vaĺmistedi TMr; kud́ass `teŕvuss om Kam; kuda mi läämi ku obest ei ole San; kuidass om asi Krl Vrd kuas3 b. hüüatustes, retoorilistes küsimustes `kuida sa `räägid VNg; `kuida siä `ilgid `sinne `mennä; ja `kuida kovast `salgas Vai; kudas ma selle `katki tegi Khk; kudas tä sedäsi `julgub `olla Mar; kuidas nüüd laulda `ürgäväd Khn; kuda sedavisi soab töö `tehtud, oi kaĺlis laps Hag; kudas sa mud́u soad, ikke pead tegema Juu; kuda muidu, ma lähän kua `sinna Koe; kuda sa nii `totrast oled läind VJg; oh sa `taeva isä, kuda nüid on kadonud kõik tegemised ja jõõdud; kuda sa käid `lasse siden Kod; kudass võib sõke sõgedale ti̬i̬d näedata; kudass sa‿ss tolle mõtte pääle tullit Nõo
2. alustab sihitis-, määra-, täiend- vm kõrvallauset: täh mismoodi, mis kombel Valataga `kuida `lähteb `päkrämüs edesi ka igä Kuu; no `räägi nüüd üless, `kuidass sa seda tükki tegid Lüg; `kuula, `kuida `kiurud `laulavad Vai; küsid teise `järge, kudas seda tehasse Khk; vaada kudas rahvas elas siis Pha; mette ei soa aru, kuidas ta kojotod oo Muh; tule rεεgi, kuidas naine `vardud kudus Phl; nää, kud́as ta tiide`velto lõigand (riiet) LNg; ma kül ei mõista, koedas‿se teha tuleb Mär; vuata kuidas nüid tuul läigutab kaste`einä `põlde siis (sees) Var; enä, kudas suõmõd puhas piäl Khn; kudas kala kudeneb, seda ma ei ole näinud Saa; nägi kudas peremes tegi uńdiks [enda], sulane teind kua Nis; mina pian `tiadma, kuda `arstida VMr; `vuatasin targu järele, kuda sie asi üst oli Kad; va löhmakas inime, vata kud́as tal körsik seĺlas on Sim; eeste arjotatse ike, kuidas obess õpetatse Kod; ei küsi `ki̬i̬gi kuda mina elan Äks; nemad nõuavad sis nüid, kudas rahvas siin kõnelevad SJn; `ot́sive kudas saive `valla Pst; suu `järgi kaet, kudass parass om Krk; ega‿i `tiiä kudass `kellegi elu om; mul om kõik meelen, kudass sa meid sannan `vihtset; mia kai, kudass sõdsõst `valla `saassi Nõo; siss ollu mure, kudass me `süvvä saame Võn; temä kaeb nõu `kaudu, kudass ta saab Ote
3. alustab viisi- või määralauset: täh (nii) nagu, niipalju kui `kuida `müede mend `laupa `ehtul `vuodesse `viskasin, `ninda mina `sinna jäin Kuu; tama ikke `kondi kuda `liikmed `andavad Vai; `jõudu `mööda tehasse, kuidas jõvab Muh; `tehke nii, kuida `arvate Rei; `Laśti neid `kuiveda nõnda kudas `tarvis `oĺli Hää; sedasi teeb, kudas ta teeb Juu; magusat `süödi kudas `juhtus Amb; no ennemalt tõmmati nii kuda obune `jõudis Pee; aheti kuda tuba suur oli Pal; ega ma‿i kitä, ma kõnele nii kudass om Ran; mia ei pulgenda, mia ei võldsi, mia kõnele nii kudass asi om Nõo
4. alustab võrdluslikku viisilauset Kuda `saapad, `ninda jäled Kuu; kuda puud põlevad `nõnda süed lõppevad; kudas tüö `ninda palk Lüg; Kuda lind, `ninda laul IisR; Kuda sa `metsa üiad, nõnda ta `vastu kostab Kaa; Kudas käed teevad nõnda perse kisub Pöi; kudas `loomi oli, naa makseti `palka Vig; kud́a sina, nõnna mina JMd; kud́a käsi tehnod, nõnna kaal kannab; kud́a tibo nõnna `tervis, kud́a `aŕsti nõnna abi Kod; kudass kand, nõnda võrrass Krk; kud́ass külä mulle, nii mina küläle; kuda esi, nõnda asja Ran; Kud́a tõukat nii lätt, kud́a tõmbat nii tulõ Võn
5. väljendab järgnevusseost: kuivõrd, niipea kui, mida `kuida sie ong `pohja sai, siis neh panid [kilgid] sen `süöte sield `nahka kohe; üttel et kuda ma neid muni söin, `ninda akkand tämäl nii `irmus valu Kuu; kuda ramu `juure tuli, vottasin omale `orjust `juure VNg; kuidas meri `lahti läheb, nõnna oo `auga jões Muh; ja kuda `püśtimine sarikad on, seda kauem käib siis katuss; kuda rammusam [loom] läks, seda temale (peremehele) tulusam oli jälle KuuK
II. 1. osutab ebamäärast viisi: (ükskõik) mis kombel, mis moodi moni `ütles `aasapääl, moni `ütles `laavitsal ja `kuida `kiegi `rääkis VNg; sie `poiga on mogomane kavala vai `kuidas sedä kavalust täüs Vai; see olga kuidas tahes siis Muh; `ühte `moodi ja kuda `keegi `ütleb Mär; paatkond oli kaks kolm miest - - kudas kellegi rahakot́t `kuulas HMd; olgu kuda tahes VJg; poiss võib kud́a tahes `easti ütelda Ksi; olgu kudass `tahte KJn; kud́as tat `kennig õigas Hls; ta taht sedä va mesterahva `asja ei tää kudass Krk
2. tundetooni rõhutav sõna, mis sisaldab vastupidist hinnangut `meie ikke `toima sääld [puid], varastasima salaja – `kuida `muidu sai VNg; Naine `mangus küll: anna nüid ommeti! – Kudas ma suan Amb; no kud́ass tu pääluu saap paĺlass `olla – iki karva pääl Ran; kudass ma ta `säĺgä aa, ta‿m jo illuss ja puhass Nõo
Vrd kuis
kullema `kulle|ma, kulle|lda Saa(-ama) Trv T, -m(e), -lde Hls Hel San, -de Krk; `kullõm(m)a, kullõldaʔ V, -õ San Krl
1. a. kuulama, kuulates jälgima; ära kuulama; kuulatama temäl om iki si̬i̬ mu̬u̬d usse taga kullelda; Mari `kulles õpetaja kõnet nõnda, et suu oli `valla jäänu Trv; Ot‿ma `kulle, mis ääl si̬i̬ om; nevä kullesive miut ike õige ilusti ärä Hls; kullege, mis teil ütelts; siul kohuss kullede, miul `õiguss ütelte Krk; ku tõise kõnelive, ma kullesi esi päält Krk; Nu̬u̬r piät iks `kulleme ka mis vanembe kõnelese Hel; `tohter pańd toru `rinna päle ja kullel süät; miä jäi `õkva kikin kõrvun `kullema, et meh‿nä kõneliva Puh; Jänes om nii maja lähikeste tullu, sü̬ü̬b orast, siss jälle kulleb; ma‿i tohi kõnelda, nemä‿m `kange `kullema; tol om kuju konn kurgun, `kulle kudass köriseb; ai igävetse pikä joru - - es `jõvva enämb ärä kullelda Nõo; panõ kõrva mano, `kullõ kas iks tikutass Võn; ei saa no˽kõnõldõ midägi, ta `kullõss ussõ takan San; Kõrdsin kõnõldas a kerikun kullõldas Krl; ma˽käve vi̬i̬ĺ õdagu `kulleman, sumisi nii lõbusadõ (mesilased) Har; timä jumalat `väega˽pilgaśs, `õkva häbü oĺl kullõldaʔ Rõu; kullõldõh lät́s iks inämb `aigu ku kirotõh Vas; sis sulanõ - - oĺl kullõlnu, ku lehmä˽kõnõliva ja hobõsõʔ Se; kavalust kullema magajat teeseldes pealt kuulama ta `kulless kavalust, tege ennäst maganuss Krk; `kullep kavalust, saap teedä mes tõese temäst kõneleva Puh; mia `mõtli et ta makap, aga `ta‿lli venekoolussin, kullõl kavalust Nõo; Ku tõńõ taht kavalust kullõldaʔ, sõ̭ss teǵe et tiä maka, kae sõ̭ss tõsõ ei variʔ, kõ̭nõlasõ˽kõ̭iḱ ilustõ `vällä Urv b. fig (vaikides) konutama, vahtima Kui ei taha et tedä kästäs, siss kullep vakka nigu koolu; ei saa tulla oma `lu̬u̬me ka `kaema, oma looma `kulleva laadan Nõo; Mis sa tan vi̬i̬l `kullõt, ku tõsõʔ jo ärʔ lätsiʔ Rõu
2. a. küsima, järele pärima, teateid nõutama ma lää `küllä `kullem, kudass si̬i̬ asi periss olli Krk; tei `asja, `tulli miu `poole `uudist `kullema; mia tulli `kullema, et kudass me õge sugulase oleme; ma pia toda `asja `perrä `kullema Nõo; vaja kerikullõ `kullõmõ mindäʔ, mis opetaja `ütless Krl; ma˽lähä `kullõ `perrä mis tu̬u̬ küpär mass Har; üle kullema küsitlema, usutlema [kohtus] kulletse üle, kudas om `kuŕja tennu, paĺlu süüd tennu Hls; kohoss `kulless üle [tunnistajaid] Krk; siss kullõldass tuńnistajaʔ üle ja tetäss `kuhtulõ `otsuss pääle Har || kalavõrke üle vaatama, kontrollima võt́t võrgu otsa üless, läbi jäämulgu, siss kullel, nigu võrgu otsa `piiu võtad, siss tunned ärä, kas kala om; liigut `võrku, kulless, kui kala sehen, keit nööri `küĺge, võt́t üless Ran b. küsides otsima, valmis vaatama Joba uus obene valmis kulleld; Käinu tüdrukut kulleman (teenistusse) Trv; Mia pia põrst `kulleme mińeme Hls; ku na siiä tulliva aset `kullema (öömaja küsima), siss mia `küśse, kas te olete ristiinimese Puh; [teda] saab `laske kullelda kost `kaaru saab Nõo; moonakõni kullõss kotust Krl; naka no `kullõma, kes katust `katma saa Rõu; `kulsse kotusõ `hindäle Se c. eelkosjas käima Käisiva naist `kulleman Trv; peigmehe emä või mõni võõrass käüs `kullemen. ku ta ärä olli käünü `kullemise viinage - - `laube `minti lugeme Krk; emä võttan poja ja lännu naist `kulleme Hel; peigmi̬i̬s lännu edimäld `kullõma, kas kosilasõss `võetass Nõo; vanast mehe imä käve `kullõman [pojale naist] Har
3. arvesse võtma, arvestama a. hoolima, tähele panema Ei kulle see kõnet ega keeldu Saa; mea müräsi küll, või nemä sest `kulsive Krk; ta‿i `kulle midägi minu vaevast; mõne latse ei `kulle emäst midäginä Nõo; Mis sa ei kulle `ki̬i̬ldü, vaata nüüd sait `peśsä San; mi‿sa aśanda umma `hõngu jahutat, ega tat `kiäki ei `kullõʔ Har; Sa ka‿ks `kullõ miä üldäs, `istu õi˽`kõrvu pääl õiʔ Rõu; Üt́skõik, kas kõnõlat sullõ vai seinalõ, iks ei kullõldaʔ Vas b. sõna kuulama, kuuletuma lapsed mudu es `kulle, kui `tõmma vitsaga Saa; ei valitse last et ta kulles Hls; mia kullelsi emä sõna ja nii jäi vanapoosiss Nõo; Mańnikõni, `kullõ no sa˽ka opõtajat Krl; ni˽pikält `oĺgi tu̬u̬d `kullõmist Har; kae˽ku ei˽`kullõ˽ka vadilasõ, kõ̭nõla vai `ińgli keelegaʔ; ajagu vai ajamallaʔ, ma inäp `kińki˽sõ̭nna õi˽`kullõʔ Vas; vanast oĺli `mõisniki ḱäsuʔ, pidi tegemä ja `kullõma Se || Jalaʔ ei kullõ inämb sõnna Räp
4. fig teenima, teenistuses olema ma taha jumalat ja kunigat kullõldaʔ Se; [kuningat] kulleldi kat́skümmend viiś `aastakka, oĺliʔ `meikuli `saldaniʔ; `poośkõsõʔ `veikese˽`kullõsõʔ, tuovaʔ raamatit, v́ett valavaʔ, `ḱellä `tõmbasõʔ; sa tiit tüüd, `kullõt tõist Lut
5. a. (kõnetlusvormel imperatiivi kujul) kulle, nemä olli ka nõu kokku pidänu Krk; kullõ sina olt igäne tark, oppe miu kah Nõo; kullõlgõ, lat́s taht magama Se b. int kullõ ummõte, vai nii`mu̬u̬du Urv; kullõ nüüd (ei või olla!) Räp
Vrd kuulama, kuulma
1. a. kuulama, kuulates jälgima; ära kuulama; kuulatama temäl om iki si̬i̬ mu̬u̬d usse taga kullelda; Mari `kulles õpetaja kõnet nõnda, et suu oli `valla jäänu Trv; Ot‿ma `kulle, mis ääl si̬i̬ om; nevä kullesive miut ike õige ilusti ärä Hls; kullege, mis teil ütelts; siul kohuss kullede, miul `õiguss ütelte Krk; ku tõise kõnelive, ma kullesi esi päält Krk; Nu̬u̬r piät iks `kulleme ka mis vanembe kõnelese Hel; `tohter pańd toru `rinna päle ja kullel süät; miä jäi `õkva kikin kõrvun `kullema, et meh‿nä kõneliva Puh; Jänes om nii maja lähikeste tullu, sü̬ü̬b orast, siss jälle kulleb; ma‿i tohi kõnelda, nemä‿m `kange `kullema; tol om kuju konn kurgun, `kulle kudass köriseb; ai igävetse pikä joru - - es `jõvva enämb ärä kullelda Nõo; panõ kõrva mano, `kullõ kas iks tikutass Võn; ei saa no˽kõnõldõ midägi, ta `kullõss ussõ takan San; Kõrdsin kõnõldas a kerikun kullõldas Krl; ma˽käve vi̬i̬ĺ õdagu `kulleman, sumisi nii lõbusadõ (mesilased) Har; timä jumalat `väega˽pilgaśs, `õkva häbü oĺl kullõldaʔ Rõu; kullõldõh lät́s iks inämb `aigu ku kirotõh Vas; sis sulanõ - - oĺl kullõlnu, ku lehmä˽kõnõliva ja hobõsõʔ Se; kavalust kullema magajat teeseldes pealt kuulama ta `kulless kavalust, tege ennäst maganuss Krk; `kullep kavalust, saap teedä mes tõese temäst kõneleva Puh; mia `mõtli et ta makap, aga `ta‿lli venekoolussin, kullõl kavalust Nõo; Ku tõńõ taht kavalust kullõldaʔ, sõ̭ss teǵe et tiä maka, kae sõ̭ss tõsõ ei variʔ, kõ̭nõlasõ˽kõ̭iḱ ilustõ `vällä Urv b. fig (vaikides) konutama, vahtima Kui ei taha et tedä kästäs, siss kullep vakka nigu koolu; ei saa tulla oma `lu̬u̬me ka `kaema, oma looma `kulleva laadan Nõo; Mis sa tan vi̬i̬l `kullõt, ku tõsõʔ jo ärʔ lätsiʔ Rõu
2. a. küsima, järele pärima, teateid nõutama ma lää `küllä `kullem, kudass si̬i̬ asi periss olli Krk; tei `asja, `tulli miu `poole `uudist `kullema; mia tulli `kullema, et kudass me õge sugulase oleme; ma pia toda `asja `perrä `kullema Nõo; vaja kerikullõ `kullõmõ mindäʔ, mis opetaja `ütless Krl; ma˽lähä `kullõ `perrä mis tu̬u̬ küpär mass Har; üle kullema küsitlema, usutlema [kohtus] kulletse üle, kudas om `kuŕja tennu, paĺlu süüd tennu Hls; kohoss `kulless üle [tunnistajaid] Krk; siss kullõldass tuńnistajaʔ üle ja tetäss `kuhtulõ `otsuss pääle Har || kalavõrke üle vaatama, kontrollima võt́t võrgu otsa üless, läbi jäämulgu, siss kullel, nigu võrgu otsa `piiu võtad, siss tunned ärä, kas kala om; liigut `võrku, kulless, kui kala sehen, keit nööri `küĺge, võt́t üless Ran b. küsides otsima, valmis vaatama Joba uus obene valmis kulleld; Käinu tüdrukut kulleman (teenistusse) Trv; Mia pia põrst `kulleme mińeme Hls; ku na siiä tulliva aset `kullema (öömaja küsima), siss mia `küśse, kas te olete ristiinimese Puh; [teda] saab `laske kullelda kost `kaaru saab Nõo; moonakõni kullõss kotust Krl; naka no `kullõma, kes katust `katma saa Rõu; `kulsse kotusõ `hindäle Se c. eelkosjas käima Käisiva naist `kulleman Trv; peigmehe emä või mõni võõrass käüs `kullemen. ku ta ärä olli käünü `kullemise viinage - - `laube `minti lugeme Krk; emä võttan poja ja lännu naist `kulleme Hel; peigmi̬i̬s lännu edimäld `kullõma, kas kosilasõss `võetass Nõo; vanast mehe imä käve `kullõman [pojale naist] Har
3. arvesse võtma, arvestama a. hoolima, tähele panema Ei kulle see kõnet ega keeldu Saa; mea müräsi küll, või nemä sest `kulsive Krk; ta‿i `kulle midägi minu vaevast; mõne latse ei `kulle emäst midäginä Nõo; Mis sa ei kulle `ki̬i̬ldü, vaata nüüd sait `peśsä San; mi‿sa aśanda umma `hõngu jahutat, ega tat `kiäki ei `kullõʔ Har; Sa ka‿ks `kullõ miä üldäs, `istu õi˽`kõrvu pääl õiʔ Rõu; Üt́skõik, kas kõnõlat sullõ vai seinalõ, iks ei kullõldaʔ Vas b. sõna kuulama, kuuletuma lapsed mudu es `kulle, kui `tõmma vitsaga Saa; ei valitse last et ta kulles Hls; mia kullelsi emä sõna ja nii jäi vanapoosiss Nõo; Mańnikõni, `kullõ no sa˽ka opõtajat Krl; ni˽pikält `oĺgi tu̬u̬d `kullõmist Har; kae˽ku ei˽`kullõ˽ka vadilasõ, kõ̭nõla vai `ińgli keelegaʔ; ajagu vai ajamallaʔ, ma inäp `kińki˽sõ̭nna õi˽`kullõʔ Vas; vanast oĺli `mõisniki ḱäsuʔ, pidi tegemä ja `kullõma Se || Jalaʔ ei kullõ inämb sõnna Räp
4. fig teenima, teenistuses olema ma taha jumalat ja kunigat kullõldaʔ Se; [kuningat] kulleldi kat́skümmend viiś `aastakka, oĺliʔ `meikuli `saldaniʔ; `poośkõsõʔ `veikese˽`kullõsõʔ, tuovaʔ raamatit, v́ett valavaʔ, `ḱellä `tõmbasõʔ; sa tiit tüüd, `kullõt tõist Lut
5. a. (kõnetlusvormel imperatiivi kujul) kulle, nemä olli ka nõu kokku pidänu Krk; kullõ sina olt igäne tark, oppe miu kah Nõo; kullõlgõ, lat́s taht magama Se b. int kullõ ummõte, vai nii`mu̬u̬du Urv; kullõ nüüd (ei või olla!) Räp
Vrd kuulama, kuulma
kust1 kust R spor Sa, Muh Rei L K Iis, u Krk Puh Rõu
I. küsiv-siduv sõna
1. (otseses küsimuses) missugusest kohast kust külast ja kust `vallast sa õled Lüg; kust sedä subi magu saab Vai; Kust sehest sa niid see eluka käde said Kaa; kust sa võtad selle Muh; kust sa pärit oled Mär; Kust madaru `suadaga Khn; kust perest sa tulid nüid Ris; kust küljest sa nüid tulid Juu; kust aśjast seda tunneks, et jumala laps Amb; kust sa seda tiad JMd; kust ta on tuld, seda ei tea Tür; kust ma süüa saan Iis; kust sa `tuĺlid KJn; kust sa ni̬i̬d vitsad leegasid, mis kivi pääl on Vil; kust sa tullid Puh; kust kohast Kust kuhast sa tuled Jäm; kust kohast ta `tuĺli Tor; kust kohast sa nüid tuled Ris
2. (sihitis-, koha-, täiendlauses) kala kusimus, kust ta `marja laseb Jõh; igä `uomikko `katsosivad ja imestäsiväd, et kust nied `äŋŋerid on `lahti `lastu Vai; kusimus o see, kust lest kuseb Mus; vanntoes oo piibul all, kust eli `välja kallati Muh; [rohtu] pannasse `sinna `kohta koa `peale, kust `ummes `aige oo Mär; `maandisi vanal aal ei olnd, see üksi oli, kust post `sõitis Kse; mina põle küsind koa, kust tema seda juttu `kuulis Juu; nied pesu`riided nied `tehti labased, kust pesu õmmeldi KuuK; see puuais oli ies - - kust sai siis seda (lapse)`vankrit lükatud JJn; kust tuul, sealt meel Plt; kust nemäd oĺlid niipaelu sinnä tulnd, seda ei tiä KJn; avidi˽ńä˽hobõsõ `taĺli `pandaʔ, kust hopõń är oĺl `kiutu lännüʔ Rõu
Vrd kusast
3. (osutab ebamäärast kohta) täl oli mundüö̀risi kust `kaugeld - - `iidlased ja kust VNg; Ma vei tulla kust tahes Kaa; Teab kust ilmakaarest `sõuke päralt on Pöi
II. (rõhuadverbina) Tä süttüs, siis sain kust küll (tugevasti tõrelda) Kuu; ei `niiskusi `kelkusi old `jusku nüüd on pue`kelgud, oh kust seda, eks kodu ise isad tegivad VNg; kust ma tea seda `otsi; kust ne sead saavad pahurad `olla Muh; Inimene pidi oma eluga rahul olema, kust ta parata sai Amb
Vrd kohest, kost3, kustas, kustasse
I. küsiv-siduv sõna
1. (otseses küsimuses) missugusest kohast kust külast ja kust `vallast sa õled Lüg; kust sedä subi magu saab Vai; Kust sehest sa niid see eluka käde said Kaa; kust sa võtad selle Muh; kust sa pärit oled Mär; Kust madaru `suadaga Khn; kust perest sa tulid nüid Ris; kust küljest sa nüid tulid Juu; kust aśjast seda tunneks, et jumala laps Amb; kust sa seda tiad JMd; kust ta on tuld, seda ei tea Tür; kust ma süüa saan Iis; kust sa `tuĺlid KJn; kust sa ni̬i̬d vitsad leegasid, mis kivi pääl on Vil; kust sa tullid Puh; kust kohast Kust kuhast sa tuled Jäm; kust kohast ta `tuĺli Tor; kust kohast sa nüid tuled Ris
2. (sihitis-, koha-, täiendlauses) kala kusimus, kust ta `marja laseb Jõh; igä `uomikko `katsosivad ja imestäsiväd, et kust nied `äŋŋerid on `lahti `lastu Vai; kusimus o see, kust lest kuseb Mus; vanntoes oo piibul all, kust eli `välja kallati Muh; [rohtu] pannasse `sinna `kohta koa `peale, kust `ummes `aige oo Mär; `maandisi vanal aal ei olnd, see üksi oli, kust post `sõitis Kse; mina põle küsind koa, kust tema seda juttu `kuulis Juu; nied pesu`riided nied `tehti labased, kust pesu õmmeldi KuuK; see puuais oli ies - - kust sai siis seda (lapse)`vankrit lükatud JJn; kust tuul, sealt meel Plt; kust nemäd oĺlid niipaelu sinnä tulnd, seda ei tiä KJn; avidi˽ńä˽hobõsõ `taĺli `pandaʔ, kust hopõń är oĺl `kiutu lännüʔ Rõu
Vrd kusast
3. (osutab ebamäärast kohta) täl oli mundüö̀risi kust `kaugeld - - `iidlased ja kust VNg; Ma vei tulla kust tahes Kaa; Teab kust ilmakaarest `sõuke päralt on Pöi
II. (rõhuadverbina) Tä süttüs, siis sain kust küll (tugevasti tõrelda) Kuu; ei `niiskusi `kelkusi old `jusku nüüd on pue`kelgud, oh kust seda, eks kodu ise isad tegivad VNg; kust ma tea seda `otsi; kust ne sead saavad pahurad `olla Muh; Inimene pidi oma eluga rahul olema, kust ta parata sai Amb
Vrd kohest, kost3, kustas, kustasse
kuulatama kuulatama Sa Muh L Juu JMd Koe IPõ Plt KJn Puh Har/-mma/ Rõu; `kuulatama RId(-mma Lüg)
1. a. kuuldavat jälgima, kuulama `lähma nattukese `kuulatamma, mida sial `räägitasse Lüg; kuulatab salaja Mär; `paergu ime on kuulatada, kis seokst elu näin ei ole; rähn `tokside ja `raiude nii `valju, et kuulatad, et mõni raiub `kirvega Tõs; räägid ühü jutu maha, aga põle kis seda kuulatan on (üksi elades) Aud; ilus kuulatada kui kaks tükki rehe all `varta löövad PJg; neid ilma jutta ma tahagi kuulatada Mih; Ma `seukest kiidust (kiitlejat) parem ei kuulatagi Hää; kuulatasin natuke `aega ukse taga Iis; es lähä jumalasõna kuulatama Vil b. (korraks) tähelepanelikult, teraselt kuulama kui kuer `kuulatab, siis paneb `kõrvad `püsti, `kuulatab kust puolt krabin tuleb Lüg; obugid kuulatas, kut mürin keis Khk; Ma jähi kuulatama, pole änam kuulda midagi olnd, kõik oli nii `vaikne Pöi; jäin kuulatama, mis kisa sie on JMd; kuulatas õige teraselt Lai; kuuli mõtsan jutu kõminat, kuulati `raaskõsõ, is saa arru mia na sääl kõnõli Har || kuulatlema `tohter kuulatab rinnust Tor
Vrd kuulahtama, kuulatelema, kuuletama2
3. teateid hankima; midagi otsima, välja uurima tüöd - - `kuulatamma Lüg; ma tuli kuulatama, kes teilt `tuulama tulab Kse; ma lähän ja kuulatan kas töö köib, kas raabitegijad `latsis Mih; kuulatavad `jälle kus oo ja - - et siis saab ikke `teenija kätte Aud; läks tööd kuulatama Tor; peremis kuulatab `kuulesi tüüss Hää Vrd kuuleskelemä
4. eelkosjas käima Üks lesk tuli teda kuulatama, ja läks talle kohe mehele Tõs; noorikuga räägiti ää, mehe ema käis kuulatamas enne Pär
5. sõna kuulama, kuuletuma kis ei kuulatan, ei kuulatan, mis sa [lapsega] ikke teed‿s Tõs; siis koer mede `keeldu ei kuulatagi Hää; neid (lapsi) on küll ut́situd, aga nad ikki ei kuulata Saa
1. a. kuuldavat jälgima, kuulama `lähma nattukese `kuulatamma, mida sial `räägitasse Lüg; kuulatab salaja Mär; `paergu ime on kuulatada, kis seokst elu näin ei ole; rähn `tokside ja `raiude nii `valju, et kuulatad, et mõni raiub `kirvega Tõs; räägid ühü jutu maha, aga põle kis seda kuulatan on (üksi elades) Aud; ilus kuulatada kui kaks tükki rehe all `varta löövad PJg; neid ilma jutta ma tahagi kuulatada Mih; Ma `seukest kiidust (kiitlejat) parem ei kuulatagi Hää; kuulatasin natuke `aega ukse taga Iis; es lähä jumalasõna kuulatama Vil b. (korraks) tähelepanelikult, teraselt kuulama kui kuer `kuulatab, siis paneb `kõrvad `püsti, `kuulatab kust puolt krabin tuleb Lüg; obugid kuulatas, kut mürin keis Khk; Ma jähi kuulatama, pole änam kuulda midagi olnd, kõik oli nii `vaikne Pöi; jäin kuulatama, mis kisa sie on JMd; kuulatas õige teraselt Lai; kuuli mõtsan jutu kõminat, kuulati `raaskõsõ, is saa arru mia na sääl kõnõli Har || kuulatlema `tohter kuulatab rinnust Tor
Vrd kuulahtama, kuulatelema, kuuletama2
3. teateid hankima; midagi otsima, välja uurima tüöd - - `kuulatamma Lüg; ma tuli kuulatama, kes teilt `tuulama tulab Kse; ma lähän ja kuulatan kas töö köib, kas raabitegijad `latsis Mih; kuulatavad `jälle kus oo ja - - et siis saab ikke `teenija kätte Aud; läks tööd kuulatama Tor; peremis kuulatab `kuulesi tüüss Hää Vrd kuuleskelemä
4. eelkosjas käima Üks lesk tuli teda kuulatama, ja läks talle kohe mehele Tõs; noorikuga räägiti ää, mehe ema käis kuulatamas enne Pär
5. sõna kuulama, kuuletuma kis ei kuulatan, ei kuulatan, mis sa [lapsega] ikke teed‿s Tõs; siis koer mede `keeldu ei kuulatagi Hää; neid (lapsi) on küll ut́situd, aga nad ikki ei kuulata Saa
kõssama `kõssama Hlj VNg/`ko-/, da-inf kõssa|ta Mär Saa spor KPõ I TaPõ, Nõo Ote San, -daʔ V(-mma Har), `kõssada IisR; `kõssame, kõssate M; `kössama Emm, kössata Kaa Rei; kõssama Puh; ei kõssa Võn
1. häält tegema; (sõna) lausuma, (edasi) rääkima; reageerima, välja tegema (hrl eitavas kõnes) ei tema `kõssandki minu juttu `pääle, ei tehend `väĺjagi minu juttust Hlj; Tegi `pulmad rist`poiga, mitte `kossangi `mulle VNg; Noh siis `korra nigu `kõssas kedagi IisR; Sellest äi tohi mette kellegitele kössata Kaa; kaks `korda küsisin, ei perenaańe kõssandki `vasta Juu; Ära `kõssa mitte kellegille Kad; Teised ära lähnud ja temale ei kõssatudki Trm; nõnna kaua juba võlg `maksmata, aga ei `kõssagi, põle nigu tema asigi Lai; es `kõssagi suguki, es ti̬i̬ `äältki `vasta Hls; kõnele või ole kõnelemede, temä ei `kõssagi Krk; mina es `julge kõssatagi Ote; Sa ei˽tohe˽taast asjast kellelegi kõssadaʔ Har; Tõrõla ni˽paĺlo ku˽taht, a˽timä ei˽`kõssagi Rõu; olõss tää mullõ `veitkesegiʔ kõssanuʔ Se || Tuult mõ̭nikõrd vilistedi ja uigute - - tuul es `kõssagiʔ uma tulõkogaʔ Räp Vrd kõskama, kõssatama
2. hum ma lää õdagu `kõssama (küla peale hulkuma) Plv
1. häält tegema; (sõna) lausuma, (edasi) rääkima; reageerima, välja tegema (hrl eitavas kõnes) ei tema `kõssandki minu juttu `pääle, ei tehend `väĺjagi minu juttust Hlj; Tegi `pulmad rist`poiga, mitte `kossangi `mulle VNg; Noh siis `korra nigu `kõssas kedagi IisR; Sellest äi tohi mette kellegitele kössata Kaa; kaks `korda küsisin, ei perenaańe kõssandki `vasta Juu; Ära `kõssa mitte kellegille Kad; Teised ära lähnud ja temale ei kõssatudki Trm; nõnna kaua juba võlg `maksmata, aga ei `kõssagi, põle nigu tema asigi Lai; es `kõssagi suguki, es ti̬i̬ `äältki `vasta Hls; kõnele või ole kõnelemede, temä ei `kõssagi Krk; mina es `julge kõssatagi Ote; Sa ei˽tohe˽taast asjast kellelegi kõssadaʔ Har; Tõrõla ni˽paĺlo ku˽taht, a˽timä ei˽`kõssagi Rõu; olõss tää mullõ `veitkesegiʔ kõssanuʔ Se || Tuult mõ̭nikõrd vilistedi ja uigute - - tuul es `kõssagiʔ uma tulõkogaʔ Räp Vrd kõskama, kõssatama
2. hum ma lää õdagu `kõssama (küla peale hulkuma) Plv
küll1 küll üld(spor küĺl, rõhutus asendis kül), külh San V(külʔ; ḱu- Vas Se, ḱü- Lei) adv
1. a. mingit väidet rõhutav sõna küll ma tulen `sulle nüüd appi `tüöle, minu tüö on jo `kõrras Lüg; `poiga saab `suuremast, küll tämä siis pittä mured Vai; Kui ta meitel keis, küll see ikka küünlabe paiku vist oli Kaa; `Oota, `oota, küll ma tule Pöi; ei ma küll pole niisukest `aega näind Noa; küll roua `raśsis ja ragas Riinuga, et repp rügine oli Mär; Ma küll põle teiste õlul elan Han; küll ta `kõlbab, põle äda `ühti Tõs; ei ma so `juure küll ei tule Ris; paned `silkudele pipart `piäle, küll on eäd kõrgid silgud Juu; küll `omne pää muretseb ise oma iest Amb; no küll on kua inimesel arud VMr; küll sie laps vast tahaks `suada malakad Kad; küll näd piilossasid aeda taga Kod; küll ta iki aru saa viimäde Krk; minu esäl küll vi̬i̬l `olli puu luisad Ran; pange kari poesile `pääle, küll ta siss tü̬ü̬d ti̬i̬b; küll om `täämbä nät́sk leib; küll ni̬i̬ talu latse om ike võemaku, `vaene inimene ei massa täl mitte mat́ti sitta kah; ku ma `aiga saa, kül‿mä siss lähä Nõo; ku teil kõtt tühi om, kül‿di siss `sü̬ü̬te San; Kül˽nõid nõvvu löüd, ku poig puvva om Urv; küll om halv, ku `tervüss hõel om Krl; küll ta naĺla tund välläʔ Har; küll tä kaarit́, kuʔ `liina lät́s Vas; las piniʔ `haukvaʔ, küll üt́skõrd `vaiki jääväʔ Räp; ḱüll nu opit sõ̭ss lät́i ki̬i̬lt Lei || (vastuses) jah, kindlasti küsisin `poisilt, et kas `õskad ka seda tüöd teha, poiss `ütleb: küll, küll ma jo `õskan Lüg; kas oo oma töö? – oma töö küll Muh; Ilm läheb sulale. – Seda küll Rei; tule `meile! – küll ma tulen Juu; kas sul `täämbä mia tü̬ü̬d kah om? – om külh Har; ma `üt́li: tunnõ külh, ta um `tutva poiss Rõu b. (kinnitavalt) jah, tõepoolest, igatahes `enne oli old küll `vergu parandamise `talgud Kuu; `tarka `poiga oled küll Vai; tee on täna kena küll, kas veereda raha Khk; `Sandle `möisas `andis `teenida küll (polnud viga) Vll; sigurid‿o suured küll; söön küll palju Muh; paramat teda ma ole küll Phl; meil oo see `meelis küll Kul; teene oo `seoke elle, annab küll, aga teene ei anna Vig; jõuan `valge valul koo `minna küll veel Khn; üsna oksa parakas küll ei ole ea (lootsiku tegemiseks) Tor; kis vihma `eeli `niitsid, need saavad loo kätte küll HMd; kel ikke `jõudu oli, suured pulmad `tehti ikke küll Rap; peenikest `kirja ma küll ei nää ilma prillita Juu; vanad rahvas olid targad küll Jür; ega teda enam küll kauast ei ole VMr; `viavad aga adru põllule, vili kasvab küll Kad; aga kalu küll ei õllud siäl Kod; kõik naesed ei `õmle küll `püksä ärä MMg; tänävu on küll jälle sedä `einä kõik kohad täis KJn; põlle olive ehen küll Trv; si põrss eläväst pääst küll `sü̬ü̬mä ei naka Ran; latse, ni̬i̬ küll käesivä marjul Puh; `täiest ja `kirpest olli ta rikass küll; om si̬i̬ ihu küll keedetu ja küd́setu läbi kõ̭iksuguste valudega; näeb ike mõni inimene küll nägulit Nõo; vanast `eĺliva mehe küll naśtega iluste Kam; varanduse võtiva küll kõ̭iḱ ärä Ote; tä lätt külh Kan; makõ rasõv vai võid um hüä külʔ Rõu; tiä oĺl `tutva inemine külh Plv; `sääntselle inemisele `piäsi˽külʔ kõ̭iḱ ilma `rahvaʔ `avvu `andma; mõ̭ni virisäss ḱulʔ `lat́si kah Vas; viisoʔ, nu̬u̬ ollivaʔ andsika˽kül Räp; hobõsit oĺl paĺlo, sita `kiskja sai vat́ti külʔ Se
2. rõhutav sõna mingi vastanduse korral sie inimine on küll ise `vaine, aga ikke `annab `raasukese `tõisele ka Lüg; miä `kutsusin küll, aga tämä ei tuld Vai; sa‿p tee küll midagi‿nd, aga väsid ää Mus; Poomvilla riie küll, aga ise tugev Pöi; natuke nõrga `meelne küll oo, aga kül teeb ilusa töö PJg; surmal põle `rohtu, tõbel küll Hää; [tal] on küll vähä `jõudu, aga ikke akkab `vastu Juu; küll olid rangid `kaelas ja pakud järel, aga siad tulid ikka meie `viĺja Ann; küll om sõna keele pääl, mitte ei saa `vällä ütelde Hls; mia mõśti küll kirjutada, aga mul es ole kellegile kirjutada Ran; sa‿let muedu illuss küll, aga nõna om sul naŕr Puh; ame om küll ligi ihu, aga surm om vi̬i̬l ligembäl; kõrvetap küll, aga tuld ei ole, t‿om kadajass Nõo; küĺl esä vi̬i̬l `uhtsõ `poiga, agaʔ midägi es avita Kan; ta um pot́i uma kaaś külʔ, a ta um ärʔ virildünüʔ Rõu; elo ḱul om hää, a sü̬ü̬ḱ om halv Se
3. (kõneleja) suhtumist väljendav sõna `Sõuke aeg on kole küll - - ega päe tuleb `vihma ölalt `alla Pöi; ää küll, ku na (põrsad) keväde mutta lääve, küll na siss kosuv Krk; ega ta iluste ei mõśta `nõklu - - esi `ütleb, et küll tä käib Nõo
4. rõhutav sõna hüüatustes jumal paraku sinuda küll Lüg; sina `sinder küll Jõh; küll sääl oli `laulu `ninda‿t `linna kajas Vai; Küll sa oled rammusaks läind Jäm; seda õnnetomad inimest küll LNg; os‿sa `vaenlane küll Rid; küll oo tuline obo Kir; Sa tainas küll, ku si̬i̬ Jaak siśs tulnu ku välk Hää; mullu oli `pähklaid, küll oli `pähklaid HljK; küll ta `kärkis Sim; küll mino iho värisi Kod; oh sa `looja küll Pil; Küll sääl sai ikki `naĺla, oh sa mu meie küll Trv; küll vanamel `olli süä täis Puh; küll sääl olliva rüä; oh te koradi `lamba küll, vedäsivä mu pikäli; küll tu̬u̬ `olli tark peni, `õkva nigu inimese mi̬i̬l Nõo; küll ma nüit põõnassi magamist Kam; kas sul küll häpü ei olõʔ Har; oi su `pääkest küll Plv || (imestavalt) kudass küll emä om tedä `mõistnu nii opeta, ta käe om nii `valla kõege tü̬ü̬ man Puh
5. korduvaid lauseliikmeid või lauseid siduv sõna vuo kävi igate `kanti - - küll kävi maa puold üles, küll kävi `jälle ülevald ala`päidi Kuu; [käin] ikke kõik `marja`metsäd läbi, küll murakasuad, küll `jõhvikad, küll `pohlad ja Lüg; `Kasvatama piab küll ia, küll `kurjaga IisR; vanast `mustlast käist ikka perest perese ja `tahtsid aga küll sööma`asju ja küll `riide`asju Käi; küll tema on seda raha `kautand, küll tema on seda maha joond Ann; küll keriku juurest ja [küll] `kõŕtside eest varastadi [hobuseid] Äks; ma‿le ike `irmsade kahju saanu, küll `varga om varastanu, küll tuli om palutanu Nõo || (täpsustava väitega seoses) mina `palju linu ei `ketrand, küll vähä `loime mina `ketrasin VNg; sai ike ära `maksa selle rahaga, küll mitte kahe`kümne neĺla tuńniga, läks ike `rohkem `aega Äks
6. küllalt, rohkesti, piisavalt (palju) sel mehel on `sõpru küll, kuhu aga läheb, sial on `sõprad `juures; ma usun, munad on küll `kiened Lüg; eks sel ole `aiga küll, ken votta `aiga Vai; neil on siiss `pörssud sugemas küll Jäm; [tal] on `päävi küll peel juba Ans; `riuhka, seda on jo küll Pha; Kala on meres küll, aga ta tuleb öles `otsida Pöi; mineva sui `ööti `pähkid küll oln Muh; see (Rein) üsna `tuntud nimi, neid oo `paergusti küll Mär; seal oli suur koht, nisu ja `kõike oli küll Kir; ma küll rehesid isi pahmand Mih; Seda mäsu `oĺli küll ja `luśti kah Hää; kui `kõike kää küll on, siis põle vigagi Juu; mina neid `särka olen näind küll KuuK; kui koer küll jokseb, siis ikka `rohkem `aetakse (kes pailu tieb, selt ikka `rohkem `nõutakse) JJn; on vihmaseid `aegu küll old Pai; meil oleks nadisi küll korjata, aga põle jo `aega VMr; siäl õli `ruumi küll Kod; teene on `kärmä, teesel on `aega küll Pal; koer pidi suutäie `leiba `saama, si̬i̬ oli talle küll Pil; miul sai sellest küll Trv; kiket om küll Krk; rüäjahu oĺli ää küll Ran; miul `oĺli küll `võtjit, aga mina es lähä kellekile Nõo; küll (ja) küll külluses, väga palju `ihneid ja `ahneid on küll ja küll VNg; eks õle neidki inimisi küll küll küll, kie `tieväd `einä tänägi Lüg; ma ole sellest küll ja küll meele pahandust saand Khk; seal `olli `tuhlid küll, küll küll Muh; seda ma olen küll ja küll näind Käi; siit saab küll ja küll `tińtisi Rid; `kraami jähi ära küll ja küll Ris; `ennevanaste `pieti koe au (hao) `raiumise `talguid, käisin isegi sial küll ja küll Amb; olen isegi küll ja küll torupilli järele `tańtsind Kad; minä õlen küll ja küll `leibä `kasnud Kod; Sannan om lõunu küll ja küll Nõo; tal om raha küll ja küll San
1. a. mingit väidet rõhutav sõna küll ma tulen `sulle nüüd appi `tüöle, minu tüö on jo `kõrras Lüg; `poiga saab `suuremast, küll tämä siis pittä mured Vai; Kui ta meitel keis, küll see ikka küünlabe paiku vist oli Kaa; `Oota, `oota, küll ma tule Pöi; ei ma küll pole niisukest `aega näind Noa; küll roua `raśsis ja ragas Riinuga, et repp rügine oli Mär; Ma küll põle teiste õlul elan Han; küll ta `kõlbab, põle äda `ühti Tõs; ei ma so `juure küll ei tule Ris; paned `silkudele pipart `piäle, küll on eäd kõrgid silgud Juu; küll `omne pää muretseb ise oma iest Amb; no küll on kua inimesel arud VMr; küll sie laps vast tahaks `suada malakad Kad; küll näd piilossasid aeda taga Kod; küll ta iki aru saa viimäde Krk; minu esäl küll vi̬i̬l `olli puu luisad Ran; pange kari poesile `pääle, küll ta siss tü̬ü̬d ti̬i̬b; küll om `täämbä nät́sk leib; küll ni̬i̬ talu latse om ike võemaku, `vaene inimene ei massa täl mitte mat́ti sitta kah; ku ma `aiga saa, kül‿mä siss lähä Nõo; ku teil kõtt tühi om, kül‿di siss `sü̬ü̬te San; Kül˽nõid nõvvu löüd, ku poig puvva om Urv; küll om halv, ku `tervüss hõel om Krl; küll ta naĺla tund välläʔ Har; küll tä kaarit́, kuʔ `liina lät́s Vas; las piniʔ `haukvaʔ, küll üt́skõrd `vaiki jääväʔ Räp; ḱüll nu opit sõ̭ss lät́i ki̬i̬lt Lei || (vastuses) jah, kindlasti küsisin `poisilt, et kas `õskad ka seda tüöd teha, poiss `ütleb: küll, küll ma jo `õskan Lüg; kas oo oma töö? – oma töö küll Muh; Ilm läheb sulale. – Seda küll Rei; tule `meile! – küll ma tulen Juu; kas sul `täämbä mia tü̬ü̬d kah om? – om külh Har; ma `üt́li: tunnõ külh, ta um `tutva poiss Rõu b. (kinnitavalt) jah, tõepoolest, igatahes `enne oli old küll `vergu parandamise `talgud Kuu; `tarka `poiga oled küll Vai; tee on täna kena küll, kas veereda raha Khk; `Sandle `möisas `andis `teenida küll (polnud viga) Vll; sigurid‿o suured küll; söön küll palju Muh; paramat teda ma ole küll Phl; meil oo see `meelis küll Kul; teene oo `seoke elle, annab küll, aga teene ei anna Vig; jõuan `valge valul koo `minna küll veel Khn; üsna oksa parakas küll ei ole ea (lootsiku tegemiseks) Tor; kis vihma `eeli `niitsid, need saavad loo kätte küll HMd; kel ikke `jõudu oli, suured pulmad `tehti ikke küll Rap; peenikest `kirja ma küll ei nää ilma prillita Juu; vanad rahvas olid targad küll Jür; ega teda enam küll kauast ei ole VMr; `viavad aga adru põllule, vili kasvab küll Kad; aga kalu küll ei õllud siäl Kod; kõik naesed ei `õmle küll `püksä ärä MMg; tänävu on küll jälle sedä `einä kõik kohad täis KJn; põlle olive ehen küll Trv; si põrss eläväst pääst küll `sü̬ü̬mä ei naka Ran; latse, ni̬i̬ küll käesivä marjul Puh; `täiest ja `kirpest olli ta rikass küll; om si̬i̬ ihu küll keedetu ja küd́setu läbi kõ̭iksuguste valudega; näeb ike mõni inimene küll nägulit Nõo; vanast `eĺliva mehe küll naśtega iluste Kam; varanduse võtiva küll kõ̭iḱ ärä Ote; tä lätt külh Kan; makõ rasõv vai võid um hüä külʔ Rõu; tiä oĺl `tutva inemine külh Plv; `sääntselle inemisele `piäsi˽külʔ kõ̭iḱ ilma `rahvaʔ `avvu `andma; mõ̭ni virisäss ḱulʔ `lat́si kah Vas; viisoʔ, nu̬u̬ ollivaʔ andsika˽kül Räp; hobõsit oĺl paĺlo, sita `kiskja sai vat́ti külʔ Se
2. rõhutav sõna mingi vastanduse korral sie inimine on küll ise `vaine, aga ikke `annab `raasukese `tõisele ka Lüg; miä `kutsusin küll, aga tämä ei tuld Vai; sa‿p tee küll midagi‿nd, aga väsid ää Mus; Poomvilla riie küll, aga ise tugev Pöi; natuke nõrga `meelne küll oo, aga kül teeb ilusa töö PJg; surmal põle `rohtu, tõbel küll Hää; [tal] on küll vähä `jõudu, aga ikke akkab `vastu Juu; küll olid rangid `kaelas ja pakud järel, aga siad tulid ikka meie `viĺja Ann; küll om sõna keele pääl, mitte ei saa `vällä ütelde Hls; mia mõśti küll kirjutada, aga mul es ole kellegile kirjutada Ran; sa‿let muedu illuss küll, aga nõna om sul naŕr Puh; ame om küll ligi ihu, aga surm om vi̬i̬l ligembäl; kõrvetap küll, aga tuld ei ole, t‿om kadajass Nõo; küĺl esä vi̬i̬l `uhtsõ `poiga, agaʔ midägi es avita Kan; ta um pot́i uma kaaś külʔ, a ta um ärʔ virildünüʔ Rõu; elo ḱul om hää, a sü̬ü̬ḱ om halv Se
3. (kõneleja) suhtumist väljendav sõna `Sõuke aeg on kole küll - - ega päe tuleb `vihma ölalt `alla Pöi; ää küll, ku na (põrsad) keväde mutta lääve, küll na siss kosuv Krk; ega ta iluste ei mõśta `nõklu - - esi `ütleb, et küll tä käib Nõo
4. rõhutav sõna hüüatustes jumal paraku sinuda küll Lüg; sina `sinder küll Jõh; küll sääl oli `laulu `ninda‿t `linna kajas Vai; Küll sa oled rammusaks läind Jäm; seda õnnetomad inimest küll LNg; os‿sa `vaenlane küll Rid; küll oo tuline obo Kir; Sa tainas küll, ku si̬i̬ Jaak siśs tulnu ku välk Hää; mullu oli `pähklaid, küll oli `pähklaid HljK; küll ta `kärkis Sim; küll mino iho värisi Kod; oh sa `looja küll Pil; Küll sääl sai ikki `naĺla, oh sa mu meie küll Trv; küll vanamel `olli süä täis Puh; küll sääl olliva rüä; oh te koradi `lamba küll, vedäsivä mu pikäli; küll tu̬u̬ `olli tark peni, `õkva nigu inimese mi̬i̬l Nõo; küll ma nüit põõnassi magamist Kam; kas sul küll häpü ei olõʔ Har; oi su `pääkest küll Plv || (imestavalt) kudass küll emä om tedä `mõistnu nii opeta, ta käe om nii `valla kõege tü̬ü̬ man Puh
5. korduvaid lauseliikmeid või lauseid siduv sõna vuo kävi igate `kanti - - küll kävi maa puold üles, küll kävi `jälle ülevald ala`päidi Kuu; [käin] ikke kõik `marja`metsäd läbi, küll murakasuad, küll `jõhvikad, küll `pohlad ja Lüg; `Kasvatama piab küll ia, küll `kurjaga IisR; vanast `mustlast käist ikka perest perese ja `tahtsid aga küll sööma`asju ja küll `riide`asju Käi; küll tema on seda raha `kautand, küll tema on seda maha joond Ann; küll keriku juurest ja [küll] `kõŕtside eest varastadi [hobuseid] Äks; ma‿le ike `irmsade kahju saanu, küll `varga om varastanu, küll tuli om palutanu Nõo || (täpsustava väitega seoses) mina `palju linu ei `ketrand, küll vähä `loime mina `ketrasin VNg; sai ike ära `maksa selle rahaga, küll mitte kahe`kümne neĺla tuńniga, läks ike `rohkem `aega Äks
6. küllalt, rohkesti, piisavalt (palju) sel mehel on `sõpru küll, kuhu aga läheb, sial on `sõprad `juures; ma usun, munad on küll `kiened Lüg; eks sel ole `aiga küll, ken votta `aiga Vai; neil on siiss `pörssud sugemas küll Jäm; [tal] on `päävi küll peel juba Ans; `riuhka, seda on jo küll Pha; Kala on meres küll, aga ta tuleb öles `otsida Pöi; mineva sui `ööti `pähkid küll oln Muh; see (Rein) üsna `tuntud nimi, neid oo `paergusti küll Mär; seal oli suur koht, nisu ja `kõike oli küll Kir; ma küll rehesid isi pahmand Mih; Seda mäsu `oĺli küll ja `luśti kah Hää; kui `kõike kää küll on, siis põle vigagi Juu; mina neid `särka olen näind küll KuuK; kui koer küll jokseb, siis ikka `rohkem `aetakse (kes pailu tieb, selt ikka `rohkem `nõutakse) JJn; on vihmaseid `aegu küll old Pai; meil oleks nadisi küll korjata, aga põle jo `aega VMr; siäl õli `ruumi küll Kod; teene on `kärmä, teesel on `aega küll Pal; koer pidi suutäie `leiba `saama, si̬i̬ oli talle küll Pil; miul sai sellest küll Trv; kiket om küll Krk; rüäjahu oĺli ää küll Ran; miul `oĺli küll `võtjit, aga mina es lähä kellekile Nõo; küll (ja) küll külluses, väga palju `ihneid ja `ahneid on küll ja küll VNg; eks õle neidki inimisi küll küll küll, kie `tieväd `einä tänägi Lüg; ma ole sellest küll ja küll meele pahandust saand Khk; seal `olli `tuhlid küll, küll küll Muh; seda ma olen küll ja küll näind Käi; siit saab küll ja küll `tińtisi Rid; `kraami jähi ära küll ja küll Ris; `ennevanaste `pieti koe au (hao) `raiumise `talguid, käisin isegi sial küll ja küll Amb; olen isegi küll ja küll torupilli järele `tańtsind Kad; minä õlen küll ja küll `leibä `kasnud Kod; Sannan om lõunu küll ja küll Nõo; tal om raha küll ja küll San
miks miks hajusalt R, SaLä Kaa Pöi Muh Rei Phl Mar Mär Kse Tõs Khn Tor Rap Juu hajusalt Jä, Kad Iis Pal KJn, meks LNg Mar Ris Trm Kod MMg
1. küsiv-siduv sõna a. otseses küsimuses miks sa ei tule jo VNg; Miks sa nutad Kaa; `kutser jään `seisma ja küsin: miks mees puu `otsas oo Muh; miks sa nii kurb oled Rei; miks sa ei pane soodat `sesse Mar; miks sa lõid seda `looma Tor; miks ja miks, sellepäräst et koera nimi on Riks Juu; miks sa nii kuri oled JMd; miks sa `sinna‿i läind Iis Vrd mikes b. alustab kõrvallauset ket seda tεεb, miks laps karjub Khk; miks neid (püüniseid) `öösse, miks neid es `jääta merese, mina seda ei tεε Mus; seda ma ise ei määleta sugugi, miks ma siis `karjuma akkasin JJn
2. esineb sisult küsimuseta lausetes, väljendades etteheidet, mööndust, võimalikkust, olukorra ebamäärasust vms [maarohtusid] `korjati küll, aga nüüd enamb mei ei `korja, ei tea miks VNg; miks ei õle, õlen küll [põdraliha maitsnud] Lüg; ooh, miks neid es jää (sõrvelasi Saksamaale) Ans; meks sa muedo lubad; oi `aega, meks tääl polnd `raske Mar; miks ei saa, saab küll Mär; Miks lubataga `üese `ulku Khn; miks ei `söödud, kis `tahtis [see sõi rõõska piima] Rap; miks ma seda ei tia, isane lammas on oinas jo Kad; vanass kualin pekseti, et meks lugeda ei mõessa Kod; miks ta‿i võind tiha, kui ta `niskene oli Pal; no miks sa ennem ei tulnd; miks poiss põle `ütlend, et on lõegand rihmad `kat́ki KJn
3. sest siält uksess vingob `kisko tuult läbi, meks aken [on] `laśti; mette üks linnuke ei laala, meks nii vilu one Kod
mingi `mingi Lüg Jäm Khk Pöi Mär Kse hajusalt Pä, Ris HMd JMd JJn Iis Trm Kod Plt KJn Puh Rõu, mingi Rei(-ŋŋ-) KJn, mińki Krl a. keegi või miski täpselt määratlemata `Mingi asi seal oli, et naad seda [maja] `müüa äi saand Pöi; ju seal peab `mingi maa alune sooń olema, keda `mööda turtsad merest allikase said Mih; pühabe ja neĺlabe, siis oli alati apu`kapsa supp, teised päävad `jälle üks keik mis suppi siis oli, `mingid piimasuppi HMd; [ta] tuli `mingi kord `siia JJn; see‿ńd `mingi tegu Plt b. (rõhutav sõna eitavas lauses) selles pole `mingid kasu Rei; ei tea soole `mingid nõu `anda Mär; mu elus põle `mingid muudatust old JMd; nagu - - ädalik jäänd senna pisikene [linataim] ja ei ole `mingitki `jõudu tal JJn; vesi jääb peris puhas, et täl ei jää `mingid [sodi] `sisse Kod; mul põle mingid muret KJn; mińkil viisil ei lää edesi Krl
mingi|sugune `mingi- Jõe VNg Lüg Pöi hajusalt L/-ń- Hää/ Ris Kei Juu Kos Kod KJn(mingi-) Pst Hls Puh Võn, `minge- Kuu(-ŋŋ-) Hls, `minki- Har/-ń-/ Räp, miń- San (mõlemad osised võivad käänduda)
1. mingi a. keegi või miski täpselt määratlemata `Nuorik old `kindel, `miŋŋesugune `kummidus siel pidäb olema Kuu; `Mingi sugune väŕv sii on olnd, aga see on nõnda ää `leekind Pöi; laala `mingisugust `laulu Tõs; ti arvad mu mińsugu - - rikka ärrä olevet San b. (rõhutav sõna eitavas lauses) `mingisugusi `riidi ei `anta Jõe; `aidas ei õld küll `mingisugust mets`luoma liha Lüg; minu `aeges põnd `mingidsugust `rohtu Kul; ajab niisugust läma `väĺja, mil `mingisugust mõtet pole Kei; ei õle `mingisuguss tü̬ü̬d tehnud Kod; minu `täädä ei `pantud [surnule] `mingisugust ̀aśja sennä `kirstu KJn; es ole `tassi vi̮i̮l, es ole `mingidsugust nõud Pst; et tal enäp `minged sugust midäge es ole [põlengu järel alles] Hls; `mingisugust rõivast ei ole poodin, mis `mulle peri om Puh; ma ei olõ sullõ `mińkisugust kahju tennüʔ Har; kahru`persest tuĺl suits `vällä - - `minkisugust `korstnat es olõʔ Räp
Vrd minki|sugumanõ
2. mitte midagi [ta] äi tee mitte `mingitsugust Pöi; taara usk oli paganausk, noorem põli ei `uskund `mingisugust Mih; iired `tahtsid mind ära murda, ei kaśsid tein `neile mitte `mingid sugust Aud Vrd mingine|sugune
3. missugune oli‿s `miŋŋesugune sie [ilm] oli, aga vatta Juss läks ikka, tegi `Viinistu `reisu ärä; Nää `mingesugused mügerigud on `värssil juo pääss, eks‿ne `aeva `kasva; `Mingesugune se neist `poistest sis siel nüd sinu `peigmies on ka Kuu
noh noh Kuu RId Jäm Khk Vll Muh Rei Mar(nuh) Mär Vig Lih Kse Tõs Aud Tor hajusalt K(nuh KJn), Iis Trm Kod Trv Hls Krk TLä TMr San Urv Krl VId, nooh Vai KJn TMr hüüds, adv noh `monda `asja oli, mes pidid `nuore `kuuga just tegemä Kuu; siis `pandi [oblikasupile] viel lusika`otsaga void `pääle ka vel, noh `ninda `maiustusest VNg; noh, mis sa nüüd tied, et sa oma `tüöga `valmis et saa Lüg; Ei `teine `jõuva täma `kätsatuse vahele `nohki `üelda IisR; sie (laat) oli viel `ennemb `pello tüöd, `abri·llis noh Vai; noh, mis see‿nd paes (praegu) olga Khk; noh, akka ometi minema Vll; nuh, ja kui paĺlo kardolisi keedeti Mar; tohmakas või arusaamata inimene, kas tal on siis natuke `mõistusest noh (puudu) Mär; `lasti kuppu, et verd lahutati noh Vig; sis kui ma oli vel alles noh kaheteist `aastane, mina käisin ka sis `pulmas Lih; noh, laalame nüid Tõs; noh tule, kui tahad Tor; ega siis seda (maad) põld paĺlu, üks, noh, viis vakamad; noh aga vat suuremad ju narrivad `väiksid Nis; mõesa koht oli `enne, aga noh eks me nüid isi pereme`aegas ehitsim‿maea uueste Rap; ta (värvitav lõng) oleks midagi `karva jäänd, aga noh ega sel midagi `muodi ei old KuuK; `kärpse `põrgu noh, ta oli nüid sie klaas, riist läks ümmarguselt kokku (kärbsepüünisest) JJn; nii paks, noh `umbes nii paks oli se turvas; tuleme, tuleme, et noh et nüüd saame ikke seia oma õige tie peale Rak; kas minä tiän, et suan `kõrda noh Kod; noh nii laialt oli `künda nigu siit `sinna Äks; nuh, `oĺli rahu `jälle; nooh, pu̬u̬ltõist `tuńdi ja kaks ja [küpses leib] KJn; `sańtekoda oli kiriku ukse i̮i̮s - - noh, `niuke tuba SJn; noh kas tulet joba Trv; Noh, `talve siss `tõmba `ketrust ik Hls; neil sääl kõrdsi man sai viśt midägi sõnavahet olema, noh purjun `pääga tuleb mestel ka ette, et `ütlet mõne vastiku sõna Ran; noh, pange käe `käimä, siss saade ennembide õdagule Nõo; nooh, siss nakass `suśkma, siss suśk ike - - sinnä ja tännä TMr; Noh, sõ̭ss ku˽`kapsta˽`pehme oĺliʔ, sõ̭ss koŕati ua - - `vällä Krl; tä arvaśs, et noh sa puttõt tä pessä ja et sa‿lõtõgi tu `süüdläne, kes [pesa] `maaha ai Plv; noh, mis um siss Vas; mitte üks noh 1. mitte üks sõna, hääl Olid vait ku puupakk, mitte üks noh ei üeld IisR; ma võti ta käsil, ta ei lausu mitti üit́s noh Krk; Tull ja `võtsõ mu rahakopika väevõimuga käest, ma es tohe˽mitte üt́s noh tetäʔ Urv 2. mitte natukestki `kolmõ `poiga ma‿i tiiä˽mitte üt́s noh Räp Vrd no1
oijah oijah Hlj Khk Pöi Muh Saa KJn Krl Plv Se(-jaah), -jäh JMd Koe VJg möönmist, kinnitust väljendav sõna; hüüds oijah, `irmus valu oli Hlj; oijah, vöi sedasi Khk; seitse juba, oijah Muh; oijah, küll on `raske Saa; oijäh, nüüd pian `karja minema Koe; oijah pojoke, mis nüid saab KJn; oijah, küll olõ väsünüʔ Plv; oijah, haigõt sai Se Vrd oijeh
pagan pagan g -a Kuu RId(n pagana VNg Vai) SaLä Pha Vll Pöi Muh Rei hajusalt L KPõ, I VlPõ Trv Puh, -e Hls Krk Hel San; pakan (-ń) g pagan|a Võn Urv VId, -õ San Krl Har
1. ristimata või usust võõrdunud inimene eks `meie õlime ka paganad, nüüd õleme küll `ristitud Lüg; `ilmas on `paljo paganu Vai; nad ika jumalalapsed, teised on paganad ning ilmalapsed (lahkusulistest) Jäm; on‿s sool neid paganid palju (ristimata lastest) Khk; Lapsed on seal puhas paganad, kõik `ristimata Pöi; paganad äi käi `kerkus Rei; eks me ole koa kõik ristirahvas, ega me paganad põle Mar; läks paganate segä jumala sõna kuulutama Tõs; vanast `käiti pagani `ristimas Hää; meie maal oli enne paĺlo paganed Ris; ta on küll päris pagan, et kirikusse ei lähä JMd; mes sa kurat `kurja vannud, palu pagan jumalad Kod; paganitele koŕjatasse raha kerikus Pal; elä nigu paganide sian Trv; me maal olli pagane ja kummardive ebajumalit Hel; siin om periss paganõ San; ku kerikut ei olõʔ, siss olt nigu˽pakań inne Krl; saʔ olõt jo˽periss pakan, sinust ei˽saa muut ku `põrgu `värte pääle hü̬ü̬ĺmöl̀dri Har; nu̬u̬ʔ inemiseʔ omma pia`aegu kõik poolõʔ paganaʔ Rõu; istut nigu pakan kotoh, ei või `kerkohe minnäʔ Plv
2. kurat, saatan isad emad issandast, papad mammad paganast rhvl Hää; `poiskõsõ `üt́si, et pakań ai taga San; Ega‿s seo ilma inemiseʔ paganit ei usuʔ Urv
3. (kirumis- või rõhutava sõna ning vandumisvormelite osana:) pärgel, kurivaim, tont a. (üldiselt) pagan on nüüd `lahti (asjad on hullusti) Lüg; oh siä pagan Vai; pagan `vötku Khk; Pagana `pihta, et see (nuga) mool ää kadus Pöi; oh sa pagan, [või] ei lähe kokku Muh; pagana päralt, kui `miski asi rikki lähab Mar; pagana `pihta, sa‿i soa aru Tõs; ossa pagan Juu; oh pagan, poiss kevadi üst `lõhkus vüe ära Kad; pagana `pihta, sie nõu läks `luhta VJg; oh pagan võtass, kas obesed õtsan mua piäl Kod; pagan, kudas meelest on ää läind SJn; `ossa pimme pagan Krk; kos om turi obesel, oi sa pagan küll Hel; oh sa pagan küll, eidutit miu nii ärä Puh; pakań tedä ti̬i̬d (st keegi ei tea) Vas b. (kellegi, harvem millegi kohta) kie neid paganu söi (takjatest) VNg; ju neid paganid on ka, koes nad jähid sis (poistest) Ans; on `julgid mihi, aga see pagan oli ull`julge Khk; mis ta pagan neist ikke `soendab Tür; kas te paganad saate koju jo (lammastest) Kad; `siäski paganid pali Kod; sa pagan küll oma tegudegä KJn; kus ta pagan läits Krk; ooda˽sa˽pakan, küll ma su lupa tõnõkõŕd nii `keŕgede Har; ah sa˽pakan Lut c. (rõhutades koos sõnadega kes, mis, kus, kuhu, kust) `pietud siis neu, et mes pagan me `tiemme Kuu; minul oli `lähker ikke `kaua `alles, aga‿i tia kuhu pagan sie sai VNg; kust pagan sina `selle `leiva `vällä `võtsid Lüg; mette es tule `meele, kes pagan see vöib `olla Khk; Kes pagan ta ometi `siia juhatas Pöi; mes pagan se old, üks parun old seal Kad; kie pagan neid vanu `aśju änamb mälestab Iis; kus pagan se `oĺli, kus ta säl viinäpõletaja `oĺli KJn d. (adjektiivselt rõhutades) eks `enne oli sie pagana tüö `ühte`puhku VNg; pagana `poiga, mäni joe `randa, tegi `uvved `saapad mutta Vai; Pagana kena tüdruk Jäm; teine vihastab ning `ütleb: pagana `lontrus Khk; see oli aga üks pagana `runstük Pöi; mis pagana marjad ne oo‿s Muh; pagana ämm õma jutuga Kod e. (adverbiliselt rõhutades) tüdrukuid oli nii pagana `palju et VNg; kui pagana pailu ta seda riiet oli toond Jäm; see oo pagana ilus väärnimi Kir; pagana jumsakas poiss, küll sellel võib rammu `olla Juu; käis pagana ruttu Iis; siukst `veiksed kiisad - - need olid pagana iad Pil
peid|mees peigmees (sõna lõpuosa sag lühenenud -mes, -mis) peidmehel oo `kosjas kosjames `seltsis Phl; pruutkann ja `peidme kann, paberi tut́tidega ehitatud ja kalsud `ümmer Mär; `peidme majas valiti peiupoisid Vig; nied olid ikka suured pruudid-`peidmed Jür; ta ikke `aeksalt akkas kuramièrima, varakult oli peidmehi pailu JJn; `istund vana`aasta `õhta peili taga niikaua, kui `peidmes tuleb Kad; vanast `viidi kuulupudel pruudile, magusad `viina täis, `peidmis viis Sim; Tüdrik on kena ja peidmehi on tal kua pailu Trm; kaks meest tulivad `kośja, olivad peidmehega Plt; nii kauass, kui pulma `sõitu `oĺli, `oĺli peiupoiss peidmehel `kutsaris KJn; pruut ja `peidmes lääva pulmapidu `aigu kõge enne `lauda Puh Vrd peibmes
peig|mees peig- üld, `peigu-, `peigo- VNg Lüg Vai abielluda kavatsev mees; mees oma pulmas (sõna lõpuosa sag lühenenud -mes, -mis) Peigmies rahata on `nindagu neul `ilma `silmätä Kuu; `suitsu `saunas elas sie `peigumies VNg; siis `algas keriku meno, `este isämies ja `naine, [siis] `peigomies ja pruut; `mitmed nii vanad `uotavad juba sedä päris `peigumiest (surma) Lüg; `peigme ema pani `seljatagand `pruudile tanu pähä Jõh; peigmehel oli ninamees ees, kui `kirku läks Khk; pühabe oomiku ruut ja `peigmes läksid kirgule, `eeti maha Mus; peiupoesid oo `peigme poolt, neitsivennad pruudi poolt Mar; neĺläbä omigu `peigmes läks oma pulmarahbaga nooriku majasse Vig; leeslind, leeslind, lennä, lennä, `näitä, kos mo `peigmes Var; peigmees sõedab pruudiga kiriku ja tuleb noorikuga kojo Tõs; pruudil oĺlid leier ja mirdirańts, peigmehel es ole muud kui mirdioksad rinnas Saa; kas pruut́ pidaski igakord oma `peigmest niipaĺlu lugu HJn; peigmees pani raha kõige enne `põlle Amb; `peigmel tuld tuska miel, kui `pruuti kätte ei soand Kad; pruut́ ei `sõitnud oma peigmehega keriku, `peigmel oli isames ja pruudil oma `sõit́ja Äks; [pulmad peeti] mõlemil pu̬u̬l, `peigme pu̬u̬l ja pruudi pu̬u̬l KJn; ommuku `valgen tulli `mõrsjat peigmi̬i̬st kodu ärä `saata Hel; siist `Nu̬u̬rma külä kottald na kööbäten lännuva, üks pruut ja peigmi̬i̬ss i̬i̬n, sajarahvass taka, kõ̭ik `soendiss tettu Ran; vanast peigmi̬i̬s lännu edimäld `kullema, kas kosilasess `võetass; siriske siriske sirbikese, kõriske kõriske kõvera ravva, kelle siŕp nüid ette jõvvab, tu̬u̬ `tüt́rik peigmi̬i̬st levväb Nõo; pühäbä ku laulatama `minti, oĺl iks pruudil oma pulm ja peigmehel oma pulm; nüüd muku ooda enne, konass tulõ tu̬u̬ perämäne peigmi̬i̬ss (surm) Ote; [laulatusel] `mõŕsa tsusaśs kaali alt `käekese, sõ̭ss, peigmi̬i̬ss võt́t kińniʔ Urv; `kualõpoolõ ḱaokiräss `lindass, säält pu̬u̬lt tulõ peigmi̬i̬ss Rõu; ku är laulatõdi, lät́s peigmi̬i̬ss `perrä, üt́s kõrd `sü̬ü̬di, hobõstõlõ `pääle ja pruudikodo Räp || austaja, kallim Mõni kiidab, kui pailu tal peigmehi - - on Hää; peigmehi kikk kohad täis, `peigmeśte `puudust meil ei ole Saa; mul oĺl kat́s peigmi̬i̬st, üte jät́i, tõsõlõ lät́si Plv Vrd peid|mees, pei|mees
pei|mees peigmees (sõna lõpuosa sag lühenenud -mes, -mis) peiupoiss `saatis peimeest ning `ruuti `kirku Khk; leeslind, lapsed `katsusid, kus‿pol `peimed ja ruudid on Vll; kosjal `olli esik koa, ega `peimes köi üksi mette Muh; mamma ja papa käisid saja vanamaks, keige esimese obose pεεl on need, siis alles on pruut ja `peimes Emm; peimees oli tä maha jätnd Mar; `peimes viis `kosja viina `ankru ja isamees viis saia koti Vig; kui pruut `peime koju `viidi, `sõitsid veĺled ees Han; `peime vanematele `ańti `veime kimp Aud; peimeest noorikut tulid koeu PJg; `peime pulmad `pieti `peime kodus - - `peime kodus `ańti sukki ja `kińdid, `anded ja peal juot `pieti `peime pulmas Ris; `peimes jah `riede `õhta lähäb `kośja Kei; nied olid ikka suured pruudid `peimed Jür
raisk1 raisk MMg Võn San, g raisa Jäm Khk Pha Pöi Rei Käi Noa Mar Kse Han Saa Ris Jür JMd Koe VJg Iis Plt Hls Krk Puh Har Vas, raesa Muh Mär Juu Trm Kod KJn Trv Kam Krl, `raisa RId(n `raiska VNg Vai), `raisk|a, -u Kuu
1. korjus, raibe raisk `pandi `aia `sisse ja `aisu `pääle siis unt tuli Lüg; õli neid `raisku kõik tie`äärised täis Jõh; Säel on üks raisk, `aiseb `irmsast IisR; sii üks loomaraisk maas Mar; Mata sie kaśsi raisk `metsa maha Jür; koera raisk vedeles tie eares JMd; obõsõ raisk `aiseb ti̬i̬ veerel Krl
2. pahameelt väljendav sõna; (ka vandumis-, kirumissõnana) `sääsa raisk söi verele VNg; küll `andas `tampida, raisk (niitmisest); `anna kuradi `raisale, tiäb ka, et on saand Lüg; `Vaata `raiska, vai täma käib mind küla `müöda `teutamas IisR; raisk, mis sa tegid nii Khk; raisale veel `süia Pha; mis te raesad lennate Muh; Oh sa raisk, kuidas sa sedamoodi ometi tegid Käi; tal raisal pöld ükskord luba koa, jahiluba Noa; Vaata mool raiska Han; mis sa raisk vedeled siin ees, katsu, et kodu saad Saa; Sa raisk, kui kõvaste müristab Jür; küll raisk tieb südame täis VJg; mis sa ike tied selle raisaga Iis; näil `raiskel ei õlegi kõht täis (sigadest) Kod; ma lü̬ü̬ ta raesa maha õege Trv; ossa vana raisk, või tegiśs jäl sedäsi nüid Krk; mes sa vana raisk otsit siin Puh; mis täst raesast vi̬i̬l kõnõlda Kam; oh sa vana raisk Har
3. a. praht, sodi, risu Neul kukkus `raisku (prahi sisse); `Raiskukorv Kuu; Suured raisa kuhjad olid mere ääres, `toodi koju ja `loomade `alla (roorisust); See tuul toob `jälle `raisku `randa Pöi; lina raesad jäävad maha, kui sa põllalt vead Muh; raisk läks `silma Rei || päramised Raisk on jo veel ära tulemata Käi b. näru, räbal `sandis `käisima `mardibä, vahest sai `panna - - üks vana `pintsagi raisk `pääle ja; siin üks vana `keŋŋa `raiska VNg
4. adj halb, paha; vastik `suola ei ole, merevesi ei avitand, mes sa `sengä kalale tied, sie on `varsi raisk (riknenud) Kuu; salakoer ei aagugi, sala võtab `kińni, si̬i̬‿o kõege raesem; lina ti̬i̬b ropass, kõege raesem tü̬ü̬ [vihmaga linakitkumine] Kod; va raisk inemine Vas
Vrd räisk2
© Eesti Keele Instituut
a-ü sõnastike koondleht
 veebiliides
@ veebihaldur
|