[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)

SõnastikustEessõnaKasutusjuhendVihikute PDFid@tagasiside


Leitud 148 artiklit, väljastan 100.

haarduk `haardu|k g -gi Kuu; `aardu|k Jõe Jäm Juu Kad(`ua-) VJg, `aardo|k Tõs Aud Hää Ksi, `aardü|k Lüg Jõh Emm Phl Mar Nis Koe Ksi, `aaldu|k Hää(-do|k) Juu Amb/`oa-/ JMd VMr, `oaldru|k HJn, g -ki; `aardü|kkü g -gü Vai pesulapp Mes pere`naine sa oled, kui `haardugid `aeva kadund Kuu; sene `aardükiga `pesti `saunas Lüg; `aardükkü - - moned on rohost Vai; tal pole `aarduki `seltsis Jäm; `aardükiga näd pesevad `endid Mar; kus see `aardok sai Tõs; `aardok - - kujuti ikke `valgest lõngast, ihu pesemises Aud; `aardok on neĺla `kańtlene kot́t ja `sinna `pantaks seebi tükid `sisse Hää; võta `aardük kätte, pese seĺg `puhtaks Nis; villane `oaldruk on veel kõige parem HJn; meil on mitu `aaldukki JMd; kui ma alles laps olin, ikke `peśti `aardükiga Koe; `uarduk on `tehtud `riidest või niine robuskist või `võetakse kohe üks vana kinnas; vahest kohe teind varrastega `aardukki Kad; et sa `sauna `minnes `aardükki maha ei jäta Ksi

haav1 aav g aava S(h- Phl) hajusalt L, Ris HJn Ann ViK Iis Äks Ksi KJn SJn Vil TLä Võn, `aava Jõe Kuu(h-) Lüg Jõh; haav g haava Har(-v́; g haavi) Vas; n, g `aava VNg Vai; aab Rap, g aava Mar PJg Vän M TLä Rõn San Krl, aaba Mih; haab g haava Urv Rõu Plv; oav g oava Pöi Juu(voa-) Kos Jür Amb Koe Trm(voa-); uav g uava Juu(vua-) Jür JMd(vua-) Koe Trm Kod Plt; uab g uava Khn; p `haava Se, `haavi Räp

1. mehaaniline vigastus `Pussi aav `armistub, sana aav aga mitte Kuu; aav akkas `servi kokko `kasvatama; `aava `pääle `pannasse `lupja jahu, võttab vere `kinni Lüg; mis asi se on, et miu `aava `kinni ei `kasva Vai; kuu on aava saand (hakkab kahanema) Jäm; körva `saasta pannase pakatand aava `pεεle Khk; aav `pahtus `kinni Krj; [ta oli] `krat́sind `aavi Pha; `viltse viha läks aava `sisse; Ootussu `tolmu `pandi `värske aava `peale Pöi; tegi aava sörme `pεεle Emm; üks aab sii, teine aab seal Mar; ära lase `aava `musta `minna Mär; sii oo reierohi, mis saab `aabade `peale `õeruda Mih; põle sügä aav `ühti Tõs; Uab läks ukka, üsa lökötäb `määgä Khn; joba aab pahardab kokku Vän; suured verised vuavad olid pias Juu; oavad paranevad, aga aŕmid jäävad `järge Kos; uav on visa paranema Koe; aavale kasvab kärn `piale, siis soab `tervest Kad; ku sa aava ää osatad, ega siis nii pia paranemist `luota ei ole Sim; siasappi `panna põlend uava `piäle Kod; uav on mädal Plt; ta surep `aabu kätte ärä; `aabe täus kiḱk seĺg Krk; poesike ludsiss aavast tolle kihvti `väĺlä ja süĺläss maha Ran; serätsit `räńke `aabu tulep sul ütte `viisi `süämede serätse alva elu pääl piltl Puh; mähi tõese `aabu, `endä aava valutava (aita teist, kui ise oled hullemas olukorras) Nõo; siss pidi jo ihu säĺlän värisemä, ku väedsega lüvväss, tu̬u̬ om jo irmuss aab Rõn; ku mõ̭ni nätäĺ joba edesi lät́s, nakaśs haab paranõma Urv; oll paĺlu `aabu saanuʔ Krl; ku sa haavilõ ruhe pääle panõt, nakass haav́ paranõmma Har; haabolõ `võ̭õ̭ti pedäjä `vaiku ja rüä orast, toda keedeti kokko Rõu; susi purõ haava, a siug pand näe ärʔ, ei˽`haava `kohkiʔ Vas
2. tärge, lõhe löi `kirvega suure aava seina `sisse Khk; tihvitse `laeva takudega - - peksetse vahele, kus triivitud aavad on Var; mõni puu on keerd - - seda lõhutakse talvaga. lüiakse aav `sisse - - ja lüiakse `kervega [talvale] takka `piale Ann

ahju- ühe`kerra `söima `terve `ahju `täie üheld `eidelt `kuoki VNg; ahju`küpsend kalad oo söduksed εεd `koltsed Mus; Ahju potid - - on `jälle sauest, tules põletud Pöi; `sirgemad puud `tehti ahukütuseks Kul; tarvitavad `turbid ah́u kütteks Mär; Mõni `mõisa või `ahjutäüs `voŕsta (tühiasi) Khn; ma elasin mõisa maa pial - - sain mõisa maa pialt siis ahjuküt́ise ka; seĺg sügeleb, nühin `vasta ahju`müiri Juu; ahjukütteks puid ja `metsa küll JMd; mina tegin agu iga suve, tegin seda ahjukütust JJn; pane ahi kütte, tieme ahju `kartulid VMr; ahjualune, kohe pane puid `kuivama; tämä ahjotegijä es õle küll kellegi ahjo`meister Kod; küll om kõreda ahju `kartuli, mitte kudagi ammass ei võta Nõo; ahu`meistri ja katusõ`meistri oĺl ma esi Har; ku ta vana lorbaśk om, saasõ täst laadsaredi ah́o`küt́jä Räp

hall2 aĺl g aĺli L K I Puh Kam San V(h-), alli L S/n (h)all Hi/ M T; all, `alli g `alli R(h- Kuu); komp aĺle- Kod Vil M

1. adj a. hall, värvitoon musta ja valge vahepeal ema kosel on `mustakas all Jõe; `lammass on `ninda `tuhkrust mend, vill keik all; `iire`karva `alli obune VNg; sie obone on `ruoste `karva `alli Lüg; vie `karva - -`alli; roda `muodi `alli Vai; lammaskarune aĺl; sedine aĺl udu vöttas viĺla ära Jäm; aĺl kut üljes Khk; `söuke aĺl vöi alli rebu obu Mus; aĺl kae on sool silma pεεl Kaa; undid ollid allid Muh; suitso `karva all Käi; aĺl paio ja punane paio ja remmelpaio `kasvavad `metsas Mar; määr on aĺl Kul; augu lina - - saab [ligunemisel] õbeda `karba aĺl; kurekarva aĺl vars nigu kuŕg Vig; Allim kui rot́t, `kallim kui kuldraha kot́t (silmast); `kosla munad oo nagu ane munad sinised allid Tõs; `pisksed aĺlid parmud Aud; `valge aĺl teene (seaharjas) PJg; uńdi `karva aĺl Tor; Aĺl obune roheliste aiste vahel = jõgi Hää; `lätlasi (sõgelasi) oĺli obese pää kallal kui üks aĺl (väga palju, tihedalt koos) Saa; meri täna üsna aĺl Ris; selg on tal (lestakalal) pia`aegu liiva `karva aĺl HMd; mõned oo mustad varessed, mõned aĺlid; vana aĺl jänes Hag; piimale tuleb kanastand kord `peale, nisuke aĺl libe kord Jür; ahad on allid linnud JõeK; aĺl lips `niuke ein, `niuke `aĺlikas rohelene, käib vikati alt läbi Tür; veked allid jäneksed Kad; aĺl kui kulu VJg; iire `karva aĺl luom Sim; kivide pial on aĺl sammel; aĺl rähn on vähä suuremb ku roheline rähn IisK; `ernid on `muste, `aĺlisid, sinisid Trm; rublatükiline aĺl [hobune]; aĺlid [kanad] nagu pilve sagarad Kod; vesi ka aĺl nigu taevaski; sinine riie on ära `pleekind, aĺlist läind Lai; Tuleb sissi ku aĺl unt (külmast) Trv; tuhaperä `karva aĺl; aĺl savi om `rohkep su̬u̬ savi; alli liiva maa; `lamba keele - - laia lehe, alt om vähä allip ja päält om rohelisep; alli pajodest kah saap `lu̬u̬ka; suurebe alli `rästse om obu `rästse. vähebe alli `rästse õigats laulu `rästse Krk; alli piĺve toove `vihma Hel; kõrvenu aĺl (pruunikashall) Nõo; `vaśklaistõ pesä om sääne haĺl nigu `paakõnõ inne Kan; alliʔ silmäʔ Krl; `taiva `karva haĺl Se || (inimese juustest, habemest jne) mul `läksivad juo usina `juuksed `alli VNg; üks `allis juuks pääs; mina ja vanamor õlema ka `allis juo, vanuss tieb kõik, paneb `alli ja ramu võttab `vällä; Mure tieb `mustast, ädä ajab `alli Lüg; pia `allis `õtsas; `kulmu `karvad `lähväd `alli; `Juuksed `allid kui õbe Jõh; `jiuksed `löiväd `allist Vai; abe lihab alliks Ans; Inimene jääb vanaks, abe öleni aĺl Pöi; all pεε `otsas Emm; see oo nii aĺliks läind jüstku va meegas Mär; aĺl piä, allid `juused Tõs; aĺl ja vana naa et mulla kord peal; abe lähäb allis PJg; `juuksed läksid aĺliks Tür; aĺli abemega vanames Iis; Ta on visa `maksmisega - - võid oodata ennest allist Trm; tämäl õli `juuksite siden `aĺla `karvu Kod; [juuksed] aĺlid nigu õbe; vanast piast lähvad `juuksed aĺlist; igavene vana ja aĺl Lai; pia aĺl ots - - kui `juussed `allid Plt; ta om nõnda aĺl kui üit́s kulu Hls; `auste `alli pääd ja kumarte kulupääd; miu juuss om aĺl, alli `juuse pähän Krk; `juusse läävä murega alliss Ran; miu nättäväst `olli temä esä aĺl Nõo; vana haĺl miherõibõʔ - - pää jo˽haĺl otsan Har; haĺliʔ habõnaʔ Se || piltl aĺl uńt tuleb `sisse [öeld kui] `külma `auru tuli `tarre Kod; see oli `enne muiste, vanal aĺlil aeal (väga ammu) Lai; Võbiseb alli mehe küüdsin (lõdiseb külmast) Trv; aĺl mi̬i̬s `akne taga joba (koidkust) Krk; siast `asja ei ole küll enne alli `taeva all nännu Hel; haĺl mi̬i̬śs küĺmä tu̬u̬, üldäss sügüselt Lut b. luitunud, värvitu; tuhm `Särgid `poistel `mustusest aĺlist läind IisR; Riie oo tükkis alliks ää leekind Kaa; näoss aĺl nagu kuĺatanud sein Kod; kui maea on seist mõne `aasta, siis katuss ja seinad, kõik on aĺlid Lai; vana inimene on aĺli `näoga, näost `otsa lõppend Plt; vili lää periss `näotuss nurme pääl, ärä kolaten, ärä `luitun, alliss lü̬ü̬ Krk c. tuhm, ähmane, ilmetu (pilk, vaade) käi magama, `silmad veda `allist juo VNg; sul on `silmad `allis pääs, sa õled pali `viina juond Lüg; `Aigel on ikke `allid `silmad Jõh; Omal silm aĺl peas, aga ikka ajaks veel [viina] `sisse Pöi; siĺmad on nii aĺlid peas, se akkab ikke surema Juu d. valge ja pimeda vaheapealne; hämar, sombune, pilves ilm on `alli juo, enämb ei nää Lüg; oomigu vaada `akna `pεεle, akab ju alliks `lööma, `koitu akab tegema Jäm; ilm läheb nenda allisk ja ähmuseks Khk; ilm akkas allisk ajama (pilve kirskuma) Mus; elm oo tänä naa aĺl, et üsnä varese `karba - - aga ei saja mette Mar; korra läks naa allisse, aga üüd `tõmmass jälle eledamass Mih; ilm oo aĺl ja ujus Aud; ilm on aĺl, `pilves, vihm tulekus Sim; taevas lähäb aĺlisse kik, päe nigu vivi̬ sihis `taevas ülebäl Vil
2. adj haljas, roheline; toores, valmimataKhk Muh L pöld akkab `vörtsuma, akkab alliks minema, oras töuseb Khk; ruki ühna aĺl alles, `õitses tänini alles Muh; aĺl vili oo mes põle veel vanadlend mette Mih; kahe`kortsed odrad - - muist `valmis, muist allid; õõna pungad, aga tää ikke aĺl, kõva ja rohelene Tõs; ära lase last neid aĺlisi `marju `kiskuda Aud
3. subst hall loom a. hall hobune, veis pane sie vana all [vankri] ette Lüg; mine too aĺl `metsast ee Khk; aĺl on `aĺli `karva ärg Hag; `rautas aĺli ära Lai; pane allile ravva suhu Hel; olõ õi üt́s haĺl sõah õiʔ, sääl om mito (halle hobuseid sõjas ja lolle inimesi on palju) Se b. euf liik hülgeidR Jäm Khk Mus Emm Khn Hää `alli `nahkadest tegime omale `pastlad Jõe; `hülged on kaht `seltsi, `viigarid ja `hallid Kuu; `allid `onvatta `nuorenna `üsna `valged VNg; vanad allid Khk; ned vähemäd [hülged] `üütässe mustud, teesed suurõd aĺlid Khn; aĺli liha aiseb Hää c. euf hunt vahi et sedä vana `alli `jälle ei tule pahandust tegemäie (öeld karjapoisile) Lüg; va aĺl käis `karjas, viis talle ää Hag d. täi siis oli meil neid `allisi, tead, mis `vaeva nee veel tegad Ans
4. subst halle riideid kandev isik `Kaimri allid (Kaimri küla meeste hüüdnimi) Jäm
5. euf kurat vana aĺl KJn
6. subst a. kartulisort vεhegeised allid Käi; `väikse alli olli nagu kivi killu, es ki̬i̬ `pehmes ka mitte Hls b. liik seeni `aĺle om jäĺle Kiĺgimäel paĺlu Ran
7. subst = hallitusR Krk Har `enne `lähte `alli `ennegi kodond `ulkele tule; mesilaise puu oli siest `alli `läinu VNg; leib - - jääb vanast, viäb `alli juo - - `kuoriku vahed on `allis; all tieb `kaljale paha mekki; sa lähäd `viimast `alli juo siin oma `istumisest Lüg; `riided ovad `alli `aisu täis, `allitanned; terad `läksivad ome, `läksivad `alli Vai; piim `tõmbab koa `alli IisK; leväl lääp aĺl `sissi Krk; riibuʔ haĺl päält ärä [moosil], nigu haĺlitunu om Har
8. subst = hall1 Kui aned meilt ää `lendvad, siis tuleb aĺl moha Pöi; aĺl on maas; kui esimine aĺl tuleb maha, siis võtab [kartuli] `pialsed ära; juba akkavadki aĺlid `käima Lai
9. subst kae, silmahaigusS Hls alli `rohtu ma‿p tεε Jäm; aĺl on silma `pεεle lasund Ans; seda silma `alli leigatasse ka; silmal aĺl pεεl, äi nεε änam mette; `rihli `tuhka vanad inimised kaabitsesid kui `lamba silmal aĺl pεεl oli Khk; allid silma munade pial Pöi; kõlu silmä `pääle kasunu, kel aĺl pääle kasvap Hls Vrd halle2
10. subst suits, mahv suitsu Noris teisteld alli Emm; `Lõuna`tuńdis saab `jälle `aĺli `lasta Jür
11. piltl mis sa aad `alli (uskumatust jutust) Ote

harjase|selg `arjasse selg = harjas|selgLüg

harjas|selg harjaseline loom a. sigaJõe Lüg Krj Siga üiti arjasselg Krj Vrd harjase|selg b. kõik kalad, `kellel on `arjass, on `arjass `seljäd Jõh

edatsi edatsi Khk SaId hrv Muh, LäEd Tõs PJg

1. (liikumisel) kaugemale ettepoole, pärisuunas kahe nuiaga (peksti reht)- - üks lεks `pεεle edatsi, teine selg edatsi (tagurpidi) Khk; Saba venib ka nii pitkali – just kut köidika jupp, mette äi saa edatsi Kaa; kaks `poari `söutsid `ühte `jooni et natuke edatsi lihaks Jaa; `tehke `jalga kaks edatsi seda kaod Pöi; pulmasaead `pandud `seisma, obust ei ole änam edatsi läin Lih; Regi oli naa kinni et ei soand änam edatsi ega tagatsi Han
2. ajaliselt kaugemale Mõni inimene oo pialakkamesega naa `arglik, ikka lükkab edatsi Han
3. jätkuvalt, üha, endist viisi mis sa seal vahid: tee edatsi Kse; `mõtled edatsi ja tagatsi, kas teha või tegemata jätta Var
4. saavutuselt kaugemale, paremuse poole kui tuul `väĺlas, siis pidi ikke teine ka olema abis [tuulamas], et siss koe ruttu se töö edatsi köib ikka Lih; Sedasi mõni inimene ei saa tööga edatsi Han
5. (suhtlemisel) ühelt teisele narrib so kääst sönad `välja ja räägib teistele edatsi Jaa
Vrd edasi, edetsi

ede|peri (ruumiliselt, ajaliselt) edaspidi Ära `konni edep̀eri (selg ees), saa käüd kuger`pallu kive `otsa; Nägümä – sidä `üällä enämäst tulevie `aigu˛elle, edep̀eri `paistuville Kuu Vrd eder|peri

ehe3 ehe g -me Khn, `ehte Kuu VNg Lüg S hajusalt L K, Trv Krk Puh Nõo, `ihte Har, `este Kod, `ehtme Ris; eheʔ g `ehte Rõu Plv Vas; ehi g `ehtme Krl; n, g `ehte VNg Lüg Vai; pl `ehted Iis Trm Lai, -eʔ Kan Se Lut; pl `ehtmed Kse, -eʔ Lut, `ihtme Har, `eh́tmä Krl; seesü `ehtes Hlj; seesü, pl `ehtin Hel; ppl `ehtmeid Lüg hrl pl ilustus, kaunistus; ilu-, ehteasi; uued, paremad riided Akkame siis minema, Epu on `ehtes (lapsel uued riided seljas); eks kört ole ea küll, kui kört `ehtes (koor peal) on Hlj; lähän `linnast omale `ehtesi `tuoma Vai; `küindlad olid ja `ehted olid keik küĺjes [jõulupuul] Ans; `Sakste `moodi käis `riides koa, mis rind ja kael olid `suuri `ehtid täis Pöi; küll ehitas ennast `kangest ehetega Muh; `sõuksed ilusad `ehtmed olid pulma obusel `ümmer Kse; `valgõd rätikud pannassõ peiudõlõ üle õla. sõni pidid kõik olõma oma ehemetegä ku nuõrikul tanu pähä `pandi; Panõmõ ennätsi kua `ehte Khn; juba uiemal ajal nad (kadrid) olid na `ehtes et Aud; pruudil `pańdi `ehtmed `ümmer ku ta `kirku viidi Ris; preesid ja sõled olid vanaste `ehted Hag; aga ned (vasklitrid) jägasin sin ike lastele tegivad tite `ehtid Kad; tüd́rikud õlid `esten (korralikult riides); tõesess pluusess siiväd, tõesess selg, õlid `niiskesen `esten; paned `este ku keriku lähäd, uuded `riided `ümmer; ei suand ruttu `este (riidesse) Kod; küĺleehe (preestri ametiriietuse küljepealne osa); kes egä päe `ehtin, si̬i̬ aru peräst alasti; `altre teḱk ja `ehte Krk; `uhke `tüt́rik, iluste `rõivil ja, `ehte ka kaalan Nõo; nu̬u̬ (kaasitajad) `oĺli ärä ihitedü, `siidega ja `heĺmiga ja kaala `ih́tmiidega Har; vanast oĺl pruudil täh́tpäiv, konass peigmiiss pruudile `eh́tit vei Plv; `ehteʔ omma `rõivide man; `Eh́tet oĺl ka vanast `veiga iloset. Sääńtse˽`veiga suurõ˽hõpõdsõ˽`heĺme `oĺlivaʔ Se

ehtene `ehte|ne g -se Khk Kär Mus Krj purune, prügine; ebemeline; hatune `ehtene kaŋŋas; jöki selg on nii `ehtene Khk; öörub üks riie ää, `vilne käis vöi püksi perse, siis o `ehtene, o `ehteseks läind Mus; sööd on `ehtesed, kut tuluke on ära `kustund Krj

ena ena Kuu Hlj Muh Kse Mih Tõs PJg Tor Juu Jür Koe; enä Mar(inä, ina) Khn Kod KJn ennäe Ena aga mihi, mis on meilla, ena aga poissa, mis külässä rhvl Kuu; ena, sul selg siit ropp; ina `innäe `mõuke sa oled Muh; ena aga `koera, ma taha sulle vaadata; ena kust [hunt lambaga] läind, ena luid, ena verd Mih; Enä, ond ju nied puud juba ää põlõtõt Khn; Ena mul `aśja sihukest `osta Jür; enä, valata, kui `kõrgel juba kuu one Kod
higine igi|ne g -se R(h- Kuu) eP(h- Phl), -tse Han Tõs Khn M spor T, -dse Krl; higine Har/-ḱ/ Rõu Plv, g higidse; p hikist, gpl hikitside Vas
1. higiga koos, higine Mida higisem nahk, seda magusam leib Kuu; obone lähäb `märjäst ehk igisest Jõh; obu topane, nii igine topane Khk; pale peab igine olema nii kaua kut sa mullaks saad; `juussed oo igised; pea o `otses igine Muh; ää aa oma igitsi `jalgu `siia Tõs; ma ole igine ku kaśs palaga Hää; igised kääd Kei; ära seda igist `säŕki `selga pane; igiste riietega Iis; ihu lü̬ü̬b üle kõege igisess, kui palav one Kod; igisest piäst ei tohi `küĺma `juua KJn; ti̬i̬ ommugust õdaguni [tööd], nii et seĺg igine, siss olet ike levä otsan Hel; ku nägu igine om, siss siĺmälavva lähvä `katski Nõo; ma‿i või vi̬i̬l `ussõ minnäʔ, ma olõ vi̬i̬l `väega hiḱine Har Vrd higonõ, hiine
2. villarasvaga koos, saastane igised `villad `leigata ja `panna kohe vede VNg; villad igised, ige täis Kod
3. udune, aurune igised ja udused `akned Lüg; poodel on igine Jäm; [tee]laasid igised Khk; vaat kui `kangeste ake tõmmab igiseks Mar; `aknad on igised, tahvad kuevatada, `pühkida Kos; [prillid] Läksid igisest Trm; egä moeto aken ei lü̬ü̬ igisess, kui ühel pu̬u̬l oo külm, tõesel pu̬u̬l soe Kod; `akna igitse Trv; akan om igine, ei näe `väĺlä Nõo; akõn om likõ, ta‿m hiḱine Har Vrd higonõ, hiine
4. tume, ähmane higine taevas Kuu; Kuu on igine ja tume Lüg; akkas `taeva nagu igisest vedama, aga näe, `vihma `lahti ei sua Kad
hiire|karva1 (värvusest) `iire`karva `alli obune; `iire`karva `musta; `tuhkur on `iire`karva obune. `musta jutti käis üle `selja. `kutsuti ka `iire`karva `tuhkrud VNg; `Mieste `püksid olivad ka vahest `iire`karva IisR; paet obune oo iire`karva, must sooń kεis seĺja pεεlt läbi Mus; mul oĺli ükskord iire`karva talleke Saa; iire`karva obune, siniaĺl VJg; iire`karva obene, must seĺg ja küĺle om kõllatse Krk; kui `juusse nakava vähä alliss mińemä - - siss läävä iire`karva Ran; hiire`karva hopõń Se Vrd hiirekarvaline; hiiri|karva, hiiru|karva
ilm1 ilm g ilma eP(e- LäLo Vig Juu SJn; jõ- Khn; g elmä Juu) eL; `ilm(a) g -a R ilm(astik) a. (igasugune) ilm ilm `haudub sadu ~ on `haudes; ei ilus ilm paas kie – ilusa `ilmaga oli kalu vähe; hüä `ilma ei pada `pandava Kuu; kui `taevas `selgi siis one `luota ilusa `ilma VNg; `Ilma `kiida `õhta, peremiest `aasta lõppul; paha `ilma lind (metsvint); kui kuer pöhördäb, siis tuleb sant `ilma Lüg; siis `tullo `üvvi `ilmo kui `kaugel kajata Vai; selle `talve peab `leebid `ilmi; vanajumal on kodust ära lεind, ilma laste käde jättand ~ `andand (öeld, kui sajab või tuiskab) Jäm; `umbast kut kuri ilm maha jäänd (öeld, kui riid lõpeb või riiakas inimene lahkub); ilm eidab, jääb vaaks `jälle Khk; Jumala ilma ning lapse perset äi vei ilmas uskuda; Mis soole oo juhtund, pale pεεs just kut sandiilmasapp (inimene on halvas meeleolus) Kaa; `Keskmine ilm, vöib ikka ees `olla (väljas liikuda); Omikust `ilma ja `oastast noorikud äi `võie `uskuda; `Talveks said adrad ikka ilma eest `räästa `alla `pandud Pöi; tuul ja toŕm o mere püha, vaga ilm toob kala liha Muh; vilu `ilmdega pole midagid `tehja Rei; [mere] vesi oo suur, tea kas tä näeb `saosid `elmo Mar; põle `päeva, põle `vihma, oo nii `umne ja `ähmus ilm Kse; põhja poolt taevas kolab, ilmad `lähtväd külmäle; ilm oo mõttes. ei teä, kas akkab sadama või mette. mõtetes ilm Tõs; akkab parema ilmase minema Aud; ku `päiksel jalad all on, siis tuleb `rasked `ilma; läks alva ilma `sisse, küll ta saab märjass Hää; talve `aegu ilm annab külmast tagasi – ilm lööb `pehmemaks Kei; kui kuŕg äält teeb, siis tuleb `kurjasi `ilmasi Ann; lina ei või viluma `ilmadega külida Tür; `ilma `kästakse `õhta `kiita ja aset omiku Pai; selle `ilmegä ei `vaĺmi terä; kui lähäb vihmale, ilm muudab `vihma Kod; kui sańt ilm oli, siis ia peremees ei aeand `koeragi tuast `väĺja Lai; küll ilm `mü̬ü̬räss, ka mõni rikass või kuri jälle nüid `enge eit Krk; ku suvel `ämbliku võrgu maa pääl om, siss om `kuiva `ilma `u̬u̬ta Hel; ilm ollu nigu üits klaas kõ̭ik, `väegä `seĺge ja küĺm; ilm sadanu ja müristänu ja `käŕknu; käib nigu kuri ilm, nägu vissin pään, ja krimbsun; varesse `karva ilm (hall, üleni pilves) Ran; kihulase survava, ommen saab ää ilm Nõo; om nii kole ilm, et ää peremi̬i̬s ei aa `pennigi `väĺlä; parass ilm `oĺli – es ole küĺm ega lämmi Kam; ilosa ilmaʔ kui neio silmäʔ Kan; täämbä lask jo ilma `pihmess; kurõʔ toova kuŕja ilma, haniʔ toova halva ilma; olõss tulõva nädäli kah leppeppi `ilmu olluʔ Har; tu̬u̬ (haug) kudõnõss `päivlikkõ `ilmuga˽haańa kandsu `sisse Rõu; kuu oĺl täüs `saamisõl siss oĺliʔ ilmaʔ `hõelaʔ Plv; ilm jo undsõtass, sadama nakass Vas; śjo om jumalõ ilm, olkõ timä sadõjanõ vai olkõ illośs Se b. (ainult) halb ilm Olis ehk ilm `taevast (väga halb), ega sie sis pia `nuori inimisi pidule menemäst Kuu; niid on ilm (maru) `väĺjas; jumala (halb) ilm tulab `pεεle Jäm; Akab püsut seletama, ju ilm (sadu, äike) läheb üle Kaa; Lõuna kaar oli omiku pääva tõusu `aegu nii paks must, sealt tuleb `ilma, `möllab `jälle mütu `pääva; Akkab vist ilmale minema – mered kerkivad; Mo va selg valutab, teab `ilma (sadu); See ilm (sadu, tuul) läks seda `korda öle `jälle; Ilm on täna kõige perelapsega `väljas (sajab ja tuiskab); Ilm tuli kõige kutsikatega `välja, suured ja pisiksed kõik `lendus id Pöi; nüid lεheb elmaks Hi; jõlm (torm) akkab tasasõmas `jäämä; Selle jõlmaga võtab võrgud `jälle puhas ää Khn; vesi `vasta `ilmu kahisass; piip lask villu (vilistab), `ilmo saasõ Se c. (ainult) hea ilm `ilma ei ole, mis‿sa `niidad VNg; Annaks jumal `ilma Pöi; tuul läks `vasta `pääva `ümmer, ega ta ilmal (ilusaks) ei jää Hää; paar `pääva on juba ilma `moodi (ilus) oln HMd; ei piä `ilma enämb, ei tiiä kas joba sügise poole nakap `kiskma Nõo
hing ing g `iŋŋe, `inge R(h- Kuu), inge hv Hi, L K I, iŋŋe S(h- Phl) JõeK KuuK VJg; ińg Vän hv San, g ińge Kod Pal Ksi; (h)ińg, (h)ing g (h)ińge, -ng- V; eng g `eŋŋe, `enge hv Kuu, RId(n -i VNg Vai, -e Vai), enge ?Rei spor L(-ńg- Mih Khn); eńg g eńge, enge M(eng) Krl, eńge T(g eńgu, -ng- Puh) Lei(j-; eńd) (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. (hingatav) õhk a. õhk; gaas Toropill - - puhuti `inge täis Lüg; pudeli `prunti on `liiga `arva, `lasko `enge läbi Vai; pumbitase `toukrile `inge käde mere `pöhja; töömes pudelis iŋŋe all (õhukindlalt) Khk; maki orgiga torgiti makki, et ing `välja `tulli Muh; orika põied `aetasse `inge täis Vig; meri tahab `inge saada, [lahvandusest] aeab `sooja `õhku `väĺla Aud; ing lööb pudeli puńni ää Tor; tema ti̬i̬b `õlle ära ja paneb pudelitesse inge `alla Pal; vaat ei peä `inge; Mõned kuevatasid soolikad ärä, ajasid `inge täis KJn; Küll on õllel `kange ing (gaasisurve) sees SJn; nina `sõ̭õ̭rme om `kinni, mitte `piuksu ei tule `enge `vällä Hls; piip kõvast täus topit, ei anna `enge läbi Krk; õlu peäb eńge all `saisma Puh || fig Tütart oli inge (järelevalve) all oitud, aga na kui linna läks, kohe ukkas oli Han b. sisse- või väljahingatav õhk; hingeõhk Inimene eläb, sis eng käib `sisse ja `vällä Lüg; ing ep taha kenasti läbi `kεia (raske hingata); selle ing piab eluaja `aisma, kis pisiselt lapselt sitta söönd on Khk; `lastel `ööda, et ärge mette sööge mona ilma leivata, ing akkab `aisema Emm; Värskest lihast öeldi, et iŋŋe mekk on sees Käi; `issa meie palve, lued ära nenna et sa mette ei `eńga, `eńge `väĺla‿i lase `minna Aud; ei sua kõnelda. ing tuleb `väĺjä. kõri `kat́ki; kas ta ingegä (söömata) eläb Kod; paha ing käib suust `väĺlä KJn; kel eńg aiseb, ütelts et ni̬i̬ `süäme kõrva lasev läbi mao `luhti Hls; kellel kurgu liṕp `väike, sellel eńg aisess; [surija] tõmmaśs `seäsi `eńge üless poole, `alla poole ei lase suguki, vaaḱs `eńge üless poole Krk; kui sa (rase naine) läät `mü̬ü̬dä [sõnnikuhunnikust], vahit pääle ja `süĺgät, siss latsel eńg aesana - - elu aig alb ais eńgel man; ülesspoole kisub `eńge ~ `õngu - - nigu sureja vai `aige Ran
2. hingamine; hingetõmme hing puhuduksis (hingeldades); Ing `kurgus id Kuu; `eŋŋega puhub rakkule `õhku `sisse; vahel `ummistab `nõnda `eŋŋe `kinni, et `muudku käriseb vaid Lüg; Tuba on suitsu täis, oja ing kinni. Katsu iŋŋest kinni pidada Jäm; paneb iŋŋest `kinni Vll; ing jäeb pakile (ei saa hingata) Muh; ojad `inge tagasi, et äi `inga mette Emm; `Jooksis nenda kut ing `andis Rei; joose nõnna et [ei] saa `inge takkagi (hing kinni) Mar; ing karjub sees [astmahaigel] Kul; eng oo `rindus `kinni Tõs; Poiss akkas `naõrma ning `tõmbas engegä levä tükü `kurku Khn; mool matab inge `piale Pär; inge sees on nii koledasti, matab inge `kinni Ris; painakas - - käis `üesse kohe `tallamas, ei saand `inge edasi ega tagasi (hingata) VMr; siis akas ińg `rohkem `käimä (hingamine muutus kergemaks) Kod; ińg jäi `kurku `kinni Ksi; lämmatav ilm oli palav, nigu inge `piale akkas; [kitsad rangid] `võt́sivad inge obusel `kińni Lai; ing `kińni, ei saa `inge tagasi KJn; taht iĺläksi minnä, enge nõal (hinge kinni pidades); enge `matmise `aiguss (astma); nüüd ta `tõmbass joba viimäst `enge (hakkab surema) Krk; tu̬u̬ kes loeb nikerduse sõnu, piäb `eńge `kinni Ran; engu mat́t `kinni, `astu es `saaki Puh; juuśk nii et hingeldäʔ (hing kinni) Vas; ju̬u̬śk niguʔ hińg rinnost väĺäh Se; hinge kiskuma ~ vedama raskesti hingama; viimseid hingetõmbeid tegema (surija) viab viel `enge edesi tagasi, on juo menemise pääl Lüg; `pouslahis obu vä˛ab `inge Khk; Või ikka `viimaks vädas iŋŋe ää koa (suri) Pöi; kut inimene soreb, veab `inge tagasi, äi saa `sesse änam `luhti vedada Käi; ing on `kinni, kisub `inge PJg; keha on siit paks, siis lõõtsu ja kisu `inge Äks; viab `ińge nigu `paela läbi Ksi; taa (vanamees) ei joua umma `hińge `kisku õiʔ Har; hinge tõmbama 1. (raskesti) hingama; viimseid hingetõmbeid tegema (surija) akkas `enge `tõmmama, edesi ja tagasi. akkab surema Lüg; iŋŋe `tömbamine lihab `raskemaks Ans; `tõmbab `inge, kui ing oo `kinni; `inge takka `tõmbama (lõõtsutama) Mar; `aige `tõmmas `inge viimast `korda Juu; mea tulli ärä, miust jäi ta `enge `tõmbam Krk; [surija] naasi `hinge `tõmbamma Plv; 2. (pisut) puhkama las `tembab vähä `hinge Kuu; obosed `tõmmavad `enge tagasi Lüg; ma‿s saa mette `inge tagasi tömmata Khk; kus sa nii rutto `jälle lähäd `tõmma `inge takka vähä Mar; lase natuke `inge tõmmata [hobusel] Kos; es saa `engegi tagasi tõmmade nõnda `kangest mea joosi Krk; kudass sa sääl `eńge `tõmbat, kui ärrä niidäp oolega i̬i̬n Puh; Istu no ja `tõmba˽sa˽ka veidikenegi `hinge Urv
Vrd hõng
3. fig (puhkepausist, puhkamisest pärast pingutust) mies ise ka tieb `suitsu `põllu pääl. obone `tõukab `enge tagasi Lüg; Sa ei `anna `mulle mitte `inge `mahku; Ma ei õle tänä mitte `inge `mahku saand Jõh; mette‿b saa `inge taga, nii tiius töö Khk; Ka vanade inimeste eest olid jöulud kenad - - sai vähe `inge tagasi lasta Krj; oled käind, siis pörmu `aega `puhkad, vetad `inge taga; Raske töö juures peab vahest inge taha vetma Emm; Nüüd peab küll natust `inge taga vedama, muidu äi `jäksa änam Rei; võtab vahest `inge takka ja akkab otst `peale karima `jälle; joose nõnna, et saa `inge takkagi Mar; `uutkõ veid́okõsõ, `laske `hińge haardaʔ Se; ühe hingega korraga, puhkamata; pidevalt, järjest `juosin kohe ühe `eŋŋega VNg; kaks jaama vahet `söitas `ühte `inge ~ ühe iŋŋega Jäm; räägib ühe iŋŋega `terve jutu εε; virts tömmab ühe iŋŋega ennast täis Khk; paastu `maarjabe omingu pidid ühe iŋŋega pinust `laasta tuppa `tooma, siis sui `leidsid mune Muh; Ma pesi üheingega lounani pesu Han; seĺg on nii valusaks jäänd, ma ühe ingega olin kõveras [kartulivõtul] JJn; ühe ingega `kuanis kohe tuobi täie vett `nahka Kad; ühe ingega `tehtud KJn; ma joosi periss eńgpuhult ulga maad, üte engege Krk
4. elu(avaldus) a. elu, eluvõime, -jõud (inimene, loom) Ing `oieti siess `kuiva `kuorigu ja `lahja vesi`kördi najal; Kas olete jo oma sia ottand `iŋŋeld ärä (tapnud); `Hiŋŋe`vaara (eluohtu) enämb nüüd ei old Kuu; tüö akkab juo `eŋŋe (tervise) `pääle `käimä Lüg; ma võdin oma `iŋŋe pihusse (olin suures hädas) Jõh; siä vihastud oma `eŋŋe siest `vällä Vai; niid ing jähi `sisse (pahandades lapsele, kes sai oma tahtmise) Jäm; see suits vötab iŋŋe εε; pool `inges kala paadist `vöötud Khk; vanaeidel pole iŋŋe `ilpu (elunatukest) sihes olnd Mus; on‿se `inges alles Pöi; surm o ühna suu `juures, a iŋŋe põrmuke (elunatuke) alles sehes; visa kassi `persest ing menema; nii kaua kut mul ihus o `inge, ma täna `teitid; kaks kolm `päeva `piikus iŋŋega ja `surri ää Muh; valvaskala püid peab väga hiŋŋe pεεl (elukardetav) asi olema Phl; `inges pärast pannakse uśs [õnge] `otsa Rid; tä aas `eese `inge `jälle (paranes); tänä akatse neid `ingsid `vällä `tõmbama (sigu tapma) Mar; ega ma teda `inges peast (elusalt) änam `näindki; nutab inge seest `välla ~ nutab `surnuks Mär; Vedelad leeme`lörtsi sai mõne `luśka `inge pidada; `Kange küha `aegas oo kua ing minemas Han; nüid `peetakse inged sees nende `aŕstega Tõs; Angõrjas nda vjõsada engegä Khn; `inges anid; inge vaemuga (elusalt) sain ära [sõjast] PJg; Jusku vaim, et si̬i̬ eng aga vi̬i̬l si̬i̬s seisab; Jalg sureb ära ja käsi sureb ka. Siis jusku sipelgad joosevad, kui ing (liikumisvõime) `jälle `sisse tuleb; pole enge `põrmugi (elunatukest) sehes Hää; kas sa saad vähä ehk `paĺlu [raha] aga ing sa saad ikka sees pidada Ris; maha tapetud ehk `ingest peast `viidud [vasikad] - - turu `peale või `linna Rap; `võt́sin ommiku ühe jänekse ingelt ära (tapsin) JJn; madisepävast tõusevad `inge kõik loomad, kas `kärpsed ehk uśs Tür; me küĺmetsime `paĺlalt nõnna et kas või ing `väĺla siest Koe; ia miel et ing sies (öeld, kui küsitakse naeru põhjust) Iis; kisendä kas ing ihoss jäägu; kisendäs kas ińg (täiest jõust) Kod; jäi ikki vi̬i̬l `inge ~ inge `sisse KJn; [lehm] tapeti ärä viimätse inge mineku aeg Vil; kannatlik kavva eläs ja viletsil visa eńg Trv; ka (kas) engest peräst tõid [sea] Hls; sääl om eng kaalu pääl (elukardetav); ei võta mitti kübent [toitu], enge pidäde; mis tast sitast nõnda kirut (nurud), ega ta mõni enge eläts ei oole; pikken lei maja palame, `paĺle eńge saive `vällä; mõni laits satass maha, om ilma engete tüḱk `aiga Krk; see lämmi leib ja `värske või om meie eńge `tapja Hel; mia rabeli nigu eńg oless `väĺlä `lännu Nõo; visa minekiga hińg seehn Rõu; ku jo [rase] om poolõh aoh, sis üĺdäss: [laps] om jo hińgeh Se || elamine, elu ülespidamine teenib `palja iŋŋe (söögi) eest Khk; `Osta `kuskelt ei saa, `kaarisi inimestel põle, vabrikus tiha‿i saa - - eng päris `kińni Hää b. (taim jm) see puu töuseb veel `inge; lassid `inges (kasvavad) puud pöllu ajaks Khk; ing oo sees, aga edasi ei lähä (viletsast männist) PJg; mud́u põle `inge soand `sisse [pisuhännale] kui pidi inimese verd `andma Kad; puul om eńg [kohe] vällän – lase puul auk `sisse - - ja `peoge `su̬u̬la `sisse Hls; kõŕs om pehme, juśt ku `enge ei ole sehen Krk c. (mitmesuguseis väljendeis) Saõmõ paha engegä (hädavaevu) `laidõ `alla torma`varju Khn; är `pääsi vi̬i̬l kurja ~ poole engege (poolsurnult) Krk; hingega 1. eluga, elus(alt) kut potermańn `paĺjalt ära lihab siis [laeva]mihed aenult iŋŋega `pääsevad; neid (vähke) saab ingega `katla `pandud Jäm; nägi [meest] viimist kord vel iŋŋega Muh; ta tuli tagasi ikka ingega sialt (sõjast) Ris; engege latsek ollu ka joba - - kuus kuud [vana] Hls; 2. (raskest olukorrast, hrl retoorilistes hüüatustes) koes sa iŋŋega lehed, piab `pεεle sii olema Khk; kus sa lähäd oma iho engega Tõs; kus sa iŋŋega pääsed piad elama VJg; vilets on elädä, aga kus sa ikki ingegä lähäd KJn; 3. kiiresti, hoogsalt Mis sa longid, astu engega; Ära viida `aega, asu engega asja `juurde Hää; engel 1. elus `viĺjä `ańti, et sa aga ingel `seisid Kod; [põua ajal kängunud viljast] mis ike engel om, si̬i̬ akkass `viskame [kasvada vihma järel] Krk; 2. (retoorilises hüüatuses) kus sa engel läät – miul ei oole `mintävet aset Krk; poole hingega 1. poolsurnud, -surnult poole iŋŋega `pääses `randa Khk; `Näetsa kui vigaseks [teder] ennast ti̬i̬b, poole iŋŋega naagu oleks olavad `poegade `aegu Krj; pole hiŋŋega vana loom Phl; poole ingega jähi veel Mar; mõrtsukste kähen ollu - - är `pääsi vi̬i̬l poole ~ kurja engege Krk; 2. vaikselt, omaette Räägi väga, mis sa sedasi poole ingega podised KJn; sooja hingega eluga, elusalt `pääsin soja ingega veel `lahti Mar; saeme soja engega `kalda Tõs; sooja ingega `piases viel kääst ää Kos
5. elusolendi, hrl inimese surematu osa; ant ihu, keha `Ennevanast õlivad `valged `vorstid, veri õli ing, seda `süüä ei `tõhtind Jõh; Ihu iŋŋega (täiesti) ukkas Khk; Kui ing akkas ihust ää minema, siis `pöörti inimene seliti Krj; Inimese ing `öötakse `peale surma veel nelikümmend ööd `päeva sii moa peal `rändavad; Kui inimene surema akkand, `tehtud uks `lahti, siis ing soand `välja Pöi; ing ja ihu väriseb sehes Muh; hing on ema ihust juba so `sesse `pandod, aga vaim on hiljem; nee (sandid) palusid `jälle `nende `hingede eest, kis raha `antsid Phl; venelased olid selle viina järele nigu kurat inge järele Noa; eńg ei `minne siiss ukka, kui ihu arida saab (peksust) Mih; inimese ing ei `surrõ Khn; [enesetapja] `Ańdis oma inge kuradil Hää; kalal ei ole `inge, temal on elu sies Ris; vaim käib kodo, aga ing kodo ei käi; kui ing lähäb juuress ärä, siis [inimene] oo `surnud Kod; ega sa `enge omal ei saa, et sa puret Krk; raha rikkus, eńge ukkus Puh; jumala peräld eńg, kurja peräld kondi (ebameeldiva inimese surmast); inimesel om eńg ja eläjäl om eńg Nõo; [puugitegemisel] sünni selle eńge `pääle, kessi `sinnu enne tennu rhvl Kam; sa ikõt nii et ińg lätt iire`mulku (öeld pilkavalt) Urv; eläjäl om toss, inemisel hińg; Opõtaja püünd inemiisi `hinge patust pöördäʔ; poiśs oĺl vällä˽kooluʔ, hińg hiire `urgu, toss tuhatõrikõistõ lännüʔ Har; imä õ̭ńniśt minno iho ja hińge poolõst Rõu; ĺätt `põrguhe kõ̭õ̭ iho hingegaʔ Vas; mi timä hingega `jeie üteh ja `seie (öeld kaotsi läinust); jummaĺ anna tälle `tu̬u̬hhu `ilma hinge ette (hingerahu); koes‿sa uma hingega `läädeʔ, patu`kuurma (patukott); last hoia˽ku `hińge (väga), a raputa ku `uibot Se; ku ińemin kuolõss, sõss jeng lätt muidõ `jeńgi munu Lei; kolʔ `päivä vahḱ hińg havva man; [surnust rääkides öeld alati enne või pärast nime] hing jumala `peŕrä; hüä hing lätt `taivalõ; luuʔ koolõsõʔ, a hińg koolõ‿iʔ; [hingedeajal] pallõldass `hińgi iist jumalalõ Lut; hinge mäletama ~ pärima ~ ülendama (õigeusu kombe järgi) surnut mälestama ja õnnistama `tarvis `lassa oppetajal `surne `enge ülendä Vai; jumal ülendagu tä `inge ning alandagu tä pattu Khk; inge ülendus (surnu mälestuspalve kirikus) Pal; jumal ülentegu esi temä `enge Hls; `keŕksänt peränd [surnu] eńge jumalale; `ütle jumala peräld miu suguvõsa eńg, ülendä suguvõsa `eńge, siss jääp pilli`puhkmine vakka [kõrvas]; ku kõru aap `pilli, siss ülendädäss surnu `eńge Nõo; seh no sullõ seo, siss sa ülendät ka ta `heńge (öeld päranduse jagamisel) Rõu; kas kadonu hing ärʔ om peritüʔ (surnu nimi kirikus teatatud); hinge perimine ~ peritsemine (2–3 kuud pärast matust) Plv; `hińgi mälehtedäss; kuvvõ nädäle `aigo `ku̬u̬ĺja umadseʔ õks `andva˽määnest `ku̬u̬ĺja `kraame määńtselle läsile naisilõ `hińge üleńdädä ja sandõlõ andass jah; [ema] pääle kerigo ao lõiḱ muna neläst`kümnest raasakõsõst ja jagi sandõlõ puja `hinge mälehtädäʔ; jumalõ peri hińg täl, timä om `ku̬u̬luʔ Se
6. fig (millestki kesksest või olulisest) a. (inimesele elutähtsast) See asi keis mul otse ööda, oort iŋŋepöhast läbi Kaa; [palderjani] Juurel on nii vahe erk ais et käib oort iŋŋest läbi Pöi; nüid viśt lää eńg laiali, kõtt om tühi; [lapsel] `väikest viga midägi om, sõss rü̬ü̬ḱ nindagu eńg laiali Krk; eńg nii tühi, et vahi `persest `siśse, am̀ba paestava (söömata inimesest) Ran; hińgega `kauplõmma (liigkasu võtma) Se; hinge alla ~ ette ~ sisse, hingele panema ~ võtma jne; hinge all olema sööma; jooma ei oda (`viina) `hiŋŋe sise Kuu; `Viskas kõik kalad `inge `alle Lüg; Küll sel õli juba asunik `inge all Jõh; ta‿b vöta [toidu]raasustkid iŋŋele Khk; Ma pole `meskid iŋŋe ligi vötnd Mus; Pane see (õlu, viin) oort iŋŋe `alla Pöi; ei tä võta mette `miskid `asja inge ette Mar; muud `asja mette [raasugi] `toitu enge ette ei taha Tõs; Miul ei lää si̬i̬ sü̬ü̬k eńge `sisse ka mitte Hls; lassi `piimä ja karbi võid ma oma enge `sissi ei võta; miu eńg es võta tat (vastumeelset toitu) `vastu Krk; `aige ei maedsa, ei võta eńge `siśsegi midägi Ran; Heedä hinge ala (öeld viinajoomisel) Räp; hinge seest sööma ~ võtma kiusama, tüütama Vana`eide `lorbutamine süöb `iŋŋe siest Kuu; Noored söid vanadel inge seest εε Emm; sa võtad mo inge seest `vällä `eese riioga Mar b. eksistentsiks oluline nähtus, tegevus jm Pajud kasuvad `seikste nögude vesiste maade peel - - Vesi on ikka paju ing Kaa; (lõng) oo mõnest kohast nii peenike, et põle `ingegi sees Mar; küll aga `ketrab peenikse [lõnga]. ära ikki `enge `väĺla võta Hää; mehil o nagu ing, tubak ja viin Kod; obone oli minu ing kohe. taĺlitasin ala neid Plt c. korrasolek; töökorda panek; tegutsemishoog Eit saa ega saa `tüöle `hinge sise Kuu; tuuligul on ing `välja minemas (laguneb); p‿saa piibule `inge `sisse (tõmbama); ma‿b saa obusele `inge `sisse (korralikult tööle või sõitma); p‿saa rakule `inge `sisse (korralikult valmis tehtud) Khk; torupill `mud‿kui `üidis, ma `tõmmasi tale ikke koa `inge `sisse küll Aud; ta ei saand `kangalle `inge `sisse (ei osanud kududa) VMr; Tuulikuid põle vist rohkem kui veel kahel on ing sees Trm; Mina `esti ei osand [võid] tehä, siis isä lõi inge `sisse. Temä osas nii `järsku üles-`alla `lüiä männäga, siis ku̬u̬r võttis kohe inge `sisse ja läks ruttu kokku KJn; tulel om eńg `vällä lännu, ärä `kistunu; puhass engege tuli `palli ümmer (lõi kõvasti välku) Krk
7. fig (viletsast või põdurast olendist) a. (väga kõhnast või viletsast olendist) `eŋŋe ei vie `kiegi (normiks ei võeta kõhna siga) Lüg; muku sai si̬i̬ ing ärä räesätud (lahjana tapetud); nägid et, muku ińg (väga lahja) õli sul talleke, tagasi tuada Kod; mis sa `seantse surmak ti̬i̬t, `paĺlalt si̬i̬ kuri eńg luie vahel sehen; Kadri om ka nõnda är kadun (kõhnaks jäänud), et paĺlass eng vi̬i̬l Krk; Niguʔ hingetsänk (pikk ja kõhn inimene) Vas b. (väga vaesest või tühisest inimesest) `Andas `krundi ära - - Pärast vahi et omal ing `paelaga `kaelas IisR; taal pole muud kut türa ning tühi ing Khk; Sool pole muud kui süda, saba ja soe ing Rei; se mees põle muud kui tühi ing ja türä taga Juu; mes suss tappa! tühi ing, suala tüńn ja vana pindsakutükk Kod; kehväl ike [muud ei ole] ku ihu ja eńg Hls; vana inimesel ei ole mitte ku midägi, `paĺlald ihu ja eńg Puh; nii jumalõpaĺlass, tel ei olõ mitte medägi muud ku hing ja `hammõ rüpp Har; Esiʔ um hińg nööriga kaalan, a˽`tõisi um virk nägemä Rõu; hing langagaʔ kaalah (täiesti vaene) Vas; Ei olõ muud ku titt ja hing Räp; täl mudgu paĺass hińg; hińg om śeeh, silmä pääh, muud olõ õi täl midägi Se c. (kehva tervisega; väga haige, suremas) Omal ing `uule tukkames, aga viel `vannub `kurja Kuu; veda juo kolm samu `henge `niidiga taga ja ka veel `uhke ike VNg; sene eng on `justku `niidi `õtsas Lüg; nii vilets, mis ing löŋŋaga `kaelas; `umbest ing on `kontide vahel veel, nii `otsas `aige Khk; kõik peab `jääma maha kui ing o keele peal Muh; Ing niidiga `kaelas, sitaauk nööriga `seĺgas Han; ing piiksub vel `kontide vahel, see sureb varsi; mis sa teed ing ja elad (viletsa tervisega) Vän; Eng niidiga ~ `viltse lõngaga `kaelas ~ eng minekul Hää; kakestab üksinda `paĺke `tõsta nõnda et ing lõngaga kaalas Saa; ing `niiti pidi sies; ing paelaga `kaelas Kad; ing ripub niidi õtsas Iis; kõńd tõine, juśt ku eng oless londige kaalan ollu ~ londige näpu otsan; mis sa `seantse surmak ti̬i̬t, `paĺlalt si̬i̬ kuri eńg luie vahel sehen; nõnda `aige ja ärä lõppenu, eng liigub kurja luude vahel vi̬i̬l; si̬i̬ kuri eng paĺt keele perä pääl vi̬i̬l Krk; eńg om täl niidiga kaalan, aga muku eläb; mes mä elä, eńg om `persega `riibu, `mõtli et ma ärä koole Nõo; Esiʔ um hińg niidiga jo˽kaalan, a udi vi̬i̬l tü̬ü̬d tetäʔ Rõu; hińg nööräga kaalah Plv; hinge heitma surema minu `sõprad on kõik juo `enge `eitaned Lüg; Eile omiku `eitis iŋŋe ää Pöi; lehm raband `jalga ja eitnd `inge LNg; tema tuld tüölt kojo ja eit `inge Kad; `tuńdi kaks on `aega kui eit́ `inge Kod; eits `enge Hls; tõist last kabelin `matse, tõene kotun `eitse eńge Nõo; [hobune] hiit́ hinge sial är, `pillu `maahha; `hirmu ar, õt `tahtse hińge `väĺlä `heitäʔ Se; hinge vaakuma 1. pikalt põdema; suremas olema Õli juba `inge `vaakumas, aga ärä `püäräs (sai terveks) Jõh; [inimene, loom] vaagub eese `inge, ei tä sure ega elä Mar; Lehm sõi vist `naelu `sisse, nüid vaagub `inge Han; si̬i̬ one juba `inge `vuakman Kod; ammu joba vaagup `enge Krk; vana pernańe `vaakse `eńge San; 2. u majanduslikult alla käima Mõni kolloo·ś vaagub kua `inge Han; hinge (välja) viskama surema, kärvama kuer `viskas `enge `vällä Lüg; enge juba `väĺla `viskanu Hää; üks nuare ärrä (oiniktall) one ärä inge visanud Kod; kevädi pidi kaśs inge `väĺlä `viskama KJn; [laadal hobune] iluss ku lihamägi, ku kodu saave, `viskab enge Krk d. (väsimusest; suurest pingutusest) eng oli kohe `kontide vahel `ninda `niidin `eina ärä VNg; Kas vai rukki`leikuss, päiv palav, ing `ambas, oi küll sai `auvet; Sai `tulla `ommiku `mõisast `reielt, ing niidiga `kaulas, ei `sõisand jalal Lüg; `juokseb `ninda et eng `ambas Jõh; `Juoksime `nindat `irmus, ing oli `paelaga `kaelas IisR; `lintsi nenda mis ihu ing kisendas sees Khk; karjob ühnä inge põhast (kõigest jõust) ja röögib Mar; Kus poiss lidus lõõtsutades, vata et eng paelaga `kaelas; Ing niidiga kaelas, ingeldab - - nägu tü̬ü̬ `raske või joosuga tuleb Hää; kui kiire töö - - siis tehasse nii et ing `ambus Lai; et hing armas sees kõigest jõust siis ta `panni naa `lingama et ing armas sihes Muh; Joose naa‿t ing armas sees Lih; Suure `tü̬ü̬ga `tõmma nii et eng armas si̬i̬s Hää
8. (surnu) vaim a. vaimolend, kummitus sedä (kuusikut) `kartas `enne igä mies nagu `enge Lüg; Kui `inged tulevad (hingedeajal)`riega, siis tuleb pikk ja külm kevade, kui `vankriga, siis soe ja varane kevade Jõh; `ingede pää oli `talve olnd, siis oli `pandud `ingedele pudru Khk; neli nädält sedä `enge `aiga om. võet `engi `vastu; pimme udsu, sõss enge tulev `taevast; enge tuleku päeväl olli viit `süvvä engedel ja mineku päeväl kah. enge saadeti ärä, tapeti siis üits lu̬u̬m, kas kana või; ma oodi tat (teda) ku `enge, es tule‿s tule Krk; keedetu `paksu jahu `putru, `pantu või `siĺmä, siss `viidu tareotsa pääle `engile `süvvä Puh; eńge siss teǵevät toda `ilma alvass – ku na ulguva Kam; pulkšti (kella) katõ`teiš́šüme `aigu `üöse jengeʔ `ḱäülese maa päl, t́egeva taad ež́ tü̬ü̬d, mia t́ekki jelleden Lei; hingeʔ lastass `täämbä (hingedepäeval) vallalõ puolõst üüst puolõni päväni Lut || hingedeaeg Mihkle päeväst üits nädäl `eńgi, eńgist nädal märti Trv b. vaimuks maskeeritud inimene (hingedeajal) ku ma nu̬u̬r oli, siss ma käüsi ka engen. enge käüsiv vagaviisi - - mõnel olli piĺl man, mäńgs kannelt - - `laulsiv iki: enge omma siiä saanu. `antke `engil ańnakiida, `antke `engil kanaliha, `katske karaskiida. kui ei ole aniliha, siss `antke `engil sia `ändä; `võtsiv `enge aja `algusen, üits kolm `õhtud käüsiv - - mõni pańd kirmi suu ette. `ütliv iki: lääme nüüd enges; enge es tandsi, käüsiv üte mant tõise manu, [tahtsid] iki: käkki, karaskid ja liha Pst
9. elusolend a. inimene või loom, hingeline Üks väsümädü ing tämä oli; iga ing toi kolm-neli `tündri `silku `kaasa `palgaks [kalapüügilt Soomes] Kuu; küll on mones `vallas pali `vaisi `engesi Vai; mis sa `piinad `ilma `süüta `inge Khk; `Mihklipää `laupa `öhta siis karjased `otsisid ja ajasid veel `viimpse kui looma iŋŋe metsast koju Krj; Piikund ing (väsinud, nälginud, poolhaige inimene) Pöi; Mis teised ütlest seda ta tegi - - oli üks saamata ing Emm; oo sool `põrsa ing maeas, põle sool `nälga `karta Mar; Või säl sõjas neid `engi vähe `otsa saab Hää; kõik viimane kui ing (inimene) oli kadund Juu; siis käind külas `õmblemas kus põle mieste `ingegi old JMd; `ükski ing ei tiand aimata VMr; minä tulin kõege `enne. `tõisi ei õle mitte `inge Kod; miul ei ole elävet `enge kodun; üit́s `eńgig ei liigu (väga vaikne) Krk; ma ole õnnetu eńg, ei ole omakest Hel; turbavva, kammar om pääle kasunu, ku pääle läät olet kadunu eńg Nõo; ta oĺl siss ärä lännüʔ kotust ilma hinge `ti̬i̬dmäldä Har; ka taal hingel (joodikul) püsü üi midägi; kotoh olõ õi ütte jumalõ `hingegiʔ Se; meele (meile) katõlõ hingele saa viländ Lut || (hrl kiriku- või usklike terminoloogias) `Nõrkend ing (vähese aruga) Lüg; ära kadund (patune) ing Jäm; üks ära valitsedud ing Emm; ärgand inged, kis akkavad jumalad paluma Los; äratud inged Plt; patanõ ińg Krl; nu̬u̬ omma kõiḱ `õnsa hingeʔ, kiä `taivadõ saavaʔ Har; riš́tit (j)eńg Lei b arvestusühik (elusolendite, hrl inimeste loendamisel, maajagamisel, maksude määramisel) `eŋŋede vili õli sääl (magasiaidas), mehe`eŋŋe pääld õli juo ikke kuli rukkid `sisse `kasvand Lüg; kui `palju neid inimese `ingesi teil on? viis `inge peret Vai; `veisid viis `inge `lautas Khk; `kirkonna iŋŋed (kihelkonna inimesed) Jäm; vallamaks oo viis sada iŋŋe pealt Muh; meite kihelkonnas kolmsada `inge Emm; `ingede kirjudus (rahvaloendus) Rei; kolmteist `ingsid kano Mar; kas ingete järele on neid (koolilapsi) pailu Var; No `metmes `enges (mitu) sul‿s neid (sigu) on Tõs; metu `lamma `inge sa ületalve jätad Aud; kodu `kasvasin, oli `kümme `inge pere JJn; vallan eläb kolmtuhat `ińge; pere õli kaheksa `vaimu – `inge Kod; viie inge `pääle saab viis kilu `suhkurt Vil; engede mass pannass engede `pääle Hls; meil iga `aasta piät vallavalitsuse kätte engede aru [viima], kui paĺlu `eńgi sul sel `aastal talun om Hel; egäl eńgel `olli viisteistkümme vakamaad. kutsuti Kääni eńge Nõo; inemiisi `loeti õks hinge `kaupa, eläjeid `loeti tossu `kaupa Har; suuŕ kruńt nelä hinge maa Se; nääd́e hinge pääle (nimele) Kra || fig `meskesed suured pühäd. kolm `inge (päeva) peräkuta Kod
10. inimese sisemine olemus a. sisemaailm; sisetunne, südametunnistus; teadmus Ei sen mihe inge uks `naljald irvagille lähe (ei avalda oma saladusi); `kuidagi on nie sügüsü `ehtud ka nii sügävälle igä `hinge vajund Kuu; sedä (maagilist rohtu) piab `andama `ninda et tämä eng ei tia Lüg; ing kiheles sihes (mingi mõte ei andnud rahu); oo sul midagi iŋŋe `teatavas Muh; Joudnd seda ingest (iial osanud) arvata Emm; Mo ing-vaim on sellest asjast küll `lahti Rei; mo emä ei võind [teda] inge all (üldse) näha Kir; Oleks ma engest või vaimust seda `täädnu; Mis ta eng ja vaim küll `mõtles, ku ta `seukse pääteu ära tegi Hää; jäta mu ing rahule, kuradi naakmańn Sim; õleks ma seda ingest tiand ~ õleks mu ing seda tiand Iis; ma ei saĺli teda inge `sisse (üldse mitte) Trm; ilma inge `tiädmätä saen äbi Kod; ta tahap rahu saia, et eńg ütel pu̬u̬l om; ma es või engest arvade, ega mõtest mõtelte, et miul `seante küläline tulli; miul es tule engest (sugugi) `mi̬i̬li Krk; miä es tiiä eńgestki Nõo; võit kõ̭nõlda nii paĺlö kui hing himostass Kan; ku˽hińg `haigõ om, siss om hingel halu; ma is tiiä tu̬u̬st aśjast medägi, mu˽hińg om tu̬u̬st vaga Har; Taal naa˽hińgeaasaʔ umma˽lõdvaʔ (kergeusklikust) Rõu; mi̬i̬śs tiiä äi˽hińgegagiʔ, mia naańõ tah kammandass Vas; sul inäp `hińge ka olõ‿i seeh, ar olt uma hińge `andnuʔ, õt hooli‿i tõisist sukugiʔ; kost saʔ mu hinge `sisse tiiät; sa kui `hińge kaalut (usutled), sa usu‿i tõist; proosta kõ̭nõlõss perämätsest hingest kõ̭õ̭ `vällä Se b. (meelepahast, vihastamisest) täis `iŋŋega (vihasena) Hlj; ing täis sappi Lüg; siis olid mehed `inge täis teise `pεεle; tegi mo iŋŋe nii täis Khk; Mees aes selged möga suust välja ja siis mool ing kerkis Emm; aga mo ing `kerkis sees Mar; aga mo ing oo täis ta `peale Mär; Vaname ing karand täis Kei; mis ei `meeldi, si̬i̬ aab üsna ińge täis Pal; eńg saa ~ lää täis Trv; eńg läits täis, vihast Ran; [tal] Karaśs hińg `hirmsahe viha täüś Rõu; timäl siss lät́s jo hińg `väega tävvess Vas; hinge all 1. enda teada; südametunnistusel tämä piab oma `tieda, piäb oma `eŋŋe all sedä `asja Lüg; eńge all mul ei ole saladust Ran; 2. varuks, omanduses olõ õi `tingä hinge all Vas; ar˽kõ̭õ̭ and mis hinge all om õnõ Se; hinge peal(e) ~ pealt 1. enda teada; mureks; südametunnistusel(e), -tunnistuselt `Räegi ära `inge pialt, läheb `kergemast IisR; see‿b jöva midagid oma iŋŋe pεεl pidada; komveki kot́t kipitses taal iŋŋe pεεl Khk; (tema surm) läks teise inge `peale Mar; sel on inge peal pakil kedagi Jür; kiḱk na kõnelev mul ärä enge päält puha Krk; mia ei naka enämb vanan `endä eńge pääle `võĺtsma Nõo; `jäie esi `haigõss - - mul oĺl siss pu̬u̬ĺ [kudumata] sukka hinge pääl Har; timä ar tuńnistass kõ̭õ̭ uma eho-hinge päält Se; 2. varuks, omanduses mul ei oole `sentigi enge pääl Krk; hinge peale käima süüdistama; kiusama; vihale ärritama käib `iŋŋe `pääle (ajab vihale) Hlj; tä köib mo inge piäle, `kiusab mind Tõs; si̬i̬ käup miul periss enge pääl, ku tõine miut `sõimass Krk; hinge `pääle `käümä (süüdistama) Vas; hinge taga ~ taha ~ tagant 1. enda teada; südametunnistusel(e), -tunnistuselt Minu enge taga `seukest `aśsa ei ole, et ma `vargil läheks Hää; see asi kipitäs `piäle inge taga Juu; no pajata `välja mis sul inge taga on Kad; ei olõ midägi hinge takah (südame pääl) Vas; 2. varuks, omanduses(t) Pole `iŋŋe taga punast `krossigi; `Viimase kobikani `ansin `iŋŋe tagant `väljä Kuu; killel pole `miigid sugust iŋŋe taga, selle kääst pole `maksusid ka vötta Khk; mitte vilja ega toidu ivakest põle enam inge taga Mär; viimane `kopkas inge taga Kos; nad norisid viimase peńni inge tagant `väĺla Sim; tämäl ei õle inge taga `seńti raha, ei tükki `leibä Kod; [ta] Annass või eńge tagat ärä Trv; eńge taga ta ei piä `endäl, nii `elde Ran; `Väega˽`helde `käegaʔ, tiä `andsõ kas vai viimädse hińge takast ärʔ Urv; mul ei olõ mitte medägi hinge takan süüäʔ Har; Jätä‿iʔ hinge taadõge (mangub kõik kätte) Räp
11. iseloom; tugev tahe; visadus on sel ka `inge seda `valmis teha Hlj; `valju `eŋŋega obone Lüg; Ise pisike, aga ing on ikka nii suur (väikesest ja väga tigedast koerast) Mus; ergu engega, see‿i seesa pudelis ka vakka Aud; Ma oma enge ja vaimu poolest ju ti̬i̬ks, aga ma‿i saa Hää; si̬i̬ om üit́s ää engege inimene, eläve vaimuge Krk; väegä visa eńgega, ei jätä enne `järgi, kui ärä om tettu; siss ollit nu̬u̬r, eläv eńg seen Ran; taa (viin) võtt iho`tervüse ni hińge rikk Vas; hingele (südamelt) om hüä ineminõ; pehme˽ki̬i̬ĺ pett, hää hińg and Se; elust ~ ihust (ja) ~ hingest, hingest südamest, hingega, ihu (ja) hingega, ihul(t) hingel(t) jne kõigest väest; innukalt, agaralt Ei ole parada `meeste `korval `soudajes, ku pead elust hingest igä `tembama Kuu; ühe tüö `küljes ole ihu ja `eŋŋega, et sais `valmis VNg; tegi kõhe tüöd ihu `eŋŋe puold Lüg; `jooskes keigest iŋŋest äga äi äs jöva Khk; `Mõisnikkude `vastu ta oli kõigest iŋŋest Pöi; seda õlut `aetse õte iŋŋega takka Muh; on aśsa `juures ihu ja ingega, süle ja seĺlaga Tor; tämä tast iho ingegä mennä; mina saen `vandu iho-enge pualess (kõvasti vanduda) Kod; tegi kõigest ihust ja ingest ~ ihu ja ingega Lai; ta on ihul-ingel sääl `juures KJn; ihuld engeld püünäb tüdrukut; ma avitess kige ihu ja hingege tedä Trv; ta püünäp nindagu ihust ja engest; sellel ma os lännu, ihul engel (meeleldi) Krk; püis kogu eńgest, aga es jõvva; me nüpeldäme kõegest ihust ja eńgest ärräle `jäŕgi Ran; temä ois Juhani poole kõ̭ige ihu ja eńgega Nõo; ma‿less ihust ja eńgest tullu sinnu `kaema Rõn; `tahtsõ ka perremihe pojalõ [naiseks saada], teḱk tu̬u̬d tü̬ü̬d `vaesõkõnõ kõ̭gõ ihu-hingega Har; timä `väega taht, umast ehost-hingest; kõ̭õ̭st hingest-`süämest `väega himostass; tü̬ü̬d tege hingest ni `süämest; hingest `süämest tä ikk `väega Se | timä perämätse hingega vi̬i̬l haard tetäʔ vai püüdäʔ, perämätsest hingest haard tetäʔ Se
12. midagi väikest või õhukest, kübe, raas; (eitavas lauses) sugugi, üldse mitte `naarid `kasvasid nönda suured, mineva sui‿s saa mette `inge ka; pole söö `ingesid `liitis Khk; Tedremadar on `söuke pisike peenike rohu ing; Nee mõned männi ja kase iŋŋed mis seal (rabas) on nee‿b kasu puuks koa Pöi; ei taha teisega `reaki, mitte iŋŋe sõna‿p lausu Muh; suhkurt andass väga inge`ohtu (vähe) Kir; sa `tohtind `ingegi ütelda Vig; nied ühed enged (ühed ainsad) tal olidki, uiõd ljõnna `riided Khn; akkasin `vaatama kas on pluomi `inge peal ka Ris; ei õle `üste sõrmusse `inge minu majan; minä ei õle ühelegi `inge `annud (kõnelnud), aga jutt oo väĺjän Kod; nagu rida läks [puravikke] - - aga nüid, mitte üks ing Äks; nii lambi laasi ei pia mitti `enge (purunevad kergesti) Krk || (võrdlustes) Nii peeniksed naelad just kut iŋŋed Pöi; Minu [kedratud] lõng `oĺli ikki peenike ku ing Hää; [peenike koelõng] nagu üks ing `sisse kududa HJn; sõgelased on ühed ullud – üsku ing ise, pienike Sim; mõni kirp nagu ińg. tiĺlokene nõnnagu ińg Kod; lõng on peenikene nii ku üks ing Ksi
13. ujupõis kala ing. `niisuke ele rakk kala kohus VNg; kala iŋŋeks kutsutess `säinasel keige `rohkem. iŋŋed kahe jätkuga; Kui kala puhastad ning kala ing viŋŋub, siis saab kala veel Khk; avi ing käib `mööda seĺg`roodo; torsal on suur petk hing sees. `leika peege `katki, hing toleb `välja Phl; kala ing, mis selgroo `külges on Rid
14. (hüüatustes) a. (retoorilistes hüüatustes või küsimustes) appud `piimä ja `suolast `kammilast `korva ja, `leibä ja, mes sa viel ing `nouad Kuu; kus sa eng lähäd. õled mul näppis Lüg; No mis‿sa ing oleks `kostand, kut äkist oleks immu tulnd ületsitpidi `minna Ans; Kus ta `vaene ing `sõukse ilmaga lihab Pöi; kus `silda põle, `sinna ikke pannasse jalabud `piale. kuda sa ing ikke üle saad Kad; oh ing alassa küll, si̬i̬ mi̬i̬s on ukan Kod; kohe sa eńg lääd Trv; oi armassińg, na˽saluvõ valusdõ San; Vanast ummõldi, mõtlõ˽hing kõ̭iḱ `käegaʔ Urv; Kui sa˽kulla hińg pant toolõ tiĺlu latsõkõsõlõ˽`kahrõ `rõiva `ümbre Rõu; no mis sa, hińg, `mõtlõt ka, õt nii tiit Se || (viinajoomisel) Hing alt, uputus tuleb Trm; Hińg hoiaʔ, huputuss tulõ Räp b. (kirumis- või sõimusõnana) `saadana ing, elu on jo `sellest `saate täis tema `pääle Hlj; Ah sa katkend ing; Oh sa arg ing, või pole `julgend `ööse `surnuaja juurest läbi `tulla; Poiss kuri ing `toetas tagant `aknast ennast `sisse Pöi; oh sa `põrgu ing Tõs; kurat su iŋŋe `sisse JõeK; katsu et sa va `prohvuse ing siit minema suad JMd; oh sa `saadlase eńg Ran; `ossa koradi eńg, kos‿sa lähät Nõo; oh sa kuradi `saadani iho hing, `ütless muni kiä `hirmsahe vannuss Plv; kurat, vehmer lät́s `kat́ski, ah sa hing Se
15. Vähis`iŋŋes (hingpakkis) ruttasin kogu tie Kuu; mes sa õled siäl masina all? surma ing (surmale määratud) Kod
ise|enesest -enesest spor R, hv Sa Hi , spor KPõ, -ss Kod hv Ksi; -eesest LNg Rid
1. ise, välise tõukejõuta Mul sai se selg kohe iseenesest (ravimata) `terveks Kuu; iseenesest nägemine kadus εε, pole valu ega midad Khk; Ise-eesest äi tule kessegile midagist käde; Et sedasi ep tohi teha, see peaks igamehele iseenesest juba arusaadav olema Kaa; täid sigivad pähä iseenesest Mar; tänavu ise enesest on ära murenend nied `ambad VMr; iseenesess akas `kasma, ilma `külvmätä Kod Vrd esihenesest; ise|endast, esihenesest; ise|eneses, esihenesest; ise|enestasa; itseenesest
2. iseseisvalt, omal jõul sie (suur varvas) ei `kergi mitte ülesse, tema iseenesest ei `liigu Hlj Vrd ise-eese
3. tegelikult `kartuli idu saab ise enesest rikkutud, läheb `katki Lüg; `Kople küla on ta ise `eesest (ametlikult) LNg; töö läks iseenesest `äśti Kos Vrd iseendast
istukil istukil spor Sa(-gil Khk), Emm spor L, Kos Ann Koe Trm KJn Hls Krk Krl, `i- IisR; estokil LNg istudes, istuvas asendis Jäi `istukil tukkuma IisR; istukil `kitses ei jää seĺg valusas Saa; istukil maas nokitsen aga tiha Ann; ta on istukil ~ istukille Trm; ta ei saa pikäli paigal olla, ei saa istukil olla Krk Vrd istakil, istu, istukalli, istukeli, istukili, istukilla, istuksil, istuli, istus, istuvalla
jahune jahu|ne g -se R eP(jaho- L, jähu- Emm), g -tse spor L(-tsõ Khn), M TLä; n -nõ g -dsõ V, g -tsõ San; jauhu|nõ, jahva| g -dsõ Se
1. a. jahuga koos, kaetud jahune `justkui `veskilt tuld Lüg; jöki selg sugend jahuseks Khk; [leib] pannakse jahuse labidaga `ahju Mär; jahune nagu `möldre mat́s Vig; käe om jahutse Krk; `pi̬i̬nü `su̬u̬rma omma `väega jahudsõʔ Har b.  jahurikas, jahu sisaldav [hobusel] suu ühnä soriseb jahosest veest Mar; tei `põrssilõ hää jahudsõ söögi Plv; jauhunõ ju̬u̬ḱ Se || fig peast segi Sa oled ka jahune; Ma oli nii jahune, et äi `oskand metsast tee `pεεle `tulla Kaa
2. mure, pehme [kartul]; tuhkjas [lumi, tee] jahone ea magos õun Mar; Vesitse aaga oo vesitsed `tuhlid, aga tanav`aasta oo jahutsed Han; `siĺmiga `kartohli omma ka `väega jahudsõʔ ja magusaʔ Har; jahunõ tii Se Vrd jahujas, jahukas, jahuline
jalg jalg g jala üld (n `jalga R; jälg g jäla spor SaId Muh Hi; d́alg g d́ala Lei) (adverbiaalses tähenduses kasutatakse ülemaaliselt sag i-pluurali vorme)
I. 1. a. elusolendite jäse, millele ta toetub ja mille abil liigub; jalg (sag ainsuslikult) Jalg `sohkab (joodikust); jala koverduksed (kurk); `Saapad on jala `kurgust `kitsad; Jalalaba on `paistes `jüskü pakk; Jalapäkkä on ragu ajand; jalaselg Kuu; `muudku ole vaid `püsti `jalgul, ei saa `puhka `millagi; `tuigub `jalgel; jala `pätkäd one `aiged VNg; ku [mesi]lind magusa võttas, tämä `kõrjab `jalgude; `lonkab tõist `jalga; minä en saa `jalgust üles; jala `põhjad on kõhe ku `pindusi täis; Jala `õõnes ~ tühi kõht; jalad `pöias (kõverad) Lüg; jalad `arkis; `ulgub jalad `lääpäs, lohakalt viab `jalgu järel; lein jala `kondi ~`ketra luu `vällä; Jala alused ~ jala `põhjad Jõh; obone `ellitä `jalgada; kravu `jalga; `kärbläise `jalga; `rouda tegi jala `pohjad kippest Vai; niid köva maa jala all (öeld merelt tulles) Jäm; `kintsus `jalgadega (x-jalgadega); jala kurgu peelt päris `aige; nikastas jala `liikme ära Ans; nii kaua kui moo jalg ikka käib ning pεε kannab Khk; jalg o nikastand Krj; Selle obusega `önne äi ole, jalad sukkas (s.t varsal jalad altpoolt heledamad) Pöi; masaja jalaga; lämbid ~ `lämpis jalad (lampjalad); obu riigib `jalga Muh; Umigu käib neljal jälal, pεεval kahel ja õhtu kolmel jälal (= inimene); jäla `önded on `peenem koht, kus nötkub Emm; kuub oli jala `kurku; jala seered akkavad viludama; laps on alati ema jala `juures Rei; jalad vettis araks Phl; `jalgu `puhkama; jala kand taga; jala päkk oo all Mar; [lamba- niitmisel] esimesed jalad `pańdi `kaenla `alla, lapsed `oitsid tagumisi `jalgu, lammas oli `jalgade vahel süles Kul; jalad `rangis ja `kaaras all; `pehme jalaga obune, komistab `ühte `puhku Mär; enne oli neid `aŕsta, kes panid jala paegale, kui jalg `vältund oo; [vanal inimesel] Jalg maateral kinni; päkä `juures `väike karba tukk – jalatukk Vig; püksi perse läks jala `õndla; jala `varvad `punduvad ää Kse; jala kand, see sur nukk sii; jala põhe; jala `pialmene, üle summa oo jala pöid Mih; Annõl nda piiniksed jala siäred nagu piibu orgid Khn; jala `luubelse końt; jala õnnal Aud; jala põhja all oo jala päkk; jala ranne PJg; Sügan jala `seĺga (laba); Kellel karvased jalasääred si̬i̬ saava rikkaks; Jalakõht ~ jalamari; Säärused `ümmer jalavarte Hää; jala `kindrad; rüü `oĺli jala kontsadest saadik; jala muna (luupeks) Saa; jalad surevad ää; äda lõi `jalgu; jala nõgu on päka ja kanna vahel; jala nõo sees Kei; jala kõberdese koht (tallaalune) on mõnel õõnes Juu; `luoma jalg `aige, nää `õngab `jalga Jür; jala `varba `otsa saab kua liigudata KuuK; seisa `jalgadega paigal; `jooksva `jalgades; ehmatasin roosi `jalga Ann; krambid käivad `jalgus Tür; jalg töńts, iga õle kõŕss akkab `jalgu `kińni VMr; `kõrge jalaga pikk inimene VJg; kui veke jala pöid nigu kitse jäĺg; jala päkk on suure `varba all; mõni on kumera jalaga, jala põhi kumer, teine on `sirge jalaga Sim; jalust vigane; jaladest ei saa `käia; jala põhjaalune ~ tallaalune Äks; jalg kisub `krampi Lai; jala seĺgroog ~ seĺg on se końt pöia ~ labajala pial Plt; `jalga ette ~ taha panema KJn; iluse nõrga jala all ää `ju̬u̬skje oben; jala muna luu om jalal vällän pu̬u̬l; jala seĺg Hls; jala põkk; üle jala seĺlä ei tule ääp pori; tasa jala nuḱke pääl kõńd; mia peĺlässi ka - - jäi kõvass ku soolasammas, jalg ka es tõusu Krk; jalg veedi väärät ja sattegi maha; jalg `ku̬u̬li ära, nigu `pinde ai täis; jala nõĺv (päkk); ei ole jala pövvä täit maad Ran; mes sä looberdat, viat `jalgu perän Puh; jala käesivä `risti; Miili ei saana jalust ~ `jalguga `kõndi; jalaseere; kirves - - läits jala käänu `sisse; vigla aru läits jala labast läbi Nõo; ma‿i võtaki toda `tańdsma, tol vana tömp jalg Rõn; jala si̬i̬r, `pahkmass, kons San; Istu ja puhka `jalga; Mis mul no viga, säĺlile säńgün ja muidugu tiĺlidä `jalgu; jalakuńt veritsess lännüʔ Urv; kõtt om tühi, jalg om nõrk; Üts jalg pikk, tõnõ lühikõnõ, ütelukku käü, a edesi ei saa (= kell); jala lapard; jala lehiʔ valutõsõ Krl; ma‿i saa enämb jalust kohegi, mul omma jala `kangõ; lihm saist noʔ `õkva jala lihe pääle, noʔ om jala lih́t `paistõt nigu pakk; jala nut́i omma veritsess `hõõrunu; `õkva jala nõdsu kottalõ kasuss pininaal Har; ei olõ kätt ei `jalga, esi ilmamaa tark (= kell) Rõu; jala `lapju Vas; jala maŕaʔ; mehine tu̬u̬ `jalguga ḿett; jala jaku seeh midä õks om mut́ingut; jala `kindreʔ põlvõ al; jalalaba ~ jalalapp `kat́ski; jala`lapjugaʔ toetat `vasta maad; Mõ̭nel naistõ`rahval ommaʔ jalasoonõʔ `veigaʔ ińdsile (pingule), kõ̭iḱ ni‿ku sinidseʔ munakiviʔ väĺäh Se; jala sõrmeʔ (varbad) Lei || labajalg Jalg alt `ummes (lampjalast) Lüg; sokid jalas, `saapad `otsas, niid on jalad `valmis Jäm; Jalg `lahti (lumevaesest talvest, lumevabast teest) Pöi; pikk säŕk, otse peast jaluni Mär; võta jalad `lahti Tõs; jalad `riides Juu; [lund] ia paks üle jala kord maha tuld Lai; tõine jalg `kińni, tõine `valla Krk; lahiśt `vihma maha mis kole, es saa kuiva jalage enämb kunnilgi `liiku Hel; ma‿i ole paĺlaste `jalguga vi̬i̬l ollu Nõo; jalalõ `parraʔ, hüä `saapaʔ Se; `pästaga jalaʔ `maalõ un `minkaga magama Lei; || (Rohkesti adverbiaalset, piltlikku kasutust) jalaga ~ jalg(ad)ega 1. jalgsi kas sa jalagõ tulli Krl; kerikun oĺli kõ̭iḱ jalaga inemise Har; lät́s jalagaʔ `liina Se; 2. (koos eitusega) mitte sammugi, mitte sugugi, üldse mitte minä ei käi jalagagi `kõrtsis Lüg; perenaine es saa vahel `jalgadega pöllalegid Khk; nüid pole `endal eri `jalgadega `minna Vll; ei ma `talve ole jalaga maanteele saand Ann; mina sinnä ei lähä oma jalagagi Nõo; olõ‿õs ma säl jalagagiʔ Se; 3. kiiresti, ruttu Mine jalgega ja joose koa vahest sekka Han; tule `jalgadega Kad; käi `jalguga Kam; oma jalaga iseseisvalt, omal jõul `aige juo käib oma jalaga Lüg; soan ike oma jalaga vel `õue Juu; `Tervüs om kehvä, peräkõrd ei saa uma jalaga tagasi Urv; lat́s nakass jo uma jalagaʔ `juuskma Lut; jalust ~ jalad otsas ~ ära jalad haiged jalad on `otsas, muidu liiguks veel Mus; Jalust otsas KuuK; [lehm] jäi jalust ära, nii jalad ära Tür; ta on `vuodis kohe, jäi jalust ära VMr; jaluss õli ärä, ei suanud käedä Kod; jäi jalust ära Äks; Jalust olt eś ka nii otsan, et mitte kohegi es˽saaʔ Urv; jaluta ~ jalgadeta ilma jalgadeta, haigete jalgadega, käimisvõimetu `sassaparilad - - `luomidelle `annetasse, kui on jaluta `tõised Lüg; mina vana inimene `jalguta siin `vuodes Jõh; Käsita kisub, jaluta jookseb, valuta viŋŋub (= tuul) Jäm; jaluta Jaen lεheb `seina kaudu üles (= suits) Khk; laps viel istub, ei ta kõnni `ühtigi, on viel jaluta VJg; aga sängin ei tohi ka olla, siss jääb `u̬u̬piss ilma jaluta Nõo; jäät periss `puhtass jalalda, ei saa inämb kohegi minnäʔ Har; jaloldaʔ inemine Se Vrd jalutu; jala ~ jalgade all, alla, alt (jalgade) ees(t), jalus(t), tüliks, tülist kasi `jalgade alt εε; mis sa oled sii teiste `jalgade all Khk; mine `jalge alt ära Hls || neil oo `toito jalgall tallata (st raisata) Kul || ma ole `seitsmeküme kuiendama [aasta] peal jalad (olen 75 täis) Tõs; ühiksa `kümnes `oasta jala all (89 on täis) HJn; kaheksas `uassa jala all Kod; jalad ~ jalg all; jalad alla [saama, võtma; tegema] seismis- v käimisvõimeline; seismis- v käimisvõimeliseks muut(u)ma, püsti tõusma, käima hakkama ei `saagi enäb omale `jalgu `alle, ei saa `kõndida Lüg; noh, vöta jalad ala, töuse üles [lehmast] Khk; kes vähegid jalg all oli, keik `viidi jaanituld `vaatama Mus; põrsas ei võta kudagi `jalgu `alla VMr; kere pu̬u̬lt ilos obene, aga `jalgu ei õle all (ei sõida kiiresti) Kod; latsel oma jalg all joba Ran || (kukkumisest) Tee nii libe naagu tat́t, mitte jalad all äi seisa Pöi; nii i̬i̬le jää, nõnda‿t jala ei saesa all Puh || fig 1. kiire sammuga, heade jalgadega Pane ädala `peale minema, kas siis pole `loomadel jalad all Pöi; kui `rantsos `Moskost `väĺla läks, siis ajasid kaatsakad neid takka, küll siis Punapardil jalad all olid Mih; 2. iseseisev, sõltumatu, majanduslikult kindlustatud sain juba elole jalad `alla Jõh; nuored, kel jalad all, nied [lähevad minema] JJn; `enne oli puru `vaene inimene, aga pärast sai jalad `alla Plt; sai sääl joba jala `alla. läits nii suurelises Ran; || (asjade kadumisest) Kuhu sie kuĺp siis sai, jusku oleks jalad all IisR; jalad alla tegema käima sundima, minekule ergutama Vaata laiskvorsti, küll ma sulle jalad alla teen Vig; piits teeb obusele jalad `alla Tõs; kevade `öeldi: las ta (loom) läheb `väĺla, küll jaań `talle jalad `alla teeb Lai; jalad alt väljas ~ ära seismis-, käimisvõimetu; jalad haiged; (ka kukkumisest) jalad on alt `välläs, kuhugi ei `pääse Lüg; jalad nagu `võeti alt ää, ei soa `köia εnam Muh; nii klaes jää nõnna, et võtab jalad sool alt ää Mar; ühekorra old aga jalad alt ää ja Aabu vie all Kad; minul jalg jäi alt ära Plt; jala om alt ärä, kudass ta kõnnib Nõo; mul võ̭ti hirmuga õkva jalakiʔ alt ärʔ Plv; jala ~ jalgade peal, -e, -t jalgadel(e, -t), püstiasendis(se, -t) (ka käimisvõimest) `püstü jala pääl (seistes) Kuu; tama alisi oma `aigukse jala pääl `vällä; laps jo `jalgo pääl Vai; obused norgutavad, `püsti jala pεεl magavad Khk; jala pεεl aigos Käi; timbib ja tambib `jalge pial, üks rahutu vaim Var; vaarub `jalgade peal JõeK; jala pialt kukkus maha Plt; mõni tiisiku `aige kuivass jala pääl ärä Krk; Käü nigu vana igävene loobõrd `jalgu päält maha sadamisen Urv; Kõik kerikoaig maʔ saisi jalapääl Vas; tõbine aja hińnäst `jalgu päle; jo jala päl käu Se || fig iseseisev; majanduslikult sõltumatu Mees päriselt juba oma jala pεεl Kaa; õppib oma jalge pääl seisma Pst; oma `jalge pääl Krk || taa elo om jo nii savitsidõ `jalgu pääl (ebakindel) Vas b.  (võrdlustes) Jalg nindägü kassi kaul Kuu; Jalad väsind `nindagu `nuiad; `Nuorelt jalad ku `värtnäd all; Jalad ku `kougud (kõverad) ~ `mõisa `muonamel (suured) ~ `pilpad ~ `pitskid (peenikesed) ~ `suksed ~ `putked, `sääräd pikkad ja `piened; Jalad nigu `ketrad (kiired) IisR; Jalad ku õbelusikad (pisikesed) Lüg; Jalg kut matimoa (suur); Jalad all kut suured `tündrid Pöi; Jalad lääpis all nagu luutõbisel lehmal LNg; Jalad all nagu veevõtmise pingid (pikad labajalad); Jalad perse all nagu saksa rätsepal Kul; Jalad kui rangipuud Mär; Jalad jusku sia sõrad (mustad) Hää; Jalad kõverad kui looga murre Kei; Jalg nagu vaese mehe vakamaa (suur) Amb; Jalad nagu sambad Koe; jalad nagu pakud all (paistetanud) Kad; jalad kui tambid all, `aiged; nuor on `kerge `jalgadega, jalad nigu vedrud Sim; pikad jalad nigu koodid Plt; Jala ku lambsu (suured ja laiad); Jala ku peüvä (kõverad) Trv; Jala all ku usse pulga (ümmargused) Krk; Jala ku `taosse Hel; lühikse jala nigu pätäku; jala nigu tangi (jalad kanged) Ran; ta‿lli vähälik obene, aga jala nii käesivä juśtkui kerilavva all Puh; nii jämme jalaʔ ku tulbaʔ all Krl; piḱäʔ jala˽nigu kure jalaʔ; ilusa jalaʔ nigu pütśikäʔ Har; sääntse paksu jala kui kahru jalaʔ Se c. fig Kuhu sa lähäd? – Lähän `sinne kuhu jalad `vievad Jõh; Olid sa jalgu pidamas (küsitakse inimeselt, kes räägib teiste seksuaalsuhetest) Kaa; Kas jalad puutusivad põhja (küsitakse kaua magajalt) Iis | [pulmas põllelappimise ajal] akati `võitu tegema, et `peidme puolt võit – `peidme jalg pial ja pruudi puolt, et pruudi jalg pial VMr | Minial peavad olema jänese jalad ja `lamba süda (minia peab olema virk ja tasane) Hää; Pido `pernaasel piät olõma jänesse jalaʔ ja kuninga mi̬i̬l Räp | Egä sul `valla ~ `kruono jalad õle et `sõisad Lüg | Kes teist jalaga lööb, sel jalg auast välja kasvab Vig | (häbelikust; norutajast) `Istub pia `jalte vahel IisR; Käib pea läbi jalge kut va äbelik koer Pöi; Tömmas saba jälge vahele Emm; Kus ta näeb, pää kahe jala vahel Hää; kõnnip pähl, pää `jalge vahel mahan Krk | (ruumikitsikusest) kerik täis `rahvast, ei õle jala `ruumi Lüg; ei ole jala asetki KJn; jala `pandaʔ ei olõʔ asõnd ~ maad Har; Ei olõ kohe jalgage maaha panda Räp | Mine sa, sool nooremad jalad Pöi; muud ei `aita, jalad `piässägä perse (öeld põgenedes) Kod; Tänä õli `ninda `kiire, et ei saand `jalga `paigale; `Juakseb jalg `perses, las akkab `tüälä Jõh; Suur sämu juba, a `miśki ei tie, `kargab `ringi jalg `persses IisR | (aeglasest liikumisest) käib `tõise jalapält `tõise `pääle `laisa `muodi Lüg; Ei viitsi õigel viisil oma jalgu järele vedada Lai; täi kooleb jala `alla ärä Ran; ei jõvva `jalga üle läve `tõsta Rõn; taal õi lää jalg tõsõst edesi `eieʔ Urv; ei kergütäʔ umma `jalgagi Plv | (keemisest) Nüüd on pajal jalad all Hlj; nüid on padal jalad all, `lendab keeda Äks; küll on padal jalad all Lai | (kuulujutust) `Lorbatuse juttul ei õle `jalgu all Lüg; `jälle jutt ja jalad all IisR; Jutul põle `jalgu all Han; jälle jutt ja jalad all, ta läheb edasi Lai | vili kasvab ärja jala all (st härg annab palju sõnnikut) Nis; peremehe jalg rammutab `põldu (s.t peremees peab ise põllul olema) Ran; ega `tü̬ü̬lise jalg `viĺlä ei sõku Nõo; sut jalaʔ ravidsõsõʔ (rändajast) Lut | Iga jalg tieb ise `jälje ~ kuda jalg `ninda jälg (inimeste erinevusest); Küll jalg `saapa `leiäb – igäüks saab õmakõhase mehe vai `naise Lüg | Ega jalad `sinne jää kuhu `jäljäd `jääväd (asjatust v vastumeelsest käigust) Jõh | Kellel pole pead `otsas, sellel olgu jalad (unustajast) Pöi | lükkäd ärä jalaga, `tõmmad aga `käegä tagasi (ära halvusta seda, mida veel tarvis võib minna) Kod; Obune komistab neĺla jala pääl, mis ime siis, kui inimene kahe jala pääl Hää | valel o lühised jalad, vale asjad tulavad üles Khk | kene `jalga `tatsa, sene suu `matsa VNg; kelle jalg kergatab, selle keel nälbatab Muh; kelle jalg patsatab, selle suu matsatab Mär; kelle jalg `ilpsab, selle käsi `nilpsab Hää; kelle jalg tatsutab, selle suu matsutab Juu; kelle jalg `ülpäss, selle ki̬i̬ĺ `nälpäss Krk; kelle jalg tats, selle suu mats Ran | Kelle jalg sitage, selle suu saiage Pst; Jala põlvini sitatse, suu kõrvuni rasvane Hel; (üks ~ teine) jalg hauas ~ augus vanast v haigest inimesest üks jalg `auvas, `tõine `auva `kaldal, aga ikke viel tahab naist võttada Lüg; jalg `audas, teina ava `pardal ~ εεrel Käi; Jalg hauas, teine kaldal Vig; Üks jalg `aukus, teine augu ääre pääl Hää; vana mullake joba, tõene jalg joba avvan Ran; üt́s jalg hauan ja tõnõ haua perve pääl Har | meie ema on küll ühe jalaga `audes, teesega aua ääre peal Vän; üt́s jalg ilo poolõ, tõõne surma poolõ Vas | Kinel jänu, senel jälad Emm; Kel jano, tol jalaʔ Räp | Kie ei õle jalust vigane, on arust segane Lüg; Pεεst segane voi jälust vigane Emm | Ei saand `enne `surma enamb oma `jalgu maha `saama (ei saanud enam eluga järje peale) Jõh; jalga ette ~ taha panema (kedagi) milleski takistama Eks Ats eese kaibamisega Peetrile jala ede pani Kaa; Ära lase omal `jalga taha `lüia; ta `pańni mul jala taha Hää; jala ette [nägema] lähedale `Ninda pime, et ei nää jala ette Jõh; Äi sa näe eese jala ede ka mette (tulevikku on võimatu ette näha) Kaa; Ei näe jala ettegi änam (inimene on pime) Hää; kui akkab juba jala ette nägema, siis on vekese `valge aeg Lai; ma `aima iki jala ette vähä ärä Krk; sa‿ss näe mitte jala ette tõnõkõrd Ote; jalg jala ette ~ kõrval ~ perän samm-sammult, aeglaselt, ettevaatlikult [liikuma] `astuvad nii kaks `valged `muĺlikast jalg jala `korval, et edasi ei saa Jõe; Obune kuhe `õppind tämaga jalg jala ette `uĺjuma IisR; söidab nii tasa, et jalg jala ede Jäm; astub na pikkämesi, jalg jala ette Tõs; `tatsab jalg jala ette VMr; läke jalg jala peräh Lut Vrd jalg-jalalt; jalga jala ette käima, kõndima (hrl koos eitusega) p‿saa `jalga jala ede Khk; ei nää `jalga jala ette `astuda Kei; ta on nii mõnnetu, et ei jõua kohe mette `jalga teise ette `tõsta Sim; nii pihtpime ü̬ü̬ `olli et, es näe `jalga jala ette panna Nõo; pimme, et ei näe `jalga jala ette `panna Kam; Jalgu peran vedama (lapse-east väljajõudnud, iseseisev olema) Pst || akkass iki üless `aama, `jalgu `perrä vedäme (paranevast haigest) Krk; kes sellele jala `piale `astund (kelle süü läbi ta on rasestunud) Ksi; Vassaku jalaga `vu̬u̬dist maha `astund (halvas tujus, pahurast inimesest) Hää; Jalg hakkas ahju veere pääle tükme (vanadus kipub kallale); üte jalage ärjä liha (seen); mis suguline ta vi̬i̬l om, undi tagumine jalg (kauge sugulane) Krk; täl `naisi jalaga seǵäda (palju); karass kate jalaga (otsejoont) õnnetuse `siśse Ran; Kõ̭iḱ uma elu aig olõ ma pidänü katõ jalaga keset ellu `traḿpma Rõn; Kus hüppas mulle nelja jalaga peale (süüdistas ägedalt) – miks ketid teritamata Tür; jalga heitma kõndima, ära minema tuleb natuke `jalga `eita koa, teeb enesele sööma `tahtmest Mih; oĺlimi sääl tüḱk `aigo, sõ̭ss heidimi `jalga Plv | ei sie enämb `jalgu `jätkä – enämb ei `pääsi sest `aigussest Lüg; jalga katsuma 1. pulmas pruudiga tantsima, mille eest tuli pruudile raha andaPil KJn; 2. (suguaktist) sai igä mies `jalga `katsuda Lüg; j. keerutama ~ kergitama ~ seadma tantsima eks `nuored ikka `armasta `jalga `kierutada Jõe; lähme `jalgu kergitama Mar; ei ole mina oma `jalga `seadnud, isast ei `tohtind Pil; kergitäsin koa oma `jalgu KJn; `kargamise man kergütäss `jalgu Se; jalgu kiitma ~ tänama põgenema Ega mul muud üle jäänd muudkui kiitsin häid jalgu Hlj; Kuski madinast läks, siis kiitas jalgu Jõh; ma sai pakku, tenässi endä äid `jalgu Nõo; jalga kaapama ~ kummardama [maani] kummardama kellegi ees `linnas õpetavad `jalga `koapama Kos; viga täl `jalga kumardadaʔ ku rahha tulõ [mõrsjal]; sis `laotas maaha sinnäʔ `jalgala ja kõigilõ kumaŕd `jalga; t́siaga and suud ja konnalõ kumardass `jalga (joodikust) Se; jalgu kängmä 1. surema taa `tahtsõ `jalgu `käńgiʔ oĺl jo `hirmsa `haigõ; ku `süämepalavik om, siss ta käńg ruttu jalaʔ Har; vana ineminõ jo om `jalgu käńgi Se; 2. jooksma ajama, säru tegema Ku sa˽siist är kao õiʔ, sõ̭ss ma su˽jala˽käńgi; Vai vi̬i̬l lää eiʔ, küll ma˽tää jala˽käńgi Rõu; ḱul ma su jalaʔ käńgi Vas; jalga laskma ära minema, ära jooksma, põgenema kui ei taha teha siis lase `jalga VNg; läks nõnna `jalga `laskes (kiiresti) Muh; ma `kaie ku `jalga `laskme sai Krk; nigu raha kätte saeva, lassiva `jalga Ran; laseme nüid `jalga ruttu, muidu peremiss tulep, nakap pahandama Nõo; lasõʔ `jalga, sõss ei jääʔ `nälgä Plv; j. lööma id pian akkama `jalga `lüömä, akkan `jälle menemaie Lüg; j. panema id äkist pani `seuke kabin ning plagin mineme kohe teed, panid `jalga säält Ans; ühe `aasta õli ja jälle pani `jalga Iis; ninda ku ma näi, panni `jalga Krk; ma saen `väĺjä ja piästsin jalad (jooksin ära, põgenesin) Kod; jalga tooma ~ kandma jalgadega suira, õietolmu tooma (mesilastest); keväjelt om mihiläisil edemine asi jala `tu̬u̬mine. ku na joonõn ommaʔ, na toova `jalga Har; jalga vajutama kiirust lisama, käiku kiirendama läks teene lepikusse ja meie `vaotasime `jalga nõnna et ei ta enam meid kätte soa Juu; jalgu viskama 1. jooksma, ruttu kõndima küll `viskas `jalgu Lai; 2. tantsima pidu pääl - - sääl `karglõsõʔ ja `viskasõ `jalgu Har; jalga võtma 1. jalul püsima, kõndima juba laps akkab `jalga `võtma Muh; 2. (majanduslikult) iseseisvumaVig; 3. kodunema, pinda leidma si̬i̬ sõna võtab `jalga ruttu, mes `niiskene Kod; jalg ~ jalad seina(s) ~ seinal ~ seina peal[e] (laisklemisest, tööta olekust) magab kodo jalg `seinä pääl Lüg; Jalg seina, hambad varna LNg; Jalad seinas, hambad varnas Mar; Jala seina pääle paneme (magama heitma) Krk; Jalg saina pääl, hamba varna pääl Krl || (kiirest liikumisest) juoks `ninda ku jalad võttasid Lüg; Jooseb kut oleks sada paari jalgu Khk; Pani seikse vardiga minema naakut oleks mütu paari jalgu all Kaa; Pani liduma nõnda kut jalad `võtsid Pöi; pane külase minema siis on sada `paari `jalgu all Muh; lähäb nõnna, et jalad `vilkuvad all Mar; läind mis jalad `välkund all Vig; Jalad käivad `selga; Läks nõnda, et teine jalg ei näinu teist Hää; Lõikas et jalad all tuld lõivad; Läks et jallad kuklase lõid Saa; Jooseb et jalad ei puutu mahagi Trm; `jooksis nii et jalad käisid `kukla Lai; joose nii et jalad ei putu maha Vil; [põgeneb nõnda, et] jala `maasse ei putu mitte Trv; pańds tare poole nõndagu jala võtive Krk; lätsive kas jala tuld leive; Läits nigu jala es putu maa `küĺge Hel; ma joosi nigu jala es puttu maha ~ maa külge ~ `vasta maad; ta ju̬u̬sk nigu täl jala vähä võtiva Nõo; joosõʔ nii kõvastõ ku sul `jalgu om all; juusk nii et jalaʔ valutõsõʔ ~ tuld lööväʔ Har; kaḱk minemä nigu jala võt́iʔ Rõu; ju̬u̬sk nii kõvastõ et jalaʔ `kukrohe kääväʔ Räp | Kisu jalad tagumikust `lahti (mine kiiremini) Jõh; Küll ma võta sul jalad kõhu alt `väĺla (ähvardus laisale, aeglasele) Hää; Jalgu kõik kõhualune täis (jookseb kiiresti) Kad; Aa jala kõtust väĺlä (öeld aeglaselt kõndijale) Trv; ku ma tal kait́s `jõhkamet anni altaisa, obesel olli jala ku kõtust vällän Krk; jalgadele auru ~ nõu ~ säru ~ tuld ~ valu jne (takka) andma kiiresti minema, ära jooksma, põgenema ants `jalgudelle valu, läks `ninda‿t ei `vahtind tahagi Lüg; Jalgadele nõuu andma Tor; `ańtsin `jalgel tuld takka Ris; sain aga `jalgadele tuld `anda, muidu oleks `pihku jäänd Lai; annab `jalgadele valu, kardab et saab tupe `piale Ran; piat jalulõ tuld `andma, muidu jäät pümme pääle Har | Jalgele kihu tegema id Tor; jalgadele teada andma id anna `jalgel täädä, ku sul `kerge jala, küll jala pästäv Krk; jalad hüüdma ~ käima ~ vilkuma ~ viltsima jne panema ~ saama id saab jalad `keima `panna; küll sai ruttu jalad `vilkuma Khk; pane `jälle `veltsima jalad Mar; pane jalad `üidma ~ `vilkuma Trm; Kuski madinast läks, siis `kiitas `jalgu (jooksis ära) Jõh; jalad kaenlasse ~ näppu ~ pihale ~ selga ~ õlale jne võtma 1. (jalgsi) minema (hakkama) Ei saand keneltki hobust, `muutku oda jalad `selgä ja mene jala Kuu; `võt́sin jalad näppu, läksin Tapale Kad; võta jalad `kaindlasse ~ `seĺga ~ õlale, mine siis Ksi; võta jalad `selga ja perse käe `otsa Lai; võt́t jalaʔ `säĺgä ni ĺät́s `ärki, kõõ tüü jät́t `maalõ Lut; 2. jalad `seĺga `võtma (kiiresti minema, jooksma) Hää; pane tüdrugule jalg `pεεle (kindlusta omale pruudiks), mis sa seda lased `ümber liperda Mus; [kellegi] jala alt ~ alt jala läbi käima [kellegi ees] end alandama, [kellelegi] õigust jätma olen ta jala alt läbi käind Rei; Käid teiste alt jala Amb; ma käin ta jala alt läbi, aga ikke ei soa ta `tahtmist Trm; rasket jalga ~ raske jalaga ~ raskes jalgus ~ raske jala peal rase `rasked `jälga inimine Muh; naine om rasset `jalga Krk; rasõdõd `jalga San; rasõha jala pääl Lut; `tüt́rik oĺl vanna `jalga id Har; noorikõl jo `ĺuhko jalaʔ id Se; `ĺääĺme d́alabäl id Lei; jalad külmad (uustulnukast, kodunemata inimesest) `ninda vara lähed `vällä et jalad viel `alles `külmäd (teenijast, kes sageli töökohta vahetab) Lüg; [minial] jalad alles külmad, astub ämma sooja `jäĺgede sisse ja juba augub Koe; alles vi̬i̬l jalad küĺmäd aga juba uhkustab oma taluga KJn; jalad lühikesed ~ nõrgad purjus ma `tantsisi, aga jalad olid lühikesed Mus; [Ta] ei saa `lonksugi inge `alla `panna, juba jalad nõrgad Han; kolmas jalg 1. kepp ma‿p sua muidu üle ukse mette, kui mul põle kolmat `jalga mette Pöi; toḱk olna vanainimesel kolmas jalg Nõo || tämä käi pää `kolmanda `jalga all (käib küürus) VNg; 2. mehe suguliige [viina pakkumisel öeld:] Ega mees ühe jalaga pole. Teise jala jauks veel kolmanda jala jauks ka Amb; tee ~ minek jala ~ jalge all lahkumine tie juo `jalgude all, pian akkama menemäie Lüg; sool siis tee jala all, pole änam sii `rahva seas mette Khk; Vana inimesel pole muud änam midagi kui minek on jala all Pöi; võt́tis tie `jalgade `alla Sim; enel surmati̬i̬ jo jala all Kod; mitu tuult ~ teised tuuled jala ~ jalge all 1. teist eesmärki omama Ei täma enamb talu`tüöle tule, sel `linnas `teised `tuuled `jalte all IisR; tääl veel meto tuult `jalge all `keiä, kis teab, mis täst saand oo Mar; 2. kindla elu- ja töökohata mitu tuult `jalge all, kui `paika põle Juu; tuli ~ tuul ~ jalgu all püsimatu nagu tuli `jalgu all, ta ei saa paigal olla Trv; nüid om tal tuli `jalgu all, ta taht ajame panna jälle (hobusega sõitma) Krk; tälle tetti tuul `jalgu `alla (aeti ära) Ran || jalg `pistetuksel menus (iga hetk minemas) Kuu; kui veli midägi käśk, siss jalg `olli juba minemän Nõo; Liine kaks um joʔ üt́e jalaga Tallinnan Rõu; peast jaluni üleni, tervenisti ehitab oma tütart piast jaluni VJg; pańd poesi pääst `jalguni `rõivide Nõo; ma olõ pääst jaluni `aigust ~ vallu täüs Krl; ma olõ timä pääst jaluni `rõivõilõ tennüʔ Har; pääst jaloniʔ `vahtsih `rõivih Plv; pääst lätt nigu jaloniʔ hirm Se; ei - - peast ega - - jalust aeglane ei teho `miski sie tüö tegemine, ei `pääsi päist ega jalust Lüg; kikerdab (vireleb) aga `peäle, ei soa peäst ega jalust edasi Juu; ei sua edasi ei päist ega jalust JMd; temä ei `pääse pääst ei `argne jalust, ei saa edesi ei tagasi Nõo | temä om üten päie `jalgega `kinni, temä edesi ei saa Krk; pead-jalad koos 1. ruumipuuduses Säel tua`ubrikus nad kudagi elavad, piad-jalad kuos IisR; Elast pεεd-jälad koos Emm; Elasime `piśses tuas viiekesi piad-jalad olid koos Han || Päe lühike, pead-jalad koos Sim; 2. küürus Seĺlavalu oo selle mehe piad-jalad kokku tõmman - - na kõberas Han; ma käin piad-jalad koos Ann; vastu päid-jalgu Söhukse teo eest kuluks taale küll vastu peid-jalgu anda Kaa; Sai vastu päid-jalgu Emm; käsi-jalg 1. Äga nee enne jäta kut mönel käsi-jalg kaalas aa; [ta] akkas maas käsi-jälgu sipudama Emm; 2. emal olivad isegi kääd-jalad tüöd täis VMr; käe-jala juures ~ man Kruntkoha pidamene oli ulga param kut teiste kohtade pidamene sest sεεl oli keik kεε-jäla juures Emm; edemält `pańti `õina sarv rasvaga voki käsipu `õtsa silmussega. siis ta õli käe-jala juuren Kod; käe-jala man Ran; käte (ja) jalgadega Mul endal raius naine käte ja jalgadega vastu Tür; tõene mi̬i̬s - - karanu käte ja `jalguga appi Puh; laits paneb `jalgu ja kätega `vasta. ei lase `enda `tarre `viiä Nõo; kässi `jalgugõ sais `vasta Krl || käsil otsib jälul leiab (kes väga head tahab, leiab halva) Emm; käsist-jalust käsist-jalust viganõ Khn; ta on kua käsist-jalust `tüöga `siutud VMr || ei saa enämb kohegi, ei käsist ega jalust ei pääst ega `persest Ran; `jalgust ja kätest sa oled nigu kammitsen, ei ole `võimu kohegile minnä Puh; kätt-jalga mööda lohakalt Laseb kätt jalga mööda lohenal PJg; ükskeik kudas kokku klobitud, see `ööldaks kätt `jalga `mööda `tehtud HMd; nii kätt `jalga müöda tieb, ei uoli tüöst VJg; ei jõua ~ saa kätt ega jalga liigutada ma olen nii väsind, ei jõua kätt ega `jalga liigutada VMr; sie `aigus võt́tis mehe ni maha, et ei suand nädal `otsa kätt ega `jalga liigutata Sim; ess liiguta kätt ega `jalga nigu surnu Ran; jalad oma laua all Kes tiid, kuis sis lugu om, kui oma lavva ala jala panet (kui ise peremees oled) Ote; jalaʔ ommaʔ uma lavva all Plv | Juhan Maaliga pańni ka jalaʔ üt́e lavva alaʔ (abiellusid) Rõu | Kui ei `kergidä saba, sirutab jalad `väljä (sureb) Kuu; kut [lehm] mäletsema ei akka, lööb ika jalad `öigeks id Jäm; | Odot poiss, ku esä tulõ, tu̬u̬ su jalaʔ `sõlmõ käänd (annab peksa) Rõu; | tolmu jalgelt puistama lahkuma puistab tolmu jalgelt LNg; Ta olle - - oma jalgu päält nende tolmu maha puistanu ja kadunu Nõo
2. a. (eelmiste kasutusjuhtumitega tihedasti seostuvalt) jalaaste, samm, astumine, kõnd, käik `Kerge jalaga `nindagu kits üppämäs Kuu; kie üvä obone on, `kõnnib `lahke `jalgudega ja `pitka samuga Lüg; Nuar laps jalg `kerge Jõh; sage jalaga (kiire sammuga); `kerge jalaga ägasse `poole minema; obu teeb nobed `söitu, `lahti jalaga; `raske jalaga obu Khk; et sa nobed jalad teed (et sa kiiresti lähed) Kär; üks va `umne jalg ~ `umpse jalaga Mar; aga sel olid eäd vaĺlud jalad Vig; ta pika jalaga, pani tuast `väĺla, ei saand tat kätte `ühti Mih; see inime oo `raske `jalgega Tõs; `jõutsa jalaga obone VMr; Laps nuorämb jalg kergemb Rak; veike `kerge jalaga mi̬i̬s Kod; lahe jalage oben(e); `kinni `jalgege, ei lää ruttu Krk; tu̬u̬ Jurak `olli `väega `kärmä `jalguga, ju̬u̬sk ikki obesega üten Puh; vallalõ `jalgugõ; tulõ mullõ pikä jalagõ [öeld käimist õppivale lapsele] Krl; käüʔ sä virga jalaga Räp; muido kõhn, a `keŕge jalagaʔ [hobune] Se b.  (koos eitusega) mitte sammugi, mitte sugugi, üldse mitte sest `saate ei õle minä enämp oma `jalga sääl käind Lüg; ma pole oma `jälga mette `teiste `maadesse saand Käi; ei mo jalg põle `sõnna saand Mar; `sinna ei `tohtind obusega `jalga `minna VMr; ei tiä, kas oo metsän `jalga käenud Kod; kõrtsis ma ei käi `jalgagi KJn; es saa `jalga `vällä, periss kodun olli Krk; kõ̭ik si̬i̬ taĺv `olli sükäv lumi, ega ma kohegile `jalga ess saa Puh; si̬i̬ `väike ei lähä ütsindä mitte üits jalg koheki; pojatütär ei tule `jalga siiä Nõo; Ma iss tohe `mõisa `mõtsa karjaga `jalga minnäʔ Har; ei olõʔ `jalgagi koh käünüʔ Plv; (oma) jalga ~ jalgu pistma ~ tooma ~ tõstma ~ vedama ~ viima [kuhugi] minema, tulema (sag ähvardavalt, hrl koos eitusega) Oma `jalga enamb ülä tämä `ukse ei `tõsta; Via siis oma jalad ka `meie`puale Jõh; ei miä‿n [ole] oma `jalgagi `sinne viend Vai; p‿vöi `kuskile `jalga `tösta Pha; `kindine elo, ei saa `jalga `kuskile kottu ää viiä Mar; Tuu oma jalad vi̬i̬l siia (ähvardus) Vän; nii kui jala üle ukse pistad, suad kohe pähä VJg; Ma ei õle viel mitte oma `jalga tema uksest `sisse tõst Trm; ma põle oma `jalga `kõrtsi viind KJn; mia ei pistäss `siandse kõle ilmage `jalgagi üle läve `väĺlä Hel; mina enämb oma `jalga konagi sinna ei vii Ran; ei ole Mańn siin käenu, ei ole `jalga siiä toonu Nõo; ei olõ ma su `tarrõ umma `jalga `piśtänü; sa ei olõ `jalga põllu pääle viinuʔ Har; Et sa umma `jalga siiä inämb ei tu̬u̬ Räp; [hobuse] jalga kaema ~ katsuma ~ käima ~ proovima kiirust, jooksuvõimet proovima oli si arilik kerikus `käimine või pulma aeg, igaüks `katsus oma obese `jalgu Äks; noorõ obõsõ `jalga käima Krl; oodaʔ pan ette, ma kae t́al `jalga ka viil Se; jalga lühöndama (kellegi eest midagi toimetama) minge `aage loomad ää, lühönda mo `jalga Mar
3. a. jalanõu kahe`kortsed jalad all (s.t saapad ja kalossid) Jäm; panen teised jalad, teised `soapad Pee; siss käńgitivä tõõsõʔ jalaʔ Se b.  sukalaba Viiś `toĺli `koetass jalg, sõ̭ss nakatas kokko `võtma Urv; sukalõ vaia `vahtse jalaʔ `otsa kotaʔ Har
4. fig tugi, abistaja, sammulühendaja ta (laps) mul jälags ika ka, ta mul `käskida ka Emm; tä oleks ikke `moole jalaks ja asjaks olnd Mar; obene alb küll, aga eks tä ike õle jalass, enäm ike ku ilma Kod; laps oles `mulle juba jalas olnud KJn; ku ma `endel obesetükikse ka saass `soerte, sõ̭ss oss omast käest iki ollu jalass võtta ~ oss omast käest jalg ollu Krk || osta mulle üits vana obene, kellega ma jala i̬i̬st lähä Nõo
II. ülekantud tähendusi
1. mitmesuguste esemete osa, tugi, millele ese toetub `lauva jalg, `tuoli jalg, aga säŋŋi `sambad, ikke tugevammad; puu`lõikamise pukki jalad Lüg; `Muidu ei saand `kalja kättä ega õlut, siis `tehti [kaljaastjale] `niisikesed jalad eraldi; `aspli jalg; kerilavva j.; `värtne `raami j. Jõh; `kärbitsal `käivad jalad [ülevalt] `teine`teisest läbi, `teised puud on tappitu jalade `sisse. kui jalad `laiale `temmatu, ei `kuiva ein `välla; [silla] käsibu jalg Vai; keribu jalg Jäm; nendel (vooditel) `keikidel jalad all, se pole et nad ilma jaluta on; käru jalg; vörgu argi jalg; laivale pannasse jalad külje ala, et ep lεhe `ümber; tule argi jalg Khk; `lühtri jalg (küünlajala alumine ümmargune laiem osa) Kär; `toose argi jalg, putkes köib jala `otsas Mus; käia jalad Pha; ropsilaua jalg, se o `vastu moad ja laud o jala otsa `külges `kinni; `Katla jalad olid pingi `moodi, neli `jalga all, kaks `auku sihes, üks suurem, teine pisem. Kui katel tulelt ää tõsteti, siis `pandi `jalge `peale; puu kuŕn, pisike jälg all ja nöör `ümber kurni jäla; Pillijalg [tuulikul], siit anna vaiale `pihta, siis kivi `kerkib Pöi; leva labi seesab sii [lõime] jala peal; `kanga jalad (kangasjalgade suured külgpuud) Muh; risti jälaks `panta ka kivi `surnu aeas; napsi klaas, suur ümarlik, jälg oli all Emm; oki tallabud oo `jalge `külgis Mar; lõugetil o kaks `jalga all, taka ots `vasta maad Vig; [nutujaan] oo paĺli `moodi, jalg all, nöörist tõmmatasse, siis ta akkab selle jala peal üppama naa et Kir; peeru jalg oli, all olid kolme jalaga, jalal olid pulgad sees Mih; rooli jalg (raudtoed rooli tekipealsetele seadistele) Khn; `asvlil oo jalg all. `seoksed ristid või pakk ja pośt köib läbi Aud; masti jalg (mastipuu alumine laiem osa, millega ta kinnitub veesõiduki külge) Ris; lambi jalg [puust], plekk lamp käis sees; `asvle jalg, jala pakk Juu; käḱil olid ümmargused jalad all, vajutasid käḱi jala `piale ja käḱi akkas `kiikuma Kos; jalaga `õmlusmasin; tulerinnal õli jalg all, et ta ei `tõhtnud `kõikuda; tambi jalg; redelil õli tõene jalg madalam; kehä jalg (lõngakehade külgpuud); linamaśsina jalg; käsikivil on neli `jalga all Kod; siis olid `aśtjal jalad all - - vata ega muidu saand `riista `alla `panna, kui tal `jalgu põlnd Pal; jalg tuli ära järi alt Lai; oreli jalg Krk; tüve`lüümise peńk olli nellä jalaga, rabavuspeńk olli kate jalaga, tõene pengi ots olli maan Puh; ega `niitse roobi muedu ess saesa ku näil `jalgu all ess ole Nõo; rabavuspengil om tõse otsa all jala ja tõne ots om põrmandu pääl; kolgitsel olli jala all, kaits `pulka; vanast teti rõugule jala ala, vili maa `küĺge es putuki, puu `panti ala; trulli jala olliva kõju puust; saksamaa adral om jalg all ku viiass. see om laud ja raudvang om pääl, sinna pannasse adra nõna `sisse Ote; kerilavva jalg om kolmõ haruline, to‿m mõtsan nii kasunuʔ Urv; jõulukuuse jalg Krl; uhmõŕ oĺl ütest puust kaivõt, säänä nigu jalaga viina klaaś. jalg timäl oĺl alt laǵa Rõu; langa kerimise jalg Plv; viina`topsõ ka om, om jalaga, oma jalaldaʔ; pl lõigada jalaʔ (palgilõikuse pukk) Se; piele jalaʔ kiä pidä `piili `üllen, `kõiki piele jakka Lut || fig vanalõ pingile `pante vahtsõʔ jala alaʔ (vanast inimesest, keda sunnitakse tööle) Lut
2. alus, millegi alumine osa: a.  hoone vundament, eriti selle alumine, maa sees olev osa `luoma `lauta one `paasist `tehtu, paekivi `jalgagi `alle `tehtu VNg; `kundamendi jalg `tehti maa `sisse Lüg; maea jalg ~ vundameńt u Pai; `uonelle tehakse kivist jalg `alla Koe; müürüle jalg `koetass ala, maa sisse pandass valu kivve, siss ei anna maa sisse vaodaʔ Se b. korstna jalg korstna alumine, hoone sees olev osa `korsna jalg tehä pae kivest Lüg; nöre on sihane, mis sest tahmast jookseb, `korsna `jälga `koutu tuleb `alla Emm; `kostna jalg akkab põranda pialt, on igapidi jämedam kui kostan isi Nis; `korsna jala sehest tulep `ulka nõge ku korsand pühitäss Nõo; koŕsnajalg om nõkõ täüś Har || katuse harjale toetuv korstna laiem alus kui katust arjutakse, pannakse laiem jalg `pεεle, et vesi ei saa [sisse] `nirguda Vll c. ahju jalg ahju alus hrl toapõrandast allpool senest `saate on `ahju jalg, kus `suitsu `rüövid akkavad Lüg; [ahju] pae jalg Mar; jala peale pannakse [ahjukeris], jalaga seĺtsis tehakse põrand Kad; ahju jalg om allpu̬u̬l `põhja Krk d. silla jalg silla võlvi toetussammas, sillatalade alusmüür `silla `võlvi jalg Lüg; silla jalg, akatakse tegema jõe põhjast, kividest tehakse, `aitab `silda `kanda Nis; jalaʔ `koetass kui tulbaviisi üless, tetäss päle sild Se Ls antsjalg e.  kividest alus, millele tuuliku kere toetubPöi Kod || maasse kinnitatud ja kividega kindlustatud jäme palk, mille ümber pukktuulik pöördubS Var see o pukktuulik, mis sedasi jala `otsas Ans; see mis kivijala sihest leheb üles `söövlibu `vastu, see on tuuligu jalg Khk || „pukkveski kere alumised teravad servad“ pukk`veski jalad on alt `lahti Var f. aia jalg aia kivist alus, aia aluskord kivesaja jalg veel εε vädamata Khk; aid oo pealt `otsa soan, [ainult] vana aa jalg; [näsiniin] kasus üheskohas aa jala sehes Muh; kibiaea jalg LNg g. kuhja jalg heinakuhja alumine osa kuhja jälg `tehke ää lai Emm; kuh́ä jalg, kust maalt akatasse [kuhja] kokko `võtma Mar; mis kuhjal kakuts säält lava `pulke vahelt, sõss ütelts: kaku kuhjal jala `valla Krk h. haki jalg viljahaki südamiku moodustavad esimestena püsti pandud vihud viis teistkümme `vihku käib akis, neli teistkümme pannakse `jalga ja viiesteisskümmes käib `piale Kad; kolm või neli `vihku köidetas kokku ladvast ja pandas `pisti, si̬i̬ om aki jalg. jalal nakatas `ümber laduma `vihke Ote i. (maastikutermin) jalam; hakatus; siil küll sai tehä, et maa `jalga (ranna lähedale) sais; ei voi maa jalast igä `kaugale `lassa [paati] `tuulise ilmaga Kuu; mää jalg o see, kust mägi akkab Kir; põllu jalad Han; mäe jalg Rõu j.  võrgu alumine, kivide pool; kohati ka ülemine, käbade pool tule lahe vörgu `jalga [merre] Jäm; Teine vöttis vörgu jalad, kus kivid otsas olid Krj; Vörgu jalad jäid vee `sisse, pea tariti paadi ääre pεle Pha; võrgu pea ja jalad Muh; akkame `võrku tarima, võta sa jalad, ma võta pea Kse || tamsa jalg („5–7 võrgusilma vahe ühest kinnitussilmast teiseni“); tampsa ui on jämedam ku ääreui, sellega `aetaks tamsa `jalgu („hui, mille abil võrgu paelad äärepaeltega tamsaga ühendatakse“) Hää k.  purje soot, nöör purje alumise nurga küljes; purje alumine nurk, mis kinnitatakse masti külge `raaga `seili ~ topp`seili `jalg(a) VNg; purju jalg, sellega timmitasse kuidas puri tuult vötab; vii purju jalg `teisse `parda Khk; ravina `külge pannasse `purje jala Trm; purje esimäne jalg [masti küljes], tõene jalg `natke nukete venet Kod; puŕo jalg Vas l. niie jalg niie pikem silmus niiel on siĺm ja jalg Hää; alumene jalg, `peälmene jalg, niie silm Juu; `niitsme jala Krk m. jalaga ii (täht j) Kär; pitka jalaga ii Kaa Pha
3. puu tüvi, taime vars; jala peal ~ jalal kasvamas, raiumata [puu], niitmata [rohi, vili] puu on jala pääl `kuivand; mul on kõik `suuremb jago jalal ein, `lüömättä Lüg; vöttas männid jalabelt maha Khk; [puud] oo alles jalalt raiutud, need oo `toored, need ei põle veel Mär; kui sa ta (rukki) jala pialt võtad, ta `tõmmab ju kuivass, pudiseb Kse; `Kaapsapia kasvab ju ühü jala ots Han; `raius metsa jalalt maha Kos; [vili] akkab jalale minema. se kõŕs on se jalg. kui juured `alla löövad ja idu üless tuleb, siis lääb jalale Trm; eenäm õli vi̬i̬l jalal, ein ajamata Kod; ta om jala pääl küll, aga ta om `surnu puu Krk; `ulka `mõtsa `jäie jala pääle `lõikamada Nõo; paĺlu `aina om vi̬i̬l jala pääl Krl; jala pääl sais norḿ Se; mõts um viil jalal Lut || siis õlid kukke või`siened, `niissed pikka jalaga Lüg; päkäl ja puravikul jala all; päkäl `jalga ei süvvä; taglal ja kõbjal jala all Krk; t́sia tigo tu̬u̬‿m seene jala külleh Räp || fig üte jalaga liha om `väega hää võttaʔ [seentest] Räp || pl umbrohu juured kui sügavalt `küńti, siis umbrohul keerati jalad ülesse `poole Trm || [lina] peo ku `pintsle, ku ärä leoss, ei kurda jalun ~ jalul ku `laodets Krk
4. pl (ilmastikunähtus) heledamad sambad, jooned päikese all pääbäl tänä jalad all, tea kas tuleb sado või Mar; päeväl om jala all, ei tää ka ommen jäl `vihma tule Krk; pääväl (vihma) jalaʔ all, sadama nakkass Plv
5. juurealge, seemnest tärkav juureotsake, -narmas, idujuur; hv idu Tõisel `päiväl õlivad [linnastel] jua jalad all, aga siis `uadeti `ninda`kaua, kui tulivad idud ka lagedale Jõh; mis magede küljest nee kasund juured ning idemed εε rahitasse, nee on mage jalad Khk; linnase jalad sõeluti `väĺla HMd; viĺlä teräl tuleb töńsist otsast jalg ja teräväst idu Juu; seeme on jalal, idaneb Trm; jala tuleve iki kige päält, siis tule ida; linnastel jala perän joba Krk; tera om ära `imbunu, jala om vällan juba Ote; viläl um jo jalg perähn, idu jo välähn Rõu; edimält aja seeme jala `perrä Se
6. end pikkusmõõt (umb 30 cm) `arssin ehk `süüli puu, senel õlivad jala `märgid pääl Lüg; kuue jala süld; kakskümnd `seitse korda jala pεεl o tihe vörk, saab `peenessi kilusid Khk; `jalga kaks [mere] pöhjast ülal Vll; kaheksa `jalga pikk Pai; pirru alu olli ike kolme jala puu Hls; esi oĺl nii laǵa nigu idsa, noh nii viiś `jalga inemise `pääle Ote; noʔ aja nii `paksu lummõʔ mahaʔ, et mõ̭nõ tuńni peräst om poolõ jala pad́u Har; jalg maad piḱk Se
7. millegi alustus, hakatus; järg egä nüüd enäm kinnas segi lähä, nüid on juba jalg all, tü̬ü̬ jalg on all, näeb mes piäb tegemä Kod
8. (inim)põlv, jagu, osa nuorem jalg rahvast nied panid [mardipäeva ajal] vaĺts `riidesse VMr
jatk jatk g jatku Var Tõs Khn PJg Saa Trm Kod KJn, g `jatku Kuu Hlj, jatko Mar; n `jatko Vai; jakk g jaku Vän Hää Saa MMg Äks Ksi VlPõ eL(g jako VId, p d́akku Lei)
1. lisa, pikendus a.  jätk; kulunu asemele pandav uus tükk Jumala jatk on `suuremb kui and Kuu; see ea küll selle juto jatkoks Mar; Lambi tah́t lühüke, panõ jatk `otsa Khn; siis `pantse [venel] toho kuar, piäb metsäss `vaĺtsama, sellel `jatku ei õle Kod; rooma jaku tetti kanepidest; vana vikadi suladide kokku, säält tetti `kirve jakk Krk; [veskil] siivad `panti päävõlli otsa `küĺge, enne kaits siiva jakku võlli otsast läbi, jakude `küĺge siivad; [adraninale] `pańti jakku kah, `oĺli alumane mõhn ärä kulunu, es saa jakku `panna, siss `pańti `vastne nõna Ran; paĺgi jakk Rõn; kabõl om jakk jaku takah Se || fig lei jutul jaku `sisse (katkestas jutu) Har b.  endisaegne naistesärgi takusest riidest alaosa naesed kańnid jatkuga `säŕka Kod; `paklasest lõngast oli jakuda Trv; amme jakk; `pakline jakk, linane piht; jakuge ame Krk; neli küünärd `anti `amme jaoss `pihta, neli küüńärd `anti jakku Puh; kui `risti `rõivast ütest `pańti jakk, sõ̭ss `pańti iks ette ummõluss, et muido nii halb maadaʔ; inämbest iks `pańti pikudõ jakk Kan; [särgi] keha tetti hammõ `rõivast, jakk `pańti palajõ `rõivast Har; särgi jatkul(e) särgiväel(e) jäänud nõnnagu `porken särgi jatkule; tüdrik õli särgi jatkul Kod Vrd jakus c.  pookoks õõnap̀u jakk KJn; üte ossa `küĺge pandass magusa `uibu jakk, ja tõese ossa `küĺge pannass `apna `uibu jakk Nõo; mõ̭ni võtt jo sügüselt `uibujakkõ, nu̬u̬ hoietasõ `keĺdrin Har; ku̬u̬ `uibolõ panõt jaku `küĺge, sis ei olõ mõts`uibo Räp d.  lisa, pikendus (mille lisamine teeb toidu, joogi jne jagusamaks) `Lainu leib on `kerraks suhu `panna, oma `tienitud jatk `juuress; Hobuse `nonnisi `pandi vanal ajal sia `süömise `hulka `tuhlie `jatkuks Kuu; piänikene agan jäe leeväjätkuss Kod; esigi juuress pannas kartul`putru, ütelts jahu jakuss; talu kottel tetti rokka suvel piimä jakuss Krk; Kõva suul söögi jakk Nõo; akan om armass leevä jakk, vesi om piḱk piimä jakk Kam; `kartul om üits suur viĺla jakk Ote; Nisu `kliie oĺliʔ, mõ̭ni pańd karaśki `sisse jahulõ jakus Urv; pini olõvat leeväjakk, kaśs piimä jakk Se; tutu-lutu! tuhk tubagu jakk, akań leebä jakk, sõkõĺ `suurma jakk Lut
2. a. liikumist võimaldav ühenduskoht, liiges (näit pahkluu, ranne, sõrmenukk jne) sõrme jakud Äks; jalg `oĺli `liikmest ärä lännu, vai jakust; käe säĺg om siin pääl, sõrme końdist jakuni; kos [sõrme] kondi kokku käevä, nu̬u̬ om jaku kotusse Ran; jakku tagasi `murdma (nihestatud liigest paigaldama) Nõo; Varba jakk Võn; jakke `sisse lü̬ü̬ kidsi Ote; jala jakk (pahkluu) Krl; `leie küünärpesä `kat́skiss ja käe jakust `vällä. `tuhtre kääńd siss käe jakust tagasi; jalalihe jaku końdiʔ (murdeomasem luu) tanhsa·man omma jalalihe pääl; mul om tanh puusa jaku sisen `haigõ Har; põlvõ jakk; hõrgatsimmi jakk – kabja ja `väikeste `sõrgu vahel Rõu; sul um käsi ola jakust ärä˽jõmmõldunnuʔ Plv; labajala jakk ~ końt (pahkluu); kidsi om käe sisen, jakk rogisess Räp; jaku kottalõ lü̬ü̬ elläi – tu elläi om sääne kui hiuss, `paistõdass üless käsi Se b.  (sõrme, selgroo jne) lüli seĺjäluu on jatkudess kokko pandud; seĺjäluu jatkud Kod; sellä jaku tunda puha Hls; sälgruu jakuʔ Kan; päkäjakk (pöidla esimene lüli); mul om ka sõŕm üte jaku osa lühemb, see sõrmõ jaku kaksaśs lina`jauhmise maśsin mahaʔ. nõ̭navahõjakk (s.t nina selg) om nii halusass lännüʔ et ei saa nõ̭na toristaʔ Har || (keskmise) sõrme lüli(d) pikkusmõõduna Vanaśt mõõdõte sukasi̬i̬rt sõrmõ jakkaga, sõrmõ jakko kut́siva kukõrusõs Räp; kuustõisskümme jakku saa künnärpää Lut c.  (keti)lüli Ket́t on jaku kaupa kokku pantu Nõo; keti jakk taht parandõdaʔ Kan d.  (kõrrelise) sõlm; sõlmevahe (hv) õter `este kasvab jatkun ja lülin. tämäl one nagu jatkud Kod; kui sa nu̬u̬ anuma`mõskmise osja `pääle jüri`päivä korjassit, siss lähvä jakust `väĺlä Nõo; ku [vili] tõist jakku aa, ja pääd nakass `vällä `aama, siss om püt́skun Ote; rüäl om jo mitu jakku. jaku mant aja `vällä lehe Se; jumalannõʔ `kaśvi ärʔ perämädseni jakuni; edimädseni jakuni oĺl orass, viiedä jaku man pää Lut || fig (jutu sisukusest, tuumakusest) ei ole jutul jakku ega sõnal `sõlme, muud ku `lärtäss pähle Krk; keŕgätsi sõnal ei ole `sõlme ega jutul jakku Ran; kui sõ̭nal ei olõʔ jakko vai `sõlmõ, sõ̭ss ei saaʔ arvõndaʔ Se || Oma `jatkust tagasi ei `anna Kuu
3. a. (piiratud) osa, jagu, hulk; järk Pöia jakk, iga jaku `sisse käib kaks kodarast SJn; Vana taredel olli `kamrejaku ette `ü̬ü̬ruse läve ala kivedest väha `kõrgemp jakk tett, si̬i̬ õigati `muĺdres Hls; `kõrgep jakk kirigun om `altar; ega [loomamagu] periss silev ei‿joole. songa om tal ja jaku Krk; (ta) tõi üte jaku `saia kah; Jakke kaupa panti rasu [tünni] ja jälle vajotedi Nõo; rõuk tet́ti jaku `kaupa. noid jakkõ päält es näe, kui talvõl [põhku] `võtset, siss sait aru, kos jaku vahe Kam; `võetas linnu näpuga `kolkma kõrvalt siĺmnäölt kõrraga ni˽paĺlu, et katõst jakust kokku tetäʔ parass kapl `tsu̬u̬gõ `perrä aiaʔ; võta˽sa˽mullõ lina jakkõ, ma˽tii tsuua kabluss; Hainamaa jakk Har; pövvä jakk; kos [rattapöial] viis jakku, tol om muidogi egä jaku pääl pulk Räp; katõjakuga tarõ: edejakk, tagajakk; ar `neihhi jakka (tubadesse) `lasku‿iʔ Se || esimine jakk teri oĺlid `jämmed, ni̬i̬d `pańti `si̬i̬mles, teine jakk `pańti oma söögis Saa; igä talu kari käis isi jakkus; igä soŕt oĺli isi jakkus. nisu isi, kaarad isi Kõp; `mitmadõ jakku ta maśsin terä˽soŕt? Har || kateld jakuld `panti `röäda [parsile] Trv; obese katelt jakult ehen, üits aisun, tõine `ti̬i̬slen Krk; mõnel `oĺli jälle trihisit `paĺlu, mõne viielt jakult trihi `pantu Nõo; katõlt jakult (kahes reas pead vastakuti) `maat́i Se || kangakäärimisel] jakk om neländik `saina, üt́s tulbavaheʔ; sainah om neĺli jakku, a noid õks õi `loetaʔ, `loetas `sainu Se b.  (ebamäärane) osa, jagu, hulk mõni jakk sedäsi kõneleve; mõni jakk `latsi ei `kakle, nosiv pähle iĺläksi Krk c.  teat (piiratud) aeg, periood, ajavahemik mina üks jakk `aega `oĺlin `lossis `aknid, `uksi ja põrandid pesemas SJn; ma põle sui jakus kõdägi teend Vil; vana `oĺli `kolme jakku kohtumiis ja vallavanem; ammatimehi üitsjakk `aiga roonut `ti̬i̬ńme es `võete Pst; ta olli kevädise jakuge [leeris]; selle jakuge (sel korral), ku ma kive `koŕgamen olli, löüsi selle kivi; üte jaku `aiga olli sääl, mitu nädält; mea‿s `peĺgä ütte jakku (üksvahe, kord) mitti Krk
4. sort, liik, tõug üit́s jakk kanu õigati kuĺukana, pää olli punase ja kaal paĺlas, nagu esäse kuĺu Hls; üit́s jakk om madale silmä. `väege pilukil ni̬i̬ silmä; osja kasvav vi̬i̬ pääl, lohun. tõine jakk kasvav palu pääl; mõni jakk [sigu] siginev `äste Krk
5. piisavus, jaguvus; tulu, kasu, kordaminek, edu ku sa üle läve annat, siss annat tulu ja jaku ärä; et leväl `rohkep jakku oless, siss jäet aganit teräde sekkä Krk; viĺlä tegemise `aigu om tuulispää `kõńman. võtap viĺlä jaku ärä Puh; täl es ole midägi jakku – katte ku vesi sõglast Nõo; ku jummaĺ jakku pääle˽pand, sõ̭s iks jakkuss tinavu röist Krl; Es taal rahal jakku olõ õiʔ Rõu; Ku˽terveh leevä pät́s alostõti ja ed́imäne käärd lõõgate, sõ̭ss tet́te lõõgatolõ leeväle riśt pääle, et leeväl jakko olõsseʔ Räp; inne pääva minengot leib piät är alostamma, mud́u olõ õi leeväl jakko; elol om ku jako alt ar `võtnuʔ, kuna üt́s hädä, kuna tõõńõ hädä Se || õnnistus olõ‿i·ʔ jumala jakku taah taloh kaʔ Lut || täl ei ole jakku (s.t ta on vaene) Nõo || (tervitus sõnades, eriti soov sööjale) `Jatku `toidule Kuu; mõni `ütleb [sööjatele] `jatku jumalaviĺjäle Kod; jakku `võile Ksi; `Jõudu-jakku, langa lahe˛ess, sõlmõ sile˛ess, vidü koess (öeldi kangavedajale) Urv; jutulõ jakku Krl; mõ̭ni `ütless et: jakku jummaĺ, tõõnõ `ütless `vasta et: jakku vaia, a inämbüsi üldäss iks: `sü̬ü̬jille jakku Rõu; [sööjatele] ääd d́akku Lei; jatku leival(e) ~ leiba jätku soovima, sööjaid tervitama `Jatku leväle Khn; jakku leival Kõp; andass leväl jakku: tere ja jakka `leibä Krk; jakku leeväle ~ hum jakku ammastele Kam; ku `johtusit söögi ajal, siss `andsõt jakku `leibä San; Ku `sü̬ü̬mise `aigo `tarrõ tuĺl, sõ̭ss üteĺ: tere jakko leeväle; `võ̭õ̭ralõ üteĺde `vasta: jummaleh jakko vaja Räp
jõõrma1 `jõõrma, (ma) jõõrin raskesti, vaevaga (midagi) tegema jõõri `minnä, ti̬i̬ kole viidak, obene `raśsi alate eden; küll jõõrivad `ri̬i̬ga kivide piäl; siäl ta jõõrib `kündä; jõõrd kõik selle mua ülesi, nüid ei õle kohegi obess `laska; siäl ta jõõrib tehä, ei tiä mes ta ti̬i̬b. `ütled ku tõene ti̬i̬b kedägi selg sinu puale Kod || linu kolkima `jõõrmine käib lina ajamise `kõsta. mi̬i̬s jõõrib reheall linu Kod
kaala|torn turi, selg kaalatoŕn om `haiges jäänüʔ; kaala torn hallutass, soonõʔ hallutasõʔ Har
kaaluma1 `kaalu|ma eP(`kaalo- Käi LNg; -oa- Pöi Kos, -ua- Khn Koe Kad); `kaal|ma VNg Khn Saa Kod(-ua-) KJn Vil Trv eL(-me M San), (ma) kaalu(n) eP(-o- Ris) eL, `kaalun R; ipf (ta) kaald Kod Nõo Har, kaaĺd Plv; pr (ta) kaald Rõu
1. kaaluma, raskust mõõtma `ennevanast meil `lueti läbi keik kalad, `eigä siis ei `muedetu `eigä `kaalutu Vai; nüid `öetse kooli`lapsi koolis kaalutama Muh; poiss `poodis `müija ja `kaaluja Käi; Jusku kullaga kaalub (vähese töö eest liiga kallist tasu nõudma) Hää; ma ei tea kui `raske see lõng on, ta alles `kaalumata Juu; ekse ole margap, kellega siin `muuga ikke `kualuda suab Kad; kui `surnu kruam margap̀uga ärä `kualdu ja rohoga `sisse `panna, siis `seismä vi̬i̬l, moete i̬i̬red ja koid süäväd ärä Kod; Kaalu ku kulda (mingit asja vähe andma) Trv; vanast kui päsmerd es ole, siss `kirvega kaaluti `leibä Ran; Mõista, mõista mõõlu, kassi and kaalu, kaalup kana munakõst = margapuu Võn; kaalu meid üless ku `raske mi olemi jah San; liha`kaaljaʔ, nimäʔ eś mööväʔ, ni `kaalvaʔ Se || fig kas sa sedä `aega tiäsid `kualdu; keśsi näid uassid edemält kuald ja mõõt Kod
2. teatud raskuses olema, kaalu omama ühtvõrs `kaaluvad Lüg; küll see nüid pailu kaaluks see eina koorm, vett täis puhas Khk; rohi kaalub `ikka eina tugevasti ülesse Käi; põrsas kaalub [kümme] `naela Trm; tü̬ü̬d olli paĺlu ja latse `oĺli, ma `jäie nii `kergess, et es kaalu ämp midägi Nõo; paĺlu sa kaalut San; śjoo tunnõ ma `käega paĺloss kaal Se
3. hoobama, kangutama, üles tõstma Kaalu see kivi kaŋŋiga välja Jäm; lapsed panid aja irre pöigiti aja `pεεle ning siis teine `istus teise otsa `pεεle, siis teine `kaalus teise üles, `kiikusid sedavisi Khk; Kaŋŋiga koalutakse kivisi ja lüüakse `aukusi moha Pöi; kitsass ligu kaalub matused pealt maha Vig; kutsuti appi [kive] `kaaluma, kaeveti `lahti ja kangid `alla Vän; kiva sai aga kangi pial kaalutud, kangutud, `kaalusime ja rippusime sial pial kahekeste JJn; obosed jäid `jalgupidi `sisse, aga ma `kaalusin nad `jalgupidi `väĺlä KJn; si̬i̬ oone kaaluts üless `pu̬u̬ḿege ja raiuts `paĺke ala, tetäss `kõrgepess Krk; sain om vaeonu, selle piäb üless `kaalma Nõo; `saarlasõ võtiva puid juurtõka, `kaalseva `väĺlä Kam; silmä laua˽kaalutass üless, siss nakass vesi `ju̬u̬skma Har || `suula `mõ̭õ̭tma ~ `kaaluma (rahvamäng) selg selja vastu seistes, käed küünarvars-seongus ühendatud teineteist vaheldumisi seljale tõmbama Se Vrd kaalutama
4. vajuma, kalduma pilv `kaalub `sinne `puole Lüg; Tüü ots on ikka `raskem, koalub `alla Pöi; see koorm kaalub teinebole `ääre, tä oo `veltu läind; [piir] akand Ranna`mõisa maa `sisse `kaaluma Mar; `rõngad kualuvad põhja `puõlõ, et [võrk] mette vee piäl ei seesä Khn; kui puu `murdub, ladva `raskus kualub `irmsass, juuriss kualub ülesi; kõhnad eläjäd, `seisi võsu jäären, kuegotas ja kuald piäd `alla Kod; [vilja-] pää lätsivä vett täis, `kaalseva `silda Kam || fig noh, saab näha kumma poole see asi kaalub, kummale [kohtus] `öigus jääb Khk; keik pärandus kaalub tema käde Rei; aeg jouab `sinna ligi, kaalub `sinnap̀uole VJg; kummalõ poolõ nu̬u̬ʔ mõttõʔ `kaalva, kas `õigõlõ poolõ Räp Vrd kaalduma1
5. kaalutlema, järele mõtlema piaks seda `asja `kaaluma `enne kui akkab tegema Hlj; ma ole seda `asja `järge `kaalund, `arvand, otsus jähi ikka sedasi `jälle Khk, ma `kaalusin õige kaua seda `aśja, aga ei saand `õigest `ühtigi VJg; tõsine mees oli, `kindla iseloomuga - - mis `ütles, selle oli juba läbi `kaalund Lai; küll ta `mõtles ja `kaalus, ei teand mis teha Plt; ma `kaalse kas lää või ei lää; ma ei saa periss `otsust `anda prilla seeni kui ma `järgi kaalu sedä `asja Hel || usutlema sa kui `hińge kaalut, sa usu‿i tõist Se Vrd kaaluslõma
6. (piibli või lauluraamatu abil) ennustama, arbuma `kaalus `aigusi ülese, `võtme `piale pani raamatu, `rääkis seda `aigust, kellega tuleb tänd parandada, kui `õigus oli kellega tuleb parandada siis läks `ümmere kohe, see oli see `kaalumine; vanaema `kaalus laulu raamatu ja `võtmega, `kaalus `aigusi ülese Pär; metu kord pime Anu `kaalus `lõngade ja odra teradega - - nii nad (kasvajad) kadusid ää Vän Vrd kaalima
Vrd kaaldma1
kaara-
1. (kaera osadest) kaarakõlgastest `tehti `vańni kui seĺg ja ristluud oĺlid `aiged Saa; soas kaara lidvesid ärä panna kohegi; tõid kaara `õĺgi elä˛ille Kod; kaara `lipne unik Trv; kaara `lipne `pehme, eläjile söödets ärä Hls; kaara aganit ja kaara `kõlkit eläje nüit tahave; kaara`põhku sööve looma parepide ku keśvä`põhku; kaara pöörüste `aigu ei lasta (kütita) jänessit; tiisikul keedeti kaara `kõlkit ja `õlgi Krk; kaara libeme; kaara libled `pańti `puhtide kaartega segi (ja siis anti hobustele) Ran; `vaesimbide padja om kaara `liplist tettu; kaara põhk pandass sängi koti `sisse Puh; kaara liblu `panti `moldi ja, `panti molliga [lammastele] ette Nõo; kesvä päid korjati `koŕvega ja kaara pöörissit Kam; kaara `liplust tetäss padi kah, om hää pehmekene Har; tuuĺ ai kaara `liplõ `silmä Rõu; kaara `liplist tetti `patjo; kaara `oĺgi `aetass sängü kot́ti Plv; Ni˽kuuĺd ku kahr kaara˽`pü̬ü̬rüseh tsädsüt́ Vas; kaara `liple omma nii `pehme, kas vai pad́a `siśse panõ Se
2. kaerte jaoks kaara aun one kolm neli `vihku kõrvu - - tõesed vihud `riśsi `piäle kahelt kolmelt realt; `multse (mulluse) kaaramua piäl one nisud Kod; ike obesele võt́t kaara torga ja `endele levä [põllule kaasa] Hls; obesel pannass kaara tork pähä Krk; siga lännu `väĺlä kaara rõugu manu; obese kaara `torbuss Hel; kaara nurmekene om tare `akna all Puh; kaits kaara kubu `panti `pisti ja sinna üits kubu `risti pääle seenigu piḱk kaara rońt sai; kaarasaĺv sai kuhja `pääga täis; enne kui nu̬u̬ kaara ku̬u̬ `rehte üless ateti, `võeti na `valla ja puśtati segi; suur varesse paŕv läits üle kaara nurme Nõo; mina ei saa minnä, minul om kaaravakk kuhjaga, kikass lahup maha (kiirest tööst) Kam; kaara kukat́si andass obesele San; kaarakot́t om vähämp ku viĺäkot́t; Võta kaarakot́t kah üteh (piits hobusele); kaaramaad es kõrrataʔ, tu̬u̬d `äestedi paaŕ `kõrda ägliga üle ja külvete seeme pääle Räp; täl vajä kaaramuulõ minnäʔ eläjidõgaʔ, sääl om midä süvväʔ; Koosõri nurmõh om kaara põld kõ̭iḱ kõllatsõst tõmmanuʔ Se
3. kaerast, kaertest valmistatud,kaeru sisaldav kümme naha `piale `pańdi kakskümmend `naela kaara jahu ja siis oli ta (pargitav nahk)apnikus VMr; ku sügisesel ajal akas piim ärä `lõpma, siis `tehti kaara `ki̬i̬sa, `pańti pi̬i̬mäkördi `ulka; kaara `püili tegid ja kaara`tangu ja;`õptaja tüd́rikud ise tegemä armu`leibä, kaara`tummi `laskma voŕmi `sisse Kod; kaara `suurmist ei saa `paksu `putru Trv; kiriku leva üteltse kaara `pü̬ü̬glest oleved Pst; kaara `tangest keedets `putru, piimäge ike tetäs Hls; koṕpenu meḱk `olli man tol kaara kilel Nõo; kaara `su̬u̬rma li̬i̬m Kam; makekopp teti õllest ja kaarajahust Ote; kaara kisla putr Krl; Hummogus - - oĺl kaaraleeme peesütüs Rõu; kaara `peestüss om `väega makuss sü̬ü̬ḱ Vas; kaara kama teti paĺlalt kaartest. nüid pandass nissu. mõ̭ni pand rüä terri kah; [pulmas] hummogu söögis tetti kaara `peestüst; kaaratuḿm keedeti kaarasu̬u̬rmist; `säärne mäĺsä om kaara `suurma pudõr Räp; `kiisla, kaara jauhõst keedetäss Se; `kaara`keislat põrõda väidu `š́ü̬ü̬dess Lei
Vrd kaera-, kakru-, kaura-
kandja tgn < kandma
1. Neli `andjat, neli `kandjat, kaks `vaatavad `taeva `poole, üks parmupiits = lehm Jäm; Lauda sönnik on ikka see vilja `kandja Pöi; Miol selg `aigõ, mia põlõ kellegi `kandaja Khn; `kańdja kannab `reialt vihud tuppa Sim; kõik `riibseva ütte lugu ja `kanjad kanniva ütte lugu i̬i̬st ärä toda `jonti Ran
2. rändkaupmeesKuu Vai tuhat ühiksäsaja `neljä`kümme `aestani kävid siin `kandajad - - oma `kaupa `kauplemass Kuu
3. tugev, kandejõuline lat́t sai metsäst ää raiudud ja siis sai ää labastud, naa et ta paras `kań(d)ja oli, siis sai sarikate `peäle pandud Mär
4. rase, tiine `Liisu `jälle `kandajast saand Lüg; tännib ikka veel edasi, `kandja lehm Mus; aga see naine, mis siis `kandja oli, - - näin seda tulekahju Var; tääl oo `koormas `külges, `öetse `kandja naeste`rahva `kohta Tõs; alles `kandja tüdreku `kohta `öetse: juba orgi `otsa `joosnd PJg; lehm jäi jo õhviti `kandjast Trm; ku sa latse `kandje olet, siis jalage ei tohi `lu̬u̬ma lüvvä Krk; latsõ `kańdja, ta om `ku̬u̬rmagaʔ Se
keeris keeri|s Khk SaId(ker- Kaa) Muh Var Hää Tür Kad(-ie-), -ss VlPõ Hel Nõo, g -e
1. tuule-, veekeeris, -pööris rahude vahel oo vee keeris Khk; suur keris akkand tulema Kaa; tuule keere, `keerdam vöi keeris Pha; `oitke ennast sedamodi, et selg oo selle tuulekeerise `poole, et sellel `olle pahad `aiged sehes Muh; jäeme siis selle tormakeerise kätte Var; keerised on vee neelu kohad; Loigu põllu pääl olnu `jälle `seuke keeris, minu vanaisa `viskanu oma äksiga selle tuulekeerises Hää; tuule kieris ehk vali tuule iil on, vahest kierutab üles tolmu `sambad Kad; tuulispask on kua keeriss, aga ta ei ole nii kõva Plt || vurrkannVil
2. kera, pall `veike lõnga keeriss KJn; eina keeriss Vil
Vrd keerd(am), keerand
kepp kepp g kepi eP (keṕp Muh Han Mih), kebi Kuu, keppi RId; keppi g kebi RId; keṕp g kepi eL(keṕi Võn Plv Vas, ḱ- Lut)
1. pulk (varras, tugipuu, eseme osa) ei `meie `nurkis uad ei käi keppis (tugesid ei pandud) Lüg; `niie `paelad on `seutud `niie keppide `pääle Jõh; sel oli kaik kebi pääl üleval, `paljo kenel oli `lehmi ja (pügalpulgast); `säigist punoda `piitsa ja `panna kebi `otsa; `erned on keppi `ümber Vai; kepp aetaste `luhki, [sellest] kihale vitsad `pεεle, kepp on ikka jämem Jäm; kui vakk `lahti `laulti, siis see `valge lina, mis üle vaka oli, see ninamees kergitas kepiga üles Khk; Tüdruk kut kepp (pikk peenike) Pöi; pane üks ilp kepi `otsa ja akka literdama Muh; `pantags pulk `püsti maa `sesse, siis löödags lööma kepiga pulgal `pehta (mäng) Käi; Niied `seisvad keppide pääl. Igal niiel on kaks keppi Rei; pint oli niukene, pikk vaŕss oli - - nagu se kepp Mär; laheti oo `vitstega kueutud, kepid kahe `võlla vahel kinnitud Var; panõmõ kepid mut́tõlõ `piäle ning lasõmõ iä alt läbi Khn; `kanga kepp oo `kanga taga lõnga poomi `külgis Aud; `puomi kepp on tagumise `puomi sies Ris; mõni `ütleb voki vänt, voki kepp `ööldakse ikka `rohkem Nis; kepp on tömbima otsaga kui varb Amb; keset [püstkoda] `oĺli nüid si̬i̬ kepp vei mis `tahte, no mõnel oĺli nüt peris puust ku̬u̬k KJn; päämalgad olliva üted `sirged, nii kepi `taolised Ran; keṕpega `aeti `auda toda puust muna Puh; ku `erne kepi `aiksade ärä `pańti, siss `erne nakassiva keṕpe `mü̬ü̬dä ronima; ma `kõńsi tolle metsa läbi, aga mitte keppi es `levvä Nõo; anna neile (sigadele) aenad ette ja `ütle‿t, sööge `ainu, ärge sööge `viĺlä ja anna neile kepiga kah [seakarjus pidi nii tegema jõuluõhtul laudas] TMr
2. töödeldud puu(pulk)a.  jalutuskepp mina `präigus `ilma keppita ei `pääsigi kuhugi Lüg; kepi varal keib veel, pole tast tegijad midagid `saaja Khk; Kepp on vana inimesel toeks. Esiti kes `söuksed `uhked noored mehed olid, oli kepp `uhkuseks käe; Kepp oli teel koa `kaitse riistaks Pöi; mõnel oo nooksuga (käepidemega) kepp, siis oo param `köia; `poodis oo pailu keppa Muh; üsna kepi nöal köib veel Emm; reisi seĺl, tämäl ei olnd muud kui kepp käe ja `riided `selgas Mar; sańdid käivad kepiga Mär; Õbe keṕp, kuld nupp = rukis Han; sellepärast mo käsi seoke oo, et keṕp alati pius oli, käsi `kooldus sedasi kepi `ümber Mih; ma unustasi kepi minia `juure Hää; käiakse jää peal `liugu `laskmes, liu `laskmese kepp kääs Juu; ei ole `õiged keppi, `võt́sin moast ühe toki kätte VJg; võta tokk kätte, ku sul keppi ei õle Kod; käib kepi naeal KJn; ega ma ilma kepitä ei saa Ran; sii kepiga käsi, si̬i̬ om jo `väega `vaivunu Puh; miul om obesega keṕp, puust obese pää om kepi küĺlen Nõo; nüid om armetu sańt, keṕpega käib Ote; ilma keṕildä ei saa˽sukugi `liikuʔ Plv; mull ei olõ˽muud midägi, ku ta keṕp ja `rõivańardsuʔ Vas; keṕp käeh, kepi nõal käüse Se; kepp ja kott (viletsusest) Pueg juob keik maha, isal ei jäe muud kui kepp ja kot́t, `kellega `kirjama `menna IisR; `Santidel põle muud oln kui keṕp ja kot́t Han; soad `viimaks mõesa pealt `lahti, siis sul `paĺlalt kepp ja kot́t Juu; Mõni vahetas ja `õstis nii kaua [talukohti] kui ükskõrd õli keṕp ja kot́t Trm || sańdi keppi ja vangi `raudu ei maksa kellegil `naerda Pee b.  (ameti)sau, millegi sümbol ameti kepp Jaa; piiskopil oo kepp, kõik suure kullaga ehitud Tõs; olen kuuld, et riigi valitsuse kepp on Juu; `keisre kähen om valitsuse keṕp Krk || karjakeṕp om edimäne ja sańdikeṕp om viimäne Ran c.  löögiriist, peksuvahend `kupjas tuli pani keppiga `vasta `külgi, ku `vasta akkasid Lüg; ju ne kepid `ollid, misega pekseti Muh; kubjas `andes kepiga loks Phl; ta sai viis sirakast kepiga Mar; `mõisas said vanaste keppega nuhelda Tõs; kubja kepp oli mõesa tööriist PJg; `peksis tese kepigä läbi Juu; vanasti sai `mõisas keppi. keda pekseti keppidega, keda `vitstega Kos; kuerale on keppi vaja JMd; ta sai mõni viiskümmend keppi `seĺgä KJn; [mõisas] `anti keppi, tapeti nõnda et seĺg lomal Krk; ma esi sain kaits `kõrda keppi, ärrä käest sain Ran; `mõisa `teolisele `tüḱnu `väega uni `pääle, sis ku kubijas `annu tolle kepiga; ega `paĺla ihu `pääle keṕp es käi Nõo; vanast `anti `mõisal teomeestelõ kepigõ Krl; kepi all järelvalve all (mõisatööst) ta ei tie `muidu tüöd kui keppi all Vai; mujal ep tee tööd kut `umbest kepi all, kubja silma ees Jäm; `enni muiste `teomes tegi kepi all tööd Mar; kepi all tüöd tied, sie oli kubja aal JõeK; ma tegin `enne kepi all tü̬ü̬d KJn; pidi tü̬ü̬d tegeme kubija ja `opmanni juhatuse ja kepi all Hel; miä ei ole kubija kepi all `ollu Nõo
kesk1 kesk R Pha Pöi Muh Emm Phl Mar Tõs Khn spor Ha, JJn Koe VJg TaPõ Plt KJn Puh Se; keśk Ran San Har Se; (liitsõnades) kesk- R eP Trv spor T, VId; keśk- Kos Koe Ksi KJn spor eL
I. prep
1. (ruumiliselt) keset ise (lademelööjad) olid kesk lademete `seisasid VNg; sai kesk `järve, sääl uppus `vällä Lüg; Kesk `astja vajudetti `risti `kummagi `kääga `sõrme `augud `sisse [pärast sõtkumist], siis sai aru kui akkas `kerkima Jõh; se peab ika keige param [lehm] olema, kenel kesk `selga ka on karva piire Emm; `enni põlnd rätikod nottis peas. `enni olid kesk pea lae Mar; kesk `kuormad oli seĺg puu JõeK; tulejalg õli kesk põrandad Trm; põllu `tuhkur one piält punakas, kesk `selgä muss jut́t; `kervetegijä tegi vanass `kerve ja lei mäŕgi kesk `kerve palet; lõevoke teeb kesäle pesäd, kesk kesä eläjä jäĺje `sisse Kod; pilve seisab nagu müir kesk taevast Lai; taa nahk om muud́u hää, a keśk `nahka om suuŕ mulk `sisse lõigat; ma˽sattõ keśk purrõt ekkõ `sisse Har
2. (ajaliselt) keset; vahepeal kesk suid (suve) JJn; vana kikass kiŕg `õkva keśk üüd, kell kat́stõisskümme Har; mis sa siss naaridõʔ kesk kerigo `aigo Se
II. (millegi) keskmine, keskel asetsev (sag liitsõnades) a. (ruumiliselt) Esimäsed said keskmadalale, `toised ilisemad tulijad jäid `äärte `pääle; Oli tugev vuo, siis keskmadala päält üäd `saaki ei saand; siis ne peigmies ja pruut oli [U-kujulises pulmalauas] siel kesk `laua taga siis Kuu; kaiv on kesk `õvve pääl; kesk `vankris õli `keske puu Lüg; teised võrgud oo keskjäda; keskja köve `otsas oo `jälle ila Mus; Kesk soos seal oli esiti `eina `pölve Pöi; panen selle `estme just kesk parandale; see kibi oo kesk põllal. kesk tee peal; ta läks üsna kesk metsast läbi Mar; Moĺd `oĺli no üks nii pikk ku siit kesktuast ära `senna `lauva `juure Hää; eks pruut́ ja `peigmes õld `soajas isame järele, ja siis soaja `sõitis nende järele - - torupill `mängis kesk `soajas Kad; iest elab ja tagant elab, kesk vahe paigalt `surnud = vokk Sim; keskväĺjä servän õli siili pesä; kesk südä järve kõst one sügäv nagu jõgi Kod; löövad kahelt poolt mulla kesk vau `piale, kes se põhjast enam [kartuleid] `kaema akkas Lai; `kaevsin - - ja siit kesk kajolt `tuĺli si lõhe KJn; otsaukse pool taga`kirkus ning kesk`kirkus Jäm; Mari lauĺ keskkerikun helehede Harb. (ajaliselt) edimält temä `olli suvemi̬i̬s - -, keśkajal (keskealisena) `olli ta `veske poiss Ran
Vrd keskpea, kess2, kest3
kesteldama kestel|dama (-dämä) LNg Mar Mär Kir Han Kse Mih Kei hv KJn kestendama nahk koi - - nahk akkab kesteldama ja kehelema, läheb punaseks LNg; nena kesteldab Mar; mõne lapse pead kesteldavad kui `kärnas oo Kir; ihu akkab kesteldama: aab `kesta Kse; nägu kesteldab, päe oo ära põletand Mih; seĺg kesteldas Kei
ketul, ketule ketul VMr Kad VJg Iis, -e JJn Kad VJg kestendama(s), kõõmal(e); karvendama(s) kaśs on küntega `kraapind kot́i ketule JJn; nuore karduli kuor lähäb ketule; sia seĺg ketul kohe Kad; näunahk on vahest ketul VJg Vrd ketale
kiheldama kiheldama Tor Kod sügama, kratsima kihelda mu `seĺga, mu seĺg kiheleb; siga kiheldas `seĺga `vasta `seina Tor; mis sa kiheldad Kad
kiki|tiits rasvatihane Kiki tiits on suure koltse puguga lind, must pea aĺl selg. Nääripäe `järge akkab `laulma kikitiits, kikitiits Pöi
kipitsema kipitse|ma Jõh Sa Muh Tõs Aud Hää Iis Trm Plt Vil, -mä Puh Nõo Ote Urv/-ṕ-/, -mmä Har Plv, -me Trv Hel San, -mme, -tsõmõ Krl
1. kipitama, kirvendama; valu tegema, tuikama nii `kangest kipitseb köha, ikka köhi Jäm; `amba sihes akab valu kipitsema; selg kipitseb kiheleda Khk; `kurkus kipitseb üks asi nõnna et Muh; põĺb kipitseb, nõges oo vist kõrvetan Aud; natuke kipitseb Plt; mis sul sääl kipitseb, et sa rahu ei saa Nõo; ma pani `su̬u̬la `pääle, küll lõigutab ja kipitseb nüid Ote; nõgene kipitsess käe pääl San; kaal kipitsäss, ei tiiä, mia tahaʔ `kurku om lännüʔ Har; kärnäʔ kipitseseʔ Plv
2. fig kripeldama, rahutuks tegema kompveki kot́t kipitses taal iŋŋe pεεl; südä kipitseb sihes, ma pia ikka sönna minema; see kipitses mool `ammu juba südame pεεl, nüüd ma sai ta εε ütelda Khk; Mul kipitses keikse aeg keele peel - - aga sai ennast veel oida Kaa; süda kipitseb sehes Muh; kipitseb südame pial Trm; si̬i̬ asi tal kipit́s keele pääl Hel; mis sul nüid `süäme pääl kipitseb, ku sa rahu ei saa Nõo || menel tüdrugul perse kipitseb paigulist isaste `järge Khk
3. kibelema; kärsitult kuhugi kippuma; nihelema noored kipitsevad, tikkuvad kirgule Khk; siad kipitsevad (püherdavad) väĺlas Hää; kipitseb aga menema Iis; Kipitseb nagu kass sita hädäs Vil; mis sa ike kipitset, mis sa ike `lendat Hel || Kipitseb kõhu pääl, nipitseb naba pääl, lähäb `sisse `silpsti = võti Jõh
Vrd kipitsama
kirm1 kirm Jõe Phl L(-ŕ-) K(-ŕ-) I Plv, g kirmi, g `kirmi Kuu Hlj VNg hrl pl (lastehaigusest) lastel on kirmid, sie on kurgu `aigus. siniseks veab lapse ja laps sureb ka kirmisse kui abi ei saa Jõe; `kirmid on `lastel suus `veiksed `kollakad näpikud, nied tappavad `välja ka VNg; kirmid on nagu krambid, suured pullid (mullid) tulevad suust `välja Phl; tillukse lastel `ööti kiŕm, vanade inimestel `ööti krambid; see oo sellä kirm, seĺg sinine ku paja perse Mar; kirm sõi rinna lesta ää Mär; `kirmi peäb rikku `saama, siss saab `terbess Vig; `tõmmavad kõbera rauaga suust verd `väĺla, ku kirmid on, sis jääb `aigus järele Vän; lastel on, lööb vahest `kirmi suu lakke - - kaks `valget `vistrikku ja kui sa neid kohe nääd, siis `tõmma `lõhki Juu; laps oli `kirmis Jür; lapsel käib kiŕm pial JMd; laps suri `kiŕmidesse ää VJg; kurgu laes pidivad õlema nagu `liatse terad lapsel – kirmid, tõmmati küünega `kat́ki, [öeldi] `kirmisid rikkuma Iis; sel lapsel on kirmid rinnus, [öeldi kui] mõni veike laps `kangesti rinnust krõgiseb; kirmid kurgu laes lapsel ülevel, ei sua imeda Ksi; `kirma rikutasse sis kui pea `kangeste valutab. `kirma rikutasse suust kõvera rauaga SJn; küläh ummaʔ kirmiʔ Plv Vrd kirmi|haigus, kirmitsi|haigus
kivi n, g kivi eP(kibi PäPõ HaLä Kos Pil SJn Vil) eL, g kive R
1. a. kivi, kivim Külä ämm `koukis `Ristu kive alt `sulle oe (lapse sünni seletus); Miks kive `poue `peitä (salgamisest); Kivi kotti (sooviti kalurile); [paat] Kivel `kinni Kuu; ei meil `põllul ole viga, aga einamaal on kivi, küll on kivi Hlj; lõi `kirve nenäga kiveje; kivine maa, kivi kivest `kinni Lüg; merelt `tuodi `valgi `pieni kivi; kravud `elläd kivede all; `laiva mäni `kivve Vai; Ma kanna sinu jäuks alati kivi taskus (pean viha) Jäm; me `vaeme kaŋŋiga ka kivisid üles; ilma kivisita (kivideta) Khk; rebu `pehme kivi, mis maa sihelt `leitasse, selle peel saab vikadid vöi kervest käiadud Mus; ma luhu puid ja kiva Jaa; Sii see mäe selg on ju jumala `loodud `selge kivi Pöi; vanamoor `nurkas, kivid `kõhtus = kiris Muh; kaks suurt kibi on Posta pöllal LNg; võta naine, siis sol kohe regi taga ja kibi peal (kohustused); kerbes lähäb kibisse Mar; vädas kiba roobete `sisse Mär; `seoke raiutud õheldane kibi oli juśt ah́o suu `järgi `tehtud (ahjuukseks) Mih; Sedäsi lasõd puadi kivedes purus tappa; Tämä nda ahnõ, et täü teesele kivi kua piäd `peksä anda‿mtõ Khn; kibid olid ju põllal väga tülinas PJg; mis pahaks läind puu nõud on, siis `autakse ikke kibidega Juu; kivi `ümber on rohi magus ja końdi `ümber on liha magus JõeK; kiva sai aga kangi pial kaalutud JJn; kiva vedati, kohe vaea oli Trm; kes laps kiva `koŕjama, sess (sellest) `suama rikas Kod; kis teise `piale kivi veeretab, selle `piale tulep tagasi Ksi; me elame kivi peal (vähesega) Plt; põrmand olli kivedest Pst; paiset vaeutedi kolme ja ütese kivige; enne lääp kivi küĺlest kilt ärä, ku temä süä `pehmess lääp Krk; suure kivi `pańti maea nukke `alla ja `keskele kah niipaĺlu ku jakku; `miis mehega saab kokku, aga kivi ja kannu ei saanava kokku Ran; põĺl `kivve täis Puh; naene `istnu kivi pääl ja `laulnu Nõo; kivestigun om paĺlu kivve Kam; kui ilma `ääle läävä, om küĺm ollu, sis läävä kivi liḱess ja mustass Ote; meil omma˽kiviʔ ärʔ lahutu˽ja `veetüʔ Kan; lähämi pae `murdu kivve `kiskma; tuhkhaua man oĺl suuŕ kivi ahu i̬i̬n, kon pääl `maati; jaań `viskass üte kivi vette, `pi̬i̬tre `viskass tõsõ kivi ja jakap `viskass kolmadõ kivi, no om vesi külm Har; kivijüräjäʔ eläseʔ kivve pääl Rõu; `valgõ kivi aida all = lehmä uttaŕ Vas; õnnõkõnõ maka‿i kunagi kivi kõrval Se b. fig terav kerves lövab ikka kivi (kaebajal läheb halvasti) Emm; Kivi pää `pääle jäänud (väikesest kasvust) Hää; see mees teab, kus kibi all vähjad seisavad (nupuka kohta) Kei; vahest veke kivi lükkab `vankri `ümber (pisiasi võib paljugi muuta) KuuK; täll˽om kivi rinnun (kalgist inimesest) Ran; küll terräv kirvess kivi levväp (sõnast sünnib riid) Kam; nigu kivi sattõ `süäme päält `maaha (mure kadus) Plv; kiviga visata lähedal See põle siit kougel, kibiga visata Han; sinna ei õle enäm kui kivigä visata mua Kod; egä si̬i̬ kedägi ei ole, kõrd kivige visate Krk; paĺluke sedä maad om, kiviga visata Ran; Ei olõ kavvõh, kiviga visata Räp; veerev ~ veereja kivi kohast teise kolijast, rändajast `veerev kivi‿p saa mette sammelt `pεεle (pole kodu ega peret) Khk; Veereva kivi pεεle äi kasva sammel Emm; ega `veereja kivil põle `ilmaski sammalt `seĺges Juu; egä `viirväl kivil sammel ei kasva Rõn; `viirväl kivil vesi pääl, `saisval kivil sammeĺ pääl Plv c.  võrgukivi kived `külge ja voib `vergu meresse `panna; `vergu all on kive`rihmad, selle `küljes on kived Jõe; rüsa tiivastel keivad ka kivid all, `pitlikud `valged kivid; vörgul oo kivid all, kivid oo `raskuseks Khk; võrgul oo käbad peal, kibid all Aud; kibid viivad võrgu `põhja Vän; võrgudel on kivid, tehasse jo vabrikus rattad, siledad ja tasased Trm; [võrgu] pulla ja kivi. esi teime kivi Trv; `väiksed kivid, kes võrgu `põhja tõmmassiva Ran; kiviʔ inäbä tetäss pliidost, tu om `pehmep Se; kivis ~ kivess kivistatud (võrk) Olid `vergud kivess, `pandi viel `paadi naga `kinni Kuu; kui `võrgud olivad kivis, siis lükkati paat `alla Hlj Vrd kives2, kividse d.  pl keris rihe ahju kivide peel saab kala küpseta; sauna ahju kivid lähvad vahel üsna punaseks; `viska vett kivide pele Khk; e.  laste mängukivi `oite `suured `ümmärgused kived nie olid `härjäd siis Kuu; `lutsu visetasse, kivi `juokseb Jõh; vähike `lestlik kivi aa ja sennega `lööda `lesta Emm; ööritas linguga kiba Kse; `viskab kiviga `litsu `mööda vett Tor; `lõikasid kepi otsa `lõhki, väike kibi vahele, läks mis `vingus Nis; tidrukud mäŋ́ŋivad kiva JõeK; mängisime `iidlast, kividega mäŋŋiti Kad; kive mäńgmä: viis kivi võetass, kivi võetass `pivve ja pillutass üless Pst; ümärgune kivi `olli kit́s Nõo; kivi `viskas `lingu vett piteh Se
2. a. käsikivi jahu jahveti kividega Muh; läbi kibide `laskma (vilja jahvatama) Mar; siis olid `seoksed `käega kibid, see `aeti `ümmer ja Aud; meil olid kivid tegime ise `tangu Lai; kivi jauha ai üte poolõga Se b.  (vesi)veski Pukkveskit kutsutakse tuulik ehk kivi – lεheme kivile jahu tegema Käi; vanass veid teräd kivi `piäle, es tee sõõla`leibä, es kruavi Kod; kamajahu `tu̬u̬di kivilt kodo Võn; vanast kivi pääl tettivä jahu Ote; läämi kivile San; miis lät́s kivile rüki jahvatõme Krl; `täämbä `naksi `aiksõst jo kivi mürisämmä; edemält `u̬u̬tsõgõ lät́s kivile Har; Kivi man `jahvatõdi jämme jahu Rõu; kiviline om kivil Plv; kivi juusk (käib) Se || liivapugu kana kivi TMr
3. a. käsikivi, tuuliku või vesiveski jahvatav kivi `veski `pilli `oida kive ülevell ja pane `käima VNg; `veski ülemisel kivel on `silmä auk; kive üles `tostamise käpp, kive [kõrguse] `tellimise kruuv Lüg; `keŋŋäst `lähtö `vilja kive `silmä ja säält tulevad jahud kive alt `vällä Vai; kivi tahab tagumist `saaja, kivi oo libe Khk; See vana jahvekivi pealmine kivi; Änamast olid [hollandi veskid] ikka kahede kividega. Öhed olid lihtjahu kivid ning teised piili (püüli) kivid Pöi; jahudi käsikivi pεεl, kaks suurd ümargust kivi, siiss auk `keskel Käi; kivi `säädma (paigaldama); `tehtud (raudkivist väljaraiutud) kiviga ei saa `märga `viĺla jahvatada; kivi ei ole ia, annab `liiva ära. valatud kivide juures tuleb seda ette Var; `veśki jahvatab öhö kibiga; kui kibid kuluvad ärä, siis pidi valatama `peäle Juu; Ikke teine puar [veski] kiva oli jonstavi kivid - - neid kiva on tehtud Siberis; Kivi on nüri, enam ei lõika, tahab teravast `raiu Trm; läbi kivi `laskma (jahvatama) Kod; kate paari kivedega `veśke; ku ei ole `ästi maha rihit, siss kivil tõine vi̬i̬r `lõikap tuld ja tõiselt pu̬u̬lt tuleve `terve terä Krk; kivid olliva püśtvõlli kõrval - - tõnõ tõõsõl pu̬u̬l püśt`võlli; piḱägä `raotass kivile sooned `siśse; tõene kivi `olli all ja tõene `olli pääl ja mulgu olliva kivedel sehen Ran; `roste `võetu terä - - `viidi kivi vahele `veśki manu Kam; kiviʔ is olõʔ paksuʔ kolʔ vai neli `tolli olliʔ paksu tõnõ tõnõ Har; kivi `teĺmise ratass (kõrguse timmimiseks) Har b. fig Kaks kõva kivi ei tie iad jahu, kaks `kanget inimist ei `anna üksühäle `alle Lüg; Kaks kõba kibi ei tee iad jahu Han; tõene aab õma joni, tõene pidäb ike `alla `anma, kaks kõva kivi ei ti̬i̬ üvä jahu Kod; kaits kõva kivi ei ti̬i̬ ääd jahu Nõo; kat́s kõvva kivvi om ku̬u̬n, sõss ei saaʔ hääd jahu Räp
4. a.  tehiskivi, peam tellis `tuored kivid tulid `pressist Kuu; `vaalakast kivest ei saa `muutku `müüri Lüg; `antlaager annap kivisit käde Käi; seinad olid kividest ja katus oli paantest JõeK; `metstes on `rohkem sinine sau, kellest kiva `tehti Sim; hu̬u̬nõ ehitämise kiviʔ Kan; kivi `pańti `paika (seinas) Se b.  vääriskivi (sõrmuse, preesi vms silm) plokkiga `sõrmus, plokki sies on siis kivi Lüg; kivega `sõrmus Jõh; koĺluga sörmus, kivi pεεl; möned olid kividega preesised Jäm; mere `elme kivi (merevaik) Khk; kividega sõlg `pandi `rinda Muh; sölused ollet kuue kiviga ja nelja kiviga Phl; rellid olid nist ümmärgust kibist, mis ei läind `katki Vig; sõrmuse silmad on roosa kibidest ja rohelistest Hag; sõrmusõ päie siseh omma `kalli kiviʔ Se
5. a. luuvilja seeme kirsil on kivi sihes; linnumarjad, pisist kivid jah Jäm; kreegil ja loomil o kibid Vig; visnapu verevä marja, kivi sehen Nõo; kiŕsi kivi siseh om mõŕkjass terä Räp b.  tammetõruLei
6. kivitõbi inimest käivad `leikosel, kivid on `sisse kasond Käi; kivistab sies, mõni `ütleb et `piavad akkama kivid sies `kasvama Kad
7. seebikivi (naatriumhüdroksüüd) viis `naela `pandi `rasva ja üks kivi `pandi VNg; ega viie naala [rasva] `kohta üks naal kivi ja kolm `toopi vett Emm; kibi sööb selle rasvad kat́ti Juu; nüid o kivigä si̬i̬p, valus kui `silmä lähäb. kivi põletab rasva ja nõnna `samma kua inimese Kod; sii kivi oli ia, sis kohe seep läks `seĺkima Pil; kivi `lõikass ärä ruttu, kait́s `tunni `aiga ja om si̬i̬ṕ `valmiss Krk
8. pliiatsisüda, grafiit liiatsi kivi, must Khk; liiartsi kivi Pha; kui plehveteri kivi läheb nürist, kulub äe, ei ulluga siis enamb kirjuta kedagi Kad
kivi|kala jõekala a.  hink kivikala nönda kut oleks kεε selg ümmarune, nii köva kut kivi Khk; kivikala one aĺl kalakene, ahamne `karva Kod; kivikalad on nid `veiksed kalad nõnnagu kiisad, okkad küljes, `süia vist ei `kõlba Vil Vrd kivijüräjä b.  karpkala kivikala suur kut mütsi pöhi Mus
kogerik2 kogerik krobeline selg on tal (kammeljal) kuradil kogerik Krj
kohe2 kohe, ku- R(kõ- Lüg Jõh) eP(-õ Khn; kõhe Sim I Äks) M u Puh San Se; (rõhutus asendis) ko˛e Jõe(ku˛e) Vai HJn JõeK Pee; koe Amb Pee
I. adv
1. (ajaliselt) viivitamata, sedamaid või lühikese aja jooksul mina län kuhe magama Jõe; `mulle `keideti kohe siel `kohvi ja `praeti liha Kuu; oleks tuult tuld, siis nad oleks uppund ära kuhe Hlj; `uoda vähäkene ma tulen kõhe Lüg; tuli kohe `kiirest tagasi; `kieras kohe `kanna pääld `ümber Vai; ma liha kohe ära Jäm; äga‿ss seda nii kohe‿p saa; ma viisi kaks pörsast `linna, sai neist kohe `lahti Khk; kui ma [seda] `kuultsin, kohe oort läksin Kaa; kui naised kogu soavad, siis‿o kohe nii `kange poarutamine `lahti; See (poiss) pole seal `kuigi kaua olnd, kohe tuli äe Pöi; kohe, näpu pεεld Emm; [vili] rabatasse koa kohe ää, kui põllalt tuuasse Mar; nii kui sa ta `küĺgi puudutad, nii ta kohe karjub Mär; kui oo kuib aeg, siis ei või vara `äestädä, `tarvis kohe mahategemise ete `äestädä Vig; ma tule üsna kohe Kse; sial mes vihm tuleb, sie kaub kohe kruusi (kruusa) `sisse Han; mis sa vihu läbi `sapsisid, kohe üle ukse `säuhti Hää; kui `eśtiks kohe `minna ei soa, siis ma tulen takka järele Juu; Kohe sai teisel süda täis, kui `ainsa sõna `ütlesin Jür; kohe jüripäeva järele JõeK; kui lähäb tina liiva `poosse (pugusse), kana sureb kuhe ää Ann; ma tulen kohe kui suan JMd; kui kuiv ein oli, siis ikke sai kohe `saadu `tehtud Tür; kõpped anname kohe lammastelle ette, egas neid `veśkille `viigi; nigu suab, kohe jala `piale astub Sim; meie aema kõhe eenä maha Kod; `võt́sin leeva ülesse ja kuhe `ahju Pal kui pada üle aab siis aab kõhe `tossu `sisse Äks; kui [leiva juuretis] apu on siss näed kohe ku ta on maha vajund KJn; teesed `riided `selga ja kohe tü̬ü̬ `juure Vil; akkas kohe `lõhkme (sööma) Krk; `õkva kohe lää Se Vrd kohedalt2, kohalt, kohelt, kohe|joont, kohe|maid, kohtas2, kohtsilla
2. (ruumiliselt) vahetult, otse `silmä `ambad, nied on siin puol puri `ammaste kõhe Jõh; Vanadel majadel pole koda ees olnd, kohe õuvest tuli `kambri Pöi; sau kohe rohu all Tür; pääsukesed tegivad oma pesa kua kohe `seie trepi kohale VMr; meie `kopli servas on kõhe paks anepaju IisK; vanast olid `kõrged anged, kohe `riastani Lai; koolimaja on kohe meil säl üle aia KJn; kohe joonega otseteed olgo siis [lehm] must vöi kirjo või lauk või, ikke `üitasse: asemele ja lähäb tä kohe joonega Mar; siin oli [siga] jõkke läind kohe joonega Kei
3. rõhuadv a. (jaatavas lauses) lausa, päris, täiesti, kindlasti neil old kuhe ait kuhe `suola täis Jõe; Kogud pikked `päiväd `tünnerdä `ringi, jalad kohe `aeduksis Kuu; kui köhä iil `pääle tuleb, siis kõhe eng `kinni Lüg; Ein kohe `rinnus `saadik, ole mies `niitama IisR; moni laps `vingu `pallo, `tahto ko˛e `vingu Vai; εε menusa jutuga, jutul kohe menu `juures Khk; Kuivalt einamale äi `mindud, ennem `tehti `valmis einataar - - see pidi kohe olema Pöi; seda‿o kohe äda pärast taris Muh; suur lasu oli `aitas ekkesid, neli-viisteistküme `paari kohe Rid; kõik põles ää, jäi päris puu `paĺlaks kohe Mär; `raske oli kohe `kohta pidädä Vig; kis `jälle naa paramad piĺli`mäńgijad, need `jälle kohe kutsuti ja kohe palga eest Lih; tä päris `kohkun kohe Aud; [kangas] `pandi `ahju, kui sialt `väĺla tõmmati krähises kohe, nii sile oli HMd; iir on `väiksem kui rot́t, rot́t ikka suur kohe Kei; `lõikas õhukese leeva killu nagu viha lehe kohe Juu; ma `salvasin teda ete `iaste kohe Kos; temale tuld kohe paenakas `piale KuuK; lahedast puust joksevad pierud koe särinal Amb; me oleme kohe siit inimesed päriselt JJn; kohe suur kahe kolme toobine kauss `pańdi [putru] täis Ann; siis oli luśt kohe muutku, et said ag‿tulist ommingu söönd ja külasse `tööle Pee; vakk õli peris `kańtis kõhe, iga pidi `kańtis Trm; nüd on pikk laut, annab `kõńdida kuhe üle; veike `jõekene, kuiva suvega `kuivis kohe ära Äks; ja mõni maa on kõva, et on kõva kohe - - igavest ära `kuivand Lai; kiĺluvad ja kisavad, need lapsed `tüitavad kohe ära Plt; sündind kohe olen Saviaugul Pil; ni̬i̬d käisid peris obosega kohe KJn; [hobune] tagumeste `jalgega lõi et uńt `surnuss kohe Vil Vrd koha4 b. (eitavas lauses) hoopiski, üldsegi, sugugi mei külas ei old kohe `kelgi [käiseid], mina neid ei ole kohe nähänd VNg; [haige] puusa pärast ei või ma kohe `seista JJn; ta raha kohe ei `tahtki, vili oli ju änam, ikke võt́tis `viĺla Pai; ükski mu üle ei nurise, mitte ükski ei nurise ko˛e Pee; mul ei ole kohe `usku nende `rohtude `sisse VMr; nõnna‿ned ajad äe `kauvad, ei pane tähälegi kohe Kad; `piale `vihma on mua nii kõvast `paatund, adra ei võta kohe `sissegi Sim
4. vajalikus suunas või asendis a. otse; sirgelt Üks mies jäi `paadi `vinnamise ajaks `paadi `juure `paati kohe `oidama Kuu; `Hoia saepea kohe Hlj; kõhe vagu, oboselle `õisetasse Lüg; [kuhja] varras sai jälle kohe lükata Vän; murispuu peab sarikad kohe; teine puu kohe, teine `viltu Ris; paadile panna jäŕg `alla siis seisab kohe JõeK; aa tema `juonde ehk kohe KuuK; kohe tee, tee on kohe `aetud Ksi; regi ei joose kohe, regi `viitab Pil; pügal paku vahel tahutasse lat́t kohe KJn; `Vankrejuhed on selle jaos, et rattad kohe käiks SJn; päräst `aeti si̬i̬ ti̬i̬ kohe `metsä `mü̬ü̬dä Vil; mine siit kohe, saad rutempest Hls; sel om `vi̬i̬rje silmä, me silmä `vaatave kohe Krk || kohakuti `augud `piavad kõhe õlema Lüg b. suunda, suunas; poole lapsed `roomavad neĺjatöllakil persse ots kohe ülespidi Jäm; Ans; läksid kohe `sönna (sinnapoole) Khk; käänas selja kohe, äs tee `kuulamagid, mis ma `itli Mus; mitte ei `oata (vaata) εnam kohegid Muh; Pane püssi ots kohe ja lase vares moha Emm; Pole ta sest pidand midagid, pööris selja kohe ja läks Rei; pöörab [püssi] otsa kohe, võta siss kinni Kse
II. (kaassõnana)
1. suunas, sihis, poole a. prep ta oort tuli kohe mind, kui mind nägi Jäm; `aksi `pεεle kohe maad tulema (ujudes) Ans; suits töuseb kohe taivast Khk; Üks jalainimene läks teed kaudu `vihtudes kohe küla Kaa; Oli seal upakil maas, perse oli kohe taevast Pöi; küini suu köis kohe rihalse tagust Muh || fig `saatand sihandse kohe merd; saada kohe pöhja tuult (halvast asjast) Khk; kohe ilma igale poole; valjusti, kõigile kuuldavalt Siad olid söömata ning `ruigasid kohe `ilma; Seda juttu ajab ta niid kohe`ilma laiali Kaa; niginal ja naginal lähäb `mü̬ü̬da ti̬i̬d, kuulusse ärä kohe `ilma Kod b. postp seisab ukse `juures selg meite kohe Jäm; Vahtis jöllis näuga mo kohe Khk; kes sedati istub, perse renni kohe Mus; kui saialeiba oo, siis lapsed `oata mette apuleva kohegid; siis ma `uatasi nende pilide (pilvede) kohe seliti [lamades] Muh; poha (põhja) kohe Hi; minge kiriku kohe Kul; Obo lähäb koo kohõ paõlu paramini kui metsä kohõ; Tibrikä madal lähäb Riia kohe Khn ||fig saad omale joodigu mihe missel suu `ühte `jooni `kiiva viina kohe Jäm; Vanast vaadeti ikka obeseid, niid ega mehe suu jooseb auto kohe vett Kaa; Küüned oma kohõ Khn
2. postp suhtes; kohta; peale räägib `santi mo kohe Jäm; kade teiste kohe; vihastas teise kohe, elu sai täis; tüdrugud iritavad poeste kohe; ta oli mo kohe sur‿vihane Khk; jugas moo kohe, miks ma pole täda `ootand; opaga olemisega inimene, kes ennast teiste kohe `uhkeks peab Mus; Üsna sańt `kuulda mis ta keik teise kohe ää räägib Kaa; möne puu kohe `öötakse `sitke; Mustjala meeste kohe `ööti tümakaku tegijad Krj; nuriseb toedu kohe, ei söö; ta moo kohe vihal, pahane Vll; tüdrik oo `kiimas poiste kohe Muh; `pörguline öelda inimese kohe Rei; Küll `ütlesid `raskõsi sõnu `meite kohõ Khn || ühe kohe, kahe kohe (ühe jaoks, kahepeale) Ans
Vrd kohta1
kohlus2 `kohlus Jäm Khk LNg/-os/ Kei Juu Jür Amb adv kohevil; lotakil; kühmus rätik on `kohlus; jää on `kohlus; `kohlus `moega inime Jäm; jökil selg `kohlus puhas; kuidas nee lapse `riided nii `kohlus üll on Khk; [kassikakk] üsna noore kaśsi sugune, `kohlos suled olid, näitas nii suur olevad LNg; käib `kohlus riietes Kei; seesäb `kohlus teene (külmaga kössis) Juu Vrd kohlulõ, kohmus3, kohrus
koogun koogun Kod/kua-/ Ran Nõo, -h Plv Vas kookus kui piä keegon kedräten, siis selg kuagun kudaden Kod; mõnel om koogun nõ̭na Ran; vikaht́ um kooguh (teravnurkselt) otsah Plv; Mis saʔ no nii kooguh käüt Vas
kori1 kori Kei, g korja Kuu/`k-/ Sa Käi Phl Mär Ris Nis Hag, korju Pöi Muh Emm Khn Juu, korjo LNg Juu, kori Kuu Hää; n, g korju Pst
1. seljatagune a.  (istme) leen ilma korjata, nee on pingid, kori taga, see on juba iste Kaa; korjuga toel; Sarapuust oli `sõuke pisike kori [pingile] taha `vääntud; Nüüd akatakse jälle suri kirjatud korjudega istmid tegema; Korju puu (leeni külgpuu); Korju pulk (leeni alumine puu) Pöi; `kõrgem kori oo [toolil] param Muh; see oli iljaku, kui akadi tooli `korjasid taha panema Käi; korjuga jõstõ, `jõstmõ kori Khn; `toeta seĺg `vastu tooli `korja Nis b.  (sõiduki) seljatugi; varbpära kori pannasse ree `pεεle, kus sa `selga saad `toeta; koŕv ratastel on ka kori; [vankri] kerede kori Khk; Rüsla kori peab nii körge olema et saab abu sönna näale toetada Kaa; [saani] Tagumene ots oli laudest, `pulkade `küĺge `löödud. Üks laud oli veel korjaks peal; Rüsa oli kõlgu `moodi, kori taga, vikatist tera ees, korjust lüketi [roolõikamisel]; Armetu kõrge korjuga regi Pöi; saani kori oo tükkis `kinni Muh; saanil on kori - - saani taga Nis; korja sõĺg on väike pulk, korjast ja korja `pulkadest läbi; suanil on lień, aga riel `üeldakse kori Hag; `enne kosest suanid olid korjoga. kori tehäkse pärnä koorest Juu c.  sadula esi- või taganukk sadula kori Emm
2. saani esiosa, pealaud saani pεεlaud ~ kori Jäm; saani kori oli saani pea. sellel oli laud peal. `ööti, pane saani korjo `alla LNg; kori oli selle `taŕvis, et lund `peale ei loobi Mär
Vrd korjus5
kraapima `kraapima R(-ie Lüg ), Jäm Ans Hi(r- Rei) Noa Mär u Han Lih Tor, Hää spor K(-ae-, -oa-, -ua-), Iis Trm, `kraapma Mar Tõs/-ae-/ Khn Kod/-ua-/ T, `kraaṕma V(-õ Krl), (ma) kraabi(n), kroabi- Juu, `kraabin R; `raapima Sa(-oa-, -ua-) Mär Kse Han Tõs Aud PJg Tor Plt/-ua-/, `raapma KJn,`raaṕma Saa, -e M, (ma) raabi(n); `roapma, (ma) roabi Pöi; (sa) kruavi Kad, imps kraaviti Mar
1. kraapimisvahendiga töötamaa. (kaapides, hõõrudes, nühkides) pealispinda eemaldama `Raske oli küll [pargitavalt nahalt] `rasva maha `kraapida IisR; `kraabita `veitsega [sea]`arjaksed `vällä Vai; Aŋŋeril piab nuaga lima pεεlt ää raapima; `raapisi vana maali pεεlt maha Khk; [laeva põhi] raabitse raap`raudadega `puhtaks ning `törva `pεεle Mus; Raabime leike ning kaapsa jäad rohust puhtaks Kaa; massin (teehöövel) raabib nüid `silda (maanteed) Muh; raua roostet ikka kraaviti; kardulisi kraabitasse Mar; kraabi jalad `puhtaks Ris; kui ma võtan leeväd künäst `väĺlä, siis ma kroabin leevä künä `puhtaks Juu; poiss kroabib nuaga `mähke Kad; kruabivad kala piält suamuss Kod; ua `kraapisin kaks `korda läbi Pal; tüdrukil ütelti: `raaṕke pada `puhtess, sõ̭ss saat iluse musta abentege mehe Krk; miul enämb seräst `jõudu ei ole, et mia kraabiga saa `kraaṕi Nõo; taro kondsast kraabitass vaha prügü ja `lõpnoʔ `meh́tse `väĺlä Räpb.  linu kupardama; sugema; linapunda kammima `Neie `piide piält `kraabiti lina pihu üle, `ninda `kauva kui õli `luiest peri puhas Lüg; kui ju roogitud olid, siis olid lina arjad - - kellega sai ää kraabitud Lih; lena raabiti, et `kuprad otst ää tulid Han; `Peale `raapimist akati [linu] `auku `viima Tõs; lina `siemned kraabitasse otsast ää JMd; mehed akasid `kraapima `kuprid Trm; kui paned [linad] leisikasse, siiss kraabid siledast Lai; raabitasse linu, mud́u ei saa kubarid otst kätte kui ei raabi KJn; ku linnu `säeti, siss kah `kraapligõ kraabiti nu̬u̬ leḿmige `vällä Krl; ma oĺli täl mitu `päivä linno `kraaṕmah Plvc. (kokku) riisuma; pühkima `Kraabi vade kaik [heina]`korred `huolega ärä Kuu; Ma raapisi öue ka luuaga püsut üle Kaa; `raapisi luuaga [rehetoa] lae ää Vll; võta va kraapsluud, mene kraabi ta (tuba) korra üle Mar; No ma‿i ei tea mis sa sest õuest peaks alati raapima PJg; pehme luud lääp purudest üle nigu vuhin, a `luvvakands, tu̬u̬ kraabip kõ̭ik `puhtass Nõo
2. küünistama, kriipima; kratsima, sügama `kassi `kraapi ja `naugu Vai; vötab äkist pεεd `katsuma, [nõutult] körva tagant `raapima Khk; Koer akkas ukse taga `raapima, `tahtas `sisse `tulla Kaa; tantsuga raabitase parand ää Tor; niisutadi lihiga [lõimelõngu], et suga ei `kraapin Ris; kas ned olivad suured koiliblikad või olivad nahkiired, `kraapisivad `akna taga JJn; kaśs kraabib tuult VMr; kui seĺg sügeleb, mis sa ikke muud tied kui kruabi aga `pialegi Kad; Mis sa ennast kraabid kogu aeg Iis; ära raabi `siäri KJn; muudku küüstege raaṕ `pääle pää `nahka Krk; mul `oĺli nii suur päävalu, et `kraapse küśtega `saina Nõo; kaśs `naksi säńgü `otsa `kraaṕma, no õks hommõń säält pu̬u̬lt tuuĺ saa Har; Nu̬u̬ʔ (ohakad) oĺliʔ mud́o hääʔ süvvä˽külh, ku `veekese jo vanõmbast oĺliva˽lännüʔ sõ̭ss nu̬u̬ʔ `oht́ja nõgla˽kraabõva˽`kurko Räp || fig (kintsukaapimisest) läind ilusast palund, ja `kraapis `püksa ja VMr || pakitsema, kripeldama Mul seest kisk ja˽päält kraaṕ, `õigõt hallu olõ õi˽`końgi Rõu
3. siblima, pealispinda segi ajama; kobestama, kohevaks tegema kasuga `karvad `kraabin `lahti, siis on soemb Vai; kanad `tahtsid `peendrid `raaṕma minna Saa; kana ikki kroabib kapsaste seas Juu; mul olid siin villad nii `puĺtsind - - kõik `kroapsin näpuga `lahkeks Juu
4. auku tegema, õõnestama obu kraabib maad Ans; Rotid on kõik seina alused segamine `roapind ja ää ajand Pöi; va loomad `kraapvad maa `lõhki Mar; koer kraabib kardulid vau siest `väilla VJg; mägra - - kraabib maa `sisse augu Äks; [puuäke] kraabib seda `põldu küll kat́ti Plt; Pini om paĺlu mügrä mütüśsid `vällä `kraaṕnuʔ Urv; pini lätt rõugu asõmallõ ja kraaṕ `hirmsadõ nuid hiire`urgõ Har
5. fig ahnitsema, koguma Sie on varandust küll kokku `kraapind IisR; Sai kraapimesega püsti rikkaks Emm; ära kraabi teise eest ära Phl; `kruapis omale neid maid ja majasi kätte VMr; koŕjas omale ikke varandust, `kööpis ja `kraapis kust sai Plt; mi̬i̬s es saa `õngu tagasi tõmmata, kõ̭ik aig pidi `kriipmä ja `kraapma varandust kokku Nõo; ta om taad varandust kokku `kraapinu küländ, a˽noʔ om kõ̭iḱ `häädünüʔ Har
6. intensiivselt midagi tegema Siis kui `möisa metsad läksid inimeste käde, siis akkas oort ka nende maha raapimene (mahavõtmine) Kaa; `Roapides läks kohe sood Pöi; mine `raapides Liivale, siis‿o `õhta käe Muh; Kraabib toda tüüd tetä nigu küitse veritse Nõo
7. Musta`soostra pöösas jo nenda ää raabit (sasitud, lõhutud) et Rei; marjad siĺmas, `tohtred `piavad ära `kraapima Kad; lehe raabi `käege küĺlest ärä Krk
kratsima `kratsima, Kul Kir Var, (ma) `kratsin R, kratsi(n) Jäm Emm Rei; `krat́sima Vll spor KPõ, Lai Ran Puh, `krat́sma Ran Nõo TMr San(-me) V( -mõ Krl), kradsima Puh Rõn, (ma) kra´tsi(n) (kratsi[n]), kradsi(n); `ratsima, Khk Vll Pöi Vig Kse Han, `rat́sima Kse Han Vän Tor Saa SJn, `rat́sma Var KJn Trv, -me Hls Krk, (ma) rat́sin (ratsi[n])
1. küüntega kraapima, sügama; kriipima, küünistama aga küll selg sügeleb, paneb `kratsima Hlj; midä sest pääst alalde `kratsid Vai; kaśs ratsib kääd veriseks; ta on oma naha `katki `ratsind Khk; Kõik teki ratsid ää, küün `tõmmab lõŋŋad välja Pöi; rat́si ja süka naa‿et veri oo taga Vig; mis sa ennast naa paelu ratsid, sa ratsid enese `lõhki Kse; `Kratsida ei tohi, küine viha lähäb `sisse Han; Sead akkasid üksteist na ratsima et põlnd kellegi aru PJg; akkas pääd `rat́sme Hls; Katekeste iks mõstass [lammast] üit́s piap kińni ja tõne kradsip Rõn; Ma‿lõ jala seere˽kõ̭iḱ süüdühädäga veritsess `krat́snuʔ Urv; kukalt ~ kõrvatagust ~ perset kratsima kitsikuses, nõutu olema; millestki ilma jääma `kratsid `kõrva `äärest, kas küsid `kõrva `äärest nõu Lüg; iline eläjas kratsib ikke perset Mar; krat́sin kõrva takka, ehk sealt tuleb aru kätte, mis ma teen Juu; kui `tarkus ots (otsas), siis akkas kukalt `krat́sima Lai; Krat́s kõrvatagost ja pidi `plaane, et mis nüüd tetäʔ Räp || fig Igaüks piab ise oma kärnad kratsima (probleemid lahendama) Hää Vrd krassima2
2. (linadest) a.  kupardama `Kuprad kratsiti otsast ää Jäm; läbi kammi ratsitasse `kuprad ärä Vig; kui [lina] sai kakutud, sis `rat́sijad mehed akkast `rat́sima. ja kui sai rat́situd, siis likku kohe SJn b. sugema; siluma ku suurõ˽peoʔ oĺliʔ, sõ̭ss `kääńti tõist `külge ja sõ̭ss iks krat́siti kõ̭iḱ läbi nii Plv; linno krat́sitass; krat́si ar lina pund Se
3. (maha, lahti) kraapima, nühkima; tasandama [hakkas] `rohtu `kratsima `kääga loomale Jäm; [lapsed] Söid neid (männikasvude) südameid. `Kratsist okkad pääld ära ja söid Rei; need (särjed) `kratsime soomusest `lahti Var; siss noid (puuanumaid) me `krat́seme ja, et nad ike `puhtass saava TMr; maad ägligaʔ tasatsõss `krat́sma Rõu; krat́sliga `kratsõt vai puhastit hobõst Plv
4. fig taga rääkima mis sa krat́sid `teisa taga Hag; nu̬u̬ (inimesed) muud ei ti̬i̬, ku kratsiva üits`tõisi, mia `tõisi `kratsi ei taha Nõo
Vrd kraatsima, krätsima
kribus kribus Kuu Jäm Ans Khk Amb VMr kägaras, känkras; krussis [kerisele kuivama pandud saapad] `olled juo kribus juo kaik, ärä polend Kuu; loom külmaga kribus, seĺg `küirus Jäm; kribus karvad. mönel `lambal on nii kribus, et ep saa `niitagid Ans; suokased on kohe viletsama `lehtedega, kribus lehed Amb; kribus lühike [vill], paha `kraasida VMr
kuagukille kookus, kumaras no sa õled kuagukille `kanga taga, selg kuagun Kod Vrd koogakile
kuker|pall kuker- spor S L, K IPõ M Puh Nõo Rõn San Rõu, kukõr- Krl Har, kukõŕ- Plv, kukker- R(kuger- Kuu) uperpall, tirel `Lastel on höä mää pääl kuger`pallu `lassa ja `tamme `kasvatada Kuu; `luopisin isegi kukker`pallu, kui nuor õlin Lüg; [pringel on] sie midä sedämodi kukker`pallo `viska Vai; vöttis kaks varvast püu, siis ta `loopis kuker`palli Khk; Lapsed mõllavad õues einde sihes, `lasvad unniku otsast kuker`palli `alla Pöi; see lööb nõnna kuker`palli Muh; poisid `lasvad kuker`palli Tõs; lapsed lasevad ju kuker`palli kaela `kiirme pääl Hää; me olime `kanged kuker`paĺli `laśkma ja `tamme kasvatama Juu; Tagurpidi kukerpaĺl, vat seda kuker`paĺli juba igaüks ei tie Jür; vekest piast `laśkime kuker`paĺli JMd; kui esimest `korda müristetas kevadi, siis pidi kolm `korda kuker`paĺli `laskma, et seĺg rukki `leikuse aeal `aigest ei jää VMr; plika `viskas kuker`paĺli Sim; latse pilluve kuker`palli Trv; laseva kuker`palli kups ja kups Hls; laits kegsip ja `karglep ja, vahel lasep kukõr`paĺli ku uńn Rõn; ta visass kuker`paĺli San; `poiskõsõʔ `laskvõʔ kukõr`palli Krl; sul ei olõ sääl medägi tetäʔ ku kukõr`paĺli `laskõʔ Har Vrd kukkerpalk, kukkõrpaun, kukõr|pauds, kukõr|pää, kuperpall
kummardama kummardama eP(-m- Khk Emm Mih Vän Hää Juu) T(-m-) Lei Lut; `kummardam(m)a R; kumardama Vai/-mma/ Rei Saa SJn Kõp Vil Trv V(-mma), -eme Krk Hel, -tem(e) Hls Krk, -õmõ San Krl
1. kummardust tegema (tervituseks, austuseks) kui `mõisa`ärra tuli, siis sa pidid juo `mütsi piast ärä võttama ja `kummardama Jõh; ikka tuli müt́s maha vötta ning kummarda Vll; Sa pidid ju alati ärra ees kummardama müt́s püus Pöi; `kirkus kummardatse mitu kord, mitu kord laŋŋetse põlili, iga lugu vahel Muh; `enni alamad inimesed `olled ikke `saksu kummardand Mar; kui `saksa nägid, siis kummarda ta ies Ris; kui olid suurtsugu inimest, mo vanaeit kummardas kohe põlvili maha nende ette Juu; `enne kummardati `saksa alati JMd; nuored mehed kummardavad nüüd Iis; veneläne kummardab, aga meie rahvas lugi meie issa `palve ärä Kod; kummardeti kerikus, `laśti põĺvili Pal; Kummardas kohe `maani KJn; nüid enämp nii paĺlu ei kummarte, enne kumartive silmili maha Krk; mõni inemine kumardass ja lätt Räp; peigmiis kumaŕd `maaha Se || jalga kummardama kõigilõ kumaŕd `jalga (maani) Se
2. a. (kultuslikult) austama, teenima, au pakkuma `söuke täht on `taevas olnd ning kuidas targad käisid seda kummardamas Jäm; vene usk kummardab ning lööb `rinde `pεεle, otsa `vastu Khk; seda keda sa teenid pead sa kummardama Vll; äbajumalad kumardama; meidel kumardamist ei ole, vene usulistel on Rei; `Alli piad `austa, kulupiad kummarda Han; vanal aeal oli sii nagu kumardud jumalud (muistses ohvripaigas) Mih; `Siokõst `tähtsäd miest piäb igänes kummardama Khn; kedas me sii `maani kummardame - - nii ju piĺdid Hää; ennem kummardati ülemaid Koe; panid ühe kivi jumalass ja kummardab sedä Kod; `jüngred kummardasid `Jeesust Plt; nemad kummardasid `kõike `aśsu, vanad `eestlased Pil; Neid ülempid om iki kumarted Hls; üits kumartep kuud, tõine `päevä Krk; kummardab kui jumalat Ran; jumalõ kumardõmine om oman vaimun, ku˽tahatõ˽kumardõdõ, siss kumardõt, ku ei˽taha, siss ei˽kumardõ˽kah San; veneläseʔ kumardõsõʔ kojosiid Krl b.  alandlikult paluma miä‿n sinu `kummardamma‿n akka Vai; Mia‿mtõ akka sjõnd kummardama Khn; mea siut akka kumartem vai palume Krk; no mina küll tedä sinna `pallõma ja kummardama ei lähä, tulgu vai tulemada Nõo; vanast pidi kummardama iks iga sita tüki perast Ote; Mina toda lontrust küll kumardama ei lähä Rõn
3. kummargile laskuma, kummarduma, kummargil olema, end kellegi, millegi poole kallutama selg on `nõnda `aigest jäänd, et ei enamb või `kummardada Lüg; `kummardas maha Vai; ma kummardasi natusse ala `poole Khk; Ta akkand ede kummardama, nõnda obu löönd Pöi; `Ingel kumardas `pöösast `vääti `vetma Rei; inimene kummardab vahest tööd tehes Mar; kummardab maast kedagid `aśja [võtma] Kse; me peäme `risti ette `lööma ja kummardama Tõs; obone kummardab koa - - tahab nüid moast `rohtu `süia Juu; ei soa mitte kummardata, nihussed `aiged Kod; vend oli nii pikk, et igakord kui uksest tuli, pidi kummardama Plt; Mia‿i või kumarte, seĺg om `aige Hls; kumartemise tü̬ü̬ ta (sirbiga rukkilõikus) olli Krk; nigu ma kumardi toda aga sääld `võtma, nii tõene aga (oks) karass mulle `vasta `otsa Ran; nigu ma maha kumarda, siss lääb pää ulluss Nõo; ku kumardat, siss veri vaoss pähä ja pää nakass nigu kirvendämä Võn; vana mees ei saa kumardede, ei saa kumargil tü̬ü̬d́ tetä San; ma‿i nakka ta maŕaterä peräst kumardama; sul om soeluu kõttu kasunuʔ et sa˽kumardadaʔ ei saaʔ Kan; sa olõt keŕemb kumardamma, võta mu piitsk säält üĺess Har; inemine kumardass, puu `vaalduss; kooni `korgõ kummardass, seeni mataĺ maŕa löüd Rõu || üit́s kuuśk kumartess, kiḱk laań lamess = kirikuõpetaja ja kirikulised Krk
4. longu, looka vajuma siaarjass - - tedä om väegä `raske `niita, kumardab ja teretäb Ran; nu̬u̬ (rukkipead) omma˽terri täüś, selle na˽kummardõsõ Har; Niitmisega oĺl vi̬i̬l kõ̭gõ suurõmb hädä, kõrrõ˽kumardevaʔ õ̭nnõ niitjä i̬i̬h Räp
Vrd kummardõl(l)õma
kupp1 kupp g kupu Jõe eP(g kupo Käi Mar Kul) eL(g kup|a Kam VId, -e San), g kuppu R(g kubu Kuu, g kuppi Lüg); n, g kuppu VNg, g kubu Vai; n, g kuppi (g kubi) Vai
1. muhu- või kuplitaoline moodustis a. kubel, muhk; mull; rakk kupud `kerkivad, siis vesi akkab `kiema Jõe; Ihu lõi öleni pisiksi kuppusi täis Pöi; nõgess kõrvetas, kupud aas kohe üles; silma muna `peäle kasun `valge kupp, siis ep näe mitte Muh; mes ellitleb pohas, kupud tolad üles Käi; ihu lähäb kuppa täis Tõs; Kupud on vi̬i̬ pääl - - tuleb üks pikem sadu Hää; miul on täna `öösi mitu lut́iku kuppu ihupääl tulnu Saa; nahk kohotab ülesse, võtab nagu kupud ülesse Juu; Mua `õitseb, nisukesed kupud nigu `peidla otsad löeb mua `peale, see `öelda kõige parem aeg viĺlategemiseks Amb; kieb juba, ajab juba kuppusid JJn; lapsel õli nägu kuppa täis; kupud süveleväd Kod; kupud `tõmmab ihu `piäle KJn; kuppu(s), kupul(e) 1. kuppusid, mulle täis ihu läheb kuppule - - ihu läheb `kärna Lüg; ihu oo kuppus, ihu lööb kuppu Tõs; Piima ku̬u̬r, ta on sedasi üles `tõusnu, kuppu üles ajanu Hää; ihu on kupul JMd; nii kuppus olid sääred [sääsehammustustest], säärt ei `paistki enam JJn; ihu lööb kupule Trm; `rõuged löövad kupule Plt || `Ülge puadi taga kupul (pea veest väljas nagu kupp) Khn 2. pungi(s) vildakil `vaatab, aeab silmad kuppu `väĺla; silmad kuppus pias Varb. (nupja õiega taim) ärjäpeä oo ike ilusam kui kupp, aga eks kupp ole koa ilus, ilus kollane Vig; kullerkupul oo koa kupud Tõs; Kupud kasvavad jões; Kuppa oo `kahte `soŕti, ühed oo `valged, teesed kollased Tor c.  kupar; seemnenupp lina`si̬i̬mne kuppa tallati `vankrigä; enämäss sara all kuevatatse kańepe kuppa Kod; `Kaeti tu̬u̬d kah, kas seemen valmiss, kupu˽tõmssiʔ jo˽pruuniss Har d.  pl helmed, pärlid; kaunistus suured kupud olid, köisid jälle `kaelas Vig; kupu ummeldi käisse värrelde `pääle, `valgest niidist `kõrged kupud nigu `väiksed muhud Ran; kuppega ilustedu `käisse`värdli `ammel Rõn; ku nuurmi̬i̬s naasõ võt́t, sõ̭ss ośt pruud́ilõ sõlõ - - kat́stõiskümmend rubla oĺl `kümne kupaga, oĺliva nigu liĺlikeseʔ pääle `lü̬ü̬dü Räp e.  tärn, sõjaväelase eraldusmärk Ta oli ikka nii kaua sõas olnd, et oli omale kupu `peale saand; See on sõavääs ikka juba `kõrge mees kellel suur kupp peal on Pöi; kaks kuppu olnd õla peal Kir; ohvetseril on õlapääl neid kuppe mitu tükki Saa f.  (kiriku)kuppel keriku kupp San; vinne kerigu tornel ummaʔ kupuʔ pääl Vas; meil om sääne kerik, et kui kuu nõsõss, sõ̭ss piat `võtma kupa `maahha, kuu ei päse `müüdä Se g.  (mäekuplist) mõni mägi om `kõrge, päält kupu `mu̬u̬du; [Munamäe] kupp om kaoni äkiline Ran; mõni kupp om suurõmp, mõni tiĺlemp; suurõmba kupu `kandsõva pedäjit Kam h.  (muid kasutusi) teine silm oli nagu sinine kupp Kse; põis ku kupp vii pääl Hää; nisuke pisike ümmargune kupp oli, pialae ots nagu taśs (pigimütsist) Kad; lapsel silmäd nagu kupud piän mussad Kod; suure sõle nagu suur kupp ehen Hls; ilusa kuperkulli, suure tutu nigu kupu otsan; küll sääl olliva vil ilusa kikerpilli marja, suure nigu kupu jälle; ku piim nakap üle tulema, siss om nigu kupp; labajala soone `ümbre olliva suure villi nigu kupu; om ike irmuss küll tu̬u̬ kärnkonn, kärnäne ja serände `kõrge nigu kupp jälle Nõo; `väikene tarõkupp, `väikene huŕtsikukõnõ nigu kupp inne Kan; kapstil ommaʔ suurõʔ kupaʔ (pead) Krl || fig pea Juo on `jälle miestel kubud `ummes (purjus) Kuu
2. kupuklaas või -sarv `kümme kuppi pani `kaula `pääle, enämb ei `aigetand `pääle sene Lüg; Kupud olid kõik see paramad `sõukste umb `aigetele; Vanad inimesed `uskusid kuppude `sisse `kangest; Selg `pandud oort kuppusi täis, kohe `lautud üks teise `kõrva Pöi; Vahõl annab `ambavalu kupust `järge Khn; öhe kupu panemine ei tee midagi, kuppe pannas kümme ja `viistei·sku korraga Saa; pani kuus kuppu - - abaluu taha, siis `kiskus paha verd `väĺla Amb; mina kupust olen `terveks saand Ann; kupp nõnnagu `takjas akab `külge, imeb verd täis Kod; tee saun palavaks, ma `tõmman `sulle kupud `seĺga Plt; kupp kisub alape vere `vällä Hls; `põrgunu veri tulli iki kupuge `vällä Krk; `aadre `tulli soonest ja kupp `tulli naha vaheld Nõo; mina `lasksõ kuppõ `panda ja kõiḱ, ei avita medägi Ote; Kupp kisup toda `alba verd `väĺlä Rõn; välimist `haigust aŕstiti kuppõ `pandmisega; Kupa `pandmise jaoss oĺl uma lehmä vai puĺli sarvõ ots Rõu; vere `laskmise man umma˽kupaʔ Plv; lasõt `panda kupaʔ Se; kuppu laskma 1. kupusarvega verd välja imema miä olen `laskend kuppi ja `aadri Vai; lasi kaela `pεεle kuppu, niid pεε‿p valuta änam Khk; kui liigende sihes ilma nägemata `aige oo, siis lastasse kuppu Muh; kui kuppu `lasti, siis aavad `löödi ihu pεεl Käi; inimesed jo `lassid `enni kuppo, nihuksed suured looma sarbed olid `saetud Mar; kui vahel mõni kukkus või `aiged sai, sis `lasti kuppu; kolm kopikast kupu`lasmese raha sai siis perenaisele Vig; lase kuppu, küll kupp `aitab Kse; kuppu `lasti `saunas; `moole oo küll kuppu `lastud - - võtab alva vere `vällä Tõs; ammas valutas, lasin pale `peale kuppu Vän; kupu `laskjad saavad `otsa, mudu laseks küll kuppu Ris; kui veri pakitab, siis tuleb kuppu `lasta JMd; kui piä `valtas, laśk kuppu `peidlä piält Kod; `laśti kuppu `jälle, `sarvedega Lai; noorel kuul ei `lastud kuppu, noore kuu kupp ei olnd kasu Plt; pühäbä üit́s käis vana man kuppu `laskmen Hls; vaja kuppu `laske, alb veri `saisma jäänu Ran; kuppu `lasti vanakuu vahepäeväl, et siss om pehme aig Nõo; ku om midägi ädalist, siss lastass `kuppe San || fig [sääsed] lasid mul nõnna kuppu suts ja suts kää peal; kaks kukke läksid kokku ja `laśsid teeneteesel kuppu nõnna et (poiste kaklemisest) Juu || võlga mitte tasumaVõn 2. (pulmanali) kupu `lasmene, mehel - - paĺlas kõht oli - - künasse `pandi pikali, üks purskas õlut suust, see oli vere asemel - - `pandi kuppu; kolm kopikast kupu`lasmese raha sai siis perenaisele Vig; võeti `riidest `lahti ja siis, `vihtlesid läbi siis akati kuppu `lasma Var; [pulma] lõpul virutati kuppu `laska Mih; kuivad ~ külmad kupud (vereta) `kuivad kuppud `pannasse `vaide nahale ja sääl näväd imeväd Lüg; `kuiva kuppu imedi `pεεle Emm; jah siiss, siäl `lasti külmäd kupud `seĺgä, aga see kõige parem ei ole - - see alv veri see jäeb kõik `sinna naha `alla Var; `Pańti `kuivõ kuppõ ja `pańti vere kuppõ Rõu || fig Lubadi külmad kupud teha (ära tappa) Emm Vrd kopp6
3. võrgutähis püünise `märkideks on kupud Jõe; kupp oli ka `vergurivil `mergiks pääl, kubut `pieti molemis `vergurivi `otsiess Kuu; `ongidele `panna ka kuppud `pääle, esimesest `lasti kupp `sisse ja siis `lasti poro VNg; [mõrra] kubu küles on igäl ühel `leigatud oma `märki Vai; Kupp oli võrkude peal, siis nägid kohe kus võrgud on Pöi; kupud o kesk`paika `mõrda Muh; vörgod on kuppus kui nad `kinni on paraja vee sees Emm; kupud on pεεl ja sεεl all on hila kivi Phl; kupp, `seoksed laas munad nigu kupud, ned oo ka ikke kakuami jäos Tõs; kupud olid esteks suuremb jagu puust Kad
4. emakupp, kärjekann neil (kimalastel) om oma pesä sääl vai kupa Kam; kimalaisi um pesähn veidüʔ, rusigu suurunõ um tu kupp; `hü̬ü̬rläne teḱk küüni lakka suurõ kupa Rõu; mehitsel ummaʔ kupaʔ Plv; mehidse kupaʔ Vas; `meh́tseʔ `panvaʔ kuppõ `sisse mett; kimalasõ kupaʔ nut́sitass tühäst Räp; mesi sulatadass arʔ kuppõ sisest `vällä Se
kurikas1 kurik|as g -a R(n kurikka VNg Vai) Khk SaId Muh L(kuu- Aud) K(g kuriku Plt) Iis Trm; kuri|k Käi Phl MMg Kõp Hel Puh Võn, g -ka Saa Kod(-ke) Äks Vil Trv Ran Krl, -ga Kuu Jäm(-gu) Khk(-gu) Emm Rei, -ku Mus Rid Saa Pst Hls Krk(-gu) T(-ko TMr) VLä(-gu Urv Krl); kurrik g -u Mus Hls; kurrig Jäm; kuuri|k g -ku Ote, -gu Rõu; kuŕk g `kuŕka Rõn San; ppl kurikid Pal Plt
1. puust tööriist a. pesu-, vaalikurikas vaalipuu on `keskel, pesu on `ümber ja kurikaga vaalita Jõe; kurikal on `ambad `küljes ja vars taga, peso `kieretasse kurika `trulli `ümber ja siis `vaalitasse Lüg; virudasse linust kaŋŋast kurigatega kui seda `pestasse, suured puu kurigad `tehtud Khk; kurikas püus ja viruta `riidele `pihta parts ja parts Vll; `taksed särgid `tahtsid kurikast `saaja Muh; jämedale pesule `antasse kurikast Mar; linased lõngad keedeti ära - - siis said küna sehes puu kurikaga ära virutud Mih; kahe kurikaga sai kangast koĺgitud Aud; kurikaga virutadi pesu - - siis virutas `easte selle musta `väĺla; kui pesu kuiv oli, siis `taoti `jälle kurikaga `pehmeks Juu; kui kurikaga enne jüri `pääva pesu viruteti õues, siis pidi `pikne paha tegema VMr; meie nuka kurikad oo `lühkesed - - egäsugu kurikid one; kurika selg õli ilos, tegid `kiŕju piäle; kui kurik `pańti pulma aal pruudi sängi `alla, siis esimene laps tuli tütär Kod; villast kurikuga ei `löödud, aga linast `löödi kurikuga Plt; naise laksutava kurikidega `rõõvit `mõske Trv; mis kuivast peräst pessets, si̬i̬ om kurik, kuriguge pessets [pesu] `pehmess Krk; molli pengi pääle `panti likke rõevass, siss suure kurikuga tapõti Ran; tolle `kuŕkaga siss `koĺkset linast `pehmembäss kivi pääl, muedu aa (aja) nigu puu `säĺgä Rõn; `kuŕkege kolgites pesu San; Langa˽käändäs `kuŕsti ja pandas paku pääle ja˽kuriguga esi˽pestäs pääle Urv; Kurikul oĺl edeots kõ̭iḱ öörik Har; kuurigugaʔ kolgõtass Rõu b.  muu otstarbega nui kurikaga `lüätse õled piält siledäss [katuse tegemisel], kurikal one kriimud siden; adrale vaja kurik `piäle `panna, siis lükäb mulla kahele puale vau `piäle Kod; ku emäkanepi pää kueva olli, siss kolgiti kurikuga tupitside sehest terä `väĺlä; me pessime kurikidega puruss nu̬u̬ `põvva tüki Nõo; pudru `tampmise kurik; puu `lahkmise kurik Võn; kurik olli puultõi·st vai kat́s `jalga piḱk - - kurikuga pesseti `viĺlä Kam; ku puid lõhutasse kuurikuga, kuurikuga lüvväss `kirvesilmale pääle Ote; `nitse `kuŕku (niiekolgid) Rõn; vanast `peśti põvva tükke puu kurikidõga Kan; Tegi `õkva `tampimise kuriguʔ Urv; `kapsta pitsitemise (tampimise) kurik Har; Puu kuuriguga˽lahutas puid Rõu || euf pooletoobine viinapudel ma võti ää kurigu `viina manu, mul om kurik `taśkun Krk
2. mingi nuiakujuline (puu)ese uued `vaĺlad (valjad) peas, vaĺlaste `külges kurikad Rid; timukein om juśt ku kuriku kasvass otsan, `siantse samma ku ti̬i̬lehe nutikse Krk; kuis sa kurikuga võit visata, lööt jala luu `kat́ski Ote; `haardsõ kuriku ja visass tuuga lehmäle, kes rükkä `tükse Kan
kõrgestik kõrgesti|k Var Tõs hv Koe, Puh, `korgesti|k VNg, g -ku; kõrgistik Trv kõrgendik `orglene mets, `auka ja kõrgestikka ja Var; liivä selg [on] `sohke liivä mägi, liivä kõrgestik Tõs; kõrgestikus kasvavad kased ja kuused Koe Vrd kõrgustik
kõtt1 kõtt g kõtu eL(-o hv Kan Räp Se)
1. kõht a. keskkoht (väliselt) sadul seĺläge obene - - kõtt mahan `kinni, juśt ku üits lehm; seĺg tetti [peksuga] ninda pehmess ku kõtt Krk; `Mõnda `nalla naara ni et kõtt kakkess Hel; kel tugeva kõtu, nu̬u̬ olliva rasvamao; ega ta `kuiki pikäke, es olõki rinnuni, kõtuni iki `olli Ran; nii suur kõtt, et üle kõtu ei saa maha `vahti; `rõiva läävä lõõri `alla üless, kõtt kõ̭ik paĺlass Puh; serände tukev mi̬i̬s, kõtt `olli i̬i̬n nigu rasva püt́t; Miis vai asi, kõtt iin nigu rammal ruunal; [kui kõht valutas] siss üteldi et vaja `purki kõtu pääle panna Nõo; ärrä `naarnu nii et, katõ käpäga pidänü kõttu kińni Võn; `oŕkul om kusemine kõtu all Rõn; teil sugu kõttu ei oleki (saledast inimesest) San; täl tu̬u̬ kõtt tu̬u̬ om ku vaat́ i̬i̬n Urv; ei olõʔ kõttu ei perst, om nigu üt́s urdakõni Krl; õdagune sü̬ü̬ḱ kasvatass kõttu Rõu; ess olõ säänest kõttu mis um nigu kirn i̬i̬hn Plv; ma olõ tah järvekeseh olnu˽kõtuni˽siseh Vas || (rasedast) mõlembil naśtel om kõtu i̬i̬n Puh; vanast poosi `naarsiva latsetoojat naist et, aap kõttu i̬i̬n Nõo || fig aage käe kõtust `vällä (hakake tööle) Krk; kõtt om säĺgroodsu `küĺge kasunu (näljatundest) Ran; Sõa `aigu, ku˽midä süvväʔ olõ õs, võti kõtu `hõlma ja˽lät́si magama Rõu; Pääle vihma tuu suur kaara nuŕm om kõik kõtu pääl (lamandunud) Vas b. magu jt seedeelundid (ka nende talitlusest) latsel kõtt täis Trv; varessel valu, arakul `aiguss - - me latse kõtt `tervess Krk; ma lää sü̬ü̬ esi kõtu täis Hel; seid karaskit ja `räime kah, jõid `taari `pääle, siss `oĺli kõtt täis; kui iki parass `väeline sü̬ü̬k om, siss ta‿i kao sul kõtust ärä; vana inimese `ütliva, et peerul om paremb laian ilman, ku `kitsan kõtun; ärä kõttu ärä tõsta; poesil `rohkemb püksin ku kõtun (hirmust); nigu kõtt tühjäss lääb, nii sooliku nakava kolisema; kudass sai korjatuss toda raha kõtu kõrvald (söögi arvelt), et ostan ratta Ran; mes om tu̬u̬ üits silk, ku sul kõtt tühi om; mul lääp kõtt `varsti tühjäss; miä jäti iki [silgu] pää ja luu alali, temä virut kõ̭ik kõttu Puh; temä panep `aiksaste lehmä `väĺlä, söödäp ommuku lehmäl kõtu täis; kas kõtun pööritäb (kas ajab oksele); ku silm ei näe, siss kõtt ei põe [tähendab, et] kui ei tiiä, et sü̬ü̬k mustalt tettu, sü̬ü̬d ärä; [uss] söönä muna kõttu ja `audna kõtun `väĺlä; vana aja puu `luśkidega `olli ää `süvvä, sai ruttu kõtt täis; tulep `tühjä kõttu kannatada Nõo; siss ańti jao peräst, ega es `anta vil nii - - et sul kõtt täiss `saie TMr; ega obene tühä kõtuga ei sõeda; talomi̬i̬s ollu mõtsan `künmän, kõtt lännü tühäst Võn; kõtt ammutõdi ua vai `erne suppi täüś, siss oĺl inemine kõva kah; rüpsi kõtt täiś Ote; ega˽`sullõgi kait́s kõttu ei olõʔ, et sa nii paĺlu püünät tetäʔ San; süä om veśsine, kõtun ploḱs ennedä, aga süä taht süüäʔ Har; Kõtt täüś, mi̬i̬ĺ hüä; söögi`maitsjal ja taari tegijäl um kõ̭gõ kõtt täüś; Ku˽püssamehe˽mõtsast `vällä `kaŕksi, sõ̭ss lei küll˽kõtu külmäss (hirmust) Rõu; paĺlo juttu ei täüdä˽kõttu; nüüd nakkass süä kõttu minemä (nuuksumisest nutu järel) Plv; olõsi‿i mitte midägi nuristaʔ, kõtt om täüś, `rõiva omma˽säläh; `olkõ˽kõtt kui täüś, a `kiisla asõ iks om alalõ; massa aiʔ `väele süvväʔ, ega‿ss kõtul mi̬i̬lt olõ õiʔ, `hindäl piat mi̬i̬ĺ olõma Vas; mütsütä no kõtt täüś, siss jõvvat tü̬ü̬d tetäʔ; Kõtt ivva (valutab kergelt) Räp; täüś kõtt usu‿i `tühjä kõtto Se; kõttu või ṕettäʔ, kõtt om durak (rumal) Lut || fig (täiskõhutundest) kõtt om nõnda täüs ku tapa täi pääl ärä Hls; kõtt kõva ja nii `räńka täis et `lahki minekul Ran; laisk ei piä `leibä `kinni, virgal kõtt ja kott om täis Nõo; Kõtt täüs nigu uma imä saaja aigu Urv; kõtt täüś kui śeto savipiĺl Se | (näljatundest) mea ei saa tühjä kõtuge magame minnä, ü̬ü̬ kooleb, kõtt ei koole; kõtt om nüid nõnda tühjä ku litsi levä mõhk Hls; kõtt nõnda tühi, sü̬ü̬ss või undi jala päält ärä Krk; äbi ei anna äbendä tühi kõtt kõõrista Ran; Tühjä kõttu ei näe kiäki, pallast perst nägi igä üks Krl; tühä kõtuga˽`kargat üle aia arʔ, a `rõivalda˽saa ai˽kohegi minnäʔ Rõu | (toiduvajadusest) kõtt litsub ammaste pääle; Ka `istja isunep, kõtt nõvvab oma Nõo; kõtt nurisass nii `väega hammaste pääle Har; Ku˽kõtt `suńdma nakkass, kül sõ̭s piät tü̬ü̬d tegemä Rõu; Kõtt ei lasõ maata Räp; kõtt d́äss esändast (kõht jääb isandaks) Lei || (kõhukinnisusest) `väike laits vääge `kanget `piimä saanu, nüid kõtust `kinni; ku kõtt `kangest `kinni om, siis tulevet peräsoolikse ots `väĺlä Krk; ku kõtt `kinni om, siss ju̬u̬ toome `kaape ti̬i̬d Nõo; kõtt om joba tõist `päivä kińniʔ Krl; ma olõ kõtust nii kińni˽ku ummõld Vas; kõtt om kinni, kõtt tege hallu Se || (kõhulahtisusest) ku verivatt lihal `sisse ki̬i̬b, si̬i̬ võtap kõtust `valla Hls; süü kama`putru vurtsu `siśsi, ti̬i̬ kõtu `valla ku uluss Krk; pask perän, kõtust `valla, kõtt joosep läbi Ran; kõtt `valla nigu vesi; mul kõtt kobiseb, näiss kas kõtust `valla lü̬ü̬b; [kui] kõtt `valla om, siss ju̬u̬ `tammekoore ti̬i̬d, om kõtt `kińni Nõo; vana kahe inemene, kahetass ärä mu `põrsa, om kõtust `valla Ote; mi‿sa ti̬i̬t, kõtust olõt vallalõ, no omma püksiʔ täüs Krl; ma‿i saa juuva˽`rõ̭õ̭ska `piimä, mul lätt kõtust läbi Har; kõtust ju̬u̬sk läbi Rõu; kõtt om vallalõ, pask ju̬u̬sk kui köüd́s Se
2. millegi kumer keskosa olli küll kait́s `pätsi [leiba], kõtu vastamisi Krk; kui vara `raotu, siss `oĺli magu maha `lastu palgil, jäi kõtu `pääle `kanma Ran; mul oĺl sõrmõ kõtu pääl (peopoolsel küljel) üits käsn San; mi‿sa tast päkä (pöidla) kõtust olõt vällä `lõikunu Har
kõveras(s)e kõvera|sse Juu Jür VJg Iis Plt Vil, -se Tõs Trv; kõbera|sse Mar Kul Mär Mih PJg Juu Tür, -se Aud Tor; köverase Khk(-sse) Rei adv < kõver näd (naelad) köverasse läind Khk; ta veab ennast nii köverase Rei; mõnel kesob sõrmed kõik kõberasse, et `lehmi ei saa `lüpsä Mar; noor puu annab `easte kõberasse Kul; vart on kõberasse koolutud puu Mär; selg oo `aige, kisub kõik kõverase Tõs; poiss keerand `kahvre arud kõberasse Juu; lõi kõverasse enese (kummardas) Jür; uśs `tõmbab enese kõverasse Iis; kõver puu, `kasvand kõverasse Plt; eeńämal sis - - paenuti [kase] ladu kõverasse ja `seoti äĺl `otsa Vil; soa lipi om kõverase aet; angerjass kisup kõverase nagu uśs Trv Vrd kõvera
kõõmane kõõma|ne Khn/-/, g -se Käi/köö-/ Mar PJg Kei Juu Kod Ksi Plt Hls a < kõõm seĺg vasikal kõõmane, tahab `pesta, rohetseda PJg; `valge kõõmane lapp one ihu `piäl, si̬i̬ one `tõura rüägätus Kod; kõõma `einä `vi̬i̬ge om kõõmast pääd mõst Hls Vrd kõhmane, kõõmene, köhmane || `Siokõ kõõmanõ (vinene) oli kua, aga metsäd `paissid jõlusast ää Khn
käe|pealne käe selg `sormi ei old `tehtu [kinnastele] - - aga kää `pääline oli siis sue VNg; Põletas kää`päälise `kievä `viega; Mehele `näita kää`päälist, mitte pihu siest (pole vaja kõigest aru anda) Lüg; Käe `pealne puhas `suuri tule loasisi (ville) täis Pöi
käes käes, kääs R eP(kεεs Mus Hi)
I. adv
1. valduses, omanduses, kasutada Ei `täüdü `anda, omalgi `kallilt kääs Kuu; `muona`miestel oli alaldi kaks obust kääs, suvel kui `talvel VNg; taal (härjal) pole mune äga midaid taga, aga pullid, nende väŕk on ika köik kääs (alles) Jaa; `piima pailu kääs Ann; kui sul ikke maalapp kääs, siis on maks ikke sul pial Pee; kaks suurt `ärga kääs ja sis nendega sis `küńdis Kad; kueda käes nõnna suus Kod; `mõtle nende kruńdid mis olid `mõisatel kääs; `ulka `karja on kääs (talitada) Äks || poiśs läks uilakaks kääs JJn || käes`käijä obene (pidevalt rakkes) KJn
2. kätte saadud ära `enne`aegu midagi rõemusta, põle ta sul viel kääs Sim; rabati sedasi ni̬i̬d terad `väĺla si̬i̬st - - ja nüid tuulati väravi pial nad `puhtas ja siis olid rukkid ja vili käes SJn
3. (ajaliselt) saabunud või vahetult ees `eidel `surma valu kääss Kuu; sinu unenägu on nüüd kääs - - `meie maja tuli ikke surm VNg; `kiire `eina aig on kääs Lüg; Ots (elu lõpp) on käes sel vägeval vanamel IisR; `õhtu on käes juba Saa; teine `öhta jäi [haigeks] ja teine `öhta oli juba surm kääs HMd; `omme old `kohtu pää kääs Kos; ja oligi lapse sünnitamine kääs JJn; kui päev `vierend, on `õhta käes Kad; ei `oldki `paari kuud, oligi sõda käes Sim; `seitsme`kümnes [eluaasta] käes, ei saa kõegega jüt́ti Vil
4. mingis seisukorras, olukorras, mingites tingimustes Kui `tervis kääss, siis `olgu alade `leivätükk `poigitte `ammaste vahel Kuu; `miestel õli ramu kääs, nied `niitasid ühe nasargaga (vikatiga, millel üks löepulk) Jõh; Rahaga on meil `kitsas käes IisR; mul ni suur jänu kääs, et üsna keel `püsti suus Rei; noore inimesel oli ju `jõudu, siis oli ju jõud kääs HMd; meil on `püśti näĺg kääs Koe; tal kitsas kääs Plt || millegi mõju all minul üks kõrd õli ka `painijas, `liigutada mitte ei saand - - nii `raske on omal `õlla sääl kääs Lüg Vrd käel1
5. (millegi oskamisest) selge üks vaname osa oli tal kääs (näidendis) JJn; mõni õpib ammetid, tal on `varsti kohe kääs, teene ei saa elul aal akkama Ann; ega sie tüö mul viel päris kääs küll ei ole VMr; lapsel juba tähed käes KJn
6. käsil, teoksil; tegemisel mul on `tõine tüö kääs Lüg; taal oo taime istutus kääs Kse; mul kääs ei edene enam [töö] JJn; nua teritus on `paerga käes VJg Vrd käsis
II. postp
1. kellegi valduses, omanduses, kasutada Kene kääs, sene suus Lüg; nüid oo pikk ots meite käes Kse; pliiats oo mo kääs Kul; on ikka korralik naine, ei ole meste kääs ilbendada JJn; `sakste kääs oli ju võim Pal; kõrtsi mehe käes `oĺli si̬i̬ eenäm; minu kääs on kord `sinnä `minnä KJn; minu käes oĺlid maja `võt́med Vil || Kui loomal kusemise kääs viga oli, siis sene `vastu olid kuseküüsigud Rei; suurem võim oli püt́tide kääs, `kaussa oli vähe Ann
2. millegi mõju, toime all puud `painuvad `tormi kääs `luoka Lüg; kass `kräunub `külma kääs IisR; kεε selg vahel tuule kεεs lööb kebeks vei `luhki Käi; mitu `kärblast `soetas seina pääl päeva käes Saa; `Päikse kääs on soem Jür; `riided lehisevad tuule kääs HJn; põllumies jo elab `luoduse kääs, ega tema oma võimaga sua kedagi teha VMr; luok `õigub ära päeva käes Kad; kase puu, kui vihma kääs `seisnud, `tõmbab `valgest Äks; mis värvitud aśjad, need `luituvad, kas `valguse kääs või vihma kääs Lai
3. kellegi võimuses, meelevallas Pää jusku lammaste käes olnud (juuksed ebatasaselt lõigatud) Hää; nüid on see saabas juba koera käes Saa; obust (hobused) liiga `parmude kääs ei kannata Tür; lehm palavaga kärbeste kääs tammub `jalgade pial, ei lase `lüpsta Koe; kõvad `kärpsed `jälle valusast ammustavad, siss loomad `siplevad nende kääs; mis kukk koera kääs on, võtab üks kõrd kaelast `kińni ja `ongi ots Äks
4. kellelgi tehes, sooritades Sii (töö) ta kääs kut käki tegu Pha; anna siia, si̬i̬ on minu käes käkitegu Saa; lõnga kedramene ja `kanga kudumene, sie on `jälle minu kääs läind (edenenud) kõik JJn; ei sie asi `vuoda (õnnestu) su kääs kedagi Sim; see oli saamata inimene, tema käes `ükski asi ei läind Lai
Vrd käe, käen
känku, känkus `känku, `känkus S
1. kõveras(se), kägaras(se), konksu(s) köveraks `känku tarib ennast, sihest `aige; loom külmaga `känkus, kribus, seĺg `küirus Jäm; sörmed külmaga nii `känkus, p‿saa `sirge; vana inimine nii kogu vädand - - nii `känku jäänd; istub jalad `känkus, vaheliti (rätsepistes) Khk; see rätik `kuskis `känkus olnd, suured kurrud vötnd Vll; ää vεdag nõnna `känku ennast (magades); tagumised jalad nii kõveras, `känkus et Muh; Siilid vidavad ennast ikka känku, kui kiskid inimene vöi loom neid satudab Emm; Kes `viskas `riided sedasi `känku Rei; see kaŋŋas `aeti [vanutamisel] nii `känku et erm Käi || tükki, panka Märg muld jääb kaevates `känku Rei Vrd känksu, käkrus
2. kängu(s) `känkus loom, ep söö ega kasu Jäm; soode `ääres kasuvad `känkus puud, lühised ning köverad Khk; põrsas oo `känku jään, põle `õiged `söömist saan Muh; känku kukkuma alt minema, sisse kukkuma äi Peet pole sennega `känku mitte kukkund Emm
kärsatama2 kärsatama Ans Khk Muh Juu Plt; kärsätämä Mar Kod; kärssa- Lih kärgatama, raksatama; käratama kou kärsatas; koolmeister kärsatas, lapsed jähid keik nönda vagusi Khk; kukkusin maha nii et selg roog üsnä kärsätäs Mar; saani jalas ühna kärssatas Lih; täna müristas kõvaste, kärsatas nii paĺu Juu; `tõmmas `teibä ku kärsätäs Kod Vrd kärtsatama
käsik käsi|k Muh Ksi Nõo Kan, g -ku Mär Tor Kod Plt Pil(kää-) SJn Pst Krk, -ko Räp, -gu Emm Käi Har Rõu Vas Se; kässi|k (-śs-) San, g -ku Khn Puh Kan, -ko Räp, käsigu Vas Se Lut; käśk g `käśku T V(g -o, -ü Urv Räp, kässigu Se)
I. 1. kibu, kapp vanal ajal oli ölle käsik, senega `toodi, oli suurem riist, `kalti kapa `sisse Käi; Õlõta kässikuga vett keresele Khn; `lõunu visati `käskuga Ran; `käśkuga `olli ää vett `tõsta ja kui `tu̬u̬pi vai `topsi es ole, sis `olli inimestel `ju̬u̬misess ka `puune käśk Nõo; lapulistele `ańti `süvvä ja juvva˽ja, `käśkuga `tu̬u̬di õlu lavva pääle Võn; anna `pennele `süvvä `käśkust Kam; vii ammutamise käśk; kunass ruvva kuĺp isune vai taari käśk janunõ Urv; Lehmä`nüsmisess oĺl kah `puunõ käsik Har; Vereanomass oĺl kas käsik vai savi pot́t, sinnä `pańte peotäüś `su̬u̬la `põhja Räp; eläjä `ju̬u̬tmisõ pääle nu käsigu oĺli; puinõ käsik, hand ka om peräh Se
2. malk, vemmal ei tee `mulle kedagi, mul ea käsik kääs Pil || pudrunuiPlt
3. käsisaag käsikuga `lõikad ühe `käegä, ühe inimese sae; käsiku piä (käepide); käsiku selg Kod
4. talgud `oĺli veiksed käsikud eena töö `jauss Tor Vrd käsitalgus
II. (inimesest)
1. käe-, käsualune teese käsik oo see, kis peab teese sõna `kuulma ja teese `käsku tegema Mär; käsik või käsilin, kes iki `saata om Krk || kärmas töötaja küll see käsik oo Muh
2. armuke peab omale käsiku man. ennemalt õigati käsikuss neid, kes ilma paari panemede üitstõise man elasive Pst
3. pej ühe käega inimene käsik one ühe `käegä, tõene käsi ärä Kod
kömmu, kömmus küüru(s), kõveras(se) kui kaśs koira nääb, siis tömmab selja `kömmu; kassi selg `kömmus; `kömmus seljaga Khk Vrd kõmmi, kõmmis, kömmä
kööbakil(le) kööba|kil, kööbä- Juu, `küöba- IisR; kööbakille Jür, `küöbäkill|e, -ä Kuu kummargil, küürus Mes sa `küöbäkille sis maas oled, eks `muidu saa `tuhli `koukida Kuu; karduleid `võetakse ikke kööbakil, põĺvili ei `võeta; mis sa oled nii kaua kööbäkil, seĺg jääb `aigeks Juu; Ma käin nii kööbakille, et ale näha Jür Vrd kööbäkeli
köögakil, köögakili köögakil Vll Pöi, -i Kaa kummargil Terve pääva kisub köögakili tuhlid Kaa; kuda so seĺg `väĺja peab, et sa üht `jooni köögakil oled Vll || küüru Aastate lasu abu peel, eks see rudjub vanamehe eeste ala köögakili ning kössi Kaa
küger2 küger g kügrä Urv; ḱugõŕ g ḱugra Se; kükr g küru Lei turi, selg; fig küür Ańd vitsaga paar t́sähvi üle kügrä Urv; määne ḱugõr sul tah om; pankõ ḱugra `otsa kot́iga Se
kühm kühm Lüg Muh Kir Juu Plt Hel, g kühm|a Vll Tor Hää Saa JMd VJg Trm Pil Hls, Tõs Trv T V(köhmä Har), -i Rei Kse, -u spor S L, Iis Trm TLä,Hls, -o Ris; n, g `kühmü Vai; ḱuhm Lut, g ḱuhmo Plv, kühmä Se
1. muhk, mõhn (inimesel); küür suur `kühmü on nenä pääl Vai; `sönna on suur kühm `pεεle kasumas Jäm; kühm ninal pεεl Khk; Pisikselt kukkund `kartsa pulga pealt `alla - - pärast kühm kasus `selga Pöi; kühmäga nenä, `kongis nenä Tõs; Ära via seda `kühma `seĺga Hää; mõnel kühm `seĺgas ehk küir `pihtas Juu; suure kühmaga nina JMd; sel on kühm seljas Iis; kühm `seĺgä tullu Krk; siĺmä kolmu om ni `kõrge kühmu, siin `siĺmi pääl Ran; mõni om `õkva sällägä, mõnel om kühm sällän Puh; muedu iluss inimene, aga suur kühm `oĺli säĺlän Nõo; kühmägaʔ nõnaʔ Vas; śääne ḱuhm om säläh; piirovitsa omma sälä `soontõ pääl, sis kasvatas `kühmä Se || fig selg, turi `andis kaada `kühmu Tõs; Kühmü `pihta ańds kottalt rusikuge Hls; kes `kartult maha `jätnü, siss `oĺli jälle `antu joonevitsaga üle kühmä Ote; ma anna sulle üle kühmä Rõn; ja kühmäst ka oĺl paks mi̬i̬ss Kan; kaḿps om köhmä pääl, nii om hää ollaʔ Har; Ma˽võta malga ja˽`tõmba sullõ üle kühmä Rõu; Miis ku ańd nuiagaʔ `kühmä piteh Vas
2. mügar, kühm lepal kasujad ja kühmud küĺjes Jäm; kuhja alumine äär keib kogu, siis vesi jooseb kühmu peelt väljale Khk; paĺgis järsk kühm, ei süńni `seina panna Mär; nää paĺgil siin kühm sies VJg; `õksline puu, kühmud sees Trm; `nu̬u̬ljass kuhi, `lohku ega `kühmä ei ole Ran
Vrd kohm1, kuhm, köhm1
3. (mäe)küngas Seal kühmu `otsas äi kasu midagi Pöi; Lammad seisvad karjamaal kühmu peäl Vig; sääl om pori kühmud vai mättäd Ran; [Puka kandist] nakassiva suure kühmä tulema - - sääl mägitse maa, suure kühmä kah Kam
4. a kõver, kongis; küürus ta om `säärtse suurõ köhmä nõnaga; ku mõ̭nõl om sääräne köhmä sälläga miis, siss üldäss, kohess sa tu̬u̬ küürädsiga lähät Har; ḱugrat́s om sääne kühmä sälägaʔ Vas
kühmas `kühmas Tõs(-äs) Saa JMd VJg Trm
1. kühmus, küürus nenä `kühmas, kühm piäl; selg oo vähä `kühmäs, pisike kühm `selgäs Tõs; käib `kühmas Trm Vrd kühmis
2. ebatasane, künklik maa on siit kohast `kühmas Saa; üks koht on `kühmas VJg
kühmu `kühmu spor Sa, Kir Kse Kad Plt, `kühmo Ris, `ḱuhmo Se
1. küüru, kössi Eks vanus vetab keiki kühmu ka Kaa; Kahessakümmend aastad turjal, vajutand mihe üsna kühmu Pha; Jääb vanaks, akkab juba `kühmu `tõmmama Pöi; kühm‿o seal, kus `kühmu või `küiru kisub Kir; selle seĺg jääb ka üsna `kühmu Kse; vedab ennast `kühmo Ris; oiab `kühmu Plt; kisk `hindä `ḱuhmo Se Vrd köhmu, kühma
2. kupla, muhku ihu tarib `kühmu, tal niipailu kihti olu sihes ka Jäm || kühmu, mõhna kui vett kihutab `kuskilt jäe `piale ja sie külmetab kohe ära ja jäeb nõnna nagu `kühmu Kad
kühmus `kühmus Pha Muh Emm Aud Jür Iis
1. vimmas, küürus Abud `kühmus na‿t viaks padrunit `seĺgas Pha; see oo nõnna `kühmus abudega Muh; nina `kühmus Emm; `Kühmus seĺg, kui ta nii natike on küiru `puole Jür Vrd kühmun, kühmäl, kühmän
2. ebatasane, künklik `kühmus põld, mäe poolt loegem, nõgus koht Aud
Vrd kühmas
kükerdama küker|dama Kse Plt, -tem Hls Krk
1. (oskamatult) üritama, teha proovima kükerdab ja käkerdab `peale, saa `tehtud `ühti Kse
2. kükitama seĺg jääb nõnda valuses kükerten Hls; ma kükerte siinsaman Krk || (äraelamisest) üit́s inimen saa kun `tahten är kükerte Krk Vrd kükeldama
kükkima kükkima, (ma) küki(n) Muh Kse JMd Iis Trm, kükkin VNg Vai; kükima, (ma) kükin JMd; `küḱme Krk; kükkümä, (ta) kükküb Kuu
1. kükitama, kükki laskuma Kükkü `marju `korjajess, siis ei jää selg `haigeks Kuu; olima keik kükkisimma (heina) `virnas VNg || mina kükküsin ka siin vanu inimistega `jaanitule `juures Kuu; midä sa siin kükkid Vai || (loomade ja lindude istumisest) `Siived lodagalla kükküb `piesa all (kanast) Kuu; varis kükki kaduksel agi `otsas VNg; jäness `jänku, karvad `känku, küki maha Muh; jänes küḱk Krk
2. häda õiendama läks `väĺla kükkima Kse; Kes kauast jäi (asjale), siis õigati küki ruttu, karu tuleb Trm
3. istutama `lähmä `kapsaid kükkima VNg
Vrd kükkama, kükätämä
külm külm g külma eP(-- L spor K; g -ä Rid Mar Vig Tõs Khn Juu Kod KJn), `külma R(-ä Kuu Lüg; n, g `külmä, -a Vai); küĺm g küĺmä eL(-l- M; ḱu- Vas Se Lut, ḱü- Se)
I. a madala temperatuuriga
1. ant soe a. (ilmastiku, keskkonna, ruumi kohta) Tuba külm `ninda‿gu `undi tall Kuu; `külma `ilmaga on tuad ka `külmad Lüg; `ilma akka `külmäst `lüömä Vai; idatuul on keige külmem tuul Khk; nii kurradi külm tuul oli ka et pidi ää `vötma Mus; Oli koi`valge `õhta `valge, läks [ilm] külmaks, oli punane, läks sulaks; Vilu vihmane külm kevade oli Pöi; ma‿p taha neid `külmi `ilmu mitte Muh; Sii aa (on) külm just kut kuera loutas Emm; läksid `külme `elmega `väĺlä Rid; küll oli `külmä `küindla kuu ja veel aga vaĺlem `vastla kuu rhvl Mar; kebäde oli küll küĺm kaua Vig; [on] virmalesed `taevas, akkab külmale minema Tõs; ärmats oli maas, ilm läks külmemase Aud; varane ja küĺm sügüse Saa; kõle küĺm tuul Kei; `õhta `poole läks küĺmemaks Juu; nüid ei ole enam `külmasi `üösi old Amb; kas tuleb nüid sadu või läheb külmale Ann; ilm lähäb külmemalle, nää kaśs lähäb pliita `piale VMr; kole kaĺk külm ilm Kad; kas lääb külmale või `kierab sajule Sim; saun läks külmäss Kod; kui külm on, siis piab `riidid `seĺga panema Pal; külm nõnna, et kõik kohad naksuvad Plt; ilm on nii külm, et rõkkab KJn; nüid ta pidä neid `küĺmi `ilmu Krk; `seĺge maarjapäeva ü̬ü̬ tähendeb `küĺmä kevädet Hel; `täämbä om `väega vile tuul, küĺm ja valuss Ran; vihmatside suvede `perrä tuleva küĺmä talve Puh; pane uiss `kinni, tare lähäp küĺmäss; põrmand lääp küĺmäss, siss kirbu `kargleva üless, tuleva `säĺgä Nõo; `kambre oĺl pümme ja küĺm Võn; ahjun üd́se kõliseva, ilm lätt küĺmäle Kam; ku kuu madalan käib, siss saab lämmind, ku `korgõn, siss saab `küĺmä Ote; tarõ ei olõki külm, mi esi olõmi `külmä täüs Kan; kuul om `valgõ rõngass `ümbre, no˽lätt külmäss Har; pääsokõsõʔ oĺli˽jo väläh, ku lei ilma `väega˽külmäss Vas; külm maa põhjamaa, -suund (ilmakaarena) tuuĺ akkass joba külmä maa poole `käändme Krk; külm pikne ~ välk „välk, mis ei põleta“ lööb `küĺma `välku Trm; ni̬i̬ om külmä välgi, ilma tulete Krk; `piḱse `leie `tarrõ `sisse - - ja maja is lähä˽palama - - tu̬u̬ oĺl külm `piḱse Har; külm saun fig keretäis ma sul üte külmä sanna anna, tu̬u̬ välläst tedre rosinit Krk b. (esemete, ainete kohta) `länne puol `rannal on `ninda külm vesi Hlj; Ahi on külm IisR; külm vesi εε `juua Khk; rahe sulas ja küĺm vesi oli alles rohu peal Mih; rasvast nõue ei soa külmä `veegä `pestä, ei lähä `puhtas Tõs; Suṕp `soojõn paõlu param kui `külmen (külmana, külmalt) Khn; männa `seena kupatasin ära ja panin külma vette HMd; lädistab `külmas vies JMd; teed `juues ei lähe jänu äe, võta `külma vett `piale Ann; vesi on külm nagu kivi, kohe kaĺk külm; võtab `leibä ja `külmä liha Kod; [naine] jahutab piimä küĺmässe Vil; kui [pakane] õige `lõksu lü̬ü̬b, siss pannass obestele lämit vett küĺmäle sekkä Hel; lume sehen saesiva vorsti sooliku ilusa küĺmä; miä sü̬ü̬ `küĺme kapustit kah ää meelega Puh; ku sa nüssetu `piimä küĺmäle piimäle `pääle `kurnat, siss om müre nigu lõhn; `tu̬u̬di `nurme küĺm `erne suṕp; ku kana `audma tükip, siss piap perst pidi `küĺmä vette `kastma Nõo; meil lätte vesi um külm Rõu; es tiä nurisa˽söögigaʔ, oĺl sü̬ü̬ḱ ḱulm vai läḿmi Vas; külm piim lõss küĺm piim om ära koorit ja läbi masindet piim Pst; külm sõnnik aegamisi kõdunev sõnnik `külma sönnigud pannasse küngu maade pεle änam Khk c. (keha või kehaosade kohta; külmaaistingu puhul) Kääd on `külmäd `nindagu jäätügüd Kuu; surm jo `varsti ligi, jo jalad akkavad `külmast `jääma; Ei mul külm õle, mina `küpsetan kana viel `kaindlas Lüg; [mul] `Ninda õli külm, et `ambad `plaksusivad suus Jõh; muud loom ep ela külma ihuga mette kut kala Khk; kääd on `kangest külmad Jaa; Laps `ütleb `arva, et tääl oo külm, külmetab enese `aiges Han; `vastu `õhtud akkas küĺm Mih; [kui] Ninaots küĺm on, siiś tulevad surmasõnumid Hää; kääd on küĺmad ja `kanged Juu; `külmade kätega [inimene] on rikas Rak; ega mul küĺm ei ole täṕpigi Ran; latsõ jalakese om küĺmä; mia ole `paĺla `pääga ja ilma `rõivada, ei ole küĺm ei midägi; uśs olna küĺm ku inimesele suust `sisse lännä Nõo; `ku̬u̬ljal lätt kõ̭ik kotuss jo˽külmäss Krl; `väega˽ḱulm iks voori pääl Vas; Jalaʔ omaʔ külmäʔ ku iäʔ Räp; tu̬u̬l äi veia olla ḱüĺm Lei; jalad külmad 1. (kogenematust, algajast) noore naise `kohta `ööda, et tal jälad külmad veel, tuleb juba `siia perenaisegs Emm; kui sa vana koha peal oled, seal ikke jalad soead, uue koha peal on jalad nii külmad et Juu; jalad alles külmad, astub ämma sooja `jäĺgede sisse ja juba augub Koe; nüid jo akab `riidlemä, enel jaladki vi̬i̬l külmäd Kod; jalad alles külmad, aga juba `kangus sees Lai; alles viil jalad küĺmäd, aga juba uhkustab oma taluga KJn 2. euf (surnust) täl jala joba küĺmä Ran; perse külm euf (surnust) täl joba perse küĺm Ran; ega mu pikäld ei ole, `varsti om perse küĺm Nõo; süda läheb ~ lööb külmaks (ehmumisest) mu süda on `nõnda `külmast mend, et ei tia, mida `asja sie `sünnib Lüg; ehmatas, südä lõi külmas Tõs; irmu `tundmise pärast läks süda külmaks Koe; mul lei südä külmäss Kod; kahju pärast ja irmu pärast süda lõi külmast Pal; süä lääb külmäs, `eitub Hls; süä läits küĺmäss ku jää, akasi `peĺgäme Krk; ma `hiitü nii arʔ ku süägiʔ lät́s külmäss Vas; kui kuulõt pahandust, süä lät́s `õkva külmäst Räp; külma suuga söömata, kostitamata suadab [külalise] külmä `suuga ärä Kod
2. fig a. ükskõikne, osavõtmatu külm `ninda kui kala veri (`üöldi nüd `tuima ja `loiu inimese `kohta) Kuu; üks külm rahvas, üks tuim rahvas on nee sääl Khk; se on nihuke küĺma südamega inime, mis teese `peale ei `mõtle ega teesest lugu ei pea Juu; minu südä one nagu külm tämä pu̬u̬lt, ma en taha käsa `panna tämä aśja `külge Kod; ta om üit́s tuim või küĺm; [ta] es saa ka üttegi külmä `süämege ärä `saata Trv; [ta on] Külm ku `koira nõna Hel; täl om süä halv, selle veri külm Se b. külma verega julge, kartmatu päris `külma verega mies, `niisukene `külma verega, et `lähteb `üksi Hlj; ta `oĺli küĺmä verega, es `peĺgä ütte koradit Ran || arg, pelglik nihuke küĺma verega inime, `kangeste arg inime Juu
II. s sooja puudumine
1. jahedus, külmus; pakane Külm `külmäb `künsi ja `naksub `parda; Lasid paa `külmä `surra (tuli on pliidi alt kustunud) Kuu; kui keväde võttab külm `konna kudu, siis `augusti kuu sies võttab `kaurad; `külmä ies `ninda ilusad `juoned tulevad üles [taeva]; `Paljass külm on `ulga `külmem kui lumega külm; tie nüüd `kuuma tied, siis on üvä `juua `külmaga Lüg; meri `õhkab `kangest `külma Jõh; `talvel `külmägä javadetti; kaksküme üks `kraadi `külmä Vai; kibe külm `väljas, üsna aja teivas naksub; külm vöttis `tuhlid ää; töömest (pärmi) `oiti `külmes Khk; tuhlituba `köötasse sojaks, et külm ep lähe kallale Mus; See kahe ukse vahe oli `keldri koja - - pidas külma `kinni, külm äi läind `sisse Pöi; meri aab `külma `välja, nii külm et Muh; sea pörnast vaadeda `külma ja talvet Emm; `talve külma kεε noored inimest keik na punaste nägudega Käi; külm on tulemas, mered on juba `alla lasnd (alanenud) Rei; kui vares talvel `kõrges puu `otsas, siis tuleb `külma Rid; tähed `taevas säravad, nii `kange kõĺk külm Mar; küĺm on änameste kõigi `aigoste ema Kul; kuib rikkus kõik viĺlad ää ja küĺm pani kõik põdema Mär; suu ohatlend `katki külmä päräst Vig; ää lase `külma tuppa Kse; `lõksuv külm, tuline külm, suur külm, `kange külm, kõik `öetse Tõs; õunad külmä `võetud Khn; erk käre külm Aud; külm (hall) oli maas, rohe kõva ja külmetand PJg; küĺm `käŕpis odra pead ää Tor; küĺm kisub silmad vesiseks; küĺm akkas `kõrvu `kinni Kei; tänä on ikke `rohkem `küĺma kui `sooja Juu; mokad ja nina on vaest külmaga ohutand JõeK; külm võt́tis oraksed ää Amb; maa oli sula ja `külmasi ei old, tänavu võib `siena `tulla; lesed naised jäävad ikke `külma (puudeta, kütteta) JJn; `talve sai linu ropsitud külmaga Ann; nairid on õrnad külmale; ein ja rohi `tõmmas külmaga nõrgast; nii `kange küĺm ja süda läigib Kad; sie (liiv) `oidis, et külm ei lähä seina `alla Sim; kui külm näpistas, siis vähä rikkus, siis päris ära ei `võtnud Trm; kivi on selless luadud, et tämä annab `külmä Kod; küĺmaga ei ole `parmusid Pal; lase või külmal kääd ära võtta Äks; näe paja perse põleb, `küĺmä tuleb KJn; es `vaate külmäst ei vihmast; `lõikaja külm, `kange külm Hls; vana inimest avits küĺm `rõõvit mõsta (külmaga läheb pesu valgeks); küĺm om [kartuli] är käpisten ~ är `kärpin ~ är näpisten ~ är rabanu Krk; `küindlekuul lääb katik küĺmä seĺg; küĺm laksub väĺlän, nii et `amba akkave suun lõgiseme Hel; [külma tugevusastmed:] nõrk, `keŕge, `väike, parass, tubli, kõva, `kange, käre, kõrvetaja küĺm; sügise vahel iki üteldi, et küĺm valmistab `viĺlä; `küindlä päeväl lüvväss küĺmä süd́ä `lahki Ran; sügisetsel ü̬ü̬l om `ütsä `poiga, sääl om lämmit ja `küĺmä, `vihma ja `lumme Puh; akan om `katski, säält käip küĺm `sisse; vaja `kartuld võtta, küĺm tulep `pääle; käis sital ja küĺm tõmmass läbi, krambi kissivä ja olli otsan tu mi̬i̬s; me‿llime näĺlän ja küĺman, es ole midägi süvvä Nõo; ää `võtja küĺm, tu om joba kõva küĺm; kui si ää kõrre kipe küĺm tulessi, siss olessi kõik jõe ja järve `kinni; oi, küĺm pures minnu valuste, nigu peni ai `küĺge Kam; rasu `kange küĺmäga lü̬ü̬p poti `lahki Ote; tedreʔ ukõrdasõ˽keväjä lämmind, sügüse `küĺmä Urv; `niiskõ külm om `naksõ külm Har; Külmäga kõva, `parraga vet́el, a‿gu˽ki̬i̬ss, sõ̭s kaoss peris ärʔ = vesi; ilmaʔ oĺli˽viil külmä `perrä Rõu; külm om viĺa ärʔ purnuʔ Plv; mia `sü̬ü̬misest üle jääss, ku panõ õi˽`külmä, nii `läühtüss äŕ‿kiʔ Vas; ḱulm pand mõtsa `vańgi, ku mõts om härmäh Se; külma käima ~ käärima 1. puudulikult käärima `Külma keind öllel seisab `keima kord ikka peel Kaa; kui [õlle] nöu `liiga vissist `kinni on, sis akkap `külma `käima Jaa; `Külma `käärind ölut on kena `lahke juua küll Pöi; `Külma käind õlut on [soojas kääritatust] param Kei 2. (vallaslapse puhul) `külma keind laps - - see on `värdja laps, killel isa pole Khk; see va `külma käind tüdruk, `värdja ema Pha; üks [tüdruk] läks kodu `külma `köima Muh; ei ole külma ega sooja 1. ükskõik minul põle sest `külma ega `sooja Aud; mõni on serände üits `kõikne, temäl ei ole sinu murest `küĺmä ega lämmit, sina elä vai koole Ran; Ei olõ tast `külmä, ei lämmind, om õnnõ üts nośotaja Vas 2. mitte midagi ei mõistaʔ timäst `külmä, ei lämmind Plv || külmatunne lapse küĺm ehk koera näĺg (ei vääri tähelepanu) Vll; Mo jäla `otsas nii külm, et `viirguvad puhas Rei; ma ole `külmä saanu, ole ennast är küĺmeten Krk; sai `küĺmä ja jäi `räńkä `aigess Ran; lännu `lopi `mõskma ennäst, sai `kümä ja jäänuva kuu`rõiva `kini Nõo; mõnel inemesel om - - rahu üless aanu, ku `kümä saap Rõn
kütma `kütmau IisR, (ma) küta(n) eP(-, pr kütä- spor L, Kod; küttama spor Sa); `kütmä u Jõh, (ma) kütä eL(-me Hls Krk San; -t́- Rõu Vas Se; `ḱ- Lei); küttämä (-ama), (ma) küttän (-an) R(-maie Lüg; [ma] küdän Kuu VNg Vai)
1. küttekoldesse tuld tegema, puid vm kütet põletama ma küttäsin tämä `ahju tulisest VNg; `eigä igä üks `oska `leivä `ahjo küttä Vai; `Pöide mehed `kütvad turlastega Khk; kes se tormiga kütab Muh; sihuke pliit, mis puudega `kööti Kse; `talve said [haod] ää `küötud Ris; sügise kui rehed üleval on, soab iga pää kaks kord `ahju `köötud Juu; Sooja pärast põleks old enam lugu `ahju kütta Amb; `suitsu ja märu on ahju `kütmese aal tuba täis Koe; siis küt́ti si̬i̬ ahjotäis ärä `õsta poale Kod; lubja `ahju `kööti kolm ööd ja `pääva Plt; ahi om poolest saadik är kütet Krk; kui rehe`ahju küteti, siss keresse kivi `lätsivä vereväss `õkva Puh; nüid ta ei kütä `ahju mitte sugukina, loodap miu puie pääle Nõo; akkega rihe`ahju ei küteta, jämme puu iks olliva Ote; mõ̭nikerd ku ahi om kavva `kütmäldäʔ ja ku sõ̭ss kütetäss, sõ̭ss aja säänest `karmu Kan; kas ahi om jo kütetüss saanuʔ Har; ahi ei ole kõvaste kütet Räp
2. soojendama, (ruumi) soojaks muutma `ilma küttamatta on tuba külm Lüg; Ta kütna kaks korda päävas eese tuba Kaa; kiretse kivid `kööda `sounas soojaks ja `viskada `külma vett `pääle Emm; ma pole elusid (eluruume) `kütndgid Rei; igä `lauba `õhto `köötasse `sauna Mar; rihisid kütame jämeda puidega Var; aava puudega `sauna es `köeta Saa; toa jõuab küll sojaks kütta Juu; täna `küeta `sauna VJg; meie küt́imä `ri̬i̬di saana ärä Kod; ni̬i̬d `küt́sid selle ruumi sojasse ja vaĺmistasid söögid Vil; talul `oĺli `tüt́rigu, kütivä `puulba `sanna Ran; sann taap küttä Rõn; ei olõ julõnugi˽`kiäḱi inäp minnäʔ riiht `kütmä Urv; noorõ˽poisiʔ käüvä˽muidõ Liisa poolõ nigu `sanna `kütmä, üt́s tulõ, tõnõ lätt Har; visaku‿ui˽siss lõunat, ku keress vi̬i̬l kuumass kütet olõ‿õiʔ Rõu; mu imä iks küt́t `Pańkjavitsa sadilõ sanna, et är˽täietädäss Vas; ma š́ündž́e sana`ḱütmise `aigu Lei; ilma soojaks kütma (tarbetust kulutamisest) egä‿s `ilma jõua soojas küttä, pane ahe ruttu `kinni Tõs; toa jõuab küll sojaks kütta, aga kes `ilma ikke sojaks kütta jõuab Juu; pane ahi `kińni, egä `ilma ei jõõda `ükski sojass küttä Kod; ega‿ss meä sedä `ilma ei jõvva `lämmess küttä Krk; ku mi mõtsan puid raki, pedi ossa vällä palutamma, tuĺl külämiis sinnäʔ, üteĺ, kas ti no `ilma lämmäss jouat küttäʔ; maśsinist üteĺ mullõ, kas ma jouda `ilma `lämmäss küttäʔ (mitmes kohas korraga reht peksta), ma˽lähä säält kost mu kõrd om Har || (küttekoldest, päikesest) päe kütab tua soojass Hää; `päike oli soojast kütnd, oli kole soe vesi sial `loikus Lai; päe kütäp kuumas Hls; ahi kütäp kuumass `katle, ahi küt́t sedä kammert Krk || kuivatama tõuvili kikk küteti turvastege, aga levä vili küteti puiege, et [muidu] `turba maik lääb leväle manu Trv; mea käisi kodun rihet `kütmen, mul om rihe üleven kujumen Krk; kui lina `äste kuivass olliva kütetu, siss lätsivä ürsiga luu `kat́ski nigu üits prõgin Nõo
3. kütist põletama sai küttada labane [kütis], `jälle polema `panna sie muld VNg; põletati ja küteti `metsa ja selle küt́ise aseme `peale `tehti `naerid Trm; ku kütüst oli kütet, siis kadujal kuul olli võsa raiut; ku ma keväje vi̬i̬l manu kütä, saa kütüse `kesvä tetä Krk; Kütist tetti, küteti si̬i̬ maa läbi Puh; rahvass küt́ti kütüsseid ja teḱki maass Har || tõrva põletama törva küttajad Mus; Metsast oli siis oort puid käe pärast vötta kui `törva sai `köötud Kaa
4. fig peksma, nahatäit andma Küdän su naha `kuumaks Kuu; küttas läbi; eks lasi enne `jalga kui kütta sai Lüg; Sul vaja `kõrvad üles kütta, sa `muidu‿i `kuula IisR; lapsel `köötase selg soeaks, kui ta `koerust teeb Khk; Muudku `köeti nahk palavaks `jälle Hää; ku saʔ muidugi mu sõ̭nna ei kuulõʔ, sõ̭ss ma suʔ naha kuumass kütä Krl; muidogu küt́t inne `säĺgä (malgaga) Plv || küt́tis enesele ea kasuka (teenis nahatäie) VJg
5. midagi intensiivselt või palju tegema a. (kiiresti) käima, jooksma pani küttades minema Ans; kütab edasi nõnna paĺlu ku jalad annavad Plt; rahvast kütäb kirikuse Trv; Kütä mineme oma ullu jutug Pst; no `väikene miis, kohe poolõ sa no˽kütät Har; küt́t minekit (lasi jalga) Plv; kütt edesi Vas; Küsü asi, kütä kodo Se b. ajama, panema Kui iaga ei suanud, no siis küteti kõik küla vanamoorid jalule Trm; ku vaim om kadunu, sis ei ole [enam] inimest, mutku kütä (aja) `auda Hel; [ta] pańd tule pliidi `alla, nüid mugu kütä tuld `alla ja las `kivvä (keeda) Nõo; liivak om `vaene maa, kütä sinnä sitta niipaĺlu kui tahat, ei anna üle katõ kolmõ `si̬i̬mne Kam; süǵüsene undsõ˽lask läḿmind, keväjäne kütt `külmä Rõu || (seksist) muud ku küteti periss ti̬i̬ raa pääl Krk c. tossutama, kimuma küt́t inne taad `piipu; `suitsu, `tossu küt́t inne `väĺlä Plv
küünla|kuu veebruar `küündla kuu on `kõige `külmemb kuu Lüg; Küünlakuu oo see pöhitaline aeg Kaa; `kassidel `küindla kuu suur taga`aemese kuu Emm; küll o küĺm `küinla kuu, seda vaĺlem `vastla kuu Mär; Kui `küinlakuus saab ärg `räästa alt juua, siis paastukuus ei saa kana nokaga vee `tilkagi (kui veebruaris on sula, on märtsis külm) Han; `küinla kuus `tehti `lamma rasva `küinlid Ris; kui `küinläkuun oo tilad `riässän, suab `õtru Kod; `vastlapääv oli külmal aal, ikke `küindla kuus Lai; `küindlekuul lääb katik küĺmä seĺg ja temä üits siĺm akkab vett `ju̬u̬skma Hel; `küindlekuu, siss olna sutel joosuaig, siss olna neil si̬i̬ pulmatamine Ran; ku `küündlekuu saa häräle juvvaʔ, sõ̭ss paastukuu saa ai˽kikkalõgi Vas; kaśsiʔ `ŕäugva `kündle kuuh Se
küür küür VMr Rõu Räp, g küür|u Jäm Kaa Vll Pöi Emm Rid PJg Iis, -ü Khn, -a Saa, -ä Hls Krk, `küürä R(n, g `küürä Vai); küir g küiru spor eP(küüro Mar, küiro Kul Ris, küeru Vän Tor Kei JMd, köeru Juu), Nõo(g -üü-), küira Hää Saa Kad VJg Trm Ksi Lai(-üü-) Plt, küirä Hel Ran TMr Rõu, küürä Kod Ote Kam Rõn Har(-öö-)
1. suurem kühm seljas a. (lülisamba moondumisest, tööst või vanadusest tingituna) sie on `küürägä mies, jumalast jo `luodud küür `selgä; [öeldi et] kes omaga jäi `viimäsest [rukist] `lõikama sene `seljas õli `kõige `välja küür (samal põllul lõikajate küürud) Lüg; eks vanal ikka tule `küürä Vai; poisil on pisisest `pεεle küir abussis Ans; Suur küür oli `selgas, selgroog oli lapselt viga soand Pöi; küir suurem kut mees Emm; küür kui lammas `selgäs Rid; `aigus tegi suure küiru `selgä Tõs; küir `seĺgas, sepik `seĺgas kui sa kõber oled Nis; pikk `sirge mees, aga - - küir `pihtas Juu; `juoksva `kiskus kokku mõnel seilast, küirad `seĺga Kad; lähäb õtsetu küir seĺjän; mõni one lapsel (lapsena) kukunud, küir seĺjän Kod; küür om sellan, maa om nõnda lähüksen kui sa kõnnid Hls; mea ole selisspidi, miul `küürä es ole seĺlän Krk; mõnel om küir säĺlän, kas `lu̬u̬du vai viga saanu Ran; vanal inimesel iks tulep küir `säĺgä Nõo; `väike vi̬i̬l, täl ei saa sinna `küirä nii tulla, täl om säl ütenku̬u̬n kõ̭ik, säĺg ja külle Rõn; taa om nigu kaamõĺ katõ küüräga Har; Küür ku kott säläh Räp || fig (sobimatust, väärast asjaolust või teost) Kus sa sene küiruga lεhed, et levakoti kuju jätad Emm; Üks saloo·ga (puhkepaus) teise `otsas, no `kaugel sa selle küiruga lähed Hää; kus sa selle küüräge läät, sedä ei või me kudagi tetä Krk b. (kartusest, alandlikkusest vms) Kaśs `tömbas küiru `seĺga kui `koera nägi Kaa; Poiss `tõmbas küürü `selgä, losiga (peksku) kui `tahtvad Khn; Tõmbab küiru säĺgä - - siss viab ennäst minemä Nõo; kaśs tõmbass köörä `säĺgä Har
2. (inimese või looma) selg, turi `tassib kotti `küürä pääl Jõh; kas sa selle `eese küiru pεεl `siia `tassisid Khk; `Öhtaks on ikka küür nii `aige (peale kartulivõttu), kas soab änam `sirgele Pöi; Kui ärja karaga korra oled üle küüru saand, siis teist änam äi taha Emm; kui soab otseti `töötada, siis küir jääb `aigeks Kei; kaśs peseb `siĺmi, küür küla `puole VMr; lehem `tõmmab aga küürä `püśsi ja lähäb Kod; `aigus muŕds küürä kõveres Hls; `anden `seantse nähvi `küürä `mü̬ü̬dä Krk; ku vanast aenal sai `käiduss, siss võtit aenakoti küüru pääle Nõo; Rüä `põimmine `oĺli iks kõge kibedamp tü̬ü̬, siss tõmmati nii et küir valut Rõn
3. kühmjas moodustis looma turjal muistel (mõnedel) `veistel on ka küir `selgas Rei; kammelil on kaks `küiro `selgas Kul; `kaamel üteldi kate küüruga oleva; `kaamelil om küir säĺlän, mõnel om kaits `küiru Nõo Vrd köerus
4. kõrgem koht a. kumerus, kõverus, kühm Tahutud said `roikad ikka küüru pεεlt Kaa; varamise `juures tõmmatakse paĺgile kriips `peale, all küür, `teisel nõgu `jälle Kei; ninal on küir peäl (kongus) Juu; [ratta] vitsal on küir siden, tule lü̬ü̬ `õigemass Kod; palgil küür, si̬i̬ taht är `raiu Krk; nõna pääl om suur küir Ran; mina `iste sinna kõjo küüru pääle Nõo || Amme kaalduke lõigati ka `roopi, kui lõigatse küür (kaar) `sisse Saa b. (pinnavormidest) `seaste äi `kasva nöguskid `rohtu, mis sa mää küirust räägid Khk; maja oo kohe mää küiru peal Kir; `kalda küiru peal sai `istu Vän; kui suureks sain, vähe `küirusi oli viel, määd olid kõik kadund JJn; Savika küiraga põllud, need õlid kõvad `künda Trm; `künka pial ehk küüra pial, see on pia üks. küngas on `veiksem, aga küir on suurem, laiem, võis `minna üle `mitme põllu Lai; väegä terräv tu mägi, tu nigu küir, et sääl ei saa `kõndigi tolle küürä pääl Ote; mäe küür siäl koh piḱk mägi johuss olõvat Rõu Vrd köör1
küürakil küürakil Pha Pöi Rei Aud Sim Plt SJn, küi- Khk/-gil/ Emm LNg PJg Tor/küe-/ Juu/köera-, köerä-/ JMd Ann Trm Pal, küürä- Pst Hls, küirä- Tõs küürutades Õsumise `aegu sai nädalite `viisi küürakil `oldud Pöi; Ära seisa sedasi küürakil, `viimaks su selg jääbkid `küüru Rei; rugi lõegatse küiräkil Tõs; ma ikka küürakil võta `karduli Aud; keib küerakil madalast uksest läbi Tor; kardule `võtmese `aeges koa peab olema nii köerakil Juu; kes vana inime on, käib `küütsus ja küürakil Sim; sirbige `lõika rügä, nädäl `aiga `lõika küüräkil `mü̬ü̬dä maad Pst Vrd küürakalli, küürakile, küürakili, küüraksil(e), küürakul, küürekile, küürikille, küürukil, küüräkun
küüristama `küüristama Jõe/-üi-/ Vai, -ämä Lüg küürutama `Terve `päivä pidid sa tegemä ja `küüristämä `mõisa `väljäl `ninda, et selg õli `kange Lüg || küüru või kössi kiskuma `küiristab ja `külmetab, [kui] lähäb `kerge `riidega `välla, siis saab `pallu `küiristada Jõe
küür|selg küüruga või kühmus selg kuhu se küirseĺg lähäb Vän; meil oĺl üt́s põrss küürsälläga, `mõtli, et taa om õks sälläluu `kat́ski `murdanu, et ta `küürä om kasunuʔ Har Vrd küüräselg
küürus `küürus Kuu VNg Jäm PJg Saa, `küirus Muh Mär Var Hää Juu Jür Amb JMd VJg Sim seljast, pihast kumaras, kühmus isa oo nõnna `küirus ja kõveras Muh; päris `küirus, kahe kepiga käib Var; `küirus käib mede Leenu Hää; eks `küirus inimesi ole küll, vanad kõik `küirus Juu; `küirus ja kõveras jüstku sańt JMd; küll ma tirisin ni‿et selg `küirus VJg || kummis `kohver, kel `küirus tekkel on pial Amb Vrd küüras, küüroh, küürän
küürutama küürutama Jäm Kaa Pöi Mär Mih VMr VJg Plt Iis Trv TLä(-üi-) Har, küüro- Mar Plv/-mma/, küiru- Muh Käi Rei/-da-/ Kse Tõs Hää Kei JMd Koe, küeru- Vän Tor, köeru- Juu; küüruteme Hls Krk, küürütämä Trv Ote; `küürutama Hlj VNg IisR(-üi-), `küürütämä Kuu Vai(-mmä)
1. kummargile laskuma `eigä miä‿n `muidu saa peranda `pessä ko peän `küürütämmä Vai; tä ei viisi ennäst küirutada Tõs; peäb köerutama, kõberasse `laskma, mud́u ei soa kätte Juu; ma ei sua kudagi nii pailu küürutata VMr; minu vanaemä ei ole saanu maha küüruta Trv; säĺg om `kangess jäänu, ei saa küirutada Ran; kes ei taha küürutada, `tõmbap kraabiga aena `pendre vaheld ärä Nõo
2. küürus, küürakil olema Eks ole rukki`väljal küll saand `sirbiga `küirutata IisR; Õsumise `aegu - - omikust `õhtani küüruta palava päikse kää Pöi; Tuhlivetmise juures küirutamine teeb selja aigeks Käi; Küiruta aga sirbi taga, katsu mis seĺg `ütleb Hää; Vikatid tulid siis `väĺla, kui inimesed laisemaks läksid, kui `keegi änam küirutada ei `vitsind (viitsinud) Kei; küürutate kõik pääv tüö juures Iis; seĺg jääb nõnda `aiges küürutemisest Hls
3. konutama, kössitama küürutab aja ääres Jäm; mes sa seal külite küürotad Mar; sedasi kõberas siiss küürutab Mih; [loomad] õige külmäge küüruteve, `könksi `kiskun Krk
4. alandlik olema, lipitsema `enne oli seda`muodi et ku akka peret `eitama, käi `moisas palumas ja `küürutamas Hlj; Käib `äia ies `küürutamas, `luodab `krunti oma nimele `saada IisR
Vrd küürendämä, küüristama, küüritama, küürustama, küürämä
küürä|selg küürselg oh sa vana `küürä selg Lüg
küütsakile küütsaki|le Jäm Mär, -lle u IisR/`k-/, Iis Kod/-tsä-/; küitsakile Jäm Kse Lai, -lle Trm küüru(s), kõveras(se) Selg `aige, `sellepärast jäi `küütsakille IisR; küütsakile maas Jäm; tuli küütsäkille laada juuress; lähäb küütsäkille; issub küütsäkille Kod; see käib nõnna küitsakile, pia rinnus Lai Vrd köötsakil(e), küütsakil
küüt|selg juttselg; küütseljaga loom küitseĺläga lehm Saa; küit oo ärg - - kui ta küitseĺjägä one; küitseĺjä müis ärä; küitselg iir, kis kot́ta lõhub. küit`selgä kat́t (kass) kua ei sü̬ü̬, aĺli iire süäväd ärä Kod; küüt́seĺlage lehm om küüniḱ, `valge jut́t seĺlan, muidu punane vai must Trv; küüt́seĺläge obene, kel küüt́ om seĺlän; iire`karva obene, must seĺg ja küĺle om kõllatse, nagu nii küitseĺläge iire Krk
laba|luu, laba|luu|kont hrl pl abaluu jaki `piŋŋutab laba`luie päält Kuu; labaluud on `seljä `külles Jõh; kergita mo labalud, labalute vahel on `aige Jäm; labalu taga valutab; mis sääl abu taga on, nee on labalu kondid Khk; Abu taha `siia labalute `alla võttis eile `aige ja äi `kaugi ää; Labalo kondi all pistab just kut `noaga Pöi; `valge utet-talle võtn [hunt] abude `peale, siia üles labalute `peale; labalu kondid o ette `aiged Muh; Labaluude ja kaelasoonde piigustamene paneb vere `köima Han; sii labaluu taga `seĺgas, `siia löön valu Tõs; `Kainlu auk on piha labaluu all käe kääru si̬i̬s Hää; seĺg sügeleb labaluu vahelt Lai; piht om säĺlätagune kos nu labaluud om Ran; labaluu om `sände lapik luu sial, nigu vaŕs om taka; labaluu küĺlest piäp väedsega `kaapma toda liha, sa‿i `saagi tedä sääld ammastega kakku Nõo; timä oĺl ni˽halvastõ maha˽satt (sadanud), labaluu vällä˽põrutanu Har || kämblaluu labaluu końt ehk käe laba luu Var; kae näpuga siit käe säĺlä pääld, siss tunned ärä ni käe labaluud Ran || säär, sääreluu labaluu one `lamma jalaluu Kod; labaluust um jalg paks; ma keeda är tsia labaluu Plv Vrd labal(a)
lapp1 lapp g lapi eP, lappi RId(n lappi VNg Vai), labi Jõe Kuu Vai; laṕp g lapi Muh Kse Han spor PäPõ, Vil M T, laṕi V(laṕh Vas Se); pl lappid Hlj
1. tükk õhemat materjali a. eraldi tükk riiet, nahka vm käriseb katti, `järsku `kolme`kantlik lapp `lahti Jäm; mis lapp säält kase küljest `lahti on, poisid on ika säält `tohku vöttand; obuse selg `katki, `telka ala leheks üks lapp `tuua Khk; tegi püksid `valmis ja lapid jäid järele Hag; lappidest suab ilusaid põranda`riideid JMd; riista pesemise lapp VJg; lappide läbi kurnati kõik [piim] Plt; latse `lahksiva [ema] tanu pupe laṕpess ärä Puh; arutedi kõiḱ sääld laṕpe küĺlest nu̬u̬ langa ärä; `tõmba [põrand] `keŕgusi like lapiga üle Nõo; [võta] õle tuuśt, laṕp es ole anumide `mõske nii ää Ote; anna˽mullõ üt́s linanõ laṕp, sõrmõ `leiksi `kat́skiʔ Urv; ma laṕiga˽`kuiv́ssi tu̬u̬ `lamba pää ärʔ Rõu || mähe korikad olid kenad `puhtad lapid, `pesti `puhtaks ja `pandi `jälle [lapsele] ala Mus; Lapsel on lapid märjad, kluksub Rei b. paik millegi parandamiseks panen `selle [tüki] `vergule labiks Jõe; Ain `kuue `aukujelle labid `pääle Kuu; vikkastile panevad ka lappi `pääle Lüg; kui `katlel auk sees on, pannasse leki lapp `pεεle, `aitab `jälle Khk; See (saabas) `aitab veel paigata, pisike lapp liimiga `peale Pöi; `pastle lapp õmmeldi `kińni Kul; [vankri] ais lähäb katti, siss lüiatse laṕp `peale naeldega Kse; panen lapi kuuele peale Tor; savi lapiga lapitse `vundame·ńti, kui kat́ti on; püksid oĺlid lapidest kirjud Saa; `pastle lapp soab nõela ja nööriga `kinni `aetud Hag; lipp lipi `peale, lapp lapi `peale `pandud sel särgil Juu; `suapad puha lappa täis Lai; kińksepp tegi `saapid ja parandas, lappisi aas saabastele `piale Plt; nii paegatu pöksi et, laṕp om lapil pääl Nõo || (teat pulmakomme) paberraha `pańdi põlle lapiks ja vaśkraha `pańdi neeks `peale Juu || (mõistatustes) lipp lipi pεεl, lapp lapi pεεl ilma nööla `pistmata, [see on] `kaapsu möistatus Jäm; mõista, mõista mis si on: lipp lipi pääl, lapp lapi pääl, ilma nõelasilma `pistmata = sibul; kapsapea Hää c. riideeseme lõiketükk (siil, liist, õlak vms) `särgi õla lapp on `õmmeldud `siie `kinni Jõh; `paiad, `kaindla all oli `neĺla `kantilised labid Vai; obusetekk - - neid tihaste lappidest, üks seda nägu ning teine teist Jäm; kenad abud olid sii, kullad `pandi `seie [käiste] lappide pεεle ka veel Ans; sõba lappisi `tehti just egast `riidest, ka egad nägu `riidest; Lapid õmmeldi öheteise `küĺge, nii `uhked tekid olid Pöi; `särkidel olid `enni `kaendla alose lapid, `pissed nella nurgelesed lapid Mar; lapid `aeti siia [särgi] õla piale Aud; lapige [suka] kand Kod; siis ku kördit `ammit akati tegime, siis `panti `köüse ala üits laṕp Krk d. riideeseme või jalanõu lahtikäiv osa, klapp Lakkaline õli - - tagumine `püksi lapp, käis `küljä päält `nüäpidega `kinni Jõh; lapiga püksid - - värrel pεεl, kahelt poolt `lahti Jäm; aja mo `kampsuni lapp (nööbiliist) ede Khk; vanal aal ollid ummiskiŋŋad, nahast laṕp peal Muh; Poõsil püksi lapid muas Khn; ja ninalapp, sie leigati [lapikingal], mitte nii `kõrgelt ei leigatud ära kui tossul KuuK; `piälmene task õmmeldasse `piäle, `tasku lapp Kod; upslaed, `käiste kalevised lapid KJn; kate lapige kask, tõne laṕp käi tõisel `pääle Hel || (pudi)põll kurgo alose lapp Mar; ila lapp või lõua lapp või pudi lapp Juu
2. ühe värvi või mustriga kudumisriba kiut kuub, nii laiad lapid olid, must ja punane ja lilla, igate `moodi Jaa; teene laṕp must, teene `valge, `sõuke lapiline siis `olli see sõba Muh; tärnilene pael, see oli varrastega kujotud, kahe lõngaga kujotud, teene lapp oli teist `moodi Aud; ma kudusin omale viel laudlinad - - teise lapi panin `toimseks ja teise lapi panin kilp siĺmiliseks KuuK; [kangas] tuleb kalasabas ülesse `panna ja tallata, teine lapp teisi pidi, siis jäävad silmilised JJn; lapid on ääres, siis tuleb [suka]äär paks ja kõva Plt; kui laia lapi sa kuat, akka vahel `kirjä kudame Krk
3. klapp, luuk, plaat (katte või sulgurina) `veski kolo lapp Lüg; luki lapp kεib `vötme augu ees Khk; kui `kapliga vett [paadist] `välja visetse, siis `vöötse vee augu lapi ää Mus; Kui lapp `lahti `tehti, pudises jahu kotti Kaa; oostel lapid `silmade ees Mär; [ei] mina tia, kopsus või südame lapid või mis need olid Aud; `korssna lapp Tor; lapp oli [veski] kotilae kolu all, saba oli taga Nis; lappidega `vaĺlad on, kui lapid on [hobuse] `silme kohal vaĺlaste `külges Hag; pumba nahad ja lapid kuluvad ää; `leitse augul `rohkem käis ikke tropp ees, vägä vähä kui lapp ette käis Juu; pani [leivad] `ahju - - ja lapp ette Amb; luku laṕp käib `võt́me augu pääl Hls; venne tabal om laṕp vai lakakõnõ `pääle tougada mulgu `pääle Har; `suitsil ummaʔ lapiʔ Plv; `leńtse `perse laṕp rihma otsa külen Räp
4. osa mingit pinda; maatükk, -siil olid sääl oma `söuksed pöllu vöi einama lapid, nönda‿t igaüks sai sellest pöllust ühe lapi Ans; me saame nüid ka latsi (platsi, talukoha), enne olid lapid Khk; lage lapp metsa sees, `pölmaks kutsuti Mus; Muulikid oli sii kantis õieti vähe, mõned pisiksed lapid mõnes kohas olid Pöi; kolm lappi vedrutas maha Muh; iga perel oli ülevalt pöllal seitse lappi Noa; muru oo üks kare lapp Kir; `Meitel oli üks pissike laṕp muad Khn; pidid pikad `kitsad tired olema, ingemoa lapid HJn; eks neil ole oma kartuli lapid ka, aga suurukesed need on JJn; siin kodo on üks eenamaa lapp Pil; kesset `säĺgä `olli nigu laṕp jälle mes valut Ran; noid (kukeseeni) kasvap `õkva lapi `kaupa, kos näid tulep, siss tulõp `õige ää kõrd Rõn; siin `õigit aenamit es ole, olliva lapi ja veere Kam; põllulaṕp tulõ iks ärʔ tetäʔ Plv; vanast oĺliva maaʔ põllatõ `jaetu, laṕi viisi `jaetu Räp || (näost) eledä veregä, ilus ja `priske, silmnäo lapp on ilus `vahtida Lüg; sellel üsna `aitaja näu lapp Khk; `kaunis ilusa lapiga oli, näo lapiga Ksi
5. laik; plekk `õnne lappid vai `õnne `märgid `küünde pääl Lüg; taami (kabe) lapid, `terve see laud Khk; punased ja `valged lapid, kui `ruske kiri [veis] on Krj; Mis suur lapp sool kuue peal on, tainast või mis sa `sõnna oled ajand Pöi; [need kel] kollased lapid kõrva `eares, nee `olle vee ussid; `valged lapid löövad ihu `peale Muh; hani kaglad, `valge lapp oo noka pääl Phl; pisike must laṕp ja saba oo mustase läin [valgel koeral] Kse; `juusid ja vere lappa oli parand täis Aud; kasepuu, kui noores kuus maha võtad, on lapid `külges kohe Tor; uśs sööb orase ää, siis jäävad tühjad lapid `sisse Juu; linnu teel on mustemad plekid sees, siis need lapid on kõik sulad Kos; niske lehm - - ikke lapid seĺjas või, lehe sugused [laigud] Lai; kirju siga, `musta `valget lappi Trv; köŕt pori laṕpe täüs Krk; näo pääl om ka musta lapi Nõo || fig kaks kolm `valged lappi (pilve) oo `taevas, nii `selge Muh; Õhatu vaga, muedu mõnõd vjõru lapid vee piäl Khn || tähis, täke; ava(us) lappisi `lüüa siis ka kui `taimed maha `panna Jõe; pisine ümarik lapp [tuurakala] köhu küljes kut sörme küis Khk; metsavahed lapivad puid, löövad lapid `piäle Var
6. kudumisseade a. kangatihv mina olin kis jah kõik `vaĺmis tegi, lapid `kińni sedusin ja Kir; kui [kangale] lappõ `sisse `pańti, kui [kangast] üless `käänmä nakati, siss `pańti lappi kah; lapõl omma nõõlu küĺlen, nu̬u̬ `oitva kinni et lapi ei saa `väĺlä tulla Kam; `kanga lapi pandas kudumise aig `kangale `sisse, nu̬u̬ lahutase, oiava `kanga laheda Ote; Siss `pańti sinnä˽`vaeligu vahelõ laṕiʔ, ku˽kangast `mäh́kmä nakati Kan; Om kat́s laṕpi, puust lahastu˽säärtse˽laja˽pirruʔ, ja sõss jäl säält võedas `vaelik, koŕatass katõ laṕi vahelõ Urv; käänä üt́s laṕp lapildõ, tõnõ seŕvilde, siss lätt parembadõ edesi Har; üt́s hoit i̬i̬st kangast, üt́s pidi lappõ ja kolmass ai võllapuud vändäst `ümbre Rõu; `Vaeliku `vaihhõlõ `pańteva˽puust laṕiʔ, et `vaeliku˽segi ei lää Räp; ku `vaelikku `vaeldat, siss om koĺm laṕpi, aga kudama nakkat, siss om kat́s Se; lapiʔ ummaʔ `kangal siäh, kat́s pirrukõist Lut b. käärlaud kudumese lapid, iga lapil on neli `auku Tor; `kanga vidämise laṕp, kon mulguʔ sisen, `kanga laṕp Urv
7. pulk, klots, kiil; laud, lipp vm (asjade, esemete osana) keivad `köntadega, `kaikale lüiasse lapp `külge, jalg sääl pεεl Khk; Lasn oli puust, pisike raud lapp oli `otsas Pöi; paadi tolli lapp [oli] `toĺlide vahel, et aer parrast ei söös; `parda `külges olid sõulapid, lapid olid [pardast] `kõrgemad Rid; [vankri] vahelt laṕp oo rõugulese ja ike vahel, puust Mih; `Santeki laṕp piäb paksõm olõma kui teki plank; Küll suamõ `aalis sjõlla lapist läbi `mindüd Khn; `Kirve siĺma lapp on si̬i̬, mis keedeti `kirve siĺma pääl kaitseks - - et `silma tagudes `lõhki ei lü̬ü̬ Hää; piśt aid tetti - - lat́te `küĺge `lü̬ü̬di `nakluga lapi, aia lapi Nõo; redeli lapi; `värja lapi tahutu lapikuss Ote; ri̬i̬ lapi (põhjavarvad) Kan; laṕp pandass [höövlil] pääle, miä tera kinni pedä, lapik nigu kiil Har; lapiʔ omaʔ [vankriredeli] peelte sisen Räp || (nime)lapats `Võtme lapp on see mis `võtme `järges on; Paras kotisuu lapp, nöör `järge ja suhe Pöi; kella laṕp, kes edesi tagasi käi [ja] `kella edesi aab Ote; kella laṕh Vas || lahas jalg `võetass lapist vallalõ Räp Vrd lappu
Vrd klapp, lapak(as)
laps1 laps g lapse p last eP(g Khn) u, hv Hls Krk, g `lapse R(n `lapsi VNg, -e Vai)
1. laps, alaealine Laps `juokseb alt `vihma (ei saa märjaks); `Lapsest pääst `neulaga ühes majas eländ (osav nõeluma) Kuu; oli `lapsenna `niisukene sana`kuulmata et oli äda temaga Hlj; tämä on viel `lapse `kirjas (peetakse lapseks); Kie `lapsele nuga vai `karjatsele raha [kätte annab]; `Õhtate õli siis `meie `laste tüe, et pidimä tuld `näitämä ehk `piergosi sättimä Lüg; `Ninda`kaua `üäldi vagane laps (vastsündinu), kui õli `ristimata Jõh; [tal] `Lapsest `auvani `vimpkad sies IisR; `lapsile `üöldi, et siul on pobod pääs; `tuodi `lapse `ristile; `lapsed `liugud määs Vai; ma oli laps, es ole tähelepaneja veel; liha lapsed mitte mere `ääre Jäm; lapsed köristavad `ernid painanda sihes Khk; laps, kui ta `käibijaks saab, siis saab nime pärast (nimepidi) `üütud Kaa; Laps on laps, täma äi tea veel midagi Pöi; side `pandi lapse otsa ette, kiire takka `kinni, siis lapse pea es lähe kandileseks; laps ikka änam kut laast (öeld, kui lapsest kasu oli) Muh; Vεhene laps ja vana inimene aa ühed nödrad mölemad Emm; `Viipsimine on ikka laste töö olnd Rei; lapsed on `pähklil; [kui] laps oli `aige, oli rahutu, `ööldi et laps on ää imestud Kul; laps oo nasa·ma nagu koerakutsikas, kes tämäga‿o `easte, sellega oo tä ea Vig; lapsed `oitsid ikke vanemate inimeste seĺla taha Lih; Lapsel lapse aru Han; minul põle `voodid ond, lapsena oli koegas, pärast oli säńg Mih; `Lapsna mia käösi korra `Riiges kua Khn; sii külas `lapsa põle enam Vän; Lapse küĺm ja koera näĺg on üks ja samma (neid ei panda tähele) Hää; laps räägib siis, kui kana kuseb - - lapsel põlegi `õigust `rääkida vana inimeste vahele Hag; nii kaua on lapsed, kui leerist `lahti soavad, siis on täis inimesed Juu; ma lapsenasa lugesin üht Jenuieva raamatud KuuK; `enne `lieri põle lapsed `tohtind `lauda `istuda (sõid seistes); ennemast on mõnikord kuri lapsesse pugend JJn; Kesse läheb kitse pärast lakka ehk lapse pärast `randa (ei tasu vaeva) Kad; laps akab jo `kuogama, nää tal jo varekse miel peass VJg; testod leib süädässe, kasnud laps löötässe Kod; ma olin siis vi̬i̬l õege laps, mis ma olin, kolme neĺla `aastane Äks; kui laps veel õieti ei riagi, siis on tal pudikeel Lai; laps noor, jalg `kerge Plt; lapse jälgedes ~ kingades fig lapseeas Nuar mies, nuar `tütrik, `neie `kõhta `üäldi, et on juba `lapse `kiŋŋadest `välläs Jõh; ta on veel lapse `jälgedes Khk; Poiss alles lapse kingades, [aga] juba venitab suitsu Pha; ma ole ikka lapse `kingis tema `körvas (palju noorem) Rei; lapselt ~ lapsest lapsena, lapseeas `rougepanijat ma `lapseld `kartsin nigu tuld Jõe; Oli `lapselt `miski `aigusses IisR; kεisime sääl lapsest pärast Khk; lapselt ma ikka `kuultsi Kaa; ööd-vennad surid titelt ning lapselt ära Pha; Selg roo oli lapselt viga soand Pöi; lapseld on neid `asju `kuuldud Phl; mina pidasin koa lapselt öhe kuue ära Mih; lapsest mul `olle kollased `juused oln Aud; lapsest läksin mehele PJg; mul on kõik laulud `meeles, mis ma lapselt õppisin Kei; ema õpetas meid lapselt Iis || suure kooli lapsed leerilapsedMuh
2. järglane, poeg või tütar `Lapsel valutab sorm, emäl süä Kuu; sie on `lapsita `naine VNg; `Lapsed on `vaise vara; Seni `lapse `piake sile, kuni ema `silmad `lahti (ema elus); `välläst `kõrjetud `lapsed, neid `üellä välised `lapsed (vallaslapsed) Lüg; `toine `naine magas oma `lapsega üväst; tämä `tundes omalt `lapseld üks `märki - - üks sala`märki Vai; lapsed piab obusega `kooli `viima Jäm; me olime Jaaniga `vendade lapsed; lastega oo üks igavene rist, jumal `oitka Khk; `viimne laps `üitasse raabikakk ja tuhakot́t Mus; See oli siis, kui ma eese viimist last talusi (kandsin) Kaa; `meitid oli kuus last, neli öde ja kaks `venda; olete siis üksi nende lapseks (ainus laps) Vll; Esimene laps, sellepärast `üüti `neitsi laps; Laps tuli ennem ää kut pulmad olid Pöi; see oo alt `õlmde laps (vallaslaps) Muh; Lapsed kut oreli viled (ühtlaste vahedega sündinud) Emm; üks laps omale, üks küla poisile, üks surmale (peres olgu kolm last) Noa; abielorahva laps; ära põrund laps oo enne`aegne laps Mar; see mu enese lihane laps; need mis omad lapsed oo, neid näd lugevad veresugulases; õe venna lapsed oo nõod Vig; lapse ema `kohta [öeldi] `talve `kanga täis `lõngu, suvel kuhja täis `einu jääb tegemata, laps viidab nii pailu `aega ää emal Kse; Nändel oli `teisi `lapsa ka veel Var; seal oo kahekortsed lapsed, muist teese mehe ja muist teese Aud; [nääriööl] küla inimene `soovis `õnne: üks särk ja ühessa last, vakk `lapsi ja kilimit `leiba Pär; `kiski ei tia, kis lapse isa oo, `öetasse isata laps; kis vanaste last `kaotas, see (abort) `nüidne asi PJg; korjatud laps või sohelaps Tor; naene jäänu `aigess last `tu̬u̬ma (sünnitama) Hää; see nime on tal elu aeg kanda, et ta lapsega tüdrok on; lese`pölves viel `korjan miilitsega last omal Ris; `altkä laps (vallaslaps) Juu; laps mahub `enne isa `põue, aga isa ei mahu pärast lapse `õue KuuK; `korjas omale kua lapse JMd; ta `oidis oma ainust last nigu oma silmatera Tür; naene suri ää, neli last jäid järele Kad; jäävad ilma lasteta Rak; laps on vanemal kerstu naelast Sim; mina ei sua lapsiss kohegi ärä `minnä, `taĺta ja ari näid; surm riis lapselt emä ärä; lapsile viin süädä Kod; kui pada `põhja sü̬ü̬d, tulevad musta `piaga lapsed; mina küll ei saa oma laste `piale nuriseta Pal; esimese naaśe pooled lapsed - - me vahet ei osanud teha, et me küll pooled lapsed olime Äks; laps on üstku ema nokast kukkund Plt; `laṕsa on tal paelu Vil; last (käimas) olema (rasedusest) ma ei määleta, `missugust last ma olin JJn; ku ma viimäss last õlin, si̬i̬ õli juko kõege `raskem Kod; ta on last käemäs KJn || fig Kene laps, sen nimi [tähendas] kene kraam on, sie `määrab `hinna ka Kuu; Nee riipsud mis siit edasi on, on lapsed, nii pailu `lapsi on [tulemas] kut neid `riipsusi on [peopesas] Pöi; Ea lapsel aa mütu nime (kiita annab mitmeti) Emm; ei sest soa aru ei Liisu ega lapsed (mitte keegi) Kad
3. fig (inimesest, sag tema kuuluvuse või päritolu järgi) Kel `naurajes `augud paletesse `jäävad, oo `nuore kuu laps Kuu; `neoksed ääremaa lapsed ja `väikse koha lapsed - - `lähtväd `vällä sulaseks Mar; [ta] oli naasama `vaese `rahva `lapsi Var; jumala lapsed jo `taevas ikke `öetse olavad Tõs; ta peab `ilmliku lastest εnam Ris; aga muidu on ta talu`rahva `lapsi Kei; ämmad ika peavad `kutsi, et vanakuu laps jääb ruttu vanaks HJn; eks israeli lapsed ole akand `teisi järele tegema Kad; ei õle mina vana`rahva `lapsi ja pu̬u̬l `nõida (pole ebausklik ega nõiu); eks kõik õle ühed jumala lapsed Kod; olime `vaese `rahva `lapsi Lai; te olete ike talu`rahva `lapsi või Plt
4. fig lapsik, lapselik Mis `lapse jutt sie on, et `metsa `veuga `ninda `palju `tienib IisR; See pole Liisal küll muud kut lapse möte et ta linnast paramad leevab kut tal sii oo Kaa; see oo lapse juttu (jutuga) Muh; no ää ole laps ikka Kei; ta on ikke nii laps alles, on küll vana inimene Juu; kui jo kaheksakümmend [aastat vana] siis seda ei maksa jo enam `rääkida, se on jo laps Pee
Vrd lats1
laskma `laskma eP(`lasma S L K) eL(-me M), `laskema R(-ie Lüg) Khk Mus Kaa; da-inf `lasta Hi K, lasta Sa Muh TaPõ VlPõ M, `lassa R(`laskeda Kuu Jõh) JõeK ViK Iis, `laska Vll Pöi Muh L HaLä I, `laske Kul Var Aud Saa Rap TaPõ VlPõ Trv Pst T, `laskõʔ V(- VId); pr (ma) lasen R(`lasken Jõe) K Iis, lase(n) S L, las|e M T, V, lahe(n) SaLä I TaPõ; ipf (ma) lasi(n) R S Noa Kul KPõ I V(laži Lei), `laskin Vai, `laski(n) (-śk-) Jäm Ans Muh Phl spor Ha, JMd Ann Kod(laśkin) Hel, `laskesin Jõe VNg, `laskesi Khk Mus, `laskse Ote Rõn San V/-õ/, `lasksi(n) (-śk-) u, spor SaLä, Muh Phl spor K, Puh TMr, lassi(n) (-śs-) spor S, Aud Trm MMg Äks T VLä, `lassi(n) (-śs-) SaLä Muh L HaLä Jür Ann Tür Trm Lai KLõ Trv Hls T VLä, `laśse M Ote, lahi(n) Jäm I
1. mingit tegevust lubama, võimaldama, mitte takistama ega `paati voind `poigiti `lassa, `paati piab [otse] `oidamma Jõe; kas siis `tohtib [loomi] külä `heinässe `lassa Kuu; `lammas ei lase `oinast ligi Lüg; `lapsed `eiväd `laskened pääd sugeda; emä ei lase `poiga `liuguma Vai; ta lahi mehed `lountsele Jäm; lassed [laeval] `rohkem pärituult `minna Khk; tuli vööras inimene, kus ma pidi ta `sisse `laskema Mus; `laske aga mind tuppa; odral taris `laska vel `küpsa Muh; ta ärgu `lasku sedas oma pεεl `karjuda; küll ta kippus kodu, aga ma pole mette `lassend Käi; lase ma tulen koa Mar; kisse `mindki prii `laśkis `olla - - mutku `aeti `väĺla koa Mär; Poiśs lasn loomad viĺla `sisse `minna Han; [hääled] ei lase `öösi magada Tõs; piim on juba apukas, ei lase änam `keeta; või laseb see vähk mõni inimesel kaua elada Ris; `oota vähe, ma lasen kohe `veśki `käima Nis; ma ei lasegi sind `sisse `ühti, koputa kui tahad Juu; lasi ennast `paĺlaks teha; oleks last `eina viel sugu `kasvada JMd; vihmase aeaga `piame alati vett `seĺkima `lasma Tür; lasi loomad paha `peale Koe; `uastate puolest võiks jo viel tüöd teha, aga tervis ei lase VMr; lase siis ennast poisi ligi (vahekorda), siis suad `tervest Kad; `sensur ei last läbi (ei lubanud trükki) VJg; lind laheb õege ligi, ei `pelgä; `laśkid majad ärä lagunetä Kod; karjussed käiväd karjan kuni lumi laheb MMg; pruudi vend oli siis kui suur `lontrus, et `laśsis [pulma] lipu ära `viia Ksi; ega ta (vihm) ei lahegi teha enam kedagi Lai; temä akas `teĺmä isä käest `eeśti (esiti), et `lasku temä ti̬i̬b omal maea sääl KJn; ku [lina]luu `valla ei anna, sis lastas vi̬i̬l `aigude Pst; midägi ütelte ei lase, siis om südä täis Krk; maan `laske olla pikembide, las [heinad] saava kastet kah Ran; üits leśknaene, vana igävene lähmäk, laśk `kõ̭ikil ennäst sõkku; no ega sa rügä ei või `laske ära pudeneda Puh; elä esi ja lase tõesel ka elädä; Anna leivale jakku ja lase söögil ää maitsta; `rahva sehen on kõmu, et `lambit ei `lastana enämb pedädä; mul valutava käe nii `kangede, et `ü̬ü̬se ei lase magada; ega ta ärä `müvvä iks ei lase ennäst vene keelega, ta saab aru kõigest Nõo; nüid - - ei taheta minnu enämb poisi manu `laske Ote; ärä `lasku ärä `puske Kam; no `lasknu ärä lõppõ, `viska [korjus] `mõtsa Rõn; mi‿sa eläje nii˽hoolõtuhõ lasõdõ, lasõt eläje `viĺlä; ei ma tu̬u̬d usu, et sa säält enämb lastat tagasi; [tüdruk] laśk siinsaman latsõ tetäʔ Har; `Laśti mõ̭ni `aestaig saistaʔ, sõ̭ss `küńti [maa] üles ja tet́ti sinnä˽linna; mi‿sa˽taal `persel iks alati last joostaʔ, mi‿sa˽pussudõʔ Rõu; är˽`lasku üttegi ilma söömäldä ärʔ Vas; mis sa vahit, lasõʔ `sõita inne Räp; laśk uma silmäkese ärʔ t́susadaʔ `ussõ Lut || ülekäte, minna laskma Lased ajamaa käest ära, malts `lämmatab kõik IisR; Meil nägu `väikse kuha‿bäl, `tohtnu `ühte näputäit muidu lasta `minna (raisku) Hää; imä oĺl pallõlnu ja˽kahinu nii `kangõdõ, et timä ei˽taha˽`poiga hukka `laska Vas; maa piat joonõh pidämä, tohi‿i `loŕri `laskaʔ (käest lasta) Se; lahti ~ priiks laskma vabastamaR eP 1. valla päästma, vabaks laskma ma‿i `lasnud veel [purje] `koudi `lahti Hlj; oppetaja oli isegi tüür - - kaks tükki oli `välläs, nää ei `laskendki [leerist] `lahti (leerikooli lõpetada) VNg; mene lase `luomad `lahti Lüg; Lase `kruuvid `rohkem `lahti; Nüüd on küla `müöda `niske kumu `lahti `lastud et `oitku IisR; kust nied `äŋŋerid on `lahti `lastu (välja ilmunud) Vai; lahed püust `lahti, viib kohe ää, `seoke vali tuul Khk; siis ta lasi mo kääst `lahti ning ma‿s nää mette `kuskilegid minna Vll; `Laiskus, `laiskus, lase mind `lahti Pöi; vangid `lastasse `lahti; mo vend `lasti vene sõeavääst priiks Mar; ma palusin teda, et ta laseks `aadre rauaga selle muhu `lahti Mär; omigu siis `lassid koti suu `lahti Mih; `kontrahe aeg on `otsas, võis [teenija] `lahti `laska Aud; `laśkis koha `lahti (müüs talu maha) PJg; `lauba ikka oli suurem [karja] `lahti `laskmese pää Ann; lase silmad `lahti Iis; lahe eläjäd `lahti `kütkmess ja akka ärä `kaŕja minemä; minä lahen lapsed `laśti sess vaevass ja õlen ise kaŕjan Kod || lahti tulema, saama `Määriti siis pann `põhjast [rasvaga], `muidu ei lase `kuaki `lahti Jõh; liimist `lahti `laskand Khk 2. ametist vabastama, vallandama sie `tarvis `ammetist `lahti `lassa Lüg; Pidada olema `teine koha pialt `lahti `lastud IisR; ta lubas sulase `lahti lasta Jäm; ta oli ju teenistusest `lahti `lastud, pole ise ää tulnd mette Vll; oli sii `valdas esimees, aga siis `laśti `lahti Juu; nüid `tahtsid Tõrma õpetajad `lahti `laska Pal; ega na periss priiss es tohi kedägi `laske Nõo || fig viin laseb `lahti ammetist Kul; valla(le) ~ vallalõ laskma vabastamaeL 1. lahti tegema, lahti päästma mine lase nüid lehmä `valla, kari piab `mõtsa mineme Hel; te võede akan `valla `laske Ran; ilusile lastass kõik usse `valla, inetukõisi ei vahi `kiäkinä Puh; susi lasnu tolle `rü̬ü̬kmise `pääle `voonakõsõ `valla; kas teil aru om ka pään, te toode sivvu kodu, lasete siin `valla Nõo; küll om kuri ilm, `siĺmi kah ei saa `valla `laske Kam; kui lämmi olli, siss `laśseme otspaea vallale Ote; ma laśsi sõ̭ss ussõ `valla Urv; lasõ˽hopõn vallalõ kablast; lasõ siĺmä˽vallalõ, siss kae, külh siss `näede; mu imä - - laśk suurõ helü vallalõ: marupini tulõ; ku˽päävä vallalõ lask (kui päike pilve tagant välja tuli), siss helgetäss `väega Har; ma˽`tahtsõ akõnd vallalõ `laskaʔ Vas; `kuulnuʔ laštasõʔ vallalõ hing`aigu Lut || `maarjapäevän `lasti ku̬u̬l `valla Nõo; tõsõpäävä tulõ opõtaja mii˽`ku̬u̬li vallalõ `laskma Har 2. ametist vabastama, vallandama ää tü̬ü̬mi̬i̬s - - tedä‿i lasta ametist `valla; alambit lastass `valla ja targembit tulep `pääle Nõo; om sulasõ vallalõ `laskunuʔ Har; koirastiku peräst `laśti vallalõ, `laśti amõtist vallalõ Se; meelest laskma unustama ega tohi seda sana `mielest `lassa Hlj; kae, et sa meelest ärä ei lase Hel; `mitmõ ao peräst timä meelest õi lasõʔ Se; silmist laskma tähelepanuta jätma ega ma või neid (lapsi) silmäst ää `laska, näd tegevad pahandust Mar; küll ta oid tat küll, ei saa silmist är lasta minna Krk || fig Saa‿i silmästõgi är `laskõʔ (ei saa silmi pealt) Se
2. a. korraldama; hoolitsema, et midagi tehtaks lubas `pildid `lassa `vaĺmis teha Jõe; `laskes `kutsu sene `targa mehe oma `juure; mäne `maalerile ja lase tehä omale `silti Vai; Lasnd eesele uied kuńts ambad sohe panna Kaa; `möisnik lasi talumajad ehitada Pha; ma `lasksi omad `juussed ää `niita Muh; ma `lasksi [saabastele] uied tallad panna Vig; isi tegid [puunõud], seda põln, et `lassid tiha Kse; [kartulid] jäävad kõvadas, põle lasn `iaste ää `keeda mette Tõs; Taris `laska `sindrisi (sindleid) `suagi Khn; nüid lassasse [nahku] jo `linnas `parkida; puukänd, need lassetse ära `koorida Aud; `laśkis `vankre ää parandada Juu; tal oli ärmoo·nik, Saksamoalt `laśkis `tulla (tellis Saksamaalt) Jür; `koolis `laśti kirja`õigust kirjutada; mina ei ole veel üht suka ega `kinda `paari last kududa Ann; `nõelumise jäust `laśti `eide `lõnga keerata Sim; edemält ei õld sedä `mu̬u̬du, et pruut́ laheb peigmehele `riided õmmelda Kod; isa `laśkis `turba sara tiha Äks; `riidid lastasse `värvi ja vanutada KJn; `laśse oma mära ärä rammata Trv; mõni lask seeni [kella] lüvvä ku aud `kinni aiass Krk; [ma] käesi `veskil, lassi pudrujahu tetä Puh; esä laśk `künjä kodu `kutsu; enämb ei `lastana `latsi tulla, `lastana `porti tetä; si̬i̬p om otsan, vaśt mõni lähäb `Elvä, siss saab `laske `tuuvva; tuńn `aiga `lasti saiapätsel ahjun olla Nõo; vaea `säĺgä `laske `litsu Kam; ku olõss tu̬u̬d `ti̬i̬dünü et vaja lätt, siss `laskunu˽kõnõldõ naid vannu `aśju Krl; ta laśk riihe kummass küttäʔ Har; ma lasõ sullõ paari `viisa kutaʔ Vas || saatma, läkitama jummaĺ laśk ta õnnõtusõ meile pääle, selle et miʔ jumalõ maha `salga Har; surmatõbi tulõ mano, jumalast last tõbi Se b. kellelgi midagi teha paluma, käskima, võimaldama või lubama lase obosel ära `taltuda Hlj; midä sa tied sääl, lased `lapse kisendädä Lüg; `tarvis `lassa oppetajal `surne `eŋŋe ülendä; `eiväd lase `ihmist makka ka Vai; ma lahe mihed need palgid ära vädada; isa lahi sulase lapsed `kooli söiduta Jäm; `laskvad `teisi ka elada Krj; Abu tagune nönda `aige, ma lasi poisi omiku rudida Pöi; äi ma `lassend taal `rasked tööd `tehja Käi; ma lasen poisi `seia `tulla LNg; ma `lassi sepä kaks `rauda tehä Mar; esa `laśkis tüdrukud `äästama minna Mär; Sääsed ei lase `loomi `süia Han; lassi mind kapetad teha Aud; lasin oma mies `naelad seina sies `lüia Ris; Kasandu `kõrtsus oli suur `kargamese täkk, `laśsid märasi karata Juu; lasin `tislari teha uued kapid Amb; lase laps magada Ann; `lasknuvad `uostel puole rukist ää sasida VMr; pidi `laskma veneläsed kundameńdi tehä Lai; sõkutaja laśk obesad `ümmer oma `ki̬i̬ru `käia Vil; jumal laśk ilma jälle tuuletsess minnä Krk; lasnu vana Oskaril latsele `tähti opeta; mõni periss lasna kaanil verd imedä Nõo; ma lassi sepäl kat́s `rauda tetä Võn; Nahk `laśti paŕksepäl ärä `pessä Rõn; sa laśt naaśõl `mäńgi `hindägaʔ Vas; las ~ lah(e) ~ laa (soovi, lubadust või käsku väljendav verbivorm) las `tembab vähä `hinge; isa üttel, et las `saate inimiseks, küll siis lähäte [teenima]; `istusin siis mättä `pääle - - las ma siis nüüd olen siin Kuu; laa `õlla `pääle Lüg; las tämä `tullo `süömä; laa lugevad Vai; söötloom, las lihuda veel Khk; Las sadada, saab magada Kaa; las ta `olla Rei; teeme iad suured vihud, et las siis `tiumed tõstavad nii et Kos; lähän `vaatama, las ta `ütles, et ära tule Amb; las ma suan korra jalad `alla JMd; löö põlvega `persse, las näru lähäb Pee; mets läind põlema, aga no las kärssada, kellel `kahju Kad; laa `olla IisK; Las me tieme ühe kuhja enne `vaĺmis Trm; lahe obene sü̬ü̬b Pal; lah ma kõnelan jälle `ühte `asja nüid Vil; mis käperdat kassipojast, lase olla Trv; ku ta‿i viisi `ti̬i̬ni, las ta imede käppä; lah mu är kõnelte Krk; Las sadade, saa magade Hel; mes sä sitta kahitsed, lü̬ü̬ `käega, las läits Ran; lah ma kõnele nüid, kudass tu lugu `olli Puh; lah na vahiva; las ma esi paenuta `endä üless; mi̬i̬s makap, las naene `tõmbap tü̬ü̬d tettä Nõo; las kari `mõtsa minna San; mis meil `tu̬u̬ga `aśja, mia mõts habisass, las tedä tuńt võttaʔ Har; las täl saladaʔ, terve˽külä ti̬i̬d Rõu; Las jumaĺ täil avitagõ Lei; käsi käia laskma tööle pihta andma lase omad käbäräd `käiä Vai; `laske nüid kääd `käia, `kuiva `loogu mets täis Vll; `laske aga käed `keia, küll te siis jõuate Mar; kui `villu `kaarisime, siis ikke `ütlesime: laseme aga käed `köia Aud; tie `kärmemast, lase kääd `käia VJg; mine siis ja lahe kätel käedä Kod; lase käe uśte käiä Trv; las(e) (aga) käia (ergutusvormel) lase oma `koived `kärmest `käiä Jõh; keige enam niidu `pihta, üks tulab, jälle `itleb: noh, lahe aga käia Jäm; [üks] tahab `riakida, teine - - `ütleb et lase aga `käia Lai; mis sa kurvasted, muud ku las aga kävvä - - muud ku aga ju̬u̬ ja laula Krk; lase kätel kävvä, ärä suul `laske kävvä Hel; ku inemine `väega `tassa liigut́, sõ̭ss üteĺdi: lasõ˽kävväʔ Räp; et lase (aga) käia ~ olla (kinnitav, rõhutav väljend) tegivad `tondi `valmis `ninda‿t lase `käia VNg; `Niisike `laadus mies et lase `käia Lüg; [prits] Paneb veele seikse truki järge et lase aga olla Kaa; Sure see `paergus `öhti, sellel nii `kerge `kuulmine veel, et lase `olla Pöi; Poeg oli niisugune karmantsikas, et lase aga olla Mar; nisuke paks possakas tüdruk et lase `käia Kad; `Seande vimm om sehen, et lase olla Trv
3. allapoole, madalamale langeda või vajuda võimaldama (hrl koos adverbiga alla, maha); kukutama `loimed tulid `kierumad `ketrada - - [ei] `tohtind nii `kiiresti `alla `lassa `longa Hlj; siis `lasti uus `laiva teluld `alle VNg; Lasen `süämise vähä `alle `puale Jõh; `laskesivad `seilid `alle; lase `kardina ikkuna ette Vai; üheksa kivi `laskend maa `sisse ühe `suiga; taet mine lahe sa `koorma maha, sool piip suus; lämmkäpp oo kes kεεst maha laseb kukkuda asja; söa aeg `lasti `laevu `pöhja küll va `miinidega Khk; sönniku maha `laskmise kook Kär; `ankrud `sisse `laskma Mus; ilakivi `pandi nööri `otsa, `lasti merese, `ankru asent `täitis Krj; kui [võrk] kalasi pealt maha `lasti, kohe `pandi koer `alla Phl; rehi `lasti maha laug aaval Mar; `naabremees laseb tuleva `aasta ka vana rehalse `alla Lih; laev `lastase `ankruse Tõs; tammil on ka liigsilm nagu tõkkelgi, kost vesi maha `lastakse Vän; lase `ankur maha; laev `lastaks vee peal Ris; tuond ühe elusa kana, last `plauhti tuppa maha Amb; lähen sõńnikud maha `laskma JMd; `siatsid - - [jalg]ratast, `laśsid sadulad maha Tür; argiga sai paŕs ää `lassa VMr; `surnu aud, kus `surnu `sisse `lastakse Kad; isä laśk elejid `alla, minä aen taress `väĺjä; Künnäpmetsä mädändikud `laśti kõik maha (kuivendati) Kod; pisuänd (tuulispask) lähäb - - ja `kraami viis üles ühes `endaga, `teises kohas `laśkis `alla jälle Ksi; ja ees raua ots, se `ongi `värtna suu, kust `lõnga `alla lased Plt; nisu piap vähä ala `laskme [masindades] Krk; kui aenad ärä `viidi - - `lasti [kuhja] katuss maha, `olli katuss maa pääl `pośte vahel; ku puri maha `laske, siis om nukanü̬ü̬r neĺlä`kõrdselt; mes sä tost tassist niikavva tillitad käen, seeniss kui lased käest maha Ran; [kass, kasi eest] sa laset mu vai üle pää maha seda`viisi Puh; rõebe pańd jala mulle `taade, laśk miu maha nigu träńtst; ma lassi liha `korssnade kablaga, kaits `päivä olli sääl suedsun; lase keidsega mehitse[taru] maha; ma‿ss saa vett kah `alla `laske (neelata) mitte üits tilk Nõo; se Narva kosk `lasti mitu `jalga `alla Võn; nakame atust maha `laskma Kam; parrõʔ `aeti alt ärʔ, sõ̭ss `laśti rüä˽maha Urv; `veśki sais, vesi om maha last Har; `paklet iks tongutat kässiga, sõ̭ss lasõt `alla Räp || kalapüünist vms vette paigaldama kahegesi paremb `verku `lassa; ma lasin `vergud sise Jõe; siis juba `ueti [mind] - - `laskema `vergu `pullu, kivi ei `lastud `lassa Kuu; esimisest `lasti kupp `sisse ja siis `lasti poro - - siis akketi `vorku `laskema VNg; `nuota `lassa avandost `sisse Vai; no siis me `aksime pöhja `öngi `sönna `laskma Ans; siiavörgud lastasse `ääre, kilu`vörkudega kεiass ülal (avamerel) Khk; Võrgud `lasti ajuse, `tehti aju`püüdu Pöi; teine teise päeva laseb `õngi Muh; võrgu `sisse lasemese juures üks laseb käbasi, teine `viskab kivisi Hää; lasiaugust laseme nooda `sisse Trm; `tohknik võt́t `võrku `väĺlä vai laśk `siśse Ran; jäŕv om nii `rampiid täüś, et saa‿õi˽kohegi `nu̬u̬ta `sisse `laskõʔ Rõu; ütest `vinnest `lasti `nu̬u̬ta, `tõistõ `pańti kalaʔ Se || `aaśtaga neli, siss `laśki nimä õ̭ks maja `kongruśsi (pankrotti) Har
4. kuhugi ajama a. juhtima, suunama kanad laseb [nõiduja] läbi `rihmä `vasta `päivä Jõh; lasemo vene `randa Vai; lased paadi kivi `otsa `kinni; pöld oo vee all, vesi pεεlt ää lasta Khk; lasnd kibi `otsa laeva; kadaga `suitso peab `laskma `sõnna `kohta, kus inimene surnd oo toas Mar; siis `saigi suits tuppa `laska Mih; lasimatsuga saab `puomist [lõimi edasi] `lasta Ris; voki raua `sisse `pańdi pulk - - ja akati `lõnga `piale `laskma Trm; [peremees] laśk alate vede õrasse piält ärä Kod; vanaste `laśti läbi lipu, pekseti KJn; lase kari kodu, ega na enämb ei sü̬ü̬ Hel; suure rihaga lastass [hein] `jońti Ran; laut om ärä nõiotu, et perenane lasep karu `lauta TMr; vaia minnä `laskõ tu vesi säält nurmõ päält välläʔ; leḱi `paŕvi `laskma (palke parvetama) Harb. panema leba lasn oo, kellega `leiba `ahju lastasse Mih; ma lähä `leiba `ahju `lasma Tõs; pühi ahi ärä ja lahe leib ahaju Kod; ma akka `leibi `ahju `laskme Krk; alan(d)ikku ~ alandust ~ kangast ~ kinnitust ~ lüket laskma lõimi või kangast poomil(e) keerama `Kärme inimine - - `muutku aga laseb `kaŋŋast, lasi`puuga sai `kaŋŋast `lassa ette`puole Lüg; Tagand `lasta löimet järele ja eest rullib `valmis kujut `riide krässvölla `pääle, [see on] `kanga `laskmine Rei; `lastasse [kangast] lasipuuga sealt poomi pealt järele, `öötasse: ma lasi öhö `amba [jagu] Mar; [telgedel on] kinnituspuu, kust kinnitust lastase Tõs; lüket lassasse, kui kangas oo eest ää kujutud Aud; kõrvaskaigas, sellega saab lüket `lasta - - lased siit takka `let́ti järel ja riiet saab `riidepoomi `piale `jälle `lastud Tür; lüket `laskma on `kanga `lõimeid järele `laskma Koe; lahe kangass üks aaguvahe; vaja `auku `laska, `pulka `laska Kod; ta `laskis pika lükkevahe Ksi; lõnga pakust `laśti kangast ala järele, korraga ühe pulga augu jägu Plt; lase kangast; lase lüke ärä Trv; lase lüket `kangal Hls; ku pika alanduse lased, siss lü̬ü̬ `kangale rabanduse `sisse Ote; lasõ mul ta alanik `alla, sa olõt tanh lähembän Har; kui piḱä alandigu lasõdõʔ, tulõ rabanduss `kangalõ `sisse Vas; peru laskma tüürima, juhtima poisi `isteva kesk venet - - mina `iste `taade `venne perä `pääle ja lassi peru; säräne `tütrukese latak, aga lasep iluste peru takka Puh
5. (puid) langetama; (vilja) lõikama, niitma minu tädimehel oli sie `leiku `massin, `sirge rukki `jälle `laskes `massinaga maha VNg; lasevad puid jala päält maha; [puu] `latvad `lassasse kõik ühele `puole, ei sääl õld `vitsa `tarvis egä kedägi Lüg; mis tahad nii tugevad puud `saaja, need pead keik pöhja tuulesse vöi külma tuule `sisse maha `laskma Ans; `metsas on kärinad, `lastasse puid maha Khk; kuusk tuleb `noores kuus ja põhja `poole maha `laska Tõs; Sis `laśti puud ka sügisi maha ku kevadi põlnu `lastu Hää; tarvispuud soab `vasta tuult ja pääva ette `lastud Kos; lase [puu] `alla tuule, siis ei lüe praod `sisse VMr; `ennemuina `tehti angast, `laśti puud üksteise `otsa ja oligi aed `vaĺmis Sim; tänä me muud ei tee ku lahema puid maha, ommen luasima Kod; siss ku kuus maha lastass, siss saat sääld kuku Rõn; puu lastasõ mahaʔ ja siss lõigatasõ `kat́skiss Har; rüki põõḿeti `t́sirpõga, nüüt lastass maśsinaga mahaʔ Räp
6. a. valama, voolata laskma, voolama panema mene lase õlut Lüg; tömmatakse pulk ära ja `lastakse `taari Mus; Ma lasi täna eese küünlabe kiha üles (lasksin uuest õlleankrust esimese kapatäie) Kaa; pisike auk `olli putkul all, kust pet́t `välja `lasti Muh; kui maapõhi sulaks lähäb, siis akatasse [kase]`mahla `laskma Mar; lastase `renni kaada vesi nõue `sisse Tõs; naesed ei tohn enne `laska `taari Aud; nõnda ku ta lasi [õlut], nõnda kohe pruńt `pluhti iest ää KuuK; lasin vasikale solksu JJn; kui `mahla `lastakse, siis `panda kasele tila `külge VJg; laheb tökati vaadil põhja alt ära `lüia, laheb tökati maha Ksi; `minti vaadist õlut `laskma Hel; orik sia sapi vedelik `lasti pudelide Ran; ku taar `apnass läits, siss `lasti alt `väĺlä ja `ju̬u̬di Nõo; Oĺliva `ü̬ü̬se [aida] põrmandu ala mulgu tennuva ja viĺlä `väĺlä lasnuva Rõn; Ku˽t́sika tapõti, sõ̭ss `laśti `näede veri anumalõ, `siäti su̬u̬l `sisse ja˽`pańti `külmä `paika Urv; õigõ suurõ sajaʔ, mõ̭ni kol˽`laari olut oĺl last ennedä Har; Ku anumaʔ är˽sai˽`mõstuss, sõ̭ss `laśti tu̬u̬ vesi säält mulgust mahaʔ Rõu || fig nutma kui laps õli surd - - eks siis lase küll `silmavett Lüg; eks ma ole paĺlu silma vett saand `laska Mär; laseb siĺmist suhu Tõs; lase silmist suhu egä päe Krk | õnne valama Nääri `lauba `peale `õhtu söögi tuĺli õnne `laskmene, iga inimese nime `peale `laśti `õnne Vän; kolmekuninga `õsta `laśti `õnne, tinass ehk rasva küünäl Kod; siss `laśti `õnne, `laśti kõige enne ussaea `õnne TMr; läbi (~ sisse) laskma 1. lekkima, pihkama, (vedelikku, õhku) mitte pidama riist ei õle viel `turbe, laseb läbi Lüg; `klejontka ei lase `märgä läbi Vai; kore maa, laseb vee ruttu läbi Khk; `paargu katus akab vett läbi `laskema Mus; paat́ `pihkab, laseb vett läbi Mar; pańg laseb vett läbi Tõs; alb paber laseb `tińti läbi nagu va lörts Juu; keller laseb suure vihmaga vett `sisse Tür; laseb tuult läbi niigu sara Koe; `suapad lahevad vede läbi Kod; kuju ja sore, ilma põhjate maa, läbi `laskje maa Krk; [niitjail] jalan iki viisud, `su̬u̬ge es tahava `kiägi `jalga, nu̬u̬ es lase vett läbi; `turbakuur om õre, serände mes tuule läbi laseb Ran; maea olna alvaste tettu - - `laskna tuuld läbi Nõo; `pistü puist tettü pinu, ega `tuisku läbi‿s lasõ (peab kinni) Har; katuss lask läbi Plv || fig (mälust) se pea jo laseb läbi kut sööl Rei 2. fig pillama, raiskama; maha jooma juob ja lakkub, `kange raha läbi `laskemaie Lüg; poeg `laśkis kõik isa kogutud varanduse läbi Mär; lasi kõik teese raha läbi, `raiskas raha ää Tõs; se mies laseb läbi oma raha Ris; laheb raha paĺju läbi, ei oia Kod; kolmass põĺv lask läbi, ei ole `oidu `kunnigil Krk; mõni naene om, ei pia midägi `kinni, lasep kõ̭ik läbi näppe Nõo; tu lask läbi kõ̭gõ varandusõ, tu lask tuulõ alt joosta Har || fig (kiirest seedimisest) Kornits on seuke inimene või lu̬u̬m ka, kis pailu sü̬ü̬b, pailu läbi laseb Hää; läbi `laskje lu̬u̬m Krk; opeń om lõdu, lask läbi, süü, aga õks kõhn Urv; sa‿lt lävi`laskja, sei ni `jalki küsüss süvväʔ Lut | liivakas maa taŕvitab `rohkem sõńnikud, laseb `rohkem läbi, ei pia sõńniku `jõudu `kińni Sim; aadrit ~ soont ~ verd laskma veenist verd laskma kui akkada kõrd `aadri `laskema, siis piad iga `aasta `laskemaie Lüg; kui `ambad valutavad, siis `lastasse körva tagand soond Khk; Saun `kööti sojaks ja [haige] `viidi `sauna, soon `löödi rauaga `katki ja `lasti sańt veri `välja Pöi; kui veri sańt oo, siis lastasse soont Muh; kui inimese pea sees oo `kange valo, siis `lastasse jala sees `aadrid; kui rumalad koerad `enni inimesi `olle `keskund, siis `lastud aadriga nad `surnoks Mar; ma ole kord piä valu `vasta `aadert lasn Var; `aader saab `lastu jaladel ja kätel Hää; käisin `laśsin omale `oadert, ammas valutas; `vuatrit `laskma Juu; `uadrid lahevad mehed, `peidlä piält laśk piä [valu] verd; `ambad `valtasid, kiäle alt `laśti `uadrid Kod; verd `lasti `aadre ravvage; obesel ka `aadert `lasti, ku obene `jalgest kõva olli Krk; `aadre verd lastass, kost sa tahat `laske Nõo; minu emä laśk alati `endäl verd `laske, ütel et säält tuĺli must veri ku tõru jälle Rõn; vere`laśkja tuĺl mu˽mihel verd `laskma Har; `tu̬u̬lõ (langetõvele) ka‿ks avidass vere `laskmine Rõu || fig (sisselõikest) vaea `aaderd `laske `uibule, siss nakap `kanma Ran; kuppu laskma kupusarve või -klaasiga verd imema vanast kubiti ka, `kutsuti kuppu `laskema Vai; kupumoorid lassid kuppu Muh; `vöedagse klaasidega verd ihu seest `välja, se on kupo `laskmene Käi; kui vahel mõni kukus või `aiged sai sis `lasti kuppu Vig; kuppu `lasti `saunas Tõs; kui veri pakitab, siis tuleb kuppu `lasta JMd; kuppu piap `sinna `laskme kus ärä põruten, veri naha ala tullu Krk; [ma] lassi `kuive kuppe panna, läits säĺlä valu ärä; kuppu `lasti vanakuu vahepäeval, et siss om pehme aig Nõo; Vanast `lasti sannan kah kuppu - - `laskja esi `suuga kisup verd sääld `t́sälke seest Rõn b. pritsima, pritsist laskma `lapsed lasevad `virtsuga vett VNg; poiss laseb pisist `virtsu Khk; kut `ritsist `laske vastu puud Vll; laseb virtsuga vett Tõs; `võtsin lasin virtsuga lutikatele `rohtu Kad; lapsed - - lahevad vett virsaga Kod; virtsige karjapoisikse lassive vett tõistel `silme vahele Pst; `viŕtsi lastass pütsiguge Krk c. (kõvasti) sadama laseb kut ua varrest; [vihm] lagiseb maha, kui tä vahest nönda räŋŋast laseb Khk; Küll oo ikka vihm, laseb otse kaela kaudu maha Kaa; `Sõukest sadu pole pärast änam olnd, et otse lasi `alla Pöi; `vihma jooseb, jusku ua `vardast laseb `alla Mär; siis lääb sulale, ku `laia lot́ti laheb Kod || `kange igi `laskis peast maha, ühna sorises Muh d. jooma ma `lassi ühe lonksu `alla Muh; pakuti `viina - - ei võta, aga isi nuka taga `laśsis kulinal Plt; mea pisti latsel nisa `lõuge vahel, lase nüid `lonksu ruttu Krk; lasõ no sa˽ka üt́s keele täüs [viina] Har; joodik jõi eederit, laśk üle pudõlikaala Rõu; kurgust ~ kõrist alla ~ läbi laskma viina peale raiskama, maha jooma kui rahakoppikat `saavad, siis nad `piavad oma kõrist `alla `laskma IisR; raha kõik läbi lasnd eese kõrist Mar; laseb kõik kõrist `alla, joob kõik ää Tõs; si̬i̬ one kõik kõriss `alla `lasknud õma varanduse Kod; puha läbi `lasken oma kurgust Krk; läbi keha ~ kere laskma id lasnd puhas läbi kere, täl põle änam kedagist Mar; nüid on kõik raha läbi kere last, on ää joond teese Juu; laheb kehäss läbi kõik, ju̬u̬b ja `priiskab ärä kõik varanduse Kod e. puistama, (vähehaaval) kallama, lisama Segati `niisike parajas `putru `muadi segavus ja akketi lusikaga pada `laskema `ninda parajad `klimbid Jõh; vanaste keedeti ikke karduli kellod ja `lasti odra jaho `peale Mar; `võtsin aŕksaha kätte ja `lassin seemed `sesse Mih; odrajahud - - supi `piale `laśti jah KuuK; ema `keetis `köŕti, ajas vee `ki̬i̬ma, `laśsis jahu `sisse Pal; kolmandiku `siśsi pannit `üśke, pannit pää pääle ja säält lassit `sarja ku `kauhti Krk; kanakakerdege värmites kah - - ätikut ja `su̬u̬la tuleb `seltsi `laske, si̬i̬ om neile kinnitus Hel; ku tuleva peenikese `maŕtke nigu kirbu, siss piät jälle `laskma `rohtu näele läbi sukaseere Rõn; Võta˽`pü̬ü̬rüs ja lasõ˽jahu `putru Urv; terä˽lastasõ kot́ist `koĺlu, siss lastass säält kivi vahele Har; Võt́i lasi õ̭ks peost tu̬u̬d kesvä jahu patta ja˽tõõsõ `käega˽pöörusega˽jäl˽seǵäsi Rõu
7. häälitsema a. heli tekitama nagu unt `ullud, lased lelo `ühte `puhku, emä `ütleb `lapsele Lüg; kui ta pahaseks sai, siis `laskas kisa `lahti Khk; Oli üks lõbus inimene, tegi tööd ja lasi `laulu Pöi; siis ta (vares) lasn ja lõuan seal [hobuse] änna all Muh; `sohke pisike ilus ääl tal (lõokesel) isi, liiri liiri liiri liir laseb Var; kaśs laseb `nurru Hag; `laśsid `laulu nii et mets `laksus käe Juu; ma `laśksin (hüüdsin) nii et kõik kohad lajatasid Jür; lase oma `laulu kuulda Trm; laheb `lörri (nutab); laśk nukan `viśsi (nutab); vanatüdrik õleva alati `luĺli `lasknud (nutnud), et `kõiski ei õleva mehele suanud; kukk laalab ja laheb `torri, siis tuleb vihima Kod; kaśs laheb `nurru Lai; tedre laseb `sihku (kudrutab) Pil; Kuule kui paklapuristaja laseb seinä sehen Trv; siu äŕg ei kannate ka sedä kui miu äŕg läbi nina `vussi laseb Hls; mis sa iket, lase `laulu ku larap; soolikse laseve `korri kõtun; vanapagan kõńd, ku kukk lask `kõrri; enne `laulmist tedre laseve `kõhvi; latsel perse like, nüid laśk `luksu (luksub); `nohku laskma (nohisema); karu lask `nämmi (mõmiseb); kaśs `tõmbass karva `püstü ja lask `sihvi (turtsub) Krk; obene ei lase mud́u `larssi (ei purista) ku ta `peĺgäss Hel; temä tulep ää meelega, laseb `laulu ja naarap Ran; lõevukese lassiva `mitma keelde pääl Puh; siss lasnu toda `laulu jämedäde ku jõmiseb Nõo; mis sa `ahka lased (luiskad) Ote; `lõokõnõ mõnikõrd inemise kottal lask nigu t́sirrin San; lat́s naks `uĺvi `laskma (nutma) Plv; Voonakõsõ˽määge halõ˛õhe, vana˽`lamba lasi˽ku˽`tõrdu põh́ast Rõu || rääkima, kõnelema ise on peris `randlane, aga `iesti kielt `püüdäb `laskeda Kuu; sie `oska üväst vene kielt `lassa Vai; Äi see mees vaada papri pεεlt üht, muud kut laseb kut raamatust Kaa; laseb aga edasi `ühte lugu, ei sua lõppu enese jutule Hag; ta `laśsis seda vene keelt na ladinal Juu; `mustlased vat ku lasevad pat-pat-pat, sõna aru ei olegi, mutku‿ks padin Sim; litt lädadi keel [öeldi], kui külanuka murrakud lased Lai; lätläne - - lasep nigu lidisep Puh; `laśse kuda sõna `suvve tulli Ote; vannuss, lask `taurma·ńne Har; ta om ala`heitlik, ta ei lasõʔ sõnnagi `vasta Räp | Eit lasi sene `kõsjaloo `uuest üle Lüg; Lastud söna lagub (jutt levib) Pha b. vilistama, vilet ajama vahest lasevad vilet kohe `mitme poariga, kui `seĺtsis koeo tulevad Juu; mea lätsi küürän ka `mõtli, et kessi nüd vile lasep Pst; mehed lassiva viĺet, `väikse viĺega kutsuti tuuld Ran; hobõsõvah́t jo käve külävaeht pit́i ja laśk villu (vilet) Se c. (pilli) mängima lase lugu `pilli; lase lugu `lahti Tõs; laheb lehe `piĺli vahel nõnna et silmäd punased piän Kod; lase mõni lugu Hel; siss lassiva serätsit lugusit ku `oitku Nõo; Lasõ üt́s illus lugu `kandlõ pääl Urv || üt́s kõrv lask `piĺli Vas
8. midagi tegema a. (laiemas mõttes) töötama, tegutsema siis pidi panema vähäkene `jälle `laiemast `kuhja, ku [kuhja] magu akkasid `laskema VNg; Pidi viel `enne `vilja `külvi maad läbi `laskema (äestama) `kuival ajal Lüg; `nuora `laskema (köit tegema); `langa `laskema (ketrama) Vai; `väiksed aĺlid rähnud, laseb nokaga nii tiheli: korr Khk; kärsaga nad (sead) `tönguvad, `laskvad kevade karet Jaa; Ma vähe mõnest kohast lasi öle (hööveldasin) Pöi; [villadest] sai `heided `lastud, [sai] `kεidud Haapsalus `heided `laskemas Phl; `võrku `kinni `laskma `ankrudega või kividega Rid; [kuhi] tehässe laba peält peenem, sis `lastasse laiemas; kui pikäd eenäd, siis o eä `mõhka laska Vig; lase kuhi `mõntsa Lih; `laśsid (kaevasid) raavi sauemaa `piale Aud; kui seelikul `õmlused laiad on, siis soab laiemaks `lasta Juu; lasivad suure kruavi minu koha `peale Amb; ega tal ei old üed ega `pääva, `mutkui `laśkis järest (kudus kogu aeg) JJn; kuera`kaela `laskma (ristnurka tegema) Kad; kangast ei saa muidu lõpetata, piab lõpele `laskma Sim; `enne vaaliti `saiu lavva pial, lassasse `ümber jahudega Iis; Vanad sirbid `laskis [sepp] ennem järele (ajas kuumaks), kui `uusi `ambaid akkas lööma Trm; kui `koorem vaĺmiss, `laśti köiega `kińni Trm; meil oli vägev obene, kolm vakamad `laśsis (kündis) `päävas ülesse Äks; kui `paĺka vedetasse, `lastasse vanger poolest, pannasse pikk puu vahele Lai; lased lõngale lipsu `piale, et keerd `sisse lähäb, siis lased kuke`seĺga Plt; mea tat es seebitse, vähä `vi̬i̬ge lassi läbi (pesin); ma vähä lassi öle (pühkisin) Krk; ma pisti undruku katsipäie üless, siss `lassi tallitemist Hel; mõni es täi liha suud́sutada, laśk kuumast vi̬i̬st läbi (kupatas), siss pańd `vastselt `su̬u̬la Nõo; edimält tet́ti [heinakuhi] `õigede üless, siss - - nakati maku `laskma Kam; õdagu ku tuli üless `lasti (süüdati), siss `oĺli vi̬i̬ seen kõik nätä Ote; Lasõ˽tuli äräʔ (kustuta ära); `väegä höüd lang om tettü - - ei olõ `ki̬i̬rdu pääle `lastu; kas haŕjaʔ omma `lastuʔ (vaod sees), et ma˽saa kartoli pannaʔ; naisõʔ `laskõva harru (panevad vihud lademesse) Har; lina `kakmine oĺl `väega hää, mud́o ku lasõ‿nnõ niimuudu vi̬i̬rt pite edesi Plv; ku `paĺke `veetäss, sõ̭ss lastass rattaʔ (vanker) pikäss Räp; naakõ tiiʔ [rukkivihke] ladamõhe `laskma Se; [tema] lask tü̬ü̬d `kangõdõ Lei || fig teised lapsed õpivad `äśti, Ieva laseb nii üle ääre VMr; üle ravva a˽last (kohitsetud) Lut; kokku laskma 1. (masinaga) õmblema `laśsin need `riidetükid kokko Juu; ma lase kokku masinege, tule mis ta tule Krk; küĺle lastasõ kokku masinaga Har 2. (lõnga) korrutama; (köit) keerutama tehasse köit, `lastase köit kogu Khk; eks `ketramese `juures tarvitati `ühte `pööra, aga kokku `laskmese `juures mitut `pööra ikke Mär; aena tuudid kääneti katekõrra kokku, `lasti tõesipidi kokku `ki̬i̬rdu - - serätset pundid Ran; keerusõ `lasti kokku, sõ̭ss sai kõva köüd́s Krl 3. kokku võtma, kahandama suka ja `kenda `otsa `lastasse kokku; [kui] `kuhja tehasse, `öötasse: akka tätta vahest kokku `laskma Mar; nüid akan `kanda koko `laskma Vig 4. (kinnitades) ühendama ja siis on [õlgkatuse] akkid - - vastakute lastakse pulgad kokku sedavisi, augud läbi ja üks lat́t siit `aukudest läbi KuuK; kapi jalad olid lavvast kokku `lastud Äks; iga rattal on viis `peida, `pulkadega kokku `lastud Lai || kinni panema lahe rehalse väreved kokko, moete eläjäd lähväd `sisse Kod; maha laskma 1. (pöidlaaugu kudumisest) ma `lasksi `kinda `pöidla maha, `lasksi varraste pεεlt maha Jäm; `Pitkust [kindal] küll, ma lase `pöila augu moha Pöi; üte voori om salli laǵavuss `varda pääl, säält nakat kudama ja maha `laskma Kam; No˽sõ̭ss jäl˽nu̬u̬˽silmäʔ, mis maha lasi, noist võt́i läbi Urv 2. katki rebima, lõikama kouk`seĺjad `leikasitte `kammila`vergud `kat́ki - - `laskesitte `vergud maha keik Jõe; Riiu aeg `öeldi: [ma] lase sul mau maha Hää; `nuaga lü̬ü̬b `sisse, laheb mao maha Kod; äŕg lei obesel mao `sissi, olli mao maha `lasken Krk; ma˽su mau maha lasõ (ähvardus) Har || fig siss `oĺli magu maha `lastu palgil (varaga kinnitatud), jäi kõtu `pääle `kanma Ran 3. maha panema `tuhli maha `laskmise ajal keis üks sii Kär; tuhliste maha `lasmene Mus || [rong sai] seisatamise koha, pärast siis akkas `kõiki maha `lasma Jür b. mingi tööriistaga töötama või töötlema terav vigat on, lased nii et sihu ja sähu Rei; `rullivad `põldusi - - rulliga `lasti pialt läbi siis Mih; lase sahaga paar `korda läbi Tõs; `nurri `lasma (kedervarrega ketrama) Aud; lähän lasen vedruga põllu läbi Sim; siis võisid täitsa adraga `laske, nii et sõńnik tuli vija juure `juure Trm; söögivahe võisid [vokiga] vabalt `lasta ühe `määrimesega Plt; tuuleluuage lastass sarja pu̬u̬lt agante pu̬u̬le, kuntsu pu̬u̬l om pihun, ladvage pühits; vanatüdruk, kis `aigapidi `ketrass toĺu, loĺu, nu̬u̬r `laskvet iki sihk `siiradi Krk; karassin voki ette ja lassin jälle Ran; nägu nigu aŕkadraga üle `lastu (kortsuline) Puh; tare pääld `palli ja `pernane laśk sehen `villu (ketras) Nõo; lassiva nellä vokiga `keträmist Kam; tütär `lasksõ maad katõ obõsõ adragõ San; Päält `laśti jäl˽`hü̬ü̬vliga˽ku˽sai vai lii`meistregaʔ; Lahuti `kirvõga˽lavva˽`vällä ja tahvitsõdi ärʔ, sõ̭ss `laśti nimä˽vi̬i̬l `hü̬ü̬vligaʔ üle Rõuc. lööma, viskama (ka eri ühendites) `laskeb kuger`pallu Kuu; Lapsed - - `lasvad unniku otsast kuker`palli `alla Pöi; me köisime litti `laskmas (lutsu viskamas) Muh; lapsed `laskvad uper`kuuti Kse; lapsed lasevad uńdiratast Juu; sai kuker`paĺli `lasta, siis ei akand seĺg `leikuse aeg valutama Amb; kõhe pidid uper`paĺli `laskma kolm `kõrda, ku kägo pet́t ärä Kod; jää laseb seliti maha inimese peris Hls; `poiskõsõ˽`laskõva muru pääl ratast Har; kivvega `laskma Plv; latsõʔ huulidsa pääl `laskvaʔ rippi (puuketast) Lut || vurri keerutama `poiskõnõ lask põrmandu pääl `huńni Kan; voḱi keeri `pańti pulga `perrä, siss `tu̬u̬ga `laśti Rõu
9. a. jahvatama käis Savalas `veskil, `mölder `laskis kotti kive alt läbi Lüg; [ma] keisi tuuligul `vilja katti `lasmas Ans; ännavili on köige sandem, see `lastase `loomadele Khk; Ta oli oma pühade maged juba ää lasnd Pöi; taris `menna jahu `laskma, jahud otsa korral; kaerad `lasti `katki kui `lassime `tangusid `veskil Muh; lähme jahoma, laseme läbi kibide need taari `audid Mar; laseb paar kotti jahu `veskes läbi Tõs; kaks `koormat `ohra oli `lastud `veśkil läbi Juu; kui `suurmit tetti, siss mes ülejäänu kandsu, nu̬u̬ `lasti `katski pudru jaoss Ran; siis `viidi [linnased] `veśkile ja `laśti noid pooless, ega noid jahuss es lasta TMr; perremi̬i̬ss lät́s `veśkile, `pernańõ ütel et lasõ˽sa rüḱi `su̬u̬ŕmiss kah Rõu; tuulikut laskma jahvatama piaks tä natuse tuult tegema, siis saab tuuligud lasta Khk; Kallistel `laupa öödel ning suurde pühade `aegu ma pole mette tuulingud lasnd Pöi || masindama suurem ulk [vilja] sai `jälle ika obuse massinaga läbi lastud Lih; [kui] laheb paĺju `alla, masin muku jõrgub, ei peksä tühjäss Kod; sada vakka sai `alla `laske nõnna päevaga Äks; ma olõ ka linnu `laskunu maśsina alaʔ Krl; kat́s`tõisskümme `ku̬u̬rmat [vilja] `laśti läbi Har; ärʔ sai meil kah riih läbi `lastus Plv b. (vilja) tuulama; sõeluma [jahu] `Lasti läbi `sõela, lesemed `ulkast `vällä Jõh; `toine kerd `lasti [vili] `tihti `sarjast läbi Vai; nied alt `tuulsed tahvad viel läbi `lasta Jür; see rape mis rabati, sel õlid peeniksed aganad ulgas, tuli tihi sarjast läbi `laske Trm; ku tahets peenikest söögijahu, siis lastass jahu üle sõgla Krk; `oĺli [vili] i̬i̬ld ärä `lastu, siss `tuĺli paksust sarjast läbi `laskmine Ran; peräst `poole `lasti kamajahu `veskin üle sõgla, siss sai puhass Nõo; üle sõgla `lastova jaahuʔ Räp || kurnama tu̬u̬ kiisa li̬i̬m lase läbi sõgla Ran; Ku ärʔ oĺl solanuʔ, sõ̭ss `laśti rasõv läbi sõgla, sõ̭ss `kõrnõ˽jäi˽sõgla pääle Urv; `pańti kõopuu tuhk anomahe, tuline vesi valõti `pääle - - sõ̭ss `laśti läbi `rõiva `tõistõ anomahe Rõu; `kiisla kohetuss ar˽`hapnass, siss `t́sirka˽vi̬i̬l vett mano ja lasõ˽läbi sõgla Vas; `nüśkol oĺl piip, `pante hõrrõ närdsokanõ `otsa, `laste piim läbü, läbü `paklidi ka `laste Se
10. a. puurima sene uherdiga `lasti `tuimased `augud `puule Vai; `puurisi o `mütme `suurusega, missega `oukusi saab `lastud Ans; `peenlase uherdiga `lastakse pövale ouk `sisse Pöi; puuriga `lastse auk `puusse Mar; viglaga lasti rangibude rooma `auka sesse Vig; puuriga lasevad `auka Tor; oherdiga `laśsin lauale augu `sisse Juu; `vindlaga `laśti siis [reha] `piale augud `sisse Ann; puuriga lassasse `auku Iis; `käämrega auk `sisse `lastud Äks; lase oherdiga `auku Trv; ku peenikest `auku vaea om tetä, siis piap piigertige `laskme Krk; vingeldigä `lasti vähämbit `mulkõ Ran; `süäme manu ei lasta `mulku, puul om jo süä sehen Nõo; `kääbriga lastas ratta rummõlõ `mulka; [vikati]varrõ `sisse `laśti käsipuiõ jaoss mulguʔ Vas b. saagima suur puu mes `metsast `toodags, `lastags lauags, on pakk Käi; `laudasi sörvadagse, `saega lastagse pinnad maha Phl; lased `kriipsu `mööda Mär; Siss `laśti `saega `kahvadi, `kahvadi Rõn c. ihuma, teritama käia pial `laśti niidu masina `ambad teravast Trm; tu̬u̬ om teritämine, kui pöörä pääl lastass, laseva vikati `ambit; `kandsu pidi võtad vikati kätte ja lase tõesest otsast `tõisi iki Ran
11. (hoogsalt) liikuma a. (käima, jooksma, sõitma, kihutama, tantsima, sõudma jne) `ülge`nahkadest `tieme `talvel `sussid - - iad `pehmed, ni‿sa·ma kui sukkis lase Jõe; Küll oli `enne `seili`paadiga hüä perälist (pärituult) `lassa merel Kuu; lase `tantsu `ninda et; `tritsudega lase jää pääl, `suksedega lume pääl VNg; kui [hobu] `traavi `sõidab, siis tämä ei üppa enamb `ühti, sis `mutku laseb aga `ühtvisi Jõh; takused püksid `jalgas ja lase (lippa); `litsu `laskma (uisutama) Jäm; [poisil] Eed jalad, laseb kut post obu Kaa; Sügise kõik kohad lainetasid, lase sina kaks va pätti `jalgas; Lase kut va `ratsa obu, `aega mitte pirekest Pöi; laseb aga `peale laba`jalga; `vaslabe `õhta käiasse lina `liugu `laskmas Muh; Lasi igavese koodaga mööda tänavad Emm; `mustlased - - äi `viitsind tööd teha, lasid ühest kohast `teisi Rei; ma `võt́sin panin obusele ohjad seĺla üle ja tuli nisukse `lasmesega nönna et Noa; obosed `lassid tuhat tulist `neĺla (galoppi); obo laseb üle jala, na‿surt kloppi (galoppi) laseb Mar; lähme laseme üks `polka; laseb naa et tuli rummus Mär; üks veis laseb `kiili nõnna seäl soo `ääres Vig; lapsed saavad ko vahel ula `lasta (vabalt ringi joosta) Kse; laps `roomab tölläkil, neĺjäkäpäkil, mõni laseb jalg `perse all, lohenal Var; tä tee kedägi, laseb `piäle `rinki ratast Tõs; lapse`põlvõs läksi `liugu `lasma põlvõtõ piäl Khn; lapsed ikke `laskvad uesudega jää peal Aud; astub obuse `selga ja laseb `ratsa Tor; siss `laśksime nõnda ku obused `võt́sid linna pu̬u̬l Hää; ta `laskis nagu nuor tütarlaps, nii `lahke käimaga Ris; lasevad `tritsudega `liugu Hag; ta ei seesa paegal kusagil, laseb aga öhöst kohast `teise; teene obone oli teese sabas `kinni ja laseb `ringi ratast, see oli `pahmamene; mängiti `piĺli ja `laśsid nõnna labajala `vaĺssi Juu; lapsed lasid `kuuti, `möllasivad JJn; lasime `paĺla jalu, see takune rüid oli seelas meil ja lasime nõnna‿t jala päkad punased all Koe; laseb otse üle väila silmalt VJg; lasi kõvast `sõita Trm; kaŕjussed lahevad kõege puuladvaga `alla; linnukoerad lahevad läbi kõik metsäd ja õt́sivad jänessid Kod; ega nüid obusid paĺlu ole, lasevad ratastega Plt; piima peal uśsid lasevad, pead `püśti Pil; obene laśk siast parast `sörki Trv; laseve `raavelt (traavi) Hls; oben lasep `rahvi (traavi), tat aiass kõvast; lääm jala`lingu `laskme (taldadel liuglema) Krk; ta lask nigu lumi ki̬i̬s Hel; rehe all lassime `tantsu; mõni laseb kõik ilma läbi Ran; lase `õkva nöörild Peedu pääle; lina äniläse laseva muru pääl ku vuhinaga; ku `viĺlä sõkutedi, siss obese lätsivä ratass`kaari, lassiva `ümbre `endä, nigu vili kõsisi; kui mea tulli, siss - - lassiva minekit Nõo; üte (herned) lätsivä nii ruttu `pehmess, aga tõse lassiva kui `aavli pata piti Kam; pühade aig `äĺseme kiigu pääl, siss `laśseme ku unnas; ma taha `liugu `laske Ote; Kül˽tä‿m virk, lask nigu üt́s lasnits (öeld elavast lapsest); `viśsi `laskma (uisutama) Urv; jala omma˽`terhveʔ, lasõ nigu pipõrd (kiiresti); kas ta om nu̬u̬ŕ `tütruk vai läśk naanõ, `laskõva üt́stõsõ `võitu nooril poisõl takan Har; `lambaʔ `laskvaʔ `kepso Plv; naańõ lask ku vars, pää säläh, a olõ‿õi˽kosilaisi `kohki nätäʔ Vas; Lask puultõist ja puultõist (lonkajast); tä `laśke nii kõvastõ et tuli keese `väĺlä ri̬i̬ ravva alt; tuulõga lask `puŕjoga; Lask sängö pite liugo (laiskleb voodis) Räp; hopõn lask lapakut (galoppi); `viśsi `lastass jegä pit́ih Lut; jalga ~ varvast laskma ära minema, põgenema; ruttama Akkasivad sääl `õiendama, ma lasin `varvast Jõh; Nii kaua oli väimees kut süüja juua sai, kui kõik `otsas oli, lasi `jalga Pöi; lase aga `jalga, siis sa jõvad Muh; Lasi `jälga nenda et päkad vilkust Rei; lasi `jalga, `joosis minemä Tõs; `laśkis `jalga, pani minema Sim; laśk `jalga, enäm ei `näitä nägu Kod; laseme aga `jalga, ei massa seistä kedägi Krk; nigu raha kätte saeva, lassiva `jalga Ran; võta oma vana kaldsu ja lase `jalga Nõo; `pesmise kõrd oĺl mul pia käen, mina lasi `jalga; sääl minnu tõrõldi, siss ma lasi varvast Har; Lasõʔ aga varvast, mi‿sa˽vi̬i̬l siin vahit Rõu; teise naha (~ perse) peal ~ seljas ~ turjal liugu (~ lingu) laskma teise kulul elama Laseb teiste selgas lingu Emm; `kange ea o teise `persi kanigade peal `liugu `laska Mär; Laiskvorst, [kes] tü̬ü̬d ei viisi tiha, teise `perse pääl laseks aga `liugu Hää; `tahtsid teiste turjal `liugu `lasta Plt; tõise `perse pääl `lingu `laskme Krk; tõese `perse pääl om ää küll `liugu `laske, ega `endä perse ei kulu Nõo; Mis viga tõõsõ naha pääl `liugu `laskõ Rõu; Kägo pessä ei tii, munõss tõistõ `pessä, lask tõisõ taga pääl `liugu Vas; Taht tõõsõ säläh `liugo `laskõ Räp b. alla sööstma, laskuma; lendama, lendlema siis `laskod [pardid] ka `sinne vette nei `kuiu `juure Vai; Nõnda kui [kull] kanasega lasi, nõnda `ehmed keertsid koa; üks `sõuke sur punane tuli jusku sur ani oli olnd, lasnd ikke üles ning `alla Pöi; vahel laseb juuskuĺl linnu parve sekka Muh; sõgelased oo `kärpse `moodi kirjo `tiibadega, kui inimese `piale laseb, veri `lindab Lih; kiilid, suured pikad sabad taga, nagu `parves `lasvad, `lindavad Aud; kuĺl `laśsis nagu nool kana `peale Juu; metsaned lasivad einamalle maha JõeK; üö luhakad, käu `muodi lind - - `piale päeva `vieru akkavad `laskma Kad; pääsukesed lahevad periss seĺla `piale Pal; kuĺl laseb linnu pääl nõnda ku üits nu̬u̬ĺ Hls; mesiläse leevä ütte sumakude kokku, lassiva puu `otsa Ran; ao tullõh omma˽jo˽`kärbläse üleväh, siss `laskvaʔ nigu huŕrin Vas; kahale ~ kahha laskma emamesilase ümber kogunema ku [sülem] kahalõ lask, sõ̭ss `võetass kinni ja aiass vakka Har; sülleḿ `laśke `kahha Plv
Vrd laskama
12. a. (midagi) mingisse asendisse, olekusse, seisukorda viima või seadma `seili `lassasse `rohkemb `lousi ehk `tõmmetasse `sisse Jõh; `laskes sedasi pea teissele ja oligi `surnud Khk; Siis oli nädal `otsas ja sai öhe päeva `inge tagasi lasta (puhata) Krj; Ela see kaua änam `öhti, ta on põsed kõik `alla lasnd (põsed lohkus) Pöi; lase köis `lõõgamale; obu laseb pea `norgu ühna Muh; kui pea `viltu `laskis, siis kukkus müts maha Mih; võib vist jo natuke pikemale `lasta `lüpsi (lüpsiaega edasi lükata) JJn; lasen [varrastel] tõese silmä tõesele `kaala, kui lõpetan kudumiss Kod; vokk laheb nöörid `kaela, pane pilbas piapaku `alla Pal; `laśsis silmad `alla (langetas pilgu) Plt; obesel piap iki ohja sikku `oidme, ei tohi `lonti lasta Krk; hopõń om `täämbä nii nuran, pää ribahusi last, taa õks `haigõ vahest om; iilä oĺl `kangõ külm, `täämbä hommugu laśk jo `õigõ `pihmess ilma (soojaks) Har; `loissu lask kõrvaʔ Rõu; [loom] laśt nõ̭na `nurru Vas; kõrva `lasknu jo `lonte; põrmad lastass sippa (punnitud lauad soonde) Se || vili lask maku (kasvatab pead), ku nakass pää tulõma Har; kanda ~ nisa ~ udarat laskma udarat kasvatama enne poegimist udar soeb suuremaks, lehm laseb udard Khk; [aher] lehm laseb väε udart Muh; juba akkab `kanda `laskma, juba akkab vasikas tulema - - lehm lähäb paksuks sält takka Mar; lehm laseb udart, kui `lüpsma akkab tulema Kse; kaks nädälid `enni `lüpsma tulemist akkas [lehm] udart `lasma Ris; lehm laseb `kanda JMd; [lehm] laseb jo udarad ja udar lüeb kõvemast VMr; vana lehem laheb udarad, õhõv akab nisi `näitämä Kod; [lehm] akkass nisa `laskme, udart `laskme, ta tulep kodu jo Krk; enne kui lehm `poiga akaśs `tu̬u̬ma, kui ta joba nisa `laskma akaśs, siss akati talle iki jahu `andma Hel; pilve ~ villu laskma pilve minema ilma laśk `piĺve ega ei saa hääd haina`ilma Har; taivass laśk `pilve; ei˽tiiä˽no kas laśk `lämmähe `pilve vai Rõu; ilm sääd sadama, lask `nu̬u̬rdõ `piĺve (ilmuvad õhukesed pilved); ilma lask `villo Vas; silma(laugusid) kinni ~ linku ~ looja laskma suigatama Kui `jõuata `enne `koitu kõik ahed maha ja õled rabistatud, `saata ka terakese `laugusi `kinni `lassa Lüg; Lasen vähäst ajast `silmad `linku Jõh; Ma lase korra silma `looja Pöi; `viskam kondi `kuhja maha, lasem siĺm `kinni Hls; lassi siĺmä pilguss siĺmäd `kinni Ran; leiba luusse laskma pärast söömist pikutama lähän `leibä `luusse `laskemaie Lüg; lased `luusse `leiba sööma `pεεle Khk; laseb `leiba `luuse Tõs; lähme aame nüd `leiba `seĺga ehk lähän lasen `leiba `luusse Juu; [nüüd] kuluks küll `leiba `luuse `lasta Kad; vanast üteldi peräst `sü̬ü̬ki et laseme ivä `luie `sisse Ran; `pääle söögi oldas lebaluusi laskman sängun Ote; ma ei˽makaʔ, ma˽lasõ `leibä `luuhhõ Har b. laskuma, langema või heitma `tõine `õskab üväst ujuda, siis laseb `põhja (sukeldub); kana laseb kukke ette ludu, et kukk `pääseb `selgä Lüg; `päivä `lasko `alle, `lähtö `luoja Vai; tegad `ristisid ede, `laskevad pölili, `andvad maale suud Jäm; `öhta kaste laseb `pεεle; oled sa väsind, lased millegi `naale, `ingad Khk; Veri lasi palge (näojume taastus) Emm; `ilma `paaladeta sukad lasid `lörti Käi; elu mured `laskid münu `pεεle Phl; küll o sańt, kui täie kõhuga peab kummargile `lasma; laseb käsi põnsaksile Mär; `põntsa `laskma (pikutama) Kse; `laśsid `senna kükakile Vän; ma lasin küll otseti, aga ega sis `rasked und ei oln Ris; `laśsin `siia pengile küĺleli maha Juu; sülita enne kolm `korda maha kui maha lased, siis ei akka maast midagi `küĺge HJn; ma lahen ennäss põĺvili; lahema `maoli `natke `aega, siis lähmä tüäle; kana laheb ennäss `lońti ja sorokile Kod; `laśsis roho `peale siruli Pil; mia lassi külliti maha Krk; lassid maha nellä käpä `pääle; kui `kartuli võtad, siss oled iki `urvi, kui põĺvikeli ei taha `laske Ran; Maailma `kõrge läve, laits laśk kõtuli `pääle, läits `vurtsti üle läve `väĺlä Rõn; lätt ja lask põĺvildõ mahaʔ, nakkass `pallõma Kan; mul tüküss uni `väega `pääle, ma pia maha `laskma Krl; must härm laśk mullõ nõ̭na kottalõ mahaʔ, ta õ̭ks mullõ `surma tähendäss; saʔ olõt `täämbä henne nii `loissu `laskõnu, ei olõ sukugi `sirgõ enämb Har; [lehm] `tahtsõ `nüsmise `aigo `maahha `laskaʔ; Suiḱ ja suiḱ, a viimäte laśk mättä pääle piḱäle ja˽jäi uinussillõ Rõu; ku ma lasõ `nindä `nõ̭õ̭ku, sõ̭ss ma ei istu˽`truksahe Plv; Hummogu `häste `varra ja õdago jäl˽ku `kastõ `maaha laśk Räp; lasõt kõtuldõ `maahha Se
13. a. (koos adverbidega järele, järgi, tagasi) järele, tagasi andma; (mingit omadust) vähendama, endisesse olekusse viima sa pidid kohe sen `suodi järel `laskema, kui puhk tuli, et ta `paati ärä ei `kummund Kuu; sepp tieb pajas tüöd, kui raud lähäb kõvast, laseb tules tagasi Lüg; Lase nöörist natuse tagasi Jäm; see nuga oo paĺlo kõba, `tarbis tagasi `laska Mar; Lasõ `ankru ketti viel `järge, muedu akkab `lainõga `tõmbama Khn; kui tahetakse `laumad `lõnga, siis lased siit vähe järele - - [voki] kabja kruuvist sialt KuuK; ku ta (kirves) `liiga kõva, siss piat tagasi `laskme Krk; `langa lastas tagasi, ku um `iibä keeruh Lei b. (koos adverbidega alla, järele, maha, tagasi) alanema, vähenema; taltuma siis kui oli leib `alla `laskend, siis panime jahu `juure Kuu; `leivä `taigina `lasko `alle, kui leib on segatu Vai; vana isa jalad ka paisetand, `pääva `ütleb natise tagasi `laskvad Khk; laps rubis - - siis tulid pisigest krellid ja `lasksid ise `alla `jälle, pole neil `rohto ega medaged olnd Käi; paistedus laseb maha; Kui merevesi `alla lasi ja voo pöhjast oli, siis sai `lesta Rei; jää oo `alla lasnd Mar; pärast mõisa ärra viha `laśkis järele ja jät́tis ta `seia koha `peale järele HJn; leib laseb `alla, siis võiks `sõtkuda Ann; siis on leib paras, kui akkab `kerkima ja on juba `alla last, siis on juba apu Kad; ilm om tagasi `lasken (soojemaks läinud) Krk; `paistusõ um tagasi `lasknuʔ Plv || hinda alandama tεεb kas ta innast veel maha laheb Khk; kole tüir, ei lase `alla, tingib `kangeste Jür
14. a. lööma lasen `siule kebiga pähä Vai; Oli vanale öhe lagipeale lasnd Pöi; lasen vastu `kõrvu `sulle Kul; üks `ränkä kuri inime, tõmmab kätki alt puu ja laseb Vig; lasi teisele `kaikaga mööda pead Trm; kubijas `lasknu kepiga üle kühmu Rõu; läbi laskma (äkkhaigusest) rabadus on küll old teine kuri, last teise luama läbi VJg; `lendaja laśks looma vanast läbi. ku südame `ümmert olli läbi `lasken, siss sai loom `otsa Pst; loomal ütelts, `lendäje lask läbi; lehmäl `lasken massast läbi Krk; nippi ~ (nina)nipsu laskma nipsu lööma ma lase `nipsu Muh; laśkin `tälle ninä `nipsu sõrmedegä Kod; ma lase `nipsi sul nina pääl Krk; ma lasõ tõsõlõ niṕpi sõrmõ ja päḱägaʔ Plv || (sõnakuulmatust) `kullõ‿ei ta immä enämb, ta lask jo imäle niṕpi enne sõrmõga Har
15. a. midagi küljest heitma, eraldama kana laseb juo `sulgi maha - - akkab sulitsemma Lüg; puud `laskvad `raagu Khk; loom laseb kevade `karva; kanarbikud oo `õitsed maha lasn Muh; sügise, siis akab puu `lehti maha `lasma Käi; lina akkab `tüikast `lemmid `lasma. laseb `lemmed maha, siis o parass `kiskuda; ku kuusk laseb okast, siis kuu aea perast tali lähäb Vig; kui suvel lepad lehed maha lasevad - - siis talvel tuleb sel aeal suur sula Mih; õunap̀u lasi kõik õunad maha HJn; kana, ani, pardsi, kiḱk laseve `suĺgi maha Hel; `paklanõ rõivas lask putsu, villane rõivas aja `villa Har; lapsi ~ poega ~ sülemit laskma peret heitma puud akkavad peret `laskema; sie (mesilaspere) lasi sääl neli `poiga ja esimene poig lasi ka viel poja Lüg; mesilased `akvad `peret `laskma Khk; mesilased lasevad peret Trm; siss ku mehiläne `poiga laśk, siss läits oma perega `sinna tarupuu `sisse; mehiläne nakap peret `laskma Nõo; ku˽mihidse˽`poiga `laskõva, siss neid `sautadass Har; minev`aaśta laśk üt́s taro kat́s süĺlemet Räp; meiladseʔ `laskava `lat́ši Lei b. maha langema, eralduma lese tamm - - jätab sügise omal lehed `pääle, ne‿p lase maha mette Khk; õunad `laskvad maha (kukuvad puult) Muh; lεhed `lasvad maha puust Käi c. paljunema, sünnitama täi lask `poiga; taa naanõ laśk ti̬i̬ pääle uma poja; ku˽naanõ `poiga laśk, siss `ańti taad ti̬i̬d Har
16. a. eritama, (endast) välja andma, puhuma `suitsu `laskema (suitsetama) Vai; koi`valge `aeges tuli tuliänd ja `laskis `sätmid `väĺla Mih; [pull] `uhkab, ähvardab sarvedega teist, isi läbi nina `nuuskab, laseb `õhku Hää; kaśs `laśkis turts ja turts koerale `vasta `siĺmi; `ämlek laseb `siidi, on nihukesed siidi nöörid taga Juu; kui `surnud majan one, siis `lastse kadaga`suitsu Kod; mõni pada laseb sinet, `suurma puder lähäp paan sinitsess Nõo; pada laśk `tossu San; raudikõsõʔ haina sisen, `laskvaʔ kipõd, nakass iho `õ̭hkama Kan; petäi lask paĺlo `vaiku Rõu; mõtsast koŕaśs [tark] nõia `kõldu ja laśk noidõ `tossu, sõ̭ss eläjäʔ `naksõva `sü̬ü̬mä ja `ju̬u̬ma Räp; hobõssal jo lask `nõlga Lut; marja, niiska laskma kudema Aavid `ööruvad `peale öheteise `vastu ja `lasvad `marja Pöi; lutsu kudu, ku `marja lasep Trv; esäne kala timä lask õks `niiska Se b. (eri ühendeis) peeretama, haisutama lasi `sussi, tegi `alba `aisu Jõe; süöb ja laseb `persest `vällä kõhe; mõni on `kange sitta `aisu `laskemaie, ei pia `perset `kinni Lüg; Kis on sii jälle perset lasnd, keik kohad santi aisu täis Emm; laps laseb `tuśsi, vana inimene laseb sala sitta Mär; lapse `kohta ikke nagu `öetasse, kuule poiss, sa oled `puksu `lasnud PJg; laseb `kanda, mõeub pähe = peeretamine Hää; kas sul äbi ei ole, võeras inime siin ja sa lased `puuksi Saa; laseb aga salaja `tolmu `jälle Ris; sala laseb `vingu Kei; `laśsin takka `kärtsu nõnna et, seest ajas nii täis Juu; parem lase üks pauk `pieru, kui nisukest juttu aad Sim; kuule poiss, sa ei ti̬i̬ muud kui `ühte lugu `kärtsu lahed aga Trm; kui `luhvti `laśsis või peeretas, [öeldi:] laheb `pussu Ksi; lait́s lasep `piuksu; sosin sitta `lasken, paĺt ais kuulda ja äält ei kuule Hls; sa olet sitta `lasken, irmust `aisu tule; lase perset siss ku kõtt puhutsen om Krk; lasep `pi̬i̬ru nigu mürin Ran; tädi võt́t aenakoti `säĺgä ja laśk `pi̬i̬ru partst Nõo; ku `ku̬u̬tõga pessät, siss ei tohi `pussu `laskõ; ku peeretät, siss peeretät, ala `lasku sala `tsośsi Har c. urineerima, ekskrementeerima lähän vett maha `laskemaie Lüg; läks `oue vett `laskma Ans; kõht `lahti, laseb nagu kure jook Kse; ma lähen lasen vee maha Kei; lammas laseb kust Juu; oinas `laśkis kotta suure oidu JJn; pääsukesed tegivad oma pesa kua kohe `seie trepi kohale - - `vaata et `sulle sialt pähä ei lase VMr; laheb nõnna et vikerkaar taga, kui kõht `lahti Lai; tüdrukud `öeldi `praoga, et laseb praost, poiss laseb tilsu otsast Plt; [hani] aab pugu täis, tagant laseb `välla Vil; mõnel lü̬ü̬b irmuga kõtt `valla, no sis võib `pöksi kah `laske; üits julk maha `lastu Ran; vanatońt - - lasnu toomepuu `täitsäni ligedass Puh; al(l)a ~ alle laskma aset märgama laps on `üösse `alle `laskend Jõh; see laseb ikka ala, see on sihand viga Ans; laps on omale `piśsi `alla last Juu; täna `öösse `jälle last `alla Lai
17. a. (tuli)relvast tulistama (ja tabama); (noolega) märki laskma; jahtima Isa läks mere `ääre `püssügä `partisi `laskema Kuu; pani `püssi pale ja `laski VNg; kahe `laskemisega sai jänükse kätte Vai; püśs oo tühi, ma `laskesi tühjaks; see oli jäle tappamine, merest `lasti suuretükkidest; poisid `lasvad noolega `märki Khk; Jahimihed `aksid `metsas `püssi `laskema Kaa; kolm `pauku lastasse ikka `järges Muh; Lasi naa‿t roud punane Emm; mina ei mõesta püssiga `laska Kir; `laskis kogemata püssi `lahti Kse; püssiga ikke `märki lastase Tõs; Püss lüeb `laskõs tahakohõ; Maesõmaa `metsess suab `tetri `laska Khn; `riivlega `lastse `luikesi Saa; `röuged rikkosid nönna möne inimese nägu ää, nagu `aavledega läbi `lastud Ris; miilitsad `laśsid neid metsa`veńdi Juu; siĺm viel seletaks `lasta, aga jalad ei käi; pääsuke isegi täbar lennust `lasta JõeK; oli last põdru Tür; lahevad neppa ja muid `linde; [ajujahil] `laśkjad one taga ja inimesed eden one `aajad; vibu püśsigä lahevad, `tõmmab nüäri `amma `piäle ja laheb nuale `väĺjä; mina lahen ike `märki, sinä ei lahe tarele kua `külge Kod; ei saand lasta kah, püśs tühe SJn; lase püśs `valla Hls; `soldani laseva `püssi; lääme nu̬u̬lt `laskma Puh; tu̬u̬ poig `olli sõa `aigu lasnu `endä puruss; minu `endä `mi̬i̬segi laśk täppi; küti `lasknava siss `sinna uniku seḱkä, kos soe purelnuva; poiss kärdsutap `püśsi Nõo; me `laśsime `põtra, es lähä `külge Kam; `suuritükkega `laśti - - mõts oĺl kõ̭iḱ puruss last; no pandass laud üless, `piirdu `lastass (märki), sinna˽piiru `sisse Har; esä läbi luh́t`aknõ laśk, ni taṕp `hauka arʔ Vas; `nuuti `laskma (vibu laskma) Se || käivad `piale ega `öösse `märki `laskmas (tüdrukutega magamas) Krj; `mölder, see pidi ikke `öösse koa `veśkis olema, mud́u käesid kukke `laskmas, käesid varastamas Juu; sa nakkat varõssit `laskma (haigutad) Räp; mõnikõrd `tühjä `pauka lask `vällä (valetas) Se || (haletsusväärsest inimesest) Sa oled tänä `jusku `lastud vares - - `ninda lodagalla Kuu; nagu lastud vares teine Rid; Nagu `lastud vares sorakil Han; `Lastud vares kardab ju `varjugi Hää; käis siin `ringi nigu `lastud vares VMr; maha laskma surmama, tapma `kullisi `lassasse maha, aga neid ei `süia Lüg; `laskes `püssügä karu maha Vai; akkasid `püssi `laskma, lasi ennast ise maha Krj; poiss `laskis kure maha Muh; tä oli `eese maha lasnd Mar; selle mehe `lassime maha `u·ndre·hti Mih; `põtru ju sii maha `lasvad - - irmus visad `olle `laska Aud; `laśkis jänekse maha Jür; sie ei last valla maa pial maha `lasta HJn; varas `laśti püśsiga maha JMd; sie oli ennast maha last VMr; laśk mehe eenämite `piäle maha Kod; `jõulu `lauba `öössi `laśti maha, see`samma mees Plt; seni olli pauguten ku olli maha `lasken Krk; sõa `aigu lassiva `ulka inimesi maha; ärä mine, na viivä ja laseva su maha Nõo; ma˽lähä lasõ varõsõ mahaʔ Har; timä tah́t pińni `maaha `laskaʔ Rõu; laš́k `maalõ Lei; rabapüssi(ga) laskma euf peeretama `enne `joodi petti, pärast `lasti raba `püssi Ans; kes seal raba `püssi `laskis Muh; raba`püssi võib lasta ilma ialeta koa PJg; [kui] piäretäd, si̬i̬ one si̬i̬ rabapüss Kod; ma lasen sind raba püśsigä KJn; lät́s nulga takka raba`püśsä `laskma Har b. õhkima, lõhkama kas lasivad `sakslased tämä (veski) `ohku vai venelased Vai; mis paugud ne köevad, seal lastasse vist kive Muh; `enne üksvahe ikke `tihti `laśti kiva `lõhki Juu; nied `tahtsid jo sadamad kua purust `lasta VMr; na oss tinamendiga selle maja puruss `lasken Krk || Lapsed lasid elud üles (põletasid majad maha) Emm c. praksuma, paukuma (hrl pakasest) aia `teibä lasev `laksi, vällän om laksi `laskje küĺm; küĺm om vällän nüid, `pauku lask katuss Krk; mul lei iks kõrva seen, `tiksi laśk Krl; väläh um `väega külm, `tiksi lask Plv; `kullõ `pauku lask, külm tulõ; ku puuʔ härmäh ja `tiksi lask, sõ̭ss um külmä vana väläh Vas; kõva ḱulm, lask `tiḱsi ja aia˽`paukvaʔ Se
18. lõbusalt aega veetmaa. kurameerima, flirtima; liiderdama, seksima (sag mitmesugustes ühendites) Omal `suured `lapsed, a laseb `ringi `teistega IisR; `Ingel lasi `poistega `ömber Rei; Nii kaua `laskis kender`lenti, kui omal laps oli kää Han; Kes oma naise juurest teistega laseb, si̬i̬ on ooratäkk Hää; naene `laśkis `lipsu `metses teste mestega Juu; `põesa all - - selle suure `laskmese `piale mis ta laseb, piab ike tagajärg koa olema Kad; ta laseb poistega `ringi VJg; poesid ja tüdrikud pidäväd `sehvti, `laia `arvu lahevad; tüd́rik selle poosiga laheb `servä; akab `võõra miessegä `ümber `laskma Kod; mis ta (poiss) muidu käib sial, käib `sihku `laskmas Lai; see [tüdruk] on üks suur `laśkja, laseb kõigiga; alt aisa `laśkja - - laseb lükata ennast salaja; laseb `lit́si, käib `ooramas; mõni mehe naine ka laseb ringi, kuradi oor Plt; tüdruk lasep poistega; ümmer`laskje (kõlvatu tüdruk) Krk; Lask egaütega ümbre, kes õ̭nne esäne Räp; tagasi laskma seksima õli ulk `aiga `tütrik, siis käis kõrd kuus vai kaks `linnas tagasi `laskemas; lähäb laseb `preilida tagasi Lüg b. (eri ühendites) lulli lööma, laisklema luuspuud `laskema Kuu; Ei `viitsi tüöd tehä, `laapis `õtsida ja `lainas, lasi `lainu; lähäb magama, laseb sia `nahka juo, laisk Lüg; Ella oo seike löbus laps, muud kut aga laseb lilla Kaa; teised pikkavad `koplis `niita, ta laseb `peale luuder`punti Muh; Tüdrik akkab kua juba luus`lanti `lasma Han; laseb kadalippu elu aa, ei akka `tööle vahest Juu; lask luus`lanki pääle ja kõńd külä `mü̬ü̬dä Hls; ta ei anna `vällä tühü tat, lask kodun `lirku; si̬i̬ ei viisi keäk tetä, paĺt luśu lask Krk || `lonksi `laskma (tukkuma) Räp
19. (lausenäited, mis ei sobi eelnenud tähendusrühmadesse) võt́tis teesel kraest `kińni ja `viskas üle ree eäre maha, vedas siis sedasi loha järel - - ütles et `laśsin `talle `lośsi Juu; nüid on kõik nõud pidetud ja plaanid lastud, lahevad `kõśja mineki nõu ja pidäväd `plaani Kod; teene poeg `laśkis ennast sõedu `alla Pal; temä (imik) laśk `lihvi rinna otsage; mea ei lase tal tuult alt - - ma‿i jõvva tat liigute Krk
Vrd lahetama, lasetama, laskuma
laut1 laut g lauda S(-ou- SaLä Emm Rei) Emann(g laada L K I spor T[laoda]), `lauda R(n `lauta VNg)
1. loomade pidamise hoone või ruum `kärbäsi laut täüs Kuu; monel olivad `palkist `laudad `tehtu, monel kivist VNg; `eini `pandi `lauda lakka, `muidu õli laut külm Lüg; Laut `lambaid täis, `oinas `keskel = kuu ja tähed IisR; `veisid on viis `inge `lautas Khk; törva `ristisi `tehti lauda uste `peale, et kuri es saa `loomade kallale `minna Mus; Omad `lauta, võõrad `välja, uks `pulka ja magama Pöi; Lambad aedi ööseks koerde ermu pärast louta Emm; kus oo luid `lautas, seal oo lauda taga koa (loomi sureb) Mar; `vaĺlad on obosel sõedo aeal peas, päitsestega pannakse `lautas `kińni Kul; laada müir oo `vaĺmis juba Mär; ma panin `lambad `lautase Mih; noorikud `mindi ehetama lammaste `lauta, ikka ehetati `lautas Tõs; `Einu üsä napist, kas võega nda paelu `luõmu `lauta `panna (ületalve pidada) Khn; pane lehm `lõõga ja laada uksed `kińni Vän; Libedi `lambi mahub pailu `ühte `lauta, karvasi mitte `kahtegi Hää; sigade `lauta `viidi kua siis niukseid vallatumaid `poissa - - jõulu`lauba `õhtu Nis; lõi uued laadad üles paari `kuuga Juu; obune, tema sõedab `talve `väĺlas, ega tema `lautas ole - - aga ärg oli ju `talve `otsa `lautas Kos; kaśs tuli ühekora laadast, rot́t oli nagu leeva kot́t ammaste vahel Ann; `lammad loomad olid ühes `lautas, sigadel oli oma laut Pee; mehed panivad laadas sita`koorma `piale, lapsed kes `ohjasi `oskasivad oida, need aasid obused väĺjale Trm; taga `laute one vägev mua, kosa vanad laadad õlid Kod; `veiksed suberikud olid ni̬i̬d laadad Pal; vasikas on `lautes `kinni Pil; ega sääl ei olnd ju `puhtid `lauti Kõp; nüssikul olli kaaś pääl, ku lauda mant tullid Hls; lauda seĺg om `vastu lõunat, ots om tunni kate `paiku Krk; `õhtu olli kole toŕm kohe - - mul olli irm, et puhub laudast läbi ja lehmil nakkab küĺm Hel; lehmä `tu̬u̬di laodast `väĺlä, ilusa rammun ku pildid Ran; siss mahup `lauta `paĺlu, kui om vaa `lamba, aga kui om kuri oenass siän, siss ei mahu Puh; ää iks ku lehm laadan om, ei ole vaja piimätilga peräst `pu̬u̬ti joosta; sa võid jo ommen `kaeda, kudass sia om laoda ärä `lahknu Nõo; ommogu `lät́se emä `lauta, lehm laadan sälile maan, jala `taiva poole `piśti Võn; märä joosiva siss lauda `pośte `otsa Ote; Neli istva laudan, a viies juusk ümbre lauda = sukakudumine Krl; laudal oĺl `ülhen paja, kost `valgust paist Har; lehmä˽rööǵeʔ `ju̬u̬tmalda laudahn Rõu; ütel pu̬u̬l `tahra oĺli˽kõlguseʔ, tõõsõl pu̬u̬l oĺli˽laudaʔ Vas; susi kiśk kivi saina alt ar ni `päśsi `lauta; Kitsahõ lauta mahus pallo hüvvi lambid Se
2. ait vm hoiuruum `Kamri ees oli pisike kola laut, mõnel oli seal jahvekivi sihes Pöi; sii `lautas oo kolm `kirstu, `kirstudel ollid omad laudad; ma pese lauda põranda koa ää; `lautas kirstu `juures `löödi ruut tanule Muh
leen leen (-) Jäm Mar Mär Tõs Tor Hää Saa Juu Plt, li̬i̬ń M spor V(kleeni- Räp), g leeni; lien (-) g lieni Khn Ris Hag JõeK Kad Iis, `lieni R(n `lieni VNg); lein g leini Trm Kod(leeni) Pil KJn; kleeń Koe, pl kleenid Käi
1. seljatugi a. toolil igäl `tuolil on lien Lüg; ära `talla tooli leeni pial, `tallad tooli kat́ti Mär; Lienigä tuõli piäl iä `jõstu Khn; `seoksed leenidega toolid Hää; Pani püksid tooli leeni pääl Saa; igapäävased järid, neil õlid lienid samate seĺja taga Kad; Ära nõjata nii kõvast vasta tooli `leini Trm; seĺlakile `vasta `leini Pil; temä muŕs katik tooli leeni Hls; leenigaʔ t́u̬u̬ĺ Rõu b. saanil, reel tagant üks laud on `kõrgemb, seda `õikasime `saani lien, nüüd nied `lienid `kaovad ärä Jõh; saanil oo taga leeń, ees oo koli Tõs; sõidu saanil on ka leen taga, kus seĺg `vastu lähab Saa; suanil kua leeń seĺlä taga Juu; meil ei ole [reel] `lieni taga JõeK; ree lein, mes taha `pantse kohe (kuhu) issod; suanid `teśti kua leenigä Kod; kerikude minnä `panti li̬i̬ń `taade [reele] Hel; taa om leeniga˽regi Urv; Takka neh tet́ti sõ̭ss säänä lavvunõ perä vai köüdeti ledośkilõ pääleʔ li̬i̬ń Rõu
2. vankri laiendusraam Paneme kleenid pεεle ka, siiss ike param eino pεεle tehje Käi
Vrd lään
lest2 lest g lest|a S LäLo Kse Aud Pär Hää Ris HMd VJg Trm Äks, Tõs Khn Kod, `lesta Jõe Kuu Hlj; pl `lestäd Vai lestakala; kammeljas ega siel (rüsas) muud ole, `lestaid on ja moni `aŋŋeras Jõe; `meie `üiame `lestad neid, mis on kivi `kammilad Hlj; käib lestal, püiab `lesti Jäm; vanasti oli kolm koppigud lesta kaal (30 lesta) olnd; kui ikka pöha poolt tuul, siis mine lestile ning too `lesti Khk; kuivat lest on kena lest, on palju magusam kut keedetud Kär; Augustikuine lest on ikka kena paks rammus ja rasvane Pöi; Lest kuivada εε ja siis leiga `εεrest ja söö Emm; kammid o suuremad ku lestad Phl; lest ehk kammeĺ, suurt vahet ei ole, kammeĺ `rohkem karusem Rid; Kui teesed kalad ond ää läin, siis tulad lestäd kõegõ `viimes Khn; lest oli jumala jala `alla jään, kui jumal ilma loon Aud; lestal on suu ühe küĺle pääl Hää; lest on sial liiva pial, selg on tal pia`aegu liiva `karva aĺl HMd; lest on õhem kui lat́ikas, aga niisa·ma lai Äks Vrd lestas
liiva- liiva sisaldav, liivane kanad `koplutavad kohe `ninda, et `liiva tuisk käüb `kaugale Kuu; `Liiva ang õli `este `männiku `ääräs kole `kõrge, nüid on juo madalammast vajond; Siin õli `este `liivakõrb, ehitäsima `uoned `liiva`kõrbe `äärde; `Tõisepuol suo`serväs on `liiva`küngäss, `liiva`künkäs `männid ja kanermud `kasvavad pääl, `ümbär `liiva`küngäst on `pehme suo; üks kakssada `mietri on se `liiva mägi pikk, sie on kõik `tuisust sie, `liiva `tuisust sie mägi tuld Lüg; liiva mullaga pöllud kasvatavad `tuhlid küll Khk; See on kena liiva mulla moa, sau all - - seda paramad moad annab `otsida Pöi; seal oo paeguti suurd liibamäed Mih; sii oo paelu `liivä, va liivä küngäs kõik; `sohke liivä mägi - - `öetse liivä selg Tõs; nõmm, liiba kõrve `rohkem, liiba maa PJg; sääl on rabade ja soode vahel liivaseĺlad Saa; einama seest läheb liivaseilandik läbi Kos; meil on suo kõrved, meil liiva `kõrbesi ei ole VJg; ku suur tuisk one, `tuiskab kõhe liiva anged; liiva küngässe piäl ei kasva kedägi Kod; mudane jäŕv ta on, servas tükati on liiva põhi Äks; org ja jälle mägi - - `korgõ kenk, midägi sääl ei kasuʔ, `ütle `õkva liiva kõrb Võn; kos liiva rinnak läbi lätt, tu̬u̬ om liiva säĺläng Kam; liivakengust lätt ti̬i̬ üle, üle liivakengu; päält om illuss maa - - sinine savi ja mõni kibenäke liiva `kõrda; tu vana liiva säĺländik, egä säl midägi ei kasva Ote; meil siin Kaŕstin ei olõ˽kunagi liiva`hańgi olnuʔ, siin ei olõ˽säänest `tuiskajat `liiva Kan; paĺlu liivatsõid kotussõid, suurõʔ liiva lagõndikuʔ Har; liiväterä olõ õi˽suuŕ ei˽laǵa, a kae˽ku suuŕ mägi saa liivaterist Rõu; tah üte päävä oĺl suuŕ liivatuisk, sääre peenikene liiv um nigu tuhk, tu̬u̬ `tuiskass nigu lumi Plv; siin omma olnuva `väega suurõ˽mõtsaʔ, nu̬u̬ omma ärä˽palanu - - kos liivakengo omaʔ, nu omaʔ alalõ jäänüvä Räp
*liivandik liivandiku selg liivaseljandikLNg
lina lina üld (le- , ljõ- Khn; p linna eL)
1. lina (Linum usitatissimum) lina on jo `kupras ja `valmis; `Iuksed ku vieligu linad (valged) Lüg; Kui linu `sueti, siis sai juba iad pient takku IisR; `linno `ropsida luist `vällä Vai; linu katkudaste pärdi ajal, kui alumised lehed akvad mustaks minema Jäm; sii pole rahvas selle linaga nii üheskoos mette (ei kasvata lina) Khk; Linu `peeti vanasti egas peres moas, ilma linata‿s soa läbi, riiet `tahtis ega üks; kõva `kiuga ja `karmed linad kut roat Pöi; linad o see `aasta ühna tõbised, vaksa `pitkised; mu selg läks `aigeks, kui me linas `ollime (lina katkusime) Muh; linad veel otst ära `aemata (kupardamata) Emm; vanad inimesed üsna `joosid, [käisid] pikka linu `joosmas. mida pikem külas käik sul oli, seda pikemad linad pidid tulema Noa; tuul `peksis lenad üsna leeba laaba maha Mar; varasel linal o `sitke ja `pehme kiud; mõned o läbi luised linad Vig; meres [leotatud] lena oli `valge, maavees oli lena must Han; linad on `aetud kui linad olid likku ära `pandud PJg; lina nönna ära kierotan ennast, rohi `ümmer `kasvan Ris; linad saavad lõugutud, siis ropsitakse, keige `viimne on sugemene Kei; lina `ütlevad ikke, et `seistes läheb siidiks, vill läheb sitaks JJn; nied linad piaks küll `kerged `aada olema, nied on `iasti `liotud Koe; kui `kangad jo `taevas on, siis mine lina `külvama, `neskesed `valged viirud on `taevas VMr; lina pidi õlema nii tüma, et võt́id pihu, lõid vasta vett, õli kiud `lahti, vaest kaks kolm nädalid õlid lius Trm; tuomik eelitsäb, nüid piäb lina tegemä Kod; mis ia lina, ei anna paĺlu takku Lai; talupoisil `oĺli kolmsada pihu linu `aada SJn; Ku ää sikke lina olliv, läits vähemp kokku, ku luise ja pudeve lina olliv, tulli enämp `paklid Hls; siantse lina, mis jala pääl ärä kujunu, ni̬i̬ lääve punatses ku rebäse; [kui] jäness ju̬u̬sk `linna, sõss om koeral peon Krk; kõ̭ik ma‿i·lm linu täis, ja kõ̭ik pidit sa `kakma, linadest tu̬u̬ raha`saamine `oĺli Ran; õdagu tule rii alt `linnu `aamast ärä, mine perenasele appi `karja tallitama Puh; kes es viisi kedrätä, siss üteldi et: villa vanuva sul vakka ja lina kuluva `kursti; lina `oĺli nigu siid, nigu `läikusiva kõ̭iḱ nu̬u̬ kivvu Nõo; nakatanu luu `oĺle nigu üits pragi, ta‿s anna `väĺlä lina seest, sa ti̬i̬ vai `tõrva Võn; neide suńnikige om paĺlu tü̬ü̬d, `põrgu tü̬ü̬ niide `linnuge San, ma˽`suie iilä linnu, nuil linul oĺl paĺlu `kuivi `kuplu, oĺl rassõ sukiʔ Har; kui kõhn lina oĺl, tu̬u̬d ańd iks `õkva keerotõdaʔ Plv; ku järvest tõmmati linnu `vällä, tu̬u̬ oĺl `väega˽ĺambunõ tü̬ü̬, siss kat́s küllä `haiśsiʔ Vas; mi esä käve `Riiga linnugaʔ Se
2. (linasest) riidest ese `vuodi pääl on ka lina, `enne sie õli palakas Lüg; `Ennemast õli `niisikene lina - - lina `õtsad õlivad `siutud `ümbär piha, `sieme õli sääl sies, siis säält võttas pihuga ja `viskas Jõh; surilina, mis `surnu pεεl on. `pεεlmine lina on param ning kenam, alumine lina keige odavam, alvem Jäm; alumine lina o koti peal, see, misse peal sa magad, `pealmine lina o teki all Muh; aseme linu kujuda Rei; üks lena `võeti `sauna `juure (kaasa) Mar; pane linad laua `piäle Tõs; siss jäi nii vagusass, et lina es `liikunu Hää; kui pesid, siis `võtsid `valge lina `ümmer, et kuevatada Hag; Linadele `tehti ennemal aal ike pilupalistus piaotsi Amb; linad õlid kahe niiega, `liiga paksud saavad neĺja niiega Trm; vanass pruut ańd `ańdid. peiu emäle pidi teki ja lina `anma Kod; mul olid kõik `toimsed linad Pal; kaśsikäpad `tehti lina, magamese lina `serva Plt; `sängi `panti pikäd õled, aga lina es ole Ran; temä ei lase linat `säńgi panna, villatse teki pääl makab Nõo; puhass lina lavva pääl, sõ̭ss um `puhta `andõ˽kah Plv; peretütär `istse peelde ette ja nakaśs `hindäle veime vaka jaoss linno kudama Räp || Siis oli meri linas, kui `vaikne oli Khk
3. võrgulina; võrgulinast kalapüünis (ka püüniste osa) kiluvergud ja `räimevergud, ned on ühe linaga vergud Jõe; lina `tampsata seli `külge VNg; nüid juba toovad linasi koa `mõrdade jaoks Muh; silgu võrgud olid sada lina Rid; `endised mut́id põlõ aśjad kedägid, va jämedäd puraskid, ljõnad nao naestõ põllõd Khn; ku `liibis lina väga põnevel on, sis kala lööb põnks tagasi; käis linaga viidikid `püidmas; `ruĺla püiame linaga Vän; talvenooda linad on viisteist `sülda `kõrged Trm; vana võrk, saab muti linass Ran
4. naise peakate naine `leinas meest kahe linaga; kui oli leina lina, siis olid mustad, muidu punased pailad; punane lina pεεs, siis just kut kana änd `püsti; leerilastel ning `pruutidel on linad olnd Jäm || pruudi kaelaehe pruudil olid linad `kaelas, üsna `valged olid, otsad olid kirjutud, värvitud villast löŋŋad Jäm Vrd linik1
lipnema `lipnema Saa, -mä Kod; `lipnem(e), lipente Krk; ipf (ta) `lipnes Trv lehvima, lipendama mis paalad siul sääl taga `lipnevad Saa; lipud `lipneväd siäl Kod; las ta (rätik) lipente pääle, ta ei joole kuju (kuiv), ta `lipni enep joba; punane seĺg ja änd `lipness (loomast); mea lätsi `mü̬ü̬dä, sääl `lipnive `papre Krk Vrd liplemä
lohkus `lohkus Kse Tõs Hää Saa Jür Sim Trm Plt Vil (kergelt) aukus `Ambi põle, siś on põsed `lohkus Hää; katus on `lohkus Saa; Sul `palged `lohkus, nägu `kortsus, seĺg `kookus, aga jalad viel käivad pika maa Jür; paled `lohkus, kõhn nagu surma vari Sim; Kui õli `neske kivi, mis pialt `lohkus õli, siis kallati `piima kivi piale koerale Trm; kes kõhna inimene, siis on põsed `lohkus Plt Vrd lohun
lomal, lomale lomal Krk, -e Muh Krk katki; pehmeks `tuhlid o lomale keen Muh; [mõisas] `anti keppi, tapeti nõnda, et seĺg lomal olli; liha om lomal keenü, ei kannate ääp liigute `summagi Krk
longus1 `longus R(-ss Kuu Jõh) eP(-os Mar VMr)
1. a. lõdvalt rippumas, lookas; lontis sie inimine `oia pääd `longus VNg; Sie on tige obune, näe `kõrvad `longus IisR; viljapεεd on `longus Jäm; tuli `longus `pεεga tagasi Khk; surte lodus ning `longus `körvadega teine, tiab mis tal viga on Krj; Nii kuiv pala, kõik on `longus, `närtsind Pöi; Ta on nii `otsa jäänd, et äi suuda änam peadki `tösta, istub, pea `longus Rei; kui `kange vihm sajab, odrad oo `longos, rukid oo `longos Mar; koeral olli ännakene `longus Hää; mis sul viga on, et sul pea nönna `longus on Ris; Ära nii `longus istu, seĺg `jääbki kõveraks Jür; `oostel on piad `longus Koe; kanal on `longos ari VMr; kui [vili] vähä `viltu vajond, siis on pool `longus Plt; `päevä on kiik [aedvili] `longus ja ärä `närtsind Vil || fig kes `vasta nina või `viltu sõnu saab, see läheb minema kõrvad `longus Sim b. allapoole suunatud lüöb `silmäd `kõrvale, siis on [nad] `longos Jõh; sel on nii alasspidi `longus silmad Juu
2. norus loom `longus, tea kas ta oo `aige ette Kse; `longus on inimene, kui ei taha kedagi teha Pal
Vrd longokalli, longun, lonkon, lonkus, lõngus
lookas `lookas Jäm Khk spor SaId, Muh Emm LäPõ Tõs Tor Amb Tür Trm Äks Plt, `luokas IisR Ris JMd, `lu̬u̬kas Hää Saa KJn, `luõkõs Khn lookjalt kõveras, kaardus Marjapöösaste oksad on marjadega `lookas maas Jäm; obusel kael `lookas Khk; Vana tahaks ise olla ikka veel noor, aga keib lookas Pha; Suur kuld uur oli `rindas, ket́t oli `lookas öle rinna Pöi; Kui vikerkar `lookas on, siss tuleb vihmane aeg Emm; kõva, suur tuul - - puud `lookas kõveras kõik Tõs; Lumi puud maha magan, kõik arud `luõkõs muas Khn; Si̬i̬ inimene käib edetsipidi `lu̬u̬kas Hää; koerad joosevad nõnda kui ännad `lu̬u̬kas Saa; käib pea `luokas Ris; puu oks on `lookas, ta nii `muodi painutatud kõveraks Amb; rangjalg on nisuke, et jalad on väĺlap̀oole `lookas; obuse seĺg on `lookas Plt Vrd loogan, loogus
lubjane lubja|ne g -se spor eP, Hls, -tse KJn Krk Puh San; lubja| Lut, g -tsõ Khn Krl Rõu Plv, -dsõ Har Vas Se; `lupja|ne g -se Kuu VNg Vai lubjaga kaetud, lubjaga koos; lupja sisaldav selg on `lupjane Kuu; `lupjane `seina VNg; lubjane vesi Jäm; Ise öleni lubjane kut lubja tońt Pöi; `riided oo kõik lubjased Mär; parand lubjane kõik. lubjast parandad sańt pestä Tõs; Lubjanõ sein miärib `riidi Khn; lubjase `veega kõrvetadi seina äärest nõgesid Saa; see nihuke lubjane moa, lubja korra lööb `peale, kui `vihma on sadand; sein oli nii ull lubjane, inimeste seĺlad olid kõik lubjased Juu; vesi on nii lubjane, pot́i põhi - - kivistab kohe JJn; õõnapu puu ei `kasma lubjase mua piäl Kod; lätte vesi om lubjane, `siande kõrd jääb paa `põhja Hls; lubjane kõva vesi, lubja olu om sehen Krk; käe omma lubjadsõ, mõsõ˽`puhtass, siss saat süüäʔ Har || portselanist ilosa livva, lubjadsõ, na omma `kaĺli livvaʔ Se; lubjanõ piip `etkona (kunagi) oĺl, `valgõ piip sääne Lut
lugu lugu g loo Nai Emm Rei L K Trm Lai, luo R(lou Jõh) Hag JõeK KuuK spor , ViK(lua VJg Sim), luu R Sa L MMg Pal, lu̬u̬ Kod eL(p luku V); n, g lugu R Muh Käi(-o) Phl spor (-o LNg Mar), KuuK Amb Iis Trm Äks Trv TLä TMr V
1. juhtum, sündmus sie on ikke kõhe täis `sündind lugu, mis ma õlen ise oma `silmägä nähänd, sie ei õle mõni akkaja lugu (väljamõeldis) ega `luule lugu Jõh; tõsiselt `süńdinud lugu Hää; sellest luost ei tia ma midagi JMd; midagi nisukest lugu oli JJn; lähän siis temale `kurtma seda lugu, et ma sedasi pikali kukkusin Pee; kaevasid isi meele selle loo ära KJn; si̬i̬ om periss `süńdunu lugu, ega si̬i̬ ei ole luule Krk; ka‿kos `oĺli lugu - - sańt tõmmanu `erne õngu`lõõri ja valmiss Nõo
2. jutt, (räägitud või trükitud) jutustus; kirjasõna Eks igäst `asjast on jo lugu Kuu; senes `kiŕjas on ilosad luod Vai; selles raamadus olid `söuksed kinad luud Khk; painuluud, tondiluud Kaa; nee on vanad luud juba Pha; lugu sees oo koa, et nad `voodid oo, meie aga `ütleme ikke, katsu aga `oetile `menna Muh; `piible lugud Phl; `rääkis toreda loo Kul; Minu emaema `oĺli minu emal seda lugu `rääkinu Hää; ühe lugu viel räägin KuuK; ta `riakis `mulle seda lugu VJg; `riakis ilusa lugu `mulle Iis; üks `rääkis seda lugu, et vana kurat tuli kerikusse Pal; lood on nigu jutu `taolised jutud, põle igapäävased jutud Lai; kas sa sedä lugu oled kuulu Hls; igäne tore lugu küll, me kõiḱ naarime; nüid om otst otsani sulle ärä kõneldu tu̬u̬ lugu Nõo; vanal ajal jutustedi ilusid lugusid Krl; kül timä selet́ ilosa luu Se || koolitükk oled sa lugusid `vaatand ka Khk
3. lugemine a. lugemisoskus mönel lapsel `kangesti sant pεε, äi saa lugu käde; sellel lapsel on luu järg kää Khk; last öpitasse luu `peele; öpetaja küsis [leeris] lugu Mus; poisil juba lugu `selge Jaa; lugu küll `selge, aga rehvendus oo `raske; mis sa nõnna luguga looderdad, eks luke ilusast Muh b. jutlus; palvus, palvetund öpetaja `itleb `kirkus lugu Jäm; Tuleva pühape teeb linnakergu öpetaja Saia surnuaidas lugu Kaa; sii oli puukirik oln - - kus nad lugu pidasid Krj; ma käisi nende seas loo `aega (palvetunnis); kirikus ka ikke ta eest lugu teind (palvust pidanud); pühabe on kergu `aidas lugu Vll; Ta käis ikka surma `juures lugemas, kena luu tegi Pöi; `kirkus laŋŋetse mitu kord põlili, iga lugu vahel Muhc. loendus, ülelugemine Linnud pole paigal `seisand ning lugu läks ukka Kaa
4. a. muusika- või tantsupala, laul `laulu luod Jõe; üks lõhub lugusid, `tõised `tantsivad Lüg; `Tõmma lugu `pilli ka; Mees puhus toru`pilli naagu `ööti, luu tegi ää Pöi; löö üks lugo `pilli mole Mar; lase lugu `lahti, mängi `pilli Tõs; esimese luu `aegas tõstõtassõ kua nuõrikud Khn; lase `mulle nüid lugu `piĺli, ma toon `sulle kubu `õĺga Juu; tema `mäńgis pikad luod ja kui ta aga `jälle selle luo lõpetas, akkas uuega otsast `piale Kad; `tõmba lugu `lahti, küll na sõss `tańtsme lääve Krk; mõni lü̬ü̬p `kandle pääl mitu lugu Nõo; mängi mullõ üt́s tandsu lugu Har b. takt; taktis (löömine koodi või kurikaga töötades) siis `löödi `nuiadega lugu, nelja nuia lugu nii kena `kulda Ans; kui lugu ukka lεks, siis lεks töö `sampsu, `sassi `jälle Khk; see (vartamine) pidi ilusti loo `järgi `köima Tõs; pidi ju lugu olema [pinta lüües] PJg; lugu tulli `vällä, kui mitu kõrrage [kootidega] matserdive Hls; ku kait́s mõseve `rõõvit, lüvväss ka lugu `vällä, üit́s lü̬ü̬ enne, tõine tõise oori pitsat-patsat; ennemuiste olli koodige pesset - - kes lugu es lü̬ü̬, si̬i̬ `pessä ei mõista Krk || no tütärlatsõl iku lugu (nutt varuks), et kuis mi kodu saa Urv Vrd luguduss, luguvuss
5. olukord, seisund, asi, asjaolu oh sa lugu, vanamies kärätänd `poistele, ruttu `ankur merese nüüd; küll on luud, paha lugu küll Kuu; mul on `kiire lugu Lüg; `nenda nied loud `ilmas `onvad Jõh; `erra saab `tiedä, siis on `kehno lugu Vai; Kole lugu, vana inimene kaub nõnda ää, et mitte `jälge Pöi; kuidas su lugu järg oo Muh; `ermpsad lugud Emm; mes sa sest luust `arvad LNg; elus `juhtub `mõnda lugu, ää karda `ühti Tõs; nüid on lugu `lahti; on ikke vilets lugu küll Ris; reägi oma lugu `väĺla, mis on `juhtund Juu; äbar lugu, vaevane lugu Amb; nüid on lugu lakas (halvasti); mis lugu see on, et laps sõna ei `kuula JMd; luad on õige alvad, ema surnd ja isa `raskest `aige Sim; kui lood nõnna, siis põle kedagi teha Trm; mõned jaod inimesed one, ike näie küĺjen si̬i̬ `vaesuse lugu Kod; `toime `saamesega on lugu KJn; küll om loru inimene, mis selle `lu̬u̬ge küll saap Krk; nüid sa tiiät, kudass sääl tu lugu om Nõo; oh issänd, näe kül‿luku maa pääl, säänest luku ei olõ `kuuldõnuki San; kuiss teil no tandsuga lugu om Har; sõ̭ss tuĺl meil hallõ lugu, meil es olõʔ inäp midägi˽süvväʔ Rõu; haina tegemisega om timahavva halv lugu Vas || fig Tema lugu on lauldud (karistus käes) Ris
6. kogus a. arv, hulk tämä võttas aga lugu täis Lüg; säl linu õli oma lugu ja `villa õli ja sis raha (karjasele palgaks) Jõh; kas sie lugu `tullo täüs Vai; kolmkümmend `lesta oo üks kaal, lugukaal, `vöötasse lugu `järgi Mus; neid lugusid oli küll paelu, aga ega see kogu na suur `põlndki LNg; lugu täis, käe kõik, pole `puudu kedägi Tõs; kui suur lugu sie on HJn; `kümme `aastane [olin] kui mind `viidi juo mõisa põllule kartuli `võtmise aal - - minu isa ja tema `tienijad kõik viisivad minu vau edasi, aga ma olin aga sial luoks (nime poolest, nimega kirjas) KuuK; mul suur lugu `pi̬i̬rga; kassi `laubane päev arvati kua luguje Kod; kui suur see akk`jalgade lugu on, metu tükki sai koa Pil; ku sa `väikse peo kakut, sõss saat lugusit paĺlu Krk; kasak olli `lü̬ü̬je, `kohtumaja man `ańti ike loe `järgi Hel; loo peale (saama) loendatud, üle loetud Talgus oli nii pailu rahvast, et es saa mette lugu peele, pailu neid oli Kaa; kas saite aned luu `pääle Pha; loolt ~ loo järele (~ peale, pärast) arvult, arvu poolest sie one `aastade luuld jo `ninda vana VNg; Lugu järälä neid ikke on, aga muist on `alles `issudettud Jõh; saime nii mütu tükki kala kui luu pärast oli Pha; loo järele on neid `seitse tükki Emm; mina ei `tiagi lugu järel paĺju neid (härgi) sial mõisas oli KuuK; loo `piale on neid küllalt Lai; sul lu̬u̬ `järgi andass kätte rangi ja `vaĺla Hls; lu̬u̬ peräst om neid ninda paĺlu, üten tallekstege Krk || hulgas, hulgakesi ma ole seal lugus; perenaised lähvad lugus põllale Kse b. kord, tükk Oli `teine kodu või`nutsakad `valmis teind - - müüs turul kaks `kruoni lugu IisR; `ennevanast meil `lueti läbi keik kalad, `eigä siis ei `muedettu `eigä `kaalutu - - oli lugu `kaupa puha Vai; nüid on siis `jälle kuus lugu [kanu] Juu; mul jääb siis veel kaks lugu järele (kõrvitsaid), kui te kaks ära `viite JJn c. (lõngade, kalade vm) arvestusühik, mõõt `aetasse [lõng] käär`puulle, `panna lugude `järgi; kolm `niiti `kerraga, [on] üks lugu, `kümme lugu on `paasma; Üks lugu on viis kala, tahid sada kala, sis kaks`kümmend lugu `luetas Lüg; Mitu lugu su kaŋŋas lai on Jäm; `löngu on luus kolmkümmend, teed sa paari`piilise, [et on] kaks `lönga pii vahel, siis on kuuskümmend `lönga; Moole toodi lugu lesta (30 kala) Khk; Üks lugu oli sada `silku; kolmkümmend [soa]piid oo üks lugu, me kutsume luuks Krj; luus on kuuskümmend `lönga Jaa; Nii mütu lugu kääriti kut kaŋŋas taheti lai teha Pöi; Mitu `lõnga sool lugus oo Muh; lugus käip kolmkümmend piid Käi; kas lugo täis LNg; Kui astlid kuuskümmend korda on rinki aetud, siis saab lugu täis ja pannasse võrges, lugulõngas Han; [kanga] `Laius `loeti lugudega Hää; siis kui kangast kiaritakse, siis `luetakse kolm `lõnga, sie on üks lugu, `kümme lugu on pasmas Kad; loe tälle vi̬i̬l viiskümmet kala, siis suab lugu täis; kolm `lõnga `pantse lu̬u̬ `sisse, kümme lugu `pantse `puasme Kod; mul jäi kaks lugu `puudu `kangast Lai; kolm `lõnga om lugun Trv; kui kangast üless `aeti, siss `loeti lugusit Ran; kümme luku om üt́s `paasmõ Võn; egah luguh um kolm `langa - - sõ̭ss ku kümme luku, sõ̭ss üteldäss üt́s `paasma Plv; mul sai laǵa kangass, kat́skümend kuuś paasmõht ja‿vil säid́se luku Vas; paaśmõhõ jäi `kolmõ luku `puuduss Se || arvel, loetud Paergus oo seike tuline tiidus einatöö, keik päävad oo luus Kaa Vrd lugus1, lugõmik
7. kord, jagu, järg `Ommiku märss `liikus viel `õhtast lugu `naela `õtsas, ku tuli `jälle `selga võttada ja `taĺli ette `menna Jõh; suist lugu veel elasime sial Rid; ta eilist lugo alles mo `juures, ta põle ää `läindki Mar; `anti `vihtega ikke valu, viis kopikast lugu Tõs; sedasi veḱed lugu käies põle midagi (selg ei valuta); `vahtis `ühte `lehte mitu lugu JJn; eks siis emad `tõusnud omikust lugu kedrama Iis; lehem tuli uut lugu `lüpsmä; siad one `õhtass lugu süömätä Kod; mõ̭ni laulatõdi tu̬u̬ pühäpäävä, ku kolmat lugu hõigati; kikass kiŕg kolmat lugu, joʔ oĺl `valgõ Har; lugul ~ lool kaupa, viisi kuldnokad lennavad na tropi lool (parvedena) Rei; `vihma sajab illinga lugul Phl; nuored inimest tulevad karja lool kokku Ris; annad `mulle jäo luol `leiba; ma pesin küll `villade luol, ma lammast ei pest VMr; tegi tüöd pääva luol, tüki luol (tükitööd) Sim; kevädised kured tulevad `eeste, siis tulevad küĺvi kured, tulevad lu̬u̬ `kaupa `lõune mualt Kod || ühtepuhku inimene eksib tihid luud Vig; `ühte lugu edäsi Kod; ühte lugu küsite, `tihti lugu Plt
8. lugu olema tähtsust, vajadust olema, tähendama (hrl eitavas kõnes) ega‿s `paadis ka lugu `oldki, mis siin jalas oli, aga `nuodajääl pidi olema ikke üks `tupli jalanou Jõe; ega maal ole lugu, kust puolt tuul on Kuu; `pollu arimisest on `paĺju lugu (kasu) Hlj; ega sest põle lugu mette Muh; sellest põle lugu kedagi Kul; enni `tehti `musta riiet, pidi `musti `lammud olema, nüid lastasse `värmi, nüid põle sellest lugu Vig; sest põln lugu, et ta suguseĺtsi ulgast oli Kir; põlnd lugu, kas sa tood või ei too PJg; Mis sul minu abist lugu, omal `rammu küll Jür; `vihtadest võib `olla küll lugu, vahel lehed punase `kiŕjud, kui nisuksed `ulgas, akkab nahk kihelema JõeK; Sooja pärast põleks old enam lugu `ahju kütta Amb; sui ei ole mul igavusest sugugi lugu (ei hakka igav) Ann; mul ei ole kuerast lugu VMr; sess põle suurt lugu, si̬i̬ ei ti̬i̬ suurt viga Kod; ega sest ole lugu, et täna ei sua Plt; mia tunne tast vi̬i̬l lugu, miu latse ei pane tähelegi Trv; sest ei ole suurt lugu, ka temät om või ei ole Hls
9. lugu (~ luuh) pidama a. austama, hindama siis `piedä ige viel emäst lugu, kui on `naine ottamatta, aga kui juba omal `naine on, egä siis enämb emäst egä vanembiest lugu `piedä Kuu; `Kördist mina küll lugu ei pia IisR; Vanas eas ma akkasi tast lugu pidama Pöi; peab teisest nii suurt lugo Mar; `Vaesest lugu ei `pieta, ela või sure Jür; teda ei `võetud kui kommetid, temast `pieti lugu JJn; veri lepp on üks odav puu, temast suurt lugu ei `pieta Tür; selless ei õle kedägi lugu pidädä; tä vi̬i̬l suureline, pidäb enesess paĺju lugu Kod; om üit́s kärssnõna, kes esi`eńdäst suurd lugu pidä Trv; vahi, kos om miniäss, piäb ämmäst lugu; enne vana`tütrigust es `peetä lugu, ennemp `peeti talu koerast lugu Puh; pia `puhtusest lugu Nõo; ma ei pea tast söögist suurt luku Krl; mõ̭nõ˽näet `veiga pidävä˽jänese lihha luuh; innevanast oĺl `olno varõśs veega˽käo pääle pahanoʔ, et milless käko `veega luuh peetäss Se b. arvestama Eks sest `pieti lugu ka, mes `keidus ühelgi `päiväl oli Kuu; `kuidas `enne `rannas seda lugu `pieti, viis vai kaheksa `verko oli üks ribi Vai; Kas sa oma töö kohta ise lugu ka pead Jäm; talumehed ika pidasid kuust lugu, a ei mõesa pidand kuust Kos c. pikalt rääkima, jutlustama küll sie pida senest `suure luu, ei tohi enamb sanagi `laussa [vastu] VNg; öpetaea `tulle `siia lugu pidama Pha
Vrd luguhus
luup1 luup g luubi S spor L(-Khn), Ris(sl-) Kad, `luubi spor R/n `luupi VNg/; `(s)lüüpi g `(s)lüübi Vai laeva aerupaat, päästepaat; väike ühemastiline purjelaev `aurik jäi `paigale ja kohe luup tuli `vällä; `luubid olid rand`rüütlite `paadid Jõe; `Tormiga `pääseväd `luubiga vahest `randa Kuu; `ranna `miestel ei olt `luupi VNg; `seili `laiva oli sie `slüüpi Vai; Luubiga `käidi löbusöitu tegemas Jäm; meremihed kεivad maal luubiga; mehed kobisid küll `luupi, aga nii `kange meri oli, `täitas luubi εε, mehed uppusid ikka εε Khk; olid luubiga merele läind ning uppund ää Vll; paadil‿o selg, luubil ei ole; luup oo nagu peo pesa lai Muh; laeval on luup, kis mehe `maale toob Emm; luubiga äi vöi kougele merele `minna Rei; luup, nagu paet, purju ja maśt peal, aga suurem ja alt `kitsam, sügavam Rid; `mõisa ärradel olid luubid, luubiga nad `sõitsid merel või tiigis Var; ükskord tuln üksaenuke luubitäüs, `englismadrusõd oln Khn; ku laev `ankrus, `lastaks sluup `alla ja `maale Ris; lustisõidu jauks - - olid mõisa `tiikides luubid Kad || paat jääl liikumiseks meitel oli sii luup, saani tallad mölemal pool all Krj; poiss jähi uie `aasta `ööse ea luubi `alla Muh
lõhkuma `lõhkuma Lüg(-maie) Jõh IisR Pöi Muh (`lõhko-) spor , K I, `lõhkma Mar Vig Han Var Mih Tõs Khn Saa Kod KJn Vil M(-me) u Nõo Rõn Har(-), (ma) lõhu(n); `löhkuma, (ma) löhu(n) Sa Emm Ris, `lo-, lo- Jõe Kuu VNg Vai; löhuma Phl
1. a. lõhki, katki tegema Poiss läks ka isale abi puid `lohkuma Kuu; torm `lõhkus `metsä, ajas puud `juuridega `pitkäli Lüg; sinine kivi `löhkus ennast `kergemini ära, punased on sandemad `löhkuda Mus; Muidu on kena mees, aga kui `purju jääb, siis akkab `lõhkuma; Siga riu on aja `jälle ää `lõhkund Pöi; tolm `lõhkus suu ää, nii kipe et; tormid `lõhkuvad mõrrad ää Muh; Lülist puud äi saa kervega löhkuda Emm; nääd `lõhkvad kiba, ja lõhob `eese silmäd ää Mar; `lõhkus vana maja maha Mär; Lõhutse ja lõigatse, keedetse ja küpsetatse, aga `süia ei sünni = vorstitikk Han; labediga ei saa kätte sealt, raud kangiga peab `lahti `lõhkma Mih; `Lõhkma küll kangõd, aga tegemä põlõ `ühti Khn; tuul lõhub pesu, lööb `lõhki Aud; `Turbast maad piab äḱiga `lõhkuma Hää; ära lase lehmal `aida ära `lõhku Saa; nad löhuvad ühetese silmad ää Ris; `lõhkus sii oma `vankre ää, pidi `laskma parandada; ei te muud tee, kui `paĺlast lõhute püksid ja sokid puruks Juu; sie nii algas puu, ea `lõhkuda HJn; ää lõhu akent ära Amb; poisid läksid kirikud `lõhkuma (ehale) Koe; mina oma adra talle `sinna kivide `sisse küll `lõhkuda ei anna VMr; `kange tuule iis, puid lõhub, murrab maha Sim; kiva lõhuti tulega Trm; `vargad tulid `aita `lõhkma Kod; alg lõhutasse neĺlast lõmmust Äks; `aknad lõhuti i̬i̬st ärä, poesiksed käesid si̬i̬s ja `lõhksid selle oreli ärä Vil; oles temä (tuulispask) `rõuku laiali puistan või `lõhkunu, aga temä es ti̬i̬ kahju Pst; ta om maruvihane, puruss lõhk kik asja Krk; tetti kuhjale aed ümmer, et mud́u looma lõhuve kuhja ärä Hel || fig hävitama, kahjustama sie lõhub mu südänt, [et] sain `niisukese `naise Lüg b. puruks kiskuma `kuera `lohkus minu verisest VNg; uńt `lõhkus `lamba ää Muh; üks puĺl võt́tis mehe `sarbe vahele ja `lõhkus ää Mär; libäuńt oo teene, mis `loomi taka lõhub ja murrab Vig; see ärg `olle siis `lõhkun veel mõne inimese ää Aud; kukel on suured kannussed, kui läheb `kiskuma, siis kannustega lõhub Lai; kuĺl `lõhkus öhe [kana] ärä Vil
2. midagi intensiivselt tegema a. lööma, peksma üks `riiu mies `lõhkus `tõise verisest Lüg; ma sai `lõhku Muh; tää (mees) oli nii lõhutud, [et] palagatega `pöördi Vig; obesed - - ammasteg `kiśsid ja isi `iuklesid siss, `lõhksid `jalgega ja `kaklesid Saa; küll juodikud `lõhkusid JMd; mis `kootidega lõhuti, need õlid alus rukkid Trm; oli üks suur puunui - - ja sellega siis `lõhkusid nõnnakavva ku vesi `väĺla tuli kapsastest Äks; kui lehm `lüpsta ei last, sabaga kõvast `lõhkus, siis naised sidusivad saba `kińni Lai; ma pia vitsa väĺlast `tu̬u̬ma ja sut `lõhkma Hls; anise lõhuv `siibege vett; tat olli nõnda lõhut aida `võt́mege, seĺg olli sinine Krk b. perutama Mõni obone `kardab, et `kandu käib midägi, sis tahab akkada `lõhkuma Lüg; Obu oli `kohkund ja `lõhkuma läind Pöi; [ta] oli riisu rähä peäl ja obone akas `lõhkma, pidi `surma `saama Vig; obused `pistsid `lõhkuma, `lõhkvad mis kole Tõs; vahest akkavad obused sõnniku vedamese aal `lõhkuma, kui redeled lähvad `kandu Juu; kui obune `lõhkuma läks, `juhtus õnnetus ka, kas `muŕdis kaelaluu või `viskas `kraavi Lai; vanast es ole `leisit pääl, es ole `raudu suhun, siis na `lõhksive iki `rohkep Krk; täl ei olegi serätsit obesit, kes `lõhkma lähvä, vana krońukese om Nõo c. valutama ristluid lõhub ja `aigetab Lüg; `Ammas `lõhkus `nindat `terve pia õli valu täis Jõh; Kõrva `kuume sihes lõhub just kut peksaks vasariga Pöi; pea lõhob ots Mar; va `lindav `juosmes, üsnä löhub täna mu sies Ris; lõhk nõnda ku ull, et ei lase magade kah Krk || pekslema südä lõhub siden Kod d. (muud juhud) üks lõhub (mängib) lugusid, `tõised `tantsivad Lüg; koerad `lõhkusid `auku (haukuda) Muh; ühöst kohast `teise lõhob ja elberdab peal Mar; Jässakad poisid oo, `kanged tööd `lõhkma Han; küll lõhub tene `eina `niita, nii et nahk märg Aud; `lõhkusid naerda na et Tor; iga pää löhud (käid) seda vahet Ris; vahest `kange tuulega `veśkid `lõhkusid nõnna et Juu; si̬i̬ lõhub jutto küll ajada; küll ta lõhk saanass `väĺjä Kod; kärsitul põle millaski `aega, et teeks korralikult, pirin-parin lõhub Plt; lõhu mud́u `aevit, turdsu nõnda et silmä vesitse pähän Hls; latse `lõhksiv jahu `putru kõtu täüs; temä lõhk `rõõva päält ärä (ajas teki maha) Krk; mugu lõhub tü̬ü̬tegemist, `taade`kaemist ei ole suguki; Lõhuva minekit, nigu jala vi̬i̬l vähät võtava Nõo
Vrd lõhkama
3. tükeldama neid `maasi katkutse ja lõhutse Tõs; lõhuti mua ärä, egäle õma jagu Kod
Vrd lahkma, luhkuma
lõikama `lõikama, lõigata (lõe-) Muh Pöi L HaLä(lõõ- Juu) spor , I KLõ Trv T(lõõ- Võn Rõn) Lei, `lõika(da) Lüg(-maie) Jõh; `lõikam(m)a, lõiga|daʔ, -taʔ V(lõega- Lei Kra, lõõga- Rõu Räp, lõõja- Lut); `lõika|m(e), lõiga|te M(-de Krk; lõe- Hel) San, -, -San(-) Krl Har; `lõikma Vig Lei Võn; `leikama, leigata Sa(-öi-) Hi LNg Kir KPõ(lee- Kos Kad Sim) Iis Trm Pal, `leika(da) R(`leiga- Hlj VNg) Jäm Mus Vll Emm Rei; `leikma, leigata, `leikada SaLä; `leikämä, - Kuu
1. a. terariistaga lõhki, katki, pooleks, tükkideks tegema, viile, laaste jne eraldama üks kilu `leigata `viieks tükkiks, sie `panna `onga `otsa Jõe; luom tappetasse ja `lõigetasse `lõhki; ärä `lõika `vorsti (ära peereta) Lüg; `vastlapä, siis leigeti `juuksid ning siis `pesti `palged; pole köhu äärest leigatud (tunnustavalt kellestki) Jäm; esimene `leikamine leva pεεld o kasu kannik Khk; leigatakse vöi rahvitakse `kaapsu piad, kui oled peenikseks `leikand, nuiatakse tihele Pha; Sea karva `võtmisega `lõikas sõrme ää Pöi; pühabe ei lõegata `küisi, siis `lõikad oma õnne ää Muh; ma `leikasi iga ühele käntsigu [leiba] Rei; sii külas oli ikke sedasi, teine peremees `lõikas teisel [juukseid] Mar; kaaled lõegatasse koa tüki `kaupa kardulete ja liha `seltsi Vig; Ühüssa `korda mõeda, `kümnes kord `lõika Han; Mia lõega obosõ laka vähämäs Khn; pian akkama `si̬i̬pi paast `väĺla `lõikama Saa; peremes `leikas `leiba, ega teised `leiba ei leigan Ris; keäri päräd on nii `kanged, lõegata ei soa Juu; Üks tüdruk leigand kogematta `lambal tiśsi ää Amb; nüri `noaga `lõika nigu `saega Tür; `nahka leigates olgu suured käärid Ann; sõela täis `leiba sai leigata ja `viidi kohe [jõulu] esimesel üel `luamadele VMr; lõigatasse kangas maha, siis jäävad `narmad järele; Jonstavi kivid - - need õlid ead [veski] kivid `lõikama (jahvatama) Trm; `sõrgu lõegati [härjal], sest muedo ei suanud `kündä Kod; liha `lõikan õege `peenest `vürhvlist Pal; naba vaŕs lõigatasse `lahti Ksi; ema `lõikas kõrva `lõhki `lambal - - siis `tuńdis oma `lambad ära Lai; sai õle katust võtta ja `õĺga `kat́ki lõegata ja elä˛eätele `antud KJn; mehe `lõikave [leiva] `valla Hls; `laaste lõegati, kui `õlgi es ole vai taheti parõmbat katust Ran; mia ole ka `väega ell - - ku Miinä mul `varba `küidsi `lõikap, siis miä röögi; põrs songip kõ̭ik taeme üless, `lõikame si̬i̬ `põrsa kärss ̀kat́ski, siss ta‿i saa `sonki Nõo; mõrdsuk `oĺli lõiganu pää otst ärä, ihu ragunu tüḱess Ote; ku‿sa lammast püät, ärä˽lõigaku˽`sisse Urv; poisel om jo tsiga puhastõt, nakasõ `lahki `lõikamma Har; mul oĺl ime˽kaiaʔ, et saia mant oĺl lõigat pu̬u̬ĺ arʔ Rõu; ma päälisskauda `lõiksi mõnõ lipsukõsõ, nii et `suuhtõ sai tsusadaʔ Plv; kida, tu lõigatass, mõ̭nõl om suurõst ka jäänüʔ, s‿tu ei saa `selgest kõ̭nõldaʔ Se || (tapmisest) `mõtle, ta lõigass kõri `endel maha; me lõigasime ka `ende sia ärä, liha oli vaea Krk b. (terariista lõikevõimest) jussi ein, seda vikat ei `leika Jõe; `Käiasin `pussi teravaks, nüüd `leikab nii kui `siepi Hlj; saag on nüri, ei sie `leika mitte `suaja sittagi VNg; `suome `kirved on jo minu aja sies `kõige paremad `lõikama Lüg; `suitsu ta (nuga) leigab, `rohkem ta‿p tee medad Khk; see nuga ep nää puud, `miskid änd ei leiga Mus; Kõik äi ole lõigu teras, sellepärast äi `lõika Pöi; sirbid tehässe sepäl `neoksedest vekatidest, mis ei `lõika änäm; rohi lähäb võsaks, vekat ei `lõika Mar; iad `leikajad kiarid JMd; alb nuga, tuema terägä, ei `lõika iva Kod; vikat `lõikab magusade Ote; väit́s om nii nöhrüss lännüʔ, et ei `lõika hapud `piimä kah Har; õdagu oĺl kuiv, vikat́ `haina es `lõikaʔ Vas || minu `ammad ei `leika `õuna Ris c. juurde lõikama särgi käis `valmis leigetud juba, jupid pole kogu `aetud Jäm; tüssist [kampsun] oli, ta oli ise leigatud siis ka nendat siit oli kövasti `ümber Pha; `muntsrite järele lõegatse `riidid Muh; Purju leikamese kohaks valida lagem koht voi suure ruumi pärand Emm; `oskas täda (mütsi) - - `väĺla lõegata Aud; kui `kleitisi `lõikavad, siis on nihuke lõege, kelle järele nad `lõikavad Juu; rätsep `leikab `riide nit́i järele `väĺla, mehe õde `leikas mulle nit́id `väĺla VMr; `enne leigatakse, pärast akata `õmblema VJg; pihaga kuued, mis ni̬i̬d läbi lõigatud, rinna eest `lahti, `keskelt `õmblus sees Lai; poŕst `oĺli serände kitsass jaḱk, aga kõ̭ik kiha `perrä iluste lõegatu Ran; [ta] lõegass jaki ärä, miä esi ummelsi Nõo d. haava tekitama luha ein mis leigab, vahede äärdega Khk; ilus ein, aga luom ei süö, `leikab luoma kielt Kad; keele`leikaja on lai rohi, `leikab sõrme ka lõhki, nii terav serv on Sim; temä (lõikhein) lõegass, kui tõstid, kuju `olli, lõegass käe kah puruss Ran; tarnain om nii kare ja teräv, et `lõikap käe `katski Nõo
2. tööriistaga töötama a. õsuma; niitma käin nüüd iga päe `pillisi (roogu) `leikamas, nie `kasvavad meres, `kalda ligi Jõe; `moisa `pellul sai rugid `leika ja `tuhli noppi Hlj; neli vakkama `leikasid, kas `otra ehk rukki, se `andas ikke `leika VNg; kes omaga jäi `viimäsest `lõikama, sene `seljas õli `kõige `väljä küür Lüg; `leikma aketi oolipääva `aegu Ans; kudas sa `külvad, nönda sa `leikad Khk; rugid, nee sai ikka leigatud vahe sirbiga Pha; viis vikatid `lõikavad `ühte `järge Muh; kui mina veel `leikamas inimene olin, `ilmas ei polnd `körsi maas Rei; talivilja pöllud said sirbiga leigadud, lapsed `olled järel sidumas, vanad inimest `leikasid Phl; kui meri oo määnd, oo kuib, siis lõegatasse lemm`roogu Mar; `lõikaja, kis ei `oska, jääb `paĺlu laga maha, laga järel, siis sasib kõik rukki ää Mär; [jõulu]pühäde `aegas `leikasid, `ennem ei läind roog kõbass mette Kir; Vili küpse küll, võib `lõikama akata Khn; Rukist lõigati sirbiga, pärast `tul´lid rautsid Hää; kolmegisi `leikasime `tündrema rukkid Nis; ei jää `roovimise vihk nii ilus kui leigatud vili HJn; `leikaja pidi ike nii kärmas olema, et `päävas `leikas `kuorma `vihkusi Amb; uba leigati sirbiga, teda ei `kistud juurtega Ann; kui odrad leigati, sai õle sidemed `tehtud Sim; nüid akkavad `lõikama, lüäväd siŕbid `sisse Kod; minagi lõegasin ühe tüki `kaera ära, kaera kõŕs on pehme Pal; seĺg jäi ninda `aigess, aga ega midägi tetä es või ennegu rügä lõigat olli Pst; ü̬ü̬ `aiga lõigasim läbi ja ommukuss olli kikk kokku pant akin Krk; tsirbiga lõegati sõõru `viĺlä, kos juure ja ossa sisen Kam; ku kiä `lõikass, siss ei tuhõ takast `ju̬u̬skõʔ, jääss säĺg `haigõss (rukkilõikamisest) Har; Mõ̭nikõrd oĺl tu̬u̬ oĺg nii jämme ja˽kõva, et jovva õs kui t́siŕbiga lõõgadaʔ Rõu || fig `Ahnepäits tahab ikke `leikada sialt, kuhu ei ole `külvand (teiste töövaeva ära kasutada) IisR; Mis `noores `põlves külid, seda vanas `põlves `lõikad Han b. saagima `laudu `leigata `kuusest ja `männist Hlj; `nürjä `saega kui `lõikad, `üellässe, mis sa sittaga `kihnad; sügise `läksid `metsä ja nii`kaua ku kevädeni sai `mõisadelle puid `lõika Lüg; `nuorel kuul `lõigeti okkaspuud ja vanal kuul `lõigeti lehtpuud Jõh; talumehed `lõikasid ilma lubata `metsa Mih; viin paĺgid `veśkisse, `lõikan `laudu Juu; leigati pieru lõmmud, sialt akati `nuaga, pussuga `kiskuma KuuK; kõige pialt suab puu maha `lastud, siis saab nottideks leigatud Amb; puud tahvad lõigata JMd; sai leigatud `metsa ja rahaks `tehtud Kad; lüht lõigati `saega `välja Trm; alt lõeganud puud, õllud juba piä`aegu läbi lõegatud, ku visanud selle tüvikuga poosi minemä Kod; lõegassivad paĺgi kolmest `kat́ki, üks pu̬u̬lteist `sülda jäi iga tükk Äks; paari piäl (kahekesi) `lõikavad puid KJn; üks on lõigand kasumetsast säält `kaśka maha Vil; suur saaǵ om loogage, sellege saab ütsinde lõigate Hls; `uibul lõigats `vällä kun `väege kähmän, oksa `kokku kasunu Krk; vanast ei ole `lastu `saega lõegata, et pid́änu `kirvega maha raguma Ran; kajosalve puu olliva kõ̭iḱ `valmiss lõegatu ja ärä kanditu, mugu ti̬i̬ kajo; lõegass poole kuuse maha, nüid käip tuul majale pääle Nõo; pedäjä `tu̬u̬di mõtsast, lõõgati tüḱest `kat́ski ja lahoti `kat́ski, siss `kiśti pirress Võn; lõigake see katõkese jala päält mahaʔ, `kat́ski või ma üt́sindä ka lõigadaʔ; `piḱse om `vahtrõ maha löönüʔ, `õkva nigu `saega lõigat Har; vanast oĺl suuŕ saaǵ, `tu̬u̬ga lõigati `laudu, olõ õs vanast maśsiniid Rõu; tu̬u̬d mõtsa saart jo hoiõ, es täüʔ ütte `puukõistki lõigadaʔ; ma lasõ tu̬u̬ vana sanna är lõigada `hindälle pliidi puiss Vas c. kraavi, maad, turvast kaevama `saare mehed on `kanged kravi `lõikamaie Lüg; ise leiga auk (haud) `valmis Pha; raba äär oli rahvast täis, kõik olid raba (turba) `lõikajad Vig; mehed läksid rabasse turvast `lõikama Vän; tüdrukud ja mehed ja käisid `kraavisi `leikamas Kad; `lõikad muad `ümmer - - ku tahad `pi̬i̬nrid tehä Kod; oli suur kraav lõigata Lai; `lõikavad `turbid su̬u̬st Vil; lõegati `turbit ja sõss neid palutide Trv; põllud olliva vi̬i̬ sehen, siss nakati kraavisorisid `lõikama, läits vesi vähämbäle; kos madalambad põllud, sinna `lasti `kraave lõegata; `enne `jaani lõegati `turbad, seeni olliva jälle `kangad kodada Ran; [neil] tulep iki aiamaa viglaga lõegata; egal ütel `olli oma su̬u̬tüḱk, sääld lõegati turvast Puh; vanast ku `turbit lõegati, siss üteldi, et `lõika kamar ärä pääld, siss saame `turba kätte; sital `lastana mõni päiv lademen `kuiva, siss lõegatana nigu meil `turbit lõegatass Nõo; saarõkõsõ lõegassiva Krüüńeri `mõisan `kraavi Kam; maa om jo kuiv, no˽piat `laosõ `ümbre `lõikamma Har; maa om vesine, tulõ kraav́ lõigada `siśse Se d. nikerdama, sälke, täkke vms tegema `lõigetasse `lauvale suon `sisse Jõh; [mõrra] kupu küles on igäl ühel `leigatud oma `märki Vai; need olid siukst vanad `muistist asemed - - leigatud olid sured vigurid `sönna `sisse Pha; leiga önar ede Käi; vitsa küened saavad puu `sisse lõegatud Kir; joogi kannudki olid puust, kirjuss lõigatud Mih; õuemärgid olid puu `sisse leigatud HMd; `lõika `seia `väike õnar `sisse, piab nööri paramini `kinni Nis; uulte väidseg lõigats nõu lavval uulte `sissi Krk; päeva`pulkel olliva teopäevä `pääle lõigat Ote; [kui] lehm `piimä nakass `andma, sõ̭ss lõikass joonõ sarvõ `pääle Rõu e. vikatit noaga teritama lasen vigastimme `leikädä teräväks Kuu; `taudu vikkast `lõikap paremast ku `lõigetu vikkast Lüg; vikatisi meitil ei lõegata, meitil käiätse Tõs; kohe olid vikati `leikamise nuad Ann; kui ma sulane olin, siis `leikasin, pärast `jälle olen ikke `pińnind Sim; pańnid vikati jala `alla, `lõikasid `piale üless poole, niikaua kui teravast sai - - kui `liiga paĺlu õli lõigatud, läks `lot́si Trm; mõned `lõikavad `nuaga vikatid, suurem jagu pinnivad, mina lõegassin kõik Äks; väits ja kirves taht `ihva, vikat taht lõigate Krk; mihe `lõikave naiste vikati kah ärä, aga `luiskame piab iki egäüits esi Hel; kui terä väegä õhuksess om lõegatu, siss lääb katekõrra Ran; ega egäüits ei mõśta vikatit lõegata, aga liibata mõśtab ega üits Nõo; `lõiksõ paari suvõga vikati maha Kam; see vikat́ om paksuss jäänüʔ, see ei võta enämb `haina, sedä piat `lõikamma Har
3. kirurgiliselt sekkuma a. kohitsema, kastreerima Mene `kutsu Ludvi `porsast `leikama Kuu; Kui oli `veike luom `leikada, siis `aitas [liiguks] `puolest `tuobist, kui suur, pidi ikke `tuobine pudel olema IisR; Pörsas on ära leigatud Jäm; kui tall lõegatud `olli, siis `pandi `tuhka `peale Muh; sälg, kui ära leigedi, oli ruun Rei; jäär ehk pässu, aga mis lõegatud oo, need `öötakse `oinad Mär; Vahest ku puĺlid tigedaks läksid, siis põld muud kedagi, leigati ää Kei; kis käib täkkusi `lõikamas, see on `ungur Juu; leigatud ärjad `üiti kabud Jür; vanames - - sie oli vana ärja `leikaja kohe KuuK; täkutsälg, `leikamatta täkk Ann; `lamba `tallesi ja ärja värsikuid `leikas Kad; si̬i̬ kuńdi `lõikamine täl suurem tü̬ü̬ õligi Kod; kutsu va Matt `põrsid `lõikame, mud́u `põrsa lääve vanasse Hel; juśt `lõikamise `perrä pańd ta toda kõevu lehe `li̬i̬mi aava pääle Puh; ku kolmass veeränd om, siss om kuu täis, siss ei või `põrsit lõegata, lääp `paistuma Nõo; Peris käänis`pääga `tasku väedsega lõegatas `kuńti Rõn; nüüd meil vanna `pahru ei olõʔ, `lõikamada˽`põrssit om inne Kan; vanast tuĺl `vendläne t́akku `lõikamma, uma rihm oĺl ola pääle mähit Har; `lõikamalda, mis jätetäss suguoinass Rõu; pahru liha õi olõʔ ni hüä, hot́t ar lõikaʔ paaŕ `päiväkiʔ ińne `tapmiist Se b. opereerima `kopsujest on `leigatud Kuu; `leigetasse kae `vällä Jõh; juudiusulised, ned `leikvad `ümber Jäm; südame `külges oo `kasvaja, sedap tohi lõegata mette Muh; `leepretel lõegati sääremarjad ära Lih; lõegatud luu äärest mäda `väĺla Vän; `leikasivad lapsekoja `kasvaja `väĺla Kad; kos serände kopsu mädändik olna, lõegatana Puh; mõnõl lõegatana emäkoda ärä, siss ei ole kuu`rõivit, ei ole last kah; peĺläss, et vände koolep ärä, ku aŕst `lõikap Nõo; lõegatass laits `vällä ja eläb Rõn; oĺl lõigatu, siss oĺl nakanu nägime San; ku inemist lõigatass, piat [pärast] kümme `päivä sällä pääl olõma Har || lahkama mõ̭nõl tuĺl äkiline surm - - siss lõigati üless ja siss lubati mattaʔ Har
4. sisse, läbi vajuma kui on sula - - lumi, siis obose jalad `lõikavad läbi, `kuorik on lumel pääl, obose jalad `lõikavad läbi Lüg; ratas `leikab `sisse, `pehme maa; `pehme koht, jalad `leikavad läbi Khk; obuse jalad `lõikavad jääst läbi, ei kanna piäl Tõs; Ilm läks vähe sulakast, reerauad `lõikasid lumest läbi Trm; [talvenooda] arude ja perä all olliva paraea kivi, et `porri es `lõika Ran; lumi om pehmekene, rii `lõikass läbi nikaagu maaniʔ; `lõikass no hobõsõ jala läbi lumõst Har; `võrko vissitädäss, ku mutta `lõikass, pandass `oĺge ala noole kivele, siss lää‿i mutta Se
5. fig a. teravalt valutama, ebameeldivat aistingut esile kutsuma Tal nisuke terav äel, et `leikab luust ja lihast läbi IisR; suur valu, `lõikab sees kohe `kangeste Tõs; `Rüekis sedäsi, et `lõikas `luussõ ning lihassõ Khn; valu `leikas köhust läbi Ris; ku vägä sualane ehk kõva rohi, küll `lõikab kiäle piäl Kod; `tärpentiin, sellel olevet `lõikaje valu Krk; miʔ opõtajal om üt́s läbi `lõikaja helü, ku ta jutust `ütless, ta `lõikass su˽kõrvust ka˽läbi; ku õks valu `lõikass `süämede, siss om mineḱ kah Har; siäh (sees) lõikas suurõst halust Lut b. teravat külmatunnet tekitama tuul üsna leigab, nii külm vahe tuul Khk; `Lõikav tuul, ta puhub sul riietest ja luust ja lihast läbi Hää; `täempe om `kange `lõikaje küĺm Krk; `niiske tuuĺ om kige ullemb, si̬i̬ `lõikab sul lihast ja luust läbi Hel; `täämbä om külm põ̭hja tuuĺ, ta `lõikass kasukast ka˽läbi Har c. südame-, hingevalu põhjustama sie jutt `lõikab mu südant, et lähä `mielest `vällä Lüg; see söna `leikas mo südamest nenda läbi Khk; süda `lõikab tuld sees ja põleb, aga ega kedagi teha põle Mär; sõna `lõikas südäme, `kangeste valus oli Tõs; kui nii sańdid ullud sõnad on, siis `lõikab nõnna läbi südame Juu; `leikas südamesse, tuli paha tunnet Sim; kül süda `lõikab siden - - et tüdrik läks tõesele Kod; tu̬u̬ sõna, mia saʔ mullõ iilä `ütli, tu `lõikass mu `süämen nigu habõnaväit́s; siss `naksi mul süä nii `lõikamma, et kas mu˽poigki enämb elun om Har d. (teravalt ütlemisest, taga rääkimisest) `tõine inimine on `kange kielt `lõikamaie Lüg; Nävad jo uhked, `leikavad teist ikke sõnadega IisR; keeled `lõikavad nendel, üks aab `ühte lora, teine aab teist Mar; ees ea, taga `persse, sis `lõikab `kaela Mär; teisele `oskab `öölda n‿na et `aitab kohe, ta on `lõikaea keelega Lai; suu i̬i̬n oma sula sõber, aga säĺlä taka `lõikap `lõ̭õ̭ri; nali ei `lõika `kaala, `naĺla võip `aada Nõo; ki̬i̬ĺ om küll lihanõ, aga `luutsõ kaala `lõikap läbi nigu `niuhti Võn; suu manh sulat nihu t́sukur, säĺlätakan `lõikat lõõri mahaʔ Har; Niisama lõigas õ̭nnõ tõist inemiist - - õt saa‿s muid́o elläke˽ko˽tõist kõ̭nõlõss Se || riivama sääräne jutt lõikass õks au manu˽kah Har e. vaheltkasu saama Ooste parisnikud leikasid iga oo pεεlt oma tasku oma pisiksed rahad Kaa; Kus kukkus kasusi leikama Emm; No küll aga `lõikas - - ku keegi teesele mõne aśja müib ja kõvasti kasu võtab Tor; tu̬u̬ om jo vü̬ü̬rkaoba pidämine, ku sa kasu `lõikat vahepääld Puh f.  (muud juhud) `Leikab kodu `nüörigä `leibä (on vaene) Kuu; `lõikas `tütrikulle taha (oli suguühtes) Lüg; `Miski kańt ei `löikand (kuskil polnud edu) Jäm; [on] leevast `lahti lõigatud, läks mehega ise `leiba (elavad lahus) Vll; mul om vastanõ säŕk sällän, nõkl mant lõigat enne (uhiuus) Har; ega no tu kat́ssada `ruublit olõ õi˽puu otsast lõõgadaʔ Rõu
6. kiiresti liikuma, jooksma, tormama kuer kadus jää `krunnije taha ärä, mina `leikan järel Kuu; võttan jalad `selgä, `lõikan menemä Lüg; `lammas `lõikas viel `undile järälä Jõh; paneb ees `leikama, `oota mind üht Khk; las leigata, küll väsib ära Krj; lähed `koorma `otsa, obu paneb `lõikama Muh; `Pistis siit `leikama, nenda et `kampad `vilkusid Rei; `olle kodo magand ja tä vaim `olle möödä `ilma lõigand Mar; Üks läks joostes ees, teine pani lõigates takka järele Han; Kui veistel paelu söödikid kallal, sis tõstavad sabad `seĺga ja panevad `lõikama Tor; näe kud́as si poiss mäe pääl `lõikab, nõnda et kontsad käivad `kukrus Saa; küll me aga `lõikasime, naa kudass vähä jalad `ańtsid Juu; [lehm] `leikab ies, ole mies et saad `järgi JJn; lasime `paĺla jalu - - `talve ja sui alati sai leigata, milla meil jalas kedagi oli Koe; kel `jõudu, `leikavad `linna, kes `vaesed, kutsuvad kojo ämmaemanda Kad; lõegasin õtse `alla pitkä eenä `sisse Kod; muud kui `lõikab ühest `teisi Vil; ta tahass mutku ümmer lõegata sinna tänna Trv; uni tule uegaten, läbi laane lõegaten, meie tiĺlukesele tit́ale; poiss, si̬i̬ `lõikap kõ̭iḱ piduse läbi Nõo; lõikass pääle ütest `tõisi Ote; hopõń lät́s uma langa pääle viĺlä `sisse, is jää˽`saisma, lõigaśs mi˽langast ka läbi Har; Maʔ panõ siist õkva üle su̬u̬ lõikama Vas; kõ̭gõ parõmbidõ `lõikass puŕolaiv, ku tävvest käe päält om tuuĺ Räp || sa oled ikke vist `viina saand, jutt `lõikab naa et Mär
7. midagi hoogsalt tegema Kaik tüö `leikab kääs Kuu; sel on `õige ia `kessel (kõht), nii pali `kraami `lõikab `sisse; `lõikab `ühte `puhku ikkeda Lüg; `istus aga `lapsega ja `leikas `laulu Jõh; siis töstab änna üles ja muudkui `leikab joosta Krj; Kui mölder magama jäi - - paljas kivi lõikas käia Trm; tämä `lõikab juttu küll, `vuata et ei sua jutuss `laśti; su̬u̬l `lõikab (immutab) sia liha läbi, ei lähä apuss Kod; küll ta `lõikass kõvast tü̬ü̬ tegemist Krk; Õdagu pand pää valutama ja lõegas valutamist terve ü̬ü̬ Nõo; ta `lõikass taad `hullu `piĺli alasi (nuttis); kat́s `poiskõist `tapli tii veeren, ma ańni ka vi̬i̬ĺ `hu̬u̬gu, et lõigakõ poisiʔ Har; rüärääk `lõikass `kõõgõ ü̬ü̬ʔ Lei || `Leika kuhe üle `einama (mine otse) IisR
8. lööma, virutama tegin `kuuma vett, `lõikasin `neile `selgä Lüg; Sulane `leikas korupi `lahtiselt rie `piale IisR; ma `leika `soole `vastu nägu Muh; vetad `kaika käde ja `leikad teisel pεhe, siis oled ta maha löönd Käi; `lõika tääl (hobusele) `rohkem takka, mis tä mud́o nörgib Mar; ma `lõika `soole, mes sa vahid veel Tõs; koer tuĺli kallale, mehel es ole muud, kui lõigas tokiga Saa; `leikasin mäda (mööda) `kõrvu JMd; võta siĺmivie kapp ja `leika `vasta nägu Kad; `lõika tälle, pane üks laksak sellele lehmäle Kod; suur tugev tüdruk oli, see `lõikas [lokku] nõnna, et aina `kerkis seda`viisi Lai; temä `mõtlend, et `lõikan `kirvega KJn; ma `lõikan sulle üte napsu mööda `küĺge Pst; lõigats `rõõvil [kurikaga] ku lagin, iki laks laks; `lõika valu tal, sõss ta tääd, et ta tõisskõrd änäp ei ti̬i̬ Krk; `lõika˽no˽mõ̭ni hu̬u̬ṕ tõsõlõ Har; ma tälle `lõiksi üte pusmagu Vas
9. hävitama, kaotama Kirre (kirs) leikab puust paadilouad püsku ajaga läbi Emm; siäbikivi `lõikab rasva ärä Kod; ku loomal ale (kae) `pääle tule, siis ani sule läbi puhuti peenikest `su̬u̬la `siśsi, si̬i̬ pidi ale är `lõikame Krk || katkestama olass [kartulid] veel varemini maha saand - - vihmasadu `lõikas ära Mih
10. eraldama, piirama See Sinikesoo `lõikab need põllud poolest Trm; niidü ḱäärd, lõigat tu `vi̬i̬gaʔ Se
11. taipama, jagama Poisil nupp leikab Emm
lõnku `lõnku Pöi Nis Jür longu, kõverasse palgil lõnk sees, kasund `lõnku Pöi; nöör vaond `keskelt `keskelt `lõnku Nis; Seĺg vaub `lõnku, piad-jalad koos, siis see käimine jääb kööbakille Jür Vrd lonku

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur