[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)

Sõnastikust • Eessõna • Kasutusjuhend • Vihikute PDFid • @tagasiside

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 158 artiklit, väljastan 100.

haar1 aar g aara Rid KuuK Amb JMd VMr Trm, `aara R(h- Kuu; n, g `aara VNg Vai), aaru Ris Amb ViK Iis Trm, `aaru hrv Hlj VNg Lüg; oar g oaru Amb Trm; uar g uaru Amb Kad Trm; vuar g vuaru Amb VJg

1. mingist tervikust hargnev iseseisev osa, haru Monel `männül on `oitegi jämejäd `haarad; `Vergu `ankuri kaks `köüe `haara, üks läks `vergurivi `külgi - - `toine tuld üles kuppu `mergiks Kuu; `niisukesed `aarad olivad kahel puol [noodal], `meie pidime vedama neist `aarudest Hlj; `päästa sie `ohja`aara`lahti; mine `uoda tie `aarude pääl VNg; Siu `paulaga `iukse`aarad (patsid) `kinni; Mõnel `amba `juure aar `risti, `raske `vällä `tõmmada; kerik on kahe jõe `aara vahel Lüg; `tehti `saksa `saani `kõrkjadest - - `aarad `jälle `murreti, siis jäi `lieni `muodi; köis agode `külge, `tõine aar läheb `ümber `saatu [heinaveol] Jõh; tie `lähtö `kahte `aara Vai; sel (põdral) oli kaksteist kümmend `aara [sarvel] KuuK; kuusel `paĺju `aarusid põle; keri`laudade all on kerijalg, kolme uaruga `kasvand puu Amb; köis - - `pańdi sia `sõrga [saadude vedamisel]. sie aar oli siinpuol rangi `ruoma ja teene aar oli teenepuol rangi `ruoma VMr; aarud on ikke päris jõest `kitsamad ja lühemad Kad; `tõmma ohja vuarust VJg; mut́il on aarad; püksid on `oarude vahelt `lõhki Trm || (jalast, reiest) `aarad on juo `töntsid, piab keppiga `käima; võttas obose `aarude vahele - - läks `selgä obosele Lüg; kukkus `aarudest saadik (kubemeni) vette Iis

2. (esemete osa) a. kida, kisk; eseme haraline ots `ankuri `haarad Kuu; ahukse `aŋŋu `aarad olivatta `puised, `metsas `kasvaned; lang `panna [võrgu] käbi `aarade vahelt läbi, käbil on kaks `aara taga `otsas; `kartuli `koprad - - pikkemad `aarad kui reha `pulgad VNg; kahe `aaraga `ahju ark õli, senega kõhendetti puid `ahjus Lüg; `kaivo ark - - kakas `aara, vinn käib `aarade vahel Jõh; `vindi (laevakruvi) `aara läks `katki Vai; õng on kahe aaruga Amb; kolme vuaruga ang VJg; tuuli angu aarud olid üks jalg [pikad], kolm `aaru oli Sim; `västrel on kahessa, ühessa `aaru Trm b. haspli tiib `Aspli`aarad, neli `aara, `aspli `aarade `otsas on `sorgad Lüg; `asvlid - - aarud pial Amb; `asplil - - iga aaru ots (otsad) on kiku, et lõngad `sinna `piale lähvad Sim c. kompassinõel `aarad `käivad `õhta `päiva `puole ja `ommiku `päiva `puole Lüg

3. suund; koht Mihed `tousite üles ja akkasitte igaüks menema ise `aarale Jõe; `läksite küll `mitme `paadiga, aga - - igaüks läks ise oma `aara, kus `kiegi `motles Kuu; `tuule `aarad: `põhja, ida, kesk`ommiku, `lõune; Mina õlen siin `aaral`kauva eländ, tulin `siie `aarale juo `viie`kümme `aasta iest Lüg; lähme igaüks oma `uaru siit menema Trm

4. piltl Egass näis `kuolit inimisist `toisina midägi suurt `haara (kasu, tolku) oleki Kuu

aba|luu hrl pl luu õlavöötmes, labaluu (põhisõna sag lühenenud) vahest pestab abalode sees Mar; abaluud valutavad Kir; [kampsunil] abalu kohas olid - - nagu sured voĺlid sees Nis; kui ead `lahked abalud on, siis `olla ea `lahke kätega `töötama; `enne ikke tõsteti lastel abalu `końti, et `kińni ei kasva Juu; pihad valutavad, abaluud on `alla vajund väga JõeK; sahkvarte ots käisid viel `kolkmed - - ulatasid kuhugi `siie obuse abalude taha; abalude tagune on ikka juba `kummi jäänd JJn Vrd abalad, abu|luu

abiline abili|ne R Jäm Khk Pöi Muh Rei Mär Khn Juu JMd Koe VJg I Trv Krk Nõo Ote San Urv Har Rõu Vas, -le|ne Emm Rei hajusalt L, Ris Juu Tür Äks KJn San, g -se; abili|nõ Räp Se, -lõ|nõ San Krl, g -sõ aitaja, abimees; palgaline ei sinust ole ka abi ega abilist Kuu; `suomlane tuli `siie `suure `paadiga ja siit viis omale abilisi [kalu] `püüdama Hlj; abiliste päävad jähid `maksmata Jäm; perenaisel `olli kaks abilist koa Muh; abilene oli küll kodu Rei; nad tegid abilestega töö ää Mär; nüüd `jälle üksi, põlõ abilist `kuskil Khn; `eńni `moises käisid abilesed Ris; jättas‿tene se `oasta abiliste palgad `maksmata Juu; sellele (heinamaale) `võeti niipailu abilesi `juure, nii et `õhta läksime ja teeseks `õhtaks - - oli se eenam maas Tür; kuer oli [karjasel] kõige suurem abiline Koe; paĺlu neid abileìsa on Äks; `võeti abilisi pääviti Lai; sisaśk piap uisa `tohter või abiline oleme Krk; temä om ütte `viisi mul võtta, ku mul abilist vaja om Nõo; sa‿lt mullõ iks abiline olluʔ, ma‿i olõʔ säänest abileist nännüki San; tu nakass kõ̭kkõ tüüd tegemä, tu saa jo abilisess imäle Har; kos talon ta kaŕan oĺl, tu ańd abilisõ kah Räp; palga peräst tuĺl abilisõst Se Vrd abinik

aeg aeg g aja, aea, aa eP; aig g aja, aea R(n `aiga) Saa, aja, aa M T, ao, ajo Võn Ote V; saav `aegass Kod; rajav `aegani VMr VJg MMg, `ai- Kuu Lüg; `aiguni VNg (tähendusrühmade piirid pole alati selged)

1. aeg kui niisugune (lähemalt piiritlemata) vat nisukesi juhuseid ikke ajas `juhtub Jõe; Aig avitab `konna mättäle ja `kehva palukasele; Küll aja `juoksul jalad mau alt `välja tulevad (laisast saab virk) Kuu; aig kõik `asjad `kaotab Lüg; jo aeg näidab, mis tuleb Ans; Aeg väob öhtsele Kaa; Aeg annab aru Vig; Aad ees, päävad pial (inimene ei tea oma tulevikku) Han; kui ead `tantsijad ja pillimehed olid, siiss läks ühü kaheni aeg Mih; maksa tämale aea jooksul see osa `väĺla Aud; Ajaga tuleb `seĺtsis `minna Hää; aeg lähäb ubasesti edaja Ris; Aeg kõik aavad parandab Rap; siis oli jo aeg kaĺlis vana `rahval `kangeste Amb; kes tiab, kuda siin `aegade jooksul on elatud Lai; ajad lähvad ruttu edasi SJn; ku päävä lääve pikepess, siss ütelts, et nüid lää pereme poole aig; si̬i̬ piat üit́s ajage inimene oleme (rohkesti vaba aega) Krk; veri `üibub aja päle, vesi ei `üibu ilmanegi Nõo; [vanasti] `Loetu pääst `aiga nädälide `viisi Rõn; paremb `aigu müvvä˽ku `ostaʔ Urv; mul om aig ikäv Krl; ega aig jänessess ei olõʔ, et ta välläʔ ju̬u̬sk; see oĺl jo igävetsest aost igäveste nii olluʔ Har; Noorõh mõista‿i ajoga midäge tetä, a vanah tulõ ajost puuduss Räp; aig aasõ `aigu takah (on väga kiire) Se; aig and hüvvä nõvvo Lut

2. piiritletum ajavahemik a. teat periood, ajajärk üks aig `räägiti, et soda tule Kuu; `ammetmies on aja rikkas ja `põllumies on `põlve rikkas Lüg; Ehk mina ei õld küll sie aig suur `riieline, a `siiski avist `aeti ka Jõh; nüid on `kehno ja `vaine `aiga Vai; ajad on sandid; lühine aeg veel `oota Jäm; nii `kanged ajad olid, et `süia‿s saa kuidagid käde Khk; Oli `aegu, kus pole `mütmel päeval iva `amba `alla soand Pöi; küll aad `muutuvad; ma tuleta `meelde ehk tuleb `aale pitkale üles (meelde) Muh; Laikala oli siiskid vehem, seda söödi aruleste aegadega Emm; oleks aeg teine olnd, ma oleks änam öppind Käi; ei ma küll pole niisukest `aega näind Noa; sel aeal oli `puudade aeg (arvestati puudadega) Kul; tänabu oo viĺlalene aeg, nisukest viĺlalest `aega pole mõnel `aastal olnd Mär; ennevanasti olnd `juused alati `lahti - - minu määlestuse aeal ei olnd Mih; ea `aegega oo ea elada; minut [on] lühike aeg Tõs; temäl `ollõ ikka rutt aeg Khn; ega sel ajal `kella oln Pär; On küll aeg ja `aasta, et mitte `ilma ei anna Hää; torupiĺl on ajast igänu Saa; kui on old need `nuhtluseajad alles, peksuajad ja Rap; puaŕ mune `maksis kolm kopik, oli kaĺlis aeg; siis aasin sedä `aega sedäsi edäsi - - pidasin vahest särgi kuu `aega `seĺgas ja Juu; kui ma noormees olin, olid juba aead vähä paremad Kos; minu lapsepõlves oli undiline aeg JõeK; [puuassivanker] on nagu ajast mahajäänud `jälle ja KuuK; selle aja kui ma `pietusin nende juures, läks puśs ära; selles ajas (siis) kui minu ema `tuodi [siia mehele], oli see `kamber viel `püsti JJn; ennemalt võis ike se aeg veel ull `olla Pee; kolmel pääval ei `tuldud `vuatama, ma oleks võind selle aa sies ää `surra VMr; edemält õlid pääväd ja ajad, sae `kõike tehä, `viina ja õlut Kod; [rakked] on ärä mädänenuvad pika aa `peale Pal; eks neid `aegasid on old, äid `aegu ikke vähäm Plt; nüid ni̬i̬ aja imeliku, nätä mis nende `aige `järgi tule, ka ni̬i̬ aja lääve parepess vai, vai tule pess (päris) `raskit `aigu; sõa kannatajide ääss korjati si̬i̬ raha `kallil aal, suure neĺläp̀e, suure `ri̬i̬di palmipuide pühäl, üles`tõusmise pühäl; nüid om `seante aig, ei kanna ei murra, sügüselt `ti̬i̬ge; selle `aage ku mea `kasvi, es kirjute `kennigi Krk; `saadan om sel aal mõuranu, ku teid om `soetet Hel; t‿om üits aru aig, ku temä‿i ole joonu Nõo; Sõ̭ss es olõ˽jäl˽söögi teku inäp sõ̭ss tu̬u̬ aig Urv; tu̬u̬ (orjaaeg) ka‿ks oĺl õel aig Krl; no olõt sa ka üle pikä ao tulnuʔ Har; Ega aig nõud umma teku Rõu; vanaimä es näeʔ toda `aigu Plv; las no aig paranõss, kül˽ma sõ̭ss kutsu kõ̭iḱ kokko; kõ̭gõsugudsõ ajoʔ ommaʔ arʔ `olnuʔ Vas; timä kõnõĺ külʔ tod pagana ajost `aigo - - et `väega `olnoʔ kolõ tu̬u̬ aig; halb poig `ku̬u̬le tollõ ajo siseh äräʔ Räp; nüüd jäi pikäle ajolõ `küllä Räp; tuun aon kitetäss linnu `küĺväʔ ku pajoʔ `tolmasõʔ Lut b. teat ajalooperiood `suure soja ajal `saite `palju kilu Jõe; vene ajal olid `paskii·rid old `valvurid siin majaka pial VNg; vana `õnnis `ruotsi aig Lüg; `sakslaste ajal äs saa midagid teha Ans; vana teo ajal oli orjuse aeg Käi; vana `sääduse aeal Kul; sõea aeg tulid undid `seia Ris; `sakste aeg sai se küla ära laadatud Ann; sõda aeg `pantud varandus `sinna Kod; mina ike vanast saari aeg korjasin vel saari raha Äks; `mõisa `aegadest mina ei tiä Lai; vanast katku ja sõa aig na olli ennäst varjanu Krk; orjapõlve aal es ole `seandsit `sü̬ü̬ke Hel; rootsi sõa aig ollu panguraha Ote; Sakoĺja˽tuĺlivaʔ eśti ao keskpaigah Räp; ajast ja arust iganenud, vananenud Sie `tuhlimaa on kohe mul ajast ja arust (hooletusse) jäänd Kuu; sihandused riistad on ajast ning arust `väljas Ans; see asi oo aeast ja arost jäänd Mar; Mis aeast läind, see koa arust läind Rap; se on juba aast ja arust maha jäänd Juu; mis ajast see arust Trm; kõik ajass ja arvoss one si̬i̬ kadunud Kod; Mis joba aost om lännü˽t‿om arvust ka lännüʔ Urv; śjo om aost ni arvost läänü ärʔ Se c. (minevikust, olevikust, tulevikust) kävi siel `Amee·rikas `laevaga omal ajal (kunagi, ükskord) Kuu; vanast ajast (vanasti) inimised eläsiväd `ninda ja nüüd `jälle tõist `muodi Lüg; jo seda nääb mihantsed ne tulevase aja asjad on; `viipsel ajal on keik teisiti Ans; vanast ajast olid `uhked pulmad Mus; tamme naad ja nakid `täitsid ennistel `aegadel naelde asent Kaa; vana `aega ahi Pha; vanast `iidsest ajast saadik Mar; `nüitse aeaga ei `vaata sedä (kuu faase) `keegi Tõs; vana `aegas (vanal ajal) Aud; aĺlil ajal meeste sukad olid üle põlve Pär; siin oli omal ajal kolmkümmend `suitsu Ris; nüid uuemal aal kui ma juba aśjaajaja ja töötegija olin; `enne`muistne aeg Kos; ennemal aal `üiti rie lahasted Jür; sie tońdi tegemene oli vanemad `aega kui mina mäletama akkasin JJn; kali ja `kapsasupp on ikka `ampsest aast Ann; vanemal aal `enne mind kui pekseti `töölesi; see oli vanemalt ajalt, ennemal ajal Pee; `eńdine aeg ei seisa aja najalgi (ei kõlba kuhugi) VMr; eks `eńtsed aad old ikke lõbusad küll Kad; meie kańdis seda sõna ei õle vanast aeastki õlnud Trm; selle aa põlvega (praegu) ei õle [enam nõidust] Kod; tulevad uued ajad, uued viisid ja `kombed Lai; no juba viimasel aeal tuĺlid `poodi ka lambid müia SJn; vana aegil õletive latse karja man Trv; ennemal `aigel `võeti lassige `piima manu Pst; `nüitse `aage ei ole alli `aigust Hls; ku ma ennepelt `aiga (varem, ennemalt) poen käüsi, latse tulliv miul `vastu; noorepel (uuemal, hilisemal) aal Krk; `õigit mehi om `nüidsel aal veedi, `nüidse aa inimese om laesa Nõo; umal aol oĺl kõva mi̬i̬ss Har; mis no muśtinõ aid taad `aigu `vasta Vas; Kuna `nüüdest `aigo ei mõiśta˽vanaaotsõ `aogaʔ kui inämb võrrõldagiʔ Räp; noʔ om hüä elokõnõ `vasta vanna `aigu; vanah aoh tu̬u̬d jo kõnõldi Se; vanun ajun `oĺle varbun aid Lei d. eluaeg; iga, vanus Ei ma küll ole neid va ühüksä`silmäsi oma ajass süönd; oma aja (kogu eluaja) käüs igä merel Kuu; nää kuda madalast ajast igäl ühel on `küüned oma `puole; `tõrva `pandi siin [seebi hulka] viel ikke siin minu `aigudelgi Lüg; see (inimene) on oma aja juba eland ka, mis see piab‿s niipailu tööd veel tegema Ans; Äi kedagi ela `kahte `aega Pöi; siis änam `niuksid - - `kõrgid `müt́se põln mette, `meite aeal Lih; ma ei `teagi änam kus tä oma noort `aega (noorpõlve) elas PJg; keige ingelisel on ju oma aeg `antud JõeK; aga mina oma aa sies küll ei tõust ommiku ülesse [kella viiest ketrama] Amb; minu aast kolmas põli, siis old näĺla aeg Ann; minu aeg ikke olid karduled Tür; oma aja `kohta sel poisil `kasvu küll Trm; meie põlve aal, meie eloaal ei õle õllud Kod; olliv enne, vanaesä aal tennu jaanituld Krk; kõik minu ao sisen ta (Otepää alev) om `säetü Ote; poolt [elu] `aigu `loetass kolm kümmend [aastat]- - tu̬u̬ om jo üle poolõ ao; temä aig om jo õdakun (surm on ligi) Har; vanal jo ajoline surm, aig jo är eletö Räp e. kellegi kasutada või käsutada olev ajalõik, mille jooksul midagi toimub, tehakse või peab tehtud saama ega `aiga ole `ilmaski, kui ei `aiga oda; sina‿i `anna `mulle nii`palju `aigu; Ega ajata `asja saa Kuu; tie `enne `vällä kui aig `õtsa saab Lüg; mis sa `viivitad `aiga Jõh; miul ei ole `aiga avita Vai; `aega vötab, aga `asja saab Jäm; kui aeg iĺlaks lεheb, peab ilist rugi külima; ähk annab völaga `aega Khk; puar nädalid pühase `aega Vll; jutu aamaga läheb aeg ää; kus nende laste aad siis `lähtvad [mujale kui mängimisele] Muh; ma oleks sene `valmis küll teind, aga äi pole `aega `antud Käi; Tegi kodus aja parajaks Mar; kukulind [ei kuku enam], o vist läbi tä aeg Vig; `Anna `aega `atra sääda Han; ei selle lühekse aeaga ei tee siäl mette medägi Tõs; Rängeldä egä päe sedäsi, et ei põlõ `aega `ändä augu `piäle `panna Khn; ega ma ei saand `aega nendele `kieta Kei; viis miinutid on veel `aega; aeg kaob ää, ei soa ega soa tehä Juu; võta töö jäuks `aega; võta omale `aega Kos; sie aeg sai ära raisatud JõeK; rukki `lõikus sie võt́tis `jälle pikka `aega Amb; nüüd on aeg üle läind (olen hiljaks jäänud) JJn; milla sa `istumese `aega saad Ann; kaua sie `aega võtab Koe; milla temal oli `aega viel meie jäele `vahtida VMr; `sinna nied aad päevad `kauvad, ei pane tähälegi; ega se kõik selle `aaga viel `vaĺmis ole Kad; vihm `ańdis `aega lua üles võtta Iis; `aega orjal, `aega ärjal, `aega võevasel vasikal Kod; siin lääp üit́s aig (palju aega) enne kui si̬i̬ (rikutud kangas) saa är säet; miul lõppi aig ärä kodun `eńde ümmer; aig käüs ümmer (läks mööda), sõda tulli `pääle; aja `põrmu ka ei olle; selle aa pääl võiss küll valmiss olla; tuhka päe - - ja tõnise päe - - neid pühäss ei `peetä, `õhtu tüdrukil `anti oma aig Krk; kos sa oma aja `viitsit Hel; mes latse sul tallitada, et sa `aiga ei saa Ran; selle `väikse ajaga om kõ̭ik ärä tettu Nõo; es ole toda `aigagine seenile minnä Ote; kõ̭ik om tu̬u̬ ta omast ajast tennü San; võta nu raasikõnõ `aigu kah Krl; taa `aoga olõss mul ollu˽jo˽kümme `ruuhhõ täüt t́saet; mul ei olõ `aigu `kõrvu `süütä ka õiʔ [kiirel tööajal]; kas timä minnu saa `suńdiʔ, ma umast aost käü Har; taa tü̬ü̬ võt́t mul katõvõrra `aigo; aig lätt käest ärʔ, midägi ei olõʔ tü̬ü̬d käsil Räp; ma või ei - - pikkä `aigu `viitäʔ Kra

3. a. teat tööde, tegevuse, sündmuste, loodusnähtuste jne põhjal määratletud periood siis on paras `kurgi maha panemise aig, ku sirelid `heitseväd Kuu; kevadel `ristibä aal on `lamba `niitamise `aiga VNg; kui `vilja `kõrju aig on `müödä, siis tuleb `kartuli võttamise aig; sie `suuremb poiss `sündis rukki tegemise ajal Lüg; Sia saba `pandi `põhja `puale `astja, et `õtra`külvi ajast tuleks lagedale Jõh; `küindla kuus metsa `loomadel küis `jalgade `indamise aeg Jäm; kevade oli undi aju aeg olnd Khk; kasukonna aja sees (kasvuajal) Kär; Lapsel `amba `murdmise aeg Pöi; `pulmde aeg olid üsna `mütmed ölled koos Käi; kui püiu aeg juba `möödas `olle, siis `olle [mõrdade] kuivatamese aeg Phl; õõnabude `õitsmese aeg oli külm Mär; [kalad] tulevad kudema suure vee aeg Vän; vi̬i̬ lagunemese aeg on nõnda lihavete pühade `ümmer Hää; se oli juba sui `vankre aeg Nis; `Rehte aeaks `viidi kroamid toast `väĺla Kei; `sakstel pidude aeg `kümned toedud Hag; sie (rätik) on old juba kaks sauna`aega [kasutada] JJn; kui oli küńni aeg, eks nad siis old ikka `kündmas Ann; nüid one vasika kudo aeg, kevädi pu̬u̬lt `talve; si̬i̬ kutsutasse suviline kes tuleb eenä `aegass ja kõegess tü̬ü̬ `aegass Kod; `parmude aeg oli nii pala, et ei saanu `künda Pal; [viisu] kõrvad jäävad kudumise aeg Lai; si̬i̬ oja jooseb ainult siss ku vihma aeg on; minavaasta `oĺli õõna aeg Vil; tõise kõrra aig tett nisu karaśk om iluss `valge nõndagu Krk; tohussel `käidi keväjä, kui purike kudemise aig Ran; küll `olli alb `kapsta istutamise aig Nõo; vanast `panti kuud tähele külümise aig Ote; Kassõl ja pinel om keväjä joositamise aig Urv; lat́s `vi̬i̬di ahupalamise ajoss `lauta Har; pühi aoss tet́ti kah vi̬i̬l `tat́rigu `vatska Rõu; Kõ̭gõ paŕõmb kaara küĺvi aig oĺl sõ̭ss ku kuu kolmõ päävä vannunõ Räp b. oma eripäraga osa ööpäevast või aastast sügüse aig `paistuvad tuled Kuu; nüüd on puol üö aig kääs, kukke `laulu aig nõh; `õige varajasel ajal (hommikul vara) tuli Lüg; `enne `joulune aeg on ikka lidrine olnd Ans; meri suitseb kevadise ajaga; metsa kolla aeg (kolletusaeg) Khk; `pääle `löunane aeg on köige soem Pha; `nääribä aeg käisid sokud Pöi; umigost [söögivahe] `aega `anti kell kaheksa seni kut üheksa Rei; pääva `loode aeg; see oli kebadest `aega, suine (suve hakul) aeg oli Vig; noore kesk omigu aeg Tõs; päeva `tõusme aeg PJg; sui aeg kipub leib aĺlitama Ris; nüid tuleb `varssi pime aeg, `oome juba joagup̀ä Juu; `talve aeg on lehmad `kińni Kos; nüüd `suine aeg, maga kus aga oled JõeK; ema suri `jõulu aeg ära VMr; tämä tuleb päävä aeg; tüd́rik lähäb `venne `õhtasel aal Kod; külm, kesktalve aeg oli Pal; videviku ajal peerg veel ei põlend Lai; käis jaanipääva aeg siin Plt; lõunaeg keedeti `kartulid vi̬i̬ga Kõp; siss ollu ta paar nädält ärä sügüsese ajage; päävä veeru aig Krk; nüid om joba `pruukosti aig Nõo; sügüsene aig oĺl, `mihklipäävä aig Võn; keväjäne aid oĺl, põlluteǵemine käsil Urv; illatsõl aol `saie õdakult koduʔ Har; suvine aig, kost sa˽tu̬u̬d seebikiv́vi `saadõʔ Vas; õdagõnõ aig om jo `mü̬ü̬dä nüüd Räp; `päivätseh ajoh; kas sai mul halval aol (enne keskööd) tet́tüss, et lää äi `höśte Se c. (kuu faasidest) kui kuu kaduneb siis sie on kuu kaduv aig Lüg; Ära sa mitte kaseval ajal pesu pese, si̬i̬ ei lähe `puhtaks - - aga kadeval ajal pesed, saad `puhta pesu; Kadevad ajad `oĺlid vana kuu neĺlapäeva `õhtad, siss arstiti Hää; sedä (siga) nevä kaduvel aal ei tapa, ku kasuvel aal [tapetakse] noorel kuul liha `paisub jämmempes Hls; ku kuu päevä kätte saa, sõss om kaduje aig Krk; kuu luvvass, om kolm `päivä kõva, siss om kolm `päivä pehmet ja kui kuu vahepäiv, siis om kõ̭ige `pehmemb aig Nõo; `peeti iks `aiga (arvestati kuu faase), külümise `aiga `peeti; ärä tekku nüid `kesvä, ei ole ää aig Ote; `Lambit `pöeti `pehme `aogaʔ - - kuiva `aoga es kasu˽vill hää, `pehme `aoga˽kasuss vill iks `näede˽paŕõmb Urv; no‿m nu̬u̬ŕ kuu, no‿m halv aig; kuu edemine veeräńd om halluss aig, tõnõ veeräńd aig, täüs kuu om hää aig, perämine veeräńd om kuiv aig Har; Vana˽perremehe˽kaivaʔ `aigu (kuu faase) kah - - a vai tu̬u̬ aig vi̬i̬l midä täheńd õigõʔ Rõu; noorõl kuul kaĺg aig Räp

4. kindlaks määratud pikkusega periood a. teenistusaeg sie on juo mitu `aiga õld `vallavanemb Lüg; igä mies pidä `tienimä oma `aiga täis `kruonus Vai; teist `aega `teenija Jäm; mo `eese mees oli koa kolm `aega talitaja. aeg oli kolm `aastad Mar; poolt`aega `suilene teeb kolm `päeva oma tööd ja kolm pereme Aud; tulen ära tienistusest, kas soab aeg täis JõeK; Mul vend oli `enne `ilmasõda `aega `tienimas Amb; kroono `piäle lähväd `aega `ti̬i̬ńmä Kod; vend oli sõaväes kaks või kolm `aega Äks; soldatil `anti at́stahvku, siss olli ta oma aa ärä `ti̬i̬nin Pst; [kroonu] teenistuse aig `oĺli viis `aastat Ran; `olli soldatiaja `väĺlä, siss `tulli ja võt́t ärä `tolle `tüt́rigu Nõo; rassõ oĺl - - es jõvvaʔ ärä umma (kokkulepitud) `aigu Räp b. rasedusest, tiinusest puol `aiga on juo `küljes Lüg; kui emasel aeal mune peab `sööma, siis peab lapsele möeuma, leedi kiri tuleb `palge Khk; laps oo `pooles `aegas, pool `aega jo `kantud. pool `aega veel ees PJg; ta (naine) juba poole aja peal Ris; poole `aage luuvvas eńg `sisse joba emä ihu sehen Hls; poole aja pääl akass liiguteme [laps] Krk; tu̬u̬ olna käemä pääl, kõneleva et olna poolen ajan Nõo; kas om poolõh aoh vai ei olõʔ Se

5. ajamoment a. teat hetk, moment; tähtaeg `pannu pääl sai kala `paistada paraja `aiga; sai `õiget `aiga `sinne; igä tüö `nõvvab oma `aiga; miä `läksin õma aja `pääle (õigel ajal) Lüg; `senni ajani ei ole vel käind Vai; sa tuled paraguseks (õigeks) ajaks Jäm; einad piab oma ajal kogu panema Ans; senne ajani ilm on üsna kena Khk; Sa oled juhtund sõhuksel ullul aal, tuba sumas Pöi; küll need sool pekendavad jah `maksmese `aega Mar; eila `neokse aeaga (samal ajal) Tõs; Tüe olga `õigõd `aõga `tehtüd Khn; Kas külisid midagi oma `aega, kasus `äśti Hää; Pillimees tuli ka selleks ajaks kohale oma lõõtsaga Kei; selle ajani ~ `aani ma põle veel seal käind Juu; `vastlapää ei kiedetud [kartuleid]. jah, neil oli ikke oma aeg KuuK; olid kõik selle aeg (sellel ajal, selleks ajaks) surnd JJn; aeg selle põllel ja lõppeda (põll on vana) Ann; mis ajal ta on sadama akand; rukis tuleb sügisel oma `õigel aal maha külida Tür; `siia `aegani läks mul aeg `kiiresti ära VJg; tuli parajal ajal appi Iis; `ommen sest `aegast vii ärä; milla aeg (millal) suab si̬i̬ `vistlemine Kod; `seie `aegani on õld ike vett MMg; kalad vee pääl mäńgivad, oma `aega ajavad taga, kudevad või Äks; on juba aeg, vaja kalale minna Ksi; ma tiiä igäl aal perembine ku sina Trv; lehm es naka `pulli `ot́sma, aga lehmäl es ole vi̬i̬l aig Nõo; tooni aani `olli rońg ärä `sõitnu Kam; külümisel om oma aig; mis aal sa lääd Ote; `seoni `aani ei olõ˽leevä `näĺgä vi̬i̬l nännüʔ San; parandõ sõ̭ss ku parass aig Krl; `saie vi̬i̬l viimätsel aol (hilja, kuid veel parajaks ajaks); surm om külh teedäʔ a aig om `ti̬i̬dmäldä; vihm lätt tu̬u̬l aol (samal ajal) üle ku iilä sadama `naksi Har; ega eśä `kotsile uma aig Vas; kuńst sõnnik tege [lina] inne `aigo `vaĺmest; vaśt si̬i̬ ajo `pääle minev`aaśta (just aasta tagasi); pini `põrglanõ es mõistaʔ imp kodo tullaʔ õigõ ajo pääleʔ Räp; mehele minnä paraśs aig joʔ; `aoni õ̭ks varastass, üts kõrra saa õ̭ks lõig täüśs; päiv (päike) tulõ õks uma ajo pääle, päiv käü üi kellä `perrä Se; aig `kuoldaʔ, tuole maalõ mindäʔ Kra; ao pääle õigel ajal mineʔ ao pääle magama ja tulõ ao pääle üless Plv; kuʔ saa es ao pääle `mõisahe, oĺl nahk kuum kah sul Vas; ao päle hain `häitsess (õigel ajal vaja abielluda) Se; sü̬ü̬ḱ `olli [talus] kõrran ja ajo ~ ao päält Ote; ühel ajal samal ajal; samaaegselt ühel ajal lähvad `linna Khk; akame nüid ühül aal menema Kir; tema (kukk) omikuti laalab ühel aal Ann; mi˽sai mõlõmbaʔ ütel aol `alla rońgi pääle Har; egass tu̬u̬ uma `haiguss (menstruatsioon) kõ̭igil üte ao pääle ei tulõʔ Plv; mil ajal 1. millal mil ajal kuer `aiseb Lüg; miil ajal tama lähäb Vai; ei tea mil aal kojo tulavad Muh; mil aal si̬i̬ oli si̬i̬ pulm Äks; mil aal si̬i̬ olli, ka suve või `talve Krk; mi̬i̬l aol t́ä˽lubasi tagasi tullaʔ Har 2. kaua aega; ammu Sääl on keede, `senna ei saa mil ajal obusega `pääle `minna Hää; põle neid (laule) mil ajal enam lauld JJn; ma põld muśtikeid `milgi aal `katsuda saand Ann; põle `milgi ajal näind Pai; sedä põle nähä olnd enäm mil `aalgi KJn; `milgi aal (iialgi) ei jõvva sa tat ärä kirjute Krk b. sünnitusajast sie laps oli old `enne `aiga Kuu; küll ta aja päält ikke tuleb - - kas lehm tuob vasika ehk `naiste`rahvas tuob titte ehk Lüg; pudenemise aeg - - sünnitand lapse ää PJg; tite ema aeg soab `müöda Ris; lehm tuli `lüpsma ikke `õiged `aega Juu; see lehm tõi üle aja Trm; ku mõni eläjäs suab `aiged, `süńdib vaśkas enne `aega ärä Kod; lehmäl `olli vaśk periss ajalikul ajal; aig jõvvab kätte, nüid om vaest `varsti lehmäl poig Nõo; es tiiä midägine `enne, kui aig kätte tulli. siss tõsel päiväl tulliva `kaejatsi Ote; Üit́skõrd visass onde mitu kuud `vaśka enne`aiga ärä Rõn; taal oĺl enne `aigu lat́s, kat́s nädälit oĺl enne tu̬u̬d õigõt˽`aigu Har; tõõnõ poig `sündü iks uma ajo pääle (õigeaegselt) Vas; mõ̭ni om kat́s nädälet üle ajo, mõ̭ni om kat́s kolm `päivä `perrä Räp; ühte aega minema samaaegselt sünnitama teite lehm `oiti sel samal ajal ää kut meitel, nee `lähtevad `ühte aega Khk; ämm `ütles et Muśsik ja nuarik pidid `üste `aega minemä Kod c. kellaaeg `Aega `arvasid kukke `laulu `järgi IisR; `karjas `päiva kell `näitab `aega Vai; pilise ilmaga p‿saa [päikesekellal] ajast aru Khk; mis aeg `paergust oo Muh; aeg on na iline juba Käi; mis aeg see emä `käśkis `lehmä `lüpsä Vig; mõõdeti peeru söed ää - - selle järele sis `arbasid, kui `kaugel aeg oli Mih; mis kellu ajast ta `linna lähäb Khn; kas kell `näitab `õiget `aega Iis; minu kell oli `seisma jäänu, kui `pääva ei ole, ei tia `aega Äks; `vaate, mis aeg om joba, mis tunnipakk näüt́s Krk; Aig joba poolen päevän, sina iks makad Nõo; `Kaiõ `aigu päävä `perrä kah Har; kikass jo ti̬i̬d ajo; koodi`tähti `perrä `kaeti tu̬u̬d `aigu Rõu; kui paĺlo `aigu um (mis kell on) Lut d. paiku, umbes siis ja siis eks ta `kellu kahe ajal tuli Jõe; `kellu `kuue `aiga oli kui kävin teil VNg; kellu kolme neĺla ajal Ans; jo se viie kuue aeg oli, kui töhe `menti Rei; kella kahe`teistme aeg pidade olema kurjavaimo tuńd Mar; omingu kell kolme neĺla‿aks oli rehi `vaĺmis Pee; minu mies tuleb neĺla viie aast kodu VMr; kella kahessa aeg oli keskhommik, kella kahe aeg lõõna Pal; kellä viie aig vai pu̬u̬l kuus päiv `lu̬u̬ja Ran

6. ilmast, ilmastikunähtustest suve ajal, `suoja ajaga kilu ei ole Jõe; kena töstetav aeg, Kuramaa metsad ning liivamääd `paistavad käe Jäm; pöld jätab tükkis `ilma, kui sańt aeg on Khk; teist `aega (ilma) teeb Kär; `seisvad aead, soead aead et pöle `tormi ja nenda Pha; `kangesti libe koĺlakane aeg Vll; `Sõukest suurt vee `puudust pole sii änam `ammu olnd, nii pailu olid ajad ikka märjemad Pöi; sel `aastal pole lund olnd, köle kuiv aeg olnd Rei; nüid ei kuulegi kuku`lindu, vata külmad aead ja Mih; Mia oli parajuttõ kois `pitkes, kui `sündüs kieväks aaks (läks tormile); Läks `lendäväks aaks (tormiks); Ei tiä, kud́as nad `sioksõ `lendävä aaga Ruhnust `tuldud said Khn; Vahest sai [rukis] iĺlem, vahest varem küpseks, sedasi kudas aead olid Kei; nüid poar `oastad kuivad ajad ~ aad HJn; sügise `paĺla maa aeg viel läks JJn; tänavu ei ole palavad `aega Ann; eedid magama, õli vagane, ajad taga `muutsid kõik, tuul kohiseb ja puud liiguvad; porine aeg one keväde enne jüripäävä Kod; Prossa `järve ei ole kuiva ajaga `sisse tulemas midagi, aenult metsa ojakesed Äks; kui `oĺli soem aeg - - si̬i̬ säŕk `oĺli sis seĺläs KJn; palava `aage om paĺlu `uiski Hls; kos madalad maad, siss vihmatse ajaga es saa arida Ran; `saone aig Kam; nüüd om `kuivi `aigu olluʔ San; `muanõ (porine) aig; ku külm aig tulõ, siis om õks rassõ Har; hainangu lõpp, kuum aig Rõu; `š́elge aig; aig eh́t jo vihma pääle Lei; tsiga kand `põhtu, saa kuri aig; `pihmeʔ aoʔ (soojemad talveilmad) Lut

7. a. (koos hulka või määra märkiva sõnaga) käis `ulga `aega `meiga ühes Jõe; mone aja tagant; ole vähä `aigu `karjass Kuu; no kuda sadu on, vahest `kestab tükk `aega Hlj; üks `einekene `aiga `lähte viel VNg; üle `ulga aja sai sedä inimist `jälle nähä; tuli vähäst ajast `siie Lüg; vahel on siin `ulgad ajad Vai; anna `moole see asi möne aja `pεεle Jäm; niid sadas tou `aega; üle `mitme aja olid kenad ilmad Ans; `nahkjas `toodi puu küljest ää ning `lasti tüki `aega mädaneda Kär; see oli mütu `aega (kaua) kodu `aige Kaa; Pole nüid tükil ajal külas käind; Ons sol pihu `aega; Kus ilmatu aeg läks ennem ää kut andma aketi [vilja] Pöi; `ulka `aega o juba läin Muh; ma `ootsi keik see aeg Käi; ma istu vahest ka tükid aad Rei; mina olen hulk `aega sii elan Phl; jätäme natokse ajaks `jääbima Mar; mõni aeg tagassi Kul; see oo isa eaks ja poja põlveks, `tütrelegi tükiks ajaks Mär; tä neoke va lämupeä, tä saa mõnel aal `kellä `tundma Vig; üirikese aa pärast tuli tagasi Kse; käib iga natukese aea pärast Ris; ma ta˛an ika mõneks aeaks siia `jääda; üks iil `aega tie, järjest ju teha ei või JõeK; nüid on kõik aa nii pime, et `voata, et öö tuleb Amb; ma olen kogu se aeg ikke neid (mesilasi) pidand; `laśkis suured tükid ajad [masinal] tühjalt `käia JJn; lasi ennast `ilma aa uodata; mina põle teda ulgal aal näind VMr; `uata viel vähe `aega Iis; vähätuse plaksu `aega sa õled juba maganud Kod; ivakene `aegu Äks; `mitmel aal ei `pestud põrandad Plt; mea piä `kü̬ü̬ki minem küben aass; ma lää kübeness aass; `lasti ärä jakk `aiga nurgan `olla; puhk `aiga üte kotuse pääl elänu; ta olli iki `mõnda `aiga `aige Krk; si̬i̬om ää rohi küll, sedä saab `mulle `mitmass aas võtta Nõo; ää törtsu `aiga olli siin Ote; sis tä `tahtsõ ütele tõsõlõ [mehele] minnäʔ, üit́s kotuss `aiga (korra, üksvahe) San; mul oĺl säĺg mitu `aigu `aigõ Urv; siss oĺl sääl üte jao `aigu; üle paĺlu ao olõ ma sukka (sinuga) kokku saanuʔ; ma‿i˽saa jalapäält minnäʔ, ma `veitü ao peräst lähä Har; olõ˽vi̬i̬l kõrd `aigu kotohn, siss tulõ˽tagasi Rõu; olõ no sa˽ka kõrrakõnõ `aigo lammastõ man; tuĺl mõ̭nõ ao peräst peiǵmiiss Vas; sinno ka `harva nätäʔ üle mõ̭nõ ajo; mineʔ `veitöst ajost ja tulõ rutto tagase Räp; kõrrass aoss lätt; kõrra ajo peräst tuĺli kodo Se b. (koos ajaühikut märkiva sõnaga) `istub ja `mõtleb `tunnid ajad Kuu; õlen `aasta aig juo `uotand Lüg; magasin `tundi `aiga Vai; silma pilgu aja pärast tuli tagasi Ans; jäi tunniks aaks `sönna Jaa; Mo supp jähi veel `keema, see võib tunni `aega veel `kiia Pöi; üks nädal `aega oo, põle ea, tuleb tagasi Muh; üks minut `aega käis ää, tuli kohe tagasi Mär; [kell] köis nädälis aeas viis minutid ette Tõs; tuńni ajaga läks `Pärnuse Tor; `paastus kõik se seitse nädalid `aega Hää; kuu `aega oli `linnas Ris; `aastad ajad oli asemel, ei `pääsend `liikuma JJn; kümme `lehma pidin tuńni `aaga `lüpsma Ann; laenas raha `aasta aja piale Iis; vahel lubasid `tulla kõege peregä kuuss `aegass; kuu ajaga tegi `u̬u̬ne `katse `alla Kod; sääl `olti ü̬ü̬ ja päe `aega Vil; keedet `sü̬ü̬ki es saa nädälil aal kah; ku ma är tunni `aiga ti̬i̬, sõss om ta iki tett Trv; ta sat́te üte tunni `aiga ninda jämet [vihma] Pst; kuuś suvet `aiga käüsi ma karjan; si̬i̬ om joba `aaste `aiga põdenu Krk; jalg `olli `aige, mia likati suvi `aiga Nõo; tiä ka taĺv `aigu palleĺ jumalõt Krl; tu̬u̬ tulõ tuńni ao peräst kuuʔ Har; sa võid nätäl `aigo uno pu̬u̬l olla Plv; (heinamaale) Sinnä˽`mińte `tervess nädäless aoss `vällä Räp; `aaśtaga aoss läts sulasõss Se c. (koos ajaadverbiga) `kaua aja tagant kui keriku saab siit Lüg; ta läks kouemaks ajaks ära Jäm; oli sii veel ilja `aega tagasi niha Ans; se oli juba ammut `aega, kui seda sai `kuultud Jaa; see `kelder `tehti ilja aa eest Muh; se pole väga `ammo aeg, kui nad `siia tulid Rei; ei ole kauat `aega kadun Aud; põle kaual aeal tein `leiba HMd; kaua `aega sa ikka `uotad JMd; mul on kauast ajast [seismas] ühed ieringad JJn; siis oleks [paranemine] võtt kaua `aega `aega Ann; elas kavvat `aega pialt selle viel Trm; ma panen su kavass `aegass vahi `alla Kod; mina põle ammu `aega sial käenud Pal; joba ammul aal ei oole `sinna saanu Krk; kraasi om ammust `aiga temä käen Nõo; kavva `aigu, kuʔ jo sõna sai Krl; tu̬u̬ oĺl `kauga `aigu `aigõ Har; `ilda ajo i̬i̬st käve siin Räp d. nii ja nii palju aega tagasi, möödas `sellest juo `palju `aega juo, `seitse kaheksa`kümmend `aastat `aega Jõe; on juo nädäl `aiga kui `viimast `käisin sääl; sest on juo, kuuskümend `aastat tuleb `aiga senest Lüg; ma‿p `tεεgid, mis sest `aega on, kas seitsekümmend üks `aastad voi Jäm; sest on üks ports `aega Khk; neli `oastad `aega, kui ta ää suri Juu; kaks ehk kolm iga `aega tagasi Kos; ravvast [vankri] juhisid akati tarvitama `oastat nelikümmend `aega Trm; ligi sada `aastat `aigu tagasi Võn; sinna˽saa jo viiś aest`aiga `aigu tagasi Har; no˽saa sinnaʔ `aigu üle katõsaa `aasta Rõu

8. (vormelid) a. (imestust, üllatust jne väljendavates hüüatustes) nää, kus on `külma verelisi inimesi, oh sa `armas aig Jõe; oh minu aig, küll on iga se moni inimine `uidurane Kuu; `armas `elde `aiga, vai sina oled siin VNg; oh sa `eldene `aiga Vai; oh äŕje aeg Jäm; Arm aeg ette oitku, on ikka nende lastega rist Kaa; oh sa aeg, kui nobe ta oli `riidid `selga `aama Rei; sa igävene aeg, va vihm `leotas `meite `riided kõik ää Mar; `jeldene aeg, no kas mina täda `tuntsin Mih; kis seda `tohtis `koolis `rääkida, sa alastuse aeg Hag; os‿sa kulla aeg õt́e, kui ilus se on Juu; oh kaĺlis aeg, ei ma `tiandki Jür; sa `oitku aeg, ma kohe imestates `vaatasin seda `kaśsi Amb; nõnna `pilvesse läheb kohe, et os sa aeg Ann; oh sa õnnis aeg küll, mis tema ometi `ütleb VJg; kaĺlis aeg, mul ei õle pesogi ühen Kod; os sa suur aig, mis nüid tahad tetä küll Krk; oi sa `eldene aig, mes nüid küll saab Nõo; oo pühä aig, timant koolõss nii paĺlu `vannu inemiisi San; `Taivanõ aig, noorõ inemise˽rögisäse ütte `puhku Urv; oh `heldene aig, kuiss meil ta si̬i̬ṕ no ni hukka lät́s Krl b. (hüvastijätuvormelites) `jäeti iad `aiga; üva `aiga, üva `aiga, üva `peigumehe `õnne ka; vanad inimised `ütliväd aja `pääle Lüg; kenad `aega Vll; Olgu siis seda `korda `jälle loril lõpp ja ead `aega Pöi; ead tervist, ead `aega Tõs; iad `aega JMd; üvad `aega MMg; ääd `aiga siss, näiss konass ma tule jälle Nõo

9. eks mets ole siin old ige oma aja (kogu aeg), ega sie ole `toiseks `muutund Kuu; juo sie jääb vanast ajast juo, sest tule `vällä `ühtegi; kevädel juo kippuvad [mesilased] tali`korterist `tüöle, sii sajavad `aiga taga Lüg; Minul tuli kene aeg (kaua) teda `oodata Jõh; tal käisid segased ajad (meeltesegadus) peal Phl; mes aeal põlvel see oli, kui neid metsä matikuid akkasin pidama Var; Ma põle seda kuna ajal (kunagi) näinu Hää; nüid ei ole ma enam `miskil aal (kaua, ammu) teind Pee; poeg põle sada `aega (väga kaua) siin käenod; minä ei õle sadandel ajal tädä nähnud; ku tuleb miässerahvas `vasta, suab üvä aeg (läheb hästi, on hea õnn); kelle ilma aeg (ammu) nägimä tõenetõiss; kõik õli muadon ja ajan (komebkas ja ajakohane); kavva mina vahin siin, mes `aega ma täädän; õli õnnelik aeg (õnneks) et `tuiskas, ei nähnud `jälgi Kod; `sinna `kohta ei ole ma kuna aig (ammu, kaua) saanu; sehast `laulu es ole kuna aal kuulu Hls; nüid om vanami̬i̬ss ilusen ajan (heas tujus) Hel; kona ajal (millal) sa lähäd ommen; mia ei tiiä, kona ilma aal mina na (püksid) ummelsi Nõo; sinno ku kirbu˽sööväʔ, püsü‿iʔ `kohḱi paigah, kannahta ajoniʔ (kannata ära) Se; head aega aegsasti Selle (põhu) soab säält oome ead `aega ää Pöi; Vahest kui arvati et soab sõniku `õhtaks iad `aega `väĺla, siis `pańdi piale lõunat `ärgi poar `kündma Kei; aost aigu järjest, kord-korralt valu lät́s ika aost `aigu suurõmbass Urv; [rukkivihkude kuhjapanekul] ladva˽`säeti iks `saiba poolõ üless minemä, aost `aigu iks nii `liuhka ülesspoolõ Rõu

ahistama ahistam(m)a R

1. hinge matma, hingamist takistama miul ahistab `enge VNg; akkab `rindust ahistamma; köha ahistab Lüg; ahistaja inimene (astmahaige) Jõh; `rinnost ahista Vai

2. pitsitama sie meniks küll `siie `sisse, aga vähä ahista VNg; kui tädä (lülipuud) akka sahama, siis tämä ahista `sahha Vai

3. kinni võtma; kinni pidama `mendi ahistama toist; kala ahistakse `vergus `kunni kolm `päivä VNg; Vasikas - - sai `kinni ahistetud Jõh

4. kimbutama; vaevama `poisid jo ahistavad [tüdrukuid] Kuu; [murdekogujad] akkavad ahistama minu vana inimist VNg

5. järele vedama, lohistama Kui on peru obune, siis vahi, et `õhja `aarad ei jää `ümbär käside, et kui `pillutab, siis ei ahista su `müädä maad taga Jõh

aituma1 `aituma (-üma, -ümä), aitu·ma, aitü·ma R Pöi Rei L K IPõ Pal hajusalt eL(-mma, -mmä; -t́- V); at́tuma, at́tüma Khk Mär Saa Jür Koe Kad VJg VlPõ M Ran Nõo(-mma) TMr; `aitima, aiti·ma Kuu Khk Kaa Rid Kod MMg SJn tänusõna, aitäh `Suoja `leivä `aitima `kuulub `taevasse Kuu; `aituma, ole sina tuhanest `tervest VNg; `aituma iest `andasin tämäle kõhu`täie; sie asi on `ninda pali vilets, et sene iest ei `ütle `sulle `kiegi `aitumagi Lüg; meite vanamees `ütles ikka at́tüma Khk; `Aitima - - et sa korra ka meitid siie vaatame tulid Kaa; Aitüma souna küttijale Rei; tee ja rüki peal, saa mette `aitümägi Mar; käed kokku ja `aitümä Var; `aitüma `andmast Tõs; `aitüma meid koa lõpule `aitamast Juu; at́tüma taadale, kes viis lapsed luadale Kad; at́tuma iest on sie ia küll VJg; `aitima kala ja leevä edess Kod; at́tuma `taevataadile KJn; anna (ütle) at́tuma kah Trv; `aituma, ole terven Krk; laits [on]- - serände uĺak, sina vannu vai kõnele vai `palle, tu̬u̬ om üits `aituma kõ̭ik; at́tuma jumalale, kõtt om täis Ran; mes mul `massa om, `paĺlald at́tumma; vanast üteldi, et `pehme leevä at́tumma lääb läbi `pilvi `taivade Nõo; `aituma i̬i̬st - - ma ka ei saa ärä tuvva Võn; suur aitu·mma, ole sa tuhandest terve Kam; ait́u·mma sanna`kütjäle Krl; ega˽siss `aitu·mma i̬i̬st ka‿i˽massa andaʔ Har; `aituma i̬i̬st saa aiʔ midägiʔ Rõu; `aituma, et tuĺlit Räp; `ait́ümmä sullõ, et sa minno avidiʔ Se Vrd aitjumal

ajutama2 ajutam(m)a Lüg(ajo-) Vai meenutama, meelde tuletama, (järele) mõtlema Küll mina ajutan, kie sa õled; ajotasin, `milla ta `siie tuli - - en mälesta enämp Lüg Vrd ajatama1

alle1 `alle Hlj RId Rak VJg Iis

I. adv 1. alla, kaetud või alumisse ossa; (millestki) allapoole panin `sinne nahad `alle vana `vestile VNg; asu sinä `alle, minä asun `pääle; tule pane `puhtad `nartsud `lapsele `alle ja `kuivad; pisikesed `lapsed kusevad kõik `alle; Vene `keiser `kirjutas kää `alle sõa leppingulle Lüg; ei saand [heina] teha, vana kulu, vana ein jäi `alle Jõh; Kevade `luomad - - `tõussa ei `jaksa `muidu, kui aja `uovad `alle IisR

2. a. (suunalt ülalt) alla, allapoole, madalasse sie `justku kuuld `alle kukkund, ei `oska midagi; [ei] `tohtind nii `kiiresti `alle `lassa `longa [ketramisel] Hlj; siis `lasti uus `laiva teluld `alle (vette) VNg; `linnud kui `saavad porodetust (kui mesipuud põrutada), siis kukkuvad `alle (surnult maha); kui `korsna `õtsast suits `alle lüöb ja `korssen ei `tõmma üäst; `istub `kelko ja laseb `alle menemäie; [leib] jääb kõri `kinni, ei lähä `alle, on pali aganu sies Lüg; sukkad `lähväd `alle, kui `paelu pääl ei õle; Siis akketi `männäga sääl `kirnu sies üläs `alle `liigutamma, kui sie mant läks siis võist Jõh; akkas `kallast `müödä menemä ja kukkus `kaldast `alle; `leivä `taigina `lasko `alle, ku leib on segatu; `päivä `lasko `alle - - `lähtö `luoja Vai; `vanker `vieres määst `alle Iis || ette, vahele; töötlemiseks kui `torgid `vilja `trummalille `alle, `torkad kääd sügävälle, unt `karsib purust kääd Lüg b. (lähemalt kohta määratlev) `kaura `tehti `siiä `alle `õitside küll, aga mina piän siit kõik [muudki viljad] `saama Lüg; siis `laiva kippar toi pudel `viina taas `sinne `alle (laevaruumi) Vai c. (päri)suunas; allapoole, kaugemale keväde kui vesi `lahti lähäb ja jää `alle lähäb juo, siis `aetasse puud jõkke Lüg; ida `tuulega vesi `lähto `alle, `lähto `lääne `puole; kui on `allemenemine, veso `lähto `rannast Vai

3. omale kohale (allasendisse); külge, kinni `kartulid akkavad juo `alle `lüömä, saab `varsti liend; laps võttab jalad `alle juo, akkab `kõndimaie Lüg; tekköd `puused jalad `alle; seppä `rauda tänä ovost, pano `rauad `alle Vai

4. (välj suhet; määra, hulka) a. vähem (kui) en õle viel `seitsekümend viis täis, õlen `alle viel Lüg b. vähemaks sääl on pisikesed `mustlased, nied norivad koleda `alle `inda VNg; `tõmmab `indasi `alle, sie on siis kui `tõine müüb `uodavammast kui `tõine; nüüd on turu `innad `alle kukkuned Lüg; löi `innad `alle Vai || jões on ka vesi kahenend ja `alle `andand; nagu pakku õts õli jäme [paistetusest], nüüd on juo `alle `andand Lüg

5. (verbi tähendust modifitseerivalt, möönduse tegemist, vastupanust loobumist, nõrgenemist jne väljendav) mene akka `vasta, ärä `anna `alle VNg; `tõine on `kärmemb tegemä, mina jään ikke `alle Lüg; `Allekäind inimine varastab, `räägib rumalast Jõh; üks iga `anda `toisele `alle, leppivad ka Vai

6. (välj aega) eel, enne, ette `silku `leibä `alle ja siis viel `kartuli ja võid `pääle, siis sie õli üks eht `süömäaig ma `ütlen, äh Lüg; No kui õli karaski, siis `võeti `suala`leiba ehk `silku`leiba `alle, siis `üäldi, et `tiema nüüd `silda `alle Jõh

II. postp 1. a. (kellegi, millegi) alla; alumisse ossa; (millestki) allapoole, madalamale rukki `alle [pandi sõnnik] VNg; pane nied `kuogid `piatsu `patja `alle; ühe pisikese alukese panin `pliita `alle; mitte palakeist ei `andand `amba `alle; mies jäi `metsäs puu `alle; aluskuub `panna `kleidi `alle; `õmblesin `sieliku `alle `tuoti Lüg; kukkus üle `päide kõhe `meie obuse `saani `alle IisR; `viskas `einä `verko `perse `alle ja läks kodo `puole Vai b. (millegi) sisse, varju mul kattusse alust ei õle, kuhu lähän, kas mene `metsä `kuuse `alle kõhe; sain oma `vilja `õigel ajal kattusse `alle, `sisse `vietost; lähäd kevädel `metsä `alle `kõndimaie; sao kääst sain `räistä `alle `varjule; `jõute `riistad `viedi agerikku ulu`alle Lüg; maod `männöd maa `alle `ussi `maarja `päiväl Vai

2. (kohta märkivalt) (millegi) lähedale, juurde täma läks pere `ukse `alle ja `viskas `saŋŋa `ukse `august pruut́`pulga `sisse Hlj; ei sie `anna enamb `endast minu `silma `alle VNg; ärä jää `ukse `alle `sõisama; suri minu `silma `alle, õlin kõhe `juures sel ajal; pääv kesk`õhtas, saab juo `Tallinna `alle Lüg; Ei `salli `silma `allegi (sugugi) Jõh; `sõitaja tõi minu‿ss (pruudi) nii`kauagu `siie treppi `alle, ämm oli treppi‿päl `vastas IisR; `istuda ikkuna `alle ilosad `ruosid Vai

3. suunas, poole `Tartu linn `oiab `lõune `alle Lüg

4. (välj tegevus- või mõjusfääri, kuuluvust) a. olukorda, seisundisse; tegevusobjektiks; (kellegi, millegi) mõjusfääri, võimusesse keik vili `tehti `künni `alle Hlj; `voidasimma `siepi `pääle [pesule] ja panima `vanni `jälle `kuuma vie `alle VNg; kikkerberi `marjad `pannasse `korgi `alle `sõisamaie, ei luhi `vällä siis; siis kokk võttas anel pää maha, kui juo läks prae `alle; jättän siis nüüd `lapse sinu käsu ja `uole `alle; en `maksa `võlgu `vällä egä `sintsisi, `pannasse varandus `pitsati `alle; tieb üks inimine süüd, siis `pannasse vahi `alle; `kartuli vagu, midä ei saa sügise `võetust, jääb `talve `alle; tämä `viedi `tohtre `alle, on tõbine; `viedi `arstimise `alle; `ilma `süütä sain `tühjä juttu `alle; kui laps on jo `kolme `päiväne, siis `panna nime `alle Lüg; sie õli `arvast, kes [vilja] äkke `alle tegi; sie `tarvis kõne `alle võtta, vaja `rääkida Jõh; `Leenu sai tanu `alle Vai || vahele, ette sedä tuleb `tihti, et kääd ja jalad `jääväd `massina `alle Lüg b. (kellegi, millegi) alluvusse, haldusse; käsutusse, juhtimisele sie `kuulus Vihula `moisa `alle sie `vaprik Hlj; Rio külä käib `Maidli `mõisa `alle Lüg; piab `linna `alle `sisse `möllima Jõh c. (millegagi) hõlmatud, täidetud tegin juo sügise rukki `alle sene `uuvve maa Lüg

5. (välj aega) eel, enne `süömä `alle võttan `viina, `süömä `pääle en taha enämb Lüg

6. (välj umbkaudset mõõtu või määra) kas on sada viistõist tuhat vai on sada kolmkümend tuhat, sene `alle näväd `onvad üless `kirjudetud [tulekirjutusteks] Lüg

7. (välj viisi, laadi, korda) `lüödi `vartaga ~ `vardaga üks ühe `alle VNg

III. prep 1. (millestki) all(a)pool(e), madalamas(se) päiv on juo `alle `lõunet, siis kui `lõune on juo üle, on juo kahe `kolme aig; minu `aigasi vanu enamb ei õle, nied on kõik `alle `mulla juo Lüg; `Lapsukeste `kleidid `käisivad kõik `alle `põlve; `Lapsed `veiked, `alle `põlve keik IisR

2. (päri)suunas läks `viilite `alle `tuule `ranna `puole (laevast) VNg; `alle `tuule piäb `külvämäie, siis vieb `sieme `laiali; `alle tuult ei tõhi `põtrale järele `mennä, siis näväd `tunnevad minu `aisu Lüg; `Allemägä vahi, et `vanker ei käi `kandu Jõh; vei rüsäd mänemä `alle vett `merre; tulimogi sedämodi `alle `lained - - `randa Vai

3. (välj suhet) vähem (kui) sie on viel `alle kuut`kümmet `aastat VNg; minul on raha `alle kaht `kümmend; mõned kalad õlivad `alle `naula, mõned õlivad üle `kolme`naula, kuda `trehvas; `alle `aastat `tienis merel Lüg; vähäse moned kobegad `alle `neljä `rupla läks Vai || sa õled `alle minuda, minu `vasta ikk‿et saa Lüg

Vrd alla1

1. elukutse, eriala, teenistus; töökoht, -ala `Ammeti oppida ei ole `millaski `ilja; `Ammet kaik mes `leibä tuob; Küll `ammet obetab ja tüö `viisile vedäb Kuu; `õlgu [tal] sada `ammeti - - ikke ädäs `ühte `puhku; midä `ammeti sa ajad - - midä tüöd sa tied; sie on `jälle tämä `ammet ja leib; kas tahab ka kuhugi `ammeti `pääle `saada, ise `naiste `rahvas Lüg; Vanemb pueg `pańdi `Narva `ammetiõppi IisR; `ammet ei `tiuta miest, kui mies `ammetit ei `tiuta Vai; annab ammedi kääst ära; ilma `öpmata mees, ammedita mees Jäm; amet ise öpetab `jälle Kär; äi see ammet meest äi toida Emm; ega ammet küsi `leiba, ammet toob `leiba Käi; `rätsepa töö üsna `kerge töö, üsna `kerge ammet Mar; ta oo ametis `kinni, ega ta saa ää `tulla Aud; mees pidas voorime ammetid HMd; kümme `aastad oli selle ammeti sees Rap; rublane nimi ja kopike väärt ammet – se pidada perenaese põli olema; juba imu täis, võtt enese ammetist `lahti; kus ammetis ta käib Juu; ega ammet miest riku, kui mies ise ammetid ei riku JõeK; sie on ikka üks ia ammet sie sepa ammet; teda taheti kua `sinna ametisse `panna VMr; tämä one siäl ametin, suab siält tiänissuss Kod; ameti poolest on ta kinksepp, aga nüid teeb põllutööd Lai; ta om `süńdin selle ameti `pääle; amet ei `teote mi̬i̬st ku mi̬i̬ss esi ametit ei `teote Hel; `ütsä ametit, `kümness näĺg Ran; poiss om laisk, tedä‿i taa ametide ka võtta `keski Nõo; paŕõmb olnu˽ku tää mõ̭nõ amõdi `hindälle olõss `opnuʔ Urv; timä tuĺl `Rõugohe, sai opetaja ametehe; Taa‿m jo˽tu̬u̬st saani˽jannanu ku ammõtilõ sai Rõu; peeneb amõt́; ega opitut amõtit sälägä ei kannaʔ; kavva tä es piäʔ `veśki amõtit; ja sõ̭ss `naḱsi sulasest, sedä ametit `peie sõ̭ss kuus `aaśtat; kel om amõtit, tol om `leibä Räp; aamõtist sai ar `maaha Se || kui `jälle nüid hundil nuga visadakse, sis ta saab hundi amedist `lahte - - saan inimeseks `jälle Phl; sa võtad koera ammeti `eese kätte juba, akkad `aukuma Mar

2. a. tegevus, askeldus, töö ja küll old vanamihel `ammeti, kui ta saand sield `väljäld mereld `sinne `holmije vahele `maale Kuu; meie `nuodal käib kuus inimest. igal ühel on oma `ammet Hlj; kas `annad `mulle ka `ammeti, ei õle kedägi tehä, õlen `jõute Lüg; `täisi `soeti peast, iga pühaba oli see amet Vll; Lesta püük ole kena ja lõbus amet Pöi; teitel (murdekogujatel) tuleb oma ammetid ajada LNg; mool muud ammetid põle, `vaatan kano vahest; mool `eesel tuhat tööd ja sada ammetid Mar; ma istuks paegal, teeks näpu vahel oma ammetid Juu; luoga täis `piergu `kiskuda `õhta `otsa, sie old sulase ammet sügisesel aal JõeK; tüe ei ole laisa inimese ammet JJn; sui olivad jo kõik lapsed ammetis, kis `karjas kis oma kodu Pee; minul o ametid küll ja tegemiss Kod; ta on `paerga mesilastega ametis, ei saa kohe `tulla Lai; ihu om väsinu, ma olli kõvaste ametin Hel; viina `aamine om `õlpsamb ku õlletegemine, õlletegemisega om `ulka ametit Nõo; `Äestamine ja `truĺmine nu̬u̬˽no `oĺliva `kergeʔ amõteʔ Räp; olõ õi tu̬u̬l `aigu sukka˽popataʔ, tu̬u̬ om aamõtih Vas || sa tuled vaname järele, `siie oma `ammeti pidämä (suguliselt läbi käima) Lüg b. kasutusel(e) (hrl sisekohakäänetes) minul on ka neli `leivä `pannu, aga üks on `ammetis - - `tõised on `jõude Lüg; ühe kuue`kümne `aasta `ette nad (tündrid) ollid ammetis viel KuuK; tahab raha kõhe ameti `panna; kas tuleb kappi ehk kummutid tehä käib obapuu ameti Kod; mis servad jäid, sai `paikadest, sedaviisi läks ta (pastlanahk) kõik ammetisse Äks; koodid oĺlid alati ammetis, ku me `rehte `peksime SJn

3. harjumus, kalduvus, (halb) komme tämäl on sie `ammet `lapsest `saate `sisse õppitud - - kust kättä saab, säält võttab, sie on sie `tõmmamise `ammet Lüg; Obu oo seikse sandi ameti saand, äi anna karjamaal käde Kaa; koer ajab `karva, aga mette ametid Vll; See va `varguse amet on mõne inimesel kut `aigus Pöi; Lehm `piäsis korra läbi aa põllalõ ning sai sellest amõti Khn; ära akka `mängima, sie saab ametiks (suitsetamisest) Noa; sel näppamise amet́ `seĺge Trm; koeral on muna `sü̬ü̬mise ammet Pil; egass must `mu̬u̬du jätä, arinu eläjass ametit Nõo; ku˽hopõn - - võtt ammõtit, siss kandsõldõdass, et jätt tu̬u̬ moodu mahaʔ Har

4. ametiasutus need tunnistused o ameti poolt `välla `antud Aud

Vrd amat, anep

andma `an(d)ma üld(-me M, `andmõ Krl Har, `andmadõ Har), `anda|ma R(-maie Lüg) Sa; da-inf `anda Hi Lä Mih Khn K I Trv Hel T, `andaʔ V, `andada R SaLä, anda Sa Muh L Äks VlPõ M, andaʔ VLä Se Lut Kra; (ma) anna(n) eP eL, `annan R

1. ulatama, pakkuma; kellegi kätte(saadavusse) või kasutusse toimetama (ka söömiseks, joomiseks jne) `ansivad `toine `toisele käppä (kätt) Lüg; tule `siie mie `annan `siule omena Vai; pere`mamsel `andas toidu `väĺja, mis perele sai `tehtud Jäm; loomale piab kääst `anma (lisatoitu), väljal nii vähe `süia Khk; ma anna `soole oma ölut ka maida Mus; üks annab rihalt [rukkivihud] kätte, tene ahab parsile Lih; neĺlaba ja pühaba andeti liha [süüa] Var; anna lapsele nisa suhu, laps tahab imeda PJg; üle ukse ja üle aia ei tohi `leiba anda, siss tuleb riid - - kätt ka ei tohi üle ukse anda Saa; ole `terve molle `süia `anmast Juu; karjatselle sai oma leivakot́t `kaasa `antud `lõuneks Amb; kas nad `uostelle einad ette `ańtsid Koe; `kanga kätte `ańmine (niidepanekul lõngaotste ulatamine) Kod; anna kuradille sõŕm, võtab terve kää Plt; anna tuld piibu `piäle KJn; ku sa `kangest `kohkut, siis ei pialatsele `rinda `anme; ken aus inimene, si̬i̬ and kätte [leitud asja] Krk; ei ole eläjile midägi `anda Ran; angõ vanembide kätte si̬i̬ kiri; kanadele `anti liha `eiten võti kätte, siss enämb neele `süvvä es anda (toitsid end väljast) Puh; tolle kätte sai raha `antuss; ańd kańepi karaskiga mulle `jihvtit Nõo; ku sa üle läve annat, sõs annat tulu ja jaku ärä Krl; taalõ tulõ soodad `sisse andaʔ, vaest siss saa `terhvess Har; vahepalla andass nii `lõuna vai õdagu vahepääl; ma‿i anna˽sullõ terehkätt kah Rõu; ańni linno maš́šina ala Se; t́šukõr `oĺli `andmi tõvitsõlõ Lei; jumal`armu andass pääle patu parandamese - - tulõ śjonds jumalarmuga ni pand jumalarmu `suuhhõ Lut; kätt andma (kiriklikult) kihluma, kirikus ”lugemisel käima” keisid krikus kätt `anmas Mar

2. (kinkides, annetades, laenates jne) loovutama, teise omandusse või kasutusse siirma; millestki loobuma `Kergemb `anda kui ottada Kuu; mina küll sedä `aśja kääst `vällä ei `anna, sie lähäb omal `tarvis Lüg; `Sandid `käidi pered `müädä, siis inimised ikke `anneti mis kenegil õli Jõh; Andija tüdib, saaja äi tüdi Kaa; ei ta `eese `õigust kääst anna Mär; Egäüks mehem `võtma kui `andma Khn; vanaisa `ańdis siis pärast koha pojapojale Aud; `Ańdis oma inge kuradil (enesetapjast) Hää; ma olen ikka teistele and, kui ma `andja olin Kei; `pulmas `antakse `ańdisi Juu; kui ma mihele läksin, `ańti ema‿bolt mul lehm Pee; kas sul `täidib mulle natukene raha `anda Kad; egä si̬i̬ sõda tulemata ei jäe, mine `mine `väĺjä kodoss, anna (ohverda) oma elo Kod; akad oma tütart mehele panema, teisele ära `anma Ksi; ta ei täü raha `vällä anda Krk; kas ta om `õige, ma pääd `anda ei saa Ran; ma anni tälle `ulka `langa, aga tagasi es massa; ärä `endä `tarkust anna `tõesele Nõo; `anma ta virk om, aga `tahtma ta‿i lää; ja ańd uma vana saanikõsõ i̬i̬st elu Rõn; anna˽perse tõsõlõ sittu, eś lasõ läbi küĺgluiõ Krl; massa˽ai˽murõhtamine, ku jummaĺ ilodust ei olõ ütehn `andnuʔ; ku `kiäḱi ar˽koolõss, sõ̭ss mõśkjillõ andass `ańdit Rõu; ma `andnu˽sullõ üsägaʔ, a mul om raha kotoh; ei anna aamõtit käest Vas || anduma, sugulisse ühendusse astuma (naisest) `päiväl vanamor ei `kuule, aga `üöse `kuuleb küll. ma sohistan, `anna `mulle, siis on kõhe `kuuleb iast; Lits kes `annab, mies kes saab Lüg; poistel juba `mitmed εεd korrad `andand, kεε kεind riist (lodevate elukommetega tüdrukust) Khk; kui mina tahan ja tõene annab, muku las käiä Kod || piltl `kulbiga annetud, `molliga `võetud (vähese aruga) Lüg; ep saa akkama mette – `anti undi paśs (lasti töölt vm lahti) Vll; poolest suust (vastu tahtmist) `anma Mar; kis `käśkis `anda püksid naese `jalga (võimu naisele) Mär || (ihnsast) südä `andaks, aga käsi ei `anna VNg; ei `andand suhu egä `silmä, pala egä `pauki Lüg; Annab näpuotsast (vähe) Kaa; Naa kae ja ihnus, et ei anna teisel inimesel kibi kua piad `peksa Han; mitte mahasadanud `marja ka‿i täü tõisele anda Hls; sikke `seante, kes tõisel ei anna pala ega pu̬u̬lt; ta ei anna küüdse suurust `aśja kah, `seante kidsi; sii ei anna mitte `tingu ka kõrva veerest enne ku ta leeme `vällä lutsiss Krk; temä‿i anna mädä ka küüdse alt sulle, ta‿m nii tihnuss Puh; näpu värisevä, ku `tõesele midä annap; annab `väega veedi nigu eńgvi̬i̬rd jälle Nõo; ihne inemine - - ei anna oma näpu vahelt `pulka kah `perste `pistä Kam; kes ei anna annakust, si̬i̬ ei anna aidast kah Krl; nii sikkõ, et - - ta ei anna tõsõlõ nü̬ü̬p`nõkla kah; ta is annaʔ sullõ mitte musta küüdse väärt kah Har; anda as `siĺmä `piśtä ei suuhõ tsusada Rõu || (heldest) näpidega võtab, kamaluga annab Trm; eĺle ja `lahke, ta annass või `süäme päält ärä asja Krk; ta‿m `elde `anma, annap vai `viimätse ärä käest; mul `kalge süät ei ole, mia anna vai suutävve `pooless Nõo; `Väega˽`helde `käegaʔ, tiä `andsõ kas vai viimädse hińge takast ärʔ Urv; anna antust, murra murtust endale saadust paku teistele – T V emä ütel ike et anna `antust, murra `murtust. kui sa `tõesele annat, siss `tõese annava sulle Nõo; annaʔ `antust, murraʔ `murtust, `kaksaʔ kaksatust; anna `antust `antut, ala˽võttu `võetut Har

3. tehinguna loovutama, kellegi omandusse või kasutusse siirma a. rentima, müüma, laenama jne aleduse pärast `anneti `puole `innaga Hlj; `ansin oma `lehma `süöma `pääle VNg; vana Jaap ands `meile `eini `võlga Lüg; ema tegi `möisa metstes `eina, etr ärra einamad `andas Kaa; kala müüja tuli, antsid raha eest ja vahetasid vilja `vastu Pöi; `andvad lehma teese kätte `aastaks Kul; `aapteegist pidi iad `rohtu `antama Mär; riik annab `lainu Aud; ta `ańdis koha poole tera `peale; `ańtsin selle [maja] `väĺla (üürile) Juu; mõned `ańtsivad talud käest ära, `jät́sivad kõhad maha Pal; and talu rendi pääle `vällä Krk; ega tu̬u̬ `müüja `uupi ei anna kellekile, ta jao`viisi annap; anna mulle odavambaste, mul ei ole niipaĺlu raha; pu̬u̬l ilma ma `vaśkat ärä ei anna Nõo; ańd `kapstõid mullõ, ma˽`koiõ neli `paari sukkõ Har; ku ma osagi saasiʔ ar˽`massaʔ, vaest andasi hopõń tagasi Vas; kaupmi̬i̬ss ańd meehele tu̬u̬ hääteo i̬i̬st kotitävve rahha meelehääst Räp; tü̬ü̬d andass `vällä tetäʔ Se; `võlgu `andma Lei; poolõ `pääle (pooleterale) `andma Lut b. maksma, tasuma keväde `võeti `vilja `lainust, `anti kasudega kättä sügise Lüg; külmediga (külimituga) sai `suilistel `palka `antud Jäm; sihantse mihele‿p tohi ede anda (avanssi maksta), siis ta‿p tee änam Khk; sa pidid ju raha ka kupu `laskmese eest `anma Var; mis `ańti karjatselle, `ańti püt́t rukkid, teine odre Ann; `ańti elu`aegne paiuk Lai; mis sa mulle tasuks annad Plt; `rü̬ü̬vlele andass `rü̬ü̬vle palk Ran; nüid `antana raha palk, egäle ütele tü̬ü̬ `perrä Puh; mul ei ole midägi `söögi i̬i̬st `anda Nõo; taalõ mia palk andass, kõ̭gõ ju̬u̬ `persede; timä ańd raha mullõ veidemb tagasi ku `õiguss oĺl andaʔ mullõ Har; ei ole vald minole abiraha `annu vi̬i̬l Räp

4. a. suunama; kellegi kätte, hoolde jne toimetama, usaldama tämä on ravitsejate `uole all. `tohtrite uolest `antud Lüg; annab teise oiu ala oma raha; `andas oma `tütre `tääle naiseks Khk; Kes teise abeme ää rikkus, see `anti `kohtu `alla Pöi; tädi `ańdis mind karjatses Aud; käisin `ańtsin oma töö üle, sain `tehtud Juu; ega ta‿ss naĺla asi koa põld ikke jo, laste kätte oost `anda Pee; mea anni oma poja sepä selliss Krk; tüdär `antu sugulase kätte kasvate; egäst vallast pidi vallavanemb kaits mi̬i̬st `andma Hel; katekümne `aastani `oĺli alt `iäline, siis `anti `tälle inimese `õiguse kätte Ran; ei sedä suurõmbat [last] ma ei˽saa sullõ kaŕusõss andaʔ Har; teil ka vaja uma sõsaŕ mehele `andaʔ Se b. (hrl koos refleksiivpronoomeniga) kellegi teenistusse hakkama, alluvusse minema; kellelegi või millelegi alistuma, kellegi või millegi mõju alla sattuma on viks `tütrik, ei `anna `ennast `poiste kättä rebidä; `andas `ennast `Erra `valla `alla, läks siit `vallast `vällä Lüg; ken joomise `sisse `andand on, oma `riide ilbud joob seĺjast εε Khk; kumma `puole ma enese annan, selle `puole ma pian eale koa `andma Hag; sie mies on ennast viina kätte üle and VJg; mine tõiss surmass `piäsmä ja anna ennäss `surma Kod; nüid sa annat ennäst eluaa orjass; si̬i̬ om jumala maha jätten, ilma kätte esiennast `anden; mea nende sekkä ei eidä ennast, nende `parti ei anna Krk; ma ole tü̬ü̬ `kilda `andan ennäst Hel; ta `olli metst `väĺlä `tullu ja esi `endä miilitside kätte `annu Nõo; vana om henne `ju̬u̬mise `hu̬u̬ldõ `andanuʔ; mi ei anna hennest śaksa alaʔ, mi˽`Hitleeri ala õi˽tahaʔ Har; alla andma 1. alistuma, järele andma, vastupanu lõpetama, taganema Sõnast `alle ei `anna, minuperast kasvai kõripite kokku Jõh; Ei anna vanaduses koa `tööle `alla Han; tõene pidäb ike `alla `anma, kaks kõva kivi ei ti̬i̬ üvä jahu Kod; `vaene piäb iks rikkale `alla `anma, `vaene om rukka ru̬u̬g Nõo; naane mehele ala anna aiʔ Se 2. alla jääma, viletsam olema Tehti - - karduli jähust voi rugi püülist lögri valmis - - anna poe kliistrile alla ühtid Emm 3. alanema, tagasi tõmbuma, alla vajuma nagu pakku õts õli jäme (paistetusest), nüüd on juo `alle `andand Lüg; päräst [leivataigen] annab `alla (vajub pärast kerkimist); meri annab `alla Mar; järele, järgi andma 1. nõrgenema, raugema, vaibuma sadu `annab järele juo Lüg; ilm külmale `järge `anma Khk; töbi annab järele Käi; peab kõva talvet, ei annagi külm järäle Mär; Vahõl annab `ambavalu kupust `järge Khn; kui ise järele ei and tõbi, sisi tuli `surra JJn 2. alanema, tagasi tõmbuma vesi `löökleb tuulega, ajab `maale, annab `järge `jälle, teeb `kuiva Khk 3. lõdvemale, lahti tulema, minema või laskma; lahti hargnema; mitte vastu pidama minä en õle `jätkust järele `andand, kas munn maha; ega vikkast ise veni, nide `annab järele Lüg; see nii mäda köis, see annab `järgä Khk; Anna köit üks sutike järge Kaa; kõva sõĺm, ei anna järele Tõs; laug [lõng] annab `järgi, keerd `järgi ei anna Plt; `ankur annab järgi Ran 4. oma seisukohast, kavatsusest jne taganema, mööndusi tegema Järele ei `anna, kas `raiu vai tükkidest IisR; targem annab ikka `järge Vll; süda ei and järele, ma pidin seda teesele ütelda `soama Juu; kes järele annab, sie järjel istub Iis; ei anan järele, võta vai pia MMg; sina anna `järgi, temä om vähep, rumalep Krk; maha andma alanema, mõõnama meri on maha `andand Jäm; perra, päri andma 1. nõrgenema, raugema valu nakap nigu `perrä `anma, ei ole enämb nii ele valu Nõo; tõbi and `perrä Se 2. lõdvemale, lahti tulema või minema võrk om londin, annap `perrä Ran; mul om vana jala, ei anan `perrä, ei saa `astu nii valiste Rõn 3. oma seisukohast, kavatsusest jne taganema, mööndusi tegema mina annan `perrä, parem tükk tigedälle Kod; kes serände pehme, annap `perrä kõegile; ta om nii `kange `süämega, `kossegi ei anna `perrä Ran; latsele ei või `perrä `anda, ta nakap siss `jonni `amma Nõo; anna no uĺlilõ peri Rõu; ei annaʔ `perrä, rago nigu `rauda `vasta Plv; tagasi andma 1. nõrgenema, raugema, alanema; taanduma Omitegi hakkas haigus neh tagasi andama Kuu; külm `annab tagasi Lüg; valu jääb `soiku, annab tagasi Khk; ilm annab külmast tagasi Kei; ei anna sugugi sinu käsi tagasi (valu ei vähene) Kod 2. endisesse olekusse minema, viima külm on `kartuld näpistand, see `kartul annab tagasi (magus maitse kaob) Mus; Ein küüni pannes oli üsna kui, aga nüd oo tagasi andand, vaada et läheb palavaks veel Kaa; Ära `tömba seda köit nii tebevasti, anna vähe tagasi Rei; vikat kõba, tab tagasi anda Vig; ma ei taha viha kanda südames, ma annan ruttu tagasi Mih; [kõva vikatit] seda põletadi - - see `ańdis tagasi Ris; [heinad] on tagasi `anden `nätskess, ei saa `kuhja `vaĺmi tetä Krk 3. taganema, loobuma mena oma sönast tagasi äi anna, olen `ütlend, olen `ütlend Emm 4. alanema, mõõnama tuulega on meri loe, kui vaaks jääb, siis annab tagasi, mered `andvad tagasi Khk; meri akkab `möönma ~ tagasi `andma Rid 5. kajama Mets - - oli nii suur ja tihe naagu müür, selle sammu pärast `andas ka ääle tagasi Kaa; alkain un aĺlass kivi and eĺü tagaž́di Lei; üle andma raisku, ülekäte minema see (tüdruk) on üle annond `eese jo; üks üleannond ing, kes kedägi ei kuula Mar; ümber andma muutuma elm annab `ümber, ta lεheb solags Emm

5. (saada) võimaldama, (osaks saada) laskma, lubama; millegagi varustama; millegagi mõjustada laskma a. (objektiks hrl käändsõna) lase `alla pidi tuuld [paati] , anna `rohkem tuult Jõe; siniarakad, nied panevad ane ja kanapojad keik mokka, ei `anna `armu `kellegille Hlj; külm ei `anna `viljale `kasvu VNg; `anna sina `põllule sedä midä põld tahab, põld `annab kõhe `üeksä `vasta; sie jutt ei `anna `kuskilgi `üömaja (ei aita) Lüg; ähk annab völaga `aega (pikendav tähtaega); leeva koorus mustaks läind, palju `kuuma `andand; `siaste sai [põllule] vähä sönnigud `antud; rehele annad kaks kütti Khk; anna sa `jooni, ma kiigu Mus; Antku jumal εεd ingamist (surnust rääkides) Kaa; lehm äi anna `piima käde Jaa; `Mootur oli `kinni `kõrbend, pole `õigel ajal määret `antud Pöi; mäda puu ei anna valu mitte leva ahule Muh; anna liigendel `sooja Käi; ilm olli nii `sompus et pole näin laevale `koosi `ande Phl; tääl ike terbist `antud Mar; ei tale `anta seal `õlpu `ühti; `ańti `ruĺli ja `jälle äket et tä (muld) `peeneks läks; Anna perse pinki (istu) Mär; aeg annab arutust Han; na ea põli `antasse veel vanainimesele Mih; amet́ kõik mis `leiba annab Aud; ega ned parmud ka anna asu selle lehmale Amb; pool `pääva `ańti siis `teenijatele pühaks Ann; `rahval kõik lu̬u̬g vede siden, ku annab `lu̬u̬gu si̬i̬ ilm; anna mina juassa (lase minul joosta) lehmile järele; naene tämäle mitte uśsi asu (rahu) ep õle `annud Kod; kui tuld kivedast `antasse, siis pada `ästi keeb Äks; pannasse aod `siśse piśtakille si annab alt `õhku kuhjale Ksi; `siia `maale on tervis meil `antud SJn; ku vikat `äste säet om, sis muud ku anna `jõudu; `antke - - tekke `ruumi; ullul ja rumalal anna maad (anna järele); ilmast `ilma sõnutiv, na es anna teśtel ka rahu; ma lää `rätsepa manu `mõõtu `anme Krk; purju om tühjä, anna `rohkemp tuult pääle ~ kätte tüirist Ran; temä varast paĺlu, toda es saa jo `andiss `anda; amet kõ̭ik mes `leibä annab (ülalpidamist, sissetulekut) Nõo; Sõda om hirmus asi, jummaĺ angu˽kõrvaga kuulda, a ärgu˽`lasku siĺmil nätäʔ Urv; Anna iholõ mis iho nõud; Kolmõlõ asälõ piat tiid anma: haanä kuurmallõ, palgi perä riile ja vanalõ tütrekulõ Räp; kas śoolõ põllulõ tiʔ sitta ka olt `andnu Se; d́ummal `andaga `terrüst un öüä ikä Lei || impers (vihma- või lumesaju, ka tuule ja ilmastiku kohta) akkas pagiti lund `andama Mus; Las aga anda, `vihma lihab taris Pöi; nüid `andis `märga, nüid akkab `sündima küli teha Muh; annab ead `ilma Rid; seal põh́a all annab tugevad `vihma kohe Kse; `Andis `vihma nagu uavarrest Han; `Vaata, kudas `pilvi `vasta tuult kisub, sisi ta ilust `ilma ei taha anda Hää; küll annap vutakit (hooglikust tuulest) Ran; pilve lońdikõnõ, and paĺlo `vihma, lummõ Vas b. (objektiks da-inf; ka impers) laskma, võimaldama; võimalik olema `Annan sulle jau peräst `ingedä Kuu; nüüd `annab `niitä juo küll, on juo `täiest `kasvand; sinu pää ei `anna `sinne `mennä, akkad `enne `õksele Lüg; jumal ei `anna `ennast `pilgada Vai; mu rind ei anna εnam loulda Jäm; kui tuul külje pεεlt, kui annab purjuga kaksi pidi joosetada Khk; `kõrkad o `pehmed nagu piitsa keeled, `andvad ühna veanda Muh; õlle nõud andvad koa ikke ingäta pea `luhti mette Mar; ega lammas `rohkem ei anna `niita ku kaks `korda Kul; Võtab kust võtta annab Han; kui põld akkas `anma teha, siis `tehti küli Aud; anna leida `endele kaĺlis tervis kätte Hää; kõva südamega inime, tema sugugi ennast `murda ei anna Juu; valitsetud puu oli, kes `ańdis `piergu `kiskuda VMr; nuga peab nõnna terav olema et puu annab `vesta Kad; kruu ei anna `koŕki maha jättä, tuleb ühen `väĺjä; südä ei `annud sedä ärä üheldä Kod; kas sääl om enäp Ämmusteʔ – annab `olla, ma ei tää sääl muud nime oleva Trv; kuḿm annab venüde Hls; ega ädä ei anna äbenedä Ran; ta (naise) südä ei anna `lüvvä ja käsi ei lü̬ü̬ kah Puh; si̬i̬ om `jaksa, annap võtta Nõo; nüüd `ańti vi̬i̬l omile siĺmile nätäʔ Võn; ni `kaugu iks elä, ku `päivi elläʔ om ant Urv; ädä ei annaʔ äbende, tühi kõtt kõrgistõ Krl; ku käsil ja jalul `liiku andass, siss võit õks elläʔ Har; sul jo `andõ˽`vaĺmiʔ, ku kosilanõ tulõ, sõ̭ss anna˽minnäʔ inne Rõu; hüä mi̬i̬ĺ sai `väega, hot́ lakkõ annaʔ karadaʔ Se; annaʔ jummaĺ kõ̭kkõ mõistaʔ, ei `kõ̭ikõ tetäʔ Lut c. mingit olekut, tegevust jne võimaldama; mingiks olekuks või tegevuseks suuteline olema võib `jätkädä `inglis tappiga [palki], siis tämä enämb ühest ärä ei `anna Lüg; reha `seljatäis - - vottasid nii pikkald [heinu], kui reha `andas; kisendi kovast nii pali ku kori `ansi Vai; `veised `kargavad tuhat `nelja nii pailu kut `andvad; tald oo nakkidest lahti `andand Khk; Antku, et seda‿p juhtuks Krj; enne põln inimestel `priiust mette, päräst `anti priiks Mar; `meeste säŕk oli kitsam, nagu `riide `laius `ańdis Mär; liigetega nuga, mis `kinni `ańdis Mih; `kańdis kõik ää, mis `lahti `ańdis Tor; minul sie sõrm ei anna `sirgesse Amb; [lõpetamisel] paneme [kanga] ohjule, nõnna et annab pikemaks Tür; kui aeg `ańdis, siis kedrasid päe läbi Plt; lina `aiguve seni, ku na luu `valla annave Pst; kui koe ja vee mõlemba keeru om, siss na ei anna `kangan iluste ligi, saab kore rõevass Ran; kõnõlnuʔ, no kiiĺ anna‿iʔ ńoid sõnnu Lut || (koos ma-infinitiiviga) – R eP vie riist on `kallakal̀li, `annab `ümber menemäie; minu kiel ei `anna `ütlemä, kuda sie tuleb `üellä Lüg; ükspuine, `kange seĺjaga, `pöörma‿p anna ennast Jäm; siis nad (linad) olid niikaua leos - - kui nad `ańdsid juba `murma ennast `kat́ki Kei; ega tema ennast `paenduma anna (uhkest) Koe; aśspakk, tema annab `kierama alt VMr; juba annab `nihkuma Kod; kui on vanund ja tükkind vill, ei anna kraas `käima Plt || kokkusaamist või lähenemist võimaldama, lähedale laskma siel on pikkeld [meri] madal ja - - egä `sinne `ühtä maa ligemäss voind `andada - - et `liiga `ranna ligi ei `andand Kuu; kits ei `anna `püssimehe ette, on üks arg luom ja `erkos Lüg; metstuid ep anna nõnna elude likki mitte Muh; Vana kaśs ei annass mio `piiri Khn; reak ei anna ennast inimese sekka Juu; ta‿mm nii `uhke, ta‿i anna ligigina Nõo | id ei sie `anna enamb `endast minu `silma `alle VNg; Kus mina taga `räekida saan, kui ta‿i `anna `näulegi IisR; ära anna ennast mu `silmi Rei; oia, et sa enam ennast mu `siĺma ei anna Juu; Ku [võla] `masmise aig, es anna˽siĺmilegiʔ; tu̬u̬l ei olõ˽nätä˽`masmise mõtõtkiʔ - - ei anna˽`ńaolõginaʔ Urv; kinni, kätte andma kinni võtta laskma `juoksevad `sängi `alle `peito, ei `anna `mulle kättä (lastest); kui üvägä kinni `annab, siis on trahv `kergemb Lüg; obo ei anna `kinni Mar; aa `looma taga, ei anna kätte ega anna Juu; virutanu lehmäle takast pengiga `perrä vi̬i̬l, noh, lehm kätte es anna Nõo; tsiga anna‿i kellegi kinniʔ Se; kokku, ühte andma kokkusaamist võimaldama, endaga kokku laskma mihed `kardid neid (sõjalaevu) ja ei `tahtund `laevuega `ühte `anda Kuu; `emmä `andand kokko `tõine `tõisega, õles `menned `riidu Lüg; redutas eest ära, ei annagi kokko Pil; temä ei taha kokku anda, paep ärä i̬i̬st Krk; kudass tu naene temäga kõnelep, ta‿i anna naesega kokkugi Nõo; is `näütägi˽hennest - - is anna˽kokkugi is Har || ulatuma, küündima Jakk jäänd `kitsukaseks, ei `helmad `anna `vaelukute enämb Kuu; [võrk] äi anna sõnna [juhtmete] `kaela mitte, lühike Pöi; luuk (look) oo ää `õigun, ei anna `piäle Var; sured pikad puud mes ülese ikka `antsid puude `peale Kir; Kael pial nagu ärjal, rae nööbid anna kua änam `kinni Han; kangid olid kohe sedasi et (palju) - - ei and kerstu uks `kinni Tür; kas sie palit annab `sulle `kinni VJg; rõivass om liiäst naṕp, ei anna `ümbre Puh || piisav, küllaldane olema Jämmuselt annab möödu täis, aga pidusest jääb veel puudu Kaa; Ikka `kerge veel, äi anna `koalu käde Pöi; see on `raske asi see vist annab kaalu täis küll Juu; välja andma 1. piisav, küllaldane olema enesel ei õle `riiestki `ninda pali, et `vällä `andases Lüg; See paĺk äi anna jämmuselt välja Kaa; `Riśtisi nii pailu [kindakirjas] kudas siĺmad `väĺla annavad Hää; karva piält ańd kualu `väĺja Kod; rõivass ańd `laiusest `vällä Plv 2. kujult, omadustelt jne sobiv või kellelegi, millelegi vastav olema `vöedags üks köver puu, mes obose plaani `välja annab, laigadagse pεε ja körvad veel `senna `otsa Käi; abemega mees annab plaani `väĺla Kei; sõss `anvet moodu `vällä, ku mehel piip suhun ja naisel laits sülen Krk || (vee, õhu jm) liikumist võimaldama; läbi imbuma pane kork `peale et `luhti läbi ei anna VNg; ahi `engäb - - kui praod sies on siis `annab `luhti `vällä Lüg; mattab `inge `kinni, ei `anna `rindust läbi `tulla Jõh; vikk on kiha pεεl, koest ta `inge annab Khk; paat́ lekib, annab vett läbi Tõs; Panõ kaabõlkoi luuk `piäle, iest akkab üle `andma Khn; tegi tugeva paisu, mis mitte vett läbi ei anna Hää; neil (viiskudel) augud olid sies `ańtsid `õhku ja Amb; kuur piab olema, et annab tuule `õhku läbi Tür; puud vajovad `litso, ei anna tuld läbi, `liikta näid Kod; piip kõvast täüs topit, ei anna `enge läbi Krk; ru̬u̬ katuss ei pidänä `vihma. ru̬u̬d om kloredad, annava läbi Ran; iä `lahkõss - - and `luh́ti mano, sõ̭ss ei lõpõ˽kala ärʔ [järves] Plv; prezenta all `kauplõsõ prezent anna‿i `vihma läbi Se

6. karistusena, sunnivahendina või ergutusena osaks saada laskma; lööma, peksma; taguma, kolkima; löögiriistaga töötlema a. hüüds ans kere `pääle Kuu; rabavad rukki vihud `reie tuas `vällä, `viskavad üle `ukse `riiala, sääl siis `annetasse `vartudega `selgä `neile Lüg; Võtta `vemmel ja `anna `ninda‿t kusi kieb Jõh; tεεp killele selle `nuaga oleks `andand siis Jäm; andas körva `pihta nda‿t lärtsatas Khk; obu lööb tagant üles, annab tagumiste `kapjadega Jaa; ma annan sool `vasto `vahtlemest Käi; pingutasin `ohju ja `ańtsin obule takka Mär; [linade] rooge mõõk. sellegä peksetse ja andase Tõs; leili auru sees sai viht `pehmeks `tehtud, siis oli sellega ea `anda, peksa kere nii tuliseks et Juu; saba `alla `andma Koe; annan sulle põrna `piale Sim; `ańdis `kämliga `mööda `kõrvu Ksi; ega ta muidu ei kuule, tulep tupe `piale `anda Lai; `poeskesed ańnid kividegä; nõnna ku [hobune] tagass üles ańd, nõnna jäed mõlemad tagumased jalad `vankri õtslaada `piäle üles Kod; vaade ku ma - - `vastu `ambit anna; ma annass täl nõnda ku puru jut́t taga Krk; `kohtumaja man `ańti ike loe `järgi Hel; molli otsa pääl tõlvatedi, `anti tõlvaga kui plagsub (pesupesemisel) Ran; `anti naha `pääle, ega `vasta‿s tohi `aada; ti̬i̬b mugu `koera ja võldsip, serätsele anna `kaikaga Nõo; ma anna sulle üle kühmä Rõn; [rukki rabamisel] `ańti jäl˽`pinki `vasta, nii et pää˽säält tüve seest `vällä lät́siʔ; Mi‿sa˽lasõt latsõl nii `kirsu anna˽perse˽kuumass Urv; Anna˽tõsõlõ nii et avitass Har; ma anna sullõ suuhõ, mis sa porrat Rõu; anna˽`tallõ ihho pite; ma anna sullõ `hambehe Se b. tr `anna `vitsa tämäle, küll ta siis akkab sõna `kuulamaie Lüg; odan `utja ja `annan `siule `peksa; `andasivad - - `pussi (pussitasid) Vai; `antsi pesule natusse `nuia Khk; laba on seal kos patsud `antakse (viheldakse) Rid; kui töö põlnd easte mette, sis `anti keppi Mar; kimbust läks lina sis `rookmese alla, akati `mõõka `anma Vig; kus `tarvis `raiu, seal andeti kirvest Kse; [vihkudele] sai `varta `pihta `antud Mih; kellu kaks läksi ommiku - - rihile. vart kätte ja valu `anma Tõs; `ańtsin talle `tuupi; kui `jõulus `vihtlesid, siis `ańti `sulle `pliksu ja `plaksu `persse nõnna et, `ańti `jõulu anisi ja `neäri anisi Juu; ühe siraka sain `anda, oligi `kalpsti üle aa Kad; `kange naine teinekord `ańdis mehele tappa ka Plt; ma anni tal üte ää kõrva kiilu Krk; Maasikule ma `andsi suvel küll tappa, karja man `sinder mitte es seisä Hel; emä ańd valu, kui me sõna es kuuleme; anna latsele `irmu ja `armu; minule ańd esä puu `luśkaga serätse kõlaku, et silmist lõi tuld Nõo; ma anna sulle üte tsähvi Rõn; `lasknu - - kat́skümmend viiś `välki `andaʔ Urv; taalõ piat `malka `andma, ega taast muud́u inemist ei saaʔ; taheti ka joonikat́si `pükse `andaʔ, et tsia ubinõdõ lasi Har; sullõ `kimpu vaja `andaʔ Se || tulistama patarei·d - - `antsid `sönna `taamale tuld Ans; Paugu `andis oli jänes kää Pöi; tuid, sai testele `püśsi `anda, siis kadosid ää Lih; olass `meitel äkilene `juures olnd, olass tääl öhö põraka and Mih; tuli riista, nendege andass tuld jänestel Krk; pihta andma kõvasti töötama, [tööd] rabama anna aga `pihta [tööle], küll lähäb Mar; nigu lumi kaoss, andass põllu `teole `pihta Krl; tagant ~ takka andma kedagi tagant sundima, kiirustama; ergutama, ässitama pingutasin `ohju ja `ańtsin obule takka Mär; `talvel muutku `ańtsime vokile takka Kos; anna `jalgadele valu, anna valu takka, mine kärmemini JõeK; mina `vitsisin ikke vokile tuld taga `anda Amb; Tüü om kige paremb rohi ku süa valutess - - Mudku anna takka Hel; kas tu̬u̬ ei ole patt, ku mina luba `endäle `otsa tetä, vanatońt annab `u̬u̬gu takast, et ti̬i̬ `otsa Nõo; kül ma anna hõrru takast siss piät iks minemä Plv; annaʔ täĺle kõva käru takast, kül taa siss tü̬ü̬d tege Räp; tu om sääne kärmäss mi̬i̬śs - - and tõõsõlõ valu takast ja esi ka tege [tööd] Se

7. (hrl sg 3 p, koos da-inf) pingutust, vaeva, jõudu, aega jne nõudma; jätkuma no eks sield `Suomest `anna ige `tulla ka juba souss (sõudes) Kuu; `annab `piŋŋutada `enne kui [kivi] üles saab Hlj; `kaŋŋas pidi õlema kõva et `andas pida Lüg; Nii iad inimest `annab `otsida IisR; see eina taridus annab üsna labu `peele upita Kaa; Igavene kuhja mürakas et annab `otsa vaadata; Sügisene öö ön nii pitk et annab ösna öle ajada Pöi; tehasse üks ühessa kümme `leiba, see annab närida Muh; suure `teeni annab siit ulga moad `minna Tür; küll and `summi läbi lume Kod; kodu`kootud `riided ike annavad `kanda Plt; Tetti lina iki oma terve nuŕm maha, ańd kakku Hls; si̬i̬ aab ańd põdede kah Krk; Kari oĺl mõtsan hajuvilõ, andsõ `otsi inne ku kokku sai Urv || kõlbama, väärt olema sai södise kööringu, ät annab määleta Mus; `Sandle `möisas `andis `teenida küll Vll; kaśs ajab nii kena nuru, εt annab kuulata Krj; Sai keretääve [peksa] et annab maiguta Pöi

8. a. tekitama, põhjustama, esile kutsuma; mingi tulemuseni viima kolm lina `kiskupihu kuas `annab pihu VNg; `Viiburi tikkud, nied `andasivvad kõhe tule üless; `vilja kõlud, ei õle `tuuma sies, ei `anna `kaalu ei kedägi Lüg; ega kõik [vikatid] ei `anna üht ääld Jõh; tee `kεimine annab `sooja Khk; ölut annab verd, viin söögi isu Pha; naised `värvisid vahest viherbo koorega, `andas rugi sina `riidele Kaa; See okk annab [lõngale] `keerdu küll Pöi; päŕt annab `viimse viha umala käbadele Muh; seep ei anna sugugid `vahtu Rei; umalas annab vihatse maegu õllele Vän; köömel `anda ead söögi isu Juu; sie (armastus) piab nii iad mõnu `andma mehele ja naesele Kad; sõna saba annab sõnale teise tähenduse VJg; püśsi kukk - - lü̬ü̬b `alla ja annab plaksu; `kiissel ei `anma `rohkem jõudu, kui üle aia karata; `mäńni puu annab kõege `rohkem nõge Kod; eläjess and sammasspoolikut, kui `mü̬ü̬dä läät ja eläjess röögäts; `lahke suu annap `sõpru Krk; kõjopuu tuhk annap `nilbust - - kajo vesi om `väega kale Rõn; kel verd veidikene oĺl, nu̬u̬˽pidi alasi nõgõsõ suṕpi `sü̬ü̬mä, tu̬u̬ ańd inämb verd Urv; olgu ua vai `herne, kanõbi vai `kapsta, kõ̭iḱ `andava itu välläʔ; `ju̬u̬skjõilõ tähile and päiv `valgusõ Har; ju̬u̬ `viina, tu̬u̬ and `julgust Räp; piĺliʔ `andva helü Lut b. (küljest eraldama, levitama okkaspuu `annab sädemeid VNg; karv `annab `vällä ~ `annab `karva Lüg; silm annab tuld (tugeva äralöömise puhul) Ans; [korsten] lagub ää, annab aga peale kild aavalt ääres Pöi; ju keris nõnna `umne oo, ei anna `sooja mitte Muh; värb annab pealt ää Mar; maa oo `niiske, annab `niiskust üless Lih; tulekivi kui raiutse annab tuld Tõs; sai `muśtjas sinine [värv], see maha ei and Pär; tuamikad annavad ead `aisu `väĺja Kad; lumitand moa annab koa ivake valukuma Trm; pada annab sine, tuleb sadu Kod; se riie annab pealt ää (muudab värvi) Plt; kardulevarre annave kah rohekat `värmi Hel; siĺmäkiviga värviti `villu sinitsess, sis `oĺli nii `kińdel ja tu̬u̬ `väŕvi es anna Ran; kui liha soolane om, ega tu̬u̬ ei anna `rasva `väĺlä Nõo; keede oĺl `pehme põhjaga [maa], ańd põhja vett `väĺlä Kam; ahi and `karmu Urv; mul um sitt kurgõl all, tu̬u̬ sitt and lämmind Rõu c. tootma, saaki või toodangut võimaldama; tulu, sissetulekut, kasu tooma küll sie one üvä `rieska `loipu, sie `anda `piergu VNg; meil `mullu jäi `linnubu `ahtrast, ei `andand `ühtegi peret; nied jahud `annavad pali `leibä `vällä, nie on `kuivadettod rukkid Lüg; kakssada kolm kilo [lõhet] , kolm `kruoni kilo. noh sie juo `anda `kruonisi Vai; neĺja tahuga oder - - nee `andvad änam `järge kut kahe tahalised Khk; lammas annab `aastas kolm `villa Muh; neli `andvad, neli `kandvad, üks on parmu piits = lehm Rei; kui ea ruki oo, siis annab ikke kuus seemet Mar; Tomingate `õitsmese `aegas `tehtud küli annab ilusad linad Han; paiu - - pihelgas - - raag remmelgas annab mett Kse; vahelene leib `pandi seokst peenikest aganad, `olle `pandud [hulka], siis `andis `rohkem järele Var; talu ei anna `sisse JMd; tänavu kehv `väĺla `anmine, rukis annab vähe `väĺla VMr; mõni uassa annab [kask] `rohkem mahla Kod; keerutavad seda juttu, panevad omalt poolt `juure - - mis nisuke keerutamine annab Lai; mes tost kasu, et lehm paĺlu `piimä annab, ku‿da jalaga `ümbre lü̬ü̬b (raiskajast inimesest) Nõo; lammas and talvõĺ paari pokokõìsi; mõ̭nikõrd lehm ei˽sõõratuʔ, ei anna `piimä kätte Kan; tiiä˽paĺlu ta˽rüǵä `vällä `andnõss Har; suurõʔ `valgõ kaaraʔ - - `andvaʔ katõ kolmõ vara kassu Lut

9. a. teatavaks tegema, teatama (ka märkidega, käitumisega jne); (nähtude, tagajärgede kaudu) ilmutama; arvamust, suhtumist väljendama `kester `annab `laulu `viisi kättä, `rahvas akkavad `laulamaie Lüg; tämä `oskas igä sana pääle `vastust `anda Vai; mine anna Ansule aru (teata), et teed minnasse tegema Khk; külakubjas tuleb `käsku `andma Vll; udusireenid `andvad `siknaàli Var; `Seuke vihane - - siĺmad pärani vahib `otsa - - akkan sõnu `andma (sõimab) Hää; `praegu nad (neerud) ei anna `märki et nad `aiged on HMd; kis seda `julgeb `valge kätte `anda Hag; karjane `ańdis seal [karjamaal] pasunad [kui aeg oli lüpsma tulla] Juu; `mõisnikud nemad ei taht talupojale `õigust `anda Kos; aga ma `ańtsin `talle äid äpakaid (pilkamisest) Jür; minä ei `annud `tiädväski, et minä `ütlesin Kod; enne Türgi sõda `naksive undi pardin ulume, neile viśt iks `ańti `tundmine Hel; ku vanast pulma `oĺlivõ, siss `ańti pulma sõna (kutse) San; külävana pidi tiiu edesi `anma `rahvalõ Har; sa mullõ toona ańnidõ aadresa Se; teada andma 1. teatavaks tegema, teatama nad es taha seda tiada anda mette et muhulane nendel `tienijaks `olli Muh; annab suu sõnaga tiada Hag; eks anna `mulle kaa `tiada, kui `linna lähed Lai; ku˽sullõ mid́ä `halva sünnüss, sõ̭ss sullõ andass tu̬u̬ joʔ ette teedäʔ Rõu 2. sõimama, etteheiteid tegema annab teisele tääda, sihantsid sönu `andas tääda Khk; Ma `ańtsi talõ sedäsi tiädä, et śõttus `mieles seesäb Khn; mõista ~ tunda andma (kaudselt, ääri-veeri) teatama `ańtsin seda neile `mõista ~ mõistu tiel tiada - - ei taht just nii lausa teda `väĺla ütelda Hag; minä esin annagi ennäss `tunda (iseendast märku) Kod; võib-olla mõnele andass ka tuta, konass ta kooleb Nõo; kätte andma millestki, kellestki teatama, edasi rääkima suid-sõnu `mü̬ü̬dä andass kätte, missa tõise pääle olet kõnelnu Krk; kätte ańd ärʔ [varguse] Se; välja ~ ära ~ üles andma [millestki, kellestki] teatama; registreerima; reetma egä Uo`nurmes üksteist `vällä ei `anna, nie `onvad ühe`nõulised mehed; `niisuke kahe `kieline inimine, ei või midägi `tiedä `anda, `annab kõhe üless, `räägib `vällä Lüg; Varas varast ää ei anna Han; `peimis ja ruut läksid kiriku `juure üles `anma, `üeti `kihlama läksid Mih; kui üks ehk kaks `tińti on [teiste kalade hulgas], ei nää, aga ais annab ära HMd; siis `talle `ańti ülesse, et ta kolib mõisast `väĺla VMr; anna `vargus `väĺjä; suu `anmisegä ańd Juudas `Jeesuse ärä Kod; kellest südä täis, seda suu `andev `vällä Trv; sedä piap üless `andme, et sedäsi sa näit, sedä ei või jättä salussess Krk; `ankõ `vällä, kost tu̬u̬ jutt um `vällä tulnuʔ Rõu || avaldust, tellimust jne ametiasutusele esitama; (kohtus) edasi kaebama meil on ka `palve `sisse `annetud, kas saab `juure maad ehk Lüg; see kes teise [kohtusse] `sisse annab, on `nöudja Vll; lähvad [abiellumiseks] sooviavaldust `anma Lih; oĺl luba kuhut edesi andaʔ. siss kaavass `kuhtu `ümbre Har || ütlema, vastama, soovima (eriti tervituses, soovimistes) `andas jöudu ja teritas ka Mus; ons must siga `vastu tulnd, ep möista tere anda Pha; kes teisel vaderiks oln, see annab terit: tere vader Muh; Anna levale jätku Rei; `ańdis `mulle viel üle aa `jõudu kua Vän; ti̬i̬ aga ärä, `aiti·magi ei anda selle edess Kod; timä ańd mullõ söögi i̬i̬st suurõ tenu Har; lakkõ˽`luidsa ärʔ ja `ankõ `ait́umma Rõu; lää śjondsa manu, annam hüä päävä ~ hüvvä `päivä, timä võtt `vasta Lut b. õpetama, juhatama; ülesandeks tegema kas `annad `mulle ka `ammeti, ei õle kedägi tehä, õlen jõute Lüg; eks sa anna siis juhatust kui ma‿b `oska mette Vll; valitseja annab kubjale ette, kubjas `töölistele Aud; tükid `ańti ette ja eks ikka tähäd õpetadi koo `lastel [selgeks] HMd; õpetajaproua tuli kirjutamese `kamre ja akkas siis `töösid `anma, ikka `suĺga noppima Nis; igaühele `ańti oma pośtivahe [vilja] leigata Ann; latsele piab iks õpetust `andma; ei või amatit kätte anda (harjutada) Trv; vanast `anti mõistutada, pögsin kasvap, juurikass taga - - to‿m pähel Puh; maad `ańti vakkalõ `järgi tetäʔ Har; `ańde `plaani, kuiss maat pitäʔ Räp c. omistama, määrama sie one `toisele `kange süüd `andama, iseenese pese `puhtast VNg; seoksele asjale ma tean anda tähenduse PJg; pindad ehk vardad - - kaks nime võis `neile `anda Ann; mea ei tää, mis sel tulep vigass anda Krk; `Klaoss `ańde mullõ üte kuu [vangistust] Võn; sääräst eläjet ma ei olõ vi̬i̬l nännüʔ, taalõ ei mõista ma nimme andaʔ Har; üldäss, et vere `perrä andasõ˽priĺliʔ Vas || impers (ette) määrama kui põle surmaks `antud, käi kõik ilm läbi, tuled ikke `tervelt tagasi Pai; ku ta miu õnness om ant, sõss ma saa ta Krk; kas ta om `mulle nüid `nuhklusess `antu, et ni̬i̬ päevä nii pikäss om `pantu Rõn; ni`kaugu iks elä ku `päivi ellä om ant Urv

10. a. korraldama, esitama, ette kandma õppetaja `annab `este oma `tunni, siis `annab `kester Lüg; ni̬i̬ musta mihe `ni̬i̬gri annive `kontsert̀i Hel; śjondz lätt `altrõ manuʔ ni pidä `pallust. ni and jutust (jutlustab) Lut b. õiendama, sooritama, vastama kaks `matsi `andasime eksaà·meni ärä, `vonnid kukkusid läbi Lüg; kes es mõesta päätükke `pu̬u̬ĺba ärä `anda, `anti viis jutti `vitsu sellele Trv; eksamit `anma Räp

11. a. mingis suunas olema, asendama; mingile ajale langema, kalduma kas üks inimine ehk luom on `rasked, siis et sene aja `kõhta `annab sie [sünnitamise] aig Lüg; see pere nagu annaks `veske `kohta Jür; `ańdis nagu `Mustve `kańti Iis; asi annab senna `poole Plt b. kellegagi, millegagi sarnane olema, sarnanema, millegagi võrduma, millelegi vastama `annab emä nägo (lapsest) Lüg; tütar annab emasse Plt Vrd anduma

ank1 ank g angi Khk Mus Kaa Krj Jaa Pöi Muh(n ańk); pl `angid Khk

1. sälk, sisselõige Löö siie kervega püsut angi koht sisse, et pidama jääks; tüü `otsa raiuti ümargune ank `sisse Kaa; [anumavitstele] ooletati söhuksed angid `sisse, mes otsad koos `oitsid Jaa; kus sarikad `sisse tulad, seal saavad angid `sisse leigatud Pöi; [puunõu] vitsa küis `tulli angist `lahti; lõng‿o angi [voki] argile `sisse kulutan Muh

2. kisk [ahingu] piid‿o laba `külges, piide `külges oo angid Muh

3. pilak nöögid vöi `angid, kus piiru sai `püstada Khk

ankur2 `ankur g `ankru uus R, eP(`ank|or, g -ro) M Ran, `ankuri Kuu VNg Lüg Vai; n, g `ankru Har Rõu, `ankro, `ankri Räp; ankur g `ankru Krl Har/n -ŕ/; sisseü `ankrude Ote, gpl `ankrute Võn laeva, paadi, kalapüünise vms kinnitusvahend kui laev on `kinni, siis `varbita ta `ankruga `välja, `ankur viia `eemale ja siis kisuta Jõe; `laeva `ankurisse panema; laev on `ankuris ~ `ankuri pääl; `Ankur imeb `pohjast `lahti Kuu; `panga `ankuri juo; peli `ankuri üles VNg; laiv `sõisab `ankuris; `ankur `juokseb järele, siis kui on vedeläst sääl mere `põhjas; `ankuril, sel on ka `aarad `küljes `jusku `ärjä `sarved Lüg; `kange `sääga rikkus `ankuri `ketjud `katki Vai; `ankur ep pia mette - - lae riivib Khk; olime `terve öö `ankru‿pel Köpu `ääres Mus; vörgu jäal on ikka `ankur `otsas Pha; Kaśt mõrd on `ankrutega sihes, `ankrud `küĺges, mõrra `ankrud; Ankur on raua jurakas, sepad tegid, ankrul on sirge säär ja kaks kõvert küünt; Paadi vanema võrk lasti ankru alla kõige esimeseks sisse Pöi; `ankur on `pöhjas ja tuul on `kange, siis `ankut jookseb järele nagu tuhli kook Emm; üks kõva maru - - võtab laeva `ankrud üles Rid; legoo· `ankur (lase ankur sisse) Hää; `spillivad (hiivavad) `ankurt Ris; mõrrad `oitasse kolme `ankruga `seitsme kahessa jala sügava vee pääl Trm; `ankru võru, säär, sarved, käpad Kod; lootsikumi̬i̬ss `tõmbap `ankru üless ja sõedap manu suurele `vennele Trv; üte `ankru pääld sai kuus loomust [mutipüügil] Ran; kesk `järve tuleb lootsik `ankrude panda Ote; viie käpäga `ankri nigu `pü̬ü̬rüss; viis `puuta oĺl `ankri Räp || piltl Paneme ennast siie ankru (jääme siia kohale) Kaa; Oled kaua ühe koha pääl, nägu sulane jäi peremehe `juure paigal, [öeld] ta on `senna `ankrus jäänu Hää

hari1 ari g arja, p `arja eP M T(n arri Ote); (h)ari g (h)arja, haŕa V(g haŕä Se; aŕd g aŕda Lei); ari, `arja g `arja R(g h- Kuu)

1. hari, millegi tipmine, kõrgem osa, (piklik) ülaosa, ülaserv, murdekoht a. (katusel) Õlgkattussel õlid akkid `arja pääl Lüg; Vana ise ölal `arjas, poiss annab alt [roogu] käde; Kui näed kevade esimese linalinnu - - katuse `arjas siis tähendab see sui `pitka lina kasu Pöi; enni pandi lina luud katusse arja `peäle Vig; meres on `laini ku tua arjad Hää; Kui maikuu vilu ja vihmane, täidab küinid ja aidad arjani Trm; arjast mädänep katuss kige vähep Krk; tõnnisspäeväl pidi olema keśk taĺv, siss üteldi, et tõnniss om tare arja pääl Ran; õlekatusse `arja tetti, õleotsa käänetivä katõkõrra ja siss `peenikest õleprahti `pääle ja `panti lapikit `kivve vi̬i̬l kõ̭ge `pääle Nõo; tuuĺ om katusõ harja vällä `lahkunuʔ Har; varõssjalaʔ lasõ õi haŕast `oĺgi vallalõ Se b. (viljarõugul) `auna `arja `pääle `pannasse vihk Lüg; anguga tõsteti [rõugule] pää või ari `otsa Hää; rõõgu arjad läksivad `kasma Pal; pane arja pääl üles `riise Krk; Rõõgu hari `pańte viglagaʔ, tu̬u̬d es küünütäʔ üsäga˽`panma Räp c. (mäel, künkal jne) Nasvad on meres kivi `künkad, kuiv ari pääl; `püitaks angerji siit samast jooma arja tagant Hää; mis säl mää arja‿bel ka kasub Khk; mättä arja päält sai ni̬i̬ marja Krk; mäe arja pääl om kehvemp vili Kam; päiv `nõśsi mäe arja takast üless Har d. (künnivaol, lainel, hangel jne) obone ei `sõisa iast vaol - -tämäl on `räŋŋes vao `arja `kõndida Lüg; `pohja `tuulega on [laine] `arja `rohkemb `valge ja `murrab Vai; meri lainetab `valgess `arjas Khk; Laine arjad olid `valges `vahtus; `Nii sügavad `talved olid, et aŋŋe arjad olid katuse `räästas `kinni Pöi; künnivao ari peab olema `kõrge Kul; `Ku̬u̬rija laine, temal ari ruĺlib i̬i̬s Hää; ärä sõkku vao arja pääl Krk; lume angel `olli nigu ari pääl, `päälmäne ots `oĺlo nigu `väĺlä poole tuisanu Ran; kui `kartulit mullati, siss `lasti muld katõlt pu̬u̬lt `õõla arja `pääle kokku Kam || vagu kas haŕjaʔ omma lastuʔ, et ma saa kartoli pannaʔ; `Kapstaʔ ja ronguliʔ istutõdi ka˽`harja Har e. mitmesuguste esemete jne ülaosa, üleval asuv osa ülä `arja ajama [kiike] Lüg; sua ari (soaraam) on piide `ümber Khk; Ülemese palgile soon sisse - - alumesele aga ari mis soone sisse käis Emm; sealt rangi arja pealt võtnd kaela katti Mar; teĺle arjad (kangastelgede külgpuid ülalt ühendavad ristpuud). `arjade pial käisid need puud, kus suga oli Tõs; [linad pundis] on `aŕjapidi koos Saa; lavva pääl tett `niit́sme, neil om sõlme arja päl (ülemine niievarb) Krk; [kuhjamalgad] `panti `arja pidi kokku, kas viis `malka vai Ran; Säält kost paari˽kokku oĺliva˽`pantu, tu̬u̬d `otsa kutsuti paari haŕjaotsass Urv f. kõrgem piire, vahekoht maade, niidukaarte jne vahel vahe arja `pεεle pannasse kivid vahel, kui `aida‿p `tehta; `arju [heinamaasihte] ajama Khk; Siie kupitsa peele joosvad kolme küla maade arjad kogu Kaa; Mõni jätab `jälle suure koare arja, koare alune jääb `kõrgeks, `arja Pöi; kes iast `niitis, ei jätnd `arja, tönk õli lühike Trm; kaari arja jätät kasume, [vikati] kondsu oiat üless Hel; kes om `niitjäd, niidävä iluste, ei tunnõgi kaari `arja, om ilus puhass tasane kõik Ran g. äär, serv Ultuss`ääred `õmmeldi üle`arja - - kas `riide äärt `vastakutte, sis `niulaga ülä`äärä Lüg; vindi ari ei jäe terav moeto, lastasse kõlm `kõrda Kod || nööpaugupistes õmmeldud tagid meestesärgi käisevärvli servas meeste`rahvale `lu̬u̬di haŕja `käüse `värvli `otsa `valgõ niidiga Har h. piltl Arjani aritud (kõrgesti koolitatud) Kuu; Mõni luam `jällä ise õli `arjani täis (viimse võimaluseni), aga - - `mutku `aagas siit toppi ja säält toppi Jõh; harja kõrgeks pealt teravaks; harjal, harjas kõrge, pealt terav maa on `kärjel ja `arjal, konerik Lüg; Kui talve tuisune aeg oli, siis ajas lage peel teed keik iganes arja Kaa; Kui kenast `künti - - siis vaud on `arjas; Tee on nii `arjas ku kerstu koan Pöi; ku ti̬i̬d arjan talvel, siis kasvab suvel üvä vili Kod; om paastukuul ańge ja ti̬i̬ arjan, siss saab ää suvi Hel; ti̬i̬ `korgõh, haŕäh üleväh Se; arjan ”segamini, korratult” mea ei putu neis, las na olla kuhjan või arjan siin mahan Krk | ku näil (ahnitsejatel) `endil kuhjan ja arjan om, aga iks tahva `tõese käest Nõo; minu harja, ütte harja (minu-, ühe-)taoline, -vanune minu `arja mees SJn; temä võis siis minu `arja `olla Vil; su̬u̬ kuuśk ja laane männ nu rehendeti ütte `arja (on ühtmoodi kõvad) Pst; seant miu `arja `miuga olli koolin üten Hls; taa om mukka ütte `harja Urv

2. (linnu)hari kana akkab munele, siis ari lähäb punasest Lüg; metskukk, ilus punane ari nagu isa tedrel Mär; usside kuningal oleva punane ari nagu kukel Hää; kukk akkab `arja kasvatama Kos; `veiksed kuke seened - - nagu kuke arjad karva päält Äks; arjaga uisk, kis arja ärä söövet, mõistvet kai`tõisku linnu ki̬i̬lt Hls; kikka ari om lötakeli tõese poole pääl Nõo; kanal umma˽peenikese jalaʔ ja `harja olõ õiʔ olõmahngi (tibudest) Rõu; hari punane, hari läheb punaseks (vihastamsiest) tegi `toisel `arja punaseks Hlj; ari on punane, poiss on vihane Jõh; mool üsna ari punane Jäm; ari punetab Pal; ari lää punatsess Trv; Ku‿tal - - hari vereväs lätt, sõ̭ss ta nu˽t́saagatas õ̭nnõʔ Rõu Vrd harjas2, harjus

3. pea, juuksed – Lüg Saa eL `juoksu päält lasin kõhe maha jänesse. nii kui mats käis, `viskas kõhe üle `arja jänesse Lüg; ta aris kaśsi `aŕjapidi (turjast) `kińni ja `viskas `sahvrest `väĺlä Saa; poisi kakelnu, `arja pidi kogusin Trv; emä võt́t arjast `kinni, siss tutut Ran; temä tulep `mulle kate käpäga `arja nigu lõvi peni jälle Nõo; nigu tapukikkakeseʔ alati `harju pite riiun kuuhn Rõu; meheʔ heitvaʔ `harja (taplevad) Lut; harja ajama, kargama, minema kellelegi kallale minema; tüli alustama mu aig om nõnda igäve, et `kargass või `arja `kinni Krk; `pehme loemuge ei lää tõesele `arja, ei lää tõesele `kurja tegeme Hel; ja mina takast säĺlä Tanelile `arja Ran; ta `oĺli viha täis, karass mulle `arja Nõo; Juta Õiõga aiʔ iilä˽ni˽`haŕja kuiʔ Rõu

4. haripunkt kui `talve `arjal ei õle `külmä, `millä sedä siis tuleb Lüg; tõnikse pääval taĺv arja peal, leib pooleks, põhk pooleks JMd; päiv um haŕa pääl; päiv nakkass üle haŕa `maaha minema Plv

asuja tgn < asuma uusasukas, asunik – Kuu Kod sie vast on `siie asuja Kuu

avitama avita|ma R(-mma) hrv Emm, Mär Hää Koe Trm Kod Plt KJn Trv Hls T Urv Lei Lut, -mma V(avvitama Vas), avi|teme M(aavi- Krk), -temme Krl, -tõmõ San(-tõme) Krl; aavitama Jõh hrv Khk Rid Kse Tõs Kos/oa-/ Puh Kam; abitama L(aabitaja LNg)

1. a. abiks olema, abistama Ei avida `kiired `koivad ega arg süä `rinnuss (häda ja õnnetuse eest ei pääse) Kuu; avida `tosta `mulle Hlj; avitasima `ninda `kaua kui vähägi ülitas VNg; tule avita, mul on `ränkes `tõsta Lüg; siis tämä ehk akka `minnu avitamma Vai; tule mend abitama LNg; mene aavita tat Rid; sai `kεia tänd abitamas Var; tämidi ma es olnu `mõisa `rihtes avitamesel Hää; ma avitess kige ihu ja hingege tedä, aga miul ei ole `jõudu selles Trv; käsi avits kätt ja jalg avits `jalga [öeld] kui tü̬ü̬ manu `rohkep inimesi tuleve Krk; `julget jummal avitap Ran; `olli sańt kost ta `olli, mia tedä aviti; `jummal om `õkva käsitsi minu avitanu Puh; siss tulna `tõisi `väikeisi `linde ja appi, avitana käo`poiga `sü̬ü̬tä Nõo; mina olli ka `kange, esi jumala jõun aviti ennäst Ote; ma ää `meelega `ti̬i̬śsi ja avitasi `sinnu, aga mu käe ei teevä Rõn; `pernanõ pügi `lambit ja ma lät́si ka avidi tu̬u̬l püḱäʔ Urv; Kuri keerutäs ruuska a hää miis avitas härjägi üle kraavi Krl; kõ̭igin om ta abimiis ja avitaja ja kõ̭kkõ timä ti̬i̬d Har; kas lähük̀õrral ei olõ mõ̭nd inemisekeist, kes sinno avitasiʔ Rõu; jummaĺ oĺl kõ̭gõ avitamah; ei avida minnu nu inäp jummaĺ ei juudas Vas; avida mullõ ~ minno kaʔ Se; mina avidi `skruud́leĺ ummõlda Lei; kel um `kõhtu paĺlo, tuu või tõõsõlõgiʔ avitaʔ Lut || toimetama, hoolitsema ma ikke isi˛ennast avitan veel Mih; temä saap esi ennäst ärä avide Krk; tä säeb neid ja avitab Ran; sina neid vana˛inimesi avitat, näiss ku `kavva sa neid rohitset Puh; ta‿m avitanu naese ka serätse tü̬ü̬ `pääle, kos ääd `palka saab; temä om nii `aige, ta esi enda avitada ei saa Nõo; Marin kõ̭gõ avitass ja paśs Har b. (mitmesugustes soovides, hüüatustes) ku tü̬ü̬st `mü̬ü̬dä `mińti [öeld] jumal appi, avide jumal [vastati] Krk; vansat ku nurmen tü̬ü̬d tetti ja tõene `mü̬ü̬dä läits, ütel: `jummal abiss, [sellele vastati] avita `jummal Nõo; jummal avitaʔ sedä nädälekeist jälʔ `vastu võttaʔ Räp; ko ilosahe mõnikõrd hummogolt `varra vaak, sis õks kõ̭gõ `üt́let õt avida jummaĺ varõsõkõnõ vai tere `hummogost võrõsõkõnõ Se; avida jummaĺ šinnu Kra

2. mõju, toimet avaldama, mõjuma; kasu, abi olema `mitmad igä `uskusid sidä, et sie (sinine paber) avitap küll [haiguse vastu]; Ei avida muud kui oda ise jalad `selga ja `elmad `kaula; Mes avitab udu `määgimine ki se päss pääd ei `pöörä; Ei avida `istumine, küll avitab `astumine Kuu; säl ei avida midägi Vai; ni̬i̬ rohu ike avitive, ni̬i̬ ike `mõieve Krk; vits kah es avita Ran; lehm `luhtit täis, midägi es avita Puh; `maani `palli tarõ maha, es avita prit́s es `kiäkinä Nõo; ku rohu avitasõva siss avitasõva, ega mina (arst) ei avita ku rohu ei avitava Ote; temä kuevat ja tsuidsut noid sibulit, aga midägi es avita Rõn; ku vanass lätt hädä, sõ̭ss avida ei `üt́seginaʔ inäp Urv; mu nõo ei avida tanh medägi Har; Asi om nii hull, et ei avida jutt egaʔ jumalasõna Vas; ku `vihma vi̬i̬l õks tulõsse, sõ̭s kardohkele õks avitaseʔ Räp; taaśsperiĺde lukõʔ, tuugaʔ avit́ `haigustõ `vasta Se || arstima, terveks tegema avitap sõnaga `aigust Trv; Tamme vallan ollu üits vanami̬i̬s, kes serätsid ädäsid avitanu Ran

3. kõlbama, sobima, kõlblik olema eks ne `heinäd täü igägi kuhugi `korjusse `panna, ega ne sis `oues avida; Rugi jahud avidid ka `kohvi tehä Kuu

4. a. jätkuma, piisama, küllalt olema eks siis nüüd avida juo, jädä `ehtule, `huome o `jälle päiv Kuu; `kümne naglalisi kive ei ole vaea, avitab katest kolmest naglast Ran; Sellest joba avitap Rõn b. läbi saama; kestma, vastu pidama Ma nüüd parandin `vergu nii `terveks ku sain, `täüdü avitada vähä `aigu; Pesin püksitaniged ka puhtaks, siis `jälle vähä`aigu avitavad; Küll sa `pargid `kuokisi kere täüs, et kohe avidad sen `süömägä `huomikuni; `Siie lakka ei enämb `rohkemb sovi `heini, no avitab üheks `aestaks Kuu

Vrd aitama1, autama2, avihtamine

ees1 ees, ies eP(eess Muh); ies R(-ss Kuu hrv Vai); i̬i̬s Hää Saa Trm Pal Äks Ksi KJn Vil(-ss); ihes Pal; eden Kod; ehen M Ote San, i- M San; i̬i̬n Krk T VLä(iin) uus Plv; i̬i̬h Ote VId(iih); i̬i̬hn, iihn Har(iinh) Rõu Vas Lut

I. adv 1. (välj kohta või liikumissuunda) a. (ruumiliselt) eespool, -otsas; eespoolsel alal, läheduses `Naine vedänd `verku ja [mees] ise pidänd iess (istunud paadi ninas ning hoidnud sõudmisel paati vastu tuult ja lainet võrkudest õiges kauguses) Kuu; `meie `jälle taga kahe hobusega `kündasima ja täma ies `külvas VNg; `lõikavad `mersäs puid. `talvel on kõhe tuli ies Lüg; ees kurna all on pεεvili Jäm; Ma ole küll 70 aastane, aga mool on paergu veel [silme] ees, kudas papa sõjase läks Pöi; lammas seisab nii vagusi ees Phl; toal oli kaks aket. teine oli ees, ja teine taga Mar; ees ea, aga taga `persse siis `lõikab `kaela Mär; sa `olle ees lipe ja takka kipe Mih; siss `sõitis ruudi veime kirst kõege ees PJg; mul on tee ees `kińni, ma ei soa `minna Juu; ilp ies, tallukas taga (näruselt riides) Kos; mülgas soo - - `jalge all vaob ja ees `kerkib Tür; ikke `rohkemb parem jalg oli ies [külvamisel] VMr; ebäjumal - - kel tuli eden põleb Kod; kis `püśti ropsivad linu, neil on igäl oma lõugut́ ees KJn; tõne käsi ihen (teine kangaäär hõredamaks jäänud) Trv; ka siul ti̬i̬ `püstü aet om ehen, et `minnä es saa; `Talve ku üles `tulti, ürjäti `ju̬u̬ nig `keträme, egäl oki ehen Hls; üits suigunui, kõnnip pähl, pää ehen mahan; vaade raamatust, sul om kiri ehen jo Krk; vanast poosi `naarsiva latsetoojat naist et, aap kõttu i̬i̬n Nõo; lita joosep i̬i̬n, peni takan Kam; lehmil om `ruhve i̬i̬h Ote; Üt́s `niit́se i̬i̬h, tõõsõ˽kaariga˽takah; kurõ˽`lätvä mõ̭nikõrd `kolmõ `handa [äralennul], imä i̬i̬hn ja latsõ˽takahn Rõu; tal om tuli i̬i̬h valu takah (väga kiire) Räp; käut pümehhüisi, kumbit käśsiga i̬i̬h; i̬i̬h `sõit́ja [pulmas], nu `sõitva i̬i̬h, takah sõit kosilanõ Se; vikat́ lätt nõnaga iih, lahutass `haina Lut; asja ees (ega) teist taga põhjuseta; tuluta Ei ole `asja ies ega toist taga [külaskäigul] Kuu; kes käib öhest kohast `teise - - äi `asja ees, teist taga Emm; Ilus aeg jumalamuidu maha `kulai·tadu - - `asja i̬i̬s, teist taga Hää; käisin seal `aśja ees, teist takka, ei sest tuld kedagi `ühti Juu; kõneleb, ei `aśja eden, tõiss taga Kod; si̬i̬ `putrass `pääle, `asja ehen ega tõist taga Krk; ääst pääst nakass `sõimama, `asja i̬i̬n, tõist taga Ran; `Asja i̬i̬h, tõist takah, a terve ilm `kärrä täüs Räp | Suu jooseb kui `tatra`veśki, `ända i̬i̬s ega teist taga Hää; kõnõlass `endä hüppä juttu, `aśja iihn ei˽takan Har; hupalõss pääl. ei tiiäʔ midö i̬i̬h, tõist takah Räp; asja ees kut ~ kui taga id Ärgudab ja ärgudab ühe asja kallal, `asja ees kut taga Emm; Mi‿sa sii klööberded, `asja änam ees kut taga Käi; ja koer läin kurva meelega kuju [pärast luhtunud kohtuskäiku]. änam `asja ees kui taga Phl; ees või ~ ehk taga (ükskõik kas) rohkem või vähem, varem või hiljem sie päiv nüüd ies ehk taga Lüg; Vai sel `juodikul `miski `asjast `kahju, tämal üks lehm ies ehk taga IisR; selle `ümber tä ikke on, see nüid `aasta ees või teine taga Mar; mea õienti enne `tärmenit ärä. `massa ta taht - - päe ehen ehk taga Krk; tu̬u̬ kolm rubla i̬i̬n vai takan Rõn; üt́s päiv nüüd iih vai takah Plv; ees ja taga igal pool (tegemas, nägemas jne) Tee peel keies olga sul silmad ühtelugu ees ning taga Kaa; kui ise ää suri, sis ma pidi igal pool ees ja taga olema Jaa; See oo ia küll, kui ees ja taga kõik ää tihatse Han; õlivad ikke `tienijad ies ja `tienijad taga Iis; emä tege ehen ja taga kiḱk ärä Krk; ike piab olema `mõistuss i̬i̬n ja taka, et latsele õnnetust ei johu Nõo; timä om iihn ja˽takan - - üt́s virk inemine Har | sel on silm ies `toine taga (näeb kõike) Hlj; kui sa kasvatad last teised silmäd ees, teised taga Mar b. söögiks, joogiks (laual, sõimes jne) kas `lehmädel on `rohto ies jo Vai; pidavad sool ägabe pulmatoidud ees olema Vll; tal oo `süöki küll ies Ris; süöb suu, katsub `kaksi, kolmel olgu ju `iagi kogu ees Sim; kas obesel oo eden kedägi või näĺjän nasama Kod; lehmil om põhk ehen Hel; obene ollu saena küĺlen `kińni - - mitte üits aena kõŕs i̬i̬n Nõo c. aiste vahel, rakkes nuor obone kie ei `õska ies `käiä, `utsitan ies `käimä Lüg; kui kaks hoost on ees, siis on `pitsis Phl; obuse masinad olid, neli obust olid ees Rid; Obo üsä vahul ies Khn; `enne oli obone aestega [äkke] ees - - nüid on `trengidega ees Juu; ärjad `küntsid, kaks `ärga ees Ann; kaks obess `surnu`vankril eden Kod; saksamaa adra, kaks ovest ees käib Äks; [hobune] egä päe ehen, ommukust `õhtuni rangi kaalan Krk; siss `oĺli obese ku lina`si̬i̬mne `kandmistel i̬i̬n Rõn; häŕäʔ i̬i̬h kat́s tükkü Vas; hopõń om i̬i̬h ja naanegi jo ri̬i̬h Se d. kaitseks, varjuks; takistuseks, jalust, tüliks `püssi kuul lüöb tagasi, kui raud asi on ies Lüg; [jääs] prago ies. obone ei saa üle Vai; nee roosid on `akna pεεl nii ees Khk; tõkked ees, vesi jäeb pidama Muh; Jõmbakud puid oo `raske `lõhkuda, oksad ees Han; lage vesi oli ees tie pial. ei soa läbi Nis; kana tuol oli aseme all, sial oli redel ies, et `väĺla ei piast Amb; sa kuer, oled mul jalus ees Ann; vahel ku riibovad naesed `einu, paksult one `einu eden Kod; mõni lääb olgu seal mets ehk meri ees Plt; siin on riips i̬i̬s, egä siit või üle `minnä KJn; silmad on `selged, aga suits on [vaatamisel] i̬i̬s Vil; seisä eläjil ehen Trv; sõss olli - - ku pulk ehen (jäi vait) Krk; tõesel `olli joba `raskemb `riibu, `olli joba i̬i̬n tõese aenad Ran; ma‿less võenu `ammu jo mullan `olla, nüid `viugle siin tõestel i̬i̬n Nõo; ei tiiä˽mis putatuss täl i̬i̬n võisõ ollaʔ et, tä es tulõʔ Kan; sa olõd siin ku vana risu meil iih Vas; sa mul jaloh videlet, käut iih Se

2. omal kohal või paigal (hrl esiküljel), küljes (kinni), olemas `polled olid ies `ennevanast jah VNg; krae `kaelas, lips ees Jäm; sool oo rillid ees; see (kirves) oo nii nüriks εε peksetud - - pole tera ees änam Khk; sellel üle`ü·ltse särgil `nöörisi ja tuttisi põlnd ees Mar; meil oo sii kahed `aknad ees Mih; jaki nööbid on sandist i̬i̬s Hää; vanger on obuse järel, aesad ees Nis; pöörad olid enne `pükstel ees Hag; nii nutune nägu ees teesel Juu; ühtlugu suits ies HJn; adradel põld `õigeid `sahkasigi ies VMr; ku viäre eden, siis `aitab [käimisest] Kod; uks oli ihes Pal; mul `olli lukk ihen, aga oli läbi lauda tullu; kihva või `seantse om ihen [netsseal] Trv; nägu kimman ehen, moka mutti Krk; mõnel om `ahtake nõna - - nigu `kirve terä i̬i̬n Ran; mulk om `kinni - - `laide iluste i̬i̬n Kam; kas aidavõt́i om iihn Har; reṕp om i̬i̬h Se || (muust tasapinnas) kõrgemal, etteluatuv `lapsel kõht suur ies Lüg; selle magu oo nõnna `lartsis ees Muh; söönd kõhu täis, kõht `õĺlis ees Mär; suur kõht ees [rasedal] PJg; magu ies ku itaari tõŕss VJg; kanapojal veeke pugu nagu puńn eden, muku lähäb Kod; kõtt om punnin ehen Hls; käis nii `uhkeld, pää säĺlän ja rind i̬i̬n Ran; [paksul inimesel] kõtt nigu `vaeseme tare i̬i̬n Nõo; ku kuu nakass edimätse veerändiku `pääle `saama, siss tal om kõtt i̬i̬n Urv; kõtt punnilõ i̬i̬hn Vas

3. (välj aega) a. enne, eelnevalt, varem `teine inimene ei saa `rääkidagi `muidu kui kurat käib ies Lüg; Rumala tükki tegid ära kahekeste, üks ies, `teine taga IisR; paneb ees `leikama, `oota mind üht Khk; Naar ees, nutt taga Emm; üks teeb ees [niie] `aasasi, kera kää Mär; läks `siemnetega ies väilale VMr; viina pit́s käü ehen ja saia pala pääle; kudass kand ehen, nõnda võrsass taga `järgi (öeld vanematest ja lastest) Krk; latse lätsive [linna], üt́s ihen, tõse `perrä Hel; mul omma lehmä `nüsmädä, ma lähä i̬i̬n kodu Ote; Jovva õs ni˽paĺlo [riideid] tetä˽kuʔ i̬i̬hn kakuti Rõu; `õndsa inemine hinele näge surma kolʔ `tuńni ja iih; iih `äestäss ärʔ, pääle ḱulb `siimne pääle Lut Vrd eehnä b. varem kohal, olemas, ootamas; nähtaval `Koipse mihed tulid jälle va˛est `siie, siis olid siin `süömäd ies Jõe; `läksin paja, õli kaks kolm ies, pidin `uotama`kõrda Lüg; siul on üks naha täis ies `suolas juo Vai; koes sa lihad, sεεl vahib töö ees, silmad `pungis pεεs Jäm; `umne tee - - mette jäĺje vermestkid pole ees Khk; riipsud `väätse ette, külirinnad o ees Muh; nüid on igäs kohes kiri ees (kohanimeviidad) Mar; ma olin eese roovetega ees Mär; üks `Kurksi mies - - oli [kõrtsis] ies Ris; üvä tegemine ehk õlgu kuŕja tegemise löiäd eden; ti̬i̬ one vi̬i̬l eden, aga `kangess ummine (tuisanud) Kod; vana kulu on i̬i̬s, seda on `raske `niita Äks; ti̬i̬ olli `seante, es oole iire `jälgi ehen Krk; es saa `täämbä jahvatada, jahvatust olli paĺlu i̬i̬n Puh; kiä [saunas] i̬i̬h oĺl tu̬u̬ üteĺ [tervitajale vastu] et esi˽ka˽sekkä Vas || varuks, tagavaraks mõnel on `kolme `aasta leib ies Lüg; sääl oli vana järg ees, mis sääl viga elada Jäm; Talu meistel oli sii köigil ikka oma `aastane leib `salves ees; Tüki kaks `valmis tahutud tiiva `aerdammi katsuti koa i̬i̬s oida Pöi; `Pehmet `leiba `süia ei `antu, ikki üks tegu `seisis i̬i̬s Hää; ei ole ees kellegil `aasta jägu, söövad pisut suhu Ann; vana jäŕg [viljast] vil i̬i̬n Puh c. tulemas, tulevikus (oodata) üks jägu `aastad veel ees Ans; Päris õige einaaeg on alles ees Pöi; `oomnepäe oo ees Tõs; õrge surge ära viel, meil tuleb viel ia aeg ies KuuK; kõik mis eden tuleb, kõnelnud ärä Kod; taĺv om vi̬i̬l i̬i̬n, ei tiiä kudass läbiu saab Nõo; sul on elupäevä i̬i̬n, mul om lõpul Kam; ega˽sa‿i˽tiiäʔ, `määntse˽pääväʔ i̬i̬n `u̬u̬tvaʔ Urv

4. (ajaliselt, saavutuste poolest) eespool, kaugemal `kuoliga on ka miust ies Vai; si‿`asta on rugid nisudest [kasvult] ees Khk; Kiś ees, see mees Han; nad on oma `tööga juba natukene ees Juu; minä rabasin `tüügä eden `õlla Kod; miʔ ollõv muidõ `rahvaga lina˽`kakmisega üten rinnan, ei olõ miʔ iihn Har; ke i̬i̬n tu̬u̬ külen Lei || normaalsest kiirem (kellaosutitest) kell on ies Lüg; selle kelläst om ehen, ma jätä ta paigal Krk; tuńniʔ `lätväʔ i̬i̬h Lut

5. käes, tegevus- või mõjusfääris [leeris] `Ommiku `kestril ies kaks `tundi, sis õppetajal Lüg; rohi üsna laŋŋeb [vikati] ees Vll; Siis teeb [uduvihm] viimati märjaks koa, kui sa ees oled Jaa; `Keskmine ilm, võib ikka ees `olla (väljas liikuda) Pöi; saa as väidsega lõigadaʔ [leiba], kõ̭iḱ `murdu i̬i̬h Se || hoolel, karjatada sool on äga suur kari `lambud ees Khk; Poisil oli lambakari ees, läks teistega kupatas Emm; `lambu karjane, tal oli viis, kuuskümmend lammast ees Ann; vana karjuss oli, viie talu kari oli ees Äks; üits lehm magass sääl vi̬i̬l mul i̬i̬n - - `teisi ei ole üttegi enämb Ran

6. käes (tööks, normiks, teha); kavatsusel, teoksil; arutusel `enne `käisivad `mõisudes [tööl]. õlivad oma jaod ies; sel ajal kui minu asi õli ies (kohtus arutusel) Lüg; Igal niitjal oli oma rind ees Kaa; mool oo ikke see tee ees ja ma pea ikke `sõnna minema Mar; taal oo suur lai ee ~ rind ees (väga laiast kaarest) Kse; igal ühel oli jägu ies [vihusidumisel] Sim; aga nüd oĺli [asi] `kohtu pääl i̬i̬s Vil; paĺlu tallitusi vai toimetusi ihen Hel; lina `kakmise ja rüä `lõikamise man om igal oma esi ehen Ote; rüä põimu `aigu oĺl egal ütel uma esi i̬i̬hn Rõu

7. (kellegi asemel) tegemas, tööl ema (ämm) oli ikka ees perenaine, ma oli ikka töötegija Krj; kui tä (isa) ikke ees sool veel tegemas oo Mar; parunil olid valitsejad ees Aud; Sul piavad ikki tańtsikud i̬i̬s olema (vastatakse, kui kästakse midagi tuua) Hää; täl oo emä eden. `kerge kodo õlla Kod

8. (eelnevalt) eeskujuks, matkamiseks `Peidlakońdiga mõõdeti [pikkust], ku teist sukka i̬i̬s ei olnu Hää; minä laalin jäälegä eden, tämä laald piĺligä järele Kod; mis sa (kirikuõpetaja) ees teed, teeb kihelkond `järgi Ksi; ku ta ehen ärä lauĺds, tõise lauliv taga `järgi Krk; nigu emä ~ esä i̬i̬n, nii latse takst `perrä Nõo; sa˽loe esi iihn, siss saa lat́s takan lukõʔ Har; ja mis tu vana nainõ tegi iih, tuud tegi poiśs kah takah Se

II. postp 1. (välj kohta või liikumissuunda) a. (ruumiliselt) eespool, -otsas; eespoolsel alal, läheduses Ihasalu ies olen `nuota vedand, Kaberneme ies olen; Igäkerd ei old siin külä iess kalu Kuu; kerigos ja kerigo ies oli suur pühä Vai; peab korra näpud suu ees, siis muĺlub paiset [arstimisel] Jäm; kui ma oli lapsene veel, siis ma pidi `jälle ärja ees `käima Ans; tuul kuristab körva ees Khk; Midagi naagu korra `silmade ees vilksatas; `Kallid pühad on `jälle ukse ees (lähedal) Pöi; `öötasse ikke, et estob aga oki ees `peale (ketrab) Mar; uśs vingerdab jüst `jalge ees Vän; surm just suu ees; minu körvade ies on vahest nisuke umin ja kumin Ris; ta käis täna `kohtulaua ees Juu; inimesi läks küll mu ees Jür; üks teene vanaisa oli sial aas ta (voodis lamaja) ies juttu Amb; `kolda oli ahju ies Sim; saana i̬i̬s on kaev Pal; uisk - - meie läve ihen elänu Trv; oolik karjane kurdab `püsti eläjäde ehen Hls; rinna luu om siin rinna i̬i̬n, üleväld `alla; `leibä ei ole vaea, kui joba uba nõna i̬i̬n (laual) Ran; mõ̭ni om sääne lipõ ja makõ suu i̬i̬n; `tütrik om peelde i̬i̬n, koda kangast Kan; sääl pliidi iihn omma jo puu˽ka `vaĺmi Har; mis sä taah muḱetat `hińdä ja säet `pi̬i̬gle i̬i̬h Räp; `kõ̭iki iih kasusõ hu̬u̬nisaʔ Lut || ei ole `uidu `otsa ees Kuu; elu`juoni one `otsa ies VNg; täma pees pole mihe meelt äga mihe `oidu otsa ees Mus; suur muhk õtsa eden Kod; igi om `ernen otsa ehen Hls; tati rida rinna i̬i̬n Ran b. aiste vahel, rakkes obone on rie ies Vai; Ärjad olid adra ees iges Pöi; kui sa `talve öpeta [noort hobust] siis `olle ree ees, sui `olle `vankri ees Phl; obu oo `vankre ees Kse; kaks `ärga olid saha ees Rap; nu̬u̬ ärjad olid adra i̬i̬s ja künneti Äks; kaks obest `oĺli neil kae·śsi i̬i̬s Vil; valla obõsed olliva [mõisahärral] tõlla i̬i̬n Ran c. kaitseks, varjuks; takistuseks, jalus, tüliks ära `sõisa ` valge ies Lüg; üks va maias loom, kedrustab `pεεle teiste ees Khk; Mia ei põlõ `teite ies Khn; sapp on `päikese ies, et nüid tuleb `vihma KuuK; ma olen neid `lehmasi näind küll, kis käisid karjas, laud silma ies Amb; trihinnud naarta, käsi suu eden; `silme eden nõnnagu vari, ei näe üväss Kod; mets on tuulte ees ia soe Plt; topuss `olli lõhna augu ihen Krk; kui inimese `vihtnuva olliva, siss `oidsiva viha käpäga kõtu i̬i̬n, nii et äbeduss es ole paĺlass Nõo; kartohka i̬i̬h aid, `naaridõ i̬i̬h aid Se

2. omal kohal või paigal (hrl esiküljel), küljes (kinni) vana pries õli `särgi ies; `kardinad `onvad `aknate ies Lüg; öle tuuśt käib sauna leili augu ees; pöör keib ukse ees Khk; rukknööp, `leitide ees Mus; aesad oo adra ees Lih; `kalja astjaste ies on kraanid Ris; kaĺja `aśtna i̬i̬s õli vanast ike naga Trm; vanast `olli puu pü̬ü̬r pögsi i̬i̬n Nõo; `ammõ rinna i̬i̬n oĺl meestel viiś, naistel neli `nüpsi Kan; kerigu `aknidõ i̬i̬h omma võraʔ; t́jooklaʔ (prillid) omma `siĺmi i̬i̬h Se

3. (ajaliselt) enne, varem ku olivad `suured `päävad lihavotte ies, suur `neljabä ja suur `riede VNg; minu ies vast läks `vällä Lüg; joulu ees Käi; `toomapääval keisid mehed `toomaks, just jöulute ees Mus; `Erned `pandi `keetmise ees ligu; Toa koristamine see oli ega `aasta `rehte ees; Ega ilma ees olid omad [taeva] märgid Pöi; sööma ees, kui `sööma akedi, ikka loul Rei; pilve pagi `tõusis müristamese ees Var; üsna pühade ees `tehti vorstid `valmis Tõs; Oli `sikõ `õhta ies aeg Khn; pioleo karjub vihma ees PJg; suure maru ja tuule ees mängivad kalad Ris; sõja ees Tür; `õhta eden laps `väśsi ärä Kod; minu ees oli vi̬i̬l õde ja vend ära `surnud Äks

4. käes, tegevus- või mõjusfääris `Auku`leibi - - `küpsendetüd sütteägejä iess Kuu; kohevel - - maa - - lammub kää ees ära Jäm; mul on nii `kerge, mud́u kohiseb adra ees; sepa löötsa ees ep saa vabrigu tööd teha Khk; Raand oli ju `aasta `ömber kaju `otsas ilma ees Kaa; panime [nõu] koira pütiks, nüid ta koira ees käib Vll; Kenad `päikse ees kuivat kalad olid; Mis see pisike sitsi`riide niru `söukse vihma ees on Pöi; ma ole tukkun sii soja päeva ees Muh; Sa äi läbe isegid `vaata, kis koera ees on (kelle peale koer haugub) Rei; mis sa koa mehe löögi ees oled Mär; nägu elletab, `päikese ees ja tuule ees Ris; küll `lambad kuppasivad `juosta nagu ullud kuera ies Kad; enne on vagane vesi, siis tuule ies jo akkab `liikuma Trm; külmä eden puu ei kestä, külm võtab ärä Kod; kulu ei taha vikati ees maha `minna Äks; poisid käisid sõa ees aga tütar suri ää sõa `aegus Plt; `jummal küll ta (kangas) `ju̬u̬skse sua i̬i̬n `katski nigu tsäriseb Nõo; ku `meh́tseʔ oma löönüʔ `kahha koh́e madalahe päävä`paistõlõ, sõ̭ss hoiõtass külealotsõ rõõvast päävä i̬i̬h, et süĺlem - - pakko es `läässeʔ Räp || valgel, valgusel piiru tule ees öppisi lugu Kär; Sügisene töö see käis puhas tule ees; tat́tnina ees saab ikka midagid ära ka `tehtud Krj; lambi tule ees sai `rehte rabatud Pha; ma nää pääva ees lugeda Vll; `Matsabest pole änam tuld öles `vöötud, istuti natuke koi `valge ees ja `mindi magama Pöi; leedu tule ees `pärssisid juusskullid nõnna et, `tahtsid `juuste `sisse menna Muh; `meestel `olle ka tööd, pidid tule ees tegema Phl; kuu`valge ees `lõikast `mõisas koa Mar || hoolel, karjatada Kes pidas oma ede karjast, kessel köisid küla karjase ees Pöi; lehmad ja muĺlikad olid karjas, karjatse ies käisid. `lambad käisid `jälle ise karjatse ies Amb; igas talus kus olid ike loomad nied olid ühe karjatse ies Kad

5. a. pool, läheduses (jutul, asjaõiendusel jne); juures(olekul), silma all; kuuldes, kellelegi (rääkima, kõnelema, teatama jne) `kella `kümme ajal `ohta mina olin viel sääl `kohtu ies; `vandus jumala ies VNg; laps piäb oma isä ja emä ies ikke alandlik õlemaie Lüg; kuninga ies nämäd `ninda sama `rääkid Vai; akkab sadama, koer söi `rohtu, ega ta‿p tohi mo ees valeta mette Khk; ega te‿p akka seda `kordama (edasi rääkima) kellegi eess; `olli isa ees üteln et, ma nägi Kuramal nii suure koera kut obuse vars; ega ma‿p `kaiba seda vanamate eess; siis köisime `uurija ees Muh; pahu`rahva `jütlust `ütles öpetaja, luges nende ees Emm; kis Senkpussi ees nuttis, see sai keik Phl; Neid `lapsi `lastakse vanainimeste ees jurada, et võtab kõrvad kurdis Han; kεisin Talinas arsti ees PJg; väriseb iga aśsa ees kui jänese saba Tür; kihelkonna ies pekseti inimeisi VMr; ta on üks salauśs mutku vusistab ühe ja teise ies Sim; laheb püksid maha `sakse eden Kod; kui sa papi i̬i̬s ära käid, siis akatasse kirikus maha kuulutama Ksi; kül ta mukitab ennäst pośte ees KJn; `kaemen ~ `katsel käüsime ku̬u̬ĺ`meistri ehen egä kuu kõrra Hls; su oma ehen võletess Krk; etsitäp pośte i̬i̬n, tahab mehele Nõo; Õt neide `tütrele äste˽suuŕ `veimevakk saasiʔ mud́u `võidsõ tütär pulmalõistõ iinh häppü ka jäiäʔ Har || teenistuses, alluvuses `ninda `nuorelt juo `võõra ies [teenimas] Lüg; vana [mõisniku] ees ma tööl ei keind mette LNg; kolm `aastad ma oli oninaise ees `teenimes Kir; kolm `aastad oli `võera ees (teenisin võõrast) Tõs; Mina `kasvasi pereme i̬i̬s, mul põlnu `aega epitada Hää b. võrreldes, suhtes; vaatekohast, silmis nii vähäses `väärtüsess sie `rannamies ige oli `neie (maameeste) iess Kuu; miul ei ole siu ies saladust kedägi Vai; tahab teiste ees tark `olla Khk; elä küll nagu tahad, eks sa õle ilma eden äbemätä; egä tä ei `piisa kedägi tämä eden (ei jõua kaua teistega võrdselt töötada) Kod; me olem puha patutse jumale ehen Krk; mia ei oless julenu noid `tüt́rige naesess võtta, mia tuusi et ma noede i̬i̬n olli `liiga alatu Nõo

6. mis selle ees (sel viga) on, et see‿b `aita Khk; näd ikke oma `tööga `meite ees (kaugemal). näd jo `peale `niitvad Mar

Vrd iil2

III. prep 1. (ruumiliselt) eespool, -otsas iess `silmi on üvä, aga taga `perse kade Vai; kõnnib, ees minu läheb tua ette KJn; kos tu ädä jääb, ädä jooseb i̬i̬n inimest; kae, kari tulep säält, sääl kit́s joosep i̬i̬n `karja Kam; i̬i̬h essä tuĺl lat́s kodo, `mänǵih tuĺl kodo Vas

2. (ajaliselt) enne, varem Lagle on merelind - - `öeldi i̬i̬s tormi siś nad lagistavad Hää; tütär läks eden sedä mehele Kod; minev`aaste tei [heina] ehen sügise; ehen lõunat, enne katte Krk; i̬i̬n õdagut jääp tuul vakka Kam; om üte `aastõgõ iin minnu pernaanõ olluʔ Krl; ta käve iihn meid siihn Har; i̬i̬n `aigu šündünu; iin `ielat (üleeile) Lei

eidik1 eidi|k KuuK VMr, p -kud Sim; `eidi|k g -ku Lüg Jõh

1. takkudest või linadest keerutatud nöör, võrge; koti nõelelõng linust `tehti `eidikud. `tõine lasi ja `tõine ies `kieras - - siis `nieluti kottisi, lappisid `saapaid ja `paslisi ja; `Eidiku `lasti näppist - - `tehti `võrke `paulu ja `kontsotekki kuet; `Luomadel [tulid] täid sõnavusest, sis `tehti - - `eidik, sie `pandi elävõbeda `sisse, `siuti `sarvide Lüg; Sidusid sene takkuse `eidikuga obuse `kinni - - no midä sie `eidik obust piab Jõh; kammitsa eidik (kammitsasilmus) KuuK

2. vie `eidikud (pikad niitjad kiud seisval veel); [venelased kedervarrega ketrasid] `eidiku jah. ja siis keris `jälle sene `eidiku ärä ja siis `pistis sene `siie `kannika `alle Lüg Vrd öüdik

heitma `eitma, (ma) eida(n) eP(eeda[n]; h- Phl) Trv Lei; `eitama, (ma) eida Khk Mus, `eidan hajusalt R(-maie Lüg); `eitmä, (ma) eidä(n), ee- hajusalt L, Juu Kod KJn Kõp Vil M(-me) T(-me San); `eitämä, (ma) `eidän Kuu/`h-/ Lüg(-mäie) Vai((ma) `eitän); `heitmä, (ma) heidä, hee-, `(h)iitmä, (ma) `(h)iidä V

Tähendusrühmad:

1. (hooga) viskama, loopima, lööma

2. (teat vahendiga) tõstma või paigutama a. (hanguga, rehaga jne) tõstma b. kaevama, labidaga viskama c. (vedelikku, sööki) tõstma; ammutama, kallama d. piltl sööma, jooma

3. (käega) järsku liigutust tegema, lööma, vehkima; ristimärki tegema; trääsa näitama

4. teat tööriista käsitsema a. vänta ringi ajama b. haspeldama

5. panema, asetama a. ankrut või kalapüünist vette laskma b. mulda panema, poetama; külvama c. võrku korrastama (enne püüki) d. selga, pähe või jalga panema; seljast, peast või jalast võtma

6. sõlme või aasa tegema a. sõlmima, siduma b. kudumissilmi looma või ahendama

7. kohta või asendit muutma a. (kiiresti) liikuma, (hooti) puhuma b. (hundiratast, kukerpalli jne) laskma, viskama c. välja paiskama või paiskuma; üles tõusma või tõstma

8. (teat asendisse) laskuma või langema

9. alanema, langema, laskuma; lamanduma; settima; sadama

10. loobuma, hülgama või kaotama; (ametist, kollektiivist) kõrvaldama

11. endast eraldama, vahetama (karva, sulgi jne); nurisünnitama

12. lahku minema, uut peret eraldama (mesilased)

13. põhjustama, tekitama; (nalja) tegema

14. värvi või helki vaheldama; valgust levitama, välku lööma

15. uude olukorda siirduma a. (millekski) muutuma; pöörduma (tuul) b. tekkima, sugenema c. lakkama

16. kellekski hakkama; teat ametisse või tegevusse asuma; (kuhugi) liituma, seltsima

17. a. (kellenagi, millenagi) näima, paistma; viirastuma b. teat suunas paiknema

18. piltl a. osaks saada laskma; tunda andma b. (näitelaused ja ühendid, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega)

1. (hooga) viskama, loopima, lööma `kurni `eitma ~ `viskama; eideti paari soola ragesid [piima] `sisse. see pidi siis völu ära `oidma Jäm; vana adra saab εε `eita, mis sest paranda; eida `metsa - - kui sool ep kolva (öeld nurisejale); lapse pesu vett äs ole `sönna eidetud, ko˛es koi paistab Khk; kes põrandal oo, see `eitku `leili Muh; Koja loudild lεheks `einu `eita [alla]; `möisas sai [käsitsi] siemest `puntaks eidet Emm; `eitmese kepiga eidedaks [katskimängus] Käi; tuli pöleb, heida halg `pεεle Phl; Ää `eitüg `terven vett maha; juba üks eitn kuĺbi käest ää (on surnud); Nuõrik läks `pähkli `eitmä (teisel pulmapäeval viskab noorik pulmarahvale paar liitrit pähkleid rehalast õue) Khn; mesilaste sitt. eedavad kevadel mesipuust `väĺja Trm; ader ei eidä `äste maha, om [mättad] `servi puha jätten Krk; eedeti `liisku, et kes sõ̭aväkke piab minemä Nõo; Konpu̬u̬l [harkadra] luits oĺl, sinnä˽poolõ˽`heitse maa Urv; hopõn oĺl äidsist tullõn poisi maha˽`hiitünü˽sälläst; timä hiit́ jala ette ja tõnõ [poiss] sattõ mahaʔ; kos om lõunu `hiitmise kopp Har; maʔ hiidi `leibä `ahju Vas; aia taadõ hiidetäss ärʔ [lõpnud loomad]; tõõsõ `vaiva `tahtku‿i, eläʔ uma vaivaga, tõõsõ vaiv heidetäss vaja `otsa; vanast hiideti `kostkit, no pandass `kaartõ Se; määne hädä kotoh, `üĺti, `hiitkeʔ juudisitta tuhhi`hauda; jakaṕ hiit jahe kivi vette Lut || pulmas pruutpaarile (viskamisega) raha annetama peiu sugu `eitas peiu `vöitu - - pruudi sugu `jälle pruudi `vöitu, `eitsid pruudile [raha] Jäm; `nöudijad `eitasid ruudi `vöitu, teised `jälle peiu `vöitu Khk; `Mõrsja ja˽peid́mehe vanõmbaʔ `hiiti õks kuldraha kah Har; siss heit raha sinnäʔ `liuda niip̀aĺo ku heit Se

2. (teat vahendiga) tõstma või paigutama a. (hanguga, rehaga jne) tõstma läks rεhe `alla, ja `eites kolm vöi neli angutäit `pöhkost pöhukorve `sisse Phl; sitavedu oĺl, siss kolm miist `hiiti˽pääleʔ [koormasse] Krl; mine tu̬u̬ `herne sarrakõnõ kuuʔ saa siss üless paŕsi pääle `hiitäʔ; sedämaid lähä hiidä na (odrad) `ru̬u̬ǵma pääle üless Har; `hiitjäʔ `võtvaʔ laudast vai tahrast hulgaga sitta ni veeväʔ, `hiitväʔ `kuurmalõ; edimält vaalustat [heinad] nii `kuumbappa, `tuori hiidät `ümbre Lut || viljalademe ääri pahmamisel kergitama `eitis neid odra rehe `eari Muh; tulgõ `vi̬i̬ri `hiitmä; üt́s `aiõ hobõst, tallaśs, tõnõ hiit́ veerest üless Har; viere eideti `pääle ku vili `pešti; `vi̬i̬ri eit́ta (heidab reherulliga peksul lademe servi üles) Lei b. kaevama, labidaga viskama hiidä nu̬u̬˽haŕja otsaʔ `laṕjuga ilustõ üless, medä is saa adraga `laskõʔ; ku lummõ om tuisanu, siss hiidetäss ti̬i̬d Har; tõõsõlõ `kaivu ~ `auda `eita, esi sata `sisse Lei; kol `vu̬u̬re vaja õnnõ `lapjoga `hiitäʔ ütte `puuldõ, saa tu̬u̬ raha [kirstu] `ussõgi; havva`hiit́jä Lut c. (vedelikku, sööki) tõstma; ammutama, kallama – V vanast oĺl sääne puunõ kuĺp `minka `süüki paast `vällä heideti Kan; [klimbi] Tainass tet́ti jahust ja vi̬i̬st - - sõ̭ss hiideti keevä piimä `sisse; Sõ̭ss ku˽`sü̬ü̬ki paast `vällä eideti, sõ̭ss tet́ti iks anuma `põhja riśt Urv; `tüt́rik oĺl kaśsilõ `hiitänü `piimä lakataʔ; tõrikõnõ oĺl nii vällä˽kuiunuʔ, ku vii `sisse hiidi, siss ju̬u̬śk nigu lainõti; mõ̭ni tege [leelist] tõrikõistõ, siss säält hiit `rõivõilõ pääle Har; Talvõl hiideti˽sü̬ü̬ḱ kua man länikide `sisse ja˽paariga `võeti `tu̬u̬di tarõ manuʔ Rõu; kaibõt kuĺp, `ru̬u̬ga `heitä kuĺp Se d. piltl sööma, jooma leheme `rooga `vastu palet `eitma Khk; `pernań `ütless sedäsi, akage nüid `eitme, saa nõu tühjäss Krk

3. (käega) järsku liigutust tegema, lööma, vehkima; ristimärki tegema; trääsa näitama ennemasti eida rist suu ede kut sedissi sönu `väĺja ajad suust Jäm; `eitas sedati selle `riidega nad ülalt (õlekõrred laest) jälle maha; Seike käimamoed et eidab kätega kaudu külge Kaa; vene kirikus nemad `eitvad `risti ette Ris; Ku ma `viĺlä keväde maha ti̬i̬, siss kige pält eidä ristikse ette Hls; ku `välki lü̬ü̬, sõss mea eidä iki risti ette Krk; vanast ku leevä `ahju `pantu, siss jälle eedetu riśt ette Puh; vanast eideti riśt söögi `pääle, et vanatońt süvvä es saa Ote; Et ku iks kohegi˽`minti `vällä, sõ̭ss hiideti riśt alasi ette Urv; Kagu˽`kullõ õiʔ, sõ̭ss ma˽hiidä sulle seo vigla varrõga Rõu; sis ko sanast `väĺla tulõt, sis heidetäss kõ̭gõ riśtikene sanna läve pääle; hiidä˽`hiilkat Se; [pärast missat] śjonds lugõ ärʔ ni laul ni heit́ `riśti `rahvalõ `pääle Lut || piltl tule ka `järgi, ärä sa mitte `risti ette `eitä (ära hooli millestki) Krk; käega heitma ükskõikne olema, mitte hoolima, tähtsusetuks või tühiseks pidama `eida `kääga, las `jääda VNg; `eida `kääga, las `jääda VNg; Ta pole sest `oolind midagid, `eitis `kεεga sene `pεεle Emm; ku midägi `halva um, hiidä˽`käega, neeläʔ `alla Rõu; hiidä no `käega õnõ, lasõ no ollaʔ Se

4. teat tööriista käsitsema a. vänta ringi ajama – Sa `vänti eidetasse, vändist `aetasse `ümber; `enne kui rihed käsi masinaga `tehti, siis pidi pailu `eitajid olema Khk; kaks inimest `eitvad `käia Kär; paar vikatid vöib `taale `eitada (käiata); `tuhli riivi masin, alt `jooskes `tuhli riiv `välja. `eitist vändist Mus; [köietegemisel] Öks `eitis siis `vänti. Teine ajas kedrajad `ümber Kaa; paned käia vänt `otsa ning akak `eitma Vll b. haspeldama ma eida omale `vihti. kude viht eideti otse (ilma vahepeal sidumata) Khk

5. panema, asetama eidä kääd `külge ka (võta tööst osa) Khk; mes ma teile ette eedän, lavvale kannan Kod; heit pia pikä `pääle (varastab) Plv; hiit́ ussõ `tseepkahe Se; põreda eidetasõ `paprõʔ (pannakse kaarte) Lei; hiidetäss `kaartit - - üldäss miä sullõ saa Lut a. ankrut või kalapüünist vette laskma hilakiviga heidedakse vörgud `pöhje Phl; Võrgud eedetüd ~ `sisse lastud; Kas eedäme mut́id sisse või Khn; noot - - üks kord meres eidetud, üks luom `tehtud Ris; tõene sõvvap ja tõene eedäp `nu̬u̬ta; `nu̬u̬ta `sisse `heitmä ~ `viskama ~ `laskma Se b. mulda panema, poetama; külvama ube ~ `ernid `eitma; `tuhli `eitjad äb jöva `järge Khk; pihu pild linna, sisask eit `eŕnit (rändlindude tulek määrab õige külvaja) Kam; ku sisask laul, siss eidetass `ernid Ote; tõõńõ inemine vidä hidsand, et `küĺbjä nännüʔ kuoni maaniʔ `hiitäʔ Lut c. võrku korrastama (enne püüki) kui `võrke taheti `järve viiä, eedeti na enne ärä. me esäga katekest eedime, põrmandu ehk `puhta maa pääl. veerest nakassime maha panema, pullad pannime kõrvu kateld riadl, kivi(d) keedime (köitsime) `kanmide `küĺge, siĺmusssede. üten otsan pulla, tõesen otsan kivid, lina jäi `kuhje vahele Ran d. selga, pähe või jalga panema; seljast, peast või jalast võtma eida suur rätik `ümber Jäm; eida müt́s omale pehe; ojumise majad, kohest ojuma minnasse, eidetasse `riidest ää ning Khk; `eitas püksid ära Mus; ning eitnd ennast `riidest ää Pöi; kas ma pea ennast koa `lahti `eitma; ma eida omad `riided ült ää Muh; vaia säŕk maha `hiitäʔ Har; kask `olgõ pääle hiidet Vas; hiidä no pääkot́t `päähhä hobõsõlõ Se; halat́ um pikk rõevass, hiidetäss `pääle Lut

6. sõlme või aasa tegema a. sõlmima, siduma eida nüid söĺm `pεεle, siu `kinni Khk; [võrgu] aina otsad eidetse aas`sõlme Muh; `pastli paelad eidetasse `aasa, teine aas teinep̀ol `kõrvas; obose saba eidetasse `sõlme Mar; vanapagan sõrme `sisse eitnd, [öeld] kui pael pahasti `tehtud KJn; sa olet `ju̬u̬skme`sõlme `eiten; [surnule] `sõlme es eidede ette, ei põllel ei kellegil Krk; mis sa oora sõlme eedit, oora sõĺm lähäp `valla Nõo; hiidä no˽langa otsalõ sõĺm `sisse Har b. kudumissilmi looma või ahendama ala˽sa enämb kotuʔ, ma˽taha kokku `hiitäʔ Har; kapuda eidetasõ `veide `vardadõ Lei

7. kohta või asendit muutma a. (kiiresti) liikuma, (hooti) puhuma kaua see `sönna leheb `eitades (käies); tuul nii `kange üsna eidab elude vahel; ratas eidab (jookseb viltu), akab `eitama, kui ta otse‿p kei ige `otsas Khk; eedäd vette, kui lähäd `suplema Kod; luḿbihn umma˽looga`hiit́jäʔ - - nu̬u̬˽`hiitvä `hindä üless nigu lu̬u̬k Rõu; [hunt kuulis hurjutamist] pańd pakku, siss kõ̭iḱ `vilpsõ, üle `puhmõ. hiit́ är `väega `korgõst Se; hopõn `kargass ülejala. hiit ülejala; koa hiit suurõ suurõ sammu, [on] pikä sammuga Lut b. (hundiratast, kukerpalli jne) laskma, viskama `näitä kuda te eedätä uńdiratass Kod; `põrsa eidäve `kuuti (hüppavad) Krk; etkona `korjusõʔ ütte, kukõrpääd `hiitmä Lut c. välja paiskama või paiskuma; üles tõusma või tõstma `kange tule kirg eidab ahost `vällä; ahi eidäb `vällä (ahjusuust tuleb tuld ja suitsu) Mar; tolm eedäb ülesi `taeva puale kõhe Kod; et tuli lakkõ kibenit ei˽hiidäsiʔ, tu̬u̬ `taŕbiss `raoti `tu̬u̬rõ˽puuʔ ja `säeti paa `kot́silõ üless üle ah́o otsa Rõu; `tolmu hiit üles nigu; oĺl sääne hobu, ku `lü̬ü̬di, timä jäl kusega hiit́ üless (lõi tagant üles) Se || rüä orass um verrev edimält. `ĺämmä `aoga timä üle nädäli üle katõ jo vereväikseʔ hiit maalõ Lut

8. (teat asendisse) laskuma või langema pohituul paneb `üöese `püksid `jalga, länstuul `eidab mihega magama (läänetuul raugeb ööseks) Jõe; `Lapsed `eideti magama Jõh; ma `eitsi ennast pitkali ~ `pitka Jäm; ken maalitse raea `pεεle eidab saab kärna `aigusse Khk; ükskord oln nii suur huss meres, mis heitn hennast üle kaeva pöigite Phl; tä `eitend `sõnna külite maha Mar; mine, eeda tut́tu Mär; obu `eitis piherdama PJg; mine eeda asemes ku tahad Hää; küĺg vajub ää, eedan selili ehk teese küĺle `piale `jälle Ann; aga nemad `eitsid perenaesega unele Tür; `õhta [magama] eeten ja ommogu tõessen one sul `lamba asi (villane ese) `ümber `panna Kod; lehmäl om iire, ku ta pikäli maha eidäb Hls; eideti makale Ran; edimält tulnava serätse siputaja, siss `eitnävä `endä tuppe (kihulastest) Nõo; pini hiidäśs läve kõrvalõ [magama] Vas; [laps] vihossihe lätt, heit hinnäst pikkä `maalõ Se; `kõ̭ikõ edimält saa siug. saa siug ne tulõ jo `pääle `hiitmä Lut Vrd heitämä

9. alanema, langema, laskuma; lamanduma; settima; sadama tolm eidab `sönna `pεεle; jahud `eitavad `pöhja Khk; [reheahju kütmisel] Vahest suits `eitis sedasi maha pole oort `välja läind Kaa; maha `eitand puud Pha; Kui udu korra maha eidab ja `jälle öles veab on vihm kää Pöi; sel nii `kangeste aha `peale `eitend (nägu päevitunud) Mar; [mesilaspere] ei taha `oksa `eita Var; küĺma ale eedab `peale ja võtab `kardule varred ää Mih; ku vesi kebadi `eitma akkas [jões], sis ollid ika mõrrad Vän; Mõnikord `teh́ti päris nimelt naśte`riideks läbivillest, tema on pehmem, eidab paremeni Hää; `üösi `eitis kaste `piale Tür; linad o punased, rosse `piäle `eitnud; aken one igine, kui pada aur eedab `akna `piäle; `mõnda `kõsta eedäb külm `rohkem ku `mõnda `kõsta; lumi heit maha Kod; paks vili mis maha eit́ tuule ja tormige Trv; leib taht vi̬i̬l apante, ei ole vi̬i̬l maha `eiten Krk; kui ommuku udsu maha eidäb, siss tuleb ilus ilm Hel; maa iit́ (oli kallak) põhja poolõʔ Krl; hommugu hiit́ vehma pisarõid Har; sata `vihma, saa `maadaʔ, hiidä kastõt, saa haugadaʔ Vas; lumõ härmäkeist `heitnü joʔ Se

10. loobuma, hülgama või kaotama; (ametist, kollektiivist) kõrvaldama `käsku körvale `eitma Jäm; eedäb oma vana usu ää, mis se uus paramad on Juu; teda eedeti kuolist `väĺla JMd; `vaslapävä aeg one liha`eite aeg. siis veneläsed eedäväd liha ärä; kis kogodusess on `väĺjä eedetud, si̬i̬ one nagu pilgata Kod; temä eit́s esi [ametist] `valla, ega tat es lasta; popsist `valla `eiten; poig tulli linnast koolist, olli oma [murde] keele ärä `eiten Krk; liha `eitmise aig (paastuaeg) Puh; ei midägi, mugu eidä meelest ärä (unusta) ja asi tettu Nõo; Viin ja tubak heedä ärä henesest Räp; hiidä tä (töö) kõrvalõ śjoost kõrrast; laulu `hiitminõ om, säid́se nädälit lauleta‿iʔ [enne lihavõttepühi]; heidi tõõsõlõ kat́s `ruublit `maahha (jätsin hinnast alla); [surija] kõ̭nõla‿i midägi inäbät, jo keelegi hiit́ är joʔ Se; hiidä liha, võta˽kala (öeld vastlapäeva hommikul) Lut || piltl `eidab `silmad `vällä, `ninda ele on (ei näe eredas valguses) VNg; hinge ära heitma surema vanaemä jo `eitis `enge Vai; Ta oli juba ammu `inge `eitmas Pöi; lehm raband `jalga ja eitnd `inge LNg; kaua `aega vaagub inge `eitmeses Kad; kell kahessa `eitis `inge Äks; küll ilm `müüräss, ka mõni rikass või kuri jälle nüid `enge eit Krk; pulmarahvass `sõitseva kokku ja pruut́ `eitse eńge Ote; ta um õks jo pia hinge `hiitmisel; timä um jo hinge `hiitmise pääl Rõn; meelt (peast) heitma ahastama, meeleheitel olema; mõistust kaotama `ninda `kahju et akkab mield `eitama Hlj; möni eidab suure murega meele εε Khk; pidas omast `kangesti lugu, siis `eitis meele ära (läks mõistusest segi) Rid; eedäb mi̬i̬lt ärä (kaotab enesevalitsuse) Kod; si̬i̬ om meele ärä `eitän, si̬i̬ om joba lollis jäänu Trv; täl om nii suur mure - - eedäp kas vai meele ärä pääst Nõo; huuju, ega sa˽tu̬u̬peräst mi̬i̬lt vällä ei˽saa `hiitä, et sa mihe maha mat́i Har | tegi mo iŋŋe nii täis, kas eida üsna meelest ära Khk; Näh, saabas eitaskid meele ää (läks katki) Kaa

11. endast eraldama, vahetama (karva, sulgi jne); nurisünnitama `karva `eitama ehk `karva ajama; läks vett `eitama (kusema) Jõh; mets eidab `raagu Muh; karv on `lahti, veis eidab `karva Juu; uńt eedab `karva, aga mitte `viisi VMr; mette üks päev (päike) tälle `piäle ei aka ja riie `karva ei eedä Kod; süä läíts alampes, akasi suust `eitme (oksendama) Hls; suust `eitmine (okse) tule `pääle Krk; mi˽teḱki miheste tü̬ü̬d ja `hiiti hikõ kah; [naine] oĺl jo latsõ välläʔ `hiitünü Har; ega `aaśtaga hiit põdõŕ sarvõ arʔ; susi karva hiit a `mu̬u̬du hiidä äiʔ Rõu; ar hiit́ latsõ, nõśt kõvastõ vai; hobõnõ hiit́ är varsa Se; tühämao `kotsalõ või eiʔ lüvväʔ läüläle `tõpralõ, või ä˽`hiitäʔ ei `aoldaʔ; kana hiit maalõ pudsajit; kui jo kat́s `aastakka `puolõga, nakass [hobune] jo `hiitmä `hambit. hiit är `ussõ `hambaʔ Lut

12. lahku minema, uut peret eraldama (mesilased) mesi `linnud `eitasivad peret Lüg; pere `eitmise `juures `lasti `püssi ning kölistati `kella, et [sülem] ää äi leheks Kär; lume `elmed `keeravad ühetese läbi kut mesilased eidaks Mus; see puu `eitis kaks noort peret Mär; [mesilased] akkavad `eitma. aga siis ei eida, kui `kange saak taga Kse; mesilast `eitväd ärä ku neid pailu on Se; aga tihusid on kevadetel kohe paĺju. sis üśt nagu peret eidavad, aavad ennast teinekord `väĺja KuuK; mesilased eedäväd peret. siis `laalma emä Kod; lind `eiten ja temä lännü [mesilasperet] puu `sissi `aama Krk; es eedävä mehiläse peret ei Puh; timahavva es heed́äʔ `üt́ske mehine mul süĺlemet Räp; `enne oli seda`muodi et ku akka peret `eitama (naist võtma), käi `moisas palumas ja küürutamas Hlj; `milla meil akka `lehma peret `eitama (poegima), siis `meie ka `saama `piima VNg; kui inimised `lahku lähvad, siis on pere `eitmine Khk; ja kui uśs akkab nüid jälle peret `eitmä, siis temä `minnä puu `otsa Juu; si naene on `jälle peret `eitnud (sünnitanud) Trm; perre hiidi ärʔ, pereh lät́s laḱka Se

13. põhjustama, tekitama; (nalja) tegema `Purjus`pääga `eideti `nalja Lüg; sihanduse asjaga (surmaga) b‿eideta `nalja; puu akab `varju `eitma Khk; nää eitnd juba sõõna `peale (mustusetriibu hapupiima püti äärde) Mih; nüid eedäp kuariku `piäle, linad ei tule üles; nagu naĺja `eite tõin tüńni `väĺja; kuuled et juba ühed eedäväd `laalu Kod; eitnd sõõnetse piimale `peale Pil; mõ̭nõl (inimisel) hiidetäse kas `murhe läbi vai tõsõ viha läbi täiʔ ja tinguʔ `säĺgä; ma˽`tahtsõ sullõ `naĺla `hiitä, sa˽võt́i tõ̭õ̭ss; hobõsõl hiideti hiireʔ Har; `suuhhõ hiit́ `hambaʔ Se; kõ̭õ̭ hiit vaŕro ga ku `päelik om Se || piltl Katsub tale egapidi süid `otsida ja `varju `eita (laimata) Emm

14. värvi või helki vaheldama; valgust levitama, välku lööma Sie `riide `eidab, `vaatad ühtpidi on ruheline, teistpidi punane IisR; Täna `öösse `eitas nii `kangesti Jäm; pilve sihest eidab ju ka. nii `kangest eidab ning müristab Khk; Eidab `kuiva - - äi mürista Pöi; `Läikivad asjad `eitvad `elki Emm; ta (meteoor) tuli nagu üks tulekera, `eitis `seokest rohelast ja kollast - - `valgust; eedab `valged Mih; `raskõst eedäb tänä `õhta; Küll eedäb `valgõst Khn; sügiseti ku `vihma ei tule, eedab `kuiva `välku Tor; täna virmalised eidavad Ann; mis ikke `siidi `seĺtsi [riie] on, sie eidab `rohkemb Kad; riie eidab `karva, kui teistpidi on `ühte `karva ja teistpidi teist VJg; kuuśk, pedäjess ja kadajess ni̬i̬ `karva ei eidä Krk; kui `välku eit, leevä inimese `riśti ette Ran; mul siin külle sisen niu˽`välki eit, nii `läükjä valu om San; `piḱne käve `väega˽kõvastõ, müriśt `hirmsahe ja hiit́ `väĺkü Vas; `päĺkü hiit, jummaĺ külb tattõ Lut

15. uude olukorda siirduma a. (millekski) muutuma; pöörduma (tuul) tuul eidab pöhja `poole; jahud `eitvad `limpu Jäm; ilm eidab, jääb vaaks `jälle Khk; on löng liig keerus siis ta eidab `rätsu Rei; ilm eedab vagasemaks Kei; lind nõnna `rüitsis metsas, vist ilmad akkavad `eitma Kad; ilm eidäp `endä tõistsugutsess. vihmale vai `vaale vai Kam; ilma heit `tõistõ Plv; tuuĺ ärʔ hiit́ küĺmäst poolõst; kõtt `ümbre hiidet - - [kui väikelapsel] kasuss kõtt suur Lut b. tekkima, sugenema šöüt `eitanu munu (sügelised on tulnud); brańt `eitänu `lambilõ `köüd́si `vahjalõ Lei c. lakkama vihm, lumi `eitas ~ jäi järele Lüg; vesi eitnd keemast ää Rei

16. kellekski hakkama; teat ametisse või tegevusse asuma; (kuhugi) liituma, seltsima noh Jüri, võtta ka järi, `eidä `meie `poistega `putrule, `kasta ka `meie `naiste `silma – sie õli vana inimistel kõhe sie [nalja] `ütlemine Lüg; ei miä `eidä `ennäst `sinne `kilda, `eigä‿n lähä ka Vai; väimiheks `eitma; `eitas ennast `vaindlaste `poole; koupmihed `eitsid kogu; ennast teise `küĺge `eita (mehele minna) Jäm; `paari ~ abieluse `eitama Mus; ma seletasi ulga `aega, ennem kui ta `nöuse `eitis Vll; eidäb `jälle `teise `usko Mar; `si̬i̬ oo kadagasaks, ise `eitnud `sakslasess; si̬i̬ mu̬u̬d näil õli ike, et eedäb käemehess; tämä eedäb kõhe ualetuse `sisse, ei tee kedägi Kod; linnu om `parti `eiten, `lendäve är Hls; ta ära `eiten ennäst viina `ju̬u̬mise `sisse Krk; emmä essä olli popsiss `eiten (jätnud talu pojale või tütrele) Hel; ta‿i ole mitte mõni`eitnu varass, ta‿m `süńdenu varass Nõo; taa hiit́ (tegi end) uĺlist; ka koh hiit́ `hindä (hakkas) ju̬u̬skma Se; kuis sa är hiidi tälle naasess; kat́s peret `hiitväʔ ütte `linnu `käändmä; äkilene hopõn, kohõ lätt, setämaid hiit `küĺge, `pelgäss `kõikõ mitä; ne hiit timä (tüdruk) jo `hindä tõbitsõst Lut

17. a. (kellenagi, millenagi) näima, paistma; viirastuma `Silmis `eidab, nigu `põtra on suo `servas IisR; see sein eidab väljalt nii siniseks Khk; eidab vähä `tuhkru karvaliseks Vll; nuu˽`hiitväʔ mõlõbaʔ ütte näkku Vas; tu kutstass `vaśklanõ, vasitsõss hiit Se Vrd heitämä b. teat suunas paiknema Minust sie kodu tie `eitas nigu `päivä `vieru Jõh; eidab vähe pöhja `poole Khk

18. piltl a. osaks saada laskma; tunda andma Eida muist muresid `teiste `pεεle Emm; vai isäk lapsile `armu eedäb (halastab) Kod; [ta] eedäp tolle pääle ka `armu, kes `vaene ja ädäline om Nõo; ma˽hiidi poisõlõ hääd sõnna, poisi˽`kulssi ka mu˽`palvõt Har b. (näitelaused ja ühendid, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega) eidab kaala `pεεle, äi tee tööd; Peaks `katsuma sene asjasse ko vεhe valgust `eita (avalikuks teha) Emm; tuleb natuke `jalga `eita (kõndida) Mih; Tämäst põlõ maha `eitä kedägi (pole vaja välja vabandada) Khn; oĺlimiʔ oĺlimi sääl tüḱk `aigo, sõ̭ss heidimi˽`jalga (läksime ära) Plv; kõ̭õ̭ õ̭ks hiidä kõrvole (teen etteheiteid) Se; meheʔ `heitvä `harja (taplevad) Lut; alla heitma 1. alistuma; end kellelgi võimu alla andma tuleb ülemate käsu `alla ennast `eita Kos; `eitsin ~ ańnin tema kää `alla VJg; pereme käsü alaʔ piat iks `iitmä Krl 2. järele andma, leplik olema kui kaks tükki nönda `jönni aeavad, siis teine jätab viimaks `järg, eidab `alla Vll; ennast ära ~ üle heitma ülekäte või kõlvatuks minema üle `eitänd enese, nagu `mieletu `juokseb `siie ja `sinne, tieb igate sugu tükkid `vällä; kus on roppust nähä, sääl pere`naine on üle `eitänd, ei `siivu `ennast ei maja Lüg; `Niisikesest ülä`eitänest sa enamb `õiget `nahka et saa Jõh; inimesed eedäväd ennäss ää. ei viitsi tü̬ü̬d tehä, varassavad ja petäväd Kod; nigu lojuss elab. ike sihuke tüdruk ehk naine, kes enese ära `eitis Ksi; ette heitma etteheiteid tegema, süüdistama Akkas taale ta rumalid tegusid `meele tuledama ja ede `eitma Emm; lapsile eedetässe emä teod ette Kod; hammast heitma naljatama; sõnelema see mees `oskab ammast `eita Jäm; hiit hmmast, `naĺja pidä; maʔ taha sukka hammast `heitäʔ (sõneleda) Se; nina peale heitma (etteheitvalt) üht ja sama meelde tuletama akkas `moole seda `asja nina peale `eitma Khk; mo ninä `peale ikke eidetasse `ühte `puhko sedä Mar; võõras eedäb emäle nina `piäle lasse teod Kod; perra heitma järele andma, leplik olema ei eidä si̬i̬ `perrä mitti, oma sõna ta‿i muuda; ku poiss siut `kiusass, ärä sõss `perrä `eitä Krk; pilku ~ silma peale heitma (põgusalt) otsa, üle või järele vaatama; endale himustama `eitas kurja pilgu `pεεle Jäm; Sene tume asjasse tahaks küll korra `pilku `eita Emm; [ta] `eitis juba `ammu `silma `Jürne `maade pεεl Käi; ma˽pańni uma hobõsõ taha `sü̬ü̬mä, ku˽no˽siihn olõt, siss hiidä `siĺmi sinnä poolõ kah Har; hiit iks `siĺmi alt `kolmõ Rõu; ma heidi üte voori tälle (võõrale inimesele) `siĺmi, kai `otsa Plv

heitma2 piltl a. osaks saada laskma; tunda andma Eida muist muresid `teiste `pεεle Emm; vai isäk lapsile `armu eedäb (halastab) Kod; [ta] eedäp tolle pääle ka `armu, kes `vaene ja ädäline om Nõo; ma˽hiidi poisõlõ hääd sõnna, poisi˽`kulssi ka mu˽`palvõt Har b. (näitelaused ja ühendid, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega) eidab kaala `pεεle, äi tee tööd; Peaks `katsuma sene asjasse ko vεhe valgust `eita (avalikuks teha) Emm; tuleb natuke `jalga `eita (kõndida) Mih; Tämäst põlõ maha `eitä kedägi (pole vaja välja vabandada) Khn; oĺlimiʔ oĺlimi sääl tüḱk `aigo, sõ̭ss heidimi˽`jalga (läksime ära) Plv; kõ̭õ̭ õ̭ks hiidä kõrvole (teen etteheiteid) Se; meheʔ `heitvä `harja (taplevad) Lut; alla heitma 1. alistuma; end kellelgi võimu alla andma tuleb ülemate käsu `alla ennast `eita Kos; `eitsin ~ ańnin tema kää `alla VJg; pereme käsü alaʔ piat iks `iitmä Krl 2. järele andma, leplik olema kui kaks tükki nönda `jönni aeavad, siis teine jätab viimaks `järg, eidab `alla Vll; ennast ära ~ üle heitma ülekäte või kõlvatuks minema üle `eitänd enese, nagu `mieletu `juokseb `siie ja `sinne, tieb igate sugu tükkid `vällä; kus on roppust nähä, sääl pere`naine on üle `eitänd, ei `siivu `ennast ei maja Lüg; `Niisikesest ülä`eitänest sa enamb `õiget `nahka et saa Jõh; inimesed eedäväd ennäss ää. ei viitsi tü̬ü̬d tehä, varassavad ja petäväd Kod; nigu lojuss elab. ike sihuke tüdruk ehk naine, kes enese ära `eitis Ksi; ette heitma etteheiteid tegema, süüdistama Akkas taale ta rumalid tegusid `meele tuledama ja ede `eitma Emm; lapsile eedetässe emä teod ette Kod; hammast heitma naljatama; sõnelema see mees `oskab ammast `eita Jäm; hiit hmmast, `naĺja pidä; maʔ taha sukka hammast `heitäʔ (sõneleda) Se; nina peale heitma (etteheitvalt) üht ja sama meelde tuletama akkas `moole seda `asja nina peale `eitma Khk; mo ninä `peale ikke eidetasse `ühte `puhko sedä Mar; võõras eedäb emäle nina `piäle lasse teod Kod; perra heitma järele andma, leplik olema ei eidä si̬i̬ `perrä mitti, oma sõna ta‿i muuda; ku poiss siut `kiusass, ärä sõss `perrä `eitä Krk; pilku ~ silma peale heitma (põgusalt) otsa, üle või järele vaatama; endale himustama `eitas kurja pilgu `pεεle Jäm; Sene tume asjasse tahaks küll korra `pilku `eita Emm; [ta] `eitis juba `ammu `silma `Jürne `maade pεεl Käi; ma˽pańni uma hobõsõ taha `sü̬ü̬mä, ku˽no˽siihn olõt, siss hiidä `siĺmi sinnä poolõ kah Har; hiit iks `siĺmi alt `kolmõ Rõu; ma heidi üte voori tälle (võõrale inimesele) `siĺmi, kai `otsa Plv

elevil elevil Hlj Pha Emm Rei spor L, Nis Juu Kos Tür Kad Ksi Lai spor VlPõ M, h- Kuu/-ll/ Phl Räp; elebil Mar Vig(-bel) Aud Nis, -vel Khk LNg Han Var PJg Tor Juu Amb Tür Krk Urv Krl; jõlõvõl Khn
1. ärevil, kehkvel; (pool)ärkvel Sie o helevill ses `huusas, et `uota `siie tänä `peigu Kuu; Äi tεε kidast ta oodab, umigust saadik teina nii elevil et Emm; ma ei `jäängi magama, ma oli elevil Kse; koer on erevil, elevil `ootab PJg; kui inime päris ei maga, siss on ta elevil SJn; Vaade kui elevil om kusiratsiku, na iki `vihma `näeve Krk; une elevil une ootel, ärkvel ma ole mitu ööd oln une elevel Var; une elevil, ta ei saa `ü̬ü̬si magada Ksi
2. kohevil, üleval, laiali suled on pad́jas elevil Mär; eenä kaared oo vee peäl elebel Vig; villad o elevil; einad on vee sees elevil Kse; silgud `pańdi koa `vaotese `alla, mud́u olid nõnna elevel Juu; `juuksed on elevil Kad
3. võimuses, meelevallas; (millegagi) täidetud; (millestki) kantud silmad `veega elevel (pisaraist tulvil) Khk; `soone maa on alati vee elevel LNg; naeru elevil; riie puhas tuule elebil va vali tuul tõstab so sabrakod ülesse Mar; ein üsnä vee elebil, kui paelo sajab Vig; Katus oo tuuleelevil (tuules lipendamas) Han; võrgu kupp o na `kangeste vee elevel (pinnal) Var; sai raba `kaeba, maapind oli vee elevel, `õõtsus PJg; `juused tuule elevil ~ elebil. lehvivad `kangeste Nis; `aknad on kohe `kat́ki, tuba on tuule elevel Amb; Einamaa oli alles vee elevil, kui niitma akkasime KJn; `juśtku tuule elevel, tuult täus Krk; maja om tulõ helevil Räp
Vrd elevile, elevili, eleväl, eleväle, helevällä, erevil, älevil
4. suure leegiga tuluke paea all väga elebil Nis

enese (n puudub) g enese R(-a Lüg; henes[e], [h]enesä Kuu) eP(h- Phl), `eese (ee-) Sa Lä(`eesa LNg, -ä Mar; eesa Rid) Mih Nis Rap, `enda (-ä) Lüg spor L K I, Trv(`eńdä) Pst T(endä hv Nõo) hv Har(`h-), Lei, -e Saa hv Vil, M(-ń- Hel) San, `indä Võn Ote, `(h)indä (-ń-), -e V, `(h)enne, he- Har, `enne, `jennõ Lei, `hinne Rõu Vas(-ńn-) Lut; in hinesehn Rõu; el henesest Har, hi- Rõu, `endäst Kuu; all enesale Kir, änesele Mih, eesele Ris, `endalle VNg, -le Vai, ennele Lei, hi- Räp; ad hinnel Lut Kra; kom enäsegä, heneskäs Kuu, hennega Kra, hinneka Se Lut; p ennast (-ä-) R/`e-/ eP(h- Phl; ä- SaLä; -ss Kod MMg) M T hv Har, -est M hv Ran, Har(h-), (h)innäst (-ńn-), -est V, end hv Lüg Jõh Vig Pär PJg Tor Juu Tür, `enda hv Rei, `endä T hv Plv, `hi- Plv Räp(-ń-), `inde Krl, `endast (-ä-) Kuu(h-) VNg Lüg, `endat Lei, endät hv Nõo, `hindät Plv Räp(-ń), `endasa VNg hv Lüg, `hendäs, henest Kuu, eest Vll;pl enesed hv Jõh Jaa; g eneste R(h- Kuu) Jäm Khk Hi spor L K I(-sse Kod), Trv Pst, `eeste Khk Kaa Vll Mar, `eńdi (-n-) hv Mar, spor K, Pal Äks T, `ende LNg Mar, `eńdide (-n-) Vil Ran Nõo Kam, `hindide Räp; all `eńdile Mär; ad `henneil, kom `henneidega Har; p `eńdid (-n-) IisR Jäm Käi Rei L K I M(-t) T(-t) Har, `hińdit (-n-) spor V, `endasi VNg Lüg(-ä-); (singular esineb sag pluurali tähenduses)
I. refl-pron
1. (objektina) a. (hrl transitiivse verbi laiendina) siis `tehti `jälle kaik nii `uhkeks henest; lase siis `hendäs `kurnada nii `kaua Kuu; `tütrukud `oidasivad `endasi `valgenna (vältisid päevitumist) VNg; unestasin `endasa ~ enese `siie `istumaie; kuusk arib `endäst ise, ajab kävid maha ja tieb `puhtast `endäst Lüg; Siis `pesti `reie tuas siis `puhtast siis enesed Jõh; pidi ännast εε katkestama; paneme ennast `pitka (heidame puhkama) Khk; Sõid ennast täis Pöi; ma räägi nüid ennast ma‿p räägi `teisi Muh; jänes teeb aasa, eksidab ennast `koerdest εε Emm; `vaene `kerjaja toleb, kepp pitkemad `enda Rei; lapsed ei anna `endid kätte Kse; las ta lähäb ja koolib ennast Var; [lapsed] sittusid end täis Pär; angerjas poos enese ää [põhjaõnge otsas] roho `sisse Vän; vana perenaene murd `lammaid, teind eese uńdiks Nis; [karjamaal lambad] `kieravad ket́tidega `kinni, kokku `endid Amb; ta piab ennast `uhkest Rak; mehed jõid ennast `juonust Trm; sa tuled ennast poriga (poriseks) tegema Pal; `ütles Talinnast `enda peri olema Äks; lehmale `pańdi kärbis nina `peale, [sest ta] imes enese ää Pil; me `piame ennast van ~ `endit `rõõviss paneme Krk; temä piäb `endä iks enämbäss ku miu; mia `paistsi ennäst ahju man Nõo; kui varess vihup ennäst, siss `vihma tulep; `mõisa aeva iks suuress `endit joba Kam; rasse`jalgne ei tohi `enda pahandada Rõn; ei olõ˽ti˽hinnäst nii vaivanuʔ, nigu˽taa Urv; ala˽sa˽`näütü˽hennest mu˽`siĺmi; ma `aiõ `henne ka üless Har; küll um miiss tõist `naarma `hindä ei näeʔ Plv; a oĺliʔ `säändse rahvass, maśsiʔ esändäle ärʔ ni ośti hinnäst `ussõ [teoorjusest] Lut Vrd ennatsi, ennisid b. (refleksiivse verbi asemel või intransitiivse verbi laiendina) [lennuk] `laskis `hendäst `sinne maha Kuu; ennast viina ooleks `andand; mis sa ojad ennast ukse `körva Khk; vääratad, kukud `eese maha Kär; obu `viskab maha ning kikerdab ennast Pha; ning eitnd ennast `riidest ää Pöi; õpped sa pesunaiseks ennast Muh; se üsna pödes jäla pεεl ennast ära Emm; pani minemä eese, ei taha tööd tehä; `vilne riie tõmmab eese `kärtsu Vig; vili loob enese ää Lih; mõni `tõutab ennast teisel truviks jääda Hää; see `pistis ennast `jooksu; koer oli `metsa pugen ennast Ris; mis sa eputad ennast Hag; siis ehmatand end targaks Juu; nääd sügise poole enam kägu ei kuku, ta muudab ennast kuĺlist või Trm; nüid ta akkab ennast järele `mõtlema; mis sa nõnna `oopled ennast Pal; `eitlik ilm, muudab ennast ütelugu Pst; siss õṕs ta ennast `piĺtnikuss; ega ta nõnda ei oole, ku ta `kerklep ennast Krk; mis sa targutet ennäst, kõrdsin ja ku̬u̬noleku pääl Hel; küll temä om ää usuga obene - - ei peruta `endä Kam; mul sai mitu kõrd `kronksi tõmmatuss ennäst San; sääl ma˽`külmssi `henne välläʔ; siin om lämmi siiä kogusõ˽kokku henne [kärbsed] Har; mis‿sä `hińdä suurustat Räp; herändä sa hinnäst (üless) Se c. (objektilise atribuudina deverbaalsubstantiivi juures) elu põle ia, sellest need enese`tapjad ja kuŕjategijad tulevad Hag; mies võt́tis enese `kaitseks sõna Kos; aga temäl es lää õnness `endä `tapmine Nõo; `hindekituss `haisõss Krl
2. (adverbiaalina) `Kutsuga see `toise pere laps ka heneskäs `mängimä Kuu; jalad oli enesel nisused `kanged VNg; poiss läheb nüüd `endale naist kõsimaie Lüg; votti `lapse enesega `kaasa Vai; toome `eestele pingi Khk; Igaüks ei ole selline, vaat see vötab `endase (on kinnise iseloomuga) Mus; `kumpkit sai kolm `paari pesu `eesel Kaa; jättis eesa kätte Rid; me panime `eńdile juba rehe ülesse Mär; iga pere `püidis enesale [kala] Kir; olid käärbud enesel Nis; `kutsus enestelle `kangeste Jür; `tõmmas `endale `kiirest riiet `piale (riietus) JJn; me olime `eńdiga `väĺlas (töö lõpetanud) Ann; sie on üks niesukene nohik miest, enese ette ta pusib ja on Sim; panima õõnad enese tarvis `kersso Kod; kes siiss nõnna `keŕkleb `endaga Pal; mis‿sa nühäd enesest KJn; nevä (koolilapsed) olli vaadige vett vedänu säält alt `ende perän Pst; mea pistä `endel tõise `rõõva ka `seĺgä Krk; ää iki, ku `endä peräld (omaette) majake om Ran; ärä lase `endäle `lüvvä Puh; [toidulaud muutus paremaks] kui joba `kartuld sai `endä täis; mes sä `endäst `vaivad nii paĺlu Nõo; mina lät́si `tahtse näid `eńdidega `kutsu üten Kam; Ma siss `mõt́li `endäman (endamisi) Rõn; tegive˽tüüd, ja˽pedäve `endäst `kõrda San; muidu omma˽mul kõ̭iḱ latsõʔ `ümbre˽`henne, siin saan `ümbre˽`henne elutsõsõʔ; ma olõ õks pallõlnu, et ma õks henne peräst (omal jalal) `väĺlä saa; ta ei hoia medägi henne˽sisen (enda teada); ma võta henele ~ `henne manuʔ; vana elu om sääräne, nii kõnõla henne˽päält (endast) Har; ma `mõt́li `hindält (endamisi) Rõu; nimäʔ võt́i mõtsa rakoʔ `hindälle Vas; herneh om jo˽`hindä koruʔ Räp; kelless maʔ tu̬u̬d `aśja `võidsõ kõnõldaʔ, maʔ pei üteh `hińdäh (enda teada); kae ette `hindäle; ma `lõiksi suurõ leevä pöörändüse, hinneka `pandaʔ (kaasa võtta); ma saa ai `hindäst [kuhugi minna], uma kõrd tuĺl `külge; kuiss saʔ `joudsõt arʔ taad jutto `hińdäh kińni (enese teada) pitäʔ; ta om `hindeviisi ~ umma `viisi `väega; muilõ `hauda kaivat, es‿`sisse satat, `hindä päält võtaʔ mõõdi Se; paha `pienüʔ linanõ lang, hinnel präädit Lut
Vrd heideste, heineste, hene, ennaste2, ennate, ente
3. (mitmesuguseis väljendeis) `Üksi `endäst, `kaksi käsist (ühe inimese tööjõud) Kuu; Niid akad sa ennast ää lammutama (vastuoksa rääkima) Kaa; eneselle tegemä (magama) KJn; [rase] `hindähe (iseenesest) om ärʔ pudõnuʔ Plv; enda keskel ~ vahel omavahel `enda vahel õleme iast läbi soand Pal; `peiväʔ `hindä `vaihhõl plaani kokko Räp; paremb `hindä `keskel ärä lõpõta sjo asi; kiä `mõistsõ mehidse ki̬i̬lt sis kuuĺd ko mehidse˽`hińdä `vaihhõl kõ̭nõlevvaʔ Se; las olkõ timä `hinne `vaihhõl Lut; enese peal iseseisvalt, omaette ta elab enese peal, ega ta isa kääst kedagi enam saa Mär; nüid ma ole enese peal old tüki `aega Vig; ku ma sääl henne pääl oĺli, sis taa õks `tõie säält mullõ kah medägina söögipoolõst ja väepoolõst Har; eneses endamisi ma olen metu`korda mõtend eneses Mih; Kõ̭iḱ (kirikulised) `oĺli hinesehn mõtõlnu miä tu̬u̬ opetaja üteĺ Rõu; enesest ~ endast 1. iseenesest, välise tõukejõuta; iseseisvalt pεε valodab, on `vengo vöi säsugest `asja, vöi on ösna enesest pεεvalo Käi; vanad inimest `rääkist seda, äga ta pole enesest neid `asjo teand Rei; `uibu pandass tiku `külge ta‿i püsüʔ `hindäst üleväh Plv; 2. endal, omast käest [angerjat praetakse rasvata] seald tuleb `rasva nii `palju, henesest Kuu; mool oli `endast kõik rahakopikas Kse; sel veśti `taskul oli enesest ka midagi pial vist [enne muutmist] JJn; nüid om iks `endäst katussealune elädä ja olla Nõo; tel om `endäst sü̬ü̬ḱ. `endäst maja illuss kõ̭ik San; tu̬u̬l om esi˽ka henesest hobõsakõnõ Har; esä `tahtse ka `hendäst (iseseisvat) ello Räp; nu̬u̬ (kosilased) tõi viina `hindest, a sü̬ü̬ḱ oĺ `tüt́rigu imä poolõst Se; 3. endamisi si̬i̬ `vaenõlat́s `hińdäst nii mõtõĺ: olõss tulõsi vana mehekene Se; ennast täis uhke; isekas Ole `pääle `hendäs täüs, ega sie `toistele midägi lue Kuu; Ega senega saa `rääkida, sie on `ennast täis Jõh; Nii ennasttäis mees, et otse loĺl näha Kaa; mis sa tätta räägid, tä tänä ennäst täis (pahane) Mar; nied `jõukad olivad jo nii `kangesti ennast täis VMr; on ennast täis nõnna et ei tule eest ega takka sõna `väĺla Plt; suurõline ja hinnäst täüs kui Räp; ennast vasta ~ vastu rase – spor eP M T kui ma `jälle hennast `vastu läksin Phl; ennast `vastu ~ `raske inime Saa; eks Milde `jäändki ennast vasta Kad; ennäss `vassa Kod; Kui ennast vastu inimene luuüdi sööb, sõs saab laits isune Trv; ennäst`vasta naene piab `oidma kõegest alvast Ran; vanast üteldi iks ramma naese, aga perästpoole nakati `ütlemä ennäst `vasta Nõo | näib jo `vasta ennast olema Kad; hindä kotsilt ~ kottalt 1. ise(seisvalt), omal jõul; omaette sa olõʔ iks nii `hindä`kot́silt (mõtle oma peaga), `kaegu‿iʔ essä ja immä midägiʔ Rõu; kas sa `hindä kottalt saista ei jõvvaʔ, et sa mu `säĺgä `nõ̭atat Plv; kodapoolinõ oĺl, mia sul majah `eĺli, poṕs oĺl esi˽`hindä kottalt Vas; lat́s küll `hindä`kotsõlt `kävvü es saaʔ [rehetoast rehealusesse]. läveʔ oĺli˽`korgõʔ Räp; 2. iseenesest, omast kohast Et timä oĺl kah õ̭ks `hindä `kot́selt õigõ˽kenä meehekene [räägiti] Räp; hinnäst mööda 1. rase – Urv Krl tu̬u̬ näüss innest`müüdä ollõv Urv; 2. omaette ugalanõ [on see], kiä üt́sindä om, innäst`mü̬ü̬dä Urv; hinnäst piten 1. rase ku naańõ last jäi, sõ̭ss `üĺti et ta um hinnest piten Rõu; pujaga oĺli hinnäst piteh Vas | tiä om joʔ `hindät pite (varsti sünnitamas) Plv; 2. „omaette“ Liisol oĺl ka hinnästpiteh pu̬u̬ĺ tallo Vas; hinnäst sääne rase ku taheta‿i üĺdäʔ, et om rassõ, sis üĺdäss, et timä om hińnäst‿tsääne; naańe oĺ kotoh hińnäst sääne Se
II. poss-pron oma Henes kuub o kaik must `kuidas `sengä `puodi lähäd Kuu; sie inimene mudib seda `süömist `enda `kõhtu Lüg; ma ajasi ta (lehma) `eeste öuest ää Vll; `eese lapsed ja poa (poja) lapsed olen kasvatand LNg; nää ma ole jo eese käte peal (elatun oma tööst); puu`meister oo kes nõnna töömehed ette võttis ja maja `kauples `eesä kää `peale; me pidime siis selle sõnikuga `ende `põldosi rammutama Mar; enese lapsest saadike enese isaga ja‿s nüid enes‿mehega elasin [siin] Rap; `tehke `endi tüö ja süöge `endi leib Amb; anna miul üit́s pisar vett, `ende toobist Krk; `eńdi aena ja kõ̭ik söödivä ärä Nõo; ma `endä latsõ˽panni kõ̭ik lappõ `kakma ja `tü̬ü̬teme San; egä `kiäki henne `halvust ei tunnõʔ Har; kes `hińdä umaga raahu ei olõʔ tõśte umaga hangõldass Räp; ka ku lätt, mutku hörätäss uma ~ `hindä `persegaʔ Se Vrd enen, ennaste2, ennate, ente

enne1 `enne R SaLä Vll Muh Hi spor L, K I spor T; enne Sa Muh hv Hi, spor L K I, M T hv Urv, Har(-eʔ), i- ?Hel V(ińne, -eʔ); (j)en(n)e-, jenõ-, `jenne- Lei (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. esmalt; kõigepealt `Enne `metle, siis `ütle Kuu; laiad `ambad, kolm neli tükki. lapsel need `enne tolad Käi; `enne lää ma `mõisa `luudi `viima, siss räägi sul edesi Hää; [pruudil] `enne `pańdi tanu pähä, siis põĺl Amb; `enne teevad tü̬ü̬d, siis tulevad `sü̬ü̬ma Pal; enne `vihtsiva mehe, peräst `vihtsiva naese; kes kõ̭ige enne pruudi vihaga vihup, tu̬u̬ saab ruttu mehele Nõo; inne sõ̭nudaʔ, peräst laulaʔ Rõu; inne kaaŕsiti käsi`kaarssõga villaʔ lahehess, siss höörütedi lajaʔ `häideʔ Vas
2. (teat ajast) varem(alt), aegsasti; kiiremini et `saavad - - siis `nendega (võrgukudumisega) `valmis, et `enne ku `teised Hlj; mine `enne kut pärast (pigem varem kui hilja) Khk; kaer `tehti (külvati) ikke kõege enne Vän; ma tulin enne kojo kui sa Koe; `enne võt́tis [kakud] `väĺlä kui leevad Pal; mõnel oĺlid juba `enne `ammugi `vaĺmis `tehtud [suririided] KJn; [naine] pidi kolm `aastet noorik oleme, es tohi last olla enne Krk; nakame `võitu `ju̬u̬skma, `kaeme kumb `enne saab Nõo; iä enne ei `keŕku üless, kui keväde Kam; mu˽tü̬ü̬ lõpõ õiʔ inne arʔ, ku kat́s kätt `rindu pääl Rõu; kurõ vaśt tulõva˽kõ̭kkõ inne Plv
3. teat aeg tagasi, ennemalt; ennist Sie `varguse lugu on küll `enne`kuulmata; Nisikesed teud on siinpual`kandis `ennenägemata Jõh; Kes seda `enne kuuld ehk näind ~ nähend et `mihklini tehasse `eina IisR; kui oleks `enne `tεεdand Ans; `enne natuse aja eest Khk; jääb jälle kaks vana inimest, kut ennegi oln Muh; ma ei ole sii `enne keind ega sii `enne olnd Kir; paar `õhtad `enne [uppumist] nisukest nuttu old mere pial JõeK; `enne käisin sial, enamb ei käi VJg; `enne ajas ebo kua siin nukan Kod; kes enne om sääl talun `ti̬i̬nin Hel; mia lätsi enne `sinna, temä `olli vil `sanna minemädä Nõo; seo kotuss oĺl jo enne minu kotuss Ote; ma inne olõ õs vi̬i̬l kühmähki nii Vas; ma˽käve inne reheh Se
4. vanasti `enne sai `souetud `paatiega Jõe; meil oli `roikist `enne `aida Vai; enne‿s ole ju `sahka koa mette Muh; ühnä enne siis `lasti veel see põhk kõik `ringi pöördä [vartamiseks] Var; `lät́lased `enne olid alati sii laadal okidega Aud; `enne vanal aal sai kõik loomise moa `tehtud Kos; kilimit on sie, kellega mehed `enne `külvasid käsitsi VMr; kõege `enne olema rehetuba pime olnud Pal; enne olid naistel pool`suapad, meestel kammassid Lai; siss nad `enne kõnelasid ku mea poesike oĺlin Vil; enne visati [looma] pääaju mińemä Ran; enne `käiti iks leiväkotiga `pulme ja `peijit piti Ote; inne vana `keiśri `aigu, käveʔ sańdikõsõ˽kot́t säläh Vas Vrd ennel
5. pigem(ini); meelsamini `Enne loppeb `pergus tuli kui `purje`laevas tüö Kuu; `enne tule `siie `ennegu `sinne `lähte VNg; enne ma võtaks selle kui selle Tõs; enne saab ike küllä küĺlest (rikkalt) kui näĺlä otsast (vaeselt) Hls; enne söögu oma maa undi ärä, ennegu ma `võõral `maale `uĺkme lää; ma anna tõise inimesel enne ta ilma, ku ma siul anna Krk
II. prep (ajaliselt) varem; (millegi) eel `enne pühade on `muidugi igaühel tegemist küll Jõe; `enne `aiga saab `aiva `tarka, `iljatsest saab `ilmi rikkas (lapse sünnist) Lüg; enne rugiküli sai odra õsuda Mus; põle `aega enne `surma vessata külite Muh; kui kaks nädalit `enne jaanibäd üks ilus vihm sajab, kõik on `süia saand Rid; `enne `vihma akkavad tuule iilid `käima Jür; Einale akati nädal `enne `jaani Amb; sie oli enne minu Kad; `enne kukke juba üleval Lai; enne okki olli kedervaŕs Trv; mea enne siut tulli Krk; [ma] olli enne `tõisi söönu Nõo; mul oĺliʔ inne latsõolõkit `väega˽suurõ˽valuʔ Urv; enne päävä jumaladõ minekit; `koŕsna `oĺli meil enne suisspühi `pühḱmäldäʔ Har; vanaesä oĺl inne minno ar˽kooluʔ Plv; ińne sedä `aigu oĺli ao `tõistõ Se
III. postp (ajaliselt) varem – PJg Ris Kei Amb minev`aasta ei oln näha [marte] aga seda `enne käisid Ris; Ammuks obune küńni loomaks sai, seda `enne olid ikka ärjad Kei
IV. enne ku(i) ~ kut konj enne seda, kui ma‿p saa `ennekut pühabe ükskord `sönna Khk; ennekui katust akatse tegemä, pannase roovid `piäle Tõs; ma `teenisin mõisas kaks `aastad, `enne kui mehele sain Amb; [keetmisel kapsaid] ei segatud sugugi, `enne kui `vaĺmis on Pal; mitte ma‿i liigu siist koheki, enne kui mu viiäss Nõo; `enne ku sa [kapsastele] `suurma pääle panet, `t́siuka `küĺmä vett Võn; siss es lastaʔ [pulmarongile teed lahti] inne kui siss pudeli `viina ańd; sala pini iks purõ inne ku hürähhäss Rõu Vrd ennegu
Vrd ennem, enni1

eri2, eri- eri R hv Jäm Rei, Koe Kad VJg u Plt Vas; äri Koe VJg; (hv käändub) in eris VNg Lüg Jõh, ad eril Lüg
1. eraldi olev `sieme`vilja `panna eri kotti VNg; Keriku `sõitasivad pruut ja `peigomes eril obosel; Mõnes kõhas jõel on viel erisopp - - erisoppis on `sõisev vesi; kolm `ammast on suus ja `niedki igaüks on eris `paigas; mõnes peres `tienijad on eri `süögis, `süöväd `tõise `lauva pääl Lüg; `meie tailiha `sualama eri `astja ja pekki eri `astja; `Süädi eris `lauas ka [teenijad ja pererahvas] Jõh
2. eraviisiline, isiklik Eri `onnemies (kalur, kes on teistega samas paadis, kuid püüab oma püünistega); monel oli eri verk `paadis ka, sie ei `puutund `seura `asjasse; Sie `raamat o igä minu eri Kuu; emägä `kaheke·ste õlivad eris `leiväs Lüg; kui `võetakse nuarik, siis akkavad äri `leiba VJg
3. eriline; eriotstarbeline sie oli kohe üks eri selts `langa, `vergu niit Kuu; tämä tuob `mulle `siie `silma eri `rohtu ja `siie eri; `ainuld se pisike poiss oli `kuue `aastane - - siis `selle `tehti vahest eri `toitu ka VNg; mesi `linnud mis emäst tehässe. sie tehässe eri tuppe Lüg
4. isesugune; imelik `Seilid `olled ka `oitegi eri`muotised [kaljasel] Kuu; sie `rääki jo eri `kieli; [kanga] piird oli eri ikke ja suga eri VNg; aga iga [kinda] paar on ikke eri `muodi; üks eri nimi on, ei `johto `miele Lüg; eri `kiele `murre; [sõle] iga aar õli erist kivest Jõh; seo ai `väega eri (tähtsat) juttu Vas
Vrd era-

et1 et üld (ät, εt Khk Mus Pöi; õt Plv Se; lausefoneetiliselt t); konj (kuulub sag ühendsidesõnade koosseisu, tähendusfunktsioonid pole alati selged)
I. (põimlauses)
1. (aluslauses) Ei esi`otsa `paistundigi, et sie `lougas `ninda sügäv oli; [kui kaugemal oli hele taevas] siis oli `selge et jääd on siel mere `keskel `sendä küll Kuu; Tüdruk kui tulesüsi, näha et eluvaim sies IisR; midä `kumma sie on et nämäd kotta eiväd tule Vai; See on nii ea, et tulite Pöi; vahest oo koa küll olnd, et uśs oo `põldus, et laseb orase maha Mar; et nad (lehmad) ise tulavad kojo, ei seda põle `ühti Vig; ia küll et ulu all saab `olla; siis see oli vana`eitede rohi, et `ańti iiri sitta `sisse Ann; egä `koski ei õle et laud on eden muku sü̬ü̬ Kod; olli mõnikõrd jaa et tulli [lihale] nagu alb maik manu või Pst; siss om `kindel et mõne päevä peräst suur tuisk tuleb Hel; nüid om täl `tervuss jälle veedike paremb, paśtab et saab iki elulu̬u̬m Puh; tu̬u̬ om ää et ta saab iks ilma tõese abita ärä elädä Nõo; vanast oĺl pruugiss tu̬u̬ et vanõmballõ pojalõ `ańti talu Har; är iks tunnuss, et targa esä tütäŕ om Vas
2. (öeldistäitelauses) Nee olid söhused ät söhussi ma‿p taha mette Khk; mis‿sa oled isi niisuke, et teśt sind `naervad Mär; asi nihuke, et `kauge se `viimine on Juu; siis `oĺli saabas nisuke et võisid käiä KJn; si̬i̬ (aganaleib) olli sihante ollu, et tulege es tohi manu minnä Pst; miul üits kana `ommegi, aga nisuke et, pesä ei oia ja, `kange `pi̬i̬tmä Nõo; ja siss [kivi] küĺlet oĺli nii et, `sinnä‿s saa ka `pääle eedätä TMr; egä om sääl tii pääl sääräne, et ei kanna ei murraʔ Har; ma olõ sääne et, panõ˽vai terä `salvõ, `rammu ei lääʔ Rõu; üt́s innemuśtinõ jutt oĺl õt üt́s vanamiiśs oĺl `veiga rikaśs Se
3. (täiendlauses) lubati `tiedos `anda et `milla tulevad Lüg; [härral] tuli `jällä tuur et `peksada [kedagi] Jõh; sie `muodi oli et ikkunalle ei `tohtind `kardino `pulma ajal `panna Vai; `Sõuksed massina elukad `roomavad põllal, et kole kohe Pöi; rehes o sösune leitse, et ninase hakkab Phl; kus [ta] sõda `aega annab, et lehma `karja lähäd Kul; kuule see oo nihuke va läterdis et las aga `olla Mär; Jah ja `aamen, si̬i̬ on kinnituseks, et olgu nõnda Hää; oli see `siadus kohe, et `vastla saab ua suppi ja sia `jalgu Ann; tuli käsk et tiomi̬i̬s ja vaim `väĺjä Kod; obusel oli paha viga et näris ohjad `kat́ki Pal; änäpest jaost om iki `seante asi, et parep sü̬ü̬ enne ja palu peräst Krk; serände irm, et karva tõseva `püśti Ran; säräne `aiguss om, et ta väristäss minnu nigu vanaajonõ aĺl Võn; ja ma võt́i tu̬u̬ (tütre) henele naasõss, tu̬u̬n mõttõn et ma˽saa sulasõ `orjusõst vahest vallalõ Har; a ma olõ saanu˽`sääńtsiid `pauka, et pää kõlisass Vas
4. (sihitislauses) Elutumad `liikuvad (öeld, kui esemed iseenesest kuskilt kukuvad), tähendab et saab `kustagi `surre sanumi; Et mes `sulle heneläs hüä, sidä tie `toisile Kuu; [naine] `kuulo, et laps ei `engä enemb Vai; eks sa kirjuta et ma ela veel Muh; vaada, et sa pahandust ei tee Rei; nägi jah et parandast `mõrdo Mar; Söömaajaks `oĺli uus ahe ülevel partsil, sis ti̬i̬, et põllu päl saad Hää; isa `uskus et paenakas käib peal Jür; näed et messugune taud one tänävuade õõnapitel Kod; `oĺli kuulda et ikki mehed oĺlid [õitsilised] Vil; mi̬i̬s saanu täädä, et raha `ot́sme tullass Krk; mia `kulle‿t kõik läävä [laadale] Puh; kae et sa ruttu tagasi tulet, et sa paĺlu `aiga ei viidä Nõo; noh `tunse ärä joba et viimäne aig oĺl [sünnitada] Ote; tu̬u̬d nimä˽`tahtavaʔ, et nimä˽vi̬i̬l uma maa tagasi saasiʔ; no˽tütär, kas sa siss tu̬u̬t paĺluss panõt et sa mul avitat `lihti võttaʔ Har; ei tiiä nüüd et kas ta rago sõ̭ss puud vai Plv; latsõ˽saĺlika ai õt milless ma kõ̭gõ käse Se
5. (kaudses või siirdkõnes) a. (hrl saatesõnaks ütlemist või mõtlemist märkiv verb) `ehtu `süömäajal siis `rääkind et jaa tämä nähnd `tonti Kuu; isä ütel ikke oma pojale - - et no poig et, et nüüd akka siis naist võttama et meil on ikke inimist vaja ka, et kas on sul `pruuti ka vahitud Lüg; No näväd `mõeldi, et kust sie isand `ilmus `siie `tiele, et `uatama Jõh; Vanasti `ööti, ät aŋŋerjas kεib `erne`pöldus `öösse Khk; Siis papp küsin ka. Et kudas see kerst nii lühike on? Et see oli jo suur pitk mees ikka Krj; ma `keelsin tätä, et mis sa `jaurad nende raamatutega Vig; surnuaja `juurdes `öeldi [surmast], et liiva annus Vän; siis poisid `käskind seda vaestlast, et tie `aigeks ennast JMd; `mõtlesin, et Jaań `mõtleb, et nüid sul nii suur valu Ann; nõnna äralik `ütlemine, et maga kohe kui auk maa `sisse vaeob VMr; ilos, kui `eeste jukutad [väikest last] et, Juku ja Juku; tämä paluma et, ärä `viska Kod; kui ammas ää mureneb, siis `üeldasse, et konts on veel sees Ksi; mi̬i̬s olli `ki̬i̬len küll, et ärä kellekil ütelte Krk; `poiske `kirsnu, et ärge lööge Ran; naene sõõmass [soldatist] mi̬i̬st et, vana sõda Nõo; [kalkun] `rü̬ü̬ḱse iks et kuĺo, kuĺo, kuĺo Kan; kaupmiiśs küüsüss, et mis sa kaet taad väist Krl; luigõl üteldäss õt tulõ lumi takah õ̭nnõ, kurõʔ, õt sõ̭ss tulõva hallaʔ Plv; Kośa˽siss kõ̭nõlevva, õt rahvass õks kõ̭nõlõss, õt sul tütäŕ `höste näe ei Se; timä üteĺ nii, et ma süü üs kõ̭õ̭ päävä; vanarahvass tiiä äs miä um `d́eśtjin ni `jehtar, nimä kut́siʔ et vago Lut b. (saatesõna märgib kõnelemise või mõtlemisega kaasnevat tegevust) vahiti lapsel jaa et kas kaks `püörandaist on et sie saab `vangi VNg; `viimaks `istusime kohe maha et no küll on ull RakR; siis läks et `mõisi ikke võttab minuda; Isä tuli kodo, et kus poiss on Lüg; mie imestäsin, et üväd pabud `oldi, et nüüd `ninda vähä `tuldi `vällä Vai; ükskord ema ja isa pidand nõu kahekesi, et `üösse `valvama akata, et kas `kiegi ei käi `poega `vaevamas JMd; poisike käis, et tule tema kodu mõneks päävaks; nut́tis siin kahe saana vahel, et mina ei `julge üksi `olla Ann; üpand ise `merde, ujund läbi et te piate järel tulema VMr; kutsuti mehi, et `aitate sia ära tappa Lai; [poisikesed täkuruunaja kartusel] `ju̬u̬sknuve kiḱk si̬i̬ aig et kas ta võtt [kinni] Hel; mina naarin et, ooh, mina jõvvan nüt sedä (saladust) pidäda TMr; `Peiväʔ `hindä `vaihhõl plaani kokko, et timä oĺl kah õ̭ks `hindä `kot́selt õigõ˽kenä meehekene, et matamõ timä õigõʔ uma kulu päält vi̬i̬l ärʔ kah Räp c. (ütlemist või mõtlemist märkiv saatesõna on juurdemõeldav) No mehed `estest ei tõhi enamb `vankri ligigi `menna, a `kirjaja, et `menga aga `julgest, et ei nied mehed tie `teile midagi paha Jõh; suurelt maalt tulnd `seie `tarkust `otsime, et sii on Sörve noid, et see peab ikke `tεεdma Ans; mõisa mehed panid obuselle saba `alla nõgekseid, et tegime ergutest Jür; mua lammastel oli [sarved] et `sarvedega `oinad VMr; tegi võid, mina et `jõudu Iis; ku poiss `viskab kivigä, ei sua `õigess, et ärä magatud käsi Kod; kes ästi `norskab, et: `tõmmab `paksu kohe Ksi; no sääl me ligidäl om jälle, üt́s talu. ja siss [räägiti], et, tollel om puuk ollu; siss `aeti kõik latset üless et tulge nüid `voŕste tegemä TMr
6. (sõltuvusmääruslauses) no eks vanames saand aru et oma poig oli Kuu; kes sellega `õigeks saab, et ta maja sees kükitab Muh; Koeral koera `ambad. Si̬i̬ käib selle `kohta, et `seukest `kurja inimest ei tohe äritada Hää; natuke `puudus, et oleks outu `alla jäänd VJg; oia et sea miul midägist ette ei `ütle (heida) Krk; oia et `siśse ei sata sinna `älvede Ran; nimä ei˽tii˽`tu̬u̬ga˽tegemistki, et nimä˽ka˽tulõva˽ja˽`nõudavaʔ Har; ma‿s panõ˽tu̬u̬st täheligi, et kos munaʔ jäivä et Plv
7. (kvantumilauses) suvel sai viel nii`palju kalu et kala`unnigud olid kohe maa pääl. `ruogi nii et `sormed olid kaik `paistes ja nahata Kuu; küll säl oli `laulu `ninda‿t `linna kajas Vai; saim sii nii `kougele, et tulim `seie `sisse (majja elama) Ans; täna o nii `kange pala, ät üsna äretab Mus; maribud oo nõnna täis et ühna `nõrkuvad; `varsti tuleb nõnna `vihma et kole Muh; ahvenad oln mütu `aastad kadun, et üks äi ole oln Phl; `sõnna `maale jõund et‿tä äbi εnäm ei tunne Mar; tämä on juba nii kole valu et valu kohe Kul; nda märg, et üsä nõrisõb Khn; vahel oli lumi oli nii et et et mine üle pea `sisse Hag; ma olen nii ilma, et mul ei ole mitte punast poloskid Juu; [seeliku] all ei old enam, kui et `pańdi se seelik `seĺga Kos; sel aal kui ma tiul käisin siis neid (metshanesid) oli Kallavere väĺlal et ime JõeK; [ta] `naeris kas et `oedis `kõhtu `kinni Amb; `kuhja tõmmati nõnna paĺlu [alt] `lahti, et tikud näha on Trm; niskene kõva sinine et `irmus Lai; [mära] tagumeste `jalgega lõi et uńt `surnuss kohe Vil; siande ahne kah, et rääbiss kokku kikk Trv; siss ant tal varantust `kulda ja õbet, et laev tublist täis Krk; oless ta `annu `niigi paĺlu, et `ümbre sõrme `mähki Ran; `oĺli nõnda lähiksen, et oless saanu `käega `kinni võtta Kam; parass ahi, et tä‿s kõrvõta Ote; Tu̬u̬ (vesi) oĺl `endä häste˽kumb, et palut́; `tahtsõ nii juuaʔ, et läbi rät́i nulga immitsi vett lehma jalaasõmast; tan sõ̭an tet́ti kül˽nii ilma armulda tü̬ü̬d et, jummaĺ `hoitkuʔ Har; noh teil saa nüüt suvi `väega hää et, et oi Plv; Taa (mees) om nii kangõkaal et hoiaʔ Vas; ni paĺlo `ahnõhe ja näĺätsehe sei tuud `kiislat [käega] õt es läpe˽`luitsat `u̬u̬taʔ Se || `pisku pεεlt, et es jää ala; karva pεεlt et es lehe `auku Khk
8. (viisilauses) Mes sa `siprad siel, et eit saa ega `saaki viel `verku `terveks Kuu; eks `ennevanasti ka ikka olid [rätsepad]. ega `siiski old et ei old RakR; midä `uoletumad `muodi sinä `läksid et kukkusid Lüg; seppä takko `otsite, `ninda‿t jääb `paksemast Vai; kes sedised `epsam ning ette asjad inimesed `tahtsid olla, et tal kägisevad `saapad vöi kiŋŋad Jäm; See on ikka änamast jäust et kui - - vihma kaśs karjub siis on vihm `lahti Krj; erilane jah `nõelab, tuleb et oja alt kohejoonega Mar; Olgu küll, et majal oo ia elada, aga kodu ikki kõege parem Tor; `seĺtsis sai vaelt [sõnnikut] vidada nii et teene `aitas teesel vidada Pee; oli õma elämine kõik et parem ei või `õllagi; aja kerves üles, et aja kuumass ja tao terä õhukesess Kod; nüid on nõnna säädetud et [tule]lõõsk `väĺla ei tule Äks; ja siis oĺli sedävisi et säl (püstkojas) sis keedeti KJn; [kootud jakid vammuse all] oĺlid sedäsi et poolest saadik oĺlid Vil; Seidse-ka˛eksa `aastat vihma kähen ollu, oless vi̬i̬l et varju all (pehkinud puust) Trv; [angervaksaga värvimisel lehed] `aeti sülege patta ja keedeti ärä, et li̬i̬ḿ ästi paks om Hel; olgu pähle et ta vana om; tennu [surikleit] nii nigu eluinimesele tetäss, aga mitte et koolule; mia tulli ärä ilma et ma `poiga es `näeginä Nõo; tu‿m neile nii sugulõnõ, et neide esä oĺl Mari unu San; keväjelt maa om kihtine, siss ei võiʔ nii maa pääl lammõdaʔ et suu `vasta maad panõt; võta kirvõss ja naka tahuvamma, ilma et sõna`lausumist ei olõʔ; naʔ hiireʔ (haigus) omma nii et lihm `t́siplõss Har; [tatrapuder] oĺ havvutõt, õt väega hää oĺ olnuʔ Plv
9. (kvantumi- ja viisilausete piirijuhtumeil) `kuonal poles et särises kohe VNg; õhu rattas on mõnedes majades `korstna sies, käib et kõrin taga; sie `juokseb juo `ninda‿t nenä `augud on `laiali Lüg; koer veab et jalad üsna `tangis Jäm; Valetab teise näu täis, et `aitab Pöi; tüdrik kedran takku et okk ühna ulun Muh; `ühte `inge `patrab et vahet ei ole; karib nõnna, et kas ing seest `vällä minemas Mar; sõitnd ikka naa et obu `kuumas `vahtus Kir; aga küll ta nut́tis, nõnna et ime oli kohe Juu; ta (põder) lüeb kohe nõnda, et puu killutab KuuK; las joksevad et muda `lendab; `kiskus neid `vindusi küĺlest et (nii et) kõveras JJn; me küĺmetsime `paĺlalt nõnna et kas või ing `väĺla siest Koe; kevade õppisivad siin n‿et piad `tossasivad VMr; lasi püśsist et käraki; lasi `püssi et `põmdi; [vikat] `leikas et nahinal Kad; joosi nõnda, et engest pańds `kinni Krk; pańd `ju̬u̬śkma, et jala es putu maa `küĺge Kam; [varss] siss ju̬u̬śk et kabja plakin oĺ ennedä Har
10. (vastandavas kõrvutuslauses) Sen asemel et [halva] `lapse `valmis tegid, tehnd parem kubu agu Kuu; selle asemele, et teda karistada, annab ta taale veel `öigust; selle asemel et varasta, ta oleks vöind jo küsida Jäm; tolle asemel et Täkule `minnä, ta‿less võenu siiä tulla Nõo
11. (põhjuslauses) `Sendäp‿se `tütrik oli nii `kärme, et oli `mieli `miestä `saada Kuu; ühe tüö `küljes ole ihu ja `eŋŋega et sais `valmis VNg; tühi ei anna äbenedä. [öeld] kui on `vaene et äbeneb oma `vaesusse perä; ei `täidind `müiä [kartuleid], et‿ku `lähväd `kallimast Lüg; Sie õli senest paha, et sepp ei saand `ääsi `juures `lõõtsa ise `tõmbada Jõh; `ninda pabil tuli üvä miel, et `köster `oskas üväst `rääki Vai; pidi `mööda `pääva paet `ümber `pöördud `saama et parem öńn olevad Pha; sii jo külitse rukki kõik vagude `peale, et vesi ää ei võta Aud; ju sis nad (pererahvas) ike [püüdsid austada tõnnivakka] nii et loomad surid nendel ju PJg; `võt́sin toedu kottu `juure, et ma jään `öösiks `senna HMd; meil ikka olid vel `akned ies et me nägime [valgust] Kos; saa `siiski vel sõimata et oled laisk; eks sellepärast ole siis saananaine et ega sul põle üiri`maksmest Pee; ja‿t peremi̬i̬s vana Nikalai `aegne soldat õli, siis sae kroonu paiukad Kod; `vastla pääval koa ei tehnud tü̬ü̬d, et tõrva pisarad lähvad linade `sisse Pal; kui `vihma sadas, siss tuĺli `rohkem lina kakku, sellest et siis oĺli `aega SJn; mehed oĺd iki `julgemad et kui, suitsu ais juures on sis uśs `kartma sedä Kõp; si̬i̬ (kotikangas) `koetass toemine, et ta om kõvemb `seismä Trv; täl om `jõudu külländ, selleperäst et tä äste `süvvä saab Nõo; nüt meil ike nahatäis tuleb et `meie oleme maha `aanu [uriinipoti ahjuservalt] TMr; sulahanõ ei taha `täämbä `tü̬ü̬hhe minnä, sest et `täämbä om pühäpäiv Har; uma poig `istõ kõ̭gõ imä pähidse man, et niä˽lasõ õi˽näǵemällä˽kooldaʔ Vas; selle mindäss kerikolõ et `paatõrd `pallõma; `vihmreʔ ummaʔ kuusidsõʔ selle et umma˽`kergebäʔ; et külmänü˽s ärʔ, vaja nappagaʔ kińniʔ `köütäʔ Lut
12. (otstarbelauses) kui kuningas `lasko `panna kaik joed ja ojad `kinni, et üht `tilkagi [vett] pääle ei tule Vai; kui aŋŋerud `püitakse, panevad sirbaki `alla, ät kala `mõrtsi läheb Pöi; [saani] kori oli selle `taŕvis, et [hobune] lund `peale ei loobi Mär; korgitsen oo et pudelid `lahti `keerda Vig; obose raua `sisse soab toĺlid keeratud, et obone ei libise Juu; anna `aega selleks, et soab paramini teha Kos; sai kõik [villad] segamine kruasitud, et ei jää `triipu, et kangas tuli ühetasane VMr; tähed on `noodadel, et `õigest vedada Trm; kerves on pandud pruudi sängi `alla pulma aal, et siis tuleb poeg Kod; nurme `pääle iki ülesse `aeti roovik `kõrgese, et [jaani]tuli nätä oli Trv; ruad tetti `õkva perätside, et ütte ti̬i̬d `mü̬ü̬dä sai `kanda, et `ainu paĺlu laḱka es lää Ran; ma jäti minev`aasta `lamba tolle tarviss, et siss om mul ka elulu̬u̬m Nõo; peräst andass `rahvalõ käsk `mõisast viinavoori päleʔ minnäʔ, et `viinu viiäʔ `Pihkvalõ Krl; iḿmiselle andass hiire `poigõ süvväʔ, et paĺlo `põrsit saanuʔ Lut
13. (mööndlauses) ehkki, kuigi, olgugi et läks valat ja mere `puole sield (rannalt) ja et oli küll o·kke˛aani üle käünd Kuu; et küll on `tuiskand, aga obusejalg `tunneb tied VNg; Ega kana igakõrd mune, et kaagatab (alati ei täideta lubadust) Lüg; et näväd (esiisad) ei õld `kuolis käind aga näväd õlid `muidu `targad mehed Jõh; sii `sakslased olid, et sa‿s möista küll keelt, ikka sai räägitud Khk; ma soa `siiskid `rohtu ää vötta (kitkuda) et küll vörk ees on Vll; ega sest põle `õhta et vidune oo Muh; ma ei ole mitte seal keind et ta küll on meist üsna ligidal Rid; marjad `maksis ikke ää, et ta ei and kaĺlist raha Ann; Et neid veskid küll kaunis tihti õli, aga ikkagi nad ei jõudnud niipalju teha kui vaja õli Trm; et küll mõni kaua eläb, aga iki ükskord lähäb (sureb) Plt; vanaemä `oĺli küll siuke tark inime - - ilma et temä kooliski on `kuśkil käind KJn; tal om `päevi küllät, et ta esi `seantse vähikse kasuge Krk; et varass mu küll `puhtass tei, aga nüid om mul `kõiki külländ Nõo; et sul esä vällä˽`ku̬u̬li, imä õks eläss vi̬i̬l; et külh `vihma sattõ, maa õks om kuiv Har; Et küll kehväst `sü̬ü̬de, `sõ̭sske oĺl reńdi `masmisega õ̭ks `väega˽suuŕ hädä Räp
14. (tagajärjelauses) pime kui kott ei nää et `torka `silmä; mis siin nüüd `lahti on, et `nõnda `vaikisest ja tõsisest `istuta Lüg; ah! midä me neid `tuurasi viel akkamo rege panema et, tülist Vai; kajakad tulevad `maale, et nüid akkab `vihma sadama KuuK; kui kuusk kolmat kord `pillab okkaid et siis laguneb lumi Amb; [kangas] pidi olema lõdvem et ta villale läks JJn; `enne on vähä kuma aga, et koit akkab Äks; mis mul nüid olli, et ma maha satti Krk
15. (tingimuslauses) ta (lehm) ika `lahti on, εt ta ika lüpsab Jaa; mis ta (lehm) peaks seal nõletama et‿eb `oska `süia mitte Muh; See pidi ete ia pere olema, et liha `oasta `otsa ette lõi Kei; et oleks `kõrgemast soost ammetmes, aga et alvast soost - - siis on südamed täis Juu; oleks et `järsku istud, siis on aeg pikk; ma jätaksin ta (siili) `siia, kui et koer ei võtaks (murraks) teda; siis akkabki kudumine `piale. et [kangas] on niies ja suas ja sõĺmitud ära JJn; kos nemä olli, et na `räimi är es tu̬u̬ Krk; tõru om `säändene, et ku˽käe `küĺge jääss, siss ei jõua änt är˽puhastõdõ˽tidä San; mi˽ka˽suka (sinuga) lännüʔ et `lastuʔ [taevasse]; et `lasknuʔ, ma ka lännüʔ Lut
II. (alustab iseseisvaid, sag elliptilisi fraase) a. (konstateering, kahetsus, etteheide, imestus) Et‿se käsi ka `ninda hüppiss [kirjutamisel] Kuu; piim `aeti läbi masinast ja `sellest `tehti vast suppi. et sa said `roesast `piimast! [seda ei olnud] Hlj; pani minu `kuondla ka polema, et ei pand tuba polema VNg; `Naised on `irmus kädistajad nigu arakad. Et seda vada neil ka `jätkub IisR; Et keela-kaitse küll, niid oo vassikad jälle koplist välja tulnd ning otse kaapsu Kaa; mina pidin kõik `tiadma. tegema, et perenaene oleks koa tüdrukud õpetand Hag; seal on üks tokk, `viska ta `siia! [kui tokk antakse kätte, ütleb keelejuht] et annad kohe kätte; [tanguteradest] et on sińakas. kas nii vähä seda kett on kooritud või millest see tuleb JJn; sa tulid mulle ette. et sina tuled minu luamusse `sisse ajama (noota sisse laskma) Kod; `ossa lit́s, paigal jäänü veli! et tuńn o paigal jäänü (seisma jäänud kellast) Krk b. (soov, käsk) oh, et mette södasid tule εnd Käi; et anna `aega Rei; et lasõ kui tahad Khn; et sa menema saad siit Iis; et tule ette, poiss Kod; et kae sa poiśs, mine sa ruttu Har c. (keeld, ähvardus, sajatus) et sa kaud siit, et ma sinu enämb siit ei nää Kuu; et seda teist `korda änam ede‿p tule Jäm; et sa εnäm eese nägo ei `näita Mar; tooge ta ää tuppa, et mitte ei lase küĺmetada ega küĺma kää `olla Juu; et‿sa mul `jälle `aigeks ei jää Plt; et sa mul siin jälle ei võĺsi KJn; Et sa ei naarass [teise inimese teguviisi] Trv; et sinno `maakõnõ kannu‿s inäp Lut
III. (lause lõpul mõne lauseliikme sisu rõhutavalt) ja siis vask`ussid, nied olid old viel nii `irmus `mürgised et Kuu; nda kena veel `istuda‿t Khk; se moa on `söukse parga all et Jaa; seal `öetse nii riieldavad ja raageldavad et Muh; vahest oo ruki [rukkililli] nii täis et Mar; ja nii ilus kollane lõng sai naa et [kaselehtedega värvides] Kir; kis ikka `vahva `leikaja on, `leikab ikka nii paĺlu kohe et et Hag; täna lõõna sõi nii vähä et Amb; pala rehetuba nii et JJn; villad [värvi] `sisse, sai nii kõva sinine et Trm; `rahkle nendega (lastega) nõnna et Pil; pühavase pääva ollin nii `voodis et SJn; siäl um nii illoś liin et Vas || mõni kõrd oo naĺjajutt. siis naaravad et kas Kod
IV. (hrl fakultatiivse täiteelemendina) a. (fraasi sissejuhatava abisõnana) Et kui see vana Rotsi Jaen oli ää surn, et siis `iilased varastan selle aidast ää, `mötlen sea olavad; Et sa parakust arm jah, kui poleks neid va `ussisi olavad mis siis oleks sui viga `metsas `käia Krj; [taibates, millest on jutt] ahsoo·, jah et kurat lõi lappi lauaga `vasta `seĺga kubjale JJn; [mis peigmehe emale anti] ja nii et tekk ja säŕk kõik siukst `väŕki KJn; Nii et kaśsil on neli `jalga SJn; tu̬u̬d su̬u̬lvett keedä et sõ̭ss, panõ˽su̬u̬l `sisse jah Plv; et siss lehm ḱulʔ oĺl üülnüʔ, et elo ḱul om hää Se b. (alustab fraasi, mis piirab või täpsustab eelnevat väidet) ega sis sie koht - - `toitand jo, `ainult et, et kolud olid maas, et ei old `tarvis `ühte`puhku neid `kaasas `kanda RakR; `muudku et sööb ja lakob Mar; ei tea, mis‿se tähendab, niipaĺlu et ma kuulnd olen Mär; kasteein on `süödav ein, niipaĺlu et noorelt ära `niita Sim; minä, vana inimene, muku‿t õlen; muku‿t kohe tämä aśja paneb, siäl `seisku Kod; ainult et sinnäʔ vaja minnäʔ Urv c. (välj teat ebamäärasust või oletust) Vanasti oli neid `vargusi et ösna pailu; Nuudid olid ka `nääripoistel kää, kes `kuskil `pöhkus et magas sellele `anti `nuuti; Neid pardi `poegi‿s saa et `nalja käde `öhti Krj; nüid nad ei viitsigi kududa, et mis sial `viitsida on ta käib [tööl] Pee; [turba] labidas oli‿s nii pikk - - nii et ta lõi et iga kord `turba `laiuse Rak; no nüid on mul, oma `arvamise järele et põline koht; mõni akkas [heinale] `enne `jaani, mõni tegi et jaani `eina Äks d. (rõhutab vastandavat seost) `aukud[e] [jäässe] `raiumine ei ole midägi tüö - - aga et se `külmä Vai; muedu jõuaks ära `käia veel, aga et jalad `aiged Tür; sial (jutustatud loos) `miski `tähtis ei ole, aga et nisukesi `juhtumisi on Koe; ega ta (poolivokk) `teistmodi ei old aga‿t nesuke vanemb [vokk] VMr; mine magama aga et te minu ei erätä Kod

ete1 ete Ans Khk Mar Mär Var Mih Tõs Khn Aud(et́e) spor Ha, Tür
1. ometi, siiski, õigupoolest; pigem sääl akkesid `rääkima et, te jääge ete `öösseks `siie; keedame ete täna `öhta tahesid `tuhlid Khk; jätä ete mend rahole Mar; mine ete `põrgu Khn; ei tea kas ete käib painakas peal sellel Kos; millas sa `õhta ete koju läksid Tür
2. õige, üsna, päris tahaks ete kärakad `selga `saaja Khk; sa said ete vara täna kojo Mär; naene `mõistis ete toredaste ütelda Mih; männal ete koberik koor Aud; See pidi ete ia pere olema, et liha `oasta `otsa ette lõi Kei; küll sie sind `siunas taga ete Jür; jõekupud, tema kasvab ete sügavas jões Tür
Vrd ette1, õieti

ette3 ette R Muh L K I eL(j- Lei Lut); ede van Kuu Hlj Vai, Sa Hi van Var Tõs Khn Kod; että hv Krk; (lausefoneetiliselt) ete Vig Kir Kad Iis, ete- Kul JJn Koe Sim VJg Pal Ksi (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
I. adv
1. (välj kohta või liikumissuunda) a. (ruumiliselt) ettepoole, -otsa; eesmisse suunda, eespoolsele alale; esile, (teiste hulgast) välja Oda igä jääpiik `kaasa, jää viel nork, saad ede `katsuda Kuu; ja siis sai [püksi] `paelad `siie ette `solme `tomma VNg; veneusulised - - eidavad ristid ede Jäm; teine vötab kooguga suast läbi [lõngad] ede `vastu Khk; Emm `käskis üüda: tagu ede, esi taa! et siis akavad kured `kohti vahetama linnates Kaa; [tulusel] nii `kaugelt kut tule `valgus kumab, nii `kaugelt paistab kala ede ära Pha; üks istub ette saani koĺlu `peale Kse; Ku tahad pikka `toime tiha [kangale], siss võtad ikki trepp-trepelt kas tagant ette või i̬i̬st taha Hää; pane kangas nõnna, et kangas ette ei kasva - - et ei kasvatand teist kätt ette (üht serva pikemaks) VMr; lähäd meierile, tõene paab õmad piimad ette Kod; [kurgedele hõigatakse sügisel] ema ette, isa taha Äks; [kampsun] käis `vaakidega ette `kinni Lai; seḿm tetass eläjäle ette; ei `julge ette `astu ega kõnelde Trv; rabandus lü̬ü̬b `kangale `sisse, tõine käsi kisub ette Ote; Karulõ vald ette, kalsaʔ mahaʔ, õigaśs `mõisnik `kohtul Krl; nu̬u̬ŕ [inimene] hiit jala ette, tu̬u̬ ei˽sataʔ Vas; suurõl tabal om võĺl - - pööretäss ette; ma ati (lasksin ativõrgu) sinnäʔ ette ~ `sisse Se || teene jälle paneb mu `kõrba teist `viisi ette (üks räägib üht-, teine teistmoodi) Mih; karjalapsed ikke tegid tule ette [karjas] Juu; ette või ~ ehk taha ~ taade (ükskõik kas) rohkem või vähem, varem või hiljem õlgu `uassa ette või taha. aga ta neĺjä`kümne ümmer on; õlgu pääv ette ehk taha eks ta ike testod suab Kod; nellä`kümne `aasta `ümbre ta iks om, olgu päiv ette ehk tõene `taade Nõo; ette (ja) taha ~ taade igatepidi; kõik viimseni valmis Kodu tegi oma `lastele kõik ette-taha `valmis IisR; Mis naistel niid viga elada keik asjad tehakse ede ning taa ää Kaa; kõik tie neile kätte ~ ette ja taha VJg; ise `sõimad ette ja taha ärä; ennäss kiidäb - - ette ja taha kõneleb Kod; ti̬i̬ kõik `talle ette ja taha kätte KJn; mõestab `asja ette, tõist `taade, ei lase `endä `koskil tüssätä Nõo; kõ̭õ̭gi päädi mõist ette ja `taadõ Räp Vrd ettehe b. söögiks, joogiks (lauale, sõime jne) oluve raba on viel üvä, `tarvis `viiä sikkole ette Vai; rahi pörsastele `tuhlid ede Mus; loomad söid seda `eina küll, ei nad pole ede mette jätt Rei; `kooris ühü püt́i [piima] ää ja `ańdis kohe perele ette Mär; süödo koŕv pannakse `einu täis ja viiakse luomadel ette Ris; panen [lehmale] joogi ette JJn; õlesi jahu õllud, ma õlesin ette kannud `siale Kod; pane lehmile õle ette. `viska obestele ja lammastele kah einä ette Hel; nüit tõmmatana jah ette `kõ̭iki, `talve siss om sü̬ü̬k otsan Nõo; nüid inemise ei võta toda `sü̬ü̬ki ettegine, midä mina pidi `sü̬ü̬mä Ote; ma vali söögi `tsialõ ette Vas; [heina] kuivatame kuivast, sõ̭ss saa lemilõ (lehmadele), mis ette `pandaʔ Lei c. aiste vahele, rakkesse Vähe maad `sõitasid, obune lagunes ette ~ ies ära (tuli rakkest lahti) IisR; paned obuse ede, aad ta aiste vahele Jaa; säeb obust ette Tõs; aŕk sahk - - kaks `ärga ette KuuK; rakenda obune ette Lai; soridega `pańti obone ette KJn; `pańdive obese ette Hel; taludel `oĺli obesit [vankri] ette panna mitut Nõo; [peremees] siss lööno - - kaks obest `tiisliga ette saanile ja KodT; obõnõ väsünü nii ette ärʔ et, vai mine eiśs `vehmbrede San; nüüd panõmi˽taa varsa `vahtsõst ette Plv; `iistame obõsõ riel jette Lei d. kaitseks, varjuks; takistuseks, jalgu, tüliks jänes juoks tie `pääle ede Kuu; pues `siutasse kott `nüörigä `kinni, siis lüöb `sõlme ette Lüg; sa oled `umbest ede `juhtund Khk; aĺl udu vetab ede (nägemine jääb tuhmiks) Kär; piiru nakid torgatse ette, siis lõng ep akka pooli pealt ää varisema Muh; abokati (advokaadi) `võtsid ette Mar; ahe oli pealt `lahti, lebad ei tahtnd ää `küpseda. munutsi tuli `tehti ette; lööb nagu luku ette `kõrbesse (ei kuule hästi) Mih; `siatsin mäńni oksad ike `eesele ette - - olin ise sial taga Nis; kui sa ei oja, jumal ei saa ka `tulla kätt ette panema Amb; `viskasin selle reha jänese joosule ette Pai; sõńnik `kaśvi ette, ei `jõudnud ärä `laatada; täl ike üks asi ette tuli, et tä ei suanud `tulla Kod; pane ärä, siin putub ta mulle ette Trv; käänä pü̬ü̬r ette [ust sulgedes]; liidi sehen suur auk, `sinna vaja savi ette tõmmade Krk; täl om `aonõ aid ette tettu, et eläjä ei saa `kapstide Nõo; mes minust prilla tegijät ei ole, siss mine `sinnä ette ribelema Rõn; `poiskõsõ rõibõ pańd mullõ jala ette Har; timä käänd hobõsõga ette ti̬i̬ pääl Se; `saiõ ńääĺe jette süvä ni laǵa haud Lut
2. omale kohale või paigale (hrl esiküljel), külge (kinni) `talve `aknade `raamid on ka mädäd, `viimaks saa ettegi kogu `aknu Jõe; aja nööbid ede Jäm; se kerves vöttas kenasti tera ede [käiamisel] Mus; said sa ette aada (lõnga nõela taha); aesad pannasse adrale ette ja Muh; peiupoiss `säätas noorikule `põlle ette Pär; vanast oĺlid mulgud, kus `roekad ja lat́id ette käesid Vän; ega muido ei näin kojoda kui panin prill ette Ris; siis poisid tegime `eńdile neist (puusamblikest) suured abemed ette Amb; panen kardinad ette VMr; ilusamad särgid - - neile olid siis ilusad kirjad ette `tehtud Lai; teräśs pannasse `kirvele ette Vil; sõss (talvel vett kandes) oli kikk põll ärä karratet ette küĺmägä Trv; Kit́iga `pańti iks `aknakruudi ette Rõn; aia `värteʔ omma kidsavallõ ette `pantu Krl; kaṕi võt́i `sündü ette külʔ Rõu; naistel oĺl verevide `nü̬ü̬rega ärʔ `aetu säŕgiʔ, `aeti [varruka] suu `vi̬i̬rde, ette, `taade Plv || (muust tasapinnast) kõrgemale aja rind ede Khk; sõi omale - - kõhu ette Kos; [pärast sünnitust] mõnel jääb suur kõht ette Ksi; kel kõtt suur, ette kasunu, si̬i̬ üteldi `maokass Ran; ei noh `sihvtin poiss, ku ta vi̬i̬l rinna ette ka aab; kui sooliku om kubemede tulluva, siss aap kõ̭ik ette `puńveli Nõo
3. (välj aega) a. enne, eelnevalt, (toimuvast) varem inimene ei tia ette tuuld, aga kala tiab Kuu; kie nääb juo ette et `omme tuleb `vihma Lüg; olid selle asja pärast ede keind (altkäemaksuga mõjutanud) Khk; kes nende nime muidu `tohtis suhe vötta kui es `ütle `rohkest seda ruuva nime ede Kaa; kõik `sääti ja õpetati `taale ette Mär; `mustlased kuulutavad ette; niisugusid tähendusi oli see mees paelu ette `rääkind Mih; see oo nii ette laedetud (määratud) Aud; me `iandame `kaapsa `seemne ette ära Hää; inimese südä `näitäb ette, kui õnnetus tuleb Kod; ma `aimasin seda õnnetust juba ette Lai; ei `mõtle ette, mis ta kõneless Hel; inimene ei ole ette nii tark kui `taade Nõo; ma kõnõlõ sullõ [enne minekut] ette, mis ti piät tegemä Krl; sa˽piat egalõ `tü̬ü̬le uma aig ette `vällä `arvamma Har; üldäss õt parep õks ette kõ̭nõlda ko `perrä tõrõldaʔ; hoolikass mi̬i̬śs, hoolits ette jo arʔ Se || avansiks; lisaks, juurde `Selle mehele küll raha `enne ette [maksta] ära usu IisR; sihantse mihele‿p tohi ede anda (maksta) Khk; Eks peab peremehe kääst vaka rugisi suilisepalgast ede vetma Kaa; üks teeb teisele päeväd ette [sõnnikuveol] Mar; juut́ küsib puale `inda ette Kod; ma ole üte `aaste ette arvanu, sii olli lühep üit́s `aaste Krk; ma maśsi opõtajalõ naaśe i̬i̬st palga ette (laulatusrahast) Räp b. varem kohale või valmis isä jagas igäle ühele oma jago ette Lüg; Mina lähen ette, `tulge `teie järele IisR; Kivi ehk `kandu kaaluti, labindaga natuke `auku ette, viblas `alla Hää; ja eks `kervega tuleb ette `raiuda [sälk puulangetamisel] VJg; viib käsu ette et sel pääväl `tultse `vassa Kod; om `ti̬i̬dmine joba ette `viidu, et piäp `riśtkät̀si minemä Nõo; Surm tu̬u̬ õi˽sõ̭nna ette Rõu; `määntse kivi ette `viskat, tu̬u̬ peräh lövvät Vas; [surm] sõ̭na ańni jo ette, võt́i ar kõrva`kuuldmisõ Se || varuks, tagavaraks No siis kui nädäla `päiväd jua õli seda `manti ette `kõrjatud, `laupa siis `einaajal ehk tüäajal [tehti võid] Jõh; piab vilja `järge ede `oidma; söö siis pühapεε nädali `vastu ede Khk; oli tal vaadiga ede ostetud [õli] Vll; ma `jõudsi eile ikka päevase küli ette külida Muh; akkavad `toitu tegema ette kohe [pulmadeks] Tõs; üks talve jägu kisuti ette kohe [peerge] HJn; sul `oĺli ette kogutu, et sa saat `aasta ärä olla Rõn c. tulevikus mis taĺv ette tuleb (tuleval talvel), siis akkame `tüele Hlj; pikk ü̬ü̬ tule ette magade mudiki Krk
4. (ajaliselt, saavutuste poolest) ettepoole, kaugemale; kiiremini, mööda minä `jõudasin tämäst `einaga ette; Kie ette sai, sie tegi `ennemb [süüa] Lüg; Katsu aga veskile minnes teistest ede, siis saad rutem jahud käde Pöi; lasõ oma obo ede Khn; tagumest rattad käevad ette (öeld lapsega tüdrukust) Kad; ega `keegi ei võind oma `eega ette `minna Trm; mõni tükib õma jutuga paĺju ette, kiidäb; si̬i̬ juakseb kõhe tuuless ette Kod; iline vili lääp varalise viĺläst ette vi̬i̬l Krk; illane voonake kasvap varajatsest ette Nõo; sa lähät uma rinnaga ette lõigatõn Har; timä jälʔ juusk `mõtsa pite, lätt `puhma pite ette Lut || normaalsest kiiremaks (kellaosutitest) `meie oma [kell] kippub ette suvel Lüg; kellu keib ede. poole `tundi ede keind Khk; meil [kell] verotab küll ette jah Mar; kell on ette käind Kos; si̬i̬ (kell) käü pu̬u̬ĺ `tunni tõise kelläst ette Krk; üits kell käib ette, tõene jääb `taade Nõo; sulanõ `käändnü˽kellä ette Vas
5. kätte, tegevus- või mõjusfääri kuer käib jahi pääl, ajab jänisse ette, küttäle ette Lüg; Täna on `jälle `söuke `kohtlane ilm, võib `jälle ede `minna (väljas töötada) Pöi; [puud] `lastasse teisele ette, teine raiob oksad `jälle `vihko Mar; [pulmas] et kui laud sai pühitud, siis `vinnasid mõne `kopku ikke ette koa selle `pühkijale `pühkimese raha Vig; üks mees pani `alla, kaks naist lahutast ette [vihke rehepeksul] Aud; kärutasin `saue tegijatele ette Rap; siis `viidi [kosilastele] ette üks ja teine naisterahvas, ikke ei ole sie tedre VMr; vana inimene `tõmmas põhu tuustaku ette, raputas ilusast rehaga läbi [käsitsi rehepeksul] Trm; reheaeg ette`kiäńjä kiänäb `üstelugu ette tõesele, tõene annab aŕgiga paŕsile Kod; edimält `tu̬u̬di puttõl ette, siss ku joba siĺmä kirivä, siss `panti `veksel ette Puh; kana tahab kikast, laseb lohvikeli ette; `kohtualune kutsuti ette Nõo; piät ette (kohtusse) tulõma tu̬u̬ss aoss Plv || hoolele, karjatada, rühmana kokku `karjane vottas `värsid ja `muĺlikad, `kümme `luoma ette Hlj; Karjane vöttis omiku karja küla vahelt ede Pöi; aga nüid võta `veissed ette ja mene jälle Vig; Igaüks `laśkid oma lehmad laudast `lahti temale (karjasele) kohe ette Kei; kui kibe tü̬ü̬aig `olli, siss `panti mulle sia ja lehmä ette, ja mia oesi ka kõ̭ik iluste Nõo; nüt tõenekõrd lastass `püśsi jälle - - mina siad ette ja kodu TMr
6. käsile, tööks, teha; arutusele, kõne alla, nõuks `viimäst tuli asi ette. `tohter üttel et sinule ei `aita `prilli vägi enämb Lüg; egal oma [lõikus]rind ede `vöötud Ans; see (kohtuasi) küll nii ruttu ei tule ette Mär; Si̬i̬ (soonehöövel) võtab `kitsad jutid ette ja läheb Hää; no tükid `ańti ette ja eks ikka tähäd õpetadi ko `lastel [koolis] HMd; panid kilimitu uuest [vilja] täis, `jälle uus rind ette Trm; [kes] teeb `kurja, selle võtab ette (noomib läbi) Kod; üks kõik mis ette `pańdi (ettepanek tehti), tema oli ikke `vasta Plt; üit́s esi võets kõrrage ette Krk; si̬i̬ om `uhke nigu rikka mehe kuĺt, ei võta `kõhna emmist ette Nõo; rabe ja peru ja räpäkass obene, kes vedämist ei võta ette Ote; timä võt́t ette mõ̭nõ makõ jutu, sõ̭ss muidugu ai tu̬u̬d Vas
7. (kellegi asemel) tegema, tööle; teenistusse ruut akkas `kerjama - - võttis ühü naise omale ede Pöi; puu`meister oo kes nõnna töömehed ette võttis ja maja `kauples `eesä kää `peale Mar; näd olid saksad - - võttis omale kaks kolm tüdrikud ette Var || fig võt́i ma‿ka‿ks `õigõ `süäme ette (julguse kokku) ja lät́si `kaema Vas
8. (suhtlemisel) ühelt teisele, edasi, ära (teatama) üks siis lugi ede ja, siis olid `naaburid siel kaik `kuuldamass Kuu; juut `luiskas `soole ede Khk; ma kinnitasi taale küll et, ää reagi ette Muh; teine inimene `ütleb ette ike sõnad `palve`tundis Mar; vanad inimesed on üks tõesele `kannud ette sedä juttu; vanana paab (räägib) ette; kiidäväd poośile ette et, tule ja võta tüd́rik ärä Kod; teesele räägib teist `viisi ette KJn; ta kõnelap ette sõss tõine usub Trv; meil võletide ette, aga asi oĺl periss tõiseti Hls; sai [laul] `seĺgess, siss paarin laoleti ette opetajale Ran; nemä võldsiva, puhuva vanainimesele ette Nõo; ta aja (jutustab) sullõ ette inne, sa mugu usut Kan; ta tuĺl ette `käänmä (süüd teisele veeretama), et ta oĺl kuŕja tennüʔ Räp || (koos etteheidet välj verbiga) ta eidab mulle alati vanu `asju ette VJg; võõras `viskab emäle ette, kui laps teeb kedägi Kod; oia et sea miul midägist ette ei `ütle (heida) Krk; hauk imäle ette et, timä ollõv `tüt́rigu tütäŕ Har
9. märgiks, tähiseks; eeskujuks, prooviks kuol`mester `kirjutab tähed ette Lüg; `Kraana tegi `enne sügava `kraavi ette [põlevkivi kaevandamiseks] Jõh; teine kεib külimihe körval, vaadab kohes küli rind, pistab pulgad ede; `näitad teisele üht tööd, teed natise ede Khk; jalaga viisid jälje ede, kui külirind löppes Kär; [seinapalgil] varaga jooń ette ja `kervega `õõneks Mär; ega mud́u ei teä jo [palki] tahuda mitte, siis tahmase nööriga `tehti kriips ette Juu; `tõmma juaned ette. ju̬u̬nt `mü̬ü̬dä one üvä lõegata Kod; [hark]adraga `aeti `it́smed ette Vil; kassige tõmmats riips ette [seinapalgi varamisel]; kiḱk sai tal ette ärä näüdet Krk; `võtku esi `endäle sihk ette, kedä `mü̬ü̬dä ta lähäb Ran; Nurmõ pääl vidi jalaga `hitskmõ ette Rõu || asitõendiks `näita leping ette Muh; kuller `näitäs tõesen juaman obese kõrvad ette Kod
10. (juhuslikumalt) vastu, kätte (juhtuma, tulema jne); kasutusel (olema) on ju mittu kord ette tuld, on kala`paadid ajaned purust ja VNg; elades tuleb pailu ede Khk; `vaema on vana söna, nüid seda toleged ede Käi; teeb seda tööd, mes ette keerab Mar; tuli üks tuhin ette, `tahtis `senna `minna Mär; neid (leetreid) on nüid ikke viel, lastel ja tuleb ette KuuK; mina `korjasin põllult kõik kivid ära - - mis ette `juhtusid Trm; kõik ärä viädud, mes ette si̬i̬ kätte Kod; si̬i̬ tule sul alle `aaste peräst että Krk; meil viĺetsä aena, siin kolmess tegemist es tule ette Kam; kanaʔ savitsõsõ miä taht, miä ette nääle putuss Plv
11. meelde, mällu; kujutlusse sie `kabo·rnik `üstku tähendaks teist `aśja ka viel, aga ei tule `paergast ette Hlj; üks jutt toob teise ede Jäm; Kessele see ede tuli, et `seike asi veib tulla (öeld mingi ootamatuse puhul) Kaa; ei keerä ette `paergo Mar; ei tule ette, kuda seda `üeldi JJn; mes‿sa sedä ei tuanud ehk ei küsinud. ei tullod ettegi Kod; aga kes si on, kes seda unenägu nõnna ette toob Plt; miul es tule ette seast juttu, et ma os küsünü ta käest Krk; mul `tuĺli ka ette nigu Ülo eli oless ollu Nõo; tulõ õs tu̬u̬d ettegi et är˽`pühḱsä `kahvliʔ Rõu
12. (koos teat verbirühmaga) a. (piisavust, jätkumist, kestvust välj verbiga) leib ei lüö `kauvast ette, on värsk. vana leib lüöb `kauvemb ette Lüg; Kas eina kevadeni ede lööb vei äi Kaa; Kui raskid kehalikka töösid alati teha, sis tervis kauat ette ei löö PJg; see töö jätkub mul veel `mitmeks päävaks ette Ris; leib ei `piisa ette VJg; kui si̬i̬ toŕm läks maja südämesse. mes si̬i̬ ette lü̬ü̬b; ühe päävä perena, ei `piisa `ükski asi täl ette; nüid tuleb neid süädikid, vai siäl ette kedägi kestäb Kod; sellel ei pisu kedägi ette Krk b. (ettevaatust, tähelepanu välj verbiga) `Sengä `täüdüb edevalatada `kuida `räägid, on `oige äkkine Kuu; vahi ette, iga `kõhta ärä `juokse umb`pahka Lüg; looma `otsimise juures piab ede (hästi, hoolega) nägema, et äb lehe kaudu Khk; `vaata ette et sul õnnetust ei `juhtu Tor; `voata ikke `enne ette koa, kuhu sa lähäd ja mis‿sa teed Juu; sa ti̬i̬t iki sedä `asja ilma ette `vaatemede Krk; mes‿sä joosed nii räpäkude, ku‿sa ette ei kae Nõo; rõba [inimene] ju̬u̬sk kas `saiba `otsa, ei kaeʔ `hińdäle ette Räp
II. postp
1. (välj kohta või liikumissuunda) a. (ruumiliselt) ettepoole, -otsa; eespoolsele alale, lähedusse pime kui kott - - ei nää jala ette Lüg; see söidab nii tasa, et jalg jala ede Jäm; `pinkide `peale `istusid. `rendide ede Ans; ühekorra (vanasti) `pandi pöhk [loomade] nina ede maha Mus; mis te ukse ette kusete; päevased tembud tulavad `ööse unes su ette Muh; ta siab vεhe `korda εnnast, siis tuleb so näo ede Phl; eks sa `vaata eese ette koa `onti, et sa oma jala ää taod Mar; `vahtind enese ette Mih; ise läks `sängü, mind pani sängü ede `valvama Khn; `silme ette läks mustaks Nis; tarvispuud soab `vasta tuult ja pääva ette (päikesest läände) `lastud Kos; tuob surma ka suu ette Kad; sina alate paad mulle `ämmä ninä ette (eeskujuks) Kod; ees minu läheb tua ette KJn; ahju suu ette es panna puid Hls; et ei ole `mahtun tellede ette, kangast kudame änäp; mis sa ütte `kintsupidi läät, võta kaaŕ rinna ette; mine riida ette, võta lühiksit puid Krk; ma lää ka voki ette, naka `paklit tokutamma Võn; kae sinna aida ette trepi `laudu pääle Har; saistass jumalõ ette, vannuss Se; ḱülm veži `tuudass sanna ette Lei || lei `plaksti `õtsa ette Jõh; siis et matakas tee `vaeva mette, kui tõrvaristid `lehmdele otsa ette `tehti Muh; võta `külmä vett ja tõssa õtsa ette Kod; mugal saŕv om serände `kõvver, käänäp kõveride otsa ette; latsel keedeti (köideti) laṕp `ümbre pää - - sõĺm tetti otsa ette Nõo b. söögiks, joogiks (lauale, sõime jne) `anna `leivamurened kana ette Lüg; Ohakad `kisti viljast ää ja `toodi sigade ede Pöi; pebred korjati kokko korvi `sisse ja `viidi lammaste ette VMr; [kõlud] visati kanade ette siblida Kad; [kõrvitsakoored] anna lehmä ette Kod c. aiste vahele, rakkesse siis `pandi obosed rakke `saani ette Vai; aga poiss `panni [hobuse] omale ikka siis vedru`vankri ette Muh; pannu obuse ri̬i̬ ette Saa; mõesa ärjamehed panid ikkega ärjad suure aŕksaha ette Kos; ärg listri̬i̬ ette, ies `saŕvi Kod; `õhta tõmmati ia obune saani ette Lai; egä sa `lehmä adra ette ei pane Krk; tõese ägle ette pannass tõene obene Nõo; esä `pandnuʔ hobõsõ `vaht́siidõ ratastõ ette Rõu d. kaitseks, varjuks; takistuseks, jalgu, tüliks se pani käsi sedämodi `silmä ede, `muidu `päivä - - `paistas eledäst Vai; pane iste ukse ede, muidu ta lεheb `kinni Khk; Ooda ma lähe siia augu ede ehk siis `saame kana käde Kaa; naene tuln saunast parasast ja pand kääd `rindade ette Muh; jöö ede `panta pais Emm; ää topi `eese nina teeste ette ~ vahele Mär; lehmale `pańdi silma ette üks niisuke laud, et ta ei näind `minna Amb; kelle ette sie piaks `puutuma VMr; õige klaassepä tütär, seesäb `valge ette; vars juakseb oudo ette Kod; kui kedagi jala ette jääb, oled kuhe maas Pal; lää tõõśte ette kambertem purjuste `jalgege; turbast ai adra kaala ette Krk; plaat `panti ahju suu ette, ku `leibä küd́seti Nõo; ma `teie rohulist `aida haost karja ti̬i̬ ette Har; [kastekannul] ei˽tule˽torost vesi `vällä, looga`hiit́jä `lätvä˽`sõkla ette Rõu
2. omale kohale või paigale (hrl esiküljel), külge (kinni) pole `eese silma ede `rilli saand Khk; särgi ette `aetse rinna lapid; õle topp torgatse `leitse augu ette Muh; ja sedä (sakilist paela) `aeti noorde meestele särgi `rõnde ette Mar; [äkkel] niisa·ma kui `vankri ette panid aisad Trm; sammetid `pańdi [jaki] `rinde ette kua Lai; riiv käib ukse ette KJn; ta pańd `kardina ka akande ette Nõo; kraań käänetse aami ette San; mi˽`väikene `preili pańd ka jo prośsi rinna ette Har
3. (välj aega) a. enne, eelnevalt, (toimuvast) varem kui tuli suur pöllu `kordamine - - rugide (rukkikülvi) ette Ans; eenaaja ette, siis oli naestel suur särgi `õmlus Kul; tuulispask nagu tuule keerod - - vaest ilma `muutmiste ete Kir; sie oli jõulu ette Kse; `Kapsad `võeti lume ette aeast ää Kei; [lehmal] `lüpsma tulemise ette siis tuleb piim nisasse Ann b. (teat aeg) tagasi kahe `aasta ette oli mul suur õnnetus; ühe nella`kümne `aasta ette Ris; kaheksa`kümne `aasta ette siis tema oli juo ikke, ilus leib KuuK
4. asemel, kellenagi või millenagi siis (alguses) nied kardulid olid nii iad aśjad et nied olid piima ja liha ette [supis] KuuK; ma olin kaheteist`kümme `aastane, jäin sulase ette VMr; [sõrmkindad] kel õlid sõlmed sies, siis sie õli kahe poari kinnaste ette Kad; ma sedä innass ei `arvagi ~ inna ette ei `arva Krk; Vanast reheahjun kütseti kaale kah mes läits kah söögi ette Nõo; arvaśs tu̬u̬d tävve ette Plv || (kellegi, millegi) võrra, väärt, (kellegagi, millegagi) võrdselt, sama palju tieb ikke mihe ette tüed Hlj; See joob `mitme mehe ette; See viab obuse ette (hobusega võrdselt) Han; lehm ei anna mitte kitse ette `piima VJg; mis‿sa padrad või paterdad või vaterdad. need käivad kõik ühe inna ette (on samaväärsed sõnad) Plt
5. tasuks, katteks; vastu, väärtuses keik läks `inna (raha) ette, ega `raisku mend midagi [hülgest] Jõe; kus nad `viĺja `muidu `saivad, `silkude ette vahetasivad Hlj; `kuolis kui sai `käia, siis ikke `tuodi koppika ette `krihvlisi VNg; ei `maksand kedägi, sain `aituma ette `tõise kääst Lüg; kolm `päivä nädälas pidid `mõisale tüöd tegema `rendi ette Jõh; tegid `mõisa `päivi selle (popsikoha) ete Kir; suur tänu sööma ette Ris; kiriku juurest jägati jahu, selle ette käisid karja tied `täitmas HJn; ema `ośtis raha ette ka `piima JJn; ikke pidi et sa lieris olid ikke selle ette `maksma Kad; turu oor laseb kõigiga raha ette Plt; tü̬ü̬ arvati reńdi ette [mõisas] Räp
6. kätte, tegevus- või mõjusfääri; käeulatusse Peremes lükkäs `silgunappa sulase ette; kits ei `anna `püssimehe ette Lüg; Peab ikka vihma ede minema Pöi; kui korikad `välja jätad koi`valge ette, siis oo lapsel koi viga; siis `toodi vars rehalt `valge ette Muh; seda `juhtob ka elo`aeges, et inimene tole ede jεεb Käi; ei tä võta mette `miskid `asja inge ette (ei söö midagi) Mar; panime pääva ette (päikesepaistele) veed `sooja Kse; naelane ahvenas `juhtund not́i ette Vän; `Öeldi `jälle nõnda mõistu [rasedast], nägu laste kõrvade ette ei tahetu lausa `kõike `väĺla `rääkida Hää; vesi ei piä surma`ohvrid õma ette `võtma - - ajab `kalda piäle; si̬i̬ asi tuleb ike ühekõrra - - ilma ette (inimeste teada) Kod; ein `oĺli nii `veike et mitte vikäti ette käsitsi ei akandki KJn; villa kadsad tullive masine alt `vällä ennegu na `ketruse ette lääve Pst; no om küll irmuss, kes laste ette tuld jätäp ehk tikku Puh || hoolele, karjatada ajad oma loomad omigu `väĺlä, karjatse ete Vig; ennembide suur külä kari käis ütte kokku, üte karjusse ette Ran || kõrvu, teada naise jütt läin `viimaks `möisa härra ette Phl; [kaevati] rehepapp viib `viĺla sialt. jutud läin ärra ette Nis; viimaks läin sie asi `keisri ette juo JõeK; kannab kõik ilma inimeste ette KJn
7. (kellegi) poole, lähedusse (jutule, asjaõienduseks jne); kellelegi (rääkima, teatama jne) siis `kutsuti kohe mehed `sinne `kohtu ette VNg; sis saadeti meid arsti ede Ans; ta tulli oma äda mu ette alisema Muh; `lapsi `viidi sõna lugema kiriku ärra ette Kse; [õpetati] ku `kohto ette minevä, siis vaadata `kohtokuĺli `piäle Kod; esi ta kõneless miu ehen, lää tõise ette kõneless et mea kõneli; senikava ku suure koolini pidiv latse ku̬u̬ĺ`meistre ette lugeme mineme Krk; kutsub koolust pääst vi̬i̬l `kohtu ette Nõo; pomisõss `eńde ette Krl; üteĺ, et ku ma lät́si opõtaja ette, siss ma võt́i raamadu `piiu henne siĺmä manu Har || alluvusse `suata `ämmä ette kui ämm on `alles Lüg; siis ma jäi venna ette (teenistusse) Tõs; tulin `võera ette [teenima] PJg
8. pärast, tõttu; (teat) põhjusel; (kellegi, millegi) suhtes (hoolitsema, mõtlema jne) `ennevanast õppetajad palusivad ja lugesivad `kantslist `ilma `süüta `vangide ette Lüg; ega minu ette põle `karta, et ma nurisema akka; mis sa Manni ette `õhkad; kevade `olli `kange külm, siis `olli selle ette `karjumine Muh; küll mul oli `kange irm selle asja ette Ris; nää `vaeva ja jüst oma kõhu ette Juu; selle ette et nad `vasta akkasid pekseti kiriku `pośtis HJn; aga ma sain selle ette õletata et õige `aitas Kad; `ükski vana inimese ette u̬u̬lt ei kanna; suur muretsus selle aśja ette Kod; ommendse päeva ette ärä muretsa Trv; oolitse talve ette kah Krk; temä ommenitse päevä ette ei `mõtle Nõo || jaoks, tarvis noored inimesed põle jõun selle ette muretseda (lapsele riideid enne sündimist) Muh; vahel tüdrikid `üeldässe, vaĺmissab vana aja ette - - ku naesess suab, siis one täl vana aja ette vaĺmisset Kod
9. (saavutuste poolest) mööda, kaugemale virk poiss `koolis, lähäb teeste ette oma õppimistega Mär
10. ise enese ede (päralt) olemine – pole teistega segamini Khk; Nee (vindid) on `eese ede `söuksed vagusi linnud Pöi; üks niesukene nohik miest, enese ette (omaette) ta pusib Sim; käib nagu koi ise enese ette. ei laasu sõnagi Kod
III. prep (ruumiliselt) ettepoole üteldi vanast et, regi lääb ette obest, jõõrastab Nõo

ihukene dem < ihu1 [lapsel] tiĺlukene ihokene nõnna `visrikka täis Kod; oh taad ihukõist, kuiss taa nu nii ärʔ väsüss Krl Vrd ihokanõ || (välj hädaldamist) oh mu ehoke, nad (kanad) tulevad `siie (vilja) kallale `jälle Mar

hiilimiste hiilides `Tulled `jällegi `siie `hiilimiste tagasi Kuu

ilmas `ilmas R(-ss Kuu) spor Sa Hi, Noa Tõs Hää(-es) spor KPõ, Lai, `e- Rei Mar Juu
1. ilmaski ei elades `eiga `ilmas ma enamb `siie tule VNg; me pea `ilmas `rohkem kut ühe muna pösas Jäm; Nina jooseb ku mahlakask - - tema `ilmes kuivaks ei jää Hää; `õhta ma `ilmas ei old unine Amb Vrd ilmal, ilman
2. (väga) ammu Mönes kohas pole adra nina täit `mulda koa, aga inimesed on ta `ilmas pölluks ajand Pöi; `mõtle, milla `ilmas siin viimati puid maha `võeti VMr; mõni oli `kaevand kunagi `ilmas [augu], ja oli `kińni `kasvand Lai

jagamis|raud tööriist saehammaste laiemale väänamiseks Tuo jagamisraud `siie, ma akkan `saagi jagama Kuu

jolkima `jolkima Kuu; (ta) jolgip Krk tühja juttu rääkima, vastu hakkama Nüüd said siie aukumaie, jue taha jolkimaie rhvl Kuu; `paĺlalt temä jolgip jolk, jolk Krk Vrd jolgutama1, jõlkima

*joobnult `juobuneld Kuu, ju̬u̬bunult Har adv < joobnud Tuleb `siie `juobuneld `hörnümä Kuu; mii esä om `ju̬u̬bunult `väega hull Har

joude|jaak tööpõlgur Mes sest `joude `jaagust `siie `kutsusid, abi tämäst siin ei ole Kuu Vrd jõudejaak

Juhan: lihtsameelne, poollollakas (lähtunud konkreetsest isikust) sa, juhań, saat no midägiʔ `arvu Se || int oh sa juhan, kui tuli üks mies `siie Jõh

jäädav `jäädav (`jäädäv) g -a, -ä (-e Krk) R eP(`jεεdav Emm, `jää|däb Mar, -dab Mih, -dev Kod) Ran Nõo Rõn VLä; n, g `jäädvä Ran V, pl `jäädvä Puh
1. püsiv, alaline, põline `jäädav varandus Khk; `ongid `jäädav vesi kaos Pöi; `enne on piimaammas, siis tulevad `jäädavad `ammad Juu; kiviaed one `jäädev kõhe Kod; mia tedä tagasi ei taha, tu̬u̬ jääp sulle `jäädäväss Nõo; ta õi olõʔ `jäädäv kotuss Krl; `jälke lätt umma ti̬i̬d, ta olõ ei meil `jäädvä Räp
2. igavene ei `siie ole `jäädävad `ükski, `olgu rigas vai `kehva VNg; mei‿n (meie ei) ole `jäädäväd siin `ilma pääl Vai; `keśki ei õle jäädav siin maa pial Iis; si̬i̬ ilm ei ole `jäädäv, nii asja `kaova kõ̭ik ärä Nõo

jääma `jääma (-mä) üld (`jεε- Khk Hi, `jäe- Hlj Lüg Pöi Muh spor L, Khn HJn Ann Pai Kad Kod KJn Hls, -me Krk, `d́äämä Lei); da-inf `jääda (-dä) R Kär Käi Rei L K I Ran Nõo Kam, -de Hel Krl, jääda Sa Muh LNg Vig Lih Han Tor Juu JMd, -dä TLä, `jääja(jää-) Sa, jähä LNg Rid Mar, jähjä Saa, `jäähhä Vai, `jäia SJn, `jäiä KJn Kõp Hls, jäiä Vil M(jävvä Krk Hel) T, jäiäʔ Võn V, ipf jähi- S Lä Ha Tür (tähendusrühmade piirid väga tinglikud)
1. a. mingis olukorras või seisundis, senises tegevuses või olekus (ka seisukohal, arvamusel) püsima; kuskil püsivalt olema, paiknema; mingisse olukorda või seisundisse sattuma, minema; mingisse tegevusse asuma; kellekski, millekski, mingisuguseks saama, muutuma (ja sellisena püsima) kui sie neu jääb `pietavast, siis `tiema nind, `kuida neu pidasima; minu ään jäi `teiste `varju VNg; jäin magama, en `kuuldki kui tulita; jääb senega, et tulen siis; jäi `kuulemattomast, `kuulemine jäi vähesest; õli rikkas, aga jäi `vaesest; siit on juo `kümme `aastat kui jäin lesest; `kaardi`mängus `tõine jääb ikke turakast; `kamber jääb `kitsast, pali `lapsi ja pere suur Lüg; jäi äbi sise; `leiväd `jääväd `taiginaisest; `lehma jäi `ahtrast; `ninda müö `jäimö `rüssist `ilma Vai; ta jähi `sööma; sadu läks üle, jähi taheks; mis sa osatled sedasi [teise sõnu], suu jääb `kiiva; värav on aagi pεεlt ära jäänd Jäm; jääb ruttu `joonuks; pöllud lahjaks jäänd; jähi nenda möttese; on näd (hülgepojad) vanamaks jäänd, siis `lähtevad kirjuks; kalad jεid `talve jεε ala ummuse; siis jähi see vene keele öppemine sellekssammuks ( jäi katki) Khk; ennem kutsuti lutsukala iŋŋuks, viimaks jähi lutsuks Mus; Jääga siis peele sedati, et sa tuled oomiku meitelt läbi; Pole see veel nönda jäänd; Me keik jähime selle asjaga siis nöua; Jähi Noti `Peetri teretamiseks (jäi tegemata) Kaa; nad olid enne ead söbrad, aga jähid üksteisele `vöeraks Vll; kui loomal sihest `kinni jääb, siis loom jääb keelika Jaa; kui meri moas, siis abajad jäävad kuivaks Pöi; laps jähi rubise; `lõiked oo rohu `sisse jäen Muh; mena jεε ika oma söna `juure; `jεεgo se `teiste arvata, münol pole senega `asja; esimest jähid `viimsegs ja `viimsed said esimesegs; vilja kasu jεεb `kinni Emm; silmad jäid `kenni noks ja noks Rei; mool jähi hing `ründos `kinne Phl; jää vakka Rid; nehoke asi ei jää mette varjole; kas tä siis jähi `inge või suri maha; tääl jähi `mooga `võlgu; silmäd üsnä `auku jäänd Mar; laps oo tud́ule jäänd Mär; vili jääb `kängu; ta jäi oma karjatsega rahule Tõs; sina piad `seuksese `jäema; Tiitsu [talu] jäi tüh́as Aud; `põrssad jäid pasale PJg; vanamees jäi `aigeks ja ehetused jäid `seisku Vän; Päält tuule selitab, jääb ilmal (ilm muutub ilusaks) Hää; [tulekahjuga] jäin puuks `paĺlaks; `kapsad jäävad `tohlu Ris; kui `õhta jäi videvikuks, siis naesed akkasid `jälle `kroasima Kei; ma akkan juba uniseks `jääma; see on nii unarusse jäänd, ää unustud Juu; terad jäid `otsa, masin ei peksnd `iasti `villa Kos; ega minagi `ilma`sambaks jää JõeK; `tõotas eaks lapseks jääda JMd; kui sa ike natuk `töötad, saad ikke, ega sa ilma ei jää Pee; näust `alla jäänd Koe; põld jääb kesasse; vanad `riided jäevad `sieki Kad; läbi olen ikke saand, `nälga ei ole jäänd Rak; toba sa oled, tobast jääd; kaks `kaĺlimad jäi maha, kolmandelle läksin Sim; ta jäi vi̬i̬l ülesse [kui ma magama läksin]; jäi oma kõhaga `pangrotti Trm; tõene suand `surma, tõene jäänd `ello; `konked ja `kombed oo põlisess jäänud; ma jäen tänä `kimpu oma `tü̬ü̬gä; kui `Peipsi jääb `kińni, tuleb kõhe lumi maha Kod; kes `söömisega viimasest jäi, see jäi turakust, pidi laua ära koristama Lai; `kutsar jäi siis selle `tiadmesele Plt; muld om `panka jäänu; vana ja kokku jäänu ku rõńks Trv; jääp oma sõna manu `kindlass; tulli lumi maha ja `jäi˛igi talvess Krk; põhja tuulõga [külvatud herned] jäänävä [keetes] kõvass; riśtluud om valusass jäänuva; `oĺli `otsa jäänu nigu vana roeduss; mesperäst sa nii kurvass jäid Ran; kae kas kell käib vai jäi `saisma; jäi kõ̭ik ni piḱkä ku `laia; villa es jää pükki Nõo; Kõrv lukku jäänü Võn; põse om `lohku jäänu Ote; `mõtlet küll, et ma ti̬i̬, aga tõnõ tulõp oma ädäga, nii jääp ja `jääpegi Rõn; ma pia `aiksast mineme, muidu jää pimme pääle San; kud́ä [töö] `pu̬u̬ldõ `vinna jääss, siśtä jääss (jääbki tegemata) Urv; ma `opsõ külʔ, a mul es jää˽ni˽pia `seĺgess Krl; perremi̬i̬śs jät́t `reńti maha ja siss `jäie `reńtnik tagasi; noʔ omma ne˽`saapa jälle `väikesess `jäänüʔ Har; eläjäʔ jääse pikile päävile, `lõunõss inämp kodo ei tulõʔ; kaŕuss es saa appi tänitä, hääl jäi kinniʔ; ma jäi `hirmu `väegaʔ Rõu; viĺä kasu um kinniʔ jäänüʔ; taa um jäänü nigu końks Plv; silmäʔ jõllilõ jäänüʔ uma `mõtlõmisega Räp; ar taht jäiäʔ vanast `tüt́rikust; puŕju jääss; mi̬i̬ katõgese kõnõli ja siiä tä jäägu Se b. (koos ma-inf abessiiviga; lause sisult eitav) ei tuld `ühtä tüttärt, jäi tulematta Lüg; minust jähi ta käimata; koer nii `näĺgas, vist söömata jäänd Tür; meil jäägü tu̬u̬ kõnõlõmalda; ta `jäie timä sõna pääle minemäldäʔ Har; `üt́ski kana ei jää `haudmallaʔ; silmäʔ jäävät ei ütelgi põdõmallaʔ Vas; tulõʔ sä innembä, ärä sä tulõmada jääguʔ Räp; maha ~ maale jääma 1. (ülesharimata, sööti jäetud põllust, maast) raadik o mahajäänd maa Mar; põllud on maha jäen ja `metsa kasun Tõs; kui [maa] kavvõmbass maha jääb, kasvab võsu `pääle kah Ran; 2. voodihaigeks jääma; sünnitama `raske`jälgne naine on maha `jäämas Rei; kevade sai kaks `aastad jo kui pikali maha jäi VMr; emä jäi siss maha, jäi `aigess Puh; muidõʔ Leenu oĺl ka maha jäänüʔ, oĺl poja toonuʔ; tu̬u̬ naistõras oĺl maalõ `jäämisel; `tütrel tuĺl maha `jäämine Har; perra j. kõhnuma, otsa lõppema Perräjäänü ku vana tsuug Räp; ära j. [kuskilt] puuduma paja kaen oo pealt ää jäänd Mar; jääb nii kauaks kodust ää Juu; `kahju oli ää `jääda Kos; 2. kõhnuma, haigestuma inimene jääse ninda omast näost ärä, kuivas kõllatses Trv; ärä jäänu ku luu ja nahk; ei jää `jalgust ärä Krk; 3. rasestuma si̬i̬ tüdruk om ärä jäänu Krk; naese ku ärä jäävä, siss rõõgitseva Nõo; täis jääma purju j. ta jäi ike nii täis, et es tiiä maad ega `ilma Nõo; ennastvasta ~ last ~ paksuks ~ poega ~ rammaks ~ raskeks j. rasedaks ~ tiineks jääma pidi `jääma `lapsesse kohe Kuu; eks Milde `jäändki ennast vasta Kad; jäeb `jälle last, enel kolm neli juba; tõese lehmägä õlema käenud puĺlil, aga ei jäänud `poega; tüd́rik jäänud paksuss sulasega Kod; ega abielus kedagi ole, kui naine jääb paksuss Ksi; laste`tüt́rik tennu nii`kavva valitsejaga `sehvti, ku ennäst`vasta olli jäänu; pulli man `käidu küll, aga lehm ei ole jäänu rammass Nõo; ku ma jo rassõss `jäie, umma kätt tiä mu pääle ess paneʔ Krl; nimäʔ `eĺli tu̬u̬ mehegaʔ, siss jäi `tüt́rik last Rõu; kuldi ~ pulli juurde j. tiinestuma Ei tia, kas siga jäi kuĺdi `juure; Lehm jäi seekõrd puĺli `juure, enäm ei rü̬ü̬gi Kod c. (hüvastijätusõnades) `jääma jumalaga Lüg; `jäämo üväst Vai; jääge jumalaga!; jääge tervist! Jäm; paneme siis `jεεma ( jätame jumalaga) Phl; jääge `tervest! VJg; `jääme siss jumalege Krk; jääge `terhvess Har; jää hüäst!; jää `tervest!; jääge jumalagaʔ! Se; (tänusõnades) aitäh omast `ilma `jäämast HMd; jäägu jumala tassoʔ, ma‿i taha `kopkatki taast kapist Rõu
2. (kuhugi) sattuma, kuhugi panduna, sattununa seal püsima, asuma, olema, viibima `Jäägü sie tükk `sulle `kurku `kinni Kuu; laps jäi `massina `alle; laiv jäi `liiva `kinni; `silmad `jäiväd `õuve, tuas ei nää `estest iast Lüg; `lampi `kustu `vällä, `jäämö `pimme tuppa Vai; kamm jähi moost kummudi `pεεle; see jutt jääga sii nelja seina vahele, seda pole taarist `välja `rääkida Khk; Kuulukse, et jääne sönnapaika see lubamine Kaa; ader jähi pöllale Krj; vanaema jähi üksi koju Muh; `varba ots jεεb `kinni öhe asja taha, kukod Käi; rot́t jähi `lõkso Mar; sai metu `pauku, enne kui maha jähi Mär; ma räägi sii ja, `siia `paika tä jäeb ja (hiljem keegi ei mäleta seda) Tõs; nad ei `saagi `õhtaks `Riiga, jäävad `ü̬ü̬si `merre Hää; [tulekahju ajal] oli siga `sisse jään Ris; Sońdi pere jäi [raudtee ehitamisel] ette HMd; tüdruk akand eenamast tulema, peremes jäänd ike küüni juure maha Nis; kaśsi raibe jääb koa ala `jalgu Tür; sõna jääb `kurku `kinni Koe; Ega see sisse kinni jäe (öeld toidu valijale); `käśti mind kua `jäeda `sinna, aga mul põld `aega Kad; ku õter vanass läks, jäe pali päid maha; kari jäeb `lauta sügise; me esimä lähä `surnud `vaatama, et jäeb `silmi Kod; `tahten ü̬ü̬majal jävvä Krk; ei ole esi minnä, ei ole esi jäiä Ran; üits igävene paegatu lagunu `üńdrik jäi `mulle `ümbrele; kõ̭ik ei mahu marjamaale, muist piab `jäämä karjamaale kah Nõo; adra kaal jääs mullaga `kinni, juure ja mättä jäävä `kinni Ote; hopõń `tahtsõ `sisse `jäiä `sinna `nõtsku; timä lauluhelü jäi mullõ ennedä `kõrvu Har; illuss, nigu silmäʔ jääse˽pääleʔ; tu [aganaleib] jäi küll `kaala, es lähä kaalast `alla Rõu; ŕäppu satass, `rõiva `külge jääse Räp; kaśsi pää jäi ussõ sagara `vaihõlõ; maʔ jää `veitkesest `tarrõ; timahhava jäi `varra kari kińni, tiiä‿i, kuis söödäga jovva läbi tullaʔ Se; tuul vii är aganakõsõʔ, a teräkene jää `paika Lut; juurde j. rasedaks j. Mannile nähikse jälle juurde jäänd olavat Kaa; kinni j. 1. meelde jääma, taipama, selgeks saama pehme pää, ei jää midäge `kinne Hel; 2. koolis pärast tunde järele istuma kooli lapsed olid nii pailu ülantust teind, olid `öhta `kinni jäänd Khk; külap tal ei old õpitud, ega ta muidu `kińni jäänd VMr; si̬i̬ olli rumal, siss jäi `kinni Krk; vahele j. sisse kukkuma, süüteolt tabatud saama Jäi vahele ning kukkus kinni Pha; Jähi omadega vahele Rei; Niikaua ta mässas kuni vahele jäi Mar; varasta, aga ära vahele jää Nõo; aedikusse ~ aeda ~ hända ~ hänna peale ~ kurge j. oma tööeega teistest maha jääma `minga perast sina `leikumaal `kurge jäid VNg; `niitasid vahe `sisse, nüid jään `aida - - `pärtli`päiväst `nuuma `päälä Lüg; sa jääd muidu `ända `jälle, ole natuke nobem Jaa; olid laisk, jäid `kurge VJg; teised tulid `sulle ette, siis sa jäid aadikusse Lai; ku rügä lõigats, siss ka jääss `ändä Krk; kes laisk `põimja `olli, tu̬u̬ jäi tõśtele `anda Nõo; noh, koessa tah nii hanna pääle jäiʔ Se; jaanipäeva (ajal) jääle j. vallaslast saama Jäi jaani pääva ajal jääle Hlj; Naine jaani päeva jää pääle jäänu Trv | Mees jäänd jaanibe libele (jää pääle) Käi; kahe silma (~ silmapaari) vahele ~ silmade vahekohta j. märkamatuks, tähelepanuta jääma sie on jäänd kahe `silma vahele Hlj; möned on jäänd kahe silmapaari vahele Khk; see jäi `siĺmade vahe`kohta Kei; siĺmpoari vahele jäi, ei leind üles teist Juu; minä koŕjasin õma tiätä kõik ärä, aga näed kahe silmä vahele jäe si̬i̬ kala; jäe viśt `siĺme vahele, et ei nähnud Kod; tu̬u̬ om jo katõ˽silmä vahelõ jäänüʔ, tu̬u̬d enämb kätte ei saa Har; kelgu ~ ree alla j. rasedusest ri̬i̬ ~ kelgu `alla jäänu Hää; kuivale j. jänni jääma Jähi viimaks omaga tükkis kuivale Kaa; kuuse ~ taeva alla j. peavarjuta jääma lage `taeva ala ep vöi ikka jääda, piaks ma ikka `kuskis ula-ala `saama Khk; kui tal kedagi ei ole, jääb kuuse `alla; ma jäin nii tuule `taeva `alla ~ lageda `taeva `alla, põle mul maja ega kedagi Juu; jäime tuule`taeva kätte Iis; tämä `arvab et, naene jäeb ku `taeva `alla Kod; kõrva taha j. tähelepanematusest mitte kuulma jo see mo körva taa jäänd on – ma pole seda mette `kuuland Khk; lageda peale j. 1. peavarjuta jääma neli viisteisend peret kes lage `pεεle jäid Khk; siis jähi nõnna lageda `peale, maja põles ää Muh; vahel jääss lage pääl Krk; 2. ilma jääma; nõutuks jääma lakõ pääle `jääma Plv; jäi lakõ pääle Vas; kelku ~ loiku j. (tööga) jänni jääma jäin asjaga `uopis `kelku, pidin ikke vara `laube `õhtulle `suama, kedagi; jäid jutuga `kelku, vale tuli `väĺja Kad; `loige inimene jääb oma `tü̬ü̬dega `loiku, jääb tõśtest maha; kalal veri ju̬u̬sk `väĺlä, noh ta jäi jo `loiku `väega Puh; meelde ~ pähe j. ei jäänd `miele midägi Lüg; tal äi taha pehe jääda Khk; see nimi äi taha `meele `jääja Pöi; ma tegi paberi peale [mustri] üles, et muidu jääb meelest ää Muh; küll oo kõba `peaga, et tää so pähä ei jää Mar; ega `moole änam kedagi `meele jää Mär; ilus laul oli, jäi ruttu pähe Kei; või kõik aśjad sul `meelde jäävad Tür; tal om kõva pää, kassa tal õppe vai õppemede, tal pähä ei jää Hel; tu̬u̬ jäi nigu `aamen `mi̬i̬lde Ran; täl `oĺli `mi̬i̬lde jäänu, kudass vanast pulman kaasitedi, aga `mulle es jää `mi̬i̬lde; sina opi nigu sa ulluss lääd, `sulle pähä ta‿i jää Nõo; tu̬u̬ lauluviiś jäi mullõ umõta `mi̬i̬lde Har; papal oĺl tu̬u̬ hopõń jäänü meele `sisse, muud es kõnõlagi, ku tu̬u̬d hobõst Vas; kas ta sul `mi̬i̬ĺte jääse Räp; `kerge pää, täl jää äi `päähä Se; nelja silma alla ~ nelja seina vahele j. saladust hoidma olga omaks jutuks, jääga oma neĺja silma ala; see jutt jääga sii nelja seina vahele, seda pole taarist `välja `rääki Khk; nina kohale j. unustama ku üit́s inimene üte tü̬ü̬ tegemede `jätnu, ta om nõna kottale jäänu Hel; `võite suverekke `jääda, poolest päävast `keerand tuule merele ja akkand `vihma sadama Vän; (vana) talla peale j. vanaviisi jääma sie one vana `talla `pääle `jäänu VNg; talla j. kängu jääma lat́s om `talla jäänüʔ, ei kasuʔ, `väikene kui pät́t Räp
3. (millegi tagajärjel) tekkima, sugenema (ja sellisena püsima) tie nüüd ia kuhi, et jääb ka üva magu, et võib `vihma`varju `menna; `amba `jäljed `jäävad taha kui `ammustad `leibä Lüg; siis `jääje `vaanale söhuke `läike kord `peale Jaa; `riidele `ollid `valged laegud `sisse jään Muh; `pahkrad jäävad põllu `sisse, kui põld kuin Lih; kus aga nutab `leske naenõ, `sjõnna jäänud jõekene rhvl Khn; kõva maa pial `jäĺge ei jää Sim; tombi `jäässi obesele ala sula ilmaga Ote; lätt nigu rada jääss takka Rõu; [rõugeil] jääse mulgu `taadõ ~ `perrä Plv; õt `rõiva `siśse rabandikka jääsi es, siss tulõ sualat́iga kõvebehe lüvväʔ Se || `kangal oo kaksikud sees, üks niis oo jään vahele Aud; neli `korda paned üksipidi seda `niide ja siis teisipidi jälle neli `korda, siis jääb triibuline [kudumisel] VMr; kui `kangal om jäänu mõni pinnuvahe, siss üteldäss, et vahi, suur rada om sehen Puh
4. säilima, püsima, (alles) olema (ka alale, alle, alles, jälle, järele, järgi, maha, perra, sisse, taade, tagasi, taha, üle jääma) kui aga ing sisse jääb Jõe; Sureb hobune, `jääväd `riistad, sureb inimine, jääb nimi Kuu; `jäätma on sie mis põllust on jäänd ja on `rohtu `kasvand; saŕv tuleb ära, tohl jäeb maha Hlj; sõda kui tuleb `ninda jääb `rahvast vähe; [toitu] piab `ennemast järele `jääma kui `puudust tuleb Lüg; `sakslane pöletas majad ära, saun jähi üksi `jälle Ans; Tal jääna einu järge Kaa; lase süsikonnad jääda (jäta õunasüdamed söömata); see pireke linu jäeb järele Muh; kas `sauna jähi `leili veel Käi; mitu penikoormad jääb veel `minna Mär; vanemi ei ole `järgi jäen Tõs; ma ole surmast üle jään (väga vana) Aud; `Kennegi (pro `ki̬i̬gi) – si̬i̬ vanadest inimestest nõnda `sisse jäänu üks sõna Hää; si̬i̬ jäeb elo`lammass, tõese tapama ärä; täl jäe isäss obene järele Kod; mis lõunaeg üle jäi, seda `võt́sivad `õhta `u̬u̬test Pal; `uuned ää lõhutse, jääväd ahju varemed maha KJn; uisk aab uvve naha, aga kihti ammas jäeb alle Hls; leib jääb aenaaeass Ran; täl jääb `piimä `järgi Nõo; kõrval maja jäi alalõ, kost tuli alośt Võn; mi̬i̬ss `ku̬u̬li mul ruttu ärä, poig ja tütär jäivä maha Ote; mis nu˽`kat́ski lännü˽munakoorõ˽jäiväve, ma˽vei nu̬u̬˽kannulõ San; sinna jäi küländ vi̬i̬l kõ̭gõsugust `kraami, ku˽paĺlus ma tedä `osta jõusõ Har; imätet jüväst `jääse raba Plv; `haigõ om, tiiä‿i, kas jääss alalõ vai jää äiʔ Se; Ma jesält jäi veikene Kra
5. (kellegi) osaks, omaks, valdusesse, võimusesse, pärandiks saama, langema, olema (ka külge, kätte j.) majad `jäävad `lastele Vai; jägajal jäävad `viimaks küined; varid jäävad laeva peremihele; tuul aeab sind kuiva `pεεle, jεεd valamate käde Khk; ta jäänd liiso `alla ( liisk langes temale); ta jähi külma kätte, külm võttis ta ää Mar; tänä jääsime üsä vähägä, kiedu kalu saemõ Khn; tahn täda ära tappa, aga oli isi kätte jään Aud; `jääte viimaks väga pimedasse Tür; se nimi jäi `talle nigu pigiga `külge Lai; kaup jäi meile kätte ( ei saanud müüa) KJn; mõne inimese `küĺge ei jää muret ja `raskust, tõne om nii õrn, et kiḱk jääse `küĺge Trv; vedel võip koertel jäiä Krk; pääasi ku moa kätte jääb, raha kaob raha `viisi Puh; jagajale jäävä näpu Nõo; kual `leh́ti jääss kät́te, tuu om turak [kaardimängus]; täüś kuu `aigu jääss kuu päävä kät́te; linaʔ jääseʔ ḱul lumõ kät́te Se
6. a. (hrl ühendverbina) lakkama, lõppema, kaduma; katkema; (mingit tegevust) lõpetama; vaibuma, vähenema, nõrgenema (alla, jälle, järele, järgi, kinni, maha, perra, tagasi, ära, üle jne j.) sadu jäi üle; lehm jäi `piimäst ärä Kuu; nüüd on kõik nue mued maha `jääned; kaup jäi `katki; `kanga `luomine jäi `eile kese Lüg; lehm jääb `jälle (jätab piimaandmise maha, jääb kinni); ta on arust ära jäänd Jäm; millal se kisa ühekorra `järge jääb Khk; [kägu] akkab `varsti kukkumast `jälle `jääma, kukkumine jääb maha Kaa; tuul akkab `väiksemaks `jäema Pöi; se mure jähi küll münust maha; külm jεεb tagasi Emm; `kuulmine jäi ära Rei; pilli mäng oo järele jäänd; juba [tuul] akkab `alla `jääma; `enni oli `lendosi paĺlo, aga nüid jääväd vähäks Mar; pada jäi keemast ää Mär; lehm akab kinni `jäemä, piim jäeb vähemäss Vig; kui sealt `mõisast järele jäi [lõpetas töötamise] Tõs; `kuulmine jääb tagasi Juu; nüid akkab maha `jääma sie nuoriku nimi JõeK; asi jäi seekord puolikule Koe; vilja saak jäi meneva `aastasest paĺju tagasi Iis; tänävade jõõlun jäe minu jõud ärä; `ketrus juba jäeb maha; tämä teäb, kohe tü̬ü̬ [pooleli] jäe Kod; nüid om valu jäänu vähämalle Äks; nüid om si̬i̬ jutt rahu jäänu Krk; ega si̬i̬ vihm nõnda ruttu `järgi ei jää Hel; joba tagasi jääb küĺmäst, lääb pehmess; kui sao ja tuule nakava `perrä `jäämä, siss ilma joba paraneva Ran; kõiv jääss kińniʔ, `rahka aja joba Urv; jala˽jääse˽joba tagasi joʔ joba `paistuss jääss nigu vähämbess Krl; halu `jäie mahaʔ; tuuĺ jääss rahu; piim jääss `veitüle. kas jääss lihm kińniʔ vai om sü̬ü̬ḱ nii kõhn; Liinal jääss ka uma mihele mineḱ `kat́ski Har; sõ̭ss jäi tu `orjuss `maaha Vas; ku mahla `ju̬u̬skmine maha jääse, tulõ nigu vatt `vällä Räp; ḱulm om kinni jäänüʔ Se || süä om kinni jäänü (süda valutab) Se b. [millekski] valmistuma, [teat ajaks] tööd katkestama me akkame `öhtale `jääma Jaa; nõnna vara ei või `õstale `jäädä Kod; tingi töö, si oli jao töö, kui `tehtud sai, võisid `õhtule `jääda Ksi; täämbä jäeme `aigsadõ õdagulõ Ran; `Ennuri rahvass jäevä ka õdagulõ Nõo
7. (ajaliselt) edasi lükkuma; viibima, hilinema Kui `mõisa `juhtusid `iljast `jäema, siis õli `teada kõhe, et nahk on `õhta puul Lüg; rugi jääb si‿asta iljaks; äi es jöva `loogu üles mette, muist jεi `oompseks Khk; jähid teised kauaks merele Mus; eks ta jää edasspidise `peale, kül‿sa siis maksad Mär; `omse piale jääb, meil isegi paiĺu tüöd JMd; küll te õleta iĺjakuss jäänud õma kartuli`võtmisega; rükkid jäed iĺja `piäle tehä Kod; eeńa tü̬ü̬ jäeb pikäle KJn; kes `ilass jääb, tu̬u̬ ilma jääb Nõo; rehepeśs jääss ommeness Ote; ma pidi nii pakistõ minemä, aga ma jäi `kaugõss Krl; `niitke seeni maani, see kotuss las jäiäʔ edesi Har; külm keväʔ, sõ̭ss suvi jääse `ildast; tu̬u̬ asi jääss pikäle `väega, jääss `väega pikkä Räp; `kauguss jäi, saa as ao päle õs; kõõ viil hõhvah, nelädä ajastaga pääle jo jäi [mullikaks] Se
8. kaduma (minema), kadunud, puudu olema, (kuskil) peatuma, varjul olema kui sa `sönna [hülge] juhu `pihta pootsaagiga oled pand, koes tä siis jääb ( kuhu ta siis pääseb) Khk; jääga esimese naise laps kus tahes Pha; mett‿üks mees äi tea, kus ta jähi `jälle, nii kadus ära Krj; kui sa ää unutad teretamise, küsitakse, kus tere oomingust jähi Vll; külap se mõte su̬u̬l ikka jäeb ( kaob) Muh; mool jähi kaks `poega sõtta Rid; tońdid on kadun, tea kus nad on jään, kas koa surevad või Ris; kus mu piibu nośs on jäänd Pil; `jäigi kadunuss si̬i̬ asi, katti ärä ja `jäigi `kaotsiss Krk; mul olliva ilusa piḱä pleti - - kos na nüid om jäänuva Ran; kotun `mõtliva et ei tiiä, kos me oleme jäänume; tu̬u̬ jäi `kaotside jah, toda kätte es saa Nõo; Olga ot́s, et ei tiiä, kohe Juuli om jäänüʔ; kohe sa paĺlastõ `käśsiga lähät, `kinda omma sul maha jäänüʔ; see nimi om raamatust `väĺlä jäänüʔ Har; arost `jäämä (vananema) Vas
9. (ühendverbina) a. (kellegagi, millegagi võrreldes midagi) olema, (kellestki, millestki) nõrgem, viletsam, resp parem, tugevam jne olema (ka ala, alla, järele, kõrva, maha, peale, perra, taha jääma) mina jään ikke `alle. tämäl on tüö jõud `suuremb Lüg; ajast maha jäänd Khk; aeab nasamma kasu taga, ei jää teesest järele `ühti Vig; nad o oma `tööga üsna taha jäänd Kse; kes siis nii `vaesed ja viletsad olid, et testest `tahtsid maha `jääda Mih; sie puĺl jääb teesest paelu `alla JMd; minu `õigus jäi `piale VJg; mina tõesess `alla ei jää, õlen alate eden õma `tü̬ü̬gä Kod; oli käre tüdruk, tema sõna pidi ikke `piale `jääma Plt; temä jäi `kõrva ( süüdlaseks), mea sai `õiguse; kumbass `kõrva jääp, si̬i̬ massap `väĺlä [kohtukulud] Krk; kuiss saʔ nii uma lina `kakmisega tõisist maha jäät Har; tulõ `järge, ar jäägu `maaha Räp || (kellast) ons kellu täna taa jäänd Khk; kell taab siätä, jäeb taha Kod; kell käib küll, aga tükip `perrä `jäämä Nõo; ta kell jääss uma `käümisega `perrä Har; Mis hää kellä man tu̬u̬ tähendas ku tä ka päävä paari maaha jääss Räp b. [millestki] vähem olema, puudu tulema (ka alla, maha, puudu, vajaka jne j.) kaks `päivä jäi `puudu VNg; aast jähi vajak Phl; kahessa `aŕsinat läks üli`konda, jäi siis ivake üle ehk `alla Trm; [käärpuud] ulatavad ligi laeni, natukene jääb laest `puudu Plt; abielu säńg oĺl `häste laǵa, üt́s jalg jäi sülest mahaʔ Rõu
10. (millekski, kellekski) osutuma; (kellenagi) näima; olema [küpsikuteks võeti] `räimi ja kilu. kilust jäi paremb; `külmä `kümme viistoist `kraadi, siis jääb ige nahk`kinnas juba `külmäks Kuu; jäi `ninda `kartlikkuks Hlj; jääd valelikkost, lubasid `tulla ja et tuld `ühtä Lüg; se asi jähi valeks `jälle, pole see mette tösi olnd Khk; tal pole süid mette medaged olnd, jähi `ilma `süita Emm; tämä jähi alamaks, mena sain ike tast võidu Mar; siis rehepapp jähi nii `ausass mehess Kul; se jäi valeks neh, `reäksid, `reäksid ja sest ei tuld kedägi Juu; temä jäi `õigess, mõisteti `õigess Krk; mia ole `vaene, miä jää iks `süidi, temä om rikass, temä‿m `õige; (mängust) kedä sa kätte saad, sis tu̬u̬ jääb pimedäss sikass Nõo; kolm tükkü jäi [kohtus] `süüdläsess, nelläs jäi ilma `süüldäʔ Har; mu sõ̭na sai `õigõ, a tuu jäi `võĺssi Se
11. (millegi suhtes) asetsema, paiknema, osetuma, hoiduma sie (kivi) no vähä jäi `juomi `korva, `juomi `reie `kohta Kuu; Obosekivi jääb `siie sama `meie `kõhta jõe `ääres kõhe Lüg; jää miust `iemalle paremb Vai; [külamaade jaotamisel] kus maja jähi, sealt said rundi Muh; jääb teest körvale Rei; Loja küla jεεb siit seda `koosi Phl; sie jääb tie `kõrva HMd; kui luu `kat́ki läks ja kiud `iemalle jäi, siis `tuńtsime, et ta (lina) oli paras [leost välja võtta] Amb; sii külä jäeb Palamuse `puule Pal; mägi jäeb siit mińnes pahemad kätt KJn; mine mäe alt `kurra kätt tu̬u̬d ti̬i̬d `mü̬ü̬dä, siss jääss mägi kõrvalõ, ei olõʔ mäkke üless minekit Har

kaaldu kaldu Post oo nii kaaldu vajund; Selle titsi peab siie püsut kaaldu panema Kaa

kaatsama `kaatsama „kaatsadi-kaatsadi kõndima“ `Kaatsab `jällä `siie `puole, küll võib `kaatsada Lüg

kadapik kadapik VNg HJn KuuK VMr VJg, -bik VNg Tor Amb JMd, g -u kadastik Vabatküla `pandi `siie mere `ääre kadabikku, sie oli puht kadabikku mets siin VNg; `ümber`ringi on kadapik KuuK; sie on üks kadabik, vaevaline maa JMd Vrd kadaik, kadanik, kadarik, kadavik

*kajastuma (ta) kajastub peegeldub (vastu) Kui `Mohni tuli `siie `randa kajastub viess, siis tuleb merituuld Kuu Vrd kajastama

kalda|noot kalapüünis kevadiseks räimepüügiks meil siin `vieti `kalda`nuota `randa. siind `kaldalt `lähto üks reis, `siie tulo `toine reis, `reied on `seitse`kümme `süüli `pitked. `reisi `otstes on vedämise `köüved Vai

kanav kanav g -a Kuu Lut /-nn-/, -i VNg; kanava Vai; kaanav JMd, kańav Kod, g -i; kannav́ g kanava Se Mes kanava sa `siie oled `kaevand; Suvel on vähemb vesi, kanav kohe vahest peris kuiv Kuu; ega meil kaanavid põle JMd; küll su̬u̬ one `suuri kańavid täis Kod; kannav́ läbi su̬u̬ lõigat, saa as üle kanava; vesi ju̬u̬sk kanavat pite `alla Se || sügavasse lumme kaevatud tee pühib su̬u̬re kańavi õvve `piäle, kos laada `juure käedä Kod Vrd kanal

*kangastuma refl < kangastama Keväjäl `Suome `holmad `kaŋŋastuvad `siie Kuu

karja|tanuv karjatänav `toised mihed olid `tulled sield `Suurbä `karjatanuvast kohe `siie `Viinistü `heina`maie `pääle Kuu; karja tanu KuuK; kaŕja tanuv lähäb kuńni kaŕjamuale Kod

katski3 `katski Lüg Jõh(-ii·) Vai Käi Pst Krk, `kat́ski Aud Tor Juu Sim SJn Hls, katskii· Käi, kat́skii· VJg Iis, kat́ska Lai (mäng) `katski käib `nõnda: `enne `vieretatasse `pulka keppiga, siis `pannasse kepp `alle ja `lüiasse üless. `tõine lõi, `tõine võts `vasta ja lõi tagasi Lüg; `katski `pulka oli `vaaksa `pitkulaine. all oli `toine `pulka maa pääl `poigite. pojakaisel oli lühükaine keppi kääs. sene kebiga löi `siie `otsa `pääle, midä `püstüs on. sie `katski `pulka `kargas `kaugele. neil oli `enne `kaupad `tehtü, `mitme samu `pääle `mäŋŋiti Vai; katskii· , maa `sisse `tehtaks auk, pulk `pantaks augo `peale ja `eitmese kepiga eidedaks. ja `eitmese kepp `pantaks pöigeti augo `peale. `püidja vetab pulga seald, kus ta eidet on ja `veskab `eitmese kepi `pehta. kui lεheb `pehta, siis lεheb see, kes `püidja oli `eitjaks Käi; `kat́skid `mäńgima ~ `julka `löömä Juu; `katskit mängits, pannass `katski pulk, kait́s `otsa teräve, sõ̭ss tokige lüvväss sellel `pääle. kesspaega `piiri pannass pulk `sissi `sinna pikäli maha ja tõine `väike partapulk pannass ala. `lü̬ü̬mistoḱk om pikep. `katskit mängiv kateksi, kolmeksi, neĺläksi Krk Vrd kantskee

keder keder spor S, Rid Vig Tõs Ris KJn SJn Vil, ketr Pöi Lä KJn, kedr Jaa Pöi Muh Kse, keter PäPõ Trm/-tt-/ Kod MMg, g -kedr|a Pöi Muh Hi Lä PäPõ SJn, -ä Mar Khn Kod KJn, -e Mih Tõs, p `ketra Khk Pöi Muh Rid Mär Kse Han Tõs(ketert) Khn/-ä/ Tor Kod/-ä/ KJn SJn; n, g kedra IisR Jäm Ans Khk LNg spor LäEd PäPõ K IPõ MMg Pal, p kedra Iis Vän/`kedra/ JMd JJn Pal Plt Pil, -t Iis Trm; n, g kedre Noa Ris Amb Tür Kad, all kedrele Vän; n, g `ketr(a, -ä) Hlj RId JõeK Rak
I. s
1. põlvekeder `põlvel ka `keträ (~ rattas), eks `kirves läind `siie `põlve ratta `õtsa Lüg; siis löi letsiga omale pölve silma `sisse ning kedra äär oli ka `katki Krj; Pölve ketr läks paigast äe Pöi; valus oop tuli just vastu põlve `ketra Mär; pölve kedre pölve `otses Ris; lüend kiimiga pölve kedrasse, kohe kedra `lahti Kad; nuor obune `juoksis kedra `kat́ki, ila `juoksis `välja, jäi jalg `kangeks Sim; Põlve õtsas see ümmargune luu, mis liigub nii kui ratas, seda nimetatakse põlve silm ehk kedra Trm || kodarluu – randme liiges käsi on kedrast `vällas (randmest paigast ära), [arst] `tahtis `lahti `väända Vän; kedrad on käel kah, igal `liikmel on kedrad, kus końdi ila vahel on Plt || fig `oia oma `ketrat, `üelda kui paha tehend `miski, sie on sie sama, et `oia oma nahk Jõh Vrd kederluu, kedra|kont, kedra|luu
2. ketas, ratas a. voki osa: rattake, mis vokinööri abil värtnat ringi veab; kedervarre ketas ketr on ka `kääve `pulgal; `ketra on vokkil `lühvi taga, `miska `värten `kinni `kierada Lüg; `ketra päält nüör lähäb ratta `pääle Jõh; `Ketra oli `suonega rattas, üks vokkinüör `juoksis `ketra suont `müöda ja `tõmmas lühi `kierlema; Jalad `teisel nigu `ketrad all IisR; vogil on `ketra lühü `külles Vai; kui `ketra põle, siis poel tuleb pealt ää Muh; oki kedra, kus nöörid peal jooksevad, käib `rinki LNg; teine kedra leigati pialt ära, siis pulk läbi ja kärnpia (vurr) vaĺmis Sim; see oo kedra kus nöörid peal köivad Kse; Pane `värken lühi raua otsa ja keera kedraga kinni Han; okil oo luhe ots keter Tor; nüör käib kedre pial Amb; `värtnal on kedra, lühi otsas on ka kedra, puoli vokil on kedra kus nüör üle käib JJn; kedral on soon sees, kos nöör pial. teine nöör on `värtna pial, teine kedra pial Trm; keter käib vindigä lühi ravva piäle; kaks `keträ oo `vänträl, put́k oo vahe piäl `vänträ put́k; esimäne keter on ilma suaneta, tõene on lühi küĺjen, ümmärgune ja su̬u̬n siden Kod; okil on keder, teene pooli piale SJn b. kangaspuude osa: niiepuude plokiratas kedrade pial on rihmad, mis oiavad `niisi `kinni. neĺla niiega `kangal on kummalgi pool kaks kedra. kahe niiega üks kedra JJn; kedradest sialt, nahk rihmad olid, `pańdi sinna, niite `otsa VMr; niie kedrad VJg; vekesed kedrad on kua olemas, kelle pial need niie paelad käivad edasi tagasi Sim; kedrade pial jooksevad `niide paneku nöörid. kedrad on `treitud, `traatidega sõlmatud pialiste `küĺge Trm; meil olid [niite jaoks] kedrad, kaks kedra oli [kangaspuudel] Lai || `vaata mine villavabriku, vähä siäl `ketru one. üks one seep, tõesed one kedräd. kiäve võlli piäl on kua keter. ilma kedrätä ei sua, keter aab `nü̬ü̬ri ümmer Kod c. ratas veskil, treipingil, vurril `veske piist `võlvi `keträ või `pilli `keträd [pilli all] Jõh; vurkanni kedre Amb; Tuleb uued plokid teha suurema kedradega, et need kedrad on selle toule veiksed; Tõmmati vurrid kõvast käima ja siis lasti vurrid käimise pealt kokku nii kui klõbises, vurri kedrad lendasid Trm
II. a fig rahutu, paigalpüsimatu (loomast) kedr loom‿o see, kes ep seisa vagusi mette; see `sõuke va kedr loom, võtaks vaad `ketra looma veel äe Muh

keeritama keeri|tama Kei Juu Plt, -tämä Juu KJn Nõo; kieri- Kos Kad VJg, `kieri|tama Jõe VNg Lüg(-mma) Jõh, -tämä Kuu Lüg Vai(-mmä); ki̬i̬ri|tama Mar, -tämä Juu
1. keerlema, pöörlema, tiirutama; (üles) keerutama kui tema ära suri, siis mei `kueruse pärast `kieritasimme tuass (vanaisa kuuega) Jõe; `Kieridimme `neie vaheld läbi, `luodimme igä, et `ehku `varsi tuleb vaba vesi `vasta; Ei `tiie `ühtä, kas hakkab `jälle `tormama, et `ninda sidä tuuld `aeva `kieritäb; `Tullipaat `kierit vähä `aiga `ümbär `laeva, siis läks `kaugemas; mere puold oli üks suur kajajas tuld ja `kieritänd siel `neie `ukse edise kohal Kuu; obosega `kieritäb `siie ja `sinne; lund `kieritäb kattusseld maha, tuleb sula; vesi on `kieritänd ja vedänd `siie `liiva kokko Lüg; tuul `kieritä ja `kierä `tolmu üles Vai; käed sedasi `kinni, siss kiiritavad rinki; ki̬i̬ritab tuult siit kahe laulda vahelt; `kargas moole `kaela `kinni, ki̬i̬ritas mend `ümber `rinki Mar; kui mesilased peret eidavad, siis keeritavad Juu; tuul kieritab `tolmu ülesse Kos; ühes kohas akkab kieritama `tolmu ja prügi ja muda ja (tuulispask) Kad; küll koer kieritab ennast, liputab saba VJg || ringi käima, pööritama midä `asja `silmist `ninda `kieritäd ja vahid Lüg; vahel `toinekerd akka südä nii `kieritämmä Vai; mo pea akkas ki̬i̬ritama üsna Mar; süda on nii sańt ja keeritab, ei tule okse; piä akkas tańsist ki̬i̬ritämä Juu; pia keeritab otsas, süda keeritab sees Plt || keerutama, põiklema juttudega `kieritäb, sõna siit, `tõine säält Lüg
2. (millegi ümber) keerama, mähkima; ümber pöörama, kaarutama Kui siis `juhtub `vihmane nädal õlema, kie siis neid `jõuab `kieridatta ja `kõrjada (heina); Sie pind `kieridätti `ümber, vikkadi ja `varre pera `löädi viel puu kiil vahele Lüg; keväjä ku pajo `olli mäiän, siss `kisti pajo küĺlest `niidsi ja keeritedi `katsa Nõo
Vrd keerima, keerutama

kehrus|luu pahkluu, luupekse sie on `kehrusluu, jala sisemine kont; `Kömbästüsin ja nigastin `kehrusluust jala `pöüä; [uss] `torkas `siie `kehrusluu ala kohe, kolm `auku; `Polvest `ninda `kaugele ku `kehrus `luuni on säär Kuu Vrd kehrluu

keilima3 `keilima, (ta) keilib Mar Nis Krk, (ta) `keilib VNg
1. hööveldama a. soont, uuret see soon on `tarvis `sesse `keilida Mar; tala otsa `vällä keilit, `akna vi̬i̬lavva om ka keilit Krk b. ääri õhemaks hööveldama `voodri `laude `pialmesed serbad on kõik keilitud, keilitakse ää Nis
2. kinnitama, (kinni) lööma [paadilaudade] `teine serv käis `teise pääl ja siis siit käis nael läbi ja sie oli `keilitu `siie kovast `kinni VNg

kekkardamma kekkardamma vallatlema, püsimatu olema kurat sa kekkardad, saab `siie ja `sinne tõist; kekkardab, kie `paigal ei `sõisa Lüg Vrd kekerdama

keks2 deskr keks Kuu IisR Koe Kod kõks, kõps (hüplevast, kiirest, rahutust liikumisest) Oo ogera, keks `siie, keks `sinne Kuu; Suur poiss, sie võiks kedagi teha, mis ta niisama jalg persses, keks keks `ümber `kargleb IisR; eputab, keks istub `seia, keks `sinna, kekutab ja larab `piale ühest kohast `teisi Koe; Meeta keks keks väre `laśti Kod

kennegi `kennegi Kuu Hää Trv Hls, kennegi Hls; p kedägi, ad `kennelgi Kuu van, ind-pron = keegi
1. s (mitte) keegi, üks(ki) nüüd ei `korja `kennegi `tuhli `varsi; Tänä läks kovaks `tormiks, ei `kennegi mend merele; Kui siis `panned kaik `kerraga `juoksu, pole enämb old `kennelgi `aiga tagasi `vahtida; mes kala `kennegi `etsib, sedä ta ka `löüdäb, eks sie ole kudass elu omal `säädä tahad Kuu; `Kennegi saab `öeldu, si̬i̬ vanadest inimestest nõnda `sisse jäänu Hää; nimeda, kudas `kennegi paneb `kunnigi Trv; ei koolite kennegi; kuis `kennegi saa Hls
2. a ükski, mingi(sugune) Egas kräsüstigüst `kennegi luom läbi `pääse, `saadik sis inimine; Ei mina nähnd ega kuuld kedägi mihi, vade tark oli `üksi tuass; noh `kennegi poiss toi siis tämä `siie `naiseks Kuu
Vrd kennigi

keokene dem < kibu1 `anna sie `kiukene säält `siie Lüg; `leotasin `keokess oedo siden Kod Vrd kibukene, kivokene

kese|vasikuna = kesevasikulle Üks küna `jääti `siie kesevasikuna Kuu Vrd kese1

ketrus2 pl `ketruk|sed, -sid jalg; kints Tulin `kuida `ketruksed `ansid; tuo aga oma `ketruksed `siie (öeld müravale lapsele) Kuu

kiba-kaba vaarumisi käib kiba-kaba, ei `sõisa üväst viel jalal, käib `siie ja `sinne Lüg

kihisema kihise|ma R(-mä Kuu; -mma Lüg Vai) eP(-mä Juu KJn, kihesema PJg Tor; kihisä|mä, -ma Mar) Ran Puh, -mä Har, -mmä Plv Se, -m(e) M San, -sõmõ Krl
1. keedes, käärides kihinal liikuma pada kihiseb Kuu; leib akkab kihisema (hapnedes) VNg; `piimä on nii appu et kihiso ja kohiso Vai; vesi kihiseb juba, lihab `varsti `keema Jäm; ölut kihiseb ja aab `vahtu törre sihes Khk; apu nii et kihiseb Rei; piim nii apu, üsna kihiseb Mär; sooda ajab piima kihesema Tor; soo mua kihiseb Juu; apu jook kihiseb Kos; viina `käites kihiseb ja õlut kihiseb JMd; vesi pajas kihiseb VJg; ah ku see piim on apu, aina kihiseb aga Sim; `seltress kihiseb `kangesti Äks; kihiseb nagu sipelga pesa Plt; piim om õige är apanu, kihises Hls; leib kihisess apuge Krk; suṕp `hapnass ku kihisäss Urv; kiisla lätt kihisemma Plv; piim `hapnõss nigu kihisess Se || ärevil olema terve vald on nüüd kihisemas Iis Vrd kihisama
2. sagima, kihama; kubisema külä on täis `rahvast `ninda et kihiseb Lüg; muld üsna kihiseb pisiste `ussidega Khk; `söuke padikond [sääski] varus `sisse, tuba kihises teistega Pöi; tänakond nii`paĺlo `uśsa, mets kihiseb neist üsna Mar; sealt või vett võtta `ühti, see üsna kihiseb, matakud täis Kse; [lamba] maks kihiseb, täis kohe lutiku Tõs; Seal keldres oo neid elukid küll, naa mis kiheseb PJg; maańtie `mustlasi täis et aeva kihiseb kohe VJg; nüid om pidu kotuse rahvast täis ku kihisess Krk; kihulasi nii paĺlu, kõik kotusse kihiseva Puh; śääl om nii kalla kui kihisess `õkva Se
3. kumisema; segane või uimane olema ajab pää `kilkisi täis ja kihisemma, kui `mõtled `siie ja `sinne Lüg; pea akkas üsna kihisema neid juttusi kuulda Mar; pea kihiseb `otses, ei tea mis sa teed ehk tegemata jätäd Juu; õluʔ pand pää kihisõmõ Krl
4. vaevama, ühtlaselt valutama `rinnad kihisevad ja on `aiged Lüg; kõik kohad nii sandid, üsna kihiseb. `kontide sees kihiseb kange valo Mar
Vrd kihistama1

kilk1 kiĺk, kilk g kiĺgi, kilgi S L KPõ Iis Trm Plt KJn Kõp; kilk g `kilgi R(n `kilki VNg Vai)
1. toakilk (Gryllus domesticus) kilk on niisamate kui üks rohu sirk, `siiväd on `selläss VNg; `anneti `kilgile `ammas, et kilk pidi `andama raud`amba, mis ei valuta Jõh; kui `nuorel kuul tuod save, minega `ahju tehä, siis siginöd `kilgid Vai; kiĺk karjub ähk laulab Khk; `Ahjus elas kilkide kuningas, see oli `jälle laste irmutamiseks Pöi; kilgil o nii kana eal et Muh; kilk on tirtsu pool`venda Emm; kilgid riuksuvad, ei lase `öösi magada Tõs; elav õbedad `antase kiĺgidele `süia Tor; kui `surnu `vanker `mööda sõidab, siis tuleb seitse `kiĺki tiku `topsi panna ja `järgi visata ja ütelda: kiĺgid minge `mulda, siss sai kiĺgidest `lahti Saa; ahju `pialne `kiĺka täis Juu; kiĺgil kohe suur vurin kui `lendab Kad; ahju riit́sikad ehk kiĺgid KJn || fig (piimahammas visatakse ahju peale ja öeldakse) Kilk säh sie sida `ammas, anna `mulle uus raud`ammas Kuu; kilk säh kivi`ammas, `anna `mulle raud`ammas VNg; Kiĺk võta końtammas, anna raudammas `vastu Pöi; kiĺk säh luuammas, anna `mulle raudammas Sim || (väikesest olendist, asjast) [supp nii] öhune kut kiĺk (liiga vedel) Jäm; Ise kut pisike kiĺk (väike laps) Pöi; Kilgi ruunamese nuga (väike nuga) Mar; nüid [rukki] pia nagu kiĺk `otsas Pai
2. merikilk (Mesidothea) kilgid on nagu joevähk, kuid ei `kolba süüa Jõe; mere`kilgid näriväd `võrkusi, neid `kilkisi on vahest võrk täis jo, `vaalakad `karva `allid Jõh; ma `vaatsi ka korra `ümber, mis sa kilgist (vähist) sööd Jäm; kilgid - - `seuksed mere putukad on, karused, `tiibi tal ei ole, ta ojub meres Kaa
3. fig a. kerge joove Paras kilk on tämäle jo pähä pugend Kuu; Kilk pias, tarvis viel `saada, ega siis enamb saa pidada Jõh; Kui kilk vähe pias oli, muudkut rääkis, mis ta keik teind on Pha; juba kilgid peas `laulvad Muh; suand kiĺgi pähä suand siis ei tiä mis teeb Juu; tal veke kiĺk jo pias, põle `talle änam `tarvis JMd; võt́tis tubli kilgi pähä, aeva kiĺk peas teisel VJg; küll sel on `kiĺki pias Iis || ajab pää `kilkisi täis ja kihisemma, kui `mõtled `siie ja `sinne Lüg; kilkis vintis, purjus küll on `kiĺkis Iis; `kiĺkis piaga Trm b. Kilk kalitses (rahapuudus) Vän

kissitama2 `kissitama (-śsi-) kassi kutsuma `Kissita oma kaśs nüüd `siie IisR Vrd kissotama

kiuste2 kiuste g `kiuste Emm, g kiuste Rei LNg Mar Vig HaLä Jür JMd, kiustõ Plv; n, g `kiuste Kuu Vai; transl `kiusteks Kuu, kiusteks Rei
1. kius, kiusamine sie pakk on juo kohe minu `kiusteks `siie `pandud Kuu; tieb `kiuste pärast tüöd Hlj; kiusa `punni on `kiustet täis Vai; tegi sene üsna `kiuste pärast Emm; Jüst sinu kiusteks ma puid tuppa äi too Rei; kiuste pärast tä akkab menema Mar; kiuste pärast lähäb `kaevab teese `peäle; või tahad sa nii `kangeste kiustet teha Juu; tiep seda kõik kiuste pärast JMd Vrd kiususs
2. kiuslik ta on üks kiuste inime Juu

kobe2 kobe Jäm, g -da VNg Lüg IisR Mar Mär Aud Ris Kei Rap Juu HJn JJn VMr, g -ja Kuu; n, g kobe Hi(u g -da Rei) tubli, korralik, kopsakas `Viina`laevad `seisusid igä `Hiiumaa taga ja oli `tarvis vähä kobejambi `paati kui nie `miŋŋegä `siie saat `Suome vahet `käüdi Kuu; Sie on viel `kaunis kobe eit, `süedab `luomad ja kõik IisR; Tegi uue levaküna äga see oleks vöind püsut kobem olla Emm; ei ta saa ka kobemaks Rei; tänabu `aasta oo üsna kobedad karduled Mär; ei tea kudas se üks nii ilus kobe teeste `ulkas on Juu; kas olin nii suur kui sie poiss siin, või olin natukse kobedam HJn; jäin päris [haigena] maha, nüid juba olen kobedam JJn || (jõukusest) `meie `liiga `vaesed ei ole old nii, `meie ikke olime vähäkese kobedamad VNg; vana peremes ei jõund `osta, me olime natuke kobedamad, siis `ostsime [talukoha] Rap

kogeldama kogeldama Kuu RId Mär Kse Tõs PJg Tor Hää spor K I
1. kogelema, kõnetakistusega rääkima hakkas kogeldama, sie vist `kartab Kuu; mis sa kogeldad. just nagu ta `kardab `rääkida, kes ei `leia sõnu, kes on süüalune Jõh; mõni kogeldab sedasi enese jutu `aamisega, tieb enne pika joru kui sie sõna tuleb Hag; kogeldab, ei soa reagitud, sõnad akkavad `kińni Juu; set́se `puega - - kolm oli kogeldand ja neli ilusti `rääkind JJn; jääb `seisma [kõnega], ei saa sõnu `öölda - - siis kogeldab ulga `aega kokoko·kku Sim
2. põiklema, vassima ei `räägi `õtsekõhe juttu, `muutku kogeldab `siie ja `sinne Lüg; varass kogeldab oma jutuga `kohtu ies VJg; mis sa akkad kogeldama, kui sa ei tia Iis; kogeldab, `süidi on, aga ei tuńnissa ennäss `süidi Kod
Vrd kogedlema, kohkeldeme, kokeldama, kokutama1

koguma kogu|ma (-o-) üld (-mma Rõu, -me M San, -mõ San Krl, -madõ Har); kokoma Räp; da-inf koguda, -o- R eP M(-de) T/-de, -dõ San/ Urv Plv; kokuʔ San Urv Rõu Plv/-oʔ/; `ku̬u̬daʔ Har Se(-taʔ)
1. ühte kohta kokku ajama, kokku korjama, koondama `veski `tammedelle kogovad `möldrid vett Lüg; kogos kaik oma varanduse kogo Vai; `andid koguma Jäm; Kaks meest niitsid [vilja], naised sirpidega kogusid ja panid nabrase Pöi; kogu einad kogu Rei; pärast sai neid (viljavihke) kogoma akatud, kuhilasse kogoma Kir; `õhtu pääva `loodeni `võtsid rukid lõigata, siis akkasid koguma Kse; Lähme Piäl`randa lamu kogoma Khn; `villu kogume üks igavene jagu, siss lääme `müima Hää; akkas ja `korjas ja kogos `paĺka, pidi ikke uut maea `sõnna tegema akkama Juu; põrsas kogub aga ära vedelama, jätab paksu `põhja; ammassirp kogub, et sa saad `piuga võtta, sellega saab rukist korjata `piusse JJn; lasnud `laevu kaljude `otsa, siis `riisund `jälle ära, sialt ta ju kogonud omale selle varanduse Äks; sääl siss temä kogus ja sai `ulka varandust omale Vil; looguss om tu̬u̬, mes niidu `aigu [vikatilöe külge] pandass, et ta kogub `kaari, siss tuleb ain ütte unikude, ega ta kaari `pääle maha ei jää Ran; ega võõrass ei kogu, võõrass `laastap, kannap kõ̭ik kodust `väĺlä Nõo; kana nakass `poigõ kokku kogumõ San; mitu länigutäüt `võidu `viidi `Riiga, tu̬u̬ `tahtsõ kõ̭ik `ku̬u̬daʔ, tu̬u̬d oĺl kõ̭iḱ suvi ku̬u̬t Har; paastuh `ku̬u̬t́e pühist suuŕ `tõrdo täüś säänest `piimä Se || (üldisemas, abstraktsemas tähenduses) kogus muret oma `peale Tor; mis sa vi̬i̬l sest patust kogut `endel, sia olet jo egäpäe mineje Krk; ahi `oĺli kaoni madal, siss kogus parembide `kuuma Ran; mõni kogup `õkva rikkit vaderit, et siss laits saap paĺlu kingitust Nõo || (vilja-, heina)saaki koristama nüid on jo`vilja kogomise `aiga Vai; old jo põllal ärjäbäd kogomas Vig; kaara tahime enne ärä kogude, kaara lääve otsast ärä; `mõisa tüki pääl `minti tükki koguma; siis `anti neil nööri `kaupa kogude Krk; nüid võtame tõene tü̬ü̬ käsile, sügisene aig, kõ̭ik tahap koguda Nõo; tulep `kaara koguma minnä - - kui terä kõva, tulep nakata koguma Kam Vrd kogondama, kogovama
2. säästma; tallele panema tämä kogos ja `kõrjas ja `kannatas `tühjä `kõhtu Lüg; eks ta ole seda puru küll kogun Ris; Varandust juba küll kogotod Khn; tal pailu raha kogutud JMd; ma olen elu aeg `kööpind ja kogund, aga mis mul nüid on Plt; Puiss om ihne ja kogub raha Hls; mis sa tagavara aat, kokku kogut Krk; sul `oĺli ette kogutu, et sa saat `aasta ärä olla, ku vaest nällä`aastak tulõp Rõn; ta oit jälede, kogu raha maja jaoss San; mi‿sa tast varandusõst nipaĺlu kogut, kos tä kõ̭iḱ jääss, ku üt́skõrd koolõt Urv; sai `ku̬u̬daʔ vanadusõ `päivi `pääle Har; oĺ `vaenõ mi̬i̬śs ja kogosi hulga rahha Se || Juhan ja Mari eedävä `paari, kaits om iks kaits, kaits `lindu koguva iks pesä Nõo
3. kogunema, korjuma `siie akkab vett `kõrjamaie ja kogoma Lüg; `Õhtast kogub [kase] `mahla ikke `ämber täis IisR; Ösna east juba [kartuleid kuhja] kogund Pöi; veri oo puhass siia `sisse kogun, seal se kupp siis oo Muh; `pilbesid akkab kogoma, tuleb sadu `jälle Mar; kui ei pese, sis kogub park, tuleb paelu `parka PJg; [vesi] aureb maast ülesse ja kogub pilves kokku Ris; ega siit midagi [heina] kogu JJn; rukkid kogus ligi kolmkümmend vakka, kõluterad veel `piale kauba Trm; loik - - madalam kõst kohe vesi kogob vihma ajal Kod; liimaku ja tuhk kogub riikmasines ala Pst; taevass om `seante, akkass `vihma kogume Krk; `veskiden kogup seräst `tursti, `möldri mü̬ü̬vä toda Puh; kui paĺlu nõge kogub, siss truubi ei `tõmba ja pliit lasep `suitsu `sisse `kü̬ü̬ki Nõo; sonni om köńgäste vahel, kos vesi kogup Kam; madalõidõ kotustõ pääl om vesi kogunuʔ, no˽nakass vesi kogumadõ Har; rahha kogośs `õkva paĺlo ar; sinnä koko vesi Se
4. kokku tulema, kogunema (elusolendeist) `enne `pieti `laatasi, siis kogos inimisi pali kokko Lüg; inimised koguvad keriko Vai; joo `öhtaks akab sugema, `veised koguvad kogu Khk; kured koguvad juba, `tänav`aasta on varem see kogumine Rid; uśsid peavad koguma mätta `peale ennast Kul; nad kogusid endid kokku Kse; `sõnna on kogund kaniste `easte rahvast kokku Juu; kanad kogovad kuke `juure Kod; mud́u temä `oĺli sehake `rahva mi̬i̬s, naesed kogusid talle `ümmer poha ja perisid ta käest Vil; aga Nõo keŕk olna mõtsa `sisse tettu, om inimese sõ̭a `aigu tennuva, om kokku kogunuva ja tennuva Nõo; sügüse tulõkul kogusõ tsirguʔ - - ja nakkasõ `lämmäle `maalõ `lindama Kan; siin om lämmi, siia kogusõ [kärbsed] kokku henne Har; väega hüä paŕk `ku̬u̬nu kokko `ju̬u̬ma, nu `ju̬u̬jaʔ (joodikud) Se || `Laupa `õhta kui pühäbä `laulatama `mendi `läksivad siis inimised kokku. `Peikme `puale `läksivad `peikme ja `pruudi `puale `pruudi `pulmalised. Sie õli kogumise `õhta Jõh || kui `laulatamast `tuldi `vällä siis `pruudikodu, siis sie `õhta üks tugev mies `luopis siis `terve sene `pulma`rahva põrandale, kõik üks`tõise `õtsa `unniku - - seda `üäldi siis kogumise `unnik Jõh
5. (ennast) korda seadma; fig viisakalt rääkima sii tüdruk kül ennast ei kogu, `iśti sääl üleven masina veere pääl, va nastak oli paĺlass; sa piat oma suut kogume, mis sa larat Krk; kogu ennäst, et sa iluste `vällä näet Hel; jala `arki, suu töluveli, ei mõesta suud koguda, tat́t joosep suust `vällä Nõo || kas sa ennast ei kogu siit (ei lahku) Krk

kohes1 kohe|s Jäm Khk Kaa Vll, -ss M Nõo Võn Ote V(kohiss Krl, kohõss Lut), koes(s) Jäm Ans Khk Pal Hls Nõo Ote San V(ku- Rõu Lei)
I. kuhu
1. a. (otseses küsimuses) Kohes sa präägu lihad Jäm; Teeb kohes poiss ennast niid pand oo Kaa; kohess sa läät Hel; koess sa tolle korvi viisit Ote; koess no˽mineḱ om Urv; kohess nu̬u̬ pańgi vitsa `jäieʔ Har; koess astudõ Lei b. (retoorilises küsimuses või hüüatuses) koess sedised pärast `aitavad Jäm; poisse, äi juu neid paganid on ka, koess nad jähid siss Ans; Äi sii aita su pöiklemine mettekut üht – kohes sa mehe kääst ikka pääsed Kaa; koes niid mured ja vaevad Pal; kohess ma ü̬ü̬se mõista minnäʔ Rõu; a‿koess ma lää vai kink `hu̬u̬ldõ ma jää Vas
2. (kõrvallause alguses) maja `ümber pole puid, taarist istuta, siis oo ometi kohes sa vahel viluse lähetkid Khk; üit́s muld puha koess `seande vana pannass Trv; aidan om salve, koess vili pannass; mul olli nii äbi, et ma‿i tää, kohess ma oma siĺmä oless `panden Krk; nüid ei ole poosil tü̬ü̬d midägina, koess pää pistäp, sääl päevä viidäb Nõo; pageja om puusa sihen, näis, koess tu̬u̬ pageja lätt Ote; sulanõ lät́s `puuhtõ üless, et ma kae, kohess tä ta raha pand Se
3. (osutab ebamäärast kohta) Siie ma änam küll äi jää, lähe kohes tahes Kaa; kõ̭ik nu̬u̬ latse om ka kadunuva, koess na kõ̭ik ilma`karja lätsivä Nõo; maʔ olõ ka‿ks är rońgiga `sõitnu, a `väega vähä, kohess mul õigõ `aśja rońgiga Vas; õt hingekeseʔ, koes nä lääväʔ, jummaĺ tiid koes‿nu kual saavaʔ Se
Vrd kohe3
II. kus
1. (otseses küsimuses) no aga koes inimesed on; koes sa loigu nääd Khk
2. (kõrvallause alguses) nee laevamihed - - nee olid säl, koess si̬i̬ laeva kipper oli Jäm; pöhi, see koess pöhjanael seisab Ans; mine tεε, koes ta leeb olad; koεs kogu, sääl väge Khk; Mina‿p tee niid mette ööda, kohes sehes küll see porsa kot́t veiks olla Kaa
Vrd koel2

kohuvile kohuvi|le Hel, -lõ Krl, kohu|ville, koho- Lüg Jõh, -võlõ Khn San; kohobile Mar kohevil(e) [juuksed] vajotetti ikke `siie ette `ninda kohoville; lehed ja `õksad [kuhja] `põhja, et [hein] jääb `kõrgelle, kohoville Jõh; Mua kohovõlõ kaõvõt Khn; sio kraam om vägä kohuvõlõ San Vrd kohuvalla, kohuvalõ, kohuvil, kohuvili, kohuvilla

koi1 koiüld
1. kahjurputukas, koi koi aja `riided `katki Vai; kuulab köveras kut villa koi; kui jahudele koid `sisse sugend, siis nad löövad `erne Khk; Koid on laua jalad nönda äe ajand Pöi; pole nii palju vara koa, et koid ää aavad Muh; koi närib löŋŋa `katki nago vätaks `noaga; `koide pärast peab `riided `välja `tuule panema Käi; koid `raiund `riided `kat́ki kõik Mär; Kaua‿ss jahud `seisväd, varssi koid siss Khn; koid aavad kasuka pialt villa nõnna ää Juu; maja `paĺka piab `alla `pääva `lasma, siis ei lähä koid `sisse JõeK; palitu on `koidest `söödud Ann; riietele kulub tuulutus ää, siis ei lüe koid `sisse VJg; koi aap kasugu naha ärä; jahude sehen om koi, aap jahu `ellu Krk; sanna man `oĺli alumane paĺk `koidel ärä `aetu, siss tõeva sääld mao jahu Ran; igävetse vana `lamba naha, `koisit kõ̭ik täis Puh; langa om koil ärä `lü̬ü̬du; peräst `leibu, `pańti nu̬u̬ (koitanud) jahu `ahju, ku̬u̬ma käen koi suresiva ärä Nõo; `koise jahu sehen Kam; ku koi `riide läbi ajass, siss om ta otsan San; või˽ku oba rõivass om, `koisil är aet; Langa omma `koidõl t́säd́sele `sü̬ü̬düʔ; `koie täüs, `koijil läbi aet Har; koi aja `kaska `mulka täüs Plv; tubakut kirstu kaasõ vahele `pandaʔ, sõss ei lüüʔ koi rõivastõ sisse Vas; koiss(e) koitanud, koitama Jahud o `menned kaik `kompi, ei `tiie kas on kohe koiss vai; `Villased `riided kipuvad neh suvel igä koisse menemä Kuu; põhja `poole `lasti [puu] maha - - siis ei `minna koisse Kir Vrd kohi2
2. kitsi, ihne Moni on `ninda koi, et ei `raatsi `itsegi `süüä Kuu; Sene koi kääst ei saa `miski. `Ahnussega `ninda koist mend Jõh; koid vöi kitsid inimesed olid Mus; Vanuni läks mees igaveseks koiks Emm; Ei see koi raatsi omale osta sukka jalga ega võid lauale Vig; kuogib igalt puolt omale, igavene koi Kad; `to‿lli serände koi peremi̬i̬s, to‿ss anna midägi Nõo; Ta om koi, kes tõsõ koi paĺlas aja Krl
3. salalik, salakaval Sa oled ju seike koi et äi räägi eese asjadest teistele sönagi Kaa; elab nõnna vagasest, `jüśku koi tõne Trm; käib nagu koi, sõnagi ei laasu Kod; nagu koi aas vagaselt seda `aśja Lai
4. haiglane, vilets, jõuetu sii kaśs om är `nälgünü ku üits koi; ta olli ennegi jo `siante koi, nüid ei ole tat änäp ollagi; mõni terä koi om ka ike siin (aganate) sean Krk
5. teat nahahaigus ajas `siie `sormevahed keik täis - - siis sene nimi oli koi, naha koi VNg; koid on inimese ihu küĺles Jäm; ihunaha koi teeb inimese naha `valgeks, inimesel on koi käe pial Koe; Lamba koi lü̬ü̬b lamba naha sisse, sis aab villa maha Kod

kontal `kontal g -a räbal, katkine riie Ega tuo va `kontal sis avida enämb `selgä `panna; Mes neist `kontalujist `siie kogu `korjad Kuu

kordane `korda|ne hv Kuu Hlj KuuK, `kõrda|ne Lüg Jõh, `kerda|ne Jõe Kuu Hlj VNg Vai, g -se; `kõrdanõ g kõrradsõ Har (sag liitsõnades)
1. teat arv kordi suurem `verkusi ei või jo `märja peranda `piale `panna, `vergud mädänevad ärä, siis aga tie `mitme`kerdast tüöd Jõe
2. kõrvuti või ülestikku kordadest koosnev, kihiline; keeline pani `jäässe nii `este [mere] ja kui siis `jälle vesi `suureks tous ja siis `külmäs `jälle kovast, siis tegi, pani `kerdaseks - - vesi oli siel kahe jää vahel Kuu; `niie `niiti sai `ketrada ja siis sai `kierada kahe`kerdasest ja `kolme`kerdasest VNg; abar on `kolme `kerdane Vai; üits lehmämagu om `kõrdanõ - - nigu raamatu leheʔ Har
3. korruseline tegi omale `suure `moisa, `mitme `kerdase `moisa `meile `siie VNg; `nelja `kõrdane ehk `kolme `kõrdane maja Lüg
Vrd kordne

kornits kornits Krj Vll, g -a Ans Kaa Pöi Hää(g -e); -`kornits Kuu
1. vana või vilets hoone, lobudik See elu on igavene kornits, äi pea `sooja; Noh mehed, lööme siis siie pisikse kuurikornitsa üles Kaa; nii tühi nagu kornits, kobiseb (seest tühjast kartulist) Vll; mis oone sii siis on, va kornits vi̬i̬l jäänu, ega si̬i̬ änam parandada ei süńni Hää Vrd kornits
2. lahja, rammu mittevõttev olend Mis sa sest kornitsast piad, `öeldaks, ku `seuke obune on, sü̬ü̬b küll, aga ramu ei võta Hää
3. ebameeldiv isik Nεh, meite tüdruk ep taha mette `söukest kornitsad `saaja Ans

korter1 `kort|er g -eri Hlj RId Vll Muh Mar Koe VMr Rak Kod Ksi spor VlPõ, Trv Ran(-ŕt-) Har(-õ-) Vas Räp, -ri Jäm Krj Jaa Pöi Muh Mar Khn/-õr/ Kod, -re Rid PJg; `korte|ŕ g -ri Rõu, -re Se; `kort|i̬i̬ŕ g -eeri Har Plv; `kort|el Pal Lai, g -eli R Var Tor KuuK Jä Kad VJg spor TaPõ(-ŕt- Kod), -li spor R Sa, Hi(kortl Käi) Khn/-õl/ KuuK VMr Iis Trm Kod Ran, -li, -le L, -le Ha Pst Krk; kortel g `kortle Hls; `kolt|er g -ri, hv -re Sa, in -eris hv Khk Pöi (sõna korter on murdekeeles uuem) (ajutine) elukoht; (üüri)korter `kellegi vana inimise `juure sai `korteli VNg; eks näväd (saarlased) siis õlivad `kuski `korteri siin kõhe külädes; `lieriajal õlimma `lierimaja `juures `korteli Lüg; `riigi maja, `saima `siie `korteri; `Kortel `oone (tsaari ajal mõisamaale ehitatud maja soldatite majutamiseks) Jõh; meitel kahe `tuaga `kolter; `pandi isa sösara `juure `koltri; siis oli paar `vörsta `eemal koes ta `koltrid pidas (korteris oli) Khk; koolimaeas olid `koltri peal ~ `koltris ~ `kolteris Pöi; te tulete meile `korteri Muh; Küll ehitatse majasid, aga `kortlisi oo ikka vähä Han; Sain äda pärast teese tua nurka kortlesse PJg; mia ot́sin uut `kortelt Saa; ta oli paar `talvet meil `kortles Ris; sulaste maead olid neĺla `kortlega Rap; karjane oli ikke oma `kortelis Tür; läksime `Rakvere `mõisa, seal olid nii viletsad `korterid et mina `sinna ei jäänd Rak; lähän uuesse `kortlisse Iis; üks polk oo väĺjän tõene `koŕtelin Kod; moonamehel oli `kortel, lehma pidamine, puid sai Lai; teorihi, kun teomehe `kortlen olliv; `kortle i̬i̬st piat `päevi tegeme Krk; `vaene inimene, sannan vai kos ta `koŕterin `oĺli Ran; üt́s nu̬u̬ŕ poiśs lubasi mu poolõ `korteeri pääle tullaʔ Har; maʔ võt́i tu̬u̬ `korteŕ̀ri Plv; liinah eläss kortere pääl Se Vrd korten2, vaatera, vartser

kotik koti|k Plt Puh Nõo San, kot́i|k VJg Iis Kod Ksi Krl Plv, kotti|k Lüg Jõh, kodi|k VNg, g -ku; kodiko, -tt- Vai; pl kotik|ud Krj Kad, -ad Jür, kot́ikud JMd Trm Kod(`kot́kud), kodigud Kuu, -kotigoʔ Plv
1. väike kott lähen tuon jahu kodiku `siie VNg; `Lapse asemme jaust - - `pieti mittu `õlgidegä `täidedu kottiku (aluskotti) Lüg; püülijahu kot́ikud õlid aedan; liha õli kot́iku siden, `suitsnes ärä Kod; täl ei ole midägi vara, om mes täl om kotiku seen Puh; nu̬u̬ sõglutu kańepi jahu `panti kotikude Nõo; `suhkru kotik San; panõʔ kot́ikulõ (kotikesse) Krl || fig lapsed magavad ku kot́ikud; `veikse kasuga inimene one kot́ik. nagu kot́ik, piä ehk perse mua küĺjen Kod
2. hrl pl munandikott kottikud on `ninda `paistes ku sie kübär Lüg; kaik `munni kodiko oli `kärnäs Vai; ää lüe `vasta kot́ikuid JMd; ärjal, koeral ja kaśsil on kua kot́ikud VJg; vanass õlema `suuri `ärgi kohitsätud - - õlema lõegatud `kot́kud ülevält maha; `õina kot́ikud kua paŕgitasse ärä Kod; eks‿si kot́ikute juures ole muńnikael Ksi

kraad1 kraad g kraadi Emm Khn Ris VJg Iis Trm Kod, `kraadi R(kraat Lüg Vai), krae Kuu Jäm Ans; kraad́ g kraadi u Tor, Juu(-oa-) Kos/-ua-/ JMd Koe VMr Kod(-ua-) Pal Lai Plt; kraat Var Tõs Khn Aud TLä, kraat́ Var Trv Puh Nõo Kam V, g kraadi; graad g -i Lei; kraet, kraed g krae Rid; kraed g kraadi Mar Ris; raad Khk(raed) Vll Tor, raad́ Vän Saa KJn Trv Hls, g raadi; kroad- Kei, raet- Tõs; g kraadi- Jäm Rei Krl VId, raadi- Pöi(-oa-) Krk Har, graadu- Lei
1. mõõtühik a. temperatuuri mõõtühik ta `nelja `viie `kraega `siie (merre) jääd ei tie Kuu; kui on jo neli`kümmend `kraadi [palavikku], siis sie on jo `õige `aige; ei õle `liiast külm, on `kraadi kaks ehk kolm Lüg; vesi oli meres kaks `kraadi `külmä Vai; täna on neliteisend `kraadi `sooja Jäm; `metmed kraed `külmä Rid; `kümne kraadi külmägä Khn; kui oo kakskümmend `kraati `küĺma, siis reegi õie nupud `vastu ei `panna Aud; täna oĺli mõne raadi jagu soem Saa; mitu `kraadi on täna `külma VJg; nelikümmend `kraati `küĺmä, inimene nüid `palli jalu Puh; [viinategemisel] ede`otsa `pańti kraadiarvo `perrä soe vesi Võn; `Täämbä om kõ̭gõss üt́s kraat́ `külmä Urv; sõ̭ss om joba pia katskümmend viis `kraati `küĺmä kui väläh `tiksi lüü Räp b. alkoholisisalduse mõõtühik sie (piiritus) on siis `kaeksa kümend viis ja `üeksä kümend `kraadi `kange Lüg; atsi·s̀sina om nelikümmet `raadi `kange Hls; ku viina kraadi aru `oĺli, katõsõ kümmend `kraati oĺl piiretüss kõva Har c. (piima rasvasisaldusest) tu̬u̬ om klõśs, üits kraat olevat kõvemp kui vesi Kam d. kaare mõõtühik viistoist `kraadi näüt `meie `kompass valesti Kuu; Poordivint tuulega äi saa purjulaeva kraadi pεεld roolida Emm
2. mõõteriista. termomeeter kraad `näitab suvel `suoja, `talvel `külma Lüg; kraad kukkus maha, elavõbe tuli `välja Rei; kraadiga kraaditakse kui `kõrge on palavik Juu; pane kraad `väĺjä, paĺjo `kuumuss ehk `külmuss one, suad kraadiss nähä kõhe Kod b. alkoholomeeter kraad́ oli sial [piirituse] sies, sie `näitas üheksakümmend ja kahekskümmend viis `kruadi oli ta `kange VMr c. vesilood – Kod
3. fig määr, aste sie on jo mittu `kraadi `kange (väga vihane) Kuu; Mul äda sada `kraadi suur (olen väga haige) Hää; Õli niisama ull kui ta vanaisa Maŕtki õli vai veel mõni kruad ullemgi Trm; mõnes `mõisas kutsutud veel proua `mampsel, see pidi siis veel kraad́ `kõrgem olema Lai || [kui] Mõni asi `kahtlane on, ta on mul nõnda kraadide pääl (ebamäärane), võib ära ka vildata Hää
4. puhasnurga soojatapp puhas nukk one majal ja suaja kraad vi̬i̬l siden; no [kui nurk] õli üväss kraadiga läbi, es lahe kua `külmä `sisse, aga tõesel õli kraadiga küll `testud, aga laśk läbi Kod

kribe1 kribe g -me R(-ma Lüg) LNg Tõs Mar(g kribe) Kei Kos JMd JJn Kad VJg Sim Lai Puh, krõ̭be Räp
1. raas, iva, tükike läks `nenda purust, et kribemed vaid `jäiväd järele; ei `andand `miule kribendki Vai; üks eina kribe sii maas; üks leiä (leiva) kribe jäänd koa siie laua `piale Mar; igaühel pisike kribe [maad] Kos; saab terake supi `sisse neid [porgandi] kribemeid JJn; küll oli `toitusi, aga `mulle ei `antud kribetki VJg; Mä ei olõ täämbä jumala krõ̭pe suuhtõ saanu Räp || säde tule kibe ehk tule kribe Kei || (lahjast, viletsast olendist) muedu olli tu̬u̬ `tüt́rik nigu kribe, `täitsä peenike ja `kõhnlik inime Nõo; ma kribesid es tu̬u̬ʔ, ma tõi iks äid `lehmi San Vrd kriiven, ribe2
2. veidi, natuke üks kribe `puudub, `muidu oleks ülitand (ulatanud) VNg; mett‿üks kribe ei olnd näha Mar; `Vankrel põld raua kribetki `ümmer Kei; põle `õhta [põrsale] kribetki `anda JJn
3. pl (lume)kübe, helves lume kribemed, `pissed lume `elbed Tõs; mõned kribemed tulevad [lund] JMd; sajab lume kribemeid VJg; kribemed, need on ivikene jääs, mis krõbisevad, kui vasta akent ehk vasta `seina sadavad Lai; `papre kribemid om maha `aetu; räti `narma, mes ärä vanuva, siss jäävä kribeme `järgi Puh || Piim juba kupal, nää vahukribemed tulevad Jür
4. kirme, õhuke kord jää kribemed juo vie pääl Lüg Vrd krebe, kribemes

krunn1 krunn g `krunni Jõe Kuu, krunni JõeK; kruńn g kruńni HMd; runn Hlj, g `runni VNg a. ajujää kuhjatis pohise `tuulega siis ai `suured `krunnid igä `siie `randusse; `Juhtus moni - - `niemenukk jää `käümisele ede `jäämä, akkas jää siel kohass kogu `käümä, `krunni tegemä Kuu; `suured `runnid ajab madalalle kogu VNg b. kivimadalik meres Avarii· laev oli Osmussaare all krunnis HMd Vrd kronn, krunt3

kruus2 kruus g kruusi Jäm Hi Mar Tõs Ris Koe I Plt Hel Võn, `kruusi R(n `kruusi Vai), kroosi Nõo; kruuś g kruusi JõeK spor Jä ViK, Kod Puh San V(pl krousaʔ Lei); ruus Sa L(-ś), ruuś VlPõ M(rüüś Hls), g ruusi jooginõu vala sie `piimä `siie `kruusi; rikkus `kruusi `katki Vai; puust olid kannud ning sauest mis poodist `toodi, nee olid ruusid; `antsi tale ruusi täve `piima Khk; Mis sa sii tühja ruusi ääres palud (öeldi, kui peres õlu otsa sai) Kaa; kahest ruusist `aitab küll Vll; `kruuside seest juuasse Mar; ega siis `ruusisi na paelu põln Aud; `kallab `ruusi teed Tor; ruusil kõru `küĺges Hää; kruusiga `võetasse vett JMd; kruuś, sie oli kivist, ühe kõrvaga VMr; edemält `tuupi es õle, kruusid õlid; ma `kaldan ti̬i̬ `kruuse `sisse, tulga `ju̬u̬ma Kod; ruusist juuvasse KJn; mis‿säl `ruuśe sehen om Trv; rüüś om lekist või savist Hls; `ańti kruusidege ja kausidege Hel; `olli `väikese kroosi sehen või Nõo; õigõ vanast `oĺli kruusiʔ San; mul oĺl paĺlu `kruusõ Har; kruusi ummaʔ õks savidsõʔ ja plekidseʔ Rõu Vrd kruuk1

kuhugi kuhugi R hv Vän Juu, Jä ViK I Ksi SJn, kohogi Khn Trm (mitte) kuskile ei lähä kuhugi Jõe; ei `kelba kuhugi VNg; laisk obone ei `jõuva kuhugi; sie `riie enamb kuhugi ei `kõlba Lüg; juba tama ikke kuhugi läks Vai; mitte kohogi meie oma `tüega ei sua Khn; toit lähäb alvaks, si enäm ei `kõlba kuhugi Juu; istuta mõjale kuhugi; mul ei ole kuhugi `kiire Amb; [kolkmed] ulatasid kuhugi `siie obuse abalude taha JJn; pidin täna viel kuhugi minema; ei sie suur tüńn mahu kuhugi Kad; kas `mõtlesid vi̬i̬l kuhugi `mińna Ksi; `rohkem ei akka kuhugi [minema] SJn Vrd kohegi, kuhugil(l)e

kusema kusema eP Krk(-me) T/-me San/, da-inf kusta Sa Muh L Juu VJg Pil KJn Hls Krk Puh Nõo Ote Rõn, `kusta Hi Ris JMd Koe Sim Lai Plt, `kussa R VMr Iis, kuseda Tor Hää Kod Nõo, kusede Krk San, `kuske Ran Puh, `kuskeda Kam, kuśoda Kod; kusõma Khn Nõo Võn V(-mõ Krl), kustaʔ Har Rõu Plv Vas Lei; kussõmma Rõu; kusima, kusida VNg; `kuskma (-me), `kuske Trv Hls; kosema Käi
1. urineerima vii laps kusima VNg; `lapsed kusevad, sirin taga, vanad inimesed kusevad, sorin taga Lüg; `siie ei tõhi `kussa Jõh; pojad `kussod `aia `ääre Vai; kippu kusemine (kusti nõu sisse ja kasteti silmi ravimise eesmärgil) Jäm; suur poiss oli ning ikka kusi veel `püksi Ans; sii värviti poti sinist, `kusti pot́t täis, `pandi `apnema Khk; kui loom ei sa kusta, siis keedetse keelika `rohtu; tüdrik kusn `alla Muh; koseb `öösse `alla Käi; kõik lenad ja kõik oo täis kusnd Mar; ärg kuseb kõho alt, lehm kuseb taka Vig; laps oo ennast täis kusnd Mih; Kui suä purudõssõ kusta, `sündüväd kjõrbud; Ää kusk uksõ `alla Khn; `aige loom kui tahab kusta, aga ei tule, siis pakutab Aud; `kuśsis jalad täis kust Tor; inime tallitab ennast sedasi, lääb kusema Hää; kõik kusevad, aga kana ei kuse, suĺgloom ei kuse Kei; laps räägib siis kui kana kuseb Hag; ei `oska mitte `püśti kustagi (liiga noor) Juu; kui ma selle (viimase raha) ära annan, siis küla kuer tuleb kuseb `peale Jür; pueg kuseb `püśti, maksa pojale `palka JJn; `aigus paneb kusemise `kinni Koe; lohistas `kussa Iis; küll poiśs naard kas kuseda (nii et kusi tuleb) Kod; mis vanem aav mädanes, kui `tihti `piale `kustud, on `tervest saand; kui laps `riakis vana inimeste jutu vahele, siis `ööldi, et laps tohib `riakida kui kana kuseb Lai; laps `kuśsis `alla; `tahtis `nurka `kusta, nii täis oli Plt; lait́s om püksi likes `kusken; siilu `piavet orav ärä `sü̬ü̬mä, ta `tõmbavet ta selili, `kuskvet tal nina pääl Hls; tuuleluvvage pessets, kis ala kuse, siis jää kusemine `järgi; ta ei saa kusede; temä `kuśse ku üit́s varin siiä poti `sisse; sa kuulet selle ärä, ku kirp `õĺge `sisse kusess (teravast kuulmisest) Krk; latse vesistävä, vana inimese kuseva; laits `endä ärä kusnu, lige kui kalami̬i̬s; laits ei tohi enne kõnelda, kui kana kuseb Ran; nu̬u̬ `naarsiva nõnda, et na‿ss `endä ärä kusnu; neli `neitsikest kuseva kõ̭ik üte kullatse kanni `sisse = lehmä `nüsmine Puh; ma‿i kuse ka `sinna kottale, kos temä om `saisnu Nõo; siin ei ole säräst kotust, kos sa `kuskeda võit, kuset `kalli rohu `pääle Kam; oŕk ei saa `moĺdi kusta, `oŕkul om kusemine kõtu all Rõn; kusõmine oĺl ni valluss kui tuli Krl; nimäʔ ollõv `hiitünü, ma `ütli: `kuskõ läbi luua kandsu, siss saat `tervess; kohe `kaaśka (kaasitajad) kusõsõ, sinna˽`kapsta kasusõ Har; ar˽`tahtsõ `hindä kustaʔ naardõh; kõ̭iḱ tu̬u̬ rahakõnõ lätt lõõrist `alla, ni tsoorist `vällä, kõrdsinulga pääle kustaʔ Vas; ti̬i̬ mes tahat, vai kusõ ah́o `suuhtõ (asi on kindel) Se; punast, verd kusema (loomahaigusest) `Veistele keedeti ikka kaneplehe vett kui verd kusesid Pöi; ostad majald looma, kes pole sene karjama rohoga öppind, akab ponast kosema Käi; muĺlikas akkas punast kusema Rid; punasetõbi oo `loomel, kusevad punast Mar; sedä‿i tiä, mis asjast see punase kusemene tuleb Tõs; pidi nihuke rohi olema, kui veis selle rohu ää `süia, siis kusta punast Juu; kui lehm punast kusi, siis `ańti liha soolvett `sisse Lai; pihlap̀u vitsage ei tohi lüvvä, siis akap lehm punast kuseme Krk; serätse aena üteldi oleva, et kui lehm nu̬u̬ `sisse sü̬ü̬b, siss kuseb verd Ran; vere kusemise kätte kat́s `lehmä lõṕpiʔ arʔ Se Vrd kusuma
2. figa. (kadripäeva sulailmast) Kui `katri kuseb enne `katri`päeva, sis on paha `katri, kui `pääle `katri`päeva kuseb, siis on ia `katri Lüg; kui mardi külm on, siis kadrid kusevad Phl; ku mäŕt `mändäb, siis kadri kuseb Kod; kadripäevä `aigu `oĺli enämbide iki sula, no siss kadri `kuśsi Ran; mäŕt `määtäb ja kadri kuseb ja simmun ti̬i̬b `silda soie pääle Nõo; Küll Katre kusema nakas Ote b. `Tütrik on `kõrge kusemisega, senele vaja pikk mies (pikkadest jalgadest) Lüg; `pialmine riie kuseb (hoiab eest lahti); käin kusen [hobusele] nina `piale (söödan tihti); käid `tihti kusel, annad `jälle obuselle Lai; ta om `kõrge kusemisega (uhke) Ran; lähme kuseme ta anna pääle (aitame tööga järele) Nõo
3. (võrdlusi, ilmekaid ütlusi) Kus sa kused, `kuivad `einad (öeld kellegi kusemisele pealesattumisel); Lasen vie maha, pera paremb `kussa Jõh; Ta on üles tõustes vastu põhituult kusnd (öeld tusasest inimesest) Mus; Naa palju on raha, et kuer pεεle äi kuse (vähesest rahast) Emm; Temale rääkida nagu kuse sarja (öeld vaidlejatele, lobisejatele) Mär; Koer `kusku so pulma pajase (öeld vihamehele) Han; Tasa isand, lammas kuseb (öeldi sõimlejale, räuskajale); `Koergi ei kuse `pääle (halvast tööst või halvaks peetud asjast) Hää; Singa-songa jusku siga kuseb (kõverast künnivaost, õmblusest jms) Kei; ma ei kuse ka `sinna kottel, kus si̬i̬ inimen kurt (vihavaenlasest) Krk; mina kuse, kua sukka ja aa kubijaga juttu (teen mitut tööd korraga) Ran
4. (sipelgahammustusest) sipelgas kusi `piale, ihu `kirvendab Jõe; `koltsed nagelased, see kusi nii `kangest Jäm; sipelgad kusevad pulga `peale, selle pulgaga oja oma `käśsa ja `uuli, siis aha tuul ei akka kevade `peale Muh; `siplast kusad väga `aigesti Emm; kolla `naadrane kusi mu jala `pääle Rei; va punased sipelgad kusevad, `kangeste kepe Mar; kusirautsik ära kusnu, oi kui valus Hää; kutsiratsiku kuseve, temä salvab inimest Hls; kutsiraudsik `kuśse käe `pääle Krk; kusiräädsiku `kuśseva väegä valutse Ran; verevä kusiräädsiku kuseva valuste Nõo; kusi`raut́ske tulliva jala pääle `kussiva, küll `oĺli kipe Ote; vanaʔ raudsikõʔ kuradiʔ kusõsõʔ Urv; musta˽kusi`kuklasõʔ ei olõ˽nii kuŕaʔ, a vereväʔ nu̬u̬˽kusõsõʔ Plv; `pińtslasõʔ umma˽nu̬u̬˽`väikese vereväʔ, kiä `väega halusahe kusõsõʔ Vas
5. (röhitistest) kui suu akkab tulist vett `välja aeama, siis `üelda, et `suolikad kusevad Jõe; sooligud kusad Jäm; kui ää venin, siis soolikad akavad kusema Muh; viidikäd kusõvad Khn; Soolikad kusevad, aput soolast vett tuleb suhu Hää; soolikas kuseb, kui nihukest `sańti vett tuleb suhu Juu; suolikad kusevad kui suu vett täis jooseb Koe; soolikad kusevad nigu oksele aab KJn; Küpsetud põrgand on mõnus rohi solkma kusemise vastu Trv; soolikse kuseve, ku venidet olli Krk; kui `alba vett tuleb suhu, siss üteldäss, et `soĺkme nakava kusele Ran; soĺknaʔ kusõsõʔ kõtuh Vas; kui soĺknaʔ kusõssõʔ, siss süvväss soĺkna rooho `maŕjo Räp; `soĺkna kusõsõʔ, suu kui vett nakass `ju̬u̬skma Se

kutu2 u kut́u Kaa Muh Emm/-t-/ Jür, kuttu Kuu a. korras, valmis Kaik on juo kuttu, `ennegu sa `siie `jousidigi Kuu; Saame öhtaks töö kenasti kut́uks Kaa b. katki; otsas, omadega läbi Völv tegi korra `rakstik ning oligid kut́u Kaa; õlle `ankur `võetse kut́uks (tühjaks) ühe päεvaga Muh; Sa jäid ju päris kut́uks kohe Jür; kutuks tegema tapma teine põle kirjuten, ei tea, kas o kut́uks `tehtud Muh; Mees tehti laadal kutuks Emm
Vrd kuiti

kähver `kähver = kähvel mina õlin `siie `maani viel `kähver Lüg

kätte kätte (-ä) spor R, Muh L K I eL; käde R Sa Hi Var Mih Tõs Khn, käte Vig
I. adv (sag väljendverbides)
1. a. valdusse, omandusse (sag koos verbiga andma või saama) `Varssavi linn `anneti kättä `sakslastele `ilma `paugita Lüg; kui tuod raha siis saad kübärä kätte; `ahne `luoma, süöb kaik midä kätte saab Vai; `mullu nad es saa `eina käde, jεi kulu `jälle; lehm jähi ka `ahtraks, niid pole seda piima`tilka ka käde vötta Khk; lehm äi anna `piima käde Jaa; söja `aeges - - ei saand ju `väŕvi ega nisust koa `kuśkilt paĺlu kättegid Noa; luke mole raha kätte Mar; kas said pinna sõrmest kätte Mär; pöle änam `ammod suus, ei saa köva `aśsa kätte Ris; piima püt́id kiedeti sipelga vie sies ää ja siis `ańti sie vesi lehmale kätte Koe; käi set́se `korda järele, ikke‿i sua kätte Kad; `viska kitsele aava kaigas kätte, koorib ära Lai; mea tahass oma raha kätte `saia Vil; ma‿i anna tal enne voli kätte, ennegu ma ärä sure; ma ti̬i̬ kiḱk ärä mis kätte putuss Krk; näppäb kost aga kätte saab; kate`kümne `aastani `oĺli alt`iäline, siss `anti tälle inimese `õiguse kätte Ran; kanadele `anti liha`eiten võti kätte (lasti välja), siss enämb neele `süvvä es anda Puh; liha `jaeti tüḱü`viisi kätte Ote; mõ̭nikõrd lehm ei˽sõõratuʔ, ei anna˽`piimä kätte Kan; Tiä kaivaśs edesi ja kohus `mõistsõ maja tälle kätte Urv; ma˽lää no˽tõsõ varandust `püündmä, ma‿lõ tu̬u̬samaga˽rahu, mia kätte om ant Har b. alles, müümata, loovutamata (koos verbiga jääma) käesin `mitmel laadal, ikke jäi `lu̬u̬mi kätte Pal; [teised] müisid oma kohad ärä ja minul jäi koht kätte Vil; vellenaesele jäi suur talu kätte, mulle sai paĺt üits osa Nõo; ma‿la hobõsõga `mõtsa, jääss hopõń kätte Rõu
2. võimusesse, meelevalda a. (sag koos verbiga saama) tabama Laps ajas `lõngatükki sasi, ei saa enämb `õtsa kättä tie mis tahes Lüg; neid pitka nokaga [kalu] on `nähtud ka ja käde saadud Mus; sadu pidi mind käde `saama Khk; Ma nägi et sa sii ees lähed ning akkasi sind käde püüdma Kaa; möni kord `saadi `painja käde ka Krj; neli `neitsid `joosvad nurmel, äi saa `ühteteist käde = tuuliku tiivad Emm; läksin järele, sain ta metsavahel kätte Mär; veis läks `joosma, ma `püitsin ta kätte Juu; akid `lautakse ridamise `sinna (katuseharjale) `põhkude `piale viel, et tuul ei‿s kätte ei sua sialt KuuK; surm suab meid kätte egält pu̬u̬lt Kod; nemä `püidnuva `lamba kätte, aga ei ole `mõistnu kiägina lammast tappa Puh b. (hrl koos verbiga andma) tabada laskma [lapsed] `juoksevad `sängi `alle `peito, ei `anna `mulle kättä Lüg; oled sa ull, sa annad käde ennast Kär; obu‿p anna käde, ole `ühte `jooni `kimpus Jaa; Kui sa `εεga käde annad, siis saad vεhem [karistada] Emm; aa `looma taga, ei anna kätte ega anna Juu; obene ei anna kätte Nõo; anna‿i kätte, ar˽pakõ kõ̭õ̭ Se
3. tagasi; asemele sie (nõiutud muna) `tingimatta `poldeti ärä, et siis pidi tulema `toise (kaetaja) `luomale käde Kuu; oleksima müünd [kartuleid] `kahjuga, ei saand enamb oma raha kätte VNg; `kiegi raha ei taha, piäd kõik kätte tegemä, midä sa võttad `tõise kääst Lüg; kui pääväd `völgu jäänd on, siis nee piab käde tegema; see mis sa mo kohe räägid, see tuleb so omale ükskord käde Khk; ma käisi mütu `korda ennem `järges kui ta käde `andis Vll; Ole aga `päälegid niisune, küll see tuleb `soole omale käde Rei; ta tõi mo laeno kätte juba Mar; nende patud nuheldakse nendele kätte Kul; viis meilt `leiba, ei ole veel kätte toond Juu; ei enäm nõnna `kerge õle kätte `suada kui käess `anda Kod; kõik tuleb kätte, tee ead või `alva Plt; vakk `kesvi sai `sinna maha külvetuss - - `seeme iks kätte saab Nõo; ku ta tõsõ käest raha `võlgu võtt, ega ta kätte `massa ei tahaʔ Har; mis sa˽tõõsõlõ `ütledeʔ, `ütle hüvvä vai `halva, kõ̭iḱ tulõ `hindälle kätte Vas; kätte tegema halba tegema, rikkuma poiss on tüdrugule käde teind (lapse sigitanud) Khk; Pala kui (kuiv) aeg teeb see aasta suviviljale käde Kaa; kätte maksma ~ tasuma neimama küll jumal sellele kätte tasub kes teisele `kurja teeb Muh; tä `tahtis täle kätte `maksa, `pistis einä küini põlema Mar; küll ma `talle ükskord kõik kätte tasun VMr; nüid ma saen tälle kätte tasuda Kod; temä taht `kurja kurjage kätte `massa Krk; teku pähle, küll ma tälle kätte tasu, olgu aig piḱk vai lühike Nõo; las ta no˽tetä pääle, külh telle jummaĺ üt́skõrd kätte tasu Har
4. tajutavaks, (kellegi) teadvusse; (kellelegi) osaks `läksime niikaua kui üö läbi ja `uomigu `saimme juo maad käde, maad `paistusid Kuu; `anti käsk kättä, piäd menemä tio`päivi tegemä; kuol`mester võttab `viisi üles, `annab `ääled iga ühele kätte Lüg; kena töstetav aeg, Kuramaa metsad ning liivamääd `paistvad käde Jäm; köhimise ääl keib `kaugelt käde Khk; Linna tuled paistvad meitele koju käde Kaa; Küll ma saa `varsti aru käde kus sa käisid Rei; tohi mitte piiksatadagi, kui nahatäie kätte saab Mär; ma `kuksi maha, sai iä põraka käde Tõs; kirikuärräle mia lugõsi käde (ette) Khn; Kord sai järje kätte, maigu suhu ja tahab ikki `jälle; isi ei tää midägi ta lähäb ja räägib teisel kätte Hää; krapi kõbin käis kätte; ta ise kedagi ei viitsi teha, tee `talle kõik puhas kätte Juu; arvas metsas on karjatsel ia, luomad paśtavad läbi puude kätte ära Amb; ta tõi `teate kätte VJg; `praakaĺ juhatab [töö] kätte Lai; tii kõik `talle ette ja taha kätte, siis on ta rahu KJn; suid-sõnu `mü̬ü̬dä andass kätte, mis sa tõise pääle olet kõnelnu Krk; siss mõesteti Juhanile kõ̭ik `õiguse kätte; egass tälle kätte kõnelemada ei ole jäänu nu̬u̬ jutu; inimese kõneleva kätte, siss tulep pahanduss Nõo; anna˽sa˽heĺü kätte, nakami˽`laulma Har; ma piä esiʔ otsa man olõma ja tü̬ü̬ kätte `näütämmä Räp; ańd mullõ kõva kari kätte, et ma täĺle hummõń võla ar massasiʔ Se || avalikuks, teatavaks võĺts tulep jo ruttu kätte - - võldsil lühikese jala Puh; kätte ańd arʔ (andis varguse üles) Se
5. (koos verbiga tulema, jõudma vms) saabuma a. (ajast) `huomik tuleb käde ja `tütrugul `tarvis `tulle `lehmä `lüpsämä Kuu; vanus tuleb kätte VNg; poole päeva aeg tuleb kätte juba Muh; `öhto toleb käde, ma akka minema Emm; pimedad aead tulevad `varsti kätte Kul; loomatoemetamese aeg on juba kätte tuld Juu; õdak tulep kätte Hel; näiss kona si̬i̬ aig kätte jõvvap, kona ma `Elvä `tohtre manu saa `minnä Nõo; jõud́ jõulu õdag kätte Räp; kevväi tulõ̭ kätte Se b. (seisundist, olukorrast) Tied tüöd ja õled väsind `ninda kas vai surm tuleb kätte Lüg; `varsti tuleb kitsas käde Ans; tεεb millal see (sünnitus) piaks käde tulema. jouluks tuli käde Khk; ma olen nüid kätte soand mis ma olen taht, et ma enam tööd ei tee ja olen vaba Juu; `vaesus tuleb kätte Koe; tuli õnnetus kätte; `uotasime kaua `priiust, aga `priius sai `õmmeti viimast kätte VJg; siss (pärast heinategu) tulli joba rügä (rukkilõikus) kätte Ran c. täide, tõeseks (väitest, oletusest või nägemusest) tänab`aasta oo [ilmaennustus] küll kätte tulnd siia`maani Mih; pühaba `öösse nähtud noorekuu unenägu tuleb ruttu kätte Juu; mõ̭ni uni saa ruttu kätte Har
6. (hrl koos verbiga saama) selgeks, ära õppima; taipama kaks õdeda `saivad `kuoli õppimise kättä, üks ei saa, pää ei võtta `vasta Lüg; `saivad sene `kuntsi kättä Jõh; lugu ep aka pεhe, ep saa käde Khk; Laps sai varakult luu (lugemise) käde, niid loeb juba sorinal Kaa; meie oleme seda `aśja küll arutand, aga `õiged `põhja põle kätte saand Mär; kaks `laulu, mis tuli kirikus laalda, `õpsime käte Vig; nüid ma sain aśja aru kätte Kei; ma sain nüid selle saĺlitegemese töö kätte Juu; poiss sai juo lugemise kätte VJg; me ei sua sedä unenägu kätte (ei oska seletada) Kod; ei või amatit kätte anda (selgeks õpetada) Trv; ku raamat kätte sai (lugemine selgeks); sellel ku sial rada kätte saanu, muutku tule jälle Krk; no sai kõrd kätte mullõ (sain aru) Se
7. käsile, teoksile (koos verbiga võtma) sie kui kätte vottab tegeb kohe `valmis Hlj; ühe `kõrraga ei `jõuva inimine sada tüöd kätte võttada Lüg; vöttis käde läks siit minema `jälle Rei; naesed `võtsid käde, lõid õled laiali Mih; võta käde ning panõ obo ede mine `jälle `einu `ot́sma Khn; ma `võt́sin omale pośtivahe kätte kohe ja siis `leikasin selle ära Hag; koer oli `mooga `seĺtsis, aga nüid oli kätte võtt ja läind minema Juu; tuleb teene kevädi, võta si̬i̬ sama tegu kätte `jälle KJn; ja võtten üitskõrd kätte ja pidänu nõu et paem ärä Krk; mia võti kätte, kajosi tedä (kraavi) sügävämbäss Nõo; Ku˽võtaʔ õigõ˽kätte ja˽nakka är˽kodupoolõ `astma Rõu || fig Vettas käde ning pani körvad pεε ala Kaa
8. tarvitusele, kasutusel(e) need oo kõik oiu jäoks need linad, käte rät́ikud ja, ega neid põle kätte `võetud Mär; `Tüükimine, si̬i̬ `seuke kätte tõmmates (igapäevane) sõna Hää; laps akkab `mulle ju kätte `puutma (abiks olema) KJn; anna tuult `rohkemp kätte (paadi purjedesse), saame ennemp Ran
9. ilma erilise leksikaalse tähenduseta (koos lõppemist, hävimist, riknemist vms märkiva verbiga) Mullune vili lõppes käde ää, uus kasus alles pöllu pεεl Kaa; piim kaob ära kätte Mih; leib napib kätte ää Koe; `põrssad - - pidivad kätte ää lõppema VMr; maja laguness kätte ärä; läät püve `püüntme, `kaotet kana kogunti kätte ärä Krk; `Saotside `ilmuge om väega rasse `aina tetä, kik tüküss kätte mädaneme Hel; ku tõene miu kõ̭ditap, siss koole vai kätte ärä; küĺmäle lääb, siss [kartulid] `küĺmävä kätte ärä Nõo
II. postp (genitiiviga)
1. (väljendab allatiivi), kellegi valdusse, omandusse; hoolde, kasutusse `kaĺla raba `süödeti jälle `luomade kätte RakR; `uskus minu kättä `anda `niskest suurd raha Lüg; nad ahnitsesid keik oma käde Jäm; `andis `mõisa ühe teise käde ning ise läks ää suurema `sisse Pöi; ma oma `asju teise kätte‿p usu Muh; Kis selle liha tüki koera käde `andis Rei; kasukas naa ää `koitand, mugu anna kaltsuvana kätte Mih; `andvad lehma teese kätte `aastaks Kul; ma ei usu tuld laste kätte jätta Tor; mis sa sest końdist nõnda lut́sutad, anna koera kätte, tema tahab kah Saa; pruudid käesid `kangest möda külä - - no mis sa‿ss annad alati nende kätte, neid oli ju `paĺlu Hag; ega ta‿s naĺla asi koa põld ikke jo laste kätte oost `anda Pee; ma `soatsin selle paki oma poja kätte Juu; esimine piim, seda võtavad ja annavad lehma kätte VMr; raha tu̬u̬b kodo emä kätte KJn; tüdär `antu sugulase kätte kasvate Hel; sia `andsit raamatu laste kätte ja latse `lahksiva raamatu ärä Puh; tõi siss poodi veed (lõimed) miu kätte, ma kodasi `kanga; tuld ei usu laste kätte jätta; ma vii lehmä söödäle tõese kätte, ei ole `endäl nii paĺlu `ainu Nõo; emä eiśs läit́s `alla aina manu ja vanaemä kätte jäi tu laits San; si̬i̬ om tõsõ regi, si̬i̬ om mu˽kätte usutuʔ; kae ku laiśk ta om, ta jätt uma tü̬ü̬ tõsõ kätte tetäʔ Har; ma olõ õi `andnu˽`kińki˽kätte umma rahha Vas || See vanker lagus mo käde ää Rei
2. a. kellegi või millegi mõju alla, meelevalda, võimusesse nüüd `piama menema `tuule kätte `vilja `tuulama; on viks `tütrik, ei `anna `ennast `poiste kättä rebidä Lüg; `muidu juo kui `jäiväd `kalad `siie, `randa `päivä käde siis `läksiväd `pehmest Vai; kuivad viljad jäävad saju käde; tuul ajab sind kuiva `pεεle, jεεd valamate käde; saand see mo käde saand, küll ma ta irmu ala pane Khk; jähid tormi käde pojaga `seltsis Mus; Kui viluse jähid [kuivatatavad kalad], sai `jälle päeva käde tõmmatud Pöi; [inimesed] viisid lapsed `joulu `lauba `öösse kabeli `mεεle - - `tontede käde, et siis `peade lugema akkama Phl; ta jähi külma kätte, külm võttis tä ää Mar; mia jäe liig `õhta käde; meri võtab oma käde Khn; kis seda `julgeb `valge kätte `anda Hag; `ańtsin ta `kohto kätte, küll ta nüid ää maksab Juu; ära sa jäta vihma kätte `luoka HJn; `kindapaar jäi sügise kuuri `alla `niiske kätte Kad; sie mies on ennast viina kätte üle and VJg; kuu jääb tänä ommogo üväss päävä kätte (paistab peale päikese tõusu) Kod; [ehaline] jäi `valge kätte, lüpsi naiste kätte Lai; panen tuule kätte `kuima Plt; si on niigu tuule kätte räägitud KJn; nisu tetäss ka varepest, muidu jääss küĺmä ja like kätte `imbume Krk; `rõivatüḱk `saisma jäänu `rõske kätte, siss om ärä `si̬i̬denu; tondi saeva eńge oma kätte ja lätsivä Ran; `tüt́rik kionat üits kõrd, siss jäi vakka poesi kätte Nõo; tu oĺl asja `kohtu kätte `andunu Krl; oĺl ka hüä et, naańõ `võtmalla˽jäi, latsõ˽jäänü˽sõ̭a ajo kätte Vas; täüś kuu `aigu jääss kuu päävä kätte Se b. kellegi teadvusse, meeltesse ning siis see jutt on selle käde läind Jäm; inimese ais käis ta käde Vll; jutt läks `rahva kätte laiali Juu; võrukõsõ `sõitseva `mü̬ü̬dä, noede kätte jäi tu jutt, et siin om vaemu kabelin Kam
3. millegi tõttu, tagajärjel lehm sures `tiirude kättä VNg; nad `kängusivad `külma kätte Vai; se soreb juba vanadose käde, se pole mette aigose pärast Käi; äkise kätte ta suri LNg; suri `leitse kätte ää Kse; pidi aavade kätte surema Tor; sureb ehmatuse kätte Iis, suri tiisiku kätte Trm; ega soĺgi kätte `keegi ole surd Plt; ta surep `aabu kätte ärä Krk; mia `tahtse ärä lõppõ naaru kätte Nõo; tollõ `uuṕõ kätte [mees] joht es kooleʔ, timä jäi põdõma Ote; paĺlu `ku̬u̬li siss inemiisi palava tõbõ kätte Har; viina kätte koolõss Se
4. (väljendab mingis järjestuses kellenigi või millenigi jõudmist) järg tuli juba mo käde Khk
Vt käsi

könimä könimä ronima mida sa könid `siie `jälle VNg

külite külite R(külitä Jõh, külüte Vai) Muh Käi spor L, Kod(küĺlite, küĺte) Pal Kam
1. külje peal(e), küljepool all(a) ülimiste `parside `pääle `panna rugid külite VNg; torm on `tõukand `laiva külite Lüg; `vankri `viskas siu `sinne`puole, aga‿i saand `vankri külite Jõh; Siie (aiale) peaks tiitsid alle paneme, muidu leheb üsna külite Käi; regi on madal, lükkä regi küĺte Kod; erne ei seesa, lähäb külite Pal; `murdu `tu̬u̬ki mädänu puu rõebe ärä külite Kam
2. küliti, pikali `Tulga `viskama `siie roho `päälä külite Lüg; `Viskas vähäst ajast külitä Jõh; eks sedä piend `platsikaist ikke ole, kuhu miä külüte `viskan Vai; üks sii külite maas, teine seal Muh; kui külite jään - - ikka akkab uni `tükma Mar; tulime koedu unele - - olime külite natukse `aega Vig; nad oo seal külite ja selite Kse; ma ole prõlla külite maa pääl Kam || (voodihaigest) [ta] on `nõnda `kaua külite õld Lüg; kolmat `aastad külite maas Muh
3. külgepidi, külg ees [laev] läks (triivis) külite `alle `tuule `ranna `puole VNg Vrd külgipäidi

labe2 labe taimelava labest `tuvvasse ja `istudetta `siie `taimed; põledetta labe Lüg Vrd labane2

lahkuma `lahku|ma R eP(`lahko- Mar Kul) Trv Puh Nõo spor V(-mma Rõu Plv), -me Hls Krk(-m) San, -mõ Krl
1. a. (kusagilt) ära minema `lahkusin tuast `vällä VNg; nad `lahkusid kahegesta ära Jäm; `lasti püssirohu `suitsu, et uni pidi ära `lahkuma Mus; Peab ikka `lahkuma, `siia äi soa `jääja Pöi; ta ei `lahku sealt ää tulema mette, tät oo kodo `tarbis; vana `aasta `lahkob ää, uus akkab `jälle Mar; lapsed `lähtväd `kooli, `lahkuvad kottu ää Tõs; pulmalised akavad jo `lahkuma VJg; Igatahes õli tal aeg kõha pealt `lahku Trm; külm akab `lahkuma, sula võit jäeb Kod; `võõra akkav `lahkum joba Krk; miʔ `lahku(mi) ärʔ vanast kotussõst Krl; `tahtsõ ma˽kodu nakada tulõma, saa is timä kõŕdsist `lahkudaʔ Har || surema tεεb millal see `ilmast `lahkub Khk; Ta on nõnda otsakorral, ikka `lahkumise peal Pöi; tema jo `ammu siit ilmast `lahkund Vän; si̬i̬ `lahkuss igävest ärä; pia ta i̬i̬st oolitseme, ta inimene, engek sehen, ärä ta‿i `lahku Krk; `kaugõss meil siihn maa pääl ellä om, meil tulõ `varsti `lahkumine Har; siist ilmast piät ega üts `lahkuma; kuʔ ma sinnäʔ sai õnnõ, niʔ oll täl `lahkumine kaʔ käehn Rõu b. lõppema, laiali minema ja siis kui pulmad `lahkuma akkasid, siis kiedeti `kapsasuppi ja siapia liha VMr; ku akas pulm ärä `lahkuma, siis `ańti vi̬i̬l lõpe `sü̬ü̬ki Kod
2. kellestki või üksteisest lahku, eraldi minema `lahkus mehest `vällä Lüg; esimene mees `lahkus tast ära Pha; ehk oo meitel `viimne `lahkumine; kui leib oo pooleks löön, siis pere `lahkub; `meitid `olli kahessateisn `vaimu peret, siis akkas pere ää `lahkuma Muh; ää aa nii usinaste `lambud takka mette, nad ei saa ää `lahkuda (karjast eralduda); see oli täna omingo üks ale `lahkumene Mar; nad alati tulid `seĺtsis, aga kui `jooma akkasid, siis `lahkusid ää Juu; ia oli ühes koos `olla, ei taht `lahkuda Ann; `lahkusin isast-emast ära Iis; kui [leival] lõhed sehes on, siis öeldasse et pere `lahkub Äks; üks `lahkund mees, ära lahutadud Plt; `lahkusi naesest äräde Trv; ma˽lät́si su˽vellega ni‿ka‿gu kerigu reṕi pääle, maʔ jäi sinna `saisma, timä sai `rahva sekkä sinnaʔ, nii `lahku˽miʔ tõnõtõsõst eräle, is `saaki enämb kokku Har; piämi äräʔ lahkumma tõni tõsõst Plv || lahti ütlema, loobuma sedise nörga usuga, kes ära `lahkuvad oma usust Jäm; ta eese kesost ää `lahkund, ta põle eese `kesku `täitend mette Mar
3. a. laiali minema, hajuma, lahtuma vahest ei tulegi `siie `ranna`ääre, `mandrimaa `ääre tuuld, `enne `lahkub ära, meres `üksi on Kuu; minu `mieli `lahkus VNg; `pilve akka `lahkuma (`vällä), `pilve `ävvi `vällä, siis `tullo `üvvi `ilmo Vai; See [õlu] oli `sõuke müŕk, see‿b `lahku änam peast ää Pöi; viha lahkus tast mööda Rei; vana ving oo sees, ega see ei kau, ei `lahku Mär; kui viin ää `lahkub, siis ta nõnna kena mees Juu; `pilved akkavad `lahkuma, ilm akkab `kierama teist `muodi VMr; akkap iki lahess mineme, viin pääst `lahkume Krk; pilve nakava `lahkuma, vihmasadu lähäb üle Nõo; pilveʔ jo `lahkusõ ärʔ, lätt põvvalõ Vas || selginema ilm lööb `lahkuma kui `taeva pilved `seĺgivad Rid; eĺm akkab `lahkuma, tule saust `ühti Kse; ilm `lahkub ää, lähäb `seĺgemaks Juu; joba taevas akkass `lahkume, pilvi `lahkuv ärä Krk b. haigusest paranema `aigos `lahkob ära, kut akab `tervemags `saama Käi; mool ikke `aiguse järg alles käe, põle ma sest veel ää `lahkond üht Mar; ega mu `aigus nõnna ruttu oleks `lahkuma akand Kad; ma olin korra mineva nädal nii `aige, et ei saand enam liigutada, aga `lahkus `jälle ää Plt; si̬i̬ `aiguss akkass iki `lahkume Krk; ma `naksi `aigusõst `lahkumõ Krl
4. hargnema, lahknema a. (teest, jõest) jogi `lahku kaht `aara Vai; jõgi või mis taht, `lahkub `metmese aruse Tõs; tie `lahkub kahes arus Ris; ja siss tuĺl ti̬i̬l ta `lahkumine, üts ti̬i̬ lät́s ütte `pu̬u̬ldõ, tõõnõ `tõistõ `pu̬u̬ldõ Se b. (kanganiitest) niied `lahkuvad nõnna east et, põle tölli`ändi sihes ega kedagi; nõiamoer musin natuke `kanga kallal ja, lõŋŋad `lahkun jälle Muh; siis on kangas `vaĺmis ehitud, siis akka `tallama, kas kangas `easte `lahkub, `lauldi ikke: külä eeded `kiskugu, meie kangas `lahkugu Juu
5. eralduma ei `lahku ärä (piim koorest) Kuu; kui o märg muld, ühes `päntses, ei `lahku vöi ei veere mette (jääb tükki) Khk; ölut lääb venima, ei `lahku kapa `ümbert ära Mus; akati puumassinaga kogu `lööma [koort], vöi `lahkus ära Vll; seep `lahkub kulbi küllest `lahti, see taha änam `keeta `ühti Kse || ku naene last nakap tegema, siss edimäld `lahkup vesi, tulep vesi ärä, siss tulep laits Nõo
6. katki minema, koost ära lagunema `praegu nääd (omatehtud toolid) kusagilt liimist ei `lahku Tõs; kauśs satass maha, `lahkuss˽ärʔ Rõu
Vrd lahenema1, lahknema, lahkuneme

laht laht Rei, g lahe Kuu Lüg Vai/n `lahte/ Sa Muh Rid Mar Var Vän Tor Hää HMd Juu JMd Trm u Trv, Ran Puh Plv; n, g lahe Hlj VNg Jõh Khk Mus Käi Phl spor Lä, Tõs Khn HaLo Kad VJg Iis KJn Hls, lahi Rei Kse maismaasse tungiv mere või järve osa `üöldi et kui mere siad `läksid `siie `lahte `puole, et siis tuleb pohi `tormi Kuu; juo kevadel sie lahe oli `lahti Hlj; sii all `lahtes on `roogu Kär; `veised `lähtvad sui palavaga `lahte Vll; Lahe `kurkus on alati jooks sihes, see `kergest äi `külma Pöi; Kui tugev külm `väljas, siis lahe varssi viss Käi; `sõitis `lahte `sisse Mär; lahe põln naa täis `kasvan, nüid vesi läheb `umpses puhas Lih; uppus lahese ää Tõs; sie lahe on irmus kivine HMd; laev on säl meie lahesse tuld, madaliku piale joost Nis; pori põhjaga laht Ran

lapp1 lapp g lapi eP, lappi RId(n lappi VNg Vai), labi Jõe Kuu Vai; laṕp g lapi Muh Kse Han spor PäPõ, Vil M T, laṕi V(laṕh Vas Se); pl lappid Hlj
1. tükk õhemat materjali a. eraldi tükk riiet, nahka vm käriseb katti, `järsku `kolme`kantlik lapp `lahti Jäm; mis lapp säält kase küljest `lahti on, poisid on ika säält `tohku vöttand; obuse selg `katki, `telka ala leheks üks lapp `tuua Khk; tegi püksid `valmis ja lapid jäid järele Hag; lappidest suab ilusaid põranda`riideid JMd; riista pesemise lapp VJg; lappide läbi kurnati kõik [piim] Plt; latse `lahksiva [ema] tanu pupe laṕpess ärä Puh; arutedi kõiḱ sääld laṕpe küĺlest nu̬u̬ langa ärä; `tõmba [põrand] `keŕgusi like lapiga üle Nõo; [võta] õle tuuśt, laṕp es ole anumide `mõske nii ää Ote; anna˽mullõ üt́s linanõ laṕp, sõrmõ `leiksi `kat́skiʔ Urv; ma laṕiga˽`kuiv́ssi tu̬u̬ `lamba pää ärʔ Rõu || mähe korikad olid kenad `puhtad lapid, `pesti `puhtaks ja `pandi `jälle [lapsele] ala Mus; Lapsel on lapid märjad, kluksub Rei b. paik millegi parandamiseks panen `selle [tüki] `vergule labiks Jõe; Ain `kuue `aukujelle labid `pääle Kuu; vikkastile panevad ka lappi `pääle Lüg; kui `katlel auk sees on, pannasse leki lapp `pεεle, `aitab `jälle Khk; See (saabas) `aitab veel paigata, pisike lapp liimiga `peale Pöi; `pastle lapp õmmeldi `kińni Kul; [vankri] ais lähäb katti, siss lüiatse laṕp `peale naeldega Kse; panen lapi kuuele peale Tor; savi lapiga lapitse `vundame·ńti, kui kat́ti on; püksid oĺlid lapidest kirjud Saa; `pastle lapp soab nõela ja nööriga `kinni `aetud Hag; lipp lipi `peale, lapp lapi `peale `pandud sel särgil Juu; `suapad puha lappa täis Lai; kińksepp tegi `saapid ja parandas, lappisi aas saabastele `piale Plt; nii paegatu pöksi et, laṕp om lapil pääl Nõo || (teat pulmakomme) paberraha `pańdi põlle lapiks ja vaśkraha `pańdi neeks `peale Juu || (mõistatustes) lipp lipi pεεl, lapp lapi pεεl ilma nööla `pistmata, [see on] `kaapsu möistatus Jäm; mõista, mõista mis si on: lipp lipi pääl, lapp lapi pääl, ilma nõelasilma `pistmata = sibul; kapsapea Hää c. riideeseme lõiketükk (siil, liist, õlak vms) `särgi õla lapp on `õmmeldud `siie `kinni Jõh; `paiad, `kaindla all oli `neĺla `kantilised labid Vai; obusetekk - - neid tihaste lappidest, üks seda nägu ning teine teist Jäm; kenad abud olid sii, kullad `pandi `seie [käiste] lappide pεεle ka veel Ans; sõba lappisi `tehti just egast `riidest, ka egad nägu `riidest; Lapid õmmeldi öheteise `küĺge, nii `uhked tekid olid Pöi; `särkidel olid `enni `kaendla alose lapid, `pissed nella nurgelesed lapid Mar; lapid `aeti siia [särgi] õla piale Aud; lapige [suka] kand Kod; siis ku kördit `ammit akati tegime, siis `panti `köüse ala üits laṕp Krk d. riideeseme või jalanõu lahtikäiv osa, klapp Lakkaline õli - - tagumine `püksi lapp, käis `küljä päält `nüäpidega `kinni Jõh; lapiga püksid - - värrel pεεl, kahelt poolt `lahti Jäm; aja mo `kampsuni lapp (nööbiliist) ede Khk; vanal aal ollid ummiskiŋŋad, nahast laṕp peal Muh; Poõsil püksi lapid muas Khn; ja ninalapp, sie leigati [lapikingal], mitte nii `kõrgelt ei leigatud ära kui tossul KuuK; `piälmene task õmmeldasse `piäle, `tasku lapp Kod; upslaed, `käiste kalevised lapid KJn; kate lapige kask, tõne laṕp käi tõisel `pääle Hel || (pudi)põll kurgo alose lapp Mar; ila lapp või lõua lapp või pudi lapp Juu
2. ühe värvi või mustriga kudumisriba kiut kuub, nii laiad lapid olid, must ja punane ja lilla, igate `moodi Jaa; teene laṕp must, teene `valge, `sõuke lapiline siis `olli see sõba Muh; tärnilene pael, see oli varrastega kujotud, kahe lõngaga kujotud, teene lapp oli teist `moodi Aud; ma kudusin omale viel laudlinad - - teise lapi panin `toimseks ja teise lapi panin kilp siĺmiliseks KuuK; [kangas] tuleb kalasabas ülesse `panna ja tallata, teine lapp teisi pidi, siis jäävad silmilised JJn; lapid on ääres, siis tuleb [suka]äär paks ja kõva Plt; kui laia lapi sa kuat, akka vahel `kirjä kudame Krk
3. klapp, luuk, plaat (katte või sulgurina) `veski kolo lapp Lüg; luki lapp kεib `vötme augu ees Khk; kui `kapliga vett [paadist] `välja visetse, siis `vöötse vee augu lapi ää Mus; Kui lapp `lahti `tehti, pudises jahu kotti Kaa; oostel lapid `silmade ees Mär; [ei] mina tia, kopsus või südame lapid või mis need olid Aud; `korssna lapp Tor; lapp oli [veski] kotilae kolu all, saba oli taga Nis; lappidega `vaĺlad on, kui lapid on [hobuse] `silme kohal vaĺlaste `külges Hag; pumba nahad ja lapid kuluvad ää; `leitse augul `rohkem käis ikke tropp ees, vägä vähä kui lapp ette käis Juu; pani [leivad] `ahju - - ja lapp ette Amb; luku laṕp käib `võt́me augu pääl Hls; venne tabal om laṕp vai lakakõnõ `pääle tougada mulgu `pääle Har; `suitsil ummaʔ lapiʔ Plv; `leńtse `perse laṕp rihma otsa külen Räp
4. osa mingit pinda; maatükk, -siil olid sääl oma `söuksed pöllu vöi einama lapid, nönda‿t igaüks sai sellest pöllust ühe lapi Ans; me saame nüid ka latsi (platsi, talukoha), enne olid lapid Khk; lage lapp metsa sees, `pölmaks kutsuti Mus; Muulikid oli sii kantis õieti vähe, mõned pisiksed lapid mõnes kohas olid Pöi; kolm lappi vedrutas maha Muh; iga perel oli ülevalt pöllal seitse lappi Noa; muru oo üks kare lapp Kir; `Meitel oli üks pissike laṕp muad Khn; pidid pikad `kitsad tired olema, ingemoa lapid HJn; eks neil ole oma kartuli lapid ka, aga suurukesed need on JJn; siin kodo on üks eenamaa lapp Pil; kesset `säĺgä `olli nigu laṕp jälle mes valut Ran; noid (kukeseeni) kasvap `õkva lapi `kaupa, kos näid tulep, siss tulõp `õige ää kõrd Rõn; siin `õigit aenamit es ole, olliva lapi ja veere Kam; põllulaṕp tulõ iks ärʔ tetäʔ Plv; vanast oĺliva maaʔ põllatõ `jaetu, laṕi viisi `jaetu Räp || (näost) eledä veregä, ilus ja `priske, silmnäo lapp on ilus `vahtida Lüg; sellel üsna `aitaja näu lapp Khk; `kaunis ilusa lapiga oli, näo lapiga Ksi
5. laik; plekk `õnne lappid vai `õnne `märgid `küünde pääl Lüg; taami (kabe) lapid, `terve see laud Khk; punased ja `valged lapid, kui `ruske kiri [veis] on Krj; Mis suur lapp sool kuue peal on, tainast või mis sa `sõnna oled ajand Pöi; [need kel] kollased lapid kõrva `eares, nee `olle vee ussid; `valged lapid löövad ihu `peale Muh; hani kaglad, `valge lapp oo noka pääl Phl; pisike must laṕp ja saba oo mustase läin [valgel koeral] Kse; `juusid ja vere lappa oli parand täis Aud; kasepuu, kui noores kuus maha võtad, on lapid `külges kohe Tor; uśs sööb orase ää, siis jäävad tühjad lapid `sisse Juu; linnu teel on mustemad plekid sees, siis need lapid on kõik sulad Kos; niske lehm - - ikke lapid seĺjas või, lehe sugused [laigud] Lai; kirju siga, `musta `valget lappi Trv; köŕt pori laṕpe täüs Krk; näo pääl om ka musta lapi Nõo || fig kaks kolm `valged lappi (pilve) oo `taevas, nii `selge Muh; Õhatu vaga, muedu mõnõd vjõru lapid vee piäl Khn || tähis, täke; ava(us) lappisi `lüüa siis ka kui `taimed maha `panna Jõe; pisine ümarik lapp [tuurakala] köhu küljes kut sörme küis Khk; metsavahed lapivad puid, löövad lapid `piäle Var
6. kudumisseade a. kangatihv mina olin kis jah kõik `vaĺmis tegi, lapid `kińni sedusin ja Kir; kui [kangale] lappõ `sisse `pańti, kui [kangast] üless `käänmä nakati, siss `pańti lappi kah; lapõl omma nõõlu küĺlen, nu̬u̬ `oitva kinni et lapi ei saa `väĺlä tulla Kam; `kanga lapi pandas kudumise aig `kangale `sisse, nu̬u̬ lahutase, oiava `kanga laheda Ote; Siss `pańti sinnä˽`vaeligu vahelõ laṕiʔ, ku˽kangast `mäh́kmä nakati Kan; Om kat́s laṕpi, puust lahastu˽säärtse˽laja˽pirruʔ, ja sõss jäl säält võedas `vaelik, koŕatass katõ laṕi vahelõ Urv; käänä üt́s laṕp lapildõ, tõnõ seŕvilde, siss lätt parembadõ edesi Har; üt́s hoit i̬i̬st kangast, üt́s pidi lappõ ja kolmass ai võllapuud vändäst `ümbre Rõu; `Vaeliku `vaihhõlõ `pańteva˽puust laṕiʔ, et `vaeliku˽segi ei lää Räp; ku `vaelikku `vaeldat, siss om koĺm laṕpi, aga kudama nakkat, siss om kat́s Se; lapiʔ ummaʔ `kangal siäh, kat́s pirrukõist Lut b. käärlaud kudumese lapid, iga lapil on neli `auku Tor; `kanga vidämise laṕp, kon mulguʔ sisen, `kanga laṕp Urv
7. pulk, klots, kiil; laud, lipp vm (asjade, esemete osana) keivad `köntadega, `kaikale lüiasse lapp `külge, jalg sääl pεεl Khk; Lasn oli puust, pisike raud lapp oli `otsas Pöi; paadi tolli lapp [oli] `toĺlide vahel, et aer parrast ei söös; `parda `külges olid sõulapid, lapid olid [pardast] `kõrgemad Rid; [vankri] vahelt laṕp oo rõugulese ja ike vahel, puust Mih; `Santeki laṕp piäb paksõm olõma kui teki plank; Küll suamõ `aalis sjõlla lapist läbi `mindüd Khn; `Kirve siĺma lapp on si̬i̬, mis keedeti `kirve siĺma pääl kaitseks - - et `silma tagudes `lõhki ei lü̬ü̬ Hää; piśt aid tetti - - lat́te `küĺge `lü̬ü̬di `nakluga lapi, aia lapi Nõo; redeli lapi; `värja lapi tahutu lapikuss Ote; ri̬i̬ lapi (põhjavarvad) Kan; laṕp pandass [höövlil] pääle, miä tera kinni pedä, lapik nigu kiil Har; lapiʔ omaʔ [vankriredeli] peelte sisen Räp || (nime)lapats `Võtme lapp on see mis `võtme `järges on; Paras kotisuu lapp, nöör `järge ja suhe Pöi; kella laṕp, kes edesi tagasi käi [ja] `kella edesi aab Ote; kella laṕh Vas || lahas jalg `võetass lapist vallalõ Räp Vrd lappu
Vrd klapp, lapak(as)

lavas(i) lavas g -i HJn; n, g lavasi Jõe, g lavasimme Kuu (seina- või nurga)riiul pani `pussi voi `leiva `kannika lavasille Jõe; Too see käbüje karp seeld lavasimmeld `mulle `siie; `Vergu venel oli ka `keulakapp, monel kohe kahe lavasimmegä; Tuas `nurga kohas oli lavasi Kuu; vii leib lavasi `peale HJn

lekutama lekutama Kad Puh, legutama Kuu; lekko- Vai
1. edvistama, eputama lekkotad minu tanuga Vai || edevalt naerma – Kuu Vrd kekutama
2. erutama, ärritama; meelitama `Maksa `mennä mitte neid `lapsi legutamagi, ku ei ole neh `aiga `toistega kuo `jäädä; Mes sa tuled toist igäl `ehtul kohe legutama `siie; Sie `naaburi poiss kävi `meie `poissi ka siin legutamas, muudku läks ka `toisega külässe Kuu || ringi hulkuma – Puh Vrd leputama

lemsud pl `lemsud kaltsud, räbalad siis `saimme `siie `randa, aga `sääre `otsas ia puol maad rebis `purje meil `katki, tulimme, sured `lemsud `lemmeldasid `aina Jõe

*lenguline pl lengulesed Pee; `leŋŋoline Lüg
1. käänuline `leŋŋoline ja `käänoline tie, lenk `siie, `tõine `sinne Lüg
2. triibuline kahe lengulesed `riided, triibutud `riided Pee

lenk1 lenk Lüg, g leng|i Ris, -u Hlj/`l-/ Kad, `lengi Kuu Vai/n `lenki/; ill `lenki Hlj(-ń-) VNg, in `lenkis HMd a. aas, silmus; lüli nisuke lenk oli `ümbär `masti ja siis oli `priistaŋŋu `otsas hark, mis läks sen `lengi sise, sie lenk kans `priistaŋŋu üleväl Kuu; [võrk] saab kivistattud, `paelad on all `võrkudel, saab sie kivi `leńki (silmusesse) `pandud; `teised - - `aitasivad siis neid `lenkusi teha [võrgukivide jaoks] Hlj; `ketjo `lenki mäni `katki Vai; kui sa korotad ja teine kie jεεb lödvalt, siis lüeb nagu sank vöi lenk pial Ris b. kõverus, käänak `kierod puud. üks lenk `siie`ṕuole, `tõine `sinne`ṕuole, lenk sies; `leŋŋoline - - tie, lenk `siie, `tõine `sinne Lüg; lenkis ~ lengis kõveras `Aeva mogad `lengis (nutjal) Kuu; uśs magab nönna `lenkis Ris; ta oli juba `mitmed pidi `lenkis, mis tegijad tast änam oli (purjus inimesest) HMd
Vrd lenks1

lesti|kivi lutsukivi `lesti kived, õhukesed, `miskä `viskab vett müödä. üppäb `siie ja `sinne, a ku ramu saab `õtsa, siis lähäb `põhja Lüg Vrd lesta|kivi, lest|kivi

libema libema(ie)
1. libisema lumi on libend kattuselt `alle; jalad libesiväd alt `vällä, tie õli libe Lüg
2. vaikselt liikuma [hunt] läks siit `naabri `väljäld üle `siie mahajäänd ahervare `juure. mä `läksin `vahtima, aga kuda tämä säält ärä libes, mina‿i näht Lüg

liik1 liik g liig|i S spor L, Ris Juu JMd Koe Iis Trm Kod Plt KJn Trv Ran Har, -u Hää Hls Krk Hel, `liigi Kuu Lüg Vai/n `liiki/; n, g `liiki VNg
1. sort, tõug, laad `kierekala - - nied on `jälle üks liik kalu, niisama kui vimb Kuu; sie õli tehnd `sinne tua `õtsa `niisikese `metsä, et iga puu `liiki õli üks Lüg; ne olid sedised `ullu `liiki inimesed; ikka oli kiri [suka] pael, ega üks oma koha pεεl, omas `liikis (mustrist) Jäm; `ounbid oo ju nenda `mütmed `setmed `liiki Khk; mardipääva `öhtal käisid mardid, änam ikka noorem liik kut vanad Krj; See on `meite `eese vana kirju liik veel, oli ea lehm; On üks loĺl `kange liik (riiakatest inimestest) Pöi; teene tume liik `teises `külges, taga ja eess jälle `valge liik (tanumustrist) Muh; iga kala liigil keivad vahe ajad, [et] kaob ära Rid; see põle teiste `moodi `ühti, see oo na ise `liiki Kse; metut `liiki asjad, metut `seltsi Tõs; meil oli siis ikke juba uut `liiki tuba Ris; ei seda `liiki riiet ma osta JMd; mis `liiki sõjavägi sial liigub Koe; piänike põrsas, peekoni `liiki; minä en tiä, kos `liiki si̬i̬ ämm õli, näil ike suguvõsa es õle Kod; linna`rahva `liiki - - on enam paremas liigis Plt
2. jagu, salk; parv, kari `lähväd `kahte `liiki, tüdrikud `siie, `poisid `sinne Lüg; jälle on kuresid minemas, täna on paar `liiki juba läind Jäm; `lambad `oidvad `ühte `liiki Khk; Kohes te nüd seikse liigiga lähete Kaa; Sii olid tihed külad, sii käis vahest `liiki kaks kolm [nääripoisse] Pöi; kolm `liiki oli neid nooda mehi Rid; siis akati `laulma, teina liik [pulmalisi] seest ja teina liik ukse takka Ris; mõned asjad sedasi kahes `liikis Juu; [ta] eedäb juadikite `liiki, ei sua enäm üvä `aśja Kod; meil lää vaist kolm `liiku `sanna `vihtme; nüid oo na esi `liiku löönu, üten liigun Krk; kui `rohkemb om neid `sänklejit, siss om katte `liiki `eitnuva Ran
3. jada, rida a. komplekt mõrdu, mõrrajada Kolm `mõrda oli koos, see oli siis kolme sabaga mõrd ehk üks mõrra liik Pöi; kolme liigi vaiad `ollid `välja võtta; meil `olli mullu masu koa kaks `liiki `mõrdu sihes, aga kalu saime palju `rohkem kut nüid kolme liigiga Muh; neli `mõrda koos, se on sis üks liik `mõrda, kummagil `otsas kaks Mar; Mjõtu `liiki `mõrdu siss, aga suamist põlõ kedägi Khn Vrd liit4 b. pakkude rida [äketel on] `kolme `liiki pakud, üks liik `keskel, kaks `liiki teine `teisses `otsas Khk; [äkke] `liikide vahel oli öö Kär; Kus `kange köva moa oli, et `samba ots kövast moha jähi, säel `tehti [tuuliku jalg] öhe liigi roampakkudega Pöi
4. kord, puhk, järk oli mitu `liiki teda `vaatamas käind Jäm; pööra param kodu tagasi, ole natuse `aega kodu, mine uue liigiga Khk; ma köesi kaks `liiki seal Muh; kui minä õma `liiki kodo õlen, teen kõik ärä Kod; ma ole kait́s `liiku `lat́si kasvaten (enda ja poja lapsed) Hel || munemiskord Mõni (kana) muneb kolmkümmend muna ühes `liikus - - si̬i̬ on sordi `järgi Hää; part́s ei lää edimese liiguge `audume Hls; kana om üte liigu är munenu, nüid akkass `loḱsme Krk Vrd liit3

liikel, liikele `liikel(e) spor R(-lle Vai) liikvel(e) Sala`viina oli `liikel, igäss küläss olid sala`kortsid, kust sedä `saada vois; sured puud `pandi `paadile `piale, `kõrva, et lehm ei saand `kuskille `liikele Kuu; ega sie `oige inimine ei tule sääld (hauast) kuhugi, täma vaim ei tule `liikele enamb `millalgi; siis oli `kartulid `tulled `liikele, no ei tia mida `neiega teha tuleb VNg; peremes ja pere`naine on juo `ommiko vara `liikel; akkavad `kaurad `ripsele, siis tuleb karu `liikele Lüg; `praigo on nähä, et on kalad `liikel; `läänetuul, sie piäb ikke `suoja vie keväde `siie [tooma], siis tuleb ikke [kala]`parved `liikelle Vai

lisama lisama R(-ämä Kuu Lüg Vai; -maie Lüg) Jäm Khk Vll Rei Rid Kse spor Pä, Ris HJn Amb JMd Koe VJg Sim I Plt KJn, -me Hls San, -mõ Krl
1. juurde, lisaks panema Lisä vähäkäse viel subile `suola Kuu; kui saks nägi, et inimine akkas üväst elämä, lisas `renti Lüg; supp paks, lisa vett `juure Khk; lisasin vasikule joogisse kaks peotäit jahu Saa; mulle lisatigi `palka `juure JMd; lisa liemele vett `juure VJg; kui one vähä, ma lisan `juure, nagu `viĺjä mõõdad Kod; mõni lisab vett piimale `ulka Plt; oĺl veidügõni `inda lisanuʔ Krl || lisaks midagi ütlema mia lisa omalt pu̬u̬lt ka sõna manu Hls Vrd lisatama
2. suurendama, rohkendama ja siis ku `saimme `Mohnist läbi, siis akkas tuult lisama Hlj; `este ku paned roho [hamba] `pääle, siis valu lisäb; kui ned `einäd said kodu `tuua ja `lehmidelle `anda, siis ned `lehmäd lisasid kõhe `piima; kui - - `vihmaga vett lisas, siis sie `andas säält `siie jõkke `jälle kala Lüg; nii kui `vihma lisab, akkab tugevamini läbi `tilkuma HJn; vett lisab `keldri ikke `juurde Trm; `eśti tuleb natuke [vihma], siis lisab ja lisab, ja siis päris `kallab kohe Lai

lohva lohva Kaa Pöi Muh spor L, Nis Hel Urv/ĺ-/ Rõu
1. lohistades, lohinal võtab räha lohva taha ja lähäb Kse; selle jalad oo nii `aiged, veab lohva järel Han; ei saa kotti `tõsta, lohva vädasid järel Var; Lehm vidas mind ket́iga lohva Hää
2. lõdvalt See polt oo siie pirekse peenike, läheb nii lohva sisse Kaa; jalad o nii lohva all, ei saa `köia Muh; Kui mingi puidutapp on liig lahtine, siis on ta lohva Vig; rõõvas on lohva `ümmer Saa
Vrd lohja
3. lai, avar See seelik oo veel lohvam Han; mõnel on seantsed lohvad püksid Saa; Taa kask om tel sääne ĺohva, vaoss sälläst mahaʔ Urv
4. lahke, sõbralik küll ta on aga lohva - - aab kõegiga juttu, kõegi `vastu `lahke Nis
5. lohakas Ah, tu̬u̬ vana lohva Rõu Vrd löhva

loperdama loper|dama spor Sa L/-ta- Saa/, JMd Koe Kad Kod KJn Trv Puh, -deme Hel San, -tem(e) Krk; lopõrd|am(m)a Urv VId, -õmõ San Krl; lopperdama Kuu(lobe-) VNg IisR
1. laperdamaa. võngeldes liikuma, vänderdama ratas loperdab, εε kulund Khk; ratta igi loperdab rummu `aukus Krj; Vanal töövankril rattad loperdasid Han; vanger vana, rummu augod suurese kulund ja aksi otsad piiniksesse kulund, siis akab edesi tagasi loperdama Mih; kui `kanga poolil `varda auk ära kulub, siss pooĺ lopertab; paa kaan lopertab, kui [pada] kõvasti keeb Saa; `vankri telg loperdab, puśsi auk ärä kulunud Kod; vokk loperdab, on juba vana KJn; Edimene ratas joosep õigest, aga tõine lopertep Krk b. lipendama, lehvima `seilinurk sai `siutud `siie ala `kinni, et ei akkand lopperdama `tuuless Kuu; Küll on `suurte `kõrvadega kuer, kui `juokseb, `kõrvad lopperdavad IisR; seeliku saba pikk, loperdab taga Mär; `Pastlapaik `lahti, loperdab jala all; Pesu loperdab tuulega Hää Vrd lopendama
2. lohakalt, hooletult tegema ta loperdas tüö `vaĺmis, aga nüid ei `kõlba `kuśkile Koe; mis sa lopertet, ti̬i̬ kõrralikult Krk; tu̬u̬ mõne rõuk, ninda lopert enne kokku sääl; sa olet üle pää kaala kokku loperden, si̬i̬ tü̬ü̬ ei `kõlba kohekile Hel; kokku loperdedu vanger San; lopõrdass kokko nigu˽saa õ̭nnõ Vas; lopõrdass päälegi, ei olõʔ iks tü̬ü̬ kõrrah Räp || logelema Lopõrdass niisama, tü̬ü̬l olõ õi˽`kongi Rõu Vrd löpertem
3. kooberdama küll ma teese kuu viel loperdan, kui tervit `antasse JMd; Mi‿sa˽lopõrdat tan, käü ilusallõ Urv; kõńd lopõrdõn Krl Vrd lopõrdõllõma
Vrd looberdama
4. lobisema, lorama ää loperda naa paelu Tõs Vrd lopatama

maa1 maa (moa, mua) üld

1. maakera a. maailm; meie planeedi pind elukeskkonnana (ka vastandina taevariigile või põrgule) Palub omale maad ja `taevast abi Kuu; `Enne oli mies maad ja `ilma (mida kõike) lubama - - siis teind enamb juttugi IisR; ju maa pεεl pailu `riikisid on Khk; nεε mei mette änam sii maa pεεl (keelejuhi ütlemine jumalagajätul); teist nii `öölad mina äi tunne mette maa `pεεlged Käi; ega nii elmast maast (kaugelt) ei olnd `lapsi [koolis] Rid; eks ma olen küll maa peal `raskusi `tunda saand Mär; lapse irmutis oled moa peal, irmutad ja koĺlitad `lapsi Tõs; olen maa pial üks `terve inime oln HMd; Maa ja taeva vahel ruumi küll Jür; kui inimene on ike kõik maa pial läbi eland, siis tiab tema ka, kus ia on ehk kus sańt on Pee; kolmekeisi me mua piäl õlema, kaks sõsart ja üks veli; si̬i̬ mu̬u̬d sigineb mua `piäle; `niskess nime ma ei õle mua piäl kuulud Kod; küll se maa on suur ja lai, tagaspidi `Põltsamaad on veel talusid nalj Lai; vanakorat om nüid maa pääl, küll `mülläp; jummal `säädnu vikerkaari `taivade `pilvi `sisse, et maa pääle ei piä enämb vi̬i̬uputust tulema Nõo; toda ei lövvä sa maa päält ega `taivast kah Kam; üteldäss küll, et taivass ja maa lätt ukka Ote; ma‿le havva inemine, ega ma inäp maa inemine ei olõʔ; mis `mõisa neil jaka om - - ku inemise ei mahuʔ elämäde eiʔ maa pääl Har; naid pratu ja hät́i um maast `taivaniʔ (väga palju) Rõu; Maa pääle ei mahu, taivahe ei taheta ja põrgohe ei päse Räp; mis tuu minno vanna inemiist viil sinnä maad-`ilma pite vitäʔ, sis paŕep aja˽jo kotoh ar elävält `hauda Se || piltl ta `pööras küll maa ja `taeva pahupidi, aga võta näpust, mis läinud, see läinud Saa; timä ju̬u̬t viina maalõ ilmalõ (võõrastele) ärʔ Vas; maad ja ilmad ~ ilmast (ja) maast ~ ilma ja maad (jututeemadest:) sellest ja teisest, paljudest asjadest Sie kui vatterdama akkab, siis `räegib maad ja `ilmad kokku IisR; teab elmast maast seletada Mar; `patrab ja räägib `peale ilmast ja maast Mär; pajatab ilmast moast kokku Trm; räägib `iidamast ja `aadamast, `ilma ja maad Plt || ilmast maast (kõikjalt) tuli kokku [inimesi] ussi sõnu `viima Kse; maa ja ilm väga palju, küll ja küll neid puid on miule maa ja ilm Saa; siin on maa ja ilm `ruumi Krk; maast ega ilmast (taevast) ~ maad ega ilma (taevast) mitte midagi, mitte vähematki s‿õlin kaks vai kolm `päivä ja üöd `ninda, et midägi en `tiedänd maast ega `taivast Lüg; Ei tiand maast ega `ilmast, kus maa`kolkas sie küll õli üläs `kasvand Jõh; `Juuva täis, ei tia maast ega `ilmast; Paks udu, näe maad ega taevast IisR; Kus tõi ikka ilma `välja, nõnda sajab ja `tuiskab, et näe änam maad ega taevast Pöi; Akkas kolõdad `muõdi `tuiskama, et olõss mitte muad ega taõvast nähä Khn; `ennemuiste olid inimest loĺlid, nad ei teand moast ega `taevast Juu; temast ei tia maad ega taevast JMd; nii marub, et ei nää maad ega `ilma VMr; minä õlen nõnna rumal, et ei tiä muad egä `ilma Kod; eläb ku tońt üksindä, ei tää maast egä ilmast Vil; südä iki valutep, et sa‿i näe mitte taevast egä maad Krk; sadasi maha, ei tiiä maast ega ilmast Ran; ta jäi ike nii täis, et es tiiä maad ega `ilma Nõo; tä es tiiäʔ maast es ilmast Se b. planeet ojatäht o ele erk täht, `körges paśtab, `löuna `sisse läheb Maa `varju Krj; päe ei kei, ike Maa keib [ringi] Tor; Maa `käänäp `ümber San

2. maismaa; mannermaa; sisemaa `tormiga kui vesi `touseb, siis vesi tuleb `maisse Jõe; `rannamies old `jälle maal `silku `kauplemass; tulid `toisep̀uolt Purekari `maisse Kuu; vihm ei jää tulematta, kajagad on maal Hlj; sügaval maa puol `kanneda `pasli VNg; `meie elama maa pial, aga `Suure`saare `suomlased elavad `saare pial Lüg; `este `tahtosin, et tuon jo tänä rüsäd `maale `kuivama; tuul oli maa puolt Vai; meri touseb loeks, tuleb `kougele `maale, sügise sedasi Jäm; lehma sain säält maalt (sise-Saaremaalt); laevtega läksid vahel siit alt, läksid ikka linna ala kaladega ning siis obustega läksime maad `koutu Ans; mihed väljas (merel), maal tuli pöleb, näidatse, et mihed maale osavad [tulla] Khk; minu kasupölve aja sees on Salme jögi ummistund, viimaks läheb maaks Pha; äi nämad es karda kedagid, maa ega mere peal Vll; Vahest sügise suurde `tormide ajal mered tulid ää tükkis `moale, tõusid nii `kõrgese; Kala koorm `pandi [rannast] peale ja `mindi `moale `müüma; Astu edasi, `kindel moa jala all (merelt tulles) Pöi; nee (väikesed kalad) oo maa eares, sügavamas oo ikka suuremad; `kõinlased köivad `jalksi moal; laevapoiss `tulli moalt `leiba `viima Muh; Vanaste tulnd poomvilla laev Köpu alla `maale, siis inimest said sääld poom`villa Rei; tuul puhob maa poolt Mar; maa sees `köidi talve `reega [kalu] `müimas Tõs; `Sioksõ paksu jõlmaga ei maksa mua piält `vällä `minnä; Tormaga ei maksa mua iärest `küüsi `lahti `laska Khn; kammilaid, noh neid ikke `tõivad - - rannarahvas ike `maale‿s käisid jälle maalt omale `leiba saamas juo ja KuuK; nuarits on nisuke `suarma `tauline luom, kes elab kuival mual Kad; rükki kõrduse aal on kajakas kõhe mual Kod; kuiva maa `kaptengi oli olemas, see oli nöök `ütlemine Lai; või mia mere veeren ole elänu, maa sehen siin elä Hls; mu˽veli oĺl kõ̭iḱ se sõa aig laiva‿päl madrussõn, noo om jo maalõ tulluʔ Har; järvehn oĺli˽nii suurõ˽`lainõʔ, et lainõʔ visaśs kalaʔ kavvõdahe maa pääle Rõu; hädä maah, hädä mereh (kõikjal) Se

3. a. maapind, pinnas maa on `oistund, maa `oistub kevadel, kui on `külmand maa, siis kevadel `oistub Jõe; `Paljuks sie märg maa `vihma `kannatab (purjus inimene ei kannata viina juurde võtta) Kuu; kivine maa on, mis on vähämb kivi täis, aga kivistikku maa on `puhta kivine; sie on taga `aetod poiss, `tütrikud ei jätä maa `allegi tõst, säältki `õtsivad üless; Täma käib maa sies tüöl, lähäb maa `sisse `tüöle, on vagunilugija Lüg; `Naine ei `tõhtind `palja `piaga `süiä, siis maa `lõhkes `seitse `süldä tämä `jalgude alt; `Ninda kõva maa pidi ikke õlema, et obust `kandas Jõh; `Päesukesed `vilksavad maa rajalt vihinal `kassi iest läbi; Kus ma ikke olin, ega ma maa `alle kaduda‿i saand IisR; perast soda oli siin keik `maaga tasa (kogu küla maha põlenud) Vai; mönes kohas mättad, siis jälle sile, sedine `mätlik maa Jäm; rabas on mäda maa, `leikab läbi; mis `körgemad maad on, sääl rohi `körbeb εε kuiva ajaga Khk; `lambad söövad maa `urmsseks Mus; Seal oli kõva maa, mis seal viga oli `eina teha Pöi; see `olli ikka `sõuke ea vihm, mis moa ühna tümaks tegi; `õunbu oksad `vaovad maini Muh; laastet maal on palju maasiged Phl; maa oli aleks põletud LNg; [puutelgedega vanker] `sõitis `rohkem `pehmed maad Rid; tänä oo `nõnna ikke lund sadand, et oo maa `valgeks teind Mar; nii kõba maa, ei saa teevastki `sisse Mär; puhas paljas kuum maa, loomad oo `paljas söön Var; maad ligi lähäb [taim] mädanema Mih; `loiklene maa, küngas ja `jälle loik PJg; mis `turvlane maa, siis on `tarvis kütist teha Ris; siga `püörand ää kõik selle moa Kei; kuib moa, see vihm vaob moa `sesse, kadund kohe Kos; kuiva välk - - lüöb `õhta pimedas, madalas, maa rajal Amb; pia maa teral, pia maa ligidal Ann; siin on madalad maad, kõik kraavid vett täis Tür; sie ilm tahendab easte moad Koe; Kui Tammikust `tulla, akkab ilusam `sirgem maa, enam põle mäge Sim; vana rahava kuńss õlema et süĺtä maha `enne ku issid maha, muass võtta ärä moeto (muidu saad nahahaiguse); kadi minu köhä ku mua `alla Kod; sammas - - üks kolm `jalga oli ta maa sehes; maa on ikke pia asi viĺlal ja puul Äks; siin on maad tükati kivised ja savised, aga mägiseid `maasi siin ei ole; värav käis maa raealt Lai; tao vai maa `sisse KJn; kiĺgid, ni̬i̬d karasid nõnda‿t, maa sirises ja särises Vil; [jookseb nii, et] jala `maasse ei putu mitte Trv; `enne es ole viĺla redelid, siss `lü̬ü̬di kärbusse `maasse, lati pääle ja, vili pääle `rõuku Pst; kallakune maa - - vesi vii kiḱk väe `alla; ei ole nüid ti̬i̬d ega maad änäp - - tuhk lumine; maa võt́s `kinni, ańds inimesel `aigust Krk; kui vikatit pandass varre `otsa - - susatass kiil vahele, et ta maad ligi võtab; naese es tohiva tanuta `kõndi, et siss tulna oora põli ja maa lännä `lahki; nüid käevä kõ̭ik `paĺlald, ei ole tanud ei rät́ti ja maa ka ei ole `lahki lännu Ran; maa om jo nii sägävält küĺmänu, `kartuli `küĺmuva jo ärä Puh; sääl om lätte kotuss, keedäp maa sehest `väĺlä vett; laosa `paĺla maa pääl satte maha, es ole kivi es `kandu i̬i̬n; mia otsi, kos laits om jäänu, aga laits nukan nii vakka nigu maa; ku `uibu olliva ubinit `väegä täis, siss ku tu toŕm `tuĺli, siss maa olli ubinist `valge; mõnikõrd lina kasvap iluss ja puhass, mõnikõrd om nigu maa küĺlen `kińni, `sände lühike Nõo; uśsi`maarjapäävä läävä uśsi - - maa `sisse ärä makama Võn; tuisass, et taevass ja maa segi Kam; sügise `oĺli `paĺla `maaga (enne lund) tu̬u̬ varastamine Ote; maa om nii kuiu nigu üit́s puru San; no sannast tuĺlime jo sügüse ärʔ, joba musta `maaga (enne lund) Urv; niisama maa all ka jõõʔ nigu maa `päälgi Rõu; siih kasuss niipaĺlo võid`lille, et `koṕlih kõ̭iḱ maa om kõllanõ; ku om `lambanaha suurunõ palakõnõ palast maad, sõ̭ss lõiv jo lõõritass pääl; keväjä sü̬ü̬ maa lummõ Vas; lätt maad pitih Lut || sõematagu miu maass vai massass, mia ole iks va Miku Juhan Nõo; maa alla vajuma ~ tükkima ~ pugema (häbi-, piinlikkustundest) kus sa lähed selle äbiga, kas poe maa ala Khk; ma äbi pärast vajuks kohe maa `alla Pal; temä sai silmä ninda äbi täis, et ta oless või maa ala tükkin Trv; täl nakass tollest nii äbi - - oless äbi peräst vai maa `alla vajonu Ran; mul sai ni˽häpe, et maʔ oless vai maa ala˽tükkünü Har; et maa must (kirumisest) vanamis `põhjas sind et mua must Sim b. põrand vm aluseks olev pind magamine ei `anna `maani `särki, uni ei `anna `uuta `kuube Lüg; tegad `ristisid ede, `laskevad pölili, `andvad maale suud Jäm; Ruut oli kena küll olnd, leit olnd moani Pöi; jõkid `ollid `õndla august saadik, aga kuued `ollid maini Muh; Omal veel perse maa külgis kinni (on noor) Emm; siilik nii pikk `tehtod, üsna maani Mar; kört oli `maaga tasa, jalad ei paisn `vällä Tõs; `eńtsed `riided olid maani, jala pöia `piale `tehti kördid Aud; `enne olid [seelikud] jo maani maas VMr; kummardab `maani Trm; `niiske `uhmer oli, maast oli üks nõnna `kõrge Pal; sannan suits `maani Trv; mõni lää sedäsi paksuss, kõtt lää maass `kinni (tiinest emisest) Krk; trambib `jalgu `vasta maad nigu ull; tu̬u̬ jagu jalast, mes maad pidi ju̬u̬sk, pidi tävveste `õige olema Nõo; ku venne naisõ `keŕküde tuĺlivõ, siss es olõki muud, ku üit́s risti ette `eitmine ja `maani kumardõmine San; mõ̭ni vedä `jalgu maad `mü̬ü̬dä Krl; ku tu paugutamine oĺl, sõ̭ss tõõsõ oĺli˽kotohn põrmandu pääl maahn Rõu || piltl oh kui aka `mõtlema, südä lääb muani `lõhki Kod c. (üldisemalt, ka fig) ala, ruum, koht ei `löüdänd maad, kus `seissa; `anna miu judule ka maad, lase `minnu ka `rääki Vai; kui vanad inimesed rehe tuba tegid, siis `kεidi tule tukiga `ümber tua, sest saadik `anti suitsule maad Khk; Nooda looma maa (noodatõmbamise ala) `tehti meres kividest `puhtaks, kivide `otsas käristas nooda ää Pöi; `aigus võtab maad Mär; iga looma ehk `ankru maa peal piab olema neli `märki HMd; Anna ruumile maad (mine eest ära) Trm; läksimä üles püügi muale (kohta, kus võrkudega püüti) Kod; Pada ei või `riiki täis `panna, põle keemese maad SJn; lastel ei ole muial maad; temä sugugi tõisel ei anna maad eläde; selle inimesel ei ole naĺla maad (ei mõista nalja); tal olli vanu jutte, ta neid sõa maalt (sõjaväljalt) sai; mea ole nüit peśs `tervise maal (tervise juures); ullul ja rumalel anna maad (anna järele) Krk; naĺlal om õks enämb maad ku˽tõ̭õ̭l Har; `mõtlõ˽tu̬u̬ vere valangut, säidse inemist tapõti katõ versta maa päält Vas

4. viljeldav pinnas, põllumaa kui ei `jõua arida ega tüöt teha, siis jättad maa `süöti; maa on pien, `rohtost puhas Jõe; Üheksa `päivä `enne rukki tegemist `kõrdati maa `uuesta üläs ja siis `ääseti maha, `tehti maa kõik `valmis Jõh; maad `künnedä madalukaiselt Vai; liivane must maa, aga ta‿p vöta `sahka adra `sisse Jäm; see pöld pole väge saandkid, see oo ise rammus maa Khk; Uus maa, sellepärast kasvatab ka; See on `söuke `pörgu maa (vilets, lahja) Pöi; maa `ingab siis kui `jεεda kesasse, siis maa `puhkab Emm; kõre maa on üks kruusi rõhk, üks va vilets maa Mar; `kaevab labidaga maad Kul; paĺlu uut maad `juure teind Mär; sõnik `kündasse maa `sisse, kaks kuud `apneb Vig; Sedä `põldu iäks muaks ei sua Khn; va `lahtine maa (kesa), selle sui taal ei ole `vilja kedagi peal; mulla maa, kui sa ikka väge annad, see oo ia viĺla kasvataja maa Aud; Nüid elavad laari maa si̬i̬s, tule `mi̬i̬legi, kudas si̬i̬ maa maaks on saanu; Ku sa maast ei ooli, maa‿i ooli sinust ka Hää; lähme uut moad `looma ja küt́ist tegema Juu; Odra ja kardulid said ikke korratud `muasse `tehtud Amb; uad tehakse ikka rammusa maa `sisse Ann; kui maa on toores, siis maa on `täńkjas, tema läheb `kuuli Tür; narri muad üks kord, `vaata mua narrib sind pärast üheksa `korda VMr; kui maa on ia, iast sõńnikud saand, siis ta on rammus ka; sauekad maad on `rasked maad Sim; `tehti `uusi `maasi, purustati kõik karu äkkega ära Trm; järve `kõlda vedäväd `muade `piäle; kruusane mua sü̬ü̬b sõnniku ruttu ärä Kod; siin on musta mulla maad, aja adraga nii sügavalt kui tahad Pal; kui maa rammusam on, siis [rukis] aab `poega, kui maa kehva on, siis ta ei jõvva `aada Äks; minu isa `ütles: alb mees jääb ädasse ia maa pial, ja ia peremees elab `äśti alva põllu`maaga Lai; ku sul maa valmiss om, muud ku `viska maha (külva); ni̬i̬ `maase om puha ää, neist maadest saa `leibä küll Krk; sulane läits `mõisa `teole, maad arime ja `viĺla maha tegeme Hel; adraga vaja `lu̬u̬ma minnä, ader lu̬u̬b maad Ran; maa om ää küll, aga maa tegijit ei ole; nigu Miinä es pia maad, puha tõese näppe vaheld vaht; maa ei lase `endä mõnitada, maa taap väge ja maa taap ka arimist Nõo; si̬i̬ maa oĺl nigu ristikaina sü̬ü̬t́, nigu puhanu maa `rohkemb Ote; ku sa maad üt́s kõrd petät, maa pett sinnu ütesa kõrd Har; `vahtsõt maad tei manoʔ; ma ti̬i̬ no maa arʔ ja panõ kuŕgi˽ka ittu; Kehvembä maa pääle tet́ti kaar, parõmba maa pääle `kartoĺ Rõu; maa um rüä all Vas; sul maa joonõh (korras, väetatud), mis viga eĺläʔ Se; ku sa äi anna maal, siss maa äi anna sul kah Lut || piltl maa toedab meid `kõiki Ran; maa om tu̬u̬ emä, kes inimeisi ülevän piäp Nõo

5. kellegi kasutuses või omandis olev maa(tükk), krunt, maalapp minu isa õli `kuuendik, `kuuendikku maa pial õli; `viie `päivä maist `tehti kaks `krunti Lüg; midati maad `uvvest `ümber Vai; teised olnd suurema maa mihed - - Jüri olnd pisise maa mees; sellel puud maad kää (on talumees) Khk; `möisnikul oli pailu maid kää Pha; mina pole mitte teie elude maade sihes keind Jaa; Mõisa moa oli, `sönna küla looma jalg äi `tohtind `minna; See oli koletu maa, mis öhe inimese käe oli Pöi; vabadikel põle maid egä `loome Rid; see oli ilma `maata inimene Kul; tää oo maade piäl, sai maade `piäle, peremehes, sai koha omale Tõs; muadõ reńt oli `makstud Khn; siit Juuriku koha küllest oli tal maa Aud; eks meil omajagu muad ike ole JMd; mul ei õle jala`täitki moad Trm; `taśtid kõik mua käess ärä võtta, aga maja alune `jäeti; siäl o viis peret vai kuus ühe `muade piäl Kod; `kańtnikud tegivad oma päävad `mõisa nende maite eest Äks; mõned talud olid ropp suured, palju maad kääs Lai; `Maade piält ollid suured maksud KJn; siss tulli aig, ku neid `maasit `jaotive; veerek maad om, saa mõni vagu kardult tetä Krk; üits sinu kana jalg ei tohi kooli maa pääle tulla; miu esäl maad es ole, niipaĺlu maad `olli ku lävest `väĺlä tulla, `tu̬u̬gi `olli tõśte maa Ran; mõnel poesil `olli palga i̬i̬st lina pereme maa pääle tettu Puh; nu̬u̬ jaganuva `rüitlidele `väĺlä meie maa, nii teḱkunuva meie `maale `mõisnigu; siin üits veerekene maad `olli, tollegi i̬i̬st pidi peremehele kolm `päivä tegemä; üits jalatäis maad, tollega nüid nii suur ädä Nõo; `u̬u̬ne omma käen, a maa `võeti käest ärä Ote; meil om küländ maad, uma sada kat́skümmend vakamaad Kan; pu̬u̬ltõsõ päävä maa oĺl inne maa `mõõtmist, `pääle `mõõtmist `üĺti `taadrimaa; sääl medä om, `perse laiut maa (väike maalapp) Har; meil oĺl `väikene maa ja suuŕ pereʔ, latsõn `eĺli ma˽kehväste; kel oĺl mesi, tu̬u̬ sai suurõ maa, tu̬u̬ sü̬ü̬t́ maa`mõ̭õ̭t́jat `mi̬i̬gaʔ Rõu; [ta] oĺl mi˽maa küleh poṕs; maa om no käest är˽võ̭õ̭t, a vanast `tahtu es kiä tõõsõlõ adra`täütki maad `andaʔ Vas; `oĺle siss näil siin ta talo, katõ päivä maa `oĺle Räp; maad ~ maid jagama tülitsema, vaidlema, asju klaarima Meil pole omakeskis maid jägada Emm; Turtsakaga ära sa mine maid jagama Hää; mine nüid loĺliga maid jagama Kod; nüid na jagave sääl maad, nüid na `tõmbave Krk; kõ̭ik latse ei ole ää latse, kas tu̬u̬ oppejagi jõvvap needega alati maid jagada Nõo; mina ei lää temäga maid jagama, etse jäägu tu̬u̬ raha tälle Rõn; nakka˽naidõ juudidõga vi̬i̬l maad jagama Kan; Mine no saʔ vi̬i̬l `sääńtside loraśkidõgaʔ maid jagama vai soid `mõ̭õ̭tma Urv; kes jõud sääl maad jagada Plv; puud (ja) maad varandus, maine vara inimene sureb ää, mes sest kaso oli, nüüd kõik puud maad jähid tast maha Mar; mis puud maad su kää oo, et sa teesega õiendad Mär; kõik on ta ärä juonud, puud ja muad ärä priisanud, `terve varanduse Kod

6. a. kaugus, vahemaa; ulatus uss oli tuld vihinäl Jüri pääst `müöde, `ninda et `sendi`meeter maad jäi `puudu Kuu; nii neli `versta maad tuleb `sinne VNg; sie tagumine `kuulus `säältki maalt `siie Lüg; natuse maad mine, seisa `jälle; ons kellud ühes maas (kas näitavad ühte aega) Khk; Virn - - pitk peenike rohi, tükk moad on varrel vahet, siis on jälle lehed; `Laske maa oli pailu pitk, püśs äi võta nii `kaugele; `Eesel aluskuub tükk moad teise alt väljas Pöi; siit oo `sõnna ea laks moad veel; rehi pannasse nõnna, et natuke maad‿o parte vahet Muh; vesi tuleb vahest suurest merest kusa `maale (ei tea kui kaugele) Mar; pika maa takka tuli `siia Mär; üsna jooniga kasvab rohi, iga päev ulga maad `juure tuln; `kostis kos `maale ära, kui lenu lõugutati Han; üle jala maad sügä (sügav) Tõs; minu kodu oli `kaugemal küla lõppus, kilu`meeter maad ikka teistest `iemal HMd; osalt `müiri on ja muist maad on maha vaun Ris; oras on ikke juba `kasvand, `kämmel moad juba `kõrge Juu; Niievarv piab mõlemast otsast ühe maa pial olema; Kus `maale sie köis siis ulatab Jür; ühe `maaga sai ikke [rukkilõikusel] edasi `mindud Amb; jumakad tõrvaka kännud olid üks `mieter maad `samla sies JJn; tallab seda moad edasi tagasi aśsa iest teist taga Koe; `veśkini põle `kuigi pailu muad VMr; mõni aĺlika suoń - - läheb vahest kohe tüki muad mua alt Kad; pitkä mua tagass tuli `seie `kaugelt `kosti; kui pääv süld muad `kõrgel one, siis tule kodo Kod; elaja `söötmise riie oli - - täitsa nelja nukeline, süld maad oli lai Lai; kruav on üle jala muad sügav Plt; läks natuke maad Kõp; poolest maad laasi oksa ärä; otsa ürjätse om meelest lännu, ma `ütli poolest maad sedä `laulu Krk; obene kerib küll, aga maa ei edene Hel; katuss sai jalg maad paks Ran; tõenekõrd `kõnsit `ulka maad läbi, midägi es ole (marjul olles) Puh; me es olõ kavvõn, veedikene maad oĺlime tõõsõlpu̬u̬l `uśsi Võn; `mõtlõ, `seoni `maani oĺl rüǵä San; ma˽pańni riśtiḱ`hainu jänesseile ja˽lät́si esi lasõngu maad kauõdõ Har; Kullamäe `haudu mano om jo `ilmlik maa Vas; [võrgu] pullaset om paksost küleh, paaŕ `vassa vahet, vai vass maad ütstõõsõst Räp; `küĺbjä lätt `külben, tõõnõ inemine vidä hidsand, et `küĺbjä nännüʔ `kuoni maaniʔ `hi̬i̬täʔ Lut b. (ajalisest vahest, teat määrast vms) Sander oo Seiust tüki maad kolpsakam mees; Ma ole selle aigusega ulga maad peenemaks jäänd Kaa; ulk maad on vähemaks jäänd körva `kuulmene Rei; see maa oo ikke tüki maad parem kui see teine maa oo Mar; sinna `maale oo `aega veel Mär; me `soolasime `teisa (räimi) `sisse ja sõime `siia `maale Pil; Mine anna lehmile süia, aeg sial maal KJn; temä om miust `ulka maad löhemb Nõo; `seoho `maaha olõ ar elänü, olõ‿õ̭ `vaesust nännü Vas c. osa, jagu Põlve alt pireke `alla `poole on jäme säär, see peenike moa on peen säär, siis on luupeks Pöi; Vörgukudumisel juhtub - - ärg sisse minema. Seda muidu välja vetta äi saa, kut leigeda kuiut maa äärest ärjani vörk luhki ja kujuda puuduv silm vahele; rool, lai maa on vee sees, ots käib veidi üle paadi Emm; kui jöhvi maa `otsa löpeb, toleb tohl - - looma hänna tohl Phl; `uutel oherdidel pole ebre maad Ris; vikati rood ja kõber maa seal taga, vikati kand üiavad PJg; aeru änd olli peenempes tett, aeru lai maa olli seidse `jalga pikk Hls; [sukasääre] lai maa om joba är koet Krk

7. a. riik; teat geograafiline piirkond oma maa inimene, sie on oma `rahvusest Lüg; mei maal ei ole `tiigeri Vai; `laevadega käivad soojal maal Jäm; Rootsi on vana `Skandinaa·via maa, `kuulus maa Khk; `Tapjad saadeti enne maalt `välja, Siberi läksid Pöi; see on `vöörod maid näind Käi; `reisisid kõik moad läbi Tõs; `reaksid sii ikke, et meid pidi ää `viidama `võerale `moale Juu; küll tema on maid läbi käind JMd; kuda moa, nõnna viis, kuda lind, nõnna nokk Pal; `viina juvvasse üle maa Trv; egäl ütel oma maa armas, kun sa oled Hls; kui sääl `võ̭õ̭ral maal küll ää `olli olla, aga südä igäts iks esämaale Nõo; sügüse tulõkul kogusõ tsirgu - - `suurte `parki (parve) ja nakkasõ `lämmäle `maalõ `lindama Kan; tiä om kõ̭ik maa ja mere läbi `reisünü Krl; näet Rood́si rahvass siin magahasõ mi˽maa seen (langenud sõduritest) Rõu; kurõʔ lääväʔ, pääsokõsõ lääväʔ, kõ̭iḱ nu̬u̬ `lämmäle `maalõ lääväʔ, nu‿mma `lämmä maa linnuʔ Plv b. tühi maa Siber vm kauge väheasustatud piirkond lubatud kõik tühjäle `muale viäda Kod; perremihe `lät́si `mõisadõ ja `ütli üless, `ańdi `mõisnikalõ maja˽kätte ja `mińti siss töhjäle maalõ Har; tühäle maalõ saadõte `vangõ, kerigu `kiskjäʔ ja inemise `taṕja, ar saadõtass tühäle maalõ, Sahhaliini saardõ Se c. suur maa mannermaa minu ema vend käis `suurel maal `tuoma `pääval, `joulu nädälil Jõe; `saaremehed `käisivad siin `suurel maal `kraavisi `kaevamas Jõh; sa jah `mötle, suurelt maalt tulnd `seie tarkust `otsime, et sii on Sörve noid, et see peab ikke `tεεdma Ans; ma neliteisend `aastad ole suurel maal kεind, raavi tööd ole teind ning pargi ehitusi Kaa; Kevade `vöeti puudane leva kot́t `selga ja `mindi suure moa `sisse tööd `otsima Pöi; naesed `lähtvad suurele `maale Lihula `kanti linutama Muh; mool tuli suure maald söbra Käi; `Iidlast läksid suure maale sulaseks Rei; suurt maad `öeldi kah, kui `saarlased tulivad suurele `maale Lai

8. a. teat (maa)koht, kant, ümbrus ühüksa `unti - - läind kohe `ümber Juminda `nieme kohe - - `muile `maile Kuu; siin küla mail küll ei old `suolapuhuji VNg; Seal lahe äärtsete maade peal pole `ükski änam vikatiga käind Pöi; tänakond `viĺlä puis ja mais (heast saagist) Rid; Vigala maa sees oli mõesa, aga `Tartu maa sehest oli naene Mih; Meie käösime räämetegä Talina muass Khn; me elame Äädemeeste maal Hää; pärna puu, neid meie moades ei kasva Kos; ta oli Pańdivere maa pial `sündind old JJn; lääp kiideldes kodoje, õisadess õmile maele Kod; Talina mual olema nisuksed koŕvtanud Lai; meie mail ei ole `uśsisid Plt; suśe iki üteldi oleva, karu ei ole viśt `kiäki nännu siin maal Ran; [ta] ei ole sääl puil `mailgi (seal poolgi) käenu - - aga temä ike kõneleb ja süüdistäp; meie maal toda kõtu kõrvald `oidmise `mu̬u̬du‿s ole, a nüid om meie mehe ette ku mulgi Nõo; nende puie maie pääl (selles ümbruses) ei ole seräst `asja ollu Kam; Palojäŕv om ka mi˽maa pääl, tu̬u̬ om ka‿ks parass jäŕv Vas; kärnähain, tu̬u̬ kasuss mi maie pääl kaʔ Se; (ei) puil(e) ega mail(e) ~ puis ega mais mitte kusagil(e) laps ei `sõisa puis egä mais Lüg; põle puis ega mais Hää; `tuodi nuorik majasse, ei suand ämmaga `puile ega `maile; vääga `kiskuja inime, temaga ei või puil ega mail `olla VJg; sie inimese luom ei seisa küll puil ega mail paigal Sim; alate tagasipite, ei sua puele ei maele, inimene ei sua õma arilikku `leibä, ei riiet Kod; si̬i̬ ei seisä paigal ei puis ega mais Hls; ta om nii elläv ja pallav, et ta ei püüsü puil ega mail Har; lat́s `käüless `naklu pääl, püsü‿i·ʔ puil ei mail Lut b. eesti (rahvas; rahvus; keel) tańtsiti ring`tantsu torupilli järel, sie oli maa pulm, `randes oli ruotsi pulm Ris; mua Kasepa külä on eesti külä, tõene Kasepa on vene külä Kod; saks sü̬ü̬b ja maa sü̬ü̬b, `nuaga ei lõigata, lavva `piale ei `panta = emapiim Ksi; siss oĺl umb veneläseʔ, maa sõnna es mõistaʔ Se; maa kabõhõnõ (eesti naine) Lut c. (kõrvalisest kohast) mis pagana puis ja mais (kolkas) te olete `kasvand Pai; tu om nii veeren maad, konhkina kõrval; ma olõ siihn veerde maad, ega˽tu̬u̬d kiä ei taha, et piät olõma tarõ manh `valman (valvamas) Har; läki är `vi̬i̬rde maad, koh kiä näe es; sukõŕmańn tetäss kõrval maad, sis peräst säetäss `paika Se d. (ilmakaartest) Tuul puhub omikust - - puhub maa pu̬u̬lt (idast) Hää; iki läit́s külmä maa poole müristemin, ommuku ja põhja poole (põhja- ja idakaarde) Krk

9. maakoht, küla (vastandina linnale) õlen ikke maal eland, `linna elo `mulle ei `mieldi Lüg; möni lεheb maalt `linna Khk; löötsa pill, seda `mänktakse moal egal pool Vll; Ta oli maal sündind ja kasund Pöi; `lõnnas oo preilnad, maal jällä tüdrikud Rid; ta on maalt pärilt Kul; maal kandase ikke maa `riidi - - süiasse maa `toitu, põle linna `ühti Tõs; kõik lähväd mualt ää, `keegi ei taa enäm mua tööd tehä Juu; linnan ep õle tü̬ü̬d, tuli `seie `muale `tü̬ü̬le Kod; rikkast lähväd, kes moalt `linna lähväd MMg; tulite `muale `käima Plt; maal es käi arstirohu `müüjid Vil; tidrek lännü maalt `linna, `sakse teenistuses Hls; sel aal maal `aŕste olli vähä; siin om linnast ja maalt kogusehen Krk; mes sä tapat `endä sääl maal, tule ärä `liina Puh; temä tiiäp `äste sedä maa elu, temä‿m jo maald esi ka peri Nõo; kes `jõuśe, `laśke liinah `väŕmi jah, oĺl jo maal ka `väŕvijit - - sõ̭ss väŕmiti maal kah Plv || si̬i̬ ehits ennast ku `linna ja maad, ei saa minema ei saa Krk

10. a. muld Pane maad `pääle [kui mesilane on nõelanud] Trv; põrmand om maast Krk; sõ̭ss ta tõi maad, pańd lina pääle ja õdagu `mäh́kse mu sinnä˽`sisse Urv; mõsi ma˽tu̬u̬ kasuga arʔ, kasuk oĺl kõ̭iḱ `maaga˽ku̬u̬hn; tu̬u̬ vesi huh́t mäest `alla kõ̭iḱ maa ja kiviʔ; ma naka es inäp `juuri liigutamma, na‿mma˽surõ `maagaʔ, mütsäkuhn panõgiʔ [lilled maha] Rõu; innembist eleti vahe`kambrõh, paĺgest lagi pääl, `samblõ vahel ja maa pääl Räp; pangõ paksõbahe [kartuli] kuh́a pääle maad Se; maale ~ maala panema ~ viima matma `vaesõl mehekesel `ku̬u̬le ar naane, olõ õs mehel miŋgaḱe naist maalõ viiäʔ Se; är `pańte `maala joʔ Lut b. (surnuaiast) pühitsetud maa oo `surnu aid Tõs; eks kabeli aid õle kõik õńnistet moa Pal; seo kotuss, kohn mi no elä, um pühä maa, siihn ollõv vana matusõ paik Rõu; toole maale minema surema timä lätt tuolõ maalõ, śjoost maast lätt tuolõ maalõ Lut; aig `kuolda, tuole maale mindä Kra

11. kaardimast mängu `kaartõ om neli maad: riśti maa, pot́i maa, härdü maa, ruudu maa Har; kõ̭kõ neĺjä maad mul om käeh, haŕgi maa, kruudi maa, pot́imaa, ristimaa; koŕas `hińdäle kõ̭iḱ verevä maa (punase masti) kät́te Se

12. adv a. maani täiesti, täielikult sie vast tuli siis, kui oli juba tuba `maani maas, poledattud Jõe; See maja on ammu maani maas (hävinenud), seal pole änam palgi juppi ka Pöi; põletas teese `ooned kõik maani maha, teese kohe puu `paĺlaks Mär; põles nii `moani maha, ei jäänd muud kui kostan Juu; puol Vau küla põles `muani maha VMr; varass varastap, jääp vaǵa `saina, aga tuli palutap kõ̭ik `maani maha, ei jätä sulle midägi Nõo; ilma tuulõlda˽`paĺli tarõ maani `maahha Rõu || (purjusolekust) Nisukest teist ei ole olemas `ilma `pialgi, kes `ninda `ennast `maani lakku täis võttab IisR; poiss tuegerd kodu, `oĺli `maani täis Nõo b. maalt saadik tumm - - lapsest maalt Lai; sest maalt mina‿i ole üksi veel kodu old Plt; sü̬ü̬k om poolest maalt keenu Hls

maha maha R eP(muha Vll Jaa Pöi, moha Pöi) M T hajusalt VId, mahaʔ ~ `maaha V, `maahha Vai VId(maah(h)a), mahha Har, `mahha San, maa˛a, `maa˛a Lei, ma(a)ʔ Har

1. a. maapinnale vm aluspinnale temal oli enemb `joudu ja rehus minu maha Hlj; `ahju suu kukkuski maha, on juo põlend läbi Lüg; Siin ei `lastud õppimata `lõikajaidki `väljälä, et varistavad `vilja maha Jõh; esimäine `sorti oli, midä `tuule `puole `langes maha (vilja tuulamisel); `langis `polvisilla maha; kui sitta `veidedä, siis nogaga `temmada `kuorma päält maha; üväd karisod `maahha Vai; `rinka ääre `pεεle pane linad maha lademese [pleekima]; jää akab sedasi maha (kaldale) `käima, `tuulega tuleb jää rüsi Jäm; kukkus puu `otsast maha; nii joonud - - tεεb, saab ta koju vöi jääb ta maha Khk; rehi `lasti maha - - siis `pandi `jälle üles (vili võeti segamiseks parsilt alla) Kär; külmaga talisel aal `varblased kukuvad lennu pealt muha Vll; lume `elbed kukkuvad muha Jaa; `Ärtu on kaart - - see `pandi ikka esimeseks moha (lauale); `Järsku oli [ta] tuba maha kukkund ja kohe `valmis (surnud); Vaata et sa [õlut] maha äi püllu; Obusel oli nii tuline kikerdamise valu, et kuda ma ta adra eest võtsi, nõnda ta ennast sõnna sammasele muha viskas Pöi; `pakso lund on maha aend Emm; rukid `pańdi rehe `alla lademesse maha Rid; `ämmer kukkos kääst maha Kul; natuke o [vihma] ribustan kua maha, mua üsä kirju Var; õõnad `kukvad maha Tõs; meri juõsõb maha (lained ujutavad kallast) Khn; vana rahvas ütles, et sülita enne kolm `korda maha, kui maha lased, siis ei akka maast midagi `küĺge HJn; kella `maidnik kukkus maha JõeK; metsas oli lund ja jäĺjed jäid maha JJn; `võt́sin `lamba pikali maha [et niitma hakata] Ann; tuul aas `kelpa otsa maha Sim; lumi eit maha, kardulid jäed lume `alla; ma lükkän su `vankriss maha Kod; sülita maha, kui maha istud Pal; minestab ära, kohe kukkub maha Ksi; ta putti maha käest Krk; aab lume `lortsu maha Ran; peremiss tõi `peoga sirbi aedast `väĺlä ja pańd ussaia‿päle maha; sadagu vai `malku maha, aga lina piap kakutuss `saama Puh; ma‿ss `laina `alla mitte `raasu, süĺlässi maha `õkva ja `uhtsi suu ärä kah; me lätsime `rääblemä, ma panni mõlõmba maha nemä Nõo; vissiravva rihm lät́s `kat́ski ja maʔ sattõ `maaha Kan; laśk säńgü ette põĺvilõ mahaʔ Krl; hagu oĺl ärʔ kuivat, `pańti maʔ, `turbaʔ pääle; latsõkõnõ oĺl maha˽satt, om nõ̭na `lahki löönüʔ Har; [kui] piim `maaha lät́s lavva pääle, siss latsõ˽lakahti lavva päält ärʔ; ku undsõ˽`maaha tulõ, saa põud; kaśsil oĺl kuldnoḱk suuhn, tiä mõtõĺ rot́i ollõv, pańd `maahha Rõu; [linad] `tu̬u̬di `väĺlä, `laotõdi `maaha Plv; üt́skõrd kül˽kõlisi kõõ ta pää, ku ma `maahha sattõ; saa as inne noorikõt `maaha `nõstaʔ, ku `viina `ańti Vas; rähm lastas `maaha `tsilku Räp; üt́š om šikk, tuu om `kangõ, tu `tõmbass su `maa˛a Lei || see oli maha visatud aeg (asjatult kulutatud) Lai Vrd mahaje, mahalõ b. allapoole, madalamale; alla `laiva on `silmist `saate maha `lastatu (asetseb raske lasti tõttu sügavamal vees) VNg; suits lüöb maha `korstnast, nüüd tuleb sula Lüg; tüttö äbenö, siis lüöb `silmäd maha Vai; Noored läksid `vastla päeval mägede pεεlt maha `laskma Jäm; toŕm tappand rugid maha; aid `katki, loomad maha `tampind Khk; [vikati] tera `oidas maha, äi passi löö `otsa; `ööseks lehed `kerkivad, niid `laskevad maha Kär; `päike lähäb maha, akkab `looja minema Pha; meri lihab ka maha, kui kuiv on Vll; `Rehteajaks `lasti parred moha; Ega kord kui ta `vastu tuli, lõi ikka silmad maha; `Sõuke vihm paneb odra jälle maha Pöi; kui udu üles lööb, siis toob `vihma, kui maha lööb, siis ep too; mered o maha läin Muh; lapsed `lasvad kölgoga `ange otsast maha Phl; vihm pani lenad maha, `vastu `mulda mädäneväd ää Mar; pais `laśti maha Mär; rae (rahe) lööb rukid maha Lih; loodetuuĺ ika oo viĺla maha kül pekst Mih; päe lähäb jo maha, madalase, akkab `looja minemä; mere vesi oo maha läin, läin `alla, möönä aeg; rukis nagu pilliroog, tuli kõva vihm, siis pani maha Tõs; siit otsast oli [müts] laiem ja, ja siit kõrvade poolt, siit akkas maha minema; kuus `tuńni [vesi] tõuseb ja kuus `tuńdi `mü̬ü̬nab maha Aud; võta püksid maha Tor; täna lü̬ü̬b suitsu maha, tuleb `sańti `ilma Hää; lase ankur maha Ris; mielitand `lapsi vommilt maha magusa ja levaga Amb; vaud on kõik maha siblitud VMr; `veski tammid `lasti maha, kos eenämud taga Kod; puud käesid `viltu `looka maha, kas ladvad kohe `maani Äks; temä `ot́svet maha (alumisele korrusele) `kortelt, temä `tahtvet maha Krk; päev lääb maha, teeme nüid ruttu Hel; pää lei maha (vaatasin maha), mes ma `sinna lää Puh; siga kah nosib rügä, ega ta pääd ei saa `süvvä, sõkup maha; mine tu̬u̬ miu müt́s kõjo ladvast maha Nõo; vaaliʔ oss mahaʔ, sõ̭ss saa `häelmit kakkuʔ Kan; papa, tulõ˽tarõpäält mahaʔ; är trallaku `kapstid mahaʔ Urv; päiv om maha minekil, no˽vaia tüü rahu jättäʔ Har; puuʔ `vaaldu˽kõ̭iḱ `maaha Rõu; mi‿sa `maaha vahit, `vahi üless Plv; lepät́sirgukõsõ pujaʔ oĺli˽ḱaopujal pesäst `maahha `aeduʔ Vas c. pikali, siruli; (haige)voodisse õlut võttab maha. kie `liiast juob, sene võttab `pitkali maha Lüg; jala‿pel `aigus äp vöta maha Khk; töbi vöttas muha Vll; umala vägi oo selle nõnna maha võtn et Muh; see `aegos võtab kõik `loogo inimesed maha Mar; kus `kanged õlled, seal võtab maha kohe Kse; kui võt́tis maha, sis neli nädalat ei liigutandki `vuadist Iis; teisibä käesin vi̬i̬l tü̬ü̬ss, aga näe, `tõmmaśs nüid maha, ihu nõnna valutab Vil; maha `jääme akkab (rasedast naisest) Hls; si̬i̬ satass `varsti maha (sünnitab peagi), nenda tubli joba Krk; ku sääräne `haiguss, nakkaja `haiguss majan om, siss lätt üte mant tõsõ manu - - tu̬u̬ võtt kõrrast inemise kõ̭iḱ mahaʔ nigu pallavtõbi ja pokaʔ Har; peräst toda jäi `maaha (haigeks) Räp

2. mulda, maa sisse (ka mulda sängitamisest) Mes neist `tuhliest tegi vara maha, nüüd ott külm kaik ärä Kuu; lina `külvädä `maahha Vai; sügise juba uśs jääb nönda oimaseks, ennem kut tä akab maha minema maa `sisse, `kuskis mätta ala; mine köpsi sa nii teibad maha (maa sisse püsti) Khk; Vana Pörga Mihkel viidi maha Kaa; [kalade] rapid kaivati soja ajaga ikka maha Krj; Kevade `tuhli maha paneku ajal oli kuiv Pöi; külitse maha ja siis akatasse `künma Muh; puu `roikad `löödi maha Vig; see mis maha tehass, see o `seemne vili Lih; lena `tehti maha niipaelu, kuidas tarvidus `nõudis Mih; ärra oli lasn oma süda maha matta Ris; mul olivad uvad juba `ammu maha `pandud; `suat́sime ta ilusti maha VMr; koer mat́tis iire mulla `alla maha Trm; ma panin kartuli `poegi maha Kod; ommen veeme `surnu maha, ommel on matussed Pal; aŕkadraga sai `eemalt kõik vili maha `tehtud Äks; `pi̬i̬tide maha panekul täpitässe KJn; ku rügä olli maha tett, siis `aeti ni̬i̬ viilukse `siśsi, üle nurme `õigest Krk; sulane läit́s `mõisa `teole, maad arime ja `viĺla maha tegeme Hel; kui põld maha sai, tulli `turba `lõikuss Ran; `maarjapäävän tetti kapusta `si̬i̬mne maha Puh; kui om `kartuli mahapanek, siss `piava olema idu küĺlen Nõo; kaar tetäss enne maha, kesv perän Kam; no om mul kõ̭iḱ vili maha˽tett, no‿m süä rahu; nigu `kapsta loomakõsõ mahaʔ istudi kummaga, ni närvetü mahaʔ Har; `Kirstõ es olõʔ inämp nii paĺlu `jõutu tetäʔ, inemiseʔ `oĺli˽sõ̭ss niisama rohega õ̭nnõ˽maha˽`viidü Rõu; äkki `ku̬u̬ĺjit võõda ai `maaha (ootamatult, õnnetult surnuid ei taheta matta) Se

3. a. küljest, otsast või pealt ära Ärä sa kalu valiess `liiast `sopra, sie otta kalul kohud maha (lõhki) Kuu; `sõńni ei `tohtind juo `vergus `olla. sa pidid `selle maha `leikama ja `uueste kuduma Hlj; luisud on, nendega tapetakse `pihta, `vöötakse see lakk maha [vikatiteral] Khk; aas raibe sarve muha, mis ta tohlaga änam `kaeleb Vll; tuul ragub lehed muha Jaa; ormid o nüid `õitsed maha lasn Muh; kui puu leht maha lähäb [sügisel], siis mõeob väga `kangesti `tervise `piäle Var; kase `lehtega saab ilust kollast, maha ei anna pestes Tõs; juust siest suetasse kõhm maha Amb; ku kaŕjan `käimä akasid, aed taĺvtaku maha, eläjäd ja siad; `lõikad kańepe piä õtsass maha Kod; karvad (habe) vaea maha tõmmata Lai; kalal tuli soomuss maha võtta Trv; talikaru `aetess keväde maha, siss kiḱk lehmä aave `karva; lei käe õlast maha Hel; poiss, muńn maha (hirmutades); serände `virtsuv vesi, `rostene kah, siss tu̬u̬ ku `vaŕbide vahelt käib läbi, võtap naha maha Ran; esät-emät avvan, es ole `ütlejät kah, et poiss, abe maha Puh; servä maha `aada `laudul, siss om ää põrmandut `alla panna; ame om piḱk, alt piäp tüḱk maha `võtma; sügise aava anise sule maha Nõo; ku muna `häste ärä keenüʔ ei olõʔ, sõ̭ss kuŕal ei tulõ ku̬u̬r mahaʔ Võn; ma võt́i udila ja peśsi ubinit maha Ote; lauda uiss oĺl `ińgi päält maha˽tulluʔ Krl; mul om `väega hää hari, tu̬u̬ tuu viimädse eläje (täi) pääst mahaʔ Har; lei pää `kirvõga˽`maahha Vas; sui latsõl `tihkõ kammiga pää `puhtass, sõss tulõvaʔ kõik maaha, mis sääĺ `kurja teiväʔ; villa heüd om `maaha tullu Räp; rikass tütär lei uma `varba `maaha, et sis lätt timäle käńg `jalga Se || piltl ära mängi poiss, võtan su naha maha Mär; ta om sääne lipõ ja makõ suu i̬i̬n, sälä takan `lõikass pää otsast mahaʔ Kan b. (riiete äravõtmisest) `Möisa ärrale pidi ikka teed `andma ja mehed pidid mütsi moha `võtma Pöi; veta müts ka maha Phl; kõik ni‿sama visasid suured `riided maha KJn; `tõmba pöksi maha, pöksi om sul `katski Nõo; nääʔ kaki umaʔ `rõiva hilbuʔ kõ̭iḱ säläst maahha Vas; timä es võta `rõivit mahaʔ Räp c. piltl katki, lõhki kouk`seĺjad `leikasitte `kammila`vergud `kat́ki - - `rahval `laskesitte `vergud maha keik, muud ei `jääned ku `paĺjad `raamid Jõe; tüö oli nii `raske, et võt́tis mu pihad maha; sie ärra oli abeme `nuaga oma kõri maha tõmmand Koe; `laśkis mau maha VJg; rangi võtav [hobusel] rinna maha Krk d. (kangakudumise lõpetamisest ja telgedelt mahavõtmisest) panin viel `kanga üles, ei `saandki ise maha `kuotud, lasin toist kududa; Sain `ehtuks `kanga maha Kuu; kui `kangas akkab lõppema, siis `tarvis `kangas maha kududa Jõh; ruttasin `kangeste kangast kuduma ja sain `õhtaks maha Mär; Kangas on maha `koetu Hää; Mõ̭ni kangass - - oĺl kah üt́stõisskümme `püürä, tu̬u̬d ańd maha˽kotaʔ Har

4. a. hulgalt, määralt vähemaks `suomlased `toivad `palju `silku `siie, `meie ise `püüdasime ka ja seda`muodi nied `innad `laŋŋesivad maha Hlj; ons se sest maha `vεεtud (maha arvatud, lahutatud) Kär; se on nii valelek mees, et kui ta rεεgib, veta pool maha Emm; kui kaks võtta neĺlast maha, siis jääb kaks järele Mar; lapsele tu̬u̬b `aasta `juure, vana inimesel võtab maha Vig; `kauplemise juuren jätäb maha, annab odavamass Kod; seda `alba `asja võib ikki maha vähända, mis sest tõesele kätte ütelda Trv; lina ind om periss maha lännu, lina ei massa kedägist; si̬i̬ raha rehhendets säält maha Krk; mina sai niipaĺlu tu̬u̬st rendist maha `tińki San b. järele (millegi lakkamisest, lõppemisest) Nüüd mul on paremb, köha jäi maha; Vihm on maha jäend IisR; küll suab `kõike, ku sõda maha jääb; neli nädäläd lehem annab peräss vasikad `piimä, siis akab piim maha `jäämä Kod; tuul jääp maha vist, puri enämp ei vea Ran; juunikuu siss kana jätävä munemise maha ja nakava `audma `tüḱmä Puh; jätä no maha, mi sa täst juuratõt (korduvalt küsid, usutled) Urv; jätäʔ jorisõmõnõ jo mahaʔ Krl; mi‿sä paadõrdat taah, jätäʔ jo `maaha; ku sado kurmutuulega tulõ, sõ̭ss tu̬u̬ kurmu sado inne `kolme `päivä maha ei jääʔ; piim jääss jo kõhnõmballõ, piim jääss jo `maaha Räp c. (muud juhud) no sie oli siis `laitand küll maha, et ärä me nüüd tänä `üösel viel lähä Kuu; `rahvas `naeravad meid maha (välja) Vai; Kange mees teisi maha tegema, aga äga ta ise ka teab mis suur asimees pole Kaa; ta on maha käind (moraalselt laostunud) JJn

5. a. (rõhutavalt millegi sooritamisest, läbitegemisest); lõpuni, täielikult, ära `Terve tie `juoksin maha; Seda maad `päevaga maha‿i käi IisR; kui juba tuli maha põleb, ära kulub juba ahe, siis võta `taina `lõimest `vällä Var; üks lähäb `mõhkides mööda, teene ajab jutu maha Tõs; [üksi elades] räägid ühü jutu maha, aga põle, kis seda kuulatan on Aud; nemä istuva lavva man, `aava pikä jutu maha Puh; minge`istke koheki aid`vi̬i̬rde, sääl jututage oma jutt maha, aga mitte lavva man Kam b. (hävimisest, hävitamisest) puuk - - viiakse liida `alla, pöletatakse maha Mus; Maja põles nendel maha Pöi; maea laob maha Tõs; kõik `uoned põlesivad `muani maha VMr; elumaja om maha lagunu, perenaine sures ärä; laut `paĺle põhjani maha Krk; si̬i̬ sõda palut ka `ulka majasit maha Puh; seo külä `paĺli `puhtumass kõ̭iḱ `maahha Vas c. (puude raiumisest; taimede lõikamisest, niitmisest) Kõik jämedäd ja `piened [puud] pidid `kirvega maha `laskema ja `katki `raiumaie Lüg; tämä `tahto terävä vigasti, kui tädä `maahha `lüvvä Vai; jaani`ätsed parati `öitsvad, kut ein saab maha Jäm; sügise `lastase puid maha, tehasse agu Khk; möned kase kärsid on einamale jäänd veel, vötame need poar `kärssi muha Jaa; `Niitsid eina maha ja `jätsid `sõnna sammase `paika Pöi; kõik puud `võeti maha Muh; Oome `öhtaks `saame einamaa maha Rei; vikatiga niideti rohi maha Rid; kui vili maha võets, siis koguts ää kua kuhilasse Lih; mul oo vekat́ vahe, ma löön [rohu] maha Mih; `Niitäjäsi vähä, `õhtas eenämuad maha ei sua Khn; lehtpuu raiu noorel kuul maha, mädaneb kohe Tor; meil sai siit maha `võetud `metsa Kad; puud tulevad maha lasta VJg; meie aema kõhe eenä maha Kod; miul küll ein käis maha ku suitseb; kui kuju ilm olli, lõigati mitu ett maha Krk; soearjass tirisep vikati i̬i̬n, aga mitte maha ei lähä Nõo; ku vili ilostõ‿ks kõllatsõss lätt ja - - sõ̭ss ei olõ muud kui lüvväss mahaʔ Plv; mõts `raoti `maahha, kae˽ni̬i̬ jämehiid puid es olõ˽`kohkiʔ Vas d. (surmamisest, suremisest) mattukse raha `oidasin ikke, et suren maha, siis‿san ikke maa`mulda VNg; sie `aigus - - tappabki maha, `õlgu `luoma ehk inimist; võttas karu elo maha; `käägista maha kõhe sie luom Lüg; Lüö kas vai maha vai `räegi `iaga, täma tieb ikke oma`muodi IisR; lasin `ülge `maahha Vai; kuul vöttis selle maha Pha; sial Upa põllal `lasti kua mehi muha; Oli maha `löödud, tea kedagi, kes lõi Pöi; kolm kuud elas, siis `surri maha; ta tuleb murrab mind maha Muh; `uńta oli nii paĺlo, et obose `varsu `olle ikke igä `öösi maha murdnd Mar; tuapoisi `laśsid maha Vig; [vana] obune lüiakse maha sigadele ja, ärg - - läks ikke inim toiduks Koe; karu muŕs maha mussa äŕjä Kod; nad laśsivad `põtrasid maha ja `kitsesid Plt; olli tõise maha kõmmuten; täo paĺlu `lu̬u̬me maha koolu Krk; [tal olnud] kuri siĺm, nigu lännu `lauta, lu̬u̬m `lõpnu maha Ran; `pikne `olli kolm `lehmä maha löönu; püssi`rohtu `olli `väega veedi, selle es saa üttegi tuvikest maha Nõo; katku aiguss, muud ku rahvass `ku̬u̬li maha Rõn; lät́si t́sika `ki̬i̬ldmä, taheti püssäga minnu `maahha `laskaʔ Vas; sõ̭ss tapõti noid maha, kelle pääle sõrmõga näädäti Räp; surm võtt `kõiki mahaʔ, `korgit kuningit, kedä taht Lut e. (müümisest; raiskamisest, kulutamisest) `ostab siit meilt ülesse, läb `teises kohas müüb maha VNg; seńdi suad, selle ju̬u̬d maha Kod; mihe talu `müiti maha Hel; mes `kopka saab, ju̬u̬b maha; mes mä `ti̬i̬nsi palga, tolle ma maha jõi Ran f. (mingi aja või sündmuse mööduda laskmisest) Ilus aeg jumalamuidu maha `kulai·tadu Hää; täna ommiku oleks piima `viimise maha magand, kui kell ei oleks särisend JJn; magas selle söögivahe maha Pal g. (ametikohast loobumisest) minä `viskan maha õma ameti, enäm ei taha Kod; aamõtnika taha ai maahha minnäʔ; aamõtist sai ar `maaha Se

Vrd maalõ

6. olematuks, mitteesinenuks Laste i̬i̬st `oiti `kõike `aśja maha (varjati) Hää; poiss salass oma latse maha, ütel: minu ta‿i ole Ran; kuritü̬ü̬ salati maha Nõo; ärä saladu mahaʔ Har

7. kindlaks, kokkulepituks Meitel oo see asi juba ammu omavahel maha tehtud Kaa; `tehti seal siis kaup maha, `joodi se viin ää seal, kui [kosjad] `vastu `võeti Muh; siis `tehti kaup maha, kuipaelu karjatsel `palka makseti Koe

8. (koos verbiga) maha jätma ~ jääma 1. millestki loobuma, midagi hülgama enamb ei old [pulmas] `kirstu lunastamist, nüüd on keik `jääned maha nie `muodid Hlj; `milla täma jättä sene `juomise maha; sie mies jättas oma `naise maha, vottas `uue `naise VNg; miä‿n sinu maha jädä Vai; Piip ees `jälle, soa ikka [suitsetamist] moha jätta `öhti Pöi; selle reo naese pärast pea ma isa ema maha `jätma Muh; ta jättis need viisid maha, ta oo nüid viksiks inimeseks akand Mär; sa jätä ni̬i̬d mõtted maha Kod; jät́s selle moodu maha Krk; vanast olliv särgi, särgi mu̬u̬d jäi maha enne eesti sõda Hel; nüid ei tiiä, kas ta om tollest mehest maha `jäetu; jätä maha `ni̬i̬dsekerä, `taivan `tuhvli oodava Puh; Kui levväd linnupesä, siss oia suu kinni, ei tohi ambit näidätä, siss jätäb lind pesä maha, kui ambit näität Nõo; timä lubasi kõ̭iḱ halva˽`kombõ maha jättäʔ; mu poig om ka jumala maha jättünü Har; üte naaśõ jät́t `maahha, võt́t tõõsõ Rõu; noid sõnnu jäteti `maaha, noid inäp tarvitada as; sõ̭ss jäi tu `orjuss `maaha Vas; ma olõ suitsotamisõ maha `jätnü Räp 2. kellegi, millegi lahkumisel alles, endisesse paika jääma; tahapoole jääma `mootor jääb ka `lainest maha, ikka `laine on `kiirem Jõe; `Suuremad `juoksid `kiirest, `veikemb jäi maha IisR; `tahtos miust `maahha `jäähhä Vai; püksid jähid `mõisa `õue maha Muh; kes siis nii `vaesed ja viletsad olid, et testest `tahtsid maha `jääda Mih; jäi ise maha, teesed läksid ää Tõs; kui vesi alt ää kuivab, siiss jääb iä korge maha Khn; `kõikel [uppunuil] jäid naised ja lapsed maha Aud; tindid (tindikalad) ma unetasi päris maha Hää; maea põles maha üks sui, muud maha ei jään kui kuusk ja vana sain Ris; ei `võetud teda vekest ligi, `jäeti siia maha JJn; sa olet silmä maha jättän [võrgu kudumisel] Trv; jätten papi `surnuaia pääle maha Krk; ma `saie ette ja mi̬i̬ss jäi miust maha Hel; kes virga viisud rätid kannab, kui `laisku siän ei ole. kae virk unetab maha, siss laisk viib `järgi Ran; temä om oma `tü̬ü̬dega `loiku jäänu, om `aiglane ollu ja om tõśtest maha jäänu `kõ̭ikist Puh; meil om `ulka maad `minnä, `piäme `rühjämä, et me rongist maha ei `jääme Nõo; pu̬u̬l`tõise `aastane olli ma emäst maha jäänu, nii et ma tast midägi ei mälete San; kuiss saʔ nii uma lina `kakmisega tõisist maha jäät Har; säidse `poiga oĺl ja kat́s tütärd oĺl tol, jäi `maaha läsäl naasel Räp 3. sööti, harimata söötis, harimata see on vana mahajänd pöllu koht ‑ ‑ kadagid kasvatab Khk; padrik vöi rapik, mis on maha jäänd Kär; põlluks tegin kaks tükki `põldu `praega, mis on maha jäänd, suur lepik pial, akka uuest `juurima Koe; si̬i̬ maha jäänü maa - - ku ta kolm, neli `aastet mahan om, siis om sü̬ü̬t `valmi Krk; maa `olli lahjass jäänu, es ole sitta saanu, siss jäi maha Ran; mahajäänü maa, kos enne põld om ollu, om `jäetü üless `kündmädä Ote; maha kuulutama ~ hüüdma ~ ütlema ~ hõikama (abielu maha kuulutama) `pruutide mahakuulutamine, kaks ehk kolm pühabad, kolm `korda öpetaja `itleb Jäm; paarirahvas kuuludasse maha; `kirkus `üitasse maha, öpetaja üiab maha: see, see, nee `tahtavad `paari `minna Khk; läksid kirgule, `eelti maha Mus; See on kergu `säädus, et kolm kord `öötakse kantslist moha Pöi; Ann tuli sealt ää meitele ja alles sis `lasśid maha ütelda Kir; [kõigepealt olid] kää`anded ‑ ‑ siis on kaks nädalt vahet, siis oli kiriklik mahakuulutamene, siis oli ka laulatamene Lih; pühabä oli `kantslist maha `üeldud VMr; senis kui pulm `tuĺli, kirikust õegati maha, kolm `korda Kõp; ku esi olt kirikun, ku sut maha õigats, siss latse `rü̬ü̬kvet Krk || kombetalitusel surmateadet avaldama surnut üteldäss maha - - opetaea `ütleb nime, kui vana ja kelle laits, kõneleb kah oma `kõnne Ran; maha saama sünnitama täma sai pojaga maha Khk; see naisterahvas on maha saand Emm; tä akkab `varssi maha `soama, akkab titte `tooma Tõs; meie emä on maha`suamisel, maha`kukmisel Kod; sai katõ latsõga `häśte maahha, a kolmada `aigu `ku̬u̬li arʔ Se; meelest maha minema ununema see jo `ammu meelest maha läind Pee; jutud lähvad meelest maha SJn

mandri|maa mannermaa vahest ei tulegi `siie `ranna `ääre, `mandrimaa `ääre tuult, `enne `lahkub ära; `viimaks kiers `tuule `toisijalle, siis `saimme `mandre `maasse Kuu