[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)

SõnastikustEessõnaKasutusjuhendVihikute PDFid@tagasiside


Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 512 artiklit, väljastan 100.

a1 aa kirjatäht; häälik `oskand `ültse `tundnd [tähti], aad ega ied VNg; `saivad juo aa-pied `selgest, siis `pandi `aabetsist `vierimäie Lüg; aa oo esimene `pookstav Muh; Alliste olli vanast `aage Hls | (tähtede õpetamise vormeleid) aa, pee, akka pähe, kui et akka, `viskan lakka Lüg; aa pee akka pähä, kui ei akka, löö nuiaga takka Mar; aa pee aeda tee Juu; aa, aa akka pähä, suur raamat `sorka pähä, `piibel, `piibel pistä pähä KJn; (ei) iid ega aad mitte midagi iid ega aad `selle `kohta `kiegi ei `rääkind Jõe; sa‿i `oska siis iid ega aad `üöllä sääl, kui akkad arutama (kalade poolt puntrasse aetud võrgusilmi) Kuu; Kui ma seda asja kuulsi - - äi mina osand änam iid ega aad `ööda Kaa; Ma‿p tää senest mitte iid ega aad Rei; aa ja oo peamine otsustaja, tegija ega meil olegi ka `ninda `tüölisi `ühta, mina olen sie aa ja uo VNg; Ah sina siis oledki siin see aa ja oo Tür

abi n, g abi üld(g avi R), avi van Trv; seesü avi|s Rak Sim, -n Krk Hel

1. aitamine, abistus; see, mis aitab laps sureb ka `kirmisse kui abi ei saa Jõe; sie (põllumaa) `anneti kaluritele abiks, et `muidu kalamies sureb `nälga Hlj; häbü olis old hakkada abi `hüüdämä; vana `paati ja vana naist saab viel `värvi abil ilusaks Kuu; kas tuliksid `mulle vähest ajast avist VNg; `meiesuguse abi ei `aita `sinne midägi; minu emä õli puol `tohtri `saarnane inimine, tämä tegi `luomidelle abi Lüg; üel võttab [soolatüügas] ühest `asjast abi, `teisel võttab `teisest `asjast abi Jõh; tama käis `miule avist Vai; `ilma täma abita saa ma läbi küll Jäm; üks kolm nädalid oli [pruuttüdruk] `pruuti abis Khk; siis es ole `arstide abi `saaja enne vanast Kär; lähen - - paulma ja abi ajama Vll; eks see ikka abiks nõuks ole Muh; inimeste abiga `hoiti nad keik (lambad pesemise ajal) `senna vee `ääre Phl; ma kõik elma abita - - töö ää teind Mar; võrgu vastalesed [on] mere `jääres kalameestel abis; oli isat abis Var; kaśsi suust pidi `öössa `ohtu tulema ja koera suust `öössa abi Mih; Sio abissõ mia enäm ei usu Khn; abi ega `armu `mulle `kuśkilt ei `anta Pär; Juuli tuleb meile oome abis kardulid noppima; kui nägemine alb, sis `võetasse prillid abiss PJg; sai ika läbi ise oma abiga, et ei old sõnna obuse abi `tarvis Hag; tema on ea inime, `aitab ja annab ikke teesele abi; nüid on kõik aśjad ja abid katsutud, nüid katsun veel seda viimast abi Juu; Sa said oma sõńniku küll [talgutega] `kärmemini `väĺja, aga sa ise pidid `jälle `teśtel abis `käima Amb; ma `aksin vallast abi `saama Ann; lähän kua nendele õnnetumatele abist VMr; tema käis alati sel `kõŕtsmikul abis `viina müümas VJg; ilma jumala abita ei saa `kuigi `kaugele Iis; ei ole `kuśkilt abi ega `armu `loota Trm; küll tä kisendänud abi, `ükski ei sua abi tehä Kod; `võt́sin kepi `piosse. ega ma siis ei kuku - - kepist on suur abi kohe Pil; `lahke egäde `vastu, kus abi vaja, panep käe `külgi; es saa rõõvast `seĺgä, es saa maha ilma abite Krk; mia olli avin, me istutimi [taimi] Hel; rü̬ü̬k abi Ran; ku sul `endäl `jõudu‿i ole, abi `armu ei ole mitte `kostegi `lu̬u̬ta Nõo; massa `aiguss ei jättev, tollele ei saavet kudagi abi Rõn; ku abi ti̬i̬t, siss abi saa; kui kedägina ei olõ sul abin, siss piat üt́sindä tegemä Har; kiä `sańtmah käveʔ, noile iks `ańti aṕi Vas; mul olõsi api vaia, tiiä‿i kost saiaʔ Se; arbi`ańdja, timä and api Lut; appi ~ abi ~ abis(s)e abiks, aitama (töös, tegevuses; imestust, ehmatust, pahameelt väljendavates hüüatustes; tervitussõnades) `tulga abi `paati vedämä Kuu; võttas `tarkuse appi, aga tuld sest `vällä kedägi; tüö `juures `üüdasivad: jumal appi Lüg; tuli meid abi tühe Kär; ole sina meheks mind abi tulemast Vll; tule sa jumal appi, `vaata mes nüid oo Mar; `saatis teise `moole abise Kse; `kartole`võtmese `juure `võeti `päilisi abisse Mih; tule mind abise koa Tõs; ta lähäb oma sugulast abi Khn; pakkus ennast appi Ris; taevas tule appi Koe; tüed ei jõua teha, `piame enestele appi `võtma VJg; isa palub appi siga `tapma Iis; tule jumal appi, mes sel nüid viga; kui siämendätse, siis vanem rahvas `ütleväd: `jõudu `tü̬ü̬le, jumal appi Kod; tulliv pühabelt meid appi Pst; `tü̬ü̬lisi `võetse välläst abisse Hls; `tulden appi, `panden käsi `külgi Krk; kut́s miu appi `lehti raguma `siale; vanast ku rügä põemeti [öeldi:] jummal appi Nõo; ma karaśsi tälle aṕpi Räp; tere `joudu, jummaĺ appe (öeld kündjale) Se
2. a. (kellestki, millestki) kasu, kergendus ei ole abi tast sugugi Kuu; midä abi sest `viina `juomisest on Vai; mis abi mool `poistest ka oo Käi; neist kana munadest, neist `üöldi ikke [tervisele] suur abi olema KuuK; teeb tü̬ü̬d, aga kedägi ei õle sess abi Kod; siss ma tuusi, et tollest `määrmisest `olli põlvile abi Nõo; `Kapstist oĺl kah vanast suuŕ abi Urv; kas tu̬u̬st abi saa, et sa vannudõ hobõsõid Har; must (minust) olõ õi abi `tolmu kah Vas; ma [aadrilaskmisest] joht api es tunnõʔ Räp || (lahasest) `tohter sidub käe abide varale, kui käsi one `kat́ki Kod b. lisa, täiendus piimale keedeti jahusuppi `juure ja `pańdi `sesse, see oli siis piima abiks Rid; [kartul] oli naa jahude abi, kui ruki vähä oli Mih; ennemuśte olid kitsed ka old `lehmadel veel abiks Ann; [kambritele] `võeti rihaalusess abi (ruumi juurde) Kod; `kartolt `pańti nigu jahule appi [leivategemisel] Plv
3. abiline suur mieskond, et üks on `kapten, sie on `kapteni abi, on `tüürmann, `tüürmanni abi, siis kokk, kokka abi Kuu; võttasin abi omale, `endal tüö `jõudu vähä Lüg; ta lihab abi perese `tooma (naist võtma) Jäm; `kohtumihe abi; kirjutaja abi Khk; Ma `vötsi omale ka einaajaks abi Pöi; täna oli [karjasel] ühest perest abi, `omme oli teisest perest Koe; `paerga metsaülemad ja abid, siis oli metsa ärra VJg; mis nüüd viga, sul abi kõrvas Iis; [väike laps] isä abi, emä tugi Kod; kellel ei olnud inimesi, `sii võt́tis rehele abi Äks; ta ise oli `meister, võt́tis abi kua Lai; üits vallavanemb oli, tõese oliva abide Trv; saadat `vällä [mõisa] seidse inimest: jalgteomi̬i̬s, jalaabi, `tõpre teomi̬i̬s, `tõpre abi Krk; tütär tulõ emä abi, poig esä abi Rõu; vallavanõmbaʔ ja timä abiʔ Räp || (rahvast, inimestest) täna oli `saunas pisine abi (vähe rahvast); pidasid pisise abiga pulmad; nendel suur abi (palju töörahvast) kää Khk

aeg aeg g aja, aea, aa eP; aig g aja, aea R(n `aiga) Saa, aja, aa M T, ao, ajo Võn Ote V; saav `aegass Kod; rajav `aegani VMr VJg MMg, `ai- Kuu Lüg; `aiguni VNg (tähendusrühmade piirid pole alati selged)

1. aeg kui niisugune (lähemalt piiritlemata) vat nisukesi juhuseid ikke ajas `juhtub Jõe; Aig avitab `konna mättäle ja `kehva palukasele; Küll aja `juoksul jalad mau alt `välja tulevad (laisast saab virk) Kuu; aig kõik `asjad `kaotab Lüg; jo aeg näidab, mis tuleb Ans; Aeg väob öhtsele Kaa; Aeg annab aru Vig; Aad ees, päävad pial (inimene ei tea oma tulevikku) Han; kui ead `tantsijad ja pillimehed olid, siiss läks ühü kaheni aeg Mih; maksa tämale aea jooksul see osa `väĺla Aud; Ajaga tuleb `seĺtsis `minna Hää; aeg lähäb ubasesti edaja Ris; Aeg kõik aavad parandab Rap; siis oli jo aeg kaĺlis vana `rahval `kangeste Amb; kes tiab, kuda siin `aegade jooksul on elatud Lai; ajad lähvad ruttu edasi SJn; ku päävä lääve pikepess, siss ütelts, et nüid lää pereme poole aig; si̬i̬ piat üit́s ajage inimene oleme (rohkesti vaba aega) Krk; veri `üibub aja päle, vesi ei `üibu ilmanegi Nõo; [vanasti] `Loetu pääst `aiga nädälide `viisi Rõn; paremb `aigu müvvä˽ku `ostaʔ Urv; mul om aig ikäv Krl; ega aig jänessess ei olõʔ, et ta välläʔ ju̬u̬sk; see oĺl jo igävetsest aost igäveste nii olluʔ Har; Noorõh mõista‿i ajoga midäge tetä, a vanah tulõ ajost puuduss Räp; aig aasõ `aigu takah (on väga kiire) Se; aig and hüvvä nõvvo Lut
2. piiritletum ajavahemik a. teat periood, ajajärk üks aig `räägiti, et soda tule Kuu; `ammetmies on aja rikkas ja `põllumies on `põlve rikkas Lüg; Ehk mina ei õld küll sie aig suur `riieline, a `siiski avist `aeti ka Jõh; nüid on `kehno ja `vaine `aiga Vai; ajad on sandid; lühine aeg veel `oota Jäm; nii `kanged ajad olid, et `süia‿s saa kuidagid käde Khk; Oli `aegu, kus pole `mütmel päeval iva `amba `alla soand Pöi; küll aad `muutuvad; ma tuleta `meelde ehk tuleb `aale pitkale üles (meelde) Muh; Laikala oli siiskid vehem, seda söödi aruleste aegadega Emm; oleks aeg teine olnd, ma oleks änam öppind Käi; ei ma küll pole niisukest `aega näind Noa; sel aeal oli `puudade aeg (arvestati puudadega) Kul; tänabu oo viĺlalene aeg, nisukest viĺlalest `aega pole mõnel `aastal olnd Mär; ennevanasti olnd `juused alati `lahti - - minu määlestuse aeal ei olnd Mih; ea `aegega oo ea elada; minut [on] lühike aeg Tõs; temäl `ollõ ikka rutt aeg Khn; ega sel ajal `kella oln Pär; On küll aeg ja `aasta, et mitte `ilma ei anna Hää; torupiĺl on ajast igänu Saa; kui on old need `nuhtluseajad alles, peksuajad ja Rap; puaŕ mune `maksis kolm kopik, oli kaĺlis aeg; siis aasin sedä `aega sedäsi edäsi - - pidasin vahest särgi kuu `aega `seĺgas ja Juu; kui ma noormees olin, olid juba aead vähä paremad Kos; minu lapsepõlves oli undiline aeg JõeK; [puuassivanker] on nagu ajast mahajäänud `jälle ja KuuK; selle aja kui ma `pietusin nende juures, läks puśs ära; selles ajas (siis) kui minu ema `tuodi [siia mehele], oli see `kamber viel `püsti JJn; ennemalt võis ike se aeg veel ull `olla Pee; kolmel pääval ei `tuldud `vuatama, ma oleks võind selle aa sies ää `surra VMr; edemält õlid pääväd ja ajad, sae `kõike tehä, `viina ja õlut Kod; [rakked] on ärä mädänenuvad pika aa `peale Pal; eks neid `aegasid on old, äid `aegu ikke vähäm Plt; nüid ni̬i̬ aja imeliku, nätä mis nende `aige `järgi tule, ka ni̬i̬ aja lääve parepess vai, vai tule pess (päris) `raskit `aigu; sõa kannatajide ääss korjati si̬i̬ raha `kallil aal, suure neĺläp̀e, suure `ri̬i̬di palmipuide pühäl, üles`tõusmise pühäl; nüid om `seante aig, ei kanna ei murra, sügüselt `ti̬i̬ge; selle `aage ku mea `kasvi, es kirjute `kennigi Krk; `saadan om sel aal mõuranu, ku teid om `soetet Hel; t‿om üits aru aig, ku temä‿i ole joonu Nõo; Sõ̭ss es olõ˽jäl˽söögi teku inäp sõ̭ss tu̬u̬ aig Urv; tu̬u̬ (orjaaeg) ka‿ks oĺl õel aig Krl; no olõt sa ka üle pikä ao tulnuʔ Har; Ega aig nõud umma teku Rõu; vanaimä es näeʔ toda `aigu Plv; las no aig paranõss, kül˽ma sõ̭ss kutsu kõ̭iḱ kokko; kõ̭gõsugudsõ ajoʔ ommaʔ arʔ `olnuʔ Vas; timä kõnõĺ külʔ tod pagana ajost `aigo - - et `väega `olnoʔ kolõ tu̬u̬ aig; halb poig `ku̬u̬le tollõ ajo siseh äräʔ Räp; nüüd jäi pikäle ajolõ `küllä Räp; tuun aon kitetäss linnu `küĺväʔ ku pajoʔ `tolmasõʔ Lut b. teat ajalooperiood `suure soja ajal `saite `palju kilu Jõe; vene ajal olid `paskii·rid old `valvurid siin majaka pial VNg; vana `õnnis `ruotsi aig Lüg; `sakslaste ajal äs saa midagid teha Ans; vana teo ajal oli orjuse aeg Käi; vana `sääduse aeal Kul; sõea aeg tulid undid `seia Ris; `sakste aeg sai se küla ära laadatud Ann; sõda aeg `pantud varandus `sinna Kod; mina ike vanast saari aeg korjasin vel saari raha Äks; `mõisa `aegadest mina ei tiä Lai; vanast katku ja sõa aig na olli ennäst varjanu Krk; orjapõlve aal es ole `seandsit `sü̬ü̬ke Hel; rootsi sõa aig ollu panguraha Ote; Sakoĺja˽tuĺlivaʔ eśti ao keskpaigah Räp; ajast ja arust iganenud, vananenud Sie `tuhlimaa on kohe mul ajast ja arust (hooletusse) jäänd Kuu; sihandused riistad on ajast ning arust `väljas Ans; see asi oo aeast ja arost jäänd Mar; Mis aeast läind, see koa arust läind Rap; se on juba aast ja arust maha jäänd Juu; mis ajast see arust Trm; kõik ajass ja arvoss one si̬i̬ kadunud Kod; Mis joba aost om lännü˽t‿om arvust ka lännüʔ Urv; śjo om aost ni arvost läänü ärʔ Se c. (minevikust, olevikust, tulevikust) kävi siel `Amee·rikas `laevaga omal ajal (kunagi, ükskord) Kuu; vanast ajast (vanasti) inimised eläsiväd `ninda ja nüüd `jälle tõist `muodi Lüg; jo seda nääb mihantsed ne tulevase aja asjad on; `viipsel ajal on keik teisiti Ans; vanast ajast olid `uhked pulmad Mus; tamme naad ja nakid `täitsid ennistel `aegadel naelde asent Kaa; vana `aega ahi Pha; vanast `iidsest ajast saadik Mar; `nüitse aeaga ei `vaata sedä (kuu faase) `keegi Tõs; vana `aegas (vanal ajal) Aud; aĺlil ajal meeste sukad olid üle põlve Pär; siin oli omal ajal kolmkümmend `suitsu Ris; nüid uuemal aal kui ma juba aśjaajaja ja töötegija olin; `enne`muistne aeg Kos; ennemal aal `üiti rie lahasted Jür; sie tońdi tegemene oli vanemad `aega kui mina mäletama akkasin JJn; kali ja `kapsasupp on ikka `ampsest aast Ann; vanemal aal `enne mind kui pekseti `töölesi; see oli vanemalt ajalt, ennemal ajal Pee; `eńdine aeg ei seisa aja najalgi (ei kõlba kuhugi) VMr; eks `eńtsed aad old ikke lõbusad küll Kad; meie kańdis seda sõna ei õle vanast aeastki õlnud Trm; selle aa põlvega (praegu) ei õle [enam nõidust] Kod; tulevad uued ajad, uued viisid ja `kombed Lai; no juba viimasel aeal tuĺlid `poodi ka lambid müia SJn; vana aegil õletive latse karja man Trv; ennemal `aigel `võeti lassige `piima manu Pst; `nüitse `aage ei ole alli `aigust Hls; ku ma ennepelt `aiga (varem, ennemalt) poen käüsi, latse tulliv miul `vastu; noorepel (uuemal, hilisemal) aal Krk; `õigit mehi om `nüidsel aal veedi, `nüidse aa inimese om laesa Nõo; umal aol oĺl kõva mi̬i̬ss Har; mis no muśtinõ aid taad `aigu `vasta Vas; Kuna `nüüdest `aigo ei mõiśta˽vanaaotsõ `aogaʔ kui inämb võrrõldagiʔ Räp; noʔ om hüä elokõnõ `vasta vanna `aigu; vanah aoh tu̬u̬d jo kõnõldi Se; vanun ajun `oĺle varbun aid Lei d. eluaeg; iga, vanus Ei ma küll ole neid va ühüksä`silmäsi oma ajass süönd; oma aja (kogu eluaja) käüs igä merel Kuu; nää kuda madalast ajast igäl ühel on `küüned oma `puole; `tõrva `pandi siin [seebi hulka] viel ikke siin minu `aigudelgi Lüg; see (inimene) on oma aja juba eland ka, mis see piab‿s niipailu tööd veel tegema Ans; Äi kedagi ela `kahte `aega Pöi; siis änam `niuksid - - `kõrgid `müt́se põln mette, `meite aeal Lih; ma ei `teagi änam kus tä oma noort `aega (noorpõlve) elas PJg; keige ingelisel on ju oma aeg `antud JõeK; aga mina oma aa sies küll ei tõust ommiku ülesse [kella viiest ketrama] Amb; minu aast kolmas põli, siis old näĺla aeg Ann; minu aeg ikke olid karduled Tür; oma aja `kohta sel poisil `kasvu küll Trm; meie põlve aal, meie eloaal ei õle õllud Kod; olliv enne, vanaesä aal tennu jaanituld Krk; kõik minu ao sisen ta (Otepää alev) om `säetü Ote; poolt [elu] `aigu `loetass kolm kümmend [aastat]- - tu̬u̬ om jo üle poolõ ao; temä aig om jo õdakun (surm on ligi) Har; vanal jo ajoline surm, aig jo är eletö Räp e. kellegi kasutada või käsutada olev ajalõik, mille jooksul midagi toimub, tehakse või peab tehtud saama ega `aiga ole `ilmaski, kui ei `aiga oda; sina‿i `anna `mulle nii`palju `aigu; Ega ajata `asja saa Kuu; tie `enne `vällä kui aig `õtsa saab Lüg; mis sa `viivitad `aiga Jõh; miul ei ole `aiga avita Vai; `aega vötab, aga `asja saab Jäm; kui aeg iĺlaks lεheb, peab ilist rugi külima; ähk annab völaga `aega Khk; puar nädalid pühase `aega Vll; jutu aamaga läheb aeg ää; kus nende laste aad siis `lähtvad [mujale kui mängimisele] Muh; ma oleks sene `valmis küll teind, aga äi pole `aega `antud Käi; Tegi kodus aja parajaks Mar; kukulind [ei kuku enam], o vist läbi tä aeg Vig; `Anna `aega `atra sääda Han; ei selle lühekse aeaga ei tee siäl mette medägi Tõs; Rängeldä egä päe sedäsi, et ei põlõ `aega `ändä augu `piäle `panna Khn; ega ma ei saand `aega nendele `kieta Kei; viis miinutid on veel `aega; aeg kaob ää, ei soa ega soa tehä Juu; võta töö jäuks `aega; võta omale `aega Kos; sie aeg sai ära raisatud JõeK; rukki `lõikus sie võt́tis `jälle pikka `aega Amb; nüüd on aeg üle läind (olen hiljaks jäänud) JJn; milla sa `istumese `aega saad Ann; kaua sie `aega võtab Koe; milla temal oli `aega viel meie jäele `vahtida VMr; `sinna nied aad päevad `kauvad, ei pane tähälegi; ega se kõik selle `aaga viel `vaĺmis ole Kad; vihm `ańdis `aega lua üles võtta Iis; `aega orjal, `aega ärjal, `aega võevasel vasikal Kod; siin lääp üit́s aig (palju aega) enne kui si̬i̬ (rikutud kangas) saa är säet; miul lõppi aig ärä kodun `eńde ümmer; aig käüs ümmer (läks mööda), sõda tulli `pääle; aja `põrmu ka ei olle; selle aa pääl võiss küll valmiss olla; tuhka päe - - ja tõnise päe - - neid pühäss ei `peetä, `õhtu tüdrukil `anti oma aig Krk; kos sa oma aja `viitsit Hel; mes latse sul tallitada, et sa `aiga ei saa Ran; selle `väikse ajaga om kõ̭ik ärä tettu Nõo; es ole toda `aigagine seenile minnä Ote; kõ̭ik om tu̬u̬ ta omast ajast tennü San; võta nu raasikõnõ `aigu kah Krl; taa `aoga olõss mul ollu˽jo˽kümme `ruuhhõ täüt t́saet; mul ei olõ `aigu `kõrvu `süütä ka õiʔ [kiirel tööajal]; kas timä minnu saa `suńdiʔ, ma umast aost käü Har; taa tü̬ü̬ võt́t mul katõvõrra `aigo; aig lätt käest ärʔ, midägi ei olõʔ tü̬ü̬d käsil Räp; ma või ei - - pikkä `aigu `viitäʔ Kra
3. a. teat tööde, tegevuse, sündmuste, loodusnähtuste jne põhjal määratletud periood siis on paras `kurgi maha panemise aig, ku sirelid `heitseväd Kuu; kevadel `ristibä aal on `lamba `niitamise `aiga VNg; kui `vilja `kõrju aig on `müödä, siis tuleb `kartuli võttamise aig; sie `suuremb poiss `sündis rukki tegemise ajal Lüg; Sia saba `pandi `põhja `puale `astja, et `õtra`külvi ajast tuleks lagedale Jõh; `küindla kuus metsa `loomadel küis `jalgade `indamise aeg Jäm; kevade oli undi aju aeg olnd Khk; kasukonna aja sees (kasvuajal) Kär; Lapsel `amba `murdmise aeg Pöi; `pulmde aeg olid üsna `mütmed ölled koos Käi; kui püiu aeg juba `möödas `olle, siis `olle [mõrdade] kuivatamese aeg Phl; õõnabude `õitsmese aeg oli külm Mär; [kalad] tulevad kudema suure vee aeg Vän; vi̬i̬ lagunemese aeg on nõnda lihavete pühade `ümmer Hää; se oli juba sui `vankre aeg Nis; `Rehte aeaks `viidi kroamid toast `väĺla Kei; `sakstel pidude aeg `kümned toedud Hag; sie (rätik) on old juba kaks sauna`aega [kasutada] JJn; kui oli küńni aeg, eks nad siis old ikka `kündmas Ann; nüid one vasika kudo aeg, kevädi pu̬u̬lt `talve; si̬i̬ kutsutasse suviline kes tuleb eenä `aegass ja kõegess tü̬ü̬ `aegass Kod; `parmude aeg oli nii pala, et ei saanu `künda Pal; [viisu] kõrvad jäävad kudumise aeg Lai; si̬i̬ oja jooseb ainult siss ku vihma aeg on; minavaasta `oĺli õõna aeg Vil; tõise kõrra aig tett nisu karaśk om iluss `valge nõndagu Krk; tohussel `käidi keväjä, kui purike kudemise aig Ran; küll `olli alb `kapsta istutamise aig Nõo; vanast `panti kuud tähele külümise aig Ote; Kassõl ja pinel om keväjä joositamise aig Urv; lat́s `vi̬i̬di ahupalamise ajoss `lauta Har; pühi aoss tet́ti kah vi̬i̬l `tat́rigu `vatska Rõu; Kõ̭gõ paŕõmb kaara küĺvi aig oĺl sõ̭ss ku kuu kolmõ päävä vannunõ Räp b. oma eripäraga osa ööpäevast või aastast sügüse aig `paistuvad tuled Kuu; nüüd on puol üö aig kääs, kukke `laulu aig nõh; `õige varajasel ajal (hommikul vara) tuli Lüg; `enne `joulune aeg on ikka lidrine olnd Ans; meri suitseb kevadise ajaga; metsa kolla aeg (kolletusaeg) Khk; `pääle `löunane aeg on köige soem Pha; `nääribä aeg käisid sokud Pöi; umigost [söögivahe] `aega `anti kell kaheksa seni kut üheksa Rei; pääva `loode aeg; see oli kebadest `aega, suine (suve hakul) aeg oli Vig; noore kesk omigu aeg Tõs; päeva `tõusme aeg PJg; sui aeg kipub leib aĺlitama Ris; nüid tuleb `varssi pime aeg, `oome juba joagup̀ä Juu; `talve aeg on lehmad `kińni Kos; nüüd `suine aeg, maga kus aga oled JõeK; ema suri `jõulu aeg ära VMr; tämä tuleb päävä aeg; tüd́rik lähäb `venne `õhtasel aal Kod; külm, kesktalve aeg oli Pal; videviku ajal peerg veel ei põlend Lai; käis jaanipääva aeg siin Plt; lõunaeg keedeti `kartulid vi̬i̬ga Kõp; siss ollu ta paar nädält ärä sügüsese ajage; päävä veeru aig Krk; nüid om joba `pruukosti aig Nõo; sügüsene aig oĺl, `mihklipäävä aig Võn; keväjäne aid oĺl, põlluteǵemine käsil Urv; illatsõl aol `saie õdakult koduʔ Har; suvine aig, kost sa˽tu̬u̬d seebikiv́vi `saadõʔ Vas; õdagõnõ aig om jo `mü̬ü̬dä nüüd Räp; `päivätseh ajoh; kas sai mul halval aol (enne keskööd) tet́tüss, et lää äi `höśte Se c. (kuu faasidest) kui kuu kaduneb siis sie on kuu kaduv aig Lüg; Ära sa mitte kaseval ajal pesu pese, si̬i̬ ei lähe `puhtaks - - aga kadeval ajal pesed, saad `puhta pesu; Kadevad ajad `oĺlid vana kuu neĺlapäeva `õhtad, siss arstiti Hää; sedä (siga) nevä kaduvel aal ei tapa, ku kasuvel aal [tapetakse] noorel kuul liha `paisub jämmempes Hls; ku kuu päevä kätte saa, sõss om kaduje aig Krk; kuu luvvass, om kolm `päivä kõva, siss om kolm `päivä pehmet ja kui kuu vahepäiv, siis om kõ̭ige `pehmemb aig Nõo; `peeti iks `aiga (arvestati kuu faase), külümise `aiga `peeti; ärä tekku nüid `kesvä, ei ole ää aig Ote; `Lambit `pöeti `pehme `aogaʔ - - kuiva `aoga es kasu˽vill hää, `pehme `aoga˽kasuss vill iks `näede˽paŕõmb Urv; no‿m nu̬u̬ŕ kuu, no‿m halv aig; kuu edemine veeräńd om halluss aig, tõnõ veeräńd aig, täüs kuu om hää aig, perämine veeräńd om kuiv aig Har; Vana˽perremehe˽kaivaʔ `aigu (kuu faase) kah - - a vai tu̬u̬ aig vi̬i̬l midä täheńd õigõʔ Rõu; noorõl kuul kaĺg aig Räp
4. kindlaks määratud pikkusega periood a. teenistusaeg sie on juo mitu `aiga õld `vallavanemb Lüg; igä mies pidä `tienimä oma `aiga täis `kruonus Vai; teist `aega `teenija Jäm; mo `eese mees oli koa kolm `aega talitaja. aeg oli kolm `aastad Mar; poolt`aega `suilene teeb kolm `päeva oma tööd ja kolm pereme Aud; tulen ära tienistusest, kas soab aeg täis JõeK; Mul vend oli `enne `ilmasõda `aega `tienimas Amb; kroono `piäle lähväd `aega `ti̬i̬ńmä Kod; vend oli sõaväes kaks või kolm `aega Äks; soldatil `anti at́stahvku, siss olli ta oma aa ärä `ti̬i̬nin Pst; [kroonu] teenistuse aig `oĺli viis `aastat Ran; `olli soldatiaja `väĺlä, siss `tulli ja võt́t ärä `tolle `tüt́rigu Nõo; rassõ oĺl - - es jõvvaʔ ärä umma (kokkulepitud) `aigu Räp b. rasedusest, tiinusest puol `aiga on juo `küljes Lüg; kui emasel aeal mune peab `sööma, siis peab lapsele möeuma, leedi kiri tuleb `palge Khk; laps oo `pooles `aegas, pool `aega jo `kantud. pool `aega veel ees PJg; ta (naine) juba poole aja peal Ris; poole `aage luuvvas eńg `sisse joba emä ihu sehen Hls; poole aja pääl akass liiguteme [laps] Krk; tu̬u̬ olna käemä pääl, kõneleva et olna poolen ajan Nõo; kas om poolõh aoh vai ei olõʔ Se
5. ajamoment a. teat hetk, moment; tähtaeg `pannu pääl sai kala `paistada paraja `aiga; sai `õiget `aiga `sinne; igä tüö `nõvvab oma `aiga; miä `läksin õma aja `pääle (õigel ajal) Lüg; `senni ajani ei ole vel käind Vai; sa tuled paraguseks (õigeks) ajaks Jäm; einad piab oma ajal kogu panema Ans; senne ajani ilm on üsna kena Khk; Sa oled juhtund sõhuksel ullul aal, tuba sumas Pöi; küll need sool pekendavad jah `maksmese `aega Mar; eila `neokse aeaga (samal ajal) Tõs; Tüe olga `õigõd `aõga `tehtüd Khn; Kas külisid midagi oma `aega, kasus `äśti Hää; Pillimees tuli ka selleks ajaks kohale oma lõõtsaga Kei; selle ajani ~ `aani ma põle veel seal käind Juu; `vastlapää ei kiedetud [kartuleid]. jah, neil oli ikke oma aeg KuuK; olid kõik selle aeg (sellel ajal, selleks ajaks) surnd JJn; aeg selle põllel ja lõppeda (põll on vana) Ann; mis ajal ta on sadama akand; rukis tuleb sügisel oma `õigel aal maha külida Tür; `siia `aegani läks mul aeg `kiiresti ära VJg; tuli parajal ajal appi Iis; `ommen sest `aegast vii ärä; milla aeg (millal) suab si̬i̬ `vistlemine Kod; `seie `aegani on õld ike vett MMg; kalad vee pääl mäńgivad, oma `aega ajavad taga, kudevad või Äks; on juba aeg, vaja kalale minna Ksi; ma tiiä igäl aal perembine ku sina Trv; lehm es naka `pulli `ot́sma, aga lehmäl es ole vi̬i̬l aig Nõo; tooni aani `olli rońg ärä `sõitnu Kam; külümisel om oma aig; mis aal sa lääd Ote; `seoni `aani ei olõ˽leevä `näĺgä vi̬i̬l nännüʔ San; parandõ sõ̭ss ku parass aig Krl; `saie vi̬i̬l viimätsel aol (hilja, kuid veel parajaks ajaks); surm om külh teedäʔ a aig om `ti̬i̬dmäldä; vihm lätt tu̬u̬l aol (samal ajal) üle ku iilä sadama `naksi Har; ega eśä `kotsile uma aig Vas; kuńst sõnnik tege [lina] inne `aigo `vaĺmest; vaśt si̬i̬ ajo `pääle minev`aaśta (just aasta tagasi); pini `põrglanõ es mõistaʔ imp kodo tullaʔ õigõ ajo pääleʔ Räp; mehele minnä paraśs aig joʔ; `aoni õ̭ks varastass, üts kõrra saa õ̭ks lõig täüśs; päiv (päike) tulõ õks uma ajo pääle, päiv käü üi kellä `perrä Se; aig `kuoldaʔ, tuole maalõ mindäʔ Kra; ao pääle õigel ajal mineʔ ao pääle magama ja tulõ ao pääle üless Plv; kuʔ saa es ao pääle `mõisahe, oĺl nahk kuum kah sul Vas; ao päle hain `häitsess (õigel ajal vaja abielluda) Se; sü̬ü̬ḱ `olli [talus] kõrran ja ajo ~ ao päält Ote; ühel ajal samal ajal; samaaegselt ühel ajal lähvad `linna Khk; akame nüid ühül aal menema Kir; tema (kukk) omikuti laalab ühel aal Ann; mi˽sai mõlõmbaʔ ütel aol `alla rońgi pääle Har; egass tu̬u̬ uma `haiguss (menstruatsioon) kõ̭igil üte ao pääle ei tulõʔ Plv; mil ajal 1. millal mil ajal kuer `aiseb Lüg; miil ajal tama lähäb Vai; ei tea mil aal kojo tulavad Muh; mil aal si̬i̬ oli si̬i̬ pulm Äks; mil aal si̬i̬ olli, ka suve või `talve Krk; mi̬i̬l aol t́ä˽lubasi tagasi tullaʔ Har 2. kaua aega; ammu Sääl on keede, `senna ei saa mil ajal obusega `pääle `minna Hää; põle neid (laule) mil ajal enam lauld JJn; ma põld muśtikeid `milgi aal `katsuda saand Ann; põle `milgi ajal näind Pai; sedä põle nähä olnd enäm mil `aalgi KJn; `milgi aal (iialgi) ei jõvva sa tat ärä kirjute Krk b. sünnitusajast sie laps oli old `enne `aiga Kuu; küll ta aja päält ikke tuleb - - kas lehm tuob vasika ehk `naiste`rahvas tuob titte ehk Lüg; pudenemise aeg - - sünnitand lapse ää PJg; tite ema aeg soab `müöda Ris; lehm tuli `lüpsma ikke `õiged `aega Juu; see lehm tõi üle aja Trm; ku mõni eläjäs suab `aiged, `süńdib vaśkas enne `aega ärä Kod; lehmäl `olli vaśk periss ajalikul ajal; aig jõvvab kätte, nüid om vaest `varsti lehmäl poig Nõo; es tiiä midägine `enne, kui aig kätte tulli. siss tõsel päiväl tulliva `kaejatsi Ote; Üit́skõrd visass onde mitu kuud `vaśka enne`aiga ärä Rõn; taal oĺl enne `aigu lat́s, kat́s nädälit oĺl enne tu̬u̬d õigõt˽`aigu Har; tõõnõ poig `sündü iks uma ajo pääle (õigeaegselt) Vas; mõ̭ni om kat́s nädälet üle ajo, mõ̭ni om kat́s kolm `päivä `perrä Räp; ühte aega minema samaaegselt sünnitama teite lehm `oiti sel samal ajal ää kut meitel, nee `lähtevad `ühte aega Khk; ämm `ütles et Muśsik ja nuarik pidid `üste `aega minemä Kod c. kellaaeg `Aega `arvasid kukke `laulu `järgi IisR; `karjas `päiva kell `näitab `aega Vai; pilise ilmaga p‿saa [päikesekellal] ajast aru Khk; mis aeg `paergust oo Muh; aeg on na iline juba Käi; mis aeg see emä `käśkis `lehmä `lüpsä Vig; mõõdeti peeru söed ää - - selle järele sis `arbasid, kui `kaugel aeg oli Mih; mis kellu ajast ta `linna lähäb Khn; kas kell `näitab `õiget `aega Iis; minu kell oli `seisma jäänu, kui `pääva ei ole, ei tia `aega Äks; `vaate, mis aeg om joba, mis tunnipakk näüt́s Krk; Aig joba poolen päevän, sina iks makad Nõo; `Kaiõ `aigu päävä `perrä kah Har; kikass jo ti̬i̬d ajo; koodi`tähti `perrä `kaeti tu̬u̬d `aigu Rõu; kui paĺlo `aigu um (mis kell on) Lut d. paiku, umbes siis ja siis eks ta `kellu kahe ajal tuli Jõe; `kellu `kuue `aiga oli kui kävin teil VNg; kellu kolme neĺla ajal Ans; jo se viie kuue aeg oli, kui töhe `menti Rei; kella kahe`teistme aeg pidade olema kurjavaimo tuńd Mar; omingu kell kolme neĺla‿aks oli rehi `vaĺmis Pee; minu mies tuleb neĺla viie aast kodu VMr; kella kahessa aeg oli keskhommik, kella kahe aeg lõõna Pal; kellä viie aig vai pu̬u̬l kuus päiv `lu̬u̬ja Ran
6. ilmast, ilmastikunähtustest suve ajal, `suoja ajaga kilu ei ole Jõe; kena töstetav aeg, Kuramaa metsad ning liivamääd `paistavad käe Jäm; pöld jätab tükkis `ilma, kui sańt aeg on Khk; teist `aega (ilma) teeb Kär; `seisvad aead, soead aead et pöle `tormi ja nenda Pha; `kangesti libe koĺlakane aeg Vll; `Sõukest suurt vee `puudust pole sii änam `ammu olnd, nii pailu olid ajad ikka märjemad Pöi; sel `aastal pole lund olnd, köle kuiv aeg olnd Rei; nüid ei kuulegi kuku`lindu, vata külmad aead ja Mih; Mia oli parajuttõ kois `pitkes, kui `sündüs kieväks aaks (läks tormile); Läks `lendäväks aaks (tormiks); Ei tiä, kud́as nad `sioksõ `lendävä aaga Ruhnust `tuldud said Khn; Vahest sai [rukis] iĺlem, vahest varem küpseks, sedasi kudas aead olid Kei; nüid poar `oastad kuivad ajad ~ aad HJn; sügise `paĺla maa aeg viel läks JJn; tänavu ei ole palavad `aega Ann; eedid magama, õli vagane, ajad taga `muutsid kõik, tuul kohiseb ja puud liiguvad; porine aeg one keväde enne jüripäävä Kod; Prossa `järve ei ole kuiva ajaga `sisse tulemas midagi, aenult metsa ojakesed Äks; kui `oĺli soem aeg - - si̬i̬ säŕk `oĺli sis seĺläs KJn; palava `aage om paĺlu `uiski Hls; kos madalad maad, siss vihmatse ajaga es saa arida Ran; `saone aig Kam; nüüd om `kuivi `aigu olluʔ San; `muanõ (porine) aig; ku külm aig tulõ, siis om õks rassõ Har; hainangu lõpp, kuum aig Rõu; `š́elge aig; aig eh́t jo vihma pääle Lei; tsiga kand `põhtu, saa kuri aig; `pihmeʔ aoʔ (soojemad talveilmad) Lut
7. a. (koos hulka või määra märkiva sõnaga) käis `ulga `aega `meiga ühes Jõe; mone aja tagant; ole vähä `aigu `karjass Kuu; no kuda sadu on, vahest `kestab tükk `aega Hlj; üks `einekene `aiga `lähte viel VNg; üle `ulga aja sai sedä inimist `jälle nähä; tuli vähäst ajast `siie Lüg; vahel on siin `ulgad ajad Vai; anna `moole see asi möne aja `pεεle Jäm; niid sadas tou `aega; üle `mitme aja olid kenad ilmad Ans; `nahkjas `toodi puu küljest ää ning `lasti tüki `aega mädaneda Kär; see oli mütu `aega (kaua) kodu `aige Kaa; Pole nüid tükil ajal külas käind; Ons sol pihu `aega; Kus ilmatu aeg läks ennem ää kut andma aketi [vilja] Pöi; `ulka `aega o juba läin Muh; ma `ootsi keik see aeg Käi; ma istu vahest ka tükid aad Rei; mina olen hulk `aega sii elan Phl; jätäme natokse ajaks `jääbima Mar; mõni aeg tagassi Kul; see oo isa eaks ja poja põlveks, `tütrelegi tükiks ajaks Mär; tä neoke va lämupeä, tä saa mõnel aal `kellä `tundma Vig; üirikese aa pärast tuli tagasi Kse; käib iga natukese aea pärast Ris; ma ta˛an ika mõneks aeaks siia `jääda; üks iil `aega tie, järjest ju teha ei või JõeK; nüid on kõik aa nii pime, et `voata, et öö tuleb Amb; ma olen kogu se aeg ikke neid (mesilasi) pidand; `laśkis suured tükid ajad [masinal] tühjalt `käia JJn; lasi ennast `ilma aa uodata; mina põle teda ulgal aal näind VMr; `uata viel vähe `aega Iis; vähätuse plaksu `aega sa õled juba maganud Kod; ivakene `aegu Äks; `mitmel aal ei `pestud põrandad Plt; mea piä `kü̬ü̬ki minem küben aass; ma lää kübeness aass; `lasti ärä jakk `aiga nurgan `olla; puhk `aiga üte kotuse pääl elänu; ta olli iki `mõnda `aiga `aige Krk; si̬i̬om ää rohi küll, sedä saab `mulle `mitmass aas võtta Nõo; ää törtsu `aiga olli siin Ote; sis tä `tahtsõ ütele tõsõlõ [mehele] minnäʔ, üit́s kotuss `aiga (korra, üksvahe) San; mul oĺl säĺg mitu `aigu `aigõ Urv; siss oĺl sääl üte jao `aigu; üle paĺlu ao olõ ma sukka (sinuga) kokku saanuʔ; ma‿i˽saa jalapäält minnäʔ, ma `veitü ao peräst lähä Har; olõ˽vi̬i̬l kõrd `aigu kotohn, siss tulõ˽tagasi Rõu; olõ no sa˽ka kõrrakõnõ `aigo lammastõ man; tuĺl mõ̭nõ ao peräst peiǵmiiss Vas; sinno ka `harva nätäʔ üle mõ̭nõ ajo; mineʔ `veitöst ajost ja tulõ rutto tagase Räp; kõrrass aoss lätt; kõrra ajo peräst tuĺli kodo Se b. (koos ajaühikut märkiva sõnaga) `istub ja `mõtleb `tunnid ajad Kuu; õlen `aasta aig juo `uotand Lüg; magasin `tundi `aiga Vai; silma pilgu aja pärast tuli tagasi Ans; jäi tunniks aaks `sönna Jaa; Mo supp jähi veel `keema, see võib tunni `aega veel `kiia Pöi; üks nädal `aega oo, põle ea, tuleb tagasi Muh; üks minut `aega käis ää, tuli kohe tagasi Mär; [kell] köis nädälis aeas viis minutid ette Tõs; tuńni ajaga läks `Pärnuse Tor; `paastus kõik se seitse nädalid `aega Hää; kuu `aega oli `linnas Ris; `aastad ajad oli asemel, ei `pääsend `liikuma JJn; kümme `lehma pidin tuńni `aaga `lüpsma Ann; laenas raha `aasta aja piale Iis; vahel lubasid `tulla kõege peregä kuuss `aegass; kuu ajaga tegi `u̬u̬ne `katse `alla Kod; sääl `olti ü̬ü̬ ja päe `aega Vil; keedet `sü̬ü̬ki es saa nädälil aal kah; ku ma är tunni `aiga ti̬i̬, sõss om ta iki tett Trv; ta sat́te üte tunni `aiga ninda jämet [vihma] Pst; kuuś suvet `aiga käüsi ma karjan; si̬i̬ om joba `aaste `aiga põdenu Krk; jalg `olli `aige, mia likati suvi `aiga Nõo; tiä ka taĺv `aigu palleĺ jumalõt Krl; tu̬u̬ tulõ tuńni ao peräst kuuʔ Har; sa võid nätäl `aigo uno pu̬u̬l olla Plv; (heinamaale) Sinnä˽`mińte `tervess nädäless aoss `vällä Räp; `aaśtaga aoss läts sulasõss Se c. (koos ajaadverbiga) `kaua aja tagant kui keriku saab siit Lüg; ta läks kouemaks ajaks ära Jäm; oli sii veel ilja `aega tagasi niha Ans; se oli juba ammut `aega, kui seda sai `kuultud Jaa; see `kelder `tehti ilja aa eest Muh; se pole väga `ammo aeg, kui nad `siia tulid Rei; ei ole kauat `aega kadun Aud; põle kaual aeal tein `leiba HMd; kaua `aega sa ikka `uotad JMd; mul on kauast ajast [seismas] ühed ieringad JJn; siis oleks [paranemine] võtt kaua `aega `aega Ann; elas kavvat `aega pialt selle viel Trm; ma panen su kavass `aegass vahi `alla Kod; mina põle ammu `aega sial käenud Pal; joba ammul aal ei oole `sinna saanu Krk; kraasi om ammust `aiga temä käen Nõo; kavva `aigu, kuʔ jo sõna sai Krl; tu̬u̬ oĺl `kauga `aigu `aigõ Har; `ilda ajo i̬i̬st käve siin Räp d. nii ja nii palju aega tagasi, möödas `sellest juo `palju `aega juo, `seitse kaheksa`kümmend `aastat `aega Jõe; on juo nädäl `aiga kui `viimast `käisin sääl; sest on juo, kuuskümend `aastat tuleb `aiga senest Lüg; ma‿p `tεεgid, mis sest `aega on, kas seitsekümmend üks `aastad voi Jäm; sest on üks ports `aega Khk; neli `oastad `aega, kui ta ää suri Juu; kaks ehk kolm iga `aega tagasi Kos; ravvast [vankri] juhisid akati tarvitama `oastat nelikümmend `aega Trm; ligi sada `aastat `aigu tagasi Võn; sinna˽saa jo viiś aest`aiga `aigu tagasi Har; no˽saa sinnaʔ `aigu üle katõsaa `aasta Rõu
8. (vormelid) a. (imestust, üllatust jne väljendavates hüüatustes) nää, kus on `külma verelisi inimesi, oh sa `armas aig Jõe; oh minu aig, küll on iga se moni inimine `uidurane Kuu; `armas `elde `aiga, vai sina oled siin VNg; oh sa `eldene `aiga Vai; oh äŕje aeg Jäm; Arm aeg ette oitku, on ikka nende lastega rist Kaa; oh sa aeg, kui nobe ta oli `riidid `selga `aama Rei; sa igävene aeg, va vihm `leotas `meite `riided kõik ää Mar; `jeldene aeg, no kas mina täda `tuntsin Mih; kis seda `tohtis `koolis `rääkida, sa alastuse aeg Hag; os‿sa kulla aeg õt́e, kui ilus se on Juu; oh kaĺlis aeg, ei ma `tiandki Jür; sa `oitku aeg, ma kohe imestates `vaatasin seda `kaśsi Amb; nõnna `pilvesse läheb kohe, et os sa aeg Ann; oh sa õnnis aeg küll, mis tema ometi `ütleb VJg; kaĺlis aeg, mul ei õle pesogi ühen Kod; os sa suur aig, mis nüid tahad tetä küll Krk; oi sa `eldene aig, mes nüid küll saab Nõo; oo pühä aig, timant koolõss nii paĺlu `vannu inemiisi San; `Taivanõ aig, noorõ inemise˽rögisäse ütte `puhku Urv; oh `heldene aig, kuiss meil ta si̬i̬ṕ no ni hukka lät́s Krl b. (hüvastijätuvormelites) `jäeti iad `aiga; üva `aiga, üva `aiga, üva `peigumehe `õnne ka; vanad inimised `ütliväd aja `pääle Lüg; kenad `aega Vll; Olgu siis seda `korda `jälle loril lõpp ja ead `aega Pöi; ead tervist, ead `aega Tõs; iad `aega JMd; üvad `aega MMg; ääd `aiga siss, näiss konass ma tule jälle Nõo
9. eks mets ole siin old ige oma aja (kogu aeg), ega sie ole `toiseks `muutund Kuu; juo sie jääb vanast ajast juo, sest tule `vällä `ühtegi; kevädel juo kippuvad [mesilased] tali`korterist `tüöle, sii sajavad `aiga taga Lüg; Minul tuli kene aeg (kaua) teda `oodata Jõh; tal käisid segased ajad (meeltesegadus) peal Phl; mes aeal põlvel see oli, kui neid metsä matikuid akkasin pidama Var; Ma põle seda kuna ajal (kunagi) näinu Hää; nüid ei ole ma enam `miskil aal (kaua, ammu) teind Pee; poeg põle sada `aega (väga kaua) siin käenod; minä ei õle sadandel ajal tädä nähnud; ku tuleb miässerahvas `vasta, suab üvä aeg (läheb hästi, on hea õnn); kelle ilma aeg (ammu) nägimä tõenetõiss; kõik õli muadon ja ajan (komebkas ja ajakohane); kavva mina vahin siin, mes `aega ma täädän; õli õnnelik aeg (õnneks) et `tuiskas, ei nähnud `jälgi Kod; `sinna `kohta ei ole ma kuna aig (ammu, kaua) saanu; sehast `laulu es ole kuna aal kuulu Hls; nüid om vanami̬i̬ss ilusen ajan (heas tujus) Hel; kona ajal (millal) sa lähäd ommen; mia ei tiiä, kona ilma aal mina na (püksid) ummelsi Nõo; sinno ku kirbu˽sööväʔ, püsü‿iʔ `kohḱi paigah, kannahta ajoniʔ (kannata ära) Se; head aega aegsasti Selle (põhu) soab säält oome ead `aega ää Pöi; Vahest kui arvati et soab sõniku `õhtaks iad `aega `väĺla, siis `pańdi piale lõunat `ärgi poar `kündma Kei; aost aigu järjest, kord-korralt valu lät́s ika aost `aigu suurõmbass Urv; [rukkivihkude kuhjapanekul] ladva˽`säeti iks `saiba poolõ üless minemä, aost `aigu iks nii `liuhka ülesspoolõ Rõu

aevastama aevastama Jäm Kaa Muh Hi(h- Phl) L K Iis Trm Kod/-ss-/ M(-eme) T, `ae- Jõe Kuu; aivast|ama hajusalt Sa, Rõn Kan Se, -õm(m)õ San Krl; `aivastam(m)a RId; haivastamma Urv Rõu, aav́a- Räp õhku ninast (ja suust) välja purskama `aina pani `nuusku ninasse, kus siis tuli `aevastamist Jõe; `muudku `tomma `aivastada VNg; küll sie on `kange `karsi·tsa, `lähtö `nennä, `panno `aivastamma Vai; mool tuleb vahest aevastamine nenda `ühte`järge, et mitte‿p saa pidama Jäm; nii kövast aivastas Ans; Kui korra vilu tuul öle käib, siis aivastab ja tatistab mis kole Pöi; kui aevastatse, siis peab `ütlema: `aita `jeesus ise Muh; kui `kange noho ja köhä, aevasta `ühte `puhko Mar; aevasta ja köhi naa et Kir; aevastas ja `turtsus `vaĺlu Tor; kui omiku aevastab, siss tervis tuleb, kui `õhta aevastab, siss tuleb `aigus Kei; kaśs aevastab ja kuer kua JMd; nina jookseb vett ja aab aevastama VMr; tõsi on, mis sa `rääkisid, ma aevastasin nalj Trm; obene turaldab, inimene aevassab jälle Kod; aevaste ja turdsu nõnda et - - ku sa akkad `lõhkme, siss mitu kümmend `kõrda Hls; aevastab nii kõvaste, et ärä eidutab Nõo; Kae˽kui haivastamma pańd, tolmu kibõna˽lät́si˽`nõ̭nna Urv; latsõʔ kõiḱ aivastõsõ, ommaʔ `külmä saanuʔ Krl; Tark - - üteĺ, et ega sina inne ärʔ ei koolõʔ, ku kolm kõrd aav́astad Räp; üts lat́s oĺl hällüh `maanuʔ ja aivastanuʔ - - sańt oĺl `vasta `võtnu aivastamise, tu̬u̬st `saige aivastamise `vasta`võtmine, kui inemine aivastass, [siis juuresolija ütleb:] aamõń armaśs jummaĺ Se Vrd äivastama

aga1 aga üld

I. vastandav sidesõna; kuid, ent 1. a. (lausete või lauseliikmete vahel) neid `siivusi inimesi one ikke vähä `ilmas, aga `siivutumi, neid one pali VNg; ta õleks `vielgi `jäätud `nuori õppetamma, aga jalad jäid `aigest Lüg; `ihmine oli, aga mia en `tundend Vai; nii `kange ilm oli, aga me saime ikka `öhta tagasi Ans; vahus - - sedasama nägu kut luts, aga roheline roog Khk; puhumine oli suu sehes, sörmed olid aga `kinni Mus; Kala on meres küll, aga ta tuleb öles `otsida Pöi; pöial on ka sörm, aga tal on ise oma nimi Rei; ei tä sure ega elä, aga ing oo ikke sees Mar; ma pidasin sind ikke eaks lapseks, aga nüid sa oled nii vallatu et Mär; Oli kua `inge `vaakmas, aga sai omiti `jälle `terveks Han; Isi vana metsavahi obune, aga igat `kändu kardab (öeld inimesele, kes ei tule toime jõukohase tööga) Hää; ega `enne saand puhata `ühtigi inimesed, aga nüid on neil `kulne põli Kei; isa üteld: sina ei `soagi naist, aga poiss üteld: ma võtan kümme tükki Hag; meie `lammal oli koa tall, aga põld utt `ühti Juu; vallatust tegi ta küll, aga ia õppija oli Amb; oleks ta nüid lage maa olema - - aga vat sinna `metsa meie ei tule Tür; jõgi oli `lahti jah, aga luht oli kõik jääs Koe; ta lugend küll raha ilusti üle, aga‿i tia, kust sie viga tuli VMr; tue`seĺga aed on nagu püst aed, aga ta on madalamb; pidin iljast `jääma, sain aga kiisakibadi minema Kad; teda `üiti `okmańn, tema nimi aga oli `Elba Sim; `tütred õlid täl ilma ilosad - - aga üks jäe vanass tüd́rikuss Kod; olema olnud siin, aga ega ma sedä ei tia Pal; `pilpad on `jälle `sindli `moodi, aga ei ole `sooni sehes Äks; meie räägime siin ike mõjal, aga mõni `ütleb majal koa Pil; poiss võis ka külida, aga eks iki külimene ole änamaste pereme asi SJn; `tu̬u̬relt `sü̬ü̬di [naereid], aga õige maguse ollive Pst; ilus nägu, aga sita tegu Krk; mul kana muneve küll nüid `talve, aga sööve esi mune Hel; ilm olna oṕpi, aga mitte elädä Ran; tü̬ü̬d om külländ, aga `leibä om kasinde Nõo; mina kudasin küll, aga jalad es küini lavvakide `pääle TMr; tuule käen `äĺlüsi ää vili, aga kõhn olli nigu soldat püssi all Kam; küĺl esä vi̬i̬l `uhtsõ `poiga, agaʔ midägi es avita Kan; `varblaisi kül˽ta‿s saĺli, aga muid `lindõ ta `väega `hoise Plv b. (alustab iseseisvat lauset) paarsada kilo mehele sai [lõhet]. aga kolm `kruoni ka `maksas `ostaja Lüg; `peale [mehe] matuste - - ei jäänd mool muud järel ku `ainult üks sinine eesti kroon. aga siis me akkasime ise [kala] püidma ja Rid; sis naene küsind: aga kust sina minu `võt́sid Juu; meil ei ole `kaugel einamaad, siin oma juures ja. aga `siiski oli ennemal aeal sie mood́, et ei old `aega `lõunelle ega keskommikulle eenamaalt `tulla Amb; nelikümmend miest tegivad talve läbi metsatüed. aga ega `sinna sis `kõiki ei `võetud VJg; egäl käis ta (pruut) kosi `viinä viimän. aga igaüits ańd, mis kellekil siss anda olli Pst; `pruuni `väŕvi iks sait `väŕviʔ. aga ega na‿s kulõhtu kah, mis iks `sääntsega oĺl väŕmit Plv c. (muud juhud) peris tasane [ilm] oli ja, ühe `kerra aga jää hakkas - - `liikuma Kuu; siis olid aga `kueranahast torupiĺlid ja sie kua `mäńgis VMr; rehepapp aga pannud minekid siält rehe juuress Kod; eks aga ollud suur u̬u̬l ka selle rehegi küt́iga Äks
2. ega Kiviparand oli ikka parand, äi seda‿s vöta vamm aga pole `kartand `märga Kaa; Ega koti pealt `võtke kaks `toopi, mitte `rohkem aga vähem; Äi ta ooli oma riietest aga midagi Pöi
3. vaid egass `persel midägi ei ole viga, aga `jalgul; `päivä ei `uika mõts `vasta, aga õdagu Nõo
II. adv 1. muudkui, vaid uss oli kihutand aga järel, nii`palju kui `joudand Kuu; lähevad aga `jälle `pienarte `pääle siblima Hlj; laisk, `põõnatab aga magada Jõh; ma‿p tule, üüa aga teda Jäm; pistab aga lapsele nisa suhe Vll; Pöksub aga `pääle ühest päävast `teise, pole `surma, pole elu Pöi; ole aga ea laps Muh; anna aga kätte, olgo siis külm toit või Mar; Kül‿se laps oo igavene joośt, `mutku jooseb aga Han; laseme aga käed `köia Aud; Muud sa ei tee, ku sirgeldad aga Tor; nii märg maa oln, kardoled ojon aga vie peal Ris; [rukist lõigati] sirbiga ikka, muudku aga sirbiga Hag; `tõmma aga takka, mis sa `kuulad Jür; arakas sagatab, raga-raga-raga aga tieb KuuK; akka aga karjas `käima Amb; `rüepasin aga `küĺma vett Ann; mine aga `pialegi Koe; kõik ahnitseb aga omale VMr; piim on apu, aina kihiseb aga; `kondab aga `piale ühest tuast `teisi Sim; suńd aga minuda Kod; tükib aga `vankri MMg; lase aga `tulla Lai; ot́sime aga `istmid, `toolisi on meil küll Pil; pane aga mulla `sisse, küll ta `tärkäp Krk; anna aga `siiä, küll ma ärä sü̬ü̬ Nõo; et las(e) aga käia ~ olla (kinnitav, rõhutav väljend) Sie on üks sala koi, et lase aga `käia Jõh; tantsib nenda `poĺkad, et las aga `kεia Khk; Poeg oli niisugune karmantsikas, et lase aga olla Mar; Vana Tiiu `siokõ kõrõ, et lasõ aga `olla Khn; nõnna oma `jõmmi täis, et lase aga `olla Kad
2. a. ainult, üksnes `hieringe `laevass - - `oldi noh siis aga suvel ja‿s `talvel `oldi kodu Kuu; inimene nääb `silmaga ja `tahtoses omale `saada, aga et task ei `kuule sõna Lüg; Süö `teine `suurema kedagi, vähe mekkitab aga IisR; ta suu oli muiul, `muigas aga paljast Muh; kui aga saaks, ma öpiks ikka Käi; nahk oli olnd aga `kontide peal Mar; Kjõrs oli, et aga (vaevalt) `kańdis lod́ja piäl Khn; mutku oleks aga viel oleks kududa, viel koeoks Kei; ropsitakud olid juo jämedad, neistsai aga kardulikot́i kuet KuuK; Eĺvil aga üks poisikene JJn; mina olen nagu üks inimese vari aga Ann; kui aga raha, lähen poest saan `siidi ja `sit́si kõik omal Pee; teśtel `viĺjadel ei old libli, kaeral üksi aga VMr; nüüd kannavad jua säŕgist soadik kõik `siidi, enne õli aga `sakstel Kad; anna aga `aega, eks siis nää, mis saab Iis; `kiissel one `kerge toit, et üle aia karata aga Kod; `enne on vähä kuma aga, et koit akkab Äks; looderdab aga `ringi `ümber Ksi; [särgil] põle käist `otses, kaela auk aga Pil b. iganes karuohakas - - kasvab lina `seltsis, ku tä aga vähä saab PJg; kis aga eenamuas oli, kõik `niit́sid Pai; nii `kaugelt kui silm aga ulatab, kõik üks vie luam Kad; [kiikusid] kõik, kes aga `suovis ja kelle pia kannatas Rak; jooma ulguss ulgub ühest kohast `teise, `vaatab kust aga [viina] saab Plt; võhnitseb - - kost aga kätte saab Ran
3. a. alles, ikka õleta te aga `siivusad Lüg; on aga vana kell küll Phl; küll see on aga elm rekas inimene Mar; küll sel‿o aga nośu Aud; on aga töbras küll Ris; ned on aga ühed `luodred Jür; vaest oli kuus seetse kangast, no sie `ańdis aga `nühkida koa, `enne kui sa said lõpule VMr; küll aga satass Rõu; tu̬u̬ oĺl aga üt́s `kimmäss mi̬i̬ss Se b. just, nüüdsama `köster sai aga `issa`meie `luetud, kui orilad akkasivad `üidma Kad; ma tulin aga aast (aiast) Pal
4. (ebamäärase tähendusega) a. (sissejuhatava sõnana) aga küll se ilm läks siis kolejaks Kuu; aga sain täna `ommiku pali kalu Lüg; aga nüüd `lämmetab lund maha Jõh; aga sie tuba `kaia (kajab), kui müö `räägimö Vai; aga `kiuhkab täna (paisest) Muh; aga laps magab täna eloste Kul; aga se `vanker on ea `kerge Juu; aga sie läks ia `vaardiga JõeK; aga ta võis jutustada JJn; aga ma `eĺpisin seda `kiisli `köŕti `süia Kad; aga tuhveldasin tedä KJn; aga `oĺli küll muru pääl sükäv lumi Ote b. (koos verbi kordamisega) `kõrda aga `kõrda mittu `kõrda, ikka ei `kuule Lüg c. (muud juhud) kui sul aga iad `asja tiada või midagid on Hag; üks `surnud valvand sis - - pärast aga akkab liigutamma viel KuuK; põldpüid lähvad kohe vudinal üle lume - - tedrest aga pisem Amb
Vrd a2, äga

hagune agu|ne g -se Kuu/h-/ Lüg Var Vil, -tse Pst

1. hagudest tehtud agune aid; tieb aguse `osmi `sinne omale Lüg; `kaapsasuṕp [on] üle aguse aia `minna Var; külä kõhutäiega ei saava üle aguse aia ka `astu Vil || sorakil agune nagu `aia võrk - - ei õle tädä `kiegi kõhendand egä parandand Lüg
2. õel, okkaline üks vana hagune, et tämä sobi kenegagi Kuu; Sina õled juo periss agune Lüg
Vrd agane2, haone

ah ah üld

1. hüüds a. (väljendab konstateeringut, järeldust) ah ühe [laeva] `ostasimma `Loksald ja ühe `ostasimma `Suomest; ah sa toid lusika näha, `kellega `enne `süödi VNg; ah sedavisi Khk; ah nεh, siis sa oled obusega Muh; paruniproua `ütles: ah soo, või `vaesed inimest akkavad oma `lapsi koolitama Kos; neil põld [supi] `ulka midagid `panna. ah `kartulid nad panid `ulka ka KuuK; ah sina eidad sellesse asemele JJn; mis ta nimi nüd õligi. ah Juań jah Kad; ah sa olet kaali `lehti ka sekkä võtten Krk; ah nii oĺl tu̬u̬ asi Har b. (väljendab imestust, heameelt) ah kui ilus Kuu; ah mis kena uus luud sool on Khk; ah, sul on vürts`aineid JJn; ah sa jummaĺ, küll lauli ilosahe Se c. (väljendab rahulolematust, halvustust, kurjustamist, etteheidet, tüdimust) ah `tühja, kui minu `vennad `saavad elatu - - et eks siis mina ka saa VNg; ah, mis sa `räägid `niisukest juttu Lüg; ah, midä me neid `tuurasi viel akkamo rege panema, et tülist Vai; ah las `olla Khk; ah sa joobakas (koerast) Muh; ah sa tuline hölvet Phl; ah sa itsitad veel, ma sul `näitan Aud; ah, ei tule `kõiki kohe `miele JJn; ah sina vana `rentsel tuled `mulle seda `ütlema Sim; ah sa kuradi vaim, si̬i̬ (inimene) on muku maha lüädä Kod; ah mis sa jamad Lai; ah mis kardule ni̬i̬ om, `juśtku pirane Krk; ah serätse latatoora juttu vai `asja Ran; ah saʔ ilmanõ, et sa nii teiʔ Vas; ah sinno no olõmah Se; ah sa pakan Lut
2. (küsipartikkel) midä sa vahid ah, kasi kodo Lüg; [kuhu viin läks] ah viin, viin läks koa Raasiku `vaksali Kos; [mis tööd isa tegi] ah minu isa või Rak

ai1 ai üld hüüds väljendab või rõhutab a. valu ai ai ai, mul on kibe Lüg; Ai, ai, ai, `kange valu läks `jälle `sisse Pöi; Ai, nöölas torkis mu sörme Rei; ai, ai kui `kange valo Mar; ai, ai, valus koht Kos; ai, ai, ära tie `mulle `aiget VJg; ai, ai, küll valutab Iis; ai, ärä pitsita Trv; nüid om ai ai, mul jala valutava Nõo; ai, küll om vallus aav Krl; ai, halluś um Vas b. üllatust, imestust; rõõmu, vaimustust jms Ai ai, kui kenädäst `laulvad; ai ai, kudas mia ää `kohkosi Khn; temä joonu `viina õlle klaasiga nigu vett, esi `kitnu, et ai küll om ää; ai sina `jummal, mes küll saab, ku ma kavva vi̬i̬l elä Nõo; ai sa pimme, kui ilusa ilma Ote; ai no˽tulõ illust `vihma nigu lakin Har; ai tä oĺl küll nii näläne, ku kodo tuĺl Plv; ai kui illoś Vas c. etteheidet ai, ai, tei paneta seda `naerust - - [mis] mina `räägin VNg; Ai, ai, mis tegäd Khn; ai, ai äbemätä, mes ta `sulle `ütleb Kod d. pahameelt, kirumist ai sa kura Jõe; ai kurat, jalg jähi ukse vahele Khk; ai, täna on tilgastand piim Kul

aituma1 `aituma (-üma, -ümä), aitu·ma, aitü·ma R Pöi Rei L K IPõ Pal hajusalt eL(-mma, -mmä; -t́- V); at́tuma, at́tüma Khk Mär Saa Jür Koe Kad VJg VlPõ M Ran Nõo(-mma) TMr; `aitima, aiti·ma Kuu Khk Kaa Rid Kod MMg SJn tänusõna, aitäh `Suoja `leivä `aitima `kuulub `taevasse Kuu; `aituma, ole sina tuhanest `tervest VNg; `aituma iest `andasin tämäle kõhu`täie; sie asi on `ninda pali vilets, et sene iest ei `ütle `sulle `kiegi `aitumagi Lüg; meite vanamees `ütles ikka at́tüma Khk; `Aitima - - et sa korra ka meitid siie vaatame tulid Kaa; Aitüma souna küttijale Rei; tee ja rüki peal, saa mette `aitümägi Mar; käed kokku ja `aitümä Var; `aitüma `andmast Tõs; `aitüma meid koa lõpule `aitamast Juu; at́tüma taadale, kes viis lapsed luadale Kad; at́tuma iest on sie ia küll VJg; `aitima kala ja leevä edess Kod; at́tuma `taevataadile KJn; anna (ütle) at́tuma kah Trv; `aituma, ole terven Krk; laits [on]- - serände uĺak, sina vannu vai kõnele vai `palle, tu̬u̬ om üits `aituma kõ̭ik; at́tuma jumalale, kõtt om täis Ran; mes mul `massa om, `paĺlald at́tumma; vanast üteldi, et `pehme leevä at́tumma lääb läbi `pilvi `taivade Nõo; `aituma i̬i̬st - - ma ka ei saa ärä tuvva Võn; suur aitu·mma, ole sa tuhandest terve Kam; ait́u·mma sanna`kütjäle Krl; ega˽siss `aitu·mma i̬i̬st ka‿i˽massa andaʔ Har; `aituma i̬i̬st saa aiʔ midägiʔ Rõu; `aituma, et tuĺlit Räp; `ait́ümmä sullõ, et sa minno avidiʔ Se Vrd aitjumal

ajal õigeaegselt Ei sina saa kohe midägi tüöd ajal `valmis; Vai nie siis ajal `tüöle `saavad Kuu

ajama ajama R(-maie Lüg) V(-mõ Krl Har; uja- Lei Lut); ajama, aeama, `aama eP(`aema SaLä Hi Vig Ris) M(-me) T (tähendusrühmade piirid pole alati selged)

Tähendusrühmad:
1. midagi tegema sundima a. kuhugi või mingis suunas minema sundima, saatma, suunama; midagi tegema sundima; tagant kihutama b. hobust minema sundima; hobust, hobusõidukit juhtima
2. a. jälgede või lõhna abil kellegi asukohta selgitama; ees kihutama, jooksutama; jälitama, kätte saada püüdes või otsides järgnema b. otsima, taga nõudma, kätte püüdma c. piltl
3. (kokku) koguma, korjama a. midagi kokku koguma või kandma; tagavaraks koguma, ahnitsema b. külast midagi kerjama, korjama; kokku, üles ostma c. noorpaarile pulmas raha korjama d. (maksu, palka, võlga jne) kokku koguma, sisse nõudma e. (kokku) kutsuma, paluma
4. sõitma a. hobusega sõitma, kihutama; hobust haigeks või surnuks sõitma b. (jalgrattaga, autoga jne) sõitma, kihutama; (laeva, paadiga) sõitma, purjetama
5. a. (ära) minema, kiiresti käima, jooksma; kuhugi liikuma, tükkima; hulkuma, ringi kolama b. liiderdama c. (hundiratast, kukerpalli jne) laskma, viskama d. (vastuvoolu) ujuma e. kiikuma
6. a. teed, sihti tegema, rajama; (piiri, jälgi jne) ette vedama, märkima b. (maatüki) suurust ja ulatust määrama, mõõtma; (maatükke, varandust) ühendama või osadeks jagama
7. põldu harima a. põllutööriistaga maad harima; põldu tegema b. (seemet, sõnnikut) sisse kündma c. vagusid kündma; kartuleid muldama
8. läbi närima, uuristama a. (mingit ainet, materjali) läbi närima, uuristama, rikkuma b. maad üles tuhnima, läbi uuristama
9. niitma; (vilja) lõikama; (heina, vilja) kokku panema, koristama
10. raseerima; karva võtma
11. eraldama, levitama a. (karva, sulgi, villa, kesta, hambaid jne) eraldama, ära heitma, vahetama; kõõmama, kestendama b. eritama, uhkama, kiirgama, levitama; kaldale uhtuma
12. midagi valmistama, töötlema a. (midagi) tootma, pruulima, utma b. masina, tööriista abil töötlema
13. lõnga hasplile, kehale, käärpuudele vedama; kangast kudumisvalmis seadma; pooli, vihti jne tegema
14. peam terariistaga töötama a. lööma, raiuma, lõikama, lõhestama b. puurima c. höövli sooni, õnaraid jne lükkama d. vitsa, rehvi peale tõmbama e. kaapima, puhastama
15. õmblema; külge kinnitama a. õmblema; nõeluma b. kirjama, tikkima; pilutama c. võrgulina jätkama, parandama; võrgule paelu külge kinnitama
16. a. ka piltl lükkama, tõukama, tõstma b. vees või vette lükkama; (palke) parvetama; laeva või paati vette laskma või kaldale tõmbama; kalapüüniseid vette laskma c. labidaga kaevama; (tasaseks) lükkama; (labidaga) täitma, täis ajama; mullaga katma d. kukkuda laskma, kukutama, (maha) loksutama e. (kangast, riiet) rulli keerama f. sõelast, sarjast läbi laskma g. peale määrima, võidma
17. a. ka piltl (kuhugi) toppima, suruma, sisse panema, lükkima, pistma, torkama b. riietuma, selga või jalga panema, seljast või jalast võtma c. (tugevasti) sööma; söötma, nuumama; jooma; jootma d. (õhku) täis puhuma
18. masinat, tööriista jne liikuma panema, käsitsema
19. teat olukorda, seisundisse viima, teat olukorda, seisundit põhjustama, mingisuguseks muutma
20. hrl impers tekkima; tekitama a. füsioloogilist protsessi või psüühilist seisundit tekitama, esile kutsuma; paistetust, paiset jne tekitama b. tekkima, tekitama, esile kutsuma (teat loodusnähtustest) c.
21. ennast või mõnda kehaosa teat suunas liigutama, teat asendisse tõmbama
22. elama; toime tulema, läbi saama; (aega, elu) mööda saatma, (asjatult) kulutama
23. a. (midagi) teha tavatsema; taotlema, kätte püüdma b. (hrl taimedest)
24. mingis tegevuses olema a. (millegagi) tegelema, (midagi) harrastama; õiendama, korraldama b. (peam tulusel) kala püüdma
25. kasvama, võrsuma; kasvatama, välja ajama
26. a. ütlema; rääkima, kõnelema; vestlema; jutustama b. tähti ütlema; veerima
27. a. (kangekaelselt) väitma,tõendada püüdma; vastu vaidlema, tõrkuma b. tungivalt nõudma, nuruma, manguma; peale käima või sundima
28. a. mingit häält, heli tekitama, teat viisil häälitsema; hüüdma, kisendama; laulma, laulu jorutama b. pilli mängima, puhuma
29. (näitelaused, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega)

1. midagi tegema sundima a. kuhugi või mingis suunas minema sundima, saatma, suunama; midagi tegema sundima; tagant kihutama Sinu aja igä `tüöle `jusku `laiska huost `hange; Ajamata läks, palumata `tulgu tagasi Kuu; lähän `luomi `karja ajamaie; ädä ajab `ärjägi `juoksu; `sillu`kupjas tuleb ajamaie tied tegemä Lüg; teise küla loomad olid meite odras, ma aisi `kinni; vanast oli üks rubel `trahvi `maksa looma pεεlt kui `kinni `aeti Khk; `tööga üle jöu putkestand, ülearu aeab ennast taga Pha; aa sead pöllale; enne `aeti süidlased `möisas läbi lipu, pekseti Vll; ma liha aa lehmad väljalt ää [koju] Jaa; Pulma omiku siis `sõuksed targemad ja änamad naised `aeti `ruuti ehitama Pöi; Aes omad erpsesti tööga pεεle Emm; üks hunt läin `ühte majase, nälg aas ta `senna Phl; mene aa loomad laiemale `sööma Mar; sul põle anepid `ühti, kõht aeab su suiks `maale Lih; `koera `aedatse tagasi Kse; Lapsest oo ikka kasu kua, `siia-`sõnna üida-aada; [olen] ise `käskija ja töötegija, pole teist, kes taga aab Han; loomad jäid pikil päibil `metsa, änam `lõunile ei `aeta Mih; kui udjaga tahad [kalu] vägisi `võrku ajada, sis ei lähä Vän; koer ajab `lammad laiale, `lahku; see võeras loom tahab ära `aada; nihukene pikaldane, nagu vana oost aa takka Juu; akkas mesilasi `puusse `aama Kos; kui koer küll jokseb, siis ikka `rohkem `aetakse JJn; ei lähe tema (koer) minu aades [toast välja] VMr; koerale `öeldakse asi - - kui loomale `piale `aetakse Sim; ajavad kala `juoksu`võrku `kinni Trm; naene `aeti ` väĺla oma talust Pal; aasin vasikad `kople Kõp; äbu aa ärjä `kaiu, näĺg aa näiu `vargil(e); `kutsmed olet tullu ja aamate võit minnä kah; poisi aets joba `lu̬u̬su `võtme Krk; kae `aiksalt kari `mõtsa aia Hel; ädä aab ärjä `kaivu ja näĺg aab soe `küllä Ran; Siss taluse aeva karja kokku Rõn; Ajaʔ Annõ, käseʔ Kärtu; astu eśs, saat innembide; är ajagu `aiku pääleʔ Urv; külʔ sa näet, `aesta peräst aedat (aetakse sind) minemä; ajaʔ nigu `nürhrü vaḱa saina `sisse, siss ennembä ti̬i̬t esiʔ; ku [loomal]- - ollõv kuri manh - - sõ̭ss karh aiev kurja `vällä sealt `hu̬u̬nõst; Poiss `aiõ lehmale pińni pääle; esä `istõ rattõil, ma `aie `lihmä `perrä Har; Vana kahr ju̬u̬sk kut́sikiidõ manuʔ - - jaʔ ai tõõsõ˽poisi mant är˽minemä Rõu; lät́s lehmäga˽puĺli mano, ma˽lät́si `lehmä takast ajama; naańõ lät́s võlssõ, et Juula `kaara piteh aja kannu; ajagu vai ajamallaʔ, ma inäp `kińki˽sõ̭nna õi˽`kullõʔ Vas; pasanõ vaśk aasõ kaŕa `kiini; ei tiäʔ mis asi - - `aie tedä uĺli meele `pääle minemä Räp; `aeti maha ar aamõtist, sai vallalõ; kolaga `aete rahvast `tü̬ü̬hhö ja kolaga `süümä jah Se; mul om `aamin kari jettebule Lei; `lambakõsõ ai ärʔ `ussõ Lut; üles ajama äratama, tõusma sundima ei taha üless `tuissa, siis `tõine lähäb ajab üless Lüg; `tarvis `männa `aia nämäd magamast üles Vai; mine aja `suiline üles Khk; kell kuus `aeti ülesse Mih; ma aan ta ülesse maast, mis ta magab `pääva Juu; päevä tõusust, sis `aeti ülesse meid, einäle Kõp; temä käśk ennast vara üless aia ~ `aada Krk; `kullõ ku kikass laalap - - aab rahvast üless Nõo; ku sa hommugult üless tulõt, siss ajaʔ minnu ka üless Har; aivaʔ üless, a tulõ õs Se || (minema, eemale) kihutama, peletama oli sühelust ärä ajamas (arstimas) Kuu; `körkus taarist `väĺja aeda Jäm; ta köib igavust `aamas, kodu akkab igavus `kinni Muh; aas mo une pealt ää Mar; `ükstas kõik, kellega oma imu `aada suavad Kad; siis suab su näĺg `aetud Kod; `seante `tahtmise ni̬i̬l, `kennigi sedä janu ega `niilu ei jõvva ärä aia (öeld ka suguihast) Krk; Juuli om jälleki sängin, ma aa täl une ärä Nõo b. hobust minema sundima; hobust, hobusõidukit juhtima ära aja ovost `ninda pali taga Lüg; `aeti kaik oboed `pulma maja `ovve Vai; sa‿p sa jo neid rattud aeda Jäm; Akkand otse - - minema, ajand hobuse `sisse [merre] Pöi; kui teina obo `vasto tuleb, siis aeb körvale Emm; aa obost tagasi natuke; ei ole saksad ise oost aand `ühti Mar; aas `vankre `ümmer ja aas kummuli; kui sõńnikuvidu tuleb, on `vankre `aajad `tarvis, lapsed lähväd `vankert `aama Juu; eina aeal - - `aeti obusega regi [auna] `juure Sim; ku `ainu laopäle `aeti, siss üteldi, aa `ku̬u̬rma äste ligi Nõo; aga nüid `oĺli peiupoiss, kes obesid ajas, egäss `peidmes‿s aja TMr; ma aie obese pihaaia `vi̬i̬rde Kam; üt́s `aiõ hobõst, tallaśs [pahmast]; aja no˽hobõsõid virgõmbadõ; taad (hobust) ei jouaki `sõitma aiaʔ Har; Mis sa hobõst nii laaśastõ ait, et `ildast jäit (öeld, kui keegi tuli söögi lõpul) Räp; `aiem huu sõńni manu [paaritamisele] Lut
2. a. jälgede või lõhna abil kellegi asukohta selgitama; ees kihutama, jooksutama; jälitama, kätte saada püüdes või otsides järgnema mies ajab `koeraga jänikse `jälgi; Ei see kuer `ilmaski jänest aja, ken vägise `metsä viiä Kuu; mõned `kuerad on, kie `lindu ajavad; [koer] ajab jänisse ette, küttäle ette Lüg; oh sa `vaine jäniksekäine, sinu küll taga `aeda Vai; aga nad (sakslased) koirtega ajasid ju metsad läbi [inimesi püüdes] Ans; Oli eile käind rebast ajamas (küttimas) Pöi; koer aab `lambud takka Muh; no ma aeasin ikka üks kilu`meeter maad teda (haavatud luike taga) Noa; karo oli sedä meest takka aand Mar; undid aand vanal aal krat́ta taga Kse; koer tuleb `nuhkides, aeab oma inimese `jälgi takka Tõs; `Ülged aavad kalu tagant Khn; lehm aeab `aisu, otsib `teisi `loomasi Kei; nad olid akand `jäĺga mööda `aama, et kuhu se obone on läind Juu; jänekse `aajatel oli ennemalt käristesed JMd; egäle ajajale `ańti kakskümmend `kopkäd - - kui jänes kuuld ajajite kisa, tuli `väĺjä; `Villem minuda taga ajama, kańt seĺjän Kod; varga `jälgi aiass; ei tää koś ta (koer) läit́s `nuhki `aama; vanast olli inimese `uńte aaman ollu; `aajase om, kes `masti (küttimisel metsloomi ette) aave; enne olli taluperemehe karjatsit aanu taga `ratsilobesege Krk; pagenuva alli i̬i̬st, aĺl aanu takan Ote; pini nakass `tsirkõ ja jänessiid ajamõ Krl; Latsõ`riśtmise `aigu piät vadõra jäl˽tu̬u̬ `riśtmise `vi̬i̬ga välähn `ümbre˽tarõ `ju̬u̬skma ja üt́stõist takahn ajama Rõu; sutt ai takah; `määntsit `vargit `aeti takah jo otsiti Se b. otsima, taga nõudma, kätte püüdma `avvi kala, täma on kudemise ajal `kange suo vett taga ajamaie; ajan tied taga - - `eksisin `vällä; kui midagi `asja `otsib, siis `ütlevad, ajab `ninda kui tuld taga kõhe Lüg; sest kassist ep saa `kassi, kes `sooja taga aeab Khk; küsitse, `aetse `suilesi taga; seda õlut `aetse õte iŋŋega takka (otsitakse, kust saaks) Muh; te aeate naa Vigala järel [kohanimesid] Vig; meriao köesid `aamas või Var; Noorest pärast just `kürvasi sai taga `aetu Hää; tat́ikad - - `veised aavad neid `kangesti taga Tür; lammas aab päid taga nagu tulega MMg; lehm niilustab `süiä taga ajada KJn; [tal oli] Sääre `kangõ himmu kõ̭kõ takan aiaʔ, mia vi̬i̬l ilman `näieʔ Urv; sõna (taga) ajama kogelema, kokutama ekitab selle sõna `juures, ta akab `aama üht sõna, tieb na suure joru, nagu kukk akab `aama enese `laulu Hag; ta `veikselt `rääkis `selgelt, aga nüid paar `aastad ajab sõna taga Pil; aab sõna taga, kis ei saa sõna `vällä ütelte, kokutess Krk || õiget aega vajama, nõudma kõik tüö ajab oma `aiga Lüg; `kartul aab ikke oma `aega taga. tema ei ole niisuke, mis teesest `aastast seesab; kalad vee pääl mäńgivad, oma `aega ajavad taga, kudevad või Äks || vastassugupoolt otsima, kätte püüdma sie on taga `aetav poiss, `tütrikud ei jätta maa `allegi tõst; ajavad `pruuti ehk `piiga`lapsukesi taga, `juoksevad `üösite külas; `ärjäd ajavad `lehmä taga, `lehmäl tuleb `jooksu aig Lüg; lehmal ähk pullil o ind, kui puĺl `lehma taga ajab Mus; jäär - - kes `lambud taga aab ja sugu teeb Jaa; Ranna`vahtidel polnud sii teha midagi, `ööse käisid külas, ajasid `naisi taga Pöi; lehem aeb `pulli Emm; poisid aavad tüdrikusi koa takka ja mõned tüdrikud aavad jälle `poissa takka Mar; puĺlid aeavad `lehma taga, lehm otsib PJg; ma läksin noorelt mehele, mies aas mind `kangesti taga Kos; minev`uassane õhõv one kua ärä `aetud (paaritatud) Kod; aas tüdrukuid ja `naisi taga nagu tulega Ksi c. piltl ei old `mahti `millagi, üks tüö ajas `aeva ühttoist taga Kuu; sie ajab `tühja tuult taga, ei `sellest saa `asja Hlj; Kie tüöd taga ei aja, seda ajab tüö taga (öeld laisale); `ennevanased `rahvas `rääkisivväd - - `tuona `viimate, nuo aja taga siis, `milla sie `tuona `viimate õli; siis `aetasse tuld taga (köetakse, pannakse puid alla) Lüg; Möni inimene ajab sida tööd irmpsesti taga Khk; aik ajab `aiku taga, akkas `pεεle aigutama Kaa; `paergu on öö `otsa `valge valu, koivalu aab `koitu taga Pha; paar pilve räädakad aasid üksteist taga Jaa; Sii on ju auklikud künklikud moad üks küngas ajab teist taga Pöi; Ärja `ända taga ajama (öeld sellele, kes pidusöögile hiljaks jääb); Ema ajab kodus `lambaga `lehma taga ja sina siin (öeld ulakale lapsele) Hää; üks tang aab teest taga, ei olegi [supil] `paksu sees Kei; üks tera ajab teist taga (tangusupp on väga vedel) Iis; ära aa `näĺgä taga (ära ole ahne); ku mõni asi ärä `võetess käest, siss nakka vi̬i̬l tedä perime. ah mine nüid aja `ruśkaga tuuld taga vi̬i̬l Trv
3. (kokku) koguma, korjama a. midagi kokku koguma või kandma; tagavaraks koguma, ahnitsema küll sie on `oskand nosi kokku ajada Jõe; `aakrikku ajama Khk; [harakapesa] Oksa `raagudest kogu `aetud kut suur riu unnik; Sealt ta ajas kole raha kogu Pöi; olime `oksi kogu `aamas [heinamaal] Rei; `aeti metsast `raagu, see vana rimps korjatasse ära kõik Rid; talbe köisid [harjakad], aeasid paelu raha kokku Mih; igä kevädi köiase `ränkä kokko ajamas Tõs; ta on nii `ahne, et ei tea mes ta kokku ajaks Ris; [mahalaotatud] linad `aetakse üles ja keidetakse kubusse Juu; ei tää mis selle varag tetäs et teda ninda paĺlu kokku aias Hls; ma käisi mõtsan `rämpsu `aamen, korjasime `rämpsu mõtsast; mis sa tagavara aat, kokku kogut Krk; mammunat `korjab, aab `taade sedä varandust Ran; taa om taa varandusõ üle`kuhtuga kokku ajanuʔ; mihidse - - os `võidanu mõ̭nõ tarutäüe mett siiä kokku aiaʔ Har; `Tu̬u̬ga timä tu̬u̬d varra kokku ai ja˽rikkass sai Rõu b. külast midagi kerjama, korjama; kokku, üles ostma `oostega `käisivad `sandid `katri `pääval `almust ajamas Hlj; ajab linu taga `pitki küläde; muna `kaupmes ajab `jälle mune taga Lüg; Kui `kiegi põles, siis `käidi küläs ajamas, kes `miski `andas. Sie õli põlendabi ajamine Jõh; möni kεib `ölgi aeamas, ölut ka `seltsis; poisikesed keisid ning aisid `küinla puna; `kerjajad ajavad `leiba; ostab ulga `seepisid üles, ajab `villu peresid kautu (vahetab villu seebi vastu) Khk; Jöulu poisid tulid `pähkid ajama Kaa; `tuhlid `köidi ka viinaga `aamas Muh; kui `juhtob kedägi ää põlema, siis keid `jälle armost `aamas; nendel (kadridel) olid kotid koa `juures, aasid `kraami Mar; maeasi kauda aab `kormi kokku Hää; `jõuluks käis [hobusekarjane] linnaseid `aamas, `vorsti ja sepikest, `lamma jalg liha Ris; `peipsitagused käisid vana obusid `ostmas ja `kaltsusid ajamas Hag; lina`ośtjad käisid linu `aames, linu ja lina `seemneid ja; muna`aaja oli ikke `enne, viis munad `linna Juu; hobusega läks ajama `õĺga, siis viinutab `õĺga Jür; `lambulene käis ka kakkusi ajamas Ann; `enne käisid ikke põlend inimesed almust ajamas Kad; ta on `vaene sańt, aab almust `müöda peresi VJg; si̬i̬ om kormi `aaja, ken raha ei massa Hls; tema karguts, aa `si̬i̬mle `karku egä `aaste; ma lää sua `karku `aama (suga otsima küla mööda) Krk; [mardisandid] ajava rahha, ajava `leibä, kõ̭kkõ aja mis õ̭nõ `üski vili Se || (viinaga) pruudile veimevakka korjama pruut ajab oma `andisid, `kõrjab `pitki külä, `viinapudel `kimbus Lüg; pruudid käivad `villa aemas Jäm; Ruut käis `kerjamas, viina ja ninatubaka ees aas `eesele `villu Pöi; pruut keib `pruuti `aamas, keis `korjamas mööda tuttavaid Mar; vanast ruut võttis viinad `taskusse, mitu pudelid, siiss läks undi `ända ajama - - siiss perenaesed `antsid `villu ja `ü̬ü̬sid ja `kindud ja kabjusid Mih; noorik köis külä kaada undi`ända aamas - - viinaga omale `aśju korjamas Tõs; `pruuti aeama - - ku kihlatud sai, pruut akas `müöda küla `käima Ris; pruut `läks uńdi `ända `aama - - pruudid käisid `valdas pia`aegu kõik pered läbi Rap c. noorpaarile pulmas raha korjama `taldrik oli laua pial [pulma ajal], `sinne igamies pani, mis kedagi tahas `sinne `andada - - sie `üöldi `kihtiajamine Jõe; pruudil `olle tano pεεs. siis hakedi `lauda `pühkima ja raha `aema Phl; raha `aetassõ enne ärä, siis akatassõ nuõriku kannikast jagama Khn; siis kui pulmad akkasid `peime maeas lõppema, siis akati `piale`jootu `aama Nis; siis [pulmas] `aeti seda raha vägise Kei; küll `aeti [pulmas] voki raha, küll `aeti lapse kiigu raha Ann; [pulmas] `aeti raha - - mi̬i̬s võt́tis põlle ülesse - - ja `pańti raha noorikul põlle `sisse SJn || kirikus kotiga raha korjama `rotmester ajab kotti Jäm; pisine ümarune kot́t oli pitka rougu `otsas, sellega `aeti kirgu kotti; `kirkus `keidi inimiste vahelt korrast keik läbi kotti ajamas Khk; muud äi tee kui aeb aga raha ega pöha Emm; kirigus `ohvrid ajama Rei; need olid kiriko `vöölmül̀dred suurt koti `aajad. teine oli meeste pool, teine aas naiste poolt Mar; kirikukotti `aama, püsteti nina alt läbi, varre `otsas oli [kott], kell oli `külges Var; iesti kirikus korjati raha, suur must kot́t, pidi kukurd `aetama Ris; `enne `Rapla kirikus `aeti kot́iraha Juu d. (maksu, palka, võlga jne) kokku koguma, sisse nõudma tänavu kevade käis `köster ise siin `maksu ajamas Hlj; `enne õlivad `tallitajad, ajasivvad päärahasid taga `pitki külä Lüg; mõni ajab oma `völga käde Jäm; rot́t `möistrid - - ne aesid siis [talusid kaudu] kirgu vilja kogu ning kirgu raha ning Khk; Karjane käis korjas ise palga pere perelt ää, käis `palka ajamas Pöi; üks`päägi üks mees käis `võlga taga `aames; kui on `mitmes `kohtes `võlga, [öeld] et nüid lähän oma `võlga kokko `aama; `enne `köster käis oma `palka `aames [mööda talusid] Juu; ja võttis selle raha sialt ära, ja siis `kiegi ei aand seda taga kua enamb Kad; `hü̬ü̬lmöl̀dri lät́s `mu̬u̬na kokku ajama Har; `massu `aetass; vata vanõmp käve jo küĺli pit́i `massu aema Se; aa ummi `võlgõ `perrä Lut e. (kokku) kutsuma, paluma kui üks laps `sündis, akketi `ristimaie juo, siis `aeti vaderid kokko ja `varrulised Lüg; keisid `talgulissi ajamas Khk; lähen `rääkima ja paluma ja abi ajama Vll; Mann köis ühe päeva rehelisi `aamas Muh; `käidaks kölast ajamas looma tappijad Käi; enne [pulmi] metu püha`päeba `aeti tüdrukud kokku `veimi tegema Mih; pruut́ käis pulmalesi `aames, `ańdis `viina ja Juu; kraasitud kodu, `aetud kõik küla nooremad kokku, käesid pere perelt ühes koos tegemas Pai; oli maailmatu inimesed kokku aand VMr; ken vaest vaderes aab, või `santi `saaja kutsub Hls; ku su vaderiss aiass, si̬i̬ olli au `peale `aamine; `sinna olli terve kihelkond kokku aet Krk; viinaga kutsuti, paaŕ pudõlit `viina oĺl tol `talgude `aajal `karmani Ote; au ahnitsõja aiass au pääleʔ (kui seeliku äär on kahekorra jäänud, tähendab see nt vaderiks kutsumist) Krl; ma esiʔ ka ai kokku `rahva ja kat́i napu katusõ Har; sajaliisi oĺl ilmast ja maast kokko aet Plv; siss aiassõ külänaasõ kokko, tetäss olt ja `viina, siss om suuŕ kuĺataminõ naisil Se
4. sõitma a. hobusega sõitma, kihutama; hobust haigeks või surnuks sõitma Jalad `kanged `nindagu läbi `aetud obusel; Ai kohe tiepääl sinist (kihutas kiiresti) Kuu; lähäb suurt ajo, ajab obose `lõhki ette; `erra `andas `käsku, et las `kutsar - - ajab treppi; egä sest obosest enämb suurt `andi ei õle, ajand juo tõse jalad alt `vällä Lüg; see on obuse pailu läbi ajand Jäm; obu aab `nelja Khk; obu ajas nönna üle jala Vll; peremes pani obuse ette ja `aades mεnema Muh; ära aet obo Emm; see aab üsna `kullerid (kihutab kangesti) Mar; oli kõik `risti-`räśti `vankre `jäĺgi täis `aetud Mär; kui pruut́ kirikust tuli, siis veli ja aeomees aeasid võidu Mih; ta võis nii kõvasti aeada, kas obune `lõhki Saa; ajab `ratsa; aas pulma saest `müöda Koe; alt ära, muidu ajame `otsa; ajab vedru `vankriga nii et tolm `tuiskab VJg; ku `traavlid ajad, alate one obene märg kõhe Kod; si̬i̬ (hobune) `jalgest ärä aet; üit́s tulep ajaden Krk; `olli ärä pagenu, sääld `olli `ratsala obesega `perrä `aetu; om obese kuumass `aanu Nõo; Esäkene, no ai latsõlõ pääle; ärä aiuʔ nii kõvastõ Har; ajagu‿i karatõh, las `sõita `aigu piteh; puŕoh `pääga ai uma paŕeba hobõsõ arʔ Se; sõõd́at iibä kõvastõlõ, uat hobõsõ vatulõ Lut || (hobusega) vedama Kevade enne jaanibed aeda ikka sönigud Emm; `möisas pidid ka omade `oostega töö tegema, `kündma ja sönigud ajama Rei b. (jalgrattaga, autoga jne) sõitma, kihutama; (laeva, paadiga) sõitma, purjetama `aeda masinui˛ega ja `rakturi˛ega; Aga `meie `puordisse kohe ei ajaned; `Suome laev oli `millalgi `sinne `kinni ajand ja siis sie kivi sai nime Kuu; sai `puolest `tuulest ajada (küljetuulega purjetada); vat `saimma ligi Suur`saare ja sääl tuli `meile `massin (mootorlaev) `selga - - ajas meid sääl purust VNg; õppija juht õli, ajas obose `alle Lüg; laevad aavad lee `peale `kinni Muh; `aedaks `pouti, tuur `ümber Käi; `lähtvad `tritsu `aama Rid; mede Anni ajas `järgi `Ruotsi; Pidime `võrkõssõ `aama `üese. Tulõd olid [võrkudel] pial. Pidime `sisse `aama Khk; ajab suisadega möda `väĺja Tor; uesuga `aetass ju jääd kauda Hää; poisid `tõmmava `uisku `aada Saa; laev aeas `kruńni Ris; mõned ajavad ulluss [jalgrattal] Kod; ajas `mootorrattaga ennast `surnus, meelega oleva ajand KJn; toonaʔ `aie üt́s matoo·ri rattaga tõõśõlõ `otsa Räp
5. a. (ära) minema, kiiresti käima, jooksma; kuhugi liikuma, tükkima; hulkuma, ringi kolama Kiers `kanna päält `ringi ja pani ajama Kuu; mis sina `ennast `siiä ajad, toppid minu ligi; älä aja `ennast `tõiste ette, `tõised `tahvad ka `käiä; kuhu ajad (lähed rutates) Lüg; kassid ajavad paigalist `järge, p‿saa kohegile teśte eest `minna; poiss ajab ööd läbi `ümber; ep püsi vagusi, aeab ühe paiga pεεlt `teissi Khk; poisid käivad nöndasamma ula `aamas; möni koer on `söuke lits, aab `peale teistega `ümber Vll; meie va `ruske [lehm] on igane rüiste, köik aa ääred aab läbi Jaa; Nii täis (purjus) oli, nelja käpakil ajas ennast edasi; See on `sõuke loom, täma ajab egast poolist ennast läbi (ükski aed ei pea) Pöi; saavad mööda `uksi `sõelond ja aand sii; iga kord lähäb `aades pedule, muud `teegi Mar; mis sa (inimene, koer) ajad sii räätsakil maas ees Mär; jo te ajate `metsas kõik kased läbi ja otsite varese `pessi Mih; aeab (jookseb) `kiili PJg; mõnel on nihuke mood́, et kui ta teesega reägib, siis aab teesele ligi Juu; `pääva aal magatakse, `üösse `aetakse mäda `ilmad `ringi VMr; ma saen aga ajama ~ `ju̬u̬ksma Kod; noored inimesed aeavad `ringi - - kas pidudele, küla `seĺtsidesse ja, ulguvad `pialegi Lai; ümmer ajame ~ `aelem, ei kurda kodun paigal Hls; oenass kargutab `lambit, aab ennäst kõhnass Ran; tõene `aie vi̬i̬pangiga `perrä sulle, visass sulle vett `kaala; aga tu̬u̬ (talleke) aab `õkva `endä ussaiast `väĺlä Nõo; hi̬i̬˽lat́s aja jo˽käṕikullaʔ (roomab) Har || uss ajab maa siest lagedalle `päivä `rinde `suoja; `tuise üless, päiv ajab juo kesk`ommiku Lüg; ratas aab ülekaela, `kiiva all, kui ta otse‿p joose Khk; tüka näd `lindavad `koplis, tüka öues, pole `säädust, kus näd läbi ajavad Mus; Kui massakad ennast põõsaste sihest ja aide äärest teede peale ajavad, siis tuli `varsti `vihma Pöi; kui leedul `köidi, siis juuskullid aasid tule `valgele Muh; mõnes kohas ajavad uśsid majasse; [mesilased] `lendavad `lendavad, aavad `ringi Amb; pää aab jo `lõune `rinda Koe; va madu aand kua `künkast `välja päeva kätte Kad || kadri-, mardisandiks käima kadrit `aetasse; need keivad `marti `aamas; mardi `aaja (mardisant) Mar; `märti käesivä aaman Ran || liikumismängudes (peaosalisena) jooksma, püüdma üt́s võt́t siss kasuga karvupooli `säĺgä ja üteĺ, ma˽lähä `karhru ajama. laśk käpile mahaʔ ja `naksi `tõisi `aelõmma Har; latsõ ajavaʔ sõkõsikku Rõu; lat́sil, noil om tuu t́suuri ajaminõ, munikõrd `võtva `sääńtse laŕmiga ku; ku sa püḿmest pääst tunnõt arʔ [mängija], sis päset kaabast, a muido piat vil ajama Se b. liiderdama juob `viina, `kannab `põllega `kraami `laiali `pitki külä ja ajab `tõiste `miestegä `ringi Lüg; se aevad sellega läbi (käivad läbisegamini) Jäm; ta‿b äbene mette piretkid isastega `ümber ajamast Khk; tüdrek köib laialt `ümmer, aeab meestega `ringi; sehoke liperdis, kis meestega `ümmer aeab PJg; Leńts on `lu̬u̬der - - lohaka naisteinimese `kohta, kis meestega pailu `ümmer ajab Hää; mitte `kuskil ta ei seisa, muudgu ajab `ringi poestega Ksi; mis sa nendege (tüdrukutega) ike ümmer aat ninda paĺlu Krk; `jõõrab küllä piti. aab `ümber Ote c. (hundiratast, kukerpalli jne) laskma, viskama laps ajab kukker`pallu Lüg; läks undiratast aides ülepεε-kaila; lapsed aeavad üle pεε, akkavad `tamme `aama; katsu sa nendega `tamme ajada (vägikaigast vedada) Khk; Kajuarki ajama (tiritamme kasvatama) Kaa; Nii kaua ajad `peale öle pea (kukerpallitad), kut `viimaks kaela ää murrad Pöi; nuga aab aru`tamme (on teraga ülespoole) Muh; lapsed aevad ülepεε `kuutse Phl; lapsed aavad karo`tammi ja aavad uper `palli. aavad sedäsi üle pea ennast Mar; kui kaśs palderjaàni oo saand, siiss aeab uper `palli Mih; poisikse aave tiri `tamme Krk d. (vastuvoolu) ujuma kalad `õtsivad suo vett, ajavad üless Lüg; Särg meres äi kude, ta ajab kudemise ajaks ennast `maale jõgede sisse; Siis tuli ka tugev lõuna tuul kui aŋŋeras ennast maa `parda ajas Pöi; võrk küll ilusti maas, a tema (kala) ajab võrgu paela ala; purikas ajab tagaspidi, tikub tagasi; purikad ajavad üles `metsa kudema suure vete `aegu; kraavist saab vitsmõrraga purikid, ku kalad üles ajavad Vän e. kiikuma ajavad üle vöĺli Ris; üle võĺvi ajatasse kiigel KJn
6. a. teed, sihti tegema, rajama; (piiri, jälgi jne) ette vedama, märkima sel suvel `aetasse sihid `sisse ja tuleval suvel `võetasse maha [mets] Lüg; `arju ajama (henamaade sihte ajama); vahel `aetasse koolilastele `jälgi ede süva lumega Khk; aea `sitmed hobusega Mus; urgid `aeti `sisse, kui tükkide `peale õsuma `aeti Muh; aeb tee `sesse lomega Emm; lina mual kui on pailu kahlasi, siis ajavad jäiled `sisse kus kellegi jägu on VJg; `eeste one ummine, kui ti̬i̬d juba `aetasse, one parem käedä Kod; kui külima akatasse, siss `aetse `itsmed Ksi; pliiatsiga `aeti `mustrid ette, kust tuli õmmelda Plt; adraga `aeti [külvamisel] `it́smed ette Vil; lina vakamaa mõõdeti `vällä, `aeti raa `sissi Krk; nu̬u̬ lätsivä `mõsta `sihki `aama; `talve om tuuśanu, siss tulep ti̬i̬d `aada Nõo; mine˽sa `piiri läbi ajama, mi lähä peräst `niitmä Har; taĺvinõ ti̬i̬ `aeti `õkva üle `jäŕvi ja soisõ Vas; tõõnõ aase `hitskmit, tõõnõ külv Räp || (juustesse) lahku tõmbama ta aab laugo `otsa Mar; aea pää `lahku Hää; aa mo lauk otsekohe Juu; `juustel aias lahk `sisse Pst; suiu pää ärä ja aja laik `otsa Hls; keset pääd `aeti ju̬u̬n, `juusse `oĺliva katel pu̬u̬l Ran; vanast suḱki `juusõ katõlõ poolõ - - ju̬u̬ń `aeti lagipääst. kiä uhkustaja poisi, nu̬u̬ `aie joonõ üte kõrva pealt Har b. (maatüki) suurust ja ulatust määrama, mõõtma; (maatükke, varandust) ühendama või osadeks jagama meil `aetasse maa rajad `pitkemäst ja `suuremast; maa `mõõtja ajas `krundi `lõhki (jagas kaheks) Lüg; nüid `aeti arvad `ühte kokku, nüid o ruńt Muh; pia`aegu kümme `ektari aasid ikka mu maa suures Lih; tänäbu `aeti `mitmel moa `piired laiemaks Juu; kui mina `süńdisin, `aeti maad `kruńti Pal; igal külal oli karja tee - - ja pärast igal talul, kui maad eraldi `aeti Lai; maa `mõetjad ajavad su piiri `õiges KJn; nurme oli kikk `põlde `kaupa aet Trv; esi `oĺli viis `sammu, `viirguse `viisi `oĺli `väĺlä `aetu Ran; Tu̬u̬l `aiga oĺli˽maa `krunti ajamaldaʔ Rõu; pääle esä imä `surma `aet́e kõ̭iḱ kraaḿ ja eläjä˽poolõst Räp; krońdi ajaja (maamõõtja); meil om maa `katsahe `nurmõ aet ~ lüüd Se
7. põldu harima a. põllutööriistaga maad harima; põldu tegema metsad on üles `aetud (haritud) Pha; Nad on selle tuulingu aluse puhas öles ajand (ära kündnud) Pöi; ühe vakama `peäle tuleb linal ikka viis `korda `peäle aeada (äestada) Vig; ajavad karjalappa üles ja teevad `uutsimaad Kir; kare `aamise (koorimise) jaos oli veel `lõikamese raud Tõs; pienar tuleb läbi `aada Kos; siin on musta mulla maad, aea adraga nii sügavalt kui tahad Pal; lina tuli mitu `korda `aada (äestada) Lai; aiass rullige `pääle, ku är om vedrudet ja `äestet; `aeteve ravvage om kige parep aiaʔ, kel oboest ei oole, ni̬i̬ aave ka ravvage [umbrohujuuri] Krk; ku seeme om vedruga ärä seemendet, siss aiass ägliga kõrd pääle Ote; tu̬u̬l jäi `kesvä üt́s panõhuss aiaʔ (künda) Har; ala om ar aet (äestatud), mine `küĺbmä Se; pakoga `uätass, et pit́sitänüʔ maa arʔ tassatsõst Lut b. (seemet, sõnnikut) sisse kündma `Einaaja ies `vieti `sõnnik `sinne kesale, siis puusahaga `atra ajas `sõnniku `sisse Jõh; ja `külvasin ja, siis pueg akkas `sisse `aama - - vedruga sai `aada Koe; vanast me `külvasime `käega, siis tuli vedruga `sisse aeada Trm; aŕkadraga `aeti `sisse linada Trv; linna `aeti kah õhukeselt adra ala `siśse Kam; linaseemet es `aeta adraga `sisse Ote; ajage no `täämbä ta keśv mahaʔ, siss nakass ta kasuma Har; Terä `aeti maa `sisse kõ̭iḱ haŕkadragaʔ; Lina taha õi˽sügävät `sisseajamist; Vana põllu pääle `vi̬i̬di sitt ja `aeti haŕgiga `sisse Rõu; vedroga tohi‿i linna `siśse aiaʔ, `veiga sügävähe saa; `keśvi aasõ `maahha (adraga vai vedroga vai) Se c. vagusid kündma; kartuleid muldama `ärgadega läks ajas vau `lahti, inimesed panid `kardulid `sinna `sisse Jõe; mudiga `aeda `karduli vagusi VNg; `lähmä `kartuli vagusi `kinni ajamaie Lüg; küli vaud `aeti `sisse; adra `kurku pannasse nuut `sisse kui vesi vagusid `aetasse; rugi vagusid äp `aete `arja (harjast teravaks) Khk; ruki küli aal `aetse vesivaod; vaod `aeti `ärgega `sisse, `ärgega `künti Muh; obune aas [kartuli] vao `lõhki ja sealt sai kraabitud; kardulid `tahtvad läbi ajada Rid; karduli ajamese jaus ei `pandud `kulpi `peale [sahale] Kse; sahk`atra tarvitatse vesivagusid aeda ja kardulivagusid aeada Mih; Taris `õuni (kartuleid) `võtma akata ning vaod `lahti `aada; adraga `aetassõ `sisse vaod, `karduhvlid pannasõ `vaossõ ja `aetassõ `umpsõks `jälle Khn; kaks `ärga olid saha ees - - nemad aasid ju vagust, kardule vagust `küńtsid ja aast `lahti Rap; need vaod on üless `aetud (mullatud), teesed ajamatta Pai; vaod olid `enne `aetud, teene päe `aeti vaod `kińni [kartulipanekul] VMr; `enne `kartuli panekud `aetasse vaod `sisse Trm; ku lähäd väljäle `künmä, esimäse vao piäd `õige `aama Kod; masinaga `aetse [kartuli] vagu `lahti Kõp; [tema] ei saand peedi vagusid `aada Vil; kardule `aeteve raud; ku sügüselt kardula `võtmine olli, siss `küsti, paĺlu `jälgi ma üless aa Krk; kukid om ärä `aetu, nakava joba [kartuleid] panema; rügä ja nisu `aeti argiga kukki - - kukid `aeti kui `olli ärä seemendedu ja äestedu, madalamba maa `pääle `aeti kukid Ran; `kartuld piab üless `aama. ku kuju ilm om, `täämbä võtame `kartuld Nõo; `kartuli `õõla om vi̬i̬l aamata Kam; ma˽lähä ubina `haŕju ajama Har; kas `virkse ar omma aeduʔ. `virksit `aetass haŕkadragaʔ; ku kartohka ar ommaʔ istuteduʔ, siss `aetass kinni Se
8. läbi närima, uuristama a. (mingit ainet, materjali) läbi närima, uuristama, rikkuma koid on ajaned sene kasuka `paljast Lüg; kumuti jalad akkaned `pöhkema, eks koid ole läbi ajaned IisR; maretabä äästetäste `põldu, et uśs äp aja `pöldu ära; kui sa [puu] `pehme tuule `sisse lahed maha, ussid siss aivad täiesti ära ta Ans; ussid ajavad seinad εε puhas Khk; koid `aevad `riidesse augud Käi; salakoi ajab `nahka kada, ihu kestendab Mih; vεdage palgid metsast ää, koi aab need ää Tõs; koid aavad kasuka pealt villa nõnna ää Juu; uśs ajab orakse ää, ei tulev `vuasta sua rukist kedagi VJg; juaksiked ajavad kot́id läbi Kod; maoaaje uisa aave mao läbi; oravil [käbi] ärä lülüdet, käbu `lipne küĺlest ärä aet Krk; sain - - õõsikuss ärä `aetu rot́tel Ran; ku koi om jahu ärä `aanuva, siss `pantana `kuuma `ahju nu̬u̬ jahu Nõo; koiʔ ja iireʔ ajava `rõiva iivalõ Urv; hulga ubinõid oĺl toona maha `ju̬u̬skunu, madõl läbi `aeduʔ Har; `kapsta rood́soʔ hińdsitäseʔ, vaglul `mulkõ täüs `aetu Plv; kariʔ ajava villast rõivast `kat́ski ajava; hoŕäʔ aasõ karva `maahha Se || viljateri tühjaks närima odra mügamad tehasse `pandade `peale - - siis rotid ep aa ää mitte Muh; sealt ei oln kedagi (vilja) saada, rot́id olid kõik ärä aean Aud; roti om ärä `aanuva kõ̭ik viĺlä, ei ole teri, paĺt `sõkle Nõo b. maad üles tuhnima, läbi uuristama `mütjäss ajab maa alt läbi ja `õõnest kõik Lüg; `mütjäine `aia `mulda maast üles Vai; mutid `pürgivad mulla all, aavad `mulda ninaga ületsipidi Krj; Mügrid aand einamaa puhas ää; Rotid seina alused kõik ää ajand Pöi; kui tal (seal) on röngas ninas, siiss ta äi saa maad `aada Phl; kuhud aeavad `mulda, tea kas tuleb sadu Kul; loomad (sead) ajavad juurikid Tor; `õhtu akasid mütad ajama kardule vao sees Saa; liimukad aavad `üösse moa kupud ülesse Kos; [siga] ajanud vao puna `pi̬i̬ta üles Kod; mütt aab maa ülesse. kos ia maa, sääl ta aab. päris `värsked `aamist ei ole nähnud Äks; vihma ussit `aava maad TMr; mütel om kõ̭iḱ saina veere unikit täis `aetuva; mütä `aava `urge Ote; tsiga tsuńg, aja põllu pääle tsopaʔ `sisse Rõu; nügrõl ~ mügrõl ommaʔ ar kõ̭iḱ `pińdreʔ `aeduʔ Se
9. niitma; (vilja) lõikama; (heina, vilja) kokku panema, koristama ajasivvad `enne `einä maha kui `tõised `saivad Lüg; ta aeas nii `laia kaart Khk; aead kaare üle, sis `luiskad jälle Vig; ajasime Nuke omadega kokku `viĺla, nende masin oli meil ja siis `jälle meie masin neil JJn; peredel olid ka [mõisale] viĺla pośtivahed ajada Ann; riśsik`einä näd ei taha `enne ajada ku pähä lähäb, edemält ku maśsinid ei õld, `aeti vikatitegä rükkid Kod; rükis `aeti obestega Kõp; masinege aias maha [rukis] , taga köüdäve; [odral] pää `lonti, ku kavas ajamed om Hls; ka te rüä alle aamade; meil läit́s päe `aiga aian (masinaga niites); kesü om `valge, parass aia; `kaaru pidi `rõhkest peräst ärä `aame [muidu pudenevad]; [mõnes kohas] om aru rügä, sõss ei saa muud ku aiass vikadige kokku; `mõisa `minti tükki `aama Krk; masinaga nakatass `niitmä, enne piäp vikatiga veere `valla `aama Nõo; kui kaar `aeti läbi, `tuĺti tõesipidi tagasi [heinaniitmisel] Kam; Siss `tulli vi̬i̬l `tõugu kokku `aada Rõn; ajaʔ upa vai künnä˽kütüst, üt́s tü̬ü̬ kõik Räp; ajagõ niidu `keśkelt üt́s kaaŕ läbi Se
10. raseerima; karva võtma `tarvis ajada pard maha; `ennevanast `vaŋŋid `viedi, siis `aeti `puoled pääd `paljast; kie `pargivad, ajavad `luomal `karva maha, `lupja `viegä Lüg; ajas näu `puhtaks Khk; abene `aamise nuga Muh; aeab `pastla naha `karva Tor; ega (vanasti) paelut abet ei `aetud, eks noored mehed aand; kui mehed aavad abet noorel kuul, siis kasvab ruttu Juu; ta pia on `paĺjast `aetud nagu `persse näkk VJg; iga üks aeas ise abet - - nüid on abeme aeajad Sim; `noaga `aeti abet, minu isa aas iki `noaga Ksi; `paĺlas aet pää abene väidsege Krk; [vanasti] es aava paĺlu abõt - - lõvval külm, nakava `ambadegi valutama, ei tohi `aada Ran; vanast tetti nahk `su̬u̬ga, siss `aeti veerest väedsega karu ärä, siss sai `tärki; `rätsep kah - - `aie karva ärä tol veerel, mes tä `kaska vi̬i̬rd `mü̬ü̬dä `aie Nõo; ja˽kumma `vi̬i̬ga `aeti karv mahaʔ (seal); meil jo˽vesi ki̬i̬ss t́siku aiaʔ Har; `viiga `aeduʔ haŕasõʔ `ańti haŕokõisile Plv; habõnit aiass; aasõ `hiuse‿ga `paĺjass, habõnaväidsegaʔ Se; vaja habõnaʔ ärʔ aiaʔ Lut
11. eraldama, levitama a. (karva, sulgi, villa, kesta, hambaid jne) eraldama, ära heitma, vahetama; kõõmama, kestendama uss on naha ajand `seljäst `vällä Lüg; koer ajab `karva‿p viluta `viisi Ans; `lamba vill, natagas puhas, akkab `villa εε aeama; iuste sihest ajab köhu üles; loom aab sarve εε, paĺjas verine tohl jεεb piha `jεlle Khk; sarved aavad `kestu Krj; Nägu akkas `korda, suurt `karpa ajama Pöi; `veissed aavad vana `karva Muh; pεε lεheb `kööma, siis ajab `kesta Käi; uśs aab kesta maha Kir; [kanad] aavad `suĺga maha, ei mune änäm Tõs; ihu aab `kõntsa; pia ajab `kõõma PJg; siss ta (kana) aeab `suĺgi ku ta `auduma akkab Hää; kui naha `aigus on, siis aab `nahka Juu; terve lammas `villa ära ei aea Sim; ku kaŕjan `käimä akosid, aed taĺvtaku maha, eläjäd ja siad; ku laps puhas ei õle akab `liimite kõhalt `kõrda `aama; kitse raisk aab kua sarved ärä Kod; piima `ammad - - `seitsme ja kahessa `uastane, siis aab maha Ksi; nahk om `lõhki ragenu, aab `korpa päält; [lambad] `aave villa maha päält Hls; kana ei munegi nüid, kana aave `karva; sarve aave `kõltsa Krk; küĺm `oĺli kõrva `lehti näpistänu, kõrva aeva `kestä Ran; sügise `aava anise sule maha; kadajass ei `aagina `nõklu küĺlest ärä Nõo; koore ajaga pajo (ajab igal kevadel koore maha) Ote; umbtõbi aja maha küüdse Krl; suurõ `haigusõga aja `juusõ maha˽pääst; mul om paisõ joʔ paŕemb, jo˽nakass `ku̬u̬rdumma, nii `nahka ajama; śuug aja `nahka; kiä [kana] loḱs, tu̬u̬ aja pudsajõid Har; ega jüripääväh pańni kana˽`haudma, ku karva är `aievaʔ Plv; `kilsto aase üless küüdse `rańdidi päält Se; lihm, hopõn aa `karvu Lut || karvendama püksi pölved ajavad `karva - - kui sedavisi `katkised atakili on Khk; [lõimelõngal] ei tohi `pinku ega `tompu `olla, läheb soa pii vahele ja akkab `kesta `aama Mar || väiksemaid osakesi eraldama `Lehtne luud - - vanaks jääb, siś ajab `leh́ti Hää; vähe aurutamist suand [laud] ajab `pindu Juu; mets aab `raagu Amb; kase puu ei aja `kiska üles; kuusepuu surnukad akavad `kilda ajama Kod; laud är kulunu, akkas `pinde üles `aama; pehme teräss taap kõllatsess minemist, ku ta siandsd araku `sulge akap `aame Krk; anoma vits ai kissa üless; [look] aase `kiskmõʔ üless, kui `häste är ei painuʔ Räp b. eritama, uhkama, kiirgama, levitama; kaldale uhtuma meri ajab `külma `auru `välja Jõe; pada ajab üle Kuu; `paise akka mädä `vällä ajama; jued ajavata kevadel üle VNg; kuseb verd, ajab punast `vällä; `vinga ajas tuba täis; rukkil `onvad `pitkad `eited `küljes, `tuulega nied ajavad `tolmu `vällä Lüg; mere natta ajab `serva Jõh; ake ajab `talve `uhka; kui (kuiv) kadus, see aeab nönda vett läbi Khk; `tiiskuse `aige ajab kopsust toppa `väĺja; külma kääst ää tulles `riided ajavad tuas `uhku Mus; Kui korsnas `talve külmaga vett ja nõgi ajab, siis läheb sulaks; `Küünla `valge oli puhas, pole suitsend ega `niistid ajand Pöi; kui üks koht on paistetand vöi aav on, siis ajab öisvett `välja Käi; pada tõuseb, aab tulesse, keeb üle Mar; ahi ei `tõmma, aeab `suitsu `sisse; `keedav maakoht. vett `väĺla aeab Mär; vesi oli ühe võllaskala poja `väĺla aan Kse; suust aeavad `väĺla `kanged kõrvetsed Vän; kohu piim ajab paksu `peale ja vedel jääb ala Tor; põsed `õõgavad, palavad `õhku ajavad väĺla Hää; kõrvad aavad `vaiku väĺlä Juu; `elkad [puud], kui `kangest kuivad on ja aavad sädemeid Ann; siis akkab ahus leitset `aama VMr; kuhi akkab `aurama, aeab nigu `suitsu `väĺla Sim; puu soe, ae vaegu `väĺjä Kod; temä (maagelõng) es keedä `vällä, es aja `väŕvi Trv; piim ai üle; mõts aa `auri `vällä, vihma `järgi Krk; rinnust aab röǵä `väĺla Ran; vii kusepot́t `väĺlä, `aisu aab; vana õle kot́t aap `tolmu kõ̭ik tare täis; kondi om `kange ja `aava valu `väĺlä (valutavad) Nõo; `tarrõ om paĺlo `suitso ajanuʔ Kan; kõiv jääss kińniʔ - - `rahka aja joba `vällä Urv; piim om joʔ ülearu hapu, taa nakass jo˽kuĺlussõid ajama; siss ku˽tu̬u̬ satavhädä tulõ, siss aja suust vattu inemine `ussõ Har; piim tüḱiss üle ajama Rõu; rasõv pliidiravva pääle t́silgahhass, tu̬u̬ aja `karmu Vas; piimähain aaśe piimä `väĺlä; lehem nakaśs joba `häüssä ajama Räp; verd aasõ `vällä suust Se || piltl Ma tunne, mul akkab ka üle ajama (vihastan) Kaa
12. midagi valmistama, töötlema a. (midagi) tootma, pruulima, utma kui tõist kõrd ajad läbi [viinategemisel], siis kadub puol `vällä kõhe; `mõisadest `vietässe `linnade [viin] ja sääl `aetasse `ümbär; `tõrva `ahjuga sai tõkkati ja `tõrva ajada Lüg; akkame olut ajama Vai; Suurde massinatega `aetakse õuna `mahla Pöi; `jooksva eli `aetakse mädand männa kännost Kul; sõja aal aand siin metsas `viina Kad; kasetohust `aeta tökatid VJg; `puskarid torode läbi `aetama ja `testämä Kod; kase tohikust või kase puiest `aeti täidet Lai; saare koorest `aetasse `tõrva KJn; nevä aave sedä va `puskarit kodun Trv; täädäst üteldi `aava kõjo tohikust; mine tiiä, kest tä `pühkmist kokku om `aetu [odav vein] Nõo; aja (ajab) `hańssi Har; tõrvassõʔ omaʔ pedäjä `juuŕkaʔ, `minkede sisest `aetass `tõrva; taari ~ õllõ `laare ajama; ku viin läbi samõti ja hüt́si käve, sõ̭ss `aeti `viina `ümbre Räp b. masina, tööriista abil töötlema võid ajan kokko, või `massina sies ehk `kausi sies Lüg; ku `villad `unditud, saab vatti ajada [villaveskil] Jõh; läbi `aetud piim (lõss) Jäm; see vili tuleb veel tuuli masinast läbi ajada Khk; linad veel otst ära `aemata. nupud otst `aemata Emm; `pöörade vahel `aeti kolm kett kokku [köieks] Phl; enni `aeti linu lõugetiga Vig; eks nied linad piaks küll `kerged `aada olema, nied on `iasti `liotud ja `aedund; `ümber `aetud piim Koe; takkudest `aetasse köie kieret Iis; lääme masina `juure `viĺja läbi `aama Trm; `mõisan õli piimä `rentnik, `mõisa piimäd tämä ae läbi Kod; mina olen liha läbi masina ajand Pal; talupoisil `oĺli kolmsada pihu linu `aada SJn; siin `aeti magust (vurritati mett) Vil; ma lää `villu `aama (kraasima) `veske `pääle; ipsi kivi, kust `ipsi aiass vabrikide sehen; `ekslit aiass `eksle masinege Krk; ku̬u̬l`meister ütel et, aanu esäl kodu linu, mes sä tuled siiä Ran; `u̬u̬pis vanast kolgiti `linnu, siss `tulli lina`aamise `massin Nõo; `turba aiass `kat́ski - - loomalõ ala˽puistadõ San; vanast `aeti hüŕsiga linno; vuŕrirõibõ˽löḱerdäss, taaga˽halv taad mett aiaʔ Kan; maśsinõgõ `aetõss `piimä läbi Krl; mass ka jahvõtass välläʔ, aiass läbi masina Har; [koor] `pańti maśsinahe - - `tu̬u̬ga `aeti kokko Plv; aagõ hainaʔ läbi `veḱsle Vas; ai ar kõ̭iḱ piimä, jätä‿s `hindälegiʔ süvväʔ Se || ka teil masin ärä aet oo (vili pekstud); ku `viĺlä aiass, ütelts masint aiass Krk
13. lõnga hasplile, kehale, käärpuudele vedama; kangast kudumisvalmis seadma; pooli, vihti jne tegema tämä `polves ei old käärpuid, tämä ajas [kanga] `seina `pääle VNg; meil `aetasse `käärbudelle [kangas] - - siis `aetasse `kanŋŋas`puile Lüg; `enne `käärimist lõng `aeta kehale Jõh; `päävä `kooti kaŋŋast, `öhta `aeti `uisi Kaa; `kanga völlas, miga [peale] kaŋŋas on aet Rei; kui ma `tahtsin `kanga kakskümmend `pasma laia ajada, siis tegin kahe`kümne `pasmase vihi Rid; `aetasse kangas üles ja akatasse `niide panema; ta aab lõnga poeli `peale, aab `lõnga `pooli Mar; uiesti `aeti lõng `vihti Var; `võrkelõng, sie aa puoliks HJn; kui kangast ülesse `aetakse, siis iga [kangareha] pulga vahele jääb ühepailu `lõngu JJn; nuorel kuul `püüti linane kangas ülesse aeada, et siis saab nuorel kuul mahal ka VMr; käbi `ümber `aetakse lõng ja siis `kuotakse nagu surnukaga Kad; akkasin `käävi `aama; kui kangas on paku `piale aeatud, siis tuleb `niide panemine Sim; `ümber `aamise pakk õli, kohe kangas `piale `aeti; [kanga] lõngad `aeti kiarpuie `piale Trm; kaks `seinä kangass aen `lõibu `piäle; villass kangass ei tõhi kõvass pakku ajada, kui üles ajad, kangas`jalge `piäle Kod; mina põle neid viiuliga annad ~ kerind; `asple `piale `aeti [lõng] `värtna pialt eh kerast ka Plt; lõng taht kokku `aade, ärä `aade (haspeldada); kaits vai kolm `pu̬u̬li `aetas ütte Trv; villast ja linast `lõnga `aeti üles loimege; `ketsä `aeti ni̬i̬ niine, õigati sis niine kedsä Hls; vanast ku `villu `veśke pääl kaariti, sõss `aeti `kätsä Krk; ta ai `langa `asple `pääle. kui värden `olli ärä `aetu, keedeti (köideti) lang vahele Ran; ma pia `pu̬u̬li `aama; tolle ri̬i̬tkammi läbi aid `kanga üless poomi pääle Nõo; `rõivavõllass `panti `siśse, siss nakati kangast üless `aama Kam; Langa`lu̬u̬mise riśt kohe lang aiass pooli päält Urv
14. peam terariistaga töötama a. lööma, raiuma, lõikama, lõhestama ajab puud `kiiliga `lõhki Lüg; lapsel nuga kεε - - saand sa kεε `sisse ajand, nii kaua sa ukerdad `pεεle Khk; nii`meistri ning äksiga `aeti `puude koor päält maha Krj; piiru letsiga `aeti `piirgu; Vana `istus liidi ees ja ajas vitsapuid `lõhki Pöi; need (kalad), mis kuivatadi `aeti kõik seĺla rood mööda `lõhki Rid; lepad `aetse maha `uhta ja põletatse see ää Kse; `kloasisin oksad küĺlest ää ja aasin labad `küĺgi Juu; `vintsked pajod - - `aeti neĺjändikuss `lõhki Kod; kuuse kośk on see, mis paĺgi pealt ära `aetasse SJn; rihavarresse `tu̬u̬di mõtst nu̬u̬r kuusepuu. ots `aeti sel `lõhki Hel; [vene kirve] terä om õhuke, ei saa `lahki Ran; servä maha `aada (saagida või tahuda) `laudul, siss om ää põrmandut `alla panna Nõo; mi‿sa˽nii˽pagsu˽koorõ aat, koori õhukõsõ San; lauda lagi oĺl `lahki `aetuist palgõst, paĺk poolõss `lahki aet Har; paasaʔ `aedu `siśse hirrele Se b. puurima uherdiga aead puu `sisse augu Khk; Mundiga uherdid olid, nendega `aeti enne kõik augud mis taris oli; Uherdiga `aeti `lähkri kerele veel `peale topi auk; Seina puuriga `aeti `palkide `sisse augud Pöi c. höövli sooni, õnaraid jne lükkama `servad [ukselaudadel] `vuugiti ehk lihiti `laududel kokko et äst liht õli, siis `aeti `suoned `sisse Lüg; ukse sammastele `aetasse valsid `sisse; see äär oo vaasitud, kańt maha `aetud Khk; Kirja `öövliga `aeti `söuksed soonelised liistud ja ääred `välja Pöi; valdsi öövel, kellegä `valtsi `aetass `siśse, `akna `raamõlõ ja; [põranda] lavvad `aetass `ü̬ü̬vlegä `lihti Ran; lauda ussõ laua˽vaia `poḿmi aiaʔ Har d. vitsa, rehvi peale tõmbama `aeti törrele vits `pεεle Khk; Sarapuu vits oli, `aeti sammuti [käsi] kivi peale kut kapa püti vits Pöi; vitsa hammas - - mikega `vetsa `pεεle `aetakse Phl; pütile `aeti koa vetsad `peale Mar; ratta rehvi `piäle aeamese ratas (sepatööriist) Var; aab kapale uut `vitsa `piäle; rattale `aetse `vitsä `piäle Tõs; `ankru võru on si̬i̬, mis puu tokiga `ankru pääl on `aetu Hää; `nõule `aetse `vitsa `pääle Pst; koĺmjalale piap vits `pääle `aama; mis neele `sõ̭õ̭rele viga `rehvä `pääle `aada Nõo; sepp ai rehvi pääle rattale Ote e. kaapima, puhastama nüüd `aśtja `põhja ei `aetagi, paks rańt jääb kohe `sinna `taignad Kad; nüid oo vi̬i̬l kalal veri sidess ajamata Kod; puhaste kala ärä, võta sisikond `vällä ja aa soomuss maha Krk
15. õmblema; külge kinnitama a. õmblema; nõeluma Ain `kuue `aukujelle labid `pääle Kuu; ajan üle `ääre sene `augu `kinni; ajan `nüöbi ette Lüg; ma sai jöki `valmis ning aisi `ümberaimised (kanditud ääred) ka `ümber; `valgel `kampsunil olid mustad `ümberaimised, sinisel punased; päti tallad - - `riidest sai `tehtud, möni [nüüd] ajab nahk tallad; pole [särgi] `käisid `pεεle `aetud, särgi ema juba `valmis Jäm; `riide äär `ömluse pεεlt, see `aetasse üle ääre Khk; peiu särgile `aeti tahid `peale; kui lühike säŕk oo, siis `aetse alane `alla Muh; meeste püksid ja vestid, naised `aasid ise kokko Mar; ajan särgi kraed `peale Mär; säŕgi jätk `aetase `käise `otsa või säŕgi `alla Kse; `Purjulõ liik `liiga `kangõlõ `aõtud Khn; kört oli - - toodi `peale olid pobid `aetud iluduses Aud; padjade `otsa aeati [pitsid]; ajan sieliku `alla `tuoti Ris; passel sai tärgitud - - ja siis sai ninapialne nööriga `kińni `aetud; aa parem oma suka augud `kinni Koe; lapsed `pańdi järi`auku - - `riidega kõik oli ära `aetud see serv et ta `pehme oli; aasin püksile ju `karmanid `küĺge Lai; traadi lõngaga `õmles kińgsepp - - lappisi aas saabastele `piale Plt; meeste `ammil olli `kaalduke `pääle aet, naistel es ole Hls; `pit́sega ärä `aetu pluuse Puh; see rõõvass piat üle veere ajama, muud́u `argõss üless Har; `hammõlõ `aeti tsiirotuss Plv; `rõiva aasõ kokko (traageldab) Se b. kirjama, tikkima; pilutama `enni olid naiste mütsi peale nisuksed suured kudrossed, mes `sõnna `aeti, õbe `lõngest ja kuld `lõngest ja Mar; kui `tihke riie, `tõmmad lõnga `väĺja ja ajad tikkuss Kod; tike `aetasse ninä nartsu `sisse KJn; Tarvastus - - roosad, punased sinised eĺmed oĺlid kikk sinna [tanu] `pääle `aetud Vil; aet ame, meeste `ammile tetti rinna ette viguri ja pilu Trv; vanast `aeti `amme `kaaltukse ärä, meśtel Hls; poole ratta ja `terve ratta `aeti `ammel ette Krk; periss jämmest `rõõvast olli tanu ja kirja `aetu Hel; `ammele `aeti vitsa (tikkpistete read) olalat́te `pääle Nõo; `värdli `keskele `aetass vi̬i̬l kat́s pillu Kan; ilustõ `uḿbli ja `aiõ tu̬u̬d pillu Har; `piinüʔ pilu nõglagaʔ ärʔ ai Lut c. võrgulina jätkama, parandama; võrgule paelu külge kinnitama `Ainus `paula ajama [võrgu külgedele] Kuu; Võrgule `aeti `ömbe`rinki pael, ölal oli ääre pael, all alus pael ja `otstes oli rind pael; Linad `aeti öheteise `otsa, kööved `küĺge, pära taha, rakendasime nooda ää Pöi; ku võrk äärest kat́ti on, siis piab üles aeama; Kimmlü̬ü̬t́ on, ku [võrgulina] põle korralikult paigatud või `aetud mitte [paela külge]; ega enne ei saa `võrku `merre `panna, ku ta on ära `aetud (võrgulinale äärelõngad, tamsad ja paelad juurde pandud) Hää; ajaʔ ta võrk kokko, piiridsäga ajat kokko (jätkad võrgulina) Se
16. a. ka piltl lükkama, tõukama, tõstma tuul ajab katustelle lund Jõe; `paadi `masti `aeda `püstü Kuu; üks laug `lasta `kerraga [maha parsilt], sie `aeta `angudega `reila VNg; kui `tantsisivväd siis kie ei `muistand `tantsida ajas `servi `lahti (keksles ümber tantsuruumi ja tõukas tantsupaare); tuul `tõukab puu `riida maha ja ajab `ümbär; sie (mure) küll minu `auda ajab; tuul ajab jäid; `ammaspuu vahel `aeta `ukse `lauad `lihti; viin ajab `mielest `vällä - - [hiljem] siis tämäl ei õle midägi `mieles Lüg; `ninda sää ajas `laiva `randa perälist tuult Vai; muja, sönnigu `koorma `pεεle `aema Jäm; taarist ääred `pεεle aida [viljalademel] Ans; tuule`aetud (murtud) puu - - seda ep `panda laiva `sisse; vali tuul nöndat ajab sia `püsti Khk; εi tee, kas saab εnam [üle jää mandrile käia], laivad aavad tee `luhki eest; aja `kapliga kalad unniku Mus; vesi rahu on vee all, aab laiva `pöhja; meri ajab `maale eli `vaatisi ja korgi kulisi Pha; Suured saepaku jurakad olid, `aeti öles pukkide `peale ja `saeti laudeks; Sakslane ajas `meite pühad paigast ää (uue kalendriga kaks nädalat varasemaks) Pöi; aa linnassed ahu peal unnika; kas sa põle εnam `peale `aamas (sõnnikut peale tõstmas); vastulised `aitasid `võrka `juhtele aada; ei tea, millal ta akkab kerist maha `aama; aasite põllu koa üles, kui ruki ää lõpetasite? ruki kahl `aetse üles, kahl tõstetse käte vahel üles [ja lauldakse] Muh; ees `aeda on param kut taga vedada (öeld lapse sündimisel); keige `enne `aeda sarikad üles, siis `panta latid sarikate `peele; mene ae sönek laiale Emm; ära aja raamadod nii `selmde `alla (öeld lühinägelikule lapsele) Rei; väravad `aeti `lahti Rid; tuul aas võrgod `ühte kerasse; nao suur tuule `aetod seal, nao va `erne pehletis `selgas (kui inimesel liiga laiad riided seljas); majale `aetasse koa tugesid `alla, kui maja oo `velto vaond; lähme `ändi ülesse `aama (heinakeeritist kokku panema); `enni `mõisas `aeti `ärgega teed `puhtaks, `aeti `angedest läbi; `kaevo `umpseks ajama Mar; kebade vesi aab jääd kokko Kul; kui jo kiud `murdub ladvani, siis `aetse linad veest (leost) `väĺlä Vig; Laisk inimene aab `ääri `piale, ei tee õiged tööd äga kedagi Han; ollandi `veskel oo `tuule `aamese ratas Var; ein ja vili kõik sai `ända `aetud Mih; rabandised `aetse `nurka ja tuuletse ää Tõs; torm aas laeva kummuli Khn; udi oo pikk ritp, kellega talvel `võrkusi jea `alla `aetse Aud; turbaga saab õlle raba `seita `aetud PJg; tuul `oĺli nõnna `vasta, ma‿i jõudnd ratast ka ajada Tor; `Tehti `seuke lud́a, kellega [viisu] vahed üles `aeti, niin pisteti läbi Hää; reagib kõik mis sülg suust `väĺla aab Hag; eenad ja ärjabäd `aetakse ülesse laudile; `veśki `tuule `aamise kelk, kellega `aetakse `veśkid `tuule Juu; mõlad kellega `poati mäda vett soab ajada edasi Kos; suured jääkrunnid ajab tuul talvel ranna `äärde ja mere madalikule JõeK; rabas oli kitsas raut̀ie ja turvas sai ajada [rullikutega] väilale `kuivama JJn; `aasime einad kökki; aab pimedad Lienud `ieli (öeld rasedast) Kad; `irsnik ajab irre anguga irt edasi; ajasid talvel pööraga `noota kokku Trm; `seitsme vokiga kedräsimä taren - - vokid ajavad tuult, tare külm Kod; [rukkid] olid vihus. siss aad ülesse tuppa parte `pääle Äks; `lüisi `mööda `aeti `vaati `vankrile Lai; katuss mädäneb - - tuul aab maha tüki `kaupa Vil; aja aken `valla; ärä aa `tühja kotti `püsti (ära kiida ennast) Trv; [vesi] läits jää ala ja ai jää üless; karjapoisi `aave `palli emä`auku [mängimisel] Pst; `väike om suure pikäli aanu, maha aanu (öeld, kui laps on sündinud); kellä `tiḱsje liṕp si̬i̬ aap `tunni edesi; mõtsan om nõnda paĺlu `marju, aa või roobige kokku; suur tuul o `rõõva aia pält maha aanu; lääm `mõtsa puid kokku `aama; vundarment aiass päält vesi`lu̬u̬di; `suuri küĺmenit `kampe `aeti `pääle [hauale]; si̬i̬ aa lauluviisi `kõrva (laulab valesti), aa tõise ka `kõrva Krk; `keśvi iväti, `aeti vangerdega annad ärä; suurõd `oarmigud - - olliva kah tuulõl ja tuisul `aetu; ütte lugu om looguss pääl [vikatil], siss aab aena üte külle `pääle; `panti `kartuli koŕv kärru `pääle ja `aeti; [öeldi] et aa trääsäga `valla, kui lammast nülliti; esi tei, aga ai iki tõese `kaala; pane tüir `taade ja aa `perrä (sõua päraaeruga) kah Ran; tuul om rüäaki `ümbre `aanu; leeme lidsip [siga] ärä, sao aap kõ̭ik mollist maha; ärä aa miu pikäli; `aeti leib laḱka `lavva `pääle, siss `panti `luśkaga tu kõrutuss `pääle; jäńesse `aava nõ̭naga lume ärä, siss söövä orast Nõo; ku tuuĺ aavapuul lehe pahepidi aa, siss tule `vihma Ote; perän `künmist aiass käśsiga muld `ümbre˽`kapsta juurdõ Kan; haina ommaʔ unikulõ `aeduʔ Urv; ku ku̬u̬rma `ümbre lätt, siss om edemine asi `ku̬u̬rma üless aiaʔ; hämme˽haina˽`saiõ˽`rukka `aetuss; vehmaga om vili kõ̭iḱ maha ait; ma ai `kellä oiilõ `tuńni edesi; pernaanõ aja õks alasi uma ratta ette, timä võit piat õks alasi `saama Har; kunass oĺl aidauśs otsani vallalõ aet; lepät́sirgukõsõ pujaʔ oĺli˽ḱaopujal pesäst `maahha `aeduʔ Vas; tuuĺ `aie `venne minemä Räp; laḱkä aäʔ är teräʔ, palavass lääväʔ Se; kõlguss aet `hainu täüs Lut || lõhkuma, lahutama Sie lehm o `oite `kange `aida ajama Kuu; [vaenuköit] `üksi inimene ei `kestä `laiali ajada Lüg; pahur obu ei püsi, ajab `aedu Vll; vaja panna laud `silmade ette lehmale, ta ei nää siis `aedu `aada HJn || kaardimängus teat kaarti välja käima aja sa `väĺja kaaris Jäm; see tihi oo minu. aea `väĺla Tor; ai `sääńtse lehe, ku jovva ai ar kattaʔ Se || ajaliselt viivitama, edasi lükkama midä senest viel kevädest edesi ajada Lüg; ei taha `sõnna `minna, aan ikke `aega edasi veel Juu; ei õle üvä, ku pitkäli edesi `aetasse si̬i̬ asi Kod; ei ti̬i̬ ärä, aap sedä `aiga edesi Krk; mõni aja taad tü̬ü̬d edesi Har || piltl hindu, makse jne kõrgendama või alandama nii ajasivad [soomlased] `vilja `kallist ja `meie `silgud ei `kelband kuhugi VNg; ajab `innad `kallist, `tõine müüb `uodavammast; `aetasse kõik `maksud `kõrgele Lüg; ajasid inna nii ala Khk; na `aie inna `väege `korgõss Krl; `hinda aa (kõrgendab) Lut | Ta oo vali teist alla ajama (laitma), oleks ta ise teeb mis asi olavad Kaa b. vees või vette lükkama; (palke) parvetama; laeva või paati vette laskma või kaldale tõmbama; kalapüüniseid vette laskma kuhu `kõhta `platsi `pääle õlid `palgid `talve `vietu jõe `ääre, siis keväde `mennä ajama. ajajad `vieretavad siis `kaldald jõkke `sisse, puu ajajattel õlid kõik puolsaed käes - - `miska `palkisi `aetasse; lähäb meri `lahti, siis `aetasse `paadid vette Lüg; pole oma `laeva veel üles ajand (kaldale tõmmanud) Mus; siis saab [kalu] ajamas `keidud, sügise vaa `veega `aetakse vörgud ede ja maa äärest mennakse [nuiaga] `lööma Pha; Uus laev aedi mere; `noota `sisse `aema [jääalusel püügil] Emm; `mõrdo `aetasse `sesse Mar; laeva `väĺla`aamise `talgud olid Tõs; raiub `iässe mut́i `auku, et mut́t `alla aada Khn; käisime `võrku ajamas. laseb võrgu `sisse, tonksib natuke `aega, võtab `väĺla Vän; Lemmjões kalad kasvavad, seal ei ole puu ajamest Tor; `ütlevad, et ku [laeva] `väĺlaaeamese juures torm on, et siis tuleb õnnetust Hää; nii lahk [tuul] jää ärä, et es saa `võrkugi `siśse `aada Ran; pru̬u̬sshangõga aiass `palkõ ekõ `mü̬ü̬dä `alla; parvõmihe˽jo ajava˽`paŕvi Har c. labidaga kaevama; (tasaseks) lükkama; (labidaga) täitma, täis ajama; mullaga katma keväde kui `kartuli `kuhjad `vällä `vietässe, siis `tarvis `kuhja asemed tasa ajada; kui on `ummes tie, siis ajavad tie `lahti; ajan `mullaga ja kividega `augu `kinni Lüg; `kartuli `kuhja `aeta `kinni Vai; `raavi `aetasse `kinni Khk; ajasid aua `umpseks LNg; lund `aetse Tõs; aua kinni ajamene on meil ikke matuleste asi Vän; vanad kaevud on, sedä enäm ei ole `tarvis, selle aame täis Juu; tegime lina `kammimese aseme, ajasime roho pialt ära Plt; ti̬i̬d silutas, `aetas `rüüpit tasatsese Trv; aive jälle mihe lauda `põhja [sõnnikuveol]- - `laṕmege Krk; Ei˽või˽vanna `kaivu inne kińni aiaʔ, ku `vahtsõnõ vaĺmiss om Urv; ti̬i̬d aiass tasatsõss, `lapjuga aiass Har; `aamandaʔ lumi Lut d. kukkuda laskma, kukutama, (maha) loksutama `älgä ajaga `lavva `alle `leibä; [laps] süöb rumalast ja ajab maha Lüg; aed ennast suppi täis eest, mεεrid kleidi εε Emm; ajab `peale `eesele, eest rokane kõik Mär; mõni ajab vett maha Tõs; aas piima üle jaare Kos; mis sa aat vett `seĺgä Krk; ei tohi jumalaannet `jalgu `alla `aada Nõo; poesi aeva pangi `kaivu Kam; ku na (kaelkoogud) lühikese om, siss tuuĺ aap pangist vi̬i̬ pääle kah Ote; mi‿sa˽taast piimäst maha ajat üle veere Har e. (kangast, riiet) rulli keerama aja `riie `trullisse Kuu; kaŋŋast ja `keike `asja `aeda `rulli Emm; `neoke ümär`korne jäme puu, peso `aeta `sõnna `ümber ja kurikaga rullitasse tättä; `riided `aetasse `rulli. ja kangas `aetasse `rulli Mar; siis `aesime [pesu] `ruĺli ja - - `koĺkisime Aud; mina aan `kanga `truĺli, siis taon kurikaga, siis lähäb siledaks. aan `kangast kaks `truĺli, mud́u on vägä suur - - pärast aan `ühte `truĺli Juu; vanast vanutedi kangast, siss `aeti `trulli, siis `panti `kuuma leevä `ahju Nõo f. sõelast, sarjast läbi laskma `tuhlid keedeti ära, tambiti `peenes - - `aeti läbi sõela Han; Sie jahu muõdu ei sünnü, kui aa sõõlast läbi Khn; kögelik - - `aeti `üsseid esiti läbi Plt; kui `oĺli [vilja] i̬i̬ld läbi `aamine, siss pilluti käpäga ~ käṕpiga läbi õreda sarja, toda sõkutedu `viĺlä Ran; ku tõist `kõrda läbi `aetasse või tuulatasse, siss om pirrest koŕv, kellega`sarja terri tõstetasse Ote; Sõ̭ss ku˽tu̬u̬st edimäd́sest saŕast tu̬u̬ vili läbi sai `aetuss, sõ̭ss tougati timä säält - - kohe nuka poolõʔ Rõu g. peale määrima, võidma `tärtini öli `aetasse `joosku `pεεle ka; `riidele `aetase `seepi `pεεle Khk; see `olli kullaga üle aet, see `olli särje sapi `veega üle aet Muh; elavöbe ja ploom `panta segamini, saab loomale `pεεle aet, kinnel on täis pεεl; nest (vihmaussidest) saab `tehtud keige paramad öli, mis `aeda `silmade `pεεle ja silma kae ära sööb Emm; tüdrugud ajavad proovanksi öli pähe Rei; tüma `aedakse nööri `pεεle, tehakse `traati Phl; Mit́ib, ti̬i̬b nägu ilusaks, ajab pummatit ja `puudert `pääle ja Hää; aavad võid `piäle Juu; tetti seebi vatt, `aeti lõug vatuga kokku Ote
17. a. ka piltl (kuhugi) toppima, suruma, sisse panema, lükkima, pistma, torkama ajad `niiti `niulale `silma; `rongi, `ühte rida `nüöri taha, `niiti `aeti `pihlaka `marju; ajab oma nenä igäle `puole, on `asja `kõikidega Lüg; mine aja tuld ala [pliidile]; lehm nönda vihane - - saaks `leiba sohe aida Jäm; oli `katle ees tuld aeand, ning kukkund `keeba`katle; ma‿p nää `niiti nööla taha aeda; `naaskliga nahast läbi ajama; see oli kuńst leib `ahju ajada; tεεb midu meest selle tüdrugule on taa ajand (suguühet sooritanud) Khk; Linused `kangad `aeti kõik `tuhka, tuha `leeltse `sisse; Linapuud `aeti `loomade `alla Pöi; koe `aetse `kangal `sisse ja lõemed luuasse üles; maasikad `aetse kaste eina `peale; said sa ette aada (lõnga nõelale taha) Muh; üsna kollast sammeld `aedi `piipu; ma `aesi ikka einad `patja Käi; kõlasi `peale `aetasse [võrgu] silmad; jah [lõng, niit] `aetasse nõelale silmäst läbi; aa eesä kondid kotti, too kondid koeo (öeld õhtul pärast väsitavat tööd) Mar; ennemuśte said rellid ike `paela `aetud, nüüd aavad `raati Vig; ema ajas sügisi `kaapsa lehed `rongi Mih; Meie aasimõ puru `alla [laeva tihendamiseks] ning saõmõ laõva üsõ viksiks Khn; kala pahlad - - kalad saavad peadpidi `sinna `sisse `aetud Aud; Vili `aeti kot́ti Kei; `tehtre `sisse pannakse pudru ja `aetakse pulgaga soolika `sisse Juu; limukas aa õnge `otsa, `viska `järve ja ahven tuleb `otsa; meil on koŕv, aa [mesilas] pere `sisse Amb; voadi lavvad piab `enne kõverast paenutama. seda kutsuti `roamiajamine Trm; karu ku uavatud, kõhe - - `aama uav `samlid täis; akan `kingi paalutama, ajad `tärkmitess läbi paalad Kod; rehetuas sai tuld pliita `alla `aada Lai; piirits `aeti läbi võrgust, lükati läbi Plt; sulane `oĺli `ahju kütnd ja ahju `tu̬u̬rid lepä agu kõvasti täis aand; `pastlal `aetse paalad `perrä Vil; ku leib `tõusme akkass, aiass tuli `ahju Krk; aa ravva suhu [hobusele] Hel; rańgjala om kõvera nigu `taosse, mes obesele `kaala `aetass Ran; ärä nüid käppi `arja aa (juustest sakuta); aa `miule nõgla `taade `langa; vanast langa `aeti `orde ja `panti `pli̬i̬kmä päävä kätte; ma aa ubinit nööri `taade; me `piame `vastset `põhku kotti `aama; edimäld `aeti `amme `käistele köŕtlang `sisse Nõo; `aimi õkka maa`maokõnõ elävelt pudõlidõ ja viin pääle San; taa miis om uma talu podõlide ajanu (joomisega hävitanud); ku rügä hukka lätt, mis siss `lõugu vahelõ ajat (süüa annad); ku [mesilaspere] kahalõ lask, sõ̭ss `võetass kinni ja aiass vakka; aja mullõ nõgla `perrä [niit] Har; vanainemine ai keele silmä laka alaʔ, tõmmaśs `liplõ silmäst `vällä; t́siaʔ `aiõ˽pää˽`vällä sannasainast Rõu; niidse˽kääneti `katsa, `aeti kabla `perrä ja `pańti kuiuma; `hiusõkaḿm oĺl tõõnõ, mia - - `hiuśsihe `aeti Vas; taa ai minno ku `vardahe (kitsikusse, kimbatusse); mi‿sa taad `tühjä tuult ajat kot́ti (öeld uhkest) Se; ora `aamine om `urvi (on vaja ajada ora istmikku), ku t́egei laisk om Lei; ku kanapujakõsõl pää `suuhhõ ajat (hinele) tu̬u̬ kikass saa Lut || (maha) matma, mulda panema läksid vanad meest `auku ajama Khk; sügise sai tütär `mulda `aetod; loomale tehässe auk ja `aetasse `auko Mar; elläi lõṕpi arʔ, `aeti `hauda Se || (vedelikku kuhugi) valama, tõstma `auskriga ajame vett jullast `välja Jõe; ajab õlut `ankuri Lüg; Keedeti [mustikad] ää ja `aeti pudeli Pöi; aa `kapliga vesi [paadist] `välja Muh; `lεhkride `sesse `aeti `piima ja, `aeti `taari ja, vett ja Mar; kui juba vaht `alla käib, siis on õlut `vaĺmis ja `aetakse `ankrusse Juu; `Leht́reg aa `piimä pudelis Hls; aab õlut vaadi `sisse Nõo || piltl aas talle prügi `silmä – pet́tis teist; prügi krae vahele `aama (petma) Juu; puru `siĺma ajama (petma) Plt; sa aat mulle juśtku `kärblisi pähä (püüad mõjutada), oma `ulle juttege Hel b. riietuma, selga või jalga panema, seljast või jalast võtma `alpi inimine aja `pitsisi ja norusi enese `ümber VNg; aja omal öltsid üle Jäm; öö `paikus siis `aeti ruudile tanu pεhe; kui sa pahupidi `riide üle ajad, siis pidi εε kaduma (ära eksima) Khk; vammus `aeti vel kasuka `peale `ülle; ma akka `jalgu `riide `aama Muh; `talve peab ikka `kindad käde `aema Käi; ma lähe `püksä `jalga `aama; aa särk pahupidi või üipidi `seĺgä Var; ta aab `soapad `jalga Kos; mõni inime ei `oska `riides `käia, aab kodinaid ulga `ümber Kad; `sinna `aasid vammussalle kasuka ka vi̬i̬l `alla; poiss oĺli püksid maha aand Vil; aa köŕt ümmert maha; mu emäl olli enne siidiame `seĺgä aia; aa nii kaldsa siis `jalga Krk; et osta `endäle üits `mantli `pääle `aada; ei ole seräst pikuti ju̬u̬nd `uńdrigu, mes `ümbrele `aada; aa latsele ääd kätt (aja lapsele särk jne selga parema käega alates, siis ei jää laps vasakukäeliseks) TMr; poiss aja kalsa˽`si̬i̬rde; kat́s `kaḿssi oĺl sällän, üte kaḿsi `aiõ mahaʔ Har; paĺäss kui kunn, olõ õi `seĺgä midä aiaʔ; aä `rõiva säläst ~ `säĺgä Se; ujakõʔ `saapalõ jalakõsõʔ Lut c. (tugevasti) sööma; söötma, nuumama; jooma; jootma ajad nenä täis, õled käppili maas (joodikust); ajab `sisse kui obone, magu ies kui ahi Lüg; küll see ajab ennast täis. ajab ennast kurguni täis; üks va nägal loom aab köik `perse Khk; See on kalakoagas, oh ta võib kalu `sisse ajada Pöi; Aesimi mustigud püuga sisse Emm; sellel loomal oo ete `kampsu `peale `aetud Mih; aa seda va kalja laga `sisse et ägise Kad; mõni kõrd `aetse luamale `sisse eläväd õbedad; kui palju sa `viina elo aeg kõriss `siśse õled ajanud Kod; i̬i̬st aab [hani] pugu täis, tagant laseb `väĺla Vil; üle seĺlä täus aanu ennast Hls; kardultege aave obese üless, lina`si̬i̬mnege, apuge, `maarjejääge; ku ristikeinä pääl [loom] täis olli söönü - - `aeti iki verist liha su̬u̬l`li̬i̬mi ja mädä kanamuna `sissi; ta aass `siĺmege `endel `sissi (ahnelt sööjast) Krk; siga om verevän ädän - - `viina `aeti `siśse Ran; midägi sa tettä ei viisi, aga `sü̬ü̬ki aad `endäle `sisse nigu kajak Nõo; paaŕ kuud pidäsi `lehmä, ai tu̬u̬ liha täüś ja Urv; hopõn om häste `rammu aet Har; iso tolmukõist ei olõʔ, aja˽`väele `sisse Vas d. (õhku) täis puhuma kusi rakkule `aeta `enge `sisse Lüg; ajab `akne `pεεle iŋŋe `aulu Khk; vanad mehed ajavad põied `inge täis, koebatavad ää Vig; sia põis `aetas `enge täis, `erned uad või ka `aavled `pantas põie `sisse, lapsed mängivad Hää; sia põis õerutasse tuhaga ja `aetse `inge täis KJn; õlekõŕs tsusati sääld kusima kaalast `sisse, ja mõni `erneterä kah, siss `aeti kussim `õngu täis Ote; vasigõ piimämago kuivatass arʔ, `aetass hõ̭ng `sisse Rõu
18. masinat, tööriista jne liikuma panema, käsitsema uherdi `aeta `ringi Jõe; vesi ajab `veski kived `ümbär ja `käimä rattad. tuul ajab `jälle `tuule `veski rattad `ümbär Lüg; `laiva `vinti on sie midä tämä edäsi ~ edesi ai Vai; kui taaspidi keeruga kedretud on ning akkad teisit ajama, siis on `vastuksi keerd Khk; lähme `käia `ümber `aama; vahel aab [võimasinat] tulise `aoga, vahel `pissi illekest Muh; mönel `olled hobused, kes aasid `ümber [rehepeksumasinat] Phl; suur ratas, see on seespool `ääres [tuuleveskil], see aab `rinki `värkelt LNg; teese käpuga aead `ringi [linamasinat] ja teese käpuga `pöörad piu Vig; oki vänt, sellega `aetse okki `ümmer Aud; käsikibi, vändast `aeti `ümmer Vän; Me koorume `lõnga - - okit kuripidi `ümmer ajad Hää; ommiku juba `jälle kella kolmest neĺlast üless, akka vokki taga aeama; suur vändast `aetav pump oli [viinavabrikus] Kos; kolmas aeab pulgaga lõngapakku `ümber, kus siis kangas `piale läheb Sim; panen nööri lühi `piale, siis aean ratast `ümber Pal; tiivad aavad `ümber [tuuleveskit] Äks; leier`kasti `aetse vändast Hls; vaist om jala väsünü okki aian; ma taass kirvest teräväss aia, tule `pü̬ü̬rä `aama Krk; kistavaŕs käib üless ja `alla, aab vokiratast `ümbre Ran; ma esi olõ uḿmi käśsiga ajanu `ümbre˽tu̬u̬d [lina] maśsinat Har; vana`aotsõ `külvmise maśsinaʔ oĺliva rihmaga kaalah ja `aeti vändäst `ümbre Plv
19. teat olukorda, seisundisse viima, teat olukorda, seisundit põhjustama, mingisuguseks muutma suvi `vilja `vuodamine, kui `leigetu vihk `aeta sasi `reie tuppa VNg; tuul on rukkid räsa ajand; ajad sene tüö sasi, ei sest tule `vällä midägi Lüg; koes orgi `otsa sa `eese püksid oled `puhki aand Khk; tahab tiitsastusega tööd `luhki ajada Mus; see jummikas oo `lahti aamata alles (õied veel kinni); te aasite mu une koa `raisku; `uhkus aab upakili, `kangus käpakili Muh; labigute varred `peavad siled olema, muidu `aevad püud puhas puruks Käi; poĺt ei ole kuum, ei aja tina sulaks Mär; kudas sa selle peä naa ruttu `patsi ajad Vig; [lõnga] `punni ajama Hää; meie aeasime omal siin [maja] `jälle `liiga pikaks Ris; mis sa aad teesed tülisse; juurekakk aab `taina apuks Juu; tuul aab pia segamine Koe; `aama vede `leigess; miilisüsi ae sepäl kõhe ravva `ki̬i̬mä Kod; pääval on ikke `võimu, seĺla aab ikke soojast Pal; koonerdab iga aśjaga, tahab kopikud `lõhki aeada Plt; soal om kaits lippi katik aet Trv; või aias sulale ja pannas säält [korbi piima] sekkä; nõu keri om kokku aet, siss põhja ümmer aets keri kokku Hls; `õigus aiass õieli ala ja kõveruss kõtuli pääl; sia `lõikat nõnda, ku kõrre aave `perse`lõhki (öeld, kui rukkilõikusel on jäetud pikk kõrs); võip olla, et poja aave talu eläme (muudavad jõukaks); sia röögiv ninda‿t ilma aave `lõhki; tule säde aap maja põleme Krk; `uhkuss aana upakeli Ran; suur toŕm aab laeva ukka Nõo; terä ai `verde - - kesväl ja rüäl enne valmiss `saamist, siss terä olli verrev Kam; piim `aeti paan `lämmäss Rõn; hiivalõ `aetut pipard pandass `väŕski lihasöögi `sisse Kan; Anna˽piĺl hullu kätte, hull aja piĺli `lahki; perremi̬i̬ss aja vikadi vaivass; Sõ̭ss ai [kaerakile] `hindä üless kohuvalõ ja keśk kottalt hapaśs sääre lahe˽vai mõrõ˽`sisse Urv; mi‿sa väidsega kivi päl raot, sa ajat väidse kokku (nüriks); [naistel] `juusõ kõ̭iḱ `t́sarru `aedu Har; mis sä tarõ nii kuumast `kõ̭õ̭vatõ ja `lämmäst ajat Räp; vanast es käüdäʔ `kohtit, vanast iks `aeti iho kuumast (anti peksa) Se || terariistale sepikojas uut tera jätkama aja vahase. keeda kogu - - `ühte raava `asja Khk; sie kerves tahab vahas ajada Ris; siis `aeti kerves üles, kui `kervel enäm terä eden es õle Kod; kirves paks, kirves lähäb sepal ülesse ajada Pil || (lõngale, köiele) keerdu tekitama sa ajad `lõnga `kierdu, ku tulist `tallad Jõh; aja kövele keerud `pääle Rei; vokiga kedradi, see aas keeru `peale Phl; kuurud tulevad kui lõnga väga keeruks aad Plt; kui [lõng] väegä keeruss `aetass, siss om kanasäĺlän Ran; vokiga saa [lõng] loiumb ni kierumb `aiaʔ Lut
20. hrl impers tekkima; tekitama a. füsioloogilist protsessi või psüühilist seisundit tekitama, esile kutsuma; paistetust, paiset jne tekitama kahe`puoliksed ehk rahusimmed `külmitamisest ajab Jõe; ajab `süäme täüs sie sinu jutt Kuu; irm `ninda et ihu `karvad ajab `püśti Hlj; `tormi käs olin ma küll, ei minu ei ajand `oksele ka VNg; kui `kiegi tõist pigistäb, siis ajab sinisest; ajab `juure `ühte `puhku `tõisi (paiseid); kie üle aru süöb enese täis, siis ajab tagasi; kui lehm süöb `ärjäbä ädälä, obose ajab `pierestamma, aga sarv`luoma ajab `lõhki Lüg; igistab, ajab nagu vesi `ernele; kui magamast üles `tõused, ajab `ringutamma Jõh; kui mesilaine `neulu, siis aia `paistetukse Vai; ving ajab piha; sool ajas üsna puna üles Jäm; kui sind nuttama ajab, siis silmad löövad vee älevile; pet́t ajab pasale Khk; `kange kihu ajab reit `kiskuma; piim on `närdind - - aab kere seest täis Krj; Kanad nokkisid nögesi, küll see pidand kanad munele ajama; `Koera `narrind, sellepärast ajavad koera nailad öles; Vanad mehed `rääkisid et - - punane ajand undi vihale; Viina köögi roak `anti ärgele, ajas ärjad liha täis koa Pöi; kui iirid üles aab, siis joosetatse obust Muh; ihu seest `aevad sihansed kärnad `välja Emm; selle öhö silmägä o ikke vilets küll, aab selle teise koa mässäle Mar; soola `tüikad ajavad kää `peale Mär; sul aan suure `viske `seĺga Kse; na külm, et aab kohe `ambad `risti Tõs; `Siokõ lödisejä rasvanõ pekk, et jälestüse aab `piäle Khn; et aeada ihu sügelema, kui `noores kuus - - pesu pesti; lastel o kevadi kure `saapad `jalgas. tuulega aab naha `lõhki Aud; valu aab rind‿alt ülesse; välgud sähvivad üle `taeva, aeab pimedas kohe irmu `peale; puu `raimene aab käed rakku Vän; kõht ajab puhutsel Hää; nõges kõrvetas, nää aab nõnna nupud ülesse; kõht aab täis Juu; maisi praak - - se aas loomad ülesse nõnna‿t Kos; sie (roos) võt́tis nisukeseks punaseks kohe ja `paistesse aas KuuK; nisuksed `vistrikud ajavad vahel maast Ann; `vuolmed ajavad ülesse, ajab siest täis VMr; väe vińnid aeasivad inimestel näo `piale Sim; kisendäs `pihta ja `rindealuss, `vaata pihad aavad üles; mine issu ahju rinna all, aab kuumass; tõene aab tõiss `naarma Kod; mis ei `meeĺdi, si̬i̬ aab üsna `inge täis Pal; eliting aab inimese küĺmetama `kangesti ja valutama Ksi; üks lehm oli täis aand ristiku pial Lai; suu aab üles, ohatab KJn; kupe om üles aanu, kupe om `paistet Hls; aa süä `rindu ja küsü; pant `nõstse aave üless; kuumage aa surma üless; si̬i̬ sü̬ü̬ḱ ai `süäme närveteme periss; olli naha kuumass aanu ja `külmä vett joonu Krk; käsnä om, mes aava loomale ehk `endäle käte vai näo `pääle; su̬u̬kaela - - nu̬u̬ aava ulluss inimese Ran; `umbe ai mõnikõrd jala `alla, ku midägi `suśkusi `sisse; emäl om tõene rind üless `aetu (paistetanud); ai `endä igile Nõo; nisukene alv saabass, om villi üless aanu; vasik aab makku, vasik om makku joodet Ote; kõtt aja puhussile San; käsi koolõss ärʔ, nakass `pindõ ajama; pahussõ vai kasuva aja `heitümisest Kan; säĺg aja hallu, ei˽või˽`kaugõ `istuʔ; ku˽lihm täüś aiass - - siss andass klaubõr`su̬u̬la; no˽nakasõ na viĺliʔ jo `määle ajama; mää aja jo naha alaʔ Har; mul `aeti suu `pääle tedretäheʔ; `ku̬u̬lja luua aa `jalga [hobusele]; tu̬u̬ hüdse karm ai mu hoimussehe; pää lei ärʔ, noʔ aja muhu Rõu; pää om mul hukah, taa aja hallu Vas; ku kurgu üless aaśe, siss toomõ `häelmo ti̬i̬ hää Räp; aasõ `süäme kuŕäss, pand ossõlõ Se b. tekkima, tekitama, esile kutsuma (teat loodusnähtustest) ajab `ümbär `kaudu üleni `pilve; `einamad puha ajab vett täis sie sadu; ajab jääd ja `ühme `silla `alle kokko Lüg; suurt `sööna ajab üles, pilve `sööna Jäm; kui virmalised üle `taeva ajab, siis tuleb pikaline sügise; vesikaare tuul ajab sii mere loeks Khk; tuisu aŋŋed o täna kogu ajand Mus; Selle `talve ajas paksu lume maha; Kui tuul mere pealt akkas, siis ajab mere jämeks ja mustaks kut öö Pöi; ühna aab rät́sakast ülalt `alla Muh; jää ajab `kuhja üles Rei; anged teed `umpseks aand; päevä terä juba paistab. päe aab äärt `välla Mar; aeas kao `umme, `tuiskas `umme Mär; suured sagarad pilved ajavad `taevasse Aud; kui `vihma sajab, siis ajab vikerkaart ülesse; `pilved aeavad ülesse Tür; nüüd on vihm üle, aga ta aab säält uut jälle Kad; taevas ajab puna üles Sim; nõnna veekess udu ae (sadas) ommogo Kod; pää aab `õhtasse Plt; jäŕv aas pagu KJn; lume lobjakud aab maha Hls; kiḱk kotuse aa (tuiskab) täis Krk; suurõd `oarmigud - - olliva kah tuulõl ja tuisul `aetu Ran; kell `olli kolm, ku päev ai vi̬i̬rd (hakkas tõusma) Puh; pilvetämä nakap, aap nigu `ahka `taiva päle Rõn; nigu utsu `aie, udsuti kipõn `aigu Har; ti̬i̬ `pääle jo `uarmoʔ ajanoʔ, `väikeseʔ hangõʔ ajanoʔ kui `tuiskass Räp; `pilvi aa Lut c. kui käre ahe ja leib ei saa `kerkida, siis ajab muhud ülese Aud; `rohto ajab võrgud täis Trm; ragusi täis aand, leib `lõhki lähnd Vil; `keĺdren `oĺli vesi, vesi ai vammi tare põrmandu `sisse; õlu nakass `käima, joba aab `muĺle Nõo; kuum vägi panõ˽länikohe, säält imma läbi, väe joonõʔ aja `laudu `vaihhõlt läbi Rõu
21. ennast või mõnda kehaosa teat suunas liigutama, teat asendisse tõmbama uss ajab `rengasse Kuu; juba ma nüüd olen paranennu, akkan `püsti ajama `endasa VNg; ajab oma `rinna `püsti ja `kõnnib pää `seljäas; märä obene - - ajab `ambad `itsi, `silma `valged ajab pahemitte Lüg; poiss ajas jalad `arki ehk ajas `laiali; tige obone, akkab tagant üless ajama Jõh; pisine laps ajab ennast istukile Jäm; mis sa sest suust `jälle `kulpi ajad Ans; obu ajab taaspidi, ajab `püsti ep vöta `koormad paigast ää; mool oli see valu nii `kange, et aea kas pεε `pεεle `püsti; ajab jala paigast ää `jälle Khk; obused ja `veised aavad ännad `püsti kui kiilid kallale tulavad Jaa; kes `kähmo jεεnd, aeb ennast `sergeks Emm; laps aab `eesä paled `punni pähä; aab suud päräni peal ja aegotab; va joomane inimene kui tä aab `eese töllakile Mar; Koer aab kua `kukla karvad `turri, kui vihatses saab Han; Loom akkab tagaspidi ajama, käristab kurgu `kinni Mih; ajab oma rinnuli Tõs; laps aab ennast nii `kangeks ja kõvaks, kui ta võemost täis on Juu; kaśs aas ennast `küiru; kuer aab ennast seĺlali ja küĺleli Kos; ta ajas suu ja silmad laiali selle jutu `piale; siga ajab sava `rõngasse VJg; aab silmäd `jõńni, `järsku tuleb kõhe kallale Kod; [kala] aas veel lõpussid laiali Lai; aas keele suust `väĺla Plt; vahel [kass] aab `riśti asemas ennast nii pikk ku ta on Vil; ega pääsuke siul suhu ei tule, ku lõvva laiali aat; obene aa ammasteg `küĺgi (hammustab); ta ai miul ümmer kaala `kinni Krk; aage nüid käe laḱka, olge viksi [linatööl] Hel; nigu ametide sai, nakass pääd `püśti `aama ~ `oidma; es saa [sõlme] `valla - - aa vai ammastega `küĺge Ran; kaśs ai mulle küśtega `küĺge (kraapis küüntega); `aanuva obesele `küĺge nu̬u̬ peni Nõo; ajasime `eńdi jalat sinna ülesse, selle suidsu `sisse TMr; ma kae, kas ussi omma `endit joba `sirgu aanuva Kam; ku sinno no `kalkuń `näesiʔ, sõ̭ss ajasiʔ `õkva˽lońdi laḱka Kan; är ajagu innest `urvi Urv; peni kõrvaʔ `kirki ajanuʔ Krl; ma `aiõ käe piḱkä ja˽võt́i säält üle aia `maŕju; `haudva kana aja henne üless `kuĺli, aja henne üless kohuvalla nigu `kuĺlgi Har; Tõõnõ susi - - ai `hamba iŕvile Rõu; Ärʔ ajago kässi külge (ära tule kaklema) Räp || piltl (uuesti) elama hakkama, jalule saama õli `vaene ja vilets, aga nüüd ajab `ennast `jälle üless vana mue `pääle Lüg; see koht ajab ennast üsna üles (talu rikastub) Khk; tiumieste ja talumieste töövaevast olete ennast ülesse aand Kos; Taluinemine nakaśs kah sõ̭ss innäst `pistü ajama ja nakaśs `indä`kot́silt elämä Urv || piltl `turja ~ `kärsa `püsti ajama (vihastuma) Hlj; äga pisise asja pärast ajab aejase `püsti (vihastub) Ans; aas koivad `sirgeks, suri ära Plt | käed aavad nõrgalt `külge pöllutüäle; aab käed tõesele `külge, ei jätä tõiss rahule; täl ei õlesi vaja `ammid `külge ajada (riidu norida), aga soŕgib alate Kod; küll om `täämbä kipe tuuĺ - - kes äste `sõrmi `küĺge aap ja jala `küĺge; [kõva külm] aap `amba `küĺge nigu peni Kam; külm aja käśsi ja `jalgo `küĺge (käed ja jalad külmetavad) Vas
22. elama; toime tulema, läbi saama; (aega, elu) mööda saatma, (asjatult) kulutama ajab `ennast `päiväst `päivä, `kuida saab läbi, pää `toidetud; kas näväd (mesilased) ajavad üle `talve vai ei [omakorjatud toiduga]; ajama `tõistega (naabritega) läbi, `emma `taple egä `riidle; ei midägi `viitsi tehä, ajab aga oma ajad `ümbär, üks päiv `siiä ja `tõine `sinne Lüg; üksigult vilund `pεεle, ajab oma `tahtsi `jälle; piab talve selle pöhuga läbi ajama Khk; Eina`aegne pää `oasta `pitkune, `andis ikka öle ajada küll; Mis nee seal teevad, just et nad pääva `öhtale ajavad; Mis terit mo vana inimesel änam on, voagu `pääle ühest päävast `teise, aja `päivi täis Pöi; katsub selle päeva `eetsi aada Muh; ajab neid `päivi na edassi kirati virati Mär; Mõni inimene aab eluaa teiste õlul läbi Han; Sui võib jõlma `kengetä läbi `aada Khn; siis aasin sedä `aega sedäsi edäsi ja - - pidasin vahest särgi kuu `aega `seĺgas (et mitte liiga tihti pesu pesta) Juu; aame oma inimestega läbi VMr; aea aga seda elu `pialegi surma `poole edasi Lai; suur õńn kui soad päävad `aetud (elu elatud) Pil; kamaga saa mõni tiir `sü̬ü̬ki edesi aia; piap peenepelt läbi `aama, et ots-otsage kokku tule. tule kidsevepest läbi aia Krk; ma pia ka iks elu edesi `aama (vaevaselt elama); ma pia selle küti`nõuga iks taĺv `aiga läbi `aama Nõo; ku talvõ jouvat üle aiaʔ, sõ̭ss saat iks vällä elläʔ; eluaig om vaavan elänü, om `päivi `mü̬ü̬dä ajanu; om `laisku [abilisi] kah, kiä `mut́ku aja `päivi edesi Har; Ku õ̭ks vähäge `aastak oĺl, sõ̭ss `aet́e kui taht ots otsaga kokko Räp; śjoo leeväga mi aä läbi `vahtsõniʔ Se; `lõuna `kohtu ai ärʔ üle, tu `peokõnõ jäi õdakust Lut
23. a. (midagi) teha tavatsema; taotlema, kätte püüdma ajab oma `kangust Kuu; sie (inimene) aja oma `kiusta ja `jonni VNg; ajab `ahnust taga, üks `ahne inimine; ise eneselle ajab suurt `õigust taga Lüg; tama aja `kuulsust taga Vai; `pulmas - - `viimaks akati rahaga `vöitu aeama Khk; sa aad muidu oma `jõõna; ei tea, oo ta imu nüid `aetud Muh; aeab oma `tahtmest, `kiusab teist Käi; tä aab ikke sedä toredust takka Mar; ta ei tee ead tööd, ta ajab `jõudu taga Mär; laps oo ära imetletud, siis aeab `kiusu Mih; mis sa uhkustad, aad edevust taga Hää; `kange inime, oma `õigust aab Jür; sa aad `maiust taga ega süö igat `toitu Koe; akkas kord `jöńni aeama Sim; mes tämä `kiusleb ja aab õma `võimo Kod; nüid inimesed ajavad lõbu taga Pal; lehmäd neelustavad, `aavad `ni̬i̬lu taga KJn; tüdär aab nännige `kiusu Hls; mine `endest suurepege `õigust taga `aama; si̬i̬ om `kange õtsikut `aama [vihastuma, jonnima] Krk; üit́skõrd aive [lapsed] ulbakut Hel; aeva enne `aeva enne `uhkust taga, käesivä siidin ja sammetin; ka inimene aab oma `aelit, `mülläp, om kah ira Ran; ta aja mukkõ `kraśsi Krl; ma˽`mõtli, ta aa `koirust Har; nüüd sait sa uma hõla är aia Plv; `kõŕkut aaśe, esi `vaenõ inemine Räp; `väega kisa ineminõ, kõ̭õ̭ aja `hanka Se || (millegi poole) püüdlema ajab `ennast minuga ühe `iälisest mehest, aga - - on minust pali `nuoremb; ajad juo inimise `iälisest, aga ise `räägid viel rumala juttusid Lüg; ajate ennast perekonna inimeseks Khk; kekk om tuu, keä uju hüvvi `rõividi päle, hüvvi `kängi päle Lut || piltl mis sa sii oma `sarve (võimust) ajad Mär; mes sä nuudsut, mes sä süänd aat (pahane oled) Rõn; Mõ̭ni lat́s aja süänd (on tige) ja traḿp `jalgugaʔ Urv; süänd aja (loom möirgab, mürab) Rõu; süänd aasõ, pahandass tõõsõ `pääle Se b. (hrl taimedest) laste `pihta `eetaste kut kasub `joutsasti, seisab lahja, ajab kasu taga Jäm; see aab kaso takka, `kangeste suureks kasvab Mar; vili aeab kasu taga Lih; vanal kuul tehakse kardulid, kui noorel kuul, siis ajavad kasu taga, kasvatavad `pialsid Tür; vähene vili peab olema. ta kõrt aab taga VMr; vili aab `jõudu taga (kasvab jõudsasti ja ei valmi) Trm; ernes aap iki kasu taga seniss ku ta ärä võets; kardule aave kasusit taga (kasvatavad pealseid) Krk; mul kurgi `aava kasu taka, ei ole midägi küĺlen Nõo; tõnõkõrd uba kah, kui paksult maha `pantu ja väega väkev maa, ai kah kasu takan Kam; ubina varrõʔ ajava kassu ennedä, kas tanh no õigõ medä alh om Har; [hernes] `kasvo aasõ takah, kõ̭õ̭ `häitsess Se
24. mingis tegevuses olema a. (millegagi) tegelema, (midagi) harrastama; õiendama, korraldama ajab `asjad `troisse Jõe; ajab iad `kaupa ja pettäb inimisi ühe kuni `tõise `asjaga; sie (tüdruk) on `niisuke `anniga, et egä poiss saab `sengä oma `asja ajada; `asja ajamaie (ekskrementeerima, urineerima) Lüg; saksad jahi pεεl käisid, aisid `jahti Jäm; see ajab kibedast tööd taga (ruttab tööga) Ans; ajab `linnas teiste erisid; vanast `keidi äga kevade undi au ajamas Khk; te `peate oma tööd koa edetsi `aama Muh; teitel tuleb oma ammetid ajada (tööd teha) LNg; siis [lööpred] läksid koerte eest `jahti aeama, `koeri põlnd Lih; sahkeldajad aavad äri, `ostvad, `müivad ää `jälle Tõs; aab laaber`jah́ti, jooseb ilma asjata `ümmer Aud; ajab kielatud `kaupa VJg; on kaubad nii `kaugele kokku aanuvad, et nüid tulevad puömad `varsti Ksi; vallavanemal olid kõik valla aśjad `aada Plt; aas sedä `aśja `vaĺtskusega Vil; ti̬i̬ tü̬ü̬t tüveni, aja asja aruni Hel; mis `jahti ti˽tan ajat (öeld lastele, kes ühest kohast teise jooksevad) Krl; vana Kasaga Ot́t oĺl `oksjooni aiaj, tu̬u̬l jäie peräst helü kińniʔ aien; sa˽piat õks poja elu ka `ju̬u̬ndõ ajama; kasak lät́s `valda tii `säädmise `käskü ajama (viima); vahetamisega `aie jäl tsigani umma äŕri Har; ahi om õks kütet, asõl aet; mi aja õks `kaupa, ti̬i̬ `kaupa, võta maad `rińdile Se || puĺl ajab `inda Khk; lehm akkab eri `aama (pulli tahtma); kebäde lennud `aavad `lusti Mar; pulmamaja läve ihen tullu vana emmiss `vastu, kes kundi`jahti aa Hel; lätsivä `tüt́rigide poole - - `ü̬ü̬se `aeti toda `jahti Ran; läämeʔ uri ajama (ehale) Plv b. (peam tulusel) kala püüdma mihed kεivad toost ajamas Khk; toost `aetse vaa ilmaga, kui vesi `eeste `selge oo; `öösse toost ajades pöledatse käre`kantisi Mus; lähme äärt `aama (võrguga äärepüügile) Vll; tõrva `küindlaga `aeti `tooste Muh; Peksu aamene (kalapüük jää alt põrutamisega) Phl; keisid ahingud aamas; mehed `aavad tojost öösi Rid; aga tule`aajad (tulusel käijad) seal merepeal olid, sai `öötud nää kala`aajad seal merepeal Mar; `aeti `lańti [tulusel], ahingaga `raisid Var; küll oles läin angeru `aama, aga ei näe änam Tõs
25. kasvama, võrsuma; kasvatama, välja ajama kaur ja `otra akkavad juo `tohlule ajama; `katsu kas kaur akkab juo `ripsele ajama, ajab juo `putke siest `vällä VNg; õras on ajand üles juo; õras ajab juo `aljendamma, ajab juo `suurest; rukki ajab `poigi - - `talvel tämä kaub `vällä. siis perä ajab ühest `juurest `uuvesta `kõrred Lüg; `iire näkk - - `viljä `sisse ajab. `õileb ka - - `õilede järele ajavad `mustad `kaunad Jõh; puud juba `urbi aemas Jäm; roomets - - akkas ikke sedasi laiale `aeme Ans; akab maast `rohtu ajama; ajab kadagid karjama täis; rohi aeab ega pεεvaga pitkemaks; rugi akab kört ajama kevade kui rugi köŕss akab kasuma Khk; Kas sool ide `välja ajab, et sa `vihma kardad; [põldmurakas] Ajab juured äbemata sügavasse Pöi; meiu kuus akkasid puud meiut `peale `aama (läksid lehte); liiv maad aavad `sõrga Muh; seemet ikke vahest vahetasse. kui aavad sea teĺled või `luśtad või kure `erned `sesse; vahest aab villa kõik oras`rohto täis; ruki akkab jo `peasi `vällä ajama Mar; kase`lehtegä tehässe koa kollast, kui nad kebäde alles aeavad Vig; vili aeab orasele, läheb orases Lih; kevadi aeab [puu] mähä Var; sirina põõsas aeab kõik kohad ennast täis; mets akkab `pungi `väĺla ajama Tor; kevade ajab mõnel lepal paelu võsusi, teesel ei aja Juu; `nuori `mäńdi aab aina ülesse JõeK; sirinad ajavad nii laiaks Ann; mets aab iire kõrvule VJg; einam ajab ädalat; puu akkab `lehti ajama - - läheb `lehte; rukki `sisse ajab karu `kaera Iis; kui vili maha külvatasse, siis tera akkab idule `aama; vili piab sõredast `külvama, ta aeab ise `poegi Trm; kasuõks on `sõśral mes ajab ise juured `alla Kod; vahest ohakad aasid [vilja] `ulka Lai; liĺl akkap juurt `aama; ein aap juurest `vällä kaharikuss; pütsik joba paunan, akkass `äitsnit `aama Krk; ai `terve selle su̬u̬ aenamaa mul anger`püśti täis Kam; uba aja iduga üten jala `väĺlä; peedi om `sääntse `väikese, vesiaina ai pääle nigu `kaska Ote; puu nakasõ `täŕknemmä ja `urbõ laḱka ajamadõ; siihn mi maa pääl ei saa˽`kapsta kassuʔ, siihn aja alasi `paatrõ alaʔ Har; nigu lumi lätt, nii kunna`kapsta ajava häiermunut́iʔ üless Vas; lõõgato ossa `küĺge ai `vahtsõʔ kasvoʔ; nüüd ei `peetä mi küläh `tatrekko sukugeʔ. aaśe `haina Räp; leib kasuss `vasta `päinemeist. uä pääd `ussõ Lut
26. a. ütlema; rääkima, kõnelema; vestlema; jutustama ajab valet `kohto ies; ajab mõned sõnad `saksa kielt ehk vene kielt ehk Lüg; läks `senna `aiga `vietäma ja juttu ajama `kiires tüö ajal Vai; kes seda nõnna `ilmsiks tahab aada (välja rääkida, päevavalgele tuua) Muh; aeb roppu sönu Emm; jah meil akkab [laps] jo üksikod sõno `aama Mar; Külas `aetade `neukest juttu, et `varsti pidi akkama lund sadama Han; `veskekoeas koti `otsas sai ika jutta `aetud küll Mih; aame vähä juttu, eks `aega ole JMd; jõriseb tõesega. aab aga `ärsklemise sõnu; ärä `aada minul rumalad juttu, kõnelda `õiguisi; lähväd kahekeisi näväd sõnelema, aanud ike Jakopille sõnu Kod; tule sa tagasi, ära sa pikka juttu jää aeama; riagib, riagib, teine `ütleb et, mis sa aad - - ei `uskund seda juttu Lai; mia kuuli, mis na sääl aive; kiusa jutt, aets kiusa peräst; miu emä ai seantsit vana jutte, msi ta kuulu olli Krk; siss iki aeva, et tu̬u̬ `olli periss näḱk Ran; mes sa laemu sõnnu aad Puh; me‿sä aad, nüid mõnõ õtak om; temä om esi omast pääst tolle jutu `väĺlä `aanu Nõo; ku ma `väike olli, siis vanaemä ai vana`aotsit juttõ Ote; ku˽midä säänest kon `nimmat, siss aiass jutt laḱka San; taa aja sullõ ette inne, sa mugu usut Kan; katõkõistõ kõnõlõvaʔ, suust suhu ajava juttu Krl; ala aiuʔ, kuiss sa˽siss süüä ei˽tahaʔ; Hall ei olõ˽kartuliile midägi tennüʔ – (kahtlevalt) Mi‿sa˽noʔ ajat Har; mehe˽nu̬u̬ʔ istusõʔ ja ajava õdagudi jutta Vas; ütte luku kääse siin jutto ajamah Räp; timä aasõ jutust, mõist aiaʔ. mis om olnuʔ, `säädse jutussehe Se; timä nakass jutust `aama, a mi nakam jutust `kullõma; aa vinne `väŕki Lut || ajas kekki, `kelmi; aeab pümed `kurja `välja (vannub) Khk; aab `tühja loba Vll; mis sa `peale pori aad, porised Muh; ta aeab ika `tühja lori Emm; aab aga `parlori Mar; inimene lõõp, ajab `alpi välja PJg; on üks suure `suuga inime, aab niisukest `lompsi ika `väĺla Hag; noored aavad mud́u `parru Rap; [pulmas] süövad, juovad ja aeavad lamet Amb; see aab `ilmast `ilma oma `lolli plara JMd; ärä aa `naŕri, `ütled ku tõene aab `niiskess loba. ehk ku kõneleb siäl kos ei `kõlba Kod; ära aea nisukest jama Lai; aab mud́u joba; ära aea käo `jaani Plt; tema aab `ullu `paaru nüid Pst; muud ei kuule kui ike sedä `kurja `vällä aave [noored tänapäeval] Hls; õige pahane näkküss `vällä, võib `olla, et mõni jälle `ullu ette om aanu ja manu `panden; mea ai `naĺla siul, sa võtat tõess Krk; ropu `suuga `oĺli, kes väegä lori ai Ran; temä aap ike oma joru, egass temä sinu juttu ei usu Nõo; ärä aja `laimu San; `orlobi ajavaʔ, ilma`aigu ajavaʔ rumalat juttu Kan; nii pu̬u̬ĺ viguri `aeti `ahka Urv; mi‿sa ajadõ umma porra Vas; aagu ui `haĺpi Se || ajab `vällä suust, midä sülg `suule tuob Lüg; ennemasti eida rist suus ede kut sedissi sönu `väĺja ajad suust Jäm; ajab suust pudra-padra `välja ning loriseb änam kui `tarbis Vll; vandus `söukest `kuuma, tuhat kuratid aas suust `välja Jaa; ajab nurjatumaid sõnu seest ~ suust `välla Mär; aab roppust suust `vällä, ropu `suuga Tõs; Lõugerdes on `seukesamma lobamokk, aga ajab `rohkem `paska suust `väĺla Hää; juonud mies aab jampsi sõnust suust - - `väĺla Hag; kõik aab suust `väĺla (kõneleb kõik ära), mis ta kuuld on Juu; ärge aeage `tühje sõnu suust `väĺla Ann; purjen `piägä eks tä rumalid sõu aja `väĺjä Kod; küll ta pajatas, ajas suust `väĺla Pil; küll ajas suust `väĺlä, mutku `paĺlas kurat ja kurat KJn; suu laiep, ku ame alt pu̬u̬lt [öeld sellest], ken rumalit sõnu aa `vällä `endä si̬i̬st Krk; ropu `suuga `oĺli kes väegä lori ai - - `solki ai suust ̀väĺlä Ran; aja suust kõik `vällä, miä `suhvõ tulõ Krl; ta `naksi suust tu̬u̬d igävest poŕri `ussõ ajama Har b. tähti ütlema; veerima kui laps akkab lugema, siis [öeld] õppib ja ajab `tähti juo, ajab sõnu ka juo; ise ajab üht sõna üht `muodi ja tõist sõna tõist `muodi, ei `õska viel lugeda; emä `ütleb `lapsele, älä aja `puoli sõnu, lue `täielikkuld Lüg; Akkab ikka juba ridu `veerima, `tähti kauda ajab sõnad öles Pöi; laps aeb juba sönaks, aeb juba `tεhti `kouto sönaks Emm; mis käe tääl oo se lugemene, aab alles `tähti Mar; `eśte aja tähed, siis viäri, siis loe kokko; ku laps one `ku̬u̬li nu̬u̬r, ajab `täśti Kod; `tähti `mü̬ü̬dä aa iki sõnu kokku Krk
27. a. (kangekaelselt) väitma,tõendada püüdma; vastu vaidlema, tõrkuma ajab minu süüks Kuu; üks `naiste`rahvas `Madli `mõisast akkas ajamaie, et õlen mattand tämä `avva `selgä Lüg; ää ajag valeks midad; `laudad oma suud `pεεle, ajad `vastu (öeld lapsele, kes ei taha käsku täita ning vastu räägib) Khk; ta aab paegal üksasõnu, ega taal põle sellepärast `õigust mitte Muh; igaüks aab oma süist ää Rei; tääl `aetasse muido peale. aga tä põle `miskid süüd teind Mar; üks aas ühe `piale, teene aas teese `piale (üks süüdistas üht, teine teist) Rap; ta ajab tagasi, et ta‿i ole paha teind Amb; alate ajad sina mulle `vassa, mine ti̬i̬ ärä, mes ma käsin; egäüks tahab süid õma piält ärä ajada Kod; kui oma jońnist ei jätä, `tahtmisest, siis `ööldasse et, aeab `pialegi oma joru Lai; temä tah́tis vägisi võless aia, mis ma kõneli; esi sa olet selle tegije, mis sa tõise `seĺgä `süüdü aat; aap luud`sarve `vastu, et temä ei ole sedäsi tennu Krk; ta‿s taha vanembile `vasta `aada, läits kah [mehele] Nõo; kas sa˽tahat `õigust võĺsiss aiaʔ; Taa aja õks umma ajamist, mitte ei jätä rahulõ Har; ja se must pini sei liha arʔ, ja timä (härra) `aiõ `tiindride pääle Vas; tä aasõ `vasta, `vasta `taplõss Se b. tungivalt nõudma, nuruma, manguma; peale käima või sundima vägise ajas `pääle kõhe: `anna ja `anna Lüg; üks inime, kes `kangesti midad tahab - - ajab `pεεle kud luu`painiji Jäm; loom ep toida ennast karjamalt, ikka aeavad `öhta kεεst; `lambad `karjuvad `ühte `jooni, ajavad `süia Khk; ajab tüdrukute kääst `kindud pääle ja `pähkid ja ölut Krj; Just kut `mustlane ajab `pääle, anna ja anna Pöi; Töö aeab pεεle (sunnib takka) Emm; käis möisast krahvi kεεst Köpu `möisa rendi `peale ajamas Rei; laps hakkas `tisse ajama Phl; akkasid `sooja õlut `kaela `aama Rid; nao suur `iidlane aab `kõiki `peale Mar; Tüdrik aab luu`sarvi pial, et täda pidul lubatse Har; nda paelu käüs asja `piäle `aaju ja `korjaju, sua mte tehä kedägi Khn; ta aab suisa `piale, ei anna rahu Hag; kadrid ei aand `piale, `neile ei `antud kedagi Ann; ajab `piale nagu vana juut́ Ksi; aab `seĺgä nõndagu luud`silmi, ku luupaene Hls; ken küsüme `julge, aab luu `sarve `pääle - - mudgu anna Krk; `nuiab ja musteldab, aab `pääle kui uni Ran; `õkva une ̀viisi aap `pääle, anna `viina ja anna `viina Nõo; mina es taha minnä, aga emä ai et, mine pähle Ote; aja kut t́siga pääle, ̀nurgõlõss iks ütte ja tõist Kan; aasõ sullõ `säĺgä, et osta äräʔ Räp || pärima, õiendama kui `ütled `tõisele pahast, siis `tõine kie `jälle sedä `vällä ei `kannata, ajab sedä sõna taga Lüg; ajab äga paigulist sihandussi juttusid taga; saab ikka taga `aetud, müdu `raadi `soo˛ea on Khk; teised tüdrugod ajasid nii `kangest seda aro, on se ikka tösi, et mehele menemene toleb Rei; mis sa `tühja `kalko veel taga ajama lähäd Mär; naŕr kes viel `tühja juttu akkab ajama VJg; mis sa `ahka takan ajat Võn; mõ̭ni nakass ajama mõ̭nd sõnna taga Krl; mis sä tada `horloppitahak ajat; tu̬u̬ om jo ammunõ asi, mis sä tedä inämb takah ajat Räp
28. a. mingit häält, heli tekitama, teat viisil häälitsema; hüüdma, kisendama; laulma, laulu jorutama Aja sina `viisi `virgasti, mina ajan joru `julgesti Kuu; vassik ajab ine Jäm; aurik aeas tossuga toru, kui tossune ilm oli; kellu kuuest akkab vabrigu vile aeama; lae aeab tossuga `törva; laps `koogab alles - - söist äält aeab; see (lõõtspill) laseb siit läbi, sellepärast aeab alalist ire; möni inimene aeab niru, niriseb paiguliste teiste `perse taga; aka lapsele `äia ajama (äiutuslaulu laulma), siis jääb magama; saad sa ääle üles aida, kadub pεεlt ää, `painija; linnud ajavad nii kenasti viit; ajad εεlt - - uedad teist Khk; `kutser - - `vaatand `aknest `sisse, öpetaja oli seda `kohkund ning ajand ääle `lahti Kär; tedre kukk ajab kahu uhh, uhh, uhh; veeuśs ajab suurt `sissi Mus; Emased kassid on `kanged nuru ajama; Aja sa [laulu] ots öles Pöi; kui pulma `aegas `laulti, siis `öeti akkame `uike `aama; ta laulab unisest peast koa, aab aga `peale ine; see puu visiseb nõnna `kangest tules et, aab `vissi `välja Muh; aeab oma jöru (kurjustab) Phl; aab suurt toro peal (laps viriseb) Mar; aeab laolu inet Tor; kõrvad aavad kuminad; `tiimer aeab joru Hää; üks vana [hunt] tuld ta `vasta, aand ise jöńn, nutt sure aleda ialega Hag; nad (hundid) `ulgusid kohe, `aasid joru Ann; enne `amma tulekid akab laps `vurri ajama Kod; sis `aeti vilet, kui tuult ei olnd. kutsuti tuult Kõp; ei ole vi̬i̬l õegatu, ei uŕa `aetu [sigade kutsumisel] Trv; ünisep `pääle ütsinti - - mis `ünni sa iki aad; [õlu] akanu `vissi `aame Hls; kaśs ai `kurri; ku ta (hobune) ärä vähernu om, sõss raputes ennast, aap `purri, puristes vi̬i̬l; laits aa `purri `suuge; karjatse aave `põrri (jäljendavad kiili häält); uisk aap `vassi mättä pääl; koer aa `ürri `vastu, ei taha `vällä minnä; ku lait́s `irri ai emä man, siss emä üteĺ latsel, oh mul ollu üit́s ää kandsik Krk; `inni aava [loomad], nagu küsis süvvä; [hauduv] kana aa `kõrri pesä pääl Hel; ja pane pudel tuule kätte pu̬u̬l `viltu, kae meräst `vingu ta aab; aga emä laolab [mesipuu] sehen, seräst tüminät aab Ran; ärä aa oma torinat ütte`viisi Puh; vene `keŕkun, tu̬u̬ vene paṕp - - ai oma oskarit; ku [hagu] toores om, siis [põlemisel] `viśsup, aab vusinat Nõo; eidsipoesi aeva õsnat Kam; sääräst üsinad aja, lehma ünisese Ote; tõnõ inemine om `säändene tiri, aja alasi tirri San; Latsõtüḱk mitte paigal ei˽püüsüʔ, nigagu maha˽satass, nakass torru ajama Urv; mõ̭ni ei mõistaki lauldaʔ, tu̬u̬ aasegi tu̬u̬d õ̭ad vai jorro; taa alati rü̬ü̬ḱ, aaśõ nigu `tõrdust taad jõrri Plv; üt́s `kärblänõ om tarõh, a mito ü̬ü̬d aaśe säänest jället hellü Räp; kaśs aaśe `nurru; kahr aja jorro; [joodik] lätt läbi külä - - kõ̭õ̭ jorro aja Se; pilli ajama 1. (viletaoliselt) undama, helisema, kumisema Kui paremb korv `pilli ajab, siis `kennegi `rääkib tämäst hüäst, vade kui pahemb korv `pilli ajab, siis `räägidä pahast Kuu; tõine kõrd `ahjus puu ajab `pilli Lüg; nii suur kisa, üsna körvad ajavad `pilli Khk; Kõrvad ajavad `piĺli, no siś `öeldaks surma`piĺli, surmasõnumi - - saab Hää; kõrv aab `piĺli, tuleb sadu Juu; `ütle kumb kõrv `pilli ajab, siis suad mu varanduse omale VJg; pahemb kõrv ajab `piĺli, saab paha sõnumid Iis; sääsk aab `piĺli KJn; ku kõru `pilli aa, siss pidävet suguvõsa `enge rõõmusteme, siss jääp tagasi Krk; tuul vahel vingub kah - - nigu `piĺli aab Ran; ku kura kõrv aja `piĺli, siis üldäss et hääd juttu kuulõt Har; Puuʔ - - ahun mugu˽visisi ja vusisi ja ai˽`piĺli Rõu 2. nutma, virisema, jonnima Mida sa ajad sest `pillist nii `kaua (öeld, kui laps kiusu pärast karjub) Lüg; äbistab [tüdruku] ää ning jätab lapsega taga viu`pilli ajama Mus; Ära aja `pilli, see asi pole seda väärd Rei; üks ajab oma `pilli, teene oma `pilli ~ `jońni Mär; viriseb `seäsi sis aab nina`piĺli Juu; Maʔ `naksi pilli ajama, õks sai tuud mis tahtsõ Vas b. pilli mängima, puhuma õlen ajand pajo`pilli; `enne `aeti `ärmoo·niku; ajab `viiuli Lüg; musigandid ajasivad truba Vai; muiste `ööti öövaht `linnas virelt ajavad Mus; küll see aga aab lõõtsa `pilli, kõik kohjad ühna põravad Muh; kui näd koertega `jahti pidäsid, siiss aasid `luike Mar; Mia muud `pilli mte mõõsta `aada, karvakannõlt vahõl krõbista Khn; `ennevanast mängitud toru`piĺli ja `aetud `sarve Rap; keśsi ajab vili`piĺli Kod; vana karjane aas pasunad, `kutsus eläjäd kokko KJn; karjatse aave pajo`pilli; üit́s ai seast `väikest vilekest Krk; koerapoiss ai `piiparit jahi peńedele Kam; mõni karjuss - - ai lutu`sarvõ Urv; üit́s lätt ti̬i̬d `mü̬ü̬dä `sarvõ aiõn Har; [kuningapoeg] `aie sõ̭ss jahi`sarvõ ja jahimeheʔ tuĺliva kõ̭ik kokko; Aja nigu `sarvõ (halvastõ laul) Räp; torro `aeti kaŕäh, kaŕusõʔ aava torro; toro`piĺli `aeti Se || helisema, mängima vilets pill, ei aja üväst, ei `mängi Lüg
29. (näitelaused, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega) nüid ajab `lapse `vaimuld `vällä (äratab üles) VNg; siit nüüd ei ole pali `aiga, `aastat kaks`kümmend ehk ajab; ajab kokko - - tieb [tööd] `ninda roba raba; eks minu jutt ajand `märki, et sie on `õige jutt Lüg; Kuhu nied kumuti`võtmed ajand oled IisR; `katsus pillile `inge `sisse aida (mängima panna) Khk; Äga ülekorra ajada (töötada) ka äi maksa Kaa; mees aas `söukse tuule taale taha (tegi kiiret) Vll; Kus neid siis nönda öle ajamas (palju) on Pöi; siia oo küinar riiet `aetud `perse taha [paigaks] Muh; Näd aavad enese elus na läbi, et `tervis ei pia kauat `vasta Han; kui söönd said, siiss `ütlesid, ma lähän natuke `leiba `seĺga ajama Mih; isa `rääkis, kui kohad `aeti ostu `alla Ris; lepa kuor ja kuuse kuor `aeti `ümber pasuna VMr; pügäl aab aga `kõrda, mitu pügäläd nõnna paĺju `poegi oo lehmäl Kod; vokk aab nöörid `kaela; üles `aetud (ärritatud) nüid selle aśja `piale Pal; sülega `ümmert aa puu `kinni [nii jäme] SJn; aame audul ääl `sissi (paneme käima); ai `arja `kinni, kiśk miut `arjapidi; Ku [korstnasuits] `pistu üless aa, tule `seĺge ilm Krk; mõni aab egäsugutse `ehte `küĺge Puh; mia es taha `endäle viina `aisu manu `aada, mina es võta; aga viimäte tulep aig ku `sinna - - ka kraavi kaevetass, ja `aetass (juhitakse) otsa `oia Nõo; suidsuga tuustiga ai mihiläseʔ `maaha (hävitati meevõtmisel) Har; `końte ajama (vankrilauda sõidu ajal vastu hobuse jalga laskma) Räp

hakkama1 akkama, da-inf akata eP(`akma hajusalt Sa; h- Phl) M(-me, -de) Ran Nõo TMr Võn, akkada R(-maie Lüg; h- Kuu) Sa; akama, da-inf akada Kod MMg

1. mingi tegevuse juurde asuma, midagi mingit uut olukorda alustama a. (koos ma-infinitiiviga) tahan - - akkada `siepi `kietama Jõe; `Martoni omad ei akkanu `millagi `riedisel `päiväl `eina `algama VNg; eläv `andas `surnele suud ja `surne akkas elämä Lüg; Ja puusärk rekke ja mehed aketi tulema Jõh; `minnu akka janotamma; kados on `katki, `tarvis akka parandamma Vai; akab ju alliks `lööma, `koitu akab tegema Jäm; ää akkag nuttama mette, ole `vaasti Khk; kevade kui oli aketud `loomi `väĺja `laskema, siis oli `kellasi kölistud Mus; jo nüid ilmad ikka `eitima `akvad Muh; saab [kuhi] juba pooleks saand end, akeda ahendama Emm; poleks ma mette `nutma akkand; mei olime jüst kodu menema akkamas Käi; rehi kuib, süńnib `peksma akata küll Mär; siiss akkass piĺl `mängima ja tańts akkas `köima Mih; pühaba akate einatööd alustama Aud; pidi uut `maandid `tehtama akatama PJg; `aksin kuduma Vän; taevas akkab seletama Ris; muĺlikas on nihuke veis, mis alles `lüpsmä akkamata Juu; ommiku kella neĺlast sai akatu juba `peksma [reht] Jür; teda siis pidatud kõige `enne akkama `peksma Amb; vana maha jäänd `põldudel akkab kohe kamardikku kasvatama Tür; akanuvad `juoksma kodu VMr; akkasin `tundma et valu iilid akkasivad `käima Kad; mis nüüd akkab olema HljK; minä akin `leibä tegemä; mes‿sa nüid akku tegemä, enese `kõsta `öeldi - - mes nüid akata tegemä Kod; siis akatasse teda (ladet) `pahmama obustega Äks; lehm jääb `ahtrast, `lüpsma ei akka, kui rikutud on - - siis ei akka akkamas̀ki Lai; akassime `viina temäl `sisse `anma Kõp; akkas mutku kodu `tahtma Vil; agu akkas tekküme; raud aiass elgiss, sõss akats tagume Krk b. (koos illatiivse või allatiivse laiendiga) akkasime kesk`ommikulle `kellu kahetei·st`kümmeni Hlj; `milla `teie `reiele akkata VNg; aus laps - - ei akka `vargale; akkab `itku; vahi mu `silma `sisse, kõik ei saa vahitust, nauru akkab; jalg akkas verd `juoksu Lüg; `tarvis `koido unele akkada; kui on ilus ilm, siis akka `luole; akkas `riidu Jõh; akkamo `ildaselle; mei akkasimo kisa Vai; ma `aksi sii kaubale Khk; ole miheks töhe akkamast Käi; igäpäe `ootan munele akkavad Mar; kella kaheteiss`kümness `tõuse üless ja akka linule Vig; nüid lähme ja akkame `jälle `tööle Juu; kell kaks ommiku akkasime rehele Amb; kui jo jaanibe oli `müeda, siis jo ikke akati eenale VMr; võib toedule (sööma) akata Kad; kui kadri akkab kusele siis andres paneb aani ette VJg; kui külm ilm, vars akab pasale; akas soldatiga jutule Kod; `eśte kui ma `tü̬ü̬sse akasin raut`pulke ei olnutki [äkkel]; ei änam ei joose [kask] `mahla, nüid akab jo oksele Ksi; ommuku `tulti üles `näiti tuli `pihti ja akati tühü Hls c. alustama, alust tegema ku `kartulid oli noppitu - - siis sai linudega akka VNg; mis sä akkad `ilma `asjata, sa et `õska tehä; akkab aga `jälle ja ajab oma `jönni, `ühte `puhku edesi Lüg; `einaga akkada `pihta; ei tea, minest `pääle akkada Vai; kui rugi küps oli aketi `pihta pεεle Khk; nutt `pääses `lahti, nutt akkas `lahti Mus; `puita akates poleged asi nii ull Käi; näe ma akkasi päris `paĺla käsi (vaeselt) `peale, nüüd oo mol `kraami küll Mar; omigu sai vara üles `tõustud, kahest kolmest oli jo `peale akata [rehepeks] Mih; üksainus `sirge oŕk ilma aruta: muidu ei saa esimesi `silmi akata (üles luua) Vän; küll si on üks jutujakk, ühe jutu lõpedab, teise akab Saa; `eile akkasin `leiba ja juba läbi Ris; akab ievast `aadamast `piale, tiab kõigist aśsast `reakida Hag; pikendäsin veel sedä akkamast – aga ikke tee `viimäks Juu; `kartles on akata ja lõpetada [toiduna] nüid alati Ann; ei taheta tüed akata esmaspe ega `riede VMr; kana lõpetab sarja ära akkab uut `sarja Trm; no kedä muud, akama `piäle aga Kod; sai joba ärä akat [töö]; `pu̬u̬ĺbesel pääväl akati kiket tü̬ü̬d; ta iki ligi saa `aasten joba. nüid akka sadata `aastet Krk; peale, pihta hakkama tegema, ette võtma tuli `seie kodusse nink `vaatsi, sii es ole mitte midagid `pihta akate Ans; see töö on `jälle sealt moalt `otses, mis nüid peab `peale akkama Juu; `ilma adrata põle sial enam `miśkid `piale akata VMr; mea nõu ei lövvä, mis ma pia `pääle akkame, nüüd om miu `mõistuss otsan Krk
2. a. algama, algust saama üks ädä lõppeb, `tõine akkab Lüg; ku `tuule `küüned [taevas] - - siis akka tuuld Vai; pärdi pεεvast siiss `aksid `möisa rehed Jäm; mere kallas, kus maa ää löpeb ja vesi akkab Krj; See oli ikka see vana aru, et jaanibest akkas einatöö `pihta; Lutsu jooksu aeg akas sügise `ingede päevast Pöi; `Lõetsa jõgi akkab soost Muh; pühäbä ja neĺläbä akassid pulmad Vig; eimene maailmasõda akkas `peale Mih; eha lõpeb ja koit akkab Tor; ru̬u̬ś akkab vihastamesest kah Hää; siis akkasid joomad ja söömad ja pärast pulma naĺlad Rap; eks allikal ole küll koa siĺm, kui ta akkab alles Juu; tuńnid akkasid siss, kui `valgeks läks ja lõppesid kell neli Kos; `kangest akand `pikne `piale, nemad läind `sinna ulu `alla JJn; `Valma saunaküla akkas maande äärest Pai; suured saud on viel akkamata; mõisas oli, kell kaheksa akkas kesk ommik VMr; juba järve kallas lobiseb – vist akkab järve tuul; mõrra keha akkab reiede õtsast Trm; `mõisast läbi `minna akkab kohe küla; akkab nagu kirmetis servast `pääle Äks; agu akkab (koidab) Hls; ku paistetse rinnust akkass, siis om `varsti minek (surm) Krk || nad on `Narvast akkaned (pärit) Jõh b. käibele tulema; tekkima, sugenema; sigima `autu akkas vast soja ajal Jõe; sie ei ole mitte ise akkand [jutt], sie on kohe old asi VNg; sie on ikke kõhe täis `sündind lugu - - ega sie ei õle mõni akkaja lugu Jõh; `septe·mbri loppus juo - - akkas `marjalohe Vai; puukiŋŋad `aksid ennemdi, kut `sakslane `seie tuli Jäm; See nüid sii alles öhe kahe`kümne `aasta eest akkand asi et `paargutele aketi `korsnud `peele panema Kaa; nooda püik kadus ää, siis akkasid mörrad `jälle Vll; Nee vanad õue ja võrkaide murud on ise akkand, nee pole külitud; Telg on `seemnest akkav rohi Pöi; koi liblikad, munadest akkavad ussid Muh; inimest `ütlesid, et `ülged `olla varaù·st akan, varaù· soost Var; kui `kolloo·sid akkasid (loodi) Vän; `väiksed ua ja `erni läätsäd, mis akavad alles Saa; minu ajal nendega (maavärvidega) ei väŕvitud siis akkasid ikke puevärvid juba KuuK; minu emal oli kerst, `kohver akkas iĺjem JJn; se on `luoduse viga, kogeldamine, sie ei ole akand; tiik, nisuke veike kierastik – kas ise akand või tuld, kes teda `kaevas Sim; kot́i `sisse koid ei akka Iis; viimati kadusid ni̬i̬d rüid ärä, akasid vammussad Vil c. mingi tunde, meeleolu, aistingu tekkimisest akkab ale miel nähä Lüg; Akkas vist `ilge, läks menema Jõh; kahju akkas `vaesest inimesest Khk; nii `kange jänu akkas Pha; mool akkab nüid külm ~ pala `kinni Vll; miol akkas küll naa jõrm Khn; siit rinnust akab valu PJg; kas sul ei akka ~ soa veel äbi Juu; tõmmake kuued `seĺga muidu akkab külm Ann; kõpsute `jalgu, sõ̭ss ei akka küĺm Hls
3. a. (kellekski või millekski) saama, muutuma; kellegi kohustesse astuma ehk hakkab viel elusaks Kuu; ise akkand kinksepp, ei õle `kuski õppi saand; sinä `sündind laisk et õle, sinä õled akkand laisk Lüg; kahe`kümne `aastane sai `oldud kui sai naiseks miheks aketud (abiellutud); mo ema isa oli suur `kontide panija, ise akkend Khk; Kukulind - - kevade kukkude, pärast akate kulliks Pöi; pole ma mette teise `teenijaks akkand Käi; oo nüid viksiks inimeseks akand Mär; Vanaste üks `õige mees mõisa kubjas ei akan Han; noorem tüdar akkas karjatses̀se Mih; ega `enne põld [loomaarsti], olid mud́u nihukesed akand toadid, kes obose suud `rookisid ja Juu; mineva sügise - - akkasid taĺlimeks Pai; si̬i̬ tahab saksass akada Kod; mina akasin tädi ja tädime juures palgaleseks karjatseks Plt; noh ku ma käisi karjan vi̬i̬l paaŕ `aastat sõss akassi poisiss joba `põldu `kündmä Pst b. mingisse ametisse või tegevusse asuma, mingisse olukorda või vahekorda astuma sie ei piä `ammeti `kinni `kuski, ühest kõhast ikke `juokseb `vällä, `tõise akkab; sügise saan `seitse`kümmend täis, akkan juo kaheksa`kümme `pääle; mina akkasin `este vana Juhani puolt; akkab oma `leibä. lüöb `tõistest eräldi; (kokkuleppimisest, ühinemisest) akkama kokko ja `õstama sene `massina Lüg; siis ma `aksi ~ akkasi küla `lamba Kaa; te akkate abiks koa Muh; ei ma akand tä `kelda üht; ma `katsusin meelitada, aga ei akand minu `nõusse `ühti Mär; ta akkas riigi teenistusse Aud; `enne akkasid `kangesti vene `usku; teene on aher lehm, teene on `jälle akand (lüpsma tulnud) lehm Juu; kui mina koha `piale akkasin, `küńtsin kõik ühe obuse adraga Pai; akab mulle `aitima `anma et kas minä akan appi Kod; käis `lüpsmas, kui lehmad olid akkamata Pal; vastu ~ vasta hakkama 1. vastupanu osutama, mitte kuuletuma, tõrkuma igale `puole, kuhu tahad, läheb, `vasta ei akka `millaski Lüg; Aga no kus sa `erra käsule tõhid `vasta akkada Jõh; `vastuakkaje obu Jäm; tä `rääkis et kis kubjale `vasta akkan, siis kohe vits `lahti Tõs; üks - - oli ää laitn, et `meitel ei `aita akkamine `vasta Khn; lõpu `otsa akkas viel vanematele `vasta kua VMr; nõnna ku `rauda akab `vasta MMg; `vastupaneje lu̬u̬m, akkass `vastu Krk 2. tekitama, vastik olema a. (toidust, joogist) sie akkab `mulle `vasta, minu kõrist ei lähä sie `alle Lüg; Vesi akkas `vastu (oli joogiks kõlbmatu) Emm; see sööm oli nii sańt, et akkas tääl `vastu, aas tä südäme sandiks Mar; `süemine akkab `vasta Kad; kui paĺju sü̬ü̬d, akab `vassa Kod b. (tööst vm) see pole lisige tee, akkab `vastu (ei jõua ära käia) Khk; vahest tee ja tõtta, aga nüid akkab `vasta, enam ei saa `tehtud Juu; kui ei süe, siis väsid ära, tüe akkab `vasta Kad c. teat asendisse asetuma või laskuma `usklikkud, nied akkavad `põlvili maha; tämä akkas maha ja õli `kummuli, ei `jaksand `ennast `kierädä egä; `undi rattast `lasti – üks akkas selikile maha; läks `sinne `kuuse närede vahele, akkas `sinne `vastuli maha Lüg; maast `engab, luom kõhe `nuusib ikke seda aset, ja akkab siis pikkali; Akka `vuade pikkali, sa õled `aiget nägugi Jõh d. minema, muutuma, pöörduma (ilmast) ei akkand `tormile ega kedagi Jõe; sene järele kas akkab `pitka `vihmale vai lähäb `kuivale Lüg; ilm akkas `saule Jõh || akkavad `kaurad `ripsele, siis tuleb karu `liikele Lüg
4. a. kinni või ümbert haarama, millestki kinni võtma akkavad `tõine `tõise `kaula ja `annavad `tõine `tõisele suud; minu `ambad on juo `nössid, enämb `kinni ei akka, nagu vanal `undil Lüg; ta akas mu `öltsi `kinni, vöttas `riidest `kinni Jäm; siis akkas mo kaela `ümber Muh; akka `saage `kenni Rid; akkan so pähe `kinni (tutistan) Mar; võtad [kibu] `kõrvapidi jood, akkad `kõrva `kinni Var; akand emal karvust `kinni, ja `tuupind emad Mih; välla takka oli üks papal. ei ulata sülega `ümmer akata ~ võtta HMd; akka mu `jalga `kinni ja ojume üle Jür; `kuḱsi maha, küüned ei aka `kińni serväss Kod; sedä ei tää, kust ma `kinni akka Krk || hammustama, kiskuma (eriti koerast) sie on `kange kuer, sie akkab kõhe `kinni Lüg; Koer, saepεε, akkas `jälga `kinni Emm; noor kuer akks naks ja naks `külge `kinni Mär; ta oo `kerge `kanda akama Tõs; panin ta (koera) `kinni, ta akkab `külge ka JJn; aaguvad kurjasti küll, aga ei ole `kińni akand; kui obune sööb maast, siis uńt ei pia `saama kõrist `kińni akata Ann || piltl kallale kippuma või minema; riidlema; tüli norima sie akkas `suisa suu `püsti minu `pääle VNg; akkab minu `kallale - - minul süüd ei õle Lüg; teised akkavad `jälle mo `peale Mar; kui sa kedagi `ütled `talle, mis `vasta mielt, siis ta kärinal akkab `sulle `piale Amb; küllalt on nisukeìsi riiukukkesid, kes `kaine `piaga akkavad teise kallale Plt || piltl millegi (töö, ülesande) kallale asuma, midagi ette võtma ei hakkaki sen kääd kuhugi `kinni (ükski töö ei sobi) Kuu; `viltse löŋŋa venitaje, kes sedasi vedelast `kinni akab (pikkamisi, vastumeelselt töötab) Jäm; ilma akkamata (saamatu, loid), midagid ei korralda Pha; ikka akkab `kinni `tüösse JõeK; tämä o niiske südäk, kõhe akab aśjass `kińni; tämä ei õle südäk, ei aka tüäle kõhe `kińni Kod b. millegi vastu puutuma, midagi riivama; kinni või külge jääma, kogunema, kinnituma; takerduma, kleepuma; ühte või kokku jääma (surumisel, loksutamisel jne) vahest oli `otra nii lühike - - ei akkand `sirpi, et oleks `sirbiga `leikand Hlj; madala `ukse`päälne akkas pähä VNg; lumi on `ühmäne ja vesine, akkab rie ette ja igäle `puole; ei saa `kuiva `toto süä, `ühte `puhku vesi tuop `juures, `muidu akkab kõri `kinni; tänä on supp paa `põhja akkand, on `kõrbene magu; või ei akka kokko, tao tõist juo `kõige `päivä Lüg; papper akkas `küĺge `kinni Jäm; jalg akkas vähä (komistamisest) Ans; `seaste pole vigadi ede midagid akkamas (pole midagi niita); oks akkas `iussi `kinni Khk; tegi adra `vanna `katki, akkas kivi taa Kaa; jahud akkavad käkki `ümber käe [leiba sõtkudes] Muh; justkui köva pudru, mis kokko äi akka, siis `üitas rabe Phl; kui paet `põhja akkab, siis lükatasse takka `randa Rid; nepod akkavad `ühte (kleepuvad); `vaata kui tolm akkab riiete `külgi Mar; kõrv akkas `kinni (läks lukku) Var; lasna `peale sai natuke jahu siputud, et jahu akkab lebasse `kinni, leib ei jäe mette lasna `küĺge Mih; Aeru laba akkab vee taha Khn; obuse kabja `alla on akand suur lume kamakas Vän; Nätset `leiba on alb `süia, akkab `ümmer ammaste Hää; virnrohi - - on teräv, pikk akkab igasse `kohta kärts ja kärts `kinni - - akkab `riide `küĺgi; suure tulega ei või `keeta, pudru akkab `põhja `kińni; keedä ja keedä `rauda [sepapajas], vaat kokku ei akka Juu; kui tomp sies [lõimel] akab sua `piisse `kinni Jür; mis `angu akkas, sie akkas KuuK; mul akkab pia `varsti lakke `kinni Amb; iga õle kõŕss akkab `jalgu `kińni ja komista VMr; leiva tainas on rabe, kui ei aka kokku Lai; [ree] jalas akab liiva `piäle `kińni, ku lund kasina one Kod; jäŕjest segada, muedu akkab `põhja Pal; käki vedelal on rasv sehes - - mud́u käḱid akkavad `rindu Äks; ein `oĺli nii `veike et mitte vikäti ette käsitsi ei akantki; lootsik akas `põhja `kińni KJn || (kõnehäiretest, kogelemisest) ta keel vähe akab (kogeleb) Jäm; [kogeleja] saa söna suust εε mette, keel akkab `kinni Khk; täma keel akkab `kangeste, täma kokutab Mih; mõnel on luomusest koa, et sõnad nagu akkavad `kinni, siis üeldakse kogeldab Hag || piltl kui on kõrd juo `kinni akkand ja `sisse vedänd [poiss tüdruku või vastupidi, öeld] et enämb põrn maost ei `lahku ; igä riid akkab tämässe `kinni, üks `riiakas inimine on; igä `ammet akkab kättä - - on akkaja igä `tüöle; ei minu `küüned küll ei akka kuhugu `kinni (ei taha kellegi oma võtta) Lüg; `meie poiss ei akka `silmä, tiab kus tämä on; Laseb ühäst kõhast `tõise - - `kuski `paigal ei `sõisa ja `ükski tüä kättä ei akka Jõh; `oige `elma ei akka `kengi (õiglast ei süüdistata) Vai; Tühi perse akkas taga `kinni, akkas uiest [lehmi] `lüpsma (puudus sundis uuesti tööle) Pöi; minu `külge ei sua `kiegi `kińni akata VMr; si tüdruk akab talle (poisile) südamesse Ksi c. püünisesse sattuma, (õnge jne) otsa jääma, näkkama (kaladest) sie kala `õnge akkamine on `pilves `päivägä Lüg; tursad täna ei aka Jäm; kõik kalad `akvad aŋŋerga õŋŋe `otsa Pha; `talve köiasse unnel, aavid akkavad `otsa Muh; kalad polnd `unda akkand Rei; akkab ikke mõni [kala] `kenni koa [õnge] Mar; suur aug akkas ahingusse Mär; `öösi ka akkab angerjas Vän; õng on pisike konks, kala akkab `sõnna `otsa `kińni Juu; abakala akkab `võrku koa Trm; kala ei akka õnge `otsa Plt; es akka õnge `otsa, es võta `sü̬ü̬tä Krk
5. levima, (teisi) kaasa haarama a. nakkama, teistele edasi või üle kanduma, kuskilt saama (haigusest, nõidusest jne) tobi akka ikke `toise `küljest `toise VNg; `ennemast punusivad eläv õbeda `kellä `nüöri `sisse. siis ei akkand `luomale `nõidus `külge; kõva verega inimine, senele ei akka `ninda `õlpsast, aga `viimast ikke akkab ka; paha muod on juo isäst `külge akkand, sie on kõhe vere sies Lüg; Kui `leivad `niisikesed `vistrikud üläs - - siis `üäldi, et sie on akkand -- - `üäldi ka `tuulest akkand ja maast akkand Jõh; äkine `aigus ning akkand `aigus mis tuulest tuleb Jäm; see akatav `aigus, tohi `sönna üht `minna; akkand `aige (nakkushaigus) Khk; ei `aigos kka `moole `küĺgi Kul; Siberi katk, üks akkaja `aigus Tõs; tiisikus akkab teise küllest `külge Vän; sülita maha `enne kui istu, et siis ei akka maa alused Tür; `rõuge `aigus sie akkab kohe üheteisest VMr; maa peab `ingama sialt kohast kus se `aigus (maa-alused) akkab Ksi; aga nüid on vähk akand inimestesse Plt; temäl akkajet `aigust es oole temäl olli surma`aiguss; sellest (sammaspoolikust) om kuri `valla saia, si̬i̬ akkass ka tõisel Krk || (paaritumisest, sugutumisest) tiä kas akkas ka `külge, sel `selgi ajal õlivad `paaris, eks sie käi ikke eloka `kõhta; igä `tütrikulle ei akka `külge Lüg b. põlema, süttima, (teistele) edasi minema (tule kohta) tuli‿b aka – puud on märjad Khk; puid peab nii pailu olema, et sa `turba akkama saad Vll; kut tulerovaga tuld lööd on ka sädemed, sädemest akkab taala `otsa Emm; siss `löödi kibi peal tuli põlema, tuli akkas käsna `külgi Mar; mina panen ike puud nii, kuda ta (tuli) kõege paramini akkab Kos; teene maja akkab teesest. teene võtab teesest Äks; üks `istus `küindla `juures ja vaadas, et se `kuskile akata ei saand SJn; (tuli) akaśs taglale `külge, tuli akaśs `õhkume Krk
6. mõju, toimet avaldama a. mõjuma, toimima, tagajärge omama `tõmma `kõrvid maha [mütsil] et külm ei akka `kõrvide `piale; kui päiv `paistab, siis `elgib. `vasta `silmi akkab; külm akkab `jalgudelle `kinni; `tõmban `piipu, siis akkab `rindu Lüg; joulu `ölgi `pandi paigale - - suitsetati nendega `pöldusi(d), `enne pääva. Ttise inimese kuri silm ep aka `pεεle Jäm; suits akab `silmi; eida veel `leili – b‿aka `kinnigid; nii külm et akab `amba Khk; see [õlu] pole sedamoodi `tehtud, et esimene toop akab Mus; Akkas ikka `konti `kinni (viinast); Ussi pead `peetud `taskus siis `nõidus äi `olla `peale akkand Pöi; Roheltsed ounad akkast sisse (tekitasid kõhuvalu) Emm; meno nõu selle `peale ei akka (nõutusest, abitusest) Mar; aha tuul o `näule `peale akan Kse; jalg oo kuib lośsidega, aga akkavad jalade `piale Aud; luege pääl ei akka püssi kuuĺ kah Hää; ele pää akkab kevade `silme `peale Kei; ommiku `jälle märg kangas `väĺla tõmmata, siis `päike akkas paremini `piale (pleegitas) Amb; kańnis särka ilm, akkab ninasse VMr; ele väŕv – akkab `siĺmi Trm; minu isa tegi [kaelkoogud], mis olid vildiga seest `löödud, et õla `pialegi ei akand Lai; kipe akkaje küĺm Krk || piltl kel `kerge pää, siis akkab [õpetus] iast `kinni Lüg; egä see meno `külgi akka egä puudo mette Mar; temäl raamat ei akka; ta om kõva `pääge, tal mitte ei akka, kõva `pääge lu̬u̬m; tal akkass küll, aga ta ei õpi, küll andass tal `vitsu Krk; kõva pää, ei akka midägi manu Hel; pähe (kinni) hakkama 1. purju panema, joobnuks tegema, joovastama; uimastama, pead haigeks tegema meri akkab pähä Kuu; Ehk mis õlut sie `muidu on kui ei akka pähä Jõh; oul akkas piha kinni [saunas] Ans; nee on nii `kanged rohud, nee akkavad pεhe `kinni Khk; kaelud akkavad pähe Muh; viin oli pähä akkan Kse; `vaata, `viimaks akkavad [kailud] nii pähe, et aavad oksele Tür; ving akkab pähä VJg; kui süed `õhkuvad, siis akkab kaŕm pähe, kui on kaŕm sehes Äks; tuba (aur) akkab pähä, ei või siin `olla KJn; viin akkass pähä, läät ulluss Krk || tämä sest (tüdrukust) `lahti ei saa, akkab tämäle juo pähä sie asi Lüg; poisile akkas put́s pähe Sim; võta võta, tämä ei aka sinule pähä egä `persse Kod 2. meelde või pähe jääma a, pee, akka pähe, kui et akka, `viskan lakka Lüg; [õppe] tükk ei aka piha Jäm; raamat ei akka pähä Mar; va maltsi `peägä, kel kirjad egä lugemesed ei aka pähe, egä jäe `meelde Vig; laulu viis akkas `mulle `iaste pähe Kei; mina piäss ei mõessa - - tahab enne paĺjo õppi kui pähä akab Kod; kõva pea, ei akka päha Plt; südame peale ~ südamesse ~ südamele hakkama iiveldama või oksele ajama, halba enesetunnet tekitama sie asi akkab `mulle südämelle, mina sedä süä en saa Lüg; rasvane liha akab südamesse Khk; see suur `öötsodamene, see akkas tema südamesse (jäi merehaigeks) Rei; mõni toit akkab südäme `piäle Tõs; `suoja `piima ma‿i juo, akkab südame `piale VMr; nisuke rive asi et akkab kohe südämel̀le Kad; miul küll `keńnigi asi südäme `pääle ei akka, mis ma sü̬ü̬n Vil || vastumeelsust tekitama, vastik olema Midäs sul viel `süämelle hakkas, et panid nii pia ärä tulema Kuu; `niisuke jutt tuleb, et sie akkab `mulle südämelle, et mina en sedä `salli egä taha `kuullagi Lüg b. peale jääma, kinnistuma (värvist) `pannasse `suola [riidevärvile] et siis akkab üväst `pääle Lüg; värvile `pandi `maarjad `juure, siis akkas `pεεle Khk; Väŕv äi ole east akkand, [seelik] jähi lapeliseks `jälle Pöi; muar`jääga värviti muidu s‿akka mette Muh; mõni värb akkab `eäste `peäle, aga mõni ei akka üht mette Mar; aa kui seda (kübaramusta) `ulka ei pand siis värv ei akand `piale KuuK; lõngad one ehätänd, värv ei õle `külge akand Kod; värv oli nõrgalt `piale akand Lai; nüid na (villad) om jo periss alli, ega väŕm nii ruttu `pääle ei aka Hel
7. mingiks tööks või tegevuseks suuteline olema a. teha suutma, jaksama; toime tulema, jagu saama `Viskasid `terve `nauri `lehmäle ede, nää ilastab `vaide senn ärä, ei hakka `hammas `pääle Kuu; minu jõud ei akka `külge sene `asjaga, ei akkagi `tõstamaìe `üksi `päine Lüg; Sie on kaval pettis ja suli, `selle `piale ei akka `kellegi `ammas IisR; sia lihal nii paks kamar – `ambad äb aka `pεεle Khk; kui vähe [kala] oli, et ikka mees `peale hakkas, siis töi `selgas ära Phl; ikka läks mööda ja ta‿i näind - - ma `üt́sin mis asi see siis on, et su silm ei hkka sis Noa; va sańt maa kündä, atr ei akka `peale Mar; ei mu nõu sii akka kedagi, mu nõu `siia ei akka Mär; nüid on kõik asi nii `otses, ei akka `kuskilt `keegi nõu enam `peale Juu; kõva kooruke, ammas ei akka `piale Kos; nõnna kõva, et ammas ei aka `külge Kod; liha kaets paast, odot, ma kae, ka ammas ei akka vi̬i̬l; miu `mõistuss küll ei akka sellel `pääle Krk; hakkama saama 1. toime tulema; midagi ära tegema, korda saatma Laps läks ilulugemisega `ninda `ähmi täüs, et ei `saandigi hakkama Kuu; ma küll `seukse alatu `teuga akkama äi saaks Khk; Kana on varvasjalg, ta‿b soa vee sihes `öhti akkama Pöi; See kiri lehem on nii pahur loom, äi mina saa temaga akkama Rei; see on `siiskid veel hea, et mina omaga hakkama saan Phl; aga üksi saab koa selle `tööga akkama Mar; ma luban iga pää `metsa `minna neid nõia `oksi `otsima, aga ei sao ega soa sellega hakkama Juu; ta `lahke kätega, saab iast akkama kõigega JõeK; sie tüdruk on illukene ei sua `tüöga akkama VJg; `tautab ja `tautab, aga ei sua akkama Ksi 2. (omavahel) läbi saama see nii töri inimene, kus sa sellega akkama saad Krj; Korra oli pere `leibas, pole akkama saand, akkas oma `leiba; soa akkama sugugid mitte üksteisega Pöi; mees ja naine, `loetud ja laulatud küll, aga ei saa akkama mette, siis elavad `lahkus Mar b. lõikama (terariistast) tänä ei akka vikkasti rohole `külge; viil ei akka `saele `pääle, mutkui libeb `vaide Lüg; see nuga akab `umbast palava pudru `pεεle (on nüri) Khk; se (nuga) oo nõnda tüńts ei aka `ühti Mus; Ons su kerves veel akkaja Kaa; omingu `kastega siis oo rohi märg, siis vikat akkab ennemini Muh; Nuga jo nii tölp, see˽p aka sooja sita `pääle ka mitte Rei; ega ma teist seokst [vikatit] änam saa, sel oli ea akkamene Mih; vikat o vahe, akkab `easte Tõs; raut́s on nüri, ei akka pääle Saa; oh sina ull, küll on aga soag nüriks läind, mitte enam `peale ei akka Juu; vikat́ ei aka rohole `külge, ku rohi one libe ja kuiv Kod; si̬i̬ om `seante nagu undi arjass, vikat́ `pääle ei akka Krk
8. (kokku) sobima, paras või kõlblik olema Meie ei akka enämb kokko, on jua viha vain vahel; sie ei akka minu `pääle, mul on juo kuorm suur, on `ruumi vähä; sie toit akkab `mulle üväst `amba (meeldib, maitseb) - - sie toit akkab `ambaga ja mokkaga kokko; tüö `ammet akkab kõhe, aga lugema ei taha akkada Lüg; [rõivas] akkab iast `selgä Jõh; `Söuke kalośs akkab juba mo `jalga koa Pöi; kui supp akkas juba et sa võid suppi suhu `pista, siis oli juba `vaangas tühi (sest sööjaid oli palju) Lih; kõige param akkavad sut́id ja vihmaussid Vän; teesel ei soa ega akka (edene) se `korjamine, teene aga soab kõegest asjast seda vara Juu; tämä akab iga ühega Iis; meie keele `murdesse sie ei akka Trm; jääl läks kõledass `väl´jä, jääl ei akand tõesegä kokko Kod
9.  hakkama(s) töökorda, valmis; töökorras, tegevus-, tegutsemisvalmis; teoksil; olemas nemad (angerjad) panevad ko˛e keik savad akkama ja `kaŋŋutavad maa siest ka `lahti `oŋŋed Jõe; sain elämise siin akkama, ega old midägi `enne akkamist; ja siis ans sie mies oma `leivätagavara ärä ja ans kohe pere`naisele `käskü, et sega kohe uus `jälle hakkama Kuu; jüri`päiväl `kaubeldi juo `karjane akkamaie; kõik mehed ei `õska `panna `rangi `ruoma akkamaie; `vankri sättin akkamaie, tahan kuhugi `mennä; ajas `mõisad `suurest ja `suurest akkamaie; mul on vokk `präigast akkamas. talv tuleb, `tarvis sukka ja `kinnast Lüg; pane `ennast akkama, sie on iast `riide, siis akkama mänemä; Õli suur pere, õli `leivä `asti alati akkamas Jõh; Kui mina `kanga akkama panen, küll siis kudujaid on IisR; `säätsi pere akkama (tööle); meite Jaen täna mujaga nönda akkamas - - kεik selle aja muda roogib ülesse Mus; Noh vanamees, pane ennast ka akkama, pead töhe minema; Mu poolest oo asi akkamas Kaa; no siis pannund suuretüki akkama, ning annund käraka ää Vll; Ma pani tahenduse juba `öhta akkama Pöi; pane kulmu köis ka akkama Emm; Minul oli ilmast `ilma koirohi akkamas Rei; mu `ammad olid akkames ja kurk oli `vaĺmis `neelames Mär; Iga töö pial akkamas Han; nää `praegast `aśtja sial akkamas (leiva tegemiseks); kui lumi kaub, `varsti on nemad (osjad) akkamas Amb; sie on `niisugune akkamas tüdruk et lase `olla VJg; panen süögi akkama (keema) Trm; kui kõik oli akkamas, oli [õhtu] söök, ja `piale selle `kraamisin laua Lai; tragi (inimene) on alati vali, igal pool akkamas Plt; hakkama panema hävitama, rikkuma, raiskama Ega tä `enne kuo saa, kui kaik raha on hakkama `pandud Kuu; Jo sie `keikse paremb siep `pandi minev`aasta akkama IisR; `jälle pudeli akkama pannud, `jälle `möirab (joodikust) Mus; selle nuore inge pani tema ise akkama Amb

alam1 alam hajusalt eP, alamb, alemb Kuu VNg Lüg Vai, g alama; alamb g alamb|a T V, -e Trv Pst Hel, San Krl; alamp Trv, g -e Hls Krk; alap g alaba Se, alape Hls Krk; g alama Trv

1. madal(am) kiviaid oli siis ikka niipalju alam Jäm; vee luäs - - kus alam mua ond, et vesi piäl Khn; teĺg - - tä ikke jäeb linast natukse alamasse PJg
2. halb, nõuetele mittevastav, ala- või väheväärtuslik; tähtsusetu; madalamal positsioonil olev; väiksem, nõrgem, viletsam, vaesem jne `mõisas `karja `aia `tütrik, sie õli sie `kõige alamb `tienija; sina õled ikke minust alemb, `tõsta `ninda et silm `pungis Lüg; Teised pidasid teda alamaks, ta oli `vaene Pöi; ma oli alam naine, teina oli ika perenaine Emm; kõhualused ja teie`pealsed olid siis alamad `seĺti [villad]; poolvillast `tehti nisust alamad riiet, igabäst riiet Rid; [tuul] akkab alamaks `jääma, `vaikema Mar; alam rahvas `viidi `taĺli ja, nuheldi kere läbi ja Mär; midä kõbem ligu, sedä parem lina. kui ligu jääb `pehmes, lina jääb alamas; pordo sõĺm, see ei seesä naa, see oo alam sõĺm; pops, üks alam nimi üteldä Vig; takudest `tehti alamad `lõnga ja linadest paremad `lõnga Tõs; `köster ja `neuksed alamad ametnikud, need olid emandad ja isandad, see oli alam järk ärradest ja prouadest; kirikus ristiti. see oli nagu alam siis, kis kodu ristiti Aud; alam ais Saa; alam vili läheb ikke `alla tuule, se on `ooste jäoks Juu; teenijalaps sie oli nagu orjalaps või alam Pee; süda põld on ikke parem maa, suo servad on alamad kohad Sim; [õpilane] jäet́i viel alamasse `klaśsi Iis; jõhvakas ein on alam su̬u̬ ein Trm; [tervis] ennemalt iki alamaks lähäb kui paremaks lähäb; põńt on `kõrgem, kus `rohtu ei kasva, alam maa koht Plt; säng on see, mis alamam on, `voodi on toredam Pil; vaiśt ike olli `löndun piim, alamp maik man; liha - - suidsutets, sis ei lää liha alapes; õige alap om olla ku käe om kuuma; sitiku om kalli [marja], aga na om rasse ja alampe korjate Hls; süä lää alapess, suust `eitmine tule `pääle; mul om õige alamp kühä, enge matap `kinni; miu seĺlän sõidade, mea ole nüid si kige alambep Krk; nii ollev küll vaest `mu̬u̬du elänu, käenu alambin `rõ̭õ̭vin Hel; `ru̬u̬gest katussõ pannime `pääle - - alamb om katta kui `õlgiga; pere`rahval `oĺli liha, sulastel `oĺli alamb sü̬ü̬k Ran; ega `miagi alambat `konna‿i ole Puh; maa tü̬ü̬d `peet́i iks kõege alambass ja mustõmbass Kam; Obesenahk om jo kõge alamb nahk, ta om õhuke ja õre Rõn; no jagõlasõ˽katõgõiśtõ - - `kumbõgi ei jätäʔ umma sõnna alambass Kan; pudrupää - - alambat sõnna inämb ei või ollaki Krl; alambat `tüt́rikukõistki rikkap tüünäśs, et minʔ i̬i̬st Vas; ta om üt́s alamb rahvass, `oṕmada rahvass jälleki Räp
3. odav(am) jättis `reńti alamaks Hää; mõni oli `kaĺlim rätsep, mõni alam Juu; ma ei taha nii kaĺlist `osta, ma tahan alamad Ann; siśsinaviin one si̬i̬ `prostoi viin, piiritusess alam, piiritus ja kristalid oo `kaĺlimad Kod; teeme `palve kirja ja palume `reńti alamaks Pil; sa `püvvä iks alamba innaga saada Nõo
4. a. alluv, madalamal positsioonil olev isik enne olime mõisa alamad Juu; õigõ mul päälik, ei tunnõʔ uma alambit ärʔ Plv; naa alamba omma hullõmba˽ku tu pääots `omgiʔ Vas b. kodanik Elas sii, aga oli väljariigi alam Pöi; riigi alamaid kutsuti ülesse sõtta minema Kos; sõ̭ss `eestläseʔ Vennemaal asotivva `hindäle elotusõ ja - - saivaki Vennemaa alambist üless kiŕoteduss Räp Vrd alanik2

halastus alastu|s R(h- Kuu) Khk Pöi Muh Emm Rei LäPõ Kse Tor Hää hajusalt Ha, JMd Koe VJg Iis Trm Pal Trv Krk, alastu|ss Ran, g -se a. halastamine, arm ei sie `tunne alastust `toise `pääle Hlj; pole sellel `armu εga alastust, pöletas teise maja εε Khk; alastuse pärast võt́tis lapse oma `juure Iis; kõva `süümege, ei tunne alastust tõise `vastu Krk; vanast palleldi jumala käest `armu ja alastust Ran b. (imestus-, üllatus-, kohkumishüüatuses) oh alastus sinuda küll, küll ma õppetan, aga sa mitte et akka tegemäie Lüg; Oh taeva alastus keela sina, kui inimese `möistus ää kaub Pöi; küll see oo üks `irmus surm, oh oh alastus Muh; oh alastus arm `oetku, aas ermu `peale Rid; oh sina alastus, kas siit‿o `aige Kul; nüid õpetakse `koolis `tańtsima lapsed, sa alastuse aeg; ega siis sedaviisi siis `mindud nüid põllule nagu nüid minnakse, kaĺlis alastus, kis sedasi Hag; os‿sa alastuse vaim, mis sa tahad tegema akata Juu; oh `elde alastus, sial oli kohe kuĺdi liha Jür; oh sa alastus küll, nad on `kehvuses, ei `leiba ega kardulid kedagi põle VJg

Vrd halestus

algama `algama Kaa Pha Pöi Võn, da-inf alata Khk hajusalt L, Kei Juu Kos Amb JJn Tür VJg Sim Iis Trm Kod KJn, `algada hajusalt R Emm Rei; `algõma, (ma) alõ Lei; `algma Har; imperf (ta) alõs S

1. (millegagi) algust tegema, (midagi) alustama, tegema hakkama [nad] ei akkanu `millagi `riedisel `päiväl `eina `algama, ei siis ole üvä tüöd `alga; ken `algaks akkaduse ja lobedaks lobedukse, küll mina `keskel `kierudan VNg; `ninda `iljane on oma `tüöga, et nüüd vast `algab `pääle Lüg; mei `algasimma tänä rugi `leikama Vai; saab uue leva alata Khk; Neljasse oo üks εε pää, siis sai katsutud ikka keiki töösi üles alata Kaa; akkame uut tööd `jälle `algama Mar; kui `maandid alati, siis `tehti jänese kuse järele veeda-vääda Kse; kui sukka `algad, siss teed `looduse `vaĺmis; eila `algasin kesa`küńdi Tor; täna on `tarvis alata karduli `võtmisega Amb; `alga sina jutuga `piale VJg; `algasin puid `raiuda Iis; `algasin juba oma `tööga Trm; oĺli koltõisskümme `silmä `vardahe alõt; alõʔ no sukk üless Har; lamass om `algmin püḱä kurast `puolõst; un ta laud `algõnu pallaʔ Lei
2. algust saama, peale hakkama Pisikesega `algab, `suurega lõppeb (tülist) Lüg; minel kuul `talve `alga Vai; nädala `algades olid ilusad ilmad Rei; se `algas juba neĺländämäl `aastal `peäle Vig; rukki `lõikus juba igal pool aland Tor; tü̬ü̬ vahe siss, ku üks tüü `lõpnu, teene vi̬i̬l `alganu põle Hää; üks mure lõpeb, tõene `algab Kod; üt́s kuhuss lõpõss, tõnõ `algõss Har; alg uni `tulla Lei Vrd algnõma, alguma
3. meenuma, meelde tulema, mõttesse tulema mul `algas pähä, et õlin siäl `kõiski siänil õllud; mul `algas pähä, et tõiss`mu̬u̬du suab paremass tehä Kod

alidu alidu Kuu Tõs vilets, saamatu Küll sa oled üks alidu ing, `miŋŋegiga akkama ei saa Kuu; sina va alidu Tõs Vrd anidu

alutama alutama Kuu RId(-mma; alo-) ViK Iis alustama, algust tegema `Huomigul `saimme Lovisa ja `ehtul aludimme kodutied Kuu; kuer tieb oma tükkisi edesi, ühe lõppetab, tõise alutab Lüg; sukka alutamma ehk sukka `luoma; `Enne `kolme `päivä ei aludetud `leiba, et `värskelt kulub pali Jõh; akka `laulama, aluta sina; minu isa mälestäs viel sedägi - - kui akkati alotamma seda raut̀ied Vai; sie tüe tuli ju mul uuest alutata Sim; tema on aśja alutaja Iis || (koos da-inf) alutab `einä lüä (niita) Lüg; alodin oma ruki `leika jo Vai

hammas ammas g `amba S/h- Phl/ hajusalt L, HaId ViK Iis Trm Ksi Lai Pil, `amma L Ha Tür Kod KLõ; ammass g `amba eL(h-, -śs V); `ammas g `amba R(h- Kuu)

1. hammas Tuleb vist `huonu `ilma, alumased `hambad `kiskuvad Kuu; `täied `ambad suus, `ühtki ei õle `välläs; `ambad - - pikkad ku `undi`ambad; sel kõvad `ambad nagu karul suus; `ambad `jääväd arast ja `elläst, kui `süömä - - appu `asja `liiast; magamisega jääb suu `lahti - - `ambad `irvili; õlen saand juo obose `ambaid kahele `kõrrale (hammustada saanud) Lüg; `Ammaste `kõhta `üäldi, et valuga tulevad ja valuga `lähväd; `ambad on `ristis - - räses suus; `ambad räsekkille; edimesed `ambad ehk iest `ambad on ies kõhe, ehk õhukkesed `ambad; tagumised `ambad on taga puol ja `suuremad; `Ambad kui `pärlid suus Jõh; liha läks `amba vahele; midä sie `itsidad `ambu. `ambad `itsikille Vai; `aige ~ `söödud ammas; lout `lambuid täis, punane kukk loulab `keskel = `ambad ja keel Jäm; kiristab `öösse magades `ambud; ülemise `amba igema sihes on ülemised `ambad; kui [laps] `ambud murrab, siis öötaste, et rot́t lihab sita koormaga läbi, jätab mulgu maha Ans; nii külm et akab `amba; koira ammas (hammustus) ep parane mellaskid Khk; Mo `ambad `kihkavad - - tea‿b mis tõbi nende sihes on; Vana aavil on - - `ambad naagu suured metslooma kihvad Pöi; aruksed `ambad; keel liperdab `ambu vahel Muh; `ambud `kriiksama ehk rägistama; `ambuni (üleni) märg Rei; laps `aige, kas akkab `ammod tegema või; nao va koer `ammad irebil suus; löö nõnna, et sool `ambad `kargavad `persi Mar; `ammad läind suust ää (haput süües hellaks muutunud); seal, kassil, ikke kihbad [ees], taga oo `purgmese `ammad Vig; ragistab viha pärast `ambaid Kse; ammas lõgiseb suus, nii `kange külma valu Var; `ammad puseriti Aud; `pialmesed `ammad köivad alumeste ammaste `vastu PJg; ammas tuksub ja pakitseb Vän; Kole pikad `ammad - - `ammad ku rähä pulgad Tor; Kel arvad `ambad on, ni̬i̬ on targad - - aga kellel tihidad - - neil oleja `mõśtus `kińnine; sigar - - ammaste vahel Hää; puseriti `ammad on kasvand: üks väĺlapoole ja teene sissepoole; neli esimest ammast on all ja neli on peal; `andis `talle `vasta `ammaid Kei; ek‿su `ammad kulu äe, mis sa nii paĺlu räägid Hag; risus `ammad on mõni pikem või lühem, `ristis `räśtis, vaevased `ammad ~ räsas `ammad; taga on ikke purimese `ammad; `jäädavad ~ vanad `ammad Juu; obune aab `ambaid (piimahambaid) JMd; `aambrega tagusime kaḱki [pähkli] koore, muidu ammas ei võtt Ann; krigistab `ambaid valu pärast VJg; vanal on `ambad ära, tühi suu nigu lutsu suu; `amba töngad valutavad; `ambal on juur ehk töngas; mõnel on kahe`kortsed `ambad puseriti ja pialekute; `ambad kui püt́i lauad, õige laiad Sim; `ammass tunnusse, kui vana o obene, nuarel o `umne, vanal õõnes ammas; puremased `ammad on tömbad ja laiad Kod; `ammad kohutavad üles, kui `aiged on; sel on uśsid, kes `ammid kiristab; laps akab `ambit tegema, niriseb `ühte `puhku ja tihub; mõnel on `valged `ambad nigu luiged suus Ksi; `ammad ärä, ki̬i̬l pudi Vil; purimine ammass Trv; `päälmise `amba kurdave paigal; rü̬ü̬ḱs joba ennepist `ambit (kaevas hambavalu); lu̬u̬d (omad, loomulikud) `amba; ma pidi tal küll `ütlem, aga ma pitsiti `amba kokku, mitte es `ütle Hls; [valutavat] ammast sorgiti `pikse lü̬ü̬d pinnuge; sellel om kõvere `amba suhun, si̬i̬ om nõid; rõgiśt `ambit ku üit́s mürrin; mul olli nõnda irm, et `amba lõbissive suhun; ärä `vaate koera karva `pääle, `vaate koera `hamba `pääle Krk; kasu`vaśkass kaiass ku om katesse ammast, siss saa ää piimälehm, ütesse, siss om üli ää Hel; kel õredad `ambad, si̬i̬ om `elde, kel paksud `ambad, ni̬i̬ om kidsid Ran; ma‿le ilma ammastõda nigu süńdenu laits Nõo; lammass järä `ambit; läits ommi ammastega `auda Ote; taal om üts ammass `suhvõ tulnuʔ; magamise pääl mõni kriidsutõss `ambiid; ku latsõl ammass är˽katkõsi, siis pidi `viskamõ ahju pääle et, viruss`kuńdri anna˽mullõ raudammas, ma‿nna sullõ luu`amba Krl; mul om alumit̀́si `hambõid neli ja `päälmit̀́si neli; ma ei saa edemit̀́si hammastõga enämb medägi süüäʔ; poisi võt́ti kõŕdsin `viina - - sis `tükke `taplõmma ja `järri `hambõid; naar niu˽`hamba˽pill suust mahaʔ (kõvast naerust) Har; Mugu jüri `hambiid ja ai `kuŕja hellü; Tu̬u̬l vanamehel umma˽hobõsõ `hamba (suurtest, tugevatest hammastest) Rõu; ma sei aiah paĺlo `marjo, nüüd umma˽`hambaʔ ärʔ `vi̬i̬düʔ, ei saa˽`leibä süvväʔ; tagomatsõ purimatsõ `hambaʔ; `hambit jürrä õnnõ, nii vihass um Plv; latsõl `hamba tulõvaʔ, selle kõtust vallalõ; `hambildaʔ inemine; ku tälle midä `ütle, iintsitass `hambit õnnõ `vasta, ka taa mõni inimine; ma anna sullõ `hambahe (löömisest) Se; vaia hobõśsili `hambilõb `kaia, paĺlo um `aastakki; edimädse `hambaʔ ummaʔ piimä`hambaʔ, `minka sünnüss maa päle; kui jo kat́s `aastakka `puolõga, [hobune] nakass jo `hi̬i̬tmä `hambit Lut; mustad hambad lisahambad loomadel `mustad `ambad `murreda `vällä, `muidu tekko kipped, siga ei saa `süvvä Vai; Jusku sial mustad `ambad, ei sü̬ü̬ (isutust inimesest) Hää; lehmil ommaʔ musta `hambaʔ, hõõrutass soolaga ja villadsõ `kindaga Har; mustaʔ `hambaʔ, inämbüsi `põrssil, vaivaʔ ku nõglaʔ Vas
2. piltl a. kui sügise joba küĺm nakap tulema - - [öeld] talve `amba nakasse purema õege vaheste; [külm] aap `amba `külge nigu peni Kam; Taĺv `näütäss `hambiid (väga külm) Rõu | Suve nägü vade `talve `hambad (näiliselt soojast ilmast) Kuu; suve silmad on küll, aga talve `ambad JõeK b. `Rääkis iestpuold `hammaste (teesklevalt, oma arvamuse vastaselt) Kuu; (Sattusin vangi) ku `vaese inimise hüäks `oigust konelin. No sie tegi `hambad `helläks (ettevaatlikuks) Kuu; igä ühel on `amad oma `puole ja `küüned (omakasust); raha ei õld, `miska ma siis `õstasin, `palja `ammastega Lüg; Sa ühekorra eese suuaugu pruukimise eest ikka veel vastu ambaid (karistada) saad Kaa; Suu i̬i̬s sula või, seĺla pöörad, lü̬ü̬b `ambad `sisse (salakavalast); `Ambad kukuvad `väĺla (öeld lahtise suuga inimesele); ma loen su ammaste vahelt ära, ku vana sa oled (löömise ähvardus); Põle sa vi̬i̬l selle [talu] levasse `ambi ära `murdnu (vara kiita) Hää; nää teesed sõid eest ää, pühi nüid `ammad `puhtaks Juu; temal on alumene ots ammaste vahel (ropendab) Pil; ma pitsiti `amba kokku (vaikisin), mitte es `ütle Hls; Kas sina kah nakad joba ambit murdma (kirjakeelt kõnelema) Nõo; `Hamba `vi̬i̬busõ ärʔ (villand) Urv; Ku˽vi̬i̬l paĺlo kõ̭nõlat, sõ̭ss ma su˽`hamba terädä; Pini ei˽küsü˽`hambiid Rõu; Kulus ärʔ ku `haigõ `hamba pääle (väga vajalik) Räp | (naermisest) Va `hirvi`hammas, aeva igäl puol on tääl `hambad `paljalla Kuu; `Ühtälugu `ambad `paljad `jusku `kirstu`kaupme `kueral Lüg; Alati on lõbus ja `ambad `laiali Jõh; Aes moka amba pεεld εε (naeratas) Emm; Iridab `ühtelugu, `ambad `lahti Rei; mis sa kuevatad oma `ambu Tõs; Ää tehk oma `paĺju `ambu, kui teesed `kjõmpus ond Khn; `ambad alati iitsakile, muud ei ole kui `naermine Lai; sellel om järest `amba `irvi, lõvva laiali pähän Hls; Ütteluku `hambaʔ lajan, nigu˽koolu˽obõsõl, iŕvitäss pääle; mis sa naist `ambist `kuivat Urv | `Ambad irevile `taeva `puole (surnud) Kuu; sa õks nika taad haĺlitunut `leibä sü̬ü̬t ku˽`hamba ińdsile `jäässeʔ Har | (söömisest) `Voatab kust tüki ammaste vahele (süüa) soab Pöi; Sööb keik εε mes amba all äi karju (ablas) Emm; sü̬ü̬ʔ iks ammastõgõ (ruttu) Krl | Esimesed `ambad `liiga pikkad (lapsest, kes püüab hammastega ainult võid leiva pealt süüa) Jõh; `Ambad pikemad kui leib Hää | esimesed `ambad `saivad, tagumised ei `tiandki (vähe toitu) Jõh; Äi saand ammast kaevata Emm; Sihipu̬u̬l `ambi saab ikki, ku väĺlapu̬u̬l ei saa; Tagumised `ambad küsivad esimeste käest: mis te sõite Hää | Tulist suppi saab `süia pikka `ammastega (ettevaatlikult) Lüg; söi nenda `pitkade ammastega (isutult) Jäm; `eśte `võt́sin na pika ammastega aga nied (seened) ei old kibekad kedagi JJn; Ääd süüki süüd magusa suuga, alba pikki ammastega Nõo | (vaenulikkusest, pahatahtlikust rääkimisest, pilkamisest) `Hammast `päisi alade `toise küliss; `Meie nuor pere`naine näüt tänä oma tagumasi `hamba; minia `hambad suus Kuu; sene `ambad akkavad igäle `puole `kinni; võttab igä ühe `seljäs oma `ammastega; iad `amad - - igäst ühest piäb jago `saama; `ambad mokkas ja rusikas `sõlmes; mis sa taod oma `ambaid kokku `ühte `puhku, kui `lõugi `kinni et piä Lüg; Pia oma `ambad rahul Jõh; `Istub kodu ja kiristab `ambaid `meie `piale IisR; Ära narri `koera: koeral koera `ambad Hää; ta jo tige, `näitab `ammad Ris; lõksutab enese `ammaid möda küla Hag; Mis sa oma `ambaid minu kallal teritad Rap; temal nii pikad `ammad, need ulatuvad iga öhö kallale Juu; aab `ammad egäle `külge; `ammaga kokko (riidu) lähäd, (öeld vastasest) küll on `tihke ammas. tõreleb `vassa ja `riidleb Kod; `ambad sügelevad, (öeld) kui teisele kallale kipub - - närib teise kallal Lai; tema `ammad ulatavad igaühesse Plt; olet oma ammastege egäde küĺlen `kinni Krk; Nii äḱiline - - ku tõnõ midä `ütless, om silmä pilk hammastõga˽sällän Urv; tema `ambaʔ nakasõ `kõiki `paiku Krl; Purõlasõ˽ku˽pini ja kaśs, alati üt́s jõrisamine ja˽hammastõ kiristämine; Ku˽halv nainõ um, sõ̭ss tulõva hääle mehele ka˽`hamba `suuhõ Rõu; tal ummaʔ kõigil `hambaʔ küleh Plv; timä jüri hammast mu˽pääle Vas; jüräʔ no ni paĺlo ku tahat ummi `hambit, midägi saa aiʔ sa mullõ tetäʔ Se; hatt hauk, `hambaʔ tsilguzõʔ; `hauku‿iʔ `hambidega, olõ‿iʔ häpü määnestkiʔ Lut; hambad risti(s) ~ risus ~ räsus ~ tangis trotsides, pingutades; tige, vihane `ambad alati risus suus, on `teine alati vihane Jõe; Viha täis `ninda‿t kõhe `ambad `ristis Jõh; siis o viha `väljas, kui `ambad `tangis on Khk; Ambavalu oo seike et kannata nönda et ambad tangis suus Kaa; süda täis - - `ambad `risti ja räsos suus Mar; `ambad `ristis, jokseb kallale Sim; `ammad `riśsi tõese lasse `piäle Kod; `ammad olid ju `ristis, ei kõnelnud teine enam kedagi Ksi; tõmmass `amba `risti, aga es laosu sõnagi; mõladega mugu kisud iki `vasta tuuld, kisu nii et `amba `risti Ran; hamba alla saama maitsta, süüa saama tänä on `suure `ammeti pääl ja `omme ei õle `leivä palagi `amba `alle `panna Lüg; Juri`päevast on keik `otsas - - enamb iva `amba `alle ei `leia IisR; miä‿n ole tänä vel `ühte iva `amba `pääle pand Vai; ma‿s sa mette `amba alagid Khk; Äga sii pole toitu valitseda üht, εε kui aga midagi amba alla saad Kaa; täna ma põle veel iva `amba `alla saand, põle sugugi söönd Lai; ei olõʔ ütte terrägiʔ `hamba ala võttaʔ Plv || meil pole linu maas, lina `lönga saa mette `amba ala Khk; hamba järele ~ järgi sobiv, meelepärane, jõukohane süök on `mulle `amba järele, muus enämb ma‿i tahagi; sie toit akkab mulle üväst `amba, akkab `ambaga ja mokkaga kokko Lüg; sihandune `pehme asi on vanade inimiste `amba `järge Khk; Põle `amba `järgi, ei `mi̬i̬ldi Hää; Sääd umma hammast pite (oma tahtmise järgi) Räp; hambad varna(s) nälga jääma, näljas olema Ei õle midägi `süia teha, piab `ambad `varna panema Lüg; Kui suvel ei `viitsi `miski teha, siis pane sügise `ambad `varna Jõh; Kui leib lõppes, lau `ambad `varna IisR; `Ambad iga talve `varnas, sööb seda, mis armust tuuatse Han; eks siis `viska `ammad `varna, kui `leibä enäm `süiä põle Juu; Aga varakeväde pane joba amba varna, kõik [söök] om läbi laristedu Nõo; Löö hamba vaika San; Kui kõik otsah, pankõ hamba vakja Vas; a mes sa ti̬i̬t: `hambaʔ pu̬u̬t vaḱka? Lut; hambasse puhuma luiskama, valetama; salajuttu rääkima; (jutuga) ahvatlema, eksitama Lasi omale `ambasse puhuda ja `müüski `siene`inna iest `metsa maha IisR; puhus `moole muidu `amba; ia `amba puhuja mees Krj; Puhus meile jälle midagi `ambasse, pidi olema salajane asi Rap; hammas ei hakka peale ei piisa jõudu või võimeid millekski minu `ammas `sinne `külge‿i akka, egä minu `muistuss sedä üless ei võtta; tohutu suur ja jäme puu, minu `ammas tämä `külge ei akka Lüg; ühegi ammas ei akka temä `piäle KJn; taht toda talu `osta, aga ammass ei naka `pääle, raha `oĺli vähä Ran; hammas hamba vastu vastastikku vaenulikult, järeleandmatult, samale samaga vastates `ammas `amba `vasto, `eigä miä en `uoli ka Vai; ammas `amba `vastu ja silm silma `vastu Muh; tõrelevad - - `tõmmavad ammas `amma `vassa Kod; ammas `amba `vasta ja silm silma `vasta - - `tarvis - - kurjaga kätte `maksa Lai; na ommaʔ ammas ammast `vasta, kumb kummalõgi ei jätäʔ Krl; sai hammass `hamba `pääle, mõlõmbaʔ umaʔ lovkaʔ Lut; (üks) hammas suus väga vana; armetu, vilets Kie `niisikesele mehele lähäb, kaks `ammast suus, kaks `karva `perses; ei õle `ammast suus egä `karva `perses Lüg; Üks ammas suus ning kaks `karva `perss Khn; üks ammas suus ja kaks `karva `persses - - vana või vilets, kes `endast veel väga paĺlu `arvas Lai; hammas veres ~ verel meelepärast maitsnud, tunnetanud; tekkinud kihk, iha selle järele Rebäne sai kanust - - `hambad veresse Kuu; `kerra saa `ambad verega, ei siis enamb järele jäda (joodikust) VNg; Kõrra juo `ammas veres, mies `napsu saand, sis akkab imu `viina järäle Lüg; maigu sohe saand, `amba juba veriseks saand Khk; Poiss oo küla pεεl amba verele saand, niid ep taha änam kodu poolist seista Kaa; Äi tohi esmald ammast verista (viina maitsta) Emm; ammas verel, tahaks veel [viina] `soada Juu; Ku hammas om verdunu, siis ammatit änam ei jäta Pst; kui sai kala äste, siss nigu ammass sai `verde, vaea vi̬i̬ püidä Ran; No `saie˽tel `hamba˽`verde, no muidu ku käü tad õlut `lakman Urv; hammass oĺl `verden, sõ̭ss tuĺl mi `kilda [napsutama] Räp || (kättemaksuhimulisele, tülinorijale) Mis sa siin ringi `tuulad ammas verel, kes sind kardab Rei; hammast heitma 1. tõrelema, riidelma maʔ taha sukka hammast `heitäʔ, sõ̭ss mul saa süä rahu Se 2. nalja tegema see mees `oskab ammaste `eita Jäm; Viskanu ammast (naljatlenud) Hää; ka ko hiit hammast, `nalja pidä Se; hammast ihuma 1. viha kandma, kurja kavatsema Ihub `ammast minu `päälä, piab viha, käib `kaibamas Lüg; ihus `ambud taga`persse teise kohe Jäm; ammu ta ihvap ammast juba, aga ei saa mul midägi tetä oma vihaga Krk; ta igu ammast tal kätte tasude Hel || taa vana irvik um, üttelukku tõsõ küleh hammast (naeruvääristab) Plv 2. (midagi) himustama, endale tahtma `Selle `krundi `piale on ta alati `ammast ihund IisR; Ta ihus juba ammu selle [maja] peale ammast Pöi; nakass joba ammast `ihkma, taht toda maad `endäle Ran; hammast kihkuma ~ kiskuma viha kandma küll sie oli `kange `ammast `kihkuma Hlj; kisub ammass, vihäne, ei lepi tõesega Kod; hammaste taga tagavaraks, varuks, oma teada ojab seda oma ammaste taa - - äb räägi Khk; jäi ammaste taha pidama (jäi ütlemata) Muh; si̬i̬ õli mul tiöti küll, aga ma oesin ammaste taga, ei ühelnud Kod; ma oisi [raha] `amba taga, nüid anna ta `siule ärä Krk; sul saisa aiʔ ka midägiʔ `hambide takah Vas; ullil om sõna huulõ pääl, targal om hammastõ takah Se; är pei `hambide `vaihhõl (ära jäta ütlemata) Lut; hammaste taga ~ tagapool hambaid söödud; omastatud midä taga puol `ambaid, sie on oma; Midä säälpuol `ammaste, sie on oma; Mis tagapual `ammaste, on oma Jõh; Mes seespool ambud, see oma Emm; mis ammaste taga see on oma Trm; mes taga `aḿbit, to‿m oma Nõo; Mis `hambidõ takan, tu̬u̬ uma Rõu; mis hammastõ takah tu̬u̬ uma Se; hammaste vahel (tagarääkimisest) Kus kaks kuoss, siel `kolmas `hammaste vahel Kuu; naistel alati teised ammaste vahel Khk; tää oo siss `jahtond juba nende ammaste vahel (kuulujutt on vaibunud) Mar; muut ta‿i ti̬i̬, kui `tõisi `sõklap, tõne inemine iks `risti ammaste vahel Rõn; keel hammaste vahel 1. (vaikimisest) piän oma `kiele `ammaste vahel `oidamaie, en taha akkada `ütlemäie ja kisendamma `vasta Lüg; Oia ki̬i̬l ammaste taga, siiś käi saksast ja sandist läbi, ikki oled sõber Hää; säedse `aastat ma - - oesi ki̬i̬ld ammaste vahel Ran; `salva ki̬i̬l `ambide `vahjele Lei 2. kõigest jõust; pingutades; lõõtsutades ähib ja puhib [tõsta], `ninda et kiel on `ammaste vahel Lüg; jooseb keel ammaste vahel Ans; nii ju̬u̬sk kui ki̬i̬ĺ hammastõ vahel, nii kõvastõ Räp; (küünte ja) hammastega iga hinna eest; kõiki vahendeid kasutades; visadusega, ägedalt Sedagi rahakobika õlen `oidand `ammastega `kinni Jõh; `oidis küinte ja ammastega `kopkast `kińni Plt; esiʔ um jo˽vana inemise tüḱk - - a˽hoit vi̬i̬l elust `küüdsi ja˽hammastõga˽kińni Rõu; üle hammaste liiga palju, ülemäära Ega neid `küinlud üle ammaste põln, et igaüks võiks tarvitada Han
3. a. sälk, sisselõige; sakk, eseme etteulatuv tipp peli `ambad. `palli kukku `amba sise VNg; [vibupüssil] nüör `pandi `amba. lasi sene `nüöri säält `amba tagant `vällä, siis kuul (nool) läks; sarikal `ammas (sisselõige sarika alaotsas) käib `krapsi sise; `aspli`võlvi `külles on ka `ambad `paksust `tallanahast Lüg; keri`lavva `tiiva `küljes on kuus `ammast Jõh; puu varol on˽`ambad [puunõu vitsa otste ühendamiseks], `raudasel varol on `niedid; puulukku [on]- - `justku `riivi, pääl on `ambad - - sie [võtme] kiel `langi `alle `sinne lugu `ambasse Vai; [tuuliku ratta] `ambad keivad `värkli `pulkade taha, panavad `ümber `keima Ans; kuitsik pannasse `ambaga vörgu lina `külge Mus; kui ank sihes oo, siis üidasse `ambaga võti Muh; lõugetid, kaks ammast - - sees, [lina] peo oli seal vahel Lih; `riidepoomi `ammad, lõks köib ammaste `sisse Aud; `paĺki `ammaga `jätkama Nis; [ukse] lingid, kus käis sie link `ambasse, obadusesse - - sie (link) oli sialt `ambast `lahti [läinud] KuuK; [katuse] labidas, `ambad - - sies, kellega siis [õled] tasasest totsutati Kad; kuorma puul oli ammas sies, kus köis `kińni oli Sim; [voki] `aiskade pial `jooksis vända raud ammaste sees Trm; raud juhil oo `ammad, kos teĺlid juhi Kod; [jalase] puu otsad `pańdi [hammaspuu] ammastesse, et ta nõnna kõvera jäi; `ambad `pastlale ninasse lõigata, siis `tõmbab kokku Lai; `siantse `amba ollive sehen koogu ravval, tõsteti pada ülespoole ja `lasti `allapoole Pst; pane sua laat́ tõise `amba sisse Krk; Altpu̬u̬ld [kaevu] salvepuu pressitass `ambade kokku nigu pääldegi, titsiga lü̬ü̬t `kińni Rõn; ammastega truĺl olli ikls paremb Ote; Vits aeti piiuti `lahki, lõigati mõõdu järgi hammass `otsa ja painutõdi anumalõ pääle Urv; otsa päält om paĺk tõse otsa `pääle `hambadõ raot, tu̬u̬ hoit `hoonõ kokku; tala `lõikat `hambadõ, `lõikat tsälgä `sisse Har; lina`kolkmise maš́šina man ka om `hambaʔ; hammastõga rataśs Se b. (sae, sirbi jne) hammas käsi`saagidel `onvad `viltu `ambad; plokksael `onvad `õiged `ambad; sae `ambad ei õle jaos - - ei `leika enämb Lüg; sirbil linnu `ambad Jäm; tihe `ambaga saag - - `lihtimise saag Ans; ammastega sirp, sel on viiliambad `külges JJn; teesed on ammastega, teesed on liht sirbid Tür; sae `ammid murretasse Kod; sel sirbil ei oole `ambit suhun, tule `mü̬ü̬dä kõrt üless, `lõikass käe ärä Krk; [niidu] masina vikatit teritedäss, laseva vikati `ambit Ran; sepa löövä [sirbile] `ambid `sisse, kui ärä kuluva Ote; kui `hambõid ei olõʔ käänet, sõ̭ss ei saa [saega] lõigadaʔ; `hamba `käändmise raud Har; `hamba `lü̬ü̬jä käävä küĺli pite inne rüä`põimu Se c. täke (terariistas) `vasta `õksi meniväd [kirvel] `ambad `sisse; `käia `ambad `vällä Lüg; lähäb vekatile ammas `sesse, siis ta on nüri Kul; `Kirvel nägu i̬i̬st ära, ku sa `kirve ära taud, `ambad `sisse Hää; nuga on nüri, kas `ambad sies või tera kahekorra VMr; nuga kulus `keskelt ärä, `ammad siden nagu sae; `ammga nuga - - ammas siden, tükk väĺjän Kod; kui `kirve terä pehme, siss ei saa raguda - - võtab `ambad `sisse Ran; taa mõist no vi̬i̬l mõ̭nõ vikahti tsakaʔ, tsaga vikahti `hambahe Plv || egäl rükkil on `jeesuse ammas (sälk rukkiorase lehel), mõnel one madalamal, tõesel kõremal. rükkil `jeesuse `amba jäĺg, nagu ammusset Kod
4. a. kida, eseme konksukujuline osa; pii pihi `ammad ~ mokad (pihinäpitsad) PJg; nisukesed `ambad `püśti [linaharjal] Amb; ei˽saa juust suki eiʔ, ei olõ kaḿmil `hambõid; no‿mma kaarsõlõ `vahtsõ `hamba `pantu, no˽kakk villaʔ periss puruss Har; ḱreebeni`hambaʔ; kamaśkil omma `hambaʔ (haagid), kaadsa haro kõ̭iḱ `kakva arʔ; pilaḱ - - pirru ots palass säl `haḿbih Se; reheriha um `harvu `hambidiga Lut b. (vokilühi) konks lühi `ambad ~ `aagid Lüg; oki `ambad. löng keib ammaste tagand läbi Khk; pluhi sees oo oki `ambad - - mõlemil pool `külgis Mar; Okil oo kua `ambad vahedad, raadist `tehtud Han; linase lõnga jaos on tihidad `ambad, takuse lõnga jaos arvemad Tõs; `ennem olid ikke lühi oagid, nüid on `ammad; lühi `ammad on suust ää läind Juu; `lõnga jagati ammaste `piale, kui kedrati, esimesest `ambast `piale, viimase `amba lõpuni Trm; pane lõng `tõise `ambasse, si̬i̬ ammass om täis Trv; ma kedräsi paaŕ ammast (hambatäit); koets paaŕ ammast, lastass lükä ärä Krk; `amba `väŕkna `siibu `küllen Ote || Aĺl kera, `ambud täis = siil Han; kahrukaar oĺli rüä sisen, noil omma˽pikä `hambaʔ (ohted) Har
5. konksukujuline, hambaga varustatud ese mõnikord saab [vene tegemisel] `keskele ka ammas (kinnitusklamber) `peale `pantud: muidu läheb `lõhki puu Tor; ega sa [peergu] `ammasse (pilakusse) võind `panna ahju nurka, [tuli] läheb `ahtesse Ann; nõu vitsutemise ammass (vitshammas) Krk
6. a. hambakujuline kiri, muster (kudumisel, tikkimisel) `kenda kiri on ambolene, `ambad on sees Emm; suka `ambad ~ kaśsikäpäd Khn; triibulest `amlesed tekid `kooti, triibu `iäre `kooti `ammad, teene lõng `musta, teene punast Juu b. piste (õmblemisel) üvi pu̬u̬l õli `pitki `ammid täis Kod
7. pout, purjeka pööre asetumiseks tuule järgiRan
8. õige paĺlu `musti `ambid (tungalteri) Hls

andma `an(d)ma üld(-me M, `andmõ Krl Har, `andmadõ Har), `anda|ma R(-maie Lüg) Sa; da-inf `anda Hi Mih Khn K I Trv Hel T, `andaʔ V, `andada R SaLä, anda Sa Muh L Äks VlPõ M, andaʔ VLä Se Lut Kra; (ma) anna(n) eP eL, `annan R

1. ulatama, pakkuma; kellegi kätte(saadavusse) või kasutusse toimetama (ka söömiseks, joomiseks jne) `ansivad `toine `toisele käppä (kätt) Lüg; tule `siie mie `annan `siule omena Vai; pere`mamsel `andas toidu `väĺja, mis perele sai `tehtud Jäm; loomale piab kääst `anma (lisatoitu), väljal nii vähe `süia Khk; ma anna `soole oma ölut ka maida Mus; üks annab rihalt [rukkivihud] kätte, tene ahab parsile Lih; neĺlaba ja pühaba andeti liha [süüa] Var; anna lapsele nisa suhu, laps tahab imeda PJg; üle ukse ja üle aia ei tohi `leiba anda, siss tuleb riid - - kätt ka ei tohi üle ukse anda Saa; ole `terve molle `süia `anmast Juu; karjatselle sai oma leivakot́t `kaasa `antud `lõuneks Amb; kas nad `uostelle einad ette `ańtsid Koe; `kanga kätte `ańmine (niidepanekul lõngaotste ulatamine) Kod; anna kuradille sõŕm, võtab terve kää Plt; anna tuld piibu `piäle KJn; ku sa `kangest `kohkut, siis ei pialatsele `rinda `anme; ken aus inimene, si̬i̬ and kätte [leitud asja] Krk; ei ole eläjile midägi `anda Ran; angõ vanembide kätte si̬i̬ kiri; kanadele `anti liha `eiten võti kätte, siss enämb neele `süvvä es anda (toitsid end väljast) Puh; tolle kätte sai raha `antuss; ańd kańepi karaskiga mulle `jihvtit Nõo; ku sa üle läve annat, sõs annat tulu ja jaku ärä Krl; taalõ tulõ soodad `sisse andaʔ, vaest siss saa `terhvess Har; vahepalla andass nii `lõuna vai õdagu vahepääl; ma‿i anna˽sullõ terehkätt kah Rõu; ańni linno maš́šina ala Se; t́šukõr `oĺli `andmi tõvitsõlõ Lei; jumal`armu andass pääle patu parandamese - - tulõ śjonds jumalarmuga ni pand jumalarmu `suuhhõ Lut; kätt andma (kiriklikult) kihluma, kirikus ”lugemisel käima” keisid krikus kätt `anmas Mar
2. (kinkides, annetades, laenates jne) loovutama, teise omandusse või kasutusse siirma; millestki loobuma `Kergemb `anda kui ottada Kuu; mina küll sedä `aśja kääst `vällä ei `anna, sie lähäb omal `tarvis Lüg; `Sandid `käidi pered `müädä, siis inimised ikke `anneti mis kenegil õli Jõh; Andija tüdib, saaja äi tüdi Kaa; ei ta `eese `õigust kääst anna Mär; Egäüks mehem `võtma kui `andma Khn; vanaisa `ańdis siis pärast koha pojapojale Aud; `Ańdis oma inge kuradil (enesetapjast) Hää; ma olen ikka teistele and, kui ma `andja olin Kei; `pulmas `antakse `ańdisi Juu; kui ma mihele läksin, `ańti ema‿bolt mul lehm Pee; kas sul `täidib mulle natukene raha `anda Kad; egä si̬i̬ sõda tulemata ei jäe, mine `mine `väĺjä kodoss, anna (ohverda) oma elo Kod; akad oma tütart mehele panema, teisele ära `anma Ksi; ta ei täü raha `vällä anda Krk; kas ta om `õige, ma pääd `anda ei saa Ran; ma anni tälle `ulka `langa, aga tagasi es massa; ärä `endä `tarkust anna `tõesele Nõo; `anma ta virk om, aga `tahtma ta‿i lää; ja ańd uma vana saanikõsõ i̬i̬st elu Rõn; anna˽perse tõsõlõ sittu, eś lasõ läbi küĺgluiõ Krl; massa˽ai˽murõhtamine, ku jummaĺ ilodust ei olõ ütehn `andnuʔ; ku `kiäḱi ar˽koolõss, sõ̭ss mõśkjillõ andass `ańdit Rõu; ma `andnu˽sullõ üsägaʔ, a mul om raha kotoh; ei anna aamõtit käest Vas || anduma, sugulisse ühendusse astuma (naisest) `päiväl vanamor ei `kuule, aga `üöse `kuuleb küll. ma sohistan, `anna `mulle, siis on kõhe `kuuleb iast; Lits kes `annab, mies kes saab Lüg; poistel juba `mitmed εεd korrad `andand, kεε kεind riist (lodevate elukommetega tüdrukust) Khk; kui mina tahan ja tõene annab, muku las käiä Kod || piltl `kulbiga annetud, `molliga `võetud (vähese aruga) Lüg; ep saa akkama mette – `anti undi paśs (lasti töölt vm lahti) Vll; poolest suust (vastu tahtmist) `anma Mar; kis `käśkis `anda püksid naese `jalga (võimu naisele) Mär || (ihnsast) südä `andaks, aga käsi ei `anna VNg; ei `andand suhu egä `silmä, pala egä `pauki Lüg; Annab näpuotsast (vähe) Kaa; Naa kae ja ihnus, et ei anna teisel inimesel kibi kua piad `peksa Han; mitte mahasadanud `marja ka‿i täü tõisele anda Hls; sikke `seante, kes tõisel ei anna pala ega pu̬u̬lt; ta ei anna küüdse suurust `aśja kah, `seante kidsi; sii ei anna mitte `tingu ka kõrva veerest enne ku ta leeme `vällä lutsiss Krk; temä‿i anna mädä ka küüdse alt sulle, ta‿m nii tihnuss Puh; näpu värisevä, ku `tõesele midä annap; annab `väega veedi nigu eńgvi̬i̬rd jälle Nõo; ihne inemine - - ei anna oma näpu vahelt `pulka kah `perste `pistä Kam; kes ei anna annakust, si̬i̬ ei anna aidast kah Krl; nii sikkõ, et - - ta ei anna tõsõlõ nü̬ü̬p`nõkla kah; ta is annaʔ sullõ mitte musta küüdse väärt kah Har; anda as `siĺmä `piśtä ei suuhõ tsusada Rõu || (heldest) näpidega võtab, kamaluga annab Trm; eĺle ja `lahke, ta annass või `süäme päält ärä asja Krk; ta‿m `elde `anma, annap vai `viimätse ärä käest; mul `kalge süät ei ole, mia anna vai suutävve `pooless Nõo; `Väega˽`helde `käegaʔ, tiä `andsõ kas vai viimädse hińge takast ärʔ Urv; anna antust, murra murtust endale saadust paku teisteleT V emä ütel ike et anna `antust, murra `murtust. kui sa `tõesele annat, siss `tõese annava sulle Nõo; annaʔ `antust, murraʔ `murtust, `kaksaʔ kaksatust; anna `antust `antut, ala˽võttu `võetut Har
3. tehinguna loovutama, kellegi omandusse või kasutusse siirma a. rentima, müüma, laenama jne aleduse pärast `anneti `puole `innaga Hlj; `ansin oma `lehma `süöma `pääle VNg; vana Jaap ands `meile `eini `võlga Lüg; ema tegi `möisa metstes `eina, etr ärra einamad `andas Kaa; kala müüja tuli, antsid raha eest ja vahetasid vilja `vastu Pöi; `andvad lehma teese kätte `aastaks Kul; `aapteegist pidi iad `rohtu `antama Mär; riik annab `lainu Aud; ta `ańdis koha poole tera `peale; `ańtsin selle [maja] `väĺla (üürile) Juu; mõned `ańtsivad talud käest ära, `jät́sivad kõhad maha Pal; and talu rendi pääle `vällä Krk; ega tu̬u̬ `müüja `uupi ei anna kellekile, ta jao`viisi annap; anna mulle odavambaste, mul ei ole niipaĺlu raha; pu̬u̬l ilma ma `vaśkat ärä ei anna Nõo; ańd `kapstõid mullõ, ma˽`koiõ neli `paari sukkõ Har; ku ma osagi saasiʔ ar˽`massaʔ, vaest andasi hopõń tagasi Vas; kaupmi̬i̬ss ańd meehele tu̬u̬ hääteo i̬i̬st kotitävve rahha meelehääst Räp; tü̬ü̬d andass `vällä tetäʔ Se; `võlgu `andma Lei; poolõ `pääle (pooleterale) `andma Lut b. maksma, tasuma keväde `võeti `vilja `lainust, `anti kasudega kättä sügise Lüg; külmediga (külimituga) sai `suilistel `palka `antud Jäm; sihantse mihele‿p tohi ede anda (avanssi maksta), siis ta‿p tee änam Khk; sa pidid ju raha ka kupu `laskmese eest `anma Var; mis `ańti karjatselle, `ańti püt́t rukkid, teine odre Ann; `ańti elu`aegne paiuk Lai; mis sa mulle tasuks annad Plt; `rü̬ü̬vlele andass `rü̬ü̬vle palk Ran; nüid `antana raha palk, egäle ütele tü̬ü̬ `perrä Puh; mul ei ole midägi `söögi i̬i̬st `anda Nõo; taalõ mia palk andass, kõ̭gõ ju̬u̬ `persede; timä ańd raha mullõ veidemb tagasi ku `õiguss oĺl andaʔ mullõ Har; ei ole vald minole abiraha `annu vi̬i̬l Räp
4. a. suunama; kellegi kätte, hoolde jne toimetama, usaldama tämä on ravitsejate `uole all. `tohtrite uolest `antud Lüg; annab teise oiu ala oma raha; `andas oma `tütre `tääle naiseks Khk; Kes teise abeme ää rikkus, see `anti `kohtu `alla Pöi; tädi `ańdis mind karjatses Aud; käisin `ańtsin oma töö üle, sain `tehtud Juu; ega ta‿ss naĺla asi koa põld ikke jo, laste kätte oost `anda Pee; mea anni oma poja sepä selliss Krk; tüdär `antu sugulase kätte kasvate; egäst vallast pidi vallavanemb kaits mi̬i̬st `andma Hel; katekümne `aastani `oĺli alt `iäline, siis `anti `tälle inimese `õiguse kätte Ran; ei sedä suurõmbat [last] ma ei˽saa sullõ kaŕusõss andaʔ Har; teil ka vaja uma sõsaŕ mehele `andaʔ Se b. (hrl koos refleksiivpronoomeniga) kellegi teenistusse hakkama, alluvusse minema; kellelegi või millelegi alistuma, kellegi või millegi mõju alla sattuma on viks `tütrik, ei `anna `ennast `poiste kättä rebidä; `andas `ennast `Erra `valla `alla, läks siit `vallast `vällä Lüg; ken joomise `sisse `andand on, oma `riide ilbud joob seĺjast εε Khk; kumma `puole ma enese annan, selle `puole ma pian eale koa `andma Hag; sie mies on ennast viina kätte üle and VJg; mine tõiss surmass `piäsmä ja anna ennäss `surma Kod; nüid sa annat ennäst eluaa orjass; si̬i̬ om jumala maha jätten, ilma kätte esiennast `anden; mea nende sekkä ei eidä ennast, nende `parti ei anna Krk; ma ole tü̬ü̬ `kilda `andan ennäst Hel; ta `olli metst `väĺlä `tullu ja esi `endä miilitside kätte `annu Nõo; vana om henne `ju̬u̬mise `hu̬u̬ldõ `andanuʔ; mi ei anna hennest śaksa alaʔ, mi˽`Hitleeri ala õi˽tahaʔ Har; alla andma 1. alistuma, järele andma, vastupanu lõpetama, taganema Sõnast `alle ei `anna, minuperast kasvai kõripite kokku Jõh; Ei anna vanaduses koa `tööle `alla Han; tõene pidäb ike `alla `anma, kaks kõva kivi ei ti̬i̬ üvä jahu Kod; `vaene piäb iks rikkale `alla `anma, `vaene om rukka ru̬u̬g Nõo; naane mehele ala anna aiʔ Se 2. alla jääma, viletsam olema Tehti - - karduli jähust voi rugi püülist lögri valmis - - anna poe kliistrile alla ühtid Emm 3. alanema, tagasi tõmbuma, alla vajuma nagu pakku õts õli jäme (paistetusest), nüüd on juo `alle `andand Lüg; päräst [leivataigen] annab `alla (vajub pärast kerkimist); meri annab `alla Mar; järele, järgi andma 1. nõrgenema, raugema, vaibuma sadu `annab järele juo Lüg; ilm külmale `järge `anma Khk; töbi annab järele Käi; peab kõva talvet, ei annagi külm järäle Mär; Vahõl annab `ambavalu kupust `järge Khn; kui ise järele ei and tõbi, sisi tuli `surra JJn 2. alanema, tagasi tõmbuma vesi `löökleb tuulega, ajab `maale, annab `järge `jälle, teeb `kuiva Khk 3. lõdvemale, lahti tulema, minema või laskma; lahti hargnema; mitte vastu pidama minä en õle `jätkust järele `andand, kas munn maha; ega vikkast ise veni, nide `annab järele Lüg; see nii mäda köis, see annab `järgä Khk; Anna köit üks sutike järge Kaa; kõva sõĺm, ei anna järele Tõs; laug [lõng] annab `järgi, keerd `järgi ei anna Plt; `ankur annab järgi Ran 4. oma seisukohast, kavatsusest jne taganema, mööndusi tegema Järele ei `anna, kas `raiu vai tükkidest IisR; targem annab ikka `järge Vll; süda ei and järele, ma pidin seda teesele ütelda `soama Juu; kes järele annab, sie järjel istub Iis; ei anan järele, võta vai pia MMg; sina anna `järgi, temä om vähep, rumalep Krk; maha andma alanema, mõõnama meri on maha `andand Jäm; perra, päri andma 1. nõrgenema, raugema valu nakap nigu `perrä `anma, ei ole enämb nii ele valu Nõo; tõbi and `perrä Se 2. lõdvemale, lahti tulema või minema võrk om londin, annap `perrä Ran; mul om vana jala, ei anan `perrä, ei saa `astu nii valiste Rõn 3. oma seisukohast, kavatsusest jne taganema, mööndusi tegema mina annan `perrä, parem tükk tigedälle Kod; kes serände pehme, annap `perrä kõegile; ta om nii `kange `süämega, `kossegi ei anna `perrä Ran; latsele ei või `perrä `anda, ta nakap siss `jonni `amma Nõo; anna no uĺlilõ peri Rõu; ei annaʔ `perrä, rago nigu `rauda `vasta Plv; tagasi andma 1. nõrgenema, raugema, alanema; taanduma Omitegi hakkas haigus neh tagasi andama Kuu; külm `annab tagasi Lüg; valu jääb `soiku, annab tagasi Khk; ilm annab külmast tagasi Kei; ei anna sugugi sinu käsi tagasi (valu ei vähene) Kod 2. endisesse olekusse minema, viima külm on `kartuld näpistand, see `kartul annab tagasi (magus maitse kaob) Mus; Ein küüni pannes oli üsna kui, aga nüd oo tagasi andand, vaada et läheb palavaks veel Kaa; Ära `tömba seda köit nii tebevasti, anna vähe tagasi Rei; vikat kõba, tab tagasi anda Vig; ma ei taha viha kanda südames, ma annan ruttu tagasi Mih; [kõva vikatit] seda põletadi - - see `ańdis tagasi Ris; [heinad] on tagasi `anden `nätskess, ei saa `kuhja `vaĺmi tetä Krk 3. taganema, loobuma mena oma sönast tagasi äi anna, olen `ütlend, olen `ütlend Emm 4. alanema, mõõnama tuulega on meri loe, kui vaaks jääb, siis annab tagasi, mered `andvad tagasi Khk; meri akkab `möönma ~ tagasi `andma Rid 5. kajama Mets - - oli nii suur ja tihe naagu müür, selle sammu pärast `andas ka ääle tagasi Kaa; alkain un aĺlass kivi and eĺü tagaž́di Lei; üle andma raisku, ülekäte minema see (tüdruk) on üle annond `eese jo; üks üleannond ing, kes kedägi ei kuula Mar; ümber andma muutuma elm annab `ümber, ta lεheb solags Emm
5. (saada) võimaldama, (osaks saada) laskma, lubama; millegagi varustama; millegagi mõjustada laskma a. (objektiks hrl käändsõna) lase `alla pidi tuuld [paati] , anna `rohkem tuult Jõe; siniarakad, nied panevad ane ja kanapojad keik mokka, ei `anna `armu `kellegille Hlj; külm ei `anna `viljale `kasvu VNg; `anna sina `põllule sedä midä põld tahab, põld `annab kõhe `üeksä `vasta; sie jutt ei `anna `kuskilgi `üömaja (ei aita) Lüg; ähk annab völaga `aega (pikendav tähtaega); leeva koorus mustaks läind, palju `kuuma `andand; `siaste sai [põllule] vähä sönnigud `antud; rehele annad kaks kütti Khk; anna sa `jooni, ma kiigu Mus; Antku jumal εεd ingamist (surnust rääkides) Kaa; lehm äi anna `piima käde Jaa; `Mootur oli `kinni `kõrbend, pole `õigel ajal määret `antud Pöi; mäda puu ei anna valu mitte leva ahule Muh; anna liigendel `sooja Käi; ilm olli nii `sompus et pole näin laevale `koosi `ande Phl; tääl ike terbist `antud Mar; ei tale `anta seal `õlpu `ühti; `ańti `ruĺli ja `jälle äket et tä (muld) `peeneks läks; Anna perse pinki (istu) Mär; aeg annab arutust Han; na ea põli `antasse veel vanainimesele Mih; amet́ kõik mis `leiba annab Aud; ega ned parmud ka anna asu selle lehmale Amb; pool `pääva `ańti siis `teenijatele pühaks Ann; `rahval kõik lu̬u̬g vede siden, ku annab `lu̬u̬gu si̬i̬ ilm; anna mina juassa (lase minul joosta) lehmile järele; naene tämäle mitte uśsi asu (rahu) ep õle `annud Kod; kui tuld kivedast `antasse, siis pada `ästi keeb Äks; pannasse aod `siśse piśtakille si annab alt `õhku kuhjale Ksi; `siia `maale on tervis meil `antud SJn; ku vikat `äste säet om, sis muud ku anna `jõudu; `antke - - tekke `ruumi; ullul ja rumalal anna maad (anna järele); ilmast `ilma sõnutiv, na es anna teśtel ka rahu; ma lää `rätsepa manu `mõõtu `anme Krk; purju om tühjä, anna `rohkemp tuult pääle ~ kätte tüirist Ran; temä varast paĺlu, toda es saa jo `andiss `anda; amet kõ̭ik mes `leibä annab (ülalpidamist, sissetulekut) Nõo; Sõda om hirmus asi, jummaĺ angu˽kõrvaga kuulda, a ärgu˽`lasku siĺmil nätäʔ Urv; Anna iholõ mis iho nõud; Kolmõlõ asälõ piat tiid anma: haanä kuurmallõ, palgi perä riile ja vanalõ tütrekulõ Räp; kas śoolõ põllulõ tiʔ sitta ka olt `andnu Se; d́ummal `andaga `terrüst un öüä ikä Lei || impers (vihma- või lumesaju, ka tuule ja ilmastiku kohta) akkas pagiti lund `andama Mus; Las aga anda, `vihma lihab taris Pöi; nüid `andis `märga, nüid akkab `sündima küli teha Muh; annab ead `ilma Rid; seal põh́a all annab tugevad `vihma kohe Kse; `Andis `vihma nagu uavarrest Han; `Vaata, kudas `pilvi `vasta tuult kisub, sisi ta ilust `ilma ei taha anda Hää; küll annap vutakit (hooglikust tuulest) Ran; pilve lońdikõnõ, and paĺlo `vihma, lummõ Vas b. (objektiks da-inf; ka impers) laskma, võimaldama; võimalik olema `Annan sulle jau peräst `ingedä Kuu; nüüd `annab `niitä juo küll, on juo `täiest `kasvand; sinu pää ei `anna `sinne `mennä, akkad `enne `õksele Lüg; jumal ei `anna `ennast `pilgada Vai; mu rind ei anna εnam loulda Jäm; kui tuul külje pεεlt, kui annab purjuga kaksi pidi joosetada Khk; `kõrkad o `pehmed nagu piitsa keeled, `andvad ühna veanda Muh; õlle nõud andvad koa ikke ingäta pea `luhti mette Mar; ega lammas `rohkem ei anna `niita ku kaks `korda Kul; Võtab kust võtta annab Han; kui põld akkas `anma teha, siis `tehti küli Aud; anna leida `endele kaĺlis tervis kätte Hää; kõva südamega inime, tema sugugi ennast `murda ei anna Juu; valitsetud puu oli, kes `ańdis `piergu `kiskuda VMr; nuga peab nõnna terav olema et puu annab `vesta Kad; kruu ei anna `koŕki maha jättä, tuleb ühen `väĺjä; südä ei `annud sedä ärä üheldä Kod; kas sääl om enäp Ämmusteʔ – annab `olla, ma ei tää sääl muud nime oleva Trv; kuḿm annab venüde Hls; ega ädä ei anna äbenedä Ran; ta (naise) südä ei anna `lüvvä ja käsi ei lü̬ü̬ kah Puh; si̬i̬ om `jaksa, annap võtta Nõo; nüüd `ańti vi̬i̬l omile siĺmile nätäʔ Võn; ni `kaugu iks elä, ku `päivi elläʔ om ant Urv; ädä ei annaʔ äbende, tühi kõtt kõrgistõ Krl; ku käsil ja jalul `liiku andass, siss võit õks elläʔ Har; sul jo `andõ˽`vaĺmiʔ, ku kosilanõ tulõ, sõ̭ss anna˽minnäʔ inne Rõu; hüä mi̬i̬ĺ sai `väega, hot́ lakkõ annaʔ karadaʔ Se; annaʔ jummaĺ kõ̭kkõ mõistaʔ, ei `kõ̭ikõ tetäʔ Lut c. mingit olekut, tegevust jne võimaldama; mingiks olekuks või tegevuseks suuteline olema võib `jätkädä `inglis tappiga [palki], siis tämä enämb ühest ärä ei `anna Lüg; reha `seljatäis - - vottasid nii pikkald [heinu], kui reha `andas; kisendi kovast nii pali ku kori `ansi Vai; `veised `kargavad tuhat `nelja nii pailu kut `andvad; tald oo nakkidest lahti `andand Khk; Antku, et seda‿p juhtuks Krj; enne põln inimestel `priiust mette, päräst `anti priiks Mar; `meeste säŕk oli kitsam, nagu `riide `laius `ańdis Mär; liigetega nuga, mis `kinni `ańdis Mih; `kańdis kõik ää, mis `lahti `ańdis Tor; minul sie sõrm ei anna `sirgesse Amb; [lõpetamisel] paneme [kanga] ohjule, nõnna et annab pikemaks Tür; kui aeg `ańdis, siis kedrasid päe läbi Plt; lina `aiguve seni, ku na luu `valla annave Pst; kui koe ja vee mõlemba keeru om, siss na ei anna `kangan iluste ligi, saab kore rõevass Ran; kõnõlnuʔ, no kiiĺ anna‿iʔ ńoid sõnnu Lut || (koos ma-infinitiiviga)R eP vie riist on `kallakal̀li, `annab `ümber menemäie; minu kiel ei `anna `ütlemä, kuda sie tuleb `üellä Lüg; ükspuine, `kange seĺjaga, `pöörma‿p anna ennast Jäm; siis nad (linad) olid niikaua leos - - kui nad `ańdsid juba `murma ennast `kat́ki Kei; ega tema ennast `paenduma anna (uhkest) Koe; aśspakk, tema annab `kierama alt VMr; juba annab `nihkuma Kod; kui on vanund ja tükkind vill, ei anna kraas `käima Plt || kokkusaamist või lähenemist võimaldama, lähedale laskma siel on pikkeld [meri] madal ja - - egä `sinne `ühtä maa ligemäss voind `andada - - et `liiga `ranna ligi ei `andand Kuu; kits ei `anna `püssimehe ette, on üks arg luom ja `erkos Lüg; metstuid ep anna nõnna elude likki mitte Muh; Vana kaśs ei annass mio `piiri Khn; reak ei anna ennast inimese sekka Juu; ta‿mm nii `uhke, ta‿i anna ligigina Nõo | id ei sie `anna enamb `endast minu `silma `alle VNg; Kus mina taga `räekida saan, kui ta‿i `anna `näulegi IisR; ära anna ennast mu `silmi Rei; oia, et sa enam ennast mu `siĺma ei anna Juu; Ku [võla] `masmise aig, es anna˽siĺmilegiʔ; tu̬u̬l ei olõ˽nätä˽`masmise mõtõtkiʔ - - ei anna˽`ńaolõginaʔ Urv; kinni, kätte andma kinni võtta laskma `juoksevad `sängi `alle `peito, ei `anna `mulle kättä (lastest); kui üvägä kinni `annab, siis on trahv `kergemb Lüg; obo ei anna `kinni Mar; aa `looma taga, ei anna kätte ega anna Juu; virutanu lehmäle takast pengiga `perrä vi̬i̬l, noh, lehm kätte es anna Nõo; tsiga anna‿i kellegi kinniʔ Se; kokku, ühte andma kokkusaamist võimaldama, endaga kokku laskma mihed `kardid neid (sõjalaevu) ja ei `tahtund `laevuega `ühte `anda Kuu; `emmä `andand kokko `tõine `tõisega, õles `menned `riidu Lüg; redutas eest ära, ei annagi kokko Pil; temä ei taha kokku anda, paep ärä i̬i̬st Krk; kudass tu naene temäga kõnelep, ta‿i anna naesega kokkugi Nõo; is `näütägi˽hennest - - is anna˽kokkugi is Har || ulatuma, küündima Jakk jäänd `kitsukaseks, ei `helmad `anna `vaelukute enämb Kuu; [võrk] äi anna sõnna [juhtmete] `kaela mitte, lühike Pöi; luuk (look) oo ää `õigun, ei anna `piäle Var; sured pikad puud mes ülese ikka `antsid puude `peale Kir; Kael pial nagu ärjal, rae nööbid anna kua änam `kinni Han; kangid olid kohe sedasi et (palju) - - ei and kerstu uks `kinni Tür; kas sie palit annab `sulle `kinni VJg; rõivass om liiäst naṕp, ei anna `ümbre Puh || piisav, küllaldane olema Jämmuselt annab möödu täis, aga pidusest jääb veel puudu Kaa; Ikka `kerge veel, äi anna `koalu käde Pöi; see on `raske asi see vist annab kaalu täis küll Juu; välja andma 1. piisav, küllaldane olema enesel ei õle `riiestki `ninda pali, et `vällä `andases Lüg; See paĺk äi anna jämmuselt välja Kaa; `Riśtisi nii pailu [kindakirjas] kudas siĺmad `väĺla annavad Hää; karva piält ańd kualu `väĺja Kod; rõivass ańd `laiusest `vällä Plv 2. kujult, omadustelt jne sobiv või kellelegi, millelegi vastav olema `vöedags üks köver puu, mes obose plaani `välja annab, laigadagse pεε ja körvad veel `senna `otsa Käi; abemega mees annab plaani `väĺla Kei; sõss `anvet moodu `vällä, ku mehel piip suhun ja naisel laits sülen Krk || (vee, õhu jm) liikumist võimaldama; läbi imbuma pane kork `peale et `luhti läbi ei anna VNg; ahi `engäb - - kui praod sies on siis `annab `luhti `vällä Lüg; mattab `inge `kinni, ei `anna `rindust läbi `tulla Jõh; vikk on kiha pεεl, koest ta `inge annab Khk; paat́ lekib, annab vett läbi Tõs; Panõ kaabõlkoi luuk `piäle, iest akkab üle `andma Khn; tegi tugeva paisu, mis mitte vett läbi ei anna Hää; neil (viiskudel) augud olid sies `ańtsid `õhku ja Amb; kuur piab olema, et annab tuule `õhku läbi Tür; puud vajovad `litso, ei anna tuld läbi, `liikta näid Kod; piip kõvast täüs topit, ei anna `enge läbi Krk; ru̬u̬ katuss ei pidänä `vihma. ru̬u̬d om kloredad, annava läbi Ran; iä `lahkõss - - and `luh́ti mano, sõ̭ss ei lõpõ˽kala ärʔ [järves] Plv; prezenta all `kauplõsõ prezent anna‿i `vihma läbi Se
6. karistusena, sunnivahendina või ergutusena osaks saada laskma; lööma, peksma; taguma, kolkima; löögiriistaga töötlema a. hüüds ans kere `pääle Kuu; rabavad rukki vihud `reie tuas `vällä, `viskavad üle `ukse `riiala, sääl siis `annetasse `vartudega `selgä `neile Lüg; Võtta `vemmel ja `anna `ninda‿t kusi kieb Jõh; tεεp killele selle `nuaga oleks `andand siis Jäm; andas körva `pihta nda‿t lärtsatas Khk; obu lööb tagant üles, annab tagumiste `kapjadega Jaa; ma annan sool `vasto `vahtlemest Käi; pingutasin `ohju ja `ańtsin obule takka Mär; [linade] rooge mõõk. sellegä peksetse ja andase Tõs; leili auru sees sai viht `pehmeks `tehtud, siis oli sellega ea `anda, peksa kere nii tuliseks et Juu; saba `alla `andma Koe; annan sulle põrna `piale Sim; `ańdis `kämliga `mööda `kõrvu Ksi; ega ta muidu ei kuule, tulep tupe `piale `anda Lai; `poeskesed ańnid kividegä; nõnna ku [hobune] tagass üles ańd, nõnna jäed mõlemad tagumased jalad `vankri õtslaada `piäle üles Kod; vaade ku ma - - `vastu `ambit anna; ma annass täl nõnda ku puru jut́t taga Krk; `kohtumaja man `ańti ike loe `järgi Hel; molli otsa pääl tõlvatedi, `anti tõlvaga kui plagsub (pesupesemisel) Ran; `anti naha `pääle, ega `vasta‿s tohi `aada; ti̬i̬b mugu `koera ja võldsip, serätsele anna `kaikaga Nõo; ma anna sulle üle kühmä Rõn; [rukki rabamisel] `ańti jäl˽`pinki `vasta, nii et pää˽säält tüve seest `vällä lät́siʔ; Mi‿sa˽lasõt latsõl nii `kirsu anna˽perse˽kuumass Urv; Anna˽tõsõlõ nii et avitass Har; ma anna sullõ suuhõ, mis sa porrat Rõu; anna˽`tallõ ihho pite; ma anna sullõ `hambehe Se b. tr `anna `vitsa tämäle, küll ta siis akkab sõna `kuulamaie Lüg; odan `utja ja `annan `siule `peksa; `andasivad - - `pussi (pussitasid) Vai; `antsi pesule natusse `nuia Khk; laba on seal kos patsud `antakse (viheldakse) Rid; kui töö põlnd easte mette, sis `anti keppi Mar; kimbust läks lina sis `rookmese alla, akati `mõõka `anma Vig; kus `tarvis `raiu, seal andeti kirvest Kse; [vihkudele] sai `varta `pihta `antud Mih; kellu kaks läksi ommiku - - rihile. vart kätte ja valu `anma Tõs; `ańtsin talle `tuupi; kui `jõulus `vihtlesid, siis `ańti `sulle `pliksu ja `plaksu `persse nõnna et, `ańti `jõulu anisi ja `neäri anisi Juu; ühe siraka sain `anda, oligi `kalpsti üle aa Kad; `kange naine teinekord `ańdis mehele tappa ka Plt; ma anni tal üte ää kõrva kiilu Krk; Maasikule ma `andsi suvel küll tappa, karja man `sinder mitte es seisä Hel; emä ańd valu, kui me sõna es kuuleme; anna latsele `irmu ja `armu; minule ańd esä puu `luśkaga serätse kõlaku, et silmist lõi tuld Nõo; ma anna sulle üte tsähvi Rõn; `lasknu - - kat́skümmend viiś `välki `andaʔ Urv; taalõ piat `malka `andma, ega taast muud́u inemist ei saaʔ; taheti ka joonikat́si `pükse `andaʔ, et tsia ubinõdõ lasi Har; sullõ `kimpu vaja `andaʔ Se || tulistama patarei·d - - `antsid `sönna `taamale tuld Ans; Paugu `andis oli jänes kää Pöi; tuid, sai testele `püśsi `anda, siis kadosid ää Lih; olass `meitel äkilene `juures olnd, olass tääl öhö põraka and Mih; tuli riista, nendege andass tuld jänestel Krk; pihta andma kõvasti töötama, [tööd] rabama anna aga `pihta [tööle], küll lähäb Mar; nigu lumi kaoss, andass põllu `teole `pihta Krl; tagant ~ takka andma kedagi tagant sundima, kiirustama; ergutama, ässitama pingutasin `ohju ja `ańtsin obule takka Mär; `talvel muutku `ańtsime vokile takka Kos; anna `jalgadele valu, anna valu takka, mine kärmemini JõeK; mina `vitsisin ikke vokile tuld taga `anda Amb; Tüü om kige paremb rohi ku süa valutess - - Mudku anna takka Hel; kas tu̬u̬ ei ole patt, ku mina luba `endäle `otsa tetä, vanatońt annab `u̬u̬gu takast, et ti̬i̬ `otsa Nõo; kül ma anna hõrru takast siss piät iks minemä Plv; annaʔ täĺle kõva käru takast, kül taa siss tü̬ü̬d tege Räp; tu om sääne kärmäss mi̬i̬śs - - and tõõsõlõ valu takast ja esi ka tege [tööd] Se
7. (hrl sg 3 p, koos da-inf) pingutust, vaeva, jõudu, aega jne nõudma; jätkuma no eks sield `Suomest `anna ige `tulla ka juba souss (sõudes) Kuu; `annab `piŋŋutada `enne kui [kivi] üles saab Hlj; `kaŋŋas pidi õlema kõva et `andas pida Lüg; Nii iad inimest `annab `otsida IisR; see eina taridus annab üsna labu `peele upita Kaa; Igavene kuhja mürakas et annab `otsa vaadata; Sügisene öö ön nii pitk et annab ösna öle ajada Pöi; tehasse üks ühessa kümme `leiba, see annab närida Muh; suure `teeni annab siit ulga moad `minna Tür; küll and `summi läbi lume Kod; kodu`kootud `riided ike annavad `kanda Plt; Tetti lina iki oma terve nuŕm maha, ańd kakku Hls; si̬i̬ aab ańd põdede kah Krk; Kari oĺl mõtsan hajuvilõ, andsõ `otsi inne ku kokku sai Urv || kõlbama, väärt olema sai södise kööringu, ät annab määleta Mus; `Sandle `möisas `andis `teenida küll Vll; kaśs ajab nii kena nuru, εt annab kuulata Krj; Sai keretääve [peksa] et annab maiguta Pöi
8. a. tekitama, põhjustama, esile kutsuma; mingi tulemuseni viima kolm lina `kiskupihu kuas `annab pihu VNg; `Viiburi tikkud, nied `andasivvad kõhe tule üless; `vilja kõlud, ei õle `tuuma sies, ei `anna `kaalu ei kedägi Lüg; ega kõik [vikatid] ei `anna üht ääld Jõh; tee `kεimine annab `sooja Khk; ölut annab verd, viin söögi isu Pha; naised `värvisid vahest viherbo koorega, `andas rugi sina `riidele Kaa; See okk annab [lõngale] `keerdu küll Pöi; päŕt annab `viimse viha umala käbadele Muh; seep ei anna sugugid `vahtu Rei; umalas annab vihatse maegu õllele Vän; köömel `anda ead söögi isu Juu; sie (armastus) piab nii iad mõnu `andma mehele ja naesele Kad; sõna saba annab sõnale teise tähenduse VJg; püśsi kukk - - lü̬ü̬b `alla ja annab plaksu; `kiissel ei `anma `rohkem jõudu, kui üle aia karata; `mäńni puu annab kõege `rohkem nõge Kod; eläjess and sammasspoolikut, kui `mü̬ü̬dä läät ja eläjess röögäts; `lahke suu annap `sõpru Krk; kõjopuu tuhk annap `nilbust - - kajo vesi om `väega kale Rõn; kel verd veidikene oĺl, nu̬u̬˽pidi alasi nõgõsõ suṕpi `sü̬ü̬mä, tu̬u̬ ańd inämb verd Urv; olgu ua vai `herne, kanõbi vai `kapsta, kõ̭iḱ `andava itu välläʔ; `ju̬u̬skjõilõ tähile and päiv `valgusõ Har; ju̬u̬ `viina, tu̬u̬ and `julgust Räp; piĺliʔ `andva helü Lut b. (küljest eraldama, levitama okkaspuu `annab sädemeid VNg; karv `annab `vällä ~ `annab `karva Lüg; silm annab tuld (tugeva äralöömise puhul) Ans; [korsten] lagub ää, annab aga peale kild aavalt ääres Pöi; ju keris nõnna `umne oo, ei anna `sooja mitte Muh; värb annab pealt ää Mar; maa oo `niiske, annab `niiskust üless Lih; tulekivi kui raiutse annab tuld Tõs; sai `muśtjas sinine [värv], see maha ei and Pär; tuamikad annavad ead `aisu `väĺja Kad; lumitand moa annab koa ivake valukuma Trm; pada annab sine, tuleb sadu Kod; se riie annab pealt ää (muudab värvi) Plt; kardulevarre annave kah rohekat `värmi Hel; siĺmäkiviga värviti `villu sinitsess, sis `oĺli nii `kińdel ja tu̬u̬ `väŕvi es anna Ran; kui liha soolane om, ega tu̬u̬ ei anna `rasva `väĺlä Nõo; keede oĺl `pehme põhjaga [maa], ańd põhja vett `väĺlä Kam; ahi and `karmu Urv; mul um sitt kurgõl all, tu̬u̬ sitt and lämmind Rõu c. tootma, saaki või toodangut võimaldama; tulu, sissetulekut, kasu tooma küll sie one üvä `rieska `loipu, sie `anda `piergu VNg; meil `mullu jäi `linnubu `ahtrast, ei `andand `ühtegi peret; nied jahud `annavad pali `leibä `vällä, nie on `kuivadettod rukkid Lüg; kakssada kolm kilo [lõhet] , kolm `kruoni kilo. noh sie juo `anda `kruonisi Vai; neĺja tahuga oder - - nee `andvad änam `järge kut kahe tahalised Khk; lammas annab `aastas kolm `villa Muh; neli `andvad, neli `kandvad, üks on parmu piits = lehm Rei; kui ea ruki oo, siis annab ikke kuus seemet Mar; Tomingate `õitsmese `aegas `tehtud küli annab ilusad linad Han; paiu - - pihelgas - - raag remmelgas annab mett Kse; vahelene leib `pandi seokst peenikest aganad, `olle `pandud [hulka], siis `andis `rohkem järele Var; talu ei anna `sisse JMd; tänavu kehv `väĺla `anmine, rukis annab vähe `väĺla VMr; mõni uassa annab [kask] `rohkem mahla Kod; keerutavad seda juttu, panevad omalt poolt `juure - - mis nisuke keerutamine annab Lai; mes tost kasu, et lehm paĺlu `piimä annab, ku‿da jalaga `ümbre lü̬ü̬b (raiskajast inimesest) Nõo; lammas and talvõĺ paari pokokõìsi; mõ̭nikõrd lehm ei˽sõõratuʔ, ei anna `piimä kätte Kan; tiiä˽paĺlu ta˽rüǵä `vällä `andnõss Har; suurõʔ `valgõ kaaraʔ - - `andvaʔ katõ kolmõ vara kassu Lut
9. a. teatavaks tegema, teatama (ka märkidega, käitumisega jne); (nähtude, tagajärgede kaudu) ilmutama; arvamust, suhtumist väljendama `kester `annab `laulu `viisi kättä, `rahvas akkavad `laulamaie Lüg; tämä `oskas igä sana pääle `vastust `anda Vai; mine anna Ansule aru (teata), et teed minnasse tegema Khk; külakubjas tuleb `käsku `andma Vll; udusireenid `andvad `siknaàli Var; `Seuke vihane - - siĺmad pärani vahib `otsa - - akkan sõnu `andma (sõimab) Hää; `praegu nad (neerud) ei anna `märki et nad `aiged on HMd; kis seda `julgeb `valge kätte `anda Hag; karjane `ańdis seal [karjamaal] pasunad [kui aeg oli lüpsma tulla] Juu; `mõisnikud nemad ei taht talupojale `õigust `anda Kos; aga ma `ańtsin `talle äid äpakaid (pilkamisest) Jür; minä ei `annud `tiädväski, et minä `ütlesin Kod; enne Türgi sõda `naksive undi pardin ulume, neile viśt iks `ańti `tundmine Hel; ku vanast pulma `oĺlivõ, siss `ańti pulma sõna (kutse) San; külävana pidi tiiu edesi `anma `rahvalõ Har; sa mullõ toona ańnidõ aadresa Se; teada andma 1. teatavaks tegema, teatama nad es taha seda tiada anda mette et muhulane nendel `tienijaks `olli Muh; annab suu sõnaga tiada Hag; eks anna `mulle kaa `tiada, kui `linna lähed Lai; ku˽sullõ mid́ä `halva sünnüss, sõ̭ss sullõ andass tu̬u̬ joʔ ette teedäʔ Rõu 2. sõimama, etteheiteid tegema annab teisele tääda, sihantsid sönu `andas tääda Khk; Ma `ańtsi talõ sedäsi tiädä, et śõttus `mieles seesäb Khn; mõista ~ tunda andma (kaudselt, ääri-veeri) teatama `ańtsin seda neile `mõista ~ mõistu tiel tiada - - ei taht just nii lausa teda `väĺla ütelda Hag; minä esin annagi ennäss `tunda (iseendast märku) Kod; võib-olla mõnele andass ka tuta, konass ta kooleb Nõo; kätte andma millestki, kellestki teatama, edasi rääkima suid-sõnu `mü̬ü̬dä andass kätte, missa tõise pääle olet kõnelnu Krk; kätte ańd ärʔ [varguse] Se; välja ~ ära ~ üles andma [millestki, kellestki] teatama; registreerima; reetma egä Uo`nurmes üksteist `vällä ei `anna, nie `onvad ühe`nõulised mehed; `niisuke kahe `kieline inimine, ei või midägi `tiedä `anda, `annab kõhe üless, `räägib `vällä Lüg; Varas varast ää ei anna Han; `peimis ja ruut läksid kiriku `juure üles `anma, `üeti `kihlama läksid Mih; kui üks ehk kaks `tińti on [teiste kalade hulgas], ei nää, aga ais annab ära HMd; siis `talle `ańti ülesse, et ta kolib mõisast `väĺla VMr; anna `vargus `väĺjä; suu `anmisegä ańd Juudas `Jeesuse ärä Kod; kellest südä täis, seda suu `andev `vällä Trv; sedä piap üless `andme, et sedäsi sa näit, sedä ei või jättä salussess Krk; `ankõ `vällä, kost tu̬u̬ jutt um `vällä tulnuʔ Rõu || avaldust, tellimust jne ametiasutusele esitama; (kohtus) edasi kaebama meil on ka `palve `sisse `annetud, kas saab `juure maad ehk Lüg; see kes teise [kohtusse] `sisse annab, on `nöudja Vll; lähvad [abiellumiseks] sooviavaldust `anma Lih; oĺl luba kuhut edesi andaʔ. siss kaavass `kuhtu `ümbre Har || ütlema, vastama, soovima (eriti tervituses, soovimistes) `andas jöudu ja teritas ka Mus; ons must siga `vastu tulnd, ep möista tere anda Pha; kes teisel vaderiks oln, see annab terit: tere vader Muh; Anna levale jätku Rei; `ańdis `mulle viel üle aa `jõudu kua Vän; ti̬i̬ aga ärä, `aiti·magi ei anda selle edess Kod; timä ańd mullõ söögi i̬i̬st suurõ tenu Har; lakkõ˽`luidsa ärʔ ja `ankõ `ait́umma Rõu; lää śjondsa manu, annam hüä päävä ~ hüvvä `päivä, timä võtt `vasta Lut b. õpetama, juhatama; ülesandeks tegema kas `annad `mulle ka `ammeti, ei õle kedägi tehä, õlen jõute Lüg; eks sa anna siis juhatust kui ma‿b `oska mette Vll; valitseja annab kubjale ette, kubjas `töölistele Aud; tükid `ańti ette ja eks ikka tähäd õpetadi koo `lastel [selgeks] HMd; õpetajaproua tuli kirjutamese `kamre ja akkas siis `töösid `anma, ikka `suĺga noppima Nis; igaühele `ańti oma pośtivahe [vilja] leigata Ann; latsele piab iks õpetust `andma; ei või amatit kätte anda (harjutada) Trv; vanast `anti mõistutada, pögsin kasvap, juurikass taga - - to‿m pähel Puh; maad `ańti vakkalõ `järgi tetäʔ Har; `ańde `plaani, kuiss maat pitäʔ Räp c. omistama, määrama sie one `toisele `kange süüd `andama, iseenese pese `puhtast VNg; seoksele asjale ma tean anda tähenduse PJg; pindad ehk vardad - - kaks nime võis `neile `anda Ann; mea ei tää, mis sel tulep vigass anda Krk; `Klaoss `ańde mullõ üte kuu [vangistust] Võn; sääräst eläjet ma ei olõ vi̬i̬l nännüʔ, taalõ ei mõista ma nimme andaʔ Har; üldäss, et vere `perrä andasõ˽priĺliʔ Vas || impers (ette) määrama kui põle surmaks `antud, käi kõik ilm läbi, tuled ikke `tervelt tagasi Pai; ku ta miu õnness om ant, sõss ma saa ta Krk; kas ta om `mulle nüid `nuhklusess `antu, et ni̬i̬ päevä nii pikäss om `pantu Rõn; ni`kaugu iks elä ku `päivi ellä om ant Urv
10. a. korraldama, esitama, ette kandma õppetaja `annab `este oma `tunni, siis `annab `kester Lüg; ni̬i̬ musta mihe `ni̬i̬gri annive `kontsert̀i Hel; śjondz lätt `altrõ manuʔ ni pidä `pallust. ni and jutust (jutlustab) Lut b. õiendama, sooritama, vastama kaks `matsi `andasime eksaà·meni ärä, `vonnid kukkusid läbi Lüg; kes es mõesta päätükke `pu̬u̬ĺba ärä `anda, `anti viis jutti `vitsu sellele Trv; eksamit `anma Räp
11. a. mingis suunas olema, asendama; mingile ajale langema, kalduma kas üks inimine ehk luom on `rasked, siis et sene aja `kõhta `annab sie [sünnitamise] aig Lüg; see pere nagu annaks `veske `kohta Jür; `ańdis nagu `Mustve `kańti Iis; asi annab senna `poole Plt b. kellegagi, millegagi sarnane olema, sarnanema, millegagi võrduma, millelegi vastama `annab emä nägo (lapsest) Lüg; tütar annab emasse Plt Vrd anduma

armas armas g `armsa eP(`armpsa, `armssa S; p `armsad hrv) eL(`arma Se Lei Lut; n -ss, -śs; p `armat Vas), p armast; `armas g `arma, p `armast R(`armsa Vai; g `armsa uus)

1. a. adj, subst armas, südamelähedane, armastusväärne `hirmus oli mend `armasa kosi oma pikke `piibuga ja `laia `kaabuga Kuu; `midä kibedämb vits, sedä `armsamb laps Lüg; Armas vend, varsa änd (öeld algajale muu jutu vahele) Kaa; mida arvem tuled seda `armpsam oled Vll; mis oma kasvatud loom on, sa ei tea kui armas ta su meelest on Juu; kas lased pruudil natuke `ohtuda, siis on pärast `armsamb Sim; egä mia sellepärast es lää [mehele], et ta maailma armass olli, lätsi muidu; siis laits om emäl armass, ku ta sul nisä otsan om Krk; olgu ta `tõese meelest õĺg vai agan, aga egäl om oma armass Ran; kellele armass, sellele illuss Nõo; `minka rikass, `tu̬u̬ga armaśs Vas; Mul es ole˽kedäge `armsamp̀e ku latsõʔ Räp; noil oĺl armass üt́stõist, nä üt́stõist hoi˛i Se; olõ‿i suu sõnna, ol‿i `armit `kõnnit, jäi ütsindä kui tulbakõnõ ti̬i̬ `vi̬i̬rde Lut b. meeldiv, kena, meelepärane; kasulik, hea `Armsam oma ema vits kui `võera ema võileib IisR; sääl oli `armssid lugusid lugeda Khk; Kiri kassipoeg oo ulga armpsama olemisega kut must Kaa; meel ja `mõistus teeb inimese kenaks ja `armsaks Muh; minu kõege `armsam toit on `lammaliha ja verikäkk Kos; mul nii armas üksi elada JJn; `armsa `näoga laps; kõik on armas, kui keväde tuleb Kod; Armpsamped küll ämp ei ole ku suvine pühäbe ommuku Hls; mis `aiga`mü̬ü̬dä tetäss, saa armass Hel; armass inimene, aap juttu ja - - ei ole suguki `uhke; uni `olli nii armass Nõo; kruus ja liiv om kadaeale armass; akan om armass leevä jakk, vesi om piḱk piimä jakk Kam || hinnaline, väärtuslik elo oli `armas ei `tahtond `surra VNg; Reedal raha armas Hel; uma tehrüśs om armaśs, `armap kõ̭kkõ Se; hing ~ elu armas väga, kõigest väest Sai päävaotsa loogu veetud, nönda et ihu-ing armas sehes Kaa; siis ta `panni naa `lingama et ing armas sihes Muh; kiiru ja karju naa et ing armas sees, no surma irm Lih; tii tüüd et elu armas KJn; poiss rühmäss kas elu armas Se | meil põle särvet enamb mõnel `armsal aal (ammu, kaua aega) old Kad
2. hale, kahjuKrl Har Lei Lut naanõ lät́s pakku ja jät́t poja veritseide `jalguga kadajustõ. is olõ armass umma last Har; tu̬u̬l om armass naist un last, iḱk Lei
3. (emf hüüatustes) oh sa `armas aig, midä su mõttes ja `mieles on et tappad `tõisi Lüg; sina armas `jeesus, tuleb sõda `jälle Ans; oh sa armas aeg, akkab `vihma sadama Muh; armas aeg, mis ma nüid tien JMd; oi armass ajake, me‿sä nii `kaugess jäid Nõo; või armass aig, või˽mina `vaenõ Har

armas|tegija õnnistegija (emf hüüatustes) oh sina armas tegija jah, küll see oli aeg Khk; või armastekij, naid ei valitsõ enämb `keski Har

armuline armuli|ne (-o-) g -se hajusalt eP eL(armulõ|nõ g -sõ), -tse (-dse) Har Rõu Se Lut; armuli|nõ hrv Plv, g -dse Se; `armuli|ne g -se R; armule|ne (-o-) Muh Emm(armulei|ne) Kse Tõs Tor Hää hrv JMd, Koe KJn Hls, `armole|ne Ris, g -se

1. heatahtlik, halastav; lahke, vastutulelik mois oli ikke ka `armuline, mina `laitada ei saa `moisad VNg; Kas said siis pali vai vähä, aga [pärast peksu] `errada pidi tenama, et `ninda `armuline õli ja `ninda vähä lasi `andada Jõh; `issand olga tale armuline Khk; ju tal naa armulene süda oo Muh; ta oli kohe nii armuline et lubas `mulle `anda ia palga ja `kruami viel `piale kauba VJg; si̬i̬ one armuline vaesse `piäle Kod; mea ole armuline inimene ei `kakle kellekige Krk; sina olet ka üits armuline inimene, annat mulle `süvvä ja tu̬u̬d `rohtu Nõo; pańti minno `sü̬ü̬mä, selle et ma olõ näile olnu armoline Rõu || leplik, salliv loom on koa armoline teise `vasto Mar || (emf hüüatustes) armuline jumal `oitko Mar; oi sina armuline, ka kas ike südä! TMr; oo armulõnõ aig ~ jummaĺ Krk; Oh sa armuline vägi Rõu
2. van austusepiteet härrasrahva kohta `mõisas `ööti ikka armuline ärra ja armuline roua Khk; käisin nende armuliste ärrade juures Mär; armuline rovva õli üvä Kod; vanast üteldi - - armuline ~ armulik ärra Ran Vrd armulik
3. armastatu, armsam; kallis, armas `armuline on sie `tütrik `poisile, poiss `armastab juo mittu `aastat Lüg; armulisele mõni kiriʔ Trv || siis sai naise naĺlalise, `kaasa kaalaarmulise San

asjanik `asjanik Lüg Jõh; `asjanie|ko g -go Vai asjamees sina õled `õige `asjanik siin Lüg; mis `asjanik sa ka oled; ühestki `asjanikku ei õle, kes `tunnneb, mida teha Jõh; küll tämä ikke üks `asjanieko on Vai || spermaJõh

asjatu n, g asjatu Kod KJn Vil Hls; g -ma Hää Juu; `asjatu g -ma VNg(g `asjatu) Lüg; aśsatu g -ma Kos; n, g aśjadu Krl

1. ilmaaegne, tulutu nuo `asjatu, et sa sedategema akkad, `eiga sina seda `tehtu saa VNg; `asjatumad `käigud on nie Lüg; täna on asjatu `poodi `minna Juu || saamatu mina olen nüüd juo vana ja `asjatu, mina enamb ei `oska VNg
2. halb, tige, tülinorija tämä one ilmatu aśjatu, tükib egäühegä `tüĺli Kod; asjatu inime, kuri ja tige inime, `kaivab teese `pääle Vil
3. euf rott joba jo vana aśjadu laudan Krl

atikas ati|kas Jõe Rid Kei/-t́-/ JõeK, atti|kas R, g -ka; ati|k g -ku JõeK (võrgu-, nooda-, riide)räbal vana atikast teha poranda riiet; `aŋŋeras tuleb `verguattikasse `panna, `muidu paber teda ei pia Jõe; see peab ikka nöör olema, iga at́ikaga ei seo ka; `riideat́ikas; vanad võrguat́ikad Kei; kusid olid `tehtud vana `nuoda attikatest; atik verk JõeK || piltl (inimesest) ah sina attikas oma juttuga Lüg; on ka üks vana attikas (vanamees) Jõh Vrd adikas, hatakas

au n, g au R eP(ou Jäm Rei Han) M TLä uus Rõn Rõu Plv Lei Lut; au g avvu Nõo Rõn San V

1. maine, hea nimi Paremb `auga `surra ku häbügä elädä Kuu; ei tohi `tühja juttu `rääki ja `toise au `tiuta VNg; sie on oma aust maha jäänd, oma au `kaotand, kie `mertsukast akkab Lüg; param `auga `auda, kui äbiga elada Vll; Oled vara kaudand, oled vehe kaudand, oled ou kaudand, oled keik kaudand Emm; so `eese viisid `teotavad so au ää Mar; eks ta elan küll suur aru sees Ris; mõnits tõise au, taht tõist sitate Krk; kõiv `olli suure au sehen, tollõst sai paĺlu `asju Ran; ta‿m ää ku latse serätse au sehen om; veli arvass, et tu̬u̬ patup temä au `küĺge, ku sulane võtap temä sõ̭sare; esi `endä au ei küüni kohekina Nõo; Au om inämb väärt ku sada `vähkä Urv; perremiiśs üteĺ `pernasõlõ et sa‿lõt mu `auva `teotanuʔ Har; Parõmb au sisen elläʔ ku häü `sisse kooldaʔ Rõu; paremb `auga `hauda ku `häüga `mulda Räp; häü au lätt `kavvõ, kuri viil kavvemballõ Lut
2. austus, lugupidamine, respekt vanamaid peab ikka au sees pidama Vll; suure au viisiga `võetasse ikke ärräd `vasto Mar; `reestrid olid seal naa suure au sees Mih; sui elas `Uudes `mõisas vana leskproua, kis `nõudis paĺlu au Kos; au andma 1. sõjaväeliselt tervitama kõik sõdurid pidid `anma oma ülemadele au Mih; soldat annab ülemale au Kos; sõa väen piät au `andma ülembille Räp 2. respekteerima `tõine `annab `tõisele au ja on abinik Lüg; missa undile au annad Khk; au äi `anta asjata ega `tarkust tasuta Vll; kes ti̬i̬ veeren ollive, nii pideve surnul au `anme Krk; kui sa toolõ `auva saat andaʔ kiä üt́s auvutu inemine om Har; `sääntselle inemisele `piäsi külʔ kõ̭iḱ ilma `rahvaʔ `avvu `andma Vas; au ei andaʔ aśanda ja `tarkust ei saaʔ tasota Räp; au pakkuma austust avaldama tämä taśt au pakku peremehele, teretäs Kod; mis sa sel aust tal pakut, ega ta iki ei tule siul appi Krk; tõsõ käest taht midägi saiaʔ, lät́s tallõ `avvu `pakma Räp; au tegema 1. sõjaväeliselt tervitama lei `sõrmed `kõrva `ääre, `ongi au `tehtud Lüg 2. austust avaldama pruut siis tegi s‿oma puolt sie au, et siis `selle isame `naisele ka pani tanu pähä Lüg; noh, ma vöi soole jo selle ou tiha ka hrv Jäm 3. nõiduma, et tütar mehele saaks munõ tegevä `avvu, aks täst siss om api vai olõ õiʔ Se; auga 1. austusavaldustega, toredasti ja kui `auga siis `maeti neid (mõisnikke) Jõh; see `maeti `ouga maha Jäm; nihuksed suuremad elukad said sujure `auga `maetud Juu; teda `maeti suure `auga maha JMd; ta on `auga eland ja `auga maha `maetud VJg; sääl olli ilust `auge `vastu võet Krk; `Pi̬i̬trekene matõti suure `auga mahaʔ Har 2. see mees oleks `auga vöind sii `olla, `keegid poleks puudutand Ans; me oleme saand `auga vanaks Kul; `auga aĺliks suand Juu; [naine] `tõśtis `auga `põlvedele oma [vallaslapse], ei tapnd ää Ksi
3. kuulsus; kiitus; tunnustus Emä tüö, vade tüttäre au Kuu; igätses au ja `püüdäs au ja `õitsis au Lüg; Elu aig seda au taga ajand Jõh; niid on ta sest oust `ilma Jäm; see äi tee tale au Khk; Ta ajab paljast au taga Kaa; mis sa‿s au tahad, kui põle veart mette Muh; ta o siit ja sealt saanud `kiituse kirjad ja au omale Juu; eks sellel old siis au, kes `rohkem `jõudis KuuK; mis au sa sellega saad Trm; si̬i̬ aa au taga Krk; no mes au sa tollega said, et sa `kaibama lätsit Nõo; no mis sa ütlet, mään est `avvu inemisõt `ot́sõvõ enesele San; Mi̬i̬ es taha tu̬u̬d es, ku tu̬u̬d avvu paĺlu oĺl Urv; anna söögitegijäle au, sü̬ü̬ḱ um hüä; mul oll `avvu paĺlo, a õ̭nnõ õs olõʔ Rõu; mullõ tuĺ `avvu pääle, pańti `palka pääle Se
4. seisus; positsioon; seisund; amet sie mies ülendeti `tallitaja au `sisse; ajab mehe au `vällä, mehe iest juo `välläs; minä õlen `soldati `naise au pääl sulasest (sulase ja mehe eest) Lüg; sai `kindrali au, sis läks `Suome`maale sai kamenda·ǹdist Jõh; võib küll `olla, et tä perenaise au kannab Mar; ma olen sulasenaise au sees Plt; ametist `lahti ja aust ilma Vil; oss miu poiśs ka `varga au saanu Krk; täl `olli kaits talu ja au pu̬u̬lt `olli kooli˛õpetaja Puh; kes ohvitseri au sehen `olli, tol `olli tendsik Nõo; ku kru̬u̬ń [pruudil] pääst maha `võet́i - - `nõśti `tütrigu aust mahaʔ Har; au peale vaderiks ku kasugu änd ja räti änd jääss, siss `ütleme sedäsi - - siu aiass au `pääle, ku su vaderiss aiass - - siss saat au `pääle Krk; aiass au pääleʔ Krl
5. autunne; endast lugupidamine, eneseväärikus viin ottab inimese au ära Jõe; `oule ja äbile ep saa vahet vahele Jäm; Ei suol põle änam ou ega äbi Han; temä ei tunne äbi ega temäl põle au Juu; ei õle tämäl au egä äbi Kod; kellel on äbi, sellel on au Pal; si̬i̬ ei tunne `ende au ega äbü kedägi Krk; tol atal ei ole äbi ega au Ran; auta sie on `auta inimene, sie `tunne äbi `eigä `ilget VNg; karita `kasvavad, `auta eläväd Lüg; `auta inime oo kõlvatu Tor; sie oli `auta tegu VJg; sina tulet ku `aute inimene Krk; Ilma hirmulda kasus, avvulda eläs Urv; ta om üt́s ilma `auldõ inemine Krl; tell ole õi määnestki `avvu, `auldaʔ inemine Se
6. neitsilikkus; puutumatus `tütrik piab oma au ülevel, ei lähä `poistega segämiste Lüg; see tüdruk äb‿oja oma u piretkid Khk; tüdruk pidas oma ou ülal Rei; neitsi au oo `varna visatud PJg; poiśs riis au ärä Krk; tark `tüt́rik mõśtab oma ah alali oeda Nõo; om au leeväge pinile `andunu Krl; `tüt́rik piat umma `auvu `hoitma, nigu rõ̭õ̭sa piimä päält purru hoiõtass Har; Mi̬i̬s kaess kost saa, a tütarlats piät umma avvo hoitma Räp
7. kosilane au tuĺ lävele, ni sai tälle ga mino Se; tulõ au läve ala, toori jõvva‿i vooril kaardaʔ `kõikõ miä vaia Lut
8. rahvapäraseid ja piltlikke väljendeid abe on mehe au Jõh; abe oo mehe au ja nina mehe nägu Khk; Au väŕv on juba juustes Pöi; abe on mihe ou, naine mihe nägu Rei; mu poeg on mu au ja `uhkus Hää; abe mehe au ja nina mehe nõu JõeK; kus ta au ja iilgus nüüd jäi Koe; abe om mehe au ja nina oma mehe nägu Hls; abe mehe au, nõ̭na mehe nõu Nõo; vundsiʔ ommaʔ mehe au Krl || Au käüb tied `müöde, häbü tieäärd `müöde Kuu; suur `kiitus, jäme tänu, ümmargune au JMd; temä aul auk `persen Krk

haua|põhi sõim Uo sina kurivaim, sina `auvapõhi [kirus isa poega] Lüg

haukuma `auku|ma (`auko-) R/h- Kuu; (ma) `augun/ eP(`ou- Jäm Ans Emm Rei Han; (ma) aagun Kod, augo[n] KJn), `aukma hajusalt L((ma) augo[n] Mar), Vil eL(h- V; (ma) aagu[n] T), (ma) augu(n)

1. teat häält tegema a. haukuma, klähvima (peam koerast) kuer ei `augu, kui et äristä Lüg; Punane koer augub läbi `luise aja = keel ja hambad Jäm; vana `koera‿b maksa `enne ee `puua kut noor `aukuma akab Khk; kui rebane `talve augub `irmsa ealega, siis tuleb `kurja `ilma Muh; Koer ougub naa koua kui külalene tuleb Han; Lihast koer augub luise aia taga = keel ja hambad Hää; rebased jo auguvad JJn; põllu `tuhkur aagub nagu veike kut́sik Kod; kits auk sedäviidi arvalt Krk; tiĺluke koerake, aga ta `oĺli kräd́se `aukma Ran; mes nu̬u̬ peni `onte aoguva Puh; peni läits obest `aukma Nõo; peni auk, ei tiiä kes tulep Ote; pini `kaugõn `auksõ Urv; pini hauk via`unda kui hauk kavvõhe, kui `lähketseh om inemine, sõ̭ss hauk kärrehe Räp || Kui rehepeksumasinale lastakse vilja alla ebaühtlaselt, siis öeldakse, masin augub Vig b. krooksuma (kudemise ajal), kuristama (konnast) `konnad `auguva kevade kui sue akkab tulema VNg; va kärn konn augob naa et, teised konnad `laulvad Mar; kui konnad noore kuu sees auguvad, siis on noore kuu‿ses silgu `soaki Juu; kitt ennäst nagu konn mättä otsan auk Trv; edimält [konnad] `krooksuvaʔ, siss nakasõʔ `haukma, ku naaʔ kudõnõsõʔ joba Plv; `Konna `haukva, kalaaig om `mü̬ü̬dä Räp c. vaakuma (peam varesest) Mere `kuerad (hõbekajakad) kui `aukusid, siis `tiasime, et raba on jo `lahti (jäävaba) IisR; `vaakmine um täl periss hääl, `haukmine um ku tähendäss midä: klankst-klankst. ku üt́s varõss hauk, siss saaʔ `kuuljat ja `hüömist, ku kat́s varõst hauk, siss saavat saaju Plv d. (vanatüdrukust) kate`kümne kolme `aastaselt akass [tüdruk] üriseme, kate`kümne viie `aastaselt akass `aukme joh Krk e. ?hingeldama rauha haugiʔ hobõsõl, `rauhakõs `haigõʔ Se
2. piltl halvasti v järsult ütlema v kõnelema, tõrelema, sõimama; mõnitama, pilkama; osatama, (sõnu) kordama; nöökama, naljatama, lõõpima `Viinistü külä `toisel `otsal on `haukumisenimi: Tontkülä Kuu; tohi `võeraga `auku mitte Muh; ma ikka `aukusin, et sureks ää, soan matused Kei; vassuline laps aagub `vasta, sina `ütled ühe sõna. tämä üheksä Kod; missa õpidet ~ augut `järgi [teise sõnu] Krk; täl kah suu `risti nõna all, aogub `vasta nigu peni Ran; tu̬u̬ hauk inne, `õigõt juttu ei kõ̭nõlõgi; misa `oplõt vai augut takan Urv; vana valladu `poiskõsõ`rõipõʔ, muudgu `hauḱi pääle vanna˛inemist ja `tsuśkeʔ Har; tu inemine om `hauḱja `väegaʔ, kõ̭õ̭ joud ar `haukuʔ Se; ette haukuma etteheiteid tegema akkat mul ette `aukme sedä – ku vana `asju akkav `ütlem Krk; hauk imäle ette et, timä ollõv `tüt́rigu tütäŕ Har Vrd haugutama
Vrd haugatama
3. rahvapäraseid ütlusi ja väljendeid ega vana kuer `ilmas̀ki valet `haugu; `aukuja suhu `ambad `jääväd; egä `haukumine `haava tie, kui kuer `purra ei saa; Augu aga ära hammusta (öeld, kui mõni äkki teisega riidlema hakkab) Kuu; Ärä `augu `ambaid `lahti (öeld narrijale, pilkajale) Jõh; Kaua sa urised, millal sa `aukuma akkad (öeld alati torisevale inimesele) Pöi; Haugu haugu mõisa põllal perse tühjaks, sisi tuled kottu süüa saama (öeld neile, kes tühja lori ajavad) Mär; Kui sul raha taskus ei ole, siis haugub iga koer sinu peale Vän; Nagu saksa koer augub peast Tor; Koer ei äbene kuskel aukuda Hää; `aukuja koer ei ammusta Lai; Hauk nigu pümme pini helü pääle (kuulujuttude rääkijast) Har; Hauk ku pini mõtsa habina pääle (tühjajutu rääkijast) Rõu; Pini hauk sinnapoolõ kost lakõt saa Räp; täiʔ haukvaʔ habõnin, hiire `piid́sva `hiuśsin (vaesest inimesest) Lut || koergi ~ penigi ei haugu järele ~ taga ~ perra juhtunule ei pöörata tähelepanu mitte koer ep ougugid taga Jäm; äi koer äi ougo ka järele, kados nago tina `tuhka Emm; mette `koergi augo takka Mar; mitte `koergi ei aagu taga ku sa ärä kadud Kod; tuli tegi `puhta töö ja `koergi ei `aukund järele Plt; taad ei auguʔ pini ka `perrä Krl; kraaḿ varastõdi välläʔ et pinigi is haugu `perrä Har; kuud haukuma nalj oksendama koud `aukma Lei; oravaid haukuma tarbetut tööd tegema; üksildast elu elama (vanatüdrukust) nakat oravit `aukma kui jäät vanass `tüt́rikuss Urv; ega tedä (vanatüdrukut) inäp nüüd `kiäki ei võtaʔ, tä jäss nüüd kodo oravit `haukma Plv; ta mi̬i̬ss kääse su̬u̬ pääl oravit `haukma; saadaʔ su̬u̬ pääle oravit `haukma (laisast inimesest) Räp

avitama avita|ma R(-mma) hrv Emm, Mär Hää Koe Trm Kod Plt KJn Trv Hls T Urv Lei Lut, -mma V(avvitama Vas), avi|teme M(aavi- Krk), -temme Krl, -tõmõ San(-tõme) Krl; aavitama Jõh hrv Khk Rid Kse Tõs Kos/oa-/ Puh Kam; abitama L(aabitaja LNg)

1. a. abiks olema, abistama Ei avida `kiired `koivad ega arg süä `rinnuss (häda ja õnnetuse eest ei pääse) Kuu; avida `tosta `mulle Hlj; avitasima `ninda `kaua kui vähägi ülitas VNg; tule avita, mul on `ränkes `tõsta Lüg; siis tämä ehk akka `minnu avitamma Vai; tule mend abitama LNg; mene aavita tat Rid; sai `kεia tänd abitamas Var; tämidi ma es olnu `mõisa `rihtes avitamesel Hää; ma avitess kige ihu ja hingege tedä, aga miul ei ole `jõudu selles Trv; käsi avits kätt ja jalg avits `jalga [öeld] kui tü̬ü̬ manu `rohkep inimesi tuleve Krk; `julget jummal avitap Ran; `olli sańt kost ta `olli, mia tedä aviti; `jummal om `õkva käsitsi minu avitanu Puh; siss tulna `tõisi `väikeisi `linde ja appi, avitana käo`poiga `sü̬ü̬tä Nõo; mina olli ka `kange, esi jumala jõun aviti ennäst Ote; ma ää `meelega `ti̬i̬śsi ja avitasi `sinnu, aga mu käe ei teevä Rõn; `pernanõ pügi `lambit ja ma lät́si ka avidi tu̬u̬l püḱäʔ Urv; Kuri keerutäs ruuska a hää miis avitas härjägi üle kraavi Krl; kõ̭igin om ta abimiis ja avitaja ja kõ̭kkõ timä ti̬i̬d Har; kas lähük̀õrral ei olõ mõ̭nd inemisekeist, kes sinno avitasiʔ Rõu; jummaĺ oĺl kõ̭gõ avitamah; ei avida minnu nu inäp jummaĺ ei juudas Vas; avida mullõ ~ minno kaʔ Se; mina avidi `skruud́leĺ ummõlda Lei; kel um `kõhtu paĺlo, tuu või tõõsõlõgiʔ avitaʔ Lut || toimetama, hoolitsema ma ikke isi˛ennast avitan veel Mih; temä saap esi ennäst ärä avide Krk; tä säeb neid ja avitab Ran; sina neid vana˛inimesi avitat, näiss ku `kavva sa neid rohitset Puh; ta‿m avitanu naese ka serätse tü̬ü̬ `pääle, kos ääd `palka saab; temä om nii `aige, ta esi enda avitada ei saa Nõo; Marin kõ̭gõ avitass ja paśs Har b. (mitmesugustes soovides, hüüatustes) ku tü̬ü̬st `mü̬ü̬dä `mińti [öeld] jumal appi, avide jumal [vastati] Krk; vansat ku nurmen tü̬ü̬d tetti ja tõene `mü̬ü̬dä läits, ütel: `jummal abiss, [sellele vastati] avita `jummal Nõo; jummal avitaʔ sedä nädälekeist jälʔ `vastu võttaʔ Räp; ko ilosahe mõnikõrd hummogolt `varra vaak, sis õks kõ̭gõ `üt́let õt avida jummaĺ varõsõkõnõ vai tere `hummogost võrõsõkõnõ Se; avida jummaĺ šinnu Kra
2. mõju, toimet avaldama, mõjuma; kasu, abi olema `mitmad igä `uskusid sidä, et sie (sinine paber) avitap küll [haiguse vastu]; Ei avida muud kui oda ise jalad `selga ja `elmad `kaula; Mes avitab udu `määgimine ki se päss pääd ei `pöörä; Ei avida `istumine, küll avitab `astumine Kuu; säl ei avida midägi Vai; ni̬i̬ rohu ike avitive, ni̬i̬ ike `mõieve Krk; vits kah es avita Ran; lehm `luhtit täis, midägi es avita Puh; `maani `palli tarõ maha, es avita prit́s es `kiäkinä Nõo; ku rohu avitasõva siss avitasõva, ega mina (arst) ei avita ku rohu ei avitava Ote; temä kuevat ja tsuidsut noid sibulit, aga midägi es avita Rõn; ku vanass lätt hädä, sõ̭ss avida ei `üt́seginaʔ inäp Urv; mu nõo ei avida tanh medägi Har; Asi om nii hull, et ei avida jutt egaʔ jumalasõna Vas; ku `vihma vi̬i̬l õks tulõsse, sõ̭s kardohkele õks avitaseʔ Räp; taaśsperiĺde lukõʔ, tuugaʔ avit́ `haigustõ `vasta Se || arstima, terveks tegema avitap sõnaga `aigust Trv; Tamme vallan ollu üits vanami̬i̬s, kes serätsid ädäsid avitanu Ran
3. kõlbama, sobima, kõlblik olema eks ne `heinäd täü igägi kuhugi `korjusse `panna, ega ne sis `oues avida; Rugi jahud avidid ka `kohvi tehä Kuu
4. a. jätkuma, piisama, küllalt olema eks siis nüüd avida juo, jädä `ehtule, `huome o `jälle päiv Kuu; `kümne naglalisi kive ei ole vaea, avitab katest kolmest naglast Ran; Sellest joba avitap Rõn b. läbi saama; kestma, vastu pidama Ma nüüd parandin `vergu nii `terveks ku sain, `täüdü avitada vähä `aigu; Pesin püksitaniged ka puhtaks, siis `jälle vähä`aigu avitavad; Küll sa `pargid `kuokisi kere täüs, et kohe avidad sen `süömägä `huomikuni; `Siie lakka ei enämb `rohkemb sovi `heini, no avitab üheks `aestaks Kuu
Vrd aitama1, autama2, avihtamine

hea ea, ia, , eP; ia, hrv R; ää hrv Jõe Kuu Hlj, Rei Hää Saa hrv Ksi, Kõp Vil eL(h- V); εε SaLä Kaa Emm Käi, hεε Phl; komp ea- Mar Var, ia- VNg Mär Var Tor Trm Pal, ää- Hää Krk Plv/h-/, εεm Khk Kaa

I. adj 1. (hrl inimese füüsilised või vaimsed omadused, oskused, tervis, meelteseisund jne) nõuetele vastav, võimekas, tubli, terve; suurepärane; tore, rõõmus see vana on üsna sur εε (kõbus, tugev) veel; mool oo veel εεd `ambad, teistel pole sel aal änam `ambud suus Khk; kui tä `viina ei võtaks, siis tä oleks ikke üks ea töö mees Mar; mool oo söögi isu eä Vig; olass mool silma nägimene olad, siiss olass ma veel üsna ea inimene olad Mih; jõhvikas ia apu, teeb südame `iase Aud; sel oo ea oiu peas, see tiab paĺlu PJg; seda iam meel tal `oĺli Tor; Kui obune `äśti viab - - siis sellel obusel on ää usk Hää; ia kõnemies Hag; mul on nii ead kõrvad, et kuulen kui kerp `põhku kuseb; mõnel on ea tervis, jüst nagu va uńdi tervis kohe; temal on alati nihukesed ead lõuad, läterdab ja ladiseb alati Juu; nii ia kui ta `sinna [kooli] tuli, nii ia ta sialt läks - - ta‿i osand seda (lugeda) koa HJn; kui inime ias tujus on, teeb kõik Pal; keśsi poolteist vakamad väĺla `niitis - - se olgu isegi ia `niitja; kohe iad meelt tegi platserdada sial [sooja vee] sees Lai; nagu tei `ääpess `süäme; moka om tal ää, tü̬ü̬tegu ei oole `kunnigil; olli neil ka ääss meeless si̬i̬ latsek Krk; esi vigane, ega egä päiv väĺlän - - tol om ää eńg sehen Ran; poesi emä tulep väĺläst `sisse, ja `kangede ääl meelel; säl `iksi niikavva ku mul mi̬i̬l ääss sai Puh; aud ti̬i̬p kõ̭ik üte ääss, olgu na `vaesõ vai rikka; tu̬u̬ nahuk jäi sul saamata, võit tenädä äid `jalgu; mul `olli ää pää, ma‿less võenu kävvä küll koolin; om mõni obene küll ää `ju̬u̬skma; `uika sina, sul om ää eli Nõo; Hää om ku `häste tańdsit, paŕõmb vi̬i̬l ku paigal püüsüt Urv; täl ei olõ hääd näku kaiaʔ tä kõõritõss; leerilatsõ tetäss pühäbä ääss (õnnistatakse kirikus); innebi oĺl iks urgõp̀ääväl poisslaste äässtegemine Krl; taa mihel om hää pää, kiä nii `korgõdõ üless `julguss minnäʔ Har; hää `sü̬ü̬misega loomakõnõ Rõu; ma˽`tahtsõ sul mi̬i̬lt hääss tetäʔ Plv; tõõsõl om hää mi̬i̬ĺ tõõsõ pahandusõst Räp; hea meelega meelsasti, rõõmuga Ma tuleksi eemeelega, aga mette pole aega Kaa; `viska luomale `erne `vaŕssa ette, ta süöb neid ia mielega VMr; targa inimese kõnet `kullet ää meelege Trv; ku mul om, sõ̭ss anna häämeelega sullõ Räp
2. (loomad, konkreetsed esemed, nähtused, omadused jne) korralik, kõlblik, meelepärane, viljakas; maitsev, toitev; küllaldane, rikkalik; lihav, rammus jne on pääst jala `tallani ias `riides; ia luo ilm tuleb täna Lüg; Äid `lambaid `sünnib `palju `ühte `lauta IisR; näĺlaga sööb inimene kõik εε, olga εε ehk sańt Khk; Joodul olid keiksugu eed-paramad söömad rennipeel Kaa; Kaks kövad kivi äi tee `ilmaski ead jahu; See (toit) on nii ea et viib keele `perse Pöi; kui päe tarab, siis o ead `ilma tulemas Muh; rabatud rukid - - need olid kõige `eamad; ma teen oma sängi eaks (korda, mugavaks) Mar; panevad saiatükkisi `sisse [õllesupile] ja panevad sukkurt ka ja. kudas `keegi teda `iamaks teeb Mär; mõni annab ike kuus seetse `toopi `lüpsis, see oo eä lehm Vig; meitel olid `eamad pärmid Var; viĺlad oo tänabi ead Mih; see kuńts olnd, et `raske`jalgsed naesed kudusid [võrku]. sis olnd ea saak Vän; Siśs põlnu kangast nii `kangesti pleegitada, ku lõngad enne `oĺlid ääks `tehtu, `autadu ja pleegitadu väĺlal õrrede si̬i̬s Hää; malsad. ias maas kasvavad, ia maa puud JJn; täna on supil ia mekk Ann; sian leiva sooja `veega, tuleb ea magusapu Tür; siin on `kange si ädäl `kasma, kui on vähägi vi̬i̬l ia eenam; sial [kaevus] piab isi vääga ia vesi olema Pal; ia taluke, juśt suur ei olnud, aga iad põllud Äks; kui kuusel `paĺlu käbisid siis tuleb `kartul (kartulisaak) ia Plt; se väŕm es ole ää, es tule iluss miu köŕt Trv; ni̬i̬ korbi olli `väega `ääde Pst; Mis viga äie puideg tuld tetä Hls; Ää `olli, `otsa saie, makuss `olli maha satte (öeld pärast maitsvat pala) Hel; es ole `riistu, mugu kirvess, kui ää-kuri `tu̬u̬gi `olli; sedä sama kiisa `solki `anti sigadele kah. siga läits tollõga õge ääss Ran; üits tuline ää kajo; pojapoig om ää ameti pääl, saap kallist `palka; pääasi kui sü̬ü̬k suust ää om, olgu siss kõtun mes tä om; ää `maoga suṕp Nõo; kihu survava, ilm lätt `ääle Kam; taa nahk om muud́u hää, a keśk `nahka om suuŕ mulk `sisse lõigat; ilm lätt hääss, vällä˽`seĺgüss Har || küps, keenud (toit)Sa Rei Ote `tuhled `küpsesid kenasti εεks Käi; suur tükk, kee ju millalgi eaks mette Kaa; Katsu onts tuhlit katlas iad Pha; keeda tuhlid ääks Rei; odot kos väit́s om, ma kae kas liha om ää Ote || (nõrgenenud leksikaalse tähendusega) öhel ääl päeväl läksin ma Viĺländisse Vil; Kül ma sõ̭ss ühel hääl pääväl võta kuriku ja pessä tiä läbi kah Urv
3. (mingi abstraktsem nähtus, olukord jne) sobiv, nõuetele vastav; mugav, mõnus; meeldiv, meelepärane, tore; hõlpus, kerge jne vat see olnd täna üsna äil päil (saanud hästi süüa või lõbutseda) Jaa; Ka oli see ea asi, et nad (sakslased) täst ära läksid; [tuulik] On `paergus eas korras Pöi; see on eaks küll (käib küll); [hinnetest] üks oli väga ea, kaks oli ea, kolm läks `korda Mar; Igas pool ia kus `meitid ei ole Han; kudas kellegi `saatus oo. mõnel iä, mõnel alv Tõs; Üsä iä kua, kui mõni vana inimest `uatama tulõb Khn; ma panin ikke liha `aśtjasse, końdised tükid panin taha `eäre, siis oli ea kord kohe, kuda ma `võt́sin; vahest se üle kaela töö lähäb paramini kui ea töö lähäbki Juu; `kurja ei soa teha iaks Kos; sie nii algas puu, ea `lõhkuda HJn; ia küll, et ulu akk saab `olla Ann; ei nähend ead `undki sellest; meie olime alati eas läbi`saamises HljK; ea muretu elo Trm; eks ta siis räägi `mitmed `moodi, oma aśjad eaks Plt; õlbastege om ää vett kanda Pst; ää põĺv (elukäik) Hel; satte tolle asjaga `siśse, nüid süidäb kõrvatagust, otsib ääd nõu; kui `kiäki `risti üle ti̬i̬ - - `ääl poole lääb siss om ää [kala] õńn Ran; aga tost om vil ää, et ma kõnni; ja äid `päivi ma konagi es äe, tei tü̬ü̬d ü̬ü̬d ku `päivä Nõo; mul oĺl tuhand ää (väga hea) uni, mis ma `ü̬ü̬se näi; na˽peenikese˽puu, ommavõ ää˽palamõ San; elu um hää, ei˽taha kooldagi Rõu; [taulmehed] `masva inne [mõisale] massu ärä ja, ja om sellega kõiḱ hää (korras); suvõl om siin tulihää elläʔ Plv; aig and hääd nõvvo Räp
4. a. positiivsete eetiliste omadustega, (moraalselt) väärtuslik, heatahtlik, lahke, sõbralik, sõnakuulelik; lähedane, intiimne no siis `otsa `kannika - - `keige `iamalle `lapsele `anneti VNg; `Naabrumehed `riidlesid küll, aga nüüd on `jälle iad IisR; akkas koiraga εεks tegema (sõprust otsima) Khk; Teine eese eest südamest tahab sulle eed teha Kaa; Kes `sõukste tigede `kurjade `silmadega on, see pole ea inimene Pöi; mul üsna kahju nende `hεεde inimestest Phl; ees ea, aga taga `persse sis `lõikab `kaela Mär; `ööldi ikke, et tüdrekud `olle kõik iad, aga seda ei tia, kust tigedad naised tulevad Aud; (kui kedagi heaks kiideti, vastati) Kui ma ää oleks, kaśs oleks mu `ammugi ära söönud Hää; Ea laps, lambasilm, saba vaja, valmis unt (öeld salalikust lapsest) Jür; Eada tuntaks äkki ajast, kaunist lasta karjapõlvest; Ea laps kasvab vitsata ja vibuta KuuK; [koer] `enne oli väga ia, ei akand kellegisse `kińni Ann; süda kohe rahul, kui tiad, et ta (loom) ikke `iades kätes on VMr; ia südamega inimene; kuda ma ia inimene sinuga nüid tasa saan Lai; sel tüdrukul oli õige õńn nüid, sai siatse ää mehe Trv; me `kakleme ja saame ääs (lepime) jälle; ää inimese eläss üte `amme sihen ärä, kait́s `kurja ei saa küünin ärä eläde Krk; sest ü̬ü̬st päeväst jäime meie periss ääss sõbrass Hel; `kanga kodaja vai `kangur - - ääl latsel om jo mitu nime Ran; ku‿sa `anda jõvvat, siss olet sa ää; mõni inimene om ää vaemuga, aga tõene om nii alb; siss ku Mari tegijä `olli, siss `olli ää küll, aga nüid nemä ei tunnegi Marid Nõo; om nii kole ilm, et ää peremi̬i̬s ei aa `pennigi `väĺlä Kam; `väimis om mul läbi (täiesti, väga) ää mi̬i̬s Rõn; ää lat́s tunnuss `ällü, ää naariss lehe alaʔ; olõ esi ää, siss omma˽tõsõ˽kah Krl; ta tuĺl no˽hennest hääss tegemä, selle et meil iilä pabaduss oĺl; ma˽hiidi poisilõ hääd sõnna, poisi˽kulssi ka mu˽`palvõt; sa˽tahat kõ̭igilõ hää ollaʔ Har; vanakuri täi hää (naise oma) latsõ tagasi Vas; tõist nigu taht oma võimussõga hääss tetäʔ (meelitada), et nä ütte sünnüsseväʔ Räp; ma tei sullõ hää mehe peräst (sõpruse tõttu) Se b. (kõnetlus- või viisakusvormelites) ole sa - - ea mees, et sa `aitasid mind Mus; eestvedaja eit viis pruudi kiriku, aeas inimesed pingist `väĺla, et olge ead, `antke pruudile istet koa Juu; ole ia, too `mulle puest tikkusi Ann; olga iäst Trm; ia inimene `aitamast (tänusõnad) Lai; jääge iäs van KJn; jumal `seltsi (öeld sauna minnes, vastati) jumal ää seldsimi̬i̬s; ole ninda ääss, ti̬i̬ mul äräde si̬i̬, mea esi ei saa Krk; olge ääss, viige miu `Elvä `poiga `kaema Nõo; ole nõnda ääst ja - - anna mullõ seeme lammast KodT; jummaĺ seḱkä (öeld sauna minnes)! `vasta üteldi, et jummaĺ ää mi̬i̬ss! San; olõ ni˽hää, tulõ mullõ veidükesess appi Har
5. a. soodus, kasulik, sobiv; tulus, õnnelik menel inimisel on εε käsi `loomi `sööta Khk; Täna oli seike eepää – teris oli kena ning ilm pidas, sai lehmaeina kenasti kuivalt labuse; Äi vaada ee silmaga selle pεεle (ei ole sellega nõus) Kaa; εεs `lootoses (rase) Phl; villakad `lammad on ääd pidada Mär; kas mu jutt `võeti iäs (kas kõlbas) Vig; iäks ei `võetud kui ta (kägu) mõja ligidale tuli Var; kui tuuĺ ea oo, sis tuulati rukist öhe peenikse sarjaga Mih; kui kardulid `tehti, siis vaadati, et ia aeg – suured pilvetükid oo Tõs; seda saab `ease `loetud, kui `peimes tuleb vanaemadega `rääkima Aud; ta `kiitis koa selle eaks Juu; kolm `pääva olema nädalas mis on iad päävad Koe; kalo·śsid pidasin, ned `jälle ei ole iad, võtavad jalad `aigeks Kad; koŕvid on iad kraasi`täisi `sise `panna, aga ei ole iad `villu `oida Pal; enne kirikuõpetaja võt́tis `reńti, kudas ta eass `arvas Vil; mia pia kiḱk ääss `võtme puha, üteldu ta mis `tahten Krk; nii kummi kota ei ole `jalgule ää suguki; nigu ääss `arvat, nii ti̬i̬ Nõo; ärä tekku nüid `kesvä, ei ole ää aig Ote; härmä `võrku juusk `maaha, nüüd om hää rüä `külvmise päiv Rõu; `kü̬ü̬mne om kühälä hää, `kü̬ü̬mnet́säi Se; võta heaks või pane pahaks ole rahul ~ nõus või mitte Võtta iast vai pane pahast, aga ma pian nied `alvad `uudised ära `räekima IisR; Veta εεks vei pane pahaks, aga üks tüngam sa oled Kaa; Veta eaks vöi pane pahaks aga sedasi see asi oli Rei; saa nüid pahases või võta nüid ias mis ma räägi Kse; võta iast või pane pahast VJg || karjane‿s jõva `koeri oida, koerad pidid eaks `võtma (maha murdma) Muh; see obone on able `sööma. see vötab keik eaks, on nii able Ris b. (soovides, tervitustes, jumalagajätul) `uue `aastal `suovita `onne: iad uut `aastat, iad `onne, üks laps ja ü˛iksa `särki Jõe; kui vöiras `välja läheb, `ütleb ead `aega ehk ead `tervist. teine `vastab: `tervist `teile ka; ead `pääva – `teile paramad; kui omaksed ää lähvad siis `öötakse: aed elamist, ehk ead `önne! teine `ütleb siis: `soole ka Vll; äid pühasid Kul; ead `tervist – teist `teile Kse; ead und; ead teed teil `minna Juu; ead `õhtat Trm; äät `tervist, vana rahvass `ütlev iki: jääme jumalege nüid Krk; vanast ütel mõni, ku ärä läits: ääd `päivä, ääd `aiga; ääd nägemist, mia piä minemä nüid Nõo; ääd d́akku (jätku leiba); `andava (soovivad) ää `päävi Lei c. (vastusena tänamisele) Tuhat tänu `teile – `Võtke iast IisR; Veta ~ vetke eeks Kaa; `antasse `jälle `süia siiss tänätasse `öötse `võtke eaks Mar; `võtke iaks – kui annad `noabrele `süia ja ta tänab sind, siss `ütled nõnna Kos; timä ańd mullõ söögi iist suurõ tenu. ma `ütli: `võtkõ hääss Har
6. parem; parempidine; ant kura, vasak, pahemSaa KJn Kõp Vil eL `ü̬ü̬ssi akas mul üks kura jala `veike su̬u̬n kokku `kiskma, siss akas ää jalal kah Vil; [riidel] ää küĺg ja paha küĺg; ää toim ja paha toim; ku surnul ää jalg pikep om, siis saa mi̬i̬ssurnut; käänä ääd kätt; suka ja `kinda vi̬i̬ŕ tule ää paha (parempidi pahempidi) kudade Krk; ää siĺm süǵeleb, vist saab `naarda; `latvamine om ää käe pu̬u̬ld, oiab vikati `kõrgen Ran; ääst siĺmäst iks näi (nägin) Ote; Ää poole `pääle `võetass maa (maha) lammass ja korapu̬u̬ld nakatass edimält pügämä Rõn; käänät `langa hääle poolõ (päripäeva); ku˽kura kõrv `piĺli lüü, kuulõt `kuŕja juttu, hää kõrv, hüvvä juttu Har; ma haari sõ̭ss katõ puudalise kot́i `häähä kätte Plv; Mis ää käži teǵe, taad kura käži ei tejäʔ Lei
7. (välj irooniat või midagi negatiivset) ia on sie minu `kiele`murre, sedä `ullemb `neie oma; no sie eit sai küll ead sõnad (sõimu) `tõise kääst Lüg; εε ning veel param (kaks halba inimest) `lähtvad Khk; kui `ühte `asja lubad, ei anna, siis `öetse: `tõotis koa iä mees; iä mees see, kes lubabki Tõs; kaks tükki lähevad `neaklema, tõine ütleb ika äid sõnu ja tõine Hag; küll mu kääd olid `irmsad, olid nad ead `enne, aga siis olid nad veel ullemad Juu; oleks nüid ta ia mies (uss) ammustand JJn; üks `iames jätt värava `lahti Kad; `ütles omi äid ja paremaid sõnu (sõimas) Trm; ead `ot́sis, veel parema `leidis Plt; vigel om maan, tõene äämi̬i̬s võtap vigla ärä, ei oleki enämb `vikla Nõo
8. (kogust, hulka märkivalt) a. (koos substantiiviga) rohke, paras, tubli, suur; palju minu mehe onu oli ka, meid õli ia ulk IisR; mitu εεd `aastad läks `enne `mööda Ans; `Öhtase olnd veel eed `aega Kaa; Kätele lihaks ead `muljumist ää, küll siis see venind veri `jälle `liikuma akkaks Pöi; ma magasin ühü ea une Mär; ma `ańdasin tal `vemlega ühe ea `nähkämä Saa; nii et kahelt poolt `laetedele `ańtsime nisuksed iad matsud, muidu ei tuld vili `väĺla Kos; luomad lähvad ea iiliga Jür; mul omalgi küir, ia (suur) küir `seĺgas Tür; no eesti valitsuse aal jo sain iad (palju) `viĺja Kad; süöb suu, katsub `kaksi, kolmel olgu ju `iagi kogu ees; mina olin ia plikajõmm, kui ema laadale läks, tõi vaśk piira Sim; ommen siss panen ää tule `ahju; temä on ju ikki mitu mitu ääd `aastad sääl Vil; ihess om õige ele `valge - - ää eerine pikkuss Trv; ää `julguss tal iki minnä Krk; `tulli üits ää uug vanemba `vihma Nõo; vanast toit́ perremiis selle `häŕgä, et siss sai hääd raha ku vällä möi Har; ma tõi mõtsast hää voosiku ja anna sullõ hää nahatävve Plv b. (intensiteedisõnana) õige, üsna, hästi, väga meil on viel lakkas ia `ulka `piirdu VNg; εε köva (päris tubli) `keima Khk; kes ea `julge oo, see ikka läheb Muh; oli ia natuke `aega vahet Var; mina `viskasin kibi `senna (kaevu) `sisse. läks ea tükk `aega, kui `sulpsu oli kuulda Mih; aga ma tegin `talle ead kiiret takka Juu; teeme iad suured vihud Kos; näe kus naisel ead pikad `juuksed JJn; ma olin ia vana - - käisin kooliski `krüiga Plt; joba ää suureke si laits tal Trv; kaer `kasvi vahel ää pikäkesess Ran; noid `sarvi `olli tambil iks ää paĺlu Ote; tu̬u̬ `olli ka joba ää elänu inemine Rõn; see niit́ om õigõ hää kõvakõnõ Har; [taarile pandi] ki̬i̬b vesi pääle õ̭nnõ ja, ka sõ̭ss oĺl hummogu jo `õkva hää hapu kah Plv; eelä hummogu oĺl õigõ hää suuŕ hall; timä (mesilaspere) oĺl hää `korgõh; üt́skõrd oĺl löönüʔ süĺlem `õigõ hää `korgõhe `kõivo; ahivarrõh oĺl vist huśsel pesä, ma `löüse säält hää mito tükkü Räp
9. (hüüatustes) Tule iast appi! Kas `ninda`muodi sis `keśki tieb IisR; `taivane `jummal, tule esi ääst appi, kas seräst pahandust meile vaja `olli Nõo; o˽su hää, mis om rikkal [viga] elläʔ Krl; head aega aegsasti Selle (põhuveo) saab säält oome ead `aega ää Pöi; Vahest kui arvati et soab sõniku `õhtaks iad `aega `väĺla, siis `pańdi `piale lõunat `ärgi poar `kündma Kei; hea küll (välj kinnitust, nentimist, nõusolekut jne) olgu peale(gi); küllalt Ee küll – oleme `rääkind; Ee küll, sellest jägub mulle juba ulgaks ajaks, rohkem pole taarist anda Kaa; noh, ia küll, akasime sis ää tulema Jür; noh, eä küll, `ańti nüd tükike `leibä kätte KJn; ah, hää küll miu isu saa täis ka joba, mea ei taha olla Krk; sai poole tükki ärä lugõda, ütel õpõtaja: ää küll! ää küll! jätäʔ Nõo; ää küll, kari lännü˽`mõtsa Võn; noh hää külh, küll ma˽`kullõ `perrä kuiss tu̬u̬ asi oĺl Har; sai üte peotävve `jooh́kit jah. `üt́li‿t hää küllʔ, mullõ sedä küllält Plv; head nahka saama ~ tulema õnnestuma; korralikku inimest saama Eluaig `arjund `kergel õlema, ei sest enamb iad `nahka saa Jõh; Isa `juodik, ei siis ole `lastestki iad `nahka `luota ~ tulemas IisR; laps oo ka ukkas, kui sa‿p saa εεd `nahka tääst Khk; Ega sellest nisust ead nahka saa - - nüüd öökülmad kisuvad juured katki Mar; Äga kohe tööst iad `nahka tule Han; ei neist tütardest iad `nahka tule VMr; ei saa temäst ääd `nahka Ran; hea olema ~ seisma (kellegi, millegi) eest kostma või vastutama; hoolitsema Siis isames pidi senest siis ia õlema et pruut́ pidi `kingitud `kraami kättä ̀saama, et sõnast tagasi ei saand Jõh; kis selle eest εε on, et see `valmis saab Khk; Mis see teise ee seismine aitab, kui sa ise eese eest mees pole Kaa; seisäb ikke teise eest ea ja teine seisa so eest ea `ühti Mar; `niide panemesega pian ma selle eest ia `seisma [et ühe ja teise varva pealt panen] Tür; küll mina juba selle iest ia seisan VMr; heast peast asjata, põhjuseta, mõtlematult Täis mies niisama iast piast parisniku käest obust `ostama ei akka IisR; Seda sa tegid küll otse εεst pεεst lollisti Kaa; üsna east peast tuli pahandus, põlndki seal kedagi `põhja Mär; akkas kohe iast piast `nutma Koe; ääst pääst nakass `sõimama, `asja i̬i̬n, tõist taga Ran; üks hea kõik ~ puha ükskõik, üks ja sama räägi sa `easte ehk räägi sa kurjaste üks ea kõik Mar; üit́s ää puha, kudass sa ti̬i̬t Krk
II. subst 1. a. väärtuslik, mittehalb asi, omadus või nähtus; headus, heategu; kasu, tulu siis tämä `rääkis vahest säl iad ja `alba `keiki `mieste `ulgas sie vanames VNg; Ia `puolest `katsusin vanainimest `aitada; Ei tie [laisk] seda iad, mis `leiva sies vesi IisR; Ega kahte eed vei tahta (et lubatakse ja antakse) Kaa; Äi seda vanamate öpetust soa laste `sisse vägisi `öhti `panna kui nad seda `eaga äi vöta Pöi; tee ead, aga ea ei ole `ilmaskid; tee `õelale ead ehk, paku pahale perset, see oo ükskõik Muh; kui vares `karjuma akkab, siis εεd tema äi tεhenda Emm; läksite `metsä. kas te tegite seal koa ead kedägist (mingit tööd) Mar; Igas pool oma iad ja viad Han; se ei ole tervisele eaks `ühti Juu; ma põle kõverad kõrt iad (midagi kasulikku) teind Koe; `lueti `mulle siis kõik ette, mis iad ja viad mul pidivad olema VMr; poisid ajasid [kiike] `ümber ja sõidutasid plikasid. aga noh, ega mina seda iad saand Sim; ma `ütlen iä päräst ega ma paha päräst `ütle KJn; kae `ääge või kae kurjage si̬i̬ om üit́s puha; ti̬i̬ `vaesel ääd, või kaitse kõhna `karja, si̬i̬ om üit́spuha. temä iki sellege rahul ei ole; parem om ki̬i̬t kapustid `ääge ärä süvvä ku nuumäŕg kurjage Krk; kui sa joba `julguse `kaotad, siss ärä ääd looda; ti̬i̬ ääd ehk `kurja, lövvad i̬i̬st Ran; ku‿sa tõesele ääd ti̬i̬d, siss ti̬i̬p tõene sulle ka ääd Nõo; sääl aida man joht ääd ei olõʔ, jäll oĺl mürü˛üss Urv; sa ei saa˽taa latsõga `hääga `kõrda, halvaga ammuki Har; `Harva um hääd ilma halvalda ja ˽`halva ilma `häätä; Hääl olõ õi iḱä, kuŕal `otsa Rõu; Paremb poolik muna `hääga ku terve tülüga Vas; noh, mis hääd (uudist) kuuluss Räp; heaga vabatahtlikult; meelsasti; otsekohe, jalamaid Kui nais inimene `randa `minnes `vastu tuli, siis päära oort `eaga tagasi, kala `õnne äi olnd Pöi; Oura siit eaga εε Emm; `ańdis `iaga ennast kätte Kos; mis sa tihud vel ise, ole `iaga vaid Kad; Siis ta akkas `tihti meie pool `käima. Meie `eaga ei `tahtnud, et ta käib Trm; mine `ääga minemä Nõo || maitsev või rammus toit Tahab ääd `süia ja kaĺlist kanda, aga isi ei ti̬i̬ midagi Hää; tu̬u̬ meil `pehmet `leibä ja lehmä ääd (võid) Krk; suu jooseb vett, kui näed kedägi ääd, vai lõhnast om joba ää tunda ~ tuta Ran; Ku vahepääl rasvast ja hääd seiʔ, sõ̭ss lei `õkva˽kõtust vallalõ Urv || piltl si̬i̬ tiib ala puha - - ää ja kurja (roojab ja kuseb alla) Hls; poiss `käskin vanatüdrukut `pükse paigada, tüdruk `vastan: kunass ma su püksi ääd ole kaia saanu, et ma su `pükse pia `paikame Krk; tu̬u̬ naanõ oĺl nii `haigõ et säńgüst `vällä is saaʔ, hää ja halv kõ̭iḱ oĺl üten säńgün (roojas ja kusi alla) Har b. Paljast eest-paremast (põhjuseta, asjata) äi anna kengi sulle sohe vei silma mette miskid Kaa; lεheb εεst paramasse, kui on `vaene laps – lεheb `teenima Emm; kui üks muu inimene tuli ja küsis: kus isä nüid on, siis lapsed `ütlid: isä läks iä ette paramat tegema. isä oli all `aeda tegemas Juu; küll ta `reakis east ja paramast (lobises) VJg; kui teine `vasta `ütleb, iast paremast, siis lääb riiust `lahti Lai; läks iäst paramad tegema, läks alvemas vi̬i̬l KJn; vanaesä lät́s `hääle parembat ette tegemä (läks kapsastele jäneste kaitseks aeda ümber tegema) Räp; head (ja) paremat 1. maitsev toit või jook; midagi väga head Iad ja parema omale `sisse ajand; `Juoksis `linna iad ja parema `otsima IisR; Taga `möisast tuuasse neid εid paramid, `palja suu augu jäuks Khk; Lubati nönda suure suuga keiki eed ning paramad Kaa; vanaeit poputas teist oma eade paramatega `mõnda `aega `peale Muh; [vanasti] kala `leiba oli. nüid söövad ääd-paramad Rei; põlnd ead egä paramad `ühti (polnud tulemust, kasu) Mar; Ääd-paremat täis, ei tahagi midagi [süüa] Trv; ti̬i̬ kodupoolist iki, ääd ja parepet Krk; sulane `söönu siss ääd ja parembat kõtu täis Puh 2. Tieb kõik tuppa iad ja paremmad (kuseb ja roojab) Lüg; Seda äiep tee paes eed-paramad (üldse), kas vana ruskekiut toobsigid änam vassikad vei äi toogid Kaa
2. vara(ndus), kraam ei viisi tü̬ü̬d tetä, mugu tahap tõeste ääst elädä; `endäl midägi ei ole, siss ku tõese ää manu saab, siss võtasss kõ̭ik ärä Nõo; mis tel viga tõsõ hää pääl elläʔ Krl; mina olõ `vandõga `tõotanu, et `üt́ski ei peäʔ `mõisa hääd `putma ilma herrä lubata Räp; mis sa tõsõ hääd habidõʔ Se
Vrd hüva

eel eel SaLä Rei Phl Mar Mär Vig Kir Tor Ann Tür Trm Lai Plt SJn; iel R hajusalt Ha, Koe VJg Iis; i̬i̬l hrv KJn, Nõo Lei; eel- LNg PJg Kod, iel- Jõh JJn, i̬i̬l- Kam, iil- Plv

I. adv 1. (ruumiliselt) ees(pool) meri `mustab `tuulega iel Kuu; lehm jooseb eel ja pullid `joosvad tälle järele Mar; siis tä (ajumees) tuli eel, sis pulmasaea tuli järel `sõites Kir; ma olin küńnimes, är käis iel KuuK || nahakoi, see ajab naha alutsi eel (edasi) `pεεle Khk
2. enne, varem sina `ütled iel, mina pian järel `ütlemä Kuu; üks räägib iel, teene `tõestab takka Ris; mõni nagu osatab teist ja tödistab järele kuda teine iel reagib Hag; sial majast, kus suri, nied vaimud nagu [käisid] iel `ütlemas, kedrasivad tuas Iis
II. postp 1. (ruumiliselt) ees(pool) `lähteb minu iel Kuu; mine siä miu iel, ku oled edimine Vai; ta läks kõige tie meie iel VJg
2. enne, varem kahe vennaga olime merel üks `joulu iel ja Jõe; õli `kiire pühäde iel Lüg; `mustad murelased akkavad `lendo sao, rajo iel Jõh; jaanibe eel saab εεd `rohtu Khk; andrese pää oo jõulu eel Tor; uodet `viidi ühe kella kuue aal `õhta iel Jür; teinekord `pikse `pilvi iel nisike tuul tuleb HJn; külma iel KuuK; `pulmade eel on paĺlu `jooksmist Lai; `lõuna eel Plt; siss ommuku i̬i̬l siss jää magama Nõo
III. prep enne, varem iel `surma tämä mattas raha maha Lüg; ikke kudu `algab eel `mihkli`päeva Trm; `urpaba püäb om i̬i̬l lia˛uttit Lei
Vrd eele1, eeli, ieldi

ees|pool

I. adv 1. (ruumiliselt) ees Kahe `uksega [riidekapp], iespuol neli `riiulli, tagapuol rippusid `riided `varnas Lüg; Ju seal ees pool veel vett on Pöi; tanu perse `olli eesspool Muh; ees pool oo ikke ilus otr, ma tahap̀ole põle saand Mär; ees pool jämedämäd teräd Tõs; silma `ammad oo puri ammaste `järges. eespool PJg; siit iespool üks Saksi küla on Kad; aeda `räästaalune oli oma kolm `jalga eespool Äks; [perenaine istus] `i̬i̬spul ots, kus leib `oĺli KJn
2. edaspidi, tulevikus Esimäste kala `saatajaile maks [ülesostja] esimäse `kerra pääld viel `kümmekond `senti `rohkem, et ies`puolgi tämäle kalu `saadad Kuu; iespuoltulev, mis võib tulla, tulevik JõeK; i̬i̬sspu̬u̬l `aegel jäetse si̬i̬ (põld) karja kätte Vil
II. prep 1. (ruumiliselt) ees `kapteni kajut on aladi peräss, aga mies`konnal on ige tavaliselt iespuol `masti Kuu; se oli eespool mind, mina oli tagabol Emm; [kaks meest] olid jälle eespool mo Noa; Purjut oli iespuõl `maśti Khn; kahelpool piad, eespool kõrvade oo aiu koh́ad PJg
Vrd een|pool
2. teised lapsed lugevad eespool sind (loevad paremini kui sina) Phl

Eesti, eesti2 eesti LäPõ(ii- Kul) Vig Tõs Tor hajusalt Ha(ie-), Kad hajusalt TaPõ, Krk Hel Ran Har Rõu Se, -ś- Mär Aud Rap Kod; `eesti hajusalt S, Mar Kse Kod Pal Krk Har Se/-ś-/, `ie- R Ris JMd; esti Mar Vll JõeK Plt Puh Nõo, -ś- Räp Lut; sisseü `eesti Tor Ris, `eśti Plv

1. (tsaariaegne kubermang) Eestimaa; (maailmasõdade vaheline) Eesti Vabariik `Iesti maa õli `Tallina maa. `Tallinama jago käis `Iestiga ühes Lüg; Seda (magushaput leiba) akketi tegema `iesti ajal ja rukki `püüdlist Jõh; Oli kaua ää küll, aga surma ees tuli tagasi `Eesti Pöi; eesti riik Tõs; ega `enne põln eeśtid ega `eestlasi, siis oli kõik ikke maarahvas Aud; eesti krooń, seńt; eesti mark, peńn Rap; sie oli koa viel iesti valitsuse aeg alles; sie vana iesti`aegne (väga vana) HJn; `eesti aeg ta (Mustvee) linna nime `alla `pańti Kod; ku tule mõni ilma pööre, sõss ni̬i̬ eesti rahase ei massa ääp midägi Krk; tuĺliva siiäʔ `Eśti Plv; eśti `aigu kävevä kalameheʔ järvele kümme vai kat́skümmend kilo`meetrit `kaugõlõ Räp || tõese om nüid sääl Võru pu̬u̬l, sina siin Estin (Tartumaal) `eestläste siän Puh
2. Eestile või eestlastele kuuluv või omane a. eestipärane, -keelne; eesti soost minu ajal `panti `lapsele ikke `iesti nimi Lüg; `eesti ema ning isa venelane Jäm; Ta saab `eesti keelest aru küll aga nää `vastu äi räägi Pöi; te olete kustkui `eesti mees Muh; minu `aeges ta on old köik aeg eesti küla Noa; `eesti `töölesed `tahtsid `palka `juure saha Mar; mõesa ollendrel käis eesti leht Kos; eeste õli [kirikus] eesti `jutlus ärä; vene küläd one lähikesed, `eesti küläd one `kaugel tõene tõesess Kod; vana eesti keel (öeld oma murdest) Ksi; `eesti (sileda ninaotsaga) pastal Krk; eesti `kirvet olliva siĺmä mant teräni õigõ küllegä Ran; maarahvass no üldäss eesti rahvass Rõu || mitte setu `ketraminõ om eesti sõ̭na, a meil om prääditäminõ; Vai paĺlo no inäp seto `rõivetke `peetäss, nooril jo kõ̭igil `eeśti `rõiva˽säläh Se b. kohalik tõug või sort, maatõug oboste `kohta `öötasse, et `eesti `tõugu ja `araa·bia `tõugu Mar; üks oo `ildani kuusk, sehuke aĺlaste okastega ja teene kuusk see oo eesti kuusk Vig; vana esti `tõugu `lehmi oli vanast ka JõeK; eesti rukki õli peenikene, ei `kasvand pikk Trm; tõu puĺl õli, aga emä puhas eesti verd; ni̬i̬d õleva eesti `tõugu, ni̬i̬d `vaĺkjad punased [hobused] Kod; vana `eesti `lamba, ni̬i̬ olli `kange `terve ja tugeve; robentski rüäl ei ole iki siandsd `jõudu, ku `eesti rüäl - - `eesti rüäl om peenikse, pikä terä Krk
3. luteri- ka [mees] `ütles, et `iesti kirik ei ole muud, kui üks tukkumise koht Jõe; `Iesti ~ lutteruse usk IisR; iesti kirikus korjati raha Ris

eest|kostja a. hooldaja kui isa εε suri siis oli lastel eest `kostja Khk; iist`kostja piät latsõ varandusõ `perrä `kaema, ku vanõmba om vällä˽kooluʔ Har b. kaitsja, kellegi eest kõneleja mes eest `seisja ja eest`kostja sa mol oled Mar; palub enesele nagu iest`kostjaks, siis et reagi sina Hag; ta esi `olli `väega nu̬u̬r, es `julge kõnelda [kohtus], i̬i̬st`kostja kõnel Nõo; i̬i̬st`kośtja - - tä kost i̬i̬st Se

eest|kätt esimeses järjekorras, esimesena Selle töö teeme eestkätt valmis, siis vetame teise töö käde; Eestkättmees (isik, kellel on esimesena õigus midagi teha, nt kaardimängus välja käia) Kaa; pajosit kooritse. mia `ku̬u̬rdse i̬i̬st kätt. sai seandse nuka, kost kennig es koori Hls; sina mängit [kaardi] i̬i̬st kätt `vällä Krk

ehk ehk R eP Hls hrv Krk, T Har Plv Räp Se; ehḱ hrv Krk, Hel San hajusalt V; ähk Sa Rei Han; εhk Ans Khk Phl; õhk hrv Pöi; ek Trv Krk Hel TMr

I. 1. a. (seob erineva tähendusega sõnu või lauseosi) või kaks `kompvekki `tuodi vahest ehk üks VNg; oli pruut `vaene - - ehk oli peiu kodu `vaene, siis `peeti ühes kohas ära [pulmad] Ans; tulgu tuld ehk `tõrva, ma lähe ikka Muh; räägi ehk `näita soole suust suhu ehk kääst kätte, aga sina aru ei saa Mär; see on tema, võta ehk jäta Juu; `pańdi supp `keema ehk kedagist Kos; `kapsa aśti oli `aitas ehk kus ta oli Ann; kui pahad ilmad on, ehk kedagi, sis lüeb [jooksva] valu `sisse igalepole VMr; tulgu mis tuleb ehk saagu mis saab Iis; kukk on kirju, ehk `valge, ehk punane Lai; kui `surri mõni lu̬u̬m ärä, ehk tapeti ärä, siss `võeti nahk ka ärä Vil; kas ta olli nu̬u̬ŕ neiu ehḱ vanami̬i̬s, [viina] pudel käis ümmer `rińgi Hel; mina ei `peĺgä mitte midägi, tuleb ette `sü̬ü̬mine ehk `lü̬ü̬mine Nõo; ku [liha] es olõ - - `võeti `silku ehk heeringet Plv b. (seob sama tähendusega sõnu) ehk kaks vakka ähk kümme külemetu Pha; tuulispask ehk tuule keer Kse; nuor `räimes on sipusk ehk sipka JõeK; teese `juurdes vabadikuks ehk teese maeas Pee; veke oesu ehk oenas Pil; kutsuti sis sedäsi et kase käsn ehk kase taal Vil; mehik ek metstuvi Trv; agudest tetti ka aid, toda üteldi aost aid ehk `aone aid Nõo
2. (lause või pooleli jääva mõttekäigu lõpul) või pelotas, kui `tõine `tõisele äkkitse midägi `ütleb ehk Jõh; noorik pani liha`vaana pääle `ande - - kas `enne `muistine öö ehk sukad ehk Jaa; nii `aige juba et jamsib kas tä pööräb εnäm ehk Mar; kui `mõisas oli kedagi väĺlalt vidamist, kas ärjabeid ehk, ehk `niukest `einu või `viĺla Rap; juodud, kui pulmad, matuksed ehk varrud ehk KuuK; keedeti pakso˽`kapstaʔ ehḱ, ehḱ, ehḱ ka sakõ˽kartoliʔ Plv
3. (möönvalt) a. kuigi, olgugi et sie `mardiks `käümine [oli] kohe pönev, ega `sendä siis ärä jäänd ja, ehk `hirmgi oli Kuu; ehk sa viel [jõu poolest] lähed ja tied `eina aga - - `miska sa tuod ära `selle `eina Hlj; ta oĺl kõrdsimiis ehk tal esi maad es olõ San; ehk küll kuigi, olgugi et Mehed ei tõhi enamb akkada edesi menema, ehk küll õlivad kahe mehe Jõh; aga sii meitel ega laps tunneb tähed, ähk tä küll lugeda ep osa Khk; ehk küll kõlgas kõhus ja agan augu ääre pääl, aga rõõvas oĺli seĺläs Saa; ehk sul on küll `vastameelt, ehk sa küll ei taha, aga tule ikke Juu; ja `siiski ma elan viel nõnna vanaks, ehk küll `rasket tüöd olen teind Amb; inimene ka igätseb oma kodu, ehk küll `võ̭õ̭ran paegan ää om olla Nõo; ehk sa küll ei˽tahaʔ, a˽sa˽piat `võtma [rohtu] Har b. ?kui toorest pattu ta `mõtleb te pääl, ehk te mitte ei olegi selle patu osalene Hää
II. adv 1. (välj võimalust, oletust või mööndust) a. võib-olla, vahest, äkki tõepoolest eks neid `aigusi ehk old, aga neil ei old inimesi VNg; tä sel suvel õli vähäne `eina kasv, kasinast sain `saatu `kümme ehk Lüg; ähk ajad sa loomad εε Khk; vanaema, ehk sul oo `nööri Muh; Otsi, ähk leiad mõne `pähkli Han; võib`o·lla ehk ma soan `minna `oome kiriku Juu; eks te‿nd ise ikke vist ehk olete koa kaŋŋast kudund VMr; ehk tahad nähä `lehmä, ma `näitän Kod; väĺläs on ehk jahe Pal; nad oĺlid siukst punakad vahest ehk kollased KJn; mea lää `vaateme, ek saa vi̬i̬l midägi perändust Krk; Jaan läits ehk `lõunele? Nõo; ehḱ vaest tulõ mõ̭ni hää inemine Har Vrd ehku1 b. või ähk olga kui suur tahab Khk; olgu ta ehk `kuigi suur, too ära Kos; ehk kui paelu siis selle `kangaga viel `pliekimisega oli [tegemist] VMr; ehk keśsi tuleb tuńnissama Kod; ehk kui `tahtsidki `alla Kiriläle `minnä, siss ike ilma nägemädä Nõo
2. kas, kas või; ükskõik `Melskati kogu `ehtu, `naura ehk koht `haigeks Kuu; mies saab ikke `naise, ehk `õlgu `perse `niinega `niulutud. `naine `õlgu ehk üle `kullatud ei saa noh; kivi `lennäb ehk kui `kaugele, kui paned kivi `nuora `õtsa ja `kieritad; iest õli rind `paljas `õlgu ehk kui külm `tahte; Rehavars on `katki, `õlgu‿hk `katki, ei õle mul `aiga parandada Lüg; miä olen `julge, lähän ehk kuhu `kohti Vai; ehk kurat `võtko `oopis ja tükkis ää Mar; kalsumehed käevad, `olla vahest nii `kimpus, mitte kusagilt ei soa öömaja ehk kas mine kuuse `alla Juu; mitte‿i `kuula, ehk tie mis sa tahad Kad

eidekene dem < eit oh sina `ella `eidekene Vai; eidekene ja taadikene Muh; minu eedekene (naine) Trm; `keŕkun `oĺli kuus säedse eedekest Ran

heina|maa (põhisõna hrl lühenenud; tekkinud uus sõnavorm) einam, einäm, een-, eeń- g -a, hajusalt eP(-u Kod); `einam g -a Hlj RId; eenämä Tõs, alaleü -le KodT; `einämma Lüg looduslik heinamaa obustelle oli oma `einam, niikui `luhta `rohkem [sees] Hlj; mehed `läksiväd `einamalle `einä `lüömä; `üösse inimised `käisiväd `einamatte pääl `õitsis Lüg; lihame einamasse Jäm; `veised `lastasse sügise einamale ädalt `sööma Khk; piiberlehed kasuvad `metsas, einama sehes Muh; vana jaanibäst `mendi einämale (heinale) LNg; naesed läksid eenamasse `niitme Kul; naesed läksid eenamasse `niitma Kul; terve eenama `loogus maas Mär; Kiviste einamate pääl kudas sa masinaga niidad Hää; kas akate juba einamas minema; einam on `metsa `kasvan Ris; lähme `soosse einämale Juu; me eenamates käisime sügise [karjaga]; tuline eenamalt Tür; lähme eenamad `laastama ehk eenamad `riisuma; eenama `ruokimine VMr; laśk mehe eenämite piäle maha; eenämu mua ja kaŕjamua; mõnel one eenämäd põlla, meil one ühen laasan; [sõimatakse] sina jäänud (tegemata) eenäm Kod; `varbavahed `auduvad ära kui maageses eenamas käid kińni jalu, kui maaget paĺlu oli eenamal Pal; eeńämä on paksus läind, niigu padrik KJn; jääb paelu tegemata eenämid Kõp; oja `ju̬u̬skis säält eenämitest läbi Vil; perätu eenä`maada olive `niitä Trv; emä läits esi `mõtsa einämal Hls; tõine kõneless põllupeenart, tõine kõneless einäma vahet (kõneldakse eri asjust); mis meil neist einämaiest kasu om; kimaline einämaa `sisse teeva pesä Krk Vrd haina|maa

elama elama R eP Lei, j- Aud Lei; elämä Kuu Lüg Vai spor , Tõs Khn Juu Kod MMg KJn Vil eL(-e Krk Hel San Krl; j- Se Lei Lut Kra), -a Lüg Trv (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. elama, elus olema; ant surema Sinu `leiväisä viel eläb (öeld söögi ajal tuppa tulijale) Kuu; tämä ei taha `vällä `kuolla, `tahto viel `ellä Vai; [jalakas] elab ka vanaks puuks Kaa; jumal `oitku nii vanaks elamast Pha; ing on egal, mes elab ja kipob Käi; kis kannatab see elade kaua Mih; ei, ei ma sellest ei tia - - põln mind jah elamas mettegi Aud; pane angerjas kuevale kotti, elab kaua Vän; oleks võind veel elada, aga `kuoles `väĺla Sim; `Mihkel ei elägi. `Mihkel ärä `surnud ri̬i̬ `piäle Kod; sõss talleke jäi eläma Trv; kui mi̬i̬s `elli, ma tei `leibä Hel; ilm ei ole mitte elädä, ilm om oppi Ran; oless ma elässi seeniss ku ma `poiga nätäki `saassi; kel õńn si̬i̬ elägu, kel `tervuss teku tü̬ü̬d Nõo; Sul karvadsõ käevarrõʔ, sul läävä ellen `häste mehidse edesi Urv; ei tiiä, kas ta esi eläness vi̬i̬l vai om jo koolu Har; ku iks säänegi˽`tervüss om, et ellä˽`saadõʔ Vas; elleh (elu ajal) oĺl tä halb inemine Räp; `elle vanast oĺl `vaenõ lat́s ja rikasss tütäŕ Se; ku ärʔ `ku̬u̬le [soovin] taav́ast, a ku eläss, täut tehrüst timä `luuhhõ, timä lihalõ Lut; ei ela ega sure ~ koole, ela ehk sure fig 1. (väga haigest või põdurast inimesest) Elä ehk sure, vade ärä `vinnu Kuu; p‿sure ning äb ela ka – `inge `vaakumas on Khk; põeb ja kiub `peale, ei ela ega sure Vän; ei surnd ega eland, `vaakus niisa·ma mua ja `taeva vahel VMr; om üits koigert muidu, ei sure egä elä Krk; nigu miä, kidsise kõ̭ik aig, ei elä ei koole Nõo; hing om õnõ śeeh, koolõʔ ei eläʔ Se; 2. (aeglasest või uimasest inimesest) ku sa‿i ole iki `väĺlä maganu, siss sa olet nigu pu̬u̬l `ürbunu, sa‿i elä ei koole kah Puh; Lätt nigu tigo ei eläʔ ega koolõʔ Plv; timä om nigu puu tüḱk, ei eläʔ ei˽koolõ˽kah Vas; 3. (kehvast majanduslikust olukorrast) `Kruńdist `sissetulek `veike, sellest kas ela vai sure IisR || (õnnitlus- või juubeldusväljendeis) Sis akketi `süömä, nuor`paari `lasti eläda (lauldi „nad elagu“) Lüg; kui on põll lapitud, siis tõstetakse nuorik - - ja nuormies `tuolidega üles ja `üitakse elagu JMd
2. elumärke avaldama, elavana tunduma; liikvel olema `silmad põlevad ja eläväd Lüg; Maa saab `kündädä, `äestädä, on `kasvu ramus, siis maa eläb Jõh; `märtsi kuu sees sis puu akab juba nagu elama omale `mahla `võtma PJg; akkas tooli pialt `vauma, jähi äkisti tasa, sai natuke `aega oln, akkas elama `jälle Ris; liha uisadet, liha akkass eläme; ta tulli eläme küll [minestusest] Krk; elläv õpe nigu eläb jälle; miu esäemä `olli nigu üits tule säde, temä nigu eläss ja palass Nõo; silmä terä eläss, käü pää sisen üten `valgõga nigu väĺk; jahu lätt elämä (koitama) Krl; ku‿t́ä `Tsiistrih pidosih ka oĺl, siss kõ̭nõli nigu pää `eĺli otsah Vas; vi̬i̬l ei saa˽`küĺvä [kevadel], maa vi̬i̬l eläki eiʔ Räp; hõra `siĺmiga inemisõl, tuul silmäʔ kõ̭gõ nigu eläseʔ Se
3. hrl tr ajaliselt eksisteerima; läbi või ära elama ma ei `tahtus mitte `tundi elada Jõh; tämä `ellä viel `viimisi `päivi Vai; ma ole niid seitsekümmend kuus `aastad vana - - selle aja sehes olen ma neli söda ära eland Ans; See (vokk) on nüid `raudne, elab mind ja mõne teise ää Pöi; vanamal `rohkem `aega sii `ilmas elat Käi; kis seda elu ikke ilma vaevata saab ära elada Pai; talv tuleb, kuda si̬i̬ jälle suab üle `eĺtud; meie siad `eĺlid eloaeg ärä. ei `laatanud `seinä ärä; mina õlen kolm tare ärä elänud Kod; elä ni̬i̬ päevä ärä, mis mea ole ärä elänu Krk; ku ni̬i̬ rüä rehe ärä saass `pestuss, siss eläss vi̬i̬l mõni roodsi tuńn Puh; ega ta iks üle ü̬ü̬ ei elä Rõn; ni`kaugu iks elä ku, `päivi elläʔ om ant Urv; mul om puuĺ ikä elet, pu̬u̬ĺ vi̬i̬l elläʔ Har; tuńnist päset, elät `iägiʔ (kui pääsed eluohtlikust olukorrast, elad oma elu lõpuni) Vas; jumala teno sjo päiv sai jäl eletüss; Sallita‿i `tu̬u̬dke õt imä pidä seto `rõivet. A nii eläss ega asi uma iä arʔ Se
4. igapäevases elus osalema, elu(päevi) teat viisil või tingimustes mööda saatma a. intr, ka fig Elä ise ja lase ka `toisi elädä; Eläb `nindagu `peiupoiss `pulmas ~ kuninga kass (hästi) Kuu; `riidelik ja `kiskuja [inimene], ei sobi kenegägi kokko elämäie ei Lüg; sa tahad aga `tõise `perse taga elada. `tõise `varju, `kaitse all Jõh; Elavad kui kass ja kuer (tülitsevad); Elab ku iir `viĺja `salves (külluses) IisR; kuda sa võid siis igäühe `miele järele elä Vai; `palja riiuga elavad Vll; `Istus oma karistuse ää ja elab `jälle kut mees; `Söukse tojaliku inimesega on `töesti `raske ilmast läbi elada Pöi; elab kääst käde ja suust suhu Emm; eläb nagu lind pääväst `päävä. põle muret kedägi Tõs; mis sa ti̬i̬d ing ja elad [viletsa tervisega] Vän; Ela kui ~ jusku siga kot́tis (teadmatuses); Elab kui kirp koera `perses ~ kuninga miśka (muretult) Hää; eks elä `peäle pääväst `päävä Juu; ela ja ole, aga ära pärast kurda JJn; juba nuorest piast akkasin oma kää pial elama VMr; nii et me siis ike elasime `rohkemb läbi (kulutasime raha) kui nied kes siin kodu Rak; kuda te kua elätä; [ta] `eĺli viisudegä kuńni `mulda läks; elän kua pihoss suhu Kod; elab kui täi kärnä koore all (viletsalt) KJn; temä eläs ku vana jumala seĺla taga (muretult) Trv; vanan ää eläde, sai süüvvä, sau karate Hls; miu vanepide vanebe `elliv iki `tähte `järgi; ta eläss nagu lind (muretult) Krk; eläs nagu pütin, ja punni mulgust om sinnu söödetu; aga na ollebe nii `äśte elänu ku saabass ja sukk Hel; ja ku iki latsel tark mi̬i̬l `mõistuss, elägu siss, kudass ta tahap; eläb tõeste `olge pääl (ei tee tööd); nemä om sõbra, elävä ütte (ühiselt) Ran; mõni `u̬u̬ramise pääl eläbegi; temä ei seldsi kellegagina, esierälde tahap elädä; eläb ilman nigu pulman (hästi, lõbusalt); `kärbläse sääl saena pääl kuhinal, [ei surnud ära] elävä nigu sagsa Nõo; lepime ärä. mes me sin oleme ka `äśti või alvasti elänüme KodT; si̬i̬ `aasta `viĺlä ka iks sai, manu kah ostame, ärä elädä iks saab Ote; Ma‿ĺli harinu iks uma käe päl (iseseisvalt) elämä; innevanast no `laḿpi olõ õs, `pirdõga eleti ja `oĺti; Mis hiiril viga elläʔ, ku `kaśsi kotun ei olõʔ Urv; sa elät mu naha pääl (minu kulul); nimä `eĺli läbi (suhtlesid omavahel) Har; kotohn `eĺlimi mi nigu vi̬i̬hn, es mi˽sü̬ü̬ʔ es makaʔ, suuŕ murõʔ Rõu; mi‿sa˽tah eläde vai olõdõʔ, `tervüss om läbi; eläge iks ilosahe, ja piä iks immä imäss; rikkahe `väega eläseʔ, suuŕ maja om elläʔ; latsõʔ ikkõh kasusõʔ, vanaʔ `oihkõh eläseʔ Vas; tu eläss kui `kärbläne söömäldäʔ (sööb vähe); `eĺle kui kala `lämmä vi̬i̬ seeh (muretult); kuis sa no eläde kaʔ – elä õ̭ks kui elä, kui tuli `tu̬u̬rõh puuh (halvasti); eläss kui kahõr pesäh (rahulikult); pekoh elämä (Pekot austama) Se; ku mi reńdi päl `jeĺli; kat́škümmend veiž `aastagut `soldadist jelanu; `souri `sarviga d́oudass jeläss su̬u̬d müten `rout́šidõn Lei; paŕemb õnnõlda elläʔ, ku̬ tehrüldäʔ tü̬ü̬d tetäʔ Lut b. tr poiss ei õle viel võttaja, aga eläväd sedä `armokese elo Lüg; Nee elavad nii sammu oora elu Pöi; elavad kolmat elu (kolmandat korda abielus) Ris; kes tedä `käskind sihukest joodiku elu elädä Juu; naine lahutas ennast ää, nüid elab ühega armukest (vabaabielus) HJn; elä õma elo`kõrda nagu kõrd ja kohus Kod; omatse olgu külä kävvä, ei mitte elu eläde Krk; egä üits eläp oma elu ja piäb oma talu; elävä niisa·ma `armu kokku, ilma laolatamada Ran; mia ole elu aig ollu `väega viletsän päevän, iki `kurba `ellu elänu Puh; oma naisõgõ `elli ilustõ ellu nigagu elu otsani San; sa olõt seeni˛aani hääd ellu elänü küländ; tu̬u̬ ka `eĺli `vaesõid `päivi Har; tol om `väega hää põĺv elläʔ Plv; nüüd `eĺlivä nimä kotoh uma vaest ello; ku kuna elo elleh (elades) `saami vi̬i̬l kokko Vas; ilmajelo iks vaia jelläʔ, vai halv vai hüä Lut
5. elunema, asuma Vade mees jätt oma `naise maha ja tuli sen `naise `juure elämä Kuu; `ninda `kauva eläb (elan) siin. `ninda `kauva kui `jaksab. siis `tarvis `menna poja `juure Lüg; sao – `suitsu `saunas eläsimmo Vai; linnud elavad sui sii, `talve elavad mujal Khk; naese vanamad elada seal Muh; ega `kambris elätud - - aga rihetoas ikke elati Mar; `Kihnus `siokõst `kohta ei põlõ, kus vähk eletüd suab Khn; no mo ema jäi siis `siia Juurikule ikke edasi elama Aud; `iidlesi on siin meil elamas oln Ris; konn puhastab vett, et konn ei pia mudases vies elamagi Amb; kolmas koht mul on elada `ilma pial VMr; mõtussed elämä puie `metse siden Kod; seal elanuvad rehetuas. paĺlu `kohtasid oli kos elasivad rehetuas Äks; kobras elävet jõen Hls; me sannan `ellim, vihu sannan Krk; ega `talve `kiägi `kambren es elä, `talve eleti rehetaren; nüid om iks `endäst katussealune elädä ja olla; me `eĺlime üte `vü̬ü̬ruse pääl Nõo; mina `eĺli sepä lähükesen Võn; taa om seo valla perremihe kõ̭iḱ läbi elänü, tel ei olõ˽`konki püüsümist; tu̬u̬ om sääl `koŕteri pääl, tu̬u̬ lät́s sinnä elämähe; taa om jo kolmass põĺv sääl elläʔ Har; ilmahn elleh umma uh́aʔ mul hinnäst kińni˽pitäʔ (ilmas elades suudan end valitseda); viruss`kundra eläss reheah́o pääl pümmehn nukan Rõu; ellä˽`kambrõʔ oĺli˽ka `ümbre˽rehe; a sivvu˽`kanda siseh `tahtva elläʔ Vas; `ellevä niip̀aĺlo kui `ellevä kotoh, tuĺl pühäpäiv Se; jelag õndõ (üksi, omaette), jelaga sein; jeletav kamõŕ (elutuba); kon jeladõ Lei || (asjadest) kui me lainete vahel olime, mette‿s paak paista, mis sa siis vöid paadiga elada sεεl Khk; tea kus need `päitsed elavad Vll
6. (pidevamas) intiimvahekorras olema, kokku elama Panevad `leiväd `ühte `riiullile ja akkavad kokko eläma ei `lueta ei `lauladata Lüg; elab poistega kogu Khk; kui mees o `väljas `laevade pεεl, siis elab teistega `ühte Mus; jüst eläb armoksega Mar; nää võttis teise naese kääst mehe ja lõivad kahekest kokku ja läksivad elama Kad; mi̬i̬s akkas `tütregä elämä Kod; si̬i̬ noorik ei oole vanapaganege kokku elänu änäp Krk; egass ma tolle vihätse mehega ei naka elämä Ran; nakassiva ütte elämä, olliva nigu mi̬i̬s ja naene; meil om joba mitu `aastat paarin (abielus) eletu Nõo; vanast `eĺliva mehe küll naśtega iluste Kam; naaʔ joba ka `mitmid `aastid ärä elänüvä, ja nüüd vi̬i̬l pidäsivä˽pulmaʔ Ote; tõistõgõ ärʔ elänü mi̬i̬ss Krl; sai tükü `aigu elätüss, a˽siss is taha enämb tekugi tetä [naiseks] `võtmisegaʔ Har; nuuŕ tüt́äŕlats vil, a `eĺli jo `poissaga kuuh Se; d́o jenneba (enne abielu) `oĺli jelet ta poig; om näńü ku nu om jelanu taad `tütrigut Lei
7. elatuma, elatist saama või andma õled minu `armus eländ. õled kõik minu kääst saand; eläb `tõise `armul Lüg; Elas ennast merepüigiga Jäm; [hundipojad] Esitiks elasid vana piimaga Krj; eese kätte peal (oma töövaevast) elama; ta elab `kopki peal (peab kõik ostma) Mar; see inime elas `ainult armu `ańdidest Mär; `Kihnlasõl piäb puät olõma, jõlma eletüd ei sua Khn; selle `Mihkle rahaga siis elatada (elatavat) HMd; [vana inimene] elab laste armust Juu; luomad piavad tänavu vist küll `palja põhu pial elama JMd; `põldu väga paelu ei old, aga nad elasid `loomadest Koe; Siäritsä, Õmedo, Kaseba kõik ni̬i̬d küläd eläväd kalapüügiss; ilma varal eläväd, ilm toedab näid (mustlasi) ja katab Kod; kalu sü̬ü̬b ja kalade pääl tema (kaur) elab; sai elatu aganase leivaga Äks; levä varal mia elä, ei taha muud kedägi Hls; üits eläp `tü̬ü̬ga, tõene eläp `persega, kolmass eläp `petmisega; aga kelle nõjal tu̬u̬ emä eläb sääl, kas täl `latsi om; no kudass sa eläd ilma `lu̬u̬meta suure perega; tõeste ääst (teiste kulul) elämä Nõo; sepp võõse [teenitud kraamiga] `aasta `otsa elläʔ Võn; mis Puĺli `rahvil viga elläʔ, teräne nuŕm pääl, kalanõ jäŕv all Vas; `häömä (majanduslikult hävinema) nakkass joʔ, olõ õi minga jelläʔ Se
8. jõukaks muut(u)ma, järje peale saama või seadma `Meie maa `sisse `niitand, üle raja, no kas sina `sellega elad IisR; minä paan Kuŕsi talu elämä Kod; võib olla, et poja aave talu eläme Krk; kõ̭ik kes i̬i̬notsan, ni̬i̬ lätsivä elämä, aga tü̬ü̬mi̬i̬ss `oĺli näĺlän Ran; sõdsõ ois toda (õepoega), sääs tolle elämä Nõo; ku˽`tioline tü̬ü̬l ja, kaŕuss kaŕahn, sõ̭ss pereʔ eläss Rõu; Määne talomi̬i̬ss vanast õ̭ks `sõ̭õ̭rdo tegi tu̬u̬ nakaśs elämä Räp; a mi õks jäl jumala teno lät́sime elämä Se
9. (kuskil) kaua viibima; aeglaselt tegema Ära sa külas elama jää, ära kauaks jää Hää; [ta] one elämäs `aige lapse juuren; lähäd `küllä, tule ärä. ärä akka siäl elämä pu̬u̬l `päävä Kod; kos sa elasid (viibisid, olid) Pal; tal ei lää si̬i̬ tü̬ü̬ edesi ei tagasi, `muutku eläp sääl man; ni̬i̬ eläve, luusive pääle sääl nurmen; [aeglane niitja] edesi minnä es jõvva, siss [teine niitja] `muutku elä, `muutku `elli temä taga Krk
10. tr kogema, läbi tegema `Paĺjugi mis üle elatud IisR; jah, keik on möda elat; pole nee ajad `kerged olnd `ühtid, kes nee `välja elas Rei; mes sa oled eländ selle sa tead juba Mar; mu vanaema oli - - läbi eland ise peksu Jür; mis ärä elet, si̬i̬ om ärä nätt, mis elämede, si̬i̬ om nägemede ja `täädmede Krk; sa `mõtle nende `aastide `pääle, meh‿mä ole elänu Puh; neid `aigu, mis om saanu läbi eletüss Ote; kõ̭iḱ eloʔ ommaʔ ärʔ eledüʔ, no om taa viimäne Vas
11. säilima; püsima paĺju `tuhka ja süsä. tuli `õõgub siäl all ja eläb; aku si̬i̬ Miili `aigus (vähk) jäe `sinna elämä. tuleb jälle tõesele naesele `külge Kod; tuhkhaua `sisse `kisti tuli, matõti kińni, sõ̭ss `eĺli tuli kooniʔ tõsõ pääväni Har; ĺema (lehmad) un `lamba äi ela äste (ei püsi karjas) Lei
12. lapsed elasid (kasvasid) suureks Jäm; piab läbi elama (läbi saama või ajama) – pole teha midagid; ta (varss) siis selle korra ei uppund ära aga, ta elas ikka obuseks ja Khk; talve vili `kańdis talve ära, aga teised viĺjad `keegi `talve ära ei eland (talunud) Trm; nää `tahtsõʔ tedä tast (talust) väĺlä elläʔ (temast lahti saada) Se
elavane, elavene elava|ne Jõe, g -se Jäm Khk Kaa Pöi Rei Koe, -ene Kaa Rei Kse Plt; elävä|ne Nõo Har Se, g -se Kuu Khn Kod, -vene KJn San Krl (hrl nominatiivis)
1. elus; elav(aloomuline) Ei sie `maltand `millagi vaid ega `paigal `olla, eläväseks jäi vana saat Kuu; `ükski elavane ing põle siin käind Koe
2. (hüüatustes; kirumissõnana) Mis sa elavane ing tahad tiha Jäm; oh sa elavane aeg Rei; Sina eläväne `Iesus, kui kõvadad sjõtad Khn; oh sa elävene; oh sa elävene kurat KJn; ossa eläväne rõebe küll, nüid om kõ̭ik aena ärä viinu Nõo; oh sa elävene aig küll San; ah sa eläväne t́siga Se
3. (intensiteedisõnana) a.  päris, täitsa, väga elavane kott pime Jõe; elavane ull Jäm; nagu üks eläväne laug lõng, eietet; sa õled ike eläväne loĺl Kod; elävene äbemede Krl; `taaga os ollu eläväne hädä Har b.  väga väike (kogus) ep tεε tast mitte midagid, mitte elavast `märki ta‿p anna Jäm; Peaks ma kohegilt kas vei ühe elavase pirekse peerupaltsami saama Kaa; Andis ühe elavase kistaka leiba Pöi; Seda oli nii vähe, seda `rohtu, üks elavene tilk oli Rei; üks eläväne jalg tämäl (väikesel linnul) ja varvas nagu nõul, aga elon; `lendäb nõnnagu üks eläväne maim Kod
helde `elde R eP(j- Var Mih) T Krl, h- Kuu V; `eĺde u Krk(-l-), San; `elle Khk Emm Rei Khn; elle Vig Kse Pär Saa Trm, g elle Rei Han Mih Hls, `elde Kir Tõs Khn Hää Kod KJn Vil Trv Krk; eĺle g `eĺde Kod Krk; helleh g `helde Se; komp ellemad KJn; (lausefoneetiliselt) `helda Kuu
1. a, s helde a.  lahkelt või ohtrasti andev On old igä `heldei inimisi kes on avitand Kuu; Ei mina `kiela kui mul on, mina õlen `elde nagu `eldemari poig ~ tüttär Jõh; Sedakorda oo meitele nõnda eldest kääst (rohkesti) seda `värki `antud Kaa; Naine oli ihne aga mees oli eldekεεline Emm; elle inimene, `andis mis tal anda oli Tõs; e-e-e, elle `pruuti, saada `vaĺmis salle `pruuti (lauldud vanasti noorikut tanutades) Pär; suurte `kõrvadega inimene on `elde Rak; täma oo elle laps, elle `anma; lu̬u̬m lähäb edesi, kes annab tõesele `elde `käegä (müüb kahetsemata); `näitä tämäle `eĺdet ~ ellet kätt, õle tämä `vasta elle [siis lehm annab piima] Kod; Vanadrahvas `oĺlid paelu ellemad kui nüidsed. Kiśsi põrsa i̬i̬st raha võt́tis KJn; arva ammastege [inimene], si̬i̬ om õige elle Hls; kel `juuse otsa `vällä poole, si̬i̬ om elle Krk; `i̬i̬späne päiv olna `elde ja `ri̬i̬dine päiv olna rikass (lapse sünnist) Nõo; tõene tütär om `eldede kätega Kam; `eldet `ańdjat armastõss jummal, ja tõni inemene kah Krl; `Heldet `ańdjat armastass jummaĺ, a˽kit́si kitä õi˽`kiäki Rõu; um viil `heĺdit inemiisi Plv b.  helde inimene `sitkel on `siidigi aga `eldel ei õle `elmigi `kaulas Lüg; `sitke kannab `siidi, `eldel põle mitte `elmigid `kaelas Muh; `eldel põle `elmid `kaelas, aga `sitke kannab `siidi Tor; kit́sil `kõiki küll, `eldel ei õle `elmigi kaalan; `elde perse seesäb alate märg, tämä jaab kõik ärä, ise oo ilma ku koer Kod; sikke kand `siidi, `eldel ei ole `elmigi kaalan Krk; kidsi söönä kirstust, `elde munde mulgust Puh; sitt kannap `siidi, `eldel ei ole `elmigi kaalan; `elde perse om ike ele. `eldel ei ole konagi midagi; kidsi sü̬ü̬b endä kirstust, `elde tõese mehe aedast; jagajale jäävä näpu, `elde perse like (pole riiet selga panna) Nõo c.  (kombelõdvast tüdrukust) `Elde õde oli sie, kes igaühega magas IisR; Päris helde emme tüdar, äi ta pole isaste vastu eese asjadega teeb kui tinge midagid üht Kaa; kui mõni tüdrik ühe [poisi] `vasta `elde oĺli - - siss see (poiss), kelle `vasta kade, akkas kohe sõnuma SJn; [tüdrukust] kes `vasta võt́t kõ̭ik mehe, siss üteldi et, `elde anniga, laja panniga Nõo
2. hell, tundlik; lahke, sõbralik südä on ka `elde, ku kääd on `elded Vai; `elded [härga] püsut kiputasid, siis oli nii nobe; üks [härg] o `ellem, teine o tuimem Khk; kere ikke nõnna `eldeks `löödud (peksa antud) et `aitab kohe Mar; näe kui elle ta (laps) oo akkab aga `jälle `nutma Kse; Äga ellet inimest või `puutu Han; ta oli üks `elde südamega laps Ris; päris `elde meelega ~ `eldest meelest `ańdis Lai; si̬i̬ o `väege elle si̬i̬ lait́s, tõine kannats kiḱk ärä Krk; temäl om `väega `elde südä, annap kõ̭ik käest ärä Nõo; `helde hingega, tõõnõ om `väega sikõh Se
3. kärmas sie obone on `elde tagant üless `lüöma VNg; Ega tuld eldemaks saa (öeld sellele, kes kiirustab söögitegijat) Ans; mõni kui midägi one, kõhe naarab. si̬i̬ one elle `naarma; kuri kusele, paha pasale, vi̬i̬l `eldem `itkma Kod; kaanis `elde oma naeruga KJn
4. rumalake poiss oli na `elde natuke või napakas Rid
5. heldene `Heldaaig ku sinu jalg o mend `paistesse Kuu; `armas `elde `aiga vai sina oled siin VNg; `elde `Jeesus, obu on `töösti ära läind siit (laiult minema ujunud); oh sa `elde arm; `elde jee, nee kasu naised tegad `vaeseks Khk; `taevane `elde `Jeesus, nii palju Muh; Elde Essuke või vanamees surn ää; meite sõnad pannatse `kirja, oh `elde elu Han; `jelde põlastus, küll oli neid (kärbseid) aga paelu seal Mih; oi `elde jeheke, kus tä köis sii tüdrikud `sõimamas Tõs; `Elde püh, mis `riäkväd; `Elde pühä ie, `terven pani selle levä korraga `nahka; `elde pühä `ieder, sia koa ikka `allõs elus Khn; oh `elde jumal küll, näed mes näväd teeväd Kod; oi sa `elde `Jeessukõnõ, mes nüid saab Nõo; ah sa `helde hingekene Se
heldekene dem < helde (imestust, ehmatust, hädaldamist, kahetsust jne väljendavates hüüatustes) oo sina `eldegene, küll oli mudane tie VNg; ohhoo· `heldegene Phl; oh `eldeke, kui soolase supi sa oled keetnd; sa eldekene, muud ku kisendavad ja karivad `peale Mar; oh `jeldeke, ma põle sest kedagi saand Mih; oh sa `eldekene, küll vanaema ja ema siis `kurtsid Jür; `eldekene kus ned pere`naestki jäävad, kõege perega [käidi kõrtsis] Kad; ui `eldeke sedä `tehti sedä`viisi Kõp; ai `eldek, `meante `väike tuli Krk; kedrässivä naesed nii et oh `eldeke Ran; ah sa mu `eldeke, ku ta tagasi `tulli sõ̭ss `tahtsõ tappa `anda mulle Nõo; oi `heldekene, noʔ magahasõʔ `valgõst `valgõniʔ, mis noʔ viga elläʔ Rõu; või˽`heldekene, noid setonaistõ jutta Vas Vrd heldekäne, heldene, heldus, elleke
eldine heldene o sina `eldine aeg Rei
heldus s < helde
1. heldus, armulikkus see oo keik täma (jumala) `eldus, εt ma ika vel ela Khk; tä `eese `eldosest annab sedä Mar; annab oma `eldusega kõik ää Juu; `eldus annab aga `nälgus näpissäb tagasi, nagu mõttegä tä annass, aga ei `täidi `anda Kod; eks sa anna kui `eldus lubab Lai; kes essä `austess, selle `vastu om jummaĺ rikass `eldusest Hel; anna ku `elduss kannab Nõo; Ku arm `heldüss kand, sõ̭s `murtsa mullõ ka˽pisu `saia Rõu
2. (imestust, ehmatust, hädaldamist väljendavates hüüatustes) oh `eldus kui paha sie (liha) `õmmetegi õli Lüg; oh sa `elduse `aiga küll sai nähä sääl sedä kometi Vai; oh `eldus aeg, sεεl peab rammu mees olema Khk; Oh `eldus (jumal) keela sina Pöi; o `eldus, kus `sat́se JJn; ossa `eldus küll kuda ta nüüd nõnna läks VJg; sina `eldus Iis
elkuma elkuma, (ta) elgub - jõlkuma Sina elkusid temal järel Saa Vrd elkama
ella3 ella Muh hv L, Koe Trm Kod// Plt, `e- spor R
1. füüsiliselt tundlik `Enne `erkadest ega `närvidest ei `tiatu - - `üöldi, et päänahk on `ella Lüg
2. (meelitussõna, eriti rahvalauludes) hell, armas oh sina `ella `eidekene Vai; oh me õed ja oh me ellad Mär; ta mul ete ella eit Khn; kõik kurvad lähvad kodu ja kõik ellad lähvad emale Trm; sõsar ellä linnokene - - veli ellä veljekene Kod
ellateme1 ellateme, -ä- (vähesest) heldelt andma sina ütsinti olet, si̬i̬ elläteje, ei elläte siul `kennigi; ta os võinu miul ka elläte küben; Temä ellat́s miul kah iki üte pudele rüä`viina ärä Krk Vrd ellastama
ellene (hüüatustes) heldene sina ellene aeg Mih
hellik `elli|k g -ku, -gu spor R(n, g -ku VNg; -ko g -go Vai); eĺli|k (ell-) g -ku spor T, -ku, -gu S(h-, pl -god Phl) V(h-; g -ko), -ke Khk/-ge/ Kod, -ka Khk/-ga/ Vll, -kse Kaa; eĺliku- Sim; komp ellike- Vll; ellikas Khk
1. füüsiliselt tundlik a.  külma- või valukartlik; valulik; (haigustele) vastuvõtlik mida `rohkemb [sünnitajad] abi ` saivad, seda `ullemast `elligust nüüd `jäivad VNg; `ellik obone. õhukse `karvaga - - `kardab `paarmu ja `sääski Lüg; silm on ellik asi Ans; loom on nii ellik `külma `kartma; aavast jooseb verd, aav oo ellik; vanal aeal nee sead olid ikka pigem elligumad Khk; käsi oo nii ellik Mus; Tiina oo ellikse (nõrga) tervisega Kaa; noore inimese kops on ellik ja örn, see äi pea `väĺja [tiisikust] Vll; Oimu koht see on inimesel kõige ellikum, loomal ka; Siga on kärsast ellik Pöi; kärmeste `vastu on ta ellik; See aa üks igavene ellik inimene kardab ega vehest valu Emm; Nee uued püksid on nii karust, et on `öörund kintsu pääld ermus elliguks; Keik `ambad olid juba mustigutest nenda elligud Rei; [ta] om ka `väega ellik, ku sa täl `varba `küidsi lõegut, siss röögip nigu ratta pääl Nõo; jalg `omgi iks eĺlikuss lännuʔ San; kes um heĺlik kirbo peräst Plv; `haigõ kotuss um õigõ hellik Vas; tä om hellik, selle [ta] om kõ̭õ̭ `haigõ Se b.  vähe vastupidav; purunev lambi laes oo ellik, leheb `kergest katti; ellikas asi (peeglist) Khk; tüi˛uśs on ellik loom, kui teda `puutud Mus; nad ise ellikud koa nee [prilli] laasid Vll; Sae oli kukkund kivi `peale ammas `välja köks, sae ammas on ellik Pöi; `tuhlid o väga ellikud (keevad ruttu katki); linnassed oo ju ellikud, nad ju küpsed ja kuid (kuivad) Muh; Elligu klaasnou sisse äi aita mitte tulist vett kalda; `Laste kätte ei `antakse elliguid `asju Rei; ta vana hellik muna (lapsest) Räp; uni ka õks sul `väega hellik (kergesti häiritav, põgus) Se
2. psüühiliselt tundlik, (õrna)tundeline; kergesti solvuv; hellitatud Ära sina nuta muie kuulles, siis sinu öölla ellikusta rhvl Hlj; `elliku pida üht`puhku `passima ja `austama; `elligu inimesele ei saa midagi `miele perast VNg; `Kangest `ellik `teine, iga `aśja võttab südame IisR; ellik mees, ei vöi taale midagid itelda Jäm; ellik inimene: järsu vihaga Pha; naa tüha asja pärast alestab ja nutab, ellik poiss Muh; ellik inimene, ku ta ei saa mis ta taht, siss ta `pańdse `viugma Ote; lat́s om eĺlikun üless kasunuʔ Krl; Naa˽seo ilma latsõʔ umma˽jo˽`väega heĺligu, nigu˽midä `ütlet nii um vesi ahun Rõu; om heĺlikuss haŕotõt Se
Vrd hell1, ellikene
3. Mul nii ellik (peen) nimi Mus; nad (endisaegsed tikud) `ollid nii ellikud (kergesti süttivad) - - nee `võtsid tuld iseeneses; ta (mesi) oo ellik oeda koa Muh; `väega heĺligu (nutuse) äälega Se
hell|perse hell(itatud) inimene va ellperse, natuke saad `aiged, kohe `nutma Mär; oh sa ell perse sina ei soa nüid selle sama aśjaga `toime; [lapsele] mis sa ell perse kisendad Trm Vrd hellpill
ema ema R eP(ε- Khk Mih) TMr MMgT Lei; emä Kuu Lüg Vai LäLo Vig Var Tõs Khn Saa Juu Kod spor VlPõ, M T; jema Aud Lei, Kra; imä Võn V; äma- Mih
1. (üks lapsevanemaist) ema emäst (kui ema suri) jäin mina `neljä `aestaseks Kuu; Ema ei tõhi `põlle lappida, siis tütar lähäb ukka; senel `lapsel ei õld emädä egä isädä Lüg; Kes ema lüeb, `sellel `kasvab käsi `auast `välja Jõh; `piened `lapsed `purrod ~ `immod emä `nännä Vai; oma ema `kutsusid [lapsed] memmeks Jäm; esiti pisemald ikka taet ning emm, suuremald ikka isa ning ema Khk; aga ega öö rehel ma pole käind, sääl emad ning isad käisid Pha; see tüdar o emase tuln, ema nägu; naese isa ja ema elavad teese kohja peal Muh; ema [sõna] tuli pärast, enne oli eit Kir; mu emä isägä põln kummagi `koolis köin Var; ja emasid `üeti `jälle vanaema ja noorema, kui `jälle kaks majas olid Mih; minu isat-emat olid jah siit [pärit] Aud; ja `käśti mind emad `kooli `tulla Hää; minu isa-ema `oskasid `selgest lugeda, kirjutada ja rehkendada Kei; meil oli ikka ema [sõna], mammad olid `linnas Juu; te `eńdi emad ei ole enam? Ann; [tüdruk] akkama `uopis emast `suama; mu oma täis lihane ema VMr; `tütred tulid emasse, pojad isasse Iis; kirju ema (võõrasema) Trm; pojad o `emmä lähnud; näd õlid `üste emäje, aga tõesel tõene isä Kod; me oleme ühest emast Äks; tädi on emä õde Vil; mia pidi emäle (ema vaatama) minema Hls; lihalik emä om kellest sa `süńdunu olet; `langu `ju̬u̬ma tulev noorigu ja nu̬u̬rmehe emät esät Krk; ega `võ̭õ̭ral miu `vasta iki toda `armu ei ole, mes omal emäl; miu emäkadunu ütel, mia onde es saa küll `pessä [mõisas] Ran; emäst `olli mul ka joba `ammit Puh; `tütre emäl `piava `lahke käe olema; kaits emäd ei `kõlba üten ku̬u̬n. poeal `olli emä ja naesel ka `olli emä, oh sedä pahandust; ku `tütrele panna emä nimi, siss saap `tütrel ää õńn Nõo; emä esäga kõneliva, et aganit `pantu leeväle `sisse Kam; mõni (sõna) lääb emäde (ema keele järgi) Ote; ma `mõtli et üle `ku̬u̬luidõ `lat́si kah hulga `lat́si imilõ auraha andass; võt́t imä (endast vanema naise) Har; mu esäl oĺl imägaʔ säidse last Rõu; kõ̭iḱ sai imäl meele ostõtuss; eläge iks ilosahe, ja piä iks immä imäss Vas; imäldä lat́s Se; `särtse `oĺli vanul jemil laulusõ; uodõtav jema (rase) Lei; [muinasjutu algus] `eĺli imä esäga jälʔ; `Kristusõ imä `umgi pühä `Maaŕa Lut Vrd emm, ime3, imi
2. (mitmesuguseis väljendeis) a.  (võrdlused) Mis on `pehmemb kui ema `süüli Lüg; Kõtt täüs nigu uma imä saaja aigu Urv; Imä üśk um `pehmep ku˽villa vakk Rõu b.  (mõistatused) Üks emä, mittu`kümmend `poiga = tomat, kurk Kuu; `Lapsed `juoksevad lagedat `müöda, emä `alles `luomata = `Eina `soadud Jõh; Tütar `tiine ema aher, elab `surnu reite vahel = okk Jäm; Isa pikk ja peenike, ema lai ja latergune, `tütri käsi kõberas, poja pia ümmargune = humal Han; Pojad kaunis pońtsikud, ema alles sündimata = heinasaod, kuhi Hää; isa pikk ja peenikene, ema keero veerolene, tütar oli lai ja latergor̀ne, poeg oli pisot pikergor̀ne ja nüid lääb tipin täpin `taeva `alla munele = humal Ris; Ema lai, isal pikk saba, lapsed kõik ümmargused = leivanõu, -labidas, -pätsid Äks; Immä luvvass latsõʔ kõ̭ik `laokilõ = kuhja- tegemine Urv; Emäl laga magu, esäl pikk sammass, latse üte ülbalise = leivanõu, -labidas, -pätsid Krl; imä alh, esä pääl, vitu vatu `vaihhõ pääl = villa `kaaŕsmine käśsiga Har c.  (ilmekad ütlused, kõnekäänud, vanasõnad jne) Emätiss viel suu`nurgas, vade nää `oskavad `kergikäsed `olla (noorukitest); Emä `tuodo `saabastega (paljajalu) `käidi `ninda `kauva ku `kuoli `mendi Lüg; Keha must ja `korpane, `üäldi, et ema`tuadud `nahka ei `paistagi enamb Jõh; Ema perse taga üleskasvand (liialt hellitatud, elukogenematu) Emm; siu ema särk `kuivas miu ema aja peal (kaugelt sugulased) Kir; Ema ajab kodus `lambaga `lehma taga ja sina siin (öeld ulakale lapsele, kes täiskasvanutele vastu räägib) Hää; mis sa tõbras vihasted, egä ma su emä `lehmä ärä söönü ei ole (öeld põhjuseta vihastajale); mis sa miu pääl vihane olet, egä ma su esä emä ärä ei ole söönü id; ta (tütar) emä `perse taga üless kasunu, si̬i̬ ei tää kedägi elust Krk; olgu esä sikk ja imä kit́s, ku˽ma esi enne mi̬i̬s olõ; Imä-esä alalõ, lehmänisa vallalõ (öeld neile, kelle vanemad elavad) Har; imä sei `si̬i̬pi ja lät́s `lahki (öeld lapsele, kes pärib pidevalt ema järele) Rõu | (liiderlikust naisest; vallasemast) Emä pani `kelgu laga`otsile, tüdär ott kelgu laga `otsilt maha ja akkab vedämä Kuu; Sa kisud ema kiŋŋad nii vara ää Rei; kas sa nüid emä ri̬i̬ pääle nakat minemä, emäga `võitu `latsi tegemä Nõo | (ema tähtsusest, armastusest jne) Paremb oma emä vits kui `viera emä voileib; Oma emä `koorukane paremb, ku `viera ema void leib Kuu; Ema `põlve najal `kasvab laps `ennemini kui isa `salvu najal; Enam `võõra tõrelemine kui oma ema `lüömine; Ema `süülis `pehmeb kui `saksa `sängis; Ema `armastus võib `lapse ka `kaivu `põhjast `välja võtta; Paremb oma ema õlesäng kui `võõrasema sulekott; Paremb oma ema irm kui `võõrasema arm; Sureb isa, `kaotad `puole, sureb ema, `kaotad kõik; Isa üks mats on enam kui ema üheksa `totso; Seni `lapse `piake sile kuni ema `silmad `lahti Lüg; Kuidas ema nenda tüdar Emm; oma ema vits on `armsam kut `vööra ema vöileib Rei; Kärme ema, laisad lapsed; Mees saab ikka naise, aga lapsed änam ema ei saa; Oma ema vits ja võõrasema oo `ühte `maiku; Isa sõna oo änam kui ema vits Han; Ema `viitaks uksest `väĺla, armud lähvad `aknast `väĺla Hää; Oma ema malk on magusam kui võõraema võileib Jür; isa õńnistamised kińnitavad su elumaea, aga ema `vandumised võtavad ära VMr; sureb emä, sis sõgeneb isä KJn; kudass emä ehen nõnda om laits perän Krk; paremb om üte siĺmäga emä, ku katõ siĺmäga esä; emä piśtäb rinna suhu, aga mi̬i̬ld ei piśtä pähä Ran; Imä `põĺvi nõ̭al kasusõ˽latsõ˽paŕõmballõ ku esä villäsalvõn Urv; Paremb uma imä must pudõr, ku võõra imä võidleib Krl; kütüse kesvän kasusõ magusamba `nakrõʔ ja hoolika imä põllõ vaŕon teǵüsämbä˽`tütreʔ; Sõ̭sarõ arm `sõklanõ, vele arm vesine, imä arm igävene Rõu; jema nisa `pondav `suhtõ, bõt mi̬i̬lt ei d́õudav pondaʔ pää Lei; leib olõ‿iʔ mińnij, `kiisla olõ‿iʔ imä Lut | (laste tänamatusest ema vanaduspõlves) Üks ema `toidab `kümme last, a `kümme last ei `toida üht emä; `Üeksa last mahub emä `põuve, üks emä ei mahu `üeksa `lapse `õuve Lüg; Seitse last mahtus ühe ema pöue, ema ei ruumi ühegi lapse öue Pha; Üks ema toidab ühüssa `poega, aga ühüssa `poega ei toida `ühte ema Han; ühe ema `põlle mahub kuus last, aga üks ema ei mahu kuue lapse `õue VMr; emä söödäb ja kasvatab ütessä last, aga ütessä last emäd ei `jõvva `sü̬ü̬tä Nõo; Ütessä last kasuss üless üte imä hõlma all, a ütsel latsõl ei olõ ruumi ütele imäle Krl
3. (kõnetlussõnana) a.  perenaine, -ema Naine läin `naabri ema kääst nöu küsima, et kudas `kurjadest `vaimudest `lahti `saaja Krj; teese pere ema `soatis `siia Muh; Tiige ema `ütles mo emale, et sa `ketrad surma tuńnini Vig; Juba saana ema tuli peale mede poole, kamsud kainlus PJg; nende (naabripere) ema elas ka sada üks `aastad vanaks HMd; mina olen vana inime, kõik üiavad mind emaks, aga ma‿i ole nende ema JõeK; Moori ema lõi oinas maha Lai; Otebä emä tulep pühäbä siiä Nõo; ollu ku sourõ jemaʔ (emandad) Lei b.  vanaema; ämm ema (ämm) oli ikka ees perenaine, ma oli ikka töötegija Krj; vanad isäd emäd (vanavanemad) oo vanas `surnu`aedas Vig; mehe või naise vanempid kutsuts ämmass ja äiass, mõni `ütleb `jälle esä ja emä Hls; kos minijäss kotu om, sääl om emäga ike `ütlemist Nõo; meil oĺl mamma (ema kõnetlussõna), selle et vannaimmä kutsuti imä, latsõ˽ka `üt́liʔ vannaimmä imäss Vas Vrd emm1
4. ema funktsiooni täitja a.  kaasanaine esimees ja ema läksid ede [laulatusel] - - siiss jo se pruudipaar `järge Mus; pruudil oli ema `seltsis. `üiti ema, see oli mu vennanaine Jaa; ema `peksis [pruutpaari] aseme läbi, `peksis kirbud ää Pöi b.  kadri- või mardisantide juht kadri `öhtul siis ema `korjas [andeid]. kadride emal oli `söuke egabäsed `riided - - ta oli ikka ema, vanem, teised olid ta lapsed; [mardi] isal oli ikka kepp kää - - ema `selgas oli `jälle kot́t Krj; [kadri] emal oli `valgest `nartsudest titt süles Aud; [mardi] ema [siis], kis tegi sukka, läks [selle] `juure, et lapsed tahavad `süia - - emal õli üksipäeni kot́t - - kui ema ära `mangus, `ańti teestele koa. `võt́sid `istusid maha, ema `ańdis sialt kot́ist Pal; mardi`sańtide emä KJn; kadri`sańtel olli emä, emä võt́s `ende kätte `viĺlä ja raha, mis `anti Krk; esä ja emä lätsivä i̬i̬n `siśse, laoliva oma märdi `laulu, tõese `oĺliva latse Ran; Kadrisandõl oĺl imä kah. Tu̬u̬ oĺl ka˽hańdsakohe `rõiveh, vanakõnõ Se c.  tegelane mitmesugustes mängudes sabastikku `mängimine, üks õli ies, kie `püüdas, edimane õli ema, kie `oidas `poigi Jõh; Köige suurem tüdruk, see `pandi siis [mängus] koera emaks - - Siis tuli öks vööras väljast ja küsis `poegi nime `järge `osta. Kui selle nimelisi oli siis `ostis ema kääst ää Krj; [lambamängus] ja siis see `jälle kis ringi sees oli, see oli emä - - ja emä ikke laulab Mar
5. (loomadest, taimedest) a.  emasloom; emaloom kõik `luomad isäsed `õtsivad emäsid taga, aga `tetre ja `metsis, vata emäd ajavad isäsid taga. kui emä `kuuleb isä `laulu, siis lähäb `lennab `sinne `mängo; obone on `kolme `varsa emä Lüg; lehm on kolme vassigu ema; kaks talle ema (imetavat lammast) surid ka εε selle `aiguse käde Khk; utt `seuse sama musta `pεεga, na ta emagid oli Käi; isa [luik] `lindab `sirge kaelaga, emal on köver kael Noa; [tibud] emä oole all alles Mar; sia `põrssaid piab ka `valvama, ema ju tahab ära magada vägisi ja HMd; [pardi sabasulgedest] saab ära `tunda, kes ta on, isa või ema VJg; tõu puĺl õli, aga emä puhas eesti verd; üheksä poja emä oo vana [lehm]. minul õli viie`tõisku poja emä; talleksed o kõik emäde mao all nõnna arad Kod; vars igatseb nii emad taga MMg; `taeva kits ja `taevasikk. emä mekutess mehee-mehee Hel; tõenekõrd sünnib küll emä `mu̬u̬du vars Nõo; [sügisrändel] kurõ˽`lätvä mõ̭nikõrd `kolmõ `handa, imä i̬i̬hn ja, latsõ˽takahn Rõu; tu̬u̬ varsakõnõ käve tu̬u̬d [surnud] märä asõnd `kaema kõ̭gõ, nii `väega hoit́ immä Vas; kual jo pojaʔ ommaʔ, tuu om imä ~ imälammass; imä [kass] kand kõ̭õ̭ `poelõ `hiiri ja `t́sirka; imä alonõ (imev) põrss Se || fig Sureb obu maksab nahk, varsa ema elab ikka veel (öeld, kui midagi on kadunud) Pöi; sukku tuleva soepoja, `emmä emmissepoja Nõo; `immä `lätväʔ iḿmisepujaʔ, sukku `lätvä˽soepujaʔ Rõu; imä `perrä vars virk Lut b.  emamesilane või -herilane mesi `linnud mis emäst tehässe, sie tehässe eri tuppe; emä on pitk ja `pienikene. kui emädä ei õle siis `lähväd [mesilased] puust `vällä kõhe Lüg; kui pere `eitmine on, siis keik lähvad ema `järge Khk; ema sai `otsa, pere läks `puusse tagassi Mär; kui poead akkavad `väĺla tulema, siis emä laulab. emäsid tehatse iga `aasta `uusi Var; erilase ema on suur ja lai; [pereheitmisel] kui uus ema vääĺa tuleb, lüövad [mesilased] `lahku, muist oiavad uue, muist vana ema `poole Amb; vanass õlid naesed nagu eriläse emäd, `keskelt piänikesed Kod; mesiläste emä KJn; mesilinnu emä Krk; tu̬u̬ vana emä ku ta saana, siss `murdna tolle noore emä ärä Nõo; vanast oĺl imä piḱk, vanast kutsuti kõlladsõ `persega imä. noʔ om mustõmb ja vähämb Har; vana ~ noorõ imäga pereh Plv; imä tege puja`haudet; noorõl imäl om peenikene helü; edimätse süĺleme `aigo‿i laalaʔ `kumbkeʔ imä; `meh́tseʔ esiʔ `tapvaʔ tõõsõ imä `maaha, ku süĺlemet ei lasõʔ Räp c.  emakanep teised o koerussed, teised o emad; kui emad saab ää `väetud, siis pannasse parsile `kuima; koerussid saab poole vähem kut emasid Muh
6. (millegi) alus, tekitaja a.  ka fig, alus, alge `Küünlä`päivä sula ja mareti`päivä poud on `näljä emä Kuu; [linnastele viinaajamisel] `pandi kuum vesi `pääle, `sõisas ja `jahtus `vällä, `pandi `pärme `sisse, siis õli emä (käärimisvedelik) `valmis Lüg; küĺm on änameste kõigi `aigoste ema Kul; neli peret (taru) `pieta kust peret ei `võeta nied on emad VJg; maa om egä eläve enge emä, maast saap egäüit́s `toitu Krk; päiv (päike) om si̬i̬ kes meid elätäb, `kõikide emä Ran; maatüḱk om iki leevä esä ja emä Puh; mõtsa imä, vana petäi kutsutass Lut b.  esimesena loonud viljapea odra, ruki ema Mih; [rukkil] ema tuli kõige `enne `väĺja tuppest Trm c.  (vana) seemnekartul Ma pane vana emä, mis on tugevam, [kartulivõtmisel] pis(se)tega ühte korvi Tõs; metssiad söid kardulad ära, emad jähid alles HMd; ma `ku̬u̬rsi `endäl perämätse `kartuli ärä, n‿om nigu emäse; `kartuldel piab idu ärä `murdma, muedu lähävä emäss Nõo; näet see emä om, nii illuss kõva et San; kardoka imä Vas
7. paadi või laeva osa a.  kiil, põhjapuuSaLä Pöi Hi spor L laeva ema, keige esimene kut sa akkad `laeva tegema Jäm; taga emast oli läbi auk, kui laev `maale tömmati, vesi `jooskis `väĺja Khk; `kaltsoni puu pannasse ema `pεεle Mus; [paadi] `vannad `pandi ema `otsa Pöi; paadi ema `olle tammepuust Phl; laeval pannatse kaared ema `peale ja siis akatse `planka `ümmer panema Tõs; Puadi kiil pannassõ `pulkõga emä `külge Khn; paadi ema on paĺgist `väĺla tahutud, pikuti paadi `keskel Aud; ema pääl tulevad laeva pańnid. ema on männa `puidest; Suure laevadel `pantaks vi̬i̬l kiil ka `alla ema `kaitseks Hää; paadi ema kelle `ümmer akatakse paat tegema. jäme puu ots `püsti. kaared ema `küĺgi ja kaarede `küĺgi lauad Ris b.  (lootsiku) põhjalaud tiävid pannasse plangu emä `küĺge `kinni Var; emä `pantse kõege `enne, põhja laud on emä - - emä `piäle kõhe `eeste `pantse piäpakk ja tohopakk. siis kuarud; `venne põhja piäl on emä `venne emä, siäl piäl seesäd Kod c.  roolitääv Rooliema aa alumese otsa tapiga kiiluotsa pεεl kandmas. Ülemene rooliema ots uladab läbi ahtriteki üles - - Rooliema külgis käib roolileht Emm; Roolpinn pannaksõ rooli emä `külge Khn; `kookre august tuleb rooliema läbi Hää
8. (millegi) olulisem või kandvam osa a.  (särgi, jaki jne) kehaosa särgi ema. kui sool pole `käisid `pεεle `aetud. särgi ema juba `valmis Jäm; jöki ema Khk; [endisaegse särgi] `kainlaalust lapid olid nelja nurgelist, ema ja `käise vahel. pitk säŕk, see `üiti emaks. särgi ema ühest tükist, siilud vahel, et laiem oli Jaa || naiste särgi pihaosa `hammõ imä˽ koi peeńokõsõ˽linadsõʔ, nu̬u̬˽pańni üt́si sukka, `hammõ immä või is paarõ sukka `panda; Särgil oli paklane labane hand, peenükesest linatsest imä ja katsanitsega puuvillane käusserõivass Se b.  (kalapüünise) pära mõrra imä Vas; imä suu [kust algavad nooda tiivad]; nooda imä om nelli śuld; ku suuŕ nu̬u̬t, om imä takah katõsa śuld; kalla om, lää‿i `immä; võrgu imä, tu om perä, kohe kogonõsõ kalaʔ siśse, ku loomuśs kistass; Leesuvast püvvetäss meresega, imäldä talvõl ijä alt, sääl ei saaʔ imäga vitäʔ, suvõl püvvetäss imäga; kala`püüdmise man oĺ ga haaḿ [tindi]nooda imä ḱüleh Se c.  tuuliku püstvõll tuuligu ema, suur jäme puu mis see tuuligu ülal peab Jäm; Aamõ `veske emä `püstü Khn d.  [karbi] kaan [ja] ema (kere) Emm; (voki) ema van ~ pesa u (voki kabi, süda) Ris; mõõgade emä kos [ropsimasina] mõõgad kińnitet Kod; voki emä (rindpuu) Rõn
9. (veekogus) a.  veekogu sügavam (voolu)koht vesi on emas (jõesängis, mitte üle kallaste) Vän; jõe ema oo kõege sügavam koht, nihuke reńn jões - - jõe ema `kohtas `kõrkjas ei kasva Tor; jõe emas - - sialt jooseb vesi vaĺlemini Tür; `Peipsil õlema kua emä, jõgi `keskel, kõege sügäväm kõst Kod b.  auk jääs nooda väljavõtmiseks ma satte `emmä `sisse Hel
10. tungaltera emad ~ rukki emad IisR
emaku|laps võõraslaps niidab üksipäini [heinamaal] kui emaku laps Lai; kas sina‿s emäku laps oled, et sulle ei `anta KJn Vrd emakulats
ennem ennem eP Pst, `e- Jõe RakR Mar Lih Juu Kos Pil; ennemb ViK Hel T Har, `e- R Sim; enne|mp Hls, -p Krk Hel; ene|m Phl, -p Hls Krk(-mp, eep); inne|mb Räp(-mp) Vas(ińn-), -p Krl Se(inep) Lut; (atribuudina võib käänduda) adpl ennematel Kaa Lih Plt, `ennemäil Kuu (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
I. adv
1. esmalt; kõigepealt `Ennem `mötle, siis `ütle; neid (lehmi) pidi ennem tüki `aega söörutama kui piima käde sai Kaa; pidid ikka selle töö ennem ää tegema, mis kiiremeni `tarvis teha Lih; [enne ahjukütmist ema] Sis kõik ennem `säädis meid `riides ja `toimendas üles `laudi pääl põhudes Hää; me ise `võt́sime jo `pahma ennem `vasta siis pidime `mõisa minema `tööle Kos
2. (teat ajast) varem(alt), aegsamalt; kiiremini `teine (õde) suri nattuke `ennem `teine pärast RakR; tuli kaks kuud vai kolm `ennemb Lüg; `Öhta läksid lapsed keige ennem `oetise Kaa; ma `joutsin ennem koju kui sina Mär; vahest veke kivi lükkab `vankri `ümber ennem kui suur kivi KuuK; isä tuli ennem ja poeg tuli õma naesega järele Kod; sedä ennem vili `vaĺmis saab, midä enäm `päevä on KJn; tollest om viis `aastat `mü̬ü̬dä, es johu sa ka ennemb `pu̬u̬ti Ran; `tüüdengiga saa kõtt innemp täüs ku kördiga Räp; kanakõsõl hand innep kui kikkal Lut
3. teat aeg tagasi, ennemalt; ennist juo `ennemb sai senest `räägitud Lüg; Seda oo ennemgid olnd Kaa; ma käisi mütu `korda ennem `järges kui ta käde `andis Vll; ma põle `niukest `aśsa ennem `ilmas näind Ann; [tuul] tansitas ennem paberitükki nõnnat Plt; [laps] ennem `oĺli, `mäńgis nõnda ilusta Vil; Mia ennemp‿al käüsi vällän, olli ilm ilus Hls; alle ennep läit́s siit `mü̬ü̬dä; eep tüdrugu kõneliv köögin Krk; ennemb käis alati siin, aga nüid ei tõsta `jalgagi siiä Nõo; ennemb olliva lelläse - - sõediva `küllä Rõn Vrd ennemal
4. vanasti `ennemb oli `Vaivaru oppetajal kaks kiriku Vai; ennem kut ma jälle `kasvasi Kaa; naestel põle oln `püksa ennem Muh; aga ennem oli ju saari `aegas ka raha irmus vähä Var; `ennem olid ikke lühi oagid, nüid on `ammad Juu; ennem oli ulga `lammid Tür; ennem `kańti `rüide KJn; ennemb riibuti puu rihadega `viĺla Puh; innemb tah sai Võrol `käüdüss Räp || (atribuudina) Eks ne moned vanemad inimised igä `arbutanned küll `ennemb `aigul; `Ennemäil `aiguil ku `kohti `pieti Kuu; ennematel `aegadel tegid naised ka lokid Plt; aga ennem `aegis `oĺli [türgi pipart] Vil Vrd ennemal, ennemil
5. pigem(ini); meelsamini kalad `lähväd `vörku `ennemb pimedama `üöga Jõe; `Ennemb ige oma `kortel kui `viera `lehker Kuu; ennem ma sure εε, kut ma `sönna lehe Khk; vanem poiss oo `ennem jutukas Mar; luste oli ennemb niisuke karu kaera sarnane VMr; ennem vats rebenegu, kui üvä `ru̬u̬ga üle jääb KJn; ennemb vahi `sitja `pääle, kui rahalugeja `pääle Ran; ennemb käegu poiss minu perän ku mina temä perän Rõn; ińnemb käü˽kolm kõrd `keŕgüisi, ku haarat üte kõrraga `sääńdse sälätävve Vas; innep rahalda olõsseʔ ku naaseldaʔ Se
II. postp (ajaliselt) varem, enne seda ennem ma‿s saa mette `minna Khk; eile `õhtu, veel seda ennem oli tunaeile `õhtu Ris
III. prep (ajaliselt) varem, enne siss ennemb pühi tet́ti joh [vorsti] TMr; Ennemb minnu `oĺli˽puukipiʔ, kohe `nüśtiʔ Har
IV. konj enne seda, kui Tömmame loo kabinal tiitsesti üles, ennemkut vihma sadama akkab Kaa
Vrd enne1, ennema, ennemalt, ennemi, ennim
enni1 `eńni, `enni PJg Ris HMd Äks; eńni, enni spor , Mih PJg Ris Hag; enni Käi, `e- Rei; eni Rid (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
I. adv
1. esmalt; kõigepealt `Enni `mötle, siiss `ütle Rei; (puu) `kangest vettund. tä pannasse enni `kuibma; [tuulamisel] pikäd põhud tulid enni `väĺlä Vig
2. (teat ajast) varem(alt), aegsamalt; kiiremini Tule `enni tagasi, kui sa `sinna saad (öeld minema hakkajale nalja pärast) Rei; sai kella neĺla `aeges üles `tõustud ja `eńni veel Rid; naene o enni nii sile ja lipe aga päräst o naa karune et Vig; me oleme kõik eńni surnd kui sina sured Hag; kured lähvad kõege `enni, siis lähvad anid Äks
3. teat aeg tagasi, ennist ma sõin just `enni kodu kõhu täis Vig
4. vanasti ega `enni kodo `kella koa põlnd LNg; `enni `ööti plehveter Kul; mo ema `rääkis et enni olnd küll sii viina vabrikud Vig; `enni olid vie `ämred keik puust Ris
5. pigem(ini) `enni võib `metsa `menna Mar
II. 1. prep (ajaliselt) varem, (millegi) eel Ma `eile `öhta `enni poold kahtteistkümmet pole `ültse magand Rei; `ernid ja ube pahotakse `eńni `keetmist LNg; peksu aeg oli `möödas `enni `meitid Kul; natuke enni päeva loodet Mih; `aeti sugulased kokku `enni laalatust Äks
2. postp (ajaliselt) varem see oli sedä `enni Mar
III. enni kui konj enne seda, kui tahan umiku natuke `pruugost `saada `eńni kui tööle lähän Ris; [ei saanud] `veiksid tükka talu küĺlest ära `müia, `eńni kui võlg tasa oli Äks Vrd ennigu
Vrd enne1
ervet erve|t pl -tid (kirumissõna) mes sina ervet vahid; mes teie ervetid vahita siäl ja irvitätä Kod Vrd helvet
et1 et üld (ät, εt Khk Mus Pöi; õt Plv Se; lausefoneetiliselt t); konj (kuulub sag ühendsidesõnade koosseisu, tähendusfunktsioonid pole alati selged)
I. (põimlauses)
1. (aluslauses) Ei esi`otsa `paistundigi, et sie `lougas `ninda sügäv oli; [kui kaugemal oli hele taevas] siis oli `selge et jääd on siel mere `keskel `sendä küll Kuu; Tüdruk kui tulesüsi, näha et eluvaim sies IisR; midä `kumma sie on et nämäd kotta eiväd tule Vai; See on nii ea, et tulite Pöi; vahest oo koa küll olnd, et uśs oo `põldus, et laseb orase maha Mar; et nad (lehmad) ise tulavad kojo, ei seda põle `ühti Vig; ia küll et ulu all saab `olla; siis see oli vana`eitede rohi, et `ańti iiri sitta `sisse Ann; egä `koski ei õle et laud on eden muku sü̬ü̬ Kod; olli mõnikõrd jaa et tulli [lihale] nagu alb maik manu või Pst; siss om `kindel et mõne päevä peräst suur tuisk tuleb Hel; nüid om täl `tervuss jälle veedike paremb, paśtab et saab iki elulu̬u̬m Puh; tu̬u̬ om ää et ta saab iks ilma tõese abita ärä elädä Nõo; vanast oĺl pruugiss tu̬u̬ et vanõmballõ pojalõ `ańti talu Har; är iks tunnuss, et targa esä tütäŕ om Vas
2. (öeldistäitelauses) Nee olid söhused ät söhussi ma‿p taha mette Khk; mis‿sa oled isi niisuke, et teśt sind `naervad Mär; asi nihuke, et `kauge se `viimine on Juu; siis `oĺli saabas nisuke et võisid käiä KJn; si̬i̬ (aganaleib) olli sihante ollu, et tulege es tohi manu minnä Pst; miul üits kana `ommegi, aga nisuke et, pesä ei oia ja, `kange `pi̬i̬tmä Nõo; ja siss [kivi] küĺlet oĺli nii et, `sinnä‿s saa ka `pääle eedätä TMr; egä om sääl tii pääl sääräne, et ei kanna ei murraʔ Har; ma olõ sääne et, panõ˽vai terä `salvõ, `rammu ei lääʔ Rõu; üt́s innemuśtinõ jutt oĺl õt üt́s vanamiiśs oĺl `veiga rikaśs Se
3. (täiendlauses) lubati `tiedos `anda et `milla tulevad Lüg; [härral] tuli `jällä tuur et `peksada [kedagi] Jõh; sie `muodi oli et ikkunalle ei `tohtind `kardino `pulma ajal `panna Vai; `Sõuksed massina elukad `roomavad põllal, et kole kohe Pöi; rehes o sösune leitse, et ninase hakkab Phl; kus [ta] sõda `aega annab, et lehma `karja lähäd Kul; kuule see oo nihuke va läterdis et las aga `olla Mär; Jah ja `aamen, si̬i̬ on kinnituseks, et olgu nõnda Hää; oli see `siadus kohe, et `vastla saab ua suppi ja sia `jalgu Ann; tuli käsk et tiomi̬i̬s ja vaim `väĺjä Kod; obusel oli paha viga et näris ohjad `kat́ki Pal; änäpest jaost om iki `seante asi, et parep sü̬ü̬ enne ja palu peräst Krk; serände irm, et karva tõseva `püśti Ran; säräne `aiguss om, et ta väristäss minnu nigu vanaajonõ aĺl Võn; ja ma võt́i tu̬u̬ (tütre) henele naasõss, tu̬u̬n mõttõn et ma˽saa sulasõ `orjusõst vahest vallalõ Har; a ma olõ saanu˽`sääńtsiid `pauka, et pää kõlisass Vas
4. (sihitislauses) Elutumad `liikuvad (öeld, kui esemed iseenesest kuskilt kukuvad), tähendab et saab `kustagi `surre sanumi; Et mes `sulle heneläs hüä, sidä tie `toisile Kuu; [naine] `kuulo, et laps ei `engä enemb Vai; eks sa kirjuta et ma ela veel Muh; vaada, et sa pahandust ei tee Rei; nägi jah et parandast `mõrdo Mar; Söömaajaks `oĺli uus ahe ülevel partsil, sis ti̬i̬, et põllu päl saad Hää; isa `uskus et paenakas käib peal Jür; näed et messugune taud one tänävuade õõnapitel Kod; `oĺli kuulda et ikki mehed oĺlid [õitsilised] Vil; mi̬i̬s saanu täädä, et raha `ot́sme tullass Krk; mia `kulle‿t kõik läävä [laadale] Puh; kae et sa ruttu tagasi tulet, et sa paĺlu `aiga ei viidä Nõo; noh `tunse ärä joba et viimäne aig oĺl [sünnitada] Ote; tu̬u̬d nimä˽`tahtavaʔ, et nimä˽vi̬i̬l uma maa tagasi saasiʔ; no˽tütär, kas sa siss tu̬u̬t paĺluss panõt et sa mul avitat `lihti võttaʔ Har; ei tiiä nüüd et kas ta rago sõ̭ss puud vai Plv; latsõ˽saĺlika ai õt milless ma kõ̭gõ käse Se
5. (kaudses või siirdkõnes) a.  (hrl saatesõnaks ütlemist või mõtlemist märkiv verb) `ehtu `süömäajal siis `rääkind et jaa tämä nähnd `tonti Kuu; isä ütel ikke oma pojale - - et no poig et, et nüüd akka siis naist võttama et meil on ikke inimist vaja ka, et kas on sul `pruuti ka vahitud Lüg; No näväd `mõeldi, et kust sie isand `ilmus `siie `tiele, et `uatama Jõh; Vanasti `ööti, ät aŋŋerjas kεib `erne`pöldus `öösse Khk; Siis papp küsin ka. Et kudas see kerst nii lühike on? Et see oli jo suur pitk mees ikka Krj; ma `keelsin tätä, et mis sa `jaurad nende raamatutega Vig; surnuaja `juurdes `öeldi [surmast], et liiva annus Vän; siis poisid `käskind seda vaestlast, et tie `aigeks ennast JMd; `mõtlesin, et Jaań `mõtleb, et nüid sul nii suur valu Ann; nõnna äralik `ütlemine, et maga kohe kui auk maa `sisse vaeob VMr; ilos, kui `eeste jukutad [väikest last] et, Juku ja Juku; tämä paluma et, ärä `viska Kod; kui ammas ää mureneb, siis `üeldasse, et konts on veel sees Ksi; mi̬i̬s olli `ki̬i̬len küll, et ärä kellekil ütelte Krk; `poiske `kirsnu, et ärge lööge Ran; naene sõõmass [soldatist] mi̬i̬st et, vana sõda Nõo; [kalkun] `rü̬ü̬ḱse iks et kuĺo, kuĺo, kuĺo Kan; kaupmiiśs küüsüss, et mis sa kaet taad väist Krl; luigõl üteldäss õt tulõ lumi takah õ̭nnõ, kurõʔ, õt sõ̭ss tulõva hallaʔ Plv; Kośa˽siss kõ̭nõlevva, õt rahvass õks kõ̭nõlõss, õt sul tütäŕ `höste näe ei Se; timä üteĺ nii, et ma süü üs kõ̭õ̭ päävä; vanarahvass tiiä äs miä um `d́eśtjin ni `jehtar, nimä kut́siʔ et vago Lut b.  (saatesõna märgib kõnelemise või mõtlemisega kaasnevat tegevust) vahiti lapsel jaa et kas kaks `püörandaist on et sie saab `vangi VNg; `viimaks `istusime kohe maha et no küll on ull RakR; siis läks et `mõisi ikke võttab minuda; Isä tuli kodo, et kus poiss on Lüg; mie imestäsin, et üväd pabud `oldi, et nüüd `ninda vähä `tuldi `vällä Vai; ükskord ema ja isa pidand nõu kahekesi, et `üösse `valvama akata, et kas `kiegi ei käi `poega `vaevamas JMd; poisike käis, et tule tema kodu mõneks päävaks; nut́tis siin kahe saana vahel, et mina ei `julge üksi `olla Ann; üpand ise `merde, ujund läbi et te piate järel tulema VMr; kutsuti mehi, et `aitate sia ära tappa Lai; [poisikesed täkuruunaja kartusel] `ju̬u̬sknuve kiḱk si̬i̬ aig et kas ta võtt [kinni] Hel; mina naarin et, ooh, mina jõvvan nüt sedä (saladust) pidäda TMr; `Peiväʔ `hindä `vaihhõl plaani kokko, et timä oĺl kah õ̭ks `hindä `kot́selt õigõ˽kenä meehekene, et matamõ timä õigõʔ uma kulu päält vi̬i̬l ärʔ kah Räp c.  (ütlemist või mõtlemist märkiv saatesõna on juurdemõeldav) No mehed `estest ei tõhi enamb `vankri ligigi `menna, a `kirjaja, et `menga aga `julgest, et ei nied mehed tie `teile midagi paha Jõh; suurelt maalt tulnd `seie `tarkust `otsime, et sii on Sörve noid, et see peab ikke `tεεdma Ans; mõisa mehed panid obuselle saba `alla nõgekseid, et tegime ergutest Jür; mua lammastel oli [sarved] et `sarvedega `oinad VMr; tegi võid, mina et `jõudu Iis; ku poiss `viskab kivigä, ei sua `õigess, et ärä magatud käsi Kod; kes ästi `norskab, et: `tõmmab `paksu kohe Ksi; no sääl me ligidäl om jälle, üt́s talu. ja siss [räägiti], et, tollel om puuk ollu; siss `aeti kõik latset üless et tulge nüid `voŕste tegemä TMr
6. (sõltuvusmääruslauses) no eks vanames saand aru et oma poig oli Kuu; kes sellega `õigeks saab, et ta maja sees kükitab Muh; Koeral koera `ambad. Si̬i̬ käib selle `kohta, et `seukest `kurja inimest ei tohe äritada Hää; natuke `puudus, et oleks outu `alla jäänd VJg; oia et sea miul midägist ette ei `ütle (heida) Krk; oia et `siśse ei sata sinna `älvede Ran; nimä ei˽tii˽`tu̬u̬ga˽tegemistki, et nimä˽ka˽tulõva˽ja˽`nõudavaʔ Har; ma‿s panõ˽tu̬u̬st täheligi, et kos munaʔ jäivä et Plv
7. (kvantumilauses) suvel sai viel nii`palju kalu et kala`unnigud olid kohe maa pääl. `ruogi nii et `sormed olid kaik `paistes ja nahata Kuu; küll säl oli `laulu `ninda‿t `linna kajas Vai; saim sii nii `kougele, et tulim `seie `sisse (majja elama) Ans; täna o nii `kange pala, ät üsna äretab Mus; maribud oo nõnna täis et ühna `nõrkuvad; `varsti tuleb nõnna `vihma et kole Muh; ahvenad oln mütu `aastad kadun, et üks äi ole oln Phl; `sõnna `maale jõund et‿tä äbi εnäm ei tunne Mar; tämä on juba nii kole valu et valu kohe Kul; nda märg, et üsä nõrisõb Khn; vahel oli lumi oli nii et et et mine üle pea `sisse Hag; ma olen nii ilma, et mul ei ole mitte punast poloskid Juu; [seeliku] all ei old enam, kui et `pańdi se seelik `seĺga Kos; sel aal kui ma tiul käisin siis neid (metshanesid) oli Kallavere väĺlal et ime JõeK; [ta] `naeris kas et `oedis `kõhtu `kinni Amb; `kuhja tõmmati nõnna paĺlu [alt] `lahti, et tikud näha on Trm; niskene kõva sinine et `irmus Lai; [mära] tagumeste `jalgega lõi et uńt `surnuss kohe Vil; siande ahne kah, et rääbiss kokku kikk Trv; siss ant tal varantust `kulda ja õbet, et laev tublist täis Krk; oless ta `annu `niigi paĺlu, et `ümbre sõrme `mähki Ran; `oĺli nõnda lähiksen, et oless saanu `käega `kinni võtta Kam; parass ahi, et tä‿s kõrvõta Ote; Tu̬u̬ (vesi) oĺl `endä häste˽kumb, et palut́; `tahtsõ nii juuaʔ, et läbi rät́i nulga immitsi vett lehma jalaasõmast; tan sõ̭an tet́ti kül˽nii ilma armulda tü̬ü̬d et, jummaĺ `hoitkuʔ Har; noh teil saa nüüt suvi `väega hää et, et oi Plv; Taa (mees) om nii kangõkaal et hoiaʔ Vas; ni paĺlo `ahnõhe ja näĺätsehe sei tuud `kiislat [käega] õt es läpe˽`luitsat `u̬u̬taʔ Se || `pisku pεεlt, et es jää ala; karva pεεlt et es lehe `auku Khk
8. (viisilauses) Mes sa `siprad siel, et eit saa ega `saaki viel `verku `terveks Kuu; eks `ennevanasti ka ikka olid [rätsepad]. ega `siiski old et ei old RakR; midä `uoletumad `muodi sinä `läksid et kukkusid Lüg; seppä takko `otsite, `ninda‿t jääb `paksemast Vai; kes sedised `epsam ning ette asjad inimesed `tahtsid olla, et tal kägisevad `saapad vöi kiŋŋad Jäm; See on ikka änamast jäust et kui - - vihma kaśs karjub siis on vihm `lahti Krj; erilane jah `nõelab, tuleb et oja alt kohejoonega Mar; Olgu küll, et majal oo ia elada, aga kodu ikki kõege parem Tor; `seĺtsis sai vaelt [sõnnikut] vidada nii et teene `aitas teesel vidada Pee; oli õma elämine kõik et parem ei või `õllagi; aja kerves üles, et aja kuumass ja tao terä õhukesess Kod; nüid on nõnna säädetud et [tule]lõõsk `väĺla ei tule Äks; ja siis oĺli sedävisi et säl (püstkojas) sis keedeti KJn; [kootud jakid vammuse all] oĺlid sedäsi et poolest saadik oĺlid Vil; Seidse-ka˛eksa `aastat vihma kähen ollu, oless vi̬i̬l et varju all (pehkinud puust) Trv; [angervaksaga värvimisel lehed] `aeti sülege patta ja keedeti ärä, et li̬i̬ḿ ästi paks om Hel; olgu pähle et ta vana om; tennu [surikleit] nii nigu eluinimesele tetäss, aga mitte et koolule; mia tulli ärä ilma et ma `poiga es `näeginä Nõo; tu‿m neile nii sugulõnõ, et neide esä oĺl Mari unu San; keväjelt maa om kihtine, siss ei võiʔ nii maa pääl lammõdaʔ et suu `vasta maad panõt; võta kirvõss ja naka tahuvamma, ilma et sõna`lausumist ei olõʔ; naʔ hiireʔ (haigus) omma nii et lihm `t́siplõss Har; [tatrapuder] oĺ havvutõt, õt väega hää oĺ olnuʔ Plv
9. (kvantumi- ja viisilausete piirijuhtumeil) `kuonal poles et särises kohe VNg; õhu rattas on mõnedes majades `korstna sies, käib et kõrin taga; sie `juokseb juo `ninda‿t nenä `augud on `laiali Lüg; koer veab et jalad üsna `tangis Jäm; Valetab teise näu täis, et `aitab Pöi; tüdrik kedran takku et okk ühna ulun Muh; `ühte `inge `patrab et vahet ei ole; karib nõnna, et kas ing seest `vällä minemas Mar; sõitnd ikka naa et obu `kuumas `vahtus Kir; aga küll ta nut́tis, nõnna et ime oli kohe Juu; ta (põder) lüeb kohe nõnda, et puu killutab KuuK; las joksevad et muda `lendab; `kiskus neid `vindusi küĺlest et (nii et) kõveras JJn; me küĺmetsime `paĺlalt nõnna et kas või ing `väĺla siest Koe; kevade õppisivad siin n‿et piad `tossasivad VMr; lasi püśsist et käraki; lasi `püssi et `põmdi; [vikat] `leikas et nahinal Kad; joosi nõnda, et engest pańds `kinni Krk; pańd `ju̬u̬śkma, et jala es putu maa `küĺge Kam; [varss] siss ju̬u̬śk et kabja plakin oĺ ennedä Har
10. (vastandavas kõrvutuslauses) Sen asemel et [halva] `lapse `valmis tegid, tehnd parem kubu agu Kuu; selle asemele, et teda karistada, annab ta taale veel `öigust; selle asemel et varasta, ta oleks vöind jo küsida Jäm; tolle asemel et Täkule `minnä, ta‿less võenu siiä tulla Nõo
11. (põhjuslauses) `Sendäp‿se `tütrik oli nii `kärme, et oli `mieli `miestä `saada Kuu; ühe tüö `küljes ole ihu ja `eŋŋega et sais `valmis VNg; tühi ei anna äbenedä. [öeld] kui on `vaene et äbeneb oma `vaesusse perä; ei `täidind `müiä [kartuleid], et‿ku `lähväd `kallimast Lüg; Sie õli senest paha, et sepp ei saand `ääsi `juures `lõõtsa ise `tõmbada Jõh; `ninda pabil tuli üvä miel, et `köster `oskas üväst `rääki Vai; pidi `mööda `pääva paet `ümber `pöördud `saama et parem öńn olevad Pha; sii jo külitse rukki kõik vagude `peale, et vesi ää ei võta Aud; ju sis nad (pererahvas) ike [püüdsid austada tõnnivakka] nii et loomad surid nendel ju PJg; `võt́sin toedu kottu `juure, et ma jään `öösiks `senna HMd; meil ikka olid vel `akned ies et me nägime [valgust] Kos; saa `siiski vel sõimata et oled laisk; eks sellepärast ole siis saananaine et ega sul põle üiri`maksmest Pee; ja‿t peremi̬i̬s vana Nikalai `aegne soldat õli, siis sae kroonu paiukad Kod; `vastla pääval koa ei tehnud tü̬ü̬d, et tõrva pisarad lähvad linade `sisse Pal; kui `vihma sadas, siss tuĺli `rohkem lina kakku, sellest et siis oĺli `aega SJn; mehed oĺd iki `julgemad et kui, suitsu ais juures on sis uśs `kartma sedä Kõp; si̬i̬ (kotikangas) `koetass toemine, et ta om kõvemb `seismä Trv; täl om `jõudu külländ, selleperäst et tä äste `süvvä saab Nõo; nüt meil ike nahatäis tuleb et `meie oleme maha `aanu [uriinipoti ahjuservalt] TMr; sulahanõ ei taha `täämbä `tü̬ü̬hhe minnä, sest et `täämbä om pühäpäiv Har; uma poig `istõ kõ̭gõ imä pähidse man, et niä˽lasõ õi˽näǵemällä˽kooldaʔ Vas; selle mindäss kerikolõ et `paatõrd `pallõma; `vihmreʔ ummaʔ kuusidsõʔ selle et umma˽`kergebäʔ; et külmänü˽s ärʔ, vaja nappagaʔ kińniʔ `köütäʔ Lut
12. (otstarbelauses) kui kuningas `lasko `panna kaik joed ja ojad `kinni, et üht `tilkagi [vett] pääle ei tule Vai; kui aŋŋerud `püitakse, panevad sirbaki `alla, ät kala `mõrtsi läheb Pöi; [saani] kori oli selle `taŕvis, et [hobune] lund `peale ei loobi Mär; korgitsen oo et pudelid `lahti `keerda Vig; obose raua `sisse soab toĺlid keeratud, et obone ei libise Juu; anna `aega selleks, et soab paramini teha Kos; sai kõik [villad] segamine kruasitud, et ei jää `triipu, et kangas tuli ühetasane VMr; tähed on `noodadel, et `õigest vedada Trm; kerves on pandud pruudi sängi `alla pulma aal, et siis tuleb poeg Kod; nurme `pääle iki ülesse `aeti roovik `kõrgese, et [jaani]tuli nätä oli Trv; ruad tetti `õkva perätside, et ütte ti̬i̬d `mü̬ü̬dä sai `kanda, et `ainu paĺlu laḱka es lää Ran; ma jäti minev`aasta `lamba tolle tarviss, et siss om mul ka elulu̬u̬m Nõo; peräst andass `rahvalõ käsk `mõisast viinavoori päleʔ minnäʔ, et `viinu viiäʔ `Pihkvalõ Krl; iḿmiselle andass hiire `poigõ süvväʔ, et paĺlo `põrsit saanuʔ Lut
13. (mööndlauses) ehkki, kuigi, olgugi et läks valat ja mere `puole sield (rannalt) ja et oli küll o·kke˛aani üle käünd Kuu; et küll on `tuiskand, aga obusejalg `tunneb tied VNg; Ega kana igakõrd mune, et kaagatab (alati ei täideta lubadust) Lüg; et näväd (esiisad) ei õld `kuolis käind aga näväd õlid `muidu `targad mehed Jõh; sii `sakslased olid, et sa‿s möista küll keelt, ikka sai räägitud Khk; ma soa `siiskid `rohtu ää vötta (kitkuda) et küll vörk ees on Vll; ega sest põle `õhta et vidune oo Muh; ma ei ole mitte seal keind et ta küll on meist üsna ligidal Rid; marjad `maksis ikke ää, et ta ei and kaĺlist raha Ann; Et neid veskid küll kaunis tihti õli, aga ikkagi nad ei jõudnud niipalju teha kui vaja õli Trm; et küll mõni kaua eläb, aga iki ükskord lähäb (sureb) Plt; vanaemä `oĺli küll siuke tark inime - - ilma et temä kooliski on `kuśkil käind KJn; tal om `päevi küllät, et ta esi `seantse vähikse kasuge Krk; et varass mu küll `puhtass tei, aga nüid om mul `kõiki külländ Nõo; et sul esä vällä˽`ku̬u̬li, imä õks eläss vi̬i̬l; et külh `vihma sattõ, maa õks om kuiv Har; Et küll kehväst `sü̬ü̬de, `sõ̭sske oĺl reńdi `masmisega õ̭ks `väega˽suuŕ hädä Räp
14. (tagajärjelauses) pime kui kott ei nää et `torka `silmä; mis siin nüüd `lahti on, et `nõnda `vaikisest ja tõsisest `istuta Lüg; ah! midä me neid `tuurasi viel akkamo rege panema et, tülist Vai; kajakad tulevad `maale, et nüid akkab `vihma sadama KuuK; kui kuusk kolmat kord `pillab okkaid et siis laguneb lumi Amb; [kangas] pidi olema lõdvem et ta villale läks JJn; `enne on vähä kuma aga, et koit akkab Äks; mis mul nüid olli, et ma maha satti Krk
15. (tingimuslauses) ta (lehm) ika `lahti on, εt ta ika lüpsab Jaa; mis ta (lehm) peaks seal nõletama et‿eb `oska `süia mitte Muh; See pidi ete ia pere olema, et liha `oasta `otsa ette lõi Kei; et oleks `kõrgemast soost ammetmes, aga et alvast soost - - siis on südamed täis Juu; oleks et `järsku istud, siis on aeg pikk; ma jätaksin ta (siili) `siia, kui et koer ei võtaks (murraks) teda; siis akkabki kudumine `piale. et [kangas] on niies ja suas ja sõĺmitud ära JJn; kos nemä olli, et na `räimi är es tu̬u̬ Krk; tõru om `säändene, et ku˽käe `küĺge jääss, siss ei jõua änt är˽puhastõdõ˽tidä San; mi˽ka˽suka (sinuga) lännüʔ et `lastuʔ [taevasse]; et `lasknuʔ, ma ka lännüʔ Lut
II. (alustab iseseisvaid, sag elliptilisi fraase) a.  (konstateering, kahetsus, etteheide, imestus) Et‿se käsi ka `ninda hüppiss [kirjutamisel] Kuu; piim `aeti läbi masinast ja `sellest `tehti vast suppi. et sa said `roesast `piimast! [seda ei olnud] Hlj; pani minu `kuondla ka polema, et ei pand tuba polema VNg; `Naised on `irmus kädistajad nigu arakad. Et seda vada neil ka `jätkub IisR; Et keela-kaitse küll, niid oo vassikad jälle koplist välja tulnd ning otse kaapsu Kaa; mina pidin kõik `tiadma. tegema, et perenaene oleks koa tüdrukud õpetand Hag; seal on üks tokk, `viska ta `siia! [kui tokk antakse kätte, ütleb keelejuht] et annad kohe kätte; [tanguteradest] et on sińakas. kas nii vähä seda kett on kooritud või millest see tuleb JJn; sa tulid mulle ette. et sina tuled minu luamusse `sisse ajama (noota sisse laskma) Kod; `ossa lit́s, paigal jäänü veli! et tuńn o paigal jäänü (seisma jäänud kellast) Krk b.  (soov, käsk) oh, et mette södasid tule εnd Käi; et anna `aega Rei; et lasõ kui tahad Khn; et sa menema saad siit Iis; et tule ette, poiss Kod; et kae sa poiśs, mine sa ruttu Har c.  (keeld, ähvardus, sajatus) et sa kaud siit, et ma sinu enämb siit ei nää Kuu; et seda teist `korda änam ede‿p tule Jäm; et sa εnäm eese nägo ei `näita Mar; tooge ta ää tuppa, et mitte ei lase küĺmetada ega küĺma kää `olla Juu; et‿sa mul `jälle `aigeks ei jää Plt; et sa mul siin jälle ei võĺsi KJn; Et sa ei naarass [teise inimese teguviisi] Trv; et sinno `maakõnõ kannu‿s inäp Lut
III. (lause lõpul mõne lauseliikme sisu rõhutavalt) ja siis vask`ussid, nied olid old viel nii `irmus `mürgised et Kuu; nda kena veel `istuda‿t Khk; se moa on `söukse parga all et Jaa; seal `öetse nii riieldavad ja raageldavad et Muh; vahest oo ruki [rukkililli] nii täis et Mar; ja nii ilus kollane lõng sai naa et [kaselehtedega värvides] Kir; kis ikka `vahva `leikaja on, `leikab ikka nii paĺlu kohe et et Hag; täna lõõna sõi nii vähä et Amb; pala rehetuba nii et JJn; villad [värvi] `sisse, sai nii kõva sinine et Trm; `rahkle nendega (lastega) nõnna et Pil; pühavase pääva ollin nii `voodis et SJn; siäl um nii illoś liin et Vas || mõni kõrd oo naĺjajutt. siis naaravad et kas Kod
IV. (hrl fakultatiivse täiteelemendina) a.  (fraasi sissejuhatava abisõnana) Et kui see vana Rotsi Jaen oli ää surn, et siis `iilased varastan selle aidast ää, `mötlen sea olavad; Et sa parakust arm jah, kui poleks neid va `ussisi olavad mis siis oleks sui viga `metsas `käia Krj; [taibates, millest on jutt] ahsoo·, jah et kurat lõi lappi lauaga `vasta `seĺga kubjale JJn; [mis peigmehe emale anti] ja nii et tekk ja säŕk kõik siukst `väŕki KJn; Nii et kaśsil on neli `jalga SJn; tu̬u̬d su̬u̬lvett keedä et sõ̭ss, panõ˽su̬u̬l `sisse jah Plv; et siss lehm ḱulʔ oĺl üülnüʔ, et elo ḱul om hää Se b.  (alustab fraasi, mis piirab või täpsustab eelnevat väidet) ega sis sie koht - - `toitand jo, `ainult et, et kolud olid maas, et ei old `tarvis `ühte`puhku neid `kaasas `kanda RakR; `muudku et sööb ja lakob Mar; ei tea, mis‿se tähendab, niipaĺlu et ma kuulnd olen Mär; kasteein on `süödav ein, niipaĺlu et noorelt ära `niita Sim; minä, vana inimene, muku‿t õlen; muku‿t kohe tämä aśja paneb, siäl `seisku Kod; ainult et sinnäʔ vaja minnäʔ Urv c.  (välj teat ebamäärasust või oletust) Vanasti oli neid `vargusi et ösna pailu; Nuudid olid ka `nääripoistel kää, kes `kuskil `pöhkus et magas sellele `anti `nuuti; Neid pardi `poegi‿s saa et `nalja käde `öhti Krj; nüid nad ei viitsigi kududa, et mis sial `viitsida on ta käib [tööl] Pee; [turba] labidas oli‿s nii pikk - - nii et ta lõi et iga kord `turba `laiuse Rak; no nüid on mul, oma `arvamise järele et põline koht; mõni akkas [heinale] `enne `jaani, mõni tegi et jaani `eina Äks d.  (rõhutab vastandavat seost) `aukud[e] [jäässe] `raiumine ei ole midägi tüö - - aga et se `külmä Vai; muedu jõuaks ära `käia veel, aga et jalad `aiged Tür; sial (jutustatud loos) `miski `tähtis ei ole, aga et nisukesi `juhtumisi on Koe; ega ta (poolivokk) `teistmodi ei old aga‿t nesuke vanemb [vokk] VMr; mine magama aga et te minu ei erätä Kod
ette3 ette R Muh L K I eL(j- Lei Lut); ede van Kuu Hlj Vai, Sa Hi van Var Tõs Khn Kod; että hv Krk; (lausefoneetiliselt) ete Vig Kir Kad Iis, ete- Kul JJn Koe Sim VJg Pal Ksi (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
I. adv
1. (välj kohta või liikumissuunda) a.  (ruumiliselt) ettepoole, -otsa; eesmisse suunda, eespoolsele alale; esile, (teiste hulgast) välja Oda igä jääpiik `kaasa, jää viel nork, saad ede `katsuda Kuu; ja siis sai [püksi] `paelad `siie ette `solme `tomma VNg; veneusulised - - eidavad ristid ede Jäm; teine vötab kooguga suast läbi [lõngad] ede `vastu Khk; Emm `käskis üüda: tagu ede, esi taa! et siis akavad kured `kohti vahetama linnates Kaa; [tulusel] nii `kaugelt kut tule `valgus kumab, nii `kaugelt paistab kala ede ära Pha; üks istub ette saani koĺlu `peale Kse; Ku tahad pikka `toime tiha [kangale], siss võtad ikki trepp-trepelt kas tagant ette või i̬i̬st taha Hää; pane kangas nõnna, et kangas ette ei kasva - - et ei kasvatand teist kätt ette (üht serva pikemaks) VMr; lähäd meierile, tõene paab õmad piimad ette Kod; [kurgedele hõigatakse sügisel] ema ette, isa taha Äks; [kampsun] käis `vaakidega ette `kinni Lai; seḿm tetass eläjäle ette; ei `julge ette `astu ega kõnelde Trv; rabandus lü̬ü̬b `kangale `sisse, tõine käsi kisub ette Ote; Karulõ vald ette, kalsaʔ mahaʔ, õigaśs `mõisnik `kohtul Krl; nu̬u̬ŕ [inimene] hiit jala ette, tu̬u̬ ei˽sataʔ Vas; suurõl tabal om võĺl - - pööretäss ette; ma ati (lasksin ativõrgu) sinnäʔ ette ~ `sisse Se || teene jälle paneb mu `kõrba teist `viisi ette (üks räägib üht-, teine teistmoodi) Mih; karjalapsed ikke tegid tule ette [karjas] Juu; ette või ~ ehk taha ~ taade (ükskõik kas) rohkem või vähem, varem või hiljem õlgu `uassa ette või taha. aga ta neĺjä`kümne ümmer on; õlgu pääv ette ehk taha eks ta ike testod suab Kod; nellä`kümne `aasta `ümbre ta iks om, olgu päiv ette ehk tõene `taade Nõo; ette (ja) taha ~ taade igatepidi; kõik viimseni valmis Kodu tegi oma `lastele kõik ette-taha `valmis IisR; Mis naistel niid viga elada keik asjad tehakse ede ning taa ää Kaa; kõik tie neile kätte ~ ette ja taha VJg; ise `sõimad ette ja taha ärä; ennäss kiidäb - - ette ja taha kõneleb Kod; ti̬i̬ kõik `talle ette ja taha kätte KJn; mõestab `asja ette, tõist `taade, ei lase `endä `koskil tüssätä Nõo; kõ̭õ̭gi päädi mõist ette ja `taadõ Räp Vrd ettehe b.  söögiks, joogiks (lauale, sõime jne) oluve raba on viel üvä, `tarvis `viiä sikkole ette Vai; rahi pörsastele `tuhlid ede Mus; loomad söid seda `eina küll, ei nad pole ede mette jätt Rei; `kooris ühü püt́i [piima] ää ja `ańdis kohe perele ette Mär; süödo koŕv pannakse `einu täis ja viiakse luomadel ette Ris; panen [lehmale] joogi ette JJn; õlesi jahu õllud, ma õlesin ette kannud `siale Kod; pane lehmile õle ette. `viska obestele ja lammastele kah einä ette Hel; nüit tõmmatana jah ette `kõ̭iki, `talve siss om sü̬ü̬k otsan Nõo; nüid inemise ei võta toda `sü̬ü̬ki ettegine, midä mina pidi `sü̬ü̬mä Ote; ma vali söögi `tsialõ ette Vas; [heina] kuivatame kuivast, sõ̭ss saa lemilõ (lehmadele), mis ette `pandaʔ Lei c.  aiste vahele, rakkesse Vähe maad `sõitasid, obune lagunes ette ~ ies ära (tuli rakkest lahti) IisR; paned obuse ede, aad ta aiste vahele Jaa; säeb obust ette Tõs; aŕk sahk - - kaks `ärga ette KuuK; rakenda obune ette Lai; soridega `pańti obone ette KJn; `pańdive obese ette Hel; taludel `oĺli obesit [vankri] ette panna mitut Nõo; [peremees] siss lööno - - kaks obest `tiisliga ette saanile ja KodT; obõnõ väsünü nii ette ärʔ et, vai mine eiśs `vehmbrede San; nüüd panõmi˽taa varsa `vahtsõst ette Plv; `iistame obõsõ riel jette Lei d.  kaitseks, varjuks; takistuseks, jalgu, tüliks jänes juoks tie `pääle ede Kuu; pues `siutasse kott `nüörigä `kinni, siis lüöb `sõlme ette Lüg; sa oled `umbest ede `juhtund Khk; aĺl udu vetab ede (nägemine jääb tuhmiks) Kär; piiru nakid torgatse ette, siis lõng ep akka pooli pealt ää varisema Muh; abokati (advokaadi) `võtsid ette Mar; ahe oli pealt `lahti, lebad ei tahtnd ää `küpseda. munutsi tuli `tehti ette; lööb nagu luku ette `kõrbesse (ei kuule hästi) Mih; `siatsin mäńni oksad ike `eesele ette - - olin ise sial taga Nis; kui sa ei oja, jumal ei saa ka `tulla kätt ette panema Amb; `viskasin selle reha jänese joosule ette Pai; sõńnik `kaśvi ette, ei `jõudnud ärä `laatada; täl ike üks asi ette tuli, et tä ei suanud `tulla Kod; pane ärä, siin putub ta mulle ette Trv; käänä pü̬ü̬r ette [ust sulgedes]; liidi sehen suur auk, `sinna vaja savi ette tõmmade Krk; täl om `aonõ aid ette tettu, et eläjä ei saa `kapstide Nõo; mes minust prilla tegijät ei ole, siss mine `sinnä ette ribelema Rõn; `poiskõsõ rõibõ pańd mullõ jala ette Har; timä käänd hobõsõga ette ti̬i̬ pääl Se; `saiõ ńääĺe jette süvä ni laǵa haud Lut
2. omale kohale või paigale (hrl esiküljel), külge (kinni) `talve `aknade `raamid on ka mädäd, `viimaks saa ettegi kogu `aknu Jõe; aja nööbid ede Jäm; se kerves vöttas kenasti tera ede [käiamisel] Mus; said sa ette aada (lõnga nõela taha); aesad pannasse adrale ette ja Muh; peiupoiss `säätas noorikule `põlle ette Pär; vanast oĺlid mulgud, kus `roekad ja lat́id ette käesid Vän; ega muido ei näin kojoda kui panin prill ette Ris; siis poisid tegime `eńdile neist (puusamblikest) suured abemed ette Amb; panen kardinad ette VMr; ilusamad särgid - - neile olid siis ilusad kirjad ette `tehtud Lai; teräśs pannasse `kirvele ette Vil; sõss (talvel vett kandes) oli kikk põll ärä karratet ette küĺmägä Trv; Kit́iga `pańti iks `aknakruudi ette Rõn; aia `värteʔ omma kidsavallõ ette `pantu Krl; kaṕi võt́i `sündü ette külʔ Rõu; naistel oĺl verevide `nü̬ü̬rega ärʔ `aetu säŕgiʔ, `aeti [varruka] suu `vi̬i̬rde, ette, `taade Plv || (muust tasapinnast) kõrgemale aja rind ede Khk; sõi omale - - kõhu ette Kos; [pärast sünnitust] mõnel jääb suur kõht ette Ksi; kel kõtt suur, ette kasunu, si̬i̬ üteldi `maokass Ran; ei noh `sihvtin poiss, ku ta vi̬i̬l rinna ette ka aab; kui sooliku om kubemede tulluva, siss aap kõ̭ik ette `puńveli Nõo
3. (välj aega) a.  enne, eelnevalt, (toimuvast) varem inimene ei tia ette tuuld, aga kala tiab Kuu; kie nääb juo ette et `omme tuleb `vihma Lüg; olid selle asja pärast ede keind (altkäemaksuga mõjutanud) Khk; kes nende nime muidu `tohtis suhe vötta kui es `ütle `rohkest seda ruuva nime ede Kaa; kõik `sääti ja õpetati `taale ette Mär; `mustlased kuulutavad ette; niisugusid tähendusi oli see mees paelu ette `rääkind Mih; see oo nii ette laedetud (määratud) Aud; me `iandame `kaapsa `seemne ette ära Hää; inimese südä `näitäb ette, kui õnnetus tuleb Kod; ma `aimasin seda õnnetust juba ette Lai; ei `mõtle ette, mis ta kõneless Hel; inimene ei ole ette nii tark kui `taade Nõo; ma kõnõlõ sullõ [enne minekut] ette, mis ti piät tegemä Krl; sa˽piat egalõ `tü̬ü̬le uma aig ette `vällä `arvamma Har; üldäss õt parep õks ette kõ̭nõlda ko `perrä tõrõldaʔ; hoolikass mi̬i̬śs, hoolits ette jo arʔ Se || avansiks; lisaks, juurde `Selle mehele küll raha `enne ette [maksta] ära usu IisR; sihantse mihele‿p tohi ede anda (maksta) Khk; Eks peab peremehe kääst vaka rugisi suilisepalgast ede vetma Kaa; üks teeb teisele päeväd ette [sõnnikuveol] Mar; juut́ küsib puale `inda ette Kod; ma ole üte `aaste ette arvanu, sii olli lühep üit́s `aaste Krk; ma maśsi opõtajalõ naaśe i̬i̬st palga ette (laulatusrahast) Räp b.  varem kohale või valmis isä jagas igäle ühele oma jago ette Lüg; Mina lähen ette, `tulge `teie järele IisR; Kivi ehk `kandu kaaluti, labindaga natuke `auku ette, viblas `alla Hää; ja eks `kervega tuleb ette `raiuda [sälk puulangetamisel] VJg; viib käsu ette et sel pääväl `tultse `vassa Kod; om `ti̬i̬dmine joba ette `viidu, et piäp `riśtkät̀si minemä Nõo; Surm tu̬u̬ õi˽sõ̭nna ette Rõu; `määntse kivi ette `viskat, tu̬u̬ peräh lövvät Vas; [surm] sõ̭na ańni jo ette, võt́i ar kõrva`kuuldmisõ Se || varuks, tagavaraks No siis kui nädäla `päiväd jua õli seda `manti ette `kõrjatud, `laupa siis `einaajal ehk tüäajal [tehti võid] Jõh; piab vilja `järge ede `oidma; söö siis pühapεε nädali `vastu ede Khk; oli tal vaadiga ede ostetud [õli] Vll; ma `jõudsi eile ikka päevase küli ette külida Muh; akkavad `toitu tegema ette kohe [pulmadeks] Tõs; üks talve jägu kisuti ette kohe [peerge] HJn; sul `oĺli ette kogutu, et sa saat `aasta ärä olla Rõn c.  tulevikus mis taĺv ette tuleb (tuleval talvel), siis akkame `tüele Hlj; pikk ü̬ü̬ tule ette magade mudiki Krk
4. (ajaliselt, saavutuste poolest) ettepoole, kaugemale; kiiremini, mööda minä `jõudasin tämäst `einaga ette; Kie ette sai, sie tegi `ennemb [süüa] Lüg; Katsu aga veskile minnes teistest ede, siis saad rutem jahud käde Pöi; lasõ oma obo ede Khn; tagumest rattad käevad ette (öeld lapsega tüdrukust) Kad; ega `keegi ei võind oma `eega ette `minna Trm; mõni tükib õma jutuga paĺju ette, kiidäb; si̬i̬ juakseb kõhe tuuless ette Kod; iline vili lääp varalise viĺläst ette vi̬i̬l Krk; illane voonake kasvap varajatsest ette Nõo; sa lähät uma rinnaga ette lõigatõn Har; timä jälʔ juusk `mõtsa pite, lätt `puhma pite ette Lut || normaalsest kiiremaks (kellaosutitest) `meie oma [kell] kippub ette suvel Lüg; kellu keib ede. poole `tundi ede keind Khk; meil [kell] verotab küll ette jah Mar; kell on ette käind Kos; si̬i̬ (kell) käü pu̬u̬ĺ `tunni tõise kelläst ette Krk; üits kell käib ette, tõene jääb `taade Nõo; sulanõ `käändnü˽kellä ette Vas
5. kätte, tegevus- või mõjusfääri kuer käib jahi pääl, ajab jänisse ette, küttäle ette Lüg; Täna on `jälle `söuke `kohtlane ilm, võib `jälle ede `minna (väljas töötada) Pöi; [puud] `lastasse teisele ette, teine raiob oksad `jälle `vihko Mar; [pulmas] et kui laud sai pühitud, siis `vinnasid mõne `kopku ikke ette koa selle `pühkijale `pühkimese raha Vig; üks mees pani `alla, kaks naist lahutast ette [vihke rehepeksul] Aud; kärutasin `saue tegijatele ette Rap; siis `viidi [kosilastele] ette üks ja teine naisterahvas, ikke ei ole sie tedre VMr; vana inimene `tõmmas põhu tuustaku ette, raputas ilusast rehaga läbi [käsitsi rehepeksul] Trm; reheaeg ette`kiäńjä kiänäb `üstelugu ette tõesele, tõene annab aŕgiga paŕsile Kod; edimält `tu̬u̬di puttõl ette, siss ku joba siĺmä kirivä, siss `panti `veksel ette Puh; kana tahab kikast, laseb lohvikeli ette; `kohtualune kutsuti ette Nõo; piät ette (kohtusse) tulõma tu̬u̬ss aoss Plv || hoolele, karjatada, rühmana kokku `karjane vottas `värsid ja `muĺlikad, `kümme `luoma ette Hlj; Karjane vöttis omiku karja küla vahelt ede Pöi; aga nüid võta `veissed ette ja mene jälle Vig; Igaüks `laśkid oma lehmad laudast `lahti temale (karjasele) kohe ette Kei; kui kibe tü̬ü̬aig `olli, siss `panti mulle sia ja lehmä ette, ja mia oesi ka kõ̭ik iluste Nõo; nüt tõenekõrd lastass `püśsi jälle - - mina siad ette ja kodu TMr
6. käsile, tööks, teha; arutusele, kõne alla, nõuks `viimäst tuli asi ette. `tohter üttel et sinule ei `aita `prilli vägi enämb Lüg; egal oma [lõikus]rind ede `vöötud Ans; see (kohtuasi) küll nii ruttu ei tule ette Mär; Si̬i̬ (soonehöövel) võtab `kitsad jutid ette ja läheb Hää; no tükid `ańti ette ja eks ikka tähäd õpetadi ko `lastel [koolis] HMd; panid kilimitu uuest [vilja] täis, `jälle uus rind ette Trm; [kes] teeb `kurja, selle võtab ette (noomib läbi) Kod; üks kõik mis ette `pańdi (ettepanek tehti), tema oli ikke `vasta Plt; üit́s esi võets kõrrage ette Krk; si̬i̬ om `uhke nigu rikka mehe kuĺt, ei võta `kõhna emmist ette Nõo; rabe ja peru ja räpäkass obene, kes vedämist ei võta ette Ote; timä võt́t ette mõ̭nõ makõ jutu, sõ̭ss muidugu ai tu̬u̬d Vas
7. (kellegi asemel) tegema, tööle; teenistusse ruut akkas `kerjama - - võttis ühü naise omale ede Pöi; puu`meister oo kes nõnna töömehed ette võttis ja maja `kauples `eesä kää `peale Mar; näd olid saksad - - võttis omale kaks kolm tüdrikud ette Var || fig võt́i ma‿ka‿ks `õigõ `süäme ette (julguse kokku) ja lät́si `kaema Vas
8. (suhtlemisel) ühelt teisele, edasi, ära (teatama) üks siis lugi ede ja, siis olid `naaburid siel kaik `kuuldamass Kuu; juut `luiskas `soole ede Khk; ma kinnitasi taale küll et, ää reagi ette Muh; teine inimene `ütleb ette ike sõnad `palve`tundis Mar; vanad inimesed on üks tõesele `kannud ette sedä juttu; vanana paab (räägib) ette; kiidäväd poośile ette et, tule ja võta tüd́rik ärä Kod; teesele räägib teist `viisi ette KJn; ta kõnelap ette sõss tõine usub Trv; meil võletide ette, aga asi oĺl periss tõiseti Hls; sai [laul] `seĺgess, siss paarin laoleti ette opetajale Ran; nemä võldsiva, puhuva vanainimesele ette Nõo; ta aja (jutustab) sullõ ette inne, sa mugu usut Kan; ta tuĺl ette `käänmä (süüd teisele veeretama), et ta oĺl kuŕja tennüʔ Räp || (koos etteheidet välj verbiga) ta eidab mulle alati vanu `asju ette VJg; võõras `viskab emäle ette, kui laps teeb kedägi Kod; oia et sea miul midägist ette ei `ütle (heida) Krk; hauk imäle ette et, timä ollõv `tüt́rigu tütäŕ Har
9. märgiks, tähiseks; eeskujuks, prooviks kuol`mester `kirjutab tähed ette Lüg; `Kraana tegi `enne sügava `kraavi ette [põlevkivi kaevandamiseks] Jõh; teine kεib külimihe körval, vaadab kohes küli rind, pistab pulgad ede; `näitad teisele üht tööd, teed natise ede Khk; jalaga viisid jälje ede, kui külirind löppes Kär; [seinapalgil] varaga jooń ette ja `kervega `õõneks Mär; ega mud́u ei teä jo [palki] tahuda mitte, siis tahmase nööriga `tehti kriips ette Juu; `tõmma juaned ette. ju̬u̬nt `mü̬ü̬dä one üvä lõegata Kod; [hark]adraga `aeti `it́smed ette Vil; kassige tõmmats riips ette [seinapalgi varamisel]; kiḱk sai tal ette ärä näüdet Krk; `võtku esi `endäle sihk ette, kedä `mü̬ü̬dä ta lähäb Ran; Nurmõ pääl vidi jalaga `hitskmõ ette Rõu || asitõendiks `näita leping ette Muh; kuller `näitäs tõesen juaman obese kõrvad ette Kod
10. (juhuslikumalt) vastu, kätte (juhtuma, tulema jne); kasutusel (olema) on ju mittu kord ette tuld, on kala`paadid ajaned purust ja VNg; elades tuleb pailu ede Khk; `vaema on vana söna, nüid seda toleged ede Käi; teeb seda tööd, mes ette keerab Mar; tuli üks tuhin ette, `tahtis `senna `minna Mär; neid (leetreid) on nüid ikke viel, lastel ja tuleb ette KuuK; mina `korjasin põllult kõik kivid ära - - mis ette `juhtusid Trm; kõik ärä viädud, mes ette si̬i̬ kätte Kod; si̬i̬ tule sul alle `aaste peräst että Krk; meil viĺetsä aena, siin kolmess tegemist es tule ette Kam; kanaʔ savitsõsõ miä taht, miä ette nääle putuss Plv
11. meelde, mällu; kujutlusse sie `kabo·rnik `üstku tähendaks teist `aśja ka viel, aga ei tule `paergast ette Hlj; üks jutt toob teise ede Jäm; Kessele see ede tuli, et `seike asi veib tulla (öeld mingi ootamatuse puhul) Kaa; ei keerä ette `paergo Mar; ei tule ette, kuda seda `üeldi JJn; mes‿sa sedä ei tuanud ehk ei küsinud. ei tullod ettegi Kod; aga kes si on, kes seda unenägu nõnna ette toob Plt; miul es tule ette seast juttu, et ma os küsünü ta käest Krk; mul `tuĺli ka ette nigu Ülo eli oless ollu Nõo; tulõ õs tu̬u̬d ettegi et är˽`pühḱsä `kahvliʔ Rõu
12. (koos teat verbirühmaga) a.  (piisavust, jätkumist, kestvust välj verbiga) leib ei lüö `kauvast ette, on värsk. vana leib lüöb `kauvemb ette Lüg; Kas eina kevadeni ede lööb vei äi Kaa; Kui raskid kehalikka töösid alati teha, sis tervis kauat ette ei löö PJg; see töö jätkub mul veel `mitmeks päävaks ette Ris; leib ei `piisa ette VJg; kui si̬i̬ toŕm läks maja südämesse. mes si̬i̬ ette lü̬ü̬b; ühe päävä perena, ei `piisa `ükski asi täl ette; nüid tuleb neid süädikid, vai siäl ette kedägi kestäb Kod; sellel ei pisu kedägi ette Krk b.  (ettevaatust, tähelepanu välj verbiga) `Sengä `täüdüb edevalatada `kuida `räägid, on `oige äkkine Kuu; vahi ette, iga `kõhta ärä `juokse umb`pahka Lüg; looma `otsimise juures piab ede (hästi, hoolega) nägema, et äb lehe kaudu Khk; `vaata ette et sul õnnetust ei `juhtu Tor; `voata ikke `enne ette koa, kuhu sa lähäd ja mis‿sa teed Juu; sa ti̬i̬t iki sedä `asja ilma ette `vaatemede Krk; mes‿sä joosed nii räpäkude, ku‿sa ette ei kae Nõo; rõba [inimene] ju̬u̬sk kas `saiba `otsa, ei kaeʔ `hińdäle ette Räp
II. postp
1. (välj kohta või liikumissuunda) a.  (ruumiliselt) ettepoole, -otsa; eespoolsele alale, lähedusse pime kui kott - - ei nää jala ette Lüg; see söidab nii tasa, et jalg jala ede Jäm; `pinkide `peale `istusid. `rendide ede Ans; ühekorra (vanasti) `pandi pöhk [loomade] nina ede maha Mus; mis te ukse ette kusete; päevased tembud tulavad `ööse unes su ette Muh; ta siab vεhe `korda εnnast, siis tuleb so näo ede Phl; eks sa `vaata eese ette koa `onti, et sa oma jala ää taod Mar; `vahtind enese ette Mih; ise läks `sängü, mind pani sängü ede `valvama Khn; `silme ette läks mustaks Nis; tarvispuud soab `vasta tuult ja pääva ette (päikesest läände) `lastud Kos; tuob surma ka suu ette Kad; sina alate paad mulle `ämmä ninä ette (eeskujuks) Kod; ees minu läheb tua ette KJn; ahju suu ette es panna puid Hls; et ei ole `mahtun tellede ette, kangast kudame änäp; mis sa ütte `kintsupidi läät, võta kaaŕ rinna ette; mine riida ette, võta lühiksit puid Krk; ma lää ka voki ette, naka `paklit tokutamma Võn; kae sinna aida ette trepi `laudu pääle Har; saistass jumalõ ette, vannuss Se; ḱülm veži `tuudass sanna ette Lei || lei `plaksti `õtsa ette Jõh; siis et matakas tee `vaeva mette, kui tõrvaristid `lehmdele otsa ette `tehti Muh; võta `külmä vett ja tõssa õtsa ette Kod; mugal saŕv om serände `kõvver, käänäp kõveride otsa ette; latsel keedeti (köideti) laṕp `ümbre pää - - sõĺm tetti otsa ette Nõo b.  söögiks, joogiks (lauale, sõime jne) `anna `leivamurened kana ette Lüg; Ohakad `kisti viljast ää ja `toodi sigade ede Pöi; pebred korjati kokko korvi `sisse ja `viidi lammaste ette VMr; [kõlud] visati kanade ette siblida Kad; [kõrvitsakoored] anna lehmä ette Kod c.  aiste vahele, rakkesse siis `pandi obosed rakke `saani ette Vai; aga poiss `panni [hobuse] omale ikka siis vedru`vankri ette Muh; pannu obuse ri̬i̬ ette Saa; mõesa ärjamehed panid ikkega ärjad suure aŕksaha ette Kos; ärg listri̬i̬ ette, ies `saŕvi Kod; `õhta tõmmati ia obune saani ette Lai; egä sa `lehmä adra ette ei pane Krk; tõese ägle ette pannass tõene obene Nõo; esä `pandnuʔ hobõsõ `vaht́siidõ ratastõ ette Rõu d.  kaitseks, varjuks; takistuseks, jalgu, tüliks se pani käsi sedämodi `silmä ede, `muidu `päivä - - `paistas eledäst Vai; pane iste ukse ede, muidu ta lεheb `kinni Khk; Ooda ma lähe siia augu ede ehk siis `saame kana käde Kaa; naene tuln saunast parasast ja pand kääd `rindade ette Muh; jöö ede `panta pais Emm; ää topi `eese nina teeste ette ~ vahele Mär; lehmale `pańdi silma ette üks niisuke laud, et ta ei näind `minna Amb; kelle ette sie piaks `puutuma VMr; õige klaassepä tütär, seesäb `valge ette; vars juakseb oudo ette Kod; kui kedagi jala ette jääb, oled kuhe maas Pal; lää tõõśte ette kambertem purjuste `jalgege; turbast ai adra kaala ette Krk; plaat `panti ahju suu ette, ku `leibä küd́seti Nõo; ma `teie rohulist `aida haost karja ti̬i̬ ette Har; [kastekannul] ei˽tule˽torost vesi `vällä, looga`hiit́jä `lätvä˽`sõkla ette Rõu
2. omale kohale või paigale (hrl esiküljel), külge (kinni) pole `eese silma ede `rilli saand Khk; särgi ette `aetse rinna lapid; õle topp torgatse `leitse augu ette Muh; ja sedä (sakilist paela) `aeti noorde meestele särgi `rõnde ette Mar; [äkkel] niisa·ma kui `vankri ette panid aisad Trm; sammetid `pańdi [jaki] `rinde ette kua Lai; riiv käib ukse ette KJn; ta pańd `kardina ka akande ette Nõo; kraań käänetse aami ette San; mi˽`väikene `preili pańd ka jo prośsi rinna ette Har
3. (välj aega) a.  enne, eelnevalt, (toimuvast) varem kui tuli suur pöllu `kordamine - - rugide (rukkikülvi) ette Ans; eenaaja ette, siis oli naestel suur särgi `õmlus Kul; tuulispask nagu tuule keerod - - vaest ilma `muutmiste ete Kir; sie oli jõulu ette Kse; `Kapsad `võeti lume ette aeast ää Kei; [lehmal] `lüpsma tulemise ette siis tuleb piim nisasse Ann b.  (teat aeg) tagasi kahe `aasta ette oli mul suur õnnetus; ühe nella`kümne `aasta ette Ris; kaheksa`kümne `aasta ette siis tema oli juo ikke, ilus leib KuuK
4. asemel, kellenagi või millenagi siis (alguses) nied kardulid olid nii iad aśjad et nied olid piima ja liha ette [supis] KuuK; ma olin kaheteist`kümme `aastane, jäin sulase ette VMr; [sõrmkindad] kel õlid sõlmed sies, siis sie õli kahe poari kinnaste ette Kad; ma sedä innass ei `arvagi ~ inna ette ei `arva Krk; Vanast reheahjun kütseti kaale kah mes läits kah söögi ette Nõo; arvaśs tu̬u̬d tävve ette Plv || (kellegi, millegi) võrra, väärt, (kellegagi, millegagi) võrdselt, sama palju tieb ikke mihe ette tüed Hlj; See joob `mitme mehe ette; See viab obuse ette (hobusega võrdselt) Han; lehm ei anna mitte kitse ette `piima VJg; mis‿sa padrad või paterdad või vaterdad. need käivad kõik ühe inna ette (on samaväärsed sõnad) Plt
5. tasuks, katteks; vastu, väärtuses keik läks `inna (raha) ette, ega `raisku mend midagi [hülgest] Jõe; kus nad `viĺja `muidu `saivad, `silkude ette vahetasivad Hlj; `kuolis kui sai `käia, siis ikke `tuodi koppika ette `krihvlisi VNg; ei `maksand kedägi, sain `aituma ette `tõise kääst Lüg; kolm `päivä nädälas pidid `mõisale tüöd tegema `rendi ette Jõh; tegid `mõisa `päivi selle (popsikoha) ete Kir; suur tänu sööma ette Ris; kiriku juurest jägati jahu, selle ette käisid karja tied `täitmas HJn; ema `ośtis raha ette ka `piima JJn; ikke pidi et sa lieris olid ikke selle ette `maksma Kad; turu oor laseb kõigiga raha ette Plt; tü̬ü̬ arvati reńdi ette [mõisas] Räp
6. kätte, tegevus- või mõjusfääri; käeulatusse Peremes lükkäs `silgunappa sulase ette; kits ei `anna `püssimehe ette Lüg; Peab ikka vihma ede minema Pöi; kui korikad `välja jätad koi`valge ette, siis oo lapsel koi viga; siis `toodi vars rehalt `valge ette Muh; seda `juhtob ka elo`aeges, et inimene tole ede jεεb Käi; ei tä võta mette `miskid `asja inge ette (ei söö midagi) Mar; panime pääva ette (päikesepaistele) veed `sooja Kse; naelane ahvenas `juhtund not́i ette Vän; `Öeldi `jälle nõnda mõistu [rasedast], nägu laste kõrvade ette ei tahetu lausa `kõike `väĺla `rääkida Hää; vesi ei piä surma`ohvrid õma ette `võtma - - ajab `kalda piäle; si̬i̬ asi tuleb ike ühekõrra - - ilma ette (inimeste teada) Kod; ein `oĺli nii `veike et mitte vikäti ette käsitsi ei akandki KJn; villa kadsad tullive masine alt `vällä ennegu na `ketruse ette lääve Pst; no om küll irmuss, kes laste ette tuld jätäp ehk tikku Puh || hoolele, karjatada ajad oma loomad omigu `väĺlä, karjatse ete Vig; ennembide suur külä kari käis ütte kokku, üte karjusse ette Ran || kõrvu, teada naise jütt läin `viimaks `möisa härra ette Phl; [kaevati] rehepapp viib `viĺla sialt. jutud läin ärra ette Nis; viimaks läin sie asi `keisri ette juo JõeK; kannab kõik ilma inimeste ette KJn
7. (kellegi) poole, lähedusse (jutule, asjaõienduseks jne); kellelegi (rääkima, teatama jne) siis `kutsuti kohe mehed `sinne `kohtu ette VNg; sis saadeti meid arsti ede Ans; ta tulli oma äda mu ette alisema Muh; `lapsi `viidi sõna lugema kiriku ärra ette Kse; [õpetati] ku `kohto ette minevä, siis vaadata `kohtokuĺli `piäle Kod; esi ta kõneless miu ehen, lää tõise ette kõneless et mea kõneli; senikava ku suure koolini pidiv latse ku̬u̬ĺ`meistre ette lugeme mineme Krk; kutsub koolust pääst vi̬i̬l `kohtu ette Nõo; pomisõss `eńde ette Krl; üteĺ, et ku ma lät́si opõtaja ette, siss ma võt́i raamadu `piiu henne siĺmä manu Har || alluvusse `suata `ämmä ette kui ämm on `alles Lüg; siis ma jäi venna ette (teenistusse) Tõs; tulin `võera ette [teenima] PJg
8. pärast, tõttu; (teat) põhjusel; (kellegi, millegi) suhtes (hoolitsema, mõtlema jne) `ennevanast õppetajad palusivad ja lugesivad `kantslist `ilma `süüta `vangide ette Lüg; ega minu ette põle `karta, et ma nurisema akka; mis sa Manni ette `õhkad; kevade `olli `kange külm, siis `olli selle ette `karjumine Muh; küll mul oli `kange irm selle asja ette Ris; nää `vaeva ja jüst oma kõhu ette Juu; selle ette et nad `vasta akkasid pekseti kiriku `pośtis HJn; aga ma sain selle ette õletata et õige `aitas Kad; `ükski vana inimese ette u̬u̬lt ei kanna; suur muretsus selle aśja ette Kod; ommendse päeva ette ärä muretsa Trv; oolitse talve ette kah Krk; temä ommenitse päevä ette ei `mõtle Nõo || jaoks, tarvis noored inimesed põle jõun selle ette muretseda (lapsele riideid enne sündimist) Muh; vahel tüdrikid `üeldässe, vaĺmissab vana aja ette - - ku naesess suab, siis one täl vana aja ette vaĺmisset Kod
9. (saavutuste poolest) mööda, kaugemale virk poiss `koolis, lähäb teeste ette oma õppimistega Mär
10. ise enese ede (päralt) olemine – pole teistega segamini Khk; Nee (vindid) on `eese ede `söuksed vagusi linnud Pöi; üks niesukene nohik miest, enese ette (omaette) ta pusib Sim; käib nagu koi ise enese ette. ei laasu sõnagi Kod
III. prep (ruumiliselt) ettepoole üteldi vanast et, regi lääb ette obest, jõõrastab Nõo
iga|tahes igal juhul või ajal, kindlasti; muidugiR hv Sa, Muh L KPõ IPõ SJn Vil Trv TMr Ote mis ajal aga tahad uost `saada siis tule votta, sina saad igatahes Jõe; aga igätahess `enne esimäst `ilmasoda siis igä `turski joba `püüeti; igetahes ma saan, `mengu mil aal taht Kuu; tuleb `jootude tegu, siis tehasse õlut igatahes; me oleme leva juurest suppi keetn, εnamast igatahes Muh; iga tahes, ma katsun ike `tulla Tor; iga tahes (igal ajal) võid kätte `saada Ris; `väimes käib `jälle `pilli `mäńgimas ja siis ei ole igatahes `aega `seie `tulla JJn; ma `arvan, sie tüdruk on pailu ette kui teine oligi. – igata·hes Koe; igatahes mina küll ei lähäks Iis; igätahes olen `vaĺmis `viisku tegemä KJn Vrd egatahes, igal|tahel, igal|tahes, igastahes, iga|tahel, iga|tahjes, iga|taht, iga|tahtes
higistama igistama R(-mma) eP Trv, -eme Hls, -ämä Vai/-mmä/ Juu Kod/-ss-/ KJn Ran Puh; higistämä Kuu Har/-mmä/ Rõu
1. higi eritama, higine olema sina igistid `vaide ei vihelu(d) `ühtegi VNg; `enne igistan, siis akkan `vihtlemaie Lüg; palavaga igistatse Jäm; seda (kummeliteed) sai `joodud, see ajas tugevaste igistama Rid; jalad, `kainlu augud igistavad Tõs; see pala ajab igistämä. lahjaks igiständ Juu; ma igistasin, kui ma `eina `niitsin Kos; kääd igistavad `irmsast Trm; palav, inimene igissänd ära Kod; kevadete põllu töö aeg, siis obused igistasivad; kui söök palav, igista sial siis `süia Lai; kui juba igistab, siis akkab `aigus `väĺla minema Plt; ihu igisteb õige Hls; kui tare lämmi, siss võtab igistämä nigu sannan Ran; tõpõ `väĺlä higistämä Rõu || (tööga) vaeva nägema, pingutama [kui keegi suure leivatüki korraga ära sõi] Öeldi, et tõesti sa igistasid selle korraga nahka? IisR; `ańdis `enne igistada, kui `vaĺmis sai JMd; küll igistas sial kallal, ei saand iast akkama Lai Vrd igima
2. niiskust eritama; niiskusega kattuma Ku `nuore kuu `päiväl panid akkunad ede, siis ne higistid `talvel `ühte`puhku Kuu; `Leiba tuleb `sötkuda niikaua, et levalöime igistab Jäm; kui keedu `aulu tuleb, siis `akned igistavad Khk; kui `vihma teab, siis `aknad igistavad Muh; [tuleb] vanas kuus vundament̀i raeada, siis mõea ei igista Var; kus on akand [kartulid] juba märjaks igistama, sealt akkavad mädanema JJn; mesilased igistavad [kui talvel on mesipuu seintel niiskusekord] Trm; `kirve ja kivi igistase, ku na külmä om ja lämmind saa Ote Vrd eestama2, higitsema, higunema
ihnama3 `ihnama Pha(-e-) Vll, ihnata Krj Pöi ihnakivil teritama, ihuma kui nad vikati sepa kääst toovad, siis nad lähvad `ihnama Pha; `Uusi vikatid `andis ihnata Pöi || fig (tööga) vaeva nägema, pingutama Päeva `otsa `ihna sina einamal nönda et säŕk leemetab üll, siis sai külimetu `vilja Pöi
hiilima `iilima spor R(h- Kuu) eP, Kuu, `iilma Kod, spor T(-e San), `iiĺmä Trv Hls/-e/ V(h-), (ma) iili(n) (h- V), (ma) `iili(n) R Emm (1. ja 2. tähenduse piir pole alati selge)
1. varitsedes või ettevaatlikult liikuma Jahimies `iilis `tetrele lähemalle Kuu; `Poisid jua `iilisivad üäd läbi, ärä sa `üäsäst `miski `vällä [õue] unesta Jõh; Rebane tuli nii lidus maad kauda `iilides Pöi; Ta iilis siit ühekorra minema, äi mina tεε millas ta siit εε kadus Käi; obusevaras iilib metsäs ei `julge `väĺlä `tulla Saa; `iilimise `kaudu käis `toitu toomas Jür; iilib kikivarvul, et `kiegi ei nääks JMd; `iilisime vähe aaval lähemale Iis; `iilis ikke ligemale `tulla Lai; ta tahab teiste juttu kuulata, nagu niilus iilib igal pool järel Plt; [kass] iilib salaja tuppa, ei `julge `tulla Vil; [kadakapõõsast] es `julgu `mü̬ü̬dä `mińnä, kost me siss iks `iilseme säält läbi Kam; nemä torutava küll sedä su̬u̬d, aga pori iilib iks `aigapiti manu ja litsup `umbede Rõn; Kell kat́stõist oĺl üt́s kogu `hiiĺnü˽`Piitrele sälätakka Rõu; ma `hiilse mano Vas
2. varitsema; salamisi piiluma või kuulama mida `asja sina `iilid siin `ommetegi VNg; Körvatagused alles märjad juba iilib tüdrukuid Pha; nõnna iilitse poiste kohe et (noor tüdruk vahib poisse) Muh; mes `asja sa iilid et sa saa siit menema mette Mar; iilib nagu va ilves KuuK; iili `järgi, siis kuuled kus `poole ta (kana) kõhinal lähäb JJn; mes täl viga siäl `iili ~ `iiĺdi võsun Kod; kes säält si̬i̬st iilib (uurib) ja vahip `pańgi; ta pidi keĺm oleme, ku `tohtre nii `järgi `ii’ĺdsive Hls; temä lännu üte silla `alla `iilmä, mes‿tu võõrass vägi ti̬i̬b; olluva tüki `aiga ülepää `rõiva all, `iilsivä sääld `rõiva alt Ran; kaśs iilib rotti sääl saena veeren Nõo; susi tuĺli `põrsiid `hiiĺmadõ Har; oĺl `hiiĺnü toidutsika susi Rõu
Vrd hiilama2, iilduma2, iilistama, iiluma
3. (salaja) soovima või püüdma, himustama `seoke suur asi, mis ta taab omal `iilida Hää; si̬i̬ om `ihne, ken iilip kokku panna `raami Hls; tä hiil mu Hildat `hindäle; kül˽timä mu sõ̭sard vi̬i̬l `hiile Vas; timä `väega `hiiĺe lüvväʔ; sa hiilide hiilide nik̀ava kooń ar `lü̬ü̬deʔ Se
4. mõegad `iilisid `peale teineteese `vastu (pulmas hõõruti mõõku vastamisi mõõgalaulu ajal) Muh
iisuvits iisu|vits Jäm, g -vitsa Khk, -vitsi Khk(-vit́s) Mus
1. venelane, vene rändkaupmeesKhk Mus iisuvitsid nee olid muiste venelased, mis keisid mööda maad `kaupa `müimas Mus
2. oh sina iisuvits hum Jäm; iisuvit́s oo `söuke petis inimene Khk
ilgelane `ilgela(i)ne (pahandavalt inimesele või loomale) oh sina `ilgela(i)ne Hlj Vrd ilgilane
ilm2 ilm g ilma eP(e- Käi Rid Mar Var; jõ- Khn; g `i- hv Mär Tõs, Kei HJn JMd spor ViK, KJn) eL(ji- Lut); `ilm(a) g -a R (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. maakera, -ilm sedä `ilma `luodust ei saa inimise `lapsed kõik `muutada; `piigalaps ei õle viel täis`kasvand – aga tiab juba kõik `ilma `asjad selitada Lüg; Ülä `ilma ulatavad, `ümber pää ei ulata = `silmäd Jõh; `ilmas on pali `rahvast Vai; Kõik ilmanurgad on täma läbi `pahmind Pöi; ise ime, ise pime, ise üle ilma tark = margapuu Muh; Üle ilma look (vikerkaar) Han; Laseb ühest ilmaservast `teise, tü̬ü̬d ei viisi teha Hää; ilma `algusest olid `antud talumeestel pahemad maad ja mõisal paremad Ris; rehendand - - `mitme pääva ja `oastaga võib ilma `ringi `sõita Kos; ilm on iga neĺla kańdi pialt `lahti, mine kuhu tahad JJn; kui põle surmaks `antud, käi kõik ilm läbi, tuled ikke `tervelt tagasi Pai; ilma ori (vana ja jäme puu) Koe; kolmas koht mul on elada `ilma pial VMr; vahest käis unes puole `ilmad läbi Kad; kas sugulaisi one ilmas vai ei õle Kod; ku paĺlu selle aa si̬i̬s on ilm arenand, `riided ja söögid Vil; üt́s põĺv kaoss, tõine akkass eläm jälle, ilm tühjäss ei jää; ku okki es joole ilma pääl (olemas) - - iki kindsu päl lükäti `käege [heiet] Krk; mes‿ma rahasitast oia, ilmast `saadu, `ilma lähäb kah; oh saab `ilma miu täis kah, jääb ülegi, mes‿mä nii paĺlu ahnitsa; sa `kõ̭ike ilma tü̬ü̬d ärä jõvvat tetä; kui kavva sina jõvvat sedä `ilma ülevän oeda; kajatava nigu `pu̬u̬lde `ilma (väga kaugele) kuulda; tu̬u̬ `oĺli küll vanamut́t ilman, küll tu̬u̬ vi̬i̬l `paĺlu `tiidse Nõo; ilma pääl süńnüse suurõ muudatusõ Krl; üle `õiguse ei olõ ka ilmah midägi; ilm um täl nüüd vallalõ ja toorõss (mõtleb, et saab kõike, mida tahab) Plv; ilma veereh lätt maa ja taivass kokko; `kõ̭ikõ saat ilmah `vahtsõlt, a ello inäp saa aiʔ; no om seo ilm nigu `ümbre˽pü̬ü̬rt, olõ õi˽nii nigu innembüsi oĺl Vas; oh ta om nii `uhkõ, olõss ilma `ümbre käänäsi; kae no `mitmõt `päivä satass `vihma, ka tulõ no ilma ots Se; põld ravitsass `kõikõ `ilma, ni rahvast ni tõbrast Lut
2. (mitmesuguseis väljendeis) `Ilmal on `kurjad `silmäd pääss Kuu; `Lapsed jättas `ilma `uolest (hoolitsuseta); `Ilma otsani (mitte kunagi) ma sinuga enamb ei leppi IisR; nee `jätsid see ilma jäuks (hoolitsuseta) Khk; Mütu `ilma (kui palju) teitel neid taarist on Kaa; [ta] eliseb nüid tühjä jutu käen et ilm seĺjän; loeb ku ilm seĺjän Kod; Piab `ilmast ku `ilma (alatasa) `ju̬u̬skma ja ratselteme, mis ta sest saab Hls; ka äbi mõne ärjä suurune om, või ärg mõne ilma suurune (vabandatakse häbiväärset tegu); mitu `ilma (kui palju) mea tat vi̬i̬l ärä sü̬ü̬; Kadril kikk ilm `nurkapidi seĺlän (koob paljudele) Krk; ega sa `ilma ei jõvva ärä `võita Ran; niida om si̬i̬ ilma asi, niida käip si̬i̬ ilma käsi Nõo; näe, kos mul `uńdrik om kui ilm (lai) Kan; ilm um laǵa, maa toorõśs Lut | (ahnusest, suurelisusest) võtass `endäle vai `terve ilma `säĺgä Ran; Egass kõ̭kkõ `ilma saa õi˽kõ̭rraga `suuhõ haardaʔ Rõu; Tä kraap kõ̭ik ilma kokko Räp; sa tahat `kõ̭ikõ `ilma kätte saiaʔ, sa pööräde kõ̭õ̭ ilma `üśkä [ahnusega] Se | (õppimisest, õpetamisest) Ilm obetab inimese, `raske `kuorem obuse Kuu; Küll ilm õpetab, lai väli `nuomib Lüg; Küll ilm koolitab Pöi; küll ilm õpetab ja kroono piits koolitab Juu; Ilm õpetab, küla koolitab Jür; raamat oppeb küll, aga ilm om suuremb ku̬u̬l`meister; ilm ei ole mitte elädä, ilm om oppi Ran; Ilma piits um halusap ku esä vits Rõu; Ilm oppass, vaiskanahk koolitass Räp; ilmapeal(e) 1. peavarjuta; kaitseta, hoolitsuseta kui aed `ümber, siis ika nagu natuke `peetust on - - muidu ole nagu `ilma peal HJn; eläjäd oo ilma piäl - - ei õle `lautu; taĺli sein kukub maha, obesed jääväd ilma piäle Kod; temä esi sedä samasi ilma pääl, ku `meagi ole, ei joole `nurka egä ulualust `kunnigil Krk; kui oonetel `aida `ümbre ei ole, siss om kõ̭ik nigu ilma pääl jälle Nõo; 2. (eitavas lauses) iialgi, (mitte) kunagi Seda ei õld `ilma pääl, et sa `tõhtisid `ilma luba küsimata `menna Jõh; Seda ta küll tegema ei akka, ei `ilma `pialgi IisR; `möistlik inimene poleks ilma peel söduse tembuga akkama saand Mus; seda ma änam `ilmaski ~ ilma peal ei tee Tõs; mitte `ilma pial põle niisugust `aśja old Kad; seda ei `juhtu `ilma `pialgi, et ta sellele mehele lähäb Lai; śeo olõ‿iʔ ilma `päälgiʔ Lut; ilm ja maa ~ maa ja ilm küllalt siin om maa ja ilm `ruumi; sedä om maa ja ilm Krk; siihn om ilm ja maa Har; mullõ maa ja ~ ni ilm sedä joʔ, paĺloss mullõ vaia Se | päe alle maan ja ilman (kõrgel) üleven Krk; ilmast ja maast ~ maast ja ilmast, ilma ja maad ~ maad ja ilma pikalt ja laialt, väga palju (rääkima, lubama) `Enne oli mies maad ja `ilma lubama; Sie kui vatterdama akkab, siis `räegib maad ja `ilmad kokku IisR; räägib ilmast ja maast Jäm; `patrab ja räägib `peale ilmast ja maast Mär; räägib ilmad ja moad kokku Tõs; Kule, mia‿i `oskagi mis `ilma seletada Hää; riagib `ilmast ja maast kokku Trm; mõni `läträb `ilma ja muad, võĺsib kõhe Kod; räägib `iidamast ja `aadamast, `ilma ja maad; räägib teist taga, ilmast ja maast kõik `aśja Plt; sa kõnelet maast ja ilmast, aru `kunnigil ei joole Krk; timä ti̬i̬d maast ja ilmast, ega tel jutust `puuduss ei tulõʔ Har; võih timä paĺlo kõ̭nõlass, ilmast ja maast Se; ilmast ega maast ~ maast ega ilmast, ilma ega maad ~ maad ega ilma mitte midagi, kõige vähematki ei tia maast ei `ilmast Hlj; nagu siga juua täis, teä isi maast ega ilmast Vig; ei ma tea `ilmast ega moast mette Juu; mitte ei tiand ei `ilma ega maad (kaotasin teadvuse) Ann; nii marub, et ei nää maad ega `ilma VMr; magab kui kot́t, tia kedagi muast ega `ilmast Kad; ise ei tiä mitte muad ei `ilma, muko kõneleb; tämä ei tiä `ilma ei muad Kod; ei tää maast ega ilmast, mitti kedägi Krk; ta jäi ike nii täis, et es tiiä maad ega `ilma Nõo;(purjus inimene) es tiiäʔ maast es ilmast Se; ööd ega ilma id enne oli pia `selgem, nüid ei tia ööd ega `ilma Tõs; tämä (minestanu) ei tiä ü̬ü̬d ei `ilma. ei `ingä kua Kod; [maja] teene kõrd põles `ü̬ü̬si. me‿i `tiadnud ü̬ü̬d-`ilma ega `pääva Äks; tu̬u̬ inimene ei tiiä tu̬u̬st ü̬ü̬d ega `ilma Hel; nüid ei tiiä mitte ü̬ü̬d ega `ilma näist (inimestest) Rõn; sa olt uĺl, tiiä‿i ü̬ü̬d ei `ilma; tiiä‿i ü̬ü̬st ei ilmast kost inemine om Se; ööd ilma ku(i) päeva pidevalt tat́tnina põleb ööd ilma‿ku `päeva Aud; ü̬ü̬d `ilma ku `päeva ole `lendus (töös, õiendamas) Hää; ü̬ü̬d`ilma kui `päeva tü̬ü̬s KJn
3. teat (lähem või kaugem) piirkond a. hrl lähim ümbruskond see püllub keik ilma juttu täis; keik ilm löi `silmade ees mustaks Khk; lapsed rügavad, et `terve ilm väriseb kεε Käi; ilm kolab üles Var; No küll ni̬i̬d `tiirgad tõmmavad ku ilm rõkkab Hää; veike inimesele paśtab see ilm suur ja lai JJn; ma vihastasin nii et kõik ilm oli must VJg; kõik ilm õli `taeva all `valge, tule kuma paessab Kod; Kui ilm lõuna poolt seljas on, tuleb sooja. Kui ilm põhja poolt seljas on, tuleb külma (fatamorgaanast) Plt; kabelin kõik ilm (kohad) inimeisi täis; ärä mine puretama koeraga, lehmäd lähväd siit ilmass (nägemispiirkonnast) `väĺjä Krk; [ma] röögi nii et `ilma kuulda om Nõo; [haigel] ilm nakas `kangest joba `ümbre `käimä ja kõ̭ik TMr; naaʔ ammõrdõsõʔ nii nigu ilm kumisõss Krl b. hrl (kodust) kaugem piirkond `teie `ulguta `ilma `müöda; Õles õld `tunnetud inimine aga mene tia kust `ilma `õtsast Jõh; lapsed `ilma kautu laiali [teenimas] Khk; Läks ilmast paramad `otsima; Elab tükkis teis ilma `otsas Pöi; kauda `ilma (taludes) käis `õmlemas Var; ei tia, kust lapse sai, jo ilma pialt sai PJg; laadade päält tulevad ilmald paelu kerjaki kokku Hää; maal (mujal) ilmas kahe köiega `panna kuorm `kińni JõeK; `pääva aal magatakse, `üösse `aetakse möda `ilmad `ringi VMr; piäd `ilma `uĺkma ja õmale `leibä `ti̬i̬ńmä; tämä `ilma õli `rohkem käänud ja nähnud; mino lapsekesed one kõik uih-aih ilma piäl Kod; `ilmast tuld ulgus Plt; ühessa last `oĺli, kõik on `ilmas (kodunt väljas) SJn; ei me oma `lu̬u̬me lase ilma `pääle uĺa Vil; üle ilma iluss inimene; si̬i̬ läit́s är tõise ilma `otsa; üle ilma satass `vihma, kigil pu̬u̬l om vihma u̬u̬ Krk; latse kasvive kikk suuress, `lätsive kikk `ilma Hel; ilma`karja (kodunt kaugele) minemä Nõo; `ilma näi ma `väega veidi, pidi kotun alati `tü̬ü̬tämä Ote; Suure karja`kaupa aeva eläjit kokku laadedelt ja kõgest ilmast; Ennembi täku`lõikaja käesivä `ilmapit́i, riistakot́t säĺlän Rõn; ta käu ku lõ̭õ̭ts `ilma pitehn (lehmast, kes ei püsi karjas) Rõu; ne `poiskõnõ `üt́less: ma˽lää arʔ ilma pääle Se; timä kõ̭õ̭ raha vii ilma päle; ilma pält tulnuʔ inemine; lät́s torbaga `jilma müüdä (kerjama) Lut; laia ilma, laias ilmas (kodust) eemal(e), võõrsil(e) läks - - `laia `ilma, Amee·rika Vll; Äkist öhe omiku on [kuldnoka] puur tühi, on `laias `ilmas, kõik `väljas Pöi; eks `laias `ilmas ole `palju `jöukad Käi; lapsed läksid kõik `laia `ilma Mär; ta lät́s `laia `ilma `õnnõ `ot́sma Räp | läks laia ilma piale Trm; no˽ma lää naa sõ̭ss kae nii et, mis ta laja ilma päl tetäss et Plv; latsõ˽laja ilma pääl Vas; kuhu ilma, kus ilma(s), kust ilmast kaugel(e), võõrsil(e), kaugelt, võõrsilt ei tia kus `ilmas sie elab VNg; kis seda tεεb ko˛es `ilmas ta on Khk; ei tea kus maal `elmas tä võib `olla Mar; loomad lähvad tiab kus `ilma HMd; koss ilmass ta oo tullud Kod; aga sinna jõkke tetti ka aid, mud́u sia lätsiv kus `ilma Pst; oben pääsess `valla, ju̬u̬sk kohess `ilma; päe (päike) suve kun ilman (kõrgel) üleven Krk; varess rü̬ü̬k, siss tuleva kost ilmast (väga kaugelt) kõ̭ik varõssõ kokku Rõn; jummaĺ tiid kuah ilmah tä om, ku tulõ õi `kostki `vällä Se; ilma taga ~ taha ~ tagast kaugel(e), kaugelt `sinna ilma taha akka `põldu tegema Kei; `aeti `sinna taha, tiab kus `ilma taha [heinale] JMd; marjad one ilma taga, vai näid lähiksen one; keśsi ilmataha nääle `sü̬ü̬miss viib Kod; kas sa `jõutsid ilma tagast `liiva vidada Plt c. (ebamäärsem piirkond) ei tea, kust `elmast need virukid (õlesidemed) `väĺlä `võetakse Mar; `kuśkil `ilmas `olla ei või, nii `irmsasti kihelevad [sääsehammustused] HMd; need (kaeralibled) on `kerged, lähvad tuulega kohe `ilma, reia alt `väĺja Trm; `uiskab sis kostab kista kui `ilmasse Lai; ku `küündlepäevän saa äŕg juuvva vett ilmast (väljast) sõss `maaripäevän ei saa mitti kukk ka juuvva; ilman (väljaspool alevit) suress neid, alevist viiäss kirst Krk; vana inimese `üt́livä, et peerul om paremb laian ilman, ku `kitsan kõtun, `pi̬i̬ru ei tohi oeda `kińni Ran
4. taevalaotus; õhk(kond) ilm `läigitäb (õhk virvendab palavaga) Lüg; päe lähäb elma piiri (horisondi) taha Vig; akkab vist `vihma tulema, ilm lääb `sõõna Lih; kadrid tulnu `kaugeld `maalta, üle ilma, läbi maa rhvl Hää; ilm on nii paks et puud ei liigu Ris; pane ahi `kińni, egä `ilma ei jõõda `ükski sojass küttä Kod; latsel om vällän ilma luhi sehen `raske uni `kangest Krk; ilm kisub `piĺve Hel; ei jõvva `ilma `lämmäss küttä (kõiki aidata) Ran; [pärast pööripäeva] nüid läits si ilm (taevalaotus) tõist `mu̬u̬du, nüid es nimitävä enämp naid `tähti Kam; ilma laśk `piĺve; nigu `nahka vedä taad `ilma (taevas kisub pilve) Har; ilma pääle nii jäi [haokood kütisepõletamisel] siss es palaʔ `häste ärʔ Vas; ilm nakass jo hämäräst minemä Räp || mis sa `ilma kisendad muidu Khk; Paneb oort koheilma (valju häälega) kisama Kaa; laps karjob ühnä `kohta `elma (meeletult) Mar
5. inimese tegevusega seotud keskkond a. maine maailm, maapealne elu(korraldus) oh sedä `ilma `lusti ja `rõemu Lüg; rabad sa sii `ilmas iganis vöi lased kot́tlohinal, `surnu`aida viiasse sind `viimaks ikka Khk; Äga see ilma töö `enni löpe kut kaks kätt rünna pεεl oo Emm; `ilmas oo `mõnda `nähtud ja `viimne veel nägämata; meite rahvas läksid ilma `pulma (laadale) Mär; `üsku ole üksi`päini `siia `ilma maha jään (omaealised on surnud) HMd; `enne oli suur lugeja old, nüid on `ilmas old ja kõik tükid on ää teind Juu; ela `ilmas kui `pulmas Kos; nõnnasama ilma lärä õpivad kualin; sedä ilmamammonad näväd koŕmitavad; `niiskene one si̬i̬ ilmakõrd, inimesed one `uhked ja suured Kod; si̬i̬ om jumale maha jätten, ilma kätte esiennast `anden Krk; nüid aap ilm noore inimese ukka Rõn; är˽koolõss, jääss kõ̭ik maha ilma pääle San; külʔ ta koonõrdass ilman Kan; hädälitsel olõ õi ilmahn `õ̭nnõ; vaiv om elläʔ siih ilma pääl Se; paŕemb śoohn ilmah paaʔ pakutõllaʔ, ku patuʔ tuhu `ilma viiäʔ Lut b. (inimese eksistentsist) mõni saap `taivade, mõni lääp `põrgude, mõni jääp kate ilma vahele Nõo; kahe ilma vahel fig nõutu, kahevahel kahe ilma vahel – p‿`tεεgid mis ta teeb Khk; `kahtleb ühes `asjas kas voi ei – on kahe ilma vahel Emm; ma ole ku kate ilma vahel kunagi, raaḿ `laokil laiali Krk; ma‿le nüid nigu kate ilma vahel, ei elä ei koole Nõo || (sünnist, sünnitusest) sie õli `ammu `enne kui minä `ilmale tulin; tal pole `perssetki taga, kus ta võib last `ilmale `saada Lüg; emis toi kaik oma `porsad üväst `ilmale Vai; kui `aega oo `ilma `tulla, siis o `mεnna koa Muh; tulid `ilma `vaatama ja kadusid `juonega (öeld, kui laps sureb kohe pärast sündimist) Ris; mõni lammas ei soa kudagi `moodi `talle `ilma Juu; olen kuus last ilmale kand Kos; mina veel ei `oldki `ilmas siis kui Indrekist vend suri ää Ann; niikui `süńdind `ilmasse, `puhta paĺlas VMr; `i̬i̬späne pääv õllud ku ma `süńdinud ja `ilma tullud Kod; ää nu̬u̬r lehm olli, es tu̬u̬ vasikut `ilma Krk; nõ̭na ots süüdäb, ei tiiä kas mõni ärä kooleb vai sünnib `ilma Nõo; sul om kaits tütärd vana ämm `ilma avitanu Rõn; jälle om üt́s inemine ilma pääle tulluʔ Har; minno es olõ viil ilman, ku esä lät́s Naha `küllä Räp; poig `sündü ilmalõ Lut || (surmast, suremisest) Tämäl (surijal) `toisess `ilmass jo `leiväkott `valmis `pandud Kuu; saadan so korade `teise `elma Käi; eks ta (vana ja põdur inimene) ole siit ilmast minija Han; tema on juba `teises `ilmas Vän; sured ärä, lähäd `sinna `ilma, `tõisi `ilma; tämä one ilmass ärä lähnud, siit ilmass `lahkunud Kod; ilmast ärä ängänu Krk; [ta] oĺl ka jo ilmast `vällä lännüʔ Har; noʔ piät tä `tõistõ `ilma minemä Rõu; är läts `tu̬u̬hhu `ilma, är läts śjoost ilmast Se c. surmajärgne maailm kudas teiss `elmas oo sedä ei tea Mar; taevas one tõene ilm Kod; mis sa siin külvät, sedä sääl ilman `lõikat Krk; kiä `viina om koolnu˽tuu saa tuuh ilmah vanapatu hobõsõst; tulõvatsõ ilma kohuśs om tulõmah; Rahha `pańte ka `tõistõ `ilma üteh, mehile tubago ja `naisilõ jäl’ saiarahha; Hummogotsõl ü̬ü̬l õks olõvat `kooltake˽paŕõp, siss tu̬u̬h ilmah jo˽kõ̭ik `u̬u̬tvaʔ Se; las jummaĺ anku taav́ast tu̬u̬hn ilmah Lut
6. rahvas, võõrad inimesed jo sie jutt one `ammugi `ilma kääs VNg; ons ilmal seda tääda tarist Khk; kes elma suud `kinni paneb Mar; ega kõik põle just na mette kudass ilm `arvab Kse; ilm ei tea mis ta teeb ehk Ris; ära `kaeva ilmal äda, ilm naerab seda Pee; sie jutt on juba `ilmas Trm; ilm oo nõnna ukka lähnud Kod; si̬i̬ `oĺli sel aal ilma (mitte kellelegi kuuluv) mets Vil; mea ole kige ilma naarusse Trv; sedä `tääve kiḱk ilm joba; esi ilman kasunu ei oole esät ei emät; egä ilmal amet `seĺgä ei saa `aia (rahva suud ei saa sulgeda) Krk; ärä usu `ilma, ilm aab puru `siĺmä Ran; serätse larule ei või jo kõnelda, ta `larrap kõ̭ik ilma `pääle Puh; mes sä larat tast ilmale Nõo; ilma arm om tühi põrm, imä arm om `õigõ arm Har; timä ju̬u̬t viina maalõ ilmalõ ärʔ; vaia mul ka pidämä `naadaʔ naid kińgitüisi rätte, muidu jätäʔ `ilma Vas; ma ei tiiʔ ilma `perrä, ma õ̭ks tii umma `tahtmist pit́e; śjoo (jutt) jo om `kõ̭õ̭lõ ilmalõ tiidäʔ Se
7. teat periood, ajajärk tia kene `ilma `aigane VNg; `Ärgadel akkasid mo `aegu ketid, nee `üiti siis uie ilma `kütked Pöi; Aga mine sa võta `kinni milla `ilma neid (leentoole) tegema akati; Kes teab kelle `ilma neid (raamjalgadega laudu) juba tegema akati Trm; ma `nüütse ilma aast ei tää sul kedägi ütelte; et si̬i̬ aigilm (elukord, aeg) ninda kitsass om Krk; vana ilma rahvass teesivä mõtsa rohusit, kedä kohegi tarvitava Ran; mia ei tiiä, kona ilma aal mina na (püksid) ummelsi Nõo; timmat ain om `vastse ilma `aigu tullu Kam; Kes no vi̬i̬l `õigõ˽seo ilma `aigu `ahju pühḱ Urv; vanailma `aigu oĺl alasi keriku man sańdiʔ Har; Vanast `ilma oĺl ka‿ks pruudil miŕdi krańts pään Rõu; tu̬u̬ ilma `aigu talo latsõʔ `tihka as `kleite `sälgä `pandaʔ Räp; ta (võrk) om ilmast `vällä lännüʔ (kõlbmatuks muutunud); peńn (rahaühik) om si̬i̬ ilma ajoline; A tu̬u̬ (ema) õks vi̬i̬l `ti̬i̬dse kõ̭nõlda õt sääńtse [sõbad] oĺliva üte ilma `aigo `olno Se
8. Ilm `oitku! Poleks ma seda mitte `uskund; Äi see käiakrenk `kölba änam `kuski ilma `poole, jälad mäead; Kui lehm punast kuseb, siis on `keikse ilma param, kui ussi`kihnu kusseilma poold (kuskilt) käde saaks Rei; `ilma tiada (kes teab) mis sa jamsid unes; Ega igaüks soand selle kuhjategemisega kuhu `ilmagi (toime) Kei
ilma1 ilma eP(e- Mar Vig Ris Juu; jõ- Khn; ü- hv Khk) eL, `i- R Jäm Khk Hi Aud spor KPõ, Iis Nõo Rõn
I. adv
1. (millestki) ilma; puudu, vajaka Ei old sial enam midagi, tühi keik, `jälle `ilma kui elajas Hlj; `ninda mie jäin neist `rüssist `ilma Vai; pöld jätab tükkis `ilma, kui sańt aeg on Khk; loomad `kangest ilma (söömata) täna Jaa; sest asjast oled ike elma, elma ku elma Mar; suamamehed ikka kuulda, jõlma miest riägi `kiegi Khn; aitäh (omast) `ilma `jäämast (öeld toojale) HMd; närbem luom - - ta seesab ennemine ilma [kui sööb] VMr; on `riidega kasukid ja ilma Pal; oles küll ilmagi läbi saand KJn; si̬i̬ riba olem nooriku ü̬ü̬l (vööl). kodun võis olla ilma ribast Krk; ilma nigu peni `pehmest leeväst Ran; ega ta konagi es tule ilma, `olli mes täl `olli, iks tõi Nõo; nii `ilma es ole tost `kopkast Rõn; mul ei olõ medägi tü̬ü̬d, elät enne nii jumalõ ilma; kas sa ilma (tööta) olõt, kas sul medägi tetäʔ ei olõʔ Har; `ildast jäät, sõ̭ss ilma jäät Räp
2. muidu, tasuta `pulmas kõik `õstasivad `viina, minule `anneti siis vade `ilma Lüg; Kassi`poega pole ilma tahetud, `ööti, et siis ep tule silmad pεhe Kaa; `ańti `villu, `vöösid, sukka, `kindud. ilma ei `tohtind pruudi`viina `vastu võtta Mih; kedagi ei sua ilma Koe; tämä tahab et, ilma tehässe Kod; `kińkjä om ärä koolu, ilma `ańja `otsa saanu; temä lasep nüid seräst ilma`orja (palgata töölist) ärä Nõo; raha iks olguʔ, ega ilma ei avidõ˽`kiäkiʔ Krl; Es ma no˽sullõ joht ilma i̬i̬st tü̬ü̬d lää ei˽tegemä; Ega üt́s õ̭ks midä liigut́, ega ilma `sü̬ü̬jät kiä es tahaʔ Rõu
3. ilmaaegu ilma sa käut Vas
II. prep (abessiivi funktsiooni rõhutavalt) ilma; täiesti, päris `ilma `palgata `tienib Kuu; `ilma otsata pailu `vihma Khk; paat́ tuli `maale ilma meesteta ja ilma püisteta Krj; ilma `süita inimesed Rid; ja mina jõlma meheta ja obosõta Khn; merel `olli jää pääl, ilma lumeta Hää; ega sie nüüd `ilma sõjata küll ei lõppe; ilma `kõrvadeta VMr; kui kedrad, siis lõng lähäb ikka `ki̬i̬rdu, ilma `tahtmata Trm; ilma `paŕkmata nahk Vil; temä läit́s ilma miu `ütlemede ärä Krk; kellä katõ `tõistkuni jumala ilma ivätä Ran; talu ilma pernaeseta om nigu maja ilma katusseda Nõo; sa ilma äbemäldeʔ Krl; ilma `hapnamalla es lää˽`kiisla kõvass Vas Vrd ilm3 || tuleb ilma armuta (tohutult) `sisse seda kala [jõkke kudemise ajal] Aud; oh sina `ilmaingeta (?tossike) küll VJg; tuńn `aiga iki ilma kõnete (kindlasti) Krk
III. konj ilma et (eitavasisulises viisi- või mööndlauses) Moonutas teise silmad ää, ilma et teine seda oleks tahtnd Pöi; akas kõhe, ilma et kedägi muud õles kõnelnud, akas õmi vanu sõnu tõesele ette lugema Kod; vanaemä `oĺli küll siuke tark inime - - ilma et temä kooliski on `kuśkil käind KJn; mia tulli ärä ilma et ma `poiga es `näeginä Nõo; sääl ei olõ muudku võta kirvõss ja naka tahuvamma, ilma et sõna`lausumist ei olõʔ Har
ilma|sammas fig ilma `sambast õlema (väga vanaks elama) Trm; ilmasambaks jääma igavesti elamaR spor eP Ei `keski ole `ilma `sambaks jäänd Kuu; sa tahad ilma `sambaks jääda Muh; luodab et jääb ilma`sambast Sim; egä sinagi‿t jäe ilma`sambass, et sina nõnna suureline õled Kod
ilmast|-ilma ilmast `ilma spor Sa, Rei Tõs Hää Saa Jür JõeK VMr Kod/-ss/ Vil M T Har spor VId; `ilmast `ilma spor R, Muh spor , VMr Kod/-ss/ Äks Lai Plt/-ĺ-/ Pil Hls; elmast `elma Rid Vig alati, ühtelugu käib `ilmast `ilma ühest kõhast `tõise Lüg; ilmast `ilma `joonud Khk; angelda elmast `elma, põle `aega maha `istugi Vig; mustad vareksed, nemad `ilmast `ilma karjuvad siin VMr; emä õli ilmass `ilma `aige näil Kod; `ilmast `ilma järvel, ü̬ü̬d kui `pääva Äks; ilmast `ilma vihmane ja `säänte maru Hls; noh ku sa talumajan olet, siss sina olet `tu̬u̬briotsa all ja kaalpuu om sul ilmast `ilma säĺlän Ran; ilmast `ilma `haigõ Räp Vrd ilma|-ilma, ilma|ilmas; ilmast-ilmani
ilma|tark2 väga tark või end targaks pidav inimene `Ilmatark `toistele, `oskamata omale Kuu; Näe `ilma`tarka! Käis `Narva turul ära, nüüd tiab kõik, kuda `kuskil maal elatakse IisR; see suur va ilmatark (nõidumise poolest kuulus) kes keik osab Jäm; suur ilmatark - - kes tahab suurt juttu `rääki Var; no sina olet si̬i̬ ilmatark sina täät puha Krk; ilmatark, kes tege ennest targass Hel; uma `tarkusõga `tahtsõ kõ̭igist üle, ta oĺl ilma tark Se
ime1 ime R eP eL(imeʔ San spor V; imeh VId), g ime R eP Trv Nõo Rõn, `imme Kod eL, `imh(m)e Har; transl `immes Vil
1. ime a. imestust äratav, uskumatu või üleloomulik asi, nähtus, omadus jne küll `pandi imest kui miä `tervest sain Vai; Ise ime, ise püme, ise riu moa ilma tark = päsmer Pöi; saab imeks näha kas ta tuleb vel takatsi või Muh; Obune komistab neĺla jala pääl, mis ime siis, kui inimene kahe jala pääl (öeld eksimust vabandades) Hää; saab imeks näha, mis neist joodikude lastest saab HMd; [endist elu] akkasivad `rääkima, siis nagu imet VMr; `kange küĺm, ime et ää ei võta Sim; kõik `immed one mua piäl suand ärä nähä; si̬i̬ on üks imede ime et meie `ello jäemä [lahingus] Kod; nüid `vaata nagu imet, kuda tihasse Äks; imeväärt asi, isi `vanker sõedab KJn; sii om periss `immese panna kudass temä eläb Trv; t‿om küll suur ime, et ta mulle `leibä tõi Nõo; ma˽näi `täämbä `säärtse `imhme et ei `tihka kellegi kõnõlda Har; taad imeht um maa pääl iks `väega˽paĺlo Rõu; puja˽`ku̬u̬li ärʔ, a imä jäi iks elämä, tu̬u̬ oĺl periss issändä imeʔ; ma˽pei tu̬u̬d `ti̬i̬du `immess Vas b. imelik, iseäralik, veider ime `kuidas se `Helmi nii `kaua `laudass on Kuu; sie on `ninda `illukene sene `tüega, et ime kohe VNg; küll siä tied neid `temposi, et `ilgä ja imet on näha Vai; Mis see siis nönda ime on, isa oli koa viie`kümne `oastane kui naise vöttis Pöi; [meeste püksid] olid niipaĺlu lapitud et se oli kohe ime vaadata Kos; mis ime magamin si̬i̬ nüid om Krk; ime küll, nigu tagasiperi oless tõmmatu Puh; tada om periss ime˽kullõldõ San; mul oĺl ime˽kaiaʔ et, saia mant oĺl lõigat pu̬u̬ĺ arʔ Rõu; [setud] `piitska `kutsvaʔ ru̬u̬sk. mul oĺl nii imeh Räp; mul kui imeh sai tu̬u̬st jutust, kost timä tu̬u̬d jutto tiid; mul lät́s ta jutt nii halvast ja `immest Se
2. trikk, vigur, temp Obune tegi minuga tie pääl sada imet Kuu; tegi `ilget ja imet `tõisega Jõh; ühna `viite imet tegi Muh; küll `seistaks, küll istudaks, `tehtaks sada imed εε Käi; tä `olle teind tääga viis vana imet Mar; tä tegi imet. nõiutab ja kuntsitab Tõs; aga ma teen `sooga viiskümmend imet ja iga ime `olla isi `moodi Juu; `sirkust ja imet tegema VJg; kui ärä lähäd kodoss, kaŕjussed teeväd siin vana imet; teeväd imet, mes ei saĺli nähä Kod; ta om mõni seidse imet äräde tennu Krk; ku‿sa `viina aat pandass `kińni ja tetäss sada imet Nõo || nõidus, kaetis silmäga imehhüt́ arʔ, timä silmäst sai imeh; ka koh tege imeht (midagi halvasti) vi̬i̬l maa pääle Se
3. (hüüatustes) a. (välj imestust, üllatust, kohkumist jne) aga ime `hoidagu, kas `sengä (parvega) nüd `tohtis nii `kaugale hakkada menemä; valatand et tule sina imet abi, kas sis viel ajavad järel; oi imet! oi imet Kuu; sina ime küll Hlj; midä imet ma nüüd tegin, kus mu arud õlivad Lüg; Oh sa ime, nagu `kõrvist `tõsseti (meeldivast teatest) Jõh; kuula imet vöi noor Jaen köind `kosjas Khk; Tohhoo imet, mis täna veel näha saab Rei; vaada imet. täna tuleb `taevast `saia Phl; nää `ullu imet Mar; ui ime, või temagi saand mehele Mär; `Kärba imet, või kukkus jõkke Vig; ossa ime kui pala Juu; Ime, et sa oskasid ka seie tulla KuuK; voi ime kus sa nii kauast jäid VMr; oh sa ime ise pime abe suus ja `ambid põle = peenis Trm; oh mu ime. kõik väĺjäle; minu ime küll! küll minu ihu värisi Kod; kas sa näed imet! Trv; oi sa imet, `õkva nigu udsu om kõ̭ik i̬i̬n; peremi̬i̬s ütelnu kollerile `vasta et, ime ime et kidu keelil kõnelap Nõo; oh sa elläv ime, mia veli na (kärbsed) omma; või elävät imet, ilm lätt hukka Har; kae imeh, määne asi tuĺl; oo imedü ~ perädü imeh Se b. (välj arusaamatust) ime tiäb, mes täl viga; ime tiäb, kohe minä selle põlle panin; ime sedä mõessab, luamad jäed alles; ime mõessab kost si uni tuli Kod
4. (intensiteedisõnana) õige, päris; väga Ime tark `teistele, `oskamata omale Kuu; `iesel ime pisukene VNg; ime suur ~ kallis Muh; üks ime raasuke, paĺluks sest sai Mär; `kihnlast kuduvad `praegagi ime toredi kirjusi sukki Tõs; ime`tihti on mul eliding old JJn; lugemine oli sel vanainimisel ime `selge Sim; imeilosass laalavad ja `loevad Kod; õõnabud olid imepaĺlu `õisi täis Pal; temäl `kasviva na (sibulad) ime ilusa Nõo; kuis tä (laps) kül˽ni imeilluss om Krl
5. (kvantumi- või viisilauses) akaa·tsi puud on nii pekad et ime Mih; poisil läksid kohe jalad põĺvini punaseks nõnna et ime Amb; ise mies üśtku jupakas aga kerib `käia mis ime Sim; tõesed naaravad kas imet Kod
imekene1 dem < ime1 (hrl välj imestust või kohkumist) oo sina imekene ärä `julges `menna `toise `kallale VNg; sa imekene ku akkas `nutma Ris; oh sa imekene, kus ta ometi sai Koe; oh imekest küll mis sial näha suab VJg; ossa imekene ~ `immekene Kod; imeke küll sedä `aśsa KJn; ka om `immekene, t́suuda Se Vrd imekäne
imetama2 (ta) imetab Saa; imetämä KJn T Urv Rõu, -eme San, -em(m)e Krl; ipf (nad) imetiʔ Har imestama ja kõ̭ik imetänuva, et sina said nõnda ruttu `tervess Ran; ma imeti ka, kona ta niipaĺlu abiss; oi sa pimmet, tu̬u̬ `oĺli imetämise väärd `õkva Nõo; kõ̭ik inemise imetesive˽tidä San; sa mõistat paĺlu `laulõ, neo opõtaja olõss tu̬u̬d `väege imetenüʔ Krl; `Nilbõga olõ õi tu̬u̬ sadamine no˽midägi imetä asi õiʔ Rõu Vrd imehtämä
inimene inime van Hlj, Jäm Khk Muh Mär LäEd K I M TLä, -|ne R S(-ei- Hi) spor L K I M, TLä TMr, -|n Vil Hls Krk, inimi|ne spor R, Khk Mus Kse Amb, ine- Võn Kam Ote Rõn San V(-õ Se), ineme Puh, -|ne Puh Ote Rõn Krl(-ni, -õ|ni), g -se (inimse Saa); ińemi|n, ine-, ineme|n g -(d)se Lei (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. (üldmõistena) inimene a. inimsoo esindaja; ant loom Inimene `arvab, jumal `säädib `kerda; Inimene opib `surmani Kuu; `Konngi `kruoksob jala all, `saadik sis viel inimine (hakkab vägivallale vastu); Siis õlivad kõik ühes unnikus (samas ruumis) kanad ja inimised; tämä (talleke) inimistest enäm maha‿i jäänd, inimistes (inimeste keskel) õli üless `kasvand ja õld Lüg; inimine on surelik Vai; ärra koer olnd εnam kut inime. `iĺla aja eest vahetand, üks (mõisnik) `andand inimese teine koera; inimesest uńt (libahunt) Jäm; looma porgandid ning inimeste (söögi)porgandid Khk; luu`painaja keib inimiste ja `loomade peel; kui kukulind ära petab, siis inimene `kuivab ära Mus; Liiva `võtmise `aegu inimese luukered tulid `välja [katkukalmest] Pöi; inimene lεheb ika vanemaks, aga töbi nooremaks vöi suuremaks Käi; Inimene otsib, kus parem, kala – kus sügavam Rei; koer ajab inimese `jäĺgi Kul; siis (menstruatsiooni ajal) ei tohigi kiriku `minna, inime peab puhas olema Lih; [ussist nõelatud] inimesel saab moa `sisse pandud jalg Kei; inimese käsi seda `eina ei `puutund (kõik tehti masinatega) JJn; inimese pahem jalg `piämä `võtma lühemä sammu Kod; [vanasti] sia sõive inimesesõnnigu ärä Krk; siss om [nõiutud] pulmarahvass saanuva jälle inimestess; jah, om ollu ilman `mõndagi, mes inimesel jääb `mõistmada; inimene aevastab, obene `turnap; sü̬ü̬k piäp iki inimest `u̬u̬tma, egä inime ei piä `sü̬ü̬ki `u̬u̬tma Ran; õnnetuss käib inimesi `mü̬ü̬dä, ega õnnetuss puid ja `kande `mü̬ü̬dä ei käi; miu `lambal om `õkva nigu inimese mi̬i̬l; ta (lammas) kuuleb inimeste eli, siss tuleb `sisse; vanast üteldi `ju̬u̬skjat `tähte et, tu̬u̬ `oĺli inimese elu vai eńg; ädä jooseb i̬i̬n inimest; inimene olna esi oma `õnne sepp Nõo; inemisel kah iks rahu (neerud) säĺlä sihen Kam; suure põvvatüki ku inemese pää Ote; Hobõnõ kumastuss nellä jala pääl; ime˽sõ̭ss ku inemine üte sõ̭naga essüss Urv; inemine um `eślik, puu `oslik Rõu; puśs um inemiste vitäʔ, olõ õi˽taa eläjä`lu̬u̬mõ vitäʔ; inemine iks saa inemisega˽kokko, mägi saa ai˽`mäega˽kokko; tuĺl iks eläjille hätä ni inemiisile kah; kana munaki˽`tikslõsõ˽pesäh, siss putu ui˽no inemise˽kokko üt́s ütegaʔ Vas; sääl (surnuaias) videĺ ka üt́s inemese pääluu maah Räp; inemisel üldäss hińg, eläjäl om toss Se; ińemin `mõtless un d́umal t́ege Lei; inemeist `peetäss sõnna pitih a hobõst uhi`lõ̭iga pitih Lut b. mees; naine Kaks önnistust on maa`ilmas – kui obusel sünnib varss ja kui inimesel sureb naine ära, inimene saab uue naise vötta Krj; tanu on inimese (abielunaise) peäs. egä tüdrukul tanu põle Juu c. inimfiguur vanast `tehti suri inimissi (hirmutisi) – vits püus Khk; tegime käbadest pisi inimesi Rei
2. üksikisik; kaasinimene; töötegija voib `olla on inimesi (tühi) juttu Vai; inimessi tuli nagu `pilve ja `panka Jäm; tuba üsna puhiseb inimistega Khk; Oli neid `kohti enne kus `tehti kõik uksed `aknad `lahti kui inimene surema akkas Pöi; suur töu inimeisi olle `möisas Phl; oli üks suur inimeste summ Mar; inimest maalt vädavad ja noot tuleb `kalda Kse; Üks inimene oo teise inimese uńt Han; Enne sõda eläs `Kihnus paõlu `rohkõm inimesi Khn; kaks inimest tulevad järel Kei; sie on inimesel `kerge mis inime on õppind Jür; [hunt] inimesesse `kińni ei akand Ann; kihelkonna ies pekseti inimeisi VMr; kui mets on lumega vangis, sureb paelo inimeisa Trm; `eeste õppa `vaśkad `mitme inimese, et ta kaŕjan `käimä õpib; eriläne ei seesä rahu inimesess Kod; sääl (luhas) oli kigil inimisil [taludel heinamaad] Trv; inimisi olli paĺlu sääl mõtsan; egä risti man olevet ollu inimese kogu Krk; oi inimesi om tuhandit `mu̬u̬du, nigu nägusit ja tegusit; egä `kiägi inime ei ole jo `raudne terve; inimene om nii must nigu üits trüpiss Ran; `eldet `anjat õnnistab jummal ja armastab tõene inimene (öeld andjale); temä `olli `kaenu siss inimese, kes `kartuli kuki ärä `aie; mes sa susit inimest, elä esi ja lasõ tõesel ka elädä; käib inimeste‿müdä, ega ta kedägi rahu ei piä Nõo; söögivahe `oĺle mõni paaŕ `tuńne, siss saeva obese ja inemise süvvä Võn; küll na om kadeda tõese inemise üle Kam; põimeti viie kuvve inemisega, aga põemeti ka kate inemisega Ote; suuŕ jago `põldu oĺl vi̬i̬l inemiisil teǵemädäʔ; või˽siin um paĺlo `pu̬u̬nuisi inemiisi; Egal inemisel umma˽küüdse˽`hinde poolõ Rõu; nuŕato `rõivaʔ säläh nigu vana tigo kõńd inemiise pite Räp; ku mi las `paatanu üle inemižide (oleksime rääkinud inimestest); ińemidse`lü̬ü̬jä (mõrtsukas) Lei
3. täisväärtuslik isik a. täiskasvanu; terve, tööjõuline isik `poiga sai inimese `kirja, juo `lieris `käidu VNg; ma oli ka üsna inimese eas Jäm; ta pole veel `öige inimine – laps veel; tehasse kirgul inimiseks (leeritatakse) Khk; et ema oleks veel inimene olad, aga see on `muistusest kehv Rei; kaera jahust tegid apurokka, kui ma juba inimene olin Rid; tä ikke igäs kohes inimese eest `välläs Mar; oma inimese `põlves ma ei ole seda (raand sõna) kuuln; kõik (lapsed) kasusid inimesese Aud; ma olin juba inime `rohkem, nad olid lapsed HMd; ega tema ei ole ka `kerged elu näind inimese päivis JJn; eks meie õllud kua nuared ja, inimesed; kui minä vi̬i̬ĺ inimene õlin ja maja pidin Kod; ühessa `aastane `aeti `luhta. inimeisi ei olnd KJn; kasva inimeses(se) Hls; temä om inimese arust vällän (85-aastasest inimesest) Krk; ammuss tu̬u̬ `olli, ku mia olli ka inimene Nõo; ta ei olõ inämb inemine, inemise koju `paĺlalt Krl; Katõ`kümne `aigu `peeti õks joʔ inemisess Har; tetäss inemisess (leeritatakse) Vas b. lugupeetav, korralik isik sääl `kaivikus (kaevanduses) on neid kel enämb ei õle inimise `õigustki Lüg; Mis `aia mulk, `räegi inimese `muadi aja auk IisR; nönda saab juut inimese nime Pha; See muidu üks tüdruku lapakas, see pole inimene; Sai ihu korra `jälle inimese `moodi `puhtaks [saunas] Pöi; Tämä oma iest inime kua Khn; Si̬i̬ on inimene, kellest räägitaks, ja si̬i̬ on obune, kellega sõidetaks Hää; mina pidasin teda ikke inimesest VMr; tüdrukud ja sulased olid kõiḱ inimesed Ksi; sest piäs aru `saama kis aga vähä inime on KJn; ka si̬i̬ mõne inimese temp Trv; ku tal lammast ega kana ei joole, sõss ta ei joole inimene Krk; oi küll om `albu mihi, temä ei `mõtlegi, et naene ka inime om Ran; igävene labusk om, ei ole midägi inimene; `vaene es ole temä meelest inimenegi Nõo; mis i̬i̬st na tapava! inemistel piäss üks inemise süä sisen olema Võn; no seo küll inemine ei olõʔ, se‿m ullõmb ku kurat́ Urv; tu̬u̬ oĺl iks inemise `mu̬u̬du (lahkesti) `vasta `võtnu ja ravinuʔ Rõu
4. individuaalse omapäraga (teat iseloomuga, vaimsete või füüsiliste omadustega jm) isik Inimese `muistadus (vigurivänt) Kuu; üks `püüdäjä, oma `puole `kiskuja inimine, täma kobika ei jättä Lüg; `Oidaja (kokkuhoidlik) inimine Jõh; siis ma oli jälle suur tükk inimest, koolis`käibija juba; vaimulikud (jumalakartlikud) inimesed; va kobin inime - - pole rahul kennega Jäm; ennem olga inimene `naertav kut nutetav (pigem lõbus kui kurb) Khk; Sõuke ise`sorti inimene teistega ta äi liigi; Ta on änam ikka `sõuke `mustaverd inimene koa; Ema oli taal koa `sõukse `valgeverega inimene; Kellel aruksed `ambad on, see on tark inimene; Noorelt oli nii suur kena `valge laari `näuga inimene Pöi; oli seda`moodu (rase) inimene Emm; näljased inimeised Käi; [öeld] et oh sa raibe inimeseks. see `neoke paha inime; kuib (vähese rinnapiimaga või ilma) inimene; `pehme inimene, järel`andja; raho (rahulik) inimene; üks pool totakast inimest Mar; mis sa `siukse tuhmi (mõistmatu) inimesega teed Mär; irmus varas inimene Var; siis oli raaviaĺlisi sii igast poolt koos, ikke aritud inimesi ja Aud; si̬i̬ on üks tüssägas inime, jala sääred ku matsagad all Saa; ta on üks targa vaimuga inimene Kei; vanal kuul `süńdind inime on õnnelik Rak; kui on niesuke püśs inimest, oh kuda ta siss käristab Sim; sai `armsast inimesest Trm; ega `mõistlik inime ei käi alati `simmanil Äks; `kangest ää inimen `oĺli Vil; no see on üks kahmakas inimest (suur) Pst; `siante obese`sorti (kergesti sünnitav) inimene; `sakste verege segät inimisi o küll Krk; sügisene päiv om nigu lühike inimene, säälsa·man om ku̬u̬n, pää ja perse kõik; `uḿne (sõnaaher) inimene; nüid om ka kidsidit inimesi ja om `eldit inimesi Ran; viina`võtja inimene; kittä inimene ta‿i ole, ta tükib `ki̬i̬li `kanma; sa‿let ikki täis (täie mõistusega) inimene; om ikki ää lõbeda `lõugega inimene küll Puh; aga ma‿lli siss `täitsä jõvvuline inimene; nii ilusa moodun inimese olliva naese paĺlaste tanudega; esi om kõrd inimest (tubli), aga ei mõesta `endäle mi̬i̬st valida; kullane (väga hea) inimene; näkkev (normaalse nägemisega) inimene; miu minijäss om `väega terävä sõnaga inime; om ike imelige küll inimesi ilman; ta‿s ole tü̬ü̬ ega oole inime Nõo; mis sa `kuulmada (kurdi) inemisega pahandat ilma `aigu Ote; ma võti nooreld naese, ja sai `õige inemiste seḱkä Rõn; oi˽ta‿m tuhandõrummaĺ inemine San; ta‿m vana heeba inemine; voolass (kärmas, virk) inemine Urv; tark koolitut inemene jo mõist ja tiid Krl; sai siss kuŕul inemiisil tiidä˽tu̬u̬ asi Rõu; ku‿t́ä no põnnuʔ inemine olnuʔ, jumala terveh inemine Vas; Lahke hannaga inemine (tütarlaps) Räp; häbendelejä inemine Se; usulene (usklik) inimene Lut
5. teat vanuses või teat ajastusse kuuluv isik täis`kasvand inimine Lüg; keskiga ~ kesk`ealine inime; vana pole ega noor ka pole, kahevaheline inime Jäm; nüid uude inimestel oo; teene oli vanalane inimene Muh; vanamed inimeisi peab `austama Käi; vanad inimest veel `ütleśt rabandus Tõs; `eńtsed inimest; noorepoole inimene; kes jo viie`kümne sees oo, see oo vanapoole inimene Aud; No muidugi, kus `nüitse aja inimesed änam Hää; vanuduse poole (vanem) inime Kos; parandas `suapid vanule inimesile Kod; minu `aegne inime, ega ta vanem ei ole Pil; vanemal inimestel oĺli [suririided] `ammugi `vaĺmis `tehtud; paelu `nu̬u̬ri inimeisi KJn; pääld viie`kümne siss om elänu inimene Hel; kae kos tat́tnõna, vai tükib suureinimeste jutu seḱkä Ran; mõlemba olliva `iälise inimese Puh; nu̬u̬r inimene sedävisi `lõugab ja `vannu inimesi susib Nõo; vanaaja inemise `ti̬i̬dsevä, konass ladem tuleb `väĺlä `aada Ote; vanal inemisel `oigap kõ̭ik ihu `säĺlän Rõn; ka kui no vanna inemeist vi̬i̬l avvustõdõss Krl; timä om jo elähhänüʔ inemine Vas; mino vanodaidsi inemiisi om [siin] Räp; `Paikina `nuori inemiži `pierrä Lei
6. teat ühiskondliku staatusega, tegevusalaga, päritoluga, soolise kuuluvusega, tuntusega jne isik `Jällä uus inimine tuli `juure (lapse sünnist) Lüg; ise `joude inimine aga süöb pali Vai; `leerimata inime; `leeris olnd inime Jäm; elamise inimene (jõukas); läks `sönna vanaks inimiseks (vanema naisterahvana koduseid talitusi tegema); körvaline inimene (tallu kuuluv sugulane või võõras) Khk; ma pole merepüiu inimene olnd Mus; teretamise `juures tehakse änamale inimesele pisike kummardus ka Vll; Kellel karused käed on, see pidi rikas inimene olema; Tüdrukune inimene (mitte abielunaine); Isasid inimesi es ole täna `kerkus kuigid pailu mette Pöi; palju‿s emane inimene jõvab `tõsta; saksa inimesed `ostvad `leiba Mih; ma selle aja elomaja inimene (majaomanik) olnd Mar; põle `kuśkilt prii inimest võtta suve `aegus kodu `oidjaks Mär; `lahti (maata) inimesed köisid `õĺga ja `villu viinutamas Kse; minu isa oli `lahtine inimene, mõesa moonakas oli Mih; luteruse usu inimesi oo sii vähä; me oleme `õige`usklikud inimesed Tõs; `teenija (tööl käiv) inimene PJg; `enne inimesed kuńsitegijad `soatsivad `aigusi `luomadelle ja inimestele Kad; vallalised inimesed, poosid ja tüdrikud; muil inimeisil vili `vaĺmis Kod; alama inimeste kõrtsis saksa kammert põlnd Vil; kõrulise inimese olli sannan ja sulass taren; ni̬i̬ om `täämpä mat́use inimese (matuselised) Krk; võhine võõrass inimene; ennemb kehvembä inimese seendega `ti̬i̬nsivä `eńdile `aastaleevä Ran; mia `küśse sedä`viisi et, mes inimese te olete Puh; peremi̬i̬s inimene, si̬i̬ piäb iks vara üless tulema; ku `vaene inimene `pernasess saab, siss om ku kaśs marun Nõo; `tutva inemine Kam; nüid ei ole mitte midägi sul saada, olet paĺlass inemine Rõn; `tüt́riku inemise `tapsõ ärʔ Urv; kes sääl vanan inemesen (sünnitusel abiks) oĺl Krl; üt́sik (mitteabielus) inemine Har; `Rõugohe um riḱkiid inemiisi kah matõt; olõ ei˽ma˽`pernanõ, ma‿lõ üt́s `vi̬i̬rmäne inemine Rõu; taa olõ õiʔ `huupiinemine, taa om ka aśa˛aijai (asjaajaja); tiiuline (teada) inemine, a mitte nimme `mi̬i̬lde ei˽tulõʔ; sääl (mõisas) oĺl külät siist `lännüisi inemiisi Vas; tuu talo inemine Räp; talomaja ineminõ, rikka talo ineminõ Se; pü˛ät (leeritatud) ińemin Lei; ilma pält tulnuʔ inemine, `määne timä um Lut
7. hrl pl suurema kollektiivi liige a. rahvas, rahvahulk tama läks inimisi `ulka: oli puol `lolli Vai; mia mäletä neli-viis `põlvõ inimesi siit egä talust Khn; sii inimesed on paelud kalamehed Hää; siin käib jo `ühte lugu inimeisi KuuK; si̬i̬ (küla) on ike siia pärast asutud kuda `jälle kost neid kogunud inimeisi Äks; kiḱk ma˛i·lma inimese Hel; hii sa, kohe om [kutsikas] lännüʔ inemiisi sekkä; timä (koer) om harinu˽tan tii veeren inemiisiga Har; läḱi är inemiiste mano Se || (sisekohakäänetes) rahva seas või sekka no lähämme siis `maale - - et ehk me siis `saamme inimestesse ige kuhugi Kuu; õli akkand inimisi tappama, `ninda‿t ei `tõhtind enämb inimisis magada Lüg; Mene jua `ninda abeme, et ei `julge enamb inimiste `menna Jõh; `katsuge `aeksasti inimestesse ~ inimeste `ulka `minna Ann; küll oli `kerge tunne, kui `jälle inimestesse `piasesin VMr; [metsavend] ei tõhi kohegi `väĺjä `tulla inimeisi Kod; tõne olli kasunu inemisin Rõn; ma˽ka‿ks hinnäst kobahuta, ma˽`tihka ai˽mud́o inemiisih ollaʔ Rõu b. oma pere või rahva liige minä õlen oma maja inimine; kui on `võerast `rahvusest siis ei õle oma maa inimine Lüg; inimesed kõik kottu ää Muh; meie maja inimesed läksid `metsa marjule Kos; [koer] mutku ot́sib aga inimeisi, muud kedagi VMr; tämäl one seetse `vaimu inimeisi Kod; oma inimese puha Krk; meie inimestel nii `suuri `sarnu ei ole [kui tatarlastel] Ran; kotu piab ikki inimest olema, kui tõese nurmen om Puh; niipaĺlu ku talun inemisi `oĺle Kam; [koer] kiä hoit inemiisi, sõ̭ss tu̬u̬ ku˽kotust är˽läht sõ̭ss `undass; kat́skümmend inemist oĺl laua man üle päiviliste Vas c. teat paikkonna elanik lapi maa inimesed (laplased); kuralased, Kuramaa ~ Lät́imaa inimesed; rannarahvas ning ranna äärtsed inimesed; Kihelkonna inimestel olid kiudud kuued Jäm; `Kopli inimeste `seltsis oli üks noorem tüdruk ka Khk; üsna `püsti Tagavere inimene Jaa; rootsi inimesed (noarootslased) LNg; Kasari poolt inimesed käisid siit maja`palkisi vedamas Kul; `Jaabre küla inimest PJg; minu isa ema olid `Ohtu inimesi Kei; Vadi küla inimesi `üütasse vadikesed IisK; vürsti valla inime ole mia; `Taĺnamaa inimese Hel; ma‿le maesamaa inimene, mia `peĺgä vett Nõo; Saarõmaa inemise om õks tõsõ (teistmoodi) Har
8. (retoorilistes hüüatustes või pöördumises) a. (imestavalt, etteheitvalt) mis inimene peaks nii paĺju rügama Khk; oh sa inimese mõru. [sellele] kes jurab ja `tapleb Muh; Inime `ahju ei `vaata ja lükkab `siivre `kińni – ullu asi Hää; Mis inime sina küll oled! SJn; oi `jummal sedä inimest küll!; oi kuradi inimest küll, selle viinanäĺläga tapab vai tõese ärä Nõo; mõni inemine nüit nii räbälin käip! Kam; ime et inemine nii juu! Krl b. (palve, soov) ole üvä inimene `kannada vähä `aiga VNg; ole siä nii üvä inimine, et `anna `miule raha `velga Vai; Ole kena inimene, tule Pöi; ole üks ea inimene ja anna `moole Mar; ole ia inime ja tule `mulle appi siga `tapma Kos; ole ää inimen, mine käi sääl ärä Krk; Ole onte inimene ja ti̬i̬ mes sul kästäss Nõo
Vrd ihmine, imene2, inimäne
inutama inutama R(-o-; -mma) KuuK Kad Iis, `inn- VNg
1. inetama, rikkuma, määrima sie inutab rüsa ära Jõe; Viletsä `värvigä inudid oma `sieligu ärä; `Ilma `polleta inut `riided `ninda ärä [võrkude päästmisel] Kuu; `niitis karvase `kuare, inutas teśtegi tüe ära Kad
2. tülgastust või iiveldust tekitama või tundma sie süöb kohe `ninda rumalast et kohe inutab VNg; Mõni `solgotas `nindä `süiä tehä, et ajas inutamma; `aiseb `ninda, et paneb inutamma Lüg; `poiga `nuuska `nennä ja nattane nenä inota; miu südä inota Vai; nõnna on sie supp ära inutand (tüüdanud), et ei taha nähagi Iis || söögilauas ropendamaIisR
3. häbistama; laitma, halvustama ta inutab teist ilma `asjata Jõe; Ei sie `uoli enämb inutamisest egä ävästämisest; oh sina inudu! küll see inut Kuu; Peigmehe poolt [saaja]naised kiitnud peigmeest, inutanud pruuti Hlj
iri|vars latt sääsavõrgu vette surumiseks ja ülestõstmiseks sina sääl irivarre pääl küüräkeli, kisut toda `võrku ikki valiste Puh
hirmus irmus Jäm Krj Pöi Muh Mär Var spor Ha, Trm VlPõ, -ss Trv Krk T V(h-; -śs Rõu Se; n `hirmsa); `irmus R(`h- Kuu; n -a VNg Vai) spor Sa, Muh Kse Han PJg Hää Ris JJn ViK Iis TaPõ KJn Kõp, -ss M hv Puh; g `irmsa R eP eL(-e Krk; San; `h- V), -ssa Khk Vll Var, `irmpsa Sa Kse Var Ris Hls/-e/, `irpsa Khk Var Aud HMd, `irmusa Kuu(`h-) VNg Jõh Vai; ermus Kär Hi(h- Phl) Mih PJg spor HaLä, Kos, -os LNg Mar Kul, `ermus Vll, g `ermsa (`h- Phl), g `ermpsa Vll Hi(`h- Phl), `erpse Emm(ε-) Käi, `herpsa Phl; pl `ermsad Tõs; jõrmus g `jõrmsa Khn; -`irmus g -sse IisR (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
I. a
1. hirmuäratav, kohutav, õudne `hirmus oli mend `armasa kosi oma pikke `piibuga ja `laia `kaabuga Kuu; `Röökis `irmpsa äälega Jäm; Poiss vöttis nii `palju `irmsaks (tundis hirmu) Krj; Küll nii `ermpsa inimese surm vöib ermus `olla Rei; kui ma jεε üsna pimeks, see keige `herpsam asi Phl; ta nägi `öösi ermost und Kul; `ärgade kohitsemine oli ühna vanal aal `irmus töö Han; misuksi `jõrmsi `tjõmpa `kloostris `tehtud Khn; meri on täna üsna `irmus näha – ta vahutab keik Ris; eks ned `mõisnikud olid ikka koledad küll `enne. `irmsad inimesed Nis; `irmsamad `aśsa ei või `ollagi kui sie mõrtsuka asi VJg; si̬i̬ on `irmus, teda (kala) õnge otsast ära võtta Äks; nägin `irmsad `looma Lai; mea `peĺgä irmust `asja Krk; aga ta lääp `tolle `irmsa elu seen segätsess ka vi̬i̬l Puh; pojapoig ti̬i̬p `irmsit tüḱke, varastap sõ̭sarõ raha ja ju̬u̬p maha; t‿ollu üits serände irmuss `aiguss et, inimese pasandanu ja ossendanu Nõo; irmuss aig `oĺle, kõ̭iḱ jo `paĺli Võn; huśsi pant om hirmuss Vas; mul `saie irmuss ku ma soe `näie Lei Vrd irmulik, hirmuline
2. ebameeldiv, vastik; inetu tämä `siunas minu nii `irmusal `viisil Vai; sool o nii pitkad `irmsad `ambad Muh; sa nεεd kui `εrpseks on elud majad jεεnd Emm; me pidime ta (paruniproua) kätt jälle `kangesti lakkuma ja `suutlema nii et irmus oli Kos; üks vanamoor räägib oma `irmsa saana urtsikust Pee; `tuiskeb ja sajab kas `tiäte kui `irmus KJn; kole irmuss ilm Krk; ei tohi `kaśsi `sülle võtta, kaśs lääb kõhnass ja `irmsass; vana irmuss kana, küll ta võib vi̬i̬l võhkeldada ütest `tõisi; mia `mõt́li et, mia ole küll vanass ja `irmsass jäänu, a vi̬i̬l `irmsimbit om ku mina ole; küll nüid ti̬i̬b `irmsa näo, moka `tõmbab `kuĺpi (mossitavast lapsest); illuss nägu, irmuss tegu; ni̬i̬ vene nime om `irmsa, ei paenu ki̬i̬l `ütlemä `tõisi; küll om irmuss kuulda, ku `sõimleva ja tülitsevä; kü̬ü̬k om `irmsat `aisu täis Nõo; ku soolikit kaabitass, sõ̭ss tulõ säänest hirmust löt́i vai läḱä mahaʔ Kan; a tu̬u̬ noorõ iä elo kõ̭gõ `hirmsap oĺl tu̬u̬ rehe `pesmine; `hirmsa hais oĺl tu̬u̬l pahru lihal Vas || (hüüatustes) oh sa vana `irmus Vai; uujoh `hirmsa, mis sa hullat Har
3. (kogust või viisi märkivalt) a. (koos substantiiviga) (väga) tugev, kõva, rohke; erakordne, tohutu saab `irmsad `viĺjad sialt (maa) pialt Jõe; ja inimised olid ka nii `hirmusass hädäss; no eks siin on `talve `tuiskud `hirmusad küll; Tubaka nälg on `irmusamb kui `leivä nälg Kuu; selle `irmpsa kuivaga valastab puhas ää [vilja] Jaa; ja poiss külmetäb ja nii `irpsa valude sihes Var; see oli siis suurte `irmsa vaadidega `jälle talve `köidud viina `vooris Tõs; `põrssid jõua `osta `kuskilt, irmus inge `inda tahvad Vän; täna `õhtu lähäb `irpsa joomaks HMd; mesperäss näen minä `irmsad `vaeva Kod; sel linaskil on kole paĺlu verd, `oitku. `irmus veri Äks; kui päevä ümmer `valge rõngass om, siss om sel päeväl suurt `irmust maru `u̬u̬ta Hel; tütär si̬i̬ `rü̬ü̬knu `irmsat päävalu Ran; sina aad minu `irmsa tuesuga `väĺlä tühü Nõo; a `Haanihn oĺl hirmuss räüss ja maru Rõu || (mitmesuguseis väljendeis) rohkesti, väga (palju), tohutult ta loeb `irmssal viisil Vll; Ühe umigu oli kalameestel erpsemoodi kalu Emm; Neid ounanuppusid on seasta üsna `ermpsa `viisi Rei; vihab küĺl teda `irmsal `kombel kohe HJn; keevitaja - - `irmsad `viisi kisendab Amb; rahvass `naarseva `irmsal viiel `järgi toda, kuiss `Roodna ärräle ütel Kam b. (intensiteedisõnana) (üli)väga, tohutult tema `irmus on kaval Jõe; [hammas] `irmus kovast valuta Vai; `irpsa paelu kala said; see on nii `irmus oma isa nägu Khk; nii `irmpsad suured lestad; [soolakalad] Olid jo ka `irmsa `kallid Kaa; Mees oli ermus iseennast täis (pidas uhkeks) Emm; ermus väga suur must pili PJg; akkas irmus sadama Vän; Vanutsepuud `irmsa suure aavapakudest `oĺlid `tehtu Hää; armastan irmus sind JMd; nied (riisikad) kahanevad nii irmus ära, kui kiedad JJn; eks ta õle siin `irmus kava `aega `seisnud Kod; riiet `irmus vähä kis `ośtis Äks; lapsed kukkusid, saivad `irmsad `aiged kiilas `iatuse pial Lai; vana karu `tuĺli kodo, `oĺli vihane irmus KJn; Miul om `irmus kõtt täüs; Piab `irmpsid `küĺme `ilmu Hls; `täämbä om irmuss `kange tuul Nõo; Ma oĺli ka noorõlt hirmus taa raha pääle Urv; no `hirmsa väsünü oĺl jalaga Riiast kodu tullõn; mul om külh neid `hirmsa hirmudu Har; käsi `hirmsa `haltass Lut c. (kvantumi- ja viisilauseis) ma olen nii `palju olnd `hambavaluss et `hirmus Kuu; ma `maadlesi `tööga mes ermus Käi; vad kardule kuhja õled, `tolmavad `kangesti et irmus Mär; pärnad on nii `õisa täis mis irmus PJg; `viĺla tuli mis irmus (vili kasvas hästi) Tür; ise peĺjäsin nõnnagu `irmus; [kiisal] õkkad `püśsi mis `irmus Kod; lu̬u̬m ahmitseb `süia nagu `irmus MMg; `vihma sajab nii mis `irmus KJn; mõni suvi valab `vihma maha kui `irmus Hel; [hernes] aap kasu taka, om nii lihav mes irmuss Nõo; `tapsõva (peksid) nigu irmuss toda karu TMr; kaits riht pesseti, küteti kui irmuss San; ju̬u̬ ni et hirmuss Se
Vrd hirm, hirmsanõ, hirmune, hirmutu
II. s viirastus taa olõ‿s `kiäkiʔ, taa oĺl hirmuśs täl Se
isa1 isa R eP TMr; isä Kuu Lüg Vai Mar Mär Vig Var Khn Kod spor VlPõ, hv Se Lut
1. (üks lapsevanemaist) isa isata laps, kas on isa `surnud vai on `tütriku laps; kui üht isä on siis on `täied `vennad; [laps] isä `muodi, justkui isä suust maha tuld; peris ~ oma ~ lihane isa Lüg; pesiväd isädä Vai; [nüüd] emm ning isa, [enne] emm ning taet Khk; Teab kesse isa-ema laps see veib olla Kaa; ta (poolvend) oli teist isa; kaheksa `poega oli isal emal; Esimese pojale `pandi ikka isa nimi Pöi; mo mehe isal `olle paat Phl; ma `kuultsin seda jutto isa kääst Kul; lapsed olid ju töötegijäd ja isa-emäd olid Mär; isadel olid lühikesed püksid ja pikad sukad Vig; isa emaga köisid tööl Tõs; `Lapsi `raskõ kasvata, kui‿mtõ isät põlõ Khn; nooriku isat emat kedagi ei saan [pulmas] Aud; `kirju `persega isa ja `kirju isa (võõrasisa) Kos; ükskord ema ja isa pidand nõu kahekesi JMd; minu isad-emad ei osand kirjutada Ann; poeg on isasse lähnud Trm; poeg one isäje tullud, isä kua `niskene näpimi̬i̬s; laps isä näkko kõhe; vähäke `põldu siin one kua, isäss andud Kod; isa oli arilik nimi, papa oli peenem Pal; `ootasivad, `ootasivad isada, ei tulnud. läks isad `ot́sima Lai; `Lätkalu küläst mõlemad [pärit], minu isäd ja emäd KJn; miu isä vend, si̬i̬ kõnelas Vil; minu isa sai `mõisan `pessä TMr || isakodu Täna lähen isale; Kui isal `käisin, oli ema `aige; Sie `vankritekk on viel isalt `tuodud IisR
2. (mitmesuguseis väljendeis) a. (võrdlused) sain kohu täüs `justku isä-emä `pulma ajal Kuu; agulevad kut ühe isa ema lapsed (pej sugulaste vahekorrast) Khk b. (mõistatused) isä pikk, emä lai, `lapsed kaik `ümmargused = ahju turvapost, ahi, leivad; isä `istub `istukilla, emä nika-nakasilla, tüttared libi-labinal, pojad `päälä `püürusillä = tapuritv, humal Kuu; Isa `sirge, ema köver, tüdar lai `lätsis, poeg `popsis vihane id Jäm; isa akkab `sündima, pojad pεεlpool puu lade = tuletegemine (algul suits, siis tuli) Emm; Isa istub, poeg pistab, sulane sussib takka = kooguga kaev Han; isa istub `nurkes, süle käkkisi täis = ahi, keris Ris c. (ilmekad ütlused, kõnekäänud, vanasõnad jne) Isa `istutab puud, poeg `matsutab suud Kuu; mis sa mu `otsa vahid, ega ma pole su isa-ema ära söönd (öeld naljatades jõllitajale) Jäm; Isa maa ja ema kapsaaia eest (pilasõnad sõtta minnes) Kaa; sinu isa särk `kuivas meie ema aja pial (võttis ütleja perest naise) VMr | (vallaslapse isast) Isa `metsäss, puu `otsass, saba `seljäss, kiel `väljäss Kuu; Uńt `metsas, küsi kes ta isa on; Isa oli enne `koitu kottu ää läind Pöi | (isa tähtsusest, armastusest, eeskujust) Isa `külmi `pohja `tuuli, emä elejä `päivä`paiste Kuu; Isa arm `kestab `auvani, ema arm igavesti; Isa üks mats on enam, kui ema üheksa `totso; Isa kari on kõvemb kui ema vits; Mis isa ies vilistab, seda pojad taga `tantsivad; Ema `põlve najal `kasvab laps `ennemini, kui isa `salvu najal Lüg; kui isa ihnus siis poeg pillakas Khk; Isad korjavad, pojad pillavad Kaa; Lapsel aa taris isa ermu ja ema armu Emm; Isa sõna oo änam kui ema vits Han; üks isa toedab kuus last, aga kuus last ei toeda `ühte isa Juu; isa, pia ikka kübar oma pias, nii kaua kui sa laste sias elad (hoia valitsus enda käes) JõeK; laps mahub `enne isa `põue, aga isa ei mahu pärast lapse `õue KuuK; üks isa toidab üheksa last aga üheksa last ei toida isa VMr; sureb emä, sis sõgeneb isä KJn | (vastupidavusest; piisavusest) Isa iäks ja poja `polveks ja tüttärelle viel tügüks ajaks Kuu; Sul `aidad vara täis, `jätkub isa iast ja poja `päevist IisR; See Kuresaare loss oo küll isa igine poja põline ehitus Kaa; Senest jätkub isa eaks ja puja pölveks Emm; See seisab isa ea poja põlve, tütrel jäävad veel tükikesed Saa
3. (kõnetlussõnana) a. peremees, -isa ma `ütlesin ühe`korra [vanaperemehele] et kui sa isa lähäksid Jõe; ühekorra `meite vana toond kulli poea, pannud Ranna isa köri `pεεle Khk; see oo siitmaja isä `jälle Mar; Vanado isä o nüid viis `aastad jo surnd Vig; Küütsa isat-emat on siit [pärit] või PJg; siit isa tuleb täna `õhta kodu Ksi b. vanaisa; äi Kui oma isa `kutsuti pappast, siis suurisa oli isa IisR; ikka ühtvitte ema ja isa `kutsus [oma ämma ja äia, kellega elas koos] Krj; Vanaisa nimetati isa, oma isa nimetati [ees]nime järele Emm; vanad isäd emäd (vanaisa-vanaema) oo vanas `surnu`aedes Vig c. (nõelussist) isä, isä pikk peenige sarabu `kirjä Saa
4. isa funktsiooni täitja a. isamees peiul oli isa ja ruudil oli ema [pulmas] Mus b. mardi- või kadrisantide juht Kadridel oli `jälle isa ema `seltsis kui käisid; [mardi] Isal oli ikka kepp kää, see `lonkas `kangest Krj; mardi`santidel oli isä ja emä `seltsis Mar c. jumal isa pojugene, püha ristigene Khk; jumalariśsike, `taevariigi isä, mes asi si̬i̬ one [öelnud naine, kes kartis kodukäijat] Kod; isä jummaĺ, isä poig, hoia meid suurõ tuulõ iist Se; Isä (taevaisa) Lut
5. (loomadest; taimedest) a. isasloom; isaloom emäkaru on `valge siit, isa‿i õle; [tedre-, metsise]isäd `lähväd ise `keskes `taplemaie - - vana isä tappab `nuore isä maha Lüg; Isa (isahani) see oli `audumise ajal ikka `öuves Kaa; isa (isaluik) `lindab `sirge kaelaga Noa; isaani. vana isa oli kuri üksi Tõs; isal on niisk (kalast) Vän; Isa - - laseb `tiiva jusku kukk (rabakanast) Hää; isäl (isakalkunil) on suur tolk Juu; varss on läind isasse JMd; [sabasulgedest] saab ära `tunda, kes ta (part) on, isa või ema VJg b. isamesilane `töölised ja isä ja emä oo mesilastel Mar; isa või lesk on must ja - - tömbi tagumikuga PJg c. isastaim emakuusk kasvatab käbi ja isa se seemendab Vän
6. fig vasika isä (härjasoor); vasika isägä (härjasoorast valmistatud peksunuudiga) naha `pääle `anda Lüg; ei tea kis selle juto isä (väljamõtleja) oo Mar; sina õled täis valelik ja valelikude isä Kod
Vrd esä
isegi, isegi|d isegi R(-ki Jõe Kuu) Khk Pöi spor KPõ I, -d Khk Vll Muh, -ed Phl; isigi Mär Tor Hää Äks Ksi; üsigid SJn
1. (rõhulisena) niigi, selletagi, nagunii Pakku jah `saksa`lapsele `saia, sel isegi `perse iad ja paremad täis IisR; see võtab isegid `aega Muh; Rihituba `oĺli isigi soe ja pidid ikki `jõuga `vihtuma (rabama) ka Hää; ohu mõegad `tuorekad nied pane teiste `peale, `aedub seal isegi Jür; emal olivad isegi kääd-jalad tüöd täis VMr; suvel leib `kerkib isegi, ilma juurekakuta; isegi sae tagasi `tulla `ulka muad Kod; `mõiśtlik mõistab isigi, rumal katsub kääga Ksi
2. (rõhutuna) koguni, siiski, vastupidi ootustele siis isegi `Kolga `rannast oli `käüdüd siit `verku `ostamass; `piimä suppi `tehti ja. isegi hüä supp oli Kuu; `pulmad õlid vägä ilusad, isegi `manna suppi `eile `õhta `keideti Lüg; viimane rünne tainast raabiti `löimest kogu, isegid oli selle jäuks löime raap Khk; Ta ikka isegi mees et ta [raha] käde `andis Pöi; Kit́säŕakad oo õte sańdid linnud, viavad isigi kanapesadest munad ää Tor; isegi sina oled meile tuld JMd; keśsi poolteist vakamad `väĺla `niitis - - se olgu isegi ia `niitja Lai
Vrd esigi, itseki
issakene issake|ne Kaa(g -se) JJn VJg, `i- Khk Kul; issäke Krk; -issake Pal; -issäke Kod Hel Nõo, -ne Nõo Urv
1. jumal Nüid pole änam `palve lugemist ega söömast `tulles issakese tänamist Kaa
2. (välj ehmatust, üllatust, imestust jne) Issakene, kudas ma ka seda‿s nää Khk; oh sina `issakene, nii on se maa`pealne [elu] Kul; `ossa issakene, minu elu`päävadel lõpp pial JJn; oh issakene, mis nüid suab VJg; armass issäke, ega ma pimme ei oole Krk
Vrd essäkene
issand `issand R eP(`e- Rid) Krk/-t/, i- Khk Muh Ris Kei VJg Iis Trm Kod Krk Nõo Har, g -a, g -e Krk; `issänd Krk/-ńt/ San Se, i- Krk/-t/ Puh Nõo Krl Vas Lut(-ńd) Kra/e-/, `iśsänd KJn Ran, i- Trv Se, g , g -e Krk San Krl
1. jumal a. jumala või Jeesuse austav kõnetlussõna Kui `issand `annab `ingekese, sis ka `leivakese (öeld lapse sündimisel); Kui `issand `inge `annab, küll kurat `toito tuob (öeld vaesest ja paljulapselisest perest, kes vargusega tegeleb) Lüg; kui issand tahab siis kasub vili ka Khk; see `essanda kaarikas tuli ta `kaela Rid; papa mamma paganast, isa ema issandast VJg; miu vanaemä ütel iki: `issäńt Jeesuss `Kõrstuss Krk; ei˽saa˽kõ̭iḱ `taiva`riiki, kiä issänd issänd `ütleseʔ Vas; `taivatsõ `issändä i̬i̬h Se; issänd jummaĺ, kaĺliss poig, pühä riśt ~ vaim (öeld risti ettelöömisel) Lut || (nõrgenenud tähendusega) teised alles `ingasid, kõik alles `issanda rahus Lai; maka nüid üit́s issänte (sügav) uni Krk; puja˽`ku̬u̬li ärʔ, a imä jäi iks elämä, tu̬u̬ oĺl periss issändä imeʔ Vas b. fig `issanda püss (äkilisest inimesest) Kuu; Abe `itsis `issanda `puole (surnud) Lüg; `Ärga tämälä pakkugagi, tämä `issanda`väimäs jua ei taha `viina; Sie inimene on juba `issanda `karjas (surnud); Sinu nuga on vist küll `issanda `karjas (kadunud) Jõh; päävad lähvad issanda (surma) `poole Trm
2. (välj imestust, üllatust, ehmatust jne) `issand sinu, mis sie sinu uvitab Hlj; Oi sa `issanda vägi, misuke poiss, `ninda ilus et IisR; Oh issand! Issand, kui tore Jäm; oh sina `issand! ei tule seda`korda `meele mette; oh minu `issand! oh `issand `oitku Muh; `kaeksa last, issand jumal ega sa ei saand kodu ega tuas `istuda Kei; võeh, issand küll! nagu imetsäd Kod; tareahjul olli maakivedest sein `siante, et `issant oia piip; `issäńt alaste, mitte ei tule `mi̬i̬li Krk; `iśsänd keelä kaedsa (jumal hoidku) Ran; ja käsitside `peśti rüḱki, oi issänd Nõo
istuma `istuma R(-ie Lüg; imps `issu- Lüg Jõh) eP(-o-), `istma Vig(`isma) Han Var Mih Tõs Vil eL(-e M; -št- Lei; -he Lut), (ma) istu(n) (-o-), (ma) `istun R; `isma, (ma) isson, -u- Kod; `estoma (-u-), (ma) eston (-u-) LäLo Kul; `jõstma, (ma) jõstu Khn
1. istuma a. istuvas asendis olema, istuvat asendit võtma `istu ja `puhka `jalgu Kuu; `kirve tera on paks, `istu kas `kaksite `selgä; akka `istuma; vähä `aiga lähän `vuodes `pitkäle, siis tulen `jälle `istumaie; `Lauva `nurgal ei tõhi `istuda ega süva – jääb vanast `tütrikust Lüg; `pruudi sisar oli vahel ikke esimäine `pruudi `korvas `istumas; `istuti `lauda Vai; jalg sureb `istudes εε; istud sa meitel ka (öeld külalisele istet pakkudes) Khk; Kui [hunt] karja lisidale tuli siis `istus maha Krj; `istusid [seeliku] kurrud ää, siis ta‿s ole kena mitte, `pulmas tohigid `istu; neitsit istub mäel, neli `põlle ööl (vööl) = `veski Muh; Esteks istu maha, lase suur rutt üle minna (öeld kiirustajale); Poiss äi istu, tahab veel püsut kasvada Emm; [luik] pidi just nende [peibutus] koeude `seĺtsi `istuma vöi kukkuma Noa; tetr estob `mändis; eso `otsas `estomast Rid; kahepoolega kiik `senna läks kaks kolm inimest `peäle `istuda Mär; `lõuka paaś oli, seäl peäl `istsid Vig; Jõstu kua, muedu viid mede lastõ unõ ää (öeld kiirustavale külalisele); Varõs jõstn ~ `jõstun tillegrami pośti `otsõs; Lapsõd piäväd `mõistma lugõda, kui võevad süemä `aegõs lava `iäres `jõstu Khn; me `iśsime sauna põrmandul Saa; [kangaspuude] istelaud on, kus pial saab istutud Ris; Ei ma `korja veel ää [kangast pleekimast], istun ise vähe `aega üleval [ja valvan] Amb; sülita maha `enne kui istu, et siis ei akka maa alused Tür; `naisi `iśsi rõõgu juuren; kos kasvavad `kapsad, nagu naesed issovad Kod; `istsin obesal `säĺgä Vil; i̬i̬ otsan istutse, vao otsan vaadetse; perse vajob ärä `istun Hls; õõd́sin tüdriku `isteve tule `vi̬i̬rde Hel; kui na tennuva tuld, siss soe `istnuva `kaugembale Ran; kos illuss aĺlass muru, sääl sai istutuss; `istke pengi pääle; vanast es tohi paari`rahva sängiveere pääle `istugi; üitskõrd siist `kukru takst nakass nii valutama, et ma‿s saa `istu es `astu; esi nii pikk `pisti, kui peni `istu ja temä tahab ka vi̬i̬l `istu (öeld lapsele, kui ta söögilauas istuda tahtis) Nõo; t́siga `iste ja `rü̬ü̬ḱe, söögi mano tulla es saa; tu̬u̬ kerk `istu Võn; `istsevä mitu mi̬i̬st rinnu üte keŕgu pääl Kam; sul kleit́ om `istõn `ḱortsu lännüʔ Kan; `rõiva om `ḱortsu istutu; ma jovva nüüd ülevän `istuʔ (istukil olla) Krl; Istuʔ `saiba `otsa kõ̭gõ uma võĺsiga (mine seenele) Rõu; är `istku‿i˽`taaha, peräkõrd jäät `suikma Plv; kae˽no süvveh ja `istuh tah ma `vässü nii ärʔ; lina ülnüʔ et kül˽minno leebitäss ja laabitass, `sõ̭sski ma istu `mõŕsa pää pääl (tanu on linasest riidest); üt́s näḱkü lavva otsah `istuv Vas; istu `tu̬u̬li; ku t́säika koh istusõʔ, siss sääl om kalla gaʔ; mi olõ parh·illa kõ̭iḱ `istuh (istukil, istumas); olt sa kaaleśänd mullõ, istut kõ̭õ̭ kaala pääl (oled koormaks või tüliks) Se; istutav ~ ištutav peńk (istepink) Lei; Istu sa ka istmahe; tsõ̭gand kulla siäh istuss = `katla; `veŕtinaga prääditäss, `kuut́slikeist kistäss, istutass `puukõsõlõ `pääle Lut; üles istuma istukile tõusma temä `olli sängin pikäli, ja `iste iluste üless Puh; nigu [nõid] är˽kai, nii `vankrin joba `istunu üless [lamav haige] Krl; ta‿m sängün jo üless `istunu Har || (võrdlustes) `Istub `nindagu `pulma tola Kuu; vähäse juttuga inimine, `istub ku `nunna `nurgas; mis sa `istud nagu nui `nurgas (ei seltsi teistega) Lüg; `Istusin nigu tuliste sütte pial (olin rahutu) IisR; Istub kut kinninaelutud (ei viitsi liikuda ega tööd teha) Pha; `justku `nõelde `otsas estob (on rahutu) Rid; istub nago nońn (vaikselt) Mar; istub `nurkes nagu nui, ei tee egä reägi koa kedägi Juu; istub nagu va kütüss (laiutades) Trv; minijäss istub nigu `audja kana pesä pääl, ei viisi midägi tetä; poesi `isteva nigu käo kapi pääl; ja siss ollu koolin, ja `istnu ku nui Nõo; vana suuŕ kana istuss ku kütüss pesä pääl; istuss ku vana nui, `mitte heĺlö `vasta ei ti̬i̬ʔ Kan; sa istut niu vana nuhi nulgan Har; tu̬u̬ lää es kohegiʔ, `istõ ku˽pada säńgüveere pääl Vas; Istuss ku künä (tüsedast, lohakast naisest); Istuss ku muuk nukah (tegevusetult kodus) Räp; `istõm kui kaśs vakah: `kõ̭ikõ oĺl [küllalt] Lut b. sõidukis(se) istuma Küttejõust `istuta kõhe `massina `pääle Lüg; rong tuli Tapa poolt ja sis, `istusime `piale Pee; istin obuse piale (rekke) ja käisin `liugumas Iis; meie iśsimä oudu `piäle; nii kui provva. ukse alt issub obesele (sõidukisse), ja ukse `alla sõedab; edemält pruut́ ei `isnud peiu piäl (peiuga samas sõidukis) Kod; temä iśts `saani Hls; ku es mahu `saani `istma, siss läits üits saestass `taade kannuste pääle; poiss `iste [jalg]rattale `säĺgä; istu rongi pääle ja sõeda meele (meile) Nõo; `istnuva `pääle (saani) ja `sõitnuva tüki maad edesi Ote; jah kõ̭iḱ istusõ˽seo vana ri̬i̬ pääle, ei jääʔ `üt́segi `istmaldaʔ Urv; puśsilõ istu˽pääleʔ - - ja olõdõgi˽kotoh; siss `istõʔ mõlõba˽rat́tillõ (vankrisse) Vas; a ruih um, miä üt́s inemine istuss siäh, a luod́sikul või `istuʔ kümme Lut c. tr ennustamiseks rukkivihul istuma kui õli [rukkilõikuse] lõpp, siis `istuti `pässi `vihku - - `istusivad igä üks oma `viimäse vihu `pääle ja `istusivad ja `uotasivad midä `neie vihu `alle tuleb; `istuti `ämmä `vihku, `ämmä vihk õli `perse all Lüg
2. (otsesemalt või kaudsemalt) istumisega seotud olukorras või tegevuses olema a. pikemat aega mingis kohas või olukorras viibima; aega kulutama, jõude olema nüüd on tükk `õhtat jo `issutu; `Istub sõrm suus, `pöial `perses (istub jõude) Lüg; jo tä kuus talvet ikka sεεl ää `istund (koolis käinud) Khk; [talvel karu] istub oma `koopas ja imeb käppa Krj; Inimene istub päeva `otsa külas, `asja ees teist taga Pöi; meks mool põle igäb üksibäni sii kodo `estodes Mar; kaks kuud `istsi `aigemaeas Tõs; `Jõśsimõ `sõprõga eele `õhta `kõrtsis Khn; istub aga voki ees (ketrab) alati Juu; `istusin kõige selle `õńtsa aa tuas kohe Kad; `iśsi lapse all (tegeles ainult lapsega) ja `maatas lass Kod; Ia istje oleme (mitu aastat samas kohas teenima) Krk; esi ütsindä istub oma nukan, serände `uḿne inimene; mia nooren es kärsi `istma konagi, nüid ole paegal; noh, vai miä jää latse `alla `istma, mia teeni iki edesi Ran; kona mina sedäsi `aiga saa `istu ja raamatit lugeda; sinul kotun looma ja sina istut `aiga `kaardelavvan mestega Nõo; pirru pilak `oĺle keset tarrõ, siss naaśe `istõ˽voḱkega `ümbre Võn; kas ta enämb `kuhtuhäŕr ei olõ, ta‿m jo oma ao välläʔ `istunu Har; mehe˽nu̬u̬ʔ istusõʔ, ja ajava õdagudi jutta Vas; `täämbä ei olõ tü̬ü̬d, nüüd `muutku istu Räp; timä kõ̭õ̭ istuss, viisi‿i tü̬ü̬d tetäʔ Se b. intr, tr ühiselt aega veetma või käsitööd tegema puhet `istuma (videvikku pidama) Kuu; ämärikkul `istusivad `muidu, kui `talgud õlivad, siis `ketrati Jõh; tule `meile `ilda `istuma ämärigo ajal Vai; [õhtul] minnasse korraks `teisse perese külatsema, ämariku `istuma Khk; lähme `vastlaba `öhta üles - - `istuma, sääl oli `vardakudumist, sääl `laulti ja sääl mäŋŋeti `pilli ja sääl tansiti Mus; keisid `teises peres ka ülal `istumas. ikka oma tööd tegid Kaa; Tüdrikud `jõstvad üläl ning kuduvad `vardu; kui juagupipää tuli, siis akkasime üläl `jõstma; `piäle jõolu, siis akati `jälle `jõstma, siis jõstuti sõnis (paastuni) `jälle üläl egä pühäbä `õhta ning neĺläbä `õhta Khn; `iśtja tulõva, nädälist aost `tu̬u̬di `tüt́rigu `istma [enne kevadpaastu] Se; `tütregu `ütleseʔ üt́stõsõlõ: sõsarõkõnõ tulõʔ mi poolõ `istma ~ `istmalõ (appi veimevakka tegema) Lut c. vangis olema, karistust kandma siel (kohtus) olis meid kohe `istuma `pandud Kuu; Kel on `kuklas kaks `püörändast - - sie `istub, süöb `vaŋŋi`leibä Lüg; siis tä istub `kinni kui tä oma `rahvi istub Khk; `Istus oma karistuse ää Pöi; neid oo küll, kis elma `süitä oo `kinni `estund Mar; mies läks pogrise `istuma Kos; `istus viis `oastat `türmis JMd; `istus iel`uurimise all JJn; `kińni `isnud on mõlemad Kod; kui si̬i̬ aeg neil sai ärä istutud - - tuĺlid nemäd `vällä (vanglast( Vil; mina pidi kat́s `aastet `kinne `istma Hel; ta‿m `koerust külländ tennu, las istub Nõo; mu˽veli lät́s kah vańgi`toŕni `õigust `istma Har; vańg oĺl uma ao kińni `istnuʔ Rõu d. van tallu majutatud olemaHel Har Rõu Plv ku es ole sõda, ku na (soldatid) `isteve, siss saadeti na `kreisi `mü̬ü̬dä laḱka Hel; Lõpupoolõ määräti Poolamaalõ `istma peremeeste manuʔ [soldatid]; vanaesä üteĺ et Tüŕgi sõa `aigu `oĺli soldani˽siihn `istman Har; `soldańni oĺliva `istmah talosit pite Plv e. klassikursust või õppeülesandeid kordama `toisess `klassiss oli [poiss] `jälle `istuma jäänd Kuu; Sie `istub jo `kolmat `aastat ühes `klassis IisR; Tei poiss jähi jälle istuma Käi; Kui `koolis ei viisi õppi, sis tuleb `istuma jääda Tor; sie jäi `õhta `istuma ~ jäi `kińni [pärast tunde koolis] Kei; ei sua `eksamid `väĺla, jäi `istuma teisest `aastast Kad; ta jäi `istma [samasse klassi] Krl f. (mune) hauduma kas one mõni kana `isman Kod; kolm nädälit piap kana munade pääl `istma Puh; pańni kana `istma Se; Kui noorõ kuuga kana istma panõt, saavaʔ kikkaʔ Lut g. vanatüdrukuks jääma Ku tüdrek mehele ei saa, sis üeldase, et jääb `istuma Tor
3. istumist meenutavas asendis olema (elututest objektidest) a. asuma, paiknema; (omale kohale) kinnituma `Istub `mustass `auguss, odad `väljä on päält punane, `leikad `katki on siest `valge = redis; `Kaare puu pidi `istuma tihejästi `vasta `paadi siess `puolist `lauda; `Istub `nindagu tädi süles (öeld, kui mingi asi sobib omale kohale) Kuu; `riisusimma `einad `ninda kahep̀uold kokku - - sene `riaga `läksima `alle, taga ku titted `saadud puha `istusivad; ku oli kaks ehk kolm [linaseemne] `purna, siis `istusivad `niigu mehed rias VNg; `Istub ku sadul sea seljas (ei sobi üldse) IisR; [õllenõus] paks `valge juuk, käim on ta ära `klaarind, siis ta sönna ala `istund (settinud) Jäm; `Valjala istub `Pöide `körvas Kaa; murispuu, kus paarid piäl istuvad Var; esimäsed rattad `tõusid üles [liiga taha tehtud koormal], tagass `ku̬u̬rem `lanksi maha, siis `ütlesid, joba `ku̬u̬rem issob Kod; [vesiveskil] Ennem kriimi kinni ei valatud, kui piĺl kindlalt `istuma jäi Trm; [pesemisel pandi] need (puunõud) põhjuli `istuma Äks; kos kiiss istup (asub) Ran b. vees asetsema või ujuma (laev); (põhjas) kinni olema, (põhja) kinni jääma `Lieted-`potskad ott vett täüs - - `istusid `ninda mere`pohjass kui `vergudki; `Julla `istus juo sügävämäl [vees] Kuu; `istub `keula `alle pitte (laev ujub, vöör madalamal kui ahter); sie `laiva `istu sügavas (ujub sügavalt vees); `laiva `istu `kümme `jalga maas ~ vies VNg; lae istub `kuivas; lae istub siis pailu maha kui täda laaditasse Khk; Ta (paat) istub nii madalalt vees Pöi; meremees `vaatab kuda paat istub Rid; laev istub, ta on tormist ranna `ääre liiva `sisse surutud Var; mitu `jalga [laev] laadungiga istub Hää; laev jäi `istuma (põhja kinni) Ris; sul om vene nii ku paŕv, istup ku pada vi̬i̬n; kiilukastist om nätä, ku sügävält ta (veesõiduk) sehen istup Ran; laiv istuss põrhõld kivi otsan Har c. (leotatud linapeosid, viljavihke, turbapätse) püsti kuivama panema mõni paneb `istuma [lina] pihud Lüg; linad olid `istumas Rid; piu `võetasse alt `lahti ja lüiasse `topsti `isma; siis `löödi piu `lahti ja istutedi maha; [turba] mättäd pannasse [kahekaupa] `istma. mättäd `istvad Vig; [lattidest suve]köögi `moodi või sedasi pannakse linad `istuma Pai; [oasarral] lat́id `pańdi `õkste `piale, ja `sinna vihud `piale `istuma Trm; kui [linad] oĺlid kõvas liust jäänd siis `istust nad `rohkem väĺlal SJn d. (kuu või päikese asendist) ku `päike vi̬i̬`pinda istub, siis on kell kaksteist Hää; kuu istub `õhtust (tõuseb hilja pärast täiskuud) Pee; kui kuu istub (on poolpüsti), siss tähendeb `aigust ja sula Hel; kuu luvvass `istuh (on loomise ajal vähe kallakil) Se e. kuskil olemas või juurdunud olema pää valutass, ma ei tijäʔ mis tallõ `sisse om `istnuʔ Kan; mul om nii suur valu, et turja pääl nigu istuss Krl
4. sobima, passima `istub iast nagu valatud (valmisrõivast) Jõh; Seike istumise amet äi istu mulle mette üks pörm; See asi äi istu (pole õige), sii oo midagi keereldi; Uks istub täitsa tipp-topp Kaa; Sa maitsed ühte ja teist, toit ikka öieti äi istu Pha; sene rätsepa tehet asjad `istuvad küll Käi; rätsep `voatas ja `proovis, kudas pintsak istub Kos; tomat minule ei `istund (maitsenud) VMr; Mõ̭nõlõ poisilõ istuss taa piḱk hiuss periss `häste Rõu
isutama isutama Hlj spor RId(-mma), Kod, -eme Krk, -õmmõ Krl
1. isu tundma või tekitama, näljane olema ei isuta `praigast `süüa Hlj; perenaene tõreleb sulass, et sina juba isutad, mina vi̬i̬l janutan, ühel ajal seemä Kod; süvvä taht, isutep iki Krk Vrd isatama
2. himu tekitama, himustama isutab alaldi [seksida] Lüg; Lehm sai `süia küll, aga `karja `juurest ära `juosta ei isutand [kui pea oli esijala külge seotud] IisR; `lapsi isutas `kuulama neid uvituksi (huvitavaid jutte) Vai
ja rinnastav konj – üld
I. ühendav konj
1. (seob samaliigilisi lauseliikmeid ja samaväärseid lihtlauseid) `ninda ärgä ävis ja äviski Vai; kεisi metsa `püuti ja pöigeti läbi Khk; ta `niitis ja `niitis Rei; lapsed ikke `korjavad neid sine`lilsid ja toovad tuppa Mar; neil enesel omad usud ja kirikud ja `riśtvad `entid meres Kse; teenekord jäi `luogki maha, sai maha niidetud ja jäi ja jäi ja jäigi Amb; kosa isä emä one? - isä ja emä one saanan Kod; noorik jagaś sõss veime. `kinda ja ja suka ja ja, `ü̬ü̬kse ja ja `taskuräti ja Pst; sääl na `kuulduss jagelevet ja nägelevet Krk; pangi ja `tu̬u̬bri ja, ja `käśku ja ja kopa ja `luitsa kõ̭ik oĺliva puust Võn; lammõśs kõtulõ maahha ja naaśs vett küńütämä Se; ja ei ega mina `käisin merel ja ei `kartand Lüg; `kange tuul oli ja ei saand purjesi pialt maha Koe; si̬i̬ jäi keeletust selle irmu `pääle, ja ei tullugi enämp kõnelemist TMr; vesi väega `ju̬u̬skse ojan. ja ess saa läbi San
2. (lause v poolelijääva mõttekäigu lõpul) kehv aeg oli, tegid `törva, lubja kivisi pöledati ja Mus; `tuhlikotid ja `terved levad ja, ja liha singid [olid heinamaal kaasas] Muh; sügise sai tütär `mulda `aetod ja Mar; jaanitule `juures kiigutse ja lauldetse ja, tantsitse ja Kse; raiu [võsud] maha, pane tulesse ja, kui `tahtsid `saada uudis maad Amb; `lõngu oli jo perätu, `paklasi ja linatsit ja Trv; oĺliva kõ̭iḱ `nü̬ü̬rega ärä `aetu, punatside `nü̬ü̬rega kõ̭ik `käüsse ja, `ümbre kaala ja Võn
3. (iseseisva lause algul, seostades eelnevat konteksti) ja siss korralese tüdrik `estos teinep̀ol laua ja lõi sedäsi eese jaki õlmad laiale Mar; ja `siiski ma elan viel nõnna vanaks, ehk küll `rasket tüöd olen teind Amb; nigu vaĺl olõssi, ja toda‿i lubata `kündä ja seeniaani ei olõ künnetu ka üless Rõn; ja sis käve timä jäŕve viirt pit́eh́ ja armõdu `veiga iḱk Se
II. vastandav konj (seob tähenduslikult vastandatud lauseliikmeid v lauseid) aga, kuid vast olivad `oige `vaised ja nüüd tekköd omale kaik `uvved `uoned Vai; `paĺlu naised jäu pial ei niit ja kui niidid‿ss niidid päävä‿`viisi Rak; `meske ilos naene, ja mi̬i̬s – jumal paraku `valge silmägä Kod; meestel olli kaits `silku ja naeste`rahvil üits silk Puh; timä om joba siin `kõrgen mäe otsan - - ja sina vi̬i̬l makat Ote
III. eraldav konj või aga `muidu ikke üks ja kaks ja [lõhet rüsas] Vai; kolm ja neli part oli kõrvu Amb; katese ja ütese `lehmä meil olli Hls
jaamima `jaamima Hää KJn jahtima, õiendama; vaidlema, nägelema mis sa jaamid taga: ega sina jõua teda targaks teha KJn
jabardama kue sa seal `juhtusid jabardama ja `varvad selle kihikorra läbi `vuatasid, olid sina kohe siitsaadik sees [turbarabas]; jabardab, see oo nagu üks `vilta läin PJg Vrd jäbardama
jagama jaga|ma, -da, (ma) jaga(n) R(jäga- Jõe Hlj; -maie Lüg; da-inf jakka Vai) S(jäga-) L(spor jäga-) K(jäga-) I([sa] jaad Kod) M(-me, -de; [me] `jaame Hel) T; (ma) jaka(n) spor L; da-inf -daʔ, jakaʔ, (ma) jaa V(-me ~ -mõ, -de Krl; [ma] jao Lei); imps jae- (jaa-), jäe- (jäa-, jää-) VNg Vai Khk Muh Rid Mar Var Tõs Khn Kod Vil Krk Hel T V
1. a. osadeks tegema; tükeldama, jaotama `vennad jagavad vara `puolest Vai; nee jägasid `leiba (läksid eri leiba) Khk; sillatöö jagati ära perede `peele Mus; jägasid kuha kaheks Kaa; kalad oo `seĺtsis ää müind, `oome omigu jagavad raha ää Mar; tänane pośt oli jägamatta VMr; `jaetasse kõik `piäde tasa (võrdselt) Kod; silmad tulevad jägada `varda pial pooliti Lai; põld om `jaetu viiess nurmõss Ran; raha `jaami poolõss, pu̬u̬ĺ sullõ, pu̬u̬ĺ mullõ Har; vanast oĺl maa `jaetu põllatõ Räp || peret heitma (mesilastest) sie suve nad jagasivad ka irmus pailu JJn b.  välja jaotama; midagi osade, jao- v tükikaupa välja andma `enne surma jagas oma varanduse `vällä Lüg; `Kasvu`kannikas, sie jagati `laste vahel `vällä Jõh; vaka jägamine [pulmas]; körvane jägas vakka Mus; sügisi `jäeti linad ää, `piode `viisi - - ühe võrsi said kõik Muh; Isa jägas liha εε, kεik said ühesuuruse tüki Emm; kui mõesad ära jägati, `ańti inimestele maad Kul; pruut oli sõni uiu all sõni kui `veimed `jaetud said Khn; ära jäga `kõiki oma kääst ää Ann; peräss kerikud vü̬ü̬l`mölder jagab `leibä `vaesile; `viina `jaet́i lapulisile Kod; kos sina siss ollit, ku tõstele äbi`tunmust `jaeti Nõo; siss nakati näet maad jagamõ inemistele San; ta‿m sääräne aruldaʔ, ta‿m aru jagamise `aigu vällän olluʔ Har; sõnu jagama sõimama `sõimab ja jakab `moole sõno nii et Mar; nakas `jälle sõnnu jagama Krl; hoope jagama peksmaIis Krk; voodit jagama abielus olemaPha c.  ühetasaselt jaotama, reguleerima ku [hammas]ratta `ambad ei ole `ästi `jaetud, siis akkab purustama Var; kui kedrati - - [vokilühi] `ambad jagasid [lõnga värtna] `piale Sim; [ratasadral] ratas jookseb taga, jagab vagu, adra ei lähä `kõrgemale ega sügavamale Trm || saehambaid laiemale väänama sae `ambad ei õle jaos, `tarvis akkada `saagi jagama Lüg || fig (puid-) maid jagama, maad-mõisad jagada õiendama; tülitsema mis `mõisa neil jaka om vai `mõisa kraaḿ, ku inemise ei mahuʔ elämäde eiʔ maa pääl Har || Sie on viel varestega jagamatta (s.t pole teada, kas asi õnnestub) Iis Vrd jägatama
2. matemaatilist jagamistehet sooritama jägamine oli `raskem kut kasvatamine Kär; ta (köster) pole `oskan mitte `murdudega jagamist Krj; Jäga kümme kahele Pöi; jägamise `rehnuk Kos; rehkendüśs `olle: kokko˛`arvamine, `maaha˛`arvamine ja jagamine Räp
3. fig taipama, aru saama mestu `katsa `aastane jagab, tu̬u̬ ike ei jaga midägi Nõo; kolu ~ kuppel ~ nupp ~ pea jagab, peaajud jagavad (taibukast, arukast inimesest) Ei sie ädä ei jää, sene pia jagab Jõh; pia ajod änam ei jäga Aud; nupukal nupp jägab iast Plt; ku˽pää jaa õiʔ, sõ̭s jagava jalaʔ Rõu
4. fig jagelema, sõnelema, tülitsema; sõimama; õiendama, seletama; jantima, sekeldama mida sa viel `vasta jagad, men tie ärä VNg; `eile `alles `preiliga jagasimma, midä nied käsi tahud õlivad Lüg; Küll jägas teda egasuguste sönadega Emm; ullo `pööra jakab ja `sõimab so läbi Mar; tä `ambad ei seesä mitte rahu, alate jagab; kaalussega (st kaeluse õmblemisega) on jagamine ja tego Kod; temä piab nende rumala lastega jagama sääl Vil; mis sa iki jagat, jäta ottigi üit́skõrd rahu Krk; sinnu `jaetas (st räägitakse, laimatakse) Vas
jagu jagu (jago) g jao (jau) R spor , I VlPõ eL(jako Se); jägu (jägo) g jäo (jäu) spor R, S K; d́agu g d́ao Lei
1. a. osa tervikust, tükk, hulk; jaotamise, jagunemise saadus, tulemus Kui kala `ostaja ei old, `miedeti kalad omavahel jauks Kuu; `Mõisi ajal siin `rendikõha järele õli igal oma `karjamaa jagu `välja `mõõdetud Lüg; [kalad] jagatasse ära, egale ühele oma jagu; pöllu jägu (ühe talu osa külakonna ühispõllust); muja jägu (ühiselt jaotatava meremuda osatükk); einama jäud; masina ühisuses poole jäu mees, muist on `terve jäu mihi ka Khk; pöld see oli esiti ikka `kolmes jäus (s.t kolmeväljasüsteemis) Kaa; [Rõhkude suurt lehte nimetati] suur jägu [vähemat] vεhe osa Käi; rehe jägu (rehetoa kitsam osa partest ülevalpool) Kul; Vanaste `anti lihajägusid; perenaisel oli lehakauśs ees, see tegi jäud `valmis Han; Mõni jagu rahvast oleva `oinal päss `ütlenu Hää; suur sopp läks jõe `sisse, pikk suur jägu jõe sees HMd; kahe `joaga madal värav, teene jagu lükäti teenep̀ole; sõńnikuvidamese aeg oli oopliha `söömene, ega siis jäo `andmist old Juu; `nuoda jägu (noodaseltsi liikmele kuuluv osa ühisnoodast) JõeK; kui neid (rukkeid) rabati, siis tuli kõige suurem rukki jägu Ann; ikke kahes jäos oli rukki vili, rape ja peksandus, rapped olid nagu süema jägu; anna tema jägu kätte ja las lähäb VMr; üks jagu raha läks kaduma Trm; ei õlludki akent tare jaon Kod; viien jaon om värmit `tõisi (lõngu) Trv; `veske om kolme `kõrdne, `väike jagu (järk) nelländät `kõrda kah ülevän Ran; `tahta puu om `nõklanõ, tal om jämehemp jagu ka `nõklu täüs Har; veedü um õks tu̬u̬d, kel um nii latsõst saani˽t́saruhn hiuss. inämbäl jaol iks um t́sarutõt tiä Rõu; katõh jaoh pulm (s.t nii pruudi- kui ka peiukodus) Plv; vaja `jaotaʔ õgalõ ütele uma jago kätte Se || pärandusosa; hrl jagu tegema pärandust, saaki jaotama sai sie [tütar] mehele, siis akkas `tõisele jago tegemäìe Lüg; Eks me pärast tie jagu [kalapüügist] KuuK; `surnu `jäutab oma varandust ja tieb jägu VJg; ku minä suren, mes minä jao ti̬i̬n, sedä suata Kod; isä tegi lastele jagu KJn; õgalõ ütele saa jago Se || linnud tegevad jagu (mesilased heidavad peret) Ris; ise jaos eraldi lahusLNg; (ise ~ teise) jaosse ~ jakku eraldi, lahku vili on juba jägusse `pandud Jäm; löid oma `vörkudega ise jägu; sandid `tuhlid pannasse ise jägu; pane nee `teise `jäuse Khk; `pannin selle isi jakku KJn b.  kindel, määratud osa tervikust; murdarvu nimetajaga väljendatav osa (hrl 1/3) kui üks jagu sai `niidetu, siis neli jagu jäi `niitamata; `moisa nuot oli ja inimesed `käisid vedämäs. `kolmanne jau [kaladest] said inimesed VNg; üks jägu (1/4) `aastad veel ees Ans; ein kasus ia, kahe`korne jagu Aud; üks jagu vaha ja kaks jagu `vaiku - - see on ea aava rohe Vän; riśsikud sae kaks jagu vähäm; kolmas jagu õli [piimal] ku̬u̬rt Kod; üits jagu (1/3) om nisudel `kaare seltsin Trv; kohvi tetäss, pannass sigurit, rügi ja nisusit, egät üit́s jagu, üit́s mõõt Krk; kolmassjagu `kartold kaoss ärʔ, nii varastasõʔ Krl; [Ruhe tegemisel] `lü̬ü̬d́i `kirvõga veidükene päält ärʔ, no˽nii neläs jagu vai nii Rõu; Süǵüse sõ̭ss ku˽`piimä vahel `ańtegiʔ, sõss `pańte ka inämbidi kat́s vai kolm jako vett `sisse Räp || kolme jao `peale tegime `eina. kaks `saadu sai tä ja üks ma Aud; kui sae puu varassata, selless `tehti jagu. obesemi̬i̬s sai kaks jagu, jalami̬i̬s üks jagu Kod || kord tεεb midu jägu kaup sääl poes `kallim on Khk; tu̬u̬ [maalapp] om kaits vai kolm jagu suuremb ku miu oma; nüid om ta (ait) kraamitu `mitmele `jaole Nõo c.  millegi suurune, millekski vajalik osa; (ettenähtud) hulk, määr, norm; [millegi] võrra `vaaksa jagu olid [püksid] alt `polve kuhalt `luhki Jõe; ühe obose `rauva jagu `rauda Lüg; `aastane jägu toidust Jäm; Kena `varga ilm, `sõuke püme ja paras jägu tuult koa Pöi; üks leva jägu jahu `olli ikka koti `külges Muh; Igavene jürakas mees, pεε jägu teistest pikem Emm; hobuse jägu `heinu `kesle sees Phl; keedujago kardulisi Mar; kaks kolm tükki võtad ää, teist sedajagu paned `juure Mih; tee tal ümrik kasu jagu pikem Ris; üks talve jägu kisuti ette koe [pirde] HJn; sina `kasvasid neĺla `aastaga oma jäu `väĺla JJn; toĺli jagu lühem VJg; tuli paras jagu `vihma Trm; `viska [kalu] kaśsijagu piäle Kod; üks pügi `villu, ühe `lamba jagu MMg; [aida] alumise paĺgi ots oli silla jagu pikem Äks; kuhja jagu `einu Lai; lõnga pakust `laśti kangast ala järele, korraga ühe pulga augu jägu Plt; villast kangast kate`kümne `amme jagu Krk; `vaestele korjati jõoluàńdit, mõni ańd kolmandigu jagu jahu Ran; Nii pidi `ti̬i̬dmä ja `pandma [ahju puid] et parastjaku sai Urv; ku `saapa latsõl suurõ omma, siss üldäss, et kasumise jagu om manh; viĺlävakal õks piät kahanõmise jagu manh olõma Har; kual oĺl hinge jago, kual katõ, kual kolmõ [maad] Se; jagu täis küllaldaselt, piisavalt kas saite eile saunas [leilist] jäu täis JJn; mis sa alati ahnitsed, kas su jägu ükskord täis ei sua VJg; enam jagu, enamalt jaolt ~ enamast jaost enamasti No enämbjagu kaik kalad sai `huomigul ärä `müödüd Kuu; enamb-jagu `naised olimma `verkul VNg; änamast jäust `jooskasid kεik laiali Mus; nüid nee tuule-`veskid on änamald jäuld εε kaudat Käi; enamjägu oo ikke lehtpuud Mär; neil on `siuksed sõnad jälle, mida nad änamalt jaolt viina ja õllega `sisse annavad Vän; enam jagu need ärjad olid ikke vedajad ja töötegijad Lai; `kartulid `võetse masinaga änäm jagu Kõp; änäpest jaost om iki `seante asi, et parep sü̬ü̬ enne ja palu peräst Krk; Tuu inemine `oĺli enämbjakku säne vingune Hel; enämbjagu iks rüäjahust tetti taar Nõo; mi˽koloo·sin enämbjagu naisõ ommaki San; Vanast oĺl inämbält jaolt iks tu̬u̬ supi li̬i̬ḿ Urv; rohkem jagu, rohkemalt jaolt enamasti `Rohkõmb jagu tet́ti iks peenüt `leibä; `Vi̬i̬ga˽supi iks oĺli inämbält jaolt vanast ja tet́ti `rohkõmbalt jaolt upõga˽`kapstit Urv; suurem jagu, suurelt jagu, suuremalt jaolt ~ suuremast jaost enamasti `saime viis`kümmend `seitse `ülget, vanad olid `suuremb jägu Jõe; `Suuremb jagu `heini on juo `korjuss Kuu; `suurelt jagu pian [koera] `kinni ket́tis Hlj; kasukas on `lamba nahast `suuremp jago Jõh; no lohe `püüki oli ikke `suuremb jago `pietri `päivä ajal Vai; suuremalt jaolt leigetakse [roogu] masinatega Ans; ein juba suuremast jäust `valmis Khk; äkine `aigus mis loomal suuremalt jäolt `tahtis iŋŋe `välja võtta Pöi; ikka `valgeks ööveldet lavad `ollid suurem jägu Muh; `Turski `püüti suuremald jäuld Ristna otsast Rei; suurem jagu on kibine maa Mär; suurem jägu on keik kadun HMd; suuremast jäost olid rehed elumajaga kuos HJn; linnumagus koa suuremalt jaolt oli ikke ia rohi kua VMr; suurem jagu on ikke `sindli katussed kõik Äks; suuremalt jäult pidasid ikka kaera kõrres teda (lina), suurem jägu `küńti sügise Lai; nüid suuremb jagu elänä ilma lahutamada ja ilma laalatamada Nõo; suurõmb jago `rõukõ õks oĺl kolmõ `ru̬u̬d́jagaʔ Rõu; Piim `tu̬u̬de suurõmbalt jaolt pot́iga lavva pääl Räp d.  töönorm, -määr; (põllu)tükk, mille järgi mõisas vanasti arvestati teokohustusi `Käisin `ilma`jaota tüöl, nuor õlin, tegin, pali `jõusin Lüg; sillatöö jagati ära perede `pεεle, igal perel olid oma jäud Mus; igaüks pidi oma jäo [linu] ää lõugutama Muh; ei kodo jago ees ole aga vat `enni `mõisas oli jago Mar; sideme jägu oli meil tiha kohe. `enne keskomikut pidime tegema kolmsada sidet Ann; `paĺlu naised jäu pial ei niit, aga mehed olid ikke tükki pial `niitmas; kui me Põlulas olime sial `ańti `jälle `meile oma jäu vakkamad leigata Rak; igal ühel oli jägu ies, kus sa piased, mutku vihu siduda Sim; perän egäle mõõdeti jagu kätte, [vilja] päid korjata Ran; reńditalumihile `ańti egalõ ütele uma jagu kätte: `katsõma vakamaa `haina, kolmõ vakamaa rükä, kolmõ vakamaa `keśvä ja vakamaa ubinõid Har e.  (teat) aeg, ajavahemik, -periood; [kevade]-poole, -poolne, -poolik (ajaliselt) Neh `täüdüb `talve jaus tubased tüöd kaik ärä tehä Kuu; sarv `luomad ja obosed nied `juoksevad ikke kevädest jago Lüg; poole ~ pooli jao sulane Mih; ta käis omikust jägu siin juba Ann; kevadest jagu talv Ksi; mena `suise jao aan sedäsi läbi Vil; ken oma jao är põdess sai allist `valla; Tiina ei oole `täempise päevä `jaostigi (päeva jooksul) sehen ollu Krk; suve jao pääl ja `talve kah vilutab Ran; oĺl sääl üte jao `aigu, siss tuĺl jälʔ tagasi; kas õdagust jaku üleven olõt vai hommugust jaku Har; ku külm talvõ vai keväjä jaoh riśtikhaańa är võtt, siss kauss [kasvab] paĺlo papi liĺle Räp; keväjätseh jaoh, ku oĺl vi̬i̬l lumi Se || um naasevõtmise jao seeh (on naist võtmas) Vas
2. a. liik, sort, kategooria, klass; tõug, sugu taal oli palju raamatuid, ui-ui-ui, neid oli `mitmed jägu Krj; angerja unnad - - on suuremad jagu õnged, ühe aruga Vän; aĺl vares ja must vares, kaks jagu neid KuuK; mul oli vel vana jägu eiet; tien viel seda soost jägu [heina] aluskraami jäuks JJn; peris prostoi viin alam jagu; `vaesem jagu [inimesi] piab ilma õlema Kod; sii on sedä jagu inime, et ta alati vasta räägib KJn; mia ole suurest su̬u̬st ja talu jaost Krk; ta‿m saksa jaost, selle ta om nii toorak; temä om torast jagu, temä om piḱk ja luine Nõo; pupeneti räti `oĺliva `kallimbat jaku Kam; undijakku koera omma `kirki kõrviga Ote; suurõmbat jaku tsiaʔ Krl; nu̬u̬ omma kurjast ja halvast jaost inemiseʔ; `sü̬ü̬jät jaku inemine Har; hollandi jako kikkaʔ Plv; alamb jago rahvast, kes `vaesõmba omavaʔ Räp b.  põlv(kond) `uuvvemb jago inimised `üiäväd `atra juo sahk Lüg; Noorem jagu ei `oskagi kanevaa `sisse õmmelda Hää; nu̬u̬r jagu ei `lõika siŕbigä Kod || olõ kolm jaku `vaesiid `latsi üless kasvatõnu San c.  olemus, loomus; olek, olemine, kehaehitus; [noore]-poolne, -võitu vagast jago inimine - - ei `räägi pali ega Lüg; vanemad jägo inimene LNg; tohmu olemisega, tohmu `jaoga inime Mär; rahvas olid tänä nii `kohkvel ja `kahkvel - - olid nii ädase `näoga ja sańdi `jäoga; ta loomu poolest pisike ja kõhna `jaoga; `kerge `jäoga (kergemeelne); `kõrge `jäoga (uhke, kõrk); kõva `jäoga (südametu; kangekaelne), tema oma jäost järele ei anna; kui kahvatu jägu (kahvatus) `mööda soab läind, sis veri `kargab palesse tagasi Juu; epakas inimene, aĺp, edeva `jäuga HJn; nisukese `uhke ise`jäuga mies oli Amb; löhkise jäuga jõnsakas põrsas JMd; ta alles noore `jäoga inime Koe; tu om eś jago ~ `hindäst jago (iseäralik) Se || fig aga kui sa õled tõese jao siden (vahest oled rase), tahad apuda Kod
3. a. omand, pärisosa; kellelegi kuuluv, kellelegi määratud osa, [kellegi] oma, [kellegi] päralt Kenes jagu se `raamat on? Kuu; sie on minu jago mets Lüg; `Pärmisskülä ja Kuningakülä ja nied õlid kõik Pagari `mõisa jagu IisR; kui pailu säält killegitele jäuks tuleb? Khk; magaja jägu pannakse üles, `tõrkuja jägu süiakse ära Kul; enne `kruńti oli külä nuŕm, olõs mitte ühe peremehe jagu Khn; Viimane kürv või levapõhe `oĺli perenaśe jagu, et tema on majapõhe Hää; külm tieb oma jao ära (st võtab taimed ära) Ris; ega sa tõśe jagu tõhi võtta Trm; `veikse koha peal `oĺlim. peremi̬i̬s võttis oma jao SJn; si̬i̬ tallek om undi jagu, undi mäŕk küĺlen Krk; ää pu̬u̬l ti̬i̬ viird `olli minejä jagu Ran; T‿om mu jagu, tu̬u̬d är˽sa˽`putkuʔ Urv; mõnikõrd kes `tahtsõ kallo, `võtsõ uma jao [ühissaagist] `vällä Se b.  piirkond, territoorium, maa-ala `ku̬u̬li `loetakse Järve küla jäos PJg; sie on `veike jägu sedasi, mis `üitakse Venevereks Tür; Aśsikvere külä one Kodavere kihelkonna jaoss Kod; sii inime on Võesike jaost KJn; Kotiku `oĺli `Uusna valla jaos Vil; kolm`tõisku `versta om Lätimaa jao sihen Pedeli kõrt́s Hel; Kuuramaa jaohn ummaʔ pikä hannaga `lambaʔ Rõu
4. üksus, allüksus (n koolis, sõjaväes); osakond `piiblilugu esimine jagu ja teine jagu, nie pidid olema `kaanest `kaane pias VNg; `talve õli `tõises jaos, ei akkand lugema Lüg; siis tund sönnasammase `jäuse vöi `roodu teine Saarema mees Mus; Keige vεhem söavεε osa aa jägu Emm; [ministeeriumikooli] esimeses `klaśsis oli kolm jägu ja `teises kaks. viis `oastad tuli õppida Kos; neli viis talve käisin [koolis], ega siis õld jägusid ega midagi Kad
5. a. jagamine, jaotamine me läksime jao aeas koa `sinna Tõs; jakku minema otsa saama, ära kuluma leib läks jakku, ei jäänd kedägi üle; aeg lähäb jakku KJn; jao peal ~ jaos lõpukorral; arvestatud, arvel mis siit `anda, kõik jao piäl juba KJn; jao peale Laupa öhtaks saame niidule jäu `peele Kaa b.  jaotus, vahejoon kui leib oli sötkutud, `tehti jäud `pεεle. tömmeti riips, `jäutati kaheksaks Vll; [kui] tuli viĺja `leikus ehk koristamine, siis `aet́i [lapi põllule] jäud `sisse, sie sab sellele, sie sellele Rak
6. hammasratta, sae jne hammaste vahe Saag on `tihmagas puust läbi `käümä, jagu on `kitsas Kuu; sae `ambad ei õle jaos, `tarvis akkada `saagi jagama Lüg; Sõreda jauga ratas vedas [veski] kedrevart ühte pulka pidi. Tihke jauga ratas õli parem, et enam ei annud niipalju logada Trm; suagi jagu. kui kõva puu siis kitsas jago, kui pehme puu, siis lai jagu Kod || jaos ~ jaost väljas olema, jaosse panema, jaost välja minema Küll on üä `niitä kui vigasti on `oieti jauss. mene pane vigasti `uuesti `jausse; `talvenuot täüs hüäst jauss `olla, kui vähägi jaust `väljäs oli, siis ei tuont kalu; Isa ja emä olid `taidavad inimesed, `tiie `kuidas `lapsed nii jaust `väljä `läksid; Verk `lähteb jaust `väljä kui `solmed järele `andavad; `nuota `miedeti `tihti. `talvenuot täüs hüäst jauss `olla Kuu
7. juukselahk vanast oli naisterahvastel jägu otsekohe, vanad toadid, nie lükkasid [juuksed] niisa·ma üle pea, õld neil jägu ega midagi Kad
8. aru, mõistus tämäl on vähä `arvo ehk vähä jagu Lüg; löhikese `jäoga (taipamatu, juhm); teräse `jäoga (arukas) Juu || ei sua jagu tehä, mes alb, mes üvä Kod
9. tüli, riid ei siel ole üvä `olla, siel one üht`puhku jagu ja tüli VNg; nüid said jäu‿pele (hakkasid riidlema) Khk; meie läksime jaosse Koe jagu saama 1. võitu saama, üle saama; midagi teha suutma, millegagi hakkama saama einad nii kövad, loomad eb saa jägu Khk; kõigest tööst oo jago `saadod Mar; suure kurjaga sain poisist jagu Trm; kui si (herilane) `nõelab, siis on `paistust nõnna‿t `irmus, ei saa jagu Äks; Ku õige suure `lamba ollive, siss `mõsti kateksi, ütsinte es saa jagu Hls; ku sõnadege tõisest jagu ei saa, sõ̭ss pand `ikme Krk; kui sa esi `aigust `peĺgät, siss ta saab sust `vaŕsti jagu Ran; kudass sa ulgast eläjist jagu saat, ku‿na väĺlä pääl om Nõo; `hiusõ umma nii arʔ `puĺstunuʔ et naist ei saa inämb jako Vas; 2. aru saama, taipama ei suanud eesti kiäless jagu Kod; (lapsest) ta noor alles, ta ei sua jägu vi̬i̬l sest Ksi; mea selle kirjäst jagu ei saa Krk; mina ei saa jagu (hrl jaku), kas sa olõt rummaĺ, vai ajat sa `uhkust, et sa nii kõnõlat Har
jahatama jahat|ama Kse Koe Kod Plt, -amma Vai, -em Krk; jahhat- Kse JMd jaatama, jah-ütlema; heaks kiitma älä jahada, ku et taha Vai; muud kui jahatab, aga ei lähe Koe; mes sina tuled jahatama `seie Kod; mis sa jahatad, ega sust tegijad sua Plt; muutku jahats paĺt Krk Vrd jahkama, jahtama
jalgse, jalgsi `jalksi Jõe Jõh eP(`jälksi, `jälgsi Emm Rei, `jalgsi Pöi Rei Han Hää Saa Plt) eL(`jaĺksi Se, `jalkši Lei[`d́aĺkši] Kra), `jalkse Kuu Ris VJg Kod Lai Hls Räp, `jalgse Ann VMr; `jalgasi R
1. jala käies, mitte hobuse ega sõidukiga [paat jäi madalikule kinni] tulin `jalgasi `randa Kuu; obosega väsitabki `rohkemb kui `jalgasi Lüg; jalg`noota `väetse `jalksi Muh; kui jõe põhi on madal ja kõva, siis võib `jalksi läbi `minna Kad; lätsime `jalksi `keŕkude, võtime käńgä näpu `otsa Ran; nakaʔ katõkümmend kilu`meetrit `jalkse kõlgutamma Räp || põle `jalksi mees, [töötab] massina peal Pha; kas sul on päris `jalksi ratas või `mooturratas Vän; `aeti `mõisa tühi, kas `jalksi `teole vai `tõpra `teole Hel; `jalksi inimesele `anti `paĺlald üits tuńn lõun`aigu Puh; Jalksi rahvas käevä iks jalgrada müüdä Nõo; si̬i̬st lätt `jalksi tiirada, si̬i̬st läävä `jalksiinemise Har; Ku `jalkse olõt sõ̭ss tulõ˽`jakma (naljaütlus söögiajal tulnud inimest sööma kutsudes) Räp || fig jalgsi õitsi ehale [minema] mi lähe `jalksi öitsi Rõu Vrd jalgeits; Vrd jala, jalal, jalalt, jalapidi, jalaratsa, jalatsi, jaluti1
2. jalg-jalalt, sammu, aeglaselt obone `sõidab `jalgasi, vähe `aavali Lüg
3. jalgupidi, jalgadega ära mine `jalksi `sängi Kos; lu̬u̬m ike `jalksi ei sua `minnä `viĺjä, kui aid one eden; vahel naarab mõni [enda taga niitjale:] no sina tuled `jalksi `perrä Kod; temä taht `jalksi manu minnä, `astun maad `mü̬ü̬dä (kanapoegi hiilivast varesest) Krk Vrd jaluli, jalutsi
4. lausa, suisa; otsejoont, kiiresti Ta üsna `jälgsi valedab; üsna kurat on `jälksi ta `juures, nii ull inimene Emm; ma võiks `jalksi `taebasse `menna, aga mena sest `süidlane ei ole Mar; vanadus tuleb `jalksi Vig; `jalkse varastab, nagu vägise varastab kohe VJg; näväd `taśtsid kõhe `jalksi naiss `väĺjä `aada Kod; sa tahad `jalksi rikkast `saada, kos veel kopiku saab sial tirib teise inimese töö küllest Lai; tu̬u̬ om nii pühä, tu̬u̬ saap periss `jalksi `taivade Nõo || sie on `jalksi `vargus JMd; `jalksi `varguss om siss nii nigu sala`varguss Har Vrd jalu
Jeesuke dem < Jeesus
1. `Iesuke `tapleb (müristamisest) IisR; Läks Jeesukese juure (suri ära) Mär
2. int (imestust; üllatust väljendavates hüüatustes v hüüdlausetes) ätteh `jeesukasele Kuu; oh sa jessukene Vai; oi eesuke, vana inimene ja läks veel mehele Pöi; `aita jeessuke (öeld kui keegi aevastab) Muh; oh sina (~ sa) püha `eesukeine Muh; ai jessoke, ai jessoke, `kangeks jäin `jälle Mar; oh mu jessuke Vig; `jelde jessuke Var; ui jessikene, ta oli naa ermus vihane Mih; ossa kulla jessukene VJg; kui lähäb meilt `müüdä, oi jessuke, kos plärin Kod; oh sa eld jessuke KJn; `ossa `taeva jõssuke; ai jessuke veli, no ega sii sedäsi ei või olla Krk; oi eessukõne küll, mis nüüd saap San; ass sa jeessukõnõ Plv
Jeesus:
1. mind `eeti, mind `eeti, `eesuse siidilöŋŋa kera ära varastand, ma pole näidanudkeed (pääsukese laul) Mus; Pole eesu penni iŋŋe taga (vaesest inimesest) Kaa; jeesuse ema süütu Ise oli jo kumutisahtli tühjast teind (varastanud), aga - - siis liibitses minuga ja vahtis taeva puole jusku Jiesusse ema IisR; on üks mets `jeesus KJn; `jeesuse latse (baptistide hüüdnimi); `jeesuse usk (ristiusk) Krk || fig ära surema Ei teda ebamb ole, läks `iesu `karja IisR; Läks `eesu `kaissu Pöi; läks jesuse `juurde JMd; essu mano om arʔ lännüʔ; a ko eläjät tapõtass sis üĺdäss õt t́silekene vai utekõnõ vai kiä taht lätt arʔ essu `kaŕja. a inemiist ka üĺdäss mõnikõrd naĺa peräst, õt ar om essu `kaŕja lännöʔ Se
2. a. int (imestust, ehmatust väljendavates hüüatustes v hüüdlausetes) sina armas `jeesus, tuleb söda jälle ning Ans; oh `eesus küll Jaa; tule nüüd `sööma, püha `jeesses Pöi; `taevane `elde `eesus, nii palju; oh sa püha `eesus, mis mu süda `tundis Muh; oh sa `jeesuss Krk; `jiesus `maaŕja Lut Vrd jeeke b.  (soovides; tervitussõnades sööjale) kui aevastatse, siis peab `ütlema: `aita Jeesus ise Muh; jakko jummaĺ (öeld sööjale; vastus) jakko jeesuśs Lut
jobima jobima rääkima; lobisema; valet, tühja kõnelema kes ei soand `selgess lugeda, sel laśk kava jobida; poiśs jobib aga; kui sina ei tiä, siis ärä jobi Kod
jolgutama1 jolgu|tama Jõe, jolgo- Kod; `jolgutama Kuu
1. tühja juttu rääkima, vastu rääkima mis sa muidu jolgutad Jõe; siis `jolgutab `vasta viel [ise süüdlane]; Mis sina augud, alli kuera, jolgutad jue tagune rhvl Kuu
2. tegevuseta olesklema, tühja tööga aega viitma ti̬i̬b, aga ei ti̬i̬, mugu jolgotab siin - - ei tegemän, ei magaman Kod
Vrd jolkima, jõlgutama
jonn1 jońn g jońni Mär Khn Aud Juu JMd Sim TaPõ Plt KJn Vil TLä Ote V, g jonni Khk Vll Han Var Tõs Hää Saa M TLä San Krl Vas Räp Se; jonn g `jonni R(n `jonni Vai)
1. kius, kangekaelsus; jonnimine Jonn on jumalast `luodud Kuu; poiss `jonni täüss Hlj; Mina oma `jonni ei jättä Jõh; jońni pärast ta kohe ei tulnud `siia Mär; `jońni täis nagu Karja Mari veis – nisusse ei saa, rukkisse ei lähä Juu; `jonni ja oma `kangust täis JMd; ajab taga `tühja `jońni Iis; Koer jättab ennem kondi järele, kui sina oma jonni Hls; neil om jońn vanast sehen jo Krk; ei jätä oma `jonni, kas vai nui pooless Ran; na ommaʔ tõne tõsõgõ jonnin; latsel om suur jońn Krl; jońni peräst tennüʔ Plv; Ei tä umma jonne jätä Räp; jonni ajama ~ vedama jonnima ajab oma `jonni, ei jättä järele `enne kui saab Lüg; älä aja nii pali oma `jonni Vai; kes oma `jońni aeab, sie on `kange`kaelne inimene Sim; latsele andass `lapsu `perse `pääle, kui laits `jonni aab Nõo; vedä nigu `jońni Har; Nakka saʔ mul jäll `jonni ajama, maʔ võta vitsa Vas
2. a jonnakas Üks `iĺge ja jonn mies Jõh; va jońn õpetaja oli, ei `saĺlind et säält aĺlikast joomas käiväd Pal
Vrd joni, junn4, jõnn3, jönn
joobnud joobnud Pil, `juobnud Jõe Hlj JMd Koe VJg, `juabnud Iis; ill `joobnuse Tor; `juobu|nd R (`jua- Jõh; pl -(n)ned; pl p -ndu Kuu; el -nest Lüg Vai; `juabu|nend, essiiv -nenna VNg); `juubnu (`ju̬u̬bnu) eL(-nest Hls; -en, transl -ness, -nuss Krk; `ju̬u̬bu|nu(ʔ) Ote Krl Har Se, transl joobunnus Vas)
1. purjus mehed jõivad `juobnuks Jõe; ei minu ole `keski `juobund `nähned VNg; `juobunest pääst tiä midä `räägib Lüg; kuida se viin `kisko ja tieb inimesed `juobunest; `juobuned mehed kisendäsiväd ja `taplesiväd üks `toisega `juobunes `päivis Vai; `juobnud piaga tegi ta selle tüki Koe; jäi `juubnuse Trv; `ju̬u̬ben inimen satass ka maha; `ju̬u̬bnust peräst inime ei tää kedägi Krk; mina ei ole `valgõt `varblast `nännu ei `ju̬u̬bnut `juuti Nõo; ta nakass jälle `täämbä hennest `ju̬u̬bunuss `ju̬u̬ma Har; otsani `ju̬u̬bunu om Se
2. purjus inimene; joodik `Juobunel on meri `polvini Kuu; Mene nüüd joobnuga vaidlema ehk vasikaga võidu jooksma Hlj; `juobuned `viia `kartsa Vai; laadal `juubnit küll Trv; oora ikk ehk `ju̬u̬bnu jumala`pallemine, tu̬u̬ olna üits; sina ei anna mulle `andiss, susi annab `ju̬u̬bnulegi `andiss Nõo; sa kapõrdat nigu `ju̬u̬bunu Ote; ega `ju̬u̬bunut kaʔ iss näeʔ Har
Vrd joognud, joomane, joonud, joonune
joonud part < jooma, joobnud, purjus `oata (vaata) mis `joonud inimesed tegavad Muh; nooda-joonud (vähe vintis) Phl; `joonond pea jutt LNg; Üks `joonu tuigerdas tee pial Han; see `joonud oli maas tee peal; tä ennast `joonuna ei `näita mette Tõs; Mis `ju̬u̬nu pää ti̬i̬b, seda tark pää `vastab Hää; ma olen sellega (ahjuhargiga) `joonuid mehi uhveldand küll Kei; ju ta ike joonud `piaga võis `eksida Rap; kõrsi kohas ikka võib neid `joonud mehi näha Ann; õli `ju̬u̬nud Kod; joond inime; `ju̬u̬nud tuegerdab KJn; ta mi̬i̬s om pii`d́uonu Lei; joonust ~ joonud peast ~ pärast joobnult, joobnuna kekib aga `peale `joonust peast Muh; `kakleb joonud peast Tür; `joonost piäst KJn; joonust peräst ei mõista ennast valitse Krk; joonust pääst ti̬i̬b `ulle tüḱke; joonu `pääga tuleb teesele `küĺge Nõo; joonuks, joonus(e) purju `pulmalisi õli pali, `saivad `juonest kõik Lüg; se lakutas teise `joonuks `täide Jäm; ölut ma pole pailu joond et ma `joonuks olen joond Vll; mees joond `joonus enese Kir; õlut tegi `ju̬u̬nuse ja Tõs; ega nied kõik juõdikud põlõ, kes korra `juõnus jääväd Khn; kaelud tegid pia `joonuse Aud; jõi `joonuse Tor; sina ei tohi `joonuks `juua Tür; mehed jõid ennast `juonust Trm; meie ei suanudki `ju̬u̬nuss `jäädä Kod Vrd joomane, joonune, joonus, joonust
jori n, g jori Rei KJn Hls Krk Krl Har Plv tüütu loba; pahur, torisev jutt `kuula nüid temä jori KJn; Koer jätab luu maha, aga sina ei jäta mitte oma jori Hls; seant sama jori, mea ei taha tat kulletegi seast änäp Krk; jori ajama 1. jorisema, tühja juttu kõnelema mis jorri sa ajat tan Krl; saʔ ajat pääle taad joŕri alasi Har; 2. pidevat ühetoonilist heli tekitama kaŕa`poiskõsil oĺliva vanast lepä kooritse piibariʔ, tuu ai inne jorri Plv Vrd jorin, joru
ju ju(u) Jõe S L Kos Amb Kod Pal Äks KJn; d́u Lei
1. ajaadv juba (viimasega võrreldes hrl enam lauserõhutus asendis, kiiretempolisemas kõnes) kell oli ju kolm kui `rannast ära tulime Jõe; akab ju alliks `lööma, `koitu akab tegema Jäm; juba kahessakümmend ühüssa täis ja kuuś kuud ju `peale Kir; ju `valge väĺlas Hää; kui eenamalle `mińti, siis olid ommuku ju pääva tõõsu aeg plat́sis Äks; vanasti riśtiti iki lapsed ju tiĺliksest päräst ärä KJn
2. rõhuadv kindlasti, muidugi, tõepoolest, ometi; küllap, arvatavasti map‿saa ju `outu `pεεle Jäm; ju sa need nimed tεεd Ans; ju vanu igi nääb, mis saab Khk; Ju jätab saju üle Kaa; Sa oled ju täna jöudnd küll Pöi; juu te tulete tagasi Muh; kodu ei saand nii peenikest [lõnga], ju see ikka poest `toodi Rid; jues ja kuigas, nied ju ljönnud Khn; eks ma ole ju vana juba Hää; sina juu sõid juba Kos; eks sel Liinel on ju ia suuvärk Pal; kivi ju vajub `põhja Äks; tal (leival) ei olnd ju midägi iäd maetset KJn
Vrd jo, joh, juh
julgustama julgus|tama Sa L K I(julgos- Kod) TLä, -tamma Har, -teme M, -tõme San, -tõmmõ Krl; jülgus- Rei; `julgus|tama Kuu Hlj Vai/-tamma/ julgust, kartmatust sisendama; lohutama; ergutama, ässitama omal `püksit `püülivat ja `julgustap viel toist Hlj; Ma käisi teda julgustamas, et ärgu olgu mures midagi Pöi; julgustasid üksteist kallale minema Juu; sina nagu julgostad, et mine, messa `pelgäd Kod; lei joba `kahtlema, sis ma julgusti tedä, et küll sa jõvvad, ärä `peĺgä Ran || „hooplema, suurustama“ ei nii suurustõllõn ei˽saa elläʔ, kuiss sa nii julgusta võit Har Vrd julgutama, julustama
jumal jumal g -a R(n jumala VNg) eP(jomal Käi Phl; emf jummal Kaa Juu Ksi Kõp) M(g -e); jummal (jummaĺ) g jumal|a Hel/g -e/ T(`jummal Ran Nõo, `jommal g -õ, jomalõ San) V(g Krl Har; d́umma|l, -ĺ g d́umala Lei; [j]õ̭mmaĺ g [j]õma|la, -lõ Kra)
1. a. ristiusu jumal, kõikvõimas üleloomulik olend, maailma looja ja juhtija; paganlik jumalus, haldjas, hingestatud looduse osa, kaitsevaim; loodus, saatus eks nää, mis se jumal tieb sene suvega; paganol on `paĺlo jumalo; vanad jumalad Vai; jumal valitseb maai·lma üle; jumal ülendagu tä `inge ning alandagu tä pattu, `antku jumal tääle εεd `ingamist (surnust) Khk; suur jumal o mind oidn Muh; see oo jumala arm, et se ikke `inge jähi; `enni vanast olle `tehtud ikke jumalud, äbä jumalud Mar; juńn oo jumalast `loodud Mih; jumal oo vaim, tänd võib igäs `kohtas paluda, tä kuuleb igäs `kohtas; vana `seäduse jumal oli `enne - - kui tapeti ja ohverdati looma verega Tõs; jumal olgu meile armulene Hää; kõigevägevam jumal Ris; vear jumal on ebajumal Kos; ma ańnin ennäss jumala ualess, ehk jumal `aitab; vanass tõid metsäss suare puid, ni̬i̬d õlid jumala kasvatet, egä näd kellegi õmad esid õle; ebäjumalad õlid vanal aal; vihma ja viĺja jaoss õli jumal Kod; jumal, kõege vägevam, kis `taeva ja moa on luonud; jumal on isa ja poeg ja püha vaim, täma elab igal pu̬u̬l Pal; mis jumalest lu̬u̬d, neid `liĺli ma tunne; väärjumal om ebajumal, om si̬i̬ mis mitte jumal ei‿joole Krk; om ike jummal `tervust `annu; mõnel inimesel om jumalast `antu piḱk igä Nõo; tä nii jumalõst `ańti, et elugõ `päśsi Krl; nii piḱk `haigus om joʔ jumalõ `nuhkluss, `ülhlest määrät; mõ̭ni om vi̬i̬ jummal, mõ̭ni om uku jummal Har; [külvaja] võt́t kübärä pääst ja pallõĺ viläle jumala õnistust Räp; surma tõbi, jumalast last tõbi Se; `bõ̭rdõ‿d́ummaĺ om ai‿`riḱtig Lei; annaʔ jummaĺ kõ̭kkõ mõistaʔ, ei `kõikõ tetäʔ; muśa um kua usuki eiʔ jumalalõ Lut || fig ilmeksimatu, kõikteadja, targim [inimene] egä si vana rahvas jumal õle, et tiäb kõik Kod; tahab `kõike oma kätte, kas sina oled se kõige jumalam Plt | kahekeelsest inimesest Tu̬u̬ noʔ määne ineminõ, igäväne `mitmõ jumala `tiindre Vas b.  jumalakuju; pühapilt; ikoon jumala kojud nee on `võõrad jumalad Khk; `enni olle ike jumal olnd. üks puu kaigas olnd `nurkas, keind sedä‿s põlvili maas palumas; kummardavad neid puu jumalud Mar; panid ühe kivi jumalass ja kummardab sedä; iied oo vana aja jumalad; tegid saviss kuju ja panid iie nimess; mes veneläsil nukan seesäväd `veiksed jumalad; suur jumal, mes kerikun seesäb `altari eden Kod; jummal `oĺli neil [vanausulistel] nukan Ran; paganõ rahvass tege puust jumalõ ja kumardass tu̬u̬d Har; keriku ummaʔ jumala `pantuʔ Lut; vene jumal apostliku õigeusu pühakuju, ikoon Palu ja kummarda nagu vene jumalad Tor; vene jumal nurgas Iis; rummal nagu venne jummal Hel; loĺl ku venne jummaĺ, esi nulgan ja pää palass Har; võõras j. ebajumal `vöörud jumalid kummardavad Khk; `tienib vöörast jumalad Ris; ega si̬i̬ (kuldvasikas) põld kellegi jumal, si̬i̬ õli võerass jumal Pal || fig kes siss teisele paha tegi, siss `ööti et see `võera jumala teenistus Mar c. jumala [koos noomeniga] jumalast seatud, määratud; looduslik, loomulik; sünnipärane, paratamatu, inimese tegevusest sõltumatu tämäl on silm `aige, sie on jumala `luodos (s.t kaasasündinud viga) Lüg; ühed jumala tuuled ja pεεvad puhas Emm; üks kõva jumala toŕm oo [täna] küll Rid; sa oled kui jumala puu üksindä Tõs; Jumala sańt (sünnipäraselt või õnnetuse tagajärjel vigane) Rak; suri jumala `surma, egä tädä es tapeta Kod; jumala `lu̬u̬dus om imelik, et kudass ni̬i̬ kure tääve ärä minnä ja tulla jälle pesitem Krk; mia küll ei kunsti, üte jumala päevä kõ̭ik (s.t kõik päevad on ühesugused); `varguse peräst `lasti siĺm pääst `väĺlä, egass jumala riśt ess ole Nõo; ta om tel jumalõriśt, et ta `haigõss jäi; üt́s jumala päiv paist kõ̭igin paigun, olõ˽konh taht Har; kiä ti̬i̬d kas um tä jumala riśt vai tulõ esiʔ `hińdäst Rõu; Kattõ niguʔ jumala tsirk, siivoʔ säĺäh (kadus jäljetult) Vas; Jumala kuiv (põllukuiv) [vili] Räp; õlõ no ku jumala puu (täiesti üksi) Se; jumala haigus vähä ikke `aigevimm oli `külles aga `ninda‿t `niisukest jumala `aigust ei olt tal midagi VNg; jumalast `luodud kõhe üks `aiguss ja tõbi inimisele, sedä `üellässe viel `kahte pidi, jumala `aiguss ja `surma `aiguss Lüg; aga jumala `aigosed oo puhas Mar; nõid üteĺ ärä, ka lehmäl on tõine inimen viga tennu või jumale `aigus Krk; jumala ilm 1. päev(aaeg); ilmastik `Ninda ilus pühabäne jumala ilm, et kuhe `kahju kodu `istuda IisR; Äi seda‿p tee midagid, mis jumalailm päävapidusel veel veib teha Kaa; Jumala ilm teeb ikka seda mis ta tahab, inimese `tahtmine `aita sii midagi Pöi; eks ühöd jumala elmad ole puhas Mar; Jumala ilm rõõmustab Tõs; Jumala `ilma ja lapse perset ei või kunagi `uskuda Hää; egä jumala ilma vasta ei saa KJn; śjo˽om jumalõ ilm, olkõ timä sadõjanõ vai olkõ illośs Se 2. äike; halb ilm jumala ilm aeg naiste lastega `väljas (sajab, tormab, tuiskab) Khk; Vali jumala ilm oli väljas Mus; Jumala ilm pole ilmaski kuri, inimene ise oo kuri; Jumala ilm löönd eile Kaarmases Taavi elud pölema Kaa
2. a. (paljudes kivinenud väljendites ja hüüatustes, sag ilma erilise leksikaalse tähenduseta) noh sinä `eldene `taiva jumal, kui sinä `räägid minu `pääle pattu juttu Lüg; os‿sa armoline jumal Mar; oh sina vanade jumal, kudas laps ädas Hää; ma akkasin kohe `nutma, et oh sa jumal, nüid ma soan `peksa Jür; mu jummal, olid läind nigu vuhh Ksi; oi jummal nii tore oĺli `sõita ikki Kõp; os‿sa pühä jumal; os‿sa suur jumal, tule esi mul appi Krk; oh sa `taivanõ jummaĺ Urv; Oh jummaĺ taad vilä `raiskamist, mis no külʔ um Rõu; jumal halasta ~ hoidku ~ hoia ~ keela ~ paraku (halasta ~ hoidku ~ paraku j.) (ehmatuse, üllatuse, kahetsuse väljendus) alasta jumal teid (lapsi), miks te õleta `ninda `kuerad; jumal paraku, mis nüüd viel `kõrvad `kuulevad Lüg; oh jummal `oitka, egas pole `muistene elu Kaa; See töö oli küll na ooletu, et jumal oia Han; oh sa paraku jumal, mis aga nüid soab Tõs; nüid on et jummal oitku loomad ei tia kuda`moodi kõveras küĺmaga Juu; vähä minä õlen jala käenud, jumal alassa küll Kod; ma olen nii otsas kui jumal `oitku Äks; jumal paraku seast elu, ei `kõlba si̬i̬ `koekile Trv; täl om ka nii paĺlu `vaiva et `jummal alesta Nõo; jummal oia nii targass saamast [et pisuhända teha] San; sai nahutõ et jummaĺ `oitku Urv; ku är `süändöss, siss jummaĺ `hoitko Räp; jummaĺ parakuʔ, olõ õi asi `häste; kõiḱ oĺliva sääntse `müĺke siseh, sinnä ko lehm kui jummaĺ keelä `sisse jäi, sis saa as kui `vällä kaʔ Se; (tule) (sa) jumal appi ~ jumal avita (imestuse, põlastuse, kohkumise puhul) tule jumal appi, mii pagan sa nüüd õled tehend Lüg; tule sa jumal appi, `vaata mes nüid oo Mar; tule jumal appi, juttu mis kua `aetakse VJg; jummal esi tulõ appe Räp; jummaĺ appi, mis sa tan `tiede Lei; jummal avidaʔ, śoo um `õiguśs Lut; (kes) jumal (seda) teab (on teadmata) kie jumal sedä tiab, on ka `õige sie vai on vale midä nie `räägivad Lüg; kis jumal seda teeb, mis sellest saab Khk; [viinavooris käimine] oli jumal tiab mis `aegne Kad; kes `jummal toda tiiäb, mes saab vai mes tuleb Nõo; tää nigu harinõs vai jummaĺ timmä tiid, a nakkas õ̭nnõ `ḱanma Se; (tänu; rahuloluväljendus) `aituma jumalalle, sain `kraami küll Lüg; `aitimal `ööti `ühte `jooni Muh; jumal tänätud, sai tast `lahti Mar; Jumal tänatud, tütar karatud, piimatilk jälle majas Vän; tänu jumalalle, et sitke ing on Kad; lapsed `paavad käed kokko, kui süägilavva juuress tulevad ärä ja `ütliväd: at́tä·hh jumalalle; laps oo terve nüid jumal tänätud; üvä `tohter õli, jumal `antku `tälle `tervid Kod; jah, jumal tenätut, miu emä kasvat́ miu iluste üless Hel; at́tuma jumalale, kõtt om täis Ran; jumalale tenu, et ma jala ette näe, et ma kot́t `pimme ei ole; angu jummal teele `tervust edesspidi elädä Nõo; jumalõ tenu, `paistuss om alanu ärʔ Krl; jumala teno, sjo päiv sai jäl˽eletüss Se; ait|jummaĺ ~ -d́ummaĺ Lei; paĺlo jummaĺ and nii paĺlo iist aitü·ma jumalalõ Lut; jumala eest kindlasti, tingimata, tõepoolest; (koos eitusega) mitte mingil juhul jumala eest ma pole teind seda Jäm; jumala eest ei ole `rääkind egä teind koa mette Mar; jumale i̬i̬st si̬i̬ om `õiguss Krk; jumala iist, ärä sa tu̬u̬d üldü eiʔ, tu̬u̬d ei olõ vaia kõnõldaʔ Har; jumala nimel id jumala nimel õlen ma `õige Lüg; ää tee sedä jumala nimel Tõs; jumala päralt (möönvalt) olgu jumalapäralt ta käe `pealegi Mar; jumala pärast (kinnitav, vannutav, hoiatav ütlus) Jumalapärast ma `ütle `soole, pea suu Pöi; jumala päräst, ää sa mette kedagist räägi testele Mar; jumale peräst, ärä sa mitti tetä usu; jumale peräst, si̬i̬ om `õigus Krk; jumal küll küllalt, piisavalt saa mi d́ummaĺ küĺl, mia andaʔ; tšaalõ jummaĺ-küll Lei b. fig Jumala jatk on `suuremb kui and; Kui jumal `iŋŋε perib, küll siis `pergel periji tuob; Mene jumala `perset `peksämä (saatuse vastu ei saa); Ekse old tämä süü, aga sai siis ka omad jumalad (sai tõrelda) Kuu; Jumal `oiab `juodikut IisR; Kül jumal rikast rinnust kinni peab, kunni vaene järele jõuab Krj; On adr põllal siis on talised tööd jumalaga Pöi; Inimene mötleb, jumal juhib; Jumal taevas, kapten laevas Emm; Taal on muistos jumalaga (arust ära) Käi; Jumala `veski kivid jahvatavad pikkamööda, aga kindlalt Rei; Egä miogi jumal lätläne põlõ; Piäks jumal surma `tuõma, küll vana kurät vara päriju suadab Khn; Jumal on meie mees (ettevõtmine õnnestub) Vän; Jumal maksku sinu tööd, kass kannab sabaga metsa Saa; sai õli nagu jumal mess (väga hea) Kod; jummal suun, aga korat süd́ämen (silmakirjalikkusest) Ran; `eldet inimest armastab `jummal ja `tõene inimene Nõo; äid avit jummal Krl; ei avida minnu nu inäp jummaĺ ei juudas; Siin om küll jummal kepiga man saisnu (heast põllust) Vas; Jummal lähkedsen, kurat ligi Räp; ńahkaŕ – taast saa aiʔ jumalalõ küńneld ja `juudalõ tungõld; jummaĺ `viskas kiviga pääh́hä ku nakkat täńni (öeld nutjale) Se; jummaĺ jätet `tarrõ (tare tühi); jummaĺ jauh ka ku kivi Lut; jumalal päevi ~ aega, peremehel leiba (s.t tööga pole mõtet kiirustada) küll jumalal `päivi, kui peremehel `leiba VNg; Jumalal `aega, peremel `leiba Han; jumalõl om `päivi, `perhemihel om `leibä Har | jumal `körges, kunningas `kaugel, kessele sa `kaibad Vll; Kellele sa `kaibat umma hätä, jummaĺ um `korgõn, `keiśri `kaugõn Rõu; jummaĺ `taivah, kohuss `korgõh, tuu mõist kõigilõ `õigusõ Se | (kiirustajale öeld) ega jumal pole kiired loond, jumal löi iired Rei; ega jumal põle kiiret loond, aega küll, et ta iired on loond Lai; nagu vana jumala selja taga muretust elust Mis sii viga, ole just kut vana jumala eese selja taga Kaa; Elab nii kui vana jumala selja taga Amb; Mes temäl, ta om nigu vana jumala säĺlä taka Nõo; annaks ~ aitaks jumal (mitmesuguste soovide puhul) annab jumal varsakest, siś ta annab ka moĺlikest ~ kaerakest Hää; Annaks jumal vihmukest, et saaks selja sirutist Pee; Aitaks jumal ahju peale, tõstaks tõrre jääre peale, kergitaks kerisse peale Pal; Annaks jumal järve vett, kapis kama jahu küll TMr;(äikeset, halvast ilmast, vihmasajust) Küll sie jumal `kuivata ken `kasta Kuu; Vana jumal on köige kutsikatega `latsis Pöi; Vist vana jumal kodunt ära ja lapsed ei tea, mis teevad Amb; [lapsele öeld] ära tie paha, vaata jumal `tapleb VMr; jumal tõreleb Kod; A koa jummal `hämmäss, küll tu̬u̬ `kuivass kah Räp; jummaĺ kõmistass Se; (suremisest) Jumal võttas `lauda ja `luomad IisR; jomal on teda ära vätnd Käi; jumal on selle ää koristand; juba jumal päris selle ää Vän; Jumala tapetud liha (lõpnud loom); Inge jumala ooleks `andma; jumala päralt ingeke Hää; Jumal om oma nuage ärä tappen Hls; Jumale tapet oleme Krk; jumala peräld eng, kurja perält kondi Nõo; jummal um tedä ära `kutsnu?; no? lätś ärʔ jumala latsõss Rõu; jummaĺ võt́t, ni jumala teno Se; jumala karja ~ karjaaeda ~ kohtu ette [minema]; jumala karjas ~ kohtu ees [olema] surnud; hävinud; kadunud läks jumala `kohto ete Vai; läks jumala karja `aida Jäm; läks jumala `karja Rei; Jumala kohto ies Khn; tuli teise kääst `aśja `tahtma, see `ütles, et oh see ammu jumala karjas Lai; si̬i̬ om jumala `karja ärä lännu joh Krk; tu kadonakanõ om jumala `kohtu i̬i̬h Se; jumala juttu ~ jutuh ~ keeli ~ nimel [paluma] härdalt paluma Käis `jälle siin ja palus jumala `kieli `andest IisR; palusin jumala `kiele, aga oma südand ei `murdand Lüg; palusin teda jumala `keeli Juu; palus siin jumala `kieli, et olgu ma ni ia ja aidaku sie kord viel VMr; ma `palsi tatt periss jumale keeli; mea pallesi tatt jumale juttu, ess anna ss anna; palusi küll jumale nimel, aga ta mitte es anna Krk; Maʔ `palsi tedä jumalakeeli, aga es kullõ Vas; Mä pallõ sinno jumala jutuh Räp; jumala jutuh ma palssi timmä Se; jumal maksab ~ tasub jääb tasumata ma jätan jumala tasuda VJg; Küll jummal mass Räp; jummaladõ ~ -ahe ~ -ehe ~ -ihe ~ -ile [minema]; jumalan [olema] loojuma (päikesest) päiv nakas jumaladõ minemä; päiv om jumalan Har; päiv lätt `alla, päiv lätt jumalehe minemä Räp; päiv läts verevähe jumalihe, siss õ̭ks piät põud saama; päiv om jumaĺeh Se; pääväkene lät́s jo jummaliĺle ~ jumalile Lut c.  (tervitussõnades) (tere) jumal appi 1. (tervitussõnad töötegijale, eriti põllul töötajale) jumal appi. `tõine `vastas: abi `tarvis Lüg; jumal abi, teine `ütleb: tere jumala abi ea Vll; tere ~ jumal appi (vastus) jumaleme ~ `aita jumal Trm; kui tuleb väĺjäle tü̬ü̬ `juure, `ütleb: jumal appi. tõene `ütleb: `aita jumal ~ jumal taŕvis Kod; ku tü̬ü̬st `mü̬ü̬dä `minti, [öeldi] jumal appi (vastus) avide jumal Krk; ku põllu pääl medägi tü̬ü̬d tet́ti ja inemine `mü̬ü̬dä lät́s, siss tu̬u̬ üteĺ, et jummal appi. nu̬u̬ `ütli `vasta, et api vaia Har; jummaĺ appe sullõ `suuri päid ja laḱo `lehti (öeld kapsaistutajale) Se; 2. (lahkumissõnad) jumalabi Jäm; võta jumal abi Muh; võta no jummaĺ appi, mine no mine Se; jumal sekka ~ seltsi (tervitus saunasolijaile) ku `sauna tuleb, `ütleb: jumal `seĺtsi, ni̬i̬d kes saanan one, `ütleväd `vassa: jumal taŕviss Kod; (saunatulija) jumal `seltsi (vastus) `seltsi jumal ~ jumal ää mi̬i̬s Krk; (saunatulija) `jummal seḱkä (vastus) avita `jummal Nõo; (saunatulija) jumaĺ sekäʔ sannakõnõ, karm poisi `perseh Vas; ku `sanna läät, `ütlet nii, et jummaĺ seḱkä, a tõõne `ütless `vasta jummaĺ hüämi̬i̬śs Se | [sööjat tervitati:] `jätkuma `leiba (vastus) jumal ia mies Kad; tere jakko leeväle (vastus) jumaleh jakko vaja Räp; tereka jakka jummaĺ (vastus) tere jummaleh, jakko jummaĺ; [leivasõtkujat tervitati:] jaka jummaĺ (vastus) jakko jummaĺ Se; jumalaga ~ jumal kaasa ~ jumala nimel ~ nimega ~ rahuga) (hüvastijätusõnad) `jäämme jumalaga Kuu; jumalaga; jumal `kaasa R; Jäta vanaisa jumalaga koa Pöi; mine jumala nimel ~ nimega Mar; jääme siis jumalaga (vastus) võta jumal `koasa Trm; nõnna `uhkess lähnud, ei tere, ei jumalaga Kod; Jumalaga (hum vastus) Julgad taga Lai; teine üteĺ jumalege, teine taga `järgi: jumalnime Krk; mine nüid jumala rahuga, mia `sulle `alba ei soovi Nõo; ku tõõńõ üteĺ jumalaga, sõ̭ss tõõńõ üteĺ jummaĺ `kaasa Räp; [lahkuja:] jääʔ jumalaga [saatja:] mineʔ jumalaga! Lut
jumala|valgus päeva-, päikesevalgus `päivä `valge käib üle ikke `kõikidest, sie on sie jumala `valgus Lüg; pime põle näin jumala `valgust Tõs; kas sina äbi tunned jumala `valguse all Kod || tuli jumala `valgos pääseb `lahti Mar Vrd jumalavalge
jumekas jume|kas g -ka Jäm Khk Kaa Pöi Rei/-gas/ Kul Tõs PJg Tor Hää Juu Ksi Lai Plt KJn SJn Trv Krk/jumikass/ Puh; -kass San
1. nägus, terve, värske jumega jumeka `näuga Khk; kahvatu kõik, põle jumekas `ühti PJg; si̬i̬ on jumekas, teine jälle tõmmu, ei ole kedagi jume tal; kel roosad paled, si̬i̬ on iki jumekas Ksi; sina ollit iki jumikass, nüid olet ku kojo jäänu Krk
2. teat värvinguga, värvitoonigaSJn

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur