Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)
Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 1 artikkel
inimene inime van Hlj,
Jäm Khk Muh Mär LäEd Pä K I M TLä,
-|
ne R S(-
ei- Hi)
spor L K I M,
TLä TMr,
-|
n Vil Hls Krk,
inimi|
ne spor R,
Khk Mus Kse Amb,
ine- Võn Kam Ote Rõn San V(-
õ Se),
ineme Puh,
-|
ne Puh Ote Rõn Krl(-
ni, -õ|
ni), g -se (
inimse Saa);
ińemi|
n, ine-, ineme|
n g -(
d)
se Lei (tähendusrühmade piirid pole alati selged)1. (üldmõistena) inimene a. inimsoo esindaja; ant loom Inimene `arvab, jumal `säädib `kerda;
Inimene opib `surmani Kuu;
`Konngi `kruoksob jala all, `saadik sis viel inimine (hakkab vägivallale vastu); Siis õlivad kõik ühes unnikus (samas ruumis) kanad ja inimised;
tämä (talleke) inimistest enäm maha‿i jäänd, inimistes (inimeste keskel) õli üless `kasvand ja õld Lüg;
inimine on surelik Vai;
ärra koer olnd εnam kut inime. `iĺla aja eest vahetand, üks (mõisnik) `andand inimese teine koera;
inimesest uńt (libahunt) Jäm;
looma porgandid ning inimeste (söögi)porgandid Khk;
luu`painaja keib inimiste ja `loomade peel;
kui kukulind ära petab, siis inimene `kuivab ära Mus;
Liiva `võtmise `aegu inimese luukered tulid `välja [katkukalmest] Pöi;
inimene lεheb ika vanemaks, aga töbi nooremaks vöi suuremaks Käi;
Inimene otsib, kus parem, kala – kus sügavam Rei;
koer ajab inimese `jäĺgi Kul;
siis (menstruatsiooni ajal) ei tohigi kiriku `minna, inime peab puhas olema Lih; [ussist nõelatud] inimesel saab moa `sisse pandud jalg Kei;
inimese käsi seda `eina ei `puutund (kõik tehti masinatega) JJn;
inimese pahem jalg `piämä `võtma lühemä sammu Kod; [vanasti] sia sõive inimesesõnnigu ärä Krk;
siss om [nõiutud] pulmarahvass saanuva jälle inimestess;
jah, om ollu ilman `mõndagi, mes inimesel jääb `mõistmada;
inimene aevastab, obene `turnap;
sü̬ü̬k piäp iki inimest `u̬u̬tma, egä inime ei piä `sü̬ü̬ki `u̬u̬tma Ran;
õnnetuss käib inimesi `mü̬ü̬dä, ega õnnetuss puid ja `kande `mü̬ü̬dä ei käi;
miu `lambal om `õkva nigu inimese mi̬i̬l;
ta (lammas) kuuleb inimeste eli, siss tuleb `sisse;
vanast üteldi `ju̬u̬skjat `tähte et, tu̬u̬ `oĺli inimese elu vai eńg;
ädä jooseb i̬i̬n inimest;
inimene olna esi oma `õnne sepp Nõo;
inemisel kah iks rahu (neerud) säĺlä sihen Kam;
suure põvvatüki ku inemese pää Ote;
Hobõnõ kumastuss nellä jala pääl;
ime˽sõ̭ss ku inemine üte sõ̭naga essüss Urv;
inemine um `eślik, puu `oslik Rõu;
puśs um inemiste vitäʔ, olõ õi˽taa eläjä`lu̬u̬mõ vitäʔ;
inemine iks saa inemisega˽kokko, mägi saa ai˽`mäega˽kokko;
tuĺl iks eläjille hätä ni inemiisile kah;
kana munaki˽`tikslõsõ˽pesäh, siss putu ui˽no inemise˽kokko üt́s ütegaʔ Vas;
sääl (surnuaias) videĺ ka üt́s inemese pääluu maah Räp;
inemisel üldäss hińg, eläjäl om toss Se;
ińemin `mõtless un d́umal t́ege Lei;
inemeist `peetäss sõnna pitih a hobõst uhi`lõ̭iga pitih Lut b. mees; naine Kaks önnistust on maa`ilmas – kui obusel sünnib varss ja kui inimesel sureb naine ära, inimene saab uue naise vötta Krj;
tanu on inimese (abielunaise) peäs. egä tüdrukul tanu põle Juu c. inimfiguur vanast `tehti suri inimissi (hirmutisi) – vits püus Khk;
tegime käbadest pisi inimesi Rei2. üksikisik; kaasinimene; töötegija voib `olla on inimesi (tühi) juttu Vai;
inimessi tuli nagu `pilve ja `panka Jäm;
tuba üsna puhiseb inimistega Khk;
Oli neid `kohti enne kus `tehti kõik uksed `aknad `lahti kui inimene surema akkas Pöi;
suur töu inimeisi olle `möisas Phl;
oli üks suur inimeste summ Mar;
inimest maalt vädavad ja noot tuleb `kalda Kse;
Üks inimene oo teise inimese uńt Han;
Enne sõda eläs `Kihnus paõlu `rohkõm inimesi Khn;
kaks inimest tulevad järel Kei;
sie on inimesel `kerge mis inime on õppind Jür; [hunt] inimesesse `kińni ei akand Ann;
kihelkonna ies pekseti inimeisi VMr;
kui mets on lumega vangis, sureb paelo inimeisa Trm;
`eeste õppa `vaśkad `mitme inimese, et ta kaŕjan `käimä õpib;
eriläne ei seesä rahu inimesess Kod;
sääl (luhas) oli kigil inimisil [taludel heinamaad] Trv;
inimisi olli paĺlu sääl mõtsan;
egä risti man olevet ollu inimese kogu Krk;
oi inimesi om tuhandit `mu̬u̬du, nigu nägusit ja tegusit;
egä `kiägi inime ei ole jo `raudne terve;
inimene om nii must nigu üits trüpiss Ran;
`eldet `anjat õnnistab jummal ja armastab tõene inimene (öeld andjale); temä `olli `kaenu siss inimese, kes `kartuli kuki ärä `aie;
mes sa susit inimest, elä esi ja lasõ tõesel ka elädä;
käib inimeste‿müdä, ega ta kedägi rahu ei piä Nõo;
söögivahe `oĺle mõni paaŕ `tuńne, siss saeva obese ja inemise süvvä Võn;
küll na om kadeda tõese inemise üle Kam;
põimeti viie kuvve inemisega, aga põemeti ka kate inemisega Ote;
suuŕ jago `põldu oĺl vi̬i̬l inemiisil teǵemädäʔ;
või˽siin um paĺlo `pu̬u̬nuisi inemiisi;
Egal inemisel umma˽küüdse˽`hinde poolõ Rõu;
nuŕato `rõivaʔ säläh nigu vana tigo kõńd inemiise pite Räp;
ku mi las `paatanu üle inemižide (oleksime rääkinud inimestest); ińemidse`lü̬ü̬jä (mõrtsukas) Lei3. täisväärtuslik isik a. täiskasvanu; terve, tööjõuline isik `poiga sai inimese `kirja, juo `lieris `käidu VNg;
ma oli ka üsna inimese eas Jäm;
ta pole veel `öige inimine – laps veel;
tehasse kirgul inimiseks (leeritatakse) Khk;
et ema oleks veel inimene olad, aga see on `muistusest kehv Rei;
kaera jahust tegid apurokka, kui ma juba inimene olin Rid;
tä ikke igäs kohes inimese eest `välläs Mar;
oma inimese `põlves ma ei ole seda (
raand sõna) kuuln;
kõik (lapsed) kasusid inimesese Aud;
ma olin juba inime `rohkem, nad olid lapsed HMd;
ega tema ei ole ka `kerged elu näind inimese päivis JJn;
eks meie õllud kua nuared ja, inimesed;
kui minä vi̬i̬ĺ inimene õlin ja maja pidin Kod;
ühessa `aastane `aeti `luhta. inimeisi ei olnd KJn;
kasva inimeses(
se)
Hls;
temä om inimese arust vällän (85-aastasest inimesest) Krk;
ammuss tu̬u̬ `olli, ku mia olli ka inimene Nõo;
ta ei olõ inämb inemine, inemise koju `paĺlalt Krl;
Katõ`kümne `aigu `peeti õks joʔ inemisess Har;
tetäss inemisess (leeritatakse) Vas b. lugupeetav, korralik isik sääl `kaivikus (kaevanduses) on neid kel enämb ei õle inimise `õigustki Lüg;
Mis `aia mulk, `räegi inimese `muadi aja auk IisR;
nönda saab juut inimese nime Pha;
See muidu üks tüdruku lapakas, see pole inimene;
Sai ihu korra `jälle inimese `moodi `puhtaks [saunas] Pöi;
Tämä oma iest inime kua Khn;
Si̬i̬ on inimene, kellest räägitaks, ja si̬i̬ on obune, kellega sõidetaks Hää;
mina pidasin teda ikke inimesest VMr;
tüdrukud ja sulased olid kõiḱ inimesed Ksi;
sest piäs aru `saama kis aga vähä inime on KJn;
ka si̬i̬ mõne inimese temp Trv;
ku tal lammast ega kana ei joole, sõss ta ei joole inimene Krk;
oi küll om `albu mihi, temä ei `mõtlegi, et naene ka inime om Ran;
igävene labusk om, ei ole midägi inimene;
`vaene es ole temä meelest inimenegi Nõo;
mis i̬i̬st na tapava! inemistel piäss üks inemise süä sisen olema Võn;
no seo küll inemine ei olõʔ, se‿m ullõmb ku kurat́ Urv;
tu̬u̬ oĺl iks inemise `mu̬u̬du (lahkesti) `vasta `võtnu ja ravinuʔ Rõu4. individuaalse omapäraga (teat iseloomuga, vaimsete või füüsiliste omadustega jm) isik Inimese `muistadus (vigurivänt) Kuu;
üks `püüdäjä, oma `puole `kiskuja inimine, täma kobika ei jättä Lüg;
`Oidaja (kokkuhoidlik) inimine Jõh;
siis ma oli jälle suur tükk inimest, koolis`käibija juba;
vaimulikud (jumalakartlikud) inimesed;
va kobin inime - - pole rahul kennega Jäm;
ennem olga inimene `naertav kut nutetav (pigem lõbus kui kurb) Khk;
Sõuke ise`sorti inimene teistega ta äi liigi;
Ta on änam ikka `sõuke `mustaverd inimene koa;
Ema oli taal koa `sõukse `valgeverega inimene;
Kellel aruksed `ambad on, see on tark inimene;
Noorelt oli nii suur kena `valge laari `näuga inimene Pöi;
oli seda`moodu (rase) inimene Emm;
näljased inimeised Käi; [öeld] et oh sa raibe inimeseks. see `neoke paha inime;
kuib (vähese rinnapiimaga või ilma) inimene;
`pehme inimene, järel`andja;
raho (rahulik) inimene;
üks pool totakast inimest Mar;
mis sa `siukse tuhmi (mõistmatu) inimesega teed Mär;
irmus varas inimene Var;
siis oli raaviaĺlisi sii igast poolt koos, ikke aritud inimesi ja Aud;
si̬i̬ on üks tüssägas inime, jala sääred ku matsagad all Saa;
ta on üks targa vaimuga inimene Kei;
vanal kuul `süńdind inime on õnnelik Rak;
kui on niesuke püśs inimest, oh kuda ta siss käristab Sim;
sai `armsast inimesest Trm;
ega `mõistlik inime ei käi alati `simmanil Äks;
`kangest ää inimen `oĺli Vil;
no see on üks kahmakas inimest (suur) Pst;
`siante obese`sorti (kergesti sünnitav) inimene;
`sakste verege segät inimisi o küll Krk;
sügisene päiv om nigu lühike inimene, säälsa·man om ku̬u̬n, pää ja perse kõik;
`uḿne (sõnaaher) inimene;
nüid om ka kidsidit inimesi ja om `eldit inimesi Ran;
viina`võtja inimene;
kittä inimene ta‿i ole, ta tükib `ki̬i̬li `kanma;
sa‿let ikki täis (täie mõistusega) inimene;
om ikki ää lõbeda `lõugega inimene küll Puh;
aga ma‿lli siss `täitsä jõvvuline inimene;
nii ilusa moodun inimese olliva naese paĺlaste tanudega;
esi om kõrd inimest (tubli), aga ei mõesta `endäle mi̬i̬st valida;
kullane (väga hea) inimene;
näkkev (normaalse nägemisega) inimene;
miu minijäss om `väega terävä sõnaga inime;
om ike imelige küll inimesi ilman;
ta‿s ole tü̬ü̬ ega oole inime Nõo;
mis sa `kuulmada (kurdi) inemisega pahandat ilma `aigu Ote;
ma võti nooreld naese, ja sai `õige inemiste seḱkä Rõn;
oi˽ta‿m tuhandõrummaĺ inemine San;
ta‿m vana heeba inemine;
voolass (kärmas, virk) inemine Urv;
tark koolitut inemene jo mõist ja tiid Krl;
sai siss kuŕul inemiisil tiidä˽tu̬u̬ asi Rõu;
ku‿t́ä no põnnuʔ inemine olnuʔ, jumala terveh inemine Vas;
Lahke hannaga inemine (tütarlaps) Räp;
häbendelejä inemine Se;
usulene (usklik) inimene Lut5. teat vanuses või teat ajastusse kuuluv isik täis`kasvand inimine Lüg;
keskiga ~ kesk`ealine inime;
vana pole ega noor ka pole, kahevaheline inime Jäm;
nüid uude inimestel oo;
teene oli vanalane inimene Muh;
vanamed inimeisi peab `austama Käi;
vanad inimest veel `ütleśt rabandus Tõs;
`eńtsed inimest;
noorepoole inimene;
kes jo viie`kümne sees oo, see oo vanapoole inimene Aud;
No muidugi, kus `nüitse aja inimesed änam Hää;
vanuduse poole (vanem) inime Kos;
parandas `suapid vanule inimesile Kod;
minu `aegne inime, ega ta vanem ei ole Pil;
vanemal inimestel oĺli [suririided] `ammugi `vaĺmis `tehtud;
paelu `nu̬u̬ri inimeisi KJn;
pääld viie`kümne siss om elänu inimene Hel;
kae kos tat́tnõna, vai tükib suureinimeste jutu seḱkä Ran;
mõlemba olliva `iälise inimese Puh;
nu̬u̬r inimene sedävisi `lõugab ja `vannu inimesi susib Nõo;
vanaaja inemise `ti̬i̬dsevä, konass ladem tuleb `väĺlä `aada Ote;
vanal inemisel `oigap kõ̭ik ihu `säĺlän Rõn;
ka kui no vanna inemeist vi̬i̬l avvustõdõss Krl;
timä om jo elähhänüʔ inemine Vas;
mino vanodaidsi inemiisi om [siin] Räp;
`Paikina `nuori inemiži `pierrä Lei6. teat ühiskondliku staatusega, tegevusalaga, päritoluga, soolise kuuluvusega, tuntusega jne isik `Jällä uus inimine tuli `juure (lapse sünnist) Lüg;
ise `joude inimine aga süöb pali Vai;
`leerimata inime;
`leeris olnd inime Jäm;
elamise inimene (jõukas); läks `sönna vanaks inimiseks (vanema naisterahvana koduseid talitusi tegema); körvaline inimene (tallu kuuluv sugulane või võõras) Khk;
ma pole merepüiu inimene olnd Mus;
teretamise `juures tehakse änamale inimesele pisike kummardus ka Vll;
Kellel karused käed on, see pidi rikas inimene olema;
Tüdrukune inimene (mitte abielunaine); Isasid inimesi es ole täna `kerkus kuigid pailu mette Pöi;
palju‿s emane inimene jõvab `tõsta;
saksa inimesed `ostvad `leiba Mih;
ma selle aja elomaja inimene (majaomanik) olnd Mar;
põle `kuśkilt prii inimest võtta suve `aegus kodu `oidjaks Mär;
`lahti (maata) inimesed köisid `õĺga ja `villu viinutamas Kse;
minu isa oli `lahtine inimene, mõesa moonakas oli Mih;
luteruse usu inimesi oo sii vähä;
me oleme `õige`usklikud inimesed Tõs;
`teenija (tööl käiv) inimene PJg;
`enne inimesed kuńsitegijad `soatsivad `aigusi `luomadelle ja inimestele Kad;
vallalised inimesed, poosid ja tüdrikud;
muil inimeisil vili `vaĺmis Kod;
alama inimeste kõrtsis saksa kammert põlnd Vil;
kõrulise inimese olli sannan ja sulass taren;
ni̬i̬ om `täämpä mat́use inimese (matuselised) Krk;
võhine võõrass inimene;
ennemb kehvembä inimese seendega `ti̬i̬nsivä `eńdile `aastaleevä Ran;
mia `küśse sedä`viisi et, mes inimese te olete Puh;
peremi̬i̬s inimene, si̬i̬ piäb iks vara üless tulema;
ku `vaene inimene `pernasess saab, siss om ku kaśs marun Nõo;
`tutva inemine Kam;
nüid ei ole mitte midägi sul saada, olet paĺlass inemine Rõn;
`tüt́riku inemise `tapsõ ärʔ Urv;
kes sääl vanan inemesen (sünnitusel abiks) oĺl Krl;
üt́sik (mitteabielus) inemine Har;
`Rõugohe um riḱkiid inemiisi kah matõt;
olõ ei˽ma˽`pernanõ, ma‿lõ üt́s `vi̬i̬rmäne inemine Rõu;
taa olõ õiʔ `huupiinemine, taa om ka aśa˛aijai (asjaajaja); tiiuline (teada) inemine, a mitte nimme `mi̬i̬lde ei˽tulõʔ;
sääl (mõisas) oĺl külät siist `lännüisi inemiisi Vas;
tuu talo inemine Räp;
talomaja ineminõ, rikka talo ineminõ Se;
pü˛ät (leeritatud) ińemin Lei;
ilma pält tulnuʔ inemine, `määne timä um Lut7. hrl pl suurema kollektiivi liige a. rahvas, rahvahulk tama läks inimisi `ulka:
oli puol `lolli Vai;
mia mäletä neli-viis `põlvõ inimesi siit egä talust Khn;
sii inimesed on paelud kalamehed Hää;
siin käib jo `ühte lugu inimeisi KuuK;
si̬i̬ (küla) on ike siia pärast asutud kuda `jälle kost neid kogunud inimeisi Äks;
kiḱk ma˛i·lma inimese Hel;
hii sa, kohe om [kutsikas] lännüʔ inemiisi sekkä;
timä (koer) om harinu˽tan tii veeren inemiisiga Har;
läḱi är inemiiste mano Se ||
(sisekohakäänetes) rahva seas või sekka no lähämme siis `maale - - et ehk me siis `saamme inimestesse ige kuhugi Kuu;
õli akkand inimisi tappama, `ninda‿t ei `tõhtind enämb inimisis magada Lüg;
Mene jua `ninda abeme, et ei `julge enamb inimiste `menna Jõh;
`katsuge `aeksasti inimestesse ~ inimeste `ulka `minna Ann;
küll oli `kerge tunne, kui `jälle inimestesse `piasesin VMr; [metsavend] ei tõhi kohegi `väĺjä `tulla inimeisi Kod;
tõne olli kasunu inemisin Rõn;
ma˽ka‿ks hinnäst kobahuta, ma˽`tihka ai˽mud́o inemiisih ollaʔ Rõu b. oma pere või rahva liige minä õlen oma maja inimine;
kui on `võerast `rahvusest siis ei õle oma maa inimine Lüg;
inimesed kõik kottu ää Muh;
meie maja inimesed läksid `metsa marjule Kos; [koer] mutku ot́sib aga inimeisi, muud kedagi VMr;
tämäl one seetse `vaimu inimeisi Kod;
oma inimese puha Krk;
meie inimestel nii `suuri `sarnu ei ole [kui tatarlastel] Ran;
kotu piab ikki inimest olema, kui tõese nurmen om Puh;
niipaĺlu ku talun inemisi `oĺle Kam; [koer] kiä hoit inemiisi, sõ̭ss tu̬u̬ ku˽kotust är˽läht sõ̭ss `undass;
kat́skümmend inemist oĺl laua man üle päiviliste Vas c. teat paikkonna elanik lapi maa inimesed (laplased); kuralased, Kuramaa ~ Lät́imaa inimesed;
rannarahvas ning ranna äärtsed inimesed;
Kihelkonna inimestel olid kiudud kuued Jäm;
`Kopli inimeste `seltsis oli üks noorem tüdruk ka Khk;
üsna `püsti Tagavere inimene Jaa;
rootsi inimesed (noarootslased) LNg;
Kasari poolt inimesed käisid siit maja`palkisi vedamas Kul;
`Jaabre küla inimest PJg;
minu isa ema olid `Ohtu inimesi Kei;
Vadi küla inimesi `üütasse vadikesed IisK;
vürsti valla inime ole mia;
`Taĺnamaa inimese Hel;
ma‿le maesamaa inimene, mia `peĺgä vett Nõo;
Saarõmaa inemise om õks tõsõ (teistmoodi) Har8. (retoorilistes hüüatustes või pöördumises) a. (imestavalt, etteheitvalt) mis inimene peaks nii paĺju rügama Khk;
oh sa inimese mõru. [sellele] kes jurab ja `tapleb Muh;
Inime `ahju ei `vaata ja lükkab `siivre `kińni – ullu asi Hää;
Mis inime sina küll oled! SJn;
oi `jummal sedä inimest küll!;
oi kuradi inimest küll, selle viinanäĺläga tapab vai tõese ärä Nõo;
mõni inemine nüit nii räbälin käip! Kam;
ime et inemine nii juu! Krl b. (palve, soov) ole üvä inimene `kannada vähä `aiga VNg;
ole siä nii üvä inimine, et `anna `miule raha `velga Vai;
Ole kena inimene, tule Pöi;
ole üks ea inimene ja anna `moole Mar;
ole ia inime ja tule `mulle appi siga `tapma Kos;
ole ää inimen, mine käi sääl ärä Krk;
Ole onte inimene ja ti̬i̬ mes sul kästäss Nõo Vrd ihmine,
imene2,
inimäne