[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 24.—29. vihik (lõpetis—nälpsama)

Tööversioon


Päring: osas

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 26 artiklit

eraldi eraldi spor RId, Mih spor TaPõ, Pst, ee- Juu, erä- Lüg Jõh Trv Hel(ls) Kan; eralti Pal; äraldi spor Sa, Rei Lih Kse Aud spor Ha , VMr Trm Plt, ärä- Var Lih Tõs KJn; ärälti Krk
1. lahus, lahku; omaette pekki panema eraldi `suola ja tai, kondiliha eraldi; akkab oma `leibä, lüöb `tõistest eräldi Lüg; `lammastel on eräldi veräv Jõh; `Valged pesu peab äraldi pesema Kaa; viimäti mõned ju tegid äräldi saunad Tõs; kui äraldi [busside vaheajal] mõni masin lähäb Aud; [kui karjane käis pärast mihklipäeva karjas] veel nädal ehk kaks, siis selle eest `ańti eeraldi palk Juu; mao rasv tuleb eralti sulatata Pal; tüdruku teeve eraldi (enesele) pühabelt ja Pst; ega sia ja `lamba üten karjan es käü, ärälti iki Krk; [pikk-kasukal] i̬i̬ poolõʔ oĺliʔ eräldi ja taga pu̬u̬ĺ esi lõigat Kan Vrd era2, erakult, erale, eramahti, erälde
2. eriti kevädi äräldi on rohumaetse [piimal] Tõs
iga|pide igapidi, igati sie jutto on igäpide `oige `tossi, nämäd `rääkisiväd `kaksipide Vai
jämedus jämedu|s Lüg Jõh hv Vai, Muh Emm Rei L(‑o- Mih) spor K, I Hel, ‑ss Puh Nõo San; g ‑se ‑dü|s(s) Ote Har, ? -śs g ‑se Rõu; jämedü|śs g ‑se Rõu 1. a. s paksus, tüsedus võrgu kalasil ja nooda kalasil oo igaühel oma jämedus Muh; palgi jämedus Var; sess jämedoses ümmargone puu Mih; puśsid `pańdi `sisse `sinna (ratta rummu sisse) oma jämeduse järele KuuK; tal on ika pikkust ja jämedust `kõiki JMd; jämeduse ja kõvaduse järele `vuatad riiet, mes ike `tihke ja kõva Kod; kost mia temä jämedust tiiä Nõo b. a paksune, teat paksusega `korvi `saŋŋa jämedus puu Lüg; sel mehel õli `niisike `sõrmejämedus kepp Jõh; kaĺl on parre jämedus puu Saa; `võeti üks sehake aesa jämedus kaśk Vil; nigu üits `vehmri jämedüss tu [pusi] puu `oĺli, terävä otsaga Ote Vrd jämedis, jämehhüs, jämejus, jämis, jämtüss, jämus1
2. ebaviisakus, roppus, sobimatu sõna ütles teisele jämedusi Koe
kala|kott mõrrasopp Kalakot́t on `ästi `peenest [võrgu]linast Jäm kala|kude kalakudu kalakude on `paśside peal, kus rohu `kõntsa on Vän kala|kudu viljastatud kalamari vees `Vaapse (küllap see) kalakudu ole läbi, kadajad juo `tolmavad; `augusti kuus ‑ ‑, siis akkas `jälle sügüsene kalakudu; Käbü, kus `kalsi, kalakudu jo `rannas (laisale – kalade kudemisajal on liiga hilja hakata võrke kuduma) Kuu; kalakudust tulad kalapojad Khk; aavid söövad kala kudu ää. kut [havi] käde soad, on kala kudusid täis Pöi; kala kudu oo koa paks, süldi `moodi Tõs; kala kudu vee `peale ei `tõuse Trm; ma näi järvel kala kutu Krl; kala ku̬u̬ aig Har kala|kudune kalakudu täis mereäär on kala kudune Jäm; kivid kala kudused puhas Khk
kann1 kann g kannu S L(g ‑o LNg) K(g ‑o Ris; n kand SJn) Iis Kod M KodT LeiT /n kand/, g `kannu R(n`kannu Kuu Vai); kańn g kańni Kod Pal KodT Võn V, g kanni Trm Hel T
1. nõu joomiseks või joogi serveerimiseks, vanasti hrl puust oluve kann Kuu; vala `piima `kannu VNg; puust olid kannud ning sauest, mis `poodist `toodi nee olid ruusid Khk; `taari `toodi renni peele, `pandi kannu `sisse Mus; Pühade ajal oli kannus olut, pärast pühi `toodi kannuga `toari Pöi; kui `peale kirjutet `olli, siis `üiti kirikann Muh; küit kann Phl; puust kannud ‑ ‑ raud `tehti tuliseks ja `tehti kannud pialt kirjuks, kõrvetadi kirjad `sesse Mar; kann oo lekist, kannu sees o piim Vig; kannul on kaan pääl Saa; ora otsaga `tehti täpped `piale, olid roosilised täpped, kuus `vitsa pial; kannuga `toodi `kaĺla ja õlut Ann; `enne`muine `tehti puiest kannud VJg; saed kańniga viädä teevett tuba `juure Kod; kannud oĺlid laua pääl, puu kand `oĺli SJn; tibast jooseb vesi kannust `väĺla Pst; ku kateksi üte oorige aigu tuleve, ütelts ütest kannust saame juvva Krk; neli `neitsikest kuseva kõ̭ik üte kullatse kanni `sisse = lehmä `nüsmine Puh; üits lät́s makõkahja kanniga i̬i̬n, mugu: ju̬u̬˽ju̬u̬ ja maidsa˽maidsa Ote; mõtsavanalõ kaabiti väidsega˽loodi külest tinna mõ̭nõ vana `lohklikadsõ kańni `sisse Rõu; valaʔ t́säi `kańni Se|| kannutäis jõi kann õlut Hlj; me jõime üte kannu õlut ärä kolmeksi Krk 2. a. eriotstarbega plekknõu vedelike transportimiseks omal ajal kui siin sala`viina `vieti ‑ ‑ `pandi kottijega meresse, neli viis `kannu ja mes neid `pandi sis `sinne kotti Kuu; mei `läksima siit `Suome menema ja ‑ ‑ vottasimma kaks`kümmend viis `kannu [piiritust] ka omale `sinne siis, `kümme `liitrised `kannud olivad VNg; `piimavettai `piima vedi `piimapabrikudõ un vedi kańni tagaži Lei b. kastekann `kastmise kannuga kastetakse `piendraid Kos; läägitus kańnil õtsan om si̬i̬, mes lü̬ü̬b vee uduje Kod; valamise kańn Puh
3. kujult või otstarbelt kannu meenutav asi, ese või selle osa a. kärjekann nee kärje augud üitasse mee kannuks Khk; need kannud oo täis, need oo pealt `kinni `pandud Mär; mõni puu on nii, üks kann poeg ja teine mesi, kate on pial Var; kannod juba nönna täis et́i Ris; kärjel on kannud sees, kus mesilased mett teevad Juu; muamesilased tievad kannud, aga mesilasel ja erilasel on käŕjed JMd b. kaevupumba kolb `kaivu `pumpa `kannud `onvad raa `õtsass Lüg; Kannud olid puust `reitud talla nahast lapp sihes Pöi; Pumba kann aa malvest valat ja see kergib ja vajub Emm; eks pumba kaevul ole kann mis vett alt ülesse kesub Juu; poḿbikańn om mul vällä˽kulõhunu Har|| fig `väimiis täna näägu pääl pumba kannuks (teeb tööd) Hää c. telefoni- või elektriliini isolaator nee mis `postide küljes keivad ‑ ‑ sihantsed `valged, nee on tillegradi kannud Khk; Tillehvoni kannud on `katki viset Rei d. (seadmetes, tarindites) elevaat̀ori kann [veskis] Lüg; niisukene võĺv oli [viina] vabrikul sies ja niisukesed kannud olid millega kardulid `viidi VMr; maśsinide man ummaʔ kańniʔ Plv
kiblima kiblima Khk Pöi Hisiblima kibli `sörmedega siit nee pisised rohud segamini Khk; kukk kiblib `ussisid; `kaapsapeenar oli puhas segamisti kiblit Käi; Keik kanad kiblist `pühkeunigus Rei|| (liikumisest) Üks massakas kiblib mo kaela vahel Pöi
kierandik kierandi|k g ‑ku JJn VMr VJg Iis, `kie- IisR/g ‑kku/
1. heinavaal; keeritis eina veke kierandik, jääb kas `luogu võtta üks veke kierandik VMr; niidetasse, siis riisutasse kierandikku Iis|| keere; ümar kogum tuulispask võtab maast ühe tolmu kierandiku; niesuke kierandik neid `uśsisid (vaenuköiest) VMr|| keerukoht sie rike jääb [sukapaela kudumisel] viel kierandiku `sisse JJn
2. väike maatükk lehm oli einas, oli kierandiku maha talland; oleme kierandiku `sisse teind (metsatukale ringi peale) JJn; üks veke kierandik on maad VMr
3. keeris tuulekierandik VJg
kiri|rähn kirjurähn See on kirirähn ehk puukoristaja, nee noksivad `ussisid Jäm; Sii on veel teine kirirähn, ka on musta `valge kiri, aga see on pisike kut tihane Pöi; Kirirähn, nokib seda sama viisi puud kui trill, aga suled on allikirjud Rei
klaarima `klaarima R Hi u spor L, K(‑ua-, ‑oa‑) I; `klaarma TLä, `klaaŕma Khn T(‑me San) V(‑ Krl); `laarima Sa(‑oa‑) Muh L, `laaŕma Saa KJn M Krl(‑) Vas
1. selgi(ne)ma `eksisime ja `eksisime, siis vähäkese udu akkas ära `klaarima, siis nägime üht kivi Jõe; ku sedasi sajune olnd on, siis akab `laarima, pilved `akvad läbi `paistma Khk; Pili lööb ennast kahte lehte, ju akab laarima Kaa; kui ta pölema akkas natuke, sis suits akkas `laarima Jaa; ilm akkab `laarima, lähäb `selgess Tõs; `Jarsku klaaris udu ää Khn; pilved akkavad `kluarima, kluarib ilmä `seĺgeks Juu; taevas klaarib Iis; ilm akkap `laaŕme, lääp lahess Krk; põvva suits `olli ‑ ‑ tu̬u̬ laar iki `varsti ärä Ran|| rahunema (merest) kui püsut `laarima akkas, siis sai `püisid `vaatma `mindud; meri klaarib εε, jääb üsna `vaikseks juba Khk 2. a. settima, klaaruma olut `klaarib VNg; Sahvt `klaaris iluste ära IisR; supp nii `mültsis, pole nii `laarind Khk; Kui vesi kuskil rakkus seisab, siis laarib ää ka Kaa; õlut laarib `tõrdes ää, siis akatse ää `tõstma Muh; vesi oo sonnine, klaarib eese ää, ku tä `seisma jääb Mar; [seep] ei `selgi, ei klaari ärä, siis tääl oo vähä kivi Var; panin õlle `klaarima JMd; las õlut klaarib (pärmi põhja) Trm; õlut ei lasta är kävvä, ku ta akkab `laarme, pannas `kinni ku ta ike `käimise u̬u̬n om Hls; seebi mugel jääb seebile `alla, kui ärä klaarib Ran; õlu `naksi `laarimõ; õluʔ sai `klaaŕma `pantuss Krl b. setitama, selitama ta akkas õlut `laarima Mär; Tulised söed `piavad `kohvi `kloarima Kei; piim ärä laarit, ku̬u̬r om väĺlä võet Hls; `veini `klaaŕma Rõu 3. a. puhastama nisikene `vanni `muodi õli sie, kus seda `tärklist akketi nüüd `klaarima vai puhastama Jõh; pöllud olid rohised, sahad ikka `laarisid pöllud ära Mus; akkasid `vilja `laarima (tuulama) Kär; Laarime niid toad puhtaks, pulmad oo otsas Kaa; põpped – vili ja aganad `seite, põle laaritud Lih; Neerudel teist nime ei ole, vere `klaarijad inimesel ku loomal Hää; `viävli `pulbrid võtavad `sisse, si̬i̬ klaarib verd, siis paraneväd ärä koeranaalad Kod; `puskar oli klaarimata viin Äks b. puhastuma, puhtaks muutuma ku naine juba `latsi akass `tu̬u̬me, siis `kaove arjusse ärä, küll siis veri laaŕ Krk; [oli] rahude `aiguss, kui kusi es klaari enämp Kam
4. asjaolusid, vahekordi selgitama, lahendama `Klaari omavahel, aga ära mene `väljä `laulama; Eks sa mene `klaari ärä `naaburi mihegä [võlad], ega `muidu saa Kuu; se `asja `tahto vähäne `klaarida Vai; Isased klaarisid oma asjad ära Jäm; Kεidi sii seda lamba murdmis asja laarimas Khk; Te ikka vaidlete selle päranduse pärast. Eks te laarige si̬i̬ asi ää Pha; mis see kohos peab seda `laarima Aud; ku riid või pahandus laaritass asjad ära Hää; nüid saime aśja klaaritud, nüid on si asi nii klaar Juu; Kül kohus klaarib, kui esi toime ei tule Nõo b. selguma, korda, selgeks saama oda nüüd nadukase, ku sie `klaarib ja ajab `jälle `asjad `oigeks Kuu; `kohtu asi `klaaris ää VJg 5. korraldama a. korda, valmis seadma `paulad, verk `tahtuvad `klaarida Kuu; `klaarisime öŋŋed Jäm; millal sa neid sönu laarid; Tagaranna vabeaid oli kalavörkude laarimise aid Khk; Ankurd alla lasmeseks peab seda enne klaarima Emm; nied puud sii `vjõrnas na tuõrõd, nied kua `klaaŕmatta Khn b. laeva sadamas sisse või välja vormistama Alukse mihed `klaarisid jo `väljämenu Kuu; ma läksin siis [laeva] paberit `sinne `sisse `klaarima VNg; Laeva paprid klaariti ära ning me söitsime kuju Jäm; laevamehed käivad rannavalvurite `juures `passi `klaarimas; laev klaaritaks `välja Emm; Võemõ `minnä, klaariti juba `vällä Khn|| fig `pandi väravad [pulmaliste] eest `kinni siis, vat niid siis värava taga, siis klaariti `passisid ning Jäm
Vrd klaaritama
kodima kodima R(‑maie Lüg) S L Ris Jür JMd Koe Kad Puh
1. a. (vaevaliselt, aeglaselt) käima; hulkuma, kolama `poisid kodivad `müöda küla, ühe ukse tagant ja teise ukse taha, plikade pärast Jõe; akkama nüüd kodima; juo sie kodib `mennä Lüg; mis sa kodid nii `iĺja; nad kodivad kahegesta Jäm; kodune vana inime, kodib `pεεle Kär; Obused kodisid koplis süües `ringi Kaa; see `maarjapäe oli ikka `usside tali`kortri minemise päe, mis siis veel maa pääl kodis, see oli siis paha tegija Krj; ta‿p suuda änam käia, sis ta kodib; poisid kodivad `peale külakorda Jaa; siis nad (ruhnlased) kodivad seal jää tükkide peal Pöi; juba laps akkab `jalga `võtma, akkab `peale kodima Muh; Läks kodides; Mis sa sεεl kodid liigu vεhe nobemene Käi; Sai ajaviiteks niisama koditud Rid; sa lεhäd kodima mere `ääre Mar; kepi naeal kodin siin veel, `kεia kobistan Kul; juba varssi terve, kodib üsna `easti juba Mär; kukk kodib aga `peale Kse; Katsu, et i̬i̬st ära saad kodida Hää; Jalg `paistes all, ikka viel kodib `ringi Jür; kus sa ome kot́tidega kodid JMd; eks ta `piale`lõunast kodi kojo `tulla Kad; kae et sa kodid `väĺlä siist majast Puh Vrd kodjama, kodrima b. ronima See (laps) kodib ka igale `puale Jõh; nirgid sehantsed pruuni karvaga loomad kodivad kivesaide sihes Khk; kodima, lähäd puud kauda ülese Muh c. ära kolima kodis `toise `kohti Vai; paljast majavaremed, mis sa sõnna kodid Muh; kodi `piäle ühüst kohjast `teise Var
2. kokku koguma, kokku korjama `Ilmast `ilma käüb vanaeit küläs kodimas Kuu; kodis oma asjad kokku Phl; kodi oma raam kokku ja mene menema Aud; kodib vana kola kokku Koe
3. nottima, koksama kätte `saavad ja kodivad maha, `süöväd `nahka ka `konna Lüg
Vrd kobima1, kodistama, koditama
koristi koristi Jäm Khk Pöi Rei Mar Kse rähn koes kui (kuiv) puu on, sääl on siis `ussisid koore all. seda koristid `peksvad `katki, et `toitu käde `saaja Khk; See teab kõled `kuiva `aega kui koristi ölal puu ladvas omiku koristab Pöi; koristi koristab nokiga puu vastas Rei
kranama1 kranama Kuu VNg Lüg(‑ie) Trm Plt Ote, -ń- VJg Kod; ranama Mus KJn
1. rammima Krana viel paar `kerda `vaiale `pääle, siis avidab Kuu; kranamise pakk, vars taga ja `puune nui, siis kranab `senga `kinni Lüg; vai sai krańatud `sisse VJg; Tugevad palgid õlid püstipidi mua sisse kranatud kolmenurka Trm; paĺgid krańatasse jõe põhõja; silla tugisid krańati Kod; siäl ranati `püśti paĺgid `põhja, meie ranasime KJn; kranati palgi `siśse, `pistü palgi Ote Vrd krannama
2. tõmbama Obune kranas küll `vaiale `pääle, aga kett ei `andand järel Kuu Vrd kraanama
3. fig mes sa nüd kranad (hullad, vallatled) üöd `ilma `päiväd, `milla sa magad Kuu; lahe lehmäd krańavad (söövad) siäl servä piäl Kod; peab kranama (rügama) ühte`puhku tööd teha Plt
kruvima kruvima VNg Lüg Phl Hää JMd Ksi, ruvima KJn Trv Hls/‑me/ Krk; `kruima Jäm LäPõ Hää Juu Plt, `ruima Sa Muh L VlPõ; `kruuvima, (ta) `kruuvib Kuu RId, kruuvib Emm Ris Juu VJg I; `kruuma Hi; `kruuvma Nõo, `kruuv́ma Rõn San/‑me/ Rõu, `kruvma Krl; kruvvima Puh(`kruivma) Kam, (ta) kruvvip; `kru̬u̬vma, (ta) kruavib Kod; pr (ta) ruuvib Ran, (ma) kruuvi Se; imps kruvvitass Plv
1. a. kinnituskruvi(sid) keerama kruvi `kinni üks kruvi VNg; võttas `kruuvis `ukse iest lukku `lahti IisR; kerst oli `kinni `ruitud Vll; see `kruuda (kruvitakse) `kruuga `kinni; kruuvi see kruu `sisse Emm; ruid `ruitase `sisse Tor; kruu`pendrega kruuvitakse `kińni Juu; `kruuvisin puu kruuvi seina `sisse Iis; kruib luku ukse `külge Plt; siia om vaja üits ruvi panna ja `kinni ruvide Hls; `kruivsiva kruvvi `lahti Puh; säńg kruvvitass `kińni `kruvvega Rõn; ma `kruuv́se ta `kinni San; sääne `tatreku terä suurunõ timati terä kruvvitass `pääle `sisse, sõ̭ss `tuuga˽lõigatass `klaasi `kat́ski Plv|| euf suguaktist [poiss] plikkale õli kruvind; mittu `kõrda taha kruvitud Lüg b. pingutuskruvist reguleerima `kruuvi se puu kruuss`taŋŋi vahele Vai; okki `kruidaste Jäm; ruis sörme pingi vahele Vll; Oki ruist tuleb `ruida Han; `tišler ruib ja reib oma pengi kallal Hää; ku oḱk `sisse ni̬i̬ld, siss ruvites `alla poole, `valla Trv
2. kohitsema kruvit ärg Emm; `härgi kruvidi ja kolgidi Phl
3. keerama, (ringi) kruttima Oled `kruuvind kohe `varrukad peris üles; Ma `kruuvisin `kellu peris üles Kuu; `tarvis kruvida `vindid `sisse, nüüd on `vindid kruvitu juo, nüüd võib `pulgad `sisse `panna Lüg; Nikitseb, näkitseb, kui `sisse lihab, siis ruib = võti Jäm; Kiś täna `õhta oo kella üles `ruija Han; mutter `ruitse rui `otsa Tõs|| lokkima ei minä ole `ennast `värvind ega `juuksi `kruuvind oma elus VNg; tüdrukud `kruuvivad `juukseid tulise `vardaga VJg; aad tada `kuiva `uhkust taka, pää om ka ärä kruvvitu Nõo b. keerutama, ringiratast käima Jäärad `puksisid, äkist üks akkas umb`rantsi `ömber `ruima Pöi; mõned `peksvad `kuprud `vartega, mõned obose `vankriga `kruivad Mar; kruib `oostega möda `põldu Mär; tuulispask nagu tuule keerod, võtab eena maast, ruuvib Ran
4. (ümber) keerama, (kinni) kerima, (sisse) mässima Lammas oli ennast nönda `kinni ruind Pöi; omalad `kruivad kuni saavad tutini `vällä Mar; siss `ruitasse sääred paeldega kinni Vig; lehm oo `enda `ümmer vaia ruind Kir; ruin [teisele] rätiku na tugevaste `ümmer pia, et [teisel] nutt varas; Ema ruis `juused pia laele; Naised `ruivad kõik linapüud `nuustides Han; jalad ond paelaga `kinni `ruitud Mih; ega [aluslina] na ei oln, et jalad ka `sisse `ruida saad Tõs; umalad kruavivad `ümber `teibä, `ki̬i̬ravad Kod; tuuliluud `tehti `õlgest, `ruiti ää paelaga Pil; mea oĺlin lapse kõvasti `kinni `ruinud Vil
5. fig tõstma, kergitama Alva süte pärast on see töö ind nii `kõrgele kruuvitud; Sedasi siis kruuvisid innad kõrgele Trm; Tu̬u̬ maja hind um `korgõs kruv́vit Rõu
6. midagi järjepanu tegema äga `aasta ruib neid `lapsi `valmis Khk; Kell ruib nüid küll `köia Han; küll ruib neid `einu na paelu `siia üles et; täma ruis kedrata; oli imu vahel täis `kanga kudumisest, ikke muutku rui; `ruisi `jälle `päivi teha [tasuks maa eest] Aud
7. fig siis `ruiti meid ka sealt ära (aeti talust välja) Aud; juut́ taht́ `nekrutõ `volhfriga (revolvriga) `laskõʔ, mina `kruuvsõ `volhfri käest ärʔ Rõu
kude2 kude Pöi Vän JJn, g ‑me Tor, koe KJn TLä, kue Iis, ku̬u̬ Trv Krk, kutte Vai San; n, g kude Kuu Jõh Jäm Var Saa Ris I Äks KJn Krk Hel Nõo; kudõ Nõo Räp
1. kala-, konnakudu `konna kude on tedre`tähnide `vasta ia IisR; kalad `süöväd üks `toise kutted `vällä Vai; kude aug kevade vara, kude täis, pole veel kudend Jäm; Kude jääb `siia, pojad tulavad `välja Pöi; Meri ärg sööb siia kude Var; [kullesed] üppavad kudemest `väĺla Tor; kui `küĺma ti̬i̬b, siis `küĺmab kude ära Saa; kui on soe kevade, siis on vähä `sääska, siis see kude lähäb mädanema JJn; vesi täis [konna] kude juba KJn; konna kudege ütelti suud `mõstavet, sõss ei päeväde ärä Krk; [haug] söönä tõste kalade kude ärä Nõo Vrd konnakuder
2. kudemine suvel on räim `oige madalas, kude ajal; sügise ta lähäb `jälle sügavamba ‑ ‑ kudeld ära lähäb ja; kui `oige tugev vuo, siis [räim] `ültse ei `tuldki kudele Kuu; sie on jääkala, esimine mis kudele tuleb Jõh; turva kude on ka ike kebade küli `aegu Vän; kevadid akkavad `krooksuma, siis on konna kude aeg Ris; sügise `mihklipäävä aeg riäbis tuleb kudele; Kiissa `Mat́se juuren om `uśsa, siäl on uśside kude Kod; sai mitu `puuta kõrraga [kalu], kude aeg `trehvab Äks; ku konna kudeve, siss ütelts avi ku̬u̬ aig olevet Krk Vrd kudi5
Vrd kudu1

lõpus lõpu|s g -se Pöi Rid Var hajusalt , Ris Nis Rap IisK, -kse Muh Juu Jür JJn Kad Sim; lõpu|ss g -s(s)e Mär JMd I KLõ(-kse Plt SJn) M T, -s(s)õ Võn V, -ssa Hää Vil Trv Pst; loppu|s g -kse VNg; pl löpuksed Jäm Khk, `lõpsõ Võn Räp Se hrl pl

1. kala hingamiselund Kui lõpused punased on, siis pole kalal viga midagi, võib ää süüa küll Pöi; punaste lõpustega oo suure `seltsi räim Var; kalal oo lõpused lõuade all, tagapool oo oemed Tõs; räeme pisike lõpuss Hää; pael akkas lõpuste taha `kinni Rap; kala `ingab lõpustega JMd; särjel on punased lõpussed Kod; ta aab laiali lõpussid Äks; `võt́sin lõpussed ää KJn; lõppusse om küĺle pääl ja ormi om sääl all Trv; tõmmass lõpussit pidi `vennede Ran; kala kõtuli ojob, lõpusse om laḱka Nõo; ma nud́se nu̬u̬ kala lõpusse ja luu kõ̭iḱ ärä, kõtuke `oĺle tühi Võn; kui lõpusse valsi, siss kala olevat vana Kam; kalal omma˽lõpusõʔ Kan; angõrja sööse kongo `suuhtõ, konk lätt `lõpsõst `sisse, `omgi poiśs otsan Räp Vrd lõpe2, lõpusmed, lõug
2. lokuti kuke lõpuksed külman ää, kui `talve külm `olli Muh; kukel koa lõpused lõua all, suured lotid kohe Tõs; kanadel nõnda `suuri lõpusid ei ole Saa; kukel on punased lõpuksed Juu; annan kukele `vasta lõpusseid Iis; siandsid lõpusid ei ole kellegil ku mede kanal Hls; kikkal om ka leht ari ja verevä lõpusse Nõo; lõpusse läävä vereväss, nüid nakass munele Ote; lõpussõʔ kurgu all Räp Vrd lõboski
Vrd lõputs, lõtus
3. (kehaosadest) a. kaelanäärmed ku tsial lõpusse paksuss läävä, siss piät `õõrma, tasuma Kam; t́sial umma˽`hakraʔ, mis naa˽lõpusidõ siseh tah ripakillõ säärtse˽paksu˽tüḱüʔ Plv; Ko tsial lõpusõʔ üles aose, siss hõõrutass kuuma savikiviga Se b. lõuad piä lõpusse kińni Puh; lõpussit pitte `andma (lööma) Plv; kuʔ midä ähvärdedi, siss `üĺti, kuʔ anna lõpussihe Se c. kõrvalestadSan
4. esemete osad a. liigendnoal lõpustega nuge oo nüid vähä, nüid oo pussid Var; nua piä `külges oo koa lõpused, rauast Tõs; nua lõpussed one kahel pu̬u̬l, ni̬i̬tnaal käib läbi Kod; nuga om lõpuste vahel `kinni Pst; käänäss`pääge väit́s ligisess ja logisess lõpustest Krk; vana väädse liks, lõpussist ärʔ murrõt, tege inne lika-lika Plv b. petrooleumilambil lõpustege laḿp - - nagu kaits `põske, lõppest palap tuli `vällä Krk; lõpusse - - lambil, mes om nu mokkega lambi Kam c. ahjul aho lõpusõʔ - - ah́o kõrval sääne t́sombakanõ, kohe hüdset tõmmadaʔ Se

läpäne läpä|ne g -tse

1. räpane, porine Si̬i̬ läve edine om kah ninda läpäne ja `irmus, peass `ruusa `pääle `tu̬u̬ma; Ninda läpätsit usse`aide ei ole küll kunnigil kui siin om Krk
2. läppunud Siin om ju irmus läpäne õhk, siin ei saa kennigi olla; Temä ei kannata ju neid läpätsit `luh́te ja `aise; ilm om läpäne Krk

maa1 maa (moa, mua) üld

1. maakera a. maailm; meie planeedi pind elukeskkonnana (ka vastandina taevariigile või põrgule) Palub omale maad ja `taevast abi Kuu; `Enne oli mies maad ja `ilma (mida kõike) lubama - - siis teind enamb juttugi IisR; ju maa pεεl pailu `riikisid on Khk; nεε mei mette änam sii maa pεεl (keelejuhi ütlemine jumalagajätul); teist nii `öölad mina äi tunne mette maa `pεεlged Käi; ega nii elmast maast (kaugelt) ei olnd `lapsi [koolis] Rid; eks ma olen küll maa peal `raskusi `tunda saand Mär; lapse irmutis oled moa peal, irmutad ja koĺlitad `lapsi Tõs; olen maa pial üks `terve inime oln HMd; Maa ja taeva vahel ruumi küll Jür; kui inimene on ike kõik maa pial läbi eland, siis tiab tema ka, kus ia on ehk kus sańt on Pee; kolmekeisi me mua piäl õlema, kaks sõsart ja üks veli; si̬i̬ mu̬u̬d sigineb mua `piäle; `niskess nime ma ei õle mua piäl kuulud Kod; küll se maa on suur ja lai, tagaspidi `Põltsamaad on veel talusid nalj Lai; vanakorat om nüid maa pääl, küll `mülläp; jummal `säädnu vikerkaari `taivade `pilvi `sisse, et maa pääle ei piä enämb vi̬i̬uputust tulema Nõo; toda ei lövvä sa maa päält ega `taivast kah Kam; üteldäss küll, et taivass ja maa lätt ukka Ote; ma‿le havva inemine, ega ma inäp maa inemine ei olõʔ; mis `mõisa neil jaka om - - ku inemise ei mahuʔ elämäde eiʔ maa pääl Har; naid pratu ja hät́i um maast `taivaniʔ (väga palju) Rõu; Maa pääle ei mahu, taivahe ei taheta ja põrgohe ei päse Räp; mis tuu minno vanna inemiist viil sinnä maad-`ilma pite vitäʔ, sis paŕep aja˽jo kotoh ar elävält `hauda Se || piltl ta `pööras küll maa ja `taeva pahupidi, aga võta näpust, mis läinud, see läinud Saa; timä ju̬u̬t viina maalõ ilmalõ (võõrastele) ärʔ Vas; maad ja ilmad ~ ilmast (ja) maast ~ ilma ja maad (jututeemadest:) sellest ja teisest, paljudest asjadest Sie kui vatterdama akkab, siis `räegib maad ja `ilmad kokku IisR; teab elmast maast seletada Mar; `patrab ja räägib `peale ilmast ja maast Mär; pajatab ilmast moast kokku Trm; räägib `iidamast ja `aadamast, `ilma ja maad Plt || ilmast maast (kõikjalt) tuli kokku [inimesi] ussi sõnu `viima Kse; maa ja ilm väga palju, küll ja küll neid puid on miule maa ja ilm Saa; siin on maa ja ilm `ruumi Krk; maast ega ilmast (taevast) ~ maad ega ilma (taevast) mitte midagi, mitte vähematki s‿õlin kaks vai kolm `päivä ja üöd `ninda, et midägi en `tiedänd maast ega `taivast Lüg; Ei tiand maast ega `ilmast, kus maa`kolkas sie küll õli üläs `kasvand Jõh; `Juuva täis, ei tia maast ega `ilmast; Paks udu, näe maad ega taevast IisR; Kus tõi ikka ilma `välja, nõnda sajab ja `tuiskab, et näe änam maad ega taevast Pöi; Akkas kolõdad `muõdi `tuiskama, et olõss mitte muad ega taõvast nähä Khn; `ennemuiste olid inimest loĺlid, nad ei teand moast ega `taevast Juu; temast ei tia maad ega taevast JMd; nii marub, et ei nää maad ega `ilma VMr; minä õlen nõnna rumal, et ei tiä muad egä `ilma Kod; eläb ku tońt üksindä, ei tää maast egä ilmast Vil; südä iki valutep, et sa‿i näe mitte taevast egä maad Krk; sadasi maha, ei tiiä maast ega ilmast Ran; ta jäi ike nii täis, et es tiiä maad ega `ilma Nõo; tä es tiiäʔ maast es ilmast Se b. planeet ojatäht o ele erk täht, `körges paśtab, `löuna `sisse läheb Maa `varju Krj; päe ei kei, ike Maa keib [ringi] Tor; Maa `käänäp `ümber San
2. maismaa; mannermaa; sisemaa `tormiga kui vesi `touseb, siis vesi tuleb `maisse Jõe; `rannamies old `jälle maal `silku `kauplemass; tulid `toisep̀uolt Purekari `maisse Kuu; vihm ei jää tulematta, kajagad on maal Hlj; sügaval maa puol `kanneda `pasli VNg; `meie elama maa pial, aga `Suure`saare `suomlased elavad `saare pial Lüg; `este `tahtosin, et tuon jo tänä rüsäd `maale `kuivama; tuul oli maa puolt Vai; meri touseb loeks, tuleb `kougele `maale, sügise sedasi Jäm; lehma sain säält maalt (sise-Saaremaalt); laevtega läksid vahel siit alt, läksid ikka linna ala kaladega ning siis obustega läksime maad `koutu Ans; mihed väljas (merel), maal tuli pöleb, näidatse, et mihed maale osavad [tulla] Khk; minu kasupölve aja sees on Salme jögi ummistund, viimaks läheb maaks Pha; äi nämad es karda kedagid, maa ega mere peal Vll; Vahest sügise suurde `tormide ajal mered tulid ää tükkis `moale, tõusid nii `kõrgese; Kala koorm `pandi [rannast] peale ja `mindi `moale `müüma; Astu edasi, `kindel moa jala all (merelt tulles) Pöi; nee (väikesed kalad) oo maa eares, sügavamas oo ikka suuremad; `kõinlased köivad `jalksi moal; laevapoiss `tulli moalt `leiba `viima Muh; Vanaste tulnd poomvilla laev Köpu alla `maale, siis inimest said sääld poom`villa Rei; tuul puhob maa poolt Mar; maa sees `köidi talve `reega [kalu] `müimas Tõs; `Sioksõ paksu jõlmaga ei maksa mua piält `vällä `minnä; Tormaga ei maksa mua iärest `küüsi `lahti `laska Khn; kammilaid, noh neid ikke `tõivad - - rannarahvas ike `maale‿s käisid jälle maalt omale `leiba saamas juo ja KuuK; nuarits on nisuke `suarma `tauline luom, kes elab kuival mual Kad; rükki kõrduse aal on kajakas kõhe mual Kod; kuiva maa `kaptengi oli olemas, see oli nöök `ütlemine Lai; või mia mere veeren ole elänu, maa sehen siin elä Hls; mu˽veli oĺl kõ̭iḱ se sõa aig laiva‿päl madrussõn, noo om jo maalõ tulluʔ Har; järvehn oĺli˽nii suurõ˽`lainõʔ, et lainõʔ visaśs kalaʔ kavvõdahe maa pääle Rõu; hädä maah, hädä mereh (kõikjal) Se
3. a. maapind, pinnas maa on `oistund, maa `oistub kevadel, kui on `külmand maa, siis kevadel `oistub Jõe; `Paljuks sie märg maa `vihma `kannatab (purjus inimene ei kannata viina juurde võtta) Kuu; kivine maa on, mis on vähämb kivi täis, aga kivistikku maa on `puhta kivine; sie on taga `aetod poiss, `tütrikud ei jätä maa `allegi tõst, säältki `õtsivad üless; Täma käib maa sies tüöl, lähäb maa `sisse `tüöle, on vagunilugija Lüg; `Naine ei `tõhtind `palja `piaga `süiä, siis maa `lõhkes `seitse `süldä tämä `jalgude alt; `Ninda kõva maa pidi ikke õlema, et obust `kandas Jõh; `Päesukesed `vilksavad maa rajalt vihinal `kassi iest läbi; Kus ma ikke olin, ega ma maa `alle kaduda‿i saand IisR; perast soda oli siin keik `maaga tasa (kogu küla maha põlenud) Vai; mönes kohas mättad, siis jälle sile, sedine `mätlik maa Jäm; rabas on mäda maa, `leikab läbi; mis `körgemad maad on, sääl rohi `körbeb εε kuiva ajaga Khk; `lambad söövad maa `urmsseks Mus; Seal oli kõva maa, mis seal viga oli `eina teha Pöi; see `olli ikka `sõuke ea vihm, mis moa ühna tümaks tegi; `õunbu oksad `vaovad maini Muh; laastet maal on palju maasiged Phl; maa oli aleks põletud LNg; [puutelgedega vanker] `sõitis `rohkem `pehmed maad Rid; tänä oo `nõnna ikke lund sadand, et oo maa `valgeks teind Mar; nii kõba maa, ei saa teevastki `sisse Mär; puhas paljas kuum maa, loomad oo `paljas söön Var; maad ligi lähäb [taim] mädanema Mih; `loiklene maa, küngas ja `jälle loik PJg; mis `turvlane maa, siis on `tarvis kütist teha Ris; siga `püörand ää kõik selle moa Kei; kuib moa, see vihm vaob moa `sesse, kadund kohe Kos; kuiva välk - - lüöb `õhta pimedas, madalas, maa rajal Amb; pia maa teral, pia maa ligidal Ann; siin on madalad maad, kõik kraavid vett täis Tür; sie ilm tahendab easte moad Koe; Kui Tammikust `tulla, akkab ilusam `sirgem maa, enam põle mäge Sim; vana rahava kuńss õlema et süĺtä maha `enne ku issid maha, muass võtta ärä moeto (muidu saad nahahaiguse); kadi minu köhä ku mua `alla Kod; sammas - - üks kolm `jalga oli ta maa sehes; maa on ikke pia asi viĺlal ja puul Äks; siin on maad tükati kivised ja savised, aga mägiseid `maasi siin ei ole; värav käis maa raealt Lai; tao vai maa `sisse KJn; kiĺgid, ni̬i̬d karasid nõnda‿t, maa sirises ja särises Vil; [jookseb nii, et] jala `maasse ei putu mitte Trv; `enne es ole viĺla redelid, siss `lü̬ü̬di kärbusse `maasse, lati pääle ja, vili pääle `rõuku Pst; kallakune maa - - vesi vii kiḱk väe `alla; ei ole nüid ti̬i̬d ega maad änäp - - tuhk lumine; maa võt́s `kinni, ańds inimesel `aigust Krk; kui vikatit pandass varre `otsa - - susatass kiil vahele, et ta maad ligi võtab; naese es tohiva tanuta `kõndi, et siss tulna oora põli ja maa lännä `lahki; nüid käevä kõ̭ik `paĺlald, ei ole tanud ei rät́ti ja maa ka ei ole `lahki lännu Ran; maa om jo nii sägävält küĺmänu, `kartuli `küĺmuva jo ärä Puh; sääl om lätte kotuss, keedäp maa sehest `väĺlä vett; laosa `paĺla maa pääl satte maha, es ole kivi es `kandu i̬i̬n; mia otsi, kos laits om jäänu, aga laits nukan nii vakka nigu maa; ku `uibu olliva ubinit `väegä täis, siss ku tu toŕm `tuĺli, siss maa olli ubinist `valge; mõnikõrd lina kasvap iluss ja puhass, mõnikõrd om nigu maa küĺlen `kińni, `sände lühike Nõo; uśsi`maarjapäävä läävä uśsi - - maa `sisse ärä makama Võn; tuisass, et taevass ja maa segi Kam; sügise `oĺli `paĺla `maaga (enne lund) tu̬u̬ varastamine Ote; maa om nii kuiu nigu üit́s puru San; no sannast tuĺlime jo sügüse ärʔ, joba musta `maaga (enne lund) Urv; niisama maa all ka jõõʔ nigu maa `päälgi Rõu; siih kasuss niipaĺlo võid`lille, et `koṕlih kõ̭iḱ maa om kõllanõ; ku om `lambanaha suurunõ palakõnõ palast maad, sõ̭ss lõiv jo lõõritass pääl; keväjä sü̬ü̬ maa lummõ Vas; lätt maad pitih Lut || sõematagu miu maass vai massass, mia ole iks va Miku Juhan Nõo; maa alla vajuma ~ tükkima ~ pugema (häbi-, piinlikkustundest) kus sa lähed selle äbiga, kas poe maa ala Khk; ma äbi pärast vajuks kohe maa `alla Pal; temä sai silmä ninda äbi täis, et ta oless või maa ala tükkin Trv; täl nakass tollest nii äbi - - oless äbi peräst vai maa `alla vajonu Ran; mul sai ni˽häpe, et maʔ oless vai maa ala˽tükkünü Har; et maa must (kirumisest) vanamis `põhjas sind et mua must Sim b. põrand vm aluseks olev pind magamine ei `anna `maani `särki, uni ei `anna `uuta `kuube Lüg; tegad `ristisid ede, `laskevad pölili, `andvad maale suud Jäm; Ruut oli kena küll olnd, leit olnd moani Pöi; jõkid `ollid `õndla august saadik, aga kuued `ollid maini Muh; Omal veel perse maa külgis kinni (on noor) Emm; siilik nii pikk `tehtod, üsna maani Mar; kört oli `maaga tasa, jalad ei paisn `vällä Tõs; `eńtsed `riided olid maani, jala pöia `piale `tehti kördid Aud; `enne olid [seelikud] jo maani maas VMr; kummardab `maani Trm; `niiske `uhmer oli, maast oli üks nõnna `kõrge Pal; sannan suits `maani Trv; mõni lää sedäsi paksuss, kõtt lää maass `kinni (tiinest emisest) Krk; trambib `jalgu `vasta maad nigu ull; tu̬u̬ jagu jalast, mes maad pidi ju̬u̬sk, pidi tävveste `õige olema Nõo; ku venne naisõ `keŕküde tuĺlivõ, siss es olõki muud, ku üit́s risti ette `eitmine ja `maani kumardõmine San; mõ̭ni vedä `jalgu maad `mü̬ü̬dä Krl; ku tu paugutamine oĺl, sõ̭ss tõõsõ oĺli˽kotohn põrmandu pääl maahn Rõu || piltl oh kui aka `mõtlema, südä lääb muani `lõhki Kod c. (üldisemalt, ka fig) ala, ruum, koht ei `löüdänd maad, kus `seissa; `anna miu judule ka maad, lase `minnu ka `rääki Vai; kui vanad inimesed rehe tuba tegid, siis `kεidi tule tukiga `ümber tua, sest saadik `anti suitsule maad Khk; Nooda looma maa (noodatõmbamise ala) `tehti meres kividest `puhtaks, kivide `otsas käristas nooda ää Pöi; `aigus võtab maad Mär; iga looma ehk `ankru maa peal piab olema neli `märki HMd; Anna ruumile maad (mine eest ära) Trm; läksimä üles püügi muale (kohta, kus võrkudega püüti) Kod; Pada ei või `riiki täis `panna, põle keemese maad SJn; lastel ei ole muial maad; temä sugugi tõisel ei anna maad eläde; selle inimesel ei ole naĺla maad (ei mõista nalja); tal olli vanu jutte, ta neid sõa maalt (sõjaväljalt) sai; mea ole nüit peśs `tervise maal (tervise juures); ullul ja rumalel anna maad (anna järele) Krk; naĺlal om õks enämb maad ku˽tõ̭õ̭l Har; `mõtlõ˽tu̬u̬ vere valangut, säidse inemist tapõti katõ versta maa päält Vas
4. viljeldav pinnas, põllumaa kui ei `jõua arida ega tüöt teha, siis jättad maa `süöti; maa on pien, `rohtost puhas Jõe; Üheksa `päivä `enne rukki tegemist `kõrdati maa `uuesta üläs ja siis `ääseti maha, `tehti maa kõik `valmis Jõh; maad `künnedä madalukaiselt Vai; liivane must maa, aga ta‿p vöta `sahka adra `sisse Jäm; see pöld pole väge saandkid, see oo ise rammus maa Khk; Uus maa, sellepärast kasvatab ka; See on `söuke `pörgu maa (vilets, lahja) Pöi; maa `ingab siis kui `jεεda kesasse, siis maa `puhkab Emm; kõre maa on üks kruusi rõhk, üks va vilets maa Mar; `kaevab labidaga maad Kul; paĺlu uut maad `juure teind Mär; sõnik `kündasse maa `sisse, kaks kuud `apneb Vig; Sedä `põldu iäks muaks ei sua Khn; va `lahtine maa (kesa), selle sui taal ei ole `vilja kedagi peal; mulla maa, kui sa ikka väge annad, see oo ia viĺla kasvataja maa Aud; Nüid elavad laari maa si̬i̬s, tule `mi̬i̬legi, kudas si̬i̬ maa maaks on saanu; Ku sa maast ei ooli, maa‿i ooli sinust ka Hää; lähme uut moad `looma ja küt́ist tegema Juu; Odra ja kardulid said ikke korratud `muasse `tehtud Amb; uad tehakse ikka rammusa maa `sisse Ann; kui maa on toores, siis maa on `täńkjas, tema läheb `kuuli Tür; narri muad üks kord, `vaata mua narrib sind pärast üheksa `korda VMr; kui maa on ia, iast sõńnikud saand, siis ta on rammus ka; sauekad maad on `rasked maad Sim; `tehti `uusi `maasi, purustati kõik karu äkkega ära Trm; järve `kõlda vedäväd `muade `piäle; kruusane mua sü̬ü̬b sõnniku ruttu ärä Kod; siin on musta mulla maad, aja adraga nii sügavalt kui tahad Pal; kui maa rammusam on, siis [rukis] aab `poega, kui maa kehva on, siis ta ei jõvva `aada Äks; minu isa `ütles: alb mees jääb ädasse ia maa pial, ja ia peremees elab `äśti alva põllu`maaga Lai; ku sul maa valmiss om, muud ku `viska maha (külva); ni̬i̬ `maase om puha ää, neist maadest saa `leibä küll Krk; sulane läits `mõisa `teole, maad arime ja `viĺla maha tegeme Hel; adraga vaja `lu̬u̬ma minnä, ader lu̬u̬b maad Ran; maa om ää küll, aga maa tegijit ei ole; nigu Miinä es pia maad, puha tõese näppe vaheld vaht; maa ei lase `endä mõnitada, maa taap väge ja maa taap ka arimist Nõo; si̬i̬ maa oĺl nigu ristikaina sü̬ü̬t́, nigu puhanu maa `rohkemb Ote; ku sa maad üt́s kõrd petät, maa pett sinnu ütesa kõrd Har; `vahtsõt maad tei manoʔ; ma ti̬i̬ no maa arʔ ja panõ kuŕgi˽ka ittu; Kehvembä maa pääle tet́ti kaar, parõmba maa pääle `kartoĺ Rõu; maa um rüä all Vas; sul maa joonõh (korras, väetatud), mis viga eĺläʔ Se; ku sa äi anna maal, siss maa äi anna sul kah Lut || piltl maa toedab meid `kõiki Ran; maa om tu̬u̬ emä, kes inimeisi ülevän piäp Nõo
5. kellegi kasutuses või omandis olev maa(tükk), krunt, maalapp minu isa õli `kuuendik, `kuuendikku maa pial õli; `viie `päivä maist `tehti kaks `krunti Lüg; midati maad `uvvest `ümber Vai; teised olnd suurema maa mihed - - Jüri olnd pisise maa mees; sellel puud maad kää (on talumees) Khk; `möisnikul oli pailu maid kää Pha; mina pole mitte teie elude maade sihes keind Jaa; Mõisa moa oli, `sönna küla looma jalg äi `tohtind `minna; See oli koletu maa, mis öhe inimese käe oli Pöi; vabadikel põle maid egä `loome Rid; see oli ilma `maata inimene Kul; tää oo maade piäl, sai maade `piäle, peremehes, sai koha omale Tõs; muadõ reńt oli `makstud Khn; siit Juuriku koha küllest oli tal maa Aud; eks meil omajagu muad ike ole JMd; mul ei õle jala`täitki moad Trm; `taśtid kõik mua käess ärä võtta, aga maja alune `jäeti; siäl o viis peret vai kuus ühe `muade piäl Kod; `kańtnikud tegivad oma päävad `mõisa nende maite eest Äks; mõned talud olid ropp suured, palju maad kääs Lai; `Maade piält ollid suured maksud KJn; siss tulli aig, ku neid `maasit `jaotive; veerek maad om, saa mõni vagu kardult tetä Krk; üits sinu kana jalg ei tohi kooli maa pääle tulla; miu esäl maad es ole, niipaĺlu maad `olli ku lävest `väĺlä tulla, `tu̬u̬gi `olli tõśte maa Ran; mõnel poesil `olli palga i̬i̬st lina pereme maa pääle tettu Puh; nu̬u̬ jaganuva `rüitlidele `väĺlä meie maa, nii teḱkunuva meie `maale `mõisnigu; siin üits veerekene maad `olli, tollegi i̬i̬st pidi peremehele kolm `päivä tegemä; üits jalatäis maad, tollega nüid nii suur ädä Nõo; `u̬u̬ne omma käen, a maa `võeti käest ärä Ote; meil om küländ maad, uma sada kat́skümmend vakamaad Kan; pu̬u̬ltõsõ päävä maa oĺl inne maa `mõõtmist, `pääle `mõõtmist `üĺti `taadrimaa; sääl medä om, `perse laiut maa (väike maalapp) Har; meil oĺl `väikene maa ja suuŕ pereʔ, latsõn `eĺli ma˽kehväste; kel oĺl mesi, tu̬u̬ sai suurõ maa, tu̬u̬ sü̬ü̬t́ maa`mõ̭õ̭t́jat `mi̬i̬gaʔ Rõu; [ta] oĺl mi˽maa küleh poṕs; maa om no käest är˽võ̭õ̭t, a vanast `tahtu es kiä tõõsõlõ adra`täütki maad `andaʔ Vas; `oĺle siss näil siin ta talo, katõ päivä maa `oĺle Räp; maad ~ maid jagama tülitsema, vaidlema, asju klaarima Meil pole omakeskis maid jägada Emm; Turtsakaga ära sa mine maid jagama Hää; mine nüid loĺliga maid jagama Kod; nüid na jagave sääl maad, nüid na `tõmbave Krk; kõ̭ik latse ei ole ää latse, kas tu̬u̬ oppejagi jõvvap needega alati maid jagada Nõo; mina ei lää temäga maid jagama, etse jäägu tu̬u̬ raha tälle Rõn; nakka˽naidõ juudidõga vi̬i̬l maad jagama Kan; Mine no saʔ vi̬i̬l `sääńtside loraśkidõgaʔ maid jagama vai soid `mõ̭õ̭tma Urv; kes jõud sääl maad jagada Plv; puud (ja) maad varandus, maine vara inimene sureb ää, mes sest kaso oli, nüüd kõik puud maad jähid tast maha Mar; mis puud maad su kää oo, et sa teesega õiendad Mär; kõik on ta ärä juonud, puud ja muad ärä priisanud, `terve varanduse Kod
6. a. kaugus, vahemaa; ulatus uss oli tuld vihinäl Jüri pääst `müöde, `ninda et `sendi`meeter maad jäi `puudu Kuu; nii neli `versta maad tuleb `sinne VNg; sie tagumine `kuulus `säältki maalt `siie Lüg; natuse maad mine, seisa `jälle; ons kellud ühes maas (kas näitavad ühte aega) Khk; Virn - - pitk peenike rohi, tükk moad on varrel vahet, siis on jälle lehed; `Laske maa oli pailu pitk, püśs äi võta nii `kaugele; `Eesel aluskuub tükk moad teise alt väljas Pöi; siit oo `sõnna ea laks moad veel; rehi pannasse nõnna, et natuke maad‿o parte vahet Muh; vesi tuleb vahest suurest merest kusa `maale (ei tea kui kaugele) Mar; pika maa takka tuli `siia Mär; üsna jooniga kasvab rohi, iga päev ulga maad `juure tuln; `kostis kos `maale ära, kui lenu lõugutati Han; üle jala maad sügä (sügav) Tõs; minu kodu oli `kaugemal küla lõppus, kilu`meeter maad ikka teistest `iemal HMd; osalt `müiri on ja muist maad on maha vaun Ris; oras on ikke juba `kasvand, `kämmel moad juba `kõrge Juu; Niievarv piab mõlemast otsast ühe maa pial olema; Kus `maale sie köis siis ulatab Jür; ühe `maaga sai ikke [rukkilõikusel] edasi `mindud Amb; jumakad tõrvaka kännud olid üks `mieter maad `samla sies JJn; tallab seda moad edasi tagasi aśsa iest teist taga Koe; `veśkini põle `kuigi pailu muad VMr; mõni aĺlika suoń - - läheb vahest kohe tüki muad mua alt Kad; pitkä mua tagass tuli `seie `kaugelt `kosti; kui pääv süld muad `kõrgel one, siis tule kodo Kod; elaja `söötmise riie oli - - täitsa nelja nukeline, süld maad oli lai Lai; kruav on üle jala muad sügav Plt; läks natuke maad Kõp; poolest maad laasi oksa ärä; otsa ürjätse om meelest lännu, ma `ütli poolest maad sedä `laulu Krk; obene kerib küll, aga maa ei edene Hel; katuss sai jalg maad paks Ran; tõenekõrd `kõnsit `ulka maad läbi, midägi es ole (marjul olles) Puh; me es olõ kavvõn, veedikene maad oĺlime tõõsõlpu̬u̬l `uśsi Võn; `mõtlõ, `seoni `maani oĺl rüǵä San; ma˽pańni riśtiḱ`hainu jänesseile ja˽lät́si esi lasõngu maad kauõdõ Har; Kullamäe `haudu mano om jo `ilmlik maa Vas; [võrgu] pullaset om paksost küleh, paaŕ `vassa vahet, vai vass maad ütstõõsõst Räp; `küĺbjä lätt `külben, tõõnõ inemine vidä hidsand, et `küĺbjä nännüʔ `kuoni maaniʔ `hi̬i̬täʔ Lut b. (ajalisest vahest, teat määrast vms) Sander oo Seiust tüki maad kolpsakam mees; Ma ole selle aigusega ulga maad peenemaks jäänd Kaa; ulk maad on vähemaks jäänd körva `kuulmene Rei; see maa oo ikke tüki maad parem kui see teine maa oo Mar; sinna `maale oo `aega veel Mär; me `soolasime `teisa (räimi) `sisse ja sõime `siia `maale Pil; Mine anna lehmile süia, aeg sial maal KJn; temä om miust `ulka maad löhemb Nõo; `seoho `maaha olõ ar elänü, olõ‿õ̭ `vaesust nännü Vas c. osa, jagu Põlve alt pireke `alla `poole on jäme säär, see peenike moa on peen säär, siis on luupeks Pöi; Vörgukudumisel juhtub - - ärg sisse minema. Seda muidu välja vetta äi saa, kut leigeda kuiut maa äärest ärjani vörk luhki ja kujuda puuduv silm vahele; rool, lai maa on vee sees, ots käib veidi üle paadi Emm; kui jöhvi maa `otsa löpeb, toleb tohl - - looma hänna tohl Phl; `uutel oherdidel pole ebre maad Ris; vikati rood ja kõber maa seal taga, vikati kand üiavad PJg; aeru änd olli peenempes tett, aeru lai maa olli seidse `jalga pikk Hls; [sukasääre] lai maa om joba är koet Krk
7. a. riik; teat geograafiline piirkond oma maa inimene, sie on oma `rahvusest Lüg; mei maal ei ole `tiigeri Vai; `laevadega käivad soojal maal Jäm; Rootsi on vana `Skandinaa·via maa, `kuulus maa Khk; `Tapjad saadeti enne maalt `välja, Siberi läksid Pöi; see on `vöörod maid näind Käi; `reisisid kõik moad läbi Tõs; `reaksid sii ikke, et meid pidi ää `viidama `võerale `moale Juu; küll tema on maid läbi käind JMd; kuda moa, nõnna viis, kuda lind, nõnna nokk Pal; `viina juvvasse üle maa Trv; egäl ütel oma maa armas, kun sa oled Hls; kui sääl `võ̭õ̭ral maal küll ää `olli olla, aga südä igäts iks esämaale Nõo; sügüse tulõkul kogusõ tsirgu - - `suurte `parki (parve) ja nakkasõ `lämmäle `maalõ `lindama Kan; tiä om kõ̭ik maa ja mere läbi `reisünü Krl; näet Rood́si rahvass siin magahasõ mi˽maa seen (langenud sõduritest) Rõu; kurõʔ lääväʔ, pääsokõsõ lääväʔ, kõ̭iḱ nu̬u̬ `lämmäle `maalõ lääväʔ, nu‿mma `lämmä maa linnuʔ Plv b. tühi maa Siber vm kauge väheasustatud piirkond lubatud kõik tühjäle `muale viäda Kod; perremihe `lät́si `mõisadõ ja `ütli üless, `ańdi `mõisnikalõ maja˽kätte ja `mińti siss töhjäle maalõ Har; tühäle maalõ saadõte `vangõ, kerigu `kiskjäʔ ja inemise `taṕja, ar saadõtass tühäle maalõ, Sahhaliini saardõ Se c. suur maa mannermaa minu ema vend käis `suurel maal `tuoma `pääval, `joulu nädälil Jõe; `saaremehed `käisivad siin `suurel maal `kraavisi `kaevamas Jõh; sa jah `mötle, suurelt maalt tulnd `seie tarkust `otsime, et sii on Sörve noid, et see peab ikke `tεεdma Ans; ma neliteisend `aastad ole suurel maal kεind, raavi tööd ole teind ning pargi ehitusi Kaa; Kevade `vöeti puudane leva kot́t `selga ja `mindi suure moa `sisse tööd `otsima Pöi; naesed `lähtvad suurele `maale Lihula `kanti linutama Muh; mool tuli suure maald söbra Käi; `Iidlast läksid suure maale sulaseks Rei; suurt maad `öeldi kah, kui `saarlased tulivad suurele `maale Lai
8. a. teat (maa)koht, kant, ümbrus ühüksa `unti - - läind kohe `ümber Juminda `nieme kohe - - `muile `maile Kuu; siin küla mail küll ei old `suolapuhuji VNg; Seal lahe äärtsete maade peal pole `ükski änam vikatiga käind Pöi; tänakond `viĺlä puis ja mais (heast saagist) Rid; Vigala maa sees oli mõesa, aga `Tartu maa sehest oli naene Mih; Meie käösime räämetegä Talina muass Khn; me elame Äädemeeste maal Hää; pärna puu, neid meie moades ei kasva Kos; ta oli Pańdivere maa pial `sündind old JJn; lääp kiideldes kodoje, õisadess õmile maele Kod; Talina mual olema nisuksed koŕvtanud Lai; meie mail ei ole `uśsisid Plt; suśe iki üteldi oleva, karu ei ole viśt `kiäki nännu siin maal Ran; [ta] ei ole sääl puil `mailgi (seal poolgi) käenu - - aga temä ike kõneleb ja süüdistäp; meie maal toda kõtu kõrvald `oidmise `mu̬u̬du‿s ole, a nüid om meie mehe ette ku mulgi Nõo; nende puie maie pääl (selles ümbruses) ei ole seräst `asja ollu Kam; Palojäŕv om ka mi˽maa pääl, tu̬u̬ om ka‿ks parass jäŕv Vas; kärnähain, tu̬u̬ kasuss mi maie pääl kaʔ Se; (ei) puil(e) ega mail(e) ~ puis ega mais mitte kusagil(e) laps ei `sõisa puis egä mais Lüg; põle puis ega mais Hää; `tuodi nuorik majasse, ei suand ämmaga `puile ega `maile; vääga `kiskuja inime, temaga ei või puil ega mail `olla VJg; sie inimese luom ei seisa küll puil ega mail paigal Sim; alate tagasipite, ei sua puele ei maele, inimene ei sua õma arilikku `leibä, ei riiet Kod; si̬i̬ ei seisä paigal ei puis ega mais Hls; ta om nii elläv ja pallav, et ta ei püüsü puil ega mail Har; lat́s `käüless `naklu pääl, püsü‿i·ʔ puil ei mail Lut b. eesti (rahvas; rahvus; keel) tańtsiti ring`tantsu torupilli järel, sie oli maa pulm, `randes oli ruotsi pulm Ris; mua Kasepa külä on eesti külä, tõene Kasepa on vene külä Kod; saks sü̬ü̬b ja maa sü̬ü̬b, `nuaga ei lõigata, lavva `piale ei `panta = emapiim Ksi; siss oĺl umb veneläseʔ, maa sõnna es mõistaʔ Se; maa kabõhõnõ (eesti naine) Lut c. (kõrvalisest kohast) mis pagana puis ja mais (kolkas) te olete `kasvand Pai; tu om nii veeren maad, konhkina kõrval; ma olõ siihn veerde maad, ega˽tu̬u̬d kiä ei taha, et piät olõma tarõ manh `valman (valvamas) Har; läki är `vi̬i̬rde maad, koh kiä näe es; sukõŕmańn tetäss kõrval maad, sis peräst säetäss `paika Se d. (ilmakaartest) Tuul puhub omikust - - puhub maa pu̬u̬lt (idast) Hää; iki läit́s külmä maa poole müristemin, ommuku ja põhja poole (põhja- ja idakaarde) Krk
9. maakoht, küla (vastandina linnale) õlen ikke maal eland, `linna elo `mulle ei `mieldi Lüg; möni lεheb maalt `linna Khk; löötsa pill, seda `mänktakse moal egal pool Vll; Ta oli maal sündind ja kasund Pöi; `lõnnas oo preilnad, maal jällä tüdrikud Rid; ta on maalt pärilt Kul; maal kandase ikke maa `riidi - - süiasse maa `toitu, põle linna `ühti Tõs; kõik lähväd mualt ää, `keegi ei taa enäm mua tööd tehä Juu; linnan ep õle tü̬ü̬d, tuli `seie `muale `tü̬ü̬le Kod; rikkast lähväd, kes moalt `linna lähväd MMg; tulite `muale `käima Plt; maal es käi arstirohu `müüjid Vil; tidrek lännü maalt `linna, `sakse teenistuses Hls; sel aal maal `aŕste olli vähä; siin om linnast ja maalt kogusehen Krk; mes sä tapat `endä sääl maal, tule ärä `liina Puh; temä tiiäp `äste sedä maa elu, temä‿m jo maald esi ka peri Nõo; kes `jõuśe, `laśke liinah `väŕmi jah, oĺl jo maal ka `väŕvijit - - sõ̭ss väŕmiti maal kah Plv || si̬i̬ ehits ennast ku `linna ja maad, ei saa minema ei saa Krk
10. a. muld Pane maad `pääle [kui mesilane on nõelanud] Trv; põrmand om maast Krk; sõ̭ss ta tõi maad, pańd lina pääle ja õdagu `mäh́kse mu sinnä˽`sisse Urv; mõsi ma˽tu̬u̬ kasuga arʔ, kasuk oĺl kõ̭iḱ `maaga˽ku̬u̬hn; tu̬u̬ vesi huh́t mäest `alla kõ̭iḱ maa ja kiviʔ; ma naka es inäp `juuri liigutamma, na‿mma˽surõ `maagaʔ, mütsäkuhn panõgiʔ [lilled maha] Rõu; innembist eleti vahe`kambrõh, paĺgest lagi pääl, `samblõ vahel ja maa pääl Räp; pangõ paksõbahe [kartuli] kuh́a pääle maad Se; maale ~ maala panema ~ viima matma `vaesõl mehekesel `ku̬u̬le ar naane, olõ õs mehel miŋgaḱe naist maalõ viiäʔ Se; är `pańte `maala joʔ Lut b. (surnuaiast) pühitsetud maa oo `surnu aid Tõs; eks kabeli aid õle kõik õńnistet moa Pal; seo kotuss, kohn mi no elä, um pühä maa, siihn ollõv vana matusõ paik Rõu; toole maale minema surema timä lätt tuolõ maalõ, śjoost maast lätt tuolõ maalõ Lut; aig `kuolda, tuole maale mindä Kra
11. kaardimast mängu `kaartõ om neli maad: riśti maa, pot́i maa, härdü maa, ruudu maa Har; kõ̭kõ neĺjä maad mul om käeh, haŕgi maa, kruudi maa, pot́imaa, ristimaa; koŕas `hińdäle kõ̭iḱ verevä maa (punase masti) kät́te Se
12. adv a. maani täiesti, täielikult sie vast tuli siis, kui oli juba tuba `maani maas, poledattud Jõe; See maja on ammu maani maas (hävinenud), seal pole änam palgi juppi ka Pöi; põletas teese `ooned kõik maani maha, teese kohe puu `paĺlaks Mär; põles nii `moani maha, ei jäänd muud kui kostan Juu; puol Vau küla põles `muani maha VMr; varass varastap, jääp vaǵa `saina, aga tuli palutap kõ̭ik `maani maha, ei jätä sulle midägi Nõo; ilma tuulõlda˽`paĺli tarõ maani `maahha Rõu || (purjusolekust) Nisukest teist ei ole olemas `ilma `pialgi, kes `ninda `ennast `maani lakku täis võttab IisR; poiss tuegerd kodu, `oĺli `maani täis Nõo b. maalt saadik tumm - - lapsest maalt Lai; sest maalt mina‿i ole üksi veel kodu old Plt; sü̬ü̬k om poolest maalt keenu Hls

maa|koht teat paik või paikkond (maal); maa (vastandina linnale); koht maastikul si maa kõhas ei õle ädä kedägi Lüg; suur `körge maa koht; madalad maa kuhad on kevade vee all Khk; Sel aeal veel ei `tehtud maa `kohtes `kohvi Kei; sellele on tuld ilus maa koht kätte Kos; teises maakohas kasvab kohe teine puu teist `muodi VJg; siin on kõva maa koht, ei ole suod ega raba. mõnes maa kohas on `metsa vähe Sim; on maa`kohte, kos räägitasse tõist `mu̬u̬du Äks; sial maa kohas oli paĺju `uśsisid; see maa koht on tasane, põle siin `miśkid ilu Lai; lohk on madal maakoht Plt Vrd maa|kotus

mage1 mage Jõh Vai Muh Emm, g -da VNg Lüg Rei L/-õ- Khn/ K I Ran Nõo, -ja Kuu; make g mageda Puh Nõo(n makke) Kam San; n, g mage Sa Phl Kse Trv(g make) Pst, make Hls Krk Hel(-ḱ-), makke Vai, makõ San V(magõ-); n maḱke Saa, makkõ Võn

1. vähe, nõrgalt soolane; soolatu mageja vie `allikas; suol loppend ka `otsa, kudas sa sööd neid mage˛i kalu Kuu; mina tahan ikke tahedamma `süömist `ennemb kui mageda Lüg; `vatsa mäni `lahti, sõin makket `toitu Vai; Sool olgu kalal tugev, [kui] mageks jääb, on ukkas Pöi; küll tema vöis `süia maged vöid, keeras käntsu `püuse ja söi ära Phl; parem suutäis soolast kui maotäis magedad Mar; suu ohatlend `katki külmä päräst - - mageda `võiga tätä määritässe koa Vig; Magõdan lähäb kala üsä varssi mädänemä Khn; jõgide sees on igal pool mage vesi, a merede sees on soolane vesi Vän; liha saab magedas `leutud Tor; eering liguneb vi̬i̬ sees magedamass Hää; ma tahan ikke soolasemad `soada, ma magedad ei taha Juu; magedate `süökidega ei jõua tüöinimene elada JMd; mage või on ilma maiguta nigu raba vesi Tür; tegi õige mageda pudru Iis; puhas mage kala ei `kõlba, piäd ike `su̬u̬la panema KJn; veri lastasse riista `sisse, mage ei seeśa, `su̬u̬la [pannakse] `ulka Pal; mõni tahab soolasemad suppi, mõni tahab jälle magedamad, nõnna kuda inimese süda on Äks; ku üteldi [kala] kaŕm soolane `ollev, sõss `timsime makembess, ää maik pia oleme Trv; räime `leotedi magemes Pst; oiame makest peräst (värskelt) liha Hls; make sü̬ü̬ḱ lää `süäme `pääle, siss akkat soolast `tahtme Krk; mes sa nõnda mageda söögi keedid Puh; suṕp om makke, `ot́ske `su̬u̬la; ti̬i̬ suṕp magedamb, ega meie rahvass soolast ei taha Nõo; magõide `sü̬ü̬kegõ ei saa söönüss Krl; ma‿lõ õks magõhõppa harinu `sü̬ü̬mä Har; [latikale] piäp iks nii `su̬u̬la `pandma, et makõst ei jääʔ, muido lätt hukka Räp
2. vähe, nõrgalt hapu (leib) oli appust mage Jõh; [kui leival koorik lahti lõi,] siis oli tä mage apu poolest või oli tä `liiga küpse PJg; kali on nii mage alles, põle veel apuks `läindki `ühti Juu; apust on mage viel, ei `kõlba viel apu`kapsa suppi `kieta VMr; va ää tilgastand sola, ole tene apu ega mage (piimast) Sim; kui kapusta väegä apu olive, sõss `panti `puhtase vette ja pitsitide läbi, et na magemase lätsive Trv; leib om ärʔ valaunuʔ, leib jäi `hapnamisest magõ˛õss Kan; makõ leib ei saaʔ hää, vaoss koorõ ala Räp || hapnemata, rõõsk supi `peale panime seda magedad `piima Rap
3. lääge; magus ulk magedud `sõstrud Rid; muulikad oo magedamad ja suuremad kui maasikad Kse; mage õun ei lao ära, apu laob ära Aud; `liiga mage `sukrust JJn; mõni õun on apu, mõni on mage Lai; Meil om aian suur make uibu, õuna om suure läbipunase ja maguse ku suhkur Hls; [ta on] maḱass magõhõdõ `sü̬ü̬ke pääle; see upin om magõhõp Har; makõ ku mesi Rõu; immäünü makõ taaŕ Plv; jovva ei inäp taad magõhhõt süüäʔ Vas; tu̬u̬l (vahtral) om magõhhõp [mahl] kui kõol Se || mesi maad́sa mi˽makõt, `täämba `saimõ edimäst `kõrda uudset Räp
4. libekeelne; lipitsev libe ja mage inime, kes alati meskeldab Mär; Mäetare Veeda `oĺli ni maḱe jutuge ja mudu ka moodun poiss, et tüdriku pidi omma au kate käpäge kinne pidäme Hel; ta om sääne lipõ ja makõ suu i̬i̬n, sälä takan `lõikass pää otsast mahaʔ Kan; tu̬u̬ om lipõ keelega ja makõ, mõist häste meelütäʔ Har; `mustlanõ tulõ nigu kõ̭gõ paŕõmb küläline, ilestäss sinno ja aja magõhõt juttu; ta om võõrastõlõ nii makõ ja `vastatulõlik, et paŕõmbat mi̬i̬st ei olõkiʔ Vas; makõ ki̮i̮l pett `pehme inemise araʔ, ku ta `väega makõtass; makõ olt kui repän, a kavvaĺ olt kui susi Se
5. ilmetu, maitselage; vilets, kehv Oh on ikka magesi mustrid maa`ilmas (kampsunitest) Khk; Nii maged `värvi ma pole `tahtand Kaa; See on nii mage mees oma juttudega (räägib rumalasti) Pöi; inimene `natke puudulik, jutt one mage, mes ta ajab Kod; siuksi mageda moodiga teene, põle ilus KJn
Vrd mahe

mets|kirp (putukas) a. puuk metskerp `olle lehma köhu all Phl b. metskerbud [on] kangest `väiksed `valged - - ned‿tevad taimestele `ussisid Vll; metskerbud elavad puu`lehtede pial, pisikesed mustad luomad Koe

noa|puss, noa|pussik (väike) pussnuga Nua `pussikud õlivad `tehtod vana vigati lehest Lüg; nuapuśs kääs, sääl sai vähiksi `korvisi `tehtud aja `viiteks Krj; Kui lähed luua oksi tooma, veta sii väike nuapuss kaasa Pha

noksima `noksima, (ta) noksib Jäm Muh Rid Amb Kad, `noksib VNg

1. toksima kirirähn ehk puu koristaja, nee noksivad `ussisid Jäm; kupu raud `olli, misega `sisse noksiti, siis nahk `tõmmas poppi sarve `sisse Muh; käsivekatiga natuke `noksima (niitma) Rid Vrd nöksima
2. noppima `noksisimma `jälle sääld äkke tagand perast neid `kartuli VNg
3. nõksama `estest ei `kanna juo `kaela, `noksib `pääga (imikust) VNg

nuga nuga g noa, nua eP uus Trv Pst Puh, nua R

1. terariist käsitsi lõikamiseks nuga nüri, kovista nuga VNg; `lapsed `tärgivad nugidega `lauva `servi Lüg; Kui `nende `otsust `kuulsin, lõi nigu `nuaga südame IisR; nua lehel on lövid Jäm; see nuga akab `umbast palava pudru `pεεle (on nüri) Khk; nuad ja puunuad ja kostad on rahnupis Mus; `meitel pöle sööma nuge pailu, ikka tuleb `puudus käde Vll; let́s on liha akkimise nuga Pöi; ma `köia noa vaheks Muh; Jütt kut noaga leiget Emm; mool oli küll liigendega nuga, aga kadus εε Käi; noal oo koa koli, et pea `lõhki ei lähes Rid; nuga `löödi kõberaks ja sellega tõmmati siis `aśtale `uurded `sesse Mar; kaŕm kare tera nual, see `lõikab `easti Mär; lõpustega nuge oo nüid vähä, nüid oo pussid Var; kes vanal aeal `tundis pahandust pulma peal, polnd kunagi nugadega `löömist ega midagi Mih; Laps ei tohe `nuaga `mängä Khn; peksate piad `lõhki, annate nuga kah Hää; Abjas on puha väitsad, Saartes oĺlid nuad Saa; `enne olid änämäste kõik puu peägä nuad Juu; nua tera läks `löśsi iest Jür; `pastlanõel oli `müt́sis ja nuga `taskus Ann; lase ma kõhutan natukene seda nuga Kad; suur nuga‿o sea`tapmise jaust Trm; kui nuga kukub maha `sü̬ü̬mise ajal, tuleb naesse võõras; mes `lahke puu, suab `nuaga `kisku `pi̬i̬rgu Kod; kas nuad ja `kahvred on lauva piäl KJn; liigetege nuga `ütleve noorepe, vanast olli käänäp̀ääge nuga Pst
2. tööriista, seadme lõikav osa vikkasti nuga sai ihutud teravast Jõh; Nuga `kruuviti [hõlmadra] `tiisli `külge, kui oli `raske ja `rohtund maa IisR; Saha nuga oli saha ees, mis `karge läbi `lõikas Pöi; oli nihukene nugadega pink, kus viisteistkümme nuga külles olid, siis saivad nied lina `kuprad sial nugade vahel ära kaabitud Koe; nuga õli [hõlmadra] `tiisli kõrval, keerati kruuviga `kińni Trm; [kapsa] `ü̬ü̬vel oli, kolm nuga, säält vahelt `joosivad siis `alla riista `sisse need ribad Äks

nussima `nuśsima, (ta) nuśsib Mär Tor Ris Juu Koe VJg Iis Ksi Plt; `nussima, (ta) nussib hajusalt Sa, Muh Rei Mar Kse Tõs Hää Ris, `nussib Kuu Lüg(-maie); `nuśma, (ma) nuśsi(n) Saa Kod KJn VId Lei(ma-inf `nuš́ma); `nuśma Trv Puh Nõo, `nuśme Hls Krk, (ta) nussib suguühtes olema, keppima vana `nussimise kõht siel `puide all Lüg; [nad] Nussivad juba mütu aega Kaa; Nüid pole aru peal, `kümne kahe`teisme `aastased lapsed akkavad juba `peale - - `nussima Pöi; loomad ei nuśsi, loomade `kohta see ei käi Saa; old seĺlali moas - - `karjund isi: tule nuśsi nüid mind Juu; õlen tämä läbi `nuśnud Kod; mõni nuśsib `ühte `puhku Ksi; Poisi ja tüdruku nikuve, aga mehe ja naise nussive Krk; vanast üteldi: `kuśseme, `nuśseme, kodasime sukka, aeme juttu, teime `aida, selle läits aig ärä nalj Nõo; sańt ja `vaenõ tulõva, `nuśse `tahtva mõlõmbaʔ Se || `nuśsis kurat mool kõik nüid kääst ää (tegi midagi halba) Mär

näksima `näksima, (ta) näksib Jäm Kaa Pha Muh Käi Rei KuuK JJn Kad Sim Trm KJn, `näksib Lüg Jõh IisR; `näḱsmä Nõo Kam Rõu, `näḱsme Krk, (ma) näksi

1. kergelt hammustama `Leivatükki `küljäst nagu iir `näksis Jõh; `Näksime‿s nii `kauva `kuiva `leibagi IisR; Öuna küllest on natike näksitud Kaa; obu `olli kürvitsed `näksin Muh; jänes on [peetidel] lehed ära `näksind JJn; Kui [hobuse] alvast kinni seud, näksib sõlmed ammastega lahti teha ja läheb Trm; Peni näksib kutsikide küllest `kirpe Nõo; Ma˽mugu˽näkse õ̭nnõ˽saia otsast Rõu
2. toksima, täksima `poisike ku `kirvega midagi tagus, siis `üeldi, et mida sa `näksid Lüg; rähn on üks lind, mis puus näksib KuuK
3. pilkama, tögama mis sa näksit mut Krk
Vrd näkkima

hoopam(m)a `hu̬u̬pam(m)a, da-inf hoobataʔ

1. hoobama, aerudega ettepoole lükates sõudma tõõńe `hu̬u̬pass, tõõńe võtt sälüssest kallo vennehe; `hu̬u̬pamma om persüp̀ide minek Räp
2. roomama vi̬i̬l es kõńniʔ, hoobaśs ütte `puusa pite edesi Räp

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur