[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

heli eli hv eP, M T; elü, eĺü Pst Krk spor T, V(h-; j- Lei); eĺu spor M
1. (inimese) hääl, häälekõla; kõnekõmin mul on kõva eli, kui puŕjun õlen Kod; veli pistäb suure eliga `rü̬ü̬ḱmä; kui ta (hunt) sinu enne nännu, siss `võtnu eli ärä, et es saa `rü̬ü̬ki Ran; kõrva`kuulmine ka om alb, nigu laḱka lü̬ü̬b selle eli, ei saa aru, mes tõene inimene kõneleb Puh; latsel es ole eli enämb es midägi, tei enne `paĺlalt kõ̭õ̭kst kõ̭õ̭kst; eli käriseb, ei tiiä kas lõ̭õ̭r om kokku kasunu vai; tõese `oigava ja röögivä, a temä mitte üits eli; [ta] pu̬u̬l ikutse eliga kõneli; peenike eli nigu niidist `tõmpap; ma‿s saa äste aru, ta poole eliga kõnel Nõo; ku tu̬u̬ vaśk mu eĺli `kuulde, siss ta `pańde kodu nigu and `välku takan Võn; vahel lätt mi̬i̬l alless et, nüid ei kuuleki enämb emä `eĺli Rõn; aja kilõ˛õt ellü Urv; mõni inemine kõnõlõss killõ elüge Krl; aja taad `kuŕja heĺlü (laps, kes palju karjub); aja pääle umma `hellü (karjub vahetpidamata); muidõ Otu helü võtt kõ̭igist üle; ega ta siss minnu ei tunnõʔ, ku˽ma hellü vallalõ ei tiiʔ; ma˽hõigi kaŕja kaŕust kaŕjaga kuuʔ tu̬u̬ teḱk helü `vasta; mi perremiis om `pihme helüga, a˽muidõ perremiis om kärre helüga; konh hulga `lat́si majan, sääl om maja hellü täüs; ńaust ma sinnu is tunnõʔ, a˽helüst ma˽tunnõ su välläʔ Har; hummogu tuĺl `tarrõ, oĺl nii `haigõ heĺüga˽kui; [sa] nakat mu jutu pääle suurõ heĺüga `naardma; heĺlü iks kuulõ, a `arvo saa aiʔ Vas; mis sääl om nii `väega suuŕ heĺü. ka sääl om `väega suuŕ tüĺü vai tõra; ma kuulõ heĺlü piteh (häälest); peeńokasõ heĺügaʔ; torrõ heĺü ~ jämme heĺügaʔ Se; mis sa tan kirsut kuŕä kurguga, kuŕä helüga Lut
2. (loomahäälitsus, linnulaul) tämä `suurduse `kõhta üöbikul on paĺju eli Kod; pardsi teevä eli et, me oleme siin, anna `terri nüid Puh; ma‿i ole `nännu, mes `karva kiivitäjä ja koovitaja om, ma eli olõ kuulu; tu̬u̬ puĺl `aie siĺmä `jõĺli, `kaapse `jalguga maad ja, möeräss `irmsa eliga Nõo; vigijat röögivat käreda eliga TMr; tassakesi sonnavisi kõneliva, nigu parmu teiva eli Võn; ega `audva kana muidu elli ei ti̬i̬, ku‿ta pesä päält `väĺlä tule `sü̬ü̬mä Ote; põra nakasõ mõtsalinnu `laulma, umma hellü ajamadõ; kits hauk mõtsan nigu pini, a räbinä helügaʔ Har; päriheĺüga `oinal ka heĺü värisäss; mehiläse heĺü um nigu suḿmin; `vaśklanõ tinnõ helüga ku mesiläse helüga Rõu; varsakõnõ hirn `pi̬i̬nü heĺüga, a vanahopõń hirn iks torrõ heĺügaʔ; `kaśsi putuʔ õ̭nnõ, siss ńaug, aja nii ilotut hellü Vas; üt́s `kärbläne om tarõh, a mito ü̬ü̬d aaśe säänest jället hellü Räp; pini vaug, nigu `undass piḱä helügaʔ Se
3. (igasugune muu heli või hääl) a.  eseme(te) tekitatud heli, (mingi) kuuldav hääl, müra Vanadest seisnd kuuse `laudest `tehti ka `kandlid ja viiulid. Nee `andasid ee eli pillile Kaa; `kümnekopikased õberahad ja õbesõrmussed annavad kõige parema eli [lutsumännal] Trm; klaver teeb kõhe eli, kui näpiga `puutud Kod; mõned (lambad) rabeleva, `pelgävä ravva (pügamisel lambaraudade) eli Ran; kõrraga kuuli seräst imelikku eli, mes ma konagi vi̬i̬l es ole kuulu; joba köögin potieli ja pannieli, joba söögitegemine käib; obesejala eli `olli kuulda Nõo; koputiva vikatit, `tundseva elist ärä, kas olli `pehme, vai kõva teräga Kam; ku ei näe˽kedägi ja, ussõ heĺlü inne kuuldass, sõ̭ss üldäss, `kiäki vaest tuĺl Kan; vanast üteldi luu heĺlü teḱev Urv; `ku̬u̬tõga pesten heĺüst `peeti `takti: tõkat takat, tõkat takat; masina helü om suuŕ, ma is kuulõʔ, mis sa `üt́li Har; eǵä `pu̬u̬ĺbä oĺl kellä heĺü, ku˽kosilasõ˽sõidi˽Kunnu`kolka; ma˽kuuli küll et ratastõ heĺü oĺl Vas; koputõdi leevä `pääle, ku oĺl `kerge helü, sõ̭ss oĺl kütse; Terri visate `vasta riihealotsõ `saina, ku - - terä heĺlü kuuldaʔ oĺl, sõ̭ss `pańte vi̬i̬l aganet mano; Sääl (mõisarehes) olõvat `kuulto egasugutset heĺüset ja `oigamiise Räp || kippu ega kõppu, vähematki kuulda ei ole eli ega äält, `kulle Hls; aga `ü̬ü̬se `kellä katõtõi·ss`kümne `aigu `olli kõ̭ik nii vaga et mitte üits eli ei ääl Puh; poiss `võtse siss üte vana`tüt́rigu, nüid elävä `äste, ei kuule eli ei ääld Rõn; aga kes havva vallalõ kaiviʔ, tu̬u̬st kuulõ õs hellü ei vallu Rõu; kuulõ ei˽heĺlü ei˽vallu, no om iks puśs rikkõhõ lännüʔ Vas b.  ka fig, kõuekõmin olge nüid otegi vakka, kas te‿i kuule et vanemb ti̬i̬b eli Hel; vanemba eli om kuulda, vanemb müristäp; `taivaesäl om `irmuss kole eli, ku‿t́a tõreleb Ran; põlla˽vana eĺlü ei olõʔ, tan ei olõ üttegi˽`pilvegi; `piḱne tegi eĺlü San c.  kaja eli kostap, ilm lätt tõsele Kam; heĺü tuu lätt `mõtsa piteh Se; alk-ain un aĺlass kivi and eĺü tagaždi (öeld, kui mets vastu kajab) Lei
4. (muusikaheli) a.  lauluhääl; häälerühm (kooris); lauluviis temäl `oĺli iluss eli kah, `õkva `tahtsit kullelda ta `laulmist Ran; nüid ma enämb laolda ei saa, ei tule eli `väĺlä; nellä eli `pääle laalava, edimäne eli om i̬i̬steli, tõene om tenur, kolmass om `altu, nelläss om paśs; `köstre annap eli kätte, siss laaluku̬u̬r laalab; lätsime sünnipäeväle, siss laalime `mitme eliga Nõo; mõ̭ni laul nii jämehede nigu `saapa seerest aja hellü `ussõ; mul om `korgõ helü, ma madalõst laulda ei saaʔ; `määrtse laulu sisen paĺlu `pu̬u̬li helle om, tu̬u̬d om rassõ oppiʔ; mõ̭nõl laulul omma täüs helü kõ̭iḱ Har; Naaśe˽lauli˽pää heĺlü, mehe˽lasi˽tõist heĺlü; [ta] Piä es lauluviit kińniʔ es, sõ̭ss ku˽purjun `pääga lauĺ, sõ̭ss lauĺ üt́sindä `säitsme helü pääle Rõu; `korgõhe nõst hellü, madalappa `raaskõistõ alustaʔ Lut b.  muusikariista heli, kõla; mängitav viis [mängis karjapasunaga] ilusad elid olid Lai; topeld elidega kannel, tol `kandlel olliva topeld keele; Meeri `mõisa peni tulliva tolle pasuna eli pääle kõ̭ik Kiriläde miu velle manu Nõo; musik `mäńge ilosahe, helü um kuuldaʔ Plv; `aavapoust trumbiʔ, koagil trumbil oma jeĺü Lei; `kandlõl olõ‿i helüʔ är `veedüʔ (häälde seatud); `puhsass duudakot́ilõ `hõngu `sisse, a `sõrmiga `korjass hellü; varganiśt laul esi a varganõst lätt helü, piĺliʔ `andva helü Lut
5. kuuldus, (kuulu)jutt; avalikuks tulek ta `larrap kõ̭ik ilma `pääle, asi lääp `väega `elli Puh; mõni oiap küll, ei kõnele, aga peräst tuleb asi iks `elli Nõo; ei olõ˽tu̬u̬st aśjast ütte hellügi `kuuldunu ~ `kuuldanuʔ; siss tuĺl helü üless, et timä om mõtsan kohja manh käünüʔ; tu̬u̬ helü `nõśsi üless nagu kulu tuli, aga kõ̭iḱ om tühi lori Har; siss lät́s tu̬u̬ latsõ`tapmise heĺü nii kavvõndahe, et oĺl tiidä˽kõ̭igil Rõu; olõ õi heĺüstki (kuuldagi); su kośaʔ ommaʔ ka jo heĺüh Se
6. värvitoon, -varjund; kuma Sinilini on sinine väŕv vähe punaka eliga Plt; kõllaka eĺuga rõõvass Trv; päävä eĺu (koidukuma) om nätä; punane lehm, vähäst musta eĺu Krk
7. kanapujaʔ jo mitu `päivä väläh olnu, nu̬u̬ʔ edimätse [pojad] harinõsõ umma hellü ärʔ (omapead, eraldi käima) Plv

jämehede jämehede
1. madalalt, madala häälega mõ̭ni laul nii jämehede nigu `saapa seerest aja hellü `ussõ Har
2. ebaviisakalt, sobimatult mis sa nii jämehede kõnõlat, ajat enne suust `ussõ mia süĺg `suuhvõ vedä Har
Vrd jämehehe

keel1 keel (kiel) g keele (kiele) eP(keeĺ PJg); ki̬i̬l (-ĺ) g keele ILõ KLõ T V(ḱ- Lei, g `kiele Kra); kiel g `kiele R
I. 1. keel, kõne- ja maitsmiselund `Enne kui suur `hambavalu oli, `lasti `kiele ald `aatri; Kui `kiele `otsas on rakk, siis sie tähendäb, et moni kirub tädä kovast; `Kuera `kieless on ühüksät `sorti `salvi, `kassi `kieless on `kihvti Kuu; kui jänn on `kieles, siis ei saa `üella `erri (r-häälikut); kiel lai suus ku raudlabidas Lüg; Mis sa vahid siin kiel pikkal (midagi lootes, oodates) Jõh; `kiele `koidikod (köidikud, paelad) `pandi `kinni Vai; keel tunneb `maiku, seda juba keel tunneb kas on kena (või) kas keele pεεl kibe on Khk; völund lehma ää, seebi vahuga teind lehma keele libeks Mus; iga ing tahab keelt `kasta (juua) Jaa; Va `amba tüükad on nii vahed, rüüstavad keele külje kõik äe Pöi; kenel ussi vega oli, siis laps pidi keeld `nelpama; lehane lets augub läbi `luise aja = keel Käi; tooge `moole `juua, mool nii `kange jano, keel `püsti suus; valeta aga `peale, küll pannasse so keel `põrgus kahe tulise kibi vahele; mes keele peal kepe, see leeme peal lepe Mar; kalal kiel küll, aga iält sua `ühti `tehtüd; Nda kjõpakas puät, et ei või kielt teiss `lõugõs oõda (hoida) Khn; valetaja `kohta `öetasse, keele ots aralene, `näita keelt kas oo keele ots aralene PJg; kelle jalg üppab, selle ki̬i̬l `nälpsab; Mis sa vahid, kui ei räägi, kas sul ki̬i̬l kummuli suus on või!; Enne ma ammustan keele otsast tüki ära, enne‿gu ma seda `väĺla räägin; Suureline, `uhke, teeńe läheb, ei ooligi teistest, siś `öeldaks: näe, astub või keele `pääle teeśe inimesel Hää; nõeluśs ajab keele väĺla, kui süda täis oo; keele kida on keele all Kei; kogu oomikuse aja oli nõnna janune, et keel `kuivas lakke Juu; põle `märga kiele piale soand Koe; ki̬i̬l õli suun `kange, ei suand kõnelda; lehem lüpsäb kiäless, kana muneb nokass Kod; `ütles kedagi valeste, siis vabandas, et keel läks `amba `auku Lai; Mina sia ki̬i̬lt ei sü̬ü̬ Vil; `lamba ki̬i̬l om ää süvvä Trv; ki̬i̬ĺ ep kige tigep liige om; kelle jalg `ülpass, selle ki̬i̬ĺ `nälpäss Krk; keelel om ots ja perä ja küĺled, mõnel olna keele all kida Ran; lehm laḱke iks keelega toda aava kotust Võn; kit́s `keldren, ki̬i̬l vällän = tuli rehe ahjun Nõo; lihane ki̬i̬l `lõikap luutse kaala `õkva läbi Kam; sul om alasi tu̬u̬ kiiĺ uulõ pääl vällän, ki̬i̬ĺ moka pääl Krl; mu˽ki̬i̬ĺ ka väsüss är kõnõldõh Vas; `Salva `ki̬i̬lde, tulõ `mi̬i̬lde = `salva ki̬i̬l `ambide `vahjele Lei; keelel olõ‿iʔ luid Lut; keelega ~ keele otsast nagu muuseas, moepärast nimetas keelega korra Mar; `ütles nagu keele otsast ~ mokkade otsast, ka nagu moodi pärast Trm; timä kõnõlõss keele otsast, a esiʔ `mõtlõss õ̭ks halva poolõ Se; pika keelega vastutahtsi Meki ikka `öhti, `vöötakse nii pitka keelega (toit ei maitse) Pöi; keelt limpsama ~ nilp(s)ama midagi väga himustama Küll ta `vahtis ja `limpsas kielt, aga `kiegi ei pakkund Jõh; Jäi `tütruk `selle `poisi järele kielt `nilpama, kätte‿i saand IisR; Kui köht kenasti tühi oo, siis vetab leva kohe üsna keelt nilpsama Kaa; `limpsab ki̬i̬lt, et millal suab kätte MMg; siss [tüdruk] teret provvat ja villa rät́t käe otsan, no siss provva limsass ki̬i̬lt, et nüid tulep saaḱ Kam; kui tälle annat midägi, ta `limpsass ki̬i̬lt Krl; surm ~ hing keele peal surm on `kiele pääl, `kiele `õtsas Lüg; kõik peab `jääma maha, kui ing o keele peal Muh; ing juba kiele peal, eks ta oli surma jaoks Ris; surm on juba keele piäl, aga tal on tigedus sihes KJn; eng keele perä pääl, iki om vähe Krk; no `mõtle, surm keele pääl joba, tahetass su ärä tappa Ran; tell om joʔ surm keele pääl Krl || Uńt sittugu so keele peale (öeld inimesele, kes teisele halba soovib) Pöi; Pipard soole keele pεεle id Emm || (maitsvast toidust) `Ninda ia, et vieb `kiele `alle. Tahi `kiele `alle vedada Jõh; See on nii magus, et viib keele `perse Pöi; Tänane käkisupp on nii εε, et viib keele `alla Emm; nii ea toit, söö keel kõhtu kas küll Mar; Vilma keedab ikka `neuksed söögid, et viib keele `keskel `persset. Mehed `ütlevad sedasi, naised `ütlevad `keskel kere või `kõhtu Han; ia söök, `tahtis keele `perse `viia Trm; Küll om makus upin, õkva keele veese persele Võn; Ku˽tu̬u̬ piirak ahuhn är˽küt́si, siss oĺl nii hüä, et vei vai keele `alla Rõu | (suurest pingutusest) `Juokseb kiel `vesti pääl Kuu; ähib ja puhib `ninda et kiel on `ammaste vahel ja veri pull on `perses Lüg; keel louast `väljas Ans; Tiitse tööga on keigil `varsti keeled vesti pεεl Kaa; Suur väsimus, lõõtsutab, viab `inge, suu `lah́ti, siis on ki̬i̬l veśti pääl Hää; Mann sidus rukkid, nõnna et keel veśti pial, põld `aega ninagi nuusata Lai; nii joosi et ki̬i̬ĺ uulõ pääl ja lõõdsudi Har; ta ju̬u̬sk nii kõvastõ et ki̬i̬l ola pääl Räp | (lobisemisest) Kiel käüb `nindä‿gü `loukesel, loba `leugujele `üellä; `Kielel pole sul `konti siess (jutt jookseb nobedalt); küll on sana tulemas, vade närin oma kielt (ei ütle) Kuu; Võib `õmmete pladiseda, kiel käib `ilmast `ilma nagu `tallekse saba Jõh; Pista pulk suhe, et keel äi loksu Pöi; Keel öla pεεl ja laseb mööda küla Emm; aga selle keel käib `easte, kui see `lamma suus oleks, küll see määks Juu; sedä manavad, joba lähäb ki̬i̬l õla piäl, si‿o üks vana litoki̬i̬l Kod; sa piat oma ki̬i̬lt taldsuteme, sa ei tohi võle jutte tõ(i)ste `pääle aia Krk; ki̬i̬ĺ käü nigu kitsõ jalg Krl; tä om kõva keelegäʔ (peab saladust) Se | u Kes sulle keele peale astus? (halvustavalt) Kaa
2. keel, suhtlemisvahend `vierad ei saa `arvu `meie `ranna `kielest, `kaigist sanust Kuu; sie on periss `pohja kiel `Koilas VNg; Nigula `rahvas, sie on kovera `kielega; kõik `kieled on suus, sie `muistab kõik `kieled `rääkida Jõh; seda kahe keele pεεl `eetaste Jäm; kojuses keeles (koduses, igapäevases kõnepruugis); egas kirkkonnas oma keel Khk; `Möisnikud `rääksid oma vahel ikka saksa keelt Pöi; me oleme ju maa keele rahvass, kui me räägime; muhu keel oo ju palju `muutun Muh; sii `Varbla kiil oo sii kõige `puhtam ja `selgem iisti kiil Var; Esti kiel suus, suab ju küsüdä, kui ise tiä‿mte Khn; `Auklene ja `auklik, sii käib mõlemi keele pääl, kudas `ki̬i̬gi ütelda tahab Hää; kui neid `keelesi oli jägatud, siis teised olid kot́i pealt soand need krõpsumad keeled, Kaiu ja `Kuimetsa said need põhjapealsed keeled, Kaiu mädand ja Kuimetsa rojane Juu; ladina kiel, sie on laulu kiel, seda me muedu nii ei räägi; süńdimise kiel = isa ema kiel VJg; si̬i̬ ki̬i̬l on kõege `pustam ki̬i̬l, ei õle `üste kiänet egä viänet siden; meie ki̬i̬l on `peipsi ki̬i̬l. veli ja sõsar on `peipsi kiäli Kod; kes mõistab vene keelt, saksa keelt, läti keelt, riagib kõik keeled, eks siis ole keeled suus Lai; mis mia kõnele, om oma kiiĺ, kelle sehen mia `sündünü ole, vanepel inimesel on oma ki̬i̬ĺ; nüid õigats ka `eesti ki̬i̬l, vanast olli maa ki̬i̬l Krk; üit́s ei tiia üte keelest, tõene tõese (ei saa teineteisest aru) Puh; si̬i̬ om si̬i̬ vana `tartu ki̬i̬l; küll om `veidre si̬i̬ mulgi ki̬i̬l, `ütlevä näńn ja ät́t, aga `meie `ütleme memm ja taat Nõo; mul iks ta vana maa kiiĺ Ote; no om kolmõ keelega rahvast siihn, `veńdläse, `säkslasõ, `eestläseʔ Har; Murrat iks `häste tu̬u̬d võro kiilt Plv; mõista ai˽ma muud ki̬i̬lt ku taad vanna maa ki̬i̬lt. kõ̭gõ uma keelega lää `hauda; keeleldä ni meeleldäʔ, üle ilma tark = pässül Vas; tä murt tõõsõ keele `perrä. śeto rahvaśs `murdva eesti keele `perrä Se; taad om paĺlu `aigu ku ma `maalõ d́ät́ti leivu ḱiele, ku ma ali `paata ĺäti ḱiele Lei; keel juhatab teed kiel juhatab tied, sene perä on kiel suus Lüg; eks kiel juhata tied VJg; küll ki̬i̬l ti̬i̬d juhatab, küsi aga ühe ja tõese käess Kod; kas ma˽sinna˽mõista minnäʔ, tanh omma˽kõiḱ `eestläseʔ, külh ki̬i̬ĺ juhatass Har
3. fig kõnevõime, -oskus See laps on oma keele jala alle talland (öeld kui laps vara kõndima ja hilja rääkima hakkab) Hlj; ega tal keelt suus põle, et tä saab `rääkida, mes vega oo (loomast) Mar; `üetasse et unt võtab keele ää. karjane oli ulk `aega ilma keeleta. teesed `meitel ei jäend ki̬i̬gi keeleta Mih; kui mõni on na nagu pahane, ei reagi kedaid, aga kui sie pahanduse toju jälle üle läheb ja akab `reakima, siis üeldakse, et nüid on kiel jälle suhu tuld, nüid akab `jälle `reakima Hag; ki̬i̬ĺ `võeti ää `enne `surma, ei saand enäm kõnelda KJn; ki̬i̬ĺ om ärä, ei saa ääp kõnelte (~ ki̬i̬ĺ `võeti suust ärä) Krk; kolm `lu̬u̬ma om, kes keelege `ti̬i̬ńve omale `leibä, kukk, koer ja kooliõpetei Hel; vana mi̬i̬śs oĺ, `vanhutsõl iäl jäi keeleldäʔ Se; sul inne hauku um ki̬i̬l, tšto hatt keelega Lut; keel kinni kõnevõime puudulikkusest või puudumisest kut ta `vööra koha `pεεle lihab, siis keel jääb tükkis `kinni Jäm; keel jähi `kurku `kinni Mar; just kui tumm, ei sua `reakida, kiel `kińni Hag; kell kolm ku̬u̬li, a inne ku̬u̬lmist `pańti ki̬i̬ĺ kińniʔ Rõu; ki̬i̬ĺ jäi kinni, saa ai kõ̭nõldaʔ Se || meni‿b osa oma keelt `kinni pidada, räägib keik mis kuuleb Khk; piä paremb uma ki̬i̬ĺ kinni (vaiki!) Se; keel (on) lahti (heast) kõnevõimest kes `äste lõbusast `räägib, küll sel on `lahti kiel Jõh; ta soab `reäkida küll, ta keel veel üsna `lahti, põle ta nii `aige `ühti Juu; eks ia meelega ole keel `rohkem `lahti, juttu `rohkem kui muidu, eks viin tee ka keele `lahti Lai; ki̬i̬ĺ läks [haigel] `jälle `lahti KJn; u keel sõlmes (võõrkeele kõnelemisest, pudistades rääkimisest) `Oitku küll, ei mina `mõista neid vene sõnu `välja `üelda, kiel läheb `sõlme; Võtta kiel `sõlmest `lahti kui `räegid, siis saab paremast aru su juttust IisR | küll tu̬u̬ laterdap juttu, ei ole sõnal `sõlme ei keelel keedist Nõo; keel ei paindu ~ käändu ~ nõrgu ei õle `arjund `ütlema, kiel ei `painu Lüg; tama kiel ei `käänu enämb Vai; keel äi `paindu äästi, et seda ütelda Khk; Ki̬i̬l ei `paindu `rääkima Hää; ta kiel ei `käändi seda `ütlema VJg; kiil ei `painu igäd`ühte sõna `ütlemä KJn; ki̬i̬ĺ ei nõrgu `vällä `ütleme Krk; maʔ ei saa taat sõnna nii üldäʔ nigu sa˽tahat, mu ki̬i̬ĺ ei painuʔ Har; keelt murdma vaevaliselt hääldama raskeid sõna või vähetuntud keelt laps akkab `rääkma, akkab keelt `murdma Tõs; mõned aavad saksa sõnu `sinna `ulka, siis murravad keelt Sim; mõni pani vigurliku nime lapsele, et pärast isegi ei osand `väĺla `öölda, murra või keel ära Lai; laps akkab kiilt `murdma. juba akkab kiilt paenutama (rääkima hakkamisest) KJn; ta murd oma ki̬i̬lt, õpiss ki̬i̬lt alle Krk; keelt väänama idem viänäb sedä ki̬i̬lt, kõrra juanud `mõisa kaevoss vett, `vaata kuda nüid murrab ki̬i̬lt, naaravad sedä Kod; `viana või keel ära, kui `rasked sõna tahad `öölda Lai; väänt me ki̬i̬lt `juśtku pulgage (võõrast keelt kõneldes) Krk; keele pea|l, -le, -lt mõttes(se), (peaaegu) ütlemiseks valmis No sie nimi on `kiele pääl, aga nät ei tule `miele Jõh; Näh on just `kiele pial, aga mitte `miele ei tule IisR; söna üsna `kerkib keele pεεl, äga mette‿b tule `meele Khk; se üsna kiheleb mu keele peal Muh; mool oli see söna üsna keele pεεl, pidin `ütlema, jähi tagasi Käi; Selle vana inimese nimi `kerkleb keele pial, aga mitte ütelda ei saa Han; Miol ei tulõ selle kaptõni nimi enäm `miele, üsä kiele piäl Khn; Keele pääl kipitama; taad midagi `rääkida, ei või oma tääda oida, piad `väĺlä `rääkima Hää; see `kerkib keele `peale, aga ütelda ei soa mis asi see on Juu; tuli kohe kiele `piale, aga `jät́sin viel `ütlemata VMr; kiäle piält `võet́i ärä, ei tule `mi̬i̬li Kod; si̬i̬ asi tal kipit́s keele pääl; ei tule ette, ei tule keele pääle äkki, mõtten nigu oless Hel; om nigu küll keele pääl, aga ei saa üteldä Nõo; mul oĺl sõna keele päälgiʔ, a jäi `ütlemäldä Se || mis meele peal, see keele peal Vll
4. fig jutt, väljendusviis (kõneosavusest) Küll on vanamuor libejä `kielegä Kuu; `laia `kielega, pali `räägib Lüg; Kes ei `kannata, võttab paar `napsu, juba kiel sorab Jõh; meelitas mind oma libe keelega Jäm; ta sihantse va nobe keelega, ägale `poole jövab; siis [pulmas söögi ajal] es ole keelde vahetamist (vaidlemist, sõnavahetust) midad, siis olid ne naljad, esimesed naljad `tehtud Khk; Keel kappi ja uks lukku (= jutul lõpp) Noa; keeled `lõikavad nendel, üks aab `ühte lora, teine aab teist; ta eese keelega egal pool vahel (segab alati) Mar; küll taal paelu `keeli oo (valetab palju) Kse; tä oo `kange keelega, ei saa `iästi `reäkida, kas `sakslane või venelane, kõik `rääkvad `kangeste Tõs; se üks va libeda kielega inime Ris; tüma kiel, ei saa `ärra `üölda; tige kiel, tige miel VJg; kes libeda keelega, se paĺlu plödiseb, paĺlu tiab Sim; see vanamoor on `kangest libeda keelega Trm; kui ta vahele nähvib, nõnnagu `lõikab, teisele `oskab `öölda nna‿et `aitab kohe, siis ta on `lõikaja keelega, see nigu `lõikab jutu `ulka Lai; libe keelege inimene tege ennäst ääss, egä ta sellepäräst ninda ää ole; joodikul ki̬i̬ĺ om `pehmess lännu Krk; mis silmist si̬i̬ meelest, mis kõrvust si̬i̬ keelest Hel; kes `tühje jutte aab, libe keelega, kõneleb siiä ja sinna, si̬i̬ om kate keelega (teeskleja, kahekeelne), nu kate keelega inimese om kõege vastikumba nigu katõ nõglaga ussi Ran; tü̬ü̬mi̬i̬s om palga väärd, aga mitte keelega (paljalt rääkimisega) ei saa ärä elädä Nõo; Taalõ kõ̭nõla˽kas vai kulladsõ keelegaʔ, t‿om nigu hani `säĺgä vesi; lipõrdass täl `ümbre uma lipõ keelegaʔ Urv; `sakslasõʔ kõ̭nõlõsõʔ pehmet ki̬i̬lt, ladistõsõʔ keele otsast Krl; tu̬u̬ om pudina keelega, tu̬u̬ jutust ei saaʔ arru Har; Kae˽ku˽sõkati sullõ ka˽keele pääle (põrutati vait) Rõu; tu um libõhõ keelegaʔ Vas; Kerge keelega `lühketse meelega; Lipõ ki̬i̬l, sala mi̬i̬l Räp; `kangõ ki̬i̬ĺ, kui rasõhõhe kõ̭nõlõss; keelega ti̬i̬t kerigo `maalõ a kässiga saa‿i midägi tetäʔ (öeld suurustajale, hooplejale) Se; havvõ kiiĺ, kõldu miiĺ Lut || (kasuliku jutuga inimesest) Tema keel maksab kaera vaka Ris; vana naise om nii kamaltaja, sa täät, et vana naise ki̬i̬l mass kaits vakka `kaaru Krk; tõ̭sõ kiiĺ mass katõsa kaara vakka, et tõ̭nõ tege uma keelega paĺlu ilman Har
5. fig klatš, keelekandmine, tühi jutt oma keelega `ühte `puhku teiste pεεl (tühja juttu rääkima) Khk; [keelekandja] lidistab igal pool oma keelega, kõegiga on tal `aśsa Pil; si̬i̬ om üit́s va keelege inimene, läit́s tõisel `kaibame; ni̬i̬ muud ei ti̬i̬ ku `tõisi keelege `tõmbave, keelege siu küĺlen `kinni Krk; temä oma keelega and `terve riigi ärä Puh; keeleʔ käävä timä pääle Vas; mi‿sa ḱäut tah õgal puul uma keelegaʔ, ajat lorri; sihh oma keeleʔ vaihhõl Se; (kurjad) keeled kurjad kieled tiavad `rääkida, et Linda akkama `uopis emast `suama VMr; Kurjad keeled tiavad alati palju riaki Trm; kohe aga lähäd, kiäled one kõneleman ja tiätä `anman Kod; pikk keel ~ pika keelega (tühja jutu rääkijast) pika `kielega, midägi `kuuleb sis `räägib `kõikidele, valestab viel `juure Lüg; taal om nii piḱk ki̬i̬ĺ, taat saa `ku̬u̬rmõid `käütäʔ ja jääss ots vi̬i̬ĺ `perse lakkuʔ Har; piḱä keelegaʔ Se || küll ma so keele lühendan (öeld laimajale ja tagarääkijale) Mar; keel sügeleb kellelgi on kange isu (taga) rääkida tal keel sügeles, `tahtis selle aśja ära `riakida, aga `jõudis ikke keelt ammaste taga `oida Lai; täl ki̬i̬l `õkva süǵeleb, ei saa muidu rahu, piäb `tõisi kõnelema; kas sul ki̬i̬l nakass süǵelemä vai, et pidid `väĺlä `löträmä Ran; Vanal Meedul ka kõiḱ õdagukõnõ kiiĺ süüt́i, nikagu Lehte sai är˽purraʔ, sõ̭ss sai süä `t́salka Rõu; keelt kandma ~ kulutama tühja juttu rääkima kannab kiilt teise `piale `ilma `aegu Ksi; mis sa oma keelest kuludet (tühja juttu ajad); patt om, ku sa ki̬i̬lt kannad Krk; kes `kangede ärräle ää taht `olla, kańd ki̬i̬ld ja võĺts, toda üteldi talla`lakja Ran; kittä inimene ta‿i ole, ta tükip ki̬i̬li `kanma Puh; mi‿sa no umma ki̬i̬lt ni˽paĺlu asända kulutat ja käüt `tõisi pääle `võĺssin Har; keele kulutass uma jutugaʔ Se; keelt (~ keeli) lööma ~ peksma id lähäb külä oma kielt `peksama ja `tühja juttusi plagisemma Lüg; mis sa peksad muidu oma keelt Jäm; Mõni inimene muud ei `teegi kui peksab keelt, tä valetab kua teiste pial, et aga sandiste teisest `rääki Han; mis sa oma keelt nii paelu peksad teese `peale, ole param rahul Juu; küll ta lüöb oma ead kielt, jahvatab VJg; võlts inimene peksäb ki̬i̬lt Kod; keelt plaksutama ~ vedama ~ viskama id kielt `plaksutama (klatšima) Jõh; õte `kanged keelt `viskama Tor; külä `mü̬ü̬dä vedä `ki̬i̬ĺe, kate keelege, tõise suu ehen tõisipidi, taga seĺlä tükiss `tõisi kõnelem Krk || Keelt heitmä „kangeste paluma“ Vig; keele all ~ otsas ~ peal ~ taga resp. keeles püsima ~ seisma ~ pidama ~ hoidma saladust pidama, vaikima (mida sageli just ei suudeta) Ole siis tämägä `rääki˛es varulik, ega sie midägi oma `kieless pia; Kui saad `kieless `pietud, siis judustan `sulle midägi Kuu; `ilmutab `tõisele `vällä, ei saa `kiele all `oitud Lüg; inime kes ei pidä, kõhe ärä kõneleb, siis sedä `üeldässe, egä tämä kiäle õtsan ei seesä, tämä `litrab kõhe ärä, siis kutsutasse kiäle `kańja Kod; Ei su keele takah püsü midäge Räp; täl saisa ai keele pääl, tä `ütless `vällä Se; püsü‿iʔ timä keeleh mitägi, ku hobu situss vette Lut || Naised olid täna oomiku eeste loomade pärast nönda ääles-keeles (rääkisid ärritatult), et oja-keela Kaa; Noh kui sa selle ki̬i̬le ala juhtud (halvast jutust) siśs sa alles saad kuulda misuke sa oled Pha; keelt hammaste vahel ~ taga hoidma ~ pidama id `Oia kiel `ammaste taga, muidu jääb viel kuhugi vahele Kuu; piän oma `kiele `ammaste vahel `oidamaie, en taha akkada `ütlemäie ja kisendamma `vasta Lüg; Vahi et sa `kellegille ei `iisku, pia kiel `ammaste taga Iis; pea keel ammaste vahel `kinni Rei; Oo `neuksid inimesi küll, kiś ei saa keelt ammaste taga oida, ikka pläravad kõik `välla Han; tal keel sügeles, `tahtis selle aśja ära `riakida, aga `jõudis ikke keelt ammaste taga `oida Lai; säedse `aastat ma närisi sängi `tulpa ja oesi kiild ammaste vahel - - kui ärä `võeti, siss ma ämmäle `ütli Ran; Paremb um ku˽hoiat uma keele hammaste takan Rõu
6. linnulaul, -häälitsus – Kod Puh Har Se minä kutsun vihmalinnuke, aĺl veeke linnuke one, minul õli tämä ki̬i̬l `selge Kod; tulilind laolap kõege keelde pääl, `enne ku ta `põõste laseb Puh; taa‿m `mitma keelega, taal om kat́stõis`kümme ki̬i̬lt nigu `siskal, sisaśs keväjelt laul katõtõi·ss `kümne keele pääl Har; tsirgul ki̬i̬ĺ Se
II. 
1. muusikariista heliallikas, pillikeel `viiuli `kieled `piäväd õlemaie `lamba `suolidest `tehtod Lüg; `Lapsed tegivad obuse saba `jõhvidest omale `piĺli `kiele ja pimistasid ~ tinistasid `sellega IisR; laulu pillil on üks ainus keel pεεl Khk; körrepillile leigadagse keel `pääle ja sörmilesi äi leigadaged pääle Käi; `kanli keeled ja viiuli keeled, nendegä jo mängitse Tõs; piĺli keeled `kat́ki läind Juu; (kui pasunat tehti) `võeti üks kõver mäńni juurikas, selle `kuńtslikult õõnestati ära ja `sõnna `pańdi siis `kitsad õhukesest `vaśkplekist `pańdi keeled `sisse Kse; viie kiälega piĺl Kod; raad́pilli keele Krk; sõrmõʔ kääväʔ ku piĺli keelte pääl Räp; `kandlõl om `kangõhe ki̬i̬ĺ (kõvasti peal) Se
2. fig pillikeelt meenutav osa millelgi a.  piug, haru, keere Tüdruk nii kui piitsa keel (peenikesest inimesest) Jäm; labadi keel (tihvanöör) Khk; `kõrkad‿o `pehmed nagu piitsa keeled Muh; piitsa keel on piitsa paela nimi Käi; piitsa keel, `öetse pael piitsa ots, mõnel oo nahast, mõnel oo paelast Tõs; [Õnge]nööri tegin ruĺli niidist kolme`kordselt – üks ki̬i̬l `valge ja kaks `musta Vil; katekõrrane lõng lää kana`selga, ku tõene ki̬i̬ĺ om kokku `minnu Trv; tõne ki̬i̬l om `jänku `villa, tõne om `lamba `villa Hel; võtat `juuse kolme `ki̬i̬ltisess, siss ti̬i̬t kolme keelest jutigu (palmiku) Krk; linane ohjanü̬ü̬r käänd `enda krutti nigu `sõlme, lei krutid `sisse keeledele, es `saagi `valla Ran; ma küländ `piitsku `tennu: kolm `kapla kokku, kuus ki̬i̬ld kokku, om piitsk vaĺmiss Kam b. pl villa vatkumise vahend on õllud villa `lü̬ü̬mise kiäled `lamma sualikas, õts õllud seenäss `kińni Kod c. pl looma- või linnupüünis püve `püündmise keeleʔ, nu̬u̬ omma laua pääle tettü nii silmusõʔ Har; rebäsilõ pandass sääntse keeleʔ, pandass `ki̬i̬li haŕotuist (sööta). keeleʔ omma tettü säntse kablodseʔ; ma olõ esiki `tetri `püüdnüʔ keeltegaʔ Se
III. 1. millegi (kinnitav, ühendav, sulgev) kujult keele moodi osa a.  luku- või võtmekeel vottime kiel Kuu; votti (~ voti) küles ~ `otsas on kiel, sie kiel käüb `liikmegä Vai; `Vötme ots oli `löhki ja keel seal vahel Pöi; `võtme keel läks `katki Muh; `võt́me keelel on rist sees, raua `saega `saetud, se on tema muuk `jälle, `üitakse ristkeel Nis; `võtme keel pistetakse augu `sisse, see `keerab luku `poĺti Juu; luku ki̬i̬l käib obaduse `sisse, kui võt́i `ki̬i̬räb, tuleb ki̬i̬l `väĺjä luku sidess Kod; [võtme] ki̬i̬l oli kis vedru ülesse lükkas ja riivi ette lükkas Äks; kammitsetabadel om juśt keele, nii, mis lääve tõisel konksil `siśsi. keele lääve `siśsi ilma nägemede. kastilukul om ka keele, siis ei saa kaant päält ärä `tõsta Krk; tu keelega `kääntki taba vallalõ (võti) Se b.  tapp (palgil, prussil, laual) `palgile `raiuta kiel `sisse ja `lasta `piida `õtside `pääle; `Kielegä `sissepanemine on `palgi `jätkämine Lüg; see vaĺts koes seina palgi keeled `sisse lähvad, seda `üitasse sooneks, `palkide `otsas on keeled Khk; Palgile raiuti keel `otsa ja pisteti posti `sisse Pöi; `aknaaugul saavad keeled `sisse raiutud, postil on su̬u̬n si̬i̬s Var; öhel paĺgil on aŕk, teesel on keel Nis; tõesele paĺgile raiuvad sopi ja tõesele kiäle, siis lähevad kiäle `sinna sopi `sisse, kui on vaja jatkata `paĺka Kad; ki̬i̬l om jaku kottel, siis ei puhu tuul läbi Krk; paĺgi jakatasõ `ki̬i̬lde ja pandass tapiga kińniʔ; üts paĺk tu̬u̬l om vahelt `vällä raodu vahe, tõnõ ots om peenemb, nii saat ka `paĺki jakadõʔ, nii om keelen Har c.  töövahendi vms osa `kolgispu kaas ja sääl on tämäl kiel sies `kolgispul Lüg; Adraperse sisse oo tapitud adravanna keeled ning kuresõlg Kaa; puudega sae keel (pulgake raamsae pingutusnööri küljes) keelega keerdasse `kangemale või `lõõgamale Muh; [vanda] keel („see vanda osa, mis raua sees“) Rei; lõugetil oo all kaks soont ja kolm keelt ja kaanel‿o üks soon ja kaks keelt Vig; `enne oli puu`vankril aśsi kiel, nüüd on lakaline, mis teile pial käib, kus `vanker `kierama annab VJg; `koĺtsma – all olli kolme keelege, pääl kate keelege Hel d.  piiritsa osa käbi on nii, et tal on kand ja kiel ja nina, `kannale ja `kiele vahele kävitatta `langa `pääle Jõe; löŋŋä lönk lüiatse ui keeli taa; keel‿o södune vahe ots ui sihis Mus; Ui `tehti kadaka puust pisike õhuke liist, keel sihes, aŕk `otsas, teine ots vahe, nina Pöi; keele taha pannasse lõng, kanna takka läbi Muh; uil keel suus Rid; ui kiil on ui otsa sihis, teinebul `ot́sas on kand Hää; võrgu kudumise käbi ots on vähe terav, keskel on keeĺ, ots on kaheaaraline HJn; käbil on kiel ja kand Trm; piḱk ki̬i̬ĺ om piiritsal sehen Trv e.  sõle või pandla nõel – Sa Muh all oli preesise keel ~ keelis, sedine kut `vastli keel, see käis `riidest läbi preesise `sisse; niid on `juste pidajad, esiti olid nallid, mustad, kummist `tehtud, vask keel all, keel `pandi `justest läbi muĺluti `sönna `külge Jäm; `vastel on sihand kandiline ning keel on sääl `keskel, mis rihma augu `sisse leheb Khk
2. a.  riba, lapp, liistak jõgi läks kahe araliseks, siss seda `nurka `üitakse keeleks, jõgide `keelest sai `tarbespuid Vän; keel, see oli naha ribake, õmmeĺdi kasukaid; mõni üiab `soapa keeled Hag; [aer] kiäle ju̬u̬ress o pienikene Kod; mõla keelega `tõmbad vett, kui sõvvad Ran; oi˽susi tulõ, pirru ki̬i̬ĺ lät́s `lahki, nah, pird lät́s nii katõ `arru, tu̬u̬ pirru üd́si Krl; mõla ki̬i̬ĺ, laǵä ots Se || (valguse) kiir, (leegi) hari tule keeled Kse; päävä keel paśtab veel (loojuva päikese kiirtest) Khn b. (kella)tila lokadi kiiĺ Krk; ki̬i̬ĺ om pulkstial (pendel on kellal) Lei

kura|pooline, kura|poolne vasakpoolne, vastupäeva keeruga surm `aste sammu lähembäle, nägsäss seerest `kinni, korapoolitsest seerest Nõo; Ku parass peo [linu] sai, köüdeti tuu kinni ja minti kurapoolitsõhe viirde ja naati vahtsõt peod `kakma Urv; ta kapl om sul kura`pu̬u̬ĺnõ tett; mõ̭ni tege kurapoolitsõid tsuuva `kaplu, tu̬u̬ ei mõistaki hääpoolist tetäʔ Har || kurõpoolitsõl `rõival om üt́s pu̬u̬l `villanõ, tõnõ `paklanõ (kanga üks pool on villane, teine takune) Har

küla|peni võõras, teise pere koer külä peni tulliva ka meie penile appi (lehmakarja) Nõo; küläpiniʔ purõvaʔ, `üĺti latsõlõ, kui lat́s kohegi `tahtsõ minnäʔ Kan; külä pini puri ütśkõrd minno, haaŕd seerest Rõu; sa olt kui küläpini, püüsü üi kotoh (ringihulkujast) Se Vrd küla|koer, küla|riibus

lapats1 lapats Kam, g -i Äks Lai Nõo TMr San(-ṕ-); lapa|t́s g -t́si KJn Hel Võn Ote San Krl Har Se, -tsi Puh Kan Krl Plv, -dsi (-d́si) Urv Har Rõu; lappats g -i Jõh
1. lame, labidakujuline töövahend või ese a. segamis- või määrimisvahend Poisi kõne om nii makuss, nigu oless mett lapat́sige moka pääle määrit Hel; `vankri `määŕmise lapat́s San; lapat́sigõ seätõss savvi Krl; Lapad́siga `siäti paan seebi`kraami; müürsepäl om uma lapat́s, `minkaga pand `kaĺki `pääle Har; Õdagult `siäti leevälapad́sigaʔ kohetus läbi ja˽puistati `peoga jahu pääleʔ; Sav́vi sullõ lapadsiga˽keele pääle Rõu; `minkaga `kalki visati, kutsuti müürü tegemise man lapat́s Plv b. käärlaud `kanga vidämise lapats, `kümne mulguga Kam; lapat́s, mia käen om, tu̬u̬ ots om peenemb, tõnõ ots om iks laemb, kost mulgu˽läbi ommaʔ Har; vidämise lapats Rõu c. võrgukalasi võrgu lapatsid om osa maha˽kakõnu, nuid vaia manu˽tetä ja manu˽pandaʔ, muud́u lätt võrk `truĺli Har; `vaaĺka om ümmärgune pulk, mille pääl koetass `paksu `võrku, lapat́si pääl hõrõdamat Se d. kärbsepiits mul om mitu lapatsit, kellega ma `kärbläisi tapa Nõo; `Kärbläse lapat́sil oĺl vanast `saapa seerest lõigat nahatüḱk otsan Har; Ma˽taṕi lapad́siga˽`kärbläisi Rõu || fig mõ̭nõl [hernehirmutisel] om `pantu lapatsi kätte, siss tuulõga roh́m Kan Vrd klapats
2. (liikuva) süsteemi osaa. seinakella pendel tu̬u̬ om kellä lapat́s, lapadsi omma˽vasidsõʔ Urv; mul oĺl kellä lapat́s `raaskõsõ `viltu lännüʔ, selle ta `õigust is käüʔ Har b. voki tallalaud voki lapat́s Rõu; vokil om lapat́s seo, `minka pääl ma sõku Plv Vrd lapatnik c. oherdi pää otsan om lapat́s, koe rinnaga `pääle litsutas; lingi lapat́s tõstab lingi üless Ote
Vrd lapat
3. (riietuse, jalatsi vm osa) `kiŋŋa lappats, mis käib siin `paelte all Jõh; karbuss oli `kõrvadega, karvase jäärega, ja kui `riidest tehtud, oli kõrva pial lapatsid Lai; tõmba lapat́s `augu ette (saunas) KJn