[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 24.—29. vihik (lõpetis—nälpsama)

Tööversioon


Päring: osas

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 115 artiklit, väljastan 100.

elevil elevil Hlj Pha Emm Rei spor L, Nis Juu Kos Tür Kad Ksi Lai spor VlPõ M, h- Kuu/-ll/ Phl Räp; elebil Mar Vig(-bel) Aud Nis, -vel Khk LNg Han Var PJg Tor Juu Amb Tür Krk Urv Krl; jõlõvõl Khn
1. ärevil, kehkvel; (pool)ärkvel Sie o helevill ses `huusas, et `uota `siie tänä `peigu Kuu; Äi tεε kidast ta oodab, umigust saadik teina nii elevil et Emm; ma ei `jäängi magama, ma oli elevil Kse; koer on erevil, elevil `ootab PJg; kui inime päris ei maga, siss on ta elevil SJn; Vaade kui elevil om kusiratsiku, na iki `vihma `näeve Krk; une elevil une ootel, ärkvel ma ole mitu ööd oln une elevel Var; une elevil, ta ei saa `ü̬ü̬si magada Ksi
2. kohevil, üleval, laiali suled on pad́jas elevil Mär; eenä kaared oo vee peäl elebel Vig; villad o elevil; einad on vee sees elevil Kse; silgud `pańdi koa `vaotese `alla, mud́u olid nõnna elevel Juu; `juuksed on elevil Kad
3. võimuses, meelevallas; (millegagi) täidetud; (millestki) kantud silmad `veega elevel (pisaraist tulvil) Khk; `soone maa on alati vee elevel LNg; naeru elevil; riie puhas tuule elebil va vali tuul tõstab so sabrakod ülesse Mar; ein üsnä vee elebil, kui paelo sajab Vig; Katus oo tuuleelevil (tuules lipendamas) Han; võrgu kupp o na `kangeste vee elevel (pinnal) Var; sai raba `kaeba, maapind oli vee elevel, `õõtsus PJg; `juused tuule elevil ~ elebil. lehvivad `kangeste Nis; `aknad on kohe `kat́ki, tuba on tuule elevel Amb; Einamaa oli alles vee elevil, kui niitma akkasime KJn; `juśtku tuule elevel, tuult täus Krk; maja om tulõ helevil Räp
Vrd elevile, elevili, eleväl, eleväle, helevällä, erevil, älevil
4. suure leegiga tuluke paea all väga elebil Nis
enese (n puudub) g enese R(-a Lüg; henes[e], [h]enesä Kuu) eP(h- Phl), `eese (ee-) Sa (`eesa LNg, Mar; eesa Rid) Mih Nis Rap, `enda () Lüg spor L K I, Trv(`eńdä) Pst T(endä hv Nõo) hv Har(`h-), Lei, -e Saa hv Vil, M(-ń- Hel) San, `indä Võn Ote, `(h)indä (-ń-), -e V, `(h)enne, he- Har, `enne, `jennõ Lei, `hinne Rõu Vas(-ńn-) Lut; in hinesehn Rõu; el henesest Har, hi- Rõu, `endäst Kuu; all enesale Kir, änesele Mih, eesele Ris, `endalle VNg, -le Vai, ennele Lei, hi- Räp; ad hinnel Lut Kra; kom enäsegä, heneskäs Kuu, hennega Kra, hinneka Se Lut; p ennast (-ä-) R/`e-/ eP(h- Phl; ä- SaLä; -ss Kod MMg) M T hv Har, -est M hv Ran, Har(h-), (h)innäst (-ńn-), -est V, end hv Lüg Jõh Vig Pär PJg Tor Juu Tür, `enda hv Rei, `endä T hv Plv, `hi- Plv Räp(-ń-), `inde Krl, `endast (-ä-) Kuu(h-) VNg Lüg, `endat Lei, endät hv Nõo, `hindät Plv Räp(-ń), `endasa VNg hv Lüg, `hendäs, henest Kuu, eest Vll;pl enesed hv Jõh Jaa; g eneste R(h- Kuu) Jäm Khk Hi spor L K I(-sse Kod), Trv Pst, `eeste Khk Kaa Vll Mar, `eńdi (-n-) hv Mar, spor K, Pal Äks T, `ende LNg Mar, `eńdide (-n-) Vil Ran Nõo Kam, `hindide Räp; all `eńdile Mär; ad `henneil, kom `henneidega Har; p `eńdid (-n-) IisR Jäm Käi Rei L K I M(-t) T(-t) Har, `hińdit (-n-) spor V, `endasi VNg Lüg(-ä-); (singular esineb sag pluurali tähenduses)
I. refl-pron
1. (objektina) a.  (hrl transitiivse verbi laiendina) siis `tehti `jälle kaik nii `uhkeks henest; lase siis `hendäs `kurnada nii `kaua Kuu; `tütrukud `oidasivad `endasi `valgenna (vältisid päevitumist) VNg; unestasin `endasa ~ enese `siie `istumaie; kuusk arib `endäst ise, ajab kävid maha ja tieb `puhtast `endäst Lüg; Siis `pesti `reie tuas siis `puhtast siis enesed Jõh; pidi ännast εε katkestama; paneme ennast `pitka (heidame puhkama) Khk; Sõid ennast täis Pöi; ma räägi nüid ennast ma‿p räägi `teisi Muh; jänes teeb aasa, eksidab ennast `koerdest εε Emm; `vaene `kerjaja toleb, kepp pitkemad `enda Rei; lapsed ei anna `endid kätte Kse; las ta lähäb ja koolib ennast Var; [lapsed] sittusid end täis Pär; angerjas poos enese ää [põhjaõnge otsas] roho `sisse Vän; vana perenaene murd `lammaid, teind eese uńdiks Nis; [karjamaal lambad] `kieravad ket́tidega `kinni, kokku `endid Amb; ta piab ennast `uhkest Rak; mehed jõid ennast `juonust Trm; sa tuled ennast poriga (poriseks) tegema Pal; `ütles Talinnast `enda peri olema Äks; lehmale `pańdi kärbis nina `peale, [sest ta] imes enese ää Pil; me `piame ennast van ~ `endit `rõõviss paneme Krk; temä piäb `endä iks enämbäss ku miu; mia `paistsi ennäst ahju man Nõo; kui varess vihup ennäst, siss `vihma tulep; `mõisa aeva iks suuress `endit joba Kam; rasse`jalgne ei tohi `enda pahandada Rõn; ei olõ˽ti˽hinnäst nii vaivanuʔ, nigu˽taa Urv; ala˽sa˽`näütü˽hennest mu˽`siĺmi; ma `aiõ `henne ka üless Har; küll um miiss tõist `naarma `hindä ei näeʔ Plv; a oĺliʔ `säändse rahvass, maśsiʔ esändäle ärʔ ni ośti hinnäst `ussõ [teoorjusest] Lut Vrd ennatsi, ennisid b.  (refleksiivse verbi asemel või intransitiivse verbi laiendina) [lennuk] `laskis `hendäst `sinne maha Kuu; ennast viina ooleks `andand; mis sa ojad ennast ukse `körva Khk; vääratad, kukud `eese maha Kär; obu `viskab maha ning kikerdab ennast Pha; ning eitnd ennast `riidest ää Pöi; õpped sa pesunaiseks ennast Muh; se üsna pödes jäla pεεl ennast ära Emm; pani minemä eese, ei taha tööd tehä; `vilne riie tõmmab eese `kärtsu Vig; vili loob enese ää Lih; mõni `tõutab ennast teisel truviks jääda Hää; see `pistis ennast `jooksu; koer oli `metsa pugen ennast Ris; mis sa eputad ennast Hag; siis ehmatand end targaks Juu; nääd sügise poole enam kägu ei kuku, ta muudab ennast kuĺlist või Trm; nüid ta akkab ennast järele `mõtlema; mis sa nõnna `oopled ennast Pal; `eitlik ilm, muudab ennast ütelugu Pst; siss õṕs ta ennast `piĺtnikuss; ega ta nõnda ei oole, ku ta `kerklep ennast Krk; mis sa targutet ennäst, kõrdsin ja ku̬u̬noleku pääl Hel; küll temä om ää usuga obene - - ei peruta `endä Kam; mul sai mitu kõrd `kronksi tõmmatuss ennäst San; sääl ma˽`külmssi `henne välläʔ; siin om lämmi siiä kogusõ˽kokku henne [kärbsed] Har; mis‿sä `hińdä suurustat Räp; herändä sa hinnäst (üless) Se c.  (objektilise atribuudina deverbaalsubstantiivi juures) elu põle ia, sellest need enese`tapjad ja kuŕjategijad tulevad Hag; mies võt́tis enese `kaitseks sõna Kos; aga temäl es lää õnness `endä `tapmine Nõo; `hindekituss `haisõss Krl
2. (adverbiaalina) `Kutsuga see `toise pere laps ka heneskäs `mängimä Kuu; jalad oli enesel nisused `kanged VNg; poiss läheb nüüd `endale naist kõsimaie Lüg; votti `lapse enesega `kaasa Vai; toome `eestele pingi Khk; Igaüks ei ole selline, vaat see vötab `endase (on kinnise iseloomuga) Mus; `kumpkit sai kolm `paari pesu `eesel Kaa; jättis eesa kätte Rid; me panime `eńdile juba rehe ülesse Mär; iga pere `püidis enesale [kala] Kir; olid käärbud enesel Nis; `kutsus enestelle `kangeste Jür; `tõmmas `endale `kiirest riiet `piale (riietus) JJn; me olime `eńdiga `väĺlas (töö lõpetanud) Ann; sie on üks niesukene nohik miest, enese ette ta pusib ja on Sim; panima õõnad enese tarvis `kersso Kod; kes siiss nõnna `keŕkleb `endaga Pal; mis‿sa nühäd enesest KJn; nevä (koolilapsed) olli vaadige vett vedänu säält alt `ende perän Pst; mea pistä `endel tõise `rõõva ka `seĺgä Krk; ää iki, ku `endä peräld (omaette) majake om Ran; ärä lase `endäle `lüvvä Puh; [toidulaud muutus paremaks] kui joba `kartuld sai `endä täis; mes sä `endäst `vaivad nii paĺlu Nõo; mina lät́si `tahtse näid `eńdidega `kutsu üten Kam; Ma siss `mõt́li `endäman (endamisi) Rõn; tegive˽tüüd, ja˽pedäve `endäst `kõrda San; muidu omma˽mul kõ̭iḱ latsõʔ `ümbre˽`henne, siin saan `ümbre˽`henne elutsõsõʔ; ma olõ õks pallõlnu, et ma õks henne peräst (omal jalal) `väĺlä saa; ta ei hoia medägi henne˽sisen (enda teada); ma võta henele ~ `henne manuʔ; vana elu om sääräne, nii kõnõla henne˽päält (endast) Har; ma `mõt́li `hindält (endamisi) Rõu; nimäʔ võt́i mõtsa rakoʔ `hindälle Vas; herneh om jo˽`hindä koruʔ Räp; kelless maʔ tu̬u̬d `aśja `võidsõ kõnõldaʔ, maʔ pei üteh `hińdäh (enda teada); kae ette `hindäle; ma `lõiksi suurõ leevä pöörändüse, hinneka `pandaʔ (kaasa võtta); ma saa ai `hindäst [kuhugi minna], uma kõrd tuĺl `külge; kuiss saʔ `joudsõt arʔ taad jutto `hińdäh kińni (enese teada) pitäʔ; ta om `hindeviisi ~ umma `viisi `väega; muilõ `hauda kaivat, es‿`sisse satat, `hindä päält võtaʔ mõõdi Se; paha `pienüʔ linanõ lang, hinnel präädit Lut
Vrd heideste, heineste, hene, ennaste2, ennate, ente
3. (mitmesuguseis väljendeis) `Üksi `endäst, `kaksi käsist (ühe inimese tööjõud) Kuu; Niid akad sa ennast ää lammutama (vastuoksa rääkima) Kaa; eneselle tegemä (magama) KJn; [rase] `hindähe (iseenesest) om ärʔ pudõnuʔ Plv; e n d a k e s k e l ~ v a h e l omavahel `enda vahel õleme iast läbi soand Pal; `peiväʔ `hindä `vaihhõl plaani kokko Räp; paremb `hindä `keskel ärä lõpõta sjo asi; kiä `mõistsõ mehidse ki̬i̬lt sis kuuĺd ko mehidse˽`hińdä `vaihhõl kõ̭nõlevvaʔ Se; las olkõ timä `hinne `vaihhõl Lut; e n e s e p e a l iseseisvalt, omaette ta elab enese peal, ega ta isa kääst kedagi enam saa Mär; nüid ma ole enese peal old tüki `aega Vig; ku ma sääl henne pääl oĺli, sis taa õks `tõie säält mullõ kah medägina söögipoolõst ja väepoolõst Har; e n e s e s endamisi ma olen metu`korda mõtend eneses Mih; Kõ̭iḱ (kirikulised) `oĺli hinesehn mõtõlnu miä tu̬u̬ opetaja üteĺ Rõu; e n e s e s t ~ e n d a s t 1. iseenesest, välise tõukejõuta; iseseisvalt pεε valodab, on `vengo vöi säsugest `asja, vöi on ösna enesest pεεvalo Käi; vanad inimest `rääkist seda, äga ta pole enesest neid `asjo teand Rei; `uibu pandass tiku `külge ta‿i püsüʔ `hindäst üleväh Plv; 2. endal, omast käest [angerjat praetakse rasvata] seald tuleb `rasva nii `palju, henesest Kuu; mool oli `endast kõik rahakopikas Kse; sel veśti `taskul oli enesest ka midagi pial vist [enne muutmist] JJn; nüid om iks `endäst katussealune elädä ja olla Nõo; tel om `endäst sü̬ü̬ḱ. `endäst maja illuss kõ̭ik San; tu̬u̬l om esi˽ka henesest hobõsakõnõ Har; esä `tahtse ka `hendäst (iseseisvat) ello Räp; nu̬u̬ (kosilased) tõi viina `hindest, a sü̬ü̬ḱ oĺ `tüt́rigu imä poolõst Se; 3. endamisi si̬i̬ `vaenõlat́s `hińdäst nii mõtõĺ: olõss tulõsi vana mehekene Se; e n n a s t t ä i s uhke; isekas Ole `pääle `hendäs täüs, ega sie `toistele midägi lue Kuu; Ega senega saa `rääkida, sie on `ennast täis Jõh; Nii ennasttäis mees, et otse loĺl näha Kaa; mis sa tätta räägid, tä tänä ennäst täis (pahane) Mar; nied `jõukad olivad jo nii `kangesti ennast täis VMr; on ennast täis nõnna et ei tule eest ega takka sõna `väĺla Plt; suurõline ja hinnäst täüs kui Räp; e n n a s t v a s t a ~ v a s t u rasespor eP M T kui ma `jälle hennast `vastu läksin Phl; ennast `vastu ~ `raske inime Saa; eks Milde `jäändki ennast vasta Kad; ennäss `vassa Kod; Kui ennast vastu inimene luuüdi sööb, sõs saab laits isune Trv; ennäst`vasta naene piab `oidma kõegest alvast Ran; vanast üteldi iks ramma naese, aga perästpoole nakati `ütlemä ennäst `vasta Nõo | näib jo `vasta ennast olema Kad; h i n d ä k o t s i l t ~ k o t t a l t 1. ise(seisvalt), omal jõul; omaette sa olõʔ iks nii `hindä`kot́silt (mõtle oma peaga), `kaegu‿iʔ essä ja immä midägiʔ Rõu; kas sa `hindä kottalt saista ei jõvvaʔ, et sa mu `säĺgä `nõ̭atat Plv; kodapoolinõ oĺl, mia sul majah `eĺli, poṕs oĺl esi˽`hindä kottalt Vas; lat́s küll `hindä`kotsõlt `kävvü es saaʔ [rehetoast rehealusesse]. läveʔ oĺli˽`korgõʔ Räp; 2. iseenesest, omast kohast Et timä oĺl kah õ̭ks `hindä `kot́selt õigõ˽kenä meehekene [räägiti] Räp; h i n n ä s t m ö ö d a1. raseUrv Krl tu̬u̬ näüss innest`müüdä ollõv Urv; 2. omaette ugalanõ [on see], kiä üt́sindä om, innäst`mü̬ü̬dä Urv; h i n n ä s t p i t e n 1. rase ku naańõ last jäi, sõ̭ss `üĺti et ta um hinnest piten Rõu; pujaga oĺli hinnäst piteh Vas | tiä om joʔ `hindät pite (varsti sünnitamas) Plv; 2. „omaette“ Liisol oĺl ka hinnästpiteh pu̬u̬ĺ tallo Vas; h i n n ä s t s ä ä n e rase ku taheta‿i üĺdäʔ, et om rassõ, sis üĺdäss, et timä om hińnäst‿tsääne; naańe oĺ kotoh hińnäst sääne Se
II. poss-pron oma Henes kuub o kaik must `kuidas `sengä `puodi lähäd Kuu; sie inimene mudib seda `süömist `enda `kõhtu Lüg; ma ajasi ta (lehma) `eeste öuest ää Vll; `eese lapsed ja poa (poja) lapsed olen kasvatand LNg; nää ma ole jo eese käte peal (elatun oma tööst); puu`meister oo kes nõnna töömehed ette võttis ja maja `kauples `eesä kää `peale; me pidime siis selle sõnikuga `ende `põldosi rammutama Mar; enese lapsest saadike enese isaga ja‿s nüid enes‿mehega elasin [siin] Rap; `tehke `endi tüö ja süöge `endi leib Amb; anna miul üit́s pisar vett, `ende toobist Krk; `eńdi aena ja kõ̭ik söödivä ärä Nõo; ma `endä latsõ˽panni kõ̭ik lappõ `kakma ja `tü̬ü̬teme San; egä `kiäki henne `halvust ei tunnõʔ Har; kes `hińdä umaga raahu ei olõʔ tõśte umaga hangõldass Räp; ka ku lätt, mutku hörätäss uma ~ `hindä `persegaʔ Se Vrd enen, ennaste2, ennate, ente
enne1 `enne R SaLä Vll Muh Hi spor L, K I spor T; enne Sa Muh hv Hi, spor L K I, M T hv Urv, Har(-eʔ), i- ?Hel V(ińne, -eʔ); (j)en(n)e-, jenõ-, `jenne- Lei (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. esmalt; kõigepealt `Enne `metle, siis `ütle Kuu; laiad `ambad, kolm neli tükki. lapsel need `enne tolad Käi; `enne lää ma `mõisa `luudi `viima, siss räägi sul edesi Hää; [pruudil] `enne `pańdi tanu pähä, siis põĺl Amb; `enne teevad tü̬ü̬d, siis tulevad `sü̬ü̬ma Pal; enne `vihtsiva mehe, peräst `vihtsiva naese; kes kõ̭ige enne pruudi vihaga vihup, tu̬u̬ saab ruttu mehele Nõo; inne sõ̭nudaʔ, peräst laulaʔ Rõu; inne kaaŕsiti käsi`kaarssõga villaʔ lahehess, siss höörütedi lajaʔ `häideʔ Vas
2. (teat ajast) varem(alt), aegsasti; kiiremini et `saavad - - siis `nendega (võrgukudumisega) `valmis, et `enne ku `teised Hlj; mine `enne kut pärast (pigem varem kui hilja) Khk; kaer `tehti (külvati) ikke kõege enne Vän; ma tulin enne kojo kui sa Koe; `enne võt́tis [kakud] `väĺlä kui leevad Pal; mõnel oĺlid juba `enne `ammugi `vaĺmis `tehtud [suririided] KJn; [naine] pidi kolm `aastet noorik oleme, es tohi last olla enne Krk; nakame `võitu `ju̬u̬skma, `kaeme kumb `enne saab Nõo; iä enne ei `keŕku üless, kui keväde Kam; mu˽tü̬ü̬ lõpõ õiʔ inne arʔ, ku kat́s kätt `rindu pääl Rõu; kurõ vaśt tulõva˽kõ̭kkõ inne Plv
3. teat aeg tagasi, ennemalt; ennist Sie `varguse lugu on küll `enne`kuulmata; Nisikesed teud on siinpual`kandis `ennenägemata Jõh; Kes seda `enne kuuld ehk näind ~ nähend et `mihklini tehasse `eina IisR; kui oleks `enne `tεεdand Ans; `enne natuse aja eest Khk; jääb jälle kaks vana inimest, kut ennegi oln Muh; ma ei ole sii `enne keind ega sii `enne olnd Kir; paar `õhtad `enne [uppumist] nisukest nuttu old mere pial JõeK; `enne käisin sial, enamb ei käi VJg; `enne ajas ebo kua siin nukan Kod; kes enne om sääl talun `ti̬i̬nin Hel; mia lätsi enne `sinna, temä `olli vil `sanna minemädä Nõo; seo kotuss oĺl jo enne minu kotuss Ote; ma inne olõ õs vi̬i̬l kühmähki nii Vas; ma˽käve inne reheh Se
4. vanasti `enne sai `souetud `paatiega Jõe; meil oli `roikist `enne `aida Vai; enne‿s ole ju `sahka koa mette Muh; ühnä enne siis `lasti veel see põhk kõik `ringi pöördä [vartamiseks] Var; `lät́lased `enne olid alati sii laadal okidega Aud; `enne vanal aal sai kõik loomise moa `tehtud Kos; kilimit on sie, kellega mehed `enne `külvasid käsitsi VMr; kõege `enne olema rehetuba pime olnud Pal; enne olid naistel pool`suapad, meestel kammassid Lai; siss nad `enne kõnelasid ku mea poesike oĺlin Vil; enne visati [looma] pääaju mińemä Ran; enne `käiti iks leiväkotiga `pulme ja `peijit piti Ote; inne vana `keiśri `aigu, käveʔ sańdikõsõ˽kot́t säläh Vas Vrd ennel
5. pigem(ini); meelsamini `Enne loppeb `pergus tuli kui `purje`laevas tüö Kuu; `enne tule `siie `ennegu `sinne `lähte VNg; enne ma võtaks selle kui selle Tõs; enne saab ike küllä küĺlest (rikkalt) kui näĺlä otsast (vaeselt) Hls; enne söögu oma maa undi ärä, ennegu ma `võõral `maale `uĺkme lää; ma anna tõise inimesel enne ta ilma, ku ma siul anna Krk
II. prep (ajaliselt) varem; (millegi) eel `enne pühade on `muidugi igaühel tegemist küll Jõe; `enne `aiga saab `aiva `tarka, `iljatsest saab `ilmi rikkas (lapse sünnist) Lüg; enne rugiküli sai odra õsuda Mus; põle `aega enne `surma vessata külite Muh; kui kaks nädalit `enne jaanibäd üks ilus vihm sajab, kõik on `süia saand Rid; `enne `vihma akkavad tuule iilid `käima Jür; Einale akati nädal `enne `jaani Amb; sie oli enne minu Kad; `enne kukke juba üleval Lai; enne okki olli kedervaŕs Trv; mea enne siut tulli Krk; [ma] olli enne `tõisi söönu Nõo; mul oĺliʔ inne latsõolõkit `väega˽suurõ˽valuʔ Urv; enne päävä jumaladõ minekit; `koŕsna `oĺli meil enne suisspühi `pühḱmäldäʔ Har; vanaesä oĺl inne minno ar˽kooluʔ Plv; ińne sedä `aigu oĺli ao `tõistõ Se
III. postp (ajaliselt) varemPJg Ris Kei Amb minev`aasta ei oln näha [marte] aga seda `enne käisid Ris; Ammuks obune küńni loomaks sai, seda `enne olid ikka ärjad Kei
IV. e n n e k u (i) ~ k u t konj enne seda, kui ma‿p saa `ennekut pühabe ükskord `sönna Khk; ennekui katust akatse tegemä, pannase roovid `piäle Tõs; ma `teenisin mõisas kaks `aastad, `enne kui mehele sain Amb; [keetmisel kapsaid] ei segatud sugugi, `enne kui `vaĺmis on Pal; mitte ma‿i liigu siist koheki, enne kui mu viiäss Nõo; `enne ku sa [kapsastele] `suurma pääle panet, `t́siuka `küĺmä vett Võn; siss es lastaʔ [pulmarongile teed lahti] inne kui siss pudeli `viina ańd; sala pini iks purõ inne ku hürähhäss Rõu Vrd ennegu
Vrd ennem, enni1
eri2, eri- eri R hv Jäm Rei, Koe Kad VJg u Plt Vas; äri Koe VJg; (hv käändub) in eris VNg Lüg Jõh, ad eril Lüg
1. eraldi olev `sieme`vilja `panna eri kotti VNg; Keriku `sõitasivad pruut ja `peigomes eril obosel; Mõnes kõhas jõel on viel erisopp - - erisoppis on `sõisev vesi; kolm `ammast on suus ja `niedki igaüks on eris `paigas; mõnes peres `tienijad on eri `süögis, `süöväd `tõise `lauva pääl Lüg; `meie tailiha `sualama eri `astja ja pekki eri `astja; `Süädi eris `lauas ka [teenijad ja pererahvas] Jõh
2. eraviisiline, isiklik Eri `onnemies (kalur, kes on teistega samas paadis, kuid püüab oma püünistega); monel oli eri verk `paadis ka, sie ei `puutund `seura `asjasse; Sie `raamat o igä minu eri Kuu; emägä `kaheke·ste õlivad eris `leiväs Lüg; kui `võetakse nuarik, siis akkavad äri `leiba VJg
3. eriline; eriotstarbeline sie oli kohe üks eri selts `langa, `vergu niit Kuu; tämä tuob `mulle `siie `silma eri `rohtu ja `siie eri; `ainuld se pisike poiss oli `kuue `aastane - - siis `selle `tehti vahest eri `toitu ka VNg; mesi `linnud mis emäst tehässe. sie tehässe eri tuppe Lüg
4. isesugune; imelik `Seilid `olled ka `oitegi eri`muotised [kaljasel] Kuu; sie `rääki jo eri `kieli; [kanga] piird oli eri ikke ja suga eri VNg; aga iga [kinda] paar on ikke eri `muodi; üks eri nimi on, ei `johto `miele Lüg; eri `kiele `murre; [sõle] iga aar õli erist kivest Jõh; seo ai `väega eri (tähtsat) juttu Vas
Vrd era-
et1 et üld (ät, εt Khk Mus Pöi; õt Plv Se; lausefoneetiliselt t); konj (kuulub sag ühendsidesõnade koosseisu, tähendusfunktsioonid pole alati selged)
Tähendusrühmad:
I. põimlauses
1. aluslauses
2. öeldistäitelauses
3. täiendlauses
4. sihitislauses
5. kaudses või siirdkõnes a.  hrl saatesõnaks ütlemist või mõtlemist märkiv verb b.  saatesõna märgib kõnelemise või mõtlemisega kaasnevat tegevust c.  ütlemist või mõtlemist märkiv saatesõna on juurdemõeldav
6. sõltuvusmääruslauses
7. kvantumilauses
8. viisilauses
9. kvantumi- ja viisilausete piirijuhtumeil
10. vastandavas kõrvutuslauses
11. põhjuslauses
12. otstarbelauses
13. mööndlauses
14. tagajärjelauses
15. tingimuslauses
II. alustab iseseisvaid, sag elliptilisi fraase a.  konstateering, kahetsus, etteheide, imestus; b.  soov, käsk; c.  keeld, ähvardus, sajatus
III. lause lõpul mõne lauseliikme sisu rõhutavalt
IV. hrl fakultatiivse täiteelemendina a.  fraasi sissejuhatava abisõnana b.  alustab fraasi, mis piirab või täpsustab eelnevat väidet c.  välj ebamäärasust või oletust d.  rõhutab vastandavat seost
I. (põimlauses)
1. (aluslauses) Ei esi`otsa `paistundigi, et sie `lougas `ninda sügäv oli; [kui kaugemal oli hele taevas] siis oli `selge et jääd on siel mere `keskel `sendä küll Kuu; Tüdruk kui tulesüsi, näha et eluvaim sies IisR; midä `kumma sie on et nämäd kotta eiväd tule Vai; See on nii ea, et tulite Pöi; vahest oo koa küll olnd, et uśs oo `põldus, et laseb orase maha Mar; et nad (lehmad) ise tulavad kojo, ei seda põle `ühti Vig; ia küll et ulu all saab `olla; siis see oli vana`eitede rohi, et `ańti iiri sitta `sisse Ann; egä `koski ei õle et laud on eden muku sü̬ü̬ Kod; olli mõnikõrd jaa et tulli [lihale] nagu alb maik manu või Pst; siss om `kindel et mõne päevä peräst suur tuisk tuleb Hel; nüid om täl `tervuss jälle veedike paremb, paśtab et saab iki elulu̬u̬m Puh; tu̬u̬ om ää et ta saab iks ilma tõese abita ärä elädä Nõo; vanast oĺl pruugiss tu̬u̬ et vanõmballõ pojalõ `ańti talu Har; är iks tunnuss, et targa esä tütäŕ om Vas
2. (öeldistäitelauses) Nee olid söhused ät söhussi ma‿p taha mette Khk; mis‿sa oled isi niisuke, et teśt sind `naervad Mär; asi nihuke, et `kauge se `viimine on Juu; siis `oĺli saabas nisuke et võisid käiä KJn; si̬i̬ (aganaleib) olli sihante ollu, et tulege es tohi manu minnä Pst; miul üits kana `ommegi, aga nisuke et, pesä ei oia ja, `kange `pi̬i̬tmä Nõo; ja siss [kivi] küĺlet oĺli nii et, `sinnä‿s saa ka `pääle eedätä TMr; egä om sääl tii pääl sääräne, et ei kanna ei murraʔ Har; ma olõ sääne et, panõ˽vai terä `salvõ, `rammu ei lääʔ Rõu; üt́s innemuśtinõ jutt oĺl õt üt́s vanamiiśs oĺl `veiga rikaśs Se
3. (täiendlauses) lubati `tiedos `anda et `milla tulevad Lüg; [härral] tuli `jällä tuur et `peksada [kedagi] Jõh; sie `muodi oli et ikkunalle ei `tohtind `kardino `pulma ajal `panna Vai; `Sõuksed massina elukad `roomavad põllal, et kole kohe Pöi; rehes o sösune leitse, et ninase hakkab Phl; kus [ta] sõda `aega annab, et lehma `karja lähäd Kul; kuule see oo nihuke va läterdis et las aga `olla Mär; Jah ja `aamen, si̬i̬ on kinnituseks, et olgu nõnda Hää; oli see `siadus kohe, et `vastla saab ua suppi ja sia `jalgu Ann; tuli käsk et tiomi̬i̬s ja vaim `väĺjä Kod; obusel oli paha viga et näris ohjad `kat́ki Pal; änäpest jaost om iki `seante asi, et parep sü̬ü̬ enne ja palu peräst Krk; serände irm, et karva tõseva `püśti Ran; säräne `aiguss om, et ta väristäss minnu nigu vanaajonõ aĺl Võn; ja ma võt́i tu̬u̬ (tütre) henele naasõss, tu̬u̬n mõttõn et ma˽saa sulasõ `orjusõst vahest vallalõ Har; a ma olõ saanu˽`sääńtsiid `pauka, et pää kõlisass Vas
4. (sihitislauses) Elutumad `liikuvad (öeld, kui esemed iseenesest kuskilt kukuvad), tähendab et saab `kustagi `surre sanumi; Et mes `sulle heneläs hüä, sidä tie `toisile Kuu; [naine] `kuulo, et laps ei `engä enemb Vai; eks sa kirjuta et ma ela veel Muh; vaada, et sa pahandust ei tee Rei; nägi jah et parandast `mõrdo Mar; Söömaajaks `oĺli uus ahe ülevel partsil, sis ti̬i̬, et põllu päl saad Hää; isa `uskus et paenakas käib peal Jür; näed et messugune taud one tänävuade õõnapitel Kod; `oĺli kuulda et ikki mehed oĺlid [õitsilised] Vil; mi̬i̬s saanu täädä, et raha `ot́sme tullass Krk; mia `kulle‿t kõik läävä [laadale] Puh; kae et sa ruttu tagasi tulet, et sa paĺlu `aiga ei viidä Nõo; noh `tunse ärä joba et viimäne aig oĺl [sünnitada] Ote; tu̬u̬d nimä˽`tahtavaʔ, et nimä˽vi̬i̬l uma maa tagasi saasiʔ; no˽tütär, kas sa siss tu̬u̬t paĺluss panõt et sa mul avitat `lihti võttaʔ Har; ei tiiä nüüd et kas ta rago sõ̭ss puud vai Plv; latsõ˽saĺlika ai õt milless ma kõ̭gõ käse Se
5. (kaudses või siirdkõnes) a.  (hrl saatesõnaks ütlemist või mõtlemist märkiv verb) `ehtu `süömäajal siis `rääkind et jaa tämä nähnd `tonti Kuu; isä ütel ikke oma pojale - - et no poig et, et nüüd akka siis naist võttama et meil on ikke inimist vaja ka, et kas on sul `pruuti ka vahitud Lüg; No näväd `mõeldi, et kust sie isand `ilmus `siie `tiele, et `uatama Jõh; Vanasti `ööti, ät aŋŋerjas kεib `erne`pöldus `öösse Khk; Siis papp küsin ka. Et kudas see kerst nii lühike on? Et see oli jo suur pitk mees ikka Krj; ma `keelsin tätä, et mis sa `jaurad nende raamatutega Vig; surnuaja `juurdes `öeldi [surmast], et liiva annus Vän; siis poisid `käskind seda vaestlast, et tie `aigeks ennast JMd; `mõtlesin, et Jaań `mõtleb, et nüid sul nii suur valu Ann; nõnna äralik `ütlemine, et maga kohe kui auk maa `sisse vaeob VMr; ilos, kui `eeste jukutad [väikest last] et, Juku ja Juku; tämä paluma et, ärä `viska Kod; kui ammas ää mureneb, siis `üeldasse, et konts on veel sees Ksi; mi̬i̬s olli `ki̬i̬len küll, et ärä kellekil ütelte Krk; `poiske `kirsnu, et ärge lööge Ran; naene sõõmass [soldatist] mi̬i̬st et, vana sõda Nõo; [kalkun] `rü̬ü̬ḱse iks et kuĺo, kuĺo, kuĺo Kan; kaupmiiśs küüsüss, et mis sa kaet taad väist Krl; luigõl üteldäss õt tulõ lumi takah õ̭nnõ, kurõʔ, õt sõ̭ss tulõva hallaʔ Plv; Kośa˽siss kõ̭nõlevva, õt rahvass õks kõ̭nõlõss, õt sul tütäŕ `höste näe ei Se; timä üteĺ nii, et ma süü üs kõ̭õ̭ päävä; vanarahvass tiiä äs miä um `d́eśtjin ni `jehtar, nimä kut́siʔ et vago Lut b.  (saatesõna märgib kõnelemise või mõtlemisega kaasnevat tegevust) vahiti lapsel jaa et kas kaks `püörandaist on et sie saab `vangi VNg; `viimaks `istusime kohe maha et no küll on ull RakR; siis läks et `mõisi ikke võttab minuda; Isä tuli kodo, et kus poiss on Lüg; mie imestäsin, et üväd pabud `oldi, et nüüd `ninda vähä `tuldi `vällä Vai; ükskord ema ja isa pidand nõu kahekesi, et `üösse `valvama akata, et kas `kiegi ei käi `poega `vaevamas JMd; poisike käis, et tule tema kodu mõneks päävaks; nut́tis siin kahe saana vahel, et mina ei `julge üksi `olla Ann; üpand ise `merde, ujund läbi et te piate järel tulema VMr; kutsuti mehi, et `aitate sia ära tappa Lai; [poisikesed täkuruunaja kartusel] `ju̬u̬sknuve kiḱk si̬i̬ aig et kas ta võtt [kinni] Hel; mina naarin et, ooh, mina jõvvan nüt sedä (saladust) pidäda TMr; `Peiväʔ `hindä `vaihhõl plaani kokko, et timä oĺl kah õ̭ks `hindä `kot́selt õigõ˽kenä meehekene, et matamõ timä õigõʔ uma kulu päält vi̬i̬l ärʔ kah Räp c.  (ütlemist või mõtlemist märkiv saatesõna on juurdemõeldav) No mehed `estest ei tõhi enamb `vankri ligigi `menna, a `kirjaja, et `menga aga `julgest, et ei nied mehed tie `teile midagi paha Jõh; suurelt maalt tulnd `seie `tarkust `otsime, et sii on Sörve noid, et see peab ikke `tεεdma Ans; mõisa mehed panid obuselle saba `alla nõgekseid, et tegime ergutest Jür; mua lammastel oli [sarved] et `sarvedega `oinad VMr; tegi võid, mina et `jõudu Iis; ku poiss `viskab kivigä, ei sua `õigess, et ärä magatud käsi Kod; kes ästi `norskab, et: `tõmmab `paksu kohe Ksi; no sääl me ligidäl om jälle, üt́s talu. ja siss [räägiti], et, tollel om puuk ollu; siss `aeti kõik latset üless et tulge nüid `voŕste tegemä TMr
6. (sõltuvusmääruslauses) no eks vanames saand aru et oma poig oli Kuu; kes sellega `õigeks saab, et ta maja sees kükitab Muh; Koeral koera `ambad. Si̬i̬ käib selle `kohta, et `seukest `kurja inimest ei tohe äritada Hää; natuke `puudus, et oleks outu `alla jäänd VJg; oia et sea miul midägist ette ei `ütle (heida) Krk; oia et `siśse ei sata sinna `älvede Ran; nimä ei˽tii˽`tu̬u̬ga˽tegemistki, et nimä˽ka˽tulõva˽ja˽`nõudavaʔ Har; ma‿s panõ˽tu̬u̬st täheligi, et kos munaʔ jäivä et Plv
7. (kvantumilauses) suvel sai viel nii`palju kalu et kala`unnigud olid kohe maa pääl. `ruogi nii et `sormed olid kaik `paistes ja nahata Kuu; küll säl oli `laulu `ninda‿t `linna kajas Vai; saim sii nii `kougele, et tulim `seie `sisse (majja elama) Ans; täna o nii `kange pala, ät üsna äretab Mus; maribud oo nõnna täis et ühna `nõrkuvad; `varsti tuleb nõnna `vihma et kole Muh; ahvenad oln mütu `aastad kadun, et üks äi ole oln Phl; `sõnna `maale jõund et‿tä äbi εnäm ei tunne Mar; tämä on juba nii kole valu et valu kohe Kul; nda märg, et üsä nõrisõb Khn; vahel oli lumi oli nii et et et mine üle pea `sisse Hag; ma olen nii ilma, et mul ei ole mitte punast poloskid Juu; [seeliku] all ei old enam, kui et `pańdi se seelik `seĺga Kos; sel aal kui ma tiul käisin siis neid (metshanesid) oli Kallavere väĺlal et ime JõeK; [ta] `naeris kas et `oedis `kõhtu `kinni Amb; `kuhja tõmmati nõnna paĺlu [alt] `lahti, et tikud näha on Trm; niskene kõva sinine et `irmus Lai; [mära] tagumeste `jalgega lõi et uńt `surnuss kohe Vil; siande ahne kah, et rääbiss kokku kikk Trv; siss ant tal varantust `kulda ja õbet, et laev tublist täis Krk; oless ta `annu `niigi paĺlu, et `ümbre sõrme `mähki Ran; `oĺli nõnda lähiksen, et oless saanu `käega `kinni võtta Kam; parass ahi, et tä‿s kõrvõta Ote; Tu̬u̬ (vesi) oĺl `endä häste˽kumb, et palut́; `tahtsõ nii juuaʔ, et läbi rät́i nulga immitsi vett lehma jalaasõmast; tan sõ̭an tet́ti kül˽nii ilma armulda tü̬ü̬d et, jummaĺ `hoitkuʔ Har; noh teil saa nüüt suvi `väega hää et, et oi Plv; Taa (mees) om nii kangõkaal et hoiaʔ Vas; ni paĺlo `ahnõhe ja näĺätsehe sei tuud `kiislat [käega] õt es läpe˽`luitsat `u̬u̬taʔ Se || `pisku pεεlt, et es jää ala; karva pεεlt et es lehe `auku Khk
8. (viisilauses) Mes sa `siprad siel, et eit saa ega `saaki viel `verku `terveks Kuu; eks `ennevanasti ka ikka olid [rätsepad]. ega `siiski old et ei old RakR; midä `uoletumad `muodi sinä `läksid et kukkusid Lüg; seppä takko `otsite, `ninda‿t jääb `paksemast Vai; kes sedised `epsam ning ette asjad inimesed `tahtsid olla, et tal kägisevad `saapad vöi kiŋŋad Jäm; See on ikka änamast jäust et kui - - vihma kaśs karjub siis on vihm `lahti Krj; erilane jah `nõelab, tuleb et oja alt kohejoonega Mar; Olgu küll, et majal oo ia elada, aga kodu ikki kõege parem Tor; `seĺtsis sai vaelt [sõnnikut] vidada nii et teene `aitas teesel vidada Pee; oli õma elämine kõik et parem ei või `õllagi; aja kerves üles, et aja kuumass ja tao terä õhukesess Kod; nüid on nõnna säädetud et [tule]lõõsk `väĺla ei tule Äks; ja siis oĺli sedävisi et säl (püstkojas) sis keedeti KJn; [kootud jakid vammuse all] oĺlid sedäsi et poolest saadik oĺlid Vil; Seidse-ka˛eksa `aastat vihma kähen ollu, oless vi̬i̬l et varju all (pehkinud puust) Trv; [angervaksaga värvimisel lehed] `aeti sülege patta ja keedeti ärä, et li̬i̬ḿ ästi paks om Hel; olgu pähle et ta vana om; tennu [surikleit] nii nigu eluinimesele tetäss, aga mitte et koolule; mia tulli ärä ilma et ma `poiga es `näeginä Nõo; tu‿m neile nii sugulõnõ, et neide esä oĺl Mari unu San; keväjelt maa om kihtine, siss ei võiʔ nii maa pääl lammõdaʔ et suu `vasta maad panõt; võta kirvõss ja naka tahuvamma, ilma et sõna`lausumist ei olõʔ; naʔ hiireʔ (haigus) omma nii et lihm `t́siplõss Har; [tatrapuder] oĺ havvutõt, õt väega hää oĺ olnuʔ Plv
9. (kvantumi- ja viisilausete piirijuhtumeil) `kuonal poles et särises kohe VNg; õhu rattas on mõnedes majades `korstna sies, käib et kõrin taga; sie `juokseb juo `ninda‿t nenä `augud on `laiali Lüg; koer veab et jalad üsna `tangis Jäm; Valetab teise näu täis, et `aitab Pöi; tüdrik kedran takku et okk ühna ulun Muh; `ühte `inge `patrab et vahet ei ole; karib nõnna, et kas ing seest `vällä minemas Mar; sõitnd ikka naa et obu `kuumas `vahtus Kir; aga küll ta nut́tis, nõnna et ime oli kohe Juu; ta (põder) lüeb kohe nõnda, et puu killutab KuuK; las joksevad et muda `lendab; `kiskus neid `vindusi küĺlest et (nii et) kõveras JJn; me küĺmetsime `paĺlalt nõnna et kas või ing `väĺla siest Koe; kevade õppisivad siin n‿et piad `tossasivad VMr; lasi püśsist et käraki; lasi `püssi et `põmdi; [vikat] `leikas et nahinal Kad; joosi nõnda, et engest pańds `kinni Krk; pańd `ju̬u̬śkma, et jala es putu maa `küĺge Kam; [varss] siss ju̬u̬śk et kabja plakin oĺ ennedä Har
10. (vastandavas kõrvutuslauses) Sen asemel et [halva] `lapse `valmis tegid, tehnd parem kubu agu Kuu; selle asemele, et teda karistada, annab ta taale veel `öigust; selle asemel et varasta, ta oleks vöind jo küsida Jäm; tolle asemel et Täkule `minnä, ta‿less võenu siiä tulla Nõo
11. (põhjuslauses) `Sendäp‿se `tütrik oli nii `kärme, et oli `mieli `miestä `saada Kuu; ühe tüö `küljes ole ihu ja `eŋŋega et sais `valmis VNg; tühi ei anna äbenedä. [öeld] kui on `vaene et äbeneb oma `vaesusse perä; ei `täidind `müiä [kartuleid], et‿ku `lähväd `kallimast Lüg; Sie õli senest paha, et sepp ei saand `ääsi `juures `lõõtsa ise `tõmbada Jõh; `ninda pabil tuli üvä miel, et `köster `oskas üväst `rääki Vai; pidi `mööda `pääva paet `ümber `pöördud `saama et parem öńn olevad Pha; sii jo külitse rukki kõik vagude `peale, et vesi ää ei võta Aud; ju sis nad (pererahvas) ike [püüdsid austada tõnnivakka] nii et loomad surid nendel ju PJg; `võt́sin toedu kottu `juure, et ma jään `öösiks `senna HMd; meil ikka olid vel `akned ies et me nägime [valgust] Kos; saa `siiski vel sõimata et oled laisk; eks sellepärast ole siis saananaine et ega sul põle üiri`maksmest Pee; ja‿t peremi̬i̬s vana Nikalai `aegne soldat õli, siis sae kroonu paiukad Kod; `vastla pääval koa ei tehnud tü̬ü̬d, et tõrva pisarad lähvad linade `sisse Pal; kui `vihma sadas, siss tuĺli `rohkem lina kakku, sellest et siis oĺli `aega SJn; mehed oĺd iki `julgemad et kui, suitsu ais juures on sis uśs `kartma sedä Kõp; si̬i̬ (kotikangas) `koetass toemine, et ta om kõvemb `seismä Trv; täl om `jõudu külländ, selleperäst et tä äste `süvvä saab Nõo; nüt meil ike nahatäis tuleb et `meie oleme maha `aanu [uriinipoti ahjuservalt] TMr; sulahanõ ei taha `täämbä `tü̬ü̬hhe minnä, sest et `täämbä om pühäpäiv Har; uma poig `istõ kõ̭gõ imä pähidse man, et niä˽lasõ õi˽näǵemällä˽kooldaʔ Vas; selle mindäss kerikolõ et `paatõrd `pallõma; `vihmreʔ ummaʔ kuusidsõʔ selle et umma˽`kergebäʔ; et külmänü˽s ärʔ, vaja nappagaʔ kińniʔ `köütäʔ Lut
12. (otstarbelauses) kui kuningas `lasko `panna kaik joed ja ojad `kinni, et üht `tilkagi [vett] pääle ei tule Vai; kui aŋŋerud `püitakse, panevad sirbaki `alla, ät kala `mõrtsi läheb Pöi; [saani] kori oli selle `taŕvis, et [hobune] lund `peale ei loobi Mär; korgitsen oo et pudelid `lahti `keerda Vig; obose raua `sisse soab toĺlid keeratud, et obone ei libise Juu; anna `aega selleks, et soab paramini teha Kos; sai kõik [villad] segamine kruasitud, et ei jää `triipu, et kangas tuli ühetasane VMr; tähed on `noodadel, et `õigest vedada Trm; kerves on pandud pruudi sängi `alla pulma aal, et siis tuleb poeg Kod; nurme `pääle iki ülesse `aeti roovik `kõrgese, et [jaani]tuli nätä oli Trv; ruad tetti `õkva perätside, et ütte ti̬i̬d `mü̬ü̬dä sai `kanda, et `ainu paĺlu laḱka es lää Ran; ma jäti minev`aasta `lamba tolle tarviss, et siss om mul ka elulu̬u̬m Nõo; peräst andass `rahvalõ käsk `mõisast viinavoori päleʔ minnäʔ, et `viinu viiäʔ `Pihkvalõ Krl; iḿmiselle andass hiire `poigõ süvväʔ, et paĺlo `põrsit saanuʔ Lut
13. (mööndlauses) ehkki, kuigi, olgugi et läks valat ja mere `puole sield (rannalt) ja et oli küll o·kke˛aani üle käünd Kuu; et küll on `tuiskand, aga obusejalg `tunneb tied VNg; Ega kana igakõrd mune, et kaagatab (alati ei täideta lubadust) Lüg; et näväd (esiisad) ei õld `kuolis käind aga näväd õlid `muidu `targad mehed Jõh; sii `sakslased olid, et sa‿s möista küll keelt, ikka sai räägitud Khk; ma soa `siiskid `rohtu ää vötta (kitkuda) et küll vörk ees on Vll; ega sest põle `õhta et vidune oo Muh; ma ei ole mitte seal keind et ta küll on meist üsna ligidal Rid; marjad `maksis ikke ää, et ta ei and kaĺlist raha Ann; Et neid veskid küll kaunis tihti õli, aga ikkagi nad ei jõudnud niipalju teha kui vaja õli Trm; et küll mõni kaua eläb, aga iki ükskord lähäb (sureb) Plt; vanaemä `oĺli küll siuke tark inime - - ilma et temä kooliski on `kuśkil käind KJn; tal om `päevi küllät, et ta esi `seantse vähikse kasuge Krk; et varass mu küll `puhtass tei, aga nüid om mul `kõiki külländ Nõo; et sul esä vällä˽`ku̬u̬li, imä õks eläss vi̬i̬l; et külh `vihma sattõ, maa õks om kuiv Har; Et küll kehväst `sü̬ü̬de, `sõ̭sske oĺl reńdi `masmisega õ̭ks `väega˽suuŕ hädä Räp
14. (tagajärjelauses) pime kui kott ei nää et `torka `silmä; mis siin nüüd `lahti on, et `nõnda `vaikisest ja tõsisest `istuta Lüg; ah! midä me neid `tuurasi viel akkamo rege panema et, tülist Vai; kajakad tulevad `maale, et nüid akkab `vihma sadama KuuK; kui kuusk kolmat kord `pillab okkaid et siis laguneb lumi Amb; [kangas] pidi olema lõdvem et ta villale läks JJn; `enne on vähä kuma aga, et koit akkab Äks; mis mul nüid olli, et ma maha satti Krk
15. (tingimuslauses) ta (lehm) ika `lahti on, εt ta ika lüpsab Jaa; mis ta (lehm) peaks seal nõletama et‿eb `oska `süia mitte Muh; See pidi ete ia pere olema, et liha `oasta `otsa ette lõi Kei; et oleks `kõrgemast soost ammetmes, aga et alvast soost - - siis on südamed täis Juu; oleks et `järsku istud, siis on aeg pikk; ma jätaksin ta (siili) `siia, kui et koer ei võtaks (murraks) teda; siis akkabki kudumine `piale. et [kangas] on niies ja suas ja sõĺmitud ära JJn; kos nemä olli, et na `räimi är es tu̬u̬ Krk; tõru om `säändene, et ku˽käe `küĺge jääss, siss ei jõua änt är˽puhastõdõ˽tidä San; mi˽ka˽suka (sinuga) lännüʔ et `lastuʔ [taevasse]; et `lasknuʔ, ma ka lännüʔ Lut
II. (alustab iseseisvaid, sag elliptilisi fraase) a.  (konstateering, kahetsus, etteheide, imestus) Et‿se käsi ka `ninda hüppiss [kirjutamisel] Kuu; piim `aeti läbi masinast ja `sellest `tehti vast suppi. et sa said `roesast `piimast! [seda ei olnud] Hlj; pani minu `kuondla ka polema, et ei pand tuba polema VNg; `Naised on `irmus kädistajad nigu arakad. Et seda vada neil ka `jätkub IisR; Et keela-kaitse küll, niid oo vassikad jälle koplist välja tulnd ning otse kaapsu Kaa; mina pidin kõik `tiadma. tegema, et perenaene oleks koa tüdrukud õpetand Hag; seal on üks tokk, `viska ta `siia! [kui tokk antakse kätte, ütleb keelejuht] et annad kohe kätte; [tanguteradest] et on sińakas. kas nii vähä seda kett on kooritud või millest see tuleb JJn; sa tulid mulle ette. et sina tuled minu luamusse `sisse ajama (noota sisse laskma) Kod; `ossa lit́s, paigal jäänü veli! et tuńn o paigal jäänü (seisma jäänud kellast) Krk b.  (soov, käsk) oh, et mette södasid tule εnd Käi; et anna `aega Rei; et lasõ kui tahad Khn; et sa menema saad siit Iis; et tule ette, poiss Kod; et kae sa poiśs, mine sa ruttu Har c.  (keeld, ähvardus, sajatus) et sa kaud siit, et ma sinu enämb siit ei nää Kuu; et seda teist `korda änam ede‿p tule Jäm; et sa εnäm eese nägo ei `näita Mar; tooge ta ää tuppa, et mitte ei lase küĺmetada ega küĺma kää `olla Juu; et‿sa mul `jälle `aigeks ei jää Plt; et sa mul siin jälle ei võĺsi KJn; Et sa ei naarass [teise inimese teguviisi] Trv; et sinno `maakõnõ kannu‿s inäp Lut
III. (lause lõpul mõne lauseliikme sisu rõhutavalt) ja siis vask`ussid, nied olid old viel nii `irmus `mürgised et Kuu; nda kena veel `istuda‿t Khk; se moa on `söukse parga all et Jaa; seal `öetse nii riieldavad ja raageldavad et Muh; vahest oo ruki [rukkililli] nii täis et Mar; ja nii ilus kollane lõng sai naa et [kaselehtedega värvides] Kir; kis ikka `vahva `leikaja on, `leikab ikka nii paĺlu kohe et et Hag; täna lõõna sõi nii vähä et Amb; pala rehetuba nii et JJn; villad [värvi] `sisse, sai nii kõva sinine et Trm; `rahkle nendega (lastega) nõnna et Pil; pühavase pääva ollin nii `voodis et SJn; siäl um nii illoś liin et Vas || mõni kõrd oo naĺjajutt. siis naaravad et kas Kod
IV. (hrl fakultatiivse täiteelemendina) a.  (fraasi sissejuhatava abisõnana) Et kui see vana Rotsi Jaen oli ää surn, et siis `iilased varastan selle aidast ää, `mötlen sea olavad; Et sa parakust arm jah, kui poleks neid va `ussisi olavad mis siis oleks sui viga `metsas `käia Krj; [taibates, millest on jutt] ahsoo·, jah et kurat lõi lappi lauaga `vasta `seĺga kubjale JJn; [mis peigmehe emale anti] ja nii et tekk ja säŕk kõik siukst `väŕki KJn; Nii et kaśsil on neli `jalga SJn; tu̬u̬d su̬u̬lvett keedä et sõ̭ss, panõ˽su̬u̬l `sisse jah Plv; et siss lehm ḱulʔ oĺl üülnüʔ, et elo ḱul om hää Se b.  (alustab fraasi, mis piirab või täpsustab eelnevat väidet) ega sis sie koht - - `toitand jo, `ainult et, et kolud olid maas, et ei old `tarvis `ühte`puhku neid `kaasas `kanda RakR; `muudku et sööb ja lakob Mar; ei tea, mis‿se tähendab, niipaĺlu et ma kuulnd olen Mär; kasteein on `süödav ein, niipaĺlu et noorelt ära `niita Sim; minä, vana inimene, muku‿t õlen; muku‿t kohe tämä aśja paneb, siäl `seisku Kod; ainult et sinnäʔ vaja minnäʔ Urv c.  (välj teat ebamäärasust või oletust) Vanasti oli neid `vargusi et ösna pailu; Nuudid olid ka `nääripoistel kää, kes `kuskil `pöhkus et magas sellele `anti `nuuti; Neid pardi `poegi‿s saa et `nalja käde `öhti Krj; nüid nad ei viitsigi kududa, et mis sial `viitsida on ta käib [tööl] Pee; [turba] labidas oli‿s nii pikk - - nii et ta lõi et iga kord `turba `laiuse Rak; no nüid on mul, oma `arvamise järele et põline koht; mõni akkas [heinale] `enne `jaani, mõni tegi et jaani `eina Äks d.  (rõhutab vastandavat seost) `aukud[e] [jäässe] `raiumine ei ole midägi tüö - - aga et se `külmä Vai; muedu jõuaks ära `käia veel, aga et jalad `aiged Tür; sial (jutustatud loos) `miski `tähtis ei ole, aga et nisukesi `juhtumisi on Koe; ega ta (poolivokk) `teistmodi ei old aga‿t nesuke vanemb [vokk] VMr; mine magama aga et te minu ei erätä Kod
ete1 ete Ans Khk Mar Mär Var Mih Tõs Khn Aud(et́e) spor Ha, Tür
1. ometi, siiski, õigupoolest; pigem sääl akkesid `rääkima et, te jääge ete `öösseks `siie; keedame ete täna `öhta tahesid `tuhlid Khk; jätä ete mend rahole Mar; mine ete `põrgu Khn; ei tea kas ete käib painakas peal sellel Kos; millas sa `õhta ete koju läksid Tür
2. õige, üsna, päris tahaks ete kärakad `selga `saaja Khk; sa said ete vara täna kojo Mär; naene `mõistis ete toredaste ütelda Mih; männal ete koberik koor Aud; See pidi ete ia pere olema, et liha `oasta `otsa ette lõi Kei; küll sie sind `siunas taga ete Jür; jõekupud, tema kasvab ete sügavas jões Tür
Vrd ette1, õieti
ette3 ette R Muh L K I eL(j- Lei Lut); ede van Kuu Hlj Vai, Sa Hi van Var Tõs Khn Kod; että hv Krk; (lausefoneetiliselt) ete Vig Kir Kad Iis, ete- Kul JJn Koe Sim VJg Pal Ksi (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
Tähendusrühmad:
I. adv
1. välj kohta või liikumissuunda a.  (ruumiliselt) ettepoole, -otsa; eesmisse suunda, eespoolsele alale; esile, (teiste hulgast) välja b.  söögiks, joogiks (lauale, sõime jne) c.  aiste vahele, rakkesse d.  kaitseks, varjuks; takistuseks, jalgu, tüliks
2. omale kohale või paigale (hrl esiküljel), külge (kinni)
3. välj aega a.  enne, eelnevalt, (toimuvast) varem b.  varem kohale või valmis c.  tulevikus
4. (ajaliselt, saavutuste poolest) ettepoole, kaugemale; kiiremini, mööda
5. kätte, tegevus- või mõjusfääri
6. käsile, tööks, teha; arutusele, kõne alla, nõuks
7. (kellegi asemel) tegema, tööle; teenistusse
8. (suhtlemisel) ühelt teisele, edasi, ära (teatama)
9. märgiks, tähiseks; eeskujuks, prooviks
10. (juhuslikumalt) vastu, kätte, kasutusele (juhtuma, tulema jne)
11. meelde, mällu; kujutlusse
12. koos teat verbirühmaga a.  piisavust, jätkumist, kestvust välj verbiga b.  ettevaatust, tähelepanu välj verbiga
II. postp
1. välj kohta või liikumissuunda a.  (ruumiliselt) ettepoole, -otsa; eespoolsele alale, lähedusse b.  söögiks, joogiks (lauale, sõime jne) c.  aiste vahele, rakkesse d.  kaitseks, varjuks; takistuseks, jalgu, tüliks
2. omale kohale või paigale (hrl esiküljel), külge (kinni)
3. välj aega a.  enne, eelnevalt, (toimuvast) varem b.  (teat aeg) tagasi
4. asemel, kellenagi või millenagi
5. tasuks, katteks; vastu, väärtuses
6. kätte, tegevus- või mõjusfääri; käeulatusse
7. (kellegi) poole, lähedusse (jutule, asjaõienduseks jne); kellelegi (rääkima, teatama jne)
8. pärast, tõttu; (teat) põhjusel; (kellegi, millegi) suhtes (hoolitsema, mõtlema jne)
9. (saavutuste poolest) mööda, kaugemale
10. (näitelaused, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega)
III. prep (ruumiliselt) ettepoole
I. adv
1. (välj kohta või liikumissuunda) a.  (ruumiliselt) ettepoole, -otsa; eesmisse suunda, eespoolsele alale; esile, (teiste hulgast) välja Oda igä jääpiik `kaasa, jää viel nork, saad ede `katsuda Kuu; ja siis sai [püksi] `paelad `siie ette `solme `tomma VNg; veneusulised - - eidavad ristid ede Jäm; teine vötab kooguga suast läbi [lõngad] ede `vastu Khk; Emm `käskis üüda: tagu ede, esi taa! et siis akavad kured `kohti vahetama linnates Kaa; [tulusel] nii `kaugelt kut tule `valgus kumab, nii `kaugelt paistab kala ede ära Pha; üks istub ette saani koĺlu `peale Kse; Ku tahad pikka `toime tiha [kangale], siss võtad ikki trepp-trepelt kas tagant ette või i̬i̬st taha Hää; pane kangas nõnna, et kangas ette ei kasva - - et ei kasvatand teist kätt ette (üht serva pikemaks) VMr; lähäd meierile, tõene paab õmad piimad ette Kod; [kurgedele hõigatakse sügisel] ema ette, isa taha Äks; [kampsun] käis `vaakidega ette `kinni Lai; seḿm tetass eläjäle ette; ei `julge ette `astu ega kõnelde Trv; rabandus lü̬ü̬b `kangale `sisse, tõine käsi kisub ette Ote; Karulõ vald ette, kalsaʔ mahaʔ, õigaśs `mõisnik `kohtul Krl; nu̬u̬ŕ [inimene] hiit jala ette, tu̬u̬ ei˽sataʔ Vas; suurõl tabal om võĺl - - pööretäss ette; ma ati (lasksin ativõrgu) sinnäʔ ette ~ `sisse Se || teene jälle paneb mu `kõrba teist `viisi ette (üks räägib üht-, teine teistmoodi) Mih; karjalapsed ikke tegid tule ette [karjas] Juu; e t t e v õ i ~ e h k t a h a ~ t a a d e (ükskõik kas) rohkem või vähem, varem või hiljem õlgu `uassa ette või taha. aga ta neĺjä`kümne ümmer on; õlgu pääv ette ehk taha eks ta ike testod suab Kod; nellä`kümne `aasta `ümbre ta iks om, olgu päiv ette ehk tõene `taade Nõo; e t t e (j a) t a h a ~ t a a d e igatepidi; kõik viimseni valmis Kodu tegi oma `lastele kõik ette-taha `valmis IisR; Mis naistel niid viga elada keik asjad tehakse ede ning taa ää Kaa; kõik tie neile kätte ~ ette ja taha VJg; ise `sõimad ette ja taha ärä; ennäss kiidäb - - ette ja taha kõneleb Kod; ti̬i̬ kõik `talle ette ja taha kätte KJn; mõestab `asja ette, tõist `taade, ei lase `endä `koskil tüssätä Nõo; kõ̭õ̭gi päädi mõist ette ja `taadõ Räp Vrd ettehe b.  söögiks, joogiks (lauale, sõime jne) oluve raba on viel üvä, `tarvis `viiä sikkole ette Vai; rahi pörsastele `tuhlid ede Mus; loomad söid seda `eina küll, ei nad pole ede mette jätt Rei; `kooris ühü püt́i [piima] ää ja `ańdis kohe perele ette Mär; süödo koŕv pannakse `einu täis ja viiakse luomadel ette Ris; panen [lehmale] joogi ette JJn; õlesi jahu õllud, ma õlesin ette kannud `siale Kod; pane lehmile õle ette. `viska obestele ja lammastele kah einä ette Hel; nüit tõmmatana jah ette `kõ̭iki, `talve siss om sü̬ü̬k otsan Nõo; nüid inemise ei võta toda `sü̬ü̬ki ettegine, midä mina pidi `sü̬ü̬mä Ote; ma vali söögi `tsialõ ette Vas; [heina] kuivatame kuivast, sõ̭ss saa lemilõ (lehmadele), mis ette `pandaʔ Lei c.  aiste vahele, rakkesse Vähe maad `sõitasid, obune lagunes ette ~ ies ära (tuli rakkest lahti) IisR; paned obuse ede, aad ta aiste vahele Jaa; säeb obust ette Tõs; aŕk sahk - - kaks `ärga ette KuuK; rakenda obune ette Lai; soridega `pańti obone ette KJn; `pańdive obese ette Hel; taludel `oĺli obesit [vankri] ette panna mitut Nõo; [peremees] siss lööno - - kaks obest `tiisliga ette saanile ja KodT; obõnõ väsünü nii ette ärʔ et, vai mine eiśs `vehmbrede San; nüüd panõmi˽taa varsa `vahtsõst ette Plv; `iistame obõsõ riel jette Lei d.  kaitseks, varjuks; takistuseks, jalgu, tüliks jänes juoks tie `pääle ede Kuu; pues `siutasse kott `nüörigä `kinni, siis lüöb `sõlme ette Lüg; sa oled `umbest ede `juhtund Khk; aĺl udu vetab ede (nägemine jääb tuhmiks) Kär; piiru nakid torgatse ette, siis lõng ep akka pooli pealt ää varisema Muh; abokati (advokaadi) `võtsid ette Mar; ahe oli pealt `lahti, lebad ei tahtnd ää `küpseda. munutsi tuli `tehti ette; lööb nagu luku ette `kõrbesse (ei kuule hästi) Mih; `siatsin mäńni oksad ike `eesele ette - - olin ise sial taga Nis; kui sa ei oja, jumal ei saa ka `tulla kätt ette panema Amb; `viskasin selle reha jänese joosule ette Pai; sõńnik `kaśvi ette, ei `jõudnud ärä `laatada; täl ike üks asi ette tuli, et tä ei suanud `tulla Kod; pane ärä, siin putub ta mulle ette Trv; käänä pü̬ü̬r ette [ust sulgedes]; liidi sehen suur auk, `sinna vaja savi ette tõmmade Krk; täl om `aonõ aid ette tettu, et eläjä ei saa `kapstide Nõo; mes minust prilla tegijät ei ole, siss mine `sinnä ette ribelema Rõn; `poiskõsõ rõibõ pańd mullõ jala ette Har; timä käänd hobõsõga ette ti̬i̬ pääl Se; `saiõ ńääĺe jette süvä ni laǵa haud Lut
2. omale kohale või paigale (hrl esiküljel), külge (kinni) `talve `aknade `raamid on ka mädäd, `viimaks saa ettegi kogu `aknu Jõe; aja nööbid ede Jäm; se kerves vöttas kenasti tera ede [käiamisel] Mus; said sa ette aada (lõnga nõela taha); aesad pannasse adrale ette ja Muh; peiupoiss `säätas noorikule `põlle ette Pär; vanast oĺlid mulgud, kus `roekad ja lat́id ette käesid Vän; ega muido ei näin kojoda kui panin prill ette Ris; siis poisid tegime `eńdile neist (puusamblikest) suured abemed ette Amb; panen kardinad ette VMr; ilusamad särgid - - neile olid siis ilusad kirjad ette `tehtud Lai; teräśs pannasse `kirvele ette Vil; sõss (talvel vett kandes) oli kikk põll ärä karratet ette küĺmägä Trv; Kit́iga `pańti iks `aknakruudi ette Rõn; aia `värteʔ omma kidsavallõ ette `pantu Krl; kaṕi võt́i `sündü ette külʔ Rõu; naistel oĺl verevide `nü̬ü̬rega ärʔ `aetu säŕgiʔ, `aeti [varruka] suu `vi̬i̬rde, ette, `taade Plv || (muust tasapinnast) kõrgemale aja rind ede Khk; sõi omale - - kõhu ette Kos; [pärast sünnitust] mõnel jääb suur kõht ette Ksi; kel kõtt suur, ette kasunu, si̬i̬ üteldi `maokass Ran; ei noh `sihvtin poiss, ku ta vi̬i̬l rinna ette ka aab; kui sooliku om kubemede tulluva, siss aap kõ̭ik ette `puńveli Nõo
3. (välj aega) a.  enne, eelnevalt, (toimuvast) varem inimene ei tia ette tuuld, aga kala tiab Kuu; kie nääb juo ette et `omme tuleb `vihma Lüg; olid selle asja pärast ede keind (altkäemaksuga mõjutanud) Khk; kes nende nime muidu `tohtis suhe vötta kui es `ütle `rohkest seda ruuva nime ede Kaa; kõik `sääti ja õpetati `taale ette Mär; `mustlased kuulutavad ette; niisugusid tähendusi oli see mees paelu ette `rääkind Mih; see oo nii ette laedetud (määratud) Aud; me `iandame `kaapsa `seemne ette ära Hää; inimese südä `näitäb ette, kui õnnetus tuleb Kod; ma `aimasin seda õnnetust juba ette Lai; ei `mõtle ette, mis ta kõneless Hel; inimene ei ole ette nii tark kui `taade Nõo; ma kõnõlõ sullõ [enne minekut] ette, mis ti piät tegemä Krl; sa˽piat egalõ `tü̬ü̬le uma aig ette `vällä `arvamma Har; üldäss õt parep õks ette kõ̭nõlda ko `perrä tõrõldaʔ; hoolikass mi̬i̬śs, hoolits ette jo arʔ Se || avansiks; lisaks, juurde `Selle mehele küll raha `enne ette [maksta] ära usu IisR; sihantse mihele‿p tohi ede anda (maksta) Khk; Eks peab peremehe kääst vaka rugisi suilisepalgast ede vetma Kaa; üks teeb teisele päeväd ette [sõnnikuveol] Mar; juut́ küsib puale `inda ette Kod; ma ole üte `aaste ette arvanu, sii olli lühep üit́s `aaste Krk; ma maśsi opõtajalõ naaśe i̬i̬st palga ette (laulatusrahast) Räp b.  varem kohale või valmis isä jagas igäle ühele oma jago ette Lüg; Mina lähen ette, `tulge `teie järele IisR; Kivi ehk `kandu kaaluti, labindaga natuke `auku ette, viblas `alla Hää; ja eks `kervega tuleb ette `raiuda [sälk puulangetamisel] VJg; viib käsu ette et sel pääväl `tultse `vassa Kod; om `ti̬i̬dmine joba ette `viidu, et piäp `riśtkät̀si minemä Nõo; Surm tu̬u̬ õi˽sõ̭nna ette Rõu; `määntse kivi ette `viskat, tu̬u̬ peräh lövvät Vas; [surm] sõ̭na ańni jo ette, võt́i ar kõrva`kuuldmisõ Se || varuks, tagavaraks No siis kui nädäla `päiväd jua õli seda `manti ette `kõrjatud, `laupa siis `einaajal ehk tüäajal [tehti võid] Jõh; piab vilja `järge ede `oidma; söö siis pühapεε nädali `vastu ede Khk; oli tal vaadiga ede ostetud [õli] Vll; ma `jõudsi eile ikka päevase küli ette külida Muh; akkavad `toitu tegema ette kohe [pulmadeks] Tõs; üks talve jägu kisuti ette kohe [peerge] HJn; sul `oĺli ette kogutu, et sa saat `aasta ärä olla Rõn c.  tulevikus mis taĺv ette tuleb (tuleval talvel), siis akkame `tüele Hlj; pikk ü̬ü̬ tule ette magade mudiki Krk
4. (ajaliselt, saavutuste poolest) ettepoole, kaugemale; kiiremini, mööda minä `jõudasin tämäst `einaga ette; Kie ette sai, sie tegi `ennemb [süüa] Lüg; Katsu aga veskile minnes teistest ede, siis saad rutem jahud käde Pöi; lasõ oma obo ede Khn; tagumest rattad käevad ette (öeld lapsega tüdrukust) Kad; ega `keegi ei võind oma `eega ette `minna Trm; mõni tükib õma jutuga paĺju ette, kiidäb; si̬i̬ juakseb kõhe tuuless ette Kod; iline vili lääp varalise viĺläst ette vi̬i̬l Krk; illane voonake kasvap varajatsest ette Nõo; sa lähät uma rinnaga ette lõigatõn Har; timä jälʔ juusk `mõtsa pite, lätt `puhma pite ette Lut || normaalsest kiiremaks (kellaosutitest) `meie oma [kell] kippub ette suvel Lüg; kellu keib ede. poole `tundi ede keind Khk; meil [kell] verotab küll ette jah Mar; kell on ette käind Kos; si̬i̬ (kell) käü pu̬u̬ĺ `tunni tõise kelläst ette Krk; üits kell käib ette, tõene jääb `taade Nõo; sulanõ `käändnü˽kellä ette Vas
5. kätte, tegevus- või mõjusfääri kuer käib jahi pääl, ajab jänisse ette, küttäle ette Lüg; Täna on `jälle `söuke `kohtlane ilm, võib `jälle ede `minna (väljas töötada) Pöi; [puud] `lastasse teisele ette, teine raiob oksad `jälle `vihko Mar; [pulmas] et kui laud sai pühitud, siis `vinnasid mõne `kopku ikke ette koa selle `pühkijale `pühkimese raha Vig; üks mees pani `alla, kaks naist lahutast ette [vihke rehepeksul] Aud; kärutasin `saue tegijatele ette Rap; siis `viidi [kosilastele] ette üks ja teine naisterahvas, ikke ei ole sie tedre VMr; vana inimene `tõmmas põhu tuustaku ette, raputas ilusast rehaga läbi [käsitsi rehepeksul] Trm; reheaeg ette`kiäńjä kiänäb `üstelugu ette tõesele, tõene annab aŕgiga paŕsile Kod; edimält `tu̬u̬di puttõl ette, siss ku joba siĺmä kirivä, siss `panti `veksel ette Puh; kana tahab kikast, laseb lohvikeli ette; `kohtualune kutsuti ette Nõo; piät ette (kohtusse) tulõma tu̬u̬ss aoss Plv || hoolele, karjatada, rühmana kokku `karjane vottas `värsid ja `muĺlikad, `kümme `luoma ette Hlj; Karjane vöttis omiku karja küla vahelt ede Pöi; aga nüid võta `veissed ette ja mene jälle Vig; Igaüks `laśkid oma lehmad laudast `lahti temale (karjasele) kohe ette Kei; kui kibe tü̬ü̬aig `olli, siss `panti mulle sia ja lehmä ette, ja mia oesi ka kõ̭ik iluste Nõo; nüt tõenekõrd lastass `püśsi jälle - - mina siad ette ja kodu TMr
6. käsile, tööks, teha; arutusele, kõne alla, nõuks `viimäst tuli asi ette. `tohter üttel et sinule ei `aita `prilli vägi enämb Lüg; egal oma [lõikus]rind ede `vöötud Ans; see (kohtuasi) küll nii ruttu ei tule ette Mär; Si̬i̬ (soonehöövel) võtab `kitsad jutid ette ja läheb Hää; no tükid `ańti ette ja eks ikka tähäd õpetadi ko `lastel [koolis] HMd; panid kilimitu uuest [vilja] täis, `jälle uus rind ette Trm; [kes] teeb `kurja, selle võtab ette (noomib läbi) Kod; üks kõik mis ette `pańdi (ettepanek tehti), tema oli ikke `vasta Plt; üit́s esi võets kõrrage ette Krk; si̬i̬ om `uhke nigu rikka mehe kuĺt, ei võta `kõhna emmist ette Nõo; rabe ja peru ja räpäkass obene, kes vedämist ei võta ette Ote; timä võt́t ette mõ̭nõ makõ jutu, sõ̭ss muidugu ai tu̬u̬d Vas
7. (kellegi asemel) tegema, tööle; teenistusse ruut akkas `kerjama - - võttis ühü naise omale ede Pöi; puu`meister oo kes nõnna töömehed ette võttis ja maja `kauples `eesä kää `peale Mar; näd olid saksad - - võttis omale kaks kolm tüdrikud ette Var || fig võt́i ma‿ka‿ks `õigõ `süäme ette (julguse kokku) ja lät́si `kaema Vas
8. (suhtlemisel) ühelt teisele, edasi, ära (teatama) üks siis lugi ede ja, siis olid `naaburid siel kaik `kuuldamass Kuu; juut `luiskas `soole ede Khk; ma kinnitasi taale küll et, ää reagi ette Muh; teine inimene `ütleb ette ike sõnad `palve`tundis Mar; vanad inimesed on üks tõesele `kannud ette sedä juttu; vanana paab (räägib) ette; kiidäväd poośile ette et, tule ja võta tüd́rik ärä Kod; teesele räägib teist `viisi ette KJn; ta kõnelap ette sõss tõine usub Trv; meil võletide ette, aga asi oĺl periss tõiseti Hls; sai [laul] `seĺgess, siss paarin laoleti ette opetajale Ran; nemä võldsiva, puhuva vanainimesele ette Nõo; ta aja (jutustab) sullõ ette inne, sa mugu usut Kan; ta tuĺl ette `käänmä (süüd teisele veeretama), et ta oĺl kuŕja tennüʔ Räp || (koos etteheidet välj verbiga) ta eidab mulle alati vanu `asju ette VJg; võõras `viskab emäle ette, kui laps teeb kedägi Kod; oia et sea miul midägist ette ei `ütle (heida) Krk; hauk imäle ette et, timä ollõv `tüt́rigu tütäŕ Har
9. märgiks, tähiseks; eeskujuks, prooviks kuol`mester `kirjutab tähed ette Lüg; `Kraana tegi `enne sügava `kraavi ette [põlevkivi kaevandamiseks] Jõh; teine kεib külimihe körval, vaadab kohes küli rind, pistab pulgad ede; `näitad teisele üht tööd, teed natise ede Khk; jalaga viisid jälje ede, kui külirind löppes Kär; [seinapalgil] varaga jooń ette ja `kervega `õõneks Mär; ega mud́u ei teä jo [palki] tahuda mitte, siis tahmase nööriga `tehti kriips ette Juu; `tõmma juaned ette. ju̬u̬nt `mü̬ü̬dä one üvä lõegata Kod; [hark]adraga `aeti `it́smed ette Vil; kassige tõmmats riips ette [seinapalgi varamisel]; kiḱk sai tal ette ärä näüdet Krk; `võtku esi `endäle sihk ette, kedä `mü̬ü̬dä ta lähäb Ran; Nurmõ pääl vidi jalaga `hitskmõ ette Rõu || asitõendiks `näita leping ette Muh; kuller `näitäs tõesen juaman obese kõrvad ette Kod
10. (juhuslikumalt) vastu, kätte (juhtuma, tulema jne); kasutusel (olema) on ju mittu kord ette tuld, on kala`paadid ajaned purust ja VNg; elades tuleb pailu ede Khk; `vaema on vana söna, nüid seda toleged ede Käi; teeb seda tööd, mes ette keerab Mar; tuli üks tuhin ette, `tahtis `senna `minna Mär; neid (leetreid) on nüid ikke viel, lastel ja tuleb ette KuuK; mina `korjasin põllult kõik kivid ära - - mis ette `juhtusid Trm; kõik ärä viädud, mes ette si̬i̬ kätte Kod; si̬i̬ tule sul alle `aaste peräst että Krk; meil viĺetsä aena, siin kolmess tegemist es tule ette Kam; kanaʔ savitsõsõ miä taht, miä ette nääle putuss Plv
11. meelde, mällu; kujutlusse sie `kabo·rnik `üstku tähendaks teist `aśja ka viel, aga ei tule `paergast ette Hlj; üks jutt toob teise ede Jäm; Kessele see ede tuli, et `seike asi veib tulla (öeld mingi ootamatuse puhul) Kaa; ei keerä ette `paergo Mar; ei tule ette, kuda seda `üeldi JJn; mes‿sa sedä ei tuanud ehk ei küsinud. ei tullod ettegi Kod; aga kes si on, kes seda unenägu nõnna ette toob Plt; miul es tule ette seast juttu, et ma os küsünü ta käest Krk; mul `tuĺli ka ette nigu Ülo eli oless ollu Nõo; tulõ õs tu̬u̬d ettegi et är˽`pühḱsä `kahvliʔ Rõu
12. (koos teat verbirühmaga) a.  (piisavust, jätkumist, kestvust välj verbiga) leib ei lüö `kauvast ette, on värsk. vana leib lüöb `kauvemb ette Lüg; Kas eina kevadeni ede lööb vei äi Kaa; Kui raskid kehalikka töösid alati teha, sis tervis kauat ette ei löö PJg; see töö jätkub mul veel `mitmeks päävaks ette Ris; leib ei `piisa ette VJg; kui si̬i̬ toŕm läks maja südämesse. mes si̬i̬ ette lü̬ü̬b; ühe päävä perena, ei `piisa `ükski asi täl ette; nüid tuleb neid süädikid, vai siäl ette kedägi kestäb Kod; sellel ei pisu kedägi ette Krk b.  (ettevaatust, tähelepanu välj verbiga) `Sengä `täüdüb edevalatada `kuida `räägid, on `oige äkkine Kuu; vahi ette, iga `kõhta ärä `juokse umb`pahka Lüg; looma `otsimise juures piab ede (hästi, hoolega) nägema, et äb lehe kaudu Khk; `vaata ette et sul õnnetust ei `juhtu Tor; `voata ikke `enne ette koa, kuhu sa lähäd ja mis‿sa teed Juu; sa ti̬i̬t iki sedä `asja ilma ette `vaatemede Krk; mes‿sä joosed nii räpäkude, ku‿sa ette ei kae Nõo; rõba [inimene] ju̬u̬sk kas `saiba `otsa, ei kaeʔ `hińdäle ette Räp
II. postp
1. (välj kohta või liikumissuunda) a.  (ruumiliselt) ettepoole, -otsa; eespoolsele alale, lähedusse pime kui kott - - ei nää jala ette Lüg; see söidab nii tasa, et jalg jala ede Jäm; `pinkide `peale `istusid. `rendide ede Ans; ühekorra (vanasti) `pandi pöhk [loomade] nina ede maha Mus; mis te ukse ette kusete; päevased tembud tulavad `ööse unes su ette Muh; ta siab vεhe `korda εnnast, siis tuleb so näo ede Phl; eks sa `vaata eese ette koa `onti, et sa oma jala ää taod Mar; `vahtind enese ette Mih; ise läks `sängü, mind pani sängü ede `valvama Khn; `silme ette läks mustaks Nis; tarvispuud soab `vasta tuult ja pääva ette (päikesest läände) `lastud Kos; tuob surma ka suu ette Kad; sina alate paad mulle `ämmä ninä ette (eeskujuks) Kod; ees minu läheb tua ette KJn; ahju suu ette es panna puid Hls; et ei ole `mahtun tellede ette, kangast kudame änäp; mis sa ütte `kintsupidi läät, võta kaaŕ rinna ette; mine riida ette, võta lühiksit puid Krk; ma lää ka voki ette, naka `paklit tokutamma Võn; kae sinna aida ette trepi `laudu pääle Har; saistass jumalõ ette, vannuss Se; ḱülm veži `tuudass sanna ette Lei || lei `plaksti `õtsa ette Jõh; siis et matakas tee `vaeva mette, kui tõrvaristid `lehmdele otsa ette `tehti Muh; võta `külmä vett ja tõssa õtsa ette Kod; mugal saŕv om serände `kõvver, käänäp kõveride otsa ette; latsel keedeti (köideti) laṕp `ümbre pää - - sõĺm tetti otsa ette Nõo b.  söögiks, joogiks (lauale, sõime jne) `anna `leivamurened kana ette Lüg; Ohakad `kisti viljast ää ja `toodi sigade ede Pöi; pebred korjati kokko korvi `sisse ja `viidi lammaste ette VMr; [kõlud] visati kanade ette siblida Kad; [kõrvitsakoored] anna lehmä ette Kod c.  aiste vahele, rakkesse siis `pandi obosed rakke `saani ette Vai; aga poiss `panni [hobuse] omale ikka siis vedru`vankri ette Muh; pannu obuse ri̬i̬ ette Saa; mõesa ärjamehed panid ikkega ärjad suure aŕksaha ette Kos; ärg listri̬i̬ ette, ies `saŕvi Kod; `õhta tõmmati ia obune saani ette Lai; egä sa `lehmä adra ette ei pane Krk; tõese ägle ette pannass tõene obene Nõo; esä `pandnuʔ hobõsõ `vaht́siidõ ratastõ ette Rõu d.  kaitseks, varjuks; takistuseks, jalgu, tüliks se pani käsi sedämodi `silmä ede, `muidu `päivä - - `paistas eledäst Vai; pane iste ukse ede, muidu ta lεheb `kinni Khk; Ooda ma lähe siia augu ede ehk siis `saame kana käde Kaa; naene tuln saunast parasast ja pand kääd `rindade ette Muh; jöö ede `panta pais Emm; ää topi `eese nina teeste ette ~ vahele Mär; lehmale `pańdi silma ette üks niisuke laud, et ta ei näind `minna Amb; kelle ette sie piaks `puutuma VMr; õige klaassepä tütär, seesäb `valge ette; vars juakseb oudo ette Kod; kui kedagi jala ette jääb, oled kuhe maas Pal; lää tõõśte ette kambertem purjuste `jalgege; turbast ai adra kaala ette Krk; plaat `panti ahju suu ette, ku `leibä küd́seti Nõo; ma `teie rohulist `aida haost karja ti̬i̬ ette Har; [kastekannul] ei˽tule˽torost vesi `vällä, looga`hiit́jä `lätvä˽`sõkla ette Rõu
2. omale kohale või paigale (hrl esiküljel), külge (kinni) pole `eese silma ede `rilli saand Khk; särgi ette `aetse rinna lapid; õle topp torgatse `leitse augu ette Muh; ja sedä (sakilist paela) `aeti noorde meestele särgi `rõnde ette Mar; [äkkel] niisa·ma kui `vankri ette panid aisad Trm; sammetid `pańdi [jaki] `rinde ette kua Lai; riiv käib ukse ette KJn; ta pańd `kardina ka akande ette Nõo; kraań käänetse aami ette San; mi˽`väikene `preili pańd ka jo prośsi rinna ette Har
3. (välj aega) a.  enne, eelnevalt, (toimuvast) varem kui tuli suur pöllu `kordamine - - rugide (rukkikülvi) ette Ans; eenaaja ette, siis oli naestel suur särgi `õmlus Kul; tuulispask nagu tuule keerod - - vaest ilma `muutmiste ete Kir; sie oli jõulu ette Kse; `Kapsad `võeti lume ette aeast ää Kei; [lehmal] `lüpsma tulemise ette siis tuleb piim nisasse Ann b.  (teat aeg) tagasi kahe `aasta ette oli mul suur õnnetus; ühe nella`kümne `aasta ette Ris; kaheksa`kümne `aasta ette siis tema oli juo ikke, ilus leib KuuK
4. asemel, kellenagi või millenagi siis (alguses) nied kardulid olid nii iad aśjad et nied olid piima ja liha ette [supis] KuuK; ma olin kaheteist`kümme `aastane, jäin sulase ette VMr; [sõrmkindad] kel õlid sõlmed sies, siis sie õli kahe poari kinnaste ette Kad; ma sedä innass ei `arvagi ~ inna ette ei `arva Krk; Vanast reheahjun kütseti kaale kah mes läits kah söögi ette Nõo; arvaśs tu̬u̬d tävve ette Plv || (kellegi, millegi) võrra, väärt, (kellegagi, millegagi) võrdselt, sama palju tieb ikke mihe ette tüed Hlj; See joob `mitme mehe ette; See viab obuse ette (hobusega võrdselt) Han; lehm ei anna mitte kitse ette `piima VJg; mis‿sa padrad või paterdad või vaterdad. need käivad kõik ühe inna ette (on samaväärsed sõnad) Plt
5. tasuks, katteks; vastu, väärtuses keik läks `inna (raha) ette, ega `raisku mend midagi [hülgest] Jõe; kus nad `viĺja `muidu `saivad, `silkude ette vahetasivad Hlj; `kuolis kui sai `käia, siis ikke `tuodi koppika ette `krihvlisi VNg; ei `maksand kedägi, sain `aituma ette `tõise kääst Lüg; kolm `päivä nädälas pidid `mõisale tüöd tegema `rendi ette Jõh; tegid `mõisa `päivi selle (popsikoha) ete Kir; suur tänu sööma ette Ris; kiriku juurest jägati jahu, selle ette käisid karja tied `täitmas HJn; ema `ośtis raha ette ka `piima JJn; ikke pidi et sa lieris olid ikke selle ette `maksma Kad; turu oor laseb kõigiga raha ette Plt; tü̬ü̬ arvati reńdi ette [mõisas] Räp
6. kätte, tegevus- või mõjusfääri; käeulatusse Peremes lükkäs `silgunappa sulase ette; kits ei `anna `püssimehe ette Lüg; Peab ikka vihma ede minema Pöi; kui korikad `välja jätad koi`valge ette, siis oo lapsel koi viga; siis `toodi vars rehalt `valge ette Muh; seda `juhtob ka elo`aeges, et inimene tole ede jεεb Käi; ei tä võta mette `miskid `asja inge ette (ei söö midagi) Mar; panime pääva ette (päikesepaistele) veed `sooja Kse; naelane ahvenas `juhtund not́i ette Vän; `Öeldi `jälle nõnda mõistu [rasedast], nägu laste kõrvade ette ei tahetu lausa `kõike `väĺla `rääkida Hää; vesi ei piä surma`ohvrid õma ette `võtma - - ajab `kalda piäle; si̬i̬ asi tuleb ike ühekõrra - - ilma ette (inimeste teada) Kod; ein `oĺli nii `veike et mitte vikäti ette käsitsi ei akandki KJn; villa kadsad tullive masine alt `vällä ennegu na `ketruse ette lääve Pst; no om küll irmuss, kes laste ette tuld jätäp ehk tikku Puh || hoolele, karjatada ajad oma loomad omigu `väĺlä, karjatse ete Vig; ennembide suur külä kari käis ütte kokku, üte karjusse ette Ran || kõrvu, teada naise jütt läin `viimaks `möisa härra ette Phl; [kaevati] rehepapp viib `viĺla sialt. jutud läin ärra ette Nis; viimaks läin sie asi `keisri ette juo JõeK; kannab kõik ilma inimeste ette KJn
7. (kellegi) poole, lähedusse (jutule, asjaõienduseks jne); kellelegi (rääkima, teatama jne) siis `kutsuti kohe mehed `sinne `kohtu ette VNg; sis saadeti meid arsti ede Ans; ta tulli oma äda mu ette alisema Muh; `lapsi `viidi sõna lugema kiriku ärra ette Kse; [õpetati] ku `kohto ette minevä, siis vaadata `kohtokuĺli `piäle Kod; esi ta kõneless miu ehen, lää tõise ette kõneless et mea kõneli; senikava ku suure koolini pidiv latse ku̬u̬ĺ`meistre ette lugeme mineme Krk; kutsub koolust pääst vi̬i̬l `kohtu ette Nõo; pomisõss `eńde ette Krl; üteĺ, et ku ma lät́si opõtaja ette, siss ma võt́i raamadu `piiu henne siĺmä manu Har || alluvusse `suata `ämmä ette kui ämm on `alles Lüg; siis ma jäi venna ette (teenistusse) Tõs; tulin `võera ette [teenima] PJg
8. pärast, tõttu; (teat) põhjusel; (kellegi, millegi) suhtes (hoolitsema, mõtlema jne) `ennevanast õppetajad palusivad ja lugesivad `kantslist `ilma `süüta `vangide ette Lüg; ega minu ette põle `karta, et ma nurisema akka; mis sa Manni ette `õhkad; kevade `olli `kange külm, siis `olli selle ette `karjumine Muh; küll mul oli `kange irm selle asja ette Ris; nää `vaeva ja jüst oma kõhu ette Juu; selle ette et nad `vasta akkasid pekseti kiriku `pośtis HJn; aga ma sain selle ette õletata et õige `aitas Kad; `ükski vana inimese ette u̬u̬lt ei kanna; suur muretsus selle aśja ette Kod; ommendse päeva ette ärä muretsa Trv; oolitse talve ette kah Krk; temä ommenitse päevä ette ei `mõtle Nõo || jaoks, tarvis noored inimesed põle jõun selle ette muretseda (lapsele riideid enne sündimist) Muh; vahel tüdrikid `üeldässe, vaĺmissab vana aja ette - - ku naesess suab, siis one täl vana aja ette vaĺmisset Kod
9. (saavutuste poolest) mööda, kaugemale virk poiss `koolis, lähäb teeste ette oma õppimistega Mär
10. ise enese ede (päralt) olemine – pole teistega segamini Khk; Nee (vindid) on `eese ede `söuksed vagusi linnud Pöi; üks niesukene nohik miest, enese ette (omaette) ta pusib Sim; käib nagu koi ise enese ette. ei laasu sõnagi Kod
III. prep (ruumiliselt) ettepoole üteldi vanast et, regi lääb ette obest, jõõrastab Nõo
ihukene dem < ihu1 [lapsel] tiĺlukene ihokene nõnna `visrikka täis Kod; oh taad ihukõist, kuiss taa nu nii ärʔ väsüss Krl Vrd ihokanõ || (välj hädaldamist) oh mu ehoke, nad (kanad) tulevad `siie (vilja) kallale `jälle Mar
hiilimiste hiilides `Tulled `jällegi `siie `hiilimiste tagasi Kuu
ilmas `ilmas R(-ss Kuu) spor Sa Hi, Noa Tõs Hää(-es) spor KPõ, Lai, `e- Rei Mar Juu
1. ilmaski ei elades `eiga `ilmas ma enamb `siie tule VNg; me pea `ilmas `rohkem kut ühe muna pösas Jäm; Nina jooseb ku mahlakask - - tema `ilmes kuivaks ei jää Hää; `õhta ma `ilmas ei old unine Amb Vrd ilmal, ilman
2. (väga) ammu Mönes kohas pole adra nina täit `mulda koa, aga inimesed on ta `ilmas pölluks ajand Pöi; `mõtle, milla `ilmas siin viimati puid maha `võeti VMr; mõni oli `kaevand kunagi `ilmas [augu], ja oli `kińni `kasvand Lai
jagamis|raud tööriist saehammaste laiemale väänamiseks Tuo jagamisraud `siie, ma akkan `saagi jagama Kuu
jolkima `jolkima Kuu; (ta) jolgip Krk tühja juttu rääkima, vastu hakkama Nüüd said siie aukumaie, jue taha jolkimaie rhvl Kuu; `paĺlalt temä jolgip jolk, jolk Krk Vrd jolgutama1, jõlkima
*joobnult `juobuneld Kuu, ju̬u̬bunult Har adv < joobnud Tuleb `siie `juobuneld `hörnümä Kuu; mii esä om `ju̬u̬bunult `väega hull Har
joude|jaak tööpõlgur Mes sest `joude `jaagust `siie `kutsusid, abi tämäst siin ei ole Kuu Vrd jõudejaak
Juhan: lihtsameelne, poollollakas (lähtunud konkreetsest isikust) sa, juhań, saat no midägiʔ `arvu Se || int oh sa juhan, kui tuli üks mies `siie Jõh
jäädav `jäädav (`jäädäv) g -a, -ä (-e Krk) R eP(`jεεdav Emm, `jää|däb Mar, -dab Mih, -dev Kod) Ran Nõo Rõn VLä; n, g `jäädvä Ran V, pl `jäädvä Puh
1. püsiv, alaline, põline `jäädav varandus Khk; `ongid `jäädav vesi kaos Pöi; `enne on piimaammas, siis tulevad `jäädavad `ammad Juu; kiviaed one `jäädev kõhe Kod; mia tedä tagasi ei taha, tu̬u̬ jääp sulle `jäädäväss Nõo; ta õi olõʔ `jäädäv kotuss Krl; `jälke lätt umma ti̬i̬d, ta olõ ei meil `jäädvä Räp
2. igavene ei `siie ole `jäädävad `ükski, `olgu rigas vai `kehva VNg; mei‿n (meie ei) ole `jäädäväd siin `ilma pääl Vai; `keśki ei õle jäädav siin maa pial Iis; si̬i̬ ilm ei ole `jäädäv, nii asja `kaova kõ̭ik ärä Nõo
jääma `jääma (-) üld (`jεε- Khk Hi, `jäe- Hlj Lüg Pöi Muh spor L, Khn HJn Ann Pai Kad Kod KJn Hls, -me Krk, `d́äämä Lei); da-inf `jääda (-) R Kär Käi Rei L K I Ran Nõo Kam, -de Hel Krl, jääda Sa Muh LNg Vig Lih Han Tor Juu JMd, -dä TLä, `jääja(jää-) Sa, jähä LNg Rid Mar, jähjä Saa, `jäähhä Vai, `jäia SJn, `jäiä KJn Kõp Hls, jäiä Vil M(jävvä Krk Hel) T, jäiäʔ Võn V, ipf jähi- S Ha Tür (tähendusrühmade piirid väga tinglikud)
1. a. mingis olukorras või seisundis, senises tegevuses või olekus (ka seisukohal, arvamusel) püsima; kuskil püsivalt olema, paiknema; mingisse olukorda või seisundisse sattuma, minema; mingisse tegevusse asuma; kellekski, millekski, mingisuguseks saama, muutuma (ja sellisena püsima) kui sie neu jääb `pietavast, siis `tiema nind, `kuida neu pidasima; minu ään jäi `teiste `varju VNg; jäin magama, en `kuuldki kui tulita; jääb senega, et tulen siis; jäi `kuulemattomast, `kuulemine jäi vähesest; õli rikkas, aga jäi `vaesest; siit on juo `kümme `aastat kui jäin lesest; `kaardi`mängus `tõine jääb ikke turakast; `kamber jääb `kitsast, pali `lapsi ja pere suur Lüg; jäi äbi sise; `leiväd `jääväd `taiginaisest; `lehma jäi `ahtrast; `ninda müö `jäimö `rüssist `ilma Vai; ta jähi `sööma; sadu läks üle, jähi taheks; mis sa osatled sedasi [teise sõnu], suu jääb `kiiva; värav on aagi pεεlt ära jäänd Jäm; jääb ruttu `joonuks; pöllud lahjaks jäänd; jähi nenda möttese; on näd (hülgepojad) vanamaks jäänd, siis `lähtevad kirjuks; kalad jεid `talve jεε ala ummuse; siis jähi see vene keele öppemine sellekssammuks ( jäi katki) Khk; ennem kutsuti lutsukala iŋŋuks, viimaks jähi lutsuks Mus; Jääga siis peele sedati, et sa tuled oomiku meitelt läbi; Pole see veel nönda jäänd; Me keik jähime selle asjaga siis nöua; Jähi Noti `Peetri teretamiseks (jäi tegemata) Kaa; nad olid enne ead söbrad, aga jähid üksteisele `vöeraks Vll; kui loomal sihest `kinni jääb, siis loom jääb keelika Jaa; kui meri moas, siis abajad jäävad kuivaks Pöi; laps jähi rubise; `lõiked oo rohu `sisse jäen Muh; mena jεε ika oma söna `juure; `jεεgo se `teiste arvata, münol pole senega `asja; esimest jähid `viimsegs ja `viimsed said esimesegs; vilja kasu jεεb `kinni Emm; silmad jäid `kenni noks ja noks Rei; mool jähi hing `ründos `kinne Phl; jää vakka Rid; nehoke asi ei jää mette varjole; kas tä siis jähi `inge või suri maha; tääl jähi `mooga `võlgu; silmäd üsnä `auku jäänd Mar; laps oo tud́ule jäänd Mär; vili jääb `kängu; ta jäi oma karjatsega rahule Tõs; sina piad `seuksese `jäema; Tiitsu [talu] jäi tüh́as Aud; `põrssad jäid pasale PJg; vanamees jäi `aigeks ja ehetused jäid `seisku Vän; Päält tuule selitab, jääb ilmal (ilm muutub ilusaks) Hää; [tulekahjuga] jäin puuks `paĺlaks; `kapsad jäävad `tohlu Ris; kui `õhta jäi videvikuks, siis naesed akkasid `jälle `kroasima Kei; ma akkan juba uniseks `jääma; see on nii unarusse jäänd, ää unustud Juu; terad jäid `otsa, masin ei peksnd `iasti `villa Kos; ega minagi `ilma`sambaks jää JõeK; `tõotas eaks lapseks jääda JMd; kui sa ike natuk `töötad, saad ikke, ega sa ilma ei jää Pee; näust `alla jäänd Koe; põld jääb kesasse; vanad `riided jäevad `sieki Kad; läbi olen ikke saand, `nälga ei ole jäänd Rak; toba sa oled, tobast jääd; kaks `kaĺlimad jäi maha, kolmandelle läksin Sim; ta jäi vi̬i̬l ülesse [kui ma magama läksin]; jäi oma kõhaga `pangrotti Trm; tõene suand `surma, tõene jäänd `ello; `konked ja `kombed oo põlisess jäänud; ma jäen tänä `kimpu oma `tü̬ü̬gä; kui `Peipsi jääb `kińni, tuleb kõhe lumi maha Kod; kes `söömisega viimasest jäi, see jäi turakust, pidi laua ära koristama Lai; `kutsar jäi siis selle `tiadmesele Plt; muld om `panka jäänu; vana ja kokku jäänu ku rõńks Trv; jääp oma sõna manu `kindlass; tulli lumi maha ja `jäi˛igi talvess Krk; põhja tuulõga [külvatud herned] jäänävä [keetes] kõvass; riśtluud om valusass jäänuva; `oĺli `otsa jäänu nigu vana roeduss; mesperäst sa nii kurvass jäid Ran; kae kas kell käib vai jäi `saisma; jäi kõ̭ik ni piḱkä ku `laia; villa es jää pükki Nõo; Kõrv lukku jäänü Võn; põse om `lohku jäänu Ote; `mõtlet küll, et ma ti̬i̬, aga tõnõ tulõp oma ädäga, nii jääp ja `jääpegi Rõn; ma pia `aiksast mineme, muidu jää pimme pääle San; kud́ä [töö] `pu̬u̬ldõ `vinna jääss, siśtä jääss (jääbki tegemata) Urv; ma `opsõ külʔ, a mul es jää˽ni˽pia `seĺgess Krl; perremi̬i̬śs jät́t `reńti maha ja siss `jäie `reńtnik tagasi; noʔ omma ne˽`saapa jälle `väikesess `jäänüʔ Har; eläjäʔ jääse pikile päävile, `lõunõss inämp kodo ei tulõʔ; kaŕuss es saa appi tänitä, hääl jäi kinniʔ; ma jäi `hirmu `väegaʔ Rõu; viĺä kasu um kinniʔ jäänüʔ; taa um jäänü nigu końks Plv; silmäʔ jõllilõ jäänüʔ uma `mõtlõmisega Räp; ar taht jäiäʔ vanast `tüt́rikust; puŕju jääss; mi̬i̬ katõgese kõnõli ja siiä tä jäägu Se b. (koos ma-inf abessiiviga; lause sisult eitav) ei tuld `ühtä tüttärt, jäi tulematta Lüg; minust jähi ta käimata; koer nii `näĺgas, vist söömata jäänd Tür; meil jäägü tu̬u̬ kõnõlõmalda; ta `jäie timä sõna pääle minemäldäʔ Har; `üt́ski kana ei jää `haudmallaʔ; silmäʔ jäävät ei ütelgi põdõmallaʔ Vas; tulõʔ sä innembä, ärä sä tulõmada jääguʔ Räp; maha ~ maale jääma 1. (ülesharimata, sööti jäetud põllust, maast) raadik o mahajäänd maa Mar; põllud on maha jäen ja `metsa kasun Tõs; kui [maa] kavvõmbass maha jääb, kasvab võsu `pääle kah Ran; 2. voodihaigeks jääma; sünnitama `raske`jälgne naine on maha `jäämas Rei; kevade sai kaks `aastad jo kui pikali maha jäi VMr; emä jäi siss maha, jäi `aigess Puh; muidõʔ Leenu oĺl ka maha jäänüʔ, oĺl poja toonuʔ; tu̬u̬ naistõras oĺl maalõ `jäämisel; `tütrel tuĺl maha `jäämine Har; perra j. kõhnuma, otsa lõppema Perräjäänü ku vana tsuug Räp; ära j. [kuskilt] puuduma paja kaen oo pealt ää jäänd Mar; jääb nii kauaks kodust ää Juu; `kahju oli ää `jääda Kos; 2. kõhnuma, haigestuma inimene jääse ninda omast näost ärä, kuivas kõllatses Trv; ärä jäänu ku luu ja nahk; ei jää `jalgust ärä Krk; 3. rasestuma si̬i̬ tüdruk om ärä jäänu Krk; naese ku ärä jäävä, siss rõõgitseva Nõo; täis jääma purju j. ta jäi ike nii täis, et es tiiä maad ega `ilma Nõo; ennastvasta ~ last ~ paksuks ~ poega ~ rammaks ~ raskeks j. rasedaks ~ tiineks jääma pidi `jääma `lapsesse kohe Kuu; eks Milde `jäändki ennast vasta Kad; jäeb `jälle last, enel kolm neli juba; tõese lehmägä õlema käenud puĺlil, aga ei jäänud `poega; tüd́rik jäänud paksuss sulasega Kod; ega abielus kedagi ole, kui naine jääb paksuss Ksi; laste`tüt́rik tennu nii`kavva valitsejaga `sehvti, ku ennäst`vasta olli jäänu; pulli man `käidu küll, aga lehm ei ole jäänu rammass Nõo; ku ma jo rassõss `jäie, umma kätt tiä mu pääle ess paneʔ Krl; nimäʔ `eĺli tu̬u̬ mehegaʔ, siss jäi `tüt́rik last Rõu; kuldi ~ pulli juurde j. tiinestuma Ei tia, kas siga jäi kuĺdi `juure; Lehm jäi seekõrd puĺli `juure, enäm ei rü̬ü̬gi Kod c. (hüvastijätusõnades) `jääma jumalaga Lüg; `jäämo üväst Vai; jääge jumalaga!; jääge tervist! Jäm; paneme siis `jεεma ( jätame jumalaga) Phl; jääge `tervest! VJg; `jääme siss jumalege Krk; jääge `terhvess Har; jää hüäst!; jää `tervest!; jääge jumalagaʔ! Se; (tänusõnades) aitäh omast `ilma `jäämast HMd; jäägu jumala tassoʔ, ma‿i taha `kopkatki taast kapist Rõu
2. (kuhugi) sattuma, kuhugi panduna, sattununa seal püsima, asuma, olema, viibima `Jäägü sie tükk `sulle `kurku `kinni Kuu; laps jäi `massina `alle; laiv jäi `liiva `kinni; `silmad `jäiväd `õuve, tuas ei nää `estest iast Lüg; `lampi `kustu `vällä, `jäämö `pimme tuppa Vai; kamm jähi moost kummudi `pεεle; see jutt jääga sii nelja seina vahele, seda pole taarist `välja `rääkida Khk; Kuulukse, et jääne sönnapaika see lubamine Kaa; ader jähi pöllale Krj; vanaema jähi üksi koju Muh; `varba ots jεεb `kinni öhe asja taha, kukod Käi; rot́t jähi `lõkso Mar; sai metu `pauku, enne kui maha jähi Mär; ma räägi sii ja, `siia `paika tä jäeb ja (hiljem keegi ei mäleta seda) Tõs; nad ei `saagi `õhtaks `Riiga, jäävad `ü̬ü̬si `merre Hää; [tulekahju ajal] oli siga `sisse jään Ris; Sońdi pere jäi [raudtee ehitamisel] ette HMd; tüdruk akand eenamast tulema, peremes jäänd ike küüni juure maha Nis; kaśsi raibe jääb koa ala `jalgu Tür; sõna jääb `kurku `kinni Koe; Ega see sisse kinni jäe (öeld toidu valijale); `käśti mind kua `jäeda `sinna, aga mul põld `aega Kad; ku õter vanass läks, jäe pali päid maha; kari jäeb `lauta sügise; me esimä lähä `surnud `vaatama, et jäeb `silmi Kod; `tahten ü̬ü̬majal jävvä Krk; ei ole esi minnä, ei ole esi jäiä Ran; üits igävene paegatu lagunu `üńdrik jäi `mulle `ümbrele; kõ̭ik ei mahu marjamaale, muist piab `jäämä karjamaale kah Nõo; adra kaal jääs mullaga `kinni, juure ja mättä jäävä `kinni Ote; hopõń `tahtsõ `sisse `jäiä `sinna `nõtsku; timä lauluhelü jäi mullõ ennedä `kõrvu Har; illuss, nigu silmäʔ jääse˽pääleʔ; tu [aganaleib] jäi küll `kaala, es lähä kaalast `alla Rõu; ŕäppu satass, `rõiva `külge jääse Räp; kaśsi pää jäi ussõ sagara `vaihõlõ; maʔ jää `veitkesest `tarrõ; timahhava jäi `varra kari kińni, tiiä‿i, kuis söödäga jovva läbi tullaʔ Se; tuul vii är aganakõsõʔ, a teräkene jää `paika Lut; juurde j. rasedaks j. Mannile nähikse jälle juurde jäänd olavat Kaa; kinni j. 1. meelde jääma, taipama, selgeks saama pehme pää, ei jää midäge `kinne Hel; 2. koolis pärast tunde järele istuma kooli lapsed olid nii pailu ülantust teind, olid `öhta `kinni jäänd Khk; külap tal ei old õpitud, ega ta muidu `kińni jäänd VMr; si̬i̬ olli rumal, siss jäi `kinni Krk; vahele j. sisse kukkuma, süüteolt tabatud saama Jäi vahele ning kukkus kinni Pha; Jähi omadega vahele Rei; Niikaua ta mässas kuni vahele jäi Mar; varasta, aga ära vahele jää Nõo; aedikusse ~ aeda ~ hända ~ hänna peale ~ kurge j. oma tööeega teistest maha jääma `minga perast sina `leikumaal `kurge jäid VNg; `niitasid vahe `sisse, nüid jään `aida - - `pärtli`päiväst `nuuma `päälä Lüg; sa jääd muidu `ända `jälle, ole natuke nobem Jaa; olid laisk, jäid `kurge VJg; teised tulid `sulle ette, siis sa jäid aadikusse Lai; ku rügä lõigats, siss ka jääss `ändä Krk; kes laisk `põimja `olli, tu̬u̬ jäi tõśtele `anda Nõo; noh, koessa tah nii hanna pääle jäiʔ Se; jaanipäeva (ajal) jääle j. vallaslast saama Jäi jaani pääva ajal jääle Hlj; Naine jaani päeva jää pääle jäänu Trv | Mees jäänd jaanibe libele (jää pääle) Käi; kahe silma (~ silmapaari) vahele ~ silmade vahekohta j. märkamatuks, tähelepanuta jääma sie on jäänd kahe `silma vahele Hlj; möned on jäänd kahe silmapaari vahele Khk; see jäi `siĺmade vahe`kohta Kei; siĺmpoari vahele jäi, ei leind üles teist Juu; minä koŕjasin õma tiätä kõik ärä, aga näed kahe silmä vahele jäe si̬i̬ kala; jäe viśt `siĺme vahele, et ei nähnud Kod; tu̬u̬ om jo katõ˽silmä vahelõ jäänüʔ, tu̬u̬d enämb kätte ei saa Har; kelgu ~ ree alla j. rasedusest ri̬i̬ ~ kelgu `alla jäänu Hää; kuivale j. jänni jääma Jähi viimaks omaga tükkis kuivale Kaa; kuuse ~ taeva alla j. peavarjuta jääma lage `taeva ala ep vöi ikka jääda, piaks ma ikka `kuskis ula-ala `saama Khk; kui tal kedagi ei ole, jääb kuuse `alla; ma jäin nii tuule `taeva `alla ~ lageda `taeva `alla, põle mul maja ega kedagi Juu; jäime tuule`taeva kätte Iis; tämä `arvab et, naene jäeb ku `taeva `alla Kod; kõrva taha j. tähelepanematusest mitte kuulma jo see mo körva taa jäänd on – ma pole seda mette `kuuland Khk; lageda peale j. 1. peavarjuta jääma neli viisteisend peret kes lage `pεεle jäid Khk; siis jähi nõnna lageda `peale, maja põles ää Muh; vahel jääss lage pääl Krk; 2. ilma jääma; nõutuks jääma lakõ pääle `jääma Plv; jäi lakõ pääle Vas; kelku ~ loiku j. (tööga) jänni jääma jäin asjaga `uopis `kelku, pidin ikke vara `laube `õhtulle `suama, kedagi; jäid jutuga `kelku, vale tuli `väĺja Kad; `loige inimene jääb oma `tü̬ü̬dega `loiku, jääb tõśtest maha; kalal veri ju̬u̬sk `väĺlä, noh ta jäi jo `loiku `väega Puh; meelde ~ pähe j. ei jäänd `miele midägi Lüg; tal äi taha pehe jääda Khk; see nimi äi taha `meele `jääja Pöi; ma tegi paberi peale [mustri] üles, et muidu jääb meelest ää Muh; küll oo kõba `peaga, et tää so pähä ei jää Mar; ega `moole änam kedagi `meele jää Mär; ilus laul oli, jäi ruttu pähe Kei; või kõik aśjad sul `meelde jäävad Tür; tal om kõva pää, kassa tal õppe vai õppemede, tal pähä ei jää Hel; tu̬u̬ jäi nigu `aamen `mi̬i̬lde Ran; täl `oĺli `mi̬i̬lde jäänu, kudass vanast pulman kaasitedi, aga `mulle es jää `mi̬i̬lde; sina opi nigu sa ulluss lääd, `sulle pähä ta‿i jää Nõo; tu̬u̬ lauluviiś jäi mullõ umõta `mi̬i̬lde Har; papal oĺl tu̬u̬ hopõń jäänü meele `sisse, muud es kõnõlagi, ku tu̬u̬d hobõst Vas; kas ta sul `mi̬i̬ĺte jääse Räp; `kerge pää, täl jää äi `päähä Se; nelja silma alla ~ nelja seina vahele j. saladust hoidma olga omaks jutuks, jääga oma neĺja silma ala; see jutt jääga sii nelja seina vahele, seda pole taarist `välja `rääki Khk; nina kohale j. unustama ku üit́s inimene üte tü̬ü̬ tegemede `jätnu, ta om nõna kottale jäänu Hel; `võite s u v e r e k k e `j ä ä d a, poolest päävast `keerand tuule merele ja akkand `vihma sadama Vän; (vana) talla peale j. vanaviisi jääma sie one vana `talla `pääle `jäänu VNg; talla j. kängu jääma lat́s om `talla jäänüʔ, ei kasuʔ, `väikene kui pät́t Räp
3. (millegi tagajärjel) tekkima, sugenema (ja sellisena püsima) tie nüüd ia kuhi, et jääb ka üva magu, et võib `vihma`varju `menna; `amba `jäljed `jäävad taha kui `ammustad `leibä Lüg; siis `jääje `vaanale söhuke `läike kord `peale Jaa; `riidele `ollid `valged laegud `sisse jään Muh; `pahkrad jäävad põllu `sisse, kui põld kuin Lih; kus aga nutab `leske naenõ, `sjõnna jäänud jõekene rhvl Khn; kõva maa pial `jäĺge ei jää Sim; tombi `jäässi obesele ala sula ilmaga Ote; lätt nigu rada jääss takka Rõu; [rõugeil] jääse mulgu `taadõ ~ `perrä Plv; õt `rõiva `siśse rabandikka jääsi es, siss tulõ sualat́iga kõvebehe lüvväʔ Se || `kangal oo kaksikud sees, üks niis oo jään vahele Aud; neli `korda paned üksipidi seda `niide ja siis teisipidi jälle neli `korda, siis jääb triibuline [kudumisel] VMr; kui `kangal om jäänu mõni pinnuvahe, siss üteldäss, et vahi, suur rada om sehen Puh
4. säilima, püsima, (alles) olema (ka alale, alle, alles, jälle, järele, järgi, maha, perra, sisse, taade, tagasi, taha, üle jääma) kui aga ing sisse jääb Jõe; Sureb hobune, `jääväd `riistad, sureb inimine, jääb nimi Kuu; `jäätma on sie mis põllust on jäänd ja on `rohtu `kasvand; saŕv tuleb ära, tohl jäeb maha Hlj; sõda kui tuleb `ninda jääb `rahvast vähe; [toitu] piab `ennemast järele `jääma kui `puudust tuleb Lüg; `sakslane pöletas majad ära, saun jähi üksi `jälle Ans; Tal jääna einu järge Kaa; lase süsikonnad jääda (jäta õunasüdamed söömata); see pireke linu jäeb järele Muh; kas `sauna jähi `leili veel Käi; mitu penikoormad jääb veel `minna Mär; vanemi ei ole `järgi jäen Tõs; ma ole surmast üle jään (väga vana) Aud; `Kennegi (pro `ki̬i̬gi) – si̬i̬ vanadest inimestest nõnda `sisse jäänu üks sõna Hää; si̬i̬ jäeb elo`lammass, tõese tapama ärä; täl jäe isäss obene järele Kod; mis lõunaeg üle jäi, seda `võt́sivad `õhta `u̬u̬test Pal; `uuned ää lõhutse, jääväd ahju varemed maha KJn; uisk aab uvve naha, aga kihti ammas jäeb alle Hls; leib jääb aenaaeass Ran; täl jääb `piimä `järgi Nõo; kõrval maja jäi alalõ, kost tuli alośt Võn; mi̬i̬ss `ku̬u̬li mul ruttu ärä, poig ja tütär jäivä maha Ote; mis nu˽`kat́ski lännü˽munakoorõ˽jäiväve, ma˽vei nu̬u̬˽kannulõ San; sinna jäi küländ vi̬i̬l kõ̭gõsugust `kraami, ku˽paĺlus ma tedä `osta jõusõ Har; imätet jüväst `jääse raba Plv; `haigõ om, tiiä‿i, kas jääss alalõ vai jää äiʔ Se; Ma jesält jäi veikene Kra
5. (kellegi) osaks, omaks, valdusesse, võimusesse, pärandiks saama, langema, olema (ka külge, kätte j.) majad `jäävad `lastele Vai; jägajal jäävad `viimaks küined; varid jäävad laeva peremihele; tuul aeab sind kuiva `pεεle, jεεd valamate käde Khk; ta jäänd liiso `alla ( liisk langes temale); ta jähi külma kätte, külm võttis ta ää Mar; tänä jääsime üsä vähägä, kiedu kalu saemõ Khn; tahn täda ära tappa, aga oli isi kätte jään Aud; `jääte viimaks väga pimedasse Tür; se nimi jäi `talle nigu pigiga `külge Lai; kaup jäi meile kätte ( ei saanud müüa) KJn; mõne inimese `küĺge ei jää muret ja `raskust, tõne om nii õrn, et kiḱk jääse `küĺge Trv; vedel võip koertel jäiä Krk; pääasi ku moa kätte jääb, raha kaob raha `viisi Puh; jagajale jäävä näpu Nõo; kual `leh́ti jääss kät́te, tuu om turak [kaardimängus]; täüś kuu `aigu jääss kuu päävä kät́te; linaʔ jääseʔ ḱul lumõ kät́te Se
6. a. (hrl ühendverbina) lakkama, lõppema, kaduma; katkema; (mingit tegevust) lõpetama; vaibuma, vähenema, nõrgenema (alla, jälle, järele, järgi, kinni, maha, perra, tagasi, ära, üle jne j.) sadu jäi üle; lehm jäi `piimäst ärä Kuu; nüüd on kõik nue mued maha `jääned; kaup jäi `katki; `kanga `luomine jäi `eile kese Lüg; lehm jääb `jälle (jätab piimaandmise maha, jääb kinni); ta on arust ära jäänd Jäm; millal se kisa ühekorra `järge jääb Khk; [kägu] akkab `varsti kukkumast `jälle `jääma, kukkumine jääb maha Kaa; tuul akkab `väiksemaks `jäema Pöi; se mure jähi küll münust maha; külm jεεb tagasi Emm; `kuulmine jäi ära Rei; pilli mäng oo järele jäänd; juba [tuul] akkab `alla `jääma; `enni oli `lendosi paĺlo, aga nüid jääväd vähäks Mar; pada jäi keemast ää Mär; lehm akab kinni `jäemä, piim jäeb vähemäss Vig; kui sealt `mõisast järele jäi [lõpetas töötamise] Tõs; `kuulmine jääb tagasi Juu; nüid akkab maha `jääma sie nuoriku nimi JõeK; asi jäi seekord puolikule Koe; vilja saak jäi meneva `aastasest paĺju tagasi Iis; tänävade jõõlun jäe minu jõud ärä; `ketrus juba jäeb maha; tämä teäb, kohe tü̬ü̬ [pooleli] jäe Kod; nüid om valu jäänu vähämalle Äks; nüid om si̬i̬ jutt rahu jäänu Krk; ega si̬i̬ vihm nõnda ruttu `järgi ei jää Hel; joba tagasi jääb küĺmäst, lääb pehmess; kui sao ja tuule nakava `perrä `jäämä, siss ilma joba paraneva Ran; kõiv jääss kińniʔ, `rahka aja joba Urv; jala˽jääse˽joba tagasi joʔ joba `paistuss jääss nigu vähämbess Krl; halu `jäie mahaʔ; tuuĺ jääss rahu; piim jääss `veitüle. kas jääss lihm kińniʔ vai om sü̬ü̬ḱ nii kõhn; Liinal jääss ka uma mihele mineḱ `kat́ski Har; sõ̭ss jäi tu `orjuss `maaha Vas; ku mahla `ju̬u̬skmine maha jääse, tulõ nigu vatt `vällä Räp; ḱulm om kinni jäänüʔ Se || süä om kinni jäänü (süda valutab) Se b. [millekski] valmistuma, [teat ajaks] tööd katkestama me akkame `öhtale `jääma Jaa; nõnna vara ei või `õstale `jäädä Kod; tingi töö, si oli jao töö, kui `tehtud sai, võisid `õhtule `jääda Ksi; täämbä jäeme `aigsadõ õdagulõ Ran; `Ennuri rahvass jäevä ka õdagulõ Nõo
7. (ajaliselt) edasi lükkuma; viibima, hilinema Kui `mõisa `juhtusid `iljast `jäema, siis õli `teada kõhe, et nahk on `õhta puul Lüg; rugi jääb si‿asta iljaks; äi es jöva `loogu üles mette, muist jεi `oompseks Khk; jähid teised kauaks merele Mus; eks ta jää edasspidise `peale, kül‿sa siis maksad Mär; `omse piale jääb, meil isegi paiĺu tüöd JMd; küll te õleta iĺjakuss jäänud õma kartuli`võtmisega; rükkid jäed iĺja `piäle tehä Kod; eeńa tü̬ü̬ jäeb pikäle KJn; kes `ilass jääb, tu̬u̬ ilma jääb Nõo; rehepeśs jääss ommeness Ote; ma pidi nii pakistõ minemä, aga ma jäi `kaugõss Krl; `niitke seeni maani, see kotuss las jäiäʔ edesi Har; külm keväʔ, sõ̭ss suvi jääse `ildast; tu̬u̬ asi jääss pikäle `väega, jääss `väega pikkä Räp; `kauguss jäi, saa as ao päle õs; kõõ viil hõhvah, nelädä ajastaga pääle jo jäi [mullikaks] Se
8. kaduma (minema), kadunud, puudu olema, (kuskil) peatuma, varjul olema kui sa `sönna [hülge] juhu `pihta pootsaagiga oled pand, koes tä siis jääb ( kuhu ta siis pääseb) Khk; jääga esimese naise laps kus tahes Pha; mett‿üks mees äi tea, kus ta jähi `jälle, nii kadus ära Krj; kui sa ää unutad teretamise, küsitakse, kus tere oomingust jähi Vll; külap se mõte su̬u̬l ikka jäeb ( kaob) Muh; mool jähi kaks `poega sõtta Rid; tońdid on kadun, tea kus nad on jään, kas koa surevad või Ris; kus mu piibu nośs on jäänd Pil; `jäigi kadunuss si̬i̬ asi, katti ärä ja `jäigi `kaotsiss Krk; mul olliva ilusa piḱä pleti - - kos na nüid om jäänuva Ran; kotun `mõtliva et ei tiiä, kos me oleme jäänume; tu̬u̬ jäi `kaotside jah, toda kätte es saa Nõo; Olga ot́s, et ei tiiä, kohe Juuli om jäänüʔ; kohe sa paĺlastõ `käśsiga lähät, `kinda omma sul maha jäänüʔ; see nimi om raamatust `väĺlä jäänüʔ Har; arost `jäämä (vananema) Vas
9. (ühendverbina) a. (kellegagi, millegagi võrreldes midagi) olema, (kellestki, millestki) nõrgem, viletsam, resp parem, tugevam jne olema (ka ala, alla, järele, kõrva, maha, peale, perra, taha jääma) mina jään ikke `alle. tämäl on tüö jõud `suuremb Lüg; ajast maha jäänd Khk; aeab nasamma kasu taga, ei jää teesest järele `ühti Vig; nad o oma `tööga üsna taha jäänd Kse; kes siis nii `vaesed ja viletsad olid, et testest `tahtsid maha `jääda Mih; sie puĺl jääb teesest paelu `alla JMd; minu `õigus jäi `piale VJg; mina tõesess `alla ei jää, õlen alate eden õma `tü̬ü̬gä Kod; oli käre tüdruk, tema sõna pidi ikke `piale `jääma Plt; temä jäi `kõrva ( süüdlaseks), mea sai `õiguse; kumbass `kõrva jääp, si̬i̬ massap `väĺlä [kohtukulud] Krk; kuiss saʔ nii uma lina `kakmisega tõisist maha jäät Har; tulõ `järge, ar jäägu `maaha Räp || (kellast) ons kellu täna taa jäänd Khk; kell taab siätä, jäeb taha Kod; kell käib küll, aga tükip `perrä `jäämä Nõo; ta kell jääss uma `käümisega `perrä Har; Mis hää kellä man tu̬u̬ tähendas ku tä ka päävä paari maaha jääss Räp b. [millestki] vähem olema, puudu tulema (ka alla, maha, puudu, vajaka jne j.) kaks `päivä jäi `puudu VNg; aast jähi vajak Phl; kahessa `aŕsinat läks üli`konda, jäi siis ivake üle ehk `alla Trm; [käärpuud] ulatavad ligi laeni, natukene jääb laest `puudu Plt; abielu säńg oĺl `häste laǵa, üt́s jalg jäi sülest mahaʔ Rõu
10. (millekski, kellekski) osutuma; (kellenagi) näima; olema [küpsikuteks võeti] `räimi ja kilu. kilust jäi paremb; `külmä `kümme viistoist `kraadi, siis jääb ige nahk`kinnas juba `külmäks Kuu; jäi `ninda `kartlikkuks Hlj; jääd valelikkost, lubasid `tulla ja et tuld `ühtä Lüg; se asi jähi valeks `jälle, pole see mette tösi olnd Khk; tal pole süid mette medaged olnd, jähi `ilma `süita Emm; tämä jähi alamaks, mena sain ike tast võidu Mar; siis rehepapp jähi nii `ausass mehess Kul; se jäi valeks neh, `reäksid, `reäksid ja sest ei tuld kedägi Juu; temä jäi `õigess, mõisteti `õigess Krk; mia ole `vaene, miä jää iks `süidi, temä om rikass, temä‿m `õige; (mängust) kedä sa kätte saad, sis tu̬u̬ jääb pimedäss sikass Nõo; kolm tükkü jäi [kohtus] `süüdläsess, nelläs jäi ilma `süüldäʔ Har; mu sõ̭na sai `õigõ, a tuu jäi `võĺssi Se
11. (millegi suhtes) asetsema, paiknema, osetuma, hoiduma sie (kivi) no vähä jäi `juomi `korva, `juomi `reie `kohta Kuu; Obosekivi jääb `siie sama `meie `kõhta jõe `ääres kõhe Lüg; jää miust `iemalle paremb Vai; [külamaade jaotamisel] kus maja jähi, sealt said rundi Muh; jääb teest körvale Rei; Loja küla jεεb siit seda `koosi Phl; sie jääb tie `kõrva HMd; kui luu `kat́ki läks ja kiud `iemalle jäi, siis `tuńtsime, et ta (lina) oli paras [leost välja võtta] Amb; sii külä jäeb Palamuse `puule Pal; mägi jäeb siit mińnes pahemad kätt KJn; mine mäe alt `kurra kätt tu̬u̬d ti̬i̬d `mü̬ü̬dä, siss jääss mägi kõrvalõ, ei olõʔ mäkke üless minekit Har
kaaldu kaldu Post oo nii kaaldu vajund; Selle titsi peab siie püsut kaaldu panema Kaa
kaatsama `kaatsama „kaatsadi-kaatsadi kõndima“ `Kaatsab `jällä `siie `puole, küll võib `kaatsada Lüg
kadapik kadapik VNg HJn KuuK VMr VJg, -bik VNg Tor Amb JMd, g -u kadastik Vabatküla `pandi `siie mere `ääre kadabikku, sie oli puht kadabikku mets siin VNg; `ümber`ringi on kadapik KuuK; sie on üks kadabik, vaevaline maa JMd Vrd kadaik, kadanik, kadarik, kadavik
*kajastuma (ta) kajastub peegeldub (vastu) Kui `Mohni tuli `siie `randa kajastub viess, siis tuleb merituuld Kuu Vrd kajastama
kalda|noot kalapüünis kevadiseks räimepüügiks meil siin `vieti `kalda`nuota `randa. siind `kaldalt `lähto üks reis, `siie tulo `toine reis, `reied on `seitse`kümme `süüli `pitked. `reisi `otstes on vedämise `köüved Vai
kanav kanav g -a Kuu Lut /-nn-/, -i VNg; kanava Vai; kaanav JMd, kańav Kod, g -i; kannav́ g kanava Se Mes kanava sa `siie oled `kaevand; Suvel on vähemb vesi, kanav kohe vahest peris kuiv Kuu; ega meil kaanavid põle JMd; küll su̬u̬ one `suuri kańavid täis Kod; kannav́ läbi su̬u̬ lõigat, saa as üle kanava; vesi ju̬u̬sk kanavat pite `alla Se || sügavasse lumme kaevatud tee pühib su̬u̬re kańavi õvve `piäle, kos laada `juure käedä Kod Vrd kanal
*kangastuma refl < kangastama Keväjäl `Suome `holmad `kaŋŋastuvad `siie Kuu
karja|tanuv karjatänav `toised mihed olid `tulled sield `Suurbä `karjatanuvast kohe `siie `Viinistü `heina`maie `pääle Kuu; karja tanu KuuK; kaŕja tanuv lähäb kuńni kaŕjamuale Kod
katski3 `katski Lüg Jõh(-ii·) Vai Käi Pst Krk, `kat́ski Aud Tor Juu Sim SJn Hls, katskii· Käi, kat́skii· VJg Iis, kat́ska Lai (mäng) `katski käib `nõnda: `enne `vieretatasse `pulka keppiga, siis `pannasse kepp `alle ja `lüiasse üless. `tõine lõi, `tõine võts `vasta ja lõi tagasi Lüg; `katski `pulka oli `vaaksa `pitkulaine. all oli `toine `pulka maa pääl `poigite. pojakaisel oli lühükaine keppi kääs. sene kebiga löi `siie `otsa `pääle, midä `püstüs on. sie `katski `pulka `kargas `kaugele. neil oli `enne `kaupad `tehtü, `mitme samu `pääle `mäŋŋiti Vai; katskii· , maa `sisse `tehtaks auk, pulk `pantaks augo `peale ja `eitmese kepiga eidedaks. ja `eitmese kepp `pantaks pöigeti augo `peale. `püidja vetab pulga seald, kus ta eidet on ja `veskab `eitmese kepi `pehta. kui lεheb `pehta, siis lεheb see, kes `püidja oli `eitjaks Käi; `kat́skid `mäńgima ~ `julka `löömä Juu; `katskit mängits, pannass `katski pulk, kait́s `otsa teräve, sõ̭ss tokige lüvväss sellel `pääle. kesspaega `piiri pannass pulk `sissi `sinna pikäli maha ja tõine `väike partapulk pannass ala. `lü̬ü̬mistoḱk om pikep. `katskit mängiv kateksi, kolmeksi, neĺläksi Krk Vrd kantskee
keder keder spor S, Rid Vig Tõs Ris KJn SJn Vil, ketr Pöi KJn, kedr Jaa Pöi Muh Kse, keter PäPõ Trm/-tt-/ Kod MMg, g -kedr|a Pöi Muh Hi PäPõ SJn, Mar Khn Kod KJn, -e Mih Tõs, p `ketra Khk Pöi Muh Rid Mär Kse Han Tõs(ketert) Khn/-ä/ Tor Kod/-ä/ KJn SJn; n, g kedra IisR Jäm Ans Khk LNg spor LäEd PäPõ K IPõ MMg Pal, p kedra Iis Vän/`kedra/ JMd JJn Pal Plt Pil, -t Iis Trm; n, g kedre Noa Ris Amb Tür Kad, all kedrele Vän; n, g `ketr(a,) Hlj RId JõeK Rak
I. s
1. põlvekeder `põlvel ka `keträ (~ rattas), eks `kirves läind `siie `põlve ratta `õtsa Lüg; siis löi letsiga omale pölve silma `sisse ning kedra äär oli ka `katki Krj; Pölve ketr läks paigast äe Pöi; valus oop tuli just vastu põlve `ketra Mär; pölve kedre pölve `otses Ris; lüend kiimiga pölve kedrasse, kohe kedra `lahti Kad; nuor obune `juoksis kedra `kat́ki, ila `juoksis `välja, jäi jalg `kangeks Sim; Põlve õtsas see ümmargune luu, mis liigub nii kui ratas, seda nimetatakse põlve silm ehk kedra Trm || kodarluu – randme liiges käsi on kedrast `vällas (randmest paigast ära), [arst] `tahtis `lahti `väända Vän; kedrad on käel kah, igal `liikmel on kedrad, kus końdi ila vahel on Plt || fig `oia oma `ketrat, `üelda kui paha tehend `miski, sie on sie sama, et `oia oma nahk Jõh Vrd kederluu, kedra|kont, kedra|luu
2. ketas, ratas a.  voki osa: rattake, mis vokinööri abil värtnat ringi veab; kedervarre ketas ketr on ka `kääve `pulgal; `ketra on vokkil `lühvi taga, `miska `värten `kinni `kierada Lüg; `ketra päält nüör lähäb ratta `pääle Jõh; `Ketra oli `suonega rattas, üks vokkinüör `juoksis `ketra suont `müöda ja `tõmmas lühi `kierlema; Jalad `teisel nigu `ketrad all IisR; vogil on `ketra lühü `külles Vai; kui `ketra põle, siis poel tuleb pealt ää Muh; oki kedra, kus nöörid peal jooksevad, käib `rinki LNg; teine kedra leigati pialt ära, siis pulk läbi ja kärnpia (vurr) vaĺmis Sim; see oo kedra kus nöörid peal köivad Kse; Pane `värken lühi raua otsa ja keera kedraga kinni Han; okil oo luhe ots keter Tor; nüör käib kedre pial Amb; `värtnal on kedra, lühi otsas on ka kedra, puoli vokil on kedra kus nüör üle käib JJn; kedral on soon sees, kos nöör pial. teine nöör on `värtna pial, teine kedra pial Trm; keter käib vindigä lühi ravva piäle; kaks `keträ oo `vänträl, put́k oo vahe piäl `vänträ put́k; esimäne keter on ilma suaneta, tõene on lühi küĺjen, ümmärgune ja su̬u̬n siden Kod; okil on keder, teene pooli piale SJn b.  kangaspuude osa: niiepuude plokiratas kedrade pial on rihmad, mis oiavad `niisi `kinni. neĺla niiega `kangal on kummalgi pool kaks kedra. kahe niiega üks kedra JJn; kedradest sialt, nahk rihmad olid, `pańdi sinna, niite `otsa VMr; niie kedrad VJg; vekesed kedrad on kua olemas, kelle pial need niie paelad käivad edasi tagasi Sim; kedrade pial jooksevad `niide paneku nöörid. kedrad on `treitud, `traatidega sõlmatud pialiste `küĺge Trm; meil olid [niite jaoks] kedrad, kaks kedra oli [kangaspuudel] Lai || `vaata mine villavabriku, vähä siäl `ketru one. üks one seep, tõesed one kedräd. kiäve võlli piäl on kua keter. ilma kedrätä ei sua, keter aab `nü̬ü̬ri ümmer Kod c.  ratas veskil, treipingil, vurril `veske piist `võlvi `keträ või `pilli `keträd [pilli all] Jõh; vurkanni kedre Amb; Tuleb uued plokid teha suurema kedradega, et need kedrad on selle toule veiksed; Tõmmati vurrid kõvast käima ja siis lasti vurrid käimise pealt kokku nii kui klõbises, vurri kedrad lendasid Trm
II. a fig rahutu, paigalpüsimatu (loomast) kedr loom‿o see, kes ep seisa vagusi mette; see `sõuke va kedr loom, võtaks vaad `ketra looma veel äe Muh
keeritama keeri|tama Kei Juu Plt, -tämä Juu KJn Nõo; kieri- Kos Kad VJg, `kieri|tama Jõe VNg Lüg(-mma) Jõh, -tämä Kuu Lüg Vai(-mmä); ki̬i̬ri|tama Mar, -tämä Juu
1. keerlema, pöörlema, tiirutama; (üles) keerutama kui tema ära suri, siis mei `kueruse pärast `kieritasimme tuass (vanaisa kuuega) Jõe; `Kieridimme `neie vaheld läbi, `luodimme igä, et `ehku `varsi tuleb vaba vesi `vasta; Ei `tiie `ühtä, kas hakkab `jälle `tormama, et `ninda sidä tuuld `aeva `kieritäb; `Tullipaat `kierit vähä `aiga `ümbär `laeva, siis läks `kaugemas; mere puold oli üks suur kajajas tuld ja `kieritänd siel `neie `ukse edise kohal Kuu; obosega `kieritäb `siie ja `sinne; lund `kieritäb kattusseld maha, tuleb sula; vesi on `kieritänd ja vedänd `siie `liiva kokko Lüg; tuul `kieritä ja `kierä `tolmu üles Vai; käed sedasi `kinni, siss kiiritavad rinki; ki̬i̬ritab tuult siit kahe laulda vahelt; `kargas moole `kaela `kinni, ki̬i̬ritas mend `ümber `rinki Mar; kui mesilased peret eidavad, siis keeritavad Juu; tuul kieritab `tolmu ülesse Kos; ühes kohas akkab kieritama `tolmu ja prügi ja muda ja (tuulispask) Kad; küll koer kieritab ennast, liputab saba VJg || ringi käima, pööritama midä `asja `silmist `ninda `kieritäd ja vahid Lüg; vahel `toinekerd akka südä nii `kieritämmä Vai; mo pea akkas ki̬i̬ritama üsna Mar; süda on nii sańt ja keeritab, ei tule okse; piä akkas tańsist ki̬i̬ritämä Juu; pia keeritab otsas, süda keeritab sees Plt || keerutama, põiklema juttudega `kieritäb, sõna siit, `tõine säält Lüg
2. (millegi ümber) keerama, mähkima; ümber pöörama, kaarutama Kui siis `juhtub `vihmane nädal õlema, kie siis neid `jõuab `kieridatta ja `kõrjada (heina); Sie pind `kieridätti `ümber, vikkadi ja `varre pera `löädi viel puu kiil vahele Lüg; keväjä ku pajo `olli mäiän, siss `kisti pajo küĺlest `niidsi ja keeritedi `katsa Nõo
Vrd keerima, keerutama
kehrus|luu pahkluu, luupekse sie on `kehrusluu, jala sisemine kont; `Kömbästüsin ja nigastin `kehrusluust jala `pöüä; [uss] `torkas `siie `kehrusluu ala kohe, kolm `auku; `Polvest `ninda `kaugele ku `kehrus `luuni on säär Kuu Vrd kehrluu
keilima3 `keilima, (ta) keilib Mar Nis Krk, (ta) `keilib VNg
1. hööveldama a.  soont, uuret see soon on `tarvis `sesse `keilida Mar; tala otsa `vällä keilit, `akna vi̬i̬lavva om ka keilit Krk b. ääri õhemaks hööveldama `voodri `laude `pialmesed serbad on kõik keilitud, keilitakse ää Nis
2. kinnitama, (kinni) lööma [paadilaudade] `teine serv käis `teise pääl ja siis siit käis nael läbi ja sie oli `keilitu `siie kovast `kinni VNg
kekkardamma kekkardamma vallatlema, püsimatu olema kurat sa kekkardad, saab `siie ja `sinne tõist; kekkardab, kie `paigal ei `sõisa Lüg Vrd kekerdama
keks2 deskr keks Kuu IisR Koe Kod kõks, kõps (hüplevast, kiirest, rahutust liikumisest) Oo ogera, keks `siie, keks `sinne Kuu; Suur poiss, sie võiks kedagi teha, mis ta niisama jalg persses, keks keks `ümber `kargleb IisR; eputab, keks istub `seia, keks `sinna, kekutab ja larab `piale ühest kohast `teisi Koe; Meeta keks keks väre `laśti Kod
kennegi `kennegi Kuu Hää Trv Hls, kennegi Hls; p kedägi, ad `kennelgi Kuu van, ind-pron = keegi
1. s (mitte) keegi, üks(ki) nüüd ei `korja `kennegi `tuhli `varsi; Tänä läks kovaks `tormiks, ei `kennegi mend merele; Kui siis `panned kaik `kerraga `juoksu, pole enämb old `kennelgi `aiga tagasi `vahtida; mes kala `kennegi `etsib, sedä ta ka `löüdäb, eks sie ole kudass elu omal `säädä tahad Kuu; `Kennegi saab `öeldu, si̬i̬ vanadest inimestest nõnda `sisse jäänu Hää; nimeda, kudas `kennegi paneb `kunnigi Trv; ei koolite kennegi; kuis `kennegi saa Hls
2. a ükski, mingi(sugune) Egas kräsüstigüst `kennegi luom läbi `pääse, `saadik sis inimine; Ei mina nähnd ega kuuld kedägi mihi, vade tark oli `üksi tuass; noh `kennegi poiss toi siis tämä `siie `naiseks Kuu
Vrd kennigi
keokene dem < kibu1 `anna sie `kiukene säält `siie Lüg; `leotasin `keokess oedo siden Kod Vrd kibukene, kivokene
kese|vasikuna = kesevasikulle Üks küna `jääti `siie kesevasikuna Kuu Vrd kese1
ketrus2 pl `ketruk|sed, -sid jalg; kints Tulin `kuida `ketruksed `ansid; tuo aga oma `ketruksed `siie (öeld müravale lapsele) Kuu
kiba-kaba vaarumisi käib kiba-kaba, ei `sõisa üväst viel jalal, käib `siie ja `sinne Lüg
kihisema kihise|ma R(- Kuu; -mma Lüg Vai) eP(- Juu KJn, kihesema PJg Tor; kihisä|, -ma Mar) Ran Puh, -mä Har, -mmä Plv Se, -m(e) M San, -sõmõ Krl
1. keedes, käärides kihinal liikuma pada kihiseb Kuu; leib akkab kihisema (hapnedes) VNg; `piimä on nii appu et kihiso ja kohiso Vai; vesi kihiseb juba, lihab `varsti `keema Jäm; ölut kihiseb ja aab `vahtu törre sihes Khk; apu nii et kihiseb Rei; piim nii apu, üsna kihiseb Mär; sooda ajab piima kihesema Tor; soo mua kihiseb Juu; apu jook kihiseb Kos; viina `käites kihiseb ja õlut kihiseb JMd; vesi pajas kihiseb VJg; ah ku see piim on apu, aina kihiseb aga Sim; `seltress kihiseb `kangesti Äks; kihiseb nagu sipelga pesa Plt; piim om õige är apanu, kihises Hls; leib kihisess apuge Krk; suṕp `hapnass ku kihisäss Urv; kiisla lätt kihisemma Plv; piim `hapnõss nigu kihisess Se || ärevil olema terve vald on nüüd kihisemas Iis Vrd kihisama
2. sagima, kihama; kubisema külä on täis `rahvast `ninda et kihiseb Lüg; muld üsna kihiseb pisiste `ussidega Khk; `söuke padikond [sääski] varus `sisse, tuba kihises teistega Pöi; tänakond nii`paĺlo `uśsa, mets kihiseb neist üsna Mar; sealt või vett võtta `ühti, see üsna kihiseb, matakud täis Kse; [lamba] maks kihiseb, täis kohe lutiku Tõs; Seal keldres oo neid elukid küll, naa mis kiheseb PJg; maańtie `mustlasi täis et aeva kihiseb kohe VJg; nüid om pidu kotuse rahvast täis ku kihisess Krk; kihulasi nii paĺlu, kõik kotusse kihiseva Puh; śääl om nii kalla kui kihisess `õkva Se
3. kumisema; segane või uimane olema ajab pää `kilkisi täis ja kihisemma, kui `mõtled `siie ja `sinne Lüg; pea akkas üsna kihisema neid juttusi kuulda Mar; pea kihiseb `otses, ei tea mis sa teed ehk tegemata jätäd Juu; õluʔ pand pää kihisõmõ Krl
4. vaevama, ühtlaselt valutama `rinnad kihisevad ja on `aiged Lüg; kõik kohad nii sandid, üsna kihiseb. `kontide sees kihiseb kange valo Mar
Vrd kihistama1
kilk1 kiĺk, kilk g kiĺgi, kilgi S L KPõ Iis Trm Plt KJn Kõp; kilk g `kilgi R(n `kilki VNg Vai)
1. toakilk (Gryllus domesticus) kilk on niisamate kui üks rohu sirk, `siiväd on `selläss VNg; `anneti `kilgile `ammas, et kilk pidi `andama raud`amba, mis ei valuta Jõh; kui `nuorel kuul tuod save, minega `ahju tehä, siis siginöd `kilgid Vai; kiĺk karjub ähk laulab Khk; `Ahjus elas kilkide kuningas, see oli `jälle laste irmutamiseks Pöi; kilgil o nii kana eal et Muh; kilk on tirtsu pool`venda Emm; kilgid riuksuvad, ei lase `öösi magada Tõs; elav õbedad `antase kiĺgidele `süia Tor; kui `surnu `vanker `mööda sõidab, siis tuleb seitse `kiĺki tiku `topsi panna ja `järgi visata ja ütelda: kiĺgid minge `mulda, siss sai kiĺgidest `lahti Saa; ahju `pialne `kiĺka täis Juu; kiĺgil kohe suur vurin kui `lendab Kad; ahju riit́sikad ehk kiĺgid KJn || fig (piimahammas visatakse ahju peale ja öeldakse) Kilk säh sie sida `ammas, anna `mulle uus raud`ammas Kuu; kilk säh kivi`ammas, `anna `mulle raud`ammas VNg; Kiĺk võta końtammas, anna raudammas `vastu Pöi; kiĺk säh luuammas, anna `mulle raudammas Sim || (väikesest olendist, asjast) [supp nii] öhune kut kiĺk (liiga vedel) Jäm; Ise kut pisike kiĺk (väike laps) Pöi; Kilgi ruunamese nuga (väike nuga) Mar; nüid [rukki] pia nagu kiĺk `otsas Pai
2. merikilk (Mesidothea) kilgid on nagu joevähk, kuid ei `kolba süüa Jõe; mere`kilgid näriväd `võrkusi, neid `kilkisi on vahest võrk täis jo, `vaalakad `karva `allid Jõh; ma `vaatsi ka korra `ümber, mis sa kilgist (vähist) sööd Jäm; kilgid - - `seuksed mere putukad on, karused, `tiibi tal ei ole, ta ojub meres Kaa
3. fig a. kerge joove Paras kilk on tämäle jo pähä pugend Kuu; Kilk pias, tarvis viel `saada, ega siis enamb saa pidada Jõh; Kui kilk vähe pias oli, muudkut rääkis, mis ta keik teind on Pha; juba kilgid peas `laulvad Muh; suand kiĺgi pähä suand siis ei tiä mis teeb Juu; tal veke kiĺk jo pias, põle `talle änam `tarvis JMd; võt́tis tubli kilgi pähä, aeva kiĺk peas teisel VJg; küll sel on `kiĺki pias Iis || ajab pää `kilkisi täis ja kihisemma, kui `mõtled `siie ja `sinne Lüg; kilkis vintis, purjus küll on `kiĺkis Iis; `kiĺkis piaga Trm b. Kilk kalitses (rahapuudus) Vän
kissitama2 `kissitama (-śsi-) kassi kutsuma `Kissita oma kaśs nüüd `siie IisR Vrd kissotama
kiuste2 kiuste g `kiuste Emm, g kiuste Rei LNg Mar Vig HaLä Jür JMd, kiustõ Plv; n, g `kiuste Kuu Vai; transl `kiusteks Kuu, kiusteks Rei
1. kius, kiusamine sie pakk on juo kohe minu `kiusteks `siie `pandud Kuu; tieb `kiuste pärast tüöd Hlj; kiusa `punni on `kiustet täis Vai; tegi sene üsna `kiuste pärast Emm; Jüst sinu kiusteks ma puid tuppa äi too Rei; kiuste pärast tä akkab menema Mar; kiuste pärast lähäb `kaevab teese `peäle; või tahad sa nii `kangeste kiustet teha Juu; tiep seda kõik kiuste pärast JMd Vrd kiususs
2. kiuslik ta on üks kiuste inime Juu
kobe2 kobe Jäm, g -da VNg Lüg IisR Mar Mär Aud Ris Kei Rap Juu HJn JJn VMr, g -ja Kuu; n, g kobe Hi(u g -da Rei) tubli, korralik, kopsakas `Viina`laevad `seisusid igä `Hiiumaa taga ja oli `tarvis vähä kobejambi `paati kui nie `miŋŋegä `siie saat `Suome vahet `käüdi Kuu; Sie on viel `kaunis kobe eit, `süedab `luomad ja kõik IisR; Tegi uue levaküna äga see oleks vöind püsut kobem olla Emm; ei ta saa ka kobemaks Rei; tänabu `aasta oo üsna kobedad karduled Mär; ei tea kudas se üks nii ilus kobe teeste `ulkas on Juu; kas olin nii suur kui sie poiss siin, või olin natukse kobedam HJn; jäin päris [haigena] maha, nüid juba olen kobedam JJn || (jõukusest) `meie `liiga `vaesed ei ole old nii, `meie ikke olime vähäkese kobedamad VNg; vana peremes ei jõund `osta, me olime natuke kobedamad, siis `ostsime [talukoha] Rap
kogeldama kogeldama Kuu RId Mär Kse Tõs PJg Tor Hää spor K I
1. kogelema, kõnetakistusega rääkima hakkas kogeldama, sie vist `kartab Kuu; mis sa kogeldad. just nagu ta `kardab `rääkida, kes ei `leia sõnu, kes on süüalune Jõh; mõni kogeldab sedasi enese jutu `aamisega, tieb enne pika joru kui sie sõna tuleb Hag; kogeldab, ei soa reagitud, sõnad akkavad `kińni Juu; set́se `puega - - kolm oli kogeldand ja neli ilusti `rääkind JJn; jääb `seisma [kõnega], ei saa sõnu `öölda - - siis kogeldab ulga `aega kokoko·kku Sim
2. põiklema, vassima ei `räägi `õtsekõhe juttu, `muutku kogeldab `siie ja `sinne Lüg; varass kogeldab oma jutuga `kohtu ies VJg; mis sa akkad kogeldama, kui sa ei tia Iis; kogeldab, `süidi on, aga ei tuńnissa ennäss `süidi Kod
Vrd kogedlema, kohkeldeme, kokeldama, kokutama1
koguma kogu|ma (-o-) üld (-mma Rõu, -me M San, -mõ San Krl, -madõ Har); kokoma Räp; da-inf koguda, -o- R eP M(-de) T/-de, -dõ San/ Urv Plv; kokuʔ San Urv Rõu Plv/-/; `ku̬u̬daʔ Har Se(-taʔ)
1. ühte kohta kokku ajama, kokku korjama, koondama `veski `tammedelle kogovad `möldrid vett Lüg; kogos kaik oma varanduse kogo Vai; `andid koguma Jäm; Kaks meest niitsid [vilja], naised sirpidega kogusid ja panid nabrase Pöi; kogu einad kogu Rei; pärast sai neid (viljavihke) kogoma akatud, kuhilasse kogoma Kir; `õhtu pääva `loodeni `võtsid rukid lõigata, siis akkasid koguma Kse; Lähme Piäl`randa lamu kogoma Khn; `villu kogume üks igavene jagu, siss lääme `müima Hää; akkas ja `korjas ja kogos `paĺka, pidi ikke uut maea `sõnna tegema akkama Juu; põrsas kogub aga ära vedelama, jätab paksu `põhja; ammassirp kogub, et sa saad `piuga võtta, sellega saab rukist korjata `piusse JJn; lasnud `laevu kaljude `otsa, siis `riisund `jälle ära, sialt ta ju kogonud omale selle varanduse Äks; sääl siss temä kogus ja sai `ulka varandust omale Vil; looguss om tu̬u̬, mes niidu `aigu [vikatilöe külge] pandass, et ta kogub `kaari, siss tuleb ain ütte unikude, ega ta kaari `pääle maha ei jää Ran; ega võõrass ei kogu, võõrass `laastap, kannap kõ̭ik kodust `väĺlä Nõo; kana nakass `poigõ kokku kogumõ San; mitu länigutäüt `võidu `viidi `Riiga, tu̬u̬ `tahtsõ kõ̭ik `ku̬u̬daʔ, tu̬u̬d oĺl kõ̭iḱ suvi ku̬u̬t Har; paastuh `ku̬u̬t́e pühist suuŕ `tõrdo täüś säänest `piimä Se || (üldisemas, abstraktsemas tähenduses) kogus muret oma `peale Tor; mis sa vi̬i̬l sest patust kogut `endel, sia olet jo egäpäe mineje Krk; ahi `oĺli kaoni madal, siss kogus parembide `kuuma Ran; mõni kogup `õkva rikkit vaderit, et siss laits saap paĺlu kingitust Nõo || (vilja-, heina)saaki koristama nüid on jo`vilja kogomise `aiga Vai; old jo põllal ärjäbäd kogomas Vig; kaara tahime enne ärä kogude, kaara lääve otsast ärä; `mõisa tüki pääl `minti tükki koguma; siis `anti neil nööri `kaupa kogude Krk; nüid võtame tõene tü̬ü̬ käsile, sügisene aig, kõ̭ik tahap koguda Nõo; tulep `kaara koguma minnä - - kui terä kõva, tulep nakata koguma Kam Vrd kogondama, kogovama
2. säästma; tallele panema tämä kogos ja `kõrjas ja `kannatas `tühjä `kõhtu Lüg; eks ta ole seda puru küll kogun Ris; Varandust juba küll kogotod Khn; tal pailu raha kogutud JMd; ma olen elu aeg `kööpind ja kogund, aga mis mul nüid on Plt; Puiss om ihne ja kogub raha Hls; mis sa tagavara aat, kokku kogut Krk; sul `oĺli ette kogutu, et sa saat `aasta ärä olla, ku vaest nällä`aastak tulõp Rõn; ta oit jälede, kogu raha maja jaoss San; mi‿sa tast varandusõst nipaĺlu kogut, kos tä kõ̭iḱ jääss, ku üt́skõrd koolõt Urv; sai `ku̬u̬daʔ vanadusõ `päivi `pääle Har; oĺ `vaenõ mi̬i̬śs ja kogosi hulga rahha Se || Juhan ja Mari eedävä `paari, kaits om iks kaits, kaits `lindu koguva iks pesä Nõo
3. kogunema, korjuma `siie akkab vett `kõrjamaie ja kogoma Lüg; `Õhtast kogub [kase] `mahla ikke `ämber täis IisR; Ösna east juba [kartuleid kuhja] kogund Pöi; veri oo puhass siia `sisse kogun, seal se kupp siis oo Muh; `pilbesid akkab kogoma, tuleb sadu `jälle Mar; kui ei pese, sis kogub park, tuleb paelu `parka PJg; [vesi] aureb maast ülesse ja kogub pilves kokku Ris; ega siit midagi [heina] kogu JJn; rukkid kogus ligi kolmkümmend vakka, kõluterad veel `piale kauba Trm; loik - - madalam kõst kohe vesi kogob vihma ajal Kod; liimaku ja tuhk kogub riikmasines ala Pst; taevass om `seante, akkass `vihma kogume Krk; `veskiden kogup seräst `tursti, `möldri mü̬ü̬vä toda Puh; kui paĺlu nõge kogub, siss truubi ei `tõmba ja pliit lasep `suitsu `sisse `kü̬ü̬ki Nõo; sonni om köńgäste vahel, kos vesi kogup Kam; madalõidõ kotustõ pääl om vesi kogunuʔ, no˽nakass vesi kogumadõ Har; rahha kogośs `õkva paĺlo ar; sinnä koko vesi Se
4. kokku tulema, kogunema (elusolendeist) `enne `pieti `laatasi, siis kogos inimisi pali kokko Lüg; inimised koguvad keriko Vai; joo `öhtaks akab sugema, `veised koguvad kogu Khk; kured koguvad juba, `tänav`aasta on varem see kogumine Rid; uśsid peavad koguma mätta `peale ennast Kul; nad kogusid endid kokku Kse; `sõnna on kogund kaniste `easte rahvast kokku Juu; kanad kogovad kuke `juure Kod; mud́u temä `oĺli sehake `rahva mi̬i̬s, naesed kogusid talle `ümmer poha ja perisid ta käest Vil; aga Nõo keŕk olna mõtsa `sisse tettu, om inimese sõ̭a `aigu tennuva, om kokku kogunuva ja tennuva Nõo; sügüse tulõkul kogusõ tsirguʔ - - ja nakkasõ `lämmäle `maalõ `lindama Kan; siin om lämmi, siia kogusõ [kärbsed] kokku henne Har; väega hüä paŕk `ku̬u̬nu kokko `ju̬u̬ma, nu `ju̬u̬jaʔ (joodikud) Se || `Laupa `õhta kui pühäbä `laulatama `mendi `läksivad siis inimised kokku. `Peikme `puale `läksivad `peikme ja `pruudi `puale `pruudi `pulmalised. Sie õli kogumise `õhta Jõh || kui `laulatamast `tuldi `vällä siis `pruudikodu, siis sie `õhta üks tugev mies `luopis siis `terve sene `pulma`rahva põrandale, kõik üks`tõise `õtsa `unniku - - seda `üäldi siis kogumise `unnik Jõh
5. (ennast) korda seadma; fig viisakalt rääkima sii tüdruk kül ennast ei kogu, `iśti sääl üleven masina veere pääl, va nastak oli paĺlass; sa piat oma suut kogume, mis sa larat Krk; kogu ennäst, et sa iluste `vällä näet Hel; jala `arki, suu töluveli, ei mõesta suud koguda, tat́t joosep suust `vällä Nõo || kas sa ennast ei kogu siit (ei lahku) Krk
kohes1 kohe|s Jäm Khk Kaa Vll, -ss M Nõo Võn Ote V(kohiss Krl, kohõss Lut), koes(s) Jäm Ans Khk Pal Hls Nõo Ote San V(ku- Rõu Lei)
I. kuhu
1. a. (otseses küsimuses) Kohes sa präägu lihad Jäm; Teeb kohes poiss ennast niid pand oo Kaa; kohess sa läät Hel; koess sa tolle korvi viisit Ote; koess no˽mineḱ om Urv; kohess nu̬u̬ pańgi vitsa `jäieʔ Har; koess astudõ Lei b. (retoorilises küsimuses või hüüatuses) koess sedised pärast `aitavad Jäm; poisse, äi juu neid paganid on ka, koess nad jähid siss Ans; Äi sii aita su pöiklemine mettekut üht – kohes sa mehe kääst ikka pääsed Kaa; koes niid mured ja vaevad Pal; kohess ma ü̬ü̬se mõista minnäʔ Rõu; a‿koess ma lää vai kink `hu̬u̬ldõ ma jää Vas
2. (kõrvallause alguses) maja `ümber pole puid, taarist istuta, siis oo ometi kohes sa vahel viluse lähetkid Khk; üit́s muld puha koess `seande vana pannass Trv; aidan om salve, koess vili pannass; mul olli nii äbi, et ma‿i tää, kohess ma oma siĺmä oless `panden Krk; nüid ei ole poosil tü̬ü̬d midägina, koess pää pistäp, sääl päevä viidäb Nõo; pageja om puusa sihen, näis, koess tu̬u̬ pageja lätt Ote; sulanõ lät́s `puuhtõ üless, et ma kae, kohess tä ta raha pand Se
3. (osutab ebamäärast kohta) Siie ma änam küll äi jää, lähe kohes tahes Kaa; kõ̭ik nu̬u̬ latse om ka kadunuva, koess na kõ̭ik ilma`karja lätsivä Nõo; maʔ olõ ka‿ks är rońgiga `sõitnu, a `väega vähä, kohess mul õigõ `aśja rońgiga Vas; õt hingekeseʔ, koes nä lääväʔ, jummaĺ tiid koes‿nu kual saavaʔ Se
Vrd kohe3
II. kus
1. (otseses küsimuses) no aga koes inimesed on; koes sa loigu nääd Khk
2. (kõrvallause alguses) nee laevamihed - - nee olid säl, koess si̬i̬ laeva kipper oli Jäm; pöhi, see koess pöhjanael seisab Ans; mine tεε, koes ta leeb olad; koεs kogu, sääl väge Khk; Mina‿p tee niid mette ööda, kohes sehes küll see porsa kot́t veiks olla Kaa
Vrd koel2
kohuvile kohuvi|le Hel, -lõ Krl, kohu|ville, koho- Lüg Jõh, -võlõ Khn San; kohobile Mar kohevil(e) [juuksed] vajotetti ikke `siie ette `ninda kohoville; lehed ja `õksad [kuhja] `põhja, et [hein] jääb `kõrgelle, kohoville Jõh; Mua kohovõlõ kaõvõt Khn; sio kraam om vägä kohuvõlõ San Vrd kohuvalla, kohuvalõ, kohuvil, kohuvili, kohuvilla
koi1 koiüld
1. kahjurputukas, koi koi aja `riided `katki Vai; kuulab köveras kut villa koi; kui jahudele koid `sisse sugend, siis nad löövad `erne Khk; Koid on laua jalad nönda äe ajand Pöi; pole nii palju vara koa, et koid ää aavad Muh; koi närib löŋŋa `katki nago vätaks `noaga; `koide pärast peab `riided `välja `tuule panema Käi; koid `raiund `riided `kat́ki kõik Mär; Kaua‿ss jahud `seisväd, varssi koid siss Khn; koid aavad kasuka pialt villa nõnna ää Juu; maja `paĺka piab `alla `pääva `lasma, siis ei lähä koid `sisse JõeK; palitu on `koidest `söödud Ann; riietele kulub tuulutus ää, siis ei lüe koid `sisse VJg; koi aap kasugu naha ärä; jahude sehen om koi, aap jahu `ellu Krk; sanna man `oĺli alumane paĺk `koidel ärä `aetu, siss tõeva sääld mao jahu Ran; igävetse vana `lamba naha, `koisit kõ̭ik täis Puh; langa om koil ärä `lü̬ü̬du; peräst `leibu, `pańti nu̬u̬ (koitanud) jahu `ahju, ku̬u̬ma käen koi suresiva ärä Nõo; `koise jahu sehen Kam; ku koi `riide läbi ajass, siss om ta otsan San; või˽ku oba rõivass om, `koisil är aet; Langa omma `koidõl t́säd́sele `sü̬ü̬düʔ; `koie täüs, `koijil läbi aet Har; koi aja `kaska `mulka täüs Plv; tubakut kirstu kaasõ vahele `pandaʔ, sõss ei lüüʔ koi rõivastõ sisse Vas; koiss(e) koitanud, koitama Jahud o `menned kaik `kompi, ei `tiie kas on kohe koiss vai; `Villased `riided kipuvad neh suvel igä koisse menemä Kuu; põhja `poole `lasti [puu] maha - - siis ei `minna koisse Kir Vrd kohi2
2. kitsi, ihne Moni on `ninda koi, et ei `raatsi `itsegi `süüä Kuu; Sene koi kääst ei saa `miski. `Ahnussega `ninda koist mend Jõh; koid vöi kitsid inimesed olid Mus; Vanuni läks mees igaveseks koiks Emm; Ei see koi raatsi omale osta sukka jalga ega võid lauale Vig; kuogib igalt puolt omale, igavene koi Kad; `to‿lli serände koi peremi̬i̬s, to‿ss anna midägi Nõo; Ta om koi, kes tõsõ koi paĺlas aja Krl
3. salalik, salakaval Sa oled ju seike koi et äi räägi eese asjadest teistele sönagi Kaa; elab nõnna vagasest, `jüśku koi tõne Trm; käib nagu koi, sõnagi ei laasu Kod; nagu koi aas vagaselt seda `aśja Lai
4. haiglane, vilets, jõuetu sii kaśs om är `nälgünü ku üits koi; ta olli ennegi jo `siante koi, nüid ei ole tat änäp ollagi; mõni terä koi om ka ike siin (aganate) sean Krk
5. teat nahahaigus ajas `siie `sormevahed keik täis - - siis sene nimi oli koi, naha koi VNg; koid on inimese ihu küĺles Jäm; ihunaha koi teeb inimese naha `valgeks, inimesel on koi käe pial Koe; Lamba koi lü̬ü̬b lamba naha sisse, sis aab villa maha Kod
kontal `kontal g -a räbal, katkine riie Ega tuo va `kontal sis avida enämb `selgä `panna; Mes neist `kontalujist `siie kogu `korjad Kuu
kordane `korda|ne hv Kuu Hlj KuuK, `kõrda|ne Lüg Jõh, `kerda|ne Jõe Kuu Hlj VNg Vai, g -se; `kõrdanõ g kõrradsõ Har (sag liitsõnades)
1. teat arv kordi suurem `verkusi ei või jo `märja peranda `piale `panna, `vergud mädänevad ärä, siis aga tie `mitme`kerdast tüöd Jõe
2. kõrvuti või ülestikku kordadest koosnev, kihiline; keeline pani `jäässe nii `este [mere] ja kui siis `jälle vesi `suureks tous ja siis `külmäs `jälle kovast, siis tegi, pani `kerdaseks - - vesi oli siel kahe jää vahel Kuu; `niie `niiti sai `ketrada ja siis sai `kierada kahe`kerdasest ja `kolme`kerdasest VNg; abar on `kolme `kerdane Vai; üits lehmämagu om `kõrdanõ - - nigu raamatu leheʔ Har
3. korruseline tegi omale `suure `moisa, `mitme `kerdase `moisa `meile `siie VNg; `nelja `kõrdane ehk `kolme `kõrdane maja Lüg
Vrd kordne
kornits kornits Krj Vll, g -a Ans Kaa Pöi Hää(g -e); -`kornits Kuu
1. vana või vilets hoone, lobudik See elu on igavene kornits, äi pea `sooja; Noh mehed, lööme siis siie pisikse kuurikornitsa üles Kaa; nii tühi nagu kornits, kobiseb (seest tühjast kartulist) Vll; mis oone sii siis on, va kornits vi̬i̬l jäänu, ega si̬i̬ änam parandada ei süńni Hää Vrd kornits
2. lahja, rammu mittevõttev olend Mis sa sest kornitsast piad, `öeldaks, ku `seuke obune on, sü̬ü̬b küll, aga ramu ei võta Hää
3. ebameeldiv isik Nεh, meite tüdruk ep taha mette `söukest kornitsad `saaja Ans
korter1 `kort|er g -eri Hlj RId Vll Muh Mar Koe VMr Rak Kod Ksi spor VlPõ, Trv Ran(-ŕt-) Har(-õ-) Vas Räp, -ri Jäm Krj Jaa Pöi Muh Mar Khn/-õr/ Kod, -re Rid PJg; `korte| g -ri Rõu, -re Se; `kort|i̬i̬ŕ g -eeri Har Plv; `kort|el Pal Lai, g -eli R Var Tor KuuK Kad VJg spor TaPõ(-ŕt- Kod), -li spor R Sa, Hi(kortl Käi) Khn/-õl/ KuuK VMr Iis Trm Kod Ran, -li, -le L, -le Ha Pst Krk; kortel g `kortle Hls; `kolt|er g -ri, hv -re Sa, in -eris hv Khk Pöi (sõna korter on murdekeeles uuem) (ajutine) elukoht; (üüri)korter `kellegi vana inimise `juure sai `korteli VNg; eks näväd (saarlased) siis õlivad `kuski `korteri siin kõhe külädes; `lieriajal õlimma `lierimaja `juures `korteli Lüg; `riigi maja, `saima `siie `korteri; `Kortel `oone (tsaari ajal mõisamaale ehitatud maja soldatite majutamiseks) Jõh; meitel kahe `tuaga `kolter; `pandi isa sösara `juure `koltri; siis oli paar `vörsta `eemal koes ta `koltrid pidas (korteris oli) Khk; koolimaeas olid `koltri peal ~ `koltris ~ `kolteris Pöi; te tulete meile `korteri Muh; Küll ehitatse majasid, aga `kortlisi oo ikka vähä Han; Sain äda pärast teese tua nurka kortlesse PJg; mia ot́sin uut `kortelt Saa; ta oli paar `talvet meil `kortles Ris; sulaste maead olid neĺla `kortlega Rap; karjane oli ikke oma `kortelis Tür; läksime `Rakvere `mõisa, seal olid nii viletsad `korterid et mina `sinna ei jäänd Rak; lähän uuesse `kortlisse Iis; üks polk oo väĺjän tõene `koŕtelin Kod; moonamehel oli `kortel, lehma pidamine, puid sai Lai; teorihi, kun teomehe `kortlen olliv; `kortle i̬i̬st piat `päevi tegeme Krk; `vaene inimene, sannan vai kos ta `koŕterin `oĺli Ran; üt́s nu̬u̬ŕ poiśs lubasi mu poolõ `korteeri pääle tullaʔ Har; maʔ võt́i tu̬u̬ `korteŕ̀ri Plv; liinah eläss kortere pääl Se Vrd korten2, vaatera, vartser
kotik koti|k Plt Puh Nõo San, kot́i|k VJg Iis Kod Ksi Krl Plv, kotti|k Lüg Jõh, kodi|k VNg, g -ku; kodiko, -tt- Vai; pl kotik|ud Krj Kad, -ad Jür, kot́ikud JMd Trm Kod(`kot́kud), kodigud Kuu, -kotigoʔ Plv
1. väike kott lähen tuon jahu kodiku `siie VNg; `Lapse asemme jaust - - `pieti mittu `õlgidegä `täidedu kottiku (aluskotti) Lüg; püülijahu kot́ikud õlid aedan; liha õli kot́iku siden, `suitsnes ärä Kod; täl ei ole midägi vara, om mes täl om kotiku seen Puh; nu̬u̬ sõglutu kańepi jahu `panti kotikude Nõo; `suhkru kotik San; panõʔ kot́ikulõ (kotikesse) Krl || fig lapsed magavad ku kot́ikud; `veikse kasuga inimene one kot́ik. nagu kot́ik, piä ehk perse mua küĺjen Kod
2. hrl pl munandikott kottikud on `ninda `paistes ku sie kübär Lüg; kaik `munni kodiko oli `kärnäs Vai; ää lüe `vasta kot́ikuid JMd; ärjal, koeral ja kaśsil on kua kot́ikud VJg; vanass õlema `suuri `ärgi kohitsätud - - õlema lõegatud `kot́kud ülevält maha; `õina kot́ikud kua paŕgitasse ärä Kod; eks‿si kot́ikute juures ole muńnikael Ksi
kraad1 kraad g kraadi Emm Khn Ris VJg Iis Trm Kod, `kraadi R(kraat Lüg Vai), krae Kuu Jäm Ans; kraad́ g kraadi u Tor, Juu(-oa-) Kos/-ua-/ JMd Koe VMr Kod(-ua-) Pal Lai Plt; kraat Var Tõs Khn Aud TLä, kraat́ Var Trv Puh Nõo Kam V, g kraadi; graad g -i Lei; kraet, kraed g krae Rid; kraed g kraadi Mar Ris; raad Khk(raed) Vll Tor, raad́ Vän Saa KJn Trv Hls, g raadi; kroad- Kei, raet- Tõs; g kraadi- Jäm Rei Krl VId, raadi- Pöi(-oa-) Krk Har, graadu- Lei
1. mõõtühik a. temperatuuri mõõtühik ta `nelja `viie `kraega `siie (merre) jääd ei tie Kuu; kui on jo neli`kümmend `kraadi [palavikku], siis sie on jo `õige `aige; ei õle `liiast külm, on `kraadi kaks ehk kolm Lüg; vesi oli meres kaks `kraadi `külmä Vai; täna on neliteisend `kraadi `sooja Jäm; `metmed kraed `külmä Rid; `kümne kraadi külmägä Khn; kui oo kakskümmend `kraati `küĺma, siis reegi õie nupud `vastu ei `panna Aud; täna oĺli mõne raadi jagu soem Saa; mitu `kraadi on täna `külma VJg; nelikümmend `kraati `küĺmä, inimene nüid `palli jalu Puh; [viinategemisel] ede`otsa `pańti kraadiarvo `perrä soe vesi Võn; `Täämbä om kõ̭gõss üt́s kraat́ `külmä Urv; sõ̭ss om joba pia katskümmend viis `kraati `küĺmä kui väläh `tiksi lüü Räp b. alkoholisisalduse mõõtühik sie (piiritus) on siis `kaeksa kümend viis ja `üeksä kümend `kraadi `kange Lüg; atsi·s̀sina om nelikümmet `raadi `kange Hls; ku viina kraadi aru `oĺli, katõsõ kümmend `kraati oĺl piiretüss kõva Har c. (piima rasvasisaldusest) tu̬u̬ om klõśs, üits kraat olevat kõvemp kui vesi Kam d. kaare mõõtühik viistoist `kraadi näüt `meie `kompass valesti Kuu; Poordivint tuulega äi saa purjulaeva kraadi pεεld roolida Emm
2. mõõteriista.  termomeeter kraad `näitab suvel `suoja, `talvel `külma Lüg; kraad kukkus maha, elavõbe tuli `välja Rei; kraadiga kraaditakse kui `kõrge on palavik Juu; pane kraad `väĺjä, paĺjo `kuumuss ehk `külmuss one, suad kraadiss nähä kõhe Kod b. alkoholomeeter kraad́ oli sial [piirituse] sies, sie `näitas üheksakümmend ja kahekskümmend viis `kruadi oli ta `kange VMr c. vesiloodKod
3. fig määr, aste sie on jo mittu `kraadi `kange (väga vihane) Kuu; Mul äda sada `kraadi suur (olen väga haige) Hää; Õli niisama ull kui ta vanaisa Maŕtki õli vai veel mõni kruad ullemgi Trm; mõnes `mõisas kutsutud veel proua `mampsel, see pidi siis veel kraad́ `kõrgem olema Lai || [kui] Mõni asi `kahtlane on, ta on mul nõnda kraadide pääl (ebamäärane), võib ära ka vildata Hää
4. puhasnurga soojatapp puhas nukk one majal ja suaja kraad vi̬i̬l siden; no [kui nurk] õli üväss kraadiga läbi, es lahe kua `külmä `sisse, aga tõesel õli kraadiga küll `testud, aga laśk läbi Kod
kribe1 kribe g -me R(-ma Lüg) LNg Tõs Mar(g kribe) Kei Kos JMd JJn Kad VJg Sim Lai Puh, krõ̭be Räp
1. raas, iva, tükike läks `nenda purust, et kribemed vaid `jäiväd järele; ei `andand `miule kribendki Vai; üks eina kribe sii maas; üks leiä (leiva) kribe jäänd koa siie laua `piale Mar; igaühel pisike kribe [maad] Kos; saab terake supi `sisse neid [porgandi] kribemeid JJn; küll oli `toitusi, aga `mulle ei `antud kribetki VJg; Mä ei olõ täämbä jumala krõ̭pe suuhtõ saanu Räp || säde tule kibe ehk tule kribe Kei || (lahjast, viletsast olendist) muedu olli tu̬u̬ `tüt́rik nigu kribe, `täitsä peenike ja `kõhnlik inime Nõo; ma kribesid es tu̬u̬ʔ, ma tõi iks äid `lehmi San Vrd kriiven, ribe2
2. veidi, natuke üks kribe `puudub, `muidu oleks ülitand (ulatanud) VNg; mett‿üks kribe ei olnd näha Mar; `Vankrel põld raua kribetki `ümmer Kei; põle `õhta [põrsale] kribetki `anda JJn
3. pl (lume)kübe, helves lume kribemed, `pissed lume `elbed Tõs; mõned kribemed tulevad [lund] JMd; sajab lume kribemeid VJg; kribemed, need on ivikene jääs, mis krõbisevad, kui vasta akent ehk vasta `seina sadavad Lai; `papre kribemid om maha `aetu; räti `narma, mes ärä vanuva, siss jäävä kribeme `järgi Puh || Piim juba kupal, nää vahukribemed tulevad Jür
4. kirme, õhuke kord jää kribemed juo vie pääl Lüg Vrd krebe, kribemes
krunn1 krunn g `krunni Jõe Kuu, krunni JõeK; kruńn g kruńni HMd; runn Hlj, g `runni VNg a. ajujää kuhjatis pohise `tuulega siis ai `suured `krunnid igä `siie `randusse; `Juhtus moni - - `niemenukk jää `käümisele ede `jäämä, akkas jää siel kohass kogu `käümä, `krunni tegemä Kuu; `suured `runnid ajab madalalle kogu VNg b. kivimadalik meres Avarii· laev oli Osmussaare all krunnis HMd Vrd kronn, krunt3
kruus2 kruus g kruusi Jäm Hi Mar Tõs Ris Koe I Plt Hel Võn, `kruusi R(n `kruusi Vai), kroosi Nõo; kruuś g kruusi JõeK spor ViK, Kod Puh San V(pl krousaʔ Lei); ruus Sa L(-), ruuś VlPõ M(rüüś Hls), g ruusi jooginõu vala sie `piimä `siie `kruusi; rikkus `kruusi `katki Vai; puust olid kannud ning sauest mis poodist `toodi, nee olid ruusid; `antsi tale ruusi täve `piima Khk; Mis sa sii tühja ruusi ääres palud (öeldi, kui peres õlu otsa sai) Kaa; kahest ruusist `aitab küll Vll; `kruuside seest juuasse Mar; ega siis `ruusisi na paelu põln Aud; `kallab `ruusi teed Tor; ruusil kõru `küĺges Hää; kruusiga `võetasse vett JMd; kruuś, sie oli kivist, ühe kõrvaga VMr; edemält `tuupi es õle, kruusid õlid; ma `kaldan ti̬i̬ `kruuse `sisse, tulga `ju̬u̬ma Kod; ruusist juuvasse KJn; mis‿säl `ruuśe sehen om Trv; rüüś om lekist või savist Hls; `ańti kruusidege ja kausidege Hel; `olli `väikese kroosi sehen või Nõo; õigõ vanast `oĺli kruusiʔ San; mul oĺl paĺlu `kruusõ Har; kruusi ummaʔ õks savidsõʔ ja plekidseʔ Rõu Vrd kruuk1
kuhugi kuhugi R hv Vän Juu, ViK I Ksi SJn, kohogi Khn Trm (mitte) kuskile ei lähä kuhugi Jõe; ei `kelba kuhugi VNg; laisk obone ei `jõuva kuhugi; sie `riie enamb kuhugi ei `kõlba Lüg; juba tama ikke kuhugi läks Vai; mitte kohogi meie oma `tüega ei sua Khn; toit lähäb alvaks, si enäm ei `kõlba kuhugi Juu; istuta mõjale kuhugi; mul ei ole kuhugi `kiire Amb; [kolkmed] ulatasid kuhugi `siie obuse abalude taha JJn; pidin täna viel kuhugi minema; ei sie suur tüńn mahu kuhugi Kad; kas `mõtlesid vi̬i̬l kuhugi `mińna Ksi; `rohkem ei akka kuhugi [minema] SJn Vrd kohegi, kuhugil(l)e
kusema kusema eP Krk(-me) T/-me San/, da-inf kusta Sa Muh L Juu VJg Pil KJn Hls Krk Puh Nõo Ote Rõn, `kusta Hi Ris JMd Koe Sim Lai Plt, `kussa R VMr Iis, kuseda Tor Hää Kod Nõo, kusede Krk San, `kuske Ran Puh, `kuskeda Kam, kuśoda Kod; kusõma Khn Nõo Võn V(-Krl), kustaʔ Har Rõu Plv Vas Lei; kussõmma Rõu; kusima, kusida VNg; `kuskma (-me), `kuske Trv Hls; kosema Käi
1. urineerima vii laps kusima VNg; `lapsed kusevad, sirin taga, vanad inimesed kusevad, sorin taga Lüg; `siie ei tõhi `kussa Jõh; pojad `kussod `aia `ääre Vai; kippu kusemine (kusti nõu sisse ja kasteti silmi ravimise eesmärgil) Jäm; suur poiss oli ning ikka kusi veel `püksi Ans; sii värviti poti sinist, `kusti pot́t täis, `pandi `apnema Khk; kui loom ei sa kusta, siis keedetse keelika `rohtu; tüdrik kusn `alla Muh; koseb `öösse `alla Käi; kõik lenad ja kõik oo täis kusnd Mar; ärg kuseb kõho alt, lehm kuseb taka Vig; laps oo ennast täis kusnd Mih; Kui suä purudõssõ kusta, `sündüväd kjõrbud; Ää kusk uksõ `alla Khn; `aige loom kui tahab kusta, aga ei tule, siis pakutab Aud; `kuśsis jalad täis kust Tor; inime tallitab ennast sedasi, lääb kusema Hää; kõik kusevad, aga kana ei kuse, suĺgloom ei kuse Kei; laps räägib siis kui kana kuseb Hag; ei `oska mitte `püśti kustagi (liiga noor) Juu; kui ma selle (viimase raha) ära annan, siis küla kuer tuleb kuseb `peale Jür; pueg kuseb `püśti, maksa pojale `palka JJn; `aigus paneb kusemise `kinni Koe; lohistas `kussa Iis; küll poiśs naard kas kuseda (nii et kusi tuleb) Kod; mis vanem aav mädanes, kui `tihti `piale `kustud, on `tervest saand; kui laps `riakis vana inimeste jutu vahele, siis `ööldi, et laps tohib `riakida kui kana kuseb Lai; laps `kuśsis `alla; `tahtis `nurka `kusta, nii täis oli Plt; lait́s om püksi likes `kusken; siilu `piavet orav ärä `sü̬ü̬mä, ta `tõmbavet ta selili, `kuskvet tal nina pääl Hls; tuuleluvvage pessets, kis ala kuse, siis jää kusemine `järgi; ta ei saa kusede; temä `kuśse ku üit́s varin siiä poti `sisse; sa kuulet selle ärä, ku kirp `õĺge `sisse kusess (teravast kuulmisest) Krk; latse vesistävä, vana inimese kuseva; laits `endä ärä kusnu, lige kui kalami̬i̬s; laits ei tohi enne kõnelda, kui kana kuseb Ran; nu̬u̬ `naarsiva nõnda, et na‿ss `endä ärä kusnu; neli `neitsikest kuseva kõ̭ik üte kullatse kanni `sisse = lehmä `nüsmine Puh; ma‿i kuse ka `sinna kottale, kos temä om `saisnu Nõo; siin ei ole säräst kotust, kos sa `kuskeda võit, kuset `kalli rohu `pääle Kam; oŕk ei saa `moĺdi kusta, `oŕkul om kusemine kõtu all Rõn; kusõmine oĺl ni valluss kui tuli Krl; nimäʔ ollõv `hiitünü, ma `ütli: `kuskõ läbi luua kandsu, siss saat `tervess; kohe `kaaśka (kaasitajad) kusõsõ, sinna˽`kapsta kasusõ Har; ar˽`tahtsõ `hindä kustaʔ naardõh; kõ̭iḱ tu̬u̬ rahakõnõ lätt lõõrist `alla, ni tsoorist `vällä, kõrdsinulga pääle kustaʔ Vas; ti̬i̬ mes tahat, vai kusõ ah́o `suuhtõ (asi on kindel) Se; punast, verd kusema (loomahaigusest) `Veistele keedeti ikka kaneplehe vett kui verd kusesid Pöi; ostad majald looma, kes pole sene karjama rohoga öppind, akab ponast kosema Käi; muĺlikas akkas punast kusema Rid; punasetõbi oo `loomel, kusevad punast Mar; sedä‿i tiä, mis asjast see punase kusemene tuleb Tõs; pidi nihuke rohi olema, kui veis selle rohu ää `süia, siis kusta punast Juu; kui lehm punast kusi, siis `ańti liha soolvett `sisse Lai; pihlap̀u vitsage ei tohi lüvvä, siis akap lehm punast kuseme Krk; serätse aena üteldi oleva, et kui lehm nu̬u̬ `sisse sü̬ü̬b, siss kuseb verd Ran; vere kusemise kätte kat́s `lehmä lõṕpiʔ arʔ Se Vrd kusuma
2. figa. (kadripäeva sulailmast) Kui `katri kuseb enne `katri`päeva, sis on paha `katri, kui `pääle `katri`päeva kuseb, siis on ia `katri Lüg; kui mardi külm on, siis kadrid kusevad Phl; ku mäŕt `mändäb, siis kadri kuseb Kod; kadripäevä `aigu `oĺli enämbide iki sula, no siss kadri `kuśsi Ran; mäŕt `määtäb ja kadri kuseb ja simmun ti̬i̬b `silda soie pääle Nõo; Küll Katre kusema nakas Ote b. `Tütrik on `kõrge kusemisega, senele vaja pikk mies (pikkadest jalgadest) Lüg; `pialmine riie kuseb (hoiab eest lahti); käin kusen [hobusele] nina `piale (söödan tihti); käid `tihti kusel, annad `jälle obuselle Lai; ta om `kõrge kusemisega (uhke) Ran; lähme kuseme ta anna pääle (aitame tööga järele) Nõo
3. (võrdlusi, ilmekaid ütlusi) Kus sa kused, `kuivad `einad (öeld kellegi kusemisele pealesattumisel); Lasen vie maha, pera paremb `kussa Jõh; Ta on üles tõustes vastu põhituult kusnd (öeld tusasest inimesest) Mus; Naa palju on raha, et kuer pεεle äi kuse (vähesest rahast) Emm; Temale rääkida nagu kuse sarja (öeld vaidlejatele, lobisejatele) Mär; Koer `kusku so pulma pajase (öeld vihamehele) Han; Tasa isand, lammas kuseb (öeldi sõimlejale, räuskajale); `Koergi ei kuse `pääle (halvast tööst või halvaks peetud asjast) Hää; Singa-songa jusku siga kuseb (kõverast künnivaost, õmblusest jms) Kei; ma ei kuse ka `sinna kottel, kus si̬i̬ inimen kurt (vihavaenlasest) Krk; mina kuse, kua sukka ja aa kubijaga juttu (teen mitut tööd korraga) Ran
4. (sipelgahammustusest) sipelgas kusi `piale, ihu `kirvendab Jõe; `koltsed nagelased, see kusi nii `kangest Jäm; sipelgad kusevad pulga `peale, selle pulgaga oja oma `käśsa ja `uuli, siis aha tuul ei akka kevade `peale Muh; `siplast kusad väga `aigesti Emm; kolla `naadrane kusi mu jala `pääle Rei; va punased sipelgad kusevad, `kangeste kepe Mar; kusirautsik ära kusnu, oi kui valus Hää; kutsiratsiku kuseve, temä salvab inimest Hls; kutsiraudsik `kuśse käe `pääle Krk; kusiräädsiku `kuśseva väegä valutse Ran; verevä kusiräädsiku kuseva valuste Nõo; kusi`raut́ske tulliva jala pääle `kussiva, küll `oĺli kipe Ote; vanaʔ raudsikõʔ kuradiʔ kusõsõʔ Urv; musta˽kusi`kuklasõʔ ei olõ˽nii kuŕaʔ, a vereväʔ nu̬u̬˽kusõsõʔ Plv; `pińtslasõʔ umma˽nu̬u̬˽`väikese vereväʔ, kiä `väega halusahe kusõsõʔ Vas
5. (röhitistest) kui suu akkab tulist vett `välja aeama, siis `üelda, et `suolikad kusevad Jõe; sooligud kusad Jäm; kui ää venin, siis soolikad akavad kusema Muh; viidikäd kusõvad Khn; Soolikad kusevad, aput soolast vett tuleb suhu Hää; soolikas kuseb, kui nihukest `sańti vett tuleb suhu Juu; suolikad kusevad kui suu vett täis jooseb Koe; soolikad kusevad nigu oksele aab KJn; Küpsetud põrgand on mõnus rohi solkma kusemise vastu Trv; soolikse kuseve, ku venidet olli Krk; kui `alba vett tuleb suhu, siss üteldäss, et `soĺkme nakava kusele Ran; soĺknaʔ kusõsõʔ kõtuh Vas; kui soĺknaʔ kusõssõʔ, siss süvväss soĺkna rooho `maŕjo Räp; `soĺkna kusõsõʔ, suu kui vett nakass `ju̬u̬skma Se
kutu2 u kut́u Kaa Muh Emm/-t-/ Jür, kuttu Kuu a.  korras, valmis Kaik on juo kuttu, `ennegu sa `siie `jousidigi Kuu; Saame öhtaks töö kenasti kut́uks Kaa b.  katki; otsas, omadega läbi Völv tegi korra `rakstik ning oligid kut́u Kaa; õlle `ankur `võetse kut́uks (tühjaks) ühe päεvaga Muh; Sa jäid ju päris kut́uks kohe Jür; kutuks tegema tapma teine põle kirjuten, ei tea, kas o kut́uks `tehtud Muh; Mees tehti laadal kutuks Emm
Vrd kuiti
kähver `kähver = kähvel mina õlin `siie `maani viel `kähver Lüg
kätte kätte (-ä) spor R, Muh L K I eL; käde R Sa Hi Var Mih Tõs Khn, käte Vig
I. adv (sag väljendverbides)
1. a. valdusse, omandusse (sag koos verbiga andma või saama) `Varssavi linn `anneti kättä `sakslastele `ilma `paugita Lüg; kui tuod raha siis saad kübärä kätte; `ahne `luoma, süöb kaik midä kätte saab Vai; `mullu nad es saa `eina käde, jεi kulu `jälle; lehm jähi ka `ahtraks, niid pole seda piima`tilka ka käde vötta Khk; lehm äi anna `piima käde Jaa; söja `aeges - - ei saand ju `väŕvi ega nisust koa `kuśkilt paĺlu kättegid Noa; luke mole raha kätte Mar; kas said pinna sõrmest kätte Mär; pöle änam `ammod suus, ei saa köva `aśsa kätte Ris; piima püt́id kiedeti sipelga vie sies ää ja siis `ańti sie vesi lehmale kätte Koe; käi set́se `korda järele, ikke‿i sua kätte Kad; `viska kitsele aava kaigas kätte, koorib ära Lai; mea tahass oma raha kätte `saia Vil; ma‿i anna tal enne voli kätte, ennegu ma ärä sure; ma ti̬i̬ kiḱk ärä mis kätte putuss Krk; näppäb kost aga kätte saab; kate`kümne `aastani `oĺli alt`iäline, siss `anti tälle inimese `õiguse kätte Ran; kanadele `anti liha`eiten võti kätte (lasti välja), siss enämb neele `süvvä es anda Puh; liha `jaeti tüḱü`viisi kätte Ote; mõ̭nikõrd lehm ei˽sõõratuʔ, ei anna˽`piimä kätte Kan; Tiä kaivaśs edesi ja kohus `mõistsõ maja tälle kätte Urv; ma˽lää no˽tõsõ varandust `püündmä, ma‿lõ tu̬u̬samaga˽rahu, mia kätte om ant Har b. alles, müümata, loovutamata (koos verbiga jääma) käesin `mitmel laadal, ikke jäi `lu̬u̬mi kätte Pal; [teised] müisid oma kohad ärä ja minul jäi koht kätte Vil; vellenaesele jäi suur talu kätte, mulle sai paĺt üits osa Nõo; ma‿la hobõsõga `mõtsa, jääss hopõń kätte Rõu
2. võimusesse, meelevalda a. (sag koos verbiga saama) tabama Laps ajas `lõngatükki sasi, ei saa enämb `õtsa kättä tie mis tahes Lüg; neid pitka nokaga [kalu] on `nähtud ka ja käde saadud Mus; sadu pidi mind käde `saama Khk; Ma nägi et sa sii ees lähed ning akkasi sind käde püüdma Kaa; möni kord `saadi `painja käde ka Krj; neli `neitsid `joosvad nurmel, äi saa `ühteteist käde = tuuliku tiivad Emm; läksin järele, sain ta metsavahel kätte Mär; veis läks `joosma, ma `püitsin ta kätte Juu; akid `lautakse ridamise `sinna (katuseharjale) `põhkude `piale viel, et tuul ei‿s kätte ei sua sialt KuuK; surm suab meid kätte egält pu̬u̬lt Kod; nemä `püidnuva `lamba kätte, aga ei ole `mõistnu kiägina lammast tappa Puh b. (hrl koos verbiga andma) tabada laskma [lapsed] `juoksevad `sängi `alle `peito, ei `anna `mulle kättä Lüg; oled sa ull, sa annad käde ennast Kär; obu‿p anna käde, ole `ühte `jooni `kimpus Jaa; Kui sa `εεga käde annad, siis saad vεhem [karistada] Emm; aa `looma taga, ei anna kätte ega anna Juu; obene ei anna kätte Nõo; anna‿i kätte, ar˽pakõ kõ̭õ̭ Se
3. tagasi; asemele sie (nõiutud muna) `tingimatta `poldeti ärä, et siis pidi tulema `toise (kaetaja) `luomale käde Kuu; oleksima müünd [kartuleid] `kahjuga, ei saand enamb oma raha kätte VNg; `kiegi raha ei taha, piäd kõik kätte tegemä, midä sa võttad `tõise kääst Lüg; kui pääväd `völgu jäänd on, siis nee piab käde tegema; see mis sa mo kohe räägid, see tuleb so omale ükskord käde Khk; ma käisi mütu `korda ennem `järges kui ta käde `andis Vll; Ole aga `päälegid niisune, küll see tuleb `soole omale käde Rei; ta tõi mo laeno kätte juba Mar; nende patud nuheldakse nendele kätte Kul; viis meilt `leiba, ei ole veel kätte toond Juu; ei enäm nõnna `kerge õle kätte `suada kui käess `anda Kod; kõik tuleb kätte, tee ead või `alva Plt; vakk `kesvi sai `sinna maha külvetuss - - `seeme iks kätte saab Nõo; ku ta tõsõ käest raha `võlgu võtt, ega ta kätte `massa ei tahaʔ Har; mis sa˽tõõsõlõ `ütledeʔ, `ütle hüvvä vai `halva, kõ̭iḱ tulõ `hindälle kätte Vas; kätte tegema halba tegema, rikkuma poiss on tüdrugule käde teind (lapse sigitanud) Khk; Pala kui (kuiv) aeg teeb see aasta suviviljale käde Kaa; kätte maksma ~ tasuma neimama küll jumal sellele kätte tasub kes teisele `kurja teeb Muh; tä `tahtis täle kätte `maksa, `pistis einä küini põlema Mar; küll ma `talle ükskord kõik kätte tasun VMr; nüid ma saen tälle kätte tasuda Kod; temä taht `kurja kurjage kätte `massa Krk; teku pähle, küll ma tälle kätte tasu, olgu aig piḱk vai lühike Nõo; las ta no˽tetä pääle, külh telle jummaĺ üt́skõrd kätte tasu Har
4. tajutavaks, (kellegi) teadvusse; (kellelegi) osaks `läksime niikaua kui üö läbi ja `uomigu `saimme juo maad käde, maad `paistusid Kuu; `anti käsk kättä, piäd menemä tio`päivi tegemä; kuol`mester võttab `viisi üles, `annab `ääled iga ühele kätte Lüg; kena töstetav aeg, Kuramaa metsad ning liivamääd `paistvad käde Jäm; köhimise ääl keib `kaugelt käde Khk; Linna tuled paistvad meitele koju käde Kaa; Küll ma saa `varsti aru käde kus sa käisid Rei; tohi mitte piiksatadagi, kui nahatäie kätte saab Mär; ma `kuksi maha, sai iä põraka käde Tõs; kirikuärräle mia lugõsi käde (ette) Khn; Kord sai järje kätte, maigu suhu ja tahab ikki `jälle; isi ei tää midägi ta lähäb ja räägib teisel kätte Hää; krapi kõbin käis kätte; ta ise kedagi ei viitsi teha, tee `talle kõik puhas kätte Juu; arvas metsas on karjatsel ia, luomad paśtavad läbi puude kätte ära Amb; ta tõi `teate kätte VJg; `praakaĺ juhatab [töö] kätte Lai; tii kõik `talle ette ja taha kätte, siis on ta rahu KJn; suid-sõnu `mü̬ü̬dä andass kätte, mis sa tõise pääle olet kõnelnu Krk; siss mõesteti Juhanile kõ̭ik `õiguse kätte; egass tälle kätte kõnelemada ei ole jäänu nu̬u̬ jutu; inimese kõneleva kätte, siss tulep pahanduss Nõo; anna˽sa˽heĺü kätte, nakami˽`laulma Har; ma piä esiʔ otsa man olõma ja tü̬ü̬ kätte `näütämmä Räp; ańd mullõ kõva kari kätte, et ma täĺle hummõń võla ar massasiʔ Se || avalikuks, teatavaks võĺts tulep jo ruttu kätte - - võldsil lühikese jala Puh; kätte ańd arʔ (andis varguse üles) Se
5. (koos verbiga tulema, jõudma vms) saabuma a. (ajast) `huomik tuleb käde ja `tütrugul `tarvis `tulle `lehmä `lüpsämä Kuu; vanus tuleb kätte VNg; poole päeva aeg tuleb kätte juba Muh; `öhto toleb käde, ma akka minema Emm; pimedad aead tulevad `varsti kätte Kul; loomatoemetamese aeg on juba kätte tuld Juu; õdak tulep kätte Hel; näiss kona si̬i̬ aig kätte jõvvap, kona ma `Elvä `tohtre manu saa `minnä Nõo; jõud́ jõulu õdag kätte Räp; kevväi tulõ̭ kätte Se b. (seisundist, olukorrast) Tied tüöd ja õled väsind `ninda kas vai surm tuleb kätte Lüg; `varsti tuleb kitsas käde Ans; tεεb millal see (sünnitus) piaks käde tulema. jouluks tuli käde Khk; ma olen nüid kätte soand mis ma olen taht, et ma enam tööd ei tee ja olen vaba Juu; `vaesus tuleb kätte Koe; tuli õnnetus kätte; `uotasime kaua `priiust, aga `priius sai `õmmeti viimast kätte VJg; siss (pärast heinategu) tulli joba rügä (rukkilõikus) kätte Ran c. täide, tõeseks (väitest, oletusest või nägemusest) tänab`aasta oo [ilmaennustus] küll kätte tulnd siia`maani Mih; pühaba `öösse nähtud noorekuu unenägu tuleb ruttu kätte Juu; mõ̭ni uni saa ruttu kätte Har
6. (hrl koos verbiga saama) selgeks, ära õppima; taipama kaks õdeda `saivad `kuoli õppimise kättä, üks ei saa, pää ei võtta `vasta Lüg; `saivad sene `kuntsi kättä Jõh; lugu ep aka pεhe, ep saa käde Khk; Laps sai varakult luu (lugemise) käde, niid loeb juba sorinal Kaa; meie oleme seda `aśja küll arutand, aga `õiged `põhja põle kätte saand Mär; kaks `laulu, mis tuli kirikus laalda, `õpsime käte Vig; nüid ma sain aśja aru kätte Kei; ma sain nüid selle saĺlitegemese töö kätte Juu; poiss sai juo lugemise kätte VJg; me ei sua sedä unenägu kätte (ei oska seletada) Kod; ei või amatit kätte anda (selgeks õpetada) Trv; ku raamat kätte sai (lugemine selgeks); sellel ku sial rada kätte saanu, muutku tule jälle Krk; no sai kõrd kätte mullõ (sain aru) Se
7. käsile, teoksile (koos verbiga võtma) sie kui kätte vottab tegeb kohe `valmis Hlj; ühe `kõrraga ei `jõuva inimine sada tüöd kätte võttada Lüg; vöttis käde läks siit minema `jälle Rei; naesed `võtsid käde, lõid õled laiali Mih; võta käde ning panõ obo ede mine `jälle `einu `ot́sma Khn; ma `võt́sin omale pośtivahe kätte kohe ja siis `leikasin selle ära Hag; koer oli `mooga `seĺtsis, aga nüid oli kätte võtt ja läind minema Juu; tuleb teene kevädi, võta si̬i̬ sama tegu kätte `jälle KJn; ja võtten üitskõrd kätte ja pidänu nõu et paem ärä Krk; mia võti kätte, kajosi tedä (kraavi) sügävämbäss Nõo; Ku˽võtaʔ õigõ˽kätte ja˽nakka är˽kodupoolõ `astma Rõu || fig Vettas käde ning pani körvad pεε ala Kaa
8. tarvitusele, kasutusel(e) need oo kõik oiu jäoks need linad, käte rät́ikud ja, ega neid põle kätte `võetud Mär; `Tüükimine, si̬i̬ `seuke kätte tõmmates (igapäevane) sõna Hää; laps akkab `mulle ju kätte `puutma (abiks olema) KJn; anna tuult `rohkemp kätte (paadi purjedesse), saame ennemp Ran
9. ilma erilise leksikaalse tähenduseta (koos lõppemist, hävimist, riknemist vms märkiva verbiga) Mullune vili lõppes käde ää, uus kasus alles pöllu pεεl Kaa; piim kaob ära kätte Mih; leib napib kätte ää Koe; `põrssad - - pidivad kätte ää lõppema VMr; maja laguness kätte ärä; läät püve `püüntme, `kaotet kana kogunti kätte ärä Krk; `Saotside `ilmuge om väega rasse `aina tetä, kik tüküss kätte mädaneme Hel; ku tõene miu kõ̭ditap, siss koole vai kätte ärä; küĺmäle lääb, siss [kartulid] `küĺmävä kätte ärä Nõo
II. postp (genitiiviga)
1. (väljendab allatiivi), kellegi valdusse, omandusse; hoolde, kasutusse `kaĺla raba `süödeti jälle `luomade kätte RakR; `uskus minu kättä `anda `niskest suurd raha Lüg; nad ahnitsesid keik oma käde Jäm; `andis `mõisa ühe teise käde ning ise läks ää suurema `sisse Pöi; ma oma `asju teise kätte‿p usu Muh; Kis selle liha tüki koera käde `andis Rei; kasukas naa ää `koitand, mugu anna kaltsuvana kätte Mih; `andvad lehma teese kätte `aastaks Kul; ma ei usu tuld laste kätte jätta Tor; mis sa sest końdist nõnda lut́sutad, anna koera kätte, tema tahab kah Saa; pruudid käesid `kangest möda külä - - no mis sa‿ss annad alati nende kätte, neid oli ju `paĺlu Hag; ega ta‿s naĺla asi koa põld ikke jo laste kätte oost `anda Pee; ma `soatsin selle paki oma poja kätte Juu; esimine piim, seda võtavad ja annavad lehma kätte VMr; raha tu̬u̬b kodo emä kätte KJn; tüdär `antu sugulase kätte kasvate Hel; sia `andsit raamatu laste kätte ja latse `lahksiva raamatu ärä Puh; tõi siss poodi veed (lõimed) miu kätte, ma kodasi `kanga; tuld ei usu laste kätte jätta; ma vii lehmä söödäle tõese kätte, ei ole `endäl nii paĺlu `ainu Nõo; emä eiśs läit́s `alla aina manu ja vanaemä kätte jäi tu laits San; si̬i̬ om tõsõ regi, si̬i̬ om mu˽kätte usutuʔ; kae ku laiśk ta om, ta jätt uma tü̬ü̬ tõsõ kätte tetäʔ Har; ma olõ õi `andnu˽`kińki˽kätte umma rahha Vas || See vanker lagus mo käde ää Rei
2. a. kellegi või millegi mõju alla, meelevalda, võimusesse nüüd `piama menema `tuule kätte `vilja `tuulama; on viks `tütrik, ei `anna `ennast `poiste kättä rebidä Lüg; `muidu juo kui `jäiväd `kalad `siie, `randa `päivä käde siis `läksiväd `pehmest Vai; kuivad viljad jäävad saju käde; tuul ajab sind kuiva `pεεle, jεεd valamate käde; saand see mo käde saand, küll ma ta irmu ala pane Khk; jähid tormi käde pojaga `seltsis Mus; Kui viluse jähid [kuivatatavad kalad], sai `jälle päeva käde tõmmatud Pöi; [inimesed] viisid lapsed `joulu `lauba `öösse kabeli `mεεle - - `tontede käde, et siis `peade lugema akkama Phl; ta jähi külma kätte, külm võttis tä ää Mar; mia jäe liig `õhta käde; meri võtab oma käde Khn; kis seda `julgeb `valge kätte `anda Hag; `ańtsin ta `kohto kätte, küll ta nüid ää maksab Juu; ära sa jäta vihma kätte `luoka HJn; `kindapaar jäi sügise kuuri `alla `niiske kätte Kad; sie mies on ennast viina kätte üle and VJg; kuu jääb tänä ommogo üväss päävä kätte (paistab peale päikese tõusu) Kod; [ehaline] jäi `valge kätte, lüpsi naiste kätte Lai; panen tuule kätte `kuima Plt; si on niigu tuule kätte räägitud KJn; nisu tetäss ka varepest, muidu jääss küĺmä ja like kätte `imbume Krk; `rõivatüḱk `saisma jäänu `rõske kätte, siss om ärä `si̬i̬denu; tondi saeva eńge oma kätte ja lätsivä Ran; `tüt́rik kionat üits kõrd, siss jäi vakka poesi kätte Nõo; tu oĺl asja `kohtu kätte `andunu Krl; oĺl ka hüä et, naańõ `võtmalla˽jäi, latsõ˽jäänü˽sõ̭a ajo kätte Vas; täüś kuu `aigu jääss kuu päävä kätte Se b. kellegi teadvusse, meeltesse ning siis see jutt on selle käde läind Jäm; inimese ais käis ta käde Vll; jutt läks `rahva kätte laiali Juu; võrukõsõ `sõitseva `mü̬ü̬dä, noede kätte jäi tu jutt, et siin om vaemu kabelin Kam
3. millegi tõttu, tagajärjel lehm sures `tiirude kättä VNg; nad `kängusivad `külma kätte Vai; se soreb juba vanadose käde, se pole mette aigose pärast Käi; äkise kätte ta suri LNg; suri `leitse kätte ää Kse; pidi aavade kätte surema Tor; sureb ehmatuse kätte Iis, suri tiisiku kätte Trm; ega soĺgi kätte `keegi ole surd Plt; ta surep `aabu kätte ärä Krk; mia `tahtse ärä lõppõ naaru kätte Nõo; tollõ `uuṕõ kätte [mees] joht es kooleʔ, timä jäi põdõma Ote; paĺlu `ku̬u̬li siss inemiisi palava tõbõ kätte Har; viina kätte koolõss Se
4. (väljendab mingis järjestuses kellenigi või millenigi jõudmist) järg tuli juba mo käde Khk
Vt käsi
könimä könimä ronima mida sa könid `siie `jälle VNg
külite külite R(külitä Jõh, külüte Vai) Muh Käi spor L, Kod(küĺlite, küĺte) Pal Kam
1. külje peal(e), küljepool all(a) ülimiste `parside `pääle `panna rugid külite VNg; torm on `tõukand `laiva külite Lüg; `vankri `viskas siu `sinne`puole, aga‿i saand `vankri külite Jõh; Siie (aiale) peaks tiitsid alle paneme, muidu leheb üsna külite Käi; regi on madal, lükkä regi küĺte Kod; erne ei seesa, lähäb külite Pal; `murdu `tu̬u̬ki mädänu puu rõebe ärä külite Kam
2. küliti, pikali `Tulga `viskama `siie roho `päälä külite Lüg; `Viskas vähäst ajast külitä Jõh; eks sedä piend `platsikaist ikke ole, kuhu miä külüte `viskan Vai; üks sii külite maas, teine seal Muh; kui külite jään - - ikka akkab uni `tükma Mar; tulime koedu unele - - olime külite natukse `aega Vig; nad oo seal külite ja selite Kse; ma ole prõlla külite maa pääl Kam || (voodihaigest) [ta] on `nõnda `kaua külite õld Lüg; kolmat `aastad külite maas Muh
3. külgepidi, külg ees [laev] läks (triivis) külite `alle `tuule `ranna `puole VNg Vrd külgipäidi
labe2 labe taimelava labest `tuvvasse ja `istudetta `siie `taimed; põledetta labe Lüg Vrd labane2
lahkuma `lahku|ma R eP(`lahko- Mar Kul) Trv Puh Nõo spor V(-mma Rõu Plv), -me Hls Krk(-m) San, -mõ Krl
1. a. (kusagilt) ära minema `lahkusin tuast `vällä VNg; nad `lahkusid kahegesta ära Jäm; `lasti püssirohu `suitsu, et uni pidi ära `lahkuma Mus; Peab ikka `lahkuma, `siia äi soa `jääja Pöi; ta ei `lahku sealt ää tulema mette, tät oo kodo `tarbis; vana `aasta `lahkob ää, uus akkab `jälle Mar; lapsed `lähtväd `kooli, `lahkuvad kottu ää Tõs; pulmalised akavad jo `lahkuma VJg; Igatahes õli tal aeg kõha pealt `lahku Trm; külm akab `lahkuma, sula võit jäeb Kod; `võõra akkav `lahkum joba Krk; miʔ `lahku(mi) ärʔ vanast kotussõst Krl; `tahtsõ ma˽kodu nakada tulõma, saa is timä kõŕdsist `lahkudaʔ Har || surema tεεb millal see `ilmast `lahkub Khk; Ta on nõnda otsakorral, ikka `lahkumise peal Pöi; tema jo `ammu siit ilmast `lahkund Vän; si̬i̬ `lahkuss igävest ärä; pia ta i̬i̬st oolitseme, ta inimene, engek sehen, ärä ta‿i `lahku Krk; `kaugõss meil siihn maa pääl ellä om, meil tulõ `varsti `lahkumine Har; siist ilmast piät ega üts `lahkuma; kuʔ ma sinnäʔ sai õnnõ, niʔ oll täl `lahkumine kaʔ käehn Rõu b. lõppema, laiali minema ja siis kui pulmad `lahkuma akkasid, siis kiedeti `kapsasuppi ja siapia liha VMr; ku akas pulm ärä `lahkuma, siis `ańti vi̬i̬l lõpe `sü̬ü̬ki Kod
2. kellestki või üksteisest lahku, eraldi minema `lahkus mehest `vällä Lüg; esimene mees `lahkus tast ära Pha; ehk oo meitel `viimne `lahkumine; kui leib oo pooleks löön, siis pere `lahkub; `meitid `olli kahessateisn `vaimu peret, siis akkas pere ää `lahkuma Muh; ää aa nii usinaste `lambud takka mette, nad ei saa ää `lahkuda (karjast eralduda); see oli täna omingo üks ale `lahkumene Mar; nad alati tulid `seĺtsis, aga kui `jooma akkasid, siis `lahkusid ää Juu; ia oli ühes koos `olla, ei taht `lahkuda Ann; `lahkusin isast-emast ära Iis; kui [leival] lõhed sehes on, siis öeldasse et pere `lahkub Äks; üks `lahkund mees, ära lahutadud Plt; `lahkusi naesest äräde Trv; ma˽lät́si su˽vellega ni‿ka‿gu kerigu reṕi pääle, maʔ jäi sinna `saisma, timä sai `rahva sekkä sinnaʔ, nii `lahku˽miʔ tõnõtõsõst eräle, is `saaki enämb kokku Har; piämi äräʔ lahkumma tõni tõsõst Plv || lahti ütlema, loobuma sedise nörga usuga, kes ära `lahkuvad oma usust Jäm; ta eese kesost ää `lahkund, ta põle eese `kesku `täitend mette Mar
3. a. laiali minema, hajuma, lahtuma vahest ei tulegi `siie `ranna`ääre, `mandrimaa `ääre tuuld, `enne `lahkub ära, meres `üksi on Kuu; minu `mieli `lahkus VNg; `pilve akka `lahkuma (`vällä), `pilve `ävvi `vällä, siis `tullo `üvvi `ilmo Vai; See [õlu] oli `sõuke müŕk, see‿b `lahku änam peast ää Pöi; viha lahkus tast mööda Rei; vana ving oo sees, ega see ei kau, ei `lahku Mär; kui viin ää `lahkub, siis ta nõnna kena mees Juu; `pilved akkavad `lahkuma, ilm akkab `kierama teist `muodi VMr; akkap iki lahess mineme, viin pääst `lahkume Krk; pilve nakava `lahkuma, vihmasadu lähäb üle Nõo; pilveʔ jo `lahkusõ ärʔ, lätt põvvalõ Vas || selginema ilm lööb `lahkuma kui `taeva pilved `seĺgivad Rid; eĺm akkab `lahkuma, tule saust `ühti Kse; ilm `lahkub ää, lähäb `seĺgemaks Juu; joba taevas akkass `lahkume, pilvi `lahkuv ärä Krk b. haigusest paranema `aigos `lahkob ära, kut akab `tervemags `saama Käi; mool ikke `aiguse järg alles käe, põle ma sest veel ää `lahkond üht Mar; ega mu `aigus nõnna ruttu oleks `lahkuma akand Kad; ma olin korra mineva nädal nii `aige, et ei saand enam liigutada, aga `lahkus `jälle ää Plt; si̬i̬ `aiguss akkass iki `lahkume Krk; ma `naksi `aigusõst `lahkumõ Krl
4. hargnema, lahknema a. (teest, jõest) jogi `lahku kaht `aara Vai; jõgi või mis taht, `lahkub `metmese aruse Tõs; tie `lahkub kahes arus Ris; ja siss tuĺl ti̬i̬l ta `lahkumine, üts ti̬i̬ lät́s ütte `pu̬u̬ldõ, tõõnõ `tõistõ `pu̬u̬ldõ Se b. (kanganiitest) niied `lahkuvad nõnna east et, põle tölli`ändi sihes ega kedagi; nõiamoer musin natuke `kanga kallal ja, lõŋŋad `lahkun jälle Muh; siis on kangas `vaĺmis ehitud, siis akka `tallama, kas kangas `easte `lahkub, `lauldi ikke: külä eeded `kiskugu, meie kangas `lahkugu Juu
5. eralduma ei `lahku ärä (piim koorest) Kuu; kui o märg muld, ühes `päntses, ei `lahku vöi ei veere mette (jääb tükki) Khk; ölut lääb venima, ei `lahku kapa `ümbert ära Mus; akati puumassinaga kogu `lööma [koort], vöi `lahkus ära Vll; seep `lahkub kulbi küllest `lahti, see taha änam `keeta `ühti Kse || ku naene last nakap tegema, siss edimäld `lahkup vesi, tulep vesi ärä, siss tulep laits Nõo
6. katki minema, koost ära lagunema `praegu nääd (omatehtud toolid) kusagilt liimist ei `lahku Tõs; kauśs satass maha, `lahkuss˽ärʔ Rõu
Vrd lahenema1, lahknema, lahkuneme
laht laht Rei, g lahe Kuu Lüg Vai/n `lahte/ Sa Muh Rid Mar Var Vän Tor Hää HMd Juu JMd Trm u Trv, Ran Puh Plv; n, g lahe Hlj VNg Jõh Khk Mus Käi Phl spor , Tõs Khn HaLo Kad VJg Iis KJn Hls, lahi Rei Kse maismaasse tungiv mere või järve osa `üöldi et kui mere siad `läksid `siie `lahte `puole, et siis tuleb pohi `tormi Kuu; juo kevadel sie lahe oli `lahti Hlj; sii all `lahtes on `roogu Kär; `veised `lähtvad sui palavaga `lahte Vll; Lahe `kurkus on alati jooks sihes, see `kergest äi `külma Pöi; Kui tugev külm `väljas, siis lahe varssi viss Käi; `sõitis `lahte `sisse Mär; lahe põln naa täis `kasvan, nüid vesi läheb `umpses puhas Lih; uppus lahese ää Tõs; sie lahe on irmus kivine HMd; laev on säl meie lahesse tuld, madaliku piale joost Nis; pori põhjaga laht Ran
lapp1 lapp g lapi eP, lappi RId(n lappi VNg Vai), labi Jõe Kuu Vai; laṕp g lapi Muh Kse Han spor PäPõ, Vil M T, laṕi V(laṕh Vas Se); pl lappid Hlj
1. tükk õhemat materjali a. eraldi tükk riiet, nahka vm käriseb katti, `järsku `kolme`kantlik lapp `lahti Jäm; mis lapp säält kase küljest `lahti on, poisid on ika säält `tohku vöttand; obuse selg `katki, `telka ala leheks üks lapp `tuua Khk; tegi püksid `valmis ja lapid jäid järele Hag; lappidest suab ilusaid põranda`riideid JMd; riista pesemise lapp VJg; lappide läbi kurnati kõik [piim] Plt; latse `lahksiva [ema] tanu pupe laṕpess ärä Puh; arutedi kõiḱ sääld laṕpe küĺlest nu̬u̬ langa ärä; `tõmba [põrand] `keŕgusi like lapiga üle Nõo; [võta] õle tuuśt, laṕp es ole anumide `mõske nii ää Ote; anna˽mullõ üt́s linanõ laṕp, sõrmõ `leiksi `kat́skiʔ Urv; ma laṕiga˽`kuiv́ssi tu̬u̬ `lamba pää ärʔ Rõu || mähe korikad olid kenad `puhtad lapid, `pesti `puhtaks ja `pandi `jälle [lapsele] ala Mus; Lapsel on lapid märjad, kluksub Rei b. paik millegi parandamiseks panen `selle [tüki] `vergule labiks Jõe; Ain `kuue `aukujelle labid `pääle Kuu; vikkastile panevad ka lappi `pääle Lüg; kui `katlel auk sees on, pannasse leki lapp `pεεle, `aitab `jälle Khk; See (saabas) `aitab veel paigata, pisike lapp liimiga `peale Pöi; `pastle lapp õmmeldi `kińni Kul; [vankri] ais lähäb katti, siss lüiatse laṕp `peale naeldega Kse; panen lapi kuuele peale Tor; savi lapiga lapitse `vundame·ńti, kui kat́ti on; püksid oĺlid lapidest kirjud Saa; `pastle lapp soab nõela ja nööriga `kinni `aetud Hag; lipp lipi `peale, lapp lapi `peale `pandud sel särgil Juu; `suapad puha lappa täis Lai; kińksepp tegi `saapid ja parandas, lappisi aas saabastele `piale Plt; nii paegatu pöksi et, laṕp om lapil pääl Nõo || (teat pulmakomme) paberraha `pańdi põlle lapiks ja vaśkraha `pańdi neeks `peale Juu || (mõistatustes) lipp lipi pεεl, lapp lapi pεεl ilma nööla `pistmata, [see on] `kaapsu möistatus Jäm; mõista, mõista mis si on: lipp lipi pääl, lapp lapi pääl, ilma nõelasilma `pistmata = sibul; kapsapea Hää c. riideeseme lõiketükk (siil, liist, õlak vms) `särgi õla lapp on `õmmeldud `siie `kinni Jõh; `paiad, `kaindla all oli `neĺla `kantilised labid Vai; obusetekk - - neid tihaste lappidest, üks seda nägu ning teine teist Jäm; kenad abud olid sii, kullad `pandi `seie [käiste] lappide pεεle ka veel Ans; sõba lappisi `tehti just egast `riidest, ka egad nägu `riidest; Lapid õmmeldi öheteise `küĺge, nii `uhked tekid olid Pöi; `särkidel olid `enni `kaendla alose lapid, `pissed nella nurgelesed lapid Mar; lapid `aeti siia [särgi] õla piale Aud; lapige [suka] kand Kod; siis ku kördit `ammit akati tegime, siis `panti `köüse ala üits laṕp Krk d. riideeseme või jalanõu lahtikäiv osa, klapp Lakkaline õli - - tagumine `püksi lapp, käis `küljä päält `nüäpidega `kinni Jõh; lapiga püksid - - värrel pεεl, kahelt poolt `lahti Jäm; aja mo `kampsuni lapp (nööbiliist) ede Khk; vanal aal ollid ummiskiŋŋad, nahast laṕp peal Muh; Poõsil püksi lapid muas Khn; ja ninalapp, sie leigati [lapikingal], mitte nii `kõrgelt ei leigatud ära kui tossul KuuK; `piälmene task õmmeldasse `piäle, `tasku lapp Kod; upslaed, `käiste kalevised lapid KJn; kate lapige kask, tõne laṕp käi tõisel `pääle Hel || (pudi)põll kurgo alose lapp Mar; ila lapp või lõua lapp või pudi lapp Juu
2. ühe värvi või mustriga kudumisriba kiut kuub, nii laiad lapid olid, must ja punane ja lilla, igate `moodi Jaa; teene laṕp must, teene `valge, `sõuke lapiline siis `olli see sõba Muh; tärnilene pael, see oli varrastega kujotud, kahe lõngaga kujotud, teene lapp oli teist `moodi Aud; ma kudusin omale viel laudlinad - - teise lapi panin `toimseks ja teise lapi panin kilp siĺmiliseks KuuK; [kangas] tuleb kalasabas ülesse `panna ja tallata, teine lapp teisi pidi, siis jäävad silmilised JJn; lapid on ääres, siis tuleb [suka]äär paks ja kõva Plt; kui laia lapi sa kuat, akka vahel `kirjä kudame Krk
3. klapp, luuk, plaat (katte või sulgurina) `veski kolo lapp Lüg; luki lapp kεib `vötme augu ees Khk; kui `kapliga vett [paadist] `välja visetse, siis `vöötse vee augu lapi ää Mus; Kui lapp `lahti `tehti, pudises jahu kotti Kaa; oostel lapid `silmade ees Mär; [ei] mina tia, kopsus või südame lapid või mis need olid Aud; `korssna lapp Tor; lapp oli [veski] kotilae kolu all, saba oli taga Nis; lappidega `vaĺlad on, kui lapid on [hobuse] `silme kohal vaĺlaste `külges Hag; pumba nahad ja lapid kuluvad ää; `leitse augul `rohkem käis ikke tropp ees, vägä vähä kui lapp ette käis Juu; pani [leivad] `ahju - - ja lapp ette Amb; luku laṕp käib `võt́me augu pääl Hls; venne tabal om laṕp vai lakakõnõ `pääle tougada mulgu `pääle Har; `suitsil ummaʔ lapiʔ Plv; `leńtse `perse laṕp rihma otsa külen Räp
4. osa mingit pinda; maatükk, -siil olid sääl oma `söuksed pöllu vöi einama lapid, nönda‿t igaüks sai sellest pöllust ühe lapi Ans; me saame nüid ka latsi (platsi, talukoha), enne olid lapid Khk; lage lapp metsa sees, `pölmaks kutsuti Mus; Muulikid oli sii kantis õieti vähe, mõned pisiksed lapid mõnes kohas olid Pöi; kolm lappi vedrutas maha Muh; iga perel oli ülevalt pöllal seitse lappi Noa; muru oo üks kare lapp Kir; `Meitel oli üks pissike laṕp muad Khn; pidid pikad `kitsad tired olema, ingemoa lapid HJn; eks neil ole oma kartuli lapid ka, aga suurukesed need on JJn; siin kodo on üks eenamaa lapp Pil; kesset `säĺgä `olli nigu laṕp jälle mes valut Ran; noid (kukeseeni) kasvap `õkva lapi `kaupa, kos näid tulep, siss tulõp `õige ää kõrd Rõn; siin `õigit aenamit es ole, olliva lapi ja veere Kam; põllulaṕp tulõ iks ärʔ tetäʔ Plv; vanast oĺliva maaʔ põllatõ `jaetu, laṕi viisi `jaetu Räp || (näost) eledä veregä, ilus ja `priske, silmnäo lapp on ilus `vahtida Lüg; sellel üsna `aitaja näu lapp Khk; `kaunis ilusa lapiga oli, näo lapiga Ksi
5. laik; plekk `õnne lappid vai `õnne `märgid `küünde pääl Lüg; taami (kabe) lapid, `terve see laud Khk; punased ja `valged lapid, kui `ruske kiri [veis] on Krj; Mis suur lapp sool kuue peal on, tainast või mis sa `sõnna oled ajand Pöi; [need kel] kollased lapid kõrva `eares, nee `olle vee ussid; `valged lapid löövad ihu `peale Muh; hani kaglad, `valge lapp oo noka pääl Phl; pisike must laṕp ja saba oo mustase läin [valgel koeral] Kse; `juusid ja vere lappa oli parand täis Aud; kasepuu, kui noores kuus maha võtad, on lapid `külges kohe Tor; uśs sööb orase ää, siis jäävad tühjad lapid `sisse Juu; linnu teel on mustemad plekid sees, siis need lapid on kõik sulad Kos; niske lehm - - ikke lapid seĺjas või, lehe sugused [laigud] Lai; kirju siga, `musta `valget lappi Trv; köŕt pori laṕpe täüs Krk; näo pääl om ka musta lapi Nõo || fig kaks kolm `valged lappi (pilve) oo `taevas, nii `selge Muh; Õhatu vaga, muedu mõnõd vjõru lapid vee piäl Khn || tähis, täke; ava(us) lappisi `lüüa siis ka kui `taimed maha `panna Jõe; pisine ümarik lapp [tuurakala] köhu küljes kut sörme küis Khk; metsavahed lapivad puid, löövad lapid `piäle Var
6. kudumisseade a. kangatihv mina olin kis jah kõik `vaĺmis tegi, lapid `kińni sedusin ja Kir; kui [kangale] lappõ `sisse `pańti, kui [kangast] üless `käänmä nakati, siss `pańti lappi kah; lapõl omma nõõlu küĺlen, nu̬u̬ `oitva kinni et lapi ei saa `väĺlä tulla Kam; `kanga lapi pandas kudumise aig `kangale `sisse, nu̬u̬ lahutase, oiava `kanga laheda Ote; Siss `pańti sinnä˽`vaeligu vahelõ laṕiʔ, ku˽kangast `mäh́kmä nakati Kan; Om kat́s laṕpi, puust lahastu˽säärtse˽laja˽pirruʔ, ja sõss jäl säält võedas `vaelik, koŕatass katõ laṕi vahelõ Urv; käänä üt́s laṕp lapildõ, tõnõ seŕvilde, siss lätt parembadõ edesi Har; üt́s hoit i̬i̬st kangast, üt́s pidi lappõ ja kolmass ai võllapuud vändäst `ümbre Rõu; `Vaeliku `vaihhõlõ `pańteva˽puust laṕiʔ, et `vaeliku˽segi ei lää Räp; ku `vaelikku `vaeldat, siss om koĺm laṕpi, aga kudama nakkat, siss om kat́s Se; lapiʔ ummaʔ `kangal siäh, kat́s pirrukõist Lut b. käärlaud kudumese lapid, iga lapil on neli `auku Tor; `kanga vidämise laṕp, kon mulguʔ sisen, `kanga laṕp Urv
7. pulk, klots, kiil; laud, lipp vm (asjade, esemete osana) keivad `köntadega, `kaikale lüiasse lapp `külge, jalg sääl pεεl Khk; Lasn oli puust, pisike raud lapp oli `otsas Pöi; paadi tolli lapp [oli] `toĺlide vahel, et aer parrast ei söös; `parda `külges olid sõulapid, lapid olid [pardast] `kõrgemad Rid; [vankri] vahelt laṕp oo rõugulese ja ike vahel, puust Mih; `Santeki laṕp piäb paksõm olõma kui teki plank; Küll suamõ `aalis sjõlla lapist läbi `mindüd Khn; `Kirve siĺma lapp on si̬i̬, mis keedeti `kirve siĺma pääl kaitseks - - et `silma tagudes `lõhki ei lü̬ü̬ Hää; piśt aid tetti - - lat́te `küĺge `lü̬ü̬di `nakluga lapi, aia lapi Nõo; redeli lapi; `värja lapi tahutu lapikuss Ote; ri̬i̬ lapi (põhjavarvad) Kan; laṕp pandass [höövlil] pääle, miä tera kinni pedä, lapik nigu kiil Har; lapiʔ omaʔ [vankriredeli] peelte sisen Räp || (nime)lapats `Võtme lapp on see mis `võtme `järges on; Paras kotisuu lapp, nöör `järge ja suhe Pöi; kella laṕp, kes edesi tagasi käi [ja] `kella edesi aab Ote; kella laṕh Vas || lahas jalg `võetass lapist vallalõ Räp Vrd lappu
Vrd klapp, lapak(as)
lavas(i) lavas g -i HJn; n, g lavasi Jõe, g lavasimme Kuu (seina- või nurga)riiul pani `pussi voi `leiva `kannika lavasille Jõe; Too see käbüje karp seeld lavasimmeld `mulle `siie; `Vergu venel oli ka `keulakapp, monel kohe kahe lavasimmegä; Tuas `nurga kohas oli lavasi Kuu; vii leib lavasi `peale HJn
lekutama lekutama Kad Puh, legutama Kuu; lekko- Vai
1. edvistama, eputama lekkotad minu tanuga Vai || edevalt naermaKuu Vrd kekutama
2. erutama, ärritama; meelitama `Maksa `mennä mitte neid `lapsi legutamagi, ku ei ole neh `aiga `toistega kuo `jäädä; Mes sa tuled toist igäl `ehtul kohe legutama `siie; Sie `naaburi poiss kävi `meie `poissi ka siin legutamas, muudku läks ka `toisega külässe Kuu || ringi hulkumaPuh Vrd leputama
lemsud pl `lemsud kaltsud, räbalad siis `saimme `siie `randa, aga `sääre `otsas ia puol maad rebis `purje meil `katki, tulimme, sured `lemsud `lemmeldasid `aina Jõe
*lenguline pl lengulesed Pee; `leŋŋoline Lüg
1. käänuline `leŋŋoline ja `käänoline tie, lenk `siie, `tõine `sinne Lüg
2. triibuline kahe lengulesed `riided, triibutud `riided Pee
lenk1 lenk Lüg, g leng|i Ris, -u Hlj/`l-/ Kad, `lengi Kuu Vai/n `lenki/; ill `lenki Hlj(--) VNg, in `lenkis HMd a. aas, silmus; lüli nisuke lenk oli `ümbär `masti ja siis oli `priistaŋŋu `otsas hark, mis läks sen `lengi sise, sie lenk kans `priistaŋŋu üleväl Kuu; [võrk] saab kivistattud, `paelad on all `võrkudel, saab sie kivi `leńki (silmusesse) `pandud; `teised - - `aitasivad siis neid `lenkusi teha [võrgukivide jaoks] Hlj; `ketjo `lenki mäni `katki Vai; kui sa korotad ja teine kie jεεb lödvalt, siis lüeb nagu sank vöi lenk pial Ris b. kõverus, käänak `kierod puud. üks lenk `siie`ṕuole, `tõine `sinne`ṕuole, lenk sies; `leŋŋoline - - tie, lenk `siie, `tõine `sinne Lüg; lenkis ~ lengis kõveras `Aeva mogad `lengis (nutjal) Kuu; uśs magab nönna `lenkis Ris; ta oli juba `mitmed pidi `lenkis, mis tegijad tast änam oli (purjus inimesest) HMd
Vrd lenks1
lesti|kivi lutsukivi `lesti kived, õhukesed, `miskä `viskab vett müödä. üppäb `siie ja `sinne, a ku ramu saab `õtsa, siis lähäb `põhja Lüg Vrd lesta|kivi, lest|kivi
libema libema(ie)
1. libisema lumi on libend kattuselt `alle; jalad libesiväd alt `vällä, tie õli libe Lüg
2. vaikselt liikuma [hunt] läks siit `naabri `väljäld üle `siie mahajäänd ahervare `juure. mä `läksin `vahtima, aga kuda tämä säält ärä libes, mina‿i näht Lüg
liik1 liik g liig|i S spor L, Ris Juu JMd Koe Iis Trm Kod Plt KJn Trv Ran Har, -u Hää Hls Krk Hel, `liigi Kuu Lüg Vai/n `liiki/; n, g `liiki VNg
1. sort, tõug, laad `kierekala - - nied on `jälle üks liik kalu, niisama kui vimb Kuu; sie õli tehnd `sinne tua `õtsa `niisikese `metsä, et iga puu `liiki õli üks Lüg; ne olid sedised `ullu `liiki inimesed; ikka oli kiri [suka] pael, ega üks oma koha pεεl, omas `liikis (mustrist) Jäm; `ounbid oo ju nenda `mütmed `setmed `liiki Khk; mardipääva `öhtal käisid mardid, änam ikka noorem liik kut vanad Krj; See on `meite `eese vana kirju liik veel, oli ea lehm; On üks loĺl `kange liik (riiakatest inimestest) Pöi; teene tume liik `teises `külges, taga ja eess jälle `valge liik (tanumustrist) Muh; iga kala liigil keivad vahe ajad, [et] kaob ära Rid; see põle teiste `moodi `ühti, see oo na ise `liiki Kse; metut `liiki asjad, metut `seltsi Tõs; meil oli siis ikke juba uut `liiki tuba Ris; ei seda `liiki riiet ma osta JMd; mis `liiki sõjavägi sial liigub Koe; piänike põrsas, peekoni `liiki; minä en tiä, kos `liiki si̬i̬ ämm õli, näil ike suguvõsa es õle Kod; linna`rahva `liiki - - on enam paremas liigis Plt
2. jagu, salk; parv, kari `lähväd `kahte `liiki, tüdrikud `siie, `poisid `sinne Lüg; jälle on kuresid minemas, täna on paar `liiki juba läind Jäm; `lambad `oidvad `ühte `liiki Khk; Kohes te nüd seikse liigiga lähete Kaa; Sii olid tihed külad, sii käis vahest `liiki kaks kolm [nääripoisse] Pöi; kolm `liiki oli neid nooda mehi Rid; siis akati `laulma, teina liik [pulmalisi] seest ja teina liik ukse takka Ris; mõned asjad sedasi kahes `liikis Juu; [ta] eedäb juadikite `liiki, ei sua enäm üvä `aśja Kod; meil lää vaist kolm `liiku `sanna `vihtme; nüid oo na esi `liiku löönu, üten liigun Krk; kui `rohkemb om neid `sänklejit, siss om katte `liiki `eitnuva Ran
3. jada, rida a. komplekt mõrdu, mõrrajada Kolm `mõrda oli koos, see oli siis kolme sabaga mõrd ehk üks mõrra liik Pöi; kolme liigi vaiad `ollid `välja võtta; meil `olli mullu masu koa kaks `liiki `mõrdu sihes, aga kalu saime palju `rohkem kut nüid kolme liigiga Muh; neli `mõrda koos, se on sis üks liik `mõrda, kummagil `otsas kaks Mar; Mjõtu `liiki `mõrdu siss, aga suamist põlõ kedägi Khn Vrd liit4 b. pakkude rida [äketel on] `kolme `liiki pakud, üks liik `keskel, kaks `liiki teine `teisses `otsas Khk; [äkke] `liikide vahel oli öö Kär; Kus `kange köva moa oli, et `samba ots kövast moha jähi, säel `tehti [tuuliku jalg] öhe liigi roampakkudega Pöi
4. kord, puhk, järk oli mitu `liiki teda `vaatamas käind Jäm; pööra param kodu tagasi, ole natuse `aega kodu, mine uue liigiga Khk; ma köesi kaks `liiki seal Muh; kui minä õma `liiki kodo õlen, teen kõik ärä Kod; ma ole kait́s `liiku `lat́si kasvaten (enda ja poja lapsed) Hel || munemiskord Mõni (kana) muneb kolmkümmend muna ühes `liikus - - si̬i̬ on sordi `järgi Hää; part́s ei lää edimese liiguge `audume Hls; kana om üte liigu är munenu, nüid akkass `loḱsme Krk Vrd liit3
liikel, liikele `liikel(e) spor R(-lle Vai) liikvel(e) Sala`viina oli `liikel, igäss küläss olid sala`kortsid, kust sedä `saada vois; sured puud `pandi `paadile `piale, `kõrva, et lehm ei saand `kuskille `liikele Kuu; ega sie `oige inimine ei tule sääld (hauast) kuhugi, täma vaim ei tule `liikele enamb `millalgi; siis oli `kartulid `tulled `liikele, no ei tia mida `neiega teha tuleb VNg; peremes ja pere`naine on juo `ommiko vara `liikel; akkavad `kaurad `ripsele, siis tuleb karu `liikele Lüg; `praigo on nähä, et on kalad `liikel; `läänetuul, sie piäb ikke `suoja vie keväde `siie [tooma], siis tuleb ikke [kala]`parved `liikelle Vai
lisama lisama R(-ämä Kuu Lüg Vai; -maie Lüg) Jäm Khk Vll Rei Rid Kse spor , Ris HJn Amb JMd Koe VJg Sim I Plt KJn, -me Hls San, -mõ Krl
1. juurde, lisaks panema Lisä vähäkäse viel subile `suola Kuu; kui saks nägi, et inimine akkas üväst elämä, lisas `renti Lüg; supp paks, lisa vett `juure Khk; lisasin vasikule joogisse kaks peotäit jahu Saa; mulle lisatigi `palka `juure JMd; lisa liemele vett `juure VJg; kui one vähä, ma lisan `juure, nagu `viĺjä mõõdad Kod; mõni lisab vett piimale `ulka Plt; oĺl veidügõni `inda lisanuʔ Krl || lisaks midagi ütlema mia lisa omalt pu̬u̬lt ka sõna manu Hls Vrd lisatama
2. suurendama, rohkendama ja siis ku `saimme `Mohnist läbi, siis akkas tuult lisama Hlj; `este ku paned roho [hamba] `pääle, siis valu lisäb; kui ned `einäd said kodu `tuua ja `lehmidelle `anda, siis ned `lehmäd lisasid kõhe `piima; kui - - `vihmaga vett lisas, siis sie `andas säält `siie jõkke `jälle kala Lüg; nii kui `vihma lisab, akkab tugevamini läbi `tilkuma HJn; vett lisab `keldri ikke `juurde Trm; `eśti tuleb natuke [vihma], siis lisab ja lisab, ja siis päris `kallab kohe Lai
lohva lohva Kaa Pöi Muh spor L, Nis Hel Urv/ĺ-/ Rõu
1. lohistades, lohinal võtab räha lohva taha ja lähäb Kse; selle jalad oo nii `aiged, veab lohva järel Han; ei saa kotti `tõsta, lohva vädasid järel Var; Lehm vidas mind ket́iga lohva Hää
2. lõdvalt See polt oo siie pirekse peenike, läheb nii lohva sisse Kaa; jalad o nii lohva all, ei saa `köia Muh; Kui mingi puidutapp on liig lahtine, siis on ta lohva Vig; rõõvas on lohva `ümmer Saa
Vrd lohja
3. lai, avar See seelik oo veel lohvam Han; mõnel on seantsed lohvad püksid Saa; Taa kask om tel sääne ĺohva, vaoss sälläst mahaʔ Urv
4. lahke, sõbralik küll ta on aga lohva - - aab kõegiga juttu, kõegi `vastu `lahke Nis
5. lohakas Ah, tu̬u̬ vana lohva Rõu Vrd löhva
loperdama loper|dama spor Sa L/-ta- Saa/, JMd Koe Kad Kod KJn Trv Puh, -deme Hel San, -tem(e) Krk; lopõrd|am(m)a Urv VId, -õmõ San Krl; lopperdama Kuu(lobe-) VNg IisR
1. laperdamaa. võngeldes liikuma, vänderdama ratas loperdab, εε kulund Khk; ratta igi loperdab rummu `aukus Krj; Vanal töövankril rattad loperdasid Han; vanger vana, rummu augod suurese kulund ja aksi otsad piiniksesse kulund, siis akab edesi tagasi loperdama Mih; kui `kanga poolil `varda auk ära kulub, siss pooĺ lopertab; paa kaan lopertab, kui [pada] kõvasti keeb Saa; `vankri telg loperdab, puśsi auk ärä kulunud Kod; vokk loperdab, on juba vana KJn; Edimene ratas joosep õigest, aga tõine lopertep Krk b. lipendama, lehvima `seilinurk sai `siutud `siie ala `kinni, et ei akkand lopperdama `tuuless Kuu; Küll on `suurte `kõrvadega kuer, kui `juokseb, `kõrvad lopperdavad IisR; seeliku saba pikk, loperdab taga Mär; `Pastlapaik `lahti, loperdab jala all; Pesu loperdab tuulega Hää Vrd lopendama
2. lohakalt, hooletult tegema ta loperdas tüö `vaĺmis, aga nüid ei `kõlba `kuśkile Koe; mis sa lopertet, ti̬i̬ kõrralikult Krk; tu̬u̬ mõne rõuk, ninda lopert enne kokku sääl; sa olet üle pää kaala kokku loperden, si̬i̬ tü̬ü̬ ei `kõlba kohekile Hel; kokku loperdedu vanger San; lopõrdass kokko nigu˽saa õ̭nnõ Vas; lopõrdass päälegi, ei olõʔ iks tü̬ü̬ kõrrah Räp || logelema Lopõrdass niisama, tü̬ü̬l olõ õi˽`kongi Rõu Vrd löpertem
3. kooberdama küll ma teese kuu viel loperdan, kui tervit `antasse JMd; Misa˽lopõrdat tan, käü ilusallõ Urv; kõńd lopõrdõn Krl Vrd lopõrdõllõma
Vrd looberdama
4. lobisema, lorama ää loperda naa paelu Tõs Vrd lopatama

maa1 maa (moa, mua) üld

1. maakera a. maailm; meie planeedi pind elukeskkonnana (ka vastandina taevariigile või põrgule) Palub omale maad ja `taevast abi Kuu; `Enne oli mies maad ja `ilma (mida kõike) lubama - - siis teind enamb juttugi IisR; ju maa pεεl pailu `riikisid on Khk; nεε mei mette änam sii maa pεεl (keelejuhi ütlemine jumalagajätul); teist nii `öölad mina äi tunne mette maa `pεεlged Käi; ega nii elmast maast (kaugelt) ei olnd `lapsi [koolis] Rid; eks ma olen küll maa peal `raskusi `tunda saand Mär; lapse irmutis oled moa peal, irmutad ja koĺlitad `lapsi Tõs; olen maa pial üks `terve inime oln HMd; Maa ja taeva vahel ruumi küll Jür; kui inimene on ike kõik maa pial läbi eland, siis tiab tema ka, kus ia on ehk kus sańt on Pee; kolmekeisi me mua piäl õlema, kaks sõsart ja üks veli; si̬i̬ mu̬u̬d sigineb mua `piäle; `niskess nime ma ei õle mua piäl kuulud Kod; küll se maa on suur ja lai, tagaspidi `Põltsamaad on veel talusid nalj Lai; vanakorat om nüid maa pääl, küll `mülläp; jummal `säädnu vikerkaari `taivade `pilvi `sisse, et maa pääle ei piä enämb vi̬i̬uputust tulema Nõo; toda ei lövvä sa maa päält ega `taivast kah Kam; üteldäss küll, et taivass ja maa lätt ukka Ote; ma‿le havva inemine, ega ma inäp maa inemine ei olõʔ; mis `mõisa neil jaka om - - ku inemise ei mahuʔ elämäde eiʔ maa pääl Har; naid pratu ja hät́i um maast `taivaniʔ (väga palju) Rõu; Maa pääle ei mahu, taivahe ei taheta ja põrgohe ei päse Räp; mis tuu minno vanna inemiist viil sinnä maad-`ilma pite vitäʔ, sis paŕep aja˽jo kotoh ar elävält `hauda Se || piltl ta `pööras küll maa ja `taeva pahupidi, aga võta näpust, mis läinud, see läinud Saa; timä ju̬u̬t viina maalõ ilmalõ (võõrastele) ärʔ Vas; maad ja ilmad ~ ilmast (ja) maast ~ ilma ja maad (jututeemadest:) sellest ja teisest, paljudest asjadest Sie kui vatterdama akkab, siis `räegib maad ja `ilmad kokku IisR; teab elmast maast seletada Mar; `patrab ja räägib `peale ilmast ja maast Mär; pajatab ilmast moast kokku Trm; räägib `iidamast ja `aadamast, `ilma ja maad Plt || ilmast maast (kõikjalt) tuli kokku [inimesi] ussi sõnu `viima Kse; maa ja ilm väga palju, küll ja küll neid puid on miule maa ja ilm Saa; siin on maa ja ilm `ruumi Krk; maast ega ilmast (taevast) ~ maad ega ilma (taevast) mitte midagi, mitte vähematki s‿õlin kaks vai kolm `päivä ja üöd `ninda, et midägi en `tiedänd maast ega `taivast Lüg; Ei tiand maast ega `ilmast, kus maa`kolkas sie küll õli üläs `kasvand Jõh; `Juuva täis, ei tia maast ega `ilmast; Paks udu, näe maad ega taevast IisR; Kus tõi ikka ilma `välja, nõnda sajab ja `tuiskab, et näe änam maad ega taevast Pöi; Akkas kolõdad `muõdi `tuiskama, et olõss mitte muad ega taõvast nähä Khn; `ennemuiste olid inimest loĺlid, nad ei teand moast ega `taevast Juu; temast ei tia maad ega taevast JMd; nii marub, et ei nää maad ega `ilma VMr; minä õlen nõnna rumal, et ei tiä muad egä `ilma Kod; eläb ku tońt üksindä, ei tää maast egä ilmast Vil; südä iki valutep, et sa‿i näe mitte taevast egä maad Krk; sadasi maha, ei tiiä maast ega ilmast Ran; ta jäi ike nii täis, et es tiiä maad ega `ilma Nõo; tä es tiiäʔ maast es ilmast Se b. planeet ojatäht o ele erk täht, `körges paśtab, `löuna `sisse läheb Maa `varju Krj; päe ei kei, ike Maa keib [ringi] Tor; Maa `käänäp `ümber San
2. maismaa; mannermaa; sisemaa `tormiga kui vesi `touseb, siis vesi tuleb `maisse Jõe; `rannamies old `jälle maal `silku `kauplemass; tulid `toisep̀uolt Purekari `maisse Kuu; vihm ei jää tulematta, kajagad on maal Hlj; sügaval maa puol `kanneda `pasli VNg; `meie elama maa pial, aga `Suure`saare `suomlased elavad `saare pial Lüg; `este `tahtosin, et tuon jo tänä rüsäd `maale `kuivama; tuul oli maa puolt Vai; meri touseb loeks, tuleb `kougele `maale, sügise sedasi Jäm; lehma sain säält maalt (sise-Saaremaalt); laevtega läksid vahel siit alt, läksid ikka linna ala kaladega ning siis obustega läksime maad `koutu Ans; mihed väljas (merel), maal tuli pöleb, näidatse, et mihed maale osavad [tulla] Khk; minu kasupölve aja sees on Salme jögi ummistund, viimaks läheb maaks Pha; äi nämad es karda kedagid, maa ega mere peal Vll; Vahest sügise suurde `tormide ajal mered tulid ää tükkis `moale, tõusid nii `kõrgese; Kala koorm `pandi [rannast] peale ja `mindi `moale `müüma; Astu edasi, `kindel moa jala all (merelt tulles) Pöi; nee (väikesed kalad) oo maa eares, sügavamas oo ikka suuremad; `kõinlased köivad `jalksi moal; laevapoiss `tulli moalt `leiba `viima Muh; Vanaste tulnd poomvilla laev Köpu alla `maale, siis inimest said sääld poom`villa Rei; tuul puhob maa poolt Mar; maa sees `köidi talve `reega [kalu] `müimas Tõs; `Sioksõ paksu jõlmaga ei maksa mua piält `vällä `minnä; Tormaga ei maksa mua iärest `küüsi `lahti `laska Khn; kammilaid, noh neid ikke `tõivad - - rannarahvas ike `maale‿s käisid jälle maalt omale `leiba saamas juo ja KuuK; nuarits on nisuke `suarma `tauline luom, kes elab kuival mual Kad; rükki kõrduse aal on kajakas kõhe mual Kod; kuiva maa `kaptengi oli olemas, see oli nöök `ütlemine Lai; või mia mere veeren ole elänu, maa sehen siin elä Hls; mu˽veli oĺl kõ̭iḱ se sõa aig laiva‿päl madrussõn, noo om jo maalõ tulluʔ Har; järvehn oĺli˽nii suurõ˽`lainõʔ, et lainõʔ visaśs kalaʔ kavvõdahe maa pääle Rõu; hädä maah, hädä mereh (kõikjal) Se
3. a. maapind, pinnas maa on `oistund, maa `oistub kevadel, kui on `külmand maa, siis kevadel `oistub Jõe; `Paljuks sie märg maa `vihma `kannatab (purjus inimene ei kannata viina juurde võtta) Kuu; kivine maa on, mis on vähämb kivi täis, aga kivistikku maa on `puhta kivine; sie on taga `aetod poiss, `tütrikud ei jätä maa `allegi tõst, säältki `õtsivad üless; Täma käib maa sies tüöl, lähäb maa `sisse `tüöle, on vagunilugija Lüg; `Naine ei `tõhtind `palja `piaga `süiä, siis maa `lõhkes `seitse `süldä tämä `jalgude alt; `Ninda kõva maa pidi ikke õlema, et obust `kandas Jõh; `Päesukesed `vilksavad maa rajalt vihinal `kassi iest läbi; Kus ma ikke olin, ega ma maa `alle kaduda‿i saand IisR; perast soda oli siin keik `maaga tasa (kogu küla maha põlenud) Vai; mönes kohas mättad, siis jälle sile, sedine `mätlik maa Jäm; rabas on mäda maa, `leikab läbi; mis `körgemad maad on, sääl rohi `körbeb εε kuiva ajaga Khk; `lambad söövad maa `urmsseks Mus; Seal oli kõva maa, mis seal viga oli `eina teha Pöi; see `olli ikka `sõuke ea vihm, mis moa ühna tümaks tegi; `õunbu oksad `vaovad maini Muh; laastet maal on palju maasiged Phl; maa oli aleks põletud LNg; [puutelgedega vanker] `sõitis `rohkem `pehmed maad Rid; tänä oo `nõnna ikke lund sadand, et oo maa `valgeks teind Mar; nii kõba maa, ei saa teevastki `sisse Mär; puhas paljas kuum maa, loomad oo `paljas söön Var; maad ligi lähäb [taim] mädanema Mih; `loiklene maa, küngas ja `jälle loik PJg; mis `turvlane maa, siis on `tarvis kütist teha Ris; siga `püörand ää kõik selle moa Kei; kuib moa, see vihm vaob moa `sesse, kadund kohe Kos; kuiva välk - - lüöb `õhta pimedas, madalas, maa rajal Amb; pia maa teral, pia maa ligidal Ann; siin on madalad maad, kõik kraavid vett täis Tür; sie ilm tahendab easte moad Koe; Kui Tammikust `tulla, akkab ilusam `sirgem maa, enam põle mäge Sim; vana rahava kuńss õlema et süĺtä maha `enne ku issid maha, muass võtta ärä moeto (muidu saad nahahaiguse); kadi minu köhä ku mua `alla Kod; sammas - - üks kolm `jalga oli ta maa sehes; maa on ikke pia asi viĺlal ja puul Äks; siin on maad tükati kivised ja savised, aga mägiseid `maasi siin ei ole; värav käis maa raealt Lai; tao vai maa `sisse KJn; kiĺgid, ni̬i̬d karasid nõnda‿t, maa sirises ja särises Vil; [jookseb nii, et] jala `maasse ei putu mitte Trv; `enne es ole viĺla redelid, siss `lü̬ü̬di kärbusse `maasse, lati pääle ja, vili pääle `rõuku Pst; kallakune maa - - vesi vii kiḱk väe `alla; ei ole nüid ti̬i̬d ega maad änäp - - tuhk lumine; maa võt́s `kinni, ańds inimesel `aigust Krk; kui vikatit pandass varre `otsa - - susatass kiil vahele, et ta maad ligi võtab; naese es tohiva tanuta `kõndi, et siss tulna oora põli ja maa lännä `lahki; nüid käevä kõ̭ik `paĺlald, ei ole tanud ei rät́ti ja maa ka ei ole `lahki lännu Ran; maa om jo nii sägävält küĺmänu, `kartuli `küĺmuva jo ärä Puh; sääl om lätte kotuss, keedäp maa sehest `väĺlä vett; laosa `paĺla maa pääl satte maha, es ole kivi es `kandu i̬i̬n; mia otsi, kos laits om jäänu, aga laits nukan nii vakka nigu maa; ku `uibu olliva ubinit `väegä täis, siss ku tu toŕm `tuĺli, siss maa olli ubinist `valge; mõnikõrd lina kasvap iluss ja puhass, mõnikõrd om nigu maa küĺlen `kińni, `sände lühike Nõo; uśsi`maarjapäävä läävä uśsi - - maa `sisse ärä makama Võn; tuisass, et taevass ja maa segi Kam; sügise `oĺli `paĺla `maaga (enne lund) tu̬u̬ varastamine Ote; maa om nii kuiu nigu üit́s puru San; no sannast tuĺlime jo sügüse ärʔ, joba musta `maaga (enne lund) Urv; niisama maa all ka jõõʔ nigu maa `päälgi Rõu; siih kasuss niipaĺlo võid`lille, et `koṕlih kõ̭iḱ maa om kõllanõ; ku om `lambanaha suurunõ palakõnõ palast maad, sõ̭ss lõiv jo lõõritass pääl; keväjä sü̬ü̬ maa lummõ Vas; lätt maad pitih Lut || sõematagu miu maass vai massass, mia ole iks va Miku Juhan Nõo; maa alla vajuma ~ tükkima ~ pugema (häbi-, piinlikkustundest) kus sa lähed selle äbiga, kas poe maa ala Khk; ma äbi pärast vajuks kohe maa `alla Pal; temä sai silmä ninda äbi täis, et ta oless või maa ala tükkin Trv; täl nakass tollest nii äbi - - oless äbi peräst vai maa `alla vajonu Ran; mul sai ni˽häpe, et maʔ oless vai maa ala˽tükkünü Har; et maa must (kirumisest) vanamis `põhjas sind et mua must Sim b. põrand vm aluseks olev pind magamine ei `anna `maani `särki, uni ei `anna `uuta `kuube Lüg; tegad `ristisid ede, `laskevad pölili, `andvad maale suud Jäm; Ruut oli kena küll olnd, leit olnd moani Pöi; jõkid `ollid `õndla august saadik, aga kuued `ollid maini Muh; Omal veel perse maa külgis kinni (on noor) Emm; siilik nii pikk `tehtod, üsna maani Mar; kört oli `maaga tasa, jalad ei paisn `vällä Tõs; `eńtsed `riided olid maani, jala pöia `piale `tehti kördid Aud; `enne olid [seelikud] jo maani maas VMr; kummardab `maani Trm; `niiske `uhmer oli, maast oli üks nõnna `kõrge Pal; sannan suits `maani Trv; mõni lää sedäsi paksuss, kõtt lää maass `kinni (tiinest emisest) Krk; trambib `jalgu `vasta maad nigu ull; tu̬u̬ jagu jalast, mes maad pidi ju̬u̬sk, pidi tävveste `õige olema Nõo; ku venne naisõ `keŕküde tuĺlivõ, siss es olõki muud, ku üit́s risti ette `eitmine ja `maani kumardõmine San; mõ̭ni vedä `jalgu maad `mü̬ü̬dä Krl; ku tu paugutamine oĺl, sõ̭ss tõõsõ oĺli˽kotohn põrmandu pääl maahn Rõu || piltl oh kui aka `mõtlema, südä lääb muani `lõhki Kod c. (üldisemalt, ka fig) ala, ruum, koht ei `löüdänd maad, kus `seissa; `anna miu judule ka maad, lase `minnu ka `rääki Vai; kui vanad inimesed rehe tuba tegid, siis `kεidi tule tukiga `ümber tua, sest saadik `anti suitsule maad Khk; Nooda looma maa (noodatõmbamise ala) `tehti meres kividest `puhtaks, kivide `otsas käristas nooda ää Pöi; `aigus võtab maad Mär; iga looma ehk `ankru maa peal piab olema neli `märki HMd; Anna ruumile maad (mine eest ära) Trm; läksimä üles püügi muale (kohta, kus võrkudega püüti) Kod; Pada ei või `riiki täis `panna, põle keemese maad SJn; lastel ei ole muial maad; temä sugugi tõisel ei anna maad eläde; selle inimesel ei ole naĺla maad (ei mõista nalja); tal olli vanu jutte, ta neid sõa maalt (sõjaväljalt) sai; mea ole nüit peśs `tervise maal (tervise juures); ullul ja rumalel anna maad (anna järele) Krk; naĺlal om õks enämb maad ku˽tõ̭õ̭l Har; `mõtlõ˽tu̬u̬ vere valangut, säidse inemist tapõti katõ versta maa päält Vas
4. viljeldav pinnas, põllumaa kui ei `jõua arida ega tüöt teha, siis jättad maa `süöti; maa on pien, `rohtost puhas Jõe; Üheksa `päivä `enne rukki tegemist `kõrdati maa `uuesta üläs ja siis `ääseti maha, `tehti maa kõik `valmis Jõh; maad `künnedä madalukaiselt Vai; liivane must maa, aga ta‿p vöta `sahka adra `sisse Jäm; see pöld pole väge saandkid, see oo ise rammus maa Khk; Uus maa, sellepärast kasvatab ka; See on `söuke `pörgu maa (vilets, lahja) Pöi; maa `ingab siis kui `jεεda kesasse, siis maa `puhkab Emm; kõre maa on üks kruusi rõhk, üks va vilets maa Mar; `kaevab labidaga maad Kul; paĺlu uut maad `juure teind Mär; sõnik `kündasse maa `sisse, kaks kuud `apneb Vig; Sedä `põldu iäks muaks ei sua Khn; va `lahtine maa (kesa), selle sui taal ei ole `vilja kedagi peal; mulla maa, kui sa ikka väge annad, see oo ia viĺla kasvataja maa Aud; Nüid elavad laari maa si̬i̬s, tule `mi̬i̬legi, kudas si̬i̬ maa maaks on saanu; Ku sa maast ei ooli, maa‿i ooli sinust ka Hää; lähme uut moad `looma ja küt́ist tegema Juu; Odra ja kardulid said ikke korratud `muasse `tehtud Amb; uad tehakse ikka rammusa maa `sisse Ann; kui maa on toores, siis maa on `täńkjas, tema läheb `kuuli Tür; narri muad üks kord, `vaata mua narrib sind pärast üheksa `korda VMr; kui maa on ia, iast sõńnikud saand, siis ta on rammus ka; sauekad maad on `rasked maad Sim; `tehti `uusi `maasi, purustati kõik karu äkkega ära Trm; järve `kõlda vedäväd `muade `piäle; kruusane mua sü̬ü̬b sõnniku ruttu ärä Kod; siin on musta mulla maad, aja adraga nii sügavalt kui tahad Pal; kui maa rammusam on, siis [rukis] aab `poega, kui maa kehva on, siis ta ei jõvva `aada Äks; minu isa `ütles: alb mees jääb ädasse ia maa pial, ja ia peremees elab `äśti alva põllu`maaga Lai; ku sul maa valmiss om, muud ku `viska maha (külva); ni̬i̬ `maase om puha ää, neist maadest saa `leibä küll Krk; sulane läits `mõisa `teole, maad arime ja `viĺla maha tegeme Hel; adraga vaja `lu̬u̬ma minnä, ader lu̬u̬b maad Ran; maa om ää küll, aga maa tegijit ei ole; nigu Miinä es pia maad, puha tõese näppe vaheld vaht; maa ei lase `endä mõnitada, maa taap väge ja maa taap ka arimist Nõo; si̬i̬ maa oĺl nigu ristikaina sü̬ü̬t́, nigu puhanu maa `rohkemb Ote; ku sa maad üt́s kõrd petät, maa pett sinnu ütesa kõrd Har; `vahtsõt maad tei manoʔ; ma ti̬i̬ no maa arʔ ja panõ kuŕgi˽ka ittu; Kehvembä maa pääle tet́ti kaar, parõmba maa pääle `kartoĺ Rõu; maa um rüä all Vas; sul maa joonõh (korras, väetatud), mis viga eĺläʔ Se; ku sa äi anna maal, siss maa äi anna sul kah Lut || piltl maa toedab meid `kõiki Ran; maa om tu̬u̬ emä, kes inimeisi ülevän piäp Nõo
5. kellegi kasutuses või omandis olev maa(tükk), krunt, maalapp minu isa õli `kuuendik, `kuuendikku maa pial õli; `viie `päivä maist `tehti kaks `krunti Lüg; midati maad `uvvest `ümber Vai; teised olnd suurema maa mihed - - Jüri olnd pisise maa mees; sellel puud maad kää (on talumees) Khk; `möisnikul oli pailu maid kää Pha; mina pole mitte teie elude maade sihes keind Jaa; Mõisa moa oli, `sönna küla looma jalg äi `tohtind `minna; See oli koletu maa, mis öhe inimese käe oli Pöi; vabadikel põle maid egä `loome Rid; see oli ilma `maata inimene Kul; tää oo maade piäl, sai maade `piäle, peremehes, sai koha omale Tõs; muadõ reńt oli `makstud Khn; siit Juuriku koha küllest oli tal maa Aud; eks meil omajagu muad ike ole JMd; mul ei õle jala`täitki moad Trm; `taśtid kõik mua käess ärä võtta, aga maja alune `jäeti; siäl o viis peret vai kuus ühe `muade piäl Kod; `kańtnikud tegivad oma päävad `mõisa nende maite eest Äks; mõned talud olid ropp suured, palju maad kääs Lai; `Maade piält ollid suured maksud KJn; siss tulli aig, ku neid `maasit `jaotive; veerek maad om, saa mõni vagu kardult tetä Krk; üits sinu kana jalg ei tohi kooli maa pääle tulla; miu esäl maad es ole, niipaĺlu maad `olli ku lävest `väĺlä tulla, `tu̬u̬gi `olli tõśte maa Ran; mõnel poesil `olli palga i̬i̬st lina pereme maa pääle tettu Puh; nu̬u̬ jaganuva `rüitlidele `väĺlä meie maa, nii teḱkunuva meie `maale `mõisnigu; siin üits veerekene maad `olli, tollegi i̬i̬st pidi peremehele kolm `päivä tegemä; üits jalatäis maad, tollega nüid nii suur ädä Nõo; `u̬u̬ne omma käen, a maa `võeti käest ärä Ote; meil om küländ maad, uma sada kat́skümmend vakamaad Kan; pu̬u̬ltõsõ päävä maa oĺl inne maa `mõõtmist, `pääle `mõõtmist `üĺti `taadrimaa; sääl medä om, `perse laiut maa (väike maalapp) Har; meil oĺl `väikene maa ja suuŕ pereʔ, latsõn `eĺli ma˽kehväste; kel oĺl mesi, tu̬u̬ sai suurõ maa, tu̬u̬ sü̬ü̬t́ maa`mõ̭õ̭t́jat `mi̬i̬gaʔ Rõu; [ta] oĺl mi˽maa küleh poṕs; maa om no käest är˽võ̭õ̭t, a vanast `tahtu es kiä tõõsõlõ adra`täütki maad `andaʔ Vas; `oĺle siss näil siin ta talo, katõ päivä maa `oĺle Räp; maad ~ maid jagama tülitsema, vaidlema, asju klaarima Meil pole omakeskis maid jägada Emm; Turtsakaga ära sa mine maid jagama Hää; mine nüid loĺliga maid jagama Kod; nüid na jagave sääl maad, nüid na `tõmbave Krk; kõ̭ik latse ei ole ää latse, kas tu̬u̬ oppejagi jõvvap needega alati maid jagada Nõo; mina ei lää temäga maid jagama, etse jäägu tu̬u̬ raha tälle Rõn; nakka˽naidõ juudidõga vi̬i̬l maad jagama Kan; Mine no saʔ vi̬i̬l `sääńtside loraśkidõgaʔ maid jagama vai soid `mõ̭õ̭tma Urv; kes jõud sääl maad jagada Plv; puud (ja) maad varandus, maine vara inimene sureb ää, mes sest kaso oli, nüüd kõik puud maad jähid tast maha Mar; mis puud maad su kää oo, et sa teesega õiendad Mär; kõik on ta ärä juonud, puud ja muad ärä priisanud, `terve varanduse Kod
6. a. kaugus, vahemaa; ulatus uss oli tuld vihinäl Jüri pääst `müöde, `ninda et `sendi`meeter maad jäi `puudu Kuu; nii neli `versta maad tuleb `sinne VNg; sie tagumine `kuulus `säältki maalt `siie Lüg; natuse maad mine, seisa `jälle; ons kellud ühes maas (kas näitavad ühte aega) Khk; Virn - - pitk peenike rohi, tükk moad on varrel vahet, siis on jälle lehed; `Laske maa oli pailu pitk, püśs äi võta nii `kaugele; `Eesel aluskuub tükk moad teise alt väljas Pöi; siit oo `sõnna ea laks moad veel; rehi pannasse nõnna, et natuke maad‿o parte vahet Muh; vesi tuleb vahest suurest merest kusa `maale (ei tea kui kaugele) Mar; pika maa takka tuli `siia Mär; üsna jooniga kasvab rohi, iga päev ulga maad `juure tuln; `kostis kos `maale ära, kui lenu lõugutati Han; üle jala maad sügä (sügav) Tõs; minu kodu oli `kaugemal küla lõppus, kilu`meeter maad ikka teistest `iemal HMd; osalt `müiri on ja muist maad on maha vaun Ris; oras on ikke juba `kasvand, `kämmel moad juba `kõrge Juu; Niievarv piab mõlemast otsast ühe maa pial olema; Kus `maale sie köis siis ulatab Jür; ühe `maaga sai ikke [rukkilõikusel] edasi `mindud Amb; jumakad tõrvaka kännud olid üks `mieter maad `samla sies JJn; tallab seda moad edasi tagasi aśsa iest teist taga Koe; `veśkini põle `kuigi pailu muad VMr; mõni aĺlika suoń - - läheb vahest kohe tüki muad mua alt Kad; pitkä mua tagass tuli `seie `kaugelt `kosti; kui pääv süld muad `kõrgel one, siis tule kodo Kod; elaja `söötmise riie oli - - täitsa nelja nukeline, süld maad oli lai Lai; kruav on üle jala muad sügav Plt; läks natuke maad Kõp; poolest maad laasi oksa ärä; otsa ürjätse om meelest lännu, ma `ütli poolest maad sedä `laulu Krk; obene kerib küll, aga maa ei edene Hel; katuss sai jalg maad paks Ran; tõenekõrd `kõnsit `ulka maad läbi, midägi es ole (marjul olles) Puh; me es olõ kavvõn, veedikene maad oĺlime tõõsõlpu̬u̬l `uśsi Võn; `mõtlõ, `seoni `maani oĺl rüǵä San; ma˽pańni riśtiḱ`hainu jänesseile ja˽lät́si esi lasõngu maad kauõdõ Har; Kullamäe `haudu mano om jo `ilmlik maa Vas; [võrgu] pullaset om paksost küleh, paaŕ `vassa vahet, vai vass maad ütstõõsõst Räp; `küĺbjä lätt `külben, tõõnõ inemine vidä hidsand, et `küĺbjä nännüʔ `kuoni maaniʔ `hi̬i̬täʔ Lut b. (ajalisest vahest, teat määrast vms) Sander oo Seiust tüki maad kolpsakam mees; Ma ole selle aigusega ulga maad peenemaks jäänd Kaa; ulk maad on vähemaks jäänd körva `kuulmene Rei; see maa oo ikke tüki maad parem kui see teine maa oo Mar; sinna `maale oo `aega veel Mär; me `soolasime `teisa (räimi) `sisse ja sõime `siia `maale Pil; Mine anna lehmile süia, aeg sial maal KJn; temä om miust `ulka maad löhemb Nõo; `seoho `maaha olõ ar elänü, olõ‿õ̭ `vaesust nännü Vas c. osa, jagu Põlve alt pireke `alla `poole on jäme säär, see peenike moa on peen säär, siis on luupeks Pöi; Vörgukudumisel juhtub - - ärg sisse minema. Seda muidu välja vetta äi saa, kut leigeda kuiut maa äärest ärjani vörk luhki ja kujuda puuduv silm vahele; rool, lai maa on vee sees, ots käib veidi üle paadi Emm; kui jöhvi maa `otsa löpeb, toleb tohl - - looma hänna tohl Phl; `uutel oherdidel pole ebre maad Ris; vikati rood ja kõber maa seal taga, vikati kand üiavad PJg; aeru änd olli peenempes tett, aeru lai maa olli seidse `jalga pikk Hls; [sukasääre] lai maa om joba är koet Krk
7. a. riik; teat geograafiline piirkond oma maa inimene, sie on oma `rahvusest Lüg; mei maal ei ole `tiigeri Vai; `laevadega käivad soojal maal Jäm; Rootsi on vana `Skandinaa·via maa, `kuulus maa Khk; `Tapjad saadeti enne maalt `välja, Siberi läksid Pöi; see on `vöörod maid näind Käi; `reisisid kõik moad läbi Tõs; `reaksid sii ikke, et meid pidi ää `viidama `võerale `moale Juu; küll tema on maid läbi käind JMd; kuda moa, nõnna viis, kuda lind, nõnna nokk Pal; `viina juvvasse üle maa Trv; egäl ütel oma maa armas, kun sa oled Hls; kui sääl `võ̭õ̭ral maal küll ää `olli olla, aga südä igäts iks esämaale Nõo; sügüse tulõkul kogusõ tsirgu - - `suurte `parki (parve) ja nakkasõ `lämmäle `maalõ `lindama Kan; tiä om kõ̭ik maa ja mere läbi `reisünü Krl; näet Rood́si rahvass siin magahasõ mi˽maa seen (langenud sõduritest) Rõu; kurõʔ lääväʔ, pääsokõsõ lääväʔ, kõ̭iḱ nu̬u̬ `lämmäle `maalõ lääväʔ, nu‿mma `lämmä maa linnuʔ Plv b. tühi maa Siber vm kauge väheasustatud piirkond lubatud kõik tühjäle `muale viäda Kod; perremihe `lät́si `mõisadõ ja `ütli üless, `ańdi `mõisnikalõ maja˽kätte ja `mińti siss töhjäle maalõ Har; tühäle maalõ saadõte `vangõ, kerigu `kiskjäʔ ja inemise `taṕja, ar saadõtass tühäle maalõ, Sahhaliini saardõ Se c. suur maa mannermaa minu ema vend käis `suurel maal `tuoma `pääval, `joulu nädälil Jõe; `saaremehed `käisivad siin `suurel maal `kraavisi `kaevamas Jõh; sa jah `mötle, suurelt maalt tulnd `seie tarkust `otsime, et sii on Sörve noid, et see peab ikke `tεεdma Ans; ma neliteisend `aastad ole suurel maal kεind, raavi tööd ole teind ning pargi ehitusi Kaa; Kevade `vöeti puudane leva kot́t `selga ja `mindi suure moa `sisse tööd `otsima Pöi; naesed `lähtvad suurele `maale Lihula `kanti linutama Muh; mool tuli suure maald söbra Käi; `Iidlast läksid suure maale sulaseks Rei; suurt maad `öeldi kah, kui `saarlased tulivad suurele `maale Lai
8. a. teat (maa)koht, kant, ümbrus ühüksa `unti - - läind kohe `ümber Juminda `nieme kohe - - `muile `maile Kuu; siin küla mail küll ei old `suolapuhuji VNg; Seal lahe äärtsete maade peal pole `ükski änam vikatiga käind Pöi; tänakond `viĺlä puis ja mais (heast saagist) Rid; Vigala maa sees oli mõesa, aga `Tartu maa sehest oli naene Mih; Meie käösime räämetegä Talina muass Khn; me elame Äädemeeste maal Hää; pärna puu, neid meie moades ei kasva Kos; ta oli Pańdivere maa pial `sündind old JJn; lääp kiideldes kodoje, õisadess õmile maele Kod; Talina mual olema nisuksed koŕvtanud Lai; meie mail ei ole `uśsisid Plt; suśe iki üteldi oleva, karu ei ole viśt `kiäki nännu siin maal Ran; [ta] ei ole sääl puil `mailgi (seal poolgi) käenu - - aga temä ike kõneleb ja süüdistäp; meie maal toda kõtu kõrvald `oidmise `mu̬u̬du‿s ole, a nüid om meie mehe ette ku mulgi Nõo; nende puie maie pääl (selles ümbruses) ei ole seräst `asja ollu Kam; Palojäŕv om ka mi˽maa pääl, tu̬u̬ om ka‿ks parass jäŕv Vas; kärnähain, tu̬u̬ kasuss mi maie pääl kaʔ Se; (ei) puil(e) ega mail(e) ~ puis ega mais mitte kusagil(e) laps ei `sõisa puis egä mais Lüg; põle puis ega mais Hää; `tuodi nuorik majasse, ei suand ämmaga `puile ega `maile; vääga `kiskuja inime, temaga ei või puil ega mail `olla VJg; sie inimese luom ei seisa küll puil ega mail paigal Sim; alate tagasipite, ei sua puele ei maele, inimene ei sua õma arilikku `leibä, ei riiet Kod; si̬i̬ ei seisä paigal ei puis ega mais Hls; ta om nii elläv ja pallav, et ta ei püüsü puil ega mail Har; lat́s `käüless `naklu pääl, püsü‿i·ʔ puil ei mail Lut b. eesti (rahvas; rahvus; keel) tańtsiti ring`tantsu torupilli järel, sie oli maa pulm, `randes oli ruotsi pulm Ris; mua Kasepa külä on eesti külä, tõene Kasepa on vene külä Kod; saks sü̬ü̬b ja maa sü̬ü̬b, `nuaga ei lõigata, lavva `piale ei `panta = emapiim Ksi; siss oĺl umb veneläseʔ, maa sõnna es mõistaʔ Se; maa kabõhõnõ (eesti naine) Lut c. (kõrvalisest kohast) mis pagana puis ja mais (kolkas) te olete `kasvand Pai; tu om nii veeren maad, konhkina kõrval; ma olõ siihn veerde maad, ega˽tu̬u̬d kiä ei taha, et piät olõma tarõ manh `valman (valvamas) Har; läki är `vi̬i̬rde maad, koh kiä näe es; sukõŕmańn tetäss kõrval maad, sis peräst säetäss `paika Se d. (ilmakaartest) Tuul puhub omikust - - puhub maa pu̬u̬lt (idast) Hää; iki läit́s külmä maa poole müristemin, ommuku ja põhja poole (põhja- ja idakaarde) Krk
9. maakoht, küla (vastandina linnale) õlen ikke maal eland, `linna elo `mulle ei `mieldi Lüg; möni lεheb maalt `linna Khk; löötsa pill, seda `mänktakse moal egal pool Vll; Ta oli maal sündind ja kasund Pöi; `lõnnas oo preilnad, maal jällä tüdrikud Rid; ta on maalt pärilt Kul; maal kandase ikke maa `riidi - - süiasse maa `toitu, põle linna `ühti Tõs; kõik lähväd mualt ää, `keegi ei taa enäm mua tööd tehä Juu; linnan ep õle tü̬ü̬d, tuli `seie `muale `tü̬ü̬le Kod; rikkast lähväd, kes moalt `linna lähväd MMg; tulite `muale `käima Plt; maal es käi arstirohu `müüjid Vil; tidrek lännü maalt `linna, `sakse teenistuses Hls; sel aal maal `aŕste olli vähä; siin om linnast ja maalt kogusehen Krk; mes sä tapat `endä sääl maal, tule ärä `liina Puh; temä tiiäp `äste sedä maa elu, temä‿m jo maald esi ka peri Nõo; kes `jõuśe, `laśke liinah `väŕmi jah, oĺl jo maal ka `väŕvijit - - sõ̭ss väŕmiti maal kah Plv || si̬i̬ ehits ennast ku `linna ja maad, ei saa minema ei saa Krk
10. a. muld Pane maad `pääle [kui mesilane on nõelanud] Trv; põrmand om maast Krk; sõ̭ss ta tõi maad, pańd lina pääle ja õdagu `mäh́kse mu sinnä˽`sisse Urv; mõsi ma˽tu̬u̬ kasuga arʔ, kasuk oĺl kõ̭iḱ `maaga˽ku̬u̬hn; tu̬u̬ vesi huh́t mäest `alla kõ̭iḱ maa ja kiviʔ; ma naka es inäp `juuri liigutamma, na‿mma˽surõ `maagaʔ, mütsäkuhn panõgiʔ [lilled maha] Rõu; innembist eleti vahe`kambrõh, paĺgest lagi pääl, `samblõ vahel ja maa pääl Räp; pangõ paksõbahe [kartuli] kuh́a pääle maad Se; maale ~ maala panema ~ viima matma `vaesõl mehekesel `ku̬u̬le ar naane, olõ õs mehel miŋgaḱe naist maalõ viiäʔ Se; är `pańte `maala joʔ Lut b. (surnuaiast) pühitsetud maa oo `surnu aid Tõs; eks kabeli aid õle kõik õńnistet moa Pal; seo kotuss, kohn mi no elä, um pühä maa, siihn ollõv vana matusõ paik Rõu; toole maale minema surema timä lätt tuolõ maalõ, śjoost maast lätt tuolõ maalõ Lut; aig `kuolda, tuole maale mindä Kra
11. kaardimast mängu `kaartõ om neli maad: riśti maa, pot́i maa, härdü maa, ruudu maa Har; kõ̭kõ neĺjä maad mul om käeh, haŕgi maa, kruudi maa, pot́imaa, ristimaa; koŕas `hińdäle kõ̭iḱ verevä maa (punase masti) kät́te Se
12. adv a. maani täiesti, täielikult sie vast tuli siis, kui oli juba tuba `maani maas, poledattud Jõe; See maja on ammu maani maas (hävinenud), seal pole änam palgi juppi ka Pöi; põletas teese `ooned kõik maani maha, teese kohe puu `paĺlaks Mär; põles nii `moani maha, ei jäänd muud kui kostan Juu; puol Vau küla põles `muani maha VMr; varass varastap, jääp vaǵa `saina, aga tuli palutap kõ̭ik `maani maha, ei jätä sulle midägi Nõo; ilma tuulõlda˽`paĺli tarõ maani `maahha Rõu || (purjusolekust) Nisukest teist ei ole olemas `ilma `pialgi, kes `ninda `ennast `maani lakku täis võttab IisR; poiss tuegerd kodu, `oĺli `maani täis Nõo b. maalt saadik tumm - - lapsest maalt Lai; sest maalt mina‿i ole üksi veel kodu old Plt; sü̬ü̬k om poolest maalt keenu Hls

maha maha R eP(muha Vll Jaa Pöi, moha Pöi) M T hajusalt VId, mahaʔ ~ `maaha V, `maahha Vai VId(maah(h)a), mahha Har, `mahha San, maa˛a, `maa˛a Lei, ma(a)ʔ Har

1. a. maapinnale vm aluspinnale temal oli enemb `joudu ja rehus minu maha Hlj; `ahju suu kukkuski maha, on juo põlend läbi Lüg; Siin ei `lastud õppimata `lõikajaidki `väljälä, et varistavad `vilja maha Jõh; esimäine `sorti oli, midä `tuule `puole `langes maha (vilja tuulamisel); `langis `polvisilla maha; kui sitta `veidedä, siis nogaga `temmada `kuorma päält maha; üväd karisod `maahha Vai; `rinka ääre `pεεle pane linad maha lademese [pleekima]; jää akab sedasi maha (kaldale) `käima, `tuulega tuleb jää rüsi Jäm; kukkus puu `otsast maha; nii joonud - - tεεb, saab ta koju vöi jääb ta maha Khk; rehi `lasti maha - - siis `pandi `jälle üles (vili võeti segamiseks parsilt alla) Kär; külmaga talisel aal `varblased kukuvad lennu pealt muha Vll; lume `elbed kukkuvad muha Jaa; `Ärtu on kaart - - see `pandi ikka esimeseks moha (lauale); `Järsku oli [ta] tuba maha kukkund ja kohe `valmis (surnud); Vaata et sa [õlut] maha äi püllu; Obusel oli nii tuline kikerdamise valu, et kuda ma ta adra eest võtsi, nõnda ta ennast sõnna sammasele muha viskas Pöi; `pakso lund on maha aend Emm; rukid `pańdi rehe `alla lademesse maha Rid; `ämmer kukkos kääst maha Kul; natuke o [vihma] ribustan kua maha, mua üsä kirju Var; õõnad `kukvad maha Tõs; meri juõsõb maha (lained ujutavad kallast) Khn; vana rahvas ütles, et sülita enne kolm `korda maha, kui maha lased, siis ei akka maast midagi `küĺge HJn; kella `maidnik kukkus maha JõeK; metsas oli lund ja jäĺjed jäid maha JJn; `võt́sin `lamba pikali maha [et niitma hakata] Ann; tuul aas `kelpa otsa maha Sim; lumi eit maha, kardulid jäed lume `alla; ma lükkän su `vankriss maha Kod; sülita maha, kui maha istud Pal; minestab ära, kohe kukkub maha Ksi; ta putti maha käest Krk; aab lume `lortsu maha Ran; peremiss tõi `peoga sirbi aedast `väĺlä ja pańd ussaia‿päle maha; sadagu vai `malku maha, aga lina piap kakutuss `saama Puh; ma‿ss `laina `alla mitte `raasu, süĺlässi maha `õkva ja `uhtsi suu ärä kah; me lätsime `rääblemä, ma panni mõlõmba maha nemä Nõo; vissiravva rihm lät́s `kat́ski ja maʔ sattõ `maaha Kan; laśk säńgü ette põĺvilõ mahaʔ Krl; hagu oĺl ärʔ kuivat, `pańti maʔ, `turbaʔ pääle; latsõkõnõ oĺl maha˽satt, om nõ̭na `lahki löönüʔ Har; [kui] piim `maaha lät́s lavva pääle, siss latsõ˽lakahti lavva päält ärʔ; ku undsõ˽`maaha tulõ, saa põud; kaśsil oĺl kuldnoḱk suuhn, tiä mõtõĺ rot́i ollõv, pańd `maahha Rõu; [linad] `tu̬u̬di `väĺlä, `laotõdi `maaha Plv; üt́skõrd kül˽kõlisi kõõ ta pää, ku ma `maahha sattõ; saa as inne noorikõt `maaha `nõstaʔ, ku `viina `ańti Vas; rähm lastas `maaha `tsilku Räp; üt́š om šikk, tuu om `kangõ, tu `tõmbass su `maa˛a Lei || see oli maha visatud aeg (asjatult kulutatud) Lai Vrd mahaje, mahalõ b. allapoole, madalamale; alla `laiva on `silmist `saate maha `lastatu (asetseb raske lasti tõttu sügavamal vees) VNg; suits lüöb maha `korstnast, nüüd tuleb sula Lüg; tüttö äbenö, siis lüöb `silmäd maha Vai; Noored läksid `vastla päeval mägede pεεlt maha `laskma Jäm; toŕm tappand rugid maha; aid `katki, loomad maha `tampind Khk; [vikati] tera `oidas maha, äi passi löö `otsa; `ööseks lehed `kerkivad, niid `laskevad maha Kär; `päike lähäb maha, akkab `looja minema Pha; meri lihab ka maha, kui kuiv on Vll; `Rehteajaks `lasti parred moha; Ega kord kui ta `vastu tuli, lõi ikka silmad maha; `Sõuke vihm paneb odra jälle maha Pöi; kui udu üles lööb, siis toob `vihma, kui maha lööb, siis ep too; mered o maha läin Muh; lapsed `lasvad kölgoga `ange otsast maha Phl; vihm pani lenad maha, `vastu `mulda mädäneväd ää Mar; pais `laśti maha Mär; rae (rahe) lööb rukid maha Lih; loodetuuĺ ika oo viĺla maha kül pekst Mih; päe lähäb jo maha, madalase, akkab `looja minemä; mere vesi oo maha läin, läin `alla, möönä aeg; rukis nagu pilliroog, tuli kõva vihm, siis pani maha Tõs; siit otsast oli [müts] laiem ja, ja siit kõrvade poolt, siit akkas maha minema; kuus `tuńni [vesi] tõuseb ja kuus `tuńdi `mü̬ü̬nab maha Aud; võta püksid maha Tor; täna lü̬ü̬b suitsu maha, tuleb `sańti `ilma Hää; lase ankur maha Ris; mielitand `lapsi vommilt maha magusa ja levaga Amb; vaud on kõik maha siblitud VMr; `veski tammid `lasti maha, kos eenämud taga Kod; puud käesid `viltu `looka maha, kas ladvad kohe `maani Äks; temä `ot́svet maha (alumisele korrusele) `kortelt, temä `tahtvet maha Krk; päev lääb maha, teeme nüid ruttu Hel; pää lei maha (vaatasin maha), mes ma `sinna lää Puh; siga kah nosib rügä, ega ta pääd ei saa `süvvä, sõkup maha; mine tu̬u̬ miu müt́s kõjo ladvast maha Nõo; vaaliʔ oss mahaʔ, sõ̭ss saa `häelmit kakkuʔ Kan; papa, tulõ˽tarõpäält mahaʔ; är trallaku `kapstid mahaʔ Urv; päiv om maha minekil, no˽vaia tüü rahu jättäʔ Har; puuʔ `vaaldu˽kõ̭iḱ `maaha Rõu; mi‿sa `maaha vahit, `vahi üless Plv; lepät́sirgukõsõ pujaʔ oĺli˽ḱaopujal pesäst `maahha `aeduʔ Vas c. pikali, siruli; (haige)voodisse õlut võttab maha. kie `liiast juob, sene võttab `pitkali maha Lüg; jala‿pel `aigus äp vöta maha Khk; töbi vöttas muha Vll; umala vägi oo selle nõnna maha võtn et Muh; see `aegos võtab kõik `loogo inimesed maha Mar; kus `kanged õlled, seal võtab maha kohe Kse; kui võt́tis maha, sis neli nädalat ei liigutandki `vuadist Iis; teisibä käesin vi̬i̬l tü̬ü̬ss, aga näe, `tõmmaśs nüid maha, ihu nõnna valutab Vil; maha `jääme akkab (rasedast naisest) Hls; si̬i̬ satass `varsti maha (sünnitab peagi), nenda tubli joba Krk; ku sääräne `haiguss, nakkaja `haiguss majan om, siss lätt üte mant tõsõ manu - - tu̬u̬ võtt kõrrast inemise kõ̭iḱ mahaʔ nigu pallavtõbi ja pokaʔ Har; peräst toda jäi `maaha (haigeks) Räp
2. mulda, maa sisse (ka mulda sängitamisest) Mes neist `tuhliest tegi vara maha, nüüd ott külm kaik ärä Kuu; lina `külvädä `maahha Vai; sügise juba uśs jääb nönda oimaseks, ennem kut tä akab maha minema maa `sisse, `kuskis mätta ala; mine köpsi sa nii teibad maha (maa sisse püsti) Khk; Vana Pörga Mihkel viidi maha Kaa; [kalade] rapid kaivati soja ajaga ikka maha Krj; Kevade `tuhli maha paneku ajal oli kuiv Pöi; külitse maha ja siis akatasse `künma Muh; puu `roikad `löödi maha Vig; see mis maha tehass, see o `seemne vili Lih; lena `tehti maha niipaelu, kuidas tarvidus `nõudis Mih; ärra oli lasn oma süda maha matta Ris; mul olivad uvad juba `ammu maha `pandud; `suat́sime ta ilusti maha VMr; koer mat́tis iire mulla `alla maha Trm; ma panin kartuli `poegi maha Kod; ommen veeme `surnu maha, ommel on matussed Pal; aŕkadraga sai `eemalt kõik vili maha `tehtud Äks; `pi̬i̬tide maha panekul täpitässe KJn; ku rügä olli maha tett, siis `aeti ni̬i̬ viilukse `siśsi, üle nurme `õigest Krk; sulane läit́s `mõisa `teole, maad arime ja `viĺla maha tegeme Hel; kui põld maha sai, tulli `turba `lõikuss Ran; `maarjapäävän tetti kapusta `si̬i̬mne maha Puh; kui om `kartuli mahapanek, siss `piava olema idu küĺlen Nõo; kaar tetäss enne maha, kesv perän Kam; no om mul kõ̭iḱ vili maha˽tett, no‿m süä rahu; nigu `kapsta loomakõsõ mahaʔ istudi kummaga, ni närvetü mahaʔ Har; `Kirstõ es olõʔ inämp nii paĺlu `jõutu tetäʔ, inemiseʔ `oĺli˽sõ̭ss niisama rohega õ̭nnõ˽maha˽`viidü Rõu; äkki `ku̬u̬ĺjit võõda ai `maaha (ootamatult, õnnetult surnuid ei taheta matta) Se
3. a. küljest, otsast või pealt ära Ärä sa kalu valiess `liiast `sopra, sie otta kalul kohud maha (lõhki) Kuu; `sõńni ei `tohtind juo `vergus `olla. sa pidid `selle maha `leikama ja `uueste kuduma Hlj; luisud on, nendega tapetakse `pihta, `vöötakse see lakk maha [vikatiteral] Khk; aas raibe sarve muha, mis ta tohlaga änam `kaeleb Vll; tuul ragub lehed muha Jaa; ormid o nüid `õitsed maha lasn Muh; kui puu leht maha lähäb [sügisel], siis mõeob väga `kangesti `tervise `piäle Var; kase `lehtega saab ilust kollast, maha ei anna pestes Tõs; juust siest suetasse kõhm maha Amb; ku kaŕjan `käimä akasid, aed taĺvtaku maha, eläjäd ja siad; `lõikad kańepe piä õtsass maha Kod; karvad (habe) vaea maha tõmmata Lai; kalal tuli soomuss maha võtta Trv; talikaru `aetess keväde maha, siss kiḱk lehmä aave `karva; lei käe õlast maha Hel; poiss, muńn maha (hirmutades); serände `virtsuv vesi, `rostene kah, siss tu̬u̬ ku `vaŕbide vahelt käib läbi, võtap naha maha Ran; esät-emät avvan, es ole `ütlejät kah, et poiss, abe maha Puh; servä maha `aada `laudul, siss om ää põrmandut `alla panna; ame om piḱk, alt piäp tüḱk maha `võtma; sügise aava anise sule maha Nõo; ku muna `häste ärä keenüʔ ei olõʔ, sõ̭ss kuŕal ei tulõ ku̬u̬r mahaʔ Võn; ma võt́i udila ja peśsi ubinit maha Ote; lauda uiss oĺl `ińgi päält maha˽tulluʔ Krl; mul om `väega hää hari, tu̬u̬ tuu viimädse eläje (täi) pääst mahaʔ Har; lei pää `kirvõga˽`maahha Vas; sui latsõl `tihkõ kammiga pää `puhtass, sõss tulõvaʔ kõik maaha, mis sääĺ `kurja teiväʔ; villa heüd om `maaha tullu Räp; rikass tütär lei uma `varba `maaha, et sis lätt timäle käńg `jalga Se || piltl ära mängi poiss, võtan su naha maha Mär; ta om sääne lipõ ja makõ suu i̬i̬n, sälä takan `lõikass pää otsast mahaʔ Kan b. (riiete äravõtmisest) `Möisa ärrale pidi ikka teed `andma ja mehed pidid mütsi moha `võtma Pöi; veta müts ka maha Phl; kõik ni‿sama visasid suured `riided maha KJn; `tõmba pöksi maha, pöksi om sul `katski Nõo; nääʔ kaki umaʔ `rõiva hilbuʔ kõ̭iḱ säläst maahha Vas; timä es võta `rõivit mahaʔ Räp c. piltl katki, lõhki kouk`seĺjad `leikasitte `kammila`vergud `kat́ki - - `rahval `laskesitte `vergud maha keik, muud ei `jääned ku `paĺjad `raamid Jõe; tüö oli nii `raske, et võt́tis mu pihad maha; sie ärra oli abeme `nuaga oma kõri maha tõmmand Koe; `laśkis mau maha VJg; rangi võtav [hobusel] rinna maha Krk d. (kangakudumise lõpetamisest ja telgedelt mahavõtmisest) panin viel `kanga üles, ei `saandki ise maha `kuotud, lasin toist kududa; Sain `ehtuks `kanga maha Kuu; kui `kangas akkab lõppema, siis `tarvis `kangas maha kududa Jõh; ruttasin `kangeste kangast kuduma ja sain `õhtaks maha Mär; Kangas on maha `koetu Hää; Mõ̭ni kangass - - oĺl kah üt́stõisskümme `püürä, tu̬u̬d ańd maha˽kotaʔ Har
4. a. hulgalt, määralt vähemaks `suomlased `toivad `palju `silku `siie, `meie ise `püüdasime ka ja seda`muodi nied `innad `laŋŋesivad maha Hlj; ons se sest maha `vεεtud (maha arvatud, lahutatud) Kär; se on nii valelek mees, et kui ta rεεgib, veta pool maha Emm; kui kaks võtta neĺlast maha, siis jääb kaks järele Mar; lapsele tu̬u̬b `aasta `juure, vana inimesel võtab maha Vig; `kauplemise juuren jätäb maha, annab odavamass Kod; seda `alba `asja võib ikki maha vähända, mis sest tõesele kätte ütelda Trv; lina ind om periss maha lännu, lina ei massa kedägist; si̬i̬ raha rehhendets säält maha Krk; mina sai niipaĺlu tu̬u̬st rendist maha `tińki San b. järele (millegi lakkamisest, lõppemisest) Nüüd mul on paremb, köha jäi maha; Vihm on maha jäend IisR; küll suab `kõike, ku sõda maha jääb; neli nädäläd lehem annab peräss vasikad `piimä, siis akab piim maha `jäämä Kod; tuul jääp maha vist, puri enämp ei vea Ran; juunikuu siss kana jätävä munemise maha ja nakava `audma `tüḱmä Puh; jätä no maha, mi sa täst juuratõt (korduvalt küsid, usutled) Urv; jätäʔ jorisõmõnõ jo mahaʔ Krl; mi‿sä paadõrdat taah, jätäʔ jo `maaha; ku sado kurmutuulega tulõ, sõ̭ss tu̬u̬ kurmu sado inne `kolme `päivä maha ei jääʔ; piim jääss jo kõhnõmballõ, piim jääss jo `maaha Räp c. (muud juhud) no sie oli siis `laitand küll maha, et ärä me nüüd tänä `üösel viel lähä Kuu; `rahvas `naeravad meid maha (välja) Vai; Kange mees teisi maha tegema, aga äga ta ise ka teab mis suur asimees pole Kaa; ta on maha käind (moraalselt laostunud) JJn
5. a. (rõhutavalt millegi sooritamisest, läbitegemisest); lõpuni, täielikult, ära `Terve tie `juoksin maha; Seda maad `päevaga maha‿i käi IisR; kui juba tuli maha põleb, ära kulub juba ahe, siis võta `taina `lõimest `vällä Var; üks lähäb `mõhkides mööda, teene ajab jutu maha Tõs; [üksi elades] räägid ühü jutu maha, aga põle, kis seda kuulatan on Aud; nemä istuva lavva man, `aava pikä jutu maha Puh; minge`istke koheki aid`vi̬i̬rde, sääl jututage oma jutt maha, aga mitte lavva man Kam b. (hävimisest, hävitamisest) puuk - - viiakse liida `alla, pöletatakse maha Mus; Maja põles nendel maha Pöi; maea laob maha Tõs; kõik `uoned põlesivad `muani maha VMr; elumaja om maha lagunu, perenaine sures ärä; laut `paĺle põhjani maha Krk; si̬i̬ sõda palut ka `ulka majasit maha Puh; seo külä `paĺli `puhtumass kõ̭iḱ `maahha Vas c. (puude raiumisest; taimede lõikamisest, niitmisest) Kõik jämedäd ja `piened [puud] pidid `kirvega maha `laskema ja `katki `raiumaie Lüg; tämä `tahto terävä vigasti, kui tädä `maahha `lüvvä Vai; jaani`ätsed parati `öitsvad, kut ein saab maha Jäm; sügise `lastase puid maha, tehasse agu Khk; möned kase kärsid on einamale jäänd veel, vötame need poar `kärssi muha Jaa; `Niitsid eina maha ja `jätsid `sõnna sammase `paika Pöi; kõik puud `võeti maha Muh; Oome `öhtaks `saame einamaa maha Rei; vikatiga niideti rohi maha Rid; kui vili maha võets, siis koguts ää kua kuhilasse Lih; mul oo vekat́ vahe, ma löön [rohu] maha Mih; `Niitäjäsi vähä, `õhtas eenämuad maha ei sua Khn; lehtpuu raiu noorel kuul maha, mädaneb kohe Tor; meil sai siit maha `võetud `metsa Kad; puud tulevad maha lasta VJg; meie aema kõhe eenä maha Kod; miul küll ein käis maha ku suitseb; kui kuju ilm olli, lõigati mitu ett maha Krk; soearjass tirisep vikati i̬i̬n, aga mitte maha ei lähä Nõo; ku vili ilostõ‿ks kõllatsõss lätt ja - - sõ̭ss ei olõ muud kui lüvväss mahaʔ Plv; mõts `raoti `maahha, kae˽ni̬i̬ jämehiid puid es olõ˽`kohkiʔ Vas d. (surmamisest, suremisest) mattukse raha `oidasin ikke, et suren maha, siis‿san ikke maa`mulda VNg; sie `aigus - - tappabki maha, `õlgu `luoma ehk inimist; võttas karu elo maha; `käägista maha kõhe sie luom Lüg; Lüö kas vai maha vai `räegi `iaga, täma tieb ikke oma`muodi IisR; lasin `ülge `maahha Vai; kuul vöttis selle maha Pha; sial Upa põllal `lasti kua mehi muha; Oli maha `löödud, tea kedagi, kes lõi Pöi; kolm kuud elas, siis `surri maha; ta tuleb murrab mind maha Muh; `uńta oli nii paĺlo, et obose `varsu `olle ikke igä `öösi maha murdnd Mar; tuapoisi `laśsid maha Vig; [vana] obune lüiakse maha sigadele ja, ärg - - läks ikke inim toiduks Koe; karu muŕs maha mussa äŕjä Kod; nad laśsivad `põtrasid maha ja `kitsesid Plt; olli tõise maha kõmmuten; täo paĺlu `lu̬u̬me maha koolu Krk; [tal olnud] kuri siĺm, nigu lännu `lauta, lu̬u̬m `lõpnu maha Ran; `pikne `olli kolm `lehmä maha löönu; püssi`rohtu `olli `väega veedi, selle es saa üttegi tuvikest maha Nõo; katku aiguss, muud ku rahvass `ku̬u̬li maha Rõn; lät́si t́sika `ki̬i̬ldmä, taheti püssäga minnu `maahha `laskaʔ Vas; sõ̭ss tapõti noid maha, kelle pääle sõrmõga näädäti Räp; surm võtt `kõiki mahaʔ, `korgit kuningit, kedä taht Lut e. (müümisest; raiskamisest, kulutamisest) `ostab siit meilt ülesse, läb `teises kohas müüb maha VNg; seńdi suad, selle ju̬u̬d maha Kod; mihe talu `müiti maha Hel; mes `kopka saab, ju̬u̬b maha; mes mä `ti̬i̬nsi palga, tolle ma maha jõi Ran f. (mingi aja või sündmuse mööduda laskmisest) Ilus aeg jumalamuidu maha `kulai·tadu Hää; täna ommiku oleks piima `viimise maha magand, kui kell ei oleks särisend JJn; magas selle söögivahe maha Pal g. (ametikohast loobumisest) minä `viskan maha õma ameti, enäm ei taha Kod; aamõtnika taha ai maahha minnäʔ; aamõtist sai ar `maaha Se
Vrd maalõ
6. olematuks, mitteesinenuks Laste i̬i̬st `oiti `kõike `aśja maha (varjati) Hää; poiss salass oma latse maha, ütel: minu ta‿i ole Ran; kuritü̬ü̬ salati maha Nõo; ärä saladu mahaʔ Har
7. kindlaks, kokkulepituks Meitel oo see asi juba ammu omavahel maha tehtud Kaa; `tehti seal siis kaup maha, `joodi se viin ää seal, kui [kosjad] `vastu `võeti Muh; siis `tehti kaup maha, kuipaelu karjatsel `palka makseti Koe
8. (koos verbiga) maha jätma ~ jääma 1. millestki loobuma, midagi hülgama enamb ei old [pulmas] `kirstu lunastamist, nüüd on keik `jääned maha nie `muodid Hlj; `milla täma jättä sene `juomise maha; sie mies jättas oma `naise maha, vottas `uue `naise VNg; miä‿n sinu maha jädä Vai; Piip ees `jälle, soa ikka [suitsetamist] moha jätta `öhti Pöi; selle reo naese pärast pea ma isa ema maha `jätma Muh; ta jättis need viisid maha, ta oo nüid viksiks inimeseks akand Mär; sa jätä ni̬i̬d mõtted maha Kod; jät́s selle moodu maha Krk; vanast olliv särgi, särgi mu̬u̬d jäi maha enne eesti sõda Hel; nüid ei tiiä, kas ta om tollest mehest maha `jäetu; jätä maha `ni̬i̬dsekerä, `taivan `tuhvli oodava Puh; Kui levväd linnupesä, siss oia suu kinni, ei tohi ambit näidätä, siss jätäb lind pesä maha, kui ambit näität Nõo; timä lubasi kõ̭iḱ halva˽`kombõ maha jättäʔ; mu poig om ka jumala maha jättünü Har; üte naaśõ jät́t `maahha, võt́t tõõsõ Rõu; noid sõnnu jäteti `maaha, noid inäp tarvitada as; sõ̭ss jäi tu `orjuss `maaha Vas; ma olõ suitsotamisõ maha `jätnü Räp 2. kellegi, millegi lahkumisel alles, endisesse paika jääma; tahapoole jääma `mootor jääb ka `lainest maha, ikka `laine on `kiirem Jõe; `Suuremad `juoksid `kiirest, `veikemb jäi maha IisR; `tahtos miust `maahha `jäähhä Vai; püksid jähid `mõisa `õue maha Muh; kes siis nii `vaesed ja viletsad olid, et testest `tahtsid maha `jääda Mih; jäi ise maha, teesed läksid ää Tõs; kui vesi alt ää kuivab, siiss jääb iä korge maha Khn; `kõikel [uppunuil] jäid naised ja lapsed maha Aud; tindid (tindikalad) ma unetasi päris maha Hää; maea põles maha üks sui, muud maha ei jään kui kuusk ja vana sain Ris; ei `võetud teda vekest ligi, `jäeti siia maha JJn; sa olet silmä maha jättän [võrgu kudumisel] Trv; jätten papi `surnuaia pääle maha Krk; ma `saie ette ja mi̬i̬ss jäi miust maha Hel; kes virga viisud rätid kannab, kui `laisku siän ei ole. kae virk unetab maha, siss laisk viib `järgi Ran; temä om oma `tü̬ü̬dega `loiku jäänu, om `aiglane ollu ja om tõśtest maha jäänu `kõ̭ikist Puh; meil om `ulka maad `minnä, `piäme `rühjämä, et me rongist maha ei `jääme Nõo; pu̬u̬l`tõise `aastane olli ma emäst maha jäänu, nii et ma tast midägi ei mälete San; kuiss saʔ nii uma lina `kakmisega tõisist maha jäät Har; säidse `poiga oĺl ja kat́s tütärd oĺl tol, jäi `maaha läsäl naasel Räp 3. sööti, harimata söötis, harimata see on vana mahajänd pöllu koht ‑ ‑ kadagid kasvatab Khk; padrik vöi rapik, mis on maha jäänd Kär; põlluks tegin kaks tükki `põldu `praega, mis on maha jäänd, suur lepik pial, akka uuest `juurima Koe; si̬i̬ maha jäänü maa - - ku ta kolm, neli `aastet mahan om, siis om sü̬ü̬t `valmi Krk; maa `olli lahjass jäänu, es ole sitta saanu, siss jäi maha Ran; mahajäänü maa, kos enne põld om ollu, om `jäetü üless `kündmädä Ote; maha kuulutama ~ hüüdma ~ ütlema ~ hõikama (abielu maha kuulutama) `pruutide mahakuulutamine, kaks ehk kolm pühabad, kolm `korda öpetaja `itleb Jäm; paarirahvas kuuludasse maha; `kirkus `üitasse maha, öpetaja üiab maha: see, see, nee `tahtavad `paari `minna Khk; läksid kirgule, `eelti maha Mus; See on kergu `säädus, et kolm kord `öötakse kantslist moha Pöi; Ann tuli sealt ää meitele ja alles sis `lasśid maha ütelda Kir; [kõigepealt olid] kää`anded ‑ ‑ siis on kaks nädalt vahet, siis oli kiriklik mahakuulutamene, siis oli ka laulatamene Lih; pühabä oli `kantslist maha `üeldud VMr; senis kui pulm `tuĺli, kirikust õegati maha, kolm `korda Kõp; ku esi olt kirikun, ku sut maha õigats, siss latse `rü̬ü̬kvet Krk || kombetalitusel surmateadet avaldama surnut üteldäss maha - - opetaea `ütleb nime, kui vana ja kelle laits, kõneleb kah oma `kõnne Ran; maha saama sünnitama täma sai pojaga maha Khk; see naisterahvas on maha saand Emm; tä akkab `varssi maha `soama, akkab titte `tooma Tõs; meie emä on maha`suamisel, maha`kukmisel Kod; sai katõ latsõga `häśte maahha, a kolmada `aigu `ku̬u̬li arʔ Se; meelest maha minema ununema see jo `ammu meelest maha läind Pee; jutud lähvad meelest maha SJn

mandri|maa mannermaa vahest ei tulegi `siie `ranna `ääre, `mandrimaa `ääre tuult, `enne `lahkub ära; `viimaks kiers `tuule `toisijalle, siis `saimme `mandre `maasse Kuu

manner1 manner g `mandri Sa(g `manri Pöi) Muh Rõn; `manner g `mandr|e, -i Kuu; `mand|er Lüg, g -ri Lai; g `mandre Jõe, seesü `mandres Ris mander, maismaa `viati `vergud `sinne jää `alla, `siie `mandre ja `saare vahele Jõe; Kävimme ka pere`naise isa `juuress `mandress `heinätüöl Kuu; läks `mandrile tööd `otsima Khk; see‿s ole mees, kes εi ole `mandril `raavi `kaevand Mus; noored mehed - - kεisid `mandril [tööl] kaks kolm sui Vll; `Manri rahvas tuli söa eest ää `siia Pöi; [kui] mere või järve mehed tulid kuivale `maale, siis tulid `mandrile Lai

mere|siga pringel mere siad, nied tulevad `siie `randa, nied lohuvad `vergud ära Jõe; `üöldi, et kui mere siad `läksid `siie `lahte `puole, et siis tuleb pohi `tormi Kuu; meresiga on lapiti ännaga, teistel kaladel [on] serva pärast änd Khk; kui meresiga ennast `näitab, vee `pääle lööb, siis on `tormi tääda Krj; meresead `ülge `moodi, kut akkab `tormi `täädma, akkavad üle pää `aema Emm; meresiga oo kala `moodi, aga seas `üütasse, et sea äält teeb ja saba oo lapiti Rid; meresiga [on] nagu `väike vasikas; meresea `väĺla `pöörmist oo `kuulda `kaugele Tõs || meresiga one nagu rot́t, aga suurem. meresigu one `vaĺgid, `kimlid, `muste ja kirjusid, `kõiki. tämä one nagu siil, `niiskess `karva `kakrass Kod Vrd meri|siga

meri|härg 1. (kala) mõni ikke söi neid meri`ärgi Jõe; meri`härjäd, neil on `sarved Kuu; meri `ärjä tagumine ots on pien VNg; meri ärg - - `suure `pääga, `silgu ja `räimide `ulgas on tuld siie ka. ei `süiasse, `anneta `kassi kätte Lüg; meriärg, taal on liha üsna kena ja sarved peas ka Jäm; meriärjad on jäme `piaga ning taga pöle sial kala midagid Khk; meriärg, no möne mehele maitsevad Mus; meriärg, see ka egavene karune kala, suured sarve nukid on peas Vll; meriärjad‿o `irmsad kalad Muh; Meri`ärga äi `sööda Emm; poisid panned suured ponased lindid öŋŋe `otsa ja - - käisid merihärjal Phl; meriärg, sehuke pia `otsas kui rusikas, neli `sarve pias - - `lähtvad looma toidus Var; meriärg - - ruis oma muttese `kinni ja `lõhkus mutid ära Tõs; meriäŕg, karuse `piägä, natuke `ändä kua Khn; meri`ärgi ka `tuodi, nied kiideti, et nendest suab iad supi maitset KuuK; meriärg on imelik, tal on mügarad pia pial, suur pia, keha on lühem Kad Vrd meri|kurat

2. lepatriinu kui me `väiksed olime, panime meriärjä pöidlä `peäle: meriärg linda, kus `ääre ma mehele saa Vig; meriärg pisikene punane, mustad täpid `seĺgäs Juu; meriärg `püitasse `kinni ja `loetasse: meriärg, meriärg, kus pool sõda, kui ei `ütle, tapan ära, kui `ütled, saad kańnika või`leiba SJn
Vrd mere|härg
3. kudumisviga võrgulinas kui oli kaks `silma kuos, siis sie oli - - et meriärg sies, et kaduvad `silmad siis vähämaks, kui meri`ärjad `sisse `jäävad Jõe; pidi `oskama ige parandada, et `muidu `solkivad `vergud ärä siel, tegeväd `nuusma kottisi ja meri`ärgi sise Kuu

*messuk `messo|k g -ka Lüg; nessok Kaa kott kaks `messoka `saingi rukki. kolm vakka läks `messoka Lüg; Upita sa see nessok ka siie üles Kaa Vrd mässukas

metsane metsa|ne Muh Rei LNg Kse Ris VMr VJg Lai Plt, metsä|ne Kod KJn, `metsa|ne VNg, `metsä|ne Kuu Lüg, g -se metsaga kaetud; metsarohke siin `Viinistü külä `otsass üks `metsäne niem Kuu; Siin õli `este `metsäne kõht, tulivad `siie `metsäse kõha `päälä Lüg; Muhu põle metsane Muh; metsane maa Ris; einam on metsane VJg; metsäne mua, pari ja võsu täis Kod; sial on metsane maa, ega sial kevade ei saa `õigel aeal `viĺja maha, sial seisab kaua märg. metsane maa on ikke madalam ka Lai Vrd metsine, metsne, mõtsane

migäs(s) migäs, migäss mis Migäs mekk sel `kiislil ka on; `läksin siis `siie `suure tuba valatamma, et migäss siin siis `lahti oli; Kui olis `tahtund radast `ostada, olis mend kogu suve `tienistüs ja `mingegäs siis olis eländ; Migäs pill se nii ilusa `äänegä on Kuu Vrd miga

minu minu Ote Kam San V(-o), menu hajusalt R(-o), Khk Kad Krl Har Plv

1. minek, minemine Jädä neuks kohe se merele menu sen `iilise `ilmaga; Nad hakkasid `valmistuma [siit ilmast] menu `vasta, et-et ega‿s `siie `ilma`sambaks `jäädä kedägi Kuu; kui sügise kured ehk anid `kõrgelt `lähväd, kui `neie meno aig on, siis tuleb sügäv talv Lüg; `Laudas ka viel `ammub, vana `täidimata [lehm], ise täis, et `lõhki menus; Sie on jua `ninda `kangest ise menus (minekuvalmis), ei mina akka ka `kielama Jõh; au (kosilane) tuĺ lävele, ni sai täĺle ka mino (meheleminek) Se || ära, minema kui sadu maha jäeb, siis lähäb vesi meno; kuer ajas [karu] meno Lüg Vrd menuk
2. kulu; väljaminek oi, mul oĺl suuŕ raha minu Ote; Süǵüse om taad rehe`pesmist ja lina`talgiid, hulga rahvast koon, sõ̭ss om suuŕ liha minu Urv; suuŕ mino om `väega leeväl, `ti̮i̮ndreʔ paĺo `raiskasõʔ Räp; `väikene talo, `väikene mino Se
3. nõutavus; ostetavus Kül on sel `kaubal suur menu Jõh; oĺl küll ää minu, sai ruttu ärä müvvä Kam; nüüd om linol hää mino Plv; suurt minno [õllel] es olõʔ, `müüminõ oĺl väikene Se
4. hoog; edenemine `einalised tulivad `suure menoga, tulist `kõndisivad; `kurja menoga obone, `püüäb `lõhkuda `ühte `puhku Lüg; tu̬u̬ om inemisel uma minu - - ku leib nõsõss Har

miski `miski (-ś-) R Muh Mar Mär Han Var Tõs hajusalt KPõ, KJn Plv Vas, `meski MMg Ran, midagi VNg, midägi Lüg Vai; g millegi Khk(-gid) Tür Ran/me-/, missegid Khk Muh/mise-/, messegi Ran, mikegi Krk; p mida|gi (midä-), -gi(s)t R(me- Kuu) S(-gid, -˛id, -d; -ged Pöi Hi, -get Emm; me- Kär Pöi Hi) hajusalt L(-gid; -˛id Var) K(-gid Rak Äks), Pal M T(-ki Võn) V(-giʔ; -ge Räp; medä- Har, mita- Lei, mitä- Lut Kra), -gina Ran Nõo Ote Urv Har/me-/ Vas(-nä, -näʔ), -gine Ote Rõn, `miski(d) (-ś-) hajusalt R(-t Lüg) Sa(-t Khk Kaa), Muh Rid Mar(-et) Kir/me-/ Var Tõs KPõ(-t Tür) I(`meskiss Kod); käändelõpud võivad liituda partiklile, nt: seestü millegist Mär Tür VMr, `miskist Jõe, mikkegest Krk; alaleü missegile Jaa; saav `miskiks Kei, mikekiss Krk; kaasaü mikegige Krk; samas nt: seestü mille|stki Khk/-d/ Nõo/me-/, minne- Lüg/`m-/ Kaa/-d/, `miŋŋe- Kuu, mine- Lüg/me-/ Jõh, misse- Pöi, mise- Muh, mike- Krk; saav `miŋŋekski Kuu, mikessigi Krk, `misseskiʔ Vas, messäski Kod; kaasaü `miŋŋegägi Kuu, `miskagi Lüg Jõh; lühendvorme: p midad, määd Khk; rõhutamise korral kasutatakse vahel kahekordset partiklit: p midagigi Ann, midagit̀ki HJn, midagistki Jür Rak, miskitki Rak

I. pron 1. a. lähemalt määratlemata ese, nähtus või asjaolu temä `tahtus midägi teha VNg; kas `luomal `miski [süüa]- - on `kõige vähämat Jõh; oled sa väsind, lased millegid `naale, `ingad Khk; oled sa medad `keetend Kär; suume (kiil) lüiatse `sisse, kui `kervele vöi missegile vart taha lüiatse Jaa; sa oled üks lämmkäṕp koa, anna so käde siis midad Pöi; äi ma tεε mette, aga jo sεεl siiss medaged ikka oli Käi; kui sa midägist tä käest küssid, ei tä `vasta siis üht Mar; midagi viirastab silma ette Var; akkasid maja `mööda `ot́sima ja `leitsid ühe `puldanist kot́i, miĺle sies midagit oli Jür; kas sa oled sellest inimesest `miśkid iad kuuld; sest aisast ei tule `miśkid `väĺla VMr; tema on aleda südamega, akkab `nutma, kui vähä `miski on VJg; akkan `miski tegema Trm; kui kośjad ära `peeti, siss pruudil pidi olema ike ka midagi `kinkida neil kosilastele SJn; sa iki mikegige olet löönü tat Krk; suure `tuiamisega (sundimisega) vahel iki liigutab midägi Ran b. mitte ükski asi või asjaolu tal ei ole `miskist `puudu, ulk `lapsi on `kasvatand Jõe; vähäse `arvuga inimine ei saa `arvu `miŋŋestki Kuu; täis kuld `sõrmus, ei õle segatud `miskagi, puhas kuld Lüg; ma ei tahand `miski `süia Jõh; eks saa‿p tεε ennemidi midagid jumala sönast Jäm; pole sest sii kuulda määd Khk; teistele jägab keik `välja, omale‿p jää midagid Kär; Äi mul pole missestkid nii kahju, kut sest, et ma sind eesele naiseks es saand Kaa; Vanasti pole nendega (põldmarjadega) muud `miski `tehtud, kut `söödi nii sammu ää Pöi; mina‿p tea mette misestki Muh; äi ma muista medaged ütelda Käi; loomad on `nälgas, midaged `anda pole Phl; ei ole `misket keetnd Mar; ta ei saa millegist aru Mär; ma ei näe midä˛id änäm, mis siäl põllu pankas oo Var; `larmab aga niisukest löru, mis põle midagid veart Hag; minule ta‿i `reakind midagistki Jür; sellest ei tia midagigi, mis viga sial `olla võib Ann; ega mägilese moa peal sis `miskid kasva Koe; `ilma priĺlita ei lue ma enam `miśkid VMr; ei mina soa sellest mite, mite miĺlist midagi aru Kad; mina küll `miśki ei kirjutand HljK; mina ei tiä `miskiski Kod; puud ei lähnud `lehte, `miski `kasma ei akanud Pal; aab `sääntest juttu, mis midägi väärt ei ole Hls; ma ei mõista sedä mikessigi ütelte Krk; ku ma `väĺlä lää, sis‿ma mitte kui üits midägina ei näe Ran; küll si̮i̮ inimene om juhmakass, mitte mellestki ta aru ei saa Nõo; es ole perremeel midäki tetä Võn; es tiia midagine `enne, ku aig kätte tulli Ote; es näe es midägiʔ, pümme oĺl Rõu; ma‿lõ nigu `vaenõ sańt, mul õi olõ˽midäginäʔ Vas; [loom] jääse kõhnast ku vana `kimle, ei sü̬ü̬ʔ midäge Räp || (elusolendist) ärä `ilmas `kiidä oma `luoma, kas `lehmä egä midägi Kuu; mi‿sa sääl pokõrdama lähät, ku sust iks midägi ei saaʔ Urv c. (eelnevat väidet rõhutavalt) mina ei `kartand ega midägi Kuu; `küündlabä `naised ei `ketrand `eiga midagi, pidasivad `küündla`pääva VNg; sedä (nirki) oleks võind võttada `kinni küll ja nahk maha, muud `miśki IisR; mes sa jörud, äi sεεl pole `viisi äga medaged Phl; a vat ei jäen `aiges egä midägi Var; ma käisin linnas selle puuaśsi `vankriga, ei sie põrutand ega midagi KuuK; Ega midägi, müi leib ärä ja osta tolle raha i̮i̮st toitu Nõo; sul om kõ̭iḱ taa pad́utuss ärä `kaonuʔ, ei olõ sul kõttu ei perst ei medägina Har; tu̬u̬l olõ õs inäp mi̬i̮lt pääh es midäginäʔ Vas; küläti̮i̮ - - ta oĺl jo nii keväde porinõ, ni‿et midäge `hirmsat Räp; õga‿s no inäp `lasta aiʔ [rabatud rukkiõlgi] ladamõhe ei midägi Se
2. mingi, mingisugune tüö jäi `miski `pohjose peal `seisma Jõe; `siie vahe `ukse `pääle kolm `kerda `lüödi `oite kovast, `jusku `miski kova `asjaga Kuu; [mardisantidele] `anneti `erni ehk `leiba ehk midagi `kuoki VNg; mina ei tia, kas nad (linnud) `miśki `õnnetusi ka `tuovad vai IisR; `piirberid `pandi, kui midagid `santi maitset oli kihal Jäm; laps jönnib, `miskid viga vöi `puudust pole, `siiskit nutab; üks midagid jumalus peab meitel ikka olema Khk; ei seda soa `miskid `nõuga kätte; piimal ei ole misegid `maiku Muh; kas sa tunned peas `miskid viga, kεib see `rinki ehk vuhiseb Rid; see `miskid `kuntsi peab ikke `teadma Mar; mis ma `oska nüid tiha, et mul midagi `nööri ei ole Kir; prääḱ maa, kus midagi `vilja ei kasva Var; eng `kinni, kui ma natuke köi, tahas midagi `rohtu, et oles natuke kergitan Aud; `väikse `kuivan `näuga, tal ilu `miskid põle Ris; külemitul ei ole `miskid `mõetu Kos; ma ot́sin [lõime kinnitamiseks] midagi tikku JJn; rehavarrel pidi `miśki viga olema VMr; `enne arbueided ja taadid ikke arbutasivad, kui mõni luom jäi `aigest ehk `miski muu äda oli Kad; suo põle `miski nuŕm Sim; Sial ei aita ei vanadus ega meski rohi MMg; `pańdi kõva maa `piale `kartulid, `aeti `miśki `moodi `kińni ka Lai; mõni tõi - - pruudile midagi kingitust natuke SJn; mikegi moodug tast jagu ei saa Krk; esi ma‿i saa `osta midägi ihukatust (ihukatet) Hel; ma ei jää `messegi inna i̮i̮st kodu Ran; kolme `aaste peräst siss ma `pru̬u̬vse midägi ametid ette võtta San; ega˽midägi˽`kraami es olõʔ Urv; nu̬u̬ inemise eläse rõõmun ja lustin, nuil ei olõ medägi murõt õiʔ Har; täl es olõ midägi muud `riista kui t́siŕp Vas
3. (rõhusõnana eitavas väites) ega `selle `kolme vakka`maaga midagi eland VNg; mina `uotasin ikke, et saan `suoja `sauna, ei midägi Lüg; sääl ka ei tuld `targema midägi Vai; see‿b `aita mo eest (meelest) midagid Khk; laudkatus pea ju `vastu `miskid Mus; aab muidu tühist juttu, mis pole jutt mida˛id Krj; aga õlut ta es `oska teha mette - - see es ole õlut koa midagid Muh; nüüd ei ole sest änam midagist `ühti Rid; pulmad olid kolm `pääva, kolm ja neli - - kudas nad `kuskil `peeti, ega nad mõeduga põln midagid Lih; ei tal õlnud seal maad midagi Kad; ku̬u̬rt ei olõ midägi, niu kirmakõnõ pääle tõmmanu piimäle San; olõ õi˽kuulu˽timäst midäginäʔ Vas
4. umbes, ligikaudu sial old üks midagi kuuskümend `puega va, ühes `karjas (hüljestest) Jõe; sie oli vist midägi `viie`kümmene `aesta `paiku Kuu; rahapalk oli‿s midagi nelikümend `rupla VNg; see ilmasöda - - no see `tuuris ka midagid kolm `aastad vöi `rohkem veel Ans; lasi teha kanadele kaunis suure avara aia, kuhu mahub midagid kakssada viiskümmend kana Krj; nii pikk päe oli, see oli midägist paarkümmend `tuńdi `pääväs tööd tehä Mär; ma olin ka vist midagi ühüteist `aastane, kui ma `kooli läksin HMd; kuolis oli [tütar] midagi paar `aastad, siis akkas vahepial `tienima KuuK; midagi `mieter `sarved laiad olid neil `ärgadel VJg
II. subst miski või keegi märkimisväärne või väärtuslik mis õli siis sie `tioline, sie ei õld `miski IisR; Kevade on koorm `einu suur midagi, soab mütu `päeva loomadega läbi Pöi; karja möisad, ne pole medaged, natune maad on ja Käi; ei old sie süek ka `miśki HljK; ega tu su̬u̬ ain midägi asi ei ole, aga piäb, piäb tegemä, muidu ei ole eläjile midägi `anda Ran; miskiks panema ~ pidama tähelepanu pöörama, oluliseks pidama tämä on sene `aigussega juo `arjund `vällä, tämä ei pane sedä menestki Lüg; Kiski ei pandki seda miskiks Kei; rikas ei pane nagu messäski, et ta rikas one Kod; ma‿i pane sedä mikessigi, mis sa mulle `ütlet Krk; naańõ hoit́ ka `lat́si, a latseʔ es piä˽tedä `misseskiʔ Vas
Vrd miaki, migägi, miigi

mitmet|sugu mitut liiki või laadi jõe suus pidada `mitmed sugu kalad õlema Lüg; Siie oo seda kola ette mütmetsugu kogu väätud Kaa; `metmed sugu `asju oo `poodis Tõs

moekast(i) `moekast Pha Pöi Muh, `muekast, `moekasti Kaa kenasti, hästi ta `rääkis nii `muekast seda, väga kena murrak on; Vaada, see kivi jurakas istuks siie müüri sisse väga moekasti ää; Olga siis sedakord `moekasti (öeldi lahkumisel) Kaa; Äga ta pailu‿s latra, natukse ütles ja see oli siis moekast öetud Pöi; see oo `moekast `tehtud küll Muh Vrd moekalt

moguma(i)ne moguma|ne Kuu Hlj Jõh IisR, mogo- hrv Kuu, Lüg Jõh IisR, mogumai|ne Hlj VNg Vai/mogo-/, g -se

1. a. niisugune Muod on mogomane, et `ämmä ei `sallita Lüg; mogomane suur mees Jõh; Ei mogomast inimest sa pole elades näind; Oli veel mogumasi, kes `tundesivad vanu `tarkusi IisR; `saiksin mie ka mogomast üvä `toito `süvvä; mogomaine ilos tüttö; `metsa `luomad on mogomaised, ken `elläd `metsas Vai Vrd mogoma b. halv Peris mogumased (halvad) `ilmad on tänävu `eina ajal; `Ninda mogumane (korratu) tüö; Vanaeit mogumane unest oma `pambu `siie Kuu; sinä mogomane muud ei tie, `muutku `raiskad `kraami Lüg; Mis sinusugune mogomane ka `tütrikute `juure kippub Jõh
2. missugune noh, mogomane sie (väimees), `enna, on Lüg; mogomaine see `oige on Vai

mojal mojal VNg Vai Jäm Var Aud Trv Pst Hel Rõn, moeal Kuu Hlj Rõn, `moojal Hlj mujal `tütruk oli üöld, et mojal on ka oppetajaid, ja `lieri `siie‿i tuld VNg; siin ikka sitem maa, külm tuul vöttas puud ära, mojal pole midad Jäm; mojal oli löhike eenäke, aga lohan oli suur ein, sai iki ää kuhja jõrts Trv; moeal om alvemb Rõn Vrd majal1, mõjal

*moodustama imperf (me) moodustasime Kär; imperf impers moodustati Kaa, `muodust|atti Jõh, -etti VNg asutama, looma siis `leigeti `siie `juure`leiked ja siis `muodustetti `jusku midagi `muodi talu ka VNg; moodustati kaks `prigaa·di Kaa

muljuma `muĺjuma, (ta) muĺjub SaLä Kaa Vll Mär Var Kse Vän Saa Juu Amb JJn Koe Trm Kod Pal; `muljuma, (ta) muljub S(-ljo- Hi) Rid(-ljo-) Var Tõs Hää JMd VJg Iis Trm KJn, `muljub Hlj Lüg Vai; `muĺl|uma, (ta) muĺl|ub Jäm Khk Kaa Vll Tor Plt, -oma, -ob Mar Ris; muĺuma, (ta) muĺub Saa Plt KJn

1. vajutama, suruma, litsuma `muljus minu kää ära Hlj; sie on nüüd saand `luoma käest `muljuda Lüg; tama sai nii kovast `muljuda, et `külje`kondid `katki Vai; einad kut pole kövali muĺjudud, on koreli ning `pehmeli Jäm; king `muljund `varbad `kömmi; täna tuul mere poolt, muljub jää `kinniseks; möni seant jutt, muĺlu jala talla ala (ära tee väljagi) Khk; laguja rohi - - kui `muljusid, tuli `virtsa `välja Kär; Muljuge änam üksteise vastu tiheli kogu, siis ruumime siie sisse ää keik Kaa; `värdlig‿kuub oli üll, kurrud olid `sisse muljutud Vll; `Ämber oli `muljuda saand, suur mõĺk külje peal Pöi; suur tõrs `pandi `keskel toa põrandad ja üksteise järele kätega `muljusid seda sõba Muh; Ma muljusi kerstu kaane `kinni Emm; kui laps löi muha, [tuli] noa teraga muljude Phl; käsi sai `muĺjuda Mär; [luupainaja] muljub kõri `kinni ja inge `kinni Var; mes sa muĺlod mind Ris; rind muĺluti oherdi kaba `vastu Juu; olivad `viega `kangaid uhand, käte vahel olid mudind ja `muĺjund JJn; muljun ta `vasta `seina Iis; lina leesik on ärä muĺjutud, nüäridegä kińni tõmmatud Kod; muĺlub teise päris siniseks Plt || piltl rõhuma; muserdama mure `muljus tädä Vai; `rasked mured `muljusid teda kuni otsani, tal iad `põlve põldki VJg; mured muljuvad inimese nii ärä KJn
2. mudima, masseerima ku - - siga jäi `aigest, siis sai käsidega `muljuda `lõua pära Lüg; `mulju kovast `selgädä, siis saab `tervest Vai; targad `muljusid ning `triikisid Jäm; valudab sool ammas, siis muĺlutase kaila `sooni Khk; [ta] Oli sii tark muĺjuja, kui ta su rinnaaluse läbi sonkis, siis haige ää kadi ka Kaa; Sa mulju mo abu vähe Pöi; kui `aiged `liikmed ehk kondid olid, siis `saunas muljudi Käi; isa `käskis oma `köhtu `muljuda Phl; `jalga muljutasse, kui pahk paegast ää Rid; tä muĺlob `soena ja triigib `soena, kui sooned oo `aeged Mar; minu ema `muljus ka mitut `terves Tõs; mul `kangesti ooled üles aanu, tule muĺju Saa; uppunud inimest muljutasse, siis tõuseb elusse Trm; muĺju ja õõru tädä, suaned üles paessetand Kod
Vrd mulima
3. painutama, koolutama köre oli tervelt muĺlutud Jäm; keige ennem tulad [korvile] `jälle pannad `muĺjuda ning siis tulad otsad teha ning selle `järge `kaared `sisse `muĺjuda Ans; Väiksemate, nii kahe-kolme mehe kalapaatide `muljumine tehti ikka ise kodudes Khk; Rehetuas muĺluti `looki ning rεε`aissu Kaa; See on üsna stike puu, see on ea muljode Käi; öhö `öhtuga sai vaest kaks kolm tükki muljut (lookadest) Phl

muutma `muutma Jäm Khk Vll Pöi Muh L HaLo Juu HJn JMd VJg Sim Iis Trm Kod Plt KJn Trv T V, `muutme M, `muudma Rei Trm Kod Pal, (ma) muuda(n); `muutama Khk Se, (ma) `muudan R; (ta) `muutab Mus, nud-kesks `muutand Kär Pha Amb

1. teistsuguseks tegema; vahetama akkasima sääl `luovima ja mina olin ies `seilisi `muutamas VNg; paneb ühed `riided `selgä ja `tõised võttab `vällä, `mitmed `riided `muudab `päiväs Lüg; Täma `ennast `lahkemast `muutada ei saa, nigu on, `ninda jäeb IisR; mado `muudab oma `nahka, jättä `nahka maha, `itse `lähto `vällä Vai; tä oo ennast - - `ümber `muutand, ep joo änam, äi suitseda, äi vannu ka Khk; `muuti nimed ära Pha; levad kui - - kerstust ehk `riide alt ää on, siis muudab kohe `ümbert koorukse ää Pöi; inimene `olli ennast undiks `muutn Muh; ma tahan koa ikke oma elu `muuta Mär; iĺlem muudeti need jälle `ümmer, `pańdi uied eesti nimed Mih; ilma `korda ei soa `keegi `muuta, põle `kerge `ühti Tõs; `paendja vaim `muutand enese sõnniku argiks Amb; küll tema on selle kahe `uastaga ennast muutnd JMd; nääd sügise poole enam kägu ei kuku, ta muudab ennast kuĺlist Trm; riie on `muutnud `karva, pääv võtab `väĺjä; one puhas tõesess `muutnud ennäss, näoss ei tunne, jutuss suab `arvo Kod; vanast `ööldi sua ja mua, noorem aeg on `muudnud keele Pal; `eitlik ilm, muudab ennast ütelugu Pst; kes tääd, kuda pidi ta ennast muut; uisk (uss) om `nahka aanu siin, temäl om naha `muutmine; temä oma tegusit iki ei muuda Krk; kui nu̬u̬r kuu tuleb, siss ta muudab küll `ilma Hel; luteri usk ike om luteri usk, sedä‿i ole muudetu Ran; abe kah muudab paĺlu inimest; oh sa ime, kudass aig elu om `muutnu, nüid süvväss `saia, vanast `sü̬ü̬di aganast `leibä Nõo; kos vanatońt `kõńdvet, siss kui sinnä `jäĺgi `pääle johut, siss muudetass siĺmä ärä Kam; muudi ommi mõttid `ümbre Krl; ta muut hennest ega tuńni takast Har; ku minno puvvass vai palotadass tulõriida pääl, ma umma `usku ei˽muudaʔ Rõu; siss `muutsõ poig `hindä `väikus kusõss (kiisaks), a vanapakań muut́ `hindä suurõss havvõss ja püüd́ tedä jälle kinni võttaʔ Vas; `muutass su silmäʔ ärʔ, siss sä tiia‿i· midägi Se || ehtima küll ned tüdrukud muudavad `eńdid JMd
2. muutuma kaik ajad `muutuvad, eks ne `muuda igel puol, maal ja Kuu; küll tämä on `muutand ja `otsa loppend Vai; rugi orass `muutab, teise karva saab Mus; taivas ning maa on teiseks `muutand (elu on muutunud teistsuguseks) Pha; külä nimi, see ei muuda Var; nüid oo uiemad aśjad, ilm ju muudab Aud; vaest inimegi muut teist `moodi Juu; kui keeretised käivad, siis ilm muudab Sim; vast akab ilm `muudma; ehä muudab koedoss Kod; varessed vaaguvad, siis ilmad muudavad teesess KJn; üte ainukse `aastage olli `muuten Hls; ilm muut́s ka tõisess, kuu sai täüs Krk; ess (eks) vanavusega kõ̭ik muuda Ran; nüid ole vana, nüid om kõ̭iḱ siĺmä `muutnuva, nägu om `muutnu Nõo
3. asukohta muutma a. teise kohta asetama panen nie kerikselle `kuivama ja `muudan nie `ahju Kuu; kes tahi [räimi] kaks kord `suolada, siis pani esimisel `korral `kergema `suola ja siis `muutas `teisest `tünnist `teise ja siis pani `juure Hlj; ma `praiga `käisingi `lehmä `muutamas Lüg; siit kohald `muudan `vergod `toise `kohta Vai b. kolima, rändama sel ajal kilu ei `oltki `meie meres, aga nüüd on igal puol. kilu on `muutand `siie Hlj; pidima akkama `muutama vanust `uonidest Jõh; tämä elä alaldi `muutamises, oma elo aig, ei `tahto `paika pida Vai

mõisnik `mõisni|k Ote, g -ku Pöi Muh L Ris Juu Kos HJn JMd Pee Koe Kad VJg TaPõ Plt KJn Vil Hls Krk Hel Nõo Kam Plv Vas, -gu Trv TLä San Urv Krl Har(g -ka) Rõu Räp Lei/-ž-/, -kku Hlj Lüg Vai; `mõisni|ḱ g -ki Rõu Plv, -gi Rõu Vas; `mõisne|k Rid, g -ku, -ko Mar; `möisni|k g -ku Jäm(möi-) Khk(g -gu) Pha Vll Rei Ris; `moisni|k Jõe, g -gu Kuu VNg(n `moisni|kku), -ga Vai(n `moisni|kka); g mõisniku Rak, `mõisni|ga, -ki Se, pl `moisnikk|ud, -od Vai mõisaomanik laev tuli `siie `randa, `moisnik sai tasu `selle iest Jõe; Lobeda jo [see söömine], ega sie `moisnigu vara pole Kuu; talumies, ke jo muretses `endale `suured maad ja `suurema talu, seda `üeldi siis talupoja `mõisnikkust ehk `allist parunist Lüg; `moisnikkud olid `kanged `peksama; rikkad `moisnigad Vai; niid oo `möisnikud keik kadund, `möisad kääst ää `vöötud Khk; see mees elab küll kut `möisnik, köik asjad kää Vll; `mõisnikude lapsed [olid] `riides, kut nüüd kõik käivad Pöi; `mõisnekkodel `enni paĺlo `rista põlnd, need `maeti kõik `sõnna kabeli `alla Mar; elab kui `mõisnik Mär; se‿o vana `mõisnike keller Vig; `Mõisnik rohelise kuuõga (leivahallitus) piltl Khn; isiennast täis inimene `olla, [mõtleb endast] mina ja `mõisnikud Aud; `mõisnikke oĺli kihelkonnas ikki mitu Saa; `möisnikud läksid aga voerusel `jälle, kellad ja krapid peal keik Ris; `mõisnikud kadusid küll, aga või see elu paremaks läks Juu; [viina] vabrik oli ju suureks kasuks `mõisnikudele Kos; sõda siis võt́tis kõik - - ära need `mõisnikud või parunid, nende mõesad ja Pee; `mõisnikudel olid oma vapid Koe; mis sie `mõisnikusse mõjus, kuda ori elab VJg; sul kõht ees kui `mõisnikul Trm; tuli `seie, õli üks lehem ühe sarvegä, viimäte läks siin `mõisnikuss (sai rikkaks) Kod; meil oli‿sin nisuke kroonu elu - - meil ei olnd `mõisnikudega tegemest Äks; kel suur talu kääs, see oli ka juba pool `mõisnik Lai; enne pidid `mõisnikul `maŕju `koŕjama, sis said pileti, sis `tohtisid `endal korjata Vil; `mõisnigide valitsuse aig Trv; talurahvass tahive `ku̬u̬li asute, `mõisniku es taha luba `anda Hel; küll om ää, et nüid ei ole `mõisniga Ran; `mõisnigidel olliva urda peni, nu̬u̬ - - aeva jahi pääl jäńessit ja `kõ̭iki Nõo; Vanast oĺl jo `mõisalõ `massa˽maiõ i̬i̬st, sõ̭ss oĺl jo `mõisnikõl suur võim Urv; eläse˽kõ̭iḱ `hirmsa rikkadõ, niu˽`mõisnikaʔ Har; mis taloinemine uma maa päält sai, tu̬u̬ pidi `mõisnikile arʔ `andma Rõu; mis `mõisnikel viga elläʔ oĺl, kõik oĺl nääde käsü all Plv; vooĺat́sura (priimees) ku võt́t `mõisniga alt naist, siss maśs herralõ kat́skümmend viiś `ruublit Se Vrd mõisnink

mõlemad mõle|mad g -mate, -mite, mõlemi Lüg Jõh Muh L/mõlõmatõ Khn/ hajusalt KPõ, TaPõ VlPõ TMr; mölema|d g -te hajusalt Sa, Hi, -de Ris; molemad g molembi(e) Jõe Kuu VNg Vai; mõlemba Nõo TMr Võn(mõlõ-) Rõn, g mõlembide Trv Ran Puh; mõlõm|baʔ Urv Vas Räp Kra, g -bidõ Rõu Plv, -bõidõ Har; mõlema Trv Pst, mõlepa Kam, mõlebe Krk, mõlembe Hel, mõle(m)pe Hls, mõlõba San, mõlõbaʔ Rõu Vas Se Lei, mõlõmbõ San Krl (märgib kaht eset, olendit, nähtust ühe kokkukuuluva paarina) molembie `otsast `laskesid `pohja `vergud; eks seda [kala tehtud] molemi pidi, `pannuga `kiedeta ja, pottiga `panna ja Jõe; `siie `saadik oli `peldu ja `einämaad molembi Kuu; `kumma `puole aga vahid - - mõlemiss puol on mets; meil õlid mõlemil `ühte `muodi `riided Lüg; molembil `silmil on kaed pääl Vai; mölemad kεεd tööd täis Khk; `lasti uherdiga jalasele mölemise `otsa auk ja `pandi pörk `peele Kaa; mölemad pojad said vene vääs `otsa Vll; oleme `eksijad mõlemad Muh; mölematel on süüd Rei; `ot́sisin mõlemid obost, aga ei leind `kumpkitki LNg; `kanga `sisse `pańdi lõimeks ja koeks mõlemaks, üks kirju [lõng] kεis `seltsis Rid; need old mõlemad ühö enna all (ühes hinnas) Mar; kael `aige mõlemilt poolt Mär; [ree] jalasid tehasse mõlemid `moodi, paenutatse ja koolutatse Mih; köib mõlemad pidi, etetsi ja takatsi Tõs; Mõlõmi tüdrikä taheti `tienmä; Mõlõmatõlõ taris kehä `piäle anda Khn; mõlemil pool jõge `oĺli paks mets Tor; süldil pannaks mõlemid, pia liha ja jala liha Ris; istu mõlemi põlve pial HMd; kaks `ärga olid ies, ja ike on pias, mõlematel on ike pias Kei; kohus `mõistis siis ika `trahvi koa mõlemille Hag; mõlemitel olite pambud seĺjas, mies ja naine JõeK; nad on mõlemad riiakad JMd; kus kruav läheb, mõlema pool on `pehme Tür; `lüöndki välk mõlemite `pihta Rak; mõlemitel on iad ańnid, `ernel ja ual Trm; konn tiäb, mes elo kueval mual, ja tiäb, mes veden elo, aga mõlemil eläb Kod; pahema `kääga sõi, aga rukkid `lõikas mõlemitega, õppis mõlemite kätega `lõikama Pal; mõlemil on sooned sehes, alumesel ja `päälmesel [veskikivil] Äks; temale sai ikka raha`palka ja viĺja`palka mõlemid Lai; [pulmad peeti] mõlemil pu̬u̬l, `peigme pu̬u̬l ja pruudi pu̬u̬l KJn; lääme `täembe mõlema kirikuse Trv; mõlepil ~ mõlempil om ütesuguse `rõõva seĺlän Hls; kait́s `poiga om mõlebe är surenu mul Krk; esä irm ja emä arm, mõlembit om latsele vaja Ran; ega‿s me läbi`võ̭õ̭ra es ole, me ollime ike `tutva inimese mõlemba; võta emb kumb, kas lammass vai oenass, mõlembit ei saa Nõo; [isa ja poeg] lännü `mõisade, `lastu mõlõmbõ maha San; mõlõmbõ peni oĺli karjan Krl; sul om maja mõlõmbõilt pu̬u̬lt vällä oodõrdõt, sisest ja väĺläst Har; koira˽`poiskõsõ oĺliʔ, `pessä `ańti mõlõmbillõ Rõu; noorõʔ inemise oĺli˽mõlõmbaʔ, mi̬i̬śs nii naańõ; siss `istõʔ mõlõba˽rat́tillõ Vas; Mõlõmbel muud́oge hobõst es olõʔ, lät́sivä üte hobõsõgaʔ Räp; üte arvo pääl om mõlõba, `ütsegi olõ õi targõp Se

mädanema mädanema Jõe VNg IisR hajusalt Sa, Muh Käi Rei Noa Kul Mär Kse hajusalt , HaLo KuuK(-mma) Amb JMd Koe ViK Iis Trm Äks Plt, -mma Lüg Jõh; mädänemä (-ma) Kuu RId(-mmä, -mma) Rid Mar Vig Var Tõs Khn Kod Pal KJn Vil T(mädänämä, mätä- Rõn) V(-mmä); mädän|ama Trm, -eme M(-em) San, -õmmõ Krl; da-inf `määdäʔ V; nud-kesks mädanud Saa, mädänu M T, mädänü (-üʔ), `määnü (-üʔ) V( Räp); imperf (ta) mädäsi Kod T V

1. põletiku tõttu mäda moodustama (ja eritama) kui sorm mädaneb, siis ta tükkab Jõe; aav ei saand usina `tervest, `kaua `aiga on jo mädanend Lüg; `jalga lüöb mädänemmä Vai; Sui on üks `sõuke ull aeg, kui `sõuksed `aiged kohad `tahtvad mädanema `minna Pöi; aav lεheb mädanema, `korjab mäda ja öisvett, aavad on ukkas Käi; ajas rohuga aava mädanema Mär; peab `lööma mädanema ja mädanemesest `peavad `jääma ned `rõuge täpid `peale Vän; paise `enne es parane, kui süda (paise kese) `väĺla mädanes Saa; nuo sie oli ruoś - - valutas ja niikaua kohe kui akkas mädanemma iseenesest kohe KuuK; oavad mädanesid kaua `aega Koe; sõrataud ennemalt ikke oli `lambalgi, akkasid sõrad alt mädanema VMr; käevarss kohe mädanes suve `otsa Kad; uav mädänes, ae mädä `väĺjä Kod; suur kasuja ku jõmm - - siss ikki mädänes `väĺlä Vil; sa `neetud, keel võis sul suust kadude, si̬i̬ keel mädäneg kigen kõrige sul maha Hls; nüid aa punatsess ja lää mädänem Krk; kui tu̬u̬ aava kotuss `pakla suedsuga ärä suedsutedi, siss es lää mädänemä Ran; täl `olli sorgats `viina `karmanin, aga ta‿s täi `viina käe‿päle valada, ja vahi, taĺv `aiga käsi mädäsi Puh; mia `aste pudeli põhja `otsa - - näiss, kas lääp mädänemä Nõo; las tel no `määdäʔ, kül ta õks üt́skõrd paranõss Har; haavaga om halv asi, ta nakass jo kummaga mädänemmä Har; kõ̭iḱ hainangu aig mul jalg mädäsi, suur t́somp oĺl seehn Rõu; [ta] jäi `haigõss - - tuĺliva˽kärnä˽`külge, iho periss mädäsi Räp
2. a. roiskuma, riknema; kõdunema, pehkima no mes sest määnd `laevast pidi `jäämä `siie järele, kütte puid said ja muud medägi Kuu; mädänie `puie siest `õtsib [rähn] `toito Lüg; kuhi mädäneb, kui akkab `vihma võttama `sisse Jõh; `tõrva `viega `keideti [kalavõrke], `muidu - - `niiti jäi libedast ja mädänes Vai; vamm `seinas - - oo `seoke, mis pöledab puu ää - - puu kuivalt mädaneb ää; mine sa siit mädanemast (peeretamast) ää Khk; puu raand pöhast akab mädanema, akab alvaks menema Kär; `tuhlid ää mädanend `keldris, libed puhas Vll; Seaste õunad äi seisa, vägisi mädanevad ää Pöi; õŋŋe lipsud‿o mädan; pea ao (aju) oo nagu ää mädanen (ei pea enam meeles) Muh; vihm pani lenad maha, `vastu `mulda mädäneväd ää Mar; `jooksva eli `aetakse mädand männa kännost Kul; puu asjad lähväd kõik mädänemä Vig; kibi oo ea, puu mädaneb ää, aga kibi ei mädane Mih; mädä muna loksub, oo mädän, terve muna ei loksu Tõs; aja teivaski on sügiseks mädand, ku sital ajal raiud Tor; `kapsa pää mädanes `keldres ära Saa; `akna alused paĺgid keik ää mädanen HMd; puu mädanend - - paĺlas lüik jäänd järele Nis; kui ta ikke - - sadu akkab `suama, siis on mädanemine ruttu `lahti (männi- ja kuusepalkidest) KuuK; mädand mets `langeb ise maha Amb; mädand not́id Koe; tuleb `vasta tuult `lassa seina paĺgid maha, siis ei lähe mädanema ja tuba seisab sue VMr; kuhja varras läks `titsude kohast `kat́ki, `varda üks tits on mädand nagu podi Kad; ega si̬i̬ minu ein õle, tämä kurat mädäku `sinna Kod; eks rakked mädäne, on ärä mädänenuvad pika aa `peale Pal; aeda uksel olid põõnad seespool, väĺlas‿pol sadas vihm `pääle, akkab ruttu mädanema Äks; aan lat́ile laba `peale, et ära ei mädane Plt; katuss mädäneb, ärä mädänd poha, tuul aab maha tüki `kaupa Vil; taḿm ei mädäneved vi̬i̬ sehen Hls; `vaestel tuvvass mädänit puid Krk; `amme kaaluss om igiga ärä mädänu; muud ei ole `antu `vańgele süvvä ku mädänusi `kartuli Ran; kost sa neid puid tiiät, mehnä sääl om, kas na om `terve vai mädänu Puh; tare om nii `rõske, et `rõiva mädänevä ärä; `kartuli mädäsiva ärä, esä vedäss kodu nigu sitta jälle Nõo; nemä panniva riśtkaena pu̬u̬l likeld `rõuku, et ain sääl kuevap, a vihm jälle man ja ain mädäni Rõn; nigu puu nakass mädänemmä, ei saa inämb midäge `asja tetä Kan; kuuś mädäness iks kõ̭gõ inne, kuuś ja lepp, petäi ja˽kõiv ei˽mädäne˽ni ruttu Urv; taa puu om puhass sisest vällä `määnüʔ Har; Innembä laśk är˽`määdä - - ku esi˽sei (ihnest) Rõu; säält `määnüst lauda sainast oĺl [uss] lännü˽lehmäle `sisse ja lehm sai `otsa Plv; timä es olõ˽sitahais, timä es olõ˽kusõhais, es olõ˽`määnü˽hais, a `hirmsa hais oĺl tu̬u̬l pahru lihal; tu̬u̬l lät́si mädänemmä nu̬u̬ ubinaʔ, sõ̭ss tõi lat́silõ noid `määnuisi ubiniid Vas; halvaʔ heeringeʔ, ärʔ määnövvä joba Räp; timmä ei saaʔ pikäst, kat́s `aaśtaga, sõss om sodi, ärä mädäness (noodast) Se; vihm satass, siss [linad] mädänese Lei || ilmastiku toimel pehmeneda laskma `nahkjas `toodi puu küljest ää ning `lasti tüki `aega mädaneda Kär; kui linad said viest `väĺla `tuodud, siis kükitati nad, ladvad allap̀ole, ladva on pienem ja tahab maas - - veedike nagu mädaneda Koe b. hapnema, käärima, laagerdama `atru paneme mädanema, siis paneme einamaa `peale Jõe; kui [lupja] `õige `valgest tahetasse `saada, siis `pannasse maa `sisse mädänemmä, siis mädäneb `valgest; kui `suoja `vihma tuleb, maa akkab mädänemmä. sien `kasvab mädänes maas Lüg; sönnik mädaneb maa sihes ää Khk; `Sõuke vana mädanend sõnnik, see on ea Pöi; talupoja inimese joove mädänut `taari; temäl om `lupja pant mädänem, mullage `kinni matet, temä `tõmbass esi`endest niistess, sõss lää ta ääss ja sikkess Krk; enne päevä tõsõngut `võeti kapst`maarjapävä ommogu kolm kõrd viglaga laadast sitta, `vi̬i̬di laada `taade maa pääle, et siss sitt mädäness maa sisen ärä Võn; mädänü muld Plv
3. a. tüma, pehme olema haańamaa seen um sääne mädänü˽kotuss, koh `haina pääl ei kasuʔ Plv; `määnü järve man, kon juvva‿i·ʔ manoʔ mindäʔ Lut b. lagunema, sulama meri akkab ää mädanema, ea (jää) üsna mäda juba Muh; kevädene aeg oli, iä akkas mädänemä Khn
4. kahanema; vaibuma see oo kuu mädanemese `aegas (vana kuu ajal), siis‿o sandid ilmad Muh; ega si̬i̬ tegu (kuritöö) maha‿i mädäne, tule üless iki; las ta maha mädänte ja siiäsamass jäiä, si̬i̬ kõne Krk
5. (sujumisest, edenemisest) `eiga sie vokki tegemine midagi kunst old, sie oli minu kääs `justku mädand VNg; si̬i̬ om tü̬ü̬ mi̬i̬s, tü̬ü̬ kähen ku mädänu Hls; selle mihe kähen om tü̬ü̬ kui mädänu, sel lää tü̬ü̬ edesi Hel

mälestus1 mälestu|s Jõe Kuu(g -kse) VNg Lüg Pöi Muh Rei Saa Ris KuuK Amb JMd JJn Koe VMr Kad Rak Iis Lai KJn Vil San Krl, mälestu|ss Trv TLä, mälestü|s Kuu/g -kse/ Vai, mälestü|ss Har Rõu, määlestu|s SaLä Kaa Vll hajusalt /-ü|s Khn/, HaLo JJn Ann Koe VMr Plt Pil SJn, mälästu|s Jõh VJg Trm, g -se; g mälestuse Hel, määle- Krk

1. mälus säilinud elamus, mulje, mälupilt kellestki või millestki eks nie (kroonid laes) olid vist `pulma ajal ka, `jüsku oleks nisuke mälestus Jõe; Sellest päävast jähid kenad määlestused Kaa; lapsepõlve määlestused SJn; menu kiige viimäne mälestus kojast oĺli vi̬i̬l, püśt koda kiige viimäne `oĺli `Juhkamal Vil
2. miski saadu, säilitatu või säilinu meenutamaks kedagi või midagi; mälestis viel oli tädi mälestüs - - sie `siidi rätt, mes `mulle pähä `pandi Kuu; minu isa tädi - - sie tegi neid `käiksi ja nie jättas siis minule mälestusest VNg; õppetaja `annab mälestuse tähe, kui `lierist `lahti saad Lüg; jättis `moole selle raamadu määlestuseks Khk; See on veel mälestus sellest öhe `aastasest augusti tormist, ää `murdis [puu] Pöi; ma `oitsi ikka teist mälestuseks - - see `olli ema müt́s Muh; see `ohvrikibi oo vana määlestus Kir; kirjuta `moole määlestuseks Tõs; mina lähän küll `auda, aga las mu ead sõnad jäävad lastele määlestuseks Kei; see on isa määlestus veel Ann; `oitsin ike kaua `aega [puulüpsikut] mälestusest VMr; miu aeg on ta (tubakakast) `seisnud mud́u mälestusess, isä aeg `oĺli ta tarvitusel, vana aa mälestus Vil; tulli siiä nii alaste, es ole rõevast kah säĺlän, esi ütel, et kõik jäevä maa `siśse, tare võti jäi meele (meile) mälestusess Ran; `kinkse mulle sõrmusse mälestusess Krl
3. mäletamine, mälu minu isa tegi siis sen onupoja `Jaani mälestüksis kohe ühe - - `laulu Kuu; `kingid - - `lauti siis minu mälästuses `sinne `laua `päälä, kes mis `kinkis [pulmas] Jõh; minu määlestuse aja sii pole teist `moodi olnd Ans; sedasi ta on kõege minu määlestuse aja `otsa olnd Vig; minu määlestuses - - Selis oli see laat, Seli laat; see Jaagupson mo määlestuses oli ikka `kange mees küll Tõs; sedä [sõna] küll enne es ole miu mälestuses Saa; mino mälestuse sies on nad ää kadon Ris; nisukesi `kuokisi nad tegivad minu mälestuses viel - - ohra `pät́si ikke `üiti KuuK; Minu mälestuses ikke `söedi kolm kord `päävas, mina seda ei mäleta, kui kaks `söedi Amb; mõnel on `kange ia mälestus JJn; minu määlestuses, kui mina akkasin tegema, siis said teha klatstükid, klatstükiga särgid said Koe; seal mis minugi mälestuses on, `siegi on jo viies peremes seal; mälestus kadund ää tal kohe Kad; ea mälästusega inime VJg; minu mälestus on kõik alles Iis; `kooti ei `löödud minu mälestuses enam Lai; menu mälestuses ei ole sedä olnd, et nimepidi õeguti KJn Vrd mälehhüss1
4. mälestamine ma tahan koa vennale krańsi `osta, määlestuseks Nis; tema määlestuseks `pańdi nüid `siie - - kivi HMd; mina istutasin sirinad poja määlestuseks Pil; lauleti `surnutelle igävest mälestust KJn; ru̬u̬ń`lühtren om määlestuse `küündle Krk; liĺli omma pantu avva pääle mälestusess Krl
Vrd mälehtüss1, mäletus

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur