[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 24.—29. vihik (lõpetis—nälpsama)

Tööversioon


Päring: osas

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 1324 artiklit, väljastan 100.

eladeski, eladeskid eladeski RId SaLä/‑d/ Rei Lih Aud spor Ha , Lai, elä- Lüg Vai Vig KJn u Trv Hel(rõhutatult ka ‑de·`ski); ela˛eski Kuu iial(gi) minä ei õle elade·`ski vikkastid tagund; Ega varess `valgemmast lähä, kui ta on, ei eladeski Lüg; äi ma‿p lähe `sönna eladeskid Khk; see jõgi, ei see saa elädeski tühäs Vig; ta põle eladeski `näĺga näind Lai; ma ei ole elädeski sääl käinu Trv Vrd elades, elädengi, elädessegi
elaja elaja Vai hv Khk, Var Tõs Aud Saa Ann Pai Tür, ‑äjä Krk/‑e/ Hel Nõo Har Räp(hrl 1. tähenduses); eläi, eläj Trv, elläi, elläj, elläij Hel T V, g eläjä, g ‑e Hel San Krl Har; (j)ellai g (j)elaja Lei; ‑elai Lei
1. tgn < elama a. s see, kes elab; elanik minust ole enamb parandaja ega elaja Vai; vares ja arakas, ei tema lähe [talveks] `kuśkille, tema siit elaja Ann; sial kedagi elajad ei ole muud inimest Tür; siss olli `ende i̬i̬st eläje joba jo (elasin omaette) Krk; vana eläjä ta meil om Hel; ma‿le `õigusega eläjä (ei ahnitse); Minul om põlitse eläjä, aga Soel om väĺläst tullu Nõo; ma olõ siinsa·mman eläjä Har; Õdagotsõl ü̬ü̬l olõvat õi sukuge hüä kooltaʔ, tu̬u̬ olõ‿i peräheläjellege hüä Se; maja jela˛it (inimesi) täüs; `vahtsõ jelajaʔ Lei b. a elav, elunev `saarmas oo - - jõgedes elaja loom Var; `praegust ikke elajad inged sees. kolm vana sial oo Tõs; tühi saun, elajasi inimesi sii põle Aud; ma‿lõ ka sääne kotoh elläij inemine, ma˽tiiä äiʔ Vas
2. loom, elajas a. igasugune loom, elusolend narits om sääne `väikene elläi Kan; lihalõ tulõva eläjäʔ (ussid) `sisse; `päästläse˽`püündävä õhust eläjeid; mul om `väega hää hari, tu̬u̬ tuu viimädse eläje (täi) pääst mahaʔ Har; muial pu̬u̬l um no˽kah `kiśkjit eläjit Rõu; huśs om jumalal jo är˽vannut elläj Vas; kalkuna ja kuranaʔ, üt́s elläi ja kat́s nimme Se; uran ka om `särtse jelajaʔ Lei b. koduloom, eriti veis polnd palju ju `loomi ka - - möni elaja Khk; ma vii eläjile `einu Trv; elade vi̬i̬ tõrike om laudan Pst; obõsõt ei sü̬ü̬ leht`aina, si̬i̬ om iki eläjide jaoss Ran; eläjätüḱk kõhnass jäänu nigu koĺep Nõo; tõbrast nüid ei nimitädä, üteldäss elläi Ote; Eläjeʔ `oĺli lehmä˽puĺl, vasigaʔ - - `Lambõid ja tsiku is üldäʔ eläjess; Latsõʔ, ajagõ noʔ eläje˽`mõtsa! Sääl `oĺli õks `lamba˽kah Har; Kas timä ka `lõpnuisi eläjä`rõipiid tõõsõtarõ tanumihe vei, tu̬u̬d ei tiiäʔ; kunass ma suvõl maka, kaeʔ aia`viĺjä, kae eläjiid Rõu; eläjide hulgah oĺli˽`tõpraʔ, ja˽t́siaʔ, ja `lamba˽kah Vas; Talo pääle oĺl [vanasti] tu̬u̬ kolm neli eläjä luud Räp; osa kaŕussit eläjidõ man, osa tsiko man; kas ti eläjilõ `mõśkmit ka viil annat Se c. hrl pej (võrdlustes) Aie `sisse `sü̬ü̬ki ku elläi (liigsööjast) Hel; no olõt karvanõ nigu elläj Har; Timahhava om ubinit niguʔ elläj `sitnuʔ (väga palju) Vas; ämmerdäss kui elläi, rü̬ü̬ḱ ja tõrõlõss Räp; ah sa vana elläi (öeld halvale inimesele); sa olt laisk kui määne elläi Se
Vrd elajas
3. teat nahahaigus latsõlõ leiväʔ käe `sisse eläjäʔ, nigu jõõh́eʔ. keedete maket `rasva ja siäte moromuna `tolmo `sisse, võiete `paisõ `pääle Räp; elläi sõrmõ śeeh vai jala śeeh - - sääne verine mädä tulõ, nigu hiusõkõsõ tulõva `vällä, karvakõsõʔ; elläi om, kui käsi mädäness ja veretäss ja leemetäss Se
elajas elaj|as R eP Hls KodT, ‑ass Pal Äks TMr, g ‑a; eläj|äs spor R, Mar Mär Vig Khn Saa Juu Kod MMg KJn Kõp Vil Hls, ‑äss T, ‑ess Krk Hel, g ‑ä, g ‑e Hls Krk Hel; pl jelajad Aud, elat van Hää
1. koduloom, eriti veis kui elajad siis oo ärjad, lehmad ning sönnid Khk; Kadakas pole puu, kitsi pole elajas, sörulane pole mees Kaa; Elajal ikka elaja aru Pöi; teil o ühna palju elajud Muh; aea elat `karja Hää; aga nied pidu-padu elajad (pudulojused) söövad inimese `vaeseks Kei; paksud metsad olid, ei saa jo elajaid kätte. kümme peret, igas peres oli mõni kolm elajast Ann; lehem ja ärg oo eläjäd. obene one ike obene. lammas tuleb ike lahun `üeldä; eläjäd `seisid vallali kaŕjaaian. nüid seesäväd eläjäd laadan pulgan Kod; `veissed `üeldi enne, nüid on elajad Ksi; elaja `söötmise riie - - sellega `kańtsime `einu ja `põhku, riśtikud ja Lai; siis on tuld `kõiki `loomi kokku, obusid ja `lammid, elajid ja Plt; Elateaid (karjaaed); Elateõue (karjaõu) pidi ikki talus olema SJn; oolik karjane kurdab `püsti eläjäde ehen Hls; sääl om eläde vesi ~ soĺk; eläjess and sammasspoolikut ku `mü̬ü̬dä läät ja eläjess röögäts, si̬i̬ om esäne sammasspoolik; ku eläje edimest kõrd `vällä aet, `anti `leibä; ku eläje `vällä `aeti, siss pandass kirvess läve ala, et siis eläje kurdave `terve ku teräss, ei jää `jalgust ärä Krk; Musegass ́t `mu̬u̬du‿i jätä, arinu eläjäss ametit; aja eläjä `lauta! `kange kuumaga eläjä ei püsi mõtsan; ega sia eläjidega üten es `käivä [karjas]; ta‿lli serände alb eläjäss, es saesa karjan Nõo
2. muu loom, elusolend kas oli midagi elajas tal (ussil) suus vai; aga tema (hüljes) on `ingaja elajas Jõe; mida elajas sie one, kas `kärbälaine voi sitta`sundilaine VNg; Ta (hunt) riu oli ju `söuke elajas, et - - siis ta `murdis [karjas] nii pailu maha kui sai Krj; `murdjad elajad (naaritsad) Rid; eläjäkotos (kull) seal ülevel puu `otsas; nahkiir jo `tiibega eläjäs; kana tuleb eese elajadega (poegadega) Mar; üks va must elajas oo, teeb ronk ronk ronk Mär; möir, `kiskjas elajas Tõs; üks elajas on obokiil, suur elajas, `kärpsest ikka kolm kord suurem; `kammisin ta piad ja `ot́sisin elajaid (täisid) siis Ris; rot́id vöi ma ei tia mis elajad söid uad ää HMd; uśs on libe elajas; kobrased koa ühed elajad JõeK; kiĺk on üks elajas Kad; elajad (kärbsed, parmud) on `luamade kallal Iis; mäletäjäl eläjäl ike õlema kõrdmagu Kod; om ehk kurjast eläjist ukka saanu, ei tule esi, ei kirjuta kah Nõo
3. (asjast, nähtusest) see kreeps on ikke üks kuri eläjäs Mar; sedä (kratti) ma‿i teä mis eläjäs see on Mär; mool põle `seokest elajast (roosihaigust) olnd Mih; Ei jõudnuvad [veski] võlvi peale panna - - Niisugune elajas õlnud kõhe, et ära mine ligi; Õli mõnel kuuevakane kott [vilja jahvatada] ja ütle mis nüid ütled, kui niisuguse elaja peale lasid ja tuul ära jäi Trm
4. pej (võrdlustes; halbu omadusi märkivalt) no siis panin `rüökimä ja `karjusin ku eläjäs Kuu; Ei old sial enam midagi, tühi keik, `jälle `ilma kui elajas Hlj; On ikka elajas oma tegudega Pöi; kiisk pisigene, roog kut elajas Emm; ühed `ermsad elajad oo `paerguse aja naeste`rahvad Rid; No neokest elajast, nii lakku täis põle enne nähä olnd PJg; metsa tööl ta võt́tis ka `irmsaste [riiet], niikui üks kole elajas ole Kos; sa õled kui eläjäs. aad `sisse. eläjä `viisi sü̬ü̬d Kod; sa olet periss eläjess oma tembuge Krk; nüid om jälle sitaga ku̬u̬n nigu eläjäss; sü̬ü̬p ku eläjäss, ti̬i̬p ku tigu; vana igäne lakkõkrańts, ju̬u̬b nigu eläjäss jälle Nõo; `väega suuŕ säǵä, ta ollu ku eläjäss Võn; elaja moodi väga palju või tugevasti `Kargas eläjä `muõdi `rüekmä; Tänäve kasvab eläjä `muõdi `lutsu Khn
Vrd elaja, elukas1
elama elama R eP Lei, j- Aud Lei; elämä Kuu Lüg Vai spor , Tõs Khn Juu Kod MMg KJn Vil eL(‑e Krk Hel San Krl; j- Se Lei Lut Kra), ‑a Lüg Trv(tähendusrühmade piirid pole alati selged)
Tähendusrühmad:
1. elama, elus olema, ant surema
2. elumärke avaldama, elavana tunduma; liikvel olema
3. hrl tr ajaliselt eksisteerima; läbi või ära elama 4. igapäevases elus osalema, elu(päevi) teat viisil või tingimustes mööda saatma a. intr, ka fig b. tr
5. elunema, asuma
6. (pidevamas) intiimvahekorras olema, kokku elama
7. elatuma, elatist saama või andma
8. jõukaks muut(u)ma, järje peale saama või seadma
9. (kuskil) kaua viibima; aeglaselt tegema
10. tr kogema, läbi tegema
11. säilima; püsima
12. (näitelaused, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega)
1. elama, elus olema; ant surema Sinu `leiväisä viel eläb (öeld söögi ajal tuppa tulijale) Kuu; tämä ei taha `vällä `kuolla, `tahto viel `ellä Vai; [jalakas] elab ka vanaks puuks Kaa; jumal `oitku nii vanaks elamast Pha; ing on egal, mes elab ja kipob Käi; kis kannatab see elade kaua Mih; ei, ei ma sellest ei tia - - põln mind jah elamas mettegi Aud; pane angerjas kuevale kotti, elab kaua Vän; oleks võind veel elada, aga `kuoles `väĺla Sim; `Mihkel ei elägi. `Mihkel ärä `surnud ri̬i̬ `piäle Kod; sõss talleke jäi eläma Trv; kui mi̬i̬s `elli, ma tei `leibä Hel; ilm ei ole mitte elädä, ilm om oppi Ran; oless ma elässi seeniss ku ma `poiga nätäki `saassi; kel õńn si̬i̬ elägu, kel `tervuss teku tü̬ü̬d Nõo; Sul karvadsõ käevarrõʔ, sul läävä ellen `häste mehidse edesi Urv; ei tiiä, kas ta esi eläness vi̬i̬l vai om jo koolu Har; ku iks säänegi˽`tervüss om, et ellä˽`saadõʔ Vas; elleh (elu ajal) oĺl tä halb inemine Räp; `elle vanast oĺl `vaenõ lat́s ja rikasss tütäŕ Se; ku ärʔ `ku̬u̬le [soovin] taav́ast, a ku eläss, täut tehrüst timä `luuhhõ, timä lihalõ Lut; ei ela ega sure ~ koole, ela ehk sure fig 1. (väga haigest või põdurast inimesest) Elä ehk sure, vade ärä `vinnu Kuu; p‿sure ning äb ela ka – `inge `vaakumas on Khk; põeb ja kiub `peale, ei ela ega sure Vän; ei surnd ega eland, `vaakus niisa·ma mua ja `taeva vahel VMr; om üits koigert muidu, ei sure egä elä Krk; nigu miä, kidsise kõ̭ik aig, ei elä ei koole Nõo; hing om õnõ śeeh, koolõʔ ei eläʔ Se; 2. (aeglasest või uimasest inimesest) ku sa‿i ole iki `väĺlä maganu, siss sa olet nigu pu̬u̬l `ürbunu, sa‿i elä ei koole kah Puh; Lätt nigu tigo ei eläʔ ega koolõʔ Plv; timä om nigu puu tüḱk, ei eläʔ ei˽koolõ˽kah Vas; 3. (kehvast majanduslikust olukorrast) `Kruńdist `sissetulek `veike, sellest kas ela vai sure IisR|| (õnnitlus- või juubeldusväljendeis) Sis akketi `süömä, nuor`paari `lasti eläda (lauldi ”nad elagu”) Lüg; kui on põll lapitud, siis tõstetakse nuorik ‑ - ja nuormies `tuolidega üles ja `üitakse elagu JMd
2. elumärke avaldama, elavana tunduma; liikvel olema `silmad põlevad ja eläväd Lüg; Maa saab `kündädä, `äestädä, on `kasvu ramus, siis maa eläb Jõh; `märtsi kuu sees sis puu akab juba nagu elama omale `mahla `võtma PJg; akkas tooli pialt `vauma, jähi äkisti tasa, sai natuke `aega oln, akkas elama `jälle Ris; liha uisadet, liha akkass eläme; ta tulli eläme küll [minestusest] Krk; elläv õpe nigu eläb jälle; miu esäemä `olli nigu üits tule säde, temä nigu eläss ja palass Nõo; silmä terä eläss, käü pää sisen üten `valgõga nigu väĺk; jahu lätt elämä (koitama) Krl; ku‿t́ä `Tsiistrih pidosih ka oĺl, siss kõ̭nõli nigu pää `eĺli otsah Vas; vi̬i̬l ei saa˽`küĺvä [kevadel], maa vi̬i̬l eläki eiʔ Räp; hõra `siĺmiga inemisõl, tuul silmäʔ kõ̭gõ nigu eläseʔ Se
3. hrl tr ajaliselt eksisteerima; läbi või ära elama ma ei `tahtus mitte `tundi elada Jõh; tämä `ellä viel `viimisi `päivi Vai; ma ole niid seitsekümmend kuus `aastad vana - - selle aja sehes olen ma neli söda ära eland Ans; See (vokk) on nüid `raudne, elab mind ja mõne teise ää Pöi; vanamal `rohkem `aega sii `ilmas elat Käi; kis seda elu ikke ilma vaevata saab ära elada Pai; talv tuleb, kuda si̬i̬ jälle suab üle `eĺtud; meie siad `eĺlid eloaeg ärä. ei `laatanud `seinä ärä; mina õlen kolm tare ärä elänud Kod; elä ni̬i̬ päevä ärä, mis mea ole ärä elänu Krk; ku ni̬i̬ rüä rehe ärä saass `pestuss, siss eläss vi̬i̬l mõni roodsi tuńn Puh; ega ta iks üle ü̬ü̬ ei elä Rõn; ni`kaugu iks elä ku, `päivi elläʔ om ant Urv; mul om puuĺ ikä elet, pu̬u̬ĺ vi̬i̬l elläʔ Har; tuńnist päset, elät `iägiʔ (kui pääsed eluohtlikust olukorrast, elad oma elu lõpuni) Vas; jumala teno sjo päiv sai jäl eletüss; Sallita‿i `tu̬u̬dke õt imä pidä seto `rõivet. A nii eläss ega asi uma iä arʔ Se
4. igapäevases elus osalema, elu(päevi) teat viisil või tingimustes mööda saatma a. intr, ka fig Elä ise ja lase ka `toisi elädä; Eläb `nindagu `peiupoiss `pulmas ~ kuninga kass (hästi) Kuu; `riidelik ja `kiskuja [inimene], ei sobi kenegägi kokko elämäie ei Lüg; sa tahad aga `tõise `perse taga elada. `tõise `varju, `kaitse all Jõh; Elavad kui kass ja kuer (tülitsevad); Elab ku iir `viĺja `salves (külluses) IisR; kuda sa võid siis igäühe `miele järele elä Vai; `palja riiuga elavad Vll; `Istus oma karistuse ää ja elab `jälle kut mees; `Söukse tojaliku inimesega on `töesti `raske ilmast läbi elada Pöi; elab kääst käde ja suust suhu Emm; eläb nagu lind pääväst `päävä. põle muret kedägi Tõs; mis sa ti̬i̬d ing ja elad [viletsa tervisega] Vän; Ela kui ~ jusku siga kot́tis (teadmatuses); Elab kui kirp koera `perses ~ kuninga miśka (muretult) Hää; eks elä `peäle pääväst `päävä Juu; ela ja ole, aga ära pärast kurda JJn; juba nuorest piast akkasin oma kää pial elama VMr; nii et me siis ike elasime `rohkemb läbi (kulutasime raha) kui nied kes siin kodu Rak; kuda te kua elätä; [ta] `eĺli viisudegä kuńni `mulda läks; elän kua pihoss suhu Kod; elab kui täi kärnä koore all (viletsalt) KJn; temä eläs ku vana jumala seĺla taga (muretult) Trv; vanan ää eläde, sai süüvvä, sau karate Hls; miu vanepide vanebe `elliv iki `tähte `järgi; ta eläss nagu lind (muretult) Krk; eläs nagu pütin, ja punni mulgust om sinnu söödetu; aga na ollebe nii `äśte elänu ku saabass ja sukk Hel; ja ku iki latsel tark mi̬i̬l `mõistuss, elägu siss, kudass ta tahap; eläb tõeste `olge pääl (ei tee tööd); nemä om sõbra, elävä ütte (ühiselt) Ran; mõni `u̬u̬ramise pääl eläbegi; temä ei seldsi kellegagina, esierälde tahap elädä; eläb ilman nigu pulman (hästi, lõbusalt); `kärbläse sääl saena pääl kuhinal, [ei surnud ära] elävä nigu sagsa Nõo; lepime ärä. mes me sin oleme ka `äśti või alvasti elänüme KodT; si̬i̬ `aasta `viĺlä ka iks sai, manu kah ostame, ärä elädä iks saab Ote; Ma‿ĺli harinu iks uma käe päl (iseseisvalt) elämä; innevanast no `laḿpi olõ õs, `pirdõga eleti ja `oĺti; Mis hiiril viga elläʔ, ku `kaśsi kotun ei olõʔ Urv; sa elät mu naha pääl (minu kulul); nimä `eĺli läbi (suhtlesid omavahel) Har; kotohn `eĺlimi mi nigu vi̬i̬hn, es mi˽sü̬ü̬ʔ es makaʔ, suuŕ murõʔ Rõu; mi‿sa˽tah eläde vai olõdõʔ, `tervüss om läbi; eläge iks ilosahe, ja piä iks immä imäss; rikkahe `väega eläseʔ, suuŕ maja om elläʔ; latsõʔ ikkõh kasusõʔ, vanaʔ `oihkõh eläseʔ Vas; tu eläss kui `kärbläne söömäldäʔ (sööb vähe); `eĺle kui kala `lämmä vi̬i̬ seeh (muretult); kuis sa no eläde kaʔ – elä õ̭ks kui elä, kui tuli `tu̬u̬rõh puuh (halvasti); eläss kui kahõr pesäh (rahulikult); pekoh elämä (Pekot austama) Se; ku mi reńdi päl `jeĺli; kat́škümmend veiž `aastagut `soldadist jelanu; `souri `sarviga d́oudass jeläss su̬u̬d müten `rout́šidõn Lei; paŕemb õnnõlda elläʔ, ku̬ tehrüldäʔ tü̬ü̬d tetäʔ Lut b. tr poiss ei õle viel võttaja, aga eläväd sedä `armokese elo Lüg; Nee elavad nii sammu oora elu Pöi; elavad kolmat elu (kolmandat korda abielus) Ris; kes tedä `käskind sihukest joodiku elu elädä Juu; naine lahutas ennast ää, nüid elab ühega armukest (vabaabielus) HJn; elä õma elo`kõrda nagu kõrd ja kohus Kod; omatse olgu külä kävvä, ei mitte elu eläde Krk; egä üits eläp oma elu ja piäb oma talu; elävä niisa·ma `armu kokku, ilma laolatamada Ran; mia ole elu aig ollu `väega viletsän päevän, iki `kurba `ellu elänu Puh; oma naisõgõ `elli ilustõ ellu nigagu elu otsani San; sa olõt seeni˛aani hääd ellu elänü küländ; tu̬u̬ ka `eĺli `vaesõid `päivi Har; tol om `väega hää põĺv elläʔ Plv; nüüd `eĺlivä nimä kotoh uma vaest ello; ku kuna elo elleh (elades) `saami vi̬i̬l kokko Vas; ilmajelo iks vaia jelläʔ, vai halv vai hüä Lut
5. elunema, asuma Vade mees jätt oma `naise maha ja tuli sen `naise `juure elämä Kuu; `ninda `kauva eläb (elan) siin. `ninda `kauva kui `jaksab. siis `tarvis `menna poja `juure Lüg; sao – `suitsu `saunas eläsimmo Vai; linnud elavad sui sii, `talve elavad mujal Khk; naese vanamad elada seal Muh; ega `kambris elätud - - aga rihetoas ikke elati Mar; `Kihnus `siokõst `kohta ei põlõ, kus vähk eletüd suab Khn; no mo ema jäi siis `siia Juurikule ikke edasi elama Aud; `iidlesi on siin meil elamas oln Ris; konn puhastab vett, et konn ei pia mudases vies elamagi Amb; kolmas koht mul on elada `ilma pial VMr; mõtussed elämä puie `metse siden Kod; seal elanuvad rehetuas. paĺlu `kohtasid oli kos elasivad rehetuas Äks; kobras elävet jõen Hls; me sannan `ellim, vihu sannan Krk; ega `talve `kiägi `kambren es elä, `talve eleti rehetaren; nüid om iks `endäst katussealune elädä ja olla; me `eĺlime üte `vü̬ü̬ruse pääl Nõo; mina `eĺli sepä lähükesen Võn; taa om seo valla perremihe kõ̭iḱ läbi elänü, tel ei olõ˽`konki püüsümist; tu̬u̬ om sääl `koŕteri pääl, tu̬u̬ lät́s sinnä elämähe; taa om jo kolmass põĺv sääl elläʔ Har; ilmahn elleh umma uh́aʔ mul hinnäst kińni˽pitäʔ (ilmas elades suudan end valitseda); viruss`kundra eläss reheah́o pääl pümmehn nukan Rõu; ellä˽`kambrõʔ oĺli˽ka `ümbre˽rehe; a sivvu˽`kanda siseh `tahtva elläʔ Vas; `ellevä niip̀aĺlo kui `ellevä kotoh, tuĺl pühäpäiv Se; jelag õndõ (üksi, omaette), jelaga sein; jeletav kamõŕ (elutuba); kon jeladõ Lei|| (asjadest) kui me lainete vahel olime, mette‿s paak paista, mis sa siis vöid paadiga elada sεεl Khk; tea kus need `päitsed elavad Vll
6. (pidevamas) intiimvahekorras olema, kokku elama Panevad `leiväd `ühte `riiullile ja akkavad kokko eläma ei `lueta ei `lauladata Lüg; elab poistega kogu Khk; kui mees o `väljas `laevade pεεl, siis elab teistega `ühte Mus; jüst eläb armoksega Mar; nää võttis teise naese kääst mehe ja lõivad kahekest kokku ja läksivad elama Kad; mi̬i̬s akkas `tütregä elämä Kod; si̬i̬ noorik ei oole vanapaganege kokku elänu änäp Krk; egass ma tolle vihätse mehega ei naka elämä Ran; nakassiva ütte elämä, olliva nigu mi̬i̬s ja naene; meil om joba mitu `aastat paarin (abielus) eletu Nõo; vanast `eĺliva mehe küll naśtega iluste Kam; naaʔ joba ka `mitmid `aastid ärä elänüvä, ja nüüd vi̬i̬l pidäsivä˽pulmaʔ Ote; tõistõgõ ärʔ elänü mi̬i̬ss Krl; sai tükü `aigu elätüss, a˽siss is taha enämb tekugi tetä [naiseks] `võtmisegaʔ Har; nuuŕ tüt́äŕlats vil, a `eĺli jo `poissaga kuuh Se; d́o jenneba (enne abielu) `oĺli jelet ta poig; om näńü ku nu om jelanu taad `tütrigut Lei
7. elatuma, elatist saama või andma õled minu `armus eländ. õled kõik minu kääst saand; eläb `tõise `armul Lüg; Elas ennast merepüigiga Jäm; [hundipojad] Esitiks elasid vana piimaga Krj; eese kätte peal (oma töövaevast) elama; ta elab `kopki peal (peab kõik ostma) Mar; see inime elas `ainult armu `ańdidest Mär; `Kihnlasõl piäb puät olõma, jõlma eletüd ei sua Khn; selle `Mihkle rahaga siis elatada (elatavat) HMd; [vana inimene] elab laste armust Juu; luomad piavad tänavu vist küll `palja põhu pial elama JMd; `põldu väga paelu ei old, aga nad elasid `loomadest Koe; Siäritsä, Õmedo, Kaseba kõik ni̬i̬d küläd eläväd kalapüügiss; ilma varal eläväd, ilm toedab näid (mustlasi) ja katab Kod; kalu sü̬ü̬b ja kalade pääl tema (kaur) elab; sai elatu aganase leivaga Äks; levä varal mia elä, ei taha muud kedägi Hls; üits eläp `tü̬ü̬ga, tõene eläp `persega, kolmass eläp `petmisega; aga kelle nõjal tu̬u̬ emä eläb sääl, kas täl `latsi om; no kudass sa eläd ilma `lu̬u̬meta suure perega; tõeste ääst (teiste kulul) elämä Nõo; sepp võõse [teenitud kraamiga] `aasta `otsa elläʔ Võn; mis Puĺli `rahvil viga elläʔ, teräne nuŕm pääl, kalanõ jäŕv all Vas; `häömä (majanduslikult hävinema) nakkass joʔ, olõ õi minga jelläʔ Se
8. jõukaks muut(u)ma, järje peale saama või seadma `Meie maa `sisse `niitand, üle raja, no kas sina `sellega elad IisR; minä paan Kuŕsi talu elämä Kod; võib olla, et poja aave talu eläme Krk; kõ̭ik kes i̬i̬notsan, ni̬i̬ lätsivä elämä, aga tü̬ü̬mi̬i̬ss `oĺli näĺlän Ran; sõdsõ ois toda (õepoega), sääs tolle elämä Nõo; ku˽`tioline tü̬ü̬l ja, kaŕuss kaŕahn, sõ̭ss pereʔ eläss Rõu; Määne talomi̬i̬ss vanast õ̭ks `sõ̭õ̭rdo tegi tu̬u̬ nakaśs elämä Räp; a mi õks jäl jumala teno lät́sime elämä Se
9. (kuskil) kaua viibima; aeglaselt tegema Ära sa külas elama jää, ära kauaks jää Hää; [ta] one elämäs `aige lapse juuren; lähäd `küllä, tule ärä. ärä akka siäl elämä pu̬u̬l `päävä Kod; kos sa elasid (viibisid, olid) Pal; tal ei lää si̬i̬ tü̬ü̬ edesi ei tagasi, `muutku eläp sääl man; ni̬i̬ eläve, luusive pääle sääl nurmen; [aeglane niitja] edesi minnä es jõvva, siss [teine niitja] `muutku elä, `muutku `elli temä taga Krk
10. tr kogema, läbi tegema Pal`́jugi mis üle elatud IisR; jah, keik on möda elat; pole nee ajad `kerged olnd `ühtid, kes nee `välja elas Rei; mes sa oled eländ selle sa tead juba Mar; mu vanaema oli - - läbi eland ise peksu Jür; mis ärä elet, si̬i̬ om ärä nätt, mis elämede, si̬i̬ om nägemede ja `täädmede Krk; sa `mõtle nende `aastide `pääle, meh‿mä ole elänu Puh; neid `aigu, mis om saanu läbi eletüss Ote; kõ̭iḱ eloʔ ommaʔ ärʔ eledüʔ, no om taa viimäne Vas
11. säilima; püsima paĺju `tuhka ja süsä. tuli `õõgub siäl all ja eläb; aku si̬i̬ Miili `aigus (vähk) jäe `sinna elämä. tuleb jälle tõesele naesele `külge Kod; tuhkhaua `sisse `kisti tuli, matõti kińni, sõ̭ss `eĺli tuli kooniʔ tõsõ pääväni Har; ĺema (lehmad) un `lamba äi ela äste (ei püsi karjas) Lei
12. lapsed elasid (kasvasid) suureks Jäm; piab läbi elama (läbi saama või ajama) – pole teha midagid; ta (varss) siis selle korra ei uppund ära aga, ta elas ikka obuseks ja Khk; talve vili `kańdis talve ära, aga teised viĺjad `keegi `talve ära ei eland (talunud) Trm; nää `tahtsõʔ tedä tast (talust) väĺlä elläʔ (temast lahti saada) Se
elamine tn < elama (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. elu, elusolek; eluaeg, ‑iga Elämiseks vähä, suremiseks `palju, aga `viina ottamiseks parasjagu (joodiku kiitlemine) Kuu; `eigä se ole oma elämine, `eigä oma suremine Vai; Palk ka seike – elamiseks vähe, suremiseks palju Kaa; mina äi ole oma elamese sees mette `palju `kurja `teiste inimestel teind Käi; sadasid `aastud ei ole elämist Vig; pole `õiged elamese `tahtmest Kir; mes mul tost maa pääl elämisest kasu om, ku ma ei kuule Nõo; kelle t́siŕp [viskamisel] otsaga maa `sisse lät́s, tu̬u̬l oĺl elämine Rõu; vana olõdõʔ, seo elämine um jo `väele elämine Vas
2. igapäevane eksistents, eluviis, ‑laad; elujärg `Jõhvis õli mul ilus elamene, aga põlesin nii ära, et vanad `riided jäid `selga Jõh; See peremees oln `söuke kehva mees oma elamise poolest Krj; Tuulingu `möldrid olid oma elamisega teiste sias ikka püsut karusemad küll Pöi; Sui oli elamine `kamretes Kos; elamene akkas kosuma Tür; kuda sa õma elämisegä läbi suad, et `võlga egä ädä ei õle Kod; tulli siia `Karksi kehvä elämise `pääle Krk; joba ma tunne, kudass tu̬u̬ minijägä elämine om; raha pääld om elämine, kõ̭iḱ tuleb `osta; käte tü̬ü̬st om elämine Nõo; sõŕmi päält (käsitööga) elämine Plv; elämine oĺl naŕr, `naksivagiʔ `kutsma toĺa vallass Räp Vrd elutus
3. elatis `Täüdüb merele `mennä, `kustas `muidu elämist `saada on Kuu; kalapüük ei `andand enamb elamist ja siis akkas vedama `Suome `kardulid Hlj; na saeva jo siist elämist külländ, `kapsta ja `kartuli, ja liha ja `kõ̭iki mes vaja Nõo
4. majapidamine keik läksid `linna, `jätsid oma elamised maha Mus; Vabanikul oli pisike elamine, pireke tuhlismaad, üks lehmakont, paar lambakintsust, seapörsas Kaa; ta sai sellega (porsamüügiga) siis oma elamese järje `peale Muh; Ja on neid kellele antasse kõik täis elamine kätte Trm; noil ka oĺl suur elämine, ütessä `nüsvät `lehmä oĺl; oĺl kat́s suurt tallo, üteh taloh oĺl kat́s elämist (peret), tõõsõh üt́s elämine; mine kutskõ˽timä siiä, ma anna timäl umast elämisest puuĺ kuningrikki Vas; Ristesäl oll veiga suur ja hüä elämine Se Vrd elutus || vara; sisseseade sääl (uues koolimajas) nii suur `uhke elamine, olemine keik; keik kuhad elamist täis Khk; temäl om elämist küll, temä om `seante `jõukass Krk
5. elamu; eluase, kodu kel ei õld `kuski elämist [pandi vaestemajja] Lüg; si̬i̬ om ää, ku elämine `endä peräld om; sü̬ü̬k om tetä, elämine om puhastada Nõo; tarõ ma os tennüʔ `taivadõ, elämise ilma `otsa rhvl Har; sääl elämiseh oĺli˽ka lut́igõʔ; mul um `väega˽hää mi̬i̬ĺ et, mul esiʔ elämine um, et ma tõsõ elämiseh ei eläʔ; magasime˽välän, meil tet́ti tu̬u̬kõrd elämist Plv Vrd elamus, elutus
6. suguelund elämine akkab `tahtama (tekib suguiha); elämine õli `püksist `vällä jäänd [mehel] Lüg; Ära `istu `ninda `kauva `peĺdikus, `külmetad elamise ära IisR; [lõbunaine] kis selle meste`rahva elamesega ullust on läind, lähvad niipaĺlu `kat́ki ja mädanema Kad; undrokad õlid `põĺvi, vähä upitasid, õli kõik elämine sul väĺjän Kod; kot́ikud ja kõik on elamene, vanad muńnid ja Ksi; poisil olli si̬i̬ elämise kot́t `paisten; [mehe] elämise `pääle ei tohi lüvvä; elämise asja `aige ~ elämine om `aige Krk; läits perse kannu `otsa, elämine kõ̭ik puha nii valluss et, ei saa `kõndi kah Nõo Vrd elamus
7. sisikond läksin `lauta lehmal oli kõik elamine väilas VJg; sualikad käeväd kubeme kui tõssan ehk köhin, käib kõik minu elämine sidess `väĺjä Kod; kui soolikad ja kõik `välja tulid, siis `üeldi: elamene väljas Ksi
elane elane Khk Mus Pöi väga väike Mine vaada, sääl elane tilk ölut Khk
elanik elani|k spor R eP(‑ne|k Emm), elä- Kuu Lüg Mar Khn Kod KJn Vil spor eL, g ‑ku, g ‑kku Jõe Lüg Vai, ‑ko Kul, ‑gu Kuu Khk Rei Phl hv eL; eläni|kko g ‑go Vai teat kohas eluneja (hrl isik) kust küla elanikkud olete Vai; see oli siit `aida katta elanik, siit `meite teisest perest; elanik (uss, putukas) seina sihes Khk; mia olen sii põline elanik, `süńdind sii ja eland Vän; `endisi elanikusi on vähä HMd; [kalakajakad] `põldude pääl käivad - - muedu nad on järve elanikud Äks; muist [küla] elänikka üle jõe ja muist siinpu̬u̬l jõge Vil; si̬i̬ om vana elänik ollu sääl talul joba Krk; ni̬i̬ (kaks meest) olliva siss kõrdsin elänigu periss Ran; taa ei olõ siihn elänik, taa om muiast tulluʔ Har; maʔ olõ kerigu kiräh `Saalusõ valla eläniku `perrä Rõu Vrd elaja, elataja, elunik, eländik || üürnik tämäl on sääl üks elänik. üks lesk `naine. on elänikkust Lüg; elänik one nagu tõene tõese juuren eläb. kel õmal maja ei õle; Jürina (Jüri naine) pidäb elanikka Kod
elav elav g ‑a spor R eP, (n ‑a Jäm Khk; elab Mar Ris); eläv Kuu Lüg Vai Tõs Khn Juu Kod KJn Kõp M spor T, ‑b LNg Mar, elläv T V, g elävä (‑a Juu, ‑e M); jellav-, p jelavat Lei
1. elus (olev); elujõuline `Langesin tua lagast maha eläväks `kuolevaks (poolsurnuks); Eläväd kalad ujuvad `vasta vett, `surred vade `lähteväd `juoksuga `seltsis; Näge inimist eläväst `ilmast, ei `kuolend `kustagi (öeld, kui tuttavaga harva kohtutakse) Kuu; `sinna (sumpa) `panta elavad kalad `sisse; elava `surnu `reite vahel = voki ratas kahe posti vahel Emm; see laps suri ää küll, äi see elavaks jäänd Rei; Elava kala `ni̬i̬laja (elavaloomulisest inimesest) Hää; rukki kõrre sies on uśs, elavad uśsid kohe VMr; Talve jau sees ei õlnud elavaid lillesid suada Trm; Eläve pildi (kino) Hls; es näe ütte elävet `enge ~ inimest `kunnigil Krk; si põrss eläväst pääst küll `sü̬ü̬mä ei naka Ran; kõ̭igil elävil om eńg sehen Nõo; takl om kõo kõrval, kasuss eläväl puul `ülhen, kon jama om Har; täl jala˽`ripsõ joʔ, olõ õs inäp elävä inemise `plaanigiʔ Rõu Vrd elavane || taa elävä (pulbitseva) lätte vesi om `väega puhass ja illoss Räp
2. elavaloomuline, erk; vilgas Eläv `nindagu elävobe Kuu; üks igavene elav inimeselaps, [ei] seisa `kuskil pool vagusi Emm; rapakas obune oo eläv Tõs; Ond üks elävä engegä laps Khn; [hundi kistud lammas] oli tot́akast `moodi, ei oln elava olemisega Ris; nii elav, et ei seisa pudeliski paigal VMr; ta on elav kui säde VJg; elava vaemuga inime Trm; elavad silmad, need on terased silmad Plt; elävä loomuga laps Kõp; korra `oĺli si̬i̬ elu elav [palvemajas] Vil; eläv vigurte `pääle Krk; oi tu laits om nii eläv ja vallatu, ei saesa kotin, ei püsi pütin; ta om iki `lu̬u̬du elävä olekiga; võt́t mõne pitsi ärä, läits paĺlu elävämbäss Ran; serätse nosi iks võtava elävä naese; tu̬u̬ näi ärä, et ma kõ̭igin paegun olli elläv ja pallav Nõo; tu̬u̬ inemine om `väega elläv ja terräv Har; tu̬u̬ latsõkõnõ oĺl elläv nigu tuisk Vas Vrd elavane, elavik, eläväneelä(h)täjä
3. elusataoliselt liikuv a. (suure leegiga) põlev, laus- tule tukiga `laśti pialt läbi, kui ta (vikat) liig vali oli - - elab tule tukk `pańdi `piale; inime peab `joosma elava tule `sisse oma vara järel Ris; ja tol (taelal) om `väega valluśs elläv tuli Räp b. hõõguv must, `kustund öhk [sütel ahjus] - - ise asi mis elava öhk koes tuli `ümber Khk; [kui sead] `Karjusid ja jättasid sööma `molli, `pandi siis öheksa elavad tulesütt sööma ala `molli, siis akkasid `jälle `sööma Kaa; elavad sööd `panti `sönna (triikraua) `sisse Emm; eläb tuhk LNg; siis `võetasse eläb tule süsi, piiratasse kolm `korda `ümber pea, siis kadovad [täid] ää Mar; isa pani elava süe easist `piipu Kos; [teemasina] üd́se`torru `panti elävit `ütsi `alla, ja `külmi `ütsi `pääle, siss luhvitedi nu̬u̬ üd́se palama; ku maa˛alutse säĺlän olliva, siss `võeti ütessä elävät üst, visati küĺmä vi̬i̬ `sisse, väedse otsaga segäti `ümbre ja tõmmati `käega riśt, tu̬u̬d üste vett `anti `juvva ja kallati üle ihu Nõo
Vrd elus
4. puhas, ehtne; selge, läbipaistev eläv vaik, mes läbi paessab, si̬i̬ one `umbuse `vassa Kod; seda `lendävet `kulda kutsuti ka eläv kuld. seda `tu̬u̬di `apteekrist sääntse `väikse lehekse olli nagu `papre lehekse Hls; elläv kuld om pudelikõsõ sisel Krl; Elläv (sula) rasv; Pihtsäŕgiʔ `oĺliʔ eläväʔ (nähtava koekirjaga), is olõ˽ni˽vanõhunuʔ Har; Oĺl `saapa elävä sikkõ saviga kokko `käändnü Rõu
5. vähetöödeldud Nahk `pańti rüä vai kaara hapatustõ. Saiś sääl, nikaguʔ is olõʔ enämb toorass, `üĺti ka et elläv; Ku˽labamassin oĺl, siss `jauhvmisõ manh jäi mõni [lina] kolga siän elävess Har
6. (hüüatustes; kirumissõnana) oh sa elav lit́s Trm; mes eläväd sa jälle ti̬i̬d. mes elävä lõõnat sa jälle ti̬i̬d Kod; ossa elläv imeh ku inemine vannuss nii `hirmsadõ; või elävät imet, ilm lätt hukka Har; [hobusele] toho elläv vaim, via noʔ Se Vrd elus
7. ainustki olis siel üht elävä pudeli siel `küegis old; Ei tänä old kalu kohe mitte elävä Kuu
heldus s < helde
1. heldus, armulikkus see oo keik täma (jumala) `eldus, εt ma ika vel ela Khk; tä `eese `eldosest annab sedä Mar; annab oma `eldusega kõik ää Juu; `eldus annab aga `nälgus näpissäb tagasi, nagu mõttegä tä annass, aga ei `täidi `anda Kod; eks sa anna kui `eldus lubab Lai; kes essä `austess, selle `vastu om jummaĺ rikass `eldusest Hel; anna ku `elduss kannab Nõo; Ku arm `heldüss kand, sõ̭s `murtsa mullõ ka˽pisu `saia Rõu
2. (imestust, ehmatust, hädaldamist väljendavates hüüatustes) oh `eldus kui paha sie (liha) `õmmetegi õli Lüg; oh sa `elduse `aiga küll sai nähä sääl sedä kometi Vai; oh `eldus aeg, sεεl peab rammu mees olema Khk; Oh `eldus (jumal) keela sina Pöi; o `eldus, kus `sat́se JJn; ossa `eldus küll kuda ta nüüd nõnna läks VJg; sina `eldus Iis
eldusi heldest meelest `eĺdusi annap, `näĺgusi tahap tagasi – üteldi ku mõni ańd ja sääl saman tagasi taht Nõo
helehede 1. heledalt, kirkalt päiv paist helehede, siss saa `vihma Har
2. käredalt, suure leegiga kuiva˽puu˽palasõ helehede; tuli palass `väega helehede Har
3. kõrgelt ja kõlavalt ma˽kai, siss tu̬u̬ sääl nii helehede kõnõlass Har
Vrd eledasti
elgutama elgutama Hi/‑d-/ Kod(‑o-) Rõn; `elgutama Jõh IisR, ‑otam(m)a Lüg
1. valjusti kõnelema, sõimlema; kisaga peletama Elgudas ounavargad minema Emm; kanad `tallavad tõeste rükkid ärä, tuleb üks elgutamine; irmus elgotavad tõreldä Kod
2. lööma; lüüa ähvardama – Hi Elguta vöib vitsaga, ärjavitsaga vεi ehnaga Emm; Mis sa elgudad! Kis sind kardab; Ma elguda soole ühe täie Rei
3. uhkeldama, eputama; kurameerima `ninda`kauva `elgotas Juriga kui `läksiväd `ühte; Käib `poiste ies `elgutamas IisR; nüid sai `vastse `rõiva, nüid elgutab ennäst; `olli jälle pidul, sääl elgut ja näedäss ennäst Rõn Vrd elbutama
heli eli hv eP, M T; elü, eĺü Pst Krk spor T, V(h-; j- Lei); eĺu spor M
1. (inimese) hääl, häälekõla; kõnekõmin mul on kõva eli, kui puŕjun õlen Kod; veli pistäb suure eliga `rü̬ü̬ḱmä; kui ta (hunt) sinu enne nännu, siss `võtnu eli ärä, et es saa `rü̬ü̬ki Ran; kõrva`kuulmine ka om alb, nigu laḱka lü̬ü̬b selle eli, ei saa aru, mes tõene inimene kõneleb Puh; latsel es ole eli enämb es midägi, tei enne `paĺlalt kõ̭õ̭kst kõ̭õ̭kst; eli käriseb, ei tiiä kas lõ̭õ̭r om kokku kasunu vai; tõese `oigava ja röögivä, a temä mitte üits eli; [ta] pu̬u̬l ikutse eliga kõneli; peenike eli nigu niidist `tõmpap; ma‿s saa äste aru, ta poole eliga kõnel Nõo; ku tu̬u̬ vaśk mu eĺli `kuulde, siss ta `pańde kodu nigu and `välku takan Võn; vahel lätt mi̬i̬l alless et, nüid ei kuuleki enämb emä `eĺli Rõn; aja kilõ˛õt ellü Urv; mõni inemine kõnõlõss killõ elüge Krl; aja taad `kuŕja heĺlü (laps, kes palju karjub); aja pääle umma `hellü (karjub vahetpidamata); muidõ Otu helü võtt kõ̭igist üle; ega ta siss minnu ei tunnõʔ, ku˽ma hellü vallalõ ei tiiʔ; ma˽hõigi kaŕja kaŕust kaŕjaga kuuʔ tu̬u̬ teḱk helü `vasta; mi perremiis om `pihme helüga, a˽muidõ perremiis om kärre helüga; konh hulga `lat́si majan, sääl om maja hellü täüs; ńaust ma sinnu is tunnõʔ, a˽helüst ma˽tunnõ su välläʔ Har; hummogu tuĺl `tarrõ, oĺl nii `haigõ heĺüga˽kui; [sa] nakat mu jutu pääle suurõ heĺüga `naardma; heĺlü iks kuulõ, a `arvo saa aiʔ Vas; mis sääl om nii `väega suuŕ heĺü. ka sääl om `väega suuŕ tüĺü vai tõra; ma kuulõ heĺlü piteh (häälest); peeńokasõ heĺügaʔ; torrõ heĺü ~ jämme heĺügaʔ Se; mis sa tan kirsut kuŕä kurguga, kuŕä helüga Lut
2. (loomahäälitsus, linnulaul) tämä `suurduse `kõhta üöbikul on paĺju eli Kod; pardsi teevä eli et, me oleme siin, anna `terri nüid Puh; ma‿i ole `nännu, mes `karva kiivitäjä ja koovitaja om, ma eli olõ kuulu; tu̬u̬ puĺl `aie siĺmä `jõĺli, `kaapse `jalguga maad ja, möeräss `irmsa eliga Nõo; vigijat röögivat käreda eliga TMr; tassakesi sonnavisi kõneliva, nigu parmu teiva eli Võn; ega `audva kana muidu elli ei ti̬i̬, ku‿ta pesä päält `väĺlä tule `sü̬ü̬mä Ote; põra nakasõ mõtsalinnu `laulma, umma hellü ajamadõ; kits hauk mõtsan nigu pini, a räbinä helügaʔ Har; päriheĺüga `oinal ka heĺü värisäss; mehiläse heĺü um nigu suḿmin; `vaśklanõ tinnõ helüga ku mesiläse helüga Rõu; varsakõnõ hirn `pi̬i̬nü heĺüga, a vanahopõń hirn iks torrõ heĺügaʔ; `kaśsi putuʔ õ̭nnõ, siss ńaug, aja nii ilotut hellü Vas; üt́s `kärbläne om tarõh, a mito ü̬ü̬d aaśe säänest jället hellü Räp; pini vaug, nigu `undass piḱä helügaʔ Se
3. (igasugune muu heli või hääl) a. eseme(te) tekitatud heli, (mingi) kuuldav hääl, müra Vanadest seisnd kuuse `laudest `tehti ka `kandlid ja viiulid. Nee `andasid ee eli pillile Kaa; `kümnekopikased õberahad ja õbesõrmussed annavad kõige parema eli [lutsumännal] Trm; klaver teeb kõhe eli, kui näpiga `puutud Kod; mõned (lambad) rabeleva, `pelgävä ravva (pügamisel lambaraudade) eli Ran; kõrraga kuuli seräst imelikku eli, mes ma konagi vi̬i̬l es ole kuulu; joba köögin potieli ja pannieli, joba söögitegemine käib; obesejala eli `olli kuulda Nõo; koputiva vikatit, `tundseva elist ärä, kas olli `pehme, vai kõva teräga Kam; ku ei näe˽kedägi ja, ussõ heĺlü inne kuuldass, sõ̭ss üldäss, `kiäki vaest tuĺl Kan; vanast üteldi luu heĺlü teḱev Urv; `ku̬u̬tõga pesten heĺüst `peeti `takti: tõkat takat, tõkat takat; masina helü om suuŕ, ma is kuulõʔ, mis sa `üt́li Har; eǵä `pu̬u̬ĺbä oĺl kellä heĺü, ku˽kosilasõ˽sõidi˽Kunnu`kolka; ma˽kuuli küll et ratastõ heĺü oĺl Vas; koputõdi leevä `pääle, ku oĺl `kerge helü, sõ̭ss oĺl kütse; Terri visate `vasta riihealotsõ `saina, ku - - terä heĺlü kuuldaʔ oĺl, sõ̭ss `pańte vi̬i̬l aganet mano; Sääl (mõisarehes) olõvat `kuulto egasugutset heĺüset ja `oigamiise Räp|| kippu ega kõppu, vähematki kuulda ei ole eli ega äält, `kulle Hls; aga `ü̬ü̬se `kellä katõtõi·ss`kümne `aigu `olli kõ̭ik nii vaga et mitte üits eli ei ääl Puh; poiss `võtse siss üte vana`tüt́rigu, nüid elävä `äste, ei kuule eli ei ääld Rõn; aga kes havva vallalõ kaiviʔ, tu̬u̬st kuulõ õs hellü ei vallu Rõu; kuulõ ei˽heĺlü ei˽vallu, no om iks puśs rikkõhõ lännüʔ Vas b. ka fig, kõuekõmin olge nüid otegi vakka, kas te‿i kuule et vanemb ti̬i̬b eli Hel; vanemba eli om kuulda, vanemb müristäp; `taivaesäl om `irmuss kole eli, ku‿t́a tõreleb Ran; põlla˽vana eĺlü ei olõʔ, tan ei olõ üttegi˽`pilvegi; `piḱne tegi eĺlü San c. kaja eli kostap, ilm lätt tõsele Kam; heĺü tuu lätt `mõtsa piteh Se; alk-ain un aĺlass kivi and eĺü tagaždi (öeld, kui mets vastu kajab) Lei
4. (muusikaheli) a. lauluhääl; häälerühm (kooris); lauluviis temäl `oĺli iluss eli kah, `õkva `tahtsit kullelda ta `laulmist Ran; nüid ma enämb laolda ei saa, ei tule eli `väĺlä; nellä eli `pääle laalava, edimäne eli om i̬i̬steli, tõene om tenur, kolmass om `altu, nelläss om paśs; `köstre annap eli kätte, siss laaluku̬u̬r laalab; lätsime sünnipäeväle, siss laalime `mitme eliga Nõo; mõ̭ni laul nii jämehede nigu `saapa seerest aja hellü `ussõ; mul om `korgõ helü, ma madalõst laulda ei saaʔ; `määrtse laulu sisen paĺlu `pu̬u̬li helle om, tu̬u̬d om rassõ oppiʔ; mõ̭nõl laulul omma täüs helü kõ̭iḱ Har; Naaśe˽lauli˽pää heĺlü, mehe˽lasi˽tõist heĺlü; [ta] Piä es lauluviit kińniʔ es, sõ̭ss ku˽purjun `pääga lauĺ, sõ̭ss lauĺ üt́sindä `säitsme helü pääle Rõu; `korgõhe nõst hellü, madalappa `raaskõistõ alustaʔ Lut b. muusikariista heli, kõla; mängitav viis [mängis karjapasunaga] ilusad elid olid Lai; topeld elidega kannel, tol `kandlel olliva topeld keele; Meeri `mõisa peni tulliva tolle pasuna eli pääle kõ̭ik Kiriläde miu velle manu Nõo; musik `mäńge ilosahe, helü um kuuldaʔ Plv; `aavapoust trumbiʔ, koagil trumbil oma jeĺü Lei; `kandlõl olõ‿i helüʔ är `veedüʔ (häälde seatud); `puhsass duudakot́ilõ `hõngu `sisse, a `sõrmiga `korjass hellü; varganiśt laul esi a varganõst lätt helü, piĺliʔ `andva helü Lut
5. kuuldus, (kuulu)jutt; avalikuks tulek ta `larrap kõ̭ik ilma `pääle, asi lääp `väega `elli Puh; mõni oiap küll, ei kõnele, aga peräst tuleb asi iks `elli Nõo; ei olõ˽tu̬u̬st aśjast ütte hellügi `kuuldunu ~ `kuuldanuʔ; siss tuĺl helü üless, et timä om mõtsan kohja manh käünüʔ; tu̬u̬ helü `nõśsi üless nagu kulu tuli, aga kõ̭iḱ om tühi lori Har; siss lät́s tu̬u̬ latsõ`tapmise heĺü nii kavvõndahe, et oĺl tiidä˽kõ̭igil Rõu; olõ õi heĺüstki (kuuldagi); su kośaʔ ommaʔ ka jo heĺüh Se
6. värvitoon, ‑varjund; kuma Sinilini on sinine väŕv vähe punaka eliga Plt; kõllaka eĺuga rõõvass Trv; päävä eĺu (koidukuma) om nätä; punane lehm, vähäst musta eĺu Krk
7. kanapujaʔ jo mitu `päivä väläh olnu, nu̬u̬ʔ edimätse [pojad] harinõsõ umma hellü ärʔ (omapead, eraldi käima) Plv
eliskellemä eliskellemä elama, asuma kohe kähri˽`naksi eliskellemä, sinna˽tei˽nimä˽`mitma oosõʔ; Nigu˽kala tuĺl nii `õkva mõrra suust `sisse ja˽läbi poja mõrra perä `sisse. Sääl timä sõ̭ss eliskelli Rõu
helkima `eĺkima Mär Han Hää Kos Koe Trm Lai Plt, ‑ä Juu KJn, `elkima u Lüg, spor Sa, Muh Kse, `eĺkma Tõs, ‑ä Kod Ran Nõo San Kan/h-/, ‑e Krk, (ta) eĺgib (elgib), (ta) `elgib Lüg, elgip Krk Ran; eĺgi- San Kan/h-/
1. helki heitma, helendama; särama, läikima kui päiv `paistab siis `elgib Lüg; nua tera elgib Khk; [siidirätikul] Küll oli ilus `muster ja ilusad värmid, `elkis igasugust `värmi Han; tähed `eĺkvad Tõs; jões eĺgib mets `vasta Kos; jää ja lumi eĺgib Lai; tuli nii suur et taevas eĺgib KJn; mädänu aab `ü̬ü̬se pimmessel elgip; `aeti kivi ahjun `eĺkme; jaani-uisa elgive justku tuli; `pärgle olli `eĺkja õbe Krk; rõkendaja päiv `oĺle väegä kuum, väegä `eĺkse Ran Vrd helgetämä, elgitsema, helkama
2. kajama, kõlama; heledalt häälitsema ääl elgib nda `metsas. kui ääl kostib – see on `elkimine Khk; Teised `laulvad külas mis kõik kohad `elkivad Pöi; kägu kukub karjatselle ‑ ‑ eĺgib eina `niitajalle rhvl Hää; `kaŕjus nii vaĺju iälegä, et mets `eĺkis `vastu Juu; ääl eĺgib metsest `vasta KJn; keväjä mõts vai maa eĺk nii `vasta nigu tõne olessi sääl mõtsan San Vrd helkuma
3. teravalt valutama terve `üükene `helkse mu pää nii, et `kuigi magada es saaʔ Kan
elu elu, elo üld (j- Aud Trv Se Lei Lut) (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
Tähendusrühmad:
1. elusolu a. bioloogiline eksistents; eluvõime; ant surm b. (usu seisukohalt) maapealne või surmajärgne eksistents
2. (mitmesuguseis väljendeis)
3. eluavaldus a. liikumis-, töövõime, tervislik seisund; kasvuhoog b. (iseloomust) c. (esemetest, asjadest)
4. elamine; tegutsemine, liikumine
5. eksistentsiks oluline nähtus, tegevus jm
6. (eksistentsi ajaline kestus) a. eluaeg, ‑iga; elukäik b. (viivitusest)
7. päevast päeva toimuv eksisteerimine, elamiseks antud aja möödasaatmine; (inimest ümbritsev) tegelikkus
8. elulaad, ‑viis, ‑kombed; elujärg
9. majapidamine; talu(koht)
10. hoone või hoone osa a. (igasugune) hoone, ehitis b. (rehi)elamu, elumaja; eluruum c. majakorrus
11. ese või selle osa a. toos, karp b. sahtel, lahter; vahe(ruum) c. (särgi osa)
12. eluase; kodu
13. püsi, asu
14. (intensiteedisõnana) a. laus-, väga (tugev); üpris, lausa, täiesti b. (vähesust rõhutavalt)
15. (hüüatustes)
1. elusolu a. bioloogiline eksistents; eluvõime; ant surm kas `pääseb eluga `maale voi piab `pohja menema; juo sie one `tau˛ist `päässu juo elu `puole VNg; [kevadel] `kärbäsed tulevad elo; muu ei võttand tädä (inimest) elold `vällä kui õbe kuul Lüg; Kui elu ja `tervist, `lähme pühapäe `Iisaku IisR; `terved `luomad, `mildised on üva `seltsi, jädedä elo Vai; kes elab see ika elus ning iŋŋes Jäm; kui käsi vaadetesse tuleb elu, kui `jalgu vaadetesse tuleb `surma (öeld, kui pilk jääb kauemaks peatuma kellegi kätele või jalgadele); elu `otsas (surnud) Khk; Elu oli `antud (pääses ohust) Mus; [metsloom] oli elule tulnd, `krat́sind `aavi Pha; Meri meite elu sihes pidaja (toitja) oli Pöi; mis `teite pool kuulda, `surma või elu või Muh; üks jäi elo `sesse (ellu) Rei; [uppunu] oĺli küll `väĺla tõmmates surnd olnd, a akand sis liigutama ja `tõusis `ellu; tikkusid teisele elu kallale Vän; ta on oma elul otsa peal tein Ris; nüid on `tüösi nii paĺlu, ehk jää tüö `kõrva oma eluga Kei; kui nüid esivanemad elusse tõuseks Ann; [kirss] ei jõua `kõiki elule `viia (marjaks kasvatada), mis ta kevade õetseb Pai; lill pidi küll ära `kuivama, aga läks `jälle elusse Trm; elole `terviss ike tu̬u̬b mõni rohi, kui `päävi one; kui täl (rukkilillel) elo küĺjess ärä on, kõhe pliägib; tubakal on kava elo siden (ei kuiva ruttu); mind kua lõigati elon (narkoosita); siis luadatud, et ike elole tuleb Kod; ku ta (emata tall) akaśs joba `einä `sü̬ü̬mä, sõss oli iki elu pääle looduss Trv; ka eluge viiäs või tapetult Hls; nüid lää elu `valla (hakkab paranema), ega ta nüid änäp ei sure; elust peräst ei saa jo kätte [jänest]; si̬i̬ puu om kiḱk elun, mis kasvass Krk; kaits elu `pääsi [tapmisest], esä oma poesikesega; kui ta iks elu sihen om; `panduril om keśkpaigan vesi sisen ja sinna pandass kala `ellu Ran; ehk mõni `suskap onde `põrsale, võtap elu ärä Puh; koolust pääst võeva na miu viia, elust pääst mia ei lähä; topsi sõbra võtiva elu mant (tapsid) Nõo; peremiiss läits oma vara mant pakku, ja kaot́ elu ka ärä Rõn; Elustpäie (elusalt) paĺlu linde es püinete San; kaśs oĺl elun iire koduʔ toonuʔ Krl; eluga (elus) härm Har; tahõti tappaʔ, a `päśsi ma iks `terve elogaʔ; näi ma unõhn et, imä oĺl elohn Rõu; rüük elo `vällä (karjub kõvasti) Plv; egaüt́s hoit umma ello; `kõ̭ikõ saat ilmah `vahtsõlt, a ello inäp saa aiʔ; saagu mis taht must, elo vai surm; `keiśri jal˽`peĺgäss umma ello (kardab elu pärast); kunass lätt elo `vällä (sured) Vas; naaʔ kat́s ut́ikut tulõvaʔ elo pääle jättäʔ; mina oĺli `üüse elost `väĺlä minejä (surija) Räp; toss lät́s mant arʔ, ni jelogi otsah [loomal] Se|| (hrl inimese) surematu osa, hing; ant ihu, keha leitsakas ~ elu `väĺja lεind Jäm; kalal ei ole `inge, temal on elu sies Ris; eks teine kevadi kui elu viel rinnus on Kad; [surija] kolm kõrd `tõmmab - - [siis] elu on väĺjas Pal; viĺetsäl om visa elu; mahl tu̬u̬ puu elu om Ran; vanast üteldi `ju̬u̬skjat `tähte et, tu̬u̬ `oĺli inimese elu vai eńg; selleperäst ma ärä ei koole, et mul om visa elu Nõo b. (usu seisukohalt) maapealne või surmajärgne eksistents igävine elo Lüg; ajalik elu Ans; möni muretseb `εεse maise elu eest nenda pailu Vll; surmast lähme läbi elu `sisse Tõs; katsu `iaste elada, et pärast `vaimlises elus oleks ia Ris; si̬i̬ kaduv elu ei ole mitte midägi väärd; siin ajalikun elun tulep `kõ̭iki ette, ääd ja `alba Nõo; ma˽`tahtsõ tiidä˽saiaʔ, kuiss ma igävetse elo kätte saa Vas; är lät́s jigäväiste `jello (suri) Lut
2. (mitmesuguseis väljendeis) Äga inimene `kahte elu ela (võta elust, mis võtta on) Han; Elu üürikene, surm äkiline, kohus igavene (austatagu surnut) Hää; mu elo um nigu tuli `tu̬u̬rahn puuhn, ei˽kistu ei˽pala˽kah; Kostä õ̭ks inäp lätt, ku‿täl jo˽hand paku vahel ja elu üte veere pu̬u̬l um; Ei ole˽`surma ilma elulda jaʔ ellu ilma surmalda; Mul ka ta `tervüss um sańt, olõ õiʔ ellu elläʔ ei `surma kooldaʔ; Siin taa mägi mäe ja org oru sälän, olõ õiʔ ellu elläʔ ei˽`surma kooldaʔ Rõu; Kuräl ei olõ surma, hääl ello Räp| (kriitilisest, elukardetavast seisundist või olukorrast) `panga nüüd `viimine voim `väljä kohe et, nüüd oleme kohe elu ja `surma pääl `väljäss Kuu; [hundid] `sõisa eloga vana `siaga `taplivad; sie `aige on juo elo ja `surmaga `võitlemas Lüg; vaagub elu ning surma vahel, nii `raskesti `aige Khk; Elu rippus niidi otsas; seal oli elo ja surm ühnä `võitlemas Mar; sõjas käib `võitlus elu ja surma pial Kos; si̬i̬ panni oma elu kaalu `pääle, kes tulekahjul `sisse läit́s Trv; sääl ma olli elu ja surma päl vällän Krk; temä elu om ka kate kaalu pääl, kas jääb elämä, vai ei jää Nõo; tu̬u̬l oĺl elu surmaga üten ku̬u̬n, taal oĺl hing `väĺlä minemän Har; elust hingest Kuu~ elu poolt Kuu~ elu poolest Jäm~ elu eest Kuu Jõh IisR KJn Nõo~ elu ette Hää~ elu peale Mär~ kas elu (a r m a s) Kod Sankõigest jõust, kõvasti Ei ole parada `mieste `korval `soudajes, ku pead elust `hingest igä `tembama; No sai igä kohe elu puold neid kivi ubida, `ennegu `aiaks sai Kuu; `Rapsisid elu iest [tööd teha] nii`kaua kui väsisid Jõh; `Püidas küll elu poolest, aga jähi ikka `jänni Jäm; see oli nii `raske mool `tõsta, ma elu `peale käristasin Mär; Nii ku sa umi [lume] `sisse tuled, nii käib [kitsa peaga regi] riśta-räśta ja obune vidagu elu ette Hää; naard kas elo; lehmäd sõid nõnna vagasess kas elo Kod; poiss `rühmäss kas elu armass San; elu | saab Hlj IisR Khk~ kargab Hlj Pal~ tuleb Jõh~ läheb täis Rei Krk Ran Se; elu (on) täis Hlj Jäm Vll Ran; ajab Ran~ teeb | elu täis Kuu Hlj IisR Khk Mus Kse Hää Kad VJg teki(ta)b viha, ajab vihale, saab vihaseks, on vihane Mes sa ajad alade nüd niisugust siga`posmu juttu, sie tege elu täüs kohe Kuu; Mehed akkasivad `viimast tõst `narritama. Elu tuli täis ka Jõh; `trotsisid oma `louludega teist ning jälle [teisel] elu täis Jäm; vihastas teise kohe, elu sai täis Khk; ta tegi mu elu täis et ma oleks ta maha kohe lüönd VJg; elu `kargas täis, et mis sa mäńgid Pal; ah mul läits elu täis. karjal om kikk põld ärä söödet Krk; aab eńge ~ elu täis, aab vihale Ran; täl `väega elo lät́s täüs Se| nail lätt elu täüess, naa ei˽taha enämb petä˽sõta Har
3. eluavaldus a. liikumis-, töövõime, tervislik seisund; kasvuhoog `nendel (milli‑ mallikatel) on elu sies, nemad `liiguvad Hlj; pali tüöd `ninda et akkab juo elo `pääle `käimä Lüg; veri `seisab, siis käsi on `ilma elota Jõh; Kui tark on, siis pole meest olemaski, aga niipea kui tilga`viina saab on elu sihes Pöi; Ämmamoor puntsudas titel elu sisse Emm; Kas suad vitsaga laisale elu `sisse Jür; ta (vihm) ikka võt́tis teise elu viĺjale `sisse KuuK; nüid jääb juba jo elust päris viletsaks ma ei saa `lüpsta kudagi Pee; [ta] tegi edu oma pidulistele, aga ei suand elu `sisse Koe; poole eluge sai kätte [jänese] Krk; tońt tennu [soe], aga `soele ei ole elu `sisse tullu Ran; välk lei poole pää seest elu ärä Puh; ei ole täl (mõnel inimesel) elu ei `vaimu sehen, kohmerdap pähle; mes iks `väega ärä om `närtsenu, tol (lehel) ei tule enämb elu `sisse Nõo; õngukene kinni elu `jalgu seest vällän Ote; konh kõhna rügä, sääl om sinenińnel elu (põli); na jo eläse kõ̭iḱ, nail (mesilastel) om kõva elu sisen Har; mõ̭nõ um `piḱne löönü˽nii`viisi kah, et jääss poolõ elogaʔ (halvatuks) Rõu; `maahha olõ mitukõrd sadanuʔ, nii et elolda olõ Vas; ku [pikne kuuse] `süämehe `leie, sõ̭ss võt́t kasumise elo äräʔ Räp; eluga hoogsasti, kiiresti Noh, poisid, tehke niid ette eluga, et minema saame Kaa; Ära viida aega, ti̬i̬ eluga Hää; Mis ti̬i̬t, ti̬i̬ eluga Urv b. (iseloomust) `antud köige änam `mässas löŋŋaviht ta (nooriku) käde kerida. siis kuuleb kudas ta elu on ‑ - kas on ea inimene vöi tige Vll; sel (lapsel) om ää elu sihen, si̬i̬ om ää eluge Trv; temä om iki üit́s eluge (elava loomuga) mi̬i̬s Hls|| (laisast, loiust inimesest) sa olet nigu kuradi tuhkapuśs, sul ei ole `ellu ega `vallu sihen Kam; inemine om kohma, ei ello ei vallu Räp c. (esemetest, asjadest) Monikerd - - ans vunkrattast `oige `kaua `väntädä, et `muoturile elu sise saad Kuu; p‿saa piibule `inge ~ elu `sisse (tõmbama) Khk; Kui perenaine oli oma sönad ja pomisemise jätn, oln `vihtadel elu sihes (krati tegemisest) Krj; Akkasid suured auru`vesked, ni̬i̬ `vötsid tuulingute elu `välja Pöi; Ma katsu tulele elu uuesti `sisse `saada Rei; Jakobipäeva tuuled panevad veskile elu sisse Trm; küll om targad, ravvale `aava ka elu `sisse (magnetofonist) Ran; [esimesel lambil] noh tu̬u̬ oĺl `väikene tulõkõnõ siin otsah ‑ ‑`hińkset ne `äŕke lät́s elo mant Räp
4. elamine; tegutsemine, liikumine `ühte lugu `aurigud `käisivad - - `Kunda sadam sie oli elu täis VNg; vanast õli elo `reie tuas Lüg; äi sii saa eluga `korda änam kuidagid, paljas vee tuisk käib üle [laeva tormiga] Khk; tühi maea, sial talus ei ole elu Var; reialune oli ja oma elu oli koa seal. reie `peksmised olid `öösse HJn; korra `oĺli si̬i̬ elu õege elav [palvemajas] Vil; olli lootsik käen, sõss olli elu `valla, omal rand olli `püündä Trv; jahude sehen om koi, aap jahu `ellu; nüid iki om na kiḱk joba elun (magamast üles tõusnud) Krk; ega ma koolu pääle ei `mõtle, ma `mõtle elu pääle; mõte om iks elu poole [raskel haigel] Nõo; Kui riih üless atõti, sõ̭ss `taati elo vahe`kambrihe Räp; `tõistõ `paika lätt elolõ Se || juo tuli one elul (põlemas) VNg; Kase puu sööd seisid köige kauam elus (hõõgvel) Krj
5. eksistentsiks oluline nähtus, tegevus jm Sie täma elu, kui `teisi saab `seĺjataga `põhjada; `Piimasupp sie `laste elu (lemmiktoit) `ongi IisR; See on laste elu kui nad liiva `auku soavad; Kust vee piir ää lõppeb sealt lõppeb roog ka ää, vesi on roo elu Pöi; muda ei tohi [kala lõpuste] `pääle minnä si̬i̬ om temä elu Trv; põld `ommegi nüid me elu (elatusallikas) Hel
6. (eksistentsi ajaline kestus) a. eluaeg, ‑iga; elukäik Mina olen oma `nuore elu ja keik vanad `päävad `üksinda eland Jõe; Elu `viereb `nindagu `ernes (möödub märkamatult); igal nuodal oli oma nimi ja moni nuot sai viel mittu nime oma elu sies Kuu; eks miu elo jo eletu Vai; Kes pööripää `sündis oln see poiss vei tüdruk, sellel oli elus suur varandus Krj; toatüdruk olen olnd elu `aega Pha; te akkate alles elu elama ja, mool o lõpetis varsi käe Muh; Elu igine, poja pöline (vastupidavast asjast) Rei; tahtn `rεεke oma elu, äi ole nutu eest saan Phl; mo `keskmese elo `põlves tulid jo vekatid `vällä Mar; me ei ole omal elul ajal mesilasi pidand Mär; ma ole ju elu`aeges rikas olnd, muul oo kaks emä olnd Vig; elamata elu oo alles ees Tor; ma ühe ilvekse lasin maha omas elus JõeK; kis seda elu ikke ilma vaevata saab ära elada Pai; `Varnja on elost saadik (ammust ajast) juba vene külä; elolaud one käe piäl. terve su elo õtsass õtsani; minu elo `nästvel (eluajal) Kod; Kui jumal elu `tervit annab [on sügisel palju õunu] Trv; mea ole elu sehen tü̬ü̬d küll tennu Krk; `mõtlet oma elu `pääle, et küll om kibedit `päivi ollu Ran; üits kooleb vara, tõene kooleb `iĺda, nigu kellelegi elu om määrätu Nõo; kolm kõrd ole ma elun ärä `eśsenu selle kuvve`kümne `aasta siśen Kam; Nüid küll minu elu `aigu om `u̬u̬nit kinnitedu Rõn; ku sa olõt umah eloh ka midägi läbi elänüʔ; nii häid `vorstõ ei olõ˽ma eloh vi̬i̬l saanuʔ Plv; Viido käve elo elleh no kõ̭gõ õdagidõ siiä `hauśma ja mullõ kosilaisi `tsoŕtsma Vas; Ja sai vi̬i̬l tu̬u̬ ülejäänüʔ rahaga `häste elläʔ niikavva ku uma elo otsaneʔ Räp; mu elo pääle haaruss varra Se; elus(ki), elu sees(ki), elun(gi) mitte kunagi, iialgi mina‿i ole eluski pidul käind VNg; elu `seeski põle tein Lih; mina ei ole elus `aige old Ann; ega `valged `varssa ei ole `ükski elus näind Lai; mina elu si̬i̬s `vorsti ei sü̬ü̬ KJn; elu sehen ei uneta Trv; ma‿i ole elunegi seräst `aisvat suppi söönu Nõo b. (viivitusest) Vaisa sis `sinne `huolid `jäädä `oite elu elämä, sis `torka `kiŋŋed `jalga ja mene `töisse Kuu; mia `üt́sin küll, et ärä sa elule (liiga kauaks) jää Vil
7. päevast päeva toimuv eksisteerimine, elamiseks antud aja möödasaatmine; (inimest ümbritsev) tegelikkus Elu on `nindagu pahem`päidi `temmatud `tasku (sassi läinud); Elu on `nindagu sibul midä `kuorida nuttajess Kuu; `Tallinnas õli küll väga ia elada. siis sain juba elole jalad `alla Jõh; Küll elu õppetab IisR; möni tüdib elust nii ää et läheb `oksa; `kiusas teist `ühte `jooni, tegi teise elu apuks Khk; Tüdär akkas `teisi `oidema, sai jälle eluse (elu läks kergemaks) Mus; Kudas elu läheb Kaa; selle mehega elu ei vädanud Vll; See nii ea, et tulite, `kuulis sealt kandi elu koa Pöi; tä elo ühnä ea korra peal põle paha egä viletsust `ühti Mar; ega ne inimese elud ole roosi ja lillide peal `ühti `puhku Ris; nüid on nende elud ukkas, `nüitsed inimesed `kiskuvad ja `riidlevad HMd; mu elu on `persses VMr; vai ma tiän, kuda ni̬i̬d aśjad ja elod siäl one; konn tiäb mes elo kueval mual, ja tiäb mes veden elo Kod; ei nii vana elu ei ole enam kedagi Plt; kikerdab oma eluga `peale ühest ädast `teise Pil; Es saa siss aru miastig, et naśte elu oles rassemp ollu ku pidi oleme Hls; ei mõista oma elu pidäde, elu eläde, elu lääp `untsu, elu lääp `alla; mis sa nooren eläd, si̬i̬ om elu, mis vanan eläd, si̬i̬ om vaev Krk; jah alamb `oĺli vanast elu küll, aga parembide es saa; mes om talu`tüt́rigu elu, paĺlass luu ja palanu koorik Ran; elun tulep viśt jälle midägi muudatust, elu käänäp üsnä tõese poole; tõesel om `endäl naene, a temä tükip tõese elu vahele ja aab tõese elu nii alvass Nõo; oh sa `taivake, kudass `kiäki oma `ellu ülevän piäp Rõn; ta `naksi mu elu pääle `käümä (kiusama) Har; Piimä pääl suvõĺ tu̬u̬ elu neh oĺl Rõu; timä taht ka iks ello elläʔ ilosahe Vas; kalast elo siin kottal ollegi Räp; umah eloh pidägu‿i `võĺssi Se; inemise jelo kui rataśs: lätt `kuiva pite nii muta pite, nii lätt kivve pite, nii lätt hämmet pite Lut
8. elulaad, ‑viis, ‑kombed; elujärg `kehvas elus ja `puuduses on saand `kasvatata neid (lapsi) Hlj; Elo ku `ilvessel, põlv ku `põtrakesel (vabast inimesest); sie on üks `kitsas elo, ei õle inimisel süä ei jua; `jõute elo Lüg; nüid noored tahavad `kergemad elu Muh; see pole kellegi elu olnd. seal oli sant elu mul Phl; mol täis `kindine elo, ei saa `jalga `kuskile kottu ää viiä; ta `lennas ea `kerge elo peal Mar; see talve elu teeb mu nõdremas Han; lääb kibeda elu `otsa (abiellub halva mehega) Ris; ja nüid olen selle aa kõik üksikud elu eland Ann; [abielurahvas] elavad rahulikku ja puhast elu Trm; vai si̬i̬ ühen elo, pualemehen, one kedägi; kõhna elo sa eläd; õt́sib `õlpu elo Kod; tema on `kergel elul (ei tee rasket tööd) Lai; [talvel] siss oli tare elu (tubane töö) `rohkem Pst; seast elu ei joole `ernen ka, miul om ää elu Krk; [olen] iki `kurba `ellu elänu Puh; ütsindä elu om kõ̭ige paremb Nõo; ei olõ vanan ää elo, iho om `kange ja tuim Võn; nüid eläme `väikest ellu nüid ei ole meil nii `suuri t́siku Kam; tu̬u̬ oĺl mul kõ̭gõ `armsap tu̬u̬ vana`aolene elu Krl; no um taa elo sääne, et ait um sälähn, taba kaalahn, tagavarra olõ õiʔ Rõu; kuŕal elol saa kuri ots; kõ̭iḱ eloʔ ommaʔ ärʔ eledüʔ, no om taa viimäne; vaiv vanass saiaʔ, vanal hüä elo Vas; `vaesõh eloh, armõtohe olõ ma elänüʔ; `tõistõ `jello lätt [abielludes] Se|| (väga heast elust) Ia elu kui `muaneme `naisel ja `möldri sial IisR; Elu kui ernen, põlve kui põrsal Hel; elo ku immissel, põli nigu `põrsal Rõu; Elo nigu `hernel `maśka`pinre pääl Plv; Elo niguʔ `herneh Vas
9. majapidamine; talu(koht) laut oli, kõik lahutasime ära - - `selles elus (poja majapidamises) kõik siin IisR; nu̬u̬r mi̬i̬s tahab elo `siädä, ei õle `seńtigi; vedi maja`kruami, kõik mes elole taŕvitab aga Kod; mõned abielutavad sääl (Siberis), on `säädnud elu `sisse Äks; ku ma `lu̬u̬me pidäsi ja elu sehen (oma majapidamises) olli; `surri ärä kiḱk elu jäi maha Krk; suuremban elun oĺl tü̬ü̬tegijit `rohkemb, vähämbän elun oĺl vähämb Ote; ei olõ˽mul `aiga, mul elu kaia˽kotun San; Olõ˽nigu hao seen (tööga üle koormatud) ti̬i̬˽`rahvallõ süvväʔ, taĺlida ellu ja võta˽`kartold; meil om suuŕ elu: kümme `lehmä, ulga `laḿbid ja t́siku Urv; kos eloh paĺlo inemiisi, sääl tulõ paĺlo ütelüisi; tä häöt́ innembä `kaśse elost (majast) ärʔ Plv; esä `tahtse ka `endäst ello, tuĺl siiäʔ, ehit́ rihetarõ `pääle; lihha mõ̭nõh eloh oĺl `veekese Räp; `kõikõ nõvvo `riistu jeloh vaia Lut|| (iseseisvast elust, abiellumisest) igaüks oli ikke oma eludes juba (elas omaette) Hlj; elu akatuse `põlbes sai ikki viletsust küll koa `nähtud Mär; ta akkass vahel oma elu eläme (abielluma); latse teeniv egäüits ja piav oma elu Krk; latse lähvä oma elu pääle, mes mä ütsindä ti̬i̬ Nõo; ku ma oma elule sai, söögi`puudust meil es ole Ote; ma˽taha tu̬u̬d et, tiä kah umalõ elulõ saa (abiellub) Krl
10. hoone või hoone osa a. (igasugune) hoone, ehitis – S saare puu `kasvab elude lisidal; kabel on kirgu ajas - - sihand kivi elu; Ütsa elus (palvemajas) keis teise pühabe öpetaja Khk; Vana `kartuli elu (kartulikoobas) Mus; kui kerk irmus külm `talve oli, siis ristiti kergu elus (kirikumõisas) Krj; elu `nöumbud Pha; lammaste elus oli pisike ahi, seal viheldi; üks o kala elu, teene vilja elu, kolmass riiete elu. nee oo ühe raeda all ne kolm elu Muh; vea rattad elu `alla (vankrikuuri); palvelu (palvemaja) Emm b. (rehi)elamu, elumaja; eluruum – S LNg Kod Urv VId mo vanamad pidasid ühe teise mihega maid kogu. teine elas oma elus ning teine oma elus; elude `palged vastamissi [linnamajadel] Jäm; piab `akma elusid `kraamima Khk; ma oli elu taga `marju noppimas Kär; olime kalame elus `kortris Mus; Eluotsaseinas oo kaks akent, üks toa, teine kambriake; `Tiuliste elus olid vanasti `seiksed roovialused `mõisates; Eluesine pühiti vanasti iga `laupa kenasti `puhtaks Kaa; kotsib `peale oma elude `ümber Jaa; elu esine `olli ikka kohe lõunat; eks te tulge elu `sisse koa Muh; Elud täna na `lämmed Rei; seal oo koa üks elo, kus üks vana inimene elab LNg; puadi uksed o `kińni aga elo pu̬u̬lt (korteri uksest) lähväd `sisse Kod; ostõti tu t́sit́sirät́t kah, ku haŕokõnõ tuĺl `ello; [toonekurgi] ei või elo `lähkeiste [lasta], õt tu̬u̬ kand `huśse kokko sinnäʔ noile `poelõ Plv; `kärbläse`rõipit om nii paĺlo et, pakõ˽vai elost `vällä Räp; jeludõ maja (elumaja) Lei; vaia jelo kabistaʔ Lut c. majakorrus – Kod M Ran Puh Krl akata kualimajale tõiss `kõrda piäle ehitämä. eks siis `panta preili ülemise elode piäle Kod; tõise elu pääl Trv; kate ~ kolme eluge maja Hls; karanu tõse elu päält maha, sadanu `surnuss Hel; `õkva kabeli veeren ääd kätt om tu̬u̬ kate eluga maja Ran; ülemine elu om majal `vastsõmb Krl
11. ese või selle osa a. toos, karp kella elu; prilli elu; `kumpassi elu Emm b. sahtel, lahter; vahe(ruum) Kui mo liigesnuga sääl seljakoti teises elus ka pole, siis ma küll unudasi ta kodu; Penaa·lil mütu elu Rei; rahakoti elu; kolme eluga kott Phl; [tagumine] `kanga lahk on `kanga elu LNg; kui sotivahed vähiksed, siis oo ühes `sumpas metu elu Rid c. Kate eluga ammed (särgid, millel ülaosa linasest, alaosa takusest riidest) Hls
12. eluase; kodu `nahknär linnab `öhto iĺla, puu kannu sees, kus ta elu on Khk; [läks] siiss seda `mõisad omale elule `korda `siadma et, tema akab sial elama Pal; si̬i̬ (häll) om latsel üit́s elu Krk; suvõl ollõv tä `Eevaĺdi majahn elol (korteris) Rõu; ta‿m ku `tuhkru, ei lääʔ elost `vällä (istub alati kodus) Plv; siih kala ello olõ‿i - - siiäʔ `maŕja `laskma tulõ Se
13. püsi, asu inimene saa siis elu mitte ku need (mustad tiibadega sipelgad) `ümber tulevad Emm; ema küt́tis `ahju, siis oli tuba `suitsu täis. isegi kaśsil ei old elu `olla KuuK; näd ammussavad valusass, ei anna elo `koski sul; sedä elo sul ei õle, sul one silmäd alate vett täis; ta näeb ärä, et meie siin üvä eloga (rahulikult) issuma; ühel vahel munadel ei õllud elo (mune kulus palju) Kod
14. (intensiteedisõnana) a. laus-, väga (tugev); üpris, lausa, täiesti Ta sai mu kääst elu mau`täiä [peksa] Jõh; elu`iidne vana puu, küll tema oli `õisa täis; elu`iitsed majad olid Ris; [hobune] elu `neĺla pani `sinna taha `otsa Plt; Saeluull oma `ütlemisega KJn; Saelukurat, vällä võtab enge Pst; elu tuult aap `sissi põrmadu alt; kummi `tuhle (kingad) periss elu vett täis Krk; nä ommaʔ elo kavvõh; elohüä; eloillośs Se Vrd elumane b. (vähesust rõhutavalt) Enge terä, elu terä Khn
15. (hüüatustes) meite sõnad pannatse `kirja, oh `elde elu Han; Oh sa elu (imestades) Amb; o elusõkõ, om taa ka‿ks tüü (kirudes) San
eĺu → heli
elu|ajane eluaegne elu`aased asjad LNg; pannakse eluajaseks `vangi Mar; esä ośt mulle si̬i̬ räti, si‿m mul eluajane mäletuss Nõo elu|ajastaig eluaasta iilätsest pääväst `algu mul vastanõ eluajastaig pääle Har elu|allikavesi eluaĺlika vesi fig viin – Äks elu|alustus me pidime elualustusess kõ̭iḱ `ostma `eńdile, kõ̭iḱ eläjä ja, obese ja, majakraami Nõo elu|ase maja, peavari; elukoht `Tuomiku küläs sääl oli `keigil kolm vakkama maad. no siis eluase oli VNg; Ja inimesel polnd päris eluasent koa mitte, sa olid `mõisa `ärra oma Pöi; senna meie eluaseme `juure nad (ussid) ei tuld Koe; ei jõlegi `koskil eloaset Kod; miants si̬i̬ eluase olli kah? Krk; näiss kos ma `endäle eluaseme levvä Nõo; nimä `andava mullõ karjamaa pääle vakamaa ja kuuõndikala maad - - eluasõma pääle tetäʔ Har; Surm võt́t `rätsepäl altkäe kińniʔ ja vei timä `mõtsa uma eloasõmõ mano Räp
elube|auk auk lakka või pööningule pääsemiseks Elubeouk oli majas sääl kus einad said üles `aetud Jäm; Vanadel eludel oli elubeauk katuse esiräästa all, uudel majadel oo elubeauk änamasti maja otsa sehes; Talveks pannakse elubeaugule luuk ede Kaa elube|kartsas laka-, pööninguredel Elubekartsas oo elubeaugu all Kaa elube|luuk laka-, pööninguluuk Kui maja oo järsu- vei poolkäävlis otsaga, siis pannakse elubeluuk ingedega ede keima Kaa
elu|kõrd 1. elamine; elulaad, ‑korraldus akavad kõhe perede `viisi `niiskesed elokõrrad siin mual. ei lähä `õptaja `juure laalatama; elä õma elo`kõrda nagu kõrd ja kohus Kod; kui sa tahat `õiget elu`kõrda, siss piat tõist`mu̬u̬du elämä Nõo; temäl `oĺli oma elukõrd, latse oĺliva Rõn; tõsõ viha alh ollõv kõ̭kõ rasõhõp elukõrd Har|| tämä tunneb masinite elo`kõrda (ehitust) Kod
2. majanduslik olukord, elutase; (korras) majapidamine mul on siin kõik õmad puud ja õma elokõrd Kod; sääl `olli illuss elukõrd, `kõ̭iki `olli külländ Nõo; Vanast oĺl talo`rahva elokõrd õ̭ks `väega vilet́s Räp
Vrd elukord
elu|tilgakene dem < elutilk laaletasse ike sa elutilgakene Äks; võtame sedä elu tilgakest ka vähä Hls elu|tilk hum viin – Hlj Rak Trm Krk Hel nu, ka elu `tilka ka võtide sääl või Krk Vrd elutsilk elu|toss elu(vaim) mul jäi joba eńg `kińni - - elutoss joba `väĺlä minemän Nõo; vaist ku elutoss man, vaist siss praavuss kui ärʔ San; sa‿i jõvva˽`hoitagi man taad elo `tossu Plv
elutsama, elutsema elutsema (‑o-) spor eP(‑ä KJn; ‑sa- Kod), TLä, ‑e M San, ‑m(m)a RId, ‑õm(m)a hv V(‑e Krl)
1. (kuskil) elama Jättimä `kõige `nuorema [venna] kõhe isa kõha `päälä `sinne elotsemma Jõh; Kivi varede ja aide sihes nad (nirgid) elutsevad Krj; putermańn elutsede `laevõs Khn; kajakad elutsevad metsa `järvedes IisK; linna elu temale ei `meeldi ega tahnd sial elutseda elupäävad Lai; kos nirgi elutsevet sääl obese siginevet Hel; ei tiiä kos ta nüid piass elutsema Nõo; elotsõss ütte`viisi (käib tihti) sääl Plv Vrd elutama
2. elus olema; tegutsema, elumärke ilmutama ta elutseb alles, põle veel surnd `ühti Kse; ta (öökull) `ü̬ü̬si üksi elutseb, ei taa `päeba ei lähä kusagile Mih; kukeari ja `paldsam nemä `talve ei elutse Krk; na‿mma tuima naa jalaʔ, ega naa enämb ei elutsõʔ Har
3. teat tingimustes elama pian oma `eidega elotsemma - - `õlgu siis üvä ehk paha Lüg; kis vägä kõhna (vaene) one ja akab kõvima [siis] `ütleväd et, akab õege elutsama (jõukamaks minema); üks elutsab üväss, tõene elutsab alvass; `vaesel viisil elutsab egä pidi Kod; kuiss nu̬u̬ Juhań Mat́aga elutsõsõʔ Har
4. elatama; elatuma ma oli `kölblik veel, et ma ennast elutse Pha; sellegä meie elutsasimagi. `ulka `lapsi õli Kod
Vrd elutama
elutus elutu|s hv Ris Ksi/‑d-/, ‑ss spor T V(‑o-; -śs Räp Se), g ‑se, g ‑sõ V
1. elukoht a. elamu; (talu)hooned mudu üks elutus (väike koht), pöle ta suur kedagi Ris; meie eludus ei ole suur Ksi; olgu ta nii `väike ku ta om - - aga ta‿m miu elutuss Nõo; `väega paĺlo tarõsit vai elotuisi oĺl Mäkip̀ääl Võn; täl ei ole kedägi elutust – ärä lagunu Kam; Laśnitsa eläsi aida all. Ku `valgõ˽laśnitsa oĺli elutusõn, sõ̭ss üteldi `valgõ hobõsõ häste edesi minnev; Ega rot́i˽tähendäse˽katu, ku neid elutustõ paĺlu sugõnass Urv; mul olõss hää mi̬i̬ĺ olnuʔ, kui ma uma elotusõ olõss raba su̬u̬ pääle tennüʔ - - a ega elotuss ei olõ˽kübäräss ärʔ `nõstaʔ; koh elotusõh sa eläde Plv; tetäss jäl vastast elotust; ei tiiäʔ ma neid elotuise, ei olõʔ siin elänö Räp b. eluase, korter sääl majan om kaits elutust, minijäss eläp sääl tõesen poolen Nõo; sääl [linnas] tõse elutuse man om täl `tutvit `rohkemp Kam; ahu perä nulgan sääl oĺl perreme elutuss [rehetares] Har
2. elulaad, ‑järg a. majapidamine; talu muud `lu̬u̬ma elutusen ei olna, kikass kanaga kakelnava sääl muru pääl Nõo; Kurõmäel oĺl kah periss suur elutuss – neĺlä hobõsa krunt; Sulasõnaasõl oĺl õks uma osa maad ja pedi `lihmä, oĺl esiʔ hainamaa. Sulasõnaanõ is putuʔ uma elutusõga maja manuʔ; tu̬u̬l om esi elutuss. lihm ja˽t́siga, latsõʔ ja˽miiśs Har; sääne elotuśs oĺl, et es olõ [viljapuu] `aida kohe tetäkiʔ Räp b. elamine, elujärg näide koton om periss iĺloss elotuss Kan; noʔ om kõhnass jäänüʔ, silmä˽`t́sompu sattu, ei olõ `miaki ellu ei elutust eiʔ Har; hüä, halv, rassõ elotuss Se
Vrd elamine
3. korrus tõsõ elutusõ pääl, om tõsõ kõrra pääl Urv; lät́s `päälmäiste elotuistõ; katõ elotusõga `härbäń; `mäemäne elotuss; ja sai kaʔ maja tälle kolmõ elotusõga Se
elu|viis (kõlbeline) elulaad tüdrukul oli laps, küll siis põlastati ja laideti, et elu viisid `kuśkile ei `kolva Mär; `puhtad eluviisid PJg; si̬i̬ (tüdruk) ütelts õige laia eluviisige olevet Krk; tü̬ü̬ tegu ei massa midägi, ku eluviiś alb om Hel elu|vits mõesta mõesta mõõlu`vitsa, igävetse eluvitsa, pikä puu põrutussvitsa = viśt aabatsi tähe Nõo elu|värk elamine; majapidamine neil õllud obesed ja eläjäd ja õma eloväŕk Kod; temal om sääl kauniss kena elutuss. eluväŕk om joonen Ote; no ei olõ enämb `laata. halvastõ om kõ̭iḱ eluväŕk Har elu|õhk elu(vaim) jäi viel elo õhk `sisse [haigele] kui minä `vällä tulin Lüg; nii kaua kui seda elu `õhka sees oo Rid; Inge `eitmist küll olen `kuulnu - - eluõhk läheb `väĺla Hää; kui ma sinna lätsi olli täl viil elu `õhku sehen Puh elu|õnn Kes unes näeb ahju lagumist ja kerise varisemist, sellel lõppeb leib kääst ää - - elu õńn kaub ää Pöi elu|ärbän elumaja elu `ärbän om päält saa `aasta vana Kam elu|ülespidamine elatis Et `saada perele `leivä`korvast ja eluülespidämist ka `talvel, tuli `käüä `ülgepüüss Kuu
ema ema R eP(ε- Khk Mih) TMr MMgT Lei; emä Kuu Lüg Vai LäLo Vig Var Tõs Khn Saa Juu Kod spor VlPõ, M T; jema Aud Lei, ‑ä Kra; imä Võn V; äma- Mih
Tähendusrühmad:
1. (üks lapsevanemaist) ema
2. (mitmesuguseis väljendeis) a. (võrdlused) b. (mõistatused) c. (ilmekad ütlused, kõnekäänud, vanasõnad jne)
3. (kõnetlussõnana) a. perenaine, ‑ema b. vanaema; ämm
4. ema funktsiooni täitja a. kaasanaine b. kadri- või mardisantide juht c. tegelane mitmesugustes mängudes
5. (loomadest, taimedest) a. emasloom; emaloom b. emamesilane c. emakanep
6. (millegi) alus, tekitaja a. ka fig, alus, alge b. esimesena loonud viljapea c. (vana) seemnekartul
7. paadi või laeva osa a. kiil, põhjapuu b. (lootsiku) põhjalaud c. roolitääv
8. (millegi) olulisem või kandvam osa a. (särgi, jaki jne) kehaosa b. (kalapüünise) pära c. tuuliku püstvõll d. (muud)
9. (veekogus) a. veekogu sügavam (voolu)koht b. auk jääs nooda väljavõtmiseks
10. tungaltera
1. (üks lapsevanemaist) ema emäst (kui ema suri) jäin mina `neljä `aestaseks Kuu; Ema ei tõhi `põlle lappida, siis tütar lähäb ukka; senel `lapsel ei õld emädä egä isädä Lüg; Kes ema lüeb, `sellel `kasvab käsi `auast `välja Jõh; `piened `lapsed `purrod ~ `immod emä `nännä Vai; oma ema `kutsusid [lapsed] memmeks Jäm; esiti pisemald ikka taet ning emm, suuremald ikka isa ning ema Khk; aga ega öö rehel ma pole käind, sääl emad ning isad käisid Pha; see tüdar o emase tuln, ema nägu; naese isa ja ema elavad teese kohja peal Muh; ema [sõna] tuli pärast, enne oli eit Kir; mu emä isägä põln kummagi `koolis köin Var; ja emasid `üeti `jälle vanaema ja noorema, kui `jälle kaks majas olid Mih; minu isat-emat olid jah siit [pärit] Aud; ja `käśti mind emad `kooli `tulla Hää; minu isa-ema `oskasid `selgest lugeda, kirjutada ja rehkendada Kei; meil oli ikka ema [sõna], mammad olid `linnas Juu; te `eńdi emad ei ole enam? Ann; [tüdruk] akkama `uopis emast `suama; mu oma täis lihane ema VMr; `tütred tulid emasse, pojad isasse Iis; kirju ema (võõrasema) Trm; pojad o `emmä lähnud; näd õlid `üste emäje, aga tõesel tõene isä Kod; me oleme ühest emast Äks; tädi on emä õde Vil; mia pidi emäle (ema vaatama) minema Hls; lihalik emä om kellest sa `süńdunu olet; `langu `ju̬u̬ma tulev noorigu ja nu̬u̬rmehe emät esät Krk; ega `võ̭õ̭ral miu `vasta iki toda `armu ei ole, mes omal emäl; miu emäkadunu ütel, mia onde es saa küll `pessä [mõisas] Ran; emäst `olli mul ka joba `ammit Puh; `tütre emäl `piava `lahke käe olema; kaits emäd ei `kõlba üten ku̬u̬n. poeal `olli emä ja naesel ka `olli emä, oh sedä pahandust; ku `tütrele panna emä nimi, siss saap `tütrel ää õńn Nõo; emä esäga kõneliva, et aganit `pantu leeväle `sisse Kam; mõni (sõna) lääb emäde (ema keele järgi) Ote; ma `mõtli et üle `ku̬u̬luidõ `lat́si kah hulga `lat́si imilõ auraha andass; võt́t imä (endast vanema naise) Har; mu esäl oĺl imägaʔ säidse last Rõu; kõ̭iḱ sai imäl meele ostõtuss; eläge iks ilosahe, ja piä iks immä imäss Vas; imäldä lat́s Se; `särtse `oĺli vanul jemil laulusõ; uodõtav jema (rase) Lei; [muinasjutu algus] `eĺli imä esäga jälʔ; `Kristusõ imä `umgi pühä `Maaŕa Lut Vrd emm, ime3, imi
2. (mitmesuguseis väljendeis) a. (võrdlused) Mis on `pehmemb kui ema `süüli Lüg; Kõtt täüs nigu uma imä saaja aigu Urv; Imä üśk um `pehmep ku˽villa vakk Rõu b. (mõistatused) Üks emä, mittu`kümmend `poiga = tomat, kurk Kuu; `Lapsed `juoksevad lagedat `müöda, emä `alles `luomata = `Eina `soadud Jõh; Tütar `tiine ema aher, elab `surnu reite vahel = okk Jäm; Isa pikk ja peenike, ema lai ja latergune, `tütri käsi kõberas, poja pia ümmargune = humal Han; Pojad kaunis pońtsikud, ema alles sündimata = heinasaod, kuhi Hää; isa pikk ja peenikene, ema keero veerolene, tütar oli lai ja latergor̀ne, poeg oli pisot pikergor̀ne ja nüid lääb tipin täpin `taeva `alla munele = humal Ris; Ema lai, isal pikk saba, lapsed kõik ümmargused = leivanõu, ‑labidas, ‑pätsid Äks; Immä luvvass latsõʔ kõ̭ik `laokilõ = kuhja‑ tegemine Urv; Emäl laga magu, esäl pikk sammass, latse üte ülbalise = leivanõu, ‑labidas, ‑pätsid Krl; imä alh, esä pääl, vitu vatu `vaihhõ pääl = villa `kaaŕsmine käśsiga Har c. (ilmekad ütlused, kõnekäänud, vanasõnad jne) Emätiss viel suu`nurgas, vade nää `oskavad `kergikäsed `olla (noorukitest); Emä `tuodo `saabastega (paljajalu) `käidi `ninda `kauva ku `kuoli `mendi Lüg; Keha must ja `korpane, `üäldi, et ema`tuadud `nahka ei `paistagi enamb Jõh; Ema perse taga üleskasvand (liialt hellitatud, elukogenematu) Emm; siu ema särk `kuivas miu ema aja peal (kaugelt sugulased) Kir; Ema ajab kodus `lambaga `lehma taga ja sina siin (öeld ulakale lapsele, kes täiskasvanutele vastu räägib) Hää; mis sa tõbras vihasted, egä ma su emä `lehmä ärä söönü ei ole (öeld põhjuseta vihastajale); mis sa miu pääl vihane olet, egä ma su esä emä ärä ei ole söönü id; ta (tütar) emä `perse taga üless kasunu, si̬i̬ ei tää kedägi elust Krk; olgu esä sikk ja imä kit́s, ku˽ma esi enne mi̬i̬s olõ; Imä-esä alalõ, lehmänisa vallalõ (öeld neile, kelle vanemad elavad) Har; imä sei `si̬i̬pi ja lät́s `lahki (öeld lapsele, kes pärib pidevalt ema järele) Rõu| (liiderlikust naisest; vallasemast) Emä pani `kelgu laga`otsile, tüdär ott kelgu laga `otsilt maha ja akkab vedämä Kuu; Sakisud ema kiŋŋad nii vara ää Rei; kas sa nüid emä ri̬i̬ pääle nakat minemä, emäga `võitu `latsi tegemä Nõo| (ema tähtsusest, armastusest jne) Paremb oma emä vits kui `viera emä voileib; Oma emä `koorukane paremb, ku `viera ema void leib Kuu; Ema `põlve najal `kasvab laps `ennemini kui isa `salvu najal; Enam `võõra tõrelemine kui oma ema `lüömine; Ema `süülis `pehmeb kui `saksa `sängis; Ema `armastus võib `lapse ka `kaivu `põhjast `välja võtta; Paremb oma ema õlesäng kui `võõrasema sulekott; Paremb oma ema irm kui `võõrasema arm; Sureb isa, `kaotad `puole, sureb ema, `kaotad kõik; Isa üks mats on enam kui ema üheksa `totso; Seni `lapse `piake sile kuni ema `silmad `lahti Lüg; Kuidas ema nenda tüdar Emm; oma ema vits on `armsam kut `vööra ema vöileib Rei; Kärme ema, laisad lapsed; Mees saab ikka naise, aga lapsed änam ema ei saa; Oma ema vits ja võõrasema oo `ühte `maiku; Isa sõna oo änam kui ema vits Han; Ema `viitaks uksest `väĺla, armud lähvad `aknast `väĺla Hää; Oma ema malk on magusam kui võõraema võileib Jür; isa õńnistamised kińnitavad su elumaea, aga ema `vandumised võtavad ära VMr; sureb emä, sis sõgeneb isä KJn; kudass emä ehen nõnda om laits perän Krk; paremb om üte siĺmäga emä, ku katõ siĺmäga esä; emä piśtäb rinna suhu, aga mi̬i̬ld ei piśtä pähä Ran; Imä `põĺvi nõ̭al kasusõ˽latsõ˽paŕõmballõ ku esä villäsalvõn Urv; Paremb uma imä must pudõr, ku võõra imä võidleib Krl; kütüse kesvän kasusõ magusamba `nakrõʔ ja hoolika imä põllõ vaŕon teǵüsämbä˽`tütreʔ; Sõ̭sarõ arm `sõklanõ, vele arm vesine, imä arm igävene Rõu; jema nisa `pondav `suhtõ, bõt mi̬i̬lt ei d́õudav pondaʔ pää Lei; leib olõ‿iʔ mińnij, `kiisla olõ‿iʔ imä Lut| (laste tänamatusest ema vanaduspõlves) Üks ema `toidab `kümme last, a `kümme last ei `toida üht emä; `Üeksa last mahub emä `põuve, üks emä ei mahu `üeksa `lapse `õuve Lüg; Seitse last mahtus ühe ema pöue, ema ei ruumi ühegi lapse öue Pha; Üks ema toidab ühüssa `poega, aga ühüssa `poega ei toida `ühte ema Han; ühe ema `põlle mahub kuus last, aga üks ema ei mahu kuue lapse `õue VMr; emä söödäb ja kasvatab ütessä last, aga ütessä last emäd ei `jõvva `sü̬ü̬tä Nõo; Ütessä last kasuss üless üte imä hõlma all, a ütsel latsõl ei olõ ruumi ütele imäle Krl
3. (kõnetlussõnana) a. perenaine, ‑ema Naine läin `naabri ema kääst nöu küsima, et kudas `kurjadest `vaimudest `lahti `saaja Krj; teese pere ema `soatis `siia Muh; Tiige ema `ütles mo emale, et sa `ketrad surma tuńnini Vig; Juba saana ema tuli peale mede poole, kamsud kainlus PJg; nende (naabripere) ema elas ka sada üks `aastad vanaks HMd; mina olen vana inime, kõik üiavad mind emaks, aga ma‿i ole nende ema JõeK; Moori ema lõi oinas maha Lai; Otebä emä tulep pühäbä siiä Nõo; ollu ku sourõ jemaʔ (emandad) Lei b. vanaema; ämm ema (ämm) oli ikka ees perenaine, ma oli ikka töötegija Krj; vanad isäd emäd (vanavanemad) oo vanas `surnu`aedas Vig; mehe või naise vanempid kutsuts ämmass ja äiass, mõni `ütleb `jälle esä ja emä Hls; kos minijäss kotu om, sääl om emäga ike `ütlemist Nõo; meil oĺl mamma (ema kõnetlussõna), selle et vannaimmä kutsuti imä, latsõ˽ka `üt́liʔ vannaimmä imäss Vas Vrd emm1
4. ema funktsiooni täitja a. kaasanaine esimees ja ema läksid ede [laulatusel] - - siiss jo se pruudipaar `järge Mus; pruudil oli ema `seltsis. `üiti ema, see oli mu vennanaine Jaa; ema `peksis [pruutpaari] aseme läbi, `peksis kirbud ää Pöi b. kadri- või mardisantide juht kadri `öhtul siis ema `korjas [andeid]. kadride emal oli `söuke egabäsed `riided - - ta oli ikka ema, vanem, teised olid ta lapsed; [mardi] isal oli ikka kepp kää - - ema `selgas oli `jälle kot́t Krj; [kadri] emal oli `valgest `nartsudest titt süles Aud; [mardi] ema [siis], kis tegi sukka, läks [selle] `juure, et lapsed tahavad `süia - - emal õli üksipäeni kot́t - - kui ema ära `mangus, `ańti teestele koa. `võt́sid `istusid maha, ema `ańdis sialt kot́ist Pal; mardi`sańtide emä KJn; kadri`sańtel olli emä, emä võt́s `ende kätte `viĺlä ja raha, mis `anti Krk; esä ja emä lätsivä i̬i̬n `siśse, laoliva oma märdi `laulu, tõese `oĺliva latse Ran; Kadrisandõl oĺl imä kah. Tu̬u̬ oĺl ka˽hańdsakohe `rõiveh, vanakõnõ Se c. tegelane mitmesugustes mängudes sabastikku `mängimine, üks õli ies, kie `püüdas, edimane õli ema, kie `oidas `poigi Jõh; Köige suurem tüdruk, see `pandi siis [mängus] koera emaks - - Siis tuli öks vööras väljast ja küsis `poegi nime `järge `osta. Kui selle nimelisi oli siis `ostis ema kääst ää Krj; [lambamängus] ja siis see `jälle kis ringi sees oli, see oli emä - - ja emä ikke laulab Mar
5. (loomadest, taimedest) a. emasloom; emaloom kõik `luomad isäsed `õtsivad emäsid taga, aga `tetre ja `metsis, vata emäd ajavad isäsid taga. kui emä `kuuleb isä `laulu, siis lähäb `lennab `sinne `mängo; obone on `kolme `varsa emä Lüg; lehm on kolme vassigu ema; kaks talle ema (imetavat lammast) surid ka εε selle `aiguse käde Khk; utt `seuse sama musta `pεεga, na ta emagid oli Käi; isa [luik] `lindab `sirge kaelaga, emal on köver kael Noa; [tibud] emä oole all alles Mar; sia `põrssaid piab ka `valvama, ema ju tahab ära magada vägisi ja HMd; [pardi sabasulgedest] saab ära `tunda, kes ta on, isa või ema VJg; tõu puĺl õli, aga emä puhas eesti verd; üheksä poja emä oo vana [lehm]. minul õli viie`tõisku poja emä; talleksed o kõik emäde mao all nõnna arad Kod; vars igatseb nii emad taga MMg; `taeva kits ja `taevasikk. emä mekutess mehee-mehee Hel; tõenekõrd sünnib küll emä `mu̬u̬du vars Nõo; [sügisrändel] kurõ˽`lätvä mõ̭nikõrd `kolmõ `handa, imä i̬i̬hn ja, latsõ˽takahn Rõu; tu̬u̬ varsakõnõ käve tu̬u̬d [surnud] märä asõnd `kaema kõ̭gõ, nii `väega hoit́ immä Vas; kual jo pojaʔ ommaʔ, tuu om imä ~ imälammass; imä [kass] kand kõ̭õ̭ `poelõ `hiiri ja `t́sirka; imä alonõ (imev) põrss Se|| fig Sureb obu maksab nahk, varsa ema elab ikka veel (öeld, kui midagi on kadunud) Pöi; sukku tuleva soepoja, `emmä emmissepoja Nõo; `immä `lätväʔ iḿmisepujaʔ, sukku `lätvä˽soepujaʔ Rõu; imä `perrä vars virk Lut b. emamesilane või ‑herilane mesi `linnud mis emäst tehässe, sie tehässe eri tuppe; emä on pitk ja `pienikene. kui emädä ei õle siis `lähväd [mesilased] puust `vällä kõhe Lüg; kui pere `eitmine on, siis keik lähvad ema `järge Khk; ema sai `otsa, pere läks `puusse tagassi Mär; kui poead akkavad `väĺla tulema, siis emä laulab. emäsid tehatse iga `aasta `uusi Var; erilase ema on suur ja lai; [pereheitmisel] kui uus ema vääĺa tuleb, lüövad [mesilased] `lahku, muist oiavad uue, muist vana ema `poole Amb; vanass õlid naesed nagu eriläse emäd, `keskelt piänikesed Kod; mesiläste emä KJn; mesilinnu emä Krk; tu̬u̬ vana emä ku ta saana, siss `murdna tolle noore emä ärä Nõo; vanast oĺl imä piḱk, vanast kutsuti kõlladsõ `persega imä. noʔ om mustõmb ja vähämb Har; vana ~ noorõ imäga pereh Plv; imä tege puja`haudet; noorõl imäl om peenikene helü; edimätse süĺleme `aigo‿i laalaʔ `kumbkeʔ imä; `meh́tseʔ esiʔ `tapvaʔ tõõsõ imä `maaha, ku süĺlemet ei lasõʔ Räp c. emakanep teised o koerussed, teised o emad; kui emad saab ää `väetud, siis pannasse parsile `kuima; koerussid saab poole vähem kut emasid Muh
6. (millegi) alus, tekitaja a. ka fig, alus, alge `Küünlä`päivä sula ja mareti`päivä poud on `näljä emä Kuu; [linnastele viinaajamisel] `pandi kuum vesi `pääle, `sõisas ja `jahtus `vällä, `pandi `pärme `sisse, siis õli emä (käärimisvedelik) `valmis Lüg; küĺm on änameste kõigi `aigoste ema Kul; neli peret (taru) `pieta kust peret ei `võeta nied on emad VJg; maa om egä eläve enge emä, maast saap egäüit́s `toitu Krk; päiv (päike) om si̬i̬ kes meid elätäb, `kõikide emä Ran; maatüḱk om iki leevä esä ja emä Puh; mõtsa imä, vana petäi kutsutass Lut b. esimesena loonud viljapea odra, ruki ema Mih; [rukkil] ema tuli kõige `enne `väĺja tuppest Trm c. (vana) seemnekartul Ma pane vana emä, mis on tugevam, [kartulivõtmisel] pis(se)tega ühte korvi Tõs; metssiad söid kardulad ära, emad jähid alles HMd; ma `ku̬u̬rsi `endäl perämätse `kartuli ärä, n‿om nigu emäse; `kartuldel piab idu ärä `murdma, muedu lähävä emäss Nõo; näet see emä om, nii illuss kõva et San; kardoka imä Vas
7. paadi või laeva osa a. kiil, põhjapuu – SaLä Pöi Hi spor L laeva ema, keige esimene kut sa akkad `laeva tegema Jäm; taga emast oli läbi auk, kui laev `maale tömmati, vesi `jooskis `väĺja Khk; `kaltsoni puu pannasse ema `pεεle Mus; [paadi] `vannad `pandi ema `otsa Pöi; paadi ema `olle tammepuust Phl; laeval pannatse kaared ema `peale ja siis akatse `planka `ümmer panema Tõs; Puadi kiil pannassõ `pulkõga emä `külge Khn; paadi ema on paĺgist `väĺla tahutud, pikuti paadi `keskel Aud; ema pääl tulevad laeva pańnid. ema on männa `puidest; Suure laevadel `pantaks vi̬i̬l kiil ka `alla ema `kaitseks Hää; paadi ema kelle `ümmer akatakse paat tegema. jäme puu ots `püsti. kaared ema `küĺgi ja kaarede `küĺgi lauad Ris b. (lootsiku) põhjalaud tiävid pannasse plangu emä `küĺge `kinni Var; emä `pantse kõege `enne, põhja laud on emä - - emä `piäle kõhe `eeste `pantse piäpakk ja tohopakk. siis kuarud; `venne põhja piäl on emä `venne emä, siäl piäl seesäd Kod c. roolitääv Rooliema aa alumese otsa tapiga kiiluotsa pεεl kandmas. Ülemene rooliema ots uladab läbi ahtriteki üles - - Rooliema külgis käib roolileht Emm; Roolpinn pannaksõ rooli emä `külge Khn; `kookre august tuleb rooliema läbi Hää
8. (millegi) olulisem või kandvam osa a. (särgi, jaki jne) kehaosa särgi ema. kui sool pole `käisid `pεεle `aetud. särgi ema juba `valmis Jäm; jöki ema Khk; [endisaegse särgi] `kainlaalust lapid olid nelja nurgelist, ema ja `käise vahel. pitk säŕk, see `üiti emaks. särgi ema ühest tükist, siilud vahel, et laiem oli Jaa|| naiste särgi pihaosa `hammõ imä˽ koi peeńokõsõ˽linadsõʔ, nu̬u̬˽pańni üt́si sukka, `hammõ immä või is paarõ sukka `panda; Särgil oli paklane labane hand, peenükesest linatsest imä ja katsanitsega puuvillane käusserõivass Se b. (kalapüünise) pära mõrra imä Vas; imä suu [kust algavad nooda tiivad]; nooda imä om nelli śuld; ku suuŕ nu̬u̬t, om imä takah katõsa śuld; kalla om, lää‿i `immä; võrgu imä, tu om perä, kohe kogonõsõ kalaʔ siśse, ku loomuśs kistass; Leesuvast püvvetäss meresega, imäldä talvõl ijä alt, sääl ei saaʔ imäga vitäʔ, suvõl püvvetäss imäga; kala`püüdmise man oĺ ga haaḿ [tindi]nooda imä ḱüleh Se c. tuuliku püstvõll tuuligu ema, suur jäme puu mis see tuuligu ülal peab Jäm; Aamõ `veske emä `püstü Khn d. [karbi] kaan [ja] ema (kere) Emm; (voki) ema van ~ pesa u (voki kabi, süda) Ris; mõõgade emä kos [ropsimasina] mõõgad kińnitet Kod; voki emä (rindpuu) Rõn
9. (veekogus) a. veekogu sügavam (voolu)koht vesi on emas (jõesängis, mitte üle kallaste) Vän; jõe ema oo kõege sügavam koht, nihuke reńn jões - - jõe ema `kohtas `kõrkjas ei kasva Tor; jõe emas - - sialt jooseb vesi vaĺlemini Tür; `Peipsil õlema kua emä, jõgi `keskel, kõege sügäväm kõst Kod b. auk jääs nooda väljavõtmiseks ma satte `emmä `sisse Hel
10. tungaltera emad ~ rukki emad IisR
emakas emak|as Pöi Emm Rei spor L K, Iis Trm ‑g|as Jäm Khk, g ‑a; emäk|äs g ‑ä LNg Vig(ä-) Juu KJn, ‑ass Hls Rõu, ‑gäs g ‑kä Kuu; ema|k Ote, g ‑ku Lüg Kad Ksi Rõn, ‑ka Sim; emä|k g ‑ku Lüg(n ‑ku) Krk Nõo(g ‑ka); n emaka VNg, ‑e Kär; imäk Se
1. söögitoru, ‑kõri – Kuu spor L K, Trm emakas oo see soon, mis kurgu kõrvast lähäb; emaka soon `antakse [looma tapmisel] koera kätte Mär; see, kust sa `toitu alla `neeläd, see oo emäkäs Vig; inimesel ikke söögikõri, `loomel oo emakas PJg; toit akab emakas `kinne Ris; `kaśvja on emaka suus Hag; iga ühel on emak, inimesel ja luomal ja Kad; sü̬ü̬k läheb emakusse ja `ińgamine käib kõri august Ksi; emakas on kõri küĺles SJn
2. hrl u emase olendi suguelund, emakas sel käi emaka `välläs. `selle `pandi emaka `paigale VNg; igä emäse `luomal on emäku kie `poigivad; [lehmal innaajal] emäkust `juoksevad `nilvad, tämä puhastab siis oma emäku `puhtast; kolm kuud on emäku suu `kinni [enne sünnitust] Lüg; veistel oo vahel emaga `aigus Khk; Teab suur emakas oli [lehmal] ikka `välja tulnd Pöi; vaist olli ike latsekoda, nüid om emäkass Hls; ku laits `sündüp, siis lääp emäku suu `valla Krk; vähk (kasvaja) es saa `muale vi̬i̬l `juuri `aada ku sääl emaku seen Rõn; emäkass u ~pujakoda van Rõu; latsõ imäk `hõĺlu ärʔ ~ paigast lät́s arʔ, selle täl olõ õi `lat́si Se
Vrd emakoda
3. eseme osa a. veski püstvõll, emapuu – Tür b. (voki) kabi, süda – Ote
ema|lepp 1. sanglepp must lepp on emalepp Vän; emalepal on suured laiad lopsakad lehed. kui `kasvaja oĺli, siss `tu̬u̬di emalepa `lehti ja `pańti `pääle; emalepad kasusid suure puus Saa; emälepp one mussa koreda kuarega. kui suu one ülesi uhatanud, pane emälepä lest `piäle Kod; muud ei kasva sääl (madalal heinamaal) ku emälepä `põõsad Vil; [värvimisel] särgi `musta tu̬u̬di liinast ja emälepä koore keedeti, sinna must väŕv `sisse Trv; emälepäst tetäss `tarbepuud. `läikive lehe. jõe `kaldat om täüs nii emäleppi; emälepä `lehti panni varvaste vahel, siis paŕks `varba ärä, siis es aka `audume Krk; emälepäl om lehe nigu kördsun, ja om ümäriku urva küĺlen Nõo; verevät [värvi sai] imä lepä koorist Kan; imälepä kasusõ su̬u̬˽pääl, nuist tet́ti voḱitsõõri; imä lepäst saa `paĺki kah Har; Kõllast värmiti vi̬i̬l imälepä `ku̬u̬riga˽kah Rõu
2. hall lepp – Emm Käi ema lepad on selema koorega ja `pεhmema `lehtega Käi
emb-kumb emb- spor R, Vll Muh Rei Mär Amb Kad VJg Nõo, emp- Khk Kär Rei LNg Mar Kse Kos JMd Koe VMr Trm, emm- Juu, g emma-, g `e- R; p `emba- Emm, `emma- Ris üks kahest, see või teine `Pohja ribi vois juo `emmast-`kummast `otsast vedämä akkada Kuu; emb kumb oli, kas `ernesupp vai uasupp `vastlapäiv VNg; No lihavõttest ja nelibüst siis `emmast-`kummast siis ikke tapeti vasikas Jõh; ta läks emmale kummale [poole], kas `lõuna või `põhja Muh; `Ütle ära, `emba-`kumba sa tahad Rei; emp kump, kas ma lähen või ei lähe Mar; eks sääl `emma-`kumma tuleb nüid – kas ta sureb või jääb veel [elama] Ris; kaks obust on, tule emma kummaga JMd; Vasikas kua, kui iast juua ei taha - - siis on emmal kummal viga, kas rokal vai vasikal Trm; võta emb kumb kas lammass vai oenass Nõo
emm1 emm g emme Lüg/g `e-/ Sa Muh Emm Mar Kse Vän Kos VJg Kod Lai KJn Krk
1. hrl lstk ema vahi midä emm tieb `kuhja `õtsas Lüg; vana rahvas `üidas ikka emm ning taet, nüid `üidavad papa ning mamma; esiti pisemald [öeld] ikka taet ning emm. suuremald ikka isa ning ema Khk; Elde emme tüdar (kombelõtv naine) Kaa; emmedel olid tored küidud tasud küĺje pääl Pha; `taati `emme Vän; emm, tule kojo Kos; emm anna `tissi VJg; lapsed `ütleväd emm emädä Kod; nu̬u̬r emä olevet emm Krk Vrd emme1, emmi, emps
2. vanem naine, pereema; abikaasa; vanaema; ämm – Sa Muh Emm koes vanad emmed koos, sääl oo ikka paĺju juttu; [pulmas] eideti raha ka - - pere emmele supikeedu eest; [vanaema lapselapsele] too ma leiga soole `leiba. too emm leigab Khk; Me oleme eese emmega juba ligi viiskümmend aastat paaris olnd Kaa; Emmed tulid [kiige alla] `vaatama kudas tüdrukudest ka lugu `peetakse Krj; `meite emm (meheema) Vll; emmed (abielunaised) töid `villu ninatubaka eest [kerjavale pruudile] Jaa; kellel es ole last, see `üiti emmeks; Panga emm ja Välja taat Muh|| (paksust naisest) See ösna suureks emmeks läind Pöi; sie oo igavene emm Muh Vrd ema
enamasti enamasti Jõe VNg Amb Äks Lai Plt, ‑e Kuu VNg Var Ris Jür KuuK Amb JJn ViK Trm MMg Ksi TMr, ‑st Jõh Vän HJn Amb Tür Sim spor TaPõ(‑ss Lai), Plt; enämästi Vai(‑ma-) KJn, ‑st Kuu KJn, ‑ss(e) Kod, ‑mbäste Nõo TMr; änamasti Sa(ε-) spor L(ε- Kul) Ha , Lai Pil, ‑e Pha Rei spor L HaLä, Tür SJn Vil, ‑st spor Sa, Muh(ε-) Kir Vän; änämästi Saa Pil, ‑e Mar(ε-) Vig Tõs; inämbäst Kan Räp Se/‑äb-/ suurelt osalt, peamiselt; harilikult kravud `elläd kivede all enämästi Vai; aga sääl (laiul) ikka änamast iga `aasta on rebassi sihes; `saarlased on änamasti puhas meremehed Khk; `veise kohe änamast `öötekse elajas Krj; kel (loomal) peä paelo `valge oo, sel oo ike änämäste koa sõrasilmäd Vig; mul on minev`aastane [oder] enamaste alles JJn; [soos] enamast mäńnid on, vähe `kaske ka Sim; pud́el oo enämäss (peaaegu) täis; vanass seisid obesed talvel enämäss reia all Kod; kaanid on linaleo augus enamasti, kus porine põhi Lai; suka`lõnga enämästi iki teeme kodos KJn; Suvõl õks `käüdege inäbäst `viisagaʔ Se Vrd enamaks, enamalt, enamani, enamast, enamati, enamesti, enamini, enemmast, enämbi, inämbidi
end1 end SaLä Hi; änd Khk Mus Kaa Käi/ε-/; and Khk Mus; (sag liitunud eelneva sõnaga) nd
1. (eitavas lauses kinnitavalt) mitte, sugugi leeb tä saand εhk pole saand and?; pole `tahtendgid end Khk; tä ukudas küll, aga ma‿s leva änd; sa‿p tee küll midagi‿nd, aga väsid ää Mus; emakits on kilu, temal pole end `sarvi; Kas `leiba änam pole end?– Pole end neh Emm; äi ma pole änam noor inimene εnd Käi; pole mina teind mette‿nd Rei
2. (hrl jaatavas lauses; sag täitesõnana) ju, ometi, nüüd, siis tule‿nd koju; kas‿sa‿nd seda pole näind Khk; ühekorra ond undid täsa `randas änd; pisige emane laps ma oli änd; tursapüüd ja räimipüüd oli ühed aerud änd Mus; vöi `tulla‿nd (või ta tulevat) Kaa; sääl on nii`palju `kärpsid sigind end Emm; ise Hiiumaa inimene, pole‿nd Suurd sadamad `kuulen Phl
enese (n puudub) g enese R(‑a Lüg; henes[e], [h]enesä Kuu eP) (h- Phl), `eese (ee-) Sa (`eesa LNg, ‑ä Mar; eesa Rid) Mih Nis Rap, `enda (‑ä) Lüg spor L K I, Trv(`eńdä) Pst T(endä hv Nõo) hv Har(`h-), Lei, ‑e Saa hv Vil, M(-ń- Hel) San, `indä Võn Ote, `(h)indä (‑ń-), ‑e V, `(h)enne, he- Har, `enne, `jennõ Lei, `hinne Rõu Vas(-ńn-) Lut; in hinesehn Rõu; el henesest Har, hi- Rõu, `endäst Kuu; all enesale Kir, änesele Mih, eesele Ris, `endalle VNg, ‑le Vai, ennele Lei, hi- Räp; ad hinnel Lut Kra; kom enäsegä, heneskäs Kuu, hennega Kra, hinneka Se Lut;
p ennast (‑ä-) R/`e- eP/ (h- Phl; ä- SaLä; ‑ss Kod MMg) M T hv Har, ‑est M hv
Ran, Har(h-), (h)innäst (-ńn-), ‑est V, end hv Lüg Jõh Vig Pär PJg Tor Juu Tür, `enda hv Rei, `endä T hv Plv, `hi- Plv Räp(-ń-), `inde Krl, `endast (‑ä-) Kuu(h-) VNg Lüg, `endat Lei, endät hv Nõo, `hindät Plv Räp(-ń), `endasa VNg hv Lüg, `hendäs, henest Kuu, eest Vll;
pl enesed hv Jõh Jaa; g eneste R(h- Kuu) Jäm Khk Hi spor L K I(‑sse Kod), Trv Pst, `eeste Khk Kaa Vll Mar, `eńdi (‑n-) hv Mar, spor K, Pal Äks T, `ende LNg Mar, `eńdide (‑n‑) Vil Ran Nõo Kam, `hindide Räp; all `eńdile Mär; ad `henneil, kom `henneidega Har; p `eńdid (‑n-) IisR Jäm Käi Rei L K I M(‑t) T(‑t) Har, `hińdit (‑n-) spor V, `endasi VNg Lüg(‑ä-); (singular esineb sag pluurali tähenduses) I. refl-pron
1. (objektina) a. (hrl transitiivse verbi laiendina) siis `tehti `jälle kaik nii `uhkeks henest; lase siis `hendäs `kurnada nii `kaua Kuu; `tütrukud `oidasivad `endasi `valgenna (vältisid päevitumist) VNg; unestasin `endasa ~ enese `siie `istumaie; kuusk arib `endäst ise, ajab kävid maha ja tieb `puhtast `endäst Lüg; Siis `pesti `reie tuas siis `puhtast siis enesed Jõh; pidi ännast εε katkestama; paneme ennast `pitka (heidame puhkama) Khk; Sõid ennast täis Pöi; ma räägi nüid ennast ma‿p räägi `teisi Muh; jänes teeb aasa, eksidab ennast `koerdest εε Emm; `vaene `kerjaja toleb, kepp pitkemad `enda Rei; lapsed ei anna `endid kätte Kse; las ta lähäb ja koolib ennast Var; [lapsed] sittusid end täis Pär; angerjas poos enese ää [põhjaõnge otsas] roho `sisse Vän; vana perenaene murd `lammaid, teind eese uńdiks Nis; [karjamaal lambad] `kieravad ket́tidega `kinni, kokku `endid Amb; ta piab ennast `uhkest Rak; mehed jõid ennast `juonust Trm; sa tuled ennast poriga (poriseks) tegema Pal; `ütles Talinnast `enda peri olema Äks; lehmale `pańdi kärbis nina `peale, [sest ta] imes enese ää Pil; me `piame ennast van ~ `endit `rõõviss paneme Krk; temä piäb `endä iks enämbäss ku miu; mia `paistsi ennäst ahju man Nõo; kui varess vihup ennäst, siss `vihma tulep; `mõisa aeva iks suuress `endit joba Kam; rasse`jalgne ei tohi `enda pahandada Rõn; ei olõ˽ti˽hinnäst nii vaivanuʔ, nigu˽taa Urv; ala˽sa˽`näütü˽hennest mu˽`siĺmi; ma `aiõ `henne ka üless Har; küll um miiss tõist `naarma `hindä ei näeʔ Plv; a oĺliʔ `säändse rahvass, maśsiʔ esändäle ärʔ ni ośti hinnäst `ussõ [teoorjusest] Lut Vrd ennatsi, ennisid b. (refleksiivse verbi asemel või intransitiivse verbi laiendina) [lennuk] `laskis `hendäst `sinne maha Kuu; ennast viina ooleks `andand; mis sa ojad ennast ukse `körva Khk; vääratad, kukud `eese maha Kär; obu `viskab maha ning kikerdab ennast Pha; ning eitnd ennast `riidest ää Pöi; õpped sa pesunaiseks ennast Muh; se üsna pödes jäla pεεl ennast ära Emm; pani minemä eese, ei taha tööd tehä; `vilne riie tõmmab eese `kärtsu Vig; vili loob enese ää Lih; mõni `tõutab ennast teisel truviks jääda Hää; see `pistis ennast `jooksu; koer oli `metsa pugen ennast Ris; mis sa eputad ennast Hag; siis ehmatand end targaks Juu; nääd sügise poole enam kägu ei kuku, ta muudab ennast kuĺlist või Trm; nüid ta akkab ennast järele `mõtlema; mis sa nõnna `oopled ennast Pal; `eitlik ilm, muudab ennast ütelugu Pst; siss õṕs ta ennast `piĺtnikuss; ega ta nõnda ei oole, ku ta `kerklep ennast Krk; mis sa targutet ennäst, kõrdsin ja ku̬u̬noleku pääl Hel; küll temä om ää usuga obene - - ei peruta `endä Kam; mul sai mitu kõrd `kronksi tõmmatuss ennäst San; sääl ma˽`külmssi `henne välläʔ; siin om lämmi siiä kogusõ˽kokku henne [kärbsed] Har; mis‿sä `hińdä suurustat Räp; herändä sa hinnäst (üless) Se c. (objektilise atribuudina deverbaalsubstantiivi juures) elu põle ia, sellest need enese`tapjad ja kuŕjategijad tulevad Hag; mies võt́tis enese `kaitseks sõna Kos; aga temäl es lää õnness `endä `tapmine Nõo; `hindekituss `haisõss Krl
2. (adverbiaalina) `Kutsuga see `toise pere laps ka heneskäs `mängimä Kuu; jalad oli enesel nisused `kanged VNg; poiss läheb nüüd `endale naist kõsimaie Lüg; votti `lapse enesega `kaasa Vai; toome `eestele pingi Khk; Igaüks ei ole selline, vaat see vötab `endase (on kinnise iseloomuga) Mus; `kumpkit sai kolm `paari pesu `eesel Kaa; jättis eesa kätte Rid; me panime `eńdile juba rehe ülesse Mär; iga pere `püidis enesale [kala] Kir; olid käärbud enesel Nis; `kutsus enestelle `kangeste Jür; `tõmmas `endale `kiirest riiet `piale (riietus) JJn; me olime `eńdiga `väĺlas (töö lõpetanud) Ann; sie on üks niesukene nohik miest, enese ette ta pusib ja on Sim; panima õõnad enese tarvis `kersso Kod; kes siiss nõnna `keŕkleb `endaga Pal; mis‿sa nühäd enesest KJn; nevä (koolilapsed) olli vaadige vett vedänu säält alt `ende perän Pst; mea pistä `endel tõise `rõõva ka `seĺgä Krk; ää iki, ku `endä peräld (omaette) majake om Ran; ärä lase `endäle `lüvvä Puh; [toidulaud muutus paremaks] kui joba `kartuld sai `endä täis; mes sä `endäst `vaivad nii paĺlu Nõo; mina lät́si `tahtse näid `eńdidega `kutsu üten Kam; Ma siss `mõt́li `endäman (endamisi) Rõn; tegive˽tüüd, ja˽pedäve `endäst `kõrda San; muidu omma˽mul kõ̭iḱ latsõʔ `ümbre˽`henne, siin saan `ümbre˽`henne elutsõsõʔ; ma olõ õks pallõlnu, et ma õks henne peräst (omal jalal) `väĺlä saa; ta ei hoia medägi henne˽sisen (enda teada); ma võta henele ~ `henne manuʔ; vana elu om sääräne, nii kõnõla henne˽päält (endast) Har; ma `mõt́li `hindält (endamisi) Rõu; nimäʔ võt́i mõtsa rakoʔ `hindälle Vas; herneh om jo˽`hindä koruʔ Räp; kelless maʔ tu̬u̬d `aśja `võidsõ kõnõldaʔ, maʔ pei üteh `hińdäh (enda teada); kae ette `hindäle; ma `lõiksi suurõ leevä pöörändüse, hinneka `pandaʔ (kaasa võtta); ma saa ai `hindäst [kuhugi minna], uma kõrd tuĺl `külge; kuiss saʔ `joudsõt arʔ taad jutto `hińdäh kińni (enese teada) pitäʔ; ta om `hindeviisi ~ umma `viisi `väega; muilõ `hauda kaivat, es‿`sisse satat, `hindä päält võtaʔ mõõdi Se; paha `pienüʔ linanõ lang, hinnel präädit Lut
Vrd heideste, heineste, hene, ennaste2, ennate, ente
3. (mitmesuguseis väljendeis) `Üksi `endäst, `kaksi käsist (ühe inimese tööjõud) Kuu; Niid akad sa ennast ää lammutama (vastuoksa rääkima) Kaa; eneselle tegemä (magama) KJn; [rase] `hindähe (iseenesest) om ärʔ pudõnuʔ Plv; e n d a k e s k e l ~ v a h e l omavahel `enda vahel õleme iast läbi soand Pal; `peiväʔ `hindä `vaihhõl plaani kokko Räp; paremb `hindä `keskel ärä lõpõta sjo asi; kiä `mõistsõ mehidse ki̬i̬lt sis kuuĺd ko mehidse˽`hińdä `vaihhõl kõ̭nõlevvaʔ Se; las olkõ timä `hinne `vaihhõl Lut; e n e s e p e a l iseseisvalt, omaette ta elab enese peal, ega ta isa kääst kedagi enam saa Mär; nüid ma ole enese peal old tüki `aega Vig; ku ma sääl henne pääl oĺli, sis taa õks `tõie säält mullõ kah medägina söögipoolõst ja väepoolõst Har; e n e s e s endamisi ma olen metu`korda mõtend eneses Mih; Kõ̭iḱ (kirikulised) `oĺli hinesehn mõtõlnu miä tu̬u̬ opetaja üteĺ Rõu; e n e s e s t ~ e n d a s t 1. iseenesest, välise tõukejõuta; iseseisvalt pεε valodab, on `vengo vöi säsugest `asja, vöi on ösna enesest pεεvalo Käi; vanad inimest `rääkist seda, äga ta pole enesest neid `asjo teand Rei; `uibu pandass tiku `külge ta‿i püsüʔ `hindäst üleväh Plv; 2. endal, omast käest [angerjat praetakse rasvata] seald tuleb `rasva nii `palju, henesest Kuu; mool oli `endast kõik rahakopikas Kse; sel veśti `taskul oli enesest ka midagi pial vist [enne muutmist] JJn; nüid om iks `endäst katussealune elädä ja olla Nõo; tel om `endäst sü̬ü̬ḱ. `endäst maja illuss kõ̭ik San; tu̬u̬l om esi˽ka henesest hobõsakõnõ Har; esä `tahtse ka `hendäst (iseseisvat) ello Räp; nu̬u̬ (kosilased) tõi viina `hindest, a sü̬ü̬ḱ oĺ `tüt́rigu imä poolõst Se; 3. endamisi si̬i̬ `vaenõlat́s `hińdäst nii mõtõĺ: olõss tulõsi vana mehekene Se; e n n a s t t ä i s uhke; isekas Ole `pääle `hendäs täüs, ega sie `toistele midägi lue Kuu; Ega senega saa `rääkida, sie on `ennast täis Jõh; Nii ennasttäis mees, et otse loĺl näha Kaa; mis sa tätta räägid, tä tänä ennäst täis (pahane) Mar; nied `jõukad olivad jo nii `kangesti ennast täis VMr; on ennast täis nõnna et ei tule eest ega takka sõna `väĺla Plt; suurõline ja hinnäst täüs kui Räp; e n n a s t v a s t a ~ v a s t u rase – spor eP M T kui ma `jälle hennast `vastu läksin Phl; ennast `vastu ~ `raske inime Saa; eks Milde `jäändki ennast vasta Kad; ennäss `vassa Kod; Kui ennast vastu inimene luuüdi sööb, sõs saab laits isune Trv; ennäst`vasta naene piab `oidma kõegest alvast Ran; vanast üteldi iks ramma naese, aga perästpoole nakati `ütlemä ennäst `vasta Nõo| näib jo `vasta ennast olema Kad; h i n d ä k o t s i l t ~ k o t t a l t 1. ise(seisvalt), omal jõul; omaette sa olõʔ iks nii `hindä`kot́silt (mõtle oma peaga), `kaegu‿iʔ essä ja immä midägiʔ Rõu; kas sa `hindä kottalt saista ei jõvvaʔ, et sa mu `säĺgä `nõ̭atat Plv; kodapoolinõ oĺl, mia sul majah `eĺli, poṕs oĺl esi˽`hindä kottalt Vas; lat́s küll `hindä`kotsõlt `kävvü es saaʔ [rehetoast rehealusesse]. läveʔ oĺli˽`korgõʔ Räp; 2. iseenesest, omast kohast Et timä oĺl kah õ̭ks `hindä `kot́selt õigõ˽kenä meehekene [räägiti] Räp; h i n n ä s t m ö ö d a 1. rase – Urv Krl tu̬u̬ näüss innest`müüdä ollõv Urv; 2. omaette ugalanõ [on see], kiä üt́sindä om, innäst`mü̬ü̬dä Urv; h i n n ä s t p i t e n 1. rase ku naańõ last jäi, sõ̭ss `üĺti et ta um hinnest piten Rõu; pujaga oĺli hinnäst piteh Vas| tiä om joʔ `hindät pite (varsti sünnitamas) Plv; 2. ”omaette” Liisol oĺl ka hinnästpiteh pu̬u̬ĺ tallo Vas; h i n n ä s t s ä ä n e rase ku taheta‿i üĺdäʔ, et om rassõ, sis üĺdäss, et timä om hińnäst‿tsääne; naańe oĺ kotoh hińnäst sääne Se II. poss-pron oma Henes kuub o kaik must `kuidas `sengä `puodi lähäd Kuu; sie inimene mudib seda `süömist `enda `kõhtu Lüg; ma ajasi ta (lehma) `eeste öuest ää Vll; `eese lapsed ja poa (poja) lapsed olen kasvatand LNg; nää ma ole jo eese käte peal (elatun oma tööst); puu`meister oo kes nõnna töömehed ette võttis ja maja `kauples `eesä kää `peale; me pidime siis selle sõnikuga `ende `põldosi rammutama Mar; enese lapsest saadike enese isaga ja‿s nüid enes‿mehega elasin [siin] Rap; `tehke `endi tüö ja süöge `endi leib Amb; anna miul üit́s pisar vett, `ende toobist Krk; `eńdi aena ja kõ̭ik söödivä ärä Nõo; ma `endä latsõ˽panni kõ̭ik lappõ `kakma ja `tü̬ü̬teme San; egä `kiäki henne `halvust ei tunnõʔ Har; kes `hińdä umaga raahu ei olõʔ tõśte umaga hangõldass Räp; ka ku lätt, mutku hörätäss uma ~ `hindä `persegaʔ Se Vrd enen, ennaste2, ennate, ente
enne1 `enne R SaLä Vll Muh Hi spor L, K I spor T; enne Sa Muh hv Hi, spor L K I, M T hv Urv, Har(‑eʔ), i- ? Hel V(ińne, ‑eʔ); (j)en(n)e-, jenõ-, `jenne- Lei(tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. esmalt; kõigepealt `Enne `metle, siis `ütle Kuu; laiad `ambad, kolm neli tükki. lapsel need `enne tolad Käi; `enne lää ma `mõisa `luudi `viima, siss räägi sul edesi Hää; [pruudil] `enne `pańdi tanu pähä, siis põĺl Amb; `enne teevad tü̬ü̬d, siis tulevad `sü̬ü̬ma Pal; enne `vihtsiva mehe, peräst `vihtsiva naese; kes kõ̭ige enne pruudi vihaga vihup, tu̬u̬ saab ruttu mehele Nõo; inne sõ̭nudaʔ, peräst laulaʔ Rõu; inne kaaŕsiti käsi`kaarssõga villaʔ lahehess, siss höörütedi lajaʔ `häideʔ Vas
2. (teat ajast) varem(alt), aegsasti; kiiremini et `saavad - - siis `nendega (võrgukudumisega) `valmis, et `enne ku `teised Hlj; mine `enne kut pärast (pigem varem kui hilja) Khk; kaer `tehti (külvati) ikke kõege enne Vän; ma tulin enne kojo kui sa Koe; `enne võt́tis [kakud] `väĺlä kui leevad Pal; mõnel oĺlid juba `enne `ammugi `vaĺmis `tehtud [suririided] KJn; [naine] pidi kolm `aastet noorik oleme, es tohi last olla enne Krk; nakame `võitu `ju̬u̬skma, `kaeme kumb `enne saab Nõo; iä enne ei `keŕku üless, kui keväde Kam; mu˽tü̬ü̬ lõpõ õiʔ inne arʔ, ku kat́s kätt `rindu pääl Rõu; kurõ vaśt tulõva˽kõ̭kkõ inne Plv
3. teat aeg tagasi, ennemalt; ennist Sie `varguse lugu on küll `enne`kuulmata; Nisikesed teud on siinpual`kandis `ennenägemata Jõh; Kes seda `enne kuuld ehk näind ~ nähend et `mihklini tehasse `eina IisR; kui oleks `enne `tεεdand Ans; `enne natuse aja eest Khk; jääb jälle kaks vana inimest, kut ennegi oln Muh; ma ei ole sii `enne keind ega sii `enne olnd Kir; paar `õhtad `enne [uppumist] nisukest nuttu old mere pial JõeK; `enne käisin sial, enamb ei käi VJg; `enne ajas ebo kua siin nukan Kod; kes enne om sääl talun `ti̬i̬nin Hel; mia lätsi enne `sinna, temä `olli vil `sanna minemädä Nõo; seo kotuss oĺl jo enne minu kotuss Ote; ma inne olõ õs vi̬i̬l kühmähki nii Vas; ma˽käve inne reheh Se
4. vanasti `enne sai `souetud `paatiega Jõe; meil oli `roikist `enne `aida Vai; enne‿s ole ju `sahka koa mette Muh; ühnä enne siis `lasti veel see põhk kõik `ringi pöördä [vartamiseks] Var; `lät́lased `enne olid alati sii laadal okidega Aud; `enne vanal aal sai kõik loomise moa `tehtud Kos; kilimit on sie, kellega mehed `enne `külvasid käsitsi VMr; kõege `enne olema rehetuba pime olnud Pal; enne olid naistel pool`suapad, meestel kammassid Lai; siss nad `enne kõnelasid ku mea poesike oĺlin Vil; enne visati [looma] pääaju mińemä Ran; enne `käiti iks leiväkotiga `pulme ja `peijit piti Ote; inne vana `keiśri `aigu, käveʔ sańdikõsõ˽kot́t säläh Vas Vrd ennel
5. pigem(ini); meelsamini `Enne loppeb `pergus tuli kui `purje`laevas tüö Kuu; `enne tule `siie `ennegu `sinne `lähte VNg; enne ma võtaks selle kui selle Tõs; enne saab ike küllä küĺlest (rikkalt) kui näĺlä otsast (vaeselt) Hls; enne söögu oma maa undi ärä, ennegu ma `võõral `maale `uĺkme lää; ma anna tõise inimesel enne ta ilma, ku ma siul anna Krk II. prep (ajaliselt) varem; (millegi) eel `enne pühade on `muidugi igaühel tegemist küll Jõe; `enne `aiga saab `aiva `tarka, `iljatsest saab `ilmi rikkas (lapse sünnist) Lüg; enne rugiküli sai odra õsuda Mus; põle `aega enne `surma vessata külite Muh; kui kaks nädalit `enne jaanibäd üks ilus vihm sajab, kõik on `süia saand Rid; `enne `vihma akkavad tuule iilid `käima Jür; Einale akati nädal `enne `jaani Amb; sie oli enne minu Kad; `enne kukke juba üleval Lai; enne okki olli kedervaŕs Trv; mea enne siut tulli Krk; [ma] olli enne `tõisi söönu Nõo; mul oĺliʔ inne latsõolõkit `väega˽suurõ˽valuʔ Urv; enne päävä jumaladõ minekit; `koŕsna `oĺli meil enne suisspühi `pühḱmäldäʔ Har; vanaesä oĺl inne minno ar˽kooluʔ Plv; ińne sedä `aigu oĺli ao `tõistõ Se III. postp (ajaliselt) varem – PJg Ris Kei Amb minev`aasta ei oln näha [marte] aga seda `enne käisid Ris; Ammuks obune küńni loomaks sai, seda `enne olid ikka ärjad Kei IV. e n n e k u (i) ~ k u t konj enne seda, kui ma‿p saa `ennekut pühabe ükskord `sönna Khk; ennekui katust akatse tegemä, pannase roovid `piäle Tõs; ma `teenisin mõisas kaks `aastad, `enne kui mehele sain Amb; [keetmisel kapsaid] ei segatud sugugi, `enne kui `vaĺmis on Pal; mitte ma‿i liigu siist koheki, enne kui mu viiäss Nõo; `enne ku sa [kapsastele] `suurma pääle panet, `t́siuka `küĺmä vett Võn; siss es lastaʔ [pulmarongile teed lahti] inne kui siss pudeli `viina ańd; sala pini iks purõ inne ku hürähhäss Rõu Vrd ennegu
Vrd ennem, enni1
enne2 enne Trv Hel T(`e-) Urv Har, i- Rõn V; õnnõ (õ̭-) Võn Ote San V(õnõ Se[‑h] Lut); `jenne Leiainult, vaid, aga tu̬u̬ mõne rõuk, ninda loperdet enne kokku sääl Hel; poiss mugu lü̬ü̬b `luikarit enne, tü̬ü̬d ei viisi tetä Puh; ma õnnõ näi, es kuulõ Võn; leib pudiness nigu raba inne Kan; tulõ˽sa inne, sõs ma `näütä Urv; taa kogu inne `hinnele taad `kraami kokko, taa mugu ahnitsass õnnõ Rõu; [linakitkumisel] mud́o ku lasõ‿nnõ vi̬i̬rt pite edesi Plv; om õnnõ vana hausa kõnõlõss õnnõ, mis `suuhtõ tulõ Räp; tulgõ no õnõ; Lää äs innõ noorõ inemiseʔ, kõ̭iḱ lät́siväʔ [jaanitulele] Se; kat́s inne latsõkõst `oĺlgi Lut Vrd endä, enneda, ennegi, innedest, õnnõdlõ
henne1 (h)enneʔ g `hende, `eńde Har; ene, eńeʔ pl `ende, eńdeʔ, jenne g `jende Lei; hinneʔ g `hinde VId(-ń-; g `hinne Rõu; hinneh g `hinde, `hinne Se); p hinneht Vas Se Lutlina-, kanepikiud Linal om mõnikõrd kõva, tõnõkõrd hõel henneʔ; lina om jo `lu̬u̬ka tõmmanu, henneʔ om jo vallalõ Har; ummaʔ `aolitsõ˽jo linaʔ, hinne˽ju̬u̬sk `tõistõ `otsa nigu niid́s; ku `sumpõhn liguvasõʔ, sõ̭ss saa hinneʔ illuss - - [jões] sai ilma `hindeldä˽linaʔ. sääl juuśk vesi läbi, võt́t är˽`hinde; Ku˽`hinne jo˽`sälgä kiśk, sõ̭ss `võeti [lina maast] üless ja˽`kääńti kuppu Rõu; määness lina hinneh om?; linna tohi‿i `veiga `varra ar˽kakkoʔ, sis saa ai hinneht Se; kańeba `jendeʔ; ku `taiva pääl ku lina `hinde, [siis] hüä lina küĺb Lut
ennemal ennemal Tõs Kos Jür Amb JJn Tür VJg Vil(‑äl) Pst/‑el/, `e- Kuu Hlj Kos(hrl koos aeg- sõnaga) teat aeg tagasi, ennemalt; vanasti `tehti ka vikatisi `ennemal ajal Hlj; kesnas `õhta oli pudru, need olid ned vanad toedud `ennemal aal Kos; tuulimasina, selle ta siis `ośtis - - aga muud [masinat] ei old ennemal kedagi JJn; ennemal `oiti seda `piima, et ta pidi ia olema Tür; Ennemäl `aegil `oĺli sääl [viinaköögi] alusmüüri kivid nähä; ennemal aal nad oĺlid siin ka `reńtnikud Vil; ennemel `aigel `võeti lassige `piima manu Pst Vrd ennem, ennemalle
ennisid ppl ennisid – endid Kuke inimesed pidasid vanasti ennisid teistest külainimestest ikka pühu änamateks küll; Neid oo nagut nii ennisid juba sääl kolm meest Kaa
era- era- spor R, Muh Hag Amb KuuK Sim spor TaPõ; erä- Kuu Lüg Kod KJn spor M, T V; ära- Sa Hi spor L Ha , Kad Plt, ärä- KJn; (hv käändub) in eras, ‑äs Lüg, pl erad Jõh, ppl eräid Lüg
1. eraldi olev egä vasikas tuli kõhe [pärast sündimist] juo erä `aida `kõrvaldada ja; [põrsad olid] eräs `aias; [lehmad ja lambad] `laudas kuos ikke, iga luom õli ikke eräs `sahtlis; tailiha ja `kondilihad `jälle `pandi era`astja [pekist lahku]; noh, [särk] `kaula `juurest õli siis era `riidega `pallistattud Lüg; `kõikil (lehmadel, sigadel, lammastel) olid erad `karjatsed; `mõõdeti kõhe era tükk ja `pandi siis `niitama [alaealised] Jõh; kõiḱ seivä˽tuda raband `leibä, ega erä`lauda es olõ Ote; olõkiʔ es pühäpäivä `hammit, erä `hammit pühäpäivä jaoss Kan; `ku̬u̬ĺja oĺl iks `kohnki erä `hu̬u̬nõhn, küĺmembähn `hu̬u̬nõhn; nu̬u̬ʔ (lapsega tüdrukud) pidi minemä nii erä `pińki `istma, kerikuhn; ma lät́si erä `tarrõ (eraldi tuppa) Rõu; Lämmi jäŕv sai iks erä jäŕv olõma mis `jõega ühendet oĺl Räp; Ko umadsõ˽t́saarakol ar˽käveväʔ, siss `vi̬i̬d́e nu̬u̬ŕpaaŕ kohe erä`hu̬u̬nõhe Se
2. eraviisiline; isiklik meie ajame era juttu Rei; ega `amma arstil ära telehvoni ei ole Kul; erä õdrad [sulasel] Kod; ma ole ületü̬ü̬ tennu, selle i̬i̬st saa erä`palka Hel; lehmäst sai erä `piimä, jälle raha; ega ma talu `leibä ei sü̬ü̬, ma‿le erä leevän Nõo; tu̬u̬l ka oĺl erä lihm Har; kel oĺl eräteo`päivi nuu˽kah lät́sivä hainalõ. kel ei olõʔ `muutku `mõisast hainamaad, vai kes puit `saiõvaʔ, noil oĺliva eräteopääväʔ Räp; mul oĺl jo kotost kuuś `ruublet erärahha Se
3. eriline; eriotstarbeline `ammetmehed elasid `mõisa `juures, sääl õlid `jällä eramajad; ja siis viel takkud [ketra mõisale] era `niiti ja linad era `niiti Jõh; sial (treipingil) on üks era kehr selle jauks (voki rattarummu treimiseks) `jälle KuuK; ahjul `seisis [uriini]pot́t erakorvis, muidu on pot́t terav, lähäb `ümber Sim; `sahkamine see oli üks era sõna [kui kündmine] Trm; talvõl [mesipuu] suu ette pandass erä laud Har; mõ̭ni tege latsõlõ erä `putro, manna `putro Räp
4. isesugune, imelik igasugusi `piltisi, inimiste üles`võetuid ja siis ka noh eräid `piltisi; kui kanal lähäb õga kõri, akkab erä ääld tegemä Lüg; `õiged `arvo ei õle, tämä aab kõhe eräjuttu kua Kod
Vrd eri-
erali erali Lüg Jõh IisR; eräli Lüg(‑lli) Ote San; äräli Lüg Ote; ‑ärali Laieraldi `krundid lahudatta `vällä, igä mies läks eräli [elama]; `vatsa alused [villad] ikke pannasse erali ja `selja`päälised ja `külje`päälised erali [lambaniitmisel] Lüg; `Reietuast erali elumajad tulivad vabaduse sõa ajal Jõh; [põld] sääl om vi̬i̬l äräli `langu `viisi Ote|| kuda nämäd (murdekõnelejad) `asju `ütliväd ikke eräli `muodi (isemoodi) Lüg Vrd erale
herits erits Ote, g ‑e Nõo Võn Urv Krl(h-); transl eridsess Kan; herit́s, heerits g ‑dse Har; herits Rõu
1. kelm, nurjatu, heris; kergats erits kitt ennäst, `õige mi̬i̬ss tõist Võn; nisukene erits tütärlaits Ote; [tüdruk] om är eridsess lännüʔ, `tempe tege Kan; [lastele] ah ti eritseʔ Urv; sa olõt üts erits inimõni, ta `täämbe kõnõlõss nii, sääl saman joba tõist `mu̬u̬du; erits om sääne tikõ ja halv inemene Krl Vrd herts
2. vares Erits om kuri konna nuhklema Nõo
hernes ernes S(h- Phl) L KPõ Iis IisKK hv KLõ, spor M/ ‑ss/, `e- spor R(h- Kuu), ern Lüg IisR, erne VMr spor TaPõ VlPõ M, T(‑eʔ San) V(h-; [h]erneʔ, herneh), `erne RId hv JõeK Äks, g `erne (`h- Kuu Phl V; -ŕ- V); pl `erned Lai; jernõ, järne, pl `jerneʔ, ‑õ, `järneʔ Lei; ärnes g `ärne Tõs(1. ja 2. tähendusrühma piir pole alati selge)
1. hernes a. taim; selle kasvuala `erni `pekseti `vardaga; oli `tehtu ühe`postine `aasa `ernide ja ubide jaust VNg; `erne tahab sääl `kasvada, kus on paat; uba ja ern `siuti `vihkude; `lastele ikke `üeldi ku - - `erni `käisid `süömas et näkk on `ernes Lüg; suurdele ernestele pannasse `roekad Khk; ernestel ikka veel lestad pääl Krj; `erne üva ehk tõra Rid; `ernepeletis pannasse nisude ja erneste `sisse; `väiksed `erne viiksud Vig; kanad oo `ernis Tõs; `väiksed ua ja `erni läätsäd, mis akavad alles Saa; `erned olid keik kuker`paĺli maas (maha vajunud) HMd; ilust `erned olid, nagu urvad kohe Rap; `ernel olid kärbised Ann; ku madikse pää oli tie `kõrge, siis kasvab mää puol või `künka puol parem ernes VMr; `ernetel saab `vasta `pinki kahlud ära `lüedud Sim; ernet niidetasse vikatiga, ja kistasse kua Trm; erne ei seesa, lähäb külite, kui on pisike erne Pal; `ernesse pannasse tońt `värbusid irmutata Lai; `ernile tahava kärbussa `sissi panna Trv; siga läits `erness Hls; mõtsast tuvvass kuiva `erne - - lastass [rehe all] obestel sõkku. obese viiäss ernedel pääl; `ernit tõmmati sirbi ninage üless Krk; sulase erne `oĺli sääl karjamaa veeren Ran; latse lätsivä `ernede `kõtru `sü̬ü̬mä Puh; tinav`aasta om `väega lõkane erne; vanast kakuti sirbi nõ̭naga ernet; mõnikõrd erne kah, aap kasu taka; vanast aid `olli ernet täis ja uba; Ernest ja tütrikust ei mindä putmata mü̬ü̬dä Nõo; paĺlu lakku om küllen, erne saa kõdranõ Ote; ma sei `hernen nii paĺlö `kõtro Kan; kiä `mü̬ü̬dä hernet lätt, piat õks `kaksamma paaŕ `kõtru Har; [ihne mõisnik] `andnu˽käsü et, `herne`niitjil `olku˽pulga˽suuhn; Tu̬u̬ (angerjas) oĺl käünü˽`hernehe kah, ku˽herne˽kon jõ̭õ̭ ligi trehväśs olõma - - timä oĺl söönü˽`herne `lehti ja `herne `lauku; noorõ `kuuga˽külvet herne˽naglutõdass, vana `kuuga˽külvet vaglutõdass, täüś`kuuga˽külvet kasuss kõdrinõ Rõu; herneh om jo˽`hindäkoruʔ; meil esäkotoh tet́te küll herneht paĺlo Räp; `jerneʔ pikavarõga vikadiga neidetasõ Lei; `suvvõ kasugaga, `talvõ paĺass = `herneʔ; [mängus] kahr `näütäss, kuiss latsõʔ `hernele `lätväʔ Lut|| fig Tüdrukud `irnusid kohe `erneks (tõmbusid suurest naerust kõverasse) Jür; `Ernen tettu (lokkisjuukseline) Hel| (heast, muretust elust) seast elu ei oole `ernen ka, miul om ää elu Krk; No oll täl viil elu ku ernen, põlve ku põrsal Hel; mis no laisul viga, eläse˽ku `ernen Krl; Elo nigu `hernel `maśka`pinre pääl Plv; Elo niguʔ `herneh Vas b. (eri sordid: taim ja tera) `alli `ernes on suppist tehä magusamb; `valgedest `ernidest saab muidu üvä supp ka Lüg; rohelised `erned on ka Khk; iiri allid, kure kirjud `erned Rei; aĺlid `erned ja `valged `erned kievad `küpseks ja lähvad tümaks Kos; `ernid on `muste, `aĺlisid, sinisid, ja mõned päris `valged Trm; meil `kolme `tõugu `ernid: kesa `erned ja `valged `erned, aĺlid `erned ja kärbis `erned Pil; alli `erne ~ jänesesita `karva `erne; `taeva`karva sinitse `erne; kõllatse `erne; siss tulli riia `erne, suure jämme, kõllaka `valge Krk; `vaĺgit ja `aĺle `eŕnit ma näi Kam; jänese sita `erne om kirju; aĺlass erne. tol om `aĺla terä - - sinitse Ote; ma küĺvi kattõ `soŕti `herneid: `ahku `herneid ja `valgõid `herneid Har; söögi jaost omaʔ õnnõ `valgõʔ ja `haĺjaʔ `heŕneʔ; `valgõ herneh taht kõvva savi maad Räp; sińdse `herneʔ ja `valgõʔ kirivä `herne Se; suurõ˽kiriväʔ `herneʔ; suurõʔ `valgõʔ `herneʔ; vahadsõʔ `herneʔ, pandass näid `kaṕstidi `sisse ni hapatusõ `sisse; `veikuʔ `valgõʔ `herneʔ, `kõtru paĺlo, arvatass `saaksaʔ `herneʔ Lut
2. (vili) a. hernetera, ‑seeme; hernetoit `erned pole jound viel `lesta `sisse `kasvada Jõe; kui `surned `valvati siis `enne `keideti suur pada täis `erni. siis `anneti `kõigile `valvajatele `erni; murenda `erni; `Ernest `külvä `põhja`tuulega, [siis] kieb `erne `pehmest Lüg; ei saa `ilma `ernita `liend `keitä; [hernekülvamisel] ei `tohtind `olla siit sie `pohja tuul et s‿pidi tulema `ussitanned `erned Vai; [see, kus] `erne loodused sihes, on lestkaun Jäm; pisised `erned külitasse, suuremad pistetasse maha Khk; `ernid `poetama Muh; ube `ernid `pandi koa leenisega lekesse Mar; [supis] `ärni na vähä, et aa `ratsa obusega taga Tõs; Anikõredest `teht́i keraalused - - `kuivi `erni `pańti `sisse Hää; veeretasin `erneid [riidega kaetud kausil või taldrikul] - - ilusad `erned lükkan näpuga `väĺla, prügiprahk jääb maha Juu; ernes ei maitse juo siis enam ia, kui teda parsil kuivatakse Amb; kui ei saand [õppetükki] `selgest ehk lugetud `pańdi `ernete `piale põĺvili; ernes tuleb nii külvata et viis ernest ühe obose raua `sisse lähäb VMr; paneme [keemise ajal] äkitselt `külma vett `piale siis `erned ehmatavad lähvad tümast kohe VJg; vedu ajal on `vankri põhi vahest `ernid täis Trm; keedeti ära `erned, `pańdi `soola `piale, need olid soolaga `erned Lai; li̬i̬m oĺli `rahkjatest ernetest; `ernel naelad si̬i̬s, mis `sõukest kõvad on KJn; kupadet `erne; naglatse ja kildutse `erne; `ernit külvets, ku taevass kirivene Krk; `erne puhun om üits kandsik `leibä, ua puhun kaits kandsikut; ernet külveti `pääle päevä, et siss ei `maotanava Ran; sańt tõmmanu `erne õngu`lõ̭õ̭ri; `maotedu `erne korjati enne `leotamist `väĺlä; sääl maan om mõni `ernepõrmukene, kana om jo ullu `ernide `pääle; kui ernet külveti ehk uba, siss tetti `lõunõ tuulega, et siss saava `pehme `erne Nõo; pihu pild linna, sisask eit `eŕnit, tet́ti `eŕnit, kui sisask `laulse Kam; puhetu `erneʔ Urv; meil `keeti (keedeti) `lõunass kuivaltõ `hernõid, `pańti su̬u̬l `sisse; minevä `aestaja `oĺli˽`herne `kõrksõʔ Har; kõdritsõ˽suṕi `sisse `väŕskit `heŕnit kah; kas `hernist vai oest (ubadest) kah [tehti tampi]; [söögiks tehti] Ua˽teŕriga, `herne `su̬u̬rmidõga Rõu; ma `viśksi ka `herniid `maaha kanolõ Plv; mis kurõl viga kõŕgistaʔ ku `herne˽nõ̭na all (öeld sellele, kes toitu valib) Vas; Kes upõ ja `hernidega `leibä sööse tol lätt pää `paĺjass; hernehte `pääle oĺl üt́s tõõnõ ku̬u̬ĺ`meistre `lat́si põĺvilõ pannuʔ Räp; herneht süvväss ni upa süvväss Se; `herne külb, ku vaglaʔ tulõvaʔ `ussõ maa siäst Lut|| fig `Kuivi `erni söönud (rase) Hää; Erned kindas (külmast on sõrmed konksus ja kindaots ripub tühjalt) Amb; [viska] Niguʔ `hernit `vasta `saina (tulemuseta) Rõu b. (võrdluses hernetera kujulisest moodustisest) `sassaparilad suos `kasvavad - - [pärast õitsemist kasvab] nagu ern `otsa IisR; nii pisised `tuhlid nda‿kut `erned Khk; justkui `erned `joosvad [pisarad] `silmdest `välja Muh; Nordi meres oli naa soolane vesi nagu `erni jooseb maha Aud; [tallel] mustad täpped oli sees, jüst nagu ernestega ää visatud Juu; [higitilgad] nõnnagu `erned veerevad maha Ksi; suure pisare tulev ku `erne kunagi; `mõisal rüä ku `erne (jämedateraline) Krk; ihu `oĺli `vaĺgit mädä`viĺle nigu `ernit täis Ran; [rõugevillid] nigu `erne ihu pääl; aga ku rahe om, siss joosep nigu `ernit Puh; ja kos jutt, ta `õkva nigu `ernit valass; kõnelda ta mõist, suust ju̬u̬sk `väĺlä nigu `ernit jälle Nõo; [rõugevillid] muial mädäsiʔ ärʔ, a jala talla all oĺli˽nigu musta˽`herneʔ Kan; silmäʔ `ju̬u̬skvaʔ nigu `hernit Rõu; silmä `ju̬u̬skva vett kui `heŕnit ~ `herne teŕri `vällä (pisaraist) Se
Vrd ermes
3. hernetera taoline asi või moodustis Sis `kiereti tämä (tõrvatilk) sen jahu siess, `ümmürgäsiks `herniks (tõrvapillide tegemisest) Kuu; `erned `viina `pääle `leivad `neskesed teräd justkui `erned. siis õli vett pali sies; palav on, silmnäost ajand palava `erned üles ja vett Lüg; [külm koor läks aeglaselt võiks] Siis oli niisuke `erneteraline ja rabe IisR; pesu sini natused nee `üitasse ka ernesteks; kui jahudele koid `sisse sugend, siis nad löövad `erne Khk; kui kihu imeb jääb jusku paistetuse ernes üles Kad; `lamba `herneʔ (pabulad) Lut Lüg Jõh IisR Saa Lai Trv Hls Krk; h e r n e l ~ h e r n e s ~ h e r n e n hernetera taolise moodustisena, piiskadena; h e r n e l e hernetera taoliseks moodustiseks – IisR kui vesi akkab `kiemä, `üellässe - - vesi on rakkul ja vesi on `ernel Lüg; Äge ilm, `otsaedine `ernel päev `otsa; Või läheb `ernele ~ mańt on `ernele läind [võitegemisel] IisR; nõnda palav on et vesi on `ernes otsapääl Saa; igi jooseb `ernen Trv; rüäl om pää mett täis, ku tilgan puha - - `ernen otsan Krk
3. tangtõbi; tang, finn siga on `ernel, on `erne sugused munad liha sies Vai; ku˽tsial `herne omma, tu̬u̬st lihast ei˽saa medägi muudku `si̬i̬pi Har; kui südä `hernit täüs lät́s, siss `ku̬u̬li [siga] arʔ; `herneh tsiga Rõu; a no‿i olõ˽kuuluki, et t́sia˽`heŕnih ommaʔ Vas
4. hrl pl rõuged a. rõugehaigus; hv rõugevill – Kam Ote V `ernist pimedäss jäänü [vanamees] Kam; ma `poiskõsõn `põśsi `hernit - - `aasta `rińgi oĺli˽jala talla all nu̬u̬ʔ `herne˽nätäʔ Kan; mõ̭nikõrd oĺl terve˽külä `hernin; `herneʔ van ~ pokaʔ hrl Urv; nii oĺl `herneid täüś ku `tińti Har; sis ku pokkõ pandass sis ei nakaʔ `herneʔ `külge; mustaʔ `herneʔ ummaʔ `surma viiäʔ `herneʔ Rõu; `pääle `hernide tulõ muhu tõbi Plv; lät́s (jäi) `hernehe Vas; lat́s om `herneh Se; `herneʔ saava toolõ, kual olõ‿iʔ pant (pole vaktsineeritud); palõʔ ku tsiatsungõrmaʔ (`herneʔ) Lut b. kaitserõuged kui ma leeritüdrik olli, siss `panti `ernid Ote; mul om `täämbä lat́silõ `herneid `pandma mineḱ Har; kuʔ `keskmidsest koolist `vällä sai, sis `minti `hernit `pandma Rõu; `herne läävä kasuma käe päl; ku oppõ `herne `pańdjass arʔ, siss anda as sõtta Se
herne|tamp puder (uhmris) puruks tambitud hernestest vanast tetti `erne ehk ua `tampi Ote; `Erne taḿp oĺl iks vi̬i̬l paŕõmb [oatambist] Urv Vrd hernetömp herne|tera `erne terad on magusad Hää; mõni `erneterä `viuglep sääl (supi) sehen Nõo; õlekõŕs tsusati sääld kusima kaalast `sisse, ja mõni `erneterä kah Ote; `herneterä suurõbass kasuss, sõ̭ss um (öeld) kõdõr Vas|| (väikesest asjast) nii `piened `elmed nagu `erneteräd Vai; `sioksõd `karduhvlid olid nagu `erne teräd Khn; käbliku muna on `erne tera `suurune VMr; [higipisarad] kui `erne terad tulevad `alla Ksi; anna üits `erne terä sugune tükik Krk; kasuma lätsivä kõ̭ik (murdunud eod), aga `kartuli olliva all tiĺlukese nigu `erne terä Nõo; naasõl ju̬u̬śk siĺmist vett nigu `herneteŕri maha; noʔ (raheterad) oĺli `väikese nii `herneterä suurudsõ Har; elläv hõpõ um lavva pääl nigu `herne terä Plv; [külma käest tuppa toomisel tulevad] ku `herneterä pudela pääle Se Vrd erme-, erni|tera herne|tont peletusvahend, hernehirmutis – R Emm spor ViK I KLõ, Võn `erne tont, `tõine `teiväs `püsti maa `sisse ja `tõine, `ninda ku `surnu rist tehässe. vana `pintsak tämäle `selgä ja `talvikübär pähe Lüg; `Erne `aasale vai `aasa `juure `pańdi `erne tońt; Sättisin `erne`tontisi `ümber `kartuli`põllu, et [mets]sigu peletada Jõh; tońt ~ `erne tońt Lai Vrd ermetont || (määrdunud, halvasti riietatud inimesest) Aga kui [vana inimesena] jua `ninda jääd, et välimust ka enamb ei õle, õled nagu vana `erne tont Jõh; sa just kui `ernetońt käid [riides] Sim; sa oled nii`saati kui `erne tońt Lai; `riided `kat́ki ja lagunend - - seda (inimest) `ööldi `erne tońt Plt
erälik hrl ls eräl|ik Hel San Rõu, g ‑ku Võn Urv Har Plv, ‑gu Puh Har; ‑ärälik Hls Krkiseäralik Muud es ole sääl siss midägi eräligu Puh; mu lehm oĺl nigu erälik, võõrass San Vrd eraline
es1 eP(preteeritumi kõigis pööretes; alal hrl van) es Sa(äs Mus) Muh Rei Phl Khn Aud Hää Saa MMg Äks KJn Vil eL(hrl sõltuvalt eelnevast vokaalist as, is, os, us, õs äs V), is Har Lei; (eitusverb) (ta) es Kod; (kontamineerunult eelneva sõnaga) s Sa Muh Phl Khn eL I. (eitussõna või verb) 1. ei a. (predikaatverbi ees või järel; sag koos mõne teise eitussõnaga) see‿s ole mees, kes εi ole `mandril `raavi `kaevand; kas te sεεl Kergu külas es `keiend Mus; Ta es olnd seda `kuuland Kaa; ega seda es mõedeta küll nuiaga; ma‿s seesa kodu mette Muh; see (tanu) pidi pεεs olema, muidu es tohi `olla; ta‿s annand Phl; kana tuõs (ei toonud) kedägi `poegi `vällä; ei tahas mitte kudagid Khn; mia es `saagi seal uues maeas elada; kõik nut́sid. mina es `nutnu Hää; tämä es maksa kedägi Kod; aga sält vist kuulda midagi nad es leia Äks; vanast `simmani es ole Vil; egass vanema inimese es roogi linu Trv; si̬i̬ leib eś‿joole apanu Krk; ma‿s täi oma mõtsast karja `aada `vitsa ka lõegata; emä ańd valu, kui me sõna es kuuleme; na‿s käsevä `kumbki poosil tü̬ü̬d tetä Nõo; me es `lääme konagi vihmaga linna `kakma Ote; ma‿s mõista änt, es `julgu änt midägi˽tetäʔ San; peremi̬i̬ss `pernasega es tulõva Urv; olõ is, näe‿s ma üttegi kirvõst sääl maal; ega ma vällän is püüsünü (ei oleks püsinud) see `rõivaga Har; timä taha as, et ma sullõ kõ̭iḱ är˽kõ̭nõla Rõu; sõ̭ss ma es olõss tõsõ jaloh olnuʔ, es tõsõ sõkkuʔ Plv; sa as lubanuʔ – mis sa lubasiʔ; mi taad `tiidnü‿s; Esis kiä eiss mehele lää‿s, niisama mehe˽ka võta as ummapääd `naise Se; [kartlik hobune] kõ̭õ̭ `kullõss kon miä habahhanu‿s, kõrahhanu‿s Lut Vrd esid, esimä, esin, esitä b. (eitust rõhutavalt predikaatverbist lahus) vanna inemist olõ˽ka es, kiä `lat́si `perrä `kaenuʔ; `sü̬ü̬mägi es mi̬i̬śs läpe˽tullaʔ Vas 2. (möönduses, etteheites; lause sisult jaatav) kas sa es oless võenu minu manu tulla Hel; no milless ma es näeʔ [väänkaela] sõ̭ss ku pesä oĺ sõ̭ss näit tedä külält Plv
3. (eitussõnana vastuseks küsimusele) es, tulõkassa mehe es usu˽kah [et naine põlema pani] Urv; ah tulissil, es, maʔ es [käinud] Plv II. adv (eitust või keeldu tugevdavalt) mitte, sugugi, üldse maśsinõ `oĺli˽kõ̭ik ukka `lännü, es saa˽`villu kaaŕsi es San; käve siin mustõldõn, mul `oĺlgi, a˽ma es anna es; vanna `su̬u̬rmaleemekeist, tu̬u̬d lõ̭mbõʔ ja oĺliʔ, es olõ˽`leibä es `õigõt es Urv; Neil is olõ˽matuss sukugi kõrran – is ütte lillikeist; `Tütrik pedi tegeme suurõ `veimevaka, mudu õs `saaki õs mehele Har; tiiä ma˽noist [linnu]munõst õs, mi munnõ kae es Plv; latsõ `tüḱsevä kah voḱi ette minemä. maʔ es Vas; saa as `sisse kündä äs, rikass veli palot́ tuu `vaesõ mehe [sõnniku ära] Se|| ega nee ole es sehuksed palgi puud siis nee `ollid `pienid puud Muh III. konj
1. (eitavas lauses) ma oodi tat ku `enge, es tule‿s tule Krk; [poisid] niisama `amme väel, es ole `pökse es medägi; es osta `kiäki ütte `naasklit es `nõkla Nõo; Vanast es olõ˽villa `kraaśjat es lahutajat kah `õiõʔ Urv; is olõ üttegi inemise `vaimu nätäʔ, is minnen, is tullõn; timä is tiiä ü̬ü̬d is `päivä Har; es olõki `kahvlit olõmahn es väist Rõu; peenikene kumak ja maagõ lang ta mitte `veega es pääväga `kuigi `vällä es lääʔ Räp Vrd isek
2. i s k u (võrdlev) kui küla laib pareb is ku ama laib; jesa tütärd änäbä `meileidsess is ku `poiga; tu̬u̬ mukkaga änäbä `sõimlõži is ku ma `mõetleži Lei
Vrd ei, esid, esimä, esin, esitä
esi1 esi g ee Sa Muh L K(g ie, i̬i̬) I, ie Kuu Lüg, i̬i̬, ii eL, ede Kod, p ett (eed Jäm Kse Tor); n, g esi RId Saa Juu ? Amb Trm, ee Juu Trm, ie Iis, i̬i̬ Rõn San Räp Lei; n esi Hlj, ie VNg Kad; i̬i̬g g i̬i̬ San
1. eesolev ala esi (reheahju kolle) IisR; Puulpäävä pühiti õks majaesi puhtass Har Vrd edi1 || Emm`käskis üüda: tagu ede, esi taa! et siis akavad kured `kohti vahetama linnates Kaa
2. eesolev töölõik a. lõikusrind (sirbiga või rautsiga lõikamisel) üld `Ennemast `lõigeti esidega. Väli õli `lõikajate vahel jagatud esidest Jõh; etega ösumine, igal oma esi Ans; ee `kaupa õsuti. kui kaks kolm inimest `olli, siis `võeti kitsas esi Muh; noh kui oli õete õhukene [rukki]ee, siis sai rutemidi Tõs; mehed pańnid teise jala teise esi äärepääl ja kahe `käega kahmasid ja lõigasid sirbiga. kis oma esiga äärepääl sai, see võis seni puhata, kui viimane oma esiga äärepääl `väĺla tuĺli Saa; ega sa võind oma [lõikus]`eega teestest maha jääda Hag; oma ied olid igal ühel odra `leikamisel; kui olid kahegeiste vakama pial [lõikamas], siis oli lai esi Sim; tämä jäi `kurge oma esiga [viljalõikusel] Trm; `lõikuse eded õlid Kod; [poisid] olive veeren (lõikamise lõpetanud), aga `seantse naeste`rahva olive `alla poolest ett Trv; i̬i̬ otsan istutse, vao otsan vaadetse Hls; kes `olli virk `põimja - - põim oma i̬i̬ [teistele] ette; rüäpõemu `aigu egä üits läits oma `i̬i̬ga. ja‿ku tu̬u̬ esi `vi̬i̬rde sai - - [siis] egä üits käänd [tagasi tulles] oma i̬i̬ Nõo; kes kõvemp [lõikaja] olli, tol olli esi laemp, nõrgembal `ahtamp Kam; rüä i̬i̬g San; miʔ ei jõvvaʔ ommi eśsi `vällä `põimaʔ Krl; Rükä lüüen oĺl egalütel uma esi. Ni˽paĺlu ku˽`lüüjeid oĺl, ni˽paĺlu sai esse. Egaüt́s lät́s umma ett `mü̬ü̬dä ja pańd vihu uma ii pääle Har Vrd edi1 b. (muudel põllutöödel) ku meil sai ie (lahti aetud kartulivaod) `otsa, siis [hobusemees] ajas `jälle `uue `rinde VNg; esi `müödä `külvedä Vai; kui üksi oma ede `viskas [seemet], sis oli ühe `eega külimine; kahe `eega (vaheldumisi paremale ja vasakule) külimisega `jöudas änam; kui tuhliste rohi kisud köruti, siis sääl on ka esi; eina niidu esi Khk; lina`kakmisel oĺli ka esi Saa; rihmaga panen külimati `kaela, siis võtan [külvi]ie Amb; [külvamisel] mina `kõńdisin tagasi, nii laialt kui si esi oli Äks; `võt́sid ühe `kitsa ee ette ja seda kakkust [linapõllul] SJn; Lina`kakja `kaksive linu eside `kaupa Hls; ku kesvä päid korjati, sõss olli i̬i̬`kaupa oksa, puha nuŕm täis pistet Krk; lina`kakjale `masti `peode pääld raha, siss na‿s ooliva i̬i̬st midägi (võtsid ka teiste ribast) Nõo; Esi oĺl nii laǵa riba et parass lina peo sai kakku Urv; [linakitkumisel] `Võeti üt́s esi ja˽kakutiʔ - - Tõõsõ i̬i̬ pääle ka minnäʔ es toheʔ, sõ̭ss jäi säĺg `haigõss Rõu c. raietükk piad ikke `vahtima, et `tõise esi `pääle ei lähä paremat puud võttama; igal ühel on oma esi, `neie `muotursae `miestel. sene esigä lähäb [puid saagides] Lüg; Täna on ia ee, tuleb kõvast `paĺke Trm d. töörinne põlevkivikaevanduses `Kraana tegi `enne sügava `kraavi ette - - Siis `kraavi `kaldast akketi esiga menema. Oli kahe kuni `nelja `süllased esid; Kui kõik said oma esid - - `põhjani `võetud, siis `tõsteti [raud]tie `jällä edasi `kalda `puale Jõh e. fig tühj i̬i̬, lakõ pera (väga kehv, nt riietusest) Lei
3. (ajaliselt) eelne, eelnev `Huomigu esi saand üks `toine laev `tormiga viel `Haua`nieme `varju; Old suvine aig ja `päivä`vieru esi Kuu; väsisin `õhta esi ära Hlj; pääva luoja esi oli kui läksin JõeK; sie old nõnna `õhta esi, `piale päeva `vieru Amb
Vrd esine
esi|eräl eraldi – Viimäte - - oĺl rehi ilustõ pessetü, vili esieräl, olõ ja agana jälle esieräl Kam esi|erälde eraldi, lahus – spor T VId temä oiab esierälde tõestest Puh; lehmil `olli laut, ja lammastel `olli laut, aga sigadel esierälde `lautu es ole Nõo; Vorivihu˽`pańti esierälde Rõu Vrd esi|eräldi, ‑erält; iseerälde esi|eräldi = esierälde meil om küll `lambalaut esieräldi Hel esi|eräle eraldi, lahku pekiraha `pańti esieräle ja kot́i raha esieräle Har; lät́siväʔ eräle ärʔ ~ esieräle Plv Vrd iseärali esi|erälik esi- spor eL(eśs- Krl) iseäralik, kummaline ta om `seante esiärälik inimene, kuda sukka esipaigan Krk; Kansääl ́dsi kõŕdsin sai iks midägi esierälikku `asja olema, inemise es saa sääl elädä Võn; Poodi leib um esierälik hapu Rõu; joba paistuss nigu esierälik `valguss, ei olõ päiv inämp nii `seĺge Plv Vrd esi|eräline, ‑ärätine esi|erälikult eriliselt, spetsiaalselt `põrsid esierälikult (vaid teat laadal) ei olnd. `põrsid oĺli ikke igal aal [müüa] Pst Vrd iseäralikult
esigi esigi Trv Ran Nõo, ‑ki Krk Hel T spor VId(‑iʔ); `eśki Kam San V(‑iʔ´), ‑na Har Rõu(‑aʔ); `eśke, ‑eʔ, `eske Räp; `eiske Se; `eissegi, ‑iʔ San; `eśsegi Urv
1. (rõhulisena) niigi, selletagi, nagunii vigel om joba esigi `raske. võta vi̬i̬l `einu `otsa Trv; mis laadaraha mea tal anna, tal esiki kalliss palk Krk; pojal esigi ora `persen, tõene tulen, kolmandaga susitass takast (väga kiire) Nõo; sääl (sirbiga rukkilõikusel) sai kõŕs esiki `puhtass Kam; `aigu om rikkass saiaʔ, `vaesõss jäät `eśkina Har; ma joosi nigu `eske jõõse, mul oĺl hirm Räp; `lõunõ `aigo tuĺlivaʔ eläjäʔ `eiske kodo ko `küllä jo ar `aetevvaʔ. lehmäʔ `eiske `mõistsõvva˽kodo tullaʔ Se
2. (rõhutuna) koguni, siiski, vastupidi ootustele temäl `olli esiki pruut, aga tolle pruudi jät́t maha Nõo; mullõ om `eśki hummogu tü̬ü̬ tetä ant, mul olõ õiʔ `aigo Vas; [sõnnikutalgudel] Mõ̭nikõrd lät́s valamine nii hullust, et `eśke pernaasõl ja perremeehel es olõʔ `hamba `allge˽`kuiva kotust Räp
Vrd isegi
esi|kamber 1. eeskoda Vanal majal on ühes `nurkas koda ehk esi`kamber; Esi`kambril olid välimised seinad kivist. Esi`kambris oli külm, sääl polnd `ahju. Esi`kambrid kutsuti ka kojaks Kaa
2. eeskamber Suurtuba, esikamber, tagukamber ja esikoda [vanas talumajas]; Poiste asemed oo meitel esikambris Kaa; esi `kamber ja tagu `kamber Muh
espeldama espeldama ”õgima, ahnelt sööma” espeldas sääl kere täis Khk Vrd esteldama
esä|linnassõ ”pärmivalmistamise protseduuri kuuluv linnaste liik viinavabrikus” viiäss [kartuli- ja linnasesegu] pärmituppa ommõnidse pärmi jaoss. sääl oĺliva esälinnassõ, mis mano `pańti Võn esä|maa isamaa esämaa `tunmine (geograafia) Nõo; `mustlasõʔ, kel ei olõʔ `saistust ei esämaad Rõu|| Esämaa armas (ollakse pikali maas) Räp esä|maja isamaja lät́ši amast jesamajast `ussõ ku `saie kat́škümmend kol `aastagut vanudõ Lei esä|mees isamees üt́s vanemb mi̬i̬s oĺli üten [kosjas], tu̬u̬ kutsuti esämi̬i̬s TMr; i̬i̬st kaiaʔ esämi̬i̬ss, külest kaiaʔ külämi̬i̬ss Lut esä|mulk auk jääs talvisel kalapüügil `kaitse mulgu ette `raoti esä mulk, sääld `kaeti kas kalu om paĺlu [sees] Ran
esä|sõnajalg (taim) esä sõnajala juure om si̬i̬ [paelussi] rohi Krk; esäsõnajalg om tu̬u̬, kel üits `jämme aru lähäp üless ja kahar ladu sääl otsan Nõo esä|tamm tõrudeta tamm emätamm kannap `tõhve, emätamm ei kanna Krk esä|teder isateder esäteder om must, iluss punane ari pähän Krk; pulvańd tetäss imätedre `mu̬u̬du, sõ̭ss esäteder tulõ Plv; esä teder um jo `väega `uhkõ Vas esä|vader ristiisa ku tüdärlait́s siss olli kait́s emävadert ja üit́s esävader Krk Vrd isavader esä|vaher mis äitseve, nii o emä`vahtra. tõise o esä`vahtra Krk esä|vana pl esä vanaʔ isapoolsed vanavanemad (austatakse rohkem kui emapoolseid) Se esä|äidsen isasõis kõrnitsel tühjä `äitsne om esä`äitsne. esääidsen om `tolmu täis Krk
esü- → esi-
ešš → ess-
et1 et üld (ät, εt Khk Mus Pöi; õt Plv Se; lausefoneetiliselt t); konj (kuulub sag ühendsidesõnade koosseisu, tähendusfunktsioonid pole alati selged)
Tähendusrühmad: I. põimlauses
1. aluslauses
2. öeldistäitelauses
3. täiendlauses
4. sihitislauses
5. kaudses või siirdkõnes a. hrl saatesõnaks ütlemist või mõtlemist märkiv verb b. saatesõna märgib kõnelemise või mõtlemisega kaasnevat tegevust c. ütlemist või mõtlemist märkiv saatesõna on juurdemõeldav
6. sõltuvusmääruslauses
7. kvantumilauses
8. viisilauses
9. kvantumi- ja viisilausete piirijuhtumeil
10. vastandavas kõrvutuslauses
11. põhjuslauses
12. otstarbelauses
13. mööndlauses
14. tagajärjelauses
15. tingimuslausesII. alustab iseseisvaid, sag elliptilisi fraase a. konstateering, kahetsus, etteheide, imestus; b. soov, käsk; c. keeld, ähvardus, sajatusIII. lause lõpul mõne lauseliikme sisu rõhutavaltIV. hrl fakultatiivse täiteelemendina a. fraasi sissejuhatava abisõnana b. alustab fraasi, mis piirab või täpsustab eelnevat väidet c. välj ebamäärasust või oletust d. rõhutab vastandavat seost I. (põimlauses) 1. (aluslauses) Ei esi`otsa `paistundigi, et sie `lougas `ninda sügäv oli; [kui kaugemal oli hele taevas] siis oli `selge et jääd on siel mere `keskel `sendä küll Kuu; Tüdruk kui tulesüsi, näha et eluvaim sies IisR; midä `kumma sie on et nämäd kotta eiväd tule Vai; See on nii ea, et tulite Pöi; vahest oo koa küll olnd, et uśs oo `põldus, et laseb orase maha Mar; et nad (lehmad) ise tulavad kojo, ei seda põle `ühti Vig; ia küll et ulu all saab `olla; siis see oli vana`eitede rohi, et `ańti iiri sitta `sisse Ann; egä `koski ei õle et laud on eden muku sü̬ü̬ Kod; olli mõnikõrd jaa et tulli [lihale] nagu alb maik manu või Pst; siss om `kindel et mõne päevä peräst suur tuisk tuleb Hel; nüid om täl `tervuss jälle veedike paremb, paśtab et saab iki elulu̬u̬m Puh; tu̬u̬ om ää et ta saab iks ilma tõese abita ärä elädä Nõo; vanast oĺl pruugiss tu̬u̬ et vanõmballõ pojalõ `ańti talu Har; är iks tunnuss, et targa esä tütäŕ om Vas
2. (öeldistäitelauses) Nee olid söhused ät söhussi ma‿p taha mette Khk; mis‿sa oled isi niisuke, et teśt sind `naervad Mär; asi nihuke, et `kauge se `viimine on Juu; siis `oĺli saabas nisuke et võisid käiä KJn; si̬i̬ (aganaleib) olli sihante ollu, et tulege es tohi manu minnä Pst; miul üits kana `ommegi, aga nisuke et, pesä ei oia ja, `kange `pi̬i̬tmä Nõo; ja siss [kivi] küĺlet oĺli nii et, `sinnä‿s saa ka `pääle eedätä TMr; egä om sääl tii pääl sääräne, et ei kanna ei murraʔ Har; ma olõ sääne et, panõ˽vai terä `salvõ, `rammu ei lääʔ Rõu; üt́s innemuśtinõ jutt oĺl õt üt́s vanamiiśs oĺl `veiga rikaśs Se
3. (täiendlauses) lubati `tiedos `anda et `milla tulevad Lüg; [härral] tuli `jällä tuur et `peksada [kedagi] Jõh; sie `muodi oli et ikkunalle ei `tohtind `kardino `pulma ajal `panna Vai; `Sõuksed massina elukad `roomavad põllal, et kole kohe Pöi; rehes o sösune leitse, et ninase hakkab Phl; kus [ta] sõda `aega annab, et lehma `karja lähäd Kul; kuule see oo nihuke va läterdis et las aga `olla Mär; Jah ja `aamen, si̬i̬ on kinnituseks, et olgu nõnda Hää; oli see `siadus kohe, et `vastla saab ua suppi ja sia `jalgu Ann; tuli käsk et tiomi̬i̬s ja vaim `väĺjä Kod; obusel oli paha viga et näris ohjad `kat́ki Pal; änäpest jaost om iki `seante asi, et parep sü̬ü̬ enne ja palu peräst Krk; serände irm, et karva tõseva `püśti Ran; säräne `aiguss om, et ta väristäss minnu nigu vanaajonõ aĺl Võn; ja ma võt́i tu̬u̬ (tütre) henele naasõss, tu̬u̬n mõttõn et ma˽saa sulasõ `orjusõst vahest vallalõ Har; a ma olõ saanu˽`sääńtsiid `pauka, et pää kõlisass Vas
4. (sihitislauses) Elutumad `liikuvad (öeld, kui esemed iseenesest kuskilt kukuvad), tähendab et saab `kustagi `surre sanumi; Et mes `sulle heneläs hüä, sidä tie `toisile Kuu; [naine] `kuulo, et laps ei `engä enemb Vai; eks sa kirjuta et ma ela veel Muh; vaada, et sa pahandust ei tee Rei; nägi jah et parandast `mõrdo Mar; Söömaajaks `oĺli uus ahe ülevel partsil, sis ti̬i̬, et põllu päl saad Hää; isa `uskus et paenakas käib peal Jür; näed et messugune taud one tänävuade õõnapitel Kod; `oĺli kuulda et ikki mehed oĺlid [õitsilised] Vil; mi̬i̬s saanu täädä, et raha `ot́sme tullass Krk; mia `kulle‿t kõik läävä [laadale] Puh; kae et sa ruttu tagasi tulet, et sa paĺlu `aiga ei viidä Nõo; noh `tunse ärä joba et viimäne aig oĺl [sünnitada] Ote; tu̬u̬d nimä˽`tahtavaʔ, et nimä˽vi̬i̬l uma maa tagasi saasiʔ; no˽tütär, kas sa siss tu̬u̬t paĺluss panõt et sa mul avitat `lihti võttaʔ Har; ei tiiä nüüd et kas ta rago sõ̭ss puud vai Plv; latsõ˽saĺlika ai õt milless ma kõ̭gõ käse Se
5. (kaudses või siirdkõnes) a. (hrl saatesõnaks ütlemist või mõtlemist märkiv verb) `ehtu `süömäajal siis `rääkind et jaa tämä nähnd `tonti Kuu; isä ütel ikke oma pojale - - et no poig et, et nüüd akka siis naist võttama et meil on ikke inimist vaja ka, et kas on sul `pruuti ka vahitud Lüg; No näväd `mõeldi, et kust sie isand `ilmus `siie `tiele, et `uatama Jõh; Vanasti `ööti, ät aŋŋerjas kεib `erne`pöldus `öösse Khk; Siis papp küsin ka. Et kudas see kerst nii lühike on? Et see oli jo suur pitk mees ikka Krj; ma `keelsin tätä, et mis sa `jaurad nende raamatutega Vig; surnuaja `juurdes `öeldi [surmast], et liiva annus Vän; siis poisid `käskind seda vaestlast, et tie `aigeks ennast JMd; `mõtlesin, et Jaań `mõtleb, et nüid sul nii suur valu Ann; nõnna äralik `ütlemine, et maga kohe kui auk maa `sisse vaeob VMr; ilos, kui `eeste jukutad [väikest last] et, Juku ja Juku; tämä paluma et, ärä `viska Kod; kui ammas ää mureneb, siis `üeldasse, et konts on veel sees Ksi; mi̬i̬s olli `ki̬i̬len küll, et ärä kellekil ütelte Krk; `poiske `kirsnu, et ärge lööge Ran; naene sõõmass [soldatist] mi̬i̬st et, vana sõda Nõo; [kalkun] `rü̬ü̬ḱse iks et kuĺo, kuĺo, kuĺo Kan; kaupmiiśs küüsüss, et mis sa kaet taad väist Krl; luigõl üteldäss õt tulõ lumi takah õ̭nnõ, kurõʔ, õt sõ̭ss tulõva hallaʔ Plv; Kośa˽siss kõ̭nõlevva, õt rahvass õks kõ̭nõlõss, õt sul tütäŕ `höste näe ei Se; timä üteĺ nii, et ma süü üs kõ̭õ̭ päävä; vanarahvass tiiä äs miä um `d́eśtjin ni `jehtar, nimä kut́siʔ et vago Lut b. (saatesõna märgib kõnelemise või mõtlemisega kaasnevat tegevust) vahiti lapsel jaa et kas kaks `püörandaist on et sie saab `vangi VNg; `viimaks `istusime kohe maha et no küll on ull RakR; siis läks et `mõisi ikke võttab minuda; Isä tuli kodo, et kus poiss on Lüg; mie imestäsin, et üväd pabud `oldi, et nüüd `ninda vähä `tuldi `vällä Vai; ükskord ema ja isa pidand nõu kahekesi, et `üösse `valvama akata, et kas `kiegi ei käi `poega `vaevamas JMd; poisike käis, et tule tema kodu mõneks päävaks; nut́tis siin kahe saana vahel, et mina ei `julge üksi `olla Ann; üpand ise `merde, ujund läbi et te piate järel tulema VMr; kutsuti mehi, et `aitate sia ära tappa Lai; [poisikesed täkuruunaja kartusel] `ju̬u̬sknuve kiḱk si̬i̬ aig et kas ta võtt [kinni] Hel; mina naarin et, ooh, mina jõvvan nüt sedä (saladust) pidäda TMr; `Peiväʔ `hindä `vaihhõl plaani kokko, et timä oĺl kah õ̭ks `hindä `kot́selt õigõ˽kenä meehekene, et matamõ timä õigõʔ uma kulu päält vi̬i̬l ärʔ kah Räp c. (ütlemist või mõtlemist märkiv saatesõna on juurdemõeldav) No mehed `estest ei tõhi enamb `vankri ligigi `menna, a `kirjaja, et `menga aga `julgest, et ei nied mehed tie `teile midagi paha Jõh; suurelt maalt tulnd `seie `tarkust `otsime, et sii on Sörve noid, et see peab ikke `tεεdma Ans; mõisa mehed panid obuselle saba `alla nõgekseid, et tegime ergutest Jür; mua lammastel oli [sarved] et `sarvedega `oinad VMr; tegi võid, mina et `jõudu Iis; ku poiss `viskab kivigä, ei sua `õigess, et ärä magatud käsi Kod; kes ästi `norskab, et: `tõmmab `paksu kohe Ksi; no sääl me ligidäl om jälle, üt́s talu. ja siss [räägiti], et, tollel om puuk ollu; siss `aeti kõik latset üless et tulge nüid `voŕste tegemä TMr
6. (sõltuvusmääruslauses) no eks vanames saand aru et oma poig oli Kuu; kes sellega `õigeks saab, et ta maja sees kükitab Muh; Koeral koera `ambad. Si̬i̬ käib selle `kohta, et `seukest `kurja inimest ei tohe äritada Hää; natuke `puudus, et oleks outu `alla jäänd VJg; oia et sea miul midägist ette ei `ütle (heida) Krk; oia et `siśse ei sata sinna `älvede Ran; nimä ei˽tii˽`tu̬u̬ga˽tegemistki, et nimä˽ka˽tulõva˽ja˽`nõudavaʔ Har; ma‿s panõ˽tu̬u̬st täheligi, et kos munaʔ jäivä et Plv
7. (kvantumilauses) suvel sai viel nii`palju kalu et kala`unnigud olid kohe maa pääl. `ruogi nii et `sormed olid kaik `paistes ja nahata Kuu; küll säl oli `laulu `ninda‿t `linna kajas Vai; saim sii nii `kougele, et tulim `seie `sisse (majja elama) Ans; täna o nii `kange pala, ät üsna äretab Mus; maribud oo nõnna täis et ühna `nõrkuvad; `varsti tuleb nõnna `vihma et kole Muh; ahvenad oln mütu `aastad kadun, et üks äi ole oln Phl; `sõnna `maale jõund et‿tä äbi εnäm ei tunne Mar; tämä on juba nii kole valu et valu kohe Kul; nda märg, et üsä nõrisõb Khn; vahel oli lumi oli nii et et et mine üle pea `sisse Hag; ma olen nii ilma, et mul ei ole mitte punast poloskid Juu; [seeliku] all ei old enam, kui et `pańdi se seelik `seĺga Kos; sel aal kui ma tiul käisin siis neid (metshanesid) oli Kallavere väĺlal et ime JõeK; [ta] `naeris kas et `oedis `kõhtu `kinni Amb; `kuhja tõmmati nõnna paĺlu [alt] `lahti, et tikud näha on Trm; niskene kõva sinine et `irmus Lai; [mära] tagumeste `jalgega lõi et uńt `surnuss kohe Vil; siande ahne kah, et rääbiss kokku kikk Trv; siss ant tal varantust `kulda ja õbet, et laev tublist täis Krk; oless ta `annu `niigi paĺlu, et `ümbre sõrme `mähki Ran; `oĺli nõnda lähiksen, et oless saanu `käega `kinni võtta Kam; parass ahi, et tä‿s kõrvõta Ote; Tu̬u̬ (vesi) oĺl `endä häste˽kumb, et palut́; `tahtsõ nii juuaʔ, et läbi rät́i nulga immitsi vett lehma jalaasõmast; tan sõ̭an tet́ti kül˽nii ilma armulda tü̬ü̬d et, jummaĺ `hoitkuʔ Har; noh teil saa nüüt suvi `väega hää et, et oi Plv; Taa (mees) om nii kangõkaal et hoiaʔ Vas; ni paĺlo `ahnõhe ja näĺätsehe sei tuud `kiislat [käega] õt es läpe˽`luitsat `u̬u̬taʔ Se|| `pisku pεεlt, et es jää ala; karva pεεlt et es lehe `auku Khk
8. (viisilauses) Mes sa `siprad siel, et eit saa ega `saaki viel `verku `terveks Kuu; eks `ennevanasti ka ikka olid [rätsepad]. ega `siiski old et ei old RakR; midä `uoletumad `muodi sinä `läksid et kukkusid Lüg; seppä takko `otsite, `ninda‿t jääb `paksemast Vai; kes sedised `epsam ning ette asjad inimesed `tahtsid olla, et tal kägisevad `saapad vöi kiŋŋad Jäm; See on ikka änamast jäust et kui - - vihma kaśs karjub siis on vihm `lahti Krj; erilane jah `nõelab, tuleb et oja alt kohejoonega Mar; Olgu küll, et majal oo ia elada, aga kodu ikki kõege parem Tor; `seĺtsis sai vaelt [sõnnikut] vidada nii et teene `aitas teesel vidada Pee; oli õma elämine kõik et parem ei või `õllagi; aja kerves üles, et aja kuumass ja tao terä õhukesess Kod; nüid on nõnna säädetud et [tule]lõõsk `väĺla ei tule Äks; ja siis oĺli sedävisi et säl (püstkojas) sis keedeti KJn; [kootud jakid vammuse all] oĺlid sedäsi et poolest saadik oĺlid Vil; Seidse-ka˛eksa `aastat vihma kähen ollu, oless vi̬i̬l et varju all (pehkinud puust) Trv; [angervaksaga värvimisel lehed] `aeti sülege patta ja keedeti ärä, et li̬i̬ḿ ästi paks om Hel; olgu pähle et ta vana om; tennu [surikleit] nii nigu eluinimesele tetäss, aga mitte et koolule; mia tulli ärä ilma et ma `poiga es `näeginä Nõo; tu‿m neile nii sugulõnõ, et neide esä oĺl Mari unu San; keväjelt maa om kihtine, siss ei võiʔ nii maa pääl lammõdaʔ et suu `vasta maad panõt; võta kirvõss ja naka tahuvamma, ilma et sõna`lausumist ei olõʔ; naʔ hiireʔ (haigus) omma nii et lihm `t́siplõss Har; [tatrapuder] oĺ havvutõt, õt väega hää oĺ olnuʔ Plv
9. (kvantumi- ja viisilausete piirijuhtumeil) `kuonal poles et särises kohe VNg; õhu rattas on mõnedes majades `korstna sies, käib et kõrin taga; sie `juokseb juo `ninda‿t nenä `augud on `laiali Lüg; koer veab et jalad üsna `tangis Jäm; Valetab teise näu täis, et `aitab Pöi; tüdrik kedran takku et okk ühna ulun Muh; `ühte `inge `patrab et vahet ei ole; karib nõnna, et kas ing seest `vällä minemas Mar; sõitnd ikka naa et obu `kuumas `vahtus Kir; aga küll ta nut́tis, nõnna et ime oli kohe Juu; ta (põder) lüeb kohe nõnda, et puu killutab KuuK; las joksevad et muda `lendab; `kiskus neid `vindusi küĺlest et (nii et) kõveras JJn; me küĺmetsime `paĺlalt nõnna et kas või ing `väĺla siest Koe; kevade õppisivad siin n‿et piad `tossasivad VMr; lasi püśsist et käraki; lasi `püssi et `põmdi; [vikat] `leikas et nahinal Kad; joosi nõnda, et engest pańds `kinni Krk; pańd `ju̬u̬śkma, et jala es putu maa `küĺge Kam; [varss] siss ju̬u̬śk et kabja plakin oĺ ennedä Har
10. (vastandavas kõrvutuslauses) Sen asemel et [halva] `lapse `valmis tegid, tehnd parem kubu agu Kuu; selle asemele, et teda karistada, annab ta taale veel `öigust; selle asemel et varasta, ta oleks vöind jo küsida Jäm; tolle asemel et Täkule `minnä, ta‿less võenu siiä tulla Nõo
11. (põhjuslauses) `Sendäp‿se `tütrik oli nii `kärme, et oli `mieli `miestä `saada Kuu; ühe tüö `küljes ole ihu ja `eŋŋega et sais `valmis VNg; tühi ei anna äbenedä. [öeld] kui on `vaene et äbeneb oma `vaesusse perä; ei `täidind `müiä [kartuleid], et‿ku `lähväd `kallimast Lüg; Sie õli senest paha, et sepp ei saand `ääsi `juures `lõõtsa ise `tõmbada Jõh; `ninda pabil tuli üvä miel, et `köster `oskas üväst `rääki Vai; pidi `mööda `pääva paet `ümber `pöördud `saama et parem öńn olevad Pha; sii jo külitse rukki kõik vagude `peale, et vesi ää ei võta Aud; ju sis nad (pererahvas) ike [püüdsid austada tõnnivakka] nii et loomad surid nendel ju PJg; `võt́sin toedu kottu `juure, et ma jään `öösiks `senna HMd; meil ikka olid vel `akned ies et me nägime [valgust] Kos; saa `siiski vel sõimata et oled laisk; eks sellepärast ole siis saananaine et ega sul põle üiri`maksmest Pee; ja‿t peremi̬i̬s vana Nikalai `aegne soldat õli, siis sae kroonu paiukad Kod; `vastla pääval koa ei tehnud tü̬ü̬d, et tõrva pisarad lähvad linade `sisse Pal; kui `vihma sadas, siss tuĺli `rohkem lina kakku, sellest et siis oĺli `aega SJn; mehed oĺd iki `julgemad et kui, suitsu ais juures on sis uśs `kartma sedä Kõp; si̬i̬ (kotikangas) `koetass toemine, et ta om kõvemb `seismä Trv; täl om `jõudu külländ, selleperäst et tä äste `süvvä saab Nõo; nüt meil ike nahatäis tuleb et `meie oleme maha `aanu [uriinipoti ahjuservalt] TMr; sulahanõ ei taha `täämbä `tü̬ü̬hhe minnä, sest et `täämbä om pühäpäiv Har; uma poig `istõ kõ̭gõ imä pähidse man, et niä˽lasõ õi˽näǵemällä˽kooldaʔ Vas; selle mindäss kerikolõ et `paatõrd `pallõma; `vihmreʔ ummaʔ kuusidsõʔ selle et umma˽`kergebäʔ; et külmänü˽s ärʔ, vaja nappagaʔ kińniʔ `köütäʔ Lut
12. (otstarbelauses) kui kuningas `lasko `panna kaik joed ja ojad `kinni, et üht `tilkagi [vett] pääle ei tule Vai; kui aŋŋerud `püitakse, panevad sirbaki `alla, ät kala `mõrtsi läheb Pöi; [saani] kori oli selle `taŕvis, et [hobune] lund `peale ei loobi Mär; korgitsen oo et pudelid `lahti `keerda Vig; obose raua `sisse soab toĺlid keeratud, et obone ei libise Juu; anna `aega selleks, et soab paramini teha Kos; sai kõik [villad] segamine kruasitud, et ei jää `triipu, et kangas tuli ühetasane VMr; tähed on `noodadel, et `õigest vedada Trm; kerves on pandud pruudi sängi `alla pulma aal, et siis tuleb poeg Kod; nurme `pääle iki ülesse `aeti roovik `kõrgese, et [jaani]tuli nätä oli Trv; ruad tetti `õkva perätside, et ütte ti̬i̬d `mü̬ü̬dä sai `kanda, et `ainu paĺlu laḱka es lää Ran; ma jäti minev`aasta `lamba tolle tarviss, et siss om mul ka elulu̬u̬m Nõo; peräst andass `rahvalõ käsk `mõisast viinavoori päleʔ minnäʔ, et `viinu viiäʔ `Pihkvalõ Krl; iḿmiselle andass hiire `poigõ süvväʔ, et paĺlo `põrsit saanuʔ Lut
13. (mööndlauses) ehkki, kuigi, olgugi et läks valat ja mere `puole sield (rannalt) ja et oli küll o·kke˛aani üle käünd Kuu; et küll on `tuiskand, aga obusejalg `tunneb tied VNg; Ega kana igakõrd mune, et kaagatab (alati ei täideta lubadust) Lüg; et näväd (esiisad) ei õld `kuolis käind aga näväd õlid `muidu `targad mehed Jõh; sii `sakslased olid, et sa‿s möista küll keelt, ikka sai räägitud Khk; ma soa `siiskid `rohtu ää vötta (kitkuda) et küll vörk ees on Vll; ega sest põle `õhta et vidune oo Muh; ma ei ole mitte seal keind et ta küll on meist üsna ligidal Rid; marjad `maksis ikke ää, et ta ei and kaĺlist raha Ann; Et neid veskid küll kaunis tihti õli, aga ikkagi nad ei jõudnud niipalju teha kui vaja õli Trm; et küll mõni kaua eläb, aga iki ükskord lähäb (sureb) Plt; vanaemä `oĺli küll siuke tark inime - - ilma et temä kooliski on `kuśkil käind KJn; tal om `päevi küllät, et ta esi `seantse vähikse kasuge Krk; et varass mu küll `puhtass tei, aga nüid om mul `kõiki külländ Nõo; et sul esä vällä˽`ku̬u̬li, imä õks eläss vi̬i̬l; et külh `vihma sattõ, maa õks om kuiv Har; Et küll kehväst `sü̬ü̬de, `sõ̭sske oĺl reńdi `masmisega õ̭ks `väega˽suuŕ hädä Räp
14. (tagajärjelauses) pime kui kott ei nää et `torka `silmä; mis siin nüüd `lahti on, et `nõnda `vaikisest ja tõsisest `istuta Lüg; ah! midä me neid `tuurasi viel akkamo rege panema et, tülist Vai; kajakad tulevad `maale, et nüid akkab `vihma sadama KuuK; kui kuusk kolmat kord `pillab okkaid et siis laguneb lumi Amb; [kangas] pidi olema lõdvem et ta villale läks JJn; `enne on vähä kuma aga, et koit akkab Äks; mis mul nüid olli, et ma maha satti Krk
15. (tingimuslauses) ta (lehm) ika `lahti on, εt ta ika lüpsab Jaa; mis ta (lehm) peaks seal nõletama et‿eb `oska `süia mitte Muh; See pidi ete ia pere olema, et liha `oasta `otsa ette lõi Kei; et oleks `kõrgemast soost ammetmes, aga et alvast soost - - siis on südamed täis Juu; oleks et `järsku istud, siis on aeg pikk; ma jätaksin ta (siili) `siia, kui et koer ei võtaks (murraks) teda; siis akkabki kudumine `piale. et [kangas] on niies ja suas ja sõĺmitud ära JJn; kos nemä olli, et na `räimi är es tu̬u̬ Krk; tõru om `säändene, et ku˽käe `küĺge jääss, siss ei jõua änt är˽puhastõdõ˽tidä San; mi˽ka˽suka (sinuga) lännüʔ et `lastuʔ [taevasse]; et `lasknuʔ, ma ka lännüʔ Lut II. (alustab iseseisvaid, sag elliptilisi fraase) a. (konstateering, kahetsus, etteheide, imestus) Et‿se käsi ka `ninda hüppiss [kirjutamisel] Kuu; piim `aeti läbi masinast ja `sellest `tehti vast suppi. et sa said `roesast `piimast! [seda ei olnud] Hlj; pani minu `kuondla ka polema, et ei pand tuba polema VNg; `Naised on `irmus kädistajad nigu arakad. Et seda vada neil ka `jätkub IisR; Et keela-kaitse küll, niid oo vassikad jälle koplist välja tulnd ning otse kaapsu Kaa; mina pidin kõik `tiadma. tegema, et perenaene oleks koa tüdrukud õpetand Hag; seal on üks tokk, `viska ta `siia! [kui tokk antakse kätte, ütleb keelejuht] et annad kohe kätte; [tanguteradest] et on sińakas. kas nii vähä seda kett on kooritud või millest see tuleb JJn; sa tulid mulle ette. et sina tuled minu luamusse `sisse ajama (noota sisse laskma) Kod; `ossa lit́s, paigal jäänü veli! et tuńn o paigal jäänü (seisma jäänud kellast) Krk b. (soov, käsk) oh, et mette södasid tule εnd Käi; et anna `aega Rei; et lasõ kui tahad Khn; et sa menema saad siit Iis; et tule ette, poiss Kod; et kae sa poiśs, mine sa ruttu Har c. (keeld, ähvardus, sajatus) et sa kaud siit, et ma sinu enämb siit ei nää Kuu; et seda teist `korda änam ede‿p tule Jäm; et sa εnäm eese nägo ei `näita Mar; tooge ta ää tuppa, et mitte ei lase küĺmetada ega küĺma kää `olla Juu; et‿sa mul `jälle `aigeks ei jää Plt; et sa mul siin jälle ei võĺsi KJn; Et sa ei naarass [teise inimese teguviisi] Trv; et sinno `maakõnõ kannu‿s inäp Lut III. (lause lõpul mõne lauseliikme sisu rõhutavalt) ja siis vask`ussid, nied olid old viel nii `irmus `mürgised et Kuu; nda kena veel `istuda‿t Khk; se moa on `söukse parga all et Jaa; seal `öetse nii riieldavad ja raageldavad et Muh; vahest oo ruki [rukkililli] nii täis et Mar; ja nii ilus kollane lõng sai naa et [kaselehtedega värvides] Kir; kis ikka `vahva `leikaja on, `leikab ikka nii paĺlu kohe et et Hag; täna lõõna sõi nii vähä et Amb; pala rehetuba nii et JJn; villad [värvi] `sisse, sai nii kõva sinine et Trm; `rahkle nendega (lastega) nõnna et Pil; pühavase pääva ollin nii `voodis et SJn; siäl um nii illoś liin et Vas|| mõni kõrd oo naĺjajutt. siis naaravad et kas Kod IV. (hrl fakultatiivse täiteelemendina) a. (fraasi sissejuhatava abisõnana) Et kui see vana Rotsi Jaen oli ää surn, et siis `iilased varastan selle aidast ää, `mötlen sea olavad; Et sa parakust arm jah, kui poleks neid va `ussisi olavad mis siis oleks sui viga `metsas `käia Krj; [taibates, millest on jutt] ahsoo·, jah et kurat lõi lappi lauaga `vasta `seĺga kubjale JJn; [mis peigmehe emale anti] ja nii et tekk ja säŕk kõik siukst `väŕki KJn; Nii et kaśsil on neli `jalga SJn; tu̬u̬d su̬u̬lvett keedä et sõ̭ss, panõ˽su̬u̬l `sisse jah Plv; et siss lehm ḱulʔ oĺl üülnüʔ, et elo ḱul om hää Se b. (alustab fraasi, mis piirab või täpsustab eelnevat väidet) ega sis sie koht - - `toitand jo, `ainult et, et kolud olid maas, et ei old `tarvis `ühte`puhku neid `kaasas `kanda RakR; `muudku et sööb ja lakob Mar; ei tea, mis‿se tähendab, niipaĺlu et ma kuulnd olen Mär; kasteein on `süödav ein, niipaĺlu et noorelt ära `niita Sim; minä, vana inimene, muku‿t õlen; muku‿t kohe tämä aśja paneb, siäl `seisku Kod; ainult et sinnäʔ vaja minnäʔ Urv c. (välj teat ebamäärasust või oletust) Vanasti oli neid `vargusi et ösna pailu; Nuudid olid ka `nääripoistel kää, kes `kuskil `pöhkus et magas sellele `anti `nuuti; Neid pardi `poegi‿s saa et `nalja käde `öhti Krj; nüid nad ei viitsigi kududa, et mis sial `viitsida on ta käib [tööl] Pee; [turba] labidas oli‿s nii pikk - - nii et ta lõi et iga kord `turba `laiuse Rak; no nüid on mul, oma `arvamise järele et põline koht; mõni akkas [heinale] `enne `jaani, mõni tegi et jaani `eina Äks d. (rõhutab vastandavat seost) `aukud[e] [jäässe] `raiumine ei ole midägi tüö - - aga et se `külmä Vai; muedu jõuaks ära `käia veel, aga et jalad `aiged Tür; sial (jutustatud loos) `miski `tähtis ei ole, aga et nisukesi `juhtumisi on Koe; ega ta (poolivokk) `teistmodi ei old aga‿t nesuke vanemb [vokk] VMr; mine magama aga et te minu ei erätä Kod
ete1 ete Ans Khk Mar Mär Var Mih Tõs Khn Aud(et́e) spor Ha, Tür
1. ometi, siiski, õigupoolest; pigem sääl akkesid `rääkima et, te jääge ete `öösseks `siie; keedame ete täna `öhta tahesid `tuhlid Khk; jätä ete mend rahole Mar; mine ete `põrgu Khn; ei tea kas ete käib painakas peal sellel Kos; millas sa `õhta ete koju läksid Tür
2. õige, üsna, päris tahaks ete kärakad `selga `saaja Khk; sa said ete vara täna kojo Mär; naene `mõistis ete toredaste ütelda Mih; männal ete koberik koor Aud; See pidi ete ia pere olema, et liha `oasta `otsa ette lõi Kei; küll sie sind `siunas taga ete Jür; jõekupud, tema kasvab ete sügavas jões Tür
Vrd ette1, õieti
evangeelium (variante) e·vange()lium (ee-; evangee·li˛um, `evangee·lium, [e]evangiljum) spor eP, Ran, hv V, e·hvange()lium(m) (ehvangeelum, ‑iilum, ‑iljum, ‑illum, ‑eljum; ehvängeel(i)um, `ehvangee·lium; `ehvangi·ljum, `i-; ehvandgiljum, ehvengee·lium) spor eP, hv eL, `e·hvangiljum spor R, g ‑i; p evangeliumat Lut; e·vangel g ‑i VNg; ehvangel Har, g ‑i Krk; g evangeli Hää Lei, ehvangili Plt; ehvanki̬i̬l Krl; ehvańdki̬i̬ĺ g ‑keele Rõu; n, g ehvändgeeli Nõo
1. evangeelium a. Jeesusest jutustav raamat piiblis Tõstamändi sees aa neli evangiljumi Emm; uies tõstamendis oo `evangee·liumid Tõs; `Luuka ehvangillum Ris; `Maateuse eevangiĺjum; eevangiĺjumid ja eebistlid Kod; Joannese ehvängeelium KJn b. evangeeliumist võetud katkend kerik`erral oli juo `ehvangiljum `loetu VNg; `kirkus ehvengee·lium `loetaste `altari ees, mönekorra pae pεεl Jäm; õpetaja loeb pühapäeva `ehvangi·ljumi Mär; evangee·liumit õpetaja `eeste loeb `altarilauva pial Pal; ehvangel `loetess ehvangist Krk; sääl (õigeuskliku surnu sõrmede vahele pandud paberil) `oĺli evangee·li˛umid, ja saagramendid, kõik valmiss trükitu Ran; opetaja loeb jutussjärje pääl ehvändgeeli Nõo; meil `loetass kerikun alasi ehvangee·liumi ja `peetäss tu̬u̬ `perrä jutuss Har; śjonds lugõ evangeliumat Lut|| fig kui moni plarise pali `rääki, siis `üölla: oli mul seda `e·hvangiljumi `tarvis `oige `kuulla VNg Vrd angel1, ehvang, evangelija
2. hrl luteri (usk, kirik jne) eks niid one kõik evangeliumi `usku, kis armulavval kääväd Kod; ehvangiliusk Plt; ehvangee·liumikerik Har; luteri-evangeli usk Lei
evangel → evangeelium
idanema idanema spor R(-mma), Jäm Khk spor L K I T V(-õm[m]a), -eme Krk(-m) San; idänema Kuu Mar Vig Juu, -e Hls, Kuu Juu Kod Nõo Rõu Räp Lut, -mmä Vai Rõu Se; idä- Lüg; idanama Kam; ipf (ta) idasi T V(osa vorme langeb kokku verbiga idame)
1. idanema, idu ajama `sieme idane üväst kui one `suoja kevade VNg; mitu terä on idänu Vai; sihantsed sandid odrad olid, et pooled es lehe idanema Khk; ristikeina seeme idanes `easte Tor; oleks mul idanend kartuleid, paneks maha [tühja vakku] JJn; rukkid läksivad akis mädanema ja idanema Kad; seeme on jalal, kui ta ju idaneb Trm; lahed pihuss nisuteräd `kluasi vede `ulka. kui tilk lü̬ü̬b `õtsa, idäneb - - mes kõhe põhõja vajovad, ei idäne Kod; idanemata said `kartulid maha `panna Pal; rügä om ärä idanu joba Krk; mul kurgi `samle sehen idänemän, nüid vaja maha panna. `väega ärä om idänenuva Nõo; ää seeme idanass `äste Kam; kardoka oĺli˽köögihn idänemäh Rõu; ińne `küĺbmiist pandass teräʔ `turbahe idänemmä; teräʔ idänese `turbah Se; `hernel um jalg peräh, ärʔ idäsi joʔ Lut|| fig no sie põld `arva äppardub. läheb ikke idanemma (abielurahvas saab ikka lapsi) Lüg Vrd idame, idenema, idetama, idunema1, idähhümä, iätämmä
2. tekkima; tärkama; arenema, edenema puu idaneb `siemest Lüg; püha`päivine tüö ei idäne üväst Vai; rohi akab idanema, [kuid] oras `tirkab Khk; vana kuju puu änäp ei idane Krk; [50 aastat tagasi] Kui sae idasive siiä San
3. pikkamööda toimuma a. vinduma, hõõguma tuli idaneb `samble sies; `mõisas põletetti süsi maa sies - - sääl all puud idanesivad ja said süsist Lüg; mädand puu idaneb (helendab) pimedas `nurkas Kse; sańdid puud tuli muud kui idaneb ei põle VJg; kas ahi läks kütte? – siäl tä idäneb Kod; laterna sehes oli lamp ja idanes põleda sial Äks; tuli om idanema nakanu, `varsti lääb suṕp `ki̬i̬mä Nõo b. (pikemat aega) püsima, kestma Sul aeva idäneb sie `ütlemine `hiŋŋe pääl, eks unesta ärä mes huon; Ei sa unesta ka kohe `millaski ärä, `aeva vade idäneb se `ammu`aigane viha Kuu c. naesel idanes si̬i̬ `aigus. natuke paremass sae. vald rohitsas Kod
iga1 iga g ea (ia) R eP Trv Krk TMr; igä Khn, g ia Mar spor M, Kuu Lüg Vai KJn T V(g ijä; jigä g jiä Lut), igä Kod; iǵä g Ran spor V; iǵa g d́ia, d́iä, ǵia, in jean Lei; ad igal VNg, iäl Kod; abl iält Kod; transl igast Lei; g -iga Var KuuK
1. eluiga, (eksistentsi) kestus; vastupidavus Nääd nenä`otsa, eit nää iä `otsa Kuu; ei sel `ollu iga `kuigi `kauast, sie loppes juo `puole `aastaseld VNg; riist läks `katki usina, siis õli lühükese `iägä Lüg; vanuse poolest küll vel elaks aga iga `otsas; see (päikese) paiste vötab vilja enne iga εε; sellega läheb kunni ia `latva Khk; see (katus) on mütu iga läbi eland Pöi; räimvõrgud olid penedega `enni vanasti - - sellega `oiti võrgu iga; esimese ilma sõa järel `ööti koa, et üks kuke iga pidi rahu`aega olema Rid; Aia iga kolm `aastat, koer elab kolm aia iga, obune kolm koera iga Hää; kaks ehk kolm [inimese] iga `aega tagasi Kos; ega mul pikka iga änam ole JMd; kasuk oo õma igä ärä elänud; tämäl one vanaduss küll ja igä `persen, aga ise veikene; kui paĺju igäsid ja mitu `põlve lähäb edesi Kod; juudi `sindle iga om nelikümmend `aastat Krk; Suvva au ja viisu igä saagu sul olema (sajatades) Hel; sa `raiskat nii `irmsade, sa näet küll viśt iä `otsa Nõo; nõna `otsa näet aga eä `otsa ei näe Võn; ma‿lõ tu̬u̬ uma iä sisen vällä nännüʔ, et `piḱse om kattõ sugumanõ; ma olõ see pikä ijäga küländ nännüʔ sedä ilma ellu Har; Hääl olõ õiʔ iḱä, kuŕal `otsa; piḱk igä `pesmädä ei päseʔ, lühü löömäldä ei jääʔ Rõu; viiś kuuś rahha om külʔ mu iäh olnuʔ; tiiä äiʔ inemine umma iḱä; ma˽ka tiiä äi˽ku vana tiä om `iäle Vas; tii˽mullõ sääńtse˽`saapa˽mis umast iäst saa pit́äʔ; mul tu̬u̬ iä meeleh om; mu iäst saa rahha viĺänd, nii mu lastõ iäst; umma iḱä jo om paĺlo elänüʔ; ma `iägi `eĺli ärʔ, olõ õs `akna `rõivit; iätäht́ (eluea pikkust ennustav joon peopesas); tuńniss päset, iä elät (õnnestunud põgenemisest) Se; ĺäüĺa iǵa om olnu; d́ummal `andaga `t́errüst un öüä ikä Lei; ma uma iä päält (eluajal) näe es; ma uma `iäga mälehhä‿iʔ setä; leebä ää˽süüt üle nädäli a naist üle jiä juvva‿iʔ ärʔ jelläʔ; igä jelläʔ olõ‿iʔ `hamba hińds; iäl või ollaʔ kol `vuuri tühälene ni kol `vuuri rikkan Lut; iän ja õnnen innukalt, lootusrikkalt taht `saada iän ja õnnõn, aga jäi ilma; mõni loodab iän ja õnnen ää koha `pääle `saada Ran|| (vastupidavast asjast, hästi tehtud tööst jne) Sis tä `anda igädä isä iäks, poja `polveks, tüttärelle viel tügüks ajaks Kuu; Seda (varandust) `jätkub isa iast ja poja `päevist IisR; Kivikatus on isa eaks ja puja pölveks Emm; see oo isa eaks ja poja põlveks, `tütrelegi tükiks ajaks Mär; Sie käib isa eaks ja poja põlveks, `tütre`tütrel tükiks aaks Koe; see kestab isa iast ja poja põlvest Lai; toost saab esä iäss ja poja põlvess Ran; esä ijäss, poja põlvõss, `tütrele tüküss aoss Har Vrd iätüss
2. teat elujärk, periood sääl `mõisas sai ikke `nuore ia sies `õldud Jõh; tüdrugu east `väĺjas (vanatüdrukust); ta on pooliga (keskealine) inimene Jäm; mis tööd‿nd vanu iga änam tihaste Ans; sel veel kirgu sead `söötamatta (leeris käimata), pole veel `öige poisi vöi tüdrugu ea sees veel mette Khk; Eks nooriiga sai jah ikka üsna eemeelega neid emaseid lapsi käpustatud küll Kaa; see sai pisikse lapse ühna vanas eas veel Muh; se on `alla iga, seda `kohtunek äi karista ka end Emm; poiss oli teise ea `teenija vöi oli ta kolmandama ea `teenija [sõjaväes] Rei; kui ma meheikka sain Kul; ta `jõudis juba vanasse `easse Mär; pooles eas (keskealine) inimene; poolest east juba läbi Hää; vana ikka akkab `vaeva tegema, kus oled noore `põlves põrutada saan HMd; tema jo inimese east väilas Koe; `tütrid olivad mõlemad mehele minemise ias VMr; eks minu lapsed surenud mõlemad nuarel iäl ärä; suri nuarelt iält Kod; kui vana igast läheb, sis ta (värv) ikka pleegib teenekord pialt ära Lai; temä vana ia sehen võt́s naise Krk; temäl `olli joba noorest iäst `lastu ni̬i̬ sure`rõiva `valmiss tettä Puh; M a‿lõ õigõ˽mitu `aśja nännü˽ja `oṕnu˽vi̬i̬l vanutsõl iäl Urv; vanan ijän lõpõss kõ̭iḱ `otsa, śilmäńägu ja kõrva`kuulmine; vanast kis alt ijä oĺl, toolõ `paśsi enne is annaʔ, ku esä lubasi Har; jaʔ `kahvlid väist olõ õs olõmahkiʔ [minu] noorõh ijähn Rõu; nakass üle ijä (üle 30) minemä; maailma sõa `aigu oĺli ma joba [sõjaväeteenistuse] iäst väläh Räp; `iäldä vi̬i̬l om, las saa ar iḱkä, vi̬i̬l olõ õi iäh, alt iä vi̬i̬l om (alaealisest); päält iä ineminõ om Se; üle puolõ d́iä (üle 40 aasta) jelanu LeiVt igi3
3. vanus [looma kastreerimisel ei ole tähtsust] tämä igal, `milla tädä `leigata VNg; tamal oli jo niipali igä – kas `seitse`kümme vai kaheksa`kümme Vai; sellel on iga küll pεεl juba, mis see änam rabab Ans; sellel oli iga küll seljas Khk; nende ia vahe pole nii suur et nee‿p vöi `paari `minna Kär; iä pualest nuar mies Iis; selle iä `perrä kõ̭iḱ asja enämb ei või ollaki meelen Võn; taa om suuŕ küländ uma ijä `perrä Har; muʔ ikä (vanused), kiä oĺliʔ; `iäle ni karvalõ ni `suurusõlõ, kõ̭gõlõ uma hopõń, a olõ õi uma; iḱä om ka‿ks `väega˽paĺlo Vas; miʔ üteh iäh Lut
iga2 n, g iga hv R Sa, Muh Hi L K I, igä R(ige Kuu) Rid Mar Vig Juu Pal spor VlPõ, Hel Ote San Urv Krl, iǵä San Urv Krl; psg ikka Kam; igä- hv Pst; ind-pron
1. a üks mitme omataolise hulgast, ükskõik milline vanemad olite igä üöd ära Jõe; oma siad `pieti igess taluss, ige `aesta `jouluks tabeti siga; Kes igäpäiv `tahtub ilus `olla, ei saa `arvagi ilus `oldud; igäss peress oma viis, igäss taluss oma taba Kuu; Igas peres ise leib, igas talus ise taar; `rohkemb neli`kümmend samu igä tahu (igast küljest) `niitasin maha Lüg; `Atsalama laat, iga `enne `jõuluid õli Jõh; iga kahe `virsta pääl oli taas kabaka; igä `uomiko `katsosivad ja imestäsiväd Vai; `keidi `törva `müimas igas `kantis Mus; igase `nurka `pandi üks suur mei `püsti; iga `aegu (igal ajal) Muh; igasse `kohta nüüd send `tarbis oo Mar; kaks `sülda igad `kańti Mär; sii `paergugi kiba veel nii paelu, et võid iga sammu peal kibi `peale `astuda Mih; Isi vana metsavahi obune, aga igat `kändu kardab (öeld sellele, kes ei tule toime jõukohase tegevusega) Hää; iga pühadeks sai teha tegu peen`leiba HMd; iga perest `ańti raha Kei; see on se iga`oastane võeras, iga `oasta käib meil Juu; igap̀ä just `peksta sai Ann; kisub igast asjast `riidu VJg; igal ajal võib `saada Iis; ega igad naised ei kaasitandki Ksi; temä muud ametit es taha kui igä sügise noore jää aal vi̬i̬ all `sõita Hel; laits oṕp ~ opip ikka sõnna Kam; kahrutandsutaja käünü igän talun; tolm om jo jälle ull, `tüḱmä iḱkä `paika San; vana `vu̬u̬stri om, ulguss igä öie Urv; kis süvvä˽taht, tu̬u̬ saa iǵäst paigast kätte; kat́s `pańgi iǵäpäivi `ki̬i̬ti `kartold Krl; igal(e) pool(e), igalt poolt Vai Noa Mär spor K, Pal, igasse poole Jäm Kaa Tor Plt, igas poole Kse Aud Amb, igas pool VNg Vai Muh spor L, Äks KJn, igas poolt Kuu VNg Muh Lih, igas pooles Jäm Kär Kaa(poolis), igast poolest Kaa~ poolist Pöikõikjal(e); kõikjalt igas puold ei saand `vankriga kätte [heinu] Kuu; mul oli igaspuol `kuolis, igaspuol paha `olla VNg; edevä `poiga, tämä igäle `puole toppi kuhu `tarvis ei ole Vai; [putukad] lodivad igas `pooles Kär; aga `vaata igal `poole, aga - - ära `vaata ta `silma Noa; tahab igas`poole ronida Kse; kahmakas vanainime oo tugev jõuab `minna igasse `poole Tor; tema `kuhjab raha igalt poolt; teda sai igale `poole Kos; oled ikka va edev igass `puole sa joksed Amb; igass pool on oma kuńts Äks; eks nüid püilitä igäl pu̬u̬l KJn Vrd igane3
2. a üks mitme erineva hulgast, mitmesugune iga puude `ulgas `juhtub olema näsusi ehk näsulisi Jõe; siis sai neist (männikäbadest) igä igäd `muotisi `paatisi `vestetüd Kuu; no ku tuli pue`värvid, minu ajal on old igat `seltsi `värvi küll; oli igat `karva neid (lehmi) VNg; eks tema küttis iga puudega oma tua `ahju ikka Ris; ega sie lina iga muas ei kasva; ma siis karistasin iga`muodi teda JJn; kõik kohad olid täis iga `seĺtsi `lõnga; lammas iga `eina ei süe VMr; igät `sorti; igät `mu̬u̬du `tuĺli ette [heina kuivatamist] Kõp
3. s igaüks; kõik isä jagas liha igale kätte Lüg; nõiutab enne kebade loomad ää kui `väĺla saadab: annab igale vitsaga patsu `persse Mär; `Räimedest ikka keedetakse [suppi]. Tast süńnib igat teha Kei; `vaesed `istusid siis kiriku sees - - igal oli oma iste Juu; sääl (külakõrtsis) `oĺli igat, `oĺli õlut, `viina ja `veini Vil; igäl om igatsuss kodu `järgi; saada tedä kohe taht, igage [iga tööga] saa ta valmiss Hel; tel oĺl üit́s kõ̭ik, kes poiss oĺl enne, tiä oĺl iǵäle sõbõŕ San; mul om suuŕ kaśt, neli jakku. ikkä lätt neli vakka `sisse [jahu, tangu vm] Har
Vrd ega2
iganes iganes spor eP, igä- Kuu Mar Vig Khn Kod KJn; iganis Jäm Khk
1. iial a. (rõhutava sõnana) üldse(gi), vähegi; aga, vaid, ainult koess sa iganis oled, ikka üks tasane äda ja viletsus Khk; `rääkis mulle keik ää, mis ta iganes `tεεdas Kaa; mis seal koosta peal on, see lihab lage kut iganes [kui lüüa küünarnukile] Pöi; veta, mis sa iganes soovid Rei; [pulmas oli] `kõike `toitu - - mis aga iganes oli, seda `ańti `süia siis Kir; [ta] oli kiitnd et tal `kõike on mis süda iganes ihaldab Kei; pane nüüd kus sa iganes paned, tema nuugib ikke ülesse Kad; mes ma vähä igänes saen, ike lapsele Kod Vrd ianes b. (koos eitusega) mitte kunagi, iialgi Ei ma sen mihegä hakka igänes merel `käümä Kuu; iganes ma sind ei jäta Muh; Ma äi saa seda iganes `tääda Rei; tä põle sii igäneski keind Mar; põle iganes elus teeste `aśsu võtnd Kos; sedä põle olnd enäm `ammu igänes KJn Vrd igana, iganest, igävel
2. väga; päris, üsna; palju; küllalt, rohkesti – SaLä Kaa Khn natune `puudub sajast, iganes vana Jäm; [sa] neist pulma`värkidest iganes tead, sa oled ju vanam; se sai suurelt maalt `seasta iganes pailu raha; sääl oli inimissi üsna iganes Ans; siis oli iganes `löimid `saaja, neid oli `mütmed nägu; kui vahel valgastab, siis annab iganis (kui saju ajal vahel ilm selgib, siis pärast sajab kõvemini); nüüd ta nii iganes `purjus, akkab juba `ihkuma; säält (mere äärest) sai iganis `eina aga nüid pole änam `niita; iganes ma `tahtsi `sönna `minna Khk; Kuĺlid `kiibavad igänes jaa `otsas, `räimi vist ond; Rohotirtsud siristäväd igänes; Mede vana igänes mies `tuõksõl `käümä; `Piltsi igänes `prahti `korjan, puhastamõ ää; Tugõvatõ mieste käe tüe lähäb igänes; Ond ju igänes (põlastavalt: on ju küll) asi `kiita Khn
igav igav hv R, eP, -a Hlj(rhvl) VNg SaLä Kaa hv Pöi, Rei, g -a; igab Vig Mih Aud Vän, g -a Mar; iḱav g iǵava Lei; igäv Kuu Lüg Vai(n ) Tõs Khn Kod KJn M(n -e Krk) Ran(iǵ-) Nõo; ikäv (iḱ-) T(ikkäv Rõn) V(-v́), g igävä (iǵ-), g -e Krk San Krl; igäb Vig Juu, g Mar I. a
1. üksluine, vahelduseta, igavust tekitav; tüütu Igäv on aig `uotajal Kuu; aig läheb igäväst - - kui ei õle tüöd Lüg; mool akkas päris igav sääl `vahtides Khk; nii petk igav tee oli `menna Rei; meks mool põle igäb üksibäni sii kodo `estodes Mar; Sie pidu olõskid suurõm asi, igävä `võitu oli Khn; aeg lähäb ikke naa igavase Aud; mis sa nende igavate sõnadega ennastki piäks `piinämä Juu; tulin `vaatama, kas leeväl aeg igäv [ahjus küpseda]; küll oo kua igäv elo, kui ei sua kõnelda Kod; üit́s sü̬ü̬ḱ lää ka igävess Krk; obesel ka lasila man ikäv saesta Nõo; kos siss `aiga oĺl vi̬i̬l iḱäv ollaʔ! kõ̭ik kotussõ˽tüüt täüś San; Naa vana˽päävä omma iǵävä˽pääväʔ Urv; taa pańd üt́sindä igäväss (tundus igavana) Har
2. aeglane; aeganõudev, aeglaselt edenev nie puud on igäväd polema Kuu; mis köva puu on, see on nii igava pölema Khk; see (pastlapaar) ühna va igäb paar `keskoda `jalgas Mar; valemega oli igäb tehä [vorsti] Vig; jah, kui igav tüe sie oli [sirbiga rukkilõikus] JJn; siss tooress vili on igav jahvatata Äks; inimese lu̬u̬m om igäv kasume Krk; se‿m küll üit́s iḱäv tüü, seo `kitskmine San; taa vana igävä `tü̬ü̬gäʔ inemine; puu igävä kasugõ Har; kiŕälist kangast ikäv kutaʔ Plv; Ikäv ku kiisa `süümine; `ti̬i̬ndrel jo igävämp jo päiv [oodates] Räp
3. hirmus; halb, paha - Sa Vig Krl Rõu Täna oo nii igav ilm, sajab vihma ning tormab tuult; `linnas oli igava, äi sääl äi `aita [elada] Kaa; suine aeg, [kuid] loomad `lautas, see on ikka igav küll Krj; nii igav on siis `käia kui `ussisi `metsas; tema (uss) on ikka üks igav loom; `tapmise töö nii igav, `irmus mo eest; nii igava `moega see `surnu aid `olle [põuaga] Vll; kui üsna ilma [pensionita], siis oo väga igab Vig; mul um `väega iḱäv mõtsahn ollaʔ perähn `päivä Rõu
4. vajaka, puudu(s); (taga) igatsev, kurb nüüd `ongi mul last igäv Kuu; Meesta illala igava rhvl Hlj; `pruudil one igava `peigumehest VNg; mul on sinuda ~ sinust igäv Lüg; mool on nenda igava sest lapsest Jäm; siis mul jääb igav teist Ann; eks täl õle sinuda igäv Kod; ku vanaesä ärä `ku̬u̬li, siss vanaemäl `olli ikäv; penil `olli ikäv `võ̭õ̭ran paegan `olla Nõo
5. igivana; igavene meie koht on olnud järve põhi. vanast igäväl aal KJn; ta kõnel, et nüid om joba vana ja oodab sedä igävät elu ti̬i̬d ette Ran; eloss igäväss (igaveseks) lei är `hambaʔ Se; ä˽lät́s jo igäväle `ilma (suri) Lut II. s
1. igavus kevade `aksid juba linnud nii `kangest `laulma - - pole mette igavad olnd Khk; Niid tuleb jälle see pümeaeg peele, vaada et kas igava vetab ää Kaa; Käis eile `öhta sii, ädaldas et igav akkand kodu kallale toppima Pöi; et täl ei õle paĺju igäväd ega `vaeva Kod
2. igatsus mul on igav teda taga VJg; mul on igav sõbra järele Trm; eläjäl one igäv `tõisi taga Kod
3. tont seal oo igavad `nähtud Pöi
igavene igave|ne Kuu IisR eP(e- Khk Vll Käi Rid) Trv Pst, igä- hv Lüg Vai, Rid Mar Khn Juu KJn eL(-n Krk; -ni Krl; iǵ- Hel spor T V), g -se (-eise Rei), g -tse spor T V(-dse); igäbene Mar
1. ajaliselt lõputu a. jää(da)v, igavesti kestev; (väga) pikaajaline, püsiv, põline saad igavesed rattad kui `sönna tiha viid Ans; `ükskid asi pole igavene Khk; [surnu hing] `Käie köik nurgad läbi kus inimene on eland, siis ta `soaje alles oma igavese paiga `peale [pärast 40 ööd-päeva]; Ing on igavene Pöi; see on nii tõsi kui igavene tõsi Rid; aeg on igäbene ja elma `otsa ei tea Mar; mete kätetööl on ika oma löpp, ei see igaveseks jää Ris; [kivisamblaga saadud värv] nisukene igavene pruuń ka mis ei läind `jälle pialt ära KuuK; õle aga virk, õle aga virk, egä tuul ei õle igävene [tuulamisel] Kod; vanad igavesed talu majad Plt; vanast igävesest aast kaastiti [villa]; si̬i̬ om üits igävene (väga vana) sõna Trv; `mõisa ärrä om selle krundi `kińknu, iǵävetsess omandusess veliste seltsile Ote; see oĺl jo igävetsest aost igäveste nii olluʔ Har; [õlekatus] `Vasta `põhja sammõldõdi är, sõ̭ss tu̬u̬ oĺl jo iǵävene Rõu|| pärast surma jätkuv mina usun liha üles`töusmist ja igavest elu Ris; igavene elu, see on raamatus Lai; maa`päälne eluaig om meil lühükene, a tõsõn ilman om meil igävene aig Har; ma˽`tahtsõ tiidä˽saiaʔ, kuiss ma iǵävetse elo kätte saa Vas b. igapäevane see põle igavene tarvitatab sõna PJg; aga ikke `talvel oli sie (rehetuba) ikke igavene elumaja KuuK c. fig Vana oo eese poisiga igaveses päivis (hädas) Kaa; oled teist ‑ - `vargale ässitand, igavene surm [tabab sind selle eest] JõeK; käib kui igavene juut́ (kodutu rändur) Lai| (surmast; suremisest) igavene `tohter ~ aŕst Muh; lähäb igavesse rahu`paika Vän; Igavese unele minema Hää; lät́s joʔ igäveste `hingustõ ~ igävesele unõlõ; [ta] maka joʔ igävest und Rõu
2. (kogust või omadust märkivalt) a. (koos substantiiviga) tohutu, erakordselt suur, rohke, väike jne; täielik Tia mis ta (siil) `üöse `toimetas, aga igavest krõbinat tegi [põranda all] IisR; ta sai igavese napsu sεεlt kukkudes Khk; [ma] Igavese pirekse ise sedakorda sai, niid oo see ka otsakorral Kaa; Inimesel köht ees kut suur igavene `lähker Pöi; igavese ulga kalu saeme Muh; üks igäbene kiho (imevähe) oli Mar; [jaanalind] elab igaveses `kõrbes Hää; se on igavene vale Jür; ta oli nii `ihnus nigu üks igavene koi VMr; ma sain sialt üks igavene tilk (üsna vähe) Trm; kole keerd lõng, igavene ruuksu puru SJn; temä olli igäven joodik Krk; siin ju `olli iǵävene sõda, niisugune `laskmine et Hel; nemä oppeva temäle igävest lori ja igävest labi Puh; lagunu põĺl i̬i̬n, nigu igävene paega punnatuss Nõo; siin om igävetse mäe ja oru, ja vi̬i̬ lombi Ote; taa om jo iǵävene ḱugrat́s, kühmäh kõ̭iḱ Vas b. (koos adjektiiviga) väga, üsna, päris [härgadel] igavese suure pitka `puuga [ader] Ans; koera nael tuleb ise, see igavene `aige Khk; rebase saba on egavene tore Käi; tuulekala on üks igävene pikk kala, ja igävese suure pikä ninaga Rid; siin sammas õue pial oli. igaven suur räśtik oli HMd; aeab igavest vägevad kõva joru, `vińtis `piaga Lai; viĺla kerstud olid, igavesed suured kaaned käisid `piale ka Plt; kõrdsimi̬i̬ss olli `väege suuŕ igävene jämme mi̬i̬ss Hel; temä pidi jo igävene alb ja võemak inimene olema Puh; raud kańg, igävene tugev ja `rasse; ja kos igävene `kange naene `olli, kõ̭ik tü̬ü̬ temä `teie; üits igävene paegatu lagunu `uńdrik jäi `mulle `ümbrele Nõo; lehmä oĺli˽`mõtsa lännüʔ, taha iǵäveste `suurtõ suhuʔ Urv; [haugid] igävetse jämme ja suurõʔ; taa vana igävene kõhõn inemine kui vana `kimle Räp
Vrd igane2, igavine, igäväne
3. (imestust, ehmatust, hädaldamist, kahetsust jne väljendavates hüüatustes) igavene aeg Jäm; oh sa igavene aeg, mo mees oli irmus `kange `pähke `korjaja Kär; ui igavene Muh; Igavene aeg `oitku, ta lööb sind jüst maha; Jigavene `oitku Rei; oh sa igävene, mo kerest käis nii `irmsaste läbi Rid; oi igäbene kui kauaks sa `jälle jäid Mar; oh igavene `oitku (imestavalt) Kul; oh sa igavene aeg, mis sa tahad teha Kos Vrd igavine
4. sõim täielik, tõeline Oh sa igavene märä Kuu; Igavene raisk IisR; sa vana igavene kurat kuda sa panid selle obuse ette VJg; sa igävene aia toe all tettu; oh sa igävene mait, mes sa sääl otsit Nõo; igävene huśs, jätäʔ ommeti üt́skõrd minno joba rahulõ; igävene tat́itõõsik mõsõ noʔ pühäbägiʔ umma suud Räp
igavine igavi|ne g -se Kuu RId(igä- Lüg Vai) ? Ans
1. igavesti kestev, püsiv kive `samblega [värvimisel] jääb ilus pruun - - sie on igävine värv VNg; senest saab peris igävine riist; igävine (pärast surma kestev) elo Lüg
2. (intensiteedisõnana) päris; hiigla-, tohutu; väga kohe igavine tegu old siis neid `ussisi mes käünd järel Kuu; mul sie igavine `ainukene `asja, tuli ja `peibuti sene muld `vällä VNg; [sõnnikutalgul] sääl juo `tehti kõiksugust, igavist `nalja. sääl `pandi `niiskused igavised `väntsäkud `pääle; igavine suur must siapurakas Lüg; Õle neist `ükski enamb obuse`kirjas, igavised kronud on Jõh
3. (hüüatustes) oh sa igävine jumal Vai
Vrd igavene
igavus s < igav
1. igavus, tüdimus igävüs `vaevab; sie luges `ninda et, et igävüss tuli juo `pääle Kuu; kas sure kohe sene igävusega Vai; möni inimene tunneb pailu `rohkem igavust kut teine Jäm; igavus võtab nεh ää; ta köib igavust `aamas, kodu akkab igavus `kinni Muh; ikke tuleb igäbus kallale Mar; ma ei saa igavusele `vasta [ilma tööta] Aud; ma ei tunne sugugi igavust, ku tü̬ü̬d ti̬i̬ Hää; igavus tapab maha, ei taha kohe üksibäni `olla Juu; mul sui ei ole igavusest mitte üks tera, aga `talve on väga igav Ann; kooled igävuse kätte Trv; ma‿i taha sääl olla, igävuss kooletab ärä mu Nõo; mul ei olõ `miistkina puuduss, ennedä igävüss om Har
2. igatsus, puudus (kellestki) kui suur igavus mul `paergust Tiinast oo Muh; ma tunnen üsna igavust omal südames Ris; igävus oo, üksi `võõra rahava ulgan; kõiss si `lamma igävus lõpeb, karjub tõiss taga Kod
3. igavik aeapiḱuld `kaova kõik, igävust ei ole midägi. igävuss om `lõpmada aig Ran
4. aeglus, pikatoimelisus tu̬u̬l igävüss manu˽tulluʔ, [käib] pikkämiisi ei olõ `virkust Har
iga|üks ind-pron (hrl käänduvad mõlemad osised) R hv Sa, Muh hv Hi, L K I hv Pst
1. s iga üksik, viimane kui üks eraldi võetuna; kes või mis tahes; kõik eks igaüks `tahtsid oma kaladest ruttem `lahti `saada Jõe; Igäl ühel oma `armas, isevahe `vierastega Kuu; `annab iga ühele üks võrs Lüg; Äi igaüks pole mu `keskija `ühtid Kaa; igaüks keda `pulma kutsutud, see viis ise leivakoti Pöi; me ju aegutame igaüks Muh; pulmale tuleb sis lõpp, sis igaüks `teadvad et piäväd minemä akkama Mar; igal ühel suu põigite nina all, muudku loriseb Mär; vähiksed kohad igaüks viis `ektari Kse; igaühül oma rist kanda Tõs; Igaüks peab ise oma kärnad kratsima; Igaüks omaga, sańt, `vaene kotiga (igaüks olgu omaga rahul) Hää; eks neid `audasi jäänd iga`ühtedest (kõigist sõdivatest riikidest meie maale) JJn; eks iga üks tia, mis sõda tuob VMr; iga üks võis kütta - - ja igaüks `küt́sid Äks; tasane võib iga üks `olla, põld või einamaa Lai; sääl (laadal) oĺli `kausse, `liude, lusikid, igät`ühte oĺli müigil Pst Vrd igamees
2. a ükskõik milline, iga (liiki) Igaüks sat́s akkab `ühte tü̬ü̬osa tegima, teine jälle teist osa Hää; ki̬i̬l ei `painu igäd`ühte sõna `ütlemä; igäüks asi kulub KJn
Vrd egaüks, iga2, igäüts
iguma iguma Saaeglaselt liikuma või tegema, kohmerdama Meitel oli igavene vana obu. No küll see igus; tule‿nd ühekorra ka, kaua‿s sääl igud; läheb nat sea täi, nönda igudes läheb Khk; pikalesed inimesed, ep tee öieti tööd, igub seal kallal Pha; Et inimene tahab seda `viiti iguda - - päeva läbi igub selle pisikse põllu lapi peal Pöi
ihkuma1 `ihkuma, (ma) ihu(n) Sa Hi, (ma) `ihku(n) Kuu Jäm Vll Emm Rei; ihuma, (ta) ihub Pha Vll; ehkuma
1. (purjuspäi või ülemeelikult) hõiskama, karjuma; (valjusti) hõikama, hõisates laulma emase `ihkumine kostib `taeva; [talgutel] kes viimase pöllu maha said, viimase piu vöi midad, se siis `ihkus, selle kord oli `ihku(da) Jäm; `pulmade `aega ihuti. ägaüks `katsus teisest valjemini `ihkuda; nii `kange ölut et see ajab `ihkuma Khk; [kui õllele toodi] umalavihad `sönna `sisse, siis `ihkusid mehed sääl ‑ ‑ siis pidi [õlu juues] `kangesti pähe `akma; tuli `ihkudes `körtsist koju Krj; kui `purjus on, siis ihuda. `pulmas ihuda ka Emm; Peiupoisid `ihkusid köigest körist: `öissa `pulma; kui pulmalesed tulevad on suur `ihkumese kisa `kuulda Rei
2. (loomadest) a. luikama pull `ihkub Kuu; söńn läks `ihkudes teisepere `veiste kohe; sönnid `ihkuvad teine `teisel `aida Krj; Ärg `ihkub, ta kuuleb vist `vöörud `loomi Emm; ärg ihub karjamel Rei Vrd ihkama3 b. häälitsema (linnud) kiived `ihkuvad einama peal Pöi; jänesehuugid `ihkuved `öössel Phl
ihu1 ihu üld (iho; eho Mar Se; jiho Lut) (1. ja 2. tähenduse piir pole alati selge)
1. keha, ‑ehitus; ant hing a. keha, kere Las nie `karklevad kel ihu `elpu täüs ja kere `kerge Kuu; `aigus lüöb ihu Lüg; männi kasudest `tehti patti ‑ ‑ keige ihuga (üleni) vöis ka `sisse `menna; naiste kasugad [on] ihu `moodi änam kut meestel Jäm; see on nii `peenise kebja ihuga Khk; Kui ing akkas ihust ää minema siis `pöörti inimene seliti; ihu on `aige, väriseb `ühte `jooni Krj; Ajas vanal ihu imelikuks (tekitas vanamehes sugutungi) Pöi; surm `öetse ikka lisemal olavad kut säŕk ihu peal; ma tahaksi `sooja ihu `soaja (sugutungi rahuldada) Muh; ihu nii `raske kõik kohad nii väsind Mar; ega siiss eńg ukka lähä, kui ihu arida saab (öeld peksust) Mih; üle ihu käis kohe jume Sim; kuuled õnnetuse `aśja ‑ ‑ siis nagu ihuss käib läbi Kod; üle ihu kõik valutab, kõik ihu on äda täis Ksi; korbi ihuga obone KJn; temä oid oma ihu ‑ ‑ temä ei taha oma ihu vaevade mitte, ta ku ojoss tü̬ü̬ man; ku värin üle ihu lääp, siss surm `mõ̭õ̭tvet avva aset; miul käis ihust luiest värin läbi; ma magasi väsümise ihu si̬i̬st `vällä nüid Krk; kaku sõna`jalgu ja mässi `ümbre ihu [kui ristluud valutavad] Ran; kae `jalgu sehen ei ole nii paĺlu `võimu, et ihu üless tu̬u̬b; ame om ligi ihu, surm vi̬i̬l ligembäl; vanainimese `ütlivä, ku näil jäi vü̬ü̬ `vü̬ü̬le `keitmädä, et ihu om nigu `valla; ma‿i saa sannan `kuiki kavva olla, ihu lääb nõrgass; kõ̭iḱ temä ihuvoŕm ja nägu, kõ̭iḱ `oĺli nii iluss; `põrsa `süńduva kõ̭ik `paĺla ihudega, es ole `karvu säĺlän Nõo; nätäl `aigu vi̬i̬l tu `erne supi imu `tuĺli ihu `siśse Kam; poisi `vaht́va varikusta, kośjamehe kuusikusta, kas om ihule iluse rhvl San; iho om ni rammõtu ja väsünüʔ Kan; ta om laja ihugõ – laja sälläge, laja tuharõʔ, lajaʔ `nimmeʔ; `hinde ihu, tõsõ hilbuʔ Krl; lihm pańd uma ihu `rõuku Har; imä õ̭ńniśt minno iho ja hińge poolõst; Uma hamõʔ um õ̭ks umalõ ihulõ kõ̭gõ lähemb Rõu; vanast tet́ti kõ̭iḱ käśsiga `rohkõp ‑ ‑ kõ̭iḱ tet́ti uma ihogaʔ (ihurammuga); ülevält oĺl särk iho pite; taa hamõh om läḿmi ja ihho ligi Plv; taa `kuldo sullõ nigu kamśs ihho pit́i (parastavalt); anna˽`tallõ ihho pite (anna peksa); piḱä ihoga mi̬i̬śs kui rügä olõ konn; suuŕ iho ku hobõsõl; eho saĺli‿iʔ, rinnaʔ saĺli‿iʔ [suitsu] Se b. fig (väidet tugevdavalt) Täna sai pääva otsa loogu veetud (võetud), nõnda et ihu-ing armas sehes Kaa; kus sa lähäd oma iho engega Tõs; Tuul leikab ju ihust-ingest läbi; ära minegi Jür; kisendä kas ińg ihoss jäägu Kod; oless ma ihust eńgest (üldse) `mõistnu aemata, et tä serände suli om Nõo; lät́t `põrguhe kõ̭õ̭iho hingegaʔ Vas; timä ar tuńnistass kõ̭õ̭ uma eho-hinge päält; oh sa eho-hingekene, oh sa `taiva tuvikene (sandi tänu) Se; ihu (ja) hingega, ihul(t) hingel(t), ihust (ja) hingest jne kõigest väest, innukalt; täielikult Mes sa siel nii ihust `hingest tied, ei ole `aiga `süömägi `tulla Kuu; tien ihu ja `eŋŋe puold tüöd Lüg; Ma joosi küll otse ihust iŋŋest Kaa; `püiab ihu hinge `vasta Rei; on aśsa `juures ihu ja ingega, süle ja seĺlaga Tor; tegi kõegest ihust ja ingest tööd Kos; Ihu ingega oiab kinni (kadedast inimesest) Trm; kisendäb kõhe iho ingegä; minä saen `vandu iho inge pualess Kod; ma avitess kige ihu ja hingega tedä; ihuld engeld püünäb tüdrukut Trv; sellel ma os lännu ihul engel Krk; ihust ja eńgest oless `tahtnu Ran; küll om suur tuul, puu ka kõ̭ik värisevä kõigest ihust ja eńgest Nõo; teḱk tu̬u̬d tü̬ü̬d `vaesõkõnõ kõ̭gõ ihuhingegaʔ Har c. sõim `saatana ihu eng Hää; Kuradi iho Võn; oh sa kuradi `saadani iho hing Plv; Oh saʔ igäväne nuheldava iho (oh sa mait) Vas; Üĺdäss õt oh sa jäḿme iho, kuʔ tahetass tõist pahandaʔ Se
2. keha välispind, nahk; nahaalune lihaosa Kävin `ehtul `saunas, sai `jälle ihu `puhtaks Kuu; `õrnas ja paha ihu, kärn ja kõik akkab `mulle `külge Lüg; vedel liha ehk vedel ihu Jõh; nii `valge ihuga inimine Ans; `veise ihu nii märg Khk; rons on latika `moodi, `koltse ihuga Vll; `Vassil võttis vana `pinsaki, aga teised läksid ‑ ‑ ihu väel (palja ülakehaga); `varsti võib ihu `väele tõmmata [sooja ilmaga] Muh; soe särk oo ikka ea õdos `panna iho `peale Kul; roosi `aigus seesab ihuga ühe`tassa Kse; Särk sihes ~ all, ihu pial = küünal Han; [pärast pesu] `lamba ihu läks laarise ja; nahk ja ihu `õhkab, kui määritse õliga Tõs; nii kaltsased `riided, et paljas ihu paistab Ris; ihu kipitab ja kiheleb Kei; [põlevast majast] mees sai ingega `väĺla, aga ihu oli põlend Ann; (elitingil( siis `aitab viel kui tule `rauda `raiuda, nii et sädemed läksid rinna piale kohe ihu piale VMr; nõel `torkas ihusse Iis; ihu `järsku kuevab ja kadub ärä Kod; inimesel on ihu, loomal `üeldasse iki liha Ksi; käsa `puhtaks ei saa, nigu ihu `sisse läheb [mustus] Plt; suur ihu seĺlas, reśsib `jalgel ka `pääle Vil; sigu om ka `pehme lõdva ihuge Krk; küĺm nakass, ihu `oĺli kõik kananahan; kui ta kõvaste sü̬ü̬p, tulep ihu ka `säĺgä Ran; kae minul läits sääl joba likess ihu minekiga Puh; kõ̭ik ta puusa ja ihu värisi säĺlän, ku‿ta `kõńse, ta‿lli nii liha täis; noorel kuul ei massa `sanna minnä, ihu nakap `süitmä; mõni ti̬i̬b tü̬ü̬d, nigu igi joosep ihu `mü̬ü̬dä maha; täl ei ole `õiget rõevastegi säĺlän, tüḱk ihu, tõene `ilpu Nõo; pahepäädi – ligi ihud tu̬u̬ pu̬u̬ĺ Kam; nu̬u̬ kriim`pääga [lamba] nu̬u̬ läävä edesi ja, `piävä ihu kah Rõn; meil umma˽ni `hirmsa kiholasõʔ, kõ̭iḱ ihu um ar˽pant Rõu; Täl rassõ iho (liiga paks), jõvva‿i inämb tü̬ü̬d tetä Räp; iho libisess säläh nigu haava leht́, kui midä `hirmut; kõhnal mehel olõ‿i mänestki ihho; virgal hobõsõl jala˽hanguh, laisal iho säläh Se
3. (keha sisemus) a. kõht keik aas [loom] ihuse, mis sa tale ede `antsid Khk; joo see ölut veel ihuse Vll; See piim juba ihus Pöi; Sie suutäüs `viina läks `terven ihus(s)õ Khn; ammut́ `hindäl iho täüś Kan; pasandõss nii et ti̬i̬ takan – vana ihu iks päsess (kõht lahti) Krl; t́sia laŕbeva nii uma iho täüs Plv b. emakas, üsk kas piap siis mi̬i̬s olema `armsamb ku mul ihust `süńdenu laits Puh; niipaĺlo oĺli˽`põrsa rammuh seeh, et maha as iḿmise ihost `vällä tulõma Vas; nigu latsõ `aigu, sis tulõva `sääntse kińnitüse, ku eho tulõ `vällä Se c. soolikas; pärasool iho käüse `vällä – tu perss-soolik tulõ `vällä takast; nakaśs iho `vällä `käümä ‑ ‑ `naate kala`kliime `sü̬ü̬tmä. vanarahvaśs arstõva – käänete `katla kummalõ ‑ ‑ ja `persega sinnä pääle `istma. [või] ägeĺ jäl põha poolõ `kaartõ ala, ossõga ala, siss ägli pääle `istma Se; jiho tulõ `ussõ, kiä lätt tuulõ `pääle sitalõ Lut
4. koorealune sisuosa; viljaliha; niin, mähk lepp on nii punase ihuga Khk; [kase] ihoga parandasse `katkised aabad `terbeks Mar; viinapunased kartulid [olid] kollase ihuga JJn; kesä (kartulisort) om päält `valge, kõllatse ihudege Hls; seene ihu [jääb järele] ku jala alt ärä võtat; miu arust si̬i̬ õun om lahepe ihuge. piŕn om tehepe ihuge; su̬u̬ kuuse om lülütse ja kõva ihuge; [puu] sisimin küĺg kutsuti koore ihu Krk; oodenvaldi om ‑ ‑ `sińkjä koorega ja kõllatse ihuga Ran; aga suurdel [õuntel] om südä `väike, saab ihu paĺlu Nõo
ihu|alasti 1. täiesti alasti, katmatult; karvadeta ta ei äbenend ilg ihu alasti Jõe; `Süömata lähed üle `süödi, aga ihualasti et lähe `uksest `õuvegi Lüg; Kus sa, pümeloom, lähed ihualasti (aluspesuta) leidi sihes; Mis sul sääl ikka teeb (teab) mis ää oo – ise ihualasti särgi sehes (öeld sellele, kes kiitleb, et tal on palju riideid seljas) Kaa; Pisike ihualasti poiss kut porgand Pöi; iho alaste `menta mere Emm; ta oĺli ju ihualasti, küĺmetas ära Saa; saunas oled ihualasti Sim; [tulekahjust] ma `pääsi `vällä ihualasti Krk; [rotipesas] om tiĺlukse poja sehen, ihu alaste; [kerkivale saiale] rõõvass iks `pääle, üteldi ega `saia ihualaste ei `jäetä Nõo; mõni (joodik) joose kõ̭iḱ maha, jääse ihu alastõ Võn; Mõ̭ni `külvse ihoalastõ linna ‑ ‑ sõ̭ss `kaśvi hüä lina Rõu; iho alastõ läät är üle nurmõgeʔ, a söömäldä saa ai kohegi minnäʔ Se
2. vähese või kerge riidega ihualasti ütelti, kui mõni õhukse `rõõvaga `väĺla läks Saa; ta on päris ihualasti jäänd, tal põle kedagi `selga `panna JMd; põlla om ta ihu alaste, `paĺlalt tu jaḱk om täl säĺlän; taat (tahad) ihualaste olla, õhukse ilbu säĺlän Nõo
Vrd ihualastõlla; ihuilge-, ihunis|alasti
ihu|töö suguühe eit́s maha einte pääl, tegiśs ihutü̬ü̬d Krk ihu|tükikene dem < ihutükk vana ihutükikene om väsinu Nõo ihu|tükk fig keha – V Saa˽veli nii `eie, et sü̬ü̬˽kõ̭iḱ `persele ja `nuuma˽taad vanna ihutüḱkü Urv; no panõʔ uma ihu tüḱk `rõuku `maalõ Krl; üless tulõt, ihotüḱk nigu vana rambõʔ Plv; mul taa vana rassõ ihotüḱk, taa tüḱiss `maahha sadama Vas ihu|vaev (mõlemad osised võivad muutuda) raske füüsiline töö jala `vaeva siul om, aga väe `vaeva ei joole, ihu`vaeva ei joole Krk; peĺläss ihho `vaiva Plv ihu|vari kehakate ihuvari sie on särk, sie on `kõige ligemäl ihu, miest`rahval `püksid ja naistraval `sielik Lüg; ihu varjud ning jala varjud Khk; ihovari oo need `riided Mar; mul õige katik ame ant. ah `viska `seĺgä ihu varjuss Krk ihu|varotuss(katsk) menstruatsioon ku ihovaŕotusskatsk säläh oll, siss pańnit `hammõ alt nõglaga˽kińniʔ; `hindäle murd kah ihovaŕotuss mano Plv ihu|vest (meeste ülikonna osa) [korsett käis] nii vissist `kinni. sedasi kut ihu veśt Jäm ihu|vistrad pl kananahk, nahakublad külmaga ihu `vistrad ülal Khk ihu|vorm kehakuju kõ̭iḱ temä ihuvoŕm ja nägu, kõ̭iḱ `oĺli nii iluss Nõo ihu|üksi ihuüksinda Ma pean alade olema siin kodu kohe ihu`üksi Kuu; Ma vana inimene pea nüid sii ihu üksi olema Pöi; Ihu `üksi läksi läbi metsa Rei; Ma ole tuhlid ihuüksi üles võtn Han; olen aina üksi, ihu üksi Hää ihu|üksinda päris üksinda ihuüksinda oĺlin kodus Saa Vrd ihu|üksi, ‑ütsindä ihu|ütsindä ihuüksinda – T V temä ihuütsindä `iilnu Ran; ma‿lõ ihu üt́sinde maganu siin, taĺv `aiga San; ma `eĺli sääl jumalõ ihuüt́sindä Har
hiibõlõma `hiibõllõma Urv VId(‑lõ‑)
1. (tuules) lehvima Kon laisk `pernanõ, sääl härmävõrgu mugu `hiibõllõsõ laen Urv; Tuĺl ku˽hüdisiʔ, `hiusõ mugu˽`hiibõlli˽päähn Rõu; tuuĺ `ju̬u̬śke [aknast sisse] ku vuhisass, `akna `kardina `hiibõlliʔ inne Plv Vrd hibõlõma
2. (ringi) lonkima [paabapraasnikul] Mõ̭nikõrd andass mehile ka˽tu̬u̬ viina vai ollõt́silk, ko˽jo˽`veiga˽koh jaloh `hiibõllõsõʔ; tu `hiibõlõss üte talo‿pult tõsõ poolõ; hiibelgu‿i jaloh Se
iigel `iigel = hiigla sääl laanen oĺl `iigel puid Kam
hiilama2 `hiilama, hiiladaʔ Vas; `iilam(e), iilade Krk; `iildmä, (sa) `iilät Trv; (ta) `iilab Saa; `iiläb Hls; iilap Trv Vil; nud-part `iilan Hel
1. hiilima mis sa `iilät sääl taga nuka, usse vahelt Trv; kaśs `iilass iirt; temä olli rebäst `iilamen; poisi `iilave tüdrukit Krk; [poisid] `iilan läbi mõtsa `tõiste `tallu pakku Hel
2. palju edasi-tagasi käima – Vas
iila|mees = iilemees soojas majas oli `iilamees, see pöletas sääl `iiletuld Khk
hiilima `iilima spor R(h- Kuu) eP, ‑ä Kuu, `iilma Kod, ‑ä spor T(‑e San), `iiĺmä Trv Hls/‑e/ V(h‑), (ma) iili(n) (h- V), (ma) `iili(n) R Emm(1. ja 2. tähenduse piir pole alati selge)
1. varitsedes või ettevaatlikult liikuma Jahimies `iilis `tetrele lähemalle Kuu; `Poisid jua `iilisivad üäd läbi, ärä sa `üäsäst `miski `vällä [õue] unesta Jõh; Rebane tuli nii lidus maad kauda `iilides Pöi; Ta iilis siit ühekorra minema, äi mina tεε millas ta siit εε kadus Käi; obusevaras iilib metsäs ei `julge `väĺlä `tulla Saa; `iilimise `kaudu käis `toitu toomas Jür; iilib kikivarvul, et `kiegi ei nääks JMd; `iilisime vähe aaval lähemale Iis; `iilis ikke ligemale `tulla Lai; ta tahab teiste juttu kuulata, nagu niilus iilib igal pool järel Plt; [kass] iilib salaja tuppa, ei `julge `tulla Vil; [kadakapõõsast] es `julgu `mü̬ü̬dä `mińnä, kost me siss iks `iilseme säält läbi Kam; nemä torutava küll sedä su̬u̬d, aga pori iilib iks `aigapiti manu ja litsup `umbede Rõn; Kell kat́stõist oĺl üt́s kogu `hiiĺnü˽`Piitrele sälätakka Rõu; ma `hiilse mano Vas
2. varitsema; salamisi piiluma või kuulama mida `asja sina `iilid siin `ommetegi VNg; Körvatagused alles märjad juba iilib tüdrukuid Pha; nõnna iilitse poiste kohe et (noor tüdruk vahib poisse) Muh; mes `asja sa iilid et sa saa siit menema mette Mar; iilib nagu va ilves KuuK; iili `järgi, siis kuuled kus `poole ta (kana) kõhinal lähäb JJn; mes täl viga siäl `iili ~ `iiĺdi võsun Kod; kes säält si̬i̬st iilib (uurib) ja vahip `pańgi; ta pidi keĺm oleme, ku `tohtre nii `järgi `ii’ĺdsive Hls; temä lännu üte silla `alla `iilmä, mes‿tu võõrass vägi ti̬i̬b; olluva tüki `aiga ülepää `rõiva all, `iilsivä sääld `rõiva alt Ran; kaśs iilib rotti sääl saena veeren Nõo; susi tuĺli `põrsiid `hiiĺmadõ Har; oĺl `hiiĺnü toidutsika susi Rõu
Vrd hiilama2, iilduma2, iilistama, iiluma
3. (salaja) soovima või püüdma, himustama `seoke suur asi, mis ta taab omal `iilida Hää; si̬i̬ om `ihne, ken iilip kokku panna `raami Hls; tä hiil mu Hildat `hindäle; kül˽timä mu sõ̭sard vi̬i̬l `hiile Vas; timä `väega `hiiĺe lüvväʔ; sa hiilide hiilide nik̀ava kooń ar `lü̬ü̬deʔ Se
4. mõegad `iilisid `peale teineteese `vastu (pulmas hõõruti mõõku vastamisi mõõgalaulu ajal)