[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 24.—29. vihik (lõpetis—nälpsama)

Tööversioon


Päring: osas

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 3 artiklit

kägar kägar S spor L K, IPõ, kägar|as Muh L Jür, g -a; kägär g -ä Kuu VNg Lüg Mar/-äs/ Var Tõs Juu(g -a) KJn Trv Ran(--) Puh Kam Vas, -e Hls Krk; käkär g kägärä Plv; ḱagr (kägr) g ḱagra Urv
1. (kõva) tükk või pabul; tomp, nutsak `lamba sitta kägärä Lüg; saue kägarad nii kövad, p‿lehe `katki; ader ajab suuri kägarid ees; `papri kägar Khk; Mis `moodi `sõuksed kägarad (mullatükid) `peeneks soab, mis teeb ägi nendega; Öhesi `suuri kägarid (masinaosi) sealt `autu pealt moha kikerdati, mina‿s soa aru mis nee olid Pöi; pahkpuul kasvab puu kägaras (mügar) küĺle `piale `väĺla Lih; inime oli nagu kägar maas Kse; `korjas maast sita kägäru Tõs; kui laps teeb kägarad, siss lapse kõht on kõba Kei; obose seta kägär; suured mulla kägäräd Juu; Kägarate `kaupa sialt looma `perssest tuleb Jür; [haige inimene] `istus nagu veke kägar plita ies JJn; `lamba kägäre ku `aavle, neid ei saa kudaki `laote; külmäge kokku `kiskun ku kägär Krk || mudamättalise põhjaga koht Võrtsjärves käǵär om `umbess poolen järven - - sääl om pori kühmud vai mättäd; käǵärä pääl mutiga tõmmassime, `oĺli ahunit sääl Ran || kobar `pähkla kägär Juu || `enne kui vaemud `mõises käind siis puhand ja teind sedasi vaemu kägärad, teese pea ja teese perse, sedasi `rõngas Juu Vrd kagar1
2. vilets, kidur (olend, taim) `lamba talled ku need jääväd nihukseks vähikseks `jälle, küll oo aga kägäräd Mar; tal põld `ühtki ead `looma, kõik va viletsad looma kägarad Mär; see ei ole `miski loom, oo üks kägaras Tõs; vilets loom, nagu va kägar Nis; sügisene `lamba tall jääb kägarast; tänavused kualikad on kohe nisukesed kägarad et äbi näha Kad; vana kägärä pedäjä siin Undisu̬u̬n kasvasse Kam; `põrsa ḱagr Urv || äda kägaras (hädaldaja) Kse Vrd kigar
Vrd kägrats
3. kähar, kähardatud kägäräd `juuksed Kuu Vrd käbar2
Vrd kägarik, käkar
kääl kääl, -ĺ g kääli Jäm L(-ia- Var) HJn SJn M
1. püsimatu, vallatu, kerglane (olevus) küll see on üks kääl, teda saab igasse `kohta Mär; vuata kus va kial, irvitäb `piäle `ambad `paljad suus Var; see oo üks va ilma kääl `aukma Mih; igavene kääĺ, uĺakas iki `kangest SJn; laseb ku kääl Trv; om kül‿üits vallatu nigu kääl kunagi Hls; kääli tegema mürgeldama vahel tei `kääli ja sõimaś ärrät, õige müräś Hls || fig võrgutaja, himur mees sii om ää kääĺ küll, kis iki `siante vahva eluge om Krk
2. tugev ja kiire (hobune) Ku obu oo `ästi `süia saand ja puhand oo, sis lähab ta käälise. Kääli obusega piab olema ette`vaatlik, võib `kergesti `lõhkuda saada Tor; teeses talus on suur obuse kääĺ Hää; küll om ää kääĺ obene ehen Trv; kääĺ, ku ta nu̬u̬r ja iluss ja ju̬u̬sk `äste; küll olli sellel üits kääĺ ehen, ilus, lahe jalage, `kõrge ja `uhke Krk
Vrd kään2

*hoogsasti `oogsast VJg/`ua-/ Trm, `oogsaste Mar Tor Trv/`u̬u̬-/, `ooksasti Khk Plt, `ooksaste VNg/`uo-/ Tõs, `huogusast(i) Kuu hoogsalt Tüö kävi ka `huogusasti Kuu; suvi `lähtä `uoksaste `müöda VNg; `tantsisid `ooksasti Khk; aeg lähäb `uagsast VJg; puhand peast lääb töö `oogsast edasi Trm; viĺla `pesmine lääb `u̬u̬gsaste periss Trv

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur