[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 24.—29. vihik (lõpetis—nälpsama)

Tööversioon


Päring: osas

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 654 artiklit, väljastan 100.

elama elama R eP Lei, j- Aud Lei; elämä Kuu Lüg Vai spor , Tõs Khn Juu Kod MMg KJn Vil eL(-e Krk Hel San Krl; j- Se Lei Lut Kra), -a Lüg Trv (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
Tähendusrühmad:
1. elama, elus olema, ant surema
2. elumärke avaldama, elavana tunduma; liikvel olema
3. hrl tr ajaliselt eksisteerima; läbi või ära elama
4. igapäevases elus osalema, elu(päevi) teat viisil või tingimustes mööda saatma a. intr, ka fig b. tr
5. elunema, asuma
6. (pidevamas) intiimvahekorras olema, kokku elama
7. elatuma, elatist saama või andma
8. jõukaks muut(u)ma, järje peale saama või seadma
9. (kuskil) kaua viibima; aeglaselt tegema
10. tr kogema, läbi tegema
11. säilima; püsima
12. (näitelaused, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega)
1. elama, elus olema; ant surema Sinu `leiväisä viel eläb (öeld söögi ajal tuppa tulijale) Kuu; tämä ei taha `vällä `kuolla, `tahto viel `ellä Vai; [jalakas] elab ka vanaks puuks Kaa; jumal `oitku nii vanaks elamast Pha; ing on egal, mes elab ja kipob Käi; kis kannatab see elade kaua Mih; ei, ei ma sellest ei tia - - põln mind jah elamas mettegi Aud; pane angerjas kuevale kotti, elab kaua Vän; oleks võind veel elada, aga `kuoles `väĺla Sim; `Mihkel ei elägi. `Mihkel ärä `surnud ri̬i̬ `piäle Kod; sõss talleke jäi eläma Trv; kui mi̬i̬s `elli, ma tei `leibä Hel; ilm ei ole mitte elädä, ilm om oppi Ran; oless ma elässi seeniss ku ma `poiga nätäki `saassi; kel õńn si̬i̬ elägu, kel `tervuss teku tü̬ü̬d Nõo; Sul karvadsõ käevarrõʔ, sul läävä ellen `häste mehidse edesi Urv; ei tiiä, kas ta esi eläness vi̬i̬l vai om jo koolu Har; ku iks säänegi˽`tervüss om, et ellä˽`saadõʔ Vas; elleh (elu ajal) oĺl tä halb inemine Räp; `elle vanast oĺl `vaenõ lat́s ja rikasss tütäŕ Se; ku ärʔ `ku̬u̬le [soovin] taav́ast, a ku eläss, täut tehrüst timä `luuhhõ, timä lihalõ Lut; ei ela ega sure ~ koole, ela ehk sure fig 1. (väga haigest või põdurast inimesest) Elä ehk sure, vade ärä `vinnu Kuu; p‿sure ning äb ela ka – `inge `vaakumas on Khk; põeb ja kiub `peale, ei ela ega sure Vän; ei surnd ega eland, `vaakus niisa·ma mua ja `taeva vahel VMr; om üits koigert muidu, ei sure egä elä Krk; nigu miä, kidsise kõ̭ik aig, ei elä ei koole Nõo; hing om õnõ śeeh, koolõʔ ei eläʔ Se; 2. (aeglasest või uimasest inimesest) ku sa‿i ole iki `väĺlä maganu, siss sa olet nigu pu̬u̬l `ürbunu, sa‿i elä ei koole kah Puh; Lätt nigu tigo ei eläʔ ega koolõʔ Plv; timä om nigu puu tüḱk, ei eläʔ ei˽koolõ˽kah Vas; 3. (kehvast majanduslikust olukorrast) `Kruńdist `sissetulek `veike, sellest kas ela vai sure IisR || (õnnitlus- või juubeldusväljendeis) Sis akketi `süömä, nuor`paari `lasti eläda (lauldi ”nad elagu”) Lüg; kui on põll lapitud, siis tõstetakse nuorik - - ja nuormies `tuolidega üles ja `üitakse elagu JMd
2. elumärke avaldama, elavana tunduma; liikvel olema `silmad põlevad ja eläväd Lüg; Maa saab `kündädä, `äestädä, on `kasvu ramus, siis maa eläb Jõh; `märtsi kuu sees sis puu akab juba nagu elama omale `mahla `võtma PJg; akkas tooli pialt `vauma, jähi äkisti tasa, sai natuke `aega oln, akkas elama `jälle Ris; liha uisadet, liha akkass eläme; ta tulli eläme küll [minestusest] Krk; elläv õpe nigu eläb jälle; miu esäemä `olli nigu üits tule säde, temä nigu eläss ja palass Nõo; silmä terä eläss, käü pää sisen üten `valgõga nigu väĺk; jahu lätt elämä (koitama) Krl; ku‿t́ä `Tsiistrih pidosih ka oĺl, siss kõ̭nõli nigu pää `eĺli otsah Vas; vi̬i̬l ei saa˽`küĺvä [kevadel], maa vi̬i̬l eläki eiʔ Räp; hõra `siĺmiga inemisõl, tuul silmäʔ kõ̭gõ nigu eläseʔ Se
3. hrl tr ajaliselt eksisteerima; läbi või ära elama ma ei `tahtus mitte `tundi elada Jõh; tämä `ellä viel `viimisi `päivi Vai; ma ole niid seitsekümmend kuus `aastad vana - - selle aja sehes olen ma neli söda ära eland Ans; See (vokk) on nüid `raudne, elab mind ja mõne teise ää Pöi; vanamal `rohkem `aega sii `ilmas elat Käi; kis seda elu ikke ilma vaevata saab ära elada Pai; talv tuleb, kuda si̬i̬ jälle suab üle `eĺtud; meie siad `eĺlid eloaeg ärä. ei `laatanud `seinä ärä; mina õlen kolm tare ärä elänud Kod; elä ni̬i̬ päevä ärä, mis mea ole ärä elänu Krk; ku ni̬i̬ rüä rehe ärä saass `pestuss, siss eläss vi̬i̬l mõni roodsi tuńn Puh; ega ta iks üle ü̬ü̬ ei elä Rõn; ni`kaugu iks elä ku, `päivi elläʔ om ant Urv; mul om puuĺ ikä elet, pu̬u̬ĺ vi̬i̬l elläʔ Har; tuńnist päset, elät `iägiʔ (kui pääsed eluohtlikust olukorrast, elad oma elu lõpuni) Vas; jumala teno sjo päiv sai jäl eletüss; Sallita‿i `tu̬u̬dke õt imä pidä seto `rõivet. A nii eläss ega asi uma iä arʔ Se
4. igapäevases elus osalema, elu(päevi) teat viisil või tingimustes mööda saatma a. intr, ka fig Elä ise ja lase ka `toisi elädä; Eläb `nindagu `peiupoiss `pulmas ~ kuninga kass (hästi) Kuu; `riidelik ja `kiskuja [inimene], ei sobi kenegägi kokko elämäie ei Lüg; sa tahad aga `tõise `perse taga elada. `tõise `varju, `kaitse all Jõh; Elavad kui kass ja kuer (tülitsevad); Elab ku iir `viĺja `salves (külluses) IisR; kuda sa võid siis igäühe `miele järele elä Vai; `palja riiuga elavad Vll; `Istus oma karistuse ää ja elab `jälle kut mees; `Söukse tojaliku inimesega on `töesti `raske ilmast läbi elada Pöi; elab kääst käde ja suust suhu Emm; eläb nagu lind pääväst `päävä. põle muret kedägi Tõs; mis sa ti̬i̬d ing ja elad [viletsa tervisega] Vän; Ela kui ~ jusku siga kot́tis (teadmatuses); Elab kui kirp koera `perses ~ kuninga miśka (muretult) Hää; eks elä `peäle pääväst `päävä Juu; ela ja ole, aga ära pärast kurda JJn; juba nuorest piast akkasin oma kää pial elama VMr; nii et me siis ike elasime `rohkemb läbi (kulutasime raha) kui nied kes siin kodu Rak; kuda te kua elätä; [ta] `eĺli viisudegä kuńni `mulda läks; elän kua pihoss suhu Kod; elab kui täi kärnä koore all (viletsalt) KJn; temä eläs ku vana jumala seĺla taga (muretult) Trv; vanan ää eläde, sai süüvvä, sau karate Hls; miu vanepide vanebe `elliv iki `tähte `järgi; ta eläss nagu lind (muretult) Krk; eläs nagu pütin, ja punni mulgust om sinnu söödetu; aga na ollebe nii `äśte elänu ku saabass ja sukk Hel; ja ku iki latsel tark mi̬i̬l `mõistuss, elägu siss, kudass ta tahap; eläb tõeste `olge pääl (ei tee tööd); nemä om sõbra, elävä ütte (ühiselt) Ran; mõni `u̬u̬ramise pääl eläbegi; temä ei seldsi kellegagina, esierälde tahap elädä; eläb ilman nigu pulman (hästi, lõbusalt); `kärbläse sääl saena pääl kuhinal, [ei surnud ära] elävä nigu sagsa Nõo; lepime ärä. mes me sin oleme ka `äśti või alvasti elänüme KodT; si̬i̬ `aasta `viĺlä ka iks sai, manu kah ostame, ärä elädä iks saab Ote; Ma‿ĺli harinu iks uma käe päl (iseseisvalt) elämä; innevanast no `laḿpi olõ õs, `pirdõga eleti ja `oĺti; Mis hiiril viga elläʔ, ku `kaśsi kotun ei olõʔ Urv; sa elät mu naha pääl (minu kulul); nimä `eĺli läbi (suhtlesid omavahel) Har; kotohn `eĺlimi mi nigu vi̬i̬hn, es mi˽sü̬ü̬ʔ es makaʔ, suuŕ murõʔ Rõu; mi‿sa˽tah eläde vai olõdõʔ, `tervüss om läbi; eläge iks ilosahe, ja piä iks immä imäss; rikkahe `väega eläseʔ, suuŕ maja om elläʔ; latsõʔ ikkõh kasusõʔ, vanaʔ `oihkõh eläseʔ Vas; tu eläss kui `kärbläne söömäldäʔ (sööb vähe); `eĺle kui kala `lämmä vi̬i̬ seeh (muretult); kuis sa no eläde kaʔ – elä õ̭ks kui elä, kui tuli `tu̬u̬rõh puuh (halvasti); eläss kui kahõr pesäh (rahulikult); pekoh elämä (Pekot austama) Se; ku mi reńdi päl `jeĺli; kat́škümmend veiž `aastagut `soldadist jelanu; `souri `sarviga d́oudass jeläss su̬u̬d müten `rout́šidõn Lei; paŕemb õnnõlda elläʔ, ku̬ tehrüldäʔ tü̬ü̬d tetäʔ Lut b. tr poiss ei õle viel võttaja, aga eläväd sedä `armokese elo Lüg; Nee elavad nii sammu oora elu Pöi; elavad kolmat elu (kolmandat korda abielus) Ris; kes tedä `käskind sihukest joodiku elu elädä Juu; naine lahutas ennast ää, nüid elab ühega armukest (vabaabielus) HJn; elä õma elo`kõrda nagu kõrd ja kohus Kod; omatse olgu külä kävvä, ei mitte elu eläde Krk; egä üits eläp oma elu ja piäb oma talu; elävä niisa·ma `armu kokku, ilma laolatamada Ran; mia ole elu aig ollu `väega viletsän päevän, iki `kurba `ellu elänu Puh; oma naisõgõ `elli ilustõ ellu nigagu elu otsani San; sa olõt seeni˛aani hääd ellu elänü küländ; tu̬u̬ ka `eĺli `vaesõid `päivi Har; tol om `väega hää põĺv elläʔ Plv; nüüd `eĺlivä nimä kotoh uma vaest ello; ku kuna elo elleh (elades) `saami vi̬i̬l kokko Vas; ilmajelo iks vaia jelläʔ, vai halv vai hüä Lut
5. elunema, asuma Vade mees jätt oma `naise maha ja tuli sen `naise `juure elämä Kuu; `ninda `kauva eläb (elan) siin. `ninda `kauva kui `jaksab. siis `tarvis `menna poja `juure Lüg; sao – `suitsu `saunas eläsimmo Vai; linnud elavad sui sii, `talve elavad mujal Khk; naese vanamad elada seal Muh; ega `kambris elätud - - aga rihetoas ikke elati Mar; `Kihnus `siokõst `kohta ei põlõ, kus vähk eletüd suab Khn; no mo ema jäi siis `siia Juurikule ikke edasi elama Aud; `iidlesi on siin meil elamas oln Ris; konn puhastab vett, et konn ei pia mudases vies elamagi Amb; kolmas koht mul on elada `ilma pial VMr; mõtussed elämä puie `metse siden Kod; seal elanuvad rehetuas. paĺlu `kohtasid oli kos elasivad rehetuas Äks; kobras elävet jõen Hls; me sannan `ellim, vihu sannan Krk; ega `talve `kiägi `kambren es elä, `talve eleti rehetaren; nüid om iks `endäst katussealune elädä ja olla; me `eĺlime üte `vü̬ü̬ruse pääl Nõo; mina `eĺli sepä lähükesen Võn; taa om seo valla perremihe kõ̭iḱ läbi elänü, tel ei olõ˽`konki püüsümist; tu̬u̬ om sääl `koŕteri pääl, tu̬u̬ lät́s sinnä elämähe; taa om jo kolmass põĺv sääl elläʔ Har; ilmahn elleh umma uh́aʔ mul hinnäst kińni˽pitäʔ (ilmas elades suudan end valitseda); viruss`kundra eläss reheah́o pääl pümmehn nukan Rõu; ellä˽`kambrõʔ oĺli˽ka `ümbre˽rehe; a sivvu˽`kanda siseh `tahtva elläʔ Vas; `ellevä niip̀aĺlo kui `ellevä kotoh, tuĺl pühäpäiv Se; jelag õndõ (üksi, omaette), jelaga sein; jeletav kamõŕ (elutuba); kon jeladõ Lei || (asjadest) kui me lainete vahel olime, mette‿s paak paista, mis sa siis vöid paadiga elada sεεl Khk; tea kus need `päitsed elavad Vll
6. (pidevamas) intiimvahekorras olema, kokku elama Panevad `leiväd `ühte `riiullile ja akkavad kokko eläma ei `lueta ei `lauladata Lüg; elab poistega kogu Khk; kui mees o `väljas `laevade pεεl, siis elab teistega `ühte Mus; jüst eläb armoksega Mar; nää võttis teise naese kääst mehe ja lõivad kahekest kokku ja läksivad elama Kad; mi̬i̬s akkas `tütregä elämä Kod; si̬i̬ noorik ei oole vanapaganege kokku elänu änäp Krk; egass ma tolle vihätse mehega ei naka elämä Ran; nakassiva ütte elämä, olliva nigu mi̬i̬s ja naene; meil om joba mitu `aastat paarin (abielus) eletu Nõo; vanast `eĺliva mehe küll naśtega iluste Kam; naaʔ joba ka `mitmid `aastid ärä elänüvä, ja nüüd vi̬i̬l pidäsivä˽pulmaʔ Ote; tõistõgõ ärʔ elänü mi̬i̬ss Krl; sai tükü `aigu elätüss, a˽siss is taha enämb tekugi tetä [naiseks] `võtmisegaʔ Har; nuuŕ tüt́äŕlats vil, a `eĺli jo `poissaga kuuh Se; d́o jenneba (enne abielu) `oĺli jelet ta poig; om näńü ku nu om jelanu taad `tütrigut Lei
7. elatuma, elatist saama või andma õled minu `armus eländ. õled kõik minu kääst saand; eläb `tõise `armul Lüg; Elas ennast merepüigiga Jäm; [hundipojad] Esitiks elasid vana piimaga Krj; eese kätte peal (oma töövaevast) elama; ta elab `kopki peal (peab kõik ostma) Mar; see inime elas `ainult armu `ańdidest Mär; `Kihnlasõl piäb puät olõma, jõlma eletüd ei sua Khn; selle `Mihkle rahaga siis elatada (elatavat) HMd; [vana inimene] elab laste armust Juu; luomad piavad tänavu vist küll `palja põhu pial elama JMd; `põldu väga paelu ei old, aga nad elasid `loomadest Koe; Siäritsä, Õmedo, Kaseba kõik ni̬i̬d küläd eläväd kalapüügiss; ilma varal eläväd, ilm toedab näid (mustlasi) ja katab Kod; kalu sü̬ü̬b ja kalade pääl tema (kaur) elab; sai elatu aganase leivaga Äks; levä varal mia elä, ei taha muud kedägi Hls; üits eläp `tü̬ü̬ga, tõene eläp `persega, kolmass eläp `petmisega; aga kelle nõjal tu̬u̬ emä eläb sääl, kas täl `latsi om; no kudass sa eläd ilma `lu̬u̬meta suure perega; tõeste ääst (teiste kulul) elämä Nõo; sepp võõse [teenitud kraamiga] `aasta `otsa elläʔ Võn; mis Puĺli `rahvil viga elläʔ, teräne nuŕm pääl, kalanõ jäŕv all Vas; `häömä (majanduslikult hävinema) nakkass joʔ, olõ õi minga jelläʔ Se
8. jõukaks muut(u)ma, järje peale saama või seadma `Meie maa `sisse `niitand, üle raja, no kas sina `sellega elad IisR; minä paan Kuŕsi talu elämä Kod; võib olla, et poja aave talu eläme Krk; kõ̭ik kes i̬i̬notsan, ni̬i̬ lätsivä elämä, aga tü̬ü̬mi̬i̬ss `oĺli näĺlän Ran; sõdsõ ois toda (õepoega), sääs tolle elämä Nõo; ku˽`tioline tü̬ü̬l ja, kaŕuss kaŕahn, sõ̭ss pereʔ eläss Rõu; Määne talomi̬i̬ss vanast õ̭ks `sõ̭õ̭rdo tegi tu̬u̬ nakaśs elämä Räp; a mi õks jäl jumala teno lät́sime elämä Se
9. (kuskil) kaua viibima; aeglaselt tegema Ära sa külas elama jää, ära kauaks jää Hää; [ta] one elämäs `aige lapse juuren; lähäd `küllä, tule ärä. ärä akka siäl elämä pu̬u̬l `päävä Kod; kos sa elasid (viibisid, olid) Pal; tal ei lää si̬i̬ tü̬ü̬ edesi ei tagasi, `muutku eläp sääl man; ni̬i̬ eläve, luusive pääle sääl nurmen; [aeglane niitja] edesi minnä es jõvva, siss [teine niitja] `muutku elä, `muutku `elli temä taga Krk
10. tr kogema, läbi tegema `Paĺjugi mis üle elatud IisR; jah, keik on möda elat; pole nee ajad `kerged olnd `ühtid, kes nee `välja elas Rei; mes sa oled eländ selle sa tead juba Mar; mu vanaema oli - - läbi eland ise peksu Jür; mis ärä elet, si̬i̬ om ärä nätt, mis elämede, si̬i̬ om nägemede ja `täädmede Krk; sa `mõtle nende `aastide `pääle, meh‿mä ole elänu Puh; neid `aigu, mis om saanu läbi eletüss Ote; kõ̭iḱ eloʔ ommaʔ ärʔ eledüʔ, no om taa viimäne Vas
11. säilima; püsima paĺju `tuhka ja süsä. tuli `õõgub siäl all ja eläb; aku si̬i̬ Miili `aigus (vähk) jäe `sinna elämä. tuleb jälle tõesele naesele `külge Kod; tuhkhaua `sisse `kisti tuli, matõti kińni, sõ̭ss `eĺli tuli kooniʔ tõsõ pääväni Har; ĺema (lehmad) un `lamba äi ela äste (ei püsi karjas) Lei
12. lapsed elasid (kasvasid) suureks Jäm; piab läbi elama (läbi saama või ajama) – pole teha midagid; ta (varss) siis selle korra ei uppund ära aga, ta elas ikka obuseks ja Khk; talve vili `kańdis talve ära, aga teised viĺjad `keegi `talve ära ei eland (talunud) Trm; nää `tahtsõʔ tedä tast (talust) väĺlä elläʔ (temast lahti saada) Se
elav|hõbe (hrl käänduvad mõlemad osised) elavhõbe a. (aine, arstim) `enne ikke seda elävõbeda `aptie·kidest `õsseti. et ku `lastel õli pia `katki siis seda `tembiti ja `määriti piad senega - - sie ävitas täid `vällä ja tegi pia `tervest; `ennemast punusivad eläv õbeda `kellä `nüöri `sisse, siis ei akkand `luomale `nõidus `külge; pere`naine võttas `leiba, `suure `nõela ja eläv õbeda, ja käis `ümber `piiride. `viskas `leiva mureni maha. `suure `nõela ja eläv õbeda `kuuve `siilu siest. siis unt ei tule `karja Lüg; vanad mehed tegid `kuntsi, koess rinnus `kinni kεis, lahid `sönna uherdiga augu, elavöbe `pandi `sisse Khk; elavöbe ja ploom `panta segamini, saab loomale `pεεle aet, kinnel on täid pεεl Emm; egä se ometi eläb õbe põle mes soost läbi keib nii rutto (öeld, kui haige rohtu võtab) Mar; mõni `ütleb elävõbe koa. sula õbe ikke `rohkem siit sõna Tõs; sai `võetud seda sinist silmakivi, elavad õbedad ja `rasva [loomadele täitõrjeks] Ann; kadeval kuul tapetse `kiĺkisi elävä õbe ja `ernise pudruga Saa; mõni kõrd `aetse luamale `sisse eläväd õbedad Kod; Ku `ju̬u̬nig eläved õbe või `lendäved `kulda `sisse saab anda, siss jääb mõnikõrd `ellu [loom rabanduse korral] Hls; et obese ramutse kurdave ja ärä ei väsü, siis pannass elävetõbet närtsuge ännä `sissi Krk; vanast `olli ellävõpe ani sule sehen Nõo; tu̬u̬ ellävõpõ pulk ummõldi sinnä lińdi `sisse, siss `pańti `vaśkalõ `kaala, et `vaśkat ei saa ärä kahetada Võn; ellävhõbõ˛õst tetäss `rohtu. ku eläjil täi˽sälän ommaʔ, sõ̭ss tambitass rasvaga segi, sõ̭ss tu̬u̬ hõõrutass `karvu `sisse Kan; elävät hõbõ˛õt vi̬i̬l mõ̭ni joosõ. arvatass rohoss ollõv; lu̬u̬t́`laudu vai vaadõr`passõ siseh um ellävhõpõ klaasi siseh. kraadi`klaasõ siseh pruugitass kah elävät hõbõ˛õt Plv b. (püsimatust, elavaloomulisest olendist) ta on nii terane nönda kut elav öbe Khk; Seisa vagusi, on sul elavöbe püksis vöi Rei; See (inimene) nagu elavõbeda tera Rid; Juba vana mees, aga ikka nagu elav õbe, `kõiki ta teeb, igas `kohta jõuab Han; kui ta nihuke vägä vurts on, sis `ütle, nigu eläv õbe Juu; eläv ja kärme nõnnagu eläv õbe Kod; mõnest `kärmäst inimesest ka üteldi et, ta‿m nigu ellävõpe Nõo; taa lat́s om ku ellävhõpõ, ei püüsü˽peon ei pütün; [lapsele] toho ellävhõpõ, püüsü no paigal Kan; `assa jellavõbi (kirudes) Lei
elu|iga
1. elu kestus (sünnist surmani) Kui kuer kodo `ullub pia `alle`puole sis on majas ävimist, kenegi eloiga lõppeb Lüg; eluiga on lühine ehk pitk Jäm; Täna päeva lapsed tea änam tööst mitte midagi, poole elu iga on `koolis Pöi; kassi elu iga vähike Muh; mu eluiga sees (eluajal) Var; [rookatus] `üöldakse juo inimese eluiga `käima KuuK; eluigä om piḱk, söömäte sa ei seisa ja `peśmäde ka ei pääse Hel; mõtõl, et ta kaits eluigä eläb Nõo; no rügä oĺl noʔ t́sirbigaʔ `pandaʔ - - nii poolõni elo ijäniʔ Plv; `Sukman om õks `veiga hüä rõivass - - Tä om õks eloiä rõivass; ma sinnu unõht ai eloiǵä, ma piä sinnu meeleh eloiǵä Se
2. elulugu ma reagi oma eluiga `teite ees Muh; nii oĺl siss si̬i̬ mino elo igä, `nu̬u̬rusõ põĺv jaʔ Räp
elu|saatus (ettemääratud) elukäik elu `saatus oo sedaviisi läin, jäi `siia elama Aud; mu elu `saatuss om `seante, ma pia sellege rahul oleme Krk
ema ema R eP(ε- Khk Mih) TMr MMgT Lei; emä Kuu Lüg Vai LäLo Vig Var Tõs Khn Saa Juu Kod spor VlPõ, M T; jema Aud Lei, Kra; imä Võn V; äma- Mih
Tähendusrühmad:
1. (üks lapsevanemaist) ema
2. (mitmesuguseis väljendeis) a. (võrdlused) b. (mõistatused) c. (ilmekad ütlused, kõnekäänud, vanasõnad jne)
3. (kõnetlussõnana) a. perenaine, -ema b. vanaema; ämm
4. ema funktsiooni täitja a. kaasanaine b. kadri- või mardisantide juht c. tegelane mitmesugustes mängudes
5. (loomadest, taimedest) a. emasloom; emaloom b. emamesilane c. emakanep
6. (millegi) alus, tekitaja a. ka fig, alus, alge b. esimesena loonud viljapea c. (vana) seemnekartul
7. paadi või laeva osa a. kiil, põhjapuu b. (lootsiku) põhjalaud c. roolitääv
8. (millegi) olulisem või kandvam osa a. (särgi, jaki jne) kehaosa b. (kalapüünise) pära c. tuuliku püstvõll d. (muud)
9. (veekogus) a. veekogu sügavam (voolu)koht b. auk jääs nooda väljavõtmiseks
10. tungaltera
1. (üks lapsevanemaist) ema emäst (kui ema suri) jäin mina `neljä `aestaseks Kuu; Ema ei tõhi `põlle lappida, siis tütar lähäb ukka; senel `lapsel ei õld emädä egä isädä Lüg; Kes ema lüeb, `sellel `kasvab käsi `auast `välja Jõh; `piened `lapsed `purrod ~ `immod emä `nännä Vai; oma ema `kutsusid [lapsed] memmeks Jäm; esiti pisemald ikka taet ning emm, suuremald ikka isa ning ema Khk; aga ega öö rehel ma pole käind, sääl emad ning isad käisid Pha; see tüdar o emase tuln, ema nägu; naese isa ja ema elavad teese kohja peal Muh; ema [sõna] tuli pärast, enne oli eit Kir; mu emä isägä põln kummagi `koolis köin Var; ja emasid `üeti `jälle vanaema ja noorema, kui `jälle kaks majas olid Mih; minu isat-emat olid jah siit [pärit] Aud; ja `käśti mind emad `kooli `tulla Hää; minu isa-ema `oskasid `selgest lugeda, kirjutada ja rehkendada Kei; meil oli ikka ema [sõna], mammad olid `linnas Juu; te `eńdi emad ei ole enam? Ann; [tüdruk] akkama `uopis emast `suama; mu oma täis lihane ema VMr; `tütred tulid emasse, pojad isasse Iis; kirju ema (võõrasema) Trm; pojad o `emmä lähnud; näd õlid `üste emäje, aga tõesel tõene isä Kod; me oleme ühest emast Äks; tädi on emä õde Vil; mia pidi emäle (ema vaatama) minema Hls; lihalik emä om kellest sa `süńdunu olet; `langu `ju̬u̬ma tulev noorigu ja nu̬u̬rmehe emät esät Krk; ega `võ̭õ̭ral miu `vasta iki toda `armu ei ole, mes omal emäl; miu emäkadunu ütel, mia onde es saa küll `pessä [mõisas] Ran; emäst `olli mul ka joba `ammit Puh; `tütre emäl `piava `lahke käe olema; kaits emäd ei `kõlba üten ku̬u̬n. poeal `olli emä ja naesel ka `olli emä, oh sedä pahandust; ku `tütrele panna emä nimi, siss saap `tütrel ää õńn Nõo; emä esäga kõneliva, et aganit `pantu leeväle `sisse Kam; mõni (sõna) lääb emäde (ema keele järgi) Ote; ma `mõtli et üle `ku̬u̬luidõ `lat́si kah hulga `lat́si imilõ auraha andass; võt́t imä (endast vanema naise) Har; mu esäl oĺl imägaʔ säidse last Rõu; kõ̭iḱ sai imäl meele ostõtuss; eläge iks ilosahe, ja piä iks immä imäss Vas; imäldä lat́s Se; `särtse `oĺli vanul jemil laulusõ; uodõtav jema (rase) Lei; [muinasjutu algus] `eĺli imä esäga jälʔ; `Kristusõ imä `umgi pühä `Maaŕa Lut Vrd emm, ime3, imi
2. (mitmesuguseis väljendeis) a. (võrdlused) Mis on `pehmemb kui ema `süüli Lüg; Kõtt täüs nigu uma imä saaja aigu Urv; Imä üśk um `pehmep ku˽villa vakk Rõu b. (mõistatused) Üks emä, mittu`kümmend `poiga = tomat, kurk Kuu; `Lapsed `juoksevad lagedat `müöda, emä `alles `luomata = `Eina `soadud Jõh; Tütar `tiine ema aher, elab `surnu reite vahel = okk Jäm; Isa pikk ja peenike, ema lai ja latergune, `tütri käsi kõberas, poja pia ümmargune = humal Han; Pojad kaunis pońtsikud, ema alles sündimata = heinasaod, kuhi Hää; isa pikk ja peenikene, ema keero veerolene, tütar oli lai ja latergor̀ne, poeg oli pisot pikergor̀ne ja nüid lääb tipin täpin `taeva `alla munele = humal Ris; Ema lai, isal pikk saba, lapsed kõik ümmargused = leivanõu, -labidas, -pätsid Äks; Immä luvvass latsõʔ kõ̭ik `laokilõ = kuhja- tegemine Urv; Emäl laga magu, esäl pikk sammass, latse üte ülbalise = leivanõu, -labidas, -pätsid Krl; imä alh, esä pääl, vitu vatu `vaihhõ pääl = villa `kaaŕsmine käśsiga Har c. (ilmekad ütlused, kõnekäänud, vanasõnad jne) Emätiss viel suu`nurgas, vade nää `oskavad `kergikäsed `olla (noorukitest); Emä `tuodo `saabastega (paljajalu) `käidi `ninda `kauva ku `kuoli `mendi Lüg; Keha must ja `korpane, `üäldi, et ema`tuadud `nahka ei `paistagi enamb Jõh; Ema perse taga üleskasvand (liialt hellitatud, elukogenematu) Emm; siu ema särk `kuivas miu ema aja peal (kaugelt sugulased) Kir; Ema ajab kodus `lambaga `lehma taga ja sina siin (öeld ulakale lapsele, kes täiskasvanutele vastu räägib) Hää; mis sa tõbras vihasted, egä ma su emä `lehmä ärä söönü ei ole (öeld põhjuseta vihastajale); mis sa miu pääl vihane olet, egä ma su esä emä ärä ei ole söönü id; ta (tütar) emä `perse taga üless kasunu, si̬i̬ ei tää kedägi elust Krk; olgu esä sikk ja imä kit́s, ku˽ma esi enne mi̬i̬s olõ; Imä-esä alalõ, lehmänisa vallalõ (öeld neile, kelle vanemad elavad) Har; imä sei `si̬i̬pi ja lät́s `lahki (öeld lapsele, kes pärib pidevalt ema järele) Rõu | (liiderlikust naisest; vallasemast) Emä pani `kelgu laga`otsile, tüdär ott kelgu laga `otsilt maha ja akkab vedämä Kuu; Sa kisud ema kiŋŋad nii vara ää Rei; kas sa nüid emä ri̬i̬ pääle nakat minemä, emäga `võitu `latsi tegemä Nõo | (ema tähtsusest, armastusest jne) Paremb oma emä vits kui `viera emä voileib; Oma emä `koorukane paremb, ku `viera ema void leib Kuu; Ema `põlve najal `kasvab laps `ennemini kui isa `salvu najal; Enam `võõra tõrelemine kui oma ema `lüömine; Ema `süülis `pehmeb kui `saksa `sängis; Ema `armastus võib `lapse ka `kaivu `põhjast `välja võtta; Paremb oma ema õlesäng kui `võõrasema sulekott; Paremb oma ema irm kui `võõrasema arm; Sureb isa, `kaotad `puole, sureb ema, `kaotad kõik; Isa üks mats on enam kui ema üheksa `totso; Seni `lapse `piake sile kuni ema `silmad `lahti Lüg; Kuidas ema nenda tüdar Emm; oma ema vits on `armsam kut `vööra ema vöileib Rei; Kärme ema, laisad lapsed; Mees saab ikka naise, aga lapsed änam ema ei saa; Oma ema vits ja võõrasema oo `ühte `maiku; Isa sõna oo änam kui ema vits Han; Ema `viitaks uksest `väĺla, armud lähvad `aknast `väĺla Hää; Oma ema malk on magusam kui võõraema võileib Jür; isa õńnistamised kińnitavad su elumaea, aga ema `vandumised võtavad ära VMr; sureb emä, sis sõgeneb isä KJn; kudass emä ehen nõnda om laits perän Krk; paremb om üte siĺmäga emä, ku katõ siĺmäga esä; emä piśtäb rinna suhu, aga mi̬i̬ld ei piśtä pähä Ran; Imä `põĺvi nõ̭al kasusõ˽latsõ˽paŕõmballõ ku esä villäsalvõn Urv; Paremb uma imä must pudõr, ku võõra imä võidleib Krl; kütüse kesvän kasusõ magusamba `nakrõʔ ja hoolika imä põllõ vaŕon teǵüsämbä˽`tütreʔ; Sõ̭sarõ arm `sõklanõ, vele arm vesine, imä arm igävene Rõu; jema nisa `pondav `suhtõ, bõt mi̬i̬lt ei d́õudav pondaʔ pää Lei; leib olõ‿iʔ mińnij, `kiisla olõ‿iʔ imä Lut | (laste tänamatusest ema vanaduspõlves) Üks ema `toidab `kümme last, a `kümme last ei `toida üht emä; `Üeksa last mahub emä `põuve, üks emä ei mahu `üeksa `lapse `õuve Lüg; Seitse last mahtus ühe ema pöue, ema ei ruumi ühegi lapse öue Pha; Üks ema toidab ühüssa `poega, aga ühüssa `poega ei toida `ühte ema Han; ühe ema `põlle mahub kuus last, aga üks ema ei mahu kuue lapse `õue VMr; emä söödäb ja kasvatab ütessä last, aga ütessä last emäd ei `jõvva `sü̬ü̬tä Nõo; Ütessä last kasuss üless üte imä hõlma all, a ütsel latsõl ei olõ ruumi ütele imäle Krl
3. (kõnetlussõnana) a. perenaine, -ema Naine läin `naabri ema kääst nöu küsima, et kudas `kurjadest `vaimudest `lahti `saaja Krj; teese pere ema `soatis `siia Muh; Tiige ema `ütles mo emale, et sa `ketrad surma tuńnini Vig; Juba saana ema tuli peale mede poole, kamsud kainlus PJg; nende (naabripere) ema elas ka sada üks `aastad vanaks HMd; mina olen vana inime, kõik üiavad mind emaks, aga ma‿i ole nende ema JõeK; Moori ema lõi oinas maha Lai; Otebä emä tulep pühäbä siiä Nõo; ollu ku sourõ jemaʔ (emandad) Lei b. vanaema; ämm ema (ämm) oli ikka ees perenaine, ma oli ikka töötegija Krj; vanad isäd emäd (vanavanemad) oo vanas `surnu`aedas Vig; mehe või naise vanempid kutsuts ämmass ja äiass, mõni `ütleb `jälle esä ja emä Hls; kos minijäss kotu om, sääl om emäga ike `ütlemist Nõo; meil oĺl mamma (ema kõnetlussõna), selle et vannaimmä kutsuti imä, latsõ˽ka `üt́liʔ vannaimmä imäss Vas Vrd emm1
4. ema funktsiooni täitja a. kaasanaine esimees ja ema läksid ede [laulatusel] - - siiss jo se pruudipaar `järge Mus; pruudil oli ema `seltsis. `üiti ema, see oli mu vennanaine Jaa; ema `peksis [pruutpaari] aseme läbi, `peksis kirbud ää Pöi b. kadri- või mardisantide juht kadri `öhtul siis ema `korjas [andeid]. kadride emal oli `söuke egabäsed `riided - - ta oli ikka ema, vanem, teised olid ta lapsed; [mardi] isal oli ikka kepp kää - - ema `selgas oli `jälle kot́t Krj; [kadri] emal oli `valgest `nartsudest titt süles Aud; [mardi] ema [siis], kis tegi sukka, läks [selle] `juure, et lapsed tahavad `süia - - emal õli üksipäeni kot́t - - kui ema ära `mangus, `ańti teestele koa. `võt́sid `istusid maha, ema `ańdis sialt kot́ist Pal; mardi`sańtide emä KJn; kadri`sańtel olli emä, emä võt́s `ende kätte `viĺlä ja raha, mis `anti Krk; esä ja emä lätsivä i̬i̬n `siśse, laoliva oma märdi `laulu, tõese `oĺliva latse Ran; Kadrisandõl oĺl imä kah. Tu̬u̬ oĺl ka˽hańdsakohe `rõiveh, vanakõnõ Se c. tegelane mitmesugustes mängudes sabastikku `mängimine, üks õli ies, kie `püüdas, edimane õli ema, kie `oidas `poigi Jõh; Köige suurem tüdruk, see `pandi siis [mängus] koera emaks - - Siis tuli öks vööras väljast ja küsis `poegi nime `järge `osta. Kui selle nimelisi oli siis `ostis ema kääst ää Krj; [lambamängus] ja siis see `jälle kis ringi sees oli, see oli emä - - ja emä ikke laulab Mar
5. (loomadest, taimedest) a. emasloom; emaloom kõik `luomad isäsed `õtsivad emäsid taga, aga `tetre ja `metsis, vata emäd ajavad isäsid taga. kui emä `kuuleb isä `laulu, siis lähäb `lennab `sinne `mängo; obone on `kolme `varsa emä Lüg; lehm on kolme vassigu ema; kaks talle ema (imetavat lammast) surid ka εε selle `aiguse käde Khk; utt `seuse sama musta `pεεga, na ta emagid oli Käi; isa [luik] `lindab `sirge kaelaga, emal on köver kael Noa; [tibud] emä oole all alles Mar; sia `põrssaid piab ka `valvama, ema ju tahab ära magada vägisi ja HMd; [pardi sabasulgedest] saab ära `tunda, kes ta on, isa või ema VJg; tõu puĺl õli, aga emä puhas eesti verd; üheksä poja emä oo vana [lehm]. minul õli viie`tõisku poja emä; talleksed o kõik emäde mao all nõnna arad Kod; vars igatseb nii emad taga MMg; `taeva kits ja `taevasikk. emä mekutess mehee-mehee Hel; tõenekõrd sünnib küll emä `mu̬u̬du vars Nõo; [sügisrändel] kurõ˽`lätvä mõ̭nikõrd `kolmõ `handa, imä i̬i̬hn ja, latsõ˽takahn Rõu; tu̬u̬ varsakõnõ käve tu̬u̬d [surnud] märä asõnd `kaema kõ̭gõ, nii `väega hoit́ immä Vas; kual jo pojaʔ ommaʔ, tuu om imä ~ imälammass; imä [kass] kand kõ̭õ̭ `poelõ `hiiri ja `t́sirka; imä alonõ (imev) põrss Se || fig Sureb obu maksab nahk, varsa ema elab ikka veel (öeld, kui midagi on kadunud) Pöi; sukku tuleva soepoja, `emmä emmissepoja Nõo; `immä `lätväʔ iḿmisepujaʔ, sukku `lätvä˽soepujaʔ Rõu; imä `perrä vars virk Lut b. emamesilane või -herilane mesi `linnud mis emäst tehässe, sie tehässe eri tuppe; emä on pitk ja `pienikene. kui emädä ei õle siis `lähväd [mesilased] puust `vällä kõhe Lüg; kui pere `eitmine on, siis keik lähvad ema `järge Khk; ema sai `otsa, pere läks `puusse tagassi Mär; kui poead akkavad `väĺla tulema, siis emä laulab. emäsid tehatse iga `aasta `uusi Var; erilase ema on suur ja lai; [pereheitmisel] kui uus ema vääĺa tuleb, lüövad [mesilased] `lahku, muist oiavad uue, muist vana ema `poole Amb; vanass õlid naesed nagu eriläse emäd, `keskelt piänikesed Kod; mesiläste emä KJn; mesilinnu emä Krk; tu̬u̬ vana emä ku ta saana, siss `murdna tolle noore emä ärä Nõo; vanast oĺl imä piḱk, vanast kutsuti kõlladsõ `persega imä. noʔ om mustõmb ja vähämb Har; vana ~ noorõ imäga pereh Plv; imä tege puja`haudet; noorõl imäl om peenikene helü; edimätse süĺleme `aigo‿i laalaʔ `kumbkeʔ imä; `meh́tseʔ esiʔ `tapvaʔ tõõsõ imä `maaha, ku süĺlemet ei lasõʔ Räp c. emakanep teised o koerussed, teised o emad; kui emad saab ää `väetud, siis pannasse parsile `kuima; koerussid saab poole vähem kut emasid Muh
6. (millegi) alus, tekitaja a. ka fig, alus, alge `Küünlä`päivä sula ja mareti`päivä poud on `näljä emä Kuu; [linnastele viinaajamisel] `pandi kuum vesi `pääle, `sõisas ja `jahtus `vällä, `pandi `pärme `sisse, siis õli emä (käärimisvedelik) `valmis Lüg; küĺm on änameste kõigi `aigoste ema Kul; neli peret (taru) `pieta kust peret ei `võeta nied on emad VJg; maa om egä eläve enge emä, maast saap egäüit́s `toitu Krk; päiv (päike) om si̬i̬ kes meid elätäb, `kõikide emä Ran; maatüḱk om iki leevä esä ja emä Puh; mõtsa imä, vana petäi kutsutass Lut b. esimesena loonud viljapea odra, ruki ema Mih; [rukkil] ema tuli kõige `enne `väĺja tuppest Trm c. (vana) seemnekartul Ma pane vana emä, mis on tugevam, [kartulivõtmisel] pis(se)tega ühte korvi Tõs; metssiad söid kardulad ära, emad jähid alles HMd; ma `ku̬u̬rsi `endäl perämätse `kartuli ärä, n‿om nigu emäse; `kartuldel piab idu ärä `murdma, muedu lähävä emäss Nõo; näet see emä om, nii illuss kõva et San; kardoka imä Vas
7. paadi või laeva osa a. kiil, põhjapuu –SaLä Pöi Hi spor L laeva ema, keige esimene kut sa akkad `laeva tegema Jäm; taga emast oli läbi auk, kui laev `maale tömmati, vesi `jooskis `väĺja Khk; `kaltsoni puu pannasse ema `pεεle Mus; [paadi] `vannad `pandi ema `otsa Pöi; paadi ema `olle tammepuust Phl; laeval pannatse kaared ema `peale ja siis akatse `planka `ümmer panema Tõs; Puadi kiil pannassõ `pulkõga emä `külge Khn; paadi ema on paĺgist `väĺla tahutud, pikuti paadi `keskel Aud; ema pääl tulevad laeva pańnid. ema on männa `puidest; Suure laevadel `pantaks vi̬i̬l kiil ka `alla ema `kaitseks Hää; paadi ema kelle `ümmer akatakse paat tegema. jäme puu ots `püsti. kaared ema `küĺgi ja kaarede `küĺgi lauad Ris b. (lootsiku) põhjalaud tiävid pannasse plangu emä `küĺge `kinni Var; emä `pantse kõege `enne, põhja laud on emä - - emä `piäle kõhe `eeste `pantse piäpakk ja tohopakk. siis kuarud; `venne põhja piäl on emä `venne emä, siäl piäl seesäd Kod c. roolitääv Rooliema aa alumese otsa tapiga kiiluotsa pεεl kandmas. Ülemene rooliema ots uladab läbi ahtriteki üles - - Rooliema külgis käib roolileht Emm; Roolpinn pannaksõ rooli emä `külge Khn; `kookre august tuleb rooliema läbi Hää
8. (millegi) olulisem või kandvam osa a. (särgi, jaki jne) kehaosa särgi ema. kui sool pole `käisid `pεεle `aetud. särgi ema juba `valmis Jäm; jöki ema Khk; [endisaegse särgi] `kainlaalust lapid olid nelja nurgelist, ema ja `käise vahel. pitk säŕk, see `üiti emaks. särgi ema ühest tükist, siilud vahel, et laiem oli Jaa || naiste särgi pihaosa `hammõ imä˽ koi peeńokõsõ˽linadsõʔ, nu̬u̬˽pańni üt́si sukka, `hammõ immä või is paarõ sukka `panda; Särgil oli paklane labane hand, peenükesest linatsest imä ja katsanitsega puuvillane käusserõivass Se b. (kalapüünise) pära mõrra imä Vas; imä suu [kust algavad nooda tiivad]; nooda imä om nelli śuld; ku suuŕ nu̬u̬t, om imä takah katõsa śuld; kalla om, lää‿i `immä; võrgu imä, tu om perä, kohe kogonõsõ kalaʔ siśse, ku loomuśs kistass; Leesuvast püvvetäss meresega, imäldä talvõl ijä alt, sääl ei saaʔ imäga vitäʔ, suvõl püvvetäss imäga; kala`püüdmise man oĺ ga haaḿ [tindi]nooda imä ḱüleh Se c. tuuliku püstvõll tuuligu ema, suur jäme puu mis see tuuligu ülal peab Jäm; Aamõ `veske emä `püstü Khn d. [karbi] kaan [ja] ema (kere) Emm; (voki) ema van ~ pesa u (voki kabi, süda) Ris; mõõgade emä kos [ropsimasina] mõõgad kińnitet Kod; voki emä (rindpuu) Rõn
9. (veekogus) a. veekogu sügavam (voolu)koht vesi on emas (jõesängis, mitte üle kallaste) Vän; jõe ema oo kõege sügavam koht, nihuke reńn jões - - jõe ema `kohtas `kõrkjas ei kasva Tor; jõe emas - - sialt jooseb vesi vaĺlemini Tür; `Peipsil õlema kua emä, jõgi `keskel, kõege sügäväm kõst Kod b. auk jääs nooda väljavõtmiseks ma satte `emmä `sisse Hel
10. tungaltera emad ~ rukki emad IisR
ema|juur peajuur `kartulil `juured juo `puntras all. `piened `juured ja emä juur Lüg; ema juureks `üitasse seda, mis keige `keskel on - - keige jämem Khk; emajuur ~ pia juur Trm; emäjuurega puu võtab mahla mua sidess ülesi Kod
ema|kits kodo`kitsidel on emä`kitsidel on ka mõnel `sarved Lüg; emakits on kilu Emm; kui [mehed] läksid metsavahiga jutule, siis `viskasid ni̬i̬d jalad ehk emakitse pia sinna `sahvri Trm || Ah sul on täna emakitse maarjapäev (pohmelus) Mar
ema|pea esimesena loov viljapea – Mih Juu Koe VMr Trm Plt KJn ruki emäpea tuleb `vällä. ruki akkab `looma; kui ruki emäpea `vällä tuleb, need (sel ajal püütud latikad) `üitse ruki emäpea latikad Mar; rukkil ehk nisul esimesed pead oo emapead, teesed oo võsupead Mär; rukid akkabad `looma, emapea juba paestab Mih; näe, ohral emapead juba `väĺläs Juu; kui rukki ema pia `väĺla tuleb, siis ole kärmas odre tegema VMr
endine `endi|ne g -se R(ad `entsel VNg) Trv Krk(-n); `eńdi|ne (-n-) g -se eP(eńd- JMd; obliikvakäänetes ka `entse, `eńtse, `eńdse Khk Kaa Käi spor L Ha, Ann VMr Kad; ad `jentsel Aud); `endne Jõe, g `entse Han Mih, pl `en(d)sed, ad `entsel Muh; `eńdne g `eńtse Kos KuuK Iis; `entne Mih (ajaliselt) möödunud a. varasem, eelnev, kunagine; selline nagu varem ei enemb ole `endist `joudu Vai; mis `ensest `tehtud oo, nee (riided) oo veel; `endine küli o ülal juba Muh; reńt jäi `eńdises Vig; eńtsest oli kodo kua mõni sada [rubla] Khn; ta oma `entse nime pääl Aud; [uus maja] on tüḱkis suurem ku `eńdine Saa; `endisi elanikusi on vähä HMd; minge `sinna `eńtsele minu karja`maale KuuK; oleks mul `eńdine pia olema, mul oleks pailu `rääkida Ann; `eńdine vallavanem; elab `eńdist `viisi ~ `eńdiselt Lai; temä võt́t `endise tüdruku, võt́t minev`aastese tüdruku; latse om tal `endise mehe jaost Krk b. varasemasse aega kuuluv, endisaegne siel (Pranglis) on `palju `suomlaisi ja `ruotslaisi, `endise `aegasest meri`rüövli sugust Jõe; `entsel aeal inimesed es ela nii kaua mette Khk; seal o `endsimi `asju ja `pastlimi koa; ta `teadis neid `endsid `laula (regivärsse) Muh; `endised vanad rihetoad olid suured Mar; `entsed mehed ei tahtnd mette õhukest naist Mih; `eńdsel inimestel olid sured `valged rät́ikud Kei; ma räägin ikka `eńdise järele kuda ennest oli KuuK; ei saand `eńtsed lapsed nii `põlve pidada kui nüüd VMr; `eńdised tü̬ü̬d Kod; `endisel aal ku mea `kasvi, olli `seĺge leib egäl pu̬u̬l Krk Vrd endene, ennembine, ennine, innedäne
ergama `ergama Muh spor L, SJn, -ämä Saa Kam; `ergada Kse Han Hää SJn, ergata Kse, erata Hää, -ätä Kam; `ergmä, (ta) `ergäb Vig
1. eretama, helendama; kiiskama aĺl pia ühna `ergab Muh; nää mõni inime koa `ergab silmist (näost) nii`kangeste Mar; Talve lume `ergamest ma ei `võigi vaadata; Sinine seelik oli punaste `kiutudega mis `ergas Han; Murru poolt `ergab kõik `taeva alt [tulekumast] Tõs; Tuli paneb põsed `ergama; Lapse perse `ergab, ku `vitsu sai, ta punetab siis Hää; kaśsi siĺmad `kiirgavad või `ergavad pimedas SJn; tähe `ergäse ~ erässivä `taivan Kam Vrd irgama
2. loitma, leegitsema; hõõguma; õhkuma tuli ühna `ergab - - tuld ühna kõik kohjad täis oo Muh; kui sööd `ergavad, tuleb `kanged `küĺma; tule ase `ergab veel natuke; tuli `ergab paja alt `väĺlä Kse; tuli `ergas ette põleda Tõs; tuli on ahjus `ergämas; ahi `ergäb Saa; `süśsa `üeldasse `ergama, kui `seake sinine tuli on SJn Vrd erkame, õrgama
3. (teravalt) valutama ta `ergab nõnda ku lõhub Hää; vahest kui käsi `kangeste valutab - - [öeld] et küll `ergab SJn
4. kiikama silm `ergab tüdrukute `poole Vän
herilane erila|ne Kuu IisR spor Sa PäPõ, K spor I, TMr, -ai|ne Rak IisK Trm Pal, |ne Kuu LNg Khn Juu Kod(-äe|ne, -ää|ne) KJn Vil Hel T Krl, g -se
1. herilane Erilased tegid oma rakkud lakka sarikate `külge IisR; erilane teeb koŋŋi puu `otsa Kaa; `vaaplased on suuremad kut erilased Jaa; erilased o suured jämed ja `valged; erilase pesa kõrvetatse ää [ravimiks] kui obu `pohklaadis oo Muh; erilased teevad pesa aga mett ei tee Tor; mesilane, erilane - - tuo sa metta uava `võida (roosisõnad) Koe; erilased on ühed tigedad linnud VMr; erilane `torkab õige valusaste Kad; erilääne `naalab; vanass õlid naesed nagu eriläse emäd. `keskelt piänikesed Kod; eriläne ~ `vaablane van Ran Vrd erelane, eriline1, õrelane, õrilane, örelaine, örilane, öriline, örölane, üriläne
2. (sootaim) ?tarn erilast `jälle luom ei süö. ladvas kasvab kollane pia: nigu erilane Sim; kollase lehega erilane ulgas, aab nisukse varre - - kaks tükki säl varre ots, need on ta õied või Plt
esä esä ?Var eL(j- Lei Kra; [j]eśä Lut; eśä Se; [j]esa, ježa Lei); edsä lstk Se
1. (üks lapsevanemaist) isa esäd emäd eläve Trv; esät emät `kolksive linu; miul ei ole esät ega emät; ta õpaśs mut esä `mu̬u̬du; miu emäesä kõneĺ sedäsi Krk; veli `olli ka `onte esä emä laits; aga esäst emäst es pia nemä ligu `kumbegi Ran; temäl `olli kaits `essä, oma esä ja esäk kah; esätä lait́s Puh; olliva ütte `essä (sama isa järglased); sõdse om esä sõ̭sar; ma esäst (isa tõttu) ei tohi `anda latsele merästegi `rohtu; kadunul esäl olliva suure abena; vanemb tütär `olli `essä tullu, `õkva ku esä ku esä Nõo; me `ütlime latsen iks esä ja emä Ote; esä imäga˽lät́si˽`puhtille Urv; vähämbä [lapsed] ei tiiä˽medägi imäst ei esäst; ala minnü ei esä sõnna `vasta Har; nigu esä suust maha sadanuʔ (isa nägu) PLv; imä ni esä `lät́si˽`tü̬ü̬hhü; ku vannaessä es olõʔ, siss `üt́li latsõʔ umma essä iks esäss; sjaal oĺl noid eśsi kah, kink pujaʔ sõ̭ah tappuʔ; esäldäʔ lat́s Vas; `väiku lat́s `ütless edsä; eholik esä; muku läki arʔ õ̭nnõ, sa olõt esä lubat arʔ Se; taa maja om `antu jesast Lei; `eĺli imä esäga jälʔ (muinasjutu algus) Lut; ma jesält jäi veikene Kra Vrd ese
2. (mitmesugustes ütlustes) a. (mõistatused) Esä oli pikka püssirauda, ema oli vinda-vända lauda, poja pulli-lullikse, tütre lita-lätaku = ahjuroop, leivanõu, -pätsid, õhukesed karaskid Krk; Esä pikk kaal, emä laga magu, pojalatse pandaku = leivalabidas, -nõu, -pätsid Ote; Emäl laga magu, esäl pikk sammas, latse üte ülbalise = leivanõu, -labidas, -pätsid; Esä pikk peenikene, imä lai lühikene, poja üte pikutsõ = hernekaunad Krl; imä alh, esä pääl, vitu vatu `vaihhõ pääl = villa `kaaŕsmine käśsiga Har b. (ilmekad ütlused, kõnekäänud, vanasõnad jne) esä emä kahvel (käsi söömisel) Hls; mis sa miu pääl vihane olet, egä ma su esä, emä ärä ei ole söönü (öeld põhjuseta vihastajale) Krk; `Kõikõ om, ainult immä ja essä om `puuduss (korralagedusest) Vas; Esä maa ja imä kapsta pindre i̬i̬st (pilasõnad sõtta minnes) Räp | (vallaslapse isast) esä mõtsan pikän `persen Krk; kos esä? [mõni julge poiss vastas] mul ei olõki essä, susi sittõ kannu `otsa, päiv `haudsõ `vällä Urv; Kos esä? [vanasti] Mõtsast tull ja mõtsa läts Räp | (isa tähtsusest, armastusest jne) ku emä kooless, siss kooless kodu koguni ärä. ku esä kooless, kooless pu̬u̬ĺ kodu Krk; emä koolep, esä sõgeneb (otsib uut naist); nigu esä i̬i̬n, nii latse takst `perrä Nõo; imä `põĺvi nõ̭al kasusõ˽latsõ˽paŕõmballõ ku esä villasalvõn Urv; Esä, joia küpär pään, nika elät lastõ seän (hoia valitsus enda käes) Krl; võõrass esä – Võhlu esä, uma esä – armu esä Har | Esä kogub, poig pillab Hel; midä esä `korjass, toda poig `laotass Rõu | Esä iäss, poja põlvõss, tütrele viil tüküss aoss (vastupidavast asjast) Urv
3. (kõnetlussõnana) a. peremees, -isa Kutskõ tõistõ esä tsialõ tsuskamma Vas b. vanaisa; äi mehe või naise vanempid - - mõni `ütleb `jälle esä ja emä Hls; vanaesäd `kut́seme esä enne Kam; latsõ˽ka kut́siʔ vannaessä et esä Vas; [lastel] Uma esä ja tõõne esä (vanaisa) Räp; Kuʔ koh naase eśsä midä mańtsõt, siss õks `üt́let esä Se
4. isa funktsiooni täitja a. mardi- või kadrisantide juht esä ja emä neil (mardi-, kadrisantidel) ehen iki Krk; kui lätsivä `märti `aama, esä ja emä lätsivä i̬i̬n. esäl `oĺli kot́t kaalan Ran; sõ̭ss [mardi] esä tegi `hindäle ku ta oĺl nu̬u̬r mi̬i̬ss, suurõʔ habõnaʔ Räp; [kadridel] Üt́s oĺl esä, tu̬u̬ oĺl `veiga hańdsakost tett. Esäl oĺl kühm säläh, habõna iih Se b. jumal `aitumma `taivatse esäle; [lapsi õpetati äikese ajal] `ütle iki jummal`essä, jummalpoig, eedä riśt ette Nõo; `taivaesä, üleväne esä; lät́s üless esä manuʔ (suri) Har; iśä jummaĺ, iśä poig, hoia meid suurõ tuulõ i̬i̬st Se
5. (loomadest) a. isasloom; isaloom ani naks munele, esä oid tedä; [tedrel] esä om must, iluss muruari pähän Hel; ku tõene tuvike `otsa saab, üits kõ̭ik kas emä vai esä, siss tõene muretsena nii `kangede Ran; [peoleol] esä um ùhkõp, tu̬u̬l um kõllatsõp tu̬u̬ säŕk Vas b. isamesilane läsäʔ olõvat esäʔ Rap
Vrd isa1
idu1 idu g idu R hv Mus Muh, spor L, KPõ I, Nõo TMr V(ido), eo (eu, io, iu) Vän Hää Juu spor VlPõ, Trv Hls T(n ido) Kan Urv Krl Rõu
1. idu (kartulil, teral) rugi idude `otsas on `kaste `tilgad VNg; iu auk Vän; linnastel juba pikad idud Tor; `lueti et idu pidi olema pool odra tera pikk, siis on kõige paremad [linnased]; pienikestel [kartulitel] on vähä idu`aukusi JJn; `kartuli idusid ei tohi luomale `anda, sie on `mürki täis VMr; maa sies on `valge idu, tuleb `välja, siis on ta roheline IisK; idu juur ~ pia juur, suur juur, õtse maa `sisse Trm; teräle kasvavad juured `alla. idud tulevad ülesi Kod; noorel poisil oli titeabe - - pisikene alles, `juśtku idu aeab Plt; `ernil eo väĺlän Trv; [viljateral] jala takan, kui idu otsa tulõva Kam; olgu rüä vai kaaraʔ, ua vai `herne, kanõbi vai âpsta, kõ̭iḱ `andava itu välläʔ Har; `kartolil aaśe ido˽`perrä Plv || (kohakäänetes) idanemas, idanenud, idanema (minema, panema) `kartulid on idul; rukki on idul jo, `õtsad `näivad Lüg; [kui linnased] ilusti idus on, jahvatakse ära Pee; kui vili maha külvatasse, siis tera akkab idule `aama, tulevad idud `väĺja Trm; juba õter idul; teräd lähväd idoje Kod; mul üte˽kuŕgi˽`hapnasõʔ, tõõsõ˽panõ, kolmada umma iduh Rõu; `si̬i̬mnit miʔ panõ `turbahe ittu Se; tühäʔ teräʔ lää‿i ittu Lut Vrd ida2, ide1, idre, hidõmõsõ
2. (millegi) alge, algusjärk; pisik [õllel] kopr tõuseb ülesse - - riisub köema idud ärä Vig; need `aigused on väĺlämaalt `sisse `toodud. saab `toodud idu `sisse ja Vän; võib-`olla et sie ruum on juba tõmmand seda aĺlituse idu `sisse JJn; [kui poiss tahtis saada talle meeldinud tüdrukut] Siis pidi poiss kana muna seest selle kuke idu võtma ja kudagi moodi katsuma selle idu tüdrukule sisse andma; juba mäda idu on seena‿ses Trm; inimese idu või seeme (spermast) Krk || fig juba sel idu `perses (rasedast) Trm; idu tulõ `persest (lapse sünnist) Vas
ii-pea|lamp Siis õli plekist tehtud piaaegu trehtli moodi lamp - - Pia käis õtsa, kost eli kallati. Pial õli peenlane ümargune toru, kos taht sees õli - - Seda lampi nimetati ii-pealamp. Taht õli sellel ii-pealambil jälle omatehtud poomvillast Trm
ilm1 ilm g ilma eP(e- LäLo Vig Juu SJn; jõ- Khn; g elmä Juu) eL; `ilm(a) g -a R ilm(astik) a. (igasugune) ilm ilm `haudub sadu ~ on `haudes; ei ilus ilm paas kie – ilusa `ilmaga oli kalu vähe; hüä `ilma ei pada `pandava Kuu; kui `taevas `selgi siis one `luota ilusa `ilma VNg; `Ilma `kiida `õhta, peremiest `aasta lõppul; paha `ilma lind (metsvint); kui kuer pöhördäb, siis tuleb sant `ilma Lüg; siis `tullo `üvvi `ilmo kui `kaugel kajata Vai; selle `talve peab `leebid `ilmi; vanajumal on kodust ära lεind, ilma laste käde jättand ~ `andand (öeld, kui sajab või tuiskab) Jäm; `umbast kut kuri ilm maha jäänd (öeld, kui riid lõpeb või riiakas inimene lahkub); ilm eidab, jääb vaaks `jälle Khk; Jumala ilma ning lapse perset äi vei ilmas uskuda; Mis soole oo juhtund, pale pεεs just kut sandiilmasapp (inimene on halvas meeleolus) Kaa; `Keskmine ilm, vöib ikka ees `olla (väljas liikuda); Omikust `ilma ja `oastast noorikud äi `võie `uskuda; `Talveks said adrad ikka ilma eest `räästa `alla `pandud Pöi; tuul ja toŕm o mere püha, vaga ilm toob kala liha Muh; vilu `ilmdega pole midagid `tehja Rei; [mere] vesi oo suur, tea kas tä näeb `saosid `elmo Mar; põle `päeva, põle `vihma, oo nii `umne ja `ähmus ilm Kse; põhja poolt taevas kolab, ilmad `lähtväd külmäle; ilm oo mõttes. ei teä, kas akkab sadama või mette. mõtetes ilm Tõs; akkab parema ilmase minema Aud; ku `päiksel jalad all on, siis tuleb `rasked `ilma; läks alva ilma `sisse, küll ta saab märjass Hää; talve `aegu ilm annab külmast tagasi – ilm lööb `pehmemaks Kei; kui kuŕg äält teeb, siis tuleb `kurjasi `ilmasi Ann; lina ei või viluma `ilmadega külida Tür; `ilma `kästakse `õhta `kiita ja aset omiku Pai; selle `ilmegä ei `vaĺmi terä; kui lähäb vihmale, ilm muudab `vihma Kod; kui sańt ilm oli, siis ia peremees ei aeand `koeragi tuast `väĺja Lai; küll ilm `mü̬ü̬räss, ka mõni rikass või kuri jälle nüid `enge eit Krk; ku suvel `ämbliku võrgu maa pääl om, siss om `kuiva `ilma `u̬u̬ta Hel; ilm ollu nigu üits klaas kõ̭ik, `väegä `seĺge ja küĺm; ilm sadanu ja müristänu ja `käŕknu; käib nigu kuri ilm, nägu vissin pään, ja krimbsun; varesse `karva ilm (hall, üleni pilves) Ran; kihulase survava, ommen saab ää ilm Nõo; om nii kole ilm, et ää peremi̬i̬s ei aa `pennigi `väĺlä; parass ilm `oĺli – es ole küĺm ega lämmi Kam; ilosa ilmaʔ kui neio silmäʔ Kan; täämbä lask jo ilma `pihmess; kurõʔ toova kuŕja ilma, haniʔ toova halva ilma; olõss tulõva nädäli kah leppeppi `ilmu olluʔ Har; tu̬u̬ (haug) kudõnõss `päivlikkõ `ilmuga˽haańa kandsu `sisse Rõu; kuu oĺl täüs `saamisõl siss oĺliʔ ilmaʔ `hõelaʔ Plv; ilm jo undsõtass, sadama nakass Vas; śjo om jumalõ ilm, olkõ timä sadõjanõ vai olkõ illośs Se b. (ainult) halb ilm Olis ehk ilm `taevast (väga halb), ega sie sis pia `nuori inimisi pidule menemäst Kuu; niid on ilm (maru) `väĺjas; jumala (halb) ilm tulab `pεεle Jäm; Akab püsut seletama, ju ilm (sadu, äike) läheb üle Kaa; Lõuna kaar oli omiku pääva tõusu `aegu nii paks must, sealt tuleb `ilma, `möllab `jälle mütu `pääva; Akkab vist ilmale minema – mered kerkivad; Mo va selg valutab, teab `ilma (sadu); See ilm (sadu, tuul) läks seda `korda öle `jälle; Ilm on täna kõige perelapsega `väljas (sajab ja tuiskab); Ilm tuli kõige kutsikatega `välja, suured ja pisiksed kõik `lendus id Pöi; nüid lεheb elmaks Hi; jõlm (torm) akkab tasasõmas `jäämä; Selle jõlmaga võtab võrgud `jälle puhas ää Khn; vesi `vasta `ilmu kahisass; piip lask villu (vilistab), `ilmo saasõ Se c. (ainult) hea ilm `ilma ei ole, mis‿sa `niidad VNg; Annaks jumal `ilma Pöi; tuul läks `vasta `pääva `ümmer, ega ta ilmal (ilusaks) ei jää Hää; paar `pääva on juba ilma `moodi (ilus) oln HMd; ei piä `ilma enämb, ei tiiä kas joba sügise poole nakap `kiskma Nõo
ilm2 ilm g ilma eP(e- Käi Rid Mar Var; jõ- Khn; g `i- hv Mär Tõs, Kei HJn JMd spor ViK, KJn) eL(ji- Lut); `ilm(a) g -a R (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. maakera, -ilm sedä `ilma `luodust ei saa inimise `lapsed kõik `muutada; `piigalaps ei õle viel täis`kasvand – aga tiab juba kõik `ilma `asjad selitada Lüg; Ülä `ilma ulatavad, `ümber pää ei ulata = `silmäd Jõh; `ilmas on pali `rahvast Vai; Kõik ilmanurgad on täma läbi `pahmind Pöi; ise ime, ise pime, ise üle ilma tark = margapuu Muh; Üle ilma look (vikerkaar) Han; Laseb ühest ilmaservast `teise, tü̬ü̬d ei viisi teha Hää; ilma `algusest olid `antud talumeestel pahemad maad ja mõisal paremad Ris; rehendand - - `mitme pääva ja `oastaga võib ilma `ringi `sõita Kos; ilm on iga neĺla kańdi pialt `lahti, mine kuhu tahad JJn; kui põle surmaks `antud, käi kõik ilm läbi, tuled ikke `tervelt tagasi Pai; ilma ori (vana ja jäme puu) Koe; kolmas koht mul on elada `ilma pial VMr; vahest käis unes puole `ilmad läbi Kad; kas sugulaisi one ilmas vai ei õle Kod; ku paĺlu selle aa si̬i̬s on ilm arenand, `riided ja söögid Vil; üt́s põĺv kaoss, tõine akkass eläm jälle, ilm tühjäss ei jää; ku okki es joole ilma pääl (olemas) - - iki kindsu päl lükäti `käege [heiet] Krk; mes‿ma rahasitast oia, ilmast `saadu, `ilma lähäb kah; oh saab `ilma miu täis kah, jääb ülegi, mes‿mä nii paĺlu ahnitsa; sa `kõ̭ike ilma tü̬ü̬d ärä jõvvat tetä; kui kavva sina jõvvat sedä `ilma ülevän oeda; kajatava nigu `pu̬u̬lde `ilma (väga kaugele) kuulda; tu̬u̬ `oĺli küll vanamut́t ilman, küll tu̬u̬ vi̬i̬l `paĺlu `tiidse Nõo; ilma pääl süńnüse suurõ muudatusõ Krl; üle `õiguse ei olõ ka ilmah midägi; ilm um täl nüüd vallalõ ja toorõss (mõtleb, et saab kõike, mida tahab) Plv; ilma veereh lätt maa ja taivass kokko; `kõ̭ikõ saat ilmah `vahtsõlt, a ello inäp saa aiʔ; no om seo ilm nigu `ümbre˽pü̬ü̬rt, olõ õi˽nii nigu innembüsi oĺl Vas; oh ta om nii `uhkõ, olõss ilma `ümbre käänäsi; kae no `mitmõt `päivä satass `vihma, ka tulõ no ilma ots Se; põld ravitsass `kõikõ `ilma, ni rahvast ni tõbrast Lut
2. (mitmesuguseis väljendeis) `Ilmal on `kurjad `silmäd pääss Kuu; `Lapsed jättas `ilma `uolest (hoolitsuseta); `Ilma otsani (mitte kunagi) ma sinuga enamb ei leppi IisR; nee `jätsid see ilma jäuks (hoolitsuseta) Khk; Mütu `ilma (kui palju) teitel neid taarist on Kaa; [ta] eliseb nüid tühjä jutu käen et ilm seĺjän; loeb ku ilm seĺjän Kod; Piab `ilmast ku `ilma (alatasa) `ju̬u̬skma ja ratselteme, mis ta sest saab Hls; ka äbi mõne ärjä suurune om, või ärg mõne ilma suurune (vabandatakse häbiväärset tegu); mitu `ilma (kui palju) mea tat vi̬i̬l ärä sü̬ü̬; Kadril kikk ilm `nurkapidi seĺlän (koob paljudele) Krk; ega sa `ilma ei jõvva ärä `võita Ran; niida om si̬i̬ ilma asi, niida käip si̬i̬ ilma käsi Nõo; näe, kos mul `uńdrik om kui ilm (lai) Kan; ilm um laǵa, maa toorõśs Lut | (ahnusest, suurelisusest) võtass `endäle vai `terve ilma `säĺgä Ran; Egass kõ̭kkõ `ilma saa õi˽kõ̭rraga `suuhõ haardaʔ Rõu; Tä kraap kõ̭ik ilma kokko Räp; sa tahat `kõ̭ikõ `ilma kätte saiaʔ, sa pööräde kõ̭õ̭ ilma `üśkä [ahnusega] Se | (õppimisest, õpetamisest) Ilm obetab inimese, `raske `kuorem obuse Kuu; Küll ilm õpetab, lai väli `nuomib Lüg; Küll ilm koolitab Pöi; küll ilm õpetab ja kroono piits koolitab Juu; Ilm õpetab, küla koolitab Jür; raamat oppeb küll, aga ilm om suuremb ku̬u̬l`meister; ilm ei ole mitte elädä, ilm om oppi Ran; Ilma piits um halusap ku esä vits Rõu; Ilm oppass, vaiskanahk koolitass Räp; i l m a p e a l (e) 1. peavarjuta; kaitseta, hoolitsuseta kui aed `ümber, siis ika nagu natuke `peetust on - - muidu ole nagu `ilma peal HJn; eläjäd oo ilma piäl - - ei õle `lautu; taĺli sein kukub maha, obesed jääväd ilma piäle Kod; temä esi sedä samasi ilma pääl, ku `meagi ole, ei joole `nurka egä ulualust `kunnigil Krk; kui oonetel `aida `ümbre ei ole, siss om kõ̭ik nigu ilma pääl jälle Nõo; 2. (eitavas lauses) iialgi, (mitte) kunagi Seda ei õld `ilma pääl, et sa `tõhtisid `ilma luba küsimata `menna Jõh; Seda ta küll tegema ei akka, ei `ilma `pialgi IisR; `möistlik inimene poleks ilma peel söduse tembuga akkama saand Mus; seda ma änam `ilmaski ~ ilma peal ei tee Tõs; mitte `ilma pial põle niisugust `aśja old Kad; seda ei `juhtu `ilma `pialgi, et ta sellele mehele lähäb Lai; śeo olõ‿iʔ ilma `päälgiʔ Lut; ilm ja maa ~ maa ja ilm küllalt siin om maa ja ilm `ruumi; sedä om maa ja ilm Krk; siihn om ilm ja maa Har; mullõ maa ja ~ ni ilm sedä joʔ, paĺloss mullõ vaia Se | päe alle maan ja ilman (kõrgel) üleven Krk; ilmast ja maast ~ maast ja ilmast, ilma ja maad ~ maad ja ilma pikalt ja laialt, väga palju (rääkima, lubama) `Enne oli mies maad ja `ilma lubama; Sie kui vatterdama akkab, siis `räegib maad ja `ilmad kokku IisR; räägib ilmast ja maast Jäm; `patrab ja räägib `peale ilmast ja maast Mär; räägib ilmad ja moad kokku Tõs; Kule, mia‿i `oskagi mis `ilma seletada Hää; riagib `ilmast ja maast kokku Trm; mõni `läträb `ilma ja muad, võĺsib kõhe Kod; räägib `iidamast ja `aadamast, `ilma ja maad; räägib teist taga, ilmast ja maast kõik `aśja Plt; sa kõnelet maast ja ilmast, aru `kunnigil ei joole Krk; timä ti̬i̬d maast ja ilmast, ega tel jutust `puuduss ei tulõʔ Har; võih timä paĺlo kõ̭nõlass, ilmast ja maast Se; ilmast ega maast ~ maast ega ilmast, ilma ega maad ~ maad ega ilma mitte midagi, kõige vähematki ei tia maast ei `ilmast Hlj; nagu siga juua täis, teä isi maast ega ilmast Vig; ei ma tea `ilmast ega moast mette Juu; mitte ei tiand ei `ilma ega maad (kaotasin teadvuse) Ann; nii marub, et ei nää maad ega `ilma VMr; magab kui kot́t, tia kedagi muast ega `ilmast Kad; ise ei tiä mitte muad ei `ilma, muko kõneleb; tämä ei tiä `ilma ei muad Kod; ei tää maast ega ilmast, mitti kedägi Krk; ta jäi ike nii täis, et es tiiä maad ega `ilma Nõo;(purjus inimene) es tiiäʔ maast es ilmast Se; ööd ega ilma id enne oli pia `selgem, nüid ei tia ööd ega `ilma Tõs; tämä (minestanu) ei tiä ü̬ü̬d ei `ilma. ei `ingä kua Kod; [maja] teene kõrd põles `ü̬ü̬si. me‿i `tiadnud ü̬ü̬d-`ilma ega `pääva Äks; tu̬u̬ inimene ei tiiä tu̬u̬st ü̬ü̬d ega `ilma Hel; nüid ei tiiä mitte ü̬ü̬d ega `ilma näist (inimestest) Rõn; sa olt uĺl, tiiä‿i ü̬ü̬d ei `ilma; tiiä‿i ü̬ü̬st ei ilmast kost inemine om Se; ööd ilma ku(i) päeva pidevalt tat́tnina põleb ööd ilma‿ku `päeva Aud; ü̬ü̬d `ilma ku `päeva ole `lendus (töös, õiendamas) Hää; ü̬ü̬d`ilma kui `päeva tü̬ü̬s KJn
3. teat (lähem või kaugem) piirkond a. hrl lähim ümbruskond see püllub keik ilma juttu täis; keik ilm löi `silmade ees mustaks Khk; lapsed rügavad, et `terve ilm väriseb kεε Käi; ilm kolab üles Var; No küll ni̬i̬d `tiirgad tõmmavad ku ilm rõkkab Hää; veike inimesele paśtab see ilm suur ja lai JJn; ma vihastasin nii et kõik ilm oli must VJg; kõik ilm õli `taeva all `valge, tule kuma paessab Kod; Kui ilm lõuna poolt seljas on, tuleb sooja. Kui ilm põhja poolt seljas on, tuleb külma (fatamorgaanast) Plt; kabelin kõik ilm (kohad) inimeisi täis; ärä mine puretama koeraga, lehmäd lähväd siit ilmass (nägemispiirkonnast) `väĺjä Krk; [ma] röögi nii et `ilma kuulda om Nõo; [haigel] ilm nakas `kangest joba `ümbre `käimä ja kõ̭ik TMr; naaʔ ammõrdõsõʔ nii nigu ilm kumisõss Krl b. hrl (kodust) kaugem piirkond `teie `ulguta `ilma `müöda; Õles õld `tunnetud inimine aga mene tia kust `ilma `õtsast Jõh; lapsed `ilma kautu laiali [teenimas] Khk; Läks ilmast paramad `otsima; Elab tükkis teis ilma `otsas Pöi; kauda `ilma (taludes) käis `õmlemas Var; ei tia, kust lapse sai, jo ilma pialt sai PJg; laadade päält tulevad ilmald paelu kerjaki kokku Hää; maal (mujal) ilmas kahe köiega `panna kuorm `kińni JõeK; `pääva aal magatakse, `üösse `aetakse möda `ilmad `ringi VMr; piäd `ilma `uĺkma ja õmale `leibä `ti̬i̬ńmä; tämä `ilma õli `rohkem käänud ja nähnud; mino lapsekesed one kõik uih-aih ilma piäl Kod; `ilmast tuld ulgus Plt; ühessa last `oĺli, kõik on `ilmas (kodunt väljas) SJn; ei me oma `lu̬u̬me lase ilma `pääle uĺa Vil; üle ilma iluss inimene; si̬i̬ läit́s är tõise ilma `otsa; üle ilma satass `vihma, kigil pu̬u̬l om vihma u̬u̬ Krk; latse kasvive kikk suuress, `lätsive kikk `ilma Hel; ilma`karja (kodunt kaugele) minemä Nõo; `ilma näi ma `väega veidi, pidi kotun alati `tü̬ü̬tämä Ote; Suure karja`kaupa aeva eläjit kokku laadedelt ja kõgest ilmast; Ennembi täku`lõikaja käesivä `ilmapit́i, riistakot́t säĺlän Rõn; ta käu ku lõ̭õ̭ts `ilma pitehn (lehmast, kes ei püsi karjas) Rõu; ne `poiskõnõ `üt́less: ma˽lää arʔ ilma pääle Se; timä kõ̭õ̭ raha vii ilma päle; ilma pält tulnuʔ inemine; lät́s torbaga `jilma müüdä (kerjama) Lut; laia ilma, laias ilmas (kodust) eemal(e), võõrsil(e) läks - - `laia `ilma, Amee·rika Vll; Äkist öhe omiku on [kuldnoka] puur tühi, on `laias `ilmas, kõik `väljas Pöi; eks `laias `ilmas ole `palju `jöukad Käi; lapsed läksid kõik `laia `ilma Mär; ta lät́s `laia `ilma `õnnõ `ot́sma Räp | läks laia ilma piale Trm; no˽ma lää naa sõ̭ss kae nii et, mis ta laja ilma päl tetäss et Plv; latsõ˽laja ilma pääl Vas; kuhu ilma, kus ilma(s), kust ilmast kaugel(e), võõrsil(e), kaugelt, võõrsilt ei tia kus `ilmas sie elab VNg; kis seda tεεb ko˛es `ilmas ta on Khk; ei tea kus maal `elmas tä võib `olla Mar; loomad lähvad tiab kus `ilma HMd; koss ilmass ta oo tullud Kod; aga sinna jõkke tetti ka aid, mud́u sia lätsiv kus `ilma Pst; oben pääsess `valla, ju̬u̬sk kohess `ilma; päe (päike) suve kun ilman (kõrgel) üleven Krk; varess rü̬ü̬k, siss tuleva kost ilmast (väga kaugelt) kõ̭ik varõssõ kokku Rõn; jummaĺ tiid kuah ilmah tä om, ku tulõ õi `kostki `vällä Se; ilma taga ~ taha ~ tagast kaugel(e), kaugelt `sinna ilma taha akka `põldu tegema Kei; `aeti `sinna taha, tiab kus `ilma taha [heinale] JMd; marjad one ilma taga, vai näid lähiksen one; keśsi ilmataha nääle `sü̬ü̬miss viib Kod; kas sa `jõutsid ilma tagast `liiva vidada Plt c. (ebamäärsem piirkond) ei tea, kust `elmast need virukid (õlesidemed) `väĺlä `võetakse Mar; `kuśkil `ilmas `olla ei või, nii `irmsasti kihelevad [sääsehammustused] HMd; need (kaeralibled) on `kerged, lähvad tuulega kohe `ilma, reia alt `väĺja Trm; `uiskab sis kostab kista kui `ilmasse Lai; ku `küündlepäevän saa äŕg juuvva vett ilmast (väljast) sõss `maaripäevän ei saa mitti kukk ka juuvva; ilman (väljaspool alevit) suress neid, alevist viiäss kirst Krk; vana inimese `üt́livä, et peerul om paremb laian ilman, ku `kitsan kõtun, `pi̬i̬ru ei tohi oeda `kińni Ran
4. taevalaotus; õhk(kond) ilm `läigitäb (õhk virvendab palavaga) Lüg; päe lähäb elma piiri (horisondi) taha Vig; akkab vist `vihma tulema, ilm lääb `sõõna Lih; kadrid tulnu `kaugeld `maalta, üle ilma, läbi maa rhvl Hää; ilm on nii paks et puud ei liigu Ris; pane ahi `kińni, egä `ilma ei jõõda `ükski sojass küttä Kod; latsel om vällän ilma luhi sehen `raske uni `kangest Krk; ilm kisub `piĺve Hel; ei jõvva `ilma `lämmäss küttä (kõiki aidata) Ran; [pärast pööripäeva] nüid läits si ilm (taevalaotus) tõist `mu̬u̬du, nüid es nimitävä enämp naid `tähti Kam; ilma laśk `piĺve; nigu `nahka vedä taad `ilma (taevas kisub pilve) Har; ilma pääle nii jäi [haokood kütisepõletamisel] siss es palaʔ `häste ärʔ Vas; ilm nakass jo hämäräst minemä Räp || mis sa `ilma kisendad muidu Khk; Paneb oort koheilma (valju häälega) kisama Kaa; laps karjob ühnä `kohta `elma (meeletult) Mar
5. inimese tegevusega seotud keskkond a. maine maailm, maapealne elu(korraldus) oh sedä `ilma `lusti ja `rõemu Lüg; rabad sa sii `ilmas iganis vöi lased kot́tlohinal, `surnu`aida viiasse sind `viimaks ikka Khk; Äga see ilma töö `enni löpe kut kaks kätt rünna pεεl oo Emm; `ilmas oo `mõnda `nähtud ja `viimne veel nägämata; meite rahvas läksid ilma `pulma (laadale) Mär; `üsku ole üksi`päini `siia `ilma maha jään (omaealised on surnud) HMd; `enne oli suur lugeja old, nüid on `ilmas old ja kõik tükid on ää teind Juu; ela `ilmas kui `pulmas Kos; nõnnasama ilma lärä õpivad kualin; sedä ilmamammonad näväd koŕmitavad; `niiskene one si̬i̬ ilmakõrd, inimesed one `uhked ja suured Kod; si̬i̬ om jumale maha jätten, ilma kätte esiennast `anden Krk; nüid aap ilm noore inimese ukka Rõn; är˽koolõss, jääss kõ̭ik maha ilma pääle San; külʔ ta koonõrdass ilman Kan; hädälitsel olõ õi ilmahn `õ̭nnõ; vaiv om elläʔ siih ilma pääl Se; paŕemb śoohn ilmah paaʔ pakutõllaʔ, ku patuʔ tuhu `ilma viiäʔ Lut b. (inimese eksistentsist) mõni saap `taivade, mõni lääp `põrgude, mõni jääp kate ilma vahele Nõo; kahe ilma vahel fig nõutu, kahevahel kahe ilma vahel – p‿`tεεgid mis ta teeb Khk; `kahtleb ühes `asjas kas voi ei – on kahe ilma vahel Emm; ma ole ku kate ilma vahel kunagi, raaḿ `laokil laiali Krk; ma‿le nüid nigu kate ilma vahel, ei elä ei koole Nõo || (sünnist, sünnitusest) sie õli `ammu `enne kui minä `ilmale tulin; tal pole `perssetki taga, kus ta võib last `ilmale `saada Lüg; emis toi kaik oma `porsad üväst `ilmale Vai; kui `aega oo `ilma `tulla, siis o `mεnna koa Muh; tulid `ilma `vaatama ja kadusid `juonega (öeld, kui laps sureb kohe pärast sündimist) Ris; mõni lammas ei soa kudagi `moodi `talle `ilma Juu; olen kuus last ilmale kand Kos; mina veel ei `oldki `ilmas siis kui Indrekist vend suri ää Ann; niikui `süńdind `ilmasse, `puhta paĺlas VMr; `i̬i̬späne pääv õllud ku ma `süńdinud ja `ilma tullud Kod; ää nu̬u̬r lehm olli, es tu̬u̬ vasikut `ilma Krk; nõ̭na ots süüdäb, ei tiiä kas mõni ärä kooleb vai sünnib `ilma Nõo; sul om kaits tütärd vana ämm `ilma avitanu Rõn; jälle om üt́s inemine ilma pääle tulluʔ Har; minno es olõ viil ilman, ku esä lät́s Naha `küllä Räp; poig `sündü ilmalõ Lut || (surmast, suremisest) Tämäl (surijal) `toisess `ilmass jo `leiväkott `valmis `pandud Kuu; saadan so korade `teise `elma Käi; eks ta (vana ja põdur inimene) ole siit ilmast minija Han; tema on juba `teises `ilmas Vän; sured ärä, lähäd `sinna `ilma, `tõisi `ilma; tämä one ilmass ärä lähnud, siit ilmass `lahkunud Kod; ilmast ärä ängänu Krk; [ta] oĺl ka jo ilmast `vällä lännüʔ Har; noʔ piät tä `tõistõ `ilma minemä Rõu; är läts `tu̬u̬hhu `ilma, är läts śjoost ilmast Se c. surmajärgne maailm kudas teiss `elmas oo sedä ei tea Mar; taevas one tõene ilm Kod; mis sa siin külvät, sedä sääl ilman `lõikat Krk; kiä `viina om koolnu˽tuu saa tuuh ilmah vanapatu hobõsõst; tulõvatsõ ilma kohuśs om tulõmah; Rahha `pańte ka `tõistõ `ilma üteh, mehile tubago ja `naisilõ jäl’ saiarahha; Hummogotsõl ü̬ü̬l õks olõvat `kooltake˽paŕõp, siss tu̬u̬h ilmah jo˽kõ̭ik `u̬u̬tvaʔ Se; las jummaĺ anku taav́ast tu̬u̬hn ilmah Lut
6. rahvas, võõrad inimesed jo sie jutt one `ammugi `ilma kääs VNg; ons ilmal seda tääda tarist Khk; kes elma suud `kinni paneb Mar; ega kõik põle just na mette kudass ilm `arvab Kse; ilm ei tea mis ta teeb ehk Ris; ära `kaeva ilmal äda, ilm naerab seda Pee; sie jutt on juba `ilmas Trm; ilm oo nõnna ukka lähnud Kod; si̬i̬ `oĺli sel aal ilma (mitte kellelegi kuuluv) mets Vil; mea ole kige ilma naarusse Trv; sedä `tääve kiḱk ilm joba; esi ilman kasunu ei oole esät ei emät; egä ilmal amet `seĺgä ei saa `aia (rahva suud ei saa sulgeda) Krk; ärä usu `ilma, ilm aab puru `siĺmä Ran; serätse larule ei või jo kõnelda, ta `larrap kõ̭ik ilma `pääle Puh; mes sä larat tast ilmale Nõo; ilma arm om tühi põrm, imä arm om `õigõ arm Har; timä ju̬u̬t viina maalõ ilmalõ ärʔ; vaia mul ka pidämä `naadaʔ naid kińgitüisi rätte, muidu jätäʔ `ilma Vas; ma ei tiiʔ ilma `perrä, ma õ̭ks tii umma `tahtmist pit́e; śjoo (jutt) jo om `kõ̭õ̭lõ ilmalõ tiidäʔ Se
7. teat periood, ajajärk tia kene `ilma `aigane VNg; `Ärgadel akkasid mo `aegu ketid, nee `üiti siis uie ilma `kütked Pöi; Aga mine sa võta `kinni milla `ilma neid (leentoole) tegema akati; Kes teab kelle `ilma neid (raamjalgadega laudu) juba tegema akati Trm; ma `nüütse ilma aast ei tää sul kedägi ütelte; et si̬i̬ aigilm (elukord, aeg) ninda kitsass om Krk; vana ilma rahvass teesivä mõtsa rohusit, kedä kohegi tarvitava Ran; mia ei tiiä, kona ilma aal mina na (püksid) ummelsi Nõo; timmat ain om `vastse ilma `aigu tullu Kam; Kes no vi̬i̬l `õigõ˽seo ilma `aigu `ahju pühḱ Urv; vanailma `aigu oĺl alasi keriku man sańdiʔ Har; Vanast `ilma oĺl ka‿ks pruudil miŕdi krańts pään Rõu; tu̬u̬ ilma `aigu talo latsõʔ `tihka as `kleite `sälgä `pandaʔ Räp; ta (võrk) om ilmast `vällä lännüʔ (kõlbmatuks muutunud); peńn (rahaühik) om si̬i̬ ilma ajoline; A tu̬u̬ (ema) õks vi̬i̬l `ti̬i̬dse kõ̭nõlda õt sääńtse [sõbad] oĺliva üte ilma `aigo `olno Se
8. Ilm `oitku! Poleks ma seda mitte `uskund; Äi see käiakrenk `kölba änam `kuski ilma `poole, jälad mäead; Kui lehm punast kuseb, siis on `keikse ilma param, kui ussi`kihnu kusseilma poold (kuskilt) käde saaks Rei; `ilma tiada (kes teab) mis sa jamsid unes; Ega igaüks soand selle kuhjategemisega kuhu `ilmagi (toime) Kei
ilm4 ilm Jäm Muh Emm Mar/e-/ Ris Trm KJn Hls Kam San spor VLä, Rõu (rõhutavalt) a. (koos substantiiviga) ilmatu, (väga) suur) `veeti sinna (majja) ilm savi `siśse Kam; mõ̭nõl om näet ilm hulk `lat́si; ku nuid ka ei olõss olluʔ, sõ̭ss olõss ilmhädän olluʔ; ilmvesi ju̬u̬sk `nõtsku Har; Pia oĺl kõ̭iḱ sõ̭õ̭rd ilmtulõhn Rõu; iga ilm (rõhutavalt) viimane kui üks, iga (jumala) iga ilm pühabe `köidi `Kirbla `kirkus; südames köis `aige, igas ilm kuus; nii kenad saia`leiba `tehti iga ilm `laupa; mina ole iga ilm `talve võrgud parandan Muh b. (intensiteedisõnana) väga, tohutult ilm suur mees oli et erm Emm; küll see on aga elmrekas inimene Mar; rabas on ilm kõva turvas; Omal ilmtore obene i̬i̬s ja käib `õĺgi linutamas; Vanast siäst sai ilmpaelu `rasva KJn; ilm paĺlu Hls; tu̬u̬ küĺv jo ilm`aiksast; vanast oĺl ilmaganõnõ leib; sinna `viidi ilmarmõdu puuʔ; aid häidseśs ilm`hirmsadõ Har c. päris, täiesti ilmpöhjatu mets Ris; inemine om ilm alaste San; mis tä lei ilm jumalõ asjandõ Urv; ilmotsatu rassõ elu Har; nüss ilmvaihet pidämäldä Rõu
Vrd ilma2
imarik imarik imar, lääge ma pia üits terä `su̬u̬la paneme muidu om imarik Hel
imbima `imbima Hlj VNg Jõh Muh HJn KuuK ViK TaPõ Ote, Kuu Kod Vas, -e Hel; `immima Vig Kse Tõs Aud Nis Rap Ann Äks VlPõ, Juu KJn; `immima, (ta) immib Han Plt, tud-part immitud Pil; `imbümä u Rõu; ipf (ta) `immü Kam
1. läbi, välja või sisse tungima, immitsema; täis imbuma vesi `imbib vähe`aaval VNg; õlut `imbib nõnna pissikest; päeva ees kukkuvad `välja `imbima [molluskid karbist välja tulema] Muh; `pehme maa peäl `immib `sesse [vihmavesi] Vig; vesi `imbib läbi paberi ja `riide JMd; `pliekimatta linasest lapp, suol`veega läbi `imbind JJn; tünni põhi ei pia `ästi, `imbib aga vähä`uaval vett `välja Kad; Neid seeni tarvitati söögi seendest, mis piima välja imbisid Trm; nää `suitsu immib `sesse Plt
2. kuumuses hauduma a. pisut magusaks muutuma, imalduma (toidust) olu `panna `imbima siis tule üvä `kange VNg; nii `imbin leib, `sõuke magus Muh; linnased pannase nõue tanni `sisse `immima. keev vesi piäl, riie tanni piäl Tõs; kallatakse `meśki kaĺla `aśtjasse, `lastakse üks veerand tuńd `immida Nis; Leib `lastakse `imbida, jahu segatakse keeva vee `sisse, si̬i̬ on `imbimine Pee; `võeti kaila `auded ahjust ära, [öeld] paneme kaila `imbima [tulise vee alla] VMr; keeva vee leib `imbib Lai; õlut on `immimes juba; [halva pärmiga] `immis kaua, ei soand ead `leiba `ühti Pil; `immind leib on magus KJn; üśte pääl `oĺli väegäde ää üvvä tetä: `immü magusass Kam; [leib] imähtü ärʔ - - noorõmbaʔ `ütlese `imbümä Rõu b. tõmbama pane tie viel `imbima JMd Vrd immama
3. idanedes imalduma peab `easte tugev esimene küt́t olema [viljakuivatamisel] muidu rukkid `imbivad ää; kui rukkid löövad `imbima, ei sünni [nad] `seemneks HJn; [terad] `imbisid ää enne kui `kuivama said Koe; kui meie tieme `kalja siis linnaksed paneme `imbima et nagu mättas on VMr; `imbind viljast ei sua äid jahu Kad; mõni kõrd on ju terad väĺla pääl ära `imminud. leeval on `imminu mekk juures Äks; tera `immib ära `toorest piast, mitte leib ilus ei tule, ta on jo `enne ära immitud ja küpsetud Pil; `immind rukkid, kasuma läind SJn
4. aeglaselt toimuma a. nõrgalt põlema, hõõguma tubaka `imbi `piibus VNg; Tuli immib tuha all; `Turva sihes `immide tuli kaua; Puud `toored, üks `immimene oo, põle põlemest Han; [tuli] `eśti `immib ja soetseb, sis lööb kohe `plauhti `lahti Juu; nädalapäevad tuli `imbind rabas HJn b. sombuseks minema, sajuks valmistuma `imbib ja `immitseb, külap tuleb sadu Kuu; `imbis `ammugi, nüid `viimaks akkas sadama Hlj; ilm `imbis, näiss mis tule Hel c. turduma Pani püti vette imbima KuuK d. fig arenema hakkama Sield jäi sie mette `imbimä ja `viimaks `saimmegi `Viinistülle `uue `kuolimaja Kuu
Vrd imbuma
5. seismisel riknema a. (küpsemisel) tänkjaks jääma kui käre ahe ja leib ei saa `kerkida, siis akkab `immima ja ajab muhud ülese Aud; kui leiva ahi jahe on, siis leivad nagu `imbivad ära Koe; ta (magushapu leib) põle `kerkind, on ära `imbind Lai; leib om `kaugess `ahju jäänu, om ära `imbinu - - alb maik, koorik `valla ja vesi kooriku vahel Ote b. raisku minema `ärgä `laska `imbi `piima pudi tulg `süöma VNg; aue on vedel. lähäb `imbima. [vaja] kaĺlale auet `juure tiha Ann; piim `imbima lähnd, kõik venib; odra leib on `imbinud, kui murra, köied venivad sees Trm; `imbind maik juures kui [toit] rikki tikub minema Lai; piim um `imbimä (venima) `lännü Vas
hing ing g `iŋŋe, `inge R(h- Kuu), inge hv Hi, L K I, iŋŋe S(h- Phl) JõeK KuuK VJg; ińg Vän hv San, g ińge Kod Pal Ksi; (h)ińg, (h)ing g (h)ińge, -ng- V; eng g `eŋŋe, `enge hv Kuu, RId(n -i VNg Vai, -e Vai), enge ?Rei spor L(-ńg- Mih Khn); eńg g eńge, enge M(eng) Krl, eńge T(g eńgu, -ng- Puh) Lei(j-; eńd) (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
Tähendusrühmad:
1. (hingatav) õhk a. õhk; gaas b. sisse- või väljahingatav õhk; hingeõhk
2. hingamine; hingetõmme
3. fig (puhkepausist, puhkamisest pärast pingutust)
4. elu(avaldus) a. elu, eluvõime, -jõud (inimene, loom) b. (taim jm) c. (mitmesuguseis väljendeis)
5. elusolendi, hrl inimese surematu osa; ant ihu, keha
6. fig (millestki kesksest või olulisest) a. (inimesele elutähtsast) b. eksistentsiks oluline nähtus, tegevus jm c. korrasolek; töökorda panek; tegutsemishoog
7. fig (viletsast või põdurast olendist) a. (väga kõhnast või viletsast olendist) b. (väga vaesest või tühisest inimesest) c. (kehva tervisega; väga haige, suremas) d. (väsimusest; suurest pingutusest)
8. (surnu) vaim a. vaimolend, kummitus b. vaimuks maskeeritud inimene (hingedeajal)
9. elusolend a. inimene või loom, hingeline b. arvestusühik (elusolendite, hrl inimeste loendamisel, maajagamisel, maksude määramisel)
10. inimese sisemine olemus a. sisemaailm; sisetunne, südametunnistus; teadmus b. (meelepahast, vihastamisest)
11. iseloom; tugev tahe; visadus
12. midagi väikest või õhukest, kübe, raas; (eitavas lauses) sugugi, üldse mitte
13. ujupõis
14. (hüüatustes) a. (retoorilistes hüüatustes või küsimustes) b. (kirumis- või sõimusõnana)
15. (näitelaused, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega)
1. (hingatav) õhk a. õhk; gaas Toropill - - puhuti `inge täis Lüg; pudeli `prunti on `liiga `arva, `lasko `enge läbi Vai; pumbitase `toukrile `inge käde mere `pöhja; töömes pudelis iŋŋe all (õhukindlalt) Khk; maki orgiga torgiti makki, et ing `välja `tulli Muh; orika põied `aetasse `inge täis Vig; meri tahab `inge saada, [lahvandusest] aeab `sooja `õhku `väĺla Aud; ing lööb pudeli puńni ää Tor; tema ti̬i̬b `õlle ära ja paneb pudelitesse inge `alla Pal; vaat ei peä `inge; Mõned kuevatasid soolikad ärä, ajasid `inge täis KJn; Küll on õllel `kange ing (gaasisurve) sees SJn; nina `sõ̭õ̭rme om `kinni, mitte `piuksu ei tule `enge `vällä Hls; piip kõvast täus topit, ei anna `enge läbi Krk; õlu peäb eńge all `saisma Puh || fig Tütart oli inge (järelevalve) all oitud, aga na kui linna läks, kohe ukkas oli Han b. sisse- või väljahingatav õhk; hingeõhk Inimene eläb, sis eng käib `sisse ja `vällä Lüg; ing ep taha kenasti läbi `kεia (raske hingata); selle ing piab eluaja `aisma, kis pisiselt lapselt sitta söönd on Khk; `lastel `ööda, et ärge mette sööge mona ilma leivata, ing akkab `aisema Emm; Värskest lihast öeldi, et iŋŋe mekk on sees Käi; `issa meie palve, lued ära nenna et sa mette ei `eńga, `eńge `väĺla‿i lase `minna Aud; ei sua kõnelda. ing tuleb `väĺjä. kõri `kat́ki; kas ta ingegä (söömata) eläb Kod; paha ing käib suust `väĺlä KJn; kel eńg aiseb, ütelts et ni̬i̬ `süäme kõrva lasev läbi mao `luhti Hls; kellel kurgu liṕp `väike, sellel eńg aisess; [surija] tõmmaśs `seäsi `eńge üless poole, `alla poole ei lase suguki, vaaḱs `eńge üless poole Krk; kui sa (rase naine) läät `mü̬ü̬dä [sõnnikuhunnikust], vahit pääle ja `süĺgät, siss latsel eńg aesana - - elu aig alb ais eńgel man; ülesspoole kisub `eńge ~ `õngu - - nigu sureja vai `aige Ran
2. hingamine; hingetõmme hing puhuduksis (hingeldades); Ing `kurgus id Kuu; `eŋŋega puhub rakkule `õhku `sisse; vahel `ummistab `nõnda `eŋŋe `kinni, et `muudku käriseb vaid Lüg; Tuba on suitsu täis, oja ing kinni. Katsu iŋŋest kinni pidada Jäm; paneb iŋŋest `kinni Vll; ing jäeb pakile (ei saa hingata) Muh; ojad `inge tagasi, et äi `inga mette Emm; `Jooksis nenda kut ing `andis Rei; joose nõnna et [ei] saa `inge takkagi (hing kinni) Mar; ing karjub sees [astmahaigel] Kul; eng oo `rindus `kinni Tõs; Poiss akkas `naõrma ning `tõmbas engegä levä tükü `kurku Khn; mool matab inge `piale Pär; inge sees on nii koledasti, matab inge `kinni Ris; painakas - - käis `üesse kohe `tallamas, ei saand `inge edasi ega tagasi (hingata) VMr; siis akas ińg `rohkem `käimä (hingamine muutus kergemaks) Kod; ińg jäi `kurku `kinni Ksi; lämmatav ilm oli palav, nigu inge `piale akkas; [kitsad rangid] `võt́sivad inge obusel `kińni Lai; ing `kińni, ei saa `inge tagasi KJn; taht iĺläksi minnä, enge nõal (hinge kinni pidades); enge `matmise `aiguss (astma); nüüd ta `tõmbass joba viimäst `enge (hakkab surema) Krk; tu̬u̬ kes loeb nikerduse sõnu, piäb `eńge `kinni Ran; engu mat́t `kinni, `astu es `saaki Puh; juuśk nii et hingeldäʔ (hing kinni) Vas; ju̬u̬śk niguʔ hińg rinnost väĺäh Se; hinge kiskuma ~ vedama raskesti hingama; viimseid hingetõmbeid tegema (surija) viab viel `enge edesi tagasi, on juo menemise pääl Lüg; `pouslahis obu vä˛ab `inge Khk; Või ikka `viimaks vädas iŋŋe ää koa (suri) Pöi; kut inimene soreb, veab `inge tagasi, äi saa `sesse änam `luhti vedada Käi; ing on `kinni, kisub `inge PJg; keha on siit paks, siis lõõtsu ja kisu `inge Äks; viab `ińge nigu `paela läbi Ksi; taa (vanamees) ei joua umma `hińge `kisku õiʔ Har; hinge tõmbama 1. (raskesti) hingama; viimseid hingetõmbeid tegema (surija) akkas `enge `tõmmama, edesi ja tagasi. akkab surema Lüg; iŋŋe `tömbamine lihab `raskemaks Ans; `tõmbab `inge, kui ing oo `kinni; `inge takka `tõmbama (lõõtsutama) Mar; `aige `tõmmas `inge viimast `korda Juu; mea tulli ärä, miust jäi ta `enge `tõmbam Krk; [surija] naasi `hinge `tõmbamma Plv; 2. (pisut) puhkama las `tembab vähä `hinge Kuu; obosed `tõmmavad `enge tagasi Lüg; ma‿s saa mette `inge tagasi tömmata Khk; kus sa nii rutto `jälle lähäd `tõmma `inge takka vähä Mar; lase natuke `inge tõmmata [hobusel] Kos; es saa `engegi tagasi tõmmade nõnda `kangest mea joosi Krk; kudass sa sääl `eńge `tõmbat, kui ärrä niidäp oolega i̬i̬n Puh; Istu no ja `tõmba˽sa˽ka veidikenegi `hinge Urv
Vrd hõng
3. fig (puhkepausist, puhkamisest pärast pingutust) mies ise ka tieb `suitsu `põllu pääl. obone `tõukab `enge tagasi Lüg; Sa ei `anna `mulle mitte `inge `mahku; Ma ei õle tänä mitte `inge `mahku saand Jõh; mette‿b saa `inge taga, nii tiius töö Khk; Ka vanade inimeste eest olid jöulud kenad - - sai vähe `inge tagasi lasta Krj; oled käind, siis pörmu `aega `puhkad, vetad `inge taga; Raske töö juures peab vahest inge taha vetma Emm; Nüüd peab küll natust `inge taga vedama, muidu äi `jäksa änam Rei; võtab vahest `inge takka ja akkab otst `peale karima `jälle; joose nõnna, et saa `inge takkagi Mar; `uutkõ veid́okõsõ, `laske `hińge haardaʔ Se; ühe hingega korraga, puhkamata; pidevalt, järjest `juosin kohe ühe `eŋŋega VNg; kaks jaama vahet `söitas `ühte `inge ~ ühe iŋŋega Jäm; räägib ühe iŋŋega `terve jutu εε; virts tömmab ühe iŋŋega ennast täis Khk; paastu `maarjabe omingu pidid ühe iŋŋega pinust `laasta tuppa `tooma, siis sui `leidsid mune Muh; Ma pesi üheingega lounani pesu Han; seĺg on nii valusaks jäänd, ma ühe ingega olin kõveras [kartulivõtul] JJn; ühe ingega `kuanis kohe tuobi täie vett `nahka Kad; ühe ingega `tehtud KJn; ma joosi periss eńgpuhult ulga maad, üte engege Krk
4. elu(avaldus) a. elu, eluvõime, -jõud (inimene, loom) Ing `oieti siess `kuiva `kuorigu ja `lahja vesi`kördi najal; Kas olete jo oma sia ottand `iŋŋeld ärä (tapnud); `Hiŋŋe`vaara (eluohtu) enämb nüüd ei old Kuu; tüö akkab juo `eŋŋe (tervise) `pääle `käimä Lüg; ma võdin oma `iŋŋe pihusse (olin suures hädas) Jõh; siä vihastud oma `eŋŋe siest `vällä Vai; niid ing jähi `sisse (pahandades lapsele, kes sai oma tahtmise) Jäm; see suits vötab iŋŋe εε; pool `inges kala paadist `vöötud Khk; vanaeidel pole iŋŋe `ilpu (elunatukest) sihes olnd Mus; on‿se `inges alles Pöi; surm o ühna suu `juures, a iŋŋe põrmuke (elunatuke) alles sehes; visa kassi `persest ing menema; nii kaua kut mul ihus o `inge, ma täna `teitid; kaks kolm `päeva `piikus iŋŋega ja `surri ää Muh; valvaskala püid peab väga hiŋŋe pεεl (elukardetav) asi olema Phl; `inges pärast pannakse uśs [õnge] `otsa Rid; tä aas `eese `inge `jälle (paranes); tänä akatse neid `ingsid `vällä `tõmbama (sigu tapma) Mar; ega ma teda `inges peast (elusalt) änam `näindki; nutab inge seest `välla ~ nutab `surnuks Mär; Vedelad leeme`lörtsi sai mõne `luśka `inge pidada; `Kange küha `aegas oo kua ing minemas Han; nüid `peetakse inged sees nende `aŕstega Tõs; Angõrjas nda vjõsada engegä Khn; `inges anid; inge vaemuga (elusalt) sain ära [sõjast] PJg; Jusku vaim, et si̬i̬ eng aga vi̬i̬l si̬i̬s seisab; Jalg sureb ära ja käsi sureb ka. Siis jusku sipelgad joosevad, kui ing (liikumisvõime) `jälle `sisse tuleb; pole enge `põrmugi (elunatukest) sehes Hää; kas sa saad vähä ehk `paĺlu [raha] aga ing sa saad ikka sees pidada Ris; maha tapetud ehk `ingest peast `viidud [vasikad] - - turu `peale või `linna Rap; `võt́sin ommiku ühe jänekse ingelt ära (tapsin) JJn; madisepävast tõusevad `inge kõik loomad, kas `kärpsed ehk uśs Tür; me küĺmetsime `paĺlalt nõnna et kas või ing `väĺla siest Koe; ia miel et ing sies (öeld, kui küsitakse naeru põhjust) Iis; kisendä kas ing ihoss jäägu; kisendäs kas ińg (täiest jõust) Kod; jäi ikki vi̬i̬l `inge ~ inge `sisse KJn; [lehm] tapeti ärä viimätse inge mineku aeg Vil; kannatlik kavva eläs ja viletsil visa eńg Trv; ka (kas) engest peräst tõid [sea] Hls; sääl om eng kaalu pääl (elukardetav); ei võta mitti kübent [toitu], enge pidäde; mis tast sitast nõnda kirut (nurud), ega ta mõni enge eläts ei oole; pikken lei maja palame, `paĺle eńge saive `vällä; mõni laits satass maha, om ilma engete tüḱk `aiga Krk; see lämmi leib ja `värske või om meie eńge `tapja Hel; mia rabeli nigu eńg oless `väĺlä `lännu Nõo; visa minekiga hińg seehn Rõu; ku jo [rase] om poolõh aoh, sis üĺdäss: [laps] om jo hińgeh Se || elamine, elu ülespidamine teenib `palja iŋŋe (söögi) eest Khk; `Osta `kuskelt ei saa, `kaarisi inimestel põle, vabrikus tiha‿i saa - - eng päris `kińni Hää b. (taim jm) see puu töuseb veel `inge; lassid `inges (kasvavad) puud pöllu ajaks Khk; ing oo sees, aga edasi ei lähä (viletsast männist) PJg; mud́u põle `inge soand `sisse [pisuhännale] kui pidi inimese verd `andma Kad; puul om eńg [kohe] vällän – lase puul auk `sisse - - ja `peoge `su̬u̬la `sisse Hls; kõŕs om pehme, juśt ku `enge ei ole sehen Krk c. (mitmesuguseis väljendeis) Saõmõ paha engegä (hädavaevu) `laidõ `alla torma`varju Khn; är `pääsi vi̬i̬l kurja ~ poole engege (poolsurnult) Krk; hingega 1. eluga, elus(alt) kut potermańn `paĺjalt ära lihab siis [laeva]mihed aenult iŋŋega `pääsevad; neid (vähke) saab ingega `katla `pandud Jäm; nägi [meest] viimist kord vel iŋŋega Muh; ta tuli tagasi ikka ingega sialt (sõjast) Ris; engege latsek ollu ka joba - - kuus kuud [vana] Hls; 2. (raskest olukorrast, hrl retoorilistes hüüatustes) koes sa iŋŋega lehed, piab `pεεle sii olema Khk; kus sa lähäd oma iho engega Tõs; kus sa iŋŋega pääsed piad elama VJg; vilets on elädä, aga kus sa ikki ingegä lähäd KJn; 3. kiiresti, hoogsalt Mis sa longid, astu engega; Ära viida `aega, asu engega asja `juurde Hää; engel 1. elus `viĺjä `ańti, et sa aga ingel `seisid Kod; [põua ajal kängunud viljast] mis ike engel om, si̬i̬ akkass `viskame [kasvada vihma järel] Krk; 2. (retoorilises hüüatuses) kus sa engel läät – miul ei oole `mintävet aset Krk; poole hingega 1. poolsurnud, -surnult poole iŋŋega `pääses `randa Khk; `Näetsa kui vigaseks [teder] ennast ti̬i̬b, poole iŋŋega naagu oleks olavad `poegade `aegu Krj; pole hiŋŋega vana loom Phl; poole ingega jähi veel Mar; mõrtsukste kähen ollu - - är `pääsi vi̬i̬l poole ~ kurja engege Krk; 2. vaikselt, omaette Räägi väga, mis sa sedasi poole ingega podised KJn; sooja hingega eluga, elusalt `pääsin soja ingega veel `lahti Mar; saeme soja engega `kalda Tõs; sooja ingega `piases viel kääst ää Kos
5. elusolendi, hrl inimese surematu osa; ant ihu, keha `Ennevanast õlivad `valged `vorstid, veri õli ing, seda `süüä ei `tõhtind Jõh; Ihu iŋŋega (täiesti) ukkas Khk; Kui ing akkas ihust ää minema, siis `pöörti inimene seliti Krj; Inimese ing `öötakse `peale surma veel nelikümmend ööd `päeva sii moa peal `rändavad; Kui inimene surema akkand, `tehtud uks `lahti, siis ing soand `välja Pöi; ing ja ihu väriseb sehes Muh; hing on ema ihust juba so `sesse `pandod, aga vaim on hiljem; nee (sandid) palusid `jälle `nende `hingede eest, kis raha `antsid Phl; venelased olid selle viina järele nigu kurat inge järele Noa; eńg ei `minne siiss ukka, kui ihu arida saab (peksust) Mih; inimese ing ei `surrõ Khn; [enesetapja] `Ańdis oma inge kuradil Hää; kalal ei ole `inge, temal on elu sies Ris; vaim käib kodo, aga ing kodo ei käi; kui ing lähäb juuress ärä, siis [inimene] oo `surnud Kod; ega sa `enge omal ei saa, et sa puret Krk; raha rikkus, eńge ukkus Puh; jumala peräld eńg, kurja peräld kondi (ebameeldiva inimese surmast); inimesel om eńg ja eläjäl om eńg Nõo; [puugitegemisel] sünni selle eńge `pääle, kessi `sinnu enne tennu rhvl Kam; sa ikõt nii et ińg lätt iire`mulku (öeld pilkavalt) Urv; eläjäl om toss, inemisel hińg; Opõtaja püünd inemiisi `hinge patust pöördäʔ; poiśs oĺl vällä˽kooluʔ, hińg hiire `urgu, toss tuhatõrikõistõ lännüʔ Har; imä õ̭ńniśt minno iho ja hińge poolõst Rõu; ĺätt `põrguhe kõ̭õ̭ iho hingegaʔ Vas; mi timä hingega `jeie üteh ja `seie (öeld kaotsi läinust); jummaĺ anna tälle `tu̬u̬hhu `ilma hinge ette (hingerahu); koes‿sa uma hingega `läädeʔ, patu`kuurma (patukott); last hoia˽ku `hińge (väga), a raputa ku `uibot Se; ku ińemin kuolõss, sõss jeng lätt muidõ `jeńgi munu Lei; kolʔ `päivä vahḱ hińg havva man; [surnust rääkides öeld alati enne või pärast nime] hing jumala `peŕrä; hüä hing lätt `taivalõ; luuʔ koolõsõʔ, a hińg koolõ‿iʔ; [hingedeajal] pallõldass `hińgi iist jumalalõ Lut; hinge mäletama ~ pärima ~ ülendama (õigeusu kombe järgi) surnut mälestama ja õnnistama `tarvis `lassa oppetajal `surne `enge ülendä Vai; jumal ülendagu tä `inge ning alandagu tä pattu Khk; inge ülendus (surnu mälestuspalve kirikus) Pal; jumal ülentegu esi temä `enge Hls; `keŕksänt peränd [surnu] eńge jumalale; `ütle jumala peräld miu suguvõsa eńg, ülendä suguvõsa `eńge, siss jääp pilli`puhkmine vakka [kõrvas]; ku kõru aap `pilli, siss ülendädäss surnu `eńge Nõo; seh no sullõ seo, siss sa ülendät ka ta `heńge (öeld päranduse jagamisel) Rõu; kas kadonu hing ärʔ om peritüʔ (surnu nimi kirikus teatatud); hinge perimine ~ peritsemine (2–3 kuud pärast matust) Plv; `hińgi mälehtedäss; kuvvõ nädäle `aigo `ku̬u̬ĺja umadseʔ õks `andva˽määnest `ku̬u̬ĺja `kraame määńtselle läsile naisilõ `hińge üleńdädä ja sandõlõ andass jah; [ema] pääle kerigo ao lõiḱ muna neläst`kümnest raasakõsõst ja jagi sandõlõ puja `hinge mälehtädäʔ; jumalõ peri hińg täl, timä om `ku̬u̬luʔ Se
6. fig (millestki kesksest või olulisest) a. (inimesele elutähtsast) See asi keis mul otse ööda, oort iŋŋepöhast läbi Kaa; [palderjani] Juurel on nii vahe erk ais et käib oort iŋŋest läbi Pöi; nüid viśt lää eńg laiali, kõtt om tühi; [lapsel] `väikest viga midägi om, sõss rü̬ü̬ḱ nindagu eńg laiali Krk; eńg nii tühi, et vahi `persest `siśse, am̀ba paestava (söömata inimesest) Ran; hińgega `kauplõmma (liigkasu võtma) Se; hinge alla ~ ette ~ sisse, hingele panema ~ võtma jne; hinge all olema sööma; jooma ei oda (`viina) `hiŋŋe sise Kuu; `Viskas kõik kalad `inge `alle Lüg; Küll sel õli juba asunik `inge all Jõh; ta‿b vöta [toidu]raasustkid iŋŋele Khk; Ma pole `meskid iŋŋe ligi vötnd Mus; Pane see (õlu, viin) oort iŋŋe `alla Pöi; ei tä võta mette `miskid `asja inge ette Mar; muud `asja mette [raasugi] `toitu enge ette ei taha Tõs; Miul ei lää si̬i̬ sü̬ü̬k eńge `sisse ka mitte Hls; lassi `piimä ja karbi võid ma oma enge `sissi ei võta; miu eńg es võta tat (vastumeelset toitu) `vastu Krk; `aige ei maedsa, ei võta eńge `siśsegi midägi Ran; Heedä hinge ala (öeld viinajoomisel) Räp; hinge seest sööma ~ võtma kiusama, tüütama Vana`eide `lorbutamine süöb `iŋŋe siest Kuu; Noored söid vanadel inge seest εε Emm; sa võtad mo inge seest `vällä `eese riioga Mar b. eksistentsiks oluline nähtus, tegevus jm Pajud kasuvad `seikste nögude vesiste maade peel - - Vesi on ikka paju ing Kaa; (lõng) oo mõnest kohast nii peenike, et põle `ingegi sees Mar; küll aga `ketrab peenikse [lõnga]. ära ikki `enge `väĺla võta Hää; mehil o nagu ing, tubak ja viin Kod; obone oli minu ing kohe. taĺlitasin ala neid Plt c. korrasolek; töökorda panek; tegutsemishoog Eit saa ega saa `tüöle `hinge sise Kuu; tuuligul on ing `välja minemas (laguneb); p‿saa piibule `inge `sisse (tõmbama); ma‿b saa obusele `inge `sisse (korralikult tööle või sõitma); p‿saa rakule `inge `sisse (korralikult valmis tehtud) Khk; torupill `mud‿kui `üidis, ma `tõmmasi tale ikke koa `inge `sisse küll Aud; ta ei saand `kangalle `inge `sisse (ei osanud kududa) VMr; Tuulikuid põle vist rohkem kui veel kahel on ing sees Trm; Mina `esti ei osand [võid] tehä, siis isä lõi inge `sisse. Temä osas nii `järsku üles-`alla `lüiä männäga, siis ku̬u̬r võttis kohe inge `sisse ja läks ruttu kokku KJn; tulel om eńg `vällä lännu, ärä `kistunu; puhass engege tuli `palli ümmer (lõi kõvasti välku) Krk
7. fig (viletsast või põdurast olendist) a. (väga kõhnast või viletsast olendist) `eŋŋe ei vie `kiegi (normiks ei võeta kõhna siga) Lüg; muku sai si̬i̬ ing ärä räesätud (lahjana tapetud); nägid et, muku ińg (väga lahja) õli sul talleke, tagasi tuada Kod; mis sa `seantse surmak ti̬i̬t, `paĺlalt si̬i̬ kuri eńg luie vahel sehen; Kadri om ka nõnda är kadun (kõhnaks jäänud), et paĺlass eng vi̬i̬l Krk; Niguʔ hingetsänk (pikk ja kõhn inimene) Vas b. (väga vaesest või tühisest inimesest) `Andas `krundi ära - - Pärast vahi et omal ing `paelaga `kaelas IisR; taal pole muud kut türa ning tühi ing Khk; Sool pole muud kui süda, saba ja soe ing Rei; se mees põle muud kui tühi ing ja türä taga Juu; mes suss tappa! tühi ing, suala tüńn ja vana pindsakutükk Kod; kehväl ike [muud ei ole] ku ihu ja eńg Hls; vana inimesel ei ole mitte ku midägi, `paĺlald ihu ja eńg Puh; nii jumalõpaĺlass, tel ei olõ mitte medägi muud ku hing ja `hammõ rüpp Har; Esiʔ um hińg nööriga kaalan, a˽`tõisi um virk nägemä Rõu; hing langagaʔ kaalah (täiesti vaene) Vas; Ei olõ muud ku titt ja hing Räp; täl mudgu paĺass hińg; hińg om śeeh, silmä pääh, muud olõ õi täl midägi Se c. (kehva tervisega; väga haige, suremas) Omal ing `uule tukkames, aga viel `vannub `kurja Kuu; veda juo kolm samu `henge `niidiga taga ja ka veel `uhke ike VNg; sene eng on `justku `niidi `õtsas Lüg; nii vilets, mis ing löŋŋaga `kaelas; `umbest ing on `kontide vahel veel, nii `otsas `aige Khk; kõik peab `jääma maha kui ing o keele peal Muh; Ing niidiga `kaelas, sitaauk nööriga `seĺgas Han; ing piiksub vel `kontide vahel, see sureb varsi; mis sa teed ing ja elad (viletsa tervisega) Vän; Eng niidiga ~ `viltse lõngaga `kaelas ~ eng minekul Hää; kakestab üksinda `paĺke `tõsta nõnda et ing lõngaga kaalas Saa; ing `niiti pidi sies; ing paelaga `kaelas Kad; ing ripub niidi õtsas Iis; kõńd tõine, juśt ku eng oless londige kaalan ollu ~ londige näpu otsan; mis sa `seantse surmak ti̬i̬t, `paĺlalt si̬i̬ kuri eńg luie vahel sehen; nõnda `aige ja ärä lõppenu, eng liigub kurja luude vahel vi̬i̬l; si̬i̬ kuri eng paĺt keele perä pääl vi̬i̬l Krk; eńg om täl niidiga kaalan, aga muku eläb; mes mä elä, eńg om `persega `riibu, `mõtli et ma ärä koole Nõo; Esiʔ um hińg niidiga jo˽kaalan, a udi vi̬i̬l tü̬ü̬d tetäʔ Rõu; hińg nööräga kaalah Plv; hinge heitma surema minu `sõprad on kõik juo `enge `eitaned Lüg; Eile omiku `eitis iŋŋe ää Pöi; lehm raband `jalga ja eitnd `inge LNg; tema tuld tüölt kojo ja eit `inge Kad; `tuńdi kaks on `aega kui eit́ `inge Kod; eits `enge Hls; tõist last kabelin `matse, tõene kotun `eitse eńge Nõo; [hobune] hiit́ hinge sial är, `pillu `maahha; `hirmu ar, õt `tahtse hińge `väĺlä `heitäʔ Se; hinge vaakuma 1. pikalt põdema; suremas olema Õli juba `inge `vaakumas, aga ärä `püäräs (sai terveks) Jõh; [inimene, loom] vaagub eese `inge, ei tä sure ega elä Mar; Lehm sõi vist `naelu `sisse, nüid vaagub `inge Han; si̬i̬ one juba `inge `vuakman Kod; ammu joba vaagup `enge Krk; vana pernańe `vaakse `eńge San; 2. u majanduslikult alla käima Mõni kolloo·ś vaagub kua `inge Han; hinge (välja) viskama surema, kärvama kuer `viskas `enge `vällä Lüg; enge juba `väĺla `viskanu Hää; üks nuare ärrä (oiniktall) one ärä inge visanud Kod; kevädi pidi kaśs inge `väĺlä `viskama KJn; [laadal hobune] iluss ku lihamägi, ku kodu saave, `viskab enge Krk d. (väsimusest; suurest pingutusest) eng oli kohe `kontide vahel `ninda `niidin `eina ärä VNg; Kas vai rukki`leikuss, päiv palav, ing `ambas, oi küll sai `auvet; Sai `tulla `ommiku `mõisast `reielt, ing niidiga `kaulas, ei `sõisand jalal Lüg; `juokseb `ninda et eng `ambas Jõh; `Juoksime `nindat `irmus, ing oli `paelaga `kaelas IisR; `lintsi nenda mis ihu ing kisendas sees Khk; karjob ühnä inge põhast (kõigest jõust) ja röögib Mar; Kus poiss lidus lõõtsutades, vata et eng paelaga `kaelas; Ing niidiga kaelas, ingeldab - - nägu tü̬ü̬ `raske või joosuga tuleb Hää; kui kiire töö - - siis tehasse nii et ing `ambus Lai; et hing armas sees kõigest jõust siis ta `panni naa `lingama et ing armas sihes Muh; Joose naa‿t ing armas sees Lih; Suure `tü̬ü̬ga `tõmma nii et eng armas si̬i̬s Hää
8. (surnu) vaim a. vaimolend, kummitus sedä (kuusikut) `kartas `enne igä mies nagu `enge Lüg; Kui `inged tulevad (hingedeajal)`riega, siis tuleb pikk ja külm kevade, kui `vankriga, siis soe ja varane kevade Jõh; `ingede pää oli `talve olnd, siis oli `pandud `ingedele pudru Khk; neli nädält sedä `enge `aiga om. võet `engi `vastu; pimme udsu, sõss enge tulev `taevast; enge tuleku päeväl olli viit `süvvä engedel ja mineku päeväl kah. enge saadeti ärä, tapeti siis üits lu̬u̬m, kas kana või; ma oodi tat (teda) ku `enge, es tule‿s tule Krk; keedetu `paksu jahu `putru, `pantu või `siĺmä, siss `viidu tareotsa pääle `engile `süvvä Puh; eńge siss teǵevät toda `ilma alvass – ku na ulguva Kam; pulkšti (kella) katõ`teiš́šüme `aigu `üöse jengeʔ `ḱäülese maa päl, t́egeva taad ež́ tü̬ü̬d, mia t́ekki jelleden Lei; hingeʔ lastass `täämbä (hingedepäeval) vallalõ puolõst üüst puolõni päväni Lut || hingedeaeg Mihkle päeväst üits nädäl `eńgi, eńgist nädal märti Trv b. vaimuks maskeeritud inimene (hingedeajal) ku ma nu̬u̬r oli, siss ma käüsi ka engen. enge käüsiv vagaviisi - - mõnel olli piĺl man, mäńgs kannelt - - `laulsiv iki: enge omma siiä saanu. `antke `engil ańnakiida, `antke `engil kanaliha, `katske karaskiida. kui ei ole aniliha, siss `antke `engil sia `ändä; `võtsiv `enge aja `algusen, üits kolm `õhtud käüsiv - - mõni pańd kirmi suu ette. `ütliv iki: lääme nüüd enges; enge es tandsi, käüsiv üte mant tõise manu, [tahtsid] iki: käkki, karaskid ja liha Pst
9. elusolend a. inimene või loom, hingeline Üks väsümädü ing tämä oli; iga ing toi kolm-neli `tündri `silku `kaasa `palgaks [kalapüügilt Soomes] Kuu; küll on mones `vallas pali `vaisi `engesi Vai; mis sa `piinad `ilma `süüta `inge Khk; `Mihklipää `laupa `öhta siis karjased `otsisid ja ajasid veel `viimpse kui looma iŋŋe metsast koju Krj; Piikund ing (väsinud, nälginud, poolhaige inimene) Pöi; Mis teised ütlest seda ta tegi - - oli üks saamata ing Emm; oo sool `põrsa ing maeas, põle sool `nälga `karta Mar; Või säl sõjas neid `engi vähe `otsa saab Hää; kõik viimane kui ing (inimene) oli kadund Juu; siis käind külas `õmblemas kus põle mieste `ingegi old JMd; `ükski ing ei tiand aimata VMr; minä tulin kõege `enne. `tõisi ei õle mitte `inge Kod; miul ei ole elävet `enge kodun; üit́s `eńgig ei liigu (väga vaikne) Krk; ma ole õnnetu eńg, ei ole omakest Hel; turbavva, kammar om pääle kasunu, ku pääle läät olet kadunu eńg Nõo; ta oĺl siss ärä lännüʔ kotust ilma hinge `ti̬i̬dmäldä Har; ka taal hingel (joodikul) püsü üi midägi; kotoh olõ õi ütte jumalõ `hingegiʔ Se; meele (meile) katõlõ hingele saa viländ Lut || (hrl kiriku- või usklike terminoloogias) `Nõrkend ing (vähese aruga) Lüg; ära kadund (patune) ing Jäm; üks ära valitsedud ing Emm; ärgand inged, kis akkavad jumalad paluma Los; äratud inged Plt; patanõ ińg Krl; nu̬u̬ omma kõiḱ `õnsa hingeʔ, kiä `taivadõ saavaʔ Har; riš́tit (j)eńg Lei b arvestusühik (elusolendite, hrl inimeste loendamisel, maajagamisel, maksude määramisel) `eŋŋede vili õli sääl (magasiaidas), mehe`eŋŋe pääld õli juo ikke kuli rukkid `sisse `kasvand Lüg; kui `palju neid inimese `ingesi teil on? viis `inge peret Vai; `veisid viis `inge `lautas Khk; `kirkonna iŋŋed (kihelkonna inimesed) Jäm; vallamaks oo viis sada iŋŋe pealt Muh; meite kihelkonnas kolmsada `inge Emm; `ingede kirjudus (rahvaloendus) Rei; kolmteist `ingsid kano Mar; kas ingete järele on neid (koolilapsi) pailu Var; No `metmes `enges (mitu) sul‿s neid (sigu) on Tõs; metu `lamma `inge sa ületalve jätad Aud; kodu `kasvasin, oli `kümme `inge pere JJn; vallan eläb kolmtuhat `ińge; pere õli kaheksa `vaimu – `inge Kod; viie inge `pääle saab viis kilu `suhkurt Vil; engede mass pannass engede `pääle Hls; meil iga `aasta piät vallavalitsuse kätte engede aru [viima], kui paĺlu `eńgi sul sel `aastal talun om Hel; egäl eńgel `olli viisteistkümme vakamaad. kutsuti Kääni eńge Nõo; inemiisi `loeti õks hinge `kaupa, eläjeid `loeti tossu `kaupa Har; suuŕ kruńt nelä hinge maa Se; nääd́e hinge pääle (nimele) Kra || fig `meskesed suured pühäd. kolm `inge (päeva) peräkuta Kod
10. inimese sisemine olemus a. sisemaailm; sisetunne, südametunnistus; teadmus Ei sen mihe inge uks `naljald irvagille lähe (ei avalda oma saladusi); `kuidagi on nie sügüsü `ehtud ka nii sügävälle igä `hinge vajund Kuu; sedä (maagilist rohtu) piab `andama `ninda et tämä eng ei tia Lüg; ing kiheles sihes (mingi mõte ei andnud rahu); oo sul midagi iŋŋe `teatavas Muh; Joudnd seda ingest (iial osanud) arvata Emm; Mo ing-vaim on sellest asjast küll `lahti Rei; mo emä ei võind [teda] inge all (üldse) näha Kir; Oleks ma engest või vaimust seda `täädnu; Mis ta eng ja vaim küll `mõtles, ku ta `seukse pääteu ära tegi Hää; jäta mu ing rahule, kuradi naakmańn Sim; õleks ma seda ingest tiand ~ õleks mu ing seda tiand Iis; ma ei saĺli teda inge `sisse (üldse mitte) Trm; ilma inge `tiädmätä saen äbi Kod; ta tahap rahu saia, et eńg ütel pu̬u̬l om; ma es või engest arvade, ega mõtest mõtelte, et miul `seante küläline tulli; miul es tule engest (sugugi) `mi̬i̬li Krk; miä es tiiä eńgestki Nõo; võit kõ̭nõlda nii paĺlö kui hing himostass Kan; ku˽hińg `haigõ om, siss om hingel halu; ma is tiiä tu̬u̬st aśjast medägi, mu˽hińg om tu̬u̬st vaga Har; Taal naa˽hińgeaasaʔ umma˽lõdvaʔ (kergeusklikust) Rõu; mi̬i̬śs tiiä äi˽hińgegagiʔ, mia naańõ tah kammandass Vas; sul inäp `hińge ka olõ‿i seeh, ar olt uma hińge `andnuʔ, õt hooli‿i tõisist sukugiʔ; kost saʔ mu hinge `sisse tiiät; sa kui `hińge kaalut (usutled), sa usu‿i tõist; proosta kõ̭nõlõss perämätsest hingest kõ̭õ̭ `vällä Se b. (meelepahast, vihastamisest) täis `iŋŋega (vihasena) Hlj; ing täis sappi Lüg; siis olid mehed `inge täis teise `pεεle; tegi mo iŋŋe nii täis Khk; Mees aes selged möga suust välja ja siis mool ing kerkis Emm; aga mo ing `kerkis sees Mar; aga mo ing oo täis ta `peale Mär; Vaname ing karand täis Kei; mis ei `meeldi, si̬i̬ aab üsna ińge täis Pal; eńg saa ~ lää täis Trv; eńg läits täis, vihast Ran; [tal] Karaśs hińg `hirmsahe viha täüś Rõu; timäl siss lät́s jo hińg `väega tävvess Vas; hinge all 1. enda teada; südametunnistusel tämä piab oma `tieda, piäb oma `eŋŋe all sedä `asja Lüg; eńge all mul ei ole saladust Ran; 2. varuks, omanduses olõ õi `tingä hinge all Vas; ar˽kõ̭õ̭ and mis hinge all om õnõ Se; hinge peal(e) ~ pealt 1. enda teada; mureks; südametunnistusel(e), -tunnistuselt `Räegi ära `inge pialt, läheb `kergemast IisR; see‿b jöva midagid oma iŋŋe pεεl pidada; komveki kot́t kipitses taal iŋŋe pεεl Khk; (tema surm) läks teise inge `peale Mar; sel on inge peal pakil kedagi Jür; kiḱk na kõnelev mul ärä enge päält puha Krk; mia ei naka enämb vanan `endä eńge pääle `võĺtsma Nõo; `jäie esi `haigõss - - mul oĺl siss pu̬u̬ĺ [kudumata] sukka hinge pääl Har; timä ar tuńnistass kõ̭õ̭ uma eho-hinge päält Se; 2. varuks, omanduses mul ei oole `sentigi enge pääl Krk; hinge peale käima süüdistama; kiusama; vihale ärritama käib `iŋŋe `pääle (ajab vihale) Hlj; tä köib mo inge piäle, `kiusab mind Tõs; si̬i̬ käup miul periss enge pääl, ku tõine miut `sõimass Krk; hinge `pääle `käümä (süüdistama) Vas; hinge taga ~ taha ~ tagant 1. enda teada; südametunnistusel(e), -tunnistuselt Minu enge taga `seukest `aśsa ei ole, et ma `vargil läheks Hää; see asi kipitäs `piäle inge taga Juu; no pajata `välja mis sul inge taga on Kad; ei olõ midägi hinge takah (südame pääl) Vas; 2. varuks, omanduses(t) Pole `iŋŋe taga punast `krossigi; `Viimase kobikani `ansin `iŋŋe tagant `väljä Kuu; killel pole `miigid sugust iŋŋe taga, selle kääst pole `maksusid ka vötta Khk; mitte vilja ega toidu ivakest põle enam inge taga Mär; viimane `kopkas inge taga Kos; nad norisid viimase peńni inge tagant `väĺla Sim; tämäl ei õle inge taga `seńti raha, ei tükki `leibä Kod; [ta] Annass või eńge tagat ärä Trv; eńge taga ta ei piä `endäl, nii `elde Ran; `Väega˽`helde `käegaʔ, tiä `andsõ kas vai viimädse hińge takast ärʔ Urv; mul ei olõ mitte medägi hinge takan süüäʔ Har; Jätä‿iʔ hinge taadõge (mangub kõik kätte) Räp
11. iseloom; tugev tahe; visadus on sel ka `inge seda `valmis teha Hlj; `valju `eŋŋega obone Lüg; Ise pisike, aga ing on ikka nii suur (väikesest ja väga tigedast koerast) Mus; ergu engega, see‿i seesa pudelis ka vakka Aud; Ma oma enge ja vaimu poolest ju ti̬i̬ks, aga ma‿i saa Hää; si̬i̬ om üit́s ää engege inimene, eläve vaimuge Krk; väegä visa eńgega, ei jätä enne `järgi, kui ärä om tettu; siss ollit nu̬u̬r, eläv eńg seen Ran; taa (viin) võtt iho`tervüse ni hińge rikk Vas; hingele (südamelt) om hüä ineminõ; pehme˽ki̬i̬ĺ pett, hää hińg and Se; elust ~ ihust (ja) ~ hingest, hingest südamest, hingega, ihu (ja) hingega, ihul(t) hingel(t) jne kõigest väest; innukalt, agaralt Ei ole parada `meeste `korval `soudajes, ku pead elust hingest igä `tembama Kuu; ühe tüö `küljes ole ihu ja `eŋŋega, et sais `valmis VNg; tegi kõhe tüöd ihu `eŋŋe puold Lüg; `jooskes keigest iŋŋest äga äi äs jöva Khk; `Mõisnikkude `vastu ta oli kõigest iŋŋest Pöi; seda õlut `aetse õte iŋŋega takka Muh; on aśsa `juures ihu ja ingega, süle ja seĺlaga Tor; tämä tast iho ingegä mennä; mina saen `vandu iho-enge pualess (kõvasti vanduda) Kod; tegi kõigest ihust ja ingest ~ ihu ja ingega Lai; ta on ihul-ingel sääl `juures KJn; ihuld engeld püünäb tüdrukut; ma avitess kige ihu ja hingege tedä Trv; ta püünäp nindagu ihust ja engest; sellel ma os lännu, ihul engel (meeleldi) Krk; püis kogu eńgest, aga es jõvva; me nüpeldäme kõegest ihust ja eńgest ärräle `jäŕgi Ran; temä ois Juhani poole kõ̭ige ihu ja eńgega Nõo; ma‿less ihust ja eńgest tullu sinnu `kaema Rõn; `tahtsõ ka perremihe pojalõ [naiseks saada], teḱk tu̬u̬d tü̬ü̬d `vaesõkõnõ kõ̭gõ ihu-hingega Har; timä `väega taht, umast ehost-hingest; kõ̭õ̭st hingest-`süämest `väega himostass; tü̬ü̬d tege hingest ni `süämest; hingest `süämest tä ikk `väega Se | timä perämätse hingega vi̬i̬l haard tetäʔ vai püüdäʔ, perämätsest hingest haard tetäʔ Se
12. midagi väikest või õhukest, kübe, raas; (eitavas lauses) sugugi, üldse mitte `naarid `kasvasid nönda suured, mineva sui‿s saa mette `inge ka; pole söö `ingesid `liitis Khk; Tedremadar on `söuke pisike peenike rohu ing; Nee mõned männi ja kase iŋŋed mis seal (rabas) on nee‿b kasu puuks koa Pöi; ei taha teisega `reaki, mitte iŋŋe sõna‿p lausu Muh; suhkurt andass väga inge`ohtu (vähe) Kir; sa `tohtind `ingegi ütelda Vig; nied ühed enged (ühed ainsad) tal olidki, uiõd ljõnna `riided Khn; akkasin `vaatama kas on pluomi `inge peal ka Ris; ei õle `üste sõrmusse `inge minu majan; minä ei õle ühelegi `inge `annud (kõnelnud), aga jutt oo väĺjän Kod; nagu rida läks [puravikke] - - aga nüid, mitte üks ing Äks; nii lambi laasi ei pia mitti `enge (purunevad kergesti) Krk || (võrdlustes) Nii peeniksed naelad just kut iŋŋed Pöi; Minu [kedratud] lõng `oĺli ikki peenike ku ing Hää; [peenike koelõng] nagu üks ing `sisse kududa HJn; sõgelased on ühed ullud – üsku ing ise, pienike Sim; mõni kirp nagu ińg. tiĺlokene nõnnagu ińg Kod; lõng on peenikene nii ku üks ing Ksi
13. ujupõis kala ing. `niisuke ele rakk kala kohus VNg; kala iŋŋeks kutsutess `säinasel keige `rohkem. iŋŋed kahe jätkuga; Kui kala puhastad ning kala ing viŋŋub, siis saab kala veel Khk; avi ing käib `mööda seĺg`roodo; torsal on suur petk hing sees. `leika peege `katki, hing toleb `välja Phl; kala ing, mis selgroo `külges on Rid
14. (hüüatustes) a. (retoorilistes hüüatustes või küsimustes) appud `piimä ja `suolast `kammilast `korva ja, `leibä ja, mes sa viel ing `nouad Kuu; kus sa eng lähäd. õled mul näppis Lüg; No mis‿sa ing oleks `kostand, kut äkist oleks immu tulnd ületsitpidi `minna Ans; Kus ta `vaene ing `sõukse ilmaga lihab Pöi; kus `silda põle, `sinna ikke pannasse jalabud `piale. kuda sa ing ikke üle saad Kad; oh ing alassa küll, si̬i̬ mi̬i̬s on ukan Kod; kohe sa eńg lääd Trv; oi armassińg, na˽saluvõ valusdõ San; Vanast ummõldi, mõtlõ˽hing kõ̭iḱ `käegaʔ Urv; Kui sa˽kulla hińg pant toolõ tiĺlu latsõkõsõlõ˽`kahrõ `rõiva `ümbre Rõu; no mis sa, hińg, `mõtlõt ka, õt nii tiit Se || (viinajoomisel) Hing alt, uputus tuleb Trm; Hińg hoiaʔ, huputuss tulõ Räp b. (kirumis- või sõimusõnana) `saadana ing, elu on jo `sellest `saate täis tema `pääle Hlj; Ah sa katkend ing; Oh sa arg ing, või pole `julgend `ööse `surnuaja juurest läbi `tulla; Poiss kuri ing `toetas tagant `aknast ennast `sisse Pöi; oh sa `põrgu ing Tõs; kurat su iŋŋe `sisse JõeK; katsu et sa va `prohvuse ing siit minema suad JMd; oh sa `saadlase eńg Ran; `ossa koradi eńg, kos‿sa lähät Nõo; oh sa kuradi `saadani iho hing, `ütless muni kiä `hirmsahe vannuss Plv; kurat, vehmer lät́s `kat́ski, ah sa hing Se
15. Vähis`iŋŋes (hingpakkis) ruttasin kogu tie Kuu; mes sa õled siäl masina all? surma ing (surmale määratud) Kod
ingastama ingastama Käi Jür KuuK spor ViK, Iis Trm Ksi KJn(-ästämä), iŋŋ- Khk Rei Kad; `iŋŋastama Jõh(-ng-) Vai/-mma/; engästem(e) Hls; nud-part iŋŋastanud, ing- Hlj, eng- Jõh
1. hingeldama nõnda pańds engästem ja lõõdsutem; eńg jääb `kinni, paneb engästeme Hls
2. (veidi) puhkama las ma `iŋŋastan ja `puhkan Jõh; natuke jäin tüö `juures ingastama Jür; pia obune `kinni, ingastame vahel JMd; `ilma ingastamatta tüel old, ühe joonega JJn; ega `aega puhata põle, kui natuke ingastadagi suab Koe; lase obune vähä ingastab vau pial Kad; [perenaine] Pannud keedupada selle aaga tulele, kui teised ingastasid Trm; sain vao `otses natukse ingästädä KJn Vrd hingatama, hingestama
3. lahtuma, liisuma suurt viga pole [õllel], natuse iŋŋastand on Khk; viin on ingastand mekki Kad
4. väsima, väsitama Ma tulen väljalta, väsinud, einakaarelt, ingastanud rhvl Hlj; Välja rinnalta väsinud, eina kaarelt engastanud rhvl Jõh; Ära tee ni ühte soodo sa ingastad ennast εε Käi; ära iŋŋastand (väsinud) Rei
5. ahnelt jooma ingastas korraga kaks `tuopi `piima `nahka; sest ei suand muutku korra ingastatta Kad
hinge|pide -pide R Kaa spor L, Juu VJg Sim spor I, Hls Hel, g -pide Kuu IisR Aud Hls, -me Hlj RId Juu, -je Kod
1. toidupoolis; suupiste, oode Oda `sendägi nadukane `kuoki `hingepideks Kuu; sain vähä `ingepidemest ka `süia VNg; Pisike iŋŋepide kulub ennelõunat üsna marjaks ää Kaa; `Aega ei ole, võtad natuke ingepidet Hää; vähä ingepidet ikke suab eks pia ise kõrvalt `tienima VJg; vähä katsub, võtab aga ingepidet, et ing si̬i̬s seesäb. si̬i̬ õli mul ingepidejess, sedä ma `taśtsin Kod; võti vähä nagu engepidess Hls Vrd hinge|pidu, hinge|pite, hinge|pitt
2. ihaldus; hingekosutus tańts oo neil se inge pide seal Mar; si̬i̬ onegi tä ingepide (viin joodikul) Kod; raamat om engepide, sü̬ü̬k om ihutoiduss Hel
hing|puhult -puhult Trm MMg Krk, -d Trv
1. hingpakkis – MMg Krk mea joosi eńgpuhult, eńg jäi `kinni Krk
2. pidevalt, puhkamata Muidugi kui [sõnniku]koormad väljal ootasid, siis pidi ühtepuhku ingpuhult kruapima Trm; Kes sõss nõnda eńgpuhuld ütte`viisi teta jõvvab Trv; ma pia eńgpuhult, mitu `kõrda `ütleme Krk
ippis hoolitsetud välimusega Oli eluaeg ippis – olid `puhtad `riided `seĺgas, pia `suetud, köis `sirgelt ja ilus nägu oli pias; Töö juures põllal ei saa ippis `olla Han
hirv irv R(n `irve VNg Vai) eP(irb Rid Mar Vig; irve[s] Pai), iŕv KJn eL(irv; h- V), g irve eP(irbe Vig) eL(h-V), `irve R, irvi Saa Ris Krk Krl; erv pl erved Rid (sõna on hrl raamatust loetud ja tähendus ebamäärane) hirv; metskits; hv põder `irve sie on `kitse `muodi. mei `nurgas seda `irveda ei ole näha old Vai; irved oo ühed `sarvedega metsaloomad, vanasti olid `möisa `metsas Khk; Kargab kut va irv (pahurast veisest) Pöi; nüid põle `saksu, põle `irve ega kedagi; meil o irvekarva müt́s Muh; ma `vaatsi obose varsad, `joosid kui `väiksed irbed; metsirved o sügise allid, sui punased, isane ja emane irb Vig; Inimese `kohta `öötse kua: nagu irve `vaśkas, jooseb pia `püsti Han; metskits, mõni kutsub [seda] irv Hag; irv oo metskitse `mu̬u̬du lu̬u̬m. irved õlid Alatski `mõisan, aian; ilos ja tragi nõnnagu irv Kod; `põtru, neid on juba paĺju. ja `irvesid ka Äks; irve tall KJn; meil mõts`kitse om katte jagu, suurempe kutsuts irvess, tõine jagu vähempe om mõtskitse Krk; `kargap ku nu̬u̬r iŕv ratta `säĺgä. mõtskitse om jo irve Kam; hiŕv ja mõtskits ommaʔ ütte `mu̬u̬du. mõlõmbaʔ ommaʔ üte suuruʔ. mõtskitsel ei olõ˽`saŕvi, a hirvel omma˽sarvõʔ Kan; hirv um tuusama mis põdõr. ma˽kavvõst olõ nännü `hirve Plv
isa1 isa R eP TMr; isä Kuu Lüg Vai Mar Mär Vig Var Khn Kod spor VlPõ, hv Se Lut
1. (üks lapsevanemaist) isa isata laps, kas on isa `surnud vai on `tütriku laps; kui üht isä on siis on `täied `vennad; [laps] isä `muodi, justkui isä suust maha tuld; peris ~ oma ~ lihane isa Lüg; pesiväd isädä Vai; [nüüd] emm ning isa, [enne] emm ning taet Khk; Teab kesse isa-ema laps see veib olla Kaa; ta (poolvend) oli teist isa; kaheksa `poega oli isal emal; Esimese pojale `pandi ikka isa nimi Pöi; mo mehe isal `olle paat Phl; ma `kuultsin seda jutto isa kääst Kul; lapsed olid ju töötegijäd ja isa-emäd olid Mär; isadel olid lühikesed püksid ja pikad sukad Vig; isa emaga köisid tööl Tõs; `Lapsi `raskõ kasvata, kui‿mtõ isät põlõ Khn; nooriku isat emat kedagi ei saan [pulmas] Aud; `kirju `persega isa ja `kirju isa (võõrasisa) Kos; ükskord ema ja isa pidand nõu kahekesi JMd; minu isad-emad ei osand kirjutada Ann; poeg on isasse lähnud Trm; poeg one isäje tullud, isä kua `niskene näpimi̬i̬s; laps isä näkko kõhe; vähäke `põldu siin one kua, isäss andud Kod; isa oli arilik nimi, papa oli peenem Pal; `ootasivad, `ootasivad isada, ei tulnud. läks isad `ot́sima Lai; `Lätkalu küläst mõlemad [pärit], minu isäd ja emäd KJn; miu isä vend, si̬i̬ kõnelas Vil; minu isa sai `mõisan `pessä TMr || isakodu Täna lähen isale; Kui isal `käisin, oli ema `aige; Sie `vankritekk on viel isalt `tuodud IisR
2. (mitmesuguseis väljendeis) a. (võrdlused) sain kohu täüs `justku isä-emä `pulma ajal Kuu; agulevad kut ühe isa ema lapsed (pej sugulaste vahekorrast) Khk b. (mõistatused) isä pikk, emä lai, `lapsed kaik `ümmargused = ahju turvapost, ahi, leivad; isä `istub `istukilla, emä nika-nakasilla, tüttared libi-labinal, pojad `päälä `püürusillä = tapuritv, humal Kuu; Isa `sirge, ema köver, tüdar lai `lätsis, poeg `popsis vihane id Jäm; isa akkab `sündima, pojad pεεlpool puu lade = tuletegemine (algul suits, siis tuli) Emm; Isa istub, poeg pistab, sulane sussib takka = kooguga kaev Han; isa istub `nurkes, süle käkkisi täis = ahi, keris Ris c. (ilmekad ütlused, kõnekäänud, vanasõnad jne) Isa `istutab puud, poeg `matsutab suud Kuu; mis sa mu `otsa vahid, ega ma pole su isa-ema ära söönd (öeld naljatades jõllitajale) Jäm; Isa maa ja ema kapsaaia eest (pilasõnad sõtta minnes) Kaa; sinu isa särk `kuivas meie ema aja pial (võttis ütleja perest naise) VMr | (vallaslapse isast) Isa `metsäss, puu `otsass, saba `seljäss, kiel `väljäss Kuu; Uńt `metsas, küsi kes ta isa on; Isa oli enne `koitu kottu ää läind Pöi | (isa tähtsusest, armastusest, eeskujust) Isa `külmi `pohja `tuuli, emä elejä `päivä`paiste Kuu; Isa arm `kestab `auvani, ema arm igavesti; Isa üks mats on enam, kui ema üheksa `totso; Isa kari on kõvemb kui ema vits; Mis isa ies vilistab, seda pojad taga `tantsivad; Ema `põlve najal `kasvab laps `ennemini, kui isa `salvu najal Lüg; kui isa ihnus siis poeg pillakas Khk; Isad korjavad, pojad pillavad Kaa; Lapsel aa taris isa ermu ja ema armu Emm; Isa sõna oo änam kui ema vits Han; üks isa toedab kuus last, aga kuus last ei toeda `ühte isa Juu; isa, pia ikka kübar oma pias, nii kaua kui sa laste sias elad (hoia valitsus enda käes) JõeK; laps mahub `enne isa `põue, aga isa ei mahu pärast lapse `õue KuuK; üks isa toidab üheksa last aga üheksa last ei toida isa VMr; sureb emä, sis sõgeneb isä KJn | (vastupidavusest; piisavusest) Isa iäks ja poja `polveks ja tüttärelle viel tügüks ajaks Kuu; Sul `aidad vara täis, `jätkub isa iast ja poja `päevist IisR; See Kuresaare loss oo küll isa igine poja põline ehitus Kaa; Senest jätkub isa eaks ja puja pölveks Emm; See seisab isa ea poja põlve, tütrel jäävad veel tükikesed Saa
3. (kõnetlussõnana) a. peremees, -isa ma `ütlesin ühe`korra [vanaperemehele] et kui sa isa lähäksid Jõe; ühekorra `meite vana toond kulli poea, pannud Ranna isa köri `pεεle Khk; see oo siitmaja isä `jälle Mar; Vanado isä o nüid viis `aastad jo surnd Vig; Küütsa isat-emat on siit [pärit] või PJg; siit isa tuleb täna `õhta kodu Ksi b. vanaisa; äi Kui oma isa `kutsuti pappast, siis suurisa oli isa IisR; ikka ühtvitte ema ja isa `kutsus [oma ämma ja äia, kellega elas koos] Krj; Vanaisa nimetati isa, oma isa nimetati [ees]nime järele Emm; vanad isäd emäd (vanaisa-vanaema) oo vanas `surnu`aedes Vig c. (nõelussist) isä, isä pikk peenige sarabu `kirjä Saa
4. isa funktsiooni täitja a. isamees peiul oli isa ja ruudil oli ema [pulmas] Mus b. mardi- või kadrisantide juht Kadridel oli `jälle isa ema `seltsis kui käisid; [mardi] Isal oli ikka kepp kää, see `lonkas `kangest Krj; mardi`santidel oli isä ja emä `seltsis Mar c. jumal isa pojugene, püha ristigene Khk; jumalariśsike, `taevariigi isä, mes asi si̬i̬ one [öelnud naine, kes kartis kodukäijat] Kod; isä jummaĺ, isä poig, hoia meid suurõ tuulõ iist Se; Isä (taevaisa) Lut
5. (loomadest; taimedest) a. isasloom; isaloom emäkaru on `valge siit, isa‿i õle; [tedre-, metsise]isäd `lähväd ise `keskes `taplemaie - - vana isä tappab `nuore isä maha Lüg; Isa (isahani) see oli `audumise ajal ikka `öuves Kaa; isa (isaluik) `lindab `sirge kaelaga Noa; isaani. vana isa oli kuri üksi Tõs; isal on niisk (kalast) Vän; Isa - - laseb `tiiva jusku kukk (rabakanast) Hää; isäl (isakalkunil) on suur tolk Juu; varss on läind isasse JMd; [sabasulgedest] saab ära `tunda, kes ta (part) on, isa või ema VJg b. isamesilane `töölised ja isä ja emä oo mesilastel Mar; isa või lesk on must ja - - tömbi tagumikuga PJg c. isastaim emakuusk kasvatab käbi ja isa se seemendab Vän
6. fig vasika isä (härjasoor); vasika isägä (härjasoorast valmistatud peksunuudiga) naha `pääle `anda Lüg; ei tea kis selle juto isä (väljamõtleja) oo Mar; sina õled täis valelik ja valelikude isä Kod
Vrd esä
ise|enese I. refl-pron (rõhutavalt)
1. (objektina) ise`ennäst `suurenda ja toist alanda Vai; ta `laskes isiennast püssiga maha Ans; `pehme [veski]kivi ta teritab iseennast koa Pöi; oled sa `teisi aidan, `aita isiennast koa Kse; On nii paha meeleolu, et ei taha isiennastki näha Hää; ma `peśsi isiennäst Saa; ega ta isi ennast koa `ilma jäta Ris; topivad ise `eńdid, ega neid `sinna vaja ole JõeK; paks mets kluasib iseenese alt ära Amb; oh sa vana pia küll, iseennast manan Lai Vrd itse|hene, -enese
2. (adverbiaalina) luges iseenesele Lüg; ise enese ede olemine – pole teistega segamini Khk; ma ole vähe `sitke koa iseenese `vastu Muh; teeb ise `eesele (magab) Mar; ta jähi isi`eesesse mõttesse Kul; ma `ütlesin isi`endale nüid tuleb `varsti `vihma Var; ta‿i olnd iseenesega rahul Kos; ise `eńdi `keśkis kooliõpetaja karistas, pani `püśti ja põĺvili Ann; ma tiän ise enesess et, egäl inimesel on õmad `raskused; palvetab - - iseenesen palub Kod; `tahtis valetata, aga `langes ise `endast ära [hirmust või ärevusest] Lai Vrd iseennaste; itse|hene, iseennaste; itse|enese
3. (mitmesuguseis väljendeis) i s e e n e s e p e a l iseseisvalt; omaette ise `leibas, siis oled ise enese pεεl Emm; ikke eläb ise `eese peal Mar; i s e e n n a s t t ä i s uhke; isekas `Uhke ja iseennast täis `tõisest inimisest ei pia pali midagi Jõh; Irmus iseennast (jonni) täis laps Pöi; üksipääne, isiennast täis inimene `olla Aud; ta on nihuke `uhke, isiennast täis Juu; on ise ennast täis, ei tee teesega tegugi Pal II. det-pron ise See oo minu iseeese asi mis ma tee Kaa; Iseennast pole `ollagi, aga irm vali ääl PöiIII. poss-pron oma Selle (gripi) vastu aitas vahest kui kolm korda paljaste hammastega noatera naksasid. Muidugi ise-eese hammastega Kaa; ise `eese `viisi (omamoodi) teeb maha `jälle Mar; õpid iseenese rumaluss maha `jätmä Kod
Vrd esienese
iste iste g `istme S(g `isme Vll Pöi, `isna van Rei; pl `istnad van Phl) L(n istmes Kse) K I spor M T(n -eʔ San), `iste VJg Nõo; istõ, -õʔ g `istmõ Võn Krl Har Plv Vas, -a Rõu; `iste g `iste R(n `istme Lüg; g `istme VNg Lüg); isse g `isme Kod; (j)õstõ g `(j)õstmõ Khn; este g `estme LäLo
1. istumise alune, igasugune ese (pink, tool, järg jne) istumiseks mitte `istetki ei õle `perse`alle võttada (väga vaene pere); sääl (rullil) õli viel `niske `iste ka pääl; `Einä`niidu`massinale - - `pandi `juure `tõine `iste, kahemehe istuti `massina pial [kui vilja lõigati] Lüg; laste kiiga iste Khk; oh ää joose [tooma], ma saa ise estet ikke Rid; nüid panevad künä `estme `peale [mitte kraejalgadele] Mar; meil oo `penka küll, ega meil `istmetest `puudu põle Mär; üks‿pä kukkosin `istmega tükkis maha Ris; [katuselöömise] `istmel on suur rauast konks `küĺgis Nis; istu `seia `istmele Kos; anna külalisele kua istet JMd; iste oli vommil ja `istme pial `vihtlesime JJn; tua `istmeid `juure VJg; pärast `pańdi `sinna (lõkke juurde) lauad, not́id `istmeteks Sim; kolme `istmega tõld Iis; ei õle isset `paknud Kod; iste om alb [vankris] Trv; ma lassi `vastse pengi tetä, et siss om ää `istu - - olgu vähämbäld istegi ää Nõo; jala om madalamban ja iste om nigu `kõrgemban Rõn; Suurõrihä istõ oĺl kõvast paksust plekist vällä pressitü Vas; kerikuh umma `istmõʔ kon istusõʔ esändä ni vanaʔ Lut; istet võtma ~ ottama istuma Oda `istet, siis tie `joudub (öeld teekäijale) Kuu; vöta `meitel istent koa Vll; võta istet Kos; `võtke istet ~ `istuge Trm Vrd istuk
2. (eri liiki iste) a. (õlg-, kõrkja- jne põhjaga) tool – S Rid Mar Kse Han Khn vanast oli istendel `ölgedega pöhjad - - kori oli taga Khk; vöta omale istend ka; `eitas püksid ära ja pani `istme `külge `kaela Mus; siis olid nee öle `istmed ning pingid - - jah öle pöhjaga toolid olid Pha; kui iste tehakse peenemini `valmis, siis on `tooli. ölgpöhaga on iste Jaa; `Kõrked `tehti nööriks - - ja siis nöörist `tehti istende põhad; Jänese `nahku pargiti `istme peal `perse all Pöi; `istme tulbad Muh; Istu `isna pääle Rei; Sukki `kindud uhuti õlepõhaga `istme põha `vasta Han; korjuga jõstõ Khn b. (väike) pink, järg Ühämehe `istmel kolm`nurkane põhi, `seljätagune `juurikast, kolm `jalga all Lüg; saŋŋaga iste Jäm; vεhe iste ~ poiss iste Emm; toolil oo ka kori seĺla taga. ei `istmel ei ole `korja Mär; tulejalg, kolmejalaga iste oli, seäl `küĺgis oli `seoke pikk puu, `istme sees Vig; iste `oĺli kolme jalaga; lakaga `istmel `oĺli `toetis seĺla taga Tor; kolme`jalgne iste Hää; auguga iste tehäkse lastele - - auk oli sees, `pańdi laps [sinna] `püśti Juu; `istmel on jalad, toolil `sammad Kos; `Aasta-paarine laps `pańdi `püśti `istme `auku `seisma, kańnid `ümmerringi `istme `piale, siis laps `mäńgis; Vanaste oli pisike `neĺla `nurka [lüpsi]iste, neli `jalga all ja saba taga Jür c. (mesipuul) iste oo mesipuu ees see pulk, kus mesilased `peale `laskvad kui `sisse lähvad Mär d. [hobuserautamisel] kaks istent `pandi ning - - üks `söuke ümargune puu - - see `toodi ikka siis `sönna `istme `pεεle `pandi kesk`paika Jäm
3. istmik ku `istusin, siis oli [juukse]`otsad siit `iste all VNg; `tõine [võrgu] õts õli `istme all, sis ku kudusid Lüg; `Einavõrk oli `istme ~ `persse ~ tagumiku all, kui obusega `välja `mendi IisR; suured pikad `juuksed, allepidi istet kohe Kad; Suure isanda suud ja imeva lapse iste õtsa ei või uskuda Trm; tekk `pantse `isme `alla `vankri piäle Kod; Aańa märs mis - - ratastõ vai ri̬i̬ pääle istmõ alla pandass Võn; sul om taa istõ nii `väikene. ku inemist – nii istõt Har; ku ti̬i̬ veereh um, `viskass mõ̭ni [rukkivihu vankrisse] istm‿ala ja lätt Plv
4. istumine ää tü̬ü̬ nõvvap iki pikkä istet; vahet es pia, üte `istme pääl (ühe hooga) tei ärä ninda paĺlu tü̬ü̬d; mea kudasi suka talla valmiss, üte `istme pääl Krk
jabur jabur g -a u Hlj, Pha Rei L Rap Juu HJn Tür VMr I MMg VlPõ M(jabuŕ Trv) Puh Nõo Krl, g -i Kod KJn SJn Trv Nõo; jabor LNg Mar Mih Krk, g -a Vil; jäbur g -a S L HaLä Kos Tür Kad Pal Ksi Plt, g -i Var Kad nõrga aruga, vähese mõistusega, juhm; segane, mittemõistlik, pöörane püsut jäbur inimene Jäm; jabura `näuga Pha; Ise muistlik mees, aga aed jäburad jüttu Emm; see läheb `purjus `piaga nii jäburass Kse; peast jäbur Var; sie piab jo päris jäbur olema, ei pia aru `suama kellegist Kad; jäbura `peaga tehtud Plt; sehande isit `mu̬u̬du jabur ta oĺli, pu̬u̬l `ullu Vil; ti̬i̬p seräsit jabura tüḱke, `loĺle tüḱke Nõo Vrd jobur, jõbur
jagama jaga|ma, -da, (ma) jaga(n) R(jäga- Jõe Hlj; -maie Lüg; da-inf jakka Vai) S(jäga-) L(spor jäga-) K(jäga-) I([sa] jaad Kod) M(-me, -de; [me] `jaame Hel) T; (ma) jaka(n) spor L; da-inf -daʔ, jakaʔ, (ma) jaa V(-me ~ -mõ, -de Krl; [ma] jao Lei); imps jae- (jaa-), jäe- (jäa-, jää-) VNg Vai Khk Muh Rid Mar Var Tõs Khn Kod Vil Krk Hel T V 1. a. osadeks tegema; tükeldama, jaotama `vennad jagavad vara `puolest Vai; nee jägasid `leiba (läksid eri leiba) Khk; sillatöö jagati ära perede `peele Mus; jägasid kuha kaheks Kaa; kalad oo `seĺtsis ää müind, `oome omigu jagavad raha ää Mar; tänane pośt oli jägamatta VMr; `jaetasse kõik `piäde tasa (võrdselt) Kod; silmad tulevad jägada `varda pial pooliti Lai; põld om `jaetu viiess nurmõss Ran; raha `jaami poolõss, pu̬u̬ĺ sullõ, pu̬u̬ĺ mullõ Har; vanast oĺl maa `jaetu põllatõ Räp || peret heitma (mesilastest) sie suve nad jagasivad ka irmus pailu JJn b. välja jaotama; midagi osade, jao- v tükikaupa välja andma `enne surma jagas oma varanduse `vällä Lüg; `Kasvu`kannikas, sie jagati `laste vahel `vällä Jõh; vaka jägamine [pulmas]; körvane jägas vakka Mus; sügisi `jäeti linad ää, `piode `viisi - - ühe võrsi said kõik Muh; Isa jägas liha εε, kεik said ühesuuruse tüki Emm; kui mõesad ära jägati, `ańti inimestele maad Kul; pruut oli sõni uiu all sõni kui `veimed `jaetud said Khn; ära jäga `kõiki oma kääst ää Ann; peräss kerikud vü̬ü̬l`mölder jagab `leibä `vaesile; `viina `jaet́i lapulisile Kod; kos sina siss ollit, ku tõstele äbi`tunmust `jaeti Nõo; siss nakati näet maad jagamõ inemistele San; ta‿m sääräne aruldaʔ, ta‿m aru jagamise `aigu vällän olluʔ Har; sõnu jagama sõimama `sõimab ja jakab `moole sõno nii et Mar; nakas `jälle sõnnu jagama Krl; hoope jagama peksma – Iis Krk; voodit jagama abielus olema – Pha c. ühetasaselt jaotama, reguleerima ku [hammas]ratta `ambad ei ole `ästi `jaetud, siis akkab purustama Var; kui kedrati - - [vokilühi] `ambad jagasid [lõnga värtna] `piale Sim; [ratasadral] ratas jookseb taga, jagab vagu, adra ei lähä `kõrgemale ega sügavamale Trm || saehambaid laiemale väänama sae `ambad ei õle jaos, `tarvis akkada `saagi jagama Lüg || fig (puid-) maid jagama, maad-mõisad jagada õiendama; tülitsema mis `mõisa neil jaka om vai `mõisa kraaḿ, ku inemise ei mahuʔ elämäde eiʔ maa pääl Har || Sie on viel varestega jagamatta (s.t pole teada, kas asi õnnestub) Iis Vrd jägatama
2. matemaatilist jagamistehet sooritama jägamine oli `raskem kut kasvatamine Kär; ta (köster) pole `oskan mitte `murdudega jagamist Krj; Jäga kümme kahele Pöi; jägamise `rehnuk Kos; rehkendüśs `olle: kokko˛`arvamine, `maaha˛`arvamine ja jagamine Räp
3. fig taipama, aru saama mestu `katsa `aastane jagab, tu̬u̬ ike ei jaga midägi Nõo; kolu ~ kuppel ~ nupp ~ pea jagab, peaajud jagavad (taibukast, arukast inimesest) Ei sie ädä ei jää, sene pia jagab Jõh; pia ajod änam ei jäga Aud; nupukal nupp jägab iast Plt; ku˽pää jaa õiʔ, sõ̭s jagava jalaʔ Rõu
4. fig jagelema, sõnelema, tülitsema; sõimama; õiendama, seletama; jantima, sekeldama mida sa viel `vasta jagad, men tie ärä VNg; `eile `alles `preiliga jagasimma, midä nied käsi tahud õlivad Lüg; Küll jägas teda egasuguste sönadega Emm; ullo `pööra jakab ja `sõimab so läbi Mar; tä `ambad ei seesä mitte rahu, alate jagab; kaalussega (st kaeluse õmblemisega) on jagamine ja tego Kod; temä piab nende rumala lastega jagama sääl Vil; mis sa iki jagat, jäta ottigi üit́skõrd rahu Krk; sinnu `jaetas (st räägitakse, laimatakse) Vas
jahvama `jahvama jahvata Khk Kaa Vll Muh Vig Var ( `jahpa- Mih Vän) Hag Kos Jür KJn hv Puh; `jahva|ma, -da Kuu Kse Juu; jahama Khn; javama Lüg Jõh IisR I; jahu|ma Sa Muh Hi Rid Khn, -me Hls, da-inf `jahva, (ma) jahva Saa Krk; jahoma LNg Mar; jähuma Emm; `jauhma, `jauh(h)aʔ, (ma) jahva ~ jauha V (`jahvma, imps jahvõti Krl; `jauhvma, `jauhvaʔ Har; jauhtaʔ [Plv], `jauhtaʔ Se, jauhhõ Lut; ipf [nad] jahiva, imps jaahõtass Räp); `joh(v)ma, (ma) jo(h)va, da-inf `d́ohvu Lei
1. (käsikivil) jahvatama, jahu(ks) tegema; peenestama magesid jahuti ning sigadele jahuti kui tuult es ole Khk; `jahvamise kivid, nendega jahvati Kaa; üks inimene `olli omingu akan [käsikiviga] jahuma, see jahus siis niipalju et `õhtaks sai perele `putru `keeta Muh; Loomade vilja jähudi kodu Emm; `tahtsin `veskele `jahvama minnä, lebä jahud oo `otses üsnä Vig; läks käsikiviga ljõnnasi jahama Khn; ta pidi sigadele `einu `jahvama Vän; Kana sü̬ü̬b `liiva, sis kilipugu `äśti `jahvab Hää; `veśkil javetud kama ei õllud nõnna üvä ku käsikivigä Kod; jutt joosep, ku `tatra `veśki jahvap Krk; mul om `jauhmise kõrd pia käen Har; türgü upe jaahõtass kohvist Räp || fig jummaĺ jauhh (müristamisest) Lut || hõõruma, ära kulutama [puuteljevankri rummus oli kaks raudrõngast] muidu ei piaʔ, jauh tu̬u̬ rommu ärä Har || karvustama, tutistama siis javeti piäd jälle. `võet́i piä laess `kińni ja javeti `juuksid pidi Kod || fig arast inimesest kas nüid püksid jähuvad `püili Emm
2. linavarsi murdma, linu, vilja masindama lina˽kuivati ärʔ, sõ̭ss `naat́i koĺgidsõga `jauhma. ku är˽sai jahvõtuss, sõ̭ss rabatiʔ Krl; meil om vaia `täämbä linaʔ üless paŕsilõ kuiuma pandaʔ, ma taha linnu nakada `jauhvma; ku pühäbä [vilja] `jauhvmist ei tulõ, siss Jaań vaia `marja `saata Har || läbi lihamasina ajama mass ka jahvõtass välläʔ, aiass läbi masina; jahvõt liha (hakkliha) Har
3. fig (peeneks) närima; (pidevalt) sööma `ambad `jahvavad kut siad sööks `ratsed `tuhlid Khk; rot́t oo puhas `aśta pealt villa ää jahond Mar
4. fig lobisema, latrama, tüütuseni rääkima jahuvad `pεεle oma mokkadega Jäm; mis sa jahud säl nii `palju, pea parem oma suu Rei; ma ole `soole küll jahond sii Mar; mis sa `jahvad alati enese `suuga Hag; taal ei püüsü ta suu paigal mitte üt́s kipõn, muud́u jauhh pääle nigu üt́s tuulõ`veśki Har; Taal inemisel ta ki̬i̬ĺ jauh külʔ ütest tüḱüst Rõu; tõõnõ jauhh keelega paĺlo, a `hindäst tegijät olõki‿iʔ; mõista‿aai sullõ inäp midäge kõnõldaʔ, jauha˽pääle kui `valgõt `häŕgä (st lõputa juttu) Se; omma kiilt johve Lei || nurru lööma kass jahub Rei
5. fig uimane olema; uimaseks, segaseks tegema; eksitama pεε jahub `otsas Jäm; sii jahub pεε εε Khk; Paksu `uõga jahus sedäsi ää, et ususs enäm `kumpaśsi kuamtõ Khn
jala|tald
1. labajala alumine pind, jalapõhi Täid `süöväd `lapse periselt ärä, pääst `pääle ja jala`tallani `väljä (öeld, kui laps ei lase pead kammida) Kuu; Alt `õõnes jalatald, saab pali `tienida Lüg; `Tõmma nii, et nahk jalatalla all `ki̬i̬rdus (suurest tööpingest) Hää; Kui jala tallad kehelevad, siss saab `tańtsi Saa; jala tall ~ jala põhjaalune Krk; ma annass ta jala tallale suud, kui ta vi̬i̬l elässi Nõo; Ku jalatallaʔ süüdäse, sis saa tantsi Se || fig j a l a t a l l a s t p e a l a e n i; p e a l a e s t ~ p e a s t j a l a t a l l a n i üleni, tervenisti Päälaest jala`tallani olen sinu iest `uolitsend Kuu; tämä on jala`tallast pää `laeni `kelmistükkisi täis; on pääst jala `tallani ias `riides Lüg; ehitasse tεttä pea laest jala tallani Mar; kui `peime maease `mindi, siis `pańdi vel ämmaeit pia laest jala tallani `riidis Lih; pane jalatallast pia`laeni [riidesse], kui on raha JJn; päälaest jalatallani `vastse `rõõva seĺlän Krk; ku midä hiidüde, päälaest jalatalloni ju̬u̬sk tu veri, kõ̭iḱ kehhä pite Se; j a l a t a l l a a l t l ä b i k ä i m a ~ m i n e m a ~ v e d a m a end alandama äi mina lase ennast jala talla alt läbi vidada; kül sa pead mütu `korda enne ta jäla talla alt läbi `käima Emm; jala talla alt läbi minema VJg
2. jalatall suusk – Lut
jalg jalg g jala üld (n `jalga R; jälg g jäla spor SaId Muh Hi; d́alg g d́ala Lei) (adverbiaalses tähenduses kasutatakse ülemaaliselt sag i-pluurali vorme)I. 1. a. elusolendite jäse, millele ta toetub ja mille abil liigub; jalg (sag ainsuslikult) Jalg `sohkab (joodikust); jala koverduksed (kurk); `Saapad on jala `kurgust `kitsad; Jalalaba on `paistes `jüskü pakk; Jalapäkkä on ragu ajand; jalaselg Kuu; `muudku ole vaid `püsti `jalgul, ei saa `puhka `millagi; `tuigub `jalgel; jala `pätkäd one `aiged VNg; ku [mesi]lind magusa võttas, tämä `kõrjab `jalgude; `lonkab tõist `jalga; minä en saa `jalgust üles; jala `põhjad on kõhe ku `pindusi täis; Jala `õõnes ~ tühi kõht; jalad `pöias (kõverad) Lüg; jalad `arkis; `ulgub jalad `lääpäs, lohakalt viab `jalgu järel; lein jala `kondi ~`ketra luu `vällä; Jala alused ~ jala `põhjad Jõh; obone `ellitä `jalgada; kravu `jalga; `kärbläise `jalga; `rouda tegi jala `pohjad kippest Vai; niid köva maa jala all (öeld merelt tulles) Jäm; `kintsus `jalgadega (x-jalgadega); jala kurgu peelt päris `aige; nikastas jala `liikme ära Ans; nii kaua kui moo jalg ikka käib ning pεε kannab Khk; jalg o nikastand Krj; Selle obusega `önne äi ole, jalad sukkas (s.t varsal jalad altpoolt heledamad) Pöi; masaja jalaga; lämbid ~ `lämpis jalad (lampjalad); obu riigib `jalga Muh; Umigu käib neljal jälal, pεεval kahel ja õhtu kolmel jälal (= inimene); jäla `önded on `peenem koht, kus nötkub Emm; kuub oli jala `kurku; jala seered akkavad viludama; laps on alati ema jala `juures Rei; jalad vettis araks Phl; `jalgu `puhkama; jala kand taga; jala päkk oo all Mar; [lamba- niitmisel] esimesed jalad `pańdi `kaenla `alla, lapsed `oitsid tagumisi `jalgu, lammas oli `jalgade vahel süles Kul; jalad `rangis ja `kaaras all; `pehme jalaga obune, komistab `ühte `puhku Mär; enne oli neid `aŕsta, kes panid jala paegale, kui jalg `vältund oo; [vanal inimesel] Jalg maateral kinni; päkä `juures `väike karba tukk – jalatukk Vig; püksi perse läks jala `õndla; jala `varvad `punduvad ää Kse; jala kand, see sur nukk sii; jala põhe; jala `pialmene, üle summa oo jala pöid Mih; Annõl nda piiniksed jala siäred nagu piibu orgid Khn; jala `luubelse końt; jala õnnal Aud; jala põhja all oo jala päkk; jala ranne PJg; Sügan jala `seĺga (laba); Kellel karvased jalasääred si̬i̬ saava rikkaks; Jalakõht ~ jalamari; Säärused `ümmer jalavarte Hää; jala `kindrad; rüü `oĺli jala kontsadest saadik; jala muna (luupeks) Saa; jalad surevad ää; äda lõi `jalgu; jala nõgu on päka ja kanna vahel; jala nõo sees Kei; jala kõberdese koht (tallaalune) on mõnel õõnes Juu; `luoma jalg `aige, nää `õngab `jalga Jür; jala `varba `otsa saab kua liigudata KuuK; seisa `jalgadega paigal; `jooksva `jalgades; ehmatasin roosi `jalga Ann; krambid käivad `jalgus Tür; jalg töńts, iga õle kõŕss akkab `jalgu `kińni VMr; `kõrge jalaga pikk inimene VJg; kui veke jala pöid nigu kitse jäĺg; jala päkk on suure `varba all; mõni on kumera jalaga, jala põhi kumer, teine on `sirge jalaga Sim; jalust vigane; jaladest ei saa `käia; jala põhjaalune ~ tallaalune Äks; jalg kisub `krampi Lai; jala seĺgroog ~ seĺg on se końt pöia ~ labajala pial Plt; `jalga ette ~ taha panema KJn; iluse nõrga jala all ää `ju̬u̬skje oben; jala muna luu om jalal vällän pu̬u̬l; jala seĺg Hls; jala põkk; üle jala seĺlä ei tule ääp pori; tasa jala nuḱke pääl kõńd; mia peĺlässi ka - - jäi kõvass ku soolasammas, jalg ka es tõusu Krk; jalg veedi väärät ja sattegi maha; jalg `ku̬u̬li ära, nigu `pinde ai täis; jala nõĺv (päkk); ei ole jala pövvä täit maad Ran; mes sä looberdat, viat `jalgu perän Puh; jala käesivä `risti; Miili ei saana jalust ~ `jalguga `kõndi; jalaseere; kirves - - läits jala käänu `sisse; vigla aru läits jala labast läbi Nõo; ma‿i võtaki toda `tańdsma, tol vana tömp jalg Rõn; jala si̬i̬r, `pahkmass, kons San; Istu ja puhka `jalga; Mis mul no viga, säĺlile säńgün ja muidugu tiĺlidä `jalgu; jalakuńt veritsess lännüʔ Urv; kõtt om tühi, jalg om nõrk; Üts jalg pikk, tõnõ lühikõnõ, ütelukku käü, a edesi ei saa (= kell); jala lapard; jala lehiʔ valutõsõ Krl; ma‿i saa enämb jalust kohegi, mul omma jala `kangõ; lihm saist noʔ `õkva jala lihe pääle, noʔ om jala lih́t `paistõt nigu pakk; jala nut́i omma veritsess `hõõrunu; `õkva jala nõdsu kottalõ kasuss pininaal Har; ei olõ kätt ei `jalga, esi ilmamaa tark (= kell) Rõu; jala `lapju Vas; jala maŕaʔ; mehine tu̬u̬ `jalguga ḿett; jala jaku seeh midä õks om mut́ingut; jala `kindreʔ põlvõ al; jalalaba ~ jalalapp `kat́ski; jala`lapjugaʔ toetat `vasta maad; Mõ̭nel naistõ`rahval ommaʔ jalasoonõʔ `veigaʔ ińdsile (pingule), kõ̭iḱ ni‿ku sinidseʔ munakiviʔ väĺäh Se; jala sõrmeʔ (varbad) Lei || labajalg Jalg alt `ummes (lampjalast) Lüg; sokid jalas, `saapad `otsas, niid on jalad `valmis Jäm; Jalg `lahti (lumevaesest talvest, lumevabast teest) Pöi; pikk säŕk, otse peast jaluni Mär; võta jalad `lahti Tõs; jalad `riides Juu; [lund] ia paks üle jala kord maha tuld Lai; tõine jalg `kińni, tõine `valla Krk; lahiśt `vihma maha mis kole, es saa kuiva jalage enämb kunnilgi `liiku Hel; ma‿i ole paĺlaste `jalguga vi̬i̬l ollu Nõo; jalalõ `parraʔ, hüä `saapaʔ Se; `pästaga jalaʔ `maalõ un `minkaga magama Lei; || (Rohkesti adverbiaalset, piltlikku kasutust) j a l a g a ~ j a l g(a d)e g a 1. jalgsi kas sa jalagõ tulli Krl; kerikun oĺli kõ̭iḱ jalaga inemise Har; lät́s jalagaʔ `liina Se; 2. (koos eitusega) mitte sammugi, mitte sugugi, üldse mitte minä ei käi jalagagi `kõrtsis Lüg; perenaine es saa vahel `jalgadega pöllalegid Khk; nüid pole `endal eri `jalgadega `minna Vll; ei ma `talve ole jalaga maanteele saand Ann; mina sinnä ei lähä oma jalagagi Nõo; olõ‿õs ma säl jalagagiʔ Se; 3. kiiresti, ruttu Mine jalgega ja joose koa vahest sekka Han; tule `jalgadega Kad; käi `jalguga Kam; o m a j a l a g a iseseisvalt, omal jõul `aige juo käib oma jalaga Lüg; soan ike oma jalaga vel `õue Juu; `Tervüs om kehvä, peräkõrd ei saa uma jalaga tagasi Urv; lat́s nakass jo uma jalagaʔ `juuskma Lut; j a l u s t ~ j a l a d o t s a s ~ ä r a jalad haiged jalad on `otsas, muidu liiguks veel Mus; Jalust otsas KuuK; [lehm] jäi jalust ära, nii jalad ära Tür; ta on `vuodis kohe, jäi jalust ära VMr; jaluss õli ärä, ei suanud käedä Kod; jäi jalust ära Äks; Jalust olt eś ka nii otsan, et mitte kohegi es˽saaʔ Urv; j a l u t a ~ j a l g a d e t a ilma jalgadeta, haigete jalgadega, käimisvõimetu `sassaparilad - - `luomidelle `annetasse, kui on jaluta `tõised Lüg; mina vana inimene `jalguta siin `vuodes Jõh; Käsita kisub, jaluta jookseb, valuta viŋŋub (= tuul) Jäm; jaluta Jaen lεheb `seina kaudu üles (= suits) Khk; laps viel istub, ei ta kõnni `ühtigi, on viel jaluta VJg; aga sängin ei tohi ka olla, siss jääb `u̬u̬piss ilma jaluta Nõo; jäät periss `puhtass jalalda, ei saa inämb kohegi minnäʔ Har; jaloldaʔ inemine Se Vrd jalutu; j a l a ~ j a l g a d e a l l , a l l a, a l t (jalgade) ees(t), jalus(t), tüliks, tülist kasi `jalgade alt εε; mis sa oled sii teiste `jalgade all Khk; mine `jalge alt ära Hls || neil oo `toito jalgall tallata (st raisata) Kul || ma ole `seitsmeküme kuiendama [aasta] peal jalad (olen 75 täis) Tõs; ühiksa `kümnes `oasta jala all (89 on täis) HJn; kaheksas `uassa jala all Kod; j a l a d ~ j a l g a l l; j a l a d a l l a [saama, võtma; tegema] seismis- v käimisvõimeline; seismis- v käimisvõimeliseks muut(u)ma, püsti tõusma, käima hakkama ei `saagi enäb omale `jalgu `alle, ei saa `kõndida Lüg; noh, vöta jalad ala, töuse üles [lehmast] Khk; kes vähegid jalg all oli, keik `viidi jaanituld `vaatama Mus; põrsas ei võta kudagi `jalgu `alla VMr; kere pu̬u̬lt ilos obene, aga `jalgu ei õle all (ei sõida kiiresti) Kod; latsel oma jalg all joba Ran || (kukkumisest) Tee nii libe naagu tat́t, mitte jalad all äi seisa Pöi; nii i̬i̬le jää, nõnda‿t jala ei saesa all Puh || fig 1. kiire sammuga, heade jalgadega Pane ädala `peale minema, kas siis pole `loomadel jalad all Pöi; kui `rantsos `Moskost `väĺla läks, siis ajasid kaatsakad neid takka, küll siis Punapardil jalad all olid Mih; 2. iseseisev, sõltumatu, majanduslikult kindlustatud sain juba elole jalad `alla Jõh; nuored, kel jalad all, nied [lähevad minema] JJn; `enne oli puru `vaene inimene, aga pärast sai jalad `alla Plt; sai sääl joba jala `alla. läits nii suurelises Ran; || (asjade kadumisest) Kuhu sie kuĺp siis sai, jusku oleks jalad all IisR; j a l a d a l l a t e g e m a käima sundima, minekule ergutama Vaata laiskvorsti, küll ma sulle jalad alla teen Vig; piits teeb obusele jalad `alla Tõs; kevade `öeldi: las ta (loom) läheb `väĺla, küll jaań `talle jalad `alla teeb Lai; j a l a d a l t v ä l j a s ~ ä r a seismis-, käimisvõimetu; jalad haiged; (ka kukkumisest) jalad on alt `välläs, kuhugi ei `pääse Lüg; jalad nagu `võeti alt ää, ei soa `köia εnam Muh; nii klaes jää nõnna, et võtab jalad sool alt ää Mar; ühekorra old aga jalad alt ää ja Aabu vie all Kad; minul jalg jäi alt ära Plt; jala om alt ärä, kudass ta kõnnib Nõo; mul võ̭ti hirmuga õkva jalakiʔ alt ärʔ Plv; j a l a ~ j a l g a d e p e a l, -e, -t jalgadel(e, -t), püstiasendis(se, -t) (ka käimisvõimest) `püstü jala pääl (seistes) Kuu; tama alisi oma `aigukse jala pääl `vällä; laps jo `jalgo pääl Vai; obused norgutavad, `püsti jala pεεl magavad Khk; jala pεεl aigos Käi; timbib ja tambib `jalge pial, üks rahutu vaim Var; vaarub `jalgade peal JõeK; jala pialt kukkus maha Plt; mõni tiisiku `aige kuivass jala pääl ärä Krk; Käü nigu vana igävene loobõrd `jalgu päält maha sadamisen Urv; Kõik kerikoaig maʔ saisi jalapääl Vas; tõbine aja hińnäst `jalgu päle; jo jala päl käu Se || fig iseseisev; majanduslikult sõltumatu Mees päriselt juba oma jala pεεl Kaa; õppib oma jalge pääl seisma Pst; oma `jalge pääl Krk || taa elo om jo nii savitsidõ `jalgu pääl (ebakindel) Vas b. (võrdlustes) Jalg nindägü kassi kaul Kuu; Jalad väsind `nindagu `nuiad; `Nuorelt jalad ku `värtnäd all; Jalad ku `kougud (kõverad) ~ `mõisa `muonamel (suured) ~ `pilpad ~ `pitskid (peenikesed) ~ `suksed ~ `putked, `sääräd pikkad ja `piened; Jalad nigu `ketrad (kiired) IisR; Jalad ku õbelusikad (pisikesed) Lüg; Jalg kut matimoa (suur); Jalad all kut suured `tündrid Pöi; Jalad lääpis all nagu luutõbisel lehmal LNg; Jalad all nagu veevõtmise pingid (pikad labajalad); Jalad perse all nagu saksa rätsepal Kul; Jalad kui rangipuud Mär; Jalad jusku sia sõrad (mustad) Hää; Jalad kõverad kui looga murre Kei; Jalg nagu vaese mehe vakamaa (suur) Amb; Jalad nagu sambad Koe; jalad nagu pakud all (paistetanud) Kad; jalad kui tambid all, `aiged; nuor on `kerge `jalgadega, jalad nigu vedrud Sim; pikad jalad nigu koodid Plt; Jala ku lambsu (suured ja laiad); Jala ku peüvä (kõverad) Trv; Jala all ku usse pulga (ümmargused) Krk; Jala ku `taosse Hel; lühikse jala nigu pätäku; jala nigu tangi (jalad kanged) Ran; ta‿lli vähälik obene, aga jala nii käesivä juśtkui kerilavva all Puh; nii jämme jalaʔ ku tulbaʔ all Krl; piḱäʔ jala˽nigu kure jalaʔ; ilusa jalaʔ nigu pütśikäʔ Har; sääntse paksu jala kui kahru jalaʔ Se c. fig Kuhu sa lähäd? – Lähän `sinne kuhu jalad `vievad Jõh; Olid sa jalgu pidamas (küsitakse inimeselt, kes räägib teiste seksuaalsuhetest) Kaa; Kas jalad puutusivad põhja (küsitakse kaua magajalt) Iis | [pulmas põllelappimise ajal] akati `võitu tegema, et `peidme puolt võit – `peidme jalg pial ja pruudi puolt, et pruudi jalg pial VMr | Minial peavad olema jänese jalad ja `lamba süda (minia peab olema virk ja tasane) Hää; Pido `pernaasel piät olõma jänesse jalaʔ ja kuninga mi̬i̬l Räp | Egä sul `valla ~ `kruono jalad õle et `sõisad Lüg | Kes teist jalaga lööb, sel jalg auast välja kasvab Vig | (häbelikust; norutajast) `Istub pia `jalte vahel IisR; Käib pea läbi jalge kut va äbelik koer Pöi; Tömmas saba jälge vahele Emm; Kus ta näeb, pää kahe jala vahel Hää; kõnnip pähl, pää `jalge vahel mahan Krk | (ruumikitsikusest) kerik täis `rahvast, ei õle jala `ruumi Lüg; ei ole jala asetki KJn; jala `pandaʔ ei olõʔ asõnd ~ maad Har; Ei olõ kohe jalgage maaha panda Räp | Mine sa, sool nooremad jalad Pöi; muud ei `aita, jalad `piässägä perse (öeld põgenedes) Kod; Tänä õli `ninda `kiire, et ei saand `jalga `paigale; `Juakseb jalg `perses, las akkab `tüälä Jõh; Suur sämu juba, a `miśki ei tie, `kargab `ringi jalg `persses IisR | (aeglasest liikumisest) käib `tõise jalapält `tõise `pääle `laisa `muodi Lüg; Ei viitsi õigel viisil oma jalgu järele vedada Lai; täi kooleb jala `alla ärä Ran; ei jõvva `jalga üle läve `tõsta Rõn; taal õi lää jalg tõsõst edesi `eieʔ Urv; ei kergütäʔ umma `jalgagi Plv | (keemisest) Nüüd on pajal jalad all Hlj; nüid on padal jalad all, `lendab keeda Äks; küll on padal jalad all Lai | (kuulujutust) `Lorbatuse juttul ei õle `jalgu all Lüg; `jälle jutt ja jalad all IisR; Jutul põle `jalgu all Han; jälle jutt ja jalad all, ta läheb edasi Lai | vili kasvab ärja jala all (st härg annab palju sõnnikut) Nis; peremehe jalg rammutab `põldu (s.t peremees peab ise põllul olema) Ran; ega `tü̬ü̬lise jalg `viĺlä ei sõku Nõo; sut jalaʔ ravidsõsõʔ (rändajast) Lut | Iga jalg tieb ise `jälje ~ kuda jalg `ninda jälg (inimeste erinevusest); Küll jalg `saapa `leiäb – igäüks saab õmakõhase mehe vai `naise Lüg | Ega jalad `sinne jää kuhu `jäljäd `jääväd (asjatust v vastumeelsest käigust) Jõh | Kellel pole pead `otsas, sellel olgu jalad (unustajast) Pöi | lükkäd ärä jalaga, `tõmmad aga `käegä tagasi (ära halvusta seda, mida veel tarvis võib minna) Kod; Obune komistab neĺla jala pääl, mis ime siis, kui inimene kahe jala pääl Hää | valel o lühised jalad, vale asjad tulavad üles Khk | kene `jalga `tatsa, sene suu `matsa VNg; kelle jalg kergatab, selle keel nälbatab Muh; kelle jalg patsatab, selle suu matsatab Mär; kelle jalg `ilpsab, selle käsi `nilpsab Hää; kelle jalg tatsutab, selle suu matsutab Juu; kelle jalg `ülpäss, selle ki̬i̬ĺ `nälpäss Krk; kelle jalg tats, selle suu mats Ran | Kelle jalg sitage, selle suu saiage Pst; Jala põlvini sitatse, suu kõrvuni rasvane Hel; (ü k s ~ t e i n e) j a l g h a u a s ~ a u g u s vanast v haigest inimesest üks jalg `auvas, `tõine `auva `kaldal, aga ikke viel tahab naist võttada Lüg; jalg `audas, teina ava `pardal ~ εεrel Käi; Jalg hauas, teine kaldal Vig; Üks jalg `aukus, teine augu ääre pääl Hää; vana mullake joba, tõene jalg joba avvan Ran; üt́s jalg hauan ja tõnõ haua perve pääl Har | meie ema on küll ühe jalaga `audes, teesega aua ääre peal Vän; üt́s jalg ilo poolõ, tõõne surma poolõ Vas | Kinel jänu, senel jälad Emm; Kel jano, tol jalaʔ Räp | Kie ei õle jalust vigane, on arust segane Lüg; Pεεst segane voi jälust vigane Emm | Ei saand `enne `surma enamb oma `jalgu maha `saama (ei saanud enam eluga järje peale) Jõh; j a l g a e t t e ~ t a h a p a n e m a (kedagi) milleski takistama Eks Ats eese kaibamisega Peetrile jala ede pani Kaa; Ära lase omal `jalga taha `lüia; ta `pańni mul jala taha Hää; j a l a e t t e [nägema] lähedale `Ninda pime, et ei nää jala ette Jõh; Äi sa näe eese jala ede ka mette (tulevikku on võimatu ette näha) Kaa; Ei näe jala ettegi änam (inimene on pime) Hää; kui akkab juba jala ette nägema, siis on vekese `valge aeg Lai; ma `aima iki jala ette vähä ärä Krk; sa‿ss näe mitte jala ette tõnõkõrd Ote; j a l g j a l a e t t e ~ k õ r v a l ~ p e r ä n samm-sammult, aeglaselt, ettevaatlikult [liikuma] `astuvad nii kaks `valged `muĺlikast jalg jala `korval, et edasi ei saa Jõe; Obune kuhe `õppind tämaga jalg jala ette `uĺjuma IisR; söidab nii tasa, et jalg jala ede Jäm; astub na pikkämesi, jalg jala ette Tõs; `tatsab jalg jala ette VMr; läke jalg jala peräh Lut Vrd jalg-jalalt; j a l g a j a l a e t t e käima, kõndima (hrl koos eitusega) p‿saa `jalga jala ede Khk; ei nää `jalga jala ette `astuda Kei; ta on nii mõnnetu, et ei jõua kohe mette `jalga teise ette `tõsta Sim; nii pihtpime ü̬ü̬ `olli et, es näe `jalga jala ette panna Nõo; pimme, et ei näe `jalga jala ette `panna Kam; Jalgu peran vedama (lapse-east väljajõudnud, iseseisev olema) Pst || akkass iki üless `aama, `jalgu `perrä vedäme (paranevast haigest) Krk; kes sellele jala `piale `astund (kelle süü läbi ta on rasestunud) Ksi; Vassaku jalaga `vu̬u̬dist maha `astund (halvas tujus, pahurast inimesest) Hää; Jalg hakkas ahju veere pääle tükme (vanadus kipub kallale); üte jalage ärjä liha (seen); mis suguline ta vi̬i̬l om, undi tagumine jalg (kauge sugulane) Krk; täl `naisi jalaga seǵäda (palju); karass kate jalaga (otsejoont) õnnetuse `siśse Ran; Kõ̭iḱ uma elu aig olõ ma pidänü katõ jalaga keset ellu `traḿpma Rõn; Kus hüppas mulle nelja jalaga peale (süüdistas ägedalt) – miks ketid teritamata Tür; j a l g a h e i t m a kõndima, ära minema tuleb natuke `jalga `eita koa, teeb enesele sööma `tahtmest Mih; oĺlimi sääl tüḱk `aigo, sõ̭ss heidimi `jalga Plv | ei sie enämb `jalgu `jätkä – enämb ei `pääsi sest `aigussest Lüg; j a l g a k a t s u m a 1. pulmas pruudiga tantsima, mille eest tuli pruudile raha anda – Pil KJn; 2. (suguaktist) sai igä mies `jalga `katsuda Lüg; j. k e e r u t a m a ~ k e r g i t a m a ~ s e a d m a tantsima eks `nuored ikka `armasta `jalga `kierutada Jõe; lähme `jalgu kergitama Mar; ei ole mina oma `jalga `seadnud, isast ei `tohtind Pil; kergitäsin koa oma `jalgu KJn; `kargamise man kergütäss `jalgu Se; j a l g u k i i t m a ~ t ä n a m a põgenema Ega mul muud üle jäänd muudkui kiitsin häid jalgu Hlj; Kuski madinast läks, siis kiitas jalgu Jõh; ma sai pakku, tenässi endä äid `jalgu Nõo; j a l g a k a a p a m a ~ k u m m a r d a m a [maani] kummardama kellegi ees `linnas õpetavad `jalga `koapama Kos; viga täl `jalga kumardadaʔ ku rahha tulõ [mõrsjal]; sis `laotas maaha sinnäʔ `jalgala ja kõigilõ kumaŕd `jalga; t́siaga and suud ja konnalõ kumardass `jalga (joodikust) Se; j a l g u k ä n g m ä 1. surema taa `tahtsõ `jalgu `käńgiʔ oĺl jo `hirmsa `haigõ; ku `süämepalavik om, siss ta käńg ruttu jalaʔ Har; vana ineminõ jo om `jalgu käńgi Se; 2. jooksma ajama, säru tegema Ku sa˽siist är kao õiʔ, sõ̭ss ma su˽jala˽käńgi; Vai vi̬i̬l lää eiʔ, küll ma˽tää jala˽käńgi Rõu; ḱul ma su jalaʔ käńgi Vas; j a l g a l a s k m a ära minema, ära jooksma, põgenema kui ei taha teha siis lase `jalga VNg; läks nõnna `jalga `laskes (kiiresti) Muh; ma `kaie ku `jalga `laskme sai Krk; nigu raha kätte saeva, lassiva `jalga Ran; laseme nüid `jalga ruttu, muidu peremiss tulep, nakap pahandama Nõo; lasõʔ `jalga, sõss ei jääʔ `nälgä Plv; j. l ö ö m a id pian akkama `jalga `lüömä, akkan `jälle menemaie Lüg; j. p a n e m a id äkist pani `seuke kabin ning plagin mineme kohe teed, panid `jalga säält Ans; ühe `aasta õli ja jälle pani `jalga Iis; ninda ku ma näi, panni `jalga Krk; ma saen `väĺjä ja p i ä s t s i n j a l a d (jooksin ära, põgenesin) Kod; j a l g a t o o m a ~ k a n d m a jalgadega suira, õietolmu tooma (mesilastest); keväjelt om mihiläisil edemine asi jala `tu̬u̬mine. ku na joonõn ommaʔ, na toova `jalga Har; j a l g a v a j u t a m a kiirust lisama, käiku kiirendama läks teene lepikusse ja meie `vaotasime `jalga nõnna et ei ta enam meid kätte soa Juu; j a l g u v i s k a m a 1. jooksma, ruttu kõndima küll `viskas `jalgu Lai; 2. tantsima pidu pääl - - sääl `karglõsõʔ ja `viskasõ `jalgu Har; j a l g a v õ t m a 1. jalul püsima, kõndima juba laps akkab `jalga `võtma Muh; 2. (majanduslikult) iseseisvuma – Vig; 3. kodunema, pinda leidma si̬i̬ sõna võtab `jalga ruttu, mes `niiskene Kod; j a l g ~ j a l a d s e i n a(s) ~ s e i n a l ~ s e i n a p e a l[e] (laisklemisest, tööta olekust) magab kodo jalg `seinä pääl Lüg; Jalg seina, hambad varna LNg; Jalad seinas, hambad varnas Mar; Jala seina pääle paneme (magama heitma) Krk; Jalg saina pääl, hamba varna pääl Krl || (kiirest liikumisest) juoks `ninda ku jalad võttasid Lüg; Jooseb kut oleks sada paari jalgu Khk; Pani seikse vardiga minema naakut oleks mütu paari jalgu all Kaa; Pani liduma nõnda kut jalad `võtsid Pöi; pane külase minema siis on sada `paari `jalgu all Muh; lähäb nõnna, et jalad `vilkuvad all Mar; läind mis jalad `välkund all Vig; Jalad käivad `selga; Läks nõnda, et teine jalg ei näinu teist Hää; Lõikas et jalad all tuld lõivad; Läks et jallad kuklase lõid Saa; Jooseb et jalad ei puutu mahagi Trm; `jooksis nii et jalad käisid `kukla Lai; joose nii et jalad ei putu maha Vil; [põgeneb nõnda, et] jala `maasse ei putu mitte Trv; pańds tare poole nõndagu jala võtive Krk; lätsive kas jala tuld leive; Läits nigu jala es putu maa `küĺge Hel; ma joosi nigu jala es puttu maha ~ maa külge ~ `vasta maad; ta ju̬u̬sk nigu täl jala vähä võtiva Nõo; joosõʔ nii kõvastõ ku sul `jalgu om all; juusk nii et jalaʔ valutõsõʔ ~ tuld lööväʔ Har; kaḱk minemä nigu jala võt́iʔ Rõu; ju̬u̬sk nii kõvastõ et jalaʔ `kukrohe kääväʔ Räp | Kisu jalad tagumikust `lahti (mine kiiremini) Jõh; Küll ma võta sul jalad kõhu alt `väĺla (ähvardus laisale, aeglasele) Hää; Jalgu kõik kõhualune täis (jookseb kiiresti) Kad; Aa jala kõtust väĺlä (öeld aeglaselt kõndijale) Trv; ku ma tal kait́s `jõhkamet anni altaisa, obesel olli jala ku kõtust vällän Krk; j a l g a d e l e a u r u ~ n õ u ~ s ä r u ~ t u l d ~ v a l u jne (t a k k a) a n d m a kiiresti minema, ära jooksma, põgenema ants `jalgudelle valu, läks `ninda‿t ei `vahtind tahagi Lüg; Jalgadele nõuu andma Tor; `ańtsin `jalgel tuld takka Ris; sain aga `jalgadele tuld `anda, muidu oleks `pihku jäänd Lai; annab `jalgadele valu, kardab et saab tupe `piale Ran; piat jalulõ tuld `andma, muidu jäät pümme pääle Har | Jalgele kihu tegema id Tor; j a l g a d e l e t e a d a a n d m a id anna `jalgel täädä, ku sul `kerge jala, küll jala pästäv Krk; j a l a d h ü ü d m a ~ k ä i m a ~ v i l k u m a ~ v i l t s i m a jne p a n e m a ~ s a a m a id saab jalad `keima `panna; küll sai ruttu jalad `vilkuma Khk; pane `jälle `veltsima jalad Mar; pane jalad `üidma ~ `vilkuma Trm; Kuski madinast läks, siis `k i i t a s `j a l g u (jooksis ära) Jõh; j a l a d k a e n l a s s e ~ n ä p p u ~ p i h a l e ~ s e l g a ~ õ l a l e jne v õ t m a 1. (jalgsi) minema (hakkama) Ei saand keneltki hobust, `muutku oda jalad `selgä ja mene jala Kuu; `võt́sin jalad näppu, läksin Tapale Kad; võta jalad `kaindlasse ~ `seĺga ~ õlale, mine siis Ksi; võta jalad `selga ja perse käe `otsa Lai; võt́t jalaʔ `säĺgä ni ĺät́s `ärki, kõõ tüü jät́t `maalõ Lut; 2. jalad `seĺga `võtma (kiiresti minema, jooksma) Hää; pane tüdrugule j a l g `p ε ε l e (kindlusta omale pruudiks), mis sa seda lased `ümber liperda Mus; [kellegi] j a l a a l t ~ a l t j a l a l ä b i k ä i m a [kellegi ees] end alandama, [kellelegi] õigust jätma olen ta jala alt läbi käind Rei; Käid teiste alt jala Amb; ma käin ta jala alt läbi, aga ikke ei soa ta `tahtmist Trm; r a s k e t j a l g a ~ r a s k e j a l a g a ~ r a s k e s j a l g u s ~ r a s k e j a l a p e a l rase `rasked `jälga inimine Muh; naine om rasset `jalga Krk; rasõdõd `jalga San; rasõha jala pääl Lut; `tüt́rik oĺl v a n n a `j a l g a id Har; noorikõl jo `ĺ u h k o j a l aʔ id Se; `ĺ ä ä ĺ m e d́ a l a b ä l id Lei; j a l a d k ü l m a d (uustulnukast, kodunemata inimesest) `ninda vara lähed `vällä et jalad viel `alles `külmäd (teenijast, kes sageli töökohta vahetab) Lüg; [minial] jalad alles külmad, astub ämma sooja `jäĺgede sisse ja juba augub Koe; alles vi̬i̬l jalad küĺmäd aga juba uhkustab oma taluga KJn; j a l a d l ü h i k e s e d ~ n õ r g a d purjus ma `tantsisi, aga jalad olid lühikesed Mus; [Ta] ei saa `lonksugi inge `alla `panna, juba jalad nõrgad Han; k o l m a s j a l g 1. kepp ma‿p sua muidu üle ukse mette, kui mul põle kolmat `jalga mette Pöi; toḱk olna vanainimesel kolmas jalg Nõo || tämä käi pää `kolmanda `jalga all (käib küürus) VNg; 2. mehe suguliige [viina pakkumisel öeld:] Ega mees ühe jalaga pole. Teise jala jauks veel kolmanda jala jauks ka Amb; t e e ~ m i n e k j a l a ~ j a l g e a l l lahkumine tie juo `jalgude all, pian akkama menemäie Lüg; sool siis tee jala all, pole änam sii `rahva seas mette Khk; Vana inimesel pole muud änam midagi kui minek on jala all Pöi; võt́tis tie `jalgade `alla Sim; enel surmati̬i̬ jo jala all Kod; m i t u t u u l t ~ t e i s e d t u u l e d j a l a ~ j a l g e a l l 1. teist eesmärki omama Ei täma enamb talu`tüöle tule, sel `linnas `teised `tuuled `jalte all IisR; tääl veel meto tuult `jalge all `keiä, kis teab, mis täst saand oo Mar; 2. kindla elu- ja töökohata mitu tuult `jalge all, kui `paika põle Juu; t u l i ~ t u u l ~ j a l g u a l l püsimatu nagu tuli `jalgu all, ta ei saa paigal olla Trv; nüid om tal tuli `jalgu all, ta taht ajame panna jälle (hobusega sõitma) Krk; tälle tetti tuul `jalgu `alla (aeti ära) Ran || jalg `pistetuksel menus (iga hetk minemas) Kuu; kui veli midägi käśk, siss jalg `olli juba minemän Nõo; Liine kaks um joʔ üt́e jalaga Tallinnan Rõu; p e a s t j a l u n i üleni, tervenisti ehitab oma tütart piast jaluni VJg; pańd poesi pääst `jalguni `rõivide Nõo; ma olõ pääst jaluni `aigust ~ vallu täüs Krl; ma olõ timä pääst jaluni `rõivõilõ tennüʔ Har; pääst jaloniʔ `vahtsih `rõivih Plv; pääst lätt nigu jaloniʔ hirm Se; e i - - p e a s t e g a - - j a l u s t aeglane ei teho `miski sie tüö tegemine, ei `pääsi päist ega jalust Lüg; kikerdab (vireleb) aga `peäle, ei soa peäst ega jalust edasi Juu; ei sua edasi ei päist ega jalust JMd; temä ei `pääse pääst ei `argne jalust, ei saa edesi ei tagasi Nõo | temä om üten päie `jalgega `kinni, temä edesi ei saa Krk; p e a d-j a l a d k o o s 1. ruumipuuduses Säel tua`ubrikus nad kudagi elavad, piad-jalad kuos IisR; Elast pεεd-jälad koos Emm; Elasime `piśses tuas viiekesi piad-jalad olid koos Han || Päe lühike, pead-jalad koos Sim; 2. küürus Seĺlavalu oo selle mehe piad-jalad kokku tõmman - - na kõberas Han; ma käin piad-jalad koos Ann; v a s t u p ä i d-j a l g u Söhukse teo eest kuluks taale küll vastu peid-jalgu anda Kaa; Sai vastu päid-jalgu Emm; k ä s i-j a l g 1. Äga nee enne jäta kut mönel käsi-jalg kaalas aa; [ta] akkas maas käsi-jälgu sipudama Emm; 2. emal olivad isegi kääd-jalad tüöd täis VMr; k ä e-j a l a j u u r e s ~ m a n Kruntkoha pidamene oli ulga param kut teiste kohtade pidamene sest sεεl oli keik kεε-jäla juures Emm; edemält `pańti `õina sarv rasvaga voki käsipu `õtsa silmussega. siis ta õli käe-jala juuren Kod; käe-jala man Ran; k ä t e (j a) j a l g a d e g a Mul endal raius naine käte ja jalgadega vastu Tür; tõene mi̬i̬s - - karanu käte ja `jalguga appi Puh; laits paneb `jalgu ja kätega `vasta. ei lase `enda `tarre `viiä Nõo; kässi `jalgugõ sais `vasta Krl || käsil otsib jälul leiab (kes väga head tahab, leiab halva) Emm; k ä s i s t-j a l u s t käsist-jalust viganõ Khn; ta on kua käsist-jalust `tüöga `siutud VMr || ei saa enämb kohegi, ei käsist ega jalust ei pääst ega `persest Ran; `jalgust ja kätest sa oled nigu kammitsen, ei ole `võimu kohegile minnä Puh; k ä t t-j a l g a m ö ö d a lohakalt Laseb kätt jalga mööda lohenal PJg; ükskeik kudas kokku klobitud, see `ööldaks kätt `jalga `mööda `tehtud HMd; nii kätt `jalga müöda tieb, ei uoli tüöst VJg; e i j õ u a ~ s a a k ä t t e g a j a l g a l i i g u t a d a ma olen nii väsind, ei jõua kätt ega `jalga liigutada VMr; sie `aigus võt́tis mehe ni maha, et ei suand nädal `otsa kätt ega `jalga liigutata Sim; ess liiguta kätt ega `jalga nigu surnu Ran; j a l a d o m a l a u a a l l Kes tiid, kuis sis lugu om, kui oma lavva ala jala panet (kui ise peremees oled) Ote; jalaʔ ommaʔ uma lavva all Plv | Juhan Maaliga pańni ka jalaʔ üt́e lavva alaʔ (abiellusid) Rõu | Kui ei `kergidä saba, sirutab jalad `väljä (sureb) Kuu; kut [lehm] mäletsema ei akka, lööb ika jalad `öigeks id Jäm; | Odot poiss, ku esä tulõ, tu̬u̬ su jalaʔ `sõlmõ käänd (annab peksa) Rõu; | t o l m u j a l g e l t p u i s t a m a lahkuma puistab tolmu jalgelt LNg; Ta olle - - oma jalgu päält nende tolmu maha puistanu ja kadunu Nõo2. a. (eelmiste kasutusjuhtumitega tihedasti seostuvalt) jalaaste, samm, astumine, kõnd, käik `Kerge jalaga `nindagu kits üppämäs Kuu; kie üvä obone on, `kõnnib `lahke `jalgudega ja `pitka samuga Lüg; Nuar laps jalg `kerge Jõh; sage jalaga (kiire sammuga); `kerge jalaga ägasse `poole minema; obu teeb nobed `söitu, `lahti jalaga; `raske jalaga obu Khk; et sa nobed jalad teed (et sa kiiresti lähed) Kär; üks va `umne jalg ~ `umpse jalaga Mar; aga sel olid eäd vaĺlud jalad Vig; ta pika jalaga, pani tuast `väĺla, ei saand tat kätte `ühti Mih; see inime oo `raske `jalgega Tõs; `jõutsa jalaga obone VMr; Laps nuorämb jalg kergemb Rak; veike `kerge jalaga mi̬i̬s Kod; lahe jalage oben(e); `kinni `jalgege, ei lää ruttu Krk; tu̬u̬ Jurak `olli `väega `kärmä `jalguga, ju̬u̬sk ikki obesega üten Puh; vallalõ `jalgugõ; tulõ mullõ pikä jalagõ [öeld käimist õppivale lapsele] Krl; käüʔ sä virga jalaga Räp; muido kõhn, a `keŕge jalagaʔ [hobune] Se b. (koos eitusega) mitte sammugi, mitte sugugi, üldse mitte sest `saate ei õle minä enämp oma `jalga sääl käind Lüg; ma pole oma `jälga mette `teiste `maadesse saand Käi; ei mo jalg põle `sõnna saand Mar; `sinna ei `tohtind obusega `jalga `minna VMr; ei tiä, kas oo metsän `jalga käenud Kod; kõrtsis ma ei käi `jalgagi KJn; es saa `jalga `vällä, periss kodun olli Krk; kõ̭ik si̬i̬ taĺv `olli sükäv lumi, ega ma kohegile `jalga ess saa Puh; si̬i̬ `väike ei lähä ütsindä mitte üits jalg koheki; pojatütär ei tule `jalga siiä Nõo; Ma iss tohe `mõisa `mõtsa karjaga `jalga minnäʔ Har; ei olõʔ `jalgagi koh käünüʔ Plv; (o m a) j a l g a ~ j a l g u p i s t m a ~ t o o m a ~ t õ s t m a ~ v e d a m a ~ v i i m a [kuhugi] minema, tulema (sag ähvardavalt, hrl koos eitusega) Oma `jalga enamb ülä tämä `ukse ei `tõsta; Via siis oma jalad ka `meie`puale Jõh; ei miä‿n [ole] oma `jalgagi `sinne viend Vai; p‿vöi `kuskile `jalga `tösta Pha; `kindine elo, ei saa `jalga `kuskile kottu ää viiä Mar; Tuu oma jalad vi̬i̬l siia (ähvardus) Vän; nii kui jala üle ukse pistad, suad kohe pähä VJg; Ma ei õle viel mitte oma `jalga tema uksest `sisse tõst Trm; ma põle oma `jalga `kõrtsi viind KJn; mia ei pistäss `siandse kõle ilmage `jalgagi üle läve `väĺlä Hel; mina enämb oma `jalga konagi sinna ei vii Ran; ei ole Mańn siin käenu, ei ole `jalga siiä toonu Nõo; ei olõ ma su `tarrõ umma `jalga `piśtänü; sa ei olõ `jalga põllu pääle viinuʔ Har; Et sa umma `jalga siiä inämb ei tu̬u̬ Räp; [hobuse] j a l g a k a e m a ~ k a t s u m a ~ k ä i m a ~ p r o o v i m a kiirust, jooksuvõimet proovima oli si arilik kerikus `käimine või pulma aeg, igaüks `katsus oma obese `jalgu Äks; noorõ obõsõ `jalga käima Krl; oodaʔ pan ette, ma kae t́al `jalga ka viil Se; j a l g a l ü h ö n d a m a (kellegi eest midagi toimetama) minge `aage loomad ää, lühönda mo `jalga Mar3. a. jalanõu kahe`kortsed jalad all (s.t saapad ja kalossid) Jäm; panen teised jalad, teised `soapad Pee; siss käńgitivä tõõsõʔ jalaʔ Se b. sukalaba Viiś `toĺli `koetass jalg, sõ̭ss nakatas kokko `võtma Urv; sukalõ vaia `vahtse jalaʔ `otsa kotaʔ Har
4. fig tugi, abistaja, sammulühendaja ta (laps) mul jälags ika ka, ta mul `käskida ka Emm; tä oleks ikke `moole jalaks ja asjaks olnd Mar; obene alb küll, aga eks tä ike õle jalass, enäm ike ku ilma Kod; laps oles `mulle juba jalas olnud KJn; ku ma `endel obesetükikse ka saass `soerte, sõ̭ss oss omast käest iki ollu jalass võtta ~ oss omast käest jalg ollu Krk || osta mulle üits vana obene, kellega ma jala i̬i̬st lähä NõoII. ülekantud tähendusi
1. mitmesuguste esemete osa, tugi, millele ese toetub `lauva jalg, `tuoli jalg, aga säŋŋi `sambad, ikke tugevammad; puu`lõikamise pukki jalad Lüg; `Muidu ei saand `kalja kättä ega õlut, siis `tehti [kaljaastjale] `niisikesed jalad eraldi; `aspli jalg; kerilavva j.; `värtne `raami j. Jõh; `kärbitsal `käivad jalad [ülevalt] `teine`teisest läbi, `teised puud on tappitu jalade `sisse. kui jalad `laiale `temmatu, ei `kuiva ein `välla; [silla] käsibu jalg Vai; keribu jalg Jäm; nendel (vooditel) `keikidel jalad all, se pole et nad ilma jaluta on; käru jalg; vörgu argi jalg; laivale pannasse jalad külje ala, et ep lεhe `ümber; tule argi jalg Khk; `lühtri jalg (küünlajala alumine ümmargune laiem osa) Kär; `toose argi jalg, putkes köib jala `otsas Mus; käia jalad Pha; ropsilaua jalg, se o `vastu moad ja laud o jala otsa `külges `kinni; `Katla jalad olid pingi `moodi, neli `jalga all, kaks `auku sihes, üks suurem, teine pisem. Kui katel tulelt ää tõsteti, siis `pandi `jalge `peale; puu kuŕn, pisike jälg all ja nöör `ümber kurni jäla; Pillijalg [tuulikul], siit anna vaiale `pihta, siis kivi `kerkib Pöi; leva labi seesab sii [lõime] jala peal; `kanga jalad (kangasjalgade suured külgpuud) Muh; risti jälaks `panta ka kivi `surnu aeas; napsi klaas, suur ümarlik, jälg oli all Emm; oki tallabud oo `jalge `külgis Mar; lõugetil o kaks `jalga all, taka ots `vasta maad Vig; [nutujaan] oo paĺli `moodi, jalg all, nöörist tõmmatasse, siis ta akkab selle jala peal üppama naa et Kir; peeru jalg oli, all olid kolme jalaga, jalal olid pulgad sees Mih; rooli jalg (raudtoed rooli tekipealsetele seadistele) Khn; `asvlil oo jalg all. `seoksed ristid või pakk ja pośt köib läbi Aud; masti jalg (mastipuu alumine laiem osa, millega ta kinnitub veesõiduki külge) Ris; lambi jalg [puust], plekk lamp käis sees; `asvle jalg, jala pakk Juu; käḱil olid ümmargused jalad all, vajutasid käḱi jala `piale ja käḱi akkas `kiikuma Kos; jalaga `õmlusmasin; tulerinnal õli jalg all, et ta ei `tõhtnud `kõikuda; tambi jalg; redelil õli tõene jalg madalam; kehä jalg (lõngakehade külgpuud); linamaśsina jalg; käsikivil on neli `jalga all Kod; siis olid `aśtjal jalad all - - vata ega muidu saand `riista `alla `panna, kui tal `jalgu põlnd Pal; jalg tuli ära järi alt Lai; oreli jalg Krk; tüve`lüümise peńk olli nellä jalaga, rabavuspeńk olli kate jalaga, tõene pengi ots olli maan Puh; ega `niitse roobi muedu ess saesa ku näil `jalgu all ess ole Nõo; rabavuspengil om tõse otsa all jala ja tõne ots om põrmandu pääl; kolgitsel olli jala all, kaits `pulka; vanast teti rõugule jala ala, vili maa `küĺge es putuki, puu `panti ala; trulli jala olliva kõju puust; saksamaa adral om jalg all ku viiass. see om laud ja raudvang om pääl, sinna pannasse adra nõna `sisse Ote; kerilavva jalg om kolmõ haruline, to‿m mõtsan nii kasunuʔ Urv; jõulukuuse jalg Krl; uhmõŕ oĺl ütest puust kaivõt, säänä nigu jalaga viina klaaś. jalg timäl oĺl alt laǵa Rõu; langa kerimise jalg Plv; viina`topsõ ka om, om jalaga, oma jalaldaʔ; pl lõigada jalaʔ (palgilõikuse pukk) Se; piele jalaʔ kiä pidä `piili `üllen, `kõiki piele jakka Lut || fig vanalõ pingile `pante vahtsõʔ jala alaʔ (vanast inimesest, keda sunnitakse tööle) Lut
2. alus, millegi alumine osa: a. hoone vundament, eriti selle alumine, maa sees olev osa `luoma `lauta one `paasist `tehtu, paekivi `jalgagi `alle `tehtu VNg; `kundamendi jalg `tehti maa `sisse Lüg; maea jalg ~ vundameńt u Pai; `uonelle tehakse kivist jalg `alla Koe; müürüle jalg `koetass ala, maa sisse pandass valu kivve, siss ei anna maa sisse vaodaʔ Se b. k o r s t n a j a l g korstna alumine, hoone sees olev osa `korsna jalg tehä pae kivest Lüg; nöre on sihane, mis sest tahmast jookseb, `korsna `jälga `koutu tuleb `alla Emm; `kostna jalg akkab põranda pialt, on igapidi jämedam kui kostan isi Nis; `korsna jala sehest tulep `ulka nõge ku korsand pühitäss Nõo; koŕsnajalg om nõkõ täüś Har || katuse harjale toetuv korstna laiem alus kui katust arjutakse, pannakse laiem jalg `pεεle, et vesi ei saa [sisse] `nirguda Vll c. a h j u j a l g ahju alus hrl toapõrandast allpool senest `saate on `ahju jalg, kus `suitsu `rüövid akkavad Lüg; [ahju] pae jalg Mar; jala peale pannakse [ahjukeris], jalaga seĺtsis tehakse põrand Kad; ahju jalg om allpu̬u̬l `põhja Krk d. s i l l a j a l g silla võlvi toetussammas, sillatalade alusmüür `silla `võlvi jalg Lüg; silla jalg, akatakse tegema jõe põhjast, kividest tehakse, `aitab `silda `kanda Nis; jalaʔ `koetass kui tulbaviisi üless, tetäss päle sild Se Ls antsjalg e. kividest alus, millele tuuliku kere toetub – Pöi Kod || maasse kinnitatud ja kividega kindlustatud jäme palk, mille ümber pukktuulik pöördub – S Var see o pukktuulik, mis sedasi jala `otsas Ans; see mis kivijala sihest leheb üles `söövlibu `vastu, see on tuuligu jalg Khk || ”pukkveski kere alumised teravad servad” pukk`veski jalad on alt `lahti Var f. a i a j a l g aia kivist alus, aia aluskord kivesaja jalg veel εε vädamata Khk; aid oo pealt `otsa soan, [ainult] vana aa jalg; [näsiniin] kasus üheskohas aa jala sehes Muh; kibiaea jalg LNg g. k u h j a j a l g heinakuhja alumine osa kuhja jälg `tehke ää lai Emm; kuh́ä jalg, kust maalt akatasse [kuhja] kokko `võtma Mar; mis kuhjal kakuts säält lava `pulke vahelt, sõss ütelts: kaku kuhjal jala `valla Krk h. h a k i j a l g viljahaki südamiku moodustavad esimestena püsti pandud vihud viis teistkümme `vihku käib akis, neli teistkümme pannakse `jalga ja viiesteisskümmes käib `piale Kad; kolm või neli `vihku köidetas kokku ladvast ja pandas `pisti, si̬i̬ om aki jalg. jalal nakatas `ümber laduma `vihke Ote i. (maastikutermin) jalam; hakatus; siil küll sai tehä, et maa `jalga (ranna lähedale) sais; ei voi maa jalast igä `kaugale `lassa [paati] `tuulise ilmaga Kuu; mää jalg o see, kust mägi akkab Kir; põllu jalad Han; mäe jalg Rõu j. võrgu alumine, kivide pool; kohati ka ülemine, käbade pool tule lahe vörgu `jalga [merre] Jäm; Teine vöttis vörgu jalad, kus kivid otsas olid Krj; Vörgu jalad jäid vee `sisse, pea tariti paadi ääre pεle Pha; võrgu pea ja jalad Muh; akkame `võrku tarima, võta sa jalad, ma võta pea Kse || tamsa jalg (”5–7 võrgusilma vahe ühest kinnitussilmast teiseni”); tampsa ui on jämedam ku ääreui, sellega `aetaks tamsa `jalgu (”hui, mille abil võrgu paelad äärepaeltega tamsaga ühendatakse”) Hää k. purje soot, nöör purje alumise nurga küljes; purje alumine nurk, mis kinnitatakse masti külge `raaga `seili ~ topp`seili `jalg(a) VNg; purju jalg, sellega timmitasse kuidas puri tuult vötab; vii purju jalg `teisse `parda Khk; ravina `külge pannasse `purje jala Trm; purje esimäne jalg [masti küljes], tõene jalg `natke nukete venet Kod; puŕo jalg Vas l. n i i e j a l g niie pikem silmus niiel on siĺm ja jalg Hää; alumene jalg, `peälmene jalg, niie silm Juu; `niitsme jala Krk m. j a l a g a i i (täht j) Kär; pitka jalaga ii Kaa Pha
3. puu tüvi, taime vars; j a l a p e a l ~ j a l a l kasvamas, raiumata [puu], niitmata [rohi, vili] puu on jala pääl `kuivand; mul on kõik `suuremb jago jalal ein, `lüömättä Lüg; vöttas männid jalabelt maha Khk; [puud] oo alles jalalt raiutud, need oo `toored, need ei põle veel Mär; kui sa ta (rukki) jala pialt võtad, ta `tõmmab ju kuivass, pudiseb Kse; `Kaapsapia kasvab ju ühü jala ots Han; `raius metsa jalalt maha Kos; [vili] akkab jalale minema. se kõŕs on se jalg. kui juured `alla löövad ja idu üless tuleb, siis lääb jalale Trm; eenäm õli vi̬i̬l jalal, ein ajamata Kod; ta om jala pääl küll, aga ta om `surnu puu Krk; `ulka `mõtsa `jäie jala pääle `lõikamada Nõo; paĺlu `aina om vi̬i̬l jala pääl Krl; jala pääl sais norḿ Se; mõts um viil jalal Lut || siis õlid kukke või`siened, `niissed pikka jalaga Lüg; päkäl ja puravikul jala all; päkäl `jalga ei süvvä; taglal ja kõbjal jala all Krk; t́sia tigo tu̬u̬‿m seene jala külleh Räp || fig üte jalaga liha om `väega hää võttaʔ [seentest] Räp || pl umbrohu juured kui sügavalt `küńti, siis umbrohul keerati jalad ülesse `poole Trm || [lina] peo ku `pintsle, ku ärä leoss, ei kurda jalun ~ jalul ku `laodets Krk
4. pl (ilmastikunähtus) heledamad sambad, jooned päikese all pääbäl tänä jalad all, tea kas tuleb sado või Mar; päeväl om jala all, ei tää ka ommen jäl `vihma tule Krk; pääväl (vihma) jalaʔ all, sadama nakkass Plv
5. juurealge, seemnest tärkav juureotsake, -narmas, idujuur; hv idu Tõisel `päiväl õlivad [linnastel] jua jalad all, aga siis `uadeti `ninda`kaua, kui tulivad idud ka lagedale Jõh; mis magede küljest nee kasund juured ning idemed εε rahitasse, nee on mage jalad Khk; linnase jalad sõeluti `väĺla HMd; viĺlä teräl tuleb töńsist otsast jalg ja teräväst idu Juu; seeme on jalal, idaneb Trm; jala tuleve iki kige päält, siis tule ida; linnastel jala perän joba Krk; tera om ära `imbunu, jala om vällan juba Ote; viläl um jo jalg perähn, idu jo välähn Rõu; edimält aja seeme jala `perrä Se
6. end pikkusmõõt (umb 30 cm) `arssin ehk `süüli puu, senel õlivad jala `märgid pääl Lüg; kuue jala süld; kakskümnd `seitse korda jala pεεl o tihe vörk, saab `peenessi kilusid Khk; `jalga kaks [mere] pöhjast ülal Vll; kaheksa `jalga pikk Pai; pirru alu olli ike kolme jala puu Hls; esi oĺl nii laǵa nigu idsa, noh nii viiś `jalga inemise `pääle Ote; noʔ aja nii `paksu lummõʔ mahaʔ, et mõ̭nõ tuńni peräst om poolõ jala pad́u Har; jalg maad piḱk Se
7. millegi alustus, hakatus; järg egä nüüd enäm kinnas segi lähä, nüid on juba jalg all, tü̬ü̬ jalg on all, näeb mes piäb tegemä Kod
8. (inim)põlv, jagu, osa nuorem jalg rahvast nied panid [mardipäeva ajal] vaĺts `riidesse VMr
jalgama `jalga|ma, -da R Khk Tõs JMd Lai; `jalgama Hää Kos Kad VJg Trm Kod(part jalanud) Krk/-me/ Rõu Räp, jalata Plt, -mma, jaladaʔ Har Se, jalgadaʔ, ipf (ta) jalaś Vas
1. jalga sisse võtma (teest, pinnasest); selle tõttu jalga vigastama (peam hobusest) tie `jalgab Kuu; Inime `jalgas tümä Jõh; Obone vähe `jalgas IisR; Obene `jalgab ennast ära, jää `lõikab tal jala `kat́ki Hää; tie on `talve tümaks läind ja `jalgab obuse jala `sisse Kos; põld tüma, `jalgab `sisse, tohi uost `piale `aadagi; kevade `jalgab obuse jäe pial `sisse Kad; lumi one lobjakune ja pehme, obene akab `jalgama; obene õli `sisse jalanud, ti̬i̬ pehme Kod; tee `jalgab `sisse Plt || maha tallama mis te `jalgate rohu maha Khk
2. jalul seisma; jalule ajama; käima; minema; jooksma, põgenema kurat tullu kövvege ja mi̬i̬s `panden `jalgame Krk; lihm oĺl kõ̭gõ see talvõ sita pääl maal, noʔ tuĺl jo üless, nakass `jalgamma; mii lat́s jo `jalgass, küll ta nakass pia `ju̬u̬skma kah Har; nakka `jalgama, mi‿sa `aigu viidät Räp; ĺäke ar `aigupit́eh `jalgama; lasõ `jalgama ~ ĺää pakku; panõ ruttu `jalgama Se || jalaga lööma Täna [lehm] `jalgas kohe mitte ei last `lüpsa IisR
jalg|auk `jalga-, jalk̀|auk madalam ülekäigukoht aias `Uoda `jalga`augul, ma pia tulen Kuu
Jeruusalemm: jeruusalemma kesv jeruusalemmi kesi = kate tahiline kesi Ran; jeruusalemma oder eruusalemma odra ja suur odra olid kahetahulised, eruusalemma odral oli pikem pia JJn; suured ohrad ehk jerussalemma ohrad Kad || fig taevariik ruusalemmin olna kullatse `värja posti, kost `õndsa inimese `sisse lännävä Nõo; Nu um tõõsõkõnõ Erusalemmin, Eessukõsõ kohtu iin Har || priiusulised, tuled pidad ära kustutama, üheteise seĺjas `roomama, Jeruusalemma `söitama, kas se `öige peaks olema Jäm; ärä oma Jeruusalemma `linna (häbedust) küll `näitä, va lühikse leidi Krk
joobustama joobustama Kse Han uimastama joobustab ää, ving akkab pähe `kinni Kse; Täna omigu oli mo pia na joobustan; Eile joobustas kua korra ää Han
jooma `joo|ma S L(`juõ- Khn) K Trm; `juo|ma (`jua-) R Ha ViK; `ju̬u̬ma Vig Kse Hää Kod Äks KJn SJn Vil eL(`d́u̬u̬ma Lei); da-inf `juua (juua) R eP(`jõua Pöi Khn) Har/juuaʔ/ Lei/`joua, d́oua/; `juvva (`juuv[v]a) RId(van jua Lüg) I; ` juuva Emm Phl; `juvva (juvva, juuvva) Kõp M T, juvvaʔ V; ipf jõi- Hlj Lüg(jei) Jõh eP(jöi- Sa Hi) eL (`jõie Trv V [jei(e)], `d́eie Lei); joi- R Emm a. jooma, rüüpama jõi kohe `üstku ei oleks `enne vett nähend Hlj; join ühe üvä janu VNg; kala öli piab `joodama kui jalad `aiged on Khk; Sa jood just kui kana Krj; sa jood ennast nönda täis justku kaen Vll; obu tahab `juua `soaja Muh; Joob kui härg HMd; luomad jäid küna `äärde `juoma Amb; Kes põhjast joob, see poja saab; luomad on kõikse pääva juomata, `kõrbevad väilal; pruovi kua, sie on päris `juodav VMr; kuda `juua `antakse, nõnda juttu räägitakse Kad; mes viga tõese `perse luuga vett juada, sii tähendäb, et tõiss kõneled; pojanaene käänud sahavrin õmale kördijuada `õt́sman Kod; talvel oli alati kali `juvva; See jook ei vähene sugugi, sa jood kui kukk merest Pal; soolane aab `ju̬u̬ma KJn; süvvä ja juvva olli egät ütte, aga raha `kopkud es saa `kergest Pst; kui maarjapäevän äŕg `rästä alt juvva saab, tuleb ää viĺlä-`aasta; Lihasuppi tä es taha, a piimä jõie ku vaśk Hel; kae kas lehmä omma joba `ju̬u̬nuss saanuvõ; kui veebruari kuu saab solatedu vett ärjä juvva, siss märtsi kuu ei saa mette kikka juvva San; ma jõi ärʔ uma janu Krl; ta jei üte sõõmuga toobi vett `nahka; ta ju̬u̬ nigu kana veidükese Har; är˽joogu˽ni ähenähe `kurku `tõmbat Rõu; kua om jooja vaśk, tu vaa `ello jättäʔ Se; ańd süüa ańd `d́oua Lei || fig Kui viketkaar omiku jõi tuli `vihma, `õhtane viketkaar jõi `kuiva Pöi; vikerkaaŕ juob, `tõmmab vett ülesse, võtab jõgedest, `järvedest vett VJg; vikerkaar ju̬u̬b kui õts `Peipsi piäl Kod | nää su kuhi juob. kuhi juob suost (viltuvajunud kuhjast) Jür | noid oo külält, kes `mitme talo taari ärä joosõ üte suvõga (s.t vahetavad mitu töökohta) Räp; piipu jooma suitsetama mes sa sest piiboss `üste`puhku kisod ja ju̬u̬d; issuvad maha ja juavad aga `piipu Kod | vett jooma (läinud) tühja läinud naid uńni om paĺlu nätt, suurõmb jagu naid om kõ̭iḱ vett `ju̬u̬ma `lännü, ei olõ medägi tähendüst olluʔ Har b. alkohoolseid jooke kasutama, purjutama Juob mies – poleb kadus, juob `naine – poleb `terve maja Kuu; `ninda joid, et jäid poro`jommi Vai; tema joond ennast `joonuks Ans; joob ise toru täis, ei tea midagid Vll; joob ja lakub iga pää Mar; Mi̬i̬s ju̬u̬b, mi̬i̬s tu̬u̬b Hää; `viina ja õlut oli nii et mehed jõid püksata kohe Juu; jõivad `eńdid lakku täis VMr; `päävade `viisi jõi ja laaberdas Plt; silmä sikuli pähä är ju̬u̬d Hls; `ju̬u̬dav joogi om õlu ja viin Krk; nakass `praalma, et temä `jõudna kõrdsi kuivass `juvva Ran; kas sa olet ärä `joonu vai (kas sa oled purjus?) Nõo; na joovaʔ nigu säĺlile maha `jääse; ta ju̬u̬ henne ni˽täüś, et ei saa arrugi Här; vanaesä tu̬u̬ `jeie iks hinnäst ärʔ (jõi end purju) Rõu; juua täis purjus `Tuigerdas `juua täis Jõh; kui mihed `juua täis, siiss `lähtvad aga `kraaklema Käi; Juua täis kui pukk Vig; kaks `irmsad `juua täis miest tulid `vastu Kei || joomisega ära kulutama, ära raiskama jõi talu `nahka Lüg; ei saa `siivute `süvvä, aga juob kaik `vällä Vai; oma `riide ilbud joob seĺjast εε Khk; mes teenib, selle joob koa Mar; mies juob enese `paljast ja `vaesest VJg; ta on ennast ära joonud (on varanduse maha joonud) Trm; mes `kopka saab ju̬u̬b maha Ran; `saaki saeme, aga mes tost kasu, kõ̭ik vanamiss jõi `persde, lõõrist `alla, tsoorist `vällä Puh; mudsu pääst ärʔ joonuʔ Krl; ta `ju̬u̬bõv kõ̭gõ mahaʔ, mia ollõv Har; tiä joosõ oma `rõiva kah säĺäst ärʔ Plv; tu̬u̬ mi̬i̬śs jõi `hinne `põhja Vas; ju̬u̬ uma varandusõ kõõ̭ maahha; mü̬ü̬ maahha, ju̬u̬ üless (müüb maha, joob ära) Se c. viinajoomisega (hv mõne muu joogiga) mingit sündmust tähistama v pühitsema isämies `kutsus `pulmalisi `kinki `juoma Vai; `pulma `järge `eetasse keivad veel äid `joomass; undi `aulased said `viina, läksid undi pütta `jooma Khk; oleme `seltsis pidusi joond Mus; `lähkri `joojad viisid ruudile `ańda: `kindud, linu, `villu ja kapetud ja Muh; ölle `laudamesel `anti `kuiadat `lamba liha, `joodi ölle `laudust Emm; `peale jooma, see oo `pulmade `aegas, kui `kimpusi `müidi; siis kõrvatsenaene küsis, missa `peale jood? – `põrssa. – siis sai naps `viina Vig; pulma `aegas `joodi naiste rangid `peale Kse; seal juba `veiksed viinad ära `juodud (peigmees on käinud pruudi vanemate käest abiellumisluba küsimas) Ris; `kośjas `käidi neĺlaba ehk `kesnes `õhta - - kui lubas `tulla, siis `reede `õhta `joodi viinad ää; kui pruut́ `sõnna `viidi, siis `ańti suutäis `viina pooleks `peimega, `öeldi ikke suutäit pooleks `jooma. kui suutäis pooleks oli, siis `pańdi käed kokko Juu; suured viinad ärä juadud juba Kod; joome `sõprust KJn; karjami̬i̬s tõi `viina ja õlle tei esi ja egä üits, kes karja `kahja `ju̬u̬ma `tulli, tu̬u̬ tõi söögi`kraami Nõo; kui pruudil tano pään oĺ `naati makõ `kah́ja `ju̬u̬ma Kan; ta käest saat pia juvvaʔ (on lapse sündi oodata) Krl; `saaja juvvass Se; jootu jooma `karja `juotu `juoma (kevadel, kui kari välja läheb, teeb karjane joodud ja kutsub terve küla kokku) Kuu; `mitmed joodud ee `joodud Khk; Joodud on `ju̬u̬dud, riśtiksed on ära `peetud Hää; kihlusi kosja ~ kosjaviina jooma oli `kuulla, et kosi`viinu `juoma juo akkeda VNg; `kõsja`viinad on juo `juodud Lüg; akkasid `kihldussi `jooma Mus; seal `joodi kosja `viina Mar; jõime sial kõsjaviinad Iis; kui `kõśju `ju̬u̬di, pruut́ pani issämehele `tasku `kindad Kod; on kosjad `joodud ja laulatuse sõrmus sõrmes Ksi; sääl `ju̬u̬di `kosje, om kosja ärä joodetu joba Nõo; ku kośäʔ ärr `ju̬u̬daʔ, siss läät makama košilasõgaʔ Se; langu jooma `mindi `langusi `jooma nädal `peale `pulmade läksid ruudi koo Jaa; kui pulmad `ollid, siis `viidi teise `laupa `õhta nooriku vanamad `langu `jooma Muh; `langu `ju̬u̬ma tulev noorigu ja nu̬u̬rmehe emät esät, lääve ruudi kodu `lange `ju̬u̬ma, kävväs sääl vi̬i̬l `lange jooman Krk; liiku ~ liitu ~ parisid jooma `juovad `kauba `liiku Lüg; `lähmä `liitko `juoma Vai; obu müiasse εε ning juuasse `liiku Khk; siis tullasse kogu pulma `liiku `jooma, kui liigud‿o `joodud, siis‿o paar rahvast `valmis Mus; me jõime paadi `liitu Muh; tegime selle peale veel liigud Tor; kui viin ostetud on, siis joovad liigi `nahka Juu; juo mu poja `liiku JMd; üks taldrek oĺli laua piäl ja siss kutsuti `liiku `ju̬u̬ma, jõid `liiku ja `pańti raha KJn; olli rüä põld vai lina põld lõpetet, siss `ju̬u̬di lõpetust, tetti lõpetuss `liiku Hel; tsiganiga liigu `ju̬u̬mist iss olõʔ Har; egass sõ̭ss es saaʔ midägi tetäʔ ku liik oĺl `juuduʔ, tu oĺl nigu üt́s `kõnnõ kińnitüss; ku `liika es olõʔ `juudu, sõ̭ss oĺl paĺass jutt Räp; `d́uomõ `lõikumat Lei; lääm pariśsit `juuma Lut; pulmi jooma kahe otsaga `pulmi, neid ma jei küll ka Khk; `terve nädal `joodi `pulma; viimaks akati seda vaga `pulma `jooma Mus; puna ~ veret jooma küünla- v maarjapäeva pühitsema `maarja puna `juodi minu ajal küll viel Lüg; `päeva niideti ja `öhta `joodi siis seda `maaribe puna Kaa; `maarjapääval `joodi puna `kõŕtsides ja Lai; `küünle päeväl ja `maarja päeväl juvvas puna Hls; naese käesive `küindle päeväl kõrtsin puna jooman – punast `viina, et põse punatsess lääss Hel; `küündlebä läki veret `ju̬u̬ma, õlut vai mõdu, et siss olõt verrev kõiḱ `aastaig Har; tulõʔ punna `ju̬u̬ma, saat punatsõ põsõʔ Plv; `tulkõ mi poolõ punna `ju̬u̬ma, `kapsta `maarjapäävä `ju̬u̬de punna – suvõst saa illoss punanõ Räp; terviseks ~ tervist ~ terviseviina jooma on ka se aeg kui `jooda terit Emm; `kahte `moodi `öötasse – joob teise terbist või `jälle teise terbiseks Mar; nüid soab pereme terviseks `joodud Juu; `juodi tervit ja viinakluased olid laual VMr; tanutite ja `ju̬u̬di `terviss `üśtläsi [pulmas] Kod; `esti jõid `tervisse ära [pulmas], siis panid rubla `taldriku `piale Ksi; ku om pulma vai sünnipäiv vai midägi seräst pidu, siss juvvass `tervuse `viina Nõo; `ju̬u̬mi noorõ härrä `tervüsess Har; joovaʔ `tervüse `viino Plv; ju̬u̬ `tervüsess Se; titejalgu ~ -varbaid jooma ikke tite`jalgu `juoma [katsikul] Kei; tite `varbaid `jooma Trm Vt jõuõs|jooma
joonud part < jooma, joobnud, purjus `oata (vaata) mis `joonud inimesed tegavad Muh; nooda-joonud (vähe vintis) Phl; `joonond pea jutt LNg; Üks `joonu tuigerdas tee pial Han; see `joonud oli maas tee peal; tä ennast `joonuna ei `näita mette Tõs; Mis `ju̬u̬nu pää ti̬i̬b, seda tark pää `vastab Hää; ma olen sellega (ahjuhargiga) `joonuid mehi uhveldand küll Kei; ju ta ike joonud `piaga võis `eksida Rap; kõrsi kohas ikka võib neid `joonud mehi näha Ann; õli `ju̬u̬nud Kod; joond inime; `ju̬u̬nud tuegerdab KJn; ta mi̬i̬s om pii`d́uonu Lei; joonust ~ joonud peast ~ pärast joobnult, joobnuna kekib aga `peale `joonust peast Muh; `kakleb joonud peast Tür; `joonost piäst KJn; joonust peräst ei mõista ennast valitse Krk; joonust pääst ti̬i̬b `ulle tüḱke; joonu `pääga tuleb teesele `küĺge Nõo; joonuks, joonus(e) purju `pulmalisi õli pali, `saivad `juonest kõik Lüg; se lakutas teise `joonuks `täide Jäm; ölut ma pole pailu joond et ma `joonuks olen joond Vll; mees joond `joonus enese Kir; õlut tegi `ju̬u̬nuse ja Tõs; ega nied kõik juõdikud põlõ, kes korra `juõnus jääväd Khn; kaelud tegid pia `joonuse Aud; jõi `joonuse Tor; sina ei tohi `joonuks `juua Tür; mehed jõid ennast `juonust Trm; meie ei suanudki `ju̬u̬nuss `jäädä Kod Vrd joomane, joonune, joonus, joonust
joovastama joovastama hv Jäm, Vll Emm Rei L(jooba- Mar Lih Kse) Juu Kos Trm u KJn, juova- JMd Koe, `juova- u, hv Kuu uimaseks v purju tegema; uimaseks jääma `juovastavad `juogid Kuu; joovastand inimene Jäm; ta teind joovastavad `märga, olid sεεl `purjus pohas Emm; inimese pia joobastab ää, pia akkab `ringi `keimä Mar; mees on joovastand olekus Mär; kui ta joovastand on, siis nii ea mees Juu || alkohol käib selle joovastavaga liig paĺlu `ümmer Juu Vrd joomastama
jopastama hrl part jopasta|nd Khk Muh/-n/ Emm Hää Nis Juu Kos Koe VJg Trm; jop(p)asta- Hlj VNg Lüg Jõh Vai
1. (kergelt) purjus, nokastanud tämä on vähene joppastand VNg; ta on jopastand, `purjus täis Nis; nii jopastand `moodi, piä oemane ja Juu; pia täna jopastand `kangesti eele sai `viina `liiga `võetud Kos; jopastand mies Koe || napakas, totakas `niisukese joppastand `asjaga sai akkama Lüg Vrd jupastanud
2. juhtuma, sattuma küll miä jopastin `juoma nüid; miä jopastin ka `toisi `ulka – jopastin `viina `saada Vai; Poisid aasid oravast taga. Viimaks omiti jopastas neil, said kiviga `pihta Hää
jounama `jounama Jäm Emm Rei/jounada/
1. sonima, jampsima palavekkus akkab inimene `rεεkima, seda mei üiame `jounamene; Ta on nii `aige, et üsna `jounab Emm; laps `jounab kui pia valudab Rei || segane, uimane olema pεε `jounab Jäm
2. jändama; jantima lapsed, mes te `jounade siin Rei
Vrd jaunama, jöunama
juhti `juhti Lüg Jõh IisR Vll Mar Sim Trm Lai Krk Ran Nõo Ote Kan Urv Plv; `juh́ti Vas Se
1. [musta]-verd; [millegi] värvi, tooni tei õleta `pruuni `juhti, `pruunid `juuksed Lüg; `musta `juhti mies, must pia ja kollane nahk Sim; sääne `musta `juhti rõivass, hoobiss must es olõʔ Kan; taa sääne verevät `juhti rõõvass om Urv
2. [kellegi v millegi] moodi, sarnane tu̬u̬ `olligi seräst `sakslaste `juhti Ran; sõ̭sar `olli emä `juhti, aga Miinä om esä `juhti Nõo; nu̬u̬ `rõiva olliva ütte `juhti Ote; ta um sääne `mustlasõ `juhti (st mustavereline) Plv
3. (muud tarvitust) a. ärjad akkasid `kiili `kargama, ader jähi muha, ärjad läksid oma `juhti `peale Vll b. taab eese `juhti (st oma õigust) aada Mar; `juhti `sääd́mä korda, joonde seadma, ehtima, korralikult rõivastuma säe no `juh́ti, säe no `rõevihe Vas; hinnäst väega sääd `juh́ti Se
juhtuma `juhtu|ma R eP([ta] juhub Rei Äks); -me Hls Krk, -mma Har(pr [ta] juhuss) Se (juhuslikult) toimuma, ettekavatsemata midagi tegema v mingis seisundis olema, [kuhugi] sattuma `käisite `ehtu iel ja `pääva ajal ja kuida `juhtus Jõe; nemad `juhtusid `sinna vie`kierise `sisse ja nemad `kaadasid Hlj; ne [lained] panevad üle `puordi ikke `sisse kohe ku `poigite vaid [paat] `juhtu olema Vai; ons teite pool midad uuemad ka `juhtund olema; mis käde `juhtub, sellega annab `pihta Khk; üks oli `kallim, teine oli alvem palgaga, nõnda kuda `juhtus Pöi; ma ei ole `juhtun `kuulma Muh; pole ma seda tahtnd, aga se `juhtus mu suhu, et ma sene `välja `ütli Emm; naarits elab metsa all ja kus `juhtub Vän; olen teind iga sugust tööd, mis aga ette `juhtus Tür; kui mõni odra pia `juhtus maha `jääma, `võeti `piuga ära Plt; ma `juhtusi `pääle, `juhtusi kogemede `sinna manu Krk; ma `juhtumise `kombõl `saie kokku uma sugulasõga; ei tiiäʔ, mia kätte juhuss tõsõl ajastajal Har; ku eśüt́äjä kät́te `juhtut, siss olõõi hüv́vä Se Vrd johtuma
julge n, g `julge üld (`jülge Emm Rei; `julgõ V; `d́ulgõ Lei)
1. kartmatu, vapper, südi; jultunud sie on kohe `julge `justku Juminda unt Kuu; `Julge ikka pia `toidab Jõh; ne `lapsed on nii `julged, `eiväd äbene Vai; `julge verega inimene Jäm; `julge pääleakkamisega inime Khk; `Julge peale akkamine on ikka pool `vöitu Pöi; Jülge undi ründ aa ikka rasvane Emm; `julge loomuga Mär; Julge koer jätab julgad maha (liigjulgusest) Han; Julge kui lõvi HMd; `julge piä toedab, arg au kannab Kod; Julge ku undi kudsik Vil; `julge ku vana uńt kunagi Trm; `julge inimene, aa või undige pureleme Krk; `julget jummal avitap; tule `julge meelega, mes siin peĺlätä Ran; sa olt i̬i̬st arvo `julgõ ~ uĺl`julgõ Se || Julge kartma (st arg) Vän; julge häbenema 1. häbitult julge – Emm; 2. pej häbelik – Räp || Sidä mina `ütlen kohe suull `julgell – midä `täüest `tüedä Kuu2. a. kindel, usaldusväärne; ohutu tuas on ikka `julgem kut mujal Khk; Ega `rehte ees sauvetati ahi ää ja pühiti keris koa ää, siis oli `rehte `aegu `julge `kütmine Pöi; ta põgenes `julgesse `kohta Mär; `julge paik elädä, pole `vargit Puh; obõsõl om `julgõ jalg Krl; mu jalg om `julgõ kotusõ pääl, jalg ei tuḱistu kohegi kõrvalõ Har b. [kelleski, milleski] kindel, veendunud miä olen sene `pääle `julge, et tama ei sure Vai; ma olen selle `peale `julge, et se tösi on Ris; ole `julge, küll ma sulle raha ärä tu̬u̬ Nõo; ma olõ `julgõ uma jutu päle, et ma ei olõ kõnõlnu määnestki `halvuist Se
Vrd juletu, julk2, jultu, julu1
just just R S spor L, K Hls Nõo Krl, (j)üst Jõe Kuu Hlj VNg Hi L spor K; juśt I KJn Trv Krk Hel TLä Krl Har Vas Räp Se, (j)üśt Juu Kos Trm KJn
1. päris, üsna, täpselt, täiesti, nimelt just minu maja ligidal Vai; see oli just jaanibe `laube Khk; just `umbest vanadus paneb mind lõõtsutama Pöi; see oo just tõsi Muh; siis oli kell just pool üks Emm; oleks jüst nönna olevad Noa; Leenal oĺd jüst täieste vaĺts `juused peas; suur jäme jüst nõnnagu ärg Mar; üst paastu `aegas ei `peetud `pulmi Kir; `paslad `lõpsid jalast ää, just `palja jalu oli luanõ piäl Khn; just nõnda ma tegi ku `rääkisi Hää; jüst punane ei old, aga põld jüst must koa Rap; see on jüst nii tema kohane asi Juu; sie tuleb jüst nii kohe `panna JMd; üst `tingimatta ma lähän VJg; iga nädäl ei ti̬i̬ just `leiba Pal; tuul om juśt rinnu `vastu Krk; juśt võt́t mul sõna suust Ran; tu maja om `õkva juśt säälsaman Har; just nagu ~ nigu justkui jüst nagu `kummitus Jõe; kala - - `justnagu tiab ette tuuld Kuu; Jupp ja jölk – jüst nat sur tedrisitt Rei; `suured `juuksed jüst nagu parruk peas Mär; `tahtsi seda siit võtta ja üle `astuda - - ei saan, `jalga‿i saa, jüst nägu üks oles `kińni oin Aud; karduled jüst nagu `väiksed nańnipuńnid Nis; aga si̬i̬ om juśt nigu miu väits, pää om ka serände Ran; üte kõrraga juśt nigu välk lei `kõ̭ikist läbi – papa `tulli kodu Puh || eriti, iseäranis minä just suur tüö mies ei õle Lüg; midägi just paha ei `johtund Vai; ei kiiret üst ei ole Amb; ia taluke, juśt suur ei olnud, aga iad põllud Äks; põle kuulnd jüst SJn || kohe (praegu); tingimata ta tapab su juśt ärä; ma `tõotasin kõhe tälle, ma juśt tulen Kod; mea pia minem kohekil juśt Krk; kui sa ka ratta `rü̬ü̬pen olet uppumisel, ta (õel inimene) tulep vi̬i̬l sõkup su kaala `pääle, et sa juśt upput Puh; juśt lää parhi·llaʔ Se
2. alles, praegu, parajasti, äsja me just tulime Jõe; just nüidsama läks `välja Rei; näe `tõingi üst täna luadalt uue `ämbri Kad; ma nüid juśt tulli Nõo; juśt oĺl neide hopõń sääl niidü pääl söömän Har
Vrd justament, justkut
jutlus `jutlu|s g -se Vai eP(`jütlu|s Hi) Trv Hls Hel, g -sse Lüg Jõh, g -kse Jõe Kuu Hlj VNg VMr; `jutlu|s(s) g -se hv, u eL
1. vaimulik kõne, jumalateenistuse osa (hrl koos verbiga lugema, pidama, rääkima, tegema, ütlema), hv jumalateenistus küll sie kerigu`ärra `rääkis ilusa `jutlukse VNg; `küünlaba ja `mihkliba õlivad `kuolimajades `jutlussed Lüg; oppetaja pidä ~ lugo ~ `ütlö `jutlust Vai; [preester] tegi `jutlust `kantslis Pöi; tänä `ütles uus õpetaja `jutlust Tor; jaanipää oli alati kirikus `jutlus VMr; eesti `jutlus (eestikeelne jumalateenistus) Kod; saksa`jutlus (saksakeelne jumalateenistus) KJn
2. fig noomitus-, manitsuskõne, tõrelemine pidas poisile pika `jutluse, aga mis sest kasu Lai || (tähelepanematule kuulajale, kes teist korda küsib, öeld) Egä papp kaht `kõrda `jutlust pia Lüg; Ega kuradile kuut `jutlust `tehta; Ega kiriksand `kahte `jutlust tee Vän; Kes kuulmata sandi pärast kahte jutlust peab HljK Vrd jutus
juukse|pats `juuse pats ehk teps Käi; keset pia lage `tehti suur nui, see oli `juusse pat́s Plt; `juusse patsid olliva kolme keelelised Ran Vrd juukse|haar, juukse|palmik, juukse|plett
juures juures (rõhutus asendis ka [ju]res ~ jurs) hv S, Khn(juurõs) Hää Saa HaId spor , ViK TaPõ VlPõ; `juures R S L Ha spor Pil KJnI. adv
1. lähedal, ligi, lähikonnas meri oli nii `juures, `ukse all Kuu; see (kange õlu) peab pεris mehe juures Mus; ma valusi mitu ööd ta `juures Muh; [hapurokk] kipub `põhja `kõrvema, siis alati liigutakse `seita, üks oo kohe kuĺbiga `juures Mär; üks poiss läin `lahti `võtma, teesed `uatavad `püstü `juurõs Khn; kõŕts oli siin kos se vene kerik on. eks ta olnud juures ju Pal; kui kari karjamaal käis, siis oli karjus juures; `kõrtsis oli mitu `lauda, toolid juures Lai; jututavad siäl, meie rahvas ka siäl juures KJn
2. ühes, kaasas `metsävahil õli pali raha `juures Lüg; kui teitel puhas säŕk oo `juures, siis tulge koa `sauna Muh; `tasku oli iki `juures, kui eenamaale läksid, siis oli kõbasi sehes Mih; ikke oma töö oli koa `juures siis [karjas käies] Tõs; Kalapüüsi `meitel `juurõs ei olõss Khn; [vikati teritamiseks] `aamber ja alasi on juures einamal JõeK; olin karjas - - tüö oli viel mul juures Amb; mees käis obusega alati `väĺlas, toit `juures Ann; igal ühel pidi omal nuga juures olema, kui sa pidule läksid SJn
3. (välj mingi omaduse olemasolu) küljes; tunda, haista vastuakkaja obu, sańt ammet juures Jäm; varga ammet `juures Vll; tilgastand piim on vedel piim, apu mekk `juures Ann; saksemad moed juures Trm; lõegatul [härjal] ei pia õlema puĺli `aisu juures MMg; teste järelt `võtmise muud `juures KJn; kui suitsu ais juures on, sis uśs `kartma sedä Kõp
4. lisaks; rohkem ui sa jut́t, kui mool parae·gu olass seokst `piima olad, ma‿las pool inimest `juures olnd Mih; vääga ia õlu. piab ike jumalavili ka siäl juures olema Pal
5. (millegi) puhul, (millegagi) seoses ämm pani ikke `mulle tanu pähä ja siis `lueti säl `juures ka ikke Jõh; ihu oo `kaetud, aga `uhkut põle säl juures oln Muh; siis akkas põlle lappimine. sial `juures tegid `naĺla kudas `keegi `oskas Rap; mõni ale jutt, siis nuteti juures kui `loet́i LaiII. postp
1. (millegi, kellegi) lähedal, ligi, lähikonnas; kuskil (paigas, ruumis) `veski `juures `aetasse [laudadele] `punnid `sisse; `kitsas ruum on, `luomad `päälessutte, külg `külje `juures `kinni Lüg; mönikord taluperete `juures tihaste `peetaste `palve`tundi Jäm; kuus `inge renni jures äga pää `söömas Khk; ma olli ta surma `juures Muh; jütt on ige juures Rei; tääl oo surm suu `juures, ei tä küll änäm kaua elä Mar; kahandada saab sukka seal kanna juures Aud; nina `põlvede `juures. tema `olle ikka väga `küirus kohe Tür; majakad on esimese ehk viimase võrguaugu juures Trm; vanast kedrati pilaku juures Äks; tilgub `käia poe juures ~ vahet Lai; ni̬i̬d karva `pastlad oĺlid juba sedäsi et, pöhäbält juba kirikus `käiä ja [palve] maja‿jures `käiä Vil || (ajaliselt) paiku, lähedal, kõrval moonames si oli pääv pääva juures ja tuńd tuńni juures [mõisas tööl] Äks; `küindlapääva tuisk oli `küindlapääva juures, kas ta siis oli `enne või pärast Lai
2. (kellegi) pool `pruudi `juures [ehal] käind vai et `ninda `kaua magab Lüg; majuline o see, kes teise `juures `kortlis on Krj; käisin eele `tohtre `juures Kul; oli `linnes `sakste `juures kokaks Mär; `vanaste ikke `köidi õpetaja `juures lugemas, pruut paar Tõs; esimene öö pruut old ärra `juures Nis; ma olen pereme `juures vel leigand sirbiga ja kõik Hag; on sepä `juures õpi poesiks Juu; kui mina ema juures olin (enne abiellumist), ei söönd kama Pal; lehm on puĺli juures ära käind Ksi
3. (mingi tegevuse, ülesande) kallal `riihhe `peksämise `juures `kieredä `olgi `ümber Vai; poisid `terve pεεva nönda `tiitsast töös ~ töö juures; teine [poeg] Talinas ehidustööde juures; olid jooma juures tülise läind Khk; keik mis laeva juures teha on, kutsuda taageldamene Emm; nahkravvad olid `raskemad keima `juures Rid; `kauplemise `juures saab tingitud Mär; pool`kindaid `kańti karduli`võtmise `juures; `vardakot́t oli käe `otsas kui eena juures köisime Mih; telingid oo ehitustöö `juures Tõs; `eśtiks käisin anede‿jures. sain jo viie `aastaseks, siis akkasime sigade lammaste jures `käima Koe; lipsud olid lõngas. kudumise juures lips läks `truĺli Sim; [hapuroka] `söömise juures oli rõõsk piim Lai; tü̬ü̬ juures `oĺli linased rät́ikud ja viisud oĺlid jalas Vil
4. (välj olukorda või seisundit) [kas Juhan on `aige viel?ei enämb õle, juo nüüd on `tervisse `juures `tõine Lüg; ma ole ikka oma `tervise `juures olnd Khk; ta on viel täie aru juures VJg; kui inimene täie `mõistuse juures on, ei lähe ta nisukest luule juttu kõnelema Ksi
5. (kellegi või millegi) kohta, poolest, suhtes; nimel; (millegi) puhul, (millegagi) seoses vannub ~ `vannub εnes‿abene `juures Khk; mina ole teite juures `võlglane Muh; sia `tapmese `juures [öeld], lähme `karva `võtma; opakas ja tore oma `juures (enda meelest) PJg; ihnus inime tingib iga aśsa `juures Ris; Lagedi vald oli selle `juures `kange kuulus, et kõige `rohkem sial tańtsiti Jür; kolmainu jumala juures vannun tõtt VJg; köit oli alati `taŕvis vedude juures Lai; õlle raba juures üeldas sedasi, et jahud on peeniksed, lähäb `iuku SJn || (millegagi) koos, (millelegi) lisaks tal oli kauba juures, et pereme riie Lai
6. (millegi) jaoks, tarvis ehitukse `juures `tarviteda `lupja VNg; `nafta kεib massinate `juures Khk
Vrd juurdes, juurel, juuren
juurest juure|st eP(-ss Kod); `juurest RI. adv lähedalt, lähikonnast kui õlid säält (pudrukeetmise) `juurest `välläs, akkasivvad kõhe paa `põhja, `kõrbenemma `läksiväd Lüg; ma panin kohe sialt juurest minema Amb; kui `kiegi võtaks ta autu `piale kodunt juurest JJn; kohe `kervega `raiund pia otst ää, pand sialt juurest `kargu Kad; õli juuress võtta kõhe; minä tulin siält juuresski ärä Kod; mina ei ole teda juurest nähnu Äks; mine juurest `kaugemalle KJn || küljest kudas [nõidust] juurest ära ariti Khk II. postp
1. (kellegi, millegi) lähedalt, lähikonnast; kuskilt (ruumist) nava `juurest jäi `aigest Jõh; musta pugu [veis] o kubede juurest ähk puusa juurest `valge Jaa; sõrme küined `vastavad, võtab siit küine juurest suured lihatükid `lahti Mar; igaühele `ańti [põllu] jagu oma kodu juurest Kei; minul ja vennal olid kibud, kui teised tulid laada juurest, panid meile `suoja `piima kibudesse HJn; piire lähäb lehmäl udara juuress üles, seĺjä piäl Kod; temä ei lasnd siält aĺlika juurest inimeisi üless `minnä Pal
2. (kellegi) poolt, hoole alt; (kellegi) käest laps läheb `tienimaie, on isä `juurest `välläs; läheb vanemite `juurest `vällä Lüg; ma tuli so juurest `ühte `asja aeama Khk; se raamat `löiti ta juurest Emm; kis na salaea läks oma vanemate juurest või, oli joosik Tõs; poiśs tuli `loomade juurest ää Tor; naene läks tema juurest ära Kos; kiriku juurest jägati jahu HJn; `põrsad tahavad ära võõrutada emmisse juurest Iis; käib ühe juurest teese `juure SJn; eha aeg ommuku tulevad poisid tüdrikute juurest Vil
3. (mgi toimingu, ülesande) kallalt; (välj ka mingi tegevuse katkemist, millestki hoidumist) magamise `juurest läheb [karu] `juoksu Lüg; ku laps vahel tü̬ü̬ juurest kõrval `oidis Hää; kui muu töö juurest läksid [linu kammima], siis ei old `tähtsust, paĺlu sa kammid Lai
juurima `juurima, (ma) juuri(n) eP(`juuŕ| Mar, -ma KJn; `juurma Kod), (ma) `juurin R(-maie Lüg); `juur|ma, (ma) juuri Krk(-me) Ran Nõo Kam San(-me) Plv(juuŕ-)
1. juurtega üles tõmbama a. (puid, kände jne) juurtega välja võtma Tegi `õksidest alet, `juuris `kändusi üles ja põletas neid; `kresla puud, maast `juuritud kõverikkud puud, ei õle `painatud Lüg; `pitkamissi juuritasse `pöldu `juure Khk; `juurisin uut maad. `võt́sin `juurisin üsna `suuri `kaśki ja paiosi maha Mär; aŕksahal olid juuritud otsad Vig; jalast ei kallatud, metsast juuriti, olid `kasvand kohe Nis; olid `metsa `juurind, tahavad vist `põldu lisast teha või Amb; küll on täna `kange tuul. küll see juurib nüid metsas puid pikali maha Lai; `väike võsa mes `kasvi, toda es `saagi `juuri, `raoti pääld maha, künneti üless; mättä `kirvega `raoti juured `valla, tu̬u̬ `oĺli `juurmine Ran; juuritud jalas kõverast puust väljaraiutud jalas juurit ~ `kasvand jalas Rei; juuritud jalased ise kasuvad `metsas, juurdega tükkis raiutasse üles Mar; juuritud jalased ei saand nii ilusa kõberdusega Vän; kõige vanemal aeal on old juuritud jalased Kei; saarepuust ei `leidnud juuritud jalast; kakskümmend kolmkümmend `aastat tagasi oli juuritud jalastest tehtud regi einavedu tarvis suvel Trm b. (otra) õsuma odrad tömmeti rikkund sirbiga, tömmeti juurdega üles. `eeti odre `juurida Khk; odra tükk oli pisem, selle pärast et sirbiga juuriti Kär; `ohra olen ma `juurinud pośtivahe ise. võta `tõmba aina juurina ülesse, pane sideme `piale. talumehed ei `juurind, `leikasivad `sirpidega KuuK c. muudest taimedest ega `uusi karduleid nii pia juuritud Kei; `juurisin eina siest rohi, sai kiedetud `tuorest piast rohud ää, vihast piast jõin Jür || `verku `juurima (sügavast merepõhjast vedama) Kuu || fig Juuritud püksid (püksid saabaste peal) Amb
2. uurima Temä kui juurma nakab siss temä ei jätä enne kui täl väĺlä on juuritu ja selgusele jõudnu Nõo; ma‿vil juuri `perrä noid vannu `aśju, vannu kõnõkit Se
jõrisema jõrise|ma, -da Lüg/-mma/ Han Juu/-/ Kos JMd VJg Sim TaPõ KJn/-/ TLä(jõrista Nõo) San/-me/; jõri|sem(m)a, (-sõmma), -staʔ, -stõ Krl Plv Räp; pr (sa) jõrised Ote, jõrisess Se; da-inf in jõristen Rõu
1. nurisema, torisema, mitte rahul olema, pahandama alate jõrised, `ükski asi ei `kõlba sulle Kod; mis sa tan käüt jõristen Rõu; olõss viil esi kah midagi tetä `mõiśtnu, aga `muutku jõrisess õnnõgi Räp
2. jämedat häält tegema jõriseb `laulada Lüg; karu jõriseb Juu; kui lehm jõriseb, siss ta on kurb, `justku nutab Kos; [mardisandiks käies] Läksime `sisse, nasa·mati jõrisesime ja VJg; tämä jõriseb `itke; [lennuk] jõriseb madalalt; mõni vokk lähäb nõnna tasass `viisi `ümber, ei jõrise; ahi küdeb nõnnagu jõriseb; kell jõriseb ku lü̬ü̬b; rinnad kõik `rasked ja jõriseväd; piä vuhiseb ja jõmiseb ja jõriseb alate Kod; Jüsku va käsikivi nukas jõriseb (palju rääkijast) Pal; vahel lassime `sõita, et `vankre jõrisiva käen; jõriseb nigu kuri puĺl Ran; mis‿sa jõrisõt ku sa suud ei pia; lehmä jõrisese, `tahtva süvvä Krl; toropilliʔ jõrisõsõʔ Räp
Vrd jõrima, jõrisama
jõud jõud g jõu Kuu Lüg Jõh IisR L K I(g jõudu Trm; g jõõdu van Kod) M Ran Nõo Ote Rõn San spor, u V, g jõo Muh Tõs Khn, jõvvu T Rõu Plv Räp, evvu Se; jöud g jöu Sa Emm Käi Ris
1. jaks, ramm, suutlikkus, tugevus, võimelisus `kõigelt jõult ~ ramult piad `tõstama Lüg; äkkiline mägi - - obone viab `täie `jõuga IisR; obu tömmab keigest jöust Khk; Oma jõuga ei saa mitte üle õle kõrre Krj; nää ei saa kündä, jõud ei akka `peale maa oo `raske Mar; Jõudu nagu vabadiku ärjal Kul; su jõud on nii `kerge, ega sa seda `tõsta jõua Mär; töö tänases, jõud `ompses Aud; vardaga on `raskem [lüüa], sa annad ikka jõust (täie jõuga) PJg; jõud on nii otses, jõua `käia ega kedagi Vän; `öeldakse et karul kaheksa mehe jõud ja ühe mehe meel Hag; kõik [lapsed] pidid tüöd tegema, kui aga jõud `kańdis Kos; ta on ikke oma `jõusse jäänd; tuli kohe `jõuga mu kääst ää `võtma VMr; eläjäl oo tugev jõud, tämä õma `jõuga lähäb Kod; kui suured ärjad, on jõu poolest tugevamad kui obused; `valge juśs - - `niita on nii kõva nigu puud lööd, jõu kaup, nigu raksub kui lööd Lai; `katsusid `jõudu `maadlemesega, ja vägi`kaika vidamesega Plt; ku vikat `äste säet om, sis muud ku anna `jõudu; si̬i̬ käü miul üle jõu Krk; kui parõmbat ei olõ, siss lu̬u̬m sü̬ü̬b kah sedä jõhvik`aina, aga `jõudu ta ei anna; kui võrk oless `kinni, siss suuremb kala lü̬ü̬ss `jõuga läbi Ran; miu nägemise jõud om `otsa `lõpnu; `keŕge jõvvuga (nõrk) Puh; na võtiva jõvvu täl `väĺlä, `süvvä es `anna; oss ma `näessi, sis ma vi̬i̬l midägi koperdass `endä jõvvust Nõo; tulõva esi sõ̭ss umma `jõudu (jalgsi, omal jõul) vai Plv; ta tege tävve jõvvuga (hoogsalt) tü̬ü̬d nii et; i̬i̬st jõvvu (üle jõu) ti̬i̬t nii `väega, ti̬i̬t `hińdäle `haigõt Räp; jõudu andma; j. vastu võtma töötegijat vastava sooviga tervitama; tervitusele kombekohaselt vastama Jüri `ańdis `tööle `jõudu, sillategija `vastas: kes teeb, see jõuab Juu; ommiku alles läks siit `müödä, `ańdis `mulle viel üle aa `jõudu kua VMr; sinä võta `vassa jõud, ku `jõudu annab `sulle, `ütle: `jõudu taŕvis Kod; sööjäle ja `sitjale ei anda `jõudu Ran || (töötegija tervitussõnu ja vastuseid) Jõudu, ja paksu kiudu (tervitus linakitkujale) Kuu; `jõudu ka juttule Lüg; iäd (tüe) `jõudu ~ `jõudu tüe tegijäle (vastus) `jõudu tarvis Khn; Tere jõudu (hum vastus) Mis jõudu, vasta lõugu Amb; jõudu ammastelle (hum sööjale) Kad; Jõudu ja luhta (lambaniitjale, et vill kasvaks nagu luht) Trm; Jõudu kudujalle, kirpa kedrajalle; Tere jõudu (vastus) Mina saan ilma sinu jõutagi läbi. Anna oma jõud oma nutja lastele; Tere, jõudu (vastus) Tule ise ja too oma noor jõud. Ära too oma vingruid lapsi Lai; `jõudu ja `valged (pesijale) Plt; `jõudu `kangakudai (kangrule) Trv; `jõudu tü̬ü̬l (vastus) tere ja `jõudu kah ~ hum mis sääl jõust om, tu̬u̬ raha Krk;
2. (taimede) kasvu-, eluvõime; tugevus, vastupidavus; tuumakus; (toidu, joogi jne) ramm, vägi, kangus, toitvus; (ettenähtud) toime, mõjuvõime pehastand puul äi ole änam `jöudu pöleda Khk; see [vili] oo vähä kõlojas jäänd, mulla rammo jõua talle änam `jõudu anda. tal ei tule täit `tuuma mette Lih; ku ää on kuind, sis ei ole puu `jõudu kedagi Vän; se vihm annab ikke `jõudu, kõik venivad üsna siĺma `nähjes pikemaks. rohi ja vili ja kardula varred Juu; sie põle jälle ia et toit ää külmetab‿s, selle jõud lähäb `väĺla Amb; nüid põletavad lubjaga karva ää, see võtab naha jõu `väĺla, sellepärast ta abras on Pai; liivakas maa tarvitab `rohkem sõńnikud - - ei pia sõńniku `jõudu `kińni Sim; iva õli viĺja jõud Trm; ää maa pääl om puul tõne jõud Ote; Söögi vahel om ka‿ks suuŕ vaheʔ. tõnõ sü̬ü̬ḱ om, täl olõ määnestegi `jõudu `eieʔ Urv; haańast kasunu turvass, tuu um kõva `kütmä, tu̬u̬l um paĺlo inämb `jõudu ku `samblõ`turbal Plv; tuu [õlu] `oĺle iks kõllane, täl `jõudu oĺl iks `rohkemp, oĺl iks kesvä linnassist `aetu. egä nüüd õllel `jõudu ei oolõʔ, tä humaldõga tetäss Räp
3. jõukus, rikkus, vara(ndus), raha; majanduslik seisukord mul pole niipaĺju `jõudu, et omale uue maja ehitan Mär; kel suured jõud olid, pidasid mitu `pääva `pulmi Kir; kellel oli `jõudu `rohkem, pidas `lammaid ülevel, tegi riiet Kos; mõni ti̬i̬b pudi `õhta oodusest või kuda kellegi jõud kannab Äks; jõu vanames, `jõukas Plt; tal om kõva jõud, tubli jäŕg ihen. kõva `jõuge, tubli elu jäŕg Krk; ei miu jõud anna nii häste süvvä Puh; kel jõud, sel võit, kel kot́t, sel kohuss (rikas saab alati oma tahtmist) Nõo; jõud käeh (rikas) Plv; jõus, jõu sees (~ man); jõusse, jõu sisse (~ manu) 1. (töö)jõuline, tugev, terve; rammus, priske; (töö)jõuliseks, tugevaks; rammusaks, priskeks [hobune] vana olnd ka veel `öite `jöudus mees kut üks meremes ikka Krj; oli nii kehva, nüid `siisked `jälle jöusse saand Käi; Anna aga `süia, küll siis [loomad] lähvad jõu `sisse Han; jõu sees mees Aud; obene täie jõu siden, muko vongob ku lähäb Kod; `täitsä `teŕvuse man ja jõun [inimene] Ran; noʔ om mul hopõń jou manh Har; `häste jõvvuh eläjäʔ Plv; 2. elu-, kasvujõuline (taimedest) vili kasvab üsnä jõu sees, nehuke elus sinine Mar; odra veres, lööb pia punaseks, kasvab alles, alles jõu sees PJg; oder saab juba jõu `sisse KJn; 3. jõukas, heal järjel kie jõu sies inimised on, nie `piäväd `juotusi pali Lüg; see on jõu sees talu, elab `äśti Aud
4. edenemine, edasiminek, edu selle tööl pole midagid `jöudu Khk; [kevadel, kui päevad hakkavad pikenema, öeld:] Päevad hakkavad minema jõule van Rid; jõudu taga ajama kiirustama, ruttama, tõttama ta ei tee ead tööd, ta ajab `jõudu taga Mär; vili aab `jõudu taga (kasvab jõudsasti, ei valmi) Trm; ajab `jõudo taga, rabab rutto tehä ja ei ti̬i̬ kuda vaja Kod; jõudu tegema 1. edenema, jõudus olema mõni asi ei tie `jõudu `ühte Lüg; 2. edendama, kiirendama, hoogu lisama `tieme `jõudu `juure, suame rutem `otsa JMd; `tüele `jõudu tegema; ägedad päävad tievad `jõudu, vili akkab valgendama kohe silma nähes VJg; jõudu võtma 1. puhkama, jõudu koguma võttama vähä `jõudu, `puhkama Lüg; edemält `pańti viimäne rükki vihk maha, issuti `piäle ja `võeti `jõudu (vana komme viljalõikuse lõpetamisel) Kod; peremees `ütles: täna piad `jõudu `võtma, ei saa muidu `juśsi kätte Lai; 2. kosuma, rammusaks või tugevaks muutuma loom on `aige, ei lähä rammusaks, seisab vilets ja kehva, ei võta `jõudu Var; juba akkavad `jõudu `võtma, `kapsad lähväd `kasma jo Kod; ma‿lõ `annu tälle külʔ süvväʔ, a `jõudu ei võtaʔ Kan || fig tuli oo `summund, ennegu `jõudu võtab Kod
5. (kollektiivmõistena) töötegijad, tööjõulised inimesed Mii˽pu̬u̬l linnu `talgugõ õss koĺgitõ, egä üt́s õks teḱk uma `jõugõ Har6. a. (jumalik) vägevus, vägi, mõjuvõim nägemata jöud ehk vägevus Ris; b. energia; liikumapanev või toimiv vägi kranoa·did on suure purustamise `jõuga Kos; külm kergitab kiva ka maa seest ülesse, ju siis külmal on ikke nii suur jõud Lai; käis ots vaadil ku suidsaten i̬i̬st ärä, temäl (vedelikul vaadis) olli `apniku jõud sehen Hls; `mahkneedi `jõuge `korsne satte maha seeni‿ku `laeni Hel; ega aena tegu ilma päevä `jõuta edesi ei lähä Ran c. hoog; võimsus tuli `u̬u̬gas, õige `tõmbas, `kange `jõuge palas Hls; kui suur tuul, panõb rattad vurisema, siss [veski] käib tävven jõun Ran; jõuga, jõul [millegi] (kaas)abil, varal Enne `tehti `sõeru änamiste tule `jõuga, põletati Han; sirbi jõul lõigati `ohra HJn; kõik oli inimeste jõul `tehtud, nüid tieb aur VMr; Nigulal `oĺli vesi`veśke, sääl käis [kangavanutamine] vi̬i̬ `jõuga; piḱk paĺk `viidi meild, tollõ jõul `võeti postid üless ploḱkõga Ran
Vrd joud
jõudma `jõudma, (ei) jõva Pöi(jõua) Khn, (ta) jõuab, jõvab Muh, (ma) jõua(n) L (jõva van Tõs, jõvvan Hää Saa) K(jõvva Äks), I (jõõdan Kod, jõvva Pal), (ma) jõvva eL (`jõudme M San Krl; [ei] jõuaʔ Räp, jevva Se; `d́õudma, [ei] d́õuaʔ Lei); `jöud(a)ma, (ma) jöua (jöva, jööva) Sa Emm Käi; `jõudama, (ei) `jõua u Lüg Jõh
1. jaksama, suutma, toime tulema, võimeline olema a. (füüsiliselt) kui toŕm on, tulavad löhed jöge, mette ep jöva `vasta vöttada Mus; sa ikke ei jõua mu `vastu `eina niidetud Mar; tεmal abi ei ole, aga isi ei jõua `leiba `menna `tooma Han; kes inimeste suid jõuab `kińni `panna; ma olen nii väsind, ei jõua kätt ega `jalga liigutata VMr; kisendäs mes jõuś; keś si jõõdab ü̬ü̬d ärä magada Kod; ei või `rasked `aśja `süia, ei jõua ära `seedida Ksi; ei jõvva `tüüle `vastu Trv; na saeva `viina, nigu juvva `jõudseva Ran; kes näid näguli päeväkeisi jõvvap üless arvata! Kam; küll ta jõud ilman paĺlu pahvõrdada; kat́s obõst ollu i̬i̬n ja, nu̬u̬ ei olõ `jõudnu tu̬u̬d koolut provvat vidädä Urv; ega suvõ käve kaŕah niikavva kui `jõudma `naksi Räp; kõrdmago sääne, paĺlo kõrdu, keä `ju̬u̬dnu timä nii `hüästele puhastada Lut || (loomadest, viljast, mullast) see [vili] oo vähä kõlojas jäänd, mulla rammo jõua talle änam `jõudu anda Lih; üks kasuja loom, ta oo `väetimasse jäend, ei ole jõund oma kasu täis kasuda Mih; [õunapuul] kru̬u̬n on suuress kasund, tüve ei jõuva järele Vil b. (vaimselt, moraalselt) kärsima, maldama see‿b jöva midagid oma iŋŋe peel pidada, räägib keik `välja Khk; ma‿i jõvva üleommentset ärä `u̬u̬ta Krk; ai igävetse pikä joru - - es jõvva enämb ärä kullelda; toda ei jõvva ärä imestädä, et serände tark mi̬i̬s ja nii `ullu tükki ti̬i̬b Nõo; mina naarin, et ooh, mina jõvvan nüt sedä pidäda, mis teie siin nüt mulle `ütlede TMr c. (majanduslikult, rahaliselt) oma osa sai kätte. vend `kõrraga ei `jõudand `maksa. `pitka `pääle `maksas Lüg; kakskümmend kopiked sai `pääva, mis sa selle eest `jöutsid `tuua Pha; tüdar ei jõua mul paelu anda Hää; `riided lõppevad seilast ää, `uusi ei jõua muretseta VMr; kaks obess ike jõõdab pidädä Kod; kudass ma jõvva üle talve pidäde, ni̬i̬ `ulka `lu̬u̬me Krk; egäl talul es ole aena `küini, kes jõus, tu tegi Ran; mõisnigu iks lassiva `juuri, ega talumehe ess jõvvava Kam; kes `jõuśe, `laśke liinah `väŕmi jah Plv d. (ajaliselt) Kui `jõuata `enne `koitu kõik ahed maha Lüg; natuse ajaga `jöudasid niipalju teha Khk; enne löunat ma‿b jöva üht `tulla Pha; `jõutsi `valgevarul `tööga vastale Pöi; millal siis jõvad, kui sedasi `aegamööda noogid Muh; tä jõuab oome küll `minna Kse; nii äkiline surm old, ei jõund `vuodissegi VMr; maa on plińk, ei ole veel jõud `kuivada Sim; tänä ei jõõda ärä tehä, jäeb `omsess Kod; kel vähämb `tü̬ü̬lisi, ess jõvvagi tetä su̬u̬ `aina Ran; me es jõvvame rügä ärä lõpetada, tõesess päeväss `jäie kah Nõo; näid es jõudaki üte talvõga ärʔ arriʔ Urv; Õtak tuĺl pääle, haud oĺl `kaivmataʔ, nimäʔ es jõvvavaʔ uma `tü̬ü̬ga ja pidiväʔ `matmise `jätmä tõõsõst pääväst Räp
2. tulema, saabuma a. (ajaliselt) en `jõudand `sinne senest ajast. jäin `kauvast Lüg; magamise aeg jövab käde Khk; jääd sa sönniks siia, kunni ma jöua `öhtaks tagatsi Jaa; öö `jõudis kätte juba Mar; ma jõuan küll rongi ajaks `jaama Mär; `jõutkem, `jõutkem jõulukesed, `nähkem, `nähkem näälikesed Hää; pühad jõuavad juba nii ligi, tulevad `varsti kätte Juu; `jöutsid üst koju, kui `vihma tuli nagu uavarrest JMd; kella kümnest peab Iisaku `jõudma Iis; vanad `laulsid et, jõuaks jõuaks jõuluke Lai; `õhta jõuab Plt; ma pia jälle `astma, muidu ei jõvva õdaguss peräle; aig jõvvap kätte, nüid om vaest `varsti lehmäl poig Nõo; päiv nakas `lõunahe `jõudma Plv || surm ei jöua `tulla Jäm; löuna‿p jöva millalgi `tulla, võtame kannatist ka Mus; ruki jõvab `peale [heinatööle] Muh; pääv ei jõua `otsa `saada Ris b. (kuhugi, ka järele, järgi, pärale jne) akkama juo `einä `tüöga järele `jõudama Lüg; kiri `jõudis mo kätte, siis oli illa juba Mar; `valge varul `jõudis isa kojo Mih; Ärg jõuab `sinnasamasse, kus jänes – pidulaua pääl saavad mõlemad kokku Hää; Juak oma agude tegemise jäŕjegä üsnä `kaugele `jõudnud Juu; `tehti ja `tehti, aga lõpule põle ikke `jõutud Amb; Aadu läind puest `väĺla ja jõud kuhe `uhke kõrtsu ette; ta oli tubli `leikaja, ei teised jõund järele VMr; jõusin asjaga tilale Iis; `õigele `otsusele ma ei ole vi̬i̬l `jõudan Hel; ei tassa `kõnden `kaugele jõvva Puh; masin jõus järjega joba Räesajagule Nõo; joba `mõtsa `jõuden lät́s vanaimä meist `harpu Kan; oĺl lubanu kiŕja `saata, ku tagasi jõud Vas || selle lagund `vankriga sa `kuskisse minnä ei jõua Mar; `kiislaga ei jõvvaʔ kaugõmallõ kui üle katusõ kaedaʔ Räp || ulatuma pole see `uudis münuni mette `jöudend Käi 3. a. edenema; tagajärjekalt midagi tegema Edasi ei `jõua piast ei `persest; Ei `jõua ei edasi ei tagasi IisR; Kes teeb, see jöuab, tee`käija pidagu löuad Jäm; kaksiti külimisega `jöudas küll änam, äga see pidi nii vaga ilm olema Khk; kui sa‿p tee, siis ep jõva koa Muh; laisk ei jõua `tööga Mär; esiti mul oli `toitu nii vähe, nüid on mul `kõike küll, olen edasi jõund Kos; tee on `tuhkjas ja `raske, vähe jõuad edasi Lai; kos ta käe `küĺge panep, si̬i̬ tü̬ü̬ jõvvap edesi Krk; `tü̬ü̬ga edesi ei `jõvva, tü̬ü̬ jääp kõ̭iḱ ripakeli Nõo || edesi`jõudai (töökas) Hel b. (kellestki) mööda minema, kiirem olema, (kedagi) ennetama minä `jõudasin tämäst `einaga ette Lüg; siis sa just `jõudsid eest ää `mεnna Muh; si̬i̬ jõud ette oma `käimisege Krk; ma `jõosi enne tedä, ta jäi `veedike `kaugess Nõo; kelle siŕp si ette jõvvap, selle peigmis müt́si ostap rhvl TMr || (kellast) kell käib ette, `jõuvab `rohkemb kui `õigus Lüg; mis kellu näidab - - kui pailu ta juba `jöudand on? Khk || fig (enne pulmi lapse sünnist) Noortel oo ka nee asjad ede jöudand Kaa; Poeg `jöudis pulmadest ede Pöi c. fig liialdamisest, luiskamisest Ants oo seike mees, kes eese jutuga jövab pailu Kaa; `Sõuksi kuulu `asju‿p tea midagi, rahvas jõuab pailu Pöi; inimesed jõuavad paelu, ega maksa `kõiki tähele `panna JMd; muko `kuula kuda võĺsib ehk jõõdab; `tütred `latravad ja paĺju jõõdavad (on kergete elukommetega) Kod; jõuab oma jutuga KJn; inimeste jutu jõvvava paĺlu, ega si̬i̬ kõ̭ik `õige ei ole, mes kõneldass Nõo Vrd jõudeteme
jõulu|poiss
1. esimese jõulupüha hommikul perest peresse käiv noor poiss, kellele anti kingitusi, õlut, pähkleid jm – Mus Kaa Kse Tor || sõim oled va jõulupoiss Kei
2. jõuluõlgedest tehtav nukk `jõulu poiss – nie on ne titted, midä `poisid tegiväd `õlgidest, kolm `jalga all, ja siis panivad `sõisamaie, pia ka Lüg3. a. eriliselt kaunistatud jõululeib mõni tegi sarved `küĺge, neli `sarve `oĺli `ümmer `ringi. mõni `ütles tedä `jõulu puĺlis, mõni `ütles `jõulu poesis KJn b. hum õlu möned tegavad ölut `jöuluks `valmis, [ütlevad] jöulu poiss jo `valmis Khk Vrd joulupoiss
järgi1 `järgi Jõe hv Kuu, Jõh Mus Pha Emm Phl L spor Ha, Amb JMd JJn Tür VMr VJg spor TaPõ VlPõ, eL; `jäŕgi Tor Vil spor T V järel, järele, järge1I. adv (koos pöördsõnaga moodustab hrl ühendverbi)
1. (ruumiliselt) taga, tagapool; tagant(järele); kannul(e); kaasa(s), ühes jne; ka fig Mõõk puust lai ja ümmargune pea ka `järgi Tõs; ja siss nad `juussid parsil üless, ja mina `järgi Hää; vahest `toodi kottu sis `lõuneks `meile kedagi `järgi, ükskõik mis `aśsa, `sooja `süia Tür; käsi tüḱk ette, si̬i̬ tule kudamise aal `järgi kasvate tõeselt pu̬u̬ld Trv; aga ku [päikesel] `järgi om `seante saṕp, sadu om `mü̬ü̬dä joba; tuul `perrä van ~ tuul `järgi u; ma lää ehen `lõune ärä, lõuna tuvvass `järgi mudiki Krk; niidäb ilusa kaari, meie ei saa `järgigi Ran; niida sa ka mullõ `jäŕgi, kas sa ei joua vai; latsõlõ piät häste süüäʔ `andma, konas ta kasumisega tõistõlõ `jäŕgi saa Har; joosõ ruttu `jäŕgi tu pakõ i̬i̬h Se
2. (ajaliselt) a. taga, maas, mahajäänud miul om veeränd `ütsme pääl, om jären, ma jätä [kella] viis minutit `järgi Hls; kell om `järgi jäänu Hel b. tagantjärele, hiljem ta ei lase meelest äräki tedä minnä, temä ikk tedä `järgi Trv; saat `täämpese jao ka `järgi, mis `täempe ilma jäät Krk; nüit om pottsepp `surnu ja puu`meister, aga ma `ütle `järgi, et na olli tubli mihe Hel c. (välj teatud aja lähenemist, saabumist) mis sa sii `aega vötad, `öhtu varub `järgi Pha
3. alles, üle, alal(e), maha; paigale; säilinud, olemas nii`palju on siis `sellest `Järve külast viel `järgi vanu majasi Jõh; mi̬i̬s jäen `järgi kahe lapsega Tõs; jäi naapaelu `järgi, et sai pad́ja pöörid teha veel sest `jälle `riidest Aud; nüid ei ole `rohkem `järgi jäänu kui mina üksipäeni Äks; no siss `jätseve `järgi koha `pääle, es ajave tedä ärä Hel; kui `mõtsa maha võtad, jääb kannistik `järgi Ran; `järgi jäänu sü̬ü̬p kaśs, `perrä jäänu sü̬ü̬p peni Nõo; jäness `hülpäss, jälekeseʔ jääväʔ `järgi Se
4. (ühendverbi komponendina verbi tähendust modifitseerivalt ja süvendavalt) a. arst `kuulas toroga `järgi Vig; Katsutaks `järgi, kudas leib on; siss nad rehkendanu asja `järgi, ku põle muud kedagi, ku uńdid aanu karu taga Hää; om vaja `järgi `ru̬u̬vi; `kaeti `järgi ka lugede mõistad Hls; akasi `järgi `arvame, olli viiśkümment kopikut `puuduss; me lastel vaadets kõvast `järgi, ei lasta minnä uĺakut tegeme Krk; ajate `järgi, mis vanast olli Hel b. (koos verbidega jätma, jääma välj lõppemist, lakkamist, poolelijätmist; loobumist, hülgamist jne) siis jäeb `jälle see asi (valu) `järgi Aud; Mis sa nõndapailu krimad, jäta järgi ka vahel Hää; [kana] akkab `krääksuma ja kluksub, jätab munemise `järgi HMd; Mäŕt ei jätä `jäŕgi ja `ütleb, sa pead `täädma Vil; vihm `vaibub, jätäb saost `jäŕgi Ran c. (välj jäljendamist, kordamist, eeskuju järgimist, heakskiitmist, nõustumist jne) Üks võetud sõna, `kiigi on kord i̬i̬s `ütlenu ja teised akkasid `järgi `ütlema Hää; mis‿sa ees teed, teeb kihelkond `järgi Ksi; õpitemine om, `ümmer kõne ku, tõist järgi augutetse Pst; aevas kitab `järgi, si̬i̬ mis‿sa `mõtlit om tõsi Hls; ta ahvip `järgi puha mis ta näep või kuulep Krk d. (välj möönduste tegemist, vastupanust loobumist, nõrgenemist, lõdvemaks laskmist või muutumist jne) siis nad `andsite `nüörist `järgi ja pärast `temmasite `jälle tagasi Jõe; Tend klani änam ku änam, tema `järgi ei `nõrku Hää; ree jalas ei `painu `järgi Hls; si̬i̬ om `seante, ei nõrgu mitti. viimäte nõŕks iki `järgi (andis järele); villan kangass veńuss `järgi, ku kammer lämi oo Krk; ta om rahulik, lepib `jäŕgi, ei `vaidle `vasta Ran; ku `ommegi `ütlemist, tõene jätäp `järgi, ei `vaidle enämb; jäĺe suur valu `olli, võti `rohtu, vaśt nakap `järgi `anma Nõo; nõrgup `järgi Rõn e. tea mis äkilene asi see on, et `miule põllu `piale `järgi `tuĺlid VänII. postp (genitiiviga)
1. (ruumiliselt) taga, taha; kannul vedasime oma `järgi Äks; niit́ oli nõela `järgi Plt; obused `pańti [rehepeksu ajal vilja] `piale sõkkuma üheteise `järgi SJn || jooseb raha `järgi kas vai käpakil maas Hää; temä ju̬u̬sk tüdruku `järgi Hel
2. (ajaliselt) a. millelegi järgnev päeva `kaova üits üte `jäŕgi Nõo; no˽tulõ kolm `päivä pühä üt́stõsõ `jäŕgi Har || (välj korduvust) pillub nigu `varblasi rüḱkä, pit́s pitsi `järgi (viina juues) Ran b. hiljem, pärast kui maru ehk toŕm akkab kõue `järgi, siis kestab kolm `päeva Rid; `ternes piim oo värske poegimese `järgi keedetud piim Aud; mõne `aiguse `järgi nahk akab `kestama PJg; `ahvenate `järgi akkab tindi püik Trm; raudratta tulliv puurataste `järgi Krk; `rüätuse tuleva mõne söögi `järgi, mes ei ole ää Ran; vana elumaja rappu selle `piḱne käräku `järgi Kam3. a. vastavalt, kohaselt, (millestki) lähtudes kuus külimittu oli vakkas vana`seäduse `järgi, uie `järgi oli viis külimittu Mus; sai silma näu `järgi jäud `valmis `tehtud, siis sai liisutud [noodapüügil kala] Pha; ise`meelne inimene, teeb kõik oma `tahtmese `järgi Tõs; `ü̬ü̬si arvati `aega kuke laulu `järgi, talve arvati omikust `aega koidu `aokese `järgi; `Kärnama, si̬i̬ on vana `rahva `järgi sõna Hää; `päikese `järgi `vaatasivad et kui võru oli `ümber `päikese et nüid tuleb `vihma ja tuult Amb; ennitse `amme es ole küll midägi asja, `nüidese amete `järgi (uuemaaegsete naistesärkidega võrreldes) Trv; `koeti esi oma pää `järgi või tõise kirjä `järgi; kuulu `järgi nõnda om, ma `õigest ei tää; lääbägu jala `järgi ärä `painunu Krk; timmandiga lõegati `akna ruudid mõõdu `järgi `väĺlä; tu̬u̬ (peamalk) annab ennäst siss paenutada kuhja pää `järgi Ran; sa‿lõt iks pää peremi̬i̬ss, mi˽pia iks su˽`jäŕgi olõmõ San; näo `jäŕgi ei tunnõʔ Krl; sualaat́ `säetäs sua suuruse `järgi Räp b. sobiv, kohane; (millegagi) kooskõlas kuub oo keha `järgi `tehtud Tõs; Elan, kudas `tasku lubab, `tasku `järgi Hää; kaboti kuuel olid `krooked, kroogetega tõmmatakse riie piha `järgi Hag; rüi si̬i̬ oĺli kaala `jäŕgi sedäsi ärä lõegatud Vil; ku vähe `tahtmise `järgi ei ole, siis om täis ku püssipauk; mea säe ta oma käe `järgi ärä; ää tehe soolane sü̬ü̬ḱ olli, ninda `süäme `järgi; si̬i̬ seemeĺ om selle maa `järgi, kasvass `äśte Krk; küll om jala `järgi `saabass Nõo
4. (midagi) tooma ta vaja surma `järgi `saata (laisast) Hel
5. (välj administratiivset alluvust või kuuluvust) `Kople küla on ta ise `eesest (küla ametlik nimetus on Kopli), aga `Kärbla küla ta on ikka mõisa `järgi (kuulus Kärbla mõisale) LNg; Meeri vald om Nõo kihelkonna `järgi Nõo
6. (välj suhtumist kellessegi, millessegi, vahekorda kellegagi, millegagi) a. iketi `surnu `järgi, omakse `iksive; ei oole üttegi ken miu `järgi ikk Krk; ta igatsess kodu `järgi; temä imu käi selle tüdruku `järgi Hel b. mea pia kodu `järgi `vaateme KrkIII. partikkel a. (millest) peale, alates ne asjad jäid pöllale sügisest `järgi Emm b. (ajaliselt) poole, -poolne, -poolik, (teat) ajal omingust `järgi JMd; ma tule ommen ommukust `järgi kohe tagasi; ku ommukut `järgi ütelts, si̬i̬ om enne ruu`kosti (enne kella 8 hommikul) Krk; välu `oĺli iki sügise `järgi, kui jäŕv es ole vi̬i̬l üleni `kinni küĺmänu Ran
Vrd järge1
järv järv (jäŕv) g järve L(järb, jäŕb, g järbe Vig PJg) K I eL(g jäŕve Lut; pl jäŕve Nõo; d́äŕv pl d́ärveʔ Lei), g `järve R(n `järve); järi g järve S Kse Var Tõs Hää Hls veekogu, järv (sag kas Peipsi või Võrtsjärv); kinnikasvanud (soostunud) järve koht `umne järi Jäm; aavijääl keisid. `järves keisime, nui kääs, `löödi jää `pihta Mus; sii `järves kasvab ka kamariku tükkide peal jõhvikid Kse; ummjärv ja `lahtine järv, kus vesi merese tuleb Var; jõe ośjad kasuvad järve peras Saa; kala`püidjad on järvel Trm; `käimä järve `turja, kesk `järve; ku pitku `järve tuul ja suarte tuul, siis järv `müiräb Kod; läks järvele pesema Lai; vesi on nii õredasti, jäŕv lähäb õhukselt, õhuke vesi KJn; järveperä, si̬i̬ `oĺli nii, et oja akas siit `ju̬u̬skma ja jäŕv lõppis Vil; ah, temä juttu ei massa kullelde ta pane järve palame (kiitlejast); Järv käib ku pada (lainetab) Trv; jahvatse jäŕv (veskijärv); järve änd (kitsas sopp) Krk; kui `lõune jäŕv kohiseb, siss tuleb `vihma, kui põhja jäŕv kohiseb, siss lääb kuivale (Võrtsjärvest); siss om järve loputuss, kui `väikset `lainõt käevä `vi̬i̬rde, vähäläse tuulõga Ran; `kinni kasunu jäŕv, siss mõnest paegast `eńgäss Kam; meil kooless `väike jäŕv üle `aasta. tõnõ kõrd kooless kõ̭ik jäŕv (kalad surevad järves), kui paks lumi tule `pääle ja kui sulale lätt Ote; järve su̬u̬t́ kos mõ̭ni jäŕv om kokku kasunu Krl; järve `pääle ei tohiʔ `kipra `vennega minnäʔ, viskass `ümbre pia; jäŕv `äit́sess – klaaŕ vett, must kõrd vi̬i̬ pääl; riśtjärve tuuĺ tulõ hummogu ja põh́a vahõlt Räp; tah om peräldä (põhjatu sügav) jäŕv; järve perve päl sanna ni taloʔ; üle järvekaala (laht, kuhu suubub jõgi) ḱäudass Se; järve püüdma kala püüdma tämä elu pääväd `järve `püidnud, ja selless elänud Kod; esä püis `järve, siss järve pääld elätivä `endit Ran || (suurtest jääpragudest merel) meri on `järves; jää peal suured järved sees Ris || fig jäŕv `olli katta, naariva vahel - - `võrkõ `olli `siśse pannu, siss kativa `järve Ran || Järve karanu (naisest sünnitamise eel); Üle järve sõudma nakama (lapse sündimisest) Trv
Vrd jarv
jätma `jätma(-), (ma) jäta(n) (-ä-) eP eL(`jät́mä Vas Se Lut, [ma] jät́ä Se, part jättünü(ʔ) Urv Har[jättänü], d́ättanu Lei); jättama, jätta(da), (ta) jätab Khk Mus Kaa; jättämä (-ma, jättama) -dä (-da) R(-mäie Lüg, `jätmä, -ma Lüg Jõh IisR), (ma) jädän Kuu VNg Vai, jättän Lüg Jõh IisR; imps jää- spor R, Sa Emm (jεε-) Tor K Puh; jäe- VNg Lüg IisR Vai Khk Vll Muh Lih Kir spor , K TaPõ KJn M T Urv Har Plv Vas Lut; jäte- Vai(jäde-) Hi Trm San V(jät́e- Vas Se; d́äte- Lei) (tähendusrühmade piirid on väga tinglikud)
1. (edasi) olla laskma a. mingis olukorras või seisundis `Istuvalla `täüdüb `tuhli `kuorida, siis ei jädä `selgä `haigeks Kuu; jättas `akna `aagita; ei `õska `kündä üväst, jättäb vao `tervest ja `tõise `künnäb, jättäb `vüötilisest Lüg; mineva sügise `jääti keik `lambad eluse; ma `jätsi pesu veel `kuivama Khk; ega `aava‿p vöi lögaseks jätta Krj; kui ein naṕp oo, siis `jäetse kulusse, `niitmatta Muh; Aes löngavihi segamisti ja jättis poole kerimesega Emm; söad `jätvad naised leseks; sandid lapsed jätedaks söömast `ilma Käi; kuib oo üsna kõloks jättend selle vella (vilja); jätä mend rahole Mar; ei viisi `einä `niitä. mutku jätäb `kaari `võlga Vig; Mõni koolilaps jätab õppimise `loisku ja hooletuses Hää; `jääti ikke `inge see viie`tei·skme `aastane pueg Pee; nied on `seeki `jäetud aisad, neid põle vaja VJg; ei tõhi kodo üksi jättä Kod; ku vikadi rahu `jäeti, `panti iki kaari ala Krk; vanast `jäeti vaśk siss kasume kui ta ää lehmä poig olli; ma jätä ka ta (lehma) `kinne, ei nüssä enämp Hel; ku‿sa midägi `ot́sma lätsit, ta‿s jätä su konagi ilma Nõo; ka‿sa ussõ kińni˽pańnitõ, vai jät́it vallalõ San; lät́s ärʔ, jät́t mul `vańkri `pu̬u̬ldõ `vinna Urv; suurõ valu ja ädäge `jätse kõ̭iḱ unõtustõ Krl; kõnõla neile, et `jätke minnu rahu, na omma mõtsalisõ, ei jätä naʔ Har; Ann jät́t hobõsõ `saisma ja `vahtõ Rõu; Ku ahi tühäst jätete, sõ̭ss tuĺl leeväst vaheʔ, lõppe leib rutto `otsa Räp; ku ar ĺat sugu suurõst, maha ai (ei mahu) inäp `tallo, võt (eks) sis tulõ ar jättä muni `võ̭õ̭rast (loobuda sugulaseks pidamast) Se; maa jätet `süödüst Lut b. (koos ma-inf abessiiviga; lause sisult eitav) jättis `linna minemata Mih; ta on edev, ega ta ei jäta seda `rääkimata Ris; `jääti söömata ka lõuna, kui ei osand `kosta Ann; mia jäti kah `tääḿbe tuapõrmandu `mõskmade Hel; kes tu toda jätäp tõstele kõnõlõmada Ran; ta jät́t `terveni arimada miu rüämaa Puh; `väega alb ja üle`kohtune inimene, ega `jummal seräst `nuhklemada ei jätä Nõo; oh `jätke `täämbä `kapsta `aida `lõikmada Ote; ta om jättünü `väŕjä `haaki `pandmalda Har; ma võinu tu̬u̬ raha jättä `masmada kah Rõu; mõts jäteti `külvmädäʔ Plv; timä jät́t tegemäldäʔ Se c. kuskil, mingis kohas ema `ketras, jättas vokkile `värtnad `pääle; Süäd `jääti `liede Jõh; miä jädin tama kodo `joude `istuma Vai; ema jättas lapse maha, es vöta `kaasa Mus; ää jäta tanu mehe külje `alla Muh; Meil `viitaks löödid `õhta `merre ja `jäetaks senna`paika, püiavad isi Hää; ää jäta kätt vahele VMr; on jätt nisu maha (sirbiga lõikamisel osa kõrsi kasvama) Sim; kos‿sa rikass võid jättä kõrvale, piäd ike `kutsma; tõese raha jät́t `sisse, peremehe kätte Kod; müristemine jät́s vihma maha, nüid akkass vihm sadame, nüid änäp üle ei lää kunagi (sajust, mis algas äikesega) Krk; täl si asi süd́äme pääl, tahab iki ärä kõnelda, süd́äme `pääle ei taha jättä Ran; egass maha ei jätä `ainu, kaste tulep `pääle, piap rukka panema Nõo; surnu lätt maa päl alvass, `aisamõ, maa pääle ei saa jättä tidä San; sa `tuĺli äräʔ ja jät́i latsõ ni kauõdõ Har; `Varga - - jätivä raha kõ̭iḱ sinnäʔ `paika; Ta ei jätä palavahe pattagi Räp; kartohkmuld vaja `äeśtä, sińnä om `kaibjil paĺlo kartohkit `maahha jät́et Se || fig Jättas `kuoli kus seda ja teist IisR; kui `aksid `vöitu ajama, siis `jätsi möne `ända (endast tahapoole) Kär; jättis kopsud `kraavi (sai rindel kaevikus tuberkuloosi) Rid; kate siĺmä vahele `jäetu (jäetud tähele panemata) Ran; ma paremb jätä ammaste `taade (ütlemata) tolle sõna Puh; tõne tõist ei jätä puu `taade (inimesed hoiavad teineteist) Rõn; ma hiidä iks vanaʔ `rõivapulga kohe `vaŕjo, noid jätä äi˽silmä nätäʔ Rõu; võta või ~ ehk jäta vöta vöi jäta, üks kut üks, nönda `ühte nägu Khk; võta ehk jäta, aga see oo ikke see küll Mar; see on – võta ehk jäta – tema JMd; võta või jäta, täiesti `ühte nägu Plt; Võta˽vai jätäʔ, taa lat́s u̬m `õkva i̬mä suust sadanu Rõu
2. (midagi) tekitama või tegema kui `niie silm on `katki, siis jättap [kanga] tiba Jõh; `kolne `narlane jätab `valged villid `järge Pha; varas jätäb jälled, siis `varga `jälgi `aetasse Mar; jäta vahe vahele Kse; tõkked tehetse jõkke, keskele `jäetse auk ja `sinna pannetse mõrd ette Aud; jätab tombud lõngale `sisse, ei `oska kehrata HJn; kõik `rõuged ei pia `jätma `armisi VMr; este `jäetasse üks pääv vahele, siis kaks `pääva, siis tõmmatasse veel viimast ja siis jääb [lehm] `kińni Lai; kes ei `oska äste `niitä, jätäb külleluud, jätäb kumõrad jooned aena kaari `pääle kasuma Ran; `rõ̭õ̭ndiku `jätvä [kangale] `sisse, kui alandikku `laskvaʔ Räp3. a. säilitama, alal hoidma (ka jälle, järel[e], järgi, manu, perra, üle jätma.) tuluke põletas `vällä, ei jättand `ilpugi `mulle `rohkemb kui `selgä; te `tõite `mulle `vaarikaid. `puoled jättasin `omsest Lüg; `Leivapala ei `tõhtind järele jättäda, siis jättid oma ramu järele Jõh; ää söög `keiki ää, jäta pire üle ka Khk; ma`jätsi oma levaosa ikka vεhese ööl (õele) Käi; emisepõrsas saab ostetud ja siis saab see elo emiseks `jäätod; `määlestuseks siss ikke `jäätasse Mar; vikatil on `liiga suur suu, jätäb `rohto vahele Juu; kui siga tapeti, `jäät́i sia pia kohe jõulust VMr; vanass `jäet́i esimäsed pojad isäle abiss Kod; `lu̬u̬mi `jät́sid üle talve niipaĺlu kui sa arvasid Pal; `sirge pikä õle, mis sidemidess jäets Krk; aga eńg jätä `alla; no siss `jätseve `järgi koha `pääle, es ajave tedä ärä Hel; võib olla ei oless [kallaletungija] midägi `tennu, oless elu vaśt manu `jätnu Nõo; `massa `aiguss ei jättev, tollele ei saavet kudagi abi Rõn; ega ma `tastki˽ei˽saa kõ̭kõ neile kõrragõ `anda, tast piat tõsõss kõrrass ka `jätmä San; jätäʔ alalõ Krl; Koikkülä pu̬u̬l om mõ̭ni kotuss talusist nii lakõ et ütte maia ei olõ sõda pääle jättünüʔ Har; sa sü̬ü̬t [supil] sao alt `väĺlä, jätät nõrga `perrä; varass jätt vaja `saina, a tuli ei jätä˽midägiʔ Rõu; minnoge ilmatoest jätetä ei Räp; tõõsõ vasigõ jät́i elo pääle Se; härgvasigakõnõ jätetäss suu pääle, suu (sugu) tõbrass Lut b. (pärast surma või lahkumist) alles või pärandiks jääda laskma jättab oma varanduse järele `tõiste `riielda ja tappelda Lüg; `kuoli ja jättäs `naine ja `lapsed järele Vai; suri ise εε ning jättas völad `järge puhas Khk; tä on tõstamendi järele jätnd Mar; ku ärä koolep, piab kõ̭ik maha `jätmä Nõo; jät́t paĺlu `võlga maha Krl; timä `võ˛et́i ärä ja ma jäteti `perrä; esi lät́s ja uma halva teo jät́t siiä `perrä Har
4. ära või üle andma, loovutama; hülgama, mitte kaasa võtma `meie lähema `vällä kodont, jättäma kõik `teie `uolest Lüg; sene `raamado jädän `siule Vai; läks ise εε, jättas lapsed `saatuse ooleks Khk; `lapsi ei jäteda nüid sedasi ilma jäuks Rei; teise `kraesse jät́tis selle tegemise Lai; ta jätt alasi uma tü̬ü̬ tõsõ `kaala; kae ku laiśk ta om, ta jätt uma tü̬ü̬ tõsõ kätte tetäʔ; no ei jäedä inemiisile piimä `hämme Har; vana riśtkhaina jät́i kaŕa ala Se || lahkumissõnu ütlema, soovima jättasima jumalaga ja tulima tulema Lüg; juma- laga`jätmise aeg on kää Vll; jätame ead `aega Muh; siis akkas jumalaga `jätmene ja kojo minemene Juu; sügise ku linnud ärä `lendäväd, käeväd jumalaga `jätmän, nagu tänäväd inimess Kod; jätävä jumalaga ja annava suud tõene tõesele Nõo; jätiväʔ `tervest ja lätsiväʔ tarõst `vällä Se || fig Kui tämale kedagi `annad `pruukida, siis jätta kuhe jumalaga. Ei sie enamb tagasi `anna IisR
5. (hrl ühendverbina) a. lakkama, lõpetama; (ajutiselt) katkestama; (millestki või millegi tegemisest) loobuma, taganema (jälle, järel[e], järgi, katki, kohe, maha, perra, välja, ära, üle jätma) Eks pea merel`käümise järel jättämä ja `heinäle hakkama Kuu; minu `lehmad jättasivata puha `piima `vällä VNg; jättas `lapse ja `naise maha Lüg; sie jättas `ammeti maha Jõh; jädämo se nou `katki Vai; lind jätab `kergesti pesa üle kut inime see lövab Jäm; jättas nöu `jälle; ajab oma `kiusu alati, äga ta oma `kiusu‿b jäta; `piame töö käsile `jätma Khk; lammas jättis talle üle, imeta mette Krj; sa pead oma sönast ka järele `jätma, mes sa oma `jönni üksi aed Emm; see pöle lesk olnd, see jättis oma mehe kohe Rei; [ilma prillita] ei näin kojoda, ei näin `lönga üles vötta ega maha jätta koa Ris; me `jät́sime korra selle nõu valeks (~ kat́ti) ja nüid oleme mitu `korda kahatsend Juu; jät́tis kauba `kat́ki Sim; `jätke järele, mis te `ullate; ei jäta `joomist Trm; joer suab viimäte magu, enäm ei jätä `jäĺgi kuhegi; tämä jätäb pruudid kõik järele, ei võta `üstegi; mahajäetud taluase; ei jätä õma `võitu, tahab aga `minnä. kiälä või ärä kiälä Kod; kui külmale järele jätab, siis ka ilmad paranevad Lai; mina oma sõna ei jätä KJn; jätäv piibu maha, ei `tõmba `piipu; me jätim einäteo poolikul Krk; vihm `vaibub, jätäb saost `jäŕgi Ran; jätäme nüid `perrä, teeme ommen ommuku Nõo; Ega must ei jätä `mu̬u̬du Urv; mu poig om ka jumala maha `jättünü Har; `palka ma‿i jätäʔ, mis ma `ti̬i̬nnü olõ Räp; täl om `süämehe lännüʔ, tä jovva‿i inäp `maalõ jättäʔ (poisist ja tüdrukust) Se || mitte harima; söödis, kesas olla laskma põld on maha `jäätud Kär; jätt maa on ikke viletsam maa, ega teda muidu maha ei `jäätud Sim; peremi̬i̬s ja perenaine `aava ütsinti talun läbi ja jätäve põllu maha Pst; maha jäet maa Hls; maa puha maha jäet söödüss Krk; kaara kõŕs `jäeti maha, jäi kesäss, kos tõnõ `aasta rügä tet́ti Kam; `kõlbmadaʔ maa, mis um jätedu maha Rõu || vihastuma kui `jälle miäle ära jätäb, ei `kõlba kohegi Kod b. vähendama, alandama (alla, maha, tagasi j.) ma jädän vähä ala [hinda] Kuu; jäta sugu maha (odavamaks), siis ma vöta εε Khk; irmus tugeb `kõrge reńt. ei jäta `reńti maha Mär; lehm jätab piim vähämal Ris; lehm jätab jo piima tagasi JMd; kui sa võtta tahad. ma jätän `sulle `alla viis `seńti Kod; perremiiss jät́t `reńti maha; mul om üt́s lat́s jala`ju̬u̬skja, tu̬u̬ jät́t mul mitu `sammu tagasi Har || vähem tegema kas vana oo `jätnud mõness nuaress vihu tagasi või pihu tagasi Kod c. (selleks päevaks) tööd katkestama, (õhtusele) puhkusele jääma jättama `õhtale juo vai? `omme on ka päiv Lüg; `jätke ju (`lauba) `õhtale Lai; jätäme `õhtul kui pee (päike) `viirma nakkap Vil; `jätke pääl `õhtu jo, minge är magame; nüid `jätke `õhtuss; ma oss ammu `õhtut jätten, ma tahass är lõpete; me olem pu̬u̬ĺp̀e `õhtu iki pääväge jätten Krk; tähe om joba `taivan, jätäme joba õdagule Nõo; miś ti˽ni kaua olt, `jätke˽jo õdagullõ Rõu
6. (ajaliselt) edasi lükkama, pikema aja jooksul tegema; (millegagi) venitama, viivitama jädän sene tüö `ommest VNg; jättama nüid selle tüö edespidi; jättäb kõik `asjad `liiga `pitkäle Lüg; jätab see edasi teiseks päävaks Khk; jätame selle jutu kat́ti, jätame teeseks korraks Juu; jätame `kapsaistutamise `omseks JMd; ühest päävast `teise `jätma VJg; ei õle üvä ku `kaugess jätäd; jätä edesi, mul ei õle `aega tänä `tulla Kod; jätä ommeness si̬i̬ minek Krk; mis‿sa jätät nii pikäle tegemäldäʔ; ma jätä `kanga pikembä ao pääle kotaʔ Har; mis‿sä ta aśa nii pikkä jätät, ti̬i̬ʔ iks rutombide ärʔ; Nimäʔ es jõvvavaʔ uma `tü̬ü̬ga ja pidiväʔ `matmise `jätmä tõõsõst pääväst Räp7. a. mööndusi, järeleandmisi tegema (ala, järgi, perra, perile j.) ei sie oma `kangust jädä VNg; ku `ommegi `ütlemist, tõene jätäp `järgi, ei `vaidle enämb Nõo; Tü̬ü̬ inemine t́ä om, a˽sõ̭nna sullõ t́ä `perrä ei jätäʔ Urv; tu̬u̬ om hää inemine, tu̬u̬ jätt `perrä Har; ku mu `õiguski om, mina jätä ala; siss riśtesä es tahaʔ minnä, a toolõ ka perile es jätetäʔ Se b. rahulduma, andestama; (mitte) kätte tasuma `laimab send, kas sa seda jätad Kir; ega seda ei `jääta ka Kei; ega ta sellega jätt; ega ma `talle seda ei jäta VMr; andeks jätma andeks andma vana eläjä ta meil om, jätämi `ańdiss tal Hel; esä jät́t vahelgi `ańdiss, a sina ei jätä konagi Nõo; see kõrd jät́t esä `ańdiss, ku tõnõkõrd vi̬i̬l ti̬i̬t, siss andass haku hanna alaʔ Har; jätäʔ mullõ `ańdiss Plv
jääbutem jääbutem jahutama jääbutem vähä `ahju ka, muidu kõrvetep levä ärä; ma pia `ahju jääbutem Hls Vrd jäädutama, jäävitama1
jääma `jääma (-) üld (`jεε- Khk Hi, `jäe- Hlj Lüg Pöi Muh spor L, Khn HJn Ann Pai Kad Kod KJn Hls, -me Krk, `d́äämä Lei); da-inf `jääda (-) R Kär Käi Rei L K I Ran Nõo Kam, -de Hel Krl, jääda Sa Muh LNg Vig Lih Han Tor Juu JMd, -dä TLä, `jääja(jää-) Sa, jähä LNg Rid Mar, jähjä Saa, `jäähhä Vai, `jäia SJn, `jäiä KJn Kõp Hls, jäiä Vil M(jävvä Krk Hel) T, jäiäʔ Võn V, ipf jähi- S Ha Tür (tähendusrühmade piirid väga tinglikud)1. a. mingis olukorras või seisundis, senises tegevuses või olekus (ka seisukohal, arvamusel) püsima; kuskil püsivalt olema, paiknema; mingisse olukorda või seisundisse sattuma, minema; mingisse tegevusse asuma; kellekski, millekski, mingisuguseks saama, muutuma (ja sellisena püsima) kui sie neu jääb `pietavast, siis `tiema nind, `kuida neu pidasima; minu ään jäi `teiste `varju VNg; jäin magama, en `kuuldki kui tulita; jääb senega, et tulen siis; jäi `kuulemattomast, `kuulemine jäi vähesest; õli rikkas, aga jäi `vaesest; siit on juo `kümme `aastat kui jäin lesest; `kaardi`mängus `tõine jääb ikke turakast; `kamber jääb `kitsast, pali `lapsi ja pere suur Lüg; jäi äbi sise; `leiväd `jääväd `taiginaisest; `lehma jäi `ahtrast; `ninda müö `jäimö `rüssist `ilma Vai; ta jähi `sööma; sadu läks üle, jähi taheks; mis sa osatled sedasi [teise sõnu], suu jääb `kiiva; värav on aagi pεεlt ära jäänd Jäm; jääb ruttu `joonuks; pöllud lahjaks jäänd; jähi nenda möttese; on näd (hülgepojad) vanamaks jäänd, siis `lähtevad kirjuks; kalad jεid `talve jεε ala ummuse; siis jähi see vene keele öppemine sellekssammuks ( jäi katki) Khk; ennem kutsuti lutsukala iŋŋuks, viimaks jähi lutsuks Mus; Jääga siis peele sedati, et sa tuled oomiku meitelt läbi; Pole see veel nönda jäänd; Me keik jähime selle asjaga siis nöua; Jähi Noti `Peetri teretamiseks (jäi tegemata) Kaa; nad olid enne ead söbrad, aga jähid üksteisele `vöeraks Vll; kui loomal sihest `kinni jääb, siis loom jääb keelika Jaa; kui meri moas, siis abajad jäävad kuivaks Pöi; laps jähi rubise; `lõiked oo rohu `sisse jäen Muh; mena jεε ika oma söna `juure; `jεεgo se `teiste arvata, münol pole senega `asja; esimest jähid `viimsegs ja `viimsed said esimesegs; vilja kasu jεεb `kinni Emm; silmad jäid `kenni noks ja noks Rei; mool jähi hing `ründos `kinne Phl; jää vakka Rid; nehoke asi ei jää mette varjole; kas tä siis jähi `inge või suri maha; tääl jähi `mooga `võlgu; silmäd üsnä `auku jäänd Mar; laps oo tud́ule jäänd Mär; vili jääb `kängu; ta jäi oma karjatsega rahule Tõs; sina piad `seuksese `jäema; Tiitsu [talu] jäi tüh́as Aud; `põrssad jäid pasale PJg; vanamees jäi `aigeks ja ehetused jäid `seisku Vän; Päält tuule selitab, jääb ilmal (ilm muutub ilusaks) Hää; [tulekahjuga] jäin puuks `paĺlaks; `kapsad jäävad `tohlu Ris; kui `õhta jäi videvikuks, siis naesed akkasid `jälle `kroasima Kei; ma akkan juba uniseks `jääma; see on nii unarusse jäänd, ää unustud Juu; terad jäid `otsa, masin ei peksnd `iasti `villa Kos; ega minagi `ilma`sambaks jää JõeK; `tõotas eaks lapseks jääda JMd; kui sa ike natuk `töötad, saad ikke, ega sa ilma ei jää Pee; näust `alla jäänd Koe; põld jääb kesasse; vanad `riided jäevad `sieki Kad; läbi olen ikke saand, `nälga ei ole jäänd Rak; toba sa oled, tobast jääd; kaks `kaĺlimad jäi maha, kolmandelle läksin Sim; ta jäi vi̬i̬l ülesse [kui ma magama läksin]; jäi oma kõhaga `pangrotti Trm; tõene suand `surma, tõene jäänd `ello; `konked ja `kombed oo põlisess jäänud; ma jäen tänä `kimpu oma `tü̬ü̬gä; kui `Peipsi jääb `kińni, tuleb kõhe lumi maha Kod; kes `söömisega viimasest jäi, see jäi turakust, pidi laua ära koristama Lai; `kutsar jäi siis selle `tiadmesele Plt; muld om `panka jäänu; vana ja kokku jäänu ku rõńks Trv; jääp oma sõna manu `kindlass; tulli lumi maha ja `jäi˛igi talvess Krk; põhja tuulõga [külvatud herned] jäänävä [keetes] kõvass; riśtluud om valusass jäänuva; `oĺli `otsa jäänu nigu vana roeduss; mesperäst sa nii kurvass jäid Ran; kae kas kell käib vai jäi `saisma; jäi kõ̭ik ni piḱkä ku `laia; villa es jää pükki Nõo; Kõrv lukku jäänü Võn; põse om `lohku jäänu Ote; `mõtlet küll, et ma ti̬i̬, aga tõnõ tulõp oma ädäga, nii jääp ja `jääpegi Rõn; ma pia `aiksast mineme, muidu jää pimme pääle San; kud́ä [töö] `pu̬u̬ldõ `vinna jääss, siśtä jääss (jääbki tegemata) Urv; ma `opsõ külʔ, a mul es jää˽ni˽pia `seĺgess Krl; perremi̬i̬śs jät́t `reńti maha ja siss `jäie `reńtnik tagasi; noʔ omma ne˽`saapa jälle `väikesess `jäänüʔ Har; eläjäʔ jääse pikile päävile, `lõunõss inämp kodo ei tulõʔ; kaŕuss es saa appi tänitä, hääl jäi kinniʔ; ma jäi `hirmu `väegaʔ Rõu; viĺä kasu um kinniʔ jäänüʔ; taa um jäänü nigu końks Plv; silmäʔ jõllilõ jäänüʔ uma `mõtlõmisega Räp; ar taht jäiäʔ vanast `tüt́rikust; puŕju jääss; mi̬i̬ katõgese kõnõli ja siiä tä jäägu Se b. (koos ma-inf abessiiviga; lause sisult eitav) ei tuld `ühtä tüttärt, jäi tulematta Lüg; minust jähi ta käimata; koer nii `näĺgas, vist söömata jäänd Tür; meil jäägü tu̬u̬ kõnõlõmalda; ta `jäie timä sõna pääle minemäldäʔ Har; `üt́ski kana ei jää `haudmallaʔ; silmäʔ jäävät ei ütelgi põdõmallaʔ Vas; tulõʔ sä innembä, ärä sä tulõmada jääguʔ Räp; maha ~ maale jääma 1. (ülesharimata, sööti jäetud põllust, maast) raadik o mahajäänd maa Mar; põllud on maha jäen ja `metsa kasun Tõs; kui [maa] kavvõmbass maha jääb, kasvab võsu `pääle kah Ran; 2. voodihaigeks jääma; sünnitama `raske`jälgne naine on maha `jäämas Rei; kevade sai kaks `aastad jo kui pikali maha jäi VMr; emä jäi siss maha, jäi `aigess Puh; muidõʔ Leenu oĺl ka maha jäänüʔ, oĺl poja toonuʔ; tu̬u̬ naistõras oĺl maalõ `jäämisel; `tütrel tuĺl maha `jäämine Har; perra j. kõhnuma, otsa lõppema Perräjäänü ku vana tsuug Räp; ära j. [kuskilt] puuduma paja kaen oo pealt ää jäänd Mar; jääb nii kauaks kodust ää Juu; `kahju oli ää `jääda Kos; 2. kõhnuma, haigestuma inimene jääse ninda omast näost ärä, kuivas kõllatses Trv; ärä jäänu ku luu ja nahk; ei jää `jalgust ärä Krk; 3. rasestuma si̬i̬ tüdruk om ärä jäänu Krk; naese ku ärä jäävä, siss rõõgitseva Nõo; täis jääma purju j. ta jäi ike nii täis, et es tiiä maad ega `ilma Nõo; ennastvasta ~ last ~ paksuks ~ poega ~ rammaks ~ raskeks j. rasedaks ~ tiineks jääma pidi `jääma `lapsesse kohe Kuu; eks Milde `jäändki ennast vasta Kad; jäeb `jälle last, enel kolm neli juba; tõese lehmägä õlema käenud puĺlil, aga ei jäänud `poega; tüd́rik jäänud paksuss sulasega Kod; ega abielus kedagi ole, kui naine jääb paksuss Ksi; laste`tüt́rik tennu nii`kavva valitsejaga `sehvti, ku ennäst`vasta olli jäänu; pulli man `käidu küll, aga lehm ei ole jäänu rammass Nõo; ku ma jo rassõss `jäie, umma kätt tiä mu pääle ess paneʔ Krl; nimäʔ `eĺli tu̬u̬ mehegaʔ, siss jäi `tüt́rik last Rõu; kuldi ~ pulli juurde j. tiinestuma Ei tia, kas siga jäi kuĺdi `juure; Lehm jäi seekõrd puĺli `juure, enäm ei rü̬ü̬gi Kod c. (hüvastijätusõnades) `jääma jumalaga Lüg; `jäämo üväst Vai; jääge jumalaga!; jääge tervist! Jäm; paneme siis `jεεma ( jätame jumalaga) Phl; jääge `tervest! VJg; `jääme siss jumalege Krk; jääge `terhvess Har; jää hüäst!; jää `tervest!; jääge jumalagaʔ! Se; (tänusõnades) aitäh omast `ilma `jäämast HMd; jäägu jumala tassoʔ, ma‿i taha `kopkatki taast kapist Rõu
2. (kuhugi) sattuma, kuhugi panduna, sattununa seal püsima, asuma, olema, viibima `Jäägü sie tükk `sulle `kurku `kinni Kuu; laps jäi `massina `alle; laiv jäi `liiva `kinni; `silmad `jäiväd `õuve, tuas ei nää `estest iast Lüg; `lampi `kustu `vällä, `jäämö `pimme tuppa Vai; kamm jähi moost kummudi `pεεle; see jutt jääga sii nelja seina vahele, seda pole taarist `välja `rääkida Khk; Kuulukse, et jääne sönnapaika see lubamine Kaa; ader jähi pöllale Krj; vanaema jähi üksi koju Muh; `varba ots jεεb `kinni öhe asja taha, kukod Käi; rot́t jähi `lõkso Mar; sai metu `pauku, enne kui maha jähi Mär; ma räägi sii ja, `siia `paika tä jäeb ja (hiljem keegi ei mäleta seda) Tõs; nad ei `saagi `õhtaks `Riiga, jäävad `ü̬ü̬si `merre Hää; [tulekahju ajal] oli siga `sisse jään Ris; Sońdi pere jäi [raudtee ehitamisel] ette HMd; tüdruk akand eenamast tulema, peremes jäänd ike küüni juure maha Nis; kaśsi raibe jääb koa ala `jalgu Tür; sõna jääb `kurku `kinni Koe; Ega see sisse kinni jäe (öeld toidu valijale); `käśti mind kua `jäeda `sinna, aga mul põld `aega Kad; ku õter vanass läks, jäe pali päid maha; kari jäeb `lauta sügise; me esimä lähä `surnud `vaatama, et jäeb `silmi Kod; `tahten ü̬ü̬majal jävvä Krk; ei ole esi minnä, ei ole esi jäiä Ran; üits igävene paegatu lagunu `üńdrik jäi `mulle `ümbrele; kõ̭ik ei mahu marjamaale, muist piab `jäämä karjamaale kah Nõo; adra kaal jääs mullaga `kinni, juure ja mättä jäävä `kinni Ote; hopõń `tahtsõ `sisse `jäiä `sinna `nõtsku; timä lauluhelü jäi mullõ ennedä `kõrvu Har; illuss, nigu silmäʔ jääse˽pääleʔ; tu [aganaleib] jäi küll `kaala, es lähä kaalast `alla Rõu; ŕäppu satass, `rõiva `külge jääse Räp; kaśsi pää jäi ussõ sagara `vaihõlõ; maʔ jää `veitkesest `tarrõ; timahhava jäi `varra kari kińni, tiiä‿i, kuis söödäga jovva läbi tullaʔ Se; tuul vii är aganakõsõʔ, a teräkene jää `paika Lut; juurde j. rasedaks j. Mannile nähikse jälle juurde jäänd olavat Kaa; kinni j. 1. meelde jääma, taipama, selgeks saama pehme pää, ei jää midäge `kinne Hel; 2. koolis pärast tunde järele istuma kooli lapsed olid nii pailu ülantust teind, olid `öhta `kinni jäänd Khk; külap tal ei old õpitud, ega ta muidu `kińni jäänd VMr; si̬i̬ olli rumal, siss jäi `kinni Krk; vahele j. sisse kukkuma, süüteolt tabatud saama Jäi vahele ning kukkus kinni Pha; Jähi omadega vahele Rei; Niikaua ta mässas kuni vahele jäi Mar; varasta, aga ära vahele jää Nõo; aedikusse ~ aeda ~ hända ~ hänna peale ~ kurge j. oma tööeega teistest maha jääma `minga perast sina `leikumaal `kurge jäid VNg; `niitasid vahe `sisse, nüid jään `aida - - `pärtli`päiväst `nuuma `päälä Lüg; sa jääd muidu `ända `jälle, ole natuke nobem Jaa; olid laisk, jäid `kurge VJg; teised tulid `sulle ette, siis sa jäid aadikusse Lai; ku rügä lõigats, siss ka jääss `ändä Krk; kes laisk `põimja `olli, tu̬u̬ jäi tõśtele `anda Nõo; noh, koessa tah nii hanna pääle jäiʔ Se; jaanipäeva (ajal) jääle j. vallaslast saama Jäi jaani pääva ajal jääle Hlj; Naine jaani päeva jää pääle jäänu Trv | Mees jäänd jaanibe libele (jää pääle) Käi; kahe silma (~ silmapaari) vahele ~ silmade vahekohta j. märkamatuks, tähelepanuta jääma sie on jäänd kahe `silma vahele Hlj; möned on jäänd kahe silmapaari vahele Khk; see jäi `siĺmade vahe`kohta Kei; siĺmpoari vahele jäi, ei leind üles teist Juu; minä koŕjasin õma tiätä kõik ärä, aga näed kahe silmä vahele jäe si̬i̬ kala; jäe viśt `siĺme vahele, et ei nähnud Kod; tu̬u̬ om jo katõ˽silmä vahelõ jäänüʔ, tu̬u̬d enämb kätte ei saa Har; kelgu ~ ree alla j. rasedusest ri̬i̬ ~ kelgu `alla jäänu Hää; kuivale j. jänni jääma Jähi viimaks omaga tükkis kuivale Kaa; kuuse ~ taeva alla j. peavarjuta jääma lage `taeva ala ep vöi ikka jääda, piaks ma ikka `kuskis ula-ala `saama Khk; kui tal kedagi ei ole, jääb kuuse `alla; ma jäin nii tuule `taeva `alla ~ lageda `taeva `alla, põle mul maja ega kedagi Juu; jäime tuule`taeva kätte Iis; tämä `arvab et, naene jäeb ku `taeva `alla Kod; kõrva taha j. tähelepanematusest mitte kuulma jo see mo körva taa jäänd on – ma pole seda mette `kuuland Khk; lageda peale j. 1. peavarjuta jääma neli viisteisend peret kes lage `pεεle jäid Khk; siis jähi nõnna lageda `peale, maja põles ää Muh; vahel jääss lage pääl Krk; 2. ilma jääma; nõutuks jääma lakõ pääle `jääma Plv; jäi lakõ pääle Vas; kelku ~ loiku j. (tööga) jänni jääma jäin asjaga `uopis `kelku, pidin ikke vara `laube `õhtulle `suama, kedagi; jäid jutuga `kelku, vale tuli `väĺja Kad; `loige inimene jääb oma `tü̬ü̬dega `loiku, jääb tõśtest maha; kalal veri ju̬u̬sk `väĺlä, noh ta jäi jo `loiku `väega Puh; meelde ~ pähe j. ei jäänd `miele midägi Lüg; tal äi taha pehe jääda Khk; see nimi äi taha `meele `jääja Pöi; ma tegi paberi peale [mustri] üles, et muidu jääb meelest ää Muh; küll oo kõba `peaga, et tää so pähä ei jää Mar; ega `moole änam kedagi `meele jää Mär; ilus laul oli, jäi ruttu pähe Kei; või kõik aśjad sul `meelde jäävad Tür; tal om kõva pää, kassa tal õppe vai õppemede, tal pähä ei jää Hel; tu̬u̬ jäi nigu `aamen `mi̬i̬lde Ran; täl `oĺli `mi̬i̬lde jäänu, kudass vanast pulman kaasitedi, aga `mulle es jää `mi̬i̬lde; sina opi nigu sa ulluss lääd, `sulle pähä ta‿i jää Nõo; tu̬u̬ lauluviiś jäi mullõ umõta `mi̬i̬lde Har; papal oĺl tu̬u̬ hopõń jäänü meele `sisse, muud es kõnõlagi, ku tu̬u̬d hobõst Vas; kas ta sul `mi̬i̬ĺte jääse Räp; `kerge pää, täl jää äi `päähä Se; nelja silma alla ~ nelja seina vahele j. saladust hoidma olga omaks jutuks, jääga oma neĺja silma ala; see jutt jääga sii nelja seina vahele, seda pole taarist `välja `rääki Khk; nina kohale j. unustama ku üit́s inimene üte tü̬ü̬ tegemede `jätnu, ta om nõna kottale jäänu Hel; `võite s u v e r e k k e `j ä ä d a, poolest päävast `keerand tuule merele ja akkand `vihma sadama Vän; (vana) talla peale j. vanaviisi jääma sie one vana `talla `pääle `jäänu VNg; talla j. kängu jääma lat́s om `talla jäänüʔ, ei kasuʔ, `väikene kui pät́t Räp
3. (millegi tagajärjel) tekkima, sugenema (ja sellisena püsima) tie nüüd ia kuhi, et jääb ka üva magu, et võib `vihma`varju `menna; `amba `jäljed `jäävad taha kui `ammustad `leibä Lüg; siis `jääje `vaanale söhuke `läike kord `peale Jaa; `riidele `ollid `valged laegud `sisse jään Muh; `pahkrad jäävad põllu `sisse, kui põld kuin Lih; kus aga nutab `leske naenõ, `sjõnna jäänud jõekene rhvl Khn; kõva maa pial `jäĺge ei jää Sim; tombi `jäässi obesele ala sula ilmaga Ote; lätt nigu rada jääss takka Rõu; [rõugeil] jääse mulgu `taadõ ~ `perrä Plv; õt `rõiva `siśse rabandikka jääsi es, siss tulõ sualat́iga kõvebehe lüvväʔ Se || `kangal oo kaksikud sees, üks niis oo jään vahele Aud; neli `korda paned üksipidi seda `niide ja siis teisipidi jälle neli `korda, siis jääb triibuline [kudumisel] VMr; kui `kangal om jäänu mõni pinnuvahe, siss üteldäss, et vahi, suur rada om sehen Puh
4. säilima, püsima, (alles) olema (ka alale, alle, alles, jälle, järele, järgi, maha, perra, sisse, taade, tagasi, taha, üle jääma) kui aga ing sisse jääb Jõe; Sureb hobune, `jääväd `riistad, sureb inimine, jääb nimi Kuu; `jäätma on sie mis põllust on jäänd ja on `rohtu `kasvand; saŕv tuleb ära, tohl jäeb maha Hlj; sõda kui tuleb `ninda jääb `rahvast vähe; [toitu] piab `ennemast järele `jääma kui `puudust tuleb Lüg; `sakslane pöletas majad ära, saun jähi üksi `jälle Ans; Tal jääna einu järge Kaa; lase süsikonnad jääda (jäta õunasüdamed söömata); see pireke linu jäeb järele Muh; kas `sauna jähi `leili veel Käi; mitu penikoormad jääb veel `minna Mär; vanemi ei ole `järgi jäen Tõs; ma ole surmast üle jään (väga vana) Aud; `Kennegi (pro `ki̬i̬gi) – si̬i̬ vanadest inimestest nõnda `sisse jäänu üks sõna Hää; si̬i̬ jäeb elo`lammass, tõese tapama ärä; täl jäe isäss obene järele Kod; mis lõunaeg üle jäi, seda `võt́sivad `õhta `u̬u̬test Pal; `uuned ää lõhutse, jääväd ahju varemed maha KJn; uisk aab uvve naha, aga kihti ammas jäeb alle Hls; leib jääb aenaaeass Ran; täl jääb `piimä `järgi Nõo; kõrval maja jäi alalõ, kost tuli alośt Võn; mi̬i̬ss `ku̬u̬li mul ruttu ärä, poig ja tütär jäivä maha Ote; mis nu˽`kat́ski lännü˽munakoorõ˽jäiväve, ma˽vei nu̬u̬˽kannulõ San; sinna jäi küländ vi̬i̬l kõ̭gõsugust `kraami, ku˽paĺlus ma tedä `osta jõusõ Har; imätet jüväst `jääse raba Plv; `haigõ om, tiiä‿i, kas jääss alalõ vai jää äiʔ Se; Ma jesält jäi veikene Kra
5. (kellegi) osaks, omaks, valdusesse, võimusesse, pärandiks saama, langema, olema (ka külge, kätte j.) majad `jäävad `lastele Vai; jägajal jäävad `viimaks küined; varid jäävad laeva peremihele; tuul aeab sind kuiva `pεεle, jεεd valamate käde Khk; ta jäänd liiso `alla ( liisk langes temale); ta jähi külma kätte, külm võttis ta ää Mar; tänä jääsime üsä vähägä, kiedu kalu saemõ Khn; tahn täda ära tappa, aga oli isi kätte jään Aud; `jääte viimaks väga pimedasse Tür; se nimi jäi `talle nigu pigiga `külge Lai; kaup jäi meile kätte ( ei saanud müüa) KJn; mõne inimese `küĺge ei jää muret ja `raskust, tõne om nii õrn, et kiḱk jääse `küĺge Trv; vedel võip koertel jäiä Krk; pääasi ku moa kätte jääb, raha kaob raha `viisi Puh; jagajale jäävä näpu Nõo; kual `leh́ti jääss kät́te, tuu om turak [kaardimängus]; täüś kuu `aigu jääss kuu päävä kät́te; linaʔ jääseʔ ḱul lumõ kät́te Se6. a. (hrl ühendverbina) lakkama, lõppema, kaduma; katkema; (mingit tegevust) lõpetama; vaibuma, vähenema, nõrgenema (alla, jälle, järele, järgi, kinni, maha, perra, tagasi, ära, üle jne j.) sadu jäi üle; lehm jäi `piimäst ärä Kuu; nüüd on kõik nue mued maha `jääned; kaup jäi `katki; `kanga `luomine jäi `eile kese Lüg; lehm jääb `jälle (jätab piimaandmise maha, jääb kinni); ta on arust ära jäänd Jäm; millal se kisa ühekorra `järge jääb Khk; [kägu] akkab `varsti kukkumast `jälle `jääma, kukkumine jääb maha Kaa; tuul akkab `väiksemaks `jäema Pöi; se mure jähi küll münust maha; külm jεεb tagasi Emm; `kuulmine jäi ära Rei; pilli mäng oo järele jäänd; juba [tuul] akkab `alla `jääma; `enni oli `lendosi paĺlo, aga nüid jääväd vähäks Mar; pada jäi keemast ää Mär; lehm akab kinni `jäemä, piim jäeb vähemäss Vig; kui sealt `mõisast järele jäi [lõpetas töötamise] Tõs; `kuulmine jääb tagasi Juu; nüid akkab maha `jääma sie nuoriku nimi JõeK; asi jäi seekord puolikule Koe; vilja saak jäi meneva `aastasest paĺju tagasi Iis; tänävade jõõlun jäe minu jõud ärä; `ketrus juba jäeb maha; tämä teäb, kohe tü̬ü̬ [pooleli] jäe Kod; nüid om valu jäänu vähämalle Äks; nüid om si̬i̬ jutt rahu jäänu Krk; ega si̬i̬ vihm nõnda ruttu `järgi ei jää Hel; joba tagasi jääb küĺmäst, lääb pehmess; kui sao ja tuule nakava `perrä `jäämä, siss ilma joba paraneva Ran; kõiv jääss kińniʔ, `rahka aja joba Urv; jala˽jääse˽joba tagasi joʔ joba `paistuss jääss nigu vähämbess Krl; halu `jäie mahaʔ; tuuĺ jääss rahu; piim jääss `veitüle. kas jääss lihm kińniʔ vai om sü̬ü̬ḱ nii kõhn; Liinal jääss ka uma mihele mineḱ `kat́ski Har; sõ̭ss jäi tu `orjuss `maaha Vas; ku mahla `ju̬u̬skmine maha jääse, tulõ nigu vatt `vällä Räp; ḱulm om kinni jäänüʔ Se || süä om kinni jäänü (süda valutab) Se b. [millekski] valmistuma, [teat ajaks] tööd katkestama me akkame `öhtale `jääma Jaa; nõnna vara ei või `õstale `jäädä Kod; tingi töö, si oli jao töö, kui `tehtud sai, võisid `õhtule `jääda Ksi; täämbä jäeme `aigsadõ õdagulõ Ran; `Ennuri rahvass jäevä ka õdagulõ Nõo
7. (ajaliselt) edasi lükkuma; viibima, hilinema Kui `mõisa `juhtusid `iljast `jäema, siis õli `teada kõhe, et nahk on `õhta puul Lüg; rugi jääb si‿asta iljaks; äi es jöva `loogu üles mette, muist jεi `oompseks Khk; jähid teised kauaks merele Mus; eks ta jää edasspidise `peale, kül‿sa siis maksad Mär; `omse piale jääb, meil isegi paiĺu tüöd JMd; küll te õleta iĺjakuss jäänud õma kartuli`võtmisega; rükkid jäed iĺja `piäle tehä Kod; eeńa tü̬ü̬ jäeb pikäle KJn; kes `ilass jääb, tu̬u̬ ilma jääb Nõo; rehepeśs jääss ommeness Ote; ma pidi nii pakistõ minemä, aga ma jäi `kaugõss Krl; `niitke seeni maani, see kotuss las jäiäʔ edesi Har; külm keväʔ, sõ̭ss suvi jääse `ildast; tu̬u̬ asi jääss pikäle `väega, jääss `väega pikkä Räp; `kauguss jäi, saa as ao päle õs; kõõ viil hõhvah, nelädä ajastaga pääle jo jäi [mullikaks] Se
8. kaduma (minema), kadunud, puudu olema, (kuskil) peatuma, varjul olema kui sa `sönna [hülge] juhu `pihta pootsaagiga oled pand, koes tä siis jääb ( kuhu ta siis pääseb) Khk; jääga esimese naise laps kus tahes Pha; mett‿üks mees äi tea, kus ta jähi `jälle, nii kadus ära Krj; kui sa ää unutad teretamise, küsitakse, kus tere oomingust jähi Vll; külap se mõte su̬u̬l ikka jäeb ( kaob) Muh; mool jähi kaks `poega sõtta Rid; tońdid on kadun, tea kus nad on jään, kas koa surevad või Ris; kus mu piibu nośs on jäänd Pil; `jäigi kadunuss si̬i̬ asi, katti ärä ja `jäigi `kaotsiss Krk; mul olliva ilusa piḱä pleti - - kos na nüid om jäänuva Ran; kotun `mõtliva et ei tiiä, kos me oleme jäänume; tu̬u̬ jäi `kaotside jah, toda kätte es saa Nõo; Olga ot́s, et ei tiiä, kohe Juuli om jäänüʔ; kohe sa paĺlastõ `käśsiga lähät, `kinda omma sul maha jäänüʔ; see nimi om raamatust `väĺlä jäänüʔ Har; arost `jäämä (vananema) Vas
9. (ühendverbina) a. (kellegagi, millegagi võrreldes midagi) olema, (kellestki, millestki) nõrgem, viletsam, resp parem, tugevam jne olema (ka ala, alla, järele, kõrva, maha, peale, perra, taha jääma) mina jään ikke `alle. tämäl on tüö jõud `suuremb Lüg; ajast maha jäänd Khk; aeab nasamma kasu taga, ei jää teesest järele `ühti Vig; nad o oma `tööga üsna taha jäänd Kse; kes siis nii `vaesed ja viletsad olid, et testest `tahtsid maha `jääda Mih; sie puĺl jääb teesest paelu `alla JMd; minu `õigus jäi `piale VJg; mina tõesess `alla ei jää, õlen alate eden õma `tü̬ü̬gä Kod; oli käre tüdruk, tema sõna pidi ikke `piale `jääma Plt; temä jäi `kõrva ( süüdlaseks), mea sai `õiguse; kumbass `kõrva jääp, si̬i̬ massap `väĺlä [kohtukulud] Krk; kuiss saʔ nii uma lina `kakmisega tõisist maha jäät Har; tulõ `järge, ar jäägu `maaha Räp || (kellast) ons kellu täna taa jäänd Khk; kell taab siätä, jäeb taha Kod; kell käib küll, aga tükip `perrä `jäämä Nõo; ta kell jääss uma `käümisega `perrä Har; Mis hää kellä man tu̬u̬ tähendas ku tä ka päävä paari maaha jääss Räp b. [millestki] vähem olema, puudu tulema (ka alla, maha, puudu, vajaka jne j.) kaks `päivä jäi `puudu VNg; aast jähi vajak Phl; kahessa `aŕsinat läks üli`konda, jäi siis ivake üle ehk `alla Trm; [käärpuud] ulatavad ligi laeni, natukene jääb laest `puudu Plt; abielu säńg oĺl `häste laǵa, üt́s jalg jäi sülest mahaʔ Rõu
10. (millekski, kellekski) osutuma; (kellenagi) näima; olema [küpsikuteks võeti] `räimi ja kilu. kilust jäi paremb; `külmä `kümme viistoist `kraadi, siis jääb ige nahk`kinnas juba `külmäks Kuu; jäi `ninda `kartlikkuks Hlj; jääd valelikkost, lubasid `tulla ja et tuld `ühtä Lüg; se asi jähi valeks `jälle, pole see mette tösi olnd Khk; tal pole süid mette medaged olnd, jähi `ilma `süita Emm; tämä jähi alamaks, mena sain ike tast võidu Mar; siis rehepapp jähi nii `ausass mehess Kul; se jäi valeks neh, `reäksid, `reäksid ja sest ei tuld kedägi Juu; temä jäi `õigess, mõisteti `õigess Krk; mia ole `vaene, miä jää iks `süidi, temä om rikass, temä‿m `õige; (mängust) kedä sa kätte saad, sis tu̬u̬ jääb pimedäss sikass Nõo; kolm tükkü jäi [kohtus] `süüdläsess, nelläs jäi ilma `süüldäʔ Har; mu sõ̭na sai `õigõ, a tuu jäi `võĺssi Se
11. (millegi suhtes) asetsema, paiknema, osetuma, hoiduma sie (kivi) no vähä jäi `juomi `korva, `juomi `reie `kohta Kuu; Obosekivi jääb `siie sama `meie `kõhta jõe `ääres kõhe Lüg; jää miust `iemalle paremb Vai; [külamaade jaotamisel] kus maja jähi, sealt said rundi Muh; jääb teest körvale Rei; Loja küla jεεb siit seda `koosi Phl; sie jääb tie `kõrva HMd; kui luu `kat́ki läks ja kiud `iemalle jäi, siis `tuńtsime, et ta (lina) oli paras [leost välja võtta] Amb; sii külä jäeb Palamuse `puule Pal; mägi jäeb siit mińnes pahemad kätt KJn; mine mäe alt `kurra kätt tu̬u̬d ti̬i̬d `mü̬ü̬dä, siss jääss mägi kõrvalõ, ei olõʔ mäkke üless minekit Har
jää|naul jäänael jää `naulal lähäp viel sie pia õts teräväst, siis ei libise Lüg
kaal1 kaal g kaalu eP(-oa-, -ua-, g -o Käi) eL, g `kaalu R
1. (asja, eseme, keha) raskus Perenase kääst `saadi linad vai takkud kaha `ketrada, siis `kaalu `järgi `valmis niit jagati, mõlemad said ühevõrd `niiti; Tahid kaks ehk kolm `naula midagi, aga ei õld täis sie naul, sis `üöldi et kaal on vähä `alle; õli üle`naela, sis [öeldi] et kaal on vähä üle Lüg; see nii `kerge, see‿p anna `kaalu täis (ei küüni teatud raskuseni) Khk; `ańdis selle kaalu täis, ei jäänd vajaka; vamm võtab `kaalu, kui ta `raskemast lähab, kui vesi sies on VJg; siga sööb `äśti, küll ta võtab `kaalu Plt; kaal ei ole täüs vi̬i̬l, ma pia manu vi̬i̬l roobitsem Krk; tõesel kotil jäi kaalust `puudu, aga tõene `oĺli täiskaaluline kot́t, tävvelik kaal; ta näeb suur `väĺlä, aga kaalult ta `rasse ei ole Nõo; `kaalu kaotass, ar˽kuiosõ mant Se || vajutis, raskus `kaalu õli `nööri `õtsas [ploki küljes], `nüörist rõhus `ukse `kinni Lüg; lina `aamise masinal `panti `kaalu `pääle, redeli pääl olliva kivi ja tu̬u̬ preśs `päälmesi `truĺle `pääle Ote || arvestamisest sa piäd ike egäle aśjale `kualu panema Kod2. a. kaalumisseade `kaalu nui on jo `kaalu `küljes, `kaalu `pannasse jo `nuiast edesi; `kaalu `taldrikud Lüg; `viska naĺa pärast kaalu `pεεle Khk; Koalud olid rauast, suured malmi pommid olid, naelad peal, pärast `tehti `pommidele kilud peale Pöi; nüid mõedetasse suure kilo `kaaludega Mar; õpetaea proual on kaal, `numre laud üleväl `otses, seieritega puha Hää; kualuga vuagitakse, ei eloaal põld muud `kualusi mutku puust margabu oli Juu; koalukausi `sisse pannakse pommid Kos; meil õlid iad ja `õiged kaalud Iis; vanass õlid puuss kualud, kualulaud ja kualupuu, kõik õli puuss Kod; `kaeru `ańti ikke [hobusele], kui töö kõvem, siis tugevamast, siĺm oli ikke kaal, salvest `võt́sid Lai; kaal `vaie maha, nüid om kaal `õige; kaalu kausi nõndagu kuld `läükleve Krk; poolakaal (kümnendkaal) Har; kaubakaaluʔ, `väikäist `aśja `kaaluʔ Se; k a a l u s loodis Vesilood́ `näitab, kas müür oo `kaalus ja seinaga `risti Han; üt́s laud alaʔ, tõnõ pääleʔ ja sõ̭ss kivi õigõ˽pääleʔ, et sõ̭ss sais tä (sõir) kaalun Urv b. fig (k a h e) k a a l u p e a l otsustamisel, kahevahel sie asi on `kaalu pääl, kas saan tämäst `asja vai en saa Lüg; `aidade jägamine on veel kaalu pεεl, p‿tεε kuidas ta leheb Khk; ilm oo kate kaalu pääl, ka ta kuivale lää või Krk; ta om `alla vi̬i̬l kate kaalu pääl, `õigele `otsusele ma ei ole vi̬i̬l `jõudan Hel; ta jäi nii kate kaalu `pääle, es tiiä esigi, kas saab `minnä vai Ran; k a a l u (p e a l e) p a n e m a ~ p e a l o l e m a ohtu seadma, ohus olema pani oma elu surma ning elu `peale `kaalu Pha; panni oma elu kaalu `pääle Trv; Elu olle kaalu pääl, läits viil nigu üle väetse terä, et ellu jäid Nõo; täl om viil elu kaalu pääl Krl
3. kaaluühik a. linade kaaluühik (10 puuda) lõna kaal oo kümme `puuda Rid; linad `oĺlid `indas, kolmkümmend nelikümmend rubla sai kaalust Vän; lina leesik kualub kakskümmend `naala, kakskümmend leesiked aga one kualun Kod; oli vakamaa linu mahan, sai kaal linu Trv; nelisada `nakla olli, mis terve kaal olli; ku linu viisit, siis küsiti, ka sul suure kaaluge või puuda kaaluge Krk; jõoluss `olli mul kaits `kaalu `linnu käsitsi ärä tettu Puh; rabasi kaalu linna Se b. üks kaal `leiba VNg; paaŕ vai kolʔ `kaalu `tu̬u̬di Riiast `su̬u̬la aasta jagu, kaalun om kat́skümmend `punda Har
kaal7 kaal L K I eL (-ĺ; -oa-, -ua- K I), g kaal|i Pär Vän Hää Saa K I eL, -e L(n kaale Var, p kaalt Kul Tõs); koäĺ, kuäĺ g koali Khn kaalikas Pia oo paĺlas nagu kaal Han; olid need `kaapsad või kaaled, kõik `tehti tuli`mulda Mih; koorib suurt kaalt Tõs; kupatamõ `kuastu ning `õuni ning panõmõ kuäĺa segä kua Khn; nagu suured kaaled olid (kartulitest) Aud; emä läks `kuaĺa `keskuma Juu; koaĺ on kevade siest tohletand Jür; `puised koalid HJn; oli ilusaid kaaĺa, suured nagu suured leevad Ann; see kaali supp on keige parem Lai; küpsekaaĺ oli parem kui keedetud Plt; `kaale keedets kardule man, lõigats pooles Hls; mihklipäävä `ü̬ü̬se kasuvet kaaĺ vi̬i̬l nõnda paĺlu et aavet villase lõnga katik Krk; meil kasvava alati suure sõõriku kaali Puh; no küll olliva ilusa kaali, suure nigu ratta jälle; temäl `kasviva na (sibulad) ime ilusa, suure nigu kaali jälle Nõo; mine kaku üless na kaalijuragaʔ, ilm lätt küĺmäss Har; tema ravitsõs `kaaliga tsiku Lei Vrd kaaliss, kaalits
kaala|esänd kaelaisand, sundija nätse mul veli kaalaesändät, kedä mia pia `peĺgämä; tõesele naesele `oĺli ta kaalaesänd, pahand et mes naene ei saa `sü̬ü̬ki `õigess aass `lavva pääle Nõo Vrd kaalaisand, kaalesänd
kaalikas kaali|kas spor, u S(-gas g -ga Khk) L, K(koali-, kuali-) I(kuali-), `kaali|kas R(n -gas Kuu Vai(-ka), g -ga VNg), g -ka; kaali|k u Pal Puh TMr Võn Rõu, g -gu Jäm Jaa, -ku Trm/koali-/, -ga Rei, koalik g -e, koaĺke, kualike Kod juurvili (Brassica napus) `ühte `puhku panivad `kaalikku `ahju, panivad `suure `panni `kaaligu täis VNg; pääld `püöri`päivä ei `kõlba `istutada, siis ei saa `kaalika Lüg; ne on `karged `kaaligad Vai; mo vanemad `üitsid `leiked, aga me oleme kaalikaks akand `üidema Kär; puene kaalikas Kul; kaalikad tohlastavad, on `pehmed, `tombavad siest `valgeks, on arvad JõeK; ega tohletand koalikad siis kõlba äśti süia, nied on kibedad Kad; kuaĺke kuabe on magus Kod; `kartuli ja koalika puoled Pal; kaalikas kasvab `mihklipääva öösse veel villase lõnga `kat́ki Lai; kui `juuksed ää lõigati, siis oli pia kui kaalikas ots Plt || fig taipamatu inimene õled üks `kaalika pää ehk kabusta pää Lüg Vrd kaal7, kaaliss, kaalits, koolikas
kaar2 kaar g kaara Hi hv Tõs, Saa hv VMr, Kod MMg Pal Kõp Vil eL
1. suvivili, kaer vanal ajal olid `ühte `seltsi kaarad Rei; kaar lükib Saa; vahest `kaara sai leigata, lumi oli maas VMr; kaarad o `ripsmen; ku uavadel paĺjo `urve küĺjen, siis suab `kaaru; kaartel ja `õtrel one keded; üks kaar oo vene kaar ehk lipu kaar. vene kaara `ripsmed on ühele puale ja muakaara `ripsmed on laiali Kod; kaarad `seisid kava põńnin MMg; kaara pööris Vil; ütelihige kaara Trv; üte lakage kaar; kaartel om `lipne küĺlen Pst; kaar olli ütelnu, `antke mulle ka sõnnikut, ma aa lipu tare `arja siis; vanast ku varest änäp aava `urbe si̬i̬st es ole `vällä `paisten, siss olli parass `kaara `külvä; ku kasel paĺlu `urbi otsan, siis saap `keśvi, aaval – `kaaru; las süüvvä, oma karu, oma kaar; mustkaar, sõkal om must. maa kaara `mu̬u̬du; `valge kaaral om `valgep iva. ku `valmi saa, lää ruttu maha. `valgest kaarast tetass `su̬u̬rmit. `valge kaar ei `andvet nõnda paĺlu `vällä ku türgi kaar, aga ta iva olevet parep; obese lakage kaar; kullavihm kaar; mis sii `aasta kaar olli, sinna külveti siis jälle kaar, sii olli siis vanamaa kaar Krk; kaar külvä `porri, rüǵä tuhk`auda; kui lepäd olliva urvan, sis tetti `kaara; `valge kaar `oĺli edimäne, siss `tuĺli kõllane türgi kaar; kõllane kaar `olli, üte külle pääl teräd; kaaral olliva lipud Ran; kui pihl äedsess, külveti `kaara Kam; ku kaar kütüsse maa pääle külveti, siss `käege es ulate pöörusse manu; ku lepal tilba küĺlen om, siss saa `kaaru Ote; kaara kukat́si andass obesele San; kui toome `äitsevä, sis tetäss `kaara Kan; suurõ˽kaara `tahtava `varhra `külvä, `väikese kaara kutsutass nii kullavihm. nuid võit illatsõpa ka `külvä Har; kaar haud jo mako, pia nakkass `püürüst `väĺlä ajama Vas; vanast oĺliva meil kaaraʔ üte lihigaʔ, nüüd omaʔ kolmõ lihigaʔ, pööŕüśsegaʔ; Vana `kuuga ja `lõunõ tuulõga˽külvet kaar `kaśve `kerge Räp; timahhava oĺl kaara suvi hüä Se; hõbõhhadsõ˽kaaraʔ, terä `pienüʔ, vahanõ, `kuorõkõnõ ohukõnõ ummaʔ `saaksa˽kaaraʔ ni `kaĺli kaaraʔ; vahadsõ˽kaaraʔ külbetäseʔ kon `puostõmb maa ni lahõ maa päle, timä suurt `saaki anna‿iʔ; suurõʔ `valgõʔ kaaraʔ. `püörüss um haragliganõ, um hüä väkev maa, `andvaʔ katõ kolmõ vara kassu; suurõ˽kaaraʔ ummaʔ ütte`puuldõ `hõ̭ilaga kaaraʔ Lut || kaerapõld Loomad läind `kaara Rei; Lehmä ju̬u̬śsev kiimuge `kaara, sasive kaara ärä Hls; kaar om alle `ruĺmede, tõuvili rullits ärä Krk; vaśt käi mesikäpp `kaara Hel; kahru˽käviväʔ alati kaarah Plv || (söögiviljana; söödana) obene ohutab, tahab `kaaru Saa; kas vana obene `kaaru ei sü̬ü̬ (ka vanale inimesele meeldib hea asi) Ran; sulu siga, kae kui sa saat kaartega `sü̬ü̬tä, vahi kui lähäp tugevass Puh; kile jahu tetäss `kaarust Nõo || fig obestel om suve kaara `kapje all, las na esi süvvä välläst Krk; laisalõ hobõsalõ piat piḱki `kaaru (piitsa) `andma Har Vrd kaer, kakr, kaur
2. Mitmete taimede nimetustes liitsõna esi- või järelkomponendina Ls jänese|kaar, kahe|kaar, karu|kaar, tuule|kaar, tuul|kaar, vares|kaar
kaarde-2 räästa- Säält kost paari˽kokku oĺliva˽`pantu, tu̬u̬d `otsa kutsuti paari haŕjaotsass, sõ̭ss alumanõ ots oĺl `kaartõots Urv; `kaardõ vihu kääneti ratsakullõ malga `pääle Har; `kaartõvihuʔ; kubu tet́ti nii: `köutes `võet́i pikembiid rüä `oĺgi, nu̬u̬˽`pańti kohe `kaartõveere alaʔ vai kon nu hämmes `tõmpsiʔ; nu̬u̬˽vana˽härä ikkõ `oĺli vi̬i̬l pia eǵähn taluhn kon `kaartõveere all vai tarõ pääl Rõu; `kaartõ vesi Plv; kaartõlastuʔ; kaartõvihuʔ ole katusõl ommaʔ, nu pandass `kaartõ`ru̬u̬d́ja pääle; kaartõrood́ass Se; `kaardõaluss Lei Vt kaare1
kaduma1 kaduma R(-o- Vai; -ie Lüg) eP(-o- Käi Ris) Trv T, -e M San, `kaoma Puh Nõo Võn V(kado- Plv Räp Se); (ma) kao(n) Lüg Jõh Vai Muh L K eL, kau(n) Kuu Jõh IisR S(kao- Vll Jaa Rei, kou- Ans) Kse Var PJg HJn Amb Ann Kad Rak VJg Iis, kaju- (kajo-) Vig Kir PJg, kadun R I Lai; ipf (ta) kadi Mus SaId Rid Han Khn Kod, katte Hls Hel T, V, kat́te Trv Hls Krk(kat́t, katti)
1. kaotsi minema või jääma a.`naaramas `käivad, kui `võrgud kadoned Jõh; äga see nööl pole, et see nii `kergesti kaub Khk; vaest oo `kendad kadond, ei leiä üles Mar; üks `riidekimp kaos mul ää, ei tea kus jähi Ris; aisad (asjad) kaduvad vastalt laste käest ää Juu; lähäb külasse, `sinna ta jääb ja kaub Amb; old kolm uost juba mitu `päeva kadund VMr; sulbatas vette ja tiä‿p kohe ärä kadi Kod; lõnga ots kadus kääst Plt; laka pulk kat́te ärä, `vanker laḱki ütest `valla Hls; ku‿ta `jäässigi kadunuss las ta jäiä pähle; `perse võti är kadunu (kõht lahti) Krk; mul `olli ää nõgel, `õkva `sõrmi vahelt katte ärä Puh; kana `tunse ärä et muna om ärä kadunuva, enämb sinnä `pessä es mune Nõo; sõ̭a `aigu lät́sivä kellä kadoma Võn; mul om varrass vällä˽`kaonuʔ; inemisil `kaobõv ega `ü̬ü̬si kannu Har; ma‿i˽tiiäʔ kunass tu̬u̬ kot́t är˽kattõ `villugaʔ Plv; är˽kattõ tu̬u̬ raha ni `jäigi `kaonuss Vas; käest är kaoss, raha vai - - tulõ õs üless, ar kattõ Se || (teadmata kadunust) see mees jähi sõnna tükkis kadunuks Muh; mi̬i̬s jäe kaduma igäväss (igavesti) Kod; temä jäi kadunusse Vil; poig om sest päeväst kadumen Krk; karlane poig kattõ sõtta ärä Kam; lät́s ar sõtta ni tuust saaniʔ `jäigi kadonust Se || eksima Ma pidi metse ää kadume pole teed üles leidend; kui sa pahupidi `riide üle ajad, siis pidi εε kaduma Khk; Ma kadusi eile metsas ooste otsimisel äkist nönda ää, mette udutuhka es saa aru, kus sa oled Kaa || peitust mängima akame kaduma Khk; si̬i̬ om kadumine si̬i̬ mäng, akkam kadume Krk b. (võrdlustes) Kadus `nindagu kits `piesastesse Kuu; Kadus ära kui ärja uik Hlj; kadus kui tina `tuhka, ei tule `kustki lagedalle Lüg; `Võlga võttab, siis kaub nigu `putruõhk Jõh; kadusid kut vana kuu `taevast Mus; Kadus kut kivi kerisele Pha; See mees kadus siit kut kerves `kause Pöi; Kaub kut kaste Emm; Kaob kui kuumale kerisele Rei; Kaub nagu vesi kuuma kibi peale; Kaub nagu vilu Han; Kadus ku karu `perse maasikas Hää; kadus kui tuhk tuule kää Ris; se kadus nii ruttu ära nagu udu ja unenägu Juu; Kadus nagu pull vee pinnal VMr; kadus nigu kerisele Plt; kadus siit kui õhk KJn; Kaob nagu vesi sõglast Trv; katti ku maa ala vajonu; kadunu ku vits ~ kivi `vette; kadunu nõnda‿t luud ega pääd ei ole nännu `kennigi; si̬i̬ katti är nindagu udsu kunagi Krk; raha ei saesa mitte üits põrm, si̬i̬ lähäp käest nigu vesi kaob ärä Nõo; Kattõ niguʔ sitt `tõpra ihost Vas; Naańõ oĺl nigu tina `tuhka `kaono; Kattõ ku hunniluu; Kattõ nii et handa ka es näe Räp; Kaoss kuʔ kuu taivahe Se
2. nägemisulatusest välja jääma või minema lihab nii `kaugele, et koub silmist ärä Ans; kui päe kadus, siss said `õhtale Vig; oo ta silmist kadund, siis meelest koa kadund Kse; obo kadus põõsastõssõ ää Khn; `enne `suoja kevaded ei tule kui sõel eha `valguse `sisse ää kaub HJn; kaub siĺmist, kaub südamest VJg; aga nigu kikass `kiŕgnu `mõisan nii ollu kadunu kõ̭ik Ran; nigu ta läits, nii katte pimmete ärä ja mia enämb tedä es näe Puh; majase ja puu, kõik katte lume `alla Kam; tu̬u̬ vaim saisa õs `kaugu, mul silmäʔ veerähtüʔ, nii `kattõ arʔ Vas || (vanast, kahanevast kuust) kuude vaheaeg, kui veel uut kuud põle nähä, vana kadun Tõs; pääv akava kuu `külge `paisma, siis kaduva Kod; nu̬u̬r kuu kasvass, vana kuu kaoss; kui kaduje kuu, siss olevet ää `arsti; iki raiuti kadujal kuul, et mite võrsit ess aa Krk; kui vanakuu ärä kaob, siss om kuu vahepäiv Nõo; kuu kaoss `väikost Se
3. lahkuma a. (kiiresti) ära minema, kadu minu `silma iest Lüg; äga pühabä kaub kodund εε Khk; Kaduge kõik `eemale Pöi; nad kadusid meie ulgast `järsku ära Mär; Mehed `aurasid ää, ei üteln, kus kadusid Han; naised `kauvad ka töö juurest ää Ann; vanami̬i̬s kadonud kui tuul; küńd puar vagu ja kadi Kod; kao ää jo, mis sa veel `aega viidad Plt; enne kui päiv `tõssi, ollin mia kotust kadunu; nu̬u̬ `maokese `valget ei kannatanava, nigu rõevass pääld ärä `võetana, nii kadunava kõ̭ik ihu `sisse Ran; nigu ta miu `varju näi, nii `oĺli kadunu Nõo; kadus ärä maja `taade Kam; `tü̬ü̬lise om nurmest ära kadunu, nemä om söömän Rõn; kae, et kaot mu˽siĺmist Har; [susi] oĺl hürähtänüʔ: sõ̭ss tulõ siist `kaoda˽nigu hüdsü Rõu b. laiali minema, hajuma (pilvedest) `pilved kadovad `vällä ja ei tulegi `vihma Vai; kui pili akab kaduma, siis akab selgitama Khk; eilä sääś sääś, katti ärä puha, ess tule kedägi `vihma Krk; ähväŕd küll sadame tulla, aga nüid kaob piĺv ärä Hel; ilm klaarib, pilve `kaova ärä Ran; pilveʔ `kaosõʔ, ilm selehhüss Lut
4. olemast lakkama a. otsa saama, lõppema; hääbuma tämä `leivä `kannikas kadub `vällä; on kadund, enämb ei tule `miele Lüg; `nenda `suutumast kadoned inimesed `vällä (sõja ja katku järel) Jõh; Ridaküla, sie kohe kados `vällä Vai; ise enesest nägemine kadus εε, pole valu ega midad Khk; pöldkanad on siit ää kadund Mus; Uiestaastast kadune viin meite poest tükkis ää Kaa; kaks jõe aru kadid ää, jähid kuivaks jälle Pöi; see piibu pigi joobutas mind naa `kangest ää, et valu ää kadus; see oo meelest naa kadun et Muh; nii `palju äi jooks ma elu`ilmasked mette, et muistus εε kaub Käi; tää raho oo ühnä kadond Mar; parm kajub jaanipäst ää, sääsk oo `mihklepääni Vig; vata merest kadovad kalad ära, sellepärast neid `kiilisi põle nii paelo Lih; kätega `lautasime sõnnikud, küined olid kadun pealt Han; kõlu kasub ja kasub, nägimene kaub ja kaub Hää; siin oli kord kolmkümmend `suitsu, nüid on muist ää kadun; see rootsi keel kaos tal ära Ris; tervis kaob viletsamaks HMd; uńdid kadusid ää, ei tea kuhu nad saivad Kos; mitu kord `mõtlen `ühte sõna `rääkida aga se sõna kaub mu kääst ää Ann; ega nuor inimene usu kuda vanainimese jõud ära kaub Kad; vana kuu siden savitata ahaju, siis kaduma lut́ikad ja prussakad Kod; metsäd kaduvad ärä, ei sua `tohtu MMg; sarlasid veel on kuulda, aga `rõuge `aigus see on kadund Plt; ku mul kuukirjä ärä kative, sõ̭ss ma akasi paksuss mineme Krk; kui lehmä `kinne `jääse, siss kaoss piim ärä Hel; ei ole jõud meil omast käest, si kaop pia ärä; ei ole midägina enämb meelen, kõik `kaova ärä Ran; kels ei kao`enne kui lämmit `vihma tulep Puh; ku paese `ju̬u̬skma nakap ja mädä `väĺlä tulep, siss kaob valu ärä; `rasva pane suur tüḱk, kaop ku vette, aga õli om `jaksa; üitsaenuke ammass om vil suun, muidu om kõ̭ik kadunuva Nõo; ei ole vi̬i̬l ärä kadunu õdagune eha Kam; mis `iĺdass tetä jäivä, nu̬u̬ ommava ära kadunuva, nu̬u̬ viĺla Ote; ku lämmi om, siss nakass iäkolu kah sulama ja kaoss äräki; hambaʔ omma˽kõ̭iḱ suust vällä˽`kaonuʔ Har; vesi om kraavist ar˽`kaonuʔ, iäkõrrõtuss om `perrä jäänüʔ Vas; rügä‿m `kaonuʔ, seeme‿m `kaonu põllu pält [külmakahjustus]; meelest om `kaonuʔ (uĺliss om `lännü) Se b. käibelt kõrvale jääma, aeguma küll ne mued kadovad kaik `vällä Vai; vardad kadid juba siis ää kui mo isa veel elas Kaa; Nüid on kodune lõŋŋa kedramine kadund. Pöi; nüid on arjustid juba kadond, nüid on `umpsed rangid Käi; kui noodad kadusid ää tulid mõrrad Mar; need vanad sõnad kaduvad ää päris Han; piä pärjäd on nüid kadund KJn; ütevahe kõrdsid katteva ärä Ran; nüid om kahetamine ärä kadunu Kam; vanast eiśs kedräti kõ̭ik, nüüd omma˽vaist vokiki är˽`kaonu c. (tõbedest, hädadest) körvedised kaduvad ise vähemaks ää `jälle (arstimata) Khk; soolaga `õeruda ja `ahju vesata, siss soola `tüikad kaduda ää Vig; nagu ned `vistrikud on, need on õige alva kadumesega, need ei taha ära kaduda Tür; `maaline sammaspoolik om ratta `kaupa, `maaliste eintege kaoss ärä Krk; aga pikäpääle katte tu̬u̬ `paistuss ärä Ran; tsial om `atla lõvvaperän. õõrutass kuuma kiviga ja kablaga, siss kaova ärä Kam; keedete makõt `rasva ja siäte moromuna `tolmo `sisse, võiete `paisõ `pääle ja jõõh́e kattõva ärʔ Räp d. surema kaduvad ne vanemad inimesed ää siit Mus; Vana eit oli ää kadumas Pöi; ta nääb vist kadumist, ega ta mud́u sedasi tee Mär; mehed kõik kaduvad `enne ää, ikka lesed naesed [jäävad järele] Khn; ma nägin unen et peremi̬i̬s sureb ärä, piä kadub ärä; minä õlen kaduja. vai minu enäm kava one Kod; temä akkass är kadume, õige är lõpenu tõine Krk; ku joba inimesel jõud kaob, siss kaob esi ka piä ärä Nõo; mat́ime vele ja vanemba, kõ̭iḱ oma˽kadonu Võn; kõ̭iḱ `kaosõ maa päält olgu nu̬u̬ŕ vai vana Har; mu esä ja imä umma ammu˽jo˽`kaonuʔ, ńapoḱi jo mulla all `pehmess lännü Plv kadunu(d) 1. surnud; surnu minu kadund emä Kuu; `Antonil kadunel õli `ammu küür `selgä tuld Lüg; Isa kadune vedas omale maa·`ilmama varandust kokku IisR; Kusta kadunu olli kõrralik inime Pst; lätsivä miu mehe kadunuga Nõkku Nõo; jummaĺ ülende ta kaonu `ińge Krl; imä-kadonu üteĺ Plv; Esä kadonu˽käśk Räp; ku `kaonu esä vilʔ `eĺli; kadonu mu vanaeśäl oĺ säid́se `poiga Se Vrd kadona, kadunuke(ne) 2. hukkumisele määratud, omadega läbi sääl kui rattas `juhtab, siis õledki kadund laps Lüg; Sopajoodik aa üks kadund ing Emm; [kui sõda tuleb] siis me oleme ikke kadond inged Mar; tema on kadund ing JMd; õled täitsa kadund mees, kui `neskese karmańtsiku `kilda ennast annad Trm e. kõhnaks või viletsaks jääma Kõht on eest kadund (poeginud loomast); veri kadi sehest ära, sellepärast ne jalad külmaks läksid Pöi; igemed kaduvad ää (kui hambad suust ära tulevad) Muh; vana [lamba] udar kaos ära, ta (tall) nii arv imes Ris; näost kaob ja kustub nii ää - - sel on surm ikka üsna ligi; kalivägine, liha on tal kadund Kei; mi̬i̬s kadi kokko ärä et, õli nagu sü̬ü̬lilaps Kod; ta om nõnda är kadunu - - et liha ka ei ole enämp luie pääl Hls; Kadri om ka nõnda är kadunu, et paĺlas eng vi̬i̬l Krk
6. mööduma (ajast) nõnna ned ajad äe `kauvad, ei pane tähelegi kohe Kad; suvigi kaob kääst ära, põle tast kedagi saand; `aastad on kadund nigu unenägu Lai; aig ar˽kaoss käest, nigu saa ai midägi tetäʔ Se
Vrd kaduma2, kadunema
kaduv part < kaduma
1. mööduv, ajalik maailma elu oo kaduv Tor; messä näed vai kuuled, kõik o kaduv Kod; si̬i̬ kaduv elu ei ole mitte midägi väärd Nõo; ilma-elo um katov Plv
2. vana kuu aeg kui kuu kaduneb, siis sie on kuu kaduv aig Lüg; vana kuu õigatse kaduv kuu Hls; kaduval kuul pia maea `raiume ja pane edimene paĺk undarmendi pääl ka kaduvel kuul Krk Vrd kadev
kael kael g kaela Sa(g kaila) Muh Emm Rei Phl Phl L K I, g `kaela u R1. a. pead ja keret ühendav kehaosa Minu ajal akketi juba ikke `ütlämä kael, aga minu vanemite ajal `üäldi kaul; Tie, tie, `ninda`kaua kui tuled `kaela`päälä `alle (kukud); Sai `kaelapäält `kinni, tõi kodu (võttis selja tagant kaelast kinni) Jõh; Kael kut saapasäär (pesemata) Kaa; Peenike kael kut lamba sita ladu (latv) Pha; kui inimene pailu tööd teeb, siis rahud kaela peal aavad üles Jaa; Kael on nii suur `kange, ükspuine, mitte‿b tahaks pead liiguta; Kael nii pitkal(i); Korra kenast kaela küüru `pihta `anda (peksmisest), küll siis mõistab kodu `olla; Kael kut | `tuhli ide ~ kurel ~ öle körs ~ käristi võlv Pöi; `kangesti paha tee, murra kael ää pealt Mär; tule pigista siit natuke `kaela. mo kaela künnapad naa `aiged Kse; Kaõlani (üleni) märg Khn; kana joob, kael õiele Juu; Kael `püśti nagu kuhjavarras Jür; `ingleǹder oli ilus obune, kuke kaelaga, `rõngas kaelaga; peenike kael nigu niit́; pikk kael nagu koovitaeal; pika kaelaga | nagu: `korloo·vits ~ juśt kui kuŕg ~ nigu kurekael; jäme kael nigu võĺv Lai; pikk kael nigu anel Plt; k a e l a k a n d m a ~ t a l u m a 1. pead püsti hoidma kahe kuine kannab kaila Khk; Suur tugev laps, see akkab varsti `kaela taluma Pöi; nuor laps - - akkab juba `kaela `kandma - - oiab juba `kaela - - `alla `aasta juba Sim; see juba kaela`kańdja, kes istub pia `püśti Lai 2. töövõimeline, tööks suuteline olema Kui `kaela `kandma akkasin, `läksin `karja IisR; Kes `kaela `kandma akkas, see `mõisa `aeti Pöi; Ta juba isi kannab ka `kaela, läheb `kuskel karjatseks või Hää || turi mönel on kömm kaila pεεl, mönel on seljas Ans; Vana on ennast nii täis söönd, suur kuhi kaela peal Pöi; võta midagi kaela peale, võta ümber midagi, mis mitte seĺjas ei õle, aga `lahti HljK || kurk eluaal olid sõltsed mestel `särkide ees, nendega tõmmati kaela alt `kinni Juu; m ö ö d a k a e l a t õ m b a m a lööma, peksma `Tõmmas `teisele `müöda `kaela IisR; pidi `mulle `mööda `kaela `tõmmama Mär; k a e l a m u r d m a ~ k a h e k o r r a k e e r a m a (ka ähvardusena) tapma, viga tegema ~ saama `Suurte `lõugadega omale `vaendlased sigitaski ja `sellega oma `kaela `murdas ka IisR; Kui sa järge äi jäta, keeran su kaela kahekorra Pha; murrab kaela kahekorra eng jääb `kinni Tõs; roni roni niikaua kui kaela murrad Plt b. fig See `eitas kaela `pεεle (inimesest, kes ei viitsi töötada) Jäm; Minu pärast kas nokk või kael (elu või surm), aga mul on öigus Kaa; tööd `kaela murda, aga `näĺga malgaga `peksa Aud; `kiitsin teda kas `kael `kat́ki; Kõigil õli tööd nii et kas murra kael Trm; kiidab kasvõi kaela `kat́ki Plt; k a e l a n i ~ k a e l a s t s a a d i k täiesti, üleni `kaelani `võlgades IisR; Otse kaelast saati võlgade sehes Kaa; k a e l a p e a l (e), p e a l t 1. tülinaks, mureks; tülinast, murest `Kaua nad minu `kaelapääl `mõtlevad elada Jõh; saab see asja nüid kaila‿belt `jälle εε Khk; Tä oo üht`inge kaela pial, ei anna rahu. Aab aga pial et ma `antku tääl raha Han; ta ühtepuhko mul kaela peal, käib mo kääst `saames Ris; sa just kui painakas oled kaela peal Kos; mure on kaela pial VJg 2. lähedal Mis sool viga elada ja `sooja talve saada, mets ulub kaela pial Han; k a e l a p e a l (e) k ä i m a järjekindlalt, tungivalt midagi nõudma Nad käisid mool nii kangest kaela pεεl Jäm; Käib teine iga päev kaela peale Mar; Aga siis on ta (kolimine) `raskem, kui õled sunnitud `väĺja minema, et teine sulle kaela peale käib Trm; käib kaela `piale selle asjaga `ühte `puhku Lai, nigu `mustlane käib kaela `piale, ikke anna `talle Plt
2. ülekantult teat kehaosade, esemete, tööriistade jms kitsamast, peenemast osast a. kehaosadest `varba kael Lüg; nisa kael (rinna hargnemiskoht keha küljest) Pöi; kella (peenise) kael Muh; muńni kael Ksi; p õ i e k a e l L K kibi olle põie kaela sihes PJg; `värvis need koed ja lõemed selle piśsi sinisega ää, isi `ütles: värvi ja kuse na et kuluta põie kael ää Juu b. tööriistadest ja muudest esemetest määri seda [vankri] igi `kaela ka. sääl taga puu `vastus, koes ratta rummu ots `vastus jooseb, see `üitasse igi kailaks Khk; `tuhli koogu kael (kartulikoogu kõver raudosa putke ja laba vahel); raabi kael (kartulimuldamise kraabi osa putke ja laba vahel); sirbi löö kael (käepidemest allapööratud puuosa, mille külge on sirbiraua ots kinni needitud); sönniku koogu kael oli köveraks kasund puust, muidu akkas `sirguma Kär; (sepa)lõõtsa kael; Kaelaalune on lihtne jäme ümargune puupakk, mis sai vaepoomile otsale kaela alla pandud ning selle peel kaaluti raske kivi maa sehest üles Kaa; rummu kaelad olid vanast puuratastel pailu pitkemad Pöi; lõsna kael LNg; piibu kael oli vasest Mar; siis pannakse paĺgid üheteise `sisse `risti. paĺgile jäeb nagu kael Kad; koodi varrel õli rihma järele kael lõigatud Trm; `seitse ehk ühessa `malka `piale [kuhjale], ladvad väänatasse `kinni, kaelad väänatasse vi̬i̬l ära, siis ei lähe `kat́ki Ksi; k o d a r a k a e l kodara kaelad lähvad kodara `auku - - pöia `sisse Mih; `vankre ratastel kodarakaelad küll on Rak; kodara kael, sie osa kodarast, mis pöia ehk rummu `sisse lähäb VJg; inimesed kardivad, et ruoste süöb kodara kaelad ära ja regi laguneb ära Trm; m õ r r a k a e l (mõrra suu ees suudme küljes) kala läheb sest kailast mis enne `kasti on Pha; kael on panna ja `poose vahel Pöi; mõrra kael o suu otsa `juures Muh; mõrra kael on panna järel Rid; v i i u l i k a e l kitsas koht kust `kääga `kinni `peetasse, see on viiuli kael Khk; viiulil `pandi viiuli kaela `ümmer `kimpa Vig; v o k i ~ l ü h i k a e l vokikurk; k a e l a j o o k s m a ~ k i s k u m a ~ p i l d u m a ~ v i s k a m a vokki `kaelast `alle `laskma (ketrama); ku `värtän ei `tõmma iast `niiti `pääle, siis niit ehk lõng kisub `kaela ehk `kierdu. ära lase `lõnga `kaela `kiskuda; lühü kael Jõh; lõng lähäb taha kedrade vahele `värtna pialt ära. lõng kisub `kaela, lööb lõnga `kaela Trm; vokk aab ~ laheb nöörid `kaela Pal; kui kedrad, siis lased voki kõrist ~ kaelast lõnga `alla Plt c. kõrsviljadest ja muudest taimedest rugidel `akvad kailad (pea juures olevad varreosad) köveraks `vaibuma; surte `pitkade `lehtedega, pitkad kailad, nee on ane pajud Khk; õdral on pia ränk, kael peenike, painutab ära Trm d. ehitiste osadest Kalasabanurk on seinaga tasane, nurga kael on [palgi] otsast `kitsam; Ristnurgal on nurga kael, risti `kohta `üütakse nurga kaelaks Pöi; rõhukaela uks HMd; `keldre kael ~ koda, `keldre `kaelas oli `enne kaĺla aśti Juu; (veski) p i l l i k a e l pilli kaela `otsas oo riim Var; pilli kael on ümmargune puu pakk. `senna (paku sisse) `tehti auk, kust pilli kael läbi käis Nis; kust kivi `sisse tuleb, sie on piĺlikael VJg; Kiilud õlid - - [pillipaku] mõlemi õtsa kurgu all vai kaela all, nii et igapidi andis rihti nii et kivi paigale jäi. siis õli veel pilli kaelale terass ümber keedetud Trm; (tuuliku, veski) v õ l l i, v õ l v i k a e l nee mis tuuligu völvi kaila sihes keivad nee on tuuligu armid Khk; [tuuliku] Võlvikaela `alla `pandi tamme poar. Kaela lapid `tehti koa terasest. Kaela `pöilad olid tammest Pöi; `veski kaela kibi o `veski võlli kaela all Mar; võlli kael (veski peavõlli osa, mis kaelakivi peal ringi keerleb) tammest kõige kõvem; võlli kaela all on kaelapakk Var; tuule `veśki võlvel olid teras keanid `ümber kaela Jür
3. kitsas maa- või veeriba; maa- või merekitsus `Inga kael ja Mageda kael (soonikukohad heinamaal) Kuu; Velsandi ning Kihelkonna vahel see `üitasse kailaks Khk; `Talve käisid sealt lahe kaelast otse, see oli tüki lühem; maa kael (poolsaare algus) Pöi; jõekael (jõesuu) Vig; sihukst kaela koh́jad kahe maa `kalda vahel, - - vesi justkui `voolab sial vahel Var; Soo kael on ikki soo Tor; järve kael on järve `kitsam koht Kos; lüisi kael Kad; merikael VJg; Uńdilagassiku kael on eeńama soru kahe metsa vahel MMg
Vrd kaal, kakl, kaul
kaela|soon Kui `ambad valutasid siis muljuti kaela`sooni, õla`sooni, abu`sooni Pöi; pia valutab, kaela sooned oo `kanged Mar; sõrme`rüntega õerud kaela`sooni Tõs; paĺgi tahumised, nie käivad jo kaela suande `peale Kad; mudi minu kaela `suani HljK Vrd kaala|soon, kaula|soon
kaelus kaelu|s Muh, g -se Sa L(-o- Mar; g -sõ Khn, pl -ssed Mar Vig) K(g -kse KuuK JMd JJn VJg Sim) Iis Kod Hls, -ss g -e Muh Trm Pal Lai Plt KJn; `kaelu|s Hlj, g -se Jõe, -kse Kuu VNg, -ss Lüg, g -e Jõh
1. krae Ei sie pia pilutud särki, kanna ei korgi `kaeluksida rhvl Kuu; `naistel ei õld [särgil] seda klatstükki - - õli `krousitud ja `kaeluss pääl Jõh; Täna oli kaelus `kaela `pandud Jäm; nied `püśtised [kraed] nied olid kaeluksed KuuK; sooja kaelukstega pluused JJn; pia kukkus õtst kaelusse `sisse Trm; pinsaku kaeluss Lai; kaeluss ja `värvled tikati `valge lõngaga Plt || rinnaesine, manisk – Lai fig `tõrva `kaeluss (päevitunud kaelaga inimesest) Lüg Vrd kaaldanõ, kaalduke, kaalustükk
2. kaelarihm; kütke osa vassigule, `veisele, koerale kailus. loomale paned siis kut tahad `kuskile poole viia kää `otsas siis kailus `kaela Jäm; kaelus on nahast. se‿o obustel. `lehmadel on pannad Jaa; kaelus `pańdi loomadele `kaela, oli puust, `seoke looga `moodi. loomad olid sellega `lautas `kinni Aud; `lehmadel on `sõimed ees, ket́id `kaelas või puukaelus `ümmer kaela Pee; lõea kaeluss on `kat́ki KJn Vrd kaelaline, kahlus
3. rangipale kui kaelossed venivad pikaks, siis `aetasse rangi arja pealt lühemaks Mar; rangi kaelus on puude all, käib `vastu obuse `kaela Hag; rangi kaelukse `sisse pannakse `õĺga JMd; Minä nõelsin kaeluse õled `sisse. Vana Mikk õpetas, pane obuse sitt `ümmer rangi kaelusse, siis ei võta `kaela purus KJn Vrd kaelust(i)
4. kaelarahadest kee, helmekee koos kaelarahadega kui mitu raha ridas ond, se kutsutassõ kaelus; Tüdrikätel olid kaelusõd `kaelõs Khn
5. värvel [meestel] pikkad `valged `püksid jalas kohe ja, `kaelus pääl, nüöp ies ja VNg; `sielikul on `kaeluss, kust käib `ümbär kere Jõh; sieliku kaelus on pikkast venind Iis
Vrd kaalus, kahlus3, kaulus
kaema1 `kae|ma hv Vai HljK Äks KJn, M(-me) T(-mõ, -me, -madõ San) V(-mõ,`kaimõ Krl, kaõma Lei, `kaemadõ Har, kaemma Rõu); `kae|da Trv T(-de San, `kaia Ran Puh Kam), kaia M(`kaede Krk Hel) Võn, kaiaʔ V(`kaiaʔ Lei; kaia,`kaia Se Lut)1. a. vaatama läks `kaema sedä `asja Vai; ma tulli siit kaut `kaema, kudass teie `tü̬ü̬ga `vaĺmiss saade Ran; lammass läits järven nii `puhtass et luśt `kaeda Puh; päiv paestap nii valusalt, et `kaeda ei saa Kam; annaʔ vaŕokaetus siiäʔ, maʔ kae kas suu om must Kan; `siĺmi man `puuduss, kõveralõ kaess Krl; ala˽sa takka kaiuʔ; tu käü maad-`i·lma mü̬ü̬dä kaien mis `konkina om Har; ta kaess muʔ pääle iks üle ola (vaatab halvakspanevalt) Rõu; tulgõ˽`kaema, mis asi seo um; mis mul sääld viga kaiaʔ, kae nigu `peegli pääld; ma‿i `lääki tõsõ eläjät sõ̭ss `kaema, et sõ̭ss, olõt nõid vai, nõiut ärʔ vai Plv; `saaja läät, `saani kaetass (otsitakse kingitusi); mul lät́s süä halvass kaiõh; mul om halv kaiaʔ, ku sa `läädeʔ ja `ti̬i̬deʔ; mul om `väega˽hallõ kaiaʔ, ku˽tõõnõ läbi hädä tü̬ü̬d teǵe Vas; `tihka ei `pääle kaiaʔ tõõsõlõ, nii om häbü Räp; timä ei olõ vi̬i̬l vanaki kaiaʔ aiʔ; ma ka `tahtnu (oleksin tahtnud) tu̬u̬t kaiaʔ; poisiʔ vai naaseʔ tulõva `saaju `kaema (kontvõõraks) Se; e t t e k a e m a ette vaatama; ettevaatlik olema sa ei kae `eńde ette, jooset üle pää kaala; ette kaemate inimene Hel; kae ette, et sa `jalgapidi `auda ei lähä Nõo; märä om ramm, kae˽sa no ette sõiduga Kan; paŕemb om ette kaet ku `perrä kahit Har; ma˽hei kõ̭ik väädse˽teräväss, `kaege no ette, et `sõrmõ ei `lõikaʔ Plv; Ettekaeja inemine Räp || fig Taa poiss kaess joʔ üle katusõ Rõu | (päikesest) päiv veretäb, kaeb `taade, `näitäp `kuiva `ilma Ran; päiv kai `taadõ hummogu, küll nakass `vihma sadama Vas; hummõń saa illoś iĺm, ka päiv kaess `perrä Se || (imperatiivivormides tähelepanu osutavalt, imestavalt, ähvardavalt) kae kos kadekops; kae kui `tõmban sulle `mü̬ü̬dä kaala `su̬u̬ni Ran; kae, Rolli (koer) meil väherd, lätsivä ilma `õkva `saole ja tuulele Kam; `oina kae sügise jooseva lammaste perän `kangede Rõn; elusu̬u̬ń, kaeʔ ta liiguss kah Krl; kae et `kaot mu˽siĺmist Har; kae˽timä es tiiäʔ Rõu; kae `naĺja mis ta tege; `kaegõ˽ku suuŕ piĺv, sado tulõ Plv; kaeʔ et sä jalamaid siin olõt; kae `määrtse naase võt́t kui tingõsse Räp; kae koh om lännüʔ rahvass targast Se b. tegevusetult vahtima ta kaess mud́u ku päev `mü̬ü̬dä saa, aga tü̬ü̬d ei viisi tetä Hel; eläje˽`kaesse õnnõdõ, mitte ei˽süüʔ San; misa˽kait, naka˽tegemä Har c. tähele panema, hoolima egäüit́s askeldap oma askelduisi, kellel‿om `aiga tõśtest `kaeda Ran; võõrastele tükip `persede, oma elust ei kae midägi Nõo; `tüt́rigu likerdava pääle pośte `ümbre, kas särätse tü̬ü̬st ehk `kestegi `kaeva; es olõ latsõst `kaemist (hoolimist) Rõn; `liitrepuu maŕa omaʔ `jõ̭h́vtsõʔ, a `meh́tseʔ `koŕjasõ kõvastõ mett, ei `kaeva midägeʔ, et hais Räp d. käejoonte, kaartide jm järgi ennustama Kõvasi Kadri olli raamatuge `kaenu. `aigust ta‿p kai, kas om jumala `aiguss või maast või tuulest Krk; `mustlase kaeva kätt, nu̬u̬ olliva nu periss käe `kaeja Ran; temä käe päält kai, ega ta `kaardit es pane Puh; miä es lase kätt `kaeda Nõo; kotoh ka˽käveʔ õ̭ks käe‿päle `kaemah ja Vas; käve vana paaba man, laśk `kaartõ kaiaʔ Se; `arbd́a `kaiõ ḱätt kah, bõt põŕõda eidetasõ `paprõʔ (pannakse kaarte); `arbd́a kaess `t́šukri‿bäle, t́šukõr `oĺli `andminn tõvitsõlõ; ku moud is olõʔ sõss `arbd́a `kaie vi̬i̬‿bäle Lei; arbi`ańdja kaõss mustast raamatust; ummaʔ `säändseʔ mõistjaʔ, kätt kaõss ni `ütless sullõ tuu sul oĺl ni tuu sullõ või saiaʔ Lut || kurja silmaga vaatama, nõiduma Ennembi es taheta, et võõras kaeb nuuri luume, peĺläti et ärä kaeb ja looma lähvä siss kõtust `valla Nõo; ää meelega ei kae, kaess `kõõrdi Ote; kahe siĺmäga inemine, kaess tõsõ inemise eläjä ärä; lehmä olli˽nii hämmeʔ ku vi̬i̬st `vällä tulnuʔ, üt́s kuŕja silmäga inemine om üle kaenuʔ Har; Ku˽timä mõ̭nõlõ eläjäle pääle kaess, sõ̭ss tu̬u̬ elläi `haigõss jääss Rõu; kadõ˛uss `kaeõ `kõõri; tu̬u̬ kadõ˛uži kaess; `kaie mu lehma `väĺla Lei Vrd kaetama
2. järele või üle vaatama, kontrollima; revideerima inspektoŕ tuli `kuuli `kaema Trv; koolimaja `olli lähüksen kävvä, `kaemen ~ `katsel käüsime ku̬u̬ĺ`meistri ehen, `kaeti `järgi ka lugede mõistad Hls; vanast olli poe leti pääl kivi vikadi `kaemise jaoss. `kaeti, kudass ta rü̬ü̬ḱs Krk; kae `perrä, kas kari om jo kodu tullu Puh; tu̬u̬ minnev `lauta, `kaevõt kas elä˛iid paĺlu om San; ku taheti eläjäl suud kaiaʔ, `pańti pagu `suhvõ Urv; mineʔ kaiʔ aian mehitsiid Krl; ma˽pia kanul `perrä `kaema Har; opõtaja tuĺl `lat́si `kaema Plv; keväjä ińne `külvmest `pandass vilä teŕri idanõma, et kaiaʔ, kas `kaussõʔ Räp; `tohtri kaess arʔ, ant tähe; lääme `mõrdo `kaema, kallo `vällä `võtma mõrrost Se; vaia hobõśsile `hambilõ `kaia paĺlo um `aastaki Lut || fig varastama tõine [laps] ollu nõnda vagune, aga tõine mud́u `karmanist kaija; ega ega ma suur varass ei oole, ma ole `seante `karmani `kaeje Krk; `mõrdo `kaema (võõrast mõrrast kalu varastama) Se
3. proovima sõrme vedämisega kaetass `jõudu Pst; ma kae `õnne, `viska `lu̬u̬si; ma `kaie õnne `pääle tetä üit́skõrd Krk; [rukist] `kaeti `amba all, kui terä kõva, siss `olli valmiss Ran; ega sa tolle `kangusega midägi ei võeda, paremb kae `ääga Nõo; `kaie, kas jõvvap `tõsta Kam; ei viisi tü̬ü̬t tetä, mugu lü̬ü̬p `luikari, kaep kudass ta `kergembide läbi saab Rõn; taah `veivä suvõl aiah `poiskõsõ `luuri, `tahtva kaiaʔ kiä kõvõmb om Räp; oodaʔ, pan [hobune] et́te, ma kae t́al `jalga (jooksuvõimet) ka viil Se || maitset proovima, maitsma mia kai iki ärä, mis maik tal om Trv; si̬i̬ om taari `kaeje si̬i̬ muud ei ti̬i̬ ku kaes talu `taari (teenijast, kes tihti kohta vahetab) Hls; kae `maiku, ka soolane või make; supil kaets `su̬u̬la, kaets ka ta parass om; ma ei ole iva `marjagi `kaenu (ei ole veel midagi söönud) Krk; kae, kui makuss leib om Kam
4. katsuma, kompama, kobama, puudutama poiss `kaie tidrukit Hls; si̬i̬ oo `käege kaia, et si̬i̬ võle om; kae `käege surnut, siis ei `peĺgä Krk; tiiä küll, `juśtku `kaessi `peoge, aga ei tule `mi̬i̬lde; `mõistlik näge silmäge, rummal kaess `käege; lätsi oma `peoge `kaeme, `määntse rautti̬i̬ `rü̬ü̬pä om Hel; temä‿m `õkva kätega `kaeda ja `silmiga nättä Puh; kobi ja kae, sinnä ma panni tu asja Kam; surm võt́t kolm `poiga, t‿om jo egäl ütel `peoga `kaeda, kui vallus tu̬u̬ om Rõn
5. püüdma `kaeme ruttu mineme minnä, ei ole `aiga `u̬u̬ta. no kae kae ruttu `säädä, missa nõnda kava ehit; ma `kaie ku `jalga `laskme sai Krk; kae `aiksalt kari `mõtsa aia Hel; kaeme ärä tallitada ja `keŕkude Ran; inimese om kurja, `kaeva kudass üitsütte maha sõkku saava Nõo; ma kobisi hilläkeiste ussõst `vällä, `kaiõ kuis tulõma `saiõ Urv
6. hankima, muretsema; hoolitsema; otsima, valima sõss oĺl linadege si̬i̬ raha `kaemin puha Pst; kae ruttu pruukośt lavva `pääle Hel; kaed iki pühäpäevän söögi valmiss, et sa äripävän saat jälle tü̬ü̬n olla; miu käest sa abi ei saa, nüid kae esi, kudas sa oma elu säed ja sekid Ran; vana `Mälton läits `liina ratta osasit `kaema; ku karjalatse ollime, siss käesime `linnu pesi kaeman Puh; läits `endäle parembat aset (elukohta) `kaema; täl olna tõene naene `valmiss `kaetu; obestel ei ole `kaaru, tulep `kaeda, kost saab Nõo; lääme mõlepa `rändämä, `kaeme kost saap parepat tü̬ü̬d Kam; `enne `pulmi olli laits ärä kaetu Ote; läsä˽käävä asõnd `kaeman ~ `ot́sman ku˽mihiläne `poiga taht `laskõʔ Har; olõss ta mullõ `kaesi huulõ piĺli Plv || korrastama `kaegõ iks mu matust kah Plv || arvestama kasu`vaśkass kaiass ku om katesse ammast, siss saa ää piimälehm Hel; vanast `kaeti [naisevõtul] iki toda, kud́ass `kiäki tü̬ü̬t tei, ega siss muud es `kaeta Ran; vanast kaeti iks sitavedämist kah, ku lihaeite päeväl sitta olli `veetu, siss mädäni sitt ärä; temä kaeb nõu `kaudu, kudass ta saab Ote; sõ̭ss `naksi ma `kaema et, mis minnu suńd nii tõsõ all elämä Urv; vanast `kaet́i `aiga `taiva`tähti `perrä Har
7. külastama `kutsus `sinna `kaema, aga minust ei ole minijäd KJn; lääme last `kaema ~ `kaejatsi; `käidi `aiget `kaeman Ran; ku‿ma tule, ma tule iks su `kaema Nõo; poig käve iks ütte alasi minnu kaeman Urv; tu om `haigõ, ma˽lähä tu̬u̬d `kaema, siss vii toolõ ka˽medägi; tulõvaʔ `ku̬u̬ĺjat `kaema, kiä lähükesen olli Har; ärä˽sa minno ka ärʔ unõhtaguʔ, tulõ iks minno harvakultki `kaema Plv; `karksi üle läve sinno `kaema ka siiäʔ Räp
Vrd kaehhutma, kaelõma, kaetama
kagla kagla Hi lagle kagla on `valge lend. muneb munad `merre kivi `otsa; kaglad on mustad merilinnud; kagla pia nagu hani, hääl on teisel: kak-kak-kak; kaglad oo hane `moode, lähvad siit läbi Phl
kah kah Jõh eP eL
1. samuti minugi ema vei ikke `karjatselle muna kah Jõh; sipelga patti `tehti kah `aiguse pärast Jäm; kui te olete `sirpi näind, siis te tiate akki kah Hag; no suppi keedeti kah [heinamaal] Kõp; tule kah Hls; sia `ahju kah, pessä neid tuḱke vähä kah Krk; `su̬u̬la `panti kah teräke söömäle `pääle Hel; poodin `olli kilu, ma tõi `endäle kah Nõo; tule sina kah, lääme katekeisi Kam; kae˽sa˽kah, ku illuss om San; sa olõt jo˽vana miiśs, kasa kah `nu̬u̬ri `poissõ `seĺtsi olõt löönüʔ Har; mi˽tan `aŕvssime kah, et ega ta nii ei jääʔ Plv; linal omaʔ kukuʔ. lillel oma kah kukuʔ Räp
2. (ütluses üleolekut, pahameelt vms tugevdades, rõhutades) kah asjalene! KJn; serände mõni miiss kah Ran; oh sa äbemädä jumala`peĺgämädä inimene, sa‿i `peĺgä jumalat kah Nõo; mis säänä `hauśmine kutsutass kah Rõu
3. (leksikaalse tähenduseta, tugevdab eelnevat sõna) Pia suumulk kord kah kinni Tor; mis sa külän kuulid kah; ei jõvva sedä `nääkmist är kullete kah; terekst kah Krk; paĺlu `viĺlä saide kah San; no˽kasa kah süüä˽tahat Har; kellele ta nood `saie kah Plv; t́erek̀ah Lei
Vrd ka1
kahetse|kõlla pl kattekold (Lycopodium annotium) kahetsekõlla om pia karukõlla `mu̬u̬du, mutku nevä kasvave üits tutt maast üles; kahetsekõlla vett andas `lu̬u̬mel, ku es sü̬ü̬ Hls; kahetse kõlla, ku lu̬u̬m ärä kahedet om, siss keedä neid ummussen paa sehen Krk
kahetsema2 kahetse|ma Jäm Muh Saa Amb Sim, -mma Lüg kaetama annekollad pruugitse kahetsemise rohuks Saa; [võõras ütleb:] `mõtle kui ilus laps! ema kiidab kohe: laku perset, laku perset! siis ei pia kahetsemise sõna `piale akkama Amb Vrd kaetsema1, kahetsama2, kahitsõma, kahjatsema2
kahisema kahise|ma R(-mma Vai) eP(kahese- Var ; -dä Juu) T, -me Hls Krk; kahisõ|m(m)a VId, -mõ San(-me) Krl; da-inf kahista spor T kahinat tekitama; sahisema `einad kahisevatta VNg; `siidi `riided kahisevad Lüg; saba `juokso müöd‿maad ja kahiso Vai; rohi kasub nenda et üsna kahiseb Jäm; räägib nii kahisedes Khk; vesi akkab `keema, juba kahiseb peäle Muh; kahiseb nigu siid Mar; kut́sulesed olid jäl plehitud paberitega kõik, alused olid täis kõik, oh sa päävad, naa mes kahisid Kir; lehed kahesevad puu `otsas Tõs; `vahtrad akkavad ka nönna kahisema Ris; tut́ta täis nõnna et kahises Juu; kaera kisla ommiku `kerkind nõnna et kahiseb Amb; aruein - - sial ei old muud `rohtu kohe olemaski. nesukene kahiseja ulgas VMr; paugu pialt kukkus `alla kui kahises (teder püssikuulist) Lai; vanass pruut́puar läks magama `õlge `sisse ku kahisi Kod; sadab `paergu kui kahiseb. tuli kui kahises Pal; õlle rammu on ää kahisend Plt; lask nõndagu siidi kahisev puha Krk; aena kahiseva all, ei saa magada Puh; kaar kasunu ku kahisno KodT; kõ̭ik makassõ ku˽kahisõss; põrss `rü̬ü̬kse ku˽kahisõss (intensiivsest tegevusest) San; kellä˽ripõndõllõssõ, karva˽kahisõsõʔ = `uibo Räp; leevä siseh agana kahisiv Se || pia kahesemene oli Var; kõrvad kahesevad peas Tor; pää kahisõss, kõrvak˽kahisõsõʔ Se Vrd kahama, kahatama1, kahisama, kähisema
kahitsama1kahitsema kahits|ema Hel T, -me Krk San, -õmõ San Krl(da-inf kahi|tseʔ, -tsõ), -õm(m)a Ran Võn Har Rõu Plv Räp(kaa-) Lei(kaiõtsõma, `kaitsõma), -am(m)a Ran Nõo Urv Rõu Vas Se; da-inf kahidaʔ V(kaahita Räp)
1. rahulolematust tundma, midagi olematuks soovima pia ti̬i̬t, kava kahitset, elu aa iket taga Krk; mes säl enämb kahitseda, om lännu, om lännu, vai tu kahitsemine enämb avitab; paremp peĺlätä kui kahitseda Ran; ma kahitse et ma mehele lätsi Nõo; ma˽põrra˽kahidsõ iks et, kuis ma ummõtõ `aigõss jäi Krl; maʔ olõ tu̬u̬d alasi kahinuʔ; missa tu̬u̬st viil hüppä kahitsõt Har; Paremb ette kaia˽ku˽`perrä kahitsa Rõu; mis tuu kahitsõminõ and Plv; ma˽ka kahinuʔ, et saa es `puhtilõ Vas; tõõne kaahitsess kui lubaśs tetäʔ ja es tiiʔ Räp; kahitsass et saa as `höste; oo, mis tast kahida siss Se
2. kaasa tundma; haletsema mea kahitse temät; missa miust kahidset, vaade esi ennäst Krk; takka kahitsema (leinama) Puh; ike kahitsi tedä, et Eĺlul om `rasse Nõo; ma˽kahidsa eläjäloomakõist, inemist um ka hallõ Rõu; Karvast ei kaahita Räp
3. igatsema peremiis väegaʔ kahitsõnnuʔ kangõstõ: ei tiiäʔ kos mu tuvikõsõ jäieʔ; sinnu kül‿ma kahinuʔ, ku sai‿olõss tulnuʔ Vas
Vrd kahatsema, kahetsema1, kahitsõlõma, kahjama2, kahjatsema1, kaihkõlõma
kahlakas kahla|kas Kär Kaa Mär Hää HJn JJn Lai, `kahla|kas IisR(n -k), -gas Kuu, g -ka kahl Tuo üks `kahlagas sasi `lehmäle ala Kuu; võt́tis kohe ea kahlaka Mär; `juusekahlaka sidusin ka rät́ikuga `kinni Hää; tie nisukene kahlakas `vaĺmis ja topi temale sie `lõugade vahele HJn; pia kui kahlakas otsas Lai
kahukas1 kahu|kas g -ka VNg(n -ka) Lüg Juu/kaho-/ Koe VJg Sim Kod kohev; kähar mets on `ästi kahuka VNg; kahukad `juuksed Lüg; selle pea on nii lai ja kahokas et Juu; kahukas pia Koe; on üks kahukate juukstega neitsit Sim; piä nagu kahukas Kod Vrd kahujas
kahu|pea
1. käharpea; sasipea kahu pia on ikke `mieste`rahvastel Lüg; Seda `kutsuti `jällä kahupia, `kellel õlid `juuksed kohukali Jõh; os‿sa kahupää küll Saa; kahupeal on `juuksed kahus Kei; kui `juused on `saśsis ilma sugemata, siis on kahopea Juu; kahupea – käharas `juustega VJg; Krässus juuste pärast on akatudki teda `pilkama kahupea Kusta Trm; kahupia, juussed nigu kudrus, `kraśsis teisel Ksi; tugeva `juustega on kahupiad Plt; `sassis juustega inime on kahupea SJn; kahu`pääga laits Trv; kahu pää otsan ku kolme talu kuhjalava Krk; kel juusse om säbärän, tu̬u̬ om kahupää Ran; nigu igävene kahupää Nõo; kui pää om ärʔ karvutunu `otsa, siss `ütle vana kahupää Krl; kahopäägä inemiseʔ ollev `väega kuŕäʔ; ku habõmõ väädsega juuss maaha aada, sõss saa kahopää Räp
2. (pilvest) kahupead on ülevel `jälle, küllap tuleb `vihma `varssi Kul
kahus kahus Lüg/-ss/ Lai Plt, g -a Ran
1. adv kohevil; käharas vähe on `juuksed kahuss Lüg; kui `äśti lokkis `juuksed, siis oli kahus pia Lai; kui `juuksed kahus, siis põle õieti lokid, ei ole `sirged, on ühed sasid Plt Vrd kähus
2. a kähar, kohev mõnel om paksud ja kahusad `juussed, pää nigu puhmass otsan; kahusa `pääga `tüt́rik Ran
kaisel `kaisel g `kaisla R(n `kaisla RId, kaisl Lüg, `kaislas Nai) KuuK Kad(kaisel) Iis, g -e Jõe, -i JõeK
1. kõrkjataoline vee- ja sootaim `kaisladest tehakse mattid Nai; `kaisel on `piitsa`varre `muodi Jõe; `kaisla hein Kuu; `kaisla tie on `tervisele väga kasulik; lehm on `kaislaid `söömas Hlj; kui `luomadel koht `lahti, siis `kiedeta `kaisla vett VNg; `kaislad `kasvavad vie `ääres Lüg; jämedad einad nagu suured `kaislid JõeK; `kaislad mere jääres kasvavad KuuK; `kaislad on ruki `muodi jõemõegad; kaislatega ujutakse Kad Vrd kaislik
2. (sootaim); ? kail `kaislad ja suo`sassaparilad on `niisukaised rohod suos; `kaislad `kasvavad `nommedes; `kaislad `onvad madalad, `laiad, `piesa `muodi `kasvavad, `kellagad `oiled on Vai; `kaislad panevad pia valutama Iis || hundinui `kaislitel või uńdipurikatel on pruunid nuiad otsas Kad
kajuma2 kaju|ma Hää Vil(kaeu-) Puh, -me Pst Hls Krk Hel San, kajo|ma, kaeo- Saa KJn Kõp Vil Trv, kajo|ma T, -me Hls Krk Hel, da-inf `kaeva Hls Krk, `kaiva Nõo Ote
1. kaevama Mi̬i̬s lääb alles õhta auku kajuma Hää; Mõne `aasta i̬i̬st kaeusid ku̬u̬ĺ`meister ja lapsed - - luukere `väĺlä Vil; mehe lätsive `auda kajome Hls; `saarlese ja `iidlese tulev `raavi kajome; kajoge auk `sissi; akka `ku̬u̬pa kajome Krk; ein olli juba ärä tettu, ku `lasti kraav kaeude Hel; nelläkeste kaeonuva Ran; [metsa istutades] ikki vanami̬i̬s kajosi `audu ja mia panni `si̬i̬mnit Puh; mia olli ka `auda kaeoman; Kaĺk Jaan ja lell kaeosiva mul siin `kraavi, `tahtsiva siist `õkva `kaiva; ma pia `laskma `vastne kaeo kaeoda; kaeosime `väĺlä nu̬u̬ `uibu, `kaalsime üless; nii suur pi̬i̬t `olli, võti vigla, viglaga kajosi üless; ma lase `valla `kaiva tolle kraavi Nõo; ma kajosi `kaivu; maa taht läbi kajude, ma kaiva `lapjuge San
2. (välja) õõnestama `niske kõver väits `oĺli, tollega kaeoss ta `luśka sehest nu̬u̬ lastu väĺlä, ja `oĺligi luśk valmiss Nõo
Vrd kaevama1
kalender ka·le·nd|er g -ri Jõh Vai Sa Käi Sim Iis Trm Lai KJn Lei(-lõ-) Lut, -re Khk Mär Khn Tor Hää Saa Kos Koe Plt Vil Pst Krk Hel, -eri Kuu VNg Jõh Kod; ka·lendier g -i Lüg Vai; kaalend|er g -ri Jäm Pöi LäEd PäLo Jür VJg Sim Trm Pil, -re Lih Kse VlPõ Trv Pst Krk, koa- van Kos; kallend|er g -ri Jõe Rei(`kalli·nd|er) LäPõ KJn, -re Phl Mär Vig Saa K Ran Puh San(kallõ-), -eri Jür VJg; n, g kaĺlenderi Nõo Võn Kam Rõn San V(kallõ- Urv), kaĺlendre Nõo Kam Rõn Kan Plv Vas, kale- Võn, kaale- Plv Räp; kaleńd Se, kallõŕd g -i San Kan Plv(kaĺ-) kalender a. korraldatud ajaarvamissüsteem vana `kale·ndri järäle `neljändel `augu·stil akkas rukki tegu Jõh; nüid keivad pühad uuve `kale·ndri `järge Khk; Vana ja uue `kalli·ndri vahe oli kaks nädald Rei; jaanipäävast oli pool viiet [nädalat] jaagupipäävase, see oli vana inimeste kaalender Aud; vana kallendre aeg Ris; nüid on ju nied küĺvi aead kõik segamini uue kallendre järel Kos; uvve kaalendre `järgi Krk; nu̬u̬ olli vana `rahva `kaĺlendri Kam; `laata `peeti sügüselt `katsamal`tõisskümnel oktoobril vana kaĺle·ndri `jäŕgi Har b. tähtraamat külvi nädäläd õlid, kalenderis õlid kõhe (kirjas) Jõh; `vaatsime ikka `kale·ndrist `järge, millal laadad olid Kär; mõni `üidis `enni kallendrid, et aea raamat Mar; ega enne kallendrid olnd `ühti, siis `teati kõik peast Mär; tähtraamat ehk kaalender, nädälid, kuud, pühäd ja pühäbäd kõik siäl sihes Tõs; vanas kallendres oli kõik üleval, millal küĺvinädal `algas ja millal nad lõppesid Kos; kaalendri sabas olid nisuksed tükid lugeda JMd; keŕjuta kalendrisse kohe Iis;