[EMS] Eesti murrete sõnaraamat
Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)
 Sõnastikust • Eessõna • Kasutusjuhend • Vihikute PDFid • @tagasiside |
Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 61 artiklit
aam1 aam g aami Khk Mus Pöi Emm Rei L Ris Juu VMr Kad/v-/ Sim hajusalt TaPõ/ua- Kod/, Plt KJn Ran Nõo, `aami Kuu(h-) Lüg Jõh; aaḿ g aami M San Krl; n, g `aami VNg Vai; oam g oami Kei Juu Koe Trm; voam g voami Juu Kos; vuam g vuami Juu JMd VJg; haaḿ g haami Rõu Plt Vas Lut suur vaat `Tollistest `laudadest `aamid ja puu`vitsad pial Lüg; oluve `aami `panda olut `käima Vai; vanast olid suured viina aamid Khk; `Aamide `viiti `juudi õlut ää; `Mõisas `tehti `viina, kõik `aeti `aamide sisse Pöi; aita mind `aami üles `tösta Rei; aami vits läks `kat́ki Mär; Aam aami pial, vaat́ vaadi peal, oravasaba `otsas = pilliroog Han; `enne `veeti suurte aamidega `viina Tõs; `aami läheb kolm neli `vaati Tor; pugu on tal (kanal) nagu suur oam küĺle peäl Juu; viina voam on suur, viie-kuue`kümne vedrune Kos; ikka minnakse `suures `vuoris `vuamidega, kui `viina viiakse JMd; suur vie aam, obune ei jäksand vedada, kui vett täis `pańti VMr; süönd täis nagu aam Sim; oam õli kõige suuremb - - `kuńni viis `jalga lavvad pikad Trm; maśsina `juure vedäväd vett uamiga Kod; õlle aami ja vaadi, ni̬i̬ olli tammest Hls; aamil `olli otsa sehen mulk, puust puńn `olli i̬i̬n; suure lehmä olliva nigu igätse aami Nõo; Lännü˽ka˽paksuss ku˽haaḿ Rõu; viina haaḿ Vas || suurem tünn lina seeme oli `aamide sees Vig; Vili `aeti kot́ti ja `viidi `aita, `pańdi `oamide ja `kerstude `sisse Kei
alev alev Kuu Lüg hajusalt eP/aĺev Kod/, Trv Krk Puh Nõo, aleb Mar, g -i; n, g alevi VNg Vai LNg; allev g alevi Puh Ote; allõv Ote San V(g alõ|va Har Se -võ Krl), allõv́ Vas Se, g alõvi asula; suurem kirikuküla alevi `rahvas pidavad enesest ikke `rohkemb VNg; pisikesed `linnad `onvad alevid; kus ikke `vaprikud sies, siis sie on juo alev Lüg; teine õpib alevist läbi `minnes `rohkem kui teine suurest linnast Kse; `Tõstama alevil põle mette `ühtegi antvärk̀i; tegi alevile maja; põle alevilt `kuigi `kaugel Tõs; minu elu `iäga om si Otebäl allõv kõik `säetü Ote; ku̬u̬ĺ om `Antsla alõvõ veeren Krl; sääl om ni˽suuŕ allõv nigu väigu liinakõnõ Har; Haavapää küläh om paĺlo `popse, sõ̭ss ku sinnä mindäss, üteldäss: lää alõvihe - - tu̬u̬ om nigu `nöksamine Räp; mi śeto jaoh olõki‿iʔ alõvat õiʔ Se || äärelinn, eeslinn suur külä just ku `linna alevi Vai; eläb linna aĺevin, linna servän Kod
ankru|mõrd suurem mõrd, mis kinnitatakse vees ankruga `ankrumörrad o tükkis suuremad kut vaiamörrad; suured `ankrumörrad pannatse `ankruga `kinni Mus; Ankru mõrrad akkasid sii kuie`kümne viie `aasta eest. Mõrra pära oli ankruga sihes Pöi
anum anum g -a PJg Hää(-i) VJg Kod KLõ hrv M(-e), hajusalt T, Lei; annum g anum|a T V(-o-, -ḿ; -e, -õ San Krl)
1. anum, (tavaliselt suurem) mitmesuguse otstarbega puu- või plekknõu Nüid ostetaks `kõike, aga enne `tehti isi `kõike anumi, `oĺlid ummikud, ja laudadest `tehtu nõud Hää; suuremaid anumaid ta ei teind, see püt́tsepp. neid tegid avinurmikud Lai; kolme`jalgne anum `oĺli [puunõude küürimiseks] Vil; anom om veereni ~ silmini täis; anuma vitsa lätsivä pääld ärä; ja `olli niipaĺlu ku `olli, kõ̭ik seevä ütest anumast; illuss alumiini anum, mes ei rostita; täl jutt jooseb nigu `ernit valetass anumadõ Nõo; `kapstit lähätädäss, anumahe pandass Kan; Vanast oĺliva˽puuanumaʔ, nu̬u̬˽tuĺliva˽`liivuga `mõskõ; Kat́s anumatäüt vanna `rasva (tatisest ninast) Urv; no˽pandass karratsõidõ anumõidõ `sisse `piimä Har; Anuma˽tet́ti alt pu̬u̬lt `laembaʔ sõ̭ss oĺl päält hüä `vitsa pääleʔ aiaʔ; Ku üt́sipuu anumalõ tu̬u̬ põh́a `pandamine `hüäste õnnat́, sõ̭ss tima sai kõ̭gõ kõvõmb puu annum Rõu; kaasõga annoḿ länik kohe sakõ sü̬ü̬ḱ `pańti kui `kaugõppa `mińti [tööle] Plv; tsia söögi annom Räp; `laudul peetäss anomit; annoḿ olgõ siss kauśs vai pańg vai läńnik vai `tõrdu; soola annoḿ Se; `võismelüüvä annum (koorekirn) Lut
2. paat, vene vinneht üldäss anomass ni loodsikut; `hainu `veetäss anomaga Se
haud aud g aua eP(aava hajusalt S; oud g oua Jäm Ans Emm Rei Han, ova Emm) Har/h-/ Lei, avva Saa I(aada Kod; auva Pal) eL(h- V; g auv[v]a San Urv Krl), `avva Jõh, `au(v)a R(n `auda VNg Vai; h- Kuu)
1. a. (suurem) auk, koobas; süvend, lohk, nõgu (peam maapinnas) Pikk aud `põllu sies, `jusku maa õless `sisse `langend Lüg; kivid lahuti, suured kaaluti avvas `väĺlä Ran; palanuisi `audõ oĺl [Kuresoo] nii täüs, et rukõ vitäʔ es saaʔ Võn; vanast `oĺli ütsi palutedu, kaevetu suure avva maa `siśse Ote; ti̬i̬ `audu täüs Krl; lohetsõid kaevõti väidsega, ku haud [sees] oĺl, siss nakati ilastamma Har; ku pümme lätt pümehhele ti̬i̬d juhatama, sõ̭ss satasõ mõlõmba `hauda Rõu; ähn tsaga havva [puu sisse] Plv; Tõõsõlõ `hauda kaivat, esi `sisse satat Vas || (silmadest) `väega auvan silmäʔ mõ̭nõl vanal; silmäʔ ommaʔ `auda jäänü Krl; siĺmäʔ `hauda sadanuʔ – hobõzõl – vanal kuul `sündünüʔ Lut b. kartulikoobas – T V `kartuli omma ärä `si̬i̬dunuva havvan Ote; vii na ubina sinnaʔ `vaĺmide kaavõtudõ `hauda Har; maa ubinde aua Lei c. linaligu kel oo [linad] sitast `maetud, siss virutad need matust `auda ja akka jälle uieste `matma Vig; lina ammutadas argiga avvast `vällä Ote; Nu ku hauan ka‿ks hää vesi oĺl, siss sai sääl ka `valgõʔ, mud́u `oĺli hauan linaʔ õks ahembõʔ Har d. kolle, lee aud kutsuti, `keetsime aada piäl ahju rinna all; süded one aada siden, kõdan one kividess aud, moete `tallad ise süte siden Kod; auva pial `kiitsid; rehetua `auda tõmma tuhk Pal
2. võrendik, sügav koht (veekogus) Kaber`nieme mihed olite siin `meie ligidel `aua pääl `kammila `vergul Jõe; Malu`hauda `maksab `vaeva, `Leete `hauda `andab `leibä Kuu; Siin jões on `põhjata kõht, aud Lüg; aua rinna `peale panime võrgu ette Vän; `veśki `tammede `juures vesi sööb `sinna auad Kos; ojas on sihuke sügab koht, `mustab kohe ja `kangeste küĺm vesi, `üitakse aud Pil; uja olli matal, `auda (sügavate aukudega) Ote; püüdmise kottal om sääne haud, sinnä saistass kala Se
3. a. matmiskoht, surnuhaud; kalm; kääbas, hauaküngas laseme `surne `auda Lüg; Sie tahab küll oma `suure varanduse `auda `kaasa `viia IisR; nende aud meres Khk; Löidis omal märja oua (uppus) Emm; [kui põld keskelt tühjaks jääb, öeld] selle `aasta sureb üks inimene sealt perest ää, aua jago maad tühäks jäänd Mar; aua kelbas (haua äär, kallas) Vig; tänan paraè·gust oma isa aua `põhja Vän; käisin `surnu`aedas aua peal Juu; `nuorigi mehi `Assamas ja Kullengas ja kõik `viet́i auale ja augule (said surma) VMr; `audasid tegema ([surnuaial] haudu korrastama) Trm; ma pia üits päe mineme `audu `säädme Krk; serände inime oless kulunu elusald `õkva `auda visata; sa aad mu elusald `auda (tülist); kes `naaru `peĺgäp, tu̬u̬ `pi̬i̬ru `koolep, pussuga `peetass `peie, `aesuga `aetass `auda Nõo; kõ̭iḱ pandass üt́skõrd `hauda Rõu; elläi lõṕpi arʔ, `aet́i `hauda; `ku̬u̬ĺja matõtass, `aetass haud kinni, maa pää́le, saa ḱääbäss Se || piltl ta on üsna oua äärel (suremas) Rei; nää Ploom `sõitis siit möödä, `ootas `auda juba (oli suremas) Mar; avva veere pääl (enne surma) saat targass, aga siss om `iĺdä Ran; hauas (haua põhjas) surnud; maha maetud vanamad oo aava `põhjas; kaks last makavad `audas Muh; juba se `külmes `audas Vän; tütär om `avvan Nõo; hauda minema surema Vanad inimesed läksid köik `tervte ammastega `auda Pöi; läks lapsega tükkis `auda (suri rasedana) Kse; mi̬i̬s läits `auda, naesel `oĺli nii kahju kui `oitku Ran; kõ̭gõ uma keelega lää `hauda Vas; hauda (~ hauale) viima 1. (maha) matma ei lahe `surnud `audagi viia, mutku tülitsevad ja `taplevad Pal; mina oless `auda `viidu, oless `pehmit `pei˛it `saanu Rõn 2. surmama, tapma See suur töö `ahnus ta enne `aegu `auda viis Pöi; mu `mõistus on `niuke tömp, ma olen nii sarnane, ta kipub ikke auale mind `viima Ann; si̬i̬ `haiguss om paĺlu inemiisi `hauda vi̬i̬nüʔ Har; hauda ristima kiriklikult matma – Hi `auda restidagse. öpetaja restib: mollast oled sa `vöedod ja mollags pead `saama Käi b. rahvapäraseid väljendeid Närib veel `aua `pohjastki `toise üles (surnust halba rääkima); Ei lase toist `auaski rahul `olla (id); Küll haud parandab (parandamatust haigusest) Hlj; [mehel] `varbad `audas veel soojad, aga naine lööb juba `litsi Mus; Tunneb aua aisu (on vana) Pha | Eks `auass ole aig `puhkada Kuu; `Auvas `aiga magada küll Lüg | Minu suu on `nindagu aud (ei räägi edasi) Kuu; Vaikne nagu haudas Vig; küla oli nii kui `surnu aud `vaikne Aud; Kole ku haud (tühjast hoonest) Trv; kõik jäevä kõrraga vakka nigu aud Nõo | ega teine saa teise aua `kohta `täita, igaüks piab ikke ise oma `auda minema JJn; Ega üt́s täüt uma havva; astu õiʔ üt́ski üle uma havva õiʔ Rõu | (haiglaselt kõhnast inimesest) nagu avvass `väĺja tullud Kod; juśt ku avvast tõusnu Krk | Surm läheb üle aua (kui tahtmatu värin üle ihu käib) Tõs; surm läits üle avva, mõõt́ `auda, kas om paras tulla juba, värist minnu Ote | Kes isa ehk ema lööb, selle käsi kasvab välja Krj; muilõ `hauda kaivat, es‿`sisse satat, `hindä päält võtaʔ mõõd́i (salasepitsusete tegijat) Se; havva veere pääl jalaʔ (rasedast 6 nädalat enne sünnitamist) Lut; (teine, üks) jalg hauas, teine (haua)/ääre peal (~ äärel) ~ kaldal (~ kalda peal) ~ pardal ~ kaelas ~ veere peal ~ perve peal vana, suremas Omal juba jalg `auas, `tõine `aua `kaldal, aga `tõised inimised on ikke `ambas Jõh; see nii vana, jalg aavas, teine aava äärel Khk; vaŕsi jalg aadan, tõene `kaldal Kod; tige ku vana końg, et tal küll jalg avvan ja tõine veere pääl Krk; joʔ jalg havvahn, tõõnõ um jo kah veere pääl Rõu | meie ema on küll ühe jalaga `audes, teesega aua ääre peal Vän
elu|tuba
1. (suurem) eluruum kuredik, rehetoa ja elutoa vahel Rid; [kangast] Kääritaks ikki elutuas Hää; siin ei old rehetuba elutoaks Kei; oli `kuulnud, et `ot́sijad tulnuvad, viinud [varastatud] obesed elutuppa, `kambrisse kohe Äks; rehe tuad olivad elu tubadega ühes Lai
2. elumaja (rehest eraldi) kõda on elotual. `reie tual on `ukse edine Lüg; Elutuba on `valmis, aga `teised `uoned kõik `puoleli IisR; elu toad, [koosneb] tuba, kammer, köök, koda HMd; aga kui akati nisukesi `puhtamaid elutubasid tegema siis nied vanad [majad] jäid rehetubadeks KuuK; si̬i̬ kutsotasse tuba, mes lahun kõhe - - elo tubad Kod
1. (suurem) eluruum kuredik, rehetoa ja elutoa vahel Rid; [kangast] Kääritaks ikki elutuas Hää; siin ei old rehetuba elutoaks Kei; oli `kuulnud, et `ot́sijad tulnuvad, viinud [varastatud] obesed elutuppa, `kambrisse kohe Äks; rehe tuad olivad elu tubadega ühes Lai
2. elumaja (rehest eraldi) kõda on elotual. `reie tual on `ukse edine Lüg; Elutuba on `valmis, aga `teised `uoned kõik `puoleli IisR; elu toad, [koosneb] tuba, kammer, köök, koda HMd; aga kui akati nisukesi `puhtamaid elutubasid tegema siis nied vanad [majad] jäid rehetubadeks KuuK; si̬i̬ kutsotasse tuba, mes lahun kõhe - - elo tubad Kod
ema|auk
1. suurem auk jääs talvisel kalapüügil – Lüg Kad Sim Trv Hel emä `august `tõmmavad üles `nuoda Lüg; emaauk - - suur auk kust nuot `sisse lastakse ja `välja `võetakse Kad; mõlembe kutsutass emäaogu, `sissi`laskmise ja `väĺlä`võtmise auk. iŕs `aetess emä`auku Trv Vrd emaavand
2. auk pealmises veskikivis sie on sie emä auk, kust vili `alle `langeb Lüg
3. mesipuu lennuauk vanast olli `linde kõrvedet, pistet emäaugust tuli `sissi Krk
4. (palli-, munamängus) keskmine auk karjapoisi `aave `palli emä`auku Pst
1. suurem auk jääs talvisel kalapüügil – Lüg Kad Sim Trv Hel emä `august `tõmmavad üles `nuoda Lüg; emaauk - - suur auk kust nuot `sisse lastakse ja `välja `võetakse Kad; mõlembe kutsutass emäaogu, `sissi`laskmise ja `väĺlä`võtmise auk. iŕs `aetess emä`auku Trv Vrd emaavand
2. auk pealmises veskikivis sie on sie emä auk, kust vili `alle `langeb Lüg
3. mesipuu lennuauk vanast olli `linde kõrvedet, pistet emäaugust tuli `sissi Krk
4. (palli-, munamängus) keskmine auk karjapoisi `aave `palli emä`auku Pst
ema|laev
1. suurem paat nooda merrelaskmisel Pööris nooda vädamisel - - üks nooda ots jähi kohe nooda laeva peale, pisikse paadiga `tehti tiir `ömber, ots `jälle emalaeva `juure Pöi
2. (suur) piirituselaev – Kuu Krj Sidä kibejä vedelä sai `piiridükse emä`laevust `halvalla Kuu
1. suurem paat nooda merrelaskmisel Pööris nooda vädamisel - - üks nooda ots jähi kohe nooda laeva peale, pisikse paadiga `tehti tiir `ömber, ots `jälle emalaeva `juure Pöi
2. (suur) piirituselaev – Kuu Krj Sidä kibejä vedelä sai `piiridükse emä`laevust `halvalla Kuu
ema|läpe suurem auk jääs talvisel kalapüügil `aeti `vi̬i̬rde ja kääneti irs jälle emäläppede Ran; Alumine imäläpe [nooda sisselaskmiseks]; Mäelmäne imäläpe [nooda väljatõmbamiseks] Rõu
ema|mulk
1. suurem auk jääs talvisel kalapüügil emä mulk `raoti suur, neĺlä nukeline. emä mulgust tõmmati nu̬u̬t ~ loomuss `väĺlä Ran; emämulgust tule nu̬u̬t `vällä. `väikse mulgu `raotass `kaari Ote; imä`mulku pandass kinni‿tu võrk Se; imämulk um järve pääl kohõ lastass võrguʔ `sisse Lut
2. (palli-, munamängus) keskmine auk poesikse `mäńgsivä `tsuŕri - - `keśkel `oĺli emämulk, `ümbre `sõõri viis `mulku. toda `tsuŕri vai muna `aeti emä`mulku Ran
1. suurem auk jääs talvisel kalapüügil emä mulk `raoti suur, neĺlä nukeline. emä mulgust tõmmati nu̬u̬t ~ loomuss `väĺlä Ran; emämulgust tule nu̬u̬t `vällä. `väikse mulgu `raotass `kaari Ote; imä`mulku pandass kinni‿tu võrk Se; imämulk um järve pääl kohõ lastass võrguʔ `sisse Lut
2. (palli-, munamängus) keskmine auk poesikse `mäńgsivä `tsuŕri - - `keśkel `oĺli emämulk, `ümbre `sõõri viis `mulku. toda `tsuŕri vai muna `aeti emä`mulku Ran
enam1 enam HaId Jä ViK TaPõ Plt TMr MMgT, -mb R Amb ViK Iis Trm; enäm Var Tõs Khn Juu Kod MMg KJn, -mb spor R, Kod Trv Hel T Har Plv, -mp Trv Hel T; enäp hv Krk Hel Nõo Võn Ote Urv, -b Nõo San Lei; änam Nai S L Ha Jä Kad Ksi spor VlPõ, ε- Jäm Khk Krj Muh Ris, a- Rid Vig Kir Mih Ris HMd; änamb Jõe Kad Rak, -mp Trv; änap Pst, -b Lei; änäm spor L(ε-Mar), Juu Kõp Vil Pst, -mp Trv Pst Hls TMr; änäp Hls Krk Hel San, -b Lei; inä(m)b, -(m)p V; (kuluvormid) äm Muh Mär Mih PJg spor Ha, SJn Kõp Pst, ääm Rid Kul Vig Vän Nis Sim(-mb) Pil, ämp M spor T V, äb Pst, ääp Krk Ote, imp Vas Räp Se
1. (harilikust, eeldatust) rohkem sen `nuodavedamise `juures enamb ei old ku kaks miest Jõe; Sul ei ole sida enämb kui `hülgel saba (öeld kiitlejale) Kuu; enamb ehk on kui kilu`mieter [jõeni] Hlj; midä enämb `nuori, sedä paremb Vai; mo ema `tεεdis ulga änam sedissi vanu `asju Jäm; pikad `saapad – varrega `saapad `üitasse [neid] εnam Khk; koha o änam kallis kut ta ea on Krj; pöua pilved on änam `körges Pha; see pili ja sadu `olli εnam metsa `kohtas Muh; mesilinnud `peavad jüst keige änam veel kaneprohu pεεl `käima Käi; änam obosed `seisid kui tööd tegid Kul; Änam tasem ei `saagi `köia Han; kanadel oo änam lühemad suled, kukel pikemad Aud; kõigest änam sain raha Tor; nüid ei ole änam kui üks kana Ris; enamb puole minust olete nuoremb VMr; oleksin tuond ikke enambki luadalt `kruami, aga raha lõppes `otsa Kad; tõõne one enäm laiem kui pitkem Kod; egä üit́s taht kitta, vi̬i̬l änäp taht lait́s kitta Krk; `uńte `olli ka ennembide enämb ollu Ran; enämb es jõvva [linu] rabata ku kat́skümmend viiś `nakla Nõo; suvõĺ rüä `häitsämise `aigu iks haĺlitass leib kõ̭gõ inämb Kan; tu̬u̬d rõivast ollõv olluʔ enämb `kõrda (rohkem kui ülikonna täis) Har; `Paklalt oĺl Marin`puŕki inämb kümmend `versta Vas; jo mu lihmil kuud viis inäp ku kańniʔ Lut; enam jagu 1. suurem osa, enamik [sõna] pirnid o sii tääda ka, aga änamjagu `itleb ikka `raaplid Mus; mõni `ütleb aa pial - - enamjagu `ütlevad juba aia pial Lai; enämb jagu `rõivit om suurde `liĺlega; enämbjagu om `valge lilli, `tõisi on veedi Nõo; 2. enamasti No enämbjagu kaik kalad sai `huomigul ärä müödüd Kuu; enambjagu `naised olimma `verkul VNg; ema oli änamjagu iga päe `väĺlas [tööl] Mih; enam jägu [luuakse kangas] kahega, ma ise vahel olen loond neĺja kihaga Lai; peremehed olid enam jägu `töökad mehed Plt; Tu̬u̬ inemine `oĺli enämbjakku säne vingune Hel; enämbjagu lõegass iki peremi̬i̬s leevä Nõo; A˽hoobiss vanast kutsuti tedä inämb jagu leevä anumass Urv; enam kui enam ükskõik kui palju Tend klani änam ku änam, tema `järgi ei `nõrku Hää; egä ta tagasi ei tule, röögi änäp ku änäp; anna tal änäp ku änäp, temäl ei mõjo kedägi Krk Vrd enamaks, enemb, enämat, inämbä
2. (eitavas lauses) sugugi, üldse, rohkem (mitte); alles, olemas; praegu, nüüdsest peale; edaspidi nüüd enamb pole püst`aidu Jõe; Ei enämb `angerju saa vesi `lähteb `külmäks Kuu; [lammas] enämb ei imedä `tallekaist Vai; kask oksendab, mahl äi tule änam Phl; ahi on `puistamata ehk `suudond, ei `tõmma äm Mär; minu ema anam ruudulest seelikud ei teind Vig; suurt `siibert ei saa änam `kinni `panna mette Aud; nüid ei tasu εnam `ämretegemest; aga nüid seal põle vist anam mitte midagi (talust) Ris; ega täna ommeti `vihma enam tule JõeK; ega mul pikka iga änam ole JMd; enam `piale üri`päeva ei `tohtind tuld tuppa võtta (valgust süüdata) JJn; minu kääst ta enamb ei piase VMr; tämä enäm nõnna ei kõnele kui edemält; enämgi tämä ei tule. ärä `u̬u̬ta Kod; tagasi ei saand pöörata ääm Pil; kägu ei kuku änäp `pääle jaani; ei tuleki ääp `mi̬i̬li mis vaist kuulit ja ollit Krk; pane ärä, ma enämb ei taha `viina; aga võib olla ta ei elägi enämb Nõo; uasuppi ei massa mõtõldagi, toda‿i taha‿mp `kiäkina Ote; ämp peremehel es ole˽`koskilt enämp võtta [raha] San; obõsõ `irnnuva ja enäp edesi ei olõ `jõudnuva minnäʔ Urv; sõir otsan om, siss ei olõ ämp `sõpra Krl; ei olõ inämp `löütü `tüt́rikku `kostki; vana haav süttü ei inäp Vas; pini `põrglanõ es mõistaʔ imp kodo tullaʔ õigõ ajo pääleʔ Räp; ma inäp õi sullõ tulõ Se Vrd enemb, enämat, imämb, inämbä, änänt
3. (vormilt jaatavas, sisult eitavas lauses) veel, nüüd veel kes nüüd odavi `vahtib, kes nüüd enamb odavie järel [kellaaega arvestab] Jõe; kes‿se `öhta `ilja änam tuleb Ans; Mis sest änam `rääkida, see juba vana lugu Kaa; Noore rohu otsad `väljas, mis `lambal änam, nopib peale [rohtu] Pöi; kes nüid sega änam laseb `tönguma Käi; kes nüid änam rüid kannab Kse; kas mool see änam `meeles Mih; mis münosugone vana muld änam, köberas ja `kärssis keik Ris; kas ta enamb elab VMr; mis sa sest obuse sut́ikast ääm peksad – ing mineku pial Sim; kes seda vana korult äm tahab SJn; mes neist [juukse]uidakist enämb sugida Ran; ta‿m `väega `aige, ei tiiä, kas tuleb enämb sängist üless Nõo; mis tu̬u̬st inämb tegijät Kan
1. (harilikust, eeldatust) rohkem sen `nuodavedamise `juures enamb ei old ku kaks miest Jõe; Sul ei ole sida enämb kui `hülgel saba (öeld kiitlejale) Kuu; enamb ehk on kui kilu`mieter [jõeni] Hlj; midä enämb `nuori, sedä paremb Vai; mo ema `tεεdis ulga änam sedissi vanu `asju Jäm; pikad `saapad – varrega `saapad `üitasse [neid] εnam Khk; koha o änam kallis kut ta ea on Krj; pöua pilved on änam `körges Pha; see pili ja sadu `olli εnam metsa `kohtas Muh; mesilinnud `peavad jüst keige änam veel kaneprohu pεεl `käima Käi; änam obosed `seisid kui tööd tegid Kul; Änam tasem ei `saagi `köia Han; kanadel oo änam lühemad suled, kukel pikemad Aud; kõigest änam sain raha Tor; nüid ei ole änam kui üks kana Ris; enamb puole minust olete nuoremb VMr; oleksin tuond ikke enambki luadalt `kruami, aga raha lõppes `otsa Kad; tõõne one enäm laiem kui pitkem Kod; egä üit́s taht kitta, vi̬i̬l änäp taht lait́s kitta Krk; `uńte `olli ka ennembide enämb ollu Ran; enämb es jõvva [linu] rabata ku kat́skümmend viiś `nakla Nõo; suvõĺ rüä `häitsämise `aigu iks haĺlitass leib kõ̭gõ inämb Kan; tu̬u̬d rõivast ollõv olluʔ enämb `kõrda (rohkem kui ülikonna täis) Har; `Paklalt oĺl Marin`puŕki inämb kümmend `versta Vas; jo mu lihmil kuud viis inäp ku kańniʔ Lut; enam jagu 1. suurem osa, enamik [sõna] pirnid o sii tääda ka, aga änamjagu `itleb ikka `raaplid Mus; mõni `ütleb aa pial - - enamjagu `ütlevad juba aia pial Lai; enämb jagu `rõivit om suurde `liĺlega; enämbjagu om `valge lilli, `tõisi on veedi Nõo; 2. enamasti No enämbjagu kaik kalad sai `huomigul ärä müödüd Kuu; enambjagu `naised olimma `verkul VNg; ema oli änamjagu iga päe `väĺlas [tööl] Mih; enam jägu [luuakse kangas] kahega, ma ise vahel olen loond neĺja kihaga Lai; peremehed olid enam jägu `töökad mehed Plt; Tu̬u̬ inemine `oĺli enämbjakku säne vingune Hel; enämbjagu lõegass iki peremi̬i̬s leevä Nõo; A˽hoobiss vanast kutsuti tedä inämb jagu leevä anumass Urv; enam kui enam ükskõik kui palju Tend klani änam ku änam, tema `järgi ei `nõrku Hää; egä ta tagasi ei tule, röögi änäp ku änäp; anna tal änäp ku änäp, temäl ei mõjo kedägi Krk Vrd enamaks, enemb, enämat, inämbä
2. (eitavas lauses) sugugi, üldse, rohkem (mitte); alles, olemas; praegu, nüüdsest peale; edaspidi nüüd enamb pole püst`aidu Jõe; Ei enämb `angerju saa vesi `lähteb `külmäks Kuu; [lammas] enämb ei imedä `tallekaist Vai; kask oksendab, mahl äi tule änam Phl; ahi on `puistamata ehk `suudond, ei `tõmma äm Mär; minu ema anam ruudulest seelikud ei teind Vig; suurt `siibert ei saa änam `kinni `panna mette Aud; nüid ei tasu εnam `ämretegemest; aga nüid seal põle vist anam mitte midagi (talust) Ris; ega täna ommeti `vihma enam tule JõeK; ega mul pikka iga änam ole JMd; enam `piale üri`päeva ei `tohtind tuld tuppa võtta (valgust süüdata) JJn; minu kääst ta enamb ei piase VMr; tämä enäm nõnna ei kõnele kui edemält; enämgi tämä ei tule. ärä `u̬u̬ta Kod; tagasi ei saand pöörata ääm Pil; kägu ei kuku änäp `pääle jaani; ei tuleki ääp `mi̬i̬li mis vaist kuulit ja ollit Krk; pane ärä, ma enämb ei taha `viina; aga võib olla ta ei elägi enämb Nõo; uasuppi ei massa mõtõldagi, toda‿i taha‿mp `kiäkina Ote; ämp peremehel es ole˽`koskilt enämp võtta [raha] San; obõsõ `irnnuva ja enäp edesi ei olõ `jõudnuva minnäʔ Urv; sõir otsan om, siss ei olõ ämp `sõpra Krl; ei olõ inämp `löütü `tüt́rikku `kostki; vana haav süttü ei inäp Vas; pini `põrglanõ es mõistaʔ imp kodo tullaʔ õigõ ajo pääleʔ Räp; ma inäp õi sullõ tulõ Se Vrd enemb, enämat, imämb, inämbä, änänt
3. (vormilt jaatavas, sisult eitavas lauses) veel, nüüd veel kes nüüd odavi `vahtib, kes nüüd enamb odavie järel [kellaaega arvestab] Jõe; kes‿se `öhta `ilja änam tuleb Ans; Mis sest änam `rääkida, see juba vana lugu Kaa; Noore rohu otsad `väljas, mis `lambal änam, nopib peale [rohtu] Pöi; kes nüid sega änam laseb `tönguma Käi; kes nüid änam rüid kannab Kse; kas mool see änam `meeles Mih; mis münosugone vana muld änam, köberas ja `kärssis keik Ris; kas ta enamb elab VMr; mis sa sest obuse sut́ikast ääm peksad – ing mineku pial Sim; kes seda vana korult äm tahab SJn; mes neist [juukse]uidakist enämb sugida Ran; ta‿m `väega `aige, ei tiiä, kas tuleb enämb sängist üless Nõo; mis tu̬u̬st inämb tegijät Kan
enamus s < enam1 (sõna kasut harva)
1. arvuline ülekaal nad jähid änamusse Jäm; kes suab ialte enamuse sie suab taĺlitajast VJg; kui igä üts arutess oma mõtte, siss kelle ääle enämuss, selle `järgi tetäss `otsuss Hel
2. enamik, suurem osa mis änamus tahab, vähemus piab selle `järge tegema Khk; Änamus `tuhlid oli varjuala `väätud; Pöllust oli änamus juba `küntud Kaa; kuda änamus suovib JMd; lake ta (karjamaa) ei ole, iks enämbüss mõtsan Ote
1. arvuline ülekaal nad jähid änamusse Jäm; kes suab ialte enamuse sie suab taĺlitajast VJg; kui igä üts arutess oma mõtte, siss kelle ääle enämuss, selle `järgi tetäss `otsuss Hel
2. enamik, suurem osa mis änamus tahab, vähemus piab selle `järge tegema Khk; Änamus `tuhlid oli varjuala `väätud; Pöllust oli änamus juba `küntud Kaa; kuda änamus suovib JMd; lake ta (karjamaa) ei ole, iks enämbüss mõtsan Ote
iiskann `iiss|kann (-s-) g -kannu spor Sa(`ees- Jäm), Emm spor Pä, Juu Koe Trm Lai Plt Hel, -kaǹnu IisR; `iiss|kańn Nõo Rõu Plv, `iiśs- Krl Har, g -kańni (-nni)
1. kastekann `Enne kui meil `iiskaǹnu ei old, `kasseti `taimi läbi `saunaviha IisR; `Iisskannuga kastetakse `taimid Kaa; `mölder `kallab `iisskannuga jahu `peale vett Tor; `iisskannul on ku sõõl toru `otses Hää; `iisskannuga kastetakse Juu; pikk nina nigu va `iiskannu toru Lai; võta noʔ `iiśskańn, leḱi `laossõid t́suuḱma Har Vrd kiiskann, tiipkann, tiiskann, õiskann
2. suurem kann, millega vaadist õlut toodi ja teistesse kannudesse valati – PJg Vrd tiipkann
1. kastekann `Enne kui meil `iiskaǹnu ei old, `kasseti `taimi läbi `saunaviha IisR; `Iisskannuga kastetakse `taimid Kaa; `mölder `kallab `iisskannuga jahu `peale vett Tor; `iisskannul on ku sõõl toru `otses Hää; `iisskannuga kastetakse Juu; pikk nina nigu va `iiskannu toru Lai; võta noʔ `iiśskańn, leḱi `laossõid t́suuḱma Har Vrd kiiskann, tiipkann, tiiskann, õiskann
2. suurem kann, millega vaadist õlut toodi ja teistesse kannudesse valati – PJg Vrd tiipkann
imä|läpü suurem auk jääs talvisel kalapüügil Imä läpü om iä sisse tuuraga raotu piklik mulk, kost läbi kalanoot lastass järve Võn
jutka jut́ka väike purjekas (jaalast suurem) – Hää
juurikas1 juuri|kas g -ka eP(-gas g -ga Jäm Khk Emm) ? Vas; `juuri|kas (-gas Kuu VNg, -ka VNg, -ko Vai) g -ka (-ga) R; juuri|k g -ka Kod Trv ?Hls Lei(-ga), -ku (-gu) VNg Jäm Muh Rid Kod Hls Krk T V
1. (taimel, puul) a. (suurem või jämedam) juur; peajuur; juurt meenutav maa-alune vars [suvivilja] `leigeti `sirbiga ja kui oli madal, siis `kitkuti `juurikatega VNg; `laused kinnidaste selise `küĺge juurigutega; juurigutest ning `okstest punudaste `korvisid Jäm; kui raiutase `kaapsud siss ruŋŋid jäävad `kaapsu `küĺge ning juurigad jäävad maa `sisse Khk; Juurikas lihab [männil] otse moa `pöhja; Vana lehma liha nii `sitke ja köva kut juurikas Pöi; `aprilli lõpul on marja`põõsal juba kõik uued juurikad all, nagu `narmid täis kõik Tor; tedre madara juurikas pannakse viina `sisse, teeb viina nii punaseks ja ilusaks Juu; minu `aegas `kiskusime kõik `erned juurikatega `kahlu Tür; Kange ku juurik (ära külmunud; inimesest ja loomast) Trv; olli suur kolak kabelin - - siis ma jäi kõvass ku juurik [hirmust]; ka neil nii `puuduss olli, et kardule juurikit võtave Krk; kui puu maha `lõikad, jäeb juurik. puu juurik, õts, mes puuss maha jäeb Kod; aŕkadral `oĺli kaits `kurge kuusest, juurikuga `võeti väĺlä Ran b. juurpuu [laeva] `piidad kävivata `poigite üle ühest `puordist `toise. `juurikatega olivata `parraspuu küles; kui juba `suuremb alus - - nied on `piimi `juurikad; koverad `piida `juurikad VNg; lootsiku kaared tulevad kuusepuu juurikatest: puu saab `väĺla juuritud ja puud jääb ka `otsa, muidu juurikas ei anna `väĺla Tor; laeva juurikas ~ kambakas (laeva seina või lae toeks) Hää; juuritud jalas on `kasvand nii, ja kõberus suab juurikast `tehtud Hag; || alt järsem(ad) kaar(ed) laeva või paadi vööris ja ahtris pera `juurikas; `keula `juurikas VNg Vrd juurkaar || midagi suurt või jämedat `lõikas ühe juuriku `voŕssi mulle Kod c. kapsavars kabusta `juurigad `jäävad `aida ku `leikad [pead] maha Vai; `kaapsa juurikas pannasse ruuduss kasuma Vig; Kõver kui kapsajuurikas Vän; `kapsa juurikas ehk `kapsa töegus Juu; [kapsa] juurikid lapsed seid, `maiad juurikite piäle Kod; `kapsta juuriku tahva ärä korjata, maa tahap ärä tettä Nõo; lehmä˽jüräväʔ aian `kapsta juurikit Kan d. (seene) jalg; seeneniidistik `noaga sai alt seene juurikad ää lõigatud Mih; siene juurikad kardavad `külma JJn; kui `lõikad [võiseenel] juurika ära, kohe piim tuleb `väĺla juurikast Pal e. juurvili juurikad ~ juurigud, mis pole kenasti kasund juurvili, peedid ning Jäm; mullatasse juurikid SJn
2. (elundi) kinnitumisosa; (kehaosa, elundi) kinnitumis- või ühinemiskoht a. (hambal) `Amba `juurika `alle õli mädä kogond Lüg; Just juurika pealt `murdis [hamba] ää Pöi; ammas lagund ää, juurikas, va konts oo veel järele jäend PJg; `amba juurikad nõnna pakitavad Kod b. konnassilm jala pial, kõva juurikas sehes Var; konnasilma juurikad jäävad `sisse ikke Vän c. (küünel) kui juurika otsast enam edasi `kasvada ei sua, siis aab maha ja tuleb uus [küüs] Ksi d. sisekõrv `Kõrva`juurikas on `kõrva sies Lüg; nii vali eal et, kõrva juurikast köib valu läbi Muh; kõrva lest, lestast lähäb juurikasse Var; kõrva juurikas on kõrva sees, siin tagapool külles. vanad inimesed `ütlesid, et kõrva juurikas valutab Plt e. minul tulid `juuksed `keige `täiega ära, mul ei ole `juurikugi pias VNg
3. millegi alumine (jämedam või kandev) osa; vahetult millegagi liituv osa akkjalal oo peavihk, see peksetasse `easte otseks ja `siotasse juurikadest `kinni; lehmä sabast `jälle vaadetasse, et kellel saba juurikas tuleb `allapoole kantsroo koodi, siis see `olle ea lehm Mar; Anna taale (loomale) nina juurika pihta Han; saksamoa lammas, suur rammus ilma ännätä lammas, ännä juurikas mud́u Tõs; lehm pidi vajuma tümasse, saba juurikani oli sees; nina juurikas sial `silmade vahel oli Lai; [saarmas] `väikse `jalguge mükerteb edesi, ännä juuriku pääl `toeteb, siis `viskab ike edesi Hls || vastu pead asuv kõrva osa; kõrvatagune lõi kõrva juurika `pihta Tor; nudid `lammad, ilma kõrvata. vähäkene aga juurikid one Kod; kõrva juurikas on vasta piad; kõrva juurikas jäi valusast, kui kõva piaalune Lai; kõrva juurikid `mü̬ü̬dä anni üte `kukrus (andsin ühe hoobi kuklasse) Hls
4. fig peenis piab ia kõva juurikas olema, muidu selkad `lõhkuda ei sua Ksi; om küll ää juurigumis Krk || sehest sile ja `valge, päält kõva ja `kange, pögsin kasvap ja `persen juurik = pähkel Puh
5. fig (kangekaelne, väänik, sõnakuulmatu või laisk inimene) poja `juurika one ikke peris `juurika VNg; Küll on vast `juurikas, ei `kuule sõna; tämäl viel kaks `poisi `juurikat; obone ei lähe tulist, on laisk `juurikas; sie `juurikas ei akkagi tüöd tegemaie Lüg; Oh sa igavene juurikas (kirumine) Pöi; Ta on kõva kui juurikas (kiusu ajavast lapsest) Vän; vanapoisi-juurikas KJn
6. leivajuuretis leva juurikas `jäeti `sisse pisike puĺlike. kui seda ei old siis `pańdi aput `piima PJg; Jäta juurikast kah Hää
Vrd juur1
1. (taimel, puul) a. (suurem või jämedam) juur; peajuur; juurt meenutav maa-alune vars [suvivilja] `leigeti `sirbiga ja kui oli madal, siis `kitkuti `juurikatega VNg; `laused kinnidaste selise `küĺge juurigutega; juurigutest ning `okstest punudaste `korvisid Jäm; kui raiutase `kaapsud siss ruŋŋid jäävad `kaapsu `küĺge ning juurigad jäävad maa `sisse Khk; Juurikas lihab [männil] otse moa `pöhja; Vana lehma liha nii `sitke ja köva kut juurikas Pöi; `aprilli lõpul on marja`põõsal juba kõik uued juurikad all, nagu `narmid täis kõik Tor; tedre madara juurikas pannakse viina `sisse, teeb viina nii punaseks ja ilusaks Juu; minu `aegas `kiskusime kõik `erned juurikatega `kahlu Tür; Kange ku juurik (ära külmunud; inimesest ja loomast) Trv; olli suur kolak kabelin - - siis ma jäi kõvass ku juurik [hirmust]; ka neil nii `puuduss olli, et kardule juurikit võtave Krk; kui puu maha `lõikad, jäeb juurik. puu juurik, õts, mes puuss maha jäeb Kod; aŕkadral `oĺli kaits `kurge kuusest, juurikuga `võeti väĺlä Ran b. juurpuu [laeva] `piidad kävivata `poigite üle ühest `puordist `toise. `juurikatega olivata `parraspuu küles; kui juba `suuremb alus - - nied on `piimi `juurikad; koverad `piida `juurikad VNg; lootsiku kaared tulevad kuusepuu juurikatest: puu saab `väĺla juuritud ja puud jääb ka `otsa, muidu juurikas ei anna `väĺla Tor; laeva juurikas ~ kambakas (laeva seina või lae toeks) Hää; juuritud jalas on `kasvand nii, ja kõberus suab juurikast `tehtud Hag; || alt järsem(ad) kaar(ed) laeva või paadi vööris ja ahtris pera `juurikas; `keula `juurikas VNg Vrd juurkaar || midagi suurt või jämedat `lõikas ühe juuriku `voŕssi mulle Kod c. kapsavars kabusta `juurigad `jäävad `aida ku `leikad [pead] maha Vai; `kaapsa juurikas pannasse ruuduss kasuma Vig; Kõver kui kapsajuurikas Vän; `kapsa juurikas ehk `kapsa töegus Juu; [kapsa] juurikid lapsed seid, `maiad juurikite piäle Kod; `kapsta juuriku tahva ärä korjata, maa tahap ärä tettä Nõo; lehmä˽jüräväʔ aian `kapsta juurikit Kan d. (seene) jalg; seeneniidistik `noaga sai alt seene juurikad ää lõigatud Mih; siene juurikad kardavad `külma JJn; kui `lõikad [võiseenel] juurika ära, kohe piim tuleb `väĺla juurikast Pal e. juurvili juurikad ~ juurigud, mis pole kenasti kasund juurvili, peedid ning Jäm; mullatasse juurikid SJn
2. (elundi) kinnitumisosa; (kehaosa, elundi) kinnitumis- või ühinemiskoht a. (hambal) `Amba `juurika `alle õli mädä kogond Lüg; Just juurika pealt `murdis [hamba] ää Pöi; ammas lagund ää, juurikas, va konts oo veel järele jäend PJg; `amba juurikad nõnna pakitavad Kod b. konnassilm jala pial, kõva juurikas sehes Var; konnasilma juurikad jäävad `sisse ikke Vän c. (küünel) kui juurika otsast enam edasi `kasvada ei sua, siis aab maha ja tuleb uus [küüs] Ksi d. sisekõrv `Kõrva`juurikas on `kõrva sies Lüg; nii vali eal et, kõrva juurikast köib valu läbi Muh; kõrva lest, lestast lähäb juurikasse Var; kõrva juurikas on kõrva sees, siin tagapool külles. vanad inimesed `ütlesid, et kõrva juurikas valutab Plt e. minul tulid `juuksed `keige `täiega ära, mul ei ole `juurikugi pias VNg
3. millegi alumine (jämedam või kandev) osa; vahetult millegagi liituv osa akkjalal oo peavihk, see peksetasse `easte otseks ja `siotasse juurikadest `kinni; lehmä sabast `jälle vaadetasse, et kellel saba juurikas tuleb `allapoole kantsroo koodi, siis see `olle ea lehm Mar; Anna taale (loomale) nina juurika pihta Han; saksamoa lammas, suur rammus ilma ännätä lammas, ännä juurikas mud́u Tõs; lehm pidi vajuma tümasse, saba juurikani oli sees; nina juurikas sial `silmade vahel oli Lai; [saarmas] `väikse `jalguge mükerteb edesi, ännä juuriku pääl `toeteb, siis `viskab ike edesi Hls || vastu pead asuv kõrva osa; kõrvatagune lõi kõrva juurika `pihta Tor; nudid `lammad, ilma kõrvata. vähäkene aga juurikid one Kod; kõrva juurikas on vasta piad; kõrva juurikas jäi valusast, kui kõva piaalune Lai; kõrva juurikid `mü̬ü̬dä anni üte `kukrus (andsin ühe hoobi kuklasse) Hls
4. fig peenis piab ia kõva juurikas olema, muidu selkad `lõhkuda ei sua Ksi; om küll ää juurigumis Krk || sehest sile ja `valge, päält kõva ja `kange, pögsin kasvap ja `persen juurik = pähkel Puh
5. fig (kangekaelne, väänik, sõnakuulmatu või laisk inimene) poja `juurika one ikke peris `juurika VNg; Küll on vast `juurikas, ei `kuule sõna; tämäl viel kaks `poisi `juurikat; obone ei lähe tulist, on laisk `juurikas; sie `juurikas ei akkagi tüöd tegemaie Lüg; Oh sa igavene juurikas (kirumine) Pöi; Ta on kõva kui juurikas (kiusu ajavast lapsest) Vän; vanapoisi-juurikas KJn
6. leivajuuretis leva juurikas `jäeti `sisse pisike puĺlike. kui seda ei old siis `pańdi aput `piima PJg; Jäta juurikast kah Hää
Vrd juur1
jõmps1 jõmps Muh, g jõm(p)si hv Mär, Tõs Har; jömps hv Jäm, Kaa; jõḿps Var Sim hv Trv Krk, San/g jõmsi/ Plv Vas; g jõm(p)su Aud JJn Kam, pl jõmbsud Ran
1. a. suur(em) asi või olevus ma olin suur jõmps poiss Mär; ää jõḿps `poissi, joba saa kate `aasten Krk; lei suurõ jõmsu, vai vongsu [heinu laiali] Kam; jõmṕs (suur, paks tükk) Vas || puuhalg – Var b. väike poiss, jõmpsikas tüdriku `ütlõse iks poisiksõ jõḿps San; poisijõmps Har Vrd jemps
2. ebatasasus a. kõverus, jõnks sellel [hundinuial] ju jõmps sihes Muh; [lehmal] kahel tissil on jõmsud (kõvad tükid) sies; lõngal on ka tenekord jõmsud sies JJn b. auk (teel); liusk teeroobas [tee on] lihvak ja süǵäväd avvad sehen, jõmbsud sehen Ran Vrd jomps, jumps, jõmm1, jõmp1
3. pauk; mürts Jömpsud keivad. `Jömpsude `järge veis arvata, kus linnuk `lindas Kaa
1. a. suur(em) asi või olevus ma olin suur jõmps poiss Mär; ää jõḿps `poissi, joba saa kate `aasten Krk; lei suurõ jõmsu, vai vongsu [heinu laiali] Kam; jõmṕs (suur, paks tükk) Vas || puuhalg – Var b. väike poiss, jõmpsikas tüdriku `ütlõse iks poisiksõ jõḿps San; poisijõmps Har Vrd jemps
2. ebatasasus a. kõverus, jõnks sellel [hundinuial] ju jõmps sihes Muh; [lehmal] kahel tissil on jõmsud (kõvad tükid) sies; lõngal on ka tenekord jõmsud sies JJn b. auk (teel); liusk teeroobas [tee on] lihvak ja süǵäväd avvad sehen, jõmbsud sehen Ran Vrd jomps, jumps, jõmm1, jõmp1
3. pauk; mürts Jömpsud keivad. `Jömpsude `järge veis arvata, kus linnuk `lindas Kaa
kaalu|pomm (suurem) kaaluviht `Kaalupomm `rauast, kääpidemega, `nummer pial, üks tähendas `kümme `naela Lüg; kaalu `pomma põle nii paĺlu kui `tarvis oo, ei saa korraga paĺlu `kaaluda Mär; kualu pomm one ümmärgune, sang küĺjen Kod; kui ammu ni kaalu tulliva vai kaalu pommi Ran
kabal2 kabal g -a Khk, -ĺ g -i Har; kapl g kabla Vig suurem tükk, käntsakas sur leva kabal kää; ta‿s saa nii suurt liha kabalad kut ta `tahtas Khk; iä kablad; lume kablad Vig; Leevätüḱk oĺl leeväkabaĺ. Ma võti kabali `leibä. Lihatükkü is üldä˽nigu˽kabaliss Har Vrd kabalik
kala kala üld
1. igasugune kala (kohati üksnes räim); kalatoit kalad `lähväd `verku `ennemb pimedama `üöga; kagutuul viib kalad `kausistki `välja; ega kalal `kella `kaelas ole ega `ülge `sängi tule Jõe; Ei sedä kala viel pada `panna, mes vies `laksu lüöb (ära liiga vara rõõmusta); kala on vesi (kindla asukohata), kerd siin, kerd siel; kala `etsib `kohta, kus sügävämb, mies `kohta, kus paremb; `Uomigull kala ja `kardul, `lounaks `kardul ja kala (kehviku toit); Ei ole kala `luieta ega puu `oksieta (igal heal omad vead); `Aeva igä kala ja pala, vade ku peremies `seljä `kierdäb, siis kaks (teenija söömisest); Sidä kala kass saab, midä `naugu (omad vitsad peksavad); Kala akkab `roiskuma pääst, maja kaduksest Kuu; `suuri kalu `raiusivad ahingega juest; siis `toivad sügise `mardibä aeal `jälle `värsked `silku, siis nied olid `niigu kalad ilusad VNg; `metsavaht lei jõest `suure kala, ahingiga `püüdas; alasti kala, ei õle `suomussi tämäl; kalad `ruogitasse `vällä ja `pannasse akkama Lüg; sai `suuri ja `pieni kalo; `piened maod `panna `oŋŋe `otsa ja `püvvedä `kallo; vei mänemä `merre kogo `kalloga ühes tükküs Vai; Meitel on kala, mueal räimes; et sa sedasi kuue änna `sisse kalu `vötsid, seda‿s tohi `jälle; äkine kala, ainult sool, sibult natine `juure. kut `tundi kolm neli olnd [soolas] Jäm; rüsadega `püitasse `suuri kalu, `vörkudega `püitasse pisissi kalu; kui kala lepane on, siis saab neid veel; peab ne kalad εε tegema Khk; muist on oue kuivat kala ka Kär; ahju `küpsend kalad oo söduksed εεd `koltsed; Üheksa kala `söödud ära (uusaastaööl) ja kui nägid [unes], kes `sulle `juua töi, see pidi su mees olema; `raanda täis `kiutud kalu Mus; Kui lestanaine oli ää läind, akati `mütmekesta kalu tegema Kaa; Kuula, kala karjub (kigiseb kuival), neid saab küll veel; Vihm just `kaela kukkumas, aga äi tule, `sõuksega kala võtab (hakkab õnge); Kui kalad vee peal pesevad, on vihm `käega `katsuda. Kalad `kargavad veest `välja ja löövad `laksu; Aŋŋeras ja luts `üüti sii ääres libe kalaks; Kala keedeti tuhliste peal `katlas, keedet kala; Küpset kala `söödi, kala küpsetati pahla `otsas tule peal Pöi; me lähme kalu `kauplema Muh; Maigudab kut kala kuial (kui inimene sõna suust ei saa); Üks silm sihib kala, teina leiba (kõõrdsilmsest) Emm; kala arimese päebad olid mõisas Rid; lutsud ja vähikalad oo `pehmed kalad; `võetasse kuib sealehareis ja `viinä ja õlut koa puust `lähkridegä, sis pidid kala ennem käte `saama [müütajailt]; kaladele pannasse `esteks vähä `soola `piale, `öötse veri`soolas Mar; Kui pailu soolast silku söön oled, siis akkad jänutama, [öeld] kala tahab ojuda Han; Mere `ärgä piä mitte `kiegi kalaks. Räim, luts, tobias ei põlõ kalad, kala ikka `siokõ, mis suurõm ond Khn; ku tuul mere kurgust pidi olema, siis kala ei saa, pidi paeast koa `väĺla `viima Aud; unna `otsa pannakse kala, a õnge `otsa viidikas; kui suur rohe on, sis änam võrguga kala ei saa Vän; Võta võid ja katsu kala (söö, mida soovid); [mees] nägu kala perus (kimbatuses) Tor; Kel käed, sel kalad; ku kalad `viskavad (hüppavad veest välja), siis tuleb ilust `ilma Hää; meil on vähe `teisu kalasid Ris; ta on nii `terve inime kui kala vees; kala sai riim`soola `pandud, väheke `soola `peale Juu; Kass tahtub kala saada (poisikese suitsuhimust) KuuK; mida kala `keegi ot́sib, seda ta lejab Ann; kala lüöb ligidalle (tuleb võrku) Kad; leib on meil kala [öeldakse], kui `jõudu ei ole kala `osta VJg; lähän kalade `vasta Trm; kalad mängäväd vede siden; nüid oo vi̬i̬l kalal veri sidess ajamata (kala puhastamata) Kod; kõik kala on ia, kui kalad tahad `süia Lai; suure kaladest tetäs suppi ja raets panni pääl Hls; olevet üit́s jagu kalu, kes `leńdävet Krk; eläb nigu kala `leigen vi̬i̬n (uimaselt); ike `vaatse ilmaga saeva `kallu Ran; `värski kala keedä sa äste läbi Puh; kala kõtuli ojob, lõpusse om laḱka; ega ta tü̬ü̬d ei viisi tetä, jõe veeren kongutap `kallu; miu kalaline `tulli kodu jo, puhast kala ärä Nõo; kalla ja `putru keedit Võn; ma ei tiiä kalade nimesit `kõiki Kam; Kes kala mõrran, tu̬u̬ taht väĺlä, kes väĺlän, tu̬u̬ taht mõrda (abielust) Ote; ma‿i˽tiiä midägi˽kallust San; Kala ot́s süvämbät vett, inemine parembat ellu Krl; kalol umma hurmaʔ; lainõʔ visaśs kalaʔ kavvõdahe maa pääle; maʔ es sü̬ü̬˽noid kallu Rõu; Vanatarõ Hell jo˽kalloga˽siin; Terve ku kala veeh (ilusast loomast); Ütski kala ei ole luulda, inemine süüldä Vas; kallo `rakma; lät́s `randa `kallu `perrä; mul omma käeʔ kalloga ku̬u̬h; edimäne kala, tu̬u̬d angu‿i tõõsõlõ, sõ̭ss annat kui uma õ̭nnõ arʔ; paastu aol kõgõ süvväss kallo, tohiki muud Se; gu um leib salvõh, kalaʔ ummaʔ aad́a all, kala `pü̬ü̬d́ja tuu esi `küńdjamehele kallu aad́a läve alaʔ Lut || rikkalik kalasaak Kova kala Kuu; See on ikka kole kala, mis siit merest on `välja `väätud Pöi | värskena, soolamata vähe, mis siis siit `randadest [räimi] sai, nied kulusid niisama kalast peast ära Kad; lai kala suurem kala, vääriskala Seal oli `sõuke kena pühadelaud: laiad kalad, õlut, viin, püüli saiad ja peened leivad; Lai kala puhastati noaga, see äi olnd rappimine Pöi; latikad, lestad ja, aavid ja, kohad ja, kõik said laia kala nime Muh; `Laia kala tehta sedaviisi, et `vεεda räim kõhu alt luhki ja roog `välja Emm; Laia kala kuivatatakse harilikult nööril Phl; Lebakotti `pandi [pulmade ajal] puhast `leiba, liha, `laiu kalu, võid, nisu`leiba, kõige paramad Han; valge kala 1. räim või räimetaoline kala `Valge kala, must leib ja kali oli see pea toidus Pöi; `valge kala on `lahtise soomussega nagu räim; `valged kalad on `sõuksed särje `suurdust ilma soomusseta Hää 2. suurem hõbedaste soomustega kala, sag lõheline `Valged kalad vai `säünjämmed olid ige paremad; Küll neil `valgeil kalul on vade magus ja `rasvane liha Kuu; nied `oldi `valged kalad, `valged ladigad Vai; vana kala fig asjatundja, kogenud Juhan oli küll vana kala, aga nää, läks mörda (laskis end petta) Pha; Poiss on juba vana kala, mütu `aastad sõitnd Pöi; Ta on jo vana kala, küll ta sellega toime tuleb Käi; Liide meelitas noore poisi ära, ta jo vana kala Mar; ei liha ega kala midagi ebamäärast Ei puus ega maas, ei liha ega kala Mus; Ei teand, mis ta oli, liha või kala (enne abielu mees naist lähemalt ei tundnud) Muh; Äi ole kala äga liha Emm; kalale, kalal, kalalt kalastama(s), kalastamast juo `nuorenna akkasin kalal `käima VNg; tulevad kalalt `vällä juo; ega `enne `saandki kalale `mennä kui ikke `viljad maas Lüg; Kalale minejale äe (ära) soovi `ilmaski `õnne, siis just kala äe läheb Pöi; lähme võrguga kalale Vän; tulega kalal `käima Jür; venelased käivad iga pääv kalal Trm; on juba aeg, vaea kalale minna Ksi; ku ma nu̬u̬r olli, siss käesi kalal ja vähjul ka käesi Nõo; vaia no˽minnä˽kalalõ Har; latsõ läävä kalalõ Se || Kalal `käümä hum aset märgama (lapse puhul) Kuu; van kala(s) kalastama(s) `meie mehed on `käinud `väljaspuol ka kalas Jõe; `läksima kala; `käisima kalas Lüg; olid `Vaiste all kalas Var; kalu söötma fig merehaigena merre oksendama `Tunsin, et akkab `kiskuma ja siis ma kεisin kalu `söötamas Mus; `August `polla saand mere pεεl midagid teha, ta oli keik see aeg kalu `söötand Kaa; Esteks aes tihtipεεle kalu söötma Emm; sõi `Kihnus riisi`putru ja magusi `ponksisi kõhu täis, kus akkas siis ti̬i̬ pääl kalu `sü̬ü̬tmä Hää || Kalade söödaks läinu uppunud – Hää
2. liha `turssa on `niisike `tuima kalaga VNg; `ülge kala oli jah, liha oli maalooma liha Khk; rasvane kala sellel merisial; äärekala kala oo εε `süia Mus
3. euf hüljes Üljest nimetati ikka kalaks Jäm; Ta (hülgekütt) tohtind mette üljes ütelda, pidi ütlema kala Rei
1. igasugune kala (kohati üksnes räim); kalatoit kalad `lähväd `verku `ennemb pimedama `üöga; kagutuul viib kalad `kausistki `välja; ega kalal `kella `kaelas ole ega `ülge `sängi tule Jõe; Ei sedä kala viel pada `panna, mes vies `laksu lüöb (ära liiga vara rõõmusta); kala on vesi (kindla asukohata), kerd siin, kerd siel; kala `etsib `kohta, kus sügävämb, mies `kohta, kus paremb; `Uomigull kala ja `kardul, `lounaks `kardul ja kala (kehviku toit); Ei ole kala `luieta ega puu `oksieta (igal heal omad vead); `Aeva igä kala ja pala, vade ku peremies `seljä `kierdäb, siis kaks (teenija söömisest); Sidä kala kass saab, midä `naugu (omad vitsad peksavad); Kala akkab `roiskuma pääst, maja kaduksest Kuu; `suuri kalu `raiusivad ahingega juest; siis `toivad sügise `mardibä aeal `jälle `värsked `silku, siis nied olid `niigu kalad ilusad VNg; `metsavaht lei jõest `suure kala, ahingiga `püüdas; alasti kala, ei õle `suomussi tämäl; kalad `ruogitasse `vällä ja `pannasse akkama Lüg; sai `suuri ja `pieni kalo; `piened maod `panna `oŋŋe `otsa ja `püvvedä `kallo; vei mänemä `merre kogo `kalloga ühes tükküs Vai; Meitel on kala, mueal räimes; et sa sedasi kuue änna `sisse kalu `vötsid, seda‿s tohi `jälle; äkine kala, ainult sool, sibult natine `juure. kut `tundi kolm neli olnd [soolas] Jäm; rüsadega `püitasse `suuri kalu, `vörkudega `püitasse pisissi kalu; kui kala lepane on, siis saab neid veel; peab ne kalad εε tegema Khk; muist on oue kuivat kala ka Kär; ahju `küpsend kalad oo söduksed εεd `koltsed; Üheksa kala `söödud ära (uusaastaööl) ja kui nägid [unes], kes `sulle `juua töi, see pidi su mees olema; `raanda täis `kiutud kalu Mus; Kui lestanaine oli ää läind, akati `mütmekesta kalu tegema Kaa; Kuula, kala karjub (kigiseb kuival), neid saab küll veel; Vihm just `kaela kukkumas, aga äi tule, `sõuksega kala võtab (hakkab õnge); Kui kalad vee peal pesevad, on vihm `käega `katsuda. Kalad `kargavad veest `välja ja löövad `laksu; Aŋŋeras ja luts `üüti sii ääres libe kalaks; Kala keedeti tuhliste peal `katlas, keedet kala; Küpset kala `söödi, kala küpsetati pahla `otsas tule peal Pöi; me lähme kalu `kauplema Muh; Maigudab kut kala kuial (kui inimene sõna suust ei saa); Üks silm sihib kala, teina leiba (kõõrdsilmsest) Emm; kala arimese päebad olid mõisas Rid; lutsud ja vähikalad oo `pehmed kalad; `võetasse kuib sealehareis ja `viinä ja õlut koa puust `lähkridegä, sis pidid kala ennem käte `saama [müütajailt]; kaladele pannasse `esteks vähä `soola `piale, `öötse veri`soolas Mar; Kui pailu soolast silku söön oled, siis akkad jänutama, [öeld] kala tahab ojuda Han; Mere `ärgä piä mitte `kiegi kalaks. Räim, luts, tobias ei põlõ kalad, kala ikka `siokõ, mis suurõm ond Khn; ku tuul mere kurgust pidi olema, siis kala ei saa, pidi paeast koa `väĺla `viima Aud; unna `otsa pannakse kala, a õnge `otsa viidikas; kui suur rohe on, sis änam võrguga kala ei saa Vän; Võta võid ja katsu kala (söö, mida soovid); [mees] nägu kala perus (kimbatuses) Tor; Kel käed, sel kalad; ku kalad `viskavad (hüppavad veest välja), siis tuleb ilust `ilma Hää; meil on vähe `teisu kalasid Ris; ta on nii `terve inime kui kala vees; kala sai riim`soola `pandud, väheke `soola `peale Juu; Kass tahtub kala saada (poisikese suitsuhimust) KuuK; mida kala `keegi ot́sib, seda ta lejab Ann; kala lüöb ligidalle (tuleb võrku) Kad; leib on meil kala [öeldakse], kui `jõudu ei ole kala `osta VJg; lähän kalade `vasta Trm; kalad mängäväd vede siden; nüid oo vi̬i̬l kalal veri sidess ajamata (kala puhastamata) Kod; kõik kala on ia, kui kalad tahad `süia Lai; suure kaladest tetäs suppi ja raets panni pääl Hls; olevet üit́s jagu kalu, kes `leńdävet Krk; eläb nigu kala `leigen vi̬i̬n (uimaselt); ike `vaatse ilmaga saeva `kallu Ran; `värski kala keedä sa äste läbi Puh; kala kõtuli ojob, lõpusse om laḱka; ega ta tü̬ü̬d ei viisi tetä, jõe veeren kongutap `kallu; miu kalaline `tulli kodu jo, puhast kala ärä Nõo; kalla ja `putru keedit Võn; ma ei tiiä kalade nimesit `kõiki Kam; Kes kala mõrran, tu̬u̬ taht väĺlä, kes väĺlän, tu̬u̬ taht mõrda (abielust) Ote; ma‿i˽tiiä midägi˽kallust San; Kala ot́s süvämbät vett, inemine parembat ellu Krl; kalol umma hurmaʔ; lainõʔ visaśs kalaʔ kavvõdahe maa pääle; maʔ es sü̬ü̬˽noid kallu Rõu; Vanatarõ Hell jo˽kalloga˽siin; Terve ku kala veeh (ilusast loomast); Ütski kala ei ole luulda, inemine süüldä Vas; kallo `rakma; lät́s `randa `kallu `perrä; mul omma käeʔ kalloga ku̬u̬h; edimäne kala, tu̬u̬d angu‿i tõõsõlõ, sõ̭ss annat kui uma õ̭nnõ arʔ; paastu aol kõgõ süvväss kallo, tohiki muud Se; gu um leib salvõh, kalaʔ ummaʔ aad́a all, kala `pü̬ü̬d́ja tuu esi `küńdjamehele kallu aad́a läve alaʔ Lut || rikkalik kalasaak Kova kala Kuu; See on ikka kole kala, mis siit merest on `välja `väätud Pöi | värskena, soolamata vähe, mis siis siit `randadest [räimi] sai, nied kulusid niisama kalast peast ära Kad; lai kala suurem kala, vääriskala Seal oli `sõuke kena pühadelaud: laiad kalad, õlut, viin, püüli saiad ja peened leivad; Lai kala puhastati noaga, see äi olnd rappimine Pöi; latikad, lestad ja, aavid ja, kohad ja, kõik said laia kala nime Muh; `Laia kala tehta sedaviisi, et `vεεda räim kõhu alt luhki ja roog `välja Emm; Laia kala kuivatatakse harilikult nööril Phl; Lebakotti `pandi [pulmade ajal] puhast `leiba, liha, `laiu kalu, võid, nisu`leiba, kõige paramad Han; valge kala 1. räim või räimetaoline kala `Valge kala, must leib ja kali oli see pea toidus Pöi; `valge kala on `lahtise soomussega nagu räim; `valged kalad on `sõuksed särje `suurdust ilma soomusseta Hää 2. suurem hõbedaste soomustega kala, sag lõheline `Valged kalad vai `säünjämmed olid ige paremad; Küll neil `valgeil kalul on vade magus ja `rasvane liha Kuu; nied `oldi `valged kalad, `valged ladigad Vai; vana kala fig asjatundja, kogenud Juhan oli küll vana kala, aga nää, läks mörda (laskis end petta) Pha; Poiss on juba vana kala, mütu `aastad sõitnd Pöi; Ta on jo vana kala, küll ta sellega toime tuleb Käi; Liide meelitas noore poisi ära, ta jo vana kala Mar; ei liha ega kala midagi ebamäärast Ei puus ega maas, ei liha ega kala Mus; Ei teand, mis ta oli, liha või kala (enne abielu mees naist lähemalt ei tundnud) Muh; Äi ole kala äga liha Emm; kalale, kalal, kalalt kalastama(s), kalastamast juo `nuorenna akkasin kalal `käima VNg; tulevad kalalt `vällä juo; ega `enne `saandki kalale `mennä kui ikke `viljad maas Lüg; Kalale minejale äe (ära) soovi `ilmaski `õnne, siis just kala äe läheb Pöi; lähme võrguga kalale Vän; tulega kalal `käima Jür; venelased käivad iga pääv kalal Trm; on juba aeg, vaea kalale minna Ksi; ku ma nu̬u̬r olli, siss käesi kalal ja vähjul ka käesi Nõo; vaia no˽minnä˽kalalõ Har; latsõ läävä kalalõ Se || Kalal `käümä hum aset märgama (lapse puhul) Kuu; van kala(s) kalastama(s) `meie mehed on `käinud `väljaspuol ka kalas Jõe; `läksima kala; `käisima kalas Lüg; olid `Vaiste all kalas Var; kalu söötma fig merehaigena merre oksendama `Tunsin, et akkab `kiskuma ja siis ma kεisin kalu `söötamas Mus; `August `polla saand mere pεεl midagid teha, ta oli keik see aeg kalu `söötand Kaa; Esteks aes tihtipεεle kalu söötma Emm; sõi `Kihnus riisi`putru ja magusi `ponksisi kõhu täis, kus akkas siis ti̬i̬ pääl kalu `sü̬ü̬tmä Hää || Kalade söödaks läinu uppunud – Hää
2. liha `turssa on `niisike `tuima kalaga VNg; `ülge kala oli jah, liha oli maalooma liha Khk; rasvane kala sellel merisial; äärekala kala oo εε `süia Mus
3. euf hüljes Üljest nimetati ikka kalaks Jäm; Ta (hülgekütt) tohtind mette üljes ütelda, pidi ütlema kala Rei
kannikas kańni|kas g -ka HaId Jä(-n-) ViK(-n- Kad) I(kańnik, g -u Trm Kod) TaPõ VlPõ(-n-; kaa- Plt); kańnik Räp; kanni|k(as) g -ga Jäm Khk(g -gu), g -gu Ans, g -ka Krj Pha Vll Muh; `kanni|k(as) g -ka Hlj VNg(-gas g -ga) Lüg Jõh(-gas), g -ga Kuu Vai(n `kannika); kani|kas g -ka L(-nn- LäLõ PäPõ; -ńn- Khn Hää) HaLä(-ńn- Kei Juu) Tür Pee Plv; kani|k g -ga Hi(g -ku Rei), g -ku M(g -ka Trv), g -ka TMr San
1. leivatükk a. suurem leivatükk, osa pätsist (hrl alla poole) sai `kanniga `leibä `päiva`palgaks Kuu; kui on vähäm kui puol, `anna `mulle üks `kannikas `leibä `lainust Lüg; `leivä `kannika ikke kaheno ja kaheno Vai; antsi tale leva kannigu ka `seltsi Khk; Anna kannikas `leiba ja natuke liha ka Pöi; ma vii kannikast koa sugulastele Muh; Kaniga `sisse `panta vöid `seltsi Rei; `lõika karjasele kanikas `juure Rid; ma `lõikasi ühö `pisse kanika sält leiä pialt ää Mar; küllepialt uks, kes `tahtis `sańtidele kanikuid `viia, need tulid sialt [kirikusse]; `terve leib sai ära `jäutud, mitu kanikud sai [santidele] `viia; kui paĺlu lauarahvast oli, sańdid jõund kańnikuid koeu `viiagi Lih; vii vanaeedele ko küla kanikast Mih; Karjapoiss sai kõva kanikast näsida, sest kisse täidus pehmet leiba anda PJg; `kerjajadele `ańti kanikast Ris; kańnikas on vähem ku pool `leiba Kei; põle tal kańnikad `leibagi JMd; võitadrek oli old ja sepikukańnikas `aitas ja naine käis ise seal `söömas JJn; pialt nii ku `leikad, sie on leiva `uure, suuremb on leeva kańnikas IisK; No sa mõne kańnika `leiba ikke kodu leiad Trm; kańnik koss küljess sa `lõikad muriku ja palukese; tiĺlukese kańnika lõegasin lapsile Kod; leeva kańnikas on peaaegu pu̬u̬l `leiba Äks; kańnikast tuleb mitu murikad Lai; ei `tu̬u̬dud pruu`kośti `millagi, ükskord kui `tu̬u̬di, püu pial `siuke kanikas et `tahtis `kahte kätt juba tene Pil; anna iki `vaesele inimesele ka vahel kańnikas KJn; olli kate käe kanik (õhuke leivaviil) ja üte käe kanik (paksem viil) Trv; pühäbä ant üits kanik `seĺged `leibä Pst; lavva kirikus läit́s sis karaski kot́t olli võet manu, `ańti `vaestele egäle ää kanik Hls; ańd nii suurõ kańnika kätte latsõlõ Räp || fig küla kannikas oo ikka param (truudusetust abikaasast) Muh b. leivapätsi otsatükk, konts no siis `otsa `kannika - - iga üks `tahtusimma sedä, `keige `iamalle `lapsele `anneti VNg; `Sandi `süämäaig õli `kannikas `leiba ja kappaga `kalja Lüg; `Nuared, `niisikesed kese`kasvajad ei `tõhtind lõppukannika `süiä, et siis jääb kasv `kinni Jõh; Rammukannikas pidi rammu `andma Kaa; Söö sa kanik ära, siiss tissid `kasvavad suureks Rei; kanika `lõikad jälle otsast, mis sa esimesess `lõikad lebä peält Vig; närisin seda va `kuivan kanikast Ris; kui `leiba on natuke järel, siis `ööldakse, on üks kanikas `leiba Juu; leiva uure, sie on viimane leiva kańnika ots Jür; esimene tükk leiva otsast on kańnikas, lapsed olid kańnika `peale `maiad VMr; Isa sei kańnikaid, kui õli, siis täma `pehmet `leiba ei võtt Trm; viimane kańnikas, mis üle jääb Pal || leib mu suulagi kiheleb, siis soab võerast kannikast Muh; Katsu mede kańnikast kua Khn; tal `oĺli kesine leib, ki̬i̬d si̬i̬s, kõik `naarsid, et Taari-Jüri kesine kanikas Vil; et levä kaniku ja kõtu tävve i̬i̬st peave `ti̬i̬ńme Hls c. üle terve pätsi lõigatud leivaviil kanikas oo ikke üle leva Aud; kanikas, `ümmer leva Mih; Mia `tahtsi kańnikast `leibä Khn; leiva kanikas oli üle leiva, poolesse teha see oli juba vilukas PJg; üle leva lõigatse ja jäetse `terves, see on leva kanik, pu̬u̬l selle kanikust on kikk Saa; kaks viĺlakast saad ühest kanikast Pil; otsak lõigats ärä ja siss iki jakk-jakult sedäsi pikkuse `järgi lõigats kanik Krk d. üle poole pätsi lõigatud leivaviil paks kannikas naa poolest leivast Rid; kannikal on teine ots paks, teine õhuke Var; kui lõigati pikuti, oli viilukas, ja kui lõigati ümmer nurga, siis oli kannikas Tõs; ku sedasi poolese `leiba lõegati, see oli kanikas Aud; kui teist `küĺge pidi kahelt pool pätsist `lõikad, see on kańnikas Hää; levä nurga päält lõigats kaniku `kaupa Hls; tõise nuka päält lõigats tõine kanik Krk e. fig (ebaõnnestumisest) sai kańnika käde; sie `maksis kańnika Khn; Läks kanikaga pätsi otsima, aga kautas sellegi käest ära Vän; Pätsiga kańnikal järgi viskama (vähest püüdes suuremat kulutama või kaotama) Hää | laste kääst küsiti ikke: kas teie isa ema on öhös `leibas või on teene kakkus teene kanikas Juu | (pettusest) nõnna ikke ullu kaŕjatse kannikas `otsa saab – kui teine inimene oma `aśja rumaluse pärast on `kautand VJg; ullu karjatse kanik süvväss iki ärä Krk | jumal om temäl `siantse kaniku loonu (õnne andnud), egä kedägi tetä ei ole Krk
2. tükk, kamakas `Andis `jälle kannika `seepi Pöi; nagu mättad lõigatse `seuksed kannikad [linnaseid] maast Muh; mulla kanikas Ris; üks va mullakańnikas VJg || nurk, nukk `uurel kańnik ära Trm || fig see na vanaks jäänd juba nagu üks mulla kanikas, tema põle enam kedagi `ühti Juu
3. tuhar Kogu päiv `istu koval `pingil, `kannigad jäid kibejäks Kuu; [rasedana] nägi tuld ja löi sedasi kää `vasta `kannika ja `piial on viis `sorme, punased kohe ku eli siin `kannikas VNg; `mõisas `peŋŋi `pääle `pandi maha ja `anti `vasta `kanniku Lüg; monikaine `lapsukaine käib `persille sedäsi ühe `kanniga pääl Vai; paise oli `perse kannigu `otsas Ans; Kukkusi perseli, nüid teine kannikas nii `aige, et `istumisega ösna tegemine Pöi; `Nüütsel ajal käida nii lühiste `kleitidega, et kanigad `paistvad Rei; sai kannikate `pihta, kannikad kipitavad kohe PJg; üks ikke `käskin omal kanika `otsa kupo sarved `panna Ris; sie `kilter oli mo oma tuttav, sie siis jät́tis särgi `piale, kańnikate piale Jür; minu kanikate `piale pole mitte vitsa ladva suand Kad; ilmatu suur paese kahe kańnika vahel Kod; kel tükkisid üle kańnika maha minema, `üeldi püksid rebade pial, ei kergita üles Lai; Poiss, kui sa‿i `kuula, `tõmman sul üle kanikate nõnna et tead SJn Vrd kann4
1. leivatükk a. suurem leivatükk, osa pätsist (hrl alla poole) sai `kanniga `leibä `päiva`palgaks Kuu; kui on vähäm kui puol, `anna `mulle üks `kannikas `leibä `lainust Lüg; `leivä `kannika ikke kaheno ja kaheno Vai; antsi tale leva kannigu ka `seltsi Khk; Anna kannikas `leiba ja natuke liha ka Pöi; ma vii kannikast koa sugulastele Muh; Kaniga `sisse `panta vöid `seltsi Rei; `lõika karjasele kanikas `juure Rid; ma `lõikasi ühö `pisse kanika sält leiä pialt ää Mar; küllepialt uks, kes `tahtis `sańtidele kanikuid `viia, need tulid sialt [kirikusse]; `terve leib sai ära `jäutud, mitu kanikud sai [santidele] `viia; kui paĺlu lauarahvast oli, sańdid jõund kańnikuid koeu `viiagi Lih; vii vanaeedele ko küla kanikast Mih; Karjapoiss sai kõva kanikast näsida, sest kisse täidus pehmet leiba anda PJg; `kerjajadele `ańti kanikast Ris; kańnikas on vähem ku pool `leiba Kei; põle tal kańnikad `leibagi JMd; võitadrek oli old ja sepikukańnikas `aitas ja naine käis ise seal `söömas JJn; pialt nii ku `leikad, sie on leiva `uure, suuremb on leeva kańnikas IisK; No sa mõne kańnika `leiba ikke kodu leiad Trm; kańnik koss küljess sa `lõikad muriku ja palukese; tiĺlukese kańnika lõegasin lapsile Kod; leeva kańnikas on peaaegu pu̬u̬l `leiba Äks; kańnikast tuleb mitu murikad Lai; ei `tu̬u̬dud pruu`kośti `millagi, ükskord kui `tu̬u̬di, püu pial `siuke kanikas et `tahtis `kahte kätt juba tene Pil; anna iki `vaesele inimesele ka vahel kańnikas KJn; olli kate käe kanik (õhuke leivaviil) ja üte käe kanik (paksem viil) Trv; pühäbä ant üits kanik `seĺged `leibä Pst; lavva kirikus läit́s sis karaski kot́t olli võet manu, `ańti `vaestele egäle ää kanik Hls; ańd nii suurõ kańnika kätte latsõlõ Räp || fig küla kannikas oo ikka param (truudusetust abikaasast) Muh b. leivapätsi otsatükk, konts no siis `otsa `kannika - - iga üks `tahtusimma sedä, `keige `iamalle `lapsele `anneti VNg; `Sandi `süämäaig õli `kannikas `leiba ja kappaga `kalja Lüg; `Nuared, `niisikesed kese`kasvajad ei `tõhtind lõppukannika `süiä, et siis jääb kasv `kinni Jõh; Rammukannikas pidi rammu `andma Kaa; Söö sa kanik ära, siiss tissid `kasvavad suureks Rei; kanika `lõikad jälle otsast, mis sa esimesess `lõikad lebä peält Vig; närisin seda va `kuivan kanikast Ris; kui `leiba on natuke järel, siis `ööldakse, on üks kanikas `leiba Juu; leiva uure, sie on viimane leiva kańnika ots Jür; esimene tükk leiva otsast on kańnikas, lapsed olid kańnika `peale `maiad VMr; Isa sei kańnikaid, kui õli, siis täma `pehmet `leiba ei võtt Trm; viimane kańnikas, mis üle jääb Pal || leib mu suulagi kiheleb, siis soab võerast kannikast Muh; Katsu mede kańnikast kua Khn; tal `oĺli kesine leib, ki̬i̬d si̬i̬s, kõik `naarsid, et Taari-Jüri kesine kanikas Vil; et levä kaniku ja kõtu tävve i̬i̬st peave `ti̬i̬ńme Hls c. üle terve pätsi lõigatud leivaviil kanikas oo ikke üle leva Aud; kanikas, `ümmer leva Mih; Mia `tahtsi kańnikast `leibä Khn; leiva kanikas oli üle leiva, poolesse teha see oli juba vilukas PJg; üle leva lõigatse ja jäetse `terves, see on leva kanik, pu̬u̬l selle kanikust on kikk Saa; kaks viĺlakast saad ühest kanikast Pil; otsak lõigats ärä ja siss iki jakk-jakult sedäsi pikkuse `järgi lõigats kanik Krk d. üle poole pätsi lõigatud leivaviil paks kannikas naa poolest leivast Rid; kannikal on teine ots paks, teine õhuke Var; kui lõigati pikuti, oli viilukas, ja kui lõigati ümmer nurga, siis oli kannikas Tõs; ku sedasi poolese `leiba lõegati, see oli kanikas Aud; kui teist `küĺge pidi kahelt pool pätsist `lõikad, see on kańnikas Hää; levä nurga päält lõigats kaniku `kaupa Hls; tõise nuka päält lõigats tõine kanik Krk e. fig (ebaõnnestumisest) sai kańnika käde; sie `maksis kańnika Khn; Läks kanikaga pätsi otsima, aga kautas sellegi käest ära Vän; Pätsiga kańnikal järgi viskama (vähest püüdes suuremat kulutama või kaotama) Hää | laste kääst küsiti ikke: kas teie isa ema on öhös `leibas või on teene kakkus teene kanikas Juu | (pettusest) nõnna ikke ullu kaŕjatse kannikas `otsa saab – kui teine inimene oma `aśja rumaluse pärast on `kautand VJg; ullu karjatse kanik süvväss iki ärä Krk | jumal om temäl `siantse kaniku loonu (õnne andnud), egä kedägi tetä ei ole Krk
2. tükk, kamakas `Andis `jälle kannika `seepi Pöi; nagu mättad lõigatse `seuksed kannikad [linnaseid] maast Muh; mulla kanikas Ris; üks va mullakańnikas VJg || nurk, nukk `uurel kańnik ära Trm || fig see na vanaks jäänd juba nagu üks mulla kanikas, tema põle enam kedagi `ühti Juu
3. tuhar Kogu päiv `istu koval `pingil, `kannigad jäid kibejäks Kuu; [rasedana] nägi tuld ja löi sedasi kää `vasta `kannika ja `piial on viis `sorme, punased kohe ku eli siin `kannikas VNg; `mõisas `peŋŋi `pääle `pandi maha ja `anti `vasta `kanniku Lüg; monikaine `lapsukaine käib `persille sedäsi ühe `kanniga pääl Vai; paise oli `perse kannigu `otsas Ans; Kukkusi perseli, nüid teine kannikas nii `aige, et `istumisega ösna tegemine Pöi; `Nüütsel ajal käida nii lühiste `kleitidega, et kanigad `paistvad Rei; sai kannikate `pihta, kannikad kipitavad kohe PJg; üks ikke `käskin omal kanika `otsa kupo sarved `panna Ris; sie `kilter oli mo oma tuttav, sie siis jät́tis särgi `piale, kańnikate piale Jür; minu kanikate `piale pole mitte vitsa ladva suand Kad; ilmatu suur paese kahe kańnika vahel Kod; kel tükkisid üle kańnika maha minema, `üeldi püksid rebade pial, ei kergita üles Lai; Poiss, kui sa‿i `kuula, `tõmman sul üle kanikate nõnna et tead SJn Vrd kann4
kapukas3 kapu|kas g -ka Mus Krj Pha Pöi Rid Han räimest suurem heeringataoline kala; kevadine jääräim täna pole kena kala `ühti, va kapukad on Mus; jää `järge esimeseks nee on ne kapukad Pha; Kapukas on suur `räime `moodi kala naagu eeringas, aga änam `räime `maiku, ise `jälle `räimest param Pöi; kapukas oli jutilene kirju soomusega Han Vrd kapus2, kapusk
kari1 kari g karja eP M T VLä, g kaŕa, kaŕä VId, g kaŕda Lei, g `karja R(n, g `karja VNg Vai), g `kaŕra- Vai
1. suurem kogu koduloomi, peam veiseid (välj liiki, tõugu või koos peetavat, karjatatavat hulka loomi) `muoisas `pandi kohe `terve `karja `nuuma‿päle VNg; `pärtli `päiväst `saate käib kari `lõunel Lüg; kas `karja on jo `lounel Vai; akatse `ootama, millal kari mättale soab Jaa; suur `lamba kari Mar; Mihine pere, ärgene kari (elujõulisest perest) Emm; karjane käis siis `terve küla karjaga karjamal Kul; kas neĺlaba või `lauba `lasti kari esimest kord `väĺla Han; üksvahe oli punane kari Pär; aage `karja siia poole, me aame `karja `senna poole (rhvl) Hää; ta läks `karja `väĺla aeama Juu; uńt käis karjas VJg; karjakoer one abin, kes `karja oiab Kod; kari käib õvvest läbi, piab aed olema Pal; kari on `lõunel, loomad magavad Lai; meil on kõik punase `kirja kari Plt; karjapoiss, aja kari `mõtsa Trv; jaanipäevä `õhtu pant palajes maha jaanitule ümmer ja `karja olli aet kolm `kõrda ümmer tule, siis ei saa `raisku; `riidi ja tõisipää ei lasta `karja edimest kõrd `vällä Krk; kari om pikkil päevil; unete uni ja mälete kari (öeldi karjasele karjalaskepäeval teda veega kastes) Hel; karja kahja `ju̬u̬mine `olli keväde, `enne ku kari nakass `mõtsa minemä Ran; vallaline kari (lambad ja sead) Puh; suur kari olli oeda, kaitstõisskümme nüssi `lehmä `oĺli, ja kuuskümmend lammast ja, vallalisi eläjit kah Nõo; sääl vaest oĺl mitu `kaŕja ku̬u̬n Har; suvõĺ lät́si sõ̭ss kaŕaga `mõtsa Rõu; lakõ väli, kiŕriv kari, tark kaŕa `kaitsjaʔ = raamat ja lugeja Vas; mõts `väegä hellä kui kari kodo tuĺl Räp; verrev kari. kas teil ka määne puhas kari om; `mõisa `plaani kari om `muśtjas vereväʔ, `korgõʔ Se; kaŕalõ andaʔ süvväʔ Lut || (kadunud) `Õtsisin kõik kõhad läbi, aga jua sie on nüüd `suures `karjas Jõh; karja (minema), karjas (käima) – üld kui ei õld kes `karjas käis, siis `tehti sigule ühe maatükki `ümber aid Lüg; `karjas `käimine on `laste asi Vai; saadeti `karja, `pandi kot́t `seltsi Khk; lehmad ning sönnid ning ärjad olid `karjas Kär; ma kein `loome `karjas Mar; kui sa esimest `pääva `karjas olid, said `õhta vett `kaela, sis‿sa ei jää `karjas magama Han; aa loomad `karja Tõs; vanad ja vaevased inimesed käevad `karjas Juu; `esteks olin sia`karjas - -, pärast läksin `veiste ja lammaste `karja Kos; vana lehm, aga‿i akand kudagi karjas `käima VMr; `karja minijid ei olnud Pal; este lehmad käisid kesa pial karjas Lai; kahessa `aastane `oĺlin siis kui ma `karja läksin KJn; kasi `karja (koerale) Trv; emä olli `kalkunide karjan Krk; mina olõ siinsa·man `sündünü, kasunu ja kaŕan käänüʔ Võn; tu käve karjan, lät́s mihele karjast Har; mi̬i̬ʔ oĺli katõgese kaŕahn Rõu; kat́s `aaśtat käve kaŕan Räp; kas sa kaŕah ka jo ḱaut̀ Se; Akõt lätt `kaŕda Lei || vanast inemise lukõsiva et, katõssa `karja (karja väljalaskmiseni) ja, `kümme nädälit `küńdi - - Rõn
2. fig kadeda kari ei `kasva `ilmaski Lüg; Tee `õelal iad või `kaitse kõhna `karja (vastutasuta abistamisest) Han; kadeda kari ei kasva ja `õela õńn ei `õitse Ksi; kadõda kari ei kasva, õelõ õńn ei äitse Krl; Edi˽miä kari sul kaia˽vai `mõisa `vahti, et tühü˽saa õiʔ; võhlul olõ õi˽`vilja, kadõl `karja Rõu; issa ~ issanda ~ jumala ~ looja karja (minema), karjas (olema) lõppema, otsa saama (ese); nurjuma (töö); surema kie suri `vällä, siis `üöldi, sie on juo `luoja `karjas Lüg; läks jumala `karja Rei; läks ää jumala `karja Vän; - - mul omalgi olid suured tõrred, tegin siin, põlesid kõik ää, läksid kõik `issa `karja Koe; kui üks asi oli otsas, siis `ööldi, oh mis sa seda räägid, see on jumala karjas juba ammugi. ammugi ära `peetud, minema visatud, kas mõni kauśs või pang või pada Lai; läits looja `karja Ran; kolm last `olli ja kõ̭ik om jumala `karja `lännu Nõo; kuri karjas pahandus, karistus, häda käes kui sa oma elu äi paranda, siis on kuri `karjas Khk; kui sa `taktis ei löönd, siis oli kuri `karjas Pär; nüid soab `peksa, nüid on kuri `karjas Juu; kui laps on kedägi `alba tehnud ehk ärä `lõhknud, `üeldässe, nüid on kuri karjan, et kohos tuleb kõhe vitsakimbuga Kod; nüid om kuri karjan sul, nüit sa saat üte nahatävve Krk
3. hulk, rühm; parv on juost `undi `karjad kõhe; kuhu ma sene `lapse `karja jättän Lüg; teeb‿mi inimiste kari see on Khk; `ülgid oli `üsna karjaviisi siin lahes sügisi Rid; meil o ea kari ubasid maas Mar; tal oli suur kari õpilasi Mih; Einamoale `võeti `vaĺmis [reha] `puĺki `seltsis ia kari Kei; aa sies on `terve kari neid tokk`roosisi JJn; `martisi tuli kuhe suur kari tuppa nõnna‿t Ann; kus me nisukese tohutuma karjaga `julgeme `minna Kad; Vilk ei akanud `vassa, messa karja `vassa suad Kod; meid oli päratu kari Plt; nemä korjanuva `marju su̬u̬ pääl, ja soekari tullu, kuus sutt Ran; kari `naisi tulep ti̬i̬d `mü̬ü̬dä Nõo; karja hulgakesi, summas mõnikord tulavad (mardid) tuppa, maailma karja Aud
1. suurem kogu koduloomi, peam veiseid (välj liiki, tõugu või koos peetavat, karjatatavat hulka loomi) `muoisas `pandi kohe `terve `karja `nuuma‿päle VNg; `pärtli `päiväst `saate käib kari `lõunel Lüg; kas `karja on jo `lounel Vai; akatse `ootama, millal kari mättale soab Jaa; suur `lamba kari Mar; Mihine pere, ärgene kari (elujõulisest perest) Emm; karjane käis siis `terve küla karjaga karjamal Kul; kas neĺlaba või `lauba `lasti kari esimest kord `väĺla Han; üksvahe oli punane kari Pär; aage `karja siia poole, me aame `karja `senna poole (rhvl) Hää; ta läks `karja `väĺla aeama Juu; uńt käis karjas VJg; karjakoer one abin, kes `karja oiab Kod; kari käib õvvest läbi, piab aed olema Pal; kari on `lõunel, loomad magavad Lai; meil on kõik punase `kirja kari Plt; karjapoiss, aja kari `mõtsa Trv; jaanipäevä `õhtu pant palajes maha jaanitule ümmer ja `karja olli aet kolm `kõrda ümmer tule, siis ei saa `raisku; `riidi ja tõisipää ei lasta `karja edimest kõrd `vällä Krk; kari om pikkil päevil; unete uni ja mälete kari (öeldi karjasele karjalaskepäeval teda veega kastes) Hel; karja kahja `ju̬u̬mine `olli keväde, `enne ku kari nakass `mõtsa minemä Ran; vallaline kari (lambad ja sead) Puh; suur kari olli oeda, kaitstõisskümme nüssi `lehmä `oĺli, ja kuuskümmend lammast ja, vallalisi eläjit kah Nõo; sääl vaest oĺl mitu `kaŕja ku̬u̬n Har; suvõĺ lät́si sõ̭ss kaŕaga `mõtsa Rõu; lakõ väli, kiŕriv kari, tark kaŕa `kaitsjaʔ = raamat ja lugeja Vas; mõts `väegä hellä kui kari kodo tuĺl Räp; verrev kari. kas teil ka määne puhas kari om; `mõisa `plaani kari om `muśtjas vereväʔ, `korgõʔ Se; kaŕalõ andaʔ süvväʔ Lut || (kadunud) `Õtsisin kõik kõhad läbi, aga jua sie on nüüd `suures `karjas Jõh; karja (minema), karjas (käima) – üld kui ei õld kes `karjas käis, siis `tehti sigule ühe maatükki `ümber aid Lüg; `karjas `käimine on `laste asi Vai; saadeti `karja, `pandi kot́t `seltsi Khk; lehmad ning sönnid ning ärjad olid `karjas Kär; ma kein `loome `karjas Mar; kui sa esimest `pääva `karjas olid, said `õhta vett `kaela, sis‿sa ei jää `karjas magama Han; aa loomad `karja Tõs; vanad ja vaevased inimesed käevad `karjas Juu; `esteks olin sia`karjas - -, pärast läksin `veiste ja lammaste `karja Kos; vana lehm, aga‿i akand kudagi karjas `käima VMr; `karja minijid ei olnud Pal; este lehmad käisid kesa pial karjas Lai; kahessa `aastane `oĺlin siis kui ma `karja läksin KJn; kasi `karja (koerale) Trv; emä olli `kalkunide karjan Krk; mina olõ siinsa·man `sündünü, kasunu ja kaŕan käänüʔ Võn; tu käve karjan, lät́s mihele karjast Har; mi̬i̬ʔ oĺli katõgese kaŕahn Rõu; kat́s `aaśtat käve kaŕan Räp; kas sa kaŕah ka jo ḱaut̀ Se; Akõt lätt `kaŕda Lei || vanast inemise lukõsiva et, katõssa `karja (karja väljalaskmiseni) ja, `kümme nädälit `küńdi - - Rõn
2. fig kadeda kari ei `kasva `ilmaski Lüg; Tee `õelal iad või `kaitse kõhna `karja (vastutasuta abistamisest) Han; kadeda kari ei kasva ja `õela õńn ei `õitse Ksi; kadõda kari ei kasva, õelõ õńn ei äitse Krl; Edi˽miä kari sul kaia˽vai `mõisa `vahti, et tühü˽saa õiʔ; võhlul olõ õi˽`vilja, kadõl `karja Rõu; issa ~ issanda ~ jumala ~ looja karja (minema), karjas (olema) lõppema, otsa saama (ese); nurjuma (töö); surema kie suri `vällä, siis `üöldi, sie on juo `luoja `karjas Lüg; läks jumala `karja Rei; läks ää jumala `karja Vän; - - mul omalgi olid suured tõrred, tegin siin, põlesid kõik ää, läksid kõik `issa `karja Koe; kui üks asi oli otsas, siis `ööldi, oh mis sa seda räägid, see on jumala karjas juba ammugi. ammugi ära `peetud, minema visatud, kas mõni kauśs või pang või pada Lai; läits looja `karja Ran; kolm last `olli ja kõ̭ik om jumala `karja `lännu Nõo; kuri karjas pahandus, karistus, häda käes kui sa oma elu äi paranda, siis on kuri `karjas Khk; kui sa `taktis ei löönd, siis oli kuri `karjas Pär; nüid soab `peksa, nüid on kuri `karjas Juu; kui laps on kedägi `alba tehnud ehk ärä `lõhknud, `üeldässe, nüid on kuri karjan, et kohos tuleb kõhe vitsakimbuga Kod; nüid om kuri karjan sul, nüit sa saat üte nahatävve Krk
3. hulk, rühm; parv on juost `undi `karjad kõhe; kuhu ma sene `lapse `karja jättän Lüg; teeb‿mi inimiste kari see on Khk; `ülgid oli `üsna karjaviisi siin lahes sügisi Rid; meil o ea kari ubasid maas Mar; tal oli suur kari õpilasi Mih; Einamoale `võeti `vaĺmis [reha] `puĺki `seltsis ia kari Kei; aa sies on `terve kari neid tokk`roosisi JJn; `martisi tuli kuhe suur kari tuppa nõnna‿t Ann; kus me nisukese tohutuma karjaga `julgeme `minna Kad; Vilk ei akanud `vassa, messa karja `vassa suad Kod; meid oli päratu kari Plt; nemä korjanuva `marju su̬u̬ pääl, ja soekari tullu, kuus sutt Ran; kari `naisi tulep ti̬i̬d `mü̬ü̬dä Nõo; karja hulgakesi, summas mõnikord tulavad (mardid) tuppa, maailma karja Aud
kate|kordne kahekordne, topelt a. korrutatud (lõngast) kate`kõrdse lõngast on parem kudada Saa; kui isiti, tetti kate`kõrdsõt `langa Ranb. kahekorruseline kate `kõrdne maja San c. kahekordne, poole suurem katõ`kõrdnõ aig (kui õhtul ollakse tavalisest poole kauem ülal) Plv d. ebaühtlane, vilets meil jäi [vili] täo kate`kõrdsess puha, lina kige `rohkep. ei ole kugurt otsan egä kedägi Krk
Vrd kahekordne, kate|korrane, kate|kõrdanõ, kate|kõrdine
Vrd kahekordne, kate|korrane, kate|kõrdanõ, kate|kõrdine
kera|oinas fig keskne suurem objekt Kera oinas (keegi on ringi keskel) Kaa; Keraoinas keset lauda (suurem toidunõu) Hää; Lambakari lae pääl, kerä oinas keskel = kuu ja tähed Krl
kogundus kogundu|s Krl Plv/-o-/, -ss Har, kogondu|ss Se(-śs), g -sõ
1. suurem kogus, kogum, hulk `rahva kogundus om kerikul Krl; tä koko vett, pand lavvakõsõ ette - - vi̬i̬ kogonduss Se Vrd kogu
2.a. kirikuliikmete kogu, kogudus egan `kihkunan om esi kogunduss; siihn om `Rõugõ kogundusõ rahvass, `Harglõ kogundusõ rahvast om kah nätäʔ; siihn meil om suuŕ kogunduss, nii opõtajalõ `võeti abiopõtaja manuʔ; veliste kogunduss Har b. kirikukogu; külakoosolek kerikoh kogonduśs tulõ kokko, pidävä `märko; külä kogondusõst tuĺli kodo Se
1. suurem kogus, kogum, hulk `rahva kogundus om kerikul Krl; tä koko vett, pand lavvakõsõ ette - - vi̬i̬ kogonduss Se Vrd kogu
2.a. kirikuliikmete kogu, kogudus egan `kihkunan om esi kogunduss; siihn om `Rõugõ kogundusõ rahvass, `Harglõ kogundusõ rahvast om kah nätäʔ; siihn meil om suuŕ kogunduss, nii opõtajalõ `võeti abiopõtaja manuʔ; veliste kogunduss Har b. kirikukogu; külakoosolek kerikoh kogonduśs tulõ kokko, pidävä `märko; külä kogondusõst tuĺli kodo Se
kondi|luu
1. (suurem) kont üks va kondi luu oo maas Mar; końdiluuʔ nu̬u̬ omma `kindsuluuʔ Har
2. muhkjas liigesekoht, nukk a. koodinukk temä (hobune) ülevest kondiluust oiap [jalga]; [hobuse] tagumin kondi luu Krk b. pahkluu – Hls Ote Rõn jala końt ~ kondi luu Hls; kondiluu om kondsa man Ote
3. liiges(ed) kondiluud valutavad Var
1. (suurem) kont üks va kondi luu oo maas Mar; końdiluuʔ nu̬u̬ omma `kindsuluuʔ Har
2. muhkjas liigesekoht, nukk a. koodinukk temä (hobune) ülevest kondiluust oiap [jalga]; [hobuse] tagumin kondi luu Krk b. pahkluu – Hls Ote Rõn jala końt ~ kondi luu Hls; kondiluu om kondsa man Ote
3. liiges(ed) kondiluud valutavad Var
kont1 końt g końdi spor L, K I V(ku-), kondi Sa Muh spor L, M T; kont g kondi Hi, `kondi R
1. kont, luua. (inimese, looma suurem) kont `Lapsed on `kanged `kontie siest hüdü `koukima Kuu; `Einostus `kondiga vana`aasta `õhta - - `kelle `kondi kuer `enne `ahmib, sie `este mehele [saab]; [denaturaadipudeli silt] `Kolme `kondiga – pääluu ja kaks `reieluud; üks vana kõbikene luu ja kont, nahk `oiab `kondid `kinni Lüg; nii kovad nagu kuge `kondid; räbälkaupmehed, `kondi`otsijad `käisivad ikke `Peipsi `äärest Vai; rinna`piike końt o keige alumine ribi Mus; `limpide `seltsis pidi [supis] liha olema, kust muedu kondid said, mis saeavanem kogu `korjas (lauale kontide hulka viskasid pulmalised raha) Kaa; kui `vastlabe sia jala kondid [olid], laps saadeti neid `kaugele ära pöllale `viima, siis siad `seisvad suvel pöllal Krj; suured kondist eegeldis koogud `ollid Muh; sea jala sees oo nisuksed kondid, virila kondid [vurri tegemiseks] Mar; seljä rool oo paelu `końta Tõs; Nda `vaenõ luõm, et `końta suab üksi; Magus końt (üdi-, krõmpskont) Khn; `õhta pidi üks poiss końdid `kat́ki kukkuma Vän; loomade końdidel üdi sihes Hää; lõi `kervega lihast läbi `końti Ris; Lehmad olid `kontidega `aiged, taht `jalgu `alla võtta Kei; abaluu końt on õlal, käe taga HJn; `końte siden oo magus üdi Kod; kaks kusist `końti ja põie kael, `rohkem teda (kõhna inimest) ei olegi Lai; mis `näĺgunu ja kondsikuss jäänu, siss om tal (loomal) kondi `püsti Hls; egä sõrme sehen om kolm `końti Ran; `paĺla kondi om supi sehen; vanast `olli kondi`korjaja, noh setukene, ośt `końte ja ańd kaosi `vasta; [joodik] käis `mitmast kõveride, nu̬u̬ kondi oless täl nigu `valla ollu Nõo; siss (pärast lihasöömist) oĺl laud kõ̭ik noid `kuntõ täüs Rõu || kondine lihatükk `erne suppi tulep `ki̬i̬ta, sääl om üits tüḱk `konti ka `sisse panna Nõo; suṕilõ `pańti `lamba lihha ka mõ̭ni końt Plv b. kalaluu tema (tursk) on `ilma `końdita (peenikeste luudeta) kala Kuu; `ruodusima neid `silku, ega mei `konti süönd - - aga isa söi `keige `kondiga VNg; `Värske särg on muidu kena küll aga irmus pailu `kontisi ja `pindu Pöi; kusimuse `konti teestel kaladel ei ole kui aenult lestal, suur kõber końt Rid; `ahke końt (pisike kalaluu) Mar; mereärg on kõva, `końtisi täis Hää; mis‿sa nendest ahvenatest tõid paĺlas końt Kei; krõbistame kala `końta Juu c. fig (millestki külmunust või kuivanust) Vähämäld labidaterä `paksune kerd pidi lund üleni pääl olema, siis ei old `karta, et külm olis `nuota `kondiks tehnd Kuu; kalad on końt kövaks `kuivand Khk; Külma kas voi kondiks; Jälavarjud kuiast kondiks Emm; [liha] oli külmetand kõvaks kui końt Kad; palajass `olli väĺlän ärä küĺmänu nigu końt Nõo || siul om õige końt (kondine) jalg Hls
2. muhkjas liigesekoht a. (looma) koodinukk vanger jooseb obesal `końte Trv; si̬i̬ om `lõhkje oben, `peĺgap `końte Hls; kondi `peĺgäje obene, ku tal [vanker] `końte lää, siss pand `lendäme Krk; rataste põhilavva putteva [hobuse] kondi `küĺge Nõo; lasi (virutas) nuiaga mustalõ kitsele `kuntõ Rõu; ku putusõ [hobusele] `kuntõ nu̬ ratta, ni om pakku mineḱ Se b. pahkluu `kehlu końt Jõe; seal oo kaks `końti, üks oo `seetsipool, teine väljapool - - [öeld] luupekse końt Pöi; si̬i̬ on pahkluu, misse kahelpool [jalga] końt on Ksi; säŕk oli villane mustast `rõõvast - - jala końdeni Trv; jala końt ~ kondi luu; pikk änd, `alla poole kondi `otse Hls; labajala kondi om seere all, katel pu̬u̬l Ran; välimene końt, sisemine końt [pahkluul] Võn || kand me nüpeldäme (niidame) kõegest ihust ja eńgest ärräle `jäŕgi, ja valitseja tulep tagast `końte (kandadele) Ran; te võtate samm maad kaar laǵa, ja siss pessäte miu `końte; kaśs nigu `väike laits käip kondi pääl taka; küll ma udisi tedä (kassi) kondi pääld ärä Nõo c. sõrmenukk päḱägä mõõdid, kui `kinda vi̬i̬rd kudasid - - mõõdid päḱä otsast päḱä kondini Ran; [sõrme] nii `końtest `jämme kõ̭ik, ega na‿s valutagi, aga `liikme kondi olliva `jämme Rõn
3. kehaehituse laad; kasv; jõud sie on üva `suure `kondiga obone; täis `konti inimine juo [kõlbab niitma] Lüg; Mis `raske tüä tegija `niisike `piene `kondiga on Jõh; Mis ilu tal, va igavene `suure `końdiga `naine IisR; [poeg] isa `moodi, nii tugevad `konti Ans; Kont oo alles nöder (alaealisest) Kaa; tihe kondiga lehm äi anna nii `easti `piima kut kore kondiga Krj; nigu üks kondi kohu (kõhnast kassist) Vll; kore kondiga obu äi pea liha peal Jaa; oh, ta va pika kondiga [inimene, loom] Mar; see oo ikke ea końt oost Mär; Tüdar oo `meitel `kerged `konti (sale, painduv) Han; nõrga końdidega vasikas Tor; Kolgard - - kis `seuke suurt`końti kolakas on Hää; `kuivand `końti inime on `kerge Rap; tugeva końdiga, suur poiśs; suur põrakas laia końdiga mies oli JJn; täitsa kerega mies, täie końdiga Sim; Kellel vähegi konti õli, sel tuli ju seitsme uastaselt karjas akata käima Trm; piänike ja inetu końdiga vars Kod; nõrga kondi, lask ku kiri kit́s, `keŕge `końtege; ta `seante suur olli miu `konti, miu `mu̬u̬du; periss ritsik om suurebe `końtege Krk; nu̬u̬ mõlemba om iks täis kondiga mehe Ran; ta‿m suurt `końti obõnõ San; tu̬u̬ om końdilõ suuŕ miiśs Har; üle seo kolga oĺl kuńdilõ ni `ńaolõ kõ̭gõ ilosap mi̬i̬śs Vas; taal mehel õ̭ks om `konte (suurust) Se
4. keha tervikuna või teat piirkond (jäsemed, liigesed, lihased) kaik `suoned ja `kondid tegeväd valu Kuu; `kange `kontidega `ninda ku vana unt; ega `kirjutuse tüö `konti ei `vaiva, kont on `kergel Lüg; `Saunas `auduti ja viheldi siis `kondid `pehmest Jõh; Leib `kasvatab `lapsel `końti IisR; oo, miu `kondid on juo `kuolduned tüö järele; ei saa `kontist (kontidest) `puhka, valutavad kohe Vai; kondid `tööga `aiged Jäm; `umbest ing on `kontide vahel veel (haigest); `öösse magades kondid nii `kangest ää `vaibund, venind Khk; kui lehm akkab kahe kolme pääva pärast `poegima, siis `öötasse, kondid `lahti Mar; [valu] lööb kondisse `siia `kukla taha Tõs; Końdid `nuõrna `tüegä ää tapõtud ning venütet; Mio końdid akkasid sedäsi värisemä, et (kartsin) Khn; `saosed ilmad, `kange väsimus on kondides HMd; końdid kõik nii rammad Jür; kõik kondid luud `aiged VJg; õlesi `viina ehk `liikvad õlema, suasid końdid pehemess Kod; ihu om nõnda `aige, kiḱk luu ja kondi valutev; si̬i̬ om üit́s sihane rüüstik, `kunnigi ta paigal oma `końteg ei kurda Hls; ihu om nõnda `aige, et ei liigutess mitte `konti kah Krk; ü̬ü̬ `otsa valuta iks ütte `konti ja tõist `konti; aga juurerohi olna `końtele ka ää Nõo; ku kevväi tulõ, siss om vanainemise końdi ka `keŕgebä Võn; Ära kae kedagi, liiguta konte ja tule appi Rõn; Ei˽seo ilma latsõ˽naka `tü̬ü̬ga uḿmi `kontõ `vaivama Rõu; Mõsõʔ hinnäst suuriniʔ kondõniʔ (üle keha) `puhtass Vas
5. fig (mitmesuguseis väljendeis) Kui juba `toukab, siis oma `konti enämb kogu ei `korja (vaeseomaks peksetust) Kuu; `Konti elistämä (ähvardama vastu jalgu lüüa) Lüg; No ruttu `końdid kokku ja `vuodist `väĺja; `Ninda `kauva `aagas, kui końt omale kõrisse `kinni jäi IisR; Täna pole süüa saaja, peab kondi varal (söömata) läbi ajama Kaa; Korista oma kondid kuju (mine heaga minema) Emm; sel inimesel on kont südames (halastamatu) Rei; aa eesä kondid kotti, too kondid koeo (öeld pärast väsitavat päevatööd) Mar; Korja omad kondid kokku (istu koomale) Han; Vat sul, säh sul tükk, mis końdita (öeld väikese äparduse või mingi ootamatuse puhul) Hää; kurat, ma siu usse manu änäp `końte ei via (ei tule enam); miu kondi ei lagune, mea ei ulade egäss poole (öeld, kui on palju tööd) Krk; vana lähäbegi midägi tegemä, joba kõ̭ik kondi löövä tagasi (pole jaksu) Ran; ei `jõvva enämp `kõndi, ädäga sa piät vedämä neid vana `końte perän Puh; Kuńdiʔ unikulõ ajama (liiklusõnnetuses vigastada või surma saama) Rõu; tu̬u̬ (värv) es `pliikuʔ, tu oĺl nikkoani ku ta, luud ja `końti vi̬i̬l sääl oĺl (kuni riie ära kanti) Plv; Naane vidä `kuntõ takah (käib halvasti); `Kuntõ täüs tegemä (liigselt kiirustama) Vas | (vanasõnu vm) Ühe `kondiga `kahte suppi ei `keidä; Üä `kondi `ümber koguvad `kuerad Kuu; Puu äi kasu ilma oksata, liha äi kasu ilma kondita (öeld, kui keegi nuriseb kondise liha pärast) Pöi; koit tuleb końt suus ja `valge tuleb vart `selges (tõusti vara ja enne valget oli rehi pekstud) Vig; Keelel ei ole `końti si̬i̬s (võib rääkida nii hästi kui ka halvasti) Hää; kus on `końti, siäl `koiva Kod; kus `konti, sääl `sõrga ~ sääl `võnti kah Krk; jumala peräld eńg, kurja peräld kondi (öeld, kui sureb halb inimene); ärä mine `kõrgembast sitale ku perse kannap, situt kondi ärä (öeld uhkeldajale) Nõo | (raskest füüsilisest tööst) Laevasüldas laevalossimine - - keis kövasti kondi pεεle Kaa; [raske töö] Akkas kondi pεεle katsuma ~ käima Emm | (laisklemisest, tööst kõrvalehoidmisest) sinu kont valutab [töötegemisest], aga minul `naurab Lüg; ära via siin `konti `ühti Vai; Meestel kont naeris (said puhkepausi) Emm; `Ti̬i̬nija ei `u̬u̬linu tü̬ü̬st kah, `oidis oma `końtisi tagasi Hää; õlbutad oma `końti, ei vitsi tööd tehä Juu; vedelik jah, kis ei vitsind `tõsta, ta oiab oma `końti Lai | (pikali- või magamaheitmisest) `Kondid `unniku ja ise `maulla `otsa Kuu; `Viskan `kondid `unniku, akkan ise külitä `õtsa Jõh; Köht oo täis, muud kut paneme kondid sirgese; Noh mehed, viskame siis kondid kolinal nurka ja kargame ise köhuli otsa Kaa; Ma oli na väsind – sirudasi natust oma `kontisid Rei; `Viska końdid unikus ~ kokku ja eida ise `pääle Hää; Korja kondid unnikusse, eida ise otsa Jür; kui väsind, katsun et saan końdid unikusse Lai; laseme vähä `końte tagasi; viskam kondi `kuhja maha, lasem siĺm `kinni Hls | (tagarääkimisest, tülinorimisest) Nüüd sai `kondi `amba, enamb järälä ei jättä Jõh; kis üksi sönu räägib `ühte juttu - - [öeld] kut koer näriks `konti ~ koer sai kondi sohe Khk; Nüid on koertel końt käes närida Hää; kont kõhus ei saa või ei viitsi kummardada Kas sul on kont kohus et ei saa `kardulid `koukida Hlj; Aga sool pole końt `kõhtus - - võta nuga maast ää Pöi; ju sul ikka kondid köhus on, et sa ei taha köverda Rei; Kas sul oo końt `kõhtus, et sa ei anna kõverase Tor; `jüstku końt kõhus VMr; nüid on kõht nõnna täis nagu końt kõhun Kod; ei murra ~ riku konti ei tee (tervisele) halba Egä tüö `konti `murra, egä naer `nahka rikku; [löömisel] vits ei rikku `konti, käsi rikkub `konti Lüg; Soe äi tee ilmas kondile liiga Emm; ega sue `konti riku JMd; konti mööda ~ pidi, kondi järgi meeltmööda; jõukohane; sobiv Aga monest kohast on `siiski `uidumihe `ammet `konti `müöde Kuu; Kena soe tuba, öuest tulles nönda konti mööda Kaa; Sie jaḱk suan üsä `końtõ pärä Khn; Końdi `järgi olema (nt riided) Hää; kui `końti pidi om tu̬u̬ ase, siss om ää küll magada; si̬i̬ om tälle `końti `mü̬ü̬dä Ran
6. eseme osa a. korvi sõrestik Metsast `korjasime ise paju-, sarapuu-, toompuu keppisi, nendest tegime kondid Pöi; aga meil oo ikke päris korvid oln, kadaka kondid ja pajo vitsad. pajo vitsad põimiti kadaka `konte vahele Tõs b. (vokil) voki piäpakk, laud, likut́s, kõik one końdid Kod
7. (taimel) a. linaluu kui ropse mõegaga peksab, siis kondid purud kukkuvad maha Pöi; need kaniste kõva końdiga linad Juu; kui sie końt juo tüma oli, siis `tuodi [linad leost] KuuK; końt sie lähäb `soĺki, maha Amb b. kivi `söuksed punased marjad, suured kondid on sees [viirpuul] Pha; reegil o suured jämed kondid sehes Muh; linnu liimakad oo `piśsed apud marjad, kondid sees Kse; tomingas kasvatab mustad kondiga marjad Var c. kastanimuna `korjas kastaa·ni `końta Muh
8. luu-uisk – Phl Mar Kul vanast olled hobuse kondid, suured petkad kondid olled [jala] all Phl; talve jää peal, niuksed suured looma sääre luu kondid, nahaga pannasse jala alt kurgo `peale `kinni, pork [uisutajal] käe; tä aab `porka või aab `końta (uisutab) Mar
9. kahe sõrmelüli pikkus (pikkusmõõduna) Krk Lut meeste`rahva pastal tetti üits vass ja üits końt, naiste`rahva pastal tetti üits vass edimese sõrmege ja üits końt edimese sõrmege Krk
10. kontvõõras kondid, końt`vöörad, keda ei kutsutud, `kontisid tuli Khk; saja kondiʔ ~ końtjalaʔ Plv
11. väheväärtuslik olend või asia. fig vana, vilets olend vana kont juo, nagu vana `kolgispu jääb, ei `jõuva kuhugi Lüg; Tee oli täis tuisan, obusekondil andis katkestada Han; mul on üks vana mehe końt Koe; üks aenoke lehmäkońt aga, ei obess ei vangert Kod; mis ta (surm) nende vana `końtidega (vanainimestega) ti̬i̬b sääl ka Äks; Sedä ma mäleta `alla `pirla vi̬i̬ĺ, ku emäkońt kõneĺ Pst; mis mea ole, vana inimese końt Krk; lehmäkońt om kõhn nigu kolgits Nõo; tiirõndõss uma obõsõkuńdigõ, ei jovvaʔ õks kohegi Urv b. tuletukk ni̬i̬ kannu või kondi korjati ärä [pärast kütise põletamist] Krk; kolista końdi kokko, las palava ärä Võn c. puutükk va kõvere puu kondi mahan; puu `konti kodun ei oole Krk
1. kont, luua. (inimese, looma suurem) kont `Lapsed on `kanged `kontie siest hüdü `koukima Kuu; `Einostus `kondiga vana`aasta `õhta - - `kelle `kondi kuer `enne `ahmib, sie `este mehele [saab]; [denaturaadipudeli silt] `Kolme `kondiga – pääluu ja kaks `reieluud; üks vana kõbikene luu ja kont, nahk `oiab `kondid `kinni Lüg; nii kovad nagu kuge `kondid; räbälkaupmehed, `kondi`otsijad `käisivad ikke `Peipsi `äärest Vai; rinna`piike końt o keige alumine ribi Mus; `limpide `seltsis pidi [supis] liha olema, kust muedu kondid said, mis saeavanem kogu `korjas (lauale kontide hulka viskasid pulmalised raha) Kaa; kui `vastlabe sia jala kondid [olid], laps saadeti neid `kaugele ära pöllale `viima, siis siad `seisvad suvel pöllal Krj; suured kondist eegeldis koogud `ollid Muh; sea jala sees oo nisuksed kondid, virila kondid [vurri tegemiseks] Mar; seljä rool oo paelu `końta Tõs; Nda `vaenõ luõm, et `końta suab üksi; Magus końt (üdi-, krõmpskont) Khn; `õhta pidi üks poiss końdid `kat́ki kukkuma Vän; loomade końdidel üdi sihes Hää; lõi `kervega lihast läbi `końti Ris; Lehmad olid `kontidega `aiged, taht `jalgu `alla võtta Kei; abaluu końt on õlal, käe taga HJn; `końte siden oo magus üdi Kod; kaks kusist `końti ja põie kael, `rohkem teda (kõhna inimest) ei olegi Lai; mis `näĺgunu ja kondsikuss jäänu, siss om tal (loomal) kondi `püsti Hls; egä sõrme sehen om kolm `końti Ran; `paĺla kondi om supi sehen; vanast `olli kondi`korjaja, noh setukene, ośt `końte ja ańd kaosi `vasta; [joodik] käis `mitmast kõveride, nu̬u̬ kondi oless täl nigu `valla ollu Nõo; siss (pärast lihasöömist) oĺl laud kõ̭ik noid `kuntõ täüs Rõu || kondine lihatükk `erne suppi tulep `ki̬i̬ta, sääl om üits tüḱk `konti ka `sisse panna Nõo; suṕilõ `pańti `lamba lihha ka mõ̭ni końt Plv b. kalaluu tema (tursk) on `ilma `końdita (peenikeste luudeta) kala Kuu; `ruodusima neid `silku, ega mei `konti süönd - - aga isa söi `keige `kondiga VNg; `Värske särg on muidu kena küll aga irmus pailu `kontisi ja `pindu Pöi; kusimuse `konti teestel kaladel ei ole kui aenult lestal, suur kõber końt Rid; `ahke końt (pisike kalaluu) Mar; mereärg on kõva, `końtisi täis Hää; mis‿sa nendest ahvenatest tõid paĺlas końt Kei; krõbistame kala `końta Juu c. fig (millestki külmunust või kuivanust) Vähämäld labidaterä `paksune kerd pidi lund üleni pääl olema, siis ei old `karta, et külm olis `nuota `kondiks tehnd Kuu; kalad on końt kövaks `kuivand Khk; Külma kas voi kondiks; Jälavarjud kuiast kondiks Emm; [liha] oli külmetand kõvaks kui końt Kad; palajass `olli väĺlän ärä küĺmänu nigu końt Nõo || siul om õige końt (kondine) jalg Hls
2. muhkjas liigesekoht a. (looma) koodinukk vanger jooseb obesal `końte Trv; si̬i̬ om `lõhkje oben, `peĺgap `końte Hls; kondi `peĺgäje obene, ku tal [vanker] `końte lää, siss pand `lendäme Krk; rataste põhilavva putteva [hobuse] kondi `küĺge Nõo; lasi (virutas) nuiaga mustalõ kitsele `kuntõ Rõu; ku putusõ [hobusele] `kuntõ nu̬ ratta, ni om pakku mineḱ Se b. pahkluu `kehlu końt Jõe; seal oo kaks `końti, üks oo `seetsipool, teine väljapool - - [öeld] luupekse końt Pöi; si̬i̬ on pahkluu, misse kahelpool [jalga] końt on Ksi; säŕk oli villane mustast `rõõvast - - jala końdeni Trv; jala końt ~ kondi luu; pikk änd, `alla poole kondi `otse Hls; labajala kondi om seere all, katel pu̬u̬l Ran; välimene końt, sisemine końt [pahkluul] Võn || kand me nüpeldäme (niidame) kõegest ihust ja eńgest ärräle `jäŕgi, ja valitseja tulep tagast `końte (kandadele) Ran; te võtate samm maad kaar laǵa, ja siss pessäte miu `końte; kaśs nigu `väike laits käip kondi pääl taka; küll ma udisi tedä (kassi) kondi pääld ärä Nõo c. sõrmenukk päḱägä mõõdid, kui `kinda vi̬i̬rd kudasid - - mõõdid päḱä otsast päḱä kondini Ran; [sõrme] nii `końtest `jämme kõ̭ik, ega na‿s valutagi, aga `liikme kondi olliva `jämme Rõn
3. kehaehituse laad; kasv; jõud sie on üva `suure `kondiga obone; täis `konti inimine juo [kõlbab niitma] Lüg; Mis `raske tüä tegija `niisike `piene `kondiga on Jõh; Mis ilu tal, va igavene `suure `końdiga `naine IisR; [poeg] isa `moodi, nii tugevad `konti Ans; Kont oo alles nöder (alaealisest) Kaa; tihe kondiga lehm äi anna nii `easti `piima kut kore kondiga Krj; nigu üks kondi kohu (kõhnast kassist) Vll; kore kondiga obu äi pea liha peal Jaa; oh, ta va pika kondiga [inimene, loom] Mar; see oo ikke ea końt oost Mär; Tüdar oo `meitel `kerged `konti (sale, painduv) Han; nõrga końdidega vasikas Tor; Kolgard - - kis `seuke suurt`końti kolakas on Hää; `kuivand `końti inime on `kerge Rap; tugeva końdiga, suur poiśs; suur põrakas laia końdiga mies oli JJn; täitsa kerega mies, täie końdiga Sim; Kellel vähegi konti õli, sel tuli ju seitsme uastaselt karjas akata käima Trm; piänike ja inetu końdiga vars Kod; nõrga kondi, lask ku kiri kit́s, `keŕge `końtege; ta `seante suur olli miu `konti, miu `mu̬u̬du; periss ritsik om suurebe `końtege Krk; nu̬u̬ mõlemba om iks täis kondiga mehe Ran; ta‿m suurt `końti obõnõ San; tu̬u̬ om końdilõ suuŕ miiśs Har; üle seo kolga oĺl kuńdilõ ni `ńaolõ kõ̭gõ ilosap mi̬i̬śs Vas; taal mehel õ̭ks om `konte (suurust) Se
4. keha tervikuna või teat piirkond (jäsemed, liigesed, lihased) kaik `suoned ja `kondid tegeväd valu Kuu; `kange `kontidega `ninda ku vana unt; ega `kirjutuse tüö `konti ei `vaiva, kont on `kergel Lüg; `Saunas `auduti ja viheldi siis `kondid `pehmest Jõh; Leib `kasvatab `lapsel `końti IisR; oo, miu `kondid on juo `kuolduned tüö järele; ei saa `kontist (kontidest) `puhka, valutavad kohe Vai; kondid `tööga `aiged Jäm; `umbest ing on `kontide vahel veel (haigest); `öösse magades kondid nii `kangest ää `vaibund, venind Khk; kui lehm akkab kahe kolme pääva pärast `poegima, siis `öötasse, kondid `lahti Mar; [valu] lööb kondisse `siia `kukla taha Tõs; Końdid `nuõrna `tüegä ää tapõtud ning venütet; Mio końdid akkasid sedäsi värisemä, et (kartsin) Khn; `saosed ilmad, `kange väsimus on kondides HMd; końdid kõik nii rammad Jür; kõik kondid luud `aiged VJg; õlesi `viina ehk `liikvad õlema, suasid końdid pehemess Kod; ihu om nõnda `aige, kiḱk luu ja kondi valutev; si̬i̬ om üit́s sihane rüüstik, `kunnigi ta paigal oma `końteg ei kurda Hls; ihu om nõnda `aige, et ei liigutess mitte `konti kah Krk; ü̬ü̬ `otsa valuta iks ütte `konti ja tõist `konti; aga juurerohi olna `końtele ka ää Nõo; ku kevväi tulõ, siss om vanainemise końdi ka `keŕgebä Võn; Ära kae kedagi, liiguta konte ja tule appi Rõn; Ei˽seo ilma latsõ˽naka `tü̬ü̬ga uḿmi `kontõ `vaivama Rõu; Mõsõʔ hinnäst suuriniʔ kondõniʔ (üle keha) `puhtass Vas
5. fig (mitmesuguseis väljendeis) Kui juba `toukab, siis oma `konti enämb kogu ei `korja (vaeseomaks peksetust) Kuu; `Konti elistämä (ähvardama vastu jalgu lüüa) Lüg; No ruttu `końdid kokku ja `vuodist `väĺja; `Ninda `kauva `aagas, kui końt omale kõrisse `kinni jäi IisR; Täna pole süüa saaja, peab kondi varal (söömata) läbi ajama Kaa; Korista oma kondid kuju (mine heaga minema) Emm; sel inimesel on kont südames (halastamatu) Rei; aa eesä kondid kotti, too kondid koeo (öeld pärast väsitavat päevatööd) Mar; Korja omad kondid kokku (istu koomale) Han; Vat sul, säh sul tükk, mis końdita (öeld väikese äparduse või mingi ootamatuse puhul) Hää; kurat, ma siu usse manu änäp `końte ei via (ei tule enam); miu kondi ei lagune, mea ei ulade egäss poole (öeld, kui on palju tööd) Krk; vana lähäbegi midägi tegemä, joba kõ̭ik kondi löövä tagasi (pole jaksu) Ran; ei `jõvva enämp `kõndi, ädäga sa piät vedämä neid vana `końte perän Puh; Kuńdiʔ unikulõ ajama (liiklusõnnetuses vigastada või surma saama) Rõu; tu̬u̬ (värv) es `pliikuʔ, tu oĺl nikkoani ku ta, luud ja `końti vi̬i̬l sääl oĺl (kuni riie ära kanti) Plv; Naane vidä `kuntõ takah (käib halvasti); `Kuntõ täüs tegemä (liigselt kiirustama) Vas | (vanasõnu vm) Ühe `kondiga `kahte suppi ei `keidä; Üä `kondi `ümber koguvad `kuerad Kuu; Puu äi kasu ilma oksata, liha äi kasu ilma kondita (öeld, kui keegi nuriseb kondise liha pärast) Pöi; koit tuleb końt suus ja `valge tuleb vart `selges (tõusti vara ja enne valget oli rehi pekstud) Vig; Keelel ei ole `końti si̬i̬s (võib rääkida nii hästi kui ka halvasti) Hää; kus on `końti, siäl `koiva Kod; kus `konti, sääl `sõrga ~ sääl `võnti kah Krk; jumala peräld eńg, kurja peräld kondi (öeld, kui sureb halb inimene); ärä mine `kõrgembast sitale ku perse kannap, situt kondi ärä (öeld uhkeldajale) Nõo | (raskest füüsilisest tööst) Laevasüldas laevalossimine - - keis kövasti kondi pεεle Kaa; [raske töö] Akkas kondi pεεle katsuma ~ käima Emm | (laisklemisest, tööst kõrvalehoidmisest) sinu kont valutab [töötegemisest], aga minul `naurab Lüg; ära via siin `konti `ühti Vai; Meestel kont naeris (said puhkepausi) Emm; `Ti̬i̬nija ei `u̬u̬linu tü̬ü̬st kah, `oidis oma `końtisi tagasi Hää; õlbutad oma `końti, ei vitsi tööd tehä Juu; vedelik jah, kis ei vitsind `tõsta, ta oiab oma `końti Lai | (pikali- või magamaheitmisest) `Kondid `unniku ja ise `maulla `otsa Kuu; `Viskan `kondid `unniku, akkan ise külitä `õtsa Jõh; Köht oo täis, muud kut paneme kondid sirgese; Noh mehed, viskame siis kondid kolinal nurka ja kargame ise köhuli otsa Kaa; Ma oli na väsind – sirudasi natust oma `kontisid Rei; `Viska końdid unikus ~ kokku ja eida ise `pääle Hää; Korja kondid unnikusse, eida ise otsa Jür; kui väsind, katsun et saan końdid unikusse Lai; laseme vähä `końte tagasi; viskam kondi `kuhja maha, lasem siĺm `kinni Hls | (tagarääkimisest, tülinorimisest) Nüüd sai `kondi `amba, enamb järälä ei jättä Jõh; kis üksi sönu räägib `ühte juttu - - [öeld] kut koer näriks `konti ~ koer sai kondi sohe Khk; Nüid on koertel końt käes närida Hää; kont kõhus ei saa või ei viitsi kummardada Kas sul on kont kohus et ei saa `kardulid `koukida Hlj; Aga sool pole końt `kõhtus - - võta nuga maast ää Pöi; ju sul ikka kondid köhus on, et sa ei taha köverda Rei; Kas sul oo końt `kõhtus, et sa ei anna kõverase Tor; `jüstku końt kõhus VMr; nüid on kõht nõnna täis nagu końt kõhun Kod; ei murra ~ riku konti ei tee (tervisele) halba Egä tüö `konti `murra, egä naer `nahka rikku; [löömisel] vits ei rikku `konti, käsi rikkub `konti Lüg; Soe äi tee ilmas kondile liiga Emm; ega sue `konti riku JMd; konti mööda ~ pidi, kondi järgi meeltmööda; jõukohane; sobiv Aga monest kohast on `siiski `uidumihe `ammet `konti `müöde Kuu; Kena soe tuba, öuest tulles nönda konti mööda Kaa; Sie jaḱk suan üsä `końtõ pärä Khn; Końdi `järgi olema (nt riided) Hää; kui `końti pidi om tu̬u̬ ase, siss om ää küll magada; si̬i̬ om tälle `końti `mü̬ü̬dä Ran
6. eseme osa a. korvi sõrestik Metsast `korjasime ise paju-, sarapuu-, toompuu keppisi, nendest tegime kondid Pöi; aga meil oo ikke päris korvid oln, kadaka kondid ja pajo vitsad. pajo vitsad põimiti kadaka `konte vahele Tõs b. (vokil) voki piäpakk, laud, likut́s, kõik one końdid Kod
7. (taimel) a. linaluu kui ropse mõegaga peksab, siis kondid purud kukkuvad maha Pöi; need kaniste kõva końdiga linad Juu; kui sie końt juo tüma oli, siis `tuodi [linad leost] KuuK; końt sie lähäb `soĺki, maha Amb b. kivi `söuksed punased marjad, suured kondid on sees [viirpuul] Pha; reegil o suured jämed kondid sehes Muh; linnu liimakad oo `piśsed apud marjad, kondid sees Kse; tomingas kasvatab mustad kondiga marjad Var c. kastanimuna `korjas kastaa·ni `końta Muh
8. luu-uisk – Phl Mar Kul vanast olled hobuse kondid, suured petkad kondid olled [jala] all Phl; talve jää peal, niuksed suured looma sääre luu kondid, nahaga pannasse jala alt kurgo `peale `kinni, pork [uisutajal] käe; tä aab `porka või aab `końta (uisutab) Mar
9. kahe sõrmelüli pikkus (pikkusmõõduna) Krk Lut meeste`rahva pastal tetti üits vass ja üits końt, naiste`rahva pastal tetti üits vass edimese sõrmege ja üits końt edimese sõrmege Krk
10. kontvõõras kondid, końt`vöörad, keda ei kutsutud, `kontisid tuli Khk; saja kondiʔ ~ końtjalaʔ Plv
11. väheväärtuslik olend või asia. fig vana, vilets olend vana kont juo, nagu vana `kolgispu jääb, ei `jõuva kuhugi Lüg; Tee oli täis tuisan, obusekondil andis katkestada Han; mul on üks vana mehe końt Koe; üks aenoke lehmäkońt aga, ei obess ei vangert Kod; mis ta (surm) nende vana `końtidega (vanainimestega) ti̬i̬b sääl ka Äks; Sedä ma mäleta `alla `pirla vi̬i̬ĺ, ku emäkońt kõneĺ Pst; mis mea ole, vana inimese końt Krk; lehmäkońt om kõhn nigu kolgits Nõo; tiirõndõss uma obõsõkuńdigõ, ei jovvaʔ õks kohegi Urv b. tuletukk ni̬i̬ kannu või kondi korjati ärä [pärast kütise põletamist] Krk; kolista końdi kokko, las palava ärä Võn c. puutükk va kõvere puu kondi mahan; puu `konti kodun ei oole Krk
korda|laev `korda laev suurem paat, mille küljelauad asetsevad serviti üksteise peal – Khk Vrd kordlaev
kordane `korda|ne hv Kuu Hlj KuuK, `kõrda|ne Lüg Jõh, `kerda|ne Jõe Kuu Hlj VNg Vai, g -se; `kõrdanõ g kõrradsõ Har (sag liitsõnades)
1. teat arv kordi suurem `verkusi ei või jo `märja peranda `piale `panna, `vergud mädänevad ärä, siis aga tie `mitme`kerdast tüöd Jõe
2. kõrvuti või ülestikku kordadest koosnev, kihiline; keeline pani `jäässe nii `este [mere] ja kui siis `jälle vesi `suureks tous ja siis `külmäs `jälle kovast, siis tegi, pani `kerdaseks - - vesi oli siel kahe jää vahel Kuu; `niie `niiti sai `ketrada ja siis sai `kierada kahe`kerdasest ja `kolme`kerdasest VNg; abar on `kolme `kerdane Vai; üits lehmämagu om `kõrdanõ - - nigu raamatu leheʔ Har
3. korruseline tegi omale `suure `moisa, `mitme `kerdase `moisa `meile `siie VNg; `nelja `kõrdane ehk `kolme `kõrdane maja Lüg
Vrd kordne
1. teat arv kordi suurem `verkusi ei või jo `märja peranda `piale `panna, `vergud mädänevad ärä, siis aga tie `mitme`kerdast tüöd Jõe
2. kõrvuti või ülestikku kordadest koosnev, kihiline; keeline pani `jäässe nii `este [mere] ja kui siis `jälle vesi `suureks tous ja siis `külmäs `jälle kovast, siis tegi, pani `kerdaseks - - vesi oli siel kahe jää vahel Kuu; `niie `niiti sai `ketrada ja siis sai `kierada kahe`kerdasest ja `kolme`kerdasest VNg; abar on `kolme `kerdane Vai; üits lehmämagu om `kõrdanõ - - nigu raamatu leheʔ Har
3. korruseline tegi omale `suure `moisa, `mitme `kerdase `moisa `meile `siie VNg; `nelja `kõrdane ehk `kolme `kõrdane maja Lüg
Vrd kordne
kord|laev suurem paat, mille küljelauad asetsevad serviti üksteise peal Kordlae `kergem tehä, aga piäb vähämä Khn; kordlaev, mis si̬i̬ pidas, akkas lekkima ja vaeus ära; Vanasti tehti kordlaevad, uuemal ajal tehti seinlaevad Hää Vrd kordalaev, kordpaat, korrelaev
kordne `kordne Nai Jõe; `kor(d)ne g `kortse Sa Hi L K Lai, `kordse Rid Hää Hag Juu Ksi; `kor(d)nõ Khn; `kor|ne g -se Muh; `kõrd|ne g -se I(`kõrne; g `kõr(t)se Kod) T(-nõ g -sõ Ran); `kõrdne Trv, g `kõrtse Hls; `kõrdnõ Plv (sag liitsõnades)
1. teat arv kordi esinev või suurem kolme `kordne `keimine, piaks ühe korraga läbi `saama, siis oleks εε olad Khk; ea mua kannab saja`kortse viĺja VJg; maksad kolme `kõrse inna Kod; `mitme `kõrdne `käümine Hls
2. kõrvuti või ülestikku kordadest koosnev; kihiline; keeline nee kaevigud olid keik neĺja viie `kortsete `palkidega laed `tehtud Ans; `mitme `kordne see vatuga tall sul on Khk; noka kusid o kolme `korsed, misega lesta`noota `väetse Muh; `mütme `korne jää Rei; kolmekordist `lõnga sai vahel `kampsunis `tehtud Aud; kolme `kortsest viel `tehti, vat sie oli kõva niie niit VMr; kõrd ~ `kõrdne katus („pikkadest pakkudest katus kirikul“); puale `uassane poośike, sada`kõrne kasuk seĺjän = kapsapea Kod; kahe või kolme `korne riie Lai; `saapa `nõelumeseks oli kolme `korne niit́ Plt; ummeldass `mitma`kõrdne rõivass Puh; abar om kolme `kõrdne võrk Ote
3. korruseline kolme `kortsed majad Khk; `Linnas oo pailu `mitme`kortsid majasid Han; aga sial koolimaeas oli mitu tuhat meest koos ja kolme `kortsed narid Plt; minä ei ole näind viie`kortsed maja KJn; magamese ase `oĺli kolme `kordne Vil; `veśke om kolme `kõrdne Ran; täl `olli kaits `mitma `kõrdset maja liinan Nõo
Vrd kordane, korrane, kõrdene, kõrdine
1. teat arv kordi esinev või suurem kolme `kordne `keimine, piaks ühe korraga läbi `saama, siis oleks εε olad Khk; ea mua kannab saja`kortse viĺja VJg; maksad kolme `kõrse inna Kod; `mitme `kõrdne `käümine Hls
2. kõrvuti või ülestikku kordadest koosnev; kihiline; keeline nee kaevigud olid keik neĺja viie `kortsete `palkidega laed `tehtud Ans; `mitme `kordne see vatuga tall sul on Khk; noka kusid o kolme `korsed, misega lesta`noota `väetse Muh; `mütme `korne jää Rei; kolmekordist `lõnga sai vahel `kampsunis `tehtud Aud; kolme `kortsest viel `tehti, vat sie oli kõva niie niit VMr; kõrd ~ `kõrdne katus („pikkadest pakkudest katus kirikul“); puale `uassane poośike, sada`kõrne kasuk seĺjän = kapsapea Kod; kahe või kolme `korne riie Lai; `saapa `nõelumeseks oli kolme `korne niit́ Plt; ummeldass `mitma`kõrdne rõivass Puh; abar om kolme `kõrdne võrk Ote
3. korruseline kolme `kortsed majad Khk; `Linnas oo pailu `mitme`kortsid majasid Han; aga sial koolimaeas oli mitu tuhat meest koos ja kolme `kortsed narid Plt; minä ei ole näind viie`kortsed maja KJn; magamese ase `oĺli kolme `kordne Vil; `veśke om kolme `kõrdne Ran; täl `olli kaits `mitma `kõrdset maja liinan Nõo
Vrd kordane, korrane, kõrdene, kõrdine
korre|laev suurem paat, mille küljelauad asetsevad serviti üksteise peal korre laev, kui korrad üks teise peal äärtega Rid Vrd kordlaev
küür küür VMr Rõu Räp, g küür|u Jäm Kaa Vll Pöi Emm Rid PJg Iis, -ü Khn, -a Saa, -ä Hls Krk, `küürä R(n, g `küürä Vai); küir g küiru spor eP(küüro Mar, küiro Kul Ris, küeru Vän Tor Kei JMd, köeru Juu), Nõo(g -üü-), küira Hää Saa Kad VJg Trm Ksi Lai(-üü-) Plt, küirä Hel Ran TMr Rõu, küürä Kod Ote Kam Rõn Har(-öö-)
1. suurem kühm seljas a. (lülisamba moondumisest, tööst või vanadusest tingituna) sie on `küürägä mies, jumalast jo `luodud küür `selgä; [öeldi et] kes omaga jäi `viimäsest [rukist] `lõikama sene `seljas õli `kõige `välja küür (samal põllul lõikajate küürud) Lüg; eks vanal ikka tule `küürä Vai; poisil on pisisest `pεεle küir abussis Ans; Suur küür oli `selgas, selgroog oli lapselt viga soand Pöi; küir suurem kut mees Emm; küür kui lammas `selgäs Rid; `aigus tegi suure küiru `selgä Tõs; küir `seĺgas, sepik `seĺgas kui sa kõber oled Nis; pikk `sirge mees, aga - - küir `pihtas Juu; `juoksva `kiskus kokku mõnel seilast, küirad `seĺga Kad; lähäb õtsetu küir seĺjän; mõni one lapsel (lapsena) kukunud, küir seĺjän Kod; küür om sellan, maa om nõnda lähüksen kui sa kõnnid Hls; mea ole selisspidi, miul `küürä es ole seĺlän Krk; mõnel om küir säĺlän, kas `lu̬u̬du vai viga saanu Ran; vanal inimesel iks tulep küir `säĺgä Nõo; `väike vi̬i̬l, täl ei saa sinna `küirä nii tulla, täl om säl ütenku̬u̬n kõ̭ik, säĺg ja külle Rõn; taa om nigu kaamõĺ katõ küüräga Har; Küür ku kott säläh Räp || fig (sobimatust, väärast asjaolust või teost) Kus sa sene küiruga lεhed, et levakoti kuju jätad Emm; Üks saloo·ga (puhkepaus) teise `otsas, no `kaugel sa selle küiruga lähed Hää; kus sa selle küüräge läät, sedä ei või me kudagi tetä Krk b. (kartusest, alandlikkusest vms) Kaśs `tömbas küiru `seĺga kui `koera nägi Kaa; Poiss `tõmbas küürü `selgä, losiga (peksku) kui `tahtvad Khn; Tõmbab küiru säĺgä - - siss viab ennäst minemä Nõo; kaśs tõmbass köörä `säĺgä Har
2. (inimese või looma) selg, turi `tassib kotti `küürä pääl Jõh; kas sa selle `eese küiru pεεl `siia `tassisid Khk; `Öhtaks on ikka küür nii `aige (peale kartulivõttu), kas soab änam `sirgele Pöi; Kui ärja karaga korra oled üle küüru saand, siis teist änam äi taha Emm; kui soab otseti `töötada, siis küir jääb `aigeks Kei; kaśs peseb `siĺmi, küür küla `puole VMr; lehem `tõmmab aga küürä `püśsi ja lähäb Kod; `aigus muŕds küürä kõveres Hls; `anden `seantse nähvi `küürä `mü̬ü̬dä Krk; ku vanast aenal sai `käiduss, siss võtit aenakoti küüru pääle Nõo; Rüä `põimmine `oĺli iks kõge kibedamp tü̬ü̬, siss tõmmati nii et küir valut Rõn
3. kühmjas moodustis looma turjal muistel (mõnedel) `veistel on ka küir `selgas Rei; kammelil on kaks `küiro `selgas Kul; `kaamel üteldi kate küüruga oleva; `kaamelil om küir säĺlän, mõnel om kaits `küiru Nõo Vrd köerus
4. kõrgem koht a. kumerus, kõverus, kühm Tahutud said `roikad ikka küüru pεεlt Kaa; varamise `juures tõmmatakse paĺgile kriips `peale, all küür, `teisel nõgu `jälle Kei; ninal on küir peäl (kongus) Juu; [ratta] vitsal on küir siden, tule lü̬ü̬ `õigemass Kod; palgil küür, si̬i̬ taht är `raiu Krk; nõna pääl om suur küir Ran; mina `iste sinna kõjo küüru pääle Nõo || Amme kaalduke lõigati ka `roopi, kui lõigatse küür (kaar) `sisse Saa b. (pinnavormidest) `seaste äi `kasva nöguskid `rohtu, mis sa mää küirust räägid Khk; maja oo kohe mää küiru peal Kir; `kalda küiru peal sai `istu Vän; kui suureks sain, vähe `küirusi oli viel, määd olid kõik kadund JJn; Savika küiraga põllud, need õlid kõvad `künda Trm; `künka pial ehk küüra pial, see on pia üks. küngas on `veiksem, aga küir on suurem, laiem, võis `minna üle `mitme põllu Lai; väegä terräv tu mägi, tu nigu küir, et sääl ei saa `kõndigi tolle küürä pääl Ote; mäe küür siäl koh piḱk mägi johuss olõvat Rõu Vrd köör1
1. suurem kühm seljas a. (lülisamba moondumisest, tööst või vanadusest tingituna) sie on `küürägä mies, jumalast jo `luodud küür `selgä; [öeldi et] kes omaga jäi `viimäsest [rukist] `lõikama sene `seljas õli `kõige `välja küür (samal põllul lõikajate küürud) Lüg; eks vanal ikka tule `küürä Vai; poisil on pisisest `pεεle küir abussis Ans; Suur küür oli `selgas, selgroog oli lapselt viga soand Pöi; küir suurem kut mees Emm; küür kui lammas `selgäs Rid; `aigus tegi suure küiru `selgä Tõs; küir `seĺgas, sepik `seĺgas kui sa kõber oled Nis; pikk `sirge mees, aga - - küir `pihtas Juu; `juoksva `kiskus kokku mõnel seilast, küirad `seĺga Kad; lähäb õtsetu küir seĺjän; mõni one lapsel (lapsena) kukunud, küir seĺjän Kod; küür om sellan, maa om nõnda lähüksen kui sa kõnnid Hls; mea ole selisspidi, miul `küürä es ole seĺlän Krk; mõnel om küir säĺlän, kas `lu̬u̬du vai viga saanu Ran; vanal inimesel iks tulep küir `säĺgä Nõo; `väike vi̬i̬l, täl ei saa sinna `küirä nii tulla, täl om säl ütenku̬u̬n kõ̭ik, säĺg ja külle Rõn; taa om nigu kaamõĺ katõ küüräga Har; Küür ku kott säläh Räp || fig (sobimatust, väärast asjaolust või teost) Kus sa sene küiruga lεhed, et levakoti kuju jätad Emm; Üks saloo·ga (puhkepaus) teise `otsas, no `kaugel sa selle küiruga lähed Hää; kus sa selle küüräge läät, sedä ei või me kudagi tetä Krk b. (kartusest, alandlikkusest vms) Kaśs `tömbas küiru `seĺga kui `koera nägi Kaa; Poiss `tõmbas küürü `selgä, losiga (peksku) kui `tahtvad Khn; Tõmbab küiru säĺgä - - siss viab ennäst minemä Nõo; kaśs tõmbass köörä `säĺgä Har
2. (inimese või looma) selg, turi `tassib kotti `küürä pääl Jõh; kas sa selle `eese küiru pεεl `siia `tassisid Khk; `Öhtaks on ikka küür nii `aige (peale kartulivõttu), kas soab änam `sirgele Pöi; Kui ärja karaga korra oled üle küüru saand, siis teist änam äi taha Emm; kui soab otseti `töötada, siis küir jääb `aigeks Kei; kaśs peseb `siĺmi, küür küla `puole VMr; lehem `tõmmab aga küürä `püśsi ja lähäb Kod; `aigus muŕds küürä kõveres Hls; `anden `seantse nähvi `küürä `mü̬ü̬dä Krk; ku vanast aenal sai `käiduss, siss võtit aenakoti küüru pääle Nõo; Rüä `põimmine `oĺli iks kõge kibedamp tü̬ü̬, siss tõmmati nii et küir valut Rõn
3. kühmjas moodustis looma turjal muistel (mõnedel) `veistel on ka küir `selgas Rei; kammelil on kaks `küiro `selgas Kul; `kaamel üteldi kate küüruga oleva; `kaamelil om küir säĺlän, mõnel om kaits `küiru Nõo Vrd köerus
4. kõrgem koht a. kumerus, kõverus, kühm Tahutud said `roikad ikka küüru pεεlt Kaa; varamise `juures tõmmatakse paĺgile kriips `peale, all küür, `teisel nõgu `jälle Kei; ninal on küir peäl (kongus) Juu; [ratta] vitsal on küir siden, tule lü̬ü̬ `õigemass Kod; palgil küür, si̬i̬ taht är `raiu Krk; nõna pääl om suur küir Ran; mina `iste sinna kõjo küüru pääle Nõo || Amme kaalduke lõigati ka `roopi, kui lõigatse küür (kaar) `sisse Saa b. (pinnavormidest) `seaste äi `kasva nöguskid `rohtu, mis sa mää küirust räägid Khk; maja oo kohe mää küiru peal Kir; `kalda küiru peal sai `istu Vän; kui suureks sain, vähe `küirusi oli viel, määd olid kõik kadund JJn; Savika küiraga põllud, need õlid kõvad `künda Trm; `künka pial ehk küüra pial, see on pia üks. küngas on `veiksem, aga küir on suurem, laiem, võis `minna üle `mitme põllu Lai; väegä terräv tu mägi, tu nigu küir, et sääl ei saa `kõndigi tolle küürä pääl Ote; mäe küür siäl koh piḱk mägi johuss olõvat Rõu Vrd köör1
laar laar Kuu/g `laari/ Kaa Vig Han Aud PJg Saa KJn Pil/-oa-/ Hel, laaŕ Saa Ksi Lai M Ran V, g laari suurem kogus (sööki või jooki), tegu Tegin `suure `laari olut `valmis Kuu; Keedame täna tubli laari runntuhlid Kaa; Ma tegi `pulmes kaks `laari õlut Han; tegi ilmatu laari rokka `valmis; `saia ja `leiba `tehti ka üks laaŕ Saa; kui kali vägä lahjas läks, `lasti kõik `väĺlä ja `tehti uus laar KJn; suur laaŕ `putru `valmi tett Pst; `mõisan tetti õlut `mitme laarige Hel; `oĺli tennu üte laari lepiku-liisut (puskarit) Ran; `ki̬i̬tse üte laari `putru Kan; mõ̭ni kol˽`laari olut oĺl last ennedä Har; upõ sai `peestädäʔ nikagu neläpääväniʔ, siss `keeti jälʔ laaŕ `kapstit Rõu; supi laaŕ om valmiss jo Räp || [laps] om laari `sängü `laskõnu, no‿m säńg hämm Har Vrd laaram
lai1 lai g laia eP M T(g laja San), `laia R(n `laia Vai)
1. a. suure ulatusega, ant kitsas tanusi oli `laia `pitsidega Jõe; `Külvirind õli neli samu lai Jõh; `lauda on neli `jalga `laia Vai; mönel vanal mihel oli nii kena lai abe Ans; suur lai pael `ümber kübara Khk; külirend oli üks neli viis samu lai Kär; pistand aid `olli `laiadest `pulkadest `tehtud Muh; käterätiku kangas `aeti viisteist `pasmu lai Rid; kitsas oo vago, aga lai oo peenar Kul; meil on `laie `laude paĺlu Saa; seal on üsna suur lai aĺlikas Juu; `Mantli kuued olid `jälle ma‿`ilmama laiad Amb; suur lai mua larakas; laia searega `suapad JMd; kroav sai lai ja sügav Tür; `mõetis samudega kui lai küĺvirind oli VMr; venelastel on laiad püksid Trm; kämmal oli kää kõige laiem koht Lai; kajo serväst lähäb `ummes nii lai, ma‿ilma suur lõhe KJn; mis laiemb sukk, sõss panet `rohkemp `silmi Trv; siss oli nisama `undruku, alt laiemba Võn; ta‿m ää lai tii San; laia tee peal(e) halval(e) teel(e) `laia tie pääl käüb, sie ei ole `oige `ihmine Vai; sandid inimesed kεivad laia tee pεεl Khk; ta on laia tie peal läin Ris; see nihuke laia tee `peale läind, nihuke uĺakas Juu; läks õige nuorelt laia tie `peale VJg; käib väga `laia teed, ega sellest iad inimest enam saa Ksi; lapsed läksid laia tee `peale, `keegi ei õpetand neid Plt b. suure läbimõõduga `laia lund sadab, sula akkab tulemaie Lüg; mõned on `õige `laia `suuga `varrukad, nagu kottid Jõh; Leib on nõnda ää vajund, muidu üks lai lätakas Pöi; keelikrohud‿o `laiade `lehtedega Muh; suured laiad uad Mär; Külma ilmaga sajab ibemid, soja ilmaga aga sajab `laia lund Han; `kasvas nisukese ilusa laia lehega VMr; vana `uhmrid ma nägin küll, põhi on teravam, päält laiem Äks; `laia lume `lopsu satass maha, ku `lõokse lendäss maha Krk; tõlva tõene ots `olli peenikene, tõene ots `olli lai Kam; lai kala suurem kala, vääriskala – S seal `ollid ühna laiad kalad laua peal Muh; Lai kala oli siiskid vehem, seda söödi aruleste aegadega Emm; Silk, kilu ja viidik ja muud söhust, nee äi ole laiad kalad Käi || liiga avar kui parajas ei õle, siis on lai Lüg; ma‿p taha neid `laiu `riidid mitte Muh; nõnda `laia rõõvast ei ole mul vaja Saa c. (kehakujust, -osadest, vormidest) Nägu `teisel lai kui labidas IisR; [inimene] lai ja ümmargune kud `erne labu Mus; laiad sarved, nagu ärja sarved, ega sest [lehmast] piima `looma tule Emm; laia silmadega Aud; suur põrakas laia końdiga mies oli JJn; laiad kulmud, laialt karvased Lai; ää obene, lai rind, perse lai, lühikse kupedega ja kuiva `jalgege; lammass õige lai, nätä, ka ta paari tu̬u̬ võh Krk; `väike suu om ilus, tõesel om lai suu - - toda es rehkendädä ilusass Ran || [koer enne poegimist] oo ikka nii pitk kut lai Muh; Kukkus [maha] naa pitk kut lai Emm | (naerust veninud suust) naerab laia `suuga Jäm; mis sa laia mokuga nairad, nairad laia `suuga Khk
2. ruumikas, avar, kaugele ulatuv Maailm suur ja lai, ruumi kõigil Pöi; läks `laia `ilma Tõs; Poõsid `lähtväd `laia `jõlma `ulkma Khn; mets oo lai Tor; läks `laia `ilma, `lahkus emast ää Juu; läks laia muailma `piäle `uĺkma, es õle aset ei `kruńti Kod; latse laian ilman puha Krk; lai koit ~ valge (valgenemisest) lähäb `ommiku `valgemast, lai `valge juo Lüg; no `töusege üles - - suur lai `valge `väljas Khk; Öues juba lai valge, mis sa sest kelluajast änam küsid Kaa; `päike `laias `valges, töuse nüid üles Pha; oli nihuke paras lai koit Juu; nii lai `valge, mina ei ole veel `silmagi `kinni saand Tür; täis lai koit on jo väilas VMr; lai välk põuavälk [mis] lai välk on, ega sie `kahju ei tie Amb; lai väĺk, ku `taeva veere lü̬ü̬ punatsess Krk
3. fig suureline, praaliv ta elab üht `oolimata ning `laia elu Vll; Esiti oli nii suur lai mees, `kiitis oma suurt raha Pöi; Äi talund sihantsed laia elamest Emm; küll se on lai mi̬i̬s KJn; sedä tüdrukut küll võtta ei massa, sii ütelts õige laia eluviisege (kõlvatu) olevet Krk; tei ennäst nii laiass, kit́t ja suurust, et temä nii ja nii `kange Ran; laia lõuaga ~ suuga 1. lobamokk laia `lõugidega, midä `sülge `suule tuob, sedä `vällä `ütleb Lüg; `laia `suuga, ei piä `kiele all midägi Vai; see `laiade `löugadega inimene, lai suu, jöva oma `lõugi talitseda mette Khk; laia `suuga inimene, paelu räägib ja lobiseb koa Tõs; va laia löuadega vanamor Ris; laia `suuga ja plaristab aga `peale Juu; laia `suuga, loriseb pailu Koe; kes paĺlu loriseb, se on laia lõuaga Sim; tema nisuke laia `suuga, temale ei või `kõiki `aśju `rääkida Plt; tal om ää laia lõvva, sääl ei kurda `kinni midägi Krk; tu̬u̬ om laia `suuga, paĺlu lorib Ran 2. ropendaja, vanduja `tõine on `kange `laia suuga, on `kange `vandumaie Lüg; aab `albasi või na paha sõnu enese suust välla - - on na laia `suuga Hag; laia `suuga, `ütleb sõnu mes ei õle `kõlblik Kod; ken rumalast kõneless, roppa suust `vällä aa, om laia `suuge Krk
4. (abstraktsemalt) ulatuslik, suur `laia mottega `ihmine, tämä `tiedä kaik Vai; Nägu laia naaru täis Emm; laiad `tahtmesed oo mõnel Mar; Sina `ütled ühe sõna, tema paneb kaks `juure ja läheb laiaks Hää; jumala arm on suur ja lai Koe; laia `tahtmesega, ei sua kellegist täis Plt; ilma raamat om suur ja lai Krk; si̬i̬ `kargless ku kirp tühjä pauna sihen, laia mõtetege Hel
5. häälekas Tegi laia εεld Emm; teil on siin nii lai jutt Koe; [tal] on alati lai loju nõnna et kisa kõik kohad täis Kad; `laulis laia kõriga Lai; kisendab laiast kõrist Plt || [rääkis] laiemad keeld (murret) Phl || si̬i̬ aa `laia juttu (ullikesest) Krk
Vrd laialine1
1. a. suure ulatusega, ant kitsas tanusi oli `laia `pitsidega Jõe; `Külvirind õli neli samu lai Jõh; `lauda on neli `jalga `laia Vai; mönel vanal mihel oli nii kena lai abe Ans; suur lai pael `ümber kübara Khk; külirend oli üks neli viis samu lai Kär; pistand aid `olli `laiadest `pulkadest `tehtud Muh; käterätiku kangas `aeti viisteist `pasmu lai Rid; kitsas oo vago, aga lai oo peenar Kul; meil on `laie `laude paĺlu Saa; seal on üsna suur lai aĺlikas Juu; `Mantli kuued olid `jälle ma‿`ilmama laiad Amb; suur lai mua larakas; laia searega `suapad JMd; kroav sai lai ja sügav Tür; `mõetis samudega kui lai küĺvirind oli VMr; venelastel on laiad püksid Trm; kämmal oli kää kõige laiem koht Lai; kajo serväst lähäb `ummes nii lai, ma‿ilma suur lõhe KJn; mis laiemb sukk, sõss panet `rohkemp `silmi Trv; siss oli nisama `undruku, alt laiemba Võn; ta‿m ää lai tii San; laia tee peal(e) halval(e) teel(e) `laia tie pääl käüb, sie ei ole `oige `ihmine Vai; sandid inimesed kεivad laia tee pεεl Khk; ta on laia tie peal läin Ris; see nihuke laia tee `peale läind, nihuke uĺakas Juu; läks õige nuorelt laia tie `peale VJg; käib väga `laia teed, ega sellest iad inimest enam saa Ksi; lapsed läksid laia tee `peale, `keegi ei õpetand neid Plt b. suure läbimõõduga `laia lund sadab, sula akkab tulemaie Lüg; mõned on `õige `laia `suuga `varrukad, nagu kottid Jõh; Leib on nõnda ää vajund, muidu üks lai lätakas Pöi; keelikrohud‿o `laiade `lehtedega Muh; suured laiad uad Mär; Külma ilmaga sajab ibemid, soja ilmaga aga sajab `laia lund Han; `kasvas nisukese ilusa laia lehega VMr; vana `uhmrid ma nägin küll, põhi on teravam, päält laiem Äks; `laia lume `lopsu satass maha, ku `lõokse lendäss maha Krk; tõlva tõene ots `olli peenikene, tõene ots `olli lai Kam; lai kala suurem kala, vääriskala – S seal `ollid ühna laiad kalad laua peal Muh; Lai kala oli siiskid vehem, seda söödi aruleste aegadega Emm; Silk, kilu ja viidik ja muud söhust, nee äi ole laiad kalad Käi || liiga avar kui parajas ei õle, siis on lai Lüg; ma‿p taha neid `laiu `riidid mitte Muh; nõnda `laia rõõvast ei ole mul vaja Saa c. (kehakujust, -osadest, vormidest) Nägu `teisel lai kui labidas IisR; [inimene] lai ja ümmargune kud `erne labu Mus; laiad sarved, nagu ärja sarved, ega sest [lehmast] piima `looma tule Emm; laia silmadega Aud; suur põrakas laia końdiga mies oli JJn; laiad kulmud, laialt karvased Lai; ää obene, lai rind, perse lai, lühikse kupedega ja kuiva `jalgege; lammass õige lai, nätä, ka ta paari tu̬u̬ võh Krk; `väike suu om ilus, tõesel om lai suu - - toda es rehkendädä ilusass Ran || [koer enne poegimist] oo ikka nii pitk kut lai Muh; Kukkus [maha] naa pitk kut lai Emm | (naerust veninud suust) naerab laia `suuga Jäm; mis sa laia mokuga nairad, nairad laia `suuga Khk
2. ruumikas, avar, kaugele ulatuv Maailm suur ja lai, ruumi kõigil Pöi; läks `laia `ilma Tõs; Poõsid `lähtväd `laia `jõlma `ulkma Khn; mets oo lai Tor; läks `laia `ilma, `lahkus emast ää Juu; läks laia muailma `piäle `uĺkma, es õle aset ei `kruńti Kod; latse laian ilman puha Krk; lai koit ~ valge (valgenemisest) lähäb `ommiku `valgemast, lai `valge juo Lüg; no `töusege üles - - suur lai `valge `väljas Khk; Öues juba lai valge, mis sa sest kelluajast änam küsid Kaa; `päike `laias `valges, töuse nüid üles Pha; oli nihuke paras lai koit Juu; nii lai `valge, mina ei ole veel `silmagi `kinni saand Tür; täis lai koit on jo väilas VMr; lai välk põuavälk [mis] lai välk on, ega sie `kahju ei tie Amb; lai väĺk, ku `taeva veere lü̬ü̬ punatsess Krk
3. fig suureline, praaliv ta elab üht `oolimata ning `laia elu Vll; Esiti oli nii suur lai mees, `kiitis oma suurt raha Pöi; Äi talund sihantsed laia elamest Emm; küll se on lai mi̬i̬s KJn; sedä tüdrukut küll võtta ei massa, sii ütelts õige laia eluviisege (kõlvatu) olevet Krk; tei ennäst nii laiass, kit́t ja suurust, et temä nii ja nii `kange Ran; laia lõuaga ~ suuga 1. lobamokk laia `lõugidega, midä `sülge `suule tuob, sedä `vällä `ütleb Lüg; `laia `suuga, ei piä `kiele all midägi Vai; see `laiade `löugadega inimene, lai suu, jöva oma `lõugi talitseda mette Khk; laia `suuga inimene, paelu räägib ja lobiseb koa Tõs; va laia löuadega vanamor Ris; laia `suuga ja plaristab aga `peale Juu; laia `suuga, loriseb pailu Koe; kes paĺlu loriseb, se on laia lõuaga Sim; tema nisuke laia `suuga, temale ei või `kõiki `aśju `rääkida Plt; tal om ää laia lõvva, sääl ei kurda `kinni midägi Krk; tu̬u̬ om laia `suuga, paĺlu lorib Ran 2. ropendaja, vanduja `tõine on `kange `laia suuga, on `kange `vandumaie Lüg; aab `albasi või na paha sõnu enese suust välla - - on na laia `suuga Hag; laia `suuga, `ütleb sõnu mes ei õle `kõlblik Kod; ken rumalast kõneless, roppa suust `vällä aa, om laia `suuge Krk
4. (abstraktsemalt) ulatuslik, suur `laia mottega `ihmine, tämä `tiedä kaik Vai; Nägu laia naaru täis Emm; laiad `tahtmesed oo mõnel Mar; Sina `ütled ühe sõna, tema paneb kaks `juure ja läheb laiaks Hää; jumala arm on suur ja lai Koe; laia `tahtmesega, ei sua kellegist täis Plt; ilma raamat om suur ja lai Krk; si̬i̬ `kargless ku kirp tühjä pauna sihen, laia mõtetege Hel
5. häälekas Tegi laia εεld Emm; teil on siin nii lai jutt Koe; [tal] on alati lai loju nõnna et kisa kõik kohad täis Kad; `laulis laia kõriga Lai; kisendab laiast kõrist Plt || [rääkis] laiemad keeld (murret) Phl || si̬i̬ aa `laia juttu (ullikesest) Krk
Vrd laialine1
liit5 liit g liidu Jäm Ans Muh Khn Hää
1. a. liikumata jää meres; suurem jääpank `Õhtas saemõ `liitu ning jääsime magama; [tuul] võtn liidu `lahti Khn b. lade pae liidust `võetse `paesa Muh
2. jääpragu, -lõhe ku liit lai on, siis obune ei saa üle. eina kot́i `viskasime liidu `sisse, siis obune `kargas üle; Meri on `liitusi täis Hää
1. a. liikumata jää meres; suurem jääpank `Õhtas saemõ `liitu ning jääsime magama; [tuul] võtn liidu `lahti Khn b. lade pae liidust `võetse `paesa Muh
2. jääpragu, -lõhe ku liit lai on, siis obune ei saa üle. eina kot́i `viskasime liidu `sisse, siis obune `kargas üle; Meri on `liitusi täis Hää
liivastik liivasti|k g -ku Mär Kse Tõs/liivä-/ Kod/-śsi|k/ Plt KJn Krl Rõu, -gu Puh Kam; `liivasti|k g -kku VNg Lüg (suurem) liivane maa-ala nüüd `anti va `liivastik kätte, midägi ei saa tehä Lüg; igavene liivastik, mis tühi kasvatab või kedagi Mär; jõe kallas, tõene one rohine, mudane, piĺli`ru̬u̬ne, liivaśsiku piält [on] üvä `sisse `minnä Kod; tu maa jagu kõik liivastik, mõni jagu savvi ja enambide iks liiv; liivastigun kasvass pedäjit ja kanarigu ja Kam; liivastikkõ pääl ei kasu viliʔ Krl Vrd liivik1
lohk2 lohk g loh|u Jõe VNg(n `lohku) Jäm Mär Nis Kei Juu Jür Jä Kad VJg IPõ Ksi Plt, -o Lüg Jõh Tõs Juu Pil KJn Se; luhk g luhu Mär Vig Kse PJg Rap; `lohko g loho Jõh Vai
1. pool kaalikat või kapsapead; suurem viil lohud, nied `pandi `sinne `raiutu `kapsaste vahele [hapnema] - - moni lohk sai ikke `panna, nigu `maius `toitu `saima VNg; nied lohod siis, `tõmmeti pää `puolest ja nied `lauditi `tõrre `põhja - - kui keväde õlid `kapsad `õtsas, siis `süödi neid `tuoreid `lohkosi Lüg; panemo `kaaliga `lohko `ahjo Vai; kaali `lohkusi pannasse `kartle `lohkude `ulka, kui keedetasse Mär; kaaled lõegatasse koa tüki `kaupa kardulete ja liha `seltsi, sis oo nasamma luhud Vig; pool peäd on lohk. need lohod `autakse ää ja pannakse `apnema, on aue kapsas; koaĺ soab kat́ti lõegatud lohoks, `keema `pandud Juu; Sia pia `pańdi `kiema, pärast `terved kardulid `piale. Kel kaalikaid oli, pani kaalika `lohku kua Amb; aue `kapsad said `autud, raie `kapsaid `pańdi vahele. teine rida `tooreid `lohkusi ja teine rida aue `kapsaid Pee; said `tehtud nisused lohud, pia sai kolmest `tehtud või `puolest, lapsed `tahtsid neid `kangesti, et tuo aga `lohkusi Kad; küpsetasin kaalika lohu ära Iis; lohk on ia paks tükk. `peidla `paksused tükid leigati kaali küllest, need olid kaali lohud - - `kartulid lõiguti ka `lohkudest Lai; ta pani kaali lohud `ki̬i̬ma Ksi; keedeti `kartuli `lohka ja liha Pil
2. pooleks tehtud palk, lõhk kui `lüöme `paksu puu `lõhki, siis `jääväd lohod Lüg; üks na pikk puu jump `lõhki `löödud, siis see pool oo luhk - - luhud saavad lõhutud, kui `ahju pannakse Mär; lohk on nihuke paĺgist `saetud või lõhutud Juu; kui üks puu pakk `lõhki lüiasse, siis puol sellest pakust on üks lohk, kui lohk viel `lõhki lüiasse, siis on juba alg Koe; Vanaaegsed kerstud õlid kõik lõhutust `lohkudest `tehtud Trm; jäme puu lüiasse `lõhki, sis on lohod KJn || kild tarõ takah om livva lohk innõ, tiiä äiʔ kes `kat́ski om lööńüʔ Se Vrd lohmus2
1. pool kaalikat või kapsapead; suurem viil lohud, nied `pandi `sinne `raiutu `kapsaste vahele [hapnema] - - moni lohk sai ikke `panna, nigu `maius `toitu `saima VNg; nied lohod siis, `tõmmeti pää `puolest ja nied `lauditi `tõrre `põhja - - kui keväde õlid `kapsad `õtsas, siis `süödi neid `tuoreid `lohkosi Lüg; panemo `kaaliga `lohko `ahjo Vai; kaali `lohkusi pannasse `kartle `lohkude `ulka, kui keedetasse Mär; kaaled lõegatasse koa tüki `kaupa kardulete ja liha `seltsi, sis oo nasamma luhud Vig; pool peäd on lohk. need lohod `autakse ää ja pannakse `apnema, on aue kapsas; koaĺ soab kat́ti lõegatud lohoks, `keema `pandud Juu; Sia pia `pańdi `kiema, pärast `terved kardulid `piale. Kel kaalikaid oli, pani kaalika `lohku kua Amb; aue `kapsad said `autud, raie `kapsaid `pańdi vahele. teine rida `tooreid `lohkusi ja teine rida aue `kapsaid Pee; said `tehtud nisused lohud, pia sai kolmest `tehtud või `puolest, lapsed `tahtsid neid `kangesti, et tuo aga `lohkusi Kad; küpsetasin kaalika lohu ära Iis; lohk on ia paks tükk. `peidla `paksused tükid leigati kaali küllest, need olid kaali lohud - - `kartulid lõiguti ka `lohkudest Lai; ta pani kaali lohud `ki̬i̬ma Ksi; keedeti `kartuli `lohka ja liha Pil
2. pooleks tehtud palk, lõhk kui `lüöme `paksu puu `lõhki, siis `jääväd lohod Lüg; üks na pikk puu jump `lõhki `löödud, siis see pool oo luhk - - luhud saavad lõhutud, kui `ahju pannakse Mär; lohk on nihuke paĺgist `saetud või lõhutud Juu; kui üks puu pakk `lõhki lüiasse, siis puol sellest pakust on üks lohk, kui lohk viel `lõhki lüiasse, siis on juba alg Koe; Vanaaegsed kerstud õlid kõik lõhutust `lohkudest `tehtud Trm; jäme puu lüiasse `lõhki, sis on lohod KJn || kild tarõ takah om livva lohk innõ, tiiä äiʔ kes `kat́ski om lööńüʔ Se Vrd lohmus2
lohmus1 lohmu|s g -sse suurem loik; ojake egä need suuremad ojad põle, mud́u lohmussed oo; väike oealohmus oli, üks õõnes koht oli, tükk oli `loiku ja teene `auku Vig Vrd lohm1
lomp1 lomp Jäm L K I, loḿp Muh Vig Han Var Mih Tõs Khn Saa M T, g lombi; loḿp g loḿbi Võn Kan Plv Räp; lomp Lüg, `lompi VNg Vai, g `lombi; luḿp g luḿbi V madal vesine lohk, (suurem) loik; tiik Lombi pεεl on köva jää Jäm; talve lume all suured lombid Mar; lomp, `õõnem koht maas, vesine, kui `rohkem sajab Lih; tä läks läbi lombi; kukkus `lompi Tõs; pardid läksid `lompi Tor; tee pääl on `lompe paĺlu, lombides tuleb `liiva panna Saa; `lompis on alati vesi sees, ei `kuiba ää `ühti Kei; loik on `väikene, lomp on suurem Amb; mul siin all nõos olid nihukest lombid olid ja said ülesse `küntud ja ma `kaevasin kruavid läbi Koe; lomp, suur tüma vie auk, põhi on tüma; lombis tahvad `olla ikke nuored konna pojad, muda sies sial ia lodistata Kad; viĺja `põldude vahel on vahel lombid VJg; kui on ia lombi vesi, liguneb [lina] nädalaga ärä Pal; auk `kuśkilgi õue pial, nisuke `solke koht, ni̬i̬d on sea püherdamese lombid Ksi; `tuĺli niipaelu `vihma, et lombid peris maas KJn; sat́te `lompi maha; sea püherdava usseaja pääl lombin Trv; lombin seisap vesi sehen Hel; meil `oĺli loḿp sääl läve i̬i̬n, siss sääl `mõsti tuhast linatse langa ärä Puh; küll sääl `oĺli ää `liugu `laske, tõesest lombiveerest `tõisi, ike vurr ja vurr; vahel olliva tünni ärä kujunu, siss viisime `loḿpi; eläjä söövä kere täis ja lähvä lombi manu `ju̬u̬ma Nõo; esä `kõńnu sääl loḿbi `ümbre ja `kaeno toda `paĺki Võn; ta es kae ette, ju̬u̬sk uisa, üitskõik, kas vette vai `lompi vai `tulle Kam; peräst tõlvaga `plaanimist ma loputi noid `kartuli kot́te lombin Ote; lombi veeren mõsk `rõivit San; ku paĺlo `vihma satass, sõ̭ss omma˽loḿbiʔ muro pääl Kan; võt́i `põrsa `üśkä ja vei sinnä˽`luḿpi Urv; kunnamari um luḿbihn vi̬i̬ seehn, ku jalaʔ umma `haigõʔ, siss kunna maŕaga aŕstitass Rõu; imä lät́s `haina, kaḱk `hindälle `tarna luḿbist; nii suuŕ joogihädä oĺl, et olõss kas vai luḿbi tühäss joonuʔ; kogrõ kalaʔ omma˽`sääńtsih lumbõh Vas; sial oĺl luḿp `vaihhõl Se Vrd loim1, lomm3
lotsik lot́si|k Juu Lai, lotsi|k Hag, g -ku
1. suurem sõiduregi lotsikud on soani `moodi; lotsik on pikk, `sinna läheb kuus inimest `peale Hag
2. reetiib reel lot́siku puu ära Lai
1. suurem sõiduregi lotsikud on soani `moodi; lotsik on pikk, `sinna läheb kuus inimest `peale Hag
2. reetiib reel lot́siku puu ära Lai
lõhandik lõhandi|k Pst, g -ku Hlj Jõh IisR Hää Saa Ris Amb JMd Koe VMr Sim Iis Trm Kod KLõ Hls Krk(n lõhantik) Võn, -gu Saa Trv, -kku Lüg Jõh IisR; lohandi|k g -ku Hlj VNg, -gu Kuu; lohandi|kku g -gu VNg Vai/-kko g -go/
1. a. pooleks löödud puupakk, palk `voeti lohandik, akketi siest `tühjaks `oenestama (pesuküna tegemisel) Hlj; lohandikust `kistakse `peerud VNg; `Saagi neid lõhandikkusi `riidamaal ja tie `pliitapuid IisR; ma `tõśtsin lõhandigu teise kuha pääl Saa; pakk `lüödi `lõhki lõhandikuks Amb; ega‿s ma neid lõhandikka `käśkind `tuua JMd; `õige puu lõhutasse lõhandikust kui on pienemb, kui on jäme, siis neĺjandikust Trm; lõhandikess `testi ońni põrandid ja `seinä Kod; Oki kere on `tehtud paksust lauast või lõhandikust SJn; temä rais lõhandiku peenikses Hls; no om suure lõhantiku Krk; säält saab rattapuud tost lõhandikust Võn || poolik, suurem tükk keedäme `kartula ja kaali lõhandikka KJn Vrd lõhask, lõhaspoolik, löhanik b. fig (kogukast inimesest) on aga lohandik miest VNg; `priske `tütrik `nindagu lõhandik õli Lüg; `Istusivad minu ette nied lõhandikud IisR; naine nagu lõhandik Iis; tema on lõhandik tüdruk Ksi
Vrd lahandik
2. lõhe, pragu; lohk Lõhandikkus ei ole vett sies Lüg; kui roek ära mädaneb, siss tulevad lõhandikud `sisse; karvakakud on sääl lõhandiku ja augude sees ja koore all Saa || lõhik – Trv Vrd lõhandus
Vrd lõhastik, lõhendik
1. a. pooleks löödud puupakk, palk `voeti lohandik, akketi siest `tühjaks `oenestama (pesuküna tegemisel) Hlj; lohandikust `kistakse `peerud VNg; `Saagi neid lõhandikkusi `riidamaal ja tie `pliitapuid IisR; ma `tõśtsin lõhandigu teise kuha pääl Saa; pakk `lüödi `lõhki lõhandikuks Amb; ega‿s ma neid lõhandikka `käśkind `tuua JMd; `õige puu lõhutasse lõhandikust kui on pienemb, kui on jäme, siis neĺjandikust Trm; lõhandikess `testi ońni põrandid ja `seinä Kod; Oki kere on `tehtud paksust lauast või lõhandikust SJn; temä rais lõhandiku peenikses Hls; no om suure lõhantiku Krk; säält saab rattapuud tost lõhandikust Võn || poolik, suurem tükk keedäme `kartula ja kaali lõhandikka KJn Vrd lõhask, lõhaspoolik, löhanik b. fig (kogukast inimesest) on aga lohandik miest VNg; `priske `tütrik `nindagu lõhandik õli Lüg; `Istusivad minu ette nied lõhandikud IisR; naine nagu lõhandik Iis; tema on lõhandik tüdruk Ksi
Vrd lahandik
2. lõhe, pragu; lohk Lõhandikkus ei ole vett sies Lüg; kui roek ära mädaneb, siss tulevad lõhandikud `sisse; karvakakud on sääl lõhandiku ja augude sees ja koore all Saa || lõhik – Trv Vrd lõhandus
Vrd lõhastik, lõhendik
lännik(as) länni|k g -ku Pöi Mar Vig Han Var Tõs PJg Hää JMd Iis KJn TLä Har Rõu, -gu Khk Rid Vas; läńni|k Vän Juu Ann Sim TMr, g -ku Mär Aud Kos I Äks; `länni|k Vai, g -ku IisR, -gü Kuu; läni|k Hlj Äks Vil Trv, g -ku Jõh Kõp M T Kan Krl Plv, -gu V(-go Plv, -ko Räp); läńk g läńku Võn San, `läńko Plv Räp Se; länik|as g -a Tor; lännikas Pöi; länigäs Kuu
1. suurem toidunõu a. kahe kõrva ja kaanega laudnõu enesel `terve salv ja länik `vilja täis Hlj; länikadesse `pańti piim `apnema Tor; panen või lännikusse; Pang õli pialt `kitsamb, sama põhja juures õli läńnik suuremb; läńnikud on koa koanega Iis; piim õli läńniku siden, või õli vit́siku siden Kod; ümargused mat́i `mu̬u̬du, ni̬i̬d olid püt́id, aga mis suuremad olid, kõrvad küĺles ja kaaś käis `peäle, ni̬i̬d olid läńnikud Pal; Kül‿ni läniku oliv iluse, liiväg valges õõrut kase laudest pajo vitseg, ni oliv nagu kulla vette kastet Hls; länikun apandedi kah `piimä; piim `panti länikust `nahka Hel; länikude läits viis `tu̬u̬pi Nõo; länikil om selle kõrvaʔ, et sinna˽paat kaasõ pääle San; ku supp `muialõ är ei mahu, sõ̭ss võit jo länikuhe ka `panda Kan; Piim ku˽nüsseti , sõ̭ss kurnati länikulõ, sääl hapatõdi ärʔ Urv; länikõidõ `sisse `laśti piim, ku˽vällä hapasi, siss kooriti välläʔ Har; tiomehele keedeti ru̬u̬g länikohe ja `pańti üteh Rõu; Puulpäiviti küüriti valgit länikit terve aia täüs `pliikümmä Vas; Läńkoʔ tetti puulavvost, sääl seeh hoiti `võidu ja `rasva Se; länik um annum minka innemuśtõʔ kannõti süvväʔ vologa päle Lut || lüpsik Lehmast sai sui ikke länniku täie piima PJg; Piimä länikoʔ oĺliva˽puust tilagaʔ Räp b. muu plekist, savist või puust anum See lännik ea küll, suuremad pole taris Pöi; Võtame lännikuga vett heinamaale kaasa Mar; läńnikid ja pot́sikid on vöörkoda täis Vän; länniku tükid vedelevad aja `iares JMd; pannid länikud öhes supi ja lusikatega kupitse `otsa Vil || (kõhukast inimesest) Küll voib igä nüd üks inimene länigäs `olla, ei `tiie, midä se `ninda sööb Kuu; On üks lännikas, just kut sur tońn Pöi Vrd lällik, länn2, läänik(as)
2. hunnik, lasu lehm sittund lännigu, igavene suur lännik Khk || laia `näoga, õige läńniku nägo Kod
läänik(as) lääni|k TMr, g -ku Mih; läänik|as g -a Mih suurem anum keeda suur läänika täis `valmis, `õhtoss ei saa aga kedagid; `keetis lääniku täie leent Mih Vrd lännik(as), lääsik
lääsik, lääsiko lääsik Hel; `lääsi|kko g -go Vai (suurem) anum Vrd läänik(as), läätsik
läätsik läät́si|k g -gu suurem anum – Saa Vrd lääsik
magasin1 magasin LNg/-ss-/ Var Har, g -i Jõe Ris; magasiin Var, g -i Krl; magasii·n g `magasii·ni hajusalt R; magasini- Khk Kär Aud/-ss-/ Rõu/-siini-/, magasina- Krl Har(-sine-)
2. (suurem) kauplus Maa`ilma `uhke `tassenbukk (rahakott), kust `magasii·nist sen `ostid Kuu; `läksin `magasii·ni `kaupa `ostama Jõh; suuren liinan `naie paĺlu `magasii·ne Krl; Joodik oĺl magasiini ussõ ette magama hiidänü Rõu
3. (mesitaru osa) mee magassin sai tühaks `tehtud LNg; magasin, täma on `väiksem raam kui alumine, käib [mesipuu] katuse `alla - - `sinna teevad [mesilased] ka kärjed Var
mitme|kordne 1. a. mitmest (ühesugusest) osast koosnev `mitme `kordne lagi on `tehtud, äga ikka‿p pia `sooja Khk; Miks ta‿s ole siis rikas, mehel oli `linnas suur `mütme `korne maja Pöi; pani jalale `mitme`kortsed lapid `ümmer Mär; maea sein oli naa `metme`korne, nigu kasetohul, üks lat́s `ühtepidi, teene teisspidi Mih; kui `nööpisi ette `aada, piab niit olema `mitme`korne ja vahatud Kos; `mitme`kõrne niit, paad `mitme`kõrtsess, siis seesäb egä niis õma kõha piäl Kod b. mitu korda suurem Karla ütel, et äi ti̮i̮b ilma, aga äi `võtse `mitme`kõrdse raha Nõo c. korduv `verkusi ei või jo `märja peranda `piale `panna, `vergud mädänevad ärä, siis aga tie `mitme`kerdast tüöd Jõe; `mitme`kõrdne `käümine Hls
2. mitmesugune lina om täo `mitme `kõrdine, muist om pikkä, muist tule alle maast üless (ebaühtlasest kasvust) Krk
3. kiidekas, kordmagu lehma `mitme`korne Ans
mitu mitu g `mitme eP(v.a Khn) M TLä Võn, `mitma Kod T V(mito; g `mitmõ); midu SaLä, mito Kul Vig Ris Kod, mittu R(mitto Vai; g `mitma Kuu), g `mitme; metu Kär(medu) Vll Muh L(mä- Tõs) Ris Trm VlPõ Hls, meto hajusalt Lä, Aud, g `metme; mjõtu g `mjõtmõ Khn; mütu g `mütme Sa(müdu) Hi(müto Käi) Rid Aud, mütme Rei; rõhutatult ka mittu Puh Nõo
1. umbmäärane arvsõnaline asesõna a. umbmäärane arv; suurem umbmäärane hulk sest on mittu `aastad tied (möödas) Jõe; `mitmald [inimeselt] veid `vergud ärä; Ma olen jo `mitmale `kerrale `seenes käünd, pütt hakkab jo `täüe ligemäs `saama Kuu; mittu ja mittu `aastad on [pojalt] kiri tulematta, ma ei `tiagi, kas on järele või on `otsas Hlj; `pirda on jagatu `mitme `ossa Vai; Ühna `körge oone, katust ise mütu `sülda Ans; tεεb midu `vargust taal iŋŋe pεεl on; meil lεheb veel müdu `pääva εε eina teuks Khk; ta oli `lennas joond medu `pääva Kär; mütu `aastad oli `möisas `röntnikuks Krj; `mitmed olid, kes tite`voodi ära surid Vll; `Mütme küla `kohta oli üks vana pilli rääts; `Sõnna on siit mütu `võrsta Pöi; `metme pere rahvas tulavad kokku; nee pätid‿o `mitme `jalgas käin Muh; Eal lapsel mütu nime Rei; nüüd põle änam `põtra näind metu-metu `aastad Rid; eks `aegost ole `metmet `moodi Mar; mitot `aśja olen `rääkind juba Kul; `tiiśkuse rohod oo `mitmet `seĺtsi Mär; veissel naa metu võsa sarbe peäl, naa metu `poega tä toond oo Vig; sõniku kesä põld jääb `pahkrase kuevaga, kui metu `korda `vihma suand Var; seoksid `kohtasid sii ike oo `metmid Mih; pannase vesi [linnasejahu] `piäle ja, ja siis liub, mätu `tundi liub Tõs; `Meite põlvõ rahvas sai `mjõtmõsi sõdasi nähä Khn; uhakid oo `metmet `tõugu, piimuhakad ja karuuhakad Aud; `meega võib `mitmid `aigusi parandada Vän; jääd kaada läksi metu kilu`meetert Hää; ma olen `mitmed mured läbi elan; eks sedasi ole mito omast `ilma jään Ris; tema on `mitmes supis kiend, ta on mitu `vaeva näind Kei; ta on `mitmed `oastad ju seal, kolmat `oastad ju Juu; Ma olen mitugi `mustlast töele pand Amb; tal on `mitme mehe jõud JMd; `mitmedel on luamad nii ädas, et `ammuvad laudas HljK; õlen jo nähnd `mitme `põlve rahvast Trm; üks lähäb, egä `mitmed ei sua käedä Kod; `veśki juurest tulivad mitu inimest Lai; ühe `ööga võisid `käia metu `kohta läbi Pil; vanasti - - ju `mińti `mitme mehegä, kui `kośja `mińti KJn; mitu nädalt juba `peskmada Vil; va `kirjega suka [kooti] `mitma lõngaga Trv; temäl om mitu ki̮i̮lt suhun, temä kõneless `mitmet ki̮i̮lt Krk; lännuva siss talu rahvass `mitma mehega, et lähme `kaema, mes säl om; toda ole mia kuulu `mitmide käest, et tu̬u̬ kimmelgu ais tennä `tervess Ran; vanami̮i̮s ai pää `aknast `väĺlä ja välk lei poole pää seest elu ärä, tõese poolega eläss vi̮i̮l mittu mitu `aastat; mõni mõśtap `ulka `ki̮i̮li, kõnelep `mitma keele pääl Puh; `mitmade `paika ole `poiśsi `karja kaobelnu, aga ike tuleb ärä, ei teeni `koskil; üle-eelätse tõi üte pätsi `leiba `endäle, toda saab mul `mitmõss päeväss Nõo; kaśsil `oĺle kat́s `poiga ärä ollu, siss nakaśs kolima, rummaĺ kaśs, teǵe poja `mitmahe `paika Võn; nüid ma ei ole enäp `mitmit `aastit ummelnu Ote; tu̬u̬ poiss olli täl enne sõta joba, aga temä tõmmass `mitmaga Rõn; paekivvi om ka `mitmat `karva; ma‿lõ mito kõrd taa `haigõ jala ärʔ osanuʔ (jalale uuesti haiget saanud) Kan; inemiisi om mitund `tõugu, mõ̭ni om pikä pihaga, mõ̭ni `lühkü pihaga Har; mul um ḿugra lõḱs kah, `mitmahe `paika pańni ma lõǵsi Rõu; sai ossö (oina) käest säärdse hoobi, et pää halutass mito `päiva Räp; tu̬u̬d võit `mitmehe `päähä (mitut moodi) üldäʔ Se || vae, küll on `laadal mitto (palju) inimesi Vai; mul oli `mitmed (mitmesuguseid) lõnga `otsa ja tegin nendest [kindad] JJn; mitu mõnda mõnedki mitu `mõnda `aastad põle põllus olnd, saue mulla maa, kana`perssid ristik täis; mitu `mõnda oo ää läind (surnud) Vig b. hulk, päris palju (umbmäärasest ajast) pole teist `mütmel aeal nεind, tεε‿p on ta εε surnd; tuba `ränkas, midu `aega `pühkimata olnd Khk; Sellest `jätkub `mütmeks ajaks Kaa; mool narr (kidi) `mitmed `aega kää `randmes Krj; ta oli mitu `aega `aige muas Pöi; ma es keeda εnam `mitmel aal selle `katlaga Muh; Kui ea inimene kurjaks saab, siis aa ta mütu aega kuri Emm; `jätkob `metmeks ajaks LNg; määletan seda mitu `aega veel Mär; `enne kenel oli `paĺlu tappa, oli mito `aega käkki `süia Ris; lõi `kangesti punaseks, mitu `auku lõi `sisse, mädanes mitu `aega Ann; sedä sinekivi ei õle `mitmal `mitmal ajal; `tahtsin `kapsasuppi, juba `mitmed ajad käib imu tämä järele Kod; panivad ükskord kogrid lina likku, elasivad sial mitu `aega Lai; `peksime isi mitu `aega seda `rehte; püt́t on sõõnetand, mitu `aega pesemätä KJn; siit annap `mitmess ajass [lehmadele heinu] võtta Trv; kui `vihma `pääle ei sata, saesab [leivataignaga klaasitud aken] mitu `aiga, kos `vihma `pääle es käi Ran; no seräst ilusat õdagut kui `täämbäne õtak om, ei ole `mitmal ajal ollu Puh; sul seo käsi om mitu `aiga `aige Krl; no ei olõ ma mitu `aigu `liina saanuʔ Har
2. (küsimuses arvu, hulga kohta) Mütu suitsu teite külas on Jäm; mütu miist `teitid oli Khk; mütu lütti sa lööd, kui öhukse kiviga vett kaudu `viskad Krj; mitu nisu `napra seal `olli; `mitme aas‿s (mis kell) peab lõunat olema (lõunasöök valmis tehtud) Muh; Mütu püutäit `tangu ma pea panema supi `sisse Rei; metu `süldä vahet on Rid; `Mjõtmõssõ `kohta `mõrdu aasid Khn; metu aru seal `oĺli [västral] Vän; mitu rubla se maksab Juu; mitu `laugu on `ahtes Sim; mitut sa tahad Iis; mitu teid sedä juttu kuulive, kui ta kõneĺ; mitu (kui palju) miul sedä vett lää; mitu `aiga (kui kaua) ta siin olli Krk; mitu aastat sa ollit kodust ärä Puh; mitu tükki lihä sääl `olli Nõo; `mitman latsen (mitmelapselises peres) `kaśvide Kam; `mitma tuńni peräst sa˽tagasi saat Har; `mitmõ `nitseline kangass sul `oĺle Plv
3. (kõrvallause alguses) Võtsi tasust uuri ja voatasi, mitu (kui palju) kellu on Pöi; üks poiss oli siiss selle `pisse raamatuga, kus ta `kirja pani, mätu tükki igäüks omal [kartuleid keema] paneb Tõs; Lugulõng (võrkelõng) tõmmati `sisse, et ära näed, mitu lugu juba kääritu Hää; mito sõna tä (kägu) kukob - - nõnnamito uassad ma elän Kod; tu̬u̬ tu tollipulk, ma kae, mitu `toĺli si̮i̮ laud piḱk om Nõo
Vrd mituks
padu1 n, g padu S L(-o Mar Mih), paju Khk Kaa Krj Pöi Amb KJn/-o/, paiu Nis Hag, pao Pöi Muh Juu; padu g pao, pau Jäm Ans Hi Han Juu; pai g paiu HMd Kei; g paiu LNg
1. madal vesine maa; ka suurem loik lihame padu `niitma Jäm; padu oli säälsammas Kurgu mäe juures - - sääl vesi `seisis alati Ans; pajus niidetasse `eina ka, eina labu pajus Khk; Männi pässid vöi `jändrikud kasuvad siis ka `seikste padude pεεl Kaa; vee all `seisand moa, padu `sisse vaob ää Vll; Pajust soab kenad `põldu, kui vesi ää läheb Pöi; pao oo sõuke madal vesine moa Muh; meil pole εε mets - - padusi täis Emm; Jo see niidet ein `sinna padu `jääbkid, kis seda käde saab änam; täna on suur padu ukse all Rei; kerves jähi padude `juure Phl; loomad söövad paos Han; paiusse sai `mindud kaks nädalid `enne jaani`pääva, sügise‿polt läks vett täis Nis; me paos ei põld tänäbu ilus ein Juu
2. rägastik, tihnik See padu on nii tiheks `kasvand, et äi `saagid änam `niita Kaa; suure paksu padu sihest läksime läbi Muh; padu - - metsä padrik, ei saa `einä tehä Mar; Loomad läksid padusse Vig; padu nagu risu, peenike mets PJg; padus oo `kõike sugu lehtpuid Tor; Sääl padu si̬i̬s saa ju `liikuda Hää; läksin paju vahelt läbi Amb
parka n, g parka Vig Jür Ran Võn(parga), paŕka Jür Kod, `paarka Räp; `parka g `parga Hlj VNg
1. suur vene, lodi; ka suurem veopaat minu `parka oli `vällä mädanend VNg; Parka peale laaditi puid Vig; paŕka - - one vedude jaoss, vedäb puid Kod; kae laiv lätt, suur parga takan Võn; `paarka - - tu̬u̬ om suur veneʔ, kolmõ paari `airaga sõvvõti. kallo `püüdmän `käüdi `paarkaga Räp Vrd parku
2. (veo)regi Parisnik `sõitis `talve `parkas - - müigikraam ümmer`ringi Jür
parv2 parv g parve Khk Vll Pöi Muh Hi Rid Mar Kse Tõs Hää Tür, `parve Kuu VNg Lüg Vai; paŕv LNg Tõs PJg Vän, g parve Jäm Mär Tor JMd JJn Koe VJg Iis Trm Kod Plt KJn Trv Krk Ran Nõo TMr Ote Krl, parvõ Khn Ote Har Rõu Plv; n, g `parve VNg Vai; parb Mar, g parbe Mih, parve Vän/n paŕb/; pari Khn, g parve Hää Hls; pl `parved VMr Kad suurem kogum kedagi, salk, rühm üks [kurg] on ies `parve juhataja Kuu; igalt puolt `käiväd `parvede `viisi `mustikas Lüg; `räime parved olid sääl `vörkude `juures Khk; Varesed olid `parves ja `karjusid, oome sajab Pöi; must`rεstad akkavad `parve `lööma ja ära minema Phl; ükskord oli `neoke suur sääse parb, `tahtis moo pähä `tulla Mar; suured - - parved põld `püisid oo talve vahel tuesuga lume sees Mär; nad kartn, et suur pari [hunte] tulõb tuba ja murrab kõik maha Khn; terve paŕv `oĺli obusel `paŕma `ümmer Vän; naised lõid `parve ja akkasid `kalku pidama Koe; tohutud `parved `siaski `lendavad Kad; kui suad kala parve `piäle, sis õled püügimi̬i̬s kõva, kala käib kõik parven Kod; kui nad `ju̬u̬ma kukuvad `parves KJn; neid vanu `kõuste om nüid parven kogusen Krk; õngega võid trehvätä ahuna parve `pääle, siss mugu pillu `väĺlä Ran; ku kihulase survava, siss na‿m parven, laseva iks üless ja `alla Nõo; kui aki ja varesse `parve löövä, siss alva ilma [tulevad], `saotse ja Ote; kurõʔ, haniʔ läävä parvõ `viisi `lämmäle `maalõ Plv || `eśtiks sai [viljavihud] maha `pandud - - siis nied olid `parved, siis `õhta sai nied `parved aḱk`jalga `lüia VMr
pea-2 peamine, põhiline, kõige tähtsam, kõige suurem vms vend oli siis se piakippar `meie `paadis Jõe; pia oppe`ained olivad `piiblilugu ja katkis̀mus ja `rehkendamine VNg; `Püssi mõis õli `jälle `Püssi `valla piamõis, `karja`mõisad õlid `Kohtlas; valestab ja varastab, on üks pääkelm; `mõisades - - pääõts õli `errade kääs Lüg; Pea ölesanne oli ikka sigade `oidmine Pöi; räim‿o ika se peakala (peamine püügikala) Rid; kui neid oo suur kamp koos, siis‿se juht‿o see peavaras Mar; mõni `ütleb küll lebastama - - aga `leiba `võtma on ikke piasõna Mär; vaĺss ja polka - - need olid peatantsid Lih; liha ja lõhk `kartuld `tehti, see oli see peatoit Mih; ühüssas laene oo see pia laene - - see aab vett `sisse Tõs; punane oli jo se pea värv igas pool Aud; külinädalte `järgi `tehti maha, need olid pia `tähtsad asjad Pär; kahessas külinädal, se oĺli se pia külinädal Vän; mere püik noodaga, see `oĺli nende pää ülalpidamene Hää; peakroav, `sinna tulevad `veikesed `sisse Kos; mul on viiul old siin pia piĺliks ikke - - vana orilarisu [on] siin viel KuuK; kui sulane ja peremes `kaupa said, liik oli jo piaasi Kad; küla kari, siis oli piakarjane ja korraline Sim; meil õli kõegil tiädä, kos neil si piä ädä `seisi, mes neid es lahe ühen elädä; piä`kohtomehel oli abi koa Kod; maa on ikke pia asi viĺlal ja puul Äks; vallavanem oli pia peremees [vallas], tema pani ette, siis teised otsustasivad Lai; naestel oĺli mõdu pääju̬u̬k; räim `oĺli pää`tähtis Vil; aŕk ader `oĺli pää põllu riist Ran; ega mehe söögist ei ooli, mestel viin `ommegi tu̬u̬ pääasi; esi om pääkeĺm, aga `tõisi om `kange mõnitama Nõo; Latsõ˽`tüḱse vanast ka `kaklõmma, sõ̭ss esä tuĺl vitsaga˽`küsse pää`süüdläse käest: no mitu `ńahvi ma sullõ anna Urv; `Kapsta ja `kartuliʔ, nu̬u̬ `oĺliʔ õks tu̬u̬ pääsü̬ü̬ḱ Krl; nika ooda ma kosilaìsi, ku liiva `pi̬i̬tre `perrä tulõ, tu̬u̬ om tu̬u̬ pää kosilanõ Har; maatükk um suur, päähädä um tu̬u̬ Rõu; `Vahtsõliinah oĺl iks pää`mõisa; rindtõbi oĺl tu̬u̬ pääviga ja `surri ärä Vas; ta om jo pää jootik, kes `väega `viina saĺliss; pääkaŕuss kai `perrä `noilõ latsilõ, kuiss nä `kaŕja `kaitsvaʔ Se
pea|vihk suurem viljavihk haki tipus `kaurudest akkjalal on ka päävihk VNg; päävihk tehässe `suuremb kui alumised vihud Lüg; peavihk - - peksetasse `easte otseks, `siotasse juurikadest `kinni ja `aetasse arud ülesse ja pannasse `peale Mar; tuul ajand pea vihud kõik maha Mär; pia vihk - - saab pia `piale `pandud, siis kuhilas ei võta vett `sisse mette, kui saeab Lih; peavihk sai pähä `pandud, ladvad said laiali `kistud Juu; aki pia vihk `pańdi nõnna katukse `muodi `piale Sim; piavihk - - `tehti suurem, siis kat́tis `rohkem Trm; piä vihod lõegasima kõhe Kod; `veḱse redeliga `pańdi piavihk `otsa rukki akil Lai; päävihu pannas kait́s, kolm `vihku kokku ja pannas `pääle tüvi ülespoole Hls; pää vihk köüdeti `äste tüve otsa päält Kam; Päävihk `pańti kands ülespoolõ hakilõ pääle Rõu; mehe pańniva‿ks pääviho Plv; suurõ tuulõga õi piaʔ hakõl pää`vihkõ pääl Se
pikkus pikkus hajusalt R(g -se Lüg) L, Ris Juu KuuK hajusalt Jä, Rak VJg Sim Trm Äks Lai KJn Vil Hls, pikus Khk Käi Vig Kse, `pitkus Lüg Vai hajusalt S(pitkus Jäm Khk Käi), Kod, g -e; pikku|ss Kan/-śs/, g -se Trv Krk TLä(-ḱk- Ran), -sõ Har Rõu Plv Vas; p pitkut Emm Phl
1. suurim ulatus püst- või rõhtsuunas; ka vahemaa, ulatus otspunktide vahel ta (lestavõrgu) pikkus on - - üks kaheksa-üheksa`kümmend `mieterd Kuu; seda pikkust saab `kondi kohe VNg; rukki vili ku `õilema akkab, siis enämb `pitkust ei `kasva Lüg; pitkut on küllald Jäm; siis ta‿s ole veel oma pikuse sees (polnud veel välja kasvanud); rataste kerede pitkus oli seitse kaheksa `jalga Khk; Jöumehel on `paksust ning `pitkust Kaa; Rugi `pitkus loe üksi midagi, kui pole pead `otsas Pöi; äi anna pitkut `välja Emm; poisil on pitkut küll Phl; alles kolmeteist`kümne `aastane, aga juba inimese pikkus Mär; `kinda pikus käe, aeg oo ahendama akata Vig; meeste särgid olid samma pikkuses kui `praegugi PJg; pikkuse poolest [on] säng paras Tor; Näe, kivi pää pääl, mitte pikkusest `juure ei tule Hää; käävad tee pikkust `mõetmas Juu; täis tuumakas inime, pikkust ka ja JJn; `käärbude järele saab `kanga pikkust `panna Tür; pikkuse järele oli tema kõige lühemb VJg; `pitkuss‿o küll, muko jämeduss vaja Kod; nujah, vaksa pikkused on `tiada, si̬i̬ tuleb selle [pöidla otsast] `keskmise sõrmesse Äks; kudas‿si pikkus kellegil on, minu kangas on kakskümmend küinärt KJn; mis sest pikkusest kasu Trv; ku `kümnest `aastest `vällä läit́s, akaśs pikkuss kasume Krk; koogu piḱkuss `oĺli nii nigu kaevu süǵävuss Ran; kui `arvat, et suka pikkuss parass om, siss kuat kondsa lati Nõo; alt `põlvõ iks tuĺl `hammõ pikkuśs Kan; ma˽mõõdi laua pikkust Har; katõst mõtsa kusi`kuklasõst saa eiʔ ütte `keiśri kusi`kuklasõ pikkust Vas
2. pikkune vabede rida oli `vorgu pikkus Hlj; `ahju ark õli `ninda `sülla pikkus Lüg; poiss on jo `küünra `pitkus Vai; see küna oo küll sea `pitkus Muh; süllapuu on see, mis sülla pitkus on Käi; kiil on - - `serge laud, paadi pikkus Rid; ema oli minu pikkus inimene Lai; Õngelat́t `oĺli kuusepuust, kaksteist `jalga pikk ja kanis peenike, otses kolme jala pikkus piĺliru̬u̬ jakk Vil; ku laits ärä `sündüp, siis lõigatse si̬i̬ nabavaŕs kolme sõrme pikkuss Krk
piterna piterna Trm, pitsernä Võn suurem veopaat lodjamehed veivad veel puid meie piternatega `lotja Trm; pitsernäga lät́s Võn
pool1 pool g poole S L Kei Juu Kos Amb Ann Tür Pee Koe Sim Äks Ksi Lai Plt; pu̬u̬l (-ĺ) g poole Hää Pal KJn Vil M T, poolõ Võn V, puale Kod; puol g puole Ris Hag Kos KuuK Amb JMd JJn Koe ViK Iis Lei/-õ/, `puole R(-ua- Jõh); puõl g puõlõ Khn
I. num 1. a. murdarv üks kahendik puol `kolmat (2,5) Kuu; kolm üks pool (3,5) Khk; pool viiet (4,5) Muh; kaks ning puõl Khn b. (kellaajast) `kellu saab puol kakstoist VNg; kellu oo pool neljat Muh; `ummes kella pool `seitsme `aeges Mär; pu̬u̬l `seitsme aal tuleb kodo KJn; kell om pu̬u̬ĺ üit́s Krk; ma˽pia kell pu̬u̬ĺ neli kotust `vällä minemä Har; teḱke no˽rutto, rońg lätt viie i̬i̬st pu̬u̬ĺ (kuus) Räp
2. hulgalt, koguselt üks kahendik tervikust a. ant kogu, terve `vierand `liitrast saa viel midagi, `puolest juba vä˛e `aitab Jõe; puol obose `kuormat panin `sõnniku `vankrile ja ise `viisin ära Lüg; tund ja üks puol [on leivad ahjus] Jõh; mie sain puol vakka täüs `puhti pappu Vai; param ikka pool muna kut tühi koor Khk; Pool kera `lõnga on veel, `julgest soab teise `kinda `valmis; Pool pead valutab nagu ull Pöi; see kaŋŋas `tehti poole `küinra `laiune Muh; kahe ja poole `aastane LNg; oled pool `õuna ää söönd, kis sedä teist poolt siis änäm tahab Mar; pool [tööd] oo veel tegemata või änamgi; ma ole poole elu `aega `kaosid `lõhkund ja `pumpasid teind Mär; poole vakama rukist pidi nelja vakama eenama eest `lõikama Tõs; Ta (külimit) `oĺli jusku pu̬u̬l kuud, si̬i̬ lai külg käis `vasta `kõhtu Hää; pośtivahe oli `ohra, pool pośtivahet oli `kaera Juu; rukkinabrad on puole `kuormased või suuremad Kos; mul põle änam puolt `leibagi JMd; jõin poole pudelid `limunaa·di Tür; olime Vägeva `jaamas ja siis [rong] tuli kohe, kas oli poolt `tuńdi Pee; selle `aaga ingastas puole pudelid `viina ää Kad; pu̬u̬l `tuńdi `aega, kui läks Kod; [vargad] olid poole ü̬ü̬d `vahtinuvad, ei saanud obest ära `viia Äks; pu̬u̬l `tu̬u̬pi [viina] `maksis minu `aegus kolmkümmend ja kolmkümmend viis [kopikat] Vil; `julguss ollev pu̬u̬l `võitu Trv; nüid‿o pu̬u̬ĺ `vaeva vähep joba, tüdär tege puha ärä Krk; ei niidä põhjani maha - - pu̬u̬l `aina jääb kasuma Ran; pu̬u̬l `tunni nüid viriseb, `enne ku ta `aiga `ütleb (raadiost) Puh; mõni ütel, et mul om `leibä `veedi, ma‿i saa sulle pu̬u̬ld `pätsi `anda, siss ańd poolest poole; pu̬u̬l raha ollu ärä `mastu, pu̬u̬l raha ollu `anmada Nõo; siss tetti nisu jahust `kartuli pudru `sisse serände karaśk, pu̬u̬ĺ `olli jahu ja pu̬u̬ĺ `olli `kartuli `putru; rabavuss pengi olliva, nii nigu si̬i̬ pu̬u̬ĺ `lauda Ote; pu̬u̬ĺ maad saa ütele pojalõ, tõnõ pu̬u̬ĺ tõsõlõ pojalõ; ku pu̬u̬ĺ kuud om, siss üldäss meil nii, et kuu om `lõikõl Har; ma˽kisi üt́skõrd `põllõ lehmä suust, pu̬u̬ĺ oĺl suuhn joba Rõu; poolõ puńniga lavvaʔ Plv; paŕõmp pu̬u̬ĺ munna ku tühi ku̬u̬ŕ vns Vas || ku na (lapsed) vällän mängivä, siss om jo toda kira ja kärä üle poole (rohkesti, palju) Nõo b. ant kõik `seilasimme `puoles `purjes (poolte purjedega); `laiva `lähte, `puoled `purjed pääl VNg; `puoled inimesed `läksivad `tüöle, `puoled eväd `saaned tüöd Lüg; sa‿p tεε `pooli `asjugid Jäm; pooled `tuhlid läksid mäjaks Khk; `kapten `rεεkis, et pooled mehed olid ära uppund Emm; pooled inimesed olid juba `enni ää tulnd, kui meie `sõnna saeme Mär; maa olli nii pehme, et poole nurme jäevä üless `künmädä Rõn; poolõ inemise `oĺli ristitselle tullu, kiä `oĺli kutsutu Har; sa‿i tiiäʔ `pooli `aśjugi Plv; poole peal(e) kellegagi kahasse või midagi rentides jagama saaki nii, et omanik saab poole endale sie Ara `suolaja ost `nuodad ärä ja siis `puole `pääle mihed `jälle `püüsid, puol said siis omale, puol sai peremies Kuu; minä vein `metsävahile ühe [mesipuu] `puole `pääle Lüg; mia tei [heina] poole pääl Krk; Tü̬ü̬ teemi küll poole pääle, a ma‿s saa tost kibenatki omale Hel; mi `eĺli vanast `mõisan üte moonamihe kotusõ pääl katõkõisi poolõ pääl Har; kos tu Ossada su̬u̬ oĺl, sääl tet́ti `haina poolõ pääle Räp; mi ańni osa maad poolõ pääle tetäʔ Se c. (millestki väiksemast, poolikust vms) timbit [lambad], nee‿o poolde `körviga, pole `pitki `körvi mette Khk; mul oli `söuksed kätised, ma kudusi pooled sörmed Kär; Moole oo keige rohkem mokka mööda makid, pooled tuhlid (kooritud ja pooleks lõigatud kartulid) ja liha Emm; pooled tõllad olid na vähämad, na, kus kaks oost ees käis Mär; pooled pütäd oo vähemäd ja täis pütäd oo suured Tõs; `sõitsid poole tuulega Kei; pooled (kolmveerand) `käissed olid [särgil] Pal; `väegä höüd lang om tettü - - poole˽keerüga Har; keedeto˽seeneʔ pandass `pu̬u̬ltõ `vaate vai `kirno Räp; rüäl om õ̭nnõ‿vil pu̬u̬ĺ teŕrä - - olõ õiʔ põimuaig kavvõndõh Se d. piltl viitab millegi vähesusele, nappusele `Jusku `puole `mielega, no kuhu sa `tormad IisR; poole äälega räägib; poole iŋŋega (vaevu elusana) `pääses `randa Khk; Ma‿p lousund mette poold sönagid Emm; Seda sündmust ei puudutatud poole sõnagagi Mar; piab ika puol suud `kinni pidama, jäta ika muist `rääkimatta Hag; ära ole niisugune puole aruga VJg; mis sa ikka löterdad, pia ometi pool `suudki `kinni Ksi; kui selle naisele `ütlesid poole sõnaga pahasti, siis ta sai nõnna ärritud Plt; tapime kuan kana, lei `kirvega ta `pu̬u̬lde `vinna, kana läits `lendu; koradi poole meelelise - - mes te joosite `õkva `mõisde ärräle `ütlemä Ran; ta‿m poole aruga - - aap serätsit jutte, mes koheki ei `kõlba Nõo; sa‿lt jo periss poolõ arugaʔ, kis kolmapääväl `sanna kütt, sann kütetäss pu̬u̬ĺpäävä Har; Üldä˽tohe ei˽tälle pu̬u̬lt sõ̭nna eiʔ Rõu || vi̬i̬l olõ‿i· suurõkõnõ - - um pu̬u̬ltsika (pole veel täiskasvanud siga) Lut; poole kõrvaga kuulma juhtumisi, muuseas kuulma Äi mina‿p tee sest asjast mette uduaimugid, pole poole körvaga ka kuulma juhtund Kaa; Poole kõrvaga `kuulis, mis nõnda salajas `oĺli Hää; oleks nagu poole kõrvaga kuuld Sim; poole suuga, poolest suust põgusalt; vastumeelselt mes `anmene see oo, naa poolest suust Mar; puolest suust ta seda ika `ütles, aga ega sie täis `ütlemine ikka põld Hag; teinekord ei saa täie `suuga lubamisest `aśja, ammu siis veel poole `suuga Lai; ta nii poole `suuga iki lubas Ran
3. (määruslikes ühendeis:) keskpaik, keskkoht a. kui `vergud on `puoles vies, siis nad on kaks-kolm `sülda vie all Jõe; `Puole vie rivil läks `tarvis juo `potskad ja `lieted, mes `verku parajass sügävüsess avidid `oida Kuu; `kahvel `seiso ülemäl, nii `puoles `mastis Vai; `pooles määs, sedasi alt üles tulemas oled; `Saapad on `poolde `säärde Jäm; leib nönda pätsiks jäänd, poole `küpsemisega Khk; Tuul murdas kuuse poolest puust katti Kaa; urdad, libed kalad, poolest `saanti (pooleldi) aŋŋera `moodi Vll; Aug, ta liigub nõnda `pooles vees Pöi; mere `saapad‿o `poole `reide Muh; palgi `sisse `raiund sedasi õnarad, nii pooleni palgi `sisse Mih; pudel oo poolest saadik vett täis Tõs; pooles eas inimene (30-aastane) Hää; `jupka on poolest perset Saa; laev on puoles laadungis Ris; `suitsu tuli ju `poole tuppa Kos; ei saand `puolde `tiesse, siis tuli sõjavägi `vasta Amb; üks pleh́t oli seila pial, `poole keresse kohe Ann; kardulid `aeti `puolde `mulda VJg; ukse tegid `lahti poolest saanik Trm; [kuued olid] pooleni siareni või veel allap̀oole Lai; ta oĺli poolest `saati nõus Plt; poiss saab `ammu `enne `sinnä, teie ei saa `pu̬u̬lde `maassegi KJn; kalapüügige om nõnda, et ku `tervüss käen, om poolest sandik nagu lõbu asi Trv; lükkä [siiber] poolest maad (pooleldi) `kinni, ärä periss `kinni lükkäde; vesi olli poolest `sääri Krk; kui kuhi `olli pia poole pääl, siss nakati alt `kakma; kui kalet `lasti, tollega `minti `pu̬u̬lde `järve Ran; küll `olli kurb `kaeda, eläjäss saesap lume seen pooleni küĺleni Puh; tu̬u̬ om Savikenk, Savikenk om Miku ti̬i̬ pääl, poolen ti̬i̬n Nõo; mina‿s `julge nii `kõrgele minna, jäin poole puu pääle TMr; töŕk om poolõni `perseni Võn; `Jätse ussõ `pu̬u̬ldõ `vinna Urv; püśs oĺl poolõl vinnal Krl; ta om `tsialõ `pu̬u̬ldõ `süamede väidse `sisse tsüsänü Har; ku sa mäkke üles läät, poolõh mäeh olõt mäe jalal Rõu; Poissa`hammõlõ `pańte sälä pääle piht ala, nii poolõni˽säläniʔ Se b. (aja kohta) mei `puoles mais `läksimme [rändpüügile] Hlj; See aasta pole - - öiget koormaveo teed veel olngid, niid alles pooles talves akab lubama Kaa; Kes seal tegemas on, poiss põõnutab pooled päevad magada; Poole öö ajal ta tuleb veel `teise perese, noagu poleks `päeva `aega Pöi; pool suid‿o ammugid läin Muh; Teie tulete siis alles niitma, kui pää juba pooles keskomingus oo Han; vanaste naesed `kehräsid pooleni `ööni Juu; karu `üeldasse, et `kierab puolel `talvel teist puolt VMr; juba pooles `lõunas `aeti kari kodu, kui `kiili akkasid `jooksma Lai; läit́s poolest kuud ära (kuu keskel); ka ta poole päevä aig om Krk; kui joba vanger (tähekogu) `vehmri ommuku poole pü̬ü̬rd, siss teesit, et om jo pu̬u̬l ü̬ü̬d `mü̬ü̬dä; mul sai iki pooleni talveni ubinit süvvä Puh; si̬i̬ kuu lõpeb nigu lõhn `otsa, nüid om joba poole pääl Nõo; päiv om poolõn õdagusspoolõn Har; päiv sais poolõh `lõunah Plv
4. kaks korda (millegagi võrreldes suurem, väiksem vms) sie one `puole `targem kui mina VNg; minu `õtrad õlivad kõhe ligi `puole lühemad Lüg; küsis poole `kallimad `inda Khk; `Seaste on lund poole `rohkem, kut minev`oasta oli Pöi; ma sai poole odavamalt Muh; `ańdis moole poole `rohkem veel, kui ma küsisingi Mär; sie on puole `kaĺlim Koe; ta om jo pu̬u̬ĺ vähep tõisest Krk; temä müis oma `lamba poole `kallimbalt ku mia Nõo; lasnu na (palgid) `ontegi `lahki lõigata keśkpaigast, oless saanu pu̬u̬l `rohkemp Ote; su˽rõivass om poolõ ilusamb ku˽mul Har
II. subst 1. a. kaheks jaotatava eseme, nähtuse vms üks osa; külg Se kuorm `vankril‿o sul `tõise `puole pääl, se `lähte jo `ümbär Kuu; nahal üks on `karva puol, `tõine on sile puol Lüg; ladva pooled rabati ennem Kär; Liha soolati nõnda, et kile pool ikka `alla jähi Pöi; soe pool pannasse `vaeselapse lehel `vastu `aiged (paiselehe alumisest poolest) Muh; Lakard on sihane puu, mis vankri esimest ja tagumest poold koos peab Emm; Kotil keerati pahem pool ja oli jälle puhas Mar; veel olid kahe poolega [särgid], `taksest oli see alus, ja `pialmest oli lina, linane Aud; tagumine pool ehk tagumik Hag; param pool [kehast] jääb nõrgaks Juu; sai `väĺla arvestud, kui lai tuli - - kanna puol jäi `kitsam (pasteldest) JJn; siis nad (turbapätsid) seisivad niikaua, kui jo `pialmist puoled saivad nii kuivast, et kannatas jo kierata Rak; tuuli luud - - si̬i̬ oli õlest `tehtud luud, `tüikapooled muidugi i̬i̬spool ja selle ladvapoolega pühiti Äks; nua piä pooled KJn; `rõõval om üä ja paha pu̬u̬ĺ Hls; ütel ma näi näo pääl [tulemärki], tõene pu̬u̬l nägu `oĺli nigu verine Ran; mes tä muud `olli ku älvätuss, tõese poole sehen es ole elu; vahepuu om jälle, mes rataste edimäst ja tagumast pu̬u̬ld kokku oiab Nõo; `mustre jago oĺl nigu hää poolõlõ inämp, nä olliva sääntse lilleliseʔ (vööst) Kan; illuss põllõkõnõ om taha `laotõt päävä kätte kuiuma, `pitsõga pu̬u̬ĺ om pääle laotõt, päävägä `pli̬i̬küss väŕm välläʔ Har; täl oĺl koolih `kävvüh jo˽kaal kõvvõŕ, pää oĺl kõõ üte poolõ pääl Vas; üt́e poolõga kaar (teat kaerasort) and ka `höśte `väĺlä Se b. kuuluvuse, otstarbe, paiknemise vms järgi eristatav osa kahe poolega pulm - - esimese `öhtu `tuldi ruudi kottu, pulmalised kεisid `kahte (pruudi ja peigmehe) vahet Mus; Tüdruk elass kohe poole pääl (oli naaber) Trv; sääl majan om kaits elutust, minijäss eläb sääl tõesen poolen Nõo; Seto poolõ päält tulno Räp; kuŕah puolõh kabõhhõsõʔ, tu̬u̬ um kabõhhõsõ pu̬u̬ĺ. hüäh puolõh umma poesiʔ, tu̬u̬ um `poissõ pu̬u̬ĺ (naiste ja meeste poolest kirikus) Lut
2. ühetaolistest osadest koosneva eseme üks osa Üks pool [aknal] käis `lahti, teine äi käind Pöi; suur kahe poolega kiik `olli värava taga Muh; rihaluse väravad oo koa kahe poolega Mär; ku obustega `tultas `sisse, siis `tehtas mõlemad [värava] pooled `lahti Hää; tee ukse pooled `lahti Juu; õlid kahe pualega väreved Kod; `riihetarõ ussõʔ omma kõ̭iḱ üte poolõga, `põ̭hta ussõ omma katõ poolõga Har
3. a. üks vastastest, vastandlikest leeridest nee, kes södivad, on kaks södivat poolt Vll; vanaema läin ukse peal ja küsin: no kumma pool vöit nüid jähi. titeema `ütlen: vöit jähi nüid ikke meite pool (seni olid kõik pojad, nüüd sündis tütar) Ris; timä anna‿i peri, kas väit́s `vasta, õks timä pu̬u̬ĺ piät pääl olõma Se || kellegi pooldamisest mina põle kummagi pu̬u̬l Hää b. (abikaasast) Minu tugevamb puol on `mullas Lüg; Vana käis eile `õhta meil, igav akkand `kinni, alumene pool läind `linna nalj Pöi; isane pool `ütles: ise pidid ikka `muistma [lugeda] Phl; mi̬i̬st üteldi vahel kõvemb pu̬u̬l ja naene `oĺli nõrgemb pu̬u̬l vai õrnemb pu̬u̬l Ran
poolik1 pooli|k Pst Võn Räp, g -ku Vll Pöi Muh Emm Phl Mar Mär Kse Tõs Tor Hää Saa Kei Juu Trm Pal Plt Pil KJn Trv Hls Hel TLä Kam Plv, -gu Jäm Khk Rei Krk Rõu Vas; puoli|k Ris HJn JMd Koe Kad VJg Iis, `puoli|k Jõe Hlj, puali|k Kod, g -ku; `puoli|k Vai, g -gu Kuu
1. pooleks tehtud; poole peal olev poolik tuhlis jähi laua `peele; lapsed söid pooliguid `öuni Khk; ma võta selle pooliku leiva Kse; tõivad kiriku juurest `altari pealt puoliku `küindla HJn; vana `ernelgi jäi kua poolikid teri järele Trm; ma‿i taha `leibä poolikuss tetä; üit́s poolik leib om alle söömäte, mis sa sel `tervest jälle `üŕgät Krk; rehe tarel olliva poolikud ussed, `päälmäne `olli suidsu `väĺlä `laskmise uiss, alumane `olli `lämmä `oidmise jaoss Ran; meie `ütleme nüid `õkva kõvan sõnan ja kõva tähtega, ega me poolikit sõnnu ei kõnele piltl Puh; poolik väits, pu̬u̬ĺ ärä `murdenu Kam; poolik annoḿ Vas
2. lõpetamata, pooleliolev; mittetäielik; mittetäisväärtuslik jättis töö poolikuks Vll; See (aia tegemine) oli kõik üks poolik asi, lehmad olid `väljas `jälle Pöi; poolikut `seltsi (segatõugu) `lambad Phl; ta teeb ikke poolikud `moodi, jätab [töö] kättä pooleli Mär; kavva ta poolik seisab, peab ära lõpetama Hää; see on üks puolik tüö JMd; sie asi on kõik nii puolik VJg; si̬i̬ ame om `alla poolik Trv; mul om kähen paĺlu poolikid `tü̬ü̬sid Hls; ośt pooligu maja ärä Krk; poolik sulanõ (kolme päeva sulane) võõdass Plv; unõtamma om nigu üt́s poolik sõna, tävvelik sõna om unõhtamma Räp
3. subst pool (hrl liitsõna järelosana) pää `puoligud `läksid siguelle ja kanuelle, aga sava `puoligud, nie ige `süödi ja `läksid `tündri ka `suolamisele (kalast) Kuu; `jõulu `pańdi siapia `puolikud kerikselle Hlj; me olime sääl `öhta pooligul Khk; Sügise poolikul oli vilja koristamine Kei; ta magas `terve ommiku puoliku JMd; ańd mullõ leivä pooligu Rõu
4. pooletündriline nõu; ka pooleks lõigatud suurem tünn Sai `suolatud `silku kohe `puoligu täüs `kerraga Kuu; üks nõu oo veerend, teine oo poolik, kolmas‿o `tünder Muh; poolik, `veiksem kui `tünder ja veeränd on jälle `veiksem kui poolik Juu; mul on mitu `tühja silgu puolikut JMd; ieringe pualik, pualess lõegatud si̬i̬ pütt Kod; seda `poodi ei old, kus silgu poolikud sees ei olnd Pil; [tal] `olli eeringe poolik võid täis, ega ta esi es täi süvvä, tolle ta müis ärä Nõo || ühest puust õõnestatud nõu vaia vili sinnä˽poolikuhe pandaʔ, sinnä ei˽saa˽hiire˽manu õiʔ Har
5. pooleliitrine pudel viina kolm `puoliku viel sai `laualt - - ärä `korjada Lüg; Kas teeme laupäeva õhtu puhul ühe pooliku Mar
posu posu IisR Kaa VJg suurem hulk, hunnik Käis `sienel, tõi igavese posu `sieni IisR; `Seiksest posust on `raske `öiged `asja leida Kaa; täna on suur posu pesu VJg
puu|maa (põhisõna sag lühenenud) puumaa Hi Mar Mär Kse Khn/-mua/, `puuma Sa Muh Var Khn (suurem) talu Väljal oli suur `puuma, see oli tükeldud neljaks Jäm; `puuma koht, sεεl `vööti vööras isane külima; `puuma meestel `pöldu ning `metsa Khk; ta vana `puuma peremees Kär; tä sai poole `puuma `kohta Mus; seda va `puumad pidi ju nenda `orjama, et sa küll said; `puuma mehed said oma `pöldudest elada Kaa; `puuma koht oo ea suur talu koht Krj; `puuma oli suurem koht, oma kolm nelikümmend `ektari Vll; Suurde `puumate päel oli `viimaks änamast ega öhel oma tuuling Pöi; ma ole ikka `puuma `kohtas `sündin ja kasun, et ma nüid küll vabanik ole; ei tea, millal nad oma `puuma töö ää tegavad Muh; ta vöttis sεεld puumaad, tal sεεl puumaa koht Emm; täl nüüd `puudust, tä kõik suur puumaade mees Mar; sii oo nüid see puumaa vili koos puhas Mär; Mia sua küll eletüd, miol oma puumua koht; puõlõst pääväst oli `puuma tües, `välläs `lõikamas, `einä tegemäs Khn
© Eesti Keele Instituut
a-ü sõnastike koondleht
 veebiliides
@ veebihaldur
|