[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)

Sõnastikust • Eessõna • Kasutusjuhend • Vihikute PDFid • @tagasiside

Leitud 303 artiklit, väljastan 100.

aarikane `aarika|ne Hlj VNg Jõh Vai, -kai|ne VNg Vai, voarika|ne Kad, g -se haruline [harkadra] `raua puu oli `aarikane Hlj; `putromänd oli `aarikaine; `ärga `tehka et tuon `aarikaise (vitsa) tuba VNg; `kartuli `koprad on kahe ja `kolme `aarikased Jõh; [pääsukese] saba on kahe `aarikaine Vai; ei niisukesed voarikasest puust küll keppi soa Kad Vrd aarakane, haarikune

haarikune `haariku|ne g -se

1. haruline `Haarikune puu, sest saab korenda `hargi; `Tuulekala, pikk ja terävä nenägä - - `haarikune saba Kuu Vrd aarikane

2. tige, kuri Alade‿o `silmäd `haarikused, ku valatab `toiste inimiste `pääle; Ega sis inimine saa `aeva `olla `toiste `vasta nii `haarikune; `silmäd `haarikused (kõõrdi) Kuu

aeg aeg g aja, aea, aa eP; aig g aja, aea R(n `aiga) Saa, aja, aa M T, ao, ajo Võn Ote V; saav `aegass Kod; rajav `aegani VMr VJg MMg, `ai- Kuu Lüg; `aiguni VNg (tähendusrühmade piirid pole alati selged)

1. aeg kui niisugune (lähemalt piiritlemata) vat nisukesi juhuseid ikke ajas `juhtub Jõe; Aig avitab `konna mättäle ja `kehva palukasele; Küll aja `juoksul jalad mau alt `välja tulevad (laisast saab virk) Kuu; aig kõik `asjad `kaotab Lüg; jo aeg näidab, mis tuleb Ans; Aeg väob öhtsele Kaa; Aeg annab aru Vig; Aad ees, päävad pial (inimene ei tea oma tulevikku) Han; kui ead `tantsijad ja pillimehed olid, siiss läks ühü kaheni aeg Mih; maksa tämale aea jooksul see osa `väĺla Aud; Ajaga tuleb `seĺtsis `minna Hää; aeg lähäb ubasesti edaja Ris; Aeg kõik aavad parandab Rap; siis oli jo aeg kaĺlis vana `rahval `kangeste Amb; kes tiab, kuda siin `aegade jooksul on elatud Lai; ajad lähvad ruttu edasi SJn; ku päävä lääve pikepess, siss ütelts, et nüid lää pereme poole aig; si̬i̬ piat üit́s ajage inimene oleme (rohkesti vaba aega) Krk; veri `üibub aja päle, vesi ei `üibu ilmanegi Nõo; [vanasti] `Loetu pääst `aiga nädälide `viisi Rõn; paremb `aigu müvvä˽ku `ostaʔ Urv; mul om aig ikäv Krl; ega aig jänessess ei olõʔ, et ta välläʔ ju̬u̬sk; see oĺl jo igävetsest aost igäveste nii olluʔ Har; Noorõh mõista‿i ajoga midäge tetä, a vanah tulõ ajost puuduss Räp; aig aasõ `aigu takah (on väga kiire) Se; aig and hüvvä nõvvo Lut

2. piiritletum ajavahemik a. teat periood, ajajärk üks aig `räägiti, et soda tule Kuu; `ammetmies on aja rikkas ja `põllumies on `põlve rikkas Lüg; Ehk mina ei õld küll sie aig suur `riieline, a `siiski avist `aeti ka Jõh; nüid on `kehno ja `vaine `aiga Vai; ajad on sandid; lühine aeg veel `oota Jäm; nii `kanged ajad olid, et `süia‿s saa kuidagid käde Khk; Oli `aegu, kus pole `mütmel päeval iva `amba `alla soand Pöi; küll aad `muutuvad; ma tuleta `meelde ehk tuleb `aale pitkale üles (meelde) Muh; Laikala oli siiskid vehem, seda söödi aruleste aegadega Emm; oleks aeg teine olnd, ma oleks änam öppind Käi; ei ma küll pole niisukest `aega näind Noa; sel aeal oli `puudade aeg (arvestati puudadega) Kul; tänabu oo viĺlalene aeg, nisukest viĺlalest `aega pole mõnel `aastal olnd Mär; ennevanasti olnd `juused alati `lahti - - minu määlestuse aeal ei olnd Mih; ea `aegega oo ea elada; minut [on] lühike aeg Tõs; temäl `ollõ ikka rutt aeg Khn; ega sel ajal `kella oln Pär; On küll aeg ja `aasta, et mitte `ilma ei anna Hää; torupiĺl on ajast igänu Saa; kui on old need `nuhtluseajad alles, peksuajad ja Rap; puaŕ mune `maksis kolm kopik, oli kaĺlis aeg; siis aasin sedä `aega sedäsi edäsi - - pidasin vahest särgi kuu `aega `seĺgas ja Juu; kui ma noormees olin, olid juba aead vähä paremad Kos; minu lapsepõlves oli undiline aeg JõeK; [puuassivanker] on nagu ajast mahajäänud `jälle ja KuuK; selle aja kui ma `pietusin nende juures, läks puśs ära; selles ajas (siis) kui minu ema `tuodi [siia mehele], oli see `kamber viel `püsti JJn; ennemalt võis ike se aeg veel ull `olla Pee; kolmel pääval ei `tuldud `vuatama, ma oleks võind selle aa sies ää `surra VMr; edemält õlid pääväd ja ajad, sae `kõike tehä, `viina ja õlut Kod; [rakked] on ärä mädänenuvad pika aa `peale Pal; eks neid `aegasid on old, äid `aegu ikke vähäm Plt; nüid ni̬i̬ aja imeliku, nätä mis nende `aige `järgi tule, ka ni̬i̬ aja lääve parepess vai, vai tule pess (päris) `raskit `aigu; sõa kannatajide ääss korjati si̬i̬ raha `kallil aal, suure neĺläp̀e, suure `ri̬i̬di palmipuide pühäl, üles`tõusmise pühäl; nüid om `seante aig, ei kanna ei murra, sügüselt `ti̬i̬ge; selle `aage ku mea `kasvi, es kirjute `kennigi Krk; `saadan om sel aal mõuranu, ku teid om `soetet Hel; t‿om üits aru aig, ku temä‿i ole joonu Nõo; Sõ̭ss es olõ˽jäl˽söögi teku inäp sõ̭ss tu̬u̬ aig Urv; tu̬u̬ (orjaaeg) ka‿ks oĺl õel aig Krl; no olõt sa ka üle pikä ao tulnuʔ Har; Ega aig nõud umma teku Rõu; vanaimä es näeʔ toda `aigu Plv; las no aig paranõss, kül˽ma sõ̭ss kutsu kõ̭iḱ kokko; kõ̭gõsugudsõ ajoʔ ommaʔ arʔ `olnuʔ Vas; timä kõnõĺ külʔ tod pagana ajost `aigo - - et `väega `olnoʔ kolõ tu̬u̬ aig; halb poig `ku̬u̬le tollõ ajo siseh äräʔ Räp; nüüd jäi pikäle ajolõ `küllä Räp; tuun aon kitetäss linnu `küĺväʔ ku pajoʔ `tolmasõʔ Lut b. teat ajalooperiood `suure soja ajal `saite `palju kilu Jõe; vene ajal olid `paskii·rid old `valvurid siin majaka pial VNg; vana `õnnis `ruotsi aig Lüg; `sakslaste ajal äs saa midagid teha Ans; vana teo ajal oli orjuse aeg Käi; vana `sääduse aeal Kul; sõea aeg tulid undid `seia Ris; `sakste aeg sai se küla ära laadatud Ann; sõda aeg `pantud varandus `sinna Kod; mina ike vanast saari aeg korjasin vel saari raha Äks; `mõisa `aegadest mina ei tiä Lai; vanast katku ja sõa aig na olli ennäst varjanu Krk; orjapõlve aal es ole `seandsit `sü̬ü̬ke Hel; rootsi sõa aig ollu panguraha Ote; Sakoĺja˽tuĺlivaʔ eśti ao keskpaigah Räp; ajast ja arust iganenud, vananenud Sie `tuhlimaa on kohe mul ajast ja arust (hooletusse) jäänd Kuu; sihandused riistad on ajast ning arust `väljas Ans; see asi oo aeast ja arost jäänd Mar; Mis aeast läind, see koa arust läind Rap; se on juba aast ja arust maha jäänd Juu; mis ajast see arust Trm; kõik ajass ja arvoss one si̬i̬ kadunud Kod; Mis joba aost om lännü˽t‿om arvust ka lännüʔ Urv; śjo om aost ni arvost läänü ärʔ Se c. (minevikust, olevikust, tulevikust) kävi siel `Amee·rikas `laevaga omal ajal (kunagi, ükskord) Kuu; vanast ajast (vanasti) inimised eläsiväd `ninda ja nüüd `jälle tõist `muodi Lüg; jo seda nääb mihantsed ne tulevase aja asjad on; `viipsel ajal on keik teisiti Ans; vanast ajast olid `uhked pulmad Mus; tamme naad ja nakid `täitsid ennistel `aegadel naelde asent Kaa; vana `aega ahi Pha; vanast `iidsest ajast saadik Mar; `nüitse aeaga ei `vaata sedä (kuu faase) `keegi Tõs; vana `aegas (vanal ajal) Aud; aĺlil ajal meeste sukad olid üle põlve Pär; siin oli omal ajal kolmkümmend `suitsu Ris; nüid uuemal aal kui ma juba aśjaajaja ja töötegija olin; `enne`muistne aeg Kos; ennemal aal `üiti rie lahasted Jür; sie tońdi tegemene oli vanemad `aega kui mina mäletama akkasin JJn; kali ja `kapsasupp on ikka `ampsest aast Ann; vanemal aal `enne mind kui pekseti `töölesi; see oli vanemalt ajalt, ennemal ajal Pee; `eńdine aeg ei seisa aja najalgi (ei kõlba kuhugi) VMr; eks `eńtsed aad old ikke lõbusad küll Kad; meie kańdis seda sõna ei õle vanast aeastki õlnud Trm; selle aa põlvega (praegu) ei õle [enam nõidust] Kod; tulevad uued ajad, uued viisid ja `kombed Lai; no juba viimasel aeal tuĺlid `poodi ka lambid müia SJn; vana aegil õletive latse karja man Trv; ennemal `aigel `võeti lassige `piima manu Pst; `nüitse `aage ei ole alli `aigust Hls; ku ma ennepelt `aiga (varem, ennemalt) poen käüsi, latse tulliv miul `vastu; noorepel (uuemal, hilisemal) aal Krk; `õigit mehi om `nüidsel aal veedi, `nüidse aa inimese om laesa Nõo; umal aol oĺl kõva mi̬i̬ss Har; mis no muśtinõ aid taad `aigu `vasta Vas; Kuna `nüüdest `aigo ei mõiśta˽vanaaotsõ `aogaʔ kui inämb võrrõldagiʔ Räp; noʔ om hüä elokõnõ `vasta vanna `aigu; vanah aoh tu̬u̬d jo kõnõldi Se; vanun ajun `oĺle varbun aid Lei d. eluaeg; iga, vanus Ei ma küll ole neid va ühüksä`silmäsi oma ajass süönd; oma aja (kogu eluaja) käüs igä merel Kuu; nää kuda madalast ajast igäl ühel on `küüned oma `puole; `tõrva `pandi siin [seebi hulka] viel ikke siin minu `aigudelgi Lüg; see (inimene) on oma aja juba eland ka, mis see piab‿s niipailu tööd veel tegema Ans; Äi kedagi ela `kahte `aega Pöi; siis änam `niuksid - - `kõrgid `müt́se põln mette, `meite aeal Lih; ma ei `teagi änam kus tä oma noort `aega (noorpõlve) elas PJg; keige ingelisel on ju oma aeg `antud JõeK; aga mina oma aa sies küll ei tõust ommiku ülesse [kella viiest ketrama] Amb; minu aast kolmas põli, siis old näĺla aeg Ann; minu aeg ikke olid karduled Tür; oma aja `kohta sel poisil `kasvu küll Trm; meie põlve aal, meie eloaal ei õle õllud Kod; olliv enne, vanaesä aal tennu jaanituld Krk; kõik minu ao sisen ta (Otepää alev) om `säetü Ote; poolt [elu] `aigu `loetass kolm kümmend [aastat]- - tu̬u̬ om jo üle poolõ ao; temä aig om jo õdakun (surm on ligi) Har; vanal jo ajoline surm, aig jo är eletö Räp e. kellegi kasutada või käsutada olev ajalõik, mille jooksul midagi toimub, tehakse või peab tehtud saama ega `aiga ole `ilmaski, kui ei `aiga oda; sina‿i `anna `mulle nii`palju `aigu; Ega ajata `asja saa Kuu; tie `enne `vällä kui aig `õtsa saab Lüg; mis sa `viivitad `aiga Jõh; miul ei ole `aiga avita Vai; `aega vötab, aga `asja saab Jäm; kui aeg iĺlaks lεheb, peab ilist rugi külima; ähk annab völaga `aega Khk; puar nädalid pühase `aega Vll; jutu aamaga läheb aeg ää; kus nende laste aad siis `lähtvad [mujale kui mängimisele] Muh; ma oleks sene `valmis küll teind, aga äi pole `aega `antud Käi; Tegi kodus aja parajaks Mar; kukulind [ei kuku enam], o vist läbi tä aeg Vig; `Anna `aega `atra sääda Han; ei selle lühekse aeaga ei tee siäl mette medägi Tõs; Rängeldä egä päe sedäsi, et ei põlõ `aega `ändä augu `piäle `panna Khn; ega ma ei saand `aega nendele `kieta Kei; viis miinutid on veel `aega; aeg kaob ää, ei soa ega soa tehä Juu; võta töö jäuks `aega; võta omale `aega Kos; sie aeg sai ära raisatud JõeK; rukki `lõikus sie võt́tis `jälle pikka `aega Amb; nüüd on aeg üle läind (olen hiljaks jäänud) JJn; milla sa `istumese `aega saad Ann; kaua sie `aega võtab Koe; milla temal oli `aega viel meie jäele `vahtida VMr; `sinna nied aad päevad `kauvad, ei pane tähälegi; ega se kõik selle `aaga viel `vaĺmis ole Kad; vihm `ańdis `aega lua üles võtta Iis; `aega orjal, `aega ärjal, `aega võevasel vasikal Kod; siin lääp üit́s aig (palju aega) enne kui si̬i̬ (rikutud kangas) saa är säet; miul lõppi aig ärä kodun `eńde ümmer; aig käüs ümmer (läks mööda), sõda tulli `pääle; aja `põrmu ka ei olle; selle aa pääl võiss küll valmiss olla; tuhka päe - - ja tõnise päe - - neid pühäss ei `peetä, `õhtu tüdrukil `anti oma aig Krk; kos sa oma aja `viitsit Hel; mes latse sul tallitada, et sa `aiga ei saa Ran; selle `väikse ajaga om kõ̭ik ärä tettu Nõo; es ole toda `aigagine seenile minnä Ote; kõ̭ik om tu̬u̬ ta omast ajast tennü San; võta nu raasikõnõ `aigu kah Krl; taa `aoga olõss mul ollu˽jo˽kümme `ruuhhõ täüt t́saet; mul ei olõ `aigu `kõrvu `süütä ka õiʔ [kiirel tööajal]; kas timä minnu saa `suńdiʔ, ma umast aost käü Har; taa tü̬ü̬ võt́t mul katõvõrra `aigo; aig lätt käest ärʔ, midägi ei olõʔ tü̬ü̬d käsil Räp; ma või ei - - pikkä `aigu `viitäʔ Kra

3. a. teat tööde, tegevuse, sündmuste, loodusnähtuste jne põhjal määratletud periood siis on paras `kurgi maha panemise aig, ku sirelid `heitseväd Kuu; kevadel `ristibä aal on `lamba `niitamise `aiga VNg; kui `vilja `kõrju aig on `müödä, siis tuleb `kartuli võttamise aig; sie `suuremb poiss `sündis rukki tegemise ajal Lüg; Sia saba `pandi `põhja `puale `astja, et `õtra`külvi ajast tuleks lagedale Jõh; `küindla kuus metsa `loomadel küis `jalgade `indamise aeg Jäm; kevade oli undi aju aeg olnd Khk; kasukonna aja sees (kasvuajal) Kär; Lapsel `amba `murdmise aeg Pöi; `pulmde aeg olid üsna `mütmed ölled koos Käi; kui püiu aeg juba `möödas `olle, siis `olle [mõrdade] kuivatamese aeg Phl; õõnabude `õitsmese aeg oli külm Mär; [kalad] tulevad kudema suure vee aeg Vän; vi̬i̬ lagunemese aeg on nõnda lihavete pühade `ümmer Hää; se oli juba sui `vankre aeg Nis; `Rehte aeaks `viidi kroamid toast `väĺla Kei; `sakstel pidude aeg `kümned toedud Hag; sie (rätik) on old juba kaks sauna`aega [kasutada] JJn; kui oli küńni aeg, eks nad siis old ikka `kündmas Ann; nüid one vasika kudo aeg, kevädi pu̬u̬lt `talve; si̬i̬ kutsutasse suviline kes tuleb eenä `aegass ja kõegess tü̬ü̬ `aegass Kod; `parmude aeg oli nii pala, et ei saanu `künda Pal; [viisu] kõrvad jäävad kudumise aeg Lai; si̬i̬ oja jooseb ainult siss ku vihma aeg on; minavaasta `oĺli õõna aeg Vil; tõise kõrra aig tett nisu karaśk om iluss `valge nõndagu Krk; tohussel `käidi keväjä, kui purike kudemise aig Ran; küll `olli alb `kapsta istutamise aig Nõo; vanast `panti kuud tähele külümise aig Ote; Kassõl ja pinel om keväjä joositamise aig Urv; lat́s `vi̬i̬di ahupalamise ajoss `lauta Har; pühi aoss tet́ti kah vi̬i̬l `tat́rigu `vatska Rõu; Kõ̭gõ paŕõmb kaara küĺvi aig oĺl sõ̭ss ku kuu kolmõ päävä vannunõ Räp b. oma eripäraga osa ööpäevast või aastast sügüse aig `paistuvad tuled Kuu; nüüd on puol üö aig kääs, kukke `laulu aig nõh; `õige varajasel ajal (hommikul vara) tuli Lüg; `enne `joulune aeg on ikka lidrine olnd Ans; meri suitseb kevadise ajaga; metsa kolla aeg (kolletusaeg) Khk; `pääle `löunane aeg on köige soem Pha; `nääribä aeg käisid sokud Pöi; umigost [söögivahe] `aega `anti kell kaheksa seni kut üheksa Rei; pääva `loode aeg; see oli kebadest `aega, suine (suve hakul) aeg oli Vig; noore kesk omigu aeg Tõs; päeva `tõusme aeg PJg; sui aeg kipub leib aĺlitama Ris; nüid tuleb `varssi pime aeg, `oome juba joagup̀ä Juu; `talve aeg on lehmad `kińni Kos; nüüd `suine aeg, maga kus aga oled JõeK; ema suri `jõulu aeg ära VMr; tämä tuleb päävä aeg; tüd́rik lähäb `venne `õhtasel aal Kod; külm, kesktalve aeg oli Pal; videviku ajal peerg veel ei põlend Lai; käis jaanipääva aeg siin Plt; lõunaeg keedeti `kartulid vi̬i̬ga Kõp; siss ollu ta paar nädält ärä sügüsese ajage; päävä veeru aig Krk; nüid om joba `pruukosti aig Nõo; sügüsene aig oĺl, `mihklipäävä aig Võn; keväjäne aid oĺl, põlluteǵemine käsil Urv; illatsõl aol `saie õdakult koduʔ Har; suvine aig, kost sa˽tu̬u̬d seebikiv́vi `saadõʔ Vas; õdagõnõ aig om jo `mü̬ü̬dä nüüd Räp; `päivätseh ajoh; kas sai mul halval aol (enne keskööd) tet́tüss, et lää äi `höśte Se c. (kuu faasidest) kui kuu kaduneb siis sie on kuu kaduv aig Lüg; Ära sa mitte kaseval ajal pesu pese, si̬i̬ ei lähe `puhtaks - - aga kadeval ajal pesed, saad `puhta pesu; Kadevad ajad `oĺlid vana kuu neĺlapäeva `õhtad, siss arstiti Hää; sedä (siga) nevä kaduvel aal ei tapa, ku kasuvel aal [tapetakse] noorel kuul liha `paisub jämmempes Hls; ku kuu päevä kätte saa, sõss om kaduje aig Krk; kuu luvvass, om kolm `päivä kõva, siss om kolm `päivä pehmet ja kui kuu vahepäiv, siis om kõ̭ige `pehmemb aig Nõo; `peeti iks `aiga (arvestati kuu faase), külümise `aiga `peeti; ärä tekku nüid `kesvä, ei ole ää aig Ote; `Lambit `pöeti `pehme `aogaʔ - - kuiva `aoga es kasu˽vill hää, `pehme `aoga˽kasuss vill iks `näede˽paŕõmb Urv; no‿m nu̬u̬ŕ kuu, no‿m halv aig; kuu edemine veeräńd om halluss aig, tõnõ veeräńd aig, täüs kuu om hää aig, perämine veeräńd om kuiv aig Har; Vana˽perremehe˽kaivaʔ `aigu (kuu faase) kah - - a vai tu̬u̬ aig vi̬i̬l midä täheńd õigõʔ Rõu; noorõl kuul kaĺg aig Räp

4. kindlaks määratud pikkusega periood a. teenistusaeg sie on juo mitu `aiga õld `vallavanemb Lüg; igä mies pidä `tienimä oma `aiga täis `kruonus Vai; teist `aega `teenija Jäm; mo `eese mees oli koa kolm `aega talitaja. aeg oli kolm `aastad Mar; poolt`aega `suilene teeb kolm `päeva oma tööd ja kolm pereme Aud; tulen ära tienistusest, kas soab aeg täis JõeK; Mul vend oli `enne `ilmasõda `aega `tienimas Amb; kroono `piäle lähväd `aega `ti̬i̬ńmä Kod; vend oli sõaväes kaks või kolm `aega Äks; soldatil `anti at́stahvku, siss olli ta oma aa ärä `ti̬i̬nin Pst; [kroonu] teenistuse aig `oĺli viis `aastat Ran; `olli soldatiaja `väĺlä, siss `tulli ja võt́t ärä `tolle `tüt́rigu Nõo; rassõ oĺl - - es jõvvaʔ ärä umma (kokkulepitud) `aigu Räp b. rasedusest, tiinusest puol `aiga on juo `küljes Lüg; kui emasel aeal mune peab `sööma, siis peab lapsele möeuma, leedi kiri tuleb `palge Khk; laps oo `pooles `aegas, pool `aega jo `kantud. pool `aega veel ees PJg; ta (naine) juba poole aja peal Ris; poole `aage luuvvas eńg `sisse joba emä ihu sehen Hls; poole aja pääl akass liiguteme [laps] Krk; tu̬u̬ olna käemä pääl, kõneleva et olna poolen ajan Nõo; kas om poolõh aoh vai ei olõʔ Se

5. ajamoment a. teat hetk, moment; tähtaeg `pannu pääl sai kala `paistada paraja `aiga; sai `õiget `aiga `sinne; igä tüö `nõvvab oma `aiga; miä `läksin õma aja `pääle (õigel ajal) Lüg; `senni ajani ei ole vel käind Vai; sa tuled paraguseks (õigeks) ajaks Jäm; einad piab oma ajal kogu panema Ans; senne ajani ilm on üsna kena Khk; Sa oled juhtund sõhuksel ullul aal, tuba sumas Pöi; küll need sool pekendavad jah `maksmese `aega Mar; eila `neokse aeaga (samal ajal) Tõs; Tüe olga `õigõd `aõga `tehtüd Khn; Kas külisid midagi oma `aega, kasus `äśti Hää; Pillimees tuli ka selleks ajaks kohale oma lõõtsaga Kei; selle ajani ~ `aani ma põle veel seal käind Juu; `vastlapää ei kiedetud [kartuleid]. jah, neil oli ikke oma aeg KuuK; olid kõik selle aeg (sellel ajal, selleks ajaks) surnd JJn; aeg selle põllel ja lõppeda (põll on vana) Ann; mis ajal ta on sadama akand; rukis tuleb sügisel oma `õigel aal maha külida Tür; `siia `aegani läks mul aeg `kiiresti ära VJg; tuli parajal ajal appi Iis; `ommen sest `aegast vii ärä; milla aeg (millal) suab si̬i̬ `vistlemine Kod; `seie `aegani on õld ike vett MMg; kalad vee pääl mäńgivad, oma `aega ajavad taga, kudevad või Äks; on juba aeg, vaja kalale minna Ksi; ma tiiä igäl aal perembine ku sina Trv; lehm es naka `pulli `ot́sma, aga lehmäl es ole vi̬i̬l aig Nõo; tooni aani `olli rońg ärä `sõitnu Kam; külümisel om oma aig; mis aal sa lääd Ote; `seoni `aani ei olõ˽leevä `näĺgä vi̬i̬l nännüʔ San; parandõ sõ̭ss ku parass aig Krl; `saie vi̬i̬l viimätsel aol (hilja, kuid veel parajaks ajaks); surm om külh teedäʔ a aig om `ti̬i̬dmäldä; vihm lätt tu̬u̬l aol (samal ajal) üle ku iilä sadama `naksi Har; ega eśä `kotsile uma aig Vas; kuńst sõnnik tege [lina] inne `aigo `vaĺmest; vaśt si̬i̬ ajo `pääle minev`aaśta (just aasta tagasi); pini `põrglanõ es mõistaʔ imp kodo tullaʔ õigõ ajo pääleʔ Räp; mehele minnä paraśs aig joʔ; `aoni õ̭ks varastass, üts kõrra saa õ̭ks lõig täüśs; päiv (päike) tulõ õks uma ajo pääle, päiv käü üi kellä `perrä Se; aig `kuoldaʔ, tuole maalõ mindäʔ Kra; ao pääle õigel ajal mineʔ ao pääle magama ja tulõ ao pääle üless Plv; kuʔ saa es ao pääle `mõisahe, oĺl nahk kuum kah sul Vas; ao päle hain `häitsess (õigel ajal vaja abielluda) Se; sü̬ü̬ḱ `olli [talus] kõrran ja ajo ~ ao päält Ote; ühel ajal samal ajal; samaaegselt ühel ajal lähvad `linna Khk; akame nüid ühül aal menema Kir; tema (kukk) omikuti laalab ühel aal Ann; mi˽sai mõlõmbaʔ ütel aol `alla rońgi pääle Har; egass tu̬u̬ uma `haiguss (menstruatsioon) kõ̭igil üte ao pääle ei tulõʔ Plv; mil ajal 1. millal mil ajal kuer `aiseb Lüg; miil ajal tama lähäb Vai; ei tea mil aal kojo tulavad Muh; mil aal si̬i̬ oli si̬i̬ pulm Äks; mil aal si̬i̬ olli, ka suve või `talve Krk; mi̬i̬l aol t́ä˽lubasi tagasi tullaʔ Har 2. kaua aega; ammu Sääl on keede, `senna ei saa mil ajal obusega `pääle `minna Hää; põle neid (laule) mil ajal enam lauld JJn; ma põld muśtikeid `milgi aal `katsuda saand Ann; põle `milgi ajal näind Pai; sedä põle nähä olnd enäm mil `aalgi KJn; `milgi aal (iialgi) ei jõvva sa tat ärä kirjute Krk b. sünnitusajast sie laps oli old `enne `aiga Kuu; küll ta aja päält ikke tuleb - - kas lehm tuob vasika ehk `naiste`rahvas tuob titte ehk Lüg; pudenemise aeg - - sünnitand lapse ää PJg; tite ema aeg soab `müöda Ris; lehm tuli `lüpsma ikke `õiged `aega Juu; see lehm tõi üle aja Trm; ku mõni eläjäs suab `aiged, `süńdib vaśkas enne `aega ärä Kod; lehmäl `olli vaśk periss ajalikul ajal; aig jõvvab kätte, nüid om vaest `varsti lehmäl poig Nõo; es tiiä midägine `enne, kui aig kätte tulli. siss tõsel päiväl tulliva `kaejatsi Ote; Üit́skõrd visass onde mitu kuud `vaśka enne`aiga ärä Rõn; taal oĺl enne `aigu lat́s, kat́s nädälit oĺl enne tu̬u̬d õigõt˽`aigu Har; tõõnõ poig `sündü iks uma ajo pääle (õigeaegselt) Vas; mõ̭ni om kat́s nädälet üle ajo, mõ̭ni om kat́s kolm `päivä `perrä Räp; ühte aega minema samaaegselt sünnitama teite lehm `oiti sel samal ajal ää kut meitel, nee `lähtevad `ühte aega Khk; ämm `ütles et Muśsik ja nuarik pidid `üste `aega minemä Kod c. kellaaeg `Aega `arvasid kukke `laulu `järgi IisR; `karjas `päiva kell `näitab `aega Vai; pilise ilmaga p‿saa [päikesekellal] ajast aru Khk; mis aeg `paergust oo Muh; aeg on na iline juba Käi; mis aeg see emä `käśkis `lehmä `lüpsä Vig; mõõdeti peeru söed ää - - selle järele sis `arbasid, kui `kaugel aeg oli Mih; mis kellu ajast ta `linna lähäb Khn; kas kell `näitab `õiget `aega Iis; minu kell oli `seisma jäänu, kui `pääva ei ole, ei tia `aega Äks; `vaate, mis aeg om joba, mis tunnipakk näüt́s Krk; Aig joba poolen päevän, sina iks makad Nõo; `Kaiõ `aigu päävä `perrä kah Har; kikass jo ti̬i̬d ajo; koodi`tähti `perrä `kaeti tu̬u̬d `aigu Rõu; kui paĺlo `aigu um (mis kell on) Lut d. paiku, umbes siis ja siis eks ta `kellu kahe ajal tuli Jõe; `kellu `kuue `aiga oli kui kävin teil VNg; kellu kolme neĺla ajal Ans; jo se viie kuue aeg oli, kui töhe `menti Rei; kella kahe`teistme aeg pidade olema kurjavaimo tuńd Mar; omingu kell kolme neĺla‿aks oli rehi `vaĺmis Pee; minu mies tuleb neĺla viie aast kodu VMr; kella kahessa aeg oli keskhommik, kella kahe aeg lõõna Pal; kellä viie aig vai pu̬u̬l kuus päiv `lu̬u̬ja Ran

6. ilmast, ilmastikunähtustest suve ajal, `suoja ajaga kilu ei ole Jõe; kena töstetav aeg, Kuramaa metsad ning liivamääd `paistavad käe Jäm; pöld jätab tükkis `ilma, kui sańt aeg on Khk; teist `aega (ilma) teeb Kär; `seisvad aead, soead aead et pöle `tormi ja nenda Pha; `kangesti libe koĺlakane aeg Vll; `Sõukest suurt vee `puudust pole sii änam `ammu olnd, nii pailu olid ajad ikka märjemad Pöi; sel `aastal pole lund olnd, köle kuiv aeg olnd Rei; nüid ei kuulegi kuku`lindu, vata külmad aead ja Mih; Mia oli parajuttõ kois `pitkes, kui `sündüs kieväks aaks (läks tormile); Läks `lendäväks aaks (tormiks); Ei tiä, kud́as nad `sioksõ `lendävä aaga Ruhnust `tuldud said Khn; Vahest sai [rukis] iĺlem, vahest varem küpseks, sedasi kudas aead olid Kei; nüid poar `oastad kuivad ajad ~ aad HJn; sügise `paĺla maa aeg viel läks JJn; tänavu ei ole palavad `aega Ann; eedid magama, õli vagane, ajad taga `muutsid kõik, tuul kohiseb ja puud liiguvad; porine aeg one keväde enne jüripäävä Kod; Prossa `järve ei ole kuiva ajaga `sisse tulemas midagi, aenult metsa ojakesed Äks; kui `oĺli soem aeg - - si̬i̬ säŕk `oĺli sis seĺläs KJn; palava `aage om paĺlu `uiski Hls; kos madalad maad, siss vihmatse ajaga es saa arida Ran; `saone aig Kam; nüüd om `kuivi `aigu olluʔ San; `muanõ (porine) aig; ku külm aig tulõ, siis om õks rassõ Har; hainangu lõpp, kuum aig Rõu; `š́elge aig; aig eh́t jo vihma pääle Lei; tsiga kand `põhtu, saa kuri aig; `pihmeʔ aoʔ (soojemad talveilmad) Lut

7. a. (koos hulka või määra märkiva sõnaga) käis `ulga `aega `meiga ühes Jõe; mone aja tagant; ole vähä `aigu `karjass Kuu; no kuda sadu on, vahest `kestab tükk `aega Hlj; üks `einekene `aiga `lähte viel VNg; üle `ulga aja sai sedä inimist `jälle nähä; tuli vähäst ajast `siie Lüg; vahel on siin `ulgad ajad Vai; anna `moole see asi möne aja `pεεle Jäm; niid sadas tou `aega; üle `mitme aja olid kenad ilmad Ans; `nahkjas `toodi puu küljest ää ning `lasti tüki `aega mädaneda Kär; see oli mütu `aega (kaua) kodu `aige Kaa; Pole nüid tükil ajal külas käind; Ons sol pihu `aega; Kus ilmatu aeg läks ennem ää kut andma aketi [vilja] Pöi; `ulka `aega o juba läin Muh; ma `ootsi keik see aeg Käi; ma istu vahest ka tükid aad Rei; mina olen hulk `aega sii elan Phl; jätäme natokse ajaks `jääbima Mar; mõni aeg tagassi Kul; see oo isa eaks ja poja põlveks, `tütrelegi tükiks ajaks Mär; tä neoke va lämupeä, tä saa mõnel aal `kellä `tundma Vig; üirikese aa pärast tuli tagasi Kse; käib iga natukese aea pärast Ris; ma ta˛an ika mõneks aeaks siia `jääda; üks iil `aega tie, järjest ju teha ei või JõeK; nüid on kõik aa nii pime, et `voata, et öö tuleb Amb; ma olen kogu se aeg ikke neid (mesilasi) pidand; `laśkis suured tükid ajad [masinal] tühjalt `käia JJn; lasi ennast `ilma aa uodata; mina põle teda ulgal aal näind VMr; `uata viel vähe `aega Iis; vähätuse plaksu `aega sa õled juba maganud Kod; ivakene `aegu Äks; `mitmel aal ei `pestud põrandad Plt; mea piä `kü̬ü̬ki minem küben aass; ma lää kübeness aass; `lasti ärä jakk `aiga nurgan `olla; puhk `aiga üte kotuse pääl elänu; ta olli iki `mõnda `aiga `aige Krk; si̬i̬om ää rohi küll, sedä saab `mulle `mitmass aas võtta Nõo; ää törtsu `aiga olli siin Ote; sis tä `tahtsõ ütele tõsõlõ [mehele] minnäʔ, üit́s kotuss `aiga (korra, üksvahe) San; mul oĺl säĺg mitu `aigu `aigõ Urv; siss oĺl sääl üte jao `aigu; üle paĺlu ao olõ ma sukka (sinuga) kokku saanuʔ; ma‿i˽saa jalapäält minnäʔ, ma `veitü ao peräst lähä Har; olõ˽vi̬i̬l kõrd `aigu kotohn, siss tulõ˽tagasi Rõu; olõ no sa˽ka kõrrakõnõ `aigo lammastõ man; tuĺl mõ̭nõ ao peräst peiǵmiiss Vas; sinno ka `harva nätäʔ üle mõ̭nõ ajo; mineʔ `veitöst ajost ja tulõ rutto tagase Räp; kõrrass aoss lätt; kõrra ajo peräst tuĺli kodo Se b. (koos ajaühikut märkiva sõnaga) `istub ja `mõtleb `tunnid ajad Kuu; õlen `aasta aig juo `uotand Lüg; magasin `tundi `aiga Vai; silma pilgu aja pärast tuli tagasi Ans; jäi tunniks aaks `sönna Jaa; Mo supp jähi veel `keema, see võib tunni `aega veel `kiia Pöi; üks nädal `aega oo, põle ea, tuleb tagasi Muh; üks minut `aega käis ää, tuli kohe tagasi Mär; [kell] köis nädälis aeas viis minutid ette Tõs; tuńni ajaga läks `Pärnuse Tor; `paastus kõik se seitse nädalid `aega Hää; kuu `aega oli `linnas Ris; `aastad ajad oli asemel, ei `pääsend `liikuma JJn; kümme `lehma pidin tuńni `aaga `lüpsma Ann; laenas raha `aasta aja piale Iis; vahel lubasid `tulla kõege peregä kuuss `aegass; kuu ajaga tegi `u̬u̬ne `katse `alla Kod; sääl `olti ü̬ü̬ ja päe `aega Vil; keedet `sü̬ü̬ki es saa nädälil aal kah; ku ma är tunni `aiga ti̬i̬, sõss om ta iki tett Trv; ta sat́te üte tunni `aiga ninda jämet [vihma] Pst; kuuś suvet `aiga käüsi ma karjan; si̬i̬ om joba `aaste `aiga põdenu Krk; jalg `olli `aige, mia likati suvi `aiga Nõo; tiä ka taĺv `aigu palleĺ jumalõt Krl; tu̬u̬ tulõ tuńni ao peräst kuuʔ Har; sa võid nätäl `aigo uno pu̬u̬l olla Plv; (heinamaale) Sinnä˽`mińte `tervess nädäless aoss `vällä Räp; `aaśtaga aoss läts sulasõss Se c. (koos ajaadverbiga) `kaua aja tagant kui keriku saab siit Lüg; ta läks kouemaks ajaks ära Jäm; oli sii veel ilja `aega tagasi niha Ans; se oli juba ammut `aega, kui seda sai `kuultud Jaa; see `kelder `tehti ilja aa eest Muh; se pole väga `ammo aeg, kui nad `siia tulid Rei; ei ole kauat `aega kadun Aud; põle kaual aeal tein `leiba HMd; kaua `aega sa ikka `uotad JMd; mul on kauast ajast [seismas] ühed ieringad JJn; siis oleks [paranemine] võtt kaua `aega `aega Ann; elas kavvat `aega pialt selle viel Trm; ma panen su kavass `aegass vahi `alla Kod; mina põle ammu `aega sial käenud Pal; joba ammul aal ei oole `sinna saanu Krk; kraasi om ammust `aiga temä käen Nõo; kavva `aigu, kuʔ jo sõna sai Krl; tu̬u̬ oĺl `kauga `aigu `aigõ Har; `ilda ajo i̬i̬st käve siin Räp d. nii ja nii palju aega tagasi, möödas `sellest juo `palju `aega juo, `seitse kaheksa`kümmend `aastat `aega Jõe; on juo nädäl `aiga kui `viimast `käisin sääl; sest on juo, kuuskümend `aastat tuleb `aiga senest Lüg; ma‿p `tεεgid, mis sest `aega on, kas seitsekümmend üks `aastad voi Jäm; sest on üks ports `aega Khk; neli `oastad `aega, kui ta ää suri Juu; kaks ehk kolm iga `aega tagasi Kos; ravvast [vankri] juhisid akati tarvitama `oastat nelikümmend `aega Trm; ligi sada `aastat `aigu tagasi Võn; sinna˽saa jo viiś aest`aiga `aigu tagasi Har; no˽saa sinnaʔ `aigu üle katõsaa `aasta Rõu

8. (vormelid) a. (imestust, üllatust jne väljendavates hüüatustes) nää, kus on `külma verelisi inimesi, oh sa `armas aig Jõe; oh minu aig, küll on iga se moni inimine `uidurane Kuu; `armas `elde `aiga, vai sina oled siin VNg; oh sa `eldene `aiga Vai; oh äŕje aeg Jäm; Arm aeg ette oitku, on ikka nende lastega rist Kaa; oh sa aeg, kui nobe ta oli `riidid `selga `aama Rei; sa igävene aeg, va vihm `leotas `meite `riided kõik ää Mar; `jeldene aeg, no kas mina täda `tuntsin Mih; kis seda `tohtis `koolis `rääkida, sa alastuse aeg Hag; os‿sa kulla aeg õt́e, kui ilus se on Juu; oh kaĺlis aeg, ei ma `tiandki Jür; sa `oitku aeg, ma kohe imestates `vaatasin seda `kaśsi Amb; nõnna `pilvesse läheb kohe, et os sa aeg Ann; oh sa õnnis aeg küll, mis tema ometi `ütleb VJg; kaĺlis aeg, mul ei õle pesogi ühen Kod; os sa suur aig, mis nüid tahad tetä küll Krk; oi sa `eldene aig, mes nüid küll saab Nõo; oo pühä aig, timant koolõss nii paĺlu `vannu inemiisi San; `Taivanõ aig, noorõ inemise˽rögisäse ütte `puhku Urv; oh `heldene aig, kuiss meil ta si̬i̬ṕ no ni hukka lät́s Krl b. (hüvastijätuvormelites) `jäeti iad `aiga; üva `aiga, üva `aiga, üva `peigumehe `õnne ka; vanad inimised `ütliväd aja `pääle Lüg; kenad `aega Vll; Olgu siis seda `korda `jälle loril lõpp ja ead `aega Pöi; ead tervist, ead `aega Tõs; iad `aega JMd; üvad `aega MMg; ääd `aiga siss, näiss konass ma tule jälle Nõo

9. eks mets ole siin old ige oma aja (kogu aeg), ega sie ole `toiseks `muutund Kuu; juo sie jääb vanast ajast juo, sest tule `vällä `ühtegi; kevädel juo kippuvad [mesilased] tali`korterist `tüöle, sii sajavad `aiga taga Lüg; Minul tuli kene aeg (kaua) teda `oodata Jõh; tal käisid segased ajad (meeltesegadus) peal Phl; mes aeal põlvel see oli, kui neid metsä matikuid akkasin pidama Var; Ma põle seda kuna ajal (kunagi) näinu Hää; nüid ei ole ma enam `miskil aal (kaua, ammu) teind Pee; poeg põle sada `aega (väga kaua) siin käenod; minä ei õle sadandel ajal tädä nähnud; ku tuleb miässerahvas `vasta, suab üvä aeg (läheb hästi, on hea õnn); kelle ilma aeg (ammu) nägimä tõenetõiss; kõik õli muadon ja ajan (komebkas ja ajakohane); kavva mina vahin siin, mes `aega ma täädän; õli õnnelik aeg (õnneks) et `tuiskas, ei nähnud `jälgi Kod; `sinna `kohta ei ole ma kuna aig (ammu, kaua) saanu; sehast `laulu es ole kuna aal kuulu Hls; nüid om vanami̬i̬ss ilusen ajan (heas tujus) Hel; kona ajal (millal) sa lähäd ommen; mia ei tiiä, kona ilma aal mina na (püksid) ummelsi Nõo; sinno ku kirbu˽sööväʔ, püsü‿iʔ `kohḱi paigah, kannahta ajoniʔ (kannata ära) Se; head aega aegsasti Selle (põhu) soab säält oome ead `aega ää Pöi; Vahest kui arvati et soab sõniku `õhtaks iad `aega `väĺla, siis `pańdi piale lõunat `ärgi poar `kündma Kei; aost aigu järjest, kord-korralt valu lät́s ika aost `aigu suurõmbass Urv; [rukkivihkude kuhjapanekul] ladva˽`säeti iks `saiba poolõ üless minemä, aost `aigu iks nii `liuhka ülesspoolõ Rõu

hagu hagu g hao Urv Krl Har Rõu, hau Kuu Plv Vas Räp Se Lut; hago g hao Kan VId; agu g ao R(au) hajusalt eP(au), T Urv Krl Har, aa Tor Kos Krk; ago g ao Vai Emm Võn; n, g agu Jõe Vai, ago Emm

1. a. maharaiutud peened puud, võsa, laasitud oksad; oks, vits `meie isa läks ühe`kerra hagu `tuoma `kelgaga siit Kuu; vanaste `raiusivvad inimesed `lammastelle agu, `nuore sang leppä ja kase agu Lüg; isa `panno akku kuppo Vai; mees läks `metsa agu tegema Mär; agud `siotassõ pao vjõtsaga Khn; aad saab oksadest `tehtud Tor; Iga `oasta raiuti `uusi agu `piale [kuhjalavale] Kei; kuuendiku mies sai kütuseks aenult agu, aud tulid vedada `kaugelt metsast Kos; raiutud aud `siutakse kubusse; [kütisetegemisel] süödi mättad `sinna agudelle `piale ja `mulda `piale Amb; agu ei saa muidu vidada, kui olgu `siutud Ann; `enne `küeti jo agudega `ahju VMr; poisile agu (peksu) tarvis, tarvis peenikest agu `anda piltl Trm; ku puu on `alla neĺjä toĺli, si̬i̬ lähäb agude `ulka; püssaid one `aodess ja kuuse õksadess, kui lat́ipuid ei õle; pitk ein nagu agu Kod; aost aid MMg; pikad aud laduti [vedamisel] piku rege Lai; mis sa ud́jad neist (loomadest) nii paĺlu, `endal suur agu käes, võta vits Plt; kuhjal `vastu maad pannass aa Krk; `panti egä rua `alla kaits agu - - `sirged `oslised aod `võeti; agudest aid Ran; lehitse ao `tu̬u̬di keväde kodade katta, ega ao küll `vihma es `piävä `kinni, ao olliva tuule peräst Nõo; akku ragusime maha, pańnime unikude Kam; linaleo aoʔ Krl; kirvõss jäi sinna hakõ manu mahaʔ; taa‿m ni äkiline inemine, nigu kadaje hagu lätt `kõrbõmma Har; sääsäle `pańti hago `sisse, hao pääle `pańti mõrraʔ, nii et vesi pääl oĺl Rõu; ti̬i̬d sillutõdass `hauga ja kivvegaʔ Plv; `raoti hago ärʔ ja `kääńti kuppo piḱält Vas; lina läpü hagu, mis linno pääle pandass [leotamisel]; halanõ hagu, halõʔ `raodu `siśse Se b. piltl (peksa andmisest, peksa saamisest) küll sain agu, nahk `aurab VNg; kui sa vaid ei jää, saad agu `vasta `perset Lüg; sie laps on agu küll suand, aga ikke `kange VJg; poisile agu tarvis Trm; ma‿lõ taalõ haku küländ `persede `andanuʔ, ei˽`kullõ˽näet Har; ma sinnu võta `haugaʔ Lut | (kergest einest) `vöeti natuse agu ala Jäm; Võta `piima-`leiba agudeks `alla, `varsti saab `tuhli `lõhka ja liha; Sõi enne kõbaste agusid `alla, nüid tahagi teistega änam koos `süia Han

2. kaera pööris, ripse sel kaeral on east agu `otsas Juu; suure agudega kaer - - `ringi on tal aud Amb; tal on `niuke tari `otsas ja seda `üiti agu, kaera agu Tür; kaer aab agu `väĺla, odra ab odra pia Pai; üheküllegä kaeral on agu üksipidi KJn

3. kiudpilv `seuksed aud o `taeva all Kse; Agu taevas - - kui taevas on siuksed räbused, pikad pilved KJn

4. kriips, joon Kevadest `talve sai `vaadatud, kus metiskukk akkas agu (tiivajälgi) vedama, `sinna tuleb mäng IisR; [saba] tähel nagu suur agu taga KJn

Vrd haga1

ahju|suu `paisteleib - - `platsudetti siledaks ja siis - - `ahjusuhu `küpsema Kuu; `ahju suu on lagonend Vai; Natuke `oksi põletati ahu suus ää, see oli kõik see sooja tegu Pöi; mene `sõnna aho suhu `sooja Mar; ah́o suu oli `tehtud vanast pajast Mih; ahju kook, mis ahju suus saab küpsetatud Kei; vanal ajal `tehti lõke ahju suu `alla, kui `peĺti viel ei old Kos; ahju suu kukkus maha, lagunes ää VJg; tuli ahjo suuss tuleb `välja nõnna ku obese saba Kod; ahju suu i̬i̬s `oĺli sehake kuḿm Vil; ahjusuu jääp `keskel ja ahjusuu kõrvast tuleve lõõri Krk; jala nii `lämmä, nigu ahju suu i̬i̬n paśtat Ran; mõnel `olli kańdeline ahjusuu, aga enämbide `olli iks sõõrik Nõo; mul om `lapjuga leib õkka ah́o suu pääl Võn; tiä `pi̬i̬stless hinnäst ahosuu i̬i̬n Kan; ahusuu alus piät puhass olõma, muud́u ku mõ̭ni kipõń triksatass `ussõ, lätt palama Har; ahosuu otsah oĺl `kõonõ vai kadajanõ hank Vas

ai2 ai g aia Khk Kär Mus Krj Muh LäLo Kse Han Mih PJg HaLo Hag Amb seeliku äärispael; ka toot vanast olid `aiadega kuued; ajas kuuele aia ala Khk; vana Mustjala kirju kuvvel oli ai all, see pael `oidas kuvve saba laiali Mus; seelikute all ne aiad `peeti, `laostega `ollid `keertud `sõuksed sõrmelaiused paelad Muh; nüid põle änam siilikudel `aia all LNg; seeliko ai keerotud `justku `pastli pael Mar; Villastel seelikutel õmmeldi vaksa`laiune `valge linane või takune ai `alla Han; ümriku ai; ai `aeti savasse Ris; ai `aetakse kuue iare `alla Hag Vrd aid

haiglane `aigla|ne Kuu/`h-/ VNg Vai, Käi Mär Vig Tõs Vän Tor Hää Juu Kos JMd ViK Trm Kod VlPõ Puh/g -tse/ Nõo, `aiglai|ne VNg Vai(`aige-), `aegla|ne Mar Ris, g -se; `haigla|nõ g -sõ Har Rõu Vas; `aiglan Krk, `aiglõne San haigevõitu; kehva tervisega ei minust `präiga ole `asja, olen vähä `aiglane VNg; `aigelaine, ei ole `terve `eigä `aige Vai; `aeglased silmäd Mar; see siga oo `aiglane, kel saba `sorgos oo Vig; ma olen si nädali `siuke `aiglane Vän; sial kõik `aiglased inimesed koos Juu; `Kange külmaga jääb inime `aiglaseks Kos; ta on viimasel aal nii põdur ja `aiglane JMd; tema oli `aiglane `äśti ja tema ei saand sis `kuigi Kad; õli jõud õtsan ja `aiglane Kod; `aiglane, ei jõund tööd teha, ei söönd Plt; temä latse om kõik nii `aiglatse Puh; ma ole täämbä `aiglõne San; sukugi˽`maada ei˽saaʔ, säärän `haiglanõ olõt Har Vrd haigene, aigline

aitama1 `aitama, da-inf aidata, ae- eP, `aitada R hajusalt Sa

1. abiks olema, abistama ma käisin `aitamas `neile `päästada `verku Jõe; `talvel, siis `aitasime emale kedrada IisR; ma `aita so `riided ült ära Jäm; ta saab mind `aitada Kaa; pole `siia `moale teiste aidetu olnd mitte Jaa; Arm aidaku `teitid Pöi; ma oleks aedan sind veel `lapsi kasvata Muh; mede saare pεεl aidedaks ikka `teisi Käi; Mind pole `ükskid `aitand Rei; tule `aita moole kot́t õlale Mär; ma `aitsi `lamma `einä koa tehä Vig; pruut nut́tis ja muist pulmalesi `aitasid koa nutta Lih; toeduga `aitassõ kua, inimesed viiväd ligi [pulmatoitu]; Kas nämäd `aitaga (peaksid aitama) `puati `vällä `aada; `Teiti küll juba `aitõt Khn; Aita nagu oma last aia teiba otsa sitale PJg; nemad on ead inimesed, metu `korda meid aedand Vän; kui teene `aukus on, lükka takka veel teist, ega maksa `väĺlä aedata piltl Juu; tema on nii paĺju `aige, on aidatav kohe KuuK; kui te `aitaks `otsa üles tiha, siis ma ehk saaks akkama; ega ta ise `voodist `aitamatta `kääga `väĺla ei saand Ann; ta ei soa ennast aidatud Tür; eks me kõik aidand teda mehele `panna VMr; `aitaks jumal selle pääva `müöda Iis; mina aedassin `vaśkad [ilmale]; õma last ei õle `aitaman, `aitavad `võõrad Kod; kutsar - - aidas ärral pakid `väĺla `tuua Plt

2. mõju, toimet avaldama; asja parandama Mis `aitab `rahva `rääkimine - - kui `kiegi `menna vai võtta tahab Lüg; möistab `aigust sönadega `aitada Jäm; kailud `aitavad tiisiku `aige `vastu; mene `aiguse `vastu‿p `aitagid rohi Khk; Obuse jalakońt oo katti, äi siis aita änam miski nöu Kaa; mis‿se `nutkid `aitas Muh; räägi mes sa räägid, egä see ikke mend ei `aita Mar; ku änäm `luiskamene ei aedan met‿siis sai jälle tahuga koa ihutud [vikatit] Mär; üks oli natuke targem - - [see] oli ää laitn, et `meitel ei `aita akkamine `vasta Khn; räeme pead ei põle aedand kedagi `ammavalule Vän; mis se `reäkimene enam `aitab, mis on läind, se on juba `möödas Juu; minul on mitu `korda eliding olnud ja mul `aitas rukki jahu VMr; ei aidand kedagi, tüdinesin ää ja `ańtsin järele Kad; si̬i̬ vihim ike `aitab Kod; ennevanast oĺlid sehantsed `nõidused, ni̬i̬d aedasid Vil

3. kõlbama, sobima roho `aitab juo lüä küll, akkama `lüömä Lüg; kaltsumihed [said] keik kaltsud ning vanad vörgud, mis ep `aita εnam; siiakala ning tursakala `aitab ka ilma `keetmata Jäm; täna‿b `aita `ilma `kinduta (kinnasteta on külm) Khk; isased vöivad küll `linnas olla, aga emased, mis `söuksed `ristlased on, äi `aita sääl (linnas elada) Kaa; se nönda näŕp loom, see‿p `aita üle `talve pidadagid Jaa; vihma `saoga `aitavad nee [riided] üll küll Muh; äi `aita `rεεkidagid, nii ull jütt; nee on ühed kuivad maad, `aitavad alvemad `viljasi küll pidada Emm; rebase saba on igavene tore, `aitab kraeks küll ka `tehja Käi; Äi siis `aita mitte, kui laps äi `kuula söna Rei; `kapsa leeme `sesse pidi liha panema, see mud́u `aita mette LNg; õunad `aitavad paari nädäli päräst näridä Mar; Ainult talve külm jää pealt, siss `aitab [merevesi] rüübata Var; nüüd vist putõr `aitab kua `varsti (varsti on valmis); vana inime, kas `aitaks viel `pilti tehä Khn; need vanad rauad `aitavad küll tal (hobusel) veel `käia Juu; eina ei `aita `tuua viel JõeK; [kui piimal] külmavalu väilas on, siis `aitab `juua JJn

4. a. piisama, küllalt olema `Tõisel `aitab `sarja`täiest, `tõine ei saa `tarbet `reie`täiestki Lüg; Nüüd sai `leiba `ninda `palju `kaasa `pandud, et `aitab kahest nädälast IisR; löö köps `pihta, jo siis `aitab Khk; Sai just abude vahele `sõukse laksu et `aitab Pöi; ära änam kalla, `aitab jo küll Käi; kahest `aitab küll Rid; ma `larpsin `perse muśtiku suppi täis, nii et aidas Saa; sest rohimisest `aitab siekord küll Ris; kui purje ei aidand, siis jälle aerud HMd; `andis ikke luadal teisele tohlaka ära et `aitas Kad; minule `aitab si̬i̬kõrd sellesski Kod b. läbi saama; vastu pidama selle natoksega peab `aitama niikaua kui `jälle saab Mar; omiku `aitasin `jälle ilma [söömata], lõõna, siis sõin `truuste Juu; temal oli preśsraud, se `aitas tema eluaa Ann; lüpsilehmad suavad kääst kua, ega nad sellega üksi `aita, mis nad karjamalt `korjavad VMr; kaua teie selle süemaga `aitate, süege `silku, vat siis `aitate `õhtani VJg

Vrd abima, avitama

aja|pikusel ajapikku esi`algu inimesed olid `kimpus [mehe juttudest]- - aeapikusel `saadi nende jutudele saba `külge Mih

alla1 `alla üld

I. adv 1. a. (ruumiliselt) alla, kaetud või alumisse ossa, (millestki) allapoole `kuiva `atru paneme `luomadele `alla; `loomadel `võetse nahk pealt ää, siis jääb kile kord `alla; kui õlut köib, siis päŕm `korjab `alla Muh; rukid `pańdi parsile, siis `kööti `alla, kuivati kuivaks Rid; ajale `aetasse tugesid `alla, kui aed oo `velto vaond, ja õunpudele `aetasse toed `alla; vanaste sõideti koa `ratsa, `mindi külässe, siis `võtsid obose `alla Mar; ma võtan liidi alt tuha `väĺla ja teen tule `alla Vän; apu leival jääb koa vahest `alla tahu kord; sooled käeväd `alla (songa puhul); ei soand [teda] `tõsta, ei soand - - mitte tuult `allagi Juu; kuhja põhi tehakse `vaĺmis, pannakse agu `alla ehk kiva JõeK; laps kuseb `alla Sim; tule kirjota käsi `alla Kod; särgi jätk tuli `alla ajada, piht `tehti `peeniksest `riidest Pil; `sinna `aasid vammussalle kasuka ka vi̬i̬l `alla Vil; vaea kana `audma panna, muna vaa `alla panna Nõo; timäl oĺl ka - - uma nimi `alla pant Vas b. (millegi) varju võrgud köevad siia `alla (võrgumajja) Muh; `raagjaalune - - pani `tühja kolusid `sinna `alla Mär; varjualutsel om nüid `vastne katuss pääl, kos võip `turbit `alla panna ja puid Nõo

2. a. (suunalt ülalt) alla, allapoole; madalasse, maha jah nüid ta roogib ette (väga) ega pää seda lund `alla Vll; nεε kui tuleb tüminal trepist `alla Phl; [meri] möönab, lähäb `alla; laseb kõik kõrist `alla, joob kõik ää Phl; `maarjakaśk - - on `alla oksadega PJg; pääv akkab `alla `vierema Ris; [silma] laug liigub ülesse ja `alla Kei; lasen mäest `alla iad `truavi Hag; tuule kää vesi joosev sirinal siĺmast `alla Juu; sügise iĺjaks jäänd odrapiad `kieravad `alla, kahekorra [kõrre otsas] JJn; kukkusin lakast `alla Pee; vikerkaaŕ juob, `tõmmab vett ülesse - - [öeld] kui ta ots lähäb üsna `alla `vasta maad VJg; lõng läks voki kõrist `alla Trm; tõssad sõõla üles pää `kõsta, siält lahed teräd `alla `tu̬u̬le `piäle; suured kalaluud süäväd [kanad] `alla Kod; peru obene, tule mäkke `alla perset `pildun iki Krk; rinna luu om siin rinna i̬i̬n üleväld `alla Ran; `riśti ju̬u̬nt [seelikud] tuĺlivaʔ perän, `alla ju̬u̬nt (pikitriipu) oĺliʔ vanambil Kan; päiv `veerüss jo `alla; häŕm lask `langa `mü̬ü̬dä `alla ja üless Har; säńgün `istun tulõ paremb uni, sõ̭ss t́sangahhass pia nõ̭na `alla; `poiskõnõ sattõ puu otsast `alla ku roṕin Rõu; `serbäʔ `piimä `pääle, sõss lätt kaalast `alla; `kaska siiloʔ läävä üleväst `alla Plv; kui [tainas] parass hapu, sõ̭s satass leib `alla Räp; atuss om jo ar `alla sikat; kuu lät́s ar jo `alla Se; [vilja] pääʔ lamenevaʔ `alla ku ummaʔ rasõhhabaʔ `olgõ; [sea] kõrvaʔ är ribahhanu `alla kõrvaʔ, tõõsil um `pistü kõrvaʔ Lut || Ela see kaua änam `öhti, ta on põsed kõik `alla lasnd (lohku vajunud) Pöi; võtab `alla tätta nii `kangeste kui lah́aks jääb, kas siis loom või inimene Mar; näust `alla tõmmand Koe; mõne obuse kael on nõdus - - `rangide kohast võtab `alla Lai; küll on aga näost `alla läind Plt || ette, vahele (töötlemiseks) Mis `autud `lasvad pärisest, katsu eest äe. Et äi jää `alla Pöi; sügise olin masina pial `viĺla `alla panemas; `lasksin `viĺla `alla masina kõrisse Kos; meil õli lina masin, lipima (loopisime) `kolkmid `alla Kod; enamast ma ikke maśsina pial olin, ma `laśsin `alla Pal b. (lähemalt kohta määratlev) `ümbrikud - - nee olid `alla ännani Krj; vesi läin [kaevus] `alla madalase Tõs; läind `alla tuppa PJg; `alla `seia kui saue `maasse tegime, siis ernes `kasvas tugev, aga ei kiend `pehmeks Koe; `kanga võllas, kost kangas `alla pakku lähäb Kod; läme `alla sulastare manu; nurme otsa lääve kodu, majade manu `alla; [vihma] u̬u̬ `vaijiv kiḱk `alla `põhja Krk; minev`aasta olli meil küll `alla niidu ilus ein kasunu Hel; säält mäe alt ju̬u̬sk oea `alla `järve Ote; mi˽lät́si `alla jõkkõ hainalõ, Keretü su̬u̬n jõeveeren oĺl meil hainamaa Urv; ma joosi ilma `ammõndõ `alla (all mäeveerul asuva tare juurde) Krl; `alla kua manu `viidi tuli; Mat́simäe tütäŕ tuĺl ka˽siiä `alla `pu̬u̬t́i Har; ku [põlle] nööri˽pikembä, ribatuss kõtu pääle `alla Rõu c. teat suunas või suunast allapoole, kaugemale palgiparved lastasse jõge `mööda `alla Mar; tuul viib laeva `alla, ei soa midagi teha Ris; läks `muandit `alla Juu; või vit́sikud lähnud ku `ti̬i̬derattad müdä vett `alla Kod; Liguski soo, `Reasverest `alla `minna Lai; kõppeterad ehk alusterad, mis tuul `alla lükkas, `kaugemalle Plt; loodsikega käi `kaugele jõe `vi̬i̬rde - - peri vett viib vu̬u̬g esi `alla; Jõesu̬u̬ `luhta pidi `alla minnä Palupõhja poole Ran; ku `tuulama `naati - - sõ̭ss `pańti sari `värrede `pääle, agana˽lät́siväʔ tuulõga `alla Räp; iä lätt `alla (jääminekust); vesi ju̬u̬sk tsoŕri pite `alla Se d. randa, kaldale; sadamasse mere `ummikas käib `alla, siis tuleb mere pääld ida `pohjast kova torm - - `laine käib `alla, `rannale Kuu; Madal, laevad äi saa`alla Pöi; Tuul on küll vaikind, ära `präägu käib veel nii `kange lokse `alla, vastu kallast et Emm; loots jo se, kes laevad `kõrgest mere piält `alla toob Tõs; järve tuul ajab vie `alla; saaniga tuuasse kalad järvelt `alla Trm

3. omale kohale allasendisse; külge, kinni nakid, nee, `missega tallad `alla lüiakse Krj; kui lühike säŕk oo, siis `aetse alane `alla. alane õmmeltse särgi `külge Muh; jεε rovad `panta `alla, `käida noodal ja Emm; mine `rauta obone ää, löö rauad `alla Mar; kui `pastlel on auk sees, `pańdi talokas `alla Kul; raudtald `lüäkse `alla laevalõ Khn; uurin uied `uurded, siis saab põhe `alla `pantud Aud; jää kambakad - - akkavad `alla, obusel kah Hää; Lehmad olid `kontidega `aiged, taht `jalgu `alla võtta Kei; `voatame, kas kardulest on koa `alla löönd juba Juu; ma lõin ise omale `saapa tallad `alla Pee; `reele panivad ka kudagi rauad `alla Lai; lumi on sula, obesel akkavad pangad `kangesti `alla KJn; iile jää ei piä `jalgu all, pane jalaravva `alla Ran; servä maha `aada `laudul, siss omm ää põrmandut `alla panna; kui rataste teĺg `katski läits, siss jäi `ku̬u̬rma ti̬i̬ `pääle, seeni‿gu `vastne teĺg `viidi `alla Nõo

4. (välj olukorda, millestki hõivatud olemist) ma pani `eese `kenni `senna `alla ühna (võtsin mingi töö või kohustuse enese peale) Mar

5. (välj suhet, määra, hulka) a. vähem (kui) põle veel kuue `kümnene mette tä `alla ikke Mar; need teĺled on paarisaja `aastased, või on natuke `alla JJn; kahessa `aŕsinat läks üli`konda, jäi siis ivake üle ehk `alla Trm b. vähemaks üks table·t́t ei võtagi änam valu `alla Rid; see võtaks täst tüki `alla (väärikust vähemaks) Mar; juba viiendämä `aasta sui käisid [talupojad] `reńti `alla `teĺlimas Vig; eks sa jäta `alla, eks sa alanda `inda koa natuke Juu; ind läks `alla Plt; kuu `lü̬ü̬di `alla, sai tävvess säntsel pääväl lüvväss kuu alla, kuu jääss jo vähäbäss Se

6. (verbi tähendust modifitseerivalt, möönduse tegemist, vastupanust loobumist, nõrgenemist jne väljendav) kui kaks tükki nönda `jönni aeavad, siis teine jätab `viimaks `järge, eidab `alla, kes targem on Vll; on teina `kangem, sa pead ikka `alla `andma; jähi teisest `alla Emm; `ańtsin nüid `talle `alla, kaua ma ikke `vasta `vaidlen Juu; Mia ole ka `kange, ega `miagi tälle `alla ei anna, ku mul `õiguss om; ku `nääsklevä, siss temä om kõhnemb, jääb iks `alla Nõo; Pätt om üts allakäünüʔ inemine, kes varastass ja valõtass Vas

7. (välj aega) eel, enne, ette oli sedasi olnd, et pulmad olid [tüdrukul] `iljaks jäänd, kaks tükki oli ̀alla tolemas (kaksikud olid sündimas) Rei; ma anna `raagu `alla (kergest einest enne suuremat söömist) Phl; viinaklaaś `enne `alla ja liha ja kardulest `piale ja Kei; naesed käevad enne saanas, naesed käevad `alla Pal; ańd meele `süvvä ja ańd `viina `alla Nõo

II. postp 1. a. (kellegi, millegi) alla, alumisse ossa; (millestki) allapoole, madalamale puude `alla on kukkund `öuni Vll; Laudi `päelne arja `alla [põhku] täis Pöi; noorik `pandi ojo `alla, et ta pale‿ss paista Muh; särgi krae tuleb kurgu `alla, nööbiga `kinni; see oo siss `loodo tä surm kui tä puu `alla jähi Mar; panin `kerve koa ree `põhja eente `alla; mine sa pista tuld natuke pliida ~ paja `alla Mär; säŕgi jätk `aetasse - - säŕgi `alla Kse; tuulispask viis eenasao ülesse `taeva `alla Mih; udi oo pikk ritp, kellega talvel `võrkusi jea `alla `aetse Aud; Käi kaśsi saba `alla (tõrjutakse tüütut) Hää; vii si pahn eläde `alla Saa; iline `vaatab saba `alla, varane pugu `alla JõeK; `mõisas käisime tööl, õnneks oli, kui saime tiumehe kuueõlma `alla magama Ann; kerstud - - old kaane `alla `kangid täis; `puhtad terad tulid `sõnna sarja `alla ja tuul aas aganad `eemalle Tür; viis `kirve aseme serva `alla IisK; tapid uśsi ärä agude `alla; ei tiä mes mulle jala põhja `alla sorganud Kod; pind läks küine `alla KJn; ja saeva aenad katusse `alla üless, jälle tõsteti [kuhja] katuss `kõrgõmbale Ran; panni vana `kaskaturgi küĺle `alla; võt́t raamatu `kańgla alla Puh; roti vedäsivä põrmandu `alla kõ̭ik `rõiva Nõo; peenikeist hako‿m hüä paa alla aiaʔ; muldhiŕs kivest `koetass saina `alla Se b. (millegi) sisse `köömne varred pannasse õlle `alla, raba `alla Muh; ma suren ää, lähän mulla `alla Mar; paŕt läks vee `alla Kse; lähäb vee `põhja mere `alla Var; oless äbi peräst vai maa `alla vajonu Ran; tõene kinnass om kadunu nigu maa `alla Nõo c. varjualusesse, (millegi) varju läksime nabra `alla `varju Vll; vanad `kroami korjati roagealla Pöi; võrgud pannasse `randas maa (võrgumaja) `alla ; lõhu se puu ää, mis ma ula `alla `panni Muh; `oĺlid kraami tuast kõik `väĺla roovi `alla `kannu Hää; ei ole `kohta, kus lähäd, mine metsa kuuse `alla Ris; pää läks `pilve `alla JMd; tańtsiti - -reie all. läksime aga - - reie `alla kokku Kad; siis ei tõhi tuli`u̬u̬ne `alla `minnä, si̬i̬ kedä [uss] naalanud Kod; lähme sinna sarapuu `alla. sääl om ää varis `istu Nõo

2. (millegi) lähedale, juurde Läks obust Äiukivi `alla viima Pöi; ma vähe lase uulde `alla [viina] Muh; `silmde `alla `panne kui ta luges Phl; kui oli rehkenduse tuńd, saadeti sind suure `tahvli `alla Rid; kui `lähtväd tülisse [öeld], et ää sa mette mo silma `alla εnam tule Mar; eenä saod - - väed kueha alla Vig; `Vatla raba lähäb Pärnu linna `alla `väĺla Kse; Salaja oma nina `alla (omaette, vaikselt) kirub; on käsk, et ärjad `süüma pannass einamaa pääl põllu alla Hää; jääb ukse `alla `seisma, ei tule `kaugemale `ühti Juu; vanal aal `tehti lõke ahju suu `alla, kui `peĺti viel ei old Kos; ikke kiige `alla läksid pühabä ja paupääva `õhta Ann; ujus `kalda `alla Trm; kägo `lendäb `akna `alla ja kukub - - kõhe `kamri; kõik `tüksimä Anne suu `alla magama Kod; tuli `mulle seda nina `alla `ütlema, et mina olema tema koŕvi ära võtt Lai; lähme `köstrei `alla ueuma KJn; valu lei `rindu `alla Ran

3. (päri)suunas; poole `viska `soola iga tuule `alla, siis kaduvad `visked ää Muh; [luiged] panevad sia pöhja `alla Noa; mõnikord kõue elmaga tuul pööräb pilve `alla ja vihm tuleb siis kohe Mar; panima obesed suetsu `alla, üks siäsk ei tullud [hobustele kallale] Kod; tuulutamese all tuule `alla jäävad `kerged perad, tuule aab ni̬i̬d `i̬i̬mal Vil

4. omale kohale või paigale (allasendisse) külge, kinni lume klomp `korjas obusele jala `alla Jõe; trits `pantaks menikord teise jala `alla ja jεεraud teise jala `alla Käi; sula lumi jääb `jalgade `alla Kad; `kampel on see, mis obuse jala `alla akkab sula lumega SJn

5. (välj tegevus- või mõjusfääri, kuuluvust) a. olukorda, seisundisse; tegevusobjektiks; (kellegi, millegi) mõjusfääri, võimusesse vahest `jäite `vihma `alla ja - - `kuivad `einad jäid maha Jõe; sie asi tuleb ühe `kõrra kõne `alla Jõh; `numbri poisid `läksid ikka liisu `alla Khk; [hobune] lähäb maha `löömese `alla, `kautamese `alla Pha; sa lähed selle asja pärast veel `kohtu `alla Vll; Tohi mite `öhta püme `alla `jääja; Talud läksid - - maksu `alla Pöi; ma vii tibud tapu `alla Muh; kõik läks müima `alla, seapoeg või `miskid muu Rid; enni `pańdi soldatid kroonu teenistuses püśsi `alla Mär; va paper [raha], see lüjässe ike `ümmer, ja inimest jääbäd kah́o alla; kimbust läks lina sis `rookmese alla Vig; teist süi `alla aeama (süüdistama) Mih; nekruudid läksid `Pärnu `linna `numri `alla Tõs; Mine siä tänä lehmä `alla (lüpsma) Khn; olen oma `tütred juba tanu `alla pand, `tütred jo mehel kõik PJg; ma jää kurja kubja `alla, kurja kubja kepi `alla rhvl Hää; ta läks `linna `tohtre `alla; kohad läksid ostu `alla Ris; saime maja juba katuse `alla Nis; kõik juadikud ja laisad pannasse tüe alla Iis; annan raha tämä uole `alla; käib `tostri `alla, one vigane ja `aige; kõik kõrvalised ti̬i̬d `pańti nüid `kruusamise `alla Kod; seda ei `võetud jutu `allagi, ei `tehtud juttugi sellest Lai; oĺli linaarimene, iga ommiku kell kaks lina `alla SJn; kui `oĺli vihmane siis tet́ti lina äǵli `alla, muidu `laśti aŕk adraga õhukseld, `tet́ti adra `alla Ran; nemä jäivä `kohtu alla (kohus jäi pooleli) Puh; emä läits `vande `alla ja vańd Nõo; lat́s tahass nime `alla pana, viimäte sureb ärä TMr; mis `niitmise `alla lät́s, tu̬u̬ olli niidu ain Kam; ma tuĺli naist `palvusõ `alla `panma (et õpetaja kirikus naise eest paluks) Plv || ette, vahele; töötlusse nee oo paljast vilja `uiped, ulata vikati `allagid; mees jähi massina `alla Muh; pane obu äge `alla (ette) Rei; need lenad nii veletsad, ää mädand, need `lähtvad kõik lõugeti `alla Mar; kaks suvet panin `viĺja masina `alla Ann; obused piavad `niuksed olema, et nad `tallavad uńdi `jalge `alla Tür; lased villad uńdi `alla, se kisub `pieneks Sim; vili - - tu̬u̬ läits triigipuu `alla (viljavakk lükati triikpuuga tasaseks) Ran b. (kellegi, millegi) alluvusse, haldusse; käsutusse, juhtimisele `andis teise ärra `alla, läks teise ärra `juure [teenima] Emm; mina jähin sandi saksa `alla rhvl Phl; `vaenlane võt́tis kańtsi oma `alla Mär; vene kotkas võtn selle `laastõt mua oma `alla, rotsi käest võtn ää Khn; karjakud ja karjanaesed köisid tä (mõisa aidamehe) `alla Aud; kus pere `kohtas oli `rohkem inimesi, siis `pańdi tret́siku `alla `tööle, said raha Juu; vanass lapsed kääsid egä `lauba `ku̬u̬l`meistri `alla, kääsid `näitämä Kod; Kalana käis Pajosi mõisa `alla Plt; piät hinnäst alandamma tõsõ `alla Plv || (klassifitseeriv, osutav) viu `alla läksid veel `ummes viie`kümne sendised [angerjad]; see mõisteti surma süi `alla Muh; kui `kruńti `pańdi siis `Lepnapurre küla jäi Kurgvere küla nime `alla Rak; raba ja eenäm, kõik käib eenämu nime `alla Kod; kui põrsass juba puudane on, siis lähäb kesiku nime `alla Äks; üless`ostja `reńtsiva aia ärä, õonad ja marjad lätsivä üte rendi `alla; soolikud ja magu, südä ja kops, ni̬i̬ kõik käevä sisikonna `alla Ran c. (millegagi) hõlmatud, täidetud (olekusse); (kellegi, millegi) kasutusse; (millegi) jaoks, tarbeks Rugi kõrs sahati ikka kõige esiti ää, see läks teise `oasta `jälle odra `alla; Singi leki `ämber piima `alla äi `aita, teeb singi maigu `sisse Pöi; nõu pannasse naa vee `alla, et tä turraks lähäb Mar; kesa jääb `ingama ja päävatama, ei saa mete sui`viĺla `alla `tehtud Vig; kõige jämedamast [takkudest] `tehti siis kotid `kartuli `alla Tõs; see [heinamaatükk] on `kaskede `alla jäänd JJn; pani kõik oma raha `veśkite `alla `kinni VMr; jääb paelu tegemata eenämid, kasvavad metsa `alla ja Kõp; Ta om lai nigu üits ruga - - mitma inimese ruumi võtab endä alla Nõo

6. (välj aega) eel, enne Kiedetud `silgud - - `piimasuppi `alla Jõe; võta `viina koa sööma `alla Muh; löövad `risti ette, söömä `alla ja `söömä `peale Mar; ta jõi sööma `alla Kos; tieme rukid `kortuse `alla VJg; Viis troppi [arstirohtu] süegi `alla Trm

7. (välj umbkaudset mõõtu või määra) elu kinnitasin saea krooni `alla Kul; inimesile `ańti mua `suurduse järele kas vakaalune ehk puale vaka `alla [vilja koristada], mes üvä sul õli elädä, võta tämäle (mõisnikule) `kartulid puale vaka `alla, `einu kahe vaka `alla, rükkid kahe vaka `alla; kui vakamua vaka `alla teed linud, siis oo muailm näid Kod; siin om kuhja `alla aenamaad küll, siit saab üits kuhi `ainu; siit saab `mitma kuhja `alla `ainu, vai kuhja jagu Rak

8. (välj viisi, korda) Ilma sõa aigu käesivä Nõo vene keŕku papp ja luteri keŕku pastur Elvän tõene tõese alla koolimajan jutust ütlemän Nõo

III. prep 1. a. (millestki) allapoole, madalamassse; allpool, madalamas pää jo `alla lõunat, lõuna mööda (kella 14-16 paiku) Mar; meeste säŕk oli natuke `alla põlve Mär; tüdrukud läksid [jõkke] `piale tammi, aga poiss läks `alla tammi Ann; `ruaśke muad `alla`kalda õli saun Kod; mul onu - - tol `alla `põĺvi `küindusiva käe; [reht] küteti, aur tulli `alla pardepuole Ran b. (millegi) sisse, sees `teised on juo `alla `mulla, mina `üksi`päine ikke olen VNg; lähen linu `matma, et ligu `alla vaos, `alla vett Aud c. (millegi) lähedale, juurde tuli mere piält maha, tuli laevaga või paadiga `mäele, `alla `kalda Tõs

2. (välj suunda) päri, mööda maja `paĺka piab `alla `pääva `lasma, siis ei lähä koid `sisse Jõe; `Alla tuult oli purjuga ea `minna, `küĺge tuult sai ka veel kuidagi Pöi; lei külg on `alla tuule parras Emm; kui [võrgu] kiht`voogu ehk `alla`voogu lasen, sis jääb ilusti Rid; parved `lastakse `mõndakümmend `versta alla vett `alla Mär; obusel `kergem `alla mäge `menna Kir; `alla tuule läks kõlu ja aganas Mih; `vastu`pääva käibad kõik kruud `lahti, `alla`pääva käibad `kinni Nis; köis lähäb - - vie juoksu järel `alla vuod HMd; `peoga küliti `alla tuule Juu; puu, mis `easti `lõhki läheb, soab `alla tuult ja pääva taha `lastud Kos; sial jõepial - - siis läksid [jäätükil] `allavett kista kuhu kohe Koe; `lõime `lõnga - - `alla kää kedrasivad VMr; tie lähäb ülesse mää ja `alla mää VJg; `alla tuule lähäb ike suits Kod; kui läks `koormaga `alla mäge, siis sidus ühe ratta `kińni Lai; `alla tuule ja `piäle tuule KJn; sõ̭ss nakass kõ̭ik elu `allamäge `kiskma (ebaõnnestuma) Nõo; sõidami alla ~ peri kallast San; ku `leibä lõõgate, sõ̭ss aganaʔ `lińtseväʔ, sõ̭ss pidi `alla tuulõ `hoitma, muud́o puru lät́s `silmä Räp

3. (välj määra, hulka, suhet) vähem (kui) `alla sadat samu Jõe; Alla möödu mihed (väikesed poisid) kasigu koju; se on `alla iga, seda `kohtunek äi karista ka end Emm; kül‿tä täib vist anda jah sool `alla inna Mar; `küine panemesega `saagi allakolme inimese Vig; ma oli `alla kümmet `aastad Pär; sii on `alla naela, põle `naela `täiski mitte Juu; `alla kolme `aasta obune on sälg JõeK; ratas on nõnna `alla jala paksuti Amb; sudakaid `alla kaksteist `tolli ei `lasta `püida Trm; [hargi] vaŕs `olli nii, et parass `tõsta, `alla süllä Ran; ega paĺlu es ole toda `langa, `alla nagla `olli Nõo; `alla üte `küündre ei saaʔ; `alla `aeśta ma `kaupa ei ti̬i̬ Plv; alal nagla om Se

4. (välj aega) eel; enne ma oli ikka `alla `kooli (ei käinud veel koolis) Kse; puul on noor loom, `alla `lüpsi Ris; `alla `leerimest on plika, `peale `leerimest on tüdruk Kir

Vrd ala4, alahalõ, alale2, alali3, alas2, alle1

alla|poole

I. adv 1. (suunaga) alla, maapinna poole; alaspidi; (millestki) madalamale, kaugemale siit allap̀ole `minna meie eenamast läbi minna oo rabas `kaarmud küll Mär; müir vaeub allap̀ole, varsi maea lagund Vän; ühed aru kased on `narmas `okstega, riputavad allap̀ole Amb; kui linad said viest `väĺla `tuodud, siis kükitati nad [mahad] ladvad allap̀ole Koe; piatera jääb tuulesarja `alla - - teine järk on alused, mis on `allapoole läind Trm; äśti pikad [kuued], pooleni siareni või veel alla`poole Lai; `seantse `amba ollive sehen koogu ravval, tõsteti pada ülespoole ja `lasti `allapoole Pst; orja `ütlev sedäsi, oss nüid ollu üit́s oŕk, lükkäss tat (päikest) `allapoole Krk; panet sia rippu - - pää `allapoole; tule redelit `mü̬ü̬dä `allabole onde Nõo; `pańti [vilja] vihk vihu kõrvale, ladvad ülespole ja tüved `allapoole TMr; sann pandass õks `allapoolõ, et ta elomajale nii `lähkädsen ei olõʔ Räp || piltl naa inimese elo pääbäd `lähtvad `alla `poole (lähenevad lõpule) Mar; mea akka egä päe `allapoole mineme (üle 40-aastasest inimesest)); lää mäkke `alla poole (vanaduse tõttu) Krk

2. vähemaks ind läit́s `alla `pu̬u̬le Puh

II. prep 1. alla, (millestki) madalamale abenek mees se on, kennel abe allap̀ole suud kah käib Käi; saba juurikas tuleb `allapoole kantsroo koodi Mar; pisut allap̀ole põlve Mär; piḱk änd, `alla poole kondi `otse Hls; ving oĺl jo `allapoolõ `paŕsi Räp

2. vähem kui allap̀oole tuhande ikke `maksin Mär

Vrd ala|poolde, ala|poole, alas|poole, alle|poole

alt alt üld(ald R)

I. adv (välj kohta või liikumissuunda) 1. a. (ruumiliselt) altpoolt, allpool; alumises(t) osas(t); alumises(t) küljes(t), põhjas(t); (millegi) alt; varjatud, kaetud osast on üks vie riist kuiv, ei jää alt pidämä Lüg; `pesti sie kleid `vällä - - ja siis `tärgeldetti `vällä alt saba Jõh; nii `külmä `ilma et `panno ikkunad alt jähä Vai; naised ju alt `lahti, pole es `püksa jalas ei midad Jäm; kalapüiu paet on pεεlt lai ning alt vahe Kaa; `ümrik oo must ja kurrulene, alt o natuke `kirja koa; iga nädal pidi ika `juuksid `lõikama et alt tasased oo Muh; Äi sest `pääse änam alt ega päält (väljapääsmatust olukorrast) Rei; lina õlmad `löödi alt laiale ja istudedi maha Vig; kui vesi alt ää kuivab, siis jääb iä korge maha Khn; Puud laaksivad ennast isi alt ära Hää; nüid tuli üsna iad `vihma aga maast läbi ei käin, alt oli päris kuiv Ris; [aida] põrandad olid alt `õensad HJn; `riided `lõõgavad alt Amb; piimä pütt õli alt kuńni piält ühe laiune Kod; nõnna `tihkest läind - - et sa ei saa üle ega alt läbi [padrikust] Lai; tuli lõpess ärä alt; altjoosuge `veske (töötamisel liigub alumine veskikivi) Krk; ait tetti `kõrgõdõ - - alt jäi tühjäss, et tuul alt läbi käib Ran; kui kirn täis sai, `lasti li̬i̬m alt `väĺlä, ku̬u̬r tetti võiss Nõo; mõ̭ni pand pääle mulla lae jaʔ ala `leie toĺlitsist lau˛ust alt `lü̬ü̬dävä lae Har; `lambatat́t om alt haĺaśs, päält veteĺ Räp; `maahhapant (lamandunud) ristkhain mädänes alt hoobiss arʔ Se; võtaʔ alt, kaku˽`hainu alt lihmäle Lut b. alumises(t) suunas(t), altpoolt; madalast, maast mönel juba sööma aeg toleb alt ülespidi, ööldaks `röhtleb Käi; `uhkav alliaks keeb alt vett ülese Kse; Ein `niistub ikki maa pääl, maa annab alt üles [niiskust] Hää; linnarabamise ratas - - olli puulangist tettu - - alt sõksit Trv; opetaja - - tei `kuhja ja `köstre `annu alt kätte Nõo; valujoonõ˽tulõvõ˽tast alt, `si̬i̬ripit́i, nigagu üless `põĺvi `sisse San; ennevanast tet́ti vesirattaʔ alt `lü̬ü̬dävä `viiga `ümbre minema Har c. (lähemalt kohta määratlev) kas `kuskist alt metsa seest ehk alt põllo pealt ehk Mar; ei see suur piĺb ei tuld `siia, see läks sealt alt läbi Mär; kelts all - - `päike akkab päält teda sulatama, aga alt põhjast on kõva Äks; me saime mõne sada neli viiś-kuuskümmend `sarda riśtik`einu siitsa·mast alt eenämäst KJn; Kui ma eńnist alt (saunast, popsimajast) `mööda läksin, `oĺlid seal lapsed üksi kodus SJn; tuuĺ om altt järve pu̬u̬lt Hel; alt lohust lät́s ka küll ti̬i̬, tu̬u̬ lät́s likõss Rõu d. jalust, teelt, eest (ära) mine alt ära Jäm; erilane jah `nõelab, tuleb et oja alt kohejoonega Mar; alt ära arjakad, järvakad tulevad Kos; alt ära, muidu ajame `otsa VJg; kui veel pia täis `tõmmab, siis oia alt Lai; pakõ alt Vas

2. omalt kohalt või paigalt (altasendist), küljest `lained `täitasitte `paadi täiss ja, ja siis paat vajus ald ära meil Jõe; vurr`puuri rattas on ald `vällä tul(n)d; `kiera `nössid alt ära [hobuseraual] Lüg; kui sui raavad alt εε on sisi kabjad kuluvad nii öhuseks Khk; see oli mütu `aega kodu `aige, jalad olid alt `otsas Kaa; õlut lõi `ankru põh́a alt ää Mär; kukkusin `järsku maha, jalad nagu `võeti kohe alt ää Juu; `arvad ikke‿t ma enam ei kedra vist, ega sa muedu neid voki `jalgu oleks alt ära võtt Amb; kelsa võtab alt ära [soe vihm] Trm; kui vanger akkas `kräunuma - - `võeti ratas alt, tõmmati miaret `piale Lai; kaits part pidi kõrrage alt ärä lükkäme Krk; oĺl suuŕ pada, tu̬u̬l lät́s põhi alt ärʔ Plv; kapi `vaia är `tassuʔ alt hobõssal Lut

3. (ajaliselt) eelnevalt, enne lepakoordega lepidati enne alt - - siis kahjati riie εε Khk; siis sai põld alt ärä äestätud ja, siis sai külimä `mindud Mär; `maarjaga kollutadi alt - - sss ei lähä [värv] peält ää mete Vig; värnitsega tehaks alt üle Ris

4. teeb `rimmus nägu - - sandi näo, teine on ni alt (vilets, mannetu) ta meelest Vll; noorest peräst tõistest alt, tõiste `jalge alune (lollist, rumalast) Krk; alt (halvasti) lugõma Lut

II. postp 1. a. (ruumiliselt või suunalt) alumises(t) osas(t); alumises(t) küljes(t), põhjas(t); kaetud osast jää akkas ilusti `meie `paadi ald läbi `käima Jõe; umb `aavad on sedäsi, et akkab naha alt mädänemmä; vesi `juokseb [vesiveski] ratta alt läbi Lüg; `Naine ei `tõhtind `palja `piaga `süiä, siis maa `lõhkes `seitse `süldä tämä `jalgude alt Jõh; mie `kardan `kaindla ald kudina; `läksin verävä ald läbi Vai; nεε kus `lähtavad kεε alt `kinni oides Khk; vatid ollid kurgu alt `kinni; keele alt lõigati kile `katki ja, kohe akkas `reakima Muh; Uue ölletäku saab ölletegu aegus ölle alt - - see jεεb keige alla Emm; juuse tort on räti alt `väljes Phl; pliida alt tuleb suits Mar; lina ei taha saue koorukese alt tõusta Vig; `köidi `jälle `vorsti lae alt ää toomas Aud; sul on tänäne pää pikem, teene riie paśtab `väĺla teese alt Juu; sukapael - - ulatas põlve alt `kinni `panna JJn; ema tuli lüpsikuga lehma alt (lüpsmast) VMr; piim korjati kuare alt pudru `kastusess Kod; `kańdla alt akasś si siil; künnapu käüve `risti ri̬i̬ põhja alt läbi Pst; jala põhja alt om katik Krk; võti temä lõvva alt pääd piti `kaińlade Hel; latse kaabiva toda `mäiä sääld lepä koore alt Nõo; säält mäe alt ju̬u̬sk oea `alla ̀järve Ote; sau tulõ paa alt `ussõ Har; susi kaabit́s muldhirre alt `lauta mulgu Rõu; iä alt talvinõ püüḱ om rasõhõmp Se || (millegi) seest maa alt ajab üks roho üless, nagu nüüd on õhakad Lüg; aĺlikast tuleb mua alt vett Kad; lumõ alt saa õs `haina kätte Rõu; maa-alonõ u̬u̬ś, maa lat lätt u̬u̬ś Se b. (millegi) varjust; varjualusest nüüd on juo vana `jaagup `müödä, egä `põõsa ald ei lähägi `kaste `vällä Lüg; `metsä `varjos ja `kalda ald `müödä tulin [sõudes] kodo Vai; vahib kulmu alt Muh; lähen `räästa alt läbi Ris; ega sa‿i saa et sa nüid `uone alt [karjase ööseks] `väĺla aad Kei; aganik oli `reialuse küĺles. `reialt kihuta aganad kohe üle ukse aganikku HJn; ega sa kuuse alt ei lähe, et na kuivalt lähed (kõrtsist kainena lahkumisest) JõeK; `ootan teda nagu `pääva `pilve alt `väĺla tulema Koe; eenad on `lahti lahutetud - - kieritisse paksu alt `väĺla `tuodud VMr; läks õõnapite alt `rosto ajama Kod; poisikse otsiva `kolta alt `vähju Trv; mine˽`tõmba vaŕu alt rattaʔ `ussõ Har; `kulmõ alt kaess Vas

2. (millegi) juures(t), lähedal(t) kiers `ukse alt `ümbär Kuu; `väänäb südäme alt, `püüjäb `õksele ajalda Lüg; kasi silma alt εε Khk; Ma `kohkusi nõnda, et südame alt läks valu läbi Pöi; jala tulid tagasi `Martna kiriku alt Mar; ku siit `Lüitse alt minna [parvega], sis sai `õhtuks `Pärnu Vän; Vasalemma alt kõrts, muist `üitsid Vasalemma Nömme Ris; ei `kästa naist koa oma küĺle alt võtta, siis lähäb ikke ää tene Juu; [kaetamise vastu] kolme ukse alt `jälle pühiti prügi ja siis suitsetati neĺlabä `õhta Koe; kas jõgi talvel teie alt ka `kinni on Kad; aŕjuklased käesid Luuka linna alt; si̬i̬ näppäb kõhe silmä alt ärä Kod; tee `keerab mäe alt paremalle Plt; pitsitä siit `rindualt Ran; minge säält vana ussaja alt läbi Ote; haaŕd leevä tõsõl nõ̭na alt ärʔ; sõidat [parvega] üte kaari (keerise) alt tõsõ kaari alaʔ Har || (millegi) juurde, lähedale kuub oli kainu alt (kaenlani) Jäm

3. (päri)suunas(t), pool(t) `kangest taivas punas siit - - pöhja alt Ans; ädala (lõuna) alt lööb `selgeks, akab `pääva `näitama Khk; jaanibä tõuseb [päike] ea tuule alt Mus; Ajas `öhtu alt vihma pilve öles ja sajab Pöi; müristab siit vesigare alt; koit tuleb ikka ida alt Muh; alam vili - - see võeti sealt tuule alt ää ja jahvatadi `loomele LNg; põh́a ald `koldab, virmalest löövad `taeva Aud; ida alt ja vesigare alt lähvad suured pilved Ris; sa˽piat nää˽rõugu˽tuulõ alt `pandma, muidu lahk tuuĺ laḱka Har

4. omalt kohalt või paigalt (allasendist), küljest jalg tuli ära järi alt, nüid olen iĺma järita Lai; sääl olli obese kabja alt `seante mua kaabak maha jäänu Krk

5. (välja, vabaks mõjusfäärist) a. välja, vabaks mingist olukorrast, seisundist mina sene `maksu alt küll ei `pääsi; ma tahan `lahti `saada sinu `kiustu alt Lüg; meni‿p `saagid `kohtu alt εε Khk; täna `õnne, ta sai vaeva alt `lahti (raskelt haige surmast) VMr; kui juba emä alt ära suavad [põrsad] ja üväd suured, siis oo keesikud Kod; [poiss] olli loosi alt läbi käenu Hel; sai sõ̭aväe alt `valla Nõo; sai sõa alt `vällä Krl b. ära, vabaks (kellegi, millegi) valdusest, alluvusest `Rakvere alt mies, `Rakvere all õlen üleväl; `leimä `mõisnikuje alt - - `lahti Lüg; vooĺat́sura ku võt́t `mõisniga alt naist, siss maśs herralõ kat́skümmend viiś `ruublit Se c. vabaks millegi kasutusest tee kauass tuhliste alt `lahti Khk; lepiku alt saab ruttu maad (uudismaast) Kul d. (tööriista) vahelt, töötluselt [veski] kivi just pika alt tulnd [teritamiselt] Pöi; kui `veśki alt läbi käis, mullad ja aganad `väĺla, sie `üiti koa `pit́simine Jür; kruasiline, mis kruasi alt `väĺla tuleb VMr; `ropsimata linad `võeti masina alt, `pańdi `puntrasse Trm; sasi om si̬i̬, mis masina alt tule, õle ni̬i̬, mis kätege pessets Krk; tõriksest nakab jahu kivi alt tulema Ran; `villo - - kraasiti, tullivaʔ massina alt `vällä, kääneti `kuŕsti Plv

6. (välj aega) eel, enne `kordame ruki küli alt; Üks inktus joua teise alt εε (hingeldamisele ei tule vahet) Emm

III. prep 1. a. (millestki) altpoolt, madalamalt; varjust kuul oli alt ajude läbi läind Jõe; Laps `juokseb alt `vihma (ei saa märjaks) Kuu; `Laisa obuselle `lüüjässe alt `aisa IisR; ei mõistnd `loogu `võtta, altkäe oli `riisund Mar; alt ratta `veske, vesi jooseb ratta alt - - aab ratta `käimä Tõs; ega ma muidu ei näe kui alt käe (käsi tõstetud silmade kohale) Aud; `vaatab alt silmä ~ `silme kollokille; altkäe ei pühita `lauda, siis tuleb pahanduss Kod; reied `sioti alt põlve püksi paelaga `kinni Lai; sia käisive alt müüri `sissi Trv; alt `siĺme `vaatep - - nagu uńt Hls; [ta] olli alt lavva `kohtuärra `jalga sõkkun Hel; kos pu̬u̬l [hobuse] liht `olli, säält pu̬u̬ld `panti ohja aru alt rooma; kõõrsiĺm, nigu kõveride vaht, vai alt kolmu, sedä`viisi `viltu Ran; alt `põlvõ iks tuĺl `hammõ pikkuśs Kan; ta vahiss nii alt laka, üĺess kavalusi Har; hiit iks `siĺmi alt `kolmõ Rõu; anna alt lõvva üless Plv; Surm võt́t `rätsepäl altkäe kińniʔ ja vei timä `mõtsa Räp; kaõss alt`šiĺmi Lei || (millegi) seest altmua one mes kaevandused ehk `rautid mua alt läbi `võetud Kod b. (maapinnavormilt, asukohalt) madalamalt; juurest ald `maande, noh sie oli nisukene `mulla maa, üle `maande oli `liiva maa VNg; mine too altmεε kajost vett Phl; alt `lõuna [tuul]. (ilmakaarest, kus päike asub kella 16 paiku) Hel; Lät́si alt ua (oapõllu) ja takast kua kooni˽sai muasilla manu˽ ̀vällä Rõu c. piltl sie `vahtib alt `kulmije (ebasõbralikult) Kuu; Mühästäs `miski altsuu (endamisi), mina ei kuuld Jõh; altõlma viin (salakaubaviin) Mar; püiab altõlma tõmmata - - `varguse `moodi Mär; Küll see oo üks paha inimene `mutku annab aga altaisa (tagaselja halba tegema) Han; `käidi alt `käega teretamas (altkäemaksust) Mih; linna lika, see oli altaesa lind (kergete elukommetega) PJg; altkälaps (vallaslaps); `sohkimene on altkäe kaup, sala kaup Plt; alt aisa `vaataja (laisk) Trv; alt alumise ja päält `päälmise, kiḱk sa tahat puha `täädä Krk; Altväreti vahtija sõim Ote; altnaha `käüjä (salakaval) Krl; Tan tää löövät alt `vehmre naidõ meestega jaʔ (abielu rikkumisest) Rõu; viiess oĺl alt`vehmre `lü̬ü̬dü lat́s (vallaslaps) Plv

2. päri, mööda ku oli lage jää - - sis sai `mendud ald `pääva - - ja sis ülged `vaanitud Jõe; lähän alt `tuule, tuul puhub taga; puud `lassasse alt `tuule maha Lüg; (tuulamisel) alttuule vili oli veletsam vili, sedä `võeti segadele ja `loomele Mar; alt tuule pung - - aganatega segamine, kõlu; `vaesele `ööldi ikke, mis sa oled, sa oled se alt tuule pung Juu; alet `testi pitkäli muan, alttuule akati põlema panema Kod; ku alt tuule `mõisa köögist `mü̬ü̬dä lätsit võiset nuusate [toidu lõhna] Hel; alt tuulõ olliva kõhnõmba terä ja aganit kah siän Kam; tu̬u̬ lehmäkene tuĺl alt tuulõ tagasi Rõu

3. (välj määra, hulka, suhet) vähem (kui) Ma sai - - puru uied saapad üsna altinna käde Kaa; see oli alt iga, lapse `pölves Pha; Poisijõmpsikud või alt arssina poisid Aud; eks ma olnd noor siis, alt kahe`kümne aasta Plt; alt kate`kümne om alaiäline Hel; ku rehe`pesmine `oĺli, siss kaits `kõrda `tuĺli iks rehitsedä, ega alt tolle es saa Ote; alt saa [rubla] hääd hobõst is saaʔ Har; alt iä vi̬i̬l om, nu̬u̬r vil om Se

Vrd alahast, alast

alune alu|ne g -se R eP(alo-; -nõ Khn), -tse M(-u|n Krk) T; alu|nõ (alo-) g -tsõ, -dsõ Võn Ote V; liitsõnades sag -alne, -`alne

1. a. (millegi) all või varjus olev; (millegi) all olev (ruumala, pinnas ese jne); (millegi) alumine osa `rinduie alune Kuu; `lamba mao alused `villad; [hoone] `nurga kivi, `sinne `pääle akkati `salvama, `palgi alune jäi `tühjäst Lüg; tekialune lina; `rinka ääre alune [meres, jões] Jäm; `taeva alust kauda tulnd tuluke, seda `öötasse vidaja olnd Mus; `vehmri alune aŕk (tuuliku hänna tugi) Pöi; ukse alune puu ~ lεεve Emm; odra kuhila alosed olid rot́ta täis ja ruki akkjala alosed Mar; Kõegõ paramad siia oemõ alonõ ning naestõ naba alunõ Khn; liia lae alune oli - - parte `kõrgune Nis; õunabu alune `kästakse koe (kohe) `kruoni `laiuselt ära laevata Amb; [noored kuked] redutavad pääva `otsa ekialust `mööda; se oli siin metsaalune maa, selle [põllu] nad `juurisid metsast JJn; asemete alused ot́siti kua läbi VMr; pada juuress suavad `kätsealused mussass; kangutavad maja paĺgid ülesi ja `paavad uuded alused; paan uuded alused paĺgidele `alla Kod; `koltaalutse vesi õõsele aanu; alutse püksi ~ kaltsa Trv; mundamendi alune täedeti kruusaga ja kividega; tõsteti katusse alune ka kõik `ainu täis Ran; lumõ alunõ kõ̭iḱ om vett täüs Urv; Mõ̭nikõrd om palualunõ palukõid täüs nigu˽verrev rõõvass Har; saŕjaaludsõʔ (tuulamisel sarja alla langev puhas vili); vaja `põldu laḱka ka `kündaʔ, muido saa suuŕ `pińdre alonõ; mõtsa alonõ maa; [küülikud] nu `hu̬u̬nõ alotsit pite kääväki Se b. looma ase; allapanu `luoma alune on sittane ja vesine Lüg; tarn `aitas obuste `alla panna - - talveks obuste aluseks `toodi Mus; Sügise - - `vääti [lehti] `loomadele ala. Lehed vöttasid aluse eest (hästi) taheks Kaa; Lehma alune on koa tegemise `vaevas (vajab puhastamist) Pöi c. võrgukivi; võrgu alumine äär kividega all ommaʔ sääntseʔ savist tettö pütükseʔ ja kiviʔ, noid kutsutass võrgu alosõ Se d. särgijätk, endisaegse naistesärgi takune alaosa ennemuistsed särgid - - olli ikki piht ja alune Hää; vanal aal oli särgil alane, takune `tehti alusest VJg; `hammõl alonõ all Se

2. (millestki) allpool, (millegi) läheduses olev; teat suunas olev Kabeli alune (kohanimi Pärispea poolsaare tipus, vanasti olnud seal kabel) Kuu; Lupja`ahju alune, sääl on sügavad `pollud Hlj; juealune `einam VNg; õue alune põld; See mäe`ringe alune on `sõuke lausk moa, kena tasane; Lõuna alune on `paksus `pilves; Kupuvõrk see oli esimene võrk, teine oli kupualune võrk Pöi; kui leane alune - - leas, leane alt `koldab, siis teab sula; meil `olli mullu koa salualune suur lat́s tuhliste all Muh; Täna võivad ikka mõrrad praaka täis olla, sest kõik Matsalu alune on jäneseid täis Mar; kodoalunõ niit arvati `kopli Lut; Meitel oli vanaeidega - - pisike omaalune (omavaheline) nogin Kaa

3. (sag liitsõna põhisõnana) kerge, ilma seinata (seinteta) või laeta ehitis, varjualune mul kattusse alust ei õle - - kas mene `metsä `kuuse `alle kõhe; sääl `onvad `niisuked `koŋŋi alused [turul]- - sääl siis `kauplevad Lüg; Küünialune veel `põhku täis Pöi; osmusealune tehasse ädapärast `loomile [laudaks] Mar; seal oli kärbistepuudest `tehtud alune, kus pidi `saama magada JJn; aida löövi alune õigats `urta alune Hls; kõŕdsialonõ vanal aiga oĺl, kohe hobõsõ ü̬ü̬maälisõʔ pańni Se

4. (alus)seelik ilus alune, alus`sielik Lüg; sel aal (1900. a paiku) `kleitisi põld, alused ja jäkid olid Kir; vanaste ikke olid kördid, mõned `üitsid alused, nüid oo siilik Mih; paks kalevine alune seilas ja sie on moani, ühetei·st ja üeksa `laatsed JJn; `enne õegati alune ja jaki Kõp; Alune pastab alt vällä Pst

5. (millestki väheväärtuslikust) a. alusvili Põhud said ära `puissetud, alused `aeti `unńiku, perä `tuulati Jõh; käisime kanadele alusi toomas Tõs; piatera jääb tuulesarja `alla, teine järk on alused, mis on `allapoole läind, peeniksed, mõnel põle tera sees `õllagi; õdra alused õlid `kergemad terad, sial õli rohu `seemneid ja kure `erned, ohaka `puĺki ja Trm; ku tuulismual tuuletad, alused vajovad ike saba puale `alla, tõesed jääväd piä puale, alussega ühen saema viis vakka [vilja]; alused one `tuulamata teräd Kod; alused terad ~ alusterad, mis `kerged on, varid Äks; alatuule jääb purusid sekka ja, ni̬i̬ om alutse Pst; edimelt `võeti [pahmal] edimen põhk päält ärä, sõ̭ss võets alutse üless; mis tüve `lü̬ü̬misest tulli, ni̬i̬ olli alutse; alutse ~ alutse terä, mis ala tuule lääve Krk; rehitsemise `järgi lüvväss latem põhjast `ümber ja sõkutadass `jälle alutsid Ote; Ku˽kõrd `aigu sikati, sõ̭s rehiti läbi ja˽pühiti alodsõʔ ärʔ Rõu b. (linade ropsimisel mahapudenev takupraht) alusõ paklaʔ (otstakud) Se c. lühikesed linataimed, mis kitkumisel kasvama jäävad lina alused `jäävad ikka maha Lüg d. seebisoop, -pära siep jääb ülesse. `põhjas on siegialune JJn

6. (tegevus- või mõjusfääris olev) a. teatud olukorras, seisundis, tegevusobjektiks olev `tühjä juttu˛e alune Kuu; `ühte `puhku oled riiu alune, igä mies sinuga `riidleb ja `tapleb; sie mies on `naiste `põlle alune ehk `jalgealune, ei saa `naisest `võitu Lüg; see [tüdruk] on `poiste `jalgade alune Jäm; Kes korra teiste suualuseks saanud oo (kellest halba räägitakse), äga see säält nii kergesti ep pääse Kaa; Ta oli ikka teiste `pilke ja naeru alune Pöi; `reedene päe nigu `seuke `põlktuse alune päe Tõs; pilve alune ilm Plt; jälʔ tuĺl üt́s alunõ (kedagi töös asendav) tööle Rõu; imä alonõ põrss (imev põrsas) Se b. (kellegi, millegi) valdusesse, alluvusse, mõjupiirkonda kuuluv `läksin `mõisa, tegin `erraga `kauba maha, nüüd õlen temä käso alune Lüg; vana `Mihkli iks oĺl ta kepi alunõ Krl; nu̬u̬ küläʔ omma kõ̭iḱ mi̬ kerigo˽alosõʔ ~ mi̬ kerigo ala; `aetass kõ̭iḱ kerigoalonõ (kihelkond) kokku Se || pada ning katel nee ühe nime alused köik Khk; selle nime alust (sellenimelist) sii ei ole Mar

7. (välj mõõtu või määra) inimesile `ańti mua `suurduse järele vakaalune ehk puale vaka `alla [vilja koristada] Kod

Vrd alane, alene2

hame n, g ame RId Jaa Muh Mär Tõs Koe MMg; ame g `amme Saa Äks Ksi Vil M T; amõ g `ammõ Võn Ote San Kan Urv Krl Lei; hamõ g `hammõ V(n hamõh VId)

1. särk takkune ame `selläs; amedel (hamede poolest) on rigas Vai; `eńdisel ajal oĺli ame ja `ammel oĺli kaugas Saa; maagelõng - - sellege kirjutive `ammit, kaalatagust ja rinnaedist Trv; ku [kanga kudumisel] `alla karubää ümmer tiir ärä lääb, siss `ütlet antsul om ame sellän Pst; ku rehet akati `pesme ja mehe linu aive, siis olli `paklise `amme, rüä`lõikuse aig ja einä aig, siis olli peenikse `amme seĺlän; juśt ku kotil auk sehen olli naiste ame. meeśtel `panti `kaalduk `siśsi; viis küünärt olli meeśte ame. meeśtel olli põlvist `saantigi, naistel olli poolest säärini; `amme perse katik kulunu; [tüdruk] `tu̬u̬di ärä kas `ammel (särgi väel) Krk; suure `poiskese olliva niisama `amme väel, es ole `pökse es medägi; ame om ligi ihu, surm vi̬i̬l ligembäl Nõo; ku `lämmi `oĺli, `oĺli `paĺla `ammõga Võn; `ammele aeti olalati ja käisse `värdli pääle maagelang, nisukese tipi ja looga tetti Ote; hamõtõ kinni `pańdaʔ oĺ sõlõʔ ja preesiʔ; latsõʔ käveväʔ koolin `ammõga - - imä pihtsäŕk minnäʔ pääl; `ammõ rinna i̬i̬n oĺ meestel viiś, naistel neli `nüpsi, niididseʔ nüpsiʔ; `haigil inemisil iks tetti `valgõst `seĺgest villatsõst `ammit, kel rematism oĺl Kan; `hammõ oĺli˽kõ̭iḱ nipitädä˽ja mulgutadaʔ Urv; Ku kohegi `küllä vai kerikudõ `lät́si, siss `aet́i kirutõduʔ ammõ `säĺgä; `meeste`rahva `hammõ `oĺli `valgõ niidige kirutõdu, naistõ`rahval verevä ja sinitse ja vahatsõ langaga Har; vanast oĺl [lapse rõivastuseks] pikk hamõ, alapoolõ `põĺvi, kablakõnõ `ümbre kõtu; `Rühmä no˽tü̬ü̬d ü̬ü̬˽vai päävä˽kokko, a˽kattõ hamõt panõ õiʔ kiä kooldõn `sälgä õiʔ; Massa õi˽`kiŕgi midägiʔ, olõ õi˽sa˽taa `hammõ sisse vi̬i̬l är˽kooluʔ õiʔ Rõu; vanast oĺli˽naistõ `hammil maagõlise˽käüsse peräʔ ja maagõliseʔ olalapiʔ Plv; vanast ku piḱäʔ `hammõʔ oliʔ, sis pidi olõma rajuss (lõhik); hamõhke (samegi) säläh habisõss ku haavaleh́t suurõ hirmuga; üte `hammõga (särgi väel) külm saa Se; śjondzal um pikk hamõʔ (vaimuliku rüü); miśsil um iigä pikk hamõʔ, üless kist, laǵa ni pikk, `valge um Lut || (menstruatsiooni ajal kantavast särgist) ku sa näet tõise inimese `alga amet, siis siĺmä jääve aigess; roosul om kige suurepass rohuss must ame, si̬i̬ `võtvet vere `käime; musta `amme vesi om eläjädel ka rohiss; ku uisk är `pisten, siis pane `musta `ammet pääl Krk; verevid `ammid ei tohi `kaeda, nõrgaverelistel jäävä silma `aiges Ote || piltl Hame es näe perset (kiirest jooksust) Vil; timä om nii jumalõ paĺlass, tel ei olõ mitte medägi muud ku hing ja `hammõ rüpp Har | Ütel nõul kuu amet persed Trv; na om suure sõbra, nigu ame ja perse Ran; Ütte alasi koon nigu hamõ˽`persegaʔ Urv | tükive või üte `amme `sissi (sõbrustavad) Trv; nemä eläss ku üte `amme sihen Krk; na˽`võidava üte `hammõ sisen ka ollaʔ, na‿mma˽nigu püḱs `persegaʔ Har | (ropendajast, lobisejast) suu laiep ku ame alt pu̬u̬lt Krk; Täl om suu päält suurõmb ku alt ammõrüpp Urv

2. a. jakuge ame, pääl om linane, all om jämme jakk; ei oole änäp jakuge `ammit meil Krk; noh mia esi ka pidäsi - - iluste jakuga kahar ame [oli] Puh; `amme pihuss, tu `oĺli jakuga `ammil - - pääl pihuss, all jakk Kam; kõ̭igil naistõ`rahval oĺli˽jakuga˽`hammõʔ Har; jakuga `hammõ oĺli iks pitäʔ Vas | Jakat ame `olli ülevestpuult linane, altpuult paglane Hel; vanast oĺliʔ jakuga vai vundamäńdiga `hammõʔ Kan; vanol inemisil uks ummaʔ vi̬i̬l kõ̭igil hundamändigaʔ `hammõʔ Plv; pudumeńdiga amõ Lei b. `kaukage ame. kaugass oo kural pu̬u̬l `paklise `ammel; miu esäl olli pihage ame, `panti raha `amme piha vahel Krk; tü̬ü̬ man olliva liht`käistega `amme, pühäpävän külän kävvä olliva köŕt`käistega `amme Nõo; `nü̬ü̬rega hamõ - - toolõ `hammõlõ lõigati `väega `lühkene pu̬u̬ mulk - - nü̬ü̬r lät́s laḱka, sõ̭ss `mahtu pää `sisse Kan; põrõhõllaʔ omma˽`lintsega˽`hammõ, lińdsikene ola pääl Urv; `ilda `aigu `oĺli vil poisõl `värligõ `ammõʔ Krl; kimarduìsi `käüstega˽`hammõl oĺl `väŕli pääl, puu`käüstega˽`hammõl is olõʔ. kimarduìsi `käüstega˽`hammõilõ ummõĺdi olgrehmaʔ. olgrehma˽ja`väŕli `oĺli kirutõduʔ; puu`käüstega˽hamõʔ - - nu̬u̬ `oĺli tü̬ü̬`hammõ; mańüskitse˽`hammõ `oĺli˽meestel - - mańüskinõ oĺl kirutõt. `aedu˽plaḱikõsõ˽ja mulgukõsõʔ Har; Kubõrd `käüśsidega hamõʔ Rõu; maakõline (punaste maagekirjadega) hamõh Plv; `korjustõga `hamme (id) Vas

3. seelik – RId Ame õli `sielik, amel õli `ümmärgune ja toros saba; ame saba `juoksi `pitki maad. mies ois `naise seda ameda üleväll Lüg; ame, sie on `naisterava `sielik või kuub Jõh; ei ole ameda `seljas Vai || aluskuub ame - - alus `jupka, vai alus `kuube; ame jääb `sieligo `alle Vai

4. rätik; riidetükk ümbervõtmiseks; mõrsja uju se oli igavene ame, mis sellel `ümber oli. `söuke rätik, riie Jaa; mis suur ame sool peas o (kui midagi erisugust peas on); võta ame `ümber abude; suur ame o noorikul `ümber pea, silmad `kinni, pea `kinni, `seuke suur `valge lina Muh; amed olid enne `valged linad ümmer kui `viltsid `suuri rätikuid veel ei olnd Mär; soe ilm sul aga ame ümber Koe || suur pealmine riie, vihmakuub nuo mida sa `uitad ame `ümber VNg

5. lootekest lat́s sünnüss hammõn, tu̬u̬ hamõʔ mõstass ärʔ ni kuivatass är, ku su `antass `kohtulõ, panõ puhuʔ ni saat `õigusõ; hobu ku tu̬u̬ varsa - - timä `hammõn um; tõbrass `sündü `hammõn Lut

6. kangamõõt – M kaits kääŕpuu vahet oli ame. mede kääŕpuie ame olli kuus küünärt piḱk; `söege tetti `amme mäŕk `pääle, ku edimine tiir är aet olli Hls; kait́s `tõisku amet kangass pikk - - kate`kümne `amme jagu Krk

ammiline ammili|ne g -se Hää(-le|ne) Saa Plt hambuline, sakiline `Riide riip on ammiline jusku sae `ambad. Vana`aegsed tekid ja kördi`kangad on ammilesed - - `tehti ammilesi `riipusi; Vana`aegsed tekid ja kördi`kangad on ammilesed - - `tehti ammilesi `riipusi Hää; jalaku leht on ammilise servaga Saa; ammiline puu oli, saba taga - - `riide `ruĺlimese puu Plt Vrd ammuline

hand hand V, and Hel T Urv Krl Lei, g (h)anna

1. saba ku arak kadsatess - - kos pu̬u̬l and om, säält tuvvass `käsku Hel; `kange kuumaga lehmä võtiva anna `säĺgä ja joosiva tanumide; egä peni kergitäb oma `anda - - kes ennäst väega kitt Ran; kuri puĺl tulli ussest `sisse, nu̬u̬ lehmä sarve olli ummeldu pääkoti `külge, vana viht olli annass `pantu (pulmanali) Puh; ja kui kana `anda soputana, siis tulna `võ̭õ̭rit; tuule`veskil om nii et, kui ää tuul om, siss tuleb jahu ku obese annast; last vihuti siss laaleti et, at́a at́a anna pääle, tsopu tsopu tsooru pääle; töbi annaga peni; nüid om [koeral] äbi, tuleb and sorun ja pää norun; `rätsepä obene ravvane, and om taka linane = nõel ja niit Nõo; lõõgaśsi kodu poole minekit nigu and `õigõ takan Võn; kas vai neli viiś obest `pańti `anda üitsütele [rehe tallamise ajal] Ote; Kui and `küindusi końdi manu, pidi ää nüśsilehm olema Rõn; Tuli om nigu pini anna otsah [tulenäitaja ei pea pirdu paigal]; Üt́s iiŕ, kat́s `anda = pastel Urv; no˽timäl om suuŕ juuss nigu hobõsõ hand; timä `tallass õks alasi tõsõ hanna pääle, timä taht alasi `tõisi tüssädaʔ; kasi˽kaśsi hanna alaʔ sõim Har; kas susi soe hanna pääle kunagi˽situss (kelm ei reeda kelmi); T́sia hand hoiõti kesvätegijäle; Hopõń näüdäśs `handa ja˽kattõ (jooksis ära) Rõu; taa sääre hadak um, taa nigu kana hand tuulõ käeh (kerglane inimene); `lamba hand saa kaŕussõlõ [süüa]; vana `loikam [koer] tulõ kodo hand `jalgo `vaihel Plv; jobi hannaga pini; harak liinah, hand ussõh = ah́oluvvaga ah́o`püh́kmine Vas; mis teil om müvväʔ, hobõsõ `handu vai haŕaśsit vai `ńartsõ; pini höörätass `handa, hannagaʔ; ku hädä om olõ õi `härgägi hallõ, a kui hädäkõrd `mü̬ü̬dä lätt, siss om `handagi hallõ Se; kaśs situ‿iʔ är umma `handa; hüäl tsial kõõ kõvvõr hand; mõnõl [lehmal] um padi hand ka kui luud - - mõni um harva hannaga Lut || piltl kibu anna all (rutt, ajapuudus) Urv; Kos tä õ̭ks inäp lätt, ku täl jo˽hand paku vahel ja elu üte veere pu̬u̬l um (rase) Rõu; ei olõ nail nooril häpü ei˽`handa; hanna ku̬u̬h (vabaabielus); Lahke hannaga inemine (kergete elukommetega); om ta mineke kiim, hand `kukro pääl, annaʔ joostaʔ õnnõ kohe taht Räp; kiä `uhkõ om, `viskass hannaga Se; ligõhha hannaga, hüä olõ‿i·ʔ Lut; hannan, hannah jõrel, kannul sa olõt nigu `väikene lat́s imäl alasi hannan Har; Taa pinitüḱk `tirkass ka‿ks alati sul hannan Rõu; oĺli ma˽ka iks suuril hannah `valvma minneh Vas

2. riietuseseme (alumine osa) kördi and Hel; võta and üless, ma anna sulle `vitsu; praḱk (kuub) `olli poolõni `perseni, praki and `olli `lahki; ta‿m talulaits - - om `uhke - - lü̬ü̬p tõese kas vai `uńdriguannaga maha Nõo; laits om nigu tila emä anna küĺlen Ote; pane oma poig vai anna `sisse, mia ei pane tost tähelegi Ran; imä nõśt säŕgihanna (kuuesaba) üless; kat́s `tuisku väläh, üt́s tõst `handa, tõõnõ aja lummõ `persehe Vas; Kattõ `mu̬u̬do siidi omma, pääsiidi ja hannaʔ - - Nuu˽hanna˽köüdetäse˽`taadõ, naasõ˽`köütva˽linige `küĺge, `tüt́riku˽vanigõ `küĺge; liniḱ, mäh́k `ümbre pää, hanna takah Se

3. tarberiista osa, käepide, vars üits aenumane annaga pańn `oĺli, ku vahel liha küd́sätedi, siss `pańti `ahju Ran; `lapju and läits `katski; pöörä annast kääneti pü̬ü̬r ette, siss `olli uiss `kinni; kos vanast olli olusa kopa, `handul kõ̭iḱ naśade taka ja Nõo; `luitsa `pańti `andu piti `varna `pistü, egä üt́s tuuś oma ärä; pää ari `oĺle `öörgune, and `oĺle iks takan Võn; villkopa kõru `olli madalamb ku kipi kõru, säält kõrvast läits and läbi Ote; Üle lapjuhanna ja roobihanna ei tohtev minnä, siis minnev au ahju San; ss‿võedass kas vasara hand vai, mia taht, `minkä˽nii t́ä [kips] peenikesess hõõrutass Urv; vigla and oĺl ka parass piḱk ja jämme, iks hää `peiu võttaʔ Krl; tooli hand om tooli sällä takahn Har; timä näḱk mi̬ ilma hannaldaʔ rihhu, tah́t hinele kah Rõu; `tartu piibuʔ oĺli˽`kaĺliʔ, nu̬u̬ʔ oĺli ilosa luust hannagaʔ Plv; Hummogo niidete hain `maaha, sü̬ü̬m `aigo `leivä˽naaśõʔ riha hannaga˽haańa ülest vai kaari˽laḱka; prenneĺ, tol hand peräh, puust hand Räp; a tu puu, mis `perrä läbi tsusatass, pulk otsah, tu kutsudass meil ratta hand vai lankhargi hand Se; hand kua um tsiŕbil, lüvväss `vardõ Lut

4. vilja idu; ohakas; lehe, marja, õuna varreke kääneti lade `ümbre, et põhjan mõni konds om `tervess jäänu, kesväl mõni and `persen, uhak küĺlen Ran; `müimise kesvä iväti, et siss lähvä anna takast ärä Puh; kesvil jäi `andu, `keśviga olli tu sõda, kaaral ja rüäl ess jää `andu; anna olliva uhaku kandsu, terä `küĺge jäänü Kam; kesvä anna om vällän, kägu ei kuku siss Ote; lihel om hand, taast timä kasuss Har; ma idudi kardokit, kardokil umma˽jo hanna˽takahn Rõu; keśvil hõõruti hobõsõga hanna˽takast `maaha Räp

5. järve sopp, maatüki ülemõõduline osa Üle jäŕve anna `tuĺlimõ San; hannaga vakamaa, suurõmb kui vakamaa Har; `Uutsõh om üts järvehand Se

6. ühisest töörindest mahajäänüd tükk, tööjärg ku mõni `põimja jäi `taade, siss üteldi et, kae tu̬u̬ jäi `anda, t‿om vana laisk `põimja, lähme kuseme ta anna pääle; tõese `põimja avitiva siss tu̬u̬l `anda `jääjäl ärä `põima, tu̬u̬ `olligi tu̬u̬ anna pääle kusemine; mõni kes äste kärmäss `olli `põimma, laśk `endä `i̬i̬ga minemä, ja tõese jät́t `anda Nõo; kuiss sa nii uma hannaga `perrä jäät Har; tuu jäi `handa uma `i̬i̬gaʔ, niku˽hand jääss `perrä, niku˽siba; timä om kõõ hannah Vas; tää tügüss kõ̭gõ hanna pääle `jäämä Se

7. rida, rivi kurõ˽`lätvä mõ̭nikõrd `kolmõ `handa, imä i̬i̬hn ja latsõ˽takahn; Kurõʔ `lindasõ katõhn hannan Rõu; kala˽puhaśti ärʔ, ja `su̬u̬lśsi, siss salid́si `handa Vas; hahe hand ĺätt; sibulahand, `handa saĺlidsa (nööri otsa lükin), ar saĺlidsa sibula `handa (kuivatamiseks) Se

8. kraasimisel saadav villarull(ike) oi õigõʔ mitu `handa `villo sai taast pügüst; Es kraasita˽küll˽sääntsiid nigu noʔ kraasitas `kerrä, siss kraasiti iks hannaʔ Kan

Vrd händ

andma `an(d)ma üld(-me M, `andmõ Krl Har, `andmadõ Har), `anda|ma R(-maie Lüg) Sa; da-inf `anda Hi Lä Mih Khn K I Trv Hel T, `andaʔ V, `andada R SaLä, anda Sa Muh L Äks VlPõ M, andaʔ VLä Se Lut Kra; (ma) anna(n) eP eL, `annan R

1. ulatama, pakkuma; kellegi kätte(saadavusse) või kasutusse toimetama (ka söömiseks, joomiseks jne) `ansivad `toine `toisele käppä (kätt) Lüg; tule `siie mie `annan `siule omena Vai; pere`mamsel `andas toidu `väĺja, mis perele sai `tehtud Jäm; loomale piab kääst `anma (lisatoitu), väljal nii vähe `süia Khk; ma anna `soole oma ölut ka maida Mus; üks annab rihalt [rukkivihud] kätte, tene ahab parsile Lih; neĺlaba ja pühaba andeti liha [süüa] Var; anna lapsele nisa suhu, laps tahab imeda PJg; üle ukse ja üle aia ei tohi `leiba anda, siss tuleb riid - - kätt ka ei tohi üle ukse anda Saa; ole `terve molle `süia `anmast Juu; karjatselle sai oma leivakot́t `kaasa `antud `lõuneks Amb; kas nad `uostelle einad ette `ańtsid Koe; `kanga kätte `ańmine (niidepanekul lõngaotste ulatamine) Kod; anna kuradille sõŕm, võtab terve kää Plt; anna tuld piibu `piäle KJn; ku sa `kangest `kohkut, siis ei pialatsele `rinda `anme; ken aus inimene, si̬i̬ and kätte [leitud asja] Krk; ei ole eläjile midägi `anda Ran; angõ vanembide kätte si̬i̬ kiri; kanadele `anti liha `eiten võti kätte, siss enämb neele `süvvä es anda (toitsid end väljast) Puh; tolle kätte sai raha `antuss; ańd kańepi karaskiga mulle `jihvtit Nõo; ku sa üle läve annat, sõs annat tulu ja jaku ärä Krl; taalõ tulõ soodad `sisse andaʔ, vaest siss saa `terhvess Har; vahepalla andass nii `lõuna vai õdagu vahepääl; ma‿i anna˽sullõ terehkätt kah Rõu; ańni linno maš́šina ala Se; t́šukõr `oĺli `andmi tõvitsõlõ Lei; jumal`armu andass pääle patu parandamese - - tulõ śjonds jumalarmuga ni pand jumalarmu `suuhhõ Lut; kätt andma (kiriklikult) kihluma, kirikus ”lugemisel käima” keisid krikus kätt `anmas Mar

2. (kinkides, annetades, laenates jne) loovutama, teise omandusse või kasutusse siirma; millestki loobuma `Kergemb `anda kui ottada Kuu; mina küll sedä `aśja kääst `vällä ei `anna, sie lähäb omal `tarvis Lüg; `Sandid `käidi pered `müädä, siis inimised ikke `anneti mis kenegil õli Jõh; Andija tüdib, saaja äi tüdi Kaa; ei ta `eese `õigust kääst anna Mär; Egäüks mehem `võtma kui `andma Khn; vanaisa `ańdis siis pärast koha pojapojale Aud; `Ańdis oma inge kuradil (enesetapjast) Hää; ma olen ikka teistele and, kui ma `andja olin Kei; `pulmas `antakse `ańdisi Juu; kui ma mihele läksin, `ańti ema‿bolt mul lehm Pee; kas sul `täidib mulle natukene raha `anda Kad; egä si̬i̬ sõda tulemata ei jäe, mine `mine `väĺjä kodoss, anna (ohverda) oma elo Kod; akad oma tütart mehele panema, teisele ära `anma Ksi; ta ei täü raha `vällä anda Krk; kas ta om `õige, ma pääd `anda ei saa Ran; ma anni tälle `ulka `langa, aga tagasi es massa; ärä `endä `tarkust anna `tõesele Nõo; `anma ta virk om, aga `tahtma ta‿i lää; ja ańd uma vana saanikõsõ i̬i̬st elu Rõn; anna˽perse tõsõlõ sittu, eś lasõ läbi küĺgluiõ Krl; massa˽ai˽murõhtamine, ku jummaĺ ilodust ei olõ ütehn `andnuʔ; ku `kiäḱi ar˽koolõss, sõ̭ss mõśkjillõ andass `ańdit Rõu; ma `andnu˽sullõ üsägaʔ, a mul om raha kotoh; ei anna aamõtit käest Vas || anduma, sugulisse ühendusse astuma (naisest) `päiväl vanamor ei `kuule, aga `üöse `kuuleb küll. ma sohistan, `anna `mulle, siis on kõhe `kuuleb iast; Lits kes `annab, mies kes saab Lüg; poistel juba `mitmed εεd korrad `andand, kεε kεind riist (lodevate elukommetega tüdrukust) Khk; kui mina tahan ja tõene annab, muku las käiä Kod || piltl `kulbiga annetud, `molliga `võetud (vähese aruga) Lüg; ep saa akkama mette – `anti undi paśs (lasti töölt vm lahti) Vll; poolest suust (vastu tahtmist) `anma Mar; kis `käśkis `anda püksid naese `jalga (võimu naisele) Mär || (ihnsast) südä `andaks, aga käsi ei `anna VNg; ei `andand suhu egä `silmä, pala egä `pauki Lüg; Annab näpuotsast (vähe) Kaa; Naa kae ja ihnus, et ei anna teisel inimesel kibi kua piad `peksa Han; mitte mahasadanud `marja ka‿i täü tõisele anda Hls; sikke `seante, kes tõisel ei anna pala ega pu̬u̬lt; ta ei anna küüdse suurust `aśja kah, `seante kidsi; sii ei anna mitte `tingu ka kõrva veerest enne ku ta leeme `vällä lutsiss Krk; temä‿i anna mädä ka küüdse alt sulle, ta‿m nii tihnuss Puh; näpu värisevä, ku `tõesele midä annap; annab `väega veedi nigu eńgvi̬i̬rd jälle Nõo; ihne inemine - - ei anna oma näpu vahelt `pulka kah `perste `pistä Kam; kes ei anna annakust, si̬i̬ ei anna aidast kah Krl; nii sikkõ, et - - ta ei anna tõsõlõ nü̬ü̬p`nõkla kah; ta is annaʔ sullõ mitte musta küüdse väärt kah Har; anda as `siĺmä `piśtä ei suuhõ tsusada Rõu || (heldest) näpidega võtab, kamaluga annab Trm; eĺle ja `lahke, ta annass või `süäme päält ärä asja Krk; ta‿m `elde `anma, annap vai `viimätse ärä käest; mul `kalge süät ei ole, mia anna vai suutävve `pooless Nõo; `Väega˽`helde `käegaʔ, tiä `andsõ kas vai viimädse hińge takast ärʔ Urv; anna antust, murra murtust endale saadust paku teistele – T V emä ütel ike et anna `antust, murra `murtust. kui sa `tõesele annat, siss `tõese annava sulle Nõo; annaʔ `antust, murraʔ `murtust, `kaksaʔ kaksatust; anna `antust `antut, ala˽võttu `võetut Har

3. tehinguna loovutama, kellegi omandusse või kasutusse siirma a. rentima, müüma, laenama jne aleduse pärast `anneti `puole `innaga Hlj; `ansin oma `lehma `süöma `pääle VNg; vana Jaap ands `meile `eini `võlga Lüg; ema tegi `möisa metstes `eina, etr ärra einamad `andas Kaa; kala müüja tuli, antsid raha eest ja vahetasid vilja `vastu Pöi; `andvad lehma teese kätte `aastaks Kul; `aapteegist pidi iad `rohtu `antama Mär; riik annab `lainu Aud; ta `ańdis koha poole tera `peale; `ańtsin selle [maja] `väĺla (üürile) Juu; mõned `ańtsivad talud käest ära, `jät́sivad kõhad maha Pal; and talu rendi pääle `vällä Krk; ega tu̬u̬ `müüja `uupi ei anna kellekile, ta jao`viisi annap; anna mulle odavambaste, mul ei ole niipaĺlu raha; pu̬u̬l ilma ma `vaśkat ärä ei anna Nõo; ańd `kapstõid mullõ, ma˽`koiõ neli `paari sukkõ Har; ku ma osagi saasiʔ ar˽`massaʔ, vaest andasi hopõń tagasi Vas; kaupmi̬i̬ss ańd meehele tu̬u̬ hääteo i̬i̬st kotitävve rahha meelehääst Räp; tü̬ü̬d andass `vällä tetäʔ Se; `võlgu `andma Lei; poolõ `pääle (pooleterale) `andma Lut b. maksma, tasuma keväde `võeti `vilja `lainust, `anti kasudega kättä sügise Lüg; külmediga (külimituga) sai `suilistel `palka `antud Jäm; sihantse mihele‿p tohi ede anda (avanssi maksta), siis ta‿p tee änam Khk; sa pidid ju raha ka kupu `laskmese eest `anma Var; mis `ańti karjatselle, `ańti püt́t rukkid, teine odre Ann; `ańti elu`aegne paiuk Lai; mis sa mulle tasuks annad Plt; `rü̬ü̬vlele andass `rü̬ü̬vle palk Ran; nüid `antana raha palk, egäle ütele tü̬ü̬ `perrä Puh; mul ei ole midägi `söögi i̬i̬st `anda Nõo; taalõ mia palk andass, kõ̭gõ ju̬u̬ `persede; timä ańd raha mullõ veidemb tagasi ku `õiguss oĺl andaʔ mullõ Har; ei ole vald minole abiraha `annu vi̬i̬l Räp

4. a. suunama; kellegi kätte, hoolde jne toimetama, usaldama tämä on ravitsejate `uole all. `tohtrite uolest `antud Lüg; annab teise oiu ala oma raha; `andas oma `tütre `tääle naiseks Khk; Kes teise abeme ää rikkus, see `anti `kohtu `alla Pöi; tädi `ańdis mind karjatses Aud; käisin `ańtsin oma töö üle, sain `tehtud Juu; ega ta‿ss naĺla asi koa põld ikke jo, laste kätte oost `anda Pee; mea anni oma poja sepä selliss Krk; tüdär `antu sugulase kätte kasvate; egäst vallast pidi vallavanemb kaits mi̬i̬st `andma Hel; katekümne `aastani `oĺli alt `iäline, siis `anti `tälle inimese `õiguse kätte Ran; ei sedä suurõmbat [last] ma ei˽saa sullõ kaŕusõss andaʔ Har; teil ka vaja uma sõsaŕ mehele `andaʔ Se b. (hrl koos refleksiivpronoomeniga) kellegi teenistusse hakkama, alluvusse minema; kellelegi või millelegi alistuma, kellegi või millegi mõju alla sattuma on viks `tütrik, ei `anna `ennast `poiste kättä rebidä; `andas `ennast `Erra `valla `alla, läks siit `vallast `vällä Lüg; ken joomise `sisse `andand on, oma `riide ilbud joob seĺjast εε Khk; kumma `puole ma enese annan, selle `puole ma pian eale koa `andma Hag; sie mies on ennast viina kätte üle and VJg; mine tõiss surmass `piäsmä ja anna ennäss `surma Kod; nüid sa annat ennäst eluaa orjass; si̬i̬ om jumala maha jätten, ilma kätte esiennast `anden; mea nende sekkä ei eidä ennast, nende `parti ei anna Krk; ma ole tü̬ü̬ `kilda `andan ennäst Hel; ta `olli metst `väĺlä `tullu ja esi `endä miilitside kätte `annu Nõo; vana om henne `ju̬u̬mise `hu̬u̬ldõ `andanuʔ; mi ei anna hennest śaksa alaʔ, mi˽`Hitleeri ala õi˽tahaʔ Har; alla andma 1. alistuma, järele andma, vastupanu lõpetama, taganema Sõnast `alle ei `anna, minuperast kasvai kõripite kokku Jõh; Ei anna vanaduses koa `tööle `alla Han; tõene pidäb ike `alla `anma, kaks kõva kivi ei ti̬i̬ üvä jahu Kod; `vaene piäb iks rikkale `alla `anma, `vaene om rukka ru̬u̬g Nõo; naane mehele ala anna aiʔ Se 2. alla jääma, viletsam olema Tehti - - karduli jähust voi rugi püülist lögri valmis - - anna poe kliistrile alla ühtid Emm 3. alanema, tagasi tõmbuma, alla vajuma nagu pakku õts õli jäme (paistetusest), nüüd on juo `alle `andand Lüg; päräst [leivataigen] annab `alla (vajub pärast kerkimist); meri annab `alla Mar; järele, järgi andma 1. nõrgenema, raugema, vaibuma sadu `annab järele juo Lüg; ilm külmale `järge `anma Khk; töbi annab järele Käi; peab kõva talvet, ei annagi külm järäle Mär; Vahõl annab `ambavalu kupust `järge Khn; kui ise järele ei and tõbi, sisi tuli `surra JJn 2. alanema, tagasi tõmbuma vesi `löökleb tuulega, ajab `maale, annab `järge `jälle, teeb `kuiva Khk 3. lõdvemale, lahti tulema, minema või laskma; lahti hargnema; mitte vastu pidama minä en õle `jätkust järele `andand, kas munn maha; ega vikkast ise veni, nide `annab järele Lüg; see nii mäda köis, see annab `järgä Khk; Anna köit üks sutike järge Kaa; kõva sõĺm, ei anna järele Tõs; laug [lõng] annab `järgi, keerd `järgi ei anna Plt; `ankur annab järgi Ran 4. oma seisukohast, kavatsusest jne taganema, mööndusi tegema Järele ei `anna, kas `raiu vai tükkidest IisR; targem annab ikka `järge Vll; süda ei and järele, ma pidin seda teesele ütelda `soama Juu; kes järele annab, sie järjel istub Iis; ei anan järele, võta vai pia MMg; sina anna `järgi, temä om vähep, rumalep Krk; maha andma alanema, mõõnama meri on maha `andand Jäm; perra, päri andma 1. nõrgenema, raugema valu nakap nigu `perrä `anma, ei ole enämb nii ele valu Nõo; tõbi and `perrä Se 2. lõdvemale, lahti tulema või minema võrk om londin, annap `perrä Ran; mul om vana jala, ei anan `perrä, ei saa `astu nii valiste Rõn 3. oma seisukohast, kavatsusest jne taganema, mööndusi tegema mina annan `perrä, parem tükk tigedälle Kod; kes serände pehme, annap `perrä kõegile; ta om nii `kange `süämega, `kossegi ei anna `perrä Ran; latsele ei või `perrä `anda, ta nakap siss `jonni `amma Nõo; anna no uĺlilõ peri Rõu; ei annaʔ `perrä, rago nigu `rauda `vasta Plv; tagasi andma 1. nõrgenema, raugema, alanema; taanduma Omitegi hakkas haigus neh tagasi andama Kuu; külm `annab tagasi Lüg; valu jääb `soiku, annab tagasi Khk; ilm annab külmast tagasi Kei; ei anna sugugi sinu käsi tagasi (valu ei vähene) Kod 2. endisesse olekusse minema, viima külm on `kartuld näpistand, see `kartul annab tagasi (magus maitse kaob) Mus; Ein küüni pannes oli üsna kui, aga nüd oo tagasi andand, vaada et läheb palavaks veel Kaa; Ära `tömba seda köit nii tebevasti, anna vähe tagasi Rei; vikat kõba, tab tagasi anda Vig; ma ei taha viha kanda südames, ma annan ruttu tagasi Mih; [kõva vikatit] seda põletadi - - see `ańdis tagasi Ris; [heinad] on tagasi `anden `nätskess, ei saa `kuhja `vaĺmi tetä Krk 3. taganema, loobuma mena oma sönast tagasi äi anna, olen `ütlend, olen `ütlend Emm 4. alanema, mõõnama tuulega on meri loe, kui vaaks jääb, siis annab tagasi, mered `andvad tagasi Khk; meri akkab `möönma ~ tagasi `andma Rid 5. kajama Mets - - oli nii suur ja tihe naagu müür, selle sammu pärast `andas ka ääle tagasi Kaa; alkain un aĺlass kivi and eĺü tagaž́di Lei; üle andma raisku, ülekäte minema see (tüdruk) on üle annond `eese jo; üks üleannond ing, kes kedägi ei kuula Mar; ümber andma muutuma elm annab `ümber, ta lεheb solags Emm

5. (saada) võimaldama, (osaks saada) laskma, lubama; millegagi varustama; millegagi mõjustada laskma a. (objektiks hrl käändsõna) lase `alla pidi tuuld [paati] , anna `rohkem tuult Jõe; siniarakad, nied panevad ane ja kanapojad keik mokka, ei `anna `armu `kellegille Hlj; külm ei `anna `viljale `kasvu VNg; `anna sina `põllule sedä midä põld tahab, põld `annab kõhe `üeksä `vasta; sie jutt ei `anna `kuskilgi `üömaja (ei aita) Lüg; ähk annab völaga `aega (pikendav tähtaega); leeva koorus mustaks läind, palju `kuuma `andand; `siaste sai [põllule] vähä sönnigud `antud; rehele annad kaks kütti Khk; anna sa `jooni, ma kiigu Mus; Antku jumal εεd ingamist (surnust rääkides) Kaa; lehm äi anna `piima käde Jaa; `Mootur oli `kinni `kõrbend, pole `õigel ajal määret `antud Pöi; mäda puu ei anna valu mitte leva ahule Muh; anna liigendel `sooja Käi; ilm olli nii `sompus et pole näin laevale `koosi `ande Phl; tääl ike terbist `antud Mar; ei tale `anta seal `õlpu `ühti; `ańti `ruĺli ja `jälle äket et tä (muld) `peeneks läks; Anna perse pinki (istu) Mär; aeg annab arutust Han; na ea põli `antasse veel vanainimesele Mih; amet́ kõik mis `leiba annab Aud; ega ned parmud ka anna asu selle lehmale Amb; pool `pääva `ańti siis `teenijatele pühaks Ann; `rahval kõik lu̬u̬g vede siden, ku annab `lu̬u̬gu si̬i̬ ilm; anna mina juassa (lase minul joosta) lehmile järele; naene tämäle mitte uśsi asu (rahu) ep õle `annud Kod; kui tuld kivedast `antasse, siis pada `ästi keeb Äks; pannasse aod `siśse piśtakille si annab alt `õhku kuhjale Ksi; `siia `maale on tervis meil `antud SJn; ku vikat `äste säet om, sis muud ku anna `jõudu; `antke - - tekke `ruumi; ullul ja rumalal anna maad (anna järele); ilmast `ilma sõnutiv, na es anna teśtel ka rahu; ma lää `rätsepa manu `mõõtu `anme Krk; purju om tühjä, anna `rohkemp tuult pääle ~ kätte tüirist Ran; temä varast paĺlu, toda es saa jo `andiss `anda; amet kõ̭ik mes `leibä annab (ülalpidamist, sissetulekut) Nõo; Sõda om hirmus asi, jummaĺ angu˽kõrvaga kuulda, a ärgu˽`lasku siĺmil nätäʔ Urv; Anna iholõ mis iho nõud; Kolmõlõ asälõ piat tiid anma: haanä kuurmallõ, palgi perä riile ja vanalõ tütrekulõ Räp; kas śoolõ põllulõ tiʔ sitta ka olt `andnu Se; d́ummal `andaga `terrüst un öüä ikä Lei || impers (vihma- või lumesaju, ka tuule ja ilmastiku kohta) akkas pagiti lund `andama Mus; Las aga anda, `vihma lihab taris Pöi; nüid `andis `märga, nüid akkab `sündima küli teha Muh; annab ead `ilma Rid; seal põh́a all annab tugevad `vihma kohe Kse; `Andis `vihma nagu uavarrest Han; `Vaata, kudas `pilvi `vasta tuult kisub, sisi ta ilust `ilma ei taha anda Hää; küll annap vutakit (hooglikust tuulest) Ran; pilve lońdikõnõ, and paĺlo `vihma, lummõ Vas b. (objektiks da-inf; ka impers) laskma, võimaldama; võimalik olema `Annan sulle jau peräst `ingedä Kuu; nüüd `annab `niitä juo küll, on juo `täiest `kasvand; sinu pää ei `anna `sinne `mennä, akkad `enne `õksele Lüg; jumal ei `anna `ennast `pilgada Vai; mu rind ei anna εnam loulda Jäm; kui tuul külje pεεlt, kui annab purjuga kaksi pidi joosetada Khk; `kõrkad o `pehmed nagu piitsa keeled, `andvad ühna veanda Muh; õlle nõud andvad koa ikke ingäta pea `luhti mette Mar; ega lammas `rohkem ei anna `niita ku kaks `korda Kul; Võtab kust võtta annab Han; kui põld akkas `anma teha, siis `tehti küli Aud; anna leida `endele kaĺlis tervis kätte Hää; kõva südamega inime, tema sugugi ennast `murda ei anna Juu; valitsetud puu oli, kes `ańdis `piergu `kiskuda VMr; nuga peab nõnna terav olema et puu annab `vesta Kad; kruu ei anna `koŕki maha jättä, tuleb ühen `väĺjä; südä ei `annud sedä ärä üheldä Kod; kas sääl om enäp Ämmusteʔ – annab `olla, ma ei tää sääl muud nime oleva Trv; kuḿm annab venüde Hls; ega ädä ei anna äbenedä Ran; ta (naise) südä ei anna `lüvvä ja käsi ei lü̬ü̬ kah Puh; si̬i̬ om `jaksa, annap võtta Nõo; nüüd `ańti vi̬i̬l omile siĺmile nätäʔ Võn; ni `kaugu iks elä, ku `päivi elläʔ om ant Urv; ädä ei annaʔ äbende, tühi kõtt kõrgistõ Krl; ku käsil ja jalul `liiku andass, siss võit õks elläʔ Har; sul jo `andõ˽`vaĺmiʔ, ku kosilanõ tulõ, sõ̭ss anna˽minnäʔ inne Rõu; hüä mi̬i̬ĺ sai `väega, hot́ lakkõ annaʔ karadaʔ Se; annaʔ jummaĺ kõ̭kkõ mõistaʔ, ei `kõ̭ikõ tetäʔ Lut c. mingit olekut, tegevust jne võimaldama; mingiks olekuks või tegevuseks suuteline olema võib `jätkädä `inglis tappiga [palki], siis tämä enämb ühest ärä ei `anna Lüg; reha `seljatäis - - vottasid nii pikkald [heinu], kui reha `andas; kisendi kovast nii pali ku kori `ansi Vai; `veised `kargavad tuhat `nelja nii pailu kut `andvad; tald oo nakkidest lahti `andand Khk; Antku, et seda‿p juhtuks Krj; enne põln inimestel `priiust mette, päräst `anti priiks Mar; `meeste säŕk oli kitsam, nagu `riide `laius `ańdis Mär; liigetega nuga, mis `kinni `ańdis Mih; `kańdis kõik ää, mis `lahti `ańdis Tor; minul sie sõrm ei anna `sirgesse Amb; [lõpetamisel] paneme [kanga] ohjule, nõnna et annab pikemaks Tür; kui aeg `ańdis, siis kedrasid päe läbi Plt; lina `aiguve seni, ku na luu `valla annave Pst; kui koe ja vee mõlemba keeru om, siss na ei anna `kangan iluste ligi, saab kore rõevass Ran; kõnõlnuʔ, no kiiĺ anna‿iʔ ńoid sõnnu Lut || (koos ma-infinitiiviga) – R eP vie riist on `kallakal̀li, `annab `ümber menemäie; minu kiel ei `anna `ütlemä, kuda sie tuleb `üellä Lüg; ükspuine, `kange seĺjaga, `pöörma‿p anna ennast Jäm; siis nad (linad) olid niikaua leos - - kui nad `ańdsid juba `murma ennast `kat́ki Kei; ega tema ennast `paenduma anna (uhkest) Koe; aśspakk, tema annab `kierama alt VMr; juba annab `nihkuma Kod; kui on vanund ja tükkind vill, ei anna kraas `käima Plt || kokkusaamist või lähenemist võimaldama, lähedale laskma siel on pikkeld [meri] madal ja - - egä `sinne `ühtä maa ligemäss voind `andada - - et `liiga `ranna ligi ei `andand Kuu; kits ei `anna `püssimehe ette, on üks arg luom ja `erkos Lüg; metstuid ep anna nõnna elude likki mitte Muh; Vana kaśs ei annass mio `piiri Khn; reak ei anna ennast inimese sekka Juu; ta‿mm nii `uhke, ta‿i anna ligigina Nõo | id ei sie `anna enamb `endast minu `silma `alle VNg; Kus mina taga `räekida saan, kui ta‿i `anna `näulegi IisR; ära anna ennast mu `silmi Rei; oia, et sa enam ennast mu `siĺma ei anna Juu; Ku [võla] `masmise aig, es anna˽siĺmilegiʔ; tu̬u̬l ei olõ˽nätä˽`masmise mõtõtkiʔ - - ei anna˽`ńaolõginaʔ Urv; kinni, kätte andma kinni võtta laskma `juoksevad `sängi `alle `peito, ei `anna `mulle kättä (lastest); kui üvägä kinni `annab, siis on trahv `kergemb Lüg; obo ei anna `kinni Mar; aa `looma taga, ei anna kätte ega anna Juu; virutanu lehmäle takast pengiga `perrä vi̬i̬l, noh, lehm kätte es anna Nõo; tsiga anna‿i kellegi kinniʔ Se; kokku, ühte andma kokkusaamist võimaldama, endaga kokku laskma mihed `kardid neid (sõjalaevu) ja ei `tahtund `laevuega `ühte `anda Kuu; `emmä `andand kokko `tõine `tõisega, õles `menned `riidu Lüg; redutas eest ära, ei annagi kokko Pil; temä ei taha kokku anda, paep ärä i̬i̬st Krk; kudass tu naene temäga kõnelep, ta‿i anna naesega kokkugi Nõo; is `näütägi˽hennest - - is anna˽kokkugi is Har || ulatuma, küündima Jakk jäänd `kitsukaseks, ei `helmad `anna `vaelukute enämb Kuu; [võrk] äi anna sõnna [juhtmete] `kaela mitte, lühike Pöi; luuk (look) oo ää `õigun, ei anna `piäle Var; sured pikad puud mes ülese ikka `antsid puude `peale Kir; Kael pial nagu ärjal, rae nööbid anna kua änam `kinni Han; kangid olid kohe sedasi et (palju) - - ei and kerstu uks `kinni Tür; kas sie palit annab `sulle `kinni VJg; rõivass om liiäst naṕp, ei anna `ümbre Puh || piisav, küllaldane olema Jämmuselt annab möödu täis, aga pidusest jääb veel puudu Kaa; Ikka `kerge veel, äi anna `koalu käde Pöi; see on `raske asi see vist annab kaalu täis küll Juu; välja andma 1. piisav, küllaldane olema enesel ei õle `riiestki `ninda pali, et `vällä `andases Lüg; See paĺk äi anna jämmuselt välja Kaa; `Riśtisi nii pailu [kindakirjas] kudas siĺmad `väĺla annavad Hää; karva piält ańd kualu `väĺja Kod; rõivass ańd `laiusest `vällä Plv 2. kujult, omadustelt jne sobiv või kellelegi, millelegi vastav olema `vöedags üks köver puu, mes obose plaani `välja annab, laigadagse pεε ja körvad veel `senna `otsa Käi; abemega mees annab plaani `väĺla Kei; sõss `anvet moodu `vällä, ku mehel piip suhun ja naisel laits sülen Krk || (vee, õhu jm) liikumist võimaldama; läbi imbuma pane kork `peale et `luhti läbi ei anna VNg; ahi `engäb - - kui praod sies on siis `annab `luhti `vällä Lüg; mattab `inge `kinni, ei `anna `rindust läbi `tulla Jõh; vikk on kiha pεεl, koest ta `inge annab Khk; paat́ lekib, annab vett läbi Tõs; Panõ kaabõlkoi luuk `piäle, iest akkab üle `andma Khn; tegi tugeva paisu, mis mitte vett läbi ei anna Hää; neil (viiskudel) augud olid sies `ańtsid `õhku ja Amb; kuur piab olema, et annab tuule `õhku läbi Tür; puud vajovad `litso, ei anna tuld läbi, `liikta näid Kod; piip kõvast täüs topit, ei anna `enge läbi Krk; ru̬u̬ katuss ei pidänä `vihma. ru̬u̬d om kloredad, annava läbi Ran; iä `lahkõss - - and `luh́ti mano, sõ̭ss ei lõpõ˽kala ärʔ [järves] Plv; prezenta all `kauplõsõ prezent anna‿i `vihma läbi Se

6. karistusena, sunnivahendina või ergutusena osaks saada laskma; lööma, peksma; taguma, kolkima; löögiriistaga töötlema a. hüüds ans kere `pääle Kuu; rabavad rukki vihud `reie tuas `vällä, `viskavad üle `ukse `riiala, sääl siis `annetasse `vartudega `selgä `neile Lüg; Võtta `vemmel ja `anna `ninda‿t kusi kieb Jõh; tεεp killele selle `nuaga oleks `andand siis Jäm; andas körva `pihta nda‿t lärtsatas Khk; obu lööb tagant üles, annab tagumiste `kapjadega Jaa; ma annan sool `vasto `vahtlemest Käi; pingutasin `ohju ja `ańtsin obule takka Mär; [linade] rooge mõõk. sellegä peksetse ja andase Tõs; leili auru sees sai viht `pehmeks `tehtud, siis oli sellega ea `anda, peksa kere nii tuliseks et Juu; saba `alla `andma Koe; annan sulle põrna `piale Sim; `ańdis `kämliga `mööda `kõrvu Ksi; ega ta muidu ei kuule, tulep tupe `piale `anda Lai; `poeskesed ańnid kividegä; nõnna ku [hobune] tagass üles ańd, nõnna jäed mõlemad tagumased jalad `vankri õtslaada `piäle üles Kod; vaade ku ma - - `vastu `ambit anna; ma annass täl nõnda ku puru jut́t taga Krk; `kohtumaja man `ańti ike loe `järgi Hel; molli otsa pääl tõlvatedi, `anti tõlvaga kui plagsub (pesupesemisel) Ran; `anti naha `pääle, ega `vasta‿s tohi `aada; ti̬i̬b mugu `koera ja võldsip, serätsele anna `kaikaga Nõo; ma anna sulle üle kühmä Rõn; [rukki rabamisel] `ańti jäl˽`pinki `vasta, nii et pää˽säält tüve seest `vällä lät́siʔ; Mi‿sa˽lasõt latsõl nii `kirsu anna˽perse˽kuumass Urv; Anna˽tõsõlõ nii et avitass Har; ma anna sullõ suuhõ, mis sa porrat Rõu; anna˽`tallõ ihho pite; ma anna sullõ `hambehe Se b. tr `anna `vitsa tämäle, küll ta siis akkab sõna `kuulamaie Lüg; odan `utja ja `annan `siule `peksa; `andasivad - - `pussi (pussitasid) Vai; `antsi pesule natusse `nuia Khk; laba on seal kos patsud `antakse (viheldakse) Rid; kui töö põlnd easte mette, sis `anti keppi Mar; kimbust läks lina sis `rookmese alla, akati `mõõka `anma Vig; kus `tarvis `raiu, seal andeti kirvest Kse; [vihkudele] sai `varta `pihta `antud Mih; kellu kaks läksi ommiku - - rihile. vart kätte ja valu `anma Tõs; `ańtsin talle `tuupi; kui `jõulus `vihtlesid, siis `ańti `sulle `pliksu ja `plaksu `persse nõnna et, `ańti `jõulu anisi ja `neäri anisi Juu; ühe siraka sain `anda, oligi `kalpsti üle aa Kad; `kange naine teinekord `ańdis mehele tappa ka Plt; ma anni tal üte ää kõrva kiilu Krk; Maasikule ma `andsi suvel küll tappa, karja man `sinder mitte es seisä Hel; emä ańd valu, kui me sõna es kuuleme; anna latsele `irmu ja `armu; minule ańd esä puu `luśkaga serätse kõlaku, et silmist lõi tuld Nõo; ma anna sulle üte tsähvi Rõn; `lasknu - - kat́skümmend viiś `välki `andaʔ Urv; taalõ piat `malka `andma, ega taast muud́u inemist ei saaʔ; taheti ka joonikat́si `pükse `andaʔ, et tsia ubinõdõ lasi Har; sullõ `kimpu vaja `andaʔ Se || tulistama patarei·d - - `antsid `sönna `taamale tuld Ans; Paugu `andis oli jänes kää Pöi; tuid, sai testele `püśsi `anda, siis kadosid ää Lih; olass `meitel äkilene `juures olnd, olass tääl öhö põraka and Mih; tuli riista, nendege andass tuld jänestel Krk; pihta andma kõvasti töötama, [tööd] rabama anna aga `pihta [tööle], küll lähäb Mar; nigu lumi kaoss, andass põllu `teole `pihta Krl; tagant ~ takka andma kedagi tagant sundima, kiirustama; ergutama, ässitama pingutasin `ohju ja `ańtsin obule takka Mär; `talvel muutku `ańtsime vokile takka Kos; anna `jalgadele valu, anna valu takka, mine kärmemini JõeK; mina `vitsisin ikke vokile tuld taga `anda Amb; Tüü om kige paremb rohi ku süa valutess - - Mudku anna takka Hel; kas tu̬u̬ ei ole patt, ku mina luba `endäle `otsa tetä, vanatońt annab `u̬u̬gu takast, et ti̬i̬ `otsa Nõo; kül ma anna hõrru takast siss piät iks minemä Plv; annaʔ täĺle kõva käru takast, kül taa siss tü̬ü̬d tege Räp; tu om sääne kärmäss mi̬i̬śs - - and tõõsõlõ valu takast ja esi ka tege [tööd] Se

7. (hrl sg 3 p, koos da-inf) pingutust, vaeva, jõudu, aega jne nõudma; jätkuma no eks sield `Suomest `anna ige `tulla ka juba souss (sõudes) Kuu; `annab `piŋŋutada `enne kui [kivi] üles saab Hlj; `kaŋŋas pidi õlema kõva et `andas pida Lüg; Nii iad inimest `annab `otsida IisR; see eina taridus annab üsna labu `peele upita Kaa; Igavene kuhja mürakas et annab `otsa vaadata; Sügisene öö ön nii pitk et annab ösna öle ajada Pöi; tehasse üks ühessa kümme `leiba, see annab närida Muh; suure `teeni annab siit ulga moad `minna Tür; küll and `summi läbi lume Kod; kodu`kootud `riided ike annavad `kanda Plt; Tetti lina iki oma terve nuŕm maha, ańd kakku Hls; si̬i̬ aab ańd põdede kah Krk; Kari oĺl mõtsan hajuvilõ, andsõ `otsi inne ku kokku sai Urv || kõlbama, väärt olema sai södise kööringu, ät annab määleta Mus; `Sandle `möisas `andis `teenida küll Vll; kaśs ajab nii kena nuru, εt annab kuulata Krj; Sai keretääve [peksa] et annab maiguta Pöi

8. a. tekitama, põhjustama, esile kutsuma; mingi tulemuseni viima kolm lina `kiskupihu kuas `annab pihu VNg; `Viiburi tikkud, nied `andasivvad kõhe tule üless; `vilja kõlud, ei õle `tuuma sies, ei `anna `kaalu ei kedägi Lüg; ega kõik [vikatid] ei `anna üht ääld Jõh; tee `kεimine annab `sooja Khk; ölut annab verd, viin söögi isu Pha; naised `värvisid vahest viherbo koorega, `andas rugi sina `riidele Kaa; See okk annab [lõngale] `keerdu küll Pöi; päŕt annab `viimse viha umala käbadele Muh; seep ei anna sugugid `vahtu Rei; umalas annab vihatse maegu õllele Vän; köömel `anda ead söögi isu Juu; sie (armastus) piab nii iad mõnu `andma mehele ja naesele Kad; sõna saba annab sõnale teise tähenduse VJg; püśsi kukk - - lü̬ü̬b `alla ja annab plaksu; `kiissel ei `anma `rohkem jõudu, kui üle aia karata; `mäńni puu annab kõege `rohkem nõge Kod; eläjess and sammasspoolikut, kui `mü̬ü̬dä läät ja eläjess röögäts; `lahke suu annap `sõpru Krk; kõjopuu tuhk annap `nilbust - - kajo vesi om `väega kale Rõn; kel verd veidikene oĺl, nu̬u̬˽pidi alasi nõgõsõ suṕpi `sü̬ü̬mä, tu̬u̬ ańd inämb verd Urv; olgu ua vai `herne, kanõbi vai `kapsta, kõ̭iḱ `andava itu välläʔ; `ju̬u̬skjõilõ tähile and päiv `valgusõ Har; ju̬u̬ `viina, tu̬u̬ and `julgust Räp; piĺliʔ `andva helü Lut b. (küljest eraldama, levitama okkaspuu `annab sädemeid VNg; karv `annab `vällä ~ `annab `karva Lüg; silm annab tuld (tugeva äralöömise puhul) Ans; [korsten] lagub ää, annab aga peale kild aavalt ääres Pöi; ju keris nõnna `umne oo, ei anna `sooja mitte Muh; värb annab pealt ää Mar; maa oo `niiske, annab `niiskust üless Lih; tulekivi kui raiutse annab tuld Tõs; sai `muśtjas sinine [värv], see maha ei and Pär; tuamikad annavad ead `aisu `väĺja Kad; lumitand moa annab koa ivake valukuma Trm; pada annab sine, tuleb sadu Kod; se riie annab pealt ää (muudab värvi) Plt; kardulevarre annave kah rohekat `värmi Hel; siĺmäkiviga värviti `villu sinitsess, sis `oĺli nii `kińdel ja tu̬u̬ `väŕvi es anna Ran; kui liha soolane om, ega tu̬u̬ ei anna `rasva `väĺlä Nõo; keede oĺl `pehme põhjaga [maa], ańd põhja vett `väĺlä Kam; ahi and `karmu Urv; mul um sitt kurgõl all, tu̬u̬ sitt and lämmind Rõu c. tootma, saaki või toodangut võimaldama; tulu, sissetulekut, kasu tooma küll sie one üvä `rieska `loipu, sie `anda `piergu VNg; meil `mullu jäi `linnubu `ahtrast, ei `andand `ühtegi peret; nied jahud `annavad pali `leibä `vällä, nie on `kuivadettod rukkid Lüg; kakssada kolm kilo [lõhet] , kolm `kruoni kilo. noh sie juo `anda `kruonisi Vai; neĺja tahuga oder - - nee `andvad änam `järge kut kahe tahalised Khk; lammas annab `aastas kolm `villa Muh; neli `andvad, neli `kandvad, üks on parmu piits = lehm Rei; kui ea ruki oo, siis annab ikke kuus seemet Mar; Tomingate `õitsmese `aegas `tehtud küli annab ilusad linad Han; paiu - - pihelgas - - raag remmelgas annab mett Kse; vahelene leib `pandi seokst peenikest aganad, `olle `pandud [hulka], siis `andis `rohkem järele Var; talu ei anna `sisse JMd; tänavu kehv `väĺla `anmine, rukis annab vähe `väĺla VMr; mõni uassa annab [kask] `rohkem mahla Kod; keerutavad seda juttu, panevad omalt poolt `juure - - mis nisuke keerutamine annab Lai; mes tost kasu, et lehm paĺlu `piimä annab, ku‿da jalaga `ümbre lü̬ü̬b (raiskajast inimesest) Nõo; lammas and talvõĺ paari pokokõìsi; mõ̭nikõrd lehm ei˽sõõratuʔ, ei anna `piimä kätte Kan; tiiä˽paĺlu ta˽rüǵä `vällä `andnõss Har; suurõʔ `valgõ kaaraʔ - - `andvaʔ katõ kolmõ vara kassu Lut

9. a. teatavaks tegema, teatama (ka märkidega, käitumisega jne); (nähtude, tagajärgede kaudu) ilmutama; arvamust, suhtumist väljendama `kester `annab `laulu `viisi kättä, `rahvas akkavad `laulamaie Lüg; tämä `oskas igä sana pääle `vastust `anda Vai; mine anna Ansule aru (teata), et teed minnasse tegema Khk; külakubjas tuleb `käsku `andma Vll; udusireenid `andvad `siknaàli Var; `Seuke vihane - - siĺmad pärani vahib `otsa - - akkan sõnu `andma (sõimab) Hää; `praegu nad (neerud) ei anna `märki et nad `aiged on HMd; kis seda `julgeb `valge kätte `anda Hag; karjane `ańdis seal [karjamaal] pasunad [kui aeg oli lüpsma tulla] Juu; `mõisnikud nemad ei taht talupojale `õigust `anda Kos; aga ma `ańtsin `talle äid äpakaid (pilkamisest) Jür; minä ei `annud `tiädväski, et minä `ütlesin Kod; enne Türgi sõda `naksive undi pardin ulume, neile viśt iks `ańti `tundmine Hel; ku vanast pulma `oĺlivõ, siss `ańti pulma sõna (kutse) San; külävana pidi tiiu edesi `anma `rahvalõ Har; sa mullõ toona ańnidõ aadresa Se; teada andma 1. teatavaks tegema, teatama nad es taha seda tiada anda mette et muhulane nendel `tienijaks `olli Muh; annab suu sõnaga tiada Hag; eks anna `mulle kaa `tiada, kui `linna lähed Lai; ku˽sullõ mid́ä `halva sünnüss, sõ̭ss sullõ andass tu̬u̬ joʔ ette teedäʔ Rõu 2. sõimama, etteheiteid tegema annab teisele tääda, sihantsid sönu `andas tääda Khk; Ma `ańtsi talõ sedäsi tiädä, et śõttus `mieles seesäb Khn; mõista ~ tunda andma (kaudselt, ääri-veeri) teatama `ańtsin seda neile `mõista ~ mõistu tiel tiada - - ei taht just nii lausa teda `väĺla ütelda Hag; minä esin annagi ennäss `tunda (iseendast märku) Kod; võib-olla mõnele andass ka tuta, konass ta kooleb Nõo; kätte andma millestki, kellestki teatama, edasi rääkima suid-sõnu `mü̬ü̬dä andass kätte, missa tõise pääle olet kõnelnu Krk; kätte ańd ärʔ [varguse] Se; välja ~ ära ~ üles andma [millestki, kellestki] teatama; registreerima; reetma egä Uo`nurmes üksteist `vällä ei `anna, nie `onvad ühe`nõulised mehed; `niisuke kahe `kieline inimine, ei või midägi `tiedä `anda, `annab kõhe üless, `räägib `vällä Lüg; Varas varast ää ei anna Han; `peimis ja ruut läksid kiriku `juure üles `anma, `üeti `kihlama läksid Mih; kui üks ehk kaks `tińti on [teiste kalade hulgas], ei nää, aga ais annab ära HMd; siis `talle `ańti ülesse, et ta kolib mõisast `väĺla VMr; anna `vargus `väĺjä; suu `anmisegä ańd Juudas `Jeesuse ärä Kod; kellest südä täis, seda suu `andev `vällä Trv; sedä piap üless `andme, et sedäsi sa näit, sedä ei või jättä salussess Krk; `ankõ `vällä, kost tu̬u̬ jutt um `vällä tulnuʔ Rõu || avaldust, tellimust jne ametiasutusele esitama; (kohtus) edasi kaebama meil on ka `palve `sisse `annetud, kas saab `juure maad ehk Lüg; see kes teise [kohtusse] `sisse annab, on `nöudja Vll; lähvad [abiellumiseks] sooviavaldust `anma Lih; oĺl luba kuhut edesi andaʔ. siss kaavass `kuhtu `ümbre Har || ütlema, vastama, soovima (eriti tervituses, soovimistes) `andas jöudu ja teritas ka Mus; ons must siga `vastu tulnd, ep möista tere anda Pha; kes teisel vaderiks oln, see annab terit: tere vader Muh; Anna levale jätku Rei; `ańdis `mulle viel üle aa `jõudu kua Vän; ti̬i̬ aga ärä, `aiti·magi ei anda selle edess Kod; timä ańd mullõ söögi i̬i̬st suurõ tenu Har; lakkõ˽`luidsa ärʔ ja `ankõ `ait́umma Rõu; lää śjondsa manu, annam hüä päävä ~ hüvvä `päivä, timä võtt `vasta Lut b. õpetama, juhatama; ülesandeks tegema kas `annad `mulle ka `ammeti, ei õle kedägi tehä, õlen jõute Lüg; eks sa anna siis juhatust kui ma‿b `oska mette Vll; valitseja annab kubjale ette, kubjas `töölistele Aud; tükid `ańti ette ja eks ikka tähäd õpetadi koo `lastel [selgeks] HMd; õpetajaproua tuli kirjutamese `kamre ja akkas siis `töösid `anma, ikka `suĺga noppima Nis; igaühele `ańti oma pośtivahe [vilja] leigata Ann; latsele piab iks õpetust `andma; ei või amatit kätte anda (harjutada) Trv; vanast `anti mõistutada, pögsin kasvap, juurikass taga - - to‿m pähel Puh; maad `ańti vakkalõ `järgi tetäʔ Har; `ańde `plaani, kuiss maat pitäʔ Räp c. omistama, määrama sie one `toisele `kange süüd `andama, iseenese pese `puhtast VNg; seoksele asjale ma tean anda tähenduse PJg; pindad ehk vardad - - kaks nime võis `neile `anda Ann; mea ei tää, mis sel tulep vigass anda Krk; `Klaoss `ańde mullõ üte kuu [vangistust] Võn; sääräst eläjet ma ei olõ vi̬i̬l nännüʔ, taalõ ei mõista ma nimme andaʔ Har; üldäss, et vere `perrä andasõ˽priĺliʔ Vas || impers (ette) määrama kui põle surmaks `antud, käi kõik ilm läbi, tuled ikke `tervelt tagasi Pai; ku ta miu õnness om ant, sõss ma saa ta Krk; kas ta om `mulle nüid `nuhklusess `antu, et ni̬i̬ päevä nii pikäss om `pantu Rõn; ni`kaugu iks elä ku `päivi ellä om ant Urv

10. a. korraldama, esitama, ette kandma õppetaja `annab `este oma `tunni, siis `annab `kester Lüg; ni̬i̬ musta mihe `ni̬i̬gri annive `kontsert̀i Hel; śjondz lätt `altrõ manuʔ ni pidä `pallust. ni and jutust (jutlustab) Lut b. õiendama, sooritama, vastama kaks `matsi `andasime eksaà·meni ärä, `vonnid kukkusid läbi Lüg; kes es mõesta päätükke `pu̬u̬ĺba ärä `anda, `anti viis jutti `vitsu sellele Trv; eksamit `anma Räp

11. a. mingis suunas olema, asendama; mingile ajale langema, kalduma kas üks inimine ehk luom on `rasked, siis et sene aja `kõhta `annab sie [sünnitamise] aig Lüg; see pere nagu annaks `veske `kohta Jür; `ańdis nagu `Mustve `kańti Iis; asi annab senna `poole Plt b. kellegagi, millegagi sarnane olema, sarnanema, millegagi võrduma, millelegi vastama `annab emä nägo (lapsest) Lüg; tütar annab emasse Plt Vrd anduma

angerjas anger|jas eP(aŋŋer- S) Hls, anger|jass Trv Krk Ran Nõo Võn Kam Rõn, angõr|jas(s) Khn Võn San Krl Rõu Vas Se, `aŋŋer|jas Kuu Hlj Vai, g -ja; n, g angerja Krk Rõn, angõrja Se, `aŋŋerja VNg Vai

1. angerjas `aŋŋerjas `jälle pidi olema `ussi puolvend Kuu; `aŋŋerjas ei oda kui on `surrud `süötä Vai; mustad aŋŋerjad pidavad pisemad olema ning allid suuremad Khk; aŋŋerjas üks saba kεik Krj; kui meri oli plank vaga, siis nägid, kus ned angerjad olid. said selle siis ää `lüia Tõs; angõrjas nda vjõsada engegä, et südä tuksub siis kua, kui `vällä `lõikad Khn; angerjasi oli. nii tat́ised olid et kukub kää otst ää Aud; `Kuŕgjal ja Suurejõel on suured tammid, seal `püitakse angerjid. `Siuksed aead tehakse, ku suurt vett `järsku tuleb, sis angerjad lasevad ala; `peale augu·sti kuu lähäb angerjas pimedaks, sõõra`silma; `arvavad, et sut́t on angerja poeg Vän; angerjas on ju mere uśs. ku angerjas nõgeste `sisse saab, siis läheb uśsiks. angerjas käib praegu ka `randes `erne `õisi `sü̬ü̬mes ja `nu̬u̬ri magusi `läätsi Hää; ahingaga `püitakse angerjid, `enni olid pihid Ris; `Peipsis on suured angerjad, just ku puu rahnud Trm; angerjas o luama `tõugu, egä si̬i̬ ei kude, si̬i̬ ti̬i̬b pojad kõhe, kõik elosad pojad Kod; ku müristeb sis angerja laseve päält vi̬i̬ Hls; Oĺl siin jõõ̭hn üt́s siu `mu̬u̬du elläi, tu̬u̬ oĺl angõrjas. tu̬u̬ tuĺl kaʔ `ü̬ü̬selt `kastõga˽jõõ̭st `vällä ja laśk nigu˽poiss `niitü pite Rõu; mäe˽pu̬u̬lt tuuĺ, sis läävä huśsi `järve, saa paĺlo angõŕjit; a ku põh́a pu̬u̬lt om tuuĺ, sis nu angõŕja tuleva `mõtsa, saa `hussõ paĺlo Se Vrd anger, angeras, angergas, angõruss, änger, ängerjas

2. euf rästik, nõeluss nist `kirjud sarabu `karva `üitäkse angerjas Juu; `voata va angerjas `juhtub `suskama Kos

harima2 ari|ma R(h- Kuu, -maie Lüg) Jäm Vig Saa Juu Jür Sim I MMg KJn kinni haarama, kahmama, võtma kuer aris kääst `kinni VNg; Mene ari üks `süülitäis `õlgi `virnast Jõh; Ari saba näppu ja lehi külasse `teistele [uut kleiti] `näitama; Aris `korvi ja läks IisR; ari tää kääd seĺla taha kinni Vig; arisin kaśsi `turjapidi `kińni; mind on nõnda `karvist aritud, et pääluu `uugab Saa; aris teise savas `kińni Sim; arib leevätüki kätte ja akkab `sü̬ü̬mä Kod

hari|saba arisaba lühikeseks lõigatud saba hobusel – Juu

harja|kaupmees = harjusk obuse saba `leigeti - - `arja`kaupmed `ostasivad nie üles VNg; `Arja`kaupmed `käisiväd, `tõivad `siidi `kaŋŋast; `arja `kaupmes `õtsib sia `arjassi Lüg

arjus|tutt riäbissel one tut́t saba piäl ja kesk `selgä kua arjus tut́t Kod

hark|päästlane pääsukeseliik – Mus Rei Ark`päästlased ehitavad oma pesad loudibede sisse Rei Vrd hark|händ, hark|saba

hark|händ harkis sabaga (olevus) a. pääsukeseliik `päästlasi oo kaht `seltsi - - aŕkännad teevad pööningule, laudile pesa, kahearaline änd; Aŕkänd on saue päästlane Pöi b. haŕkhand, hand hargulõ. Siberist `etkona `aeti haŕk`hangudega hobõśsit Lut Vrd hark|päästlane, hark|saba

astuma `astuma, (ma) astu(n) eP(-o- Rid Mar Kul; `asma (ma) assun, -o- Kod); `astma, da-inf `astu, (ma) astu(n) Kse Var Mih Tõs Khn Vän KJn eL(`astme Krk Hel San, -õ Har)

1. käima, kõndima `Astub `nindagu kass `märgä maad `müöde; Kui `astus, siis maa müdises Kuu; nüüd pean jälle akkama edesi `astuma VNg; laps akab `astuma, öpeb `käima Khk; Jalg ikka `aige veel, astub nii aralt Pöi; Astu `kergeld ja tereda `kärmeld, kis tεεb, et sa `vaene oled Emm; nad `astosid `üsna kärmeste Rid; Kui sa istud, istun mina, kui sa astud, astun mina = vari Han; astu rutemini Juu; ei suuda enam `astuda Ann; naa liba `astuda Sim; assuvad ku ärjäd rinnu Kod; `terve inimese lännuva i̬i̬n, pidalitõbitse `astnu kõ̭ige takka; `keŕge jalage, temä astuss tulist Krk; astu Punik, mine i̬i̬st ära. `astke kodu, kodu, kodu Hel; ma pia jälle `astma, muidu ei jõvva õdaguss peräle; nakas nii valutama, et ma‿s saa `istu es `astu Nõo; mul om vana jala - - ei saa `astu nii valiste nigu nu̬u̬r inemine lätt Rõn; `astkõ nu virgõmbõlõ Krl; timä `astõ `jalksi kõ̭kõ enne lumõst läbi Har; lat́s nakaśs `astma katõ `aasta peräst Se || sammu sõitma (hobusest) oben lää `sammu, `astun Krk; lasõ õ̭mõta `sõita˽kah, ni˽`mu̬u̬du `astu käü˛ün haŕutat sa˽ta noorõ hobõsõ laisas Har; haopõn lätt `astuh Se || teat eas olema seitsekümmend viis on täis, kuiet astub Aud; kaheksat kümmet astu PJg

2. a. ühe või mõne sammu võrra teise paika liikuma obose `seljäst - - `astub maha Lüg; tule astu rattale koa Muh; astu üle ukse läve Rei; sammo astob edesi, kaks tagasi Mar; ennem olid `kõrged lääved, `andis üle `astu Kse; astu `õue ja võta Han; mina läksi üle selle läve `astuma, nii `kõrge ja sügav oli Tõs; Ää `astug üle mio, panõd kasu `kindi; `astus ühe sammu ja `jälle `seisis Tor; nii ku ma `astusi, `pirtsas jalast saadik vesi üles Hää; täna on nii pime `õues, et ei nää `jalga jala ette `astuda Kei; kui obune on vana, jalad `kangeks jäänd, siis - - astub puole `sammu Hag; `astus jalg jala ette, jalg jala ette tuli (aeglaselt, ettevaatlikult) JJn; vanass `upsi ärä isä ja poeg lutsu püügil, aśsid pakku `sisse Kod; ess mul need rinnad on siit `aiged, sammu astun, teese seesan Plt; `astus kannu `otsa ja akas kõnet pidämä Vil; Kas ma siiä astu - - `astmis aset ei oole Krk; aeda trepil olli kaits `tuhvi i̬i̬n, kost üless sai `astu Ran; latseemä es tohi üle `raotu läve `astu `paĺla `pääga, ike pidi rät́t pään olema Nõo; lat́s `astse üle puu Krl; Astu õiʔ üt́ski üle uma havva õiʔ Rõu; ja astuss tälle vanami̬i̬s mano ja küüss Se || piltl noorik o üle aea `astund (väljaspool abielu lapse saanud) PJg; `astus üle aia ja läks `metsa oma asjaga (id) Ksi | taa om jo üle käe är `astunuʔ (ülekäte läinud) Se b. jalaga kuhugi astuma, sattuma, vajuma; tallama `astus otse sopa `auku Khk; se repp on nörk, `sönna pεεle ei tohi mete `astuda Kaa; kui sa niidega astud, ei anna kaŋŋas `lahku Muh; Astub kanna peale, tahab mo vana inimese käest veel `pulmi `soaja Pöi; ma ükskord `astusi vekatisse oma `varba kõik lõhki Mar; `Astsi orgi `otsa, jalg oli kaua `aige Han; Kivi ljõmunõ, ää `astug `piäle, saad `pitkä Khn; ma `astusin `sirpi jalaga Rap; astusin suure torika `jalga Kad; nigu suab kohe jala `piale astub Sim; assud tõese tiusta maha (kangast kududes) Kod; ta ei tää, ka ta astuss sita või pori `sissi Krk; loḿp om i̬i̬len jään, ei saa `pääle `astu Puh; kui `lumme maan ei ole ja taevass piĺven, kas astu tõsele kaala `pääle vai keele `pääle (väga pime) Kam; laulatuse `aigu püüd́ `mõŕsa `astuʔ `ti̬i̬dmäĺdäʔ kosilasõ jala pääle. `tuuga sai võimu abieloh `hińdä kät́te Se; jala ~ saba peale astuma väljaspool abielu last sigitama ta pidi [tüdruku naiseks] võtma, ta oli saba peale `astund Mär; On änna pääl astutu Hää; no, kes sellele jala piale `astund Ksi; mis sa iki siin perän tolgendet, astut viimäti ännä pääl kah Krk | astub või keele `pääle teeśe inimesel (suureline, hoolimatu) Hää

3. midagi alustama (sag ühendeis) ta `astus `valla `tienistusesse Vai; ned soovivad abieluse `astuda Pöi; kes o abieluse `astun, peab oma pead `varjama Muh; üks paar tahab tänä abielosse `astoda Mar; ta astub teenistusse sel või sel kuupäeval Aud; kuulutadi, et need astuvad abielus SJn; ja sääl siss oma rahvass `astunu `sü̬ü̬mä Hel; ette astuma välja, nähtavale tulema; esinema käsk `anti käde, mut kut astu ede Khk; astu mo ede, siis ma nεε ära, mes sa oled Emm; asto sa ette nüid, so kord oo nüid Mar; no assu ette [näita] kas suad Kod; sisse astuma (uksest) sisse tulema või minema `Kõrtsi ja `kohtu eluse on `kerge `sisse `astuda, aga `raske `välja `tulla Pöi; siis `astsime sinna (tallu) `sisse Mih; sedä ei kannate, et mia üle temä läve `sisse astu Krk; ku ma ussõst `sisse `astõ, sõ̭ss `heitü tõnõ peŕiss ärʔ Kan; tagasi astuma ettevõetust loobuma Sa oled midagi lubanu või `mõtlenud, aga astud tagasi Hää; vastu astuma vastu hakkama Ma `astse `vastu ja es lase ennast sõimata Trv; sa˽piat õ̭ks kõ̭iḱ meele ja `mõistusõ kokku `võtma ja `julgõdõ `vasta `astma Har; välja astuma 1. lahkuma `astun `ammetist `vällä Lüg; kui ei tie, siis `astu majast `välja VNg 2. kedagi või midagi kaitsma, millegi eest võitlema ma pean teese eest koa `väĺlä `astuma, kui teene ei `oska `reäkida Juu; piap kehvä `rahva viletsuse i̬i̬st `vällä `astme Krk; üle astuma mitte arvestama, tähele panemata jätma `astus ikke üle minu `kielu Hlj; käso üle ei tõhi `astuda Lüg; jumala käsu üle `astuja Muh; käsost üle `astoma Emm; ta‿l̀li üle käsu `astnu ja `olli `valla tettu Nõo; timä oĺl üle `sääduse `astunuʔ Har; üles astuma avalikult esinema; võitlema, välja astuma `otsis parajad `aega, et üles `astuda Tõs; siin `astusivad talupojad [1905. aastal] - - ülesse Pee

auk1 auk g augu eP(v.a I; ou- Jäm Ans Khk Emm Rei Han Var HMd) M TLä(aogu Puh) KodT San Krl Rõu, `augu R(`auku Kuu; n `auku (`auko) VNg Vai), aagu I Äks

1. a. ava läbi mingi pinna, eseme; katkine koht; mulk kui tõge ette tehässe, siis `jäätässe tõge `slma auk, kuhu mõrd ette `pannasse Lüg; sie on ime `kuida tämä `aarikaine sääld `pienest `august läbi `lähtö Vai; ouk jökil pεεl, taartist `kinni paigata Jäm; piab aja `aukusid toppima Khk; Kot́t on nönda `aukusid täis kut söela pöhi Pöi; tuhat tuuli luuli `auku, sada `auku `samba sehes = äke Muh; rot́t teeb paranda `sisse augu Tor; looma laual olid augud sees, lõnga käisid sialt läbi Nis; kui rummu auk on `irmus suur, siis ratas akkab `lampama Kad; kooguga võtad irre [jää] `auku, kui kõrvale läheb Trm; võti tehässe iki aagu järele Kod; `auke täis ku sarja põhi Krk; ussel olli `väike auk ja laaś sihen, kost ta koolituppa vaadaśs Hel; auku laskma puurima akkad rege tegema, lääb juo sadame `viisi `aukusi `lassa Lüg; oherdil oo kaa übä, se raud kellega `auku lastasse Mar; puuriga lasevad `auka Tor; puuteĺlega ratta rummule `laśti `käämregä auk `sisse KJn; piigertige lastass `auku puu `sisse Krk; auguga näsa euf püss tulin `auguga näsa ja liiv`jalga `laenama Hlj || tikand; pilu ougud kut linnu silmad, trümbi ning krae ougud Jäm; kodavere aagud one kel kolm sammass Kod; augu `torkimene on prodeè·rimene SJn b. (inimese) keha avadest (sag piltl) sie `patrab alaliste, sene aukl ei `sõisa `kinni Lüg; siidi kera, seitse `ouku pεεl = pea Jäm; auk teśel ammuli pees Ans; egäl om auk `risti nina all, võip ütelte tõisel, msi ta tahap Krk || vulva ju neid ühe augu kälilissi sääl änam kut kaks on [liiderlikust naisest] Khk; seda `üitse oora tööks, kui teise [mehe naise] augu kallale lähevad Mus; Nee aa ühe ougu kälimihed Emm; augu peremees piltl naisemees saab `varsti augu peremiheks Mus; ei saa hända augu peale kiire, palju tegemist nee vaad käsu`andjad soa mitte `ända augu `peale Muh; Äi saa ända ougu pεεle Emm; miul om `väege paĺlu tü̬ü̬d, ma ei saa `aiga `ända augu pääl panna Krk | Jusku lehma änd: ripub `ainult ühe augu pääl (saamatust v laisast inimesest) Hää; egä si̬i̬ lehmä saba põle, et alate ühe aagu piäl [intiimvahekorrast] Kod; egä ta lehmä änd ei oole, et ta üte augu jaoss om (liiderlikust mehest) Krk | `lõhkos eide augo ää (”tegi võisilma katki”) Mar

2. a. tekkinud v tehtud süvend milleski, mingis pinnas `ahjul õli suu ies `müüri `sisse `jäätud `augud, `aukude `sisse `pandi puu `põigite, `tõine õts `tõise `auku Lüg; `puuris kasele `auko ja lasi `mahla Vai; trukk-nööbid, kahe poolega, teisel ouk, teisel pisine nupp Jäm; põld o `auka täis, auk `aukus `kindi Muh; mees `kaevas `auku Mär; mõnel olid augud, kus võis linu `leota VJg; aja augud täis Juu; kaeve `puuga `torkasid `laugude kohas augud `sisse, siis rehi `kuivas ruttu Trm || veekogu; lomp `lauka rabas on `mülkad ning augud Khk; Emaani läks `poegadega `auku, isaani `valvab ääres Pöi; madal vee auk Kos; karedaru auk on `niiske auk kos pirk rohi kasvab, keväde vett täis Kod || sügavik veekogus, hauakoht Ulk`saare taga on `Mustakive `auku, sield `püieda `angeri VNg; `Musta`augule `vähki `püüdma Jõh; sääl `aukus pole `enne kalu saand Mus; Ljõnakülä `aukus käösid ennemä suurõd laevad Khn || lohuke augud `palges kui kui ta `naeris Muh; auk lõua ots Kei; `vaata, kui ta naerab, kui ilusti augud löövad pale `sisse Juu; ku naar, siss `augu tulev `põski `sisse Krk b. urg; looma pesitsuspaik rebasel on `augud ja `lindudel on pesäd Lüg; teinep̀ool `kraavi on rebase augud Noa; iir läks auku Iis; mägra koer si̬i̬ aa mägrä `auke seest `vällä Krk c. surnuhaud minä lähän `varsti kaa `auku; mul on `naine `augus ja mina lähän kaa `varsti taga Lüg; siis jääb uus maja `tääle, ega ma tätt `auku vii mette Mih; `esteks põld ikke nõnna kahju `oltki, aga kui isa `auku `pandud, siis võtt nünna vee `lahti Juu; [mees] augun sehen, kus ta vi̬i̬l saa `ańdess anda Krk; auku ajama maha matma `Aeti `auku kut loom Pöi; (üks) jalg aukus, teine augu ääre peal vanast ja haigest inimesest Isi vi̬i̬l suurustab, aga omal juba üks jalg `aukus, teine augu ääre pääl Hää; mis sa temast tahad, jalg `aukus, teene augu iäre peäl Juu

3. piltl a. tühik, vajak, lünk suri maha, et suur `auku jäi taha VNg; [mees] on `välläs, eks nüüd õle auk taga, tüö kõik `siegis Lüg; tä (laps) täidäb ikke mõne augu ää jo Mar; `vaene laps `pańdi `kruonusse, no tema on sie augu täide Koe || midä `säädos sie on, kui auk on sies; sene käso sies on auk sies Lüg; Ausõna `aukudega Rei; temäl eij‿oole kedägi au, temä aul auk `persen Krk b. töö `kündämise ja `äästamise `augud, sie `ongi `põllu tüö; `mõisa auk ei saa elädeski täis Lüg; möisa teo oukus `orja alati, millal sa omale `aśja teed Jäm; on üks mõesa augu täede, `lapselik, noor alles Mär; käi mõisa augus VMr; ma olin mõisa augul VJg; mõisa `aukusid `täitma KJn c. millegi rohkusest, paljusest; halv inimesest (liitsõna põhisõnana) eks ta siit `vihma `augu päält `praegald tuul on (sajuennustus) Kuu; Mis põld `sõuke on, muidu üks `karge auk, `rohtu täis; `Voata seal Oti `mõisa põllud ja Mui küla põllud, `puhta nisu auk, nisu kut üks müür; See oli sii kut üks marivarre auk, aga `sahkamine `kautas marivarred äe Pöi

4. rahvapäraseid ütlusi ja püsiühendeid Suu kui linnupuuri auk Krj; Suu nagu sea tapu auk (ropendajast) Mär; Su auk on suur, ei seda täida täkk ei ruun Vän | Magab nii et hauk maas Mar; Magab augu maa sisse Pst | Suur auk sees, tükki kas kasuka ja vammusega ühes tükkis läbi; Püksi perses auk nagu Peedi Taaveti aia vahe Vil; Mis sa (inimesest) siin puhhud kui hülies aukos Hag | see oli augu `ääri kaudu, sai `ääri `piirtud, nüid läheb `auku `sisse, asja oma kallale (ääri-veeri jutust) Khk; Auk on auk ning pauk on pauk (tuleb olukorraga leppida) Kaa; Kui kästi perse minna, siis vastati: ää olg sa augu vahel Krj; aia ti̬i̬t, augu jätät, ku `laokil `mõnda `asja teit Krk | Täütmede auk üteltse selle inimese kottal, kets ennäst kõrini täüs õgib Hls; sedä `auku ei jõvva `kennigi är `täütä; selle auk ei saa täüs siin maa pääl, ta lää enne `lõhki Krk | iga ougu pruńn, mis iga pugu pεεle passib [see on] inime, kes keige `tööga `valmiss saab Jäm; Olgu niigu pulk aukus, ei pääse kuhugi Kul | Augud on pääle kauba (öeld kantud rõivast müües) Vil; paik mulle, auk sulle (öeld sellele, kellel uus riie seljas), si̬i̬ `ütlep `vastu – auk paiga `tahtjel Krk || kiitlejast Kõlgas `kõtus, aganas `aukus, `piprad perse ääre pääl; Ega ta kahest august ei situ Hää || ehal, tüdrukute juures käima Käis soja vee auku külastamas Krj; Tema armastab auguga liha Amb; Rünnak karvase augu peale (sõdurikeeles) Rak || ust näitama, välja viskama Näitama, kus puusepp augu jätnu Hää; Näitab kuhu ehitaja hoonele augu jätnud Kad || auku kaevama kellegi suhtes midagi halba sepitsema Ken `kaeva `toisele `auku, sie `itsegi sise kugerdu Kuu; `etsis `mulle `auku, ise kukkus `sisse VNg; kui akad teisele `auku `kaevama, vöta oma pεεlt `möötu Khk; Kiś teisel `auku kaevab, `võtku enesast mõtet Han; kes teesele `auku `kaevab, ise `auku `langeb VMr; sa kaevat mul `auku, aga esi viimäde `sissi läät Krk; auku pähe rääkima ~ raiuma kedagi veenma, oma nõusse meelitama Tahtis moole ouku pεhe rεεkida Emm; raiut teisele `auku pεhe ehk aet `kärpset pεhe Käi | vedäb tõiss kua `auku õma `nõuga Kod | Suur `ahnus ajab `viimaks `auku koa Pöi; auku kukkuma ~ minema ~ sadama ebaõnnestuma tämä kukkus sedäsi `auku, et `vandus valet Lüg; Elu on üsna auku minemas – (ta) joob ja lakub iga jumala pää Kaa; joba auku sadanu (surnud) Trv | tä ikke augost `vällä juba läind (”paremale järjele saanud majapidamises”) Mar

hea ea, ia, iä, eä eP; ia, iä hrv R; ää hrv Jõe Kuu Hlj, Rei Hää Saa hrv Ksi, Kõp Vil eL(h- V); εε SaLä Kaa Emm Käi, hεε Phl; komp ea- Mar Var, ia- VNg Mär Var Tor Trm Pal, ää- Hää Krk Plv/h-/, εεm Khk Kaa

I. adj 1. (hrl inimese füüsilised või vaimsed omadused, oskused, tervis, meelteseisund jne) nõuetele vastav, võimekas, tubli, terve; suurepärane; tore, rõõmus see vana on üsna sur εε (kõbus, tugev) veel; mool oo veel εεd `ambad, teistel pole sel aal änam `ambud suus Khk; kui tä `viina ei võtaks, siis tä oleks ikke üks ea töö mees Mar; mool oo söögi isu eä Vig; olass mool silma nägimene olad, siiss olass ma veel üsna ea inimene olad Mih; jõhvikas ia apu, teeb südame `iase Aud; sel oo ea oiu peas, see tiab paĺlu PJg; seda iam meel tal `oĺli Tor; Kui obune `äśti viab - - siis sellel obusel on ää usk Hää; ia kõnemies Hag; mul on nii ead kõrvad, et kuulen kui kerp `põhku kuseb; mõnel on ea tervis, jüst nagu va uńdi tervis kohe; temal on alati nihukesed ead lõuad, läterdab ja ladiseb alati Juu; nii ia kui ta `sinna [kooli] tuli, nii ia ta sialt läks - - ta‿i osand seda (lugeda) koa HJn; kui inime ias tujus on, teeb kõik Pal; keśsi poolteist vakamad väĺla `niitis - - se olgu isegi ia `niitja; kohe iad meelt tegi platserdada sial [sooja vee] sees Lai; nagu tei `ääpess `süäme; moka om tal ää, tü̬ü̬tegu ei oole `kunnigil; olli neil ka ääss meeless si̬i̬ latsek Krk; esi vigane, ega egä päiv väĺlän - - tol om ää eńg sehen Ran; poesi emä tulep väĺläst `sisse, ja `kangede ääl meelel; säl `iksi niikavva ku mul mi̬i̬l ääss sai Puh; aud ti̬i̬p kõ̭ik üte ääss, olgu na `vaesõ vai rikka; tu̬u̬ nahuk jäi sul saamata, võit tenädä äid `jalgu; mul `olli ää pää, ma‿less võenu kävvä küll koolin; om mõni obene küll ää `ju̬u̬skma; `uika sina, sul om ää eli Nõo; Hää om ku `häste tańdsit, paŕõmb vi̬i̬l ku paigal püüsüt Urv; täl ei olõ hääd näku kaiaʔ tä kõõritõss; leerilatsõ tetäss pühäbä ääss (õnnistatakse kirikus); innebi oĺl iks urgõp̀ääväl poisslaste äässtegemine Krl; taa mihel om hää pää, kiä nii `korgõdõ üless `julguss minnäʔ Har; hää `sü̬ü̬misega loomakõnõ Rõu; ma˽`tahtsõ sul mi̬i̬lt hääss tetäʔ Plv; tõõsõl om hää mi̬i̬ĺ tõõsõ pahandusõst Räp; hea meelega meelsasti, rõõmuga Ma tuleksi eemeelega, aga mette pole aega Kaa; `viska luomale `erne `vaŕssa ette, ta süöb neid ia mielega VMr; targa inimese kõnet `kullet ää meelege Trv; ku mul om, sõ̭ss anna häämeelega sullõ Räp

2. (loomad, konkreetsed esemed, nähtused, omadused jne) korralik, kõlblik, meelepärane, viljakas; maitsev, toitev; küllaldane, rikkalik; lihav, rammus jne on pääst jala `tallani ias `riides; ia luo ilm tuleb täna Lüg; Äid `lambaid `sünnib `palju `ühte `lauta IisR; näĺlaga sööb inimene kõik εε, olga εε ehk sańt Khk; Joodul olid keiksugu eed-paramad söömad rennipeel Kaa; Kaks kövad kivi äi tee `ilmaski ead jahu; See (toit) on nii ea et viib keele `perse Pöi; kui päe tarab, siis o ead `ilma tulemas Muh; rabatud rukid - - need olid kõige `eamad; ma teen oma sängi eaks (korda, mugavaks) Mar; panevad saiatükkisi `sisse [õllesupile] ja panevad sukkurt ka ja. kudas `keegi teda `iamaks teeb Mär; mõni annab ike kuus seetse `toopi `lüpsis, see oo eä lehm Vig; meitel olid `eamad pärmid Var; viĺlad oo tänabi ead Mih; see kuńts olnd, et `raske`jalgsed naesed kudusid [võrku]. sis olnd ea saak Vän; Siśs põlnu kangast nii `kangesti pleegitada, ku lõngad enne `oĺlid ääks `tehtu, `autadu ja pleegitadu väĺlal õrrede si̬i̬s Hää; malsad. ias maas kasvavad, ia maa puud JJn; täna on supil ia mekk Ann; sian leiva sooja `veega, tuleb ea magusapu Tür; siin on `kange si ädäl `kasma, kui on vähägi vi̬i̬l ia eenam; sial [kaevus] piab isi vääga ia vesi olema Pal; ia taluke, juśt suur ei olnud, aga iad põllud Äks; kui kuusel `paĺlu käbisid siis tuleb `kartul (kartulisaak) ia Plt; se väŕm es ole ää, es tule iluss miu köŕt Trv; ni̬i̬ korbi olli `väega `ääde Pst; Mis viga äie puideg tuld tetä Hls; Ää `olli, `otsa saie, makuss `olli maha satte (öeld pärast maitsvat pala) Hel; es ole `riistu, mugu kirvess, kui ää-kuri `tu̬u̬gi `olli; sedä sama kiisa `solki `anti sigadele kah. siga läits tollõga õge ääss Ran; üits tuline ää kajo; pojapoig om ää ameti pääl, saap kallist `palka; pääasi kui sü̬ü̬k suust ää om, olgu siss kõtun mes tä om; ää `maoga suṕp Nõo; kihu survava, ilm lätt `ääle Kam; taa nahk om muud́u hää, a keśk `nahka om suuŕ mulk `sisse lõigat; ilm lätt hääss, vällä˽`seĺgüss Har || küps, keenud (toit) – Sa Rei Ote `tuhled `küpsesid kenasti εεks Käi; suur tükk, kee ju millalgi eaks mette Kaa; Katsu onts tuhlit katlas iad Pha; keeda tuhlid ääks Rei; odot kos väit́s om, ma kae kas liha om ää Ote || (nõrgenenud leksikaalse tähendusega) öhel ääl päeväl läksin ma Viĺländisse Vil; Kül ma sõ̭ss ühel hääl pääväl võta kuriku ja pessä tiä läbi kah Urv

3. (mingi abstraktsem nähtus, olukord jne) sobiv, nõuetele vastav; mugav, mõnus; meeldiv, meelepärane, tore; hõlpus, kerge jne vat see olnd täna üsna äil päil (saanud hästi süüa või lõbutseda) Jaa; Ka oli see ea asi, et nad (sakslased) täst ära läksid; [tuulik] On `paergus eas korras Pöi; see on eaks küll (käib küll); [hinnetest] üks oli väga ea, kaks oli ea, kolm läks `korda Mar; Igas pool ia kus `meitid ei ole Han; kudas kellegi `saatus oo. mõnel iä, mõnel alv Tõs; Üsä iä kua, kui mõni vana inimest `uatama tulõb Khn; ma panin ikke liha `aśtjasse, końdised tükid panin taha `eäre, siis oli ea kord kohe, kuda ma `võt́sin; vahest se üle kaela töö lähäb paramini kui ea töö lähäbki Juu; `kurja ei soa teha iaks Kos; sie nii algas puu, ea `lõhkuda HJn; ia küll, et ulu akk saab `olla Ann; ei nähend ead `undki sellest; meie olime alati eas läbi`saamises HljK; ea muretu elo Trm; eks ta siis räägi `mitmed `moodi, oma aśjad eaks Plt; õlbastege om ää vett kanda Pst; ää põĺv (elukäik) Hel; satte tolle asjaga `siśse, nüid süidäb kõrvatagust, otsib ääd nõu; kui `kiäki `risti üle ti̬i̬ - - `ääl poole lääb siss om ää [kala] õńn Ran; aga tost om vil ää, et ma kõnni; ja äid `päivi ma konagi es äe, tei tü̬ü̬d ü̬ü̬d ku `päivä Nõo; mul oĺl tuhand ää (väga hea) uni, mis ma `ü̬ü̬se näi; na˽peenikese˽puu, ommavõ ää˽palamõ San; elu um hää, ei˽taha kooldagi Rõu; [taulmehed] `masva inne [mõisale] massu ärä ja, ja om sellega kõiḱ hää (korras); suvõl om siin tulihää elläʔ Plv; aig and hääd nõvvo Räp

4. a. positiivsete eetiliste omadustega, (moraalselt) väärtuslik, heatahtlik, lahke, sõbralik, sõnakuulelik; lähedane, intiimne no siis `otsa `kannika - - `keige `iamalle `lapsele `anneti VNg; `Naabrumehed `riidlesid küll, aga nüüd on `jälle iad IisR; akkas koiraga εεks tegema (sõprust otsima) Khk; Teine eese eest südamest tahab sulle eed teha Kaa; Kes `sõukste tigede `kurjade `silmadega on, see pole ea inimene Pöi; mul üsna kahju nende `hεεde inimestest Phl; ees ea, aga taga `persse sis `lõikab `kaela Mär; `ööldi ikke, et tüdrekud `olle kõik iad, aga seda ei tia, kust tigedad naised tulevad Aud; (kui kedagi heaks kiideti, vastati) Kui ma ää oleks, kaśs oleks mu `ammugi ära söönud Hää; Ea laps, lambasilm, saba vaja, valmis unt (öeld salalikust lapsest) Jür; Eada tuntaks äkki ajast, kaunist lasta karjapõlvest; Ea laps kasvab vitsata ja vibuta KuuK; [koer] `enne oli väga ia, ei akand kellegisse `kińni Ann; süda kohe rahul, kui tiad, et ta (loom) ikke `iades kätes on VMr; ia südamega inimene; kuda ma ia inimene sinuga nüid tasa saan Lai; sel tüdrukul oli õige õńn nüid, sai siatse ää mehe Trv; me `kakleme ja saame ääs (lepime) jälle; ää inimese eläss üte `amme sihen ärä, kait́s `kurja ei saa küünin ärä eläde Krk; sest ü̬ü̬st päeväst jäime meie periss ääss sõbrass Hel; `kanga kodaja vai `kangur - - ääl latsel om jo mitu nime Ran; ku‿sa `anda jõvvat, siss olet sa ää; mõni inimene om ää vaemuga, aga tõene om nii alb; siss ku Mari tegijä `olli, siss `olli ää küll, aga nüid nemä ei tunnegi Marid Nõo; om nii kole ilm, et ää peremi̬i̬s ei aa `pennigi `väĺlä Kam; `väimis om mul läbi (täiesti, väga) ää mi̬i̬s Rõn; ää lat́s tunnuss `ällü, ää naariss lehe alaʔ; olõ esi ää, siss omma˽tõsõ˽kah Krl; ta tuĺl no˽hennest hääss tegemä, selle et meil iilä pabaduss oĺl; ma˽hiidi poisilõ hääd sõnna, poisi˽kulssi ka mu˽`palvõt; sa˽tahat kõ̭igilõ hää ollaʔ Har; vanakuri täi hää (naise oma) latsõ tagasi Vas; tõist nigu taht oma võimussõga hääss tetäʔ (meelitada), et nä ütte sünnüsseväʔ Räp; ma tei sullõ hää mehe peräst (sõpruse tõttu) Se b. (kõnetlus- või viisakusvormelites) ole sa - - ea mees, et sa `aitasid mind Mus; eestvedaja eit viis pruudi kiriku, aeas inimesed pingist `väĺla, et olge ead, `antke pruudile istet koa Juu; ole ia, too `mulle puest tikkusi Ann; olga iäst Trm; ia inimene `aitamast (tänusõnad) Lai; jääge iäs van KJn; jumal `seltsi (öeld sauna minnes, vastati) jumal ää seldsimi̬i̬s; ole ninda ääss, ti̬i̬ mul äräde si̬i̬, mea esi ei saa Krk; olge ääss, viige miu `Elvä `poiga `kaema Nõo; ole nõnda ääst ja - - anna mullõ seeme lammast KodT; jummaĺ seḱkä (öeld sauna minnes)! `vasta üteldi, et jummaĺ ää mi̬i̬ss! San; olõ ni˽hää, tulõ mullõ veidükesess appi Har

5. a. soodus, kasulik, sobiv; tulus, õnnelik menel inimisel on εε käsi `loomi `sööta Khk; Täna oli seike eepää – teris oli kena ning ilm pidas, sai lehmaeina kenasti kuivalt labuse; Äi vaada ee silmaga selle pεεle (ei ole sellega nõus) Kaa; εεs `lootoses (rase) Phl; villakad `lammad on ääd pidada Mär; kas mu jutt `võeti iäs (kas kõlbas) Vig; iäks ei `võetud kui ta (kägu) mõja ligidale tuli Var; kui tuuĺ ea oo, sis tuulati rukist öhe peenikse sarjaga Mih; kui kardulid `tehti, siis vaadati, et ia aeg – suured pilvetükid oo Tõs; seda saab `ease `loetud, kui `peimes tuleb vanaemadega `rääkima Aud; ta `kiitis koa selle eaks Juu; kolm `pääva olema nädalas mis on iad päävad Koe; kalo·śsid pidasin, ned `jälle ei ole iad, võtavad jalad `aigeks Kad; koŕvid on iad kraasi`täisi `sise `panna, aga ei ole iad `villu `oida Pal; enne kirikuõpetaja võt́tis `reńti, kudas ta eass `arvas Vil; mia pia kiḱk ääss `võtme puha, üteldu ta mis `tahten Krk; nii kummi kota ei ole `jalgule ää suguki; nigu ääss `arvat, nii ti̬i̬ Nõo; ärä tekku nüid `kesvä, ei ole ää aig Ote; härmä `võrku juusk `maaha, nüüd om hää rüä `külvmise päiv Rõu; `kü̬ü̬mne om kühälä hää, `kü̬ü̬mnet́säi Se; võta heaks või pane pahaks ole rahul ~ nõus või mitte Võtta iast vai pane pahast, aga ma pian nied `alvad `uudised ära `räekima IisR; Veta εεks vei pane pahaks, aga üks tüngam sa oled Kaa; Veta eaks vöi pane pahaks aga sedasi see asi oli Rei; saa nüid pahases või võta nüid ias mis ma räägi Kse; võta iast või pane pahast VJg || karjane‿s jõva `koeri oida, koerad pidid eaks `võtma (maha murdma) Muh; see obone on able `sööma. see vötab keik eaks, on nii able Ris b. (soovides, tervitustes, jumalagajätul) `uue `aastal `suovita `onne: iad uut `aastat, iad `onne, üks laps ja ü˛iksa `särki Jõe; kui vöiras `välja läheb, `ütleb ead `aega ehk ead `tervist. teine `vastab: `tervist `teile ka; ead `pääva – `teile paramad; kui omaksed ää lähvad siis `öötakse: aed elamist, ehk ead `önne! teine `ütleb siis: `soole ka Vll; äid pühasid Kul; ead `tervist – teist `teile Kse; ead und; ead teed teil `minna Juu; ead `õhtat Trm; äät `tervist, vana rahvass `ütlev iki: jääme jumalege nüid Krk; vanast ütel mõni, ku ärä läits: ääd `päivä, ääd `aiga; ääd nägemist, mia piä minemä nüid Nõo; ääd d́akku (jätku leiba); `andava (soovivad) ää `päävi Lei c. (vastusena tänamisele) Tuhat tänu `teile – `Võtke iast IisR; Veta ~ vetke eeks Kaa; `antasse `jälle `süia siiss tänätasse `öötse `võtke eaks Mar; `võtke iaks – kui annad `noabrele `süia ja ta tänab sind, siss `ütled nõnna Kos; timä ańd mullõ söögi iist suurõ tenu. ma `ütli: `võtkõ hääss Har

6. parem; parempidine; ant kura, vasak, pahem – Saa KJn Kõp Vil eL `ü̬ü̬ssi akas mul üks kura jala `veike su̬u̬n kokku `kiskma, siss akas ää jalal kah Vil; [riidel] ää küĺg ja paha küĺg; ää toim ja paha toim; ku surnul ää jalg pikep om, siis saa mi̬i̬ssurnut; käänä ääd kätt; suka ja `kinda vi̬i̬ŕ tule ää paha (parempidi pahempidi) kudade Krk; ää siĺm süǵeleb, vist saab `naarda; `latvamine om ää käe pu̬u̬ld, oiab vikati `kõrgen Ran; ääst siĺmäst iks näi (nägin) Ote; Ää poole `pääle `võetass maa (maha) lammass ja korapu̬u̬ld nakatass edimält pügämä Rõn; käänät `langa hääle poolõ (päripäeva); ku˽kura kõrv `piĺli lüü, kuulõt `kuŕja juttu, hää kõrv, hüvvä juttu Har; ma haari sõ̭ss katõ puudalise kot́i `häähä kätte Plv; Mis ää käži teǵe, taad kura käži ei tejäʔ Lei

7. (välj irooniat või midagi negatiivset) ia on sie minu `kiele`murre, sedä `ullemb `neie oma; no sie eit sai küll ead sõnad (sõimu) `tõise kääst Lüg; εε ning veel param (kaks halba inimest) `lähtvad Khk; kui `ühte `asja lubad, ei anna, siis `öetse: `tõotis koa iä mees; iä mees see, kes lubabki Tõs; kaks tükki lähevad `neaklema, tõine ütleb ika äid sõnu ja tõine Hag; küll mu kääd olid `irmsad, olid nad ead `enne, aga siis olid nad veel ullemad Juu; oleks nüid ta ia mies (uss) ammustand JJn; üks `iames jätt värava `lahti Kad; `ütles omi äid ja paremaid sõnu (sõimas) Trm; ead `ot́sis, veel parema `leidis Plt; vigel om maan, tõene äämi̬i̬s võtap vigla ärä, ei oleki enämb `vikla Nõo

8. (kogust, hulka märkivalt) a. (koos substantiiviga) rohke, paras, tubli, suur; palju minu mehe onu oli ka, meid õli ia ulk IisR; mitu εεd `aastad läks `enne `mööda Ans; `Öhtase olnd veel eed `aega Kaa; Kätele lihaks ead `muljumist ää, küll siis see venind veri `jälle `liikuma akkaks Pöi; ma magasin ühü ea une Mär; ma `ańdasin tal `vemlega ühe ea `nähkämä Saa; nii et kahelt poolt `laetedele `ańtsime nisuksed iad matsud, muidu ei tuld vili `väĺla Kos; luomad lähvad ea iiliga Jür; mul omalgi küir, ia (suur) küir `seĺgas Tür; no eesti valitsuse aal jo sain iad (palju) `viĺja Kad; süöb suu, katsub `kaksi, kolmel olgu ju `iagi kogu ees; mina olin ia plikajõmm, kui ema laadale läks, tõi vaśk piira Sim; ommen siss panen ää tule `ahju; temä on ju ikki mitu mitu ääd `aastad sääl Vil; ihess om õige ele `valge - - ää eerine pikkuss Trv; ää `julguss tal iki minnä Krk; `tulli üits ää uug vanemba `vihma Nõo; vanast toit́ perremiis selle `häŕgä, et siss sai hääd raha ku vällä möi Har; ma tõi mõtsast hää voosiku ja anna sullõ hää nahatävve Plv b. (intensiteedisõnana) õige, üsna, hästi, väga meil on viel lakkas ia `ulka `piirdu VNg; εε köva (päris tubli) `keima Khk; kes ea `julge oo, see ikka läheb Muh; oli ia natuke `aega vahet Var; mina `viskasin kibi `senna (kaevu) `sisse. läks ea tükk `aega, kui `sulpsu oli kuulda Mih; aga ma tegin `talle ead kiiret takka Juu; teeme iad suured vihud Kos; näe kus naisel ead pikad `juuksed JJn; ma olin ia vana - - käisin kooliski `krüiga Plt; joba ää suureke si laits tal Trv; kaer `kasvi vahel ää pikäkesess Ran; noid `sarvi `olli tambil iks ää paĺlu Ote; tu̬u̬ `olli ka joba ää elänu inemine Rõn; see niit́ om õigõ hää kõvakõnõ Har; [taarile pandi] ki̬i̬b vesi pääle õ̭nnõ ja, ka sõ̭ss oĺl hummogu jo `õkva hää hapu kah Plv; eelä hummogu oĺl õigõ hää suuŕ hall; timä (mesilaspere) oĺl hää `korgõh; üt́skõrd oĺl löönüʔ süĺlem `õigõ hää `korgõhe `kõivo; ahivarrõh oĺl vist huśsel pesä, ma `löüse säält hää mito tükkü Räp

9. (hüüatustes) Tule iast appi! Kas `ninda`muodi sis `keśki tieb IisR; `taivane `jummal, tule esi ääst appi, kas seräst pahandust meile vaja `olli Nõo; o˽su hää, mis om rikkal [viga] elläʔ Krl; head aega aegsasti Selle (põhuveo) saab säält oome ead `aega ää Pöi; Vahest kui arvati et soab sõniku `õhtaks iad `aega `väĺla, siis `pańdi `piale lõunat `ärgi poar `kündma Kei; hea küll (välj kinnitust, nentimist, nõusolekut jne) olgu peale(gi); küllalt Ee küll – oleme `rääkind; Ee küll, sellest jägub mulle juba ulgaks ajaks, rohkem pole taarist anda Kaa; noh, ia küll, akasime sis ää tulema Jür; noh, eä küll, `ańti nüd tükike `leibä kätte KJn; ah, hää küll miu isu saa täis ka joba, mea ei taha olla Krk; sai poole tükki ärä lugõda, ütel õpõtaja: ää küll! ää küll! jätäʔ Nõo; ää küll, kari lännü˽`mõtsa Võn; noh hää külh, küll ma˽`kullõ `perrä kuiss tu̬u̬ asi oĺl Har; sai üte peotävve `jooh́kit jah. `üt́li‿t hää küllʔ, mullõ sedä küllält Plv; head nahka saama ~ tulema õnnestuma; korralikku inimest saama Eluaig `arjund `kergel õlema, ei sest enamb iad `nahka saa Jõh; Isa `juodik, ei siis ole `lastestki iad `nahka `luota ~ tulemas IisR; laps oo ka ukkas, kui sa‿p saa εεd `nahka tääst Khk; Ega sellest nisust ead nahka saa - - nüüd öökülmad kisuvad juured katki Mar; Äga kohe tööst iad `nahka tule Han; ei neist tütardest iad `nahka tule VMr; ei saa temäst ääd `nahka Ran; hea olema ~ seisma (kellegi, millegi) eest kostma või vastutama; hoolitsema Siis isames pidi senest siis ia õlema et pruut́ pidi `kingitud `kraami kättä ̀saama, et sõnast tagasi ei saand Jõh; kis selle eest εε on, et see `valmis saab Khk; Mis see teise ee seismine aitab, kui sa ise eese eest mees pole Kaa; seisäb ikke teise eest ea ja teine seisa so eest ea `ühti Mar; `niide panemesega pian ma selle eest ia `seisma [et ühe ja teise varva pealt panen] Tür; küll mina juba selle iest ia seisan VMr; heast peast asjata, põhjuseta, mõtlematult Täis mies niisama iast piast parisniku käest obust `ostama ei akka IisR; Seda sa tegid küll otse εεst pεεst lollisti Kaa; üsna east peast tuli pahandus, põlndki seal kedagi `põhja Mär; akkas kohe iast piast `nutma Koe; ääst pääst nakass `sõimama, `asja i̬i̬n, tõist taga Ran; üks hea kõik ~ puha ükskõik, üks ja sama räägi sa `easte ehk räägi sa kurjaste üks ea kõik Mar; üit́s ää puha, kudass sa ti̬i̬t Krk

II. subst 1. a. väärtuslik, mittehalb asi, omadus või nähtus; headus, heategu; kasu, tulu siis tämä `rääkis vahest säl iad ja `alba `keiki `mieste `ulgas sie vanames VNg; Ia `puolest `katsusin vanainimest `aitada; Ei tie [laisk] seda iad, mis `leiva sies vesi IisR; Ega kahte eed vei tahta (et lubatakse ja antakse) Kaa; Äi seda vanamate öpetust soa laste `sisse vägisi `öhti `panna kui nad seda `eaga äi vöta Pöi; tee ead, aga ea ei ole `ilmaskid; tee `õelale ead ehk, paku pahale perset, see oo ükskõik Muh; kui vares `karjuma akkab, siis εεd tema äi tεhenda Emm; läksite `metsä. kas te tegite seal koa ead kedägist (mingit tööd) Mar; Igas pool oma iad ja viad Han; se ei ole tervisele eaks `ühti Juu; ma põle kõverad kõrt iad (midagi kasulikku) teind Koe; `lueti `mulle siis kõik ette, mis iad ja viad mul pidivad olema VMr; poisid ajasid [kiike] `ümber ja sõidutasid plikasid. aga noh, ega mina seda iad saand Sim; ma `ütlen iä päräst ega ma paha päräst `ütle KJn; kae `ääge või kae kurjage si̬i̬ om üit́s puha; ti̬i̬ `vaesel ääd, või kaitse kõhna `karja, si̬i̬ om üit́spuha. temä iki sellege rahul ei ole; parem om ki̬i̬t kapustid `ääge ärä süvvä ku nuumäŕg kurjage Krk; kui sa joba `julguse `kaotad, siss ärä ääd looda; ti̬i̬ ääd ehk `kurja, lövvad i̬i̬st Ran; ku‿sa tõesele ääd ti̬i̬d, siss ti̬i̬p tõene sulle ka ääd Nõo; sääl aida man joht ääd ei olõʔ, jäll oĺl mürü˛üss Urv; sa ei saa˽taa latsõga `hääga `kõrda, halvaga ammuki Har; `Harva um hääd ilma halvalda ja ˽`halva ilma `häätä; Hääl olõ õi iḱä, kuŕal `otsa Rõu; Paremb poolik muna `hääga ku terve tülüga Vas; noh, mis hääd (uudist) kuuluss Räp; heaga vabatahtlikult; meelsasti; otsekohe, jalamaid Kui nais inimene `randa `minnes `vastu tuli, siis päära oort `eaga tagasi, kala `õnne äi olnd Pöi; Oura siit eaga εε Emm; `ańdis `iaga ennast kätte Kos; mis sa tihud vel ise, ole `iaga vaid Kad; Siis ta akkas `tihti meie pool `käima. Meie `eaga ei `tahtnud, et ta käib Trm; mine `ääga minemä Nõo || maitsev või rammus toit Tahab ääd `süia ja kaĺlist kanda, aga isi ei ti̬i̬ midagi Hää; tu̬u̬ meil `pehmet `leibä ja lehmä ääd (võid) Krk; suu jooseb vett, kui näed kedägi ääd, vai lõhnast om joba ää tunda ~ tuta Ran; Ku vahepääl rasvast ja hääd seiʔ, sõ̭ss lei `õkva˽kõtust vallalõ Urv || piltl si̬i̬ tiib ala puha - - ää ja kurja (roojab ja kuseb alla) Hls; poiss `käskin vanatüdrukut `pükse paigada, tüdruk `vastan: kunass ma su püksi ääd ole kaia saanu, et ma su `pükse pia `paikame Krk; tu̬u̬ naanõ oĺl nii `haigõ et säńgüst `vällä is saaʔ, hää ja halv kõ̭iḱ oĺl üten säńgün (roojas ja kusi alla) Har b. Paljast eest-paremast (põhjuseta, asjata) äi anna kengi sulle sohe vei silma mette miskid Kaa; lεheb εεst paramasse, kui on `vaene laps – lεheb `teenima Emm; kui üks muu inimene tuli ja küsis: kus isä nüid on, siis lapsed `ütlid: isä läks iä ette paramat tegema. isä oli all `aeda tegemas Juu; küll ta `reakis east ja paramast (lobises) VJg; kui teine `vasta `ütleb, iast paremast, siis lääb riiust `lahti Lai; läks iäst paramad tegema, läks alvemas vi̬i̬l KJn; vanaesä lät́s `hääle parembat ette tegemä (läks kapsastele jäneste kaitseks aeda ümber tegema) Räp; head (ja) paremat 1. maitsev toit või jook; midagi väga head Iad ja parema omale `sisse ajand; `Juoksis `linna iad ja parema `otsima IisR; Taga `möisast tuuasse neid εid paramid, `palja suu augu jäuks Khk; Lubati nönda suure suuga keiki eed ning paramad Kaa; vanaeit poputas teist oma eade paramatega `mõnda `aega `peale Muh; [vanasti] kala `leiba oli. nüid söövad ääd-paramad Rei; põlnd ead egä paramad `ühti (polnud tulemust, kasu) Mar; Ääd-paremat täis, ei tahagi midagi [süüa] Trv; ti̬i̬ kodupoolist iki, ääd ja parepet Krk; sulane `söönu siss ääd ja parembat kõtu täis Puh 2. Tieb kõik tuppa iad ja paremmad (kuseb ja roojab) Lüg; Seda äiep tee paes eed-paramad (üldse), kas vana ruskekiut toobsigid änam vassikad vei äi toogid Kaa

2. vara(ndus), kraam ei viisi tü̬ü̬d tetä, mugu tahap tõeste ääst elädä; `endäl midägi ei ole, siss ku tõese ää manu saab, siss võtasss kõ̭ik ärä Nõo; mis tel viga tõsõ hää pääl elläʔ Krl; mina olõ `vandõga `tõotanu, et `üt́ski ei peäʔ `mõisa hääd `putma ilma herrä lubata Räp; mis sa tõsõ hääd habidõʔ Se

Vrd hüva

edatsi edatsi Khk SaId hrv Muh, LäEd Tõs PJg

1. (liikumisel) kaugemale ettepoole, pärisuunas kahe nuiaga (peksti reht)- - üks lεks `pεεle edatsi, teine selg edatsi (tagurpidi) Khk; Saba venib ka nii pitkali – just kut köidika jupp, mette äi saa edatsi Kaa; kaks `poari `söutsid `ühte `jooni et natuke edatsi lihaks Jaa; `tehke `jalga kaks edatsi seda kaod Pöi; pulmasaead `pandud `seisma, obust ei ole änam edatsi läin Lih; Regi oli naa kinni et ei soand änam edatsi ega tagatsi Han

2. ajaliselt kaugemale Mõni inimene oo pialakkamesega naa `arglik, ikka lükkab edatsi Han

3. jätkuvalt, üha, endist viisi mis sa seal vahid: tee edatsi Kse; `mõtled edatsi ja tagatsi, kas teha või tegemata jätta Var

4. saavutuselt kaugemale, paremuse poole kui tuul `väĺlas, siis pidi ikke teine ka olema abis [tuulamas], et siss koe ruttu se töö edatsi köib ikka Lih; Sedasi mõni inimene ei saa tööga edatsi Han

5. (suhtlemisel) ühelt teisele narrib so kääst sönad `välja ja räägib teistele edatsi Jaa

Vrd edasi, edetsi

ees1 ees, ies eP(eess Muh); ies R(-ss Kuu hrv Vai); i̬i̬s Hää Saa Trm Pal Äks Ksi KJn Vil(-ss); ihes Pal; eden Kod; ehen M Ote San, i- M San; i̬i̬n Krk T VLä(iin) uus Plv; i̬i̬h Ote VId(iih); i̬i̬hn, iihn Har(iinh) Rõu Vas Lut

I. adv 1. (välj kohta või liikumissuunda) a. (ruumiliselt) eespool, -otsas; eespoolsel alal, läheduses `Naine vedänd `verku ja [mees] ise pidänd iess (istunud paadi ninas ning hoidnud sõudmisel paati vastu tuult ja lainet võrkudest õiges kauguses) Kuu; `meie `jälle taga kahe hobusega `kündasima ja täma ies `külvas VNg; `lõikavad `mersäs puid. `talvel on kõhe tuli ies Lüg; ees kurna all on pεεvili Jäm; Ma ole küll 70 aastane, aga mool on paergu veel [silme] ees, kudas papa sõjase läks Pöi; lammas seisab nii vagusi ees Phl; toal oli kaks aket. teine oli ees, ja teine taga Mar; ees ea, aga taga `persse siis `lõikab `kaela Mär; sa `olle ees lipe ja takka kipe Mih; siss `sõitis ruudi veime kirst kõege ees PJg; mul on tee ees `kińni, ma ei soa `minna Juu; ilp ies, tallukas taga (näruselt riides) Kos; mülgas soo - - `jalge all vaob ja ees `kerkib Tür; ikke `rohkemb parem jalg oli ies [külvamisel] VMr; ebäjumal - - kel tuli eden põleb Kod; kis `püśti ropsivad linu, neil on igäl oma lõugut́ ees KJn; tõne käsi ihen (teine kangaäär hõredamaks jäänud) Trv; ka siul ti̬i̬ `püstü aet om ehen, et `minnä es saa; `Talve ku üles `tulti, ürjäti `ju̬u̬ nig `keträme, egäl oki ehen Hls; üits suigunui, kõnnip pähl, pää ehen mahan; vaade raamatust, sul om kiri ehen jo Krk; vanast poosi `naarsiva latsetoojat naist et, aap kõttu i̬i̬n Nõo; lita joosep i̬i̬n, peni takan Kam; lehmil om `ruhve i̬i̬h Ote; Üt́s `niit́se i̬i̬h, tõõsõ˽kaariga˽takah; kurõ˽`lätvä mõ̭nikõrd `kolmõ `handa [äralennul], imä i̬i̬hn ja latsõ˽takahn Rõu; tal om tuli i̬i̬h valu takah (väga kiire) Räp; käut pümehhüisi, kumbit käśsiga i̬i̬h; i̬i̬h `sõit́ja [pulmas], nu `sõitva i̬i̬h, takah sõit kosilanõ Se; vikat́ lätt nõnaga iih, lahutass `haina Lut; asja ees (ega) teist taga põhjuseta; tuluta Ei ole `asja ies ega toist taga [külaskäigul] Kuu; kes käib öhest kohast `teise - - äi `asja ees, teist taga Emm; Ilus aeg jumalamuidu maha `kulai·tadu - - `asja i̬i̬s, teist taga Hää; käisin seal `aśja ees, teist takka, ei sest tuld kedagi `ühti Juu; kõneleb, ei `aśja eden, tõiss taga Kod; si̬i̬ `putrass `pääle, `asja ehen ega tõist taga Krk; ääst pääst nakass `sõimama, `asja i̬i̬n, tõist taga Ran; `Asja i̬i̬h, tõist takah, a terve ilm `kärrä täüs Räp | Suu jooseb kui `tatra`veśki, `ända i̬i̬s ega teist taga Hää; kõnõlass `endä hüppä juttu, `aśja iihn ei˽takan Har; hupalõss pääl. ei tiiäʔ midö i̬i̬h, tõist takah Räp; asja ees kut ~ kui taga id Ärgudab ja ärgudab ühe asja kallal, `asja ees kut taga Emm; Mi‿sa sii klööberded, `asja änam ees kut taga Käi; ja koer läin kurva meelega kuju [pärast luhtunud kohtuskäiku]. änam `asja ees kui taga Phl; ees või ~ ehk taga (ükskõik kas) rohkem või vähem, varem või hiljem sie päiv nüüd ies ehk taga Lüg; Vai sel `juodikul `miski `asjast `kahju, tämal üks lehm ies ehk taga IisR; selle `ümber tä ikke on, see nüid `aasta ees või teine taga Mar; mea õienti enne `tärmenit ärä. `massa ta taht - - päe ehen ehk taga Krk; tu̬u̬ kolm rubla i̬i̬n vai takan Rõn; üt́s päiv nüüd iih vai takah Plv; ees ja taga igal pool (tegemas, nägemas jne) Tee peel keies olga sul silmad ühtelugu ees ning taga Kaa; kui ise ää suri, sis ma pidi igal pool ees ja taga olema Jaa; See oo ia küll, kui ees ja taga kõik ää tihatse Han; õlivad ikke `tienijad ies ja `tienijad taga Iis; emä tege ehen ja taga kiḱk ärä Krk; ike piab olema `mõistuss i̬i̬n ja taka, et latsele õnnetust ei johu Nõo; timä om iihn ja˽takan - - üt́s virk inemine Har | sel on silm ies `toine taga (näeb kõike) Hlj; kui sa kasvatad last teised silmäd ees, teised taga Mar b. söögiks, joogiks (laual, sõimes jne) kas `lehmädel on `rohto ies jo Vai; pidavad sool ägabe pulmatoidud ees olema Vll; tal oo `süöki küll ies Ris; süöb suu, katsub `kaksi, kolmel olgu ju `iagi kogu ees Sim; kas obesel oo eden kedägi või näĺjän nasama Kod; lehmil om põhk ehen Hel; obene ollu saena küĺlen `kińni - - mitte üits aena kõŕs i̬i̬n Nõo c. aiste vahel, rakkes nuor obone kie ei `õska ies `käiä, `utsitan ies `käimä Lüg; kui kaks hoost on ees, siis on `pitsis Phl; obuse masinad olid, neli obust olid ees Rid; Obo üsä vahul ies Khn; `enne oli obone aestega [äkke] ees - - nüid on `trengidega ees Juu; ärjad `küntsid, kaks `ärga ees Ann; kaks obess `surnu`vankril eden Kod; saksamaa adra, kaks ovest ees käib Äks; [hobune] egä päe ehen, ommukust `õhtuni rangi kaalan Krk; siss `oĺli obese ku lina`si̬i̬mne `kandmistel i̬i̬n Rõn; häŕäʔ i̬i̬h kat́s tükkü Vas; hopõń om i̬i̬h ja naanegi jo ri̬i̬h Se d. kaitseks, varjuks; takistuseks, jalust, tüliks `püssi kuul lüöb tagasi, kui raud asi on ies Lüg; [jääs] prago ies. obone ei saa üle Vai; nee roosid on `akna pεεl nii ees Khk; tõkked ees, vesi jäeb pidama Muh; Jõmbakud puid oo `raske `lõhkuda, oksad ees Han; lage vesi oli ees tie pial. ei soa läbi Nis; kana tuol oli aseme all, sial oli redel ies, et `väĺla ei piast Amb; sa kuer, oled mul jalus ees Ann; vahel ku riibovad naesed `einu, paksult one `einu eden Kod; mõni lääb olgu seal mets ehk meri ees Plt; siin on riips i̬i̬s, egä siit või üle `minnä KJn; silmad on `selged, aga suits on [vaatamisel] i̬i̬s Vil; seisä eläjil ehen Trv; sõss olli - - ku pulk ehen (jäi vait) Krk; tõesel `olli joba `raskemb `riibu, `olli joba i̬i̬n tõese aenad Ran; ma‿less võenu `ammu jo mullan `olla, nüid `viugle siin tõestel i̬i̬n Nõo; ei tiiä˽mis putatuss täl i̬i̬n võisõ ollaʔ et, tä es tulõʔ Kan; sa olõd siin ku vana risu meil iih Vas; sa mul jaloh videlet, käut iih Se

2. omal kohal või paigal (hrl esiküljel), küljes (kinni), olemas `polled olid ies `ennevanast jah VNg; krae `kaelas, lips ees Jäm; sool oo rillid ees; see (kirves) oo nii nüriks εε peksetud - - pole tera ees änam Khk; sellel üle`ü·ltse särgil `nöörisi ja tuttisi põlnd ees Mar; meil oo sii kahed `aknad ees Mih; jaki nööbid on sandist i̬i̬s Hää; vanger on obuse järel, aesad ees Nis; pöörad olid enne `pükstel ees Hag; nii nutune nägu ees teesel Juu; ühtlugu suits ies HJn; adradel põld `õigeid `sahkasigi ies VMr; ku viäre eden, siis `aitab [käimisest] Kod; uks oli ihes Pal; mul `olli lukk ihen, aga oli läbi lauda tullu; kihva või `seantse om ihen [netsseal] Trv; nägu kimman ehen, moka mutti Krk; mõnel om `ahtake nõna - - nigu `kirve terä i̬i̬n Ran; mulk om `kinni - - `laide iluste i̬i̬n Kam; kas aidavõt́i om iihn Har; reṕp om i̬i̬h Se || (muust tasapinnas) kõrgemal, etteluatuv `lapsel kõht suur ies Lüg; selle magu oo nõnna `lartsis ees Muh; söönd kõhu täis, kõht `õĺlis ees Mär; suur kõht ees [rasedal] PJg; magu ies ku itaari tõŕss VJg; kanapojal veeke pugu nagu puńn eden, muku lähäb Kod; kõtt om punnin ehen Hls; käis nii `uhkeld, pää säĺlän ja rind i̬i̬n Ran; [paksul inimesel] kõtt nigu `vaeseme tare i̬i̬n Nõo; ku kuu nakass edimätse veerändiku `pääle `saama, siss tal om kõtt i̬i̬n Urv; kõtt punnilõ i̬i̬hn Vas

3. (välj aega) a. enne, eelnevalt, varem `teine inimene ei saa `rääkidagi `muidu kui kurat käib ies Lüg; Rumala tükki tegid ära kahekeste, üks ies, `teine taga IisR; paneb ees `leikama, `oota mind üht Khk; Naar ees, nutt taga Emm; üks teeb ees [niie] `aasasi, kera kää Mär; läks `siemnetega ies väilale VMr; viina pit́s käü ehen ja saia pala pääle; kudass kand ehen, nõnda võrsass taga `järgi (öeld vanematest ja lastest) Krk; latse lätsive [linna], üt́s ihen, tõse `perrä Hel; mul omma lehmä `nüsmädä, ma lähä i̬i̬n kodu Ote; Jovva õs ni˽paĺlo [riideid] tetä˽kuʔ i̬i̬hn kakuti Rõu; `õndsa inemine hinele näge surma kolʔ `tuńni ja iih; iih `äestäss ärʔ, pääle ḱulb `siimne pääle Lut Vrd eehnä b. varem kohal, olemas, ootamas; nähtaval `Koipse mihed tulid jälle va˛est `siie, siis olid siin `süömäd ies Jõe; `läksin paja, õli kaks kolm ies, pidin `uotama`kõrda Lüg; siul on üks naha täis ies `suolas juo Vai; koes sa lihad, sεεl vahib töö ees, silmad `pungis pεεs Jäm; `umne tee - - mette jäĺje vermestkid pole ees Khk; riipsud `väätse ette, külirinnad o ees Muh; nüid on igäs kohes kiri ees (kohanimeviidad) Mar; ma olin eese roovetega ees Mär; üks `Kurksi mies - - oli [kõrtsis] ies Ris; üvä tegemine ehk õlgu kuŕja tegemise löiäd eden; ti̬i̬ one vi̬i̬l eden, aga `kangess ummine (tuisanud) Kod; vana kulu on i̬i̬s, seda on `raske `niita Äks; ti̬i̬ olli `seante, es oole iire `jälgi ehen Krk; es saa `täämbä jahvatada, jahvatust olli paĺlu i̬i̬n Puh; kiä [saunas] i̬i̬h oĺl tu̬u̬ üteĺ [tervitajale vastu] et esi˽ka˽sekkä Vas || varuks, tagavaraks mõnel on `kolme `aasta leib ies Lüg; sääl oli vana järg ees, mis sääl viga elada Jäm; Talu meistel oli sii köigil ikka oma `aastane leib `salves ees; Tüki kaks `valmis tahutud tiiva `aerdammi katsuti koa i̬i̬s oida Pöi; `Pehmet `leiba `süia ei `antu, ikki üks tegu `seisis i̬i̬s Hää; ei ole ees kellegil `aasta jägu, söövad pisut suhu Ann; vana jäŕg [viljast] vil i̬i̬n Puh c. tulemas, tulevikus (oodata) üks jägu `aastad veel ees Ans; Päris õige einaaeg on alles ees Pöi; `oomnepäe oo ees Tõs; õrge surge ära viel, meil tuleb viel ia aeg ies KuuK; kõik mis eden tuleb, kõnelnud ärä Kod; taĺv om vi̬i̬l i̬i̬n, ei tiiä kudass läbiu saab Nõo; sul on elupäevä i̬i̬n, mul om lõpul Kam; ega˽sa‿i˽tiiäʔ, `määntse˽pääväʔ i̬i̬n `u̬u̬tvaʔ Urv

4. (ajaliselt, saavutuste poolest) eespool, kaugemal `kuoliga on ka miust ies Vai; si‿`asta on rugid nisudest [kasvult] ees Khk; Kiś ees, see mees Han; nad on oma `tööga juba natukene ees Juu; minä rabasin `tüügä eden `õlla Kod; miʔ ollõv muidõ `rahvaga lina˽`kakmisega üten rinnan, ei olõ miʔ iihn Har; ke i̬i̬n tu̬u̬ külen Lei || normaalsest kiirem (kellaosutitest) kell on ies Lüg; selle kelläst om ehen, ma jätä ta paigal Krk; tuńniʔ `lätväʔ i̬i̬h Lut

5. käes, tegevus- või mõjusfääris [leeris] `Ommiku `kestril ies kaks `tundi, sis õppetajal Lüg; rohi üsna laŋŋeb [vikati] ees Vll; Siis teeb [uduvihm] viimati märjaks koa, kui sa ees oled Jaa; `Keskmine ilm, võib ikka ees `olla (väljas liikuda) Pöi; saa as väidsega lõigadaʔ [leiba], kõ̭iḱ `murdu i̬i̬h Se || hoolel, karjatada sool on äga suur kari `lambud ees Khk; Poisil oli lambakari ees, läks teistega kupatas Emm; `lambu karjane, tal oli viis, kuuskümmend lammast ees Ann; vana karjuss oli, viie talu kari oli ees Äks; üits lehm magass sääl vi̬i̬l mul i̬i̬n - - `teisi ei ole üttegi enämb Ran

6. käes (tööks, normiks, teha); kavatsusel, teoksil; arutusel `enne `käisivad `mõisudes [tööl]. õlivad oma jaod ies; sel ajal kui minu asi õli ies (kohtus arutusel) Lüg; Igal niitjal oli oma rind ees Kaa; mool oo ikke see tee ees ja ma pea ikke `sõnna minema Mar; taal oo suur lai ee ~ rind ees (väga laiast kaarest) Kse; igal ühel oli jägu ies [vihusidumisel] Sim; aga nüd oĺli [asi] `kohtu pääl i̬i̬s Vil; paĺlu tallitusi vai toimetusi ihen Hel; lina `kakmise ja rüä `lõikamise man om igal oma esi ehen Ote; rüä põimu `aigu oĺl egal ütel uma esi i̬i̬hn Rõu

7. (kellegi asemel) tegemas, tööl ema (ämm) oli ikka ees perenaine, ma oli ikka töötegija Krj; kui tä (isa) ikke ees sool veel tegemas oo Mar; parunil olid valitsejad ees Aud; Sul piavad ikki tańtsikud i̬i̬s olema (vastatakse, kui kästakse midagi tuua) Hää; täl oo emä eden. `kerge kodo õlla Kod

8. (eelnevalt) eeskujuks, matkamiseks `Peidlakońdiga mõõdeti [pikkust], ku teist sukka i̬i̬s ei olnu Hää; minä laalin jäälegä eden, tämä laald piĺligä järele Kod; mis sa (kirikuõpetaja) ees teed, teeb kihelkond `järgi Ksi; ku ta ehen ärä lauĺds, tõise lauliv taga `järgi Krk; nigu emä ~ esä i̬i̬n, nii latse takst `perrä Nõo; sa˽loe esi iihn, siss saa lat́s takan lukõʔ Har; ja mis tu vana nainõ tegi iih, tuud tegi poiśs kah takah Se

II. postp 1. (välj kohta või liikumissuunda) a. (ruumiliselt) eespool, -otsas; eespoolsel alal, läheduses Ihasalu ies olen `nuota vedand, Kaberneme ies olen; Igäkerd ei old siin külä iess kalu Kuu; kerigos ja kerigo ies oli suur pühä Vai; peab korra näpud suu ees, siis muĺlub paiset [arstimisel] Jäm; kui ma oli lapsene veel, siis ma pidi `jälle ärja ees `käima Ans; tuul kuristab körva ees Khk; Midagi naagu korra `silmade ees vilksatas; `Kallid pühad on `jälle ukse ees (lähedal) Pöi; `öötasse ikke, et estob aga oki ees `peale (ketrab) Mar; uśs vingerdab jüst `jalge ees Vän; surm just suu ees; minu körvade ies on vahest nisuke umin ja kumin Ris; ta käis täna `kohtulaua ees Juu; inimesi läks küll mu ees Jür; üks teene vanaisa oli sial aas ta (voodis lamaja) ies juttu Amb; `kolda oli ahju ies Sim; saana i̬i̬s on kaev Pal; uisk - - meie läve ihen elänu Trv; oolik karjane kurdab `püsti eläjäde ehen Hls; rinna luu om siin rinna i̬i̬n, üleväld `alla; `leibä ei ole vaea, kui joba uba nõna i̬i̬n (laual) Ran; mõ̭ni om sääne lipõ ja makõ suu i̬i̬n; `tütrik om peelde i̬i̬n, koda kangast Kan; sääl pliidi iihn omma jo puu˽ka `vaĺmi Har; mis sä taah muḱetat `hińdä ja säet `pi̬i̬gle i̬i̬h Räp; `kõ̭iki iih kasusõ hu̬u̬nisaʔ Lut || ei ole `uidu `otsa ees Kuu; elu`juoni one `otsa ies VNg; täma pees pole mihe meelt äga mihe `oidu otsa ees Mus; suur muhk õtsa eden Kod; igi om `ernen otsa ehen Hls; tati rida rinna i̬i̬n Ran b. aiste vahel, rakkes obone on rie ies Vai; Ärjad olid adra ees iges Pöi; kui sa `talve öpeta [noort hobust] siis `olle ree ees, sui `olle `vankri ees Phl; obu oo `vankre ees Kse; kaks `ärga olid saha ees Rap; nu̬u̬ ärjad olid adra i̬i̬s ja künneti Äks; kaks obest `oĺli neil kae·śsi i̬i̬s Vil; valla obõsed olliva [mõisahärral] tõlla i̬i̬n Ran c. kaitseks, varjuks; takistuseks, jalus, tüliks ära `sõisa ` valge ies Lüg; üks va maias loom, kedrustab `pεεle teiste ees Khk; Mia ei põlõ `teite ies Khn; sapp on `päikese ies, et nüid tuleb `vihma KuuK; ma olen neid `lehmasi näind küll, kis käisid karjas, laud silma ies Amb; trihinnud naarta, käsi suu eden; `silme eden nõnnagu vari, ei näe üväss Kod; mets on tuulte ees ia soe Plt; topuss `olli lõhna augu ihen Krk; kui inimese `vihtnuva olliva, siss `oidsiva viha käpäga kõtu i̬i̬n, nii et äbeduss es ole paĺlass Nõo; kartohka i̬i̬h aid, `naaridõ i̬i̬h aid Se

2. omal kohal või paigal (hrl esiküljel), küljes (kinni) vana pries õli `särgi ies; `kardinad `onvad `aknate ies Lüg; öle tuuśt käib sauna leili augu ees; pöör keib ukse ees Khk; rukknööp, `leitide ees Mus; aesad oo adra ees Lih; `kalja astjaste ies on kraanid Ris; kaĺja `aśtna i̬i̬s õli vanast ike naga Trm; vanast `olli puu pü̬ü̬r pögsi i̬i̬n Nõo; `ammõ rinna i̬i̬n oĺl meestel viiś, naistel neli `nüpsi Kan; kerigu `aknidõ i̬i̬h omma võraʔ; t́jooklaʔ (prillid) omma `siĺmi i̬i̬h Se

3. (ajaliselt) enne, varem ku olivad `suured `päävad lihavotte ies, suur `neljabä ja suur `riede VNg; minu ies vast läks `vällä Lüg; joulu ees Käi; `toomapääval keisid mehed `toomaks, just jöulute ees Mus; `Erned `pandi `keetmise ees ligu; Toa koristamine see oli ega `aasta `rehte ees; Ega ilma ees olid omad [taeva] märgid Pöi; sööma ees, kui `sööma akedi, ikka loul Rei; pilve pagi `tõusis müristamese ees Var; üsna pühade ees `tehti vorstid `valmis Tõs; Oli `sikõ `õhta ies aeg Khn; pioleo karjub vihma ees PJg; suure maru ja tuule ees mängivad kalad Ris; sõja ees Tür; `õhta eden laps `väśsi ärä Kod; minu ees oli vi̬i̬l õde ja vend ära `surnud Äks

4. käes, tegevus- või mõjusfääris `Auku`leibi - - `küpsendetüd sütteägejä iess Kuu; kohevel - - maa - - lammub kää ees ära Jäm; mul on nii `kerge, mud́u kohiseb adra ees; sepa löötsa ees ep saa vabrigu tööd teha Khk; Raand oli ju `aasta `ömber kaju `otsas ilma ees Kaa; panime [nõu] koira pütiks, nüid ta koira ees käib Vll; Kenad `päikse ees kuivat kalad olid; Mis see pisike sitsi`riide niru `söukse vihma ees on Pöi; ma ole tukkun sii soja päeva ees Muh; Sa äi läbe isegid `vaata, kis koera ees on (kelle peale koer haugub) Rei; mis sa koa mehe löögi ees oled Mär; nägu elletab, `päikese ees ja tuule ees Ris; küll `lambad kuppasivad `juosta nagu ullud kuera ies Kad; enne on vagane vesi, siis tuule ies jo akkab `liikuma Trm; külmä eden puu ei kestä, külm võtab ärä Kod; kulu ei taha vikati ees maha `minna Äks; poisid käisid sõa ees aga tütar suri ää sõa `aegus Plt; `jummal küll ta (kangas) `ju̬u̬skse sua i̬i̬n `katski nigu tsäriseb Nõo; ku `meh́tseʔ oma löönüʔ `kahha koh́e madalahe päävä`paistõlõ, sõ̭ss hoiõtass külealotsõ rõõvast päävä i̬i̬h, et süĺlem - - pakko es `läässeʔ Räp || valgel, valgusel piiru tule ees öppisi lugu Kär; Sügisene töö see käis puhas tule ees; tat́tnina ees saab ikka midagid ära ka `tehtud Krj; lambi tule ees sai `rehte rabatud Pha; ma nää pääva ees lugeda Vll; `Matsabest pole änam tuld öles `vöötud, istuti natuke koi `valge ees ja `mindi magama Pöi; leedu tule ees `pärssisid juusskullid nõnna et, `tahtsid `juuste `sisse menna Muh; `meestel `olle ka tööd, pidid tule ees tegema Phl; kuu`valge ees `lõikast `mõisas koa Mar || hoolel, karjatada Kes pidas oma ede karjast, kessel köisid küla karjase ees Pöi; lehmad ja muĺlikad olid karjas, karjatse ies käisid. `lambad käisid `jälle ise karjatse ies Amb; igas talus kus olid ike loomad nied olid ühe karjatse ies Kad

5. a. pool, läheduses (jutul, asjaõiendusel jne); juures(olekul), silma all; kuuldes, kellelegi (rääkima, kõnelema, teatama jne) `kella `kümme ajal `ohta mina olin viel sääl `kohtu ies; `vandus jumala ies VNg; laps piäb oma isä ja emä ies ikke alandlik õlemaie Lüg; kuninga ies nämäd `ninda sama `rääkid Vai; akkab sadama, koer söi `rohtu, ega ta‿p tohi mo ees valeta mette Khk; ega te‿p akka seda `kordama (edasi rääkima) kellegi eess; `olli isa ees üteln et, ma nägi Kuramal nii suure koera kut obuse vars; ega ma‿p `kaiba seda vanamate eess; siis köisime `uurija ees Muh; pahu`rahva `jütlust `ütles öpetaja, luges nende ees Emm; kis Senkpussi ees nuttis, see sai keik Phl; Neid `lapsi `lastakse vanainimeste ees jurada, et võtab kõrvad kurdis Han; kεisin Talinas arsti ees PJg; väriseb iga aśsa ees kui jänese saba Tür; kihelkonna ies pekseti inimeisi VMr; ta on üks salauśs mutku vusistab ühe ja teise ies Sim; laheb püksid maha `sakse eden Kod; kui sa papi i̬i̬s ära käid, siis akatasse kirikus maha kuulutama Ksi; kül ta mukitab ennäst pośte ees KJn; `kaemen ~ `katsel käüsime ku̬u̬ĺ`meistri ehen egä kuu kõrra Hls; su oma ehen võletess Krk; etsitäp pośte i̬i̬n, tahab mehele Nõo; Õt neide `tütrele äste˽suuŕ `veimevakk saasiʔ mud́u `võidsõ tütär pulmalõistõ iinh häppü ka jäiäʔ Har || teenistuses, alluvuses `ninda `nuorelt juo `võõra ies [teenimas] Lüg; vana [mõisniku] ees ma tööl ei keind mette LNg; kolm `aastad ma oli oninaise ees `teenimes Kir; kolm `aastad oli `võera ees (teenisin võõrast) Tõs; Mina `kasvasi pereme i̬i̬s, mul põlnu `aega epitada Hää b. võrreldes, suhtes; vaatekohast, silmis nii vähäses `väärtüsess sie `rannamies ige oli `neie (maameeste) iess Kuu; miul ei ole siu ies saladust kedägi Vai; tahab teiste ees tark `olla Khk; elä küll nagu tahad, eks sa õle ilma eden äbemätä; egä tä ei `piisa kedägi tämä eden (ei jõua kaua teistega võrdselt töötada) Kod; me olem puha patutse jumale ehen Krk; mia ei oless julenu noid `tüt́rige naesess võtta, mia tuusi et ma noede i̬i̬n olli `liiga alatu Nõo

6. mis selle ees (sel viga) on, et see‿b `aita Khk; näd ikke oma `tööga `meite ees (kaugemal). näd jo `peale `niitvad Mar

Vrd iil2

III. prep 1. (ruumiliselt) eespool, -otsas iess `silmi on üvä, aga taga `perse kade Vai; kõnnib, ees minu läheb tua ette KJn; kos tu ädä jääb, ädä jooseb i̬i̬n inimest; kae, kari tulep säält, sääl kit́s joosep i̬i̬n `karja Kam; i̬i̬h essä tuĺl lat́s kodo, `mänǵih tuĺl kodo Vas

2. (ajaliselt) enne, varem Lagle on merelind - - `öeldi i̬i̬s tormi siś nad lagistavad Hää; tütär läks eden sedä mehele Kod; minev`aaste tei [heina] ehen sügise; ehen lõunat, enne katte Krk; i̬i̬n õdagut jääp tuul vakka Kam; om üte `aastõgõ iin minnu pernaanõ olluʔ Krl; ta käve iihn meid siihn Har; i̬i̬n `aigu šündünu; iin `ielat (üleeile) Lei

eha|tont 1. [poiss tegi hirmutamiseks tondi] tule ja vaadake eha `tońti. vaadake kui saba liigub ja sarved kõeguvad teisel Aud; `kirju ja sätendab nagu eha tońt KuuK; kui inimene on must ja räpane - - sa oled üst kui eha tońt Amb

2. ehalkäija – Kad

heina|händ (viirgu) kokkuriisutud hein, vaal; üleskaarutatud heinakeeritis – L Ris HMd kemmod `laotasse laiali, kaaretasse `ümber neid, need oo eina ännad; kõik mets einä `ändi täis Mar; eena änna saba saab riisotud Kul; einaännad – ein oo kokku lükatud, aga `saadu tegemata Kse; eena änd riisotakse kokko ja `jäätakse `ühte `ääre `kuivama Ris

heitma `eitma, (ma) eida(n) eP(eeda[n]; h- Phl) Trv Lei; `eitama, (ma) eida Khk Mus, `eidan hajusalt R(-maie Lüg); `eitmä, (ma) eidä(n), ee- hajusalt L, Juu Kod KJn Kõp Vil M(-me) T(-me San); `eitämä, (ma) `eidän Kuu/`h-/ Lüg(-mäie) Vai((ma) `eitän); `heitmä, (ma) heidä, hee-, `(h)iitmä, (ma) `(h)iidä V

Tähendusrühmad:

1. (hooga) viskama, loopima, lööma

2. (teat vahendiga) tõstma või paigutama a. (hanguga, rehaga jne) tõstma b. kaevama, labidaga viskama c. (vedelikku, sööki) tõstma; ammutama, kallama d. piltl sööma, jooma

3. (käega) järsku liigutust tegema, lööma, vehkima; ristimärki tegema; trääsa näitama

4. teat tööriista käsitsema a. vänta ringi ajama b. haspeldama

5. panema, asetama a. ankrut või kalapüünist vette laskma b. mulda panema, poetama; külvama c. võrku korrastama (enne püüki) d. selga, pähe või jalga panema; seljast, peast või jalast võtma

6. sõlme või aasa tegema a. sõlmima, siduma b. kudumissilmi looma või ahendama

7. kohta või asendit muutma a. (kiiresti) liikuma, (hooti) puhuma b. (hundiratast, kukerpalli jne) laskma, viskama c. välja paiskama või paiskuma; üles tõusma või tõstma

8. (teat asendisse) laskuma või langema

9. alanema, langema, laskuma; lamanduma; settima; sadama

10. loobuma, hülgama või kaotama; (ametist, kollektiivist) kõrvaldama

11. endast eraldama, vahetama (karva, sulgi jne); nurisünnitama

12. lahku minema, uut peret eraldama (mesilased)

13. põhjustama, tekitama; (nalja) tegema

14. värvi või helki vaheldama; valgust levitama, välku lööma

15. uude olukorda siirduma a. (millekski) muutuma; pöörduma (tuul) b. tekkima, sugenema c. lakkama

16. kellekski hakkama; teat ametisse või tegevusse asuma; (kuhugi) liituma, seltsima

17. a. (kellenagi, millenagi) näima, paistma; viirastuma b. teat suunas paiknema

18. piltl a. osaks saada laskma; tunda andma b. (näitelaused ja ühendid, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega)

1. (hooga) viskama, loopima, lööma `kurni `eitma ~ `viskama; eideti paari soola ragesid [piima] `sisse. see pidi siis völu ära `oidma Jäm; vana adra saab εε `eita, mis sest paranda; eida `metsa - - kui sool ep kolva (öeld nurisejale); lapse pesu vett äs ole `sönna eidetud, ko˛es koi paistab Khk; kes põrandal oo, see `eitku `leili Muh; Koja loudild lεheks `einu `eita [alla]; `möisas sai [käsitsi] siemest `puntaks eidet Emm; `eitmese kepiga eidedaks [katskimängus] Käi; tuli pöleb, heida halg `pεεle Phl; Ää `eitüg `terven vett maha; juba üks eitn kuĺbi käest ää (on surnud); Nuõrik läks `pähkli `eitmä (teisel pulmapäeval viskab noorik pulmarahvale paar liitrit pähkleid rehalast õue) Khn; mesilaste sitt. eedavad kevadel mesipuust `väĺja Trm; ader ei eidä `äste maha, om [mättad] `servi puha jätten Krk; eedeti `liisku, et kes sõ̭aväkke piab minemä Nõo; Konpu̬u̬l [harkadra] luits oĺl, sinnä˽poolõ˽`heitse maa Urv; hopõn oĺl äidsist tullõn poisi maha˽`hiitünü˽sälläst; timä hiit́ jala ette ja tõnõ [poiss] sattõ mahaʔ; kos om lõunu `hiitmise kopp Har; maʔ hiidi `leibä `ahju Vas; aia taadõ hiidetäss ärʔ [lõpnud loomad]; tõõsõ `vaiva `tahtku‿i, eläʔ uma vaivaga, tõõsõ vaiv heidetäss vaja `otsa; vanast hiideti `kostkit, no pandass `kaartõ Se; määne hädä kotoh, `üĺti, `hiitkeʔ juudisitta tuhhi`hauda; jakaṕ hiit jahe kivi vette Lut || pulmas pruutpaarile (viskamisega) raha annetama peiu sugu `eitas peiu `vöitu - - pruudi sugu `jälle pruudi `vöitu, `eitsid pruudile [raha] Jäm; `nöudijad `eitasid ruudi `vöitu, teised `jälle peiu `vöitu Khk; `Mõrsja ja˽peid́mehe vanõmbaʔ `hiiti õks kuldraha kah Har; siss heit raha sinnäʔ `liuda niip̀aĺo ku heit Se

2. (teat vahendiga) tõstma või paigutama a. (hanguga, rehaga jne) tõstma läks rεhe `alla, ja `eites kolm vöi neli angutäit `pöhkost pöhukorve `sisse Phl; sitavedu oĺl, siss kolm miist `hiiti˽pääleʔ [koormasse] Krl; mine tu̬u̬ `herne sarrakõnõ kuuʔ saa siss üless paŕsi pääle `hiitäʔ; sedämaid lähä hiidä na (odrad) `ru̬u̬ǵma pääle üless Har; `hiitjäʔ `võtvaʔ laudast vai tahrast hulgaga sitta ni veeväʔ, `hiitväʔ `kuurmalõ; edimält vaalustat [heinad] nii `kuumbappa, `tuori hiidät `ümbre Lut || viljalademe ääri pahmamisel kergitama `eitis neid odra rehe `eari Muh; tulgõ `vi̬i̬ri `hiitmä; üt́s `aiõ hobõst, tallaśs, tõnõ hiit́ veerest üless Har; viere eideti `pääle ku vili `pešti; `vi̬i̬ri eit́ta (heidab reherulliga peksul lademe servi üles) Lei b. kaevama, labidaga viskama hiidä nu̬u̬˽haŕja otsaʔ `laṕjuga ilustõ üless, medä is saa adraga `laskõʔ; ku lummõ om tuisanu, siss hiidetäss ti̬i̬d Har; tõõsõlõ `kaivu ~ `auda `eita, esi sata `sisse Lei; kol `vu̬u̬re vaja õnnõ `lapjoga `hiitäʔ ütte `puuldõ, saa tu̬u̬ raha [kirstu] `ussõgi; havva`hiit́jä Lut c. (vedelikku, sööki) tõstma; ammutama, kallama – V vanast oĺl sääne puunõ kuĺp `minka `süüki paast `vällä heideti Kan; [klimbi] Tainass tet́ti jahust ja vi̬i̬st - - sõ̭ss hiideti keevä piimä `sisse; Sõ̭ss ku˽`sü̬ü̬ki paast `vällä eideti, sõ̭ss tet́ti iks anuma `põhja riśt Urv; `tüt́rik oĺl kaśsilõ `hiitänü `piimä lakataʔ; tõrikõnõ oĺl nii vällä˽kuiunuʔ, ku vii `sisse hiidi, siss ju̬u̬śk nigu lainõti; mõ̭ni tege [leelist] tõrikõistõ, siss säält hiit `rõivõilõ pääle Har; Talvõl hiideti˽sü̬ü̬ḱ kua man länikide `sisse ja˽paariga `võeti `tu̬u̬di tarõ manuʔ Rõu; kaibõt kuĺp, `ru̬u̬ga `heitä kuĺp Se d. piltl sööma, jooma leheme `rooga `vastu palet `eitma Khk; `pernań `ütless sedäsi, akage nüid `eitme, saa nõu tühjäss Krk

3. (käega) järsku liigutust tegema, lööma, vehkima; ristimärki tegema; trääsa näitama ennemasti eida rist suu ede kut sedissi sönu `väĺja ajad suust Jäm; `eitas sedati selle `riidega nad ülalt (õlekõrred laest) jälle maha; Seike käimamoed et eidab kätega kaudu külge Kaa; vene kirikus nemad `eitvad `risti ette Ris; Ku ma `viĺlä keväde maha ti̬i̬, siss kige pält eidä ristikse ette Hls; ku `välki lü̬ü̬, sõss mea eidä iki risti ette Krk; vanast ku leevä `ahju `pantu, siss jälle eedetu riśt ette Puh; vanast eideti riśt söögi `pääle, et vanatońt süvvä es saa Ote; Et ku iks kohegi˽`minti `vällä, sõ̭ss hiideti riśt alasi ette Urv; Kagu˽`kullõ õiʔ, sõ̭ss ma˽hiidä sulle seo vigla varrõga Rõu; sis ko sanast `väĺla tulõt, sis heidetäss kõ̭gõ riśtikene sanna läve pääle; hiidä˽`hiilkat Se; [pärast missat] śjonds lugõ ärʔ ni laul ni heit́ `riśti `rahvalõ `pääle Lut || piltl tule ka `järgi, ärä sa mitte `risti ette `eitä (ära hooli millestki) Krk; käega heitma ükskõikne olema, mitte hoolima, tähtsusetuks või tühiseks pidama `eida `kääga, las `jääda VNg; `eida `kääga, las `jääda VNg; Ta pole sest `oolind midagid, `eitis `kεεga sene `pεεle Emm; ku midägi `halva um, hiidä˽`käega, neeläʔ `alla Rõu; hiidä no `käega õnõ, lasõ no ollaʔ Se

4. teat tööriista käsitsema a. vänta ringi ajama – Sa `vänti eidetasse, vändist `aetasse `ümber; `enne kui rihed käsi masinaga `tehti, siis pidi pailu `eitajid olema Khk; kaks inimest `eitvad `käia Kär; paar vikatid vöib `taale `eitada (käiata); `tuhli riivi masin, alt `jooskes `tuhli riiv `välja. `eitist vändist Mus; [köietegemisel] Öks `eitis siis `vänti. Teine ajas kedrajad `ümber Kaa; paned käia vänt `otsa ning akak `eitma Vll b. haspeldama ma eida omale `vihti. kude viht eideti otse (ilma vahepeal sidumata) Khk

5. panema, asetama eidä kääd `külge ka (võta tööst osa) Khk; mes ma teile ette eedän, lavvale kannan Kod; heit pia pikä `pääle (varastab) Plv; hiit́ ussõ `tseepkahe Se; põreda eidetasõ `paprõʔ (pannakse kaarte) Lei; hiidetäss `kaartit - - üldäss miä sullõ saa Lut a. ankrut või kalapüünist vette laskma hilakiviga heidedakse vörgud `pöhje Phl; Võrgud eedetüd ~ `sisse lastud; Kas eedäme mut́id sisse või Khn; noot - - üks kord meres eidetud, üks luom `tehtud Ris; tõene sõvvap ja tõene eedäp `nu̬u̬ta; `nu̬u̬ta `sisse `heitmä ~ `viskama ~ `laskma Se b. mulda panema, poetama; külvama ube ~ `ernid `eitma; `tuhli `eitjad äb jöva `järge Khk; pihu pild linna, sisask eit `eŕnit (rändlindude tulek määrab õige külvaja) Kam; ku sisask laul, siss eidetass `ernid Ote; tõõńõ inemine vidä hidsand, et `küĺbjä nännüʔ kuoni maaniʔ `hiitäʔ Lut c. võrku korrastama (enne püüki) kui `võrke taheti `järve viiä, eedeti na enne ärä. me esäga katekest eedime, põrmandu ehk `puhta maa pääl. veerest nakassime maha panema, pullad pannime kõrvu kateld riadl, kivi(d) keedime (köitsime) `kanmide `küĺge, siĺmusssede. üten otsan pulla, tõesen otsan kivid, lina jäi `kuhje vahele Ran d. selga, pähe või jalga panema; seljast, peast või jalast võtma eida suur rätik `ümber Jäm; eida müt́s omale pehe; ojumise majad, kohest ojuma minnasse, eidetasse `riidest ää ning Khk; `eitas püksid ära Mus; ning eitnd ennast `riidest ää Pöi; kas ma pea ennast koa `lahti `eitma; ma eida omad `riided ült ää Muh; vaia säŕk maha `hiitäʔ Har; kask `olgõ pääle hiidet Vas; hiidä no pääkot́t `päähhä hobõsõlõ Se; halat́ um pikk rõevass, hiidetäss `pääle Lut

6. sõlme või aasa tegema a. sõlmima, siduma eida nüid söĺm `pεεle, siu `kinni Khk; [võrgu] aina otsad eidetse aas`sõlme Muh; `pastli paelad eidetasse `aasa, teine aas teinep̀ol `kõrvas; obose saba eidetasse `sõlme Mar; vanapagan sõrme `sisse eitnd, [öeld] kui pael pahasti `tehtud KJn; sa olet `ju̬u̬skme`sõlme `eiten; [surnule] `sõlme es eidede ette, ei põllel ei kellegil Krk; mis sa oora sõlme eedit, oora sõĺm lähäp `valla Nõo; hiidä no˽langa otsalõ sõĺm `sisse Har b. kudumissilmi looma või ahendama ala˽sa enämb kotuʔ, ma˽taha kokku `hiitäʔ Har; kapuda eidetasõ `veide `vardadõ Lei

7. kohta või asendit muutma a. (kiiresti) liikuma, (hooti) puhuma kaua see `sönna leheb `eitades (käies); tuul nii `kange üsna eidab elude vahel; ratas eidab (jookseb viltu), akab `eitama, kui ta otse‿p kei ige `otsas Khk; eedäd vette, kui lähäd `suplema Kod; luḿbihn umma˽looga`hiit́jäʔ - - nu̬u̬˽`hiitvä `hindä üless nigu lu̬u̬k Rõu; [hunt kuulis hurjutamist] pańd pakku, siss kõ̭iḱ `vilpsõ, üle `puhmõ. hiit́ är `väega `korgõst Se; hopõn `kargass ülejala. hiit ülejala; koa hiit suurõ suurõ sammu, [on] pikä sammuga Lut b. (hundiratast, kukerpalli jne) laskma, viskama `näitä kuda te eedätä uńdiratass Kod; `põrsa eidäve `kuuti (hüppavad) Krk; etkona `korjusõʔ ütte, kukõrpääd `hiitmä Lut c. välja paiskama või paiskuma; üles tõusma või tõstma `kange tule kirg eidab ahost `vällä; ahi eidäb `vällä (ahjusuust tuleb tuld ja suitsu) Mar; tolm eedäb ülesi `taeva puale kõhe Kod; et tuli lakkõ kibenit ei˽hiidäsiʔ, tu̬u̬ `taŕbiss `raoti `tu̬u̬rõ˽puuʔ ja `säeti paa `kot́silõ üless üle ah́o otsa Rõu; `tolmu hiit üles nigu; oĺl sääne hobu, ku `lü̬ü̬di, timä jäl kusega hiit́ üless (lõi tagant üles) Se || rüä orass um verrev edimält. `ĺämmä `aoga timä üle nädäli üle katõ jo vereväikseʔ hiit maalõ Lut

8. (teat asendisse) laskuma või langema pohituul paneb `üöese `püksid `jalga, länstuul `eidab mihega magama (läänetuul raugeb ööseks) Jõe; `Lapsed `eideti magama Jõh; ma `eitsi ennast pitkali ~ `pitka Jäm; ken maalitse raea `pεεle eidab saab kärna `aigusse Khk; ükskord oln nii suur huss meres, mis heitn hennast üle kaeva pöigite Phl; tä `eitend `sõnna külite maha Mar; mine, eeda tut́tu Mär; obu `eitis piherdama PJg; mine eeda asemes ku tahad Hää; küĺg vajub ää, eedan selili ehk teese küĺle `piale `jälle Ann; aga nemad `eitsid perenaesega unele Tür; `õhta [magama] eeten ja ommogu tõessen one sul `lamba asi (villane ese) `ümber `panna Kod; lehmäl om iire, ku ta pikäli maha eidäb Hls; eideti makale Ran; edimält tulnava serätse siputaja, siss `eitnävä `endä tuppe (kihulastest) Nõo; pini hiidäśs läve kõrvalõ [magama] Vas; [laps] vihossihe lätt, heit hinnäst pikkä `maalõ Se; `kõ̭ikõ edimält saa siug. saa siug ne tulõ jo `pääle `hiitmä Lut Vrd heitämä

9. alanema, langema, laskuma; lamanduma; settima; sadama tolm eidab `sönna `pεεle; jahud `eitavad `pöhja Khk; [reheahju kütmisel] Vahest suits `eitis sedasi maha pole oort `välja läind Kaa; maha `eitand puud Pha; Kui udu korra maha eidab ja `jälle öles veab on vihm kää Pöi; sel nii `kangeste aha `peale `eitend (nägu päevitunud) Mar; [mesilaspere] ei taha `oksa `eita Var; küĺma ale eedab `peale ja võtab `kardule varred ää Mih; ku vesi kebadi `eitma akkas [jões], sis ollid ika mõrrad Vän; Mõnikord `teh́ti päris nimelt naśte`riideks läbivillest, tema on pehmem, eidab paremeni Hää; `üösi `eitis kaste `piale Tür; linad o punased, rosse `piäle `eitnud; aken one igine, kui pada aur eedab `akna `piäle; `mõnda `kõsta eedäb külm `rohkem ku `mõnda `kõsta; lumi heit maha Kod; paks vili mis maha eit́ tuule ja tormige Trv; leib taht vi̬i̬l apante, ei ole vi̬i̬l maha `eiten Krk; kui ommuku udsu maha eidäb, siss tuleb ilus ilm Hel; maa iit́ (oli kallak) põhja poolõʔ Krl; hommugu hiit́ vehma pisarõid Har; sata `vihma, saa `maadaʔ, hiidä kastõt, saa haugadaʔ Vas; lumõ härmäkeist `heitnü joʔ Se

10. loobuma, hülgama või kaotama; (ametist, kollektiivist) kõrvaldama `käsku körvale `eitma Jäm; eedäb oma vana usu ää, mis se uus paramad on Juu; teda eedeti kuolist `väĺla JMd; `vaslapävä aeg one liha`eite aeg. siis veneläsed eedäväd liha ärä; kis kogodusess on `väĺjä eedetud, si̬i̬ one nagu pilgata Kod; temä eit́s esi [ametist] `valla, ega tat es lasta; popsist `valla `eiten; poig tulli linnast koolist, olli oma [murde] keele ärä `eiten Krk; liha `eitmise aig (paastuaeg) Puh; ei midägi, mugu eidä meelest ärä (unusta) ja asi tettu Nõo; Viin ja tubak heedä ärä henesest Räp; hiidä tä (töö) kõrvalõ śjoost kõrrast; laulu `hiitminõ om, säid́se nädälit lauleta‿iʔ [enne lihavõttepühi]; heidi tõõsõlõ kat́s `ruublit `maahha (jätsin hinnast alla); [surija] kõ̭nõla‿i midägi inäbät, jo keelegi hiit́ är joʔ Se; hiidä liha, võta˽kala (öeld vastlapäeva hommikul) Lut || piltl `eidab `silmad `vällä, `ninda ele on (ei näe eredas valguses) VNg; hinge ära heitma surema vanaemä jo `eitis `enge Vai; Ta oli juba ammu `inge `eitmas Pöi; lehm raband `jalga ja eitnd `inge LNg; kaua `aega vaagub inge `eitmeses Kad; kell kahessa `eitis `inge Äks; küll ilm `müüräss, ka mõni rikass või kuri jälle nüid `enge eit Krk; pulmarahvass `sõitseva kokku ja pruut́ `eitse eńge Ote; ta um õks jo pia hinge `hiitmisel; timä um jo hinge `hiitmise pääl Rõn; meelt (peast) heitma ahastama, meeleheitel olema; mõistust kaotama `ninda `kahju et akkab mield `eitama Hlj; möni eidab suure murega meele εε Khk; pidas omast `kangesti lugu, siis `eitis meele ära (läks mõistusest segi) Rid; eedäb mi̬i̬lt ärä (kaotab enesevalitsuse) Kod; si̬i̬ om meele ärä `eitän, si̬i̬ om joba lollis jäänu Trv; täl om nii suur mure - - eedäp kas vai meele ärä pääst Nõo; huuju, ega sa˽tu̬u̬peräst mi̬i̬lt vällä ei˽saa `hiitä, et sa mihe maha mat́i Har | tegi mo iŋŋe nii täis, kas eida üsna meelest ära Khk; Näh, saabas eitaskid meele ää (läks katki) Kaa

11. endast eraldama, vahetama (karva, sulgi jne); nurisünnitama `karva `eitama ehk `karva ajama; läks vett `eitama (kusema) Jõh; mets eidab `raagu Muh; karv on `lahti, veis eidab `karva Juu; uńt eedab `karva, aga mitte `viisi VMr; mette üks päev (päike) tälle `piäle ei aka ja riie `karva ei eedä Kod; süä läíts alampes, akasi suust `eitme (oksendama) Hls; suust `eitmine (okse) tule `pääle Krk; mi˽teḱki miheste tü̬ü̬d ja `hiiti hikõ kah; [naine] oĺl jo latsõ välläʔ `hiitünü Har; ega `aaśtaga hiit põdõŕ sarvõ arʔ; susi karva hiit a `mu̬u̬du hiidä äiʔ Rõu; ar hiit́ latsõ, nõśt kõvastõ vai; hobõnõ hiit́ är varsa Se; tühämao `kotsalõ või eiʔ lüvväʔ läüläle `tõpralõ, või ä˽`hiitäʔ ei `aoldaʔ; kana hiit maalõ pudsajit; kui jo kat́s `aastakka `puolõga, nakass [hobune] jo `hiitmä `hambit. hiit är `ussõ `hambaʔ Lut

12. lahku minema, uut peret eraldama (mesilased) mesi `linnud `eitasivad peret Lüg; pere `eitmise `juures `lasti `püssi ning kölistati `kella, et [sülem] ää äi leheks Kär; lume `elmed `keeravad ühetese läbi kut mesilased eidaks Mus; see puu `eitis kaks noort peret Mär; [mesilased] akkavad `eitma. aga siis ei eida, kui `kange saak taga Kse; mesilast `eitväd ärä ku neid pailu on Se; aga tihusid on kevadetel kohe paĺju. sis üśt nagu peret eidavad, aavad ennast teinekord `väĺja KuuK; mesilased eedäväd peret. siis `laalma emä Kod; lind `eiten ja temä lännü [mesilasperet] puu `sissi `aama Krk; es eedävä mehiläse peret ei Puh; timahavva es heed́äʔ `üt́ske mehine mul süĺlemet Räp; `enne oli seda`muodi et ku akka peret `eitama (naist võtma), käi `moisas palumas ja küürutamas Hlj; `milla meil akka `lehma peret `eitama (poegima), siis `meie ka `saama `piima VNg; kui inimised `lahku lähvad, siis on pere `eitmine Khk; ja kui uśs akkab nüid jälle peret `eitmä, siis temä `minnä puu `otsa Juu; si naene on `jälle peret `eitnud (sünnitanud) Trm; perre hiidi ärʔ, pereh lät́s laḱka Se

13. põhjustama, tekitama; (nalja) tegema `Purjus`pääga `eideti `nalja Lüg; sihanduse asjaga (surmaga) b‿eideta `nalja; puu akab `varju `eitma Khk; nää eitnd juba sõõna `peale (mustusetriibu hapupiima püti äärde) Mih; nüid eedäp kuariku `piäle, linad ei tule üles; nagu naĺja `eite tõin tüńni `väĺja; kuuled et juba ühed eedäväd `laalu Kod; eitnd sõõnetse piimale `peale Pil; mõ̭nõl (inimisel) hiidetäse kas `murhe läbi vai tõsõ viha läbi täiʔ ja tinguʔ `säĺgä; ma˽`tahtsõ sullõ `naĺla `hiitä, sa˽võt́i tõ̭õ̭ss; hobõsõl hiideti hiireʔ Har; `suuhhõ hiit́ `hambaʔ Se; kõ̭õ̭ hiit vaŕro ga ku `päelik om Se || piltl Katsub tale egapidi süid `otsida ja `varju `eita (laimata) Emm

14. värvi või helki vaheldama; valgust levitama, välku lööma Sie `riide `eidab, `vaatad ühtpidi on ruheline, teistpidi punane IisR; Täna `öösse `eitas nii `kangesti Jäm; pilve sihest eidab ju ka. nii `kangest eidab ning müristab Khk; Eidab `kuiva - - äi mürista Pöi; `Läikivad asjad `eitvad `elki Emm; ta (meteoor) tuli nagu üks tulekera, `eitis `seokest rohelast ja kollast - - `valgust; eedab `valged Mih; `raskõst eedäb tänä `õhta; Küll eedäb `valgõst Khn; sügiseti ku `vihma ei tule, eedab `kuiva `välku Tor; täna virmalised eidavad Ann; mis ikke `siidi `seĺtsi [riie] on, sie eidab `rohkemb Kad; riie eidab `karva, kui teistpidi on `ühte `karva ja teistpidi teist VJg; kuuśk, pedäjess ja kadajess ni̬i̬ `karva ei eidä Krk; kui `välku eit, leevä inimese `riśti ette Ran; mul siin külle sisen niu˽`välki eit, nii `läükjä valu om San; `piḱne käve `väega˽kõvastõ, müriśt `hirmsahe ja hiit́ `väĺkü Vas; `päĺkü hiit, jummaĺ külb tattõ Lut

15. uude olukorda siirduma a. (millekski) muutuma; pöörduma (tuul) tuul eidab pöhja `poole; jahud `eitvad `limpu Jäm; ilm eidab, jääb vaaks `jälle Khk; on löng liig keerus siis ta eidab `rätsu Rei; ilm eedab vagasemaks Kei; lind nõnna `rüitsis metsas, vist ilmad akkavad `eitma Kad; ilm eidäp `endä tõistsugutsess. vihmale vai `vaale vai Kam; ilma heit `tõistõ Plv; tuuĺ ärʔ hiit́ küĺmäst poolõst; kõtt `ümbre hiidet - - [kui väikelapsel] kasuss kõtt suur Lut b. tekkima, sugenema šöüt `eitanu munu (sügelised on tulnud); brańt `eitänu `lambilõ `köüd́si `vahjalõ Lei c. lakkama vihm, lumi `eitas ~ jäi järele Lüg; vesi eitnd keemast ää Rei

16. kellekski hakkama; teat ametisse või tegevusse asuma; (kuhugi) liituma, seltsima noh Jüri, võtta ka järi, `eidä `meie `poistega `putrule, `kasta ka `meie `naiste `silma – sie õli vana inimistel kõhe sie [nalja] `ütlemine Lüg; ei miä `eidä `ennäst `sinne `kilda, `eigä‿n lähä ka Vai; väimiheks `eitma; `eitas ennast `vaindlaste `poole; koupmihed `eitsid kogu; ennast teise `küĺge `eita (mehele minna) Jäm; `paari ~ abieluse `eitama Mus; ma seletasi ulga `aega, ennem kui ta `nöuse `eitis Vll; eidäb `jälle `teise `usko Mar; `si̬i̬ oo kadagasaks, ise `eitnud `sakslasess; si̬i̬ mu̬u̬d näil õli ike, et eedäb käemehess; tämä eedäb kõhe ualetuse `sisse, ei tee kedägi Kod; linnu om `parti `eiten, `lendäve är Hls; ta ära `eiten ennäst viina `ju̬u̬mise `sisse Krk; emmä essä olli popsiss `eiten (jätnud talu pojale või tütrele) Hel; ta‿i ole mitte mõni`eitnu varass, ta‿m `süńdenu varass Nõo; taa hiit́ (tegi end) uĺlist; ka koh hiit́ `hindä (hakkas) ju̬u̬skma Se; kuis sa är hiidi tälle naasess; kat́s peret `hiitväʔ ütte `linnu `käändmä; äkilene hopõn, kohõ lätt, setämaid hiit `küĺge, `pelgäss `kõikõ mitä; ne hiit timä (tüdruk) jo `hindä tõbitsõst Lut

17. a. (kellenagi, millenagi) näima, paistma; viirastuma `Silmis `eidab, nigu `põtra on suo `servas IisR; see sein eidab väljalt nii siniseks Khk; eidab vähä `tuhkru karvaliseks Vll; nuu˽`hiitväʔ mõlõbaʔ ütte näkku Vas; tu kutstass `vaśklanõ, vasitsõss hiit Se Vrd heitämä b. teat suunas paiknema Minust sie kodu tie `eitas nigu `päivä `vieru Jõh; eidab vähe pöhja `poole Khk

18. piltl a. osaks saada laskma; tunda andma Eida muist muresid `teiste `pεεle Emm; vai isäk lapsile `armu eedäb (halastab) Kod; [ta] eedäp tolle pääle ka `armu, kes `vaene ja ädäline om Nõo; ma˽hiidi poisõlõ hääd sõnna, poisi˽`kulssi ka mu˽`palvõt Har b. (näitelaused ja ühendid, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega) eidab kaala `pεεle, äi tee tööd; Peaks `katsuma sene asjasse ko vεhe valgust `eita (avalikuks teha) Emm; tuleb natuke `jalga `eita (kõndida) Mih; Tämäst põlõ maha `eitä kedägi (pole vaja välja vabandada) Khn; oĺlimiʔ oĺlimi sääl tüḱk `aigo, sõ̭ss heidimi˽`jalga (läksime ära) Plv; kõ̭õ̭ õ̭ks hiidä kõrvole (teen etteheiteid) Se; meheʔ `heitvä `harja (taplevad) Lut; alla heitma 1. alistuma; end kellelgi võimu alla andma tuleb ülemate käsu `alla ennast `eita Kos; `eitsin ~ ańnin tema kää `alla VJg; pereme käsü alaʔ piat iks `iitmä Krl 2. järele andma, leplik olema kui kaks tükki nönda `jönni aeavad, siis teine jätab viimaks `järg, eidab `alla Vll; ennast ära ~ üle heitma ülekäte või kõlvatuks minema üle `eitänd enese, nagu `mieletu `juokseb `siie ja `sinne, tieb igate sugu tükkid `vällä; kus on roppust nähä, sääl pere`naine on üle `eitänd, ei `siivu `ennast ei maja Lüg; `Niisikesest ülä`eitänest sa enamb `õiget `nahka et saa Jõh; inimesed eedäväd ennäss ää. ei viitsi tü̬ü̬d tehä, varassavad ja petäväd Kod; nigu lojuss elab. ike sihuke tüdruk ehk naine, kes enese ära `eitis Ksi; ette heitma etteheiteid tegema, süüdistama Akkas taale ta rumalid tegusid `meele tuledama ja ede `eitma Emm; lapsile eedetässe emä teod ette Kod; hammast heitma naljatama; sõnelema see mees `oskab ammast `eita Jäm; hiit hmmast, `naĺja pidä; maʔ taha sukka hammast `heitäʔ (sõneleda) Se; nina peale heitma (etteheitvalt) üht ja sama meelde tuletama akkas `moole seda `asja nina peale `eitma Khk; mo ninä `peale ikke eidetasse `ühte `puhko sedä Mar; võõras eedäb emäle nina `piäle lasse teod Kod; perra heitma järele andma, leplik olema ei eidä si̬i̬ `perrä mitti, oma sõna ta‿i muuda; ku poiss siut `kiusass, ärä sõss `perrä `eitä Krk; pilku ~ silma peale heitma (põgusalt) otsa, üle või järele vaatama; endale himustama `eitas kurja pilgu `pεεle Jäm; Sene tume asjasse tahaks küll korra `pilku `eita Emm; [ta] `eitis juba `ammu `silma `Jürne `maade pεεl Käi; ma˽pańni uma hobõsõ taha `sü̬ü̬mä, ku˽no˽siihn olõt, siss hiidä `siĺmi sinnä poolõ kah Har; hiit iks `siĺmi alt `kolmõ Rõu; ma heidi üte voori tälle (võõrale inimesele) `siĺmi, kai `otsa Plv

helt elt g elda Sa Muh Phl/h-/ Rid Mar; pl eldad Han, -äd LNg
1. hrl pl (kuke, kana) lokuti, lott – Sa Muh LNg Rid Mar kukel on eldad. kanal on pisised eldad ka kurgu all Khk; kuke eldad o punased, rippuvad ühna maeni, kui ta teri nokib; kuke elt ja ari verised Muh; kukel eldad seal koono all Mar Vrd ildad
2. riietuse osa a. pl kirikuõpetaja valge kaelasideme otsad, lõkad – Pöi Muh Mar luteruse õpetajal oo `valged eldad kurgu all Muh b. lehv(i ots) lindi paelale `tehti eldad; [juukselindi] teene elt jähi `teisele Muh c. reväär eks riietel ole koa eldad, ega elma `elteta `tehta; palito eldad; `kargas tä `elta `kinni ja `tõmmas `lahti kohejoonega sabani Mar
3. helves, ebe; lible, leheke; (rukki) tolmukas; kest, tupp kase eldad (tohu pealiskihi lahtised ribad), mis tükkis öhune; kurdi seemestel eldad taga; `pähke sika eldad; roo eldad Khk; `lehmadele es tohi pühusid anda, odra eldad (ohted) akkasid `loomadele keeliku `kinni Mus; Ma `pühkisi `eltu, mis kibuspuu `öitsest olid maha `langend; kaera `üiges oo `eltade sehes Kaa; Omiku rugi `öitses, pead olid `eltas ja pöld `tolmas; Kuke eldad mis rugis kasuvad, punased eldad noagu kukel Pöi; mõega rohud - - pitkad varred ja eldad `otsas Muh; lome helt Phl Vrd elles
4. (millegi suurema külge kuuluv väike osa) kaks `oime oo aŋŋεral. pea `juures oo koa kaks pisikest `elta; `kirve elt (keel, nipp); [hundioda] Elt (tiib) Muh; `Lõika naha küĺlest need eldad (jala, pea või saba tükid) ää Han Vrd õlt

ema ema R eP(ε- Khk Mih) TMr MMgT Lei; emä Kuu Lüg Vai LäLo Vig Var Tõs Khn Saa Juu Kod spor VlPõ, M T; jema Aud Lei, -ä Kra; imä Võn V; äma- Mih
1. (üks lapsevanemaist) ema emäst (kui ema suri) jäin mina `neljä `aestaseks Kuu; Ema ei tõhi `põlle lappida, siis tütar lähäb ukka; senel `lapsel ei õld emädä egä isädä Lüg; Kes ema lüeb, `sellel `kasvab käsi `auast `välja Jõh; `piened `lapsed `purrod ~ `immod emä `nännä Vai; oma ema `kutsusid [lapsed] memmeks Jäm; esiti pisemald ikka taet ning emm, suuremald ikka isa ning ema Khk; aga ega öö rehel ma pole käind, sääl emad ning isad käisid Pha; see tüdar o emase tuln, ema nägu; naese isa ja ema elavad teese kohja peal Muh; ema [sõna] tuli pärast, enne oli eit Kir; mu emä isägä põln kummagi `koolis köin Var; ja emasid `üeti `jälle vanaema ja noorema, kui `jälle kaks majas olid Mih; minu isat-emat olid jah siit [pärit] Aud; ja `käśti mind emad `kooli `tulla Hää; minu isa-ema `oskasid `selgest lugeda, kirjutada ja rehkendada Kei; meil oli ikka ema [sõna], mammad olid `linnas Juu; te `eńdi emad ei ole enam? Ann; [tüdruk] akkama `uopis emast `suama; mu oma täis lihane ema VMr; `tütred tulid emasse, pojad isasse Iis; kirju ema (võõrasema) Trm; pojad o `emmä lähnud; näd õlid `üste emäje, aga tõesel tõene isä Kod; me oleme ühest emast Äks; tädi on emä õde Vil; mia pidi emäle (ema vaatama) minema Hls; lihalik emä om kellest sa `süńdunu olet; `langu `ju̬u̬ma tulev noorigu ja nu̬u̬rmehe emät esät Krk; ega `võ̭õ̭ral miu `vasta iki toda `armu ei ole, mes omal emäl; miu emäkadunu ütel, mia onde es saa küll `pessä [mõisas] Ran; emäst `olli mul ka joba `ammit Puh; `tütre emäl `piava `lahke käe olema; kaits emäd ei `kõlba üten ku̬u̬n. poeal `olli emä ja naesel ka `olli emä, oh sedä pahandust; ku `tütrele panna emä nimi, siss saap `tütrel ää õńn Nõo; emä esäga kõneliva, et aganit `pantu leeväle `sisse Kam; mõni (sõna) lääb emäde (ema keele järgi) Ote; ma `mõtli et üle `ku̬u̬luidõ `lat́si kah hulga `lat́si imilõ auraha andass; võt́t imä (endast vanema naise) Har; mu esäl oĺl imägaʔ säidse last Rõu; kõ̭iḱ sai imäl meele ostõtuss; eläge iks ilosahe, ja piä iks immä imäss Vas; imäldä lat́s Se; `särtse `oĺli vanul jemil laulusõ; uodõtav jema (rase) Lei; [muinasjutu algus] `eĺli imä esäga jälʔ; `Kristusõ imä `umgi pühä `Maaŕa Lut Vrd emm, ime3, imi
2. (mitmesuguseis väljendeis) a. (võrdlused) Mis on `pehmemb kui ema `süüli Lüg; Kõtt täüs nigu uma imä saaja aigu Urv; Imä üśk um `pehmep ku˽villa vakk Rõu b. (mõistatused) Üks emä, mittu`kümmend `poiga = tomat, kurk Kuu; `Lapsed `juoksevad lagedat `müöda, emä `alles `luomata = `Eina `soadud Jõh; Tütar `tiine ema aher, elab `surnu reite vahel = okk Jäm; Isa pikk ja peenike, ema lai ja latergune, `tütri käsi kõberas, poja pia ümmargune = humal Han; Pojad kaunis pońtsikud, ema alles sündimata = heinasaod, kuhi Hää; isa pikk ja peenikene, ema keero veerolene, tütar oli lai ja latergor̀ne, poeg oli pisot pikergor̀ne ja nüid lääb tipin täpin `taeva `alla munele = humal Ris; Ema lai, isal pikk saba, lapsed kõik ümmargused = leivanõu, -labidas, -pätsid Äks; Immä luvvass latsõʔ kõ̭ik `laokilõ = kuhja- tegemine Urv; Emäl laga magu, esäl pikk sammass, latse üte ülbalise = leivanõu, -labidas, -pätsid Krl; imä alh, esä pääl, vitu vatu `vaihhõ pääl = villa `kaaŕsmine käśsiga Har c. (ilmekad ütlused, kõnekäänud, vanasõnad jne) Emätiss viel suu`nurgas, vade nää `oskavad `kergikäsed `olla (noorukitest); Emä `tuodo `saabastega (paljajalu) `käidi `ninda `kauva ku `kuoli `mendi Lüg; Keha must ja `korpane, `üäldi, et ema`tuadud `nahka ei `paistagi enamb Jõh; Ema perse taga üleskasvand (liialt hellitatud, elukogenematu) Emm; siu ema särk `kuivas miu ema aja peal (kaugelt sugulased) Kir; Ema ajab kodus `lambaga `lehma taga ja sina siin (öeld ulakale lapsele, kes täiskasvanutele vastu räägib) Hää; mis sa tõbras vihasted, egä ma su emä `lehmä ärä söönü ei ole (öeld põhjuseta vihastajale); mis sa miu pääl vihane olet, egä ma su esä emä ärä ei ole söönü id; ta (tütar) emä `perse taga üless kasunu, si̬i̬ ei tää kedägi elust Krk; olgu esä sikk ja imä kit́s, ku˽ma esi enne mi̬i̬s olõ; Imä-esä alalõ, lehmänisa vallalõ (öeld neile, kelle vanemad elavad) Har; imä sei `si̬i̬pi ja lät́s `lahki (öeld lapsele, kes pärib pidevalt ema järele) Rõu | (liiderlikust naisest; vallasemast) Emä pani `kelgu laga`otsile, tüdär ott kelgu laga `otsilt maha ja akkab vedämä Kuu; Sa kisud ema kiŋŋad nii vara ää Rei; kas sa nüid emä ri̬i̬ pääle nakat minemä, emäga `võitu `latsi tegemä Nõo | (ema tähtsusest, armastusest jne) Paremb oma emä vits kui `viera emä voileib; Oma emä `koorukane paremb, ku `viera ema void leib Kuu; Ema `põlve najal `kasvab laps `ennemini kui isa `salvu najal; Enam `võõra tõrelemine kui oma ema `lüömine; Ema `süülis `pehmeb kui `saksa `sängis; Ema `armastus võib `lapse ka `kaivu `põhjast `välja võtta; Paremb oma ema õlesäng kui `võõrasema sulekott; Paremb oma ema irm kui `võõrasema arm; Sureb isa, `kaotad `puole, sureb ema, `kaotad kõik; Isa üks mats on enam kui ema üheksa `totso; Seni `lapse `piake sile kuni ema `silmad `lahti Lüg; Kuidas ema nenda tüdar Emm; oma ema vits on `armsam kut `vööra ema vöileib Rei; Kärme ema, laisad lapsed; Mees saab ikka naise, aga lapsed änam ema ei saa; Oma ema vits ja võõrasema oo `ühte `maiku; Isa sõna oo änam kui ema vits Han; Ema `viitaks uksest `väĺla, armud lähvad `aknast `väĺla Hää; Oma ema malk on magusam kui võõraema võileib Jür; isa õńnistamised kińnitavad su elumaea, aga ema `vandumised võtavad ära VMr; sureb emä, sis sõgeneb isä KJn; kudass emä ehen nõnda om laits perän Krk; paremb om üte siĺmäga emä, ku katõ siĺmäga esä; emä piśtäb rinna suhu, aga mi̬i̬ld ei piśtä pähä Ran; Imä `põĺvi nõ̭al kasusõ˽latsõ˽paŕõmballõ ku esä villäsalvõn Urv; Paremb uma imä must pudõr, ku võõra imä võidleib Krl; kütüse kesvän kasusõ magusamba `nakrõʔ ja hoolika imä põllõ vaŕon teǵüsämbä˽`tütreʔ; Sõ̭sarõ arm `sõklanõ, vele arm vesine, imä arm igävene Rõu; jema nisa `pondav `suhtõ, bõt mi̬i̬lt ei d́õudav pondaʔ pää Lei; leib olõ‿iʔ mińnij, `kiisla olõ‿iʔ imä Lut | (laste tänamatusest ema vanaduspõlves) Üks ema `toidab `kümme last, a `kümme last ei `toida üht emä; `Üeksa last mahub emä `põuve, üks emä ei mahu `üeksa `lapse `õuve Lüg; Seitse last mahtus ühe ema pöue, ema ei ruumi ühegi lapse öue Pha; Üks ema toidab ühüssa `poega, aga ühüssa `poega ei toida `ühte ema Han; ühe ema `põlle mahub kuus last, aga üks ema ei mahu kuue lapse `õue VMr; emä söödäb ja kasvatab ütessä last, aga ütessä last emäd ei `jõvva `sü̬ü̬tä Nõo; Ütessä last kasuss üless üte imä hõlma all, a ütsel latsõl ei olõ ruumi ütele imäle Krl
3. (kõnetlussõnana) a. perenaine, -ema Naine läin `naabri ema kääst nöu küsima, et kudas `kurjadest `vaimudest `lahti `saaja Krj; teese pere ema `soatis `siia Muh; Tiige ema `ütles mo emale, et sa `ketrad surma tuńnini Vig; Juba saana ema tuli peale mede poole, kamsud kainlus PJg; nende (naabripere) ema elas ka sada üks `aastad vanaks HMd; mina olen vana inime, kõik üiavad mind emaks, aga ma‿i ole nende ema JõeK; Moori ema lõi oinas maha Lai; Otebä emä tulep pühäbä siiä Nõo; ollu ku sourõ jemaʔ (emandad) Lei b. vanaema; ämm ema (ämm) oli ikka ees perenaine, ma oli ikka töötegija Krj; vanad isäd emäd (vanavanemad) oo vanas `surnu`aedas Vig; mehe või naise vanempid kutsuts ämmass ja äiass, mõni `ütleb `jälle esä ja emä Hls; kos minijäss kotu om, sääl om emäga ike `ütlemist Nõo; meil oĺl mamma (ema kõnetlussõna), selle et vannaimmä kutsuti imä, latsõ˽ka `üt́liʔ vannaimmä imäss Vas Vrd emm1
4. ema funktsiooni täitja a. kaasanaine esimees ja ema läksid ede [laulatusel] - - siiss jo se pruudipaar `järge Mus; pruudil oli ema `seltsis. `üiti ema, see oli mu vennanaine Jaa; ema `peksis [pruutpaari] aseme läbi, `peksis kirbud ää Pöi b. kadri- või mardisantide juht kadri `öhtul siis ema `korjas [andeid]. kadride emal oli `söuke egabäsed `riided - - ta oli ikka ema, vanem, teised olid ta lapsed; [mardi] isal oli ikka kepp kää - - ema `selgas oli `jälle kot́t Krj; [kadri] emal oli `valgest `nartsudest titt süles Aud; [mardi] ema [siis], kis tegi sukka, läks [selle] `juure, et lapsed tahavad `süia - - emal õli üksipäeni kot́t - - kui ema ära `mangus, `ańti teestele koa. `võt́sid `istusid maha, ema `ańdis sialt kot́ist Pal; mardi`sańtide emä KJn; kadri`sańtel olli emä, emä võt́s `ende kätte `viĺlä ja raha, mis `anti Krk; esä ja emä lätsivä i̬i̬n `siśse, laoliva oma märdi `laulu, tõese `oĺliva latse Ran; Kadrisandõl oĺl imä kah. Tu̬u̬ oĺl ka˽hańdsakohe `rõiveh, vanakõnõ Se c. tegelane mitmesugustes mängudes sabastikku `mängimine, üks õli ies, kie `püüdas, edimane õli ema, kie `oidas `poigi Jõh; Köige suurem tüdruk, see `pandi siis [mängus] koera emaks - - Siis tuli öks vööras väljast ja küsis `poegi nime `järge `osta. Kui selle nimelisi oli siis `ostis ema kääst ää Krj; [lambamängus] ja siis see `jälle kis ringi sees oli, see oli emä - - ja emä ikke laulab Mar
5. (loomadest, taimedest) a. emasloom; emaloom kõik `luomad isäsed `õtsivad emäsid taga, aga `tetre ja `metsis, vata emäd ajavad isäsid taga. kui emä `kuuleb isä `laulu, siis lähäb `lennab `sinne `mängo; obone on `kolme `varsa emä Lüg; lehm on kolme vassigu ema; kaks talle ema (imetavat lammast) surid ka εε selle `aiguse käde Khk; utt `seuse sama musta `pεεga, na ta emagid oli Käi; isa [luik] `lindab `sirge kaelaga, emal on köver kael Noa; [tibud] emä oole all alles Mar; sia `põrssaid piab ka `valvama, ema ju tahab ära magada vägisi ja HMd; [pardi sabasulgedest] saab ära `tunda, kes ta on, isa või ema VJg; tõu puĺl õli, aga emä puhas eesti verd; üheksä poja emä oo vana [lehm]. minul õli viie`tõisku poja emä; talleksed o kõik emäde mao all nõnna arad Kod; vars igatseb nii emad taga MMg; `taeva kits ja `taevasikk. emä mekutess mehee-mehee Hel; tõenekõrd sünnib küll emä `mu̬u̬du vars Nõo; [sügisrändel] kurõ˽`lätvä mõ̭nikõrd `kolmõ `handa, imä i̬i̬hn ja, latsõ˽takahn Rõu; tu̬u̬ varsakõnõ käve tu̬u̬d [surnud] märä asõnd `kaema kõ̭gõ, nii `väega hoit́ immä Vas; kual jo pojaʔ ommaʔ, tuu om imä ~ imälammass; imä [kass] kand kõ̭õ̭ `poelõ `hiiri ja `t́sirka; imä alonõ (imev) põrss Se || fig Sureb obu maksab nahk, varsa ema elab ikka veel (öeld, kui midagi on kadunud) Pöi; sukku tuleva soepoja, `emmä emmissepoja Nõo; `immä `lätväʔ iḿmisepujaʔ, sukku `lätvä˽soepujaʔ Rõu; imä `perrä vars virk Lut b. emamesilane või -herilane mesi `linnud mis emäst tehässe, sie tehässe eri tuppe; emä on pitk ja `pienikene. kui emädä ei õle siis `lähväd [mesilased] puust `vällä kõhe Lüg; kui pere `eitmine on, siis keik lähvad ema `järge Khk; ema sai `otsa, pere läks `puusse tagassi Mär; kui poead akkavad `väĺla tulema, siis emä laulab. emäsid tehatse iga `aasta `uusi Var; erilase ema on suur ja lai; [pereheitmisel] kui uus ema vääĺa tuleb, lüövad [mesilased] `lahku, muist oiavad uue, muist vana ema `poole Amb; vanass õlid naesed nagu eriläse emäd, `keskelt piänikesed Kod; mesiläste emä KJn; mesilinnu emä Krk; tu̬u̬ vana emä ku ta saana, siss `murdna tolle noore emä ärä Nõo; vanast oĺl imä piḱk, vanast kutsuti kõlladsõ `persega imä. noʔ om mustõmb ja vähämb Har; vana ~ noorõ imäga pereh Plv; imä tege puja`haudet; noorõl imäl om peenikene helü; edimätse süĺleme `aigo‿i laalaʔ `kumbkeʔ imä; `meh́tseʔ esiʔ `tapvaʔ tõõsõ imä `maaha, ku süĺlemet ei lasõʔ Räp c. emakanep teised o koerussed, teised o emad; kui emad saab ää `väetud, siis pannasse parsile `kuima; koerussid saab poole vähem kut emasid Muh
6. (millegi) alus, tekitaja a. ka fig, alus, alge `Küünlä`päivä sula ja mareti`päivä poud on `näljä emä Kuu; [linnastele viinaajamisel] `pandi kuum vesi `pääle, `sõisas ja `jahtus `vällä, `pandi `pärme `sisse, siis õli emä (käärimisvedelik) `valmis Lüg; küĺm on änameste kõigi `aigoste ema Kul; neli peret (taru) `pieta kust peret ei `võeta nied on emad VJg; maa om egä eläve enge emä, maast saap egäüit́s `toitu Krk; päiv (päike) om si̬i̬ kes meid elätäb, `kõikide emä Ran; maatüḱk om iki leevä esä ja emä Puh; mõtsa imä, vana petäi kutsutass Lut b. esimesena loonud viljapea odra, ruki ema Mih; [rukkil] ema tuli kõige `enne `väĺja tuppest Trm c. (vana) seemnekartul Ma pane vana emä, mis on tugevam, [kartulivõtmisel] pis(se)tega ühte korvi Tõs; metssiad söid kardulad ära, emad jähid alles HMd; ma `ku̬u̬rsi `endäl perämätse `kartuli ärä, n‿om nigu emäse; `kartuldel piab idu ärä `murdma, muedu lähävä emäss Nõo; näet see emä om, nii illuss kõva et San; kardoka imä Vas
7. paadi või laeva osa a. kiil, põhjapuu –SaLä Pöi Hi spor L laeva ema, keige esimene kut sa akkad `laeva tegema Jäm; taga emast oli läbi auk, kui laev `maale tömmati, vesi `jooskis `väĺja Khk; `kaltsoni puu pannasse ema `pεεle Mus; [paadi] `vannad `pandi ema `otsa Pöi; paadi ema `olle tammepuust Phl; laeval pannatse kaared ema `peale ja siis akatse `planka `ümmer panema Tõs; Puadi kiil pannassõ `pulkõga emä `külge Khn; paadi ema on paĺgist `väĺla tahutud, pikuti paadi `keskel Aud; ema pääl tulevad laeva pańnid. ema on männa `puidest; Suure laevadel `pantaks vi̬i̬l kiil ka `alla ema `kaitseks Hää; paadi ema kelle `ümmer akatakse paat tegema. jäme puu ots `püsti. kaared ema `küĺgi ja kaarede `küĺgi lauad Ris b. (lootsiku) põhjalaud tiävid pannasse plangu emä `küĺge `kinni Var; emä `pantse kõege `enne, põhja laud on emä - - emä `piäle kõhe `eeste `pantse piäpakk ja tohopakk. siis kuarud; `venne põhja piäl on emä `venne emä, siäl piäl seesäd Kod c. roolitääv Rooliema aa alumese otsa tapiga kiiluotsa pεεl kandmas. Ülemene rooliema ots uladab läbi ahtriteki üles - - Rooliema külgis käib roolileht Emm; Roolpinn pannaksõ rooli emä `külge Khn; `kookre august tuleb rooliema läbi Hää
8. (millegi) olulisem või kandvam osa a. (särgi, jaki jne) kehaosa särgi ema. kui sool pole `käisid `pεεle `aetud. särgi ema juba `valmis Jäm; jöki ema Khk; [endisaegse särgi] `kainlaalust lapid olid nelja nurgelist, ema ja `käise vahel. pitk säŕk, see `üiti emaks. särgi ema ühest tükist, siilud vahel, et laiem oli Jaa || naiste särgi pihaosa `hammõ imä˽ koi peeńokõsõ˽linadsõʔ, nu̬u̬˽pańni üt́si sukka, `hammõ immä või is paarõ sukka `panda; Särgil oli paklane labane hand, peenükesest linatsest imä ja katsanitsega puuvillane käusserõivass Se b. (kalapüünise) pära mõrra imä Vas; imä suu [kust algavad nooda tiivad]; nooda imä om nelli śuld; ku suuŕ nu̬u̬t, om imä takah katõsa śuld; kalla om, lää‿i `immä; võrgu imä, tu om perä, kohe kogonõsõ kalaʔ siśse, ku loomuśs kistass; Leesuvast püvvetäss meresega, imäldä talvõl ijä alt, sääl ei saaʔ imäga vitäʔ, suvõl püvvetäss imäga; kala`püüdmise man oĺ ga haaḿ [tindi]nooda imä ḱüleh Se c. tuuliku püstvõll tuuligu ema, suur jäme puu mis see tuuligu ülal peab Jäm; Aamõ `veske emä `püstü Khn d. [karbi] kaan [ja] ema (kere) Emm; (voki) ema van ~ pesa u (voki kabi, süda) Ris; mõõgade emä kos [ropsimasina] mõõgad kińnitet Kod; voki emä (rindpuu) Rõn
9. (veekogus) a. veekogu sügavam (voolu)koht vesi on emas (jõesängis, mitte üle kallaste) Vän; jõe ema oo kõege sügavam koht, nihuke reńn jões - - jõe ema `kohtas `kõrkjas ei kasva Tor; jõe emas - - sialt jooseb vesi vaĺlemini Tür; `Peipsil õlema kua emä, jõgi `keskel, kõege sügäväm kõst Kod b. auk jääs nooda väljavõtmiseks ma satte `emmä `sisse Hel
10. tungaltera emad ~ rukki emad IisR

ema|kala
1. marjaga kala emä kalal [on] marjad, kui kudimata oo Tõs; emäkala `viskab `marja ja isäkala `viskab `niiske ku kudemine one Kod; niisk olli sehen esäkalal ja mari emäkalal Trv; emäkala on marjane kala Nõo
2. emakala (Zoarces viviparus) madel ~ emakala, sedä siin ei `süiä Kuu; urt vöi emakala ehk nolgus ehk nolk, lutsu `moodi kala Vll; Emakala on eest jäme, saba `poole läheb ikka peenemaks Pöi

emane ema|ne g -se spor RId eP, -tse Tõs; emä|ne g -se Kuu Lüg Vai Mar Vig Khn Juu Kod KJn, -tse M T; ema|n g -dse, emän Lei; im(m)ä|ne g -dse V(immän Har)
1. (inimesest) a. van naine, naisterahvas; nais- S Mar Khn KJn Krk Se emane oli pigem `koorma tegemas, isane `andas alt käde; Sa pole emane, kut sind ep räägita taga Jäm; pastu `maarjabä oli emaste püha – emased jöid siis; see emaste ihuasi (alussärk) - - see oli siit nabast `saati Ans; muist vaderid isassi, muist emassi; las laev lannib, saab ise emase `juure (ehale) `minna; aher (lapseta) emane; tuleb emane inime [esimesena] `vasta, pole `önne Khk; pisige emane laps ma oli änd Mus; Üks emanevana (vanem naine) läheb `sülda kaudu kohe `linna Kaa; Siis oli `naeru kui see `välja tuli et maŕt emane ka (naine mardisandiks kostümeeritud) Krj; see `olli ju ulk teenistust emase inimesel Muh; Sa magad ennast täna küll emaseks (öeld kaua magavale mehele või poisile) Rei; kana lehvitab saba emäne võeras tuleb Mar; Mia sai emäst (suguühtest) Khn; isäsed vai emäsed saksad KJn; imäne vatõŕ Se || pej emane lit́s Trm; külä pääle lätt imätsit `roitma Kan; pakõ˽`valgõ iist, sa olõt hullõmb ku˽`mustlasõ immäne Har Vrd emäsk b. emased (Emmaste lõunapoolse otsa elanikud; kogu Emmaste valla elanikud) Hi
2. (loomadest) ema(s)- `Juokseb ku emäne kuer pikki külä (liiderlikust naisest); Sie `naine on kõhe ku emäne kass iga `aasta tuob `lapse `ilmale; Emane kass ikka pojad `toidab Lüg; `Meie `kuerapojad `lähvad kõik emastest IisR; [karjalaskepäeval karjast] `liudati. siis pidid emased vassigud olema; emane kaśs jäme köhuga kut emane kiiss Khk, Emased kassid nee kedrasid kenasti Kaa; mud́o jo põle `loomi kui põle isäsid ja emäsid mette Mar; emane paŕt; sarabu `karva uśs `nõelab koa, emane ei `olla nii tige Juu; emast `koera ei `saĺlinuvad - - emane koer piab `pulmi kaua Lai; ku poiss jälle tüdrukud taht, siis võta [kudemise ajal] emäne konn ja `viska jälle; emäne kirp om paks Krk; esätsel kalal om niisk, emätsel mari Puh; tu̬u̬ olna emäne kägu, kes sedäsi ti̬i̬b kokakaka kaka; mõnel prussakul om kaśt taka, tu̬u̬ om emäne prussak Nõo; emäne [liblikas] pakõss iin ja esäne tüḱüss lähükeiste San; immäne jäness om paĺlu suurõmb ku essäne jäness Har; meil oĺl esätsit hannõ ja imätsit ka oĺl Vas; imäne t́sirk Se Vrd imädsekene
3. (esemetest, haigustest jm) emane aak (haagivastus); kui emasel (raseduse) aeal mune peab `sööma - - [siis lapsel] leedi kiri tuleb `palge Khk; isane sammaspool olema kuiv, emane aab `märga `väĺla ja `lõhkeb Äks; emäne sammasspoolik, sellest om kuri `valla saia Krk; imäne paisõʔ ju̬u̬sk mätä ja veretäss Kan; tu̬u̬ minga˽pandass kińniʔ, tu̬u̬ om immän haaḱ Har; kuiv sammaśspu̬u̬ĺ, tu om esäne, a mis leemetäss, tu om imäne Se
4. fig a. (heast, kasulikust asjast või nähtusest) Jöuluks sai ikka natike seda odra `leiba ka `tehtud. vahest `ööti ka nalja pärast emast `leiba Kaa; Tegi pirekse emast `leiba (saia); Metsa perse on emane (metsast saab alati midagi vajalikku) Pöi; emäne ing (naiselik, pehme loomus) Mar; Metsapõesas ikka emane. Mets annab inimesel `kõiki, mis `tarvis Han; ega˽kõ̭iḱ olõ imädse (head) pääväʔ, mõni om esäne kah Se b. (halvast, kasutust asjast või nähtusest) Emaseks `saama (merehaigeks jääma) Jäm; see [või] masin oo juba emaseks läin, jooseb `ühte `inge (laseb vett läbi) Muh; Ta kabel om väega emäne (mäda) Võn; Naa˽luvva˽na‿mma˽`sääntse imädseʔ (väiksed, halvasti seotud); Kui sa ummõtõgi ni imäne olt (kohmerdis) võta˽kot́il saŕvist kińniʔ, `tõmba˽kot́t `pistü; Taa väits om sul sääne imäne, taa ei˽`lõika hapund `piimägiʔ Urv

enam1 enam HaId Jä ViK TaPõ Plt TMr MMgT, -mb R Amb ViK Iis Trm; enäm Var Tõs Khn Juu Kod MMg KJn, -mb spor R, Kod Trv Hel T Har Plv, -mp Trv Hel T; enäp hv Krk Hel Nõo Võn Ote Urv, -b Nõo San Lei; änam Nai S L Ha Jä Kad Ksi spor VlPõ, ε- Jäm Khk Krj Muh Ris, a- Rid Vig Kir Mih Ris HMd; änamb Jõe Kad Rak, -mp Trv; änap Pst, -b Lei; änäm spor L(ε-Mar), Juu Kõp Vil Pst, -mp Trv Pst Hls TMr; änäp Hls Krk Hel San, -b Lei; inä(m)b, -(m)p V; (kuluvormid) äm Muh Mär Mih PJg spor Ha, SJn Kõp Pst, ääm Rid Kul Vig Vän Nis Sim(-mb) Pil, ämp M spor T V, äb Pst, ääp Krk Ote, imp Vas Räp Se
1. (harilikust, eeldatust) rohkem sen `nuodavedamise `juures enamb ei old ku kaks miest Jõe; Sul ei ole sida enämb kui `hülgel saba (öeld kiitlejale) Kuu; enamb ehk on kui kilu`mieter [jõeni] Hlj; midä enämb `nuori, sedä paremb Vai; mo ema `tεεdis ulga änam sedissi vanu `asju Jäm; pikad `saapad – varrega `saapad `üitasse [neid] εnam Khk; koha o änam kallis kut ta ea on Krj; pöua pilved on änam `körges Pha; see pili ja sadu `olli εnam metsa `kohtas Muh; mesilinnud `peavad jüst keige änam veel kaneprohu pεεl `käima Käi; änam obosed `seisid kui tööd tegid Kul; Änam tasem ei `saagi `köia Han; kanadel oo änam lühemad suled, kukel pikemad Aud; kõigest änam sain raha Tor; nüid ei ole änam kui üks kana Ris; enamb puole minust olete nuoremb VMr; oleksin tuond ikke enambki luadalt `kruami, aga raha lõppes `otsa Kad; tõõne one enäm laiem kui pitkem Kod; egä üit́s taht kitta, vi̬i̬l änäp taht lait́s kitta Krk; `uńte `olli ka ennembide enämb ollu Ran; enämb es jõvva [linu] rabata ku kat́skümmend viiś `nakla Nõo; suvõĺ rüä `häitsämise `aigu iks haĺlitass leib kõ̭gõ inämb Kan; tu̬u̬d rõivast ollõv olluʔ enämb `kõrda (rohkem kui ülikonna täis) Har; `Paklalt oĺl Marin`puŕki inämb kümmend `versta Vas; jo mu lihmil kuud viis inäp ku kańniʔ Lut; enam jagu 1. suurem osa, enamik [sõna] pirnid o sii tääda ka, aga änamjagu `itleb ikka `raaplid Mus; mõni `ütleb aa pial - - enamjagu `ütlevad juba aia pial Lai; enämb jagu `rõivit om suurde `liĺlega; enämbjagu om `valge lilli, `tõisi on veedi Nõo; 2. enamasti No enämbjagu kaik kalad sai `huomigul ärä müödüd Kuu; enambjagu `naised olimma `verkul VNg; ema oli änamjagu iga päe `väĺlas [tööl] Mih; enam jägu [luuakse kangas] kahega, ma ise vahel olen loond neĺja kihaga Lai; peremehed olid enam jägu `töökad mehed Plt; Tu̬u̬ inemine `oĺli enämbjakku säne vingune Hel; enämbjagu lõegass iki peremi̬i̬s leevä Nõo; A˽hoobiss vanast kutsuti tedä inämb jagu leevä anumass Urv; enam kui enam ükskõik kui palju Tend klani änam ku änam, tema `järgi ei `nõrku Hää; egä ta tagasi ei tule, röögi änäp ku änäp; anna tal änäp ku änäp, temäl ei mõjo kedägi Krk Vrd enamaks, enemb, enämat, inämbä
2. (eitavas lauses) sugugi, üldse, rohkem (mitte); alles, olemas; praegu, nüüdsest peale; edaspidi nüüd enamb pole püst`aidu Jõe; Ei enämb `angerju saa vesi `lähteb `külmäks Kuu; [lammas] enämb ei imedä `tallekaist Vai; kask oksendab, mahl äi tule änam Phl; ahi on `puistamata ehk `suudond, ei `tõmma äm Mär; minu ema anam ruudulest seelikud ei teind Vig; suurt `siibert ei saa änam `kinni `panna mette Aud; nüid ei tasu εnam `ämretegemest; aga nüid seal põle vist anam mitte midagi (talust) Ris; ega täna ommeti `vihma enam tule JõeK; ega mul pikka iga änam ole JMd; enam `piale üri`päeva ei `tohtind tuld tuppa võtta (valgust süüdata) JJn; minu kääst ta enamb ei piase VMr; tämä enäm nõnna ei kõnele kui edemält; enämgi tämä ei tule. ärä `u̬u̬ta Kod; tagasi ei saand pöörata ääm Pil; kägu ei kuku änäp `pääle jaani; ei tuleki ääp `mi̬i̬li mis vaist kuulit ja ollit Krk; pane ärä, ma enämb ei taha `viina; aga võib olla ta ei elägi enämb Nõo; uasuppi ei massa mõtõldagi, toda‿i taha‿mp `kiäkina Ote; ämp peremehel es ole˽`koskilt enämp võtta [raha] San; obõsõ `irnnuva ja enäp edesi ei olõ `jõudnuva minnäʔ Urv; sõir otsan om, siss ei olõ ämp `sõpra Krl; ei olõ inämp `löütü `tüt́rikku `kostki; vana haav süttü ei inäp Vas; pini `põrglanõ es mõistaʔ imp kodo tullaʔ õigõ ajo pääleʔ Räp; ma inäp õi sullõ tulõ Se Vrd enemb, enämat, imämb, inämbä, änänt
3. (vormilt jaatavas, sisult eitavas lauses) veel, nüüd veel kes nüüd odavi `vahtib, kes nüüd enamb odavie järel [kellaaega arvestab] Jõe; kes‿se `öhta `ilja änam tuleb Ans; Mis sest änam `rääkida, see juba vana lugu Kaa; Noore rohu otsad `väljas, mis `lambal änam, nopib peale [rohtu] Pöi; kes nüid sega änam laseb `tönguma Käi; kes nüid änam rüid kannab Kse; kas mool see änam `meeles Mih; mis münosugone vana muld änam, köberas ja `kärssis keik Ris; kas ta enamb elab VMr; mis sa sest obuse sut́ikast ääm peksad – ing mineku pial Sim; kes seda vana korult äm tahab SJn; mes neist [juukse]uidakist enämb sugida Ran; ta‿m `väega `aige, ei tiiä, kas tuleb enämb sängist üless Nõo; mis tu̬u̬st inämb tegijät Kan

ergutis1 ergutis Kse VMr, -dis Khk, -tes Juu Jür JMd Koe KJn, g -e, g -tse KJn; in ergutses Muh
1. ergutus, virgutus; (tegutsemis)hoog `matsabe `olle ussid ergutses. siis nad `pöörvad teised küljed ja `noolivad kivi Muh; tänä `öösse tuli natuke `vihma koa, se teeb koa ergutest viĺlale Juu; mõisa mehed panid obuselle saba `alla nõgekseid, et tegime ergutest Jür; pane viel ergutest (lisa puid) pliida `alla Koe; pane supile ergutist `juurde nagu `ernesupile [külma vett] VMr; viinapiisake kulub ergutses ärä ikki küll KJn
2. ahjusuule tehtav lõke leivaküpsetamisel see (lõke) sai ergudiseks kutsutud, selleks `tarbeks et tuul ep vää `ahju `leibade `pεεle Jäm; taarist ahju suu pεεl natune ergudist teha, et leevad küpseks Khk

et1 et üld (ät, εt Khk Mus Pöi; õt Plv Se; lausefoneetiliselt t); konj (kuulub sag ühendsidesõnade koosseisu, tähendusfunktsioonid pole alati selged)
I. (põimlauses)
1. (aluslauses) Ei esi`otsa `paistundigi, et sie `lougas `ninda sügäv oli; [kui kaugemal oli hele taevas] siis oli `selge et jääd on siel mere `keskel `sendä küll Kuu; Tüdruk kui tulesüsi, näha et eluvaim sies IisR; midä `kumma sie on et nämäd kotta eiväd tule Vai; See on nii ea, et tulite Pöi; vahest oo koa küll olnd, et uśs oo `põldus, et laseb orase maha Mar; et nad (lehmad) ise tulavad kojo, ei seda põle `ühti Vig; ia küll et ulu all saab `olla; siis see oli vana`eitede rohi, et `ańti iiri sitta `sisse Ann; egä `koski ei õle et laud on eden muku sü̬ü̬ Kod; olli mõnikõrd jaa et tulli [lihale] nagu alb maik manu või Pst; siss om `kindel et mõne päevä peräst suur tuisk tuleb Hel; nüid om täl `tervuss jälle veedike paremb, paśtab et saab iki elulu̬u̬m Puh; tu̬u̬ om ää et ta saab iks ilma tõese abita ärä elädä Nõo; vanast oĺl pruugiss tu̬u̬ et vanõmballõ pojalõ `ańti talu Har; är iks tunnuss, et targa esä tütäŕ om Vas
2. (öeldistäitelauses) Nee olid söhused ät söhussi ma‿p taha mette Khk; mis‿sa oled isi niisuke, et teśt sind `naervad Mär; asi nihuke, et `kauge se `viimine on Juu; siis `oĺli saabas nisuke et võisid käiä KJn; si̬i̬ (aganaleib) olli sihante ollu, et tulege es tohi manu minnä Pst; miul üits kana `ommegi, aga nisuke et, pesä ei oia ja, `kange `pi̬i̬tmä Nõo; ja siss [kivi] küĺlet oĺli nii et, `sinnä‿s saa ka `pääle eedätä TMr; egä om sääl tii pääl sääräne, et ei kanna ei murraʔ Har; ma olõ sääne et, panõ˽vai terä `salvõ, `rammu ei lääʔ Rõu; üt́s innemuśtinõ jutt oĺl õt üt́s vanamiiśs oĺl `veiga rikaśs Se
3. (täiendlauses) lubati `tiedos `anda et `milla tulevad Lüg; [härral] tuli `jällä tuur et `peksada [kedagi] Jõh; sie `muodi oli et ikkunalle ei `tohtind `kardino `pulma ajal `panna Vai; `Sõuksed massina elukad `roomavad põllal, et kole kohe Pöi; rehes o sösune leitse, et ninase hakkab Phl; kus [ta] sõda `aega annab, et lehma `karja lähäd Kul; kuule see oo nihuke va läterdis et las aga `olla Mär; Jah ja `aamen, si̬i̬ on kinnituseks, et olgu nõnda Hää; oli see `siadus kohe, et `vastla saab ua suppi ja sia `jalgu Ann; tuli käsk et tiomi̬i̬s ja vaim `väĺjä Kod; obusel oli paha viga et näris ohjad `kat́ki Pal; änäpest jaost om iki `seante asi, et parep sü̬ü̬ enne ja palu peräst Krk; serände irm, et karva tõseva `püśti Ran; säräne `aiguss om, et ta väristäss minnu nigu vanaajonõ aĺl Võn; ja ma võt́i tu̬u̬ (tütre) henele naasõss, tu̬u̬n mõttõn et ma˽saa sulasõ `orjusõst vahest vallalõ Har; a ma olõ saanu˽`sääńtsiid `pauka, et pää kõlisass Vas
4. (sihitislauses) Elutumad `liikuvad (öeld, kui esemed iseenesest kuskilt kukuvad), tähendab et saab `kustagi `surre sanumi; Et mes `sulle heneläs hüä, sidä tie `toisile Kuu; [naine] `kuulo, et laps ei `engä enemb Vai; eks sa kirjuta et ma ela veel Muh; vaada, et sa pahandust ei tee Rei; nägi jah et parandast `mõrdo Mar; Söömaajaks `oĺli uus ahe ülevel partsil, sis ti̬i̬, et põllu päl saad Hää; isa `uskus et paenakas käib peal Jür; näed et messugune taud one tänävuade õõnapitel Kod; `oĺli kuulda et ikki mehed oĺlid [õitsilised] Vil; mi̬i̬s saanu täädä, et raha `ot́sme tullass Krk; mia `kulle‿t kõik läävä [laadale] Puh; kae et sa ruttu tagasi tulet, et sa paĺlu `aiga ei viidä Nõo; noh `tunse ärä joba et viimäne aig oĺl [sünnitada] Ote; tu̬u̬d nimä˽`tahtavaʔ, et nimä˽vi̬i̬l uma maa tagasi saasiʔ; no˽tütär, kas sa siss tu̬u̬t paĺluss panõt et sa mul avitat `lihti võttaʔ Har; ei tiiä nüüd et kas ta rago sõ̭ss puud vai Plv; latsõ˽saĺlika ai õt milless ma kõ̭gõ käse Se
5. (kaudses või siirdkõnes) a. (hrl saatesõnaks ütlemist või mõtlemist märkiv verb) `ehtu `süömäajal siis `rääkind et jaa tämä nähnd `tonti Kuu; isä ütel ikke oma pojale - - et no poig et, et nüüd akka siis naist võttama et meil on ikke inimist vaja ka, et kas on sul `pruuti ka vahitud Lüg; No näväd `mõeldi, et kust sie isand `ilmus `siie `tiele, et `uatama Jõh; Vanasti `ööti, ät aŋŋerjas kεib `erne`pöldus `öösse Khk; Siis papp küsin ka. Et kudas see kerst nii lühike on? Et see oli jo suur pitk mees ikka Krj; ma `keelsin tätä, et mis sa `jaurad nende raamatutega Vig; surnuaja `juurdes `öeldi [surmast], et liiva annus Vän; siis poisid `käskind seda vaestlast, et tie `aigeks ennast JMd; `mõtlesin, et Jaań `mõtleb, et nüid sul nii suur valu Ann; nõnna äralik `ütlemine, et maga kohe kui auk maa `sisse vaeob VMr; ilos, kui `eeste jukutad [väikest last] et, Juku ja Juku; tämä paluma et, ärä `viska Kod; kui ammas ää mureneb, siis `üeldasse, et konts on veel sees Ksi; mi̬i̬s olli `ki̬i̬len küll, et ärä kellekil ütelte Krk; `poiske `kirsnu, et ärge lööge Ran; naene sõõmass [soldatist] mi̬i̬st et, vana sõda Nõo; [kalkun] `rü̬ü̬ḱse iks et kuĺo, kuĺo, kuĺo Kan; kaupmiiśs küüsüss, et mis sa kaet taad väist Krl; luigõl üteldäss õt tulõ lumi takah õ̭nnõ, kurõʔ, õt sõ̭ss tulõva hallaʔ Plv; Kośa˽siss kõ̭nõlevva, õt rahvass õks kõ̭nõlõss, õt sul tütäŕ `höste näe ei Se; timä üteĺ nii, et ma süü üs kõ̭õ̭ päävä; vanarahvass tiiä äs miä um `d́eśtjin ni `jehtar, nimä kut́siʔ et vago Lut b. (saatesõna märgib kõnelemise või mõtlemisega kaasnevat tegevust) vahiti lapsel jaa et kas kaks `püörandaist on et sie saab `vangi VNg; `viimaks `istusime kohe maha et no küll on ull RakR; siis läks et `mõisi ikke võttab minuda; Isä tuli kodo, et kus poiss on Lüg; mie imestäsin, et üväd pabud `oldi, et nüüd `ninda vähä `tuldi `vällä Vai; ükskord ema ja isa pidand nõu kahekesi, et `üösse `valvama akata, et kas `kiegi ei käi `poega `vaevamas JMd; poisike käis, et tule tema kodu mõneks päävaks; nut́tis siin kahe saana vahel, et mina ei `julge üksi `olla Ann; üpand ise `merde, ujund läbi et te piate järel tulema VMr; kutsuti mehi, et `aitate sia ära tappa Lai; [poisikesed täkuruunaja kartusel] `ju̬u̬sknuve kiḱk si̬i̬ aig et kas ta võtt [kinni] Hel; mina naarin et, ooh, mina jõvvan nüt sedä (saladust) pidäda TMr; `Peiväʔ `hindä `vaihhõl plaani kokko, et timä oĺl kah õ̭ks `hindä `kot́selt õigõ˽kenä meehekene, et matamõ timä õigõʔ uma kulu päält vi̬i̬l ärʔ kah Räp c. (ütlemist või mõtlemist märkiv saatesõna on juurdemõeldav) No mehed `estest ei tõhi enamb `vankri ligigi `menna, a `kirjaja, et `menga aga `julgest, et ei nied mehed tie `teile midagi paha Jõh; suurelt maalt tulnd `seie `tarkust `otsime, et sii on Sörve noid, et see peab ikke `tεεdma Ans; mõisa mehed panid obuselle saba `alla nõgekseid, et tegime ergutest Jür; mua lammastel oli [sarved] et `sarvedega `oinad VMr; tegi võid, mina et `jõudu Iis; ku poiss `viskab kivigä, ei sua `õigess, et ärä magatud käsi Kod; kes ästi `norskab, et: `tõmmab `paksu kohe Ksi; no sääl me ligidäl om jälle, üt́s talu. ja siss [räägiti], et, tollel om puuk ollu; siss `aeti kõik latset üless et tulge nüid `voŕste tegemä TMr
6. (sõltuvusmääruslauses) no eks vanames saand aru et oma poig oli Kuu; kes sellega `õigeks saab, et ta maja sees kükitab Muh; Koeral koera `ambad. Si̬i̬ käib selle `kohta, et `seukest `kurja inimest ei tohe äritada Hää; natuke `puudus, et oleks outu `alla jäänd VJg; oia et sea miul midägist ette ei `ütle (heida) Krk; oia et `siśse ei sata sinna `älvede Ran; nimä ei˽tii˽`tu̬u̬ga˽tegemistki, et nimä˽ka˽tulõva˽ja˽`nõudavaʔ Har; ma‿s panõ˽tu̬u̬st täheligi, et kos munaʔ jäivä et Plv
7. (kvantumilauses) suvel sai viel nii`palju kalu et kala`unnigud olid kohe maa pääl. `ruogi nii et `sormed olid kaik `paistes ja nahata Kuu; küll säl oli `laulu `ninda‿t `linna kajas Vai; saim sii nii `kougele, et tulim `seie `sisse (majja elama) Ans; täna o nii `kange pala, ät üsna äretab Mus; maribud oo nõnna täis et ühna `nõrkuvad; `varsti tuleb nõnna `vihma et kole Muh; ahvenad oln mütu `aastad kadun, et üks äi ole oln Phl; `sõnna `maale jõund et‿tä äbi εnäm ei tunne Mar; tämä on juba nii kole valu et valu kohe Kul; nda märg, et üsä nõrisõb Khn; vahel oli lumi oli nii et et et mine üle pea `sisse Hag; ma olen nii ilma, et mul ei ole mitte punast poloskid Juu; [seeliku] all ei old enam, kui et `pańdi se seelik `seĺga Kos; sel aal kui ma tiul käisin siis neid (metshanesid) oli Kallavere väĺlal et ime JõeK; [ta] `naeris kas et `oedis `kõhtu `kinni Amb; `kuhja tõmmati nõnna paĺlu [alt] `lahti, et tikud näha on Trm; niskene kõva sinine et `irmus Lai; [mära] tagumeste `jalgega lõi et uńt `surnuss kohe Vil; siande ahne kah, et rääbiss kokku kikk Trv; siss ant tal varantust `kulda ja õbet, et laev tublist täis Krk; oless ta `annu `niigi paĺlu, et `ümbre sõrme `mähki Ran; `oĺli nõnda lähiksen, et oless saanu `käega `kinni võtta Kam; parass ahi, et tä‿s kõrvõta Ote; Tu̬u̬ (vesi) oĺl `endä häste˽kumb, et palut́; `tahtsõ nii juuaʔ, et läbi rät́i nulga immitsi vett lehma jalaasõmast; tan sõ̭an tet́ti kül˽nii ilma armulda tü̬ü̬d et, jummaĺ `hoitkuʔ Har; noh teil saa nüüt suvi `väega hää et, et oi Plv; Taa (mees) om nii kangõkaal et hoiaʔ Vas; ni paĺlo `ahnõhe ja näĺätsehe sei tuud `kiislat [käega] õt es läpe˽`luitsat `u̬u̬taʔ Se || `pisku pεεlt, et es jää ala; karva pεεlt et es lehe `auku Khk
8. (viisilauses) Mes sa `siprad siel, et eit saa ega `saaki viel `verku `terveks Kuu; eks `ennevanasti ka ikka olid [rätsepad]. ega `siiski old et ei old RakR; midä `uoletumad `muodi sinä `läksid et kukkusid Lüg; seppä takko `otsite, `ninda‿t jääb `paksemast Vai; kes sedised `epsam ning ette asjad inimesed `tahtsid olla, et tal kägisevad `saapad vöi kiŋŋad Jäm; See on ikka änamast jäust et kui - - vihma kaśs karjub siis on vihm `lahti Krj; erilane jah `nõelab, tuleb et oja alt kohejoonega Mar; Olgu küll, et majal oo ia elada, aga kodu ikki kõege parem Tor; `seĺtsis sai vaelt [sõnnikut] vidada nii et teene `aitas teesel vidada Pee; oli õma elämine kõik et parem ei või `õllagi; aja kerves üles, et aja kuumass ja tao terä õhukesess Kod; nüid on nõnna säädetud et [tule]lõõsk `väĺla ei tule Äks; ja siis oĺli sedävisi et säl (püstkojas) sis keedeti KJn; [kootud jakid vammuse all] oĺlid sedäsi et poolest saadik oĺlid Vil; Seidse-ka˛eksa `aastat vihma kähen ollu, oless vi̬i̬l et varju all (pehkinud puust) Trv; [angervaksaga värvimisel lehed] `aeti sülege patta ja keedeti ärä, et li̬i̬ḿ ästi paks om Hel; olgu pähle et ta vana om; tennu [surikleit] nii nigu eluinimesele tetäss, aga mitte et koolule; mia tulli ärä ilma et ma `poiga es `näeginä Nõo; tu‿m neile nii sugulõnõ, et neide esä oĺl Mari unu San; keväjelt maa om kihtine, siss ei võiʔ nii maa pääl lammõdaʔ et suu `vasta maad panõt; võta kirvõss ja naka tahuvamma, ilma et sõna`lausumist ei olõʔ; naʔ hiireʔ (haigus) omma nii et lihm `t́siplõss Har; [tatrapuder] oĺ havvutõt, õt väega hää oĺ olnuʔ Plv
9. (kvantumi- ja viisilausete piirijuhtumeil) `kuonal poles et särises kohe VNg; õhu rattas on mõnedes majades `korstna sies, käib et kõrin taga; sie `juokseb juo `ninda‿t nenä `augud on `laiali Lüg; koer veab et jalad üsna `tangis Jäm; Valetab teise näu täis, et `aitab Pöi; tüdrik kedran takku et okk ühna ulun Muh; `ühte `inge `patrab et vahet ei ole; karib nõnna, et kas ing seest `vällä minemas Mar; sõitnd ikka naa et obu `kuumas `vahtus Kir; aga küll ta nut́tis, nõnna et ime oli kohe Juu; ta (põder) lüeb kohe nõnda, et puu killutab KuuK; las joksevad et muda `lendab; `kiskus neid `vindusi küĺlest et (nii et) kõveras JJn; me küĺmetsime `paĺlalt nõnna et kas või ing `väĺla siest Koe; kevade õppisivad siin n‿et piad `tossasivad VMr; lasi püśsist et käraki; lasi `püssi et `põmdi; [vikat] `leikas et nahinal Kad; joosi nõnda, et engest pańds `kinni Krk; pańd `ju̬u̬śkma, et jala es putu maa `küĺge Kam; [varss] siss ju̬u̬śk et kabja plakin oĺ ennedä Har
10. (vastandavas kõrvutuslauses) Sen asemel et [halva] `lapse `valmis tegid, tehnd parem kubu agu Kuu; selle asemele, et teda karistada, annab ta taale veel `öigust; selle asemel et varasta, ta oleks vöind jo küsida Jäm; tolle asemel et Täkule `minnä, ta‿less võenu siiä tulla Nõo
11. (põhjuslauses) `Sendäp‿se `tütrik oli nii `kärme, et oli `mieli `miestä `saada Kuu; ühe tüö `küljes ole ihu ja `eŋŋega et sais `valmis VNg; tühi ei anna äbenedä. [öeld] kui on `vaene et äbeneb oma `vaesusse perä; ei `täidind `müiä [kartuleid], et‿ku `lähväd `kallimast Lüg; Sie õli senest paha, et sepp ei saand `ääsi `juures `lõõtsa ise `tõmbada Jõh; `ninda pabil tuli üvä miel, et `köster `oskas üväst `rääki Vai; pidi `mööda `pääva paet `ümber `pöördud `saama et parem öńn olevad Pha; sii jo külitse rukki kõik vagude `peale, et vesi ää ei võta Aud; ju sis nad (pererahvas) ike [püüdsid austada tõnnivakka] nii et loomad surid nendel ju PJg; `võt́sin toedu kottu `juure, et ma jään `öösiks `senna HMd; meil ikka olid vel `akned ies et me nägime [valgust] Kos; saa `siiski vel sõimata et oled laisk; eks sellepärast ole siis saananaine et ega sul põle üiri`maksmest Pee; ja‿t peremi̬i̬s vana Nikalai `aegne soldat õli, siis sae kroonu paiukad Kod; `vastla pääval koa ei tehnud tü̬ü̬d, et tõrva pisarad lähvad linade `sisse Pal; kui `vihma sadas, siss tuĺli `rohkem lina kakku, sellest et siis oĺli `aega SJn; mehed oĺd iki `julgemad et kui, suitsu ais juures on sis uśs `kartma sedä Kõp; si̬i̬ (kotikangas) `koetass toemine, et ta om kõvemb `seismä Trv; täl om `jõudu külländ, selleperäst et tä äste `süvvä saab Nõo; nüt meil ike nahatäis tuleb et `meie oleme maha `aanu [uriinipoti ahjuservalt] TMr; sulahanõ ei taha `täämbä `tü̬ü̬hhe minnä, sest et `täämbä om pühäpäiv Har; uma poig `istõ kõ̭gõ imä pähidse man, et niä˽lasõ õi˽näǵemällä˽kooldaʔ Vas; selle mindäss kerikolõ et `paatõrd `pallõma; `vihmreʔ ummaʔ kuusidsõʔ selle et umma˽`kergebäʔ; et külmänü˽s ärʔ, vaja nappagaʔ kińniʔ `köütäʔ Lut
12. (otstarbelauses) kui kuningas `lasko `panna kaik joed ja ojad `kinni, et üht `tilkagi [vett] pääle ei tule Vai; kui aŋŋerud `püitakse, panevad sirbaki `alla, ät kala `mõrtsi läheb Pöi; [saani] kori oli selle `taŕvis, et [hobune] lund `peale ei loobi Mär; korgitsen oo et pudelid `lahti `keerda Vig; obose raua `sisse soab toĺlid keeratud, et obone ei libise Juu; anna `aega selleks, et soab paramini teha Kos; sai kõik [villad] segamine kruasitud, et ei jää `triipu, et kangas tuli ühetasane VMr; tähed on `noodadel, et `õigest vedada Trm; kerves on pandud pruudi sängi `alla pulma aal, et siis tuleb poeg Kod; nurme `pääle iki ülesse `aeti roovik `kõrgese, et [jaani]tuli nätä oli Trv; ruad tetti `õkva perätside, et ütte ti̬i̬d `mü̬ü̬dä sai `kanda, et `ainu paĺlu laḱka es lää Ran; ma jäti minev`aasta `lamba tolle tarviss, et siss om mul ka elulu̬u̬m Nõo; peräst andass `rahvalõ käsk `mõisast viinavoori päleʔ minnäʔ, et `viinu viiäʔ `Pihkvalõ Krl; iḿmiselle andass hiire `poigõ süvväʔ, et paĺlo `põrsit saanuʔ Lut
13. (mööndlauses) ehkki, kuigi, olgugi et läks valat ja mere `puole sield (rannalt) ja et oli küll o·kke˛aani üle käünd Kuu; et küll on `tuiskand, aga obusejalg `tunneb tied VNg; Ega kana igakõrd mune, et kaagatab (alati ei täideta lubadust) Lüg; et näväd (esiisad) ei õld `kuolis käind aga näväd õlid `muidu `targad mehed Jõh; sii `sakslased olid, et sa‿s möista küll keelt, ikka sai räägitud Khk; ma soa `siiskid `rohtu ää vötta (kitkuda) et küll vörk ees on Vll; ega sest põle `õhta et vidune oo Muh; ma ei ole mitte seal keind et ta küll on meist üsna ligidal Rid; marjad `maksis ikke ää, et ta ei and kaĺlist raha Ann; Et neid veskid küll kaunis tihti õli, aga ikkagi nad ei jõudnud niipalju teha kui vaja õli Trm; et küll mõni kaua eläb, aga iki ükskord lähäb (sureb) Plt; vanaemä `oĺli küll siuke tark inime - - ilma et temä kooliski on `kuśkil käind KJn; tal om `päevi küllät, et ta esi `seantse vähikse kasuge Krk; et varass mu küll `puhtass tei, aga nüid om mul `kõiki külländ Nõo; et sul esä vällä˽`ku̬u̬li, imä õks eläss vi̬i̬l; et külh `vihma sattõ, maa õks om kuiv Har; Et küll kehväst `sü̬ü̬de, `sõ̭sske oĺl reńdi `masmisega õ̭ks `väega˽suuŕ hädä Räp
14. (tagajärjelauses) pime kui kott ei nää et `torka `silmä; mis siin nüüd `lahti on, et `nõnda `vaikisest ja tõsisest `istuta Lüg; ah! midä me neid `tuurasi viel akkamo rege panema et, tülist Vai; kajakad tulevad `maale, et nüid akkab `vihma sadama KuuK; kui kuusk kolmat kord `pillab okkaid et siis laguneb lumi Amb; [kangas] pidi olema lõdvem et ta villale läks JJn; `enne on vähä kuma aga, et koit akkab Äks; mis mul nüid olli, et ma maha satti Krk
15. (tingimuslauses) ta (lehm) ika `lahti on, εt ta ika lüpsab Jaa; mis ta (lehm) peaks seal nõletama et‿eb `oska `süia mitte Muh; See pidi ete ia pere olema, et liha `oasta `otsa ette lõi Kei; et oleks `kõrgemast soost ammetmes, aga et alvast soost - - siis on südamed täis Juu; oleks et `järsku istud, siis on aeg pikk; ma jätaksin ta (siili) `siia, kui et koer ei võtaks (murraks) teda; siis akkabki kudumine `piale. et [kangas] on niies ja suas ja sõĺmitud ära JJn; kos nemä olli, et na `räimi är es tu̬u̬ Krk; tõru om `säändene, et ku˽käe `küĺge jääss, siss ei jõua änt är˽puhastõdõ˽tidä San; mi˽ka˽suka (sinuga) lännüʔ et `lastuʔ [taevasse]; et `lasknuʔ, ma ka lännüʔ Lut
II. (alustab iseseisvaid, sag elliptilisi fraase) a. (konstateering, kahetsus, etteheide, imestus) Et‿se käsi ka `ninda hüppiss [kirjutamisel] Kuu; piim `aeti läbi masinast ja `sellest `tehti vast suppi. et sa said `roesast `piimast! [seda ei olnud] Hlj; pani minu `kuondla ka polema, et ei pand tuba polema VNg; `Naised on `irmus kädistajad nigu arakad. Et seda vada neil ka `jätkub IisR; Et keela-kaitse küll, niid oo vassikad jälle koplist välja tulnd ning otse kaapsu Kaa; mina pidin kõik `tiadma. tegema, et perenaene oleks koa tüdrukud õpetand Hag; seal on üks tokk, `viska ta `siia! [kui tokk antakse kätte, ütleb keelejuht] et annad kohe kätte; [tanguteradest] et on sińakas. kas nii vähä seda kett on kooritud või millest see tuleb JJn; sa tulid mulle ette. et sina tuled minu luamusse `sisse ajama (noota sisse laskma) Kod; `ossa lit́s, paigal jäänü veli! et tuńn o paigal jäänü (seisma jäänud kellast) Krk b. (soov, käsk) oh, et mette södasid tule εnd Käi; et anna `aega Rei; et lasõ kui tahad Khn; et sa menema saad siit Iis; et tule ette, poiss Kod; et kae sa poiśs, mine sa ruttu Har c. (keeld, ähvardus, sajatus) et sa kaud siit, et ma sinu enämb siit ei nää Kuu; et seda teist `korda änam ede‿p tule Jäm; et sa εnäm eese nägo ei `näita Mar; tooge ta ää tuppa, et mitte ei lase küĺmetada ega küĺma kää `olla Juu; et‿sa mul `jälle `aigeks ei jää Plt; et sa mul siin jälle ei võĺsi KJn; Et sa ei naarass [teise inimese teguviisi] Trv; et sinno `maakõnõ kannu‿s inäp Lut
III. (lause lõpul mõne lauseliikme sisu rõhutavalt) ja siis vask`ussid, nied olid old viel nii `irmus `mürgised et Kuu; nda kena veel `istuda‿t Khk; se moa on `söukse parga all et Jaa; seal `öetse nii riieldavad ja raageldavad et Muh; vahest oo ruki [rukkililli] nii täis et Mar; ja nii ilus kollane lõng sai naa et [kaselehtedega värvides] Kir; kis ikka `vahva `leikaja on, `leikab ikka nii paĺlu kohe et et Hag; täna lõõna sõi nii vähä et Amb; pala rehetuba nii et JJn; villad [värvi] `sisse, sai nii kõva sinine et Trm; `rahkle nendega (lastega) nõnna et Pil; pühavase pääva ollin nii `voodis et SJn; siäl um nii illoś liin et Vas || mõni kõrd oo naĺjajutt. siis naaravad et kas Kod
IV. (hrl fakultatiivse täiteelemendina) a. (fraasi sissejuhatava abisõnana) Et kui see vana Rotsi Jaen oli ää surn, et siis `iilased varastan selle aidast ää, `mötlen sea olavad; Et sa parakust arm jah, kui poleks neid va `ussisi olavad mis siis oleks sui viga `metsas `käia Krj; [taibates, millest on jutt] ahsoo·, jah et kurat lõi lappi lauaga `vasta `seĺga kubjale JJn; [mis peigmehe emale anti] ja nii et tekk ja säŕk kõik siukst `väŕki KJn; Nii et kaśsil on neli `jalga SJn; tu̬u̬d su̬u̬lvett keedä et sõ̭ss, panõ˽su̬u̬l `sisse jah Plv; et siss lehm ḱulʔ oĺl üülnüʔ, et elo ḱul om hää Se b. (alustab fraasi, mis piirab või täpsustab eelnevat väidet) ega sis sie koht - - `toitand jo, `ainult et, et kolud olid maas, et ei old `tarvis `ühte`puhku neid `kaasas `kanda RakR; `muudku et sööb ja lakob Mar; ei tea, mis‿se tähendab, niipaĺlu et ma kuulnd olen Mär; kasteein on `süödav ein, niipaĺlu et noorelt ära `niita Sim; minä, vana inimene, muku‿t õlen; muku‿t kohe tämä aśja paneb, siäl `seisku Kod; ainult et sinnäʔ vaja minnäʔ Urv c. (välj teat ebamäärasust või oletust) Vanasti oli neid `vargusi et ösna pailu; Nuudid olid ka `nääripoistel kää, kes `kuskil `pöhkus et magas sellele `anti `nuuti; Neid pardi `poegi‿s saa et `nalja käde `öhti Krj; nüid nad ei viitsigi kududa, et mis sial `viitsida on ta käib [tööl] Pee; [turba] labidas oli‿s nii pikk - - nii et ta lõi et iga kord `turba `laiuse Rak; no nüid on mul, oma `arvamise järele et põline koht; mõni akkas [heinale] `enne `jaani, mõni tegi et jaani `eina Äks d. (rõhutab vastandavat seost) `aukud[e] [jäässe] `raiumine ei ole midägi tüö - - aga et se `külmä Vai; muedu jõuaks ära `käia veel, aga et jalad `aiged Tür; sial (jutustatud loos) `miski `tähtis ei ole, aga et nisukesi `juhtumisi on Koe; ega ta (poolivokk) `teistmodi ei old aga‿t nesuke vanemb [vokk] VMr; mine magama aga et te minu ei erätä Kod

h haa Phl Ris ?Lei, aa JJn; hi̬i̬ Ote San spor V; ehh g ehhi Ksi Lai, ehe Kod; ihh Khn Saa spor eL, g ihhi Tõs Ksi Ran Har, ihhu Hls Hel; ahh spor R, Sa Hi L K Iis Trm spor M, g ahha Sa KPõ, ahhe Kuu/`a-/ Kär Kul Kir Mih Vän Nis Rap JõeK SJn, ahhi Hi Iis, ahhu spor M, aha Kse HJn; p `ahhi Lüg, `ahhu Saa; kom ahuga Vil; (konsonantselt) g ahh Pha Kir Lih Kse Vän Nis, ehh Kod, ihh Ran Kam; p eht Kod Lai, iht Ksi Kam; kom `ahka Pha Lih Nis, `ehkä Kod, `ihka Ran Kam, -e Trv Pst kirjatäht; häälik `Konnu `rannass nemad `ahhe päält siel `rohkemb `rääkiväd Kuu; see kirjudaste ahhaga, ahh keib ees Ans; Pöhelöppes `rääkvad keik ahhiga - - meidel sii `Kassares `ahhe pole Phl; tema ei tea ahhest ega jotast Rap; suur ahh ja veke ahh. sie siin on ahha saba JMd; ahha konks, ega muidu ah [täht] põle, läheb ellaks Tür; kaks eht, tõene suur tõene `veike ehh; kas ani kirjotatse `ehkä vai ilma Kod; Alliste olli vanast `aage nüid om ta ahhus pant; mea ole ihhuge õppin (h-tähe nimetusest) Hls; `ihka piass eĺm olema Kam; hi̬i̬, tu̬u̬ kindsuga täht́ Ote; Piirisaarõ `rahval hi̬i̬d ei olõʔ Räp

igavene igave|ne Kuu IisR eP(e- Khk Vll Käi Rid) Trv Pst, igä- hv Lüg Vai, Rid Mar Khn Juu KJn eL(-n Krk; -ni Krl; iǵ- Hel spor T V), g -se (-eise Rei), g -tse spor T V(-dse); igäbene Mar
1. ajaliselt lõputu a. jää(da)v, igavesti kestev; (väga) pikaajaline, püsiv, põline saad igavesed rattad kui `sönna tiha viid Ans; `ükskid asi pole igavene Khk; [surnu hing] `Käie köik nurgad läbi kus inimene on eland, siis ta `soaje alles oma igavese paiga `peale [pärast 40 ööd-päeva]; Ing on igavene Pöi; see on nii tõsi kui igavene tõsi Rid; aeg on igäbene ja elma `otsa ei tea Mar; mete kätetööl on ika oma löpp, ei see igaveseks jää Ris; [kivisamblaga saadud värv] nisukene igavene pruuń ka mis ei läind `jälle pialt ära KuuK; õle aga virk, õle aga virk, egä tuul ei õle igävene [tuulamisel] Kod; vanad igavesed talu majad Plt; vanast igävesest aast kaastiti [villa]; si̬i̬ om üits igävene (väga vana) sõna Trv; `mõisa ärrä om selle krundi `kińknu, iǵävetsess omandusess veliste seltsile Ote; see oĺl jo igävetsest aost igäveste nii olluʔ Har; [õlekatus] `Vasta `põhja sammõldõdi är, sõ̭ss tu̬u̬ oĺl jo iǵävene Rõu || pärast surma jätkuv mina usun liha üles`töusmist ja igavest elu Ris; igavene elu, see on raamatus Lai; maa`päälne eluaig om meil lühükene, a tõsõn ilman om meil igävene aig Har; ma˽`tahtsõ tiidä˽saiaʔ, kuiss ma iǵävetse elo kätte saa Vas b. igapäevane see põle igavene tarvitatab sõna PJg; aga ikke `talvel oli sie (rehetuba) ikke igavene elumaja KuuK c. fig Vana oo eese poisiga igaveses päivis (hädas) Kaa; oled teist - - `vargale ässitand, igavene surm [tabab sind selle eest] JõeK; käib kui igavene juut́ (kodutu rändur) Lai | (surmast; suremisest) igavene `tohter ~ aŕst Muh; lähäb igavesse rahu`paika Vän; Igavese unele minema Hää; lät́s joʔ igäveste `hingustõ ~ igävesele unõlõ; [ta] maka joʔ igävest und Rõu
2. (kogust või omadust märkivalt) a. (koos substantiiviga) tohutu, erakordselt suur, rohke, väike jne; täielik Tia mis ta (siil) `üöse `toimetas, aga igavest krõbinat tegi [põranda all] IisR; ta sai igavese napsu sεεlt kukkudes Khk; [ma] Igavese pirekse ise sedakorda sai, niid oo see ka otsakorral Kaa; Inimesel köht ees kut suur igavene `lähker Pöi; igavese ulga kalu saeme Muh; üks igäbene kiho (imevähe) oli Mar; [jaanalind] elab igaveses `kõrbes Hää; se on igavene vale Jür; ta oli nii `ihnus nigu üks igavene koi VMr; ma sain sialt üks igavene tilk (üsna vähe) Trm; kole keerd lõng, igavene ruuksu puru SJn; temä olli igäven joodik Krk; siin ju `olli iǵävene sõda, niisugune `laskmine et Hel; nemä oppeva temäle igävest lori ja igävest labi Puh; lagunu põĺl i̬i̬n, nigu igävene paega punnatuss Nõo; siin om igävetse mäe ja oru, ja vi̬i̬ lombi Ote; taa om jo iǵävene ḱugrat́s, kühmäh kõ̭iḱ Vas b. (koos adjektiiviga) väga, üsna, päris [härgadel] igavese suure pitka `puuga [ader] Ans; koera nael tuleb ise, see igavene `aige Khk; rebase saba on egavene tore Käi; tuulekala on üks igävene pikk kala, ja igävese suure pikä ninaga Rid; siin sammas õue pial oli. igaven suur räśtik oli HMd; aeab igavest vägevad kõva joru, `vińtis `piaga Lai; viĺla kerstud olid, igavesed suured kaaned käisid `piale ka Plt; kõrdsimi̬i̬ss olli `väege suuŕ igävene jämme mi̬i̬ss Hel; temä pidi jo igävene alb ja võemak inimene olema Puh; raud kańg, igävene tugev ja `rasse; ja kos igävene `kange naene `olli, kõ̭ik tü̬ü̬ temä `teie; üits igävene paegatu lagunu `uńdrik jäi `mulle `ümbrele Nõo; lehmä oĺli˽`mõtsa lännüʔ, taha iǵäveste `suurtõ suhuʔ Urv; [haugid] igävetse jämme ja suurõʔ; taa vana igävene kõhõn inemine kui vana `kimle Räp
Vrd igane2, igavine, igäväne
3. (imestust, ehmatust, hädaldamist, kahetsust jne väljendavates hüüatustes) igavene aeg Jäm; oh sa igavene aeg, mo mees oli irmus `kange `pähke `korjaja Kär; ui igavene Muh; Igavene aeg `oitku, ta lööb sind jüst maha; Jigavene `oitku Rei; oh sa igävene, mo kerest käis nii `irmsaste läbi Rid; oi igäbene kui kauaks sa `jälle jäid Mar; oh igavene `oitku (imestavalt) Kul; oh sa igavene aeg, mis sa tahad teha Kos Vrd igavine
4. sõim täielik, tõeline Oh sa igavene märä Kuu; Igavene raisk IisR; sa vana igavene kurat kuda sa panid selle obuse ette VJg; sa igävene aia toe all tettu; oh sa igävene mait, mes sa sääl otsit Nõo; igävene huśs, jätäʔ ommeti üt́skõrd minno joba rahulõ; igävene tat́itõõsik mõsõ noʔ pühäbägiʔ umma suud Räp

iilatu iilatu läikiv Must, iilatu ja suur saba oli taga [painajal] Jäm Vrd iilatune

hiir1 iir g iire Sa Hi(h- Phl) L K I hv M, T(g -õ San), iiri spor S L Ha Jä, Pil Trv; iiŕ g iire M V(h-); eiŕ, eir g eire, pl iiriʔ Lei; `iir(e) g -e R(h- Kuu) (hiirt märkivana kohati uuem sõna – S, spor L Ha, T V)
1. hiir; hiiretaoline olend [kass] koe `juokseb `sinne, kus `enne on iird saand Jõe; ei tea kas oli rotta vai oli iir Vai; suured iirid (rotid) on sügise nabrade all Pha; `palju `iiresid, `iirdel tuleb `mürki `anda Käi; nee punase seĺlägä, öödid seĺläs, nee oo iirid, põllal eläväd Vig; enne olid rotid kõik. nüid `ütlevad iiris vähämid Kir; teine oo aĺl, teine pruun iir. [kass] `pruuni iirt ei söö Kse; kaśs mäńgib suure einarit́sikidega `jusku iirtega Saa; äkilene `aigus - - [lehmale anti] iiri sitta ja lehma `piima ja seina vahelt teri, mis oli ravamisega jäänd ja püśsi`rohtu JJn; iire listitud vili VMr; kui paĺju `iiri on, siis tuleb näĺja `aasta Iis; iirte aagud; kat́t käib `aita iirile; küitselg iir kis kot́ta lõhub Kod; olete aeda viĺläst nõnda `puhtass viind, et ei ole änäm iirel ka `süiä Vil; iire elävä urun Trv; ku iire rõugu `pääle teeve pesä, siss tule õhuke tali, ku iire `paeve sügävess, tali tule külm Krk; Verevin om kõik rotid, suured ja `väikset, nüid vaśt noorõmbat kudsuva kah iires Ran; hüä lõḱs, nigu hiiŕ liigahut, nii um plõḱs Rõu; `paprõraha oĺl hiiril nigu tsagõhhõʔ tettüʔ Vas; [mesipuul] ku oĺl suuŕ mulk, tsusate `sisse kuusõ ossakõnõ, hiiŕ `peĺgäss kuust Räp; suuŕ hiiŕ lehmä säläst aja `karvu ja `lambal `villu Se; `lindaja hiiŕ (nahkhiir); lammõsko‿iʔ hiireh (hiirvaikselt) Lut || `hiiri `püüd́mä (ringmäng, kus ringi sees asuvat mängijat – hiirt – püüab kätte saada väljaspool ringi asuv mängija – kass) Se
2. fig (mitmesuguseis väljendeis) a. (võrdlused) Suges pää ja lettis `iuksed õli kõhe ku `iiresaba taga [vanal naisel] Lüg; Elu ia nigu `iirel `viĺja `salves IisR; `justko `iire `korvad on `erne palod se `aasta Vai; pisiksed tilloksed nago iirikõrvad lammastel Mar; nõnna pienikesed porgandid ku iiresabad Kod; veri lööb kõvasti nigu iir jooseks kusagil (valutab veidi ja süda on paha) Plt; [mära] sai ilusid `varssasi, nigu iirid olid, `siuksed aĺlid, mustad jut́id seĺlas Pil; [porgandid] peenikse nagu iire ännäkse Krk; küll täl om ilusa peenikese `amba nigu iire `amba; rõevass om säĺlän ja sü̬ü̬k om kõtun, elä nigu vana iir jälle Nõo; ma tuĺli siiä˽ku hiiŕ lausa pääle, mis ma siist saanu olõ, puha tü̬ü̬ ja vaiv; [mõni inimene] taa‿m võhl nigu hiiŕ Vas | (puhkevaist lehepungadest) `pissed lehed nagu iire kõrvad Tõs; kasel `veiksed lehed nagu iirekõrvad Kod; kase lehe om iire kõrva suurutse Krk; puu lehe ommaʔ jo iire kõrva suuru Krl; mõtsah jo lehekäne hiirekõrva suuruʔ Se b. (mõistatused) üks iir ja kaks saba, `pastel king ja `paelad taga = pastel Jõe; `iire tie käib `ümber tua = kattusse `räistad `tilguvad Lüg; Kera ees, ora taga, iire`kelder `keskel = kaśs Mus; Iir lääb `auku, saba jääb `väĺla = võti lukuaugus; Üks iir, kaks saba, vana pastel, paelad taga = pastel; Üks iir, kaks `ända = pastel Han; iir lääp `urgu, kaits kuĺlust om kaalan = mehe suguelund Krk; Kerä iin ors takan iire keller keskel Urv c. (ilmekad ütlused, kõnekäänud, vanasõnad jne) Ega hiir `vilja`kuhja ala ära ei sure; Ega `hiirigi sure `vilja`salve; Tänä sai `mustika suppi, neh sai `hiire `korvast ärä (esimest korda maitsta); `Kirbust tehä karu ja `iirest ärg (kuulujutt paisub rahvasuus) Kuu; Iir on mend sitta`kuormaga läbi, jättäs `mulgu `lahti (hammaste väljalangemisel on suhu tekkinud tühik) Lüg; jumal on iirid luon, aga ega ta põle kiiret luon Ris; aista õige iire oru siis suad targema aru VJg; hiirel om hingeminenk, a kaśsil om määnk (mäng) Se; hiireʔ `piidsväʔ `hiussin, täiʔ `haukvaʔ habõnin (vaesest inimesest) Lut | Midä `iirtel viga, ku `kassi põle kodo Lüg; Mis iirdel viga pidu pidada, kui `kassi põle kodu Han; Mis hiiril viga elläʔ, ku `kaśsi kotun ei olõʔ Urv | Magaja kaśsi suhu iir ei joose Hää; ega iir magaja suhu ei joose Ann; õńn ku magajel kassil iiŕ ju̬u̬sk suhu Trv; ega magaja kassi `perse `iiri ei joose Hls; ega magajale kassile ei joose iir suhu Puh; laisalõ kaśsilõ joosõ õi hiiŕ `suuhtõ Se | (mahajäetud elukohast, tuisanud teest jne) Ei siit pääse läbi iir ega aragas Kuu; Majad `tühjad kõik, ei `iire ega araka `jälge `kuskil IisR; pole sii iir ega arakas kεind Khk; sealt saa `keegi `sesse, iir egä arakas Mar; [tee] nõnda `ummi, et iire `jäĺge es ole ehen; si̬i̬ maja om iirte üpäte ja `kasse karate Krk | minul ei õle küll `üste iirt egä arakad (mingit varandust) Kod; edimen saa iki iirtel arakil (ebaõnnestunud tööst); põld om `põuden, ei ole iirtel egä arakidel midägi `saia Krk; Ei hiirt ei harakat, kõ̭ik vakka Räp
3. hiirt meenutav moodustis (hrl näol) Laps kui `sündis, siis üks puol õli `iirenägo, `iiresilm (väike punnsilm) Lüg; Mehel oli iir mis iir näu pial - - Ema kui oli `raske`jalgane, nägi iirt ja `ehmatas ja vot `süńnitaski `iirega `lapse IisR; Iiremärk (karvane laik nahal) Hää
4. hrl pl kõva tükk lihas või rasvas rasva iirid, neid on looma `rasvade sihes, allid natused - - nee `loodud `rasvade `sisse Khk; soolikide seen omma˽ka iireʔ; `hõelass rasvass `pańti rasva hiireʔ. rasva hiireʔ omma˽säärtse˽sinidse˽juṕiʔ Urv
5. (tikand) [särgivärvlil] `üüti iire tieradad, siis nisukesed veikesed niidiga üleääre `lüödud sakid Kad

hiirik iiri|k g -ku Jür; hiirik Lut hiirukas (hobune) Mäletan iirikud obust küll: iire`karva aĺl, natuke sinakas, lakk ja saba `muśtjad Jür; hiirik hopõn, hiirik karv sääne Lut

ikke|puu
1. härjaike ikke puu pias [härjal] Jõh; ärja ikke puu Mär; [härgadel] muutku ikke puu ja piits VMr Vrd ike|puu, ikkä|puu
2. ristpalk tuuliku peas ikke puu oli kańdilene paĺk, käis `veśki piast läbi. ikke puu `küĺgi käivad juhed, `pialmesed otsad. saba paĺk käib koa ikke puu `küĺgi Nis Vrd ikkepalk
3. voki rindpuu – Hlj Sim Vrd ikepuu
4. [ree] peapaenandi ~ ikke puu u Amb; Tuurit tõstõti katõkõisi tuuri ikkepuuga Urv

ilpama `ilpama Aud Vän Trm, ilbata Krj Tõs Hää Saa Koe Kad Kod Lai KJn SJn Hls/-e/ Ran, `ilpada IisR Hää; `ilbama Kse, ilbata Ris HJn hüpeldes jooksma, (ringi) lippama `Aina `ilpab `ringi, `milla‿s tüöd tieb IisR; mis sa muidu külase `ilpama lähäd Krj; Jaan näenu - - `uńti, si̬i̬ `ilpanu kohe `metsa Hää; jänes `ilbab, koer lippab HJn; jänes läks ilbates iest läbi Koe; mis sa `ilpad `paĺja reisi Trm; Nõela mängu aeg mõni akas juba `enne taga ots `tańtsma ja ilbas juba `enne kui tagaajaja `tuĺli; lapsed `ilpavad joosta KJn; vasikas `ilpab saba seĺlas SJn; kelle jalg `ilpab, selle keel `nilpab Hls; mes‿si poesikseklut́t `ilpab siin, pane ta `karja Ran Vrd elpama, hilplema, ilpsama

hilplema `ilplemä, -a, ilbeldä Kod; `ilpleme Hls, ilbelde San; `hilplõma, hilbõlda Rõu
1. hilbendama, lipendama lipp `ilpleb puu õtsan; koer `ju̬u̬ksi, saba aga `ilples taga Kod
2. (ringi) lippama; hüplema, karglema rebäsed ilbelnud juassa väĺjä pääl; naene läks nagu `ilples, laps kot́iga seĺjän; jalad `ilpleväd. siis `üetse vana pagan õlema `jalge piäl, kui `jalgu `liiktad Kod; Nika `hilplõsõ˽ti̬i̬ pääl ku˽jääseʔ autu alaʔ Rõu Vrd ilpama, hilpnema

hilpuma `ilpuma Kuu/h-/ VNg Mar VJg, (ta) ilbub Kse Tõs Ris
1. (liikudes) hilbendama, lipendama; hüplema Sel on `palju `voima, `toine mies kohe `hilpub (kõigub) kääss Kuu; lippu `ilpu mäe pääl VNg; jänes läks mis `ilpus; inime lähäb ka ilbutes, kui rutt taga Kse; vörgud pannaks juhide peal `ilpuma; puud üsna `ilpuvad tuulega Ris; läks nii et saba `ilpus taga VJg
2. last kätel kiigutama ta läks lapsega `ilpudes Kse

iludus iludu|s Kuu Lüg(ls) spor eP(elo- Mar) M, -ss hv T V(ilo-), g -se, g -sõ V
1. ilu, kaunidus `laśsis maha [siniraa], siis ma nägin ta `sulgede iludust Mär; siĺmad on siĺmanäo iludus Saa; iluduse pärast `tahtsivad kadakit [puunõudeks] Äks; tu̬u̬ piab jo `liĺle iludusen olema ja `eńgli `äädusen, kes sinu [maja] kondradi saab Nõo; massa ai˽murõhtamine, ku jummaĺ ilodust ei olõ ütehn `andnuʔ Rõu; [naise] Ilodusõ pääle ka õks kaia as; ilodusõ peräst tuvvass [jõulukuusk] Se
2. kaunistus, ilustus ilus pisuka kell oli ja `oite `pienikäne hobe vai kuld kett viel ka iluduseks Kuu; vana Mustjala kirju kuvvel oli ai all, see pael `oidas kuvve saba laiali, oli änam iluduseks Mus; [seeliku] toodi `peale olid pobid `aetud iluduses Aud; `nuaga lõegotud iluduisi `ümber Kod; maagõ langaʔ `pańti rätele `vi̬i̬rde ilodusõss Rõu Vrd ilu1
3. kaunitar see (tüdruk) oo päris iludus Khk; iludustele on `antud koa au`indasi Kos; `pi̬i̬ti tõist maailma iludusess Puh; Leeni ollõv mi valla iluduss Krl

imelikkune imelikkune imelik, iseäralik aga sel (salvil) oli üks imelikkune paha lõhn; imelikkune saba jäi `leivatükkile VNg

hing ing g `iŋŋe, `inge R(h- Kuu), inge hv Hi, L K I, iŋŋe S(h- Phl) JõeK KuuK VJg; ińg Vän hv San, g ińge Kod Pal Ksi; (h)ińg, (h)ing g (h)ińge, -ng- V; eng g `eŋŋe, `enge hv Kuu, RId(n -i VNg Vai, -e Vai), enge ?Rei spor L(-ńg- Mih Khn); eńg g eńge, enge M(eng) Krl, eńge T(g eńgu, -ng- Puh) Lei(j-; eńd) (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. (hingatav) õhk a. õhk; gaas Toropill - - puhuti `inge täis Lüg; pudeli `prunti on `liiga `arva, `lasko `enge läbi Vai; pumbitase `toukrile `inge käde mere `pöhja; töömes pudelis iŋŋe all (õhukindlalt) Khk; maki orgiga torgiti makki, et ing `välja `tulli Muh; orika põied `aetasse `inge täis Vig; meri tahab `inge saada, [lahvandusest] aeab `sooja `õhku `väĺla Aud; ing lööb pudeli puńni ää Tor; tema ti̬i̬b `õlle ära ja paneb pudelitesse inge `alla Pal; vaat ei peä `inge; Mõned kuevatasid soolikad ärä, ajasid `inge täis KJn; Küll on õllel `kange ing (gaasisurve) sees SJn; nina `sõ̭õ̭rme om `kinni, mitte `piuksu ei tule `enge `vällä Hls; piip kõvast täus topit, ei anna `enge läbi Krk; õlu peäb eńge all `saisma Puh || fig Tütart oli inge (järelevalve) all oitud, aga na kui linna läks, kohe ukkas oli Han b. sisse- või väljahingatav õhk; hingeõhk Inimene eläb, sis eng käib `sisse ja `vällä Lüg; ing ep taha kenasti läbi `kεia (raske hingata); selle ing piab eluaja `aisma, kis pisiselt lapselt sitta söönd on Khk; `lastel `ööda, et ärge mette sööge mona ilma leivata, ing akkab `aisema Emm; Värskest lihast öeldi, et iŋŋe mekk on sees Käi; `issa meie palve, lued ära nenna et sa mette ei `eńga, `eńge `väĺla‿i lase `minna Aud; ei sua kõnelda. ing tuleb `väĺjä. kõri `kat́ki; kas ta ingegä (söömata) eläb Kod; paha ing käib suust `väĺlä KJn; kel eńg aiseb, ütelts et ni̬i̬ `süäme kõrva lasev läbi mao `luhti Hls; kellel kurgu liṕp `väike, sellel eńg aisess; [surija] tõmmaśs `seäsi `eńge üless poole, `alla poole ei lase suguki, vaaḱs `eńge üless poole Krk; kui sa (rase naine) läät `mü̬ü̬dä [sõnnikuhunnikust], vahit pääle ja `süĺgät, siss latsel eńg aesana - - elu aig alb ais eńgel man; ülesspoole kisub `eńge ~ `õngu - - nigu sureja vai `aige Ran
2. hingamine; hingetõmme hing puhuduksis (hingeldades); Ing `kurgus id Kuu; `eŋŋega puhub rakkule `õhku `sisse; vahel `ummistab `nõnda `eŋŋe `kinni, et `muudku käriseb vaid Lüg; Tuba on suitsu täis, oja ing kinni. Katsu iŋŋest kinni pidada Jäm; paneb iŋŋest `kinni Vll; ing jäeb pakile (ei saa hingata) Muh; ojad `inge tagasi, et äi `inga mette Emm; `Jooksis nenda kut ing `andis Rei; joose nõnna et [ei] saa `inge takkagi (hing kinni) Mar; ing karjub sees [astmahaigel] Kul; eng oo `rindus `kinni Tõs; Poiss akkas `naõrma ning `tõmbas engegä levä tükü `kurku Khn; mool matab inge `piale Pär; inge sees on nii koledasti, matab inge `kinni Ris; painakas - - käis `üesse kohe `tallamas, ei saand `inge edasi ega tagasi (hingata) VMr; siis akas ińg `rohkem `käimä (hingamine muutus kergemaks) Kod; ińg jäi `kurku `kinni Ksi; lämmatav ilm oli palav, nigu inge `piale akkas; [kitsad rangid] `võt́sivad inge obusel `kińni Lai; ing `kińni, ei saa `inge tagasi KJn; taht iĺläksi minnä, enge nõal (hinge kinni pidades); enge `matmise `aiguss (astma); nüüd ta `tõmbass joba viimäst `enge (hakkab surema) Krk; tu̬u̬ kes loeb nikerduse sõnu, piäb `eńge `kinni Ran; engu mat́t `kinni, `astu es `saaki Puh; juuśk nii et hingeldäʔ (hing kinni) Vas; ju̬u̬śk niguʔ hińg rinnost väĺäh Se; hinge kiskuma ~ vedama raskesti hingama; viimseid hingetõmbeid tegema (surija) viab viel `enge edesi tagasi, on juo menemise pääl Lüg; `pouslahis obu vä˛ab `inge Khk; Või ikka `viimaks vädas iŋŋe ää koa (suri) Pöi; kut inimene soreb, veab `inge tagasi, äi saa `sesse änam `luhti vedada Käi; ing on `kinni, kisub `inge PJg; keha on siit paks, siis lõõtsu ja kisu `inge Äks; viab `ińge nigu `paela läbi Ksi; taa (vanamees) ei joua umma `hińge `kisku õiʔ Har; hinge tõmbama 1. (raskesti) hingama; viimseid hingetõmbeid tegema (surija) akkas `enge `tõmmama, edesi ja tagasi. akkab surema Lüg; iŋŋe `tömbamine lihab `raskemaks Ans; `tõmbab `inge, kui ing oo `kinni; `inge takka `tõmbama (lõõtsutama) Mar; `aige `tõmmas `inge viimast `korda Juu; mea tulli ärä, miust jäi ta `enge `tõmbam Krk; [surija] naasi `hinge `tõmbamma Plv; 2. (pisut) puhkama las `tembab vähä `hinge Kuu; obosed `tõmmavad `enge tagasi Lüg; ma‿s saa mette `inge tagasi tömmata Khk; kus sa nii rutto `jälle lähäd `tõmma `inge takka vähä Mar; lase natuke `inge tõmmata [hobusel] Kos; es saa `engegi tagasi tõmmade nõnda `kangest mea joosi Krk; kudass sa sääl `eńge `tõmbat, kui ärrä niidäp oolega i̬i̬n Puh; Istu no ja `tõmba˽sa˽ka veidikenegi `hinge Urv
Vrd hõng
3. fig (puhkepausist, puhkamisest pärast pingutust) mies ise ka tieb `suitsu `põllu pääl. obone `tõukab `enge tagasi Lüg; Sa ei `anna `mulle mitte `inge `mahku; Ma ei õle tänä mitte `inge `mahku saand Jõh; mette‿b saa `inge taga, nii tiius töö Khk; Ka vanade inimeste eest olid jöulud kenad - - sai vähe `inge tagasi lasta Krj; oled käind, siis pörmu `aega `puhkad, vetad `inge taga; Raske töö juures peab vahest inge taha vetma Emm; Nüüd peab küll natust `inge taga vedama, muidu äi `jäksa änam Rei; võtab vahest `inge takka ja akkab otst `peale karima `jälle; joose nõnna, et saa `inge takkagi Mar; `uutkõ veid́okõsõ, `laske `hińge haardaʔ Se; ühe hingega korraga, puhkamata; pidevalt, järjest `juosin kohe ühe `eŋŋega VNg; kaks jaama vahet `söitas `ühte `inge ~ ühe iŋŋega Jäm; räägib ühe iŋŋega `terve jutu εε; virts tömmab ühe iŋŋega ennast täis Khk; paastu `maarjabe omingu pidid ühe iŋŋega pinust `laasta tuppa `tooma, siis sui `leidsid mune Muh; Ma pesi üheingega lounani pesu Han; seĺg on nii valusaks jäänd, ma ühe ingega olin kõveras [kartulivõtul] JJn; ühe ingega `kuanis kohe tuobi täie vett `nahka Kad; ühe ingega `tehtud KJn; ma joosi periss eńgpuhult ulga maad, üte engege Krk
4. elu(avaldus) a. elu, eluvõime, -jõud (inimene, loom) Ing `oieti siess `kuiva `kuorigu ja `lahja vesi`kördi najal; Kas olete jo oma sia ottand `iŋŋeld ärä (tapnud); `Hiŋŋe`vaara (eluohtu) enämb nüüd ei old Kuu; tüö akkab juo `eŋŋe (tervise) `pääle `käimä Lüg; ma võdin oma `iŋŋe pihusse (olin suures hädas) Jõh; siä vihastud oma `eŋŋe siest `vällä Vai; niid ing jähi `sisse (pahandades lapsele, kes sai oma tahtmise) Jäm; see suits vötab iŋŋe εε; pool `inges kala paadist `vöötud Khk; vanaeidel pole iŋŋe `ilpu (elunatukest) sihes olnd Mus; on‿se `inges alles Pöi; surm o ühna suu `juures, a iŋŋe põrmuke (elunatuke) alles sehes; visa kassi `persest ing menema; nii kaua kut mul ihus o `inge, ma täna `teitid; kaks kolm `päeva `piikus iŋŋega ja `surri ää Muh; valvaskala püid peab väga hiŋŋe pεεl (elukardetav) asi olema Phl; `inges pärast pannakse uśs [õnge] `otsa Rid; tä aas `eese `inge `jälle (paranes); tänä akatse neid `ingsid `vällä `tõmbama (sigu tapma) Mar; ega ma teda `inges peast (elusalt) änam `näindki; nutab inge seest `välla ~ nutab `surnuks Mär; Vedelad leeme`lörtsi sai mõne `luśka `inge pidada; `Kange küha `aegas oo kua ing minemas Han; nüid `peetakse inged sees nende `aŕstega Tõs; Angõrjas nda vjõsada engegä Khn; `inges anid; inge vaemuga (elusalt) sain ära [sõjast] PJg; Jusku vaim, et si̬i̬ eng aga vi̬i̬l si̬i̬s seisab; Jalg sureb ära ja käsi sureb ka. Siis jusku sipelgad joosevad, kui ing (liikumisvõime) `jälle `sisse tuleb; pole enge `põrmugi (elunatukest) sehes Hää; kas sa saad vähä ehk `paĺlu [raha] aga ing sa saad ikka sees pidada Ris; maha tapetud ehk `ingest peast `viidud [vasikad] - - turu `peale või `linna Rap; `võt́sin ommiku ühe jänekse ingelt ära (tapsin) JJn; madisepävast tõusevad `inge kõik loomad, kas `kärpsed ehk uśs Tür; me küĺmetsime `paĺlalt nõnna et kas või ing `väĺla siest Koe; ia miel et ing sies (öeld, kui küsitakse naeru põhjust) Iis; kisendä kas ing ihoss jäägu; kisendäs kas ińg (täiest jõust) Kod; jäi ikki vi̬i̬l `inge ~ inge `sisse KJn; [lehm] tapeti ärä viimätse inge mineku aeg Vil; kannatlik kavva eläs ja viletsil visa eńg Trv; ka (kas) engest peräst tõid [sea] Hls; sääl om eng kaalu pääl (elukardetav); ei võta mitti kübent [toitu], enge pidäde; mis tast sitast nõnda kirut (nurud), ega ta mõni enge eläts ei oole; pikken lei maja palame, `paĺle eńge saive `vällä; mõni laits satass maha, om ilma engete tüḱk `aiga Krk; see lämmi leib ja `värske või om meie eńge `tapja Hel; mia rabeli nigu eńg oless `väĺlä `lännu Nõo; visa minekiga hińg seehn Rõu; ku jo [rase] om poolõh aoh, sis üĺdäss: [laps] om jo hińgeh Se || elamine, elu ülespidamine teenib `palja iŋŋe (söögi) eest Khk; `Osta `kuskelt ei saa, `kaarisi inimestel põle, vabrikus tiha‿i saa - - eng päris `kińni Hää b. (taim jm) see puu töuseb veel `inge; lassid `inges (kasvavad) puud pöllu ajaks Khk; ing oo sees, aga edasi ei lähä (viletsast männist) PJg; mud́u põle `inge soand `sisse [pisuhännale] kui pidi inimese verd `andma Kad; puul om eńg [kohe] vällän – lase puul auk `sisse - - ja `peoge `su̬u̬la `sisse Hls; kõŕs om pehme, juśt ku `enge ei ole sehen Krk c. (mitmesuguseis väljendeis) Saõmõ paha engegä (hädavaevu) `laidõ `alla torma`varju Khn; är `pääsi vi̬i̬l kurja ~ poole engege (poolsurnult) Krk; hingega 1. eluga, elus(alt) kut potermańn `paĺjalt ära lihab siis [laeva]mihed aenult iŋŋega `pääsevad; neid (vähke) saab ingega `katla `pandud Jäm; nägi [meest] viimist kord vel iŋŋega Muh; ta tuli tagasi ikka ingega sialt (sõjast) Ris; engege latsek ollu ka joba - - kuus kuud [vana] Hls; 2. (raskest olukorrast, hrl retoorilistes hüüatustes) koes sa iŋŋega lehed, piab `pεεle sii olema Khk; kus sa lähäd oma iho engega Tõs; kus sa iŋŋega pääsed piad elama VJg; vilets on elädä, aga kus sa ikki ingegä lähäd KJn; 3. kiiresti, hoogsalt Mis sa longid, astu engega; Ära viida `aega, asu engega asja `juurde Hää; engel 1. elus `viĺjä `ańti, et sa aga ingel `seisid Kod; [põua ajal kängunud viljast] mis ike engel om, si̬i̬ akkass `viskame [kasvada vihma järel] Krk; 2. (retoorilises hüüatuses) kus sa engel läät – miul ei oole `mintävet aset Krk; poole hingega 1. poolsurnud, -surnult poole iŋŋega `pääses `randa Khk; `Näetsa kui vigaseks [teder] ennast ti̬i̬b, poole iŋŋega naagu oleks olavad `poegade `aegu Krj; pole hiŋŋega vana loom Phl; poole ingega jähi veel Mar; mõrtsukste kähen ollu - - är `pääsi vi̬i̬l poole ~ kurja engege Krk; 2. vaikselt, omaette Räägi väga, mis sa sedasi poole ingega podised KJn; sooja hingega eluga, elusalt `pääsin soja ingega veel `lahti Mar; saeme soja engega `kalda Tõs; sooja ingega `piases viel kääst ää Kos
5. elusolendi, hrl inimese surematu osa; ant ihu, keha `Ennevanast õlivad `valged `vorstid, veri õli ing, seda `süüä ei `tõhtind Jõh; Ihu iŋŋega (täiesti) ukkas Khk; Kui ing akkas ihust ää minema, siis `pöörti inimene seliti Krj; Inimese ing `öötakse `peale surma veel nelikümmend ööd `päeva sii moa peal `rändavad; Kui inimene surema akkand, `tehtud uks `lahti, siis ing soand `välja Pöi; ing ja ihu väriseb sehes Muh; hing on ema ihust juba so `sesse `pandod, aga vaim on hiljem; nee (sandid) palusid `jälle `nende `hingede eest, kis raha `antsid Phl; venelased olid selle viina järele nigu kurat inge järele Noa; eńg ei `minne siiss ukka, kui ihu arida saab (peksust) Mih; inimese ing ei `surrõ Khn; [enesetapja] `Ańdis oma inge kuradil Hää; kalal ei ole `inge, temal on elu sies Ris; vaim käib kodo, aga ing kodo ei käi; kui ing lähäb juuress ärä, siis [inimene] oo `surnud Kod; ega sa `enge omal ei saa, et sa puret Krk; raha rikkus, eńge ukkus Puh; jumala peräld eńg, kurja peräld kondi (ebameeldiva inimese surmast); inimesel om eńg ja eläjäl om eńg Nõo; [puugitegemisel] sünni selle eńge `pääle, kessi `sinnu enne tennu rhvl Kam; sa ikõt nii et ińg lätt iire`mulku (öeld pilkavalt) Urv; eläjäl om toss, inemisel hińg; Opõtaja püünd inemiisi `hinge patust pöördäʔ; poiśs oĺl vällä˽kooluʔ, hińg hiire `urgu, toss tuhatõrikõistõ lännüʔ Har; imä õ̭ńniśt minno iho ja hińge poolõst Rõu; ĺätt `põrguhe kõ̭õ̭ iho hingegaʔ Vas; mi timä hingega `jeie üteh ja `seie (öeld kaotsi läinust); jummaĺ anna tälle `tu̬u̬hhu `ilma hinge ette (hingerahu); koes‿sa uma hingega `läädeʔ, patu`kuurma (patukott); last hoia˽ku `hińge (väga), a raputa ku `uibot Se; ku ińemin kuolõss, sõss jeng lätt muidõ `jeńgi munu Lei; kolʔ `päivä vahḱ hińg havva man; [surnust rääkides öeld alati enne või pärast nime] hing jumala `peŕrä; hüä hing lätt `taivalõ; luuʔ koolõsõʔ, a hińg koolõ‿iʔ; [hingedeajal] pallõldass `hińgi iist jumalalõ Lut; hinge mäletama ~ pärima ~ ülendama (õigeusu kombe järgi) surnut mälestama ja õnnistama `tarvis `lassa oppetajal `surne `enge ülendä Vai; jumal ülendagu tä `inge ning alandagu tä pattu Khk; inge ülendus (surnu mälestuspalve kirikus) Pal; jumal ülentegu esi temä `enge Hls; `keŕksänt peränd [surnu] eńge jumalale; `ütle jumala peräld miu suguvõsa eńg, ülendä suguvõsa `eńge, siss jääp pilli`puhkmine vakka [kõrvas]; ku kõru aap `pilli, siss ülendädäss surnu `eńge Nõo; seh no sullõ seo, siss sa ülendät ka ta `heńge (öeld päranduse jagamisel) Rõu; kas kadonu hing ärʔ om peritüʔ (surnu nimi kirikus teatatud); hinge perimine ~ peritsemine (2–3 kuud pärast matust) Plv; `hińgi mälehtedäss; kuvvõ nädäle `aigo `ku̬u̬ĺja umadseʔ õks `andva˽määnest `ku̬u̬ĺja `kraame määńtselle läsile naisilõ `hińge üleńdädä ja sandõlõ andass jah; [ema] pääle kerigo ao lõiḱ muna neläst`kümnest raasakõsõst ja jagi sandõlõ puja `hinge mälehtädäʔ; jumalõ peri hińg täl, timä om `ku̬u̬luʔ Se
6. fig (millestki kesksest või olulisest) a. (inimesele elutähtsast) See asi keis mul otse ööda, oort iŋŋepöhast läbi Kaa; [palderjani] Juurel on nii vahe erk ais et käib oort iŋŋest läbi Pöi; nüid viśt lää eńg laiali, kõtt om tühi; [lapsel] `väikest viga midägi om, sõss rü̬ü̬ḱ nindagu eńg laiali Krk; eńg nii tühi, et vahi `persest `siśse, am̀ba paestava (söömata inimesest) Ran; hińgega `kauplõmma (liigkasu võtma) Se; hinge alla ~ ette ~ sisse, hingele panema ~ võtma jne; hinge all olema sööma; jooma ei oda (`viina) `hiŋŋe sise Kuu; `Viskas kõik kalad `inge `alle Lüg; Küll sel õli juba asunik `inge all Jõh; ta‿b vöta [toidu]raasustkid iŋŋele Khk; Ma pole `meskid iŋŋe ligi vötnd Mus; Pane see (õlu, viin) oort iŋŋe `alla Pöi; ei tä võta mette `miskid `asja inge ette Mar; muud `asja mette [raasugi] `toitu enge ette ei taha Tõs; Miul ei lää si̬i̬ sü̬ü̬k eńge `sisse ka mitte Hls; lassi `piimä ja karbi võid ma oma enge `sissi ei võta; miu eńg es võta tat (vastumeelset toitu) `vastu Krk; `aige ei maedsa, ei võta eńge `siśsegi midägi Ran; Heedä hinge ala (öeld viinajoomisel) Räp; hinge seest sööma ~ võtma kiusama, tüütama Vana`eide `lorbutamine süöb `iŋŋe siest Kuu; Noored söid vanadel inge seest εε Emm; sa võtad mo inge seest `vällä `eese riioga Mar b. eksistentsiks oluline nähtus, tegevus jm Pajud kasuvad `seikste nögude vesiste maade peel - - Vesi on ikka paju ing Kaa; tä (lõng) oo mõnest kohast nii peenike, et põle `ingegi sees Mar; küll aga `ketrab peenikse [lõnga]. ära ikki `enge `väĺla võta Hää; mehil o nagu ing, tubak ja viin Kod; obone oli minu ing kohe. taĺlitasin ala neid Plt c. korrasolek; töökorda panek; tegutsemishoog Eit saa ega saa `tüöle `hinge sise Kuu; tuuligul on ing `välja minemas (laguneb); p‿saa piibule `inge `sisse (tõmbama); ma‿b saa obusele `inge `sisse (korralikult tööle või sõitma); p‿saa rakule `inge `sisse (korralikult valmis tehtud) Khk; torupill `mud‿kui `üidis, ma `tõmmasi tale ikke koa `inge `sisse küll Aud; ta ei saand `kangalle `inge `sisse (ei osanud kududa) VMr; Tuulikuid põle vist rohkem kui veel kahel on ing sees Trm; Mina `esti ei osand [võid] tehä, siis isä lõi inge `sisse. Temä osas nii `järsku üles-`alla `lüiä männäga, siis ku̬u̬r võttis kohe inge `sisse ja läks ruttu kokku KJn; tulel om eńg `vällä lännu, ärä `kistunu; puhass engege tuli `palli ümmer (lõi kõvasti välku) Krk
7. fig (viletsast või põdurast olendist) a. (väga kõhnast või viletsast olendist) `eŋŋe ei vie `kiegi (normiks ei võeta kõhna siga) Lüg; muku sai si̬i̬ ing ärä räesätud (lahjana tapetud); nägid et, muku ińg (väga lahja) õli sul talleke, tagasi tuada Kod; mis sa `seantse surmak ti̬i̬t, `paĺlalt si̬i̬ kuri eńg luie vahel sehen; Kadri om ka nõnda är kadun (kõhnaks jäänud), et paĺlass eng vi̬i̬l Krk; Niguʔ hingetsänk (pikk ja kõhn inimene) Vas b. (väga vaesest või tühisest inimesest) `Andas `krundi ära - - Pärast vahi et omal ing `paelaga `kaelas IisR; taal pole muud kut türa ning tühi ing Khk; Sool pole muud kui süda, saba ja soe ing Rei; se mees põle muud kui tühi ing ja türä taga Juu; mes suss tappa! tühi ing, suala tüńn ja vana pindsakutükk Kod; kehväl ike [muud ei ole] ku ihu ja eńg Hls; vana inimesel ei ole mitte ku midägi, `paĺlald ihu ja eńg Puh; nii jumalõpaĺlass, tel ei olõ mitte medägi muud ku hing ja `hammõ rüpp Har; Esiʔ um hińg nööriga kaalan, a˽`tõisi um virk nägemä Rõu; hing langagaʔ kaalah (täiesti vaene) Vas; Ei olõ muud ku titt ja hing Räp; täl mudgu paĺass hińg; hińg om śeeh, silmä pääh, muud olõ õi täl midägi Se c. (kehva tervisega; väga haige, suremas) Omal ing `uule tukkames, aga viel `vannub `kurja Kuu; veda juo kolm samu `henge `niidiga taga ja ka veel `uhke ike VNg; sene eng on `justku `niidi `õtsas Lüg; nii vilets, mis ing löŋŋaga `kaelas; `umbest ing on `kontide vahel veel, nii `otsas `aige Khk; kõik peab `jääma maha kui ing o keele peal Muh; Ing niidiga `kaelas, sitaauk nööriga `seĺgas Han; ing piiksub vel `kontide vahel, see sureb varsi; mis sa teed ing ja elad (viletsa tervisega) Vän; Eng niidiga ~ `viltse lõngaga `kaelas ~ eng minekul Hää; kakestab üksinda `paĺke `tõsta nõnda et ing lõngaga kaalas Saa; ing `niiti pidi sies; ing paelaga `kaelas Kad; ing ripub niidi õtsas Iis; kõńd tõine, juśt ku eng oless londige kaalan ollu ~ londige näpu otsan; mis sa `seantse surmak ti̬i̬t, `paĺlalt si̬i̬ kuri eńg luie vahel sehen; nõnda `aige ja ärä lõppenu, eng liigub kurja luude vahel vi̬i̬l; si̬i̬ kuri eng paĺt keele perä pääl vi̬i̬l Krk; eńg om täl niidiga kaalan, aga muku eläb; mes mä elä, eńg om `persega `riibu, `mõtli et ma ärä koole Nõo; Esiʔ um hińg niidiga jo˽kaalan, a udi vi̬i̬l tü̬ü̬d tetäʔ Rõu; hińg nööräga kaalah Plv; hinge heitma surema minu `sõprad on kõik juo `enge `eitaned Lüg; Eile omiku `eitis iŋŋe ää Pöi; lehm raband `jalga ja eitnd `inge LNg; tema tuld tüölt kojo ja eit `inge Kad; `tuńdi kaks on `aega kui eit́ `inge Kod; eits `enge Hls; tõist last kabelin `matse, tõene kotun `eitse eńge Nõo; [hobune] hiit́ hinge sial är, `pillu `maahha; `hirmu ar, õt `tahtse hińge `väĺlä `heitäʔ Se; hinge vaakuma 1. pikalt põdema; suremas olema Õli juba `inge `vaakumas, aga ärä `püäräs (sai terveks) Jõh; [inimene, loom] vaagub eese `inge, ei tä sure ega elä Mar; Lehm sõi vist `naelu `sisse, nüid vaagub `inge Han; si̬i̬ one juba `inge `vuakman Kod; ammu joba vaagup `enge Krk; vana pernańe `vaakse `eńge San; 2. u majanduslikult alla käima Mõni kolloo·ś vaagub kua `inge Han; hinge (välja) viskama surema, kärvama kuer `viskas `enge `vällä Lüg; enge juba `väĺla `viskanu Hää; üks nuare ärrä (oiniktall) one ärä inge visanud Kod; kevädi pidi kaśs inge `väĺlä `viskama KJn; [laadal hobune] iluss ku lihamägi, ku kodu saave, `viskab enge Krk d. (väsimusest; suurest pingutusest) eng oli kohe `kontide vahel `ninda `niidin `eina ärä VNg; Kas vai rukki`leikuss, päiv palav, ing `ambas, oi küll sai `auvet; Sai `tulla `ommiku `mõisast `reielt, ing niidiga `kaulas, ei `sõisand jalal Lüg; `juokseb `ninda et eng `ambas Jõh; `Juoksime `nindat `irmus, ing oli `paelaga `kaelas IisR; `lintsi nenda mis ihu ing kisendas sees Khk; karjob ühnä inge põhast (kõigest jõust) ja röögib Mar; Kus poiss lidus lõõtsutades, vata et eng paelaga `kaelas; Ing niidiga kaelas, ingeldab - - nägu tü̬ü̬ `raske või joosuga tuleb Hää; kui kiire töö - - siis tehasse nii et ing `ambus Lai; et hing armas sees kõigest jõust siis ta `panni naa `lingama et ing armas sihes Muh; Joose naa‿t ing armas sees Lih; Suure `tü̬ü̬ga `tõmma nii et eng armas si̬i̬s Hää
8. (surnu) vaim a. vaimolend, kummitus sedä (kuusikut) `kartas `enne igä mies nagu `enge Lüg; Kui `inged tulevad (hingedeajal)`riega, siis tuleb pikk ja külm kevade, kui `vankriga, siis soe ja varane kevade Jõh; `ingede pää oli `talve olnd, siis oli `pandud `ingedele pudru Khk; neli nädält sedä `enge `aiga om. võet `engi `vastu; pimme udsu, sõss enge tulev `taevast; enge tuleku päeväl olli viit `süvvä engedel ja mineku päeväl kah. enge saadeti ärä, tapeti siis üits lu̬u̬m, kas kana või; ma oodi tat (teda) ku `enge, es tule‿s tule Krk; keedetu `paksu jahu `putru, `pantu või `siĺmä, siss `viidu tareotsa pääle `engile `süvvä Puh; eńge siss teǵevät toda `ilma alvass – ku na ulguva Kam; pulkšti (kella) katõ`teiš́šüme `aigu `üöse jengeʔ `ḱäülese maa päl, t́egeva taad ež́ tü̬ü̬d, mia t́ekki jelleden Lei; hingeʔ lastass `täämbä (hingedepäeval) vallalõ puolõst üüst puolõni päväni Lut || hingedeaeg Mihkle päeväst üits nädäl `eńgi, eńgist nädal märti Trv b. vaimuks maskeeritud inimene (hingedeajal) ku ma nu̬u̬r oli, siss ma käüsi ka engen. enge käüsiv vagaviisi - - mõnel olli piĺl man, mäńgs kannelt - - `laulsiv iki: enge omma siiä saanu. `antke `engil ańnakiida, `antke `engil kanaliha, `katske karaskiida. kui ei ole aniliha, siss `antke `engil sia `ändä; `võtsiv `enge aja `algusen, üits kolm `õhtud käüsiv - - mõni pańd kirmi suu ette. `ütliv iki: lääme nüüd enges; enge es tandsi, käüsiv üte mant tõise manu, [tahtsid] iki: käkki, karaskid ja liha Pst
9. elusolend a. inimene või loom, hingeline Üks väsümädü ing tämä oli; iga ing toi kolm-neli `tündri `silku `kaasa `palgaks [kalapüügilt Soomes] Kuu; küll on mones `vallas pali `vaisi `engesi Vai; mis sa `piinad `ilma `süüta `inge Khk; `Mihklipää `laupa `öhta siis karjased `otsisid ja ajasid veel `viimpse kui looma iŋŋe metsast koju Krj; Piikund ing (väsinud, nälginud, poolhaige inimene) Pöi; Mis teised ütlest seda ta tegi - - oli üks saamata ing Emm; oo sool `põrsa ing maeas, põle sool `nälga `karta Mar; Või säl sõjas neid `engi vähe `otsa saab Hää; kõik viimane kui ing (inimene) oli kadund Juu; siis käind külas `õmblemas kus põle mieste `ingegi old JMd; `ükski ing ei tiand aimata VMr; minä tulin kõege `enne. `tõisi ei õle mitte `inge Kod; miul ei ole elävet `enge kodun; üit́s `eńgig ei liigu (väga vaikne) Krk; ma ole õnnetu eńg, ei ole omakest Hel; turbavva, kammar om pääle kasunu, ku pääle läät olet kadunu eńg Nõo; ta oĺl siss ärä lännüʔ kotust ilma hinge `ti̬i̬dmäldä Har; ka taal hingel (joodikul) püsü üi midägi; kotoh olõ õi ütte jumalõ `hingegiʔ Se; meele (meile) katõlõ hingele saa viländ Lut || (hrl kiriku- või usklike terminoloogias) `Nõrkend ing (vähese aruga) Lüg; ära kadund (patune) ing Jäm; üks ära valitsedud ing Emm; ärgand inged, kis akkavad jumalad paluma Los; äratud inged Plt; patanõ ińg Krl; nu̬u̬ omma kõiḱ `õnsa hingeʔ, kiä `taivadõ saavaʔ Har; riš́tit (j)eńg Lei b arvestusühik (elusolendite, hrl inimeste loendamisel, maajagamisel, maksude määramisel) `eŋŋede vili õli sääl (magasiaidas), mehe`eŋŋe pääld õli juo ikke kuli rukkid `sisse `kasvand Lüg; kui `palju neid inimese `ingesi teil on? viis `inge peret Vai; `veisid viis `inge `lautas Khk; `kirkonna iŋŋed (kihelkonna inimesed) Jäm; vallamaks oo viis sada iŋŋe pealt Muh; meite kihelkonnas kolmsada `inge Emm; `ingede kirjudus (rahvaloendus) Rei; kolmteist `ingsid kano Mar; kas ingete järele on neid (koolilapsi) pailu Var; No `metmes `enges (mitu) sul‿s neid (sigu) on Tõs; metu `lamma `inge sa ületalve jätad Aud; kodu `kasvasin, oli `kümme `inge pere JJn; vallan eläb kolmtuhat `ińge; pere õli kaheksa `vaimu – `inge Kod; viie inge `pääle saab viis kilu `suhkurt Vil; engede mass pannass engede `pääle Hls; meil iga `aasta piät vallavalitsuse kätte engede aru [viima], kui paĺlu `eńgi sul sel `aastal talun om Hel; egäl eńgel `olli viisteistkümme vakamaad. kutsuti Kääni eńge Nõo; inemiisi `loeti õks hinge `kaupa, eläjeid `loeti tossu `kaupa Har; suuŕ kruńt nelä hinge maa Se; nääd́e hinge pääle (nimele) Kra || fig `meskesed suured pühäd. kolm `inge (päeva) peräkuta Kod
10. inimese sisemine olemus a. sisemaailm; sisetunne, südametunnistus; teadmus Ei sen mihe inge uks `naljald irvagille lähe (ei avalda oma saladusi); `kuidagi on nie sügüsü `ehtud ka nii sügävälle igä `hinge vajund Kuu; sedä (maagilist rohtu) piab `andama `ninda et tämä eng ei tia Lüg; ing kiheles sihes (mingi mõte ei andnud rahu); oo sul midagi iŋŋe `teatavas Muh; Joudnd seda ingest (iial osanud) arvata Emm; Mo ing-vaim on sellest asjast küll `lahti Rei; mo emä ei võind [teda] inge all (üldse) näha Kir; Oleks ma engest või vaimust seda `täädnu; Mis ta eng ja vaim küll `mõtles, ku ta `seukse pääteu ära tegi Hää; jäta mu ing rahule, kuradi naakmańn Sim; õleks ma seda ingest tiand ~ õleks mu ing seda tiand Iis; ma ei saĺli teda inge `sisse (üldse mitte) Trm; ilma inge `tiädmätä saen äbi Kod; ta tahap rahu saia, et eńg ütel pu̬u̬l om; ma es või engest arvade, ega mõtest mõtelte, et miul `seante küläline tulli; miul es tule engest (sugugi) `mi̬i̬li Krk; miä es tiiä eńgestki Nõo; võit kõ̭nõlda nii paĺlö kui hing himostass Kan; ku˽hińg `haigõ om, siss om hingel halu; ma is tiiä tu̬u̬st aśjast medägi, mu˽hińg om tu̬u̬st vaga Har; Taal naa˽hińgeaasaʔ umma˽lõdvaʔ (kergeusklikust) Rõu; mi̬i̬śs tiiä äi˽hińgegagiʔ, mia naańõ tah kammandass Vas; sul inäp `hińge ka olõ‿i seeh, ar olt uma hińge `andnuʔ, õt hooli‿i tõisist sukugiʔ; kost saʔ mu hinge `sisse tiiät; sa kui `hińge kaalut (usutled), sa usu‿i tõist; proosta kõ̭nõlõss perämätsest hingest kõ̭õ̭ `vällä Se b. (meelepahast, vihastamisest) täis `iŋŋega (vihasena) Hlj; ing täis sappi Lüg; siis olid mehed `inge täis teise `pεεle; tegi mo iŋŋe nii täis Khk; Mees aes selged möga suust välja ja siis mool ing kerkis Emm; aga mo ing `kerkis sees Mar; aga mo ing oo täis ta `peale Mär; Vaname ing karand täis Kei; mis ei `meeldi, si̬i̬ aab üsna ińge täis Pal; eńg saa ~ lää täis Trv; eńg läits täis, vihast Ran; [tal] Karaśs hińg `hirmsahe viha täüś Rõu; timäl siss lät́s jo hińg `väega tävvess Vas; hinge all 1. enda teada; südametunnistusel tämä piab oma `tieda, piäb oma `eŋŋe all sedä `asja Lüg; eńge all mul ei ole saladust Ran; 2. varuks, omanduses olõ õi `tingä hinge all Vas; ar˽kõ̭õ̭ and mis hinge all om õnõ Se; hinge peal(e) ~ pealt 1. enda teada; mureks; südametunnistusel(e), -tunnistuselt `Räegi ära `inge pialt, läheb `kergemast IisR; see‿b jöva midagid oma iŋŋe pεεl pidada; komveki kot́t kipitses taal iŋŋe pεεl Khk; tä (tema surm) läks teise inge `peale Mar; sel on inge peal pakil kedagi Jür; kiḱk na kõnelev mul ärä enge päält puha Krk; mia ei naka enämb vanan `endä eńge pääle `võĺtsma Nõo; `jäie esi `haigõss - - mul oĺl siss pu̬u̬ĺ [kudumata] sukka hinge pääl Har; timä ar tuńnistass kõ̭õ̭ uma eho-hinge päält Se; 2. varuks, omanduses mul ei oole `sentigi enge pääl Krk; hinge peale käima süüdistama; kiusama; vihale ärritama käib `iŋŋe `pääle (ajab vihale) Hlj; tä köib mo inge piäle, `kiusab mind Tõs; si̬i̬ käup miul periss enge pääl, ku tõine miut `sõimass Krk; hinge `pääle `käümä (süüdistama) Vas; hinge taga ~ taha ~ tagant 1. enda teada; südametunnistusel(e), -tunnistuselt Minu enge taga `seukest `aśsa ei ole, et ma `vargil läheks Hää; see asi kipitäs `piäle inge taga Juu; no pajata `välja mis sul inge taga on Kad; ei olõ midägi hinge takah (südame pääl) Vas; 2. varuks, omanduses(t) Pole `iŋŋe taga punast `krossigi; `Viimase kobikani `ansin `iŋŋe tagant `väljä Kuu; killel pole `miigid sugust iŋŋe taga, selle kääst pole `maksusid ka vötta Khk; mitte vilja ega toidu ivakest põle enam inge taga Mär; viimane `kopkas inge taga Kos; nad norisid viimase peńni inge tagant `väĺla Sim; tämäl ei õle inge taga `seńti raha, ei tükki `leibä Kod; [ta] Annass või eńge tagat ärä Trv; eńge taga ta ei piä `endäl, nii `elde Ran; `Väega˽`helde `käegaʔ, tiä `andsõ kas vai viimädse hińge takast ärʔ Urv; mul ei olõ mitte medägi hinge takan süüäʔ Har; Jätä‿iʔ hinge taadõge (mangub kõik kätte) Räp
11. iseloom; tugev tahe; visadus on sel ka `inge seda `valmis teha Hlj; `valju `eŋŋega obone Lüg; Ise pisike, aga ing on ikka nii suur (väikesest ja väga tigedast koerast) Mus; ergu engega, see‿i seesa pudelis ka vakka Aud; Ma oma enge ja vaimu poolest ju ti̬i̬ks, aga ma‿i saa Hää; si̬i̬ om üit́s ää engege inimene, eläve vaimuge Krk; väegä visa eńgega, ei jätä enne `järgi, kui ärä om tettu; siss ollit nu̬u̬r, eläv eńg seen Ran; taa (viin) võtt iho`tervüse ni hińge rikk Vas; hingele (südamelt) om hüä ineminõ; pehme˽ki̬i̬ĺ pett, hää hińg and Se; elust ~ ihust (ja) ~ hingest, hingest südamest, hingega, ihu (ja) hingega, ihul(t) hingel(t) jne kõigest väest; innukalt, agaralt Ei ole parada `meeste `korval `soudajes, ku pead elust hingest igä `tembama Kuu; ühe tüö `küljes ole ihu ja `eŋŋega, et sais `valmis VNg; tegi kõhe tüöd ihu `eŋŋe puold Lüg; `jooskes keigest iŋŋest äga äi äs jöva Khk; `Mõisnikkude `vastu ta oli kõigest iŋŋest Pöi; seda õlut `aetse õte iŋŋega takka Muh; on aśsa `juures ihu ja ingega, süle ja seĺlaga Tor; tämä tast iho ingegä mennä; mina saen `vandu iho-enge pualess (kõvasti vanduda) Kod; tegi kõigest ihust ja ingest ~ ihu ja ingega Lai; ta on ihul-ingel sääl `juures KJn; ihuld engeld püünäb tüdrukut; ma avitess kige ihu ja hingege tedä Trv; ta püünäp nindagu ihust ja engest; sellel ma os lännu, ihul engel (meeleldi) Krk; püis kogu eńgest, aga es jõvva; me nüpeldäme kõegest ihust ja eńgest ärräle `jäŕgi Ran; temä ois Juhani poole kõ̭ige ihu ja eńgega Nõo; ma‿less ihust ja eńgest tullu sinnu `kaema Rõn; `tahtsõ ka perremihe pojalõ [naiseks saada], teḱk tu̬u̬d tü̬ü̬d `vaesõkõnõ kõ̭gõ ihu-hingega Har; timä `väega taht, umast ehost-hingest; kõ̭õ̭st hingest-`süämest `väega himostass; tü̬ü̬d tege hingest ni `süämest; hingest `süämest tä ikk `väega Se | timä perämätse hingega vi̬i̬l haard tetäʔ vai püüdäʔ, perämätsest hingest haard tetäʔ Se
12. midagi väikest või õhukest, kübe, raas; (eitavas lauses) sugugi, üldse mitte `naarid `kasvasid nönda suured, mineva sui‿s saa mette `inge ka; pole söö `ingesid `liitis Khk; Tedremadar on `söuke pisike peenike rohu ing; Nee mõned männi ja kase iŋŋed mis seal (rabas) on nee‿b kasu puuks koa Pöi; ei taha teisega `reaki, mitte iŋŋe sõna‿p lausu Muh; suhkurt andass väga inge`ohtu (vähe) Kir; sa `tohtind `ingegi ütelda Vig; nied ühed enged (ühed ainsad) tal olidki, uiõd ljõnna `riided Khn; akkasin `vaatama kas on pluomi `inge peal ka Ris; ei õle `üste sõrmusse `inge minu majan; minä ei õle ühelegi `inge `annud (kõnelnud), aga jutt oo väĺjän Kod; nagu rida läks [puravikke] - - aga nüid, mitte üks ing Äks; nii lambi laasi ei pia mitti `enge (purunevad kergesti) Krk || (võrdlustes) Nii peeniksed naelad just kut iŋŋed Pöi; Minu [kedratud] lõng `oĺli ikki peenike ku ing Hää; [peenike koelõng] nagu üks ing `sisse kududa HJn; sõgelased on ühed ullud – üsku ing ise, pienike Sim; mõni kirp nagu ińg. tiĺlokene nõnnagu ińg Kod; lõng on peenikene nii ku üks ing Ksi
13. ujupõis kala ing. `niisuke ele rakk kala kohus VNg; kala iŋŋeks kutsutess `säinasel keige `rohkem. iŋŋed kahe jätkuga; Kui kala puhastad ning kala ing viŋŋub, siis saab kala veel Khk; avi ing käib `mööda seĺg`roodo; torsal on suur petk hing sees. `leika peege `katki, hing toleb `välja Phl; kala ing, mis selgroo `külges on Rid
14. (hüüatustes) a. (retoorilistes hüüatustes või küsimustes) appud `piimä ja `suolast `kammilast `korva ja, `leibä ja, mes sa viel ing `nouad Kuu; kus sa eng lähäd. õled mul näppis Lüg; No mis‿sa ing oleks `kostand, kut äkist oleks immu tulnd ületsitpidi `minna Ans; Kus ta `vaene ing `sõukse ilmaga lihab Pöi; kus `silda põle, `sinna ikke pannasse jalabud `piale. kuda sa ing ikke üle saad Kad; oh ing alassa küll, si̬i̬ mi̬i̬s on ukan Kod; kohe sa eńg lääd Trv; oi armassińg, na˽saluvõ valusdõ San; Vanast ummõldi, mõtlõ˽hing kõ̭iḱ `käegaʔ Urv; Kui sa˽kulla hińg pant toolõ tiĺlu latsõkõsõlõ˽`kahrõ `rõiva `ümbre Rõu; no mis sa, hińg, `mõtlõt ka, õt nii tiit Se || (viinajoomisel) Hing alt, uputus tuleb Trm; Hińg hoiaʔ, huputuss tulõ Räp b. (kirumis- või sõimusõnana) `saadana ing, elu on jo `sellest `saate täis tema `pääle Hlj; Ah sa katkend ing; Oh sa arg ing, või pole `julgend `ööse `surnuaja juurest läbi `tulla; Poiss kuri ing `toetas tagant `aknast ennast `sisse Pöi; oh sa `põrgu ing Tõs; kurat su iŋŋe `sisse JõeK; katsu et sa va `prohvuse ing siit minema suad JMd; oh sa `saadlase eńg Ran; `ossa koradi eńg, kos‿sa lähät Nõo; oh sa kuradi `saadani iho hing, `ütless muni kiä `hirmsahe vannuss Plv; kurat, vehmer lät́s `kat́ski, ah sa hing Se
15. Vähis`iŋŋes (hingpakkis) ruttasin kogu tie Kuu; mes sa õled siäl masina all? surma ing (surmale määratud) Kod

ingatama ingatama Trm KJn, -ätämä Kod (korraks) hinkuma Nii kui [peru hobune] saba viskab, nii ingatab ja viskab plirtsti kust Trm; [hobune] `kerkis tagass ja ise vi̬i̬l ingätäb: i̬i̬ʔ Kod Vrd ingastamma

inglender `i·ngle·nd|er g -eri VJg Lai, -ri Han, -re Kos Pst; g `inglendre Vig
1. inglane Vanaisa `ütles, et tä `olle `kahte `ingle·ndert `Virtsus näin Han
2. Inglismaal aretatud loomatõug a. ratsahobune – Kos VJg Lai Pst `ingle·nder on ia sõedu obune Kos; `inglender oli ilus obune - - `rõngas kaelaga, peenikese `sirge kerega; `inglender oli punakas kõŕb, must saba ja must lakk Lai b. lammas enni olid `inglendre `lammad Vig

inisama, inisema inisema R eP ?Puh ?Nõo, -e Hls Krk(-m) San Krl(-mme), -ä Kuu Vai/-mmä/ Vig Juu Kod KJn Puh Nõo Rõu, -m(m)ä Plv Se; inisama Kõp, -äm(m)ä Kan Har Vas
1. tasa läbi nina häälitsema (loom) vasigad inisevata `tahtuvatta `juua `saada VNg; teä midä senel `lehmäl on, et alalde iniso Vai; Puĺl iniseb põllal keti `otsas Pöi; Lehm iniseb läbi nina: ee-eee Rei; lehm iniseb `vaśkast takka ~ järele Kse; üks lehm oĺli inisenud laudas Saa; Siga ka iniseb vahest magades, aab pikka joru Jür; obene iniś. kasse aga seĺjän (luupainajas kallal) Kod; lehmad vaest inisesid, kui magasid Lai; ärjä vedäsiv ehen ku inisiv puha Krk; lehmä inisevä `talve kui `lauta lähed Puh; üt́s elläi `kuuldu inisev; lehmäʔ iniseseʔ, ei taha taad `sü̬ü̬ki Krl; lihm inisäss umma `poiga Har Vrd inama
2. (inimesest) a. läbi nina või ebaselgelt kõnelema; (laulda) ümisema, jorisema Lakku täis mies akkas inisema IisR; kui tä (mõisahärra) inises. ee, mena olen iksi ärrä Mar; Nagu vasta tahtmist pool paha meelega iniseb läbi nina reaki Trm; iniseb laalta, muku iniseb aga; `pü̬ü̬räb `sulle `perse ja muku iniseb, ei kõnele kua Kod; mis‿sa inised, kõnele `seĺgesti KJn; Sa ütle selgede, mes sä iniset Nõo b. (pidevalt) virisema, nurisema midäss mädänd siin inised `vingud. midäss mädänd siin inisegu Kuu; Muudkut inises mu kallal Jäm; εε inise kui sool einad ees oo (öeld nurisejale) Emm; [laps] iniseb ja jõnnib peal Mar; mine oma ema saba taha inisema, ää inise sii Kse; laps iniseb VJg
3. pinisema, pirisema (putukad) massakad inisevad Kär; sääsid mis körva εεres inisevad Käi; `käŕbläne inisess Rõu
4. (asjadest, nähtustest) Ädä, ull, ei inise, iniseväd `eide `lehmäd Kuu; kui `talve külm ida tuul on, siis `eetasse ka, et ida iniseb Khk; Me rautasime ukse kinni et üsna iniseb Kaa; Läks nii et inises (kiiresti mööduvast sõidukist) Pöi

hinkuma `inkuma, `ingu- R(h- Kuu; -ie Lüg), (ta) ingub eP(-o-; e- Mar; `inkma Tõs KJn; iŋŋub Pha); `inguma, (ta) ingub Vig Sim Lai Pil, `i- Jõh Kse, `iŋŋub Lüg(-ie); (nad) inguve Hel
1. (loomast) a. kurjalt või kiljuvalt hirnuma (ja tagant üles lööma) obune `ammustab teist ehk lööb jalaga, siis `ingub ise seal `juures Hlj; `ingub kui tämä (mära) täkku tahab `saada; obone ka `ingub `vasta kui lüöd `piitsaga Lüg; obu ingub vahel, ep taha künda mette Khk; täkk ingub, kui ta määra `juure lähäb Jaa; obused `inkuvad, panavad `persed `vastamisi, `jalgadega `raiuvad Pöi; kui näd `vastamesi saavad `võerad obosed siis `enkovad naa et Mar; [hobune] ingub kohe, `jalga tõstab ja ingub iest koa, sie o tige obune JõeK; täkutsälud `ästi inguvad Kad; Peru obune viskab kõhe saba, mõni ingub, aga mõni ei ingu Trm Vrd hinkima b. indleva lehma juurde minnes eriliselt häälitsema (pull) KuuK
2. (inimesest) a. (kiuslikult) virisema; tihkuma; nutust luksuma – Lüg Sa Muh spor L, Hag Sim Pil `Istus `nurgas maas ja `inkus nutta; `Enne `itkemist ei tule ääl `välla, sis `ingub Lüg; [lapsele] mis‿sa muidu ingud. mis `inkumine see olga; laps ingub ning ekib taga [pärast nuttu] Khk; ingub veel tüki `aega `järge (pärast nuttu) Krj; laps iŋŋub ning törgub Pha; mis‿sa ingud, nutu `moodi `seatad Tõs; laps ingub ja nuudsub Hää Vrd hinkima b. inetult ja palju naerma, kiljuma Iga plikka ikke `enne `ingub `vasta `poisile; kui `poisid akkavad taga ajama, sis [tüdruk] `ingub ja `viskab pääd kahele `puole Lüg; ää ingu, mis‿sa inimese luom ommetigi ingud Sim c. vastu ajama, tõrkuma ühekorra naene akkas `inkuma, `painaja es soa ta `peale ja Muh; tä engob ikke `vasto, [ei] lähä mette Mar; mis sa ingud, `öetse lapse `kohta kis tõrgub Tõs; kui sunnid ei taha `minna, ingub `vasta Kad; sie `inkus (rääkis) `vasta ei tahnd `tulla Iis

hirmutama irmutama Sa(-d- Khk) Muh L(-o-) K I spor M, T, -eme Hls Krk(-m) San, -õm(m)õ Krl; hirmutam(m)a V; `irmutama R(`h- Kuu; -mma); ermutama LäLo(-o-) Tõs Juu Kos, -d- Emm Rei
1. kohutama, hirmuma panema näkk sie võttab `tõmmab `põhja, sai `irmudettud [last] Jõh; tama `irmuti mia (minu)`vällä, et `vatsa läks `lahti Vai; Kanu äi tohi ermuta, akkavad `ilma kooreta mune tegema Rei; `enne ikka irmutati, et `surnud akkavad kodo `käima Kul; ära irmutud obune Tor; poisid irmutanu, naene saanu kohe `lange tõbe Hää; sie irmutas mu oma jutuga nii ää VJg; ni̬i̬d müräkäd (pilved) eenämal suda irmutavad Kod; kes lait́s om ärä irmudet ei maga vagaste Trv; mea olevet temät eiduten, irmuten; [lapsena] miut irmudide undige Krk; poesi käesivä `tüt́rige irmutaman Ran; Susi piśt [lauda]`aknast saba `sisse, irmut `lambit Rõn; kae˽toojat inemist tohe ei˽hirmutaʔ ei˽lüvväʔ Vas; lat́silõ hirmutadass, sääl soeʔ tulõvaʔ Se
2. hirmutamisega eemale peletama, ära ajama `irmutas `kassi menema Hlj; akkas `loomi vilja pöllalt εε irmutama Khk; mine irmuda nonnid minema Mus; kärinaga irmutati obusid Aud; kanu läheks siäl kardulis irmutada Juu; üst kui uńniku pialt ää irmutud JMd; mine irmuta kanad kaarass `väĺja; eks näd (hallad) aka `leste irmutama (sügisel puulehti langetama) Kod; `ernesse pannasse tońt `värbusid irmutata Lai; ma irmuti linnu pesä päält ärä Krk; mõni irmutap mütte kärruga Nõo; mineʔ irmudõ orik `värte mant tagasi Krl; at́i `võrkaga püvvime, siss hirmutime [kalu], `aimõ `pääle Se
3. lööma või lüüa ähvardama, karistama teed nöörist vöi nahast piitsa, irmutad obust; `ühte last oled nii kasinasti kasvatand, pole täda irmutand (peksnud) Khk; lapsed tahavad irmutata et, sõna ei `kuula ja koerad one Kod; üks vedas `looma [laadale viies] `kütkest, teine irmutas tagast Lai; kes ei õppe ega irmute, siss [lapsed] kasvasse `mõtslase Trv; piitsage irmutemist ta (erk hobune) ei kannate sugugi Hel; võta vits, irmuta neid (lapsi) veedike Ran; hirmudaʔ `veit́kese last, muido kullõ‿iʔ sõ̭nna Se

hirnuma `irnuma, (ta) irnub Sa Muh L K spor I, (ta) `irnu(b) R(h- Kuu); `irnma, irnu- Kod eL(-e Krk; h- V; `hiŕnma Rõu); `ernuma, (ta) `ernub Hi(h- Phl; -o-), (ta) ernub Phl/h-/ Mar/-o-/ Iis; `jõrnma, (ta) jõrnub Khn
1. hirnuma (hobune) obone `irnus ei tia kas `tahtu `süüa vai `juua VNg; `metsas `kuulti ikka: kas obuse `irnumist kuulda on Khk; `Oosed nad päris `irnuvad selle (kanarbiku) `järge kevade Kaa; obo irnub toas ja saba `räästas = ahi küdeneb toas Kul; obune irnub `kaeru Tõs; varss irnub vana `järgi Tor; jusku vana mära irnub täkkusi Hää; obusel on ika `õigus `irnuda Ris; obesed irnid ja ohotasid Kod; olli sääl mõtsan obesit küll, `iŕnsev sääl; täkkobene om ira, kes näge tõist obest, aa `püstü, irnuss Krk; [vana-aasta ööl käidi väljas kuulamas] `saiseva sinnä külimitu päle, kus obene irn, sääl siss saap `pulme TMr; kui [hobused] ette `pantu, siss aanuva `pisti ja `irnnuva Ote; Obõnõ irn Iiumaal elü kuuluss siiä maalõ = müristamine Urv; siss [kirikusse sõidul] oĺ ratastõ tõrinat ja hobõstõ `hiŕnmist tii‿päl küländ kuuldaʔ Har; varsakõnõ hirn `pi̬i̬nü heĺüga, a vanahopõń hirn iks torrõ heĺügaʔ; neĺli hobõst taĺlih, viiess käü `ümbre˽taĺli `hirnuh = varrastõga˽`koetass sukka Vas
2. (sag võrdlustes) hobuse moodi häälitsema a. hrl pej häälekalt naerma, lõkerdama Midäs sa `aeva `hirnud ku midägi `räägid, `hirnud henes judu `itse ärä Kuu; `Ühtälugu `ambad `paljad `irnub kõhe ku obone Lüg; vanad tüdruku `raiped `irnusid `terve `õhta Muh; mes sa ernod sii, `oska tasasem naerda mette Mar; Tüdrukud `irnusid kohe `erneks (tõmbusid suurest naerust kõverasse) Jür; mõni poiss `ütleb tüdruku `kohta, et naerab nigu va mära irnub; muutku `irnus `naerda Lai; mõni naarab nagu irnuss Puh; Nika hirnut, ku˽silmä˽`peiu satasõ Rõu; (etteheitvalt inimesele) ḱäug‿ui nii hirnutõh ja `hirnuh Se b. (tikutaja häälitsusest) see irnub kut obu Khk; ta naerab ja irnub ja, `ammumise `moodi ja Ris; ku kuulet temä `irnumist edimest kõrd, saad `naarda Krk

isa1 isa R eP TMr; isä Kuu Lüg Vai Mar Mär Vig Var Khn Kod spor VlPõ, hv Se Lut
1. (üks lapsevanemaist) isa isata laps, kas on isa `surnud vai on `tütriku laps; kui üht isä on siis on `täied `vennad; [laps] isä `muodi, justkui isä suust maha tuld; peris ~ oma ~ lihane isa Lüg; pesiväd isädä Vai; [nüüd] emm ning isa, [enne] emm ning taet Khk; Teab kesse isa-ema laps see veib olla Kaa; ta (poolvend) oli teist isa; kaheksa `poega oli isal emal; Esimese pojale `pandi ikka isa nimi Pöi; mo mehe isal `olle paat Phl; ma `kuultsin seda jutto isa kääst Kul; lapsed olid ju töötegijäd ja isa-emäd olid Mär; isadel olid lühikesed püksid ja pikad sukad Vig; isa emaga köisid tööl Tõs; `Lapsi `raskõ kasvata, kui‿mtõ isät põlõ Khn; nooriku isat emat kedagi ei saan [pulmas] Aud; `kirju `persega isa ja `kirju isa (võõrasisa) Kos; ükskord ema ja isa pidand nõu kahekesi JMd; minu isad-emad ei osand kirjutada Ann; poeg on isasse lähnud Trm; poeg one isäje tullud, isä kua `niskene näpimi̬i̬s; laps isä näkko kõhe; vähäke `põldu siin one kua, isäss andud Kod; isa oli arilik nimi, papa oli peenem Pal; `ootasivad, `ootasivad isada, ei tulnud. läks isad `ot́sima Lai; `Lätkalu küläst mõlemad [pärit], minu isäd ja emäd KJn; miu isä vend, si̬i̬ kõnelas Vil; minu isa sai `mõisan `pessä TMr || isakodu Täna lähen isale; Kui isal `käisin, oli ema `aige; Sie `vankritekk on viel isalt `tuodud IisR
2. (mitmesuguseis väljendeis) a. (võrdlused) sain kohu täüs `justku isä-emä `pulma ajal Kuu; agulevad kut ühe isa ema lapsed (pej sugulaste vahekorrast) Khk b. (mõistatused) isä pikk, emä lai, `lapsed kaik `ümmargused = ahju turvapost, ahi, leivad; isä `istub `istukilla, emä nika-nakasilla, tüttared libi-labinal, pojad `päälä `püürusillä = tapuritv, humal Kuu; Isa `sirge, ema köver, tüdar lai `lätsis, poeg `popsis vihane id Jäm; isa akkab `sündima, pojad pεεlpool puu lade = tuletegemine (algul suits, siis tuli) Emm; Isa istub, poeg pistab, sulane sussib takka = kooguga kaev Han; isa istub `nurkes, süle käkkisi täis = ahi, keris Ris c. (ilmekad ütlused, kõnekäänud, vanasõnad jne) Isa `istutab puud, poeg `matsutab suud Kuu; mis sa mu `otsa vahid, ega ma pole su isa-ema ära söönd (öeld naljatades jõllitajale) Jäm; Isa maa ja ema kapsaaia eest (pilasõnad sõtta minnes) Kaa; sinu isa särk `kuivas meie ema aja pial (võttis ütleja perest naise) VMr | (vallaslapse isast) Isa `metsäss, puu `otsass, saba `seljäss, kiel `väljäss Kuu; Uńt `metsas, küsi kes ta isa on; Isa oli enne `koitu kottu ää läind Pöi | (isa tähtsusest, armastusest, eeskujust) Isa `külmi `pohja `tuuli, emä elejä `päivä`paiste Kuu; Isa arm `kestab `auvani, ema arm igavesti; Isa üks mats on enam, kui ema üheksa `totso; Isa kari on kõvemb kui ema vits; Mis isa ies vilistab, seda pojad taga `tantsivad; Ema `põlve najal `kasvab laps `ennemini, kui isa `salvu najal Lüg; kui isa ihnus siis poeg pillakas Khk; Isad korjavad, pojad pillavad Kaa; Lapsel aa taris isa ermu ja ema armu Emm; Isa sõna oo änam kui ema vits Han; üks isa toedab kuus last, aga kuus last ei toeda `ühte isa Juu; isa, pia ikka kübar oma pias, nii kaua kui sa laste sias elad (hoia valitsus enda käes) JõeK; laps mahub `enne isa `põue, aga isa ei mahu pärast lapse `õue KuuK; üks isa toidab üheksa last aga üheksa last ei toida isa VMr; sureb emä, sis sõgeneb isä KJn | (vastupidavusest; piisavusest) Isa iäks ja poja `polveks ja tüttärelle viel tügüks ajaks Kuu; Sul `aidad vara täis, `jätkub isa iast ja poja `päevist IisR; See Kuresaare loss oo küll isa igine poja põline ehitus Kaa; Senest jätkub isa eaks ja puja pölveks Emm; See seisab isa ea poja põlve, tütrel jäävad veel tükikesed Saa
3. (kõnetlussõnana) a. peremees, -isa ma `ütlesin ühe`korra [vanaperemehele] et kui sa isa lähäksid Jõe; ühekorra `meite vana toond kulli poea, pannud Ranna isa köri `pεεle Khk; see oo siitmaja isä `jälle Mar; Vanado isä o nüid viis `aastad jo surnd Vig; Küütsa isat-emat on siit [pärit] või PJg; siit isa tuleb täna `õhta kodu Ksi b. vanaisa; äi Kui oma isa `kutsuti pappast, siis suurisa oli isa IisR; ikka ühtvitte ema ja isa `kutsus [oma ämma ja äia, kellega elas koos] Krj; Vanaisa nimetati isa, oma isa nimetati [ees]nime järele Emm; vanad isäd emäd (vanaisa-vanaema) oo vanas `surnu`aedes Vig c. (nõelussist) isä, isä pikk peenige sarabu `kirjä Saa
4. isa funktsiooni täitja a. isamees peiul oli isa ja ruudil oli ema [pulmas] Mus b. mardi- või kadrisantide juht Kadridel oli `jälle isa ema `seltsis kui käisid; [mardi] Isal oli ikka kepp kää, see `lonkas `kangest Krj; mardi`santidel oli isä ja emä `seltsis Mar c. jumal isa pojugene, püha ristigene Khk; jumalariśsike, `taevariigi isä, mes asi si̬i̬ one [öelnud naine, kes kartis kodukäijat] Kod; isä jummaĺ, isä poig, hoia meid suurõ tuulõ iist Se; Isä (taevaisa) Lut
5. (loomadest; taimedest) a. isasloom; isaloom emäkaru on `valge siit, isa‿i õle; [tedre-, metsise]isäd `lähväd ise `keskes `taplemaie - - vana isä tappab `nuore isä maha Lüg; Isa (isahani) see oli `audumise ajal ikka `öuves Kaa; isa (isaluik) `lindab `sirge kaelaga Noa; isaani. vana isa oli kuri üksi Tõs; isal on niisk (kalast) Vän; Isa - - laseb `tiiva jusku kukk (rabakanast) Hää; isäl (isakalkunil) on suur tolk Juu; varss on läind isasse JMd; [sabasulgedest] saab ära `tunda, kes ta (part) on, isa või ema VJg b. isamesilane `töölised ja isä ja emä oo mesilastel Mar; isa või lesk on must ja - - tömbi tagumikuga PJg c. isastaim emakuusk kasvatab käbi ja isa se seemendab Vän
6. fig vasika isä (härjasoor); vasika isägä (härjasoorast valmistatud peksunuudiga) naha `pääle `anda Lüg; ei tea kis selle juto isä (väljamõtleja) oo Mar; sina õled täis valelik ja valelikude isä Kod
Vrd esä

iste iste g `istme S(g `isme Vll Pöi, `isna van Rei; pl `istnad van Phl) L(n istmes Kse) K I spor M T(n -eʔ San), `iste VJg Nõo; istõ, -õʔ g `istmõ Võn Krl Har Plv Vas, -a Rõu; `iste g `iste R(n `istme Lüg; g `istme VNg Lüg); isse g `isme Kod; (j)õstõ g `(j)õstmõ Khn; este g `estme LäLo
1. istumise alune, igasugune ese (pink, tool, järg jne) istumiseks mitte `istetki ei õle `perse`alle võttada (väga vaene pere); sääl (rullil) õli viel `niske `iste ka pääl; `Einä`niidu`massinale - - `pandi `juure `tõine `iste, kahemehe istuti `massina pial [kui vilja lõigati] Lüg; laste kiiga iste Khk; oh ää joose [tooma], ma saa ise estet ikke Rid; nüid panevad künä `estme `peale [mitte kraejalgadele] Mar; meil oo `penka küll, ega meil `istmetest `puudu põle Mär; üks‿pä kukkosin `istmega tükkis maha Ris; [katuselöömise] `istmel on suur rauast konks `küĺgis Nis; istu `seia `istmele Kos; anna külalisele kua istet JMd; iste oli vommil ja `istme pial `vihtlesime JJn; tua `istmeid `juure VJg; pärast `pańdi `sinna (lõkke juurde) lauad, not́id `istmeteks Sim; kolme `istmega tõld Iis; ei õle isset `paknud Kod; iste om alb [vankris] Trv; ma lassi `vastse pengi tetä, et siss om ää `istu - - olgu vähämbäld istegi ää Nõo; jala om madalamban ja iste om nigu `kõrgemban Rõn; Suurõrihä istõ oĺl kõvast paksust plekist vällä pressitü Vas; kerikuh umma `istmõʔ kon istusõʔ esändä ni vanaʔ Lut; istet võtma ~ ottama istuma Oda `istet, siis tie `joudub (öeld teekäijale) Kuu; vöta `meitel istent koa Vll; võta istet Kos; `võtke istet ~ `istuge Trm Vrd istuk
2. (eri liiki iste) a. (õlg-, kõrkja- jne põhjaga) tool – S Rid Mar Kse Han Khn vanast oli istendel `ölgedega pöhjad - - kori oli taga Khk; vöta omale istend ka; `eitas püksid ära ja pani `istme `külge `kaela Mus; siis olid nee öle `istmed ning pingid - - jah öle pöhjaga toolid olid Pha; kui iste tehakse peenemini `valmis, siis on `tooli. ölgpöhaga on iste Jaa; `Kõrked `tehti nööriks - - ja siis nöörist `tehti istende põhad; Jänese `nahku pargiti `istme peal `perse all Pöi; `istme tulbad Muh; Istu `isna pääle Rei; Sukki `kindud uhuti õlepõhaga `istme põha `vasta Han; korjuga jõstõ Khn b. (väike) pink, järg Ühämehe `istmel kolm`nurkane põhi, `seljätagune `juurikast, kolm `jalga all Lüg; saŋŋaga iste Jäm; vεhe iste ~ poiss iste Emm; toolil oo ka kori seĺla taga. ei `istmel ei ole `korja Mär; tulejalg, kolmejalaga iste oli, seäl `küĺgis oli `seoke pikk puu, `istme sees Vig; iste `oĺli kolme jalaga; lakaga `istmel `oĺli `toetis seĺla taga Tor; kolme`jalgne iste Hää; auguga iste tehäkse lastele - - auk oli sees, `pańdi laps [sinna] `püśti Juu; `istmel on jalad, toolil `sammad Kos; `Aasta-paarine laps `pańdi `püśti `istme `auku `seisma, kańnid `ümmerringi `istme `piale, siis laps `mäńgis; Vanaste oli pisike `neĺla `nurka [lüpsi]iste, neli `jalga all ja saba taga Jür c. (mesipuul) iste oo mesipuu ees see pulk, kus mesilased `peale `laskvad kui `sisse lähvad Mär d. [hobuserautamisel] kaks istent `pandi ning - - üks `söuke ümargune puu - - see `toodi ikka siis `sönna `istme `pεεle `pandi kesk`paika Jäm
3. istmik ku `istusin, siis oli [juukse]`otsad siit `iste all VNg; `tõine [võrgu] õts õli `istme all, sis ku kudusid Lüg; `Einavõrk oli `istme ~ `persse ~ tagumiku all, kui obusega `välja `mendi IisR; suured pikad `juuksed, allepidi istet kohe Kad; Suure isanda suud ja imeva lapse iste õtsa ei või uskuda Trm; tekk `pantse `isme `alla `vankri piäle Kod; Aańa märs mis - - ratastõ vai ri̬i̬ pääle istmõ alla pandass Võn; sul om taa istõ nii `väikene. ku inemist – nii istõt Har; ku ti̬i̬ veereh um, `viskass mõ̭ni [rukkivihu vankrisse] istm‿ala ja lätt Plv
4. istumine ää tü̬ü̬ nõvvap iki pikkä istet; vahet es pia, üte `istme pääl (ühe hooga) tei ärä ninda paĺlu tü̬ü̬d; mea kudasi suka talla valmiss, üte `istme pääl Krk

istumise- istumisega seotud, istumis- Seike istumise amet äi istu mulle mette üks pörm Kaa; siis [kirikus] es tohi `istuda mette - - `istumese ase läks sisse [kurrutatud seelikule] Muh; peremes `istus laua `otsas [vanasti]. teśtel seda `istumise aru põld Kei; süemalaud oli ja `istumise järid olid VMr; `istumise (istudes mängitavad) mäŋŋid, nie numrid `mängida ehk abielukepp Kad; `ismise järil ei õle saba Kod; selle (ahjukolde) ees oli `istumese paik Plt; mullõ ostõti ka `istmise pilet́ [peol] Har Vrd istme-

iva iva R hv S, L K I Hls Krk Võn Kam San; n, g iba Kul Mär Vig(ibä) Kse Vän HaLä Tür; ivä Kod KJn Vil M T; pl ived Kuu
1. tera a. viljatera; kõrreliste seemnetera Moni oli pand `leivä `taiginalle `sotkies ivi `hulka; iva on `lendävä nogass (usinus annab leiba) Kuu; kana nokkib ivad maast `välla Lüg; Kaer `tuores viel, iva `alles `piimal IisR; Aidast `vilja `tuues ikka iva kukkus moha Pöi; tööd oli küll `eńni kui ibad akkasid `paistma. [nüüd] masin tuleb põllale [vilja koristama], kohe iba paestab Kul; kue‿ma selle koha `võt́sin, siis mol ei olnd iba otseti maas (vilja külvatud) Mär; mitte üks iva röömike mul ei ole kodus änam Saa; Kui ibad piast `väĺla `kargavad [mütsi sisse löömisel], siis võid akata rukist `lõikama Kei; vahest läks prügisi koa tuulatud ibide `peale Juu; karu kaeral on oma ivad sies ka VMr; tuŋŋalpiad `jälle on odral, kui näpuga [odra]iva katsu, lähäb purust Kad; lakaga kaeral on ivad ühel puol; maa kaeral on `piened ivad Sim; kivi om iväde sehen Nõo || tungaltera `mustad ived Kuu; `tungal tera ivi oli rukkiste `ulgas Hlj; ise siest lahk `valged, nied `mustad ivad Lüg; mõni kord on rukiste ulgas paĺlu `musti ivi Sim b. kaunviljade seemnetera kaanad küĺles ja ivad sies [hernel] Amb; nuorest piast, kui põle [türgi ubadel] ivasid sies, kiedeti [kaunu] JJn; kui `ernel viel ivi sies põle, siis on lestad. kui `lestadelle ivad `sisse kasavad, siis on kaanad ~ kaunad; oa ivad Sim c. muude taimede seemnetera; terataoline asi või moodustis elav õbe, `niskesed ivad Lüg; virtsi ibad pannaks kalade peal; pöle `mullu sui näin mena maasika iba; öbe kröllid, ibade `viisi lükiti neid Ris; mul oli ivasi, `pipra ivasi; nää, selles mustas `sõstras on ivasid (marju) JJn; ivad on ike [püssirohul] VMr; sinepiiva VJg; ańd nõnnagu `ingveri iva (väga vähe) Kod; kihud on nii pisikesed nigu ivad Lai; sońn on einamaal, veike ümmargune iva Plt
2. tera tuum; vilja toiteväärtus iva oĺli kõva, õlu tuĺli raanist nagu vahutas; kõssakudel iva ei ole Saa; `ernel ja ual on iva paĺlu, see on kõigest viĺjast ette; anna loomale iva, küll ta siis ramusast lääb Trm; [taarileib] lastass är ligude, nõnda et si̬i̬ iva väŕk `vällä tule Hls; terä akkass kasume, iva om sehen joba Krk; katõtahilitsel [odral] om jämedä terä, noil om `rohkemb ivä sehen; `veskin kooritass nisu ärä, jääp paĺlass ivä; kaarajahu om ütsindä `väega vesine, kaaral ei ole jo iväd säl paĺlu Nõo; iva tulõp [linnase] koordõ seest `vällä Võn
3. teraviljasaadus a. jahu kaks kamalutäit ikki `pańti pangi pääl seda iva `raami [koeratoidule]; ivale tuleb kardulid ligi panna, siss lähab iva vähem, ega `paĺla ivaga saa `looma `sü̬ü̬ta Saa; vaja iva `anda eläjille Kod; rokk tetti kaara iväst Trv; iugutse õle virutide `puhtess puha [kaljaastjas], et iva iuk läit́s `vällä puha Krk; `siale anna puhast ivä ja, `kartuld ja `lõssi Puh; ivä (rukkijahu) raputedi `nahkule `pääle, ja `panti apatusi Nõo; kellele ivva `ańti, tollel (loomal) oĺl väkev sitt kah Kam; [pärast võõrutamist anti põrsastele] Edimält paĺlast lehmä`piimä ja perän ivä kah sekkä Rõn b. jahujook, -rokk loomade ivä – tuulalutse terä ja `sõkla ärä jahvatedu [vee sees]; iväge joodet vasik Hel; mõni ju̬u̬t́ `vaśka viienädälisess, siss nakati ivä `anma Nõo || jahusade, juuk paksem ivä, mis `põhja jäeb, on peru KJn; ku taaŕ `kinni jääss ei joose, siss om paĺlu ivä sihen Trv; ku õlu är om tett, sis jooseb alt `valged ivage Hls; egän `tu̬u̬brin ja egän tünnin om ivä põhjan [jahurokast] Nõo c. van uhmris tambitud odratera; tang, kruup ilma ivate kapuste, neil es panna `tange `sisse Krk; jüripäeväss keedeti äräminejile ilma iväte `kapstit; Üt́s ivä `uikass tõist (liigvedelast supist) Hel; vanast tetti ilma ivätä `putru, `kartuli `putru Nõo
4. toit, toidupala; kerge eine, oode miä‿n ole tänä vel `ühte iva `amba `pääle pand (söönud) Vai; Ole ma täna viel iva suhu saand IisR; Oli `aegu kus pole `mütmel päeval iva `amba `alla soand Pöi; ma `võt́si natuke iva Hää; [haige] ei võta iva `röömigi Saa; rahvass tahave iva, `õhtu oodakud; nüüd ku kolm `kõrdi süvväss ommokune sü̬ü̬ḱ om iva Hls; ommuku `anti iva enne `ruugos̀ti; Söö iva ärä sis kägu ei petä ärä; kellä kuvve aig tuuvvass `mõtsa võileib või lihaleib, ivass `mõtsa Krk; nii `aige et ei võta joba mitu `päevä enämb ivä `marja suhu; tulge `sü̬ü̬mä, `kaege kah ivä ärä Hel; ja ma olli ilma ivätä terve päiv; vanast üteldi peräst `sü̬ü̬ki et, laseme ivä `luie `sisse Ran; miä ei ole `katsa `päivä ivä `iukugi saanu; ma‿i ole `täämbä vi̬i̬l ivä `raasu suhu pannu; miä ei ole `täämbä vi̬i̬l ivä ei `marja saanu (täiesti söömata) Nõo; Siss toda (kaera- ja hernejahu segu) `ańti tü̬ü̬ `aigu obestele, et siss om kõva ivä Rõn; ma võta iks vähä iva [varahommikul] San
5. väike osa, kübe, raas `Ennemb saab kivest `kildu ku `ihnusald iva Kuu; ei `andand ivagi Vai; vöid pole mette iva kodu Khk; pole saand täna toidu ivagi `amba `alla Mär; naene ei õlema suanud võid ivagi; and (andis) nõnnagu lidveiva selle liistu [leiba, õuna]; ei mõessa lugeda üks iva Kod; pühitasse et iva `tolmu ei jää [ahjupõrandale] Pal; ivagi `eina ei saa kätte [vihma pärast]; leib on terve ma ei ole sealt küĺlest ivagi lõegand; `ühte ivä ei sua `tehtud KJn; võtame paar ivä (sööme veidi) Hel || natuke, pisut; (eitavas lauses) mitte sugugi, üldse mitte `aega tämä ei viida ivagi; ei lahe iva ust `lahti Kod; kaks `tuńdi oli `lõune `aega, siis sai ka iva ivake puhata Lai; see (reuma) ei kannata `külma iva Plt; `oĺli ivä ärä KJn; ilust naa ivaki ei elä Hls; tal ei oole aru mitte ivaki pähän Krk
6. terav ots a. oherdi või vindla teravik – Vig Vän spor Ha Jä, MMg uherdi iba Vig; oherdi iba `lõikab puud Nis; Oherdil oli ia õhuke iba Kei; oherdi iva van ~ ots; oherdil ja `vindlal lähvad vahest ivad otsast ää JMd; [oherdil] `üitakse iba se õõnes koht, kuhu puru `sisse läheb Tür b. terav konksuke, kida Öŋŋeivad on muist küljest ära läind Jäm; `västrä ivä ~ kisa Võn
7. `siuke iba (püstloodis kasvav) oks - - `siuke old ea `västre vaŕs Vän; `iidlase iba, `soarlase saba ja `mustlase muńn läks `tartlase taha Kei
Vrd jüvä

ivama ivama R(-ie Lüg) Mär HMd HaId Amb Ann Koe VJg Sim IisK Iis TaPõ Plt KJn Kam, ib- HaLo; ivämä Lüg KJn TLä
1. (seemne)teri välja peksma või puhastama a. ivasid välja peksma või poetama päid ivati, puu labida `õtsaga `riista sies. riialuse põrandal ivati obosega ka Lüg; `Lapsena sai rukkiteri `piadest ivada; `Käisime salaja `erne `aasa `kallal `erni ivamas IisR; kui põhud juba puestatud, siis ibatakse veel `ohri, et ibad `väĺla lähvad [peadest] Nis; Ivamisega (teistkordsel vardaga peksmisel) tulid peadest välja veel sinna jäänud terad KuuK; [odrapeade] ivamine oli enne sabamist Sim; nisu kua ivati - - nisu teräl one `niske tupp `ümber. tambiga ivasima [teri välja]; ku one kuppa vi̬i̬l ulgan [linaseemneil], siis ivatasse vi̬i̬l `vankrigä Kod b. odraohteid kõrvaldama kui õlid juo õled kõik ärä `võetud noh siis `jälle ivasivad sedä [odra]pahmast; kui rei on `peksetud ja obosed `talluvad õkkad maha `õtril, siis obosed ivavad; nüüd on `neskene rull kõhe kenega ivab Lüg; [odrad] Pidid aganatega ühäs `uuesta [masinast] läbi `laskema, ivama. `Ennevanast ivati `tünni sies `nuiaga Jõh; Odrad `lauti kihina maha, `suure puu`kühvliga `tampides ivati okkad teradest `lahti IisR; `ohre üksipäini ivatakse `aetakse teist `korda läbi - - vilja peksu masinast, vanasti kui ivati, obused `pahmasid HJn; Mõned ivasivad vankriga. Mõned ivasivad tambiga. Muidu kui ei ivanud, siis jäid teradel õkkad kui orgid külge Trm; `ku̬u̬t́egä kua ivati [otri] Kod; `Otrade ivämise aeg sai kõik [pahmas] `äśti ärä pöörätud KJn; `keśvi iväti, `aeti vangerdega annad ärä Ran; ega oma `kesvi es ivätä, `paĺlald `müimise kesvä iväti Puh; kesi tahab ivädä, siss lähvä saba takast `kesvil Nõo c. kühvliga visates tuulama `viljä ivatasse - - visetasse. `kerge terä `juokseb taha `puole, `raske sie jääb ette `puole Jõh d. kett eemaldama vanamees `tampis `uhmri sehes odre [kruubiks]. `õrnalt `tampis üks tuńd `aega. siis ivab selle kee päält ära Äks
2. hommikuoodet sööma kui ommuku varra koheki `väĺla `minti, üteldi et: ivame enne veidikse; läits `väĺlä kotust, es ole sukuki ivanu Kam
Vrd ivatama, jüvämä

jaani|lind hv paabulind (Pavo cristatus) `Maitli `mõisas `ärral õli `jaanilind. pitk saba õli taga. kui meni vihasest, siis vedäs sava `ümmärgusest kui vokk Lüg

jalg jalg g jala üld (n `jalga R; jälg g jäla spor SaId Muh Hi; d́alg g d́ala Lei) (adverbiaalses tähenduses kasutatakse ülemaaliselt sag i-pluurali vorme)
I. 1. a. elusolendite jäse, millele ta toetub ja mille abil liigub; jalg (sag ainsuslikult) Jalg `sohkab (joodikust); jala koverduksed (kurk); `Saapad on jala `kurgust `kitsad; Jalalaba on `paistes `jüskü pakk; Jalapäkkä on ragu ajand; jalaselg Kuu; `muudku ole vaid `püsti `jalgul, ei saa `puhka `millagi; `tuigub `jalgel; jala `pätkäd one `aiged VNg; ku [mesi]lind magusa võttas, tämä `kõrjab `jalgude; `lonkab tõist `jalga; minä en saa `jalgust üles; jala `põhjad on kõhe ku `pindusi täis; Jala `õõnes ~ tühi kõht; jalad `pöias (kõverad) Lüg; jalad `arkis; `ulgub jalad `lääpäs, lohakalt viab `jalgu järel; lein jala `kondi ~`ketra luu `vällä; Jala alused ~ jala `põhjad Jõh; obone `ellitä `jalgada; kravu `jalga; `kärbläise `jalga; `rouda tegi jala `pohjad kippest Vai; niid köva maa jala all (öeld merelt tulles) Jäm; `kintsus `jalgadega (x-jalgadega); jala kurgu peelt päris `aige; nikastas jala `liikme ära Ans; nii kaua kui moo jalg ikka käib ning pεε kannab Khk; jalg o nikastand Krj; Selle obusega `önne äi ole, jalad sukkas (s.t varsal jalad altpoolt heledamad) Pöi; masaja jalaga; lämbid ~ `lämpis jalad (lampjalad); obu riigib `jalga Muh; Umigu käib neljal jälal, pεεval kahel ja õhtu kolmel jälal (= inimene); jäla `önded on `peenem koht, kus nötkub Emm; kuub oli jala `kurku; jala seered akkavad viludama; laps on alati ema jala `juures Rei; jalad vettis araks Phl; `jalgu `puhkama; jala kand taga; jala päkk oo all Mar; [lamba- niitmisel] esimesed jalad `pańdi `kaenla `alla, lapsed `oitsid tagumisi `jalgu, lammas oli `jalgade vahel süles Kul; jalad `rangis ja `kaaras all; `pehme jalaga obune, komistab `ühte `puhku Mär; enne oli neid `aŕsta, kes panid jala paegale, kui jalg `vältund oo; [vanal inimesel] Jalg maateral kinni; päkä `juures `väike karba tukk – jalatukk Vig; püksi perse läks jala `õndla; jala `varvad `punduvad ää Kse; jala kand, see sur nukk sii; jala põhe; jala `pialmene, üle summa oo jala pöid Mih; Annõl nda piiniksed jala siäred nagu piibu orgid Khn; jala `luubelse końt; jala õnnal Aud; jala põhja all oo jala päkk; jala ranne PJg; Sügan jala `seĺga (laba); Kellel karvased jalasääred si̬i̬ saava rikkaks; Jalakõht ~ jalamari; Säärused `ümmer jalavarte Hää; jala `kindrad; rüü `oĺli jala kontsadest saadik; jala muna (luupeks) Saa; jalad surevad ää; äda lõi `jalgu; jala nõgu on päka ja kanna vahel; jala nõo sees Kei; jala kõberdese koht (tallaalune) on mõnel õõnes Juu; `luoma jalg `aige, nää `õngab `jalga Jür; jala `varba `otsa saab kua liigudata KuuK; seisa `jalgadega paigal; `jooksva `jalgades; ehmatasin roosi `jalga Ann; krambid käivad `jalgus Tür; jalg töńts, iga õle kõŕss akkab `jalgu `kińni VMr; `kõrge jalaga pikk inimene VJg; kui veke jala pöid nigu kitse jäĺg; jala päkk on suure `varba all; mõni on kumera jalaga, jala põhi kumer, teine on `sirge jalaga Sim; jalust vigane; jaladest ei saa `käia; jala põhjaalune ~ tallaalune Äks; jalg kisub `krampi Lai; jala seĺgroog ~ seĺg on se końt pöia ~ labajala pial Plt; `jalga ette ~ taha panema KJn; iluse nõrga jala all ää `ju̬u̬skje oben; jala muna luu om jalal vällän pu̬u̬l; jala seĺg Hls; jala põkk; üle jala seĺlä ei tule ääp pori; tasa jala nuḱke pääl kõńd; mia peĺlässi ka - - jäi kõvass ku soolasammas, jalg ka es tõusu Krk; jalg veedi väärät ja sattegi maha; jalg `ku̬u̬li ära, nigu `pinde ai täis; jala nõĺv (päkk); ei ole jala pövvä täit maad Ran; mes sä looberdat, viat `jalgu perän Puh; jala käesivä `risti; Miili ei saana jalust ~ `jalguga `kõndi; jalaseere; kirves - - läits jala käänu `sisse; vigla aru läits jala labast läbi Nõo; ma‿i võtaki toda `tańdsma, tol vana tömp jalg Rõn; jala si̬i̬r, `pahkmass, kons San; Istu ja puhka `jalga; Mis mul no viga, säĺlile säńgün ja muidugu tiĺlidä `jalgu; jalakuńt veritsess lännüʔ Urv; kõtt om tühi, jalg om nõrk; Üts jalg pikk, tõnõ lühikõnõ, ütelukku käü, a edesi ei saa (= kell); jala lapard; jala lehiʔ valutõsõ Krl; ma‿i saa enämb jalust kohegi, mul omma jala `kangõ; lihm saist noʔ `õkva jala lihe pääle, noʔ om jala lih́t `paistõt nigu pakk; jala nut́i omma veritsess `hõõrunu; `õkva jala nõdsu kottalõ kasuss pininaal Har; ei olõ kätt ei `jalga, esi ilmamaa tark (= kell) Rõu; jala `lapju Vas; jala maŕaʔ; mehine tu̬u̬ `jalguga ḿett; jala jaku seeh midä õks om mut́ingut; jala `kindreʔ põlvõ al; jalalaba ~ jalalapp `kat́ski; jala`lapjugaʔ toetat `vasta maad; Mõ̭nel naistõ`rahval ommaʔ jalasoonõʔ `veigaʔ ińdsile (pingule), kõ̭iḱ ni‿ku sinidseʔ munakiviʔ väĺäh Se; jala sõrmeʔ (varbad) Lei || labajalg Jalg alt `ummes (lampjalast) Lüg; sokid jalas, `saapad `otsas, niid on jalad `valmis Jäm; Jalg `lahti (lumevaesest talvest, lumevabast teest) Pöi; pikk säŕk, otse peast jaluni Mär; võta jalad `lahti Tõs; jalad `riides Juu; [lund] ia paks üle jala kord maha tuld Lai; tõine jalg `kińni, tõine `valla Krk; lahiśt `vihma maha mis kole, es saa kuiva jalage enämb kunnilgi `liiku Hel; ma‿i ole paĺlaste `jalguga vi̬i̬l ollu Nõo; jalalõ `parraʔ, hüä `saapaʔ Se; `pästaga jalaʔ `maalõ un `minkaga magama Lei; || (Rohkesti adverbiaalset, piltlikku kasutust) jalaga ~ jalg(ad)ega 1. jalgsi kas sa jalagõ tulli Krl; kerikun oĺli kõ̭iḱ jalaga inemise Har; lät́s jalagaʔ `liina Se; 2. (koos eitusega) mitte sammugi, mitte sugugi, üldse mitte minä ei käi jalagagi `kõrtsis Lüg; perenaine es saa vahel `jalgadega pöllalegid Khk; nüid pole `endal eri `jalgadega `minna Vll; ei ma `talve ole jalaga maanteele saand Ann; mina sinnä ei lähä oma jalagagi Nõo; olõ‿õs ma säl jalagagiʔ Se; 3. kiiresti, ruttu Mine jalgega ja joose koa vahest sekka Han; tule `jalgadega Kad; käi `jalguga Kam; oma jalaga iseseisvalt, omal jõul `aige juo käib oma jalaga Lüg; soan ike oma jalaga vel `õue Juu; `Tervüs om kehvä, peräkõrd ei saa uma jalaga tagasi Urv; lat́s nakass jo uma jalagaʔ `juuskma Lut; jalust ~ jalad otsas ~ ära jalad haiged jalad on `otsas, muidu liiguks veel Mus; Jalust otsas KuuK; [lehm] jäi jalust ära, nii jalad ära Tür; ta on `vuodis kohe, jäi jalust ära VMr; jaluss õli ärä, ei suanud käedä Kod; jäi jalust ära Äks; Jalust olt eś ka nii otsan, et mitte kohegi es˽saaʔ Urv; jaluta ~ jalgadeta ilma jalgadeta, haigete jalgadega, käimisvõimetu `sassaparilad - - `luomidelle `annetasse, kui on jaluta `tõised Lüg; mina vana inimene `jalguta siin `vuodes Jõh; Käsita kisub, jaluta jookseb, valuta viŋŋub (= tuul) Jäm; jaluta Jaen lεheb `seina kaudu üles (= suits) Khk; laps viel istub, ei ta kõnni `ühtigi, on viel jaluta VJg; aga sängin ei tohi ka olla, siss jääb `u̬u̬piss ilma jaluta Nõo; jäät periss `puhtass jalalda, ei saa inämb kohegi minnäʔ Har; jaloldaʔ inemine Se Vrd jalutu; jala ~ jalgade all, alla, alt (jalgade) ees(t), jalus(t), tüliks, tülist kasi `jalgade alt εε; mis sa oled sii teiste `jalgade all Khk; mine `jalge alt ära Hls || neil oo `toito jalgall tallata (st raisata) Kul || ma ole `seitsmeküme kuiendama [aasta] peal jalad (olen 75 täis) Tõs; ühiksa `kümnes `oasta jala all (89 on täis) HJn; kaheksas `uassa jala all Kod; jalad ~ jalg all; jalad alla [saama, võtma; tegema] seismis- v käimisvõimeline; seismis- v käimisvõimeliseks muut(u)ma, püsti tõusma, käima hakkama ei `saagi enäb omale `jalgu `alle, ei saa `kõndida Lüg; noh, vöta jalad ala, töuse üles [lehmast] Khk; kes vähegid jalg all oli, keik `viidi jaanituld `vaatama Mus; põrsas ei võta kudagi `jalgu `alla VMr; kere pu̬u̬lt ilos obene, aga `jalgu ei õle all (ei sõida kiiresti) Kod; latsel oma jalg all joba Ran || (kukkumisest) Tee nii libe naagu tat́t, mitte jalad all äi seisa Pöi; nii i̬i̬le jää, nõnda‿t jala ei saesa all Puh || fig 1. kiire sammuga, heade jalgadega Pane ädala `peale minema, kas siis pole `loomadel jalad all Pöi; kui `rantsos `Moskost `väĺla läks, siis ajasid kaatsakad neid takka, küll siis Punapardil jalad all olid Mih; 2. iseseisev, sõltumatu, majanduslikult kindlustatud sain juba elole jalad `alla Jõh; nuored, kel jalad all, nied [lähevad minema] JJn; `enne oli puru `vaene inimene, aga pärast sai jalad `alla Plt; sai sääl joba jala `alla. läits nii suurelises Ran; || (asjade kadumisest) Kuhu sie kuĺp siis sai, jusku oleks jalad all IisR; jalad alla tegema käima sundima, minekule ergutama Vaata laiskvorsti, küll ma sulle jalad alla teen Vig; piits teeb obusele jalad `alla Tõs; kevade `öeldi: las ta (loom) läheb `väĺla, küll jaań `talle jalad `alla teeb Lai; jalad alt väljas ~ ära seismis-, käimisvõimetu; jalad haiged; (ka kukkumisest) jalad on alt `välläs, kuhugi ei `pääse Lüg; jalad nagu `võeti alt ää, ei soa `köia εnam Muh; nii klaes jää nõnna, et võtab jalad sool alt ää Mar; ühekorra old aga jalad alt ää ja Aabu vie all Kad; minul jalg jäi alt ära Plt; jala om alt ärä, kudass ta kõnnib Nõo; mul võ̭ti hirmuga õkva jalakiʔ alt ärʔ Plv; jala ~ jalgade peal, -e, -t jalgadel(e, -t), püstiasendis(se, -t) (ka käimisvõimest) `püstü jala pääl (seistes) Kuu; tama alisi oma `aigukse jala pääl `vällä; laps jo `jalgo pääl Vai; obused norgutavad, `püsti jala pεεl magavad Khk; jala pεεl aigos Käi; timbib ja tambib `jalge pial, üks rahutu vaim Var; vaarub `jalgade peal JõeK; jala pialt kukkus maha Plt; mõni tiisiku `aige kuivass jala pääl ärä Krk; Käü nigu vana igävene loobõrd `jalgu päält maha sadamisen Urv; Kõik kerikoaig maʔ saisi jalapääl Vas; tõbine aja hińnäst `jalgu päle; jo jala päl käu Se || fig iseseisev; majanduslikult sõltumatu Mees päriselt juba oma jala pεεl Kaa; õppib oma jalge pääl seisma Pst; oma `jalge pääl Krk || taa elo om jo nii savitsidõ `jalgu pääl (ebakindel) Vas b. (võrdlustes) Jalg nindägü kassi kaul Kuu; Jalad väsind `nindagu `nuiad; `Nuorelt jalad ku `värtnäd all; Jalad ku `kougud (kõverad) ~ `mõisa `muonamel (suured) ~ `pilpad ~ `pitskid (peenikesed) ~ `suksed ~ `putked, `sääräd pikkad ja `piened; Jalad nigu `ketrad (kiired) IisR; Jalad ku õbelusikad (pisikesed) Lüg; Jalg kut matimoa (suur); Jalad all kut suured `tündrid Pöi; Jalad lääpis all nagu luutõbisel lehmal LNg; Jalad all nagu veevõtmise pingid (pikad labajalad); Jalad perse all nagu saksa rätsepal Kul; Jalad kui rangipuud Mär; Jalad jusku sia sõrad (mustad) Hää; Jalad kõverad kui looga murre Kei; Jalg nagu vaese mehe vakamaa (suur) Amb; Jalad nagu sambad Koe; jalad nagu pakud all (paistetanud) Kad; jalad kui tambid all, `aiged; nuor on `kerge `jalgadega, jalad nigu vedrud Sim; pikad jalad nigu koodid Plt; Jala ku lambsu (suured ja laiad); Jala ku peüvä (kõverad) Trv; Jala all ku usse pulga (ümmargused) Krk; Jala ku `taosse Hel; lühikse jala nigu pätäku; jala nigu tangi (jalad kanged) Ran; ta‿lli vähälik obene, aga jala nii käesivä juśtkui kerilavva all Puh; nii jämme jalaʔ ku tulbaʔ all Krl; piḱäʔ jala˽nigu kure jalaʔ; ilusa jalaʔ nigu pütśikäʔ Har; sääntse paksu jala kui kahru jalaʔ Se c. fig Kuhu sa lähäd? – Lähän `sinne kuhu jalad `vievad Jõh; Olid sa jalgu pidamas (küsitakse inimeselt, kes räägib teiste seksuaalsuhetest) Kaa; Kas jalad puutusivad põhja (küsitakse kaua magajalt) Iis | [pulmas põllelappimise ajal] akati `võitu tegema, et `peidme puolt võit – `peidme jalg pial ja pruudi puolt, et pruudi jalg pial VMr | Minial peavad olema jänese jalad ja `lamba süda (minia peab olema virk ja tasane) Hää; Pido `pernaasel piät olõma jänesse jalaʔ ja kuninga mi̬i̬l Räp | Egä sul `valla ~ `kruono jalad õle et `sõisad Lüg | Kes teist jalaga lööb, sel jalg auast välja kasvab Vig | (häbelikust; norutajast) `Istub pia `jalte vahel IisR; Käib pea läbi jalge kut va äbelik koer Pöi; Tömmas saba jälge vahele Emm; Kus ta näeb, pää kahe jala vahel Hää; kõnnip pähl, pää `jalge vahel mahan Krk | (ruumikitsikusest) kerik täis `rahvast, ei õle jala `ruumi Lüg; ei ole jala asetki KJn; jala `pandaʔ ei olõʔ asõnd ~ maad Har; Ei olõ kohe jalgage maaha panda Räp | Mine sa, sool nooremad jalad Pöi; muud ei `aita, jalad `piässägä perse (öeld põgenedes) Kod; Tänä õli `ninda `kiire, et ei saand `jalga `paigale; `Juakseb jalg `perses, las akkab `tüälä Jõh; Suur sämu juba, a `miśki ei tie, `kargab `ringi jalg `persses IisR | (aeglasest liikumisest) käib `tõise jalapält `tõise `pääle `laisa `muodi Lüg; Ei viitsi õigel viisil oma jalgu järele vedada Lai; täi kooleb jala `alla ärä Ran; ei jõvva `jalga üle läve `tõsta Rõn; taal õi lää jalg tõsõst edesi `eieʔ Urv; ei kergütäʔ umma `jalgagi Plv | (keemisest) Nüüd on pajal jalad all Hlj; nüid on padal jalad all, `lendab keeda Äks; küll on padal jalad all Lai | (kuulujutust) `Lorbatuse juttul ei õle `jalgu all Lüg; `jälle jutt ja jalad all IisR; Jutul põle `jalgu all Han; jälle jutt ja jalad all, ta läheb edasi Lai | vili kasvab ärja jala all (st härg annab palju sõnnikut) Nis; peremehe jalg rammutab `põldu (s.t peremees peab ise põllul olema) Ran; ega `tü̬ü̬lise jalg `viĺlä ei sõku Nõo; sut jalaʔ ravidsõsõʔ (rändajast) Lut | Iga jalg tieb ise `jälje ~ kuda jalg `ninda jälg (inimeste erinevusest); Küll jalg `saapa `leiäb – igäüks saab õmakõhase mehe vai `naise Lüg | Ega jalad `sinne jää kuhu `jäljäd `jääväd (asjatust v vastumeelsest käigust) Jõh | Kellel pole pead `otsas, sellel olgu jalad (unustajast) Pöi | lükkäd ärä jalaga, `tõmmad aga `käegä tagasi (ära halvusta seda, mida veel tarvis võib minna) Kod; Obune komistab neĺla jala pääl, mis ime siis, kui inimene kahe jala pääl Hää | valel o lühised jalad, vale asjad tulavad üles Khk | kene `jalga `tatsa, sene suu `matsa VNg; kelle jalg kergatab, selle keel nälbatab Muh; kelle jalg patsatab, selle suu matsatab Mär; kelle jalg `ilpsab, selle käsi `nilpsab Hää; kelle jalg tatsutab, selle suu matsutab Juu; kelle jalg `ülpäss, selle ki̬i̬ĺ `nälpäss Krk; kelle jalg tats, selle suu mats Ran | Kelle jalg sitage, selle suu saiage Pst; Jala põlvini sitatse, suu kõrvuni rasvane Hel; (üks ~ teine) jalg hauas ~ augus vanast v haigest inimesest üks jalg `auvas, `tõine `auva `kaldal, aga ikke viel tahab naist võttada Lüg; jalg `audas, teina ava `pardal ~ εεrel Käi; Jalg hauas, teine kaldal Vig; Üks jalg `aukus, teine augu ääre pääl Hää; vana mullake joba, tõene jalg joba avvan Ran; üt́s jalg hauan ja tõnõ haua perve pääl Har | meie ema on küll ühe jalaga `audes, teesega aua ääre peal Vän; üt́s jalg ilo poolõ, tõõne surma poolõ Vas | Kinel jänu, senel jälad Emm; Kel jano, tol jalaʔ Räp | Kie ei õle jalust vigane, on arust segane Lüg; Pεεst segane voi jälust vigane Emm | Ei saand `enne `surma enamb oma `jalgu maha `saama (ei saanud enam eluga järje peale) Jõh; jalga ette ~ taha panema (kedagi) milleski takistama Eks Ats eese kaibamisega Peetrile jala ede pani Kaa; Ära lase omal `jalga taha `lüia; ta `pańni mul jala taha Hää; jala ette [nägema] lähedale `Ninda pime, et ei nää jala ette Jõh; Äi sa näe eese jala ede ka mette (tulevikku on võimatu ette näha) Kaa; Ei näe jala ettegi änam (inimene on pime) Hää; kui akkab juba jala ette nägema, siis on vekese `valge aeg Lai; ma `aima iki jala ette vähä ärä Krk; sa‿ss näe mitte jala ette tõnõkõrd Ote; jalg jala ette ~ kõrval ~ perän samm-sammult, aeglaselt, ettevaatlikult [liikuma] `astuvad nii kaks `valged `muĺlikast jalg jala `korval, et edasi ei saa Jõe; Obune kuhe `õppind tämaga jalg jala ette `uĺjuma IisR; söidab nii tasa, et jalg jala ede Jäm; astub na pikkämesi, jalg jala ette Tõs; `tatsab jalg jala ette VMr; läke jalg jala peräh Lut Vrd jalg-jalalt; jalga jala ette käima, kõndima (hrl koos eitusega) p‿saa `jalga jala ede Khk; ei nää `jalga jala ette `astuda Kei; ta on nii mõnnetu, et ei jõua kohe mette `jalga teise ette `tõsta Sim; nii pihtpime ü̬ü̬ `olli et, es näe `jalga jala ette panna Nõo; pimme, et ei näe `jalga jala ette `panna Kam; Jalgu peran vedama (lapse-east väljajõudnud, iseseisev olema) Pst || akkass iki üless `aama, `jalgu `perrä vedäme (paranevast haigest) Krk; kes sellele jala `piale `astund (kelle süü läbi ta on rasestunud) Ksi; Vassaku jalaga `vu̬u̬dist maha `astund (halvas tujus, pahurast inimesest) Hää; Jalg hakkas ahju veere pääle tükme (vanadus kipub kallale); üte jalage ärjä liha (seen); mis suguline ta vi̬i̬l om, undi tagumine jalg (kauge sugulane) Krk; täl `naisi jalaga seǵäda (palju); karass kate jalaga (otsejoont) õnnetuse `siśse Ran; Kõ̭iḱ uma elu aig olõ ma pidänü katõ jalaga keset ellu `traḿpma Rõn; Kus hüppas mulle nelja jalaga peale (süüdistas ägedalt) – miks ketid teritamata Tür; jalga heitma kõndima, ära minema tuleb natuke `jalga `eita koa, teeb enesele sööma `tahtmest Mih; oĺlimi sääl tüḱk `aigo, sõ̭ss heidimi `jalga Plv | ei sie enämb `jalgu `jätkä – enämb ei `pääsi sest `aigussest Lüg; jalga katsuma 1. pulmas pruudiga tantsima, mille eest tuli pruudile raha anda – Pil KJn; 2. (suguaktist) sai igä mies `jalga `katsuda Lüg; j. keerutama ~ kergitama ~ seadma tantsima eks `nuored ikka `armasta `jalga `kierutada Jõe; lähme `jalgu kergitama Mar; ei ole mina oma `jalga `seadnud, isast ei `tohtind Pil; kergitäsin koa oma `jalgu KJn; `kargamise man kergütäss `jalgu Se; jalgu kiitma ~ tänama põgenema Ega mul muud üle jäänd muudkui kiitsin häid jalgu Hlj; Kuski madinast läks, siis kiitas jalgu Jõh; ma sai pakku, tenässi endä äid `jalgu Nõo; jalga kaapama ~ kummardama [maani] kummardama kellegi ees `linnas õpetavad `jalga `koapama Kos; viga täl `jalga kumardadaʔ ku rahha tulõ [mõrsjal]; sis `laotas maaha sinnäʔ `jalgala ja kõigilõ kumaŕd `jalga; t́siaga and suud ja konnalõ kumardass `jalga (joodikust) Se; jalgu kängmä 1. surema taa `tahtsõ `jalgu `käńgiʔ oĺl jo `hirmsa `haigõ; ku `süämepalavik om, siss ta käńg ruttu jalaʔ Har; vana ineminõ jo om `jalgu käńgi Se; 2. jooksma ajama, säru tegema Ku sa˽siist är kao õiʔ, sõ̭ss ma su˽jala˽käńgi; Vai vi̬i̬l lää eiʔ, küll ma˽tää jala˽käńgi Rõu; ḱul ma su jalaʔ käńgi Vas; jalga laskma ära minema, ära jooksma, põgenema kui ei taha teha siis lase `jalga VNg; läks nõnna `jalga `laskes (kiiresti) Muh; ma `kaie ku `jalga `laskme sai Krk; nigu raha kätte saeva, lassiva `jalga Ran; laseme nüid `jalga ruttu, muidu peremiss tulep, nakap pahandama Nõo; lasõʔ `jalga, sõss ei jääʔ `nälgä Plv; j. lööma id pian akkama `jalga `lüömä, akkan `jälle menemaie Lüg; j. panema id äkist pani `seuke kabin ning plagin mineme kohe teed, panid `jalga säält Ans; ühe `aasta õli ja jälle pani `jalga Iis; ninda ku ma näi, panni `jalga Krk; ma saen `väĺjä ja piästsin jalad (jooksin ära, põgenesin) Kod; jalga tooma ~ kandma jalgadega suira, õietolmu tooma (mesilastest); keväjelt om mihiläisil edemine asi jala `tu̬u̬mine. ku na joonõn ommaʔ, na toova `jalga Har; jalga vajutama kiirust lisama, käiku kiirendama läks teene lepikusse ja meie `vaotasime `jalga nõnna et ei ta enam meid kätte soa Juu; jalgu viskama 1. jooksma, ruttu kõndima küll `viskas `jalgu Lai; 2. tantsima pidu pääl - - sääl `karglõsõʔ ja `viskasõ `jalgu Har; jalga võtma 1. jalul püsima, kõndima juba laps akkab `jalga `võtma Muh; 2. (majanduslikult) iseseisvuma – Vig; 3. kodunema, pinda leidma si̬i̬ sõna võtab `jalga ruttu, mes `niiskene Kod; jalg ~ jalad seina(s) ~ seinal ~ seina peal[e] (laisklemisest, tööta olekust) magab kodo jalg `seinä pääl Lüg; Jalg seina, hambad varna LNg; Jalad seinas, hambad varnas Mar; Jala seina pääle paneme (magama heitma) Krk; Jalg saina pääl, hamba varna pääl Krl || (kiirest liikumisest) juoks `ninda ku jalad võttasid Lüg; Jooseb kut oleks sada paari jalgu Khk; Pani seikse vardiga minema naakut oleks mütu paari jalgu all Kaa; Pani liduma nõnda kut jalad `võtsid Pöi; pane külase minema siis on sada `paari `jalgu all Muh; lähäb nõnna, et jalad `vilkuvad all Mar; läind mis jalad `välkund all Vig; Jalad käivad `selga; Läks nõnda, et teine jalg ei näinu teist Hää; Lõikas et jalad all tuld lõivad; Läks et jallad kuklase lõid Saa; Jooseb et jalad ei puutu mahagi Trm; `jooksis nii et jalad käisid `kukla Lai; joose nii et jalad ei putu maha Vil; [põgeneb nõnda, et] jala `maasse ei putu mitte Trv; pańds tare poole nõndagu jala võtive Krk; lätsive kas jala tuld leive; Läits nigu jala es putu maa `küĺge Hel; ma joosi nigu jala es puttu maha ~ maa külge ~ `vasta maad; ta ju̬u̬sk nigu täl jala vähä võtiva Nõo; joosõʔ nii kõvastõ ku sul `jalgu om all; juusk nii et jalaʔ valutõsõʔ ~ tuld lööväʔ Har; kaḱk minemä nigu jala võt́iʔ Rõu; ju̬u̬sk nii kõvastõ et jalaʔ `kukrohe kääväʔ Räp | Kisu jalad tagumikust `lahti (mine kiiremini) Jõh; Küll ma võta sul jalad kõhu alt `väĺla (ähvardus laisale, aeglasele) Hää; Jalgu kõik kõhualune täis (jookseb kiiresti) Kad; Aa jala kõtust väĺlä (öeld aeglaselt kõndijale) Trv; ku ma tal kait́s `jõhkamet anni altaisa, obesel olli jala ku kõtust vällän Krk; jalgadele auru ~ nõu ~ säru ~ tuld ~ valu jne (takka) andma kiiresti minema, ära jooksma, põgenema ants `jalgudelle valu, läks `ninda‿t ei `vahtind tahagi Lüg; Jalgadele nõuu andma Tor; `ańtsin `jalgel tuld takka Ris; sain aga `jalgadele tuld `anda, muidu oleks `pihku jäänd Lai; annab `jalgadele valu, kardab et saab tupe `piale Ran; piat jalulõ tuld `andma, muidu jäät pümme pääle Har | Jalgele kihu tegema id Tor; jalgadele teada andma id anna `jalgel täädä, ku sul `kerge jala, küll jala pästäv Krk; jalad hüüdma ~ käima ~ vilkuma ~ viltsima jne panema ~ saama id saab jalad `keima `panna; küll sai ruttu jalad `vilkuma Khk; pane `jälle `veltsima jalad Mar; pane jalad `üidma ~ `vilkuma Trm; Kuski madinast läks, siis `kiitas `jalgu (jooksis ära) Jõh; jalad kaenlasse ~ näppu ~ pihale ~ selga ~ õlale jne võtma 1. (jalgsi) minema (hakkama) Ei saand keneltki hobust, `muutku oda jalad `selgä ja mene jala Kuu; `võt́sin jalad näppu, läksin Tapale Kad; võta jalad `kaindlasse ~ `seĺga ~ õlale, mine siis Ksi; võta jalad `selga ja perse käe `otsa Lai; võt́t jalaʔ `säĺgä ni ĺät́s `ärki, kõõ tüü jät́t `maalõ Lut; 2. jalad `seĺga `võtma (kiiresti minema, jooksma) Hää; pane tüdrugule jalg `pεεle (kindlusta omale pruudiks), mis sa seda lased `ümber liperda Mus; [kellegi] jala alt ~ alt jala läbi käima [kellegi ees] end alandama, [kellelegi] õigust jätma olen ta jala alt läbi käind Rei; Käid teiste alt jala Amb; ma käin ta jala alt läbi, aga ikke ei soa ta `tahtmist Trm; rasket jalga ~ raske jalaga ~ raskes jalgus ~ raske jala peal rase `rasked `jälga inimine Muh; naine om rasset `jalga Krk; rasõdõd `jalga San; rasõha jala pääl Lut; `tüt́rik oĺl vanna `jalga id Har; noorikõl jo `ĺuhko jalaʔ id Se; `ĺääĺme d́alabäl id Lei; jalad külmad (uustulnukast, kodunemata inimesest) `ninda vara lähed `vällä et jalad viel `alles `külmäd (teenijast, kes sageli töökohta vahetab) Lüg; [minial] jalad alles külmad, astub ämma sooja `jäĺgede sisse ja juba augub Koe; alles vi̬i̬l jalad küĺmäd aga juba uhkustab oma taluga KJn; jalad lühikesed ~ nõrgad purjus ma `tantsisi, aga jalad olid lühikesed Mus; [Ta] ei saa `lonksugi inge `alla `panna, juba jalad nõrgad Han; kolmas jalg 1. kepp ma‿p sua muidu üle ukse mette, kui mul põle kolmat `jalga mette Pöi; toḱk olna vanainimesel kolmas jalg Nõo || tämä käi pää `kolmanda `jalga all (käib küürus) VNg; 2. mehe suguliige [viina pakkumisel öeld:] Ega mees ühe jalaga pole. Teise jala jauks veel kolmanda jala jauks ka Amb; tee ~ minek jala ~ jalge all lahkumine tie juo `jalgude all, pian akkama menemäie Lüg; sool siis tee jala all, pole änam sii `rahva seas mette Khk; Vana inimesel pole muud änam midagi kui minek on jala all Pöi; võt́tis tie `jalgade `alla Sim; enel surmati̬i̬ jo jala all Kod; mitu tuult ~ teised tuuled jala ~ jalge all 1. teist eesmärki omama Ei täma enamb talu`tüöle tule, sel `linnas `teised `tuuled `jalte all IisR; tääl veel meto tuult `jalge all `keiä, kis teab, mis täst saand oo Mar; 2. kindla elu- ja töökohata mitu tuult `jalge all, kui `paika põle Juu; tuli ~ tuul ~ jalgu all püsimatu nagu tuli `jalgu all, ta ei saa paigal olla Trv; nüid om tal tuli `jalgu all, ta taht ajame panna jälle (hobusega sõitma) Krk; tälle tetti tuul `jalgu `alla (aeti ära) Ran || jalg `pistetuksel menus (iga hetk minemas) Kuu; kui veli midägi käśk, siss jalg `olli juba minemän Nõo; Liine kaks um joʔ üt́e jalaga Tallinnan Rõu; peast jaluni üleni, tervenisti ehitab oma tütart piast jaluni VJg; pańd poesi pääst `jalguni `rõivide Nõo; ma olõ pääst jaluni `aigust ~ vallu täüs Krl; ma olõ timä pääst jaluni `rõivõilõ tennüʔ Har; pääst jaloniʔ `vahtsih `rõivih Plv; pääst lätt nigu jaloniʔ hirm Se; ei - - peast ega - - jalust aeglane ei teho `miski sie tüö tegemine, ei `pääsi päist ega jalust Lüg; kikerdab (vireleb) aga `peäle, ei soa peäst ega jalust edasi Juu; ei sua edasi ei päist ega jalust JMd; temä ei `pääse pääst ei `argne jalust, ei saa edesi ei tagasi Nõo | temä om üten päie `jalgega `kinni, temä edesi ei saa Krk; pead-jalad koos 1. ruumipuuduses Säel tua`ubrikus nad kudagi elavad, piad-jalad kuos IisR; Elast pεεd-jälad koos Emm; Elasime `piśses tuas viiekesi piad-jalad olid koos Han || Päe lühike, pead-jalad koos Sim; 2. küürus Seĺlavalu oo selle mehe piad-jalad kokku tõmman - - na kõberas Han; ma käin piad-jalad koos Ann; vastu päid-jalgu Söhukse teo eest kuluks taale küll vastu peid-jalgu anda Kaa; Sai vastu päid-jalgu Emm; käsi-jalg 1. Äga nee enne jäta kut mönel käsi-jalg kaalas aa; [ta] akkas maas käsi-jälgu sipudama Emm; 2. emal olivad isegi kääd-jalad tüöd täis VMr; käe-jala juures ~ man Kruntkoha pidamene oli ulga param kut teiste kohtade pidamene sest sεεl oli keik kεε-jäla juures Emm; edemält `pańti `õina sarv rasvaga voki käsipu `õtsa silmussega. siis ta õli käe-jala juuren Kod; käe-jala man Ran; käte (ja) jalgadega Mul endal raius naine käte ja jalgadega vastu Tür; tõene mi̬i̬s - - karanu käte ja `jalguga appi Puh; laits paneb `jalgu ja kätega `vasta. ei lase `enda `tarre `viiä Nõo; kässi `jalgugõ sais `vasta Krl || käsil otsib jälul leiab (kes väga head tahab, leiab halva) Emm; käsist-jalust käsist-jalust viganõ Khn; ta on kua käsist-jalust `tüöga `siutud VMr || ei saa enämb kohegi, ei käsist ega jalust ei pääst ega `persest Ran; `jalgust ja kätest sa oled nigu kammitsen, ei ole `võimu kohegile minnä Puh; kätt-jalga mööda lohakalt Laseb kätt jalga mööda lohenal PJg; ükskeik kudas kokku klobitud, see `ööldaks kätt `jalga `mööda `tehtud HMd; nii kätt `jalga müöda tieb, ei uoli tüöst VJg; ei jõua ~ saa kätt ega jalga liigutada ma olen nii väsind, ei jõua kätt ega `jalga liigutada VMr; sie `aigus võt́tis mehe ni maha, et ei suand nädal `otsa kätt ega `jalga liigutata Sim; ess liiguta kätt ega `jalga nigu surnu Ran; jalad oma laua all Kes tiid, kuis sis lugu om, kui oma lavva ala jala panet (kui ise peremees oled) Ote; jalaʔ ommaʔ uma lavva all Plv | Juhan Maaliga pańni ka jalaʔ üt́e lavva alaʔ (abiellusid) Rõu | Kui ei `kergidä saba, sirutab jalad `väljä (sureb) Kuu; kut [lehm] mäletsema ei akka, lööb ika jalad `öigeks id Jäm; | Odot poiss, ku esä tulõ, tu̬u̬ su jalaʔ `sõlmõ käänd (annab peksa) Rõu; | tolmu jalgelt puistama lahkuma puistab tolmu jalgelt LNg; Ta olle - - oma jalgu päält nende tolmu maha puistanu ja kadunu Nõo
2. a. (eelmiste kasutusjuhtumitega tihedasti seostuvalt) jalaaste, samm, astumine, kõnd, käik `Kerge jalaga `nindagu kits üppämäs Kuu; kie üvä obone on, `kõnnib `lahke `jalgudega ja `pitka samuga Lüg; Nuar laps jalg `kerge Jõh; sage jalaga (kiire sammuga); `kerge jalaga ägasse `poole minema; obu teeb nobed `söitu, `lahti jalaga; `raske jalaga obu Khk; et sa nobed jalad teed (et sa kiiresti lähed) Kär; üks va `umne jalg ~ `umpse jalaga Mar; aga sel olid eäd vaĺlud jalad Vig; ta pika jalaga, pani tuast `väĺla, ei saand tat kätte `ühti Mih; see inime oo `raske `jalgega Tõs; `jõutsa jalaga obone VMr; Laps nuorämb jalg kergemb Rak; veike `kerge jalaga mi̬i̬s Kod; lahe jalage oben(e); `kinni `jalgege, ei lää ruttu Krk; tu̬u̬ Jurak `olli `väega `kärmä `jalguga, ju̬u̬sk ikki obesega üten Puh; vallalõ `jalgugõ; tulõ mullõ pikä jalagõ [öeld käimist õppivale lapsele] Krl; käüʔ sä virga jalaga Räp; muido kõhn, a `keŕge jalagaʔ [hobune] Se b. (koos eitusega) mitte sammugi, mitte sugugi, üldse mitte sest `saate ei õle minä enämp oma `jalga sääl käind Lüg; ma pole oma `jälga mette `teiste `maadesse saand Käi; ei mo jalg põle `sõnna saand Mar; `sinna ei `tohtind obusega `jalga `minna VMr; ei tiä, kas oo metsän `jalga käenud Kod; kõrtsis ma ei käi `jalgagi KJn; es saa `jalga `vällä, periss kodun olli Krk; kõ̭ik si̬i̬ taĺv `olli sükäv lumi, ega ma kohegile `jalga ess saa Puh; si̬i̬ `väike ei lähä ütsindä mitte üits jalg koheki; pojatütär ei tule `jalga siiä Nõo; Ma iss tohe `mõisa `mõtsa karjaga `jalga minnäʔ Har; ei olõʔ `jalgagi koh käünüʔ Plv; (oma) jalga ~ jalgu pistma ~ tooma ~ tõstma ~ vedama ~ viima [kuhugi] minema, tulema (sag ähvardavalt, hrl koos eitusega) Oma `jalga enamb ülä tämä `ukse ei `tõsta; Via siis oma jalad ka `meie`puale Jõh; ei miä‿n [ole] oma `jalgagi `sinne viend Vai; p‿vöi `kuskile `jalga `tösta Pha; `kindine elo, ei saa `jalga `kuskile kottu ää viiä Mar; Tuu oma jalad vi̬i̬l siia (ähvardus) Vän; nii kui jala üle ukse pistad, suad kohe pähä VJg; Ma ei õle viel mitte oma `jalga tema uksest `sisse tõst Trm; ma põle oma `jalga `kõrtsi viind KJn; mia ei pistäss `siandse kõle ilmage `jalgagi üle läve `väĺlä Hel; mina enämb oma `jalga konagi sinna ei vii Ran; ei ole Mańn siin käenu, ei ole `jalga siiä toonu Nõo; ei olõ ma su `tarrõ umma `jalga `piśtänü; sa ei olõ `jalga põllu pääle viinuʔ Har; Et sa umma `jalga siiä inämb ei tu̬u̬ Räp; [hobuse] jalga kaema ~ katsuma ~ käima ~ proovima kiirust, jooksuvõimet proovima oli si arilik kerikus `käimine või pulma aeg, igaüks `katsus oma obese `jalgu Äks; noorõ obõsõ `jalga käima Krl; oodaʔ pan ette, ma kae t́al `jalga ka viil Se; jalga lühöndama (kellegi eest midagi toimetama) minge `aage loomad ää, lühönda mo `jalga Mar
3. a. jalanõu kahe`kortsed jalad all (s.t saapad ja kalossid) Jäm; panen teised jalad, teised `soapad Pee; siss käńgitivä tõõsõʔ jalaʔ Se b. sukalaba Viiś `toĺli `koetass jalg, sõ̭ss nakatas kokko `võtma Urv; sukalõ vaia `vahtse jalaʔ `otsa kotaʔ Har
4. fig tugi, abistaja, sammulühendaja ta (laps) mul jälags ika ka, ta mul `käskida ka Emm; tä oleks ikke `moole jalaks ja asjaks olnd Mar; obene alb küll, aga eks tä ike õle jalass, enäm ike ku ilma Kod; laps oles `mulle juba jalas olnud KJn; ku ma `endel obesetükikse ka saass `soerte, sõ̭ss oss omast käest iki ollu jalass võtta ~ oss omast käest jalg ollu Krk || osta mulle üits vana obene, kellega ma jala i̬i̬st lähä Nõo
II. ülekantud tähendusi
1. mitmesuguste esemete osa, tugi, millele ese toetub `lauva jalg, `tuoli jalg, aga säŋŋi `sambad, ikke tugevammad; puu`lõikamise pukki jalad Lüg; `Muidu ei saand `kalja kättä ega õlut, siis `tehti [kaljaastjale] `niisikesed jalad eraldi; `aspli jalg; kerilavva j.; `värtne `raami j. Jõh; `kärbitsal `käivad jalad [ülevalt] `teine`teisest läbi, `teised puud on tappitu jalade `sisse. kui jalad `laiale `temmatu, ei `kuiva ein `välla; [silla] käsibu jalg Vai; keribu jalg Jäm; nendel (vooditel) `keikidel jalad all, se pole et nad ilma jaluta on; käru jalg; vörgu argi jalg; laivale pannasse jalad külje ala, et ep lεhe `ümber; tule argi jalg Khk; `lühtri jalg (küünlajala alumine ümmargune laiem osa) Kär; `toose argi jalg, putkes köib jala `otsas Mus; käia jalad Pha; ropsilaua jalg, se o `vastu moad ja laud o jala otsa `külges `kinni; `Katla jalad olid pingi `moodi, neli `jalga all, kaks `auku sihes, üks suurem, teine pisem. Kui katel tulelt ää tõsteti, siis `pandi `jalge `peale; puu kuŕn, pisike jälg all ja nöör `ümber kurni jäla; Pillijalg [tuulikul], siit anna vaiale `pihta, siis kivi `kerkib Pöi; leva labi seesab sii [lõime] jala peal; `kanga jalad (kangasjalgade suured külgpuud) Muh; risti jälaks `panta ka kivi `surnu aeas; napsi klaas, suur ümarlik, jälg oli all Emm; oki tallabud oo `jalge `külgis Mar; lõugetil o kaks `jalga all, taka ots `vasta maad Vig; [nutujaan] oo paĺli `moodi, jalg all, nöörist tõmmatasse, siis ta akkab selle jala peal üppama naa et Kir; peeru jalg oli, all olid kolme jalaga, jalal olid pulgad sees Mih; rooli jalg (raudtoed rooli tekipealsetele seadistele) Khn; `asvlil oo jalg all. `seoksed ristid või pakk ja pośt köib läbi Aud; masti jalg (mastipuu alumine laiem osa, millega ta kinnitub veesõiduki külge) Ris; lambi jalg [puust], plekk lamp käis sees; `asvle jalg, jala pakk Juu; käḱil olid ümmargused jalad all, vajutasid käḱi jala `piale ja käḱi akkas `kiikuma Kos; jalaga `õmlusmasin; tulerinnal õli jalg all, et ta ei `tõhtnud `kõikuda; tambi jalg; redelil õli tõene jalg madalam; kehä jalg (lõngakehade külgpuud); linamaśsina jalg; käsikivil on neli `jalga all Kod; siis olid `aśtjal jalad all - - vata ega muidu saand `riista `alla `panna, kui tal `jalgu põlnd Pal; jalg tuli ära järi alt Lai; oreli jalg Krk; tüve`lüümise peńk olli nellä jalaga, rabavuspeńk olli kate jalaga, tõene pengi ots olli maan Puh; ega `niitse roobi muedu ess saesa ku näil `jalgu all ess ole Nõo; rabavuspengil om tõse otsa all jala ja tõne ots om põrmandu pääl; kolgitsel olli jala all, kaits `pulka; vanast teti rõugule jala ala, vili maa `küĺge es putuki, puu `panti ala; trulli jala olliva kõju puust; saksamaa adral om jalg all ku viiass. see om laud ja raudvang om pääl, sinna pannasse adra nõna `sisse Ote; kerilavva jalg om kolmõ haruline, to‿m mõtsan nii kasunuʔ Urv; jõulukuuse jalg Krl; uhmõŕ oĺl ütest puust kaivõt, säänä nigu jalaga viina klaaś. jalg timäl oĺl alt laǵa Rõu; langa kerimise jalg Plv; viina`topsõ ka om, om jalaga, oma jalaldaʔ; pl lõigada jalaʔ (palgilõikuse pukk) Se; piele jalaʔ kiä pidä `piili `üllen, `kõiki piele jakka Lut || fig vanalõ pingile `pante vahtsõʔ jala alaʔ (vanast inimesest, keda sunnitakse tööle) Lut
2. alus, millegi alumine osa: a. hoone vundament, eriti selle alumine, maa sees olev osa `luoma `lauta one `paasist `tehtu, paekivi `jalgagi `alle `tehtu VNg; `kundamendi jalg `tehti maa `sisse Lüg; maea jalg ~ vundameńt u Pai; `uonelle tehakse kivist jalg `alla Koe; müürüle jalg `koetass ala, maa sisse pandass valu kivve, siss ei anna maa sisse vaodaʔ Se b. korstna jalg korstna alumine, hoone sees olev osa `korsna jalg tehä pae kivest Lüg; nöre on sihane, mis sest tahmast jookseb, `korsna `jälga `koutu tuleb `alla Emm; `kostna jalg akkab põranda pialt, on igapidi jämedam kui kostan isi Nis; `korsna jala sehest tulep `ulka nõge ku korsand pühitäss Nõo; koŕsnajalg om nõkõ täüś Har || katuse harjale toetuv korstna laiem alus kui katust arjutakse, pannakse laiem jalg `pεεle, et vesi ei saa [sisse] `nirguda Vll c. ahju jalg ahju alus hrl toapõrandast allpool senest `saate on `ahju jalg, kus `suitsu `rüövid akkavad Lüg; [ahju] pae jalg Mar; jala peale pannakse [ahjukeris], jalaga seĺtsis tehakse põrand Kad; ahju jalg om allpu̬u̬l `põhja Krk d. silla jalg silla võlvi toetussammas, sillatalade alusmüür `silla `võlvi jalg Lüg; silla jalg, akatakse tegema jõe põhjast, kividest tehakse, `aitab `silda `kanda Nis; jalaʔ `koetass kui tulbaviisi üless, tetäss päle sild Se Ls antsjalg e. kividest alus, millele tuuliku kere toetub – Pöi Kod || maasse kinnitatud ja kividega kindlustatud jäme palk, mille ümber pukktuulik pöördub – S Var see o pukktuulik, mis sedasi jala `otsas Ans; see mis kivijala sihest leheb üles `söövlibu `vastu, see on tuuligu jalg Khk || „pukkveski kere alumised teravad servad“ pukk`veski jalad on alt `lahti Var f. aia jalg aia kivist alus, aia aluskord kivesaja jalg veel εε vädamata Khk; aid oo pealt `otsa soan, [ainult] vana aa jalg; [näsiniin] kasus üheskohas aa jala sehes Muh; kibiaea jalg LNg g. kuhja jalg heinakuhja alumine osa kuhja jälg `tehke ää lai Emm; kuh́ä jalg, kust maalt akatasse [kuhja] kokko `võtma Mar; mis kuhjal kakuts säält lava `pulke vahelt, sõss ütelts: kaku kuhjal jala `valla Krk h. haki jalg viljahaki südamiku moodustavad esimestena püsti pandud vihud viis teistkümme `vihku käib akis, neli teistkümme pannakse `jalga ja viiesteisskümmes käib `piale Kad; kolm või neli `vihku köidetas kokku ladvast ja pandas `pisti, si̬i̬ om aki jalg. jalal nakatas `ümber laduma `vihke Ote i. (maastikutermin) jalam; hakatus; siil küll sai tehä, et maa `jalga (ranna lähedale) sais; ei voi maa jalast igä `kaugale `lassa [paati] `tuulise ilmaga Kuu; mää jalg o see, kust mägi akkab Kir; põllu jalad Han; mäe jalg Rõu j. võrgu alumine, kivide pool; kohati ka ülemine, käbade pool tule lahe vörgu `jalga [merre] Jäm; Teine vöttis vörgu jalad, kus kivid otsas olid Krj; Vörgu jalad jäid vee `sisse, pea tariti paadi ääre pεle Pha; võrgu pea ja jalad Muh; akkame `võrku tarima, võta sa jalad, ma võta pea Kse || tamsa jalg („5–7 võrgusilma vahe ühest kinnitussilmast teiseni“); tampsa ui on jämedam ku ääreui, sellega `aetaks tamsa `jalgu („hui, mille abil võrgu paelad äärepaeltega tamsaga ühendatakse“) Hää k. purje soot, nöör purje alumise nurga küljes; purje alumine nurk, mis kinnitatakse masti külge `raaga `seili ~ topp`seili `jalg(a) VNg; purju jalg, sellega timmitasse kuidas puri tuult vötab; vii purju jalg `teisse `parda Khk; ravina `külge pannasse `purje jala Trm; purje esimäne jalg [masti küljes], tõene jalg `natke nukete venet Kod; puŕo jalg Vas l. niie jalg niie pikem silmus niiel on siĺm ja jalg Hää; alumene jalg, `peälmene jalg, niie silm Juu; `niitsme jala Krk m. jalaga ii (täht j) Kär; pitka jalaga ii Kaa Pha
3. puu tüvi, taime vars; jala peal ~ jalal kasvamas, raiumata [puu], niitmata [rohi, vili] puu on jala pääl `kuivand; mul on kõik `suuremb jago jalal ein, `lüömättä Lüg; vöttas männid jalabelt maha Khk; [puud] oo alles jalalt raiutud, need oo `toored, need ei põle veel Mär; kui sa ta (rukki) jala pialt võtad, ta `tõmmab ju kuivass, pudiseb Kse; `Kaapsapia kasvab ju ühü jala ots Han; `raius metsa jalalt maha Kos; [vili] akkab jalale minema. se kõŕs on se jalg. kui juured `alla löövad ja idu üless tuleb, siis lääb jalale Trm; eenäm õli vi̬i̬l jalal, ein ajamata Kod; ta om jala pääl küll, aga ta om `surnu puu Krk; `ulka `mõtsa `jäie jala pääle `lõikamada Nõo; paĺlu `aina om vi̬i̬l jala pääl Krl; jala pääl sais norḿ Se; mõts um viil jalal Lut || siis õlid kukke või`siened, `niissed pikka jalaga Lüg; päkäl ja puravikul jala all; päkäl `jalga ei süvvä; taglal ja kõbjal jala all Krk; t́sia tigo tu̬u̬‿m seene jala külleh Räp || fig üte jalaga liha om `väega hää võttaʔ [seentest] Räp || pl umbrohu juured kui sügavalt `küńti, siis umbrohul keerati jalad ülesse `poole Trm || [lina] peo ku `pintsle, ku ärä leoss, ei kurda jalun ~ jalul ku `laodets Krk
4. pl (ilmastikunähtus) heledamad sambad, jooned päikese all pääbäl tänä jalad all, tea kas tuleb sado või Mar; päeväl om jala all, ei tää ka ommen jäl `vihma tule Krk; pääväl (vihma) jalaʔ all, sadama nakkass Plv
5. juurealge, seemnest tärkav juureotsake, -narmas, idujuur; hv idu Tõisel `päiväl õlivad [linnastel] jua jalad all, aga siis `uadeti `ninda`kaua, kui tulivad idud ka lagedale Jõh; mis magede küljest nee kasund juured ning idemed εε rahitasse, nee on mage jalad Khk; linnase jalad sõeluti `väĺla HMd; viĺlä teräl tuleb töńsist otsast jalg ja teräväst idu Juu; seeme on jalal, idaneb Trm; jala tuleve iki kige päält, siis tule ida; linnastel jala perän joba Krk; tera om ära `imbunu, jala om vällan juba Ote; viläl um jo jalg perähn, idu jo välähn Rõu; edimält aja seeme jala `perrä Se
6. end pikkusmõõt (umb 30 cm) `arssin ehk `süüli puu, senel õlivad jala `märgid pääl Lüg; kuue jala süld; kakskümnd `seitse korda jala pεεl o tihe vörk, saab `peenessi kilusid Khk; `jalga kaks [mere] pöhjast ülal Vll; kaheksa `jalga pikk Pai; pirru alu olli ike kolme jala puu Hls; esi oĺl nii laǵa nigu idsa, noh nii viiś `jalga inemise `pääle Ote; noʔ aja nii `paksu lummõʔ mahaʔ, et mõ̭nõ tuńni peräst om poolõ jala pad́u Har; jalg maad piḱk Se
7. millegi alustus, hakatus; järg egä nüüd enäm kinnas segi lähä, nüid on juba jalg all, tü̬ü̬ jalg on all, näeb mes piäb tegemä Kod
8. (inim)põlv, jagu, osa nuorem jalg rahvast nied panid [mardipäeva ajal] vaĺts `riidesse VMr

jatku|kangas takune labane kangas, millest tehti naistesärgi alumine osa, jätk `keskmised takud õlid lõemess ja õtstakuss kudejed. saed jatkukangass; jatku`kangass teed särgi saba Kod; jaku kangass taht kudade Krk; jakukangass om ülevän Nõo Vrd jatkurõivas, jätkukangas

jooksma `jooksma, `joosta (joosta) u hv SaId Hi K, Trm Lai; `juoks|ma, `juosta (juosta) Ris HaId Jä ViK((juaks-, juassa HljK); da-inf `jooksta ?Rei ?Mär Lai, `juoksta Amb Sim; `ju̬u̬ksma, juassa Kod; `juokse|ma, `juossa R(-maie Lüg; `juakse- VNg Jõh; da-inf `juokseda Kuu VNg, `juassa Jõh); `joos|ma, joosta (`joosta) spor Ans Khk, SaId Muh Hi L (`juõs- Khn; `ju̬u̬s- Hää Saa) KLõ(`juos- Ris Hag ?Koe Sim; `ju̬u̬s- KJn) Äks Ksi; `joosk(e)ma, joosta SaLä Kaa/da-inf joośkeda/ Krj; `ju̬u̬sk|ma (juuśk-), `joosta(ʔ), joosta(ʔ) eL(-me M; da-inf `ju̬u̬s|ke Trv Ran[-kõ]; `jooska, `d́uuskõʔ, `d́uuska Lei, `ju̬u̬skaʔ Lut); pr jookse- spor eP; `juokse (`juakse-) R; juokse- (juakse-) HaId Jä ViK Trm Kod, jokse- spor Amb Pee ViK Trm Lai Plt; joose- S L(joosse- Kul Tor, juõsõ- Khn), HaLä(juose- Ris, juosse- Hag, joosse-, joose- Nis Rap) Jä(juose- JMd JJn Koe), ? spor Sim Iis(juose-), eL
I. intr, hv tr (inimestest ja loomadest)
1. a. kiirete sammudega liikuma (kiiremini kui käies); ruttama; kihutama laps vadib `juokseda VNg; lasin `juoksemast `külge `luomale Lüg; nürgitseb tasa joosta Jäm; `lambad panid tulise `vaardiga `joosma Käi; loomad `joosvad rüsinäl `lauta; sipelgad `joosad Tõs; Must kaśs on vahelt läbi `ju̬u̬snu (s.t on tülis) Hää; läks mödä teed `joostes Juu; ega iir magaja suhu ei joose Ann; Obune `juoseb täit väge (ruttu) Koe; küll lapsed lülisivad `juosta Kad; lähäb pu̬u̬l-juasse Kod; tiolapsed on `mõisas `joosnud jala rehe; ööśsi `joosnuva rehe ära (on jalgsi terad viljast välja sõtkunud) Ksi; Eks isigi sai noorelt paĺlu `ju̬u̬stud Vil; õńn ku magajel kassil iiŕ ju̬u̬sk suhu Trv; ärä joosta sedäsi `nu̬u̬li mitte, `vaade enne ette, ärä joosta uisapäisa; karjalatse jooseve ennäst ärä, `rindealuse paistedet; `kerge jalage, pu̬u̬ĺ joostan lää periss Krk; siĺmist `müüdä `juuskma (tähelepanematult mööduma) Puh; neli `neitsit jooseva üle nurme, üits ei saa ütele `perrä, tõene tõist kätte (= ni̬i̬ om ratta, neli `sõ̭õ̭ri) Nõo; paŕemp põrss `persen ku perän ju̬u̬sk Krl; puĺl oĺl karja mant välläʔ `juuskõnu; śuul (siul) ei olõ `jalgu nätäʔ, a `siski kõvastõ ju̬u̬sk Har; Ju̬u̬sk jalaʔ alt ärʔ (s.t kukkus maha) Rõu; neli hobõst om taĺlin ja viiess ju̬u̬sk `ümbre taĺli = vardad sukakudumisel Räp; lasõ vaesõ mehe hobõsõl ka `joostaʔ (lase mul kõnelda) Se; galoppi, kiista, nelja, nörki, seatraavi, sörki, teldrit, traavi, traavlit, tuhatnelja, võidu, võitu, ülejala jooksma `traavi ei `joua `nindapali `juossa kui kaloppi; kui obune jänekse `muoti ülejala `viska, siis `üella, et `juokse `neĺja VNg; kerib `juossa, ega siis `traavi `juokse Lüg; pojat `juoksot `kiista Vai; obu jooseb üle jala (mitte liiga kiirelt) Jäm; obu jooseb `raavi, εt ta mette `nelja äi aja; obu `jooskes tuhat `nelja, üle jala aides; obu jooseb `sörka Khk; laseme obuse `sörki joosta Vll; obu jooseb `nellä, ülejala ehk `nellä; kui ta mud́u jooseb, siis jooseb `traavi; jooseb `nörki Mar; `raabi jooseb ja `neĺlä jooseb, see oo üks puhas Vig; va uńt võtab `sörki peal `juosta Ris; aga me obone `joosis `teldert täna Juu; se obene jokseb eest `neĺja ja tagast `traavi Trm; ku obene ilosass trahavi juakseb Kod; ku vene `roika olli, siis pitsiobese laseve kalop̀pi ja `keskel joosep `raavelt Krk; mia joosi enne obesege `võitu, nüid ei saa kukege Hel; ma lassi `sörki obesel joosta Puh; obene joosep `traavi, `lendäp nigu lind edesi; si̬i̬ puha jooseb `neĺlu Nõo; tsia`trahvi (väikeste sammudega mitte kiiresti) `ju̬u̬skma Ote; kasa noʔ hobõsõga `võiḱi jouat joostaʔ Har; hopõń juusk `traali Vas; kadalippu jooksma sõjaväeline peksukaristus 17.–19. saj inimesed `laśti kadalippu `juosta viel treegi aal JMd; soldatid juoksivad kadalippu üksteise järele VJg; läbi lipu `juuskma Vas || fig neid `lapsi `lastakse mud́u kadalippu `joosta, ei `panda `tööle Juu; kiili, kiini (~kiiniga) jooksma palavaga `luomad `juoksevad `kiili Jõe; lehmad jooksvad `kiili sabad `selgas `sirgus Emm; lehmad akkabad `kiilu `joosma Mih; joosed `kiili nagu veis saba `seĺges Juu; ku na sügüse poole karguteve, siss jooseve `kiimi Krk; eläjäʔ kiiniga `ju̬u̬skvaʔ kõvastõ Räp; `ju̬u̬skva `kiini, pagõhõsõ kaŕa mant Se || (ühendites) midagi ägedasti tegema, kallale tormama; fig ründama, sõimama `Juokseb `toise maha (upsakast inimesest) Kuu; põle kellegi `peale juosn oma `suuga Muh; loom `uhkab teist, jooseb saridega teise kallale Kse; oma sõnadega jooseb su `kandu `kińni Kei; sa joosed kohe teesele ninä `peäle raginaga Juu; vata mul viel `naakma`ńni niesukst, juokseb vanainimese näkku `kińni Sim; `joosos minu silmile (st hakkas sõimama) Plt; siĺmä pähen ku õlesööjäl, sü̬ü̬ss ärä inimese, joosess `seĺgä periss (vihasest inimesest); äkiline, ju̬u̬śk `tormi `seĺgä nõnda ku Krk; nii täl lätt süä tävvest, tä hot́ joosõsi `küĺge tõõsõlõ Se; tormi jooksma `tormi `juosti `linnale `pääle ja `võeti `vällä Lüg; nad `joosvad ühna `tormi (poodi ostma) Muh; mehed läksid `joosid kohe rinnaga `tormi `vaenlasele `vastu Tõs; obosed `juosvad `tormi edaja Ris; ette`vaatlik inimene `ilmaski ei jookse `tormi Plt; susi ju̬u̬śk tormihn pääle, haaŕd `lamba ja lät́s Rõu || fig kedagi endale püüdma; liiderdama midä sa `juoksed tämä järel, egä tämä sinuda ei võtta Lüg; ise täiś mies juakseb lipaka järälä VJg; tuleb seda iḱe äbist panna, et naesterahvas jookseb liiast `ümber meesterahvastega Pal; naise ja tüdruku joosive sõa aeal meeśtel perän ku sia kari Krk; va lita, kis `jooksva poisse `perra San; tel ju̬u̬sk õks kõrraga kat́s kolʔ miist takan Har b. pagema, põgenema See `kange poiss, see töö eest äi joose Pöi; ma `joosi eest ära, `joosi `nurka Emm; vangid `kargan vangimaeast ää, pann `joosma Tõs; pist `juosma nende käest Hag; olli ärä joosnu, är pagenu Krk; ku˽ma piniga lät́si, siss [lambad] `pańdi kõ̭iḱ pakku `ju̬u̬skma Har; peni ju̬u̬śk tuda sutt pakku; ma‿i olõss tihanu nõ̭nna ka `nõstaʔ, ma‿lõs häbüga `mõtsa joosnuʔ Rõu c. kiiresti kuskil käima v midagi tegema unestas rätte maha, `juokse tämäle järele Lüg; Teeb joostes see töö ää Khk; Jooska ta korra saadu taa loomi vaatma Kaa; mεne korra joostes toa `juure Muh; Mine korra juõstõs põllalõ ning tuõ mõni porgandi supissõ Khn; ja siss nad `juusid parsil üless Hää; mis sest kasu on, kui sa joksed kuue seitsme`teiskümne `aastaselt [mehele] Pee; Taavi joosep `lauta `kaema [lambaid] Puh; mi‿sa tõist joosutat, sa võid esi ka joosta Nõo; kõ̭iḱ joosiʔ `ümbreʔ, et illoś hopõn Vas; Mi̬i̬s krat́se vi̬i̬l kõrvatagost ja juuśk moro pääle `vällä `kaema, et vaśt naaśõ kätte saa Räp d. sageli kuskil käima; ulama, hulkuma; mitte paigal püsima mittu `korda saan selle perast `juossa Jõe; mida sa `ommete `juoksed säl kirikus `ühte `puhku VNg; `juokseb `ümber, ei `viitsi tüöd teha egä kedägi; sie ei piä `ammeti `kinni `kuski, ühest kõhast ikke `juokseb `vällä, `tõise akkab Lüg; Nüüd `tütrikud ja `poisid `juaksevad kahe `kolmetõist `aastani jalad `perses (s.t ei tee tööd) Jõh; [Ma] jooskesi mütu suid küla lammaste järges Kaa; kus `poole sa joosed `ühte `jooni Muh; mes sa ilma asjata joosed Mar; [lapsed] `joosvad oma pead mööda `ringi ja `ulkuvad kus `tahtes; `joosis pimedast peast, ei `mõtle ette ühti, pärast kahjatseb Mär; missa joosed sii mud́u `rinki ratast Tõs; `jooksvad ja töllerdavad PJg; joossed mud́u, mürad `piale Nis; on nagu üks kahe pere koer, juosseb ühest uksest `sisse ja teisest `väĺla Hag; mis sa joosed `tühja, pea laiale `otses Juu; ta juokseb uisapäisa JMd; nägin ikke, et joosevad üksteisest läbi, räägivad sala Ann; jooseb `peale `siia-`sinna Tür; ma juoksen kõikse pääva, jala luud `õhta valutavad VMr; `juoske, `juoske `palja jalu, kured tievad `nairid `piale [jalgadele] Kad; pane või pudelisse, ta ei püsi paigal, igale `puole jokseb Sim; Triinu `jooksis kõik `tohtrid läbi Ksi; mis ta oma `jooksmisest on saand, sialsamas kus teisedki (s.t ei ela paremini) Lai; kikk kotuse olli läbi joostu Hel; joosep ku tuesupää, igävene joosik, jälle joosep parembat `kohta `ot́sma Nõo; Tõńõ ju̬u̬sk `mü̬ü̬dä `ilma nigu pini, ki̬i̬ĺ veśti pääl Urv; kas tast no mõ̭ni `tü̬ü̬mis saa, ta‿m tad `ju̬u̬skmist harinuʔ, tast ei˽saa muud ku ilma joosik Har; Ta (teenija) joosk kui vesi ilma pite; `tühjä `juuskma Vas || fig kõhulahtisusest `õue vahet `juoksma Ris e. mardisandiks jne käima; teat (jooksu)mänge mängima kui kadribe aned `joosvad, siis o ulk inimesi koos Muh; pikka linu `joosmas. mida pikem külas käik sul oli, seda pikemad linad pidid tulema Noa; sańdid `joosvad ikke maŕdipääva `lauba `õhta Mär; poisid ja tüdrukud `joosid mäŕdi`sańti Rap; kaŕjussed `tõmmavad ja juaksevad ümmer kü̬ü̬ni `kuĺli Kod; noored inimesed jooksivad `marti Lai; kas ti käve noʔ `luśti `ju̬u̬skman Har; märdi sańdiʔ `juuskva mäŕdi `puulbä Plv; leske, nukku jooksma `nuored kävid aeva `leske `juoksemass (s.t tagumist paari) Kuu; ku nukku joosiv, tüdruk ju̬u̬śk ehen, poiśs keriśs `järgi Krk f. fig põhitähendusega seostuvaid rahvapäraseid võrdlusi ja piltlikke väljendeid `juoksis nii et `putked `välkusid Jõe; `juokseb ku välk; `juoksi justkui sada `paari `jalgu all; juoksis ninda et päkkä alused õlivad tulised ~ jala alused `välkusivväd Lüg; joseb nönda‿t keel louast `väljas Ans; Joose naa‿t ing armas sees Emm; poiss `joosis naa et tuli `välkus Käi; niipalju juoksid kui jälad `andsid Rei; [Nii kiire, et] jookse või sarved seina Rid; jooseb nii et jalad rakkos Kul; poisid `joosid nagu põdrad Tõs; jooseb | ku tuulispask ~ nagu kana muna valus ~ et jalad löövad kuklasse Tor; j. nagu oleks tuli taga Vän; Jookse nagu koer (kui on palju käimist, tegemist); Jookseb, et jalakannad löövad uperkuuti Ris; jookseb kas kopsu `lõhki omal Kei; jooseb nagu kits kuse järele Juu; `jooksime järel naa, et kas `tahtsime `lõhki `juosta `eńdid Koe; Jookseb nagu härg kiilis VMr; j. nagu säde ~ nagu pipart Kad; j. kui tuul Rak; nõnna kerisin juassa, et jalad ei `puutnud mua `külge; `ju̬u̬ksi nagu mua põrus Kod; Jookse nüüd, tuur sul tules, teine p-s Pal; `jooksis kiirest, nõnna et keel veśti pial Lai; joost nõnna et jala kannad käind möda perset Plt; Joosevad ümber nagu soldani võtjad; Jooseb ümmer nagu jahi koer lõuad laiali pääs ~ kui hirv Vil; j. jüst kui jänes ~ ku lõvi Trv; joosi ku jala võtive Krk; ju̬u̬sk nii et vitt vatut Ran; ma `joosi nii et jala es putu `vasta maad Nõo; juuś nigu saba `järgi ei saa San; `väikene lat́s ju̬u̬sk nigu kukkõlõss Kan; obõsõ joosnu ku‿plaḱin, nigu üt́s udsu joosnuʔ Urv; tiä tulõ joosten ku nahhin Krl; joosõʔ nii kõvastõ ku sul `jalgu om all; ju̬u̬śk | nigu hand is saa `jäŕgi ~ nii et jalaʔ tuld lööväʔ Har; ta ju̬u̬sk nii kõvastõ et | ki̬i̬ĺ ola pääl ~ jalaʔ `kukrohe kääväʔ ~ kas vai nahast `vällä Räp || See jookseb võlgade eest ära (liiga lühikeste pükstega inimesest); Ega se ka pead puusse jookse (pikaldasest inimesest) Kuu; `ninda `ruemus, et `juokseb saba `seljas Hlj; Jooseb vesti nööpe mööda üles (ninakast vastusest) LNg; Jooseb seenad maha (kärmest inimesest) Mär; ära `jookse `peaga `tulde, `mõtle ennem (ennatlikult, mõtlematult talitajast) Kei; sa jooset päädpidi `tulle (id) Hel; Ära joose saivast makku (kärmest) Ran || rumalast inimesest On vähe vastu puud joosnud Krj; ma ole sanna `seina `vastu `ju̬u̬sknu Trv || rasedast tüdrukust orgi `otsa joosnd PJg; Pulga `otsa `ju̬u̬snu Hää; Poiss vasta jooksnud Kad
2. paarima; paaritama sarv `luomad ja obosed nied `juoksevad ikke kevädest jago; lase lehm ärä `juossa; kui ta (lehm) tulaval `aastal ei `juokse `ärgil, siis jääb `ahtrast Lüg; `joostud lehm, kui puĺl on lehma ära `jooskend Krj; meil oo muist `lehmi `joosmata alles; see tüdrik `olli ää `joostud (sugulises ühenduses olnud) Muh; lehm ond `juõstud Khn; ärg on lehma ära juost Sim; si̬i̬ [tüdruk] õli üle juastud, poeg `võtku ärä Kod; muĺlik ju̬u̬śk ärä õhviti Hls; tää, ka ta (lehm) joosnuss sai, ei otsi änäp Krk; lehm om ärʔ joosnuʔ Krl Vrd jooksetama, jooksutama
3. intr, tr (peam vedelikust) a. voolama; nõrguma, valguma; eritama; tilkuma jogi `juokseb; nenä `juokseb, ei `tiie kus olen `külmitänd Kuu; kevadel kased `juoksevatta `mahla VNg; `juoksi `aader `päivä läbi, ei saand `kinni; `paise akkab `juoksema; nenä `müödä `juoksi vesi (higi) kõhe maha Lüg; ise akkas `vähki `juoksema ja siis suri; ikkunad akkad vett `juoksema Vai; körvad `jooskvad mäda Jäm; raand jooseb üle; nee `küinlad `jooskvad nii pailu; küinal jooseb rasva maha; `riided pannasse nörisema et vesi `väĺja jooseks Khk; kui tuluk suureks läks `jooskes [supp] keik tulele Pha; `Soonda küla oo soone peal, soon jooseb läbi Muh; selmad `joosvad vett; suu jooseb ila Emm; sitt akkab silmile `joosma (öeld kui laps v viletsam inimene vastu vaidleb) Phl; meri möönab, üsna jooseb tagasi Rid; puud `telkovad, puud `joosvad ühnä sorinal Mar; vihm jooseb `kaosse pealt `sisse; suured pisarad `joosid mööda palesid maha Mär; ema kraav o see, kus vähämad kraavid `sisse joosevad Kir; `vahtrad `joosvad [mahla] Var; meri juõsõb maha (meretuulega lained ujutavad kalda üle) Khn; paese pakitseb, akkab `joosma varsi mäda `väĺla Vän; tiik `joosis kuevase Tor; `tehtas pais `lahti ja vesi jooseb maha Hää; tuul lääb sis idas, ku meri kuevaks jooseb Ris; suu jooseb `koola nagu rumalal koeral Juu; tie palava `aaga mäńd `kat́ki, juokseb seda `vaiku KuuK; `riastad joksevad VMr; suu akkas kohe vett `juoksma kui `toitu nägi; kui põlve ila `väĺja jokseb, siis põĺv on `kange Sim; kaśk juakseb; vesi juakseb `veskiss läbi - - mes üle`liigne, lähäb liiass silmäss ärä, mueto vesi akab üle tammi `ju̬u̬ksma Kod; aav jooseb õis vett Ksi; õlle kurn jooseb Pil; kaits oea joosive `sinna `veśke `järve kokku Pst; ila ja vattu ju̬u̬sk suust `vällä Krk; `tuĺli valu vihm, kõik kraavid joosiva; kaevass oma ädä, `endäl siĺmä joosiva Ran; misa sitast kität, mes läbi rataste maha joosep (teenimatust kiitusest) Nõo; siist joosep läte `väĺlä Kam; noʔ om jo pańg `malhla täüś `ju̬u̬skõnu, see kõiv ju̬u̬sk `väega kõvastõ; mõ̭nõl `ju̬u̬śkõva˽rinna˽`piimä, neil om paĺlu imemist; ta om hää iiśkańn `lu̬u̬mõ vallaʔ, ta ju̬u̬sk häste laḱka; ta vere`ju̬u̬skmine piät `saisma `pandma, muidu `ju̬u̬skõva soonõʔ verest töhjäss Har; `kaardaʔ `ju̬u̬skva, kõvastõ satass Rõu; silmä `ju̬u̬skvaʔ `rahka Räp; sõrmõ `lõikat arʔ ku pand́ `ju̬u̬skma; nii maʔ taha tu̬u̬d `sü̬ü̬ki ku `süägi ju̬u̬sk vett Se || (kuupuhastusest jms) `naiste`rahvad `joosvad `valged; `valged `joosvad Emm; naistel, ku tõsnd oo, sis `valged kuukerjad `joosvad Mar; naeste`rahva punased `joosvad Tõs; ma täna naa `aiglane, asjad (menstruatsioon) akasid `joosma PJg; `valge (meeste seemnevoolus) jookseb Trm; kui kuu`riided liiass juakseväd, siis kiädetässe ti̬i̬lehe `varsi Kod; `valged on [naistel] väga `rasked ja `jooksevad kõvasti Ksi; kuu `rõõva om ümmer, punatse joosev Krk; ihu `ju̬u̬skmine (kuupuhastus) Kam; tu̬u̬l [naisel] ju̬u̬sk `valgõid Har; `valgõʔ `juuskvaʔ (seemnevoolusest) Plv; umaʔ `ju̬u̬skva kabõhisõl, `valgõʔ Se || (kõhulahtisusest ja gaasidest) perse jooseb taga mis lörinal Mär; sea `põrssad, kes läbi joosevad, neist ei `saagi `asja; Takka jooseb kui jõgi (kõht lahti) Vän; perse jooseb kui kohin (liigsetest gaasidest) Ksi; kõtt om `valla ja jooseb läbi Hls; pask vedel, joosep perän nigu nellä`kümne `numbre niit; pi̬i̬r jooseb taga Ran; `naksi kõtust läbi `ju̬u̬skma San; mõ̭nõl puss ju̬u̬sk, alasi `pussass Krl; mul `ju̬u̬śk iilä sisest läbi Har; misa˽taal `persel iks alati last joostaʔ, misa˽pussudõʔ Rõu || (kalade kudemisest) kalad `juoksevad `marja, `niiska; `marjad ja `niiskad on `väljä `juosset, kalad on kudened Kuu; kalad nii kudumas, et mari jooseb `välja Khk; kevade kala jooseb, mari jooseb ära Emm; kala marjad `joosvad `vällä Mar; mari ju̬u̬sk `vällä kala seest Krk; kala mari `juuskmada Puh; kala ju̬u̬sk `marja, noʔ om `kangõ kudõnõmise aig Har b. lekkima, vedelikku (hv muud) läbi laskma `Vihma `sauga `juokseb kadus kaik läbi; `ämber juoks vie maha Kuu; `venne `juokso vett Vai; lae jooseb, p‿saa `välja `minna; kiŋŋad jooskvad, sukad puhas liged Khk; paadi põhi oo `katki, paet jooseb Muh; laada katused kõik jossevad läbi Rap; `tuaver juakseb nagu soliseb VJg; `ju̬u̬ksi vett läbi si tare ja tare˛esine Kod; see [riist] ull `iimab `joosta, selle `sisse ei saa kedagi `panna Lai; rüä jooseve `vällä rüä rada perän, kot́t joosep Krk; tare `joosep läbi prõ̭lla Nõo; õdagu pańni [silgupüti] vett täüś, noʔ om kuivass `ju̬u̬skõnuʔ Har; katusõ kaartõʔ juuskvaʔ läbi Rõu c. (vihma) sadama nεεd sa kuidas sajab, paljas `valge vesi jooseb maha Khk; `vihma jooseb justku `vardast Mär; `vihma `ju̬u̬sis ku pangega Hää; vihm jooseb maha nagu oa varrest Juu; vesi jooseb ülevalt `kaela, nat põle `amma `algi `kuiva Plt; küll ju̬u̬sk jämmet `vihma maha Krk; valu vett ju̬u̬sk maha nigu pangist Ran; joosep `vihma maha nigu uja; vahel joosep mitu `päevä, kõik kotusse ojuva Kam; ju̬u̬sk kastõht `maahha kui määnegi undsõh Se
4. (muudest liikumistest) a. edasi libisema, liuglema; lohisema; sõitma `katsuti loga päält mittu `solme [laev] `tunnis juoks; üvad aluksed `juokse `tuule sise (s.o purjetavad peaaegu vastu tuult); vene `juoks(i) üles kohe (libises hooga maale) VNg; `uuvve `võima regi, kas on ühe `talve juost ehk kaks; `palgi parv, `pandi igepuu läbi, siis kui vie pääl `juoksi, siis ei õld `karta `katki `mennä Lüg; Karu läheb kallast `mööda, karvad jooksevad maad `mööda (= heinasao vedamine); rattad `jooksvad `kiiva, `juhkmed pole `öiged Jäm; köva pöha pεεl `ankur jooseb `järge, künnab `pöhja `mööda Khk; ee `jooskmisega lae Mus; Raud `talladega kõlk on libem `joosma; Vanad puu rattad - - tasa joosid, `miski kolinad polnd Pöi; on nii `palju lund juba, et ree joosta Emm; vanal aal ollid pikäd seelikud `selgäs, siss `joosid `möödä maad lohinal Mar; laev `juosis madala peal `kinne Ris; vanger juhab - - teine juhe on pikem, ei joosse otse Nis; kot́t kaalan, vahel õts `ju̬u̬ksi müdä muad Kod; `autose joosive `vastamisi; vanast tare ussel olli su̬u̬ń, si̬i̬ raav́, kust ta ju̬u̬śk Krk; rihetruĺl ju̬u̬śk nihu, tõmmas lademe unikude Ote; rońg ju̬u̬śk `rü̬ü̬päst `väĺlä Rõn; käü nigu vana reośk, `rõiva ju̬u̬skva maad `mü̬ü̬dä Urv; miʔ `laśki `ri̬i̬ga mäest `alla, mu reǵi ju̬u̬śk kõ̭gõ kauõmbadõ; laiv ju̬u̬sk `vi̬i̬rde Har; `Tahko kas kannõte `niitmise `aigo pögsi `värdle `vaihõl vai `pańte jäl˽nööriga˽takah `ju̬u̬skma Räp || (suusatamisest ja uisutamisest) poisid `jooskevad `litsudega Mus; läksivad suksetama, `suksedega `jooksma Lai b. (kalade liikumisest) kalad `juoksevad joge `müöda edes-tagasi Vai; kui mere vesi linab, siis kalad `öösse äi joose Khk; kui kalad meres `joosvad, [kajakad] kohe pauh ja pauh `võtvad `kinni Mar; võrgu lat́iga tongitakse kala `joosma Vän; kala jooseb `mõrda Ris; kalad juoksevad `võrku `kinni Trm; kala vett pite ju̬u̬sk Se c. tiirlema, keerlema, veerema; (veskist, masinast) töötama panin kodi `pääle ja lasin `veski `juoksema VNg; oki ratas jooseb oki sammaste vahel Khk; tuuling jooseb `ühte `vääri, kui ea tasane tuul on Krj; vurrkańn jooseb na mis vurinal; masin `uugab joosta; kui rehe paŕss `joosis (s.t kui juba rehtesid pekseti), siis `teomes sai juba obusele kot́iga pähä `anda Mär; raha paneb kõik rattad `joosma PJg; `mölder paneb `veśki `joosma Nis; [seinas] pulga pial `jooksis `aspel `ümber; surnukal on veke varras, kus pial kiaved jooksevad Trm; jäśs kerib põrandal `ringi `joosta Lai; sõkelavvaga sõkutass oki `ju̬u̬skma Trv; lina masin `laagre pääl ju̬u̬sk Krk; mõlemba `veskikivi joosiva Puh; mägede sisen tuulõ `veśki es jooseva `äste Kam; Üttepuhku juuskva, a edesi ei saaʔ (= kerilaud) Krl; `kiirmõʔ olliʔ otsah kistavarrel, siss ta juusk `häste `ümbre Plv; rattaʔ `ju̬u̬skva ku vurisõss `ümbre Räp; kivi ju̬u̬sk, nu aaŕiʔ `ju̬u̬skva (veski käib) Se || jahvatama kas jahud o joosn Muh || fig ringi käima (peast) pea jooseb `ringi Muh; pea jooseb `ümmer Tõs; mul om põrhõ·ld pää nii `haigõ, ju̬u̬sk `ümbre nigu huńn Har d. (alla) langema, (maha) kukkuma, pudenema; pideva vooluna liikuma kive vahelt `juokseb jahu `kasti Lüg; `kerge terä `juokseb taha `puole, `raske sie jääb ette `puole Jõh; kiŋŋast läbi jooseb vili, sεεlt kaudu jooseb vili kivi `auku Khk; Pool tubakad `joosis piibust ää abeme `sisse Pöi; särgid `viidi `sauna `kirpa `joosma Muh; mool parajate püil `joosis, ei ma saand `aega vaadata Mär; `siiber tõmmets `valla ja vili joosep `alla `korvi Krk; nüid lastass jahu `kirstu `juuskõ, `kühvlegä aad kotti mińemä Ran; mõnikõrd `olli kuju suvi, siss `joosiva terä esi˛`endäst `väĺlä, ess viiäki parsile; nii illuss lina peo, ku raputit, siss luu `joosiva küĺlest ärä Nõo; koil om niisugune pudsu niigu tolm ju̬u̬sk `kurku; kui om paĺlu aganane vili, sis jääs kivi`siĺma `kinni, ei joose ala Ote; ku kangast `kuadõ näet sõ̭ss säält ju̬u̬sk putsu mahaʔ Urv; siss om suuŕ prakiń, ku puu maha ju̬u̬sk; hulga ubinõid oĺl toona maha `ju̬u̬skunu, madõl läbi `aeduʔ; ku `uhta `häitseseʔ, siss ju̬u̬sk putsu nigu `tsirkõ Har; härmä `võrku juusk maaha, nüüd om hää rüä külümise päiv́ Rõu; rüä `ju̬u̬skva `maaha, vaja jo `niitäʔ; [Tuulamisel] aganaʔ joosiva ütele poolõ ja `puhta˽terä˽tõõsõlõ poolõ Räp || (tähtede langemisest v lendamisest) tähed `juokse, `toisi `ilmu tule VNg; tähed juaksevad nii kui juaned tagan Kod; `rändäjä täheʔ `ju̬u̬skõva edesi `taiva˛alust `mü̬ü̬dä; hommugu poolõ ju̬u̬śk üt́s täh́t mahaʔ, ei tiiä˽kas läävä ilma˽sadulõ vai Har; täh́t ju̬u̬sk taivast pite nigu valahass, lätt `tõisdõ `paika Se e. (pilvede, suitsu jms kiirest liikumisest) `lahked `pilved suvel, `kangest `juoksevad Lüg; ühest kohast jooseb nii `kange paks suits Vll; virmalesed oo `taeva `küĺges, `joosvad nooled maha Tõs; valg tuli juakseb `korsnass `väĺjä Kod; välgi tuli jooseb nõnda kangest justku silma lummutab ärade Trv; mea olli paa pääl, toss ju̬u̬śk `seĺgä Krk; ku `leibä küd́seti, sis `panti lõhnamulk `kinni, et kuum `väĺlä es saa `joosta Nõo; ku akkanu välk `lü̬ü̬mä ja tuli `taivast `ju̬u̬skma KodT; niigu sinine tule ju̬u̬n ju̬u̬sk (pisuhännast) Ote; ku˽virmalise `vihtliʔ, kõ̭iḱ `taiva pääl juuśk `valguss Har; pilveʔ `ju̬u̬skvaʔ, ilmaʔ lääväʔ parembass Vas; kahru`persest ju̬u̬sk suits `väĺlä Räp f. läbi v sisse puhuma (tuulest) oh, siit jooseb tuult, sii ahju ees oo keige valjem tuul Khk; pane kaiuti uksed `kinne, tuul jooseb läbi Hää; tuule eleve, puha tuul ju̬u̬sk läbi Krk; tõsest `värjäst ju̬u̬śk tu̬u̬ĺ `sisse, tõsõst tõmmaśs `väĺlä Ote; vana vallaline küüń, tuuĺ ju̬u̬sk kõ̭igist läbi Har g. minema, tulema; (kiirelt) sujuvalt liikuma, libisema, vajuma jne `ankru ket́id `jooksevad läbi lüüsi peĺi päält mere Hlj; [raudtee] `paalid, `nõnda ku `vaatad, `juoksevad `kaugemal kokko Lüg; kui niie silm on `katki, siis jättab tiba, õts `juokseb tiba Jõh; suga `müödä `juoksevad `niidid pakkole Vai; pindal on aŕk `otsas, köis jooseb selle vahel Pöi; oki kedra, kus nöörid peal jooksevad LNg; värav tuli `lahti teha, aga kinni `joosis ise Kul; [tehti] nisuke kõva`võitu `taigen ikke kohe, sie ei `juoksnud sis laiali KuuK; kui `tõmma siis piab sie (rehavars) pihus `juoksma edasi tagasi VMr; võrgu sõlmel joksevad otsad teine teisele `puole Kad; tie on `viitaline ja ruobas juokseb laiali Sim; keradest ja keha pialt kiariti kiarpuie `piale, kaks `lõnga `jooksis kõrraga Trm; lõng ju̬u̬sk `kaala (kulub kangakudumisel karvaseks ja katkeb) Krk; vahel läits lang `ku̬u̬rdu, katekõrra ju̬u̬sk kokku Ran; mehel `olli kõtukirme `katski ja sooliku joosiva naha vahele Puh; `jummal küll ta (kangas) `ju̬u̬skse sua i̬i̬n `katski nigu tsäriseb Nõo; tõnõ [vikat] ju̬u̬sk [heinast] läbi tsiuhh, tõnõ lätt vägisi Kam; voḱi keeri umma pooli takan kohe lang `pääle ju̬u̬sk Krl; ku rońgiga sõidat mõtsast läbi, sis `näütäss nii et puu `ju̬u̬skõva kõ̭iḱ `vasta Har || (vääntaimedest) lipuvarred, ilmatu pitkad, jooseb `mööda moad Jaa; karukõlla maad `mü̬ü̬dä jooseve Krk; [nõiakold] maad piti ju̬u̬sk nigu reboraik Räp || (kellaosutite liikumisest) kell `juokseb ette Lüg || kell `juokseb ette Lüg || (värisemisest, valust jms) mul `siuke jume `juussis üle ihu Hää; `juoksev juoseb puusas VMr; jume `juoksis kohe näkku niesukese jutu `piale Sim; `ju̬u̬skje `aiguss joosep `końte `mü̬ü̬dä Krk; pää laest `varbini ju̬u̬sk üle tu̬u̬ jumõ ja värrin Urv; ta rügä om nii üteline ku˽tuuĺ puhk, siss nigu lainõʔ ju̬u̬sk üle rüä Har; rematiis̀kuss ju̬u̬sk luie pite Plv; nigu lagipääst `ju̬u̬ske `varbihe, ku külm lainõʔ (ehmatusest) Se h. muutuma `tüt́rik joosnu näost vereväss `tolle äbiga Nõo; kõik vili ju̬u̬sk `valges, kuumaga ja kuivaga ju̬u̬sk vili `valges Ote
5. a. (peam sõlmedest) lahti v kinni minema, järele andma v venima kui pitk kaŋŋas on, siis pannasse piirud vahele, et äär maha‿b joose Khk; `kangru sölmed äi joose, teised [sõlmed] `joostvad `lahte Phl; linnus`kaela sõĺm, `sohke aasaga sõĺm, jooseb `kergeste `kinni Tõs; ristsõlm tuleb kokku, siis ta ei jookse Trm; `nuŕjupidi sõĺm si̬i̬ ei seesä `kińni - juakseb, lehmäle `kaala ei tõhi `panna, juakseb `kińni Kod; `ju̬u̬skme sõĺm ju̬u̬sk `valla Krk; võrgul om `ju̬u̬skvit `siĺmi, ei ole äste `koetu, siĺm jooseb siiä sinnapoole Ran b. hargnema sukk jooseb maha Khk; [harutades] lang jooseb `valla Ran; kae `perrä kas silmäʔ omma kõ̭iḱ `ülhen vai mõ̭ni om maha `ju̬u̬skunuʔ Har c. hästi kedrata laskma üväd `villad `juokse üväst `pienest VNg; ne vellad `joosvad `peenegs küll Emm; se vella eie jooseb `easte Mar; villa jooseva iluste Puh || välja andma peenike lõng jooseb [kangaks] `rohkem `väĺlä, jäme lõng jooseb vähäm `väĺlä Kõp d. kergesti lõhenema Nee pidid irmus `lahked männid olema mis `piirgu `jooskesid Kaa; `okslene ja kähär [puu] ei joose. Kiinega lõid lindi `sisse ja pidi `joosma `alla `põhja `väĺlä PJg; mõni puu ei jokse sugugi `piergu Amb; üks puu jooseb pikemält, teeńe‿i joose KJn; alg ju̬u̬sk `valla nagu siid́ Hls; `sirge puu, pird ju̬u̬sk `äste lahest Krk; [lina] hinne˽ju̬u̬sk `tõistõ `otsa nigu niid́s Rõu
6. ulatuma, asetsema, suunduma [maa] säär on `juokseb vie all Kuu; `kuidapidi puu süüd `juakseb, sedapidi on paremb `kuarida VNg; `meie `einam `juokseb `neie `krunti `kinni Lüg; Jullal pole esimest tεεvi, pöhjalouad joosvad ette küljeloudadega kokku Emm; `sihtis aid, otse jooseb Tõs; kelbas joosseb `vastu katuse `arja Nis; punane veis, `valged köedud joosevad üle seĺla Juu; toru `jooksis õuest läbi, läks `sinna viina `keldresse Kos; meie raja `juoksis Pańdivere muadeni `väĺla VMr; lankpuu juokseb `vankri alt läbi, tuleb ette lakase `sisse Iis; pilve jooned `taevas, otsad joosevad peenikeselt kokku Plt; piha soone jooseve kaala `pääle Hls; talud olliva kõ̭ik siin järveveeren rian - - ja põllut joosiva iki järvest sinna mõtsa poole Ran; suure pikä joonõ om päeväl all, nigu niidi jooseva pikäld Nõo; mi piiŕ ju̬u̬sk ütest ojast pääle `õkva üle mäe `tõistõ `ojja kińniʔ Har || (püssikuuli jms liikumisest) `aavli püss ei `juokse `ninda `kaugelle. vintpüss `juokseb `kaugelle, ja `kruonu `püssid Lüg; püśs jooseb `kiiva Khk; ea püśs, nii`kangeste `kaugele jooseb Mar; `mitme sammu piale juokseb sie püśs Koe; kuuĺ ju̬u̬śk juśt talu küüni `sisse Hls; mu last kuuĺ oĺl `õkva `süämede `ju̬u̬skõnuʔ; [linguga] visatõn ju̬u̬sk kivi kauõdõ Har; suuŕtüḱk (kuul) ju̬u̬śk, `õkva˽tuĺl nigu vuhisass Rõu
7. kootuma ta‿m jo igävene vana, kokko joosno nigu käsnäkene TMr
II. abstraktsetest mõistetest
1. edenema, sujuma, liikuma Keiksugu mötted joosvad pεεst läbi Kaa; See jütt joosis tal koutu külgi maha; Äga see koht eest εε joose (saadaval olevast töökohast) Emm; mis te lasete pilli luod maha `juosta, nuored inimesed, ei lähä `tańtsima Ris; äbi om läbi älli maha joosnu (vastus küsimusele, kas sul häbi ei ole) Trv; pää valuts nõnda, et mi̬i̬ĺ ju̬u̬sk pääst ärä Krk; kos‿tu ädä jääb, ädä jooseb i̬i̬n inimest; kõrvust jooseb õng nigu vusinaga `vällä; väits om nii nüri nigu maha joosnuva sae amba Nõo || (ladusast jutust, pillimängust jms) Oli see ikka lõua mees, jutt `joosis vahet pidamata Pöi; suu jooseb pääs ku `tatra`veśki Hää; suu jooseb nagu va jahu `veśki Juu; suu jookseb kui `ernekot́i suu Tür; ia lara on, jutt jookseb järjest Lai; lõvva jooseve Trv; temäl juusk lugemine ku vesi Krk; vahel logistab, kui login jooseb (müristamisest) Ran; jutt jooseb nigu | `ernid valetass anumadõ ~ üits varin Nõo; mõnel ju̬u̬sk küll jutt nigu vabrik; suurõ˽piĺli joosõva‿ks sääl Puka pu̬u̬l (st sireenid huilgavad) Rõn; siin tetti jaanituld - - siss piĺl ju̬u̬śk siin ja i̬i̬npu̬u̬l olli tuli San; tõsõl sõnaʔ muudku `ju̬u̬skvaʔ; Inne pikk peenikene, perän lai latakas, joru juusk imelik = karjapasun Krl; jutt ju̬u̬sk nigu sora ~ savihaua vesi ~ pudrupada; tu̬u̬ jutt ju̬u̬sk üte suust tõsõ `suuhvõ nigu kulutuli läbi valla Har; suu juusk pääh nigu `tat́regu `veśki Plv
2. käibima, tarvitusel olema; käibele v tarvitusele tulema `räägiväd et tuleb üks aig, `milla `saari raha lähäb `juoksemaie Lüg; klubid, ega nied sitad `kaugele käind, Narva jõest saadik pidivad `juoksma Kad; raha ju̬u̬sk üte käest tõsõ kätte Har; ku [vankriratta] puśs neli aaśt`aiga äräju̬u̬sk, sõ̭ss om ärä˽kulunu Räp
3. edenema, laabuma, tulu tooma sie korts `juokse üväst VNg; sene kaup `juokseb paremast; tüö `juokseb ja käib edesi Lüg; see poed jooseb nendel sääl pailu Khk; se kuop jooseb edasi küll; Töö joosis taal kεε Emm; ike palk jooseb edäsi [puhkuse ajal] Juu; si̬i̬ `kõŕtsi juakseb, siäl on paĺjo juajid Kod; `talved `otsa `ju̬u̬sis voorikaup, ikki neli viisskümmend obust igä päe Kõp; ti̬i̬ om rahvast täüs, ti̬i̬ ju̬u̬sk nõnda mis mürin ütte `puhku; ku `Aine kõŕts ju̬u̬sk (s.t oli avatud) Krk; las kaubal joostaʔ; taa kõŕts ju̬u̬sk häste, taa kõŕdsimiiśs lätt rikkass Har; tü̬ü̬ juusk timä käen ku maśsinaga Räp
Vrd jooksendelema, joosiskõllõma, joosklema

juht1 juht (juh́t) g juhi üld (n `juht[i] Vai, `joht[i] pl johid VNg; n, g juhi (vt 2. täh) R(pl jõhid Lüg) Ris Kad TaPõ Plt KJn M Võn Kam San, juhi g juhja Nõo
1. juhtija, juhataja õppija [auto] juht õli, ajas obose `alle; `ükski `vaprik ega `massin ei käi `ilma juhita, kudas sie `luodus siis käib, ikke on oma juht, jumal ikke piab õlema Lüg; otumbiili juh́t Jäm; kippar oli laiva juh́t Khk; kes `teisi juhatab on nende juh́t, nõndakut laulujuh́tkid on Vll; obesele on `juhti vaja; `veikse `uamriga sepp lü̬ü̬b `takti, si̬i̬ one nagu juht tagumisel Kod; mõne pimme inimesel om juh́t ehen, si̬i̬ om sandi juh́t Krk || teetähis, -viit tiel on juhi, siis `juhtide `müödä lähäb Lüg; talvel on tie pial juhid, nied on tie juhid VJg Vrd juhik
2. vankri juhivits juhi `rauad, juhi `konksud; juhid said `pandud `vaieritest `külge ehk mõnel `nüörid; puu`aśsi `vankril `käisid `nüörijuhid Hlj; toin `metsast `vitsu et saab `uusi `vankuri `johtisi VNg; `vankrel on kaks juhi Ris; kui `juhte ei ole kõrvas, `vanker juhab VJg; raudjuhil oo `ammad, koss teĺlid juhi; juhi konks käib ratta `külge Kod; juhi om katik, `vankre ei joose `õigest; juhi nobi `panti ratta rummu `otsa Krk; kääneti silmussede, tetti kabla `viisi kokku juht ja susati rummule `otsa. tõene - - juhi ots läbi võru ja keerutedi [vehmri külge] kõvaste `kinni. juhil om näks otsan, juurõga kannust nii `väĺlä `raotu Ran; ku üt́s juh́t om pikemp, sõ̭ss lääväʔ rattaʔ `vilto, sõ̭ss üteldäss rattaʔ `juh́tvaʔ Räp || ratta `oĺliva juhin Ote
3. tuuliku osa `tuule `veskil ikke õlid juhid `miska `tuuli `püöreti Lüg; [veski] saba juhid; suured juhid `veiksed juhid Kod; `veśkel om kaits piḱkä ja kaits lühkest `juhti. juhid läävä sabapalgi küĺlest ikkepalgi `küĺge Ran Vrd juhipalk
4. (võrgu)vabe vörgud pannaks juhide peal `ilpuma Ris Vrd juhet
5. (kiige)ais kiigu juhi laud Trv; kiigu juhi; juhis om varude küĺlen, laud om juhide pääl, juhis olliv kablast Krk; älli juhi; kummalgi pu̬u̬l `olli kaits älli `juhja, nu̬u̬ `panti `sinna tolle orre `küĺge, mes säl `pośte vahel `olli, `juhjest `oidsit kätega `kinni Nõo
6. (prilli)sang priĺli juhi Kod
7. pl, hum vurrud mul olid iad juhid Trm; suure juhidega poiss KJn; juhi moka pääl Trv
8. ka säl sääne juh́t (~ jutt); ka säl aetass säänest `juh́ti Se
Vrd juhe, juhivits

jutt3 jutt g jutu eP(g juto Mar Kul; jütt g jütu, jüto Hi), eL(ütt; p d́uttu ~ juttu Lei); jutt(u) g judu Kuu VNg Vai, g juttu Lüg Jõh IisR Vai
1. a. kõnelus, vestlus, keskustelu Kui ma taaga jälle jutu peele juhtu, küll ma siis sest asjast ka juttu tee; Jutt jutuks, aga nönda ta on (öeld vestluse lõpetamiseks); Olga see meite oma jutuks, teistel pole taarist seda teada Kaa; See tuli kogemata jutu sihes ede Pöi; `tehke nüid üks jutu ots ülesse, ja akkame juttu `rääkma Mar; tää `oskab keerutada ja, kui te jutusse `saate Tõs; tuli jutt tantsust, et kissi `oskab `tańtsida Jür; pärast seda põle ma temaga jutus änam old KuuK; `uhke tüdruk oli, ei võtt igaühega juttugi (ei rääkinud igaühega) JJn; kae kos tat́tnõna, vai tükib suure-inimeste jutu seḱkä Ran; tull sa iĺlukõstõ, muedu Miina eśsutap me jutu ärä jälle Nõo; üits kõnelep ütest ja tõne tõsest, siss lätt tu jutt pikäle näil Rõn; noʔ sai jutu pääle nigu tsirk laulu pääle; ma kõnõla muidu külh tõsõ inemisega, ku tõnõ jutu pääle alustass, aga ma‿i `tihka esi juttu alustaʔ Har; näil om jutt pidamin Lei b. kõnelemine, rääkimine; kõneldav, öeldav; kõne juttu ajama (~ heietama, puhuma, rääkima, veeretama, vestma jne) kõnelema, rääkima, vestlema, jutlema alutab ja lõppetab üht juttu, ühest `asjast kui `tõisest, `räägib üht `ümmärgust juttu; piab kõhe juttud maha kui tuleb `sisse, perä ei `lausu sõnagi; see ei õle `täie mehe jutt, sie on `poisikese jutt, [öeld] kie `neskest `kerget juttu ajab Lüg; `Räägi juttu Juhanest ja põleta `piipu tubakast Jõh; Ajasime mehejuttu (asjalikku j.) `ilma `aśjadest IisR; pole küps jutt, sedissi täädmata sönu ajab Jäm; see o sool juba `tuntud jutt (tuttav, korduv ettekääne, vabandus); räägib kaksiti juttusid Khk; See oo su jutuks εε küll Kaa; Kus siis kukkus va Madis jüttu veeredama; See pole jütt äga midagid; Änam mette üks jütt (s.t kõnelus, vaidlemine tuleb lõpetada) Emm; ta keerutab `peale seda juttu, teist `viisi ja teist `viisi; `rääkis nii `laia juttu Mar; küll tema võis `ulla jutta `rääki Vän; vaĺlu juttu, seda ma kuulen küll Ris; muakiele jutt Hag; tüdrukud akkasid juttu puhuma JMd; küll tema lappas seda juttu, ei tuld `otsa ega tuld Kad; keśsi minu juttu jutuss piäb Kod; iast `oskab `riakida, jutt jookseb järjest; läks oma jutuga liiale, `riakis mis enam ei oleks `kõlband; pidi selle ära tegema ilma pikema jututa (s.t otsekohe, sedamaid) Lai; tule `puhka juttu kah Krk; `tuĺli jälle magusa jutuga, nakass liibitsemä Ran; ku jutu otsa üless võtap, siss ei ole aru `otsa `kossegi tol jutul; ku jutu seen ette tuleb, küll ma siss `ütle; ah Oskari juttu nüid (põlastavalt); jutt piap põhja `pääle `saisma `jäämä, mitte laḱka minemä Nõo; mine oma jutuga `mõtsa, ei taha kullõlda Kam; Sa ajat alasi säänest kraśsi juttu, ega˽s sa `õigõl viiel ei mõistaki kõ̭nõldaʔ Urv; ka‿sa küüsse, kas timä lätt Võrulõ? – ei, tu̬u̬st iss olõ meil juttu; poisi˽`tõmpsi kõ̭iḱ `ü̬ü̬kene juttu Har; timä aja vahel peŕss `tarka juttu; sa `kullõ mu juttu, lasõ `vaesõ mehe hobõsõl ka joostaʔ Se c. kõneanne, -võime; jutukus; kõnelemisviis Jõudsa juttuga (luiskaja) Hlj; küll sellele on pailu juttu `antud Khk; `söukse `mältsas jutuga, jutt jääb `pehmeks, kut ta `purju jääb Vll; muhulased oo nõnna järsu jutuga Muh; Lühigese jütuga inimene Emm; niisuke va tüh́a jutuga inime Mär; laia jutuga, kes paĺlu lõhverdas Lai; ta on `irmus segäse jutuga KJn; tuim jutute inimene, temäl ei oole juttu Krk; `lahke mi̬i̬s, ladna jutuga Ran; `veitsi jutuga Nõo; mi˽`pernaanõ `omgina `pihme jutuga, nigu ei mõistaki kõvastõ kõnõldaʔ Har; `Kaimaŕ om jutulõ ka sääne siśsine Vas d. kõneaine sie kaks `pienart [kitkuda], no mine tie näväd `õhtast `vällä, siis `jääväd juttust maha Lüg; pole midagid uuemad juttu (s.t uudist) Khk; temal pole jüttu `ilmas medaged Emm; sellel ea `lahke suuauk, ta saab juttu kõigiga Mar; mugu lahverdab pääle, ei saa si jutt tal üitskõrd ka `otsa Ran; e. (sõnaühendites) muistamise jutt (mõistukõne) Lüg; jutul, -e [kellegagi] (ametlikus asjas) kõnelema(s) `käisin `erra juttul `mõisas Lüg; ma oli `taaga jütol Rei; õpetaja üts et minge `teise tuppa proua jutule Kos; akas soldatiga jutule; emä õli minu jutal (kõneles minuga) Kod; ega si̬i̬ miut jutul ei võtagi Krk; mia es saa `täämbä `tohtre jutule Nõo; kahrutantsutaja jät́t kahru `ussõ ja lät́s `tarrõ jutõlõ, et kas saa ü̬ü̬`maia Har; Ann jäi arʔ jutalõ (s.t juttu ajama) Se || fig juudi jutule minema `Oota ma liha juudi jutule (lähen käimlasse); Juut vöttis kohe jutule (kõht käis kiiresti läbi) Pöi | Juudiga on jutud `aetud id Pöi; juttu tegema [millestki] kõnelust alustama, rääkima; kõne alla võtma õles kudagi `muodi juttu tehend kui `vasta tuli. ei terestandki Lüg; tee siis vigadist ka juttu, εε unudag εε mette Khk; seda ei `võetud jutu `allagi, ei `tehtud juttugi sellest Lai; tei juttu mud́u, taht́s kõnelde, aga ärä es kõnele Hls; nemä ei tunneki miu, ei ti̬i̬ juttugi `miuga Nõo; teist juttu tegema kõneainet vahetama ku mea `musta juttu aa, siss aap temä `valget juttu `vastu, ti̬i̬p tõist juttu Krk; jutuks jääma kõnelemisega piirduma, mitte teoks tegema See asi `loages nõndasamma ää, jähi muidu jutuks jälle Pöi; jutuks (~jutus ~ jutu sees) olema, j. tulema, j. võtma kõne all olema, kõne alla võtma sie asi `trehvas juttust tulemaie, siis `ütlesin tämäle kõhe `vällä midä `arvasin Lüg; äi sõda põle mette meitel jutuks olnd Pöi; tuli jutuks mu elulugu, `kuulasid kahe mehe Ris; ei old jutus (ei olnud kõne all, ei räägitud) JJn; olgu jutuks `ainult Plt; ei massa jutuss võtta (ei ole väärt kõnelda) Puh; oĺl niisaa jutuss õnnõ Krl; tuu oĺl meil jutuh Vas; śjo oĺl meil jutu śeeh Se | kui siesuke asi jutule tuleb Iis; ei ole juttugi ei tule kõne allagi, pole üldse võimalik v mõeldav senest ei õle juttugi, et ka `eina`malle `mennä Lüg; `ilpsab peal külatänavit kada, tü̬ü̬tegemesest põle juttugi Mih; `mõt́sin, et nüid on se tume kana rebase `nahkas, siis põle munadega enam juttugi Ann; jalagaʔ üle tullaʔ om rassõ, hobõsõga enämb ei olõ juttugi Har
2. sag pl kuuldus, kuulu-, laimujutt, väljamõeldis; loba `kuklatagune jutt (rõvedat laadi jutt) Kuu; juo juttud `välläs inimiste suus, et ädägä läheb mehele; aga sie on akkand jutt (väljamõeldis) Lüg; see jälle muidu jutt, sedine tühi jutt, mis tösi pole Jäm; mis‿ep‿ole muidu sönade kasu (jutujätkuks) jutt; See jutt oo ilma ännata Khk; Ää kuulagid, see `joutut (liialdatud) jütt; Rei; kellavalamese ~ kellavaname jutt (tühi jutt, lobajutt); tühi jutt oo nago jänes, läheb kotto `väĺlä ja tuleb uuesti kujo tagasi `jälle Mar; `kanvad jutto ta peal `ilma`aegu Ris; tuulest `võetud jutt Hag; tühi jutt se kõpitseb südäme peäl nagu täi krae vahel Juu; ülejäänud jutt (ebasünnis, sobimatu jutt, kõne) Kod; lidra ladra jutt, mis naised külas aasid Lai; si̬i̬ ei ole `kuultav jutt paĺt, si̬i̬ om `tõelik jutt; si̬i̬ jutt olli ammu käimän Krk; terve külä om jutte täis; külä pääl jutt joba liigup, et sa olna jahu toonu; nu̬u̬ nu alvategijä om, nu̬u̬ säĺlätaka jutu Nõo; `larpamari jutt (lobajutt) Ote; tu̬u̬ `vargusõ jutt lät́s jo näide pääle Urv; Ilma nahaldaʔ jutt (tühi jutt) Vas; Kiröjaani jutt (nalja-, vigurijutt) Räp; d́uttõ kańnitsai (keelepeksja) Lei; kuule (nüüd) juttu pej no `kuula‿nd juttu midä tämä `räägib Lüg; kuule nüid juttu, egä se ike kõik tõsi põle, mes näd sedäsi `rääkväd Mar; kule kus jutt! Trv; kulle nüid temä juttu, temä jo võldsip Nõo | ot́si noʔ `säärtse juttu, mis ta noʔ õigõ kõnõlass Har; ümbernurga j. (vihje) Ah, selle jutt on alati nisuke `ümber`nurga IisR; Juula ajas seikest ümbernurga juttu Kaa; ümberpea j. (segane mitteusutav kõne, luiskelugu) terve inimene aab `söukest `ümberpεε juttu Khk; Poiss aes tüdrugale ümberpεε jüttu Emm
3. (jutustatud, kirjutatud) lugu; jutustus, pajatus; muinasjutt, muistend `Ennemb `aestujell `aeti `aeva videligu ajal `lastele vana `viisi juttu Kuu; Sääl õli neil ea lõbos siis omavahel `laulo `kõõrotatta na juttosi `rääkidä Lüg; on see tösigid mis ta `rääkis, see teeb omast pεεst jutu `valmis Jäm; Mihed aest jähimihe jüttu Emm; ta `rääkis vanu jutta Rid; `veskekoeas koti `otsas sai ika jutta `aetud küll Mih; see oli vana `rahva jutt, muud `ühti Aud; jüripäva lauba `õhtu tulest räägiti jälle teist juttu Ris; esimene ja teene katkuaeg vana juttude järele HMd; akkas vana`viisi juttusi puhuma Kos; vanavisi jutud ja mõistatamised, nied olid `enne `jõulud Kad; vanamuesed jutud; juśko vanapõlve jutt õli si̬i̬ näil, nõnna kõnelesid puugiss Kod; mõni ale jutt, siis nuteti juures kui `loet́i Lai; nee aive vana `muistsid jutte Hls; miu emä ai seatsit vana jutte; oma tett jutt, oma lõim ja oma koe Krk; kige `rohkemp olli vana`rahva jutt periss `oŕjusest, kuiss `mõisa om piinanuve neid Hel; tu̬u̬ mi̬i̬s ti̬i̬s vana˛aja jutte kah Puh; `tüt́riku kedränu, `pernane sääl man ja kõnelnu vana˛`aatsit jutte, et siss `tüt́riku ei jää magama Nõo; kae kona tu̬u̬ vannuinemiste jutt nüüd kätte om tullu, `autu om jo ilma obõsõda `vankri; ku‿ma `väike olli, siss vana˛emä ai vana˛`aotsit jutte Ote; ma aa `sulle vana˛aja jutte Rõn; ma `loie ka vanast vana˛ao juttõ; vanaimä `naksi lat́silõ juttu kõnõlamma Har; vana-`aodsõʔ jutuʔ Plv; ammunõ ~ muśtinõ jutt Se; (enne)muistne jutt muinasjutt, muistend `muindane jutt Kuu; sie on enne`muistene juttu VNg; sie mies räägib pali enne`muistasi juttusid Jõh; enne`muistene jutt, `muindesed jutud Jäm; `muistine jutt Muh; see põle muine jutt LNg; `muistsed jutud, mes `enni vanal aal olnd oo Mar; `riäkis vana muinist juttu Khn; lapsed a˛eavad ike enne`muistsed juttu peale Tor; tema ika `oskab luuletada niisukesi vana ennemuiste juttusi Hag; `enne `üiti `ennemuśtsed jutud Juu; `enne`muistne jutt või vana `muadi jutt VJg; kõneĺ üte ennemuśtetse jutu Trv; mis `puhkad vanat ennemuiste juttu Hls; üit́s vanamees aanu ennemuistsit jutte vanapaganatest Krk; latse ike tahava ennemustetsit jutte kullelda Puh; mõni mõist küll iludsõ muśtitsit juttõ kõnõldõ San; tu̬u̬ oĺli ennemustisinõ jutt, mia ma kuuli Har; Liiso tiid ka muśtitsiid jutta Vas; üt́s innemuśtinõ jutt oĺl, et üt́s vanamiiśs oĺl `veiga rikaśs Se || Kui kaks tükki juttu ajavad, siis kolmas vaatku koera sava alla (öeld sellele, kes teiste jutu vahele räägib) Hlj; Jutt läks Riost `Rääsä (s.t kaldus teemast kõrvale) Lüg; ennem reagitse ikka `kuultud juttu kut `nähtud `asja Muh; se jutt on palava pudru pääl puhata (tühjast, mittearvestatavast jutust) Hää; Tühi jutt, et papa surnud. Kus papa nahk on Amb; Sa lähed oma jutuga üle talise tee (öeld sobimatult kõnelejale) Pil; Juttu raiskame (valetama) Hls; Tu jutt om nigu penipersede puhkmine Nõo | (jutukast inimesest) Libeja `leuaga, jutt `juokseb `ningagu `vändäga `aetaks `ümber Kuu; jutt läks nagu malgaga Vig; Jutt jookseb kui | jõgi Vän ~ veskikolust Ris Pil; jutt joosep ku `tatra `veśki jahvap Krk; jutt jooseb nigu | `ernit valetass anumadõ ~ `ernit suust ~ vorin Nõo; jutt ju̬u̬sk nigu | vabrik ~ varrin Rõn ~ jõgi Ote ~ pudrupada ~ savihaua vesi Har ~ vesi`veski ~ ujaveski Rõu; Jutt veereb kui värten Ris Pil; Tuleb juttu ku hobuse saba alt Kõp; ta aa sedä juttu ku siga lü̬ü̬ luttu Krk; Mõnel poisil kavval jutt juusk ku mesi Hel; kes lõbeda `lõugega om, t‿om `kärmä sõnaga. jutt joosep nigu vändäga `aetass `ümbre Puh | (pej ebaasjalikust, tühisest jutust) (Tema) jutt ja (~ või) kukkesitt IisR ~ koera peer Mär VJg ~ kuuma kivi pääl tilk vett Hää ~ sea sitt (ja sibulas) Vän ~ sia sitt Ran ~ sõedusoe sitt Nõo ~ uppunu soe sitt Urv; Sinu juttu ehk koera sitta Kuu Amb; Tema jutt nüüd, just kui hobune situb vette Vil; jutt ja (~ jutul) jalad all (ebausutav, alusetu, mõttetu jutt) Eks ole jutul jalad all ja sandikotil silmad peas Mär; jutt ja jalad all Lai; Jutul põle `jalgu all Vig Han; | (lobisemisest, ebaasjalikust jutust) Jutul ei ole juurt ega sõnal sõlme Trv; ei ole jutul jäkku egä sõnal `sõlme, muud ku `lärtäss pähle Krk; Jutt om välän lõimest ja koest Vas | tol jutul om sõĺm pääl (st jutt on lõpetatud) Plv | Parem juttu kanda kut juttu teha Krj; kuda `juua `antakse, nõnda juttu räägitakse Kad; paĺlu juttu ei täüdä kõttu Urv; Jutt ei ti̬i̬ tü̬ü̬d (suur jutumees ei ole töömees) Räp | Jutt ei rikku luud, naer ei rikku `nahka Lüg; tühi jütt äi veta tükki ja nali äi veta `nahka Emm; tühi jutt tükki ei võta ega `naermene `nahka ei riku Juu | jutt (tuleb ~ tõuseb) jutult (~ jutust) jutt tulab jutust, köne könest Jäm; jütt tuleb jütu `pääle Emm; jütt jütuld ja söna sönald Rei; jutt tõuseb jutust ja kõne tõuseb kõnest Mar; jutt tuleb jutust, kõne `kõnnest Puh; jutt jutust, sõ̭na sõ̭nast Se || fig jumala juttu Pst Krk ~ jutuh Räp Se – härdalt, jumalakeeli [paluma] mea pallesi tat jumale juttu, ess anna‿ss anna Krk; Mä pallõ sinno jumala jutuh Räp Vrd jutus Vt juttama2, juttuma, jutustama, jututama
4. keel ma vene üttü ka mõista; leivijuttu ~ -d́uttu; Alamõiža vallan nuorõʔ väidü `paatava, nuorõ `paatava läti˛üt (~ lätüüt) Lei

juudi|lukk
1. laste omatehtud mänguasi ludadess ja niinedess, paju ja kuuseniinedess tehässe juudilukud. plet́id neĺjänukalise kaŕbi. si̬i̬ one juudilukk; juudilukk õli pajo kuaress, all õts õli jäme, üles läks nagu iire saba; karjalapsed tegid puuss (st pilbastest) kua ja panid kokko, õli juudilukk Kod
2. kindakiri – Kod

juurikas1 juuri|kas g -ka eP(-gas g -ga Jäm Khk Emm) ? Vas; `juuri|kas (-gas Kuu VNg, -ka VNg, -ko Vai) g -ka (-ga) R; juuri|k g -ka Kod Trv ?Hls Lei(-ga), -ku (-gu) VNg Jäm Muh Rid Kod Hls Krk T V
1. (taimel, puul) a. (suurem või jämedam) juur; peajuur; juurt meenutav maa-alune vars [suvivilja] `leigeti `sirbiga ja kui oli madal, siis `kitkuti `juurikatega VNg; `laused kinnidaste selise `küĺge juurigutega; juurigutest ning `okstest punudaste `korvisid Jäm; kui raiutase `kaapsud siss ruŋŋid jäävad `kaapsu `küĺge ning juurigad jäävad maa `sisse Khk; Juurikas lihab [männil] otse moa `pöhja; Vana lehma liha nii `sitke ja köva kut juurikas Pöi; `aprilli lõpul on marja`põõsal juba kõik uued juurikad all, nagu `narmid täis kõik Tor; tedre madara juurikas pannakse viina `sisse, teeb viina nii punaseks ja ilusaks Juu; minu `aegas `kiskusime kõik `erned juurikatega `kahlu Tür; Kange ku juurik (ära külmunud; inimesest ja loomast) Trv; olli suur kolak kabelin - - siis ma jäi kõvass ku juurik [hirmust]; ka neil nii `puuduss olli, et kardule juurikit võtave Krk; kui puu maha `lõikad, jäeb juurik. puu juurik, õts, mes puuss maha jäeb Kod; aŕkadral `oĺli kaits `kurge kuusest, juurikuga `võeti väĺlä Ran b. juurpuu [laeva] `piidad kävivata `poigite üle ühest `puordist `toise. `juurikatega olivata `parraspuu küles; kui juba `suuremb alus - - nied on `piimi `juurikad; koverad `piida `juurikad VNg; lootsiku kaared tulevad kuusepuu juurikatest: puu saab `väĺla juuritud ja puud jääb ka `otsa, muidu juurikas ei anna `väĺla Tor; laeva juurikas ~ kambakas (laeva seina või lae toeks) Hää; juuritud jalas on `kasvand nii, ja kõberus suab juurikast `tehtud Hag; || alt järsem(ad) kaar(ed) laeva või paadi vööris ja ahtris pera `juurikas; `keula `juurikas VNg Vrd juurkaar || midagi suurt või jämedat `lõikas ühe juuriku `voŕssi mulle Kod c. kapsavars kabusta `juurigad `jäävad `aida ku `leikad [pead] maha Vai; `kaapsa juurikas pannasse ruuduss kasuma Vig; Kõver kui kapsajuurikas Vän; `kapsa juurikas ehk `kapsa töegus Juu; [kapsa] juurikid lapsed seid, `maiad juurikite piäle Kod; `kapsta juuriku tahva ärä korjata, maa tahap ärä tettä Nõo; lehmä˽jüräväʔ aian `kapsta juurikit Kan d. (seene) jalg; seeneniidistik `noaga sai alt seene juurikad ää lõigatud Mih; siene juurikad kardavad `külma JJn; kui `lõikad [võiseenel] juurika ära, kohe piim tuleb `väĺla juurikast Pal e. juurvili juurikad ~ juurigud, mis pole kenasti kasund juurvili, peedid ning Jäm; mullatasse juurikid SJn
2. (elundi) kinnitumisosa; (kehaosa, elundi) kinnitumis- või ühinemiskoht a. (hambal) `Amba `juurika `alle õli mädä kogond Lüg; Just juurika pealt `murdis [hamba] ää Pöi; ammas lagund ää, juurikas, va konts oo veel järele jäend PJg; `amba juurikad nõnna pakitavad Kod b. konnassilm jala pial, kõva juurikas sehes Var; konnasilma juurikad jäävad `sisse ikke Vän c. (küünel) kui juurika otsast enam edasi `kasvada ei sua, siis aab maha ja tuleb uus [küüs] Ksi d. sisekõrv `Kõrva`juurikas on `kõrva sies Lüg; nii vali eal et, kõrva juurikast köib valu läbi Muh; kõrva lest, lestast lähäb juurikasse Var; kõrva juurikas on kõrva sees, siin tagapool külles. vanad inimesed `ütlesid, et kõrva juurikas valutab Plt e. minul tulid `juuksed `keige `täiega ära, mul ei ole `juurikugi pias VNg
3. millegi alumine (jämedam või kandev) osa; vahetult millegagi liituv osa akkjalal oo peavihk, see peksetasse `easte otseks ja `siotasse juurikadest `kinni; lehmä sabast `jälle vaadetasse, et kellel saba juurikas tuleb `allapoole kantsroo koodi, siis see `olle ea lehm Mar; Anna taale (loomale) nina juurika pihta Han; saksamoa lammas, suur rammus ilma ännätä lammas, ännä juurikas mud́u Tõs; lehm pidi vajuma tümasse, saba juurikani oli sees; nina juurikas sial `silmade vahel oli Lai; [saarmas] `väikse `jalguge mükerteb edesi, ännä juuriku pääl `toeteb, siis `viskab ike edesi Hls || vastu pead asuv kõrva osa; kõrvatagune lõi kõrva juurika `pihta Tor; nudid `lammad, ilma kõrvata. vähäkene aga juurikid one Kod; kõrva juurikas on vasta piad; kõrva juurikas jäi valusast, kui kõva piaalune Lai; kõrva juurikid `mü̬ü̬dä anni üte `kukrus (andsin ühe hoobi kuklasse) Hls
4. fig peenis piab ia kõva juurikas olema, muidu selkad `lõhkuda ei sua Ksi; om küll ää juurigumis Krk || sehest sile ja `valge, päält kõva ja `kange, pögsin kasvap ja `persen juurik = pähkel Puh
5. fig (kangekaelne, väänik, sõnakuulmatu või laisk inimene) poja `juurika one ikke peris `juurika VNg; Küll on vast `juurikas, ei `kuule sõna; tämäl viel kaks `poisi `juurikat; obone ei lähe tulist, on laisk `juurikas; sie `juurikas ei akkagi tüöd tegemaie Lüg; Oh sa igavene juurikas (kirumine) Pöi; Ta on kõva kui juurikas (kiusu ajavast lapsest) Vän; vanapoisi-juurikas KJn
6. leivajuuretis leva juurikas `jäeti `sisse pisike puĺlike. kui seda ei old siis `pańdi aput `piima PJg; Jäta juurikast kah Hää
Vrd juur1

jõhv jõhv g jõhvi Pöi Muh/g jõhve/ spor L(g jõhve LNg Mar Kse Mih Tor; jõhb pl jõhbid PJg, g jõhbe Vig Mih), K Hls Puh Nõo Ote San, jõhvõ Rõu Plv, pl jõhvaʔ Kan; jõh́v g jõhvi M Krl Rõu Vas, jöhv g jöhvi Sa Hi(johv van); johv g `johve Jõe Kuu Hlj; n, g jõvi Lüg(jõve) Jõh IisR(n `jõhvi), I; n, g jovi VNg(`johvi u) Vai(g jove); jõuh́ g jõhvõ, jeuh́, (j)iuh́ g jeuha, (j)ehvõ Se; jõuh́ g jõ(õ)h́e, jõõhõ Räp; jõuh g jõuhõ Rõu; jehv, eh́v g ehvi Krl; ih́v g ehvi, ihvi Har Rõu; ihv g ihva Se Lei Lut; jehve g `jehve, ihve g `ihve Lei, (j)iuh, ihv g ihvõ, ihve Lut
1. (hobuse) saba- (või laka)karv kuradi keha, `johved `leikas ära, `palja `tohlu jättis järele, nüid obu inetu Jõe; obuse sava jovist teha `permandu `arju VNg; miul on `siula `oige `pienest jovist `tehtu Vai; obuse jöhvid `pandi ühekorra loulupillile keeleks Jäm; lehmal ka änna `otsas jöhvid, pitkad peeniksed karvad Krj; piibu jõhv (jõhviga oli ühendatud piibu lips ja mundstükk) PJg; piibul oo jõhvidess plet́itud vahe Kod; `Vähju mõõdeti `siĺmest saba `jõhveni Vil; peenike lõng ku üits jõh́v Trv; vanast käesivä `ostja, et kas obese `jõhvi om Nõo || jõhvist õngenöör hobõsõ hanna ehvist tet́äs õ̭ngõ `ehvõ Se || jõhvika vars kurõmarjal om ihv manh, säält ta siss kasuss Har; mitte jõhvigi mitte raasugi, üldse mitte mete ka `jöhvi‿s ole kalu Khk; vassak [kõrv] äi kuule mette jumala `jöhvi; ta‿p usalda `jöhvigid vanamest Vll; jõhvi pealt karvapealt, täpselt jovi pääld sai kohe `tehtu VNg; jöhvi pεεlt `öige Jäm; sepp piab jõhvi päält nii tegeme, kudas tü̬ü̬mi̬i̬s käśk Hls
2. jõhvuss; ? kaan latsõlõ leiväʔ käe `sisse eläjäʔ nigu jõõh́eʔ. keedete makõt `rasva ja siäte moromuna `tolmo `sisse, võiete `paisõ `pääle ja jõõh́e kattõva ärʔ Räp; Ehveʔ nigu hobõsõ hand viih Se
3. jõhvhein mõned `niidavad suost `pilli `ruogo, ehk suo jõve, sie on `luomide alus kraam, pannasse `luomidelle `alle Lüg; Su̬u̬ jõuh, tu̬u̬ `püssü `väega illus kuh́ahn Rõu; ilveśs `valgõ tutt, tu̬u̬ om jõõhõ kasutaija Räp; vana jõuh́ jo är˽kuionu, kalõ˽kui vitsaʔ Se
4. jõhvpuu Jõvikuusk on `äste tibe puu, kõva kasvab suos. `Aasta`rõngad `pienikesed nigu jõvi IisR; jõhv on niesukene pienikene ja `äśti tiheda `süüga [puu]; teene on jõhv ja teene on lüli VMr
5. jõhvikas ihvaʔ suuh `samblide siäh Lut
Vrd jõuhk, jühv

jõulu|orikas
1. seakujuline jõululeib jõulu orikas `tehti jõulu, päris sea mudel `olli; ristid `tehti levale `peale, see `olli jõulu orikas, see `peeti jõulute `aegas lava peal Muh; jõuluorikas, seda `tehti koa, sia `moodi siĺmad pähe, saba taha Kei Vrd jouluorikas
2. suur vorst, mille külge jäeti väike soolikas – Ann
3. mänguasi jõuluorikas oo mängiasi riide`ilpudest Mar

jõulu|pukk jõulusokk `jöulopukk oli ise inimene. `ölgest sarved `tehti pεhe ja vana kasok ehk medaged `ömber. neljatöllale tuli `sesse. oboselook `pandi `jalge vaheld läbi, teina ots tuli ede ja teina jähi tagand `püsti, see oli saba Käi Vrd joulupukk

jänes jäne|s Kuu Jõh IisR spor, u S, L(jene|s Noa) K(-ss Plt KJn) Kod Hls Krk, -ss Lüg Muh I M(-śs Hel) T(jäńe|ss) V(-śs), jäni|s R(-ss Lüg Jõh; jänü|s Vai), jäne|ne Sa, jän(n)e|n, d́än(n)e|n, d́ene|n Lei, g -se S L HaLä Jä Plt Pil Krk V(-si Se), -sse RId hv Khk, Muh spor Lä, Tõs Hää Rap Sim I TaPõ Plt KJn M T Kan Krl Räp Se, -sa (-sä) Saa Kõp Vil Hls, -ssa Hää Vil Trv Pst, -kse R ? Pöi Kse HaId Amb JMd JJn ViK; (liitsõnades ka) jäne- SaLä; pl jäned Lih
1. jänes (Lepus) käi juduga `siia ja `sinna, `jusku jänis `eksita `jälgi VNg; `arga nagu jänis Vai; ergu unega - - magab nönda et jänene `lahtiste `silmadega Khk; kodused jänessed oo teist `moodi [kui metsjänesed] Muh; kui jänes põegiti üle tee jooseb, sis see ei pea jälle ead tähendama Vän; jäneksed süevad uavabu kuort. vahest `talve on uava oksad kõik jänestest näritud JMd; väriseb iga aśsa ees kui jänese saba Tür; [inimene] nii elgas kui jänes, kui säde kohe Sim; minä isegi õlen jäneśsid ajaman käenud Kod; jäness lõi `aaki tagasi; vihistab maad pidi lund nagu jäness jookseb Lai; `peĺgäb nagu argpüks jänes Krk; jäneśs istu maha, pane piip palame (hüütakse jänest nähes) Hel; ilma `kaskada, küǵel nigu jäńess; jäńest es tohi järve pääl nimitädä, ega järvele mińnen; latsel `lahkine mokk nigu jäńessel Ran; jäńesse`nahka müt́s Nõo; sa‿lõt herävellä nigu jäness kadaje pohma alh, üt́s siĺm kinniʔ, tõnõ vallalõ; mul om sääräne elu nigu jänessel, eka kõsahust ka piät `peĺgämmä Har; jänessit um `vaĺgit ja `hahku Rõu; jäness istuss iä pääl, lavvakõnõ pää pääl = mõsu pink Räp; sa heidüt nigu jäness, sul om jänese veri; kas jäness om `sisse lännüʔ. sina püvvät jänessit (öeld irvitades sellele, kes kala ei saanud); paĺlo `pulmõ sa `lähkoh, ku jänese käävä `ḱiuhhuh; sa olt kui tutt `kõrvoga jäneśs! (arg) Se; glupp ku `märteba d́ännen Lei; ku jäneseʔ huhutasõʔ [tuleb] halv suvi Lut; hahk ~ hall jänes (Lepus europaeus) all jäness, sedä `üöldi kivejänekseks `ennemält Kuu; `välja jänis ~ `alli jänis Lüg; teine on suur on aĺljänes Hag; veked allid jäneksed talvel Kad; aĺl jäneśs ja kirjukass, `musta ja `alli Hel; suvõl omma haha jänese `õigõ rammun; haha jänese omma su̬u̬n ja kadajusõn, `valgõ jänese omma mõtsan Har; valge j. (Lepus timidus) `metsäs on `valge jänis ehk `kõrve jänis Lüg; `valge jänene o litu Mus; `valge jänes nagu villad pial Mih; `valge jänes, talve on ta lume`karva `valge. tema ei saa nii `kähku joosta kui si aĺl jänes Vän; `valgõ jänese nahast saava `vä˛ega `valgõ kübäreʔ Har; ku `valgõt jänest näit – sõ̭ss tuĺl lummõ Plv || fig Pabeleb nagu jänes `keskmisel `julgal (kartlikult siia-sinna vaatajast) Jõh; Sinuga vaielda või jänesega võidu jooksta on ükspuha LNg; Tõsine nagu jänes kolmanda julga peal Kul; Suab enne valmis kui jänes kolm korda aevastab Plt; Nigu jänesel peräregi takah (linnainimesele talutöö) Se | Ehmatand nagu jänes titevoodis (öeld tühise asja üle ehmatanile) VNg; Just kui jänes titevoodis (sellele, kes alati haigust kaebab) Plt; Lahe ja mahe vastus nagu jänes tite vuodis (vana naise lahkusest) Vil || Akkad `kahte jänest `püüdma, ei saa `ühtegi IisR; Kahejalgne jänes heinad kohjast ära söönud (vargad käinud) Saa; Kas nägid jänest tee ääres kõndimas (küsitakse vastutulijalt, kes ei tereta) Kad; Soovin sulle sääserammu ja jänese julgust Rak; jäness on köŕdist läbi lähnud (kört on vedel) Trm; Temäle näidäti jänest (karvustati); Näe! sii joba jänessa nahan ~ Jänes kargab sell puhun joba (külmetajast) Trv; [lapsele öeld] mis jänese `li̬i̬mi sa `tõmbat nõ̭nage, ka sa maha ei või nuusade Krk; jänestega leib segi (väriseb külmast) Se | egä tüö jänis õle et `juoksu lähäb (pole kiiret) Lüg; ega töö jäness pole, et eest ära jookseb Lai | (ekskrementeerimisest) jänest `laskma Kuu; jänest `küütima Jõh; jänest küt́tima Mär; Kükk jänest Amb | (arast inimesest) tegin jänest, `viskasin maha, ma oli `maantee `varjus Vll; Jänesse süda sihen Tõs; Oh sa va jänesse süda Hls; Küll õli jänessenahk, `pelgäb Kod; jänes põues ~ püksis Mihel oli jänes püksis Emm; Jänes poolest saadik põuen Krk; jänesekäpp ~ jänesenahk põues ~ püksis, ~ seljas ~ pihas käib `eide `selja taga jänekse nahk `poues Hlj; Ära pea jänese nahka põues Ris; Ise mees aga jänesenahk põues Tür; jänessenahk püksin, väriseb ja tudiseb Kod; aral on jänese nahk põues Lai; kurat, nail mihil om õks jänesenahk pihan van ~ põuõn u; mi˽poisil oĺl ka jänese nahk püksen et noo om mul ka mineḱ [nekrutiks] Har; jänese pood ~ kool (mets, võsa) Jänese poest raudrahaga obuse-erkust ostma (võsast noaga vitsa lõikama) Hää; piab jänekse`puodi minema, jäneksepuest `tuoma urva`plaastert [lapsele] JJn; Ostasin jänekse puest (tõin metsast) Rak; Poiss läheb lepikusse jänesse kooli Trm; ku `juhtub, et `vällä lääb ja `piitsa ei ole, siis saab jänesepoest `osta Krk Vrd jaaniss
2. fig a. osaline (jõuluaegses) osavusmängus, kes püüab kahe mängija poolt lahti hoitavast nöörsilmusest läbi hüpata kui need kaks `jöutsid köie aasa `kinni tömmata, siis `poodi jänene üles `parde `jalgu poolt otsast Kaa; jäneśsit `püüd́mä; `hoitkõ ti silmust, ma olõ jäneśsest Se || õlgedest v rätist tehtud kuju – Phl Pst b. arg inimene `vaata kus jänes, ei `julge ära `rääkida Plt; Ole pois! Ära ole jänes! Hel; oled sa üits jäńess küll Ran c. piletita reisija – Emm d. väike linapeo, mis pärast leotamist maha istutatakse lina jänessed issutatse maha. vanass `testi suured pihud, nüid tieväd `veiksed jänessed Kod e. vahune lainehari v lainetus meri tieb jäniksi: `lained ei olegi `suured, aga vahotavad. `arja on `valge ja `murrab Vai; juba jänesed meres Hää; küll on `kange tuul, meri kõik jänekses JõeK f. (leeme) aur las jäness `vällä joosta supi seest Krk g. trääs küll ma `näitan sulle vene jänest – evoo· Ksi

järg2 järg (jäŕg) g järi HaId Amb JMd JJn ViK I Plt Puh Lei(n, g järü; d́äŕg g d́äri, d́ärü, d́äŕge; d́äŕd), g järje Kei van Koe, pl järjed Lai; `järg(i) g järi R(`järgü Vai; g järü Kuu Vai); n, g järi Jõh IisR Khk Trm Plt, g järje van Saa iste; alus, tugi a. väike 3–4 jalaga pink, (ühe inimese) iste; ka jalapink `tuuli järg (viljatuulamisel sarja juures) VNg; järist `üöldi `neskest `pinki. `kolme jalaga. kaks õli taga, üks õli ies. `kasvand `neske puu. `selja taga õli puu, `selja tuest; `ennevanast õli neid `järgisi kaht `seltsi, ühed õlid va kurg`atra `sahkabust `tehtod, kolm `jalga all Lüg; järg on löhike madala `jalgega pińk, neli `jalga all; vanad inimesed `ütlesid järg, nooremad ikka: istu `istme `piale Kos; lehmalüpsi jäŕg HJn; `istusivad `lauda `süömagi, eks iga ühel old siis jäŕg all Amb; iga`päävased järid, neil õlid lienid samate seĺja taga ja, sakiliste sõrvadega Kad; lüpsi järil o saba taga. `ismise järil ei õle saba Kod; jäŕg oli vanast, nüid on pińgi nime all Pal; `kartulid `koorida olid `veksed järid Lai || esemete osana Keri`laua järg Kuu; `vergo ~ rüsä kudumise `argi `järgü Vai; vitsa `vestmise järg; tõine kõrd kui on vähämb [vits], siis vestab `nuaga põlve pial, aga suuremb vestab järi vahel; äksli raiumise järi Trm; käiä järg Kod || tool d́äŕg om kon istume, d́ärü päl istume laua munu Lei b. auguga pink, kus laps püsti seisma ja kõndima õpib kui mittu last on, siis on mittu `järgi ka Lüg; lastel oli aoguga järg. laps `pańdi järi `sisse ja `ümmer`ringi `pańdi `kańnisi. laps oli rinnast `soati järi sies ja `mäńgis `kańnidega Kos; lapse järg õli ümmärgune ja auk õli kua ümmärgune; laps järi aagun seesäb, järi aagun õpib `seismä Kod c. haraline känd või kahe jalaga poolpink paadi püstihoidmiseks `paadi järg on kolme `jalgne känd, mis `paadi all käib Jõe; Paat `tosteti `järgüje vahele `püstü; Ku paat `maale `saadi, oli `tarvis järüd `vasta `panna kahele `puole, et paat `otsikohe `seisus Kuu; vene `järgi `panna vene küle `alla VNg; paadile panna jäŕg `alla siis seisab kohe. kännust saab ka `raiuda paadi järi JõeK d. madal laudalus (neli jalga all, auk keskel), kuhu pannakse tulelt võetav pada paja jäŕg, et pada `sinna `sisse läks Kad

jönnis `jönnis adv sirgu Lehm jookseb saba `jönnis Jõh

jühv jühv g jühvi Jäm Ris jõhv anna (saba) jühvid ja kaela lakad Jäm; obose saba `karvad on ika jühvid Ris

kaarik3 kaarik g -u tore; uhkesti riides `väega kaarik poiss om, piab `endä iluste ülevän, ilusa `rõiva sällän; vahi toda kanad, küll aab enda kaharass, saba nii kaarik taka; `talli serände kaarik naśterahvass, kaarik om serände tore, `uhkin `rõivin ja piab `endä nii kaarikuss, tõese ei massa temä man midägi; kaarik om rõevaste poolest `uhke, toorak om vaemu poolest `uhke Nõo

kaevu|kunst kaevunäkk Ää sa mitte kaevo `ääre mine, kaevu kuńts sööb so ää. must kere, kollane saba ots ja kollased silmad pidid [näkil] olema Kei

kahar kahar g -a VNg Sa Muh L K I M T(-ŕ g -rõ San, kahhar Nõo), kahhaŕ V(kahar Har Rõu, kahhar,kahaŕ Lut), g kaha|ra Plv Se Lut, -rõ Har Rõu
1. lokkis, säbrus (juustest, villast vm) kahara `pεεga tüdruk Ans; kaharad `juused need oo `loodud inimestele, nao sur präss pias Mar; kahar [pea] `jusku vanapagana kaara aed Saa; kahar abe Trm; kahara villaga [lammas] Lai; kahhaŕ pää Se
2. kohev, laialihoidev; tihedate okstega, haruline kahara peag‿kaa (gooti tähestiku k-täht) Jaa; laia `süigä ja kahar puu Kod; eenama kuused on kaharad Äks; kahar köŕt, alt `äste kahar; [särgil] oli kahar jakk (jätk) all `paklasest `rõ̭õ̭vast Trv; iluss lina kahar kugur otsan Krk; ku̬u̬se ladu om nii kahar ja tubli kui Puh; illuss kahar pähn; küll aab endä kaharass, saba nii kaarik taka (kanast) Nõo; agukaara om kahara, aralise Ote; tu̬u̬ om kahhaŕ puu, kos alt `niika ku üless ommaʔ ossa; `juusõ `kaḱja. ta must om `säärtseide kaharõide harrõgaʔ, `jalguga Har; taḿm, ta‿m nii kahhaŕ nigu mätäśs Plv; kahara `kapstaʔ Se; paĺlo um kukka otsah ni ummaʔ kaharaʔ linaʔ Lut
Vrd ahar, kaharik, kähar

kahe|kerru -`kerru Kuu VNg kahekorra `Rannass `olless `kiereti `saapa `sääred ala`päidi `polve kahe`kerru; meil `läksid `ambad kahe`kerru neid (auguleibu) `süüess; `Kierän su `kaula kahe`kerru Kuu; siis `kiereti kahe`kerru s‿alt [kasuka] saba VNg Vrd kahekõru

kahisema kahise|ma R(-mma Vai) eP(kahese- Var Pä; -dä Juu) T, -me Hls Krk; kahisõ|m(m)a VId, -mõ San(-me) Krl; da-inf kahista spor T kahinat tekitama; sahisema `einad kahisevatta VNg; `siidi `riided kahisevad Lüg; saba `juokso müöd‿maad ja kahiso Vai; rohi kasub nenda et üsna kahiseb Jäm; räägib nii kahisedes Khk; vesi akkab `keema, juba kahiseb peäle Muh; kahiseb nigu siid Mar; kut́sulesed olid jäl plehitud paberitega kõik, alused olid täis kõik, oh sa päävad, naa mes kahisid Kir; lehed kahesevad puu `otsas Tõs; `vahtrad akkavad ka nönna kahisema Ris; tut́ta täis nõnna et kahises Juu; kaera kisla ommiku `kerkind nõnna et kahiseb Amb; aruein - - sial ei old muud `rohtu kohe olemaski. nesukene kahiseja ulgas VMr; paugu pialt kukkus `alla kui kahises (teder püssikuulist) Lai; vanass pruut́puar läks magama `õlge `sisse ku kahisi Kod; sadab `paergu kui kahiseb. tuli kui kahises Pal; õlle rammu on ää kahisend Plt; lask nõndagu siidi kahisev puha Krk; aena kahiseva all, ei saa magada Puh; kaar kasunu ku kahisno KodT; kõ̭ik makassõ ku˽kahisõss; põrss `rü̬ü̬kse ku˽kahisõss (intensiivsest tegevusest) San; kellä˽ripõndõllõssõ, karva˽kahisõsõʔ = `uibo Räp; leevä siseh agana kahisiv Se || pia kahesemene oli Var; kõrvad kahesevad peas Tor; pää kahisõss, kõrvak˽kahisõsõʔ Se Vrd kahama, kahatama1, kahisama, kähisema

kaltserdama kaltserdama Khk Kaa spor L, Ris, `kaltserdama IisR Vai, kalserdama Jaa Pöi Mär Tõs Aud K
1. a. (tegevusetult) ringi hulkuma üsna kalserdab `piale `ringi Mär; uńt kaltserdab mets Tor; mis sa kalserdad, param istu kodo ja tee oma ammetid Juu; mis te kalserdate ja `tõmmate, mis te juoksete ja kalserdate Jür b. jalus tolknema; komberdama, taarudes käima mis sa kalserdad sii, mine ää Tõs; uńt läks oobeldes `metsa, karu läks kalserdes takka järele Juu; mis sa kalserdad ies, katsu et minema saad Sim
2. a. (riideid) lörtsima, ära rikkuma on `eese `riided `jälle ää kaltserdand Khk; ta kaltserdab ruttu oma `riided vanaks Mär; käib ja kalserdab oma `riided ää Juu; ega temal riie seisa, kalserdab kohe äe, ruamatud ja ehtid (heftid) kõik kalserdas äe Kad; kalserdab ära jalanõud Sim b. fig käperdama mis sa most kalserdad muidu Jaa; nisuke lohakas kohe, laseb ennast `poissa kalserdatta Kad c. ripendama, narmendama riie kalserdab `seĺges Mär; köis kaltserdab, säŕk kaltserdab Aud; sõrme küined `vastavad, akkavad kaltserdama Ris; sieliku saba kalserdab kui ta `katki kulub Hag
Vrd kaltsama, kaltsima

kaltsu|otsik kaltsukaupmees kaltsuot́sik ot́sib `rämpsu, annab `kaussisi `vasta Kad; kaltsuot́sik, nied `korjasid obuse saba `jõhvisi ka HljK

kana- kana-
1. kanade kogum `moisas on kana`kasvatus VNg; Sepal oli korra suur kanakasvandus, sajad kanad olid Pöi; kana`vaŕmis on mitusada kana Kos; mis sa siin neist tikatad, `vaata, kanakari põllu pial Sim; meil tahetass kah kana`vaŕmi asotadaʔ Plv
2. kanadele tehtud või määratud`orred nie`onvad `pienläsed puud kana`lautuss Kuu;`lehmä `lauda `nurka `lüiä kana penn; nied õlid kana kõlud, `vilja `pahma saba Lüg; kana kuut `sängi all, kus kanad magasivad Jõh; kanapuur `tehti `lauta Pha; Kana`aidu on sii kahesugusi Pöi; Akkame kana`peńni `katsuma (liisku võtma), kes seda teeb Juu; kana aid tehässe `varvess Kod; Kanadelle `ańti alamad `viĺlä, kanadel `oĺlid kana`kõrned KJn; kit́se käesivä `sinna kana`aia pääle `sü̬ü̬mä Nõo; Uus kanamaja tetti - - talliti̬i̬ `vi̬i̬rde Rõn; kana kuuŕ mõ̭nõl om laudadest seintega Har; kana kuut́ oĺl varvust - - laudan vai rehe all ja köögihn kah Rõu
3. kana(de) oma Kanasitt `karvane ja vares `valge (ilmvõimatu asi) Kuu; Siis sie tuba `lehkas `järsko kana `sõnniku `aisust Lüg; Kanaarjus ikka pisine ja ele, kui nad tiivil on Rei; `leitsin õuest kaks suurt kana `sulge Tõs; moa on kana`suĺga täis JMd; kana kurn on luadud nagu kullerkupp Kod; nägu nagu kana sitt (kahvatu) Lai; kärnäst pääd `mõsti kanasita lippege Krk; Sa tahad iks sitast siidi tetä ja kanapasast kalevit Hel; tol om kah rutt rattin ja kanapask kaarikin (väga kiire) Nõo; `hiitü˽nii välläʔ, jäi `valgõss nigu kana sitt; ta om kanaputsai, olõ õi ta haniputsai Har; kana sitta pandass sibulidi `pääle Lut
4. kana(liha)st Tehke `öhtaks kena kana rae omale Pöi; Kana praat om makkus Krl

kantsik1 kańtsik, -ńs- Mär Tor Saa spor K(-ńss- Ris), I, kańdsik San Krl Har, kandsik Trv Krk, kantsik Mus Krk Nõo, g -ku, -gu Jäm Khk; `kantsik R(g -gu Kuu; -ńt- Jõh; -kas g -ka VNg Lüg); kansik(as), -nt- Jäm/g -ga/ Vll Pöi Muh Emm Mar Vig Kse, -ńt- LNg Pär KJn, g -ka nuut, piits Eks `ennevanast oli `pietud nie `kantsigud `ratsa`miestel Kuu; `tõmman `sulle `kantsikaga üle piha Lüg; kassagatel on kansigad Jäm; sa tahaksid päris kantsigud `saaja, vitsast üksi oo vähe Khk; Suur kansika jurakas oli `taskus, käis külakauda Pöi; Ärjakarast kantsik äi anna kumminuiale kuigid palju alla Emm; ära tee, saad kańsikud mu kääst Mär; kańtsik oĺli sõa`väelastel, `ratsameśtel ja urät́nikutel Saa; võtan kansiku ja annan `oostele Juu; sai kańsikuga mäda `püksa JMd; `tõmma kańsikuga teisele VJg; saba oli nigu `ratsa obose kańsik Pil; kańtsikuge pessets obest Hls; anna kantsikut, ku ta ei `kulle Krk; Siss olle [politseil] kantsik iks saapa seeren ehk viibutiva käen Nõo; siss `õkvalt kańtsikuga `ańdiss TMr || kaigas `kantsik on puu tükk, `kellega `koera viseta Jõe Vrd kandsakas, kanstük, kants7

karbas1 `karbas Kuu, `karpas g -e Jõe kormoran `karpasid `leidub `arva. `karpasel on kover saba, moni sulg üles`puole. `karpasel on pikk `pienike nokk nagu `kosklil Jõe

kass kaśs Jõe VNg Sa Muh L K I eL(kaš́ð Lei), kass R(`kassi VNg Vai); g kaśsi L K I V(kaš́ði Lei), g kassi S L Ris M T, g `kassi R
1. kass (koduloom) `kassi nurise VNg; `Kassil on `kassi `õiguss (kassi käitumisnormid erinevad inimese omadest) Lüg; kaśs topib ennast `ahju, pliita `pεεle magama, siis tuleb `külma `ilma Jäm; kassi keele pεεl üheksa töbe (kassi lakkumine pole tervistav); Kaśs vaadab kuninga otsa, siis ma‿p vei su otsa vaata Kaa; Magab kaśs `kukla peal nina `püsti, siis tuleb `talve `külma `ilma; Nägu nii must ja riimu omal kut aŕmkaśs Pöi; `kassidel `küindlakuu suur taga`aemese kuu Emm; kaśs laulab elosti: nurr narr nurga `peale, sirr sorr seina `peale, virr varr väräva `peale Mar; kaśs norab, tahab täkku Kse; ku kassi ais tuas, ei ole rotti Hää; äbemata küla inime tuleb, kaśs peseb persset Ris; kaśs kroabib tuult `teise `küĺgi Juu; sel on visa ińg nagu kaśsil MMg; sa olet kassi molu (kassi solgitud toitu) söönü, kurk `aige. sõss võta ja vajode kassi ännäge; kaśs kisk `küüdsi, ei tää ka ilm sadame lää Krk; kui kaśs oma saba lakub, siss pistäb vihm sadame `varsti Hel; kui kaśs väherdäb ja pää põhjan, siss tuleb alb ilm ja küĺm, aga nigu `lõunen, siss ää Ran; kaśs tükip truubikappi – ilma läävä küĺmäle. kui ää ilma, sula ilma, kaśs ei lää `iälegi truubi kappi Kam; kaśs lugõ nii: `hiŕsi, `paŕsi, nõgõsõ `vaŕsi (kassi nurrumisest) Har; Ku sa˽kohe läät ja˽kaśs sullõ `vasta tulõ, sõ̭ss massa õiʔ inäp edesi minnäḱiʔ. Kaśsi `vainlanõ um üt́s halv elläi Rõu; kaśsi iist andass suuŕ nõgõl Plv; a˽kaśsil um tuli silmäh, kaśs näǵe kõ̭iḱ Vas; kaśsi käävä kassõl, `aelõsõʔ (kevadeti, pulmas); ei saa hüä õńn ku kaśs ju̬u̬sk üle ti̬i̬ Se; kaš́ðiʔ maja elajaʔ Lei b. fig `Kassile `palju, mihele vähä (kehvast kalasaagist); `Astub `nindagu kass `märgä maad `müöde Kuu; käib kui kass palava `putru `ümber (keerutab ääri-veeri) Hlj; Kass vieb sava `õtsas `väljä (kui midagi on väga vähe) Iis; kolm `korda `aastas `raudne kaśs sööb `viltsed `asja = lambapügamine Khk; Kassi keele peal `ööti olavad öheksa `ohtu, koera keele peal öheksa `rohtu; Silmad `joosvad vett kut `ahtra kassil Pöi; Taplevad kut kass ja kuer; Kiśse kassi saba kergidab kut ta ise (kes muu sind kiidab, kui mitte sa ise); Just kut kass tapleks ännaga (kui inimene iseendaga pahandab) Emm; Kahe kassi vanus ja pühabesed päävad pääle selle (põiklev vastus vanuse küsijale) Rei; pulmad nagu kassi matused Mar; must kaśs `joosis vahelt läbi, `öetse, kui inimesed tülise `lähtväd Tõs; Jagõlõvad nagu kaśs koõraga Khn; Jusku kaśs vahib sõela ääre alt `väĺla (altkulmu vaatamise või silmini ulatuvate juuste puhul); Ei viitsi `kaśsigi õlekõrrega mängitada (laisast inimesest); Elab kui kuninga kaśs (külluses, muretult); `Kaiba, `kaiba kaśsile, koeraga käi kohut (ütlevad lapsed sellele, kes lubab kaebama minna) Hää; Taśsib nagu kaśs `poegi (väikesi asju ükshaaval) Jür; Kui `uhke on, et on tehend midagi [öeldakse, et] `kange oma `kaśsi silitama VJg; kui vanemad mehed `rääkisid ja poisike akkas vahele `rääkima, siis vana mees `ütles et, sina ei tia midagi, sina mine kaśsi saba `alla; kaśsid käevad rau˛ul (jooksuajal) Lai; joba must kaśs vahele sittun (sõprus lõppenud); õńn ku magajal kassil iiŕ ju̬u̬sk suhu Trv; lähäb nigu kassi ti̬i̬`raaga (niidab kitsa kaare) ~ kassi ti̬i̬raa ette `võtnu Ran; must kaśs juusk vaheld läbi (läksid riidu); ega magajale kassile ei joose iir suhu Puh; midä enämb `kassi silitsät, sedä `kõrgembale `anda tõstab (mida rohkem kiidad, seda uhkemaks läheb); susi unetab, peni mäletab, vana kaśs piab `kavva meelen Nõo; kassi kõlistase `raudu, künni `raudu (kasside karjumisest jooksuajal) Ote; mis hiiril viga elläʔ, ku `kaśsi kotun ei olõʔ Urv; pini süü piḱä `peetü, kaśs `kauga hoietu Krl; Ku˽kaśs suud mõsk, sõ̭ss tulõva˽küläliseʔ Rõu; tu̬u̬l minnev ei˽hobõsõʔ edesi, kiä `kassõ tapp; Keriʔ kaśsi hanna ala `kaìstit tsagama jaʔ pini hanna ala `piipu `tõmbama (kasi minema); kaśs ruttu puja˽teǵe, sõkõ˽sünnüseʔ Vas; hiirel om hingeminenk, a kaśsil om määnk Se; sügüse kassilge um masselna, a keväjä peremehelgi olõ‿iʔ Lut
2. tööriist a. vara, vahend palgile kriipsu tõmbamiseks ja rihvamiseks `Seuke kaśs on, kahe araline küinedega, kaśsiga tõmmataks kahe paĺgi vahel riipsud pääl ja selle `järgi raiutaks palgil `õõnsus `sisse Hää; kassiga varatas `saina Ote; kaśsiga tõmmadass ju̬u̬ń ette, sis `kirvõga raodass Har || palgi osa, mis kassiga tõmmatud kriipsu järgi maha raiutakse ma˽`tõmba kaśsi joonõ paĺgilõ pääle. sa˽naka `kaśsi `sissõ raguma Har b. tragi, otsiankur Katsumõ, ehk suamõ mut́id kaśsiga käde Khn c. vahend paela, köie tegemiseks paela lööma kaśs `peetse pios, siis ketega mennasse ikka `eetsi Muh
3. tööriista osa a. harkadra kammitsaid ühendav raud – Hel V kaśs, ravvast tettü, tuu `külge köüdetäss kablaʔ Plv; adrakaśs, mis puu om pant sinnä adra harra vaihhõlõ, kińnitüskabla omma küleh Se; adra kaśs, timä um pant rautpuu alaʔ, `otsõ päle pant adra kammidsaʔ Lut Vrd kassiraud b. käsikivi osa mis˽oĺ kivipoolõ seeh `riśti üle puu, tu̬u̬d kutsuti ka kaśs, no˽kutsutass tu̬u̬d riiḿ, piĺli otsah kivi poolõ seeh Se; sääne `säetäss `puukõnõ mulgukõsõga, tuu üldäss [käsi]kivi (~ jahvikivi) kaśs Lut
4. pajuurb paĺmipuude pühaks `tuodi paju `oksi `kaśsidega Sim; pajul on kaśsid, `ööldasse ka paju tiisud ja paju kiisud Lai
5. osaline mängudes kes seal (kassimängus) kassiks `olli, kass `surri ää; siis akkasime `kassi katkestama (kassikatkestamise mängu mängima) Muh
6. tütarlapse suguosa totsike, kuda sa nüid istut, `väike kassike om puha sul paĺlas. va `väike kaśs om puha nätä Krk || fig nüid o vist tüdrukide `kaśsel poea (menstruatsioonist) Krk

katuse|kurik katuselasn `katse kurik, saba `külge lüädud, ise kõvergas si̬i̬ saba, kurikaga potsotab neid `õlgi; `katse kurik one, tõesel one `lühke vaŕs ja tõesel pitk, kurikaga lükkäd sasi `alla, tämäl one `viltu suaned Kod

kavi n, g kavi IisR Iis Hel „suur kulbisarnaselt puust õõnestatud riist leili viskamiseks saunas“ kaviga on parem [leili visata kui kibuga], sest temal on kulbitaoline saba IisR; anna kavi minu kätte Iis; kavigõ visates Hel

keel1 keel (kiel) g keele (kiele) eP(keeĺ PJg); ki̬i̬l (-ĺ) g keele ILõ KLõ T V(ḱ- Lei, g `kiele Kra); kiel g `kiele R
I. 1. keel, kõne- ja maitsmiselund `Enne kui suur `hambavalu oli, `lasti `kiele ald `aatri; Kui `kiele `otsas on rakk, siis sie tähendäb, et moni kirub tädä kovast; `Kuera `kieless on ühüksät `sorti `salvi, `kassi `kieless on `kihvti Kuu; kui jänn on `kieles, siis ei saa `üella `erri (r-häälikut); kiel lai suus ku raudlabidas Lüg; Mis sa vahid siin kiel pikkal (midagi lootes, oodates) Jõh; `kiele `koidikod (köidikud, paelad) `pandi `kinni Vai; keel tunneb `maiku, seda juba keel tunneb kas on kena (või) kas keele pεεl kibe on Khk; völund lehma ää, seebi vahuga teind lehma keele libeks Mus; iga ing tahab keelt `kasta (juua) Jaa; Va `amba tüükad on nii vahed, rüüstavad keele külje kõik äe Pöi; kenel ussi vega oli, siis laps pidi keeld `nelpama; lehane lets augub läbi `luise aja = keel Käi; tooge `moole `juua, mool nii `kange jano, keel `püsti suus; valeta aga `peale, küll pannasse so keel `põrgus kahe tulise kibi vahele; mes keele peal kepe, see leeme peal lepe Mar; kalal kiel küll, aga iält sua `ühti `tehtüd; Nda kjõpakas puät, et ei või kielt teiss `lõugõs oõda (hoida) Khn; valetaja `kohta `öetasse, keele ots aralene, `näita keelt kas oo keele ots aralene PJg; kelle jalg üppab, selle ki̬i̬l `nälpsab; Mis sa vahid, kui ei räägi, kas sul ki̬i̬l kummuli suus on või!; Enne ma ammustan keele otsast tüki ära, enne‿gu ma seda `väĺla räägin; Suureline, `uhke, teeńe läheb, ei ooligi teistest, siś `öeldaks: näe, astub või keele `pääle teeśe inimesel Hää; nõeluśs ajab keele väĺla, kui süda täis oo; keele kida on keele all Kei; kogu oomikuse aja oli nõnna janune, et keel `kuivas lakke Juu; põle `märga kiele piale soand Koe; ki̬i̬l õli suun `kange, ei suand kõnelda; lehem lüpsäb kiäless, kana muneb nokass Kod; `ütles kedagi valeste, siis vabandas, et keel läks `amba `auku Lai; Mina sia ki̬i̬lt ei sü̬ü̬ Vil; `lamba ki̬i̬l om ää süvvä Trv; ki̬i̬ĺ ep kige tigep liige om; kelle jalg `ülpass, selle ki̬i̬ĺ `nälpäss Krk; keelel om ots ja perä ja küĺled, mõnel olna keele all kida Ran; lehm laḱke iks keelega toda aava kotust Võn; kit́s `keldren, ki̬i̬l vällän = tuli rehe ahjun Nõo; lihane ki̬i̬l `lõikap luutse kaala `õkva läbi Kam; sul om alasi tu̬u̬ kiiĺ uulõ pääl vällän, ki̬i̬ĺ moka pääl Krl; mu˽ki̬i̬ĺ ka väsüss är kõnõldõh Vas; `Salva `ki̬i̬lde, tulõ `mi̬i̬lde = `salva ki̬i̬l `ambide `vahjele Lei; keelel olõ‿iʔ luid Lut; keelega ~ keele otsast nagu muuseas, moepärast nimetas keelega korra Mar; `ütles nagu keele otsast ~ mokkade otsast, ka nagu moodi pärast Trm; timä kõnõlõss keele otsast, a esiʔ `mõtlõss õ̭ks halva poolõ Se; pika keelega vastutahtsi Meki ikka `öhti, `vöötakse nii pitka keelega (toit ei maitse) Pöi; keelt limpsama ~ nilp(s)ama midagi väga himustama Küll ta `vahtis ja `limpsas kielt, aga `kiegi ei pakkund Jõh; Jäi `tütruk `selle `poisi järele kielt `nilpama, kätte‿i saand IisR; Kui köht kenasti tühi oo, siis vetab leva kohe üsna keelt nilpsama Kaa; `limpsab ki̬i̬lt, et millal suab kätte MMg; siss [tüdruk] teret provvat ja villa rät́t käe otsan, no siss provva limsass ki̬i̬lt, et nüid tulep saaḱ Kam; kui tälle annat midägi, ta `limpsass ki̬i̬lt Krl; surm ~ hing keele peal surm on `kiele pääl, `kiele `õtsas Lüg; kõik peab `jääma maha, kui ing o keele peal Muh; ing juba kiele peal, eks ta oli surma jaoks Ris; surm on juba keele piäl, aga tal on tigedus sihes KJn; eng keele perä pääl, iki om vähe Krk; no `mõtle, surm keele pääl joba, tahetass su ärä tappa Ran; tell om joʔ surm keele pääl Krl || Uńt sittugu so keele peale (öeld inimesele, kes teisele halba soovib) Pöi; Pipard soole keele pεεle id Emm || (maitsvast toidust) `Ninda ia, et vieb `kiele `alle. Tahi `kiele `alle vedada Jõh; See on nii magus, et viib keele `perse Pöi; Tänane käkisupp on nii εε, et viib keele `alla Emm; nii ea toit, söö keel kõhtu kas küll Mar; Vilma keedab ikka `neuksed söögid, et viib keele `keskel `persset. Mehed `ütlevad sedasi, naised `ütlevad `keskel kere või `kõhtu Han; ia söök, `tahtis keele `perse `viia Trm; Küll om makus upin, õkva keele veese persele Võn; Ku˽tu̬u̬ piirak ahuhn är˽küt́si, siss oĺl nii hüä, et vei vai keele `alla Rõu | (suurest pingutusest) `Juokseb kiel `vesti pääl Kuu; ähib ja puhib `ninda et kiel on `ammaste vahel ja veri pull on `perses Lüg; keel louast `väljas Ans; Tiitse tööga on keigil `varsti keeled vesti pεεl Kaa; Suur väsimus, lõõtsutab, viab `inge, suu `lah́ti, siis on ki̬i̬l veśti pääl Hää; Mann sidus rukkid, nõnna et keel veśti pial, põld `aega ninagi nuusata Lai; nii joosi et ki̬i̬ĺ uulõ pääl ja lõõdsudi Har; ta ju̬u̬sk nii kõvastõ et ki̬i̬l ola pääl Räp | (lobisemisest) Kiel käüb `nindä‿gü `loukesel, loba `leugujele `üellä; `Kielel pole sul `konti siess (jutt jookseb nobedalt); küll on sana tulemas, vade närin oma kielt (ei ütle) Kuu; Võib `õmmete pladiseda, kiel käib `ilmast `ilma nagu `tallekse saba Jõh; Pista pulk suhe, et keel äi loksu Pöi; Keel öla pεεl ja laseb mööda küla Emm; aga selle keel käib `easte, kui see `lamma suus oleks, küll see määks Juu; sedä manavad, joba lähäb ki̬i̬l õla piäl, si‿o üks vana litoki̬i̬l Kod; sa piat oma ki̬i̬lt taldsuteme, sa ei tohi võle jutte tõ(i)ste `pääle aia Krk; ki̬i̬ĺ käü nigu kitsõ jalg Krl; tä om kõva keelegäʔ (peab saladust) Se | u Kes sulle keele peale astus? (halvustavalt) Kaa
2. keel, suhtlemisvahend `vierad ei saa `arvu `meie `ranna `kielest, `kaigist sanust Kuu; sie on periss `pohja kiel `Koilas VNg; Nigula `rahvas, sie on kovera `kielega; kõik `kieled on suus, sie `muistab kõik `kieled `rääkida Jõh; seda kahe keele pεεl `eetaste Jäm; kojuses keeles (koduses, igapäevases kõnepruugis); egas kirkkonnas oma keel Khk; `Möisnikud `rääksid oma vahel ikka saksa keelt Pöi; me oleme ju maa keele rahvass, kui me räägime; muhu keel oo ju palju `muutun Muh; sii `Varbla kiil oo sii kõige `puhtam ja `selgem iisti kiil Var; Esti kiel suus, suab ju küsüdä, kui ise tiä‿mte Khn; `Auklene ja `auklik, sii käib mõlemi keele pääl, kudas `ki̬i̬gi ütelda tahab Hää; kui neid `keelesi oli jägatud, siis teised olid kot́i pealt soand need krõpsumad keeled, Kaiu ja `Kuimetsa said need põhjapealsed keeled, Kaiu mädand ja Kuimetsa rojane Juu; ladina kiel, sie on laulu kiel, seda me muedu nii ei räägi; süńdimise kiel = isa ema kiel VJg; si̬i̬ ki̬i̬l on kõege `pustam ki̬i̬l, ei õle `üste kiänet egä viänet siden; meie ki̬i̬l on `peipsi ki̬i̬l. veli ja sõsar on `peipsi kiäli Kod; kes mõistab vene keelt, saksa keelt, läti keelt, riagib kõik keeled, eks siis ole keeled suus Lai; mis mia kõnele, om oma kiiĺ, kelle sehen mia `sündünü ole, vanepel inimesel on oma ki̬i̬ĺ; nüid õigats ka `eesti ki̬i̬l, vanast olli maa ki̬i̬l Krk; üit́s ei tiia üte keelest, tõene tõese (ei saa teineteisest aru) Puh; si̬i̬ om si̬i̬ vana `tartu ki̬i̬l; küll om `veidre si̬i̬ mulgi ki̬i̬l, `ütlevä näńn ja ät́t, aga `meie `ütleme memm ja taat Nõo; mul iks ta vana maa kiiĺ Ote; no om kolmõ keelega rahvast siihn, `veńdläse, `säkslasõ, `eestläseʔ Har; Murrat iks `häste tu̬u̬d võro kiilt Plv; mõista ai˽ma muud ki̬i̬lt ku taad vanna maa ki̬i̬lt. kõ̭gõ uma keelega lää `hauda; keeleldä ni meeleldäʔ, üle ilma tark = pässül Vas; tä murt tõõsõ keele `perrä. śeto rahvaśs `murdva eesti keele `perrä Se; taad om paĺlu `aigu ku ma `maalõ d́ät́ti leivu ḱiele, ku ma ali `paata ĺäti ḱiele Lei; keel juhatab teed kiel juhatab tied, sene perä on kiel suus Lüg; eks kiel juhata tied VJg; küll ki̬i̬l ti̬i̬d juhatab, küsi aga ühe ja tõese käess Kod; kas ma˽sinna˽mõista minnäʔ, tanh omma˽kõiḱ `eestläseʔ, külh ki̬i̬ĺ juhatass Har
3. fig kõnevõime, -oskus See laps on oma keele jala alle talland (öeld kui laps vara kõndima ja hilja rääkima hakkab) Hlj; ega tal keelt suus põle, et tä saab `rääkida, mes vega oo (loomast) Mar; `üetasse et unt võtab keele ää. karjane oli ulk `aega ilma keeleta. teesed `meitel ei jäend ki̬i̬gi keeleta Mih; kui mõni on na nagu pahane, ei reagi kedaid, aga kui sie pahanduse toju jälle üle läheb ja akab `reakima, siis üeldakse, et nüid on kiel jälle suhu tuld, nüid akab `jälle `reakima Hag; ki̬i̬ĺ `võeti ää `enne `surma, ei saand enäm kõnelda KJn; ki̬i̬ĺ om ärä, ei saa ääp kõnelte (~ ki̬i̬ĺ `võeti suust ärä) Krk; kolm `lu̬u̬ma om, kes keelege `ti̬i̬ńve omale `leibä, kukk, koer ja kooliõpetei Hel; vana mi̬i̬śs oĺ, `vanhutsõl iäl jäi keeleldäʔ Se; sul inne hauku um ki̬i̬l, tšto hatt keelega Lut; keel kinni kõnevõime puudulikkusest või puudumisest kut ta `vööra koha `pεεle lihab, siis keel jääb tükkis `kinni Jäm; keel jähi `kurku `kinni Mar; just kui tumm, ei sua `reakida, kiel `kińni Hag; kell kolm ku̬u̬li, a inne ku̬u̬lmist `pańti ki̬i̬ĺ kińniʔ Rõu; ki̬i̬ĺ jäi kinni, saa ai kõ̭nõldaʔ Se || meni‿b osa oma keelt `kinni pidada, räägib keik mis kuuleb Khk; piä paremb uma ki̬i̬ĺ kinni (vaiki!) Se; keel (on) lahti (heast) kõnevõimest kes `äste lõbusast `räägib, küll sel on `lahti kiel Jõh; ta soab `reäkida küll, ta keel veel üsna `lahti, põle ta nii `aige `ühti Juu; eks ia meelega ole keel `rohkem `lahti, juttu `rohkem kui muidu, eks viin tee ka keele `lahti Lai; ki̬i̬ĺ läks [haigel] `jälle `lahti KJn; u keel sõlmes (võõrkeele kõnelemisest, pudistades rääkimisest) `Oitku küll, ei mina `mõista neid vene sõnu `välja `üelda, kiel läheb `sõlme; Võtta kiel `sõlmest `lahti kui `räegid, siis saab paremast aru su juttust IisR | küll tu̬u̬ laterdap juttu, ei ole sõnal `sõlme ei keelel keedist Nõo; keel ei paindu ~ käändu ~ nõrgu ei õle `arjund `ütlema, kiel ei `painu Lüg; tama kiel ei `käänu enämb Vai; keel äi `paindu äästi, et seda ütelda Khk; Ki̬i̬l ei `paindu `rääkima Hää; ta kiel ei `käändi seda `ütlema VJg; kiil ei `painu igäd`ühte sõna `ütlemä KJn; ki̬i̬ĺ ei nõrgu `vällä `ütleme Krk; maʔ ei saa taat sõnna nii üldäʔ nigu sa˽tahat, mu ki̬i̬ĺ ei painuʔ Har; keelt murdma vaevaliselt hääldama raskeid sõna või vähetuntud keelt laps akkab `rääkma, akkab keelt `murdma Tõs; mõned aavad saksa sõnu `sinna `ulka, siis murravad keelt Sim; mõni pani vigurliku nime lapsele, et pärast isegi ei osand `väĺla `öölda, murra või keel ära Lai; laps akkab kiilt `murdma. juba akkab kiilt paenutama (rääkima hakkamisest) KJn; ta murd oma ki̬i̬lt, õpiss ki̬i̬lt alle Krk; keelt väänama idem viänäb sedä ki̬i̬lt, kõrra juanud `mõisa kaevoss vett, `vaata kuda nüid murrab ki̬i̬lt, naaravad sedä Kod; `viana või keel ära, kui `rasked sõna tahad `öölda Lai; väänt me ki̬i̬lt `juśtku pulgage (võõrast keelt kõneldes) Krk; keele pea|l, -le, -lt mõttes(se), (peaaegu) ütlemiseks valmis No sie nimi on `kiele pääl, aga nät ei tule `miele Jõh; Näh on just `kiele pial, aga mitte `miele ei tule IisR; söna üsna `kerkib keele pεεl, äga mette‿b tule `meele Khk; se üsna kiheleb mu keele peal Muh; mool oli see söna üsna keele pεεl, pidin `ütlema, jähi tagasi Käi; Selle vana inimese nimi `kerkleb keele pial, aga mitte ütelda ei saa Han; Miol ei tulõ selle kaptõni nimi enäm `miele, üsä kiele piäl Khn; Keele pääl kipitama; taad midagi `rääkida, ei või oma tääda oida, piad `väĺlä `rääkima Hää; see `kerkib keele `peale, aga ütelda ei soa mis asi see on Juu; tuli kohe kiele `piale, aga `jät́sin viel `ütlemata VMr; kiäle piält `võet́i ärä, ei tule `mi̬i̬li Kod; si̬i̬ asi tal kipit́s keele pääl; ei tule ette, ei tule keele pääle äkki, mõtten nigu oless Hel; om nigu küll keele pääl, aga ei saa üteldä Nõo; mul oĺl sõna keele päälgiʔ, a jäi `ütlemäldä Se || mis meele peal, see keele peal Vll
4. fig jutt, väljendusviis (kõneosavusest) Küll on vanamuor libejä `kielegä Kuu; `laia `kielega, pali `räägib Lüg; Kes ei `kannata, võttab paar `napsu, juba kiel sorab Jõh; meelitas mind oma libe keelega Jäm; ta sihantse va nobe keelega, ägale `poole jövab; siis [pulmas söögi ajal] es ole keelde vahetamist (vaidlemist, sõnavahetust) midad, siis olid ne naljad, esimesed naljad `tehtud Khk; Keel kappi ja uks lukku (= jutul lõpp) Noa; keeled `lõikavad nendel, üks aab `ühte lora, teine aab teist; ta eese keelega egal pool vahel (segab alati) Mar; küll taal paelu `keeli oo (valetab palju) Kse; tä oo `kange keelega, ei saa `iästi `reäkida, kas `sakslane või venelane, kõik `rääkvad `kangeste Tõs; se üks va libeda kielega inime Ris; tüma kiel, ei saa `ärra `üölda; tige kiel, tige miel VJg; kes libeda keelega, se paĺlu plödiseb, paĺlu tiab Sim; see vanamoor on `kangest libeda keelega Trm; kui ta vahele nähvib, nõnnagu `lõikab, teisele `oskab `öölda nna‿et `aitab kohe, siis ta on `lõikaja keelega, see nigu `lõikab jutu `ulka Lai; libe keelege inimene tege ennäst ääss, egä ta sellepäräst ninda ää ole; joodikul ki̬i̬ĺ om `pehmess lännu Krk; mis silmist si̬i̬ meelest, mis kõrvust si̬i̬ keelest Hel; kes `tühje jutte aab, libe keelega, kõneleb siiä ja sinna, si̬i̬ om kate keelega (teeskleja, kahekeelne), nu kate keelega inimese om kõege vastikumba nigu katõ nõglaga ussi Ran; tü̬ü̬mi̬i̬s om palga väärd, aga mitte keelega (paljalt rääkimisega) ei saa ärä elädä Nõo; Taalõ kõ̭nõla˽kas vai kulladsõ keelegaʔ, t‿om nigu hani `säĺgä vesi; lipõrdass täl `ümbre uma lipõ keelegaʔ Urv; `sakslasõʔ kõ̭nõlõsõʔ pehmet ki̬i̬lt, ladistõsõʔ keele otsast Krl; tu̬u̬ om pudina keelega, tu̬u̬ jutust ei saaʔ arru Har; Kae˽ku˽sõkati sullõ ka˽keele pääle (põrutati vait) Rõu; tu um libõhõ keelegaʔ Vas; Kerge keelega `lühketse meelega; Lipõ ki̬i̬l, sala mi̬i̬l Räp; `kangõ ki̬i̬ĺ, kui rasõhõhe kõ̭nõlõss; keelega ti̬i̬t kerigo `maalõ a kässiga saa‿i midägi tetäʔ (öeld suurustajale, hooplejale) Se; havvõ kiiĺ, kõldu miiĺ Lut || (kasuliku jutuga inimesest) Tema keel maksab kaera vaka Ris; vana naise om nii kamaltaja, sa täät, et vana naise ki̬i̬l mass kaits vakka `kaaru Krk; tõ̭sõ kiiĺ mass katõsa kaara vakka, et tõ̭nõ tege uma keelega paĺlu ilman Har
5. fig klatš, keelekandmine, tühi jutt oma keelega `ühte `puhku teiste pεεl (tühja juttu rääkima) Khk; [keelekandja] lidistab igal pool oma keelega, kõegiga on tal `aśsa Pil; si̬i̬ om üit́s va keelege inimene, läit́s tõisel `kaibame; ni̬i̬ muud ei ti̬i̬ ku `tõisi keelege `tõmbave, keelege siu küĺlen `kinni Krk; temä oma keelega and `terve riigi ärä Puh; keeleʔ käävä timä pääle Vas; mi‿sa ḱäut tah õgal puul uma keelegaʔ, ajat lorri; sihh oma keeleʔ vaihhõl Se; (kurjad) keeled kurjad kieled tiavad `rääkida, et Linda akkama `uopis emast `suama VMr; Kurjad keeled tiavad alati palju riaki Trm; kohe aga lähäd, kiäled one kõneleman ja tiätä `anman Kod; pikk keel ~ pika keelega (tühja jutu rääkijast) pika `kielega, midägi `kuuleb sis `räägib `kõikidele, valestab viel `juure Lüg; taal om nii piḱk ki̬i̬ĺ, taat saa `ku̬u̬rmõid `käütäʔ ja jääss ots vi̬i̬ĺ `perse lakkuʔ Har; piḱä keelegaʔ Se || küll ma so keele lühendan (öeld laimajale ja tagarääkijale) Mar; keel sügeleb kellelgi on kange isu (taga) rääkida tal keel sügeles, `tahtis selle aśja ära `riakida, aga `jõudis ikke keelt ammaste taga `oida Lai; täl ki̬i̬l `õkva süǵeleb, ei saa muidu rahu, piäb `tõisi kõnelema; kas sul ki̬i̬l nakass süǵelemä vai, et pidid `väĺlä `löträmä Ran; Vanal Meedul ka kõiḱ õdagukõnõ kiiĺ süüt́i, nikagu Lehte sai är˽purraʔ, sõ̭ss sai süä `t́salka Rõu; keelt kandma ~ kulutama tühja juttu rääkima kannab kiilt teise `piale `ilma `aegu Ksi; mis sa oma keelest kuludet (tühja juttu ajad); patt om, ku sa ki̬i̬lt kannad Krk; kes `kangede ärräle ää taht `olla, kańd ki̬i̬ld ja võĺts, toda üteldi talla`lakja Ran; kittä inimene ta‿i ole, ta tükip ki̬i̬li `kanma Puh; mi‿sa no umma ki̬i̬lt ni˽paĺlu asända kulutat ja käüt `tõisi pääle `võĺssin Har; keele kulutass uma jutugaʔ Se; keelt (~ keeli) lööma ~ peksma id lähäb külä oma kielt `peksama ja `tühja juttusi plagisemma Lüg; mis sa peksad muidu oma keelt Jäm; Mõni inimene muud ei `teegi kui peksab keelt, tä valetab kua teiste pial, et aga sandiste teisest `rääki Han; mis sa oma keelt nii paelu peksad teese `peale, ole param rahul Juu; küll ta lüöb oma ead kielt, jahvatab VJg; võlts inimene peksäb ki̬i̬lt Kod; keelt plaksutama ~ vedama ~ viskama id kielt `plaksutama (klatšima) Jõh; õte `kanged keelt `viskama Tor; külä `mü̬ü̬dä vedä `ki̬i̬ĺe, kate keelege, tõise suu ehen tõisipidi, taga seĺlä tükiss `tõisi kõnelem Krk || Keelt heitmä „kangeste paluma“ Vig; keele all ~ otsas ~ peal ~ taga resp. keeles püsima ~ seisma ~ pidama ~ hoidma saladust pidama, vaikima (mida sageli just ei suudeta) Ole siis tämägä `rääki˛es varulik, ega sie midägi oma `kieless pia; Kui saad `kieless `pietud, siis judustan `sulle midägi Kuu; `ilmutab `tõisele `vällä, ei saa `kiele all `oitud Lüg; inime kes ei pidä, kõhe ärä kõneleb, siis sedä `üeldässe, egä tämä kiäle õtsan ei seesä, tämä `litrab kõhe ärä, siis kutsutasse kiäle `kańja Kod; Ei su keele takah püsü midäge Räp; täl saisa ai keele pääl, tä `ütless `vällä Se; püsü‿iʔ timä keeleh mitägi, ku hobu situss vette Lut || Naised olid täna oomiku eeste loomade pärast nönda ääles-keeles (rääkisid ärritatult), et oja-keela Kaa; Noh kui sa selle ki̬i̬le ala juhtud (halvast jutust) siśs sa alles saad kuulda misuke sa oled Pha; keelt hammaste vahel ~ taga hoidma ~ pidama id `Oia kiel `ammaste taga, muidu jääb viel kuhugi vahele Kuu; piän oma `kiele `ammaste vahel `oidamaie, en taha akkada `ütlemäie ja kisendamma `vasta Lüg; Vahi et sa `kellegille ei `iisku, pia kiel `ammaste taga Iis; pea keel ammaste vahel `kinni Rei; Oo `neuksid inimesi küll, kiś ei saa keelt ammaste taga oida, ikka pläravad kõik `välla Han; tal keel sügeles, `tahtis selle aśja ära `riakida, aga `jõudis ikke keelt ammaste taga `oida Lai; säedse `aastat ma närisi sängi `tulpa ja oesi kiild ammaste vahel - - kui ärä `võeti, siss ma ämmäle `ütli Ran; Paremb um ku˽hoiat uma keele hammaste takan Rõu
6. linnulaul, -häälitsus – Kod Puh Har Se minä kutsun vihmalinnuke, aĺl veeke linnuke one, minul õli tämä ki̬i̬l `selge Kod; tulilind laolap kõege keelde pääl, `enne ku ta `põõste laseb Puh; taa‿m `mitma keelega, taal om kat́stõis`kümme ki̬i̬lt nigu `siskal, sisaśs keväjelt laul katõtõi·ss `kümne keele pääl Har; tsirgul ki̬i̬ĺ Se
II.
1. muusikariista heliallikas, pillikeel `viiuli `kieled `piäväd õlemaie `lamba `suolidest `tehtod Lüg; `Lapsed tegivad obuse saba `jõhvidest omale `piĺli `kiele ja pimistasid ~ tinistasid `sellega IisR; laulu pillil on üks ainus keel pεεl Khk; körrepillile leigadagse keel `pääle ja sörmilesi äi leigadaged pääle Käi; `kanli keeled ja viiuli keeled, nendegä jo mängitse Tõs; piĺli keeled `kat́ki läind Juu; (kui pasunat tehti) `võeti üks kõver mäńni juurikas, selle `kuńtslikult õõnestati ära ja `sõnna `pańdi siis `kitsad õhukesest `vaśkplekist `pańdi keeled `sisse Kse; viie kiälega piĺl Kod; raad́pilli keele Krk; sõrmõʔ kääväʔ ku piĺli keelte pääl Räp; `kandlõl om `kangõhe ki̬i̬ĺ (kõvasti peal) Se
2. fig pillikeelt meenutav osa millelgi a. piug, haru, keere Tüdruk nii kui piitsa keel (peenikesest inimesest) Jäm; labadi keel (tihvanöör) Khk; `kõrkad‿o `pehmed nagu piitsa keeled Muh; piitsa keel on piitsa paela nimi Käi; piitsa keel, `öetse pael piitsa ots, mõnel oo nahast, mõnel oo paelast Tõs; [Õnge]nööri tegin ruĺli niidist kolme`kordselt – üks ki̬i̬l `valge ja kaks `musta Vil; katekõrrane lõng lää kana`selga, ku tõene ki̬i̬ĺ om kokku `minnu Trv; tõne ki̬i̬l om `jänku `villa, tõne om `lamba `villa Hel; võtat `juuse kolme `ki̬i̬ltisess, siss ti̬i̬t kolme keelest jutigu (palmiku) Krk; linane ohjanü̬ü̬r käänd `enda krutti nigu `sõlme, lei krutid `sisse keeledele, es `saagi `valla Ran; ma küländ `piitsku `tennu: kolm `kapla kokku, kuus ki̬i̬ld kokku, om piitsk vaĺmiss Kam b. pl villa vatkumise vahend on õllud villa `lü̬ü̬mise kiäled `lamma sualikas, õts õllud seenäss `kińni Kod c. pl looma- või linnupüünis püve `püündmise keeleʔ, nu̬u̬ omma laua pääle tettü nii silmusõʔ Har; rebäsilõ pandass sääntse keeleʔ, pandass `ki̬i̬li haŕotuist (sööta). keeleʔ omma tettü säntse kablodseʔ; ma olõ esiki `tetri `püüdnüʔ keeltegaʔ Se
III. 1. millegi (kinnitav, ühendav, sulgev) kujult keele moodi osa a. luku- või võtmekeel vottime kiel Kuu; votti (~ voti) küles ~ `otsas on kiel, sie kiel käüb `liikmegä Vai; `Vötme ots oli `löhki ja keel seal vahel Pöi; `võtme keel läks `katki Muh; `võt́me keelel on rist sees, raua `saega `saetud, se on tema muuk `jälle, `üitakse ristkeel Nis; `võtme keel pistetakse augu `sisse, see `keerab luku `poĺti Juu; luku ki̬i̬l käib obaduse `sisse, kui võt́i `ki̬i̬räb, tuleb ki̬i̬l `väĺjä luku sidess Kod; [võtme] ki̬i̬l oli kis vedru ülesse lükkas ja riivi ette lükkas Äks; kammitsetabadel om juśt keele, nii, mis lääve tõisel konksil `siśsi. keele lääve `siśsi ilma nägemede. kastilukul om ka keele, siis ei saa kaant päält ärä `tõsta Krk; tu keelega `kääntki taba vallalõ (võti) Se b. tapp (palgil, prussil, laual) `palgile `raiuta kiel `sisse ja `lasta `piida `õtside `pääle; `Kielegä `sissepanemine on `palgi `jätkämine Lüg; see vaĺts koes seina palgi keeled `sisse lähvad, seda `üitasse sooneks, `palkide `otsas on keeled Khk; Palgile raiuti keel `otsa ja pisteti posti `sisse Pöi; `aknaaugul saavad keeled `sisse raiutud, postil on su̬u̬n si̬i̬s Var; öhel paĺgil on aŕk, teesel on keel Nis; tõesele paĺgile raiuvad sopi ja tõesele kiäle, siis lähevad kiäle `sinna sopi `sisse, kui on vaja jatkata `paĺka Kad; ki̬i̬l om jaku kottel, siis ei puhu tuul läbi Krk; paĺgi jakatasõ `ki̬i̬lde ja pandass tapiga kińniʔ; üts paĺk tu̬u̬l om vahelt `vällä raodu vahe, tõnõ ots om peenemb, nii saat ka `paĺki jakadõʔ, nii om keelen Har c. töövahendi vms osa `kolgispu kaas ja sääl on tämäl kiel sies `kolgispul Lüg; Adraperse sisse oo tapitud adravanna keeled ning kuresõlg Kaa; puudega sae keel (pulgake raamsae pingutusnööri küljes) keelega keerdasse `kangemale või `lõõgamale Muh; [vanda] keel („see vanda osa, mis raua sees“) Rei; lõugetil oo all kaks soont ja kolm keelt ja kaanel‿o üks soon ja kaks keelt Vig; `enne oli puu`vankril aśsi kiel, nüüd on lakaline, mis teile pial käib, kus `vanker `kierama annab VJg; `koĺtsma – all olli kolme keelege, pääl kate keelege Hel d. piiritsa osa käbi on nii, et tal on kand ja kiel ja nina, `kannale ja `kiele vahele kävitatta `langa `pääle Jõe; löŋŋä lönk lüiatse ui keeli taa; keel‿o södune vahe ots ui sihis Mus; Ui `tehti kadaka puust pisike õhuke liist, keel sihes, aŕk `otsas, teine ots vahe, nina Pöi; keele taha pannasse lõng, kanna takka läbi Muh; uil keel suus Rid; ui kiil on ui otsa sihis, teinebul `ot́sas on kand Hää; võrgu kudumise käbi ots on vähe terav, keskel on keeĺ, ots on kaheaaraline HJn; käbil on kiel ja kand Trm; piḱk ki̬i̬ĺ om piiritsal sehen Trv e. sõle või pandla nõel – Sa Muh all oli preesise keel ~ keelis, sedine kut `vastli keel, see käis `riidest läbi preesise `sisse; niid on `juste pidajad, esiti olid nallid, mustad, kummist `tehtud, vask keel all, keel `pandi `justest läbi muĺluti `sönna `külge Jäm; `vastel on sihand kandiline ning keel on sääl `keskel, mis rihma augu `sisse leheb Khk
2. a. riba, lapp, liistak jõgi läks kahe araliseks, siss seda `nurka `üitakse keeleks, jõgide `keelest sai `tarbespuid Vän; keel, see oli naha ribake, õmmeĺdi kasukaid; mõni üiab `soapa keeled Hag; [aer] kiäle ju̬u̬ress o pienikene Kod; mõla keelega `tõmbad vett, kui sõvvad Ran; oi˽susi tulõ, pirru ki̬i̬ĺ lät́s `lahki, nah, pird lät́s nii katõ `arru, tu̬u̬ pirru üd́si Krl; mõla ki̬i̬ĺ, laǵä ots Se || (valguse) kiir, (leegi) hari tule keeled Kse; päävä keel paśtab veel (loojuva päikese kiirtest) Khn b. (kella)tila lokadi kiiĺ Krk; ki̬i̬ĺ om pulkstial (pendel on kellal) Lei

keeritama keeri|tama Kei Juu Plt, -tämä Juu KJn Nõo; kieri- Kos Kad VJg, `kieri|tama Jõe VNg Lüg(-mma) Jõh, -tämä Kuu Lüg Vai(-mmä); ki̬i̬ri|tama Mar, -tämä Juu
1. keerlema, pöörlema, tiirutama; (üles) keerutama kui tema ära suri, siis mei `kueruse pärast `kieritasimme tuass (vanaisa kuuega) Jõe; `Kieridimme `neie vaheld läbi, `luodimme igä, et `ehku `varsi tuleb vaba vesi `vasta; Ei `tiie `ühtä, kas hakkab `jälle `tormama, et `ninda sidä tuuld `aeva `kieritäb; `Tullipaat `kierit vähä `aiga `ümbär `laeva, siis läks `kaugemas; mere puold oli üks suur kajajas tuld ja `kieritänd siel `neie `ukse edise kohal Kuu; obosega `kieritäb `siie ja `sinne; lund `kieritäb kattusseld maha, tuleb sula; vesi on `kieritänd ja vedänd `siie `liiva kokko Lüg; tuul `kieritä ja `kierä `tolmu üles Vai; käed sedasi `kinni, siss kiiritavad rinki; ki̬i̬ritab tuult siit kahe laulda vahelt; `kargas moole `kaela `kinni, ki̬i̬ritas mend `ümber `rinki Mar; kui mesilased peret eidavad, siis keeritavad Juu; tuul kieritab `tolmu ülesse Kos; ühes kohas akkab kieritama `tolmu ja prügi ja muda ja (tuulispask) Kad; küll koer kieritab ennast, liputab saba VJg || ringi käima, pööritama midä `asja `silmist `ninda `kieritäd ja vahid Lüg; vahel `toinekerd akka südä nii `kieritämmä Vai; mo pea akkas ki̬i̬ritama üsna Mar; süda on nii sańt ja keeritab, ei tule okse; piä akkas tańsist ki̬i̬ritämä Juu; pia keeritab otsas, süda keeritab sees Plt || keerutama, põiklema juttudega `kieritäb, sõna siit, `tõine säält Lüg
2. (millegi ümber) keerama, mähkima; ümber pöörama, kaarutama Kui siis `juhtub `vihmane nädal õlema, kie siis neid `jõuab `kieridatta ja `kõrjada (heina); Sie pind `kieridätti `ümber, vikkadi ja `varre pera `löädi viel puu kiil vahele Lüg; keväjä ku pajo `olli mäiän, siss `kisti pajo küĺlest `niidsi ja keeritedi `katsa Nõo
Vrd keerima, keerutama

keerus2 `keerus (-i̬i̬-) Var Mih Hää Saa Trm, keerus Trm; `kierus R(-ss Kuu, -o- Lüg) Noa, kierus Iis
1. kõveras, keerdus, krussis sie pidi `undlikku `surma surema, sie luom, kel `karvad `kierus ja `mitme`päidi `seljas ja `kaela pial on Jõe; sie puu on `kierus, ei lähe `lohki VNg; vana inimine käib juo kõveras ja `kieros Lüg; `jääkad (pardid) `kierus sabadega Noa; regi oo `keerus (kiivas) Mih; susi (uss) on `ki̬i̬rus mättä pääl Saa; laug lõng ei õld väga `keerus; Keerus kui kerstu kaupmee koer (inimesest) Trm || `Silmäd `kieruss `nindagu `pässil (tige) Kuu; Külap oleks, saba `kierus, `müöda küla `lehkind ja `lõugu `laksutand IisR
2. pilgeni, ääreni (täis) ma `pańni kolm `keerus kuĺbitäit Hää
Vrd keerun

keerutama keeru|tama Sa Muh L Ha Trm TaPõ VlPõ T, keero- Phl Mar, kieru- Khn KPõ, kiero- Ris, kiäru- Kod; keeru|tamma Kan Rõu, -dama Emm, -tämä Juu Lei, -teme M San, -tõm(m)õ San VLä; `kierutam(m)a R(-o- Lüg Vai); keerot|am(m)a Võn VId(-õma Plv Se)
1. korduvalt keerama a. keerlema panema, ringitama; hööritama `Kierutab oma saba `nindagu `rästik Kuu; ken `algaks akkaduse ja lobedaks lobedukse, küll mina `keskel `kierudan (töötegemisest) VNg; obone `kierotab, `juokseb `ümber, `lauvustab `köie `vällä Lüg; peäd alalde `noela `kierotamma Vai; keerutas keppi püus `ümber; tuul keerutab puude `latvus Khk; seal o tuline kena kare, seal nad keerutavad (tantsivad) Muh; täna `olle aga `kange tuulispass, vεttes keerota nεnda Phl; ku nad (linnud) paugu `kuulvad, siis nad keerutavad kohe üleval Noa; obo keerotas `peale seal pahma peal Mar; keerutab ühü jala pial `ringi; ku tuleb tuulispaśs eena aeal, keerutab eenad laiali Mär; Umalas keerutab tapu `vääti mööda üles Han; Tormaga kierutas muetis jaa `tuuti Khn; `sońnide `sisse keerutab `seukest pori kokku Vän; sa piad igad kopikud keerutama (kokku hoidma) Hää; Laiema otsaga lüiakse lademe `piale, keerutakse `ümmer pia Kei; just kui suur kahe `perssega rebane, kierutab ühest kohast `teisi Hag; kierutas mehe `moadlemisega pikali Kos; [koer] akkas kierutama ja sapitsema JJn; tuulispask keerutab `vihma Ann; kohe kieruta aga ühe koha pial (eksinust) VMr; jänes kiärutab, koer ei sua nõnna kiärutata, koer on `raske Kod; mis tuule keeris on ehk tuulispask, võtab keerutab `tolmu suured `sammad `püśti Plt; vikerpuur saab `vińtide läbi `sisse keerutud KJn; [vikati] terä, temä piap oleme `viltu, keeruteme pidi. ku `vilja niidit, sõss pidit `risti `lü̬ü̬mä, sõss keerute es tohi Trv; ku na `taeva pääl keeruteve, ärä `eśsüne (kured) Krk; mes sä trängsid, keeruta vikatiga, lü̬ü̬ ain iluste maha Ran; [pärast rabamist] tõmmati nu̬u̬ terä `jalguga läbi ja luvvaga keerutedi `päälse kaodu, siss lätsivä pää saena `vi̬i̬rde; koorest tetti võid, puu `luśkaga keerutedi ummike sehen Puh; ei ole ambit, aga pekki keerutat nii sama keelega Nõo; siss iks keerutidi anumat molli `põhja `mü̬ü̬dä ja `lasti iks tustiga nühkä-nühkä Ote; ma iks keeruda, niidä iks haina ilustõ `kaari Rõu; üt́skõrd hauǵ võt́t tu̬u̬ unna `sisse ja, nakaśs rohe `ümbre˽keerutamma Vas; tuĺl vanami̬i̬ss `tarrõ ja keerot́ `ümbre tarõ ütskõrd kepiga, sai kõ̭iḱ tü̬ü̬ ärä tettü Se || pööritama, pungitama näväd `kierutavad oma `silmi Jõh; jalga keerutama tantsima Einatalgusi tehti suurde peredes, siis tehti ölut ja keerudati jälga Emm; eks nuored ikka armasta `jalga kierutada JõeK b. suunda muutma, kulgema jõgi keänutab ja keerutab, on kõber teene Juu; ta [soonik] keerutab möda madalamaid `kohti pidi Lai
2. a. palmitsema, punuma, sõlmima `kieroda se `langa `kierost Vai; akkasime köit keerutama Muh; `enni olid `jälle `õlgest tooli põhad, `õlgest keerotadi Mar; pannasse kuus seitse piu koku, keerutasse `nuusti (lina) Vig; kas keerutakse või naaritsetakse, keerutamene on kui teed `pasla `paela, kaks keed koos Var; kahe `keega oo keerutud ja kolme `keega juba oo naaritsetud (pael) Tõs; Olõks sia kua `aitan, olõks keved varakult kjõõrutõt suan Khn; kui lõnga ots oo laug, sis saab ää keerutada Aud; katus `tehti `paĺla õledest. õled `lüüdi alt tasaseks, keeruti `kinni Tor; Kedrevaŕss keerutas sedasi lõnga keeruks Amb; eintest sai keerutada nisukene keeruss (pundiks) Äks; `kapla keerutetse sõrme all Pst; kui nakassid `keträmä, siss `ütlid et nakan keerutama; kõneliva, vanast kui vokki es ole, keerutedu pulga pääl, keerutedu kongsiga Ran; `paklist keerutedi pöörä pääl võrget; võt́t `amme säĺläst, keerut `ki̬i̬rdu Nõo; tõne keerutap ja sina laset `linnu `perrä, tu̬u̬ om siss keeruss Rõn; sooligu vooliti häste˽`pi̬i̬nüss, keerutõdi `ki̬i̬rdu, tet́ti kõõluss `villu vakkuʔ Rõu; kui kõhn lina oĺl, tu̬u̬d ańd iks `õkva keerotõdaʔ Plv; üte `vaihõ keerutõdi hiuśs `torro pää pääle Vas; nakam `langa kierutama; `aie nõglagõ `perrä ni `vaia lang `kierutaʔ Lut b. kokku keerama, käärima kasetohost keerodakse kokko ja pulk pestetaks läbi (ruup) Käi; lepa koorest keerutavad pasunad Mär; vilkad keerutama (plotskit) Trm; miul `olli ka oma keerutedu sigar suun Nõo
3. fig juttu heietama, jutuga laveerima; keelt kandma keerutavad juttu tühjast Jäm; Keerutas oma juttudega, kohe, `paistis kohe `söuke `kahtlane Pöi; Keerudas naa‿t suu suitses Emm; vastuksi sõnadega inimene, tahab mu jutu ää keeruta Rei; küll see inimene aga `oskab juttu keerotada Mar; aga tä `oskab keerutada, `nalja tehä Tõs; reagib sedasi moka otsast niisukest pienikest kielt, sie ikka nagu kierutamise jutud on Hag; kui üks kaval mies on, siis - - `oskab kierutata küll VJg; keerutavad seda juttu suuremalt ja laiemalt, panevad omalt poolt `juure Lai; kõ̭ik susiva ja aogutava su, ja keerutava `tühje jutte, mina sääl elädä ei taha Nõo; Mugu keerutas tu̬u̬d juttu üt́silde ja tõisildõ, mis tää `õigõ um tu̬u̬d tiiäki˽eiʔ Rõu
4. virutama, äigama ku ma `talle selle `jõhkama kierutasin, sa paraku kudas ta sis lidus `neĺla Sim
5. iiveldama, pööritama Täna mool südame alt keerutab Jäm; pea keerutab ja käib `ringi Juu; pää sehen akaśs keeruteme, ku ülevest `alla vaadi Krk
Vrd keeritlema, keerutõlõma, kierustama

kehendama kehendama Muh LäEd Hää kergitama, kohendama, liigutama akkame `oeted `teise `kohta kehendama; ju siis iga üks oma kotti kehendas [ostis oma raha eest]; ma kehenda oma siilikud natuke ületsi Muh; ma kehenda ennast teise `kohta; `enne `sakste ees kehendati `mütsi Kse; kehendänd vi̬i̬l ilusti, et ta `seĺges on; Kaua sa ikki kehendad sääl, ku ükskord tulema‿i saa Hää || Kiś koera saba kehendab kui tä isi Han Vrd kehetama, kehitama

kehitama kehi|tama, -tada L(kehe- Pä) K(-tata Lai) Trm, -ta VNg Sa, -dama, -ta Emm; kehi|tämä, -tädä Juu KJn Puh, kehi|teme, -te Hls Krk, kehitõmõ Krl
1. end liigutama, kergitama (nt õlgu) kehitab öladega; ep tia `esteks midad selle jutu `pεεle `vastu, siis kehidab `ölgu Khk; Ärra kehidas öla nukki, ei `ütlend midagid Emm; ei seisnd vakka, kehitas ennast `piale; kehitas ennast ligemale [ja] `eemale Mär; mitu korda kehitab, `enne kui ükskord tõuseb Var; tää ei viisi `jalgagi kehetada Tõs; lähäb õlasi kehites Khn; Sihverdaja on `seuke, `käies ikki kehitab, sihverdab Hää; kui midagi ei tea, siis kehita õlasid Juu; perse om ninda valuss, kehide küll ennast Krk; kui loom - - kiili `jooksis, siis kehitas [saba]; obune ka vahel kehitab, kui täkku ot́sib Lai; `olge kehitämä Puh Vrd kehendama
2. tõstma, (selga) upitama; kergitades kohendama kehita änd üles, nõnna et ta‿p sopaseks soa mette Muh; eina koormad kehitasse, läind veltu ehk, sääritasse tätta Mar; ma kehetasi oma `pisse seljakoti `selgä Var; kehetab `püksa, kui maha `vaovad Tõs; keheta mede aset; Kehetas viĺlakoti tagumiku alla ja läks veskele PJg; Tormiga on mere vesi müllane, laine kehitab `kõike soga põhjast üles Hää; rätsep `olla sańdid püksid teind, pean kehitama kogu aeg; kergitab ja kehitäb `müt́si, kui ta lähäb Juu; poiss kehitab sial oma `riideid Kos; `püksä kehitämä KJn
3. uhkeldama; kiitlema mis sa ennast kehitad, [öeldakse sellele] kes enesest suurt lugu peab ja teisi aab alvaks Muh; Tahab muidu kehita; mis ta tühja asja pärast kehidab Emm; nüd kehitab ennast nagu konn `künkal Plt; ta kehitäb ennast oma `uhkusega KJn || kis koera saba kehitab muud ku koer ise Mar Vrd kehitlema
4. köhatama tidrukus taol ütelti kehitevet iki, naisen sures ärä Hls

keksima `keksi|ma RId eP(-mä Juu,`keḱsma Tõs, `keksmä Kod KJn), -mä(ie) Kuu Lüg, `keḱsmä eL; (ma) keksi(n) eP eL(keḱsi), `keksin R
1. hüppama, karglema Midäs tämä soge nüd seel pidäs `keksimä, et ei `muista `paigal `olla Kuu; `lapsed `keksiväd ühe jala pääl Lüg; kirp üppib ehk `keksib Jõh; egad `asja `kohkub ning keksib [hobusest] Krj; Keksib ku märu sunn Mar; lapsel ea meel: üppab ja keksib ema ees Juu; Sie keksib, kel `kerge jalg Jür; keksib nagu kerp koera saba all Amb; laps keksib kiki`varbal VJg; anijalg keksib öhele poole ja teesele poole, paĺlu teri jääb maha Äks; mis sa keksid ja `ampsled siin Lai; keksib nigu `lammatall Plt; keksib `pääle, justku narrike Trv; mia ole vana, ei taha enämb `keḱsi Puh; lat́s läpep nüid paegal püsidä, latsel vaja `keksi ja karelda Nõo; mi‿sa keḱsit tann iks edesi-tagasi; keḱs inne üte aśa mano ja tõsõ aśa mano Kan; `keḱsvä `jalgu pääl Se || väikeste sammudega, tippides käima mis sa keksid nõnda, tule rutem; vanad inimesed keksivad Hää
2. kiitlema, uhkustama Sie‿nd poiss vai asi, `keksib ja `keĺgib `tütrukute ies nigu kirp `perses `teisel IisR; mida siä alalde `keksid Vai; `keksis `pεεle, et Leeni `olla ta ruut, niid pole midad Khk; `seati `oskab ägaüks `keksida Mus; keksib oma uue obusega Krj; tä keksib `rohkem kut tä teind oo Mus; mis sehuke roogus ka ennast keksib Vll; Mis sa ette muidu oma sitase kesta sihes keksid Pöi; Keksib oma vedru `vankriga Emm; keksid mud́u ja tahad ennast teeśtest änamaks pidada Mär; keksip peal, põle ta naa suur nina `ühti Mih; keksib ja teeb enese rikkase Tõs; keksib mud́u oma `jõuga Juu; mõni mies on ju `kange `keksima, põle `endal `särkigi `seĺlas Sim; mis sa keksid oma obese närakaga; Keksib kui arakas, kes neskest tühja uhkust täis on Trm; nakass `keḱsmä, et temä `oskab nii ja nii äste Ran; ärä keksi, kota kaotad Ote; misä taah keksit kui su̬u̬st `hindäst `asja olõ õiʔ Räp; sääne `keḱsja ineminõ, mis sa keḱside tah Se
Vrd kekerdama, kekkama, kekkima

kelder `kelder g `keld|ri Kuu S spor Lä, Khn TaPõ, g -re Kul KPõ Plt; `keller g `keldri RId, g `kelleri Vai; keller g `keld|ri PäLo Puh San Har(-ĺ-), g -re L VlPõ M T(-ĺd- TLä Rõn) VLä(n kelleŕ ); n, g `keldri VNg San Se Lei(ḱ-), `keldre V(-ĺ- VId) säilitusruum `pannasse `kartulid `keldri ehk `kuopa; `keller `kaiveta maa `sisse Lüg; `enne sai neist `puosta `unnikutest jääd `keldride vedädä Jõh; siin ei ole maad, kuhu `keldri `kaivada Vai; kennel kuiv maa, nendel on `keldrid toa all Jäm; maa `sisse kaiveti natune `auku ning mulla lasu `aeti `pεεle, see oli `kelder Khk; `Kelder oli `kambri all, mönel oli aida all; See kahe ukse vahe oli keldri koja, - - siis pidas külma kińni; Mehel `söuke kere ees kut teise mehe `kelder Pöi; `keldri kuḿm o nagu ahul; meil sepa paa `otses oo `kelder. mõnel o kaks `keldri Muh; talu inimestel on `kardulid `keldride sees Rei; pimedas `keldres oo leha `aśtad; kardoled `pańdi `keldresse Kul; seal `keldres peab olema üks ärra Vig; Kits `keldris, saba `väĺlas = tuli ahjus Han; keller paranda all raudkividest, pae võllid pial Var; `keldre veeruses me `mäńgisime kõege `rohkem Tõs; Meil `mahtuvad kõik õonad `keldri Khn; iatse `kamplad (jääkamakad) `toodi kellerde `sisse; Vanataat tõi jõulus alati `keldrest õlut PJg; `keldres seisab kõik ää ja ilus Hää; ehitame uut `keldert; `talbel tuuakse jääd `keldrisse Nis; plikad ja poisid, lähäte `keldresse kardulid idustama Kei; `keldre `kaelas oli `enne kaĺla aśti Juu; `keldretel on ruobid. kui kellert võĺvitakse, siis tehakse suured laud ruobid Jür; mõisatel oli mitu `keldrid JMd; neli kot́ti kardulaid sai `keldresse `pantud Tür; maead õlid vanast madalad, siis `tehti `keldrid edemalle, põranda `alla ei `tehtud Trm; `kelder one müüritud ja ümmärgune võĺl `testud `piäle, uks eden Kod; `keldress pannas kikke aia `raami Hls; `mõisa kottel om õlle ja viinakeller Krk; keller om kivist, ku̬u̬p om puiest; Paeol sai `keldrede õona lavat tettuss Ran; kellerd ei ole, nüid käi kõtuli kooban Puh; `kit́s `keĺdren, ki̬i̬l väĺlän = tuli ahjus; kole `rõske ja küĺm keller; ollime sõa `aigu paon, ollime `keĺdren Nõo; kuuś `tu̬u̬britäit liha viisime `keldrele Võn; `keldride suges rot́te esiti Ote; `keĺdrede läät, edimäld ei näe midägi Rõn; `keldre luuḱ om tu̬u̬ `taŕbiss et `keldre talvõĺ `lämmämb olõsiʔ, et kõva külm `keldrehe ei päseʔ Kan; vanami̬i̬ss larmaśs, tu̬u̬ `vi̬i̬di `keldrede kińniʔ; sääl kabõli`u̬u̬nõ all oĺl kelleŕ Urv; `pernani lät́s `keldrelle Krl; keller ja `keĺdri `pääliss, sääl oĺl kammõr pääl, puunõ reṕp läbi oĺl `keĺdri `päälsel Har; tast oĺl `väega hüä kardoḱit `keldrehe `kandaʔ, `keldre olõ õs kavvõdah Rõu; `keldre oĺl all ja päälik pääl; mõ̭nõl es olõ˽`keldret Vas; `ḱeldri `oĺli vanun aon kivest Lei || sa kukkusid `keldri (ebaõnnestusid, kukkusid sisse) Lai

kergitama kergi|tama (-tämä) eP/-dama Hi, keŕgi- Iis Kod Pal/ Trv Hls/-teme/ TLä Ote/keŕgi-/; (ta) kergits Krk; keŕgitämmä Räp; `kergi|tama R/-tamma Lüg, -tämä Kuu, -tämmä Vai/; kergü|tämä Khn, -täm(m)ä Plv Vas(-ŕ-) Se -teme Krk San(-ŕ-), -tõmmõ Krl
1. a. (veidi) tõstma ristluist `saate lähäd vette, vesi akkab `kergitamma; niied `kergitavad üles [kangast]; ei `viitsi oma `jalgu `kergitä, viab peräs Lüg; Vahetevahel `kergideti [sõtkumisel taigna] `servad `keskele Jõh; midä siä alalde oma `pihto `kergidäd (õlgu kehitad)? Vai; kergida `angu natuse veel, ma‿p saa käde; kergida ader kivi tagand εε Khk; Taap kergita vel supikulpigi, ema teeb taale keik ede ja taha ää Pha; Või mitte pead kergitagi, nii `irpsast lõhub valuta, äi tea mis `siia `sisse läind on; Külm kergitab kivid moa sihest öles, ega kevade ikka natuke ja natuke, äkist `ongi kivi `jälle põllu sihest näha; Siis vesi akkab kergitama kui sa rinnuni sihes oled Pöi; lähme `jalgu kergitama (tantsima) Mar; kis koera saba kergitab kui mitte ta ise Hag; mul on nii `raske pakk, kergita natuke `kõrgemasse õla `peale Juu; `einu `pańdi katukse `alla ka. katus kergitati üles Sim; kui sõim sõńniku `sisse jäi, kergitati üless, `pańdi sõńnikud `alla; küĺm kergitab mõni `aasta orasse juured üless, külm kergitab kiva ka maa seest ülesse, adra ette Lai; perse vajoss äräde - - `istun, pia kergüteme; inimene tulep `vastu, kergite `mütsi (tereta); ku jumal avits mut, ku ma tõiste `tõsta ega kergüte ei jää Krk; kergita uśs aagist `valla Puh; vanemba mehe ess mõśta saksamaa `atra oeda, nemä litsivä adrale `pääle ja kergitivä adra maa seest `väĺlä Nõo; mäki päält joosep `alla – egä vesi joosep jõe poole – siss kergitäp iä üless Kam; ku paa är keŕgütet kõrvalõ, siss perän tõstat jäl tagasi San; ei kergütäʔ umma `jalgagiʔ Plv; ma kergüdi hinnäst tooli päält üless; kergütämiist om iks hobõsõl kaʔ – kergütäss hinnäst ja `jalgu ka sirotõllõss; nigu teretässki vot, siss kergütäss kübärät Se || fig `kergita `karvu (tereta) Lüg b. (loodusnähtustest) tekkima; tajutavaks muutuma Kui nüüd `kergitaks tuult! Jõh; Metsa tagant akab jälle suurt musta pilve üles kergitama Kaa; kergitas üles (miraaž merel) Ris c. fig kiitlema, (ennast) kiitma `kuraa·si `tõstab enese `pääle, `kergitab `ennast Lüg; Juttuga on ta mies küll oma `värki `kergitama, `aina `kuula, elab `juski Pagari krahv IisR; Kus - - pani ennast kergitama – mis ta keik ää teind ning kus kaugel ilmaotsas keind Kaa; ennatlik kes ennast kergitab, aĺbisegane VJg; Ega see vana Jüril neist kahju põlnud, mis poeg ära viis, aga sellega (kaebamisega) sai ta nagu ennast kergitada, nää mis mul kõike on Trm; si̬i̬ suurustess, kes ennast kitt ja kergitess Trv; Mis sa sukk suurustat, vana kinnas kergitat Ote d. alustama ära `salga, selle üle võib jo kohut kergitädä Nõoe. elavdama, virgutama obune juo kergitab ennast, ajab kõrvad kiḱki, kergastab VJg; `nu̬u̬rusarm iki kergitäp, vanaduss kokku vandsutap Puh Vrd kergastama
2. paisutamaa. üles kohutama tänavu olid üe`külmad, `kergitasivad `selle maa üless Hlj; aŕksahk on tuline ea riist, tema kergitab moad, aga temaga ei `jaksa enam teha Juu; kos ta üless ajab kevade, kergitab `ti̬i̬sid ülesse Äks b. (pärmiga) kerkima panema üks `naine vei minuld ikke `astja, et tämä `leiva`astja ei `kergitand, et sie oli tagurpidi `laudadest `tehtu VNg; see töömes (pärm) pole midagid kergitand `saia - - teine töömes kergitas kenasti Khk; pärm ei kergita änam, oo apus või vanas läin Tõs; sai tehakse pärmiga ja kergitakse Ann; leib tab `enne ära kergitada kui sa pańni piale paned ta Pil c. hinda suurendama Kui ta (mõisnik) nägi et sa akkasid püsut rikkamaks minema, siis kergitas renti `jälle Pöi; `kaupmes kergitas `inda Plt Vrd kergähütmä
3. ümber tõstma, kohendama; puistama a. kõrgemaks seadma; kohevaks raputama `kaaruta [hein] üles, mene `ühte `puhku ja `kergita rehaga üles Jõh; `tolmu oli nönda tuba täis [ketramisel] igaüks kergitas oma taku `arkisi Pha; [koda] nõnda äe vajund, peaks natukse kergitama Pöi; ega umigu `tehti ase ülesse, põhk kergidadi ülesse Käi; Pool einamad sai `eile ää kergidat, täna vötame selle osa ülese Rei; ruki `seisis paegal vakka, aga sui`viĺla kergitati parsil, torgiti kaegastega Mih; kergitab piaalust Kos; mina kergitan iga `õhta kot́i seest ned õled `pehmeks ülesse Ann; neid (leotatud linu) piab vahel kergitama kua, muidu vaovad `liiga mua ligi Koe; kui ein on märg alt, `niiske siis kergitasse üles rehadega Ksi; kergüte `patja vähä; kergüte `u̬u̬dit Krk; lina ollu ärä kikitedu, temä viil lännu `tõstnu noid `linnu kah kergitänu üless Nõo; vaja kohenda, kergütäʔ `pat́ja ja kot́ti Se b. (ladet, pahmast) puistama, õlgi või põhku teradest eraldama sui`vilja obosed `tallusivvad, õli paks `pahmas ehk ahus, siis `kergitetti üless, `reie rehaga `tõmmeti üless Lüg; kahe parre `aegu (kui kaks parretäit vilja rabatud) [öeldi] kergitame `röhved `väĺla Ans; esitiks kergidesse aganad rihe pεεlt εε. siis kergidasse `jälle `kergele (~ kergeli) ning aketesse `jälle obustega `tampima; kergitamine oli rihaga. ne olid kergitamise rihad; saand ära kergitud, sis tarist rehi `ümber pöörda Khk; lademest kergitati `suure `vihku; üks kergitas ning pani `vihku, teine `päästas sidemeid Kär; siis kergitakse `angudega, raputakse keik vili `alla Pha; Pitkad aganad kergitati rihaga `välja, riisuti kogu ja vissati aŋŋuga laudile Pöi; rehe `peksmise juures oo `sasse kergitajad Muh; `enni pahmati `põhku, siss neid sülitsi kergitadi Mar; `võtsin neid ruki `kõŕssa kätega sedasi raputasin, seda `üeti kergitamene; kui oli pahmatud, siis akati kõlgast `võtma. rehe rehädega sai `ända kergitud Mih; saavad lademed `pekstud, siis kergitakse ää ja pannakse uued asemel Ris; ku põhk päält ärä `võeti, siss rehe rihaga kergitedi ka tuda tapand Ote c. kerist puistama, kerisekive puhastama kerikse `kergitamine oli, iga `aesta tuli puhastada Kuu; kerist kergitati nõnna ikke `enne vilja `peksu või ka suvel suojaga; kergitati kerist, ajasime `tahma `väĺja VJg d. kalavõrku põhjast lahti päästma läks sie `üksi `päine läks rüsä `vahtima, `kergitäs siis läks vesi nagu `kiemä; [lõhe] sääld (rüsast) ei `pääsegi `vällä ja sedä saab juo ko˛e `arvu, ku `kergidäd rüsä üless Vai; liŋŋuga `lastasse pöhja püi `aega vörgud `pöhja. vörgud kergidatse üles ning `vöötse liŋŋud alt ää; päisid pöhjapüi vörgud kergidaste `öhta üles Mus
4. kergendama, hõlbustama, paremaks tegema või saama kergitäs sest `aigusest, aga jäi `uuvvest ja nüüd tuleb surm Lüg; Nee rohud ikka natukse ta valu kergitavad, kui ta neid võtab siis olla ikka param Pöi; jumal ülendagu so `inge, kergitagu so pattu Mar; `Trööstisi oo `mitmid, mis kellegil südat kergitab Han; kui juba `aige paremas saab [öeldakse] et nüüd oo `aigus kergitan; tervis oo rikkus, katsume kergitada [rohtudega] Var; eng `kinni kui ma natuke köi, tahas midagi `rohtu et oles natuke kergitan Aud; `kohtu puult palutass kergitamest Hää; kergita mu `vaeva vähä, too need kot́id `keldrest `väĺla Saa; ia kohe, sain natuke südant kergitata VMr; `aiguss akass tõist `mu̬u̬du mineme, nüid akkass joba kergüteme; surejet enne `surma kergüdets (enesetunne paraneb). nüit tat kergüdets, `täämpe tetäss tast üit́s vahe (selgub, kas haige paraneb või sureb) Krk; et jummaĺ kergütäsi sinno [soovitakse haigele]; om rassõ `haigõ, vaehtõ päl kergütedäss (olukord paraneb) inne `surma; kergütäss `ku̬u̬rmat. pant tõõsõ hobõsõ päle osa ärä; kergütäss tõõsõ süand [lohutamisega] Se || köhima, köhatama; rögast puhastama Ribilä suits `rinnad `kergitä VNg; kes sedasi köh köh köhis, kergitas, seda `ööldi, et madalad rinnad, kergitab `ühte `puhku Lai; ma egä ommuku mugu köksin, kergitän `rindu Ran || fig (rahalisest väljaminekust) se kergitas ta `taskud koa ea tüki maad Mar
5. kohitsema oĺl ravipahr, kergütäss är; kergütädäss hobõssit, tsiku. kannu kebendädäss Lut
Vrd kergutama2

kerima keri|ma (-mä) üld/-mäie Lüg, -me M San Krl/; da-inf keri|da (-dä) R eP M(-de) T; kerriʔ (keŕriʔ) V(keriʔ Se)
1. kerasse või rulli keerama, ajama a. lõnga (niiti, nööri) kerima `langa kerita viiuliga Jõe; kerimise penk Lüg; `lõnga `tarvis kerida kerale; `kanga kehade `pääle keritasse `niiti ehk `lõnga Jõh; `rihma kerimä; keri`lavvad, mine pääl keridä `niidi `vühti Vai; `varda kudumise löŋŋale keritase süid, `löime löŋŋale‿p vöi süid kerida mette; `peenine nöör keritesse kera Khk; keri võrgo lena kerasse Mar; lõnga tups saab `sõrme peal keritud Mär; lõng sai kεritud kεrasse, siis sai kääritud Mih; `taksed ja linased niidid keriti pulga `peale Aud; `randes keritass võrgude `nüüri Hää; `talve oli sulaste asi naestele `lõnga kerida Kos; kümme ja pool pasmast sai kerasse kerida Koe; lõnga kerimese viiul Trm; üks kerä võĺl one [villavabrikus], varb kõhe akab kerima Kod; niidse oĺl kerässe keritu; ärä keri lõngale `suuri nagavusi `sisse Trv; kerite pulk – kus `pääle `lõnga keritse Hls; linast `lõnga ei tohi keride `sü̬ü̬rüssess, piat ütsi lõnga kerime; keritev pulk, niḱs Krk; kerevä `kerrä noid pajo `ku̬u̬ri ja säält `teivä `viise Võn; pooli päält keritäss, ja keri`laudu päält Kam; vee lang keritäss kihä (~ kehhi) pääle Plv; kokko kerimä (`kapla) Vas; viŕn tulõ keriden `sisse, kõ̭gõ inämb keerul langal Räp; langa kerimise riśtiʔ ~ `langu keŕri jalaʔ (kerilauad); koh lank pääl om `keve·tśki pańt `t́solo·kna `sisse, voḱiga keri sinnä langa pääle; `langa keritäss kere päle ja `kerrä kaʔ Se || teat mängu mängima: paarilised hoiavad kätest kinni ja pöörlevad kumbki oma telje ümber `tüt́rik latsõʔ, muu õks kerivä `langa; kere `langa seeni kooni sattõ `maahha; kiä olõ õi ni `võrksa, tuu `saaḱi‿i keriʔ Se b. kangast poomi ümber või rulli keerama `rõiva `paĺknass tu rõivass om `kerrä kerit Se; edimäne võllass um tuu kohõ kuet kangass keritäss pääle, edevõllass; pääle kudamise keritäss [kangas] jo är ni truppa Lut
2. a. (millegi sisse või ümber) mässima, mähkima, keerutama; keerduma pahn keris `ümber masina völvi Khk; [humalad] akkand juba roegaste `ömber kerima Pöi; öö keritse nagu suka pael `ümber kere Muh; [Haagimees] teeb kεεlabaga voi sörmega [vintsimehele] ringikerimese liigutusi, see tεhendab, et tuleb vintsile vaierid pεεle kerida ehk troppi ülemale tösta Emm; aga kedervarre ma nägi - - nokk oli all, teeses `otsas oli ratas. lõng keris `ümber Mar; ja temä `astunu ligimal. seda `rohkem akkanu palaka nurgad kokku kerima, ja kõlinal maa `sisse vajoma Saa; kui obusega einamalle `mińdi, võt́tis õle tüki ja keris `ümber vikati tera JõeK; kerisime jalad seia saba `sisse ja kõverasse ja siis `istusime reialuse otsas Koe; keris ennast `ümbär kepi VJg; uśs kerib kepi `ümmer `rõngasse KJn || tiirutama mina ei muudmodi ei `kiikund ikke mina kerisin `ümmer võĺli Mär || (teat ringmängust) `terve ring `tehti, siis akati järjest üheteise kää alt `keerama, siis oli pahupidi. keriti niikaua kui köik üks ruńn oli ja siis akati `jälle `lahti kerima Mus b. kerra või rõngasse tõmbama uśs kerib ennast kogu Jäm; Keris jalad kõhu all kokku Han; uśs kerib eese `rõnga Mar; kerind enese asemele pikali Plt; huśs om kerinü `hindä `kerrä Se c. pead looma (kapsast) nää kui elosad `kaapsa pead. meil põlegi veel kerind, sii juba suured pead; `kaapsad akkavad juba pead kerima Ris d. kunnakarbiʔ vi̬i̬hn, ots kerit teräväss; tsiateokaŕp nigu luu, ots `kerrä kerit Rõu
3. fig (kiirest liigutamisest) a. jooksma, käima, minema aga obone keris menema, läks `juoksu, keris `juoksu Jõh; oo jalad kerivad, obu raavib Khk; milla te Saarema läbi kerite (käite) Kaa; kerivad möda küla, iga üks annab sõnu Kir; Lapsed keride kua koju kui võerast inimest näävad Han; mõne obuse muod́ on koa, et kerib ja sebib aga edasi `jõudmine on väike Hag; küll ta keris (jooksis) mu iest Koe; `vaata kui obused kerivad õite, [öeldakse] kui na `lahtselt juoksevad. mõnes kohas `üölda kui rakkeski juoksevad VJg; ise mies üśtku jupakas aga kerib `käia mis ime Sim; nõnna kerisin juassa, et jalad ei `puutunud mua `külge Kod; obesed keriväd tulist KJn; ku nukku joosiv, tüdruk ju̬u̬śk ehen, poiśs keriśs `järgi; mõni oben keri `jalgege (jookseb lühikeste sammudega), ta ei `viska `jalgu edesi Krk; kui ma `andsi `raudjale ohjaarudege paar `põõna siss keriś mäest `alla kui tuuĺ Hel; ku mõni (hobune) `väega ilostõ `jalgo `viskass, sõ̭ss üteldäss, tä nigu keri Räp; linnako‿i· ette, jäägu‿i·ʔ `perrä, keriʔ keskpaigah! Lut || kere (ronis) aho pääle Vas b. ringi käima, tiirutama, pöörlema lapsed tegad `koεrust ning kerivad ühe tese `ümber Khk; seased - - `sõeluvad, kerivad `rinki; pea nõnna jähverdab `otsas et, kerib `rinki; `ennäe kui `ämlik kerib `võrku teha Muh; pulk `pantse `perrä, siis tõmmatasse `käegä, - - kerib `ümber, tuhat`neĺjä Kod || pöörama Tuul akkab `jälle pöha `poole kerima Pöi; südamesse kerima kalliks, armsaks saama ta mi̬i̬ss om tälle `süämehe kerinö Räp; `süämehe ärʔ kerinü, selle `hoitõgi naist Se

kibe1 kibe g -da R(g -jä Kuu, -dä Lüg Vai) L(kebe Mar, kjõbõ Khn) K(-dä KJn) I(-dä Kod); kipe Saa g kibe|da (-dä) Rid/ke-/ Vig Mih Puh Võn/-õ/; kjõpõ pl kjõpõdad Khn; kippe g kibeda TLä; n, g kibe Vai Sa Hi/ke- Käi/ Trv Pst; pl kibed Lih; komp kibem Kõp; n, g kipe Muh Mar/ke-/ Krk Hel Puh Ote, pl kippe Hls; n, g kipõ San V(g kibõhõ Vas; p kibõhõt Kan, kibõh[h]õt Se, kibõ˛õt Urv Krl; transl kipõss, kibõhõss Vas, kibõhõst Se); kippe pl kipped Vai
1. a mõru, mõrkjas, viha Kes kibejä `kannatab, sie magusa mekkib Kuu; lähen tuon seda kibeda vett (viina) VNg; pippar tieb suu vihast ja kibedäst Lüg; liha vöttand kibe mau `juure; `andas `moole ka `viina, nii irm kibe oli Khk; Nee va punased `tuhli riud on kibed Pöi; `õiskapuul oo punased kiped marjad peal Muh; võil oo kebe mekk, oo kebeda `võitu; mes keele peal kepe, see leeme peal lepe Mar; kui sa kibedad (tubakat) tõmbad, siis on sul keel koa kibe et Trm; koirohol on kibe maik, `kangess vihad Kod; lehelist katsud keelega tilga, tunned kuhe et kibe, kui ta lahja on, ei ole kibe Pal; teinekord apu piim on kibedast läind Lai; kibe ja mõru ku tubak Trv; kardule om kippe, kavva vällän om, siss läävä kipes Hls; paĺlu `su̬u̬la pant, nõnda kipe, ei või suhu võtta Krk; ma‿i taha toda kibedat `rohtu Nõo; kupatedu kapst es ole konagi kipe vai mõrru Ote; Taa leib om `õkva˽mõru kipõ, `hapnamist om paĺlu saanuʔ Urv; küll oĺl kipõ, suu pańd `õkva `hõ̭õ̭hkama Plv; Kipõ nigu kesvä vesi (mõni süük vai ruug) Räp; ku `liikvat võtat `suuhtõ, tege suu kibõhõst Se; suud kibedaks tegema (veidi) viina võtma, maitsema läks `körtsi `jälle suud kibeks tegema Khk; Säh, veta pudel, tee suu kibeks ka Kaa; tee koa suu kibedaks, võta koa meie `viina Juu; annab `viina, `ütleb, võta tee suu kibedäss Kod
2. a a. (teravalt) valus; hell, tundlik; kipitav vanast `võeti `kartuli ikke `kopraga, `kopras ei tie käsi kibedast Lüg; Kibe kui `kirbu `ammustus Jõh; Ai, ärä `torgi `nõelaga, kibe akkas IisR; `puusad on kipped (haiged) Vai; sai kibed sääred Jäm; pudru olnd nii karune, teind `perse kibeks; `andas tulise kibe laksu `moole; sihest kibe `aige, siruta sa‿ p ennast `vöigid mette Khk; Sugulane äi aidate naiseks vötta, sugulasel `olla [suguühe] kibe Pöi; nöges körvedab ka, on kebe Käi; omiko poolt tuul oo kuri ja kibe Kul; `narblane kuseb jala `peale, aga ermus kipe on Mih; Karedad matsalk̀ad õeruvad naha kibedaks Jür; küĺm `kiskus silmad üsna kibedast VJg; küĺm võt́is näo kibedäss KJn; jala sääre nõnda kibesse võttan Trv; [vähkidest] ei `saaki kõttu täüs süvvä, enne lääve moka kipes pähän Hls; kurk oo õige kibe ja valuss miul; kipess võt́s periss jala alt, `liiva `mü̬ü̬dä `kõndin Krk; kabja olliva kibedass jäänu kruusa ti̬i̬ pääl Nõo; kipõ nakass (saunas oli kuum) Plv; nahk kibitses säläh, om kipõ sääne Se; perset ~ taguotsa kibedaks tegema ~ lööma peksma kui sa‿p kuule muidu, tee su `perse kibeks Khk; ot, ma tien sulle taguotsa kibedast VJg; lüün su `perse kibedäss KJn b. valu tekitav `kartavad kibedi `kärbäsi; midä kibedämb vits, sedä `kallimb laps Lüg; kui on ägedad `ilmad, siis on `einäd kibedäd Vai; Kadaka viht on kibe Mus; poiss pole veel kibesid `vitsu saand Kaa; püme kärmes, veel kibemad kut arilik kärmes on Pha; kiuspuu - - kibe puu, valus puu (okastega) Vll; Kärmpsed akkavad juba kibeks minema Pöi; verekihvtitus on väga kibe `aigus, väga suured valud Juu; minä võt́in kibedä vitsa õhvale, tämä ei lahe `lüpsä Kod; Ma tu̬u̬ kipõ˽vitsa˽`sisse, kibõ˛iidõ `vitsuga lahu su `perse kuumass, ku sa˽sõ̭nna ei˽kuulõʔ Urv; midä kibõ˛õp vits, sedä `armsap lat́s Krl; vits kipõ, lat́s nopõ Har; ku kipõ vits, siss um makuss lat́s Plv; tuuraluu oĺl innõ kusõl - - tuuraluu `oĺle `väega˽kipõ luu Räp || fig Suu ees libe, seljataga kibe (teeskleja, kahekeelne inimene) Emm c. (silmade või nina) limanahku ärritav `kanget `kimburit ajas toa täis, sie on kibe suits Jõe; küll tänä ajab kibeda `suitsu VNg; Sie ving tieb silmäd kjõbõdaks Khn; nõnda kipet `vingu olli tuba täis Hls; sann om kipe (vingune), lätt `silmi Ote; timä küt́t kibõhõpa sanna ku tõõsõʔ Vas d. fig valulik; rahulolematu, vingus Kibejä `näügä `nindagu `amba valu `kannatav inimene Kuu; Kulistab pudeli tääve viina ää, ei tee kibedad nägugi Han; tegi kibeda näo Tõs; Ise mies kua, aga `viina võttõs tieb kjõbõdad njagu Khn; olet `seatse kibe `näoge Trv || päeväge ei saa `äste `vaate, `tõmbat kipess (hrl `kipra) näo Krk e. Nii paha pueg tieb küll isal emal `miele kibedast IisR; Vaene inime nuttis kibedid pisarid PJg; Mi̬i̬l um kipõ, et `vihma satass ja˽rehekese˽ `pesmädäʔ Rõu
3. a raske, vaevaline, vilets aad on kibedad old, mõni `räägib, et tuleb viel kibedamb aeg Hlj; tieb elo kibedäst, ei saa enämb elädä kudagi Lüg; `Kõikse kibedamb aeg oli sie, kui pidin `üksi `kohta pidama IisR; meie pole koa kibedamad elu näind, oleme naapaelu noored Mih; lääb kibeda elu `otsa Ris; aga `keisri valitsuse aeg oli kibe elada HMd; `ennemuiste oli ju se asi väga kibe, ega põld jo `kõiki `aśsa `saada Juu; Nuorepõline elu oli väga kibe JJn; [puu]`riistade pesemine [oli] `jälle üks kibe tü̬ü̬ Äks; küll om kibedit `päivi siin ilman nättu Nõo
4. a, s kiire, pakiline, hädaline; rutt, kiirus`olgo kui kibe tüö `aiga, kodo `tüöle ei tule Vai; `paergus on kibe eina aeg, pole `aega muud teha, veel kibem tuleb ösumise aeg Khk; Asi läheb kibeks, pää (päike) vajub juba üsna madalase, paneme `auru `juure Kaa; kibe `lahti, viis inimest tuli töhe, kaks [jäi] `puudu Pha; `sõuke kipe `lõikus `olli et Muh; iga ühül oma kibe Tõs; kuule mool oo naa kibe töö, et kõik sõrme otsad o tööd täis; `kõikil oo kibe, ega põle `aega `rääkida koa mette Aud; `lauba akkab kibe kardula tegimene Vän; kui nii kibe ei ole siis ta `pääva kodu ei tule Ris; see on kibe käimine, kui kuus `versta `tuńdis Kos; ja mis sa siis [pilli] mäŋ́ŋid, kui sul igapäävane kibe tüö on KuuK; Need käisid siis kibeda töe aal väĺlas töel Amb; küll mul täna oli kibe (palju tööd) Trm; sul õli kibegi asi, tuled nõnna ilja `ü̬ü̬si; õege kibe käsk, õlgu kõhe täedetud Kod; einä aig om kige kipebe päevä Krk; sel kõ̭ige kibedambal ajal - - läits minijäss Leeningraat̀i `ku̬u̬li Nõo; peremi̬i̬s - - võt́t maad suuvve (suhu), kui muld `oĺli makus, `tuĺli kipe põllutegemine Kam; Meil lätt alasi ta asi nii kipõss, et tulõ iks `persega ussõ`mulku `ot́siʔ Urv; Tuli usin palamõ, vesi välle viirmä, raha kipõ kadumõ Krl; täl `väega kipõ asi, läpe ei kohege Räp; kipõ (äkiline) tõbi, ruttu mano tuĺl Se
5. a a. väle, virk; tragi kibe obu vädama; köŕb oli nii kibe minema Ans; Meite noor vöik täkk oo seike kibe loom Kaa; kaua selle kibe obusega selle tee käib Vll; Kibe mees oli leki katust `lööma Pöi; küll oĺli temä kibe, joose, nii et jalad ei putu maha Vil; Kusta om virk ja kipõ mi̬i̬ss, `poiskõsõh oĺl ta vi̬i̬l kipõmb Plv; Tu̬u̬ om kipõ tü̬ü̬d tegemä Vas; Sä olõt noorõmb, sul kipõmb jalg; Kipõ ku tulõsäde (virk inimene) Räp; täl om kipõ käsi (virk tööle); hobõnõ om kipõ, mineḱ ka om hää; [virk inimene] om kipõ `tüühü vai minemä kohe; vana mi̬i̬śs om ka õigõ kipõ vi̬i̬l Se b. peru see obone on nii kibe, kihutab saba Juu; kibe obune on see mis ingub, kui vihane on HJn; c. tige(davõitu) Ärä tämä (hobuse) taha mene, ta on natuke kibe; Kibedi ovustega on `tõiste ovuste vahel `kõige `ullemb Jõh; tige, sańt inimene, selle `kohta `öötakse ka kibe inimene Kul
6. a vähese rohuga, paljaks söödud karjasmaa nii kibe, üsna punab kõik Mär; kui karjasmaa kibe oli, sai `õhta saare `lehti murda `loomadele Kse; loomad on nii kibeda moa peal; obone koa karjasmal teese koha on nii kibedaks söönd, teese koha peal põle `käintki Juu
7. a läbilõikav, kile, kime `lapsed `kiljuvad, `tieväd kibedä äält; `tütrikud `laulavad kibeda `ääledega;`tiiskant on kibe ääl Lüg; suitsu pääsuke, need `kiirguvad kibeda äältega; meni on nii `peenise kibe äälega Khk
8. (intensiivsussõnana) a. (väga) suur, tugev, kange Kibe valu näris `terve üö IisR; kibe nou on `sinnä `menna Vai; kibe kuse äda Jäm; kui oomiku vara koidu sihes kibe külmaga `oue `minna, siis aja `teibad `paukuvad pops ning pops Khk; nii tuline kipe soolvesi `tehti `peale, nii `kange et Muh; nii kebe valu mau sees Phl; küll ta tuli kibeda iiluga Kse; mul on kibe rutt; küll oli kibe uni Ris; täna kaanis kibe küĺm tuul Kei; temal old nii kibe jänu ja joond `küĺma vett; pärast süńnitust käevad kibedad valud Juu; noh ikka kui tuli `lõuna aeg, siis oli [sõnnikuveo ajal] kibe `kastmene nõnnat et Pee; kipe küĺm, kes näppe `küĺge aap Kam; mul um sõrmõhn kipõ halu Rõu; oĺl õigõ hää kipõ külm Vas; kipõ ḱulm, kärre ḱulm Se b. väga, liiga; üpris, erakordselt Oli monel mihel parajasti just kodu midägi kibekiiret tüöd Kuu; [jäi] `tiitsal töö ajal kohe kibe `aigeks Ans; taar on üsna kibe apu; kalad on nii kibeks soolaseks sugend; kahjaga sai [värvitava asja] kibeks mustaks; nii kibe vahe vigat; kibe `valge rätik `ümber pεε Khk; Öun on nii kibe apu, et ajab ösna suu `lahti Pöi; nii kipe suur sõnniku ais `olli Muh; Kibe-kiiret jätkub veel mihklipäni Han; Eks `veimeid `tehtud siis `talgudega kui mehele minemisega kibe kiire kääs oli Kei; pohlad ehk pihlike maŕjad one kibedäd apud Kod; meil om kipe soolatse räime Hls; äste kibe punane rõevass, vai lang Ran; suṕp om nii kippe soolane, et ei saa `süvvä mitte Nõo; Leib om `õkva˽kipõ hapu, vesi tulõ `suuhvõ ku t́salgutat Urv || üsna kibe-kisla soolane, kala ehk liha Jäm; loomad kibes-`keebas jooma `nälgas Pöi
9. s viin Et `viiä `sinne Poruva joesuhu moned `kümmed `pöntüd va kibejä Kuu; Võttame va kibeda ka ikke, tieb `miele paremast IisR; joob seda kibed paigulist, selle pärast on nii `vaene Khk; on sul kibed ka majas? Rei; tä käib selle va kepega `paĺlo `ümber (joob liiga palju) Mar; meki koa siis meie kibedad; mut ku aab kibedat taga järjest, sellega ta elab Juu; anna mulle va kibedad VJg; käisin täna ja võtin koa seda va kibedad Trm; ta käip selle va kipe mõrruge ümmer Krk; Et vaśt `kuigi mõ̭nõ suutävve taad vanna kibõ˛õt sai `kośtki tälle (sepale) tuvva vaih Urv; mehe˽`tahtva jo taad vanna kipõt `väega Plv || (sipelghappest) raudikõsõʔ - - `laskva kipõd, nakass iho õ̭hkama kui Kan
10. s hoop; valu Varesselle valu, `kirbule kibeda, `musta`linnule muud tõbe – `lapse sõrm `terve Jõh; annan vetsaga mõne kepe sole Mar; mesilane, erilane, `lenda libeda-`liksi, tuo sa metta uava `võida, kibedad ära ajada (elitingisõnad) Koe; `taŕvis sulle kibedad naha peale `anda VJg; kibedat saama, tegema 1. haiget saama või tegema kui `lapsed vahest kuhugi kibejä said, siis puhuti `sinne `haige koha `pääle ja `lueti sanu; Mes sa tied `toisele `lapsele alade kibejä `mängies Kuu; Eks `tohter tegi küll kibeda, kui `jalga `uuris IisR; älä `piigista `ninda kovast, tied `miule kipped; tämä `toukas `minnu `maahha, mie sain kipped Vai || fig tämä juttu ei tie `miule kipped Vai 2. vaevama, piinama eks `laagris ja liini tüödes seal oli väga se `toitlus sie tegi kibedad Kad