[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)

Sõnastikust • Eessõna • Kasutusjuhend • Vihikute PDFid • @tagasiside

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 109 artiklit, väljastan 100.

agana|leib aganasest jahust leib Kui - - agana`leivad õlivad `laudil - - siis `üäldi `lastele, et tuld ei tõhi üläs võttada, et `leivad `lähväd põlema Jõh; Nälja aeg olnd - - agana`leiba `tehtud, nii rabe olnd, sõelaga väätud ahust ää Pöi; minu `aegas agana`leiba põle ond Mih; agana leib - - aganaid raputati rukki `ulka ja siis jahvatati `pehmemaks ka ja Pee; minu ema `riakis mitu `korda ja nut́tis - - misuke see agana leib old. visatud [teri] vasta `seina, kui krabises, siis `pandud veel aganaid `ulka. terav oli, kui kurgust `alla läks Lai; peremi̬i̬s esi sei puhast `leibä, sulase seevä agana`leibä, ja todagi `anti jaoperäst Nõo Vrd aganas|leib

harjaline arjali|ne Kod Ote, g -se KJn/-le-/ TLä Võn; arjalõ|nõ g -dsõ Krl; haŕali|ne, -nõ, pl -seʔ, -tseʔ V(haŕä-) subst, adj

1. harja(de)ga a. vualuarjaline (kasvama jäänud kaarevahedega niitmisest) Kod b. haŕaliisi `huśse olõvat ka olnuʔ Plv

2. teat vanune, suurune; ohtu a. Juhan `olli minuarjaline, tõese olliva kõ̭ik vähämbä; poesi om ütearjalitse ja üte vanutse kah Nõo b. väikelapseeast väljas, töö-, teovõimeliseks saav laps või nooruk juba peris arjaline poiss KJn; Kui latse kaśviva, siss olle ää oma arjalisi `käske ja juhatada; Talun kõige vanemb postest kutsuti arjaline peremiis Nõo; Vanõmbaʔ inemiseʔ `istõva lavva man, latsõ ja haŕalise˽saaśivaʔ Räp c. (umb pooleaastane siga, kesik) na arjalise olliva `kauniss ääd suurõkõsõd joba, nii ületalvikesed joba; si̬i̬ ää arjaline joba - - sest saab `varsti asi Ran; Vana emmis tuleb ületalve jättä ja paar-kolm arjalist kah Nõo; haŕäline `t́siakanõ Se

asja|tundja Khk Mär Koe I KJn Plt Hel Urv Räp

1. asjatundja [laeva lastimise] tüö `juures kaks miest olivad alati `asja `tundjad - - `toised olivad keik tüöme˛et Vai; vada see mees tunneb juba `asja, on üks asjatundija Khk; ku peremi̬i̬s [tööd] `vastu ei võta, kutsutess asja`tundja, ni̬i̬ taksi̬i̬ŕve üle Hel; Är˽`jätku umma rahakot́ti nii hajovallõ, mõ̭ni aśja`tuńdja (varas) pand käpä pääleʔ, om lännüʔ Urv; ta om aśa`tuńdja joba Räp

2. asjatundlik ta on üks asja `tuńdja inimene Mär; vahel obess tahvad `õssa, siis kutsovad aśja `tuńja inimese, kes obess tunneb Kod

dolnik doĺni|k g -gi manuline doĺnik um sääne pant manu kõ̭õ̭ `perrega peremehe manu, tälle `masta‿i rahha - - peremiiś ravitsass ni `rõevaʔ and `säĺgäʔ Lut

hea ea, ia, iä, eä eP; ia, iä hrv R; ää hrv Jõe Kuu Hlj, Rei Hää Saa hrv Ksi, Kõp Vil eL(h- V); εε SaLä Kaa Emm Käi, hεε Phl; komp ea- Mar Var, ia- VNg Mär Var Tor Trm Pal, ää- Hää Krk Plv/h-/, εεm Khk Kaa

I. adj 1. (hrl inimese füüsilised või vaimsed omadused, oskused, tervis, meelteseisund jne) nõuetele vastav, võimekas, tubli, terve; suurepärane; tore, rõõmus see vana on üsna sur εε (kõbus, tugev) veel; mool oo veel εεd `ambad, teistel pole sel aal änam `ambud suus Khk; kui tä `viina ei võtaks, siis tä oleks ikke üks ea töö mees Mar; mool oo söögi isu eä Vig; olass mool silma nägimene olad, siiss olass ma veel üsna ea inimene olad Mih; jõhvikas ia apu, teeb südame `iase Aud; sel oo ea oiu peas, see tiab paĺlu PJg; seda iam meel tal `oĺli Tor; Kui obune `äśti viab - - siis sellel obusel on ää usk Hää; ia kõnemies Hag; mul on nii ead kõrvad, et kuulen kui kerp `põhku kuseb; mõnel on ea tervis, jüst nagu va uńdi tervis kohe; temal on alati nihukesed ead lõuad, läterdab ja ladiseb alati Juu; nii ia kui ta `sinna [kooli] tuli, nii ia ta sialt läks - - ta‿i osand seda (lugeda) koa HJn; kui inime ias tujus on, teeb kõik Pal; keśsi poolteist vakamad väĺla `niitis - - se olgu isegi ia `niitja; kohe iad meelt tegi platserdada sial [sooja vee] sees Lai; nagu tei `ääpess `süäme; moka om tal ää, tü̬ü̬tegu ei oole `kunnigil; olli neil ka ääss meeless si̬i̬ latsek Krk; esi vigane, ega egä päiv väĺlän - - tol om ää eńg sehen Ran; poesi emä tulep väĺläst `sisse, ja `kangede ääl meelel; säl `iksi niikavva ku mul mi̬i̬l ääss sai Puh; aud ti̬i̬p kõ̭ik üte ääss, olgu na `vaesõ vai rikka; tu̬u̬ nahuk jäi sul saamata, võit tenädä äid `jalgu; mul `olli ää pää, ma‿less võenu kävvä küll koolin; om mõni obene küll ää `ju̬u̬skma; `uika sina, sul om ää eli Nõo; Hää om ku `häste tańdsit, paŕõmb vi̬i̬l ku paigal püüsüt Urv; täl ei olõ hääd näku kaiaʔ tä kõõritõss; leerilatsõ tetäss pühäbä ääss (õnnistatakse kirikus); innebi oĺl iks urgõp̀ääväl poisslaste äässtegemine Krl; taa mihel om hää pää, kiä nii `korgõdõ üless `julguss minnäʔ Har; hää `sü̬ü̬misega loomakõnõ Rõu; ma˽`tahtsõ sul mi̬i̬lt hääss tetäʔ Plv; tõõsõl om hää mi̬i̬ĺ tõõsõ pahandusõst Räp; hea meelega meelsasti, rõõmuga Ma tuleksi eemeelega, aga mette pole aega Kaa; `viska luomale `erne `vaŕssa ette, ta süöb neid ia mielega VMr; targa inimese kõnet `kullet ää meelege Trv; ku mul om, sõ̭ss anna häämeelega sullõ Räp

2. (loomad, konkreetsed esemed, nähtused, omadused jne) korralik, kõlblik, meelepärane, viljakas; maitsev, toitev; küllaldane, rikkalik; lihav, rammus jne on pääst jala `tallani ias `riides; ia luo ilm tuleb täna Lüg; Äid `lambaid `sünnib `palju `ühte `lauta IisR; näĺlaga sööb inimene kõik εε, olga εε ehk sańt Khk; Joodul olid keiksugu eed-paramad söömad rennipeel Kaa; Kaks kövad kivi äi tee `ilmaski ead jahu; See (toit) on nii ea et viib keele `perse Pöi; kui päe tarab, siis o ead `ilma tulemas Muh; rabatud rukid - - need olid kõige `eamad; ma teen oma sängi eaks (korda, mugavaks) Mar; panevad saiatükkisi `sisse [õllesupile] ja panevad sukkurt ka ja. kudas `keegi teda `iamaks teeb Mär; mõni annab ike kuus seetse `toopi `lüpsis, see oo eä lehm Vig; meitel olid `eamad pärmid Var; viĺlad oo tänabi ead Mih; see kuńts olnd, et `raske`jalgsed naesed kudusid [võrku]. sis olnd ea saak Vän; Siśs põlnu kangast nii `kangesti pleegitada, ku lõngad enne `oĺlid ääks `tehtu, `autadu ja pleegitadu väĺlal õrrede si̬i̬s Hää; malsad. ias maas kasvavad, ia maa puud JJn; täna on supil ia mekk Ann; sian leiva sooja `veega, tuleb ea magusapu Tür; siin on `kange si ädäl `kasma, kui on vähägi vi̬i̬l ia eenam; sial [kaevus] piab isi vääga ia vesi olema Pal; ia taluke, juśt suur ei olnud, aga iad põllud Äks; kui kuusel `paĺlu käbisid siis tuleb `kartul (kartulisaak) ia Plt; se väŕm es ole ää, es tule iluss miu köŕt Trv; ni̬i̬ korbi olli `väega `ääde Pst; Mis viga äie puideg tuld tetä Hls; Ää `olli, `otsa saie, makuss `olli maha satte (öeld pärast maitsvat pala) Hel; es ole `riistu, mugu kirvess, kui ää-kuri `tu̬u̬gi `olli; sedä sama kiisa `solki `anti sigadele kah. siga läits tollõga õge ääss Ran; üits tuline ää kajo; pojapoig om ää ameti pääl, saap kallist `palka; pääasi kui sü̬ü̬k suust ää om, olgu siss kõtun mes tä om; ää `maoga suṕp Nõo; kihu survava, ilm lätt `ääle Kam; taa nahk om muud́u hää, a keśk `nahka om suuŕ mulk `sisse lõigat; ilm lätt hääss, vällä˽`seĺgüss Har || küps, keenud (toit) – Sa Rei Ote `tuhled `küpsesid kenasti εεks Käi; suur tükk, kee ju millalgi eaks mette Kaa; Katsu onts tuhlit katlas iad Pha; keeda tuhlid ääks Rei; odot kos väit́s om, ma kae kas liha om ää Ote || (nõrgenenud leksikaalse tähendusega) öhel ääl päeväl läksin ma Viĺländisse Vil; Kül ma sõ̭ss ühel hääl pääväl võta kuriku ja pessä tiä läbi kah Urv

3. (mingi abstraktsem nähtus, olukord jne) sobiv, nõuetele vastav; mugav, mõnus; meeldiv, meelepärane, tore; hõlpus, kerge jne vat see olnd täna üsna äil päil (saanud hästi süüa või lõbutseda) Jaa; Ka oli see ea asi, et nad (sakslased) täst ära läksid; [tuulik] On `paergus eas korras Pöi; see on eaks küll (käib küll); [hinnetest] üks oli väga ea, kaks oli ea, kolm läks `korda Mar; Igas pool ia kus `meitid ei ole Han; kudas kellegi `saatus oo. mõnel iä, mõnel alv Tõs; Üsä iä kua, kui mõni vana inimest `uatama tulõb Khn; ma panin ikke liha `aśtjasse, końdised tükid panin taha `eäre, siis oli ea kord kohe, kuda ma `võt́sin; vahest se üle kaela töö lähäb paramini kui ea töö lähäbki Juu; `kurja ei soa teha iaks Kos; sie nii algas puu, ea `lõhkuda HJn; ia küll, et ulu akk saab `olla Ann; ei nähend ead `undki sellest; meie olime alati eas läbi`saamises HljK; ea muretu elo Trm; eks ta siis räägi `mitmed `moodi, oma aśjad eaks Plt; õlbastege om ää vett kanda Pst; ää põĺv (elukäik) Hel; satte tolle asjaga `siśse, nüid süidäb kõrvatagust, otsib ääd nõu; kui `kiäki `risti üle ti̬i̬ - - `ääl poole lääb siss om ää [kala] õńn Ran; aga tost om vil ää, et ma kõnni; ja äid `päivi ma konagi es äe, tei tü̬ü̬d ü̬ü̬d ku `päivä Nõo; mul oĺl tuhand ää (väga hea) uni, mis ma `ü̬ü̬se näi; na˽peenikese˽puu, ommavõ ää˽palamõ San; elu um hää, ei˽taha kooldagi Rõu; [taulmehed] `masva inne [mõisale] massu ärä ja, ja om sellega kõiḱ hää (korras); suvõl om siin tulihää elläʔ Plv; aig and hääd nõvvo Räp

4. a. positiivsete eetiliste omadustega, (moraalselt) väärtuslik, heatahtlik, lahke, sõbralik, sõnakuulelik; lähedane, intiimne no siis `otsa `kannika - - `keige `iamalle `lapsele `anneti VNg; `Naabrumehed `riidlesid küll, aga nüüd on `jälle iad IisR; akkas koiraga εεks tegema (sõprust otsima) Khk; Teine eese eest südamest tahab sulle eed teha Kaa; Kes `sõukste tigede `kurjade `silmadega on, see pole ea inimene Pöi; mul üsna kahju nende `hεεde inimestest Phl; ees ea, aga taga `persse sis `lõikab `kaela Mär; `ööldi ikke, et tüdrekud `olle kõik iad, aga seda ei tia, kust tigedad naised tulevad Aud; (kui kedagi heaks kiideti, vastati) Kui ma ää oleks, kaśs oleks mu `ammugi ära söönud Hää; Ea laps, lambasilm, saba vaja, valmis unt (öeld salalikust lapsest) Jür; Eada tuntaks äkki ajast, kaunist lasta karjapõlvest; Ea laps kasvab vitsata ja vibuta KuuK; [koer] `enne oli väga ia, ei akand kellegisse `kińni Ann; süda kohe rahul, kui tiad, et ta (loom) ikke `iades kätes on VMr; ia südamega inimene; kuda ma ia inimene sinuga nüid tasa saan Lai; sel tüdrukul oli õige õńn nüid, sai siatse ää mehe Trv; me `kakleme ja saame ääs (lepime) jälle; ää inimese eläss üte `amme sihen ärä, kait́s `kurja ei saa küünin ärä eläde Krk; sest ü̬ü̬st päeväst jäime meie periss ääss sõbrass Hel; `kanga kodaja vai `kangur - - ääl latsel om jo mitu nime Ran; ku‿sa `anda jõvvat, siss olet sa ää; mõni inimene om ää vaemuga, aga tõene om nii alb; siss ku Mari tegijä `olli, siss `olli ää küll, aga nüid nemä ei tunnegi Marid Nõo; om nii kole ilm, et ää peremi̬i̬s ei aa `pennigi `väĺlä Kam; `väimis om mul läbi (täiesti, väga) ää mi̬i̬s Rõn; ää lat́s tunnuss `ällü, ää naariss lehe alaʔ; olõ esi ää, siss omma˽tõsõ˽kah Krl; ta tuĺl no˽hennest hääss tegemä, selle et meil iilä pabaduss oĺl; ma˽hiidi poisilõ hääd sõnna, poisi˽kulssi ka mu˽`palvõt; sa˽tahat kõ̭igilõ hää ollaʔ Har; vanakuri täi hää (naise oma) latsõ tagasi Vas; tõist nigu taht oma võimussõga hääss tetäʔ (meelitada), et nä ütte sünnüsseväʔ Räp; ma tei sullõ hää mehe peräst (sõpruse tõttu) Se b. (kõnetlus- või viisakusvormelites) ole sa - - ea mees, et sa `aitasid mind Mus; eestvedaja eit viis pruudi kiriku, aeas inimesed pingist `väĺla, et olge ead, `antke pruudile istet koa Juu; ole ia, too `mulle puest tikkusi Ann; olga iäst Trm; ia inimene `aitamast (tänusõnad) Lai; jääge iäs van KJn; jumal `seltsi (öeld sauna minnes, vastati) jumal ää seldsimi̬i̬s; ole ninda ääss, ti̬i̬ mul äräde si̬i̬, mea esi ei saa Krk; olge ääss, viige miu `Elvä `poiga `kaema Nõo; ole nõnda ääst ja - - anna mullõ seeme lammast KodT; jummaĺ seḱkä (öeld sauna minnes)! `vasta üteldi, et jummaĺ ää mi̬i̬ss! San; olõ ni˽hää, tulõ mullõ veidükesess appi Har

5. a. soodus, kasulik, sobiv; tulus, õnnelik menel inimisel on εε käsi `loomi `sööta Khk; Täna oli seike eepää – teris oli kena ning ilm pidas, sai lehmaeina kenasti kuivalt labuse; Äi vaada ee silmaga selle pεεle (ei ole sellega nõus) Kaa; εεs `lootoses (rase) Phl; villakad `lammad on ääd pidada Mär; kas mu jutt `võeti iäs (kas kõlbas) Vig; iäks ei `võetud kui ta (kägu) mõja ligidale tuli Var; kui tuuĺ ea oo, sis tuulati rukist öhe peenikse sarjaga Mih; kui kardulid `tehti, siis vaadati, et ia aeg – suured pilvetükid oo Tõs; seda saab `ease `loetud, kui `peimes tuleb vanaemadega `rääkima Aud; ta `kiitis koa selle eaks Juu; kolm `pääva olema nädalas mis on iad päävad Koe; kalo·śsid pidasin, ned `jälle ei ole iad, võtavad jalad `aigeks Kad; koŕvid on iad kraasi`täisi `sise `panna, aga ei ole iad `villu `oida Pal; enne kirikuõpetaja võt́tis `reńti, kudas ta eass `arvas Vil; mia pia kiḱk ääss `võtme puha, üteldu ta mis `tahten Krk; nii kummi kota ei ole `jalgule ää suguki; nigu ääss `arvat, nii ti̬i̬ Nõo; ärä tekku nüid `kesvä, ei ole ää aig Ote; härmä `võrku juusk `maaha, nüüd om hää rüä `külvmise päiv Rõu; `kü̬ü̬mne om kühälä hää, `kü̬ü̬mnet́säi Se; võta heaks või pane pahaks ole rahul ~ nõus või mitte Võtta iast vai pane pahast, aga ma pian nied `alvad `uudised ära `räekima IisR; Veta εεks vei pane pahaks, aga üks tüngam sa oled Kaa; Veta eaks vöi pane pahaks aga sedasi see asi oli Rei; saa nüid pahases või võta nüid ias mis ma räägi Kse; võta iast või pane pahast VJg || karjane‿s jõva `koeri oida, koerad pidid eaks `võtma (maha murdma) Muh; see obone on able `sööma. see vötab keik eaks, on nii able Ris b. (soovides, tervitustes, jumalagajätul) `uue `aastal `suovita `onne: iad uut `aastat, iad `onne, üks laps ja ü˛iksa `särki Jõe; kui vöiras `välja läheb, `ütleb ead `aega ehk ead `tervist. teine `vastab: `tervist `teile ka; ead `pääva – `teile paramad; kui omaksed ää lähvad siis `öötakse: aed elamist, ehk ead `önne! teine `ütleb siis: `soole ka Vll; äid pühasid Kul; ead `tervist – teist `teile Kse; ead und; ead teed teil `minna Juu; ead `õhtat Trm; äät `tervist, vana rahvass `ütlev iki: jääme jumalege nüid Krk; vanast ütel mõni, ku ärä läits: ääd `päivä, ääd `aiga; ääd nägemist, mia piä minemä nüid Nõo; ääd d́akku (jätku leiba); `andava (soovivad) ää `päävi Lei c. (vastusena tänamisele) Tuhat tänu `teile – `Võtke iast IisR; Veta ~ vetke eeks Kaa; `antasse `jälle `süia siiss tänätasse `öötse `võtke eaks Mar; `võtke iaks – kui annad `noabrele `süia ja ta tänab sind, siss `ütled nõnna Kos; timä ańd mullõ söögi iist suurõ tenu. ma `ütli: `võtkõ hääss Har

6. parem; parempidine; ant kura, vasak, pahem – Saa KJn Kõp Vil eL `ü̬ü̬ssi akas mul üks kura jala `veike su̬u̬n kokku `kiskma, siss akas ää jalal kah Vil; [riidel] ää küĺg ja paha küĺg; ää toim ja paha toim; ku surnul ää jalg pikep om, siis saa mi̬i̬ssurnut; käänä ääd kätt; suka ja `kinda vi̬i̬ŕ tule ää paha (parempidi pahempidi) kudade Krk; ää siĺm süǵeleb, vist saab `naarda; `latvamine om ää käe pu̬u̬ld, oiab vikati `kõrgen Ran; ääst siĺmäst iks näi (nägin) Ote; Ää poole `pääle `võetass maa (maha) lammass ja korapu̬u̬ld nakatass edimält pügämä Rõn; käänät `langa hääle poolõ (päripäeva); ku˽kura kõrv `piĺli lüü, kuulõt `kuŕja juttu, hää kõrv, hüvvä juttu Har; ma haari sõ̭ss katõ puudalise kot́i `häähä kätte Plv; Mis ää käži teǵe, taad kura käži ei tejäʔ Lei

7. (välj irooniat või midagi negatiivset) ia on sie minu `kiele`murre, sedä `ullemb `neie oma; no sie eit sai küll ead sõnad (sõimu) `tõise kääst Lüg; εε ning veel param (kaks halba inimest) `lähtvad Khk; kui `ühte `asja lubad, ei anna, siis `öetse: `tõotis koa iä mees; iä mees see, kes lubabki Tõs; kaks tükki lähevad `neaklema, tõine ütleb ika äid sõnu ja tõine Hag; küll mu kääd olid `irmsad, olid nad ead `enne, aga siis olid nad veel ullemad Juu; oleks nüid ta ia mies (uss) ammustand JJn; üks `iames jätt värava `lahti Kad; `ütles omi äid ja paremaid sõnu (sõimas) Trm; ead `ot́sis, veel parema `leidis Plt; vigel om maan, tõene äämi̬i̬s võtap vigla ärä, ei oleki enämb `vikla Nõo

8. (kogust, hulka märkivalt) a. (koos substantiiviga) rohke, paras, tubli, suur; palju minu mehe onu oli ka, meid õli ia ulk IisR; mitu εεd `aastad läks `enne `mööda Ans; `Öhtase olnd veel eed `aega Kaa; Kätele lihaks ead `muljumist ää, küll siis see venind veri `jälle `liikuma akkaks Pöi; ma magasin ühü ea une Mär; ma `ańdasin tal `vemlega ühe ea `nähkämä Saa; nii et kahelt poolt `laetedele `ańtsime nisuksed iad matsud, muidu ei tuld vili `väĺla Kos; luomad lähvad ea iiliga Jür; mul omalgi küir, ia (suur) küir `seĺgas Tür; no eesti valitsuse aal jo sain iad (palju) `viĺja Kad; süöb suu, katsub `kaksi, kolmel olgu ju `iagi kogu ees; mina olin ia plikajõmm, kui ema laadale läks, tõi vaśk piira Sim; ommen siss panen ää tule `ahju; temä on ju ikki mitu mitu ääd `aastad sääl Vil; ihess om õige ele `valge - - ää eerine pikkuss Trv; ää `julguss tal iki minnä Krk; `tulli üits ää uug vanemba `vihma Nõo; vanast toit́ perremiis selle `häŕgä, et siss sai hääd raha ku vällä möi Har; ma tõi mõtsast hää voosiku ja anna sullõ hää nahatävve Plv b. (intensiteedisõnana) õige, üsna, hästi, väga meil on viel lakkas ia `ulka `piirdu VNg; εε köva (päris tubli) `keima Khk; kes ea `julge oo, see ikka läheb Muh; oli ia natuke `aega vahet Var; mina `viskasin kibi `senna (kaevu) `sisse. läks ea tükk `aega, kui `sulpsu oli kuulda Mih; aga ma tegin `talle ead kiiret takka Juu; teeme iad suured vihud Kos; näe kus naisel ead pikad `juuksed JJn; ma olin ia vana - - käisin kooliski `krüiga Plt; joba ää suureke si laits tal Trv; kaer `kasvi vahel ää pikäkesess Ran; noid `sarvi `olli tambil iks ää paĺlu Ote; tu̬u̬ `olli ka joba ää elänu inemine Rõn; see niit́ om õigõ hää kõvakõnõ Har; [taarile pandi] ki̬i̬b vesi pääle õ̭nnõ ja, ka sõ̭ss oĺl hummogu jo `õkva hää hapu kah Plv; eelä hummogu oĺl õigõ hää suuŕ hall; timä (mesilaspere) oĺl hää `korgõh; üt́skõrd oĺl löönüʔ süĺlem `õigõ hää `korgõhe `kõivo; ahivarrõh oĺl vist huśsel pesä, ma `löüse säält hää mito tükkü Räp

9. (hüüatustes) Tule iast appi! Kas `ninda`muodi sis `keśki tieb IisR; `taivane `jummal, tule esi ääst appi, kas seräst pahandust meile vaja `olli Nõo; o˽su hää, mis om rikkal [viga] elläʔ Krl; head aega aegsasti Selle (põhuveo) saab säält oome ead `aega ää Pöi; Vahest kui arvati et soab sõniku `õhtaks iad `aega `väĺla, siis `pańdi `piale lõunat `ärgi poar `kündma Kei; hea küll (välj kinnitust, nentimist, nõusolekut jne) olgu peale(gi); küllalt Ee küll – oleme `rääkind; Ee küll, sellest jägub mulle juba ulgaks ajaks, rohkem pole taarist anda Kaa; noh, ia küll, akasime sis ää tulema Jür; noh, eä küll, `ańti nüd tükike `leibä kätte KJn; ah, hää küll miu isu saa täis ka joba, mea ei taha olla Krk; sai poole tükki ärä lugõda, ütel õpõtaja: ää küll! ää küll! jätäʔ Nõo; ää küll, kari lännü˽`mõtsa Võn; noh hää külh, küll ma˽`kullõ `perrä kuiss tu̬u̬ asi oĺl Har; sai üte peotävve `jooh́kit jah. `üt́li‿t hää küllʔ, mullõ sedä küllält Plv; head nahka saama ~ tulema õnnestuma; korralikku inimest saama Eluaig `arjund `kergel õlema, ei sest enamb iad `nahka saa Jõh; Isa `juodik, ei siis ole `lastestki iad `nahka `luota ~ tulemas IisR; laps oo ka ukkas, kui sa‿p saa εεd `nahka tääst Khk; Ega sellest nisust ead nahka saa - - nüüd öökülmad kisuvad juured katki Mar; Äga kohe tööst iad `nahka tule Han; ei neist tütardest iad `nahka tule VMr; ei saa temäst ääd `nahka Ran; hea olema ~ seisma (kellegi, millegi) eest kostma või vastutama; hoolitsema Siis isames pidi senest siis ia õlema et pruut́ pidi `kingitud `kraami kättä ̀saama, et sõnast tagasi ei saand Jõh; kis selle eest εε on, et see `valmis saab Khk; Mis see teise ee seismine aitab, kui sa ise eese eest mees pole Kaa; seisäb ikke teise eest ea ja teine seisa so eest ea `ühti Mar; `niide panemesega pian ma selle eest ia `seisma [et ühe ja teise varva pealt panen] Tür; küll mina juba selle iest ia seisan VMr; heast peast asjata, põhjuseta, mõtlematult Täis mies niisama iast piast parisniku käest obust `ostama ei akka IisR; Seda sa tegid küll otse εεst pεεst lollisti Kaa; üsna east peast tuli pahandus, põlndki seal kedagi `põhja Mär; akkas kohe iast piast `nutma Koe; ääst pääst nakass `sõimama, `asja i̬i̬n, tõist taga Ran; üks hea kõik ~ puha ükskõik, üks ja sama räägi sa `easte ehk räägi sa kurjaste üks ea kõik Mar; üit́s ää puha, kudass sa ti̬i̬t Krk

II. subst 1. a. väärtuslik, mittehalb asi, omadus või nähtus; headus, heategu; kasu, tulu siis tämä `rääkis vahest säl iad ja `alba `keiki `mieste `ulgas sie vanames VNg; Ia `puolest `katsusin vanainimest `aitada; Ei tie [laisk] seda iad, mis `leiva sies vesi IisR; Ega kahte eed vei tahta (et lubatakse ja antakse) Kaa; Äi seda vanamate öpetust soa laste `sisse vägisi `öhti `panna kui nad seda `eaga äi vöta Pöi; tee ead, aga ea ei ole `ilmaskid; tee `õelale ead ehk, paku pahale perset, see oo ükskõik Muh; kui vares `karjuma akkab, siis εεd tema äi tεhenda Emm; läksite `metsä. kas te tegite seal koa ead kedägist (mingit tööd) Mar; Igas pool oma iad ja viad Han; se ei ole tervisele eaks `ühti Juu; ma põle kõverad kõrt iad (midagi kasulikku) teind Koe; `lueti `mulle siis kõik ette, mis iad ja viad mul pidivad olema VMr; poisid ajasid [kiike] `ümber ja sõidutasid plikasid. aga noh, ega mina seda iad saand Sim; ma `ütlen iä päräst ega ma paha päräst `ütle KJn; kae `ääge või kae kurjage si̬i̬ om üit́s puha; ti̬i̬ `vaesel ääd, või kaitse kõhna `karja, si̬i̬ om üit́spuha. temä iki sellege rahul ei ole; parem om ki̬i̬t kapustid `ääge ärä süvvä ku nuumäŕg kurjage Krk; kui sa joba `julguse `kaotad, siss ärä ääd looda; ti̬i̬ ääd ehk `kurja, lövvad i̬i̬st Ran; ku‿sa tõesele ääd ti̬i̬d, siss ti̬i̬p tõene sulle ka ääd Nõo; sääl aida man joht ääd ei olõʔ, jäll oĺl mürü˛üss Urv; sa ei saa˽taa latsõga `hääga `kõrda, halvaga ammuki Har; `Harva um hääd ilma halvalda ja ˽`halva ilma `häätä; Hääl olõ õi iḱä, kuŕal `otsa Rõu; Paremb poolik muna `hääga ku terve tülüga Vas; noh, mis hääd (uudist) kuuluss Räp; heaga vabatahtlikult; meelsasti; otsekohe, jalamaid Kui nais inimene `randa `minnes `vastu tuli, siis päära oort `eaga tagasi, kala `õnne äi olnd Pöi; Oura siit eaga εε Emm; `ańdis `iaga ennast kätte Kos; mis sa tihud vel ise, ole `iaga vaid Kad; Siis ta akkas `tihti meie pool `käima. Meie `eaga ei `tahtnud, et ta käib Trm; mine `ääga minemä Nõo || maitsev või rammus toit Tahab ääd `süia ja kaĺlist kanda, aga isi ei ti̬i̬ midagi Hää; tu̬u̬ meil `pehmet `leibä ja lehmä ääd (võid) Krk; suu jooseb vett, kui näed kedägi ääd, vai lõhnast om joba ää tunda ~ tuta Ran; Ku vahepääl rasvast ja hääd seiʔ, sõ̭ss lei `õkva˽kõtust vallalõ Urv || piltl si̬i̬ tiib ala puha - - ää ja kurja (roojab ja kuseb alla) Hls; poiss `käskin vanatüdrukut `pükse paigada, tüdruk `vastan: kunass ma su püksi ääd ole kaia saanu, et ma su `pükse pia `paikame Krk; tu̬u̬ naanõ oĺl nii `haigõ et säńgüst `vällä is saaʔ, hää ja halv kõ̭iḱ oĺl üten säńgün (roojas ja kusi alla) Har b. Paljast eest-paremast (põhjuseta, asjata) äi anna kengi sulle sohe vei silma mette miskid Kaa; lεheb εεst paramasse, kui on `vaene laps – lεheb `teenima Emm; kui üks muu inimene tuli ja küsis: kus isä nüid on, siis lapsed `ütlid: isä läks iä ette paramat tegema. isä oli all `aeda tegemas Juu; küll ta `reakis east ja paramast (lobises) VJg; kui teine `vasta `ütleb, iast paremast, siis lääb riiust `lahti Lai; läks iäst paramad tegema, läks alvemas vi̬i̬l KJn; vanaesä lät́s `hääle parembat ette tegemä (läks kapsastele jäneste kaitseks aeda ümber tegema) Räp; head (ja) paremat 1. maitsev toit või jook; midagi väga head Iad ja parema omale `sisse ajand; `Juoksis `linna iad ja parema `otsima IisR; Taga `möisast tuuasse neid εid paramid, `palja suu augu jäuks Khk; Lubati nönda suure suuga keiki eed ning paramad Kaa; vanaeit poputas teist oma eade paramatega `mõnda `aega `peale Muh; [vanasti] kala `leiba oli. nüid söövad ääd-paramad Rei; põlnd ead egä paramad `ühti (polnud tulemust, kasu) Mar; Ääd-paremat täis, ei tahagi midagi [süüa] Trv; ti̬i̬ kodupoolist iki, ääd ja parepet Krk; sulane `söönu siss ääd ja parembat kõtu täis Puh 2. Tieb kõik tuppa iad ja paremmad (kuseb ja roojab) Lüg; Seda äiep tee paes eed-paramad (üldse), kas vana ruskekiut toobsigid änam vassikad vei äi toogid Kaa

2. vara(ndus), kraam ei viisi tü̬ü̬d tetä, mugu tahap tõeste ääst elädä; `endäl midägi ei ole, siss ku tõese ää manu saab, siss võtasss kõ̭ik ärä Nõo; mis tel viga tõsõ hää pääl elläʔ Krl; mina olõ `vandõga `tõotanu, et `üt́ski ei peäʔ `mõisa hääd `putma ilma herrä lubata Räp; mis sa tõsõ hääd habidõʔ Se

Vrd hüva

ede|jalg 1. (looma) esijalg pääpõrmuss om tu̬u̬, ku eläjäl lõig pannass `sarvi ja keedetäss tõese ede jala `küĺge `kinni Nõo; `Lambal käüdeti [niitmisel] `võrkõga taga ja edejala˽kokku Har; [jänese] edejalaʔ omma `ĺjuhku, a peräjala piḱäʔ Se; peremiiś pane‿s [hobust] `rauda - - pańd `kinda `jalga, meest (mäest) `alla sõit edejalah `kindaʔ, peräjalah olõ‿i mitägi Lut

2. edejalaʔ (kangaspuude eesmised külgpuud) Lut

eest- 1. (kohakäänetes võivad kaduda mõlemad osised) (ruumiliselt) eesmine, ees- mis sie iest`patrikud `ańti, sääl on seda närestikku küll Hlj; need eest mehed lasid [luigerivi] ette `otsa Noa; saani eest kori; siipool oo kaks rihalust: eest rihalune ja takka rihalune; `rehte peksetakse ees rihal Mär; [vikati löel] teene o eest pulk ja teene o tagant pulk Vig; Kirves `aeti punaseks, i̬i̬st äär raiuti `lõhki, `senna `pańti nii kolme sõrme `laiune terasest leh́t vahel Hää; `enne olid suured ukseesised - - mis ees ukse `kohtas oli, se oli eest ukseesine; ohjad on eest otsast on rihmad, sis on nöörid takka otsast Juu; viis `põldu oli iga väilas; eestpõld ja keskväila põld ja takkapõld ja pikkpõld Pai; [põldude] iest otsad; ja [pintsaku või palitu] eest nurgad jälle `kinni siit lõua alt Lai; eestküĺg KJn; võta i̬i̬st nurgast Hel; ku kot́tpümme inemine, siss oĺl i̬i̬stvido [sandi talutamisel] Rõu Vt ede-, edi-

2. (ajaliselt) esimene, eelnev eestroog oli `praetud käkid. siis supp, praad ja magusroog Kir; eestpõlve `rahvad (noorem generatsioon) Han; `siante `olli i̬i̬stvanembide elu Hel; Üits oĺl koĺkmise aigu ka i̬i̬stlü̬ü̬jä; Oĺ ka i̬i̬stmõskja ja takkastlü̬ü̬jä San

Vrd ees-

3. ase-, vahelt- I̬i̬stkäsi no si̬i̬ on `seuke i̬i̬st peremi̬i̬s või -perenaine; Obuse `kauplemisega enne, kis isi `seuke jutumi̬i̬s es ole, võt́tis omal i̬i̬st́`rääkija Hää

eest|mineja eestööline; juht Ninami̬i̬s, si̬i̬ on `seuke i̬i̬stmineja, teśte i̬i̬stvidaja Hää; tü̬ü̬ peremi̬i̬s, i̬i̬st mineje ja `okman nagu talude pääl kutsuti, nagu niidäve, temä om kige ehen Hls

enam1 enam HaId Jä ViK TaPõ Plt TMr MMgT, -mb R Amb ViK Iis Trm; enäm Var Tõs Khn Juu Kod MMg KJn, -mb spor R, Kod Trv Hel T Har Plv, -mp Trv Hel T; enäp hv Krk Hel Nõo Võn Ote Urv, -b Nõo San Lei; änam Nai S L Ha Jä Kad Ksi spor VlPõ, ε- Jäm Khk Krj Muh Ris, a- Rid Vig Kir Mih Ris HMd; änamb Jõe Kad Rak, -mp Trv; änap Pst, -b Lei; änäm spor L(ε-Mar), Juu Kõp Vil Pst, -mp Trv Pst Hls TMr; änäp Hls Krk Hel San, -b Lei; inä(m)b, -(m)p V; (kuluvormid) äm Muh Mär Mih PJg spor Ha, SJn Kõp Pst, ääm Rid Kul Vig Vän Nis Sim(-mb) Pil, ämp M spor T V, äb Pst, ääp Krk Ote, imp Vas Räp Se
1. (harilikust, eeldatust) rohkem sen `nuodavedamise `juures enamb ei old ku kaks miest Jõe; Sul ei ole sida enämb kui `hülgel saba (öeld kiitlejale) Kuu; enamb ehk on kui kilu`mieter [jõeni] Hlj; midä enämb `nuori, sedä paremb Vai; mo ema `tεεdis ulga änam sedissi vanu `asju Jäm; pikad `saapad – varrega `saapad `üitasse [neid] εnam Khk; koha o änam kallis kut ta ea on Krj; pöua pilved on änam `körges Pha; see pili ja sadu `olli εnam metsa `kohtas Muh; mesilinnud `peavad jüst keige änam veel kaneprohu pεεl `käima Käi; änam obosed `seisid kui tööd tegid Kul; Änam tasem ei `saagi `köia Han; kanadel oo änam lühemad suled, kukel pikemad Aud; kõigest änam sain raha Tor; nüid ei ole änam kui üks kana Ris; enamb puole minust olete nuoremb VMr; oleksin tuond ikke enambki luadalt `kruami, aga raha lõppes `otsa Kad; tõõne one enäm laiem kui pitkem Kod; egä üit́s taht kitta, vi̬i̬l änäp taht lait́s kitta Krk; `uńte `olli ka ennembide enämb ollu Ran; enämb es jõvva [linu] rabata ku kat́skümmend viiś `nakla Nõo; suvõĺ rüä `häitsämise `aigu iks haĺlitass leib kõ̭gõ inämb Kan; tu̬u̬d rõivast ollõv olluʔ enämb `kõrda (rohkem kui ülikonna täis) Har; `Paklalt oĺl Marin`puŕki inämb kümmend `versta Vas; jo mu lihmil kuud viis inäp ku kańniʔ Lut; enam jagu 1. suurem osa, enamik [sõna] pirnid o sii tääda ka, aga änamjagu `itleb ikka `raaplid Mus; mõni `ütleb aa pial - - enamjagu `ütlevad juba aia pial Lai; enämb jagu `rõivit om suurde `liĺlega; enämbjagu om `valge lilli, `tõisi on veedi Nõo; 2. enamasti No enämbjagu kaik kalad sai `huomigul ärä müödüd Kuu; enambjagu `naised olimma `verkul VNg; ema oli änamjagu iga päe `väĺlas [tööl] Mih; enam jägu [luuakse kangas] kahega, ma ise vahel olen loond neĺja kihaga Lai; peremehed olid enam jägu `töökad mehed Plt; Tu̬u̬ inemine `oĺli enämbjakku säne vingune Hel; enämbjagu lõegass iki peremi̬i̬s leevä Nõo; A˽hoobiss vanast kutsuti tedä inämb jagu leevä anumass Urv; enam kui enam ükskõik kui palju Tend klani änam ku änam, tema `järgi ei `nõrku Hää; egä ta tagasi ei tule, röögi änäp ku änäp; anna tal änäp ku änäp, temäl ei mõjo kedägi Krk Vrd enamaks, enemb, enämat, inämbä
2. (eitavas lauses) sugugi, üldse, rohkem (mitte); alles, olemas; praegu, nüüdsest peale; edaspidi nüüd enamb pole püst`aidu Jõe; Ei enämb `angerju saa vesi `lähteb `külmäks Kuu; [lammas] enämb ei imedä `tallekaist Vai; kask oksendab, mahl äi tule änam Phl; ahi on `puistamata ehk `suudond, ei `tõmma äm Mär; minu ema anam ruudulest seelikud ei teind Vig; suurt `siibert ei saa änam `kinni `panna mette Aud; nüid ei tasu εnam `ämretegemest; aga nüid seal põle vist anam mitte midagi (talust) Ris; ega täna ommeti `vihma enam tule JõeK; ega mul pikka iga änam ole JMd; enam `piale üri`päeva ei `tohtind tuld tuppa võtta (valgust süüdata) JJn; minu kääst ta enamb ei piase VMr; tämä enäm nõnna ei kõnele kui edemält; enämgi tämä ei tule. ärä `u̬u̬ta Kod; tagasi ei saand pöörata ääm Pil; kägu ei kuku änäp `pääle jaani; ei tuleki ääp `mi̬i̬li mis vaist kuulit ja ollit Krk; pane ärä, ma enämb ei taha `viina; aga võib olla ta ei elägi enämb Nõo; uasuppi ei massa mõtõldagi, toda‿i taha‿mp `kiäkina Ote; ämp peremehel es ole˽`koskilt enämp võtta [raha] San; obõsõ `irnnuva ja enäp edesi ei olõ `jõudnuva minnäʔ Urv; sõir otsan om, siss ei olõ ämp `sõpra Krl; ei olõ inämp `löütü `tüt́rikku `kostki; vana haav süttü ei inäp Vas; pini `põrglanõ es mõistaʔ imp kodo tullaʔ õigõ ajo pääleʔ Räp; ma inäp õi sullõ tulõ Se Vrd enemb, enämat, imämb, inämbä, änänt
3. (vormilt jaatavas, sisult eitavas lauses) veel, nüüd veel kes nüüd odavi `vahtib, kes nüüd enamb odavie järel [kellaaega arvestab] Jõe; kes‿se `öhta `ilja änam tuleb Ans; Mis sest änam `rääkida, see juba vana lugu Kaa; Noore rohu otsad `väljas, mis `lambal änam, nopib peale [rohtu] Pöi; kes nüid sega änam laseb `tönguma Käi; kes nüid änam rüid kannab Kse; kas mool see änam `meeles Mih; mis münosugone vana muld änam, köberas ja `kärssis keik Ris; kas ta enamb elab VMr; mis sa sest obuse sut́ikast ääm peksad – ing mineku pial Sim; kes seda vana korult äm tahab SJn; mes neist [juukse]uidakist enämb sugida Ran; ta‿m `väega `aige, ei tiiä, kas tuleb enämb sängist üless Nõo; mis tu̬u̬st inämb tegijät Kan

era|maa (muust) eraldi olev maatükk nied (linasarrad) `seisivad nist (niisugusel) era maal mida ei takkistand teist tüöd VNg; peremi̬i̬s tegi enele ärä ja si̬i̬ servikene jäe sulasele erämuass; tämä (tütre) erä mua, isä ańd. si̬i̬ eräldite kõhe kruńdi küĺjess Kod; [vanaisal] oĺl erä maa (talumaast lahus) Kam

esänd esänd g -ä Pst Hls T(g -e San) V(eś- Se; esäńd Har; [j]esand g -a Lei)
1. härra(smees) a. ühiskondlikut positsioonilt mõisniku ja talupoja vahepealne meesisik; peenem, saksikum meesisik esändä `erne, `opmanni oa ja `neitsi läädsä [kuked-kanad] seiva äräde Pst; esänd `oĺli mõni suuremb ja rikkamb talu peremi̬i̬s, ja `käster - - esänd `oĺli ärräst `väiksemb. ja suuremba riigi ametnigu olliva kah esändä Ran; `sakslaisi kutsuti esändiss; inimese olliva vanast nii rumala, et korjassiva esändäle (härrasmehest palvevennale) raha Nõo; Esändä kõtt i̬i̬h, tokk käeh, uhkõ rõiva säläh Räp; suurõʔ naaʔ omma imändäʔ ja eśändäʔ; kohto `miihi `peetä‿i esändäst Se; las tu esand küsüga mis tuu meist taht Lei b. mõisahärra sour esand (suurmaaomanik) Lei; esändäʔ, gu˽`tahtsõ [vahetas inimesi] är pini päle kaʔ esänd esändäga; jo kavvõst oĺl kübäräkene maah, ku näḱk esändät; timä lätt torosilõ esändäle tegemä tüüd Lut c. (mitmesugustes ütlustes) istuss kui esänd, sõit kui saks, tallatass kui vanna `koera = vokk Kam; esänd jummal Lei; esändäl sada kaskat säläh = `kapsta pää Lut
2. peremees, käskija siga om esänd küll, temäl piab ajald sü̬ü̬k valmiss olema Nõo; Saara `kutsõ kah Aabrahami esändäss Har; kõtt d́äss esändäst Lei
Vrd isand

et1 et üld (ät, εt Khk Mus Pöi; õt Plv Se; lausefoneetiliselt t); konj (kuulub sag ühendsidesõnade koosseisu, tähendusfunktsioonid pole alati selged)
I. (põimlauses)
1. (aluslauses) Ei esi`otsa `paistundigi, et sie `lougas `ninda sügäv oli; [kui kaugemal oli hele taevas] siis oli `selge et jääd on siel mere `keskel `sendä küll Kuu; Tüdruk kui tulesüsi, näha et eluvaim sies IisR; midä `kumma sie on et nämäd kotta eiväd tule Vai; See on nii ea, et tulite Pöi; vahest oo koa küll olnd, et uśs oo `põldus, et laseb orase maha Mar; et nad (lehmad) ise tulavad kojo, ei seda põle `ühti Vig; ia küll et ulu all saab `olla; siis see oli vana`eitede rohi, et `ańti iiri sitta `sisse Ann; egä `koski ei õle et laud on eden muku sü̬ü̬ Kod; olli mõnikõrd jaa et tulli [lihale] nagu alb maik manu või Pst; siss om `kindel et mõne päevä peräst suur tuisk tuleb Hel; nüid om täl `tervuss jälle veedike paremb, paśtab et saab iki elulu̬u̬m Puh; tu̬u̬ om ää et ta saab iks ilma tõese abita ärä elädä Nõo; vanast oĺl pruugiss tu̬u̬ et vanõmballõ pojalõ `ańti talu Har; är iks tunnuss, et targa esä tütäŕ om Vas
2. (öeldistäitelauses) Nee olid söhused ät söhussi ma‿p taha mette Khk; mis‿sa oled isi niisuke, et teśt sind `naervad Mär; asi nihuke, et `kauge se `viimine on Juu; siis `oĺli saabas nisuke et võisid käiä KJn; si̬i̬ (aganaleib) olli sihante ollu, et tulege es tohi manu minnä Pst; miul üits kana `ommegi, aga nisuke et, pesä ei oia ja, `kange `pi̬i̬tmä Nõo; ja siss [kivi] küĺlet oĺli nii et, `sinnä‿s saa ka `pääle eedätä TMr; egä om sääl tii pääl sääräne, et ei kanna ei murraʔ Har; ma olõ sääne et, panõ˽vai terä `salvõ, `rammu ei lääʔ Rõu; üt́s innemuśtinõ jutt oĺl õt üt́s vanamiiśs oĺl `veiga rikaśs Se
3. (täiendlauses) lubati `tiedos `anda et `milla tulevad Lüg; [härral] tuli `jällä tuur et `peksada [kedagi] Jõh; sie `muodi oli et ikkunalle ei `tohtind `kardino `pulma ajal `panna Vai; `Sõuksed massina elukad `roomavad põllal, et kole kohe Pöi; rehes o sösune leitse, et ninase hakkab Phl; kus [ta] sõda `aega annab, et lehma `karja lähäd Kul; kuule see oo nihuke va läterdis et las aga `olla Mär; Jah ja `aamen, si̬i̬ on kinnituseks, et olgu nõnda Hää; oli see `siadus kohe, et `vastla saab ua suppi ja sia `jalgu Ann; tuli käsk et tiomi̬i̬s ja vaim `väĺjä Kod; obusel oli paha viga et näris ohjad `kat́ki Pal; änäpest jaost om iki `seante asi, et parep sü̬ü̬ enne ja palu peräst Krk; serände irm, et karva tõseva `püśti Ran; säräne `aiguss om, et ta väristäss minnu nigu vanaajonõ aĺl Võn; ja ma võt́i tu̬u̬ (tütre) henele naasõss, tu̬u̬n mõttõn et ma˽saa sulasõ `orjusõst vahest vallalõ Har; a ma olõ saanu˽`sääńtsiid `pauka, et pää kõlisass Vas
4. (sihitislauses) Elutumad `liikuvad (öeld, kui esemed iseenesest kuskilt kukuvad), tähendab et saab `kustagi `surre sanumi; Et mes `sulle heneläs hüä, sidä tie `toisile Kuu; [naine] `kuulo, et laps ei `engä enemb Vai; eks sa kirjuta et ma ela veel Muh; vaada, et sa pahandust ei tee Rei; nägi jah et parandast `mõrdo Mar; Söömaajaks `oĺli uus ahe ülevel partsil, sis ti̬i̬, et põllu päl saad Hää; isa `uskus et paenakas käib peal Jür; näed et messugune taud one tänävuade õõnapitel Kod; `oĺli kuulda et ikki mehed oĺlid [õitsilised] Vil; mi̬i̬s saanu täädä, et raha `ot́sme tullass Krk; mia `kulle‿t kõik läävä [laadale] Puh; kae et sa ruttu tagasi tulet, et sa paĺlu `aiga ei viidä Nõo; noh `tunse ärä joba et viimäne aig oĺl [sünnitada] Ote; tu̬u̬d nimä˽`tahtavaʔ, et nimä˽vi̬i̬l uma maa tagasi saasiʔ; no˽tütär, kas sa siss tu̬u̬t paĺluss panõt et sa mul avitat `lihti võttaʔ Har; ei tiiä nüüd et kas ta rago sõ̭ss puud vai Plv; latsõ˽saĺlika ai õt milless ma kõ̭gõ käse Se
5. (kaudses või siirdkõnes) a. (hrl saatesõnaks ütlemist või mõtlemist märkiv verb) `ehtu `süömäajal siis `rääkind et jaa tämä nähnd `tonti Kuu; isä ütel ikke oma pojale - - et no poig et, et nüüd akka siis naist võttama et meil on ikke inimist vaja ka, et kas on sul `pruuti ka vahitud Lüg; No näväd `mõeldi, et kust sie isand `ilmus `siie `tiele, et `uatama Jõh; Vanasti `ööti, ät aŋŋerjas kεib `erne`pöldus `öösse Khk; Siis papp küsin ka. Et kudas see kerst nii lühike on? Et see oli jo suur pitk mees ikka Krj; ma `keelsin tätä, et mis sa `jaurad nende raamatutega Vig; surnuaja `juurdes `öeldi [surmast], et liiva annus Vän; siis poisid `käskind seda vaestlast, et tie `aigeks ennast JMd; `mõtlesin, et Jaań `mõtleb, et nüid sul nii suur valu Ann; nõnna äralik `ütlemine, et maga kohe kui auk maa `sisse vaeob VMr; ilos, kui `eeste jukutad [väikest last] et, Juku ja Juku; tämä paluma et, ärä `viska Kod; kui ammas ää mureneb, siis `üeldasse, et konts on veel sees Ksi; mi̬i̬s olli `ki̬i̬len küll, et ärä kellekil ütelte Krk; `poiske `kirsnu, et ärge lööge Ran; naene sõõmass [soldatist] mi̬i̬st et, vana sõda Nõo; [kalkun] `rü̬ü̬ḱse iks et kuĺo, kuĺo, kuĺo Kan; kaupmiiśs küüsüss, et mis sa kaet taad väist Krl; luigõl üteldäss õt tulõ lumi takah õ̭nnõ, kurõʔ, õt sõ̭ss tulõva hallaʔ Plv; Kośa˽siss kõ̭nõlevva, õt rahvass õks kõ̭nõlõss, õt sul tütäŕ `höste näe ei Se; timä üteĺ nii, et ma süü üs kõ̭õ̭ päävä; vanarahvass tiiä äs miä um `d́eśtjin ni `jehtar, nimä kut́siʔ et vago Lut b. (saatesõna märgib kõnelemise või mõtlemisega kaasnevat tegevust) vahiti lapsel jaa et kas kaks `püörandaist on et sie saab `vangi VNg; `viimaks `istusime kohe maha et no küll on ull RakR; siis läks et `mõisi ikke võttab minuda; Isä tuli kodo, et kus poiss on Lüg; mie imestäsin, et üväd pabud `oldi, et nüüd `ninda vähä `tuldi `vällä Vai; ükskord ema ja isa pidand nõu kahekesi, et `üösse `valvama akata, et kas `kiegi ei käi `poega `vaevamas JMd; poisike käis, et tule tema kodu mõneks päävaks; nut́tis siin kahe saana vahel, et mina ei `julge üksi `olla Ann; üpand ise `merde, ujund läbi et te piate järel tulema VMr; kutsuti mehi, et `aitate sia ära tappa Lai; [poisikesed täkuruunaja kartusel] `ju̬u̬sknuve kiḱk si̬i̬ aig et kas ta võtt [kinni] Hel; mina naarin et, ooh, mina jõvvan nüt sedä (saladust) pidäda TMr; `Peiväʔ `hindä `vaihhõl plaani kokko, et timä oĺl kah õ̭ks `hindä `kot́selt õigõ˽kenä meehekene, et matamõ timä õigõʔ uma kulu päält vi̬i̬l ärʔ kah Räp c. (ütlemist või mõtlemist märkiv saatesõna on juurdemõeldav) No mehed `estest ei tõhi enamb `vankri ligigi `menna, a `kirjaja, et `menga aga `julgest, et ei nied mehed tie `teile midagi paha Jõh; suurelt maalt tulnd `seie `tarkust `otsime, et sii on Sörve noid, et see peab ikke `tεεdma Ans; mõisa mehed panid obuselle saba `alla nõgekseid, et tegime ergutest Jür; mua lammastel oli [sarved] et `sarvedega `oinad VMr; tegi võid, mina et `jõudu Iis; ku poiss `viskab kivigä, ei sua `õigess, et ärä magatud käsi Kod; kes ästi `norskab, et: `tõmmab `paksu kohe Ksi; no sääl me ligidäl om jälle, üt́s talu. ja siss [räägiti], et, tollel om puuk ollu; siss `aeti kõik latset üless et tulge nüid `voŕste tegemä TMr
6. (sõltuvusmääruslauses) no eks vanames saand aru et oma poig oli Kuu; kes sellega `õigeks saab, et ta maja sees kükitab Muh; Koeral koera `ambad. Si̬i̬ käib selle `kohta, et `seukest `kurja inimest ei tohe äritada Hää; natuke `puudus, et oleks outu `alla jäänd VJg; oia et sea miul midägist ette ei `ütle (heida) Krk; oia et `siśse ei sata sinna `älvede Ran; nimä ei˽tii˽`tu̬u̬ga˽tegemistki, et nimä˽ka˽tulõva˽ja˽`nõudavaʔ Har; ma‿s panõ˽tu̬u̬st täheligi, et kos munaʔ jäivä et Plv
7. (kvantumilauses) suvel sai viel nii`palju kalu et kala`unnigud olid kohe maa pääl. `ruogi nii et `sormed olid kaik `paistes ja nahata Kuu; küll säl oli `laulu `ninda‿t `linna kajas Vai; saim sii nii `kougele, et tulim `seie `sisse (majja elama) Ans; täna o nii `kange pala, ät üsna äretab Mus; maribud oo nõnna täis et ühna `nõrkuvad; `varsti tuleb nõnna `vihma et kole Muh; ahvenad oln mütu `aastad kadun, et üks äi ole oln Phl; `sõnna `maale jõund et‿tä äbi εnäm ei tunne Mar; tämä on juba nii kole valu et valu kohe Kul; nda märg, et üsä nõrisõb Khn; vahel oli lumi oli nii et et et mine üle pea `sisse Hag; ma olen nii ilma, et mul ei ole mitte punast poloskid Juu; [seeliku] all ei old enam, kui et `pańdi se seelik `seĺga Kos; sel aal kui ma tiul käisin siis neid (metshanesid) oli Kallavere väĺlal et ime JõeK; [ta] `naeris kas et `oedis `kõhtu `kinni Amb; `kuhja tõmmati nõnna paĺlu [alt] `lahti, et tikud näha on Trm; niskene kõva sinine et `irmus Lai; [mära] tagumeste `jalgega lõi et uńt `surnuss kohe Vil; siande ahne kah, et rääbiss kokku kikk Trv; siss ant tal varantust `kulda ja õbet, et laev tublist täis Krk; oless ta `annu `niigi paĺlu, et `ümbre sõrme `mähki Ran; `oĺli nõnda lähiksen, et oless saanu `käega `kinni võtta Kam; parass ahi, et tä‿s kõrvõta Ote; Tu̬u̬ (vesi) oĺl `endä häste˽kumb, et palut́; `tahtsõ nii juuaʔ, et läbi rät́i nulga immitsi vett lehma jalaasõmast; tan sõ̭an tet́ti kül˽nii ilma armulda tü̬ü̬d et, jummaĺ `hoitkuʔ Har; noh teil saa nüüt suvi `väega hää et, et oi Plv; Taa (mees) om nii kangõkaal et hoiaʔ Vas; ni paĺlo `ahnõhe ja näĺätsehe sei tuud `kiislat [käega] õt es läpe˽`luitsat `u̬u̬taʔ Se || `pisku pεεlt, et es jää ala; karva pεεlt et es lehe `auku Khk
8. (viisilauses) Mes sa `siprad siel, et eit saa ega `saaki viel `verku `terveks Kuu; eks `ennevanasti ka ikka olid [rätsepad]. ega `siiski old et ei old RakR; midä `uoletumad `muodi sinä `läksid et kukkusid Lüg; seppä takko `otsite, `ninda‿t jääb `paksemast Vai; kes sedised `epsam ning ette asjad inimesed `tahtsid olla, et tal kägisevad `saapad vöi kiŋŋad Jäm; See on ikka änamast jäust et kui - - vihma kaśs karjub siis on vihm `lahti Krj; erilane jah `nõelab, tuleb et oja alt kohejoonega Mar; Olgu küll, et majal oo ia elada, aga kodu ikki kõege parem Tor; `seĺtsis sai vaelt [sõnnikut] vidada nii et teene `aitas teesel vidada Pee; oli õma elämine kõik et parem ei või `õllagi; aja kerves üles, et aja kuumass ja tao terä õhukesess Kod; nüid on nõnna säädetud et [tule]lõõsk `väĺla ei tule Äks; ja siis oĺli sedävisi et säl (püstkojas) sis keedeti KJn; [kootud jakid vammuse all] oĺlid sedäsi et poolest saadik oĺlid Vil; Seidse-ka˛eksa `aastat vihma kähen ollu, oless vi̬i̬l et varju all (pehkinud puust) Trv; [angervaksaga värvimisel lehed] `aeti sülege patta ja keedeti ärä, et li̬i̬ḿ ästi paks om Hel; olgu pähle et ta vana om; tennu [surikleit] nii nigu eluinimesele tetäss, aga mitte et koolule; mia tulli ärä ilma et ma `poiga es `näeginä Nõo; tu‿m neile nii sugulõnõ, et neide esä oĺl Mari unu San; keväjelt maa om kihtine, siss ei võiʔ nii maa pääl lammõdaʔ et suu `vasta maad panõt; võta kirvõss ja naka tahuvamma, ilma et sõna`lausumist ei olõʔ; naʔ hiireʔ (haigus) omma nii et lihm `t́siplõss Har; [tatrapuder] oĺ havvutõt, õt väega hää oĺ olnuʔ Plv
9. (kvantumi- ja viisilausete piirijuhtumeil) `kuonal poles et särises kohe VNg; õhu rattas on mõnedes majades `korstna sies, käib et kõrin taga; sie `juokseb juo `ninda‿t nenä `augud on `laiali Lüg; koer veab et jalad üsna `tangis Jäm; Valetab teise näu täis, et `aitab Pöi; tüdrik kedran takku et okk ühna ulun Muh; `ühte `inge `patrab et vahet ei ole; karib nõnna, et kas ing seest `vällä minemas Mar; sõitnd ikka naa et obu `kuumas `vahtus Kir; aga küll ta nut́tis, nõnna et ime oli kohe Juu; ta (põder) lüeb kohe nõnda, et puu killutab KuuK; las joksevad et muda `lendab; `kiskus neid `vindusi küĺlest et (nii et) kõveras JJn; me küĺmetsime `paĺlalt nõnna et kas või ing `väĺla siest Koe; kevade õppisivad siin n‿et piad `tossasivad VMr; lasi püśsist et käraki; lasi `püssi et `põmdi; [vikat] `leikas et nahinal Kad; joosi nõnda, et engest pańds `kinni Krk; pańd `ju̬u̬śkma, et jala es putu maa `küĺge Kam; [varss] siss ju̬u̬śk et kabja plakin oĺ ennedä Har
10. (vastandavas kõrvutuslauses) Sen asemel et [halva] `lapse `valmis tegid, tehnd parem kubu agu Kuu; selle asemele, et teda karistada, annab ta taale veel `öigust; selle asemel et varasta, ta oleks vöind jo küsida Jäm; tolle asemel et Täkule `minnä, ta‿less võenu siiä tulla Nõo
11. (põhjuslauses) `Sendäp‿se `tütrik oli nii `kärme, et oli `mieli `miestä `saada Kuu; ühe tüö `küljes ole ihu ja `eŋŋega et sais `valmis VNg; tühi ei anna äbenedä. [öeld] kui on `vaene et äbeneb oma `vaesusse perä; ei `täidind `müiä [kartuleid], et‿ku `lähväd `kallimast Lüg; Sie õli senest paha, et sepp ei saand `ääsi `juures `lõõtsa ise `tõmbada Jõh; `ninda pabil tuli üvä miel, et `köster `oskas üväst `rääki Vai; pidi `mööda `pääva paet `ümber `pöördud `saama et parem öńn olevad Pha; sii jo külitse rukki kõik vagude `peale, et vesi ää ei võta Aud; ju sis nad (pererahvas) ike [püüdsid austada tõnnivakka] nii et loomad surid nendel ju PJg; `võt́sin toedu kottu `juure, et ma jään `öösiks `senna HMd; meil ikka olid vel `akned ies et me nägime [valgust] Kos; saa `siiski vel sõimata et oled laisk; eks sellepärast ole siis saananaine et ega sul põle üiri`maksmest Pee; ja‿t peremi̬i̬s vana Nikalai `aegne soldat õli, siis sae kroonu paiukad Kod; `vastla pääval koa ei tehnud tü̬ü̬d, et tõrva pisarad lähvad linade `sisse Pal; kui `vihma sadas, siss tuĺli `rohkem lina kakku, sellest et siis oĺli `aega SJn; mehed oĺd iki `julgemad et kui, suitsu ais juures on sis uśs `kartma sedä Kõp; si̬i̬ (kotikangas) `koetass toemine, et ta om kõvemb `seismä Trv; täl om `jõudu külländ, selleperäst et tä äste `süvvä saab Nõo; nüt meil ike nahatäis tuleb et `meie oleme maha `aanu [uriinipoti ahjuservalt] TMr; sulahanõ ei taha `täämbä `tü̬ü̬hhe minnä, sest et `täämbä om pühäpäiv Har; uma poig `istõ kõ̭gõ imä pähidse man, et niä˽lasõ õi˽näǵemällä˽kooldaʔ Vas; selle mindäss kerikolõ et `paatõrd `pallõma; `vihmreʔ ummaʔ kuusidsõʔ selle et umma˽`kergebäʔ; et külmänü˽s ärʔ, vaja nappagaʔ kińniʔ `köütäʔ Lut
12. (otstarbelauses) kui kuningas `lasko `panna kaik joed ja ojad `kinni, et üht `tilkagi [vett] pääle ei tule Vai; kui aŋŋerud `püitakse, panevad sirbaki `alla, ät kala `mõrtsi läheb Pöi; [saani] kori oli selle `taŕvis, et [hobune] lund `peale ei loobi Mär; korgitsen oo et pudelid `lahti `keerda Vig; obose raua `sisse soab toĺlid keeratud, et obone ei libise Juu; anna `aega selleks, et soab paramini teha Kos; sai kõik [villad] segamine kruasitud, et ei jää `triipu, et kangas tuli ühetasane VMr; tähed on `noodadel, et `õigest vedada Trm; kerves on pandud pruudi sängi `alla pulma aal, et siis tuleb poeg Kod; nurme `pääle iki ülesse `aeti roovik `kõrgese, et [jaani]tuli nätä oli Trv; ruad tetti `õkva perätside, et ütte ti̬i̬d `mü̬ü̬dä sai `kanda, et `ainu paĺlu laḱka es lää Ran; ma jäti minev`aasta `lamba tolle tarviss, et siss om mul ka elulu̬u̬m Nõo; peräst andass `rahvalõ käsk `mõisast viinavoori päleʔ minnäʔ, et `viinu viiäʔ `Pihkvalõ Krl; iḿmiselle andass hiire `poigõ süvväʔ, et paĺlo `põrsit saanuʔ Lut
13. (mööndlauses) ehkki, kuigi, olgugi et läks valat ja mere `puole sield (rannalt) ja et oli küll o·kke˛aani üle käünd Kuu; et küll on `tuiskand, aga obusejalg `tunneb tied VNg; Ega kana igakõrd mune, et kaagatab (alati ei täideta lubadust) Lüg; et näväd (esiisad) ei õld `kuolis käind aga näväd õlid `muidu `targad mehed Jõh; sii `sakslased olid, et sa‿s möista küll keelt, ikka sai räägitud Khk; ma soa `siiskid `rohtu ää vötta (kitkuda) et küll vörk ees on Vll; ega sest põle `õhta et vidune oo Muh; ma ei ole mitte seal keind et ta küll on meist üsna ligidal Rid; marjad `maksis ikke ää, et ta ei and kaĺlist raha Ann; Et neid veskid küll kaunis tihti õli, aga ikkagi nad ei jõudnud niipalju teha kui vaja õli Trm; et küll mõni kaua eläb, aga iki ükskord lähäb (sureb) Plt; vanaemä `oĺli küll siuke tark inime - - ilma et temä kooliski on `kuśkil käind KJn; tal om `päevi küllät, et ta esi `seantse vähikse kasuge Krk; et varass mu küll `puhtass tei, aga nüid om mul `kõiki külländ Nõo; et sul esä vällä˽`ku̬u̬li, imä õks eläss vi̬i̬l; et külh `vihma sattõ, maa õks om kuiv Har; Et küll kehväst `sü̬ü̬de, `sõ̭sske oĺl reńdi `masmisega õ̭ks `väega˽suuŕ hädä Räp
14. (tagajärjelauses) pime kui kott ei nää et `torka `silmä; mis siin nüüd `lahti on, et `nõnda `vaikisest ja tõsisest `istuta Lüg; ah! midä me neid `tuurasi viel akkamo rege panema et, tülist Vai; kajakad tulevad `maale, et nüid akkab `vihma sadama KuuK; kui kuusk kolmat kord `pillab okkaid et siis laguneb lumi Amb; [kangas] pidi olema lõdvem et ta villale läks JJn; `enne on vähä kuma aga, et koit akkab Äks; mis mul nüid olli, et ma maha satti Krk
15. (tingimuslauses) ta (lehm) ika `lahti on, εt ta ika lüpsab Jaa; mis ta (lehm) peaks seal nõletama et‿eb `oska `süia mitte Muh; See pidi ete ia pere olema, et liha `oasta `otsa ette lõi Kei; et oleks `kõrgemast soost ammetmes, aga et alvast soost - - siis on südamed täis Juu; oleks et `järsku istud, siis on aeg pikk; ma jätaksin ta (siili) `siia, kui et koer ei võtaks (murraks) teda; siis akkabki kudumine `piale. et [kangas] on niies ja suas ja sõĺmitud ära JJn; kos nemä olli, et na `räimi är es tu̬u̬ Krk; tõru om `säändene, et ku˽käe `küĺge jääss, siss ei jõua änt är˽puhastõdõ˽tidä San; mi˽ka˽suka (sinuga) lännüʔ et `lastuʔ [taevasse]; et `lasknuʔ, ma ka lännüʔ Lut
II. (alustab iseseisvaid, sag elliptilisi fraase) a. (konstateering, kahetsus, etteheide, imestus) Et‿se käsi ka `ninda hüppiss [kirjutamisel] Kuu; piim `aeti läbi masinast ja `sellest `tehti vast suppi. et sa said `roesast `piimast! [seda ei olnud] Hlj; pani minu `kuondla ka polema, et ei pand tuba polema VNg; `Naised on `irmus kädistajad nigu arakad. Et seda vada neil ka `jätkub IisR; Et keela-kaitse küll, niid oo vassikad jälle koplist välja tulnd ning otse kaapsu Kaa; mina pidin kõik `tiadma. tegema, et perenaene oleks koa tüdrukud õpetand Hag; seal on üks tokk, `viska ta `siia! [kui tokk antakse kätte, ütleb keelejuht] et annad kohe kätte; [tanguteradest] et on sińakas. kas nii vähä seda kett on kooritud või millest see tuleb JJn; sa tulid mulle ette. et sina tuled minu luamusse `sisse ajama (noota sisse laskma) Kod; `ossa lit́s, paigal jäänü veli! et tuńn o paigal jäänü (seisma jäänud kellast) Krk b. (soov, käsk) oh, et mette södasid tule εnd Käi; et anna `aega Rei; et lasõ kui tahad Khn; et sa menema saad siit Iis; et tule ette, poiss Kod; et kae sa poiśs, mine sa ruttu Har c. (keeld, ähvardus, sajatus) et sa kaud siit, et ma sinu enämb siit ei nää Kuu; et seda teist `korda änam ede‿p tule Jäm; et sa εnäm eese nägo ei `näita Mar; tooge ta ää tuppa, et mitte ei lase küĺmetada ega küĺma kää `olla Juu; et‿sa mul `jälle `aigeks ei jää Plt; et sa mul siin jälle ei võĺsi KJn; Et sa ei naarass [teise inimese teguviisi] Trv; et sinno `maakõnõ kannu‿s inäp Lut
III. (lause lõpul mõne lauseliikme sisu rõhutavalt) ja siis vask`ussid, nied olid old viel nii `irmus `mürgised et Kuu; nda kena veel `istuda‿t Khk; se moa on `söukse parga all et Jaa; seal `öetse nii riieldavad ja raageldavad et Muh; vahest oo ruki [rukkililli] nii täis et Mar; ja nii ilus kollane lõng sai naa et [kaselehtedega värvides] Kir; kis ikka `vahva `leikaja on, `leikab ikka nii paĺlu kohe et et Hag; täna lõõna sõi nii vähä et Amb; pala rehetuba nii et JJn; villad [värvi] `sisse, sai nii kõva sinine et Trm; `rahkle nendega (lastega) nõnna et Pil; pühavase pääva ollin nii `voodis et SJn; siäl um nii illoś liin et Vas || mõni kõrd oo naĺjajutt. siis naaravad et kas Kod
IV. (hrl fakultatiivse täiteelemendina) a. (fraasi sissejuhatava abisõnana) Et kui see vana Rotsi Jaen oli ää surn, et siis `iilased varastan selle aidast ää, `mötlen sea olavad; Et sa parakust arm jah, kui poleks neid va `ussisi olavad mis siis oleks sui viga `metsas `käia Krj; [taibates, millest on jutt] ahsoo·, jah et kurat lõi lappi lauaga `vasta `seĺga kubjale JJn; [mis peigmehe emale anti] ja nii et tekk ja säŕk kõik siukst `väŕki KJn; Nii et kaśsil on neli `jalga SJn; tu̬u̬d su̬u̬lvett keedä et sõ̭ss, panõ˽su̬u̬l `sisse jah Plv; et siss lehm ḱulʔ oĺl üülnüʔ, et elo ḱul om hää Se b. (alustab fraasi, mis piirab või täpsustab eelnevat väidet) ega sis sie koht - - `toitand jo, `ainult et, et kolud olid maas, et ei old `tarvis `ühte`puhku neid `kaasas `kanda RakR; `muudku et sööb ja lakob Mar; ei tea, mis‿se tähendab, niipaĺlu et ma kuulnd olen Mär; kasteein on `süödav ein, niipaĺlu et noorelt ära `niita Sim; minä, vana inimene, muku‿t õlen; muku‿t kohe tämä aśja paneb, siäl `seisku Kod; ainult et sinnäʔ vaja minnäʔ Urv c. (välj teat ebamäärasust või oletust) Vanasti oli neid `vargusi et ösna pailu; Nuudid olid ka `nääripoistel kää, kes `kuskil `pöhkus et magas sellele `anti `nuuti; Neid pardi `poegi‿s saa et `nalja käde `öhti Krj; nüid nad ei viitsigi kududa, et mis sial `viitsida on ta käib [tööl] Pee; [turba] labidas oli‿s nii pikk - - nii et ta lõi et iga kord `turba `laiuse Rak; no nüid on mul, oma `arvamise järele et põline koht; mõni akkas [heinale] `enne `jaani, mõni tegi et jaani `eina Äks d. (rõhutab vastandavat seost) `aukud[e] [jäässe] `raiumine ei ole midägi tüö - - aga et se `külmä Vai; muedu jõuaks ära `käia veel, aga et jalad `aiged Tür; sial (jutustatud loos) `miski `tähtis ei ole, aga et nisukesi `juhtumisi on Koe; ega ta (poolivokk) `teistmodi ei old aga‿t nesuke vanemb [vokk] VMr; mine magama aga et te minu ei erätä Kod

hiire|vihk esimene väike rukkivihk, mille lõikas peremees või perenaine – Mar Saa M Räp Iirevihk panti edimese aki süämäse ja jäeti edimese akil pää pääle panemata Trv; peremiis läit́s kige päält, lõigaśs iire vihu ja tõi aida `rästsess; iirevihk `panti aida `rästsess üless, siss iire ei sü̬ü̬ kot́te puruss ja ei tule näĺg Krk

iks iks Hel T V(õks, õ̭ks); (lausefoneetiliselt) -ks San Krl Se Lut; (assimilatsioon eelneva vokaaliga) eks, uks jne Vas (tähendusrühmade piirid pole selged)
1. (hrl rõhutavalt, kinnitavalt; mõnikord leksikaalse tähenduseta) just, muidugi, teadagi; küll(ap), vist, ju jne periss jämmest `rõõvast olli tanu ja kirja `aetu, `valge iks Hel; aga kõjo pirru es aa `suitsu. aeva ka iks, aga veedi Nõo; peremi̬i̬s õigass et, noh poisi, riht `puśkma. mehe iks `puśkseva Ote; ma iks tulõ siss; ku‿ks aina˽kokku saavaʔ, om ää kah San; ku targass tahat saiaʔ, sõ̭ss piat iks `oṕma Kan; Peenüt `leibä - - eass sõss tu̬u̬d pidi ka‿ks `mõistma tetäʔ Urv; küsüt tõsõlt, tulõt va? – õks tulõ jah Krl; ta õks tulõ, ta tulõmada ei jääʔ Har; `hernekama um iks eśs, uakama eśs Rõu; um iks imeh küll Plv; tu̬u̬ iks om ijäline inemine Räp; õ̭ks kuna (ikka kunagi) tulõ; `kardohka õks õi taha vihmast suvvõ Se; iks ei uma lat́s; iks üt́s (ükskõik) Lut
2. alati, kogu aeg; üha, muudkui ta käib ütte`viisi `siiä, ja tahab iks miu käest sedä ja toda; võldsil om iks lühikese jäĺe Nõo; ennembä es kuuleki neeru, iks [öeldi] rahu Kam; vesi om saanu sääl `ju̬u̬skma, siss iks kõrd-kõrralt lätt süǵävämbäss [auk, mäeküljes]; su̬u̬ om iks su̬u̬ Ote; taa om nigu `mustlane painass iks ütte `painamist Kan; ilma lät́sive järest iks kuumembass Krl; õks ja õks kõnõlõt tu̬u̬dsamma juttu Har; hädä sünnütäss iks hätä Vas; katõ-talo pini õ̭ks om söömäldäʔ Se
3. siiski, ometi raamatukoolin ma es `käigi, kirjutuss `ku̬u̬li käesi iks kaits `talve ärä Ran; no egass ma onde ilmatoess ei jää, mina ka‿ks koole ärä; nüid om nu̬u̬ kooluva ja mia elä iks Nõo; taal om kõ̭kkõ `kraami, a iks hańgitsass Kan; ma is tiiä `u̬u̬taʔ, taa tuĺl õks Har; nu mi‿sa õ̭ks ti̬i̬t Rõu; mine‿eks, tulgu‿uks Vas; illoss ilm, päiv paist, a iks külm Räp
Vrd ikka

ilm1 ilm g ilma eP(e- LäLo Vig Juu SJn; jõ- Khn; g elmä Juu) eL; `ilm(a) g -a R ilm(astik) a. (igasugune) ilm ilm `haudub sadu ~ on `haudes; ei ilus ilm paas kie – ilusa `ilmaga oli kalu vähe; hüä `ilma ei pada `pandava Kuu; kui `taevas `selgi siis one `luota ilusa `ilma VNg; `Ilma `kiida `õhta, peremiest `aasta lõppul; paha `ilma lind (metsvint); kui kuer pöhördäb, siis tuleb sant `ilma Lüg; siis `tullo `üvvi `ilmo kui `kaugel kajata Vai; selle `talve peab `leebid `ilmi; vanajumal on kodust ära lεind, ilma laste käde jättand ~ `andand (öeld, kui sajab või tuiskab) Jäm; `umbast kut kuri ilm maha jäänd (öeld, kui riid lõpeb või riiakas inimene lahkub); ilm eidab, jääb vaaks `jälle Khk; Jumala ilma ning lapse perset äi vei ilmas uskuda; Mis soole oo juhtund, pale pεεs just kut sandiilmasapp (inimene on halvas meeleolus) Kaa; `Keskmine ilm, vöib ikka ees `olla (väljas liikuda); Omikust `ilma ja `oastast noorikud äi `võie `uskuda; `Talveks said adrad ikka ilma eest `räästa `alla `pandud Pöi; tuul ja toŕm o mere püha, vaga ilm toob kala liha Muh; vilu `ilmdega pole midagid `tehja Rei; [mere] vesi oo suur, tea kas tä näeb `saosid `elmo Mar; põle `päeva, põle `vihma, oo nii `umne ja `ähmus ilm Kse; põhja poolt taevas kolab, ilmad `lähtväd külmäle; ilm oo mõttes. ei teä, kas akkab sadama või mette. mõtetes ilm Tõs; akkab parema ilmase minema Aud; ku `päiksel jalad all on, siis tuleb `rasked `ilma; läks alva ilma `sisse, küll ta saab märjass Hää; talve `aegu ilm annab külmast tagasi – ilm lööb `pehmemaks Kei; kui kuŕg äält teeb, siis tuleb `kurjasi `ilmasi Ann; lina ei või viluma `ilmadega külida Tür; `ilma `kästakse `õhta `kiita ja aset omiku Pai; selle `ilmegä ei `vaĺmi terä; kui lähäb vihmale, ilm muudab `vihma Kod; kui sańt ilm oli, siis ia peremees ei aeand `koeragi tuast `väĺja Lai; küll ilm `mü̬ü̬räss, ka mõni rikass või kuri jälle nüid `enge eit Krk; ku suvel `ämbliku võrgu maa pääl om, siss om `kuiva `ilma `u̬u̬ta Hel; ilm ollu nigu üits klaas kõ̭ik, `väegä `seĺge ja küĺm; ilm sadanu ja müristänu ja `käŕknu; käib nigu kuri ilm, nägu vissin pään, ja krimbsun; varesse `karva ilm (hall, üleni pilves) Ran; kihulase survava, ommen saab ää ilm Nõo; om nii kole ilm, et ää peremi̬i̬s ei aa `pennigi `väĺlä; parass ilm `oĺli – es ole küĺm ega lämmi Kam; ilosa ilmaʔ kui neio silmäʔ Kan; täämbä lask jo ilma `pihmess; kurõʔ toova kuŕja ilma, haniʔ toova halva ilma; olõss tulõva nädäli kah leppeppi `ilmu olluʔ Har; tu̬u̬ (haug) kudõnõss `päivlikkõ `ilmuga˽haańa kandsu `sisse Rõu; kuu oĺl täüs `saamisõl siss oĺliʔ ilmaʔ `hõelaʔ Plv; ilm jo undsõtass, sadama nakass Vas; śjo om jumalõ ilm, olkõ timä sadõjanõ vai olkõ illośs Se b. (ainult) halb ilm Olis ehk ilm `taevast (väga halb), ega sie sis pia `nuori inimisi pidule menemäst Kuu; niid on ilm (maru) `väĺjas; jumala (halb) ilm tulab `pεεle Jäm; Akab püsut seletama, ju ilm (sadu, äike) läheb üle Kaa; Lõuna kaar oli omiku pääva tõusu `aegu nii paks must, sealt tuleb `ilma, `möllab `jälle mütu `pääva; Akkab vist ilmale minema – mered kerkivad; Mo va selg valutab, teab `ilma (sadu); See ilm (sadu, tuul) läks seda `korda öle `jälle; Ilm on täna kõige perelapsega `väljas (sajab ja tuiskab); Ilm tuli kõige kutsikatega `välja, suured ja pisiksed kõik `lendus id Pöi; nüid lεheb elmaks Hi; jõlm (torm) akkab tasasõmas `jäämä; Selle jõlmaga võtab võrgud `jälle puhas ää Khn; vesi `vasta `ilmu kahisass; piip lask villu (vilistab), `ilmo saasõ Se c. (ainult) hea ilm `ilma ei ole, mis‿sa `niidad VNg; Annaks jumal `ilma Pöi; tuul läks `vasta `pääva `ümmer, ega ta ilmal (ilusaks) ei jää Hää; paar `pääva on juba ilma `moodi (ilus) oln HMd; ei piä `ilma enämb, ei tiiä kas joba sügise poole nakap `kiskma Nõo

ime1 ime R eP eL(imeʔ San spor V; imeh VId), g ime R eP Trv Nõo Rõn, `imme Kod eL, `imh(m)e Har; transl `immes Vil
1. ime a. imestust äratav, uskumatu või üleloomulik asi, nähtus, omadus jne küll `pandi imest kui miä `tervest sain Vai; Ise ime, ise püme, ise riu moa ilma tark = päsmer Pöi; saab imeks näha kas ta tuleb vel takatsi või Muh; Obune komistab neĺla jala pääl, mis ime siis, kui inimene kahe jala pääl (öeld eksimust vabandades) Hää; saab imeks näha, mis neist joodikude lastest saab HMd; [endist elu] akkasivad `rääkima, siis nagu imet VMr; `kange küĺm, ime et ää ei võta Sim; kõik `immed one mua piäl suand ärä nähä; si̬i̬ on üks imede ime et meie `ello jäemä [lahingus] Kod; nüid `vaata nagu imet, kuda tihasse Äks; imeväärt asi, isi `vanker sõedab KJn; sii om periss `immese panna kudass temä eläb Trv; t‿om küll suur ime, et ta mulle `leibä tõi Nõo; ma˽näi `täämbä `säärtse `imhme et ei `tihka kellegi kõnõlda Har; taad imeht um maa pääl iks `väega˽paĺlo Rõu; puja˽`ku̬u̬li ärʔ, a imä jäi iks elämä, tu̬u̬ oĺl periss issändä imeʔ; ma˽pei tu̬u̬d `ti̬i̬du `immess Vas b. imelik, iseäralik, veider ime `kuidas se `Helmi nii `kaua `laudass on Kuu; sie on `ninda `illukene sene `tüega, et ime kohe VNg; küll siä tied neid `temposi, et `ilgä ja imet on näha Vai; Mis see siis nönda ime on, isa oli koa viie`kümne `oastane kui naise vöttis Pöi; [meeste püksid] olid niipaĺlu lapitud et se oli kohe ime vaadata Kos; mis ime magamin si̬i̬ nüid om Krk; ime küll, nigu tagasiperi oless tõmmatu Puh; tada om periss ime˽kullõldõ San; mul oĺl ime˽kaiaʔ et, saia mant oĺl lõigat pu̬u̬ĺ arʔ Rõu; [setud] `piitska `kutsvaʔ ru̬u̬sk. mul oĺl nii imeh Räp; mul kui imeh sai tu̬u̬st jutust, kost timä tu̬u̬d jutto tiid; mul lät́s ta jutt nii halvast ja `immest Se
2. trikk, vigur, temp Obune tegi minuga tie pääl sada imet Kuu; tegi `ilget ja imet `tõisega Jõh; ühna `viite imet tegi Muh; küll `seistaks, küll istudaks, `tehtaks sada imed εε Käi; tä `olle teind tääga viis vana imet Mar; tä tegi imet. nõiutab ja kuntsitab Tõs; aga ma teen `sooga viiskümmend imet ja iga ime `olla isi `moodi Juu; `sirkust ja imet tegema VJg; kui ärä lähäd kodoss, kaŕjussed teeväd siin vana imet; teeväd imet, mes ei saĺli nähä Kod; ta om mõni seidse imet äräde tennu Krk; ku‿sa `viina aat pandass `kińni ja tetäss sada imet Nõo || nõidus, kaetis silmäga imehhüt́ arʔ, timä silmäst sai imeh; ka koh tege imeht (midagi halvasti) vi̬i̬l maa pääle Se
3. (hüüatustes) a. (välj imestust, üllatust, kohkumist jne) aga ime `hoidagu, kas `sengä (parvega) nüd `tohtis nii `kaugale hakkada menemä; valatand et tule sina imet abi, kas sis viel ajavad järel; oi imet! oi imet Kuu; sina ime küll Hlj; midä imet ma nüüd tegin, kus mu arud õlivad Lüg; Oh sa ime, nagu `kõrvist `tõsseti (meeldivast teatest) Jõh; kuula imet vöi noor Jaen köind `kosjas Khk; Tohhoo imet, mis täna veel näha saab Rei; vaada imet. täna tuleb `taevast `saia Phl; nää `ullu imet Mar; ui ime, või temagi saand mehele Mär; `Kärba imet, või kukkus jõkke Vig; ossa ime kui pala Juu; Ime, et sa oskasid ka seie tulla KuuK; voi ime kus sa nii kauast jäid VMr; oh sa ime ise pime abe suus ja `ambid põle = peenis Trm; oh mu ime. kõik väĺjäle; minu ime küll! küll minu ihu värisi Kod; kas sa näed imet! Trv; oi sa imet, `õkva nigu udsu om kõ̭ik i̬i̬n; peremi̬i̬s ütelnu kollerile `vasta et, ime ime et kidu keelil kõnelap Nõo; oh sa elläv ime, mia veli na (kärbsed) omma; või elävät imet, ilm lätt hukka Har; kae imeh, määne asi tuĺl; oo imedü ~ perädü imeh Se b. (välj arusaamatust) ime tiäb, mes täl viga; ime tiäb, kohe minä selle põlle panin; ime sedä mõessab, luamad jäed alles; ime mõessab kost si uni tuli Kod
4. (intensiteedisõnana) õige, päris; väga Ime tark `teistele, `oskamata omale Kuu; `iesel ime pisukene VNg; ime suur ~ kallis Muh; üks ime raasuke, paĺluks sest sai Mär; `kihnlast kuduvad `praegagi ime toredi kirjusi sukki Tõs; ime`tihti on mul eliding old JJn; lugemine oli sel vanainimisel ime `selge Sim; imeilosass laalavad ja `loevad Kod; õõnabud olid imepaĺlu `õisi täis Pal; temäl `kasviva na (sibulad) ime ilusa Nõo; kuis tä (laps) kül˽ni imeilluss om Krl
5. (kvantumi- või viisilauses) akaa·tsi puud on nii pekad et ime Mih; poisil läksid kohe jalad põĺvini punaseks nõnna et ime Amb; ise mies üśtku jupakas aga kerib `käia mis ime Sim; tõesed naaravad kas imet Kod

*ingatse|auk engatse- Hää Pst, -ä- Hls Krk
1. õhu-, õhutusauk a. hingamisauk Jää si̬i̬s on jah talve meres `seuksed engatseaugud. `Ülgel ikki oma engatseaugud Hää; engätse augu. jääaugu keväde tetäss `sissi järve `vi̬i̬ri. peremi̬i̬s käis `vaatmen, ka engätse augu `valla om Krk b. õhu(tamis)auk [vastu tuult jäeti kütisele suu ja keskele] Engatseauk Pst; [lassil] peenike om engätse auk, luhti auk; igi augu ~ engätse augu Hls
2. hauakoht, võrendik engätse auk, sääl om paĺlu inimisi är uppunu Krk

inimene inime van Hlj, Jäm Khk Muh Mär LäEd Pä K I M TLä, -|ne R S(-ei- Hi) spor L K I M, TLä TMr, -|n Vil Hls Krk, inimi|ne spor R, Khk Mus Kse Amb, ine- Võn Kam Ote Rõn San V(-õ Se), ineme Puh, -|ne Puh Ote Rõn Krl(-ni, -õ|ni), g -se (inimse Saa); ińemi|n, ine-, ineme|n g -(d)se Lei (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. (üldmõistena) inimene a. inimsoo esindaja; ant loom Inimene `arvab, jumal `säädib `kerda; Inimene opib `surmani Kuu; `Konngi `kruoksob jala all, `saadik sis viel inimine (hakkab vägivallale vastu); Siis õlivad kõik ühes unnikus (samas ruumis) kanad ja inimised; tämä (talleke) inimistest enäm maha‿i jäänd, inimistes (inimeste keskel) õli üless `kasvand ja õld Lüg; inimine on surelik Vai; ärra koer olnd εnam kut inime. `iĺla aja eest vahetand, üks (mõisnik) `andand inimese teine koera; inimesest uńt (libahunt) Jäm; looma porgandid ning inimeste (söögi)porgandid Khk; luu`painaja keib inimiste ja `loomade peel; kui kukulind ära petab, siis inimene `kuivab ära Mus; Liiva `võtmise `aegu inimese luukered tulid `välja [katkukalmest] Pöi; inimene lεheb ika vanemaks, aga töbi nooremaks vöi suuremaks Käi; Inimene otsib, kus parem, kala – kus sügavam Rei; koer ajab inimese `jäĺgi Kul; siis (menstruatsiooni ajal) ei tohigi kiriku `minna, inime peab puhas olema Lih; [ussist nõelatud] inimesel saab moa `sisse pandud jalg Kei; inimese käsi seda `eina ei `puutund (kõik tehti masinatega) JJn; inimese pahem jalg `piämä `võtma lühemä sammu Kod; [vanasti] sia sõive inimesesõnnigu ärä Krk; siss om [nõiutud] pulmarahvass saanuva jälle inimestess; jah, om ollu ilman `mõndagi, mes inimesel jääb `mõistmada; inimene aevastab, obene `turnap; sü̬ü̬k piäp iki inimest `u̬u̬tma, egä inime ei piä `sü̬ü̬ki `u̬u̬tma Ran; õnnetuss käib inimesi `mü̬ü̬dä, ega õnnetuss puid ja `kande `mü̬ü̬dä ei käi; miu `lambal om `õkva nigu inimese mi̬i̬l; ta (lammas) kuuleb inimeste eli, siss tuleb `sisse; vanast üteldi `ju̬u̬skjat `tähte et, tu̬u̬ `oĺli inimese elu vai eńg; ädä jooseb i̬i̬n inimest; inimene olna esi oma `õnne sepp Nõo; inemisel kah iks rahu (neerud) säĺlä sihen Kam; suure põvvatüki ku inemese pää Ote; Hobõnõ kumastuss nellä jala pääl; ime˽sõ̭ss ku inemine üte sõ̭naga essüss Urv; inemine um `eślik, puu `oslik Rõu; puśs um inemiste vitäʔ, olõ õi˽taa eläjä`lu̬u̬mõ vitäʔ; inemine iks saa inemisega˽kokko, mägi saa ai˽`mäega˽kokko; tuĺl iks eläjille hätä ni inemiisile kah; kana munaki˽`tikslõsõ˽pesäh, siss putu ui˽no inemise˽kokko üt́s ütegaʔ Vas; sääl (surnuaias) videĺ ka üt́s inemese pääluu maah Räp; inemisel üldäss hińg, eläjäl om toss Se; ińemin `mõtless un d́umal t́ege Lei; inemeist `peetäss sõnna pitih a hobõst uhi`lõ̭iga pitih Lut b. mees; naine Kaks önnistust on maa`ilmas – kui obusel sünnib varss ja kui inimesel sureb naine ära, inimene saab uue naise vötta Krj; tanu on inimese (abielunaise) peäs. egä tüdrukul tanu põle Juu c. inimfiguur vanast `tehti suri inimissi (hirmutisi) – vits püus Khk; tegime käbadest pisi inimesi Rei
2. üksikisik; kaasinimene; töötegija voib `olla on inimesi (tühi) juttu Vai; inimessi tuli nagu `pilve ja `panka Jäm; tuba üsna puhiseb inimistega Khk; Oli neid `kohti enne kus `tehti kõik uksed `aknad `lahti kui inimene surema akkas Pöi; suur töu inimeisi olle `möisas Phl; oli üks suur inimeste summ Mar; inimest maalt vädavad ja noot tuleb `kalda Kse; Üks inimene oo teise inimese uńt Han; Enne sõda eläs `Kihnus paõlu `rohkõm inimesi Khn; kaks inimest tulevad järel Kei; sie on inimesel `kerge mis inime on õppind Jür; [hunt] inimesesse `kińni ei akand Ann; kihelkonna ies pekseti inimeisi VMr; kui mets on lumega vangis, sureb paelo inimeisa Trm; `eeste õppa `vaśkad `mitme inimese, et ta kaŕjan `käimä õpib; eriläne ei seesä rahu inimesess Kod; sääl (luhas) oli kigil inimisil [taludel heinamaad] Trv; inimisi olli paĺlu sääl mõtsan; egä risti man olevet ollu inimese kogu Krk; oi inimesi om tuhandit `mu̬u̬du, nigu nägusit ja tegusit; egä `kiägi inime ei ole jo `raudne terve; inimene om nii must nigu üits trüpiss Ran; `eldet `anjat õnnistab jummal ja armastab tõene inimene (öeld andjale); temä `olli `kaenu siss inimese, kes `kartuli kuki ärä `aie; mes sa susit inimest, elä esi ja lasõ tõesel ka elädä; käib inimeste‿müdä, ega ta kedägi rahu ei piä Nõo; söögivahe `oĺle mõni paaŕ `tuńne, siss saeva obese ja inemise süvvä Võn; küll na om kadeda tõese inemise üle Kam; põimeti viie kuvve inemisega, aga põemeti ka kate inemisega Ote; suuŕ jago `põldu oĺl vi̬i̬l inemiisil teǵemädäʔ; või˽siin um paĺlo `pu̬u̬nuisi inemiisi; Egal inemisel umma˽küüdse˽`hinde poolõ Rõu; nuŕato `rõivaʔ säläh nigu vana tigo kõńd inemiise pite Räp; ku mi las `paatanu üle inemižide (oleksime rääkinud inimestest); ińemidse`lü̬ü̬jä (mõrtsukas) Lei
3. täisväärtuslik isik a. täiskasvanu; terve, tööjõuline isik `poiga sai inimese `kirja, juo `lieris `käidu VNg; ma oli ka üsna inimese eas Jäm; ta pole veel `öige inimine – laps veel; tehasse kirgul inimiseks (leeritatakse) Khk; et ema oleks veel inimene olad, aga see on `muistusest kehv Rei; kaera jahust tegid apurokka, kui ma juba inimene olin Rid; tä ikke igäs kohes inimese eest `välläs Mar; oma inimese `põlves ma ei ole seda (raand sõna) kuuln; kõik (lapsed) kasusid inimesese Aud; ma olin juba inime `rohkem, nad olid lapsed HMd; ega tema ei ole ka `kerged elu näind inimese päivis JJn; eks meie õllud kua nuared ja, inimesed; kui minä vi̬i̬ĺ inimene õlin ja maja pidin Kod; ühessa `aastane `aeti `luhta. inimeisi ei olnd KJn; kasva inimeses(se) Hls; temä om inimese arust vällän (85-aastasest inimesest) Krk; ammuss tu̬u̬ `olli, ku mia olli ka inimene Nõo; ta ei olõ inämb inemine, inemise koju `paĺlalt Krl; Katõ`kümne `aigu `peeti õks joʔ inemisess Har; tetäss inemisess (leeritatakse) Vas b. lugupeetav, korralik isik sääl `kaivikus (kaevanduses) on neid kel enämb ei õle inimise `õigustki Lüg; Mis `aia mulk, `räegi inimese `muadi aja auk IisR; nönda saab juut inimese nime Pha; See muidu üks tüdruku lapakas, see pole inimene; Sai ihu korra `jälle inimese `moodi `puhtaks [saunas] Pöi; Tämä oma iest inime kua Khn; Si̬i̬ on inimene, kellest räägitaks, ja si̬i̬ on obune, kellega sõidetaks Hää; mina pidasin teda ikke inimesest VMr; tüdrukud ja sulased olid kõiḱ inimesed Ksi; sest piäs aru `saama kis aga vähä inime on KJn; ka si̬i̬ mõne inimese temp Trv; ku tal lammast ega kana ei joole, sõss ta ei joole inimene Krk; oi küll om `albu mihi, temä ei `mõtlegi, et naene ka inime om Ran; igävene labusk om, ei ole midägi inimene; `vaene es ole temä meelest inimenegi Nõo; mis i̬i̬st na tapava! inemistel piäss üks inemise süä sisen olema Võn; no seo küll inemine ei olõʔ, se‿m ullõmb ku kurat́ Urv; tu̬u̬ oĺl iks inemise `mu̬u̬du (lahkesti) `vasta `võtnu ja ravinuʔ Rõu
4. individuaalse omapäraga (teat iseloomuga, vaimsete või füüsiliste omadustega jm) isik Inimese `muistadus (vigurivänt) Kuu; üks `püüdäjä, oma `puole `kiskuja inimine, täma kobika ei jättä Lüg; `Oidaja (kokkuhoidlik) inimine Jõh; siis ma oli jälle suur tükk inimest, koolis`käibija juba; vaimulikud (jumalakartlikud) inimesed; va kobin inime - - pole rahul kennega Jäm; ennem olga inimene `naertav kut nutetav (pigem lõbus kui kurb) Khk; Sõuke ise`sorti inimene teistega ta äi liigi; Ta on änam ikka `sõuke `mustaverd inimene koa; Ema oli taal koa `sõukse `valgeverega inimene; Kellel aruksed `ambad on, see on tark inimene; Noorelt oli nii suur kena `valge laari `näuga inimene Pöi; oli seda`moodu (rase) inimene Emm; näljased inimeised Käi; [öeld] et oh sa raibe inimeseks. see `neoke paha inime; kuib (vähese rinnapiimaga või ilma) inimene; `pehme inimene, järel`andja; raho (rahulik) inimene; üks pool totakast inimest Mar; mis sa `siukse tuhmi (mõistmatu) inimesega teed Mär; irmus varas inimene Var; siis oli raaviaĺlisi sii igast poolt koos, ikke aritud inimesi ja Aud; si̬i̬ on üks tüssägas inime, jala sääred ku matsagad all Saa; ta on üks targa vaimuga inimene Kei; vanal kuul `süńdind inime on õnnelik Rak; kui on niesuke püśs inimest, oh kuda ta siss käristab Sim; sai `armsast inimesest Trm; ega `mõistlik inime ei käi alati `simmanil Äks; `kangest ää inimen `oĺli Vil; no see on üks kahmakas inimest (suur) Pst; `siante obese`sorti (kergesti sünnitav) inimene; `sakste verege segät inimisi o küll Krk; sügisene päiv om nigu lühike inimene, säälsa·man om ku̬u̬n, pää ja perse kõik; `uḿne (sõnaaher) inimene; nüid om ka kidsidit inimesi ja om `eldit inimesi Ran; viina`võtja inimene; kittä inimene ta‿i ole, ta tükib `ki̬i̬li `kanma; sa‿let ikki täis (täie mõistusega) inimene; om ikki ää lõbeda `lõugega inimene küll Puh; aga ma‿lli siss `täitsä jõvvuline inimene; nii ilusa moodun inimese olliva naese paĺlaste tanudega; esi om kõrd inimest (tubli), aga ei mõesta `endäle mi̬i̬st valida; kullane (väga hea) inimene; näkkev (normaalse nägemisega) inimene; miu minijäss om `väega terävä sõnaga inime; om ike imelige küll inimesi ilman; ta‿s ole tü̬ü̬ ega oole inime Nõo; mis sa `kuulmada (kurdi) inemisega pahandat ilma `aigu Ote; ma võti nooreld naese, ja sai `õige inemiste seḱkä Rõn; oi˽ta‿m tuhandõrummaĺ inemine San; ta‿m vana heeba inemine; voolass (kärmas, virk) inemine Urv; tark koolitut inemene jo mõist ja tiid Krl; sai siss kuŕul inemiisil tiidä˽tu̬u̬ asi Rõu; ku‿t́ä no põnnuʔ inemine olnuʔ, jumala terveh inemine Vas; Lahke hannaga inemine (tütarlaps) Räp; häbendelejä inemine Se; usulene (usklik) inimene Lut
5. teat vanuses või teat ajastusse kuuluv isik täis`kasvand inimine Lüg; keskiga ~ kesk`ealine inime; vana pole ega noor ka pole, kahevaheline inime Jäm; nüid uude inimestel oo; teene oli vanalane inimene Muh; vanamed inimeisi peab `austama Käi; vanad inimest veel `ütleśt rabandus Tõs; `eńtsed inimest; noorepoole inimene; kes jo viie`kümne sees oo, see oo vanapoole inimene Aud; No muidugi, kus `nüitse aja inimesed änam Hää; vanuduse poole (vanem) inime Kos; parandas `suapid vanule inimesile Kod; minu `aegne inime, ega ta vanem ei ole Pil; vanemal inimestel oĺli [suririided] `ammugi `vaĺmis `tehtud; paelu `nu̬u̬ri inimeisi KJn; pääld viie`kümne siss om elänu inimene Hel; kae kos tat́tnõna, vai tükib suureinimeste jutu seḱkä Ran; mõlemba olliva `iälise inimese Puh; nu̬u̬r inimene sedävisi `lõugab ja `vannu inimesi susib Nõo; vanaaja inemise `ti̬i̬dsevä, konass ladem tuleb `väĺlä `aada Ote; vanal inemisel `oigap kõ̭ik ihu `säĺlän Rõn; ka kui no vanna inemeist vi̬i̬l avvustõdõss Krl; timä om jo elähhänüʔ inemine Vas; mino vanodaidsi inemiisi om [siin] Räp; `Paikina `nuori inemiži `pierrä Lei
6. teat ühiskondliku staatusega, tegevusalaga, päritoluga, soolise kuuluvusega, tuntusega jne isik `Jällä uus inimine tuli `juure (lapse sünnist) Lüg; ise `joude inimine aga süöb pali Vai; `leerimata inime; `leeris olnd inime Jäm; elamise inimene (jõukas); läks `sönna vanaks inimiseks (vanema naisterahvana koduseid talitusi tegema); körvaline inimene (tallu kuuluv sugulane või võõras) Khk; ma pole merepüiu inimene olnd Mus; teretamise `juures tehakse änamale inimesele pisike kummardus ka Vll; Kellel karused käed on, see pidi rikas inimene olema; Tüdrukune inimene (mitte abielunaine); Isasid inimesi es ole täna `kerkus kuigid pailu mette Pöi; palju‿s emane inimene jõvab `tõsta; saksa inimesed `ostvad `leiba Mih; ma selle aja elomaja inimene (majaomanik) olnd Mar; põle `kuśkilt prii inimest võtta suve `aegus kodu `oidjaks Mär; `lahti (maata) inimesed köisid `õĺga ja `villu viinutamas Kse; minu isa oli `lahtine inimene, mõesa moonakas oli Mih; luteruse usu inimesi oo sii vähä; me oleme `õige`usklikud inimesed Tõs; `teenija (tööl käiv) inimene PJg; `enne inimesed kuńsitegijad `soatsivad `aigusi `luomadelle ja inimestele Kad; vallalised inimesed, poosid ja tüdrikud; muil inimeisil vili `vaĺmis Kod; alama inimeste kõrtsis saksa kammert põlnd Vil; kõrulise inimese olli sannan ja sulass taren; ni̬i̬ om `täämpä mat́use inimese (matuselised) Krk; võhine võõrass inimene; ennemb kehvembä inimese seendega `ti̬i̬nsivä `eńdile `aastaleevä Ran; mia `küśse sedä`viisi et, mes inimese te olete Puh; peremi̬i̬s inimene, si̬i̬ piäb iks vara üless tulema; ku `vaene inimene `pernasess saab, siss om ku kaśs marun Nõo; `tutva inemine Kam; nüid ei ole mitte midägi sul saada, olet paĺlass inemine Rõn; `tüt́riku inemise `tapsõ ärʔ Urv; kes sääl vanan inemesen (sünnitusel abiks) oĺl Krl; üt́sik (mitteabielus) inemine Har; `Rõugohe um riḱkiid inemiisi kah matõt; olõ ei˽ma˽`pernanõ, ma‿lõ üt́s `vi̬i̬rmäne inemine Rõu; taa olõ õiʔ `huupiinemine, taa om ka aśa˛aijai (asjaajaja); tiiuline (teada) inemine, a mitte nimme `mi̬i̬lde ei˽tulõʔ; sääl (mõisas) oĺl külät siist `lännüisi inemiisi Vas; tuu talo inemine Räp; talomaja ineminõ, rikka talo ineminõ Se; pü˛ät (leeritatud) ińemin Lei; ilma pält tulnuʔ inemine, `määne timä um Lut
7. hrl pl suurema kollektiivi liige a. rahvas, rahvahulk tama läks inimisi `ulka: oli puol `lolli Vai; mia mäletä neli-viis `põlvõ inimesi siit egä talust Khn; sii inimesed on paelud kalamehed Hää; siin käib jo `ühte lugu inimeisi KuuK; si̬i̬ (küla) on ike siia pärast asutud kuda `jälle kost neid kogunud inimeisi Äks; kiḱk ma˛i·lma inimese Hel; hii sa, kohe om [kutsikas] lännüʔ inemiisi sekkä; timä (koer) om harinu˽tan tii veeren inemiisiga Har; läḱi är inemiiste mano Se || (sisekohakäänetes) rahva seas või sekka no lähämme siis `maale - - et ehk me siis `saamme inimestesse ige kuhugi Kuu; õli akkand inimisi tappama, `ninda‿t ei `tõhtind enämb inimisis magada Lüg; Mene jua `ninda abeme, et ei `julge enamb inimiste `menna Jõh; `katsuge `aeksasti inimestesse ~ inimeste `ulka `minna Ann; küll oli `kerge tunne, kui `jälle inimestesse `piasesin VMr; [metsavend] ei tõhi kohegi `väĺjä `tulla inimeisi Kod; tõne olli kasunu inemisin Rõn; ma˽ka‿ks hinnäst kobahuta, ma˽`tihka ai˽mud́o inemiisih ollaʔ Rõu b. oma pere või rahva liige minä õlen oma maja inimine; kui on `võerast `rahvusest siis ei õle oma maa inimine Lüg; inimesed kõik kottu ää Muh; meie maja inimesed läksid `metsa marjule Kos; [koer] mutku ot́sib aga inimeisi, muud kedagi VMr; tämäl one seetse `vaimu inimeisi Kod; oma inimese puha Krk; meie inimestel nii `suuri `sarnu ei ole [kui tatarlastel] Ran; kotu piab ikki inimest olema, kui tõese nurmen om Puh; niipaĺlu ku talun inemisi `oĺle Kam; [koer] kiä hoit inemiisi, sõ̭ss tu̬u̬ ku˽kotust är˽läht sõ̭ss `undass; kat́skümmend inemist oĺl laua man üle päiviliste Vas c. teat paikkonna elanik lapi maa inimesed (laplased); kuralased, Kuramaa ~ Lät́imaa inimesed; rannarahvas ning ranna äärtsed inimesed; Kihelkonna inimestel olid kiudud kuued Jäm; `Kopli inimeste `seltsis oli üks noorem tüdruk ka Khk; üsna `püsti Tagavere inimene Jaa; rootsi inimesed (noarootslased) LNg; Kasari poolt inimesed käisid siit maja`palkisi vedamas Kul; `Jaabre küla inimest PJg; minu isa ema olid `Ohtu inimesi Kei; Vadi küla inimesi `üütasse vadikesed IisK; vürsti valla inime ole mia; `Taĺnamaa inimese Hel; ma‿le maesamaa inimene, mia `peĺgä vett Nõo; Saarõmaa inemise om õks tõsõ (teistmoodi) Har
8. (retoorilistes hüüatustes või pöördumises) a. (imestavalt, etteheitvalt) mis inimene peaks nii paĺju rügama Khk; oh sa inimese mõru. [sellele] kes jurab ja `tapleb Muh; Inime `ahju ei `vaata ja lükkab `siivre `kińni – ullu asi Hää; Mis inime sina küll oled! SJn; oi `jummal sedä inimest küll!; oi kuradi inimest küll, selle viinanäĺläga tapab vai tõese ärä Nõo; mõni inemine nüit nii räbälin käip! Kam; ime et inemine nii juu! Krl b. (palve, soov) ole üvä inimene `kannada vähä `aiga VNg; ole siä nii üvä inimine, et `anna `miule raha `velga Vai; Ole kena inimene, tule Pöi; ole üks ea inimene ja anna `moole Mar; ole ia inime ja tule `mulle appi siga `tapma Kos; ole ää inimen, mine käi sääl ärä Krk; Ole onte inimene ja ti̬i̬ mes sul kästäss Nõo
Vrd ihmine, imene2, inimäne

ise1 ise R S hv L, KPõ I Plt; isi Jäm Ans(ls) L spor Ha, Ann Tür MMg KLõ; all isel hv Pha; det-pron (obliikvakäändeid vt enese)
1. isiklikult, just see ja mitte keegi või mingi muu no mies old ise `jälle niisugune `aigetand, sie ise ei ole siis `tahtund `verku vedädä; ega ta `Ievaldiga heneskäs `rääkind; Paremb ise tehä, ku teist `kässä; ise ime, ise pime, abe suuss aga `ambaid pole = `pähkel Kuu; naritsa ime kana vere, kana `endast ei süö VNg; sie on `neie eneste tehä; panen [su] `endasa `keitämä; ise lähed vanemast aga tõbi läheb `nuoremast Lüg; kuda ise mies `arvab, sie on Jõh; puurakkusid tegi egaüks isi Jäm; see ta `eesä kuub Khk; viherbo `öitsestel on `eesel irmus kena ais; Ukse `eese `küĺge `pandi ka akatus Kaa; kooliöpetajal oli isel [pikad] `juused Pha; `Päästlase pesa äi `tohtind `lõhkuda ja `päästlase `eesele koa mitte `aiged tehja Pöi; ise söövad ja kass on laua peal Phl; see oo mo `eesel `selgas olnd Kul; see (kamm) oo minu isa `eese `tehtud Mih; kus ise, siäl kõht, kus `õhta, siäl `üema (öömaja) Khn; Isi `pulmas, obune `põrgus Hää; meie `eńdi põllu kohalt on meie `õigus `aeda teha HJn; magusapu leeva tegi perenane ise JJn; mua ise on kõva kui raud; no nääte nüid on mul eneselgi maa Kad; tämä ise üvä `julge kana; kas ise tulid, või õli `aśja Kod; mina isegi olen tanu `kannud Pal; sind on vana `õelus isi kasvatand KJn; peremi̬i̬s `käskis sind `senna `tulla isi Vil Vrd ennaste2, ennate, ennatsi, ente; ise|enestasa, ente; ise|enestäs || (ühildumatu) isi `teitel on ammugid juba oma öpetaja Jäm; mis kasu poolest pole väga pikk mette, ise jämut on, see on tüiakas Khk; mes täl isegi ametid one Kod; temäl on isi laps KJn
2. (sama subjektiga lauseis, mis toovad esile kahe tegevuse või olukorra sisulise vastandlikkuse või paralleelsuse) jalg sinetab ja ise `kirvendäb Lüg; ise `koera ku `raiska aga `kassida ka kihuta taga Vai; Ise kut äbarik, aga pane teist `lööma, siis meest küll Pöi; isi `ketrab ja tukub; talled imevad, isi `muksavad vasta vana Mär; Ei söö isi äga lase `teisi `süia Han; `üsku `õhku läksid õunad - - tühjad on kõik [puud] ja `õitsesid ise Ris; sisask one tiĺlokene lind ja kärme ise; täl (linnukesel) one silmäd ja jalad ja siiväd, aga ennäss põle `õllagi Kod; käŕg on must, isi punase `peaga SJn
Vrd esi2, itse1
3. (millegi kehastus) see oo vana `õelus ise Muh; ega see änam purjutamene ole, see vana `joomene ise juba Mär

jagu jagu (jago) g jao (jau) R spor Lä, Pä I VlPõ eL(jako Se); jägu (jägo) g jäo (jäu) spor R, S Lä K; d́agu g d́ao Lei
1. a. osa tervikust, tükk, hulk; jaotamise, jagunemise saadus, tulemus Kui kala `ostaja ei old, `miedeti kalad omavahel jauks Kuu; `Mõisi ajal siin `rendikõha järele õli igal oma `karjamaa jagu `välja `mõõdetud Lüg; [kalad] jagatasse ära, egale ühele oma jagu; pöllu jägu (ühe talu osa külakonna ühispõllust); muja jägu (ühiselt jaotatava meremuda osatükk); einama jäud; masina ühisuses poole jäu mees, muist on `terve jäu mihi ka Khk; pöld see oli esiti ikka `kolmes jäus (s.t kolmeväljasüsteemis) Kaa; [Rõhkude suurt lehte nimetati] suur jägu [vähemat] vεhe osa Käi; rehe jägu (rehetoa kitsam osa partest ülevalpool) Kul; Vanaste `anti lihajägusid; perenaisel oli lehakauśs ees, see tegi jäud `valmis Han; Mõni jagu rahvast oleva `oinal päss `ütlenu Hää; suur sopp läks jõe `sisse, pikk suur jägu jõe sees HMd; kahe `joaga madal värav, teene jagu lükäti teenep̀ole; sõńnikuvidamese aeg oli oopliha `söömene, ega siis jäo `andmist old Juu; `nuoda jägu (noodaseltsi liikmele kuuluv osa ühisnoodast) JõeK; kui neid (rukkeid) rabati, siis tuli kõige suurem rukki jägu Ann; ikke kahes jäos oli rukki vili, rape ja peksandus, rapped olid nagu süema jägu; anna tema jägu kätte ja las lähäb VMr; üks jagu raha läks kaduma Trm; ei õlludki akent tare jaon Kod; viien jaon om värmit `tõisi (lõngu) Trv; `veske om kolme `kõrdne, `väike jagu (järk) nelländät `kõrda kah ülevän Ran; `tahta puu om `nõklanõ, tal om jämehemp jagu ka `nõklu täüs Har; veedü um õks tu̬u̬d, kel um nii latsõst saani˽t́saruhn hiuss. inämbäl jaol iks um t́sarutõt tiä Rõu; katõh jaoh pulm (s.t nii pruudi- kui ka peiukodus) Plv; vaja `jaotaʔ õgalõ ütele uma jago kätte Se || pärandusosa; hrl jagu tegema pärandust, saaki jaotama sai sie [tütar] mehele, siis akkas `tõisele jago tegemäìe Lüg; Eks me pärast tie jagu [kalapüügist] KuuK; `surnu `jäutab oma varandust ja tieb jägu VJg; ku minä suren, mes minä jao ti̬i̬n, sedä suata Kod; isä tegi lastele jagu KJn; õgalõ ütele saa jago Se || linnud tegevad jagu (mesilased heidavad peret) Ris; ise jaos eraldi lahus – LNg; (ise ~ teise) jaosse ~ jakku eraldi, lahku vili on juba jägusse `pandud Jäm; löid oma `vörkudega ise jägu; sandid `tuhlid pannasse ise jägu; pane nee `teise `jäuse Khk; `pannin selle isi jakku KJn b. kindel, määratud osa tervikust; murdarvu nimetajaga väljendatav osa (hrl 1/3) kui üks jagu sai `niidetu, siis neli jagu jäi `niitamata; `moisa nuot oli ja inimesed `käisid vedämäs. `kolmanne jau [kaladest] said inimesed VNg; üks jägu (1/4) `aastad veel ees Ans; ein kasus ia, kahe`korne jagu Aud; üks jagu vaha ja kaks jagu `vaiku - - see on ea aava rohe Vän; riśsikud sae kaks jagu vähäm; kolmas jagu õli [piimal] ku̬u̬rt Kod; üits jagu (1/3) om nisudel `kaare seltsin Trv; kohvi tetäss, pannass sigurit, rügi ja nisusit, egät üit́s jagu, üit́s mõõt Krk; kolmassjagu `kartold kaoss ärʔ, nii varastasõʔ Krl; [Ruhe tegemisel] `lü̬ü̬d́i `kirvõga veidükene päält ärʔ, no˽nii neläs jagu vai nii Rõu; Süǵüse sõ̭ss ku˽`piimä vahel `ańtegiʔ, sõss `pańte ka inämbidi kat́s vai kolm jako vett `sisse Räp || kolme jao `peale tegime `eina. kaks `saadu sai tä ja üks ma Aud; kui sae puu varassata, selless `tehti jagu. obesemi̬i̬s sai kaks jagu, jalami̬i̬s üks jagu Kod || kord tεεb midu jägu kaup sääl poes `kallim on Khk; tu̬u̬ [maalapp] om kaits vai kolm jagu suuremb ku miu oma; nüid om ta (ait) kraamitu `mitmele `jaole Nõo c. millegi suurune, millekski vajalik osa; (ettenähtud) hulk, määr, norm; [millegi] võrra `vaaksa jagu olid [püksid] alt `polve kuhalt `luhki Jõe; ühe obose `rauva jagu `rauda Lüg; `aastane jägu toidust Jäm; Kena `varga ilm, `sõuke püme ja paras jägu tuult koa Pöi; üks leva jägu jahu `olli ikka koti `külges Muh; Igavene jürakas mees, pεε jägu teistest pikem Emm; hobuse jägu `heinu `kesle sees Phl; keedujago kardulisi Mar; kaks kolm tükki võtad ää, teist sedajagu paned `juure Mih; tee tal ümrik kasu jagu pikem Ris; üks talve jägu kisuti ette koe [pirde] HJn; sina `kasvasid neĺla `aastaga oma jäu `väĺla JJn; toĺli jagu lühem VJg; tuli paras jagu `vihma Trm; `viska [kalu] kaśsijagu piäle Kod; üks pügi `villu, ühe `lamba jagu MMg; [aida] alumise paĺgi ots oli silla jagu pikem Äks; kuhja jagu `einu Lai; lõnga pakust `laśti kangast ala järele, korraga ühe pulga augu jägu Plt; villast kangast kate`kümne `amme jagu Krk; `vaestele korjati jõoluàńdit, mõni ańd kolmandigu jagu jahu Ran; Nii pidi `ti̬i̬dmä ja `pandma [ahju puid] et parastjaku sai Urv; ku `saapa latsõl suurõ omma, siss üldäss, et kasumise jagu om manh; viĺlävakal õks piät kahanõmise jagu manh olõma Har; kual oĺl hinge jago, kual katõ, kual kolmõ [maad] Se; jagu täis küllaldaselt, piisavalt kas saite eile saunas [leilist] jäu täis JJn; mis sa alati ahnitsed, kas su jägu ükskord täis ei sua VJg; enam jagu, enamalt jaolt ~ enamast jaost enamasti No enämbjagu kaik kalad sai `huomigul ärä `müödüd Kuu; enamb-jagu `naised olimma `verkul VNg; änamast jäust `jooskasid kεik laiali Mus; nüid nee tuule-`veskid on änamald jäuld εε kaudat Käi; enamjägu oo ikke lehtpuud Mär; neil on `siuksed sõnad jälle, mida nad änamalt jaolt viina ja õllega `sisse annavad Vän; enam jagu need ärjad olid ikke vedajad ja töötegijad Lai; `kartulid `võetse masinaga änäm jagu Kõp; änäpest jaost om iki `seante asi, et parep sü̬ü̬ enne ja palu peräst Krk; Tuu inemine `oĺli enämbjakku säne vingune Hel; enämbjagu iks rüäjahust tetti taar Nõo; mi˽koloo·sin enämbjagu naisõ ommaki San; Vanast oĺl inämbält jaolt iks tu̬u̬ supi li̬i̬ḿ Urv; rohkem jagu, rohkemalt jaolt enamasti `Rohkõmb jagu tet́ti iks peenüt `leibä; `Vi̬i̬ga˽supi iks oĺli inämbält jaolt vanast ja tet́ti `rohkõmbalt jaolt upõga˽`kapstit Urv; suurem jagu, suurelt jagu, suuremalt jaolt ~ suuremast jaost enamasti `saime viis`kümmend `seitse `ülget, vanad olid `suuremb jägu Jõe; `Suuremb jagu `heini on juo `korjuss Kuu; `suurelt jagu pian [koera] `kinni ket́tis Hlj; kasukas on `lamba nahast `suuremp jago Jõh; no lohe `püüki oli ikke `suuremb jago `pietri `päivä ajal Vai; suuremalt jaolt leigetakse [roogu] masinatega Ans; ein juba suuremast jäust `valmis Khk; äkine `aigus mis loomal suuremalt jäolt `tahtis iŋŋe `välja võtta Pöi; ikka `valgeks ööveldet lavad `ollid suurem jägu Muh; `Turski `püüti suuremald jäuld Ristna otsast Rei; suurem jagu on kibine maa Mär; suurem jägu on keik kadun HMd; suuremast jäost olid rehed elumajaga kuos HJn; linnumagus koa suuremalt jaolt oli ikke ia rohi kua VMr; suurem jagu on ikke `sindli katussed kõik Äks; suuremalt jäult pidasid ikka kaera kõrres teda (lina), suurem jägu `küńti sügise Lai; nüid suuremb jagu elänä ilma lahutamada ja ilma laalatamada Nõo; suurõmb jago `rõukõ õks oĺl kolmõ `ru̬u̬d́jagaʔ Rõu; Piim `tu̬u̬de suurõmbalt jaolt pot́iga lavva pääl Räp d. töönorm, -määr; (põllu)tükk, mille järgi mõisas vanasti arvestati teokohustusi `Käisin `ilma`jaota tüöl, nuor õlin, tegin, pali `jõusin Lüg; sillatöö jagati ära perede `pεεle, igal perel olid oma jäud Mus; igaüks pidi oma jäo [linu] ää lõugutama Muh; ei kodo jago ees ole aga vat `enni `mõisas oli jago Mar; sideme jägu oli meil tiha kohe. `enne keskomikut pidime tegema kolmsada sidet Ann; `paĺlu naised jäu pial ei niit, aga mehed olid ikke tükki pial `niitmas; kui me Põlulas olime sial `ańti `jälle `meile oma jäu vakkamad leigata Rak; igal ühel oli jägu ies, kus sa piased, mutku vihu siduda Sim; perän egäle mõõdeti jagu kätte, [vilja] päid korjata Ran; reńditalumihile `ańti egalõ ütele uma jagu kätte: `katsõma vakamaa `haina, kolmõ vakamaa rükä, kolmõ vakamaa `keśvä ja vakamaa ubinõid Har e. (teat) aeg, ajavahemik, -periood; [kevade]-poole, -poolne, -poolik (ajaliselt) Neh `täüdüb `talve jaus tubased tüöd kaik ärä tehä Kuu; sarv `luomad ja obosed nied `juoksevad ikke kevädest jago Lüg; poole ~ pooli jao sulane Mih; ta käis omikust jägu siin juba Ann; kevadest jagu talv Ksi; mena `suise jao aan sedäsi läbi Vil; ken oma jao är põdess sai allist `valla; Tiina ei oole `täempise päevä `jaostigi (päeva jooksul) sehen ollu Krk; suve jao pääl ja `talve kah vilutab Ran; oĺl sääl üte jao `aigu, siss tuĺl jälʔ tagasi; kas õdagust jaku üleven olõt vai hommugust jaku Har; ku külm talvõ vai keväjä jaoh riśtikhaańa är võtt, siss kauss [kasvab] paĺlo papi liĺle Räp; keväjätseh jaoh, ku oĺl vi̬i̬l lumi Se || um naasevõtmise jao seeh (on naist võtmas) Vas
2. a. liik, sort, kategooria, klass; tõug, sugu taal oli palju raamatuid, ui-ui-ui, neid oli `mitmed jägu Krj; angerja unnad - - on suuremad jagu õnged, ühe aruga Vän; aĺl vares ja must vares, kaks jagu neid KuuK; mul oli vel vana jägu eiet; tien viel seda soost jägu [heina] aluskraami jäuks JJn; peris prostoi viin alam jagu; `vaesem jagu [inimesi] piab ilma õlema Kod; sii on sedä jagu inime, et ta alati vasta räägib KJn; mia ole suurest su̬u̬st ja talu jaost Krk; ta‿m saksa jaost, selle ta om nii toorak; temä om torast jagu, temä om piḱk ja luine Nõo; pupeneti räti `oĺliva `kallimbat jaku Kam; undijakku koera omma `kirki kõrviga Ote; suurõmbat jaku tsiaʔ Krl; nu̬u̬ omma kurjast ja halvast jaost inemiseʔ; `sü̬ü̬jät jaku inemine Har; hollandi jako kikkaʔ Plv; alamb jago rahvast, kes `vaesõmba omavaʔ Räp b. põlv(kond) `uuvvemb jago inimised `üiäväd `atra juo sahk Lüg; Noorem jagu ei `oskagi kanevaa `sisse õmmelda Hää; nu̬u̬r jagu ei `lõika siŕbigä Kod || olõ kolm jaku `vaesiid `latsi üless kasvatõnu San c. olemus, loomus; olek, olemine, kehaehitus; [noore]-poolne, -võitu vagast jago inimine - - ei `räägi pali ega Lüg; vanemad jägo inimene LNg; tohmu olemisega, tohmu `jaoga inime Mär; rahvas olid tänä nii `kohkvel ja `kahkvel - - olid nii ädase `näoga ja sańdi `jäoga; ta loomu poolest pisike ja kõhna `jaoga; `kerge `jäoga (kergemeelne); `kõrge `jäoga (uhke, kõrk); kõva `jäoga (südametu; kangekaelne), tema oma jäost järele ei anna; kui kahvatu jägu (kahvatus) `mööda soab läind, sis veri `kargab palesse tagasi Juu; epakas inimene, aĺp, edeva `jäuga HJn; nisukese `uhke ise`jäuga mies oli Amb; löhkise jäuga jõnsakas põrsas JMd; ta alles noore `jäoga inime Koe; tu om eś jago ~ `hindäst jago (iseäralik) Se || fig aga kui sa õled tõese jao siden (vahest oled rase), tahad apuda Kod
3. a. omand, pärisosa; kellelegi kuuluv, kellelegi määratud osa, [kellegi] oma, [kellegi] päralt Kenes jagu se `raamat on? Kuu; sie on minu jago mets Lüg; `Pärmisskülä ja Kuningakülä ja nied õlid kõik Pagari `mõisa jagu IisR; kui pailu säält killegitele jäuks tuleb? Khk; magaja jägu pannakse üles, `tõrkuja jägu süiakse ära Kul; enne `kruńti oli külä nuŕm, olõs mitte ühe peremehe jagu Khn; Viimane kürv või levapõhe `oĺli perenaśe jagu, et tema on majapõhe Hää; külm tieb oma jao ära (st võtab taimed ära) Ris; ega sa tõśe jagu tõhi võtta Trm; `veikse koha peal `oĺlim. peremi̬i̬s võttis oma jao SJn; si̬i̬ tallek om undi jagu, undi mäŕk küĺlen Krk; ää pu̬u̬l ti̬i̬ viird `olli minejä jagu Ran; T‿om mu jagu, tu̬u̬d är˽sa˽`putkuʔ Urv; mõnikõrd kes `tahtsõ kallo, `võtsõ uma jao [ühissaagist] `vällä Se b. piirkond, territoorium, maa-ala `ku̬u̬li `loetakse Järve küla jäos PJg; sie on `veike jägu sedasi, mis `üitakse Venevereks Tür; Aśsikvere külä one Kodavere kihelkonna jaoss Kod; sii inime on Võesike jaost KJn; Kotiku `oĺli `Uusna valla jaos Vil; kolm`tõisku `versta om Lätimaa jao sihen Pedeli kõrt́s Hel; Kuuramaa jaohn ummaʔ pikä hannaga `lambaʔ Rõu
4. üksus, allüksus (n koolis, sõjaväes); osakond `piiblilugu esimine jagu ja teine jagu, nie pidid olema `kaanest `kaane pias VNg; `talve õli `tõises jaos, ei akkand lugema Lüg; siis tund sönnasammase `jäuse vöi `roodu teine Saarema mees Mus; Keige vεhem söavεε osa aa jägu Emm; [ministeeriumikooli] esimeses `klaśsis oli kolm jägu ja `teises kaks. viis `oastad tuli õppida Kos; neli viis talve käisin [koolis], ega siis õld jägusid ega midagi Kad
5. a. jagamine, jaotamine me läksime jao aeas koa `sinna Tõs; jakku minema otsa saama, ära kuluma leib läks jakku, ei jäänd kedägi üle; aeg lähäb jakku KJn; jao peal ~ jaos lõpukorral; arvestatud, arvel mis siit `anda, kõik jao piäl juba KJn; jao peale Laupa öhtaks saame niidule jäu `peele Kaa b. jaotus, vahejoon kui leib oli sötkutud, `tehti jäud `pεεle. tömmeti riips, `jäutati kaheksaks Vll; [kui] tuli viĺja `leikus ehk koristamine, siis `aet́i [lapi põllule] jäud `sisse, sie sab sellele, sie sellele Rak
6. hammasratta, sae jne hammaste vahe Saag on `tihmagas puust läbi `käümä, jagu on `kitsas Kuu; sae `ambad ei õle jaos, `tarvis akkada `saagi jagama Lüg; Sõreda jauga ratas vedas [veski] kedrevart ühte pulka pidi. Tihke jauga ratas õli parem, et enam ei annud niipalju logada Trm; suagi jagu. kui kõva puu siis kitsas jago, kui pehme puu, siis lai jagu Kod || jaos ~ jaost väljas olema, jaosse panema, jaost välja minema Küll on üä `niitä kui vigasti on `oieti jauss. mene pane vigasti `uuesti `jausse; `talvenuot täüs hüäst jauss `olla, kui vähägi jaust `väljäs oli, siis ei tuont kalu; Isa ja emä olid `taidavad inimesed, `tiie `kuidas `lapsed nii jaust `väljä `läksid; Verk `lähteb jaust `väljä kui `solmed järele `andavad; `nuota `miedeti `tihti. `talvenuot täüs hüäst jauss `olla Kuu
7. juukselahk vanast oli naisterahvastel jägu otsekohe, vanad toadid, nie lükkasid [juuksed] niisa·ma üle pea, õld neil jägu ega midagi Kad
8. aru, mõistus tämäl on vähä `arvo ehk vähä jagu Lüg; löhikese `jäoga (taipamatu, juhm); teräse `jäoga (arukas) Juu || ei sua jagu tehä, mes alb, mes üvä Kod
9. tüli, riid ei siel ole üvä `olla, siel one üht`puhku jagu ja tüli VNg; nüid said jäu‿pele (hakkasid riidlema) Khk; meie läksime jaosse Koe jagu saama 1. võitu saama, üle saama; midagi teha suutma, millegagi hakkama saama einad nii kövad, loomad eb saa jägu Khk; kõigest tööst oo jago `saadod Mar; suure kurjaga sain poisist jagu Trm; kui si (herilane) `nõelab, siis on `paistust nõnna‿t `irmus, ei saa jagu Äks; Ku õige suure `lamba ollive, siss `mõsti kateksi, ütsinte es saa jagu Hls; ku sõnadege tõisest jagu ei saa, sõ̭ss pand `ikme Krk; kui sa esi `aigust `peĺgät, siss ta saab sust `vaŕsti jagu Ran; kudass sa ulgast eläjist jagu saat, ku‿na väĺlä pääl om Nõo; `hiusõ umma nii arʔ `puĺstunuʔ et naist ei saa inämb jako Vas; 2. aru saama, taipama ei suanud eesti kiäless jagu Kod; (lapsest) ta noor alles, ta ei sua jägu vi̬i̬l sest Ksi; mea selle kirjäst jagu ei saa Krk; mina ei saa jagu (hrl jaku), kas sa olõt rummaĺ, vai ajat sa `uhkust, et sa nii kõnõlat Har

joud joud g jou Jõe Kuu Hlj VNg Vai(n `joudu g jou˛u) Jäm Emm Rei Phl Puh VLä Räp, g jovvu Krl Rõu Vas Se Lut
1. (inimese v looma) (töö)võime, suutlikkus, jaks; (füüsiline) tugevus; ramm ära rüki nii `kangesti üle jou Jõe; `joudusa `müöde joganegi tegeb Kuu; Noored aitab joud, vanuni aga muistus; Kui äi soo `jouga, siss soob `nouga Emm; pääle söögi viiś minutit pikutõllaʔ, tu̬u̬ minnev jouss Urv; ei massaʔ oma jou pääle `lu̬u̬ta Krl; mi vanal om ka joud otsan, ei joua `kaśsi enämb taassperilde tagasi tõmmadaʔ Har; ma ti̬i̬ kõ̭kke tü̬ü̬d, näet mul joud kand vi̬i̬l Rõu; soel ollõv `ütsä mehe `tarkuss, a üte mehe joud; kahrul ollõv `ütsä mehe joud, a üte mehe `tarkuss Vas; kiä no latsikõst palli pääle nii `ilda lupass, lätt `muutku umal joul Räp; tei umast jovvust (kõigest jõust); haari perämätse jovvuga nissu unikuhe `pandaʔ; `luure `veete jah - - tuu oĺl jou `kaemine Se; jõudu andma, j. vastu võtma töötegijat vastava sooviga tervitama; tervitusele kombekohaselt vastama Katusetegemisel es `anta `joudu, siis pidid varesed katusele tulema. seda `joudu es `vöetud `ilmas `vastu Jäm; lähämi tii veerest `mü̬ü̬dä, siss `ütlämi, et `joudu Har; ku tu̬u̬ peremi̬i̬s sõit ja and sullõ `joudu ja saʔ võtaʔ `joudu `vasta Se || (tervitussõnades) `joudu `tüöle; `Jatku `toidule ja `joudu `ammastele hum Kuu; tere ja `tööle `joudu ~ `joudu `tööle (vastus) tere, tere ja `joudu `tarvis ~ tere, tere, joud on ea Rei; vanast vanailma `aigu üteĺ tere ja `joudu! vanainemine üteĺ `vasta: jummale·mme Har; `joudu (vastus) `joudu vaia ~ tarbiss ~ `joudu teele; (kündjale:) tere `joudo jummaĺ appe (vastus) tere jummaĺ avitaʔ jummaĺ, `küńdjäle `joudo vaja; `joudo, `lõimõ koest (kangakäärijale); `joudo, `suure päid laḱo `lehte (kapsaistutajale); `joudo villa `tü̬ü̬le `soedaʔ sullõ `sulgo ja `laodaʔ `lauta (lambaniitjale) Se
2. (toidu) ramm, vägi; (ettenähtud) toime, mõju Ilma kaalapakuta äi ole vael seda joudu kut kaalapakuga Emm; Söögi vahel om ka‿ks suuŕ vaheʔ, tõnõ sü̬ü̬ḱ om, täl olõ määnestegi `joudu `eieʔ Urv
3. jõukus, rikkus, vara(ndus), raha; majanduslik seisukord hüä joud käss Kuu; ei minu joud `jaksa seda `osta VNg; tamal on `oige suur `joudu, ei tea kuhu tama sene rikkusega `lähtö Vai; kut inime ära suri, siis krańts `pandi `kirku üles, palmi krańts, pleki krańts, kuidas joud `andas Jäm; kui sul `joudu on, siis `aitad `teisi Emm; kel joud, tu̬u̬l `õiguss; joud ei kanna nii kaĺlist `massa Krl; sul om `joudu küländ, sa võit sõsard ka küländ avitaʔ; ma‿ks anna ka `vaesõilõ umma `joudu `mü̬ü̬dä Har; na omma jovvuʔ saanu kätte Se; jõus, jõu man; jõu sisse ~ manu 1. (töö)jõuline, tugev, terve; rammus, priske; terveks, tugevaks obõsõ omma jou man Krl; noʔ om mul hopõń jou manh, noʔ või ma `ku̬u̬rmõid vetäʔ Har; elläi om uma jovvu man ~ ramuh Se 2. elu-, kasvujõuline (taimedest) `läḿmä ilmaʔ oliʔ, orass om ni jouh 3. jõukas, heal järjel; jõukaks, rikkaks [saama] talu om jou `sisse saanuʔ Krl; kel oĺl jovvuhn `rohkõp, pańniʔ nii `mäntse püksi ka‿ks, ni villadsõʔ tõõsõ pääl, a kel olõ õss jovvuhn, tu̬u̬ pańd [surnu] nii `saatõ `vaĺgide `püksega kah Rõu
4. edenemine, edasiminek, edu; jõudu taga ajama kiirustama mina ajasin `joudu taga, mina tegin jämeda, mina `loime ei `ketrand VNg; see aeb nii `kangesti `joudu taga, se töö pole medaged Emm; jõudu tegema 1. edenema, jõudus olema Küll sul vade tegeb `kanga kudumine `joudu, juo `saadigi `varsi sen maha; nääd küll, et `tahtub ige tehä, aga et tüö‿i teht `joudu `ühtä; kui üks inimene tieb `üksi egä sie siis `ninda `joudu tie kui `rohkemb olis kuoss inimesi tüöd tegemass Kuu 2. edendama, hoogu lisama tegi `joudu taka Puh; jõudu võtma kosuma, rammusaks v tugevaks muutuma keväjelt oĺl ta vars kõhna nigu luu ja nahk, kae, ku `haĺla haina pääle sai, no nakass jälle `joudu `võtma Har
5. (kollektiivmõistena) töötegijad, tööjõulised inimesed igän talun oĺl iks uma joud, `ulka ineme`isi, kis tüü teḱkiʔ Krl
6. a. (jumalik) vägevus, vägi, mõjuvõim suuŕ joud om jumalõl Krl; no vet‿s jumalal om iks suurõmb joud ku vanatikõl Vas b. võimsus oma jõuga iseseisvalt, kõrvalise abita Vened on sehantsed `taimed, mis oma `jouga `püsti äi seisa Emm
Vrd jõud

joukaste = jõukasti tu peremiis `joukaste eläb Puh

justament justameńt Jäm Vll Mär Hää Trm KJn Nõo, justame·ńt Muh Han Kos, justament Jäm Pöi Emm Rei(jüstame·nt) Kse MMg Võn, `justament R Muh, `justame·nt Kuu VNg, `justameńt Khk Khn, justamäńt Vas, jüstameńt JMd, `jüstameńt Tõs, üstameńt HljK = just, just nimelt; täpselt `Justament `meie `kuera `muoti o `teie kuer ka Kuu; pää `justame·nt ku `raiu pakku `otsas sasis VNg; tämä vabiseb ja `räägib `justa ment kui `aige laps Lüg; `justameńt kolm `naela Khk; justament se on `täpselt tösi Emm; Tütar justame·ńt ema nägu Han; sii läks justameńt nõnda ku `tarvis olli Hää; jüstameńt sie nii oligi JMd; On kül justameńt nigu vana põrgu peremiis Nõo; justamäńt sääne ku tuu Vas

jõutsade `jõutsa|de Ran Nõo Kam Har/-dõ/ jõudsasti tu̬u̬ peremi̬i̬s rühjäp `endä `tü̬ü̬gä `õige `jõutsade Kam; lina lätt mul timahalt `jõutsadõ edesi Har Vrd joutsadõ

jätma `jätma(-mä), (ma) jäta(n) (-ä-) eP eL(`jät́mä Vas Se Lut, [ma] jät́ä Se, part jättünü(ʔ) Urv Har[jättänü], d́ättanu Lei); jättama, jätta(da), (ta) jätab Khk Mus Kaa; jättämä (-ma, jättama) -dä (-da) R(-mäie Lüg, `jätmä, -ma Lüg Jõh IisR), (ma) jädän Kuu VNg Vai, jättän Lüg Jõh IisR; imps jää- spor R, Sa Emm (jεε-) Lä Tor K Puh; jäe- VNg Lüg IisR Vai Khk Vll Muh Lih Kir spor Pä, K TaPõ KJn M T Urv Har Plv Vas Lut; jäte- Vai(jäde-) Hi Trm San V(jät́e- Vas Se; d́äte- Lei) (tähendusrühmade piirid on väga tinglikud)
1. (edasi) olla laskma a. mingis olukorras või seisundis `Istuvalla `täüdüb `tuhli `kuorida, siis ei jädä `selgä `haigeks Kuu; jättas `akna `aagita; ei `õska `kündä üväst, jättäb vao `tervest ja `tõise `künnäb, jättäb `vüötilisest Lüg; mineva sügise `jääti keik `lambad eluse; ma `jätsi pesu veel `kuivama Khk; ega `aava‿p vöi lögaseks jätta Krj; kui ein naṕp oo, siis `jäetse kulusse, `niitmatta Muh; Aes löngavihi segamisti ja jättis poole kerimesega Emm; söad `jätvad naised leseks; sandid lapsed jätedaks söömast `ilma Käi; kuib oo üsna kõloks jättend selle vella (vilja); jätä mend rahole Mar; ei viisi `einä `niitä. mutku jätäb `kaari `võlga Vig; Mõni koolilaps jätab õppimise `loisku ja hooletuses Hää; `jääti ikke `inge see viie`tei·skme `aastane pueg Pee; nied on `seeki `jäetud aisad, neid põle vaja VJg; ei tõhi kodo üksi jättä Kod; ku vikadi rahu `jäeti, `panti iki kaari ala Krk; vanast `jäeti vaśk siss kasume kui ta ää lehmä poig olli; ma jätä ka ta (lehma) `kinne, ei nüssä enämp Hel; ku‿sa midägi `ot́sma lätsit, ta‿s jätä su konagi ilma Nõo; ka‿sa ussõ kińni˽pańnitõ, vai jät́it vallalõ San; lät́s ärʔ, jät́t mul `vańkri `pu̬u̬ldõ `vinna Urv; suurõ valu ja ädäge `jätse kõ̭iḱ unõtustõ Krl; kõnõla neile, et `jätke minnu rahu, na omma mõtsalisõ, ei jätä naʔ Har; Ann jät́t hobõsõ `saisma ja `vahtõ Rõu; Ku ahi tühäst jätete, sõ̭ss tuĺl leeväst vaheʔ, lõppe leib rutto `otsa Räp; ku ar ĺat sugu suurõst, maha ai (ei mahu) inäp `tallo, võt (eks) sis tulõ ar jättä muni `võ̭õ̭rast (loobuda sugulaseks pidamast) Se; maa jätet `süödüst Lut b. (koos ma-inf abessiiviga; lause sisult eitav) jättis `linna minemata Mih; ta on edev, ega ta ei jäta seda `rääkimata Ris; `jääti söömata ka lõuna, kui ei osand `kosta Ann; mia jäti kah `tääḿbe tuapõrmandu `mõskmade Hel; kes tu toda jätäp tõstele kõnõlõmada Ran; ta jät́t `terveni arimada miu rüämaa Puh; `väega alb ja üle`kohtune inimene, ega `jummal seräst `nuhklemada ei jätä Nõo; oh `jätke `täämbä `kapsta `aida `lõikmada Ote; ta om jättünü `väŕjä `haaki `pandmalda Har; ma võinu tu̬u̬ raha jättä `masmada kah Rõu; mõts jäteti `külvmädäʔ Plv; timä jät́t tegemäldäʔ Se c. kuskil, mingis kohas ema `ketras, jättas vokkile `värtnad `pääle; Süäd `jääti `liede Jõh; miä jädin tama kodo `joude `istuma Vai; ema jättas lapse maha, es vöta `kaasa Mus; ää jäta tanu mehe külje `alla Muh; Meil `viitaks löödid `õhta `merre ja `jäetaks senna`paika, püiavad isi Hää; ää jäta kätt vahele VMr; on jätt nisu maha (sirbiga lõikamisel osa kõrsi kasvama) Sim; kos‿sa rikass võid jättä kõrvale, piäd ike `kutsma; tõese raha jät́t `sisse, peremehe kätte Kod; müristemine jät́s vihma maha, nüid akkass vihm sadame, nüid änäp üle ei lää kunagi (sajust, mis algas äikesega) Krk; täl si asi süd́äme pääl, tahab iki ärä kõnelda, süd́äme `pääle ei taha jättä Ran; egass maha ei jätä `ainu, kaste tulep `pääle, piap rukka panema Nõo; surnu lätt maa päl alvass, `aisamõ, maa pääle ei saa jättä tidä San; sa `tuĺli äräʔ ja jät́i latsõ ni kauõdõ Har; `Varga - - jätivä raha kõ̭iḱ sinnäʔ `paika; Ta ei jätä palavahe pattagi Räp; kartohkmuld vaja `äeśtä, sińnä om `kaibjil paĺlo kartohkit `maahha jät́et Se || fig Jättas `kuoli kus seda ja teist IisR; kui `aksid `vöitu ajama, siis `jätsi möne `ända (endast tahapoole) Kär; jättis kopsud `kraavi (sai rindel kaevikus tuberkuloosi) Rid; kate siĺmä vahele `jäetu (jäetud tähele panemata) Ran; ma paremb jätä ammaste `taade (ütlemata) tolle sõna Puh; tõne tõist ei jätä puu `taade (inimesed hoiavad teineteist) Rõn; ma hiidä iks vanaʔ `rõivapulga kohe `vaŕjo, noid jätä äi˽silmä nätäʔ Rõu; võta või ~ ehk jäta vöta vöi jäta, üks kut üks, nönda `ühte nägu Khk; võta ehk jäta, aga see oo ikke see küll Mar; see on – võta ehk jäta – tema JMd; võta või jäta, täiesti `ühte nägu Plt; Võta˽vai jätäʔ, taa lat́s u̬m `õkva i̬mä suust sadanu Rõu
2. (midagi) tekitama või tegema kui `niie silm on `katki, siis jättap [kanga] tiba Jõh; `kolne `narlane jätab `valged villid `järge Pha; varas jätäb jälled, siis `varga `jälgi `aetasse Mar; jäta vahe vahele Kse; tõkked tehetse jõkke, keskele `jäetse auk ja `sinna pannetse mõrd ette Aud; jätab tombud lõngale `sisse, ei `oska kehrata HJn; kõik `rõuged ei pia `jätma `armisi VMr; este `jäetasse üks pääv vahele, siis kaks `pääva, siis tõmmatasse veel viimast ja siis jääb [lehm] `kińni Lai; kes ei `oska äste `niitä, jätäb külleluud, jätäb kumõrad jooned aena kaari `pääle kasuma Ran; `rõ̭õ̭ndiku `jätvä [kangale] `sisse, kui alandikku `laskvaʔ Räp
3. a. säilitama, alal hoidma (ka jälle, järel[e], järgi, manu, perra, üle jätma.) tuluke põletas `vällä, ei jättand `ilpugi `mulle `rohkemb kui `selgä; te `tõite `mulle `vaarikaid. `puoled jättasin `omsest Lüg; `Leivapala ei `tõhtind järele jättäda, siis jättid oma ramu järele Jõh; ää söög `keiki ää, jäta pire üle ka Khk; ma`jätsi oma levaosa ikka vεhese ööl (õele) Käi; emisepõrsas saab ostetud ja siis saab see elo emiseks `jäätod; `määlestuseks siss ikke `jäätasse Mar; vikatil on `liiga suur suu, jätäb `rohto vahele Juu; kui siga tapeti, `jäät́i sia pia kohe jõulust VMr; vanass `jäet́i esimäsed pojad isäle abiss Kod; `lu̬u̬mi `jät́sid üle talve niipaĺlu kui sa arvasid Pal; `sirge pikä õle, mis sidemidess jäets Krk; aga eńg jätä `alla; no siss `jätseve `järgi koha `pääle, es ajave tedä ärä Hel; võib olla ei oless [kallaletungija] midägi `tennu, oless elu vaśt manu `jätnu Nõo; `massa `aiguss ei jättev, tollele ei saavet kudagi abi Rõn; ega ma `tastki˽ei˽saa kõ̭kõ neile kõrragõ `anda, tast piat tõsõss kõrrass ka `jätmä San; jätäʔ alalõ Krl; Koikkülä pu̬u̬l om mõ̭ni kotuss talusist nii lakõ et ütte maia ei olõ sõda pääle jättünüʔ Har; sa sü̬ü̬t [supil] sao alt `väĺlä, jätät nõrga `perrä; varass jätt vaja `saina, a tuli ei jätä˽midägiʔ Rõu; minnoge ilmatoest jätetä ei Räp; tõõsõ vasigõ jät́i elo pääle Se; härgvasigakõnõ jätetäss suu pääle, suu (sugu) tõbrass Lut b. (pärast surma või lahkumist) alles või pärandiks jääda laskma jättab oma varanduse järele `tõiste `riielda ja tappelda Lüg; `kuoli ja jättäs `naine ja `lapsed järele Vai; suri ise εε ning jättas völad `järge puhas Khk; tä on tõstamendi järele jätnd Mar; ku ärä koolep, piab kõ̭ik maha `jätmä Nõo; jät́t paĺlu `võlga maha Krl; timä `võ˛et́i ärä ja ma jäteti `perrä; esi lät́s ja uma halva teo jät́t siiä `perrä Har
4. ära või üle andma, loovutama; hülgama, mitte kaasa võtma `meie lähema `vällä kodont, jättäma kõik `teie `uolest Lüg; sene `raamado jädän `siule Vai; läks ise εε, jättas lapsed `saatuse ooleks Khk; `lapsi ei jäteda nüid sedasi ilma jäuks Rei; teise `kraesse jät́tis selle tegemise Lai; ta jätt alasi uma tü̬ü̬ tõsõ `kaala; kae ku laiśk ta om, ta jätt uma tü̬ü̬ tõsõ kätte tetäʔ; no ei jäedä inemiisile piimä `hämme Har; vana riśtkhaina jät́i kaŕa ala Se || lahkumissõnu ütlema, soovima jättasima jumalaga ja tulima tulema Lüg; juma- laga`jätmise aeg on kää Vll; jätame ead `aega Muh; siis akkas jumalaga `jätmene ja kojo minemene Juu; sügise ku linnud ärä `lendäväd, käeväd jumalaga `jätmän, nagu tänäväd inimess Kod; jätävä jumalaga ja annava suud tõene tõesele Nõo; jätiväʔ `tervest ja lätsiväʔ tarõst `vällä Se || fig Kui tämale kedagi `annad `pruukida, siis jätta kuhe jumalaga. Ei sie enamb tagasi `anna IisR
5. (hrl ühendverbina) a. lakkama, lõpetama; (ajutiselt) katkestama; (millestki või millegi tegemisest) loobuma, taganema (jälle, järel[e], järgi, katki, kohe, maha, perra, välja, ära, üle jätma) Eks pea merel`käümise järel jättämä ja `heinäle hakkama Kuu; minu `lehmad jättasivata puha `piima `vällä VNg; jättas `lapse ja `naise maha Lüg; sie jättas `ammeti maha Jõh; jädämo se nou `katki Vai; lind jätab `kergesti pesa üle kut inime see lövab Jäm; jättas nöu `jälle; ajab oma `kiusu alati, äga ta oma `kiusu‿b jäta; `piame töö käsile `jätma Khk; lammas jättis talle üle, imeta mette Krj; sa pead oma sönast ka järele `jätma, mes sa oma `jönni üksi aed Emm; see pöle lesk olnd, see jättis oma mehe kohe Rei; [ilma prillita] ei näin kojoda, ei näin `lönga üles vötta ega maha jätta koa Ris; me `jät́sime korra selle nõu valeks (~ kat́ti) ja nüid oleme mitu `korda kahatsend Juu; jät́tis kauba `kat́ki Sim; `jätke järele, mis te `ullate; ei jäta `joomist Trm; joer suab viimäte magu, enäm ei jätä `jäĺgi kuhegi; tämä jätäb pruudid kõik järele, ei võta `üstegi; mahajäetud taluase; ei jätä õma `võitu, tahab aga `minnä. kiälä või ärä kiälä Kod; kui külmale järele jätab, siis ka ilmad paranevad Lai; mina oma sõna ei jätä KJn; jätäv piibu maha, ei `tõmba `piipu; me jätim einäteo poolikul Krk; vihm `vaibub, jätäb saost `jäŕgi Ran; jätäme nüid `perrä, teeme ommen ommuku Nõo; Ega must ei jätä `mu̬u̬du Urv; mu poig om ka jumala maha `jättünü Har; `palka ma‿i jätäʔ, mis ma `ti̬i̬nnü olõ Räp; täl om `süämehe lännüʔ, tä jovva‿i inäp `maalõ jättäʔ (poisist ja tüdrukust) Se || mitte harima; söödis, kesas olla laskma põld on maha `jäätud Kär; jätt maa on ikke viletsam maa, ega teda muidu maha ei `jäätud Sim; peremi̬i̬s ja perenaine `aava ütsinti talun läbi ja jätäve põllu maha Pst; maha jäet maa Hls; maa puha maha jäet söödüss Krk; kaara kõŕs `jäeti maha, jäi kesäss, kos tõnõ `aasta rügä tet́ti Kam; `kõlbmadaʔ maa, mis um jätedu maha Rõu || vihastuma kui `jälle miäle ära jätäb, ei `kõlba kohegi Kod b. vähendama, alandama (alla, maha, tagasi j.) ma jädän vähä ala [hinda] Kuu; jäta sugu maha (odavamaks), siis ma vöta εε Khk; irmus tugeb `kõrge reńt. ei jäta `reńti maha Mär; lehm jätab piim vähämal Ris; lehm jätab jo piima tagasi JMd; kui sa võtta tahad. ma jätän `sulle `alla viis `seńti Kod; perremiiss jät́t `reńti maha; mul om üt́s lat́s jala`ju̬u̬skja, tu̬u̬ jät́t mul mitu `sammu tagasi Har || vähem tegema kas vana oo `jätnud mõness nuaress vihu tagasi või pihu tagasi Kod c. (selleks päevaks) tööd katkestama, (õhtusele) puhkusele jääma jättama `õhtale juo vai? `omme on ka päiv Lüg; `jätke ju (`lauba) `õhtale Lai; jätäme `õhtul kui pee (päike) `viirma nakkap Vil; `jätke pääl `õhtu jo, minge är magame; nüid `jätke `õhtuss; ma oss ammu `õhtut jätten, ma tahass är lõpete; me olem pu̬u̬ĺp̀e `õhtu iki pääväge jätten Krk; tähe om joba `taivan, jätäme joba õdagule Nõo; miś ti˽ni kaua olt, `jätke˽jo õdagullõ Rõu
6. (ajaliselt) edasi lükkama, pikema aja jooksul tegema; (millegagi) venitama, viivitama jädän sene tüö `ommest VNg; jättama nüid selle tüö edespidi; jättäb kõik `asjad `liiga `pitkäle Lüg; jätab see edasi teiseks päävaks Khk; jätame selle jutu kat́ti, jätame teeseks korraks Juu; jätame `kapsaistutamise `omseks JMd; ühest päävast `teise `jätma VJg; ei õle üvä ku `kaugess jätäd; jätä edesi, mul ei õle `aega tänä `tulla Kod; jätä ommeness si̬i̬ minek Krk; mis‿sa jätät nii pikäle tegemäldäʔ; ma jätä `kanga pikembä ao pääle kotaʔ Har; mis‿sä ta aśa nii pikkä jätät, ti̬i̬ʔ iks rutombide ärʔ; Nimäʔ es jõvvavaʔ uma `tü̬ü̬ga ja pidiväʔ `matmise `jätmä tõõsõst pääväst Räp
7. a. mööndusi, järeleandmisi tegema (ala, järgi, perra, perile j.) ei sie oma `kangust jädä VNg; ku `ommegi `ütlemist, tõene jätäp `järgi, ei `vaidle enämb Nõo; Tü̬ü̬ inemine t́ä om, a˽sõ̭nna sullõ t́ä `perrä ei jätäʔ Urv; tu̬u̬ om hää inemine, tu̬u̬ jätt `perrä Har; ku mu `õiguski om, mina jätä ala; siss riśtesä es tahaʔ minnä, a toolõ ka perile es jätetäʔ Se b. rahulduma, andestama; (mitte) kätte tasuma `laimab send, kas sa seda jätad Kir; ega seda ei `jääta ka Kei; ega ta sellega jätt; ega ma `talle seda ei jäta VMr; andeks jätma andeks andma vana eläjä ta meil om, jätämi `ańdiss tal Hel; esä jät́t vahelgi `ańdiss, a sina ei jätä konagi Nõo; see kõrd jät́t esä `ańdiss, ku tõnõkõrd vi̬i̬l ti̬i̬t, siss andass haku hanna alaʔ Har; jätäʔ mullõ `ańdiss Plv

kaduma1 kaduma R(-o- Vai; -ie Lüg) eP(-o- Käi Lä Ris) Trv T, -e M San, `kaoma Puh Nõo Võn V(kado- Plv Räp Se); (ma) kao(n) Lüg Jõh Vai Muh L K eL, kau(n) Kuu Jõh IisR S(kao- Vll Jaa Rei, kou- Ans) Kse Var PJg HJn Amb Ann Kad Rak VJg Iis, kaju- (kajo-) Vig Kir PJg, kadun R I Lai; ipf (ta) kadi Mus SaId Rid Han Khn Kod, katte Hls Hel T, -õ V, kat́te Trv Hls Krk(kat́t, katti)
1. kaotsi minema või jääma a. `naaramas `käivad, kui `võrgud kadoned Jõh; äga see nööl pole, et see nii `kergesti kaub Khk; vaest oo `kendad kadond, ei leiä üles Mar; üks `riidekimp kaos mul ää, ei tea kus jähi Ris; aisad (asjad) kaduvad vastalt laste käest ää Juu; lähäb külasse, `sinna ta jääb ja kaub Amb; old kolm uost juba mitu `päeva kadund VMr; sulbatas vette ja tiä‿p kohe ärä kadi Kod; lõnga ots kadus kääst Plt; laka pulk kat́te ärä, `vanker laḱki ütest `valla Hls; ku‿ta `jäässigi kadunuss las ta jäiä pähle; `perse võti är kadunu (kõht lahti) Krk; mul `olli ää nõgel, `õkva `sõrmi vahelt katte ärä Puh; kana `tunse ärä et muna om ärä kadunuva, enämb sinnä `pessä es mune Nõo; sõ̭a `aigu lät́sivä kellä kadoma Võn; mul om varrass vällä˽`kaonuʔ; inemisil `kaobõv ega `ü̬ü̬si kannu Har; ma‿i˽tiiäʔ kunass tu̬u̬ kot́t är˽kattõ `villugaʔ Plv; är˽kattõ tu̬u̬ raha ni `jäigi `kaonuss Vas; käest är kaoss, raha vai - - tulõ õs üless, ar kattõ Se || (teadmata kadunust) see mees jähi sõnna tükkis kadunuks Muh; mi̬i̬s jäe kaduma igäväss (igavesti) Kod; temä jäi kadunusse Vil; poig om sest päeväst kadumen Krk; karlane poig kattõ sõtta ärä Kam; lät́s ar sõtta ni tuust saaniʔ `jäigi kadonust Se || eksima Ma pidi metse ää kadume pole teed üles leidend; kui sa pahupidi `riide üle ajad, siis pidi εε kaduma Khk; Ma kadusi eile metsas ooste otsimisel äkist nönda ää, mette udutuhka es saa aru, kus sa oled Kaa || peitust mängima akame kaduma Khk; si̬i̬ om kadumine si̬i̬ mäng, akkam kadume Krk b. (võrdlustes) Kadus `nindagu kits `piesastesse Kuu; Kadus ära kui ärja uik Hlj; kadus kui tina `tuhka, ei tule `kustki lagedalle Lüg; `Võlga võttab, siis kaub nigu `putruõhk Jõh; kadusid kut vana kuu `taevast Mus; Kadus kut kivi kerisele Pha; See mees kadus siit kut kerves `kause Pöi; Kaub kut kaste Emm; Kaob kui kuumale kerisele Rei; Kaub nagu vesi kuuma kibi peale; Kaub nagu vilu Han; Kadus ku karu `perse maasikas Hää; kadus kui tuhk tuule kää Ris; se kadus nii ruttu ära nagu udu ja unenägu Juu; Kadus nagu pull vee pinnal VMr; kadus nigu kerisele Plt; kadus siit kui õhk KJn; Kaob nagu vesi sõglast Trv; katti ku maa ala vajonu; kadunu ku vits ~ kivi `vette; kadunu nõnda‿t luud ega pääd ei ole nännu `kennigi; si̬i̬ katti är nindagu udsu kunagi Krk; raha ei saesa mitte üits põrm, si̬i̬ lähäp käest nigu vesi kaob ärä Nõo; Kattõ niguʔ sitt `tõpra ihost Vas; Naańõ oĺl nigu tina `tuhka `kaono; Kattõ ku hunniluu; Kattõ nii et handa ka es näe Räp; Kaoss kuʔ kuu taivahe Se
2. nägemisulatusest välja jääma või minema lihab nii `kaugele, et koub silmist ärä Ans; kui päe kadus, siss said `õhtale Vig; oo ta silmist kadund, siis meelest koa kadund Kse; obo kadus põõsastõssõ ää Khn; `enne `suoja kevaded ei tule kui sõel eha `valguse `sisse ää kaub HJn; kaub siĺmist, kaub südamest VJg; aga nigu kikass `kiŕgnu `mõisan nii ollu kadunu kõ̭ik Ran; nigu ta läits, nii katte pimmete ärä ja mia enämb tedä es näe Puh; majase ja puu, kõik katte lume `alla Kam; tu̬u̬ vaim saisa õs `kaugu, mul silmäʔ veerähtüʔ, nii `kattõ arʔ Vas || (vanast, kahanevast kuust) kuude vaheaeg, kui veel uut kuud põle nähä, vana kadun Tõs; pääv akava kuu `külge `paisma, siis kaduva Kod; nu̬u̬r kuu kasvass, vana kuu kaoss; kui kaduje kuu, siss olevet ää `arsti; iki raiuti kadujal kuul, et mite võrsit ess aa Krk; kui vanakuu ärä kaob, siss om kuu vahepäiv Nõo; kuu kaoss `väikost Se
3. lahkuma a. (kiiresti) ära minema, kadu minu `silma iest Lüg; äga pühabä kaub kodund εε Khk; Kaduge kõik `eemale Pöi; nad kadusid meie ulgast `järsku ära Mär; Mehed `aurasid ää, ei üteln, kus kadusid Han; naised `kauvad ka töö juurest ää Ann; vanami̬i̬s kadonud kui tuul; küńd puar vagu ja kadi Kod; kao ää jo, mis sa veel `aega viidad Plt; enne kui päiv `tõssi, ollin mia kotust kadunu; nu̬u̬ `maokese `valget ei kannatanava, nigu rõevass pääld ärä `võetana, nii kadunava kõ̭ik ihu `sisse Ran; nigu ta miu `varju näi, nii `oĺli kadunu Nõo; kadus ärä maja `taade Kam; `tü̬ü̬lise om nurmest ära kadunu, nemä om söömän Rõn; kae, et kaot mu˽siĺmist Har; [susi] oĺl hürähtänüʔ: sõ̭ss tulõ siist `kaoda˽nigu hüdsü Rõu b. laiali minema, hajuma (pilvedest) `pilved kadovad `vällä ja ei tulegi `vihma Vai; kui pili akab kaduma, siis akab selgitama Khk; eilä sääś sääś, katti ärä puha, ess tule kedägi `vihma Krk; ähväŕd küll sadame tulla, aga nüid kaob piĺv ärä Hel; ilm klaarib, pilve `kaova ärä Ran; pilveʔ `kaosõʔ, ilm selehhüss Lut
4. olemast lakkama a. otsa saama, lõppema; hääbuma tämä `leivä `kannikas kadub `vällä; on kadund, enämb ei tule `miele Lüg; `nenda `suutumast kadoned inimesed `vällä (sõja ja katku järel) Jõh; Ridaküla, sie kohe kados `vällä Vai; ise enesest nägemine kadus εε, pole valu ega midad Khk; pöldkanad on siit ää kadund Mus; Uiestaastast kadune viin meite poest tükkis ää Kaa; kaks jõe aru kadid ää, jähid kuivaks jälle Pöi; see piibu pigi joobutas mind naa `kangest ää, et valu ää kadus; see oo meelest naa kadun et Muh; nii `palju äi jooks ma elu`ilmasked mette, et muistus εε kaub Käi; tää raho oo ühnä kadond Mar; parm kajub jaanipäst ää, sääsk oo `mihklepääni Vig; vata merest kadovad kalad ära, sellepärast neid `kiilisi põle nii paelo Lih; kätega `lautasime sõnnikud, küined olid kadun pealt Han; kõlu kasub ja kasub, nägimene kaub ja kaub Hää; siin oli kord kolmkümmend `suitsu, nüid on muist ää kadun; see rootsi keel kaos tal ära Ris; tervis kaob viletsamaks HMd; uńdid kadusid ää, ei tea kuhu nad saivad Kos; mitu kord `mõtlen `ühte sõna `rääkida aga se sõna kaub mu kääst ää Ann; ega nuor inimene usu kuda vanainimese jõud ära kaub Kad; vana kuu siden savitata ahaju, siis kaduma lut́ikad ja prussakad Kod; metsäd kaduvad ärä, ei sua `tohtu MMg; sarlasid veel on kuulda, aga `rõuge `aigus see on kadund Plt; ku mul kuukirjä ärä kative, sõ̭ss ma akasi paksuss mineme Krk; kui lehmä `kinne `jääse, siss kaoss piim ärä Hel; ei ole jõud meil omast käest, si kaop pia ärä; ei ole midägina enämb meelen, kõik `kaova ärä Ran; kels ei kao`enne kui lämmit `vihma tulep Puh; ku paese `ju̬u̬skma nakap ja mädä `väĺlä tulep, siss kaob valu ärä; `rasva pane suur tüḱk, kaop ku vette, aga õli om `jaksa; üitsaenuke ammass om vil suun, muidu om kõ̭ik kadunuva Nõo; ei ole vi̬i̬l ärä kadunu õdagune eha Kam; mis `iĺdass tetä jäivä, nu̬u̬ ommava ära kadunuva, nu̬u̬ viĺla Ote; ku lämmi om, siss nakass iäkolu kah sulama ja kaoss äräki; hambaʔ omma˽kõ̭iḱ suust vällä˽`kaonuʔ Har; vesi om kraavist ar˽`kaonuʔ, iäkõrrõtuss om `perrä jäänüʔ Vas; rügä‿m `kaonuʔ, seeme‿m `kaonu põllu pält [külmakahjustus]; meelest om `kaonuʔ (uĺliss om `lännü) Se b. käibelt kõrvale jääma, aeguma küll ne mued kadovad kaik `vällä Vai; vardad kadid juba siis ää kui mo isa veel elas Kaa; Nüid on kodune lõŋŋa kedramine kadund. Pöi; nüid on arjustid juba kadond, nüid on `umpsed rangid Käi; kui noodad kadusid ää tulid mõrrad Mar; need vanad sõnad kaduvad ää päris Han; piä pärjäd on nüid kadund KJn; ütevahe kõrdsid katteva ärä Ran; nüid om kahetamine ärä kadunu Kam; vanast eiśs kedräti kõ̭ik, nüüd omma˽vaist vokiki är˽`kaonu c. (tõbedest, hädadest) körvedised kaduvad ise vähemaks ää `jälle (arstimata) Khk; soolaga `õeruda ja `ahju vesata, siss soola `tüikad kaduda ää Vig; nagu ned `vistrikud on, need on õige alva kadumesega, need ei taha ära kaduda Tür; `maaline sammaspoolik om ratta `kaupa, `maaliste eintege kaoss ärä Krk; aga pikäpääle katte tu̬u̬ `paistuss ärä Ran; tsial om `atla lõvvaperän. õõrutass kuuma kiviga ja kablaga, siss kaova ärä Kam; keedete makõt `rasva ja siäte moromuna `tolmo `sisse, võiete `paisõ `pääle ja jõõh́e kattõva ärʔ Räp d. surema kaduvad ne vanemad inimesed ää siit Mus; Vana eit oli ää kadumas Pöi; ta nääb vist kadumist, ega ta mud́u sedasi tee Mär; mehed kõik kaduvad `enne ää, ikka lesed naesed [jäävad järele] Khn; ma nägin unen et peremi̬i̬s sureb ärä, piä kadub ärä; minä õlen kaduja. vai minu enäm kava one Kod; temä akkass är kadume, õige är lõpenu tõine Krk; ku joba inimesel jõud kaob, siss kaob esi ka piä ärä Nõo; mat́ime vele ja vanemba, kõ̭iḱ oma˽kadonu Võn; kõ̭iḱ `kaosõ maa päält olgu nu̬u̬ŕ vai vana Har; mu esä ja imä umma ammu˽jo˽`kaonuʔ, ńapoḱi jo mulla all `pehmess lännü Plv kadunu(d) 1. surnud; surnu minu kadund emä Kuu; `Antonil kadunel õli `ammu küür `selgä tuld Lüg; Isa kadune vedas omale maa·`ilmama varandust kokku IisR; Kusta kadunu olli kõrralik inime Pst; lätsivä miu mehe kadunuga Nõkku Nõo; jummaĺ ülende ta kaonu `ińge Krl; imä-kadonu üteĺ Plv; Esä kadonu˽käśk Räp; ku `kaonu esä vilʔ `eĺli; kadonu mu vanaeśäl oĺ säid́se `poiga Se Vrd kadona, kadunuke(ne) 2. hukkumisele määratud, omadega läbi sääl kui rattas `juhtab, siis õledki kadund laps Lüg; Sopajoodik aa üks kadund ing Emm; [kui sõda tuleb] siis me oleme ikke kadond inged Mar; tema on kadund ing JMd; õled täitsa kadund mees, kui `neskese karmańtsiku `kilda ennast annad Trm e. kõhnaks või viletsaks jääma Kõht on eest kadund (poeginud loomast); veri kadi sehest ära, sellepärast ne jalad külmaks läksid Pöi; igemed kaduvad ää (kui hambad suust ära tulevad) Muh; vana [lamba] udar kaos ära, ta (tall) nii arv imes Ris; näost kaob ja kustub nii ää - - sel on surm ikka üsna ligi; kalivägine, liha on tal kadund Kei; mi̬i̬s kadi kokko ärä et, õli nagu sü̬ü̬lilaps Kod; ta om nõnda är kadunu - - et liha ka ei ole enämp luie pääl Hls; Kadri om ka nõnda är kadunu, et paĺlas eng vi̬i̬l Krk
6. mööduma (ajast) nõnna ned ajad äe `kauvad, ei pane tähelegi kohe Kad; suvigi kaob kääst ära, põle tast kedagi saand; `aastad on kadund nigu unenägu Lai; aig ar˽kaoss käest, nigu saa ai midägi tetäʔ Se
Vrd kaduma2, kadunema

kahitsama1, kahitsema kahits|ema Hel T, -me Krk San, -õmõ San Krl(da-inf kahi|tseʔ, -tsõ), -õm(m)a Ran Võn Har Rõu Plv Räp(kaa-) Lei(kaiõtsõma, `kaitsõma), -am(m)a Ran Nõo Urv Rõu Vas Se; da-inf kahidaʔ V(kaahita Räp)
1. rahulolematust tundma, midagi olematuks soovima pia ti̬i̬t, kava kahitset, elu aa iket taga Krk; mes säl enämb kahitseda, om lännu, om lännu, vai tu kahitsemine enämb avitab; paremp peĺlätä kui kahitseda Ran; ma kahitse et ma mehele lätsi Nõo; ma˽põrra˽kahidsõ iks et, kuis ma ummõtõ `aigõss jäi Krl; maʔ olõ tu̬u̬d alasi kahinuʔ; missa tu̬u̬st viil hüppä kahitsõt Har; Paremb ette kaia˽ku˽`perrä kahitsa Rõu; mis tuu kahitsõminõ and Plv; ma˽ka kahinuʔ, et saa es `puhtilõ Vas; tõõne kaahitsess kui lubaśs tetäʔ ja es tiiʔ Räp; kahitsass et saa as `höste; oo, mis tast kahida siss Se
2. kaasa tundma; haletsema mea kahitse temät; missa miust kahidset, vaade esi ennäst Krk; takka kahitsema (leinama) Puh; ike kahitsi tedä, et Eĺlul om `rasse Nõo; ma˽kahidsa eläjäloomakõist, inemist um ka hallõ Rõu; Karvast ei kaahita Räp
3. igatsema peremiis väegaʔ kahitsõnnuʔ kangõstõ: ei tiiäʔ kos mu tuvikõsõ jäieʔ; sinnu kül‿ma kahinuʔ, ku sai‿olõss tulnuʔ Vas
Vrd kahatsema, kahetsema1, kahitsõlõma, kahjama2, kahjatsema1, kaihkõlõma

kaksama `kaksama,kaksata KJn T(-õm(m)a Võn), -e Hls Hel San, `kaksada Jõh; `kaksam(m)a,kaksadaʔ (-gs-), -taʔ V(-mõ Krl, `kaksõm(m)a Räp Se, kaksaadaʔ Lut)
1. järsku rebima, (katki, välja) kiskuma Poiss `kaksas maast `kaalikaid ja `viskas `vankri `pääle Jõh; kabla `kaksad katik Hls; mia es lase üttegi ammast kaksata Nõo; jakup `kaksap ao anna ärä (jaagupipäevast alates on hommikul kauem pime) Kam; sõ̭ss kaksati tulõ `soetusõss nigu papõrt inne Kan; Lehmä rõibõ oĺl toḱi `vällä kagsanu ja `põldu lännüʔ Urv; tiä `kaksõ `kaalõ Krl; ala˽kaksadu taat `kat́skiss; kiä `mü̬ü̬dä hernet lätt, piat õks `kaksamma paaŕ `kõtru; kost ta kätte saa, säält ta `kaksass (varastab); annaʔ `antust, murraʔ `murtust, `kaksaʔ kaksatust, jummaĺ and sullõ saa ja tuhandõ võrra Har; Ma˽lää kaksa hiussist; `kaksõt rõivast vai `kapla; `Kapstapää mant om üt́s räbäḱ hulga`lehti ärʔ kaksanu Rõu; hammass tulõ `laskõ `vällä kaksadaʔ; karv `tilko, `kaksa ärʔ Plv; võhl võta õi˽`hernist, kadõ `kaksa õi `nakrist, nu̬u̬ ahnitsasõ paŕõmbat; suuŕ mulk oĺl kaksat voona küle `sisse Vas; tuli kidsi, ta uma näpo vahelt `vaesõlõ ei `kaksõʔ Räp; hobõsõ taośs`palgõ `kaḱsi arʔ; `kaksõss ussõ vallalõ; `kaksõt puu üless (juurtega); ma `kaksõ su nõ̭na `maaha (ähvardatakse sõnakuulmatut last) Se || töö või pingutamisega tervisele liiga tegema, end venitama Egas kihä ei taha jo kaksamist, siss oled kõtust valla kah Nõo; ma˽`kaksi hennest tuu `nõstmisega välläʔ Har; tä um `hinnä nõstmisegaʔ ärʔ kaksanuʔ Rõu; kaksaku‿i är hinnäst; naard nigu ar `kaksõss `hindä Se; kaksõss kõtu vallalõ Lut || lööma tõnõ naańõ tõsõn paku otsan ja sõ̭ss `kaksiʔ [tõlvadega] Urv; Üt́skõ̭iḱ miä asi sõ̭ss käehn oĺl, `tu̬u̬ga kaksaśs; ku üt́s `kirvõ üle ola hiit́, siss tõõnõ matsu kagsaśs Rõu
2. jooksma ka ku pand `kaksame Hel; peremi̬i̬s tuĺl, aga ma sai `kaksama Nõo; küll `kaksap minu i̬i̬st ärä Kam; ku lats `kuulsõ imä `hõikamist, sõ̭ss tä nakaśs kodo poolõ `kaksama Kan; Hobõnõ tõmmaś näet toḱi `vällä ja pańd `mõisa poolõ˽`kaksamma Urv; kui siss kaksaśs minemä ku valu Har; Võt́t uma hanna `sälgä ja˽kaḱsaśs külä pääle minekit Rõu; ta `kaksõss mineket kui tuhat `neĺja Räp; ma `kaksi kodo pagõhhõmiist Se
3. uuristama vesi om maa ärä `uhtnu, `suuri `kraave `sisse kaksanu Ote; säält om vastanõ egi läbi kaksanuʔ, vana egi `ümbre jäänüʔ; taa viĺl mädäness pääle, ei `kaksa `mulku `sisse kah; no˽`pańni õdagult küdsetu˽sibula [paise] pääle, no‿m mulgu `sisse kaksanuʔ Har; `viigaʔ kaksaśs `määntse tsori Se
Vrd kakkama

kaks|ratas kaarik siss perenane või peremi̬i̬s lõi siss kaheratta ette obese [kui oli tuline rutt] Kod Vrd katsratass

kangesti `kange|sti, -ste, -st Jõe eP(-śti Plt), -ste, -st Vil M Ran Nõo TMr, -st Lüg; `kangess Kod MMg, `kangõst KodT Plv Vas(-õ)
1. väga sie vottab `kangest `viina Jõe; meri `õhkab `kangest `külma Jõh; `kangest oli paha `ilma Vai; meri on sεεl `kangesti saarekas, `saari teis Khk; kuued olid `kurdus `kangest - - `kangesti tiheli `kurdus Kär; mool nii `kangesti `rindus `aige Mus; obu kukkun `kangest `irnuma ja keige oma `jalgega kiban nii `kangest Krj; sis nad `kuumasid `irmpsast `kangest meitele `järge Jaa; ühekorra kohutasid mind `kangest, ma olli nii `kangest `kohkun Muh; taevas `eitleb `kangest - - öeldakse virmalisist Käi; `olli `kangest tubli poiss Phl; kardab `kangeste `külmä Rid; `kangeste paĺlu kala Mar; ma `kangeste õhikast `tahtsi Vig; on rabe leib, pudiseb `kangeste Lih; Kohu sa lähed naa `kangeste Han; tää oo `seuke kuri `kangeste; `kangeste pehmed lund sadas Aud; mul `kangesti kaĺlis kaśs HMd; aab `mõnda `aśsa `kangeste `piale, tahab omale Nis;`kangeste lubas, aga ei teind Juu; aga `kangeste `vänge ais on juures Amb; mies oli `kangest `viina võtt JJn; jalad `kangest pakitsesid Pee; `kangesti `kange viin oli VMr; alval teel vanger `kangest logiseb Trm;`kangess sadas ja `tuiskas Kod; ta olema ia `kangest olnd Pal; loomal silmad kiiluvad, läigivad `kangest Plt; mul on si̬i̬ nii meeles `kangesti KJn; neväd oĺlid `oidjad (kitsid) `kangeste Vil; ää jahu `kangeste Hls; `eitüsi nõnda `kangest ärä Krk; kõtt `kangeste valut Ran; lina `oĺli `kangest pehme ja õrn, nigu vanast leieri `pruutel Nõo; mul oĺl nii `kangest kahju ja ale et TMr; kops `kangõst `õhku täis KodT; peremiis väegaʔ kahitsõnnuʔ `kangõstõ; vanapakań jälle sai `kangõst vihatsõss Vas Vrd kangesta, kangede, kangõhe
2. vaevaliselt, aktsendiga `õige `kangest mõned sõnad `porssib `iesti kielt Lüg; nönda `kangest räägib eesti keelt, imelist `moodi Jäm; laps kui ta `reäkima akkab, reägib vaevalt ja `kangeste Juu; räägib - - `kangeste nagu `sakslane VJg
3. jäigalt, kangelt obune käib `kangesti, jalad `kanged all Kos; lukk käib `kangeśti Plt;
4. tugevasti, vastupidavalt no rihe ahi om ka õks savi kivest tettü ja - - tu‿m iks `kangõst tettü ahi Plv

kasutama1 tarvitama – spor üld hv u ku teil on krunt, `annata `tõisele, tämä kasutab seda maad Lüg; sie muatükk on tema kää kasutada JMd; kes `põldu kasutab, si̬i̬ annab `toitu vanale Kod; peremiis kasut́ mu `riista, ei tuuʔ ärʔ Krl || kasu saama vötab teise inimese omanduse kεεst ää. teise inimese tööst ennast kasudab Khk

kavatsema kavatse|ma Hlj Rei Kos Tür I Ksi Lai KJn Nõo, -me Hel; kavatsõ|m(m)a Har VId(kavadaʔ Se), -me San, -mõ Krl
1. plaanitsema, kavandama kavatseb `ennemb kui akkab tegema Hlj; Mihkel kavatseb naist võtta Tür; egä täl siis kavatset sügävält es või `õlla, äkise miälegä tegi Kod; ma kavatsi minnä, aga jäe minemede Hel; peremiis kavatsõs ommõń aina manuʔ minnäʔ Krl; ku ma kavanuʔ, siss ma tennü üs Se
2. märkama, tähele panema es kavatse üteldä et pot́t tu̬u̬ sa tagasi Nõo; kui ot́s ja kätte es saa, es kavadsõʔ Rõu; `tohtri kavat́s tu aśa arʔ, et ma narijuttu `peie; ei olõ kavanu midägi eiʔ Se

kerge `kerge üld; `keŕge Mar Ksi spor eL/`keŕde Lei/; komp kerem Kod, keremb Nõo San V(keŕemb Har), `keŕgimp Kam
1. a. (suhteliselt) väikesekaaluline `kerge regi; midä `kerge `paadiga viga `mennä `sõudama; tüö `vankri mis ise `rautas sie õli `kerge kui vokk Lüg; `kuivand `aaba on `kerge Vai; `Kerge just kut kaera kot́t, äi koalu midagi Pöi; üks kergitos `kergid `õĺga Kul; `kerged villa kotti ei jõua `tõsta Tõs; sii on `oopis `kergemad linad, pane sada kakskümmend viis peo, siis soad leesika; ma olen nüid paelu `kergemaks läind, kui ma `enne olin Juu; meie margapu ei `näita enamb `õigust, nui on `kergest läind Kad; `kerge kui udu suĺg Lai; kuusk on kõige `kergem puu. kaśk on `raske Plt; `kerge kaup (pudukaubad) KJn; kuurm jäi õige `kergese Trv; `vaika (puhvaika) om `keŕgemp ku kassuk, kassuk om jo `kange Puh; ku `maltspu toores om, siss om rasse, ku kuivab, siss om `kerge Ote; ku ladvaʔ ütele poolõ, sõ̭ss saa tõnõots saa `keŕgep (~ `keŕgemb), tõnõ rasõ˛õmb, sõ̭ss ei˽saa˽kupu `nõstaʔ Urv; Lää ti̬i̬ hindä kergembäss (lähen ekskrementeerima) Räp b. mitte tihke, kohev, sõre Tänä oli `kuogi ruog kohe `paksuseld just paras, nää ku siis `jääväd `kuogid hüäd `kerged Kuu; `Kerge ku `pärmiga `kerkind Lüg; oh kui `kerge pöld on – nii εε künda. muld on nii `kerge, mud́u kohiseb adra ees; einad on nii `kerged – jo ni kuivad ka on; ühekorra kut abu piima petti oli, see tegi supi nii `kergeks Khk; leva juur tõuseb siis `kergeks, siis ta kergitab ta ää Muh; lina tahab saada `rasked maad, ega lina `kerge maa peäl ei kasva Vig; kergitab `patja, kohendab, teeb `kerges Tõs; `värske lumi on kohevil ja `kerge Vän; vill on ilus puhas, nüid on `easte `kerge Juu; `kerge lumi, kohe lükka jalaga laiali JJn; leivad on `kerged, `äśti `kerkind Ann; kui sulab lumi ära, siis on jo maa `kerge, vedel VMr; `kerged maad on liiva maad Plt; lina oo `keŕge, ku karva mütsäk, ei lää `kuiki paĺlu punna `pääle Krk; `tat́rik `kaśvi `keŕgimbä maie pääl Kam c. (väiksema tiheduse tõttu) liikuv, lainetav (veest) vesi on `kerge sügise `aegu, kui vähe tuuld on, nii on laine meres Rei; meri on `kerge; kevadi ja talve vesi `kerge. `veikse tuulega akkab `käärima Ris || vesi om `kerge `lämmägaʔ , talvõl om vesi rassõ Se d. fig psüühilise paineta, muretu moo südä ete `kerge tänä. naa ea `olla Mar; [halb] asi läks `mööda, on paelu `kergem Kos; kui sul midägi äste lähäb, siss om sul süd́ä `keŕge Ran; mi̬i̬ĺ om rassõ, süä halutass, siss lasõ silmäpisar `ussõ, siss om `õkva keremb Har; süä oĺl `väega rassõ, jovva‿s `kuige ollaʔ, no sai süä `kergep kõ̭iḱ Se
2. a. (tugevuselt, jõult, mõjult, suuruselt, hulgalt) vähene; nõrk, põgus; tasane Uni `kerge `nindagu jäneksel Kuu; tuli `kerge lume ärmetus maha Hlj; tämä (metsis) nii tasa `laulab, et sa piad `õige `targu `kuulama - - tämä on nii kuradi `kerge `lauluga; kui üvägä `kinni `annab, siis on trahv `kergemb Lüg; äi möista see `kergest jutust (heaga rääkimisest) midagid, sii piab ikka üsna kurjaga `latsi varuma; `kerge tali, vähe lund Khk; ma‿p kuule niid enam `kerged (tasast) juttu mitte Krj; Enne `pandi räime kohe kõvase `soola, `paergus pannakse esiteks `kergese `soola; mõni saab `kerge vaevaga Muh; Taha sõnna `ospidali `kerge irmuga `minna `öhti Pöi; odra õlut o natuke `kerge, rukid tegavad tugevamaks Muh; Sedasi sai `kerge ermuga söömakorra käde Emm; põle mol suurt vega üht, see üsna `kerge vega Mar; sajab `kerged `tuhkjast lund Mär; lina esteks pannasse liku, esteks `kergema matuse alla Vig; põllal inimesed `küntsid, `viidi kaosiga jahu lient, `jõutsid küll tehä, aga nüüd ei jõua enäm inimesed `siokse `kerge `süömisegä tüöd tehä Khn; et nüüd oo `aigus kergitan või naa `kergemaks läin; Sügisi on uutsakas maas, kui esimene `kerge külm Hää; kõhmab pia - - et esimine pesemine on old väga `kerge Amb; iga `õhta saivad [jänesed] `kerge piutäie kaali `koori või kartulid JJn; `kerge tuul Lai; `keŕge `aige; `keŕge unege, `juśtku linnuke makass oksa pääl Krk; ta (loisukoht) `oĺli `keŕge madalik, sai `viĺlä tetä; kui vihma u̬u̬g, siss võib `keŕgemb sadu `olla Ran; kassuv om iks roosist `kergemb Kan; tõõsõl um tu̬u̬sama `haiguss `kerge aʔ tõõsõl väega rassõ Rõu; kerge hinnaga ~ kaubaga odavalt, soodsalt peremed ikke `vaatavad, kust `saavad `kerge `innaga `tüölisi Lüg; Selle (lehma) ta sai ösna `kerge kaubaga käde Pöi; sain ea `kerge kaubaga kodo Ris; peremi̬i̬s annab keremä innaga `põrsa Kod; b. õhuke; napp, väike `talvel ikke inimene `külmetab `endast kui läheb `kerge `riidega `välla Lüg; `moandi oo lögäne, piält `kerge sopaga Var; Jõlm külm, `kerge `riidegä üsä kõhe olla Khn; `leikas ja `õmles `kergeid sui-eena`püksa Kos; `kerged `pilved käivad, taevas `sõõnas Jür; kui [õlgkatus] na `kerge sai `tehtud, õhukene, sis tema kõdenes rutemalt ära Kad; ärä mine nii `keŕge `rõõvage `väĺla Hel; [kleit] sai väega hää ta sai vähämb ja `keŕgemp Plv c. fig mittetäisväärtuslik; vilets, kehv, puudulik, pude, habras mool ju kõrva`kuulmine ka `kerge (puudulik) Jäm; üheksas `kümnes piigistab inimese εε, vana inimese rammu `kerge Khk; see `aasta vilja kasu ka nii `kerge Jaa; lena o `kerge, ei kinnita kedrätä Mar; riie on nii `kangeśti `kerge ja rabajas, ää mädand; leib oo `tahke ja `kerge, kõik pudeneb Mär; `kerge (mullavaene) maa põle ea maa `ühti Lih; `kerge `kuulmene on sańt `kuulmene Juu; eks vana küla sies eks sial ole paremad [maad], aga meil siin väĺlatagus eks nied ole `kergemad Rak; liiva maad, `kerge on arida, aga eks saak ole ka `kerge Plt; `kerge `jouga inime KJn; `keŕge kõhvatse terä (külmavõetud viljal) Krk; `keŕge iä vai rabe iä Kam; Vana `kuuga ja `lõunõ tuulõga˽külvet kaar `kaśve `kerge Räp c. puudulik, vähearenenud (mõistusest) `ninda `kerge `otsaga, ei `oska midagi teha Hlj; tämä on lühikese `arvoga ja `kerge mõttega, tämäl on vähä `arvu Lüg; Oli ikka küll natikse kergem (vähemarenenud) kut teised Kaa; naa `kerge aruga tüdrik et Muh; Oh ta üsna εεste kerge uiduga Käi; tal `kerge oid `otsas Mar; tämä oo naa `kerge `mõistusega et Var; no küll oled `kergest lähänd oma `mõistusega, ei pea enamb aru kedagi VJg; si̬i̬ om üit́s `keŕge aruge, aa laialist juttu, mis `kohkil ei `kõlbu Krk; no küll om mehel `keŕge aru, tapab `tüt́rigulita peräst `endä ärä Nõo; naeste`rahvid üteldas, ta - - `kerge aruga Ote; `kerge pää, täl jää äi `päähä Se || tal üks rui natukse `kergem (puudulikust mõistusest) Jaa
3. a. vähe vaeva ja pingutust nõudev, hõlpsasti teostatav või kasutatav vanast olivata `nuoda kived, nüüd on kett all - - `kergemb `panna `alle VNg; `kerge on `auku kukkuda, ärä ronida `raske Lüg; `Kergemb on omal teha kui teist `käskida IisR; lestavõrk oli `kerge kududa Mus; märjem aeg, siis on ein `kergem ka [niita] Vll; Sellel lehmal on ikka `kerge sünnitus olnd, `korda kaks kaŋŋutab ja on käe Pöi; Kerge teha ja odav pruukida (kergesti purunevast asjast) Emm; kis juba abielu läheb, ega sialt `kergemad saa, lapsed kasvatada ja nendega angeldada Rid; ta `lennas ea `kerge elo peal, nää ku paksuks ta läind; `rätsepa töö üsna `kerge töö, see üsna `kerge ammet Mar; Laisk ku soolikas, midagi ei ti̬i̬ `kergetki Hää; `alkad alud, `kerged `lõhkuda Koe; nüid one `kerge madal ti̬i̬, ku akab lume tulema, ti̬i̬b sügäväss ti̬i̬d ja kohevass Kod; Villa`keträmine om `kergemp ku lina`keträmine Hls; karu olevet ninast õige `keŕge ärä lüvvä Krk; liiva tsośs, – vai ka tsöśs. tsośs om nigu `keŕgemp üteldä Ote; lähä `kõŕtsi, võta suutäüe `viina, saat keremb kodu minnäʔ Har; saa nu̬u̬t `kergep (kergemini veetav); `kerge elo – suurt tü̬ü̬d ei olõʔ Se b. (hrl komp) (suhteliselt) hea tama oli `aige, nüid on jo `kergemb Vai; `kergemad `arsti ei ole ussi aava vasta, kui kuld raha Rei; too seda `kergemad (magustoidust) koa laua `peale Vig; mu naanõ oĺl kah `väega rassõ `haigõ, põrhõ·lla om jo˽keŕemb Har; tuul (müüjal) om `kerge käsi – ostat, lätt `kõrda Se
4. a. ladusalt funktsioneeriv, kiiresti ja pingutuseta toimiv või liikuv minä õlin vana poiss juo, aga kui `lauba `õhta tuli, siis `ninda `kerge ku kerä püü; `tõine on `kerge mõttega, igale `puole lähäb, kuhu `mõtleb; õli `raske `jalgane [hobune], siis lasi `rauvutata, aga kui `kerge õli, siis ei `tahtund `lassa Lüg; `Neie `aastade `kohta, `mõtles `kerge (kergejalgne) kui `poisike Jõh; sellel `kerged kopsud, selle pärast iiritab [alati] Jäm; küll mool ollid `kerged jalad Muh; laalab nii `raske äälega, ega tal nii ilus `kerge ääl ei ole Mär; Tüdar oo `meitel `kerged `konti; Oli `kerge jalaga ja `kerge `suuga. Ei tä vastust `võlgu jätn Han; kibu teeb keele `kergemaks, laulu ääle `lahkemaks Vän; mol olid `kerged sõrmed ja `oskasin teha ka `kõike Nis; vanaema oli ise `kerge `tańtsija Jür; nuor lehm `kerge kehaga, egas vana luom enam nii `kerge kehaga ole JõeK; obusel jalad nii `kerged all et JMd; Veski kerge käik tuli kua möldritest. teise möldri seadmise järel õli veski kerge, käis kui vokk Trm; ta (peremees) oli virk ja `kerge (liikuv) nagu kirp Pal; aga om iluss `keŕge liigutusege, ku `eńge pääl kõńd; ku `eńgämine `keŕgess lää tagasi Krk; mia `määrsi lambi õliga ja siss ma `tu̬u̬si et ihu läits nigu `keŕgembäss Ran; temä om `keŕge egäde `paika minemä, nii sõnaline ütte `viisi Nõo; ku maʔ `kerge kihagõ olluʔ, ma‿less tüüd tennü Krl; sa olet keŕemb kumardamma, võta mu piitsk säält üĺess maalt Har; mant minemä olõ õi hädä `keŕge Vas; täl oma˽`kergeʔ käeʔ tööle Räp; `kerge hopõn `kergekeiste sõit ni `kergele Lut || kerge käsi ~ käega ~ kergest käest helde(lt); ennatlikult, mõtlematult tegutsev sie old `jälle `ninda `ihnus mies, ei ole `raatsind `kergest kääst raha ärä `anda Kuu; `ansi `kerge `kääga kaik oma varanduse `vällä Vai; Ermus kerge kεεga Emm; `kerge `käega `andis raha `väĺla, see põle seda väärt Mar; `lüümene tuleb ju üsna `kergest ku `kerged käed Hää; ema oli `kerge `kääga, `ańdis `mulle `vitsa Ann; `kerge `kääga raha `raiskama tüö `peale VJg; `kerge `kääga kallale jokseb Sim; käsi on `kergem kui kohus Trm; `väege `keŕge `käege, äkilitse vihage, muutku lü̬ü̬p tõisel Krk b. tundlik; ergas, vastuvõtlik; aldis ue `korvas oppisin lugema, tämäl oli `raske pää, mul oli `kerge VNg; `kerge `pääga, `kange õppima, pää võttab `vastu Lüg; lüline külg köva `kervega `raiuda, kuid `kerge mädanemas Jäm; Küll sa oled `kerge minema igase `kohta Khk; obu on `kerge ära `ehtima; meri on ermus `kerge `tunma (tuul paneb vee lainetama) Vll; Ta oli `irmus `kerge ninastama, kui kedagi midagi `juhtus `ütlema Pöi; ne täid o `kerged pähe asuma Muh; `ästi `kerge `kuulma, aga vana ea sees läheb juhmiks ikke Mar; ta (koer) oo `kerge `kanda akama Tõs; `kerge `uskma, mis riägitässe Khn; Noored inimesed kui tulepisud, `äśti ergud ja `kerged minema Hää; kes `easte kuuleb, sel on ea `kerge `kuulmene Juu; nõgi on `kerge põlema minemä Kod; sial (karjas) pidid kõik kõrvad `kerged `oidma, vemmal kääs ja `ühtelugu muku litsu Lai; `kerge `piägä inime, tal akab ruttu pähä (õppimisest) KJn; oben om õige `keŕge nägeme, näep puha ärä mis kõrvan om, mis taga `järgi tule; mea ole õige `keŕge `alba `luhti ja `vingu `tunme, miu nõna om `keŕge `tunme Krk; ta‿m `keŕge lubama, aga ega ta‿i täädä toda Nõo; nii `kerge pää oĺl, kõ̭iḱ sai ärʔ opituss Rõu; `häste kuuld, `kerge `kuuldmisõgaʔ Se Vrd kerk2
5. fig kerglane, edev; kergemeelne `Kerge nagu `rätsep. Mehe `kõhta nagu vähä `kerge Jõh; ise on üks `kärme inimine, aga `kerge `mielega Vai; väga aĺp, `kerge olemesega, albib väga `paĺlo Mar; tal on `kerge pea `otses, küll tema on `kerglane. kapsib `siia ja `sõnna; ise nii kaval ja `kerge `jäoga Juu; minu lapsed küll nii `kerged ei ole, jõuad sa muodi järele üpata JJn; `kerglane on `kerge `puole inime Kad; `justkui va eblakas teine - - `kerge inimene, poiśs või tüdruk Sim; `kerge `piaga tegin selle tüki läbi Trm; `kerge piä – edevid `aśju ti̬i̬b Kod; `kerge`meelne inimene on `mõtlemise poolest `kerge, ta ei kaalu järele Lai; keps inimene om siante väha `keŕge Pst; köhkenpöḱs om `keŕge-kaalu poiss Ran; tu̬u̬ - - aab serätsit `kergit jutte Nõo; ta tege nüüd ka `sääntsid ebutuìsi ja `kergit tükke Kan; Kerge meel kui tuulelipp Vas; Taa om sääne `keŕge inemine, heigotas uma ihoga Räp || pealiskaudne, lohakas Kergest kεεst tehet Emm; `kerge kääst tehakse, kui ruttu tuleb teha Kos; ta om tuiuline vai `keŕge, pirts parts ruttu ja ruttu Ran Vrd kerk2

kibe1 kibe g -da R(g -jä Kuu, -dä Lüg Vai) L(kebe Mar, kjõbõ Khn) K(-dä KJn) I(-dä Kod); kipe Saa g kibe|da (-dä) Rid/ke-/ Vig Mih Puh Võn/-õ/; kjõpõ pl kjõpõdad Khn; kippe g kibeda TLä; n, g kibe Vai Sa Hi/ke- Käi/ Trv Pst; pl kibed Lih; komp kibem Kõp; n, g kipe Muh Mar/ke-/ Krk Hel Puh Ote, pl kippe Hls; n, g kipõ San V(g kibõhõ Vas; p kibõhõt Kan, kibõh[h]õt Se, kibõ˛õt Urv Krl; transl kipõss, kibõhõss Vas, kibõhõst Se); kippe pl kipped Vai
1. a mõru, mõrkjas, viha Kes kibejä `kannatab, sie magusa mekkib Kuu; lähen tuon seda kibeda vett (viina) VNg; pippar tieb suu vihast ja kibedäst Lüg; liha vöttand kibe mau `juure; `andas `moole ka `viina, nii irm kibe oli Khk; Nee va punased `tuhli riud on kibed Pöi; `õiskapuul oo punased kiped marjad peal Muh; võil oo kebe mekk, oo kebeda `võitu; mes keele peal kepe, see leeme peal lepe Mar; kui sa kibedad (tubakat) tõmbad, siis on sul keel koa kibe et Trm; koirohol on kibe maik, `kangess vihad Kod; lehelist katsud keelega tilga, tunned kuhe et kibe, kui ta lahja on, ei ole kibe Pal; teinekord apu piim on kibedast läind Lai; kibe ja mõru ku tubak Trv; kardule om kippe, kavva vällän om, siss läävä kipes Hls; paĺlu `su̬u̬la pant, nõnda kipe, ei või suhu võtta Krk; ma‿i taha toda kibedat `rohtu Nõo; kupatedu kapst es ole konagi kipe vai mõrru Ote; Taa leib om `õkva˽mõru kipõ, `hapnamist om paĺlu saanuʔ Urv; küll oĺl kipõ, suu pańd `õkva `hõ̭õ̭hkama Plv; Kipõ nigu kesvä vesi (mõni süük vai ruug) Räp; ku `liikvat võtat `suuhtõ, tege suu kibõhõst Se; suud kibedaks tegema (veidi) viina võtma, maitsema läks `körtsi `jälle suud kibeks tegema Khk; Säh, veta pudel, tee suu kibeks ka Kaa; tee koa suu kibedaks, võta koa meie `viina Juu; annab `viina, `ütleb, võta tee suu kibedäss Kod
2. a a. (teravalt) valus; hell, tundlik; kipitav vanast `võeti `kartuli ikke `kopraga, `kopras ei tie käsi kibedast Lüg; Kibe kui `kirbu `ammustus Jõh; Ai, ärä `torgi `nõelaga, kibe akkas IisR; `puusad on kipped (haiged) Vai; sai kibed sääred Jäm; pudru olnd nii karune, teind `perse kibeks; `andas tulise kibe laksu `moole; sihest kibe `aige, siruta sa‿ p ennast `vöigid mette Khk; Sugulane äi aidate naiseks vötta, sugulasel `olla [suguühe] kibe Pöi; nöges körvedab ka, on kebe Käi; omiko poolt tuul oo kuri ja kibe Kul; `narblane kuseb jala `peale, aga ermus kipe on Mih; Karedad matsalk̀ad õeruvad naha kibedaks Jür; küĺm `kiskus silmad üsna kibedast VJg; küĺm võt́is näo kibedäss KJn; jala sääre nõnda kibesse võttan Trv; [vähkidest] ei `saaki kõttu täüs süvvä, enne lääve moka kipes pähän Hls; kurk oo õige kibe ja valuss miul; kipess võt́s periss jala alt, `liiva `mü̬ü̬dä `kõndin Krk; kabja olliva kibedass jäänu kruusa ti̬i̬ pääl Nõo; kipõ nakass (saunas oli kuum) Plv; nahk kibitses säläh, om kipõ sääne Se; perset ~ taguotsa kibedaks tegema ~ lööma peksma kui sa‿p kuule muidu, tee su `perse kibeks Khk; ot, ma tien sulle taguotsa kibedast VJg; lüün su `perse kibedäss KJn b. valu tekitav `kartavad kibedi `kärbäsi; midä kibedämb vits, sedä `kallimb laps Lüg; kui on ägedad `ilmad, siis on `einäd kibedäd Vai; Kadaka viht on kibe Mus; poiss pole veel kibesid `vitsu saand Kaa; püme kärmes, veel kibemad kut arilik kärmes on Pha; kiuspuu - - kibe puu, valus puu (okastega) Vll; Kärmpsed akkavad juba kibeks minema Pöi; verekihvtitus on väga kibe `aigus, väga suured valud Juu; minä võt́in kibedä vitsa õhvale, tämä ei lahe `lüpsä Kod; Ma tu̬u̬ kipõ˽vitsa˽`sisse, kibõ˛iidõ `vitsuga lahu su `perse kuumass, ku sa˽sõ̭nna ei˽kuulõʔ Urv; midä kibõ˛õp vits, sedä `armsap lat́s Krl; vits kipõ, lat́s nopõ Har; ku kipõ vits, siss um makuss lat́s Plv; tuuraluu oĺl innõ kusõl - - tuuraluu `oĺle `väega˽kipõ luu Räp || fig Suu ees libe, seljataga kibe (teeskleja, kahekeelne inimene) Emm c. (silmade või nina) limanahku ärritav `kanget `kimburit ajas toa täis, sie on kibe suits Jõe; küll tänä ajab kibeda `suitsu VNg; Sie ving tieb silmäd kjõbõdaks Khn; nõnda kipet `vingu olli tuba täis Hls; sann om kipe (vingune), lätt `silmi Ote; timä küt́t kibõhõpa sanna ku tõõsõʔ Vas d. fig valulik; rahulolematu, vingus Kibejä `näügä `nindagu `amba valu `kannatav inimene Kuu; Kulistab pudeli tääve viina ää, ei tee kibedad nägugi Han; tegi kibeda näo Tõs; Ise mies kua, aga `viina võttõs tieb kjõbõdad njagu Khn; olet `seatse kibe `näoge Trv || päeväge ei saa `äste `vaate, `tõmbat kipess (hrl `kipra) näo Krk e. Nii paha pueg tieb küll isal emal `miele kibedast IisR; Vaene inime nuttis kibedid pisarid PJg; Mi̬i̬l um kipõ, et `vihma satass ja˽rehekese˽ `pesmädäʔ Rõu
3. a raske, vaevaline, vilets aad on kibedad old, mõni `räägib, et tuleb viel kibedamb aeg Hlj; tieb elo kibedäst, ei saa enämb elädä kudagi Lüg; `Kõikse kibedamb aeg oli sie, kui pidin `üksi `kohta pidama IisR; meie pole koa kibedamad elu näind, oleme naapaelu noored Mih; lääb kibeda elu `otsa Ris; aga `keisri valitsuse aeg oli kibe elada HMd; `ennemuiste oli ju se asi väga kibe, ega põld jo `kõiki `aśsa `saada Juu; Nuorepõline elu oli väga kibe JJn; [puu]`riistade pesemine [oli] `jälle üks kibe tü̬ü̬ Äks; küll om kibedit `päivi siin ilman nättu Nõo
4. a, s kiire, pakiline, hädaline; rutt, kiirus`olgo kui kibe tüö `aiga, kodo `tüöle ei tule Vai; `paergus on kibe eina aeg, pole `aega muud teha, veel kibem tuleb ösumise aeg Khk; Asi läheb kibeks, pää (päike) vajub juba üsna madalase, paneme `auru `juure Kaa; kibe `lahti, viis inimest tuli töhe, kaks [jäi] `puudu Pha; `sõuke kipe `lõikus `olli et Muh; iga ühül oma kibe Tõs; kuule mool oo naa kibe töö, et kõik sõrme otsad o tööd täis; `kõikil oo kibe, ega põle `aega `rääkida koa mette Aud; `lauba akkab kibe kardula tegimene Vän; kui nii kibe ei ole siis ta `pääva kodu ei tule Ris; see on kibe käimine, kui kuus `versta `tuńdis Kos; ja mis sa siis [pilli] mäŋ́ŋid, kui sul igapäävane kibe tüö on KuuK; Need käisid siis kibeda töe aal väĺlas töel Amb; küll mul täna oli kibe (palju tööd) Trm; sul õli kibegi asi, tuled nõnna ilja `ü̬ü̬si; õege kibe käsk, õlgu kõhe täedetud Kod; einä aig om kige kipebe päevä Krk; sel kõ̭ige kibedambal ajal - - läits minijäss Leeningraat̀i `ku̬u̬li Nõo; peremi̬i̬s - - võt́t maad suuvve (suhu), kui muld `oĺli makus, `tuĺli kipe põllutegemine Kam; Meil lätt alasi ta asi nii kipõss, et tulõ iks `persega ussõ`mulku `ot́siʔ Urv; Tuli usin palamõ, vesi välle viirmä, raha kipõ kadumõ Krl; täl `väega kipõ asi, läpe ei kohege Räp; kipõ (äkiline) tõbi, ruttu mano tuĺl Se
5. a a. väle, virk; tragi kibe obu vädama; köŕb oli nii kibe minema Ans; Meite noor vöik täkk oo seike kibe loom Kaa; kaua selle kibe obusega selle tee käib Vll; Kibe mees oli leki katust `lööma Pöi; küll oĺli temä kibe, joose, nii et jalad ei putu maha Vil; Kusta om virk ja kipõ mi̬i̬ss, `poiskõsõh oĺl ta vi̬i̬l kipõmb Plv; Tu̬u̬ om kipõ tü̬ü̬d tegemä Vas; Sä olõt noorõmb, sul kipõmb jalg; Kipõ ku tulõsäde (virk inimene) Räp; täl om kipõ käsi (virk tööle); hobõnõ om kipõ, mineḱ ka om hää; [virk inimene] om kipõ `tüühü vai minemä kohe; vana mi̬i̬śs om ka õigõ kipõ vi̬i̬l Se b. peru see obone on nii kibe, kihutab saba Juu; kibe obune on see mis ingub, kui vihane on HJn; c. tige(davõitu) Ärä tämä (hobuse) taha mene, ta on natuke kibe; Kibedi ovustega on `tõiste ovuste vahel `kõige `ullemb Jõh; tige, sańt inimene, selle `kohta `öötakse ka kibe inimene Kul
6. a vähese rohuga, paljaks söödud karjasmaa nii kibe, üsna punab kõik Mär; kui karjasmaa kibe oli, sai `õhta saare `lehti murda `loomadele Kse; loomad on nii kibeda moa peal; obone koa karjasmal teese koha on nii kibedaks söönd, teese koha peal põle `käintki Juu
7. a läbilõikav, kile, kime `lapsed `kiljuvad, `tieväd kibedä äält; `tütrikud `laulavad kibeda `ääledega;`tiiskant on kibe ääl Lüg; suitsu pääsuke, need `kiirguvad kibeda äältega; meni on nii `peenise kibe äälega Khk
8. (intensiivsussõnana) a. (väga) suur, tugev, kange Kibe valu näris `terve üö IisR; kibe nou on `sinnä `menna Vai; kibe kuse äda Jäm; kui oomiku vara koidu sihes kibe külmaga `oue `minna, siis aja `teibad `paukuvad pops ning pops Khk; nii tuline kipe soolvesi `tehti `peale, nii `kange et Muh; nii kebe valu mau sees Phl; küll ta tuli kibeda iiluga Kse; mul on kibe rutt; küll oli kibe uni Ris; täna kaanis kibe küĺm tuul Kei; temal old nii kibe jänu ja joond `küĺma vett; pärast süńnitust käevad kibedad valud Juu; noh ikka kui tuli `lõuna aeg, siis oli [sõnnikuveo ajal] kibe `kastmene nõnnat et Pee; kipe küĺm, kes näppe `küĺge aap Kam; mul um sõrmõhn kipõ halu Rõu; oĺl õigõ hää kipõ külm Vas; kipõ ḱulm, kärre ḱulm Se b. väga, liiga; üpris, erakordselt Oli monel mihel parajasti just kodu midägi kibekiiret tüöd Kuu; [jäi] `tiitsal töö ajal kohe kibe `aigeks Ans; taar on üsna kibe apu; kalad on nii kibeks soolaseks sugend; kahjaga sai [värvitava asja] kibeks mustaks; nii kibe vahe vigat; kibe `valge rätik `ümber pεε Khk; Öun on nii kibe apu, et ajab ösna suu `lahti Pöi; nii kipe suur sõnniku ais `olli Muh; Kibe-kiiret jätkub veel mihklipäni Han; Eks `veimeid `tehtud siis `talgudega kui mehele minemisega kibe kiire kääs oli Kei; pohlad ehk pihlike maŕjad one kibedäd apud Kod; meil om kipe soolatse räime Hls; äste kibe punane rõevass, vai lang Ran; suṕp om nii kippe soolane, et ei saa `süvvä mitte Nõo; Leib om `õkva˽kipõ hapu, vesi tulõ `suuhvõ ku t́salgutat Urv || üsna kibe-kisla soolane, kala ehk liha Jäm; loomad kibes-`keebas jooma `nälgas Pöi
9. s viin Et `viiä `sinne Poruva joesuhu moned `kümmed `pöntüd va kibejä Kuu; Võttame va kibeda ka ikke, tieb `miele paremast IisR; joob seda kibed paigulist, selle pärast on nii `vaene Khk; on sul kibed ka majas? Rei; tä käib selle va kepega `paĺlo `ümber (joob liiga palju) Mar; meki koa siis meie kibedad; mut ku aab kibedat taga järjest, sellega ta elab Juu; anna mulle va kibedad VJg; käisin täna ja võtin koa seda va kibedad Trm; ta käip selle va kipe mõrruge ümmer Krk; Et vaśt `kuigi mõ̭nõ suutävve taad vanna kibõ˛õt sai `kośtki tälle (sepale) tuvva vaih Urv; mehe˽`tahtva jo taad vanna kipõt `väega Plv || (sipelghappest) raudikõsõʔ - - `laskva kipõd, nakass iho õ̭hkama kui Kan
10. s hoop; valu Varesselle valu, `kirbule kibeda, `musta`linnule muud tõbe – `lapse sõrm `terve Jõh; annan vetsaga mõne kepe sole Mar; mesilane, erilane, `lenda libeda-`liksi, tuo sa metta uava `võida, kibedad ära ajada (elitingisõnad) Koe; `taŕvis sulle kibedad naha peale `anda VJg; kibedat saama, tegema 1. haiget saama või tegema kui `lapsed vahest kuhugi kibejä said, siis puhuti `sinne `haige koha `pääle ja `lueti sanu; Mes sa tied `toisele `lapsele alade kibejä `mängies Kuu; Eks `tohter tegi küll kibeda, kui `jalga `uuris IisR; älä `piigista `ninda kovast, tied `miule kipped; tämä `toukas `minnu `maahha, mie sain kipped Vai || fig tämä juttu ei tie `miule kipped Vai 2. vaevama, piinama eks `laagris ja liini tüödes seal oli väga se `toitlus sie tegi kibedad Kad

kige|päält kõigepealt kigepäält `ańti suppi Saa; kiige päält `aeti [rehi] `väĺlä, parte päält `laśti maha `tarre Vil; peremiis läit́s kige päält lõigaśs iire vihu ja tõi aida `rästsess Krk

kirev kirev g –ä Kod; kirrev Hel Võn Rõn Krl Räp Lut, g kirevä San(-e) Urv Rõu; kiriv TMr KodT Ote, g –ä Ran Nõo, –e Hel; kirriv T Har Plv Se(ḱ-) Lut, kiŕriv Har Rõu Plv Vas Se, g kirivä; kirrõv Har, g kirõva San Krl(-õ); n kirivä Kod Vil, kirive Saa
1. kirju, mitmevärviline tehätse kereva värviga ka [kindaid] Var; kirive lõng on kokku korrudud, teine lõng teist `värmi Saa; Kirjäk om kiriv lehm, kas `valge-must vai verev-`valge Ran; miul om kirivä `rõiva, sinul ütte `väŕmi; naistel olliva ennevanast kiriva vüü vüül Puh; ma‿lli kõigil `tutva nigu kirriv peni jälle; `poiske tei pikä kirivä vitsa `endäle; arak om kirriv, pää om must ja si̬i̬vä om `valge-kirivä Nõo; [kui] kirriv liblik tulep keväde `väĺlä, saap kirju elu. ma näi ütte kirivät liblikut Kam; kirrõv lehm oĺl näet Kiŕjat́; rästik siug vaest mõni om kirrev õka ku uba San; maa joba kirrev, lumi nakkass är minemä Urv; lepä linnuʔ kirevide `siibuga; käsi oĺl prussõl ärä `sü̬ü̬dü kiriväss Har; ku kirrev ähn käü kodu, tullev `külmä Rõu; kägo lätt sügüse poolõ kuĺliss, `sääntsess kiriväss Plv; lakõ väli, kiŕriv kari, tark kaŕa `kaitsja = raamat ja lugõja Vas; sa olt kiŕriv kui paiuharak; `kärbläse omma `sitnu ar kiriväst `õkva; hobõsit ka om ḱirivit Se; kirriv sääne um, üt́s tähekene must, tõõńõ verrev ali miä Lut
2. fig a. keeruline, segane; halb õlid vägä kireväd pääväd, õli alb peremi̬i̬s, ei antud süädä, alb elo; viimäne õts õli õmal kirev Kod; Nii kiriv nigu üüse tähtist taevas om, nii kiriv om ka inimese elu ällist avvani Nõo; ilma elu om väega˽halv ja kiŕriv Har; aśäʔ omma nii kirivä, `mitmõ keerolitseʔ, aoʔ omma kiriväʔ, halvaʔ Se b. virvendav, hägune, segane edimält `tu̬u̬di puttõl ette, siss ku joba siĺmä kirivä, siss `panti `veksel ette; `siĺmi iin läeb kõik kiriväss Puh; [haigel] `muutis siĺmäde i̬i̬n joba nii väegä kireväst kõik si̬i̬ asi TMr; küll si̬i̬ ilma elu om ukan, `õkva pää lätt kiriväss mõtelden Rõn; mitte ma ei saaʔ lukõʔ, silmäʔ kireteseʔ, kõiḱ om üts kirrev Krl; Sõss nakaś Ants kirivä `pääga˽kodu minemä Rõu; śjoo tege pää kiriväst; taal olliʔ silmäʔ kiriväʔ (joobnuna) Se || peksa andma, karistama kirevid pökse tegemä – `pesmä Nõo; mina ańni tal `perse kiriväst Võn; räpsiti nii et kindsu oĺliva kiriväʔ Har
Vrd kirivane, kirjav

kirisema kirisema R(ke- VNg; -mma Vai) eP(-mä Juu Kod), -mä TLä, -mmä Plv Se, -säm(m)ä Urv Rõu
1. on a. krigisema nii kova külm oli, `ukse iŋŋed kirisesid Jõe; akkas oort `vannuma, `ambud üsna kirisend Jäm; [viiuli]`poogen oli obuse jõhvist, see vihises ja kirises seal Tõs || `Laulaga, mida te kiriseta Jõh b. (loomade häälitsusest) kukked ja kanad kirisevad, siis vanad `rahvas `ütleväd: surm lähäb läbi Lüg; kana kiriseb, kepob `auduma Juu; kukk kiriseb (kui kulli näeb) Trm; põrsas juba kiriseb, `varsti ińg väĺlas Lai || korisema `Aariga `Aadu kirisi ko suri Vai; sandi ilmaga sooled kirisevad, kut kassipojad karjuksid Khk; siest kiriseb ja aab täis JMd
2. virisema, nutma; nurisema inimene kiriseb (on haiglane) VNg; kiriseb iga pää Mär; ikka kiriseb ja ikka `aige Khn; laps kiriseb üüd ja päevad Hää; laps piriseb ja kiriseb `piäle, aga magama ei jää Juu; põrsas kiriseb kua iki, kui on `aiglane Koe; laps akab kirisemä ja `vingma; mes sa kirised, ei näe magada Kod; peremi̬i̬s kirisi tollõ tü̬ü̬tegijägä, es ole rahu tollõ `tü̬ü̬gä Ran; aga laits es ole vakka, laits kirisi ütte `viisi Nõo; Olgu vai `ü̬ü̬se kah, ku‿t́ä iks `piimä lutist kätte ei˽saaʔ, sõ̭ś tä kirisäss inne Urv; midäss sa taah kiriset tühä naha seeh, tükkü‿i tühä naha seest `vällä (uhkeldajale) Se

kivi|lööv tellisetöökoda Mat́sil `oĺli `Tartumaal öhel vennal kivilü̬ü̬v ja tegi telleskivä Vil; kivilöövi pääl pannasse teĺleskivisid löövi `alla (kuivama) Pst; temä olli kivilöövi peremi̬i̬s Krk; kivilöövil tetäs kivveʔ Krl Vrd kivitönk

koi1 koiüld
1. kahjurputukas, koi koi aja `riided `katki Vai; kuulab köveras kut villa koi; kui jahudele koid `sisse sugend, siis nad löövad `erne Khk; Koid on laua jalad nönda äe ajand Pöi; pole nii palju vara koa, et koid ää aavad Muh; koi närib löŋŋa `katki nago vätaks `noaga; `koide pärast peab `riided `välja `tuule panema Käi; koid `raiund `riided `kat́ki kõik Mär; Kaua‿ss jahud `seisväd, varssi koid siss Khn; koid aavad kasuka pialt villa nõnna ää Juu; maja `paĺka piab `alla `pääva `lasma, siis ei lähä koid `sisse JõeK; palitu on `koidest `söödud Ann; riietele kulub tuulutus ää, siis ei lüe koid `sisse VJg; koi aap kasugu naha ärä; jahude sehen om koi, aap jahu `ellu Krk; sanna man `oĺli alumane paĺk `koidel ärä `aetu, siss tõeva sääld mao jahu Ran; igävetse vana `lamba naha, `koisit kõ̭ik täis Puh; langa om koil ärä `lü̬ü̬du; peräst `leibu, `pańti nu̬u̬ (koitanud) jahu `ahju, ku̬u̬ma käen koi suresiva ärä Nõo; `koise jahu sehen Kam; ku koi `riide läbi ajass, siss om ta otsan San; või˽ku oba rõivass om, `koisil är aet; Langa omma `koidõl t́säd́sele `sü̬ü̬düʔ; `koie täüs, `koijil läbi aet Har; koi aja `kaska `mulka täüs Plv; tubakut kirstu kaasõ vahele `pandaʔ, sõss ei lüüʔ koi rõivastõ sisse Vas; koiss(e) koitanud, koitama Jahud o `menned kaik `kompi, ei `tiie kas on kohe koiss vai; `Villased `riided kipuvad neh suvel igä koisse menemä Kuu; põhja `poole `lasti [puu] maha - - siis ei `minna koisse Kir Vrd kohi2
2. kitsi, ihne Moni on `ninda koi, et ei `raatsi `itsegi `süüä Kuu; Sene koi kääst ei saa `miski. `Ahnussega `ninda koist mend Jõh; koid vöi kitsid inimesed olid Mus; Vanuni läks mees igaveseks koiks Emm; Ei see koi raatsi omale osta sukka jalga ega võid lauale Vig; kuogib igalt puolt omale, igavene koi Kad; `to‿lli serände koi peremi̬i̬s, to‿ss anna midägi Nõo; Ta om koi, kes tõsõ koi paĺlas aja Krl
3. salalik, salakaval Sa oled ju seike koi et äi räägi eese asjadest teistele sönagi Kaa; elab nõnna vagasest, `jüśku koi tõne Trm; käib nagu koi, sõnagi ei laasu Kod; nagu koi aas vagaselt seda `aśja Lai
4. haiglane, vilets, jõuetu sii kaśs om är `nälgünü ku üits koi; ta olli ennegi jo `siante koi, nüid ei ole tat änäp ollagi; mõni terä koi om ka ike siin (aganate) sean Krk
5. teat nahahaigus ajas `siie `sormevahed keik täis - - siis sene nimi oli koi, naha koi VNg; koid on inimese ihu küĺles Jäm; ihunaha koi teeb inimese naha `valgeks, inimesel on koi käe pial Koe; Lamba koi lü̬ü̬b lamba naha sisse, sis aab villa maha Kod

kole kole g -da R/g -ja Kuu/ Emm L(kolõ Khn) K I TLä Kam; n, g kole Sa Muh Rei Rid Saa M; n, g kollõ San(kolle) V(kolõ Räp Se), g kolõhõ Har
1. a. inetu kole asi `vahtida, inetu Lüg; jutustab nii kole äälega. ma pole nii koled äält `kuuland veel Khk; koledad püksid olid - - `jalges Mär; rumal, see on ikka natuke koledam sõna ku loĺl ja ull Kei; küll sa oled õt́e kole ja tat́ine Juu; läksin `koledasse majasse VJg; (sügisel) mõts lää kõllatsess ja koless Krk; kolõ hääĺ; `väega kolõ mi̬i̬śs Se b. ebameeldiv, vastik küll se ilm läks siis kolejaks, `tuiskama hakkas ja lund sadi Kuu; kole inimene, sańt inimene Jäm; Kole mees oma tegudega; `Söukse kole ilmaga sa akkasid siis tulema Pöi; koled loomad `ollid (rebased), nad `murdvad Muh; Küll võib ikka `jõlmõs kolõdi inimesi `olla Khn; sarla oli `raskem ja koledam kui `leetrid HMd; talve oli kole ilm, `tuiskas ja teed olid pahad Kei; kole loom tuleb, viib so ää; koledad inimesed olid oma purjutamisega Juu; nooremas ias seda koledad `ilma ei olnutki, aga nüid olen akant `tundma Lai; küll om kole ilm, mina serätsega oma `jalga `väĺlä ei vii Nõo; nii kole ilm, et ää peremi̬i̬s ei aa `pennigi `väĺlä Kam; kollõ süküśs Rõu; kollõ ja hõel ilm; sügüse kollõʔ ilmaʔ Vas; timä kõnõĺ külʔ toda pagana ajost `aigo üteĺ et, et `väega `olnoʔ kolõ tu̬u̬ aig Räp; `väega kolõ ilmakanõ Se; kollõ aig (sügisel) Lut
2. hirmuäratav, õudne Kole, kui `viskab `laene kohinal `randa IisR; `irmus `korge `kallas on, kole on `vahti `alle Vai; See oli üks `söuke kole koht - - ma kartsi seal ikka Pöi; mu eest see nii kole asi Rei; päris kole oli vaadata kohe Mär; `surnukoda oo kole koht Tor; kole ja pime õues, nii sügise `moodi Juu; eks ta kole aeg õld ike küll IisK; minul irm, mets kõik kole ja suur Kod; sügüsene üü om pime ja kole Trv; pulli om koleda, kui na vihale lähvä Nõo; maʔ oĺli üt́sindä mõtsan, küll oĺl kollõ ollaʔ Har
3. (väga) suur (kogust või viisi märkivalt) a. (koos substantiiviga) rohke; erakordne, tohutu mere `ääres on kole `kallas VNg; koled viljad, mis said laeva pääle `väätud Vll; Kole vesi, mis seaste (see aasta) on Pöi; koled raeterad `ollid; sinikud `olli koled `moodi Muh; kole sõnnik oli, mis `pandi Tõs; Kolõdad `muõdi aab lund maha Khn; tämä one koleda vihaga inimene; mi̬i̬s juanud keväde koledal `kombel Kod; koledad anged aand Lai b. adv (üli)väga, tohutult kole palav ilm; kole pitk maa `mennä; Õli `nuorelt kole ilus `tütrik Lüg; Kust ma nägin üht kole ilusa `mustri Jõh; aŋŋerad, kole rasvane kala; nii kole pime oues Khk; Kole inetu inimene Pöi; minu eest ne lilled o kole `armsad Muh; `nairid olid kole suured Mar; Kolõ torõ koõra poõg Khn; kole laisk inime Tor; nii ermus kole kuum HMd; kole riiakas inime Koe; kus kole kruusane, sial vili ei kasvagi Sim; tämäl on koledad sualased ni̬i̬d kalad Kod; einamaa on põndaku pial, see on kole `raske `niita Lai; kole keerd lõng SJn; sängi tulbad olli `kirvega `raotu ja paksud lavvad, kole tugevad Ran; ku lina äste paks om, siss saap koleda paĺlu `peosit; kole ahne inimene Nõo
4. (kohkumist, jubedust või vastumeelsust väljendavates hüüatustes ja ütlustes) tämä õli ninda `vaene, et midagi koleda Jõh; oh sa kole! Vai; rüheb, mis kole kohe Tõs; pealt vaname `surma `kartsin nigu kole VMr; kardab `nõidust ku kole Iis; `lõuna pu̬u̬lt `mustab kui kole; üits `aasta lahiśt `vihma maha mis kole Hel

konts2 konts g kontsa hv eP(g konsa), M(g kondsa; g konsa Trv Hls), `kontsa u Jõh; konds g kondsa Krk T(g konsa Puh Nõo Rõn) V(ku-; końdž Lei), kondsu Hel; kons g konsa Krk Puh Nõo San; kuns g kunsa Lut
1. kand (inimesel, hobusel) a. inimese jalakand Kand ja konts, kudas `ki̬i̬gi `ütleb Hää; üits oŕk läits minu jala kontsa `sissi; tanu änd oli kondseni Trv; tetti kura jala kondsage riśt [ette rakendatud] obesel `jalge ette ti̬i̬ pääle, siis ei tule ti̬i̬ pääl õnnetust; kondsa tagune om ärä `õõrgune Krk; muedu midägi ei ti̬i̬ ku ole nuiage kondsa taka Hel; nüid ei mõesta `kõndi, konds ei lähä `varbast `mü̬ü̬dä; kas vai kükitä maha, pane konds `perse `alla [tooli puudumisel]; [varju mõõtmisel] pannime tõese jala tõese ette - - konds nukki, nuḱk `kondsa Ran; tu̬u̬ `olli likataja, aga konsa pääl kõńd iks; mul om kondsa `sisse pind lännu Nõo; mul oĺl umbpalanu˽kundsahn; mullõ mehiläne üt́skõrd pańd kundsa alaʔ, küll˽sõ̭ss kunds halut́ armõtohe; ku näet tuulisspääd, siss `tõmba väits kolm `kõrda kura kundsa alt läbi Rõu; üte kundsa päl pü̬ü̬rd `ümbre Se b. fig paremb iks koŕv kondsan ku viĺl `varban (jalanõu olgu avar); küll konds esi kondsa levväp, varvass `varba aseme Nõo | (kiirest minekust, jooksust) ku soe ulganiste tulluva, siss eedsilise joosnuva nõnda, et kondsa es näe `varbit Puh; ta lennäśs nii et, kondsa es näe `varbit; [lapsed] joosiva nigu kondsa käesivä `kukrude Nõo; Poiss lidusi et kontsa välkusi Rõn; Lahaś nii et kundsa es jõvva˽`varbillõ `perrä Urv; ta nii lätt ku kundsa `väĺkväʔ Se; konts ja varvas (kiiresti) jalgsi saab jala ära `käidud. panime konts ja varvas Lai; Aga tä `litse mineme nigu konts ja varbass Hel; Laśk õ̭ks loopadi, loopadi kunds ja˽varvass Rõu; kontsa peal 1. kannul, järel tõene (niitja) olli `õkva kondsa pääl Nõo; piniʔ nu̬u̬˽röögeʔ ja oĺliʔ iks täl kundsa pääl Vas; 2. otsekohe peremi̬i̬s käänd kondsa pääl `ümbre, läits kodu Puh; kontsa pealt otsekohe `õkva kondsa pääld Puh c. kabja tagaosa; sõrgats si̬i̬ one konsa prei ku `veiksed sopid lü̬ü̬b `sisse. taha tut́i `piäle [hobusel] Kod; kontsast om raud kitsass. `rauda tuleb kontsa poole panna Hel; kabja kunds um kabja takahn Rõu
2. (suka, jalatsi) kannaosaa. suka või soki kand ma ole kudunu paelu sukki, valvaki, sinisi kontsadega Hää; neĺlänukeline konts on alb [sukal] Pal; koad raasike `talla ärä, sõss nakkat `kontsa kudama; lapige saksa konts, ilma lapite om kogemede konts Trv; lõpetse konts om `siante sama [kootud] kui nuḱk - - lõpetse konts, nii oli meeste sukkil vanasti Krk; suka kondsa läävä õredass Ran; kui kondsa lat́t valmiss om, siss tulep konds kodada; sagsa konds om, `koetass ja `võetass kokku, aga maa `kondsa kokku ei `võeta; setukeste sukkel es olegi `kondsa Nõo; mõni kudas pia kondsani `vikle siĺmä Kam; [mehelemineja osaku] suka`kundsa kutaʔ Rõu; tsopp kunds ja lat́iga kunds Vas; mul vana viiso nõgõĺ om, `tu̬u̬ga˽kapuda `kundsõ ni nõ̭nnu paranda Se; kapudal um kuns ni um `lapju Lut b. (jalatsil) noist niidsist mis üless `veeti, kääneti viisu konds kah; suvva konds om ümärik, nii sama tõmmatass kablaga kokku ja lüvväss vasaraga tasatsõss Nõo; inne pandass tsuvva nõ̭na kablaga˽kińniʔ ja sõ̭ss pandass kunds Urv
3. apsat – u, hv Jõh eP, eL enne õlid `apsatid, nüd on `kontsad Jõh; Konts all kut sõrm (pikk ja peenike) Pöi; saabastel ja `keńgel oo konsad Tõs; linna preilidel on `kõrge kontsaga kingad Hag; konsad `viltu Trm; enne olid kingad madala `kontsadega Lai; läits lävest `vällä [hirmuga], nõnda ku kondsa kobisive Krk; [poriga] kakup vai saapa konsa alt ärä Puh; mia `tańdse käńgäl kondsa alt ärä Nõo; mul omma˽`saapa kondsa˽kõvõrõss sõkutuvõ San; `korgide `kundsõga `saapaʔ Kan; ilma kondsõlda käńg Har; Ju̬u̬sk mäest `alla, nigu˽kundsa˽klõbisi Rõu; ega mul ni `koŕgit `kundsõ ei olõʔ, ku noorõmbil Plv
4. eseme (väljaulatuv) taga- või alaosa a. reejalase tagumine ots, kus saab sõidu ajal seista – Krk Rõu Tet́ti säänä puu, miä `küündü jalasõ nõ̭na mant `liuhka jalasõ kundsa manuʔ [jalase painutamisest] Rõu b. vikatikand vikati konts, kos lüsi küĺjes Pal; kaari arja jätät kasume, [vikati] kondsu oiat üless Hel; vikaht́ lätt kundsast ruttu pääle `kat́ski Se c. (hõlmadral) mes takast talla mant üless käänäp, t‿om adra konds Ote; ku pluugal kunds om pikeb, siss om `keŕgep `kündäʔ Se; kunds pidä viŕjäsõ laiutusõ Lut d. kirvetera varrepoolne nurk – Rõn e. üle hoone seina ulatuv sarikaots – Var hv Kod, Krk spor T V puari konts ~ kand Kod; ku konts pikep om, siis om räästäss laiep; paari kondsa ase (sälk) om rańts palgi sehen Krk; paari tetti maan `valmiss ja paari konsa, venitüse konsa tetti ülevän saena pääl Kam; koogu konds mis tulõ `kaarda vai kaarusõ ala Har; las `kondsa [öeld kui] lasõt tuud `paarõ palgi pääle; `ommege kondsah (sarikad paigal) Se f. pakktaru alaosa – Räp Se hiireʔ tüküsseʔ taro `kondsa peśsi tegemä Räp
Vrd kand1
5. püksid konsade pial (rebadel); püksid vaond konsade `piale PJg; terä konts (alumine ots) one - - mes `kińni one nagu tupe siden Kod; `kundsa pite `andma (peksma) Plv

koorem `koor|em Tõs Aud TaPõ(-u̬u̬-) Plt KJn/-u̬u̬-/, `kuo- Jõe Sim Iis, `kua- VJg, `kuõr|õm Khn, g -ma; koorem g `koorma Vän Tor Tür SJn; n, g `ku̬u̬rma T V(-uu-), -e Hls Krk; koorm S Lä PäLo spor Ha Jä, Plt, kuorm R(kua-; n `kuorma Vai) spor KPõ, ku̬u̬rm Hää Saa Kõp Vil Trv Hel, g -a, g koorma SaLä; `koorm|as g -a LäEd Tõs PJg; p koormast Tor; `ku̬u̬m|er g -re Krk
1. koorem a. veokiga veetav kraam; veokile korraga mahtuv kogus (ka mõõtühikuna) rei oli kolm, neli `kuorma, kuda `reie tuba suur oli. `moisas oli juba `kümme `kuorma rei suur; [80-vihuline rukki]kuhi `kutsuta `kuormast ka VNg; kui sitta `veidedä, siis kogaga `temmada `kuorma pääld maha Vai; talu `suiline sai ka koorma `einu [palgaks] Ans; saime kuus koormad `einu Khk; nelja `koorma maa on sääl `tei‿pul jöge Kär; `Koorma kulmu `pääle pannakse aga, köis öle, siis teine köis tõmmatakse `ömbert `koorma läbi, agade tüüd tõmmatakse selle `alla, siis kulmud äi varise ää Pöi; mis sa väsind obosele `koormad `peale paned LNg; tule `aita koorm `ümmer lükata Mär; Köis oli lõõgel, sellepärast lagus koormas ää Han; viis `vihku `pandi `parmasse, kümme parmast läks kuhilasse, kaks kuhilast oli koorm, kaks `koormad sai parsile `pandud, see oli üks rehi siis Mih; Nabrad `tehti `koormasse, `tüikad väĺla`poole Kei; kahe obuse `kuormad, eks `sinna `pandud sada `vihku `piale JõeK; [sõnnikuveol] istub `koorma ots ja läheb. koorm kui kägu `persse all Pee; rõõguss tuleb kaks `keskmiss `ku̬u̬rmad; suab täis suur `ku̬u̬rem, nõnna kuda obene jõuś vedädä Kod; see on vana`rahva sõna, et `koorem `einu sööb lammas läbi uherdi augu Lai; `pernań viivet põllege selle `vällä, mis peremi̬i̬s `ku̬u̬rmege `sissi tu̬u̬; katsik ärjä `ku̬u̬rme olli periss `ku̬u̬rme. sa sü̬ü̬t `täempe ütsik ärjä `ku̬u̬rme puid ärä Krk; [heina] `müidi `ku̬u̬rma `viisi ja tuudide `viisi, kõik es jõvva `ostagi `ku̬u̬rmat `ainu; ri̬i̬ `ku̬u̬rma om suuremb kui `vankre `ku̬u̬rma Ran; mulle `tu̬u̬di `ku̬u̬rma rüä `põhku Puh; ti̬i̬ olna `väega alb, sääld ei saana `ku̬u̬rmaga tulla Nõo; me pańnime kõvaste suure `kuu̬rma `õĺgi kuh́ale pääle Võn; üit́s ańd kuhja otsast kätte, tõnõ tei `ku̬u̬rmat. kui `ku̬u̬rma valmiss, `kiśti pääorrõga kinni, köüdsega `ümbre, `suiti ärä Kam; tu̬u̬l oĺl terhve `ku̬u̬rma `kraami pääl, tu̬u̬ lät́s kohegina; inemise `tuĺli konnust `ku̬u̬rmõidega Har; veli vidi sada `ku̬u̬rmat lauda sitta Rõu; [laadal] raamatit `müüdi iks `ku̬u̬rmah Vas b. kandam taal (joobnul) on `öige koorm seljas, jalad keivad risteti Khk; pea ees, tagumik taga, nigu oleks terve koorm vedada Mus; [kui särk] siit `lõhki käristada naa, siis tuliänna `koorem kukkude maha Tõs; nigu vanatońt üless `endä tõmmanu, nõnda piilik `käännu `ki̬i̬rdu `tolle `rasse `ku̬u̬rma all Puh; jäĺe `ku̬u̬rma om `säĺgä tõmmatu Nõo; alasi olõt taa suurõ `rõiva nigu `ku̬u̬rma alh Har; ku˽tuulisspää su˽kottale jõud, siss `lõika˽tu̬u̬ väidsega˽kurajala tsuvva riśtkabla˽läbi, siss tä piät `ku̬u̬rma sullõ `jätmä Rõu c. suur kogus või hulk Võttad `kuorma puid `selga Lüg; `Terve kuarm õli `musti mehi õld `vankril Jõh; Tal on muresed `terve koorm Emm; Seda värki oo sii ju päris sandi obuse koorm, seda annab siit ää koristada Kaa; Ta `tuĺli pu̬u̬lt `pange `kartuli `tahtma, ma `ańdsin tal päris ühesiĺmaga obuse `ku̬u̬rma (ohtrasti) Hää; `ku̬u̬rmide `kaupa `veeti [hanesid] `turgu sügise märdipäevä `aigu Rõn; mis sa hobõsilõ viit `teŕve `kuurma `hainu ette Se
2. fig a. (rasedusest, tiinusest) kui siga `raske on ja `kannab oma `kuorma, sedä `üellässe `marjas Lüg; ah see oli va tühi koorm tal, ta sai sest `koormast `lahti (nurisünnitusest, abordist) Mar; tääl oo koorm `küĺgis, saand juba `koorma `küĺgi PJg; nüid pole muud kui virutavad `linna, maksab tuhande ää, suab `kuormast `lahti (abordist) Kad; jät́tis naise `kuarmaga järele, ise suri ää VJg; selle tü̬ü̬l es ole `otsa aru `kunnigil, ja oma `ku̬u̬rme olli ka kanda Krk b. vaev, hool, mure; tüli teisele ta koormaks on, ise ta‿p tεε midagid Khk; Ta peaks sene `koorma oma pεεld εε `eitma Emm; mes sa nii suurt `koormad eese `peale võtad Mar; juodik mees on naisele `kuormaks Koe; igaüks `kantku oma `koormad Plt; si̬i̬ om ku `ku̬u̬rme `süäme pääl Krk; om paarirahvass - - tõene kooleb ärä, jääp tõese `ku̬u̬rma ka tõese `kanda Puh; tõnõkõrd ku sa olõt `paḱvile ja ku sa saat tõsõga kõnelda, siss `õkva nigu `ku̬u̬rma saap `süäme pääld ärä Rõn; mu˽süä om alasi nigu `ku̬u̬rma alh, nii vaivalik om mu elu Har c. (mitmesuguseis väljendeis) Ega `kutsar `kuormaks ole; Kui oled `kuorma vedädä ottand, siis ärä nurise et on raske (kui oled mõne tööga seotud, ära nurise) Kuu; vöta naine, regi taga, tulavad lapsed, koorm peel Khk; Mes taal viga minna, änd koormaks (vallalisest inimesest); Pisine mätas aeb suure koorma küliti (tühiasi võib olla takistuseks) Emm; `Piśke kibi aab suure `koorma `ümmer ~ `raavi id Han; kuiss jumalat, nii küünäld, kuiss rukõ, nii `ku̬u̬rmat; `ku̬u̬rmaga˽tuvvass, luidsaga mõõdõtass (söömisest) Rõu
Vt kuormanesä

koot|alatsed pl koodiga pekstud sasi; koodiga väljapekstud (kehvemad) terad, peksandused obõsõ sõkiva ku̬u̬talatset - - mes `olli kooditedu; ku̬u̬talatset jahvatedi loomadele; `ku̬u̬talatsed - - mes [tuulamisel] `alla tuule lätsivä; kes olli ihnuss peremi̬i̬s, ańd ku̬u̬talatsit karjalastele - - ja suvikule `anti kah alvõmbat `viĺlä Ran Vrd koot|alused, koot|alutse

kroonu kroonu Jäm Hi u L(-o Mar Khn), HaId TaPõ, kruonu Ris(-o) Jä ViK I(-ua- Kod) Hel T(-o Võn) V(-o Räp Se); `kruonu R(-uu- Kuu, `kruono RId); roonu Sa Muh L(-o Vig PJg) VlPõ(-o Pil KJn) M
1. riik, riigivõim Paremb üheksa `sõrmega isa `leiba `süia kui `kümmega `kruonot `tienida Lüg; kroonu maad ning metsad Jäm; Vene roonu ning Saksa roonu akkana vist södima Kaa; kruono oma on mets ja maa Ris; kroonul `leiba küll, las sööb siin Lai; rautti `oĺli kroonu oma Ran; mes kroonu `kortinan viga om `olla, kroonu kõik parandab Nõo; sai kroonu käest käsi tüülisõ maa Krl || Ega sul `kruonu jalad ole (istu ometi) Kuu; Äga mool pole roonu jalad, `ütles mees ning `istus pingi `pεεle Kaa; Ma ei viisigi täna tü̬ü̬d `lõhkuda, egas mul kroonu `käsku seĺla taga põle Hää; (kui tööga ei pidanud ruttama, öeldi) ega see kroonu piits ole Kad
2. sõjavägi, sõjaväeteenistus `Ek‿se `kruunu old `hirmusast pikk aig; `kuidas `muodi läks sinu `tienistus `kruunul Kuu; `terved mehed ikke `võeti `kruonu, `vaised ja vigased `jäeti kodo Lüg; isased on roonud `teenimas Khk; kes roonust ää jooseb, on jooksik Vll; ma olin kroonust läbi mees Rid; oli kroonu peal pasunapuhujaks Mär; jumal oo vägev, aga roono oo veel vägevam Vig; kui nad kroonoks (sõduriks) olid, siis käün ise `püüdmäs kalu Khn; minul ka vend kakskümmend viis `aastad `ti̬i̬nis kroonut Hää; pueg tienib kruonud JMd; [poiss] läks `kruonu JJn; pueg tuli kruonust `väĺla Sim; täma lähäb `varsti juba kruonude Iis; vanass `jäeti esimesed pojad isäle abiss, ei võetud kruanu piäle Kod; poeg minema sügise kroonu `pääle Äks; kui poeg sõeas oli, kroono piäl, siis `ańti abi KJn; miu pojal om täo roonu pääle minek Krk; nu̬u̬r poiss ollu, es ole vi̬i̬l kroonun ollu Ran; Vanast oĺl piḱä`aoline kroonu Urv; tu̬u̬ `vi̬i̬di kroonu pääle, `vi̬i̬di `soldaniss Har; kroonu pääle mineki aig tuĺl kätte Vas
3. a range, karm, kuri mõni ärrä `oĺli `ti̬i̬ndridele väegä kroonu - - mõni `oĺli ää mi̬i̬s; peremi̬i̬s läits väega kroonuss Ran; Ta om kül lastele väega kroonu Nõo

kukeke
1. dem < kukk1 `kirju kukkekene VNg; `väike kukeke, mis sest `süia saab Mär; pisuke kukeke laalab tasa Tor; kukeke oo kanade peremiis Hää; kukekene kadunud, ei tia kus ta on Koe; neil on üks veke kukeke kua viel VJg; kukekene alle, põle vana kukk veel `ühti Plt; noore kukekse `kakleva Trv
2. hum noku poeal om `väike kukeke Krk
3. pl kukekse kukeseen – Krk

kukur kukur g `kukru Saa M Ran Har Lei(-ŕ), kukru Puh, `kukra Kõp Vil; n, g `kukru Nõo Võn Kam V(-o Vas Räp Se) kukal villane rätik oĺli `kukrus `kińni köidetud; näe, kud́as si poiss mäe pääl `lõikab (jookseb), nõnda et kontsad käivad `kukrus Saa; `kukrun om tal vi̬i̬l `juussit Trv; ärjäl om ike `kukru pääl Hls; ju̬u̬sk ninda kõvast, et jala kävve `kukruss; peremi̬i̬s `aeti `mõisa, `võeti nahk `kukrust senigu kondseni maha (anti peksa) Krk; ja taga `kukrun, pleti kandsun kah `valge lehvi Ran; n‿olliva mugala sarve, mes `kukru `pääle kokku lätsivä (lehmal); latse ei tohi `vandu ja kui `vandsit, sait kulaku `kukrude Nõo; ma lei `kukru kapi nukka `vasta ärʔ Kan; `Lü̬ü̬di `tandsu ku˽jala˽käve `kukrulõ ku˽`hoitkuʔ Urv; lat́s süüt `kukru perrä Krl; ma˽sattõ iä pääle säĺlili maha, lei uma `kukru armõdu halusadõ Har; Lei mütsü `kukrulõ; `juudasitta pit́sitedi lehmäle `kukrohe `karvu `sisse, tu̬u̬ oĺl kuŕä silmä `vasta Rõu; `valge täh́t `kukruh śjool rebäsel; hand `kukro pääl (tuline rutt) Se

kummali kummal|i Kõp Hel T(`k- Puh Nõo) Urv Krl, -õ Võn V; kumali Saa Vil M; `kummale Kuu
1. kummuli, ümber, põhi või alapool ülespoole nõud käänetse kumali; sääl oĺli neid püt́te paĺlu rias kumali Saa; si̬i̬ läit́s kigen `ri̬i̬ge kumali Hls; nõu om kumali käänet, perse `pääle käänet Krk; siss pańd tüdruk raamandu kummali ja `pi̬i̬gle kummali mõlembe maha Hel; vene läits kummali keeraspääga; `keŕku kell om kui kummali pada, ää suur; kui lige [puu]anum om kummali, siss võtap aesu manu Ran; regi läits `kraavi `kummali lobjaku `sisse Puh; vana emmiss siga otsip `kuĺte, om molli kummali `aanu kõ̭ige söögiga; leevä mõhel `olli kaas ka pääl, kel kaast es ole, tu̬u̬ käänd mõhe kummali; obene - - virutab su `kummali kõ̭ge `vankriga Nõo; ma toda mäletä ku nüśk väläh aia otsan kummalõ `kuivi Võn; [adra] õlm tõstap `turba üless, käänäp kummali Kam; pannime `taĺdrigu kummali `pääle Rõn; Kapstatsäüstiʔ kupatõdi ja `panti kummalõ tõrdude `hapnema Urv; si̬i̬ atr ei olõ sukugi joonõn, maa jääss seŕvileʔ, ei `viska kummalõ sukugi Har; `vankri oĺli hummogu kummalõ Plv; adra leh́t käänd `turba ilosahe kummalõ Vas; Pääväkäändeh käänetäss külvivakk kummalõ (pööripäevaks lõpetatakse külv); sääl üt́s lood́sik oĺl kummalõ käänetu, sõ̭ss oĺl nigu vari, ku vihm olõss tulnuʔ Räp; kääni paa kummalõ Se || ku si̬i̬ vaheliku köüdüss alapoole jääss, sõ̭ss ütelts kangass oo kumali; ai `eldek, `kangak o kumali üles lännu, ei tää, ka viimän `kangak kudad om Krk; kui kuu sirbi otsa `allapoole on, siss ütelts, et kuu om kumali Hel
2. otseti, näoli `kieräs pohise`puole `silmäd ja siis `kummale maass ja siis pomises tasa `iljukasti Kuu; kumali suu `pääle maha sadanu Krk; vaśt üits luśka täis vett kivede vahel, laits `sinna kummali `eitnu ja ärä koolu Ran; ma olli obese man `kummali sääl, kas miä `näie Puh; visass `endä kummali maha ja rü̬ü̬k suure eliga; `olli rikass ja `uhke peremiis, aga sadanu `lompi kummali ja koolu ärä Nõo; näi et läit́s, läit́s, nii üte kõrragõ sattõ kummali San; kut́saŕ oĺl kummali köögin lavva pääl ja unnaśs nigu vana susi Urv; tu̬u̬ `viskas `eńdä kummali Krl; iḱk kummalõ maal; kaŕjalat́s oĺl kummalõ põllu pääle maha˽`laskunuʔ Har; lät́si kannu `otsa, esi˽kummalõ maahn, seene˽kõ̭iḱ lajahn Rõu; hüä oĺl, et ma˽küllüle sattõ, ku˽kummalõ sadanuʔ, löönü˽pää kõ̭gõ rukka; poiśs sattõ kummalõ `järve `sisse, tohe es tõõsõ˽ka mano minnäʔ Vas; mi̬i̬ss `kaivõ havva üless ja `kääńde `ku̬u̬ĺja kummalõ Räp || kummargil kumali olla ei või Krk || kes kumali `sündüb, si̬i̬ saab uppumise `surma Krk

kõrk1 kõŕk KJn Trv, g kõrgi Pöi Mär Kse Tõs Saa Koe Trm/kõrk/ Vil Krk spor T, Krl, kõŕgi Hää JMd Pal Plt VId; köŕk g körgi Jäm Khk Vll; kork g `korgi Hlj VNg; n, g `korki Vai upsakas, uhke, üleolev mida `suuremaks [kasvab], seda `korgimaks `lähteb Hlj; tama on `korki mies Vai; `seikse `kange kõrgi olekuga Pöi; kõrk öeltse inimese `kohta, kis liiga ülendab ennast Saa; `sakslane ja `lätlane - - ni̬i̬d oĺlid kõrgid Vil; ta om kõŕk vaemuge `väege Trv; mõni rikass peremi̬i̬s `oĺli kah serätse kõrgi olekiga Ran; `väega kõŕk inimene, ta‿i pia tõesest mitte midägina lugu Nõo; mis sa `uhke`perse poole läät, t‿om jo nii kõŕk Ote; ta um minno `vasta `väega kõŕk Plv; Kõŕk nõna kõrvõtass; tõõnõ iks om kõŕk kah, t́ä‿m kõŕgist su̬u̬st joba Vas; käüse nõna `pistü, om kõŕk Se || käbe, kepsakas hobune – Kse

kõtuli kõtuli M T(-e Võn) Krl kõhuli lammass laseb kõtuli maha Trv; kõtuli einte pääl mahan Hls; peremi̬i̬s `olli - - joosnu kõtuli maha Krk; ärä sa `püśti mine, iki kõtuli ja käpikeli; ma `ru̬u̬ma kas vai kõtuli, aga pidule piä `saama Ran; lase kõtuli, ma sõku `säĺgä Puh; kana ku ta `audma tükip, siss om kõtuli maan, lohvitab ja luksub Nõo; lät́si läbi vi̬i̬ minemä, sattõ õkka kõtuli `loḿpi Võn; ma sat́te kõtuli maha San; peni om välläl kõtuli Krl Vrd kõtalõ, kõtuldõ, kõtulõ

kärgatama kärga|tama eP(-dama Rei, [ta] -dab Khk); `kärgatama VNg IisR; kärgä|tämä KJn Puh Nõo, -tama Tõs, -tem(e) M San
1. peale käratama käre inimene `kärgata, `eiga sie `kannada VNg; kärgatas nönda, et keik `kohkusid Khk; valitseja tuli `sinna ja kärgatas `piäle Tõs; peremi̬i̬s kärgatas nõnda et aas irmu `pääle Saa; kui süda täis on siis kärgatab teese `peale kõvaste Juu; kärgätess üit́s mi̬i̬s kõva elige Hel Vrd kärgastama
2. kõmatama, paugatama küll `äiekene `kärgati kovast VNg; isu lööb `kange kärgatamesega Emm; kivi kärgätab, tükid `lendävad kui lõhutse Tõs; `välles kärgatas müristada Tor; kärgatas nii vaĺluste, kuhu ta nüid lõi Juu; kärgatas nõnna et seenad värisesid Plt; sääl ta kärgät́s kõvast, ka ta sääl kahju ka tegiś Krk; vanemb kärgät́ nii `kangede, et maja saena värisivä Nõo
Vrd käratama

köhmima `köhmima Kuu/-mä/ IisR Puh; (ta) köhmib Kad Hls (saamatult) midagi tegema, kohmima Miks siin teha ei old, `terve päev sai `köhmida IisR; köhmib ja köhmib `pialegi, aga edasi oma asjaga ei jõua Kad; peremi̬i̬s köhmib ütsite, paneb rügi kokku Hls || ringi käima vanainime, mes ma enämb `küllä `mü̬ü̬dä köhmin Puh Vrd köhmitsema, köhnima

kühveldama kühveld|ama S L(-lta- Saa) Juu Ann Koe Kad VJg Iis Trm Plt Trv Pst, -ämä TLä Kan Rõu(-ĺd-) Vas, -ämmä Plv, -eme Krk/-teme/ San; `kühveld|ämä Kuu, -ämmä Lüg(-amma) Vai; köhveld|ama Mar Ris, -ämmä Har Rõu(-ĺd-), -eme San Krl; `kihveldama VNg
1. kühvliga tõstma `kihvelda prügi ära VNg; lumi on `tarvis `vällä `kühveldada, siis on paremb `käia Lüg; `kühveldä jahu `kasti Vai; `Peale rabamist tuulati luuaga pead `välja ja vili kühveldati `nurka lasuse Pöi; sigadele `olli `vilja ette kühveldet Muh; kühveldasid kardulid kuh́a `juures Mär; karduld kühveldame `keldresse Vän; rukis saab rehe tuast rihaalusele kühveldud Tor; jahud kotist kühveldadass `salve Hää; lähän lund kühveltama Saa; päe `otsa köhveldasime [paadist] vett `väĺla Ris; `mõisas kühveldadi kaśtid täis - - siis kühveldas kardule panejale `korvi Juu; kühveldas `liiva Iis; kühveldap `viĺlä parsile Trv; `kühvlege kühveltide vili `nurka kokku Krk; `turba `lõikamisõ man kühveldedäss avvast `väĺlä Ran; `tuulme pääld kühveldäb `viĺlä `kühvliga kotti Nõo; kot́t om täüs kühveldedu San; peremiis köhveĺd eiläʔ rüki Krl; köhveldä virgõmbadõ, saa kot́t rutõmbadõ teŕri täüs Har; köhveĺdäʔ teräʔ kokku Rõu || fig koguma, kokku ajama Teab kust see selle raha kogu kühveldan on Pöi
2. fig ahnelt sööma Küll kühveldab `süia Trm; kühveldab mutku suhu Plt; tsiaʔ oĺliʔ ku taraganniʔ hindäʔ täüs kühveldänüʔ Kan; [naine] Kühveĺd `luidsaga˽`paksu `putru `suuhõ Rõu
3. (intensiivsest tegevusest) ma kühvelti ristik`einä maha - - niida nõnda et ihu värisess seĺlän; ku ta sel ü̬ü̬ `aiga kühvelts lume maha, siss om tat küll Krk; Sääl tä nukan nuhisi nikagu uma˽koiva˽kokko koŕass ja˽minemä kühveĺd; Kühveĺd must `mü̬ü̬dä ku˽muḿm, lausu õs `musta es `valgõt Rõu; ta ku kühveldäss, `tü̬ü̬täss kõvastõ Plv

küla küla eP(kö- van Phl), külä R(-a) spor L, Juu Kod MMg KJn eL(ḱü- Se Lei, ḱüĺä Kra)
1. haldusüksus; asula, majapidamiste kogum a. inimeste elupaik siel on külä suur küll, siel on `palju peresi Kuu; tuli küläje ja läks `kopli ühe mehe `juure Lüg; viis kabaka oli `meie küläst `saate; `pallo `külli; vanast oli `Kutru külä nii `plotnast maja üks `toise küles Vai; sii küla noordest inimestest puhas; ma oea külast εε lehmad, et nad ep saa küla `minna Khk; kihel`kondas on mütu küla Vll; Sii `Audla küla on mütu `vörsta öhest otsast `teise; Metsast läbi, siis on kohe küla ka Pöi; enne külat see allikas `algab Muh; sedas Kaasigu küla akkas sigima; käis külat `kauta `kerjamas Käi; üsna vanasti ta on ikka rootsi küla (olnud) Noa; külakubjas läks küladesse `käsko `viima Kul; tulnd jõest läbi Kurepere külasse Vig; [saar on] setse `versta pikk ja kolm lai, neli külä `meiti siäl piäl Khn; küla kolas, [kui] linu lõugetadi PJg; Ma `oĺlin kuusteist `aastad vana, kui läksin Muhu külas tüdrikuks Hää; [ma] `Veśki külast sai mihele HMd; `enne need Rummküla pered olid kõik Salutse külä jäo sees Juu; mis sa lähäd küla vahele ilberdama Jür; kisa `kośtis `seia külasse HJn; jahud `tuodi külasse ja `tehti leevaks Ann; külasi ju `tihti - - nii kaua kui `Kueru, küla külas `kińni Pai; londerdavad niisama küla vahel Sim; ei viitsi mannata möda küla Pil; Oio on külä (st ametlikult külade kirjas) KJn; meste rätsepad käesid küla `mööda Vil; Verevi külän ole [ma] `uḿseld elänu Ran; kas külän `ahje veedi om, egän majan om jo ahi; `ulka küläsit; temä küläden käib, siss paĺlu kuulep ja näeb Puh; ega kägu iks naĺlald ei tule `küllä `kukma; mõnikõrd koolu terve külä täis rahvast kolleride; enne na olliva kõ̭iḱ üits `Tamsa külä, aga nüid mes om `väĺlä ehitedu, kutsutass Altmäe külä; me külän ei ole üttegi jõge Nõo; siin külän ole ma kasunu ja elänü Ote; vanast oĺl Mõ̭nistõn kat́s küllä Har; vanast `põrsa `ośtja˽käve˽`küĺli; külä seest `tu̬u̬di tõõsõ käest ka `rõiva `mõska˽`tuhka; meil külähn oĺl vere`laśkja Rõu; no omma˽nail külil ka tõõsõ nime˽`pantuʔ; mi˽küläh oĺli˽rikka˽taloʔ Vas; talo`poigi külä, tu om poṕsikülä, kos [maju] sakõst ku̬u̬n om Räp; hüä jupikanõ maad ja küĺli paksostõ; külä otsah om hüä kanno pitäʔ; nuuʔ `kut́sti vooĺa küläʔ, mis es olõ oŕaʔ Se; lätt siäl inemine külä `sisse, küsüss, anda‿iʔ vett juvvaʔ Lut; üle küla väga tuntud, tunnustatud Va üle küla krants (naljamehest) Emm; minä õlen üle külä `Mihkel Kod b. lähestikku asetsevate talude kogum (vastandina hajaasustusele), küla tuumosa `Saare ja `Sihva kuhad olivad külast `puhta `iemal `metsas IisR; suur küla oli üheskoos, kus `puu‿ma kohad (täistalud) olid Vll; see talu on külast `väĺja ehitud Noa; suures külas olete käind Sim; vanass külä õli Aśkveren - - majad ridan, nüid on ehitet küläss `väĺjä; meie õlima vi̬i̬l külän, vana kõha piäl (kruntideks jagamata) Kod; `senna, peris külasse ma põle saanud Äks; mia `kasvi ütsikun paegan, külä paegan olli tü̬ü̬ ja tegemine jälle tõist`mu̬u̬du Puh; esä pallel maa`mõõtjat et, `aage küläst `väĺlä miu talu; ku me küläst ärä tullime, siss `olli joba egäl talul aid Nõo; külä seeh oĺl paks elläʔ, siss inemise˽ĺät́si˽küläst `vällä mõtsmaa pääle Vas c. külaots või -osa leheme Ütsa küla (Ütsa palvemajja Kotlandi külas) Khk; me `üitsime seda äärt pät́i külas Lih || fig (kompromissist) tee `öigut et kerik keskpaegu küla jääb Emm; tiämä nõnna, et kerik kesk külä Kod
2. ant mõis, ka linn tämä (hakk) küläs `paĺlo ei ole, `linnos `ellä `rohkemb Vai; `Möisas oli kohe pere köök, küla peres `kööki äi olnd; Küla enamaad olid oma ede `aidas ja `mõisa einamaad oma ede Pöi; `mõisas oli teist `moodi peso ruĺl, aga küläde sees oo teist `moodi Mar; küla kohas vualitasse [pesu] VMr; ää et sest külä porist vi̬i̬l enne `surma ärä `pääsi Nõo; külän tet́ti iks nii õgõv rõuk - - `mõisil oĺl redeldega rõuguʔ Plv
3. külakogukond; külarahvas Külä `tiedäb ige `rohkemb kui sa ise; Sield küläst on hüä läbi `mennä, kus `kueri ei ole (kus on head inimesed); `Kuida külä minule, `ninda mina küläle Kuu; külaga ehitasima majad VNg; Külä `annab `külma nõu, `rahvass `raudase südamme Lüg; `meie külä kõik nägi esimist `autud, kui mina `karjas `käisin Jõh; küla pöllud kadusid `ammu εε (aeti krunti); kuidas küla `mooga, nönda ma küla `ooga (hobusega) Khk; Kuidas küla kuitsule, nönda kuitsu külale Kaa; veistel põle karjast, küla peab ise `kordas (käib korda) Pöi; kuidas küla kuiduga, nõnna kuit külaga Muh; külä teeb enna (laadal tingitakse) Mar; küla tuli kokku Ris; Ilm õpetab, küla koolitab Jür; `mõisa masina tõeme kõege külägä; anna perse `küllä, situ ise läbi küĺjeluie (laenaja tagantjärele tarkus) Kod; terve küla oli einal; sügise `aeti küla kokku, siis `maksti karjatse `palka Lai; `kõiki `asju ei saa `usku, mes külä kõneleb Ran; ma piä esi `keträmä, ega külä mulle `keträmä ei tule; `meie külä keelen om `väega vähä peenendusega `sõnnu Nõo; terve Makita külä `olli `mõisade `aetu `tõugu `panma Ote; külä küdsi mullõ üte külle, ma˽küdsä telle kat́s; mullõ `ańti kah `raaskõsõ `kraami külä pu̬u̬lt Har; Kon küllä, sääl kärrä Rõu; nii külä viisi `mińtigi siist - - `mińti külägaʔ Plv; Kõ̭iḱ külä oĺl talgoh; Külä tegi ~ Tä om küläga tettö (vallaslapsest) Räp; tessät́niḱ ai külä kokko, ko oĺl vaja üteh ku̬u̬h midä `mäŕkeʔ Se; suurõh küläh soid (suid) paĺlo, a `silmi um sedä inäp Lut || fig külatäis, trobikond mussad varessed tiäväd ühe puu `õtsa kõhe külä pesi, mõni kümme ühe puu `õtsa Kod
4. koht või inimesed väljaspool kodu a. teine (mitte oma) pere minu mies oli `metsast puid `tuomas, meil oli küla obune Jõe; külä süöm (~ ruog) jääb `künnükselle Kuu; `Ketras ja tegi sukki külä Jõh; Küla `süögid ikke paremad kui kodu omad; Külast tal sie laps `korjatud on (vallaslapsest) IisR; pojad mäniväd külä tuppa Vai; memm, töid sa külast `leiba Jäm; kεi külas, kes sul vikati vaheks `käiab Kär; siis pole teda (õlut) üht `viidud külase Krj; mina põle küll küla laste kohe `aukun Muh; pässu oo aja vahelt läbi pugend küla lammaste `juure Mär; Leib lõpõb `otsa, piäb küläst `lainama Khn; nad olid `noori kanu `linna viind, muist oli küla, muist oli oma Juu; viis suured kalad külasse, selle eest sai `toitu `jälle Ann; Külä kõtu tävveg saab palt üle agutse aia Pst; külä sü̬ü̬k ei saesa kõtun; Külä leib om iks magusamb Nõo; paŕemb om kuri kodu ku˽hää külä Har; meil oĺl `küllä `vi̬i̬dü ar˽paĺlo `kraami; meil uma sann oĺl jo ar˽`laonuʔ, siss käve ma külä `sannu pite `pi̬i̬stlemäh; üt́s hopõn um külä pääle Rõu; Külä leib om paremb kuʔ uma sai Se b. koht või pere, kuhu külla minnakse ta om miu kige parep külä Krk; nüid istu pussile `pääle, sõedat `Tartudõ vai Otõpadõ, sääl om siss tu̬u̬ külä Rõn; üt́sainukõnõ külä om mul, kohe mul minnä om, sõ̭sarõ poolõ Har; meil om no üt́ine külä, kunass mi˽`küllä lää Vas; külas(se) ~ külla 1. (külaskäigust) `Meie laps oo nii `kange `vierastama, ega `sengä ole külässe menemistigi; Külässe on `mennä `tulla, oma kodu elädä Kuu; tahan `õige `mennä küla ka, õlen jo `kaua kodo õld Lüg; Külas ei tohi rumalaste `räekida IisR; lεheb kodunt `välja küla Khk; ma lähe külase korra Muh; tänä o jõulu pühä annepäev, köidetse viil küläs ja Var; tüdrik võerastab, seesab külas vakka Tõs; Kälimies tuli kua üle ulga aa külä Khn; kui külas köin, siis sial saab juttu `rohkem aeada PJg; läks külas `kaardisi `mängima Hää; mis `õhtu änam küla `minna; läksime `seĺtsis külas Ris; ma lähän sellele `külla, `võeraks Kei; on kottu ää külasse läind Juu; mina mäletan seda, kui tulivad sugulased külasse VMr; tulgu nemäd meile koa `küllä KJn; `küllä kutsuti; `võeti karaski kot́t ligi ku `küllä `mińti Hls; peremi̬i̬s lännu tõise talul `küllä ja aanu kolmeksi juttu Krk; mul maśs `küllä `minnä, ma sai `ulka `terri Nõo; lännü sõ̭sar sõ̭sarale `küllä Ote; [ma] lät́si `küllä, `kośti ka‿ks vei üten Krl; pühi`aigu lubasi mu veli `tulla mu˽poolõ `küllä Har; imä esäga lät́si˽Varõśsilõ `küllä minemä Vas; ma `ri̬i̬de käve õ̭nnõ küläh Räp; Taĺvsidi `ḱäude õdagidi üt́stõõsõ pu̬u̬l küläh Se 2. ehal(e) poisid lähvad külase Muh; poisid `lähtvad külas Lih; käü tüdriku `juurõs küläs Khn; `lauba `õhta poisid lähvad külasse PJg; iga `õhta käib külas, siis ommiku muutkui silmad `kinni pias Koe; poist läinuvad külasse Lai; külän käüväʔ Kan; küla peal(e) ~ pidi ehal(e) `poisid `käivad `ohtul küla peal Jõe; poisid läksid küla pääle Vän; ah, lähän koa küla `peale Juu; läksid külä pidi ehk läksid ehätuisi Kod; poesid käisivad küla pial, nüid on unised Ksi; küla pääl `käüti suvel Pst; poisi lätsive külä pääle ka noorepit `vaatame Krk; poisi käivä külä pääl `tütrige pu̬u̬l Ote; ka poisiʔ jo `toukasõʔ külä `pääle Har; puuĺpühä õtag, tulõ ar kohegi külä pääle mińnäʔ Se || lehm tahab küla (otsib pulli) VNg
5. lstk võõras inimene, külaline küla akkab sinu `naerma Hlj; Nii koua koer ougub kut küla tuleb Jäm; Meitele tulid külad Kaa; Ole ia poiss, muidu küla viib ära Vll; Äe seda kisu, see on küla asi Pöi; ma olen küladel koa `väŕvind seda (potisinist) Noa; koer augob, küla tuleb LNg; Mis see küla meilt tahtis Mar; kui piu pesä sügeleb, saad külä tere (tuleb külaline) Var; külä viib ää su, pistäb kot́ti Khn; kiidi [kassile], mis sa joosed, ega küla `sulle kedagi tee Ann; pane püksi `jalga, mud́u külä võtab tiĺu ärä Pst; ma anna su küläle ärä Kan; ala minnu `ussõ, külä tulõ, vii välläʔ Har; meile külä tõi eederit, eedeŕ um rohoss Rõu; Latsõʔ olkõ˽vakka, külä tulõ Vas; latsõ `ütleseʔ, et ta külä `tuĺle meile Räp || Mes külal külaga tegemesd (võhivõõrad üksteisest ei hooli) Emm

küts1 küts (ḱüt́sü) g kütsü (ḱüd́sä) Har; p küt́sü Lut; n, g kütsü Hls küps
1. valmis a. (toidust) juba om kütsüs saanu, leib om kütsü Hls; Mia `pihme kütsüʔ `oĺli, nuu `koŕssi `korvi (küpsekartulitest) Har b. (viljadest) kas [maasikad] jo˽`kütsü ommaʔ Har; ku peremiiś um tühälene üldäss ni, t́äl olõ‿i·ʔ kodoma sieh küt́sü jüvvä Lut || fig ma oĺli nigu küts ja keet́ ku ma mõtsast läbi sai Har
2. fig otsustatud, selge kaup oĺl küts, tegimi kauba maha Har
Vrd küps1, kütse

laen laen g laenu Muh Rei Mar/g -o/ Mär Ris Juu JMd Iis Kod, lainu VJg; lain Kul, g lainu Sa Emm Kse Var Mih Tõs Aud Saa Trm Plt Trv Hls Hel Ote San Krl Rõu Plv, `lainu Kuu RId(n `lainu VNg), laenu Rei Mär Khn Tor Hää Iis KJn Nõo; g laenu Sim Äks kasutamiseks saadud raha või ese, mis tuleb kokkulepitud tähtajaks tagastada; võlg; krediit `enne tuli `õtsima `võlga, nüüd `anna `lainust; omal leib `õtsas, lähäb külä `lainu `õtsimaie Lüg; lainuga ta need `ooned üles ehitaskid Khk; see‿p maksa `εεse `lainu ää mette Vll; Lain äi ole enne sinu kui sa oled ta `kinni maksnd Pöi; ma too ta käest laenu `peale Muh; tuleb `jälle `lainu `saama; tegi minu kääst `lainu Kse; lainu `piale viis `kärgi Var; ku sa `lainama ei läind, siiss mõesaärra `vaatas, et sool põle mette `lainu vaea änam, oled rikas Mih; kümme rubla `lainu oli anda, mia näpistäsi natuksõ laenulõ Khn; mamma `ütles, räime `lainu ma küll tagasi ei taha, võta need nõndasama Saa; laenata on ea küll, aga `laenu ei taha enäm kätte `maksa Juu; võttis minult raha `laenu; tõin `terve leeva laenuks JMd; võtan laenu `piale Iis; teeb `lainu Trv; temä ei jõue oma `lainu `massa Hls; tule mulle käsiniguss, ma pia `lainu `võtma Nõo; peremi̬i̬s jää iks `kõrdapitte `vaesembass, lüü muile käemehess, kes `laine taht, aga nüit massa Ote; võt́t mu käest rahaʔ `lainu Krl; eläss lainuga, nii paĺlo `lainu võtt Plv

lahul lahul Jõe Krl lahus `seinast lahul Jõe; peremiis `pernaśegõ elässevõ lahul Krl

laks1 laks Vas, g laksu eP(-o Mar) M(-i Krk) Ran Puh Ote Rõn, `laksu R/n `laksu VNg/
1. (heledalt kõlav) löök, plaks, hoop ma vottan `tölbi ja `annan `poisile ühe `laksu Jõe; Ei sedä kala viel pada `panna, mes vies `laksu lüöb Kuu; On nisuke laps, et ei ole viel üht `laksugi saand IisR; emm `andis lapsele ühe laksu `persse Khk; Irmus `sõuke ele laks oli, `varsti suits `tõusis ka (piksest) Pöi; Kui sa söna äi kuule, saad `laksu Rei; kui suur voor tulnd `uńta ja tä pannond `neile püssiga ühö lakso; `andis tale mööda pead öhö lakso Mar; ühükorra üks laks köis, ma `mõtlesin, et `püssi `lastasse Mih; ristilaps lööb laksu `piusse Tor; mamma `ańdis laksu `peoga `perse Saa; Laks ikka üks veike `lüemine, ega ta suurt `mieles seisa Jür; tema pand püśsiga laksu JõeK; teene lõi oma laksu - - siis teene `ańdis oma laksu jälle [kurikaga], sedamodi laksutati kevade alati [kangast] Amb; kala lõi `laksu JMd; kui siis vigad sees olid - - siis `ańdis [õpetaja] `liińjaniga laksud `piusse Ann; tegi ühe laksu mööda `kõrvu Koe; küll tä sae üvä laksu, piä laksatas [vastu jääd] Kod; laksu käüsive; lü̬ü̬ onul `laksu ka Hls; aia `teibä lasev `laksi, vällän om laksi `laskje küĺm Krk; ańd tälle üte laksu `õkva siĺmä kolmu `pääle Ran; tsisaśk lei `laksu (laksutas) Rõn || fig (kahjust, tagasilöögist) vana `Mihkel sai `sõukese laksu piiritusega et (tabati salakaubaveolt) Muh; peremi̬i̬s jää iks `kõrdapitti `vaesembass. lü̬ü̬ muile käemehess, kes `laine taht, aga nüit massa, tu̬u̬ om tälle paĺlu `lakse `annu Ote Vrd laksakas1
2. int `Lained `laksusid öle paadi laks ja laks Pöi; see lõksutab nõnna kaŋŋast kududa, liks ja laks Muh; laks ja laks pane vett `peale PJg; Vesi laksub `vasta `ämre äärt laks ja laks Jür; `ańdis lapsele laks ja laks mööda kańnikaid Trm; kiriküüt́ laksutep iki, laks laks laks Krk

latt4 lat́t g lati Jäm Khk Kär Tõs Khn Trv, lat́i Kod Vil pikkusemõõt kaheksateisend latti oli päävas `eina tiha; rugi tükk oli kaks`kanti kümme latti, kaks`kanti üksteisend Jäm; odra tükk oli kümme latti kańt. lat́t oli kaks `sülda Kär; lat́t õli arilikuld viis `sülda pitk, lat́iga mõõdeti muad kua, enämäss iki `kraavi Kod; lati pääl kakuti lina. paĺlu `latti päevas ärä `kaksid. peremi̬i̬s `mõõtis latiga lina, viis `kopkud sai lati päält Trv

lennutama lennutama Amb JMd Koe VJg Iis Trm Kod([ta] lennotab) Plt KJn Trv Puh Nõo, -eme Hel; `lennutama spor R(`lennotamma Lüg); linnu|tamma Har, -dama Emm
1. lendama või liikuma panema, lennata laskma Ohukase ja silejä jää `kerral oli `uidumihe `ammet peris `kerge, `lennuda `uitu edesi Kuu; `patjal on arv `riide, `lennotab ja `tolmotab `sulgi Lüg; [tuul] lennutab puid Amb; mis sa lennutad nende ustega JMd; Siis õli veel nöörist tehtud ling, jälle kivi viskamise jaust - - keerutamisega lennutati kivi minema Trm; musta`rästä lennutava `poigi Trv; tütruklatsõ karja manh ku linnugakõnõ (lepatriinu) käe pääle `lindass, nakasõ `laulma et `lindu `landu linnugakõnõ. ni‿ka linnutasõ ku˽linnugakõnõ lättki `lindu Har || lehvitama mis sa lennutad sest rätikust VJg; lennotab sedä saba ja juakseb Kod || fig raiskama, kulutama ta lennutas oma varanduse ja raha ää Koe; lennutas kõik läbi Plt
2. kihutama, tormama, ringi jooksma Või sel kedagi muret, muudku `lennutab külas IisR; lennutab mäda muad `ilma `ringi JMd; lennutab alati pea seĺlas Plt; mul om sedä lennutemist kodun küll, ega ma‿i saa prii olla; peremi̬i̬s om `väege loĺl, lask naesel lennute. teku kodun kõrraliku söögi, mis ta lennutess Hel; tu̬u̬ peräst kõnel - - kos lennutanuva tolle rattaga Nõo
3. lendlema, lendama puu `lindudel on lesed. emägä `käiväd `lennotammas, sügise äviväd `vällä; kevädel kui sue tuleb, `ninda kõhe nämäd (kärbsed) `lennotavad, tulevad elo Lüg; Melekas kui `lennutab, siis taub `tiibu `vastakute IisR; mesilased tulevad puust `välja, siis lennutavad nõnna et Iis
Vrd lennatama

liik2 liik g liig|u Jäm Khk Mus Pöi Emm Rei Mar Mär Tõs Tor Saa spor K/g -i Juu/, I VlPõ M TLä Võn San Krl Har, -o Käi Mar Võn Räp Se, -a Plv Vas Se, `liigu Kuu Lüg Jõh IisR, `liigi Jõe; n, g `liiku VNg; g `liiko Vai; pl leigud Phl joot, (alkoholiga) kostitamine üks `kutsub [pulmas] oma tuttava, `teine `kutsub oma tuttava oma `liigile - - vottab `viina ja paneb raha Jõe; sinä piad `liiku tegemaie, sinä said raha Lüg; `tehti kohe omavahel pliu pläu `vasta `silmi ja puol `tuopi `juodi viel `liikost `vällä, oligi leppitu Vai; tehasse obuse `liiku, obu εε `müidud Khk; teise pühabe aketse pulma `liikusid `jooma Mus; Kui majale sarikud peale `aeti, siis `pandi otsa sariku poari `küĺge kadaka rańts, pärg, enne maha äi `vöötud, kui peremees liigud tegi Pöi; mis leigud ne on, mis sa teed Phl; kui ma obuse ostan, siss lähme joome `liiku veel peale Tor; kui peremi̬i̬s uue poisi või tüdruku võt́tis, siss `võeti `jälle `liiku Saa; nüid pead `liiku tegema Ris; `kośjas `käidi neĺlaba ehk `kesnes `õhta, `viina oli koa `kaasas esimeseks liigiks; kui esimene kord `paĺka paegal oli aluskivide peal, pannakse tut́t `püśti ja tahetakse `liiki `soada Juu; juo mu poja `liiku JMd; mehed juavad lehma `liiku VJg; mes kaup see on, kui ei saa `liiku Trm; `tu̬u̬di perenaesele `põlle ja `nartso, kala ja viina egäühele liiguss Kod; `liiku `tehti siis, kui sarikad `piäle `pańdi, sarikate `liiku `ańti Lai; tite`vaatajalle `ańti `viinä kah, tite `liiku KJn; teeb kõrtsin vallavanema `liiku Trv; liha`eiten `võeti lina `liiku, et lina tõise `aaste `äste kasvass Krk; ommuku `antu `tütre `liiku, söönuva ja joonuva, ää mi̬i̬l, et tütär om Ran; liigo `ju̬u̬mine, kes `venne ost - - putel pandass lavva `pääle, juvvass `venne `tervüsest, `meistri `tervüsest, naaśe `tervüsest Võn; ma˽möi uma hobõsõ välläʔ, ma˽sai hää henna - - no leḱi `liikõ `ju̬u̬ma Har; egass sõ̭ss es saaʔ midägi tetäʔ, ku liik oĺl `ju̬u̬duʔ, oĺl käsiraha käen Räp; liigaʔ piät olõma, liigolda saa aiʔ Se Vrd liit2, liitk

lips5 lips Kuu RId spor S L, Ris Juu Jür Koe VJg Iis Trm Kod Plt Vil Trv Hls Krk Ran; liṕs Krl Rõu, g liṕsi Har/-p-/ Plv Se; p `lipsu Lüg Var Juu Iis Kod Plt Vil Krk
1. int; deskr (kiiresti ja kergesti kulgevast tegevusest) Lips `lieri, lips mehele - - mõnel `tütrikul käis kõik asi `kärmest; akkas linu `ropsima, lei `sõrme‿päle, aga sõrm õli lips suus Lüg; Keik sie tubane tüö käib täma käes lips-lips ja `vaĺmis; Lips `kuoli, lips `lieri, lips mehele, lips laps IisR; koer `kiskus ning läks lips läbi aja Khk; paat lips merese, vörgud lips `sisse, lips `välja `jälle Krj; kass `kargas lips järele Muh; lehe `keermene köib lips ja lips; lips `oue ja sups `saani Kse; möni inime ajab lips ja lips kielt `väĺla suust Ris; ta läks kui lips, kui ma käśkisin, ei akand `vasta `aukuma Koe; iir läks lips `auku Trm; ku tä `selge one, siis lähäb lips ja lips Kod; keeritesest teed lips ja lips reha`täisi; `postvaak käis `keskelt `lahti, `tõśtsid lips ülesse Plt; tei selle asja är nõnda ku lips Hls; poiss kuuld, et peremi̬i̬s tuleb ja `aknast `väĺlä lips Ran Vrd lipsahti, lipsti
2. hoop, löök toolõ sai üt́s lips, no ańd üte lipsi toolõ `säĺgä Har; ku sa täl tu̬u̬ pesä `kuigi olõt `maaha ajanu, sõ̭ss ta lask sullõ mõ̭nõ liṕsi kah (pääsuke tiivaga) Plv; ma ańni tälle üte põsõ liṕsi Se || lipsu päält lei maha (ühe hoobiga) Krk
3. a. lipsu sulpsu kala lüöb jões `lipsu Iis; kala lööve `lipsu vahel vi̬i̬ pääl; kala leive `lipsu järven Krk || küll tä lõi `lipsu tulen (madu vingerdades) Kod b. lipsu viskama, lööma lutsu viskama vm kivimängu mängima `lapsed `viskavad `õvves `lipsu Lüg; `lipsu lööve - - lip lip lip läit́s vi̬i̬ pääl Krk c. lipsu laskma liiderdama Ta last ikka `lipsu peal poistega Var; naene `laśkis `lipsu `metses teste mestega Juu; liiderlik laseb `lipsu teisega - - `ööldi `rohkem naisterahvaste kohta Plt Vrd lipskuuti
4. lips on läbi millegagi on lõpp Nüüd on sinu üäl elul lips läbi Kuu; `Eina`luoga on tänasest lips läbi (vihma hakkas sadama) IisR; Siis on poisil lips läbi, kui teine ruudi öle lõi Pöi; Tema lips on läbi (on surnud) Rei; tema lips sääld `mõisast [on] läbi (suhted katki) Rid; temal on Annaga lips läbi Saa; Minu lips on läbi - - ilus elu on `möödas Jür; Nigu˽pud́eli manu˽sai, nii oĺl liṕs läbi (mõistus kadunud) Rõu

lirva lirva Mar Hää Saa Jür HJn VJg Sim Iis Trm Kod Ksi Plt KJn eL(`l- Har), `lirva Jõe VNg kergemeelne, edev, liiderlik naisterahvas `lirva on `niisuke `kergats, `naerab `kangesti Jõe; va tüdriku lirva Hää; vanad änam edevad ei ole, vanad ei ole lirvad Saa; lirva - - kis aina `ambad laiali naerab Jür; lirva käib poistega läbi VJg; nisukess lirvat küll `keski ei taha Kod; si [on] vana lirva, kui meesterahvast näeb, võtaks kohe omale Ksi; lirva, kes `väege `ümmer lõkerts, `ambakse `it́si suhun, it́sits pääl oma `ambit Krk; oh tu̬u̬ üits lirva om - - mehkeldab poestega. `õige poiss seräst lirvat ei vahigi Ran; lirvasit ei tahaʔ `õige peremi̬i̬s `tü̬ü̬hu ka võtta Kan; üits lirva inemine, `kerge meelege San; muide pu̬u̬lt üt́s `lirva tuĺl, võt́t `poiskõsõ `perrä, ei˽tiiä˽kohe `veie. kas naid `lirvõid no puuduss om, naid om ega nulga pääl Har || lobamokk, kahekeelne `lirvale ei tohi saladust üttelda VNg; kuradi lirva - - nagu valutab, kui sua mette ää `riakida, üks litt-litt-litt Sim; vana igävene lirva, kes katõ keelega om Räp Vrd lirvak, lirvand, lirve

lohakalt lohakalt Lüg Jõh Pöi Tõs Aud HJn VMr Plt SJn Ran(-ld), luhakalt Hää Kad korratult, hooletult, pealiskaudselt tüö on `tehtod lohakalt, ei õle `pandod kokko Lüg; lohakalt viab `jalgu järel Jõh; Kõik asjad teeb täma nii lohakalt, et äda näha Pöi; naa lohakalt köib `riides Tõs; Obuse seĺlast `tehtud tü̬ü̬. Si̬i̬ on ükstakõik mis tü̬ü̬, ku ta alvasti ja luhakalt `tehtud on Hää; lauda uks on nii lohakalt `kinni `pandud HJn; tieb `üstku läbi kuera naeru - - et tieb naa lohakalt VMr; üö luhakad - - käu `muodi lind, `äste luhakalt lennab Kad; seisab väga lohakalt Plt; teene teeb lohakalt laastu katuse ka SJn; oolass peremi̬i̬s piäb oma põllu kõrran, aga ooletu lohakald Ran Vrd lohakade, lohakalla, lohakast(i), lohakult, lohmakalt

lohakas lohak|as spor R/n, g lohaka VNg/, Jäm Pöi Muh spor L, Ris Juu Amb JMd ViK IPõ Plt Pil, luhak|as IisR SaId Muh Käi Rei Kse Hää Juu KuuK Koe Kad, luhag|as Khk, g -a; loha|k Rei Urv Rõu Se/-hh-/, g -ku Saa Kod MMg Lai Trv TLä San Krl, -gu Kuu Krk, -ka KJn; luha|k Se, g -ku Krk San, -ka Plv, -ga Khk
1. hooletu, korratu, hoolimatu lohaka `tüöga mies Hlj; lohakas `naiste`rahvas, ei ari `ennäst Lüg; `karja `tütruk on meil väga lohakas Vai; teeb luhagad tööd Khk; luhakid inimesi‿p sallita teiste seas Vll; On ikka luhakas, natuke `tuhlid ja nee alles `võtmata Pöi; Perenaine äi tohi olla luhakas Käi; jänäs oo üks lohakas loom, toob oma pojad ange ja aja vahele, ei tee pesa ega kedagi Mär; kui sa ooletu pole, siss pole sa lohakas ko mette Var; lohakas inimene, ei pane `õiged `moodi riiet `selgä Tõs; Pää `kahvis, si̬i̬ on et ta ennast ära ei korista ega ari - - luhakas Hää; mia seanst lohakud appi ei taha Saa; vana lohakas kaśs, situb tuppa Ris; on va lohakas pereeit, `viskab öhö aśja `siia, teese `sõnna Juu; lohaka inimese silmad on alati mustad JMd; uoletu ja lohakas ja ei `korja ennast, käib nigu kadasnik VMr; mis sa nüd sest kassist nõnna ut́sitad ja sakutad, kaśs jäeb sedasi lohakaks, situb kõik kohad täis Kad; `kammimata `juuksed olid lohakad `juuksed, sagris Sim; lohak inimene jätäb kõik õvve `piäle, kõik rangid ja sedulgad õvve piäl muan Kod; riiete poolest on lohakas, käib väga lohakult `riides Lai; lohaka olekuga (lodev) Plt; mea‿i kannata seast lohakut inimest Trv; si̬i̬ üit́s luhak peremi̬i̬s Krk; väegä lohak inimene, `rõiva lagunu ja nirmendävä, nigu vana kakerduss Ran; maast madalast om tõesel üsnä tõene `lu̬u̬muss, üits piap `kõrda, tõene ei pia, om lohak Nõo; lohak oleḱ om tal man San; ku [põlle] nööri˽pikembä ribatuss kõtu˽pääle `alla, olõt lohak naistõrahvass Rõu; ta om `väega lohhak inemine, ta elo sukugi ei edeneʔ; Kiä sääńe luhak ja `hu̬u̬ĺmalda oĺl, käve `rõiva˽`riśte säläh, hilp i̬i̬h, närts takah Se
2. kõhn, armetu kassipoeg jääb lohakaks ilma piimätä Mar
3. rumal, sündsusetu kis paelu `reäkis lohakaid sõnu, see `öeldi lompslõuad Juu
4. s a. lohakas inimene See on üks igavene inimese luhakas, nääd sa `möuksed `riided `selgas on Kaa; Muidu üks inimese luhakas, kõik asjad on ripa rapa lohakil Pöi; `vaade, kudas siul ni̬i̬ `rõõva seĺlän, lää ku va lohak Krk || lodevate elukommetega naisterahvas nisuke lohakas kohe, laseb ennast `poissa kalserdatta Kad Vrd lohand b. lobudik vana tare lohak õli all külän Kod; mutku üks maja lohak jäe MMg
Vrd lohaska, lohjakas, löhäk

loki|vahe puhkeaeg tõne peremi̬i̬s ańd kat́s `tuńni loḱiva˛et, a tõne es anna Hel Vrd lokiaeg

luba luba Phl Aud TMr, g loa Pöi Muh Rei Saa Juu VlPõ Trv Hel, lua Kuu Lüg Jäm Rid Vän Hää JMd Koe VJg Hls Krk Puh Nõo Rõn Vas, luba Hlj VNg Khk Vll Lä Mih Tõs Khn Ris JJn VMr Sim spor TaPõ, Hls Ran San V, luva Vai Lei; p lupa Rõn San V
1. nõusolek, soostumus nüüd ei `lasta `ilma lubata `meie külasse Hlj; luba on rebäst `lassa, aga tämäl ei õld `püssi; `läksid [mõisa] `kartuli noppima, s‿said kütte lua Lüg; Kui [peer] tulema akkab, tuleb kohe `ilma lubata, ei saa enämb pidämä Jõh; laps peab luba küsima, kui ta kohegi lεheb Khk; `Tahtsid `looma `müüa, `jälle luba Pöi; `niisust luba küll ei ole, ise söövad ja kass on laua peal Phl; kelle lubaga sa läksid Rid; talumehed `lõikasid ilma lubata `metsa Mih; Miol puudõ luba käe Khn; `ańti luba `sisse `tulla Aud; seal pidi uus ammetmees olema. tea, kas see annab luba koju `tulla Juu; sai lua `väĺla `minna JMd; võt́tis ilma lubata ää VMr; lähän ilma lubata, tulgu mes tuleb; kui minä nu̬u̬r õlin, käesimä kua `vennega järvel, nüid ilma lubata ep lasta Kod; `käidi ikke küsimas veel luba, et kas te annate `sinna ehitamese luba Pil; võt́tis ilma `loata KJn; ta läits luba küsüme `pernase manu Krk; sina‿s või kohegi minnä ilma lubata Ran; mes lua`anja temä om Nõo; mul ää mi̬i̬ĺ, et nüüd mulle `ańti luba, ma lähän nüüd `eitän selle kivi `otsa magama TMr; ma˽sai ka˽`täämbä luba kerikuhe minnäʔ Har; kink lubaga˽ti̬i̬˽siin `tü̬ü̬tät Vas; ku nüüd `ü̬ü̬se järve pääle lätt, piät iks luba `võtma Räp; nii arʔ lännüʔ uma luba pääle, ei `kullõʔ imp kedägi Se; ku sügüse tulõdõ, sõ̭ss veiame `paata, sõ̭ss saa lupa Lei
2. õigus, voli Oma `loaga tõi teise einad ää Pöi; ise oma `loaga `võtsid Muh; oma lubaga viis kõik ää Vig; oli oma lubaga tein viis peenart Lih; Tal ei ole oma luba, ta piab sellega rahul olema, mis teine annab Hää; mis mul siin viga elada on, oma tuba, oma luba Ris; tal on luba kõik teha, mis tahab JMd; õmaga luba tehä, mes tahad Kod; ei tohi oma `loaga `minna Pil; tämä tulli oma `luage Hls; ma tei esi oma `luage Krk; ma‿le esi endä peremi̬i̬s, mul om luba minnä sinna, kos ma taha; oma `luaga ma midägi `võtma ei lää Nõo; ku inemine maha kukku, siss võis uma lubaga üless tõusta (vähestest õigustest); ma˽tuĺli ni‿sa·ma uma lubaga, vaest no `ot́sma nakatass kotun; ta om õks ülemb ku miiśs, mihel ei olõ medägi lupa, ei `õigust eiʔ; mul om luba uma ihuga tetäʔ, mia ma˽taha Har

ludsuma lud́suma imema, lutsima vanast `olli räeme ollu, siss peremi̬i̬s lud́sunu nu̬u̬ pää ka läbi, mes `ti̬i̬nre kõrvale pannuva; võtit katusse küĺlest iä`tilku, lud́susit noid ilma tõśte nägemädä Nõo

lusikas lusik|as Jõe Lüg Jõh L(`luśk|as LäEd) K I, lüsik|as Ris HMd, luśsik|as u Muh/-ss-/, Var Khn Juu Pai, luusik|as u Khk/-g|as/ Vll Jaa Pöi, Kse Var Mih, g -a; n, g lusika VNg Vai; lusi|k g -ka Kod Äks KJn SJn Kõp, -ga Kuu u Emm Rei, -ku Kod Saa M(`luśku), -gu Saa Krk, `luśka Kod Trv TLä(lussik Puh); luusi|k g -ga Khk Käi Rei; `lussi|k g -gu Rei; luśk g `luśka Hel TLä Rõn
1. söömisvahend `manditud piim, sel saab lusikaga kuor ära `voetud Jõe; eks ta lusika `perse ikke `kasta `märjäst sene suppiga hum VNg; möni üiab `koosta lusigaks Khk; sool luusikas kukkus maha, jo niid neid näljaseid tuleb Jaa; `rõngad `tehti lussikale `otsa, siis nee kõrisesid Muh; Ma `löitsi senne öbe`lussigu maa seest Rei; klimbi supp oli, no suure `vaangast kasta `luśkast nii et Lih; luusikaga `tehti `vaangas või `vaĺmis Mih; `Talbusõ aaks piäb küläst luśsiku `lainama Khn; nukerdab ühe lusigu kallal Saa; puu lüsikad olid, neid keedeti ja audati, iga `lauba sai `pestud Ris; mul põle `sulle paramat lusikast `anda `ühti Juu; kuuse puu on abras lusikaks teha Tür; `ośtis luadalt pailu lusikaid VJg; suured puulusikad nagu kopad ja väŕvitud, vene `luśkad [kutstuti] Kod; kui `talgusel olime, siis krabasime tulist, kes sai vekesema lusika Lai; Änam lapsi kui lusikaid Vil; `pańti `luśkid lavva `pääle peotäis, võtid miast sa esi tahid Hls; apust koorest tetti `luśkage kausin võid Hel; `kartuli suṕp keedeti nii paks, et luśk `püsti sehen sais Ran; jõolu mauk `olli ahjun üle küd́setu, `luskidega `võeti sääld sehest; aga kui liivaga olli `luśka `puhtass õõrutu, siss na olliva ilusa `valge Nõo || fig (surmast) `Oigel ajal [viskas] lusiga `lauale Kuu; Süestäb luśsika lava `alla Khn; siit ära läind, lusika maha visand Sim; Ku ni̬i̬d lusika uĺa `jät́sid - - sis `oĺli popsi `vaesekese elu nõnna ku konnal ratta all Vil; Temä om oma luska varna pannu Trv; Vana peremi̬i̬s oli lusiku nurka visanu Pst | (rumalusest, vähesest arust) Vähä umu pääs, lusikaga on `antud, `kulbiga `võetud Lüg; Suule o lusikaga meelt pähä antud ja kulbiga tagasi võetud Aud; Sel on õige lühike aru, lusikaga antud, kuĺbiga korjatud tagasi Lai; mõnel om sedä `kurjust kulbige mõõdet, tõisel om `luśkuge ant (vähe) Krk
2. eseme osa a. adralusikas Et aŕksahaga künti ühte serva pidi ja selle juures oli vaja mulda ühele poole kallutada, siis pandi peale lusikas, mis oli vajaduse järele kord ühe, kord teise raua peal Vig; luśsikas `juhtis `mulda Juu; kui lusikast ei ole, siis sahk umistab Pai; Adralusikas, si̬i̬ `oĺli `veike `piḱlik puuvarrega labidas ja käis ükspoha `kumma adrarauva `pääle Vil; kohepoole `künjä toda vagu tahab `laske, tolle künniravva pääle tõstab `luśka Nõo b. vankri osa lusik on eden, üks õts on lakalise, tõene vahepuu küĺjen Kod c. riidepoomi kinnitamise link `kanga lusikas piab `riide pakka VJg; lusik jäe `alla, võta piäpakk `laśti, siis suad kätte Kod d. kellapendel kellä lusik Kod
Vrd luits

lõihõ `lõ̭ihõ lahja `lõ̭ihõ maa pääl olõ‿i peremiist, peremiiś taha‿i·ʔ pandaʔ mitägi pääle Lut

lõunas|vahe `lõunas- Rõn Urv Plv, `lõunes(s)- Ran Nõo Kam, `lõunõs(s)- Plv Räp = lõuna|vahe peremi̬i̬s, `pernaene olliva `ausa inimese, `lõunesvahe midägi es sunni teǵemä Ran; laits ike laits, `tahtsit nii sama `lõunessvahel uĺada ja karelda Nõo; `lõunesvahe `olli tu̬u̬ `atmine Kam; Sõ̭ss iks `lõunasvahe `mõśti [lambaid] Urv; poiśs, piät tulõma `lõunõsvahe `kartoĺt `võtma põllu `pääle Plv

lähembäde lähembäde Kam Har, läebäde Lei lähemale peremi̮i̮s `käskse: tule istu lähembäde Kam; siss visatõn `ju̬u̬ski˽parõmba˽terä kauõmbadõ, kõhnõmba terä lähembäde, aganõʔ kõ̭kko lähembäde Har

lähiksi lähiksi Ran, `läigsi Rõn lähedale peremiis `olli kuri, siss es tohi enämp `keski lähiksi minnä; oonete varjust tullin kodu lähiksi, es `julge `õkva kodu tulla Ran; Naese, nu̬u̬ es `julge `läigsigi tulla Rõn

lääts lääts g läätse Käi/-εε-/ K(-ea-, -eä-, -ia-) I/-ia-, -iä-/, `läätse Kuu VNg Lüg, läätsi L(-t́s- Vig Lih) KPõ(-ia- JMd Kad; -t́s- KuuK Amb Koe), läätsa Sa Muh(-ea-) Mar Hää Kei IisK, `läätsa VNg, läätsä Var Tõs Khn/-iä-/ Saa Vil Trv Hls Kam, läädsä eL(ĺ- Lut); n, g `lääts|e Lüg Jõh, -ä VNg Vai

1. toidukaunvili a. taim (oma kasvualal) uba oli ikke ja `ernes ka ja isegi viel `läätsed pidasimma maas; `läätsudelle `anti ka `vardaga VNg; läätsad kasusid pöllu pεεl Jäm; läätsad, just kut oleks kure ernes olavad viĺla sehes - - ta oli erk, erk kollane Kaa; `lambad läind `läätsa Vll; Rohud said `läätsade sihest ää `kistud Pöi; oome akkame `leatsi `kolkima Muh; [läheb] `läätside seest `rohtu `kiskuma Mär; kui isa elas, siis tä kasvatas ja pidäs maas neid `läätsasi Vig; läätsid tahvad kõrged maad Tor; läätsad kasuvad viĺla sehes Hää; läätsad `tehti ernestega `seĺtsis Kei; `kasvasid aga mul iad liatsid JMd; maa kasin, enam ei täi jo `läätsa teha Ann; läätsad on pisikeste `lehtedega, vili on kaunas IisK; kaara siden paĺju `liätsi Kod; põle enam kaua `liatse kasvatatud Lai; läädsä om laia iire`erne `mu̬u̬du, läädsäl om sinitse `äitsne Krk; läädsäst ei tiiä midägi - - üte kruusa kondi pääl olli kasunu, kat́s terrä kõdral sisen Kam; Vanast näet kasvatõdi `läätsi Urv; `läädse es piäʔ siin pu̬u̬l `kiäkeʔ Räp; `läätsi külbetäss Se; `läätsü peremiiś ḱulb `kaaruga üteh Lut b. vili, seeme; läätsetoit `läätsest saab ia supp VNg; `läätsäd on lina`siemene `muodi Vai; lääts on lätergune Jäm; `läätsi `olli küll, mo eest paramad kut `erned Muh; too aedast `ernid, ube ja `läätsa Kul; läät́sid oo peeniksed laiad kui tangu terad Lih; leäts täis sööma toit Juu; `enne oli jo `läätseid ja `erneid ja ube VMr; läätsast tehasse suppi, õhukesed terad IisK; liatsed läksid punasest, kui ära keedeti Lai; kõllatse läädsä suṕp om imarep - - alli läädsä olli kipe Krk; nüüd põletass `erne ärä ja lääts, toda ei oleki Kam; `läätsi üteldi nälläge sü̬ü̬däv, esi ei ole nännü San; Ku vesi `ki̬i̬mä lät́s, sõ̭ss `pańti nu̬u̬ läädsä˽sinnä `sisse Urv; läädsäst tet́ti `putru Se; verevä˽läädsäʔ ummaʔ süögi läädsäʔ, vahadsõʔ Lut || noor kaun, lest `väiksed ua ja `erni läätsäd, mis akavad alles Saa Vrd läätse|latsik

2. läätspuu, akaatsia (Caragana) – Urv

3. pl veetaim läädsä [on] vi̬i̬ pääl, siä sööve neid; läädsä, meä tõi kanadele Krk; läädsä om lina ligude pääl Hel

magus magus g -a eP(-os Mar Ris; n magusa RId) M(-s|s Trv Krk; g -e Pst Krk) TLä(-s|s); makus(s) Hel, g magu|sa T V(-ś(s) Räp Se Kra), -sõ San(g -se) Krl Lei

1. suhkru- või meemaitseline; maitsev; ant hapu `mustemb kui süsi, magusamb kui mesi = uni Jõe; sie õun on ia magus `süia; magusamitest `õunidest `keideta suppi; kui kõht on tühi, siis on leib magus Lüg; kodo `vaabagad, nied on üvad `marjad, magusad `marjad; tämäle `tullo `panna `suhkuri `ulka, siis `lähtö magusammast Vai; need olid ühed magusad `tuhlid moo eest Jäm; `vahtri mahl oo magus, tükkis magusam kut kase mahl; nee olid suured magusad `räimid, seĺlast üsna viriseb `rasva `välja Khk; magus petab `maia Vll; Nii magus, et viib keele `perse; Tuhlistel on magus maik sihes, nii pailu ikka külm narris neid; Kodu jänese liha on ju `kangest magus ja rasvane Pöi; [pähklid] kuivatati toas kenast ää `suojas, muidu läksid alletama ja es ole magusad koa mette Muh; `katsmata pole kounis, `maitsmata pole magus Emm; mesilased koguvad magusad mett Rei; ernes oo kallis ja magos `süia; lapsed `tahtvad iga asjale nii pallo `suhkrud `sesse aada, et oo magus nii et käriseb Mar; sügise oo suured söömäd, keväde keed magusad Vig; mere`lindute munad on tuimad, ei ole nii magusad ega iäd, kui kana ja kodupardi munad on; pagi oli magus tubakas Var; õlle magi oo magus - - virre oo koa magus Tõs; mereärg - - magus leha omal nagu angera leha Aud; ette magus piim Tor; säh, sü̬ü̬ mu leva pudi, ma `pańtsi `suhkrud `juure, katsu ku magus Hää; magos mago sies Ris; väga iad ja magusad śeened `piavad olema HMd; tüma `pehme õun, ea magus mekk jääb suhu; kui õlut tehakse, pannakse keev vesi `astjasse, siis segab jahud `sisse, siis tuleb nõnna magus ais et Juu; las nüid õlu `immub magusamaks, siss soab `aśtjast `laskma akata Kos; kivi `ümber on rohi magus ja końdi `ümber on liha magus JõeK; odradest ei saand nii magusad õlut, aga rukistest sai magusam Amb; magus `naire supp Ann; mõdu ja magusad `juoki sai `sisse `anda (haigetele lastele) VMr; augi liha on ise magus `süia Kad; meil aias paĺju magusid `õunu Trm; sireli `põõsass, ku lähäd `mü̬ü̬dä, nõnna magus lehk Kod; kevade, kui tuleb magus rohu lõhn ninasse, lehmad ei `tahtnud `süia `kuiva `kraami Pal; `veiksed kuke seened - - nagu kuke arjad karvapäält, aga magusad Äks; kevade põle enam kedagi (rikkalikke toiduvarusid), eks siis `keedki ole magusad Lai; ahjus `küpsend liha on magus Plt; Magusam kui mesi on kallima musi Pst; magust imbutet `leibä tetäs; mõtskitsil om magus liha Hls; teinekõrd tahade jälle suud magusess tetä (midagi maitsvat süüa); piim ollu maguss ja kahre Krk; aga makuss leib olli Hel; `vahtre mahl olna magusamp kui kõevu mahl Ran; `lamba verest saab käḱk ää, saab `väega makuss käḱk Puh; ka‿kos om naŕr, ubina om magusa, piip om mõrru, a temä tahap `piipu; maguste ubinde aig om läbi; arukõjol om makuss mahl, su̬u̬kõjol ei ole makuss; piibe`lehtil om ilusa `valge `äitsme, `väegä ää magusa lõhnaga; magusamb ku mesi, tugevamb ku lõvi = tu̬u̬ om uni Nõo; kańepiterä om jo `väega magusa, noid sü̬ü̬t nii sama kah Võn; ränike om magusamba ku maasike; riivitu `kapsta tõnekõrd küll om magusa, a tõnekõrd saava kibeda Ote; leib om õigõ˽magusass imahunuʔ; makõkopp oĺl nii makuss, et `tahtsõ ki̬i̬lt `alla viiäʔ Kan; vislakpuu mari om makuss Urv; ubinõ omma magusõ Krl; ma˽küd́si magusa saia `pulmõ viiäʔ Rõu; kusõʔ omma˽väǵevä˽kalaʔ ja magusaʔ Vas; havvõ mass om `väega makuss; makuś kraaḿ Se; mis um magusamp mett = uni Lut

2. a. mesi Küll se magus o `hinda mend; Kes magusa neh mekkidä `tahtub, sie `täüdüb ka mesiläste `neulamist `kannatada Kuu; siis õli `kreissitud sie `põhjad [mesipuudele] `alle - - `muidu magus lähäb juo läbi; ku on ilus aig, siis mesilased `saavad pali magusa Lüg; Võtta lusikatäis magusa, siis `praavid IisR; tänäv`aasta oli ilus õie aeg, `saime ulga magusad Tõs; lilledest imeväd mesiläsed omalõ magust Khn; mielitand `lapsi vommilt maha magusa ja levaga; südame viĺli `aiguse korral on magus kõige parem rohi, kui tee `ulka `panna Amb; mesilased saavad magust `tatra õitest Tür; kui oli ia `aasta, siis sai viisteist, `kümme ja kaheksa `tuapi magusad VJg; kui poisid `tahtsid abet kasvatada, siis õpati et, magusaga pialt `määrida Sim; magusaga koon (koos), nagu tõrvaga võtab `kińni Kod; küllap nüid juba on `võtnuvad magust linnupuudest Äks; ja puŕgiga magusad ka viisime Plt; siin `aeti magust (vurritati mett) Vil; mehipuust `saadi `linde magusat Puh; peremi̬i̬s, anna mulle magusat, mul mehel om rinna `kinni Nõo; ma sai makust nurmigu tävve vai kat́s Har; magusat olõss vaja `naata `võtma Plv b. muu magusamaitseline aine või söök Magusa `pääle on `kärbänegi `maias Kuu; eks sie õle `maias, ke `armastab magusa `süia Lüg; magus aab `ambad katti Khk; Ju see suur magusa `söömine nüid inimeste `ambad ää võtab Pöi; Magusas (magustoiduks) andeti kohvi Tõs; [rabarberi] varre keedets `tärklege ja magust (suhkrut) pannas ka manu Hls; muidu `olli˽mul suurõ˽jämme˽peediʔ, ai˽paĺlu makust `vällä San c. (õunasort) `pernaene ütel, et `võtke ubinat kah. kõge i̬i̬n `oĺli makus, lätsime tolle manu Ran; ma istuti neli `uibut, üits om `tartu ru̬u̬s, tõene om makuss, kolmas om sibula `uibu, nelläss om `valgõ klaar Nõo

3. piltl a. mõnus, meeldiv `Ilma `vuota [oli see kalapüügiks] aga `kaige magusamb koht Kuu; On küll `teiste `piale kielt `kandand, `katsugu nüüd kas on magus, kui tämast `räegitasse IisR; Äkist tuli sõhike magus rammastus peale Pöi; küll oli aga magos uni, suu `joosend üsna vett täl Mar; esimene kää`ande öö, see on ju kõige magusam öö Lih; aavad nii ead magusad juttu, arukord kokku soand Juu; vai si `keŕjamise leib magus one Kod; nüid om siul küll maguss naar Krk; nüüd ajavõ makust juttu, ei läpeväʔ kõrvalõ kaiaʔ Krl; päält liha `kuivamise om makuss sann Har; Nood́ega (lepa- ja kasehalgudega) saa sann hüä makuss Rõu; ku kipõ vits, siss um makuss (hea) lat́s Plv; Vanal inemisel om livvaśt `sü̬ü̬mine magusamp ku `taĺdreka päält Räp; magusa suuga mõnuga Siga songib maad ja süüb magusa suuga aena juuri; Ää maeguga sü̬ü̬ki süvväs paĺlu magusamba suuga Nõo b. meeldida püüdvalt lahke, lipitsev siis oli `ärrad nii `saageli magusad mehed `meiega kohe `ninda et VNg; üks magusa jutuga mees Khk; `tuĺli jälle magusa jutuga, nakass liibitsemä Ran c. terav, hästi lõikav sie on ia `lõikaja `kirves, `kange `lõikamaie, magusa terägä Lüg; Kena magusa lõiguga sae oli Pöi; Mõned üksikud õlid ia magusa lõikamisega `kerved Trm; mõni kirvess om magusa terägä ja mõni om tuima terägä Ran

masin masin g -a Jõe Kuu SaLä Jaa Emm Rei L K ILõ Lai Trv TLä TMr Rõn, -e M; massin g -a S Rid VMr Iis Trm Äks KodT Võn Kam San(g -õ) Kan Vas Räp Se, masina T Rõu/n -ń/; maśsin g -a ViK TaPõ KJn SJn Võn V, -õ San Krl, masina Võn Har Vas, `maśna Vas; `massin g -a Hlj RId hajusalt Sa, Rak, masina Puh Nõo Rõn(-śs-); n, g masina VNg, `massina VNg Vai; mašin, maš́šin Lei, mastin Plv(-śt-) Räp, g -a

1. seade või mehhanism `traali püük on odavam ja `kergem ka, muudku masin ajab edasi ja Kuu; küll [laeva] masina `kammeris oli ägä (kuum) VNg; isakodo õli `tuulamise `massin ja `reie`peksamise `massin Lüg; kui on lagedad `einamad, `niideta `massinaga Jõh; `sarjaga ei `tuulada nüüd enämb, nüüd on `tuulamise `massinad Vai; suuremalt jaolt leigetakse [roogu] masintega Ans; rehepeksu masinad käisid perest perese Khk; `söukest massinad `andis isegid `välja nuputa Krj; nüid ega ühel `massin, vanast rabati keik vili Vll; Laastu `lõikamise massin oli `sõukse rauaga kut suur `öövel, kaks meest `tõukas, üks `tõmmas Pöi; ma‿p pese massinad siis ää mette (võimasinast) Muh; kui ma noor olin, siis tegin ikka keik tööd kättega, nüid `tehtaks massinaga Käi; Triikmassinal on jo korstnas pääl ja taga öhuouk. Muidu äi `tömba ja sööd `kustuvad ää Rei; ei jõua masinad oodata, siis koa rabatse rukit; `enni põlnd `rätseppädel masinasi, `õmblesid neppodega Mar; masin läks `kat́ki, töö jäi `lõunest `seisku Mär; pärast olid siis masinad, ruĺlid olid, `ammad olid sehes ja [liikusid] edasi-tagasi (linamasinast) Lih; tä `säädis sedä masinast Tõs; Masina sõõlad ond `umpsõd, piäb `lahti `võtma Khn; kaak on üks `surmamese riist - - `poomese masin Vän; meie ei saa masinaga `niitä Saa; peremees tõi `lõikuse masin ja niidu masin Ris; me akkasime nüid masinaga rukist maha `võtma Kei; meil omal oli ikke koa piima läbi aama masin Juu; ead masinad, `puhtast niidavad ja `uostel `kerge JõeK; nuga kukkus ühes vihuga masinasse JMd; ta oli nii suur masin, et kohe kahekesti `loopsime `vilja `alla Ann; voodi linad kõik said `aetud kodose niidiga kokko, maśsinaid `eśti ei old VMr; või masin, tünni siden on kehäd, kes ku̬u̬rt võiss ajab ja `ringi juakseb Kod; `kapsaleht on ia `raidu, rohod on `vinsked. nüid pane aga masinasse ja lähäb Pal; akitu liha on masinast läbi aetud Äks; kui rehepeksu maśsinad vedati, siis `pańti neli viis obust ette Lai; villa `ketruse masinate piäl on poolid KJn; Obeste masina ette panemist ma alati peĺlasin Vil; Ku mia nu̬u̬r olli, siss olliv vändäge masine, peräst tullive valtage masine Hls; me peremi̬i̬s lubaś kodu `telli masint Krk; si̬i̬ om käsitsi tettu, si̬i̬ ei ole masinege tettu Hel; vanast ku rehepessu masin `tuĺli, siss tedä `säeti, sihiti ja tolliti Ran; viie käpägä künni `massin, serände purutab jo `uibu ärä kõ̭ik aian Puh; kost kupusaŕv naha üless `olli kisnu, `sinna pańd kupu`laskja tolle masina pääle ja tõmmass krõgsist Nõo; ega vanast `juussõ `lõikamise maśsinat es ole, siss polgati `käärega kaḿmi pääld Võn; Juhan, si̬i̬ om kui üits `kartuli`võtmise `maśsin, iks korvitäis lääb korvitävve `perrä `vankride Rõn; maĺmist valõtass maśsina osaʔ Kan; Ma nigu ei˽tahaki, et tu Liisu tulõ, vana iǵävene tühäjutu maśsin om piltl Urv; ku sa `villu `kaaŕsma lähät, siss tulõ kõ̭kkõ enne lahutamise maśsina pääle pandaʔ Har; maśsin ei˽ti̬i̬˽`sõĺmi, esi˽piat kakõnu langa˽kokko `sõĺmma Rõu; tõõsõl pääväl sis `viidi massina mano - - massina `sisse kõ̭nõli (magnetofonist) Vas; kõõv́o puid hoiõtass `leiba kütsäʔ ja [rehepeksu] mastina jaost Räp; vere `laskmise massin, mito `haave lööse kõrragaʔ Se Vrd masing

2. mootorsõiduk a. auto vahin, et üks `massin `sõisab siin `metsa`servas Jõh; massinaga tuli Kuresare Jaa; `enni pidi `Keidlasse menema, sealt sai masinaga `lenna LNg; nüid pikemad jala `käimist enam ei ole, nüid on masinad Lai; ärä sa last suureti̬i̬ pääle lase, sääl masina sõedava Ran; küll temäl om jõvvukass obene, pane `rasse `ku̬u̬rma pääle, ta lähäp nigu masinaga Nõo; maśsin sõit `Tartulõ Krl; oĺl `väega suuŕ tiŕrin, ma kai et mõ̭ni lei `akna kruudi `kat́skiʔ, a suuŕ maśsin `sõit́e `mü̬ü̬dä Plv b. aurik; paat masinaga sai `lastud `oŋŋed mere Jõe; Sie masin tuleb `lahte `tormipagu Kuu; suur `kunturi `massin ajas meid sääl purust VNg; vanaisal oli ka purju`laevi ning tal oli üks `väike masin ka Khk; masinaga seidetse passassiridega Mus; masina korstnad `paistvad Rei; `enni vanast olid purjukad, minu ea sees olid juba massinad Rid; Arhanglest (Arhangelski sadamast) `tuĺlid `väĺla neli suurt masinad Hää c. rong Esimist kõrd nägi `massina, läks tiest `kaugemmale Lüg; masin vilistas, teda `rampi ei nää ju HMd; enne üeldi ikka, et käisin masinaga `linnas Hag; kroonu `pääle lätsi, masinaga `sõitmine `oĺli - - raut̀i̬i̬d pitti `viidi, kui soldat `oĺli Ote d. lennuk maśsina˽`sõitva˽`taiva alost piteh Vas

matsuma2 `matsuma Lei Lut

1. lämbuma, sumbuma a. (elusolendist) mia kõvastõlõ katat kiniʔ, või a˽`matsuda; hobu ku tu̬u̬ varsa, siss `hammõn (lootekestas) ni ku saa‿i· peremi̬i̬ś johho‿i· pia manuʔ, või a˽`matsudaʔ Lut b. (tulest) tuli `matsuss `välla Lei c. (häälest) heĺü a˽`matsunuʔ, jõvva‿i· kõnõldaʔ Lut

2. nätskeks jääma `matsunu laib Lei

mets|hani (vastandatuna koduhanele) sui kεivad sii metsaned - - nee teevad ka kahju küll; ühe‿asta Ranna Aadu anid olid läind mere, metsanide sega Khk; metsaned on ka rahude peal, nendel on neli, viis või kuus muna Rid; metsaned oo allid Mar; [kui] Mina Pajupäral `ti̬i̬nisi, peremi̬i̬s `oĺli metsani pesa kätte saanu, tõi kodu ja `pańni oma ani `alla `auduma. Ani `audus `väĺla ka ja, aga sügisi, ku metsanid ja kured läksid, ikki pääd `püśti, ikki `tahtsid ära `minna Hää; nad `püitsid metsane `poegi Ris; ühe korra metsaned lasivad einamalle maha, panin paugu, ei trehvand JõeK; metsani oo `taeva all, kisendab metsäde siden Kod Vrd metsa|hani, mõts|hani

minema minema, da-inf `minna uus IisR, eP(minna Jäm Mus); minemä, da-inf `minnä hajusalt L, Juu Kod KJn(-ńe-) hajusalt T(-ńe- Ran), minnä Vig Khn KJn T, minnäʔ V(mindäʔ Har Lei); mineme, da-inf minnä M(-m Krk) San Krl/-äʔ/; menema (-mä), da-inf `menna (-ä) R(-mäie Lüg) Muh Hi Lä Mih Ris JõeK KuuK Tür ViK VlPõ Iis Trm MMg; mänemä Jõh(mänä-), da-inf `männä Vai; pr (ta) läheb, lähäb, lääb R(`lähteb Hlj, `lähte VNg, `lähtö Vai) eP(lihab Sa, lεhab Ans Jaa, lεheb Kär Hi) eL(lääp hajusalt M T, lätt hajusalt T, V), mene(b) hajusalt R, (nad) `lähtvad S(`lε- Kär Hi, `lähtavad Khk Mus) L(-äd; `lähtad Mih) Ris; imperf (ta) läks R(meni; mäni Vai) eP, läits M hajusalt T, lät́s T V; impers, pr lästässe, imperf `läśti Kod

1. liikuma (eesmärgile osutamata) `Lähteb `nindagu leppäse `riegä Hlj; `vihma akkas sadamaie, en saand `mendost `ühtä; tämäl ei õld `aiga `õlla, läks `nindagu vana kuu `taivast Lüg; `Lähmä `seltsis, et kuas paremb `menna Jõh; mäni jokke müöd `vennegä Vai; ühed tulavad, teised `lähtvad Jäm; lihab kut tigu Ans; rannast `tömbab vörgu öla `pεεle ning vötab `minna; kured `lähtvad `viirgas (lendavad reas) Khk; läheb igavese valuga; ranna äärt pidi `minna on `paksu `rohtu Mus; vöttis jöge mööda `minna Pha; Vana inimesel pole `sõukest minemise isu änam `öhti Pöi; ää `palja seari ming, ehk oo matakumi Muh; laeb läheb `peale `loksodes; läks lõigates Mar; muul oo sadamas, kus laevad lähvad Var; tõttas `minna Mih; [koerad] `lähtvad nigu üks tuul Aud; Läheb ku kit́s Hää; peab końdiauruga edasi minema Ris; obune läks na et tuisk oli taga Hag; lähvad tie pial nagu `lamma kari; suure `teeni annab siit ulga moad `minna Tür; kui ta (lehm) `süies läheb, läheb tükk `aega `minna kua Pai; lähäb kui tükid taga VJg; lääb kui nool Trm; mõni - - one sõna piält minijä, krapsu pialt lähäb; kuda tullasse ja lästässe Kod; lähäb luugaku, luugaku Ksi; ilusat teed ei ole, mine `reega või kuker`paĺli Plt; läks nigu rapsatas KJn; mi̬i̬ ruttu; sis lähnd jälle seantse obuse kabja plaginaga Vil; lää ku nu̬u̬ĺ tulist Krk; läits nii, et `paĺla seere `välkusiva; susi võt́t leeväkandsiku ja väedse ja läits Ran; ku `lämmi ilm om, siss mindäss `palli jalu Puh; lähme ruttu, tõese oodava; nahast ratuss om päedsete küĺlen, toda pidi `võetass obene `perrä ja mindäss Nõo; kepi nõ̭al saat edesi minnä; ei saa `astu nii valiste nigu nu̬u̬r inemine lätt Rõn; lätsive ku vana varese San; ma˽lähä takan Har; ma oĺli tagumanõ minnej; ku mehiläse süllem lätt, siss um ka suḿmin; ku ma `üt́li pinikesele, et läḱeʔ, siss oĺl hüä mi̬i̬ĺ Rõu; `lätväʔ tüḱk maad; kas minnüʔ hobõsõga vai jalaga vai Vas; ta lät́s kui tuuĺ, nii `virka lät́s; hobõnõ lätt üle neläjala, kappadi, kappadi Räp; edimält lätt karatõh - - [siis] nakass `riśsi minemä (hobusest) Lut

2. eesmärgipäraselt liikuma, kuhugi või midagi tegema suunduma a. oli mend `sauna lakka `vahtima, kes siel on Jõe; Ärä sa lähä jää `pääle; Ega `heinäle ole veel nüüd menemistigi, `vihma sadab jo krabinall Kuu; men igestä `ärjäd `vällä ja men `kündämä VNg; `mengä `tuoga save; inimesi `tilgub juo `seltsimaja `mennä Lüg; läks aja taha, ikke oma `asjale; Tulivad siis `ommiku mattuselised ja `mendi mattusele; nüüd `lähmä `pohla Jõh; tahin `mennä `toise talo, ei saand `mendust; `sorsad mänivad `pilli `ruostikko; `muidu nämäd ei `saaned `asjaga `toime, kui `läksiväd `kohtu Vai; ta lihab `seia rohu `pεεle magama Jäm; koes sa lihad Ans; kardab kut tuld, lähe mette lisigid; `anti käsk, pidi `küiti minema; kana lεind munele Khk; kas merese (kalale) ka lähed Pha; kui Mardi Mariie lihab [tööle], siis ma liha koa, kui äi liha, jääb lihamata; möni läheb üsna pääva `aegu `vargile Vll; `Eesel külm juba kõrvalestad siniseks `tõmmand, aga tuba äi `minda Pöi; täna pidi `otra `mendama Muh; kui on `vaene laps, lεheb `teenima Emm; teised on keik läind einamale Käi; läksid `kosja, teina mees `seltsis Phl; `lähtvad `niitma; laps läind unele Mar; ma saa teeste `ulka `mennagi; ää mene teese `peale `kaevama Kul; ei taht isi `metsä minnä Vig; läht angeri `püidma Kse; poist `lähtväd `ulkuma Var; kell neli lüpsetasse, siiss `lähtad [lehmad] `metsa `jälle Mih; tä `minne `puhkama Tõs; `aeti juba pääva tõusust ülese, `loomega `väĺla `minna Aud; Saa minust änam põllul `mintud Hää; `rahmed `pańti ärjäle `kaala, ku `künmä `lähti Saa; lapsed lähvad redusse, kui paha on teind Nis; mul ei ole minemist `kuskile Kei; ta lähäb `linna `tohtre `alla (arsti juurde) Juu; jaani päävast läksivad einamalle JõeK; minust põle kiriku enam minijad Amb; rahvas lääb `tööle Tür; tema põle `tohtind siga `menna `tapma; läen vett `tuoma VMr; lähänd `üösse - - obust `tuoma Rak; teine läheb laia kaarega, sa lähed nigu `pastli paelaga (niitmisel) Sim; võta korv kätte ja mene marjule IisK; vaea `lu̬u̬le `minna Trm; ma ei lähäsi vihmaga `väĺjägi; kohe (kuhu) si̬i̬ lästässe; vasik lähäb (viiakse) kõhe `linna Kod; nüid on vi̬i̬l uus `seadus, et seetsetõiss`kümne `oastane lähäb `li̬i̬ri Pal; mis ma `rahva sekka lähän; lähnud laade `pääle Äks; lään `poodi Lai; obusega `mindi `vasta; läksin parajast `peale, ku oli leeva kallal Plt; akkasime - - kõrtsi poole menemä KJn; muist oĺlid lähnd kellälööja `juure Vil; nemä lääve nüid sinna poole midägi `asju `aame Trv; mia pidi emäle (ema vaatama) mineme Hls; ku kukk õrrel minnän laul, ütelts ommen tõist `ilma; ku `lääde `linna, sõss tooge seppä (pärmi), teeme karaskit; ole sa ää laits, min sa ärä kodu Krk; peremi̬i̬s minnev kah ommen oma nuumikuge laadale Hel; jänest ei tohi järve pääl nimitädä, ega järvele mińnen; temä lännu ommuku vara lehessile Ran; ku ma kipeste mäkke lätsi, siss mat́t eńgu `kinni; `ku̬u̬li piäd iki minemä, küll nä siu oppeva, ku sa‿i mõśta Puh; mia lätsi `sängi pikäli; vanast üteldi, et `aige jalg lääb ahju pääle, terve jalg lääb `teole; oless me lännume kuuse `alla, siss oless me kueva ollume; mee tu̬u̬ mõhk `sisse Nõo; lapule mindäss `kutsmada; ull obene, `peĺgäb `autut, `taaga ei taha minnäkine `liina Ote; edimäne asi, kui nüid `aige`majja läävet, om vere pru̬u̬m Rõn; ma‿la (ma lähen) kae, kos kana ommavõ; mi̬i̬ pääle, ma lähä siss `kartold rääbitseme San; ärä˽mingu˽jõe `vi̬i̬rde Kan; Kas `läämi ojulõ (ujuma); inne kümmend `aastat es `lääki latsõ˽`ku̬u̬li Urv; latsõ es lää˽karjagõ `mõtsa Krl; `minkega `vällä mõtsast; noorõ inemise lättävä pidulõ; anna mullõ kätte tu̬u̬ asi, siss ma ei lähäki `kuhtullõ; tuuĺ lätt magama (vaibub) piltl Har; ma lät́si `si̬i̬nde; meil `Osvaĺt ku `säńgü lätt, nii tulõ uni Rõu; tulõ sepäle minnäʔ; `minke no˽ti̬i̬˽ka magama Vas; hummogo lätt `vällä niikavva ku õdagoni; ku söögi aig ligi tuĺl, sõ̭ss `tütrik `lätse `ki̬i̬tmä Räp; maʔ küdsä `saiu, a saʔ `läädõʔ jälʔ `müümä turu pääle; taa noorõmp poig, taa om sul nigu ah́v, pedäjä `nõkla pite ka lätt ülest Se; läteme `maŕju (lähme marjule) Lei b. (väljendab liikumise suunda) Kakuna küla oo `Kõrkverest `mindavas Pöi; siit `saare `minna on kuus setse `sülda vett HMd; siit `minnes on kingissepa maea paremat kätt Ann; `mõisast külasse `minna ei ole nii pikk vahe kui siit `mõisasse Äks; soonetuisi on Laiusse poole `minna veel mitu tükki Lai; siit tahabole `minnä, suured kased `oĺlid; mis nii üle ti̬i̬ kohe on minnä, si‿on - - meie maa KJn; säält `veśke tammist üle minnän om ti̬i̬ kaevet Krk; tu̬u̬ maja om `õkva ti̬i̬ veeren, siist minnä ääd kätt Ote; siist Võru poolõ minnehn um `puut́ka, sääl timä `eĺli Rõu c. (ehale minemisest) millal ma änam koodile lähe, koodile minemise ajad‿o `möödas Mus; kölapoisid `lεhtvad putsale; naise`randa minemest toleb vεhe ede; tüdrogate `juure `minta lepsole Emm; poisid läksid neiu `randa Tõs; poisid lähväd `õhtu luisule Saa; lähän õt́e tänä õhta naesele Juu; mis ta mud́u külasse lähäb, kui ta `naisima ei lähä Kos; lääb mut́ti Ksi; Mi˽`poiskõnõ lät́s ka `täämbä õdagu ummõtõgi jõõsa pääleʔ; noh kas tädi`randa mineḱ Urv; poisi˽läävä˽`hut́ma; ku õtak tulõ, sõ̭ss poisi˽läävä˽hut́i pääle Plv; poišiʔ lättevä kabõid́šidõ Lei d. (sünnitamisest) naene lähäb `nurka Mar; ta oo - - `nurka minija Mär; veĺje naene minemä vaŕsi nukka Kod; üt́el mehel lät́s ka naane `nulka Se e. kallale minema, ründama `kärbased `lähvate `lapse kallale Jõe; süda `kargas täis, kas mine käsitsi kallale Khk; `tuhlituba `köötasse sojaks, et külm ep lähe kallale piltl Mus; tema äi ole `kaaklend, ta pöle kenegi silmile läind Rei; ega loomal aru ole, ta lähäb ju kohe kallale Mär; kae kos lońdu, ei lää `pääle (koerast); meie lätsime ommuku`pääle, õdagu tagasime ärä, sääl nakati kõvaste `lü̬ü̬mä (sõjast) Ran; peni aogup, joosep `perrä, viimäte lähäp `küĺge Nõo; mi `naḱsime pääle minemä, sõ̭ss lät́sivä pakku Räp f. (väljendatakse tegevuse võimatust) nüüd on [angerjad] nii `kaĺlid - - no mene `osta seda Jõe; mene siit `kaugalt `käümä Kuu; Mene sa akka nüüd viel kudumist õppima; Misuke kiri `kangal, mene sa saa aru, kuda`muodi seda tehasse IisR; mäne viel `suuri `kallo `püüdämä Vai; saa raha `koestkid, mine maksa siis `völga vöi midad; mine katsu `amba valuga `süia Khk; mine tee siis, kui sa ei jõua Mär; Tüdrikutest ää mine `rääkmagi Han; Mine akka neid esivanemaid auast `väĺja kangutama ja nende käest küsima Trm; mine ti̬i̬, ku sul `jõudu ei ole Trv; kassi`poigel siĺmä pään ja mine nüid mina `tapma näid Nõo; tet́ti [tööd] õnnõ naĺaga, rõõmuga, mee˽sa keelä vai käse˽kedä Plv g. (halvustavalt tõrjudes) mine kus kurat Jäm; Minga ette pörgu Kaa; Mingu kus see ja teina Emm; mine om jutuga õege `metsä Tõs; Mine sea persse silda tegema Lai; Mee õigõ˽sitalõ `saiba `otsa Urv; mineʔ `persehe Plv; Mineʔ kassi hanna ala Räp

3. a. (suunatud või juhuslikest liigutustest või liikumisest) ma `läksin `vasta puud, nii pime oli; tugev obune, läks `teiba otsa Lüg; `puiko mäni kätte Vai; `patron läin `lahti ja viind silma pεεst Jäm; `lambad läksid mo kεεst laiali; `katle pöha `vastu käsi lεind, nönda tahmane; `kange õlut läheb pεhe Khk; sääl läks `laevi - - madalale Pha; nii pailu vett nad said, et [tuli] es liha teiste majade `sisse Vll; Läind öhe `õhta pümes aŋŋu `otsa, ajand sääre `katki; Udu läks öles; Püss oli enne `aegu `lahti läind Pöi; räemed `lähtvad võrgu `silma; nii vali tuul et, aga nii `pissi läks `veski `eetsi Muh; äi nemad pole osand, nemad läind nii `eksi (eksisid ära) Rei; kala hakkas sealt [mõrratiiva] `εεri kauda minema Phl; laeb läks `krunti; vesi on tagasi läind (mõõnamisest) Rid; sa ei `oska ojoda, siis sa lähäd `põhja kui kerves; rott läks `lõkso Mar; lapse pea läks `vasta `lauda; jalad läksid libeda peal alt ää Mär; piisad `lähtvad leidi `peale Kse; jaanipäävani [kägu] laulab, siis `minne odra okas `kurku Tõs; ahuni, `siigu, kohasi, mis siält iä alt mut́issõ `lähtväd Khn; pidi see jutt ikke `soama koos `oitud, aga läks laiale kui vesi kohe Juu; ega siis suits majalt `väĺla ei läind HJn; pleki serv oli pumba vahele läind JJn; sibul lähäb `silma VJg; linad õlid `kuivman, kiudu küĺjess läks tuli maja `külge Kod; pääv läks ära (päike läks pilve taha) Pal; nuga läks `sõrme KJn; ais lää `ninna; lehm olli lõa `pääle lännu ja ärä koolu Krk; miul läit́s tu̬u̬ läbi `kõrvu Hel; terä `pelgäb ärä `lü̬ü̬mist, kas lääb `kivvi kohegi vai; ruad tetti `õkva perätside, et ütte ti̬i̬d `mü̬ü̬dä sai `kanda, et `ainu paĺlu laḱka es lää; kae kui irm `nahka lääb, kas siss vi̬i̬l `julgeb sedä`viisi üteldä; suur varanduss `õkva `piiu `võtmisel ja lääp käest ärä Ran; ku me nüid siit `purde pääld üle pää lähäme, siss oleme kadunu; ku ta sõna `ütlep, siss ma kuule ääld küll, aga sõna lääb nigu laḱka jälle; nigu ma lei, nii läits kirvess `kivvi Puh; tu̬u̬ ase om põ̭lla alali, kos ta päädpidi `lumme läits (kukkus); siin tapa vai inimene ärä, siist ei lähä mitte üits sõna `väĺlä; pusi`puuga susiti viĺläle mulgu `sisse, ku vili parsil `olli, siss läits `lämmi manu Nõo; tuli nakass jo puu `küĺge minemä; ku umala `kasviva, siss puud piti lätsivä üless Ote; `mustlasõ nainõ üteĺ, et tiä ei saavõt suku voḱki kedräte, et voḱk minnev `säĺgä telle San; ku os teedä˽lännüʔ (teatavaks saanud), et ma rassõ`jalgnõ, ei olõss minnu `üt́ski võttunuʔ Krl; tu̬u̬ is mõista uiu, lät́s kõrraga˽perä ala (vajus põhja); tuli lätt laḱka; tuulõ`veśki siiva˽`lätvä˽tuulõga `ümbreʔ; see om `ümbre minnej puu, see häste ei `lahkõʔ (keerdpuust) Har; püdälä `lätvä naha alaʔ, imese verd; püssä paugu˽lät́si˽`küĺge ja poiss nakaśs `oigamma; siss lät́s `rahvalõ hais `nõ̭nna (saadi teada), et mul sääne õ̭nnõtuss Rõu; külm um lännüʔ tagasi Vas; kõigilõ läävä näpo˽`küĺge (varastab) Se || piltl vois akkada `jälle [kalu] `püüdämä ja vois ige rahulikkuld `talvele `vasta `mennä Kuu; sie läheb oma `suuga juo `liiale Jõh; nee `akvad alasmäge minema (laostuma) Khk; ega muedo ei tule `mi̬i̬lde, ku lähäd selle jutu `piäle (võtad selle teema üles); `väĺjä läks õma jäälegä tõesse tuaniss (laulis valesti) Kod; mina olen näind unes mitud sihukest `aśja, mis on niiväga täppi läind Plt; täl (poisil) om `süämehe lännüʔ, tä jovva‿i inäp [tüdrukut] `maalõ jättäʔ Se; ummaʔ `säändseʔ kua, `vasta jumalat `lätväʔ Lut b. ajaliselt nihkuma lehmad lähvad suvesse (tulevad suvel lüpsma) Koe; meil kolm tükki toove vi̬i̬l poja, tõise lehmä lääve kiḱk suvesse (poegivad suvel) Hel; lehmäl oless pidinu tulema poig, aga es ole, om üle`täisi (üle aja) `lännu Nõo || surnult, enneaegselt sündima (ka surema) laps `pille läind, kut sedasi ää `kaudud oo; laps läks aja taa, esimene läks aja‿ta Khk; `laḿbit läits paĺlu aia `taade, noh su̬u̬ pääl `käimine, lammass vett ei kannata Ran; tinav`aasta `olli ka lehmäl kaits `poiga, mõlemba lätsivä aia `taade Nõo; Varajatse `vaśka lät́sivä aia`taade Rõn c. kaua kestma jutto mäni `pitkelle Vai; kaks nädalid `õitseb, kaks nädalid tera kasvatab ja kaks nädalid vaĺmistab, kui on vihmased aead, siis muedugi läheb pikemalle Tür; ma tüdinesi ärä, si̬i̬ kõne läit́s `väege pikäle Hel; üits kõnõlõp ütest ja tõnõ tõsest, siss lätt tu jutt pikkäle näil Rõn; es `mõtlõgi, et nii pikäle lätt Har; lätt pikäle `saolõ, satass kolm `päivä Räp d. (loojumisest) päiv lähäb Lüg; `Tulled `ninda`kaua, kui päiv akkand `luaja menema Jõh; `akned `iilgavad `vastu `pääva, kui `öhta `päike `looja leheb Khk; päe `olli ühna `looja menemes; silmad korra `looja läin (tukastamisest) piltl Muh; päev lähäb nii madalasse Mar; kui päe `looja lähäb, siss akkab koi`valge Mih; pääväke läks `lu̬u̬ja KJn; päe läits vette `lu̬u̬ja, ommen tule `vihma Krk; üits vedelik poiss nakass `lõun`aigu `päivä `vahtma: konass piäss si päiv ärä minemä Puh; päiv `olli ammu lännu, ku na tulliva Nõo; uśs ei sure `enne ära, ku päiv lät́t Võn; päiv nakkass minemä, kari kodu `aada Ote; siist `aknast om nätä˽ku päiv lätt Krl; päiv nakass pia jumaladõ minemä; päiv lätt õdagullõ joʔ Har; päiv lätt, `naakõ no kodo poolõ `astma Rõu; talvõl kellä kolme `aigu nakkas jo päiv minemä Se; jumalihi lätt päiv Lut

4. a. (üksteisest) lahkuma; mujale siirduma; (verbi tugevdavalt:) ära vahest `tüütab ära [võrgu parandamine], `viska kääst menema Jõe; Rodid o kaik ei tie kuhu `menned; mina `rääkesin siis, et vie, isa, se `hülgepoig menemä Kuu; `kello `viie ajal `lähväd menemä Lüg; `kolme `päävä peräst - - `piata õlema siit mend Jõh; tuul vei `vergod menemä Vai; pani aga ennast minema, es ooda teissi üht Khk; ühükorra `öhta ees sai minema Pha; Ma akka siis `peale minema Pöi; ometi läks ää, ometi läks tülist ää (tüli jäi tulemata) Muh; kui rotid laevast ära `lεhtvad, siis `söösta `maale Emm; Mine siit minema Rei; kõik `lähtvad `linna, põllutööd ei taha `keegi teha Rid; tääl oli minemene käe; `pühkis minema; need läksid kohe `teise `leiba Mar; pani minemä eese, ei taha tööd tehä Vig; ma lähän kotto ää Kul; mine ommete kord minemä Tõs; `Mindägä ühekorra ää kua Khn; [kala] läks ära, ei jäänd `otsa Vän; kui sa taga ia ei ole, läheb minema Kei; ma just olin minemas Amb; kis lubas `Peetrel ää `minna Tür; kerves `lendas varre otst minema; lumi tuleb, luiged lähvad, aned lähvad, allad käivad, kured lähvad, kurjad ilmad VMr; läki nüid minemä, mes sa enäm vahid; minnud `ükski ärä; terviss suab ruttu juuress ärä mindud, aga egä ta nõnna ruttu tagasi ei tule piltl Kod; tema‿i saand ära `mintud Äks; lehm `pańdi kammitsasse, kui ta oli jooksik - - pani karjast minema Lai; `mińti juba mińema KJn; ma müüsi obes ja `vankre üten tükin mineme; pääsukse lööve `parti, ku är minem lääve; miu peräst mingu või minemede Krk; kui kaegass `küĺge käis, siss niutsat üits kõrd ja pühk mińemä (koerast); seeniss ku toḱki otsiti, `oĺli uśs joba `lännu; kuidass `kiägi [kiisku] sei, mõni pańd üten luiega minema piltl Ran; `seie (sõi) ja läits oma ti̬i̬d; kui ta tahap, võib ärä `minnä, `kutsmata om tullu, `aamata mingu; küll ta jahvat, mitte ärä es lähä; siĺmä pilk olgu `mintu; kägu - - `kuknu kolm suutäit ja lennänu minemä; pehme sai, kana lei noki `sisse ja läits Nõo; ma anni tälle veerändigu `kapstit kah üten ja saadi minemä; tõne võlsip sul suu siĺmä täis ja lätt esi kos tuhat Rõn; olgu `mintü mu elämisest San; tiä käśk mul minnäʔ Krl; ma `leie ta majast minemä; no˽kae, is saa `mińtüss Har; tu̬u̬ es `lääkina arʔ Rõu; nüüd ma‿i olõ nännüʔ, ega na (pääsukesed) är joht ei olõ lännüväʔ Plv; sini`tialasõ˽talvõss `lätvä ärʔ; poig võt́t naaśõ, sõ̭ss lät́s esäle (eraldi elama) Vas; aamõtnika taha ai maahha minnäʔ (ametist lahkuda) Se b. (suremisest) Tämä õli ikke `raskest `aige, ikke `surma `mendava juba Jõh; Mina lähen `enne, kui täma kodu tagasi ükskord tuleb IisR; ela kui kaua tahad, sa pεεd εε ikka minema; sii oli noor poisike, läks εε `mulda Khk; kahe nädalaga oli viis tükki lεind Kär; ing läks enne ära, kui ta `tohtri `alla sai Pöi; `molda nad lεhevad keik, `molda peab egaüks menema Käi; jubas tä ing läks `vällä Mar; ega see kaua ela, see lähäb `varsti Mär; Vassikad oo kõik minemas - - mõned oo juba läin; eks ta ole siit ilmast minija Han; noored `lähtvad mis kõbinal, mis ei tahagi minna Tõs; jäi `aigeks jälle ja läks Vän; Igavese unel minek on nõnda, et säält änam `ki̬i̬gi ei tulnu, `senna ta läks ja `senna ta jäi Hää; see on ää surnd, on kojo läind Juu; eks ta kõige mõnukam olekski nii, et rabistad (rabad tööd) ja oledki läind; naene pidi juba minema, aga nüid ikke tõksub JJn; läks `teise `ilma Kad; sie läheb `varsti `taeva `kambri Iis; tõene on minijä, mes sul vaja `üeldä; tämä on jo õma kodo lähnud Kod; et küll mõni kaua eläb, aga iki ükskord lähäb; aeg jo `mulda `minna Plt; si̬i̬ om jumala `karja ärä lännu joh; ta iki `varsti ärä lää - - luu ja nahk paĺt; mis sa vi̬i̬l sest patust kogut `eńdel, sea olet jo egäpäe mineje Krk; sõsar läits toda`viisi `auda, et kobsu põlendik võt́t sõsara ärä; sia lõṕpiva ärä viimätseni, pojatooja emmiss kõ̭ik üten tävvega lätsivä Ran; vanadel om kohuss minnä iki, aga toda ei tiiä, konass si̬i̬ tuńn tuleb Puh; ega siss enämb muret ei näe, ku sa mulla `alla lääd; aga mõni seĺts om kah, kõ̭ik lähvä vähjän (surevad vähki); keväde pu̬u̬ld nakass sehen valutama ja suu vett `ju̬u̬skma ja `olli `lännu; kolm last `olli, a kõ̭ik om jumala`karja `lännu Nõo; ma ei ole vi̬i̬l ajaline ära minemä Rõn; mul om ka `varsti `mulda minnäʔ Har; sääl samahn t́silgatu mahaʔ ja `oĺgi lännüʔ Rõu; sul põsõ˽roosaʔ, punõtasõʔ, sa olõ õi˽vi̬i̬l minnej; timä oĺl kolm nädälit `haigõ, nii oĺl mint kah Vas; mina oĺli `ü̬ü̬se elost `väĺlä minejä, kramp lei jala `sisse, iho oĺl `iätedü ülevält `alla. aig om minnä˽kah, las `poiskasõ˽rabõlõsõʔ Räp; üte ajastagagaʔ lät́s ar kat́s hobõst Se; timä lätt tuole maalõ Lut || (uppumisest) `toine poiss läks mere Jõe; `tuule`priissi löi [paadi]- - `kummulle, olivadki `menned kaig Vai; Kalade söödaks läinu Hää; juba läks vede põhõja Kod

5. a. (tegevust, elukorda vms vahetades) millelegi või kellelegi muule siirduma (ka abielluma) Ma olen `ninda `kahjanud, et mes ma nüd `läksin küll niisuguse mihega elämä Kuu; läks viel vanal ial mehele Lüg; ega sellele‿p lεhe `ükskid tüdruk; vana Urve isa läks nüid pintsi `pεεle; tüdruk vigane, mis mehele minija see on Khk; läks `Oskarile; läks `sinna tüdrugule miheks Mus; Odra aganad läksid kõik `veiste ede Pöi; `paalibεst (paavlipäevast) varvassjalad (linnud) `mendade `paari Muh; ega see tüdruk `taale ei lähä; asi läks `kohtu kätte Mär; läks - - lese naese `peale (abiellus lesknaisega) Mih; kas sa lähäd `tääle Tõs; vanas eas läksin veel mehele Tür; mina läksin siis ka poole kuha `piale Pee; obune läks odavalt käest ää (müüdi ära) Koe; kaks `kaĺlimad jäi maha, kolmandale läksin Sim; tütär läks ühe avinuŕmikele Jõe `valda; kos `pulme suab, ku `ükski ei lähä Kod; põlemagi `niukest meest, kellele `minna saab Plt; nii tahav `paari minnä Krk; mes iki joba `vaidenu, tu̬u̬ lääb enämbide loomale (riknenud toidust) Ran; oh `oitku küll joodikule mehele minemäst Puh; oma peigmehe `põlgse ärä ja lätsi `u̬u̬piss tõesele; ku Vene `keisri poig tulep mu `võtma, tollele ma ka‿i lähä; mes te kiusasside temäst, lasnu täl minnä tolle poesile Nõo; kui sa nii suure abena ärä laset `aada ja `juusse ärä polgata, siss ma lää sulle Võn; lätsivä `paari, nüid ei võeva nätä tõnetõist Rõn; seo lät́s Valga `liina ütele kaupmehele San; kelless tu̬u̬ Alma tütär minnev [mehele] Har; mi‿sa˽sańdilõ `läädeʔ; täl oĺl tõõsõga lat́s, ma es lännü˽tälle; peräst lät́s timä `naistõ, noh kodoväüss Rõu; täl oĺl kõ̭gõsugutsiid `võt́jiid, koolitõduisi ja koolitamallaʔ, a es lää˽mehele; veli lät́s är˽kodo`väühhe Vas; sõ̭ss sõ̭saŕ nakass `väega `pallõma, et `kiäke olõ‿i velele `lännü naasest Se || piltl `Õhtane vats lähäb - - `õlgile (enne magamaminekut pole mõtet süüa) Jõh b. (usulisest pöördumisest) see on kirgust ära `langend, meite usust ära leind Jäm; nüid lεhvad pailud inimesed lahk`usku; ma pia ikka oma usu `kinni, ma‿p lähe teisse `usku Khk; kui `lähtväd `teise `usko, siis ristitasse `ümber Mar; läks vene `usku Mär; tahab `paptisti `usku `minnä, neid sii paelu Tõs; temä läks luteruse `usku KJn; oĺl nu̬u̬ŕmiiś venne `usku, siss pedi `mõŕsa ka venne `usku minemä Har

6. kaduma; (ära) kuluma a. kaotsi minema; otsa saama, olematuks muutuma On mend `vanker, `mengu kodarad tagant järel Kuu; meil ükskord `läksivad `seura `võrgud ära Hlj; mis on mend, sie on mend, sedä enäm kätte ei saa Lüg; Jättä viel `õue, nüüd on mend Jõh; vahi pääld, kui kala `riistad `männöd; meil läks mittu tekki kaduma Vai; uni lεheb pεεld εε Khk; lumi läks see kevade nii vara Mus; Loasul läks kaheksa `koormad `einu ja küin (hävis tules) Pöi; ehk lähäb köhä pealt ää Mar; oh, se vähike lekikene läheb ää Kse; ramu oli obusel kõik ää läin Tõs; Kui obune läinu, `viska ohjad ka järele Hää; ühekorraga, ei soand aru milla, rahakot́t oli läind Jür; kui [treimisel]- - nüid kudagi `viitab, siis on sie suur tüö juo läind KuuK; Kui on lähnud prillid, siis mingu ruamid kua; Kui on lähnud lootsik, siis mingu mõlad tagast järele Trm; nii kui lumi läks, oli maa sula kohe Pal; kõne läks tal ärä, es saa kõnelda Vil; sü̬ü̬ nüid `piimä, nõnda‿t sul `tahtmin ärä lää Krk; sügise kui ni̬i̬ alla`ü̬ü̬de tuleve, siss om kardule päälitse üte `ü̬ü̬ge lännu; vihm lääb `varsti ärä Hel; vana inimesel ei ole üttegi lõbu - - lõbud om lännuva kõik; mes‿säl enämb kahitseda, om lännu, om lännu; nüid vaest `onte nakava minu päevä ka lõpule minemä Ran; lumi om ärä `lännu, aga mõnen paegan om vi̬i̬l sedä `kolssu all Puh; kõ̭ik mu eluaja `korjamine ja `rühmämine om lännu vett vedämä; mes om ajast `lännu, to‿m arvust ka `lännu; mitte onde magada ei saa, uni läits `ü̬ü̬se ärä; suka om lännuva kos si̬i̬ ja tõene; viinatse `pääga tei nii suure võla talule `säĺgä, et talu läits Nõo; näet siss, kuiss mõne varanduss lätt `ilma Ote; mis lännü˽tu̬u̬ lännüʔ, kas tu̬u̬d enämb kätte saat Har; kat́s kolm kõrd mõsi, [tedretähed] lät́si ärʔ Rõu; taĺv lätt Vas; leivu ki̬i̬ĺ ĺätt loppusõ‿päle Lei || nüid `kaibavad, et angerad vähäs `lähtväd (angerjaid jääb väheks) Var b. (millegi peale) kuluma suur maa oli, `tienijad sai pida, siis läks tekkisi ja linasi ja VNg; Keik, mis `luomadest saab, läheb nigu `undi `kurku IisR; ühe katuse ruutsülla pεεle läheb neli `sülda `roogu Ans; siial on see `väärdus, et sa saad midagid, ahvenal lεheb pool soomuseks Khk; Poisi riiete peele minna kümme küünart riiet ää Kaa; nüid saa rubla eest kedägist, nüid lähäb jo tea meto `rupla; vat kui paĺlo vett lähäb oostele Mar; ulk raha läind, põle saand kedagi; suur pere `söömes, eks seal lähä `toitu paĺlu; nende paranduste `peale lähäb `rohkem ää, kui masin väärt oo Mär; `Kuivi puid lähäb paelu vähämä kui `tuõrõsi Khn; mis se kõik `maksma lähäb HJn; pailu neid `naelu `sinna katuksesse lähäb VMr; võtin `sõõrde linu ja akkasin punuma `nüeri. kaks sõõret lähäb viel VJg; unnadel‿o selgpaal, kahed selgpaalad lähväd `suvvess ärä Kod; `eńni arvati, kui paĺlu seemet lähäb tüki `peale Äks; viiś rubla läks ärä, siis `oĺli saabas nisuke‿t KJn; meil oo nüid suur levä minek, ahju täis `leibi lää egä päe; ega si̬i̬ üte `ammess ärä ei lää ottigi, siit saa iki `rohkep ku üit́s ame Krk; `mõtli, et mes mä `tolle ülejäänu veerega piä tegemä, siss - - kodasi tõesele `kangale `sisse, läits tu̬u̬ vi̬i̬r ka `täide Nõo; pand raha minemä (kulutas ära) Ote; temä kröömitsep kokku `endäle, mes vaja, no täl lätt jo `ulka üless (kulub palju); meste `amme pääle läits viis küünärd linast Rõn; Niguʔ üt́s inemine är˽`ku̬u̬li, nii mõõdõti är˽ku˽piḱk kirst timäle lätt Rõu c. mööduma, kuluma (ajast) `läined tükk `aega, üe`korra `veski `paistab Jõe; mend pühäbä õlimma kõik kodo; sie aig on `nõnda `välla mend, et midagi `asja en õle saand teha Lüg; lεheb veel `aega, enne kut minema saab; pailu teil einamal veel `aega lεheb Khk; `öetse kaks kuud `aega‿vel menavad; vihmane `olli, siis läks paar nädalt ää (heinateost) Muh; lähäb `aega niipaelo ku lähäb Vig; oli teine `aasta läind Lih; `viskasin kibi `senna `sisse (kaevu), läks ea tükk `aega, kui `sulpsu oli kuulda; `peale `lõunine aeg läks ruttu Mih; mul oo pöial kõber, läin `aasta jäi `vankre vahele Aud; kolm `päeva lähäb õõnistada, sis tuleb laiali ajada (lootsiku tegemisest) Tor; `mööda läin suvel oli `ühte lugu sadu HMd; tema tulemisega lähäb veel `aega Juu; `aasta `otsa läks ikke [päevateki heelgeldamiseks] JJn; nii juuni kui juuli läksid `mööda, ilma et `vihma oleks sadand Tür; kui oli pikk kangas, ikke puole `pääva läks [käärimiseks] ära VMr; sue aeg on nüüd lähnd Kad; ulk `õstad (õhtut) ärä lähnud; suvi lähäb nõnna ärä alva ja kuŕja ilmaga; pulmadegä läks nädäl ärä Kod; versta pośtid lähvad nigu aea `teibad (mööduvad kiiresti) Lai; lääb vi̬i̬l raasike `aiga Trv; mõni vikat `olli väegä kõva, tollega läits `ulka `aiga, enne kui ta teräväss sai Ran; kinnast kodaden läits aig ärä; kui nüid `aasta ehk kaits edesi lähäp, jälle om elu tõist `mu̬u̬du; ku sa midägi nokitsed, siss lääb aig ruttu edesi Nõo; `Täämbä om päiv nii är˽lännüʔ, tettüss es saa mitte midägiʔ Urv; `kruuślit teten lät́s kõ̭ik ü̬ü̬ ärʔ Rõu; kiudomehel lät́s iks kat́s kolm `päivä äräʔ Räp || `seaste asjad lεhvad köik nii iĺjaks (jäävad hiliseks) Khk d. pleekima, värvi kaotama möni väŕv lεheb nii `kergesti pεεlt εε Khk; riie pealt ära läind - - väŕv oo pealt ää läind Mär; potisinine, tää oo eä väŕm, ei läind peält ää; lellad ja roosad, nee lähväd `kangest peält ää Vig; see läind nii karvast ää kohe Juu; kaha - - sie tegi kohe nisukese ilusa sinise värvi et, ei sie ei läind iial pialt ära KuuK; enne viidi jo `Suame lõngad, vaata nied ei lähend pealt ära; kõva väŕv, sie väĺja ei lähe Kad; marana punane ei lähä `minemä·ngi `väĺjä ja muagetsi punane Kod; aleda värviga - - värv `väĺla läind Lai; rõõvass om pääld ärä minnu Trv e. piltl ununema ei mina taha enamb midagi `rääkida, kõik on `mielest mend Hlj; Mina `tiasin ka, kie tämä õli, aga nimi nüüd on mend `mielest `vällä Jõh; ket neid `asju `köiki määledab, nee `meelest εε lεind Khk; nied vanad nimed on jo mielest ää läind VMr; ma ole selle `lasken meelest är minnä Krk; nigu sa lõpetat kõnelda, nii om meelest lännu Nõo; mõ̭ni asi sais meelehn mitu `aastat, a tõõne unõhhuss, lätt meelest ärʔ Rõu; mul lää‿i elopõĺv, eloigä meelest sääne sõ̭na, kooniʔ ma koolõ Se

7. seisundit, olekut või asendit muutma; senisest erinevaks muutuma a. (elusolendiga toimuvatest muutustest) ei võttand enäm õppust, õli ülekäe mend; luom sei pali, meni `lõhki Lüg; `kulmu `karvad `lähväd `alli; `kõrvad `lähvad lukku; küll sie on abeme mend Jõh; miu `juksed `mändi `sassi; no pappi kui `kuuli sedä `köstöri juttu, siis läks `ninda punasest Vai; obuse jalg läind tükis katti Jäm; vahel on nii suur vae rinnus, et silmad `lähtvad mustaks Ans; [tal] oli üks poeg ning see läks koiraks; laps lεheb juba uniseks; `koera äi tohi `narrida, koer lεheb kurjaks; mo meel läks ka aleks; nee laanid läksid mool keik `tühja; kilgid läksid `meite maeas nönda isandaks piltl Khk; see‿o mullikas, mis pole veel kannund, lehmaks pole läind Krj; se‿o nii mutti (priskeks) läind Jaa; Ju nüid kere eleks läks, et ää `tuldi Pöi; inime läheb vanemaks, tõbi nooremaks; `peasslase kirjad (tedretähed) `lähtvad `palge Muh; läks aeg ajald ikka `aigemags; mes kurja tembu teeb, ukka on läind, see on ällile läind Emm; jälg läind asemest εε (jalg on nikastunud) Phl; jalad nii mustad, üsna `karpa läind; nahk läheb `kuplo, kui tulevad maa-alosed inimese `peale; tä‿o juba üsna karma·ntsikuks läind Mar; kääd oo rakku läind Mär; mo ammad läind suust ää (hellaks muutunud); süda lähäb tahedas Vig; `õhtuti läks pea ja süda sandimasse Mih; tüdrik oo `raisku läin; südä lähäb ruttu täis, vihastab `kergeste piltl Tõs; mõni ond `väikse kasuga, `känni läin Khn; kõri lääb kinni - - ei saa `rääki ega mätte kedagi PJg; kana `rasva läinu, ei mune änam; `Sohki lähvad tüdrikud Hää; mo kõht on nii suureks läin, mis ma tal annan Ris; paled `auku läind Rap; `siia `nurka aas nihuke `kaśvjas, silm läks `aigeks; ukka läind inime - - kääst ää läind; valu on nii suur, et süda tahab üsna `lõhki `minna piltl Juu; teine luom ei võta `rammu, teine - - läheb ruttu `rammu KuuK; abaluu końt lääb paigast ää, kui põrutud suab JMd; ta läks jo `vargaks JJn; läind `purju; mõnel lähvad need `juuksed ikke ruttu aĺliks Tür; läksin üle raba, kukkusin maha - - läksin märjaks Pai; jäme nagu laśt, on `kõhtu läind Pee; mida vanemast saivad, seda loĺlimast läksivad VMr; `äste sõber tüdruk läks kasust Kad; vanal kuul võetud naised lähvad `krimpsu Rak; läks tulivihasest VJg; akab vana`pu̬u̬lde minemä; nii abemikku läks metsän; siäred lähväd kure`suapa; lehem akab kua juaksikess minemä; tüd́rik one uarass lähnud Kod; koer läks rumalast, võeras koer tuli ja `kiskus Pal; lehm enam ei akkagi `lüpsma - - lehm läks puĺlist; kui lehm `kastega ädala või orasse pial täis läheb, siis võib `kergesti `lõhki `minna Lai; arust ää läind; kui pia läks `kõõma, ikke `võiga määriti; mul `varvad läksid puruks, on kramaskil kohe Plt; inimest läävad väga laesass kah, kui nad nõnna jorutavad Vil; kõht om puhutsisse minnu; ärä `lõhki minnä vihage piltl Trv; sel lätsiv kait́s siga `aidun `pü̬ü̬rä Hls; pää lää `tiiru ja silmä lääv kirivesess, putu või maha; ma lätsi näost `valges ku surnu; sa olet käest ärä lännu, ei `kulle mitte üit́s lõhn; küll lääp siul ruttu kops üle massa, juśt ku püssipauk kunagi piltl Krk; vanainimese mälu lää segi; ku sa ohja laset, siss [hobune] lää ku `ullu `mi̬i̬ĺde (peruks) Hel; ku paĺlu `viina om `võtnu, siss lähäb `u̬u̬gu; nigu kõtt tühjäss lääb, nii sooliku nakava kolisema; mõni läb nii vereväss, et nõna ots kah verev; jalg `oĺli `liikmest ärä lännu; nüid kanapoja lähvä `mu̬u̬du (võtavad kuju), kui na tiĺlukese om, siss om nigu munad ümärigu Ran; sõrmevahe om kõ̭ik `kärnä lännuva; ma‿i saa sannan `kuiki kavva olla, ihu lääb nõrgass; kes sedä ikku `kińni saap keeldä, ku südä lähäp aledass; obene lääb jalust ärä (muutub jõuetuks), kui `lämmäld juuvva andass; anna `õigel aal lastele valu, siss ei lää ta sul ülekäte Nõo; vasik om `prälli (kiduraks) lännü Võn; sel (tüdrukul) lännuva siĺmä veidikse `kinni Kam; tol om ka pää `paĺlass lännü, `juusse om pää päält ärä lännü Ote; om nigu segi `lännu, üte maja palut ärä, nüid ollev jälle `tennu Rõn; jala omma ukka `lännüve, ei olõ `jõudu änt seen sukugi San; om är eridsess lännüʔ, `tempu tege, koerass lännüʔ; liinan koolin kävven oĺl mu poig säändsess antslàagriss lännüʔ Kan; naanõ lännü `hirmu, `naksi `peĺgämmä; lähät vanass, nakat jo `kortsu minemä Har; naba suurõss lätt, üless `punni kõ̭iḱ; poig om käist ärʔ lännüʔ, ei kuulõʔ ämp sõ̭nna Krl; inemine lätt kaʔ `marru, kuʔ maru pini purõʔ; kas mul jala˽`lätvä˽ka piḱkä (sirgu); õdag tuĺl, silmä˽lät́si˽rassõss Rõu; imä `vi̬i̬di ärʔ, esä lät́s uĺli meele pääle; siss lät́s mul hallõss `hinnel, et mis ma t́sirgukõist hirmuda; kiä paĺlo murõhhasõʔ, nu̬u̬˽`lätväki hulluss; silmäkolmuʔ `lääki ei˽kuna `valgõss Vas; ilma amõtida nu̬u̬r inemine lätt nuhelpähä (hukka) Räp; täl `väega elo lät́́s täüs; inemine lätt `vihho, mito `päivä pidä vihha; verest lätt `vällä, `väega är `heitü Se; pää lätt `ümbre (käib ringi); timä ä˽lät́s miele päält Lut b. (elutute objektide, esemete, nähtuste vms muutustest) vesi on jo `suojaks mend; keik rahad menivad `ümber (kaotasid väärtuse) Hlj; `ilmad `lähvad vilust VNg; `riide meni `seljäs `lõhki Lüg; kui lõng on `liiga kierd, siis lähäb `krussi Jõh; kerves läheb `lossi, tera läheb köveraks; mai kuus lihab juba üsna kevadeks Ans; taevas lεheb `jälle `pilve; nael lεind köverase; mönel läksid `räimed abuks; keik mo töö lεks `raisku Khk; maa lähäb `körgemaks Kär; akab `jälle tuulele minema; `kindad oo katti läind Mus; kui `liiga pailu käiata, sis lihab vikat lakale Jaa; Läks `jälle nagu kotti (pilve); lämmkäpa käe lähvad kõik tööd ukka Pöi; lõng oo `tuusti läin; puud akkavad iiri`kõrva menema; päe läin juba ühna `õhtale Muh; pöld jo naa `aljaks läind Käi; kuld läind `ammo joba ukka, pöle maksnd Rei; elm läks omingo `kangeste `vinka (pilve), ma `mõtlesi, et akkab sadama; suine liha kepob vägise sandiks minema; räägime aga, aeg lähäb muedu igäväks; kirs oo vee peal, akkab talveks minemä Mar; ajad lähvad paremaks; läks `eese jutoga rabasse Kul; pańn oo - - `roostess läind Mär; vili oo kõik `rohto läind Vig; põhja `poole `lasti puu maha, siis ei minna koisse Kir; supp tuleb nii `keeta, et `tummi lähäb; tuul mürgib naa et puud purus lähvad Kse; leväd läksid naa rikki käest, `toores jäid ja koruksed `lahti Var; eenämä lähäb `metsä, mets kasvab `piäle; `saapad `lähtväd `lääpi; meri kohab - - ei tia, kas tuulele lähäb Tõs; temäl `minne leib vanaks; Miol läks `kjõnda kiri ukka Khn; unna pael läks `kat́ki Vän; kase `lähtvad keige `enni kollaseks Ris; ükskord on nii külm suvi old, et puud põle `lehte läind; ilm läks vihmale; tuul puhus `lõunest ja nüid läks `põhja Kei; ratas akab `kierdu minema Hag; `pastle paelad läind naa vallali Rap; `kangeste saeab ja tuul on, siis puud lähvad nõnna `looka; kui lina ei kasva `äśti, lina läheb takule; näe, vorstil nahk läks `lõhki, paĺlas pudru jäi pańni `peale; see kaup läks nii `tühja Juu; teine serv oli õhukeseks lähnud KuuK; mets läks ühe päevaga `aljast Amb; sibul läheb `putke Koe; sieme oli segamini läind VMr; ilm lähäb toŕmile VJg; villad vanuvad pesemisega ja `värvimisega, läävad `panka; põld lähäb `süeti; kui sieme saab `mäŕga `maasse - - siis lähäb piimale, iva sies on `valge sodi Sim; magus apu leib läks `viiru, kooriku `alla võt́tis viiru; makku lähnd, kui madal kuhi ja lai Trm; kui lusik läks `võidu, kruusati ärä; leib lähäb `tahku; kui `valgess läks, läksid `künmä; piim minemä püt́ikun apuss; mette ei lähä `selgele (ilmast); pääv lääb `õstale, ei sua tü̬ü̬d ärä Kod; `kapsad läind `jäässe; mõni koht läks sooks, kui ta `enne oli kõvem, pärast läks `pehmemaks; klobistas adra kudagi kokku, `vaŕsti läks `jälle laiali; töö läks `sośsi Lai; köis läks `sõlme; asi on nõnna `sampsu (halvasti) läind, ei lähä kudagi `korda; kui tuli lääb väga suures, lääb [vorst] kat́ti KJn; pütil vits pääld ärä minnu Trv; `erne lääve `nakla, naglatse `erne om kõva ku kadaje marja Krk; kui juuli kuun oless kuivale minnu, mis siss viga oless ollu `einä tetä Hel; nii läits ilm `utsu; linane lang om vali `vassi minemä; ega [koort] kloppi ei vei, `kloṕmisega lääb vatule; serände pu̬u̬lkeenu liha ei lähä alvass; üd́se `õ̭õ̭guva ärä, lähvä tuhass Nõo; kae ka tu̬u̬ piim kääse kohvile vai om - - `lämmän `mürrest lännü Võn; minev`aasta lätsivä kõ̭iḱ sibula `püt́skude, `äitsmenuti tulliva `otsa; tuli palap pliidi all, piä lääp truuṕ ka `lämmäss Ote; rabedist `paklist köids lätt ruttu `kat́ski Kam; nüüd omma üless `kiŕki kõ̭ik `lännüve, pääle vihma; kauśs om `lahki lännü San; pümes lätt, kunass mi˽kodu saa; rõõvass om lõhvõlõ lännüʔ Urv; peräst päävä`pü̬ü̬rdü nakass tä (päev) lühimbess mineme Krl; ma `iśke, siss lät́s lang kõ̭iḱ kana`säĺgä (keerdu); sul om - - kaalarat́ik `kuŕsti lännüʔ; leeväkene om `ku̬u̬rdõ lännüʔ, om `kaugõss `ahju jäänüʔ; tähe `ju̬u̬skõva mahaʔ, ilm lätt sadulõ Har; ku tu̬u̬ jahepudõ̭ŕ oĺl külmäss lännüʔ, siss oĺl `väega hüä magu; sai `pu̬u̬ldõ ti̬i̬ `kaldõhe, nii lät́s kot́t purulõ; suvõ aig oĺl, õdagu pümmess es `lääkiʔ Rõu; `uńdrek um joba `mitmõst paigast lõhele lännüʔ Plv; lätt iks regi kah kummalõ; kanariku varrõ piḱk ots lätt `liĺle; Tülü lät́s suurõst; oŕavitso `häitsme ommaʔ periss ilosaʔ, kui naʔ vi̬i̬l periss `lakja ei olõʔ lännüʔ Räp; pańg läts `ümbre; ku põ̭h́ast seĺetämä nakkass, ĺatt ar põvvalõ; liha lätt sooladaʔ hukka Se; lang lätt `kiirdu; `rüäkeseʔ jo `lätväʔ vereväst Lut || hukkuma sii läks üks - - laev ukka Pha; laevad läksid vanasti `Restna `otsas ukka Rei; Lae läks `terven miestegä ukka Khn; se laeva täis läks rahvast ukka Juu; tormiga lähäbegi laiv ukka, ega vaa ilmaga ei lähä Nõo c. kellegi sarnaseks kujunema ta on isasse läind Koe; laps lähäb isäje ehk emäje Kod; olõ‿õi· `üt́ski tüt́är `läńnü `iḿmä Se

8. a. protsessi või tegevust alustama; hakkama, algama, puhkema liha meni `lõhnamaie Lüg; Tuld ei tõhi üläs võttada - - `leivad `lähväd põlema Jõh; [neil] Läks jälle ütlemiseks Kaa; `Seastesi `tuhlid saa `keeta kudagi, nönda kui `keema lähvad, juba on lagund Pöi; muulikad akkavad jälle `valmis menema Muh; vili lähäb kopastama LNg; kas õlut läks `käima; karduled kõik puhas mädanema läind Mär; vili läheb idanema, kui ta maas `muldas‿o Lih; `varbad `lähtad märjasse - - `lähtad `auduma Mih; `kartsid, et sulased `mässäma `lähtväd; isased [mutid] `minne `kiskuma, `murde üksteist ärä; obusega ei lähegi änam `keegi `Pärnu minema; mina läksi üle selle lääve `astuma Tõs; te magate ja te‿i `tiagi, et te lähete põlema Aud; piim läind `apnema Juu; vahest pane märg vili `salve, lähäb läppama Jür; ahi läks kütte JJn; mis sa lähäd teda ilma aegu `torkima Koe; varsa jalg läks mädanema VMr; liha lähäb tuulitama VJg; rehä ei tõhi seliti `panna, lähäb `vihma sadama; leib ei lähä `keŕkimä; ümmärgune puu, egä si̬i̬ kõhe `lõõskama ei lähä; näväd läksid `lu̬u̬le minemä Kod; `kasma (kasvama) lähnud terä on vedel Pal; mädandik - - kui lähäd säält üle minema, siis `jalgupidi jääd `sisse Äks; leib läind `piikuma Pil; tohlotama lähäväd meil kaalid; läksid `riidlema KJn; neil lähäb tüli ruttu Vil; pada sosisap, joba lääb `ki̬i̬mä; leib aĺlitama minnu Trv; rüä lääve kasume likege; liha minevet `süäme `pääle, ta ei või liha süvvä Krk; kui `varblase sirtsuva, siss lääb sadama; ahi ei minnä palama; ku käe ärä om kooluva - - õõru, siss lääp veri `käimä Ran; lombi vesi ku ta pikäld saesap, lähäb `aisema; lätsime `rääblemä, ma panni mõlõmba maha; lääp `tuiskama; ku - - ju̬u̬skma lääb, mädä nakap tulema, kaob valu ka ärä; ommuku `sääsi `endä `rõivile ja `lätsi lavva `keŕkude minemä; küll lääb `irmsade sadama Nõo; lät́si läbi vi̬i̬ minemä, sattõ õkka kõtuli `loḿpi Võn; lina lääp `äitsemä Kam; ku vili saab `vihma `õigel ajal, siss nakkas vi̬i̬l minema, ku `ildas jääb, siss ei `aita kedagi; leti olliva vallalitse ja satteva päält maha, ku obese `lendu lätsivä (kiiresti jooksma hakkasid) Ote; Kuiva avoga es tapa˽`kiäki t́sika, sõ̭ss läts liha vahatsõss ja `haisama Urv; ega iks `lindu minnäʔ ei˽saaʔ, ku `siibu ei olõʔ Krl; ma˽lät́si `mõtsa haina manu minemä; puu urva nakasõ jo `lahki minemä (puhkema) Har; Mõhele `pańti kaaś pääleʔ ja˽visati vi̬i̬l mõ̭ni rõ̭õ̭vass ka üle ja˽`laśti nõsõma (kerkima) minnäʔ; sädeme˽`kiŕgli, kuiv aig oĺli, tuli lät́s minemä; tu oĺl sõ̭ss, ku suuŕ sõda lät́s Rõu; läävät jo ilmaʔ ilosalõ minemä, ku lina`västrik väläh Plv; pilveʔ lü̬ü̬ laḱka, ilm lätt ärʔ kuivalõ minemä; läḱe˽kodo minemä Vas; ärä jäät väsütsess, ma vaśt ei `lääki `sanna minemä; lät́s jo meelest nõrgast minemä, nii suuŕ `süäme valu oĺl Räp; taa mi̬i̬ss lät́s kul `vargusõ päält elämä Se || käima küdimine läheb joostes Khk; vabrik läks sel aal puudega PJg b. (riidu, tülli minemisest) Vanal ajal `läksivad `Kauhula küläs kaks talu peremest `riidu ühä maatükki pera Jõh; olid jooma juures ni‿sa·mma tülise läind Khk; mis te‿s nukki lähete Muh; me olime nii suured sõbrad, aga päräst läksime `vänti Mar; ma olen kuulnd, et õed ko `riidu `lähtad vanemate vara pärast Mih; ma ükskord läksin temaga nurinasse; läksime õige vastastiku Juu; nõnna tige õlema si̬i̬ nuarik, et raud`kange kua ammussab, ku `riidu lähväd Kod; [nad] lännü sääl iki `näksu Krk; kui ta üleaiatsidega pahandusi läits - - siss `oĺli iki kuri karjan küll Ran; raha pääle lätsivä `tülli ja olliva elu aig tülin; lätsivä tolle Mõtsa Almaga siss `vassi, aga nüid om kõ̭ik sõbra; vahel lähme Miinaga pahandusi kah Nõo; nemä ka va˛el lävä `räksu Rõn; mis tu põhi oĺl, et nä˽`tüllü `lät́siʔ Rõu; Joba nääʔ `jõudsõʔ `tsänku minnäʔ Vas c. idanema (hakkama) linnaksed akkavad minema juba; kas need `seemned lähvad koa Mär; linnased pannaks minema Ris; ei tia, kas sie `sieme lähäb Koe d. varisema, pudenema hakkama ruki lähäb `põldo, kui tä (lõikus) illäks jääb Mär; kui rukis `vaĺmis‿o ja ei saa lõegata mette, siis läheb `põldu Lih; kui nihukest kõrvetese pääväd on, ei siis soa rukist nii kaua pidada - - [muidu on oht] et rukis `põldu lähäb Juu

9. a. sujuma; edenema, arenema; õnnestuma ei mina `ruskid `luomi taha, nee ei lähe mul edesi; kes `tiedä, `kuida sie nüd `lähte VNg; `neie `ilmudega vili lähäb, on sue ja tuleb `vihma Lüg; Meil jutt läheb, `ninda‿t `päese kudagi tulema IisR; kui üväst `lähtö, siis saab `kallo küll Vai; pole paranemist üht, `aigus lεheb ikka edasi; see‿p muretse mida˛id, laseb keik ni‿sa·mma `minna; peab targu tegema, et see asi `öigeks lεheb (õnnestub) Khk; kudas läheb Vll; töö läheb nendel üsna lobinal edesi Mar; ei töö lähä ta kää edassi; `vaata enne, kuda sool omal lähäb; kõik lähäb tagurpidi, ta ei `oska eese elu `sääda Mär; Oled oolas ja korralik, lähäb kõik nagu piab minema Han; loomad ei lähe edasi, ei kasva; minust oo see kohapidamine paelu tagasi läind (pole enam nii heal järjel) Mih; töö ei taha `korda `minnä Tõs; ta käes `lähtvad kõik aśjad easte `korda Aud; nüid‿o see `mõtlemine `liiga edasi läind Kei; `tahtsin tehä ja nii `kriipsu läks (õnnestus) Juu; tema käes lähäb keik nagu lepase `riega JõeK; lõngakedramene ja `kangakudumene, sie on `jälle minu kääs läind kõik; ega ta (õppimine) kõigil nõnda `kergelt lähä JJn; [kanga alustamisel] eks se esimine küinar old ike visa menema - - kui juo sie sai `alla paku `piale - - siis läks lõbusast; ei ole kuuld, kuda tal nüüd uue koha pial lähäb VMr; tössaka tüe ei lähä edesi VJg; Kel see amet selge on, sellel on naljaasi puulõhkumine - - läheb kui iseendast Trm; vili ei lähä edesi ei tagasi; vańd et, muailma piäl ärgu mingu sul `ükski lu̬u̬m edesi; ühevanavune selle poesiga, aga lähäb ette õma kasuga Kod; sedasi kõik se `ilma elu lähnd Lai; tema kääs iga töö läks `korda Plt; vaat kudas mõni inime on edasi lähnud Vil; einämaa iiŕ, ku sa selle ärä tapat, siss ei lää `lamba `kõrda Krk; `põrsa kah jäevä `tingu, es lähä edesi; ega aena tegu ilma päevä `jõuta kah edesi ei lähä; ei lähä täl `oṕmine, ei lähä tü̬ü̬ Ran; mia `kaalse toda `asja `niivisi ja tõesiti, et kudass ta parembide lähässi; aga temäl es lää õnness `endä `tapmine; pośtel läits si̬i̬ aenategemine periss `vu̬u̬ri (korda); mõnel mes tä ette võtap, lähäp kõ̭iḱ `ju̬u̬nde, aga tõene ei saa edesi ei tagasi; sel kõrdsimel kaup äste lähäb Nõo; `valge `lamba ei läävä nii edesi, nu̬u̬ kriim`pääga, nu̬u̬ läävä edesi; ega joodikul ei saa tü̬ü̬ jo edesi `minnä Rõn; mis‿tu ädä ollõv, et ei minnev `umblõmine San; esä üteĺ, et - - määntse karvaga lasitsõʔ omma talon, sääntse karvaga hobõsõʔ lääväʔ `häste edesi Kan; ku‿tu `Eissler siiä˽tulõ, näüss no kuiss siss elu lätt Krl; timahalt lät́s mul suvi nisu häste `kõrda; ega nuil taa `pilmine kõ̭iḱ `kõrda ei˽lähäʔ, lätt kõrvalõ kah (pommitamisest) Har; Mõ̭ni jäl˽kahitsas eläjäʔ ärʔ, ega nu̬u̬˽sõ̭ss inäp edesi ei lääʔ Rõu; tu̬u̬l minnev ei˽hobõsõʔ edesi, kiä `kassõ tapp; mõ̭nd suńni˽nigu vaḱa `saina, täl ei˽lähä˽tu̬u̬ `oṕmine Vas; kel omaʔ karvatsõʔ käeʔ, tol läävät `meh́tseʔ `häste edese; kuiss teil sääl kotussõ pääl elämine lätt Räp; orass lätt timahhava `höśte Se; tu̬u̬l elu om mińnüde `kiŕdavadõ Lei || kujunema, juhtuma kes seda sai εε oida, et see sedavsi läks Khk; nii si asi võib mińnä Ran b. täituma, tõeks saama minu unenäod on tõest `menned, kõik on mend tõest Lüg; jumala söna lεheb ikka töeks Khk; kui [Jaani ettekuulutused] tõess akasid minema, siis akati neid jutta tähele panema Mih; mis inimesed kõik `mõtlevad ja `arvavad, ei see kõik lähä `täide Juu; ise `koeruisi `ütles, aga tõtte läks; ühel sõnal one `võitu, tõesel ei õle, mõni sõna lähäb `täide Kod; ega si̬i̬ uni ei võlete, si̬i̬ lääp iki `tähte Krk; asi om `kohtu käen, küläp näiss, kas lähäp tühjäss (jääb tulemuseta) vai lähäp `täide Nõo; mõni uni lätt `tähte Rõn; tu̬u̬ [uni], mis `täüte lätt, tu̬u̬ ei lähä meelest är San; timä `tahtmine oĺl `täüde lännüʔ Har c. kallinema rugi vilets, küll nee sügise `inda lähvad Khk; Nüid pühade ees õunad `lähtvad `inda Pöi

10. tarvis, vaja olema [kalade võrgust] `päästamise `juures lähäb neli inimest ära Jõe; `sönna lεheksid `puldanist püksid ää; see on tarispuu, ehiduse `juure lεheb tarist; obuse selg `katki, `telka ala leheks üks lapp `tuua; `teesid leheks korralda, nee nii `auklikud Khk; Meite pot́skale läheks kaks `vitsa `pääle ajada, siis ta peaks soolve `kinni küll Krj; vöid lihaks `tuua [poest] Vll; raha lihab igase `poole taris Jaa; Adra aisad läheks uied teha Pöi; Pöld läheks `künda Rei; punet läks `tarvis asveldamise `juures, `pańdi vihile `sisse, et segamini ei lähäs Aud; oh sa igavene `namsak, no siul läheb küll põlvega `perse anda Hää; teese põllu pialt ei `tohtind uhakaid noppida, igaühel läks omal `tarvis Ann; kõik tüö nõud lähvad majas `tarvis Koe; si Sohvi lähäb näil taŕviss, oiab last ja ti̬i̬b `sü̬ü̬miss Kod; taenas oless läend kõvem `kasta, taenas on pehme; uus tarandus lähäb `panna, kui tala on mädä KJn; mitu obest sul lähäb Vil; taa om suuŕ ahu, siss lätt `rohkõp küttä kah San

11. mahtuma; mõõtmetelt sobima Üks kubu `olgi läks `ühte aluskotti Kuu; ia lai on, midä iast `selgä lähäb Lüg; nee einad ep lεhe köik korraga `pεεle mette Khk; Kotti minna kuus külemetu vilja Kaa; meestel olid lühiksed püksid ja siit põlve juurest olid natukse `lahti, et `jalga läksid Mar; kuh́a põhi jäi maha, ei läind kõik korraga `peale Mär; `koormasse lähäb neli akk`jalga Kir; kui rinna końdi `otsa kolm `sõrme `sisse lähäb, siis on ea lehm Jür; sada `vihku lähäb ära `kuormasse JõeK; kui pailu `sõnna lääb `ämri `täisi Tür; nelitõiss muna läks kiluje Kod; öheksa suurt `leiba läks `ahju Pal; `tiinu läks kümme `puuda liha lahedaste `sisse KJn; sinna (heinakorvi) läits `ku̬u̬rma `ainu `sisse Ran; meil kolm `ku̬u̬rmat `kesvi läits parsile Puh; kihäst om nii jämedäss lännu, et ei lää `rõiva enämb `säĺgä; `uńdrik om nii kitsass tettu, et ei lää `ümbrele; tõsta ru̬u̬g paast `väĺlä, ku länikude ärä ei lää, siss tõsta ummike `sisse Nõo; seo vadilanõ lää ei `jalga (kingast) Vas

12. sobima, kõlbama; ühte langema sie lugu ei lähe Lüg; Sie ele sinaka `karva `riide piaks `talle küll minema IisR; karva pεεlt et es lehe `auku; kui [kohtus] äkist jutud ep lähe `ühte, siis oo asi ull Khk; See köis läheb veel asja eest välja küll Kaa; Löö [palgil] seal kühmu kohast `laastu kaks ää, siis läheb küll Pöi; jutt lähäb `ühte, mes meie oleme kuulnd Mar; `ühte `lähtvad kõik, kää`anded ja `kihlamene Lih; kui kõht `täitsa tühe oo, siis lähäb koa natuke, aga üle kolme päeba ei lähä nisuleib Mih; vana õnnistegija rist oleva kadaka puust olnu, ta ei lähava küll mede kadakaga `ühte Hää; läksivad `ühte need lõngad (sobisid omavahel) JJn; sie ei lähä ikke - - viimaks mõni `juhtub kukkuma Koe; mina lähen isaga `ühte (saan sama vanaks), isa oli kaheksakümmend viis, kui ää suri Tür; mao rasv - - voŕsti `sisse ehk `voŕstisi `praadida, `sinna ta lähäb Pal; ken ää `pernane, annab süvvä `äste, et sü̬ü̬k `suuge ütte lääb Hls; sedäsi jah, jälle lääp `vu̬u̬ri tu sõna (on vastavuses); kae nüid joba sü̬ü̬k lähäb Nõo; täl ei lää tu sü̬ü̬k, lidsip läbi `ambide (haigest seast) Rõn; ei lää nali ei midägi Räp; ku süä olõ‿i rahu, siss - - ei tulõʔ uni, ei tulõʔ, ei lääʔ sü̬ü̬ḱ Se

13. teat suunas paiknema või kulgema; selliselt liikumist või läbipääsu võimaldama tie `lähteb mere ligideld Kuu; siit meilt akkab meri `pääle, lähäb ko˛e Mahu VNg; suo sies on üks mägi - - mägi lähäb `kaugele Kahula `einamittele Jõh; tee lihab alamäge Jäm; jalgrada läheb siit Khk; see tee läheb tämale `oue Kär; korsnas läks otse üles Krj; tee raad `lähtvad sealt pööringu pealt `metsa Pöi; oripuu lεheb siit öle lae Phl; jõgi - - lähäb `sinna merese ikka Lih; läks `vällä `väike tee rajake Tõs; luuk lähäb toa peal Ris; meie maa lähäb sialt `saadik JõeK; [põlluribad] akkasid `paergast me tua otst minema ja läksid senna taha väĺla `otsa Amb; pia`aegu ühes liinis lähevad nied külad JJn; se on se Paala jõgi, see lääb `Tartu Emajõkke Koe; põllu `sisse lähäb `süedi nälb Kad; uks läks `suuri `kamri; jõgi lähäb `kaste aruje, lähäb `lahku Kod; eenamalt läks jõgi läbi Pal; karja tee läks siit `alla Lai; kummilinnu pesa, pesal ilus kumm peal, pisike auk lähäb `sisse Pil; kaju serväst lähäb - - ma‿ilma suur lõhe, kohe sedävisi siit allap̀ole; repp lähäb teese korra `piäle KJn; rehe alt läits aganigu uiss. aganigust `talli minejät ust es ole kellekil; reie luu nakap põlve mant, lääb seeniss kui `perseni Ran; suur‿ti lähäp sääld Mulgimaale Nõo; alt lohust lät́s ka küll ti̬i̬, [aga] tu̬u̬ lät́s likõss Rõu; `kaska siiloʔ läävä üleväst `alla Plv

14. (ühendites:) alla minema 1. allapoole liikuma sukkad `lähväd `alle Jõh; vinsuta kotti, et vili `alla lähäb Mär; lõng läks voki kõrist `alla Trm; kae kudass vesi kivede vahel nõriseb, lähäb nigu nõrin `alla Nõo; ku kellä lu̬u̬t́ `väega `alla lätt, siis jääss kell `saisma Rõu || (toidust) sie akkab `mulle `vasta, minu kõrist ei lähä sie `alle; kuda ma süön, kui ei lähä suust `alle Lüg; Jäi üks `veike kont `kurku, `alle ei lähe, `võtsin `kartuli`putru `piale, ära läks `alle `ninda‿t vagu taga IisR; mis sii valitseda on, ega toit pεεb suust ala minema Khk; See lihab oort ise `alla (maitsvast toidust) Pöi; puru akkab suus kasuma, ei lähä `alla Mär; ta om suhun paks, ei lää `alla Krk; `erne mugu `ü̬ü̬rduva siin igemede vael ja kliugsuva, aga mitte kaalast `alla ei lähä; kui ubina `pehme om - - siss ei ole `ambit vajaki, aa keelega suun edesi-tagasi ja lähäp `alla Nõo; maʔ es sü̬ü̬˽noid kallu, mul kaalast `alla es lääʔ Rõu 2. a. alanema, langema meri oo ala läind Mus; ind om `alla lännu egal asjal Nõo; linahinna omma˽jäl `alla `lännüʔ Har; tu̬u̬ mi˽matuss um kallassõnõ, osa um kallast, lätt nigu treṕi `mu̬u̬du `alla Rõu || mo pääväd oo `alla läin (olen viletsaks jäänud), moost põle änäm kedägi Tõs; küll on aga näost `alla läind (kõhnaks jäänud) Plt b. (loojumisest) `päivä terä on juo `alle mend, `luoja `vierend Lüg; pεε akab ala minema Khk; pääv one jo peris `alla lähnud Kod; joba jo päiv lännu `alla, temä iki mõtelnu, et mes mä ti̬i̬ Ran; päiv lät́s jo `alla arʔ Rõu; kuu nakkas `alla minemä Se 3. kellegi või millegi alla minema sügisel läks [põld] küli `alla Mus; ma taa taadi armu `alla `menna (taadiga elada) Pöi; seeni ku leerist läbi, lätsi loosi ala Hel; emä läits `vande `alla - - aga kas ta `õigust kõnel Nõo; pidite iks rohu ala minema (rohtu võtma hakkama) siss, ega te mud́u `terves es saa Ote; kinni minema 1. sulguma `ommiku vähäkese `läksiväd - - `silmad `kinni Lüg; pane iste ukse ede, muidu ta lεheb `kinni; tεε‿p mee sellel tarbil viga on, kaan ep lεhe `kinni mette Khk; ei tea, kas selm läks `kinni mool (kas suigatasin) Mar; menu kõri lääb kinni - - ei saa `rääki ega mätte kedagi PJg; sinu siĺmä‿s lää `õigede `kinnigi, ku joba üless õegati Puh; kui nõgi om `kärge tõmmanu, siss ta‿i lase `siibril `kinni minnä Nõo; võib-olla tolle `aaga ma rääbässi ärä raasike und, ku siĺmä `kińni lätsivä Rõn 2. a. kinni jääma rahude `pεεle lihab laev `kinni Ans; küll neid (laevu) `sönna Köpu `näkmanni `otsa oo pailu `kinni läind Mus; nooda reis läks kibi taha `kinni Mar; ku madal vesi, siis vene läks mua `külge `kińni Kod; kui vai `vihmagi tuĺl, iks valeti keväde istutamise `aigu juurevesi, et juuŕ iks iluste `kinni läits Ote b. kinni vajuma kaev akkab `kińni minema - - teese kaevu on lasnd `kińni `minna Pal 3. vanglakaristust saama poiss varastas, nüid ta lεheb kolmeks kuuks `kinni Khk; Siis on `kinni minemine ka Pöi; nad `menna `kinni Kse; kokku minema 1. kogunema, ühte paika minema, suunduma kui midad - - `asja aruta on, siis külamed lεhvad kogu Khk; läksid senna kokku, ei tea, mis nõu nad seal pidavad Mär; `lähtvad kokku lõbu pidama Kse; pühäbä `käidi laalatsel ja tõõsiba `õhta läks pulm kokko (koguneti pulmapeoks) KJn; poesi ja `tüt́rigu tulliva summan koolitare mant, lätsivä talule kokku, `tańdseva ja teev́ä `sõ̭õ̭ri Nõo; mitu ti̬i̬d lät́s sinnä˽kokko Vas 2. a. kokku sobima; kokku langema elu ei lähä enäm kokku jah, kui nad `riidu on läind Juu; teki jut́id ei lähä kokko Kod; mõned kutsuvad krõmpsseened, mõni kutsub kõrvseened - - ega nad kokku ei lähä Äks; no si̬i̬ võru ki̬i̬l, si̬i̬ ei lää jo esti keelega (Tartu murdega) sugugi kokku Puh; no küll teil lätsivä jutu kokku, lassite nigu `varrin jälle Rõn; timäl omma tõsõ `kombõ ku mul, meil ei˽lähä mõttõ kokku Har b. kokku leppima me kaubad ei läind kokku Juu; nüid on kaup kokku lännu Krk; kas `lät́si kauba kokku Har 3. kokku tõmbuma; kalgenduma ternes, se läheb `keetädes kogu Khk; `värske piim ei kannata `keeta, lähäb - - kokku Mär; kui koor akkab kokku minema, siis soab või `vaĺmis Juu; võiseened - - ei lähä [kupatamisel] kokku; veri on kokku läind Pal; naersivad, et Kadri käe järele lähab või ruttu kokku Äks; `väŕske piim, sedä ei panna tõise manu, si̬i̬ lää kokku Krk; kõrnik om küll `sände paks iluss kahre si̬i̬n - - to‿i lää kupataden kokku kah Ran; mõni tei `luśkaga ka võid, pöörissega läits rutemb kokku Nõo; no kül ma peśsi, mitte ku̬u̬ŕ kokku es lähäʔ Krl; võid nakass jo kokku minemä Har 4. paari minema, abielluma saab nähä, `millä kokko lähäväd Lüg; `meie olima kaks`kümmend üks `aastad mõlemad vanad ja siis `läksimä kokku IisR; nad `olle kogu läind Vll; kui üks `saĺlis ja teine ei `saĺlind, nad ikke kokku ei läind Ksi 5. riidu, kiskuma minema mehed olid nii vihased, mis üsna pidid kogu minema; läksid karupidi kogu Khk; läksid üsna käsitsi kokko Mar; juonus `piaga tikkus mestega kokku minema JJn; ise tahavad kokko `minnä, mingu; lähnud nõnnagu kärisenud kokko Kod; lätsivä karvpidi kokku Ran; kikka lähvä kokku Nõo; korda minema kellelegi huvi pakkuma; kellessegi puutuma mis se `moole `korda lihab Jäm; pailudele inimestele äi lähe teise äda midagit `korda Vll; se ei lähä `soole `korda - - ää küsi Tõs; mis sie temal `korda lähäb, `mismodi minul on Ris; kellele sie piaks `korda minema VMr; pää valutas, siss ei lää tu̬u̬ sü̬ü̬k `kõrda egä Ote; se‿m ää maigugõ, seo lätt õigõ `äste `kõrda (toit meeldib) San; mis tu̬u̬ mulle `kõrda lätt Krl; lahku minema 1. a. eri suundades eemalduma kui `riidu läksid, siis loobiti toobiga `külma vett sega, koirad pidade ka siis `lahku minema Khk; me läksime `metses `lahku Juu; nakap seletuma, piĺve lähvä `lahku Nõo b. abielu lõpetama Nee pidid ju kohe `lahku minema, mehel oli seal teine olnd Pöi; mo täditütar läks `lahku mehest Juu; temä tükip tõese elu vahele ja aab tõese elu nii alvass, et piab `lahku minemä Nõo; ińneb timä `suutumast ar taṕp, a `lahku õs lääʔ Se 2. erinema, teistsugune olema kirjakeelest ta lihab nii `lahku Vll; mõtte läävä `lahku, siss tule tüli ka vi̬i̬l Hel; lahti ~ valla minema 1. avanema lille edremed lεhvad soeaga `lahti Khk; Nee õied peaksid `varsti `lahti minema Pöi; paise läind `lahti Mar; õie pungad akkavad `lahti minema juba Mär; siĺmä ka olliva nii ämärigu, nigu es lää `valla Ran 2. kinnitusest, liitest lõtvuma; lahti tulema, lahti pääsema koorma lεind `lahti, `siume uiest Khk; [loom] läks käest `lahti - - ei soan änäm kätte; eng `kinni, kui natike istu või `puhka, eng lähäb `lahti Tõs; Nämäd `kartsid, et selle tuulõga pagu `lahti `minne Khn; mõnikord ei lähä oheliku ots sõlmest `lahti Juu; tulivad tied `müöda - - tõisel mehel lähend jälle põrsas `lahti Iis; `juuksed piäss `lahti lähnud Kod; kraasitäied läksid ilusast `lahti Plt; sõkkelaud `valla minnu Trv; kate `kõrdine vits om paremp, temä käib üle küüne, sis temä ei `saaki küünest `valla minna Hls || (lasu toimumisest) püss läheb `lahti Mar 3. algama, hakkama; puhkema `jälle läks teśtel `taplus `lahti Vll; siis alles läks jutt `lahti Kir; kui lähäb `jälle sõast `lahti; poisikeste kääst sie tuli `lahti läks VMr; lähäb lüämass `laśti Kod; laul läks `lahti Plt 4. millestki katvast vabanema keväde, kui vesi `lahti lähäb - - siis `aetasse puud jõkke Lüg; kuidas meri `lahti läheb, nõnna oo `auga jões Muh; kevadi `oltaks noodal, ku vesi `lahti läheb Hää; `käiti õege oolega rannas [kalu ostmas], mai kuus ummes, ku meri `lahti lähäb Vil 5. piltl meelde tulema; mõistma üsna keele pεεl, aga taa‿p liha `lahti Jäm; mool es lεhe kohe `lahti mette, mis ta tahi ütelda Khk; äi läha mool `lahti, mis `möisa see oli Pha; läbi minema 1. läbima `läksin verävä alt läbi Vai; lεhed sa Lümandast läbi Khk; `Kange valu läks kespaigast läbi; Peavad sealt lahe kurgust läbi minema Pöi; oln vehane, et tema heinamast käivad läbi Phl; üks võeras läks `õuest läbi Mär; nüüd oo juba `soosid kuevatud naapaelu, et suvel koa saab `paĺla `jalgega otse läbi `menna Mih; üks läks küläst läbi, kes tä oli, ei tiä Tõs; `lendav oo läbi läin Aud; jõess mine läbi Kod; `mõisast läbi `minna akkab kohe küla Äks; lõvvast `olli kuul läbi `lännu, püssi kuul Puh; sügise ja keväde `olli ussaid nigu pori müĺge, lätsit läbi nigu üits mullin jälle; ta täit`värki lei ja vigla aru läits jala labast läbi; ku ummitse käńgä jalan, siss võib vi̬i̬st läbi minnä Nõo; pagsu sarja põhi `olli nigu sõgla põhi, mulgu olliva suuremba, sõŕm läits iks läbi Ote; tu̬u̬ oĺl Põ̭ńnipalu, kost mi˽läbi lät́si Vas || esä lät́s ilma `priĺletä läbi (elas ära prille kandmata) Räp 2. (korraks) ära käima; sisse põikama ma õlin siin, läks siit läbi, pidämä ei jäänd Lüg; mine kottu läbi koa Mar; `minnen lääme Puedakult läbi, küll ma siss `näitä toda `kõivu Rõn 3. a. läbi kuluma tallad lεind läbi Khk b. ära kulutama nigu üvä `suuhvõ võtt ennedä, nii lätt läbi kõ̭iḱ Har 4. õnnestuma, korda minema Tahad mind aneks püüda. Äi lähe läbi Kaa; Kas see asi ikka nii `kergesti läbi lihab Pöi; asi ei lähä läbi Kod || läbi saama minijaga me ei läind kõige paremini läbi VMr; maha minema 1. maha kukkuma, loksuma, vajuma, varisema vms ära `tosta, `lähte maha Vai; suits lεheb maha, akab sadama Khk; Oja kenast, et äi lähe maha mitte (piim kannust) Pöi; piima nõu `tahtis käru pealt maha `menna Muh; pot́id läksid keik maha Mär; kui [sügisel] puu leht maha lähäb, siis mõeob väga `kangesti `tervise `piäle Var; lehmä rahudid oo maha läin Tõs; kududa ei nää `iasti, aasad `lähtvad maha Ris; Luom võtab ja tõstab oma pia ülesse ja ikka lähäb jo seda `toitu maha JJn; omiku vara on ia `niita `kastega, siis ein lääb paĺlu paremast maha Sim; lips õli pikakas ein, et tahtnd vikati ees maha `minna Trm; kui püksid tükkisid maha minema, `pańdi rihm `piale Lai; mis sa paigal ei kurda, vaat kui maha lääd; jalg lihvati, lätsi kõtuli maha Hls; puu lääve mõtsan maha ku kirin ja kärin; `valge kaaral om `valgep iva, ku `valmi saa, siis lää ruttu maha Krk; laits satte maha Ran; väits `olli keidetu nööriga käe `küĺge, kae muidu lääp viimäte sinna põhu `sisse maha Puh; es saa aenast läbi kudagi, mine vai pikäli maha (kuku või maha); lähäp vai nõ̭napääle maha, aga `jalgust puutüḱki ärä ei `viska; `kartuli päälisse om nii lihavass lännuva, et om küliti maha lännuva; piimä nüśk lännu ka nii `õkva maha, et mitte üits tilk maha es lähä `piimä Nõo; kui vili valmiss, suur tuul tulep, lätt paĺlu terri maha Kam; kesväpäid kül˽koŕati, rüäl ei˽`lääki [pead] maha õiʔ Urv; timahalt sügüselt `lät́si liheʔ õigõ `aiksõst puust mahaʔ Har; piim `maaha lät́s lavvapääle, siss latsõ˽lakahti lavvapäält ärʔ; kas tu̬u̬st sõ̭ss murõht um, ku lätt ka tu̬u̬ t́silk vett `maaha Rõu || piltl unustama see jo `ammu meelest maha läind Pee 2. a. ära kuluma meestel põlve otsad akkavad üsnä maha minema Mar; sukal lähäb konts (kand) maha Pal; kui `risti `luiskat, lätt terä ruttu i̬i̬st maha Kam b. ära tulema varsa `amba lääve paari`kaupa maha Hel c. rammusust, priskust, kaalu kaotama loom lähäb maha; näost na maha läin Tõs; mõni kaalub `enne liha ärä, ku `suitsu paneb, et kui paĺlu maha lähäp Nõo 3. a. loojuma `päike akab maha minema Ans; `päike lähäb maha Pha; kuu juba üsna madalas, see läheb `varssi maha Mar; päev lääb maha, teeme nüid ruttu Hel b. mõõnama on tuul siit idapoolt, siis meri lähäb maha Pha; mered läksid muha Pöi; veed maha läin (ära voolanud), põle naa pehme Var; ku nüid meri päris maha läheks, siis saaks ni̬i̬d ket́id vi̬i̬l kätte Hää 4. maasse minema nee orad `akvad küll tagasi maha minema (orased ei kasva) Khk; mine (sa) tea, mine võta kinni ei tea, kes teab, pole teada `võõras mies, mene sa tia, midä mies sie on Lüg; Mene sa tia, misuke suvi tuleb; Mene võtta `kinni, kus nied `riisikad `kasvavad; `Latrab `paĺju, mene võtta `kinni, mis `mõtleb IisR; Kadund see asi oo, mine veta kinni, kes see viibija veis olla Kaa; mine sa tia nendesse `uskuda; isa `ütleb, et `juoksva piab õlas olema, no mene tia nüid, mis `juoksva `aigus on‿s VMr; mine sa tiä, kas suad lapsess abi Kod; min˽tiiä˽kiä võt́t; mee˽tiiä˽kost inemiseʔ jo `tu̬u̬di, vaest mitu ü̬ü̬d ja `päivä söömäldäʔ Rõu; min˽tiiäʔ, mitu `pauku vi̬i̬l saat innegu ar˽koolõt Vas; mööda minema 1. mööduma a. (ruumiliselt) üks `võõras läks siit `müödä Lüg; `toisest kabakast ka `müödä ei `mändü Vai; läksid nönda kut vilu tuul kodust `mööda Khk; Olid ennem `mööda läind, meil jähi ikka nägemata (pruutpaarist) Pöi; kas‿se tuleb `siia või lähäb `mööda Mär; `mü̬ü̬dä minnän ka talited ärä Hls; kudass sa jullelsit `onte penist minnä `mü̬ü̬dä Puh; alati ku mõni `mü̬ü̬dä lännä, siss olna läve‿päl nigu kikass jälle; tu̬u̬ provva `oĺli `uhke nigu võu, läits `mü̬ü̬dä pää säĺlän, es `kaegi me poole; tu̬u̬ `oĺli irmuss kuri peni - - ta‿s lase üttegi `müüdä minnä, ku ta es pure Nõo; ma `mü̬ü̬dä minneh rõbahti, et tä sääl `aknõ man `istõ Vas; kuŕa käe päält lätt `mü̬ü̬dä Räp b. (ajaliselt) kui on kolm `aasta `müödä `menned, tuleb tagasi Lüg; sest‿o müdu `aastad `mööda lεind, kut ma `viimaks `linnas kεisi Khk; `mööda läind `aegadest oli juttu Lai; `ulka `aiga läit́s `mü̬ü̬dä Hel; mõni `kuuke läits `mü̬ü̬dä, siss `olli apu suṕp ja leib lavva pääl Puh; ei saa temäst tühjäst enämb naese`võtjat, tu̬u̬ iraaig om joba täl `mü̬ü̬dä `lännu Nõo; aig lät́s nii ruttu `mü̬ü̬dä, et is läpe mitte `sisse minnäʔ Har; Nii`mu̬u̬do võõśe minnäʔ mito päivä vai `eśke nädälet `mü̬ü̬dä, ku üt́skõrd `soldań hummogo ülest `virgo ja nägi, et oĺl kasarmoh umah koiguh Räp 2. üle minema, lõppema onts sadu `mööda läind Khk; rõõmu tuhing on `mü̬ü̬dä läind KJn; ärä kurvaste kedägi, küll si̬i̬ mure lääp `mü̬ü̬dä Krk; mia pahanen ärä küll, aga viha lääb ruttu `mü̬ü̬dä Ran; võti vett suhu, läits suudsuimu `mü̬ü̬dä, sei `leibä, läits ka `mü̬ü̬dä Nõo 3. mitte tabama vahest laseb `püssiga `märki, läks `müödä Lüg; peaks see `linna minemine - - sinust `mööda minema piltl Mär; ega si̬i̬ vihm meile ei tule, si̬i̬ lääb `müüdä Hel; `aiguss läits miust `mü̬ü̬dä, es tule mulle Nõo; sisse minema a. sisemusse, sissepoole liikuma, kukkuma, tungima, vajuma vms tamme puu `sisse äi taha nael kudad `moodi `minna; loomal oli - - `aige `sisse lεind; sadu lεheb ühest kuhast labu `sisse, on tema sönnik `valmis; tεε‿p oli ta sülla pεεlt sisse lεind; εε ming nörga jää `pεεle, lεhed `sisse Khk; oo pala (kuum), ei vöi `kääga `sisse minna Mus; koid ei läind [pesemata villale] `sisse Kul; õllel lähäb tülgas maik `sisse Mär; tal kuradil oleva si̬i̬ laań, et suust mineva `sisse (ussist) Hää; ta lääb [tiiki] `sisse, ega tema ei karda uppumest Pee; kusilaane teeb õma pesä nagu kupitsa, `kõrge ja sile, et vihm `sisse ei lähä; tuul lähäb uksess `sisse, pane uks `kińni Kod; mina olen `kuulnu, et pulma ja matussega mitte üle järve ei `minta, `sisse lähäb, mis muud Äks; lagi läits `sisse Hls; periss raba su̬u̬, eläje lätsiv `sissi Krk; vikati varrel kah mulk sehen, sinna lähäb tu raud `sisse; söögi panet iki `sahvrede `laudu pääle, kaaseke pääle, muedu lähäb mõni lu̬u̬m `sisse Ran; koi om jahude `sisse lännuva; mis sa `kulled sääl usse taka, mine `sisse; me‿sä nii aralise ao olet toonu, si̬i̬ ei lähä ahju ussest `sisse; jää olli nõrk, ma lätsi ku `kauhti turb`auda `sisse Nõo; pannime `värjä `kińni, et `ulka eläjit, lätt mõni `sisse ja `surmap tõist Rõn; puutäi oĺl lännüʔ ütele lehmäle udara `sisse Kan; lagi lätt sul `sisse, tala omma vällä `määnü Har; ku iks haavalõ `mustuss `sisse um lännüʔ, siss ei avida viin ei˽`juuda sitt ei˽kupõruss Rõu b. (toidu kõlbamisest, isu esinemisest) Nüüd sai ka enamb `sisse ei lähe IisR; pole saa siis `nälgas mette, kui supp ep lεhe `soole `sisse mette Khk; toit ei lähä `sisse Tõs; maegotab aga suud, `sisse kedägi ei lähä Kod; meie Leeli om kõhn nigu nääbits jälle - - mitte midägi `sisse täl ei lähä; küll om kelp inimene, täl ei lää `sisse midägi Nõo; mõni sü̬ü̬b äste, aga tõnõ ei sü̬ü̬, om kelp ja lidsip, täl ei lää `sisse Rõn; lehmä rõibõʔ ammõrdass, panõ sü̬ü̬ḱ ette, siss ei lähä `sisse Har; üle minema 1. lakkama, järele jääma viha tuju lähäb üle Lüg; `aigus läks üle Khk; Täna ta änam öle äi lähe - - sajab ja sajab Pöi; `ulka `aega kulub ää, kui see toeo üle lähäb Mar; Sie uõbi sadu, sie lähäb varssi üle Khn; se vaev lähäb üle `jälle Juu; oodake, kui vihm üle lääb Tür; esimene uenatus läks üle Trm; vihim ei lähä üle `minemä·ngi Kod; joba u̬u̬g üle `minnu, siss on pahanduse tuju `mü̬ü̬dä Trv; süä üle lännu, vihastamine om ärä `lõpnu Ran; ütte ju̬u̬nd satap `vihma, ei lähä üle suguki; ku pää valutab ja ku ma `ju̬u̬ti võta rõõsa piimäga, siss lääb valu üle Nõo; valap kui pangiga, egass nii pia üle ei lähä (vihmasajust) Kam; valu um jalaseeri sisen - - hõõrut, sõ̭ss lätt üle Rõu; `haigus om üle lännüʔ Räp 2. midagi ületades või millegi kaudu kulgema miä küll ei `julge üle minnä, t‿om va niile iä; `laidest `olli ää üle kävvä, egä puu vahele kääneti pajo vits - - lätsit üle ku orrav; kõneldass, et Võĺtsjärvest `mintänä parvega üle; järvest üleminejit ollu nii paĺlu, et iä nakanu vajoma Nõo; vanast `oĺli talul vesine suṕp, ku sa lätsit üle talupereme muru, siss kõtt lappu Rõn 3. üle keema `vaata sa, et pada üle ei lähä Mär; supi pada lähäb üle Juu; piim oo äkine üle minemä Kod; joose ruttu, supi pada lääb üle Äks; kõik supid lähvad üle, kui väga kõvast keeb Lai 4. (aja möödumisest) aeg lähäb üle, ei soa `minna Juu; ega ta nüid üle änäp ei lää `ri̬i̬dist Krk; siss sama piät lehmä puĺli mano `viimä, ku lehm müüǵ, muidu lätt aig üle Rõu 5. üle astuma ei tohe üle käsu `minnä Tõs; latsikõsõʔ lääväʔ üle keelo Räp; nii ma olõ `tennüʔ ku kõrd ja kohuss, üle ma ei olõ `lännüʔ Se 6. üle käima mes tämä silm üle lähnud, `ükski lu̬u̬m ei õle ärä suanud tämä käess Kod; kellest süä täüs, tollõst lätt suu üle (sellest räägib) piltl Krl 7. teistsugusele kasutusviisile siirduma `viimisel ajal `läksivad `vorkude `piale üle, `vorkudele ei ole `ninda `palju inimesi `tarvis kui `nuodale Hlj

muud|kui muudkui Jõe Kuu Lüg Rei Mar Kul Tõs Aud JõeK KuuK Pee Koe VMr VJg Äks KJn Ran Nõo, muudku R(-o Vai) Pöi Noa Rid Mär hajusalt Pä, Pee Kad Sim Trm Pal KLõ hajusalt eL(mud́gu Se), `muutku LNg/-o/ Kul Saa Puh Nõo Ote Vas Räp, `muuku, muuku Vig Saa, muugu Kod Krk; mutkui Mar Aud Amb JJn Pee Plt, mutku Muh Mar Mär LäEd Vän Tor K Trm MMg Trv Hls Vas Räp Se, `mutku Jõh IisR Vai Vig Han JJn hajusalt T(-t́- Ran), Rõu/-t́-/ Vas Se/-o/, mukku Lüg PJg Nõo Kam Kan, muku Vig Var Aud Ris/-o/ Kod(-o) Äks KJn Hls Hel T Urv Vas, mugu HMd Kod Ksi Krk T V

1. aina, üha, ühtelugu ta muudku kuttistab `naeru Jõe; muudkui pian aga `pilpaid tegema; mehed muudku `katsuvad oma ramu Lüg; tämä `mutku plädiso Vai; `vardad olid käe, muudku kudusid Rid; kõik‿se pääva muudku plagistab `vihma sadada; mutku `vahtivad üksteese `silmi Mär; piitsames oli `keskel ja `muuku `sähmis `pihta Vig; Lapse uni oli kua rikutud, `mutku nuttis Han; aesa kellad ja rõksud olid obuste `külgis, mutkui läksid larinaga Aud; mugu `aksid tulema uksest `sisse - - tuba oli `poissa täis HMd; ku toobi kätte soab, mutku `kallab kõrisse (joob palju) Juu; ega tal ei old üed ega `pääva, mutkui `laśkis järest (kudus kogu aeg); `mutku sai sõtkutud teinep̀ole ja teinep̀ole, kui lina`varssi masindasid JJn; mutku `mangub ja `mangub nigu ull Koe; mutku vedelevad muidu VMr; tema muud kui töriseb VJg; nevad muudku magavad Trm; tämä muku liha rehib süädä Kod; metsas on aĺlikas - - muudku võta vett, vähämalle ei jää Pal; jänesid oli mets‿s küll, mutkui `käidi neid `lasmas Plt; Ei nüid põle `aega `ringi `vahti, mutku vehi aga `loogu võtta SJn; akkas mutku kodu `tahtma, olema igav Vil; `õige ätsakas om si̬i̬, muudku norib tülü Pst; No `kaśsel om nüid põli, kõtu om täis ja muugu makkave siruli Krk; Mõne mihe tükisse muku viina manu Hel; käis mugu ossele enne Ran; temä `mutku irvitäb, `amba ireveli; kae muku aegu tuleva, magada tahass; ku ta `kõńse, siss `perse tuhara mugu värisivä Nõo; va rabeda lina - - mugu läävä enne `kat́ski Kam; muku ojass `enne ja es ole midägi `rohtu ka `tälle `anda Rõn; lehmä˽tänitäse˽mugu, mitte ei sü̬ü̬ʔ Kan; tiä mugu kõnõlõss õnnõʔ Krl; `mut́ku˽pagõsiʔ inne Rõu; mitu `päivä oĺl varsakõnõ rehe all nulgah, `mutku värisi inne Vas; klaasiʔ tilisivä `muutku korvih Räp; `mutko kirmaśket pite õ̭nnõ laśk kui hüä laadohobõnõ; timä mud́gu tege, mis tä taht Se

2. üksnes, ainult (ka möönva sidesõnana) piad jäid [räimedele] `otsa, muudkui `kurgu alt nied `suoled `vueti `väĺja Jõe; mida nie `nuored tegivad muudku `nalja VNg; läbi `vilja ei saa `menna, muudkui mene `ümber; õleks õld `nuores ias nii ia elo ku `präigu, et mukku `kiigutad `põlvi `vaide Lüg; Ega mul kedagi viga ole, `mutku et jalad on vanad IisR; muud es ole - - muudku et kodu`käiatest, `painajatest ned jutud olid Pöi; meitel ei olnud taŕvis mette `riisuda, muudku kaare `tömba ilusti ärä Noa; `seltsis `mängisime, muudkui mina olen [veel elus] Kul; jahud `ańtsin ää, muudku kot́i sain tagasi; ei ma näind kedagi `teisa, mutku see oli üksi Mär; eluaeg koha`peälne, `mutku `metsäs vahepeäl olen köind Vig; põle muudkui kondid Tõs; `mõistlikud `lapsi on ää oida, uĺakid muuku `vaata ja keela Saa; ei ta (uss) oln külm `ühti, muko va tüma oli Ris; muud tema ei tee mutku `riidleb alati; mutku apud silgud, muud `maiust põle Juu; nüid ei ole midagid `murdjad `luoma, muudkui kuĺlid `lennavad JõeK; sie [kivi oli] nisuke lage sile pialt - - mutku natuke kallakille KuuK; mõnel üks oli õppind kuer, mutku kuer `vuataski `karja VMr; vend on `ammugi jo surnd jo ja mutku ma üksi päine olen veel järel Kad; emä õli muku luu ja nahk Kod; anid ei tea kos pesitavad, muudku nääd, et läbi lähävad; `valge lepp on muku põletuse puu Äks; egä‿se ole muudkui õled `oĺlid säńgi `põhja `pantud; mina ei käind muudku valla koolis KJn; ega `unda paĺlu tõise kala ei võta muku avi Hls; `õiget `viisi `niitä ei saa, mugu koobitse nii‿sa·ma Ran; mul om langa ärä kõ̭ik `tu̬u̬du ja tettu, muku vaja kudada Puh; piimä `sü̬ü̬ki suguki ei söönä, `mutku liha ja `vorsti; mugu `kakleb ja kisub `enne, muud ei mõesta tetä Nõo; nüüd muku ooda enne, konass tulõ tu̬u̬ perämäne peigmi̬i̬ss Ote; tiä ei ti̬i̬ midägi, muudku `aigu viit õnnõʔ Krl; Tu̬u̬ kirst tet́ti säänä nigu˽noʔ um lehmä ruih, mugu˽kaaś `pańti ka˽pääleʔ Rõu; toolõ vanalõ perremele `üt́leseʔ, õt midägi näe õs, mugu tammõ ja kat́s `tsirku tammõ ladvah Se

3. (rõhumäärsõna:) aga, vaid muudkui sie - - `karja maa on `puudu mul Jõe; `saima vähäkene vanemast, muudku akka `karjas `käima VNg; kas `tahtsid või ei tahnd, sellest ei küsitud, `muutko tulid kokko LNg; mutku lähäb pimedäks Mar; meil si eenämä liki, muuku võta vikat käte ja anna valo Vig; Oli väsin, `mutku võta jalad `seĺga ja mine Kause `soose `loole Han; lapsed koa, no kus sa paned - - muudku võta `metsa ligi Aud; pane `rõõvad `seĺga ja `muutku mine Saa; toit oli seks aeaks `vaĺmis, kui kirikust sai `tuldud, põle mutku akka `sööma HMd; Kui `kuśkil `vasta tuli, siis mutku `naeris Amb; muud kui katsume oma `jõudu Koe; egä `koski ei õle, et laud on eden, muku sü̬ü̬; muku‿t (muudkui et) teen, et tämäl kerem Kod; kevädi muku temä lähäb Viĺländi KJn; tema ti̬i̬b mutku oma `tahtmist Trv; inimestel pikä vitsa käen - - a eläjä `mutku lähvä; obese olliva kõhna, es jõvva `päädegi `tõsta, `ańti mugu `nuuti Ran; karjuss laśk `lu̬u̬mel tõese viĺlä ärä sõkku ja peremi̬i̬s muku massa `trahvi; `kärbläsi nii paĺlu, et `kartuli puder mugu mustass Nõo; joba [rukkitera] kõva - - mugu tsiŕp `siśse, ei tohi enämp `u̬u̬ta Kam; mukku me esi olõmi `lambapää, olõmi är unetanuʔ Kan; muudku minge `maadlõmma, siss näet, kuass kõvõmb om Har; ku kanapujaʔ oĺli˽siss - - `suĺgi inne löüse, haugass muku sei Vas

4. (sidesõna:) aga, kuid [põldpüü on] tedrest aga pisem, mutkui ikke põllu lind Amb; `riideait one ja viĺjäait, muku üks uane; mul õlesi vaja vedeldä ja elädä, muku kohe sa lähäd Kod; meil oli ka nõnna tühi ruum rehetua taga, muku meie tegime `kińni Äks

mõts mõts g mõtsa Saa eL

1. a. mets lääme `mõtsa `seeni `korjama Saa; meil om tilluke einama lahk, mõtsa sehen Pst; mi̬i̬s lätt `mõtsa, naine naba pidi seĺlan = lass Hls; segämine mõts, sääl kasvass egät ütte; mõts om vaeval ~ mõts om vangin (puud on lumega kaetud); `valgetel ja punastel [kartulitel] suure varre ku mõts pääl; mõts o einäma seĺlän, ei näe `päevä, kunagi ein kuivass ei saa (mets varjab päikese ärä) Krk; rihavarresse `tu̬u̬di mõtst nu̬u̬r kuusepuu; kos mägi, sääl mõis, kos köngäss, sääl kõŕts, talu om su̬u̬ ja mõtsa veeren Hel; miä küll ei `julgess ütsindä läbi mõtsa minnä, ta‿m `ü̬ü̬si `pimme ja must; kui si̬i̬ verine kõtutõbi `oĺli, siss kükitivä kõ̭ik mõtsa all nigu jäńesse Ran; kägu jo kõlgsutap, nii et mõts kajab; meil om ikki varesse mõtsan, aga teil om taren saende pääl (linnutopistest); kudass temä sedä `mõtsa ois nigu marja `aida, ma‿s tohi karja `vitsa ka mõtsast võtta Puh; `kartuli aenatava ärä, ain kasvap nigu mõts; siin `meie `mõtsu sehen `uśse ei ole; mõts `kargab `kaala, aga maja om lagunu (mets on lähedal, aga palke ei viitsita teha) Nõo; siss `mi̬i̬ldü ta mulle küll, aga ennemb `oĺle nigu mõtsast `püitu, pää nigu aena kuhi ja kolmkümmend säedse `aastakka vana kah Võn; meie mõtsun enämp sussõ (hunte) ei ole; ihu oĺl like ja tuul tõmmass mõtsade vahel Kam; ääd `vihma `tulli ja lämmi ka `olli, `kapsta `kasvi ku mõts Ote; puutäiʔ elässe mõtsan puu`lehti pääl Kan; `Kae‿ku kemmergust mõ̭nõ pańgi tu̬u̬d siṕi aida veesiʔ, sõ̭ss kül˽kasusi aiakraaḿ nigu mõts Urv; esä es võta˽karja `vitsa ka mõtsast, üteĺ: eś makat, mõts kasuss Krl; siist om `niikagu Koiva `vi̬i̬rde põlinõ mõts; no om mõts paĺlass, ei olõʔ enämb `lihti ei medäge; hainamaa kasuss mõtsass, siss ku˽tu̬u̬d alasi ei niidäʔ Har; mi pu̬u̬l oĺl kuslapuu kõigihn mõtsuhn; kasu ui˽sääl hain, paks mõts um pääl; Mõtsal kõrvaʔ, väläl silmäʔ vns Rõu; ku külm ilm talvõl, sõ̭ss mine˽`mõtsa, lü̬ü̬˽kuusõlõ `küĺge mõ̭ni tirak, sõ̭ss kuiuss ärʔ Plv; vanastõ‿ks oĺl neid `mõtsu siih ka `väega paĺlo - - ollõv iks huśsiʔ takah ajanu ka˽vi̬i̬l; taa jago oĺl kõ̭iḱ mõtsani sõta täüś; hopõń `võõti i̬i̬st ärʔ, hinnäst jäteti kõ̭gõ `ku̬u̬rmaga mõtsa `sisse; sääl omma˽`sääntse [tihedad] mõtsaʔ, et ei˽maha˽`sisse Vas; tädi vei mannergagaʔ esäle `piimä `mõtsa, kui esä mõtsah puid ragõ Räp; ḱeväjä `oĺle mi mõtsun paĺlu ḱäku Lei b. (metsapuust, -materjalist) sel ajal sai riigimõtsast `mõtsa `osta ja üte tüki `mõtsa `ostsime sõss ärä [veski ehitamiseks] Trv; si̬i̬ ośt neid `mõtse üless Krk; kui istutime sedä `mõtsa, siss temä kajoss `audu ja mia panni `si̬i̬mnit Puh; ma `ütli esäle, et mis me sedäsi `mõtsa `raome segite, `raome üits tüḱk kõrraga `puhtass Nõo; egä `aasta pandass jo `mõtsa kasuma Rõn; raiendik, kost `värske mõts `raodu Rõu; täl oĺl hüä hopõń, siss vidi `mõtsu, `ti̬i̬ne mõ̭ni kat́ssada `ruublit talvegaʔ; kel oĺliva mõtsa ragomiseʔ ja mõtsa vidämiseʔ, noil ka oĺl vaia `rauda `ostaʔ Vas

2. (mittesobivusest, kõlbmatusest) tüdruk `mõtsa minnu (ülekäte läinud) Trv; mine `mõtsa, mia ei talu `sääntest lori kullelde Hls; si̬i̬ är `mõtsa lännu, sellest ei saa kedägi inimest; mine `mõtsa oma lörige Krk; nigu mõni om, ku laalava, siss aab üsnä laalu `mõtsa tõśtel kah Nõo; mine oma jutuga `mõtsa, ei taha kullõlda Kam; mine `mõtsa, mi‿sa alasi minnu haugut Har; mine õigõ `mõtsa kõ̭õ̭ uma jutugaʔ Vas; su mõttõ˽käüvä˽kõiḱ `mõtsa, na mõttõ ei käü˽kohegiʔ Se; mõtsa poole nupust nikastanud, napakas Raasike mõtsa poole Hel; Ta um vähäkese mõtsa poolõ Plv; Tä om jah sääne ladvagaʔ mõtsa poolõ Vas

3. metsaheinamaa, -karjamaa Aja kari ärä `mõtsa, `tõistre kari om joba mõtsan Trv; ku kari `mõtsa `aeti, `panti lauda läve ala vana vikat́ Krk; kui `tü̬ü̬lise lätsivä põllu `pääle, `aeti karjusse kah sigadega `mõtsa; `enne jüri`päivä ku joba aena`latvu `kossegi `olli, nakass kari mõtsan `käimä Ran; `lehmile piap vesi `moldi panema, mõtsast tuleva, tahava `juvva Puh; miä viisi lehmä Meeri `mõtsa - - aga toda `aina es sü̬ü̬, panni ristikaena kandsu pääle, sääl oless vai maa ka ärä söönu; eläjä ommukusspoolen saeva veedike olla mõtsan, parmu tulliva `säĺgä Nõo; lehmä tuĺliva mõtst ja seivä moĺlist Kam; pääle päivä mineku es oleme karjaga konagi mõtsan Ote; läämi˽`hainu `riibma `mõtsa Urv; aja kari `mõtsa, kell om jo neli Har; maʔ oĺli mõtsahn kaŕagaʔ, pańni pää kivi unigu pääle, jäi magama; lehmäʔ jäi˽vi̬i̬l ket́te `mõtsa Rõu; pu̬u̬ĺpävä ai varahhappa kaŕa `mõtsa, ni sai varahhappa kodo kah Vas; aig jo `kaŕja `mõtsa aiaʔ Se

4. põld, nurm ku tulli lina `kakmine, iki `aeti miu `mõtsa lina `kakma Pst; miul ei ole `aiga, ma pia `mõtsa mineme rügi sidume; `erne olli siis mõtsan, mia ole üttelugu mõtsan tühün - - nurme pääl iki Krk; poiss olli vedänu sõnniku `mõtsa Hel; kes perämätse sita`ku̬u̬rma `mõtsa viis, tu̬u̬ jäi räpäkuss; peremi̬i̬s `olli mõtsan `künmän Nõo; kui lät́sivä `mõtsa rügä `lõikama, siss `võeti sirbid TMr; lase obesega `mõtsa Kam; mõtsan `olli üits mi̬i̬ss, tu̬u̬ `olli maha `laskja, tõmmaśs kongsiga `ku̬u̬rmast sitta maha unikude Ote; näid es olõ˽kotun, nä‿ĺli˽sita`ku̬u̬rmaga˽`mõtsa lännüʔ Urv; miʔ oĺlimi mõtsahn rüä man Rõu; laudah `pańti `ku̬u̬rma pääle ja lat́sile `ańti uh́a˽kätte ja nu̬u̬˽vei˽`mõtsa Plv; sulanõ lät́s `mõtsa `küńdmä ja `pernaane lät́s söögigaʔ perän Vas

mängima `mängima Krj Pha Emm Phl Mar Vig Tõs PJg Vän Tür, (ta) mängib Rid Tor Hää Ris JMd Kad VJg Iis Trm, mäŋŋib Käi Rei, `mängib (-ŋŋ-) R(ma-inf -maie Lüg, -mä Kuu Vai), mäŋŋab Vll Rei; `mäńgima Aud Nis Kei HaId Amb JJn Sim Pal Äks, (ta) mäńgib Mär Juu Koe Lai Plt; `mängama, (ta) mängab Kse PJg, mäŋŋab Khk Kär Mus Kaa Emm; `mängma Vän, (ta) mängib Mar, mängab Han, mäŋŋab Jäm Khk(-ib) Vll(-ib) Pöi Muh; `mäńgma Tõs, (ta) mäńgib Saa; `mängmä Var, (ta) mängib Mar, mängäb Khn Kod; `mäńgmä Kõp Vil, (ta) mängib Tõs KJn M/ma-inf -me Hls Krk/ T(-p TLä), (ma) mängi (-ń-) V; (nad) mängivad Kos SJn, `mängivad Jaa Mär Lih/-ń-/, mängavad Aud, `mäńgväd Mar; tud-kesks män|gitud Rap, mεn- Noa

1. mänguga tegelema, mängu harrastama `lapsed `mängivatta `oues VNg; minu ajal `pallu ei `mäŋŋitu - - nüüd `mäŋŋitasse, nüüd on `kuoli`lastelgi `pallud käes Lüg; viis kivi, akkama `nipsu `mängima Jõh; siis kui neil oli `aiga, siis `mängisivad `kaarti - - üks oli `kange `kaardi `mängijä Vai; lapsed `mängvad pimet sokku Jäm; kui obu `lusti aeab, siis ta mäŋŋib, änd ülal ning pεε ülal Khk; `pulmas mäŋŋeti `panti Mus; jöulute `aegu `mängasime, kevade `lambas sai ka mäŋŋatud Kaa; tegime ring`mängisi, `mänkti käsipidi koos Vll; lapsed `tahtvad tikudega mäŋŋa Muh; meie mäŋŋime `palli Käi; küläs ma ole näind kui `mängväd pillardid Mar; urunui‿o lastel `mängida paranda peal Mär; kudumene ja eegeldamine, põln seokst `asjagi, et sul `aega oli `mängida Tõs; Kaśsi pojad `tahtvad `mängä; Poesiksõst piäst sai järjest `kjõtsu mängetüd Khn; lapsed mängavad pimesiga Aud; talleksed tahvad `kangesti `mäńgi. metsloomad mäńgivad teinekord ka Saa; vanemad inimesed ikka `mäńgisid kaśsikäppa Nis; panime kuera kut́sika temaga `mäńgima HJn; Ema õpetas veel `mullegi, aga või mul nendega `aega on old `mäńgida Amb; `mängisime `iidlast, kividega mängiti Kad; `mänkä õma `mänkmiss, mes te `tõmmata (öeld lastele); veiksed siad tulevad ukse ette, mängäväd soja päävägä; koer ei saĺli `mängä, tõene tast `mängmä akada Kod; lapsed mängivad `petmest (peitust) SJn; pruudi krańts mängiti `enne ärä, perän `panti tanu pähä Trv; see mäńgs talu omale (kaardimängus võidetud raha eest ostis talu) Hls; temäl ei ole lustikest `mängi, ta om `aigek Krk; peni tükib `mäńgmä Ran; üle-eelätse võt́t kaśs toki suhu, mäńg tolle tokiga nigu peni Nõo; jõolu`lauba `tu̬u̬di - - pikäd õled `tarre maha, siss latsed `mäńgsevä sääl TMr; mehe `piava `plaani `kaardit `mäńgmä minnä Kam; kaśs `mäńge nika hiirega, ku˽hiiŕ lät́s `urgu Har; siss mi mäńge pinikesegaʔ, vahel oĺlimi˽käṕikullaʔ, vahel uṕikullaʔ Rõu; `õkva silmäh om, kuis tu hõhvakõnõ laudast tullõh `mäńge Vas; `mäńgeh saa ai kaia, õt `haigõt saa; om lipõ pini, tulõ `mäńgih `vasta Se; hopõn lätt `mäńgih mäkke Lut; maha ~ ära mängima mängu pandut kaotama vana `kindrali poeg `mängis `mõisa ää `kaertega Tõs; üte `ü̬ü̬ge olli seidse tuhat är `mängin Hls; ta poiśs om hukka lännüʔ, ta‿om umast esäst peritü varandusõ kõ̭gõ maha `mäńginü Har; Nätä˽saa, kas tä mäńg - - varandusõ maha˽vai Rõu || (tühja kõhu korisemisest) Soolikad mäŋŋivad `marjaa·si Mus; Kere on nii ele, et makid mängivad sees marjaasi Rei; sooled mängivad `marjoa·si Kos

2. a. millessegi kerglaselt suhtuma, millegagi naljatama; kedagi sedamoodi kohtlema `Mängib `toisega `nindagu kass `iiregä Kuu; Kui - - `tüölistega seda`viisi `mängitasse, ei siis jää `seie kedagi suvest `tüöle IisR; See Leeni mäŋŋab [poisiga]- - kut kass rotiga, poiss teeb keik, mis tüdruk vähe tahab; Terisega äi vei mäŋŋata Kaa; Mis siis mõisnikkudel seda`viiti oli inimestega viga mänga; Kaua sa siis seda `moodi teisega mäŋŋad, maksa [raha] ää ja `kordas Pöi; ärge `mäńgke nigu minu emäga mängiti, pange`pääle ja viige `Tartude (haigest) Nõo; tõõsõ˽tsüt́sütäse˽takast, et sa last naaśõl `mäńgi `hindägaʔ Vas || timä ańd kaubmihele linaʔ `võlgu, noʔ om kaubmiis henne `pankrot́ti `mängünü, no˽sai ta `pükse `mü̬ü̬dä Har b. jantima, vallatlema söö kenasti `pääle, mis sa sεεl mäŋŋad Khk; Ära mäŋŋa mo kallal, ma saa kurjaks ka Rei; sa mängäd `sü̬ü̬mise juuren Kod; elu `kargas täis, et mis sa mäńgid Pal; vanast üteldi, et mäŕt mängib, no siss tuisass ja vahel [oli] sula, nigu ta trehväss Ran c. kellelegi vempu, ninanipsu jne tegema Lähme `mängime `talle mõne nina`nipsu, `tieme `akna taga `kolli ja; Sie teritab `ammast, tia mis `ullu tükki `teisele `mängibki IisR; ma mängi neil ühe vingerpussi Hää; oh sa `sinder, missuguse tüki sa mul `mängsid Saa; küll ma tal üte pussi mängi Krk; ta `mäńge tõsõlõ kavalusõga sääräst `konksu, et tõsõ is tiiä is Har

3. jändama, mässama `Estest on `õlpus küll rukkis vikkatiga maha `lüüa, a vahi, kui `paĺju pärast piab `mängima `vihkudega ja `viisikutega; `Piitsaga `maksa `mängida, `selle peru tigeda obuselle `anna `ruoska IisR; varem `pańdi ta lume ange peal - - ja sai `jälle virutud ja, ja sedamoodi sai sellega mεngitud (linasest kangast) Noa; Mis sa tühja mängad selle aea kallal, parem lähme põllale töösse PJg; mesterahvas ei oleks püsind `mäńgida [emata] tallega (talle lutist toita ja hoolitseda) JJn; tüdrukud tegid `pat́sisi, naised ei `mäńgind oma `juustega paĺlu Plt; välja mängima hakkama saama Kümne mehega ei mängi välja, vahetuses peaks kaksteist meest olema Tür; putked mängima panema kiiresti ära jooksma ega nüüd põle muud ku pane enese putked `mäńgima Mär; pani putked `mäńgima Lai

4. (loomadest) mänglema; paarimisajal eriliselt käituma kui nad (kalad)- - siel `mängima tulevad vie `pinnale, siis vesi kohe `mustab Kuu; `katso ku kalad `lüövad `ninda `kuuti ku päiv on vilus, siis `mäŋŋivad Lüg; `metsüksed `mängid keväde Vai; kui kalad `mängmas olid, siis ta läks `vörku `lasma; mihulased `mängivad vaa ilmaga Khk; kui räimid `mängavad, siis saab vörguga suure summa Mus; Kena ilmaga ääre kalad `kargasid vee peale öles, siis oli kena ilm edasi, kui kala `mängis Pöi; kalad `mängvad, kui kange soe vesi Mar; sääsed `mängväd päävä käe, kihavad kõik Tõs; tedred kudrutavad ja mängivad mets Tor; ku nad (kalad) mängivad, siis `pillavad üles vi̬i̬ sihist, siis tuleb `tormi; räim ju kõige `rohkem mängib, nõnda ku vesi pladiseb Hää; `vaikse ilmaga mängivad kalad, `lüövad vie peal sabaga `lupsu; kebadi kala mängu aeg tulevad [haugid] maa vie `sisse `mängima Ris; kala mängib loimas nõnna‿t vesi `suitseb Iis; tedred ja mõtussed mängäväd keväde, näväd ei puari nagu kukk ja kanad Kod; konna mängiv `õhtu ja `piave oma pillerkaari Krk; Mõtus mängse su̬u̬ pääl Har; Vanast oĺl illus kaiaʔ, ku˽kala˽`naksi˽`mängmä, `säntse hüä, ilusa ja˽vaa ilmaga tuĺl neil tu̬u̬ luśti `lü̬ü̬mine Rõu; ku [latikas] piĺli`ru̬u̬gu `sisse tulõ, siss nakkas `mängmä, lööse vett nigu `kauhna Räp; latigõʔ mängeväʔ nigu tsiaʔ `tsuklivaʔ Se

5. muutlikult liikuma; helklema Päiv kohe `mängib pääl (priskest, läikiva karvaga loomast) Kuu; nüüd `oige meri `mängi (lainetab kõvasti) VNg; mõni `naiste `rahvas on `ühte `puhku `poisi `kaulas, kas tämäl veri `ninda `mängib või Lüg; Kui sai väär palk `seina, akkas `seinas `mängima IisR; `päike `mängide lihavötte esimese püha oomigu Khk; päe mäŋŋab, kui ta tõuseb Muh; Si̬i̬ inimene on nu̬u̬r ja elav - - tal veri mängib Hää; olime sial reialuse ots, `vahtisime kui päike mäńgib Koe; esimäsel lihavõte pühäl pääv `mängnud, vot nõnna `viisi rabeleb; küll pada mängäb, liha ki̬i̬b kõvass Kod; lihavõ̭ttõ edimätse pühi hummogu `varra om nät́äʔ, ku päiv mäńg, lüü kõ̭iksugutsit `väŕme Se

6. etendama Mis `rahvamajas `õhta mängetägä Khn; Ühest kivist said pool õlbsamast [veskikivi] teha kui teisest kivist, nii et see mängis jällegi inna juures oma rolli piltl Trm; ma sullõ mäńgi nii ilosahe `vällä, et naarat ni‿et kõtto piät kinni Se

7. end kellenagi paista laskma; kellenagi esinema või teatud olukorras käituma; teesklema mina olen - - `kauplend ja käind ja pekkulant̀i ka `mängind Kuu; `kaura lesemed `lüöväd `perses `marjaa·si, ise `mängib `saksa Lüg; siis käis viel `müöda `mõisate - - `mängis viel `luoma`arsti Jõh; Mis ta `seie `põllule tuleb `kupjast `mängima `ilma`aegu, ise kedagi teha‿i `viitsi; Sie on küll `viimane suli, `mängib sõbramiest - - ja pettab su `ninda läbi et IisR; üks kana mäŋŋab kuke osa, oli `pöösa all ja `tömmas `laulu Mus; Sa ää mäŋŋa sii lolli üht Kaa; ta mäŋŋib ka peremeest, `eesel taal pole mette midagid Vll; Ää akkag narra `mängmä Khn; [tüdruk] mängib kohe `lit́si igaga Kad; `tahtis koa `tislarid `mängi, tegi mõne laua VJg; Pool seljakile muas - - mängib laiska vai puhkab väsimust Trm; no mes mõrsukat sa mängäd (öeld kirvega käivale mehele) Kod; peremehed olid enam jägu `töökad mehed, mõni ärrad `mäńgis Plt; kes tü̬ü̬d ei ti̬i̬, ilusti `rõõvin, mäńg `saksa Krk; veli jõi ja `lakse ja `mäńgse pät́ti, siss `pańti `vańgi; Peremi̬i̬s mängnu purjun olekut Nõo; mis no härrä pojal `śaksa viga `mäńgi om, `taśkuraha `karmanin, peenü leib kõtun, ilusa `rõiva sällän Har; ta lät́s [kõrtsi] peremi̬i̬st `mäńgmä Räp

8. muusikat tegema, esitama `ommiku [karjane] `mängis pasuna, kui `luomad kokko `aeti Jõh; `mäŋŋi üks `tantsulugo; `käüväd `leier`kastiga `mängimäs Vai; sa‿p `oskagit `pilli mäŋŋata Jäm; noored kεivad `tantsimas, pilli mees mäŋŋab Khk; löötsa piĺl, seda `mänktakse moal egal pool Vll; Poiss õppes ennast juba noorelt viiulit `mängma Pöi; ma `oskasi koa `simlid mänga Muh; vanaste mängiti `kandlid Rid; kerikus orilad `mängvad `jälle; mängi üks ea lugo `väĺla Mar; kis `oskas piĺli `mäńgi, see `mäńgis Mär; Anna pill `siia, ma mängä kua ühe luu `pilli Khn; pasunad mängiti pühapäe Hää; `ennevanast mängitud toru`piĺli ja `aetud `sarve Rap; mul oli kitsesaŕv kua omal aal siin, puhusin teist ja - - `ańdis - - mitu lugu väĺla `mäńgida KuuK; timmin `kandle ää, siis akan `mängima VJg; minu peräss või `mänku lõõtsa `piĺli Kod; karja pasun oli pikk suur - - kui vana õppind karjuss, siis `mäńgis sellega ilusad lood `väĺja Lai; [pulmas] `tehti rińgi `mäńgusi ja tańtsiti ja - - suur ärmoonik oĺli `mäńgmäs ja KJn; sõss lätsive `kambrese jälle `tańtsma ja `pilli `mäńgmä Trv; mine mäńgi minu `kandle pääl Puh; ku laalab, siss nigu erilit mängib jälle, kõ̭ik jooseva kokku `kullema; ta (kirp) `õkva nigu `pilli mängip kõrvan Nõo; kabelipühäl na laaliva ja mäńgevä `audõ man, kes `laśke raha i̬i̬st `mäńgi ja laalda Võn; vanast üteldi, et siss tü̬ü̬ lätt ku piĺl ka mäńg Ote; vanast is mõistaki `kiäki muud `mäńgiʔ ku˽toru`piĺli; meil oĺl tubli piĺlimiis, ku tu̬u̬ `mänge, siss vanainemise `lät́si ka `tańdsma Har; timä `mäńge `kõ̭iki `pille Vas; sa‿i taha muudku kindsokannõld `mängeʔ (ehal käia) Se; kõriorelit mängima kõrist pigistama Kõre orelit mängib - - ku teine kõres `kińni akkab ja pit́sitab Hää; eks nad luband mõnele kõri orelid `mäńgida, kõrist `kińni võtta Sim || piltl Õli ikke ennemalt kõvad niitjad, kui pani vikati `mängima, siis mua kadus Trm

määrama `määrama VNg Rei, da-inf määrata Jäm Khk Vll Pöi Muh hajusalt L, Ris Kos KuuK JMd Koe VJg Iis Trm Äks Plt, `määrada Hlj Jõh; `määrämä VNg Lüg(-mäie) Vai Rõu/-mmä/, da-inf määrätä Mar Vig Tõs Juu KJn Vil Trv TLä Plv, määrädäʔ Har/-mmä/ Vas, `määrädä Kuu; `määrämõ, da-inf määrädõ Krl; `miärämä, da-inf miärätä Kod; `miarama Kad; `mearama, da-inf mearata Kos Koe; tud-kesks määrät Se, määrätö Räp

1. a. millekski korraldust andma; ette kirjutama, ette nägema Tädä - - `määräti `kümmeks `päiväks periss `seljällä lesimä Kuu; `määrasin `tõise `siia, `tõise `jälle `sinna `tüöle Lüg; `minnu `määräti `sinne `kohta `ammeti Vai; muudkui määratakse `maksusi `kaela Vll; Pole nee `seltsis `öhti, poiss oli kohe `teise `kohta määratud Pöi; mes üle määrä - - jähi maha, seesama määrätud kraam, mes oli, sai võtta ühös Mar; `määräs `moole rahvi koa Vig; [sulastele] oli viĺlapalk määratud, raha oli vähä Mih; `määras mule rukkid vähäm Tor; turu pääl võid inna isi määrata, kud́as tahad, poes määratse `kindel ind Saa; `enne määräti tükk ette, `õhtaks pidi `vaĺmis olema Juu; mis `sulle mõis `piale `määras, seda sa pidid ära tasuma Kos; ta `määras `tärmini seks ajaks JMd; sie poeg määrati peremest VJg; vallale määrassivad vi̮i̮l kolm tuhat rubla raha `trahvi kah Äks; karjuss tei neele iki meeleääd, et siss jälle `palka määräti tolle `perrä Ran; ametimihe lät́sive `reńti `määrämõ Krl; niäʔ es taha joht määrätä nii suurt `massu Plv b. (milleski kokkuleppimisest) kas teil on `määrätüd aig Kuu; `Pulmapäiv sai `kindlast `määratud Jõh; `määramata aja `peale sai `võetud Mär; peremi̮i̮s `määrab sulasega palga `kindlaks JMd

2. kindlaks tegema; määratlema Ei `oska enämb `määrädä, `kaua sie `kustutamine kest, aga - - `saimme `viimaks tulest jagu Kuu; `määrä ärä, mes ma sulle `masma peä Puh

3. kellelegi ette nähtud olema (tahtest sõltumatult) see oli `taale juba jumalast sedasi määratud Khk; Kes merele on määratud, selle ka meri võtab (ära uppumisest) Pöi; [kui] määratud see surm, piad sellega rahu olema Aud; kudas elutee määrätud on, kes tahab net́siks `jäädä Juu; `süńmisess suat sinule on kõik miärätud, õńn ja õnnetus, mes sa piäd läbi `käimä Kod; üt́s kooleb vara, tõene kooleb `iĺda, nigu kellelegi elu om määrätu Nõo; aig jo är eletö, määrätö aig jo käeh Räp

4. a. märkama, taipama nii `muistamatta olin, ei `määrand mitte `toisele `süüa `andada Hlj; `kurjad elajad, ei `määrägi järele jätta, `mutku `kiskuvad aga `riidu VNg; tere ka ei `määränd `üöllä, `niske tola Lüg; Ei sie ka `määrä enamb kodu `tulla, kui lähäb Jõh b. millestki aru saama Ei see `määrand enam midagi, oli `purjes kui puujumal Hlj; laps on viel tekki sies ja `mähkmete sies, ei `määrä midägi Lüg c. oskama täma enamb ei `määrandki `rääki (oli liiga vana) VNg

müdin müdin g -a RId Sa Muh Rei Noa Mär Kse Tõs Tor Hää Saa Ris Hag JõeK JMd Koe VJg Iis Trm Kod Plt KJn Kõp, -ä Kuu Juu Trv Nõo, -e Hls Krk San; mütin TLä, müt́in Urv Krl/g müdinõ/ Har Rõu Plv Vas, g müdinä tümin, kõmin `juokseb müdinägä Kuu; Ühä`kõrra akkas `kambri lakkas ma‿`ilma müdin ja kolin Jõh; sehande müdin kεis `eemalt Khk; Löuna alt keib seike müdin - - Abruka taga teeb köueilma vei mis see oo Kaa; `Ööse oli laudil irmus müdin Pöi; läks et müdin taga Muh; muudkui müdin oli ja muud kedagi Noa; `lambad `joosvad, müdin taga Tõs; mia ei saa müdina pärast magada, säńg rappub kohe Saa; inime joosebki, tuleb suure müdinägä Juu; lapsed - - tulevad kui üks müdin JMd; `vankri müdin on `kuulda Iis; tume müdin kossab `kaugelt Kod; enäp `kunnegi maa müdint ei ole Hls; läbi une kuuli müdinät Puh; peremi̬i̬s kuulu, et mütin tuleb, mõtelnu, et obene tuleb müdinäga Nõo; Mee˽kae˽mis‿tu müt́in säl vällän om, `lamba omma˽vaest vallalõ päsnüʔ Urv; ma˽kuuli `väikene müt́in oĺl, lät́si `kaema, tuĺli külälise mullõ Har; müdinä helü oĺl kuuldaʔ, pini nakaśs `haukma Plv; müdina peale umbes, huupi räägib mud́u müdina `peale Mär; aab mud́u müdina `piale, ega ta tia `ühti Hag Vrd müdsin, mügin

nahk|niiluss ihne, omakasupüüdlik si̬i̬ ei ole kelleki inimene, si̬i̬ kuradi nahkniiluss. esä olli tal seantsama - - ütetaoltse nahkniiluse puha; si̬i̬ peremi̬i̬s om sääl ku üit́s nahkniiluss - - egädel naha är `nülgin Krk

no1 no(o) R Khk Pöi Muh Rei Kir Lih Khn PJg Hag KuuK Amb JJn Pee hajusalt ViK TaPõ, KJn Vil Trv Krk Hel TLä TMr San V(noʔ Rõu Vas), nuo Lüg Vai KuuK JJn, nu(u) Kod Äks KJn Lei (esineb rõhutu modaalsõnana või rõhutavalt noh) üks inimene `vahtis läbi `akna - - no eks siis old vaim Jõe; no eks sen kisä `pääle `hergänd siis ne vähikäsed `lapsed ka üles Kuu; olima `kolmekeste ja `neljakeste `lapsed, noo neli last oli ko˛e igas majas VNg; noo mis ma `võisin `õlla, noo `kümme `aastane Jõh; kived panemo `rannas kohe [võrgule] `külge - - nuo `umbes kilo `raskus vai Vai; noo mis asi see on Khk; peenikest `leiba, no see `tehti `ainult pühade aaks ja `arba Pöi; no nüid‿o lugu `lahti Muh; noo mis sa oodad ukse vahel Rei; [pulmad olid] nädal `enne jaanibed, no kellel oli `aega sis Lih; me ikke olime isi `leibas aga noo ikke ühes koos elasime PJg; [kangas] oli nisukene ilus lapiline nagu sie nüid siin, aga nuo nied olid ikke neĺla kańdilised nied lapid KuuK; nuo, või [hakkas] `luksuma JJn; mies oli `aige - - no kus tema tööl käis; aga noo kus siis neid inimesi niipaĺlu on sis Pee; `viimaks istusime kohe maha, et no küll on ull, ei pääsegi ommetigi edasi Rak; noo, voi tema tegi nii`muadi VJg; no kullake, meks ta `raske ei õllud; nu õli kuradil visa ińg Kod; no kellest sa tegid seda katust, ikke õlest Pal; aga no `mõisnikudel oli ju `võimus tiha Äks; no mis mea enäm mäletä; noo peremi̮i̮s lõegas ike `leibä KJn; no kas sul aru pähän Trv; mine no mine, mis sa ik‿kojodet (konutad) nõnda kava Krk; no lääme nüüd kabeli pühale Puh; ta viśt kaevass, et mia tõrele, no kas mia asjata tõrele Nõo; noo, kas sõss nii om taa asjalugu Krl; no kas sa saat `vällä vai ei˽saaʔ Har; noo küll sinno kooritass kui pinni Plv; no˽taal ta naasõ`võtmise himo ka karaśs Vas; nu mis `mõõtlõdõ Lei

noorik noori|k g -ku hajusalt S(-gu Jäm Khk), L HaLo Jür Amb JMd Koe Iis Trm Ksi VlPõ eL(-gu), -ka Var Trv, -ko TMr Räp, -ke TMr Rõn, -kõ, -gõ Plv Vas Räp Se; nuori|k Ris HaId Jä VMr Rak Iis, nuari|k VJg Kod(g -ke), nuõri|k Khn, g -ku; `nuori|k g -ku Jõe Lüg(-ua-) Jõh, -gu Kuu VNg; `nuori|ko g -go Vai; nooŕk Se Kra, g `nooŕke Võn

1. pruut; vastabiellunud naine; abielunaine esimese lapse sünnini `anti `louna ajal viel `süia ja siis `akkati `nuoriku tegema, linudatti Jõe; mõnel mittu `aastat ei õld `lapsi, siis pidas `nuoriku `põlve `kaua Lüg; isamies, `ruoskakäsi ja `peio`poissi `tostivad `nuorigo `vuode Vai; taal oo niid noorik majas Khk; kui lapsed akkavad tulema, siis pole änam noorik, siis juba laste ema Vll; Omikust `ilma ja `oastast noorikud äi tea veel `kiita Pöi; `valge lina `olli noorikul üle, siis `olli noorik ojo all Muh; noorik `toodi perenaiseks Rei; `enni olid tanod koa noorikudel peas Mar; lammaste `lauta `viidi noorikud-`peimed magama Lih; `Meile `tuõdi nuõrik, `varssi tõuassõ `kätkü kua tuba Khn; esimese `aasta sihes ikke `öeti noorik, pärast oli juba naene PJg; ma olli alles nu̬u̬r noorik, elasimme mehega Arumetsa külas Hää; enne pruut́, saab tano pähä, on noorik Ris; pühäbä - - `õhta, siis `tehti noorik `vaĺmis, see linutamine oligi see nooriku tegemine Juu; nii kaua kui last ei ole, on nuorik Pee; nuarikut tanutata VJg; kas õled jo nähnud täma nuorikud Iis; minul õli juba kaks last, ike kut́sid nuarik Kod; [kaasitades] õpetadi noorikud virgass Ksi; nooriku põlle `sesse koguti raha SJn; mede noorik läits kah kirikuse Trv; olli noorik senigu `väike kähen olli Krk; me peremi̬i̬s tõi noorigu kodu Puh; miu - - `pulma es kutsuta, arvati, et vaest ma nooriku ärä irmuta Nõo; toda `väega peläti, et nooŕk ärä kahetõdass Võn; ku är laulatasõ ja pulma är peet, sõss um noorik Kan; sa olõt vi̬i̬l noorik, sul om sanna muna putr söömäldä ja paĺlastõ `jalguga Riian käümäldäʔ (ei ole sünnitanud) Har; noorikõl um õigõ `häste `kraami Plv; üt́s noorik oĺl nõrgahhanuʔ lavva `taadõ arʔ, ni˽kõvastõ oĺl linik `päähhä pü̬ü̬rt Vas || (uuest võrgust) `viimme `nuorigu mere Kuu

2. neiu; noor naine noorigud `lipsavad nüid suurele maale, pailu neid änam sii on Khk; poisid käivad `lauba `õhtati nuorikus (ehal) Koe

noor|rahvas (mõlemad osised võivad käänduda) noored inimesed; noorpaar nuor `rahvass - - keik, mis on `nuored Vai; nönda elavad niid noorrahvas Jäm; nuõrdõ `rahval kõik olid rahad `kaelas Khn; kui ta (lapuline) nuore`rahvalle raha `ańdis, siis ta võis `süia-`juua Kei; nuorrahvas läksid pidule, pidul käevad ika nuored rahvas Kos; nuore`rahvale `tehti kingitus Tür; nuuŕ peremi̬i̬ś ja perenaine oli nu̬u̬ŕrahvas Ksi; meil tulõ hommõn nu̬u̬ŕ rahvass `käümä Har || leerilapsed `nuorte`rahva püha oli kevadi Jõe; `noorõrahva pühäpääväl om jo `keŕko man `säärne sõ̭õ̭rd (palju inimesi) Plv

nuumik nuumi|k Vll Kan, g -ku Muh Mär Kse Var Hää Ha JMd Koe Kad VJg Sim IPõ Äks Plt KJn M(noo- Hel) Võn Urv, -gu Khk Saa, -ke Kod; `nuumi|k g -ku Jõe Hlj Lüg, -gu Kuu; `nuumi|ku g -gu VNg Vai/-ko g -go/

1. nuumloom `sööda `justku `nuumikut teist Hlj; iga `aasta valitseda kohe `luomad erile ja `panna `nuuma‿päle, sis nie on `nuumigud VNg; Kaul ku `nuumikul paks ja lühike Lüg; vanast `viidi mulikuid ühest mõesast `teise `nuuma - - need olid siis nuumikud Mär; inimesel `öeldass kah: ku suur nuumik, paks Hää; ma vidasin `praaka mitu talvet Alust Sikeldisse, nuumikud olid sii Rap; akkab se nuumik juba `varsti nua `alla `kõlbama Juu; pidasin nuumikuid ja kevade müisin jälle maha Kos; meil on tänavu mitu nuumikut JMd; süöb alati nagu va nuumik VJg; meil on ia suur nuumik aeas Sim; nuumiked tulevad vaŕsi ärä tappa Kod; meil isa-ema kasvatasivad nuumikid Plt; täis söödet ku nuumik Trv; peremi̬i̬s minnev kah ommen oma nuumikuge laadale Hel; ta om nigu vana nuumik liha täis Võn Vrd nuumer1

2. (muidusööjast) ühekorra üks va mees oli nädali sii ning teise sεεl, see on see nuumik Khk; see oo muidu üks nuumik Vll; nuumik om üits ilma asjate söödik Pst

nõste nõste g `nõst(m)e TLä; pl `nõste M

1. rõuged temä põdeś `nõstit Trv; `nõste ärä rikkun näo Hls; üits peremiis - - olli edimene `nõste paneje siin vallan; `nõste tulli `pääle - - nägu läits kirivesess Krk Vrd nõrsked

2. rõugevill `nõstmed om serätsed `valged villid, tuleva ihu `pääle Ran; ütel poesil `olli nõste `siĺmä tullu ja võt́t tõese siĺmä terä ärä Puh

oodak ooda|k Kam, g -ku Saa Kõp Hls Krk(-gu) oode iga öhel `toodi üks kama pät́s `õhtu oodakus Saa; oodakud võtave [töölised] esi, levä koti si̬i̬st `leibä, `räimi Hls; anna neid pää (kuhjapea) `einu lehmil raasik oodakuss; peremi̬i̬s olli `kange oodaku `tahtje, üteĺ iki: lääme `tossu tegeme Krk

hoolas oolas Pöi Muh LNg Mar Vig Kse Mih Kei Amb, g `oolsa Jäm Khk Vll Rei Mär Tõs PJg Tor Saa Juu Koe Kad Trm Lai Plt KJn, `u̬u̬lsa Hää Hls, `ooltsa Var Aud; oolass Hel Ran Krl, g `u̬u̬lsa Trv Nõo Rõu/h- g `h-/, `u̬u̬ltsa Krk; uolas HJn JõeK KuuK Kad, g `uolsa Ris JMd Iis; `uolas Jõe VNg Lüg; ualas Kod, g `ualsa VJg hoolikas, püüdlik, usin on alati iga `tüöga `uolas Jõe; Oli nii oolas inimene, raie pakk oli ka `kolde ees `puhtaks `pestud Pöi; see oo nii oolas `tööle Muh; emast `kaśsi `peetakse paremaks ja `oolsamaks iirte `püidjaks kui isast Mär; piim on väga õlp ukka menema, sa pead väga oolas olema Mih; `oolsatel oo töö `kordas Tõs; paĺlu `oolsid `lapsi oĺli mede koolis Saa; teene nii oolas oma aśjaga, ojab kõik ilusti kokku Juu; ma olin uolas selle puolt, et mul olid alate ilusad, `sirged [kangad pleegitamisel] KuuK; `uolsate inimeste `riided on ikke `puhtad JMd; ualas õppija VJg; oolas inimene tieb `oolsa töö koa Trm; tüd́rik on ualas ja virk Kod; siatsit `u̬u̬lsit mehi om vähä Trv; vanast olli `u̬u̬ltsa inimese Krk; oolass peremi̬i̬s piäb oma põllu kõrran Ran; ta om irmuss oolass inimõni Krl

hoonä hoonä Kan Plv/-ń-/ Se aeglane, saamatu imä palgass periss noorõ `tütrigu, aga üt́s hoonä om Kan; Seo - - peremi̬i̬s om hoonä, mis hoonä Se

ori2 ori g orja Khk Pöi Muh Mär Vig Kse Tor Saa Ris HMd Juu Jür JõeK VMr Kad Sim Iis Trm Kod Ksi Pil M Ote suur, jäme puu ju ta sis ka ori oli, kui ta maha `lasti, nii jäme löime [tehti], tee vakk `leiba sees εε Khk; vanast olid `metsas puud kut suured orjad Pöi; kis nihuksed orjad `lõhki ajab Mär; vanad tamme orjad Kse; mede metsäs on mitu sianst `orja, mis kaks mi̬i̬st sülega ümmert `võtvad Saa; va vanad orjad, tahaks maha `raioda Ris; põline suur mets, suured orjad sees Juu; pidi `kerve `katki `lüöma orja `oksadel JõeK; vana mäńni ori - - kuda sa nisukese jõmika `lõhki suad Kad; jämedad orjad sial, sai teisi puńnitud Iis; kõige suurem, ori juba - - si̬i̬ on teiste puude peremi̬i̬s Ksi; paju suur nagu ori Trv; si̬i̬ om üit́s suur jämme ori, karja lauda tala (palgist) Krk; na palgi omma jämedä nigu orja kodu `veetu Ote || mes suur kivi, one ori Kod

peni peni Kuu VNg Lüg Vai Khk Vll Mar Tor Hää Saa Trm Kod Plt KJn M T Lei(ṕ-), pini V; p penida Vai, penni (-ńn-) Hel T(penid Nõo) Lei, pińni V

1. (isane) koer Mida `kuitsikana õppib, seda penina piab vns Lüg; peni läks `vööra `peele `aukuma Khk; penide `aukmist oĺli küla täis puha Saa; penid tulevad Kod; laisk kui peni Plt; sääd nagu peni üle aia `kargama, ta - - eh́t ennäst ütte `viisi Trv; emäne koer õigati libu ja esäne olli peni; kes peni `ändä keŕguts, ku ta esi ei keŕgude (kiitlejast) Krk; kae kuiss `pennest `mü̬ü̬dä saat Hel; täl kah suu `risti nõna all, aogub `vasta nigu peni Ran; penedel jäĺedäde südä täis, nemä võtiva jäńesse `kinni Puh; ju̬u̬b `endä täis ja latse om näĺlän ku penise; nii kirbu ike söövä penid, ega ta muedu ei kaabissi ennäst; makab säliti käe üle pää ja `norskab, siss nigu peni sängin pureleva; ilm om peniss lännu, `õkva nõ̭na `küĺge aap (kangest külmast) piltl Nõo; nii kole ilm, et ää peremi̬i̬s ei aa `pennigi `väĺlä Kam; si̬i̬ peni käip ka `uĺkman, lääp muide talude `peńne manu Rõn; Saa õi˽sõ̭ss pińni `sü̬ü̬täʔ, ku susi joba karjan om (millegagi on hiljaks jäädud) Urv; uma˽pini˽purõlõsõ, uma˽pini˽lepüseʔ vns; pini üt́skorru `istu, ku `saisu (öeld lapsele, kes istuda tahtis) Krl; pini˽pedävä meil hatt`saaju, mitte `pulmõ; sa˽kõnõlat sääräst juttu, et pini˽kah naaravaʔ; sul om taa pää nigu pini perseʔ üless kohvõrdõt Har; [ta] ei˽tahaʔ, et ma pińni lihaga˽söödä; ku hatt hanna üless nõst, mis viga pinil `pistäʔ (liiderlikust naisterahvast) Rõu; sõgõĺ sattõ pinne (koerte) kätte, pini˽laheva ärʔ ja `oĺgi mu sõglakõnõ otsah Plv; teil ollõv kut́sigõʔ, kas kõ̭iḱ umma˽piniʔ vai um mõ̭ni lita ka siäh; susi sü̬ü̬ hoiõdu aśaʔ, pini piḱält `peedüʔ vns Vas; küsü üi pini su˽käest `hambit, pinil omma esiki `hambaʔ vns; pini pińni tund vns; ku üle pini är läät, siss mine jo üle pini hanna kaʔ (vii töö lõpuni) vns Se; häbü um härä `suuru, ṕelg pini `suuru Lut || pl ketramisel pudenevad villaraasukesed `täpmekeseʔ hiidetäseʔ maha, kutsutass piniʔ. `ümbre voki ibä paĺlo pińne pillut maha Lut

2. piltl (põlgavalt, ka sõimusõnana inimese kohta) no küll on peni, sie `oska veda `ennast (oskab vedeleda) VNg; oh sa peni oma juttudega ja sõnudega Lüg; mia tädä vana penida ei `salli - - vana äbemätto peni Vai; on üks peni, ei viitsi midagi teha Vll; sina peni oma jutuga KJn; mis sä peni augud mul man Trv; juhataja om ka serände peni Nõo; üt́s om pini, a tõõnõ om vi̬i̬l hullup pini (sulidest) Se

pere|mees (põhisõna hrl lühenenud) 1. taluperemees Peremehe silm tieb `rohkem kui kahe sulase käed vns Kuu; peremes, ke käis `kauplemas, vei ikke oma `juure `karja Lüg; sulane teeb seda, mee peremes kässib Khk; Täna oo seike ilm väljas, et ee peremees äi aja koera ka öue Kaa; mitu tüdrikud oo suurel maal peremeste juures `teenimas Muh; mõned peremed `antsid eeste kohad koa rendile Mar; enne `maarja‿päva akkavad päävad pereme `poole minema (pikenema), peale `jaani, siis akkavad jällä sulase ja tüdruku `poole kippuma Mär; Jumalal `aega, peremel `leiba Han; vana peremees oĺli seante tośs, omaette `kopsis paĺt Saa; ta oli maa mies ja pereme poeg HMd; Peremees ikka `külvas, ega sulane nisukest `aśsa teind Kei; `arva, kel kasukad seilas olivad, sie oli siis pere`puegadel ja peremestel VMr; kui sureb talu peremi̬i̬s, tapetasse tämä `taĺtuse jaoss puĺl ehk õhõv Kod; mõned eläsid peremehe `vihtlemise saanas, need õlid saanarahvas MMg; peremees läks reia-aluse väravate `piale ja vilistas, ja teised `ütlesid, et peremees `pöörab tuult Lai; poiss last `öeldi noor peremees, esimene laps jäi peremeheks, seda soldatisse ei `võetud Plt; tülisid tuĺli iki peremehega, kui ei saand igakord tü̬ü̬ss `minna Vil; ku tuulutedi, siis peremi̬i̬s olli sarja man Krk; mõni sulane om saanu peremehess Ran; tu̬u̬ om laesa inimese üteluss, et ku jumalal `päivi, küll peremel `leibä om Puh; peremiss `kitnu: päiv lähäb päevä `perrä, ei meie tü̬ü̬ saa `otsa Nõo; `saisva peremehe (pärisperemehed), näid ei saa `vällä ajada Ote; kui sa `tahtset `palka manu, siss peremi̬i̬ss ańd, ta‿s lase ärä minnä Rõn; üt́s vanamiiś `oĺli, käve peremihi `mü̬ü̬dä, teḱk `luudõ Har; ega˽tu̬u̬ peremi̬i̬ss kavva tallu ei˽piäʔ, kes ti̬i̬veere˽ja piiri`pindre üless künd Rõu; mõ̭ni viiś `popsi oĺl üte pereme maa pääl Vas; vana talo perremi̬i̬ss, `mitmõ põlvõ perremi̬i̬ss Räp; küĺest kaiaʔ külämi̬i̬śs, peräst kaiaʔ perremi̬i̬śs, `kukrust kaiaʔ kunigass Lut || (teat tähekogust) kui peremi̬i̬s ehen olli ja poiśs taga, [siis tuli hea vilja-aasta] Hls

2. millegi omanik või valdaja sie `laeva peremes oli nii `uoletu, et ei `vaatand järel `ühte, kas oli mast kova vai ei old VNg; `kelle jagu mets on, eks sie õle `metsa peremes Lüg; [ta] oli üks `riideäri peremes siin Vai; egal asjal oma peremes Khk; ma ole rännand, `teensin `võeraid peremid Vig; maja jääb `lonkama, kui põle `õiged peremeest Tõs; sial se masina peremes küsis: mis silmal viga Ann; iŕsnik õli nuada peremi̬i̬s, tämä ae irt Kod; olli kiḱk ärä jutusten maja peremele Hel; temä‿m `ulka `aiga sääl talul ollu, om mitu peremi̬i̬st joba ärä igänu Nõo; sa˽panõ lehmäle `sü̬ü̬ki veidemb, ala ollu ütepäävä perremiiśs Har

3. piltl valitseja, käsutaja, otsustaja vot `sakslane - - täma oli ühe‿kora `Suomes ka peremes sääl VNg; karu ikke õli siin `kõige `suuremb luom, sie siis õli `metsa`luomade peremes Lüg; see pärast nad isivad sii, nad `tahtvad Oosti mere peremed `olla Khk; mul on üks rot́t, täis peremis majan Kod; ma‿le esi `endäle `pernane ja peremi̬i̬s Nõo; ma˽kae, kavva sa siin peremi̬i̬st mäńgit Vas; ku kat́s perremi̬i̬st `taivah (kuu ja päike korraga nähtaval), sis õi istutõdaʔ `kapstit ja kardohkit, õi küĺbetä `viĺja kaʔ Se

peräsnik peräsnik hirsnik peremi̬i̬s oĺl peräsnik, perä pidäjä Se

pidama1 pidama, (ma) pea(n), pia(n) R eP(pidan I) Trv Lei Lut; pidämä Kuu Lüg(-mäie) Vai hajusalt eP((ma) peän Mar Vig Tõs Juu, pidän Kod; pedä- KJn), eL(pedä-), pidäm(e) M San Krl(pedä-), (ma) piä(n), pia(n)

1. midagi või kedagi kusagil või mingis olukorras hoidma kilud `suolati kohe ära, kilu enam riim`suolas ei `piatud Kuu; on viel `leibä nattukese, sie viel piab tädä elos Lüg; ega meid `jõude ei `piatud Jõh; külä mehed pidäsiväd `rüssi joes Vai; under`taĺje pidas rinnad änam koos Jäm; mihed `rautavad obust ning naised pidavad `jalga; ma‿s räägi seda mette kellelegid, pidasi nönda oma tεεda Khk; asjad peab `kordas pidama, et alati vötta oleks; meest `peetakse sönast, `ärga sarvest, obust ohjast vns Vll; kore kondiga obu ai pea liha peal, lihab lahjaks Jaa; Meri meite elu sihes pidaja oli, maa pole sii midagi annund Pöi; kes sui ää sureb, seda `võigid `rohkem kodu pidada kut kolm `päeva, lehk tuleb taha Muh; `arki pidama, `panta pεε `alla ja jälad öles (tiritammist) Emm; suuremad paadid `peeti meres `ankru peal Phl; `kaupmes annab ikke tagasi, egä‿s tä `eesele pea; kuda ma neid üksipäni `silmäs saa pidada, `lapsi ja `loomi Mar; jo mo silmad nii `peeti, et ma neid ei näind Mär; kaks õde oo surn, kolmas minemäs, tiä kui kaua mind `peetse Var; Ää pidäg külmä jõlmaga ikka ust päräni Khn; `surnuid ei pia koa rahu (halvustab) Aud; peab oma mõttes, ei räägi paelu Tor; piab `enge sehes rohudega Hää; kelik piab `vankre ku̬u̬s Saa; [leetrihaige] `piati pimedas, siis ei rikkun `silma HMd; mõned `piavad alati seda `viina kodo, `loomadelle [rohuks] Juu; nemad `korjasid kohe sügise seda aput `piima - - ja külma kääs pidand seda KuuK; linad, mis me ära kupardasime, viisime jõkke likku, kaksteist `pääva `pieti lius Amb; sui pala muidugi, või jo `jalgu `riides pidada Ann; perul obusel `pietakse ikke suurauad suus VMr; mes sa `inda pidäd, lahe `natke odavamass, siis õssetasse kõhe Kod; teinekord oli keelatud, et ei tohi edasi `riakida - - aga kus teine ei jõud pidada, lobises `väĺja ikke Lai; selle pudruge ma `piagi `ende `enge sehen Krk; piä kõrva `valla, ku ma sedä `asja seĺlate Hel; kud́ass käsi käänäb, nõnda piht piäb, [st] merätse langa ti̬i̬d, nii ta sul kannatab Ran; näĺlän `peetu lehmä piim om lahi; `vaŕgil om ka‿kke ädä, ei `peetä neid rahu `koskil Nõo; vanast olli puu anuma, nu̬u̬ `tahtseva kõrran pidädä, siss `oĺli piim ää Rõn; ta ei peä midägi sisen, ossendes San; Nahk pedä `su̬u̬ni koon, liha ei olõkiʔ Urv; naidõ sammu `hainuga piat õks lehmäl elu sisen pedämä; miist sõnast `peetaksõ, `härgä sarvõst `veetaksõ vns Har; mia kuulõt, tu̬u̬ piä˽`hindäle Rõu; susi sü̬ü̬ hoiõdu aśaʔ, pini piḱält `peedüʔ vns Vas; ma˽`peie tu̬u̬d `malka nii `kõvva peoh kui Räp; tiiä‿i kui hoit, kui peo pääl pidägi (hellitamisest) Se; üte `käega pidä, `tõõsõga `lõikass Lei; latsõʔ `veikeseʔ pidäväʔ künnelt kua joʔ, `lätväʔ patalõ Lut

2. säilitama, alal hoidma; mitte loobuma, millestki kinni pidama `lapsest `saadik - - `täüdüs sie rand puhas `olla ja mina ka nüd igä pidin sen `puhta Kuu; nie one kaik sanagad inimesed, `neie sanad `jäävata `pietavast VNg; `luoma `kõhta `jällä on `säädos `pietod, sügise `miskese ma tappan ehk `miskese järäle jättän; kel ia pia, sie piab `mieles kõik `asjad Lüg; monikaine obone pidä tied Vai; kes es pea nönda seda `kurssi, lükkas parre maha Ans; pea ikka `piiri ka; jövad sa `köiki `asju `meeles pidada, mis `soole räägitase Khk; ma usu, et ta oma söna peab, nönda kut ta lubas Vll; mei pole pidand sest (keelust) persetki Emm; kuda isä oo teind, siis lapsed ikke pidavad sedä `pruuki Mar; kuer ei pidand `jäĺgi, `kaotas kääst ää; ei mõesta parajust pidada Mär; `kohto `siädust tuleb pidada Tõs; pidasid ikka oma `tõotust Tor; ma pian oma sõna Hää; ei pia saladust, reagib kõik `väĺla Nis; pidage `mieles, mis te olete vanematest näind ja õppind; millest see tuleb, et ei mõista `piiri pidada Kei; `enne akkasid `kangesti vene `usku - - soab nähä, kas te peate ka oma `usku Juu; nied on merepüü `riistade märgid, kõik talud neist ei pea (ei kasuta) JõeK; obune ei pia tied Koe; pudrupia, mis sie kua mieles piab VJg; täl ei õle `õiged `motso egä aru, piäb jo `piiri pidämä õma jutuga; tämä‿o miälen pidäjä, tämä ilman ära ei uneta, sõna pidäjä Kod; joodik on nisuke lakard, ei pia `korda, perekond on söömata Plt; karja koer paelu ei piä `jäĺgi; ei `märkä aru pidädä, ju̬u̬ liias täis ennäst KJn; temä peab `kangeste `puhtust Trv; ta tõot́ küll, aga es pia sõna Hls; ka (kas) nemä `mõnda kellä `aiga `piave (tegutsevad, millal juhtub) Krk; me rahvas `väege pedävä `usku Hel; mia jõvva siss `kõ̭iki meelen pedädä, pää `onte maakerä ei ole; ei ole naśterahvast, kes majan kõrra piap Puh; esäd es ole, aga mia pedäsi kõva kari, miä es lase poesil koheki `ulku ei minnä sedäsi uĺa pääle Nõo; noorõn, ku esi vi̬i̬l ollit lat́s, siss - - es tiiä meelen pidädä toda vanaaja ello Võn; ku `tärminil ei massa, siss nõvvetes `sissi, kui `tärmini ei pia San; ta ei piä omma sõnna Krl; nu̬u̬ ei mõista `piiri petäʔ `ju̬u̬misel, siss joova henne hulluss; hobõsõl om hää meelen pedämine, kos ta lätt, sääl tulõ ta tagasi kah ilma eśsümäldä Har; tallõ pinile võtaʔ malk ja ub́lota nii, et ta meeleh pidä Räp; tark inemine, kes pidä kõigilõ `õigut (on õiglane) Se; kea pidä hüvvä süänd, tu̬u̬ iks sańdilõ and Lut

3. midagi või kedagi tagasi hoidma, ohjeldama Pea `leuad, kui `jouad Kuu; nied akkasivad `ninda `naurama seda lugu, et ei saa `nauru pidadagi Lüg; lapsed vahel `itlevad ikka: akkame tött pidama (st proovima, kes kauem naeru suudab pidada) Khk; Kui see jutujärje käde saab, see‿p saa ju ennast änam pidama Kaa; Pea ette vahest eese mokk moas koa Pöi; kas sa pead oma lõuad Muh; ei jõua `eese kätt pidada, `kerge `kääga, kohe lööb Mär; ää räägi änäm, piä suu Tõs; mis sa `tühja porised, pia parem enese mokk vaga Hag; suulas inimene ei pea suud Amb; ei suand ma ennäss mitte pidädä, kõnelesin `väĺjä Kod; kui se suslamoor aga oma suu piab, et ta `mulle `viina müis Lai; mia olli tubli poiśs, et nevä mut es pea Hls; laku perset ja piä lõvva Ran; temä es pia kust Puh; mis sa alasi larmidset, pia suuʔ Krl; ta vana tabakõnõ ei pia külh üttegi varast Har; Ei˽taad poissi piä˽`päitse ei˽paelaʔ, ta tege miä esi˽hääss `arvass Rõu; raha piät kõ̭gõ käḱüśsih olõma - - egass taa ribah lukukõnõ midä piä eiʔ Vas

4. a. kestvamalt ühes kohas või ühesugusena püsima; vastu pidama, kestma talust `viidi üks ärg `moisa `künni`ärjast, ei jäänd pidama, tuli aga `ohta koju Hlj; niit vilets, sie `õmblus ei pia, akkab `purguma; lumi sadas ja sulas kõhe `vällä, aga `vaata puu `pääle jäi pidämäie Lüg; see katus oo juba kakssada `aastad pidand Khk; Sukasääred oo alles üsna pidajad, peab uied peed otsa jätkama Kaa; Ega `oasta sai oma täätud jägu köit `tehtud, mis see köis siis pidas, mõned `oastad Pöi; ega see riie pea kedagi, õhuke lirts Mär; kui uus aid `valmis `tehti, see pidas kümme `aastad Var; Iäd laevad pidäsid kakskümmen `aastad, kud́as puud olid Khn; Ega hobu ei via, kui lu̬u̬k ei pia vns Hää; loom lähäb, egä tal kusagil pidämest põle Juu; arv sukk on `kuotud, on aga kokku ämmeldatud, ega sie pia kedagi JõeK; kas juurte koŕv pidas `rohkem kui `vitste koŕv Amb; `teibad ei tahand kudagi `muasse pidama `jääda VMr; lai lumi jääb maha, jääb tee `piale `paika pidama Lai; eläjä jooseva `kiini, ku kiini väĺlän, ega sõss eläjä enämb ei pea Trv; jää om `seante kore, pudeve, ega ta ei oole `seante, et ta pidä vi̬i̬l midägi Krk; Viisu˽nõgluti vi̬i̬l alt `ahtakõ̭isi `niidsigaʔ ärʔ, sõ̭ss nimä˽sai˽kõvõmba ja˽pei˽kavvõmb Rõu || jätkuma Kae˽vanast mõtsan puid pidi, es sõss kiä `halva puud kodu tu̬u̬ õs; Ji̬i̬hn neid pidi, alasi oĺl sul `väŕski kala võttaʔ Rõu b. (hrl impersonaalselt ilmastikust) üks nädäl`päiväd pidi kagu `tuuli Kuu; piass nüid pidama jumal `kuiva, et saab ein `tehtud Lüg; kui `ilma piab, siss läheme Kihelkonnale Khk; Möllas ette mütu pääva ühtejoomi lund, täna ilm jähi ometi püsut pidama Kaa; On puud sügise kaua roheltsed ja `lehtes, siis peab `pitka sügist, talvet pole nii pea tulemas Pöi; nüid akatasse rukid `lõikama, kui `kuiva `ilma peab Muh; peab kõva talvet, ei annagi külm järäle Mär; Sellekorra piäb pitkält palavi `jõlmu Khn; nii kalgid ilmad peab iga päev JõeK; kui oli põud, kuiv võt́tis viĺja ära - - vaest pidas mitu kuud `kuiva Trm; ei ta nüid vist sadama akka, pidab taheda Lai; ku ta iki nõnda väärt ti̬i̬d piass, et puu är saass vedäde Krk; seräst vagust `ilma ta piḱäld ei piä Ran; mõnikõrd piäp `talve kavva `kuiva `küĺmä Kam; seeni `aoni pedi hüvvi hainategemise `ilmu Har; ma sõ̭ss lää, kui jummal `ilmu pidä Plv

5. pidurdatuks, paigal püsivaks, peatatuks tegema või saama; mitte järele andma Kova `vuoga `ankurid igäkerd ei pea Kuu; [laev] `puutus `pohja, ei jäänd pidama VNg; tõkked ees, vesi jäeb pidama Muh; kui `kutsar saand obosid pidada mette, siis ta võt́tis isi ohad `peosse LNg; Mia sua `minnä küll, kedägi põlõ pidämes Khn; lehm läind põegiti tee `peale ette ja autu põle saand pidada, sõitnd kohe `otsa Vän; uśs pidi kolmande viiru `peale pidama `jääma Jür; `siuti narsuga `kińni, võt́tis vere pidama Amb; meie puĺl pani `juoksu meie kääst, ei jäksand teda pidada JJn; jät́tis ühe turba jägu alt `leikamatta, et vesi jäi `sinna pidama, et `piale ei tuld Rak; jäi pidäme `sinna, oksa `külgi jäi pidäme Krk; piä piä piä, las ma esi paenuta `endä üless Nõo

6. mitteläbilaskev olema (hrl vedeliku ja soojuse kohta) juhtnahast `saapad olid üväd, ise pidasivata vetta VNg; ku `terva [saabastele] `paljo paned‿s piä `suoja enämb, `lähtö jää Vai; Paet äi pea vett, see tuleb pidajaks tiha Jäm; kiha puńn äp pia `inge, pane närts `ümber Khk; Jöulu ölle tegemine oo ukse ees, oome paneme törred-tannid liguse, et nad pidama jääksid Kaa; Tuul uhistab roami ja loasi vahelt läbi, äi tea mis `sooja see peab Pöi; uks arvaks kuind ja kulund juba, ei pea tuult Mär; pooĺ`viltu saavad [harjapealsed õled] `säetud, et ta `vihma koa peab Mih; `sõuke rät́ik pias koa, mis ikke ko `küĺmä pidas ja tuult pidas Aud; `saapad pidavad vett Ris; puussepp - - lihib kaks `lauda nii, et ta vett peab Jür; maja ullem kui sara, ei pia tuult ega `vihma Koe; tünni põhi ei pia `ästi, `imbib aga vähä`uaval vett `välja Kad; kui ärä `kuinud on [puunõu], siis ei pidä, vi̬i̬ likko `oito - - siis pidäb Kod; kõva vanutus `oĺli, pidäs `vihma ka Vil; sann ei pia `lõunu, aken om `valla Krk; si̬i̬ ei pia `vihma, si̬i̬ rõuk ei `kõlba kohekile Hel; ku kõrralik kolmjalg om, siss ta piäb vett küll Nõo; `piśtü katusõʔ ei piäʔ `vihma ei lummõ Urv; annom ei piäʔ `piimä Vas

7. midagi või kedagi enda kasutuses või käsutuses hoidma a. (omandist, ärist vms) `saari ajal üks mies pidas seda vabrikut Hlj; `kuoliõppetaja pidi maad ka, suvel tegi maatüöd, `talvel `jälle pidi `kuoli `lastele Lüg; pidäs `puodi siin Vai; mo vanamad pidasid ühe teise mihega maid kogu (koos) Jäm; siis oli paar `vörsta `eemal, koes ta `koltrit pidas Khk; inimesed peavad jo maid pidama, teisit nad ei saa Mar; ma pidasin sel ajal vana `kõrtsu Mär; sai talu pidädä, oli rübelemest ja `tõmmamest Vig; läheb moade `piäle, akkab maid pidämä Tõs; mees oli söjas, ela nella lapsega - - ja pia siis `kohta HMd; nüid enäm `peetä nii paelu `metsäsi Juu; vend pidas `trahterid VJg; sulased ja neet́sikud õlid mul, õlin talu pidäjä Kod; akasin vekest `põldu pidama Plt; naine pidä pess ütsinti kotust Krk; mina olen kavva `põldu pidänu Ran; nemä saeva talust `valla, nemä‿s ole põllumehe, es jõvva talu pedädä Nõo; esi ma olen ka `veskit pidanu Võn; niä˽pet́ti taad kotust kümme `aastaga Krl; ku˽ma vi̬i̬l `poiskõsõ t́surakõnõ oĺli, siss `naksi jo maad pedämä Har; kes alośt elämist, tu̬u̬d üteldi, et `puustusõ pidäjä (asunikust) Räp b. (koduloomadest) kaheteis`kümme vakkama oli oma `einamad, `palju `sellega sai `luomi pida, ühe `lehma, obuse, paar `lammast VNg; `naaburi pittä `pallo `anni Vai; pidasime viis veist ning kaks obust Khk; sa tahad `lehma pidada, neist eindest saa ju lammaskit `süia mette Pha; siit inimesed pidavad vähe emisid Pöi; nee on ühed kuivad maad, `aitavad alvemad `viljasi küll pidada Emm; `valgid `lammud `peetässe ike änam Vig; Ku `rohkem anisi `pi̬i̬ti, siśs anikõredest `teh́ti kera alused - - `kuivi `erni `pańti `sisse, kõrisesid ilusti Hää; `piasid `ärgi, ärg oli kõvem `viama kui obune Ris; nii `vaene küla, et ei `jõutud `lehmi pidada Jür; peab mesilasi teise tüö kõrval Amb; millega ma seda põrsast viel pian VMr; ma õlen näid küll pidänud, punasid ja `vaĺgid ja kõŕbobesid; kukke pideti kellä asemel Kod; ku kodujänessid akati pidama, siis akati läkiläkit tegema Lai; ta ei jõua enäm `lu̬u̬ma pidädä KJn; mis sest vanast `oinast `peetas‿sis Vil; ku tõise kätte mesilinnu pidäde annab, siss kuri silm käüb üle Hls; si̬i̬ om üit́s obene, kedä võit pidäde, terve ja iluss Krk; me siin `paŕtse es pia, pardsi tahava vett Puh; ma‿le lammast pedänu ja ole pügänu kah; kos rikass peremi̬i̬s `olli, kes `ańne pedäss, sinna märdisandi lätsivä märdi ani `sü̬ü̬mä Nõo; kuuś `lehmä oĺl iks ilmast `ilma, taluinemise `kit́si es `piävä Ote; paaŕ kuud pidäsi `lehmä, ai tu̬u̬ liha täüś ja jäl˽möi ärʔ Urv; maal ei saa õ̭ks tõisildõ elläʔ, piat iks eläjeid pedämä Har; saa ai˽kannu pitäʔ, külä pini˽`koŕjasõ˽kanaʔ arʔ Vas; talvõl pia aiʔ üt́tegiʔ `leh́mä Se c. (inimestest) enamb ei saand `kiegi `tienija pida Hlj; egä kaik pere`miehed `eiväd piä sulaisi Vai; `mandril oli ikka teist `moodi kohe, sääl olid `jöukamad, perenaised pidasid `teenijad Krj; `suilene ja `aastapoiss, kuidas killegil `jäksu pidada oli neid Rid; ei mette jõun sulast pidada Aud; mõni peäb ike sulast koa Juu; ta pidas kaks sulast ja siis tal oli neli tüdrukud Pee; no mina olen neid `möldrid siin ära seitse tükki pidanud Äks; temä esi ei jõvva tetä, siss ta piap `poissi pidäme Krk; nu̬u̬ õ̭ks pet́ti `ti̬i̬ndreid Har; peiʔ `oŕju, muidugu manitsiʔ ja käsi˽`tõisi Vas d. (mingis ametis teenimisest, teenistuskohal olemisest) pidä `tiisleri `ammeti ja tie kaik tüö, midä ede tulo Vai; ega ta seda ametid omitegi saa `peetud Mär; `Vaesõmad lapsõd pidäsid ikka karjatsõ amõtid Khn; peab talitaja ametid Ris; ei pia `kohta - - ühest teenistusest läheb `teise Ann; mitte `üstegi ammetid ei pidä Kod; elukutset võib igaüks pidada Lai; tüḱk elu`aiga sai sedä ammadit peet Krk; kes temä ametit tiiäb, mes tä piäb Nõo; üttegi tü̬ü̬`kohta timä es piä Ote; mis ammat́ sullõ andass, tu̬u̬d piat sa˽ka ausadõ pedämä Har; saa‿i tast pussagust ütegi ammõdi pidäjät Rõu e. (muud juhud) rebäne piäb pesä `metsäs Lüg; `seitsme jalane süllabu ikka `peetse Muh; ei me muu nime pial tend küll ei pidand Hää; mõned `peavad kolme õlmaga rüsasid Trm; aja`lehte ta ei piä, raamandut ei loe, tõste seldsin ta ei käi Hel; tegijä tedä ei taha, `ostja ei saa, pedäjä ei tiiä täst midägi = surnu kirst Nõo

8. (põllukultuuride kasvatamisest) `piavad vel `paergustki sääl linu maas Hlj; suvirukkid, neid pidäsin minägi `ennemäst Lüg; `kaeru sii es `peetagid maas, sii olid odrad `rohkem Ans; `mütmed `seltsi `tuhlid - - punase koorega pole pidand Pha; meie ei pea εnam upesid maas Muh; nee on ühed kuivad maad, `aitavad alvemad `viljasi küll pidada Emm; nääd talve rukit ei pea Mar; paĺlu sa `otre ja linu maas pead ka Mär; sii pool ikke `peetse `rohkem porgandid Aud; `piasid `ärgi, ärg oli kõvem `viama kui obune Ris; `läät́sid `pieti ka KuuK; tema pidas tubakaid omal Ann; `püili sai küll, mõisad pidasid nisu muas irmus pailu Pai; neid (kartuleid) `pieti süöma jäust `aedades Rak; vanass pideti paĺju `õtru; mina pidän ube ja `ermid egä `uassa maan Kod; `ennevanast on `peetud kanepid Lai; ma ei `piagi ääp uba Krk; nigu nakati `kartuli `rohkemb pidämä, katte näĺg kah Ran; ma pidäsi türgi `kaara - - tu̬u̬ oĺl kõvemb Kam; mi˽pet́ti kańõpit Krl; `tatrekko `peetäss `meh́tsede peräst Räp

9. (riietusesemete kandmisest; ka ära, kulunuks kandmisest) neid pikke `säärega `tossu ma ei ole pidänd Kuu; `nuored ei pia `särki VNg; nied on juba `pietud `riided Lüg; ame on sie, midä `toisi `riidi all `pieti Vai; tal oli pool`peetud kuub üll Khk; nee `riided oo juba ää `peetud, vanaks `kistud Muh; meie `peame ikke veel linasid `säŕka Mär; viisad, venelased pidavad neid Lih; mina pidasin koa lapselt öhe kuue ära Mih; `peetud jaḱk, künnäsnukad juba `katki Tõs; Nüüd pidäväd enämiste kõik `suapu; Rikkad suavad `siidi ning samõtid pidädä (neist valmistatud rõivaid kanda) Khn; linased särgid on pidada Hää; `pastli `kingi vahel mõned `arva pidasivad KuuK; ära pia oma uut `kleiti ära JMd; ennemalt vanal aal `pieti pikki kasukaid kua VMr; ma pidän sedä jakki egä `päävi; `suapad juba vanad, ärä pidetud Kod; viisk rajakas visati aa `jäärde või `tulle, kui ta ära oli `peetud, vanaks läind Lai; ma pidässi siu kuvve ärä Trv; mul oli paĺlu `ammid, aga nüid om kikk ärä peet Hls; kolme`kõrdise lõngast paks - - sukk, egä päe pidäde Krk; mõnel `oĺli rõevass kavva säĺlän, läits pidämisega näd́sele Ran; villast om kahju egäpäiv pedädä, ta `trot́sub ärä Nõo; pajo koorist `koeti koton pidädä viisu, lõhmusskoorist `koeti `keŕkon kävvä Võn; mul om külländ `rõivit, ma ei jõvva är pidädegi San; noʔ omma jälle na `vahtsõ `rõiva `kat́ski peed́ü Har; vinne `saapaʔ, vanaesä pidi noid `saapit Rõu; ma olõ õi˽`saĺli pidänüʔ, mu˽pää mõista ai˽`saĺli pitäʔ Vas; mul ommaʔ vi̬i̬l viisoʔ - - linadsõ viisoʔ, `höste teiʔ, kavva peiʔ Se; kumak, `sääńtsit `hammit `peeti Lut

10. a. mingit tegevust, toimingut sooritama, läbi viima siel `pieti `riidu ja `pekseti üht toist VNg; ega `iestlane sõda pidand - - `sakslased ja venelased ikke pidivad Lüg; siin `selle `kõrtsi `juures `piati ka `laada Jõh; pappi akkas `jutlust pidämä Vai; mönikord taluperete `juures - - `peetaste `palve`tundi Jäm; jänese `jahti `peetasse jo; `metsas `peeti kivi `ääres `pillerid Khk; enne `peeti si vallamajas ka kohut Vll; Õpetaja käis ikka seal teenistust pidamas Pöi; nad oo `sõuksed `muistsed inimesed ja pidavad `kuntsa ikka veel Muh; tä akab seäl kõnet pidämä Vig; kui `laata `peetse, jo siäl laadalesi oo Tõs; poisid akkaśt kisa pidama ja koerad `joosid ehmatades `välla siis HMd; peäb `vahti pidama, et `võeraid - - läbi ei lähä Hag; mõni targa `peaga ei ökita, `puŕjus `peaga nagu võtab sõna pidama HJn; üks saunamies käis siin karjas ja tema siis pidas ka nisukest `kuńtsi - - tema ei taht, et `riede loomad `lahti `lastakse Amb; sial peres `pietasse lina ropsi `talguid Koe; mul on tuld siin `suuri `võitluisi pidada VMr; si̬i̬ õli `lahke sõnaga õpetaja ja pidäs ilosass `jutluss; lapsed pidäväd `niskess pillarid Kod; pidas pika eebistli Lai; `muistsed inimesed pidäsid `paastu küll KJn; enne sõda `peeti palvet koolimajaden, kun kiriku kaven olli; temä pidäśs neid `kuńtse egät, mis pidäd ańds; pidäsim egä `õhtu `simmanit Krk; üits `äste lõvvakass naene lännu sinna kõne`tu̬u̬li ja pedänu kõnet; Soel `peeti egä nädäli pits`palli Nõo; `uskligu˽pet́ti siin `palvõtuńni Krl; ku˽sa olõt opõtaja ammadi pääle löönüʔ, siss pia˽ka rahvalõ tubliʔ jutusõ; kolm `päivä `peeti tu̬u̬d `jahti Har; esä pidi `taĺgit kah, kivividämise `taĺgit; pidi mitu `aastat tu̬u̬d pillak̀aari Rõu; imä maśs raha [ära], siss jäi `oksju̬u̬ń pidämäldäʔ Vas; `maakõ `sü̬ü̬mä - - kaŕalatsõ õks pidävä tuud `mängu Se; `pallust `peetäss kerikuh, kalmõhtõ pääl, kotoh kaʔ `peetäss Lut b. mingit sündmust pühitsema või tähistama `enne `piati `pulmi mittu `pääva Jõe; pidasima ikke `joulubud ka VNg; `mihkeli`päiväst `keideti olut ja `juodi `viina ja `pieti pühä Vai; `peeti suured joodud Jäm; möned pidasid veel `lühtri `pεεva, `küinla pεε oli ennem Khk; `pulmi, neid sai `peetud ikka nenda tali`pölves Krj; öö läbi `peeti `lähkri `joomi Muh; tegid suur `reeda tööd, ei pidand sedä `ühti Mar; ta peab tänabu oma süńni`pääva, lähme koa Mär; `õhta pruudi poolt pulmalesed läksid tagassi ja pidasid seal edassi `pulma Vig; kui kosjad juba `peetud ja kord juba kirikust maja kuulutud, siss läks ruut oma lähäma sugulaste `poole PJg; `piati `suuri pidusi HMd; `moarja `pääva naesed pidasid Jür; nad tahavad juani pääval `pulmi pidada JMd; ülestõusmise pühad - - `pieti kolm püha ikke `uhkelt ära VMr; `kutsuta kõik sugulased ja tuttavad kokku matukse pidu pidama Rak; si̬i̬ õli rikas pulm, kaks `päävä pideti Kod; siäl `peetässe varusid KJn; siin `peetse üte`puhku pidusid Hls; kutsuti suguseĺts kokku peiet pidäme Krk; kes kõ̭ik pühä piäb, si̬i̬ kõ̭ik näĺlä näeb vns Nõo; peni `aeleb, pida `pulmi (jooksuajast) Ote; `peie tuleva iks üitskõrd pidädä, pidägu siss mahajääjä, kudass na tahava Rõn; oĺli˽`puhtõ˽`peedüʔ, oĺl t́siga tapõt Har; timä `väega˽suurõ pido pidi, kõ̭iḱ sugulasõ˽kut́s kokko Vas c. (arutlemisest, kaalutlemisest vms) ei tia, mida `plaani sie pidab Hlj; siis `piämö pojaga kahekes̀te nou Vai; keisid koos aru pidamas, kuidas karjamate `aidu jägada Khk; isto maha ja pea aro Emm; ma piä ikka `plaani, kas mia lähä, mis `asja mia tie Khn; `peavad `ühte aru, mis nüid tiha tuleb Hää; naesed pidan oma`keskes nõu Ris; mes kurjavaemu `kompalid näd pidäväd Kod; saivad `kaldasse `väĺla, sial `puhkasid obusid tükk `aega, siis pidasivad aru Plt; `piäme üits ümärik nõu, siss lääme Hel; pidänuva oma`keskel nii aru ja toda`viisi `jätnuvagi Ran; ulganiste ku̬u̬n, siss pedäsivä sääl `kahja Nõo; `peimi tan `plaani, et kuiss timand na `kartoli saavavõ `võetuss San; `Mõisnigu˽pidänüväʔ nõu kokku Urv; ma˽pia õks arru pedämä uma elu üle Har; siss `peeti salanõu kokko, `ańti valitsusõlõ tiidäʔ Rõu; nu̬u̬˽peivä˽`plaani, et kost raha saasiʔ Vas; naʔ pidäväʔ tsõõrikot nõvvo nüüd esi `hińdä `keśkel ku̬u̬h Räp; seĺdsiga peiʔ `märku Se

11. tööd mitte tehes, süües, puhates või muidu tavalisest erinevalt aega veetma nämäd piid sidä videlikku - - `neljäs`päivä `ehtut ja Kuu; `Mõisas `puhketundi ei `piatud, a küläs `pieti ikke Jõh; `lehmäd pidiväd `lounet, magasivad Vai; rugid leigeti ühe valuga ära, ilma vahet pidamata Khk; pidasid `öhta natuke `aega löbu, tansiti; teised panid ennast magama, ma läksi külase viderikku pidama Vll; ma pea koa oma `lõunakorra ää; es kedrata mitte, es kojota `võrka koa mitte, lapsed köisid vidust pidamas Muh; nõrjotan muedo sii, tee kedägist - - peän `laiskust Mar; Öhekorra `oĺli, meie tüdrikud pidasim kõik ämarikuaega Hää; mis vihma püha sa pidasid, põle ju `vihma sadandki; sai ikke videvikku `peetud, reägiti kodo`käijatest ja Juu; lehmad pidasid keskommikud, magasid ja mäletsesivad JJn; `peeti ikke omikupealist ja `lõõnapealist koa Tür; võtab just nagu `tatra`veśki, pia õige vähä vahet; karjus peab süema`korda VJg; `tuiskas vahet pidamata Pal; `õhtaline on `peetud Lai; nüid pia `laiskust või ti̬i̬ mis tahat Krk; talul `oĺli kuus last, kõik suured laste karjad, kes pidäsivä `naĺla Ran; eläjä pidäsivä sü̬ü̬m`aiga kellä ütessä `aigu Puh; ku kikass kiŕg, siss pedäss tüḱk `aiga vahet; õtak tuleb, siss lää `sängi videvikku pedämä Nõo; ku ämärik tulõ, siss `lat́skõsõ nakassõ `vesperit pidämä Võn; olõ õi˽`haigõ, ma˽pia nisama `laiskust ennedä; see hopõn om see päävä vedänü ilma `vaihje pedämälda Har; ti̬i̬˽tü̬ü̬d tü̬ü̬`aigu, piä illo ilo`aigu Rõu; meil ka vaia õdag är˽pitäʔ Vas; lätt ütte kokko illo pidämä Räp; vigurinõ mi̬i̬śs, mõist `naĺja pitäʔ Se; `kärpse pedava lõunõt nalj Lei

12. hoolitsema, hooldama, ülal pidama piab oma pere iest muret Lüg; Kes on iast ualt pidand, siis `mitmed on saand ka kolm`kümmä `kartuli senest pesast Jõh; kasupoeg piab paramini oolt kut oma poeg Khk; on ikke muret `peetud looma eest Kär; öheksa `poega `ollid, katsu pidada Phl; need ikka pidavad vanadest muret Rid; Obo `raskõ pidädä, aga üsä iä kua, ku‿ta omas käest võtta ond Khn; ta peab minu iest varu, `uolitseb JõeK; vaest last siis sedasi `pietakse KuuK; ta sai lapsest piast küll `iaste `pietud JJn; tema (kits) ia `kerge pidada Ann; pia ise varu, muidu jäed iljaks Kad; `töökas mees, küll tema oolt piab, et perekond toidetud saab Lai; piat u̬u̬lt ja muret pidäme, kust jälle `laude saa; sääl talul peets peret `äste Krk; kui mia es oles siss temä käe i̬i̬st `u̬u̬lt pidänu, siss oless ta üte `käega `ollu Puh; võõrass vanainime `olli, aga ta pedäss ja sü̬ü̬t tedä Nõo; sõ̭sar - - ütel, et mina tidä ei saa pedäde San; seo maa no˽joud teid `kõ̭iki petäʔ, `mustlaisi ja `vendläisi; hopõn taht õks häste pedämist, siss ta om illuss Har; poig oĺl, a jovva as essä pitäʔ Vas; palo oĺl pidämäldäʔ (üles harimata) Se

13. mingis püsivamas füüsilises või psüühilises seisundis olema, mingeid suhteid omama nied pidand `sõprust kahekes̀te jo mittu `aastad Hlj; tie asi `selgest, mida sedavisi viha piad VNg; `naine piab `poigadega `sehvti, ei tie vanast `asjagi Lüg; Mina `kauva `vimma ei pia IisR; sai siis moo `pεεle vihaseks ning peab viha täna päävani Khk; see üks paha inimene, mis `sõprust sellega maksab pidada Mar; Mõni mies piäb `kahtõ naist Khn; tüdrek akkab `sehvti pidama poisiga JõeK; mina ei õle elopääväd `lit́sinud egä liiderlikko pidänud Kod; oora täkk - - ühe naiste`rahva teeb `puhtaks, siis akkab teist pidama Plt; si̬i̬ om mitu mi̬i̬st är pidänu, jääss iki üle; mia pikält viha ei pia, mia `ütle ärä rips ja raps Krk; pidäsiva `sõprust Ran; Luke külän `olli üits tõese mehe naene, sis‿ta pedäss tollega `plaani (kurameeris); lepime ärä, ega mia viha pedädä ei taha Nõo; tu̬u̬ om `säärne naanõ, tu̬u̬ pedä `kõ̭ikõga˽`sehvti Har; timä oĺl ńaost must ku maa, nii pahandust pidi (väga pahane oli) Vas; ta om üt́s mõistlik mi̬i̬ss, kellega `sõprust võib pitäʔ; ta pidä nii kavva murõht timä üle ja murõhtass `perrä `väega kavva `aigo Räp; muni tahasi mitund naist kõrraga pitäʔ; timä pidi tu̬u̬ `vaesõ `pääle `võhluist; häbeĺäne tütäŕlat́s, pidä õ̭ks häṕü‿vil Se || teat elu elama pean nüid üksi lese `põlve pidama Mär; oi põlvõkõisi, mis‿säl `peetüss sai Plv

14. kellestki või millestki mingisugusel arvamusel olema, arvama, oletama (hrl translatiiviga) `Narri ei `piedä miheks egä `kiiska kalaks Kuu; `ennemast `pieti äbist, kui `viina võttas Lüg; `Nendel oli `keike küll, ei pidaned `paĺjust `raiskada IisR; ma es lausu midad, ma pidasi see nairuks Khk; oli ee simajas riie küll, aga ma pidasi `kalliks Mus; varast sa‿p vöi ju kudad `moodi oma vääriliseks pidada Vll; Kuidas kiskid paramaks peab Emm; neĺläba `õhtod `peeti ikke εnämäks kui `teisi `õhtosi Mar; sõrasilm, sedä oost `peetässe alamass Vig; Mia‿mtõ põlõ muedu vana, mia sio vanaks `pietüd (sina pead mind vanaks) Khn; ta peab ennast ei tea ku `uhkeks ja suureks Hää; `enne vanad inimesed `peasid ikke väga `kaĺliks toomabä `öhtu Ris; sõpra tuleb ikke `armsaks pidada Juu; nääri`pääva `peeti pühaks, siis ei `tehtud kedagi Ann; seda `pieti alvast, kes külast `kruami `ot́sis VMr; ta ei pea enamb ema emast VJg; mõni pidäb ennäss enämäss, `uhked et jumal `oitku Kod; `mihkli`pääva pidati pool pühast Lai; ta peab mind narriks Plt; pidä tõnetõist `kaĺliss Trv; nemä piav mut rumaless Krk; saeva iki nohelda inimese küll, sinu es `peetägi inimesess Ran; sa piat miu nigu lolliss, et kitat miu Nõo; maa tü̬ü̬d `peeti iks kõege alambass ja mustõmbass Kam; ei täüʔ andaʔ, `paĺluss pedä Urv; saa ei taast `põrsa `ostjat, ta pedi `henda `kaĺliss Har; sedä `päivä `peetäss pühäst Plv; tu̬u̬d pei ma˽külʔ `immess, et `mińti mu liha`tõrdu mano Vas; olõʔ esi˽täüs mi̬i̬ss ja piäʔ tõist kah mehest; mis `särtsest `ausast pitäʔ, igävene keĺm Räp; inemise vaim om sääne, et tä pidä hinnäst alandlikuss Se

15. hoolima, lugu pidama, (kõrgelt) hindama (hrl elatiiviga) ei tia, mis ta enesest `oite pidab Hlj; Ei mina tia tast pidada kedagi IisR; `toisest pidi lugo, aa `toisist `poegist ei midägi Vai; `Püskust peksist ma äi pea ja ära tappa sa äi tohi Jäm; lammas äi pia raadist midaid (poeb traataiast läbi) Khk; inimene epitab ennast, peab ennast lugu Vll; paneme küll lippusi üles, aga nendest nad (kajakad) ei pea midagid Phl; need pea `kiigi moost Mih; ma `piagi `seukstest `pulmest kedagi Tõs; rikkamad ja `peenemad inimesed - - mis `endast ka `rohkem pidasid Juu; teda ei `võetud kui kommetid, temast `pieti lugu JJn; ei mina pidand tańsist kedagi VMr; `võõra naesega akkad elämä, õma naesess ei pidä `aśja Kod; lirvandist ei `peeta lugu Ksi; need käsi`töölised olid nigu `uhked, pidasivad `endast `rohkem Lai; kis vaśtik on, egä sellest kedägi lugu `pi̬i̬tä KJn; ta ei `kulle emät ja emäst ei pia lugugi Krk; vahi, kos om minijäss, piäb ämmäst lugu Puh; olliva ilusa `tüt́rigu ja iluste `rõivil kah ja `uhke vaemuga, kes `mõistsiva `endäst lugu pidädä Nõo; pidäväʔ `ińdäst errä Urv; vanast `pi̬i̬ti iks külä`rahvast ka `kõrda Rõu; ta om tõõśõst `rohkõmp ülemb ja ülembäst peedäss lugu Räp; minnu `nakri, ku ma maaki̬i̬lt `aste pidi Lei

16. kinni pidama 1. kinni või alles, alal hoidma; mitte läbi laskma kahe`korvane `tuober oli, `augud olid, sield sai `kinni pidädä Kuu; kui `rasked `asja `tõstad, siis pida `enge `kinni Lüg; `Kohta `kinni ei pia, iga `aasta `uuvel kohal IisR; ahilaga `piedä `lehmä `kinni Vai; Pea silmad kinni Jäm; odrad `pandi köverasse pölve `pεεle, pölvega `peeti `kinni Khk; pεε ep pea εnam `kinni Mus; Pea omal param pool suud kinni Emm; obu pöle teed `kinni pidand (ei läinud õiget teed pidi) Rei; ei anna `palka kätte, peab palga `kinni Mar; ta peab oma usu `kinni, ei lähä `teise `usku Mär; ei pea `kinni, mis soole räägitud Aud; `lõika `seia `väike õnar `sisse, piab nööri paramini `kinni Nis; larmitseb edasi, ei pia enese suud `kińni Hag; se on ea `turdund nõu, nüid ta peab vett `kińni küll Juu; liivakas maa taŕvitab `rohkem sõńnikud, laseb `rohkem läbi, ei pia sõńniku `jõudu `kińni Sim; ma õlin nõnna vagasess, et `inge pidäsin `kińni Kod; pia suu `kinni - - mis sa niipalju lobised Ksi; pia mul obest `kinni raasike Trv; pia ki̬i̬ĺ `kinni, õpati latsel; katuss ju̬u̬sk läbi, ei pia ääp `vihma `kinni Krk; ei jõvva perset `kinni pidädä - - laseb `pi̬i̬ru; mina ei `julge kõnelda, pidäsi suu `kinni Ran; sann ei pia `lõunu `kinni, `päälmätse puu om ärä mädänenu Nõo; potil iki mõra sehen, egä ta enämb `kinni es pia sula`rasva Ote; tu̬u̬ ei saa kätt kinni petä, kiä om arinu [lööma] San; pia minust kińniʔ, muud́u satat mahaʔ; meil om vastanõ ahu uśs, ta pedä `lämmä kińniʔ Har; ilmahn elleh umma uh́aʔ mul hinnäst kińni˽pitäʔ (oskan end ohjeldada) Rõu; pei `hõngu kinniʔ Plv; `lühkü piimäga lihm hüä kavva pidä kiniʔ nissa Lut 2. peatuma või peatama `krahvi`proua õld üleväl ja `karjus, et pia `kinni ja pia `kinni Jõh; pidäs obose `kinni ja jäi `vahtima Vai; kui taheti `kinni pidada, siis muusutati, ärg jäi `seisma Ans; pea `kinni, ma tule Muh; ma pea ta `kinni, kus ta lähäb Rid; pidän voki `kińni Kod; ku lait́s iku u̬u̬ sehen om, ega ta `äḱselt ei saa jo `kinni pidäde Krk; pia‿nd `kinni onde, paĺlu sa sest `vaśkast tahat Nõo; tanh poodi iihn pia saʔ hopõn kińniʔ Har; vastu pidama püsima, kestma; taluma Küll se lehm `räisäb `pääle `selle `paulale - - kas pidäb ka tänäse `päivägi `vasta Kuu; pia ikke mõni `aasta viel `vasta Lüg; see katuse nukk - - on `päärgud ikka köva `vastu pidama veel Ans; kore puu on suure `süiga, pεε midad `vastu mette Khk; sel aal oli terased‿vel, mis `vastu pidasid Pöi; kaua ne pätid `vastu pidavad Muh; veetöbi, see peab kaua `vastu, on pitkaleine `aigus Käi; mineb`aastased rukkid oo ikke `vasta pidand Mär; et sa `vasta piad, olekuga ja panekuga Hää; suudan `vasto pidada Ris; sie on ikke viart puu, piab `vasta Amb; kõva `sü̬ü̬mine, sü̬ü̬d suppi ja liha, siis pidäd `vasta Kod; visad `vasta pidama KJn; si̬i̬ tü̬ü̬ mul küll `vastu‿i pia Krk; `ü̬ü̬sess `panti viis likku, siss ta pedäss kavvemb `vasta Nõo; tuĺl mäest `alla minnäʔ, hobõsõrõibõʔ is pia `vasta, pańd `lõhkma Har; ma olõ kimmäss `vasta pidämä, ma ei˽`nõrku vi̬i̬l Rõu; tõõńe inemine pidä iks `rohkõmp `vasta Räp; välja pidama 1. välja kannatama, vastu pidama pia ikke `leinaaig `vällä, ärä `enne mehele mine Lüg; keik on `väĺla `peetud, surm pole pεεl akkand Jäm; naised lapsed ei pidand merd `välja, need oksendasid Ans; Jaen tegi nii pailu, kut ihu `väĺla pidas Khk; kuda so seĺg `väĺja peab, et sa üht `jooni köögakil oled Vll; kudas tuuling töös on, vat sedaviti peab kivi `välja Pöi; kõlba ei sul põrhõld mihele minnäʔ, pedänü õ̭ks uma läsä vai leinaaig välläʔ Har 2. ära kulutama ne on jo kaik `vällä `pietu `riided Vai; `rõivaʔ omma kõ̭iḱ vällä˽`peetüʔ, no ei olõ medägi `säĺgä pandaʔ Har; ülal ~ üles ~ üleval ~ ülevan ~ ülevel ~ üleven ~ üllen pidama 1. (majanduslikult) hoolitsema, hooldama; elatama sina õlesid `auvas õld juo, aga minä õlen su üles pidänd Lüg; Poisid jo täismehed, a ikke viel isa ülevel pidada IisR; egä kaik ei `oska `luomi üles pidä Vai; üks mees `jõudis sada, kakssada `mõrda ülal pidada Rid; sääl `peeti `ästi üles Hää; emä peäb `poega üleväl Juu; küla rahvas pidas oma kulul `vaesid üleval Tür; omal `miski kodu - - ei old, sis ta käis pere perelt, sai sedasi üless `peetud Kad; `meister ti̬i̬b ka nõnda, kuda tämädä üleväl pidetässe Kod; sääl peets sut ilusti üleven, sut võets `äste `vastu Krk; tu̬u̬ pojatütär pedänä oma meheemä `väega `ausade ülevän Nõo; ma olõ seeni `aoni hennest `ülhen pedänüʔ uma `kümne sõrmõgaʔ Har 2. alal, alles hoidma `teie `piata oma `ammeti ülevel, `ausast ja `viksist Lüg; kadrid ja mardid `peeti ülal Mus; ta peab ikke neid vanu `viisisi veel üleval Mär; elukõnõ om õks üless `peetü Har 3. käituma poiss pidas ennast nii alvasti ülal Khk; kena inimene, `oskab ennast `easti ülal pidada Vll; kuda sa nii rumalaste ennast üleval pead Mär; pidas ennast ilusast üleval Lai; väega kaarik poiss om, piäb `endä iluste ülevän Nõo; sa˽piaʔ ka iks hennest noorõ poisi `mu̬u̬du `ülhlen Har

pilduma `pilduma Var Aud Hää Saa JJn Koe VJg Iis Lai VlPõ, `pilluma Muh hajusalt L(-lo- LNg Mar), Koe Trm Äks Ksi, `pildma Kod KJn Vil M(-me), `pilma T V, (ma) pillu(n); `pilduma, (ma) `pildun Kuu Lüg(-maie); `pjõlduma Khn; `pülluma, (ma) püllu Sa(`pülduma Jäm Khk)

1. a. viskama, loopima, heitma üks `püllund `keske parandad vett Khk; Püllu mette `tuhlid laiali Pöi; vana valvaskala akan ännaga vett `pilluma Muh; `pillus oma `riided sängi `alla Kse; roho `vintsed - - pillutakse unikuse ja vahel põletakse neid Var; naesed `pillusid sõnniku kätega põllu‿pele laiali Mih; [nääriööl] pilluti `laese `õĺga Tõs; see peiupoiss siis `pildus `paelu maha Aud; mängivad paĺliga, pilluvad `paĺli Hää; ahi - - küdes ilusti rahulikult sädemeid `pildumatta JJn; pillub kõik asjad laiali VJg; kõik `pilsid `väĺjä Kod; olin truuba taga otsas, siis `pillusin `noota `sisse Äks; kõik [pakud] oĺlid `lõhki `lü̬ü̬dud ja senna unikusse pillutud KJn; akand puu `algega säält ülevält `pildma, sis tapnd mitu tükki ärä Vil; munadepühäde ajal lätsive poisi `kakleme ja `pildsive üitstõist munadega Trv; liha pilt pisarit [praadides] Krk; rehe käpp `oĺli - - tollega pilluti `viĺlä `sarja Ran; siss sai pillutuss kust tolle aava `pääle, sai vars `tervess Puh; mes sä `kirpest maha pillit, `tapnu ärä Nõo; pulman jah siss `pildsõva toda raha ja mässässivä Ote; oĺl mul kausi är `lahkõnu, tüḱüki laḱka `pillõnu San; Tõnõ piĺl vett ja˽tõnõ `istõ sälän ja mugu˽hõ̭õ̭ŕd Urv; ku˽halv suvi saabõv, siss pilluv poja˽pesäst mahaʔ (toonekurgedest) Har; `pilku‿i kivvegaʔ, lü̬ü̬t `akna `kat́ski Rõu; ma usu ei˽joht sinnu, sa ńapuga˽pillut `kärpse `vällä söögi si̬i̬st Vas; kuuś praḱs ku palass, pill hütsi ah́ost `väĺlä Räp; kivijürräjäʔ pillutasõʔ `jäŕve, tu̬u̬d ei süvväʔ; esä `pandsõ minno perä `pääle `nu̬u̬ta `sisse `pilma, katõ mehega pillime Se; peremiiś võtt ḱüĺüvaka un alg [seemet] `pillu `maale Lei || piĺd `valla kõ̭ik (lasi lahti, vabastas ametist) Ran b. impers siis sii akkas nagu tuld `pilluma Var; küll pillub välgikest nüid Trv; näe, `valget pillup (vahusest lainetamisest) Ran; `väĺkü piĺl et tarõ oĺl ütest tüḱüst `valgõ Rõu

2. keha või kehaosaga järsult liigutama oles tä (pull) saridega löön, aga tä `pillus ninägä Var; ma pillu `jalgu, et veri `ästi liigub Hää; obune pillub takka üles Koe; mõni piĺds karuratast - - lää ku lõnga loi Krk; voonakse lännuva perset `pilden Ran; lustiline kaśs, ta mängib ja väherdäb, kõ̭igi päedi pillub ennäst Puh; piap kõva mi̬i̬s olema, kes tä `kinni oiab, lääb mäest `alla, siss pillub pääd ja perst üless (perust hobusest) Nõo; mõni inemine ädäge pild `siĺmi üle pää San; külʔ no lingutass, ju̬u̬sk ja pill `si̬i̬ri; illoss ilm saa, kala˽`pilvaʔ Kan; ma piĺli üte külle päält tõsõlõ; piĺl käśsiga˽ja˽vannuss; vana kammõldaja hobõsõrõibõʔ - - is via mitte, muudgu `naksõ hennest katõ jala pääle üless `pilma Har; ośt pero hobõsõ, lää äi paigast, pill `peŕsega Se; piĺl `riśti (lööb risti ette) Lut

3. sõnu loopima, vanduma vms `pildus `õige sõnu `tõisele, `tõine ei saand akkada `vastamagi Lüg; püllub keik ilma juttu täis; `löugas `ühte `inge, `püllus `kurja Khk; mis sa sii `lolli pillud (lollusi teed) Muh; kel sa oma sõnu pillud Hää; pilluv `uhkit sõnu üit́s tõśtel Krk; pillub kõik `väĺlä, mes süĺg suhu tu̬u̬b Ran; rihvańd pild alati tõõsõlõ `halbu sõnnu Võn; sõnno pill ku tulõ kibõnit suust `vällä Se

4. pillama, kukkuda laskma ää `kaussi maha `püllug; äi sülega‿p saa mette, püllub väĺjale εε Khk; Ma püllusi ölleruusi kääst maha Kaa; kui vett `tuua, siis püllub (loksub) ika muist ää Vll; missugune pilb so siia `pillus Vig; tiringu all oo suur lai `taldrek, sellega sa kannad, muidu võta palavalt kätte, sa pillud maha Var

5. raiskama, laristama `Püllus oma varanduse paari `aastaga ära Jäm; `Püllus `eese värgi puhas ää ja läks siit minema Pöi; pillub kamaluga raha `väĺja Trm; vai nõnda siss inimestel raha käen `oĺli `pildu ku `nüidsel ajal Ran; kuiss sul `tahtuss ka taad rahha nii `pilluʔ; tiiä äiʔ, kui täl taa aig är˽`pilluss (ära kaob), alasi tüḱiss `ildass `jäämä Vas

pisti `pist|i (-ś-) Hel T, -ü Võn San V, -ö Räp Se

1. vertikaalses(se) asendis(se) a. jalgadel(e) es küüni jala jalgpuu `pääle, siss `pisti kudasi; üits kõ̭ik, kuda nu̬u̬ latse sääl pengi man olliva, kas põlvili vai `pisti, pääasi kui kõtt täis sai enne Puh; karaśs `pisti ja läits minemä Nõo; tuul om nii suur, et tsia aap `piśti; `piśti tü̬ü̬d ma ei saa tetä (seistes töötegemisest) Kam; ma olõ kõ̭iḱ päiv `piśtü jala pääl olluʔ, ei olõ˽kibõnat ka `istu saanuʔ Har; piat alati pääle `pistü man `saisma Plv; ma˽kapõrdõĺli - - `Aivaŕ haaŕd kińniʔ, tõmmaśs `pistü; mul saa kõ̭igildõ `oltuss, piḱäle ja `pistü Vas b. (loomadest:) tagajalgadel(e) obene - - edimest kõrd `panti ette, ai `pisti üless Hel; kaśs kah aab kate jala `pääle `pisti Nõo; peni - - `soega `pistü purõlnuva iks Võn; sa paness kas vai looma `piśti `tańdsma, aga sa‿i mõesta Rõn; t́akk ai katõ jala pääle `pistü ja `rü̬ü̬ḱe Vas c. otsaga ülespidi kõevul `oĺli kaits `argu `piśti kasunuva - - juśt ku oless kätega tettu Ran; olli serände lina ari, nigu väedse `pisti paku sehen Puh; kae kassil saba pisti, laseb nigu vuhinaga; siga ku vihane om, siss om arjasse `pisti Nõo; ommogu `lät́se emä `lauta, lehm laadan sälile maan, jala `taiva poole `piśti; alati oĺl sul toḱk `piśti käen Võn; mõnel tsial om kõrva `piśti Kam; üits `oĺli parsil, kes rüä `vihke `vasta `võtse ja `pisti `pandse Ote; eass rüäriiht kiä pusi es, viläriiht pusiti, rüäʔ oĺliʔ `eśki `pistü; Es jää muud mitte midägi, ku tu̬u̬ ahervaŕs inne jäi `pistü Urv; tühi kot́t ei˽saisa˽`pistü vns Krl; hańel pää˽`põ̭hja aeduʔ, perse˽`piśtü nigu koŕgi vi̬i̬ pääl; ku ma - - `näie, et susi `astõ ti̬i̬d `mü̬ü̬dä, siss `lät́si külh `juusõkarva˽ ka `piśtü piltl Har; ku ah́oluud aia nõ̭al `pistü om, siss kuĺl ei˽näe˽kannu Rõu; räśtik maka pää `pistü Vas; ku linaʔ ilosahe om kakut, peo `pistö lü̬ü̬t, siss ommava˽kukuʔ nii hurmah lajah Räp; munõl `vińdläsel om sääne `piśtü `saŕviga lehm Se || (uhkeolekust) ta käü alasi `hirmsa `uhkõdõ, nõna `piśtü, pää sällän Har; käüse pää `piśtü kui hüäl hobõsõl Se

2. esile ulatumas eläjätüḱk kõhnass jäänu nigu koĺep, kondi `piśti nigu `saiba Nõo; vannul omma jala kõvõrõ ja seereluu `pistü San

3. otsesuunas, otsejoones siss kääni `pistü üle söödü; `vihma satass õka `piśtü `taivast maha San; sa ajat hobõsõ `piśtü mäkke üless, mine mäe kallast `mü̬ü̬dä; ah sa latsõrõibõ, lät́s `piśtü vette `sisse; nii `vaiki om `täämbä ilm, et sau lätt `koŕsnast `õkva `piśtü üless Har; Aja no˽süü `õkva `pistü mullõ `kaala Rõu

4. täiesti, päris, väga aŕkadraga lätsivä mättä `pisti segi - - sagsamaa ader lu̬u̬b äste; peremi̬i̬s käib `Elvän ja müib aia`kraami - - no ta lääp jo `pistirikkass Nõo; sul pedi kat́s `siĺmä `piśtü häpü täüs olõma; ma oĺli `piśtü hädän ta peru hobõsõgaʔ; sa olõt `piśtü piniss lännüʔ Har; tu̬u̬ om jo `pistü `koiruss Vas; `väikäne tarõkanõ, `pistü täüś oĺl [inimesi]; `pistü hädäh olõt Se

pitsjass `pit́sja|ss g -se viisakas, asine; hea väljanägemisega ku ta peremi̬i̬s olli, sõss olli iki `pit́sjass; nüid om üit́s `pit́sjass mi̬i̬s Krk

poole|terake(ne) pooleteramees suure taludel oĺlid keigel pooleteraksed - - pooleterake pidi poole viĺlast ja keigest peremehele `anma Saa; Patasse `mõisas olime pooleterakest mehega Pal; temä om talu pääl pooleteräk; sääl [talus] om pooleteräkse sehen, peremi̬i̬s esi `põldu ei pia Krk; pooleteräke, si̬i̬ tegi põllu ärä ja peremehege `võtse [saagi] pooless Hel; Põdral `oĺli mitu pooleteräkest Ran; Poolõteräkene ańd poolõ `viĺlä perremehele, pu̬u̬ĺ jäi heneleʔ Har || segarahvusest inimene pualeteräkene õlema, emä `eestlane ja isä `muslane Kod