[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 24.—29. vihik (lõpetis—nälpsama)

Tööversioon


Päring: osas

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 485 artiklit, väljastan 100.

elamine tn < elama (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. elu, elusolek; eluaeg, -iga Elämiseks vähä, suremiseks `palju, aga `viina ottamiseks parasjagu (joodiku kiitlemine) Kuu; `eigä se ole oma elämine, `eigä oma suremine Vai; Palk ka seike – elamiseks vähe, suremiseks palju Kaa; mina äi ole oma elamese sees mette `palju `kurja `teiste inimestel teind Käi; sadasid `aastud ei ole elämist Vig; pole `õiged elamese `tahtmest Kir; mes mul tost maa pääl elämisest kasu om, ku ma ei kuule Nõo; kelle t́siŕp [viskamisel] otsaga maa `sisse lät́s, tu̬u̬l oĺl elämine Rõu; vana olõdõʔ, seo elämine um jo `väele elämine Vas
2. igapäevane eksistents, eluviis, -laad; elujärg `Jõhvis õli mul ilus elamene, aga põlesin nii ära, et vanad `riided jäid `selga Jõh; See peremees oln `söuke kehva mees oma elamise poolest Krj; Tuulingu `möldrid olid oma elamisega teiste sias ikka püsut karusemad küll Pöi; Sui oli elamine `kamretes Kos; elamene akkas kosuma Tür; kuda sa õma elämisegä läbi suad, et `võlga egä ädä ei õle Kod; tulli siia `Karksi kehvä elämise `pääle Krk; joba ma tunne, kudass tu̬u̬ minijägä elämine om; raha pääld om elämine, kõ̭iḱ tuleb `osta; käte tü̬ü̬st om elämine Nõo; sõŕmi päält (käsitööga) elämine Plv; elämine oĺl naŕr, `naksivagiʔ `kutsma toĺa vallass Räp Vrd elutus
3. elatis `Täüdüb merele `mennä, `kustas `muidu elämist `saada on Kuu; kalapüük ei `andand enamb elamist ja siis akkas vedama `Suome `kardulid Hlj; na saeva jo siist elämist külländ, `kapsta ja `kartuli, ja liha ja `kõ̭iki mes vaja Nõo
4. majapidamine keik läksid `linna, `jätsid oma elamised maha Mus; Vabanikul oli pisike elamine, pireke tuhlismaad, üks lehmakont, paar lambakintsust, seapörsas Kaa; ta sai sellega (porsamüügiga) siis oma elamese järje `peale Muh; Ja on neid kellele antasse kõik täis elamine kätte Trm; noil ka oĺl suur elämine, ütessä `nüsvät `lehmä oĺl; oĺl kat́s suurt tallo, üteh taloh oĺl kat́s elämist (peret), tõõsõh üt́s elämine; mine kutskõ˽timä siiä, ma anna timäl umast elämisest puuĺ kuningrikki Vas; Ristesäl oll veiga suur ja hüä elämine Se Vrd elutus || vara; sisseseade sääl (uues koolimajas) nii suur `uhke elamine, olemine keik; keik kuhad elamist täis Khk; temäl om elämist küll, temä om `seante `jõukass Krk
5. elamu; eluase, kodu kel ei õld `kuski elämist [pandi vaestemajja] Lüg; si̬i̬ om ää, ku elämine `endä peräld om; sü̬ü̬k om tetä, elämine om puhastada Nõo; tarõ ma os tennüʔ `taivadõ, elämise ilma `otsa rhvl Har; sääl elämiseh oĺli˽ka lut́igõʔ; mul um `väega˽hää mi̬i̬ĺ et, mul esiʔ elämine um, et ma tõsõ elämiseh ei eläʔ; magasime˽välän, meil tet́ti tu̬u̬kõrd elämist Plv Vrd elamus, elutus
6. suguelund elämine akkab `tahtama (tekib suguiha); elämine õli `püksist `vällä jäänd [mehel] Lüg; Ära `istu `ninda `kauva `peĺdikus, `külmetad elamise ära IisR; [lõbunaine] kis selle meste`rahva elamesega ullust on läind, lähvad niipaĺlu `kat́ki ja mädanema Kad; undrokad õlid `põĺvi, vähä upitasid, õli kõik elämine sul väĺjän Kod; kot́ikud ja kõik on elamene, vanad muńnid ja Ksi; poisil olli si̬i̬ elämise kot́t `paisten; [mehe] elämise `pääle ei tohi lüvvä; elämise asja `aige ~ elämine om `aige Krk; läits perse kannu `otsa, elämine kõ̭ik puha nii valluss et, ei saa `kõndi kah Nõo Vrd elamus
7. sisikond läksin `lauta lehmal oli kõik elamine väilas VJg; sualikad käeväd kubeme kui tõssan ehk köhin, käib kõik minu elämine sidess `väĺjä Kod; kui soolikad ja kõik `välja tulid, siis `üeldi: elamene väljas Ksi
elavalt adv < elav
1. elusalt olen kohe eläväld `surnud Vai; `enni olid süüalosed elavalt `maetud maha Mar; `aimi õkka maa`maokõnõ elävelt pudelidõ ja viin pääle San; Ku elävält neelähtäjä (ei kohku millegi ees tagasi) Räp; ku ńügra elävält kätte saat, `pitstele käśsi vahõl, koolõda ärʔ Lut
2. tervelt, tükeldamata Kana niild kõ̭ik teräʔ elävält `allaʔ; ala˽neeldü˽taad `sü̬ü̬ki nii elävält `alla, t́salguda õ̭mõta peenembäss; pini ni̬i̬ĺd nu̬u̬ʔ jala`luukõsõ puha elävält `alla Har
3. kärmelt, vilkalt [vasikas] elävält juakseb Kod
4. selgelt, eredalt See on veel nii elavalt meeles nagu õleks täna see kõik õlnud Trm
elletama2 elletama Vig Ris punetama `paistes puha mis elletab. elletab ja punane Vig; nägu elletab, `päikese ees ja tuule ees; ta nii punane, et elletab `silmi ies Ris Vrd ellendama
helmitama elmitama Trv, -ämä Puh, -eme Krk; tud-part eĺmitud Vil, heĺmitet Se helmestega kaunistama naka tanu elmitama; elmitet tanu Trv; si̬i̬ olli ärä elmidet puha, jaḱk olli elmidet ja eĺme kaalan Krk; [rikastel noormeestel] Kaabuveere oĺliva `olno ar˽karratõdu˽ja siidi asõmõl oĺl `olno edimääne paĺmit ńu̬u̬ŕ, kõ̭iḱ ar˽heĺmitet Se
elu|inimene
1. elav, elus inimene tema (surnu) tahab `auda `panna, tema ei süńni enam elu inimeste sias olema Ann; ku eluinimene unel surnu, siss tu̬u̬ tähendäb ääd; tennu nii nigu eluinimesele tetäss, aga mitte et koolule (surikleidist) Nõo; ta vi̬i̬l om eloineminõ (ei sure veel) Se
2. täisealine, elujõuline inimene Kaasiku noored oo seiksed eluinimesed (lõbusad) et lase olla Kaa; nad oo elu inimesed. kes pere rahvas oo, perekond käe Vig; sest (lapsest) tuleb elu inime kis kisendab `äśti [ristimise ajal] Jür; tämä ike täis eloinimene, `tervise juuren Kod; üit́s puha kun sa suret. siust eluinimest änäp ei saa Krk; Nelikümmend viiśkümmend aest`aiga vana no˽siss om eluinemine Har
elu|jõuline
1. (eluks ja tegevuseks) võimeline; tugev [vili] märjäga on toores ja elu`jõulene Var; [imestades] elu`jõuline ja turb mies, täis suur ja suri ära JJn; `pantvoŕm kannatana `katsa`kümne kraadilist `kuuma `väĺlä, ja olna vi̬i̬l elu`jõuline Nõo Vrd elujõueline
2. jõukas si̬i̬ om elu `jõuline kiḱk om tal kõrran puha Krk
ema|nahk kaasasündinud, oma nahk sa oled nii märg, et sool põle emä`nahka koa `kuskis änam Mar; Sedäsi süelütäs ning `kjõskus ennäst küüdega, et ei olõs enäm emä`nahka piäl Khn; ema`nahka `soapad `jalgas (jalad on mustad) Juu; Ema nahka kingad (paljajalu) Kad; mul ei oole emä `nahka änäp ihu pääl, kiḱk om är tappen puha Krk
herevil erevil Jõh Kod Hls, h- Räp Se; erevel Hls Krk
1. ärkvel `Õhtast üäd paar `tundi magan aga siis õlen erevil Jõh; kas sa õled nõnna erevil et kuuled [öösel] Kod; mia olli `terve ü̬ü̬ erevil, `kuulsi ku kell ~ tuńn lei Hls; naanõ oĺl viiĺ periss herevil kui puŕöh miiss kodo tuĺl Räp Vrd herevälle, herevällä2
2. mõni erevel jutt, nüid om `soiku jäänu puha; las ni̬i̬ söe erevel (hõõguma) jäiä, tulitse punatse söe Krk
herilase|sööjakull erilase`süöja kuĺl herilaseviu (Pernis apivorus), hiireviu (Buteo buteo) vm kulliline Suo pial `samble sies sippelgate pesad puha ära `räistatud erilase `süöjal `kuĺlil IisR
herne|hirmutus `erne- R Hi hv L K I M, T VLä, `h- Kuu Phl V; `irne- Rei peletusvahend, hernehirmutis `Lastele `üeldi, et `erne`irmutus ei luba `kellegil `erne `kaunade `kallale `menna; `Erne`irmutuse tegime `kapsa`aeda IisR; Akkide vastu panti erne erneermudus Emm; meni ajab paar kolm teivast `püsti ja kuub ähk jäkk `selga ja `irne ermudus on `valmis Rei; `erneirmutuss pandass `varblaste päräst. mõni kõrd pandass `erneirmutusele rätiku libisema pääle; tsut́sela pandass `erneirmutusess. tu̬u̬ om täistopitu mi̬i̬s või lu̬u̬m Ote; pandass `hernehirmutuss kõ̭iḱ `peĺgäse tu̬u̬d, varõsõ ni haragaʔ Se Vrd ermehirmutus || (määrdunud, halvasti riietatud inimesest) `lapsed `jäivad külavahele puha kodu `sinne `juskui `erne `irmudused VNg; Nägu nagu `erneirmutus (inetu) Jür; [ta] käi räbalin `rõõvin, käi ku `erneirmutuss kunagi Trv; küll om ropp, nigu `erne irmutuss (räpasest inimesest) Kam -
hernes ernes S(h- Phl) L KPõ Iis IisK hv KLõ, spor M/ -ss/, `e- spor R(h- Kuu), ern Lüg IisR, erne VMr spor TaPõ VlPõ M, T(-eʔ San) V(h-; [h]erneʔ, herneh), `erne RId hv JõeK Äks, g `erne (`h- Kuu Phl V; -ŕ- V); pl `erned Lai; jernõ, järne, pl `jerneʔ, -õ, `järneʔ Lei; ärnes g `ärne Tõs (1. ja 2. tähendusrühma piir pole alati selge)
1. hernes a. taim; selle kasvuala `erni `pekseti `vardaga; oli `tehtu ühe`postine `aasa `ernide ja ubide jaust VNg; `erne tahab sääl `kasvada, kus on paat; uba ja ern `siuti `vihkude; `lastele ikke `üeldi ku - - `erni `käisid `süömas et näkk on `ernes Lüg; suurdele ernestele pannasse `roekad Khk; ernestel ikka veel lestad pääl Krj; `erne üva ehk tõra Rid; `ernepeletis pannasse nisude ja erneste `sisse; `väiksed `erne viiksud Vig; kanad oo `ernis Tõs; `väiksed ua ja `erni läätsäd, mis akavad alles Saa; `erned olid keik kuker`paĺli maas (maha vajunud) HMd; ilust `erned olid, nagu urvad kohe Rap; `ernel olid kärbised Ann; ku madikse pää oli tie `kõrge, siis kasvab mää puol või `künka puol parem ernes VMr; `ernetel saab `vasta `pinki kahlud ära `lüedud Sim; ernet niidetasse vikatiga, ja kistasse kua Trm; erne ei seesa, lähäb külite, kui on pisike erne Pal; `ernesse pannasse tońt `värbusid irmutata Lai; `ernile tahava kärbussa `sissi panna Trv; siga läits `erness Hls; mõtsast tuvvass kuiva `erne - - lastass [rehe all] obestel sõkku. obese viiäss ernedel pääl; `ernit tõmmati sirbi ninage üless Krk; sulase erne `oĺli sääl karjamaa veeren Ran; latse lätsivä `ernede `kõtru `sü̬ü̬mä Puh; tinav`aasta om `väega lõkane erne; vanast kakuti sirbi nõ̭naga ernet; mõnikõrd erne kah, aap kasu taka; vanast aid `olli ernet täis ja uba; Ernest ja tütrikust ei mindä putmata mü̬ü̬dä Nõo; paĺlu lakku om küllen, erne saa kõdranõ Ote; ma sei `hernen nii paĺlö `kõtro Kan; kiä `mü̬ü̬dä hernet lätt, piat õks `kaksamma paaŕ `kõtru Har; [ihne mõisnik] `andnu˽käsü et, `herne`niitjil `olku˽pulga˽suuhn; Tu̬u̬ (angerjas) oĺl käünü˽`hernehe kah, ku˽herne˽kon jõ̭õ̭ ligi trehväśs olõma - - timä oĺl söönü˽`herne `lehti ja `herne `lauku; noorõ `kuuga˽külvet herne˽naglutõdass, vana `kuuga˽külvet vaglutõdass, täüś`kuuga˽külvet kasuss kõdrinõ Rõu; herneh om jo˽`hindäkoruʔ; meil esäkotoh tet́te küll herneht paĺlo Räp; `jerneʔ pikavarõga vikadiga neidetasõ Lei; `suvvõ kasugaga, `talvõ paĺass = `herneʔ; [mängus] kahr `näütäss, kuiss latsõʔ `hernele `lätväʔ Lut || fig Tüdrukud `irnusid kohe `erneks (tõmbusid suurest naerust kõverasse) Jür; `Ernen tettu (lokkisjuukseline) Hel | (heast, muretust elust) seast elu ei oole `ernen ka, miul om ää elu Krk; No oll täl viil elu ku ernen, põlve ku põrsal Hel; mis no laisul viga, eläse˽ku `ernen Krl; Elo nigu `hernel `maśka`pinre pääl Plv; Elo niguʔ `herneh Vas b. (eri sordid: taim ja tera) `alli `ernes on suppist tehä magusamb; `valgedest `ernidest saab muidu üvä supp ka Lüg; rohelised `erned on ka Khk; iiri allid, kure kirjud `erned Rei; aĺlid `erned ja `valged `erned kievad `küpseks ja lähvad tümaks Kos; `ernid on `muste, `aĺlisid, sinisid, ja mõned päris `valged Trm; meil `kolme `tõugu `ernid: kesa `erned ja `valged `erned, aĺlid `erned ja kärbis `erned Pil; alli `erne ~ jänesesita `karva `erne; `taeva`karva sinitse `erne; kõllatse `erne; siss tulli riia `erne, suure jämme, kõllaka `valge Krk; `vaĺgit ja `aĺle `eŕnit ma näi Kam; jänese sita `erne om kirju; aĺlass erne. tol om `aĺla terä - - sinitse Ote; ma küĺvi kattõ `soŕti `herneid: `ahku `herneid ja `valgõid `herneid Har; söögi jaost omaʔ õnnõ `valgõʔ ja `haĺjaʔ `heŕneʔ; `valgõ herneh taht kõvva savi maad Räp; sińdse `herneʔ ja `valgõʔ kirivä `herne Se; suurõ˽kiriväʔ `herneʔ; suurõʔ `valgõʔ `herneʔ; vahadsõʔ `herneʔ, pandass näid `kaṕstidi `sisse ni hapatusõ `sisse; `veikuʔ `valgõʔ `herneʔ, `kõtru paĺlo, arvatass `saaksaʔ `herneʔ Lut
2. (vili) a. hernetera, -seeme; hernetoit `erned pole jound viel `lesta `sisse `kasvada Jõe; kui `surned `valvati siis `enne `keideti suur pada täis `erni. siis `anneti `kõigile `valvajatele `erni; murenda `erni; `Ernest `külvä `põhja`tuulega, [siis] kieb `erne `pehmest Lüg; ei saa `ilma `ernita `liend `keitä; [hernekülvamisel] ei `tohtind `olla siit sie `pohja tuul et s‿pidi tulema `ussitanned `erned Vai; [see, kus] `erne loodused sihes, on lestkaun Jäm; pisised `erned külitasse, suuremad pistetasse maha Khk; `ernid `poetama Muh; ube `ernid `pandi koa leenisega lekesse Mar; [supis] `ärni na vähä, et aa `ratsa obusega taga Tõs; Anikõredest `teht́i keraalused - - `kuivi `erni `pańti `sisse Hää; veeretasin `erneid [riidega kaetud kausil või taldrikul] - - ilusad `erned lükkan näpuga `väĺla, prügiprahk jääb maha Juu; ernes ei maitse juo siis enam ia, kui teda parsil kuivatakse Amb; kui ei saand [õppetükki] `selgest ehk lugetud `pańdi `ernete `piale põĺvili; ernes tuleb nii külvata et viis ernest ühe obose raua `sisse lähäb VMr; paneme [keemise ajal] äkitselt `külma vett `piale siis `erned ehmatavad lähvad tümast kohe VJg; vedu ajal on `vankri põhi vahest `ernid täis Trm; keedeti ära `erned, `pańdi `soola `piale, need olid soolaga `erned Lai; li̬i̬m oĺli `rahkjatest ernetest; `ernel naelad si̬i̬s, mis `sõukest kõvad on KJn; kupadet `erne; naglatse ja kildutse `erne; `ernit külvets, ku taevass kirivene Krk; `erne puhun om üits kandsik `leibä, ua puhun kaits kandsikut; ernet külveti `pääle päevä, et siss ei `maotanava Ran; sańt tõmmanu `erne õngu`lõ̭õ̭ri; `maotedu `erne korjati enne `leotamist `väĺlä; sääl maan om mõni `ernepõrmukene, kana om jo ullu `ernide `pääle; kui ernet külveti ehk uba, siss tetti `lõunõ tuulega, et siss saava `pehme `erne Nõo; pihu pild linna, sisask eit `eŕnit, tet́ti `eŕnit, kui sisask `laulse Kam; puhetu `erneʔ Urv; meil `keeti (keedeti) `lõunass kuivaltõ `hernõid, `pańti su̬u̬l `sisse; minevä `aestaja `oĺli˽`herne `kõrksõʔ Har; kõdritsõ˽suṕi `sisse `väŕskit `heŕnit kah; kas `hernist vai oest (ubadest) kah [tehti tampi]; [söögiks tehti] Ua˽teŕriga, `herne `su̬u̬rmidõga Rõu; ma `viśksi ka `herniid `maaha kanolõ Plv; mis kurõl viga kõŕgistaʔ ku `herne˽nõ̭na all (öeld sellele, kes toitu valib) Vas; Kes upõ ja `hernidega `leibä sööse tol lätt pää `paĺjass; hernehte `pääle oĺl üt́s tõõnõ ku̬u̬ĺ`meistre `lat́si põĺvilõ pannuʔ Räp; herneht süvväss ni upa süvväss Se; `herne külb, ku vaglaʔ tulõvaʔ `ussõ maa siäst Lut || fig `Kuivi `erni söönud (rase) Hää; Erned kindas (külmast on sõrmed konksus ja kindaots ripub tühjalt) Amb; [viska] Niguʔ `hernit `vasta `saina (tulemuseta) Rõu b. (võrdluses hernetera kujulisest moodustisest) `sassaparilad suos `kasvavad - - [pärast õitsemist kasvab] nagu ern `otsa IisR; nii pisised `tuhlid nda‿kut `erned Khk; justkui `erned `joosvad [pisarad] `silmdest `välja Muh; Nordi meres oli naa soolane vesi nagu `erni jooseb maha Aud; [tallel] mustad täpped oli sees, jüst nagu ernestega ää visatud Juu; [higitilgad] nõnnagu `erned veerevad maha Ksi; suure pisare tulev ku `erne kunagi; `mõisal rüä ku `erne (jämedateraline) Krk; ihu `oĺli `vaĺgit mädä`viĺle nigu `ernit täis Ran; [rõugevillid] nigu `erne ihu pääl; aga ku rahe om, siss joosep nigu `ernit Puh; ja kos jutt, ta `õkva nigu `ernit valass; kõnelda ta mõist, suust ju̬u̬sk `väĺlä nigu `ernit jälle Nõo; [rõugevillid] muial mädäsiʔ ärʔ, a jala talla all oĺli˽nigu musta˽`herneʔ Kan; silmäʔ `ju̬u̬skvaʔ nigu `hernit Rõu; silmä `ju̬u̬skva vett kui `heŕnit ~ `herne teŕri `vällä (pisaraist) Se
Vrd ermes
3. hernetera taoline asi või moodustis Sis `kiereti tämä (tõrvatilk) sen jahu siess, `ümmürgäsiks `herniks (tõrvapillide tegemisest) Kuu; `erned `viina `pääle `leivad `neskesed teräd justkui `erned. siis õli vett pali sies; palav on, silmnäost ajand palava `erned üles ja vett Lüg; [külm koor läks aeglaselt võiks] Siis oli niisuke `erneteraline ja rabe IisR; pesu sini natused nee `üitasse ka ernesteks; kui jahudele koid `sisse sugend, siis nad löövad `erne Khk; kui kihu imeb jääb jusku paistetuse ernes üles Kad; `lamba `herneʔ (pabulad) Lut; h e r n e l Lüg Jõh IisR ~ h e r n e s Saa Lai ~ h e r n e n Trv Hls Krk hernetera taolise moodustisena, piiskadena; h e r n e l e hernetera taoliseks moodustiseks – IisR kui vesi akkab `kiemä, `üellässe - - vesi on rakkul ja vesi on `ernel Lüg; Äge ilm, `otsaedine `ernel päev `otsa; Või läheb `ernele ~ mańt on `ernele läind [võitegemisel] IisR; nõnda palav on et vesi on `ernes otsapääl Saa; igi jooseb `ernen Trv; rüäl om pää mett täis, ku tilgan puha - - `ernen otsan Krk
3. tangtõbi; tang, finn siga on `ernel, on `erne sugused munad liha sies Vai; ku˽tsial `herne omma, tu̬u̬st lihast ei˽saa medägi muudku `si̬i̬pi Har; kui südä `hernit täüs lät́s, siss `ku̬u̬li [siga] arʔ; `herneh tsiga Rõu; a no‿i olõ˽kuuluki, et t́sia˽`heŕnih ommaʔ Vas
4. hrl pl rõuged a. rõugehaigus; hv rõugevill – Kam Ote V `ernist pimedäss jäänü [vanamees] Kam; ma `poiskõsõn `põśsi `hernit - - `aasta `rińgi oĺli˽jala talla all nu̬u̬ʔ `herne˽nätäʔ Kan; mõ̭nikõrd oĺl terve˽külä `hernin; `herneʔ van ~ pokaʔ hrl Urv; nii oĺl `herneid täüś ku `tińti Har; sis ku pokkõ pandass sis ei nakaʔ `herneʔ `külge; mustaʔ `herneʔ ummaʔ `surma viiäʔ `herneʔ Rõu; `pääle `hernide tulõ muhu tõbi Plv; lät́s (jäi) `hernehe Vas; lat́s om `herneh Se; `herneʔ saava toolõ, kual olõ‿iʔ pant (pole vaktsineeritud); palõʔ ku tsiatsungõrmaʔ (`herneʔ) Lut b. kaitserõuged kui ma leeritüdrik olli, siss `panti `ernid Ote; mul om `täämbä lat́silõ `herneid `pandma mineḱ Har; kuʔ `keskmidsest koolist `vällä sai, sis `minti `hernit `pandma Rõu; `herne läävä kasuma käe päl; ku oppõ `herne `pańdjass arʔ, siss anda as sõtta Se
esi1 esi g ee Sa Muh L K(g ie, i̬i̬) I, ie Kuu Lüg, i̬i̬, ii eL, ede Kod, p ett (eed Jäm Kse Tor); n, g esi RId Saa Juu ?Amb Trm, ee Juu Trm, ie Iis, i̬i̬ Rõn San Räp Lei; n esi Hlj, ie VNg Kad; i̬i̬g g i̬i̬ San
1. eesolev ala esi (reheahju kolle) IisR; Puulpäävä pühiti õks majaesi puhtass Har Vrd edi1 || Emm `käskis üüda: tagu ede, esi taa! et siis akavad kured `kohti vahetama linnates Kaa
2. eesolev töölõik a. lõikusrind (sirbiga või rautsiga lõikamisel) üld `Ennemast `lõigeti esidega. Väli õli `lõikajate vahel jagatud esidest Jõh; etega ösumine, igal oma esi Ans; ee `kaupa õsuti. kui kaks kolm inimest `olli, siis `võeti kitsas esi Muh; noh kui oli õete õhukene [rukki]ee, siis sai rutemidi Tõs; mehed pańnid teise jala teise esi äärepääl ja kahe `käega kahmasid ja lõigasid sirbiga. kis oma esiga äärepääl sai, see võis seni puhata, kui viimane oma esiga äärepääl `väĺla tuĺli Saa; ega sa võind oma [lõikus]`eega teestest maha jääda Hag; oma ied olid igal ühel odra `leikamisel; kui olid kahegeiste vakama pial [lõikamas], siis oli lai esi Sim; tämä jäi `kurge oma esiga [viljalõikusel] Trm; `lõikuse eded õlid Kod; [poisid] olive veeren (lõikamise lõpetanud), aga `seantse naeste`rahva olive `alla poolest ett Trv; i̬i̬ otsan istutse, vao otsan vaadetse Hls; kes `olli virk `põimja - - põim oma i̬i̬ [teistele] ette; rüäpõemu `aigu egä üits läits oma `i̬i̬ga. ja‿ku tu̬u̬ esi `vi̬i̬rde sai - - [siis] egä üits käänd [tagasi tulles] oma i̬i̬ Nõo; kes kõvemp [lõikaja] olli, tol olli esi laemp, nõrgembal `ahtamp Kam; rüä i̬i̬g San; miʔ ei jõvvaʔ ommi eśsi `vällä `põimaʔ Krl; Rükä lüüen oĺl egalütel uma esi. Ni˽paĺlu ku˽`lüüjeid oĺl, ni˽paĺlu sai esse. Egaüt́s lät́s umma ett `mü̬ü̬dä ja pańd vihu uma ii pääle Har Vrd edi1 b. (muudel põllutöödel) ku meil sai ie (lahti aetud kartulivaod) `otsa, siis [hobusemees] ajas `jälle `uue `rinde VNg; esi `müödä `külvedä Vai; kui üksi oma ede `viskas [seemet], sis oli ühe `eega külimine; kahe `eega (vaheldumisi paremale ja vasakule) külimisega `jöudas änam; kui tuhliste rohi kisud köruti, siis sääl on ka esi; eina niidu esi Khk; lina`kakmisel oĺli ka esi Saa; rihmaga panen külimati `kaela, siis võtan [külvi]ie Amb; [külvamisel] mina `kõńdisin tagasi, nii laialt kui si esi oli Äks; `võt́sid ühe `kitsa ee ette ja seda kakkust [linapõllul] SJn; Lina`kakja `kaksive linu eside `kaupa Hls; ku kesvä päid korjati, sõss olli i̬i̬`kaupa oksa, puha nuŕm täis pistet Krk; lina`kakjale `masti `peode pääld raha, siss na‿s ooliva i̬i̬st midägi (võtsid ka teiste ribast) Nõo; Esi oĺl nii laǵa riba et parass lina peo sai kakku Urv; [linakitkumisel] `Võeti üt́s esi ja˽kakutiʔ - - Tõõsõ i̬i̬ pääle ka minnäʔ es toheʔ, sõ̭ss jäi säĺg `haigõss Rõu c. raietükk piad ikke `vahtima, et `tõise esi `pääle ei lähä paremat puud võttama; igal ühel on oma esi, `neie `muotursae `miestel. sene esigä lähäb [puid saagides] Lüg; Täna on ia ee, tuleb kõvast `paĺke Trm d. töörinne põlevkivikaevanduses `Kraana tegi `enne sügava `kraavi ette - - Siis `kraavi `kaldast akketi esiga menema. Oli kahe kuni `nelja `süllased esid; Kui kõik said oma esid - - `põhjani `võetud, siis `tõsteti [raud]tie `jällä edasi `kalda `puale Jõh e. fig tühj i̬i̬, lakõ pera (väga kehv, nt riietusest) Lei
3. (ajaliselt) eelne, eelnev `Huomigu esi saand üks `toine laev `tormiga viel `Haua`nieme `varju; Old suvine aig ja `päivä`vieru esi Kuu; väsisin `õhta esi ära Hlj; pääva luoja esi oli kui läksin JõeK; sie old nõnna `õhta esi, `piale päeva `vieru Amb
Vrd esine
idu3 idu Jäm Kaa Muh, g idu Lüg Jõh IisR Khk(g iu)
1. kirme, õhuke kiht; väike kogus, raas püsut jahu idu on sii pεεl; mis paksu koore all on pisine idu, see `üitasse ihukooreks Khk; põle seal rasva idu peal ega; sel põle mitte meele idu (väikese aruga inimesest) Muh
2. hõre(daks kulunud), (heidele) kulunud `Ilbud `õige idust mend; vana `riide `aukusi juo täis ja idul puha nagu `varrastega `puisetud Lüg; `riide on idule mend; `Ninda idust kulund, et `torka `sõrmega auk `sisse [riidele] Jõh; Nied `püksid on ka vanad idud juba IisR; suka kand on üsna idu juba; riie iuks kulund Khk Vrd idukaine, idukene2, idulane, hidunane, idune
igalikku igali|kku pl -gud ealine; eakas juba sie mehe igalikku one ikke; nie olid puha igaligud inimesed VNg Vrd iälik
*ihnistama ahnitsema ihne inimene, ihnistess puha `eńdele, mis tõese oma om Trv
ihu|karv hrl pl a. karv(kate) iho `karvo ~ `karvade küles on sadiko Vai; mönel on jala sεεrde pεεl ihukarvad, et ösna väta `pöoga Käi; ihu karbad olid kõik `ärmes [rinna peal] Vig; kõik ihukarvad on `aiged (inimene on väga haige) Vän; kui küĺm on tõusevad ihukarvad nii `püśti et Juu; kellel on paĺju ihu`karvu jalasiäre piäl, selless `suama rikas inime Kod; nõnda `kange valu, et egä ihukarva otsan om tilk; tõine niit́ ku ihukarva kiḱk like puha Krk; [kaetatud hobusel] ihu karva kõ̭iḱ `silknuva, nigu vesi tullu ihu `karvu `otsa Nõo; ni oĺl külm, kui iho karvaki halusaʔ Se b. (kartusest, hirmust, vihast) Eks sie sõda õle kole akka `mõtlema siis tulevad ihu `karvad `püsti Jõh; ma `kartsi nii väga – kõik ihu karvad olid üsna `püsti Khk; kõik ihukarvad värisevad Vän; mu iho karvad `kargasid `püsti üsna Ris; ma olen nii tige kohe, et ihukarvad tõusevad `püśti Juu; ihu karvad värisend pole mitte suand magadagi VMr; irmuga ike kõiḱ ihukarvad lähevad `püśti Pal; nõnda irm, et kikk ihukarva ai `püstü puha Krk; ärä aa seräst `ullu juttu, si̬i̬ aab ihu karva kõ̭ik `piśti Nõo; ma `hiitü nii, et ihukarva `lät́si `piśtü Har; `pelgäss nii et iho karvaʔ värisäseʔ Vas
ihu|toim (marrask)nahk küll om miu käe musta, ihu toime puha pori täüs; kardule `parki om ihu toime täis puha Krk
hiir1 iir g iire Sa Hi(h- Phl) L K I hv M, T(g San), iiri spor S L Ha , Pil Trv; iiŕ g iire M V(h-); eiŕ, eir g eire, pl iiriʔ Lei; `iir(e) g -e R(h- Kuu) (hiirt märkivana kohati uuem sõna – S, spor L Ha, T V)
1. hiir; hiiretaoline olend [kass] koe `juokseb `sinne, kus `enne on iird saand Jõe; ei tea kas oli rotta vai oli iir Vai; suured iirid (rotid) on sügise nabrade all Pha; `palju `iiresid, `iirdel tuleb `mürki `anda Käi; nee punase seĺlägä, öödid seĺläs, nee oo iirid, põllal eläväd Vig; enne olid rotid kõik. nüid `ütlevad iiris vähämid Kir; teine oo aĺl, teine pruun iir. [kass] `pruuni iirt ei söö Kse; kaśs mäńgib suure einarit́sikidega `jusku iirtega Saa; äkilene `aigus - - [lehmale anti] iiri sitta ja lehma `piima ja seina vahelt teri, mis oli ravamisega jäänd ja püśsi`rohtu JJn; iire listitud vili VMr; kui paĺju `iiri on, siis tuleb näĺja `aasta Iis; iirte aagud; kat́t käib `aita iirile; küitselg iir kis kot́ta lõhub Kod; olete aeda viĺläst nõnda `puhtass viind, et ei ole änäm iirel ka `süiä Vil; iire elävä urun Trv; ku iire rõugu `pääle teeve pesä, siss tule õhuke tali, ku iire `paeve sügävess, tali tule külm Krk; Verevin om kõik rotid, suured ja `väikset, nüid vaśt noorõmbat kudsuva kah iires Ran; hüä lõḱs, nigu hiiŕ liigahut, nii um plõḱs Rõu; `paprõraha oĺl hiiril nigu tsagõhhõʔ tettüʔ Vas; [mesipuul] ku oĺl suuŕ mulk, tsusate `sisse kuusõ ossakõnõ, hiiŕ `peĺgäss kuust Räp; suuŕ hiiŕ lehmä säläst aja `karvu ja `lambal `villu Se; `lindaja hiiŕ (nahkhiir); lammõsko‿iʔ hiireh (hiirvaikselt) Lut || `hiiri `püüd́mä (ringmäng, kus ringi sees asuvat mängijat – hiirt – püüab kätte saada väljaspool ringi asuv mängija – kass) Se
2. fig (mitmesuguseis väljendeis) a. (võrdlused) Suges pää ja lettis `iuksed õli kõhe ku `iiresaba taga [vanal naisel] Lüg; Elu ia nigu `iirel `viĺja `salves IisR; `justko `iire `korvad on `erne palod se `aasta Vai; pisiksed tilloksed nago iirikõrvad lammastel Mar; nõnna pienikesed porgandid ku iiresabad Kod; veri lööb kõvasti nigu iir jooseks kusagil (valutab veidi ja süda on paha) Plt; [mära] sai ilusid `varssasi, nigu iirid olid, `siuksed aĺlid, mustad jut́id seĺlas Pil; [porgandid] peenikse nagu iire ännäkse Krk; küll täl om ilusa peenikese `amba nigu iire `amba; rõevass om säĺlän ja sü̬ü̬k om kõtun, elä nigu vana iir jälle Nõo; ma tuĺli siiä˽ku hiiŕ lausa pääle, mis ma siist saanu olõ, puha tü̬ü̬ ja vaiv; [mõni inimene] taa‿m võhl nigu hiiŕ Vas | (puhkevaist lehepungadest) `pissed lehed nagu iire kõrvad Tõs; kasel `veiksed lehed nagu iirekõrvad Kod; kase lehe om iire kõrva suurutse Krk; puu lehe ommaʔ jo iire kõrva suuru Krl; mõtsah jo lehekäne hiirekõrva suuruʔ Se b. (mõistatused) üks iir ja kaks saba, `pastel king ja `paelad taga = pastel Jõe; `iire tie käib `ümber tua = kattusse `räistad `tilguvad Lüg; Kera ees, ora taga, iire`kelder `keskel = kaśs Mus; Iir lääb `auku, saba jääb `väĺla = võti lukuaugus; Üks iir, kaks saba, vana pastel, paelad taga = pastel; Üks iir, kaks `ända = pastel Han; iir lääp `urgu, kaits kuĺlust om kaalan = mehe suguelund Krk; Kerä iin ors takan iire keller keskel Urv c. (ilmekad ütlused, kõnekäänud, vanasõnad jne) Ega hiir `vilja`kuhja ala ära ei sure; Ega `hiirigi sure `vilja`salve; Tänä sai `mustika suppi, neh sai `hiire `korvast ärä (esimest korda maitsta); `Kirbust tehä karu ja `iirest ärg (kuulujutt paisub rahvasuus) Kuu; Iir on mend sitta`kuormaga läbi, jättäs `mulgu `lahti (hammaste väljalangemisel on suhu tekkinud tühik) Lüg; jumal on iirid luon, aga ega ta põle kiiret luon Ris; aista õige iire oru siis suad targema aru VJg; hiirel om hingeminenk, a kaśsil om määnk (mäng) Se; hiireʔ `piidsväʔ `hiussin, täiʔ `haukvaʔ habõnin (vaesest inimesest) Lut | Midä `iirtel viga, ku `kassi põle kodo Lüg; Mis iirdel viga pidu pidada, kui `kassi põle kodu Han; Mis hiiril viga elläʔ, ku `kaśsi kotun ei olõʔ Urv | Magaja kaśsi suhu iir ei joose Hää; ega iir magaja suhu ei joose Ann; õńn ku magajel kassil iiŕ ju̬u̬sk suhu Trv; ega magaja kassi `perse `iiri ei joose Hls; ega magajale kassile ei joose iir suhu Puh; laisalõ kaśsilõ joosõ õi hiiŕ `suuhtõ Se | (mahajäetud elukohast, tuisanud teest jne) Ei siit pääse läbi iir ega aragas Kuu; Majad `tühjad kõik, ei `iire ega araka `jälge `kuskil IisR; pole sii iir ega arakas kεind Khk; sealt saa `keegi `sesse, iir egä arakas Mar; [tee] nõnda `ummi, et iire `jäĺge es ole ehen; si̬i̬ maja om iirte üpäte ja `kasse karate Krk | minul ei õle küll `üste iirt egä arakad (mingit varandust) Kod; edimen saa iki iirtel arakil (ebaõnnestunud tööst); põld om `põuden, ei ole iirtel egä arakidel midägi `saia Krk; Ei hiirt ei harakat, kõ̭ik vakka Räp
3. hiirt meenutav moodustis (hrl näol) Laps kui `sündis, siis üks puol õli `iirenägo, `iiresilm (väike punnsilm) Lüg; Mehel oli iir mis iir näu pial - - Ema kui oli `raske`jalgane, nägi iirt ja `ehmatas ja vot `süńnitaski `iirega `lapse IisR; Iiremärk (karvane laik nahal) Hää
4. hrl pl kõva tükk lihas või rasvas rasva iirid, neid on looma `rasvade sihes, allid natused - - nee `loodud `rasvade `sisse Khk; soolikide seen omma˽ka iireʔ; `hõelass rasvass `pańti rasva hiireʔ. rasva hiireʔ omma˽säärtse˽sinidse˽juṕiʔ Urv
5. (tikand) [särgivärvlil] `üüti iire tieradad, siis nisukesed veikesed niidiga üleääre `lüödud sakid Kad
ilama1 ilama ilastama `lehma ilas `vällä sene `polle; laps ilas enese puha `vällä VNg
ilma|asjanteilmaasjanda ilma|asjanti ilmaasjata; tasuta si̬i̬ om ilma`aigu, ilma asjanti puha; temä saap ilmaasjanti ärä eläde Krk Vrd ilmaasjanda
ilma|tark2 väga tark või end targaks pidav inimene `Ilmatark `toistele, `oskamata omale Kuu; Näe `ilma`tarka! Käis `Narva turul ära, nüüd tiab kõik, kuda `kuskil maal elatakse IisR; see suur va ilmatark (nõidumise poolest kuulus) kes keik osab Jäm; suur ilmatark - - kes tahab suurt juttu `rääki Var; no sina olet si̬i̬ ilmatark sina täät puha Krk; ilmatark, kes tege ennest targass Hel; uma `tarkusõga `tahtsõ kõ̭igist üle, ta oĺl ilma tark Se
hilp|harakas fig (hrl võrdlustes)
1. vähese riidega, räbalais või ebakohaselt riietatud inimene [lastel] old `oieti jalas ei `püksi ei `särki `seljas, `juoksivad puha `jusku ilparakad VNg; Sie õli ilparakas, kes käis `külmäl ajal `kerge `riidega lagedal Jõh; [naine] Kut va ilparakas, igavene kiri labrak üll, juused kut kana tagumine Kaa; Paras ilparak sihane Emm; nao suur elparakas laseb sii, nao suur nadikasokas Mar; kui kana `suĺgi aas, mõni tut́t oĺli seĺlas veel, siss `öelti `jusku ilparak `kargab õue pääl; vaeste perekoǹnades on neid ilparakid paĺlu Saa; ilp arakas, kes `paĺjas on Trm; latse joosiva `paĺla `persega nigu ilparaku Ran; käib nigu ilparak, ei ole üttegi `õiget rõevast säĺlän Nõo; `kargass niu˽hilpharak, pu̬u̬ĺ alastõʔ Har Vrd hilp|albakas, hilp|arangas
2. kergete liigutustega, püsimatu inimene; kergats `Kerge jalg tal, kui `kerge ilparakaga `tantsida IisR; kut ilparakas `kargab - - `kerge `kargma Khk; Nägu `ti̬i̬nija `kuskel ei teeni `õigesti, `öeldaks ilparakas, `aelab pähl ühest majast `teise Hää; lastel ikki `öelti, kui karasid, es lase tööd teha, käige minema, ilparakud Saa; oled üks va ilparakas. kepsib aga `peale teene Juu; Kes ikke mehe püksa jalas kandis, see õli kua täitsa mees, aga mitte ilparakas Trm; ilparak o `kerge (inimene), `kepsleb araka `viisi Kod; see on ilparakas, kes tahab ennast `ilpudega ilustada Plt; Just ku‿ts ilparak jooseb [tüdruk] tõstelasteg kodust kaugele Pst; Taa jo‿ku˽vana hilpharak, hüppelless ja˽`kargõllõss ku˽kunn mättä otsan Rõu Vrd hilphänd
ilu1 ilu üld (ilo; jilo Lut; elo Käi Mar; elu Mih; jõlu Khn ) (S alal uuem)
1. väline ilu a. kaunidus, kenadus ajab `tühjä ilu taga Kuu; `looduse ilu Emm; Kedrab ooletumast `sirge kaelaga, ei `vaata lõnga ilu ja `iadust Han; paks küli oo põllo ilo, arb küli salbe ilo Mih; ta on nii kahvatan ja ilma iluta Ris; sügise kui mets lehest läind, nõnna on ka kõik ilu kadund Amb; võta vihuss `jõudu, põllult punaje, eenamult ilu rhvl; mes pagana ilo täl (kleidiriidel) oo. rattad siden, triibud kua Kod; [vallasema] oma au ja ilu kõik maha visanud Ksi; ei joole majal nägu ega `mu̬u̬du ega ilu Krk; Laits om tare ilu, põrss om muru ilu Nõo; abe olevat mehe au, tat́t latse ilu KodT; poisiʔ õ̭ks kaesõʔ illu ja varandust; tütär om maja ilu, nani om maja lukk Krl; kaśsikäpäʔ oma `valgõʔ ja roosaʔ. koŕatass niisa·ma ilo peräst Räp; olõ õi ilolõgi illośs; hapõń mehe ilo, a titt om mihe tigo Se Vrd iludus b. fig (välise ilu tühisusest) ega ilu pada `panna – ilus ilm küll, aga pada ei saa midagi (pole kala) Jõe; Ilu ei `panna padaje, kena `kaula kattelasse; `Naise ilu ja `kuera sitt, kasu neist ole `kummastki; `Siidi ja `sammedi ilu kerd tule paa alt ärä `kustutab (üheaegselt ei saa ilusaid riideid ja head toitu) Kuu; ei ilu `panda padaje ei `kaunista kattelie VNg; Ei ilu pada `panda, `iadus `panda pada Lüg; Ilu pialt ei keedeta leent Han; Ega ilu pane mehele, vaid mõnu paneb mehele PJg; aga ilu ei panna patta ega `valgust `vaagna pääle Saa; ilu ei `panda `ümber, kena nägu katelasse JMd; ega ilu padaje süńni `panna VMr; ilo ei `panta padaje, nägo kaĺliss kattelasse Kod; ilu‿i panna padajase, käte `valget `vaagenase Trv; Ilu ei panda padaje, kaunist ei keedete katelden Pst; õga illu patta panda ei˽saaʔ Krl; iluga ei ehitädä maia, punaga ei keedä `putru Har; Iloga keedä‿i hernit, kauniga kapstit Vas; puńaga keedä‿iʔ `putru, iloga `kapstit Lut
2. kaunistus miks supp ea‿i ole, kui ilut (koort) peal on Hlj; jaani pääva `aeges `toodi oho`mõeka ja `pandi lae `alla iluse Var; naśtel olid müt́sid - - pits oli müt́si `ääres, see oli iluks Ann; kulõjanõ rõivaśs - - olõ õi illo (värvi) pääl. pääväga palass ka ar, lätt ilo `maahha Se Vrd iludus
3. lõbu(stus) a. rõõm, lust; lõbu(tsemine) `teemme aga `ohtale iluda, `päeval `mennessa menuda rhvl Hlj; Siis on `iired ilul, kui `kassi pole kodus Lüg; onts se ilupärane `sönna `minna (minekust halva ilma või teega) Khk; pulmass oo kõik ilud jo. rõõmu ja lusti asjad Muh; Tule öhto meile, ole iluks (seltsiks) mool siiss vehe ubam olle Käi; Piĺl pika ilu järel, nutt suure naeru järel Han; enne laalatst olli naesel paelu ilusi, pärast kadusid puha Hää; ta tahab ilu pidada, alati on `rõõmus Pal; pulma ilu tegemä (tantsima) KJn; kas te (vallatlevad lapsed) `jääte rahu, piĺl tule pikä ilu `pääle; nüid om na `õige lustil ja ilul Trv; sügise`pu̬u̬le kala tuleb ilule `vällä `samle pääle (luhale mängima); noorembat lätsivä õdagu ilule, `väĺlä `ulkma Ran; Piĺl tulõ piḱä ilu pääleʔ, kusi `kangõ naaru pääleʔ; [lapulised] mi˽lät́si tu tandsu ilu peräst Urv; ikk tulõ ilu pääle, piĺl piḱä naaru pääle Krl; timä (koer) iloga˽`karglõss, `täämbä ka karõĺ ilo peräst; ti̬i̬˽tü̬ü̬d tü̬ü̬`aigu, piä illo ilo`aigu; `Pu̬u̬ĺbä õdagult ja˽pühäbä tuĺli˽poisiʔ illu pidämä Rõu; parõmb vana vaŕoh ku noorõ iloh Plv; [vanainimesel] üt́s jalg ilo poolõ, tõõnõ surma poolõ Vas; kae no läävä latsõʔ nii ilolõ, illo pidäväʔ Räp; vanast oĺliki hähäʔ suurõʔ iloʔ; sa olt ku muśtinõ ilo, `hullat pääle (tõreldakse lastega); vot om üts ilo inemine kõ̭iḱ täl lätt käest, tańds nii laul Se; ilomiiśs um tuu keä tege illo (mängib orelit) kerikun; jilovidämine (mardisanditamine) Lut b. endisaegne laulumäng `taĺsipühi `kańti õga õdagu kokko illa pidämä; ilma pillilda tet́ti `sääntsit illa, `peeti kõgõsugumatsõʔ iloʔ; (jõulust kolmekuningani mängitavad laulumängud) `haukil `tańdsmisõ ilo, hobõsõ `ot́smisõ ilo, `nakri `vargusõ ilo, `mõŕsa koolõtamisõ ilo, rida `kaksõmisõ ilo; lät́si iloʔ iä`mulku, vi̬i̬ `riśtmisõni `peeti `taĺsipühi illa Se; idruśk. nuorõ˽`kargasõʔ, vanaʔ illo vidäväʔ Lut
hing ing g `iŋŋe, `inge R(h- Kuu), inge hv Hi, L K I, iŋŋe S(h- Phl) JõeK KuuK VJg; ińg Vän hv San, g ińge Kod Pal Ksi; (h)ińg, (h)ing g (h)ińge, -ng- V; eng g `eŋŋe, `enge hv Kuu, RId(n -i VNg Vai, -e Vai), enge ?Rei spor L(-ńg- Mih Khn); eńg g eńge, enge M(eng) Krl, eńge T(g eńgu, -ng- Puh) Lei(j-; eńd) (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
Tähendusrühmad:
1. (hingatav) õhk a. õhk; gaas b. sisse- või väljahingatav õhk; hingeõhk
2. hingamine; hingetõmme
3. fig (puhkepausist, puhkamisest pärast pingutust)
4. elu(avaldus) a. elu, eluvõime, -jõud (inimene, loom) b. (taim jm) c. (mitmesuguseis väljendeis)
5. elusolendi, hrl inimese surematu osa; ant ihu, keha
6. fig (millestki kesksest või olulisest) a. (inimesele elutähtsast) b. eksistentsiks oluline nähtus, tegevus jm c. korrasolek; töökorda panek; tegutsemishoog
7. fig (viletsast või põdurast olendist) a. (väga kõhnast või viletsast olendist) b. (väga vaesest või tühisest inimesest) c. (kehva tervisega; väga haige, suremas) d. (väsimusest; suurest pingutusest)
8. (surnu) vaim a. vaimolend, kummitus b. vaimuks maskeeritud inimene (hingedeajal)
9. elusolend a. inimene või loom, hingeline b. arvestusühik (elusolendite, hrl inimeste loendamisel, maajagamisel, maksude määramisel)
10. inimese sisemine olemus a. sisemaailm; sisetunne, südametunnistus; teadmus b. (meelepahast, vihastamisest)
11. iseloom; tugev tahe; visadus
12. midagi väikest või õhukest, kübe, raas; (eitavas lauses) sugugi, üldse mitte
13. ujupõis
14. (hüüatustes) a. (retoorilistes hüüatustes või küsimustes) b. (kirumis- või sõimusõnana)
15. (näitelaused, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega)
1. (hingatav) õhk a. õhk; gaas Toropill - - puhuti `inge täis Lüg; pudeli `prunti on `liiga `arva, `lasko `enge läbi Vai; pumbitase `toukrile `inge käde mere `pöhja; töömes pudelis iŋŋe all (õhukindlalt) Khk; maki orgiga torgiti makki, et ing `välja `tulli Muh; orika põied `aetasse `inge täis Vig; meri tahab `inge saada, [lahvandusest] aeab `sooja `õhku `väĺla Aud; ing lööb pudeli puńni ää Tor; tema ti̬i̬b `õlle ära ja paneb pudelitesse inge `alla Pal; vaat ei peä `inge; Mõned kuevatasid soolikad ärä, ajasid `inge täis KJn; Küll on õllel `kange ing (gaasisurve) sees SJn; nina `sõ̭õ̭rme om `kinni, mitte `piuksu ei tule `enge `vällä Hls; piip kõvast täus topit, ei anna `enge läbi Krk; õlu peäb eńge all `saisma Puh || fig Tütart oli inge (järelevalve) all oitud, aga na kui linna läks, kohe ukkas oli Han b. sisse- või väljahingatav õhk; hingeõhk Inimene eläb, sis eng käib `sisse ja `vällä Lüg; ing ep taha kenasti läbi `kεia (raske hingata); selle ing piab eluaja `aisma, kis pisiselt lapselt sitta söönd on Khk; `lastel `ööda, et ärge mette sööge mona ilma leivata, ing akkab `aisema Emm; Värskest lihast öeldi, et iŋŋe mekk on sees Käi; `issa meie palve, lued ära nenna et sa mette ei `eńga, `eńge `väĺla‿i lase `minna Aud; ei sua kõnelda. ing tuleb `väĺjä. kõri `kat́ki; kas ta ingegä (söömata) eläb Kod; paha ing käib suust `väĺlä KJn; kel eńg aiseb, ütelts et ni̬i̬ `süäme kõrva lasev läbi mao `luhti Hls; kellel kurgu liṕp `väike, sellel eńg aisess; [surija] tõmmaśs `seäsi `eńge üless poole, `alla poole ei lase suguki, vaaḱs `eńge üless poole Krk; kui sa (rase naine) läät `mü̬ü̬dä [sõnnikuhunnikust], vahit pääle ja `süĺgät, siss latsel eńg aesana - - elu aig alb ais eńgel man; ülesspoole kisub `eńge ~ `õngu - - nigu sureja vai `aige Ran
2. hingamine; hingetõmme hing puhuduksis (hingeldades); Ing `kurgus id Kuu; `eŋŋega puhub rakkule `õhku `sisse; vahel `ummistab `nõnda `eŋŋe `kinni, et `muudku käriseb vaid Lüg; Tuba on suitsu täis, oja ing kinni. Katsu iŋŋest kinni pidada Jäm; paneb iŋŋest `kinni Vll; ing jäeb pakile (ei saa hingata) Muh; ojad `inge tagasi, et äi `inga mette Emm; `Jooksis nenda kut ing `andis Rei; joose nõnna et [ei] saa `inge takkagi (hing kinni) Mar; ing karjub sees [astmahaigel] Kul; eng oo `rindus `kinni Tõs; Poiss akkas `naõrma ning `tõmbas engegä levä tükü `kurku Khn; mool matab inge `piale Pär; inge sees on nii koledasti, matab inge `kinni Ris; painakas - - käis `üesse kohe `tallamas, ei saand `inge edasi ega tagasi (hingata) VMr; siis akas ińg `rohkem `käimä (hingamine muutus kergemaks) Kod; ińg jäi `kurku `kinni Ksi; lämmatav ilm oli palav, nigu inge `piale akkas; [kitsad rangid] `võt́sivad inge obusel `kińni Lai; ing `kińni, ei saa `inge tagasi KJn; taht iĺläksi minnä, enge nõal (hinge kinni pidades); enge `matmise `aiguss (astma); nüüd ta `tõmbass joba viimäst `enge (hakkab surema) Krk; tu̬u̬ kes loeb nikerduse sõnu, piäb `eńge `kinni Ran; engu mat́t `kinni, `astu es `saaki Puh; juuśk nii et hingeldäʔ (hing kinni) Vas; ju̬u̬śk niguʔ hińg rinnost väĺäh Se; hinge kiskuma ~ vedama raskesti hingama; viimseid hingetõmbeid tegema (surija) viab viel `enge edesi tagasi, on juo menemise pääl Lüg; `pouslahis obu vä˛ab `inge Khk; Või ikka `viimaks vädas iŋŋe ää koa (suri) Pöi; kut inimene soreb, veab `inge tagasi, äi saa `sesse änam `luhti vedada Käi; ing on `kinni, kisub `inge PJg; keha on siit paks, siis lõõtsu ja kisu `inge Äks; viab `ińge nigu `paela läbi Ksi; taa (vanamees) ei joua umma `hińge `kisku õiʔ Har; hinge tõmbama 1. (raskesti) hingama; viimseid hingetõmbeid tegema (surija) akkas `enge `tõmmama, edesi ja tagasi. akkab surema Lüg; iŋŋe `tömbamine lihab `raskemaks Ans; `tõmbab `inge, kui ing oo `kinni; `inge takka `tõmbama (lõõtsutama) Mar; `aige `tõmmas `inge viimast `korda Juu; mea tulli ärä, miust jäi ta `enge `tõmbam Krk; [surija] naasi `hinge `tõmbamma Plv; 2. (pisut) puhkama las `tembab vähä `hinge Kuu; obosed `tõmmavad `enge tagasi Lüg; ma‿s saa mette `inge tagasi tömmata Khk; kus sa nii rutto `jälle lähäd `tõmma `inge takka vähä Mar; lase natuke `inge tõmmata [hobusel] Kos; es saa `engegi tagasi tõmmade nõnda `kangest mea joosi Krk; kudass sa sääl `eńge `tõmbat, kui ärrä niidäp oolega i̬i̬n Puh; Istu no ja `tõmba˽sa˽ka veidikenegi `hinge Urv
Vrd hõng
3. fig (puhkepausist, puhkamisest pärast pingutust) mies ise ka tieb `suitsu `põllu pääl. obone `tõukab `enge tagasi Lüg; Sa ei `anna `mulle mitte `inge `mahku; Ma ei õle tänä mitte `inge `mahku saand Jõh; mette‿b saa `inge taga, nii tiius töö Khk; Ka vanade inimeste eest olid jöulud kenad - - sai vähe `inge tagasi lasta Krj; oled käind, siis pörmu `aega `puhkad, vetad `inge taga; Raske töö juures peab vahest inge taha vetma Emm; Nüüd peab küll natust `inge taga vedama, muidu äi `jäksa änam Rei; võtab vahest `inge takka ja akkab otst `peale karima `jälle; joose nõnna, et saa `inge takkagi Mar; `uutkõ veid́okõsõ, `laske `hińge haardaʔ Se; ühe hingega korraga, puhkamata; pidevalt, järjest `juosin kohe ühe `eŋŋega VNg; kaks jaama vahet `söitas `ühte `inge ~ ühe iŋŋega Jäm; räägib ühe iŋŋega `terve jutu εε; virts tömmab ühe iŋŋega ennast täis Khk; paastu `maarjabe omingu pidid ühe iŋŋega pinust `laasta tuppa `tooma, siis sui `leidsid mune Muh; Ma pesi üheingega lounani pesu Han; seĺg on nii valusaks jäänd, ma ühe ingega olin kõveras [kartulivõtul] JJn; ühe ingega `kuanis kohe tuobi täie vett `nahka Kad; ühe ingega `tehtud KJn; ma joosi periss eńgpuhult ulga maad, üte engege Krk
4. elu(avaldus) a. elu, eluvõime, -jõud (inimene, loom) Ing `oieti siess `kuiva `kuorigu ja `lahja vesi`kördi najal; Kas olete jo oma sia ottand `iŋŋeld ärä (tapnud); `Hiŋŋe`vaara (eluohtu) enämb nüüd ei old Kuu; tüö akkab juo `eŋŋe (tervise) `pääle `käimä Lüg; ma võdin oma `iŋŋe pihusse (olin suures hädas) Jõh; siä vihastud oma `eŋŋe siest `vällä Vai; niid ing jähi `sisse (pahandades lapsele, kes sai oma tahtmise) Jäm; see suits vötab iŋŋe εε; pool `inges kala paadist `vöötud Khk; vanaeidel pole iŋŋe `ilpu (elunatukest) sihes olnd Mus; on‿se `inges alles Pöi; surm o ühna suu `juures, a iŋŋe põrmuke (elunatuke) alles sehes; visa kassi `persest ing menema; nii kaua kut mul ihus o `inge, ma täna `teitid; kaks kolm `päeva `piikus iŋŋega ja `surri ää Muh; valvaskala püid peab väga hiŋŋe pεεl (elukardetav) asi olema Phl; `inges pärast pannakse uśs [õnge] `otsa Rid; tä aas `eese `inge `jälle (paranes); tänä akatse neid `ingsid `vällä `tõmbama (sigu tapma) Mar; ega ma teda `inges peast (elusalt) änam `näindki; nutab inge seest `välla ~ nutab `surnuks Mär; Vedelad leeme`lörtsi sai mõne `luśka `inge pidada; `Kange küha `aegas oo kua ing minemas Han; nüid `peetakse inged sees nende `aŕstega Tõs; Angõrjas nda vjõsada engegä Khn; `inges anid; inge vaemuga (elusalt) sain ära [sõjast] PJg; Jusku vaim, et si̬i̬ eng aga vi̬i̬l si̬i̬s seisab; Jalg sureb ära ja käsi sureb ka. Siis jusku sipelgad joosevad, kui ing (liikumisvõime) `jälle `sisse tuleb; pole enge `põrmugi (elunatukest) sehes Hää; kas sa saad vähä ehk `paĺlu [raha] aga ing sa saad ikka sees pidada Ris; maha tapetud ehk `ingest peast `viidud [vasikad] - - turu `peale või `linna Rap; `võt́sin ommiku ühe jänekse ingelt ära (tapsin) JJn; madisepävast tõusevad `inge kõik loomad, kas `kärpsed ehk uśs Tür; me küĺmetsime `paĺlalt nõnna et kas või ing `väĺla siest Koe; ia miel et ing sies (öeld, kui küsitakse naeru põhjust) Iis; kisendä kas ing ihoss jäägu; kisendäs kas ińg (täiest jõust) Kod; jäi ikki vi̬i̬l `inge ~ inge `sisse KJn; [lehm] tapeti ärä viimätse inge mineku aeg Vil; kannatlik kavva eläs ja viletsil visa eńg Trv; ka (kas) engest peräst tõid [sea] Hls; sääl om eng kaalu pääl (elukardetav); ei võta mitti kübent [toitu], enge pidäde; mis tast sitast nõnda kirut (nurud), ega ta mõni enge eläts ei oole; pikken lei maja palame, `paĺle eńge saive `vällä; mõni laits satass maha, om ilma engete tüḱk `aiga Krk; see lämmi leib ja `värske või om meie eńge `tapja Hel; mia rabeli nigu eńg oless `väĺlä `lännu Nõo; visa minekiga hińg seehn Rõu; ku jo [rase] om poolõh aoh, sis üĺdäss: [laps] om jo hińgeh Se || elamine, elu ülespidamine teenib `palja iŋŋe (söögi) eest Khk; `Osta `kuskelt ei saa, `kaarisi inimestel põle, vabrikus tiha‿i saa - - eng päris `kińni Hää b. (taim jm) see puu töuseb veel `inge; lassid `inges (kasvavad) puud pöllu ajaks Khk; ing oo sees, aga edasi ei lähä (viletsast männist) PJg; mud́u põle `inge soand `sisse [pisuhännale] kui pidi inimese verd `andma Kad; puul om eńg [kohe] vällän – lase puul auk `sisse - - ja `peoge `su̬u̬la `sisse Hls; kõŕs om pehme, juśt ku `enge ei ole sehen Krk c. (mitmesuguseis väljendeis) Saõmõ paha engegä (hädavaevu) `laidõ `alla torma`varju Khn; är `pääsi vi̬i̬l kurja ~ poole engege (poolsurnult) Krk; hingega 1. eluga, elus(alt) kut potermańn `paĺjalt ära lihab siis [laeva]mihed aenult iŋŋega `pääsevad; neid (vähke) saab ingega `katla `pandud Jäm; nägi [meest] viimist kord vel iŋŋega Muh; ta tuli tagasi ikka ingega sialt (sõjast) Ris; engege latsek ollu ka joba - - kuus kuud [vana] Hls; 2. (raskest olukorrast, hrl retoorilistes hüüatustes) koes sa iŋŋega lehed, piab `pεεle sii olema Khk; kus sa lähäd oma iho engega Tõs; kus sa iŋŋega pääsed piad elama VJg; vilets on elädä, aga kus sa ikki ingegä lähäd KJn; 3. kiiresti, hoogsalt Mis sa longid, astu engega; Ära viida `aega, asu engega asja `juurde Hää; engel 1. elus `viĺjä `ańti, et sa aga ingel `seisid Kod; [põua ajal kängunud viljast] mis ike engel om, si̬i̬ akkass `viskame [kasvada vihma järel] Krk; 2. (retoorilises hüüatuses) kus sa engel läät – miul ei oole `mintävet aset Krk; poole hingega 1. poolsurnud, -surnult poole iŋŋega `pääses `randa Khk; `Näetsa kui vigaseks [teder] ennast ti̬i̬b, poole iŋŋega naagu oleks olavad `poegade `aegu Krj; pole hiŋŋega vana loom Phl; poole ingega jähi veel Mar; mõrtsukste kähen ollu - - är `pääsi vi̬i̬l poole ~ kurja engege Krk; 2. vaikselt, omaette Räägi väga, mis sa sedasi poole ingega podised KJn; sooja hingega eluga, elusalt `pääsin soja ingega veel `lahti Mar; saeme soja engega `kalda Tõs; sooja ingega `piases viel kääst ää Kos
5. elusolendi, hrl inimese surematu osa; ant ihu, keha `Ennevanast õlivad `valged `vorstid, veri õli ing, seda `süüä ei `tõhtind Jõh; Ihu iŋŋega (täiesti) ukkas Khk; Kui ing akkas ihust ää minema, siis `pöörti inimene seliti Krj; Inimese ing `öötakse `peale surma veel nelikümmend ööd `päeva sii moa peal `rändavad; Kui inimene surema akkand, `tehtud uks `lahti, siis ing soand `välja Pöi; ing ja ihu väriseb sehes Muh; hing on ema ihust juba so `sesse `pandod, aga vaim on hiljem; nee (sandid) palusid `jälle `nende `hingede eest, kis raha `antsid Phl; venelased olid selle viina järele nigu kurat inge järele Noa; eńg ei `minne siiss ukka, kui ihu arida saab (peksust) Mih; inimese ing ei `surrõ Khn; [enesetapja] `Ańdis oma inge kuradil Hää; kalal ei ole `inge, temal on elu sies Ris; vaim käib kodo, aga ing kodo ei käi; kui ing lähäb juuress ärä, siis [inimene] oo `surnud Kod; ega sa `enge omal ei saa, et sa puret Krk; raha rikkus, eńge ukkus Puh; jumala peräld eńg, kurja peräld kondi (ebameeldiva inimese surmast); inimesel om eńg ja eläjäl om eńg Nõo; [puugitegemisel] sünni selle eńge `pääle, kessi `sinnu enne tennu rhvl Kam; sa ikõt nii et ińg lätt iire`mulku (öeld pilkavalt) Urv; eläjäl om toss, inemisel hińg; Opõtaja püünd inemiisi `hinge patust pöördäʔ; poiśs oĺl vällä˽kooluʔ, hińg hiire `urgu, toss tuhatõrikõistõ lännüʔ Har; imä õ̭ńniśt minno iho ja hińge poolõst Rõu; ĺätt `põrguhe kõ̭õ̭ iho hingegaʔ Vas; mi timä hingega `jeie üteh ja `seie (öeld kaotsi läinust); jummaĺ anna tälle `tu̬u̬hhu `ilma hinge ette (hingerahu); koes‿sa uma hingega `läädeʔ, patu`kuurma (patukott); last hoia˽ku `hińge (väga), a raputa ku `uibot Se; ku ińemin kuolõss, sõss jeng lätt muidõ `jeńgi munu Lei; kolʔ `päivä vahḱ hińg havva man; [surnust rääkides öeld alati enne või pärast nime] hing jumala `peŕrä; hüä hing lätt `taivalõ; luuʔ koolõsõʔ, a hińg koolõ‿iʔ; [hingedeajal] pallõldass `hińgi iist jumalalõ Lut; hinge mäletama ~ pärima ~ ülendama (õigeusu kombe järgi) surnut mälestama ja õnnistama `tarvis `lassa oppetajal `surne `enge ülendä Vai; jumal ülendagu tä `inge ning alandagu tä pattu Khk; inge ülendus (surnu mälestuspalve kirikus) Pal; jumal ülentegu esi temä `enge Hls; `keŕksänt peränd [surnu] eńge jumalale; `ütle jumala peräld miu suguvõsa eńg, ülendä suguvõsa `eńge, siss jääp pilli`puhkmine vakka [kõrvas]; ku kõru aap `pilli, siss ülendädäss surnu `eńge Nõo; seh no sullõ seo, siss sa ülendät ka ta `heńge (öeld päranduse jagamisel) Rõu; kas kadonu hing ärʔ om peritüʔ (surnu nimi kirikus teatatud); hinge perimine ~ peritsemine (2–3 kuud pärast matust) Plv; `hińgi mälehtedäss; kuvvõ nädäle `aigo `ku̬u̬ĺja umadseʔ õks `andva˽määnest `ku̬u̬ĺja `kraame määńtselle läsile naisilõ `hińge üleńdädä ja sandõlõ andass jah; [ema] pääle kerigo ao lõiḱ muna neläst`kümnest raasakõsõst ja jagi sandõlõ puja `hinge mälehtädäʔ; jumalõ peri hińg täl, timä om `ku̬u̬luʔ Se
6. fig (millestki kesksest või olulisest) a. (inimesele elutähtsast) See asi keis mul otse ööda, oort iŋŋepöhast läbi Kaa; [palderjani] Juurel on nii vahe erk ais et käib oort iŋŋest läbi Pöi; nüid viśt lää eńg laiali, kõtt om tühi; [lapsel] `väikest viga midägi om, sõss rü̬ü̬ḱ nindagu eńg laiali Krk; eńg nii tühi, et vahi `persest `siśse, am̀ba paestava (söömata inimesest) Ran; hińgega `kauplõmma (liigkasu võtma) Se; hinge alla ~ ette ~ sisse, hingele panema ~ võtma jne; hinge all olema sööma; jooma ei oda (`viina) `hiŋŋe sise Kuu; `Viskas kõik kalad `inge `alle Lüg; Küll sel õli juba asunik `inge all Jõh; ta‿b vöta [toidu]raasustkid iŋŋele Khk; Ma pole `meskid iŋŋe ligi vötnd Mus; Pane see (õlu, viin) oort iŋŋe `alla Pöi; ei tä võta mette `miskid `asja inge ette Mar; muud `asja mette [raasugi] `toitu enge ette ei taha Tõs; Miul ei lää si̬i̬ sü̬ü̬k eńge `sisse ka mitte Hls; lassi `piimä ja karbi võid ma oma enge `sissi ei võta; miu eńg es võta tat (vastumeelset toitu) `vastu Krk; `aige ei maedsa, ei võta eńge `siśsegi midägi Ran; Heedä hinge ala (öeld viinajoomisel) Räp; hinge seest sööma ~ võtma kiusama, tüütama Vana`eide `lorbutamine süöb `iŋŋe siest Kuu; Noored söid vanadel inge seest εε Emm; sa võtad mo inge seest `vällä `eese riioga Mar b. eksistentsiks oluline nähtus, tegevus jm Pajud kasuvad `seikste nögude vesiste maade peel - - Vesi on ikka paju ing Kaa; (lõng) oo mõnest kohast nii peenike, et põle `ingegi sees Mar; küll aga `ketrab peenikse [lõnga]. ära ikki `enge `väĺla võta Hää; mehil o nagu ing, tubak ja viin Kod; obone oli minu ing kohe. taĺlitasin ala neid Plt c. korrasolek; töökorda panek; tegutsemishoog Eit saa ega saa `tüöle `hinge sise Kuu; tuuligul on ing `välja minemas (laguneb); p‿saa piibule `inge `sisse (tõmbama); ma‿b saa obusele `inge `sisse (korralikult tööle või sõitma); p‿saa rakule `inge `sisse (korralikult valmis tehtud) Khk; torupill `mud‿kui `üidis, ma `tõmmasi tale ikke koa `inge `sisse küll Aud; ta ei saand `kangalle `inge `sisse (ei osanud kududa) VMr; Tuulikuid põle vist rohkem kui veel kahel on ing sees Trm; Mina `esti ei osand [võid] tehä, siis isä lõi inge `sisse. Temä osas nii `järsku üles-`alla `lüiä männäga, siis ku̬u̬r võttis kohe inge `sisse ja läks ruttu kokku KJn; tulel om eńg `vällä lännu, ärä `kistunu; puhass engege tuli `palli ümmer (lõi kõvasti välku) Krk
7. fig (viletsast või põdurast olendist) a. (väga kõhnast või viletsast olendist) `eŋŋe ei vie `kiegi (normiks ei võeta kõhna siga) Lüg; muku sai si̬i̬ ing ärä räesätud (lahjana tapetud); nägid et, muku ińg (väga lahja) õli sul talleke, tagasi tuada Kod; mis sa `seantse surmak ti̬i̬t, `paĺlalt si̬i̬ kuri eńg luie vahel sehen; Kadri om ka nõnda är kadun (kõhnaks jäänud), et paĺlass eng vi̬i̬l Krk; Niguʔ hingetsänk (pikk ja kõhn inimene) Vas b. (väga vaesest või tühisest inimesest) `Andas `krundi ära - - Pärast vahi et omal ing `paelaga `kaelas IisR; taal pole muud kut türa ning tühi ing Khk; Sool pole muud kui süda, saba ja soe ing Rei; se mees põle muud kui tühi ing ja türä taga Juu; mes suss tappa! tühi ing, suala tüńn ja vana pindsakutükk Kod; kehväl ike [muud ei ole] ku ihu ja eńg Hls; vana inimesel ei ole mitte ku midägi, `paĺlald ihu ja eńg Puh; nii jumalõpaĺlass, tel ei olõ mitte medägi muud ku hing ja `hammõ rüpp Har; Esiʔ um hińg nööriga kaalan, a˽`tõisi um virk nägemä Rõu; hing langagaʔ kaalah (täiesti vaene) Vas; Ei olõ muud ku titt ja hing Räp; täl mudgu paĺass hińg; hińg om śeeh, silmä pääh, muud olõ õi täl midägi Se c. (kehva tervisega; väga haige, suremas) Omal ing `uule tukkames, aga viel `vannub `kurja Kuu; veda juo kolm samu `henge `niidiga taga ja ka veel `uhke ike VNg; sene eng on `justku `niidi `õtsas Lüg; nii vilets, mis ing löŋŋaga `kaelas; `umbest ing on `kontide vahel veel, nii `otsas `aige Khk; kõik peab `jääma maha kui ing o keele peal Muh; Ing niidiga `kaelas, sitaauk nööriga `seĺgas Han; ing piiksub vel `kontide vahel, see sureb varsi; mis sa teed ing ja elad (viletsa tervisega) Vän; Eng niidiga ~ `viltse lõngaga `kaelas ~ eng minekul Hää; kakestab üksinda `paĺke `tõsta nõnda et ing lõngaga kaalas Saa; ing `niiti pidi sies; ing paelaga `kaelas Kad; ing ripub niidi õtsas Iis; kõńd tõine, juśt ku eng oless londige kaalan ollu ~ londige näpu otsan; mis sa `seantse surmak ti̬i̬t, `paĺlalt si̬i̬ kuri eńg luie vahel sehen; nõnda `aige ja ärä lõppenu, eng liigub kurja luude vahel vi̬i̬l; si̬i̬ kuri eng paĺt keele perä pääl vi̬i̬l Krk; eńg om täl niidiga kaalan, aga muku eläb; mes mä elä, eńg om `persega `riibu, `mõtli et ma ärä koole Nõo; Esiʔ um hińg niidiga jo˽kaalan, a udi vi̬i̬l tü̬ü̬d tetäʔ Rõu; hińg nööräga kaalah Plv; hinge heitma surema minu `sõprad on kõik juo `enge `eitaned Lüg; Eile omiku `eitis iŋŋe ää Pöi; lehm raband `jalga ja eitnd `inge LNg; tema tuld tüölt kojo ja eit `inge Kad; `tuńdi kaks on `aega kui eit́ `inge Kod; eits `enge Hls; tõist last kabelin `matse, tõene kotun `eitse eńge Nõo; [hobune] hiit́ hinge sial är, `pillu `maahha; `hirmu ar, õt `tahtse hińge `väĺlä `heitäʔ Se; hinge vaakuma 1. pikalt põdema; suremas olema Õli juba `inge `vaakumas, aga ärä `püäräs (sai terveks) Jõh; [inimene, loom] vaagub eese `inge, ei tä sure ega elä Mar; Lehm sõi vist `naelu `sisse, nüid vaagub `inge Han; si̬i̬ one juba `inge `vuakman Kod; ammu joba vaagup `enge Krk; vana pernańe `vaakse `eńge San; 2. u majanduslikult alla käima Mõni kolloo·ś vaagub kua `inge Han; hinge (välja) viskama surema, kärvama kuer `viskas `enge `vällä Lüg; enge juba `väĺla `viskanu Hää; üks nuare ärrä (oiniktall) one ärä inge visanud Kod; kevädi pidi kaśs inge `väĺlä `viskama KJn; [laadal hobune] iluss ku lihamägi, ku kodu saave, `viskab enge Krk d. (väsimusest; suurest pingutusest) eng oli kohe `kontide vahel `ninda `niidin `eina ärä VNg; Kas vai rukki`leikuss, päiv palav, ing `ambas, oi küll sai `auvet; Sai `tulla `ommiku `mõisast `reielt, ing niidiga `kaulas, ei `sõisand jalal Lüg; `juokseb `ninda et eng `ambas Jõh; `Juoksime `nindat `irmus, ing oli `paelaga `kaelas IisR; `lintsi nenda mis ihu ing kisendas sees Khk; karjob ühnä inge põhast (kõigest jõust) ja röögib Mar; Kus poiss lidus lõõtsutades, vata et eng paelaga `kaelas; Ing niidiga kaelas, ingeldab - - nägu tü̬ü̬ `raske või joosuga tuleb Hää; kui kiire töö - - siis tehasse nii et ing `ambus Lai; et hing armas sees kõigest jõust siis ta `panni naa `lingama et ing armas sihes Muh; Joose naa‿t ing armas sees Lih; Suure `tü̬ü̬ga `tõmma nii et eng armas si̬i̬s Hää
8. (surnu) vaim a. vaimolend, kummitus sedä (kuusikut) `kartas `enne igä mies nagu `enge Lüg; Kui `inged tulevad (hingedeajal)`riega, siis tuleb pikk ja külm kevade, kui `vankriga, siis soe ja varane kevade Jõh; `ingede pää oli `talve olnd, siis oli `pandud `ingedele pudru Khk; neli nädält sedä `enge `aiga om. võet `engi `vastu; pimme udsu, sõss enge tulev `taevast; enge tuleku päeväl olli viit `süvvä engedel ja mineku päeväl kah. enge saadeti ärä, tapeti siis üits lu̬u̬m, kas kana või; ma oodi tat (teda) ku `enge, es tule‿s tule Krk; keedetu `paksu jahu `putru, `pantu või `siĺmä, siss `viidu tareotsa pääle `engile `süvvä Puh; eńge siss teǵevät toda `ilma alvass – ku na ulguva Kam; pulkšti (kella) katõ`teiš́šüme `aigu `üöse jengeʔ `ḱäülese maa päl, t́egeva taad ež́ tü̬ü̬d, mia t́ekki jelleden Lei; hingeʔ lastass `täämbä (hingedepäeval) vallalõ puolõst üüst puolõni päväni Lut || hingedeaeg Mihkle päeväst üits nädäl `eńgi, eńgist nädal märti Trv b. vaimuks maskeeritud inimene (hingedeajal) ku ma nu̬u̬r oli, siss ma käüsi ka engen. enge käüsiv vagaviisi - - mõnel olli piĺl man, mäńgs kannelt - - `laulsiv iki: enge omma siiä saanu. `antke `engil ańnakiida, `antke `engil kanaliha, `katske karaskiida. kui ei ole aniliha, siss `antke `engil sia `ändä; `võtsiv `enge aja `algusen, üits kolm `õhtud käüsiv - - mõni pańd kirmi suu ette. `ütliv iki: lääme nüüd enges; enge es tandsi, käüsiv üte mant tõise manu, [tahtsid] iki: käkki, karaskid ja liha Pst
9. elusolend a. inimene või loom, hingeline Üks väsümädü ing tämä oli; iga ing toi kolm-neli `tündri `silku `kaasa `palgaks [kalapüügilt Soomes] Kuu; küll on mones `vallas pali `vaisi `engesi Vai; mis sa `piinad `ilma `süüta `inge Khk; `Mihklipää `laupa `öhta siis karjased `otsisid ja ajasid veel `viimpse kui looma iŋŋe metsast koju Krj; Piikund ing (väsinud, nälginud, poolhaige inimene) Pöi; Mis teised ütlest seda ta tegi - - oli üks saamata ing Emm; oo sool `põrsa ing maeas, põle sool `nälga `karta Mar; Või säl sõjas neid `engi vähe `otsa saab Hää; kõik viimane kui ing (inimene) oli kadund Juu; siis käind külas `õmblemas kus põle mieste `ingegi old JMd; `ükski ing ei tiand aimata VMr; minä tulin kõege `enne. `tõisi ei õle mitte `inge Kod; miul ei ole elävet `enge kodun; üit́s `eńgig ei liigu (väga vaikne) Krk; ma ole õnnetu eńg, ei ole omakest Hel; turbavva, kammar om pääle kasunu, ku pääle läät olet kadunu eńg Nõo; ta oĺl siss ärä lännüʔ kotust ilma hinge `ti̬i̬dmäldä Har; ka taal hingel (joodikul) püsü üi midägi; kotoh olõ õi ütte jumalõ `hingegiʔ Se; meele (meile) katõlõ hingele saa viländ Lut || (hrl kiriku- või usklike terminoloogias) `Nõrkend ing (vähese aruga) Lüg; ära kadund (patune) ing Jäm; üks ära valitsedud ing Emm; ärgand inged, kis akkavad jumalad paluma Los; äratud inged Plt; patanõ ińg Krl; nu̬u̬ omma kõiḱ `õnsa hingeʔ, kiä `taivadõ saavaʔ Har; riš́tit (j)eńg Lei b arvestusühik (elusolendite, hrl inimeste loendamisel, maajagamisel, maksude määramisel) `eŋŋede vili õli sääl (magasiaidas), mehe`eŋŋe pääld õli juo ikke kuli rukkid `sisse `kasvand Lüg; kui `palju neid inimese `ingesi teil on? viis `inge peret Vai; `veisid viis `inge `lautas Khk; `kirkonna iŋŋed (kihelkonna inimesed) Jäm; vallamaks oo viis sada iŋŋe pealt Muh; meite kihelkonnas kolmsada `inge Emm; `ingede kirjudus (rahvaloendus) Rei; kolmteist `ingsid kano Mar; kas ingete järele on neid (koolilapsi) pailu Var; No `metmes `enges (mitu) sul‿s neid (sigu) on Tõs; metu `lamma `inge sa ületalve jätad Aud; kodu `kasvasin, oli `kümme `inge pere JJn; vallan eläb kolmtuhat `ińge; pere õli kaheksa `vaimu – `inge Kod; viie inge `pääle saab viis kilu `suhkurt Vil; engede mass pannass engede `pääle Hls; meil iga `aasta piät vallavalitsuse kätte engede aru [viima], kui paĺlu `eńgi sul sel `aastal talun om Hel; egäl eńgel `olli viisteistkümme vakamaad. kutsuti Kääni eńge Nõo; inemiisi `loeti õks hinge `kaupa, eläjeid `loeti tossu `kaupa Har; suuŕ kruńt nelä hinge maa Se; nääd́e hinge pääle (nimele) Kra || fig `meskesed suured pühäd. kolm `inge (päeva) peräkuta Kod
10. inimese sisemine olemus a. sisemaailm; sisetunne, südametunnistus; teadmus Ei sen mihe inge uks `naljald irvagille lähe (ei avalda oma saladusi); `kuidagi on nie sügüsü `ehtud ka nii sügävälle igä `hinge vajund Kuu; sedä (maagilist rohtu) piab `andama `ninda et tämä eng ei tia Lüg; ing kiheles sihes (mingi mõte ei andnud rahu); oo sul midagi iŋŋe `teatavas Muh; Joudnd seda ingest (iial osanud) arvata Emm; Mo ing-vaim on sellest asjast küll `lahti Rei; mo emä ei võind [teda] inge all (üldse) näha Kir; Oleks ma engest või vaimust seda `täädnu; Mis ta eng ja vaim küll `mõtles, ku ta `seukse pääteu ära tegi Hää; jäta mu ing rahule, kuradi naakmańn Sim; õleks ma seda ingest tiand ~ õleks mu ing seda tiand Iis; ma ei saĺli teda inge `sisse (üldse mitte) Trm; ilma inge `tiädmätä saen äbi Kod; ta tahap rahu saia, et eńg ütel pu̬u̬l om; ma es või engest arvade, ega mõtest mõtelte, et miul `seante küläline tulli; miul es tule engest (sugugi) `mi̬i̬li Krk; miä es tiiä eńgestki Nõo; võit kõ̭nõlda nii paĺlö kui hing himostass Kan; ku˽hińg `haigõ om, siss om hingel halu; ma is tiiä tu̬u̬st aśjast medägi, mu˽hińg om tu̬u̬st vaga Har; Taal naa˽hińgeaasaʔ umma˽lõdvaʔ (kergeusklikust) Rõu; mi̬i̬śs tiiä äi˽hińgegagiʔ, mia naańõ tah kammandass Vas; sul inäp `hińge ka olõ‿i seeh, ar olt uma hińge `andnuʔ, õt hooli‿i tõisist sukugiʔ; kost saʔ mu hinge `sisse tiiät; sa kui `hińge kaalut (usutled), sa usu‿i tõist; proosta kõ̭nõlõss perämätsest hingest kõ̭õ̭ `vällä Se b. (meelepahast, vihastamisest) täis `iŋŋega (vihasena) Hlj; ing täis sappi Lüg; siis olid mehed `inge täis teise `pεεle; tegi mo iŋŋe nii täis Khk; Mees aes selged möga suust välja ja siis mool ing kerkis Emm; aga mo ing `kerkis sees Mar; aga mo ing oo täis ta `peale Mär; Vaname ing karand täis Kei; mis ei `meeldi, si̬i̬ aab üsna ińge täis Pal; eńg saa ~ lää täis Trv; eńg läits täis, vihast Ran; [tal] Karaśs hińg `hirmsahe viha täüś Rõu; timäl siss lät́s jo hińg `väega tävvess Vas; hinge all 1. enda teada; südametunnistusel tämä piab oma `tieda, piäb oma `eŋŋe all sedä `asja Lüg; eńge all mul ei ole saladust Ran; 2. varuks, omanduses olõ õi `tingä hinge all Vas; ar˽kõ̭õ̭ and mis hinge all om õnõ Se; hinge peal(e) ~ pealt 1. enda teada; mureks; südametunnistusel(e), -tunnistuselt `Räegi ära `inge pialt, läheb `kergemast IisR; see‿b jöva midagid oma iŋŋe pεεl pidada; komveki kot́t kipitses taal iŋŋe pεεl Khk; (tema surm) läks teise inge `peale Mar; sel on inge peal pakil kedagi Jür; kiḱk na kõnelev mul ärä enge päält puha Krk; mia ei naka enämb vanan `endä eńge pääle `võĺtsma Nõo; `jäie esi `haigõss - - mul oĺl siss pu̬u̬ĺ [kudumata] sukka hinge pääl Har; timä ar tuńnistass kõ̭õ̭ uma eho-hinge päält Se; 2. varuks, omanduses mul ei oole `sentigi enge pääl Krk; hinge peale käima süüdistama; kiusama; vihale ärritama käib `iŋŋe `pääle (ajab vihale) Hlj; tä köib mo inge piäle, `kiusab mind Tõs; si̬i̬ käup miul periss enge pääl, ku tõine miut `sõimass Krk; hinge `pääle `käümä (süüdistama) Vas; hinge taga ~ taha ~ tagant 1. enda teada; südametunnistusel(e), -tunnistuselt Minu enge taga `seukest `aśsa ei ole, et ma `vargil läheks Hää; see asi kipitäs `piäle inge taga Juu; no pajata `välja mis sul inge taga on Kad; ei olõ midägi hinge takah (südame pääl) Vas; 2. varuks, omanduses(t) Pole `iŋŋe taga punast `krossigi; `Viimase kobikani `ansin `iŋŋe tagant `väljä Kuu; killel pole `miigid sugust iŋŋe taga, selle kääst pole `maksusid ka vötta Khk; mitte vilja ega toidu ivakest põle enam inge taga Mär; viimane `kopkas inge taga Kos; nad norisid viimase peńni inge tagant `väĺla Sim; tämäl ei õle inge taga `seńti raha, ei tükki `leibä Kod; [ta] Annass või eńge tagat ärä Trv; eńge taga ta ei piä `endäl, nii `elde Ran; `Väega˽`helde `käegaʔ, tiä `andsõ kas vai viimädse hińge takast ärʔ Urv; mul ei olõ mitte medägi hinge takan süüäʔ Har; Jätä‿iʔ hinge taadõge (mangub kõik kätte) Räp
11. iseloom; tugev tahe; visadus on sel ka `inge seda `valmis teha Hlj; `valju `eŋŋega obone Lüg; Ise pisike, aga ing on ikka nii suur (väikesest ja väga tigedast koerast) Mus; ergu engega, see‿i seesa pudelis ka vakka Aud; Ma oma enge ja vaimu poolest ju ti̬i̬ks, aga ma‿i saa Hää; si̬i̬ om üit́s ää engege inimene, eläve vaimuge Krk; väegä visa eńgega, ei jätä enne `järgi, kui ärä om tettu; siss ollit nu̬u̬r, eläv eńg seen Ran; taa (viin) võtt iho`tervüse ni hińge rikk Vas; hingele (südamelt) om hüä ineminõ; pehme˽ki̬i̬ĺ pett, hää hińg and Se; elust ~ ihust (ja) ~ hingest, hingest südamest, hingega, ihu (ja) hingega, ihul(t) hingel(t) jne kõigest väest; innukalt, agaralt Ei ole parada `meeste `korval `soudajes, ku pead elust hingest igä `tembama Kuu; ühe tüö `küljes ole ihu ja `eŋŋega, et sais `valmis VNg; tegi kõhe tüöd ihu `eŋŋe puold Lüg; `jooskes keigest iŋŋest äga äi äs jöva Khk; `Mõisnikkude `vastu ta oli kõigest iŋŋest Pöi; seda õlut `aetse õte iŋŋega takka Muh; on aśsa `juures ihu ja ingega, süle ja seĺlaga Tor; tämä tast iho ingegä mennä; mina saen `vandu iho-enge pualess (kõvasti vanduda) Kod; tegi kõigest ihust ja ingest ~ ihu ja ingega Lai; ta on ihul-ingel sääl `juures KJn; ihuld engeld püünäb tüdrukut; ma avitess kige ihu ja hingege tedä Trv; ta püünäp nindagu ihust ja engest; sellel ma os lännu, ihul engel (meeleldi) Krk; püis kogu eńgest, aga es jõvva; me nüpeldäme kõegest ihust ja eńgest ärräle `jäŕgi Ran; temä ois Juhani poole kõ̭ige ihu ja eńgega Nõo; ma‿less ihust ja eńgest tullu sinnu `kaema Rõn; `tahtsõ ka perremihe pojalõ [naiseks saada], teḱk tu̬u̬d tü̬ü̬d `vaesõkõnõ kõ̭gõ ihu-hingega Har; timä `väega taht, umast ehost-hingest; kõ̭õ̭st hingest-`süämest `väega himostass; tü̬ü̬d tege hingest ni `süämest; hingest `süämest tä ikk `väega Se | timä perämätse hingega vi̬i̬l haard tetäʔ vai püüdäʔ, perämätsest hingest haard tetäʔ Se
12. midagi väikest või õhukest, kübe, raas; (eitavas lauses) sugugi, üldse mitte `naarid `kasvasid nönda suured, mineva sui‿s saa mette `inge ka; pole söö `ingesid `liitis Khk; Tedremadar on `söuke pisike peenike rohu ing; Nee mõned männi ja kase iŋŋed mis seal (rabas) on nee‿b kasu puuks koa Pöi; ei taha teisega `reaki, mitte iŋŋe sõna‿p lausu Muh; suhkurt andass väga inge`ohtu (vähe) Kir; sa `tohtind `ingegi ütelda Vig; nied ühed enged (ühed ainsad) tal olidki, uiõd ljõnna `riided Khn; akkasin `vaatama kas on pluomi `inge peal ka Ris; ei õle `üste sõrmusse `inge minu majan; minä ei õle ühelegi `inge `annud (kõnelnud), aga jutt oo väĺjän Kod; nagu rida läks [puravikke] - - aga nüid, mitte üks ing Äks; nii lambi laasi ei pia mitti `enge (purunevad kergesti) Krk || (võrdlustes) Nii peeniksed naelad just kut iŋŋed Pöi; Minu [kedratud] lõng `oĺli ikki peenike ku ing Hää; [peenike koelõng] nagu üks ing `sisse kududa HJn; sõgelased on ühed ullud – üsku ing ise, pienike Sim; mõni kirp nagu ińg. tiĺlokene nõnnagu ińg Kod; lõng on peenikene nii ku üks ing Ksi
13. ujupõis kala ing. `niisuke ele rakk kala kohus VNg; kala iŋŋeks kutsutess `säinasel keige `rohkem. iŋŋed kahe jätkuga; Kui kala puhastad ning kala ing viŋŋub, siis saab kala veel Khk; avi ing käib `mööda seĺg`roodo; torsal on suur petk hing sees. `leika peege `katki, hing toleb `välja Phl; kala ing, mis selgroo `külges on Rid
14. (hüüatustes) a. (retoorilistes hüüatustes või küsimustes) appud `piimä ja `suolast `kammilast `korva ja, `leibä ja, mes sa viel ing `nouad Kuu; kus sa eng lähäd. õled mul näppis Lüg; No mis‿sa ing oleks `kostand, kut äkist oleks immu tulnd ületsitpidi `minna Ans; Kus ta `vaene ing `sõukse ilmaga lihab Pöi; kus `silda põle, `sinna ikke pannasse jalabud `piale. kuda sa ing ikke üle saad Kad; oh ing alassa küll, si̬i̬ mi̬i̬s on ukan Kod; kohe sa eńg lääd Trv; oi armassińg, na˽saluvõ valusdõ San; Vanast ummõldi, mõtlõ˽hing kõ̭iḱ `käegaʔ Urv; Kui sa˽kulla hińg pant toolõ tiĺlu latsõkõsõlõ˽`kahrõ `rõiva `ümbre Rõu; no mis sa, hińg, `mõtlõt ka, õt nii tiit Se || (viinajoomisel) Hing alt, uputus tuleb Trm; Hińg hoiaʔ, huputuss tulõ Räp b. (kirumis- või sõimusõnana) `saadana ing, elu on jo `sellest `saate täis tema `pääle Hlj; Ah sa katkend ing; Oh sa arg ing, või pole `julgend `ööse `surnuaja juurest läbi `tulla; Poiss kuri ing `toetas tagant `aknast ennast `sisse Pöi; oh sa `põrgu ing Tõs; kurat su iŋŋe `sisse JõeK; katsu et sa va `prohvuse ing siit minema suad JMd; oh sa `saadlase eńg Ran; `ossa koradi eńg, kos‿sa lähät Nõo; oh sa kuradi `saadani iho hing, `ütless muni kiä `hirmsahe vannuss Plv; kurat, vehmer lät́s `kat́ski, ah sa hing Se
15. Vähis`iŋŋes (hingpakkis) ruttasin kogu tie Kuu; mes sa õled siäl masina all? surma ing (surmale määratud) Kod
hingitsema, hingitsämä ingitsema Jäm(iŋŋ-) Khk Emm Rei Vig Han Tõs Saa Kos Jür Pal Pil KJn/-ä/ SJn; `hingitsemä Kuu; hińgitsemmä, -äm(m)ä spor V; engitsema Tõs Ote, -e Hls Krk(-m) Krl/-ńg-/; engitsama Trv, -ämä Puh Nõo
1. vaevaliselt elama või tegutsema a. vaevu hinges olema, elumärke avaldama; vaevaliselt hingama `Külläp nägüb, kui `kauaks sie viel `hingitsedä `jaksab Kuu; Tal on juba kolm `pääva surmaga `völgu, aga ikka ingitseb veel Rei; Lõiketaimed oo änameste ää kuin, mõni ingitseb veel natuke Han; madalad rinnad. eng `kinni, engitseb Tõs; `Vaeseke on suremas, natuke ingitseb aga Jür; elu alle sehen, engitsess iki vi̬i̬l Krk; Leena ka iks engitseb, ei tiiä `kaugess tedä om Nõo; jäi hingitsemmä vi̬i̬l – es koolõʔ vi̬i̬l Kan; Olõ õi˽tu̬u̬st inäp midägi kõ̭nõlda, tu̬u̬‿m jo˽hińgitsämisel; ma hińgidsi, oodi `surma; Taa‿m jo˽mitu kõ̭rd hińgitsänüʔ, a˽kooluʔ olõ õi˽kohegi Rõu; b. kehvalt elama; kiratsema mesilased ingitsevad aga Pal; eks ma ikki ingitse (ela) ka veikest `viisi KJn; kurgi taemed ingitsevad, ei akka kunagi kasuma SJn c. pikkamisi, innutult tegutsema Ega ta omiku `tööle ei tuln, `lõuna `paiku akkas ingitsema Tõs; ingitseb tü̬ü̬d tehä KJn
2. pikkamisi toimuma a. nõrgalt põlema, hõõguma Tuli ingitseb toores puus Khk; Tuli ainuld vεhe ingitses, päris kustund äi olnd Emm; Lambi tuli ingitseb veel natuke, vist oo eli otsas Han; tuli ingitses tuha all Kos; tuli engitsap Trv; tuli hińgits, hińgits tuhkhavvah ku kõrraga palama nakaśs Räp b. lahtuma viin hingitsäss korgilda arʔ Vas
3. ellu ärkama, elama hakkama siss (madisepäeval) tuleb putukadel ing `sisse, akkavad ingitsema puha Saa; `kärblise akkav engitseme - - keväde akkass tuleme; es looda küll et‿ta `tervess sai, aga akaśs jälle engitsem (paranema) Krk; Nüid sügise nakava nu lilli [mis olid vilja varjus] kah nurmen engitsema ja äitsema Nõo
4. elutsema vi̬i̬ veeren na (konnad) engitsev Hls
inimene inime van Hlj, Jäm Khk Muh Mär LäEd K I M TLä, -|ne R S(-ei- Hi) spor L K I M, TLä TMr, -|n Vil Hls Krk, inimi|ne spor R, Khk Mus Kse Amb, ine- Võn Kam Ote Rõn San V(-õ Se), ineme Puh, -|ne Puh Ote Rõn Krl(-ni, -õ|ni), g -se (inimse Saa); ińemi|n, ine-, ineme|n g -(d)se Lei (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. (üldmõistena) inimene a. inimsoo esindaja; ant loom Inimene `arvab, jumal `säädib `kerda; Inimene opib `surmani Kuu; `Konngi `kruoksob jala all, `saadik sis viel inimine (hakkab vägivallale vastu); Siis õlivad kõik ühes unnikus (samas ruumis) kanad ja inimised; tämä (talleke) inimistest enäm maha‿i jäänd, inimistes (inimeste keskel) õli üless `kasvand ja õld Lüg; inimine on surelik Vai; ärra koer olnd εnam kut inime. `iĺla aja eest vahetand, üks (mõisnik) `andand inimese teine koera; inimesest uńt (libahunt) Jäm; looma porgandid ning inimeste (söögi)porgandid Khk; luu`painaja keib inimiste ja `loomade peel; kui kukulind ära petab, siis inimene `kuivab ära Mus; Liiva `võtmise `aegu inimese luukered tulid `välja [katkukalmest] Pöi; inimene lεheb ika vanemaks, aga töbi nooremaks vöi suuremaks Käi; Inimene otsib, kus parem, kala – kus sügavam Rei; koer ajab inimese `jäĺgi Kul; siis (menstruatsiooni ajal) ei tohigi kiriku `minna, inime peab puhas olema Lih; [ussist nõelatud] inimesel saab moa `sisse pandud jalg Kei; inimese käsi seda `eina ei `puutund (kõik tehti masinatega) JJn; inimese pahem jalg `piämä `võtma lühemä sammu Kod; [vanasti] sia sõive inimesesõnnigu ärä Krk; siss om [nõiutud] pulmarahvass saanuva jälle inimestess; jah, om ollu ilman `mõndagi, mes inimesel jääb `mõistmada; inimene aevastab, obene `turnap; sü̬ü̬k piäp iki inimest `u̬u̬tma, egä inime ei piä `sü̬ü̬ki `u̬u̬tma Ran; õnnetuss käib inimesi `mü̬ü̬dä, ega õnnetuss puid ja `kande `mü̬ü̬dä ei käi; miu `lambal om `õkva nigu inimese mi̬i̬l; ta (lammas) kuuleb inimeste eli, siss tuleb `sisse; vanast üteldi `ju̬u̬skjat `tähte et, tu̬u̬ `oĺli inimese elu vai eńg; ädä jooseb i̬i̬n inimest; inimene olna esi oma `õnne sepp Nõo; inemisel kah iks rahu (neerud) säĺlä sihen Kam; suure põvvatüki ku inemese pää Ote; Hobõnõ kumastuss nellä jala pääl; ime˽sõ̭ss ku inemine üte sõ̭naga essüss Urv; inemine um `eślik, puu `oslik Rõu; puśs um inemiste vitäʔ, olõ õi˽taa eläjä`lu̬u̬mõ vitäʔ; inemine iks saa inemisega˽kokko, mägi saa ai˽`mäega˽kokko; tuĺl iks eläjille hätä ni inemiisile kah; kana munaki˽`tikslõsõ˽pesäh, siss putu ui˽no inemise˽kokko üt́s ütegaʔ Vas; sääl (surnuaias) videĺ ka üt́s inemese pääluu maah Räp; inemisel üldäss hińg, eläjäl om toss Se; ińemin `mõtless un d́umal t́ege Lei; inemeist `peetäss sõnna pitih a hobõst uhi`lõ̭iga pitih Lut b. mees; naine Kaks önnistust on maa`ilmas – kui obusel sünnib varss ja kui inimesel sureb naine ära, inimene saab uue naise vötta Krj; tanu on inimese (abielunaise) peäs. egä tüdrukul tanu põle Juu c. inimfiguur vanast `tehti suri inimissi (hirmutisi) – vits püus Khk; tegime käbadest pisi inimesi Rei
2. üksikisik; kaasinimene; töötegija voib `olla on inimesi (tühi) juttu Vai; inimessi tuli nagu `pilve ja `panka Jäm; tuba üsna puhiseb inimistega Khk; Oli neid `kohti enne kus `tehti kõik uksed `aknad `lahti kui inimene surema akkas Pöi; suur töu inimeisi olle `möisas Phl; oli üks suur inimeste summ Mar; inimest maalt vädavad ja noot tuleb `kalda Kse; Üks inimene oo teise inimese uńt Han; Enne sõda eläs `Kihnus paõlu `rohkõm inimesi Khn; kaks inimest tulevad järel Kei; sie on inimesel `kerge mis inime on õppind Jür; [hunt] inimesesse `kińni ei akand Ann; kihelkonna ies pekseti inimeisi VMr; kui mets on lumega vangis, sureb paelo inimeisa Trm; `eeste õppa `vaśkad `mitme inimese, et ta kaŕjan `käimä õpib; eriläne ei seesä rahu inimesess Kod; sääl (luhas) oli kigil inimisil [taludel heinamaad] Trv; inimisi olli paĺlu sääl mõtsan; egä risti man olevet ollu inimese kogu Krk; oi inimesi om tuhandit `mu̬u̬du, nigu nägusit ja tegusit; egä `kiägi inime ei ole jo `raudne terve; inimene om nii must nigu üits trüpiss Ran; `eldet `anjat õnnistab jummal ja armastab tõene inimene (öeld andjale); temä `olli `kaenu siss inimese, kes `kartuli kuki ärä `aie; mes sa susit inimest, elä esi ja lasõ tõesel ka elädä; käib inimeste‿müdä, ega ta kedägi rahu ei piä Nõo; söögivahe `oĺle mõni paaŕ `tuńne, siss saeva obese ja inemise süvvä Võn; küll na om kadeda tõese inemise üle Kam; põimeti viie kuvve inemisega, aga põemeti ka kate inemisega Ote; suuŕ jago `põldu oĺl vi̬i̬l inemiisil teǵemädäʔ; või˽siin um paĺlo `pu̬u̬nuisi inemiisi; Egal inemisel umma˽küüdse˽`hinde poolõ Rõu; nuŕato `rõivaʔ säläh nigu vana tigo kõńd inemiise pite Räp; ku mi las `paatanu üle inemižide (oleksime rääkinud inimestest); ińemidse`lü̬ü̬jä (mõrtsukas) Lei
3. täisväärtuslik isik a. täiskasvanu; terve, tööjõuline isik `poiga sai inimese `kirja, juo `lieris `käidu VNg; ma oli ka üsna inimese eas Jäm; ta pole veel `öige inimine – laps veel; tehasse kirgul inimiseks (leeritatakse) Khk; et ema oleks veel inimene olad, aga see on `muistusest kehv Rei; kaera jahust tegid apurokka, kui ma juba inimene olin Rid; tä ikke igäs kohes inimese eest `välläs Mar; oma inimese `põlves ma ei ole seda (raand sõna) kuuln; kõik (lapsed) kasusid inimesese Aud; ma olin juba inime `rohkem, nad olid lapsed HMd; ega tema ei ole ka `kerged elu näind inimese päivis JJn; eks meie õllud kua nuared ja, inimesed; kui minä vi̬i̬ĺ inimene õlin ja maja pidin Kod; ühessa `aastane `aeti `luhta. inimeisi ei olnd KJn; kasva inimeses(se) Hls; temä om inimese arust vällän (85-aastasest inimesest) Krk; ammuss tu̬u̬ `olli, ku mia olli ka inimene Nõo; ta ei olõ inämb inemine, inemise koju `paĺlalt Krl; Katõ`kümne `aigu `peeti õks joʔ inemisess Har; tetäss inemisess (leeritatakse) Vas b. lugupeetav, korralik isik sääl `kaivikus (kaevanduses) on neid kel enämb ei õle inimise `õigustki Lüg; Mis `aia mulk, `räegi inimese `muadi aja auk IisR; nönda saab juut inimese nime Pha; See muidu üks tüdruku lapakas, see pole inimene; Sai ihu korra `jälle inimese `moodi `puhtaks [saunas] Pöi; Tämä oma iest inime kua Khn; Si̬i̬ on inimene, kellest räägitaks, ja si̬i̬ on obune, kellega sõidetaks Hää; mina pidasin teda ikke inimesest VMr; tüdrukud ja sulased olid kõiḱ inimesed Ksi; sest piäs aru `saama kis aga vähä inime on KJn; ka si̬i̬ mõne inimese temp Trv; ku tal lammast ega kana ei joole, sõss ta ei joole inimene Krk; oi küll om `albu mihi, temä ei `mõtlegi, et naene ka inime om Ran; igävene labusk om, ei ole midägi inimene; `vaene es ole temä meelest inimenegi Nõo; mis i̬i̬st na tapava! inemistel piäss üks inemise süä sisen olema Võn; no seo küll inemine ei olõʔ, se‿m ullõmb ku kurat́ Urv; tu̬u̬ oĺl iks inemise `mu̬u̬du (lahkesti) `vasta `võtnu ja ravinuʔ Rõu
4. individuaalse omapäraga (teat iseloomuga, vaimsete või füüsiliste omadustega jm) isik Inimese `muistadus (vigurivänt) Kuu; üks `püüdäjä, oma `puole `kiskuja inimine, täma kobika ei jättä Lüg; `Oidaja (kokkuhoidlik) inimine Jõh; siis ma oli jälle suur tükk inimest, koolis`käibija juba; vaimulikud (jumalakartlikud) inimesed; va kobin inime - - pole rahul kennega Jäm; ennem olga inimene `naertav kut nutetav (pigem lõbus kui kurb) Khk; Sõuke ise`sorti inimene teistega ta äi liigi; Ta on änam ikka `sõuke `mustaverd inimene koa; Ema oli taal koa `sõukse `valgeverega inimene; Kellel aruksed `ambad on, see on tark inimene; Noorelt oli nii suur kena `valge laari `näuga inimene Pöi; oli seda`moodu (rase) inimene Emm; näljased inimeised Käi; [öeld] et oh sa raibe inimeseks. see `neoke paha inime; kuib (vähese rinnapiimaga või ilma) inimene; `pehme inimene, järel`andja; raho (rahulik) inimene; üks pool totakast inimest Mar; mis sa `siukse tuhmi (mõistmatu) inimesega teed Mär; irmus varas inimene Var; siis oli raaviaĺlisi sii igast poolt koos, ikke aritud inimesi ja Aud; si̬i̬ on üks tüssägas inime, jala sääred ku matsagad all Saa; ta on üks targa vaimuga inimene Kei; vanal kuul `süńdind inime on õnnelik Rak; kui on niesuke püśs inimest, oh kuda ta siss käristab Sim; sai `armsast inimesest Trm; ega `mõistlik inime ei käi alati `simmanil Äks; `kangest ää inimen `oĺli Vil; no see on üks kahmakas inimest (suur) Pst; `siante obese`sorti (kergesti sünnitav) inimene; `sakste verege segät inimisi o küll Krk; sügisene päiv om nigu lühike inimene, säälsa·man om ku̬u̬n, pää ja perse kõik; `uḿne (sõnaaher) inimene; nüid om ka kidsidit inimesi ja om `eldit inimesi Ran; viina`võtja inimene; kittä inimene ta‿i ole, ta tükib `ki̬i̬li `kanma; sa‿let ikki täis (täie mõistusega) inimene; om ikki ää lõbeda `lõugega inimene küll Puh; aga ma‿lli siss `täitsä jõvvuline inimene; nii ilusa moodun inimese olliva naese paĺlaste tanudega; esi om kõrd inimest (tubli), aga ei mõesta `endäle mi̬i̬st valida; kullane (väga hea) inimene; näkkev (normaalse nägemisega) inimene; miu minijäss om `väega terävä sõnaga inime; om ike imelige küll inimesi ilman; ta‿s ole tü̬ü̬ ega oole inime Nõo; mis sa `kuulmada (kurdi) inemisega pahandat ilma `aigu Ote; ma võti nooreld naese, ja sai `õige inemiste seḱkä Rõn; oi˽ta‿m tuhandõrummaĺ inemine San; ta‿m vana heeba inemine; voolass (kärmas, virk) inemine Urv; tark koolitut inemene jo mõist ja tiid Krl; sai siss kuŕul inemiisil tiidä˽tu̬u̬ asi Rõu; ku‿t́ä no põnnuʔ inemine olnuʔ, jumala terveh inemine Vas; Lahke hannaga inemine (tütarlaps) Räp; häbendelejä inemine Se; usulene (usklik) inimene Lut
5. teat vanuses või teat ajastusse kuuluv isik täis`kasvand inimine Lüg; keskiga ~ kesk`ealine inime; vana pole ega noor ka pole, kahevaheline inime Jäm; nüid uude inimestel oo; teene oli vanalane inimene Muh; vanamed inimeisi peab `austama Käi; vanad inimest veel `ütleśt rabandus Tõs; `eńtsed inimest; noorepoole inimene; kes jo viie`kümne sees oo, see oo vanapoole inimene Aud; No muidugi, kus `nüitse aja inimesed änam Hää; vanuduse poole (vanem) inime Kos; parandas `suapid vanule inimesile Kod; minu `aegne inime, ega ta vanem ei ole Pil; vanemal inimestel oĺli [suririided] `ammugi `vaĺmis `tehtud; paelu `nu̬u̬ri inimeisi KJn; pääld viie`kümne siss om elänu inimene Hel; kae kos tat́tnõna, vai tükib suureinimeste jutu seḱkä Ran; mõlemba olliva `iälise inimese Puh; nu̬u̬r inimene sedävisi `lõugab ja `vannu inimesi susib Nõo; vanaaja inemise `ti̬i̬dsevä, konass ladem tuleb `väĺlä `aada Ote; vanal inemisel `oigap kõ̭ik ihu `säĺlän Rõn; ka kui no vanna inemeist vi̬i̬l avvustõdõss Krl; timä om jo elähhänüʔ inemine Vas; mino vanodaidsi inemiisi om [siin] Räp; `Paikina `nuori inemiži `pierrä Lei
6. teat ühiskondliku staatusega, tegevusalaga, päritoluga, soolise kuuluvusega, tuntusega jne isik `Jällä uus inimine tuli `juure (lapse sünnist) Lüg; ise `joude inimine aga süöb pali Vai; `leerimata inime; `leeris olnd inime Jäm; elamise inimene (jõukas); läks `sönna vanaks inimiseks (vanema naisterahvana koduseid talitusi tegema); körvaline inimene (tallu kuuluv sugulane või võõras) Khk; ma pole merepüiu inimene olnd Mus; teretamise `juures tehakse änamale inimesele pisike kummardus ka Vll; Kellel karused käed on, see pidi rikas inimene olema; Tüdrukune inimene (mitte abielunaine); Isasid inimesi es ole täna `kerkus kuigid pailu mette Pöi; palju‿s emane inimene jõvab `tõsta; saksa inimesed `ostvad `leiba Mih; ma selle aja elomaja inimene (majaomanik) olnd Mar; põle `kuśkilt prii inimest võtta suve `aegus kodu `oidjaks Mär; `lahti (maata) inimesed köisid `õĺga ja `villu viinutamas Kse; minu isa oli `lahtine inimene, mõesa moonakas oli Mih; luteruse usu inimesi oo sii vähä; me oleme `õige`usklikud inimesed Tõs; `teenija (tööl käiv) inimene PJg; `enne inimesed kuńsitegijad `soatsivad `aigusi `luomadelle ja inimestele Kad; vallalised inimesed, poosid ja tüdrikud; muil inimeisil vili `vaĺmis Kod; alama inimeste kõrtsis saksa kammert põlnd Vil; kõrulise inimese olli sannan ja sulass taren; ni̬i̬ om `täämpä mat́use inimese (matuselised) Krk; võhine võõrass inimene; ennemb kehvembä inimese seendega `ti̬i̬nsivä `eńdile `aastaleevä Ran; mia `küśse sedä`viisi et, mes inimese te olete Puh; peremi̬i̬s inimene, si̬i̬ piäb iks vara üless tulema; ku `vaene inimene `pernasess saab, siss om ku kaśs marun Nõo; `tutva inemine Kam; nüid ei ole mitte midägi sul saada, olet paĺlass inemine Rõn; `tüt́riku inemise `tapsõ ärʔ Urv; kes sääl vanan inemesen (sünnitusel abiks) oĺl Krl; üt́sik (mitteabielus) inemine Har; `Rõugohe um riḱkiid inemiisi kah matõt; olõ ei˽ma˽`pernanõ, ma‿lõ üt́s `vi̬i̬rmäne inemine Rõu; taa olõ õiʔ `huupiinemine, taa om ka aśa˛aijai (asjaajaja); tiiuline (teada) inemine, a mitte nimme `mi̬i̬lde ei˽tulõʔ; sääl (mõisas) oĺl külät siist `lännüisi inemiisi Vas; tuu talo inemine Räp; talomaja ineminõ, rikka talo ineminõ Se; pü˛ät (leeritatud) ińemin Lei; ilma pält tulnuʔ inemine, `määne timä um Lut
7. hrl pl suurema kollektiivi liige a. rahvas, rahvahulk tama läks inimisi `ulka: oli puol `lolli Vai; mia mäletä neli-viis `põlvõ inimesi siit egä talust Khn; sii inimesed on paelud kalamehed Hää; siin käib jo `ühte lugu inimeisi KuuK; si̬i̬ (küla) on ike siia pärast asutud kuda `jälle kost neid kogunud inimeisi Äks; kiḱk ma˛i·lma inimese Hel; hii sa, kohe om [kutsikas] lännüʔ inemiisi sekkä; timä (koer) om harinu˽tan tii veeren inemiisiga Har; läḱi är inemiiste mano Se || (sisekohakäänetes) rahva seas või sekka no lähämme siis `maale - - et ehk me siis `saamme inimestesse ige kuhugi Kuu; õli akkand inimisi tappama, `ninda‿t ei `tõhtind enämb inimisis magada Lüg; Mene jua `ninda abeme, et ei `julge enamb inimiste `menna Jõh; `katsuge `aeksasti inimestesse ~ inimeste `ulka `minna Ann; küll oli `kerge tunne, kui `jälle inimestesse `piasesin VMr; [metsavend] ei tõhi kohegi `väĺjä `tulla inimeisi Kod; tõne olli kasunu inemisin Rõn; ma˽ka‿ks hinnäst kobahuta, ma˽`tihka ai˽mud́o inemiisih ollaʔ Rõu b. oma pere või rahva liige minä õlen oma maja inimine; kui on `võerast `rahvusest siis ei õle oma maa inimine Lüg; inimesed kõik kottu ää Muh; meie maja inimesed läksid `metsa marjule Kos; [koer] mutku ot́sib aga inimeisi, muud kedagi VMr; tämäl one seetse `vaimu inimeisi Kod; oma inimese puha Krk; meie inimestel nii `suuri `sarnu ei ole [kui tatarlastel] Ran; kotu piab ikki inimest olema, kui tõese nurmen om Puh; niipaĺlu ku talun inemisi `oĺle Kam; [koer] kiä hoit inemiisi, sõ̭ss tu̬u̬ ku˽kotust är˽läht sõ̭ss `undass; kat́skümmend inemist oĺl laua man üle päiviliste Vas c. teat paikkonna elanik lapi maa inimesed (laplased); kuralased, Kuramaa ~ Lät́imaa inimesed; rannarahvas ning ranna äärtsed inimesed; Kihelkonna inimestel olid kiudud kuued Jäm; `Kopli inimeste `seltsis oli üks noorem tüdruk ka Khk; üsna `püsti Tagavere inimene Jaa; rootsi inimesed (noarootslased) LNg; Kasari poolt inimesed käisid siit maja`palkisi vedamas Kul; `Jaabre küla inimest PJg; minu isa ema olid `Ohtu inimesi Kei; Vadi küla inimesi `üütasse vadikesed IisK; vürsti valla inime ole mia; `Taĺnamaa inimese Hel; ma‿le maesamaa inimene, mia `peĺgä vett Nõo; Saarõmaa inemise om õks tõsõ (teistmoodi) Har
8. (retoorilistes hüüatustes või pöördumises) a. (imestavalt, etteheitvalt) mis inimene peaks nii paĺju rügama Khk; oh sa inimese mõru. [sellele] kes jurab ja `tapleb Muh; Inime `ahju ei `vaata ja lükkab `siivre `kińni – ullu asi Hää; Mis inime sina küll oled! SJn; oi `jummal sedä inimest küll!; oi kuradi inimest küll, selle viinanäĺläga tapab vai tõese ärä Nõo; mõni inemine nüit nii räbälin käip! Kam; ime et inemine nii juu! Krl b. (palve, soov) ole üvä inimene `kannada vähä `aiga VNg; ole siä nii üvä inimine, et `anna `miule raha `velga Vai; Ole kena inimene, tule Pöi; ole üks ea inimene ja anna `moole Mar; ole ia inime ja tule `mulle appi siga `tapma Kos; ole ää inimen, mine käi sääl ärä Krk; Ole onte inimene ja ti̬i̬ mes sul kästäss Nõo
Vrd ihmine, imene2, inimäne
inisama, inisema inisema R eP ?Puh ?Nõo, -e Hls Krk(-m) San Krl(-mme), Kuu Vai/-mmä/ Vig Juu Kod KJn Puh Nõo Rõu, -m(m)ä Plv Se; inisama Kõp, -äm(m)ä Kan Har Vas
1. tasa läbi nina häälitsema (loom) vasigad inisevata `tahtuvatta `juua `saada VNg; teä midä senel `lehmäl on, et alalde iniso Vai; Puĺl iniseb põllal keti `otsas Pöi; Lehm iniseb läbi nina: ee-eee Rei; lehm iniseb `vaśkast takka ~ järele Kse; üks lehm oĺli inisenud laudas Saa; Siga ka iniseb vahest magades, aab pikka joru Jür; obene iniś. kasse aga seĺjän (luupainajas kallal) Kod; lehmad vaest inisesid, kui magasid Lai; ärjä vedäsiv ehen ku inisiv puha Krk; lehmä inisevä `talve kui `lauta lähed Puh; üt́s elläi `kuuldu inisev; lehmäʔ iniseseʔ, ei taha taad `sü̬ü̬ki Krl; lihm inisäss umma `poiga Har Vrd inama
2. (inimesest) a. läbi nina või ebaselgelt kõnelema; (laulda) ümisema, jorisema Lakku täis mies akkas inisema IisR; kui tä (mõisahärra) inises. ee, mena olen iksi ärrä Mar; Nagu vasta tahtmist pool paha meelega iniseb läbi nina reaki Trm; iniseb laalta, muku iniseb aga; `pü̬ü̬räb `sulle `perse ja muku iniseb, ei kõnele kua Kod; mis‿sa inised, kõnele `seĺgesti KJn; Sa ütle selgede, mes sä iniset Nõo b. (pidevalt) virisema, nurisema midäss mädänd siin inised `vingud. midäss mädänd siin inisegu Kuu; Muudkut inises mu kallal Jäm; εε inise kui sool einad ees oo (öeld nurisejale) Emm; [laps] iniseb ja jõnnib peal Mar; mine oma ema saba taha inisema, ää inise sii Kse; laps iniseb VJg
3. pinisema, pirisema (putukad) massakad inisevad Kär; sääsid mis körva εεres inisevad Käi; `käŕbläne inisess Rõu
4. (asjadest, nähtustest) Ädä, ull, ei inise, iniseväd `eide `lehmäd Kuu; kui `talve külm ida tuul on, siis `eetasse ka, et ida iniseb Khk; Me rautasime ukse kinni et üsna iniseb Kaa; Läks nii et inises (kiiresti mööduvast sõidukist) Pöi
ips2 ips Khk Pöi Rei Tõs Khn Aud PJg Saa VJg Trm Hls T Räp, iṕs Krk San Urv Krl, ipś Kod Trv, g ipsi (ipśi Kod, ibsi Ran Nõo), g iṕsi Urv Krl; jips g jipsi Khk Kaa Var, jibsi Krl; jeps g jepsi Koe; jõps g jõpsi Rid Mar LäEd Tõs; g jõpsi- Muh
1. kivim Koeva linnast tuuvvass `ipsi Krk; vanast tambiti `ipsi, ips `tu̬u̬di suurden tüḱen, siss kodun `pesti puruss, nii et jahvatada sai Nõo; Kevädepu̬u̬ld iks `veeti `ipsi Koevaliinast obestega `mõiste Rõn; Setu maalt tuvvass `iṕsi Urv
2. peenestatud kips a. kipsipulber, kipsitaigen Ips oli `sõuke `valge jahu, just kut lubi Pöi; kui luomal oli silma pääl alle, sis `pandi `ipsi pääle Rei; jõpsist jo ikke kojosi tehasse Rid; `Jõpsi pannatse lubja `sisse, jõps kuivab ruttu Han; `jõpsi `pandi aava `piäle, kui liigliha oli Tõs; ipsist `tehti tainas, vett `pańti ja segati lusikug; `ipsi andasse rot́tidel ja iiredelle, `suhkru ja `pü̬ü̬gle jahuga segatud, topsiga vett pääle juua kah; seinad tuleb ipsiga ära pahtelda Saa; ipsi kivi, kust `ipsi aiass vabrikide sehen Krk; laste [mängu]`asju `olli tettu kah ibsist Ran b. väetis kui uss `vilja ajab, siis saab `vilja `ipsi külida Rei; kui ma teol oli, ma külisi üks kord `ipsi ristikeena moa `peale Tõs; ipś külvetässe põllu piäle Kod; `ipsi külväve naiste`rahva kiḱk puha Hls; ku ristikaenale `ipsi om külvetu ja eläjä `kastega söövä, siss aab eläjä `lahki; kos `itskme vahe, kos `ipsi es ole puttunu, sääl `olli ain kõllane, kos `olli ips puttunu, sääl mustass Nõo
3. kipslahas jipsi `sisse pannasse `katkissi `asju paranema Khk; Ju siis viga nii suur oli, et [jalg] `ipsi `pandi Pöi; jala sääre luu `pandi jõpsi `sisse Kse; `linnas `pandakse [luumurd] jipsiga ~ kipsiga kokku Var; tütär muŕs - - jalaluu, `tohtre pannu [selle] ibsi `sisse Nõo; jaĺg oĺl ipsi sisen Krl
Vrd ipski1, hipusk, kips
istes istudes istukil on `kergem kui küürakil, sellepärast Ainu teeb `istes puha Saa Vrd istus, istõh
istuma `istuma R(-ie Lüg; imps `issu- Lüg Jõh) eP(-o-), `istma Vig(`isma) Han Var Mih Tõs Vil eL(-e M; -št- Lei; -he Lut), (ma) istu(n) (-o-), (ma) `istun R; `isma, (ma) isson, -u- Kod; `estoma (-u-), (ma) eston (-u-) LäLo Kul; `jõstma, (ma) jõstu Khn
1. istuma a. istuvas asendis olema, istuvat asendit võtma `istu ja `puhka `jalgu Kuu; `kirve tera on paks, `istu kas `kaksite `selgä; akka `istuma; vähä `aiga lähän `vuodes `pitkäle, siis tulen `jälle `istumaie; `Lauva `nurgal ei tõhi `istuda ega süva – jääb vanast `tütrikust Lüg; `pruudi sisar oli vahel ikke esimäine `pruudi `korvas `istumas; `istuti `lauda Vai; jalg sureb `istudes εε; istud sa meitel ka (öeld külalisele istet pakkudes) Khk; Kui [hunt] karja lisidale tuli siis `istus maha Krj; `istusid [seeliku] kurrud ää, siis ta‿s ole kena mitte, `pulmas tohigid `istu; neitsit istub mäel, neli `põlle ööl (vööl) = `veski Muh; Esteks istu maha, lase suur rutt üle minna (öeld kiirustajale); Poiss äi istu, tahab veel püsut kasvada Emm; [luik] pidi just nende [peibutus] koeude `seĺtsi `istuma vöi kukkuma Noa; tetr estob `mändis; eso `otsas `estomast Rid; kahepoolega kiik `senna läks kaks kolm inimest `peäle `istuda Mär; `lõuka paaś oli, seäl peäl `istsid Vig; Jõstu kua, muedu viid mede lastõ unõ ää (öeld kiirustavale külalisele); Varõs jõstn ~ `jõstun tillegrami pośti `otsõs; Lapsõd piäväd `mõistma lugõda, kui võevad süemä `aegõs lava `iäres `jõstu Khn; me `iśsime sauna põrmandul Saa; [kangaspuude] istelaud on, kus pial saab istutud Ris; Ei ma `korja veel ää [kangast pleekimast], istun ise vähe `aega üleval [ja valvan] Amb; sülita maha `enne kui istu, et siis ei akka maa alused Tür; `naisi `iśsi rõõgu juuren; kos kasvavad `kapsad, nagu naesed issovad Kod; `istsin obesal `säĺgä Vil; i̬i̬ otsan istutse, vao otsan vaadetse; perse vajob ärä `istun Hls; õõd́sin tüdriku `isteve tule `vi̬i̬rde Hel; kui na tennuva tuld, siss soe `istnuva `kaugembale Ran; kos illuss aĺlass muru, sääl sai istutuss; `istke pengi pääle; vanast es tohi paari`rahva sängiveere pääle `istugi; üitskõrd siist `kukru takst nakass nii valutama, et ma‿s saa `istu es `astu; esi nii pikk `pisti, kui peni `istu ja temä tahab ka vi̬i̬l `istu (öeld lapsele, kui ta söögilauas istuda tahtis) Nõo; t́siga `iste ja `rü̬ü̬ḱe, söögi mano tulla es saa; tu̬u̬ kerk `istu Võn; `istsevä mitu mi̬i̬st rinnu üte keŕgu pääl Kam; sul kleit́ om `istõn `ḱortsu lännüʔ Kan; `rõiva om `ḱortsu istutu; ma jovva nüüd ülevän `istuʔ (istukil olla) Krl; Istuʔ `saiba `otsa kõ̭gõ uma võĺsiga (mine seenele) Rõu; är `istku‿i˽`taaha, peräkõrd jäät `suikma Plv; kae˽no süvveh ja `istuh tah ma `vässü nii ärʔ; lina ülnüʔ et kül˽minno leebitäss ja laabitass, `sõ̭sski ma istu `mõŕsa pää pääl (tanu on linasest riidest); üt́s näḱkü lavva otsah `istuv Vas; istu `tu̬u̬li; ku t́säika koh istusõʔ, siss sääl om kalla gaʔ; mi olõ parh·illa kõ̭iḱ `istuh (istukil, istumas); olt sa kaaleśänd mullõ, istut kõ̭õ̭ kaala pääl (oled koormaks või tüliks) Se; istutav ~ ištutav peńk (istepink) Lei; Istu sa ka istmahe; tsõ̭gand kulla siäh istuss = `katla; `veŕtinaga prääditäss, `kuut́slikeist kistäss, istutass `puukõsõlõ `pääle Lut; üles istuma istukile tõusma temä `olli sängin pikäli, ja `iste iluste üless Puh; nigu [nõid] är˽kai, nii `vankrin joba `istunu üless [lamav haige] Krl; ta‿m sängün jo üless `istunu Har || (võrdlustes) `Istub `nindagu `pulma tola Kuu; vähäse juttuga inimine, `istub ku `nunna `nurgas; mis sa `istud nagu nui `nurgas (ei seltsi teistega) Lüg; `Istusin nigu tuliste sütte pial (olin rahutu) IisR; Istub kut kinninaelutud (ei viitsi liikuda ega tööd teha) Pha; `justku `nõelde `otsas estob (on rahutu) Rid; istub nago nońn (vaikselt) Mar; istub `nurkes nagu nui, ei tee egä reägi koa kedägi Juu; istub nagu va kütüss (laiutades) Trv; minijäss istub nigu `audja kana pesä pääl, ei viisi midägi tetä; poesi `isteva nigu käo kapi pääl; ja siss ollu koolin, ja `istnu ku nui Nõo; vana suuŕ kana istuss ku kütüss pesä pääl; istuss ku vana nui, `mitte heĺlö `vasta ei ti̬i̬ʔ Kan; sa istut niu vana nuhi nulgan Har; tu̬u̬ lää es kohegiʔ, `istõ ku˽pada säńgüveere pääl Vas; Istuss ku künä (tüsedast, lohakast naisest); Istuss ku muuk nukah (tegevusetult kodus) Räp; `istõm kui kaśs vakah: `kõ̭ikõ oĺl [küllalt] Lut b. sõidukis(se) istuma Küttejõust `istuta kõhe `massina `pääle Lüg; rong tuli Tapa poolt ja sis, `istusime `piale Pee; istin obuse piale (rekke) ja käisin `liugumas Iis; meie iśsimä oudu `piäle; nii kui provva. ukse alt issub obesele (sõidukisse), ja ukse `alla sõedab; edemält pruut́ ei `isnud peiu piäl (peiuga samas sõidukis) Kod; temä iśts `saani Hls; ku es mahu `saani `istma, siss läits üits saestass `taade kannuste pääle; poiss `iste [jalg]rattale `säĺgä; istu rongi pääle ja sõeda meele (meile) Nõo; `istnuva `pääle (saani) ja `sõitnuva tüki maad edesi Ote; jah kõ̭iḱ istusõ˽seo vana ri̬i̬ pääle, ei jääʔ `üt́segi `istmaldaʔ Urv; puśsilõ istu˽pääleʔ - - ja olõdõgi˽kotoh; siss `istõʔ mõlõba˽rat́tillõ (vankrisse) Vas; a ruih um, miä üt́s inemine istuss siäh, a luod́sikul või `istuʔ kümme Lut c. tr ennustamiseks rukkivihul istuma kui õli [rukkilõikuse] lõpp, siis `istuti `pässi `vihku - - `istusivad igä üks oma `viimäse vihu `pääle ja `istusivad ja `uotasivad midä `neie vihu `alle tuleb; `istuti `ämmä `vihku, `ämmä vihk õli `perse all Lüg
2. (otsesemalt või kaudsemalt) istumisega seotud olukorras või tegevuses olema a. pikemat aega mingis kohas või olukorras viibima; aega kulutama, jõude olema nüüd on tükk `õhtat jo `issutu; `Istub sõrm suus, `pöial `perses (istub jõude) Lüg; jo tä kuus talvet ikka sεεl ää `istund (koolis käinud) Khk; [talvel karu] istub oma `koopas ja imeb käppa Krj; Inimene istub päeva `otsa külas, `asja ees teist taga Pöi; meks mool põle igäb üksibäni sii kodo `estodes Mar; kaks kuud `istsi `aigemaeas Tõs; `Jõśsimõ `sõprõga eele `õhta `kõrtsis Khn; istub aga voki ees (ketrab) alati Juu; `istusin kõige selle `õńtsa aa tuas kohe Kad; `iśsi lapse all (tegeles ainult lapsega) ja `maatas lass Kod; Ia istje oleme (mitu aastat samas kohas teenima) Krk; esi ütsindä istub oma nukan, serände `uḿne inimene; mia nooren es kärsi `istma konagi, nüid ole paegal; noh, vai miä jää latse `alla `istma, mia teeni iki edesi Ran; kona mina sedäsi `aiga saa `istu ja raamatit lugeda; sinul kotun looma ja sina istut `aiga `kaardelavvan mestega Nõo; pirru pilak `oĺle keset tarrõ, siss naaśe `istõ˽voḱkega `ümbre Võn; kas ta enämb `kuhtuhäŕr ei olõ, ta‿m jo oma ao välläʔ `istunu Har; mehe˽nu̬u̬ʔ istusõʔ, ja ajava õdagudi jutta Vas; `täämbä ei olõ tü̬ü̬d, nüüd `muutku istu Räp; timä kõ̭õ̭ istuss, viisi‿i tü̬ü̬d tetäʔ Se b. intr, tr ühiselt aega veetma või käsitööd tegema puhet `istuma (videvikku pidama) Kuu; ämärikkul `istusivad `muidu, kui `talgud õlivad, siis `ketrati Jõh; tule `meile `ilda `istuma ämärigo ajal Vai; [õhtul] minnasse korraks `teisse perese külatsema, ämariku `istuma Khk; lähme `vastlaba `öhta üles - - `istuma, sääl oli `vardakudumist, sääl `laulti ja sääl mäŋŋeti `pilli ja sääl tansiti Mus; keisid `teises peres ka ülal `istumas. ikka oma tööd tegid Kaa; Tüdrikud `jõstvad üläl ning kuduvad `vardu; kui juagupipää tuli, siis akkasime üläl `jõstma; `piäle jõolu, siis akati `jälle `jõstma, siis jõstuti sõnis (paastuni) `jälle üläl egä pühäbä `õhta ning neĺläbä `õhta Khn; `iśtja tulõva, nädälist aost `tu̬u̬di `tüt́rigu `istma [enne kevadpaastu] Se; `tütregu `ütleseʔ üt́stõsõlõ: sõsarõkõnõ tulõʔ mi poolõ `istma ~ `istmalõ (appi veimevakka tegema) Lut c. vangis olema, karistust kandma siel (kohtus) olis meid kohe `istuma `pandud Kuu; Kel on `kuklas kaks `püörändast - - sie `istub, süöb `vaŋŋi`leibä Lüg; siis tä istub `kinni kui tä oma `rahvi istub Khk; `Istus oma karistuse ää Pöi; neid oo küll, kis elma `süitä oo `kinni `estund Mar; mies läks pogrise `istuma Kos; `istus viis `oastat `türmis JMd; `istus iel`uurimise all JJn; `kińni `isnud on mõlemad Kod; kui si̬i̬ aeg neil sai ärä istutud - - tuĺlid nemäd `vällä (vanglast( Vil; mina pidi kat́s `aastet `kinne `istma Hel; ta‿m `koerust külländ tennu, las istub Nõo; mu˽veli lät́s kah vańgi`toŕni `õigust `istma Har; vańg oĺl uma ao kińni `istnuʔ Rõu d. van tallu majutatud olema – Hel Har Rõu Plv ku es ole sõda, ku na (soldatid) `isteve, siss saadeti na `kreisi `mü̬ü̬dä laḱka Hel; Lõpupoolõ määräti Poolamaalõ `istma peremeeste manuʔ [soldatid]; vanaesä üteĺ et Tüŕgi sõa `aigu `oĺli soldani˽siihn `istman Har; `soldańni oĺliva `istmah talosit pite Plv e. klassikursust või õppeülesandeid kordama `toisess `klassiss oli [poiss] `jälle `istuma jäänd Kuu; Sie `istub jo `kolmat `aastat ühes `klassis IisR; Tei poiss jähi jälle istuma Käi; Kui `koolis ei viisi õppi, sis tuleb `istuma jääda Tor; sie jäi `õhta `istuma ~ jäi `kińni [pärast tunde koolis] Kei; ei sua `eksamid `väĺla, jäi `istuma teisest `aastast Kad; ta jäi `istma [samasse klassi] Krl f. (mune) hauduma kas one mõni kana `isman Kod; kolm nädälit piap kana munade pääl `istma Puh; pańni kana `istma Se; Kui noorõ kuuga kana istma panõt, saavaʔ kikkaʔ Lut g. vanatüdrukuks jääma Ku tüdrek mehele ei saa, sis üeldase, et jääb `istuma Tor
3. istumist meenutavas asendis olema (elututest objektidest) a. asuma, paiknema; (omale kohale) kinnituma `Istub `mustass `auguss, odad `väljä on päält punane, `leikad `katki on siest `valge = redis; `Kaare puu pidi `istuma tihejästi `vasta `paadi siess `puolist `lauda; `Istub `nindagu tädi süles (öeld, kui mingi asi sobib omale kohale) Kuu; `riisusimma `einad `ninda kahep̀uold kokku - - sene `riaga `läksima `alle, taga ku titted `saadud puha `istusivad; ku oli kaks ehk kolm [linaseemne] `purna, siis `istusivad `niigu mehed rias VNg; `Istub ku sadul sea seljas (ei sobi üldse) IisR; [õllenõus] paks `valge juuk, käim on ta ära `klaarind, siis ta sönna ala `istund (settinud) Jäm; `Valjala istub `Pöide `körvas Kaa; murispuu, kus paarid piäl istuvad Var; esimäsed rattad `tõusid üles [liiga taha tehtud koormal], tagass `ku̬u̬rem `lanksi maha, siis `ütlesid, joba `ku̬u̬rem issob Kod; [vesiveskil] Ennem kriimi kinni ei valatud, kui piĺl kindlalt `istuma jäi Trm; [pesemisel pandi] need (puunõud) põhjuli `istuma Äks; kos kiiss istup (asub) Ran b. vees asetsema või ujuma (laev); (põhjas) kinni olema, (põhja) kinni jääma `Lieted-`potskad ott vett täüs - - `istusid `ninda mere`pohjass kui `vergudki; `Julla `istus juo sügävämäl [vees] Kuu; `istub `keula `alle pitte (laev ujub, vöör madalamal kui ahter); sie `laiva `istu sügavas (ujub sügavalt vees); `laiva `istu `kümme `jalga maas ~ vies VNg; lae istub `kuivas; lae istub siis pailu maha kui täda laaditasse Khk; Ta (paat) istub nii madalalt vees Pöi; meremees `vaatab kuda paat istub Rid; laev istub, ta on tormist ranna `ääre liiva `sisse surutud Var; mitu `jalga [laev] laadungiga istub Hää; laev jäi `istuma (põhja kinni) Ris; sul om vene nii ku paŕv, istup ku pada vi̬i̬n; kiilukastist om nätä, ku sügävält ta (veesõiduk) sehen istup Ran; laiv istuss põrhõld kivi otsan Har c. (leotatud linapeosid, viljavihke, turbapätse) püsti kuivama panema mõni paneb `istuma [lina] pihud Lüg; linad olid `istumas Rid; piu `võetasse alt `lahti ja lüiasse `topsti `isma; siis `löödi piu `lahti ja istutedi maha; [turba] mättäd pannasse [kahekaupa] `istma. mättäd `istvad Vig; [lattidest suve]köögi `moodi või sedasi pannakse linad `istuma Pai; [oasarral] lat́id `pańdi `õkste `piale, ja `sinna vihud `piale `istuma Trm; kui [linad] oĺlid kõvas liust jäänd siis `istust nad `rohkem väĺlal SJn d. (kuu või päikese asendist) ku `päike vi̬i̬`pinda istub, siis on kell kaksteist Hää; kuu istub `õhtust (tõuseb hilja pärast täiskuud) Pee; kui kuu istub (on poolpüsti), siss tähendeb `aigust ja sula Hel; kuu luvvass `istuh (on loomise ajal vähe kallakil) Se e. kuskil olemas või juurdunud olema pää valutass, ma ei tijäʔ mis tallõ `sisse om `istnuʔ Kan; mul om nii suur valu, et turja pääl nigu istuss Krl
4. sobima, passima `istub iast nagu valatud (valmisrõivast) Jõh; Seike istumise amet äi istu mulle mette üks pörm; See asi äi istu (pole õige), sii oo midagi keereldi; Uks istub täitsa tipp-topp Kaa; Sa maitsed ühte ja teist, toit ikka öieti äi istu Pha; sene rätsepa tehet asjad `istuvad küll Käi; rätsep `voatas ja `proovis, kudas pintsak istub Kos; tomat minule ei `istund (maitsenud) VMr; Mõ̭nõlõ poisilõ istuss taa piḱk hiuss periss `häste Rõu
iugune iugu|ne g -tse Hls Krk sogane, kaljarabaga koos ku kava `aiga är joonu [kaljaraba uuendamata, siis kaljaastja] lääb nagu iugutsess, `iuku tule `õĺgi si̬i̬st Hls; iugutse õle [kaljaastjas] virutide `puhtess puha Krk Vrd iugane
iuk1 iuk Emm, g iuga Khk(jiu-; g hv jiua) Rei, iugi Rei, iugu Rei Hls Krk, p `iuka Kod Rõn, `iuku Vil; hiuk g hiuga Phl, `hiugi Kuu; ill `iuku SJn
1. kleepiv või veniv aine; sade, (vedeliku)pära; soga, kõnts, lima nii `peenised jahud – tainas kut jiuk oleks olad; kut `jiuka jooseb tagand `välja (vedelast roojast); kui lumi vihmata sulab, siis jääb maa `pεεle suur `valge jiuga ~ jiua kord; mahlal on nii pailu `jiuka [sees]; mere muda mis `seoke löri, lima saab iugaks kutsutud Khk; Tuhlikeedu vesi läind nii paksuks kut iuk Emm; Pudru `kardulid peab `trampima tuliseld, muidu lähvad iugiks; Akende `kleepimiseks - - möni külm keedet `kardul trambidi laua tüki pääl iugiks; Ölut oli `otsas, iuk ainuld venis ölleriistast `välja Rei; kalja hiuk Phl; [järv] ajab `iuka `väĺjä Kod; jahud on peeniksed, [õlleraba] lähäb `iuku SJn; taaŕ om iugun, ku taaŕ vanas läit́s - - võta taari raba ja iuk ärä Hls; vahel on lohk kuivass jäänu, küben `iuku om vi̬i̬l sehen. libeve iuk; [kaljaastjas] iugutse õle virutide `puhtess puha, et iva iuk läit́s `vällä puha; peenikse iuguge `kinni joosnu, [taar] ei `nõrgu änäp Krk; taari iuk Rõn Vrd iuhka, juuk1
2. (tera) tuum nüüd om `veskil är tett, iuk ike, viĺla iuk, periss viĺla `iuku sööve Hls
iva iva R hv S, L K I Hls Krk Võn Kam San; n, g iba Kul Mär Vig(ibä) Kse Vän HaLä Tür; ivä Kod KJn Vil M T; pl ived Kuu
1. tera a. viljatera; kõrreliste seemnetera Moni oli pand `leivä `taiginalle `sotkies ivi `hulka; iva on `lendävä nogass (usinus annab leiba) Kuu; kana nokkib ivad maast `välla Lüg; Kaer `tuores viel, iva `alles `piimal IisR; Aidast `vilja `tuues ikka iva kukkus moha Pöi; tööd oli küll `eńni kui ibad akkasid `paistma. [nüüd] masin tuleb põllale [vilja koristama], kohe iba paestab Kul; kue‿ma selle koha `võt́sin, siis mol ei olnd iba otseti maas (vilja külvatud) Mär; mitte üks iva röömike mul ei ole kodus änam Saa; Kui ibad piast `väĺla `kargavad [mütsi sisse löömisel], siis võid akata rukist `lõikama Kei; vahest läks prügisi koa tuulatud ibide `peale Juu; karu kaeral on oma ivad sies ka VMr; tuŋŋalpiad `jälle on odral, kui näpuga [odra]iva katsu, lähäb purust Kad; lakaga kaeral on ivad ühel puol; maa kaeral on `piened ivad Sim; kivi om iväde sehen Nõo || tungaltera `mustad ived Kuu; `tungal tera ivi oli rukkiste `ulgas Hlj; ise siest lahk `valged, nied `mustad ivad Lüg; mõni kord on rukiste ulgas paĺlu `musti ivi Sim b. kaunviljade seemnetera kaanad küĺles ja ivad sies [hernel] Amb; nuorest piast, kui põle [türgi ubadel] ivasid sies, kiedeti [kaunu] JJn; kui `ernel viel ivi sies põle, siis on lestad. kui `lestadelle ivad `sisse kasavad, siis on kaanad ~ kaunad; oa ivad Sim c. muude taimede seemnetera; terataoline asi või moodustis elav õbe, `niskesed ivad Lüg; virtsi ibad pannaks kalade peal; pöle `mullu sui näin mena maasika iba; öbe kröllid, ibade `viisi lükiti neid Ris; mul oli ivasi, `pipra ivasi; nää, selles mustas `sõstras on ivasid (marju) JJn; ivad on ike [püssirohul] VMr; sinepiiva VJg; ańd nõnnagu `ingveri iva (väga vähe) Kod; kihud on nii pisikesed nigu ivad Lai; sońn on einamaal, veike ümmargune iva Plt
2. tera tuum; vilja toiteväärtus iva oĺli kõva, õlu tuĺli raanist nagu vahutas; kõssakudel iva ei ole Saa; `ernel ja ual on iva paĺlu, see on kõigest viĺjast ette; anna loomale iva, küll ta siis ramusast lääb Trm; [taarileib] lastass är ligude, nõnda et si̬i̬ iva väŕk `vällä tule Hls; terä akkass kasume, iva om sehen joba Krk; katõtahilitsel [odral] om jämedä terä, noil om `rohkemb ivä sehen; `veskin kooritass nisu ärä, jääp paĺlass ivä; kaarajahu om ütsindä `väega vesine, kaaral ei ole jo iväd säl paĺlu Nõo; iva tulõp [linnase] koordõ seest `vällä Võn
3. teraviljasaadus a. jahu kaks kamalutäit ikki `pańti pangi pääl seda iva `raami [koeratoidule]; ivale tuleb kardulid ligi panna, siss lähab iva vähem, ega `paĺla ivaga saa `looma `sü̬ü̬ta Saa; vaja iva `anda eläjille Kod; rokk tetti kaara iväst Trv; iugutse õle virutide `puhtess puha [kaljaastjas], et iva iuk läit́s `vällä puha Krk; `siale anna puhast ivä ja, `kartuld ja `lõssi Puh; ivä (rukkijahu) raputedi `nahkule `pääle, ja `panti apatusi Nõo; kellele ivva `ańti, tollel (loomal) oĺl väkev sitt kah Kam; [pärast võõrutamist anti põrsastele] Edimält paĺlast lehmä`piimä ja perän ivä kah sekkä Rõn b. jahujook, -rokk loomade ivä – tuulalutse terä ja `sõkla ärä jahvatedu [vee sees]; iväge joodet vasik Hel; mõni ju̬u̬t́ `vaśka viienädälisess, siss nakati ivä `anma Nõo || jahusade, juuk paksem ivä, mis `põhja jäeb, on peru KJn; ku taaŕ `kinni jääss ei joose, siss om paĺlu ivä sihen Trv; ku õlu är om tett, sis jooseb alt `valged ivage Hls; egän `tu̬u̬brin ja egän tünnin om ivä põhjan [jahurokast] Nõo c. van uhmris tambitud odratera; tang, kruup ilma ivate kapuste, neil es panna `tange `sisse Krk; jüripäeväss keedeti äräminejile ilma iväte `kapstit; Üt́s ivä `uikass tõist (liigvedelast supist) Hel; vanast tetti ilma ivätä `putru, `kartuli `putru Nõo
4. toit, toidupala; kerge eine, oode miä‿n ole tänä vel `ühte iva `amba `pääle pand (söönud) Vai; Ole ma täna viel iva suhu saand IisR; Oli `aegu kus pole `mütmel päeval iva `amba `alla soand Pöi; ma `võt́si natuke iva Hää; [haige] ei võta iva `röömigi Saa; rahvass tahave iva, `õhtu oodakud; nüüd ku kolm `kõrdi süvväss ommokune sü̬ü̬ḱ om iva Hls; ommuku `anti iva enne `ruugos̀ti; Söö iva ärä sis kägu ei petä ärä; kellä kuvve aig tuuvvass `mõtsa võileib või lihaleib, ivass `mõtsa Krk; nii `aige et ei võta joba mitu `päevä enämb ivä `marja suhu; tulge `sü̬ü̬mä, `kaege kah ivä ärä Hel; ja ma olli ilma ivätä terve päiv; vanast üteldi peräst `sü̬ü̬ki et, laseme ivä `luie `sisse Ran; miä ei ole `katsa `päivä ivä `iukugi saanu; ma‿i ole `täämbä vi̬i̬l ivä `raasu suhu pannu; miä ei ole `täämbä vi̬i̬l ivä ei `marja saanu (täiesti söömata) Nõo; Siss toda (kaera- ja hernejahu segu) `ańti tü̬ü̬ `aigu obestele, et siss om kõva ivä Rõn; ma võta iks vähä iva [varahommikul] San
5. väike osa, kübe, raas `Ennemb saab kivest `kildu ku `ihnusald iva Kuu; ei `andand ivagi Vai; vöid pole mette iva kodu Khk; pole saand täna toidu ivagi `amba `alla Mär; naene ei õlema suanud võid ivagi; and (andis) nõnnagu lidveiva selle liistu [leiba, õuna]; ei mõessa lugeda üks iva Kod; pühitasse et iva `tolmu ei jää [ahjupõrandale] Pal; ivagi `eina ei saa kätte [vihma pärast]; leib on terve ma ei ole sealt küĺlest ivagi lõegand; `ühte ivä ei sua `tehtud KJn; võtame paar ivä (sööme veidi) Hel || natuke, pisut; (eitavas lauses) mitte sugugi, üldse mitte `aega tämä ei viida ivagi; ei lahe iva ust `lahti Kod; kaks `tuńdi oli `lõune `aega, siis sai ka iva ivake puhata Lai; see (reuma) ei kannata `külma iva Plt; `oĺli ivä ärä KJn; ilust naa ivaki ei elä Hls; tal ei oole aru mitte ivaki pähän Krk
6. terav ots a. oherdi või vindla teravik – Vig Vän spor Ha , MMg uherdi iba Vig; oherdi iba `lõikab puud Nis; Oherdil oli ia õhuke iba Kei; oherdi iva van ~ ots; oherdil ja `vindlal lähvad vahest ivad otsast ää JMd; [oherdil] `üitakse iba se õõnes koht, kuhu puru `sisse läheb Tür b. terav konksuke, kida Öŋŋeivad on muist küljest ära läind Jäm; `västrä ivä ~ kisa Võn
7. `siuke iba (püstloodis kasvav) oks - - `siuke old ea `västre vaŕs Vän; `iidlase iba, `soarlase saba ja `mustlase muńn läks `tartlase taha Kei
Vrd jüvä
jabrutama jabrut|ama Saa, -eme Hls Krk
1. lobama, segast juttu rääkima; keerutama (jutust), kaksiti kõnelema Jabrutab joonust pääst Saa; `ütle `õigest `vällä, mis sa jabrutet Hls; mõni jabruts oma jutuge, aap segäst juttu Krk || kahevahel olema, kõhklema – Hls
2. lohakalt, püsimatult töötama, püsimatu olema, edasi-tagasi jooksma; jandama, mässama, hullama ti̬i̬ ärä üit́s tü̬ü̬, mis ti̬i̬d, mis sedä viisi jabrutet Hls, looma jabrutev puha, na üte kotuse pääl ei kurda Krk || (tormisest ilmast) ta jabruts nõnda et Hls
-jalgne -`jalg|ne g -`jalkse spor R, eP(`jälg- Hi) Hls Hel T(- Nõo San) V(-), -`jalga|ne g -se R, -`jalgene Trv, -`jalgi|ne g -se Kuu Krk/g -tse/, -`jalgin Pst Krk
1. [nii ja nii mitme] jalaga; [nii- ja niisuguste] jalgadega `kolme `jalgane `järgü Vai; Kolme jalgne kurat, raud `ambad suus (= okk) Pöi; see oli küll kahe`jalgne rebane, kis need kanad viis Ris; puujalgne sańt KJn; suĺglooma om puha kate`jalgise Krk
2. [nii ja nii mitu] jalga [pikk] `kuuve `jalgane süld, kuus `jalga igä tahu Lüg
Vrd -jalaline, -jalane3, -jalglõnõ
jamaline a < jama1 kana munadel jamase sehen, olliv puha jamalise Krk
jamps jamps Khk Rei L HJn Trm Lai Plt KJn; jaḿps Hää M TLä Krl/g jambsi/ Har, g jam(p)si; jam|ss g -si Kos; jämps g jäm(p)si Vll Pöi Muh Emm Rei Kul Juu; n, g `jampsi Vai
1. mõttetus, rumalus; tühi, mõttetu jutt v tegu, veidrus mis `jämpsi sa ilmast-`ilma ajad Vll; ää aa `jamssi suust `väĺlä Kos; ta ei olõ muud ku paĺlass jaḿps Krl
2. nõdrameelne, segane; mõttetu [jutt] älä nüid aja `jampsi juttu Vai; jamps tee (eksitee) Mar; ära aja `niukest jamsi juttu Mär; ta oo päris jamps Kse; `mõistus lähäb jampsis Var; ära aja jamps juttu HJn; kas sa oled peast jamps Plt; jamps inime KJn; esä sõsare lätsiv kiḱk puha jampsiss Krk; tu̬u̬ [inimene] om nigu igävene jaḿps, tollega ka mõni saab `asju `aada Nõo
Vrd jamp
jatk jatk g jatku Var Tõs Khn PJg Saa Trm Kod KJn, g `jatku Kuu Hlj, jatko Mar; n `jatko Vai; jakk g jaku Vän Hää Saa MMg Äks Ksi VlPõ eL(g jako VId, p d́akku Lei)
1. lisa, pikendus a. jätk; kulunu asemele pandav uus tükk Jumala jatk on `suuremb kui and Kuu; see ea küll selle juto jatkoks Mar; Lambi tah́t lühüke, panõ jatk `otsa Khn; siis `pantse [venel] toho kuar, piäb metsäss `vaĺtsama, sellel `jatku ei õle Kod; rooma jaku tetti kanepidest; vana vikadi suladide kokku, säält tetti `kirve jakk Krk; [veskil] siivad `panti päävõlli otsa `küĺge, enne kaits siiva jakku võlli otsast läbi, jakude `küĺge siivad; [adraninale] `pańti jakku kah, `oĺli alumane mõhn ärä kulunu, es saa jakku `panna, siss `pańti `vastne nõna Ran; paĺgi jakk Rõn; kabõl om jakk jaku takah Se || fig lei jutul jaku `sisse (katkestas jutu) Har b. endisaegne naistesärgi takusest riidest alaosa naesed kańnid jatkuga `säŕka Kod; `paklasest lõngast oli jakuda Trv; amme jakk; `pakline jakk, linane piht; jakuge ame Krk; neli küünärd `anti `amme jaoss `pihta, neli küüńärd `anti jakku Puh; kui `risti `rõivast ütest `pańti jakk, sõ̭ss `pańti iks ette ummõluss, et muido nii halb maadaʔ; inämbest iks `pańti pikudõ jakk Kan; [särgi] keha tetti hammõ `rõivast, jakk `pańti palajõ `rõivast Har; särgi jatkul(e) särgiväel(e) jäänud nõnnagu `porken särgi jatkule; tüdrik õli särgi jatkul Kod Vrd jakus c. pookoks õõnap̀u jakk KJn; üte ossa `küĺge pandass magusa `uibu jakk, ja tõese ossa `küĺge pannass `apna `uibu jakk Nõo; mõ̭ni võtt jo sügüselt `uibujakkõ, nu̬u̬ hoietasõ `keĺdrin Har; ku̬u̬ `uibolõ panõt jaku `küĺge, sis ei olõ mõts`uibo Räp d. lisa, pikendus (mille lisamine teeb toidu, joogi jne jagusamaks) `Lainu leib on `kerraks suhu `panna, oma `tienitud jatk `juuress; Hobuse `nonnisi `pandi vanal ajal sia `süömise `hulka `tuhlie `jatkuks Kuu; piänikene agan jäe leeväjätkuss Kod; esigi juuress pannas kartul`putru, ütelts jahu jakuss; talu kottel tetti rokka suvel piimä jakuss Krk; Kõva suul söögi jakk Nõo; akan om armass leevä jakk, vesi om piḱk piimä jakk Kam; `kartul om üits suur viĺla jakk Ote; Nisu `kliie oĺliʔ, mõ̭ni pańd karaśki `sisse jahulõ jakus Urv; pini olõvat leeväjakk, kaśs piimä jakk Se; tutu-lutu! tuhk tubagu jakk, akań leebä jakk, sõkõĺ `suurma jakk Lut2. a. liikumist võimaldav ühenduskoht, liiges (näit pahkluu, ranne, sõrmenukk jne) sõrme jakud Äks; jalg `oĺli `liikmest ärä lännu, vai jakust; käe säĺg om siin pääl, sõrme końdist jakuni; kos [sõrme] kondi kokku käevä, nu̬u̬ om jaku kotusse Ran; jakku tagasi `murdma (nihestatud liigest paigaldama) Nõo; Varba jakk Võn; jakke `sisse lü̬ü̬ kidsi Ote; jala jakk (pahkluu) Krl; `leie küünärpesä `kat́skiss ja käe jakust `vällä. `tuhtre kääńd siss käe jakust tagasi; jalalihe jaku końdiʔ (murdeomasem luu) tanhsa·man omma jalalihe pääl; mul om tanh puusa jaku sisen `haigõ Har; põlvõ jakk; hõrgatsimmi jakk – kabja ja `väikeste `sõrgu vahel Rõu; sul um käsi ola jakust ärä˽jõmmõldunnuʔ Plv; labajala jakk ~ końt (pahkluu); kidsi om käe sisen, jakk rogisess Räp; jaku kottalõ lü̬ü̬ elläi – tu elläi om sääne kui hiuss, `paistõdass üless käsi Se b. (sõrme, selgroo jne) lüli seĺjäluu on jatkudess kokko pandud; seĺjäluu jatkud Kod; sellä jaku tunda puha Hls; sälgruu jakuʔ Kan; päkäjakk (pöidla esimene lüli); mul om ka sõŕm üte jaku osa lühemb, see sõrmõ jaku kaksaśs lina`jauhmise maśsin mahaʔ. nõ̭navahõjakk (s.t nina selg) om nii halusass lännüʔ et ei saa nõ̭na toristaʔ Har || (keskmise) sõrme lüli(d) pikkusmõõduna Vanaśt mõõdõte sukasi̬i̬rt sõrmõ jakkaga, sõrmõ jakko kut́siva kukõrusõs Räp; kuustõisskümme jakku saa künnärpää Lut c. (keti)lüli Ket́t on jaku kaupa kokku pantu Nõo; keti jakk taht parandõdaʔ Kan d. (kõrrelise) sõlm; sõlmevahe (hv) õter `este kasvab jatkun ja lülin. tämäl one nagu jatkud Kod; kui sa nu̬u̬ anuma`mõskmise osja `pääle jüri`päivä korjassit, siss lähvä jakust `väĺlä Nõo; ku [vili] tõist jakku aa, ja pääd nakass `vällä `aama, siss om püt́skun Ote; rüäl om jo mitu jakku. jaku mant aja `vällä lehe Se; jumalannõʔ `kaśvi ärʔ perämädseni jakuni; edimädseni jakuni oĺl orass, viiedä jaku man pää Lut || fig (jutu sisukusest, tuumakusest) ei ole jutul jakku ega sõnal `sõlme, muud ku `lärtäss pähle Krk; keŕgätsi sõnal ei ole `sõlme ega jutul jakku Ran; kui sõ̭nal ei olõʔ jakko vai `sõlmõ, sõ̭ss ei saaʔ arvõndaʔ Se || Oma `jatkust tagasi ei `anna Kuu3. a. (piiratud) osa, jagu, hulk; järk Pöia jakk, iga jaku `sisse käib kaks kodarast SJn; Vana taredel olli `kamrejaku ette `ü̬ü̬ruse läve ala kivedest väha `kõrgemp jakk tett, si̬i̬ õigati `muĺdres Hls; `kõrgep jakk kirigun om `altar; ega [loomamagu] periss silev ei‿joole. songa om tal ja jaku Krk; (ta) tõi üte jaku `saia kah; Jakke kaupa panti rasu [tünni] ja jälle vajotedi Nõo; rõuk tet́ti jaku `kaupa. noid jakkõ päält es näe, kui talvõl [põhku] `võtset, siss sait aru, kos jaku vahe Kam; `võetas linnu näpuga `kolkma kõrvalt siĺmnäölt kõrraga ni˽paĺlu, et katõst jakust kokku tetäʔ parass kapl `tsu̬u̬gõ `perrä aiaʔ; võta˽sa˽mullõ lina jakkõ, ma˽tii tsuua kabluss; Hainamaa jakk Har; pövvä jakk; kos [rattapöial] viis jakku, tol om muidogi egä jaku pääl pulk Räp; katõjakuga tarõ: edejakk, tagajakk; ar `neihhi jakka (tubadesse) `lasku‿iʔ Se || esimine jakk teri oĺlid `jämmed, ni̬i̬d `pańti `si̬i̬mles, teine jakk `pańti oma söögis Saa; igä talu kari käis isi jakkus; igä soŕt oĺli isi jakkus. nisu isi, kaarad isi Kõp; `mitmadõ jakku ta maśsin terä˽soŕt? Har || kateld jakuld `panti `röäda [parsile] Trv; obese katelt jakult ehen, üits aisun, tõine `ti̬i̬slen Krk; mõnel `oĺli jälle trihisit `paĺlu, mõne viielt jakult trihi `pantu Nõo; katõlt jakult (kahes reas pead vastakuti) `maat́i Se || kangakäärimisel] jakk om neländik `saina, üt́s tulbavaheʔ; sainah om neĺli jakku, a noid õks õi `loetaʔ, `loetas `sainu Se b. (ebamäärane) osa, jagu, hulk mõni jakk sedäsi kõneleve; mõni jakk `latsi ei `kakle, nosiv pähle iĺläksi Krk c. teat (piiratud) aeg, periood, ajavahemik mina üks jakk `aega `oĺlin `lossis `aknid, `uksi ja põrandid pesemas SJn; ma põle sui jakus kõdägi teend Vil; vana `oĺli `kolme jakku kohtumiis ja vallavanem; ammatimehi üitsjakk `aiga roonut `ti̬i̬ńme es `võete Pst; ta olli kevädise jakuge [leeris]; selle jakuge (sel korral), ku ma kive `koŕgamen olli, löüsi selle kivi; üte jaku `aiga olli sääl, mitu nädält; mea‿s `peĺgä ütte jakku (üksvahe, kord) mitti Krk
4. sort, liik, tõug üit́s jakk kanu õigati kuĺukana, pää olli punase ja kaal paĺlas, nagu esäse kuĺu Hls; üit́s jakk om madale silmä. `väege pilukil ni̬i̬ silmä; osja kasvav vi̬i̬ pääl, lohun. tõine jakk kasvav palu pääl; mõni jakk [sigu] siginev `äste Krk
5. piisavus, jaguvus; tulu, kasu, kordaminek, edu ku sa üle läve annat, siss annat tulu ja jaku ärä; et leväl `rohkep jakku oless, siss jäet aganit teräde sekkä Krk; viĺlä tegemise `aigu om tuulispää `kõńman. võtap viĺlä jaku ärä Puh; täl es ole midägi jakku – katte ku vesi sõglast Nõo; ku jummaĺ jakku pääle˽pand, sõ̭s iks jakkuss tinavu röist Krl; Es taal rahal jakku olõ õiʔ Rõu; Ku˽terveh leevä pät́s alostõti ja ed́imäne käärd lõõgate, sõ̭ss tet́te lõõgatolõ leeväle riśt pääle, et leeväl jakko olõsseʔ Räp; inne pääva minengot leib piät är alostamma, mud́u olõ õi leeväl jakko; elol om ku jako alt ar `võtnuʔ, kuna üt́s hädä, kuna tõõńõ hädä Se || õnnistus olõ‿i·ʔ jumala jakku taah taloh kaʔ Lut || täl ei ole jakku (s.t ta on vaene) Nõo || (tervitus sõnades, eriti soov sööjale) `Jatku `toidule Kuu; mõni `ütleb [sööjatele] `jatku jumalaviĺjäle Kod; jakku `võile Ksi; `Jõudu-jakku, langa lahe˛ess, sõlmõ sile˛ess, vidü koess (öeldi kangavedajale) Urv; jutulõ jakku Krl; mõ̭ni `ütless et: jakku jummaĺ, tõõnõ `ütless `vasta et: jakku vaia, a inämbüsi üldäss iks: `sü̬ü̬jille jakku Rõu; [sööjatele] ääd d́akku Lei; jatku leival(e) ~ leiba jätku soovima, sööjaid tervitama `Jatku leväle Khn; jakku leival Kõp; andass leväl jakku: tere ja jakka `leibä Krk; jakku leeväle ~ hum jakku ammastele Kam; ku `johtusit söögi ajal, siss `andsõt jakku `leibä San; Ku `sü̬ü̬mise `aigo `tarrõ tuĺl, sõ̭ss üteĺ: tere jakko leeväle; `võ̭õ̭ralõ üteĺde `vasta: jummaleh jakko vaja Räp
jooks jooks g jooksu spor Sa Hi KPõ (juo-, jua-; joksu, jokso Juu Kad Plt), I (ju̬u̬ks g juaksu Kod); juoks g `juoksu (`juokso, `juaksu) R (n `juoksu VNg Vai); jooks g joosu p `jooksu Khk ?Muh ?Emm Rid ?Kse Tor Hää/juuks/; joos g joosu Noa ?Han/ill `joosu/ Vig Koe/juos p juossu/; joosk g joosu p `joosku Khk Kär Mus Kaa L(g jooso Tõs, ill `joosu Aud; `juõsu Khn; ju̬u̬sk g joosu Hää) spor KLä(juosk Ris JMd; ill `joosu Plt); ju̬u̬sk g joosu, jooso KJn eL; ?n, g joosu ?Kaa Vll Pöi Emm LNg Mar/g jooso/ Kul Han PJg Hag/g juossu/ Ann Pai; p, ill `joosku Juu Kos Koe/`juosku/; in `jooskus Mär Mih/`ju̬u̬skus/ Juu; `joosus Pöi Muh
1. jooksmine `leikas `juoksu; ädä ajab `ärjägi `juoksu; `kerge `juoksoga obone Lüg; `lasko jänis `juokso pääld maha Vai; vana obu tasa jooseb, tasast `joosku teeb Khk; ma tuli metsast ühe joosuga Kär; `Mõisas oli kell, missega pere `sööma `löödi - - siis olid `joosus kõik Pöi; ma pool `jooksu `laski `ikka (käisin pooljoostes) Muh; Tuli suure joosuga Emm; Teispere noorik oo viks inimene, ikka toimitab pooljoosul Han; noored oo ika `lindus, `ju̬u̬skus Mih; väikse juossuga obune Hag; kukkus jooksu piält maha; `pistis `jooksu nõnna kui jalad `kańtsid Juu; kits tema on lühikese juoksuga. kui lumel kuor on pial, siis ei juokse tema mitte kuhugi KuuK; isa akkas joosuga `joosma, et [hunt] läheb obuse kallale Ann; juoksust (jooksu pealt) `laśti maha VJg; obesed saivad jooksu oo `sisse Trm; mõni kaarutas `einu, kõik käind poole jooksuga; läks `jooksu jalu Lai; obene laseb täit `juusku KJn; ni̬i̬ esi lõbuperäst jooseve, ega neil tarvilist `ju̬u̬sku ei oole Krk; `pernane tulep joosoga TMr; kaŕjapoiśs teḱk hää joosu eläjeidega; is saa ma sukugi oṕpiʔ, oĺli kõ̭iḱ ajastaig joosu pääl Har; hopõń om tävveh joosuh Se || pagemine, põgenemine on `tienistusest `juoksus Lüg; näväd tulivad tedä `kinni võttama ja tämä sai `neie kääst `juokso IisR; kis `jooskus olid, said varjatud Mär; se oli `jooskus, oli `metsäs, rõugu all oli magand Juu; egä ma jäness en õle et, `ju̬u̬ksu paan Kod || joosu pääle [minema] (ehale, tüdrukute poole) Vas || Tal on lõuad vaba jooksuga (pealetükkivalt jutukas) TMr
2. ind, paarituskihk (loomadel) siad nie `enne `aastat ei lähe `juoksu Lüg; lehm om joosu pääl San 3. a. voolamine; vool jalg akkas verd `juoksu Lüg; ku [mahla] `juokso`aiga on `müöda, siis akka [kask] `oksendamma Vai; tasase joosuga jögi Khk; vee joosu aeg Mar; `Vihterpalu jõel on ika üsna tugev jooks Ris; käreda joosuga jõgi Plt; su̬u̬ pääl omma `säädse˽soodiʔ, keväjelt vi̬i̬joosuga om `kaibunuʔ Har || veesoon vee joosk ja sihuke loigem maa Aud || (viinaajamisel) vahest tuli kolm `ämbri täit sedä esimist. sie õli esimine juoks Lüg || `räästa jooks (vee tilkumise koht katuseräästal) Jäm b. merehoovus `ankrud on rivi `otsides, `muidu `juoksu vieb [võrgud] menemä VNg; `vergod tulo `luvva `alle `juoksu, `vastu `juoksu ei saa `löiä Vai; kui rahud kärisevad, siis `eetesse: meri `louna joosu vöttand. `louna joosk väab vörgud kogu; lääne joosk; pöhja joosk; lεhed sa vörgele, kohe katsud `joosku, on ta `kange vöi nöder, siis sa tεεd lasta Khk; ajo püid, vörgud `pandi paadi `järge ja jooks viis keige paadiga edasi Pha; kus talvel joosk jää ää sööb, `sõnna tuleb `lahvandis Rid; köis lähäb vie juoksu järel `alla vuod HMd c. laeva kiiluvesi laival jääb joosk taa `keerma Khk Vrd joosõng
4. (mitmesugustest muudest liikumistest v liikvelolekutest) Kala juoks (kala liikumise suund) Kuu; senel on `liikmi `tiiskus. akkas kõhe `sääridest `juoksu Lüg; ajavad kala `juoksu, `võrku `kinni Trm || (sõidukitest) `kerge `juoksuga `vanker Lüg; see regi oo nõnna teist `jooksu `tehtud et (st jookseb kiiva) Muh || (tuuliku töötamisest) täna o `veski joosu päe Muh; [tuuliku] puri laristab pial joosuga, ku tiivad pailu keerud oo Var; altjoosuge `veske (liigub ainult alumine veskikivi); meil om tuuliku puha päält joosuge Krk || noʔ `lü̬ü̬d́i vastanõ raha, tu̬u̬d ei olõ vi̬i̬l joosu pääle pant Har
5. ree- v saanijalase kõveraks painutatud esiosa ree jooks, jooksud; kena saanijooksuga regi Jäm; `körge ~ järsu joosuga jalas; üks regi äkilise joosuga, teine pikalise joosuga Khk; sandi joosuga regi `öötse, kui joosk `eesti maad äi aka `rüistama Mus; ree kärts, see oli nisuke kõber puutükk, `pańdi jalasele abiks, et joosk ei kulu Kei
6. korraga käärpuudele jooksev lõngasalk (hrl 4–12 lõimelõnga), mille kaupa kangas ka rehasse pannakse [käärpuudel] Kui `juoksu`korras oli `paĺju `lõimi, pidi `paĺju `veikesi kehasi olema IisR; all oo `muudku jooksud. tugeva nööriga peab sidoma, muedu lähäb lees`vällä ja jooksud segämesi Mar; kaheksa `lõnga `jooksos ja kui `rohkem kerädega keärid, on `rohkem `lõngu `jooksos; jooksod pannakse rehä `pulke vahele, pane kahed jooksod ehk kuda `lõngu on Juu; kangas tuli lugeda sedasi `jooskude `kaupa [et teada saada laiust] Tür || (kindakirjast) kahed joosud oo `õiged (väänilise kirja puhul eri lõngadega kootud mustrikord) Kse
7. linamasina väikese võlli telje otsas olev plokk ülebel oli kaks `väikest `võlli, joosud olid tapidega kinni `pandud; teinep̀ol `otsas teine joos. joosu lauast lähäb võĺl läbi; joosud `tõusvad võlliga tükkis; j. kergitäväd sedä `lauda ülesse, kus võĺl seess oo; j. `preśvad vähämid `võĺla suure võlli soone `sisse Vig
8. kord viltusi v rõhtsaid latte aial ühejooksuga ähk alumise jooksuga aid; ülemise jooksuga aid Ans; möni kord tehasse `ilma `vitsteta joosk [hirsaiale] risteti teivastega; möni teeb kahe joosuga iŕssaja; `peelmine joosk ning alumine joosk Khk; kahe joosuga ajal on kaks `joosku ükstese pääl Kär
9. vankritäis [rattaid] `Riigas sai `vu̬u̬ris `käitu, teine ju̬u̬sk [rattaid] `oĺli ligi, et ti̬i̬ pääl ei jää Hää; mitu ratast sa laadalt ostit? - mea osti `terve joosu; mea taass ütte `ju̬u̬sku rattit `osta Krk
Vrd joost
jooksik jooksi|k g -ku Jäm/-gu/ Vll Pöi Hi(-gu), Mär K(juo-, jua-, joksi|k Amb Kad); juaksi|k g -ku, -ke Kod; `juoksi|k g -ku, -gu R(n -ku VNg, n -ko g -go Vai); joosi|k g -ku Khk/-gu/ L Ris/`joosik/ Hag Plt/josi|k/ KJn eL(joossi|k Puh; g -gu Krk VLä Lei/n duoži|k/, -kõ, -gõ VId, --ka Se)
1. s, a hulgus; püsimatu, ümberhulkuv, sageli teenistuskohta vahetav (inimene) tama ei `kesta `kuskil, tama on üks `juoksiko `poisika`ine Vai; joosik inimene, p‿teeni `kuskil vagusi Khk; lehem akab juaksikess minemä Kod; ega ta mõni jooksik ole, ta üks paigalene inimene Plt; si̬i̬ om üiśt karja joosik (loom, kes karja juures ei püsi) Hel; `ümmer ilma joosik San; ta om ku vana joosik, iks käü ütest `tõistõ Kan; joosik ei piä kotust `kińni Krl; ta om jo ilma joosik, kas ta mõ̭ni inemine om Har; Taa (lehm) um vana hulgus ja joosik, taad kaŕada vai `säitsme mehega Rõu; joosik om tu̬u̬, kes hulk ütelt kottalt `tõistõ, `tõõśõ tü̬ü̬ mant tõõśõ mano Räp || väejooksik; põgenik Üks va jooksik oli, teab sõaväest ää `kargand või kust ta tuli Pöi; sõaväe joosik, sõaväest ärä pagenu Krk Vrd joost
2. s, euf (mitmesugustest väikestest loomadest) kerstud olid `aitas, kaan `kińni, et joosikud või rot́id `sisse ei saa Lih; täna `öösi oli meil joosik mulla üles ajand Hag; juaksiked ajavad kot́id läbi Kod; joosikid om nüid jälle `sahvren Pst; täo om küll paĺlu joosikit, maa om puha läbi äet Hls; ümmert kaala keheles juśt ku joosiku oless ümmer kaala; joosikil är aet, mis `kinda ni̬i̬ om oida sul Krk; joosiku käävä söögi mano Võn; ta om joosikid täüs, nu̬u̬ om täie Ote; meil om paĺlu joosikõid, ni˽suuŕi, et kaśs ka ei `julgu nuid maha murdaʔ Har; š́ouʔ un `särtse `märste šisaligu, kutsutasõ d́uožikust Lei Vrd jooksja, jooskas, joski
3. s jooksva(haigus) vanal `Männikul on `juoksik, kääd `tursked nagu pakkud Jõh; kanermu `juua `juoksigo `vasta Vai Vrd jooksikuhaigus
4. a lahe, hästi peergu jooksev kole ia joksik puu, pierud muutku kukuvad Amb; Palamets (in) iad joksikud puud, sialt sai `ennegi pieru puid Kad; joosik puu, ei ole `oksi sehes KJn
5. a vett läbilaskev `juoksik riist Lüg; põhi peab `vinkles olema, mud́u tuleb nõu joosik Saa; `tõśtis jooksiku toobiga vett, kõik põrand oli märg Lai; si̬i̬ tege joosik `nõusit, ni̬i̬ nõu joosev Krk
6. jooksjahein – Krk
Vrd jooksja
jooksma `jooksma, `joosta (joosta) u hv SaId Hi K, Trm Lai; `juoks|ma, `juosta (juosta) Ris HaId ViK((juaks-, juassa HljK); da-inf `jooksta ?Rei ?Mär Lai, `juoksta Amb Sim; `ju̬u̬ksma, juassa Kod; `juokse|ma, `juossa R(-maie Lüg; `juakse- VNg Jõh; da-inf `juokseda Kuu VNg, `juassa Jõh); `joos|ma, joosta (`joosta) spor Ans Khk, SaId Muh Hi L (`juõs- Khn; `ju̬u̬s- Hää Saa) KLõ(`juos- Ris Hag ?Koe Sim; `ju̬u̬s- KJn) Äks Ksi; `joosk(e)ma, joosta SaLä Kaa/da-inf joośkeda/ Krj; `ju̬u̬sk|ma (juuśk-), `joosta(ʔ), joosta(ʔ) eL(-me M; da-inf `ju̬u̬s|ke Trv Ran[-]; `jooska, `d́uuskõʔ, `d́uuska Lei, `ju̬u̬skaʔ Lut); pr jookse- spor eP; `juokse (`juakse-) R; juokse- (juakse-) HaId ViK Trm Kod, jokse- spor Amb Pee ViK Trm Lai Plt; joose- S L(joosse- Kul Tor, juõsõ- Khn), HaLä(juose- Ris, juosse- Hag, joosse-, joose- Nis Rap) (juose- JMd JJn Koe), ? spor Sim Iis(juose-), eLI. intr, hv tr (inimestest ja loomadest)1. a. kiirete sammudega liikuma (kiiremini kui käies); ruttama; kihutama laps vadib `juokseda VNg; lasin `juoksemast `külge `luomale Lüg; nürgitseb tasa joosta Jäm; `lambad panid tulise `vaardiga `joosma Käi; loomad `joosvad rüsinäl `lauta; sipelgad `joosad Tõs; Must kaśs on vahelt läbi `ju̬u̬snu (s.t on tülis) Hää; läks mödä teed `joostes Juu; ega iir magaja suhu ei joose Ann; Obune `juoseb täit väge (ruttu) Koe; küll lapsed lülisivad `juosta Kad; lähäb pu̬u̬l-juasse Kod; tiolapsed on `mõisas `joosnud jala rehe; ööśsi `joosnuva rehe ära (on jalgsi terad viljast välja sõtkunud) Ksi; Eks isigi sai noorelt paĺlu `ju̬u̬stud Vil; õńn ku magajel kassil iiŕ ju̬u̬sk suhu Trv; ärä joosta sedäsi `nu̬u̬li mitte, `vaade enne ette, ärä joosta uisapäisa; karjalatse jooseve ennäst ärä, `rindealuse paistedet; `kerge jalage, pu̬u̬ĺ joostan lää periss Krk; siĺmist `müüdä `juuskma (tähelepanematult mööduma) Puh; neli `neitsit jooseva üle nurme, üits ei saa ütele `perrä, tõene tõist kätte (= ni̬i̬ om ratta, neli `sõ̭õ̭ri) Nõo; paŕemp põrss `persen ku perän ju̬u̬sk Krl; puĺl oĺl karja mant välläʔ `juuskõnu; śuul (siul) ei olõ `jalgu nätäʔ, a `siski kõvastõ ju̬u̬sk Har; Ju̬u̬sk jalaʔ alt ärʔ (s.t kukkus maha) Rõu; neli hobõst om taĺlin ja viiess ju̬u̬sk `ümbre taĺli = vardad sukakudumisel Räp; lasõ vaesõ mehe hobõsõl ka `joostaʔ (lase mul kõnelda) Se; galoppi, kiista, nelja, nörki, seatraavi, sörki, teldrit, traavi, traavlit, tuhatnelja, võidu, võitu, ülejala jooksma `traavi ei `joua `nindapali `juossa kui kaloppi; kui obune jänekse `muoti ülejala `viska, siis `üella, et `juokse `neĺja VNg; kerib `juossa, ega siis `traavi `juokse Lüg; pojat `juoksot `kiista Vai; obu jooseb üle jala (mitte liiga kiirelt) Jäm; obu jooseb `raavi, εt ta mette `nelja äi aja; obu `jooskes tuhat `nelja, üle jala aides; obu jooseb `sörka Khk; laseme obuse `sörki joosta Vll; obu jooseb `nellä, ülejala ehk `nellä; kui ta mud́u jooseb, siis jooseb `traavi; jooseb `nörki Mar; `raabi jooseb ja `neĺlä jooseb, see oo üks puhas Vig; va uńt võtab `sörki peal `juosta Ris; aga me obone `joosis `teldert täna Juu; se obene jokseb eest `neĺja ja tagast `traavi Trm; ku obene ilosass trahavi juakseb Kod; ku vene `roika olli, siis pitsiobese laseve kalop̀pi ja `keskel joosep `raavelt Krk; mia joosi enne obesege `võitu, nüid ei saa kukege Hel; ma lassi `sörki obesel joosta Puh; obene joosep `traavi, `lendäp nigu lind edesi; si̬i̬ puha jooseb `neĺlu Nõo; tsia`trahvi (väikeste sammudega mitte kiiresti) `ju̬u̬skma Ote; kasa noʔ hobõsõga `võiḱi jouat joostaʔ Har; hopõń juusk `traali Vas; kadalippu jooksma sõjaväeline peksukaristus 17.–19. saj inimesed `laśti kadalippu `juosta viel treegi aal JMd; soldatid juoksivad kadalippu üksteise järele VJg; läbi lipu `juuskma Vas || fig neid `lapsi `lastakse mud́u kadalippu `joosta, ei `panda `tööle Juu; kiili, kiini (~kiiniga) jooksma palavaga `luomad `juoksevad `kiili Jõe; lehmad jooksvad `kiili sabad `selgas `sirgus Emm; lehmad akkabad `kiilu `joosma Mih; joosed `kiili nagu veis saba `seĺges Juu; ku na sügüse poole karguteve, siss jooseve `kiimi Krk; eläjäʔ kiiniga `ju̬u̬skvaʔ kõvastõ Räp; `ju̬u̬skva `kiini, pagõhõsõ kaŕa mant Se || (ühendites) midagi ägedasti tegema, kallale tormama; fig ründama, sõimama `Juokseb `toise maha (upsakast inimesest) Kuu; põle kellegi `peale juosn oma `suuga Muh; loom `uhkab teist, jooseb saridega teise kallale Kse; oma sõnadega jooseb su `kandu `kińni Kei; sa joosed kohe teesele ninä `peäle raginaga Juu; vata mul viel `naakma`ńni niesukst, juokseb vanainimese näkku `kińni Sim; `joosos minu silmile (st hakkas sõimama) Plt; siĺmä pähen ku õlesööjäl, sü̬ü̬ss ärä inimese, joosess `seĺgä periss (vihasest inimesest); äkiline, ju̬u̬śk `tormi `seĺgä nõnda ku Krk; nii täl lätt süä tävvest, tä hot́ joosõsi `küĺge tõõsõlõ Se; tormi jooksma `tormi `juosti `linnale `pääle ja `võeti `vällä Lüg; nad `joosvad ühna `tormi (poodi ostma) Muh; mehed läksid `joosid kohe rinnaga `tormi `vaenlasele `vastu Tõs; obosed `juosvad `tormi edaja Ris; ette`vaatlik inimene `ilmaski ei jookse `tormi Plt; susi ju̬u̬śk tormihn pääle, haaŕd `lamba ja lät́s Rõu || fig kedagi endale püüdma; liiderdama midä sa `juoksed tämä järel, egä tämä sinuda ei võtta Lüg; ise täiś mies juakseb lipaka järälä VJg; tuleb seda iḱe äbist panna, et naesterahvas jookseb liiast `ümber meesterahvastega Pal; naise ja tüdruku joosive sõa aeal meeśtel perän ku sia kari Krk; va lita, kis `jooksva poisse `perra San; tel ju̬u̬sk õks kõrraga kat́s kolʔ miist takan Har b. pagema, põgenema See `kange poiss, see töö eest äi joose Pöi; ma `joosi eest ära, `joosi `nurka Emm; vangid `kargan vangimaeast ää, pann `joosma Tõs; pist `juosma nende käest Hag; olli ärä joosnu, är pagenu Krk; ku˽ma piniga lät́si, siss [lambad] `pańdi kõ̭iḱ pakku `ju̬u̬skma Har; peni ju̬u̬śk tuda sutt pakku; ma‿i olõss tihanu nõ̭nna ka `nõstaʔ, ma‿lõs häbüga `mõtsa joosnuʔ Rõu c. kiiresti kuskil käima v midagi tegema unestas rätte maha, `juokse tämäle järele Lüg; Teeb joostes see töö ää Khk; Jooska ta korra saadu taa loomi vaatma Kaa; mεne korra joostes toa `juure Muh; Mine korra juõstõs põllalõ ning tuõ mõni porgandi supissõ Khn; ja siss nad `juusid parsil üless Hää; mis sest kasu on, kui sa joksed kuue seitsme`teiskümne `aastaselt [mehele] Pee; Taavi joosep `lauta `kaema [lambaid] Puh; mi‿sa tõist joosutat, sa võid esi ka joosta Nõo; kõ̭iḱ joosiʔ `ümbreʔ, et illoś hopõn Vas; Mi̬i̬s krat́se vi̬i̬l kõrvatagost ja juuśk moro pääle `vällä `kaema, et vaśt naaśõ kätte saa Räp d. sageli kuskil käima; ulama, hulkuma; mitte paigal püsima mittu `korda saan selle perast `juossa Jõe; mida sa `ommete `juoksed säl kirikus `ühte `puhku VNg; `juokseb `ümber, ei `viitsi tüöd teha egä kedägi; sie ei piä `ammeti `kinni `kuski, ühest kõhast ikke `juokseb `vällä, `tõise akkab Lüg; Nüüd `tütrikud ja `poisid `juaksevad kahe `kolmetõist `aastani jalad `perses (s.t ei tee tööd) Jõh; [Ma] jooskesi mütu suid küla lammaste järges Kaa; kus `poole sa joosed `ühte `jooni Muh; mes sa ilma asjata joosed Mar; [lapsed] `joosvad oma pead mööda `ringi ja `ulkuvad kus `tahtes; `joosis pimedast peast, ei `mõtle ette ühti, pärast kahjatseb Mär; missa joosed sii mud́u `rinki ratast Tõs; `jooksvad ja töllerdavad PJg; joossed mud́u, mürad `piale Nis; on nagu üks kahe pere koer, juosseb ühest uksest `sisse ja teisest `väĺla Hag; mis sa joosed `tühja, pea laiale `otses Juu; ta juokseb uisapäisa JMd; nägin ikke, et joosevad üksteisest läbi, räägivad sala Ann; jooseb `peale `siia-`sinna Tür; ma juoksen kõikse pääva, jala luud `õhta valutavad VMr; `juoske, `juoske `palja jalu, kured tievad `nairid `piale [jalgadele] Kad; pane või pudelisse, ta ei püsi paigal, igale `puole jokseb Sim; Triinu `jooksis kõik `tohtrid läbi Ksi; mis ta oma `jooksmisest on saand, sialsamas kus teisedki (s.t ei ela paremini) Lai; kikk kotuse olli läbi joostu Hel; joosep ku tuesupää, igävene joosik, jälle joosep parembat `kohta `ot́sma Nõo; Tõńõ ju̬u̬sk `mü̬ü̬dä `ilma nigu pini, ki̬i̬ĺ veśti pääl Urv; kas tast no mõ̭ni `tü̬ü̬mis saa, ta‿m tad `ju̬u̬skmist harinuʔ, tast ei˽saa muud ku ilma joosik Har; Ta (teenija) joosk kui vesi ilma pite; `tühjä `juuskma Vas || fig kõhulahtisusest `õue vahet `juoksma Ris e. mardisandiks jne käima; teat (jooksu)mänge mängima kui kadribe aned `joosvad, siis o ulk inimesi koos Muh; pikka linu `joosmas. mida pikem külas käik sul oli, seda pikemad linad pidid tulema Noa; sańdid `joosvad ikke maŕdipääva `lauba `õhta Mär; poisid ja tüdrukud `joosid mäŕdi`sańti Rap; kaŕjussed `tõmmavad ja juaksevad ümmer kü̬ü̬ni `kuĺli Kod; noored inimesed jooksivad `marti Lai; kas ti käve noʔ `luśti `ju̬u̬skman Har; märdi sańdiʔ `juuskva mäŕdi `puulbä Plv; leske, nukku jooksma `nuored kävid aeva `leske `juoksemass (s.t tagumist paari) Kuu; ku nukku joosiv, tüdruk ju̬u̬śk ehen, poiśs keriśs `järgi Krk f. fig põhitähendusega seostuvaid rahvapäraseid võrdlusi ja piltlikke väljendeid `juoksis nii et `putked `välkusid Jõe; `juokseb ku välk; `juoksi justkui sada `paari `jalgu all; juoksis ninda et päkkä alused õlivad tulised ~ jala alused `välkusivväd Lüg; joseb nönda‿t keel louast `väljas Ans; Joose naa‿t ing armas sees Emm; poiss `joosis naa et tuli `välkus Käi; niipalju juoksid kui jälad `andsid Rei; [Nii kiire, et] jookse või sarved seina Rid; jooseb nii et jalad rakkos Kul; poisid `joosid nagu põdrad Tõs; jooseb | ku tuulispask ~ nagu kana muna valus ~ et jalad löövad kuklasse Tor; j. nagu oleks tuli taga Vän; Jookse nagu koer (kui on palju käimist, tegemist); Jookseb, et jalakannad löövad uperkuuti Ris; jookseb kas kopsu `lõhki omal Kei; jooseb nagu kits kuse järele Juu; `jooksime järel naa, et kas `tahtsime `lõhki `juosta `eńdid Koe; Jookseb nagu härg kiilis VMr; j. nagu säde ~ nagu pipart Kad; j. kui tuul Rak; nõnna kerisin juassa, et jalad ei `puutnud mua `külge; `ju̬u̬ksi nagu mua põrus Kod; Jookse nüüd, tuur sul tules, teine p-s Pal; `jooksis kiirest, nõnna et keel veśti pial Lai; joost nõnna et jala kannad käind möda perset Plt; Joosevad ümber nagu soldani võtjad; Jooseb ümmer nagu jahi koer lõuad laiali pääs ~ kui hirv Vil; j. jüst kui jänes ~ ku lõvi Trv; joosi ku jala võtive Krk; ju̬u̬sk nii et vitt vatut Ran; ma `joosi nii et jala es putu `vasta maad Nõo; juuś nigu saba `järgi ei saa San; `väikene lat́s ju̬u̬sk nigu kukkõlõss Kan; obõsõ joosnu ku‿plaḱin, nigu üt́s udsu joosnuʔ Urv; tiä tulõ joosten ku nahhin Krl; joosõʔ nii kõvastõ ku sul `jalgu om all; ju̬u̬śk | nigu hand is saa `jäŕgi ~ nii et jalaʔ tuld lööväʔ Har; ta ju̬u̬sk nii kõvastõ et | ki̬i̬ĺ ola pääl ~ jalaʔ `kukrohe kääväʔ ~ kas vai nahast `vällä Räp || See jookseb võlgade eest ära (liiga lühikeste pükstega inimesest); Ega se ka pead puusse jookse (pikaldasest inimesest) Kuu; `ninda `ruemus, et `juokseb saba `seljas Hlj; Jooseb vesti nööpe mööda üles (ninakast vastusest) LNg; Jooseb seenad maha (kärmest inimesest) Mär; ära `jookse `peaga `tulde, `mõtle ennem (ennatlikult, mõtlematult talitajast) Kei; sa jooset päädpidi `tulle (id) Hel; Ära joose saivast makku (kärmest) Ran || rumalast inimesest On vähe vastu puud joosnud Krj; ma ole sanna `seina `vastu `ju̬u̬sknu Trv || rasedast tüdrukust orgi `otsa joosnd PJg; Pulga `otsa `ju̬u̬snu Hää; Poiss vasta jooksnud Kad
2. paarima; paaritama sarv `luomad ja obosed nied `juoksevad ikke kevädest jago; lase lehm ärä `juossa; kui ta (lehm) tulaval `aastal ei `juokse `ärgil, siis jääb `ahtrast Lüg; `joostud lehm, kui puĺl on lehma ära `jooskend Krj; meil oo muist `lehmi `joosmata alles; see tüdrik `olli ää `joostud (sugulises ühenduses olnud) Muh; lehm ond `juõstud Khn; ärg on lehma ära juost Sim; si̬i̬ [tüdruk] õli üle juastud, poeg `võtku ärä Kod; muĺlik ju̬u̬śk ärä õhviti Hls; tää, ka ta (lehm) joosnuss sai, ei otsi änäp Krk; lehm om ärʔ joosnuʔ Krl Vrd jooksetama, jooksutama
3. intr, tr (peam vedelikust) a. voolama; nõrguma, valguma; eritama; tilkuma jogi `juokseb; nenä `juokseb, ei `tiie kus olen `külmitänd Kuu; kevadel kased `juoksevatta `mahla VNg; `juoksi `aader `päivä läbi, ei saand `kinni; `paise akkab `juoksema; nenä `müödä `juoksi vesi (higi) kõhe maha Lüg; ise akkas `vähki `juoksema ja siis suri; ikkunad akkad vett `juoksema Vai; körvad `jooskvad mäda Jäm; raand jooseb üle; nee `küinlad `jooskvad nii pailu; küinal jooseb rasva maha; `riided pannasse nörisema et vesi `väĺja jooseks Khk; kui tuluk suureks läks `jooskes [supp] keik tulele Pha; `Soonda küla oo soone peal, soon jooseb läbi Muh; selmad `joosvad vett; suu jooseb ila Emm; sitt akkab silmile `joosma (öeld kui laps v viletsam inimene vastu vaidleb) Phl; meri möönab, üsna jooseb tagasi Rid; puud `telkovad, puud `joosvad ühnä sorinal Mar; vihm jooseb `kaosse pealt `sisse; suured pisarad `joosid mööda palesid maha Mär; ema kraav o see, kus vähämad kraavid `sisse joosevad Kir; `vahtrad `joosvad [mahla] Var; meri juõsõb maha (meretuulega lained ujutavad kalda üle) Khn; paese pakitseb, akkab `joosma varsi mäda `väĺla Vän; tiik `joosis kuevase Tor; `tehtas pais `lahti ja vesi jooseb maha Hää; tuul lääb sis idas, ku meri kuevaks jooseb Ris; suu jooseb `koola nagu rumalal koeral Juu; tie palava `aaga mäńd `kat́ki, juokseb seda `vaiku KuuK; `riastad joksevad VMr; suu akkas kohe vett `juoksma kui `toitu nägi; kui põlve ila `väĺja jokseb, siis põĺv on `kange Sim; kaśk juakseb; vesi juakseb `veskiss läbi - - mes üle`liigne, lähäb liiass silmäss ärä, mueto vesi akab üle tammi `ju̬u̬ksma Kod; aav jooseb õis vett Ksi; õlle kurn jooseb Pil; kaits oea joosive `sinna `veśke `järve kokku Pst; ila ja vattu ju̬u̬sk suust `vällä Krk; `tuĺli valu vihm, kõik kraavid joosiva; kaevass oma ädä, `endäl siĺmä joosiva Ran; misa sitast kität, mes läbi rataste maha joosep (teenimatust kiitusest) Nõo; siist joosep läte `väĺlä Kam; noʔ om jo pańg `malhla täüś `ju̬u̬skõnu, see kõiv ju̬u̬sk `väega kõvastõ; mõ̭nõl `ju̬u̬śkõva˽rinna˽`piimä, neil om paĺlu imemist; ta om hää iiśkańn `lu̬u̬mõ vallaʔ, ta ju̬u̬sk häste laḱka; ta vere`ju̬u̬skmine piät `saisma `pandma, muidu `ju̬u̬skõva soonõʔ verest töhjäss Har; `kaardaʔ `ju̬u̬skva, kõvastõ satass Rõu; silmä `ju̬u̬skvaʔ `rahka Räp; sõrmõ `lõikat arʔ ku pand́ `ju̬u̬skma; nii maʔ taha tu̬u̬d `sü̬ü̬ki ku `süägi ju̬u̬sk vett Se || (kuupuhastusest jms) `naiste`rahvad `joosvad `valged; `valged `joosvad Emm; naistel, ku tõsnd oo, sis `valged kuukerjad `joosvad Mar; naeste`rahva punased `joosvad Tõs; ma täna naa `aiglane, asjad (menstruatsioon) akasid `joosma PJg; `valge (meeste seemnevoolus) jookseb Trm; kui kuu`riided liiass juakseväd, siis kiädetässe ti̬i̬lehe `varsi Kod; `valged on [naistel] väga `rasked ja `jooksevad kõvasti Ksi; kuu `rõõva om ümmer, punatse joosev Krk; ihu `ju̬u̬skmine (kuupuhastus) Kam; tu̬u̬l [naisel] ju̬u̬sk `valgõid Har; `valgõʔ `juuskvaʔ (seemnevoolusest) Plv; umaʔ `ju̬u̬skva kabõhisõl, `valgõʔ Se || (kõhulahtisusest ja gaasidest) perse jooseb taga mis lörinal Mär; sea `põrssad, kes läbi joosevad, neist ei `saagi `asja; Takka jooseb kui jõgi (kõht lahti) Vän; perse jooseb kui kohin (liigsetest gaasidest) Ksi; kõtt om `valla ja jooseb läbi Hls; pask vedel, joosep perän nigu nellä`kümne `numbre niit; pi̬i̬r jooseb taga Ran; `naksi kõtust läbi `ju̬u̬skma San; mõ̭nõl puss ju̬u̬sk, alasi `pussass Krl; mul `ju̬u̬śk iilä sisest läbi Har; misa˽taal `persel iks alati last joostaʔ, misa˽pussudõʔ Rõu || (kalade kudemisest) kalad `juoksevad `marja, `niiska; `marjad ja `niiskad on `väljä `juosset, kalad on kudened Kuu; kalad nii kudumas, et mari jooseb `välja Khk; kevade kala jooseb, mari jooseb ära Emm; kala marjad `joosvad `vällä Mar; mari ju̬u̬sk `vällä kala seest Krk; kala mari `juuskmada Puh; kala ju̬u̬sk `marja, noʔ om `kangõ kudõnõmise aig Har b. lekkima, vedelikku (hv muud) läbi laskma `Vihma `sauga `juokseb kadus kaik läbi; `ämber juoks vie maha Kuu; `venne `juokso vett Vai; lae jooseb, p‿saa `välja `minna; kiŋŋad jooskvad, sukad puhas liged Khk; paadi põhi oo `katki, paet jooseb Muh; laada katused kõik jossevad läbi Rap; `tuaver juakseb nagu soliseb VJg; `ju̬u̬ksi vett läbi si tare ja tare˛esine Kod; see [riist] ull `iimab `joosta, selle `sisse ei saa kedagi `panna Lai; rüä jooseve `vällä rüä rada perän, kot́t joosep Krk; tare `joosep läbi prõ̭lla Nõo; õdagu pańni [silgupüti] vett täüś, noʔ om kuivass `ju̬u̬skõnuʔ Har; katusõ kaartõʔ juuskvaʔ läbi Rõu c. (vihma) sadama nεεd sa kuidas sajab, paljas `valge vesi jooseb maha Khk; `vihma jooseb justku `vardast Mär; `vihma `ju̬u̬sis ku pangega Hää; vihm jooseb maha nagu oa varrest Juu; vesi jooseb ülevalt `kaela, nat põle `amma `algi `kuiva Plt; küll ju̬u̬sk jämmet `vihma maha Krk; valu vett ju̬u̬sk maha nigu pangist Ran; joosep `vihma maha nigu uja; vahel joosep mitu `päevä, kõik kotusse ojuva Kam; ju̬u̬sk kastõht `maahha kui määnegi undsõh Se
4. (muudest liikumistest) a. edasi libisema, liuglema; lohisema; sõitma `katsuti loga päält mittu `solme [laev] `tunnis juoks; üvad aluksed `juokse `tuule sise (s.o purjetavad peaaegu vastu tuult); vene `juoks(i) üles kohe (libises hooga maale) VNg; `uuvve `võima regi, kas on ühe `talve juost ehk kaks; `palgi parv, `pandi igepuu läbi, siis kui vie pääl `juoksi, siis ei õld `karta `katki `mennä Lüg; Karu läheb kallast `mööda, karvad jooksevad maad `mööda (= heinasao vedamine); rattad `jooksvad `kiiva, `juhkmed pole `öiged Jäm; köva pöha pεεl `ankur jooseb `järge, künnab `pöhja `mööda Khk; ee `jooskmisega lae Mus; Raud `talladega kõlk on libem `joosma; Vanad puu rattad - - tasa joosid, `miski kolinad polnd Pöi; on nii `palju lund juba, et ree joosta Emm; vanal aal ollid pikäd seelikud `selgäs, siss `joosid `möödä maad lohinal Mar; laev `juosis madala peal `kinne Ris; vanger juhab - - teine juhe on pikem, ei joosse otse Nis; kot́t kaalan, vahel õts `ju̬u̬ksi müdä muad Kod; `autose joosive `vastamisi; vanast tare ussel olli su̬u̬ń, si̬i̬ raav́, kust ta ju̬u̬śk Krk; rihetruĺl ju̬u̬śk nihu, tõmmas lademe unikude Ote; rońg ju̬u̬śk `rü̬ü̬päst `väĺlä Rõn; käü nigu vana reośk, `rõiva ju̬u̬skva maad `mü̬ü̬dä Urv; miʔ `laśki `ri̬i̬ga mäest `alla, mu reǵi ju̬u̬śk kõ̭gõ kauõmbadõ; laiv ju̬u̬sk `vi̬i̬rde Har; `Tahko kas kannõte `niitmise `aigo pögsi `värdle `vaihõl vai `pańte jäl˽nööriga˽takah `ju̬u̬skma Räp || (suusatamisest ja uisutamisest) poisid `jooskevad `litsudega Mus; läksivad suksetama, `suksedega `jooksma Lai b. (kalade liikumisest) kalad `juoksevad joge `müöda edes-tagasi Vai; kui mere vesi linab, siis kalad `öösse äi joose Khk; kui kalad meres `joosvad, [kajakad] kohe pauh ja pauh `võtvad `kinni Mar; võrgu lat́iga tongitakse kala `joosma Vän; kala jooseb `mõrda Ris; kalad juoksevad `võrku `kinni Trm; kala vett pite ju̬u̬sk Se c. tiirlema, keerlema, veerema; (veskist, masinast) töötama panin kodi `pääle ja lasin `veski `juoksema VNg; oki ratas jooseb oki sammaste vahel Khk; tuuling jooseb `ühte `vääri, kui ea tasane tuul on Krj; vurrkańn jooseb na mis vurinal; masin `uugab joosta; kui rehe paŕss `joosis (s.t kui juba rehtesid pekseti), siis `teomes sai juba obusele kot́iga pähä `anda Mär; raha paneb kõik rattad `joosma PJg; `mölder paneb `veśki `joosma Nis; [seinas] pulga pial `jooksis `aspel `ümber; surnukal on veke varras, kus pial kiaved jooksevad Trm; jäśs kerib põrandal `ringi `joosta Lai; sõkelavvaga sõkutass oki `ju̬u̬skma Trv; lina masin `laagre pääl ju̬u̬sk Krk; mõlemba `veskikivi joosiva Puh; mägede sisen tuulõ `veśki es jooseva `äste Kam; Üttepuhku juuskva, a edesi ei saaʔ (= kerilaud) Krl; `kiirmõʔ olliʔ otsah kistavarrel, siss ta juusk `häste `ümbre Plv; rattaʔ `ju̬u̬skva ku vurisõss `ümbre Räp; kivi ju̬u̬sk, nu aaŕiʔ `ju̬u̬skva (veski käib) Se || jahvatama kas jahud o joosn Muh || fig ringi käima (peast) pea jooseb `ringi Muh; pea jooseb `ümmer Tõs; mul om põrhõ·ld pää nii `haigõ, ju̬u̬sk `ümbre nigu huńn Har d. (alla) langema, (maha) kukkuma, pudenema; pideva vooluna liikuma kive vahelt `juokseb jahu `kasti Lüg; `kerge terä `juokseb taha `puole, `raske sie jääb ette `puole Jõh; kiŋŋast läbi jooseb vili, sεεlt kaudu jooseb vili kivi `auku Khk; Pool tubakad `joosis piibust ää abeme `sisse Pöi; särgid `viidi `sauna `kirpa `joosma Muh; mool parajate püil `joosis, ei ma saand `aega vaadata Mär; `siiber tõmmets `valla ja vili joosep `alla `korvi Krk; nüid lastass jahu `kirstu `juuskõ, `kühvlegä aad kotti mińemä Ran; mõnikõrd `olli kuju suvi, siss `joosiva terä esi˛`endäst `väĺlä, ess viiäki parsile; nii illuss lina peo, ku raputit, siss luu `joosiva küĺlest ärä Nõo; koil om niisugune pudsu niigu tolm ju̬u̬sk `kurku; kui om paĺlu aganane vili, sis jääs kivi`siĺma `kinni, ei joose ala Ote; ku kangast `kuadõ näet sõ̭ss säält ju̬u̬sk putsu mahaʔ Urv; siss om suuŕ prakiń, ku puu maha ju̬u̬sk; hulga ubinõid oĺl toona maha `ju̬u̬skunu, madõl läbi `aeduʔ; ku `uhta `häitseseʔ, siss ju̬u̬sk putsu nigu `tsirkõ Har; härmä `võrku juusk maaha, nüüd om hää rüä külümise päiv́ Rõu; rüä `ju̬u̬skva `maaha, vaja jo `niitäʔ; [Tuulamisel] aganaʔ joosiva ütele poolõ ja `puhta˽terä˽tõõsõlõ poolõ Räp || (tähtede langemisest v lendamisest) tähed `juokse, `toisi `ilmu tule VNg; tähed juaksevad nii kui juaned tagan Kod; `rändäjä täheʔ `ju̬u̬skõva edesi `taiva˛alust `mü̬ü̬dä; hommugu poolõ ju̬u̬śk üt́s täh́t mahaʔ, ei tiiä˽kas läävä ilma˽sadulõ vai Har; täh́t ju̬u̬sk taivast pite nigu valahass, lätt `tõisdõ `paika Se e. (pilvede, suitsu jms kiirest liikumisest) `lahked `pilved suvel, `kangest `juoksevad Lüg; ühest kohast jooseb nii `kange paks suits Vll; virmalesed oo `taeva `küĺges, `joosvad nooled maha Tõs; valg tuli juakseb `korsnass `väĺjä Kod; välgi tuli jooseb nõnda kangest justku silma lummutab ärade Trv; mea olli paa pääl, toss ju̬u̬śk `seĺgä Krk; ku `leibä küd́seti, sis `panti lõhnamulk `kinni, et kuum `väĺlä es saa `joosta Nõo; ku akkanu välk `lü̬ü̬mä ja tuli `taivast `ju̬u̬skma KodT; niigu sinine tule ju̬u̬n ju̬u̬sk (pisuhännast) Ote; ku˽virmalise `vihtliʔ, kõ̭iḱ `taiva pääl juuśk `valguss Har; pilveʔ `ju̬u̬skvaʔ, ilmaʔ lääväʔ parembass Vas; kahru`persest ju̬u̬sk suits `väĺlä Räp f. läbi v sisse puhuma (tuulest) oh, siit jooseb tuult, sii ahju ees oo keige valjem tuul Khk; pane kaiuti uksed `kinne, tuul jooseb läbi Hää; tuule eleve, puha tuul ju̬u̬sk läbi Krk; tõsest `värjäst ju̬u̬śk tu̬u̬ĺ `sisse, tõsõst tõmmaśs `väĺlä Ote; vana vallaline küüń, tuuĺ ju̬u̬sk kõ̭igist läbi Har g. minema, tulema; (kiirelt) sujuvalt liikuma, libisema, vajuma jne `ankru ket́id `jooksevad läbi lüüsi peĺi päält mere Hlj; [raudtee] `paalid, `nõnda ku `vaatad, `juoksevad `kaugemal kokko Lüg; kui niie silm on `katki, siis jättab tiba, õts `juokseb tiba Jõh; suga `müödä `juoksevad `niidid pakkole Vai; pindal on aŕk `otsas, köis jooseb selle vahel Pöi; oki kedra, kus nöörid peal jooksevad LNg; värav tuli `lahti teha, aga kinni `joosis ise Kul; [tehti] nisuke kõva`võitu `taigen ikke kohe, sie ei `juoksnud sis laiali KuuK; kui `tõmma siis piab sie (rehavars) pihus `juoksma edasi tagasi VMr; võrgu sõlmel joksevad otsad teine teisele `puole Kad; tie on `viitaline ja ruobas juokseb laiali Sim; keradest ja keha pialt kiariti kiarpuie `piale, kaks `lõnga `jooksis kõrraga Trm; lõng ju̬u̬sk `kaala (kulub kangakudumisel karvaseks ja katkeb) Krk; vahel läits lang `ku̬u̬rdu, katekõrra ju̬u̬sk kokku Ran; mehel `olli kõtukirme `katski ja sooliku joosiva naha vahele Puh; `jummal küll ta (kangas) `ju̬u̬skse sua i̬i̬n `katski nigu tsäriseb Nõo; tõnõ [vikat] ju̬u̬sk [heinast] läbi tsiuhh, tõnõ lätt vägisi Kam; voḱi keeri umma pooli takan kohe lang `pääle ju̬u̬sk Krl; ku rońgiga sõidat mõtsast läbi, sis `näütäss nii et puu `ju̬u̬skõva kõ̭iḱ `vasta Har || (vääntaimedest) lipuvarred, ilmatu pitkad, jooseb `mööda moad Jaa; karukõlla maad `mü̬ü̬dä jooseve Krk; [nõiakold] maad piti ju̬u̬sk nigu reboraik Räp || (kellaosutite liikumisest) kell `juokseb ette Lüg || kell `juokseb ette Lüg || (värisemisest, valust jms) mul `siuke jume `juussis üle ihu Hää; `juoksev juoseb puusas VMr; jume `juoksis kohe näkku niesukese jutu `piale Sim; `ju̬u̬skje `aiguss joosep `końte `mü̬ü̬dä Krk; pää laest `varbini ju̬u̬sk üle tu̬u̬ jumõ ja värrin Urv; ta rügä om nii üteline ku˽tuuĺ puhk, siss nigu lainõʔ ju̬u̬sk üle rüä Har; rematiis̀kuss ju̬u̬sk luie pite Plv; nigu lagipääst `ju̬u̬ske `varbihe, ku külm lainõʔ (ehmatusest) Se h. muutuma `tüt́rik joosnu näost vereväss `tolle äbiga Nõo; kõik vili ju̬u̬sk `valges, kuumaga ja kuivaga ju̬u̬sk vili `valges Ote5. a. (peam sõlmedest) lahti v kinni minema, järele andma v venima kui pitk kaŋŋas on, siis pannasse piirud vahele, et äär maha‿b joose Khk; `kangru sölmed äi joose, teised [sõlmed] `joostvad `lahte Phl; linnus`kaela sõĺm, `sohke aasaga sõĺm, jooseb `kergeste `kinni Tõs; ristsõlm tuleb kokku, siis ta ei jookse Trm; `nuŕjupidi sõĺm si̬i̬ ei seesä `kińni - juakseb, lehmäle `kaala ei tõhi `panna, juakseb `kińni Kod; `ju̬u̬skme sõĺm ju̬u̬sk `valla Krk; võrgul om `ju̬u̬skvit `siĺmi, ei ole äste `koetu, siĺm jooseb siiä sinnapoole Ran b. hargnema sukk jooseb maha Khk; [harutades] lang jooseb `valla Ran; kae `perrä kas silmäʔ omma kõ̭iḱ `ülhen vai mõ̭ni om maha `ju̬u̬skunuʔ Har c. hästi kedrata laskma üväd `villad `juokse üväst `pienest VNg; ne vellad `joosvad `peenegs küll Emm; se vella eie jooseb `easte Mar; villa jooseva iluste Puh || välja andma peenike lõng jooseb [kangaks] `rohkem `väĺlä, jäme lõng jooseb vähäm `väĺlä Kõp d. kergesti lõhenema Nee pidid irmus `lahked männid olema mis `piirgu `jooskesid Kaa; `okslene ja kähär [puu] ei joose. Kiinega lõid lindi `sisse ja pidi `joosma `alla `põhja `väĺlä PJg; mõni puu ei jokse sugugi `piergu Amb; üks puu jooseb pikemält, teeńe‿i joose KJn; alg ju̬u̬sk `valla nagu siid́ Hls; `sirge puu, pird ju̬u̬sk `äste lahest Krk; [lina] hinne˽ju̬u̬sk `tõistõ `otsa nigu niid́s Rõu
6. ulatuma, asetsema, suunduma [maa] säär on `juokseb vie all Kuu; `kuidapidi puu süüd `juakseb, sedapidi on paremb `kuarida VNg; `meie `einam `juokseb `neie `krunti `kinni Lüg; Jullal pole esimest tεεvi, pöhjalouad joosvad ette küljeloudadega kokku Emm; `sihtis aid, otse jooseb Tõs; kelbas joosseb `vastu katuse `arja Nis; punane veis, `valged köedud joosevad üle seĺla Juu; toru `jooksis õuest läbi, läks `sinna viina `keldresse Kos; meie raja `juoksis Pańdivere muadeni `väĺla VMr; lankpuu juokseb `vankri alt läbi, tuleb ette lakase `sisse Iis; pilve jooned `taevas, otsad joosevad peenikeselt kokku Plt; piha soone jooseve kaala `pääle Hls; talud olliva kõ̭ik siin järveveeren rian - - ja põllut joosiva iki järvest sinna mõtsa poole Ran; suure pikä joonõ om päeväl all, nigu niidi jooseva pikäld Nõo; mi piiŕ ju̬u̬sk ütest ojast pääle `õkva üle mäe `tõistõ `ojja kińniʔ Har || (püssikuuli jms liikumisest) `aavli püss ei `juokse `ninda `kaugelle. vintpüss `juokseb `kaugelle, ja `kruonu `püssid Lüg; püśs jooseb `kiiva Khk; ea püśs, nii`kangeste `kaugele jooseb Mar; `mitme sammu piale juokseb sie püśs Koe; kuuĺ ju̬u̬śk juśt talu küüni `sisse Hls; mu last kuuĺ oĺl `õkva `süämede `ju̬u̬skõnuʔ; [linguga] visatõn ju̬u̬sk kivi kauõdõ Har; suuŕtüḱk (kuul) ju̬u̬śk, `õkva˽tuĺl nigu vuhisass Rõu
7. kootuma ta‿m jo igävene vana, kokko joosno nigu käsnäkene TMr II. abstraktsetest mõistetest
1. edenema, sujuma, liikuma Keiksugu mötted joosvad pεεst läbi Kaa; See jütt joosis tal koutu külgi maha; Äga see koht eest εε joose (saadaval olevast töökohast) Emm; mis te lasete pilli luod maha `juosta, nuored inimesed, ei lähä `tańtsima Ris; äbi om läbi älli maha joosnu (vastus küsimusele, kas sul häbi ei ole) Trv; pää valuts nõnda, et mi̬i̬ĺ ju̬u̬sk pääst ärä Krk; kos‿tu ädä jääb, ädä jooseb i̬i̬n inimest; kõrvust jooseb õng nigu vusinaga `vällä; väits om nii nüri nigu maha joosnuva sae amba Nõo || (ladusast jutust, pillimängust jms) Oli see ikka lõua mees, jutt `joosis vahet pidamata Pöi; suu jooseb pääs ku `tatra`veśki Hää; suu jooseb nagu va jahu `veśki Juu; suu jookseb kui `ernekot́i suu Tür; ia lara on, jutt jookseb järjest Lai; lõvva jooseve Trv; temäl juusk lugemine ku vesi Krk; vahel logistab, kui login jooseb (müristamisest) Ran; jutt jooseb nigu | `ernid valetass anumadõ ~ üits varin Nõo; mõnel ju̬u̬sk küll jutt nigu vabrik; suurõ˽piĺli joosõva‿ks sääl Puka pu̬u̬l (st sireenid huilgavad) Rõn; siin tetti jaanituld - - siss piĺl ju̬u̬śk siin ja i̬i̬npu̬u̬l olli tuli San; tõsõl sõnaʔ muudku `ju̬u̬skvaʔ; Inne pikk peenikene, perän lai latakas, joru juusk imelik = karjapasun Krl; jutt ju̬u̬sk nigu sora ~ savihaua vesi ~ pudrupada; tu̬u̬ jutt ju̬u̬sk üte suust tõsõ `suuhvõ nigu kulutuli läbi valla Har; suu juusk pääh nigu `tat́regu `veśki Plv
2. käibima, tarvitusel olema; käibele v tarvitusele tulema `räägiväd et tuleb üks aig, `milla `saari raha lähäb `juoksemaie Lüg; klubid, ega nied sitad `kaugele käind, Narva jõest saadik pidivad `juoksma Kad; raha ju̬u̬sk üte käest tõsõ kätte Har; ku [vankriratta] puśs neli aaśt`aiga äräju̬u̬sk, sõ̭ss om ärä˽kulunu Räp
3. edenema, laabuma, tulu tooma sie korts `juokse üväst VNg; sene kaup `juokseb paremast; tüö `juokseb ja käib edesi Lüg; see poed jooseb nendel sääl pailu Khk; se kuop jooseb edasi küll; Töö joosis taal kεε Emm; ike palk jooseb edäsi [puhkuse ajal] Juu; si̬i̬ `kõŕtsi juakseb, siäl on paĺjo juajid Kod; `talved `otsa `ju̬u̬sis voorikaup, ikki neli viisskümmend obust igä päe Kõp; ti̬i̬ om rahvast täüs, ti̬i̬ ju̬u̬sk nõnda mis mürin ütte `puhku; ku `Aine kõŕts ju̬u̬sk (s.t oli avatud) Krk; las kaubal joostaʔ; taa kõŕts ju̬u̬sk häste, taa kõŕdsimiiśs lätt rikkass Har; tü̬ü̬ juusk timä käen ku maśsinaga Räp
Vrd jooksendelema, joosiskõllõma, joosklema
joru n, g joru üld, p jorru Urv Har Rõu Plv; n, g joro Lüg Jõh Tõs Ris VJg Kod Plt KJn Kan Se, p jorro Vas Räp Se
1. madal pidev ühetooniline häälitsus v heli; pej laul; sag joru ajama jorisevat häält tegema; virisema, nutma; ebamusikaalselt laulma Ajab joru, nägu laps juńnib või töńnib Hää; siga `röigab, aab pikka joru kohe Nis; kolme`kuune laps akkab `kuogama, akkab ajama joru Sim; ei mõessa laalta, aab joro Kod; uńdid `ulgusid, kolm `uńti korraga lasnud seda joru Lai; ku `ü̬ü̬se [autod] `mü̬ü̬dä lääve, joru aave, siss seinä värisev puha Krk; puĺl aab iki oma joru Hel; villa pessu maśsina joru; mis jorru sa ajat, ku‿sa ilusalõ õi laulaʔ Krl; vabrigu joru jo lät́s; [laps] `naksi häĺlin jorru tegemä Har; Aja nigu härä jorro (oskamatust lauljast) Räp
2. tüütu jutt, loba; torin, jonn; sag (oma) joru ajama mõttetult lobisema; torisema; kiuslema; fig kangekaelselt mingi mõtte v seisukoha juurde jääma jädä joru järele. mina ei taha `niisukest joru `eiga `jönni `kuullagi VNg; sinu juttul ei õle äärt egä `õtsa, üks joro `vaide on Lüg; sie ei õle `muutku tühi juttu joro Jõh; mis joru sool `ühte `jooni ülal on Khk; `käidi viel tagasi `kutsumas, aga mina ajasin oma joru, ei läind ka tagasi HljK; kui akkab oma joru ajama, ega siis jäta, temal jäägu aga `õigus Sim; aab `pialegi oma joru, lõpetab ja akkab seda üht joru Lai; inimene ajab oma plära - - ajab pähle oma joru Plt; lõpete vahel ärä si̬i̬ jutt, lõpete joru Krk || vihatuju inimene saa `ende üle valitse, ta lask joru `mü̬ü̬dä Trv || ? (kangekaelsest inimesest v loomast) See mees aa üks igavene joru Emm
3. rida, rivi, rodu rugi vihud one jorus maas VNg; `metsa joru IisR; tulid ku aned pikas jorus ükstese järel Aud; üks eina kieritis lüeme kahelt puolt kokko pikaks joruks VMr; matukselisi oli terve pikk joru kohe Sim; üks mägestiku joro lähäb `Niarme `külla `väiĺla Plt; üt́s piḱk joru lät́s vankriidõgõ suurtiid `mü̬ü̬dä Krl; ühe joruga, ühte joru järjest, vahetpidamata; joonelt, hooga [võrke] saab `paadist `lastud, `ühte joru sedasi Jõe; `üste joro alate kõneleb; ühe joroga tulin ärä `seie Kod; joru|l, -le korras, joones [olema]; korda, joonde, toime [saama, tegema] ei mina `joua jorule ajada, kui keik on segamiste VNg; teie õleta õma `tü̬ü̬degä jorol Kod Vrd jorgo
Vrd jora, jorin, juru, jõru1, jöru
jumala rõhuadv a. täiesti, päris, üsna, lausa nii jumala tosi kui ma `räägin VNg; kas sa puht jumala `jõute `istud siin Lüg; see oo nii jumala `öige mis ma räägi Khk; Puhas jumala luu ja nahk (kõhnast inimesest); puht jumala uśs (ussitanud õuntest) Pöi; üks jumala paĺlas inime, mis ta kääst võtta oo Mär; sai selle asja jumala mud́u, põle maksn selle eest kedägi Tõs; Marjad jumala `tu̬u̬red Hää; ole jumala tuule ja `taeva all (s.t ilma peavarjuta) Koe; ahi puha jumala külm Kod; `täämpe ommuku olli periss jumale sula ilm vällän Krk; jumala terve laits Nõo; mia `eĺli sääl jumalõ ihu üt́sindä Har; mis sa jumala `hu̬u̬pi tõist kimbatat; tu oĺl jumala õ̭ńn, et ma är `pässe Se b. (koos eitusega) mitte sugugi, mitte raasugi mitte jumala üva ei ole minu suus käind VNg; Tehtud pole mette jumala midagid Emm; ma ei tea sest jumala `põrmu Kse; meie `lammad üks jumala iva ei peĺjänud Kod; sea ei mälede jumale `tuhka ka änäp Krk; Tü̬ü̬ ei `laabu sul mitte üt́s jumala raas Urv; Mä ei olõ täämbä jumala krõ̭pe `suuhtõ saanu Räp; iga ~ kõige jumala [+ ajamäärus] Käi seda piima raha äga jumala kuu midu `korda `otsimas Ans; Sii nad käivad nüid `lantimas just ega jumala `loodud päe Pöi; iga jumala pääv käin Sadalas Lai; minev`aesta ańd mullõ vana mihe tsuuaʔ, nuidõga käve kõ̭gõ jumalõ talvõ Har
jutt2 jut́t g jut́i (juti) Jäm Khk Kaa Muh ePmann(jüt́t Var Kõp) eL, n jutti VNg, pl juttid u Lüg, Vai, g jut́ti IisR; jutt g juta Jäm Pöi Vig VJg Trm; jutt(a) g jutta Hlj RId, juda Kuu Jõh Vai1. a. joon, triip, kriips, viirg, vööt; soon; juga; vorp, verme punetavad juttad [taevas], sie `tiedä sadu VNg; sedine `laiklik riie, suured jutad käivad üle Jäm; laua pεεl oo rasva jutid ja lekid Khk; `peksis last nii et jut́id jäid järele Mär; kaardi`mängmese `juures sai juti (kriipsu) Tõs; sellel palakul on `kootud `veerde sinitseid jut́te Saa; oraksel on jut́id sies JMd; Tolmujutt õli aga taga kui [veski] kiviga tulid Trm; nagu üks pääväjut́t (hele joon) on lähnud `taeva all `lõuness põhja puale; jut́id on [käsi] kivil siden, pikaga `taotud suaned Kod; lõng ei ole ühe tasa, mõni jork on jämedam, saavad jutid `kangale `sisse Lai; `itsmed `veetud, jut́id `veetasse üle mulla Pil; pikka jutti köŕt Pst; puha üit́s su̬u̬ jut́t, siit akkass `Karksist `pääle, lää iki Tõrva poole Krk; varaga tõmmati palgi `pääle jutid, `raoti `päälmätse palgile õõst `siśse Ran; `valge suka, kõllaste jut́tega Puh b. (hele v tume) seljajoon, vööt, laik [loomal] `tuhkur on `iire`karva obune, `musta jutti käis üle `selja VNg; must koer, `valge jut́t `seĺgas Hää; eläjel om `valgõ jut́t üle köhmä Har; jutiga tsiga, lehm; kiŕriv jut́t sälä pääl Se c. (naha-, koore-)riba; tahutud koht palgil, pehkimise vältimiseks laiguti v ribana äralöödud kooreosa palgil `raiuta juttad `sisse `palgile. neli jutta juttati `pääle; ajab `kuore juttad `vällä, `justament kui `rihmad Lüg; labastamene on kui koore jut́id [puulati] pealt ää ajad PJg; puudele `aeta jutad `sisse VJg; ? inimeste seĺjast `kiśti [vanasti] jutasid Trm; aa juti `pääle `paĺkel, et uisa ei lää koore ala Krk; lõegati paar jutti `siśse [õunapuu] tüvele, väedsega tõmmati üleväst `alla, ku̬u̬rd `mü̬ü̬dä Ran Vrd jutt1 d. (metsa) siht mine säält mõtsa jut́ti pitti Kam
2. hoop, löök `tõmman soole paar jut́ti üle `pükste Mär; ma `ańtsin `talle ühe tulise jut́i Sim; isa oli `mõisa `teomes, oli kakskümmend viis jut́ti saanud Pal; `andsi obesele paar ääd jutti `küĺge `müüdä Hel; ku üte juti `andsõ, sõ̭ss puu sattõ praksatadõn `maaha Kan; ma tallõ kuradille vei üte juti Räp
3. hoog, kiirus Pörudasd laeva täve jutiga mätta (s.t madalikule) Emm; `Mindi igävese jut́iga Khn; `kange jut́t oli sies; tuli jut́iga Jür; koleda jut́iga pani `metsä tagasi Kod; kihutas tulise jut́iga hv Lai; Läits kui‿t́s sitapuru jut́t Trv; Ku siss ära mõst sai, siss tulli lammas `vi̬i̬rte kut́s jut́t; Koer läits ku‿t́s udsu jut́t Hls; (ühe) jutiga ühe hooga, ilma vaheajata, peatuseta; vahetpidamata, ühtsoodu, järjest ma `mõtlesin, et jut́iga tulite kohe Pai; kupatad [lõnga] `asple `piale ühe jut́iga; viis nädalid jut́iga olin seĺla pial Plt; jutige tapeti puha ärä, siss ürjäti `nüĺgmä Hls || ärä enne ärä minnä lääme jutige (kohe, õige varsti) üten Krk; jutilt ~ juti pealt id täis kolm nädäläd õlin minä jut́ilt eenäl Kod; jut́i päält kohe `puhtast ja puhass `korvi Äks; ühes juttis id Lase‿nd ühes jut́tis `piedivaud ka läbi, kord juba obuse ja `atraga `väĺjal IisR; ühest jutist id Taa anna õi rahu ütelegiʔ mugu jorisas ja jorisas, ütest jutist õ̭nnõ Rõu; (ühte) jutti id üks nädäl `aiga pidänd `ühte jutti, vai `ühte jutti kohe uduss old `aeva `ilmad Kuu; laps magan kolm `tundi `ühte jutti Var; mitusetu kilu`meetert `ühtejut́ti Tor; Mees joob `ühtejut́ti nädal `aega Jür; aher [lehm] kes lüpsab paar `aastad `ühte jut́ti Tür; kolm `pääva jut́ti olin `talgusel Lai; Tää `kiusas tedä joʔ ütte jut́ti Rõu; üks jutt id oli seal neliteist `aastad üks jut́t Tõs; tulist jutti kiiresti Muri pańd tulist jut́ti jänesel takan; Silvi pańd ka hummugu tulist jut́ti ajama Rõu
4. äkiline hoog, sööst, vahk valu jüt́t käis läbi Var; tuulispask läks. mets nõnnagu laenetas. nõnnagu üks jut́t läks läbi Kod; `seante kuum jut́t tulli `pääle, kuum u̬u̬g; küĺm jut́t käü ammastest läbi Krk || puhk, kord kramavońn on tuadud ja `raadio. tõene jut́t lastasse tõiss Kod
5. lühike, pisike asi lina on löhike jut́t, ei soa `kiskuda; kui löhiksed `juuksed: pisike jut́t oli taga Jür
6. vigurimees `niiskesed jut́id, teeväd tükkä Kod
7. (imestust v rahulolu väljendavas hüüatuses) oh sa jut́t, kui kenasti keik läks Khk; oh sa jut́t mis tore! Kse; ui sa jut́t, kui mool paraègu olass seokst `piima olad Mih; ah sa jut́t, küll lippas `joosta Lai; Ai sa jut́t, kül olle väle Nõo
juuksed pl `juuksed R Jäm Khk Mus ?Pha Hi spor, ? u L, Ha ViK I Ksi Plt; `juu|sed (spor juused) S(-sõd Khn) L Nis Juu Ann Tür Plt Kõp; `juu|se Hls Krk Hel, -sõʔ Võn Krl Har; `juussed ?Khk Muh Mär Vig Tõs ?Koe Ksi Plt TMr; `juus|se M(excl Krk) T(- Nõo Võn Ote San, -sõʔ San) Urv Krl/-sõʔ/; `iuksed R(h- Kuu) Jäm(iuksed); `iused Jäm Ans(iused) Khk(h-); `iusse van Nõo; `hius (s) õʔ V(`d́õu|ssõʔ (`d́ou-), `joussõ, `juusseʔ Lei); g pl `juus|te hv R, eP(- Khn) M TLä TMr Kam Krl; juuste spor eP, Krk Puh; `juukste Rei(`juukseste) Noa Mär Juu Tür VJg; juukste Vll Kod; `juuksi|de Lüg Jõh, -te Kod; `iuste Kuu/h-/ Hlj Lüg Jäm Ans(iuste) Khk(h-); `hius(s)i|de VId(-di, -dõ Se), `juussõidõ Har; `d́ou|ššidõ (d́õu-) Lei; `iuksi Vai; n juuks Kuu Lüg Jõh Khk Noa Rid Mär JJn Trm Lai; juukses Rei Ris Kod(juukse); juus Jäm Pha Muh Emm Rei L(juuses Mar) JMd Plt Hls ?Võn Har; juuss Vig Hää ?Koe Ksi Plt KJn Trv Krk Hel TLä Võn Kam Ote Rõn San VLä Lei; juuśs San Krl Har; ius Ans Khk; iuss van Nõo; hiu(ss) (-śs) V(d́ouss Lei) 1. a. hrl pl inimese pead katvad karvad `hiuksed `purgati `lahti ja; `Hiuste `püöränüs Kuu; `Iuksed vanussis ~ `pampalas ~ `sankalas; `Käuras `iustega; üks `allis juuks pääs; `juukse `tüŋŋäd `püsti Lüg; säkkäräs `juuksed Jõh; ühekorra kεisid naistel liiad `juused, nee olid vaĺts `juused Khk; `juusid palmitsema; Juused on nii `lahti, ega kord kui sa soed, suur karva unnikas jääb moha Pöi; `juussed naa `sargas ja `sarves (tükkis, segamini) Muh; kimaras ~ kähärad `juused; `juuksed palistame `kinne Käi; `krässos `juused Mar; `juussed oo ää `paatund Vig; vanadel mestel olid pikad `juused kaelast saadik; kui kirikusse läksid, siis noorikud `kammisid `juused seĺla `peale `lahti Mih; `juused sakkus, `sassis Tõs; `juused olid taga `nuias Aud; `juused `nuutis PJg; kõva vesi teeb `juused `tihkess, `pehme vesi `lahkess Hää; `juused on vanund - - `puĺtsind; `juuse töegus Juu; ei temal õle mitte `juukse udet pias Kad; naised `põimisid `juuksed let́ti; mõnel on paksud `juuksed, mõnel õredad ~ arvad; `juukse piire oli kesk piad Sim; kaks `aĺli juukset piän Kod; pisike ja pehme juuks nigu vill; `valged `juuksed kui lina pihu Lai; noorel kuul lõigatasse, piiratasse lastel `juusid; `ruuged `juussed; `juusse kahlud tuule käes laiali Plt; `juustel aias lahk `sisse; `juusse om ära täkerted Pst; `juuse `valla pähän, tulev puha pääst Hls; suiu `juuse lahess; `juuse ku irenti, arva ja lühikse; kellel karre juuss, sel om pää `pehme ja `tarkust paĺlu sehen. kellel `pehme juuss, sel om kõva pää; `süńdunu `juuse (vastsündinu juuksed) Krk; `pehmed `juussed, ää `süämega inimene. kui kareda `juussed, siss kurja `süämega; vanast es ole `valla `juussit. `taade `kukru `pääle kääneti; suure `juusse pään; lokin `juussed; säbu `juussed Ran; `juusse ärä tilbatedu; käänä `juusse `juńni Ote; pää taht sugidõ, `juussõ omma är˽vad́sunuvõ San; pruudil hiuśs oĺ palmikun, lińt pant pääle Kan; lõigatu `juusõgõ Krl; üldäss et tu̬u̬l om hää elu kel suuŕ juuśs om; mul om juuss `väega pikäss kasunuʔ, vaia `laskõ maha pükäʔ. muud́u t́akõlduss välläʔ Har || kalepea (sulemoodi valgete õitega rohi) `juuksed akkavad koa inimesele `külge Kse b. fig `Iuksed ku | muna`rõuge, ilusad `kulla`karva `iuksed; ~ `lipled, `arvad `iuksed; ~ vieligu linad (valged); `iuksed ku `lipsud pääs (hõredad) Lüg; `Juuksed `allid kui õbe Jõh; `Juuksed `turris `püsti nigu sia `arjassed IisR; `Iused kut raadid Khk; Suol oo juused kui Kesse mets (sassis) Han; Juuksed nagu sasse kuhe PJg; `juuksed ommoko nagu aokubu; pitkäd `valged `juuksed juśku lumi Kod; `kangest mustad `juuksed nii kui pigi ~ süsi Lai; Juusse ku kadaja põõsass ~ lõo poea; Juusse musta ku ronga sule ~ valge ku lina ~ punatse ku rebäse Trv; `valge `juuse ku kulu Krk; Juusse ku rotisaba ~ mõts pään Hel; `juusse om sul ku assaku Ran; juuss nigu linakolga `valge Puh; Juusse nigu obese lakk Nõo; Paks hiuss ku vilt pääh; Pikk ku vennepapi hiuss Räp || `Juuksed `allid, aga kurat ribije vahel; `Hiuksed `haiged – `üöldi kui pää `pohmellis oli; Punased `hiuksed ja kadajad ei `kasva hüä maa pääl Kuu; (naisest) Pikkad `iuksed, lühike aru Lüg; pikad `juused ja `kerge meel Var; Piḱk hiuss, lühükene mi̬i̬ĺ Rõu Vrd ibuksed
2. (haigus) hius sõrmõh, mädäness sõrmõ ots Lut
jõhv|uisk jõhvuss jõhvuisk eläved jõõn Hls; jõhvuisk `juśtku obese jõhv, temä om peenike, `lõikap soone puha puruss Krk
jõma3 jõma PJg Saa Hls Krk jämedam ühendus-, liitekoht; muhk, arm; ? oksakoht vanad pudelid on puha jõmadega; toomingitel on kige `rohkem jõmasid; jõma on `jusku vits munale `pääle `aetud; soolikul oĺli jõma sees Saa; jõma `sisse kasunu, `kinni kasunu, `kõrge veere Hls; jalaluu olli katik, nüid om jõma sehen Krk Vrd jama1
jänn1 jäńn g jäńni (jänni) spor eP eL; jänn g jänni hv R; jańn g jańni (janni) Ans Khk Kod Võn Urv Krl Har1. a. vilets, kidur, kõver ja okslik puu või põõsas su̬u̬ jäńn ~ kase jäńn Trv; su̬u̬ kase jäńn niidu pääl; pedäje sakikse periss puuss ei kasvaki, ni̬i̬ kutsuts su̬u̬ jänni; pedäje jänni Krk; jäńn om ladvast peenike, tüvest jäme; [puu] om jänniss jäänu, ei olõ `sirge; ossõlised kuusõ jännid Ran || kaali junni ja jänni, mis kasvun `kinni Krk b. `mustlased on puha jäńnid. si̬i̬ on seake jäńni soŕt Saa; mehe jäńn Trv Vrd jänner, jännik, jänt
2. häda, kimbatus, kitsikus Ole ikka jännist juba välja saand Kaa; Pailus ole `puudu, et `öhtaks jännist `välja saime Pöi; oh sedä hätä, mis mul oĺl, ütest jańnist `päśsi, tõsõn jälle sisen Har 3. a. kaotusseis kaardimängus jäńn, võit ja viimane Mär; sul oo kakskümmend öhesa `siĺma, jäid `jäńni Aud; jäńnist vääĺäs ~ jäńn prii HJn; trump, võit ja jäńn JMd; sa ei õle jäńnisski `väĺjä suanud Kod; kolme`kümne katega om jäńn, kolme`kümne kolmega om jännist väĺlän Ran || fig (vanusest) vaŕsi õlen jańniss väĺjän, kolmkümmend kolm `uassad Kod b. kaotaja kaardimängus jähi jänniks Jäm; kui tä ike ühö [silma] saab, egä tä siis jäńn põle; saa ühtainokest, jääb jänniks Mar
järetside järetside Krk Ran järjestikku puha olliv järetside ~ järestiku, üit́s ütest, tõine tõisest kübene ehen Krk
järg1 järg (jäŕg) g järje (jäŕje) eP(g järre PJg; kom järiga Ris); jäŕg Plv, g järje (jäŕje) TLä Krl Har Rõu; g järe Vil M(järg Hls) San, in jären Nõo Krl; `järg(i) g `järje Kuu(g järe) VNg Lüg Vai
1. järjekord, kord minu järg on `mennä Kuu; Nüüd järg Poola kääs (sõjast) Pöi; Juhanes ku jütujärje oma käde sai, eiedas seda öhtu otsa Emm; lähäb `veskesse tä `ootab kas kolm `pääba `järge Mar; mine viel järjegä (loe arve edasi) Khn; siis kui selle `viimse järje sinised läksid, ta oli sinise paśsi mees, ta läks sõtta Nis; sügise obuse `rautamise aal oli sepapajas suur `ootamise järg Kos; nüit tule jäŕg miu kätte (pean varsti surema); ku ta (nakkushaigus) järege siin om, siss võtt ta läbi puha Krk; masin jõus järjega joba Räesajagule; nüid om jäŕg miu käen, ärä tüki vahele Nõo; ma es jõvva `järge vällä `u̬u̬ta San; järge, järges üksteise järel(e), järjestikku, järjest; reas; ritta `vaslabe, `tuhkabe, `matsabe oo ühes `järges kõik Muh; `aetasse puhas `ühte `järge Mar; vahest oli ikka suured pulmad, mõni kakskümmend obust ühüs `järges kõik Lih2. a. algus, hakatus mine tee poisile `künmise järg pöllal üles; lapsel on luu järg kää (saab lugemisega hakkama) Khk; kui soja järje `sisse soab, siis ta (pliit) akkab vädama Vll; juba akkab `kohmama, lume järg akkab tulema Muh; `keegi tegi järje üles, siis akkast jutustama Rid; tääl nüid järg käe, sai järje kätte egä nüid põle lõpetost `enni kui ots käe; järg (viljakasvu algus) `näitab küll elos Mar; seda `viisi ma sai obuse järje `piale (sain endale hobuse) Kse; ilm akkas kahutama, küĺma järg juba sies Kos; ku juba järe kätte saab, küll sel küined on, kis võtta tahab Vil; noh jäŕg (töö algus) om käen, `astke `platsi! Nõo || (taipamiset, arusaamisest) ma sai jutul järe `pääle, ma tää, kudass ta olli Krk b. tegevusjärk; koht, töörinne, kus miski pooleli jäänud, kus parajasti ollakse koes see järg jähi Khk; `Sitmeadraga veeda pöllu pεεle pisigene vagu, külija nεεb siss küli `järge Emm; käi oli `metsas järje peal, siis sai `jälle käiatud kui ta (vikat) nüriks läks Rid; kus eile järg jähi sealt akatse `peale `jälle teise pääbä; sööb sii ja söömäjärg oo lauale jään tesel Mar; Järg jääri persses ja ots oina kõhu all (tööjärg kadunud) Kul; Kus ma täna järje jätan, sealt ma omme otsa leian (poolelijäävast tööst) Mär; `kaugel te oma niidujärjega olete jo Juu; sialt lõppes töö jäŕg ära Kos; jutujäŕg jäi kolmandõ päätükü manuʔ Har c. teat aeg, ajajärk, arenemisjärk, periood mul oo vanaduse järg käe Muh; vat kui vaaks jäi elm, ilus vehma järg (vihmajärgne aeg) Rid; sügisene järg; `paergo ike alles suine järg Mar; ligi `õhtut vai `õhtu järege ma lää talliteme Hel 3. a. pidevus, järjekestvus miä pean sedä `ammeti ikke `kinni, siis on järg kääs Vai; Aŋŋerjad viidi järjega Berliini ära Khk; nimi ike `ampsest ajast, vanast järjest Vig; tuul on vesigares läin. se vesigares saab järiga Ris; tal on viel `aiguse järg sies Kos; lapse järg tal on, et võib `kohta pidada; tal on loomade järg ia Trm; nüid om vihma jäŕg, nüid tule `vihma `varsti jälle; temä (siga) ei oole vi̬i̬l `järge (harjumust) saanu, ku ta järe saa, siss käi kardultess; ei tää kedägi, temäl om jo `poige jäŕg, ei tää, ka tüdärt tule Krk; viiś `aastat `ti̬i̬ńse üte järege Hel; mul käib nüid ubina`ku̬u̬rmine ütte `järge mü̬ü̬dä, mõni ütsik päiv jääb vahet Nõo || ikka sii Saaremaal on olnd se elamise jäŕg mul Krj; minu järg (elukord) on siin Trm; ma piä sedä `järge (tööd, elukutset) ike käen Puh || ahervare, ase teu majad, nende järjed oo `paergu nähä seal Vig b. varu, tagavara kellel vanad vigadi `järge on, see saab `niita; piab vilja `järge ede `oidma Khk; `järge es ole järel, pidid `mõisad `orjama Muh; vana järg seisäb alles ees. ikke vana `järge saab alles `süia Mar; eks teil ole ike alati se (silgu) järg Juu; õenas tapetud ärä, arvata et si liha järg one `veeke Kod; söögi jäŕg, si̬i̬ piab oleme; ku vili är külveti, kudas tera järg olli, ku jäi üle, sis sai tetä kama Hls; `oiti tulejäŕg tuha sehen Krk; mul om vi̬i̬l vana jäŕg i̬i̬n, mul ei ole ädä midägi; nüid om ubinajäŕg i̬i̬n (küllaldaselt kooritud õunu), nüid om `aiga Nõo; vana viĺlä `jäŕge om iks vi̬i̬l Krl
4. olukord, seisukord, seisund (iseäranis majanduslikust olukorrast) tüö on üvä järje pääl Lüg; tüdär ka on taas `vaise `järje pääl Vai; oras on kasumise jäŕje pεεl Jäm; ma vaada kuidas selle `aige järjed on Khk; [ta] pole seda vöin näha mitte, et ta öde nii viletsas `järges Krj; [moos] paers keema järje peal Vll; küll oo vilets järg igast asjast Muh; nad seal nii paljo `teenist, et nad elamese järjega läbi said Rei; see järg tääl käe ikke et tä `poegima akkab Mar; tal `praegu päris ea jäŕg kääś; ta elab `äśti eal järjel Mär; seda `muodi järg (rase) Ris; kuda ta jäŕg on, kas on `jõukas koa Kos; paraegu on meil iki rahujäŕg KJn; mede kolooś olli edimelt ää järe seen Pst; lehmäl om tõise järe (hakkab poegima) Krk; kuiss selle `tü̬ü̬ge sul jäŕg om Hel; temäl olna ka nüid lahedamb jäŕg elädä Nõo; mul oĺl külh elu `vä˛ega kitsass, noʔ om jo elu vana järje pääl tagasi Har || vara, jõukus meil oli seda `järge Aud; Vanemate järje pääl on `kergem elama akata Hää; kel vähä suurep jäŕg olli, sulasel, `aeti talu pidäme; ää järege (jõukas) tüdruk Krk; sääl vana jäŕg i̬i̬n, mes säl viga elädä Nõo; järje peal(e) 1. (heast majanduslikust olukorrast) sai nönda järje `pεεle, `ostis omale `autu Kaa; `aitas tä järje `peale `eese vara ja kraamiga Mar; olli mitu `poiga, aga kikk saive järe `pääle Pst; talu om ää järje pääl Krl 2. korras, joones; korda, joonde (tööst) kangass on järre peale `säetud, muutku kuju PJg; ken `tü̬ü̬ge järe pääl olli, sel olli iki enne `jaani sõnnik veet Krk Vrd jären, järjes; oma~teise järje peal rase ta oo vist teese järje peal juba, jalad paestetavad Mär; oma järje pial `jälle; oo järje `piale saand PJg || fig Ädalesel pole εεd `järge (liigne kiirustamine ei ole hea) Emm
5. (asu)koht, asend (millegi suhtes) pöhjamaa peab pigem olema külma järje pool ikka Jäm; Ikka tera teisem, ta metsa `ääres järg, sool ikka koht kus sa looma lased Pöi; seal ju silla `earne järg (talu asub tee ääres), seal köivad `ühte `inge inimesed Muh
6. muid tähendusi peaks sellest tööst ka ühekorra `järge saama Khk; siss tä sai täst `järge (võitu) Mar; neil o kateksi jäŕg, na om üittõśtege sõbra; ega si̬i̬ naaruasi ei oole, si̬i̬ om tõe jäŕg; na püünive `endel mesilinnu järe `kinni Krk; järge andma välja andma rugi `andas se `aasta eieti `järge; nelja tahalik oder, nee `andvad änam `järge kut kahetahalised Khk; Saab niid ulluks ää näha, kas tuhliseeme annab nii pailu järge (piisab), et maa täis saab Kaa
järgi1 `järgi Jõe hv Kuu, Jõh Mus Pha Emm Phl L spor Ha, Amb JMd JJn Tür VMr VJg spor TaPõ VlPõ, eL; `jäŕgi Tor Vil spor T V järel, järele, järge1I. adv (koos pöördsõnaga moodustab hrl ühendverbi)
1. (ruumiliselt) taga, tagapool; tagant(järele); kannul(e); kaasa(s), ühes jne; ka fig Mõõk puust lai ja ümmargune pea ka `järgi Tõs; ja siss nad `juussid parsil üless, ja mina `järgi Hää; vahest `toodi kottu sis `lõuneks `meile kedagi `järgi, ükskõik mis `aśsa, `sooja `süia Tür; käsi tüḱk ette, si̬i̬ tule kudamise aal `järgi kasvate tõeselt pu̬u̬ld Trv; aga ku [päikesel] `järgi om `seante saṕp, sadu om `mü̬ü̬dä joba; tuul `perrä van ~ tuul `järgi u; ma lää ehen `lõune ärä, lõuna tuvvass `järgi mudiki Krk; niidäb ilusa kaari, meie ei saa `järgigi Ran; niida sa ka mullõ `jäŕgi, kas sa ei joua vai; latsõlõ piät häste süüäʔ `andma, konas ta kasumisega tõistõlõ `jäŕgi saa Har; joosõ ruttu `jäŕgi tu pakõ i̬i̬h Se
2. (ajaliselt) a. taga, maas, mahajäänud miul om veeränd `ütsme pääl, om jären, ma jätä [kella] viis minutit `järgi Hls; kell om `järgi jäänu Hel b. tagantjärele, hiljem ta ei lase meelest äräki tedä minnä, temä ikk tedä `järgi Trv; saat `täämpese jao ka `järgi, mis `täempe ilma jäät Krk; nüit om pottsepp `surnu ja puu`meister, aga ma `ütle `järgi, et na olli tubli mihe Hel c. (välj teatud aja lähenemist, saabumist) mis sa sii `aega vötad, `öhtu varub `järgi Pha
3. alles, üle, alal(e), maha; paigale; säilinud, olemas nii`palju on siis `sellest `Järve külast viel `järgi vanu majasi Jõh; mi̬i̬s jäen `järgi kahe lapsega Tõs; jäi naapaelu `järgi, et sai pad́ja pöörid teha veel sest `jälle `riidest Aud; nüid ei ole `rohkem `järgi jäänu kui mina üksipäeni Äks; no siss `jätseve `järgi koha `pääle, es ajave tedä ärä Hel; kui `mõtsa maha võtad, jääb kannistik `järgi Ran; `järgi jäänu sü̬ü̬p kaśs, `perrä jäänu sü̬ü̬p peni Nõo; jäness `hülpäss, jälekeseʔ jääväʔ `järgi Se
4. (ühendverbi komponendina verbi tähendust modifitseerivalt ja süvendavalt) a. arst `kuulas toroga `järgi Vig; Katsutaks `järgi, kudas leib on; siss nad rehkendanu asja `järgi, ku põle muud kedagi, ku uńdid aanu karu taga Hää; om vaja `järgi `ru̬u̬vi; `kaeti `järgi ka lugede mõistad Hls; akasi `järgi `arvame, olli viiśkümment kopikut `puuduss; me lastel vaadets kõvast `järgi, ei lasta minnä uĺakut tegeme Krk; ajate `järgi, mis vanast olli Hel b. (koos verbidega jätma, jääma välj lõppemist, lakkamist, poolelijätmist; loobumist, hülgamist jne) siis jäeb `jälle see asi (valu) `järgi Aud; Mis sa nõndapailu krimad, jäta järgi ka vahel Hää; [kana] akkab `krääksuma ja kluksub, jätab munemise `järgi HMd; Mäŕt ei jätä `jäŕgi ja `ütleb, sa pead `täädma Vil; vihm `vaibub, jätäb saost `jäŕgi Ran c. (välj jäljendamist, kordamist, eeskuju järgimist, heakskiitmist, nõustumist jne) Üks võetud sõna, `kiigi on kord i̬i̬s `ütlenu ja teised akkasid `järgi `ütlema Hää; mis‿sa ees teed, teeb kihelkond `järgi Ksi; õpitemine om, `ümmer kõne ku, tõist järgi augutetse Pst; aevas kitab `järgi, si̬i̬ mis‿sa `mõtlit om tõsi Hls; ta ahvip `järgi puha mis ta näep või kuulep Krk d. (välj möönduste tegemist, vastupanust loobumist, nõrgenemist, lõdvemaks laskmist või muutumist jne) siis nad `andsite `nüörist `järgi ja pärast `temmasite `jälle tagasi Jõe; Tend klani änam ku änam, tema `järgi ei `nõrku Hää; ree jalas ei `painu `järgi Hls; si̬i̬ om `seante, ei nõrgu mitti. viimäte nõŕks iki `järgi (andis järele); villan kangass veńuss `järgi, ku kammer lämi oo Krk; ta om rahulik, lepib `jäŕgi, ei `vaidle `vasta Ran; ku `ommegi `ütlemist, tõene jätäp `järgi, ei `vaidle enämb; jäĺe suur valu `olli, võti `rohtu, vaśt nakap `järgi `anma Nõo; nõrgup `järgi Rõn e. tea mis äkilene asi see on, et `miule põllu `piale `järgi `tuĺlid VänII. postp (genitiiviga)
1. (ruumiliselt) taga, taha; kannul vedasime oma `järgi Äks; niit́ oli nõela `järgi Plt; obused `pańti [rehepeksu ajal vilja] `piale sõkkuma üheteise `järgi SJn || jooseb raha `järgi kas vai käpakil maas Hää; temä ju̬u̬sk tüdruku `järgi Hel
2. (ajaliselt) a. millelegi järgnev päeva `kaova üits üte `jäŕgi Nõo; no˽tulõ kolm `päivä pühä üt́stõsõ `jäŕgi Har || (välj korduvust) pillub nigu `varblasi rüḱkä, pit́s pitsi `järgi (viina juues) Ran b. hiljem, pärast kui maru ehk toŕm akkab kõue `järgi, siis kestab kolm `päeva Rid; `ternes piim oo värske poegimese `järgi keedetud piim Aud; mõne `aiguse `järgi nahk akab `kestama PJg; `ahvenate `järgi akkab tindi püik Trm; raudratta tulliv puurataste `järgi Krk; `rüätuse tuleva mõne söögi `järgi, mes ei ole ää Ran; vana elumaja rappu selle `piḱne käräku `järgi Kam3. a. vastavalt, kohaselt, (millestki) lähtudes kuus külimittu oli vakkas vana`seäduse `järgi, uie `järgi oli viis külimittu Mus; sai silma näu `järgi jäud `valmis `tehtud, siis sai liisutud [noodapüügil kala] Pha; ise`meelne inimene, teeb kõik oma `tahtmese `järgi Tõs; `ü̬ü̬si arvati `aega kuke laulu `järgi, talve arvati omikust `aega koidu `aokese `järgi; `Kärnama, si̬i̬ on vana `rahva `järgi sõna Hää; `päikese `järgi `vaatasivad et kui võru oli `ümber `päikese et nüid tuleb `vihma ja tuult Amb; ennitse `amme es ole küll midägi asja, `nüidese amete `järgi (uuemaaegsete naistesärkidega võrreldes) Trv; `koeti esi oma pää `järgi või tõise kirjä `järgi; kuulu `järgi nõnda om, ma `õigest ei tää; lääbägu jala `järgi ärä `painunu Krk; timmandiga lõegati `akna ruudid mõõdu `järgi `väĺlä; tu̬u̬ (peamalk) annab ennäst siss paenutada kuhja pää `järgi Ran; sa‿lõt iks pää peremi̬i̬ss, mi˽pia iks su˽`jäŕgi olõmõ San; näo `jäŕgi ei tunnõʔ Krl; sualaat́ `säetäs sua suuruse `järgi Räp b. sobiv, kohane; (millegagi) kooskõlas kuub oo keha `järgi `tehtud Tõs; Elan, kudas `tasku lubab, `tasku `järgi Hää; kaboti kuuel olid `krooked, kroogetega tõmmatakse riie piha `järgi Hag; rüi si̬i̬ oĺli kaala `jäŕgi sedäsi ärä lõegatud Vil; ku vähe `tahtmise `järgi ei ole, siis om täis ku püssipauk; mea säe ta oma käe `järgi ärä; ää tehe soolane sü̬ü̬ḱ olli, ninda `süäme `järgi; si̬i̬ seemeĺ om selle maa `järgi, kasvass `äśte Krk; küll om jala `järgi `saabass Nõo
4. (midagi) tooma ta vaja surma `järgi `saata (laisast) Hel
5. (välj administratiivset alluvust või kuuluvust) `Kople küla on ta ise `eesest (küla ametlik nimetus on Kopli), aga `Kärbla küla ta on ikka mõisa `järgi (kuulus Kärbla mõisale) LNg; Meeri vald om Nõo kihelkonna `järgi Nõo
6. (välj suhtumist kellessegi, millessegi, vahekorda kellegagi, millegagi) a. iketi `surnu `järgi, omakse `iksive; ei oole üttegi ken miu `järgi ikk Krk; ta igatsess kodu `järgi; temä imu käi selle tüdruku `järgi Hel b. mea pia kodu `järgi `vaateme KrkIII. partikkel a. (millest) peale, alates ne asjad jäid pöllale sügisest `järgi Emm b. (ajaliselt) poole, -poolne, -poolik, (teat) ajal omingust `järgi JMd; ma tule ommen ommukust `järgi kohe tagasi; ku ommukut `järgi ütelts, si̬i̬ om enne ruu`kosti (enne kella 8 hommikul) Krk; välu `oĺli iki sügise `järgi, kui jäŕv es ole vi̬i̬l üleni `kinni küĺmänu Ran
Vrd järge1
jäss1 jäśs g jäśsi (jässi) Jäm/jäss/ Khk Kaa Vll Pöi Emm/jäss/ Mär Var Tõs Vän Saa Ris Amb JMd Tür Trm Lai Plt KJn Vil Hls/jäss/ Krk Ran Võn; `jäss(i) g `jässi R(-śs IisR, Vai) vilets, kidur, väike või lühike (asi või olend) a. (puust) sedä `jässi ei saa `kirvegä `lõhki Lüg; pisine lepajäss Jäm; Küll on aga siin koa nee kased viletsaks jäänud, muud põle kui puha jässid Mär; kõege narumad puud jäid `järgi, metsa jäśsid Vän; on üks va jäśs, ega ta ia puu põle JMd; mõned sookased, pisikesed jäśsid, õksad olid karedad, kaŕmid ja teravad Lai; `väikse kuuse jässi Krk b. (inimesest) midä sie vana mehe jäss nüüd enämb `metsä lähäb Lüg; see va jäśs mees Vll; eks nää mul poisi `jäśsi Mär; mis nisuke veke jäśs on ka, aga ise püiab ennast kõrgendada Ris; on üks va mehe jäśs KJn; poesi jäśs Ran || Vot minu ema nüüd `rääkis seda lugu ja mina õlin jua siis ka `kaunis vana jäss Jõh || fig küll sie one jäss, ei sie oma `kangust jädä VNg; oh sina vana `jässä (tuimast inimesest) Vai Vrd jöss2 c. väike, vilets, pabul (õunast) õõnad ku jäśsid Vil; õuna om seantse jässi Hls Vrd jass2
jätma `jätma(-), (ma) jäta(n) (-ä-) eP eL(`jät́mä Vas Se Lut, [ma] jät́ä Se, part jättünü(ʔ) Urv Har[jättänü], d́ättanu Lei); jättama, jätta(da), (ta) jätab Khk Mus Kaa; jättämä (-ma, jättama) -dä (-da) R(-mäie Lüg, `jätmä, -ma Lüg Jõh IisR), (ma) jädän Kuu VNg Vai, jättän Lüg Jõh IisR; imps jää- spor R, Sa Emm (jεε-) Tor K Puh; jäe- VNg Lüg IisR Vai Khk Vll Muh Lih Kir spor , K TaPõ KJn M T Urv Har Plv Vas Lut; jäte- Vai(jäde-) Hi Trm San V(jät́e- Vas Se; d́äte- Lei) (tähendusrühmade piirid on väga tinglikud)
1. (edasi) olla laskma a. mingis olukorras või seisundis `Istuvalla `täüdüb `tuhli `kuorida, siis ei jädä `selgä `haigeks Kuu; jättas `akna `aagita; ei `õska `kündä üväst, jättäb vao `tervest ja `tõise `künnäb, jättäb `vüötilisest Lüg; mineva sügise `jääti keik `lambad eluse; ma `jätsi pesu veel `kuivama Khk; ega `aava‿p vöi lögaseks jätta Krj; kui ein naṕp oo, siis `jäetse kulusse, `niitmatta Muh; Aes löngavihi segamisti ja jättis poole kerimesega Emm; söad `jätvad naised leseks; sandid lapsed jätedaks söömast `ilma Käi; kuib oo üsna kõloks jättend selle vella (vilja); jätä mend rahole Mar; ei viisi `einä `niitä. mutku jätäb `kaari `võlga Vig; Mõni koolilaps jätab õppimise `loisku ja hooletuses Hää; `jääti ikke `inge see viie`tei·skme `aastane pueg Pee; nied on `seeki `jäetud aisad, neid põle vaja VJg; ei tõhi kodo üksi jättä Kod; ku vikadi rahu `jäeti, `panti iki kaari ala Krk; vanast `jäeti vaśk siss kasume kui ta ää lehmä poig olli; ma jätä ka ta (lehma) `kinne, ei nüssä enämp Hel; ku‿sa midägi `ot́sma lätsit, ta‿s jätä su konagi ilma Nõo; ka‿sa ussõ kińni˽pańnitõ, vai jät́it vallalõ San; lät́s ärʔ, jät́t mul `vańkri `pu̬u̬ldõ `vinna Urv; suurõ valu ja ädäge `jätse kõ̭iḱ unõtustõ Krl; kõnõla neile, et `jätke minnu rahu, na omma mõtsalisõ, ei jätä naʔ Har; Ann jät́t hobõsõ `saisma ja `vahtõ Rõu; Ku ahi tühäst jätete, sõ̭ss tuĺl leeväst vaheʔ, lõppe leib rutto `otsa Räp; ku ar ĺat sugu suurõst, maha ai (ei mahu) inäp `tallo, võt (eks) sis tulõ ar jättä muni `võ̭õ̭rast (loobuda sugulaseks pidamast) Se; maa jätet `süödüst Lut b. (koos ma-inf abessiiviga; lause sisult eitav) jättis `linna minemata Mih; ta on edev, ega ta ei jäta seda `rääkimata Ris; `jääti söömata ka lõuna, kui ei osand `kosta Ann; mia jäti kah `tääḿbe tuapõrmandu `mõskmade Hel; kes tu toda jätäp tõstele kõnõlõmada Ran; ta jät́t `terveni arimada miu rüämaa Puh; `väega alb ja üle`kohtune inimene, ega `jummal seräst `nuhklemada ei jätä Nõo; oh `jätke `täämbä `kapsta `aida `lõikmada Ote; ta om jättünü `väŕjä `haaki `pandmalda Har; ma võinu tu̬u̬ raha jättä `masmada kah Rõu; mõts jäteti `külvmädäʔ Plv; timä jät́t tegemäldäʔ Se c. kuskil, mingis kohas ema `ketras, jättas vokkile `värtnad `pääle; Süäd `jääti `liede Jõh; miä jädin tama kodo `joude `istuma Vai; ema jättas lapse maha, es vöta `kaasa Mus; ää jäta tanu mehe külje `alla Muh; Meil `viitaks löödid `õhta `merre ja `jäetaks senna`paika, püiavad isi Hää; ää jäta kätt vahele VMr; on jätt nisu maha (sirbiga lõikamisel osa kõrsi kasvama) Sim; kos‿sa rikass võid jättä kõrvale, piäd ike `kutsma; tõese raha jät́t `sisse, peremehe kätte Kod; müristemine jät́s vihma maha, nüid akkass vihm sadame, nüid änäp üle ei lää kunagi (sajust, mis algas äikesega) Krk; täl si asi süd́äme pääl, tahab iki ärä kõnelda, süd́äme `pääle ei taha jättä Ran; egass maha ei jätä `ainu, kaste tulep `pääle, piap rukka panema Nõo; surnu lätt maa päl alvass, `aisamõ, maa pääle ei saa jättä tidä San; sa `tuĺli äräʔ ja jät́i latsõ ni kauõdõ Har; `Varga - - jätivä raha kõ̭iḱ sinnäʔ `paika; Ta ei jätä palavahe pattagi Räp; kartohkmuld vaja `äeśtä, sińnä om `kaibjil paĺlo kartohkit `maahha jät́et Se || fig Jättas `kuoli kus seda ja teist IisR; kui `aksid `vöitu ajama, siis `jätsi möne `ända (endast tahapoole) Kär; jättis kopsud `kraavi (sai rindel kaevikus tuberkuloosi) Rid; kate siĺmä vahele `jäetu (jäetud tähele panemata) Ran; ma paremb jätä ammaste `taade (ütlemata) tolle sõna Puh; tõne tõist ei jätä puu `taade (inimesed hoiavad teineteist) Rõn; ma hiidä iks vanaʔ `rõivapulga kohe `vaŕjo, noid jätä äi˽silmä nätäʔ Rõu; võta või ~ ehk jäta vöta vöi jäta, üks kut üks, nönda `ühte nägu Khk; võta ehk jäta, aga see oo ikke see küll Mar; see on – võta ehk jäta – tema JMd; võta või jäta, täiesti `ühte nägu Plt; Võta˽vai jätäʔ, taa lat́s u̬m `õkva i̬mä suust sadanu Rõu
2. (midagi) tekitama või tegema kui `niie silm on `katki, siis jättap [kanga] tiba Jõh; `kolne `narlane jätab `valged villid `järge Pha; varas jätäb jälled, siis `varga `jälgi `aetasse Mar; jäta vahe vahele Kse; tõkked tehetse jõkke, keskele `jäetse auk ja `sinna pannetse mõrd ette Aud; jätab tombud lõngale `sisse, ei `oska kehrata HJn; kõik `rõuged ei pia `jätma `armisi VMr; este `jäetasse üks pääv vahele, siis kaks `pääva, siis tõmmatasse veel viimast ja siis jääb [lehm] `kińni Lai; kes ei `oska äste `niitä, jätäb külleluud, jätäb kumõrad jooned aena kaari `pääle kasuma Ran; `rõ̭õ̭ndiku `jätvä [kangale] `sisse, kui alandikku `laskvaʔ Räp3. a. säilitama, alal hoidma (ka jälle, järel[e], järgi, manu, perra, üle jätma.) tuluke põletas `vällä, ei jättand `ilpugi `mulle `rohkemb kui `selgä; te `tõite `mulle `vaarikaid. `puoled jättasin `omsest Lüg; `Leivapala ei `tõhtind järele jättäda, siis jättid oma ramu järele Jõh; ää söög `keiki ää, jäta pire üle ka Khk; ma`jätsi oma levaosa ikka vεhese ööl (õele) Käi; emisepõrsas saab ostetud ja siis saab see elo emiseks `jäätod; `määlestuseks siss ikke `jäätasse Mar; vikatil on `liiga suur suu, jätäb `rohto vahele Juu; kui siga tapeti, `jäät́i sia pia kohe jõulust VMr; vanass `jäet́i esimäsed pojad isäle abiss Kod; `lu̬u̬mi `jät́sid üle talve niipaĺlu kui sa arvasid Pal; `sirge pikä õle, mis sidemidess jäets Krk; aga eńg jätä `alla; no siss `jätseve `järgi koha `pääle, es ajave tedä ärä Hel; võib olla ei oless [kallaletungija] midägi `tennu, oless elu vaśt manu `jätnu Nõo; `massa `aiguss ei jättev, tollele ei saavet kudagi abi Rõn; ega ma `tastki˽ei˽saa kõ̭kõ neile kõrragõ `anda, tast piat tõsõss kõrrass ka `jätmä San; jätäʔ alalõ Krl; Koikkülä pu̬u̬l om mõ̭ni kotuss talusist nii lakõ et ütte maia ei olõ sõda pääle jättünüʔ Har; sa sü̬ü̬t [supil] sao alt `väĺlä, jätät nõrga `perrä; varass jätt vaja `saina, a tuli ei jätä˽midägiʔ Rõu; minnoge ilmatoest jätetä ei Räp; tõõsõ vasigõ jät́i elo pääle Se; härgvasigakõnõ jätetäss suu pääle, suu (sugu) tõbrass Lut b. (pärast surma või lahkumist) alles või pärandiks jääda laskma jättab oma varanduse järele `tõiste `riielda ja tappelda Lüg; `kuoli ja jättäs `naine ja `lapsed järele Vai; suri ise εε ning jättas völad `järge puhas Khk; tä on tõstamendi järele jätnd Mar; ku ärä koolep, piab kõ̭ik maha `jätmä Nõo; jät́t paĺlu `võlga maha Krl; timä `võ˛et́i ärä ja ma jäteti `perrä; esi lät́s ja uma halva teo jät́t siiä `perrä Har
4. ära või üle andma, loovutama; hülgama, mitte kaasa võtma `meie lähema `vällä kodont, jättäma kõik `teie `uolest Lüg; sene `raamado jädän `siule Vai; läks ise εε, jättas lapsed `saatuse ooleks Khk; `lapsi ei jäteda nüid sedasi ilma jäuks Rei; teise `kraesse jät́tis selle tegemise Lai; ta jätt alasi uma tü̬ü̬ tõsõ `kaala; kae ku laiśk ta om, ta jätt uma tü̬ü̬ tõsõ kätte tetäʔ; no ei jäedä inemiisile piimä `hämme Har; vana riśtkhaina jät́i kaŕa ala Se || lahkumissõnu ütlema, soovima jättasima jumalaga ja tulima tulema Lüg; juma- laga`jätmise aeg on kää Vll; jätame ead `aega Muh; siis akkas jumalaga `jätmene ja kojo minemene Juu; sügise ku linnud ärä `lendäväd, käeväd jumalaga `jätmän, nagu tänäväd inimess Kod; jätävä jumalaga ja annava suud tõene tõesele Nõo; jätiväʔ `tervest ja lätsiväʔ tarõst `vällä Se || fig Kui tämale kedagi `annad `pruukida, siis jätta kuhe jumalaga. Ei sie enamb tagasi `anna IisR
5. (hrl ühendverbina) a. lakkama, lõpetama; (ajutiselt) katkestama; (millestki või millegi tegemisest) loobuma, taganema (jälle, järel[e], järgi, katki, kohe, maha, perra, välja, ära, üle jätma) Eks pea merel`käümise järel jättämä ja `heinäle hakkama Kuu; minu `lehmad jättasivata puha `piima `vällä VNg; jättas `lapse ja `naise maha Lüg; sie jättas `ammeti maha Jõh; jädämo se nou `katki Vai; lind jätab `kergesti pesa üle kut inime see lövab Jäm; jättas nöu `jälle; ajab oma `kiusu alati, äga ta oma `kiusu‿b jäta; `piame töö käsile `jätma Khk; lammas jättis talle üle, imeta mette Krj; sa pead oma sönast ka järele `jätma, mes sa oma `jönni üksi aed Emm; see pöle lesk olnd, see jättis oma mehe kohe Rei; [ilma prillita] ei näin kojoda, ei näin `lönga üles vötta ega maha jätta koa Ris; me `jät́sime korra selle nõu valeks (~ kat́ti) ja nüid oleme mitu `korda kahatsend Juu; jät́tis kauba `kat́ki Sim; `jätke järele, mis te `ullate; ei jäta `joomist Trm; joer suab viimäte magu, enäm ei jätä `jäĺgi kuhegi; tämä jätäb pruudid kõik järele, ei võta `üstegi; mahajäetud taluase; ei jätä õma `võitu, tahab aga `minnä. kiälä või ärä kiälä Kod; kui külmale järele jätab, siis ka ilmad paranevad Lai; mina oma sõna ei jätä KJn; jätäv piibu maha, ei `tõmba `piipu; me jätim einäteo poolikul Krk; vihm `vaibub, jätäb saost `jäŕgi Ran; jätäme nüid `perrä, teeme ommen ommuku Nõo; Ega must ei jätä `mu̬u̬du Urv; mu poig om ka jumala maha `jättünü Har; `palka ma‿i jätäʔ, mis ma `ti̬i̬nnü olõ Räp; täl om `süämehe lännüʔ, tä jovva‿i inäp `maalõ jättäʔ (poisist ja tüdrukust) Se || mitte harima; söödis, kesas olla laskma põld on maha `jäätud Kär; jätt maa on ikke viletsam maa, ega teda muidu maha ei `jäätud Sim; peremi̬i̬s ja perenaine `aava ütsinti talun läbi ja jätäve põllu maha Pst; maha jäet maa Hls; maa puha maha jäet söödüss Krk; kaara kõŕs `jäeti maha, jäi kesäss, kos tõnõ `aasta rügä tet́ti Kam; `kõlbmadaʔ maa, mis um jätedu maha Rõu || vihastuma kui `jälle miäle ära jätäb, ei `kõlba kohegi Kod b. vähendama, alandama (alla, maha, tagasi j.) ma jädän vähä ala [hinda] Kuu; jäta sugu maha (odavamaks), siis ma vöta εε Khk; irmus tugeb `kõrge reńt. ei jäta `reńti maha Mär; lehm jätab piim vähämal Ris; lehm jätab jo piima tagasi JMd; kui sa võtta tahad. ma jätän `sulle `alla viis `seńti Kod; perremiiss jät́t `reńti maha; mul om üt́s lat́s jala`ju̬u̬skja, tu̬u̬ jät́t mul mitu `sammu tagasi Har || vähem tegema kas vana oo `jätnud mõness nuaress vihu tagasi või pihu tagasi Kod c. (selleks päevaks) tööd katkestama, (õhtusele) puhkusele jääma jättama `õhtale juo vai? `omme on ka päiv Lüg; `jätke ju (`lauba) `õhtale Lai; jätäme `õhtul kui pee (päike) `viirma nakkap Vil; `jätke pääl `õhtu jo, minge är magame; nüid `jätke `õhtuss; ma oss ammu `õhtut jätten, ma tahass är lõpete; me olem pu̬u̬ĺp̀e `õhtu iki pääväge jätten Krk; tähe om joba `taivan, jätäme joba õdagule Nõo; miś ti˽ni kaua olt, `jätke˽jo õdagullõ Rõu
6. (ajaliselt) edasi lükkama, pikema aja jooksul tegema; (millegagi) venitama, viivitama jädän sene tüö `ommest VNg; jättama nüid selle tüö edespidi; jättäb kõik `asjad `liiga `pitkäle Lüg; jätab see edasi teiseks päävaks Khk; jätame selle jutu kat́ti, jätame teeseks korraks Juu; jätame `kapsaistutamise `omseks JMd; ühest päävast `teise `jätma VJg; ei õle üvä ku `kaugess jätäd; jätä edesi, mul ei õle `aega tänä `tulla Kod; jätä ommeness si̬i̬ minek Krk; mis‿sa jätät nii pikäle tegemäldäʔ; ma jätä `kanga pikembä ao pääle kotaʔ Har; mis‿sä ta aśa nii pikkä jätät, ti̬i̬ʔ iks rutombide ärʔ; Nimäʔ es jõvvavaʔ uma `tü̬ü̬ga ja pidiväʔ `matmise `jätmä tõõsõst pääväst Räp7. a. mööndusi, järeleandmisi tegema (ala, järgi, perra, perile j.) ei sie oma `kangust jädä VNg; ku `ommegi `ütlemist, tõene jätäp `järgi, ei `vaidle enämb Nõo; Tü̬ü̬ inemine t́ä om, a˽sõ̭nna sullõ t́ä `perrä ei jätäʔ Urv; tu̬u̬ om hää inemine, tu̬u̬ jätt `perrä Har; ku mu `õiguski om, mina jätä ala; siss riśtesä es tahaʔ minnä, a toolõ ka perile es jätetäʔ Se b. rahulduma, andestama; (mitte) kätte tasuma `laimab send, kas sa seda jätad Kir; ega seda ei `jääta ka Kei; ega ta sellega jätt; ega ma `talle seda ei jäta VMr; andeks jätma andeks andma vana eläjä ta meil om, jätämi `ańdiss tal Hel; esä jät́t vahelgi `ańdiss, a sina ei jätä konagi Nõo; see kõrd jät́t esä `ańdiss, ku tõnõkõrd vi̬i̬l ti̬i̬t, siss andass haku hanna alaʔ Har; jätäʔ mullõ `ańdiss Plv
jääbuma `jääbu|ma Jaa Saa Trv Hls/-me/ Ran; `jäeboma Vig jahtuma, seistes külmaks minema a. (ahjust, saunast) ahi oĺli ära `jääbunt puha; `sauna ka lastass `jääbuda, sis lähäb see ving ära Saa; nüid piab peĺt `kinni paneme, muidu `jääbub ahi õige ärä Hls || liisuma, halvaks minema leem `jäebob ää Vig b. kustuma (sütest, tulest) `enne es või sauna `ahju `kińni panna, kui söed oĺlid `jääbunud. lase veel `jääbuda, `jääbumata sütest tuleb `vingu `sauna. kui söed `jääbuvad, siss `õõguvad väha ja kustuvad ära Saa; tuki vi̬i̬l alle, ei ole är `jääbunu Hls; kui tahad ilusit üd́si, siss pane ummusside, siss `jääbub iluste ärä; tuli `jääbusi ärä ahjun Ran Vrd jääbima, jäädume
jünäkäs jünä|käs g -kä lühike, töntsakas sie on pisikene jünäkäs, `tõised on kõik `suuremad; `Tiidu `poisid on puha jünäkäd, `Ruubur `üksi on pitk mies Lüg Vrd juna, junak
Jüri:
1. `liiva `jurgi tule, sie one `surma `jurgi; nie one puha podurad, puha `surma jurid VNg; neid (Tarumaa küla esivanemaid) `üiti suur Jurk ja pien Jurk; Jurisi ja Marisi, `kõrbi obosi ja kõveri `kaski on `ilmas `kõikse `rohkemp Lüg; Pudrujuri (segaselt kõnelejast) Han; ma olen tänä nagu katkend külä jüri, panin va niru `seĺga Juu; pulma-jüri; Jüri Jürna, ärja põrna (”vana lori”) Plt; Jürist vend Pil; mia lätsi ärä, aga Jürit-Marit jäevä kodu Puh; p ü h a j ü r i jüripääval paneb püha jüri `uńtidelle `päitsed pähe ja `mihklepääval võtab peast ää Plt; pühä-jüri (vagatsejast) KJn; pühä jüri kaits `kõikõ inäp jo hobõśsit ni pääle jo `tõisi tõbrast Lut; p ü h a j ü r i k u t s i k a s õled just kui püha-jüri kut́sikas Iis; pühä jüri kut́sikas oo uńdi poeg ehk karu Kod; oh sa pühä jüri kutsik, üteldi kelletaht loomale Hel; oh sa pühä jüri kut́sik, kiä sullõ ka `tarkusõ oss pähä `pandanuʔ, et sinust ka inemine oss saanuʔ Har; üü, ti kui pühä-jüri kut́sigõ?! tud naarat kül latsilõ (kui lapsed väljas müravad) Se
2. hum tungraud kõige suurem ja kõige `raskem tunkraud on vana juri Hää
3. sõim merihärg – Mus
jürämä jürä|mä, -dä Nõo Võn Ote Rõn, -me, -de M, da-inf jürräʔ V(jüŕräʔ Se); jürama Saa
1. närima, järama iired on levapät́si `ümmert puha ära jüranud Saa; Siul om ää `amba, jüräd päl neid `ernid Hls; koer jüräśs `końti Krk; peni jürä `luuda Hel; lehmä˽jüräväʔ aian `kapsta juurikit Kan; `üĺti, et `hamba˽piät kõvaʔ olõma, `minka `soldan sohkari jürä Rõu; ritk om mõrro, `kaali jürät, a `ritka saa aiʔ jürräʔ Vas; jürä hiĺlokõidsi, jovva ai kõvastõ süvväʔ (vanast inimesest) Se || valutama `Rindu all kõ̭gõ jürä Vas; h a m b a i d ~ h a m m a s t j ü r a m a 1. hambaid kiristama jürä `ambid, siss ta kriitsutab Ote; Ann mugu˽jüri `hambiid jaʔ ai `kuŕja heĺlü Rõu; misa `üüse `hambit jürät Se 2. fig vihane olema `hambit jürä õnnõ nii vihass um Plv; timä jüri hammast mu pääle Vas; nii lät́s süänt täüś – `hambit jüri Se; vihaness är ni `hambit jürä Lut
2. taga rääkima Mi‿sa must jüräd, mis ma sul tennu ole Hls; mis‿sa tast jürät ümmer, ta ei oole midägi siul `alba tennu Krk; Mes sä onte jüräd tõisi inimesi Nõo; taa jürä sinnu alati, nigu üt́s pini luud Kan; Ilmast `ilma tää `tõisi jürä, niguʔ esi˽paremb olnuʔ Rõu
Vrd jurama2, järama1
kaaberdama kaaber|dama spor S(-oa-Pöi), Mär Kse Han Tõs Hää Saa Ris Juu(-oa-) Pee Koe Kad Iis Trm(-tama) Plt(-ua-) KJn Trv TLä, -teme Hls(-deme) Krk; `kaaberdama VNg Jõh IisR; kaabõrda|mma Urv Rõu/-ma/
1. jõude hulkuma, lohakalt ja laisalt ringi kõndima; laaberdama `Teised `tievad tüöd, täma `kaaberdab ei tia kus IisR; mis sa kaaberdad kaksipidi, seisa natune paigal Khk; mis sa kaaberdad `ringi, kui sa tööd ei näe teha Mär; mis `aśja te peaks koaberdama järjest ja paha tegema (laste müramisest) Juu; mis sa kaaberdad, kui sa siin `vaiksem ei ole (lapsele) Pee; kaaberdab `ringi, varastab, katsub kust saab võtta Plt; tuleb kaaberdes KJn; ta käis ja kaabeŕts talusit `mü̬ü̬dä; joodikul ti̬i̬ kitsass, temä kaabeŕts kah Krk; toda lake`krantsi ma näi poodi man, kaaberd ja lärmäss nigu mõtsaline Ran; joodik kaaberdap nigu luujakkest `valla oless Nõo; Kaabõrdas tan tü̬ü̬inemistel jalun Urv || jala är kaabertet, puha pori ja `vi̬i̬ge - - ukan Krk Vrd kaperdama
2. toimetama, askeldama; rahmeldama; otsima, kohmitsema ma kaaberdasi, niimoodi otsid üht `asja, kaaberdasi köik kohad läbi Pha; Ise surmaga kopikas `völgu, - - mis sa änam koaberdad Pöi; ma peä akkama kaaberdama `peäle (loomi söötma) Tõs; Teil ei ole sääl midagi kaaberdada riiule pääl, sääl on miu aśjad Saa || kokku kraapima, ahnitsema Nu̬u̬jah, `kaaper kaaberdab, kisub igalt pu̬u̬lt, mis siĺm näeb ja süda imustab Hää
kaabert kaabeŕt g -i Hls Krk1. = kaaberdus kaabeŕt om üit́s uĺaje ja varass Krk Vrd kaaberts
2. jala är kaabertet, puha pori ja `vi̬i̬ge - - ukan, jala ku kaaberti all Krk
kaader|värk kaa|der- Khk Kaa Vll Rei L(-dõr- Khn) K(-oa- Kos Jür, kuo- Kad, kaadar- VJg) I Trv Krk Nõo San; `kaader- R; kaa|de- Jäm Khk Pöi/-oa-/ Kod; kader- Jäm(kade-) Rei Trv Hls, kater- VNg Kod, kuuder- Sim Iis(vuder-), koder- Hlj Muh(kooder-), kaadre- Plv
1. ehituse toestik, tellingud; (pooleliolev või kerge, ebakindel, vilets, inetu) ehitus `kaader`värki ei õld all, lumi rõhus kattusse `sisse; sarikad ei `kanna `üksi`päine üles, siis tehässe tuonvärk `alle, vanad `rahvas `ütlid `kaadervärk sie käib lae pääl Lüg; kui maea juba `vaĺmis oli, seinad ja sarikad pial, katuse lat́id koa pial, siis `ööldi, maea kaaderväŕk jo `vaĺmis, võib akata katust tegema Nis; puolik maja on `ümber `ringi kuoder`väŕkisid täis `tehtud Kad; kaaderväŕk, pośti `peale `tehtud kallerei (pöördveski alus), kelle `peale `veśki on ehitetud VJg; sinu maja on ku‿ks kuuderväŕk, vanast `tehti majad paĺlu kenamast Sim; kui tehässe sara, `laudu ei õle ümmer, üks kaadervärk Kod || tuuligu kaadeväŕk = tuuligu koŕv (väike aed tuuliku ukse ees) Jäm; `kirkus `alteri `ümber on kaade väŕk; `alter on kaade värgiga `sisse `piirtud; kaade väŕk tuuligul ees Khk || vankri või ree osadest – `vankri koŕvi puuvärk on kua kaadervärk Kod; ree kaaderväŕk (ree pealmine osa) Ksi
2. kraam, varandus; koli, materjal; (sõidukitest, (põllu)tööriistaedest, masinatest ja nende osadest) Mis ilmatu suur koadeväŕk seal `raktori `järges nüid oli (äkkest); Korista oma suured koadevärgid (tööriistad) siit jalust äe Pöi; peenike kodervärk oo elu peal (kangaspuude osadest) Muh; kas se kaadervärk kõik käe oo (ehitusmaterjalist) Tõs; tagumene kaadervärk (vankri kere) on nagu tõllal, mis üles tõmmatse Saa; voki kaadervärk (voki süda) Juu; ei tia mis kuoder`väŕkisid ta omal seljas kannab, on nisukesed `kõrged asjad Kad; mis kaaderväŕgid `seie on `tehtud, [öeld] kui `kolkarid iess on VJg; tal on ikke seda kaader`värki (varandust) Plt; ku [õlletõrikesel] raba vahele läits, siss olli kimbun, tõsta raba ja õle puha `vällä, kaderväŕk `vällä puha Hls; mis kaader`värki sa siiä ti̬i̬t nüid, [kui] mõni `risti-`rästi puid ette sääd Krk; kaaderväŕk, tu̬u̬ om üits siande pu̬u̬`meistri riist San || inimese või looma suguosa `varja oma kaader`verki ka, mis sa oma kaadervergist `näitad Jõe Vrd hader|värk, kander|värk
kaal1 kaal g kaalu eP(-oa-, -ua-, g -o Käi) eL, g `kaalu R
1. (asja, eseme, keha) raskus Perenase kääst `saadi linad vai takkud kaha `ketrada, siis `kaalu `järgi `valmis niit jagati, mõlemad said ühevõrd `niiti; Tahid kaks ehk kolm `naula midagi, aga ei õld täis sie naul, sis `üöldi et kaal on vähä `alle; õli üle`naela, sis [öeldi] et kaal on vähä üle Lüg; see nii `kerge, see‿p anna `kaalu täis (ei küüni teatud raskuseni) Khk; `ańdis selle kaalu täis, ei jäänd vajaka; vamm võtab `kaalu, kui ta `raskemast lähab, kui vesi sies on VJg; siga sööb `äśti, küll ta võtab `kaalu Plt; kaal ei ole täüs vi̬i̬l, ma pia manu vi̬i̬l roobitsem Krk; tõesel kotil jäi kaalust `puudu, aga tõene `oĺli täiskaaluline kot́t, tävvelik kaal; ta näeb suur `väĺlä, aga kaalult ta `rasse ei ole Nõo; `kaalu kaotass, ar˽kuiosõ mant Se || vajutis, raskus `kaalu õli `nööri `õtsas [ploki küljes], `nüörist rõhus `ukse `kinni Lüg; lina `aamise masinal `panti `kaalu `pääle, redeli pääl olliva kivi ja tu̬u̬ preśs `päälmesi `truĺle `pääle Ote || arvestamisest sa piäd ike egäle aśjale `kualu panema Kod2. a. kaalumisseade `kaalu nui on jo `kaalu `küljes, `kaalu `pannasse jo `nuiast edesi; `kaalu `taldrikud Lüg; `viska naĺa pärast kaalu `pεεle Khk; Koalud olid rauast, suured malmi pommid olid, naelad peal, pärast `tehti `pommidele kilud peale Pöi; nüid mõedetasse suure kilo `kaaludega Mar; õpetaea proual on kaal, `numre laud üleväl `otses, seieritega puha Hää; kualuga vuagitakse, ei eloaal põld muud `kualusi mutku puust margabu oli Juu; koalukausi `sisse pannakse pommid Kos; meil õlid iad ja `õiged kaalud Iis; vanass õlid puuss kualud, kualulaud ja kualupuu, kõik õli puuss Kod; `kaeru `ańti ikke [hobusele], kui töö kõvem, siis tugevamast, siĺm oli ikke kaal, salvest `võt́sid Lai; kaal `vaie maha, nüid om kaal `õige; kaalu kausi nõndagu kuld `läükleve Krk; poolakaal (kümnendkaal) Har; kaubakaaluʔ, `väikäist `aśja `kaaluʔ Se; k a a l u s loodis Vesilood́ `näitab, kas müür oo `kaalus ja seinaga `risti Han; üt́s laud alaʔ, tõnõ pääleʔ ja sõ̭ss kivi õigõ˽pääleʔ, et sõ̭ss sais tä (sõir) kaalun Urv b. fig (k a h e) k a a l u p e a l otsustamisel, kahevahel sie asi on `kaalu pääl, kas saan tämäst `asja vai en saa Lüg; `aidade jägamine on veel kaalu pεεl, p‿tεε kuidas ta leheb Khk; ilm oo kate kaalu pääl, ka ta kuivale lää või Krk; ta om `alla vi̬i̬l kate kaalu pääl, `õigele `otsusele ma ei ole vi̬i̬l `jõudan Hel; ta jäi nii kate kaalu `pääle, es tiiä esigi, kas saab `minnä vai Ran; k a a l u (p e a l e) p a n e m a ~ p e a l o l e m a ohtu seadma, ohus olema pani oma elu surma ning elu `peale `kaalu Pha; panni oma elu kaalu `pääle Trv; Elu olle kaalu pääl, läits viil nigu üle väetse terä, et ellu jäid Nõo; täl om viil elu kaalu pääl Krl
3. kaaluühik a. linade kaaluühik (10 puuda) lõna kaal oo kümme `puuda Rid; linad `oĺlid `indas, kolmkümmend nelikümmend rubla sai kaalust Vän; lina leesik kualub kakskümmend `naala, kakskümmend leesiked aga one kualun Kod; oli vakamaa linu mahan, sai kaal linu Trv; nelisada `nakla olli, mis terve kaal olli; ku linu viisit, siis küsiti, ka sul suure kaaluge või puuda kaaluge Krk; jõoluss `olli mul kaits `kaalu `linnu käsitsi ärä tettu Puh; rabasi kaalu linna Se b. üks kaal `leiba VNg; paaŕ vai kolʔ `kaalu `tu̬u̬di Riiast `su̬u̬la aasta jagu, kaalun om kat́skümmend `punda Har
kaalan kaala|n Kod M T Har, -h, -hn VId
1. kaela ümber, küljes mi̬i̬l on moĺliga kaalan, enäm ei õle miälen Kod; naa muial ei kurda ku üittõiste kaalan ja kukil (armastajatest) Krk; kurine om obesel kaalan San; kaalah ütstõõ·sõl kääväʔ (kaelakuti käivad); nä kõõ̭ ütstõõsõl ommaki kaalah, nä tõõnõ tõõsõ mant kakkõḱ‿iʔ Se || fig meie lapsed oo suun ja kaalan koeraga (on suured sõbrad) Kod; imä hoit last suuh ja kaalah (hellitab liialt) Se |hińg villadsõ langagaʔ kaalahn (võib iga silmapilk surra); no um taa elo sääne, et ait um sälähn, taba kaalahn, tagavarra olõ õiʔ Rõu
2. seljas, peal mis `taevast tule, si̬i̬ om kaalan kiḱk (öeld, kui vihm katusest läbi sajab) Krk || järel tõne tü̬ü̬ olli tõse kaalan Hel
3. fig tüliks, mureks, hooleks küll om mul söödik kaalan Trv; ega si̬i̬ ei ole naĺla `orjuss, `mõtle meant suur kari, si̬i̬ om puha sinu kaalan; temäl om neid (kosilasi) paĺlu, sõ̭ss olliv kiḱk kukil ja kaalan Krk; tahab `saada, siss `nuiab. käib tõese kaalan ~ säĺlän `nuiaman Ran; mes sina sääl tõese kaalan sü̬ü̬d ku tõesel `endälegi midägi ei ole; küll ma‿le ädän selle poesiga, si‿m nigu riśt mul kaalan Nõo || kallal tule ruttu, mõrsuk om mul kaalan Nõo
Vrd kaalas, kaelas
kaap3 kaap g kaaba Krk tihe, paatunud tükk, kamakas; mingi aine kiht kivi pääl kasvass seast `kaapa (sammalt), midä maha saat `kaapi; kõtualutse villa kokku är vanunu, ku kaap kunagi; küll olli `irmus sõnnik, miul tulli puha `lamba kaap - - kudaki `laote ei saa, kisu kas või küidse katekõrra päält Krk Vrd kaabak1
kaapima `kaa|pima R, eP(-oa-, -ua-), `kaap|ma Vig Var(koäp-) Mih Tõs Kod/-ua-/ KJn T Krl/-mõ/ Har Plv; `kaaṕ|ma M(-me) Rõn spor V; (ma) kaabi(n) eP eL, `kaabin RI. kaabitsema a. mingi esemega hõõrudes, kraapides milleltki pealispinda eemaldama; õõnestama, uuristama `tarvis `kaapida `astja `puhtast ja teha `kaapekakkust Lüg; akkan `kartoli `kaapima, saab `kartoli suppi `keitä Vai; Noaga koabitakse porgandi pealt ja süüakse Pöi; puu peält saab kaabitud `mähkä Vig; minu ema `kaapis talbe koa `kartuli küĺlest koort ää, ei `koorind Mih; ma kaabin oma abeme juśu ka maha Saa; lusika kahaga suab pada `kaapida JMd; kaabiti ka ikke rahade pialt, rahasi [elitingi peale] VMr; kui `tärklist `tehti, siis `kaapisime kardulid Iis; nüriperäne raud õli, kellega kuap [nahaparkimisel]; puu `vuagnad õlid lepä puuss. kuabitud kõmmeldigä sidess `õõnsess Kod; kaabi jala `puhtase porist Trv; ku jagu es saa kaalist muidu, siss kaabiti; kaabiti väidsege soolikit, sõ̭ss tule maha libeve tahm Krk; kala tulõva ärä `kaapi - -, `kaapsit väedsega vai riiviga, soomuss ärä Ran; väedsega kaabiti kammar `puhtass kõ̭ik Puh; aga mõni es kaabigina `mõhke, jät́t mõheküĺle `kaapmada Nõo; Perän paku pääl kaabitas vana vikatiga [nahk] `puhtas Rõn; väitsega `kaapih naa (soolikad) es˽saava˽nii `puhtaʔ Plv || fig paa `põhja `kaapima (pulmas isamehe kutse lapulistele) Lüg b. (linu) sugema; kupardama voda `kolgispuu ja akka linu `kaapima, `kaabi luud `vällä Vai; ei sitad kõik mõesta linu `kammi `ühti, mõni kaabib na samuti Vig; siis saivad nied lina `kuprad - - nugade vahel ära kaabitud Koe; `kuapsid su̬u̬re luu ärä linal Kod; oĺli niisugune rat́s, kellega sa `kuprad otsast ära kaavid SJn II. kraapima, kratsima, hõõruma, terava esemega kriipima a. kokku kraapima, rehitsema, riisuma; pühkima Justku sida pääld `kaabitud (kahvatust inimesest) Kuu; Kaabime toa korra luuaga üle; Kaabime niid nobesti see natukse eina kogu, siis saab öhtale Kaa; ma kaabi [laua] ära Pha; `loogu ma ikka natukse kaabi Vll; siis akati `eina üless `koapima Muh; Jusku kaśs kaabib tuult (öeld, kui keegi lohakalt riisub, rehitseb või pühib) Hää; kuabi ja kuabi nõnnagu `kõõma (lühikesest heinast), ei ulata rehä `piäle Kod; kaśs mulla `sisse kuseb, siss kaabip peräst mulla `pääle Nõo; siss `laotedi tu tuhk laeale sinnä maa `pääle, ja‿ss rihaga kaabiti sinnä `siśse Ote || fig ahnitsema; varandust kokku ajama; varastama igalt poolt `valmis `kaapima, `kaapija `sörmedega mees Vll; si̬i̬ kaaṕ kust ta saa, iki `eńde poole Krk; ta püünd ja kaaṕ taad varandust egalt pu̬u̬lt kokku, kost kätte saa Har b. kriipima; kratsima; sügama, silitama Küll ta koabib ennast kiskuda Pöi; mis sa oma ihu kaabid Muh; kuer kaabib ennast, kirbud `küĺges või Mih; Andja, võtja, kassi persse kaapija PJg; koer koabib ukse taga Juu; poiss - - tahnd sügädä. kui ülesse tõust, `kaapind ühest kohast ja teesest kohast KJn; pää valut́s, lasi pääd `kaapi, - - siss läit́s vähä lahepess; suga kaaṕ kangast, suga akkass kangast `kaaṕme ~ kuluteme Krk; miä `ütli vanainimesele sõna ette, temäl `olli ää mi̬i̬l, kaap miu Puh; ni̬i̬ kirbu ike söövä penid, ega ta muedu ei kaabissi ennäst; peni aap `kirpe, istup maha, siss kaabip ennäst nigu `oitku; ku suga paks om `kangale, siss suga kaabip kõ̭iḱ langa puha tuṕpi; kaabip langa kõ̭ik `katski, puusua olliva kareda, nu̬u̬ `kaapseva Nõo; mi‿sa kaabidõʔ, kas sa kärnäh olõt; haiguśs saanu `küĺge, ni jovva ai mant kaabida arʔ Se; k i n t s u ~ p õ l v i k a a p i m a meeldida tahtma; paluma kui `saksald midagi `asja `läksid paluma, siis pidid täma `põlvi `kaapima. siis ikke `asja sai, kui `põlvi `kaapisid Lüg; tä `olle `sakste `kintsu `kaapind Mar c. kraapima, siblima; pealispinda segi ajama; kobestama `Leimuda vähä kanu, `lähteväd `piendru neh `kaapima Kuu; `kaapis `kääga mulla tasaseks, `kaapis rohud segamini Khk; [põldkanad] `Koapivad pöhu `kuhjade `ääres Pöi; (kana) kaabib taeme ülesse Kul; karuse päeval `äestasid `enne kesa `põldu, siis uśsi pesad pidid `saama kõik laiale kaabitud; kanad `tahtvad `kaapida Aud; kana `kaapis piinre üless Hää; nüid om miu kurgi lännuva, kassi om ärä `kaapnuva Puh; kana pimedä `kaapsiva kõ̭ik [lilli ju̬u̬re] `väĺlä. nüid om `uibu ju̬u̬re ka `väĺlä kaabitu Nõo; `poigega kana, tu̬u̬ om kõ̭ge ullemb `kaapma Kam d. auku kraapima, õõnestama obosed kohe `kaapivad Vai; `Talve [põldkanad] `koapivad augud lume `alla Pöi; `tuhle aŕgiga kaabits `tuhle vagu `lahti Lih; suured `irmsad pullid oln sii, mis müran ja `kaapin ja Tõs; põder oleva suu ranna piäl augu kaapnd KJn; koer pist nõna iire `urgu, siss akkass `kaaṕme Krk; neli `musta täkku ollive ihen. ni̬i̬ `irnseve ja `kaapseve ihen Hel; siss soe tullu kü̬ü̬ni saena `taade, sääl `kaapnuva ja `kiunnuva ku jäĺe Puh; karu `kaapna inimesel tolle künnäpä säĺlä sehest `väĺlä; si̬i̬ peni `ommegi ull `kaapma, vahel `oĺli viĺlä `sisse `lännu ja kurivõrk viĺlä mulla `alla `kaapnu Nõo; ma kaabi kartoliid mulla seest Krl e. fig k a a p i d a s a a m a petta saama; kahju kannatama Juhtub ikka vahest ka kaapi saama; Sai mihesti kaapi Emm; sain kaapida Vig; sa `tahtsid minu perset küll `kaapida, aga ei soand Trm; minu nooren põlven olliva kulla, viielise ja `kümnelise, olliva `väikse, `tüḱsevä ärä kaduma, rahvass saeva `kaapi Ran || peksma ma kaabin so perset KJnIII. intensiivselt midagi tegema Akkas `kaapima `mennä Kuu; Riidu pani äkisti kodu `poole `kaapima; Mis te veel oodate, pange ka `kaapima; Kus te nönda `kaapides lähete Kaa; Liini koabib vana luua töngiga tuba pühkida Pöi; kes seal `kaapides tulavad Muh; läks üksi `kaapides Rid; lähän `kaapides `senna Kul; pani `kaapima, taheti `peksa `anda, aga sai `kaapima, sai eest ära `kaapida Lai; `mitme mehega kaabime (sõuame) iki ärä sinna küll, ku paĺalt aeru ei `murdu Ran
Vrd kaapama, kapatama, kõõpima
kaartu kaardu Puha ni̬i̬ lavva om `kaartu lännu. Ni̬i̬ lavva kisuve kah `kaartu Krk
kaasitama kaasi|tama Hää Saa Kos/-oa-/ VMr Sim TaPõ(-ua-) VlPõ eL[-teme M, -tamma Urv Rõu(kaassi-) Plv Se, -tõmõ San Kan Krl Har; `kaasta- Kam, `kaaśta- Rõn, kaaśtamma Plv, inf kaaśtõdõ San] regilaule (peam pulmalaule) laulma pulma aeg kaasitadass Hää; ega igad naised ei kaasitantki Ksi; `nüitsel aal ei kaasite ääp `kennigi Krk; periss kaasitaja naeset `võeti, siss kes kaasitasiva ütte `puhku ja sõemassiva vastatsikku; kaasitamise laulud TMr; kui `mõrsja `maia `tu̬u̬du, siss naese kaasitanuva; kaasitamise `laule küll pulman kaasitedu Kam; kaaśkenaise vastatside `kaaśtiva pulman; kaasitamise laulu olliva esisugutse, esi sõna olliva ja Ote; Ega väŕsi lõpun oĺl iks `kaśkee `kaśkee, mõ̭ni jäl˽kaasit `kaśkee `kańtkee Urv; oi˽kos sääl pulman oĺl õks kaasitõmõnõ Har || lärmama; sõimlema kui loomad olid `kurja teind, siis tuli suure lärmiga kaasitama, et kõik oli puha puru Lai Vrd kasitama
kaastma `kaaśt|ma, (ma) kaasti M(-me) kraasima `vanast olli `ulka `villu läbi `kaasti. kait́s tüdrukut `kaastsive; enne kaastiti i̬i̬ld läbi; villa iluste ära kaastit Trv; me `kaaśtseme `enne puha villa kodun, mia kedrasi ja vanami̬i̬s kaaśts Pst; ma käisi `villu `kaaśtmen; [leerilapsed] `villu `kaaśtnuva, `kangit kudanuva Hel Vrd kaarima1, kaarsma
kaduma1 kaduma R(-o- Vai; -ie Lüg) eP(-o- Käi Ris) Trv T, -e M San, `kaoma Puh Nõo Võn V(kado- Plv Räp Se); (ma) kao(n) Lüg Jõh Vai Muh L K eL, kau(n) Kuu Jõh IisR S(kao- Vll Jaa Rei, kou- Ans) Kse Var PJg HJn Amb Ann Kad Rak VJg Iis, kaju- (kajo-) Vig Kir PJg, kadun R I Lai; ipf (ta) kadi Mus SaId Rid Han Khn Kod, katte Hls Hel T, V, kat́te Trv Hls Krk(kat́t, katti)
1. kaotsi minema või jääma a.`naaramas `käivad, kui `võrgud kadoned Jõh; äga see nööl pole, et see nii `kergesti kaub Khk; vaest oo `kendad kadond, ei leiä üles Mar; üks `riidekimp kaos mul ää, ei tea kus jähi Ris; aisad (asjad) kaduvad vastalt laste käest ää Juu; lähäb külasse, `sinna ta jääb ja kaub Amb; old kolm uost juba mitu `päeva kadund VMr; sulbatas vette ja tiä‿p kohe ärä kadi Kod; lõnga ots kadus kääst Plt; laka pulk kat́te ärä, `vanker laḱki ütest `valla Hls; ku‿ta `jäässigi kadunuss las ta jäiä pähle; `perse võti är kadunu (kõht lahti) Krk; mul `olli ää nõgel, `õkva `sõrmi vahelt katte ärä Puh; kana `tunse ärä et muna om ärä kadunuva, enämb sinnä `pessä es mune Nõo; sõ̭a `aigu lät́sivä kellä kadoma Võn; mul om varrass vällä˽`kaonuʔ; inemisil `kaobõv ega `ü̬ü̬si kannu Har; ma‿i˽tiiäʔ kunass tu̬u̬ kot́t är˽kattõ `villugaʔ Plv; är˽kattõ tu̬u̬ raha ni `jäigi `kaonuss Vas; käest är kaoss, raha vai - - tulõ õs üless, ar kattõ Se || (teadmata kadunust) see mees jähi sõnna tükkis kadunuks Muh; mi̬i̬s jäe kaduma igäväss (igavesti) Kod; temä jäi kadunusse Vil; poig om sest päeväst kadumen Krk; karlane poig kattõ sõtta ärä Kam; lät́s ar sõtta ni tuust saaniʔ `jäigi kadonust Se || eksima Ma pidi metse ää kadume pole teed üles leidend; kui sa pahupidi `riide üle ajad, siis pidi εε kaduma Khk; Ma kadusi eile metsas ooste otsimisel äkist nönda ää, mette udutuhka es saa aru, kus sa oled Kaa || peitust mängima akame kaduma Khk; si̬i̬ om kadumine si̬i̬ mäng, akkam kadume Krk b. (võrdlustes) Kadus `nindagu kits `piesastesse Kuu; Kadus ära kui ärja uik Hlj; kadus kui tina `tuhka, ei tule `kustki lagedalle Lüg; `Võlga võttab, siis kaub nigu `putruõhk Jõh; kadusid kut vana kuu `taevast Mus; Kadus kut kivi kerisele Pha; See mees kadus siit kut kerves `kause Pöi; Kaub kut kaste Emm; Kaob kui kuumale kerisele Rei; Kaub nagu vesi kuuma kibi peale; Kaub nagu vilu Han; Kadus ku karu `perse maasikas Hää; kadus kui tuhk tuule kää Ris; se kadus nii ruttu ära nagu udu ja unenägu Juu; Kadus nagu pull vee pinnal VMr; kadus nigu kerisele Plt; kadus siit kui õhk KJn; Kaob nagu vesi sõglast Trv; katti ku maa ala vajonu; kadunu ku vits ~ kivi `vette; kadunu nõnda‿t luud ega pääd ei ole nännu `kennigi; si̬i̬ katti är nindagu udsu kunagi Krk; raha ei saesa mitte üits põrm, si̬i̬ lähäp käest nigu vesi kaob ärä Nõo; Kattõ niguʔ sitt `tõpra ihost Vas; Naańõ oĺl nigu tina `tuhka `kaono; Kattõ ku hunniluu; Kattõ nii et handa ka es näe Räp; Kaoss kuʔ kuu taivahe Se
2. nägemisulatusest välja jääma või minema lihab nii `kaugele, et koub silmist ärä Ans; kui päe kadus, siss said `õhtale Vig; oo ta silmist kadund, siis meelest koa kadund Kse; obo kadus põõsastõssõ ää Khn; `enne `suoja kevaded ei tule kui sõel eha `valguse `sisse ää kaub HJn; kaub siĺmist, kaub südamest VJg; aga nigu kikass `kiŕgnu `mõisan nii ollu kadunu kõ̭ik Ran; nigu ta läits, nii katte pimmete ärä ja mia enämb tedä es näe Puh; majase ja puu, kõik katte lume `alla Kam; tu̬u̬ vaim saisa õs `kaugu, mul silmäʔ veerähtüʔ, nii `kattõ arʔ Vas || (vanast, kahanevast kuust) kuude vaheaeg, kui veel uut kuud põle nähä, vana kadun Tõs; pääv akava kuu `külge `paisma, siis kaduva Kod; nu̬u̬r kuu kasvass, vana kuu kaoss; kui kaduje kuu, siss olevet ää `arsti; iki raiuti kadujal kuul, et mite võrsit ess aa Krk; kui vanakuu ärä kaob, siss om kuu vahepäiv Nõo; kuu kaoss `väikost Se
3. lahkuma a. (kiiresti) ära minema, kadu minu `silma iest Lüg; äga pühabä kaub kodund εε Khk; Kaduge kõik `eemale Pöi; nad kadusid meie ulgast `järsku ära Mär; Mehed `aurasid ää, ei üteln, kus kadusid Han; naised `kauvad ka töö juurest ää Ann; vanami̬i̬s kadonud kui tuul; küńd puar vagu ja kadi Kod; kao ää jo, mis sa veel `aega viidad Plt; enne kui päiv `tõssi, ollin mia kotust kadunu; nu̬u̬ `maokese `valget ei kannatanava, nigu rõevass pääld ärä `võetana, nii kadunava kõ̭ik ihu `sisse Ran; nigu ta miu `varju näi, nii `oĺli kadunu Nõo; kadus ärä maja `taade Kam; `tü̬ü̬lise om nurmest ära kadunu, nemä om söömän Rõn; kae, et kaot mu˽siĺmist Har; [susi] oĺl hürähtänüʔ: sõ̭ss tulõ siist `kaoda˽nigu hüdsü Rõu b. laiali minema, hajuma (pilvedest) `pilved kadovad `vällä ja ei tulegi `vihma Vai; kui pili akab kaduma, siis akab selgitama Khk; eilä sääś sääś, katti ärä puha, ess tule kedägi `vihma Krk; ähväŕd küll sadame tulla, aga nüid kaob piĺv ärä Hel; ilm klaarib, pilve `kaova ärä Ran; pilveʔ `kaosõʔ, ilm selehhüss Lut
4. olemast lakkama a. otsa saama, lõppema; hääbuma tämä `leivä `kannikas kadub `vällä; on kadund, enämb ei tule `miele Lüg; `nenda `suutumast kadoned inimesed `vällä (sõja ja katku järel) Jõh; Ridaküla, sie kohe kados `vällä Vai; ise enesest nägemine kadus εε, pole valu ega midad Khk; pöldkanad on siit ää kadund Mus; Uiestaastast kadune viin meite poest tükkis ää Kaa; kaks jõe aru kadid ää, jähid kuivaks jälle Pöi; see piibu pigi joobutas mind naa `kangest ää, et valu ää kadus; see oo meelest naa kadun et Muh; nii `palju äi jooks ma elu`ilmasked mette, et muistus εε kaub Käi; tää raho oo ühnä kadond Mar; parm kajub jaanipäst ää, sääsk oo `mihklepääni Vig; vata merest kadovad kalad ära, sellepärast neid `kiilisi põle nii paelo Lih; kätega `lautasime sõnnikud, küined olid kadun pealt Han; kõlu kasub ja kasub, nägimene kaub ja kaub Hää; siin oli kord kolmkümmend `suitsu, nüid on muist ää kadun; see rootsi keel kaos tal ära Ris; tervis kaob viletsamaks HMd; uńdid kadusid ää, ei tea kuhu nad saivad Kos; mitu kord `mõtlen `ühte sõna `rääkida aga se sõna kaub mu kääst ää Ann; ega nuor inimene usu kuda vanainimese jõud ära kaub Kad; vana kuu siden savitata ahaju, siis kaduma lut́ikad ja prussakad Kod; metsäd kaduvad ärä, ei sua `tohtu MMg; sarlasid veel on kuulda, aga `rõuge `aigus see on kadund Plt; ku mul kuukirjä ärä kative, sõ̭ss ma akasi paksuss mineme Krk; kui lehmä `kinne `jääse, siss kaoss piim ärä Hel; ei ole jõud meil omast käest, si kaop pia ärä; ei ole midägina enämb meelen, kõik `kaova ärä Ran; kels ei kao`enne kui lämmit `vihma tulep Puh; ku paese `ju̬u̬skma nakap ja mädä `väĺlä tulep, siss kaob valu ärä; `rasva pane suur tüḱk, kaop ku vette, aga õli om `jaksa; üitsaenuke ammass om vil suun, muidu om kõ̭ik kadunuva Nõo; ei ole vi̬i̬l ärä kadunu õdagune eha Kam; mis `iĺdass tetä jäivä, nu̬u̬ ommava ära kadunuva, nu̬u̬ viĺla Ote; ku lämmi om, siss nakass iäkolu kah sulama ja kaoss äräki; hambaʔ omma˽kõ̭iḱ suust vällä˽`kaonuʔ Har; vesi om kraavist ar˽`kaonuʔ, iäkõrrõtuss om `perrä jäänüʔ Vas; rügä‿m `kaonuʔ, seeme‿m `kaonu põllu pält [külmakahjustus]; meelest om `kaonuʔ (uĺliss om `lännü) Se b. käibelt kõrvale jääma, aeguma küll ne mued kadovad kaik `vällä Vai; vardad kadid juba siis ää kui mo isa veel elas Kaa; Nüid on kodune lõŋŋa kedramine kadund. Pöi; nüid on arjustid juba kadond, nüid on `umpsed rangid Käi; kui noodad kadusid ää tulid mõrrad Mar; need vanad sõnad kaduvad ää päris Han; piä pärjäd on nüid kadund KJn; ütevahe kõrdsid katteva ärä Ran; nüid om kahetamine ärä kadunu Kam; vanast eiśs kedräti kõ̭ik, nüüd omma˽vaist vokiki är˽`kaonu c. (tõbedest, hädadest) körvedised kaduvad ise vähemaks ää `jälle (arstimata) Khk; soolaga `õeruda ja `ahju vesata, siss soola `tüikad kaduda ää Vig; nagu ned `vistrikud on, need on õige alva kadumesega, need ei taha ära kaduda Tür; `maaline sammaspoolik om ratta `kaupa, `maaliste eintege kaoss ärä Krk; aga pikäpääle katte tu̬u̬ `paistuss ärä Ran; tsial om `atla lõvvaperän. õõrutass kuuma kiviga ja kablaga, siss kaova ärä Kam; keedete makõt `rasva ja siäte moromuna `tolmo `sisse, võiete `paisõ `pääle ja jõõh́e kattõva ärʔ Räp d. surema kaduvad ne vanemad inimesed ää siit Mus; Vana eit oli ää kadumas Pöi; ta nääb vist kadumist, ega ta mud́u sedasi tee Mär; mehed kõik kaduvad `enne ää, ikka lesed naesed [jäävad järele] Khn; ma nägin unen et peremi̬i̬s sureb ärä, piä kadub ärä; minä õlen kaduja. vai minu enäm kava one Kod; temä akkass är kadume, õige är lõpenu tõine Krk; ku joba inimesel jõud kaob, siss kaob esi ka piä ärä Nõo; mat́ime vele ja vanemba, kõ̭iḱ oma˽kadonu Võn; kõ̭iḱ `kaosõ maa päält olgu nu̬u̬ŕ vai vana Har; mu esä ja imä umma ammu˽jo˽`kaonuʔ, ńapoḱi jo mulla all `pehmess lännü Plv kadunu(d) 1. surnud; surnu minu kadund emä Kuu; `Antonil kadunel õli `ammu küür `selgä tuld Lüg; Isa kadune vedas omale maa·`ilmama varandust kokku IisR; Kusta kadunu olli kõrralik inime Pst; lätsivä miu mehe kadunuga Nõkku Nõo; jummaĺ ülende ta kaonu `ińge Krl; imä-kadonu üteĺ Plv; Esä kadonu˽käśk Räp; ku `kaonu esä vilʔ `eĺli; kadonu mu vanaeśäl oĺ säid́se `poiga Se Vrd kadona, kadunuke(ne) 2. hukkumisele määratud, omadega läbi sääl kui rattas `juhtab, siis õledki kadund laps Lüg; Sopajoodik aa üks kadund ing Emm; [kui sõda tuleb] siis me oleme ikke kadond inged Mar; tema on kadund ing JMd; õled täitsa kadund mees, kui `neskese karmańtsiku `kilda ennast annad Trm e. kõhnaks või viletsaks jääma Kõht on eest kadund (poeginud loomast); veri kadi sehest ära, sellepärast ne jalad külmaks läksid Pöi; igemed kaduvad ää (kui hambad suust ära tulevad) Muh; vana [lamba] udar kaos ära, ta (tall) nii arv imes Ris; näost kaob ja kustub nii ää - - sel on surm ikka üsna ligi; kalivägine, liha on tal kadund Kei; mi̬i̬s kadi kokko ärä et, õli nagu sü̬ü̬lilaps Kod; ta om nõnda är kadunu - - et liha ka ei ole enämp luie pääl Hls; Kadri om ka nõnda är kadunu, et paĺlas eng vi̬i̬l Krk
6. mööduma (ajast) nõnna ned ajad äe `kauvad, ei pane tähelegi kohe Kad; suvigi kaob kääst ära, põle tast kedagi saand; `aastad on kadund nigu unenägu Lai; aig ar˽kaoss käest, nigu saa ai midägi tetäʔ Se
Vrd kaduma2, kadunema
kaema1 `kae|ma hv Vai HljK Äks KJn, M(-me) T(-mõ, -me, -madõ San) V(-mõ,`kaimõ Krl, kaõma Lei, `kaemadõ Har, kaemma Rõu); `kae|da Trv T(-de San, `kaia Ran Puh Kam), kaia M(`kaede Krk Hel) Võn, kaiaʔ V(`kaiaʔ Lei; kaia,`kaia Se Lut)1. a. vaatama läks `kaema sedä `asja Vai; ma tulli siit kaut `kaema, kudass teie `tü̬ü̬ga `vaĺmiss saade Ran; lammass läits järven nii `puhtass et luśt `kaeda Puh; päiv paestap nii valusalt, et `kaeda ei saa Kam; annaʔ vaŕokaetus siiäʔ, maʔ kae kas suu om must Kan; `siĺmi man `puuduss, kõveralõ kaess Krl; ala˽sa takka kaiuʔ; tu käü maad-`i·lma mü̬ü̬dä kaien mis `konkina om Har; ta kaess muʔ pääle iks üle ola (vaatab halvakspanevalt) Rõu; tulgõ˽`kaema, mis asi seo um; mis mul sääld viga kaiaʔ, kae nigu `peegli pääld; ma‿i `lääki tõsõ eläjät sõ̭ss `kaema, et sõ̭ss, olõt nõid vai, nõiut ärʔ vai Plv; `saaja läät, `saani kaetass (otsitakse kingitusi); mul lät́s süä halvass kaiõh; mul om halv kaiaʔ, ku sa `läädeʔ ja `ti̬i̬deʔ; mul om `väega˽hallõ kaiaʔ, ku˽tõõnõ läbi hädä tü̬ü̬d teǵe Vas; `tihka ei `pääle kaiaʔ tõõsõlõ, nii om häbü Räp; timä ei olõ vi̬i̬l vanaki kaiaʔ aiʔ; ma ka `tahtnu (oleksin tahtnud) tu̬u̬t kaiaʔ; poisiʔ vai naaseʔ tulõva `saaju `kaema (kontvõõraks) Se; e t t e k a e m a ette vaatama; ettevaatlik olema sa ei kae `eńde ette, jooset üle pää kaala; ette kaemate inimene Hel; kae ette, et sa `jalgapidi `auda ei lähä Nõo; märä om ramm, kae˽sa no ette sõiduga Kan; paŕemb om ette kaet ku `perrä kahit Har; ma˽hei kõ̭ik väädse˽teräväss, `kaege no ette, et `sõrmõ ei `lõikaʔ Plv; Ettekaeja inemine Räp || fig Taa poiss kaess joʔ üle katusõ Rõu | (päikesest) päiv veretäb, kaeb `taade, `näitäp `kuiva `ilma Ran; päiv kai `taadõ hummogu, küll nakass `vihma sadama Vas; hummõń saa illoś iĺm, ka päiv kaess `perrä Se || (imperatiivivormides tähelepanu osutavalt, imestavalt, ähvardavalt) kae kos kadekops; kae kui `tõmban sulle `mü̬ü̬dä kaala `su̬u̬ni Ran; kae, Rolli (koer) meil väherd, lätsivä ilma `õkva `saole ja tuulele Kam; `oina kae sügise jooseva lammaste perän `kangede Rõn; elusu̬u̬ń, kaeʔ ta liiguss kah Krl; kae et `kaot mu˽siĺmist Har; kae˽timä es tiiäʔ Rõu; kae `naĺja mis ta tege; `kaegõ˽ku suuŕ piĺv, sado tulõ Plv; kaeʔ et sä jalamaid siin olõt; kae `määrtse naase võt́t kui tingõsse Räp; kae koh om lännüʔ rahvass targast Se b. tegevusetult vahtima ta kaess mud́u ku päev `mü̬ü̬dä saa, aga tü̬ü̬d ei viisi tetä Hel; eläje˽`kaesse õnnõdõ, mitte ei˽süüʔ San; misa˽kait, naka˽tegemä Har c. tähele panema, hoolima egäüit́s askeldap oma askelduisi, kellel‿om `aiga tõśtest `kaeda Ran; võõrastele tükip `persede, oma elust ei kae midägi Nõo; `tüt́rigu likerdava pääle pośte `ümbre, kas särätse tü̬ü̬st ehk `kestegi `kaeva; es olõ latsõst `kaemist (hoolimist) Rõn; `liitrepuu maŕa omaʔ `jõ̭h́vtsõʔ, a `meh́tseʔ `koŕjasõ kõvastõ mett, ei `kaeva midägeʔ, et hais Räp d. käejoonte, kaartide jm järgi ennustama Kõvasi Kadri olli raamatuge `kaenu. `aigust ta‿p kai, kas om jumala `aiguss või maast või tuulest Krk; `mustlase kaeva kätt, nu̬u̬ olliva nu periss käe `kaeja Ran; temä käe päält kai, ega ta `kaardit es pane Puh; miä es lase kätt `kaeda Nõo; kotoh ka˽käveʔ õ̭ks käe‿päle `kaemah ja Vas; käve vana paaba man, laśk `kaartõ kaiaʔ Se; `arbd́a `kaiõ ḱätt kah, bõt põŕõda eidetasõ `paprõʔ (pannakse kaarte); `arbd́a kaess `t́šukri‿bäle, t́šukõr `oĺli `andminn tõvitsõlõ; ku moud is olõʔ sõss `arbd́a `kaie vi̬i̬‿bäle Lei; arbi`ańdja kaõss mustast raamatust; ummaʔ `säändseʔ mõistjaʔ, kätt kaõss ni `ütless sullõ tuu sul oĺl ni tuu sullõ või saiaʔ Lut || kurja silmaga vaatama, nõiduma Ennembi es taheta, et võõras kaeb nuuri luume, peĺläti et ärä kaeb ja looma lähvä siss kõtust `valla Nõo; ää meelega ei kae, kaess `kõõrdi Ote; kahe siĺmäga inemine, kaess tõsõ inemise eläjä ärä; lehmä olli˽nii hämmeʔ ku vi̬i̬st `vällä tulnuʔ, üt́s kuŕja silmäga inemine om üle kaenuʔ Har; Ku˽timä mõ̭nõlõ eläjäle pääle kaess, sõ̭ss tu̬u̬ elläi `haigõss jääss Rõu; kadõ˛uss `kaeõ `kõõri; tu̬u̬ kadõ˛uži kaess; `kaie mu lehma `väĺla Lei Vrd kaetama
2. järele või üle vaatama, kontrollima; revideerima inspektoŕ tuli `kuuli `kaema Trv; koolimaja `olli lähüksen kävvä, `kaemen ~ `katsel käüsime ku̬u̬ĺ`meistri ehen, `kaeti `järgi ka lugede mõistad Hls; vanast olli poe leti pääl kivi vikadi `kaemise jaoss. `kaeti, kudass ta rü̬ü̬ḱs Krk; kae `perrä, kas kari om jo kodu tullu Puh; tu̬u̬ minnev `lauta, `kaevõt kas elä˛iid paĺlu om San; ku taheti eläjäl suud kaiaʔ, `pańti pagu `suhvõ Urv; mineʔ kaiʔ aian mehitsiid Krl; ma˽pia kanul `perrä `kaema Har; opõtaja tuĺl `lat́si `kaema Plv; keväjä ińne `külvmest `pandass vilä teŕri idanõma, et kaiaʔ, kas `kaussõʔ Räp; `tohtri kaess arʔ, ant tähe; lääme `mõrdo `kaema, kallo `vällä `võtma mõrrost Se; vaia hobõśsile `hambilõ `kaia paĺlo um `aastaki Lut || fig varastama tõine [laps] ollu nõnda vagune, aga tõine mud́u `karmanist kaija; ega ega ma suur varass ei oole, ma ole `seante `karmani `kaeje Krk; `mõrdo `kaema (võõrast mõrrast kalu varastama) Se
3. proovima sõrme vedämisega kaetass `jõudu Pst; ma kae `õnne, `viska `lu̬u̬si; ma `kaie õnne `pääle tetä üit́skõrd Krk; [rukist] `kaeti `amba all, kui terä kõva, siss `olli valmiss Ran; ega sa tolle `kangusega midägi ei võeda, paremb kae `ääga Nõo; `kaie, kas jõvvap `tõsta Kam; ei viisi tü̬ü̬t tetä, mugu lü̬ü̬p `luikari, kaep kudass ta `kergembide läbi saab Rõn; taah `veivä suvõl aiah `poiskõsõ `luuri, `tahtva kaiaʔ kiä kõvõmb om Räp; oodaʔ, pan [hobune] et́te, ma kae t́al `jalga (jooksuvõimet) ka viil Se || maitset proovima, maitsma mia kai iki ärä, mis maik tal om Trv; si̬i̬ om taari `kaeje si̬i̬ muud ei ti̬i̬ ku kaes talu `taari (teenijast, kes tihti kohta vahetab) Hls; kae `maiku, ka soolane või make; supil kaets `su̬u̬la, kaets ka ta parass om; ma ei ole iva `marjagi `kaenu (ei ole veel midagi söönud) Krk; kae, kui makuss leib om Kam
4. katsuma, kompama, kobama, puudutama poiss `kaie tidrukit Hls; si̬i̬ oo `käege kaia, et si̬i̬ võle om; kae `käege surnut, siis ei `peĺgä Krk; tiiä küll, `juśtku `kaessi `peoge, aga ei tule `mi̬i̬lde; `mõistlik näge silmäge, rummal kaess `käege; lätsi oma `peoge `kaeme, `määntse rautti̬i̬ `rü̬ü̬pä om Hel; temä‿m `õkva kätega `kaeda ja `silmiga nättä Puh; kobi ja kae, sinnä ma panni tu asja Kam; surm võt́t kolm `poiga, t‿om jo egäl ütel `peoga `kaeda, kui vallus tu̬u̬ om Rõn
5. püüdma `kaeme ruttu mineme minnä, ei ole `aiga `u̬u̬ta. no kae kae ruttu `säädä, missa nõnda kava ehit; ma `kaie ku `jalga `laskme sai Krk; kae `aiksalt kari `mõtsa aia Hel; kaeme ärä tallitada ja `keŕkude Ran; inimese om kurja, `kaeva kudass üitsütte maha sõkku saava Nõo; ma kobisi hilläkeiste ussõst `vällä, `kaiõ kuis tulõma `saiõ Urv
6. hankima, muretsema; hoolitsema; otsima, valima sõss oĺl linadege si̬i̬ raha `kaemin puha Pst; kae ruttu pruukośt lavva `pääle Hel; kaed iki pühäpäevän söögi valmiss, et sa äripävän saat jälle tü̬ü̬n olla; miu käest sa abi ei saa, nüid kae esi, kudas sa oma elu säed ja sekid Ran; vana `Mälton läits `liina ratta osasit `kaema; ku karjalatse ollime, siss käesime `linnu pesi kaeman Puh; läits `endäle parembat aset (elukohta) `kaema; täl olna tõene naene `valmiss `kaetu; obestel ei ole `kaaru, tulep `kaeda, kost saab Nõo; lääme mõlepa `rändämä, `kaeme kost saap parepat tü̬ü̬d Kam; `enne `pulmi olli laits ärä kaetu Ote; läsä˽käävä asõnd `kaeman ~ `ot́sman ku˽mihiläne `poiga taht `laskõʔ Har; olõss ta mullõ `kaesi huulõ piĺli Plv || korrastama `kaegõ iks mu matust kah Plv || arvestama kasu`vaśkass kaiass ku om katesse ammast, siss saa ää piimälehm Hel; vanast `kaeti [naisevõtul] iki toda, kud́ass `kiäki tü̬ü̬t tei, ega siss muud es `kaeta Ran; vanast kaeti iks sitavedämist kah, ku lihaeite päeväl sitta olli `veetu, siss mädäni sitt ärä; temä kaeb nõu `kaudu, kudass ta saab Ote; sõ̭ss `naksi ma `kaema et, mis minnu suńd nii tõsõ all elämä Urv; vanast `kaet́i `aiga `taiva`tähti `perrä Har
7. külastama `kutsus `sinna `kaema, aga minust ei ole minijäd KJn; lääme last `kaema ~ `kaejatsi; `käidi `aiget `kaeman Ran; ku‿ma tule, ma tule iks su `kaema Nõo; poig käve iks ütte alasi minnu kaeman Urv; tu om `haigõ, ma˽lähä tu̬u̬d `kaema, siss vii toolõ ka˽medägi; tulõvaʔ `ku̬u̬ĺjat `kaema, kiä lähükesen olli Har; ärä˽sa minno ka ärʔ unõhtaguʔ, tulõ iks minno harvakultki `kaema Plv; `karksi üle läve sinno `kaema ka siiäʔ Räp
Vrd kaehhutma, kaelõma, kaetama
kaevamise|puu = kaevepuu `kaivamise puu, `sellega `kaiveti rei läbi puha. puu õli `õtsast teräv, siis sai `parre vahed puha läbi `kaivetud, siis käis õhk säält läbi Lüg; kui rehi märg oo, siis kaevets `kaevamese `puuga augud `sisse Lih
kahin kahin Lüg IisR eP(kahen ) M TLä Krl Har, kahhin Nõo Võn San VId(kah́hin Se), g kahina, -e M San, Krl; n, g kahina Vai
1. vaikne kõlatu ühetooniline heli `kuulen `riide kahina Lüg; `tuule kahina `kuulus `kaugele Vai; ölle keimal sihand kahin ülal Khk; sa lehitsed raamatud nii et kahin taga Mär; tuule kahen keis üle metsa Tor; nõnna saks, et kahin taga Juu; paĺlu kahinad om kuulda vällän Hls; nüid vili kasvab nigu üits kahin jälle Nõo; `kaigu suure kahinege ta tulep San; mõtsa kahinõt om kuuldaʔ Krl; nigu kahin om ku lumi maha tulõ Har; ku̬u̬ süĺlem tulõ `väĺlä, siss nõsõss su̬u̬ŕ kahhin Räp; kahhin takah ku lätt Se
2. jutusumin kahinad kõik kerik täis, kõik kõnelesid kel suu õli Kod; küll siis tõusis kihin ja kahin Plt
3. erutuslaine külm kahin käis üle kere Juu; üks kahin käis läbi JMd; miul oo ka, võtt ku üits kihin ja kahin sehen, kikksugune rõõm tule kõrvi `siśsi puha Krk
4. a kähe sa oled nii‿sure kahina äälega, ons so kurk `aige Khk
Vrd kihin, kihin-kahin, kõhin, kähin
kahisema kahise|ma R(-mma Vai) eP(kahese- Var ; -dä Juu) T, -me Hls Krk; kahisõ|m(m)a VId, -mõ San(-me) Krl; da-inf kahista spor T kahinat tekitama; sahisema `einad kahisevatta VNg; `siidi `riided kahisevad Lüg; saba `juokso müöd‿maad ja kahiso Vai; rohi kasub nenda et üsna kahiseb Jäm; räägib nii kahisedes Khk; vesi akkab `keema, juba kahiseb peäle Muh; kahiseb nigu siid Mar; kut́sulesed olid jäl plehitud paberitega kõik, alused olid täis kõik, oh sa päävad, naa mes kahisid Kir; lehed kahesevad puu `otsas Tõs; `vahtrad akkavad ka nönna kahisema Ris; tut́ta täis nõnna et kahises Juu; kaera kisla ommiku `kerkind nõnna et kahiseb Amb; aruein - - sial ei old muud `rohtu kohe olemaski. nesukene kahiseja ulgas VMr; paugu pialt kukkus `alla kui kahises (teder püssikuulist) Lai; vanass pruut́puar läks magama `õlge `sisse ku kahisi Kod; sadab `paergu kui kahiseb. tuli kui kahises Pal; õlle rammu on ää kahisend Plt; lask nõndagu siidi kahisev puha Krk; aena kahiseva all, ei saa magada Puh; kaar kasunu ku kahisno KodT; kõ̭ik makassõ ku˽kahisõss; põrss `rü̬ü̬kse ku˽kahisõss (intensiivsest tegevusest) San; kellä˽ripõndõllõssõ, karva˽kahisõsõʔ = `uibo Räp; leevä siseh agana kahisiv Se || pia kahesemene oli Var; kõrvad kahesevad peas Tor; pää kahisõss, kõrvak˽kahisõsõʔ Se Vrd kahama, kahatama1, kahisama, kähisema
kahmima `kahmima Khk Pöi Rei Mar Mär PJg Hää Juu Kos Amb Lai Plt KJn, -me Hls San, `kah́me Krk Hel, `kahm(m)a Rõu, (ma) kahmi(n)
1. kahmama; võtma; ahnitsema mis sa kahmid siit teiste eest; `kahmis einad puhas oma süle Khk; sa kahmid omale nii `palju Rei; ta on `kahminu kõik ära `süia Hää; üht `aśja võtan vähä, siis kahmin vähä, kui paelu `aśju on, siis `kahman; mis sa mu põlve `otsa kahmid; `kahmisin `riided `kaenlasse Juu; kui tahab teise kääst `liiga `inda, [siis öeldakse] mis sa nii paĺlu kahmid Lai; kahmib `taskud täis; kahmib kõik enese ette teeśtele ei jää kedagi Plt; neve `kahmisive egasugust `kraami Hls; `kah́mge kokku puha, mis te kätte `saade; ni̬i̬ `seantse `kah́mjase, ni̬i̬ ei ole `õige inimese; jalg avvan ja tõine avva veere pääl, aga ta kahmip iki egät ütte kokku, varandust Krk; Kül˽taa Ann um üt́s võhl, kõ̭iḱ ubina˽timä `kah́msõ hinele rüppü Rõu || ruttama [ta] `Kahmsõ ka˽`Rõugu poolõ Rõu
2. varastama; näppama ta om siin `kahmen käünü; sääl olli viĺlä koti, mis na omal ärä `kahmsiv; kahmiv iki, omal võtav: tetäss pooleteräkest Krk
Vrd kähmima
kaine2 n kai|ne, -se g -se jälk, vastik musta ja kaise latse; periss kaise `vaate; tõine om kaise, ei ole `siante armass ku tõine; ni̬i̬ eläv seast kaiset elu; õh küll om iki kaise siantst roppu `asja koriste; uisk om kaise lu̬u̬m; ta om üit́s va kaise inimen; vaade `meante must ja kaine nõu, tõstets vi̬i̬l `sü̬ü̬ki `sisse; nemä om puha kaine ja kurja; küĺm vesi om, kaine `sisse minnä Krk
kakerdama kakerdama Jäm Saa VJg Kod Lai Plt SJn, -kk- Lüg IisR; ipf (ta) kakõrd Krl
1. koperdama, komberdama kakkerdab `käia, ei `kõnni ilusast; Kakkerdab ku kana takkus, tule juo `kõrra, midä sa kakkerdad Lüg; Kakkerdab säel inimeste jalus IisR; Kakerdas ulk `aega meite oues, enne kut minema sai Jäm; si̬i̬ ei sua `jalgess käädä, kakerdab neie `jalgegä; eks ma kakerda ike `minnä; kui laps akab `käima, kakerdab Kod; kui eest ära aead, `lapsi või, [ütled] mis sa kakerdad siin jalus; kes iast ei käi, nagu tuigerdab, see kakerdab; kakerdab müda `õue Lai; kelsa mineki aeg piad kakerdama Plt || Kakõrd tõsõ kondsa pääl (kui halvasti tantsis) Krl
2. (seljas) tallama, paaritama Ärg ajas `lehmä taga, rõhus `lehmä maha, kakkerdas `seljäs Lüg
3. kohmitsema, oskamatult, saamatult tegema Kakkerdab `jusku kana takkus, tüö ei edene Lüg; linamaa on puha ära kakerdud; sina ei mõsta `juusid lõigata, kakerdad pää ära Saa; eenamaa kõik ära kakerdand SJn || kui üks [juukse] salk oĺli pikk, teine lühike, siss oĺli kakerdanud pää; `lambad kakerdavad `takja põõsastes oma villa ära Saa
kaltsad pl kaltsad, kalsad Jaa Pär Vän Tor Saa Plt Vil; kaltsud, kalsud Hlj Hää Saa Lai VlPõ TMr; kaltsa, kaldsa, kalsa M T; kaltsu, kaldsu, kalsu Puh Nõo Kam Ote; kalsaʔ, kaldsaʔ Võn V; kalsuʔ Kan Rõu, kalsoʔ Plv püksid, enamasti linased või takused (harvem villased); lihtsalõikelised püksid, kaatsad viĺtrõõva kaldsudega `oĺli kimbus ku likkeks läkst Saa; kaltsa vi̬i̬rvits, nüid kutsutse värrel Pst; pahkluust saandik olli kaldsa sääre; kaldsa olli laia, `jalgu vahelt lotents; kaldsa olli puha `toimise, villatse ja `paklise Krk; kaldsu - - põlve mant `lahki, tõne nü̬ü̬r tõse nuka küĺlen, köedeti `ümbre põlve Kam; `umblõʔ mullõ ka üt́s paaŕ `kalssu Kan; ku `tütriklat́s `sündü, tsusati läbi kalsa aru Urv; sõbõŕ sõbra kalsa˽ku̬u̬ŕ Krl; mul unõtu kalsaʔ `sanna Har; mul ei olõʔ õigit `kalssegiʔ jalah Räp
kama2 kama Lüg Jäm Mär Kse Trm Krk
1. praht, prügi, risu meri ajab kama. kama on `niisukene kui aganad vai vanad mädänend rohod; `samble kama ja liiv, mädänd kama, puu on siest mädänd ja pien nagu puru; maas õli suur kama `unnik puha [kui nahku koogutati] Lüg; suurt mere kama ning rüga, puu rüga, `körka purusid, ane `eina ning muja puru, keik üks mere kama Jäm || si̬i̬ ein lää puruss, ku ein ku kama ju̬u̬sk maha `mü̬ü̬dä viglavart, ku sa `kuhja ti̬i̬t Krk
2. segu; soga mis kama sa nüid seal keedad, ei sa saa isegi enam aru. teed siin va igavest kama, teed lohaka töö Mär; see nagu kama, süńnigi `süia Kse; ü k s k a m a ükskõik, ükspuha üks pagana kama kõik, kuda see elu läheb Trm; ole ää või kuri, si̬i̬ om üitś kama puha Krk
kamber `kamber g `kambri R S Mar Kse Han Khn(-õr) K I, g -e Käi Phl HJn Koe; kammer Khk, g `kambre Kul Kei Hag Rap Ann spor M, T, g -i Äks Hls Puh, g `kamre L Ha VlPõ, -i Pöi Rid Han Var Tõs Kod Äks Krk; `kammer g `kambri R(`kammar Kuu, `kammeri Vai), -re Kos Jür HJn, g `kamre LNg Juu Kos Jür Ann Tür Pee Plt KJn Krk; n, g `kambri Jõe VNg Lüg; `kammõr Ran Ote San, -ŕ V, g `kambrõ; n, g`kambrõ V(-i Rõu)
1. rehetoa otsa ehitatud (kütteta) eluruum, u tuba meil õli `reie tua `õtsas kaks `kambri Lüg; löövi ja tua vahel on `kamber Ans; tuba nenda rügine, lehme param `kambri; kirgu koda kutsutase `santide `kambriks Khk; ahu taga `olli pisike `kamber Muh; [mõisas] oli tühi `kammer, trellid ees Mar; kammer oli `puhtam, tuas oli rihi Tõs; iga tiumehel oli üks `kammer. `kamre ies oli koda ja `kõrvas `sahver Kos; üks oli ies `kamber ja teine oli tagant `kamber ja rehetuba oli kolmas Amb; rehetare õli ja kammer, ei õld tubasid Kod; `kambrid olid otsas, rehetuba `keskel Pal; vanast `oĺli rehetuba ja eigä sääl kammert kõrval ei olnd KJn; vanast olli `kamre puha: suur kammer, taakammer, ahju perä kammer Krk; peremi̬i̬st `pernaist ja latset `ellivä `kambren, tõese olliva taren Ran; tagumatsel `kambrel olli laudpõrmand all, aga edimätsel `oĺli maapõrmand Nõo; ku ma tütärlat́s oĺli, sõ̭ss tet́ti `kambrõʔ, tooni`aoni `eĺlimi rehen Krl; tarõ kammõr sääl `eĺli perremihe ja `pernasõʔ Har; muugaʔ eläse `kambrõkaistõ siseh Se || moonamaja kui minu isa oli `sündind, siis oli veel Kursi mõisas kaks `kambred JJn || koerakuut kut́š ježi `amma `kambrõdõ Lei
2. ait `iesti `kieless `aidad, aga rannass `üöllä `kambrid Kuu; ega `kambris elätud. seal oli leiä tańgas ja karduli salbed ja piimä pütid Mar; üle õue kammer Mih; õue kammer HMd; vanal aal `üiti kammer, nüid `üitakse ait Kei; mine˽tu̬u̬ `kinda˽`kambrõst, ma˽naka kerikudõ minemäde Har || sahver moned `ütleväd `kammer, `pienemäd inimised `ütleväd `sahver Vai; kammer oli pime put́ka, kus oli küĺmem Jür; mine tuuʔ `kambrõst `leibä Se
3. neljakandiline kividega täidetud alus või kast igas `kamres on ligi kuus kupikud kivisi. ku `laeva `väĺla (merre) `aetaks, siis piab ikki kaks kammert olema, üks paremal pu̬u̬l laeva nina i̬i̬s, teine vassakul pu̬u̬l Hää; silla `kamre olli kivedega täüs täüdet Krk; kammõrdõga sillaʔ Krl
Vrd kambrik
kana|korv
1. reele pealepandav pulkadest kori siis `pannime `reele kanakorvi `peale ja läksime `soose `küini `oatama Muh; `vankrel ei ole kana`korbi ond PJg; Pikema sõidu jauks siuti kanakorv ri̬i̬ laamitsa `küĺgi; Kanakorv `oĺli saanipära `mu̬u̬di, pulgadest `tehtud, seĺlatagant `kõrgem, küĺled madalamad Hää; kurjad koerad puresid kanakorvi `serve; täna sõitsivad puha kanakorvidega kirikus Saa; Kanakoŕv tehti kuuse puust, värviti kollaseks või punaseks Jür; pani pud́eli kanakoŕvi nukka Kod; reśka - - perä taga ku kana koŕv Krk || sõiduregi kresla vai kanakoŕv oĺl niisama regi Har
2. kanatool – Jõh Emm Krk
kangas kanga|s L K I M, -ss Krk T V( -śs Räp Se Lei), kaŋŋas S /kaas, ka˛as Emm/ Rid KuuK VMr Kad VJg, `kaŋŋa|s R(-ss Lüg; `kangass Jõh), g `kanga
1. (kodukootud) riie; parajasti telgedel olev kudum Paremb lühükäne `kaŋŋas `kuotud kui pikk `kääritud ja kudumata Kuu; kui `kangas `pańdi `pliekima, siis `pańdi `sõrva `üεsid Hlj; `kanga `serva on `teiselt puolt `lötva VNg; `Kaŋŋass tibab, sis on niis `katki Lüg; ku `kangass `valmis on, siis `autasse lehelisega; `kaŋŋas `pandi `auduma Jõh; Puest `ossetasse `riiet, mitte `kangast IisR; `tahtos `kaŋŋast kokko lappa Vai; Aka kaŋŋast kuduma, ma aja soole `poolisid Jäm; nee (Anseküla seelikud) kojuti ju `kangas ikka sedasi Ans; `vilne, linune, `takne, poom`vilne, labane, `toimne, üks `löngne kaŋŋas Khk; villased rätikud said päris `kangas kujutud Kär; Täna öhtaks jövab veel kangale silmad pehe ka veel teha (kudumist alustada) Kaa; kevadel `kooti `kangud Vll; `kangal `võetse (lõigatse) pea`nahka (kanga algusest lõigatakse maha kudumisvigadega tükk) Muh; palaga, särgi kaas Emm; `Kanga perse paljas ~ paistab (kudumine lõpukorral) Rei; nee kuduvad sεεl `kangud Phl; ta tõi kohe `kangade `viisi [riiet] ära poest Noa; kui sa `tahtsid nisukest kangast, mis triibud sees olid, siis pidi kahe lauaga `käärima Rid; ma `arba, et täna tuleb kangas maha (saab valmis); `enni kui `särki `tehti, siis pleegiti tä (riie) `kangast päräst ää Mar; Kangas pime alles, pole silmi peas ühti (pole kudumist alustatud) Kul; `kangal paar sees, ega seda tohi olla et kangas `paaris oo Vig; siis tõmmati kare `piale `kangad [pleekima], `tehti ońn ja tüdrukud `kangud `vahtima Lih; lööb `kangal silmad pähe, kui esimesed lõngad `sesse lööb Han; Kihnu naesed tegid `kangu Khn; poomvilla või linnalõemetega `kangast `tehti kiudud kördid; kangas sai teĺlete pealt ää arutud, kui `vaĺmis oli; kas poomil jo särk `seĺgas või püksid `jalgas oo, küsitse ikke, kui `kanga ots oo jo all `ümmer `riide poomi; `kangal silmad peas (esimesed koelõngad sisse löödud) Aud; Koelõng `tehtaks laum, siśs kangas saab `pehmem; Suured sääsed vi̬i̬ pääl lennavad, jusku kangast kujuvad ikki üles ja `alla, üles ja `alla Hää; kerst oli `kangad täis keik Ris; kui ma `kangas olen (kangast kudumas), siis see on mul kõige parem `puhkus; lähen `kangasse (kangast kuduma) Kei; `kangast `riided ju `väĺja lõigatakse Hag; kahe niiega labane kangas; käterätikul on murreldi kangas Juu; Panid sualae viltu piale, nüid kangas kasvatab kätt ette, - - üks jaar kõrgem kui teine Jür; ma `kehrasin `talve leisika linu ära ja tegin kevade `kangasse HJn; sie `üiti `murdmane, sie kaŋŋas, sie oli siis kot́ikaŋŋas KuuK; ega kangas `süńdind kohe `seĺga `panna; [kui kangas valmis oli, öeldi] nüid on `kangal surm, tooge nüid vere püt́ti VMr; `kanga kudumisel ikka `luetakse, et mitu `seina on juba `kuotud Kad; kui kaŋŋas on `vaĺmis, `panna paja `sisse ja `auta lehelisega VJg; `tempel käis `kangale `piale Trm; vanass kui `pulma pideti, tõmmati kangas lavvale ja tare seenäle Kod; pime kangas, põle kümmekonna `märki Pil; kangas on koest paks ja lõemest õre, kui üks lõng pinnu vahel KJn; kevädepoole ku saeva lõnga ärä kedrät, sõss nakati `kangit kudama Trv; paĺlass perse akkass `paistum `kangal joba (lõngapoomilt hakkab lõim otsa saama); kangass pill perset (lõimed katkevad) Krk; kui koe ja vee mõlemba keeru om, siss na‿i anna `kangan iluste ligi, saab kore rõevass; tuleb ku `kangast `alla (tugevast vihmasajust) Ran; tule meele kangast vanutama Puh; jalgräti `koeti `kangan, `ahtakene kangass `olli; labast kangast `koeti kate `nit́sega ja toomist kangast `koeti nellä `nit́sega Nõo; `väikeste telletega ei saa `mustrilist kangast kudada Ote; langan olõss võenu `mõske `valgõss, aga ma olli nipaĺlu `rummal, ma mõssi `kangan Rõn; t́ää naks nuilõ `kańgiid kodamõ San; `tütrik om peelede i̬i̬n, koda kangast Kan; kangass om `ülhen; ma `koie `kanga jo maha Har; Kuʔ õdagult sai kangas alustaʔ, sõ̭ss `üĺti, et tu̬u̬ um õnnõ kangas Rõu; kolm kuvvõpöörälist kangast oĺl mul kaśtih Vas; ku kangass om `höste joonõh, saina kangast kuat päävä päle ärʔ Se; neĺä `nitsega kangass um `rüüpiga Lut || riidelaid viis kaŋŋast `vööti ühe kuue taarist; `Mitme `kangaga su kuub on Jäm; niisukesed kleidid `kańti: viis kuus kaŋŋast `pańdi `alla; nüid on `kitsad üstku säŕgid Kad || vaip suur kangas käib kerikun `altari ette Kod; kangas rullis lüeme võrgud `kangast `lahti Khn; kangast kuduma teatud viisil pante lunastama kellel se pańt oli lunastata, see pidi kangast kuduma Lai
2. kääritud või telgedele ülespandud lõimelõngad Sain tänä `kanga üles, `uome voib kuduma akkada Kuu; akkama `kaŋŋast `kierämäie pakkule;`naised sättiväd `kaŋŋast üless Lüg; Kui `kaŋŋas sai `niide, siis õli sie muad siis, et `keideti `lapsele muna Jõh; Samal `päeval kui `kangas sai `estest pakkule `aetud, piab ka kude kohe `sisse `lüöma IisR; `surnuka käib läbi `kanga Vai; `käärisin täna `kanga üles Jäm; kui kaŋŋas ei kεi kenast mette‿nd, siis `öötasse: kaŋŋas ei `kerki kenasti mette Khk; `Kanga ülesvidamese juures peab kolmekeisti olema Emm; sii toas meie pole saan kaŋŋast `luua Phl; lähme kangast `poomima Mar; kangas paĺmitase ja `võetse let́ti Kse; kangas ond üläl Khn; `ammu seesab juba kangas `teĺge peal Vän; saratse piirud olid niide taga `lõngade sees, et kangas `lahku `ańdis Nis; nüid on kangas `vaĺmis ehitud, akka `tallama, kas kangas `easte `lahkub Juu; kiarpuie pial õli kolm neli ja viis `seina kangast Trm; kangas piäb õlema sirvitud ja arvatud; alate minä panin `kanga `siäde, siis tämä akas kudoma Kod; lõnga pakust `laśti kangast ala järele Plt; tagast piat kangass laemb oleme, siss om kangass `kerge Trv; `kanga vi̬i̬ŕ jäi üle, es lää puha sukka ärä Krk; kangass piap trammin olema, ku langa om löndin, siss ei saa kots`pu̬u̬li läbi visata Nõo; `Kanga vedämese jaoss võedas kümme kerrä Har; kangass ärʔ veet, vaja üless `panda; mul um kangass `nitsehe `pandaʔ, ei olõ˽kedägi˽kes kätte and Plv; ku noorõ `kuuga veetäss kangas, sis saa `veiga keerunõ Se
kanne1 kanne Kad Trm Puh, g `kan(d)me S L(-õ Khn) Juu KuuK JMd Kod Plt KJn Vil Ran, g `kande Amb KJn SJn, g kanne Koe VJg Lai; kańne g `kań(d)me M(-nn-); kannõ, -õʔ g `kanmõʔ Räp, g `kandõ Se(kannõh); kanness g -e Lai; `kanne, -nd- g `kandme Lüg; el `kandimmest Kuu, `kandemest Lüg1. a. kandesang, kandepael vms haars `lehmä `kellä `kandimmest `kinni Kuu; koti kanne; raku kanne Jäm; `raanda kanne Ans; [lehma] kella kanne oli `katki läind, kell oli ää kadund; kella kanne keib kella örrest läbi ning ümber looma kaila Khk; kannetpidi sai `lähker `selga `vöötud Kaa; Niinebene kott kanebine kanne Rei; olid puu `kandmega `raandad koa Vig; paja kanne; sango kanne Mih; meil `paergu puupang `aitas, suur kanne pial, suur `pöidla jämedune raud Tõs; `tooril oli vitsast kanne pial Pär; koŕvi kanne Tor; Pangedel `tarvis `kandmi kinnitada, `kandmed on `lontsu veninu Hää; korvi `kańdid ikka `võeta pajudest KuuK; paa kaane kanne, nupp ehk kääpide Amb; köödikune kanne pangel piäl, mõni tegi vitsa`kanme, vitsakanne õli parem, ei tee kinnass mäŕjäss Kod; kaane küĺlest kanness ära tuld Lai; rapil on rõga ja kanne KJn; vi̬i̬ pangel oĺl puha `kańme pääl Hls; korvil olli vang, ku vang katik läit́s, siss `panti kablast kańne Krk; länikule pannid `kandme `pääle, siss said tannikse Hel; korvi kannõ Se b. kinnituspael või -rihm [ankru] kanne on `katki läin, paat läheb minema Phl; `Kandmetega `seotase `kindad `paari, ku neid `taŕvis põle Tor; mätskas nii kaua käib ku niin ära kulub vai kanne `katki lähäb Trm; `tõmmad tanu `kanmed tagass `kińni; `kinda `kanmed, tõene kanne tõese `kinda küĺjen, `kanmitegä `sõlmad `puari Kod; põlle`kanme katik Trv; `amme `kańme. pane kańne manu, `kinni `köütä; sukal, `kindal ka om `kańme Hls; `räätsege keńgäl om räätsä `kańme küĺlen Krk; võrgu kanne om ärä kadunu. keit [võrgu] kive `kanmide `küĺge Ran
2. viljatera katteleht, sõkal rukki `kandemest tuleb `õile (~ `eile) `vällä; nisu `kande, õdra `kande; `kande kie alt `oiab `kinni terädä, `muidu kukkub maha Lüg
3. koodirihm `varta `kaulamus ehk `kande Lüg; koodi tümal on pael küĺles, se pael `ongi kanne SJn; koodi kanne, mõnel olli rihm, mõnel nü̬ü̬ŕ Krk; kood́i kannõʔ oĺl kablast vai nahast Räp; jakake ar koodi kannõh, kannõh lät́s `kat́ski Se Vrd kand1, kannel2, kannus1
5. kandepuud `kandega viisime [põhku] lattu Amb Vrd kannepuud
6. kandetala silla tõrandused. üks kanne on keskel, silla kanne Kod
kanne|puudSim Plt KJn SJn kannepuud, kellega sai [põhku] lattu `kantud Sim; Vanasti ei `kandki luht obest. Puha seĺläs ja kannepuudega sai [hein] kokku `kantud KJn; Ära neid kannepuid too, ni̬i̬d on `liiga `tookamid SJn; kańepouga p̀ett kandass pońgõga Lei Vrd kanne1, kannipuud
karbane karba|ne g -se Jäm Khk Kaa Vll Muh Khn Hää Saa Juu JMd Koe, g -tse M Nõo; `karpane Lüg = karbaline vana puu `karpane kuor Lüg; kiviste maade sihes on karbased `tuhlid Khk; kammilad oo karbased Muh; karbanõ nahk Khn; ei saa `puhtass, karbane puha Hää; mis `äśti karbane kaśk on, sel on magus mahl Juu; kääd ja jalad kõik on vahest paksu karbased [mustusest] JMd; karbatse koorega `kartula Trv; mõni om õige karbatse koorege, kuuśk ja pedäje Krk || konarlik, krobeline, kare õige karbane jää, ei saa `äste `liugu lasta Hls (jääst); laud om karbane, ilma ööveldemede (hööveldamata lauast) Krk Vrd korbaline, krabõlik, kärbali, kärbalik, kärbaline, kärbane
karjatama1 karja|tama spor Sa Muh Rei/-dama/ L K Trm Kod Trv Puh Nõo Urv Krl(-tõmõ) Har(-tamma), -teme M, -tõme San; kaŕatama Kan Rõu(-mma); `karjatama Kuu Lüg, `karjadatta Jõh a. väljas karja (koduloomi või -linde) hoidma, valvama, karjamaal süüa laskma sügise karjatasse `loomi einamal Khk; karjatasime `ööse obusid Tor; lai karja tee [oli], sial ilus rohi, läksin karjatasin `loomi sial karja tee pial Lai; ma pia kanu karjateme ja sigu, et na `kurja ei ti̬i̬ Krk; karjate looma ilusta ärʔ, ärä `lasku neid kurja pääle San; Mari karjatass hannõ Urv; lat́s lät́s `mõtsa `karja karjatõmõ Krl; no˽ma˽karjada kannu, ma˽pia kanulõ `perrä `kaema Har b. fig järele vaatama, ohjeldama karjata aga `peale `lapsi Muh; kes neid `kueri jõuab `kõiki karjatata VMr; juhataja neid (õpilasi) kandseldess, karjatess Hel; noid mihi ess jõvva karjatede `üt́segi San; ma˽karjada no˽`lat́si Har c. manitsema; tõrjuma koa man keedeti `seepi, karjadedi kikk [eemale]; latse karjadide `nurka ku võõrass tulli; vanast karjadide (keelati) `kangest, et ärä sirute ei või, sõss akkass valuteme Krk; kanu peab aiast `kaugele karjatama, mud́u lõhuvad kurgid puha ära San Vrd karjama1
karjuma `karju|ma, (ma) karju(n) eP(-o- Mar Lih Ris) Puh, (ma) `karjun R, -me, (ta) karju|b Hls Krk San(-p)
1. a. valju häälega nutma või kisama, kisendama `kange kisendämmä ja `karjuma Lüg; keik `karjusid nii väga surma juures, ema `karjus keige `rohkem; kui laps `karjund on, siis tä ekib pärast veel Khn; mis sa karjud tagakurgu (täiest kõrist) Mus; mis sa karjud nii vaĺjust, kuretab kõrvad ää Muh; mis sa karjod nii `kangeste, et tuba ühnä rõkkab Mar; missa sii karjud nagu sita ratas Tõs; Karjub `surnud ka üles Hää; vahest oli nõnna külm, kääd ja jalad külmetäsid, vahest kohe tuli `karjudes kodu; pisike laps `karjus ja `karjus, suri ää, `ööldi, et tal oli kirm Ann; `karjus oma eale ära Trm; kisendab ja karjub, enesel põle viga kedagi Plt; k a r j u b k u i (~ n a g u) r a t t a p e a l ~ s i g a (~ p õ r s a s) a i a v a h e l ~ p a s u n ~ p i h t i d e v a h e l karjub väga valjusti laps `karjus nönda kut ratta peel; Karjub kut pörsas aja vahel Khk; Karjub kut ratta pεεl Emm; karjob `justku pason Kul; karjub kui ratta pial JMd; karjub nagu `pihtide vahel Plt b. (loomade, lindude häälitsusest) `luomad `ammuvad ja `karjuvad Lüg; kassi pojad `kiuksuvad `karjuda; kajagad `karjuvad, tuleb vilu; korbid `karjuvad, jo rannas kalu on Khk; Kui kajakad `karjuvad läheb tuulele, `ööti kajakad `karjuvad tuult; Kui kured `kangesti karjuvad, see pidi `jälle `vihma tähendama Pöi; põrsas karjub, tahab `süia Käi; mõni lammas karjub pää ja pää, mõni lammas ei karju Vig; `ülged teeväd niisugust koledad äält - -, kui nad `alba `ilma `tiädvad, sis nad `karjuvad `varau·, `varau· Var; koer akkas kohe `karjuma, paar `korda `käuksus; Ku vińt karjub, tuleb küĺma ja ku `seukest kuristamise äält ti̬i̬b, siś tuleb `vihma Hää; meegas karjub, tuleb pahasi `ilmasi Kei; vihmkaśs karjub täna nii `kangesti, karjub `vihma Ann
2. hüüdma või liiga valju häälega rääkima ta `öigab `karjuda Jaa; ma karju tüdrukud siia, nad `teadvad `rohkem Kir; ära `karjuge mina kuule küll paraja `rääkmese ära; ja nüüd akkab abi `karjuma, nüüd änam ei `aita muu asi Hää; karjuti `õissa pulmad, `õissa pruudi pulmad Juu; karjuvad vastakute nõnna VJg
3. kurtma, hädaldama; leinama, igatsema karjub sihes valu olade Jäm; mis sest paramad on, et sa seda teistele karjud Khk; ta karjub, et taal `olle `rindus `aige Muh; kas ema karjub `aiged majal ka Rei; Ei saa änam [tööd] `tehtud, karjub sii ja sial äda Han; isa `karjus, et poiss `ristimatta HMd; karjub `vasta, ei taha `anda Juu; tõine karjub ädä sehen, aga tõine kannatab `vällä puha Krk
4. fig (kriuksuvat) heli tekitama ratas karjub, kui pole `määrimist saand; uksed `karjuvad ees Khk; siis timmiti pillid ää ja, et nad east `karjusid; selle kiŋŋad `karjuvad, nee oo `võlgu alles Muh; käi karjub Noa; ing karjub sees (astma puhul) Kul; täna on nii käre kärsakas küĺm, lumi karjub jala all Juu; kõht karjub, sooled mängivad `marjoa·si; `vanker akand `karjuma, ei ole `mearida soand Kos
Vrd kaarima, kaaritama, kaljuma, karima, karjama2
karkuma `karkuma Lüg(-ie) Jõh IisR Vai ehmuma, kartma; (kartusest) pagema `õtse kõhe `karkus menema; janiss `karkus, en saand `lassa; `kuera `aukumisest `karkub `vällä Lüg; `karkusid `vällä menema kõik puha Jõh
karune1 a karu|ne g -se Jõh S(-o- Hi) L(-o- LNg Mih), spor K(-o- Ris) Kod Hls Krk; g -sse Khk, -tse Muh Han Mih Krk; -nõ g -tsõ Khn 1. a. karvane, karvadega (udemete, sulgede, ogadega jne) kaetud või varustatud niid on suured karused kraed, palitutel ja meeste jökkidel ka Jäm; karuse `jalgega kana (suled jalgadel); köige karusem kala on üljes Khk; Kellel karused käed on, see pidi rikas inimene olema Pöi; suur karune abe oo; karutset pidi kasukas; Sile läheb karuse `sisse = käsi läheb `kinda; aa arud laiali, kihuta karune vahele = obune pannakse `vankri ette Muh; sa oled karune kut kuuse türu Emm; [merehärg] nii karune ku egavene patakas Rid; karune koer; karune kael Mar; kus sa lähäd selle karuse lõuaga Mär; `estess oo lina karune (kui lemmed küljes) Vig; Libe pistab karust = kinda kättepanemine Han; tõhk on karune loom Var; ei ruogiss neid ää, oma karust abõt Khn; karost tikerbärid Ris; karusest `välja püöratud kasukas VJg; kes karune, sel ää mesilinnu õńn Hls; suu puha karune, suu kiḱk `karvi täis; küünär karust, peotäüs paĺlast = viht Krk; k a r u s e k s t õ m b a m a kaśs tömmab ennast karuseks koera kohe (ajab karvad turri); kana luksub, tömmab karuseks ennast Khk; k a r u s e d m a r j a d karusmarjad – Lih Aud Pär PJg Tor Saa SJn karused marjad ette magusad Tor || sassis, segamini karune pεε; nii karune, sa jo `karvade sihes `kasvand Khk || s karune koer (euf hülge- ja kalapüügil) Rei || (kirumine) ossa vana karune küll VJg b. fig (jõukusest) Tuulingu `möldrid olid oma elamisega teiste sias ikka püsut karusemad küll Pöi; Mees läks järjesd karusemags Emm; ta tegiśs mu `puhtess ja `palless, ess jätä mul karust `jalga ka änäp Krk2. a. krobeline, ebatasane; kare, karm keelika kivi, `kurdlik, karune pöllu pεεl; karune riie `vastu ihu Jäm; ööveldamata laavad on karused; tee on nii karune kut käristi; `raśsviil (raspel), suur karune puu viil Khk; [kui leotamata] viid `kuivama, leha võtab sure karuse korra `pεεle Kär; ihna käi, karune köva käi; karune jää kui lainetuse `järgi `kinni külmand Pha; Käed on nii karused ja `karpas Pöi; kinel nee [rubid] olid, senel jähi näunahk karuseks Emm; karp on karune koor puu `ümber Käi; nõelutud särgid oo koa karused Mar; need oo `seoksed `pissed karutsed ja jässakad, `seoksed männasagarad, `seoksed `pissed männad Mih; [kui] `viltsed lõngad laud olid et venisid, sis raputadi `tuhka `peale, sis tegi need karusemasse PJg; karune tee; viisk ei ole libe, on karusem `käia Vän; karune lõng on jumsuline Kos b. jäme, kore, aganane, lustene [kui on] `lustjane vili, siis karune ning kesine leib Jäm; pudru olnd nii karune, teind `perse kibeks Khk; `pooldid oli ju nende aganatega segamine se jahud - - sõtkuti jälle senna [leiva] `sisse siis neid karusid jahusid Pöi; leib oo tänägune üsnä karone, see on va `luśtene leib Mar; kui kied `sisse `jäävad, siis `tievad leiva karuseks Ris c. ebaühtlaselt, korratult tüükaline, kõrreline labu ots on ka karune veel Khk; põld ühna karune rohuga Muh; igavene karone maa jääb taha kui nüri vigat; karune niit Rei; kui vikat nüri on, jääb karune niit Juu; küll on karune eenäm, alvass aetud (niidetud), eenäkõrred lipendäväd Kod || karune pea kangaspuude sakkepea – Vll
3. fig (halvast ilmast, tormisest merest) ilm leheb nii karuseks, sedavisi `eetasse, kui piline ning nii `kange tuul on Khk; Akkab siit `lõuna alt `lõõtsuma `jälle, on nii suur paks karune, `varsti on tuul toŕm käe; Meri oli juba `õhta nii suur must ja karune (kohises, lainetas), `ongi tuul toŕm käe Pöi; Kui akab tuuleviru tegema, siis akab veepind virvendama ja lεheb karuseks Emm; ilm nönna karone ja segane Ris; `tuiskab ja sajab, täna on karune ilm Kei
4. fig tige, kuri keris karuse külje välja (rahulik inimene muutus kurjaks) Emm; naene oo enni nii sile ja lipe, aga päräst oo naa karune et Vig; Oli päris karune ja okki täis, oli paha naise `vastu Han; on sie inime üks karune luom ikka, kui ta teise `vastu pahane on VJg
5. kärisev, kare, kähisev (hääl, kurk) kurk `aige, sellepärast ääl nii karune Khk; see meil naa karu ~ karuse äälega kukk, akkab `laulma `söukse suure läre äälega Vll; harak teeb karust hääld Phl; siu kurk ka karune, kurgu karutsess tõmmanu Krk
6. jäme, labane, sündsusetu (sõnadest) paigal ajab karussi sönu suust `välja (vandumisest) Khk; karune söna, ära seda `ütle Phl
7. -karva, -värviline suubid isastel `eeti allid olad, lammaskarused allid; kahe karune aeg (videviku või koiduvalguse aeg) Jäm
Vrd karvane, karu5
karv1 karv R(`karva VNg Vai) Käi L K(karb g karba L SJn), I T V, karu S L M T Lei, g karva (`karva R)I. 1. a. karv, niiditaoline sarvainemoodustis nahal; harjas(ed) ei õle `ammast suus egä `karva `persses (väga vanast inimesest); Kaks `karva `kolmes rias nagu isuri rukki (hõredatest juustest) Jõh; nii pailu sadas, mette kainu `aukus äs ole `kuiva `karva Khk; kõhu otsa (~ kube) karvad; `Kainluaugu karu Pöi; silmä `ripse karbad (ripsmed) Mar; Sial oo pikk karu `seĺgas, see oo alvaste söödetud Han; arjavenelased `korjasid sia `karvu ka Kei; abeme rańdi karvad (põskhabe); alumesed (~ alumese otsa ~ kõhu alused) karvad Juu; tämäl õli `juuksite siden `aĺla `karvu; `karva `võetse [tapetud seal] kiävä vedegä, edemält kõrveteti tulegä Kod; `võlga `rohkem kui `karvu persses Lai; siĺma lau karvad (ripsmed) Ksi; kel rind `karvasid täis, sel pidi ia mesilaste õńn olema Plt; tal ei ole `karvi ka nõnda paĺlu ku tal `võlga om; akkam [tapetud seal] `karvi `kakme Krk; käsnäl olna õńn, kui karva otsan; kolm `karva pään, aga iki suib Ran || nüid lähäd `Juaspiga `karvu segämä (sugulist ühendust pidama) Kod || (silmahaigus) – Rõu Räp unonaaselkiʔ `kasviʔ karvaʔ `siĺmi. noid kakutass `vällä Rõu b. hrl pl juuksed; habe Nüüd sasi kahe `käägä enesä `karvust (tutista, karista ennast) Kuu;`Este ei õld `iuksed, õli `karvad, `karvad mustad ku süsi; Kenel on `karmed `karvad, sie on kuri ja tige Lüg; Vahi misike sa õled, `karvad `siiras omal, `kammi `õmmete vähä siledamast Jõh; küll oli meil emäl ilusad `pitkäd ja `paksod `karvad Vai; [koolmeister] `kargas `karvi `kinni ja karustas Pöi; ma akka sool karust `kinni ja tutista Kse; võtab poisil karust `kińni VMr; tukustas karvust Trm; see on nii `karva `kasvand (juuksed on lõikamata ja habe ajamata) Lai; karvad on pikad, kaela pial; vanames aab enesel `karvu (habet) Plt; kaku karvost, võta karvost kinni (karvustan) Se || fig `kergita `karvu (tereta!) Lüg || fig see nii `karva läind (alla käinud, vaesunud), see‿b `saagid änam parama järjä‿bele Khk c. looma karvkate; vill `pehme, vali karv Kuu; `kitse, `kaśsi `karvad VNg; `luomad on vana `karva maha ajand, `uuves `karvas juo; `valju `karvaga lehm ei õle üvä `piimälehm Lüg; kuer `augub, `karvad `siiris (~ `püsti) Jõh; kasuga `karvad on `lahti Vai; [kasukal] ikka `lamba karvad sehetse poole Jäm; karu on koeral nii paks pεεl et Mus; Nii lihav mis karu läigib puhas Pöi; loom laseb kevade `karva Muh; `lammad `oĺlid vigased, karb `oĺli `lahti Vän; tegid koera karvast sokkisi Ris; veis eidab `karva Juu; punased [pullid] on viel vanal karval JJn; luom on väsind, nõnna et karv tuld seĺjast ää VJg; karv `vi̬i̬rnud puha piält ärä, kasuk ep anna `su̬u̬ja enäm kedägi Kod; ennemalt eidab koer karva kui varas jätab oma ameti maha Lai; nii illus karv kui uhak säĺlän Kam; susi karva hiit, a `mu̬u̬du hiidä äiʔ Rõu; nälläkaru (hõre tallevill) Lei || (ebemed, pehme karvane kiht riidel) püksi pölved ajavad `karva (karvendavad) Khk; karu on ää `veerend (riidel toim paistab kulumisest) Krj; riie võtab karba `peale, kui riiet uhotasse Mar; see (villane riie) on sääritud riie, karv maha `võetud, sääritud ja vanutud JJn; `kanga karva, mis maha tulev tellede ala, `seante peenik kõmu Krk; `uńdrigu küĺg om karvale `õ̭õ̭rdenu Nõo || fig kadaka karvad (okastega kadakaoksad) olid `jälle eed tule akatiseks Kaa; sääl kedägi `einä ei oole, mõni aru karu (lible) oo kasunu Krk || fig sü̬ü̬ḱ vanass lääp, siss tulev karva (hallitus) `seĺgä Krk; karva lõhki ajama väiklaselt pedantne olema Aes kasvoi karva luhki Emm; naha ja karvadega üleni, tervenisti Kõige naha ja karvadega Hää
2. sulg, suled kana aab `karva (sulgib) Hls; kana loḱs ja aa karva `püstü; kana aa `karva sügüse Krk; kana aja `karva, kõik kotusõʔ `sulgi täüś Vas
3. kübeke, raasuke, natuke mette `karvagid (mitte midagi) äs saa; taa on karva vanam moost Khk; tää oo moost karba pikem Mih; üks karv (vähe) `puudus Trm; ma mitte `karva ei pane `sinna manu, ütteainust sõna ei oole `sinna manu `panden; si̬i̬ ei oole `karvagi tõisest targep Krk; olõ õi lehmä `karvagi majäh (ei ole ühtki lehma) Se; e i k a n n a t a (e i s a l l i) t e i s e k a r v a ei salli teist sugugi pekś sia nõnna ärä, et siga ei kannata enäm inimese `karvagi, kõhe pani `ju̬u̬ksu; lapsess suat́ tä `niske äbelik, ei kanna tõese inimese `karva; näväd ei saĺli tõene tõese `karvagi enäm KodII. 1. värv(us) `karvald ärä menemä Kuu; ilosa `kirka `karvaga `riie Vai; see on karvast εε läind, nii väga εε `leekind Khk; Mette‿p saa aru, mis karu sellel riidel pεεl oo Kaa; sii `niukesi punaka karvaga `uśsisi põle ond Mär; sel põle midagi `karva, see on karvast ää kadund; riie seesab `karvas (ei pleegi); ei eida `karva (ei pleegi), seisab ühösugune VJg; sie mies on nii tuhm, põle tal `kirja ei `karva Sim; läppind ein, ei õle enam ilus eina karv Trm; kuuśk, pedäjess ja kadajess, ni̬i̬ `karva ei eidä Krk; paha karvaga (kahvatu) Puh; ma `tunsõ uma hobõsõ karva `perrä välläʔ Har || kahe karu vahe aeg (videvik) Khk; karva värvi (-värviline) mere udu viab `viljad `ruoste `karva; `taivas on päris vie `karva; laps on `itku `karva, `silmad vie `kierdel Lüg; kulu `karva, `kulla `karva, paju `karva, `pannel `karva, mähe `karva (ussisõnad) IisR; tuli`karva uśs Kär; vares`karva (lapiline, tükati pilves) taevas Mus; seelik oo punast `karva; vere `karva punane Muh; apu piima `karva obune Rei; va tuha`karba värb Mar; teliskibi `karba `kolne; nüid jo nee uiemad värmid, neid jo `metmet `karba Vig; nüid akkab taevas teist `karba `kiskuma Mih; `päike läks kieva raua `karva `luoja KuuK; uvaõie `karva riie (pruunikasmust) VJg; lina`si̬i̬mne `karva obene; inimene kui on väga kõhna, `üeldässe surma `karva Kod; kulatand `karva (luitunud) Lai; õbeda `karva `pärled KJn; orase `karva elerohiline Krk; kulu`karva pää Puh; rämmäʔ, piä maasikide `karva Har; tedre`karva kanakõnõ Rõu; `valgõ säne, koolu`karva (kahvatu); kurõ`karva, säne hahk (hobune); uba`karva ilvess; `taiva `karva haĺl, illloś haĺl Se; võtr um ei-must, sääne raut`karva; haaba `karva Lut
2. fig (seisukorrast, olukorrast) kes tiäb, kas ehk tulevall `aasta õled juo `tõisel `karval (oled juba mehel); tied siis `karva `muutu (lähed mehele) Lüg; seaste on seda näĺla äda, pole paramad tulemas midad sellest `karvast (niiviisi, sel viisil) Khk | olemus, iseloom Akkas varsti oma öiged karva näitama (halba iseloomu) Emm | välimus, vorm vanad tüdrukud seesavad `easte `karvas (ei vanane) Juu; eks ta kolm`kümmend `oastad ikke õle karva järelegi (välimuse järgi) Kad; karvass on ennäss ärä `muutnud, kõhnass jäänud Kod
karvane karva|ne g -se Mus Pöi Muh L(karbane) K I Hls, g -tse Kõp Vil M T; -nõ Võn V, g -dsõ, -tsõ(`karva| Har, -n Lei, g karvadsõ); `karva|ne g -se R a < karv1. a. karvadega (kaetud) piu täis `paljast, `küünar `karvast = viht Jõe; sile `pistab ja `karvane `mölletäb = käsi ja kinnas Lüg; Päält `karvane, siest `karvane, üheksa `süldä `ümbert `karvane = heinakuhi; `Karvane nagu `siili ema `põõsa taga Jõh; `karva`marjad on `karvased Vai; karul o ea karvane kasukas Hag; karvane nagu Eesav Juu; mädä takune lõim, karvane ku aokubu Kod; suur karvane koer. pika karvaga Pal; karvased siared Lai; `piḱse peni om serätse karvatse ussikse Nõo; karvane kask (kasukas) San; karvatsõide `jalguga kikass Har; vahelikuʔ omma sääntse vahadsõʔ, päält karvadsõ; karvanõ ku vana tühi Se; karvanõ lihm, pikä karvaga Lut; k a r v a s e d m a r j a d karusmarjad – VNg Kod Vil M V vana karvatsi `marju põle enä `kuskil, allisse läksid Vil; karvatse marja puhmass Hel b. sassis, turris; ebatasane pää on `ninda `karvane, `pampalas puha Lüg; mõni puu kohe üsku `sambla nuuśtik, karvane Amb; kaare jääb karvaseks, viirud jäävad vahele Sim; kuiv ja karvane rükis, ei seesä akin Kod; kiiss om `seante karvane, suur arjuss seĺlä pääl Krk || konarik moa on vahel karvane ja kare, kui külmetama akkab Juu c. fig rikas, jõukas egä kaik `karvasemaks `muutu, et `vaesi piab ka ige olema; `Künsib küll, aga egä `sendä `karvasemmaks saa Kuu; Näe juba vähe karvasem kui teised, kohe käib pea püsti, ei näe ninagi pähe Trm d. karm, tige Karvane mees nende `tööleste `vastu Pöi; Libedi `lambi (sõbralikke olendeid) mahub pailu `ühte `lauta, karvasi (riiakaid) mitte `kahtegi Hää; küll on aga tige ja karvane Juu; Keeris omal karvase külje väljapoole (hakkas kurjustama) Emm e. fig Kodu-kasvand ja karvane (kitsa silmaringiga inimene) Emm | karvase (~ pitkä) näppegä (varas) Kod
2. -karvaline, -värviline, värviga kulukarvane uss Käi
Vrd karune, karvak, karvakas
karvussill `karvussill Lüg riius, karvupidi koos puha `karvussill Lüg Vrd karvusilla
kass kaśs Jõe VNg Sa Muh L K I eL(kaš́ð Lei), kass R(`kassi VNg Vai); g kaśsi L K I V(kaš́ði Lei), g kassi S L Ris M T, g `kassi R
1. kass (koduloom) `kassi nurise VNg; `Kassil on `kassi `õiguss (kassi käitumisnormid erinevad inimese omadest) Lüg; kaśs topib ennast `ahju, pliita `pεεle magama, siis tuleb `külma `ilma Jäm; kassi keele pεεl üheksa töbe (kassi lakkumine pole tervistav); Kaśs vaadab kuninga otsa, siis ma‿p vei su otsa vaata Kaa; Magab kaśs `kukla peal nina `püsti, siis tuleb `talve `külma `ilma; Nägu nii must ja riimu omal kut aŕmkaśs Pöi; `kassidel `küindlakuu suur taga`aemese kuu Emm; kaśs laulab elosti: nurr narr nurga `peale, sirr sorr seina `peale, virr varr väräva `peale Mar; kaśs norab, tahab täkku Kse; ku kassi ais tuas, ei ole rotti Hää; äbemata küla inime tuleb, kaśs peseb persset Ris; kaśs kroabib tuult `teise `küĺgi Juu; sel on visa ińg nagu kaśsil MMg; sa olet kassi molu (kassi solgitud toitu) söönü, kurk `aige. sõss võta ja vajode kassi ännäge; kaśs kisk `küüdsi, ei tää ka ilm sadame lää Krk; kui kaśs oma saba lakub, siss pistäb vihm sadame `varsti Hel; kui kaśs väherdäb ja pää põhjan, siss tuleb alb ilm ja küĺm, aga nigu `lõunen, siss ää Ran; kaśs tükip truubikappi – ilma läävä küĺmäle. kui ää ilma, sula ilma, kaśs ei lää `iälegi truubi kappi Kam; kaśs lugõ nii: `hiŕsi, `paŕsi, nõgõsõ `vaŕsi (kassi nurrumisest) Har; Ku sa˽kohe läät ja˽kaśs sullõ `vasta tulõ, sõ̭ss massa õiʔ inäp edesi minnäḱiʔ. Kaśsi `vainlanõ um üt́s halv elläi Rõu; kaśsi iist andass suuŕ nõgõl Plv; a˽kaśsil um tuli silmäh, kaśs näǵe kõ̭iḱ Vas; kaśsi käävä kassõl, `aelõsõʔ (kevadeti, pulmas); ei saa hüä õńn ku kaśs ju̬u̬sk üle ti̬i̬ Se; kaš́ðiʔ maja elajaʔ Lei b. fig `Kassile `palju, mihele vähä (kehvast kalasaagist); `Astub `nindagu kass `märgä maad `müöde Kuu; käib kui kass palava `putru `ümber (keerutab ääri-veeri) Hlj; Kass vieb sava `õtsas `väljä (kui midagi on väga vähe) Iis; kolm `korda `aastas `raudne kaśs sööb `viltsed `asja = lambapügamine Khk; Kassi keele peal `ööti olavad öheksa `ohtu, koera keele peal öheksa `rohtu; Silmad `joosvad vett kut `ahtra kassil Pöi; Taplevad kut kass ja kuer; Kiśse kassi saba kergidab kut ta ise (kes muu sind kiidab, kui mitte sa ise); Just kut kass tapleks ännaga (kui inimene iseendaga pahandab) Emm; Kahe kassi vanus ja pühabesed päävad pääle selle (põiklev vastus vanuse küsijale) Rei; pulmad nagu kassi matused Mar; must kaśs `joosis vahelt läbi, `öetse, kui inimesed tülise `lähtväd Tõs; Jagõlõvad nagu kaśs koõraga Khn; Jusku kaśs vahib sõela ääre alt `väĺla (altkulmu vaatamise või silmini ulatuvate juuste puhul); Ei viitsi `kaśsigi õlekõrrega mängitada (laisast inimesest); Elab kui kuninga kaśs (külluses, muretult); `Kaiba, `kaiba kaśsile, koeraga käi kohut (ütlevad lapsed sellele, kes lubab kaebama minna) Hää; Taśsib nagu kaśs `poegi (väikesi asju ükshaaval) Jür; Kui `uhke on, et on tehend midagi [öeldakse, et] `kange oma `kaśsi silitama VJg; kui vanemad mehed `rääkisid ja poisike akkas vahele `rääkima, siis vana mees `ütles et, sina ei tia midagi, sina mine kaśsi saba `alla; kaśsid käevad rau˛ul (jooksuajal) Lai; joba must kaśs vahele sittun (sõprus lõppenud); õńn ku magajal kassil iiŕ ju̬u̬sk suhu Trv; lähäb nigu kassi ti̬i̬`raaga (niidab kitsa kaare) ~ kassi ti̬i̬raa ette `võtnu Ran; must kaśs juusk vaheld läbi (läksid riidu); ega magajale kassile ei joose iir suhu Puh; midä enämb `kassi silitsät, sedä `kõrgembale `anda tõstab (mida rohkem kiidad, seda uhkemaks läheb); susi unetab, peni mäletab, vana kaśs piab `kavva meelen Nõo; kassi kõlistase `raudu, künni `raudu (kasside karjumisest jooksuajal) Ote; mis hiiril viga elläʔ, ku `kaśsi kotun ei olõʔ Urv; pini süü piḱä `peetü, kaśs `kauga hoietu Krl; Ku˽kaśs suud mõsk, sõ̭ss tulõva˽küläliseʔ Rõu; tu̬u̬l minnev ei˽hobõsõʔ edesi, kiä `kassõ tapp; Keriʔ kaśsi hanna ala `kaìstit tsagama jaʔ pini hanna ala `piipu `tõmbama (kasi minema); kaśs ruttu puja˽teǵe, sõkõ˽sünnüseʔ Vas; hiirel om hingeminenk, a kaśsil om määnk Se; sügüse kassilge um masselna, a keväjä peremehelgi olõ‿iʔ Lut
2. tööriist a. vara, vahend palgile kriipsu tõmbamiseks ja rihvamiseks `Seuke kaśs on, kahe araline küinedega, kaśsiga tõmmataks kahe paĺgi vahel riipsud pääl ja selle `järgi raiutaks palgil `õõnsus `sisse Hää; kassiga varatas `saina Ote; kaśsiga tõmmadass ju̬u̬ń ette, sis `kirvõga raodass Har || palgi osa, mis kassiga tõmmatud kriipsu järgi maha raiutakse ma˽`tõmba kaśsi joonõ paĺgilõ pääle. sa˽naka `kaśsi `sissõ raguma Har b. tragi, otsiankur Katsumõ, ehk suamõ mut́id kaśsiga käde Khn c. vahend paela, köie tegemiseks paela lööma kaśs `peetse pios, siis ketega mennasse ikka `eetsi Muh
3. tööriista osa a. harkadra kammitsaid ühendav raud – Hel V kaśs, ravvast tettü, tuu `külge köüdetäss kablaʔ Plv; adrakaśs, mis puu om pant sinnä adra harra vaihhõlõ, kińnitüskabla omma küleh Se; adra kaśs, timä um pant rautpuu alaʔ, `otsõ päle pant adra kammidsaʔ Lut Vrd kassiraud b. käsikivi osa mis˽oĺ kivipoolõ seeh `riśti üle puu, tu̬u̬d kutsuti ka kaśs, no˽kutsutass tu̬u̬d riiḿ, piĺli otsah kivi poolõ seeh Se; sääne `säetäss `puukõnõ mulgukõsõga, tuu üldäss [käsi]kivi (~ jahvikivi) kaśs Lut
4. pajuurb paĺmipuude pühaks `tuodi paju `oksi `kaśsidega Sim; pajul on kaśsid, `ööldasse ka paju tiisud ja paju kiisud Lai
5. osaline mängudes kes seal (kassimängus) kassiks `olli, kass `surri ää; siis akkasime `kassi katkestama (kassikatkestamise mängu mängima) Muh
6. tütarlapse suguosa totsike, kuda sa nüid istut, `väike kassike om puha sul paĺlas. va `väike kaśs om puha nätä Krk || fig nüid o vist tüdrukide `kaśsel poea (menstruatsioonist) Krk
kastene `kaste|ne g -se R eP/`kasse- Kod/ Trv Puh San, g -tse Han M TLä San, kastene Rei Krk; `kastõ| Vas Se, -ni g -tsõ Krl, -n g -dsõ Lei a < kaste1 roho on viel `kastene Vai; Köis `joosis `koorma taga, loha oli `kastetse maa pial Han; ü̬ü̬ õli `kassene ja pime Kod; ein kastene puha Krk
kasvama `kasva|ma, -da R(-maie Lüg) S Mär Lih K(kasama Mih, `kaspama Ris) Iis, `kasma Kul Juu KuuK Pal Äks Lai I, `kasvma Kos Lai, da-inf `kasva Juu I, (ta) kasvab Khk Kaa Muh L(kaspab Vig, kasab Mih) K(kasab Sim) M Ote, `kasvab R Hi VMr Kad; kasu|ma S K(-o-) eL(kaso- Räp, kassu- Rõu, -me M San, -mõ Krl Har); da-inf -da S L VlPõ, -daʔ Urv, `kasva LNg Khn Saa Trv Krk TLä Kam V(kassuʔ; `kasvuʔ, kasuʔ Se), pr kasu- S L(-o- Mar Mär Mih) Trm Kõp V([ta] kauss Räp), kasva- L Äks VlPõ T
1. kasvama ja arenema a. (taimedest) karuksed `kasvavad muda vies Jõe; oras on kasumise järje pεεl, kasub lopsakalt Jäm; `välja kasund (täiskasvanud) vili Khk; Üüges on peenike, kuivaga kasund Pöi; `Kassares `mände äi kasu Phl; tänivi oo kardolid alles poolel kasond Kul; kasund jalastega regi Vig; tamm tahab kõba kibise maa peal kasuda Kir; vili kasvab enese `easte täis, ei jää kõluss mette Lih; õõnad vägä pisiksed ja noored, tahvad veel `kasva Juu; `erne lõstud õlid õhuksed, pooleli kasmata Trm; ei lähä eenäle, eks näväd `u̬u̬ta eenä kaśmiss Kod; `kartulid kasvab tänävu ilm vähä `alla KJn; sibule kasvav puha pütsikuss; pedäje laasip ennäst `kasvan Krk; tinavu kasvava suure `naari Puh; su̬u̬ maal põld (põllukultuur) ei kasva Ote; põld inäp ei kasuʔ, maatüḱk jääss nii kehväss Rõu; kahru`samblõ mättäʔ, `kaussõʔ `väega suurõʔ; nisu pää tuĺl `väĺlä üte `ü̬ü̬gaʔ, ku hää kasumene oĺl Räp; olõ õi haina kasumiist õiʔ. `vihma vaja; vili kasuss vihmaga, a kaar kasuss `kastõgaʔ Se; rüäʔ liigahhusõʔ kasuma `kapsta`maaŕapäväst Lut b. (inimestest, loomadest) `poiga `kasva läbi `kirve`silma (kasvab kindlameelseks, tugevaks), `piiga läbi `lehmasitta (jääb nõrgemaks või rumalamaks) VNg; mina `kasvasin `suitsu tuas; `kasvab `riietest `vällä, `riided `jääväd pisikesest Lüg; ma ole `puhta viletsuse sees üles `kasvand Kaa; kus kohes sa oled kasond, kottis või Mar; ma anna soole kasokanika sis kaspad suuress Vig; see obune on nii õblul kast (kasvanud) Juu; ka sea olet kase juure all kasunu (öeld sellele, kes midagi ei tea) Krk; aganatse leeväga `kasviva ka inimese; temä `olli talu laits, `olli `uhke, mia (vaene pops) olli nõgeste sehen kasunu Nõo; Lat́s ikkõn kasuss, vana ojatõn eläss Urv; sai poig kasunuss (täiskasvanuks), sai naane `võõtuss Se || omaseks saama, harjumuseks kujunema `este `kasvab `nõelast `vällä, peräst akkab ovost ka võttama. kie varastab Lüg; kodu `kasvand söna (murdeomasest sõnast) Khk; see on tal `sisse kasund, `sisse arenend Vll; tõsel jälle om tü̬ü̬tegemine nigu vere `sisse kasunu, tü̬ü̬ ei ole täl vastik Rõn || läbi kasnd liha, teene kord on `taiga, teene kord pekki Lai
2. tekkima, kujunema, arenema miul `kasva kae `silma `pääle Vai; `päikese `varjutus, ette `kasvas kõhe üks vari, `ninda et roheline õli kõik Lüg; ei tiä, mis tä kasvab, `sooja või `vihma; taevas kasvab (tekib pilvi) Khn; kasus `seuke kasuja `rinde `piale Aud; pilv kasvab ülesse (tõuseb) Juu; Kasispa ja Mohni saar kasvavad ülesse (kangastuvad) jusku metsad; suola `tüikad `kasvavad käte `külge nagu `erne ivad Kad; sinna akab `kasma liigliha Ksi; taast võid vehmapiĺv kassu˽külh Har; umbjäŕv koh kammar `pääle kasuss Rõu; omma imelikuʔ kiviʔ, olõ õi maa pääl kasunuʔ Se
3. suuremaks muutuma, paisuma, paistetama; kogunema, lisanduma meri (~ vesi) `kasvab Jõh; `kastmata kasub = tahm korstnas Emm; sii kasvab ju `juurõ merest - - `liikuvad suarõd ond Khn; küll varandus kasvab Koe; nuarel kuul tappa, siis liha `kasva, ku pane patta, puale `juure; sõńnik `kaśvi ette, ei `jõudnud ärä `laatada Kod; nüid akkass mul joba tagavara `jäämä, ette kasume; vihma u̬u̬ akkave kasume Krk; kui [pesule] must `siśse kasunu, tahab `rohkemb tõlvatada Ran; ku sõrm `kaśvi vai jalg, sõ̭ss `pańti leevä tahast pääleʔ Urv; iireʔ (kaelanäärmed) lööväʔ `väega kasuma Krl; mul nakass `kaala kasumadõ. kaal oĺl kõ̭iḱ kińni˽kasunuʔ Har; `herne läävä kasuma käe pääl Se; leib kasuss (kerkib, tõuseb) `vaaśnah ärʔ Lut || (kuu nähtava osa suurenemisest) nuor kuu `kasvab, vana kuu kaheneb Lüg; kuu kasvab kõhu täis Kos || (kangaääre pikemaks venimisest) teine äär kasvab ette [kangal], käsi ies, siis saab teist äärt kasvatud järele Amb || fig puru akkab suus kasuma, ei lähä `alla Mär; ühe suutäie sain `alla, teist enamb, akkas `kasvama Kad
4. (millegi kasvamise või kogunemise tagajärjel) muutuma – (millegagi) kattuma või täituma einamad on `kasvand rapaguks Jäm; Sügisene kare, see on `sitke kut ärja nahk, rohu juurdega läbi kasund Pöi; laev on alt kasunu, piab tokki `tõmmama, `sõuksed pikad mere einad on ümmer rauade Hää; Maa oo maha jään ja `karge kasun Han; `piendrad on nii `rohtu `kasvand VMr; abemesse (~ `karvadesse) `kasvand (habetunud) Sim; kartulikoŕvid kaśvid ärä, nõnna `rasked ja mullaga koon; leevä`aśtja leevägä nõnna ärä kasnud Kod; ärä kasunu maa, ohest ja kiket `parka täüs Krk; piip om kińni˽kasunu (umbes, pigitunud) Har; jo `samblõga ää˽kasunuʔ, jo vana Lut || (kinni kasvama) ahju `saue siit `vötsid, augud kasuvad `kinni Kaa; sii meri kasvab `umpses Lih; uav one `lahti, ei kasva `kińni Kod; ia pikk järv, ta on `otsadest kasnu kah vähämalle Äks; laugat́s om `seante, päält o `kinni kasunu, kõiguss päält Krk; miul ei ole mitte ütte `nõstme aset näo pääl, mul `kasviva täis Nõo
5. idanema, idu(sid) ajama `Tuhlid nõnda ää kasund, et pole `tuhli `maiku koa änam Pöi; mis täis kasun linnas oo, sest soab ea õlle koa Muh; kardulid on reial ää `kasvand JMd; õdrad läksid aana pial `kasma, aana küĺg õli roheline Trm; akid kasvavad ärä Kod; ni̬i̬ `si̬i̬mle ei kasva, ei tule ülessegi maast suguki Krk; `keśkel mõni rüä vihk ollu kasumada, muedu kõik ärä kasunuva Nõo; kasunust viĺläst jahvõti jahu ja küdseti ahun taari karaśk Har; vili om ar˽kasunu unikohe Se
6. kasvatama see pöld äp kasugid öiged `vilja, kasub `umbest paljast `rohtu Khk; üks vesine maa, mis suurd pikka `tarna kasub Emm; ei sie mua kasva `vilja `põrmugi, aga `metsa, seda kasvab ta küll ja küll Amb; sie mua ei kasva kedagi, sie on kivi krõbestik VMr Vrd kasvatama
Vrd kasvima
kate|jalgne kahejalgne suĺglooma om puha kate`jalgise Krk; kas ta `oĺli inemine vai eläjäss, kate`jalgne vai nellä`jalgne Kam
kate|kordne kahekordne, topelt a. korrutatud (lõngast) kate`kõrdse lõngast on parem kudada Saa; kui isiti, tetti kate`kõrdsõt `langa Ran b. kahekorruseline kate `kõrdne maja San c. kahekordne, poole suurem katõ`kõrdnõ aig (kui õhtul ollakse tavalisest poole kauem ülal) Plv d. ebaühtlane, vilets meil jäi [vili] täo kate`kõrdsess puha, lina kige `rohkep. ei ole kugurt otsan egä kedägi Krk
Vrd kahekordne, kate|korrane, kate|kõrdanõ, kate|kõrdine
katsi katsi Saa M T, kat́si Võn Rõn V kahekesi; kahekaupa (sageli liitadverbi esikomponendina) muidu pane katsi sukka, ni̬i̬ ülejäänutse kolmide äräde sekkä; kari olli puha laiali lännu, sai ik vi̬i̬l ütsi-katsi kätte `tõisi Krk; tolle `kanga ma panni katsi sukka, kaits `langa korraga pinnu vahele Nõo; kat́si sukkõga oĺli `kerkoh (kaks paari jalas) Plv; üt́s `iste hargulõ parde `pääle, tõne `ańde kätte kat́si vihu (kahe vihu kaupa); tsõõrih `ju̬u̬sti kat́si; mi̬ kat́si lät́si Se
katsi|pidi
1. kahel(e) pool(e), kahelt poolt ta longerdes, pää käi ike katsipidi linga longa Trv; neid `lasse na es saa esi tetä, kespaigast laiep ja katsipidi `kitsampe; lü̬ü̬ katsipidi laiali `põõsa, siss saab säält läbi minnä; puha söe kogusen, aa katsipidi kokku, `kolde`auku ja mata tuhage `kinni Hls; `vankrel olli katsipidi lavva; katsi pidi ti̬i̬d olli taluse; sai katsipidi `kõrvu `mü̬ü̬dä, olli tal palk kähen Krk; jõõrakline ti̬i̬ lü̬ü̬b katsipidi, tõõsõlõ poolõ ja tõõsõlõ poolõ Ran; t́seegol omma˽kat́sipidi hööriku˽puuʔ, ja otsõn ka nii`saate, sõ̭ss kablast oĺl põhi `veetü, `tseegol om neli höörikut `jalga all Kan
2. kaksipidi, kahte moodi ta kõneless katsipidi Krk; ta kõnõlõss kat́sipidi, üt́skõrd kõnõlõss tiä nii, tõnõkõrd `tõistõ Plv
Vrd kaksipidi, katsi|pite, katsi|pitti, katsi|poodi, katsi|pooli, katsi|päia, katsi|päidi
kedrus2 kedru|s Pst g -se Sa Muh Mih Aud, -(s)s g -sse Pst Hel Võn, -śs Se a. paigalpüsimatu, hulkuja (kärsitust inimesest või loomast) meite `veised on nii kedrused, nee‿b seisa `kuskil Khk; `näetsa kus ta kedrus nüid `jälle tuln oo Muh; on küll üks kedrus, `kuskil vakka ei seesa, `mutku sõedab Mih; om veli kedruss, `ket́räss pääl `ilma `mü̬ü̬dä Võn; kedruss püsü üi paigah, kõõ käüse Se Vrd kedrusk, kedrutis b. käbe, kärme inimene sedasi ergu `moega, teed `koutu nobesti `kärmesti kεib, kedrustab enesega, see on kedrus Jäm c. lobiseja, keelepeksja kui `keskid valetab edatsi tagatsi oma `suuga, räägib muidu söust `tühja juttu ning pudramist, siis `öötse üks va kedrus Mus; mõni naisterahvas käib päevas kiik majad läbi puha, si̬i̬ om kedruss Pst; kedruśs käüse küllä piti, kiili kand Se Vrd kedru
keedikune keediku|n(e) g -se a < keedik kuradi puha keedikuse maa, ku `vihma tule, siss ärä minnä `pääle mitte, oben `supless mao pääl; si̬i̬ apu maa igäven keedikun Krk Vrd keedikline
keerenteme keerenteme keerutama, keerlema leväpätsi puha keerentiv üleven `taeva pääl; paper lää keerenten; me `pildsime kive mäkke `alla, sõ̭ss lätsiv ku keerentive; tuuleg keerents egäl poole laiali, tuul akkass keerentem, ta keeruts egät pidi; lää ku keerents äräde, tuule kähen; me `vähkrime, temä läit́s ku keerents Krk
kellama `kella|ma, -da R, kella|ta eP, -te San; `kellämä, kellätä Saa KJn T(-mmä Võn), `kelläm(m)ä, kellä|täʔ VLä(-- Krl) Räp, -däʔ VId(-- Rõu Se); `kelläme, kelläte M(-de Krk)
1. klatšima, keelt kandma `Kellab `möada küla `ringi igasugu juttudega IisR; midä sa `kellad `ilma `aigo Vai; Käis seda lugu küla koutu `kellamas Jäm; Ei lähe mina seda kellegitele `kellama Kaa; Sii ta `kellas senest suure äälega Rei; Mari `kellab kauda küla, et ämm `olle paha Han; Midagi on, `kellab kõik mai·lma täis Hää; nõnda ku ta uksest jalad `siśsi piśtäb, nõnda akab teist `kellämä; jääraka oleva puha, kis `kellava (Jäärjast pärit) Saa; igaüks akkab `kellama, et [see] sai suure koha omale kätte Juu; mis sa `kellad minust, tied niesukest juttu VJg; Kui juhtus, et mõni vaene inime liha ja kala suitsetas, - - annab jälle tükk aega küla pial kellata Trm; muud ta ei ti̬i̬, kui teist räägiks ja `kellaks `ühte `puhku Ksi; `kellas `terve külale Lai; ta on küll kelländ `teisi inimeisi ilmas KJn; akas miut `kelläme Hls; käis külä `mü̬ü̬dä `kellämen, kelläss `tühje jutte Krk; `kelläb sellest `tervele ilmale Ran; si̬i̬ om serände lirand, nigu midägi kuulep, nii `kelläp ärä kõik Nõo; ega sullõ midägi ei või üteldä, sa `kellät kõik `vällä Võn; Kae et sa tost asjast kellekile ei kellä Rõn; mis sa mind `kellat, ma‿i ole seda väärt San; kelśsivä˽kõ̭igilõ et veli vańgimajan Urv; mis ma˽`sullõ tennü olõ, et sa minnu nii kelläten `käüde Har; mis sa tan käüt `küllä pite kelläten, kõigõ˽`kellät arʔ, sa olõt ku külä kell Rõu; Mine no `kellä küllä pitte tuu jutt ka arʔ – saa süä `tsälka Vas; keä suurõ keelegäʔ, kõik mis koh kuuld, kõik kelläss `rahvalõ Se || liikudes (kella)helinat tekitama Loomad panid `kellama, ma‿s jööva neid oida Khk; ma `kellasi tüki maad ära (sõites kuljustega) Hää
2. suguühtest Mies käis külä pääl `kellamas, omal õli nuor ja ilus `naine Lüg; isased `kellavad neid va emassi alati Khk; `nüitsed tüdrugud `laskvad köik ennast läbi kellata Krj; `sõuke mees `kellaks ikka kõik tüdrikud läbi Muh; Mees kellas vöörast naist, oma juhtus pεεle Emm; lähme tüdrikuid `kellama Kse; `kellas tüdruku läbi Ris; poiss on tüdruku ää kelland Juu; käib külas tüdrukuid `kellamas JMd; `kellab aga `piale `müöda küla `ringi Koe; käib `tihti külas `kellamas Lai; lät́s `kellämä Se

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur