[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 24.—29. vihik (lõpetis—nälpsama)

Tööversioon


Päring: osas

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 62 artiklit

enam1 enam HaId ViK TaPõ Plt TMr MMgT, ‑mb R Amb ViK Iis Trm; enäm Var Tõs Khn Juu Kod MMg KJn, ‑mb spor R, Kod Trv Hel T Har Plv, ‑mp Trv Hel T; enäp hv Krk Hel Nõo Võn Ote Urv, ‑b Nõo San Lei; änam Nai S L Ha Kad Ksi spor VlPõ, ε- Jäm Khk Krj Muh Ris, a- Rid Vig Kir Mih Ris HMd; änamb Jõe Kad Rak, ‑mp Trv; änap Pst, ‑b Lei; änäm spor L(ε- Mar), Juu Kõp Vil Pst, ‑mp Trv Pst Hls TMr; änäp Hls Krk Hel San, ‑b Lei; inä(m)b, -(m)p V; (kuluvormid) äm Muh Mär Mih PJg spor Ha, SJn Kõp Pst, ääm Rid Kul Vig Vän Nis Sim(‑mb) Pil, ämp M spor T V, äb Pst, ääp Krk Ote, imp Vas Räp Se
1. (harilikust, eeldatust) rohkem sen `nuodavedamise `juures enamb ei old ku kaks miest Jõe; Sul ei ole sida enämb kui `hülgel saba (öeld kiitlejale) Kuu; enamb ehk on kui kilu`mieter [jõeni] Hlj; midä enämb `nuori, sedä paremb Vai; mo ema `tεεdis ulga änam sedissi vanu `asju Jäm; pikad `saapad – varrega `saapad `üitasse [neid] εnam Khk; koha o änam kallis kut ta ea on Krj; pöua pilved on änam `körges Pha; see pili ja sadu `olli εnam metsa `kohtas Muh; mesilinnud `peavad jüst keige änam veel kaneprohu pεεl `käima Käi; änam obosed `seisid kui tööd tegid Kul; Änam tasem ei `saagi `köia Han; kanadel oo änam lühemad suled, kukel pikemad Aud; kõigest änam sain raha Tor; nüid ei ole änam kui üks kana Ris; enamb puole minust olete nuoremb VMr; oleksin tuond ikke enambki luadalt `kruami, aga raha lõppes `otsa Kad; tõõne one enäm laiem kui pitkem Kod; egä üit́s taht kitta, vi̬i̬l änäp taht lait́s kitta Krk; `uńte `olli ka ennembide enämb ollu Ran; enämb es jõvva [linu] rabata ku kat́skümmend viiś `nakla Nõo; suvõĺ rüä `häitsämise `aigu iks haĺlitass leib kõ̭gõ inämb Kan; tu̬u̬d rõivast ollõv olluʔ enämb `kõrda (rohkem kui ülikonna täis) Har; `Paklalt oĺl Marin`puŕki inämb kümmend `versta Vas; jo mu lihmil kuud viis inäp ku kańniʔ Lut; enam jagu 1. suurem osa, enamik [sõna] pirnid o sii tääda ka, aga änamjagu `itleb ikka `raaplid Mus; mõni `ütleb aa pial - - enamjagu `ütlevad juba aia pial Lai; enämb jagu `rõivit om suurde `liĺlega; enämbjagu om `valge lilli, `tõisi on veedi Nõo; 2. enamasti No enämbjagu kaik kalad sai `huomigul ärä müödüd Kuu; enambjagu `naised olimma `verkul VNg; ema oli änamjagu iga päe `väĺlas [tööl] Mih; enam jägu [luuakse kangas] kahega, ma ise vahel olen loond neĺja kihaga Lai; peremehed olid enam jägu `töökad mehed Plt; Tu̬u̬ inemine `oĺli enämbjakku säne vingune Hel; enämbjagu lõegass iki peremi̬i̬s leevä Nõo; A˽hoobiss vanast kutsuti tedä inämb jagu leevä anumass Urv; enam kui enam ükskõik kui palju Tend klani änam ku änam, tema `järgi ei `nõrku Hää; egä ta tagasi ei tule, röögi änäp ku änäp; anna tal änäp ku änäp, temäl ei mõjo kedägi Krk Vrd enamaks, enemb, enämat, inämbä
2. (eitavas lauses) sugugi, üldse, rohkem (mitte); alles, olemas; praegu, nüüdsest peale; edaspidi nüüd enamb pole püst`aidu Jõe; Ei enämb `angerju saa vesi `lähteb `külmäks Kuu; [lammas] enämb ei imedä `tallekaist Vai; kask oksendab, mahl äi tule änam Phl; ahi on `puistamata ehk `suudond, ei `tõmma äm Mär; minu ema anam ruudulest seelikud ei teind Vig; suurt `siibert ei saa änam `kinni `panna mette Aud; nüid ei tasu εnam `ämretegemest; aga nüid seal põle vist anam mitte midagi (talust) Ris; ega täna ommeti `vihma enam tule JõeK; ega mul pikka iga änam ole JMd; enam `piale üri`päeva ei `tohtind tuld tuppa võtta (valgust süüdata) JJn; minu kääst ta enamb ei piase VMr; tämä enäm nõnna ei kõnele kui edemält; enämgi tämä ei tule. ärä `u̬u̬ta Kod; tagasi ei saand pöörata ääm Pil; kägu ei kuku änäp `pääle jaani; ei tuleki ääp `mi̬i̬li mis vaist kuulit ja ollit Krk; pane ärä, ma enämb ei taha `viina; aga võib olla ta ei elägi enämb Nõo; uasuppi ei massa mõtõldagi, toda‿i taha‿mp `kiäkina Ote; ämp peremehel es ole˽`koskilt enämp võtta [raha] San; obõsõ `irnnuva ja enäp edesi ei olõ `jõudnuva minnäʔ Urv; sõir otsan om, siss ei olõ ämp `sõpra Krl; ei olõ inämp `löütü `tüt́rikku `kostki; vana haav süttü ei inäp Vas; pini `põrglanõ es mõistaʔ imp kodo tullaʔ õigõ ajo pääleʔ Räp; ma inäp õi sullõ tulõ Se Vrd enemb, enämat, imämb, inämbä, änänt
3. (vormilt jaatavas, sisult eitavas lauses) veel, nüüd veel kes nüüd odavi `vahtib, kes nüüd enamb odavie järel [kellaaega arvestab] Jõe; kes‿se `öhta `ilja änam tuleb Ans; Mis sest änam `rääkida, see juba vana lugu Kaa; Noore rohu otsad `väljas, mis `lambal änam, nopib peale [rohtu] Pöi; kes nüid sega änam laseb `tönguma Käi; kes nüid änam rüid kannab Kse; kas mool see änam `meeles Mih; mis münosugone vana muld änam, köberas ja `kärssis keik Ris; kas ta enamb elab VMr; mis sa sest obuse sut́ikast ääm peksad – ing mineku pial Sim; kes seda vana korult äm tahab SJn; mes neist [juukse]uidakist enämb sugida Ran; ta‿m `väega `aige, ei tiiä, kas tuleb enämb sängist üless Nõo; mis tu̬u̬st inämb tegijät Kan
era|maa (muust) eraldi olev maatükk nied (linasarrad) `seisivad nist (niisugusel) era maal mida ei takkistand teist tüöd VNg; peremi̬i̬s tegi enele ärä ja si̬i̬ servikene jäe sulasele erämuass; tämä (tütre) erä mua, isä ańd. si̬i̬ eräldite kõhe kruńdi küĺjess Kod; [vanaisal] oĺl erä maa (talumaast lahus) Kam
esänd esänd g ‑ä Pst Hls T(g ‑e San) V(eś- Se; esäńd Har; [j]esand g ‑a Lei)
1. härra(smees) a. ühiskondlikut positsioonilt mõisniku ja talupoja vahepealne meesisik; peenem, saksikum meesisik esändä `erne, `opmanni oa ja `neitsi läädsä [kuked-kanad] seiva äräde Pst; esänd `oĺli mõni suuremb ja rikkamb talu peremi̬i̬s, ja `käster - - esänd `oĺli ärräst `väiksemb. ja suuremba riigi ametnigu olliva kah esändä Ran; `sakslaisi kutsuti esändiss; inimese olliva vanast nii rumala, et korjassiva esändäle (härrasmehest palvevennale) raha Nõo; Esändä kõtt i̬i̬h, tokk käeh, uhkõ rõiva säläh Räp; suurõʔ naaʔ omma imändäʔ ja eśändäʔ; kohto `miihi `peetä‿i esändäst Se; las tu esand küsüga mis tuu meist taht Lei b. mõisahärra sour esand (suurmaaomanik) Lei; esändäʔ, gu˽`tahtsõ [vahetas inimesi] är pini päle kaʔ esänd esändäga; jo kavvõst oĺl kübäräkene maah, ku näḱk esändät; timä lätt torosilõ esändäle tegemä tüüd Lut c. (mitmesugustes ütlustes) istuss kui esänd, sõit kui saks, tallatass kui vanna `koera = vokk Kam; esänd jummal Lei; esändäl sada kaskat säläh = `kapsta pää Lut
2. peremees, käskija siga om esänd küll, temäl piab ajald sü̬ü̬k valmiss olema Nõo; Saara `kutsõ kah Aabrahami esändäss Har; kõtt d́äss esändäst Lei
Vrd isand
et1 et üld (ät, εt Khk Mus Pöi; õt Plv Se; lausefoneetiliselt t); konj (kuulub sag ühendsidesõnade koosseisu, tähendusfunktsioonid pole alati selged)
Tähendusrühmad: I. põimlauses
1. aluslauses
2. öeldistäitelauses
3. täiendlauses
4. sihitislauses
5. kaudses või siirdkõnes a. hrl saatesõnaks ütlemist või mõtlemist märkiv verb b. saatesõna märgib kõnelemise või mõtlemisega kaasnevat tegevust c. ütlemist või mõtlemist märkiv saatesõna on juurdemõeldav
6. sõltuvusmääruslauses
7. kvantumilauses
8. viisilauses
9. kvantumi- ja viisilausete piirijuhtumeil
10. vastandavas kõrvutuslauses
11. põhjuslauses
12. otstarbelauses
13. mööndlauses
14. tagajärjelauses
15. tingimuslausesII. alustab iseseisvaid, sag elliptilisi fraase a. konstateering, kahetsus, etteheide, imestus; b. soov, käsk; c. keeld, ähvardus, sajatusIII. lause lõpul mõne lauseliikme sisu rõhutavaltIV. hrl fakultatiivse täiteelemendina a. fraasi sissejuhatava abisõnana b. alustab fraasi, mis piirab või täpsustab eelnevat väidet c. välj ebamäärasust või oletust d. rõhutab vastandavat seost I. (põimlauses) 1. (aluslauses) Ei esi`otsa `paistundigi, et sie `lougas `ninda sügäv oli; [kui kaugemal oli hele taevas] siis oli `selge et jääd on siel mere `keskel `sendä küll Kuu; Tüdruk kui tulesüsi, näha et eluvaim sies IisR; midä `kumma sie on et nämäd kotta eiväd tule Vai; See on nii ea, et tulite Pöi; vahest oo koa küll olnd, et uśs oo `põldus, et laseb orase maha Mar; et nad (lehmad) ise tulavad kojo, ei seda põle `ühti Vig; ia küll et ulu all saab `olla; siis see oli vana`eitede rohi, et `ańti iiri sitta `sisse Ann; egä `koski ei õle et laud on eden muku sü̬ü̬ Kod; olli mõnikõrd jaa et tulli [lihale] nagu alb maik manu või Pst; siss om `kindel et mõne päevä peräst suur tuisk tuleb Hel; nüid om täl `tervuss jälle veedike paremb, paśtab et saab iki elulu̬u̬m Puh; tu̬u̬ om ää et ta saab iks ilma tõese abita ärä elädä Nõo; vanast oĺl pruugiss tu̬u̬ et vanõmballõ pojalõ `ańti talu Har; är iks tunnuss, et targa esä tütäŕ om Vas
2. (öeldistäitelauses) Nee olid söhused ät söhussi ma‿p taha mette Khk; mis‿sa oled isi niisuke, et teśt sind `naervad Mär; asi nihuke, et `kauge se `viimine on Juu; siis `oĺli saabas nisuke et võisid käiä KJn; si̬i̬ (aganaleib) olli sihante ollu, et tulege es tohi manu minnä Pst; miul üits kana `ommegi, aga nisuke et, pesä ei oia ja, `kange `pi̬i̬tmä Nõo; ja siss [kivi] küĺlet oĺli nii et, `sinnä‿s saa ka `pääle eedätä TMr; egä om sääl tii pääl sääräne, et ei kanna ei murraʔ Har; ma olõ sääne et, panõ˽vai terä `salvõ, `rammu ei lääʔ Rõu; üt́s innemuśtinõ jutt oĺl õt üt́s vanamiiśs oĺl `veiga rikaśs Se
3. (täiendlauses) lubati `tiedos `anda et `milla tulevad Lüg; [härral] tuli `jällä tuur et `peksada [kedagi] Jõh; sie `muodi oli et ikkunalle ei `tohtind `kardino `pulma ajal `panna Vai; `Sõuksed massina elukad `roomavad põllal, et kole kohe Pöi; rehes o sösune leitse, et ninase hakkab Phl; kus [ta] sõda `aega annab, et lehma `karja lähäd Kul; kuule see oo nihuke va läterdis et las aga `olla Mär; Jah ja `aamen, si̬i̬ on kinnituseks, et olgu nõnda Hää; oli see `siadus kohe, et `vastla saab ua suppi ja sia `jalgu Ann; tuli käsk et tiomi̬i̬s ja vaim `väĺjä Kod; obusel oli paha viga et näris ohjad `kat́ki Pal; änäpest jaost om iki `seante asi, et parep sü̬ü̬ enne ja palu peräst Krk; serände irm, et karva tõseva `püśti Ran; säräne `aiguss om, et ta väristäss minnu nigu vanaajonõ aĺl Võn; ja ma võt́i tu̬u̬ (tütre) henele naasõss, tu̬u̬n mõttõn et ma˽saa sulasõ `orjusõst vahest vallalõ Har; a ma olõ saanu˽`sääńtsiid `pauka, et pää kõlisass Vas
4. (sihitislauses) Elutumad `liikuvad (öeld, kui esemed iseenesest kuskilt kukuvad), tähendab et saab `kustagi `surre sanumi; Et mes `sulle heneläs hüä, sidä tie `toisile Kuu; [naine] `kuulo, et laps ei `engä enemb Vai; eks sa kirjuta et ma ela veel Muh; vaada, et sa pahandust ei tee Rei; nägi jah et parandast `mõrdo Mar; Söömaajaks `oĺli uus ahe ülevel partsil, sis ti̬i̬, et põllu päl saad Hää; isa `uskus et paenakas käib peal Jür; näed et messugune taud one tänävuade õõnapitel Kod; `oĺli kuulda et ikki mehed oĺlid [õitsilised] Vil; mi̬i̬s saanu täädä, et raha `ot́sme tullass Krk; mia `kulle‿t kõik läävä [laadale] Puh; kae et sa ruttu tagasi tulet, et sa paĺlu `aiga ei viidä Nõo; noh `tunse ärä joba et viimäne aig oĺl [sünnitada] Ote; tu̬u̬d nimä˽`tahtavaʔ, et nimä˽vi̬i̬l uma maa tagasi saasiʔ; no˽tütär, kas sa siss tu̬u̬t paĺluss panõt et sa mul avitat `lihti võttaʔ Har; ei tiiä nüüd et kas ta rago sõ̭ss puud vai Plv; latsõ˽saĺlika ai õt milless ma kõ̭gõ käse Se
5. (kaudses või siirdkõnes) a. (hrl saatesõnaks ütlemist või mõtlemist märkiv verb) `ehtu `süömäajal siis `rääkind et jaa tämä nähnd `tonti Kuu; isä ütel ikke oma pojale - - et no poig et, et nüüd akka siis naist võttama et meil on ikke inimist vaja ka, et kas on sul `pruuti ka vahitud Lüg; No näväd `mõeldi, et kust sie isand `ilmus `siie `tiele, et `uatama Jõh; Vanasti `ööti, ät aŋŋerjas kεib `erne`pöldus `öösse Khk; Siis papp küsin ka. Et kudas see kerst nii lühike on? Et see oli jo suur pitk mees ikka Krj; ma `keelsin tätä, et mis sa `jaurad nende raamatutega Vig; surnuaja `juurdes `öeldi [surmast], et liiva annus Vän; siis poisid `käskind seda vaestlast, et tie `aigeks ennast JMd; `mõtlesin, et Jaań `mõtleb, et nüid sul nii suur valu Ann; nõnna äralik `ütlemine, et maga kohe kui auk maa `sisse vaeob VMr; ilos, kui `eeste jukutad [väikest last] et, Juku ja Juku; tämä paluma et, ärä `viska Kod; kui ammas ää mureneb, siis `üeldasse, et konts on veel sees Ksi; mi̬i̬s olli `ki̬i̬len küll, et ärä kellekil ütelte Krk; `poiske `kirsnu, et ärge lööge Ran; naene sõõmass [soldatist] mi̬i̬st et, vana sõda Nõo; [kalkun] `rü̬ü̬ḱse iks et kuĺo, kuĺo, kuĺo Kan; kaupmiiśs küüsüss, et mis sa kaet taad väist Krl; luigõl üteldäss õt tulõ lumi takah õ̭nnõ, kurõʔ, õt sõ̭ss tulõva hallaʔ Plv; Kośa˽siss kõ̭nõlevva, õt rahvass õks kõ̭nõlõss, õt sul tütäŕ `höste näe ei Se; timä üteĺ nii, et ma süü üs kõ̭õ̭ päävä; vanarahvass tiiä äs miä um `d́eśtjin ni `jehtar, nimä kut́siʔ et vago Lut b. (saatesõna märgib kõnelemise või mõtlemisega kaasnevat tegevust) vahiti lapsel jaa et kas kaks `püörandaist on et sie saab `vangi VNg; `viimaks `istusime kohe maha et no küll on ull RakR; siis läks et `mõisi ikke võttab minuda; Isä tuli kodo, et kus poiss on Lüg; mie imestäsin, et üväd pabud `oldi, et nüüd `ninda vähä `tuldi `vällä Vai; ükskord ema ja isa pidand nõu kahekesi, et `üösse `valvama akata, et kas `kiegi ei käi `poega `vaevamas JMd; poisike käis, et tule tema kodu mõneks päävaks; nut́tis siin kahe saana vahel, et mina ei `julge üksi `olla Ann; üpand ise `merde, ujund läbi et te piate järel tulema VMr; kutsuti mehi, et `aitate sia ära tappa Lai; [poisikesed täkuruunaja kartusel] `ju̬u̬sknuve kiḱk si̬i̬ aig et kas ta võtt [kinni] Hel; mina naarin et, ooh, mina jõvvan nüt sedä (saladust) pidäda TMr; `Peiväʔ `hindä `vaihhõl plaani kokko, et timä oĺl kah õ̭ks `hindä `kot́selt õigõ˽kenä meehekene, et matamõ timä õigõʔ uma kulu päält vi̬i̬l ärʔ kah Räp c. (ütlemist või mõtlemist märkiv saatesõna on juurdemõeldav) No mehed `estest ei tõhi enamb `vankri ligigi `menna, a `kirjaja, et `menga aga `julgest, et ei nied mehed tie `teile midagi paha Jõh; suurelt maalt tulnd `seie `tarkust `otsime, et sii on Sörve noid, et see peab ikke `tεεdma Ans; mõisa mehed panid obuselle saba `alla nõgekseid, et tegime ergutest Jür; mua lammastel oli [sarved] et `sarvedega `oinad VMr; tegi võid, mina et `jõudu Iis; ku poiss `viskab kivigä, ei sua `õigess, et ärä magatud käsi Kod; kes ästi `norskab, et: `tõmmab `paksu kohe Ksi; no sääl me ligidäl om jälle, üt́s talu. ja siss [räägiti], et, tollel om puuk ollu; siss `aeti kõik latset üless et tulge nüid `voŕste tegemä TMr
6. (sõltuvusmääruslauses) no eks vanames saand aru et oma poig oli Kuu; kes sellega `õigeks saab, et ta maja sees kükitab Muh; Koeral koera `ambad. Si̬i̬ käib selle `kohta, et `seukest `kurja inimest ei tohe äritada Hää; natuke `puudus, et oleks outu `alla jäänd VJg; oia et sea miul midägist ette ei `ütle (heida) Krk; oia et `siśse ei sata sinna `älvede Ran; nimä ei˽tii˽`tu̬u̬ga˽tegemistki, et nimä˽ka˽tulõva˽ja˽`nõudavaʔ Har; ma‿s panõ˽tu̬u̬st täheligi, et kos munaʔ jäivä et Plv
7. (kvantumilauses) suvel sai viel nii`palju kalu et kala`unnigud olid kohe maa pääl. `ruogi nii et `sormed olid kaik `paistes ja nahata Kuu; küll säl oli `laulu `ninda‿t `linna kajas Vai; saim sii nii `kougele, et tulim `seie `sisse (majja elama) Ans; täna o nii `kange pala, ät üsna äretab Mus; maribud oo nõnna täis et ühna `nõrkuvad; `varsti tuleb nõnna `vihma et kole Muh; ahvenad oln mütu `aastad kadun, et üks äi ole oln Phl; `sõnna `maale jõund et‿tä äbi εnäm ei tunne Mar; tämä on juba nii kole valu et valu kohe Kul; nda märg, et üsä nõrisõb Khn; vahel oli lumi oli nii et et et mine üle pea `sisse Hag; ma olen nii ilma, et mul ei ole mitte punast poloskid Juu; [seeliku] all ei old enam, kui et `pańdi se seelik `seĺga Kos; sel aal kui ma tiul käisin siis neid (metshanesid) oli Kallavere väĺlal et ime JõeK; [ta] `naeris kas et `oedis `kõhtu `kinni Amb; `kuhja tõmmati nõnna paĺlu [alt] `lahti, et tikud näha on Trm; niskene kõva sinine et `irmus Lai; [mära] tagumeste `jalgega lõi et uńt `surnuss kohe Vil; siande ahne kah, et rääbiss kokku kikk Trv; siss ant tal varantust `kulda ja õbet, et laev tublist täis Krk; oless ta `annu `niigi paĺlu, et `ümbre sõrme `mähki Ran; `oĺli nõnda lähiksen, et oless saanu `käega `kinni võtta Kam; parass ahi, et tä‿s kõrvõta Ote; Tu̬u̬ (vesi) oĺl `endä häste˽kumb, et palut́; `tahtsõ nii juuaʔ, et läbi rät́i nulga immitsi vett lehma jalaasõmast; tan sõ̭an tet́ti kül˽nii ilma armulda tü̬ü̬d et, jummaĺ `hoitkuʔ Har; noh teil saa nüüt suvi `väega hää et, et oi Plv; Taa (mees) om nii kangõkaal et hoiaʔ Vas; ni paĺlo `ahnõhe ja näĺätsehe sei tuud `kiislat [käega] õt es läpe˽`luitsat `u̬u̬taʔ Se|| `pisku pεεlt, et es jää ala; karva pεεlt et es lehe `auku Khk
8. (viisilauses) Mes sa `siprad siel, et eit saa ega `saaki viel `verku `terveks Kuu; eks `ennevanasti ka ikka olid [rätsepad]. ega `siiski old et ei old RakR; midä `uoletumad `muodi sinä `läksid et kukkusid Lüg; seppä takko `otsite, `ninda‿t jääb `paksemast Vai; kes sedised `epsam ning ette asjad inimesed `tahtsid olla, et tal kägisevad `saapad vöi kiŋŋad Jäm; See on ikka änamast jäust et kui - - vihma kaśs karjub siis on vihm `lahti Krj; erilane jah `nõelab, tuleb et oja alt kohejoonega Mar; Olgu küll, et majal oo ia elada, aga kodu ikki kõege parem Tor; `seĺtsis sai vaelt [sõnnikut] vidada nii et teene `aitas teesel vidada Pee; oli õma elämine kõik et parem ei või `õllagi; aja kerves üles, et aja kuumass ja tao terä õhukesess Kod; nüid on nõnna säädetud et [tule]lõõsk `väĺla ei tule Äks; ja siis oĺli sedävisi et säl (püstkojas) sis keedeti KJn; [kootud jakid vammuse all] oĺlid sedäsi et poolest saadik oĺlid Vil; Seidse-ka˛eksa `aastat vihma kähen ollu, oless vi̬i̬l et varju all (pehkinud puust) Trv; [angervaksaga värvimisel lehed] `aeti sülege patta ja keedeti ärä, et li̬i̬ḿ ästi paks om Hel; olgu pähle et ta vana om; tennu [surikleit] nii nigu eluinimesele tetäss, aga mitte et koolule; mia tulli ärä ilma et ma `poiga es `näeginä Nõo; tu‿m neile nii sugulõnõ, et neide esä oĺl Mari unu San; keväjelt maa om kihtine, siss ei võiʔ nii maa pääl lammõdaʔ et suu `vasta maad panõt; võta kirvõss ja naka tahuvamma, ilma et sõna`lausumist ei olõʔ; naʔ hiireʔ (haigus) omma nii et lihm `t́siplõss Har; [tatrapuder] oĺ havvutõt, õt väega hää oĺ olnuʔ Plv
9. (kvantumi- ja viisilausete piirijuhtumeil) `kuonal poles et särises kohe VNg; õhu rattas on mõnedes majades `korstna sies, käib et kõrin taga; sie `juokseb juo `ninda‿t nenä `augud on `laiali Lüg; koer veab et jalad üsna `tangis Jäm; Valetab teise näu täis, et `aitab Pöi; tüdrik kedran takku et okk ühna ulun Muh; `ühte `inge `patrab et vahet ei ole; karib nõnna, et kas ing seest `vällä minemas Mar; sõitnd ikka naa et obu `kuumas `vahtus Kir; aga küll ta nut́tis, nõnna et ime oli kohe Juu; ta (põder) lüeb kohe nõnda, et puu killutab KuuK; las joksevad et muda `lendab; `kiskus neid `vindusi küĺlest et (nii et) kõveras JJn; me küĺmetsime `paĺlalt nõnna et kas või ing `väĺla siest Koe; kevade õppisivad siin n‿et piad `tossasivad VMr; lasi püśsist et käraki; lasi `püssi et `põmdi; [vikat] `leikas et nahinal Kad; joosi nõnda, et engest pańds `kinni Krk; pańd `ju̬u̬śkma, et jala es putu maa `küĺge Kam; [varss] siss ju̬u̬śk et kabja plakin oĺ ennedä Har
10. (vastandavas kõrvutuslauses) Sen asemel et [halva] `lapse `valmis tegid, tehnd parem kubu agu Kuu; selle asemele, et teda karistada, annab ta taale veel `öigust; selle asemel et varasta, ta oleks vöind jo küsida Jäm; tolle asemel et Täkule `minnä, ta‿less võenu siiä tulla Nõo
11. (põhjuslauses) `Sendäp‿se `tütrik oli nii `kärme, et oli `mieli `miestä `saada Kuu; ühe tüö `küljes ole ihu ja `eŋŋega et sais `valmis VNg; tühi ei anna äbenedä. [öeld] kui on `vaene et äbeneb oma `vaesusse perä; ei `täidind `müiä [kartuleid], et‿ku `lähväd `kallimast Lüg; Sie õli senest paha, et sepp ei saand `ääsi `juures `lõõtsa ise `tõmbada Jõh; `ninda pabil tuli üvä miel, et `köster `oskas üväst `rääki Vai; pidi `mööda `pääva paet `ümber `pöördud `saama et parem öńn olevad Pha; sii jo külitse rukki kõik vagude `peale, et vesi ää ei võta Aud; ju sis nad (pererahvas) ike [püüdsid austada tõnnivakka] nii et loomad surid nendel ju PJg; `võt́sin toedu kottu `juure, et ma jään `öösiks `senna HMd; meil ikka olid vel `akned ies et me nägime [valgust] Kos; saa `siiski vel sõimata et oled laisk; eks sellepärast ole siis saananaine et ega sul põle üiri`maksmest Pee; ja‿t peremi̬i̬s vana Nikalai `aegne soldat õli, siis sae kroonu paiukad Kod; `vastla pääval koa ei tehnud tü̬ü̬d, et tõrva pisarad lähvad linade `sisse Pal; kui `vihma sadas, siss tuĺli `rohkem lina kakku, sellest et siis oĺli `aega SJn; mehed oĺd iki `julgemad et kui, suitsu ais juures on sis uśs `kartma sedä Kõp; si̬i̬ (kotikangas) `koetass toemine, et ta om kõvemb `seismä Trv; täl om `jõudu külländ, selleperäst et tä äste `süvvä saab Nõo; nüt meil ike nahatäis tuleb et `meie oleme maha `aanu [uriinipoti ahjuservalt] TMr; sulahanõ ei taha `täämbä `tü̬ü̬hhe minnä, sest et `täämbä om pühäpäiv Har; uma poig `istõ kõ̭gõ imä pähidse man, et niä˽lasõ õi˽näǵemällä˽kooldaʔ Vas; selle mindäss kerikolõ et `paatõrd `pallõma; `vihmreʔ ummaʔ kuusidsõʔ selle et umma˽`kergebäʔ; et külmänü˽s ärʔ, vaja nappagaʔ kińniʔ `köütäʔ Lut
12. (otstarbelauses) kui kuningas `lasko `panna kaik joed ja ojad `kinni, et üht `tilkagi [vett] pääle ei tule Vai; kui aŋŋerud `püitakse, panevad sirbaki `alla, ät kala `mõrtsi läheb Pöi; [saani] kori oli selle `taŕvis, et [hobune] lund `peale ei loobi Mär; korgitsen oo et pudelid `lahti `keerda Vig; obose raua `sisse soab toĺlid keeratud, et obone ei libise Juu; anna `aega selleks, et soab paramini teha Kos; sai kõik [villad] segamine kruasitud, et ei jää `triipu, et kangas tuli ühetasane VMr; tähed on `noodadel, et `õigest vedada Trm; kerves on pandud pruudi sängi `alla pulma aal, et siis tuleb poeg Kod; nurme `pääle iki ülesse `aeti roovik `kõrgese, et [jaani]tuli nätä oli Trv; ruad tetti `õkva perätside, et ütte ti̬i̬d `mü̬ü̬dä sai `kanda, et `ainu paĺlu laḱka es lää Ran; ma jäti minev`aasta `lamba tolle tarviss, et siss om mul ka elulu̬u̬m Nõo; peräst andass `rahvalõ käsk `mõisast viinavoori päleʔ minnäʔ, et `viinu viiäʔ `Pihkvalõ Krl; iḿmiselle andass hiire `poigõ süvväʔ, et paĺlo `põrsit saanuʔ Lut
13. (mööndlauses) ehkki, kuigi, olgugi et läks valat ja mere `puole sield (rannalt) ja et oli küll o·kke˛aani üle käünd Kuu; et küll on `tuiskand, aga obusejalg `tunneb tied VNg; Ega kana igakõrd mune, et kaagatab (alati ei täideta lubadust) Lüg; et näväd (esiisad) ei õld `kuolis käind aga näväd õlid `muidu `targad mehed Jõh; sii `sakslased olid, et sa‿s möista küll keelt, ikka sai räägitud Khk; ma soa `siiskid `rohtu ää vötta (kitkuda) et küll vörk ees on Vll; ega sest põle `õhta et vidune oo Muh; ma ei ole mitte seal keind et ta küll on meist üsna ligidal Rid; marjad `maksis ikke ää, et ta ei and kaĺlist raha Ann; Et neid veskid küll kaunis tihti õli, aga ikkagi nad ei jõudnud niipalju teha kui vaja õli Trm; et küll mõni kaua eläb, aga iki ükskord lähäb (sureb) Plt; vanaemä `oĺli küll siuke tark inime - - ilma et temä kooliski on `kuśkil käind KJn; tal om `päevi küllät, et ta esi `seantse vähikse kasuge Krk; et varass mu küll `puhtass tei, aga nüid om mul `kõiki külländ Nõo; et sul esä vällä˽`ku̬u̬li, imä õks eläss vi̬i̬l; et külh `vihma sattõ, maa õks om kuiv Har; Et küll kehväst `sü̬ü̬de, `sõ̭sske oĺl reńdi `masmisega õ̭ks `väega˽suuŕ hädä Räp
14. (tagajärjelauses) pime kui kott ei nää et `torka `silmä; mis siin nüüd `lahti on, et `nõnda `vaikisest ja tõsisest `istuta Lüg; ah! midä me neid `tuurasi viel akkamo rege panema et, tülist Vai; kajakad tulevad `maale, et nüid akkab `vihma sadama KuuK; kui kuusk kolmat kord `pillab okkaid et siis laguneb lumi Amb; [kangas] pidi olema lõdvem et ta villale läks JJn; `enne on vähä kuma aga, et koit akkab Äks; mis mul nüid olli, et ma maha satti Krk
15. (tingimuslauses) ta (lehm) ika `lahti on, εt ta ika lüpsab Jaa; mis ta (lehm) peaks seal nõletama et‿eb `oska `süia mitte Muh; See pidi ete ia pere olema, et liha `oasta `otsa ette lõi Kei; et oleks `kõrgemast soost ammetmes, aga et alvast soost - - siis on südamed täis Juu; oleks et `järsku istud, siis on aeg pikk; ma jätaksin ta (siili) `siia, kui et koer ei võtaks (murraks) teda; siis akkabki kudumine `piale. et [kangas] on niies ja suas ja sõĺmitud ära JJn; kos nemä olli, et na `räimi är es tu̬u̬ Krk; tõru om `säändene, et ku˽käe `küĺge jääss, siss ei jõua änt är˽puhastõdõ˽tidä San; mi˽ka˽suka (sinuga) lännüʔ et `lastuʔ [taevasse]; et `lasknuʔ, ma ka lännüʔ Lut II. (alustab iseseisvaid, sag elliptilisi fraase) a. (konstateering, kahetsus, etteheide, imestus) Et‿se käsi ka `ninda hüppiss [kirjutamisel] Kuu; piim `aeti läbi masinast ja `sellest `tehti vast suppi. et sa said `roesast `piimast! [seda ei olnud] Hlj; pani minu `kuondla ka polema, et ei pand tuba polema VNg; `Naised on `irmus kädistajad nigu arakad. Et seda vada neil ka `jätkub IisR; Et keela-kaitse küll, niid oo vassikad jälle koplist välja tulnd ning otse kaapsu Kaa; mina pidin kõik `tiadma. tegema, et perenaene oleks koa tüdrukud õpetand Hag; seal on üks tokk, `viska ta `siia! [kui tokk antakse kätte, ütleb keelejuht] et annad kohe kätte; [tanguteradest] et on sińakas. kas nii vähä seda kett on kooritud või millest see tuleb JJn; sa tulid mulle ette. et sina tuled minu luamusse `sisse ajama (noota sisse laskma) Kod; `ossa lit́s, paigal jäänü veli! et tuńn o paigal jäänü (seisma jäänud kellast) Krk b. (soov, käsk) oh, et mette södasid tule εnd Käi; et anna `aega Rei; et lasõ kui tahad Khn; et sa menema saad siit Iis; et tule ette, poiss Kod; et kae sa poiśs, mine sa ruttu Har c. (keeld, ähvardus, sajatus) et sa kaud siit, et ma sinu enämb siit ei nää Kuu; et seda teist `korda änam ede‿p tule Jäm; et sa εnäm eese nägo ei `näita Mar; tooge ta ää tuppa, et mitte ei lase küĺmetada ega küĺma kää `olla Juu; et‿sa mul `jälle `aigeks ei jää Plt; et sa mul siin jälle ei võĺsi KJn; Et sa ei naarass [teise inimese teguviisi] Trv; et sinno `maakõnõ kannu‿s inäp Lut III. (lause lõpul mõne lauseliikme sisu rõhutavalt) ja siis vask`ussid, nied olid old viel nii `irmus `mürgised et Kuu; nda kena veel `istuda‿t Khk; se moa on `söukse parga all et Jaa; seal `öetse nii riieldavad ja raageldavad et Muh; vahest oo ruki [rukkililli] nii täis et Mar; ja nii ilus kollane lõng sai naa et [kaselehtedega värvides] Kir; kis ikka `vahva `leikaja on, `leikab ikka nii paĺlu kohe et et Hag; täna lõõna sõi nii vähä et Amb; pala rehetuba nii et JJn; villad [värvi] `sisse, sai nii kõva sinine et Trm; `rahkle nendega (lastega) nõnna et Pil; pühavase pääva ollin nii `voodis et SJn; siäl um nii illoś liin et Vas|| mõni kõrd oo naĺjajutt. siis naaravad et kas Kod IV. (hrl fakultatiivse täiteelemendina) a. (fraasi sissejuhatava abisõnana) Et kui see vana Rotsi Jaen oli ää surn, et siis `iilased varastan selle aidast ää, `mötlen sea olavad; Et sa parakust arm jah, kui poleks neid va `ussisi olavad mis siis oleks sui viga `metsas `käia Krj; [taibates, millest on jutt] ahsoo·, jah et kurat lõi lappi lauaga `vasta `seĺga kubjale JJn; [mis peigmehe emale anti] ja nii et tekk ja säŕk kõik siukst `väŕki KJn; Nii et kaśsil on neli `jalga SJn; tu̬u̬d su̬u̬lvett keedä et sõ̭ss, panõ˽su̬u̬l `sisse jah Plv; et siss lehm ḱulʔ oĺl üülnüʔ, et elo ḱul om hää Se b. (alustab fraasi, mis piirab või täpsustab eelnevat väidet) ega sis sie koht - - `toitand jo, `ainult et, et kolud olid maas, et ei old `tarvis `ühte`puhku neid `kaasas `kanda RakR; `muudku et sööb ja lakob Mar; ei tea, mis‿se tähendab, niipaĺlu et ma kuulnd olen Mär; kasteein on `süödav ein, niipaĺlu et noorelt ära `niita Sim; minä, vana inimene, muku‿t õlen; muku‿t kohe tämä aśja paneb, siäl `seisku Kod; ainult et sinnäʔ vaja minnäʔ Urv c. (välj teat ebamäärasust või oletust) Vanasti oli neid `vargusi et ösna pailu; Nuudid olid ka `nääripoistel kää, kes `kuskil `pöhkus et magas sellele `anti `nuuti; Neid pardi `poegi‿s saa et `nalja käde `öhti Krj; nüid nad ei viitsigi kududa, et mis sial `viitsida on ta käib [tööl] Pee; [turba] labidas oli‿s nii pikk - - nii et ta lõi et iga kord `turba `laiuse Rak; no nüid on mul, oma `arvamise järele et põline koht; mõni akkas [heinale] `enne `jaani, mõni tegi et jaani `eina Äks d. (rõhutab vastandavat seost) `aukud[e] [jäässe] `raiumine ei ole midägi tüö - - aga et se `külmä Vai; muedu jõuaks ära `käia veel, aga et jalad `aiged Tür; sial (jutustatud loos) `miski `tähtis ei ole, aga et nisukesi `juhtumisi on Koe; ega ta (poolivokk) `teistmodi ei old aga‿t nesuke vanemb [vokk] VMr; mine magama aga et te minu ei erätä Kod
hiire|urg hiireauk, ‑õõs iire `urge om kikk kotuss täis Trv; poiśs oĺl vällä˽kooluʔ, hińg hiire `urgu, toss tuhatõrikõistõ lännüʔ Har hiire|vihk esimene väike rukkivihk, mille lõikas peremees või perenaine – Mar Saa M Räp Iirevihk panti edimese aki süämäse ja jäeti edimese akil pää pääle panemata Trv; peremiis läit́s kige päält, lõigaśs iire vihu ja tõi aida `rästsess; iirevihk `panti aida `rästsess üless, siss iire ei sü̬ü̬ kot́te puruss ja ei tule näĺg Krk
iks iks Hel T V(õks, õ̭ks); (lausefoneetiliselt) ‑ks San Krl Se Lut; (assimilatsioon eelneva vokaaliga) eks, uksjne Vas (tähendusrühmade piirid pole selged)
1. (hrl rõhutavalt, kinnitavalt; mõnikord leksikaalse tähenduseta) just, muidugi, teadagi; küll(ap), vist, ju jne periss jämmest `rõõvast olli tanu ja kirja `aetu, `valge iks Hel; aga kõjo pirru es aa `suitsu. aeva ka iks, aga veedi Nõo; peremi̬i̬s õigass et, noh poisi, riht `puśkma. mehe iks `puśkseva Ote; ma iks tulõ siss; ku‿ks aina˽kokku saavaʔ, om ää kah San; ku targass tahat saiaʔ, sõ̭ss piat iks `oṕma Kan; Peenüt `leibä ‑ ‑ eass sõss tu̬u̬d pidi ka‿ks `mõistma tetäʔ Urv; küsüt tõsõlt, tulõt va? – õks tulõ jah Krl; ta õks tulõ, ta tulõmada ei jääʔ Har; `hernekama um iks eśs, uakama eśs Rõu; um iks imeh küll Plv; tu̬u̬ iks om ijäline inemine Räp; õ̭ks kuna (ikka kunagi) tulõ; `kardohka õks õi taha vihmast suvvõ Se; iks ei uma lat́s; iks üt́s (ükskõik) Lut
2. alati, kogu aeg; üha, muudkui ta käib ütte`viisi `siiä, ja tahab iks miu käest sedä ja toda; võldsil om iks lühikese jäĺe Nõo; ennembä es kuuleki neeru, iks [öeldi] rahu Kam; vesi om saanu sääl `ju̬u̬skma, siss iks kõrd-kõrralt lätt süǵävämbäss [auk, mäeküljes]; su̬u̬ om iks su̬u̬ Ote; taa om nigu `mustlane painass iks ütte `painamist Kan; ilma lät́sive järest iks kuumembass Krl; õks ja õks kõnõlõt tu̬u̬dsamma juttu Har; hädä sünnütäss iks hätä Vas; katõ-talo pini õ̭ks om söömäldäʔ Se
3. siiski, ometi raamatukoolin ma es `käigi, kirjutuss `ku̬u̬li käesi iks kaits `talve ärä Ran; no egass ma onde ilmatoess ei jää, mina ka‿ks koole ärä; nüid om nu̬u̬ kooluva ja mia elä iks Nõo; taal om kõ̭kkõ `kraami, a iks hańgitsass Kan; ma is tiiä `u̬u̬taʔ, taa tuĺl õks Har; nu mi‿sa õ̭ks ti̬i̬t Rõu; mine‿eks, tulgu‿uks Vas; illoss ilm, päiv paist, a iks külm Räp
Vrd ikka
ilm1 ilm g ilma eP(e- LäLo Vig Juu SJn; jõ- Khn; g elmä Juu) eL; `ilm(a) g ‑a R ilm(astik) a. (igasugune) ilm ilm `haudub sadu ~ on `haudes; ei ilus ilm paas kie – ilusa `ilmaga oli kalu vähe; hüä `ilma ei pada `pandava Kuu; kui `taevas `selgi siis one `luota ilusa `ilma VNg; `Ilma `kiida `õhta, peremiest `aasta lõppul; paha `ilma lind (metsvint); kui kuer pöhördäb, siis tuleb sant `ilma Lüg; siis `tullo `üvvi `ilmo kui `kaugel kajata Vai; selle `talve peab `leebid `ilmi; vanajumal on kodust ära lεind, ilma laste käde jättand ~ `andand (öeld, kui sajab või tuiskab) Jäm; `umbast kut kuri ilm maha jäänd (öeld, kui riid lõpeb või riiakas inimene lahkub); ilm eidab, jääb vaaks `jälle Khk; Jumala ilma ning lapse perset äi vei ilmas uskuda; Mis soole oo juhtund, pale pεεs just kut sandiilmasapp (inimene on halvas meeleolus) Kaa; `Keskmine ilm, vöib ikka ees `olla (väljas liikuda); Omikust `ilma ja `oastast noorikud äi `võie `uskuda; `Talveks said adrad ikka ilma eest `räästa `alla `pandud Pöi; tuul ja toŕm o mere püha, vaga ilm toob kala liha Muh; vilu `ilmdega pole midagid `tehja Rei; [mere] vesi oo suur, tea kas tä näeb `saosid `elmo Mar; põle `päeva, põle `vihma, oo nii `umne ja `ähmus ilm Kse; põhja poolt taevas kolab, ilmad `lähtväd külmäle; ilm oo mõttes. ei teä, kas akkab sadama või mette. mõtetes ilm Tõs; akkab parema ilmase minema Aud; ku `päiksel jalad all on, siis tuleb `rasked `ilma; läks alva ilma `sisse, küll ta saab märjass Hää; talve `aegu ilm annab külmast tagasi – ilm lööb `pehmemaks Kei; kui kuŕg äält teeb, siis tuleb `kurjasi `ilmasi Ann; lina ei või viluma `ilmadega külida Tür; `ilma `kästakse `õhta `kiita ja aset omiku Pai; selle `ilmegä ei `vaĺmi terä; kui lähäb vihmale, ilm muudab `vihma Kod; kui sańt ilm oli, siis ia peremees ei aeand `koeragi tuast `väĺja Lai; küll ilm `mü̬ü̬räss, ka mõni rikass või kuri jälle nüid `enge eit Krk; ku suvel `ämbliku võrgu maa pääl om, siss om `kuiva `ilma `u̬u̬ta Hel; ilm ollu nigu üits klaas kõ̭ik, `väegä `seĺge ja küĺm; ilm sadanu ja müristänu ja `käŕknu; käib nigu kuri ilm, nägu vissin pään, ja krimbsun; varesse `karva ilm (hall, üleni pilves) Ran; kihulase survava, ommen saab ää ilm Nõo; om nii kole ilm, et ää peremi̬i̬s ei aa `pennigi `väĺlä; parass ilm `oĺli – es ole küĺm ega lämmi Kam; ilosa ilmaʔ kui neio silmäʔ Kan; täämbä lask jo ilma `pihmess; kurõʔ toova kuŕja ilma, haniʔ toova halva ilma; olõss tulõva nädäli kah leppeppi `ilmu olluʔ Har; tu̬u̬ (haug) kudõnõss `päivlikkõ `ilmuga˽haańa kandsu `sisse Rõu; kuu oĺl täüs `saamisõl siss oĺliʔ ilmaʔ `hõelaʔ Plv; ilm jo undsõtass, sadama nakass Vas; śjo om jumalõ ilm, olkõ timä sadõjanõ vai olkõ illośs Se b. (ainult) halb ilm Olis ehk ilm `taevast (väga halb), ega sie sis pia `nuori inimisi pidule menemäst Kuu; niid on ilm (maru) `väĺjas; jumala (halb) ilm tulab `pεεle Jäm; Akab püsut seletama, ju ilm (sadu, äike) läheb üle Kaa; Lõuna kaar oli omiku pääva tõusu `aegu nii paks must, sealt tuleb `ilma, `möllab `jälle mütu `pääva; Akkab vist ilmale minema – mered kerkivad; Mo va selg valutab, teab `ilma (sadu); See ilm (sadu, tuul) läks seda `korda öle `jälle; Ilm on täna kõige perelapsega `väljas (sajab ja tuiskab); Ilm tuli kõige kutsikatega `välja, suured ja pisiksed kõik `lendus id Pöi; nüid lεheb elmaks Hi; jõlm (torm) akkab tasasõmas `jäämä; Selle jõlmaga võtab võrgud `jälle puhas ää Khn; vesi `vasta `ilmu kahisass; piip lask villu (vilistab), `ilmo saasõ Se c. (ainult) hea ilm `ilma ei ole, mis‿sa `niidad VNg; Annaks jumal `ilma Pöi; tuul läks `vasta `pääva `ümmer, ega ta ilmal (ilusaks) ei jää Hää; paar `pääva on juba ilma `moodi (ilus) oln HMd; ei piä `ilma enämb, ei tiiä kas joba sügise poole nakap `kiskma Nõo
ime1 ime R eP eL(imeʔ San spor V; imeh VId), g ime R eP Trv Nõo Rõn, `imme Kod eL, `imh(m)e Har; transl `immes Vil
1. ime a. imestust äratav, uskumatu või üleloomulik asi, nähtus, omadus jne küll `pandi imest kui miä `tervest sain Vai; Ise ime, ise püme, ise riu moa ilma tark = päsmer Pöi; saab imeks näha kas ta tuleb vel takatsi või Muh; Obune komistab neĺla jala pääl, mis ime siis, kui inimene kahe jala pääl (öeld eksimust vabandades) Hää; saab imeks näha, mis neist joodikude lastest saab HMd; [endist elu] akkasivad `rääkima, siis nagu imet VMr; `kange küĺm, ime et ää ei võta Sim; kõik `immed one mua piäl suand ärä nähä; si̬i̬ on üks imede ime et meie `ello jäemä [lahingus] Kod; nüid `vaata nagu imet, kuda tihasse Äks; imeväärt asi, isi `vanker sõedab KJn; sii om periss `immese panna kudass temä eläb Trv; t‿om küll suur ime, et ta mulle `leibä tõi Nõo; ma˽näi `täämbä `säärtse `imhme et ei `tihka kellegi kõnõlda Har; taad imeht um maa pääl iks `väega˽paĺlo Rõu; puja˽`ku̬u̬li ärʔ, a imä jäi iks elämä, tu̬u̬ oĺl periss issändä imeʔ; ma˽pei tu̬u̬d `ti̬i̬du `immess Vas b. imelik, iseäralik, veider ime `kuidas se `Helmi nii `kaua `laudass on Kuu; sie on `ninda `illukene sene `tüega, et ime kohe VNg; küll siä tied neid `temposi, et `ilgä ja imet on näha Vai; Mis see siis nönda ime on, isa oli koa viie`kümne `oastane kui naise vöttis Pöi; [meeste püksid] olid niipaĺlu lapitud et se oli kohe ime vaadata Kos; mis ime magamin si̬i̬ nüid om Krk; ime küll, nigu tagasiperi oless tõmmatu Puh; tada om periss ime˽kullõldõ San; mul oĺl ime˽kaiaʔ et, saia mant oĺl lõigat pu̬u̬ĺ arʔ Rõu; [setud] `piitska `kutsvaʔ ru̬u̬sk. mul oĺl nii imeh Räp; mul kui imeh sai tu̬u̬st jutust, kost timä tu̬u̬d jutto tiid; mul lät́s ta jutt nii halvast ja `immest Se
2. trikk, vigur, temp Obune tegi minuga tie pääl sada imet Kuu; tegi `ilget ja imet `tõisega Jõh; ühna `viite imet tegi Muh; küll `seistaks, küll istudaks, `tehtaks sada imed εε Käi; tä `olle teind tääga viis vana imet Mar; tä tegi imet. nõiutab ja kuntsitab Tõs; aga ma teen `sooga viiskümmend imet ja iga ime `olla isi `moodi Juu; `sirkust ja imet tegema VJg; kui ärä lähäd kodoss, kaŕjussed teeväd siin vana imet; teeväd imet, mes ei saĺli nähä Kod; ta om mõni seidse imet äräde tennu Krk; ku‿sa `viina aat pandass `kińni ja tetäss sada imet Nõo|| nõidus, kaetis silmäga imehhüt́ arʔ, timä silmäst sai imeh; ka koh tege imeht (midagi halvasti) vi̬i̬l maa pääle Se
3. (hüüatustes) a. (välj imestust, üllatust, kohkumist jne) aga ime `hoidagu, kas `sengä (parvega) nüd `tohtis nii `kaugale hakkada menemä; valatand et tule sina imet abi, kas sis viel ajavad järel; oi imet! oi imet Kuu; sina ime küll Hlj; midä imet ma nüüd tegin, kus mu arud õlivad Lüg; Oh sa ime, nagu `kõrvist `tõsseti (meeldivast teatest) Jõh; kuula imet vöi noor Jaen köind `kosjas Khk; Tohhoo imet, mis täna veel näha saab Rei; vaada imet. täna tuleb `taevast `saia Phl; nää `ullu imet Mar; ui ime, või temagi saand mehele Mär; `Kärba imet, või kukkus jõkke Vig; ossa ime kui pala Juu; Ime, et sa oskasid ka seie tulla KuuK; voi ime kus sa nii kauast jäid VMr; oh sa ime ise pime abe suus ja `ambid põle = peenis Trm; oh mu ime. kõik väĺjäle; minu ime küll! küll minu ihu värisi Kod; kas sa näed imet! Trv; oi sa imet, `õkva nigu udsu om kõ̭ik i̬i̬n; peremi̬i̬s ütelnu kollerile `vasta et, ime ime et kidu keelil kõnelap Nõo; oh sa elläv ime, mia veli na (kärbsed) omma; või elävät imet, ilm lätt hukka Har; kae imeh, määne asi tuĺl; oo imedü ~ perädü imeh Se b. (välj arusaamatust) ime tiäb, mes täl viga; ime tiäb, kohe minä selle põlle panin; ime sedä mõessab, luamad jäed alles; ime mõessab kost si uni tuli Kod
4. (intensiteedisõnana) õige, päris; väga Ime tark `teistele, `oskamata omale Kuu; `iesel ime pisukene VNg; ime suur ~ kallis Muh; üks ime raasuke, paĺluks sest sai Mär; `kihnlast kuduvad `praegagi ime toredi kirjusi sukki Tõs; ime`tihti on mul eliding old JJn; lugemine oli sel vanainimisel ime `selge Sim; imeilosass laalavad ja `loevad Kod; õõnabud olid imepaĺlu `õisi täis Pal; temäl `kasviva na (sibulad) ime ilusa Nõo; kuis tä (laps) kül˽ni imeilluss om Krl
5. (kvantumi- või viisilauses) akaa·tsi puud on nii pekad et ime Mih; poisil läksid kohe jalad põĺvini punaseks nõnna et ime Amb; ise mies üśtku jupakas aga kerib `käia mis ime Sim; tõesed naaravad kas imet Kod
*ingatse|auk engatse- Hää Pst, ‑ä- Hls Krk
1. õhu-, õhutusauk a. hingamisauk Jää si̬i̬s on jah talve meres `seuksed engatseaugud. `Ülgel ikki oma engatseaugud Hää; engätse augu. jääaugu keväde tetäss `sissi järve `vi̬i̬ri. peremi̬i̬s käis `vaatmen, ka engätse augu `valla om Krk b. õhu(tamis)auk [vastu tuult jäeti kütisele suu ja keskele] Engatseauk Pst; [lassil] peenike om engätse auk, luhti auk; igi augu ~ engätse augu Hls
2. hauakoht, võrendik engätse auk, sääl om paĺlu inimisi är uppunu Krk
inimene inime van Hlj, Jäm Khk Muh Mär LäEd K I M TLä, -|ne R S(‑ei- Hi) spor L K I M, TLä TMr, -|n Vil Hls Krk, inimi|ne spor R, Khk Mus Kse Amb, ine- Võn Kam Ote Rõn San V(‑õ Se), ineme Puh, -|ne Puh Ote Rõn Krl(‑ni, ‑õ|ni), g ‑se (inimse Saa); ińemi|n, ine-, ineme|n g (d)se Lei(tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. (üldmõistena) inimene a. inimsoo esindaja; ant loom Inimene `arvab, jumal `säädib `kerda; Inimene opib `surmani Kuu; `Konngi `kruoksob jala all, `saadik sis viel inimine (hakkab vägivallale vastu); Siis õlivad kõik ühes unnikus (samas ruumis) kanad ja inimised; tämä (talleke) inimistest enäm maha‿i jäänd, inimistes (inimeste keskel) õli üless `kasvand ja õld Lüg; inimine on surelik Vai; ärra koer olnd εnam kut inime. `iĺla aja eest vahetand, üks (mõisnik) `andand inimese teine koera; inimesest uńt (libahunt) Jäm; looma porgandid ning inimeste (söögi)porgandid Khk; luu`painaja keib inimiste ja `loomade peel; kui kukulind ära petab, siis inimene `kuivab ära Mus; Liiva `võtmise `aegu inimese luukered tulid `välja [katkukalmest] Pöi; inimene lεheb ika vanemaks, aga töbi nooremaks vöi suuremaks Käi; Inimene otsib, kus parem, kala – kus sügavam Rei; koer ajab inimese `jäĺgi Kul; siis (menstruatsiooni ajal) ei tohigi kiriku `minna, inime peab puhas olema Lih; [ussist nõelatud] inimesel saab moa `sisse pandud jalg Kei; inimese käsi seda `eina ei `puutund (kõik tehti masinatega) JJn; inimese pahem jalg `piämä `võtma lühemä sammu Kod; [vanasti] sia sõive inimesesõnnigu ärä Krk; siss om [nõiutud] pulmarahvass saanuva jälle inimestess; jah, om ollu ilman `mõndagi, mes inimesel jääb `mõistmada; inimene aevastab, obene `turnap; sü̬ü̬k piäp iki inimest `u̬u̬tma, egä inime ei piä `sü̬ü̬ki `u̬u̬tma Ran; õnnetuss käib inimesi `mü̬ü̬dä, ega õnnetuss puid ja `kande `mü̬ü̬dä ei käi; miu `lambal om `õkva nigu inimese mi̬i̬l; ta (lammas) kuuleb inimeste eli, siss tuleb `sisse; vanast üteldi `ju̬u̬skjat `tähte et, tu̬u̬ `oĺli inimese elu vai eńg; ädä jooseb i̬i̬n inimest; inimene olna esi oma `õnne sepp Nõo; inemisel kah iks rahu (neerud) säĺlä sihen Kam; suure põvvatüki ku inemese pää Ote; Hobõnõ kumastuss nellä jala pääl; ime˽sõ̭ss ku inemine üte sõ̭naga essüss Urv; inemine um `eślik, puu `oslik Rõu; puśs um inemiste vitäʔ, olõ õi˽taa eläjä`lu̬u̬mõ vitäʔ; inemine iks saa inemisega˽kokko, mägi saa ai˽`mäega˽kokko; tuĺl iks eläjille hätä ni inemiisile kah; kana munaki˽`tikslõsõ˽pesäh, siss putu ui˽no inemise˽kokko üt́s ütegaʔ Vas; sääl (surnuaias) videĺ ka üt́s inemese pääluu maah Räp; inemisel üldäss hińg, eläjäl om toss Se; ińemin `mõtless un d́umal t́ege Lei; inemeist `peetäss sõnna pitih a hobõst uhi`lõ̭iga pitih Lut b. mees; naine Kaks önnistust on maa`ilmas – kui obusel sünnib varss ja kui inimesel sureb naine ära, inimene saab uue naise vötta Krj; tanu on inimese (abielunaise) peäs. egä tüdrukul tanu põle Juu c. inimfiguur vanast `tehti suri inimissi (hirmutisi) – vits püus Khk; tegime käbadest pisi inimesi Rei
2. üksikisik; kaasinimene; töötegija voib `olla on inimesi (tühi) juttu Vai; inimessi tuli nagu `pilve ja `panka Jäm; tuba üsna puhiseb inimistega Khk; Oli neid `kohti enne kus `tehti kõik uksed `aknad `lahti kui inimene surema akkas Pöi; suur töu inimeisi olle `möisas Phl; oli üks suur inimeste summ Mar; inimest maalt vädavad ja noot tuleb `kalda Kse; Üks inimene oo teise inimese uńt Han; Enne sõda eläs `Kihnus paõlu `rohkõm inimesi Khn; kaks inimest tulevad järel Kei; sie on inimesel `kerge mis inime on õppind Jür; [hunt] inimesesse `kińni ei akand Ann; kihelkonna ies pekseti inimeisi VMr; kui mets on lumega vangis, sureb paelo inimeisa Trm; `eeste õppa `vaśkad `mitme inimese, et ta kaŕjan `käimä õpib; eriläne ei seesä rahu inimesess Kod; sääl (luhas) oli kigil inimisil [taludel heinamaad] Trv; inimisi olli paĺlu sääl mõtsan; egä risti man olevet ollu inimese kogu Krk; oi inimesi om tuhandit `mu̬u̬du, nigu nägusit ja tegusit; egä `kiägi inime ei ole jo `raudne terve; inimene om nii must nigu üits trüpiss Ran; `eldet `anjat õnnistab jummal ja armastab tõene inimene (öeld andjale); temä `olli `kaenu siss inimese, kes `kartuli kuki ärä `aie; mes sa susit inimest, elä esi ja lasõ tõesel ka elädä; käib inimeste‿müdä, ega ta kedägi rahu ei piä Nõo; söögivahe `oĺle mõni paaŕ `tuńne, siss saeva obese ja inemise süvvä Võn; küll na om kadeda tõese inemise üle Kam; põimeti viie kuvve inemisega, aga põemeti ka kate inemisega Ote; suuŕ jago `põldu oĺl vi̬i̬l inemiisil teǵemädäʔ; või˽siin um paĺlo `pu̬u̬nuisi inemiisi; Egal inemisel umma˽küüdse˽`hinde poolõ Rõu; nuŕato `rõivaʔ säläh nigu vana tigo kõńd inemiise pite Räp; ku mi las `paatanu üle inemižide (oleksime rääkinud inimestest); ińemidse`lü̬ü̬jä (mõrtsukas) Lei
3. täisväärtuslik isik a. täiskasvanu; terve, tööjõuline isik `poiga sai inimese `kirja, juo `lieris `käidu VNg; ma oli ka üsna inimese eas Jäm; ta pole veel `öige inimine – laps veel; tehasse kirgul inimiseks (leeritatakse) Khk; et ema oleks veel inimene olad, aga see on `muistusest kehv Rei; kaera jahust tegid apurokka, kui ma juba inimene olin Rid; tä ikke igäs kohes inimese eest `välläs Mar; oma inimese `põlves ma ei ole seda (raand sõna) kuuln; kõik (lapsed) kasusid inimesese Aud; ma olin juba inime `rohkem, nad olid lapsed HMd; ega tema ei ole ka `kerged elu näind inimese päivis JJn; eks meie õllud kua nuared ja, inimesed; kui minä vi̬i̬ĺ inimene õlin ja maja pidin Kod; ühessa `aastane `aeti `luhta. inimeisi ei olnd KJn; kasva inimeses(se) Hls; temä om inimese arust vällän (85-aastasest inimesest) Krk; ammuss tu̬u̬ `olli, ku mia olli ka inimene Nõo; ta ei olõ inämb inemine, inemise koju `paĺlalt Krl; Katõ`kümne `aigu `peeti õks joʔ inemisess Har; tetäss inemisess (leeritatakse) Vas b. lugupeetav, korralik isik sääl `kaivikus (kaevanduses) on neid kel enämb ei õle inimise `õigustki Lüg; Mis `aia mulk, `räegi inimese `muadi aja auk IisR; nönda saab juut inimese nime Pha; See muidu üks tüdruku lapakas, see pole inimene; Sai ihu korra `jälle inimese `moodi `puhtaks [saunas] Pöi; Tämä oma iest inime kua Khn; Si̬i̬ on inimene, kellest räägitaks, ja si̬i̬ on obune, kellega sõidetaks Hää; mina pidasin teda ikke inimesest VMr; tüdrukud ja sulased olid kõiḱ inimesed Ksi; sest piäs aru `saama kis aga vähä inime on KJn; ka si̬i̬ mõne inimese temp Trv; ku tal lammast ega kana ei joole, sõss ta ei joole inimene Krk; oi küll om `albu mihi, temä ei `mõtlegi, et naene ka inime om Ran; igävene labusk om, ei ole midägi inimene; `vaene es ole temä meelest inimenegi Nõo; mis i̬i̬st na tapava! inemistel piäss üks inemise süä sisen olema Võn; no seo küll inemine ei olõʔ, se‿m ullõmb ku kurat́ Urv; tu̬u̬ oĺl iks inemise `mu̬u̬du (lahkesti) `vasta `võtnu ja ravinuʔ Rõu
4. individuaalse omapäraga (teat iseloomuga, vaimsete või füüsiliste omadustega jm) isik Inimese `muistadus (vigurivänt) Kuu; üks `püüdäjä, oma `puole `kiskuja inimine, täma kobika ei jättä Lüg; `Oidaja (kokkuhoidlik) inimine Jõh; siis ma oli jälle suur tükk inimest, koolis`käibija juba; vaimulikud (jumalakartlikud) inimesed; va kobin inime ‑ ‑ pole rahul kennega Jäm; ennem olga inimene `naertav kut nutetav (pigem lõbus kui kurb) Khk; Sõuke ise`sorti inimene teistega ta äi liigi; Ta on änam ikka `sõuke `mustaverd inimene koa; Ema oli taal koa `sõukse `valgeverega inimene; Kellel aruksed `ambad on, see on tark inimene; Noorelt oli nii suur kena `valge laari `näuga inimene Pöi; oli seda`moodu (rase) inimene Emm; näljased inimeised Käi; [öeld] et oh sa raibe inimeseks. see `neoke paha inime; kuib (vähese rinnapiimaga või ilma) inimene; `pehme inimene, järel`andja; raho (rahulik) inimene; üks pool totakast inimest Mar; mis sa `siukse tuhmi (mõistmatu) inimesega teed Mär; irmus varas inimene Var; siis oli raaviaĺlisi sii igast poolt koos, ikke aritud inimesi ja Aud; si̬i̬ on üks tüssägas inime, jala sääred ku matsagad all Saa; ta on üks targa vaimuga inimene Kei; vanal kuul `süńdind inime on õnnelik Rak; kui on niesuke püśs inimest, oh kuda ta siss käristab Sim; sai `armsast inimesest Trm; ega `mõistlik inime ei käi alati `simmanil Äks; `kangest ää inimen `oĺli Vil; no see on üks kahmakas inimest (suur) Pst; `siante obese`sorti (kergesti sünnitav) inimene; `sakste verege segät inimisi o küll Krk; sügisene päiv om nigu lühike inimene, säälsa·man om ku̬u̬n, pää ja perse kõik; `uḿne (sõnaaher) inimene; nüid om ka kidsidit inimesi ja om `eldit inimesi Ran; viina`võtja inimene; kittä inimene ta‿i ole, ta tükib `ki̬i̬li `kanma; sa‿let ikki täis (täie mõistusega) inimene; om ikki ää lõbeda `lõugega inimene küll Puh; aga ma‿lli siss `täitsä jõvvuline inimene; nii ilusa moodun inimese olliva naese paĺlaste tanudega; esi om kõrd inimest (tubli), aga ei mõesta `endäle mi̬i̬st valida; kullane (väga hea) inimene; näkkev (normaalse nägemisega) inimene; miu minijäss om `väega terävä sõnaga inime; om ike imelige küll inimesi ilman; ta‿s ole tü̬ü̬ ega oole inime Nõo; mis sa `kuulmada (kurdi) inemisega pahandat ilma `aigu Ote; ma võti nooreld naese, ja sai `õige inemiste seḱkä Rõn; oi˽ta‿m tuhandõrummaĺ inemine San; ta‿m vana heeba inemine; voolass (kärmas, virk) inemine Urv; tark koolitut inemene jo mõist ja tiid Krl; sai siss kuŕul inemiisil tiidä˽tu̬u̬ asi Rõu; ku‿t́ä no põnnuʔ inemine olnuʔ, jumala terveh inemine Vas; Lahke hannaga inemine (tütarlaps) Räp; häbendelejä inemine Se; usulene (usklik) inimene Lut
5. teat vanuses või teat ajastusse kuuluv isik täis`kasvand inimine Lüg; keskiga ~ kesk`ealine inime; vana pole ega noor ka pole, kahevaheline inime Jäm; nüid uude inimestel oo; teene oli vanalane inimene Muh; vanamed inimeisi peab `austama Käi; vanad inimest veel `ütleśt rabandus Tõs; `eńtsed inimest; noorepoole inimene; kes jo viie`kümne sees oo, see oo vanapoole inimene Aud; No muidugi, kus `nüitse aja inimesed änam Hää; vanuduse poole (vanem) inime Kos; parandas `suapid vanule inimesile Kod; minu `aegne inime, ega ta vanem ei ole Pil; vanemal inimestel oĺli [suririided] `ammugi `vaĺmis `tehtud; paelu `nu̬u̬ri inimeisi KJn; pääld viie`kümne siss om elänu inimene Hel; kae kos tat́tnõna, vai tükib suureinimeste jutu seḱkä Ran; mõlemba olliva `iälise inimese Puh; nu̬u̬r inimene sedävisi `lõugab ja `vannu inimesi susib Nõo; vanaaja inemise `ti̬i̬dsevä, konass ladem tuleb `väĺlä `aada Ote; vanal inemisel `oigap kõ̭ik ihu `säĺlän Rõn; ka kui no vanna inemeist vi̬i̬l avvustõdõss Krl; timä om jo elähhänüʔ inemine Vas; mino vanodaidsi inemiisi om [siin] Räp; `Paikina `nuori inemiži `pierrä Lei
6. teat ühiskondliku staatusega, tegevusalaga, päritoluga, soolise kuuluvusega, tuntusega jne isik `Jällä uus inimine tuli `juure (lapse sünnist) Lüg; ise `joude inimine aga süöb pali Vai; `leerimata inime; `leeris olnd inime Jäm; elamise inimene (jõukas); läks `sönna vanaks inimiseks (vanema naisterahvana koduseid talitusi tegema); körvaline inimene (tallu kuuluv sugulane või võõras) Khk; ma pole merepüiu inimene olnd Mus; teretamise `juures tehakse änamale inimesele pisike kummardus ka Vll; Kellel karused käed on, see pidi rikas inimene olema; Tüdrukune inimene (mitte abielunaine); Isasid inimesi es ole täna `kerkus kuigid pailu mette Pöi; palju‿s emane inimene jõvab `tõsta; saksa inimesed `ostvad `leiba Mih; ma selle aja elomaja inimene (majaomanik) olnd Mar; põle `kuśkilt prii inimest võtta suve `aegus kodu `oidjaks Mär; `lahti (maata) inimesed köisid `õĺga ja `villu viinutamas Kse; minu isa oli `lahtine inimene, mõesa moonakas oli Mih; luteruse usu inimesi oo sii vähä; me oleme `õige`usklikud inimesed Tõs; `teenija (tööl käiv) inimene PJg; `enne inimesed kuńsitegijad `soatsivad `aigusi `luomadelle ja inimestele Kad; vallalised inimesed, poosid ja tüdrikud; muil inimeisil vili `vaĺmis Kod; alama inimeste kõrtsis saksa kammert põlnd Vil; kõrulise inimese olli sannan ja sulass taren; ni̬i̬ om `täämpä mat́use inimese (matuselised) Krk; võhine võõrass inimene; ennemb kehvembä inimese seendega `ti̬i̬nsivä `eńdile `aastaleevä Ran; mia `küśse sedä`viisi et, mes inimese te olete Puh; peremi̬i̬s inimene, si̬i̬ piäb iks vara üless tulema; ku `vaene inimene `pernasess saab, siss om ku kaśs marun Nõo; `tutva inemine Kam; nüid ei ole mitte midägi sul saada, olet paĺlass inemine Rõn; `tüt́riku inemise `tapsõ ärʔ Urv; kes sääl vanan inemesen (sünnitusel abiks) oĺl Krl; üt́sik (mitteabielus) inemine Har; `Rõugohe um riḱkiid inemiisi kah matõt; olõ ei˽ma˽`pernanõ, ma‿lõ üt́s `vi̬i̬rmäne inemine Rõu; taa olõ õiʔ `huupiinemine, taa om ka aśa˛aijai (asjaajaja); tiiuline (teada) inemine, a mitte nimme `mi̬i̬lde ei˽tulõʔ; sääl (mõisas) oĺl külät siist `lännüisi inemiisi Vas; tuu talo inemine Räp; talomaja ineminõ, rikka talo ineminõ Se; pü˛ät (leeritatud) ińemin Lei; ilma pält tulnuʔ inemine, `määne timä um Lut
7. hrl pl suurema kollektiivi liige a. rahvas, rahvahulk tama läks inimisi `ulka: oli puol `lolli Vai; mia mäletä neli-viis `põlvõ inimesi siit egä talust Khn; sii inimesed on paelud kalamehed Hää; siin käib jo `ühte lugu inimeisi KuuK; si̬i̬ (küla) on ike siia pärast asutud kuda `jälle kost neid kogunud inimeisi Äks; kiḱk ma˛i·lma inimese Hel; hii sa, kohe om [kutsikas] lännüʔ inemiisi sekkä; timä (koer) om harinu˽tan tii veeren inemiisiga Har; läḱi är inemiiste mano Se|| (sisekohakäänetes) rahva seas või sekka no lähämme siis `maale ‑ ‑ et ehk me siis `saamme inimestesse ige kuhugi Kuu; õli akkand inimisi tappama, `ninda‿t ei `tõhtind enämb inimisis magada Lüg; Mene jua `ninda abeme, et ei `julge enamb inimiste `menna Jõh; `katsuge `aeksasti inimestesse ~ inimeste `ulka `minna Ann; küll oli `kerge tunne, kui `jälle inimestesse `piasesin VMr; [metsavend] ei tõhi kohegi `väĺjä `tulla inimeisi Kod; tõne olli kasunu inemisin Rõn; ma˽ka‿ks hinnäst kobahuta, ma˽`tihka ai˽mud́o inemiisih ollaʔ Rõu b. oma pere või rahva liige minä õlen oma maja inimine; kui on `võerast `rahvusest siis ei õle oma maa inimine Lüg; inimesed kõik kottu ää Muh; meie maja inimesed läksid `metsa marjule Kos; [koer] mutku ot́sib aga inimeisi, muud kedagi VMr; tämäl one seetse `vaimu inimeisi Kod; oma inimese puha Krk; meie inimestel nii `suuri `sarnu ei ole [kui tatarlastel] Ran; kotu piab ikki inimest olema, kui tõese nurmen om Puh; niipaĺlu ku talun inemisi `oĺle Kam; [koer] kiä hoit inemiisi, sõ̭ss tu̬u̬ ku˽kotust är˽läht sõ̭ss `undass; kat́skümmend inemist oĺl laua man üle päiviliste Vas c. teat paikkonna elanik lapi maa inimesed (laplased); kuralased, Kuramaa ~ Lät́imaa inimesed; rannarahvas ning ranna äärtsed inimesed; Kihelkonna inimestel olid kiudud kuued Jäm; `Kopli inimeste `seltsis oli üks noorem tüdruk ka Khk; üsna `püsti Tagavere inimene Jaa; rootsi inimesed (noarootslased) LNg; Kasari poolt inimesed käisid siit maja`palkisi vedamas Kul; `Jaabre küla inimest PJg; minu isa ema olid `Ohtu inimesi Kei; Vadi küla inimesi `üütasse vadikesed IisK; vürsti valla inime ole mia; `Taĺnamaa inimese Hel; ma‿le maesamaa inimene, mia `peĺgä vett Nõo; Saarõmaa inemise om õks tõsõ (teistmoodi) Har
8. (retoorilistes hüüatustes või pöördumises) a. (imestavalt, etteheitvalt) mis inimene peaks nii paĺju rügama Khk; oh sa inimese mõru. [sellele] kes jurab ja `tapleb Muh; Inime `ahju ei `vaata ja lükkab `siivre `kińni – ullu asi Hää; Mis inime sina küll oled! SJn; oi `jummal sedä inimest küll!; oi kuradi inimest küll, selle viinanäĺläga tapab vai tõese ärä Nõo; mõni inemine nüit nii räbälin käip! Kam; ime et inemine nii juu! Krl b. (palve, soov) ole üvä inimene `kannada vähä `aiga VNg; ole siä nii üvä inimine, et `anna `miule raha `velga Vai; Ole kena inimene, tule Pöi; ole üks ea inimene ja anna `moole Mar; ole ia inime ja tule `mulle appi siga `tapma Kos; ole ää inimen, mine käi sääl ärä Krk; Ole onte inimene ja ti̬i̬ mes sul kästäss Nõo
Vrd ihmine, imene2, inimäne
ise1 ise R S hv L, KPõ I Plt; isi Jäm Ans(ls) L spor Ha, Ann Tür MMg KLõ; all isel hv Pha; det-pron (obliikvakäändeid vt enese)1. isiklikult, just see ja mitte keegi või mingi muu no mies old ise `jälle niisugune `aigetand, sie ise ei ole siis `tahtund `verku vedädä; ega ta `Ievaldiga heneskäs `rääkind; Paremb ise tehä, ku teist `kässä; ise ime, ise pime, abe suuss aga `ambaid pole = `pähkel Kuu; naritsa ime kana vere, kana `endast ei süö VNg; sie on `neie eneste tehä; panen [su] `endasa `keitämä; ise lähed vanemast aga tõbi läheb `nuoremast Lüg; kuda ise mies `arvab, sie on Jõh; puurakkusid tegi egaüks isi Jäm; see ta `eesä kuub Khk; viherbo `öitsestel on `eesel irmus kena ais; Ukse `eese `küĺge `pandi ka akatus Kaa; kooliöpetajal oli isel [pikad] `juused Pha; `Päästlase pesa äi `tohtind `lõhkuda ja `päästlase `eesele koa mitte `aiged tehja Pöi; ise söövad ja kass on laua peal Phl; see oo mo `eesel `selgas olnd Kul; see (kamm) oo minu isa `eese `tehtud Mih; kus ise, siäl kõht, kus `õhta, siäl `üema (öömaja) Khn; Isi `pulmas, obune `põrgus Hää; meie `eńdi põllu kohalt on meie `õigus `aeda teha HJn; magusapu leeva tegi perenane ise JJn; mua ise on kõva kui raud; no nääte nüid on mul eneselgi maa Kad; tämä ise üvä `julge kana; kas ise tulid, või õli `aśja Kod; mina isegi olen tanu `kannud Pal; sind on vana `õelus isi kasvatand KJn; peremi̬i̬s `käskis sind `senna `tulla isi Vil Vrd ennaste2, ennate, ennatsi, ente; ise|enestasa, ‑enestäs || (ühildumatu) isi `teitel on ammugid juba oma öpetaja Jäm; mis kasu poolest pole väga pikk mette, ise jämut on, see on tüiakas Khk; mes täl isegi ametid one Kod; temäl on isi laps KJn
2. (sama subjektiga lauseis, mis toovad esile kahe tegevuse või olukorra sisulise vastandlikkuse või paralleelsuse) jalg sinetab ja ise `kirvendäb Lüg; ise `koera ku `raiska aga `kassida ka kihuta taga Vai; Ise kut äbarik, aga pane teist `lööma, siis meest küll Pöi; isi `ketrab ja tukub; talled imevad, isi `muksavad vasta vana Mär; Ei söö isi äga lase `teisi `süia Han; `üsku `õhku läksid õunad ‑ ‑ tühjad on kõik [puud] ja `õitsesid ise Ris; sisask one tiĺlokene lind ja kärme ise; täl (linnukesel) one silmäd ja jalad ja siiväd, aga ennäss põle `õllagi Kod; käŕg on must, isi punase `peaga SJn
Vrd esi2, itse1
3. (millegi kehastus) see oo vana `õelus ise Muh; ega see änam purjutamene ole, see vana `joomene ise juba Mär
jagu jagu (jago) g jao (jau) R spor , I VlPõ eL(jako Se); jägu (jägo) g jäo (jäu) spor R, S K; d́agu g d́ao Lei 1. a. osa tervikust, tükk, hulk; jaotamise, jagunemise saadus, tulemus Kui kala `ostaja ei old, `miedeti kalad omavahel jauks Kuu; `Mõisi ajal siin `rendikõha järele õli igal oma `karjamaa jagu `välja `mõõdetud Lüg; [kalad] jagatasse ära, egale ühele oma jagu; pöllu jägu (ühe talu osa külakonna ühispõllust); muja jägu (ühiselt jaotatava meremuda osatükk); einama jäud; masina ühisuses poole jäu mees, muist on `terve jäu mihi ka Khk; pöld see oli esiti ikka `kolmes jäus (s.t kolmeväljasüsteemis) Kaa; [Rõhkude suurt lehte nimetati] suur jägu [vähemat] vεhe osa Käi; rehe jägu (rehetoa kitsam osa partest ülevalpool) Kul; Vanaste `anti lihajägusid; perenaisel oli lehakauśs ees, see tegi jäud `valmis Han; Mõni jagu rahvast oleva `oinal päss `ütlenu Hää; suur sopp läks jõe `sisse, pikk suur jägu jõe sees HMd; kahe `joaga madal värav, teene jagu lükäti teenep̀ole; sõńnikuvidamese aeg oli oopliha `söömene, ega siis jäo `andmist old Juu; `nuoda jägu (noodaseltsi liikmele kuuluv osa ühisnoodast) JõeK; kui neid (rukkeid) rabati, siis tuli kõige suurem rukki jägu Ann; ikke kahes jäos oli rukki vili, rape ja peksandus, rapped olid nagu süema jägu; anna tema jägu kätte ja las lähäb VMr; üks jagu raha läks kaduma Trm; ei õlludki akent tare jaon Kod; viien jaon om värmit `tõisi (lõngu) Trv; `veske om kolme `kõrdne, `väike jagu (järk) nelländät `kõrda kah ülevän Ran; `tahta puu om `nõklanõ, tal om jämehemp jagu ka `nõklu täüs Har; veedü um õks tu̬u̬d, kel um nii latsõst saani˽t́saruhn hiuss. inämbäl jaol iks um t́sarutõt tiä Rõu; katõh jaoh pulm (s.t nii pruudi- kui ka peiukodus) Plv; vaja `jaotaʔ õgalõ ütele uma jago kätte Se|| pärandusosa; hrl jagu tegema pärandust, saaki jaotama sai sie [tütar] mehele, siis akkas `tõisele jago tegemäìe Lüg; Eks me pärast tie jagu [kalapüügist] KuuK; `surnu `jäutab oma varandust ja tieb jägu VJg; ku minä suren, mes minä jao ti̬i̬n, sedä suata Kod; isä tegi lastele jagu KJn; õgalõ ütele saa jago Se|| linnud tegevad jagu (mesilased heidavad peret) Ris; ise jaos eraldi lahus – LNg; (ise ~ teise) jaosse ~ jakku eraldi, lahku vili on juba jägusse `pandud Jäm; löid oma `vörkudega ise jägu; sandid `tuhlid pannasse ise jägu; pane nee `teise `jäuse Khk; `pannin selle isi jakku KJn b. kindel, määratud osa tervikust; murdarvu nimetajaga väljendatav osa (hrl 1/3) kui üks jagu sai `niidetu, siis neli jagu jäi `niitamata; `moisa nuot oli ja inimesed `käisid vedämäs. `kolmanne jau [kaladest] said inimesed VNg; üks jägu (1/4) `aastad veel ees Ans; ein kasus ia, kahe`korne jagu Aud; üks jagu vaha ja kaks jagu `vaiku ‑ ‑ see on ea aava rohe Vän; riśsikud sae kaks jagu vähäm; kolmas jagu õli [piimal] ku̬u̬rt Kod; üits jagu (1/3) om nisudel `kaare seltsin Trv; kohvi tetäss, pannass sigurit, rügi ja nisusit, egät üit́s jagu, üit́s mõõt Krk; kolmassjagu `kartold kaoss ärʔ, nii varastasõʔ Krl; [Ruhe tegemisel] `lü̬ü̬d́i `kirvõga veidükene päält ärʔ, no˽nii neläs jagu vai nii Rõu; Süǵüse sõ̭ss ku˽`piimä vahel `ańtegiʔ, sõss `pańte ka inämbidi kat́s vai kolm jako vett `sisse Räp|| kolme jao `peale tegime `eina. kaks `saadu sai tä ja üks ma Aud; kui sae puu varassata, selless `tehti jagu. obesemi̬i̬s sai kaks jagu, jalami̬i̬s üks jagu Kod|| kord tεεb midu jägu kaup sääl poes `kallim on Khk; tu̬u̬ [maalapp] om kaits vai kolm jagu suuremb ku miu oma; nüid om ta (ait) kraamitu `mitmele `jaole Nõo c. millegi suurune, millekski vajalik osa; (ettenähtud) hulk, määr, norm; [millegi] võrra `vaaksa jagu olid [püksid] alt `polve kuhalt `luhki Jõe; ühe obose `rauva jagu `rauda Lüg; `aastane jägu toidust Jäm; Kena `varga ilm, `sõuke püme ja paras jägu tuult koa Pöi; üks leva jägu jahu `olli ikka koti `külges Muh; Igavene jürakas mees, pεε jägu teistest pikem Emm; hobuse jägu `heinu `kesle sees Phl; keedujago kardulisi Mar; kaks kolm tükki võtad ää, teist sedajagu paned `juure Mih; tee tal ümrik kasu jagu pikem Ris; üks talve jägu kisuti ette koe [pirde] HJn; sina `kasvasid neĺla `aastaga oma jäu `väĺla JJn; toĺli jagu lühem VJg; tuli paras jagu `vihma Trm; `viska [kalu] kaśsijagu piäle Kod; üks pügi `villu, ühe `lamba jagu MMg; [aida] alumise paĺgi ots oli silla jagu pikem Äks; kuhja jagu `einu Lai; lõnga pakust `laśti kangast ala järele, korraga ühe pulga augu jägu Plt; villast kangast kate`kümne `amme jagu Krk; `vaestele korjati jõoluàńdit, mõni ańd kolmandigu jagu jahu Ran; Nii pidi `ti̬i̬dmä ja `pandma [ahju puid] et parastjaku sai Urv; ku `saapa latsõl suurõ omma, siss üldäss, et kasumise jagu om manh; viĺlävakal õks piät kahanõmise jagu manh olõma Har; kual oĺl hinge jago, kual katõ, kual kolmõ [maad] Se; jagu täis küllaldaselt, piisavalt kas saite eile saunas [leilist] jäu täis JJn; mis sa alati ahnitsed, kas su jägu ükskord täis ei sua VJg; enam jagu, enamalt jaolt ~ enamast jaost enamasti No enämbjagu kaik kalad sai `huomigul ärä `müödüd Kuu; enamb-jagu `naised olimma `verkul VNg; änamast jäust `jooskasid kεik laiali Mus; nüid nee tuule-`veskid on änamald jäuld εε kaudat Käi; enamjägu oo ikke lehtpuud Mär; neil on `siuksed sõnad jälle, mida nad änamalt jaolt viina ja õllega `sisse annavad Vän; enam jagu need ärjad olid ikke vedajad ja töötegijad Lai; `kartulid `võetse masinaga änäm jagu Kõp; änäpest jaost om iki `seante asi, et parep sü̬ü̬ enne ja palu peräst Krk; Tuu inemine `oĺli enämbjakku säne vingune Hel; enämbjagu iks rüäjahust tetti taar Nõo; mi˽koloo·sin enämbjagu naisõ ommaki San; Vanast oĺl inämbält jaolt iks tu̬u̬ supi li̬i̬ḿ Urv; rohkem jagu, rohkemalt jaolt enamasti `Rohkõmb jagu tet́ti iks peenüt `leibä; `Vi̬i̬ga˽supi iks oĺli inämbält jaolt vanast ja tet́ti `rohkõmbalt jaolt upõga˽`kapstit Urv; suurem jagu, suurelt jagu, suuremalt jaolt ~ suuremast jaost enamasti `saime viis`kümmend `seitse `ülget, vanad olid `suuremb jägu Jõe; `Suuremb jagu `heini on juo `korjuss Kuu; `suurelt jagu pian [koera] `kinni ket́tis Hlj; kasukas on `lamba nahast `suuremp jago Jõh; no lohe `püüki oli ikke `suuremb jago `pietri `päivä ajal Vai; suuremalt jaolt leigetakse [roogu] masinatega Ans; ein juba suuremast jäust `valmis Khk; äkine `aigus mis loomal suuremalt jäolt `tahtis iŋŋe `välja võtta Pöi; ikka `valgeks ööveldet lavad `ollid suurem jägu Muh; `Turski `püüti suuremald jäuld Ristna otsast Rei; suurem jagu on kibine maa Mär; suurem jägu on keik kadun HMd; suuremast jäost olid rehed elumajaga kuos HJn; linnumagus koa suuremalt jaolt oli ikke ia rohi kua VMr; suurem jagu on ikke `sindli katussed kõik Äks; suuremalt jäult pidasid ikka kaera kõrres teda (lina), suurem jägu `küńti sügise Lai; nüid suuremb jagu elänä ilma lahutamada ja ilma laalatamada Nõo; suurõmb jago `rõukõ õks oĺl kolmõ `ru̬u̬d́jagaʔ Rõu; Piim `tu̬u̬de suurõmbalt jaolt pot́iga lavva pääl Räp d. töönorm, ‑määr; (põllu)tükk, mille järgi mõisas vanasti arvestati teokohustusi `Käisin `ilma`jaota tüöl, nuor õlin, tegin, pali `jõusin Lüg; sillatöö jagati ära perede `pεεle, igal perel olid oma jäud Mus; igaüks pidi oma jäo [linu] ää lõugutama Muh; ei kodo jago ees ole aga vat `enni `mõisas oli jago Mar; sideme jägu oli meil tiha kohe. `enne keskomikut pidime tegema kolmsada sidet Ann; `paĺlu naised jäu pial ei niit, aga mehed olid ikke tükki pial `niitmas; kui me Põlulas olime sial `ańti `jälle `meile oma jäu vakkamad leigata Rak; igal ühel oli jägu ies, kus sa piased, mutku vihu siduda Sim; perän egäle mõõdeti jagu kätte, [vilja] päid korjata Ran; reńditalumihile `ańti egalõ ütele uma jagu kätte: `katsõma vakamaa `haina, kolmõ vakamaa rükä, kolmõ vakamaa `keśvä ja vakamaa ubinõid Har e. (teat) aeg, ajavahemik, ‑periood; [kevade]‑poole, ‑poolne, ‑poolik (ajaliselt) Neh `täüdüb `talve jaus tubased tüöd kaik ärä tehä Kuu; sarv `luomad ja obosed nied `juoksevad ikke kevädest jago Lüg; poole ~ pooli jao sulane Mih; ta käis omikust jägu siin juba Ann; kevadest jagu talv Ksi; mena `suise jao aan sedäsi läbi Vil; ken oma jao är põdess sai allist `valla; Tiina ei oole `täempise päevä `jaostigi (päeva jooksul) sehen ollu Krk; suve jao pääl ja `talve kah vilutab Ran; oĺl sääl üte jao `aigu, siss tuĺl jälʔ tagasi; kas õdagust jaku üleven olõt vai hommugust jaku Har; ku külm talvõ vai keväjä jaoh riśtikhaańa är võtt, siss kauss [kasvab] paĺlo papi liĺle Räp; keväjätseh jaoh, ku oĺl vi̬i̬l lumi Se|| um naasevõtmise jao seeh (on naist võtmas) Vas 2. a. liik, sort, kategooria, klass; tõug, sugu taal oli palju raamatuid, ui-ui-ui, neid oli `mitmed jägu Krj; angerja unnad ‑ ‑ on suuremad jagu õnged, ühe aruga Vän; aĺl vares ja must vares, kaks jagu neid KuuK; mul oli vel vana jägu eiet; tien viel seda soost jägu [heina] aluskraami jäuks JJn; peris prostoi viin alam jagu; `vaesem jagu [inimesi] piab ilma õlema Kod; sii on sedä jagu inime, et ta alati vasta räägib KJn; mia ole suurest su̬u̬st ja talu jaost Krk; ta‿m saksa jaost, selle ta om nii toorak; temä om torast jagu, temä om piḱk ja luine Nõo; pupeneti räti `oĺliva `kallimbat jaku Kam; undijakku koera omma `kirki kõrviga Ote; suurõmbat jaku tsiaʔ Krl; nu̬u̬ omma kurjast ja halvast jaost inemiseʔ; `sü̬ü̬jät jaku inemine Har; hollandi jako kikkaʔ Plv; alamb jago rahvast, kes `vaesõmba omavaʔ Räp b. põlv(kond) `uuvvemb jago inimised `üiäväd `atra juo sahk Lüg; Noorem jagu ei `oskagi kanevaa `sisse õmmelda Hää; nu̬u̬r jagu ei `lõika siŕbigä Kod|| olõ kolm jaku `vaesiid `latsi üless kasvatõnu San c. olemus, loomus; olek, olemine, kehaehitus; [noore]‑poolne, ‑võitu vagast jago inimine ‑ ‑ ei `räägi pali ega Lüg; vanemad jägo inimene LNg; tohmu olemisega, tohmu `jaoga inime Mär; rahvas olid tänä nii `kohkvel ja `kahkvel ‑ ‑ olid nii ädase `näoga ja sańdi `jäoga; ta loomu poolest pisike ja kõhna `jaoga; `kerge `jäoga (kergemeelne); `kõrge `jäoga (uhke, kõrk); kõva `jäoga (südametu; kangekaelne), tema oma jäost järele ei anna; kui kahvatu jägu (kahvatus) `mööda soab läind, sis veri `kargab palesse tagasi Juu; epakas inimene, aĺp, edeva `jäuga HJn; nisukese `uhke ise`jäuga mies oli Amb; löhkise jäuga jõnsakas põrsas JMd; ta alles noore `jäoga inime Koe; tu om eś jago ~ `hindäst jago (iseäralik) Se|| fig aga kui sa õled tõese jao siden (vahest oled rase), tahad apuda Kod 3. a. omand, pärisosa; kellelegi kuuluv, kellelegi määratud osa, [kellegi] oma, [kellegi] päralt Kenes jagu se `raamat on? Kuu; sie on minu jago mets Lüg; `Pärmisskülä ja Kuningakülä ja nied õlid kõik Pagari `mõisa jagu IisR; kui pailu säält killegitele jäuks tuleb? Khk; magaja jägu pannakse üles, `tõrkuja jägu süiakse ära Kul; enne `kruńti oli külä nuŕm, olõs mitte ühe peremehe jagu Khn; Viimane kürv või levapõhe `oĺli perenaśe jagu, et tema on majapõhe Hää; külm tieb oma jao ära (st võtab taimed ära) Ris; ega sa tõśe jagu tõhi võtta Trm; `veikse koha peal `oĺlim. peremi̬i̬s võttis oma jao SJn; si̬i̬ tallek om undi jagu, undi mäŕk küĺlen Krk; ää pu̬u̬l ti̬i̬ viird `olli minejä jagu Ran; T‿om mu jagu, tu̬u̬d är˽sa˽`putkuʔ Urv; mõnikõrd kes `tahtsõ kallo, `võtsõ uma jao [ühissaagist] `vällä Se b. piirkond, territoorium, maa-ala `ku̬u̬li `loetakse Järve küla jäos PJg; sie on `veike jägu sedasi, mis `üitakse Venevereks Tür; Aśsikvere külä one Kodavere kihelkonna jaoss Kod; sii inime on Võesike jaost KJn; Kotiku `oĺli `Uusna valla jaos Vil; kolm`tõisku `versta om Lätimaa jao sihen Pedeli kõrt́s Hel; Kuuramaa jaohn ummaʔ pikä hannaga `lambaʔ Rõu
4. üksus, allüksus (n koolis, sõjaväes); osakond `piiblilugu esimine jagu ja teine jagu, nie pidid olema `kaanest `kaane pias VNg; `talve õli `tõises jaos, ei akkand lugema Lüg; siis tund sönnasammase `jäuse vöi `roodu teine Saarema mees Mus; Keige vεhem söavεε osa aa jägu Emm; [ministeeriumikooli] esimeses `klaśsis oli kolm jägu ja `teises kaks. viis `oastad tuli õppida Kos; neli viis talve käisin [koolis], ega siis õld jägusid ega midagi Kad 5. a. jagamine, jaotamine me läksime jao aeas koa `sinna Tõs; jakku minema otsa saama, ära kuluma leib läks jakku, ei jäänd kedägi üle; aeg lähäb jakku KJn; jao peal ~ jaos lõpukorral; arvestatud, arvel mis siit `anda, kõik jao piäl juba KJn; jao peale Laupa öhtaks saame niidule jäu `peele Kaa b. jaotus, vahejoon kui leib oli sötkutud, `tehti jäud `pεεle. tömmeti riips, `jäutati kaheksaks Vll; [kui] tuli viĺja `leikus ehk koristamine, siis `aet́i [lapi põllule] jäud `sisse, sie sab sellele, sie sellele Rak
6. hammasratta, sae jne hammaste vahe Saag on `tihmagas puust läbi `käümä, jagu on `kitsas Kuu; sae `ambad ei õle jaos, `tarvis akkada `saagi jagama Lüg; Sõreda jauga ratas vedas [veski] kedrevart ühte pulka pidi. Tihke jauga ratas õli parem, et enam ei annud niipalju logada Trm; suagi jagu. kui kõva puu siis kitsas jago, kui pehme puu, siis lai jagu Kod|| jaos ~ jaost väljas olema, jaosse panema, jaost välja minema Küll on üä `niitä kui vigasti on `oieti jauss. mene pane vigasti `uuesti `jausse; `talvenuot täüs hüäst jauss `olla, kui vähägi jaust `väljäs oli, siis ei tuont kalu; Isa ja emä olid `taidavad inimesed, `tiie `kuidas `lapsed nii jaust `väljä `läksid; Verk `lähteb jaust `väljä kui `solmed järele `andavad; `nuota `miedeti `tihti. `talvenuot täüs hüäst jauss `olla Kuu
7. juukselahk vanast oli naisterahvastel jägu otsekohe, vanad toadid, nie lükkasid [juuksed] niisa·ma üle pea, õld neil jägu ega midagi Kad
8. aru, mõistus tämäl on vähä `arvo ehk vähä jagu Lüg; löhikese `jäoga (taipamatu, juhm); teräse `jäoga (arukas) Juu|| ei sua jagu tehä, mes alb, mes üvä Kod
9. tüli, riid ei siel ole üvä `olla, siel one üht`puhku jagu ja tüli VNg; nüid said jäu‿pele (hakkasid riidlema) Khk; meie läksime jaosse Koe jagu saama 1. võitu saama, üle saama; midagi teha suutma, millegagi hakkama saama einad nii kövad, loomad eb saa jägu Khk; kõigest tööst oo jago `saadod Mar; suure kurjaga sain poisist jagu Trm; kui si (herilane) `nõelab, siis on `paistust nõnna‿t `irmus, ei saa jagu Äks; Ku õige suure `lamba ollive, siss `mõsti kateksi, ütsinte es saa jagu Hls; ku sõnadege tõisest jagu ei saa, sõ̭ss pand `ikme Krk; kui sa esi `aigust `peĺgät, siss ta saab sust `vaŕsti jagu Ran; kudass sa ulgast eläjist jagu saat, ku‿na väĺlä pääl om Nõo; `hiusõ umma nii arʔ `puĺstunuʔ et naist ei saa inämb jako Vas; 2. aru saama, taipama ei suanud eesti kiäless jagu Kod; (lapsest) ta noor alles, ta ei sua jägu vi̬i̬l sest Ksi; mea selle kirjäst jagu ei saa Krk; mina ei saa jagu (hrl jaku), kas sa olõt rummaĺ, vai ajat sa `uhkust, et sa nii kõnõlat Har
joud joud g jou Jõe Kuu Hlj VNg Vai(n `joudu g jou˛u) Jäm Emm Rei Phl Puh VLä Räp, g jovvu Krl Rõu Vas Se Lut
1. (inimese v looma) (töö)võime, suutlikkus, jaks; (füüsiline) tugevus; ramm ära rüki nii `kangesti üle jou Jõe; `joudusa `müöde joganegi tegeb Kuu; Noored aitab joud, vanuni aga muistus; Kui äi soo `jouga, siss soob `nouga Emm; pääle söögi viiś minutit pikutõllaʔ, tu̬u̬ minnev jouss Urv; ei massaʔ oma jou pääle `lu̬u̬ta Krl; mi vanal om ka joud otsan, ei joua `kaśsi enämb taassperilde tagasi tõmmadaʔ Har; ma ti̬i̬ kõ̭kke tü̬ü̬d, näet mul joud kand vi̬i̬l Rõu; soel ollõv `ütsä mehe `tarkuss, a üte mehe joud; kahrul ollõv `ütsä mehe joud, a üte mehe `tarkuss Vas; kiä no latsikõst palli pääle nii `ilda lupass, lätt `muutku umal joul Räp; tei umast jovvust (kõigest jõust); haari perämätse jovvuga nissu unikuhe `pandaʔ; `luure `veete jah ‑ ‑ tuu oĺl jou `kaemine Se; jõudu andma, j. vastu võtma töötegijat vastava sooviga tervitama; tervitusele kombekohaselt vastama Katusetegemisel es `anta `joudu, siis pidid varesed katusele tulema. seda `joudu es `vöetud `ilmas `vastu Jäm; lähämi tii veerest `mü̬ü̬dä, siss `ütlämi, et `joudu Har; ku tu̬u̬ peremi̬i̬s sõit ja and sullõ `joudu ja saʔ võtaʔ `joudu `vasta Se|| (tervitussõnades) `joudu `tüöle; `Jatku `toidule ja `joudu `ammastele hum Kuu; tere ja `tööle `joudu ~ `joudu `tööle (vastus) tere, tere ja `joudu `tarvis ~ tere, tere, joud on ea Rei; vanast vanailma `aigu üteĺ tere ja `joudu! vanainemine üteĺ `vasta: jummale·mme Har; `joudu (vastus) `joudu vaia ~ tarbiss ~ `joudu teele; (kündjale:) tere `joudo jummaĺ appe (vastus) tere jummaĺ avitaʔ jummaĺ, `küńdjäle `joudo vaja; `joudo, `lõimõ koest (kangakäärijale); `joudo, `suure päid laḱo `lehte (kapsaistutajale); `joudo villa `tü̬ü̬le `soedaʔ sullõ `sulgo ja `laodaʔ `lauta (lambaniitjale) Se
2. (toidu) ramm, vägi; (ettenähtud) toime, mõju Ilma kaalapakuta äi ole vael seda joudu kut kaalapakuga Emm; Söögi vahel om ka‿ks suuŕ vaheʔ, tõnõ sü̬ü̬ḱ om, täl olõ määnestegi `joudu `eieʔ Urv
3. jõukus, rikkus, vara(ndus), raha; majanduslik seisukord hüä joud käss Kuu; ei minu joud `jaksa seda `osta VNg; tamal on `oige suur `joudu, ei tea kuhu tama sene rikkusega `lähtö Vai; kut inime ära suri, siis krańts `pandi `kirku üles, palmi krańts, pleki krańts, kuidas joud `andas Jäm; kui sul `joudu on, siis `aitad `teisi Emm; kel joud, tu̬u̬l `õiguss; joud ei kanna nii kaĺlist `massa Krl; sul om `joudu küländ, sa võit sõsard ka küländ avitaʔ; ma‿ks anna ka `vaesõilõ umma `joudu `mü̬ü̬dä Har; na omma jovvuʔ saanu kätte Se; jõus, jõu man; jõu sisse ~ manu 1. (töö)jõuline, tugev, terve; rammus, priske; terveks, tugevaks obõsõ omma jou man Krl; noʔ om mul hopõń jou manh, noʔ või ma `ku̬u̬rmõid vetäʔ Har; elläi om uma jovvu man ~ ramuh Se2. elu-, kasvujõuline (taimedest) `läḿmä ilmaʔ oliʔ, orass om ni jouh 3. jõukas, heal järjel; jõukaks, rikkaks [saama] talu om jou `sisse saanuʔ Krl; kel oĺl jovvuhn `rohkõp, pańniʔ nii `mäntse püksi ka‿ks, ni villadsõʔ tõõsõ pääl, a kel olõ õss jovvuhn, tu̬u̬ pańd [surnu] nii `saatõ `vaĺgide `püksega kah Rõu
4. edenemine, edasiminek, edu; jõudu taga ajama kiirustama mina ajasin `joudu taga, mina tegin jämeda, mina `loime ei `ketrand VNg; see aeb nii `kangesti `joudu taga, se töö pole medaged Emm; jõudu tegema 1. edenema, jõudus olema Küll sul vade tegeb `kanga kudumine `joudu, juo `saadigi `varsi sen maha; nääd küll, et `tahtub ige tehä, aga et tüö‿i teht `joudu `ühtä; kui üks inimene tieb `üksi egä sie siis `ninda `joudu tie kui `rohkemb olis kuoss inimesi tüöd tegemass Kuu2. edendama, hoogu lisama tegi `joudu taka Puh; jõudu võtma kosuma, rammusaks v tugevaks muutuma keväjelt oĺl ta vars kõhna nigu luu ja nahk, kae, ku `haĺla haina pääle sai, no nakass jälle `joudu `võtma Har
5. (kollektiivmõistena) töötegijad, tööjõulised inimesed igän talun oĺl iks uma joud, `ulka ineme`isi, kis tüü teḱkiʔ Krl
6. a. (jumalik) vägevus, vägi, mõjuvõim suuŕ joud om jumalõl Krl; no vet‿s jumalal om iks suurõmb joud ku vanatikõl Vas b. võimsus oma jõuga iseseisvalt, kõrvalise abita Vened on sehantsed `taimed, mis oma `jouga `püsti äi seisa Emm
Vrd jõud
joukaste = jõukasti tu peremiis `joukaste eläb Puh
justament justameńt Jäm Vll Mär Hää Trm KJn Nõo, justame·ńt Muh Han Kos, justament Jäm Pöi Emm Rei(jüstame·nt) Kse MMg Võn, `justament R Muh, `justame·nt Kuu VNg, `justameńt Khk Khn, justamäńt Vas, jüstameńt JMd, `jüstameńt Tõs, üstameńt HljK= just, just nimelt; täpselt `Justament `meie `kuera `muoti o `teie kuer ka Kuu; pää `justame·nt ku `raiu pakku `otsas sasis VNg; tämä vabiseb ja `räägib `justa ment kui `aige laps Lüg; `justameńt kolm `naela Khk; justament se on `täpselt tösi Emm; Tütar justame·ńt ema nägu Han; sii läks justameńt nõnda ku `tarvis olli Hää; jüstameńt sie nii oligi JMd; On kül justameńt nigu vana põrgu peremiis Nõo; justamäńt sääne ku tuu Vas
jõutsade `jõutsa|de Ran Nõo Kam Har/‑/ jõudsasti tu̬u̬ peremi̬i̬s rühjäp `endä `tü̬ü̬gä `õige `jõutsade Kam; lina lätt mul timahalt `jõutsadõ edesi Har Vrd joutsadõ
jätma `jätma(‑), (ma) jäta(n) (‑ä-) eP eL(`jät́mä Vas Se Lut, [ma] jät́ä Se, part jättünü(ʔ) Urv Har[jättänü], d́ättanu Lei); jättama, jätta(da), (ta) jätab Khk Mus Kaa; jättämä (‑ma, jättama) ‑dä (‑da) R(‑mäie Lüg, `jätmä, ‑ma Lüg Jõh IisR), (ma) jädän Kuu VNg Vai, jättän Lüg Jõh IisR; imps jää- spor R, Sa Emm(jεε‑) Tor K Puh; jäe- VNg Lüg IisR Vai Khk Vll Muh Lih Kir spor , K TaPõ KJn M T Urv Har Plv Vas Lut; jäte- Vai(jäde‑) Hi Trm San V(jät́e- Vas Se; d́äte- Lei) (tähendusrühmade piirid on väga tinglikud) 1. (edasi) olla laskma a. mingis olukorras või seisundis `Istuvalla `täüdüb `tuhli `kuorida, siis ei jädä `selgä `haigeks Kuu; jättas `akna `aagita; ei `õska `kündä üväst, jättäb vao `tervest ja `tõise `künnäb, jättäb `vüötilisest Lüg; mineva sügise `jääti keik `lambad eluse; ma `jätsi pesu veel `kuivama Khk; ega `aava‿p vöi lögaseks jätta Krj; kui ein naṕp oo, siis `jäetse kulusse, `niitmatta Muh; Aes löngavihi segamisti ja jättis poole kerimesega Emm; söad `jätvad naised leseks; sandid lapsed jätedaks söömast `ilma Käi; kuib oo üsna kõloks jättend selle vella (vilja); jätä mend rahole Mar; ei viisi `einä `niitä. mutku jätäb `kaari `võlga Vig; Mõni koolilaps jätab õppimise `loisku ja hooletuses Hää; `jääti ikke `inge see viie`tei·skme `aastane pueg Pee; nied on `seeki `jäetud aisad, neid põle vaja VJg; ei tõhi kodo üksi jättä Kod; ku vikadi rahu `jäeti, `panti iki kaari ala Krk; vanast `jäeti vaśk siss kasume kui ta ää lehmä poig olli; ma jätä ka ta (lehma) `kinne, ei nüssä enämp Hel; ku‿sa midägi `ot́sma lätsit, ta‿s jätä su konagi ilma Nõo; ka‿sa ussõ kińni˽pańnitõ, vai jät́it vallalõ San; lät́s ärʔ, jät́t mul `vańkri `pu̬u̬ldõ `vinna Urv; suurõ valu ja ädäge `jätse kõ̭iḱ unõtustõ Krl; kõnõla neile, et `jätke minnu rahu, na omma mõtsalisõ, ei jätä naʔ Har; Ann jät́t hobõsõ `saisma ja `vahtõ Rõu; Ku ahi tühäst jätete, sõ̭ss tuĺl leeväst vaheʔ, lõppe leib rutto `otsa Räp; ku ar ĺat sugu suurõst, maha ai (ei mahu) inäp `tallo, võt (eks) sis tulõ ar jättä muni `võ̭õ̭rast (loobuda sugulaseks pidamast) Se; maa jätet `süödüst Lut b. (koos ma-inf abessiiviga; lause sisult eitav) jättis `linna minemata Mih; ta on edev, ega ta ei jäta seda `rääkimata Ris; `jääti söömata ka lõuna, kui ei osand `kosta Ann; mia jäti kah `tääḿbe tuapõrmandu `mõskmade Hel; kes tu toda jätäp tõstele kõnõlõmada Ran; ta jät́t `terveni arimada miu rüämaa Puh; `väega alb ja üle`kohtune inimene, ega `jummal seräst `nuhklemada ei jätä Nõo; oh `jätke `täämbä `kapsta `aida `lõikmada Ote; ta om jättünü `väŕjä `haaki `pandmalda Har; ma võinu tu̬u̬ raha jättä `masmada kah Rõu; mõts jäteti `külvmädäʔ Plv; timä jät́t tegemäldäʔ Se c. kuskil, mingis kohas ema `ketras, jättas vokkile `värtnad `pääle; Süäd `jääti `liede Jõh; miä jädin tama kodo `joude `istuma Vai; ema jättas lapse maha, es vöta `kaasa Mus; ää jäta tanu mehe külje `alla Muh; Meil `viitaks löödid `õhta `merre ja `jäetaks senna`paika, püiavad isi Hää; ää jäta kätt vahele VMr; on jätt nisu maha (sirbiga lõikamisel osa kõrsi kasvama) Sim; kos‿sa rikass võid jättä kõrvale, piäd ike `kutsma; tõese raha jät́t `sisse, peremehe kätte Kod; müristemine jät́s vihma maha, nüid akkass vihm sadame, nüid änäp üle ei lää kunagi (sajust, mis algas äikesega) Krk; täl si asi süd́äme pääl, tahab iki ärä kõnelda, süd́äme `pääle ei taha jättä Ran; egass maha ei jätä `ainu, kaste tulep `pääle, piap rukka panema Nõo; surnu lätt maa päl alvass, `aisamõ, maa pääle ei saa jättä tidä San; sa `tuĺli äräʔ ja jät́i latsõ ni kauõdõ Har; `Varga ‑ ‑ jätivä raha kõ̭iḱ sinnäʔ `paika; Ta ei jätä palavahe pattagi Räp; kartohkmuld vaja `äeśtä, sińnä om `kaibjil paĺlo kartohkit `maahha jät́et Se|| fig Jättas `kuoli kus seda ja teist IisR; kui `aksid `vöitu ajama, siis `jätsi möne `ända (endast tahapoole) Kär; jättis kopsud `kraavi (sai rindel kaevikus tuberkuloosi) Rid; kate siĺmä vahele `jäetu (jäetud tähele panemata) Ran; ma paremb jätä ammaste `taade (ütlemata) tolle sõna Puh; tõne tõist ei jätä puu `taade (inimesed hoiavad teineteist) Rõn; ma hiidä iks vanaʔ `rõivapulga kohe `vaŕjo, noid jätä äi˽silmä nätäʔ Rõu; võta või ~ ehk jäta vöta vöi jäta, üks kut üks, nönda `ühte nägu Khk; võta ehk jäta, aga see oo ikke see küll Mar; see on – võta ehk jäta – tema JMd; võta või jäta, täiesti `ühte nägu Plt; Võta˽vai jätäʔ, taa lat́s u̬m `õkva i̬mä suust sadanu Rõu
2. (midagi) tekitama või tegema kui `niie silm on `katki, siis jättap [kanga] tiba Jõh; `kolne `narlane jätab `valged villid `järge Pha; varas jätäb jälled, siis `varga `jälgi `aetasse Mar; jäta vahe vahele Kse; tõkked tehetse jõkke, keskele `jäetse auk ja `sinna pannetse mõrd ette Aud; jätab tombud lõngale `sisse, ei `oska kehrata HJn; kõik `rõuged ei pia `jätma `armisi VMr; este `jäetasse üks pääv vahele, siis kaks `pääva, siis tõmmatasse veel viimast ja siis jääb [lehm] `kińni Lai; kes ei `oska äste `niitä, jätäb külleluud, jätäb kumõrad jooned aena kaari `pääle kasuma Ran; `rõ̭õ̭ndiku `jätvä [kangale] `sisse, kui alandikku `laskvaʔ Räp 3. a. säilitama, alal hoidma (ka jälle, järel[e], järgi, manu, perra, üle jätma.) tuluke põletas `vällä, ei jättand `ilpugi `mulle `rohkemb kui `selgä; te `tõite `mulle `vaarikaid. `puoled jättasin `omsest Lüg; `Leivapala ei `tõhtind järele jättäda, siis jättid oma ramu järele Jõh; ää söög `keiki ää, jäta pire üle ka Khk; ma`jätsi oma levaosa ikka vεhese ööl (õele) Käi; emisepõrsas saab ostetud ja siis saab see elo emiseks `jäätod; `määlestuseks siss ikke `jäätasse Mar; vikatil on `liiga suur suu, jätäb `rohto vahele Juu; kui siga tapeti, `jäät́i sia pia kohe jõulust VMr; vanass `jäet́i esimäsed pojad isäle abiss Kod; `lu̬u̬mi `jät́sid üle talve niipaĺlu kui sa arvasid Pal; `sirge pikä õle, mis sidemidess jäets Krk; aga eńg jätä `alla; no siss `jätseve `järgi koha `pääle, es ajave tedä ärä Hel; võib olla ei oless [kallaletungija] midägi `tennu, oless elu vaśt manu `jätnu Nõo; `massa `aiguss ei jättev, tollele ei saavet kudagi abi Rõn; ega ma `tastki˽ei˽saa kõ̭kõ neile kõrragõ `anda, tast piat tõsõss kõrrass ka `jätmä San; jätäʔ alalõ Krl; Koikkülä pu̬u̬l om mõ̭ni kotuss talusist nii lakõ et ütte maia ei olõ sõda pääle jättünüʔ Har; sa sü̬ü̬t [supil] sao alt `väĺlä, jätät nõrga `perrä; varass jätt vaja `saina, a tuli ei jätä˽midägiʔ Rõu; minnoge ilmatoest jätetä ei Räp; tõõsõ vasigõ jät́i elo pääle Se; härgvasigakõnõ jätetäss suu pääle, suu (sugu) tõbrass Lut b. (pärast surma või lahkumist) alles või pärandiks jääda laskma jättab oma varanduse järele `tõiste `riielda ja tappelda Lüg; `kuoli ja jättäs `naine ja `lapsed järele Vai; suri ise εε ning jättas völad `järge puhas Khk; tä on tõstamendi järele jätnd Mar; ku ärä koolep, piab kõ̭ik maha `jätmä Nõo; jät́t paĺlu `võlga maha Krl; timä `võ˛et́i ärä ja ma jäteti `perrä; esi lät́s ja uma halva teo jät́t siiä `perrä Har
4. ära või üle andma, loovutama; hülgama, mitte kaasa võtma `meie lähema `vällä kodont, jättäma kõik `teie `uolest Lüg; sene `raamado jädän `siule Vai; läks ise εε, jättas lapsed `saatuse ooleks Khk; `lapsi ei jäteda nüid sedasi ilma jäuks Rei; teise `kraesse jät́tis selle tegemise Lai; ta jätt alasi uma tü̬ü̬ tõsõ `kaala; kae ku laiśk ta om, ta jätt uma tü̬ü̬ tõsõ kätte tetäʔ; no ei jäedä inemiisile piimä `hämme Har; vana riśtkhaina jät́i kaŕa ala Se|| lahkumissõnu ütlema, soovima jättasima jumalaga ja tulima tulema Lüg; juma‑ laga`jätmise aeg on kää Vll; jätame ead `aega Muh; siis akkas jumalaga `jätmene ja kojo minemene Juu; sügise ku linnud ärä `lendäväd, käeväd jumalaga `jätmän, nagu tänäväd inimess Kod; jätävä jumalaga ja annava suud tõene tõesele Nõo; jätiväʔ `tervest ja lätsiväʔ tarõst `vällä Se|| fig Kui tämale kedagi `annad `pruukida, siis jätta kuhe jumalaga. Ei sie enamb tagasi `anna IisR
5. (hrl ühendverbina) a. lakkama, lõpetama; (ajutiselt) katkestama; (millestki või millegi tegemisest) loobuma, taganema (jälle, järel[e], järgi, katki, kohe, maha, perra, välja, ära, üle jätma) Eks pea merel`käümise järel jättämä ja `heinäle hakkama Kuu; minu `lehmad jättasivata puha `piima `vällä VNg; jättas `lapse ja `naise maha Lüg; sie jättas `ammeti maha Jõh; jädämo se nou `katki Vai; lind jätab `kergesti pesa üle kut inime see lövab Jäm; jättas nöu `jälle; ajab oma `kiusu alati, äga ta oma `kiusu‿b jäta; `piame töö käsile `jätma Khk; lammas jättis talle üle, imeta mette Krj; sa pead oma sönast ka järele `jätma, mes sa oma `jönni üksi aed Emm; see pöle lesk olnd, see jättis oma mehe kohe Rei; [ilma prillita] ei näin kojoda, ei näin `lönga üles vötta ega maha jätta koa Ris; me `jät́sime korra selle nõu valeks (~ kat́ti) ja nüid oleme mitu `korda kahatsend Juu; jät́tis kauba `kat́ki Sim; `jätke järele, mis te `ullate; ei jäta `joomist Trm; joer suab viimäte magu, enäm ei jätä `jäĺgi kuhegi; tämä jätäb pruudid kõik järele, ei võta `üstegi; mahajäetud taluase; ei jätä õma `võitu, tahab aga `minnä. kiälä või ärä kiälä Kod; kui külmale järele jätab, siis ka ilmad paranevad Lai; mina oma sõna ei jätä KJn; jätäv piibu maha, ei `tõmba `piipu; me jätim einäteo poolikul Krk; vihm `vaibub, jätäb saost `jäŕgi Ran; jätäme nüid `perrä, teeme ommen ommuku Nõo; Ega must ei jätä `mu̬u̬du Urv; mu poig om ka jumala maha `jättünü Har; `palka ma‿i jätäʔ, mis ma `ti̬i̬nnü olõ Räp; täl om `süämehe lännüʔ, tä jovva‿i inäp `maalõ jättäʔ (poisist ja tüdrukust) Se|| mitte harima; söödis, kesas olla laskma põld on maha `jäätud Kär; jätt maa on ikke viletsam maa, ega teda muidu maha ei `jäätud Sim; peremi̬i̬s ja perenaine `aava ütsinti talun läbi ja jätäve põllu maha Pst; maha jäet maa Hls; maa puha maha jäet söödüss Krk; kaara kõŕs `jäeti maha, jäi kesäss, kos tõnõ `aasta rügä tet́ti Kam; `kõlbmadaʔ maa, mis um jätedu maha Rõu|| vihastuma kui `jälle miäle ära jätäb, ei `kõlba kohegi Kod b. vähendama, alandama (alla, maha, tagasi j.) ma jädän vähä ala [hinda] Kuu; jäta sugu maha (odavamaks), siis ma vöta εε Khk; irmus tugeb `kõrge reńt. ei jäta `reńti maha Mär; lehm jätab piim vähämal Ris; lehm jätab jo piima tagasi JMd; kui sa võtta tahad. ma jätän `sulle `alla viis `seńti Kod; perremiiss jät́t `reńti maha; mul om üt́s lat́s jala`ju̬u̬skja, tu̬u̬ jät́t mul mitu `sammu tagasi Har|| vähem tegema kas vana oo `jätnud mõness nuaress vihu tagasi või pihu tagasi Kod c. (selleks päevaks) tööd katkestama, (õhtusele) puhkusele jääma jättama `õhtale juo vai? `omme on ka päiv Lüg; `jätke ju (`lauba) `õhtale Lai; jätäme `õhtul kui pee (päike) `viirma nakkap Vil; `jätke pääl `õhtu jo, minge är magame; nüid `jätke `õhtuss; ma oss ammu `õhtut jätten, ma tahass är lõpete; me olem pu̬u̬ĺp̀e `õhtu iki pääväge jätten Krk; tähe om joba `taivan, jätäme joba õdagule Nõo; miś ti˽ni kaua olt, `jätke˽jo õdagullõ Rõu
6. (ajaliselt) edasi lükkama, pikema aja jooksul tegema; (millegagi) venitama, viivitama jädän sene tüö `ommest VNg; jättama nüid selle tüö edespidi; jättäb kõik `asjad `liiga `pitkäle Lüg; jätab see edasi teiseks päävaks Khk; jätame selle jutu kat́ti, jätame teeseks korraks Juu; jätame `kapsaistutamise `omseks JMd; ühest päävast `teise `jätma VJg; ei õle üvä ku `kaugess jätäd; jätä edesi, mul ei õle `aega tänä `tulla Kod; jätä ommeness si̬i̬ minek Krk; mis‿sa jätät nii pikäle tegemäldäʔ; ma jätä `kanga pikembä ao pääle kotaʔ Har; mis‿sä ta aśa nii pikkä jätät, ti̬i̬ʔ iks rutombide ärʔ; Nimäʔ es jõvvavaʔ uma `tü̬ü̬ga ja pidiväʔ `matmise `jätmä tõõsõst pääväst Räp 7. a. mööndusi, järeleandmisi tegema (ala, järgi, perra, perile j.) ei sie oma `kangust jädä VNg; ku `ommegi `ütlemist, tõene jätäp `järgi, ei `vaidle enämb Nõo; Tü̬ü̬ inemine t́ä om, a˽sõ̭nna sullõ t́ä `perrä ei jätäʔ Urv; tu̬u̬ om hää inemine, tu̬u̬ jätt `perrä Har; ku mu `õiguski om, mina jätä ala; siss riśtesä es tahaʔ minnä, a toolõ ka perile es jätetäʔ Se b. rahulduma, andestama; (mitte) kätte tasuma `laimab send, kas sa seda jätad Kir; ega seda ei `jääta ka Kei; ega ta sellega jätt; ega ma `talle seda ei jäta VMr; andeks jätma andeks andma vana eläjä ta meil om, jätämi `ańdiss tal Hel; esä jät́t vahelgi `ańdiss, a sina ei jätä konagi Nõo; see kõrd jät́t esä `ańdiss, ku tõnõkõrd vi̬i̬l ti̬i̬t, siss andass haku hanna alaʔ Har; jätäʔ mullõ `ańdiss Plv
kaduma1 kaduma R(‑o- Vai; ‑ie Lüg eP) (‑o- Käi Ris) Trv T, ‑e M San, `kaoma Puh Nõo Võn V(kado- Plv Räp Se); (ma) kao(n) Lüg Jõh Vai Muh L K eLe, kau(n) Kuu Jõh IisR S(kao- Vll Jaa Rei, kou- Ans) Kse Var PJg HJn Amb Ann Kad Rak VJg Iis, kaju- (kajo‑) Vig Kir PJg, kadun R I Lai; ipf (ta) kadi Mus SaId Rid Han Khn Kod, katte Hls Hel T, ‑õ V, kat́te Trv Hls Krk(kat́t, katti)
1. kaotsi minema või jääma a.`naaramas `käivad, kui `võrgud kadoned Jõh; äga see nööl pole, et see nii `kergesti kaub Khk; vaest oo `kendad kadond, ei leiä üles Mar; üks `riidekimp kaos mul ää, ei tea kus jähi Ris; aisad (asjad) kaduvad vastalt laste käest ää Juu; lähäb külasse, `sinna ta jääb ja kaub Amb; old kolm uost juba mitu `päeva kadund VMr; sulbatas vette ja tiä‿p kohe ärä kadi Kod; lõnga ots kadus kääst Plt; laka pulk kat́te ärä, `vanker laḱki ütest `valla Hls; ku‿ta `jäässigi kadunuss las ta jäiä pähle; `perse võti är kadunu (kõht lahti) Krk; mul `olli ää nõgel, `õkva `sõrmi vahelt katte ärä Puh; kana `tunse ärä et muna om ärä kadunuva, enämb sinnä `pessä es mune Nõo; sõ̭a `aigu lät́sivä kellä kadoma Võn; mul om varrass vällä˽`kaonuʔ; inemisil `kaobõv ega `ü̬ü̬si kannu Har; ma‿i˽tiiäʔ kunass tu̬u̬ kot́t är˽kattõ `villugaʔ Plv; är˽kattõ tu̬u̬ raha ni `jäigi `kaonuss Vas; käest är kaoss, raha vai ‑ ‑ tulõ õs üless, ar kattõ Se|| (teadmata kadunust) see mees jähi sõnna tükkis kadunuks Muh; mi̬i̬s jäe kaduma igäväss (igavesti) Kod; temä jäi kadunusse Vil; poig om sest päeväst kadumen Krk; karlane poig kattõ sõtta ärä Kam; lät́s ar sõtta ni tuust saaniʔ `jäigi kadonust Se|| eksima Ma pidi metse ää kadume pole teed üles leidend; kui sa pahupidi `riide üle ajad, siis pidi εε kaduma Khk; Ma kadusi eile metsas ooste otsimisel äkist nönda ää, mette udutuhka es saa aru, kus sa oled Kaa|| peitust mängima akame kaduma Khk; si̬i̬ om kadumine si̬i̬ mäng, akkam kadume Krk b. (võrdlustes) Kadus `nindagu kits `piesastesse Kuu; Kadus ära kui ärja uik Hlj; kadus kui tina `tuhka, ei tule `kustki lagedalle Lüg; `Võlga võttab, siis kaub nigu `putruõhk Jõh; kadusid kut vana kuu `taevast Mus; Kadus kut kivi kerisele Pha; See mees kadus siit kut kerves `kause Pöi; Kaub kut kaste Emm; Kaob kui kuumale kerisele Rei; Kaub nagu vesi kuuma kibi peale; Kaub nagu vilu Han; Kadus ku karu `perse maasikas Hää; kadus kui tuhk tuule kää Ris; se kadus nii ruttu ära nagu udu ja unenägu Juu; Kadus nagu pull vee pinnal VMr; kadus nigu kerisele Plt; kadus siit kui õhk KJn; Kaob nagu vesi sõglast Trv; katti ku maa ala vajonu; kadunu ku vits ~ kivi `vette; kadunu nõnda‿t luud ega pääd ei ole nännu `kennigi; si̬i̬ katti är nindagu udsu kunagi Krk; raha ei saesa mitte üits põrm, si̬i̬ lähäp käest nigu vesi kaob ärä Nõo; Kattõ niguʔ sitt `tõpra ihost Vas; Naańõ oĺl nigu tina `tuhka `kaono; Kattõ ku hunniluu; Kattõ nii et handa ka es näe Räp; Kaoss kuʔ kuu taivahe Se
2. nägemisulatusest välja jääma või minema lihab nii `kaugele, et koub silmist ärä Ans; kui päe kadus, siss said `õhtale Vig; oo ta silmist kadund, siis meelest koa kadund Kse; obo kadus põõsastõssõ ää Khn; `enne `suoja kevaded ei tule kui sõel eha `valguse `sisse ää kaub HJn; kaub siĺmist, kaub südamest VJg; aga nigu kikass `kiŕgnu `mõisan nii ollu kadunu kõ̭ik Ran; nigu ta läits, nii katte pimmete ärä ja mia enämb tedä es näe Puh; majase ja puu, kõik katte lume `alla Kam; tu̬u̬ vaim saisa õs `kaugu, mul silmäʔ veerähtüʔ, nii `kattõ arʔ Vas || (vanast, kahanevast kuust) kuude vaheaeg, kui veel uut kuud põle nähä, vana kadun Tõs; pääv akava kuu `külge `paisma, siis kaduva Kod; nu̬u̬r kuu kasvass, vana kuu kaoss; kui kaduje kuu, siss olevet ää `arsti; iki raiuti kadujal kuul, et mite võrsit ess aa Krk; kui vanakuu ärä kaob, siss om kuu vahepäiv Nõo; kuu kaoss `väikost Se
3. lahkuma a. (kiiresti) ära minema, kadu minu `silma iest Lüg; äga pühabä kaub kodund εε Khk; Kaduge kõik `eemale Pöi; nad kadusid meie ulgast `järsku ära Mär; Mehed `aurasid ää, ei üteln, kus kadusid Han; naised `kauvad ka töö juurest ää Ann; vanami̬i̬s kadonud kui tuul; küńd puar vagu ja kadi Kod; kao ää jo, mis sa veel `aega viidad Plt; enne kui päiv `tõssi, ollin mia kotust kadunu; nu̬u̬ `maokese `valget ei kannatanava, nigu rõevass pääld ärä `võetana, nii kadunava kõ̭ik ihu `sisse Ran; nigu ta miu `varju näi, nii `oĺli kadunu Nõo; kadus ärä maja `taade Kam; `tü̬ü̬lise om nurmest ära kadunu, nemä om söömän Rõn; kae, et kaot mu˽siĺmist Har; [susi] oĺl hürähtänüʔ: sõ̭ss tulõ siist `kaoda˽nigu hüdsü Rõu b. laiali minema, hajuma (pilvedest) `pilved kadovad `vällä ja ei tulegi `vihma Vai; kui pili akab kaduma, siis akab selgitama Khk; eilä sääś sääś, katti ärä puha, ess tule kedägi `vihma Krk; ähväŕd küll sadame tulla, aga nüid kaob piĺv ärä Hel; ilm klaarib, pilve `kaova ärä Ran; pilveʔ `kaosõʔ, ilm selehhüss Lut 4. olemast lakkama a. otsa saama, lõppema; hääbuma tämä `leivä `kannikas kadub `vällä; on kadund, enämb ei tule `miele Lüg; `nenda `suutumast kadoned inimesed `vällä (sõja ja katku järel) Jõh; Ridaküla, sie kohe kados `vällä Vai; ise enesest nägemine kadus εε, pole valu ega midad Khk; pöldkanad on siit ää kadund Mus; Uiestaastast kadune viin meite poest tükkis ää Kaa; kaks jõe aru kadid ää, jähid kuivaks jälle Pöi; see piibu pigi joobutas mind naa `kangest ää, et valu ää kadus; see oo meelest naa kadun et Muh; nii `palju äi jooks ma elu`ilmasked mette, et muistus εε kaub Käi; tää raho oo ühnä kadond Mar; parm kajub jaanipäst ää, sääsk oo `mihklepääni Vig; vata merest kadovad kalad ära, sellepärast neid `kiilisi põle nii paelo Lih; kätega `lautasime sõnnikud, küined olid kadun pealt Han; kõlu kasub ja kasub, nägimene kaub ja kaub Hää; siin oli kord kolmkümmend `suitsu, nüid on muist ää kadun; see rootsi keel kaos tal ära Ris; tervis kaob viletsamaks HMd; uńdid kadusid ää, ei tea kuhu nad saivad Kos; mitu kord `mõtlen `ühte sõna `rääkida aga se sõna kaub mu kääst ää Ann; ega nuor inimene usu kuda vanainimese jõud ära kaub Kad; vana kuu siden savitata ahaju, siis kaduma lut́ikad ja prussakad Kod; metsäd kaduvad ärä, ei sua `tohtu MMg; sarlasid veel on kuulda, aga `rõuge `aigus see on kadund Plt; ku mul kuukirjä ärä kative, sõ̭ss ma akasi paksuss mineme Krk; kui lehmä `kinne `jääse, siss kaoss piim ärä Hel; ei ole jõud meil omast käest, si kaop pia ärä; ei ole midägina enämb meelen, kõik `kaova ärä Ran; kels ei kao`enne kui lämmit `vihma tulep Puh; ku paese `ju̬u̬skma nakap ja mädä `väĺlä tulep, siss kaob valu ärä; `rasva pane suur tüḱk, kaop ku vette, aga õli om `jaksa; üitsaenuke ammass om vil suun, muidu om kõ̭ik kadunuva Nõo; ei ole vi̬i̬l ärä kadunu õdagune eha Kam; mis `iĺdass tetä jäivä, nu̬u̬ ommava ära kadunuva, nu̬u̬ viĺla Ote; ku lämmi om, siss nakass iäkolu kah sulama ja kaoss äräki; hambaʔ omma˽kõ̭iḱ suust vällä˽`kaonuʔ Har; vesi om kraavist ar˽`kaonuʔ, iäkõrrõtuss om `perrä jäänüʔ Vas; rügä‿m `kaonuʔ, seeme‿m `kaonu põllu pält [külmakahjustus]; meelest om `kaonuʔ (uĺliss om `lännü) Se b. käibelt kõrvale jääma, aeguma küll ne mued kadovad kaik `vällä Vai; vardad kadid juba siis ää kui mo isa veel elas Kaa; Nüid on kodune lõŋŋa kedramine kadund. Pöi; nüid on arjustid juba kadond, nüid on `umpsed rangid Käi; kui noodad kadusid ää tulid mõrrad Mar; need vanad sõnad kaduvad ää päris Han; piä pärjäd on nüid kadund KJn; ütevahe kõrdsid katteva ärä Ran; nüid om kahetamine ärä kadunu Kam; vanast eiśs kedräti kõ̭ik, nüüd omma˽vaist vokiki är˽`kaonu c. (tõbedest, hädadest) körvedised kaduvad ise vähemaks ää `jälle (arstimata) Khk; soolaga `õeruda ja `ahju vesata, siss soola `tüikad kaduda ää Vig; nagu ned `vistrikud on, need on õige alva kadumesega, need ei taha ära kaduda Tür; `maaline sammaspoolik om ratta `kaupa, `maaliste eintege kaoss ärä Krk; aga pikäpääle katte tu̬u̬ `paistuss ärä Ran; tsial om `atla lõvvaperän. õõrutass kuuma kiviga ja kablaga, siss kaova ärä Kam; keedete makõt `rasva ja siäte moromuna `tolmo `sisse, võiete `paisõ `pääle ja jõõh́e kattõva ärʔ Räp d. surema kaduvad ne vanemad inimesed ää siit Mus; Vana eit oli ää kadumas Pöi; ta nääb vist kadumist, ega ta mud́u sedasi tee Mär; mehed kõik kaduvad `enne ää, ikka lesed naesed [jäävad järele] Khn; ma nägin unen et peremi̬i̬s sureb ärä, piä kadub ärä; minä õlen kaduja. vai minu enäm kava one Kod; temä akkass är kadume, õige är lõpenu tõine Krk; ku joba inimesel jõud kaob, siss kaob esi ka piä ärä Nõo; mat́ime vele ja vanemba, kõ̭iḱ oma˽kadonu Võn; kõ̭iḱ `kaosõ maa päält olgu nu̬u̬ŕ vai vana Har; mu esä ja imä umma ammu˽jo˽`kaonuʔ, ńapoḱi jo mulla all `pehmess lännü Plv kadunu(d) 1. surnud; surnu minu kadund emä Kuu; `Antonil kadunel õli `ammu küür `selgä tuld Lüg; Isa kadune vedas omale maa·`ilmama varandust kokku IisR; Kusta kadunu olli kõrralik inime Pst; lätsivä miu mehe kadunuga Nõkku Nõo; jummaĺ ülende ta kaonu `ińge Krl; imä-kadonu üteĺ Plv; Esä kadonu˽käśk Räp; ku `kaonu esä vilʔ `eĺli; kadonu mu vanaeśäl oĺ säid́se `poiga Se Vrd kadona, kadunuke(ne) 2. hukkumisele määratud, omadega läbi sääl kui rattas `juhtab, siis õledki kadund laps Lüg; Sopajoodik aa üks kadund ing Emm; [kui sõda tuleb] siis me oleme ikke kadond inged Mar; tema on kadund ing JMd; õled täitsa kadund mees, kui `neskese karmańtsiku `kilda ennast annad Trm e. kõhnaks või viletsaks jääma Kõht on eest kadund (poeginud loomast); veri kadi sehest ära, sellepärast ne jalad külmaks läksid Pöi; igemed kaduvad ää (kui hambad suust ära tulevad) Muh; vana [lamba] udar kaos ära, ta (tall) nii arv imes Ris; näost kaob ja kustub nii ää ‑ ‑ sel on surm ikka üsna ligi; kalivägine, liha on tal kadund Kei; mi̬i̬s kadi kokko ärä et, õli nagu sü̬ü̬lilaps Kod; ta om nõnda är kadunu ‑ ‑ et liha ka ei ole enämp luie pääl Hls; Kadri om ka nõnda är kadunu, et paĺlas eng vi̬i̬l Krk
6. mööduma (ajast) nõnna ned ajad äe `kauvad, ei pane tähelegi kohe Kad; suvigi kaob kääst ära, põle tast kedagi saand; `aastad on kadund nigu unenägu Lai; aig ar˽kaoss käest, nigu saa ai midägi tetäʔ Se
Vrd kaduma2, kadunema
kahitsama1, kahitsema kahits|ema Hel T, ‑me Krk San, ‑õmõ San Krl(da-inf kahi|tseʔ, ‑tsõ), ‑õm(m)a Ran Võn Har Rõu Plv Räp(kaa‑) Lei(kaiõtsõma, `kaitsõma), ‑am(m)a Ran Nõo Urv Rõu Vas Se; da-inf kahidaʔ V(kaahita Räp)
1. rahulolematust tundma, midagi olematuks soovima pia ti̬i̬t, kava kahitset, elu aa iket taga Krk; mes säl enämb kahitseda, om lännu, om lännu, vai tu kahitsemine enämb avitab; paremp peĺlätä kui kahitseda Ran; ma kahitse et ma mehele lätsi Nõo; ma˽põrra˽kahidsõ iks et, kuis ma ummõtõ `aigõss jäi Krl; maʔ olõ tu̬u̬d alasi kahinuʔ; missa tu̬u̬st viil hüppä kahitsõt Har; Paremb ette kaia˽ku˽`perrä kahitsa Rõu; mis tuu kahitsõminõ and Plv; ma˽ka kahinuʔ, et saa es `puhtilõ Vas; tõõne kaahitsess kui lubaśs tetäʔ ja es tiiʔ Räp; kahitsass et saa as `höste; oo, mis tast kahida siss Se
2. kaasa tundma; haletsema mea kahitse temät; missa miust kahidset, vaade esi ennäst Krk; takka kahitsema (leinama) Puh; ike kahitsi tedä, et Eĺlul om `rasse Nõo; ma˽kahidsa eläjäloomakõist, inemist um ka hallõ Rõu; Karvast ei kaahita Räp
3. igatsema peremiis väegaʔ kahitsõnnuʔ kangõstõ: ei tiiäʔ kos mu tuvikõsõ jäieʔ; sinnu kül‿ma kahinuʔ, ku sai‿olõss tulnuʔ Vas
Vrd kahatsema, kahetsema1, kahitsõlõma, kahjama2, kahjatsema1, kaihkõlõma
kaksama `kaksama,kaksata KJn T(‑õm(m)a Võn), ‑e Hls Hel San, `kaksada Jõh; `kaksam(m)a,kaksadaʔ (‑gs‑), ‑taʔ V(‑ Krl, `kaksõm(m)a Räp Se, kaksaadaʔ Lut)
1. järsku rebima, (katki, välja) kiskuma Poiss `kaksas maast `kaalikaid ja `viskas `vankri `pääle Jõh; kabla `kaksad katik Hls; mia es lase üttegi ammast kaksata Nõo; jakup `kaksap ao anna ärä (jaagupipäevast alates on hommikul kauem pime) Kam; sõ̭ss kaksati tulõ `soetusõss nigu papõrt inne Kan; Lehmä rõibõ oĺl toḱi `vällä kagsanu ja `põldu lännüʔ Urv; tiä `kaksõ `kaalõ Krl; ala˽kaksadu taat `kat́skiss; kiä `mü̬ü̬dä hernet lätt, piat õks `kaksamma paaŕ `kõtru; kost ta kätte saa, säält ta `kaksass (varastab); annaʔ `antust, murraʔ `murtust, `kaksaʔ kaksatust, jummaĺ and sullõ saa ja tuhandõ võrra Har; Ma˽lää kaksa hiussist; `kaksõt rõivast vai `kapla; `Kapstapää mant om üt́s räbäḱ hulga`lehti ärʔ kaksanu Rõu; hammass tulõ `laskõ `vällä kaksadaʔ; karv `tilko, `kaksa ärʔ Plv; võhl võta õi˽`hernist, kadõ `kaksa õi `nakrist, nu̬u̬ ahnitsasõ paŕõmbat; suuŕ mulk oĺl kaksat voona küle `sisse Vas; tuli kidsi, ta uma näpo vahelt `vaesõlõ ei `kaksõʔ Räp; hobõsõ taośs`palgõ `kaḱsi arʔ; `kaksõss ussõ vallalõ; `kaksõt puu üless (juurtega); ma `kaksõ su nõ̭na `maaha (ähvardatakse sõnakuulmatut last) Se|| töö või pingutamisega tervisele liiga tegema, end venitama Egas kihä ei taha jo kaksamist, siss oled kõtust valla kah Nõo; ma˽`kaksi hennest tuu `nõstmisega välläʔ Har; tä um `hinnä nõstmisegaʔ ärʔ kaksanuʔ Rõu; kaksaku‿i är hinnäst; naard nigu ar `kaksõss `hindä Se; kaksõss kõtu vallalõ Lut|| lööma tõnõ naańõ tõsõn paku otsan ja sõ̭ss `kaksiʔ [tõlvadega] Urv; Üt́skõ̭iḱ miä asi sõ̭ss käehn oĺl, `tu̬u̬ga kaksaśs; ku üt́s `kirvõ üle ola hiit́, siss tõõnõ matsu kagsaśs Rõu
2. jooksma ka ku pand `kaksame Hel; peremi̬i̬s tuĺl, aga ma sai `kaksama Nõo; küll `kaksap minu i̬i̬st ärä Kam; ku lats `kuulsõ imä `hõikamist, sõ̭ss tä nakaśs kodo poolõ `kaksama Kan; Hobõnõ tõmmaś näet toḱi `vällä ja pańd `mõisa poolõ˽`kaksamma Urv; kui siss kaksaśs minemä ku valu Har; Võt́t uma hanna `sälgä ja˽kaḱsaśs külä pääle minekit Rõu; ta `kaksõss mineket kui tuhat `neĺja Räp; ma `kaksi kodo pagõhhõmiist Se
3. uuristama vesi om maa ärä `uhtnu, `suuri `kraave `sisse kaksanu Ote; säält om vastanõ egi läbi kaksanuʔ, vana egi `ümbre jäänüʔ; taa viĺl mädäness pääle, ei `kaksa `mulku `sisse kah; no˽`pańni õdagult küdsetu˽sibula [paise] pääle, no‿m mulgu `sisse kaksanuʔ Har; `viigaʔ kaksaśs `määntse tsori Se
Vrd kakkama
kaks|neljat kaksneljat Phl Mar van kolmkümmend kaks [loeti] seni kui kolmkümmend, siis akkas `jälle üksneĺlat, kaksneĺlat Mar kaks|piilinepaarislõngne üks`piilist ja kaks`piilist, neid olen ma ise kudund kõik; linased [kangad] olid enamani kõik kaks`piilised Amb Vrd kakspiine kaks|piine kakspiine = kakspiiline – Phl kaks|ratas kaarik siss perenane või peremi̬i̬s lõi siss kaheratta ette obese [kui oli tuline rutt] Kod Vrd katsratass kaks|sada (mõlemad osised muutuvad) kakssada Karu `Volli sai üel `ommigol siin kakssada kuus kilo [lõhet] Vai; karjanaised töötasid üle kahesaea [normi]pääva kuus Kaa; see vöib kahesaa `aasta eest `olla olnd Phl; lubas tääle sis kakssada latti Vig; kakssada rubla tuli mõesale `maksa iga `oasta Kos; riivelpüśs jooseb `kaugele, verst ja kakssada küünärt KJn Vrd katssada
kangesti `kange|sti, ‑ste, ‑st Jõe eP(‑śti Plt), ‑ste, ‑st Vil M Ran Nõo TMrTr, ‑st Lüg; `kangess Kod MMg, `kangõst KodT Plv Vas(‑õ)1. väga sie vottab `kangest `viina Jõe; meri `õhkab `kangest `külma Jõh; `kangest oli paha `ilma Vai; meri on sεεl `kangesti saarekas, `saari teis Khk; kuued olid `kurdus `kangest ‑ ‑ `kangesti tiheli `kurdus Kär; mool nii `kangesti `rindus `aige Mus; obu kukkun `kangest `irnuma ja keige oma `jalgega kiban nii `kangest Krj; sis nad `kuumasid `irmpsast `kangest meitele `järge Jaa; ühekorra kohutasid mind `kangest, ma olli nii `kangest `kohkun Muh; taevas `eitleb `kangest ‑ ‑ öeldakse virmalisist Käi; `olli `kangest tubli poiss Phl; kardab `kangeste `külmä Rid; `kangeste paĺlu kala Mar; ma `kangeste õhikast `tahtsi Vig; on rabe leib, pudiseb `kangeste Lih; Kohu sa lähed naa `kangeste Han; tää oo `seuke kuri `kangeste; `kangeste pehmed lund sadas Aud; mul `kangesti kaĺlis kaśs HMd; aab `mõnda `aśsa `kangeste `piale, tahab omale Nis;`kangeste lubas, aga ei teind Juu; aga `kangeste `vänge ais on juures Amb; mies oli `kangest `viina võtt JJn; jalad `kangest pakitsesid Pee; `kangesti `kange viin oli VMr; alval teel vanger `kangest logiseb Trm;`kangess sadas ja `tuiskas Kod; ta olema ia `kangest olnd Pal; loomal silmad kiiluvad, läigivad `kangest Plt; mul on si̬i̬ nii meeles `kangesti KJn; neväd oĺlid `oidjad (kitsid) `kangeste Vil; ää jahu `kangeste Hls; `eitüsi nõnda `kangest ärä Krk; kõtt `kangeste valut Ran; lina `oĺli `kangest pehme ja õrn, nigu vanast leieri `pruutel Nõo; mul oĺl nii `kangest kahju ja ale et TMr; kops `kangõst `õhku täis KodT; peremiis väegaʔ kahitsõnnuʔ `kangõstõ; vanapakań jälle sai `kangõst vihatsõss Vas Vrd kangesta, kangede, kangõhe2. vaevaliselt, aktsendiga `õige `kangest mõned sõnad `porssib `iesti kielt Lüg; nönda `kangest räägib eesti keelt, imelist `moodi Jäm; laps kui ta `reäkima akkab, reägib vaevalt ja `kangeste Juu; räägib ‑ ‑ `kangeste nagu `sakslane VJg
3. jäigalt, kangelt obune käib `kangesti, jalad `kanged all Kos ; lukk käib `kangeśti Plt; 4. tugevasti, vastupidavalt no rihe ahi om ka õks savi kivest tettü ja ‑ ‑ tu‿m iks `kangõst tettü ahi Plv
kasutama1 tarvitama – spor üld hv u ku teil on krunt, `annata `tõisele, tämä kasutab seda maad Lüg; sie muatükk on tema kää kasutada JMd; kes `põldu kasutab, si̬i̬ annab `toitu vanale Kod; peremiis kasut́ mu `riista, ei tuuʔ ärʔ Krl|| kasu saama vötab teise inimese omanduse kεεst ää. teise inimese tööst ennast kasudab Khk
kavatsema kavatse|ma Hlj Rei Kos Tür I Ksi Lai KJn Nõo, ‑me Hel; kavatsõ|m(m)a Har VId(kavadaʔ Se), ‑me San, ‑mõ Krl
1. plaanitsema, kavandama kavatseb `ennemb kui akkab tegema Hlj; Mihkel kavatseb naist võtta Tür; egä täl siis kavatset sügävält es või `õlla, äkise miälegä tegi Kod; ma kavatsi minnä, aga jäe minemede Hel; peremiis kavatsõs ommõń aina manuʔ minnäʔ Krl; ku ma kavanuʔ, siss ma tennü üs Se
2. märkama, tähele panema es kavatse üteldä et pot́t tu̬u̬ sa tagasi Nõo; kui ot́s ja kätte es saa, es kavadsõʔ Rõu; `tohtri kavat́s tu aśa arʔ, et ma narijuttu `peie; ei olõ kavanu midägi eiʔ Se
kerge `kerge üld; `keŕge Mar Ksi spor eL/`keŕde Lei/; komp kerem Kod, keremb Nõo San V(keŕemb Har), `keŕgimp Kam 1. a. (suhteliselt) väikesekaaluline `kerge regi; midä `kerge `paadiga viga `mennä `sõudama; tüö `vankri mis ise `rautas sie õli `kerge kui vokk Lüg; `kuivand `aaba on `kerge Vai; `Kerge just kut kaera kot́t, äi koalu midagi Pöi; üks kergitos `kergid `õĺga Kul; `kerged villa kotti ei jõua `tõsta Tõs; sii on `oopis `kergemad linad, pane sada kakskümmend viis peo, siis soad leesika; ma olen nüid paelu `kergemaks läind, kui ma `enne olin Juu; meie margapu ei `näita enamb `õigust, nui on `kergest läind Kad; `kerge kui udu suĺg Lai; kuusk on kõige `kergem puu. kaśk on `raske Plt; `kerge kaup (pudukaubad) KJn; kuurm jäi õige `kergese Trv; `vaika (puhvaika) om `keŕgemp ku kassuk, kassuk om jo `kange Puh; ku `maltspu toores om, siss om rasse, ku kuivab, siss om `kerge Ote; ku ladvaʔ ütele poolõ, sõ̭ss saa tõnõots saa `keŕgep (~ `keŕgemb), tõnõ rasõ˛õmb, sõ̭ss ei˽saa˽kupu `nõstaʔ Urv; Lää ti̬i̬ hindä kergembäss (lähen ekskrementeerima) Räp b. mitte tihke, kohev, sõre Tänä oli `kuogi ruog kohe `paksuseld just paras, nää ku siis `jääväd `kuogid hüäd `kerged Kuu; `Kerge ku `pärmiga `kerkind Lüg; oh kui `kerge pöld on – nii εε künda. muld on nii `kerge, mud́u kohiseb adra ees; einad on nii `kerged – jo ni kuivad ka on; ühekorra kut abu piima petti oli, see tegi supi nii `kergeks Khk; leva juur tõuseb siis `kergeks, siis ta kergitab ta ää Muh; lina tahab saada `rasked maad, ega lina `kerge maa peäl ei kasva Vig; kergitab `patja, kohendab, teeb `kerges Tõs; `värske lumi on kohevil ja `kerge Vän; vill on ilus puhas, nüid on `easte `kerge Juu; `kerge lumi, kohe lükka jalaga laiali JJn; leivad on `kerged, `äśti `kerkind Ann; kui sulab lumi ära, siis on jo maa `kerge, vedel VMr; `kerged maad on liiva maad Plt; lina oo `keŕge, ku karva mütsäk, ei lää `kuiki paĺlu punna `pääle Krk; `tat́rik `kaśvi `keŕgimbä maie pääl Kam c. (väiksema tiheduse tõttu) liikuv, lainetav (veest) vesi on `kerge sügise `aegu, kui vähe tuuld on, nii on laine meres Rei; meri on `kerge; kevadi ja talve vesi `kerge. `veikse tuulega akkab `käärima Ris|| vesi om `kerge `lämmägaʔ , talvõl om vesi rassõ Se d. fig psüühilise paineta, muretu moo südä ete `kerge tänä. naa ea `olla Mar; [halb] asi läks `mööda, on paelu `kergem Kos; kui sul midägi äste lähäb, siss om sul süd́ä `keŕge Ran; mi̬i̬ĺ om rassõ, süä halutass, siss lasõ silmäpisar `ussõ, siss om `õkva keremb Har; süä oĺl `väega rassõ, jovva‿s `kuige ollaʔ, no sai süä `kergep kõ̭iḱ Se 2. a. (tugevuselt, jõult, mõjult, suuruselt, hulgalt) vähene; nõrk, põgus; tasane Uni `kerge `nindagu jäneksel Kuu; tuli `kerge lume ärmetus maha Hlj; tämä (metsis) nii tasa `laulab, et sa piad `õige `targu `kuulama ‑ ‑ tämä on nii kuradi `kerge `lauluga; kui üvägä `kinni `annab, siis on trahv `kergemb Lüg; äi möista see `kergest jutust (heaga rääkimisest) midagid, sii piab ikka üsna kurjaga `latsi varuma; `kerge tali, vähe lund Khk; ma‿p kuule niid enam `kerged (tasast) juttu mitte Krj; Enne `pandi räime kohe kõvase `soola, `paergus pannakse esiteks `kergese `soola; mõni saab `kerge vaevaga Muh; Taha sõnna `ospidali `kerge irmuga `minna `öhti Pöi; odra õlut o natuke `kerge, rukid tegavad tugevamaks Muh; Sedasi sai `kerge ermuga söömakorra käde Emm; põle mol suurt vega üht, see üsna `kerge vega Mar; sajab `kerged `tuhkjast lund Mär; lina esteks pannasse liku, esteks `kergema matuse alla Vig; põllal inimesed `küntsid, `viidi kaosiga jahu lient, `jõutsid küll tehä, aga nüüd ei jõua enäm inimesed `siokse `kerge `süömisegä tüöd tehä Khn; et nüüd oo `aigus kergitan või naa `kergemaks läin; Sügisi on uutsakas maas, kui esimene `kerge külm Hää; kõhmab pia ‑ ‑ et esimine pesemine on old väga `kerge Amb; iga `õhta saivad [jänesed] `kerge piutäie kaali `koori või kartulid JJn; `kerge tuul Lai; `keŕge `aige; `keŕge unege, `juśtku linnuke makass oksa pääl Krk; ta (loisukoht) `oĺli `keŕge madalik, sai `viĺlä tetä; kui vihma u̬u̬g, siss võib `keŕgemb sadu `olla Ran; kassuv om iks roosist `kergemb Kan; tõõsõl um tu̬u̬sama `haiguss `kerge aʔ tõõsõl väega rassõ Rõu; kerge hinnaga ~ kaubaga odavalt, soodsalt peremed ikke `vaatavad, kust `saavad `kerge `innaga `tüölisi Lüg; Selle (lehma) ta sai ösna `kerge kaubaga käde Pöi; sain ea `kerge kaubaga kodo Ris; peremi̬i̬s annab keremä innaga `põrsa Kod; b. õhuke; napp, väike `talvel ikke inimene `külmetab `endast kui läheb `kerge `riidega `välla Lüg; `moandi oo lögäne, piält `kerge sopaga Var; Jõlm külm, `kerge `riidegä üsä kõhe olla Khn; `leikas ja `õmles `kergeid sui-eena`püksa Kos; `kerged `pilved käivad, taevas `sõõnas Jür; kui [õlgkatus] na `kerge sai `tehtud, õhukene, sis tema kõdenes rutemalt ära Kad; ärä mine nii `keŕge `rõõvage `väĺla Hel; [kleit] sai väega hää ta sai vähämb ja `keŕgemp Plv c. fig mittetäisväärtuslik; vilets, kehv, puudulik, pude, habras mool ju kõrva`kuulmine ka `kerge (puudulik) Jäm; üheksas `kümnes piigistab inimese εε, vana inimese rammu `kerge Khk; see `aasta vilja kasu ka nii `kerge Jaa; lena o `kerge, ei kinnita kedrätä Mar; riie on nii `kangeśti `kerge ja rabajas, ää mädand; leib oo `tahke ja `kerge, kõik pudeneb Mär; `kerge (mullavaene) maa põle ea maa `ühti Lih; `kerge `kuulmene on sańt `kuulmene Juu; eks vana küla sies eks sial ole paremad [maad], aga meil siin väĺlatagus eks nied ole `kergemad Rak; liiva maad, `kerge on arida, aga eks saak ole ka `kerge Plt; `kerge `jouga inime KJn; `keŕge kõhvatse terä (külmavõetud viljal) Krk; `keŕge iä vai rabe iä Kam; Vana `kuuga ja `lõunõ tuulõga˽külvet kaar `kaśve `kerge Räp c. puudulik, vähearenenud (mõistusest) `ninda `kerge `otsaga, ei `oska midagi teha Hlj; tämä on lühikese `arvoga ja `kerge mõttega, tämäl on vähä `arvu Lüg; Oli ikka küll natikse kergem (vähemarenenud) kut teised Kaa; naa `kerge aruga tüdrik et Muh; Oh ta üsna εεste kerge uiduga Käi; tal `kerge oid `otsas Mar; tämä oo naa `kerge `mõistusega et Var; no küll oled `kergest lähänd oma `mõistusega, ei pea enamb aru kedagi VJg; si̬i̬ om üit́s `keŕge aruge, aa laialist juttu, mis `kohkil ei `kõlbu Krk; no küll om mehel `keŕge aru, tapab `tüt́rigulita peräst `endä ärä Nõo; naeste`rahvid üteldas, ta ‑ ‑ `kerge aruga Ote; `kerge pää, täl jää äi `päähä Se|| tal üks rui natukse `kergem (puudulikust mõistusest) Jaa 3. a. vähe vaeva ja pingutust nõudev, hõlpsasti teostatav või kasutatav vanast olivata `nuoda kived, nüüd on kett all ‑ ‑ `kergemb `panna `alle VNg; `kerge on `auku kukkuda, ärä ronida `raske Lüg; `Kergemb on omal teha kui teist `käskida IisR; lestavõrk oli `kerge kududa Mus; märjem aeg, siis on ein `kergem ka [niita] Vll; Sellel lehmal on ikka `kerge sünnitus olnd, `korda kaks kaŋŋutab ja on käe Pöi; Kerge teha ja odav pruukida (kergesti purunevast asjast) Emm; kis juba abielu läheb, ega sialt `kergemad saa, lapsed kasvatada ja nendega angeldada Rid; ta `lennas ea `kerge elo peal, nää ku paksuks ta läind; `rätsepa töö üsna `kerge töö, see üsna `kerge ammet Mar; Laisk ku soolikas, midagi ei ti̬i̬ `kergetki Hää; `alkad alud, `kerged `lõhkuda Koe; nüid one `kerge madal ti̬i̬, ku akab lume tulema, ti̬i̬b sügäväss ti̬i̬d ja kohevass Kod; Villa`keträmine om `kergemp ku lina`keträmine Hls; karu olevet ninast õige `keŕge ärä lüvvä Krk; liiva tsośs, – vai ka tsöśs. tsośs om nigu `keŕgemp üteldä Ote; lähä `kõŕtsi, võta suutäüe `viina, saat keremb kodu minnäʔ Har; saa nu̬u̬t `kergep (kergemini veetav); `kerge elo – suurt tü̬ü̬d ei olõʔ Se b. (hrl komp) (suhteliselt) hea tama oli `aige, nüid on jo `kergemb Vai; `kergemad `arsti ei ole ussi aava vasta, kui kuld raha Rei; too seda `kergemad (magustoidust) koa laua `peale Vig; mu naanõ oĺl kah `väega rassõ `haigõ, põrhõ·lla om jo˽keŕemb Har; tuul (müüjal) om `kerge käsi ostat, lätt `kõrda Se 4. a. ladusalt funktsioneeriv, kiiresti ja pingutuseta toimiv või liikuv minä õlin vana poiss juo, aga kui `lauba `õhta tuli, siis `ninda `kerge ku kerä püü; `tõine on `kerge mõttega, igale `puole lähäb, kuhu `mõtleb; õli `raske `jalgane [hobune], siis lasi `rauvutata, aga kui `kerge õli, siis ei `tahtund `lassa Lüg; `Neie `aastade `kohta, `mõtles `kerge (kergejalgne) kui `poisike Jõh; sellel `kerged kopsud, selle pärast iiritab [alati] Jäm; küll mool ollid `kerged jalad Muh; laalab nii `raske äälega, ega tal nii ilus `kerge ääl ei ole Mär; Tüdar oo `meitel `kerged `konti; Oli `kerge jalaga ja `kerge `suuga. Ei tä vastust `võlgu jätn Han; kibu teeb keele `kergemaks, laulu ääle `lahkemaks Vän; mol olid `kerged sõrmed ja `oskasin teha ka `kõike Nis; vanaema oli ise `kerge `tańtsija Jür; nuor lehm `kerge kehaga, egas vana luom enam nii `kerge kehaga ole JõeK; obusel jalad nii `kerged all et JMd; Veski kerge käik tuli kua möldritest. teise möldri seadmise järel õli veski kerge, käis kui vokk Trm; ta (peremees) oli virk ja `kerge (liikuv) nagu kirp Pal; aga om iluss `keŕge liigutusege, ku `eńge pääl kõńd; ku `eńgämine `keŕgess lää tagasi Krk; mia `määrsi lambi õliga ja siss ma `tu̬u̬si et ihu läits nigu `keŕgembäss Ran; temä om `keŕge egäde `paika minemä, nii sõnaline ütte `viisi Nõo; ku maʔ `kerge kihagõ olluʔ, ma‿less tüüd tennü Krl; sa olet keŕemb kumardamma, võta mu piitsk säält üĺess maalt Har; mant minemä olõ õi hädä `keŕge Vas; täl oma˽`kergeʔ käeʔ tööle Räp; `kerge hopõn `kergekeiste sõit ni `kergele Lut|| kerge käsi ~ käega ~ kergest käest helde(lt); ennatlikult, mõtlematult tegutsev sie old `jälle `ninda `ihnus mies, ei ole `raatsind `kergest kääst raha ärä `anda Kuu; `ansi `kerge `kääga kaik oma varanduse `vällä Vai; Ermus kerge kεεga Emm; `kerge `käega `andis raha `väĺla, see põle seda väärt Mar; `lüümene tuleb ju üsna `kergest ku `kerged käed Hää; ema oli `kerge `kääga, `ańdis `mulle `vitsa Ann; `kerge `kääga raha `raiskama tüö `peale VJg; `kerge `kääga kallale jokseb Sim; käsi on `kergem kui kohus Trm; `väege `keŕge `käege, äkilitse vihage, muutku lü̬ü̬p tõisel Krk b. tundlik; ergas, vastuvõtlik; aldis ue `korvas oppisin lugema, tämäl oli `raske pää, mul oli `kerge VNg; `kerge `pääga, `kange õppima, pää võttab `vastu Lüg; lüline külg köva `kervega `raiuda, kuid `kerge mädanemas Jäm; Küll sa oled `kerge minema igase `kohta Khk; obu on `kerge ära `ehtima; meri on ermus `kerge `tunma (tuul paneb vee lainetama) Vll; Ta oli `irmus `kerge ninastama, kui kedagi midagi `juhtus `ütlema Pöi; ne täid o `kerged pähe asuma Muh; `ästi `kerge `kuulma, aga vana ea sees läheb juhmiks ikke Mar; ta (koer) oo `kerge `kanda akama Tõs; `kerge `uskma, mis riägitässe Khn; Noored inimesed kui tulepisud, `äśti ergud ja `kerged minema Hää; kes `easte kuuleb, sel on ea `kerge `kuulmene Juu; nõgi on `kerge põlema minemä Kod; sial (karjas) pidid kõik kõrvad `kerged `oidma, vemmal kääs ja `ühtelugu muku litsu Lai; `kerge `piägä inime, tal akab ruttu pähä (õppimisest) KJn; oben om õige `keŕge nägeme, näep puha ärä mis kõrvan om, mis taga `järgi tule; mea ole õige `keŕge `alba `luhti ja `vingu `tunme, miu nõna om `keŕge `tunme Krk; ta‿m `keŕge lubama, aga ega ta‿i täädä toda Nõo; nii `kerge pää oĺl, kõ̭iḱ sai ärʔ opituss Rõu; `häste kuuld, `kerge `kuuldmisõgaʔ Se Vrd kerk2
5. fig kerglane, edev; kergemeelne `Kerge nagu `rätsep. Mehe `kõhta nagu vähä `kerge Jõh; ise on üks `kärme inimine, aga `kerge `mielega Vai; väga aĺp, `kerge olemesega, albib väga `paĺlo Mar; tal on `kerge pea `otses, küll tema on `kerglane. kapsib `siia ja `sõnna; ise nii kaval ja `kerge `jäoga Juu; minu lapsed küll nii `kerged ei ole, jõuad sa muodi järele üpata JJn; `kerglane on `kerge `puole inime Kad; `justkui va eblakas teine ‑ ‑ `kerge inimene, poiśs või tüdruk Sim; `kerge `piaga tegin selle tüki läbi Trm; `kerge piä – edevid `aśju ti̬i̬b Kod; `kerge`meelne inimene on `mõtlemise poolest `kerge, ta ei kaalu järele Lai; keps inimene om siante väha `keŕge Pst; köhkenpöḱs om `keŕge-kaalu poiss Ran; tu̬u̬ ‑ ‑ aab serätsit `kergit jutte Nõo; ta tege nüüd ka `sääntsid ebutuìsi ja `kergit tükke Kan; Kerge meel kui tuulelipp Vas; Taa om sääne `keŕge inemine, heigotas uma ihoga Räp|| pealiskaudne, lohakas Kergest kεεst tehet Emm; `kerge kääst tehakse, kui ruttu tuleb teha Kos; ta om tuiuline vai `keŕge, pirts parts ruttu ja ruttu Ran Vrd kerk2
kibe1 kibe g ‑da R(g ‑jä Kuu, ‑ Lüg Vai) L(kebe Mar, kjõbõ Khn) K(-dä KJn) I(-dä Kod); kipe Saa g kibe|da (‑) Rid/ke‑/ Vig Mih Puh Võn/‑õ/; kjõpõ pl kjõpõdad Khn; kippe g kibeda TLä; n, g kibe Vai Sa Hi/ke- Käi/ Trv Pst; pl kibed Lih; komp kibem Kõp; n, g kipe Muh Mar/ke‑/ Krk Hel Puh Ote, pl kippe Hls; n, g kipõ San V(g kibõhõ Vas; p kibõhõt Kan, kibõh[h]õt Se, kibõ˛õt Urv Krl; transl kipõss, kibõhõss Vas, kibõhõst Se); kippe pl kipped Vai
1. a mõru, mõrkjas, viha Kes kibejä `kannatab, sie magusa mekkib Kuu; lähen tuon seda kibeda vett (viina) VNg; pippar tieb suu vihast ja kibedäst Lüg; liha vöttand kibe mau `juure; `andas `moole ka `viina, nii irm kibe oli Khk; Nee va punased `tuhli riud on kibed Pöi; `õiskapuul oo punased kiped marjad peal Muh; võil oo kebe mekk, oo kebeda `võitu; mes keele peal kepe, see leeme peal lepe Mar; kui sa kibedad (tubakat) tõmbad, siis on sul keel koa kibe et Trm; koirohol on kibe maik, `kangess vihad Kod; lehelist katsud keelega tilga, tunned kuhe et kibe, kui ta lahja on, ei ole kibe Pal; teinekord apu piim on kibedast läind Lai; kibe ja mõru ku tubak Trv; kardule om kippe, kavva vällän om, siss läävä kipes Hls; paĺlu `su̬u̬la pant, nõnda kipe, ei või suhu võtta Krk; ma‿i taha toda kibedat `rohtu Nõo; kupatedu kapst es ole konagi kipe vai mõrru Ote; Taa leib om `õkva˽mõru kipõ, `hapnamist om paĺlu saanuʔ Urv; küll oĺl kipõ, suu pańd `õkva `hõ̭õ̭hkama Plv; Kipõ nigu kesvä vesi (mõni süük vai ruug) Räp; ku `liikvat võtat `suuhtõ, tege suu kibõhõst Se; suud kibedaks tegema (veidi) viina võtma, maitsema läks `körtsi `jälle suud kibeks tegema Khk; Säh, veta pudel, tee suu kibeks ka Kaa; tee koa suu kibedaks, võta koa meie `viina Juu; annab `viina, `ütleb, võta tee suu kibedäss Kod
2. a a. (teravalt) valus; hell, tundlik; kipitav vanast `võeti `kartuli ikke `kopraga, `kopras ei tie käsi kibedast Lüg; Kibe kui `kirbu `ammustus Jõh; Ai, ärä `torgi `nõelaga, kibe akkas IisR; `puusad on kipped (haiged) Vai; sai kibed sääred Jäm; pudru olnd nii karune, teind `perse kibeks; `andas tulise kibe laksu `moole; sihest kibe `aige, siruta sa‿ p ennast `vöigid mette Khk; Sugulane äi aidate naiseks vötta, sugulasel `olla [suguühe] kibe Pöi; nöges körvedab ka, on kebe Käi; omiko poolt tuul oo kuri ja kibe Kul; `narblane kuseb jala `peale, aga ermus kipe on Mih; Karedad matsalk̀ad õeruvad naha kibedaks Jür; küĺm `kiskus silmad üsna kibedast VJg; küĺm võt́is näo kibedäss KJn; jala sääre nõnda kibesse võttan Trv; [vähkidest] ei `saaki kõttu täüs süvvä, enne lääve moka kipes pähän Hls; kurk oo õige kibe ja valuss miul; kipess võt́s periss jala alt, `liiva `mü̬ü̬dä `kõndin Krk; kabja olliva kibedass jäänu kruusa ti̬i̬ pääl Nõo; kipõ nakass (saunas oli kuum) Plv; nahk kibitses säläh, om kipõ sääne Se; perset ~ taguotsa kibedaks tegema ~ lööma peksma kui sa‿p kuule muidu, tee su `perse kibeks Khk; ot, ma tien sulle taguotsa kibedast VJg; lüün su `perse kibedäss KJn b. valu tekitav `kartavad kibedi `kärbäsi; midä kibedämb vits, sedä `kallimb laps Lüg; kui on ägedad `ilmad, siis on `einäd kibedäd Vai; Kadaka viht on kibe Mus; poiss pole veel kibesid `vitsu saand Kaa; püme kärmes, veel kibemad kut arilik kärmes on Pha; kiuspuu ‑ ‑ kibe puu, valus puu (okastega) Vll; Kärmpsed akkavad juba kibeks minema Pöi; verekihvtitus on väga kibe `aigus, väga suured valud Juu; minä võt́in kibedä vitsa õhvale, tämä ei lahe `lüpsä Kod; Ma tu̬u̬ kipõ˽vitsa˽`sisse, kibõ˛iidõ `vitsuga lahu su `perse kuumass, ku sa˽sõ̭nna ei˽kuulõʔ Urv; midä kibõ˛õp vits, sedä `armsap lat́s Krl; vits kipõ, lat́s nopõ Har; ku kipõ vits, siss um makuss lat́s Plv; tuuraluu oĺl innõ kusõl ‑ ‑ tuuraluu `oĺle `väega˽kipõ luu Räp|| fig Suu ees libe, seljataga kibe (teeskleja, kahekeelne inimene) Emm c. (silmade või nina) limanahku ärritav `kanget `kimburit ajas toa täis, sie on kibe suits Jõe; küll tänä ajab kibeda `suitsu VNg; Sie ving tieb silmäd kjõbõdaks Khn; nõnda kipet `vingu olli tuba täis Hls; sann om kipe (vingune), lätt `silmi Ote; timä küt́t kibõhõpa sanna ku tõõsõʔ Vas d. fig valulik; rahulolematu, vingus Kibejä `näügä `nindagu `amba valu `kannatav inimene Kuu; Kulistab pudeli tääve viina ää, ei tee kibedad nägugi Han; tegi kibeda näo Tõs; Ise mies kua, aga `viina võttõs tieb kjõbõdad njagu Khn; olet `seatse kibe `näoge Trv|| päeväge ei saa `äste `vaate, `tõmbat kipess (hrl `kipra) näo Krk e. Nii paha pueg tieb küll isal emal `miele kibedast IisR; Vaene inime nuttis kibedid pisarid PJg; Mi̬i̬l um kipõ, et `vihma satass ja˽rehekese˽ `pesmädäʔ Rõu
3. a raske, vaevaline, vilets aad on kibedad old, mõni `räägib, et tuleb viel kibedamb aeg Hlj; tieb elo kibedäst, ei saa enämb elädä kudagi Lüg; `Kõikse kibedamb aeg oli sie, kui pidin `üksi `kohta pidama IisR; meie pole koa kibedamad elu näind, oleme naapaelu noored Mih; lääb kibeda elu `otsa Ris; aga `keisri valitsuse aeg oli kibe elada HMd; `ennemuiste oli ju se asi väga kibe, ega põld jo `kõiki `aśsa `saada Juu; Nuorepõline elu oli väga kibe JJn; [puu]`riistade pesemine [oli] `jälle üks kibe tü̬ü̬ Äks; küll om kibedit `päivi siin ilman nättu Nõo 4. a, s kiire, pakiline, hädaline; rutt, kiirus`olgo kui kibe tüö `aiga, kodo `tüöle ei tule Vai; `paergus on kibe eina aeg, pole `aega muud teha, veel kibem tuleb ösumise aeg Khk; Asi läheb kibeks, pää (päike) vajub juba üsna madalase, paneme `auru `juure Kaa; kibe `lahti, viis inimest tuli töhe, kaks [jäi] `puudu Pha; `sõuke kipe `lõikus `olli et Muh; iga ühül oma kibe Tõs; kuule mool oo naa kibe töö, et kõik sõrme otsad o tööd täis; `kõikil oo kibe, ega põle `aega `rääkida koa mette Aud; `lauba akkab kibe kardula tegimene Vän; kui nii kibe ei ole siis ta `pääva kodu ei tule Ris; see on kibe käimine, kui kuus `versta `tuńdis Kos; ja mis sa siis [pilli] mäŋ́ŋid, kui sul igapäävane kibe tüö on KuuK; Need käisid siis kibeda töe aal väĺlas töel Amb; küll mul täna oli kibe (palju tööd) Trm; sul õli kibegi asi, tuled nõnna ilja `ü̬ü̬si; õege kibe käsk, õlgu kõhe täedetud Kod; einä aig om kige kipebe päevä Krk; sel kõ̭ige kibedambal ajal ‑ ‑ läits minijäss Leeningraat̀i `ku̬u̬li Nõo; peremi̬i̬s ‑ ‑ võt́t maad suuvve (suhu), kui muld `oĺli makus, `tuĺli kipe põllutegemine Kam; Meil lätt alasi ta asi nii kipõss, et tulõ iks `persega ussõ`mulku `ot́siʔ Urv; Tuli usin palamõ, vesi välle viirmä, raha kipõ kadumõ Krl; täl `väega kipõ asi, läpe ei kohege Räp; kipõ (äkiline) tõbi, ruttu mano tuĺl Se
5. a a. väle, virk; tragi kibe obu vädama; köŕb oli nii kibe minema Ans; Meite noor vöik täkk oo seike kibe loom Kaa; kaua selle kibe obusega selle tee käib Vll; Kibe mees oli leki katust `lööma Pöi; küll oĺli temä kibe, joose, nii et jalad ei putu maha Vil; Kusta om virk ja kipõ mi̬i̬ss, `poiskõsõh oĺl ta vi̬i̬l kipõmb Plv; Tu̬u̬ om kipõ tü̬ü̬d tegemä Vas; Sä olõt noorõmb, sul kipõmb jalg; Kipõ ku tulõsäde (virk inimene) Räp; täl om kipõ käsi (virk tööle); hobõnõ om kipõ, mineḱ ka om hää; [virk inimene] om kipõ `tüühü vai minemä kohe; vana mi̬i̬śs om ka õigõ kipõ vi̬i̬l Se b. peru see obone on nii kibe, kihutab saba Juu; kibe obune on see mis ingub, kui vihane on HJn; c. tige(davõitu) Ärä tämä (hobuse) taha mene, ta on natuke kibe; Kibedi ovustega on `tõiste ovuste vahel `kõige `ullemb Jõh; tige, sańt inimene, selle `kohta `öötakse ka kibe inimene Kul
6. a vähese rohuga, paljaks söödud karjasmaa nii kibe, üsna punab kõik Mär; kui karjasmaa kibe oli, sai `õhta saare `lehti murda `loomadele Kse; loomad on nii kibeda moa peal; obone koa karjasmal teese koha on nii kibedaks söönd, teese koha peal põle `käintki Juu
7. a läbilõikav, kile, kime `lapsed `kiljuvad, `tieväd kibedä äält; `tütrikud `laulavad kibeda `ääledega;`tiiskant on kibe ääl Lüg; suitsu pääsuke, need `kiirguvad kibeda äältega; meni on nii `peenise kibe äälega Khk 8. (intensiivsussõnana) a. (väga) suur, tugev, kange Kibe valu näris `terve üö IisR; kibe nou on `sinnä `menna Vai; kibe kuse äda Jäm; kui oomiku vara koidu sihes kibe külmaga `oue `minna, siis aja `teibad `paukuvad pops ning pops Khk; nii tuline kipe soolvesi `tehti `peale, nii `kange et Muh; nii kebe valu mau sees Phl; küll ta tuli kibeda iiluga Kse; mul on kibe rutt; küll oli kibe uni Ris; täna kaanis kibe küĺm tuul Kei; temal old nii kibe jänu ja joond `küĺma vett; pärast süńnitust käevad kibedad valud Juu; noh ikka kui tuli `lõuna aeg, siis oli [sõnnikuveo ajal] kibe `kastmene nõnnat et Pee; kipe küĺm, kes näppe `küĺge aap Kam; mul um sõrmõhn kipõ halu Rõu; oĺl õigõ hää kipõ külm Vas; kipõ ḱulm, kärre ḱulm Se b. väga, liiga; üpris, erakordselt Oli monel mihel parajasti just kodu midägi kibekiiret tüöd Kuu; [jäi] `tiitsal töö ajal kohe kibe `aigeks Ans; taar on üsna kibe apu; kalad on nii kibeks soolaseks sugend; kahjaga sai [värvitava asja] kibeks mustaks; nii kibe vahe vigat; kibe `valge rätik `ümber pεε Khk; Öun on nii kibe apu, et ajab ösna suu `lahti Pöi; nii kipe suur sõnniku ais `olli Muh; Kibe-kiiret jätkub veel mihklipäni Han; Eks `veimeid `tehtud siis `talgudega kui mehele minemisega kibe kiire kääs oli Kei; pohlad ehk pihlike maŕjad one kibedäd apud Kod; meil om kipe soolatse räime Hls; äste kibe punane rõevass, vai lang Ran; suṕp om nii kippe soolane, et ei saa `süvvä mitte Nõo; Leib om `õkva˽kipõ hapu, vesi tulõ `suuhvõ ku t́salgutat Urv|| üsna kibe-kisla soolane, kala ehk liha Jäm; loomad kibes-`keebas jooma `nälgas Pöi 9. s viin Et `viiä `sinne Poruva joesuhu moned `kümmed `pöntüd va kibejä Kuu; Võttame va kibeda ka ikke, tieb `miele paremast IisR; joob seda kibed paigulist, selle pärast on nii `vaene Khk; on sul kibed ka majas? Rei; tä käib selle va kepega `paĺlo `ümber (joob liiga palju) Mar; meki koa siis meie kibedad; mut ku aab kibedat taga järjest, sellega ta elab Juu; anna mulle va kibedad VJg; käisin täna ja võtin koa seda va kibedad Trm; ta käip selle va kipe mõrruge ümmer Krk; Et vaśt `kuigi mõ̭nõ suutävve taad vanna kibõ˛õt sai `kośtki tälle (sepale) tuvva vaih Urv; mehe˽`tahtva jo taad vanna kipõt `väega Plv|| (sipelghappest) raudikõsõʔ ‑ ‑ `laskva kipõd, nakass iho õ̭hkama kui Kan
10. s hoop; valu Varesselle valu, `kirbule kibeda, `musta`linnule muud tõbe – `lapse sõrm `terve Jõh; annan vetsaga mõne kepe sole Mar; mesilane, erilane, `lenda libeda-`liksi, tuo sa metta uava `võida, kibedad ära ajada (elitingisõnad) Koe; `taŕvis sulle kibedad naha peale `anda VJg; kibedat saama, tegema 1. haiget saama või tegema kui `lapsed vahest kuhugi kibejä said, siis puhuti `sinne `haige koha `pääle ja `lueti sanu; Mes sa tied `toisele `lapsele alade kibejä `mängies Kuu; Eks `tohter tegi küll kibeda, kui `jalga `uuris IisR; älä `piigista `ninda kovast, tied `miule kipped; tämä `toukas `minnu `maahha, mie sain kipped Vai|| fig tämä juttu ei tie `miule kipped Vai2. vaevama, piinama eks `laagris ja liini tüödes seal oli väga se `toitlus sie tegi kibedad Kad
kige|päält kõigepealt kigepäält `ańti suppi Saa; kiige päält `aeti [rehi] `väĺlä, parte päält `laśti maha `tarre Vil; peremiis läit́s kige päält lõigaśs iire vihu ja tõi aida `rästsess Krk
kirev kirev g –ä Kod; kirrev Hel Võn Rõn Krl Räp Lut, g kirevä San(‑e) Urv Rõu; kiriv TMr KodT Ote, g –ä Ran Nõo, –e Hel; kirriv T Har Plv Se(ḱ‑) Lut, kiŕriv Har Rõu Plv Vas Se, g kirivä; kirrõv Har, g kirõva San Krl(‑õ); n kirivä Kod Vil, kirive Saa
1. kirju, mitmevärviline tehätse kereva värviga ka [kindaid] Var; kirive lõng on kokku korrudud, teine lõng teist `värmi Saa; Kirjäk om kiriv lehm, kas `valge-must vai verev-`valge Ran; miul om kirivä `rõiva, sinul ütte `väŕmi; naistel olliva ennevanast kiriva vüü vüül Puh; ma‿lli kõigil `tutva nigu kirriv peni jälle; `poiske tei pikä kirivä vitsa `endäle; arak om kirriv, pää om must ja si̬i̬vä om `valge-kirivä Nõo; [kui] kirriv liblik tulep keväde `väĺlä, saap kirju elu. ma näi ütte kirivät liblikut Kam; kirrõv lehm oĺl näet Kiŕjat́; rästik siug vaest mõni om kirrev õka ku uba San; maa joba kirrev, lumi nakkass är minemä Urv; lepä linnuʔ kirevide `siibuga; käsi oĺl prussõl ärä `sü̬ü̬dü kiriväss Har; ku kirrev ähn käü kodu, tullev `külmä Rõu; kägo lätt sügüse poolõ kuĺliss, `sääntsess kiriväss Plv; lakõ väli, kiŕriv kari, tark kaŕa `kaitsja = raamat ja lugõja Vas; sa olt kiŕriv kui paiuharak; `kärbläse omma `sitnu ar kiriväst `õkva; hobõsit ka om ḱirivit Se; kirriv sääne um, üt́s tähekene must, tõõńõ verrev ali miä Lut
2. fig a. keeruline, segane; halb õlid vägä kireväd pääväd, õli alb peremi̬i̬s, ei antud süädä, alb elo; viimäne õts õli õmal kirev Kod; Nii kiriv nigu üüse tähtist taevas om, nii kiriv om ka inimese elu ällist avvani Nõo; ilma elu om väega˽halv ja kiŕriv Har; aśäʔ omma nii kirivä, `mitmõ keerolitseʔ, aoʔ omma kiriväʔ, halvaʔ Se b. virvendav, hägune, segane edimält `tu̬u̬di puttõl ette, siss ku joba siĺmä kirivä, siss `panti `veksel ette; `siĺmi iin läeb kõik kiriväss Puh; [haigel] `muutis siĺmäde i̬i̬n joba nii väegä kireväst kõik si̬i̬ asi TMr; küll si̬i̬ ilma elu om ukan, `õkva pää lätt kiriväss mõtelden Rõn; mitte ma ei saaʔ lukõʔ, silmäʔ kireteseʔ, kõiḱ om üts kirrev Krl; Sõss nakaś Ants kirivä `pääga˽kodu minemä Rõu; śjoo tege pää kiriväst; taal olliʔ silmäʔ kiriväʔ (joobnuna) Se|| peksa andma, karistama kirevid pökse tegemä – `pesmä Nõo; mina ańni tal `perse kiriväst Võn; räpsiti nii et kindsu oĺliva kiriväʔ Har
Vrd kirivane, kirjav
kirisema kirisema R(ke- VNg; ‑mma Vai eP) (‑ Juu Kod), ‑mä TLä, ‑mmä Plv Se, ‑säm(m)ä Urv Rõu
1. on a. krigisema nii kova külm oli, `ukse iŋŋed kirisesid Jõe; akkas oort `vannuma, `ambud üsna kirisend Jäm; [viiuli]`poogen oli obuse jõhvist, see vihises ja kirises seal Tõs|| `Laulaga, mida te kiriseta Jõh b. (loomade häälitsusest) kukked ja kanad kirisevad, siis vanad `rahvas `ütleväd: surm lähäb läbi Lüg; kana kiriseb, kepob `auduma Juu; kukk kiriseb (kui kulli näeb) Trm; põrsas juba kiriseb, `varsti ińg väĺlas Lai|| korisema `Aariga `Aadu kirisi ko suri Vai; sandi ilmaga sooled kirisevad, kut kassipojad karjuksid Khk; siest kiriseb ja aab täis JMd
2. virisema, nutma; nurisema inimene kiriseb (on haiglane) VNg; kiriseb iga pää Mär; ikka kiriseb ja ikka `aige Khn; laps kiriseb üüd ja päevad Hää; laps piriseb ja kiriseb `piäle, aga magama ei jää Juu; põrsas kiriseb kua iki, kui on `aiglane Koe; laps akab kirisemä ja `vingma; mes sa kirised, ei näe magada Kod; peremi̬i̬s kirisi tollõ tü̬ü̬tegijägä, es ole rahu tollõ `tü̬ü̬gä Ran; aga laits es ole vakka, laits kirisi ütte `viisi Nõo; Olgu vai `ü̬ü̬se kah, ku‿t́ä iks `piimä lutist kätte ei˽saaʔ, sõ̭ś tä kirisäss inne Urv; midäss sa taah kiriset tühä naha seeh, tükkü‿i tühä naha seest `vällä (uhkeldajale) Se
kivi|litron kivi`litronid, üks selts jänessi, `väljä jänessed, kivede `varjus [elavad] Lüg Vrd kivijänes kivi|lodi kiviveopaat pisikesel kivilodil on ka `lousvall, kivilodi on natuke suuremb kui kalapaat JõeK Vrd kivilaev kivi|lubi `Taĺna maal um paelubi, a siin um kivilubi, kivilubi um lubjakivist tettü Plv kivi|luisk Pärast `käiamist `luiska puuluisaga, kui see änam ei `aita, siis aka kiviluisaga `luiskama Rei; mõned tievad raud kividest, minul oli `enne ikka kivi luisk JõeK; luisud olid sauest, kiviluisud Sim; enne vanast õlid kiviluisud, nüid õlid vabriku luisud Trm; kui kivi loesoga `luiskad one ele jääl Kod; puuluisa olli pikepe kah ku kiviluisa Krk; nüid om egäl ütel kivi luisad, puu `luiska ei tunnevagi Ran kivi|luts emakala kiviluts oo teise lutsu `moodi, `ulka `väiksem, kollane Var; Kuntsul on ka teine nime kiviluts Hää; kivilutsud elavad `pehme `jõede sees, ega nad palju `järvedes ela Trm; Kiviluts eläb kivi all Kod Vrd kivi|ink, ‑nilbus kivi|lõng võrgukivi kinnitusnöör iga kivi `loŋŋa vahe puoldeist käsi `sülda Hlj Vrd kivelõng, kivi|kabel, -lang, kivislõng kivi|lõugas koldeesine kivi Lõugas, si̬i̬ on si̬i̬, mis vanaśti `oĺlid seuksed suured `kolded ja kivilõugas `oĺli i̬i̬s Hää; kivilõugas, kui inime `ahju `küt́tis, `istus seal peal Kos kivi|lööv tellisetöökoda Mat́sil `oĺli `Tartumaal öhel vennal kivilü̬ü̬v ja tegi telleskivä Vil; kivilöövi pääl pannasse teĺleskivisid löövi `alla (kuivama) Pst; temä olli kivilöövi peremi̬i̬s Krk; kivilöövil tetäs kivveʔ Krl Vrd kivitönk
koi1 koiüld 1. kahjurputukas, koi koi aja `riided `katki Vai; kuulab köveras kut villa koi; kui jahudele koid `sisse sugend, siis nad löövad `erne Khk; Koid on laua jalad nönda äe ajand Pöi; pole nii palju vara koa, et koid ää aavad Muh; koi närib löŋŋa `katki nago vätaks `noaga; `koide pärast peab `riided `välja `tuule panema Käi; koid `raiund `riided `kat́ki kõik Mär; Kaua‿ss jahud `seisväd, varssi koid siss Khn; koid aavad kasuka pialt villa nõnna ää Juu; maja `paĺka piab `alla `pääva `lasma, siis ei lähä koid `sisse JõeK; palitu on `koidest `söödud Ann; riietele kulub tuulutus ää, siis ei lüe koid `sisse VJg; koi aap kasugu naha ärä; jahude sehen om koi, aap jahu `ellu Krk; sanna man `oĺli alumane paĺk `koidel ärä `aetu, siss tõeva sääld mao jahu Ran; igävetse vana `lamba naha, `koisit kõ̭ik täis Puh; langa om koil ärä `lü̬ü̬du; peräst `leibu, `pańti nu̬u̬ (koitanud) jahu `ahju, ku̬u̬ma käen koi suresiva ärä Nõo; `koise jahu sehen Kam; ku koi `riide läbi ajass, siss om ta otsan San; või˽ku oba rõivass om, `koisil är aet; Langa omma `koidõl t́säd́sele `sü̬ü̬düʔ; `koie täüs, `koijil läbi aet Har; koi aja `kaska `mulka täüs Plv; tubakut kirstu kaasõ vahele `pandaʔ, sõss ei lüüʔ koi rõivastõ sisse Vas; koiss(e) koitanud, koitama Jahud o `menned kaik `kompi, ei `tiie kas on kohe koiss vai; `Villased `riided kipuvad neh suvel igä koisse menemä Kuu; põhja `poole `lasti [puu] maha ‑ ‑ siis ei `minna koisse Kir Vrd kohi2
2. kitsi, ihne Moni on `ninda koi, et ei `raatsi `itsegi `süüä Kuu; Sene koi kääst ei saa `miski. `Ahnussega `ninda koist mend Jõh; koid vöi kitsid inimesed olid Mus; Vanuni läks mees igaveseks koiks Emm; Ei see koi raatsi omale osta sukka jalga ega võid lauale Vig; kuogib igalt puolt omale, igavene koi Kad; `to‿lli serände koi peremi̬i̬s, to‿ss anna midägi Nõo; Ta om koi, kes tõsõ koi paĺlas aja Krl 3. salalik, salakaval Sa oled ju seike koi et äi räägi eese asjadest teistele sönagi Kaa; elab nõnna vagasest, `jüśku koi tõne Trm; käib nagu koi, sõnagi ei laasu Kod; nagu koi aas vagaselt seda `aśja Lai
4. haiglane, vilets, jõuetu sii kaśs om är `nälgünü ku üits koi; ta olli ennegi jo `siante koi, nüid ei ole tat änäp ollagi; mõni terä koi om ka ike siin (aganate) sean Krk
5. teat nahahaigus ajas `siie `sormevahed keik täis ‑ ‑ siis sene nimi oli koi, naha koi VNg; koid on inimese ihu küĺles Jäm; ihunaha koi teeb inimese naha `valgeks, inimesel on koi käe pial Koe; Lamba koi lü̬ü̬b lamba naha sisse, sis aab villa maha Kod
kole kole g ‑da R/g ‑ja Kuu/ Emm L(kolõ Khn) K I TLä Kam; n, g kole Sa Muh Rei Rid Saa M; n, g kollõ San(kolle) V(kolõ Räp Se), g kolõhõ Har 1. a. inetu kole asi `vahtida, inetu Lüg; jutustab nii kole äälega. ma pole nii koled äält `kuuland veel Khk; koledad püksid olid ‑ ‑ `jalges Mär; rumal, see on ikka natuke koledam sõna ku loĺl ja ull Kei; küll sa oled õt́e kole ja tat́ine Juu; läksin `koledasse majasse VJg; (sügisel) mõts lää kõllatsess ja koless Krk; kolõ hääĺ; `väega kolõ mi̬i̬śs Se b. ebameeldiv, vastik küll se ilm läks siis kolejaks, `tuiskama hakkas ja lund sadi Kuu; kole inimene, sańt inimene Jäm; Kole mees oma tegudega; `Söukse kole ilmaga sa akkasid siis tulema Pöi; koled loomad `ollid (rebased), nad `murdvad Muh; Küll võib ikka `jõlmõs kolõdi inimesi `olla Khn; sarla oli `raskem ja koledam kui `leetrid HMd; talve oli kole ilm, `tuiskas ja teed olid pahad Kei; kole loom tuleb, viib so ää; koledad inimesed olid oma purjutamisega Juu; nooremas ias seda koledad `ilma ei olnutki, aga nüid olen akant `tundma Lai; küll om kole ilm, mina serätsega oma `jalga `väĺlä ei vii Nõo; nii kole ilm, et ää peremi̬i̬s ei aa `pennigi `väĺlä Kam; kollõ süküśs Rõu; kollõ ja hõel ilm; sügüse kollõʔ ilmaʔ Vas; timä kõnõĺ külʔ toda pagana ajost `aigo üteĺ et, et `väega `olnoʔ kolõ tu̬u̬ aig Räp; `väega kolõ ilmakanõ Se; kollõ aig (sügisel) Lut
2. hirmuäratav, õudne Kole, kui `viskab `laene kohinal `randa IisR; `irmus `korge `kallas on, kole on `vahti `alle Vai; See oli üks `söuke kole koht ‑ ‑ ma kartsi seal ikka Pöi; mu eest see nii kole asi Rei; päris kole oli vaadata kohe Mär; `surnukoda oo kole koht Tor; kole ja pime õues, nii sügise `moodi Juu; eks ta kole aeg õld ike küll IisK; minul irm, mets kõik kole ja suur Kod; sügüsene üü om pime ja kole Trv; pulli om koleda, kui na vihale lähvä Nõo; maʔ oĺli üt́sindä mõtsan, küll oĺl kollõ ollaʔ Har
3. (väga) suur (kogust või viisi märkivalt) a. (koos substantiiviga) rohke; erakordne, tohutu mere `ääres on kole `kallas VNg; koled viljad, mis said laeva pääle `väätud Vll; Kole vesi, mis seaste (see aasta) on Pöi; koled raeterad `ollid; sinikud `olli koled `moodi Muh; kole sõnnik oli, mis `pandi Tõs; Kolõdad `muõdi aab lund maha Khn; tämä one koleda vihaga inimene; mi̬i̬s juanud keväde koledal `kombel Kod; koledad anged aand Lai b. adv (üli)väga, tohutult kole palav ilm; kole pitk maa `mennä; Õli `nuorelt kole ilus `tütrik Lüg; Kust ma nägin üht kole ilusa `mustri Jõh; aŋŋerad, kole rasvane kala; nii kole pime oues Khk; Kole inetu inimene Pöi; minu eest ne lilled o kole `armsad Muh; `nairid olid kole suured Mar; Kolõ torõ koõra poõg Khn; kole laisk inime Tor; nii ermus kole kuum HMd; kole riiakas inime Koe; kus kole kruusane, sial vili ei kasvagi Sim; tämäl on koledad sualased ni̬i̬d kalad Kod; einamaa on põndaku pial, see on kole `raske `niita Lai; kole keerd lõng SJn; sängi tulbad olli `kirvega `raotu ja paksud lavvad, kole tugevad Ran; ku lina äste paks om, siss saap koleda paĺlu `peosit; kole ahne inimene Nõo
4. (kohkumist, jubedust või vastumeelsust väljendavates hüüatustes ja ütlustes) tämä õli ninda `vaene, et midagi koleda Jõh; oh sa kole! Vai; rüheb, mis kole kohe Tõs; pealt vaname `surma `kartsin nigu kole VMr; kardab `nõidust ku kole Iis; `lõuna pu̬u̬lt `mustab kui kole; üits `aasta lahiśt `vihma maha mis kole Hel
konts2 konts g kontsa hv eP(g konsa), M(g kondsa; g konsa Trv Hls), `kontsa u Jõh; konds g kondsa Krk T(g konsa Puh Nõo Rõn) V(ku-; końdž Lei), kondsu Hel; kons g konsa Krk Puh Nõo San; kuns g kunsa Lut
1. kand (inimesel, hobusel) a. inimese jalakand Kand ja konts, kudas `ki̬i̬gi `ütleb Hää; üits oŕk läits minu jala kontsa `sissi; tanu änd oli kondseni Trv; tetti kura jala kondsage riśt [ette rakendatud] obesel `jalge ette ti̬i̬ pääle, siis ei tule ti̬i̬ pääl õnnetust; kondsa tagune om ärä `õõrgune Krk; muedu midägi ei ti̬i̬ ku ole nuiage kondsa taka Hel; nüid ei mõesta `kõndi, konds ei lähä `varbast `mü̬ü̬dä; kas vai kükitä maha, pane konds `perse `alla [tooli puudumisel]; [varju mõõtmisel] pannime tõese jala tõese ette ‑ ‑ konds nukki, nuḱk `kondsa Ran; tu̬u̬ `olli likataja, aga konsa pääl kõńd iks; mul om kondsa `sisse pind lännu Nõo; mul oĺl umbpalanu˽kundsahn; mullõ mehiläne üt́skõrd pańd kundsa alaʔ, küll˽sõ̭ss kunds halut́ armõtohe; ku näet tuulisspääd, siss `tõmba väits kolm `kõrda kura kundsa alt läbi Rõu; üte kundsa päl pü̬ü̬rd `ümbre Se b. fig paremb iks koŕv kondsan ku viĺl `varban (jalanõu olgu avar); küll konds esi kondsa levväp, varvass `varba aseme Nõo| (kiirest minekust, jooksust) ku soe ulganiste tulluva, siss eedsilise joosnuva nõnda, et kondsa es näe `varbit Puh; ta lennäśs nii et, kondsa es näe `varbit; [lapsed] joosiva nigu kondsa käesivä `kukrude Nõo; Poiss lidusi et kontsa välkusi Rõn; Lahaś nii et kundsa es jõvva˽`varbillõ `perrä Urv; ta nii lätt ku kundsa `väĺkväʔ Se; konts ja varvas (kiiresti) jalgsi saab jala ära `käidud. panime konts ja varvas Lai; Aga tä `litse mineme nigu konts ja varbass Hel; Laśk õ̭ks loopadi, loopadi kunds ja˽varvass Rõu; kontsa peal 1. kannul, järel tõene (niitja) olli `õkva kondsa pääl Nõo; piniʔ nu̬u̬˽röögeʔ ja oĺliʔ iks täl kundsa pääl Vas; 2. otsekohe peremi̬i̬s käänd kondsa pääl `ümbre, läits kodu Puh; kontsa pealt otsekohe `õkva kondsa pääld Puh c. kabja tagaosa; sõrgats si̬i̬ one konsa prei ku `veiksed sopid lü̬ü̬b `sisse. taha tut́i `piäle [hobusel] Kod; kontsast om raud kitsass. `rauda tuleb kontsa poole panna Hel; kabja kunds um kabja takahn Rõu 2. (suka, jalatsi) kannaosa a. suka või soki kand ma ole kudunu paelu sukki, valvaki, sinisi kontsadega Hää; neĺlänukeline konts on alb [sukal] Pal; koad raasike `talla ärä, sõss nakkat `kontsa kudama; lapige saksa konts, ilma lapite om kogemede konts Trv; lõpetse konts om `siante sama [kootud] kui nuḱk ‑ ‑ lõpetse konts, nii oli meeste sukkil vanasti Krk; suka kondsa läävä õredass Ran; kui kondsa lat́t valmiss om, siss tulep konds kodada; sagsa konds om, `koetass ja `võetass kokku, aga maa `kondsa kokku ei `võeta; setukeste sukkel es olegi `kondsa Nõo; mõni kudas pia kondsani `vikle siĺmä Kam; [mehelemineja osaku] suka`kundsa kutaʔ Rõu; tsopp kunds ja lat́iga kunds Vas; mul vana viiso nõgõĺ om, `tu̬u̬ga˽kapuda `kundsõ ni nõ̭nnu paranda Se; kapudal um kuns ni um `lapju Lut b. (jalatsil) noist niidsist mis üless `veeti, kääneti viisu konds kah; suvva konds om ümärik, nii sama tõmmatass kablaga kokku ja lüvväss vasaraga tasatsõss Nõo; inne pandass tsuvva nõ̭na kablaga˽kińniʔ ja sõ̭ss pandass kunds Urv
3. apsat – u, hv Jõh eP eL, enne õlid `apsatid, nüd on `kontsad Jõh; Konts all kut sõrm (pikk ja peenike) Pöi; saabastel ja `keńgel oo konsad Tõs; linna preilidel on `kõrge kontsaga kingad Hag; konsad `viltu Trm; enne olid kingad madala `kontsadega Lai; läits lävest `vällä [hirmuga], nõnda ku kondsa kobisive Krk; [poriga] kakup vai saapa konsa alt ärä Puh; mia `tańdse käńgäl kondsa alt ärä Nõo; mul omma˽`saapa kondsa˽kõvõrõss sõkutuvõ San; `korgide `kundsõga `saapaʔ Kan; ilma kondsõlda käńg Har; Ju̬u̬sk mäest `alla, nigu˽kundsa˽klõbisi Rõu; ega mul ni `koŕgit `kundsõ ei olõʔ, ku noorõmbil Plv
4. eseme (väljaulatuv) taga- või alaosa a. reejalase tagumine ots, kus saab sõidu ajal seista – Krk Rõu Tet́ti säänä puu, miä `küündü jalasõ nõ̭na mant `liuhka jalasõ kundsa manuʔ [jalase painutamisest] Rõu b. vikatikand vikati konts, kos lüsi küĺjes Pal; kaari arja jätät kasume, [vikati] kondsu oiat üless Hel; vikaht́ lätt kundsast ruttu pääle `kat́ski Se c. (hõlmadral) mes takast talla mant üless käänäp, t‿om adra konds Ote; ku pluugal kunds om pikeb, siss om `keŕgep `kündäʔ Se; kunds pidä viŕjäsõ laiutusõ Lut d. kirvetera varrepoolne nurk – Rõn e. üle hoone seina ulatuv sarikaots – Var hv Kod, Krk spor T V puari konts ~ kand Kod; ku konts pikep om, siis om räästäss laiep; paari kondsa ase (sälk) om rańts palgi sehen Krk; paari tetti maan `valmiss ja paari konsa, venitüse konsa tetti ülevän saena pääl Kam; koogu konds mis tulõ `kaarda vai kaarusõ ala Har; las `kondsa [öeld kui] lasõt tuud `paarõ palgi pääle; `ommege kondsah (sarikad paigal) Se f. pakktaru alaosa – Räp Se hiireʔ tüküsseʔ taro `kondsa peśsi tegemä Räp
Vrd kand1
5. püksid konsade pial (rebadel); püksid vaond konsade `piale PJg; terä konts (alumine ots) one ‑ ‑ mes `kińni one nagu tupe siden Kod; `kundsa pite `andma (peksma) Plv
koorem `koor|em Tõs Aud TaPõ(‑u̬u̬‑) Plt KJn/‑u̬u̬‑/, `kuo- Jõe Sim Iis, `kua‑ VJg, `kuõr|õm Khn, g ‑ma; koorem g `koorma Vän Tor Tür SJn; n, g `ku̬u̬rma T V(‑uu‑), ‑e Hls Krk; koorm S PäLo spor Ha , Plt, kuorm R(kua-; n `kuorma Vai) spor KPõ, ku̬u̬rm Hää Saa Kõp Vil Trv Hel, g ‑a, g koorma SaLä; `koorm|as g ‑a LäEd Tõs PJg; p koormast Tor; `ku̬u̬m|er g ‑re Krk 1. koorem a. veokiga veetav kraam; veokile korraga mahtuv kogus (ka mõõtühikuna) rei oli kolm, neli `kuorma, kuda `reie tuba suur oli. `moisas oli juba `kümme `kuorma rei suur; [80-vihuline rukki]kuhi `kutsuta `kuormast ka VNg; kui sitta `veidedä, siis kogaga `temmada `kuorma pääld maha Vai; talu `suiline sai ka koorma `einu [palgaks] Ans; saime kuus koormad `einu Khk; nelja `koorma maa on sääl `tei‿pul jöge Kär; `Koorma kulmu `pääle pannakse aga, köis öle, siis teine köis tõmmatakse `ömbert `koorma läbi, agade tüüd tõmmatakse selle `alla, siis kulmud äi varise ää Pöi; mis sa väsind obosele `koormad `peale paned LNg; tule `aita koorm `ümmer lükata Mär; Köis oli lõõgel, sellepärast lagus koormas ää Han; viis `vihku `pandi `parmasse, kümme parmast läks kuhilasse, kaks kuhilast oli koorm, kaks `koormad sai parsile `pandud, see oli üks rehi siis Mih; Nabrad `tehti `koormasse, `tüikad väĺla`poole Kei; kahe obuse `kuormad, eks `sinna `pandud sada `vihku `piale JõeK; [sõnnikuveol] istub `koorma ots ja läheb. koorm kui kägu `persse all Pee; rõõguss tuleb kaks `keskmiss `ku̬u̬rmad; suab täis suur `ku̬u̬rem, nõnna kuda obene jõuś vedädä Kod; see on vana`rahva sõna, et `koorem `einu sööb lammas läbi uherdi augu Lai; `pernań viivet põllege selle `vällä, mis peremi̬i̬s `ku̬u̬rmege `sissi tu̬u̬; katsik ärjä `ku̬u̬rme olli periss `ku̬u̬rme. sa sü̬ü̬t `täempe ütsik ärjä `ku̬u̬rme puid ärä Krk; [heina] `müidi `ku̬u̬rma `viisi ja tuudide `viisi, kõik es jõvva `ostagi `ku̬u̬rmat `ainu; ri̬i̬ `ku̬u̬rma om suuremb kui `vankre `ku̬u̬rma Ran; mulle `tu̬u̬di `ku̬u̬rma rüä `põhku Puh; ti̬i̬ olna `väega alb, sääld ei saana `ku̬u̬rmaga tulla Nõo; me pańnime kõvaste suure `kuu̬rma `õĺgi kuh́ale pääle Võn; üit́s ańd kuhja otsast kätte, tõnõ tei `ku̬u̬rmat. kui `ku̬u̬rma valmiss, `kiśti pääorrõga kinni, köüdsega `ümbre, `suiti ärä Kam; tu̬u̬l oĺl terhve `ku̬u̬rma `kraami pääl, tu̬u̬ lät́s kohegina; inemise `tuĺli konnust `ku̬u̬rmõidega Har; veli vidi sada `ku̬u̬rmat lauda sitta Rõu; [laadal] raamatit `müüdi iks `ku̬u̬rmah Vas b. kandam taal (joobnul) on `öige koorm seljas, jalad keivad risteti Khk; pea ees, tagumik taga, nigu oleks terve koorm vedada Mus; [kui särk] siit `lõhki käristada naa, siis tuliänna `koorem kukkude maha Tõs; nigu vanatońt üless `endä tõmmanu, nõnda piilik `käännu `ki̬i̬rdu `tolle `rasse `ku̬u̬rma all Puh; jäĺe `ku̬u̬rma om `säĺgä tõmmatu Nõo; alasi olõt taa suurõ `rõiva nigu `ku̬u̬rma alh Har; ku˽tuulisspää su˽kottale jõud, siss `lõika˽tu̬u̬ väidsega˽kurajala tsuvva riśtkabla˽läbi, siss tä piät `ku̬u̬rma sullõ `jätmä Rõu c. suur kogus või hulk Võttad `kuorma puid `selga Lüg; `Terve kuarm õli `musti mehi õld `vankril Jõh; Tal on muresed `terve koorm Emm; Seda värki oo sii ju päris sandi obuse koorm, seda annab siit ää koristada Kaa; Ta `tuĺli pu̬u̬lt `pange `kartuli `tahtma, ma `ańdsin tal päris ühesiĺmaga obuse `ku̬u̬rma (ohtrasti) Hää; `ku̬u̬rmide `kaupa `veeti [hanesid] `turgu sügise märdipäevä `aigu Rõn; mis sa hobõsilõ viit `teŕve `kuurma `hainu ette Se 2. fig a. (rasedusest, tiinusest) kui siga `raske on ja `kannab oma `kuorma, sedä `üellässe `marjas Lüg; ah see oli va tühi koorm tal, ta sai sest `koormast `lahti (nurisünnitusest, abordist) Mar; tääl oo koorm `küĺgis, saand juba `koorma `küĺgi PJg; nüid pole muud kui virutavad `linna, maksab tuhande ää, suab `kuormast `lahti (abordist) Kad; jät́tis naise `kuarmaga järele, ise suri ää VJg; selle tü̬ü̬l es ole `otsa aru `kunnigil, ja oma `ku̬u̬rme olli ka kanda Krk b. vaev, hool, mure; tüli teisele ta koormaks on, ise ta‿p tεε midagid Khk; Ta peaks sene `koorma oma pεεld εε `eitma Emm; mes sa nii suurt `koormad eese `peale võtad Mar; juodik mees on naisele `kuormaks Koe; igaüks `kantku oma `koormad Plt; si̬i̬ om ku `ku̬u̬rme `süäme pääl Krk; om paarirahvass ‑ ‑ tõene kooleb ärä, jääp tõese `ku̬u̬rma ka tõese `kanda Puh; tõnõkõrd ku sa olõt `paḱvile ja ku sa saat tõsõga kõnelda, siss `õkva nigu `ku̬u̬rma saap `süäme pääld ärä Rõn; mu˽süä om alasi nigu `ku̬u̬rma alh, nii vaivalik om mu elu Har c. (mitmesuguseis väljendeis) Ega `kutsar `kuormaks ole; Kui oled `kuorma vedädä ottand, siis ärä nurise et on raske (kui oled mõne tööga seotud, ära nurise) Kuu; vöta naine, regi taga, tulavad lapsed, koorm peel Khk; Mes taal viga minna, änd koormaks (vallalisest inimesest); Pisine mätas aeb suure koorma küliti (tühiasi võib olla takistuseks) Emm; `Piśke kibi aab suure `koorma `ümmer ~ `raavi id Han; kuiss jumalat, nii küünäld, kuiss rukõ, nii `ku̬u̬rmat; `ku̬u̬rmaga˽tuvvass, luidsaga mõõdõtass (söömisest) Rõu Vt kuormanesä
koot|alatsed pl koodiga pekstud sasi; koodiga väljapekstud (kehvemad) terad, peksandused obõsõ sõkiva ku̬u̬talatset ‑ ‑ mes `olli kooditedu; ku̬u̬talatset jahvatedi loomadele; `ku̬u̬talatsed ‑ ‑ mes [tuulamisel] `alla tuule lätsivä; kes olli ihnuss peremi̬i̬s, ańd ku̬u̬talatsit karjalastele ‑ ‑ ja suvikule `anti kah alvõmbat `viĺlä Ran Vrd koot|alused, ‑alutse koot|alused pl koodiga väljapekstud (kehvemad) terad rapped oo paremad teräd, ku̬u̬talused o piänemäd; ku̬u̬talusid pühid lademe alt; rabanduse saba ja ku̬u̬talused tuuleteti ühen Kod; Sasid kooditadi rihaall ärä ja siis ni̬i̬d ku̬u̬t́alused tuulati `enne ärä kui piäteräd KJn Vrd koodialused, kootalatsed
kroonu kroonu Jäm Hi u L(‑o Mar Khn), HaId TaPõ, kruonu Ris(‑o) ViK I(‑ua Kod) Hel T(‑o Võn) V(‑o Räp Se); `kruonu R(‑uu‑ Kuu, `kruono RId); roonu Sa Muh L(‑o Vig PJg) VlPõ(‑o Pil KJn) M
1. riik, riigivõim Paremb üheksa `sõrmega isa `leiba `süia kui `kümmega `kruonot `tienida Lüg; kroonu maad ning metsad Jäm; Vene roonu ning Saksa roonu akkana vist södima Kaa; kruono oma on mets ja maa Ris; kroonul `leiba küll, las sööb siin Lai; rautti `oĺli kroonu oma Ran; mes kroonu `kortinan viga om `olla, kroonu kõik parandab Nõo; sai kroonu käest käsi tüülisõ maa Krl|| Ega sul `kruonu jalad ole (istu ometi) Kuu; Äga mool pole roonu jalad, `ütles mees ning `istus pingi `pεεle Kaa; Ma ei viisigi täna tü̬ü̬d `lõhkuda, egas mul kroonu `käsku seĺla taga põle Hää; (kui tööga ei pidanud ruttama, öeldi) ega see kroonu piits ole Kad
2. sõjavägi, sõjaväeteenistus `Ek‿se `kruunu old `hirmusast pikk aig; `kuidas `muodi läks sinu `tienistus `kruunul Kuu; `terved mehed ikke `võeti `kruonu, `vaised ja vigased `jäeti kodo Lüg; isased on roonud `teenimas Khk; kes roonust ää jooseb, on jooksik Vll; ma olin kroonust läbi mees Rid; oli kroonu peal pasunapuhujaks Mär; jumal oo vägev, aga roono oo veel vägevam Vig; kui nad kroonoks (sõduriks) olid, siis käün ise `püüdmäs kalu Khn; minul ka vend kakskümmend viis `aastad `ti̬i̬nis kroonut Hää; pueg tienib kruonud JMd; [poiss] läks `kruonu JJn; pueg tuli kruonust `väĺla Sim; täma lähäb `varsti juba kruonude Iis; vanass `jäeti esimesed pojad isäle abiss, ei võetud kruanu piäle Kod; poeg minema sügise kroonu `pääle Äks; kui poeg sõeas oli, kroono piäl, siis `ańti abi KJn; miu pojal om täo roonu pääle minek Krk; nu̬u̬r poiss ollu, es ole vi̬i̬l kroonun ollu Ran; Vanast oĺl piḱä`aoline kroonu Urv; tu̬u̬ `vi̬i̬di kroonu pääle, `vi̬i̬di `soldaniss Har; kroonu pääle mineki aig tuĺl kätte Vas
3. a range, karm, kuri mõni ärrä `oĺli `ti̬i̬ndridele väegä kroonu ‑ ‑ mõni `oĺli ää mi̬i̬s; peremi̬i̬s läits väega kroonuss Ran; Ta om kül lastele väega kroonu Nõo
kukeke
1. dem < kukk1 `kirju kukkekene VNg; `väike kukeke, mis sest `süia saab Mär; pisuke kukeke laalab tasa Tor; kukeke oo kanade peremiis Hää; kukekene kadunud, ei tia kus ta on Koe; neil on üks veke kukeke kua viel VJg; kukekene alle, põle vana kukk veel `ühti Plt; noore kukekse `kakleva Trv
2. hum noku poeal om `väike kukeke Krk
3. pl kukekse kukeseen – Krk
kukur kukur g `kukru Saa M Ran Har Lei(‑), kukru Puh, `kukra Kõp Vil; n, g `kukru Nõo Võn Kam V(‑o Vas Räp Se) kukal villane rätik oĺli `kukrus `kińni köidetud; näe, kud́as si poiss mäe pääl `lõikab (jookseb), nõnda et kontsad käivad `kukrus Saa; `kukrun om tal vi̬i̬l `juussit Trv; ärjäl om ike `kukru pääl Hls; ju̬u̬sk ninda kõvast, et jala kävve `kukruss; peremi̬i̬s `aeti `mõisa, `võeti nahk `kukrust senigu kondseni maha (anti peksa) Krk; ja taga `kukrun, pleti kandsun kah `valge lehvi Ran; n‿olliva mugala sarve, mes `kukru `pääle kokku lätsivä (lehmal); latse ei tohi `vandu ja kui `vandsit, sait kulaku `kukrude Nõo; ma lei `kukru kapi nukka `vasta ärʔ Kan; `Lü̬ü̬di `tandsu ku˽jala˽käve `kukrulõ ku˽`hoitkuʔ Urv; lat́s süüt `kukru perrä Krl; ma˽sattõ iä pääle säĺlili maha, lei uma `kukru armõdu halusadõ Har; Lei mütsü `kukrulõ; `juudasitta pit́sitedi lehmäle `kukrohe `karvu `sisse, tu̬u̬ oĺl kuŕä silmä `vasta Rõu; `valge täh́t `kukruh śjool rebäsel; hand `kukro pääl (tuline rutt) Se

lõunas|vahe `lõunas- Rõn Urv Plv, `lõunes(s)- Ran Nõo Kam, `lõunõs(s)- Plv Räp = lõuna|vahe peremi̬i̬s, `pernaene olliva `ausa inimese, `lõunesvahe midägi es sunni teǵemä Ran; laits ike laits, `tahtsit nii sama `lõunessvahel uĺada ja karelda Nõo; `lõunesvahe `olli tu̬u̬ `atmine Kam; Sõ̭ss iks `lõunasvahe `mõśti [lambaid] Urv; poiśs, piät tulõma `lõunõsvahe `kartoĺt `võtma põllu `pääle Plv

lähembäde lähembäde Kam Har, läebäde Lei lähemale peremi̮i̮s `käskse: tule istu lähembäde Kam; siss visatõn `ju̬u̬ski˽parõmba˽terä kauõmbadõ, kõhnõmba terä lähembäde, aganõʔ kõ̭kko lähembäde Har

lähiksi lähiksi Ran, `läigsi Rõn lähedale peremiis `olli kuri, siss es tohi enämp `keski lähiksi minnä; oonete varjust tullin kodu lähiksi, es `julge `õkva kodu tulla Ran; Naese, nu̬u̬ es `julge `läigsigi tulla Rõn

lääts lääts g läätse Käi/-εε-/ K(-ea-, -eä-, -ia-) I/-ia-, -iä-/, `läätse Kuu VNg Lüg, läätsi L(-t́s- Vig Lih) KPõ(-ia- JMd Kad; -t́s- KuuK Amb Koe), läätsa Sa Muh(-ea-) Mar Hää Kei IisK, `läätsa VNg, läätsä Var Tõs Khn/-iä-/ Saa Vil Trv Hls Kam, läädsä eL(ĺ- Lut); n, g `lääts|e Lüg Jõh, VNg Vai

1. toidukaunvili a. taim (oma kasvualal) uba oli ikke ja `ernes ka ja isegi viel `läätsed pidasimma maas; `läätsudelle `anti ka `vardaga VNg; läätsad kasusid pöllu pεεl Jäm; läätsad, just kut oleks kure ernes olavad viĺla sehes - - ta oli erk, erk kollane Kaa; `lambad läind `läätsa Vll; Rohud said `läätsade sihest ää `kistud Pöi; oome akkame `leatsi `kolkima Muh; [läheb] `läätside seest `rohtu `kiskuma Mär; kui isa elas, siis tä kasvatas ja pidäs maas neid `läätsasi Vig; läätsid tahvad kõrged maad Tor; läätsad kasuvad viĺla sehes Hää; läätsad `tehti ernestega `seĺtsis Kei; `kasvasid aga mul iad liatsid JMd; maa kasin, enam ei täi jo `läätsa teha Ann; läätsad on pisikeste `lehtedega, vili on kaunas IisK; kaara siden paĺju `liätsi Kod; põle enam kaua `liatse kasvatatud Lai; läädsä om laia iire`erne `mu̬u̬du, läädsäl om sinitse `äitsne Krk; läädsäst ei tiiä midägi - - üte kruusa kondi pääl olli kasunu, kat́s terrä kõdral sisen Kam; Vanast näet kasvatõdi `läätsi Urv; `läädse es piäʔ siin pu̬u̬l `kiäkeʔ Räp; `läätsi külbetäss Se; `läätsü peremiiś ḱulb `kaaruga üteh Lut b. vili, seeme; läätsetoit `läätsest saab ia supp VNg; `läätsäd on lina`siemene `muodi Vai; lääts on lätergune Jäm; `läätsi `olli küll, mo eest paramad kut `erned Muh; too aedast `ernid, ube ja `läätsa Kul; läät́sid oo peeniksed laiad kui tangu terad Lih; leäts täis sööma toit Juu; `enne oli jo `läätseid ja `erneid ja ube VMr; läätsast tehasse suppi, õhukesed terad IisK; liatsed läksid punasest, kui ära keedeti Lai; kõllatse läädsä suṕp om imarep - - alli läädsä olli kipe Krk; nüüd põletass `erne ärä ja lääts, toda ei oleki Kam; `läätsi üteldi nälläge sü̬ü̬däv, esi ei ole nännü San; Ku vesi `ki̬i̬mä lät́s, sõ̭ss `pańti nu̬u̬ läädsä˽sinnä `sisse Urv; läädsäst tet́ti `putru Se; verevä˽läädsäʔ ummaʔ süögi läädsäʔ, vahadsõʔ Lut || noor kaun, lest `väiksed ua ja `erni läätsäd, mis akavad alles Saa Vrd läätse|latsik
2. läätspuu, akaatsia (Caragana) – Urv
3. pl veetaim läädsä [on] vi̬i̬ pääl, siä sööve neid; läädsä, meä tõi kanadele Krk; läädsä om lina ligude pääl Hel

magus magus g -a eP(-os Mar Ris; n magusa RId) M(-s|s Trv Krk; g -e Pst Krk) TLä(-s|s); makus(s) Hel, g magu|sa T V(-ś(s) Räp Se Kra), -sõ San(g -se) Krl Lei

1. suhkru- või meemaitseline; maitsev; ant hapu `mustemb kui süsi, magusamb kui mesi = uni Jõe; sie õun on ia magus `süia; magusamitest `õunidest `keideta suppi; kui kõht on tühi, siis on leib magus Lüg; kodo `vaabagad, nied on üvad `marjad, magusad `marjad; tämäle `tullo `panna `suhkuri `ulka, siis `lähtö magusammast Vai; need olid ühed magusad `tuhlid moo eest Jäm; `vahtri mahl oo magus, tükkis magusam kut kase mahl; nee olid suured magusad `räimid, seĺlast üsna viriseb `rasva `välja Khk; magus petab `maia Vll; Nii magus, et viib keele `perse; Tuhlistel on magus maik sihes, nii pailu ikka külm narris neid; Kodu jänese liha on ju `kangest magus ja rasvane Pöi; [pähklid] kuivatati toas kenast ää `suojas, muidu läksid alletama ja es ole magusad koa mette Muh; `katsmata pole kounis, `maitsmata pole magus Emm; mesilased koguvad magusad mett Rei; ernes oo kallis ja magos `süia; lapsed `tahtvad iga asjale nii pallo `suhkrud `sesse aada, et oo magus nii et käriseb Mar; sügise oo suured söömäd, keväde keed magusad Vig; mere`lindute munad on tuimad, ei ole nii magusad ega iäd, kui kana ja kodupardi munad on; pagi oli magus tubakas Var; õlle magi oo magus - - virre oo koa magus Tõs; mereärg - - magus leha omal nagu angera leha Aud; ette magus piim Tor; säh, sü̬ü̬ mu leva pudi, ma `pańtsi `suhkrud `juure, katsu ku magus Hää; magos mago sies Ris; väga iad ja magusad śeened `piavad olema HMd; tüma `pehme õun, ea magus mekk jääb suhu; kui õlut tehakse, pannakse keev vesi `astjasse, siis segab jahud `sisse, siis tuleb nõnna magus ais et Juu; las nüid õlu `immub magusamaks, siss soab `aśtjast `laskma akata Kos; kivi `ümber on rohi magus ja końdi `ümber on liha magus JõeK; odradest ei saand nii magusad õlut, aga rukistest sai magusam Amb; magus `naire supp Ann; mõdu ja magusad `juoki sai `sisse `anda (haigetele lastele) VMr; augi liha on ise magus `süia Kad; meil aias paĺju magusid `õunu Trm; sireli `põõsass, ku lähäd `mü̬ü̬dä, nõnna magus lehk Kod; kevade, kui tuleb magus rohu lõhn ninasse, lehmad ei `tahtnud `süia `kuiva `kraami Pal; `veiksed kuke seened - - nagu kuke arjad karvapäält, aga magusad Äks; kevade põle enam kedagi (rikkalikke toiduvarusid), eks siis `keedki ole magusad Lai; ahjus `küpsend liha on magus Plt; Magusam kui mesi on kallima musi Pst; magust imbutet `leibä tetäs; mõtskitsil om magus liha Hls; teinekõrd tahade jälle suud magusess tetä (midagi maitsvat süüa); piim ollu maguss ja kahre Krk; aga makuss leib olli Hel; `vahtre mahl olna magusamp kui kõevu mahl Ran; `lamba verest saab käḱk ää, saab `väega makuss käḱk Puh; ka‿kos om naŕr, ubina om magusa, piip om mõrru, a temä tahap `piipu; maguste ubinde aig om läbi; arukõjol om makuss mahl, su̬u̬kõjol ei ole makuss; piibe`lehtil om ilusa `valge `äitsme, `väegä ää magusa lõhnaga; magusamb ku mesi, tugevamb ku lõvi = tu̬u̬ om uni Nõo; kańepiterä om jo `väega magusa, noid sü̬ü̬t nii sama kah Võn; ränike om magusamba ku maasike; riivitu `kapsta tõnekõrd küll om magusa, a tõnekõrd saava kibeda Ote; leib om õigõ˽magusass imahunuʔ; makõkopp oĺl nii makuss, et `tahtsõ ki̬i̬lt `alla viiäʔ Kan; vislakpuu mari om makuss Urv; ubinõ omma magusõ Krl; ma˽küd́si magusa saia `pulmõ viiäʔ Rõu; kusõʔ omma˽väǵevä˽kalaʔ ja magusaʔ Vas; havvõ mass om `väega makuss; makuś kraaḿ Se; mis um magusamp mett = uni Lut
2. a. mesi Küll se magus o `hinda mend; Kes magusa neh mekkidä `tahtub, sie `täüdüb ka mesiläste `neulamist `kannatada Kuu; siis õli `kreissitud sie `põhjad [mesipuudele] `alle - - `muidu magus lähäb juo läbi; ku on ilus aig, siis mesilased `saavad pali magusa Lüg; Võtta lusikatäis magusa, siis `praavid IisR; tänäv`aasta oli ilus õie aeg, `saime ulga magusad Tõs; lilledest imeväd mesiläsed omalõ magust Khn; mielitand `lapsi vommilt maha magusa ja levaga; südame viĺli `aiguse korral on magus kõige parem rohi, kui tee `ulka `panna Amb; mesilased saavad magust `tatra õitest Tür; kui oli ia `aasta, siis sai viisteist, `kümme ja kaheksa `tuapi magusad VJg; kui poisid `tahtsid abet kasvatada, siis õpati et, magusaga pialt `määrida Sim; magusaga koon (koos), nagu tõrvaga võtab `kińni Kod; küllap nüid juba on `võtnuvad magust linnupuudest Äks; ja puŕgiga magusad ka viisime Plt; siin `aeti magust (vurritati mett) Vil; mehipuust `saadi `linde magusat Puh; peremi̬i̬s, anna mulle magusat, mul mehel om rinna `kinni Nõo; ma sai makust nurmigu tävve vai kat́s Har; magusat olõss vaja `naata `võtma Plv b. muu magusamaitseline aine või söök Magusa `pääle on `kärbänegi `maias Kuu; eks sie õle `maias, ke `armastab magusa `süia Lüg; magus aab `ambad katti Khk; Ju see suur magusa `söömine nüid inimeste `ambad ää võtab Pöi; Magusas (magustoiduks) andeti kohvi Tõs; [rabarberi] varre keedets `tärklege ja magust (suhkrut) pannas ka manu Hls; muidu `olli˽mul suurõ˽jämme˽peediʔ, ai˽paĺlu makust `vällä San c. (õunasort) `pernaene ütel, et `võtke ubinat kah. kõge i̬i̬n `oĺli makus, lätsime tolle manu Ran; ma istuti neli `uibut, üits om `tartu ru̬u̬s, tõene om makuss, kolmas om sibula `uibu, nelläss om `valgõ klaar Nõo
3. piltl a. mõnus, meeldiv `Ilma `vuota [oli see kalapüügiks] aga `kaige magusamb koht Kuu; On küll `teiste `piale kielt `kandand, `katsugu nüüd kas on magus, kui tämast `räegitasse IisR; Äkist tuli sõhike magus rammastus peale Pöi; küll oli aga magos uni, suu `joosend üsna vett täl Mar; esimene kää`ande öö, see on ju kõige magusam öö Lih; aavad nii ead magusad juttu, arukord kokku soand Juu; vai si `keŕjamise leib magus one Kod; nüid om siul küll maguss naar Krk; nüüd ajavõ makust juttu, ei läpeväʔ kõrvalõ kaiaʔ Krl; päält liha `kuivamise om makuss sann Har; Nood́ega (lepa- ja kasehalgudega) saa sann hüä makuss Rõu; ku kipõ vits, siss um makuss (hea) lat́s Plv; Vanal inemisel om livvaśt `sü̬ü̬mine magusamp ku `taĺdreka päält Räp; magusa suuga mõnuga Siga songib maad ja süüb magusa suuga aena juuri; Ää maeguga sü̬ü̬ki süvväs paĺlu magusamba suuga Nõo b. meeldida püüdvalt lahke, lipitsev siis oli `ärrad nii `saageli magusad mehed `meiega kohe `ninda et VNg; üks magusa jutuga mees Khk; `tuĺli jälle magusa jutuga, nakass liibitsemä Ran c. terav, hästi lõikav sie on ia `lõikaja `kirves, `kange `lõikamaie, magusa terägä Lüg; Kena magusa lõiguga sae oli Pöi; Mõned üksikud õlid ia magusa lõikamisega `kerved Trm; mõni kirvess om magusa terägä ja mõni om tuima terägä Ran

masin masin g -a Jõe Kuu SaLä Jaa Emm Rei L K ILõ Lai Trv TLä TMr Rõn, -e M; massin g -a S Rid VMr Iis Trm Äks KodT Võn Kam San(g ) Kan Vas Räp Se, masina T Rõu/n -ń/; maśsin g -a ViK TaPõ KJn SJn Võn V, San Krl, masina Võn Har Vas, `maśna Vas; `massin g -a Hlj RId hajusalt Sa, Rak, masina Puh Nõo Rõn(-śs-); n, g masina VNg, `massina VNg Vai; mašin, maš́šin Lei, mastin Plv(-śt-) Räp, g -a

1. seade või mehhanism `traali püük on odavam ja `kergem ka, muudku masin ajab edasi ja Kuu; küll [laeva] masina `kammeris oli ägä (kuum) VNg; isakodo õli `tuulamise `massin ja `reie`peksamise `massin Lüg; kui on lagedad `einamad, `niideta `massinaga Jõh; `sarjaga ei `tuulada nüüd enämb, nüüd on `tuulamise `massinad Vai; suuremalt jaolt leigetakse [roogu] masintega Ans; rehepeksu masinad käisid perest perese Khk; `söukest massinad `andis isegid `välja nuputa Krj; nüid ega ühel `massin, vanast rabati keik vili Vll; Laastu `lõikamise massin oli `sõukse rauaga kut suur `öövel, kaks meest `tõukas, üks `tõmmas Pöi; ma‿p pese massinad siis ää mette (võimasinast) Muh; kui ma noor olin, siis tegin ikka keik tööd kättega, nüid `tehtaks massinaga Käi; Triikmassinal on jo korstnas pääl ja taga öhuouk. Muidu äi `tömba ja sööd `kustuvad ää Rei; ei jõua masinad oodata, siis koa rabatse rukit; `enni põlnd `rätseppädel masinasi, `õmblesid neppodega Mar; masin läks `kat́ki, töö jäi `lõunest `seisku Mär; pärast olid siis masinad, ruĺlid olid, `ammad olid sehes ja [liikusid] edasi-tagasi (linamasinast) Lih; tä `säädis sedä masinast Tõs; Masina sõõlad ond `umpsõd, piäb `lahti `võtma Khn; kaak on üks `surmamese riist - - `poomese masin Vän; meie ei saa masinaga `niitä Saa; peremees tõi `lõikuse masin ja niidu masin Ris; me akkasime nüid masinaga rukist maha `võtma Kei; meil omal oli ikke koa piima läbi aama masin Juu; ead masinad, `puhtast niidavad ja `uostel `kerge JõeK; nuga kukkus ühes vihuga masinasse JMd; ta oli nii suur masin, et kohe kahekesti `loopsime `vilja `alla Ann; voodi linad kõik said `aetud kodose niidiga kokko, maśsinaid `eśti ei old VMr; või masin, tünni siden on kehäd, kes ku̬u̬rt võiss ajab ja `ringi juakseb Kod; `kapsaleht on ia `raidu, rohod on `vinsked. nüid pane aga masinasse ja lähäb Pal; akitu liha on masinast läbi aetud Äks; kui rehepeksu maśsinad vedati, siis `pańti neli viis obust ette Lai; villa `ketruse masinate piäl on poolid KJn; Obeste masina ette panemist ma alati peĺlasin Vil; Ku mia nu̬u̬r olli, siss olliv vändäge masine, peräst tullive valtage masine Hls; me peremi̬i̬s lubaś kodu `telli masint Krk; si̬i̬ om käsitsi tettu, si̬i̬ ei ole masinege tettu Hel; vanast ku rehepessu masin `tuĺli, siss tedä `säeti, sihiti ja tolliti Ran; viie käpägä künni `massin, serände purutab jo `uibu ärä kõ̭ik aian Puh; kost kupusaŕv naha üless `olli kisnu, `sinna pańd kupu`laskja tolle masina pääle ja tõmmass krõgsist Nõo; ega vanast `juussõ `lõikamise maśsinat es ole, siss polgati `käärega kaḿmi pääld Võn; Juhan, si̬i̬ om kui üits `kartuli`võtmise `maśsin, iks korvitäis lääb korvitävve `perrä `vankride Rõn; maĺmist valõtass maśsina osaʔ Kan; Ma nigu ei˽tahaki, et tu Liisu tulõ, vana iǵävene tühäjutu maśsin om piltl Urv; ku sa `villu `kaaŕsma lähät, siss tulõ kõ̭kkõ enne lahutamise maśsina pääle pandaʔ Har; maśsin ei˽ti̬i̬˽`sõĺmi, esi˽piat kakõnu langa˽kokko `sõĺmma Rõu; tõõsõl pääväl sis `viidi massina mano - - massina `sisse kõ̭nõli (magnetofonist) Vas; kõõv́o puid hoiõtass `leiba kütsäʔ ja [rehepeksu] mastina jaost Räp; vere `laskmise massin, mito `haave lööse kõrragaʔ Se Vrd masing
2. mootorsõiduk a. auto vahin, et üks `massin `sõisab siin `metsa`servas Jõh; massinaga tuli Kuresare Jaa; `enni pidi `Keidlasse menema, sealt sai masinaga `lenna LNg; nüid pikemad jala `käimist enam ei ole, nüid on masinad Lai; ärä sa last suureti̬i̬ pääle lase, sääl masina sõedava Ran; küll temäl om jõvvukass obene, pane `rasse `ku̬u̬rma pääle, ta lähäp nigu masinaga Nõo; maśsin sõit `Tartulõ Krl; oĺl `väega suuŕ tiŕrin, ma kai et mõ̭ni lei `akna kruudi `kat́skiʔ, a suuŕ maśsin `sõit́e `mü̬ü̬dä Plv b. aurik; paat masinaga sai `lastud `oŋŋed mere Jõe; Sie masin tuleb `lahte `tormipagu Kuu; suur `kunturi `massin ajas meid sääl purust VNg; vanaisal oli ka purju`laevi ning tal oli üks `väike masin ka Khk; masinaga seidetse passassiridega Mus; masina korstnad `paistvad Rei; `enni vanast olid purjukad, minu ea sees olid juba massinad Rid; Arhanglest (Arhangelski sadamast) `tuĺlid `väĺla neli suurt masinad Hää c. rong Esimist kõrd nägi `massina, läks tiest `kaugemmale Lüg; masin vilistas, teda `rampi ei nää ju HMd; enne üeldi ikka, et käisin masinaga `linnas Hag; kroonu `pääle lätsi, masinaga `sõitmine `oĺli - - raut̀i̬i̬d pitti `viidi, kui soldat `oĺli Ote d. lennuk maśsina˽`sõitva˽`taiva alost piteh Vas

matsuma2 `matsuma Lei Lut

1. lämbuma, sumbuma a. (elusolendist) mia kõvastõlõ katat kiniʔ, või a˽`matsuda; hobu ku tu̬u̬ varsa, siss `hammõn (lootekestas) ni ku saa‿i· peremi̬i̬ś johho‿i· pia manuʔ, või a˽`matsudaʔ Lut b. (tulest) tuli `matsuss `välla Lei c. (häälest) heĺü a˽`matsunuʔ, jõvva‿i· kõnõldaʔ Lut
2. nätskeks jääma `matsunu laib Lei

mets|hani (vastandatuna koduhanele) sui kεivad sii metsaned - - nee teevad ka kahju küll; ühe‿asta Ranna Aadu anid olid läind mere, metsanide sega Khk; metsaned on ka rahude peal, nendel on neli, viis või kuus muna Rid; metsaned oo allid Mar; [kui] Mina Pajupäral `ti̬i̬nisi, peremi̬i̬s `oĺli metsani pesa kätte saanu, tõi kodu ja `pańni oma ani `alla `auduma. Ani `audus `väĺla ka ja, aga sügisi, ku metsanid ja kured läksid, ikki pääd `püśti, ikki `tahtsid ära `minna Hää; nad `püitsid metsane `poegi Ris; ühe korra metsaned lasivad einamalle maha, panin paugu, ei trehvand JõeK; metsani oo `taeva all, kisendab metsäde siden Kod Vrd metsa|hani, mõts|hani

minema minema, da-inf `minna uus IisR, eP(minna Jäm Mus); minemä, da-inf `minnä hajusalt L, Juu Kod KJn(-ńe-) hajusalt T(-ńe- Ran), minnä Vig Khn KJn T, minnäʔ V(mindäʔ Har Lei); mineme, da-inf minnä M(-m Krk) San Krl/-äʔ/; menema (-mä), da-inf `menna () R(-mäie Lüg) Muh Hi Mih Ris JõeK KuuK Tür ViK VlPõ Iis Trm MMg; mänemä Jõh(mänä-), da-inf `männä Vai; pr (ta) läheb, lähäb, lääb R(`lähteb Hlj, `lähte VNg, `lähtö Vai) eP(lihab Sa, lεhab Ans Jaa, lεheb Kär Hi) eL(lääp hajusalt M T, lätt hajusalt T, V), mene(b) hajusalt R, (nad) `lähtvad S(`lε- Kär Hi, `lähtavad Khk Mus) L(-äd; `lähtad Mih) Ris; imperf (ta) läks R(meni; mäni Vai) eP, läits M hajusalt T, lät́s T V; impers, pr lästässe, imperf `läśti Kod

1. liikuma (eesmärgile osutamata) `Lähteb `nindagu leppäse `riegä Hlj; `vihma akkas sadamaie, en saand `mendost `ühtä; tämäl ei õld `aiga `õlla, läks `nindagu vana kuu `taivast Lüg; `Lähmä `seltsis, et kuas paremb `menna Jõh; mäni jokke müöd `vennegä Vai; ühed tulavad, teised `lähtvad Jäm; lihab kut tigu Ans; rannast `tömbab vörgu öla `pεεle ning vötab `minna; kured `lähtvad `viirgas (lendavad reas) Khk; läheb igavese valuga; ranna äärt pidi `minna on `paksu `rohtu Mus; vöttis jöge mööda `minna Pha; Vana inimesel pole `sõukest minemise isu änam `öhti Pöi; ää `palja seari ming, ehk oo matakumi Muh; laeb läheb `peale `loksodes; läks lõigates Mar; muul oo sadamas, kus laevad lähvad Var; tõttas `minna Mih; [koerad] `lähtvad nigu üks tuul Aud; Läheb ku kit́s Hää; peab końdiauruga edasi minema Ris; obune läks na et tuisk oli taga Hag; lähvad tie pial nagu `lamma kari; suure `teeni annab siit ulga moad `minna Tür; kui ta (lehm) `süies läheb, läheb tükk `aega `minna kua Pai; lähäb kui tükid taga VJg; lääb kui nool Trm; mõni - - one sõna piält minijä, krapsu pialt lähäb; kuda tullasse ja lästässe Kod; lähäb luugaku, luugaku Ksi; ilusat teed ei ole, mine `reega või kuker`paĺli Plt; läks nigu rapsatas KJn; mi̬i̬ ruttu; sis lähnd jälle seantse obuse kabja plaginaga Vil; lää ku nu̬u̬ĺ tulist Krk; läits nii, et `paĺla seere `välkusiva; susi võt́t leeväkandsiku ja väedse ja läits Ran; ku `lämmi ilm om, siss mindäss `palli jalu Puh; lähme ruttu, tõese oodava; nahast ratuss om päedsete küĺlen, toda pidi `võetass obene `perrä ja mindäss Nõo; kepi nõ̭al saat edesi minnä; ei saa `astu nii valiste nigu nu̬u̬r inemine lätt Rõn; lätsive ku vana varese San; ma˽lähä takan Har; ma oĺli tagumanõ minnej; ku mehiläse süllem lätt, siss um ka suḿmin; ku ma `üt́li pinikesele, et läḱeʔ, siss oĺl hüä mi̬i̬ĺ Rõu; `lätväʔ tüḱk maad; kas minnüʔ hobõsõga vai jalaga vai Vas; ta lät́s kui tuuĺ, nii `virka lät́s; hobõnõ lätt üle neläjala, kappadi, kappadi Räp; edimält lätt karatõh - - [siis] nakass `riśsi minemä (hobusest) Lut
2. eesmärgipäraselt liikuma, kuhugi või midagi tegema suunduma a. oli mend `sauna lakka `vahtima, kes siel on Jõe; Ärä sa lähä jää `pääle; Ega `heinäle ole veel nüüd menemistigi, `vihma sadab jo krabinall Kuu; men igestä `ärjäd `vällä ja men `kündämä VNg; `mengä `tuoga save; inimesi `tilgub juo `seltsimaja `mennä Lüg; läks aja taha, ikke oma `asjale; Tulivad siis `ommiku mattuselised ja `mendi mattusele; nüüd `lähmä `pohla Jõh; tahin `mennä `toise talo, ei saand `mendust; `sorsad mänivad `pilli `ruostikko; `muidu nämäd ei `saaned `asjaga `toime, kui `läksiväd `kohtu Vai; ta lihab `seia rohu `pεεle magama Jäm; koes sa lihad Ans; kardab kut tuld, lähe mette lisigid; `anti käsk, pidi `küiti minema; kana lεind munele Khk; kas merese (kalale) ka lähed Pha; kui Mardi Mariie lihab [tööle], siis ma liha koa, kui äi liha, jääb lihamata; möni läheb üsna pääva `aegu `vargile Vll; `Eesel külm juba kõrvalestad siniseks `tõmmand, aga tuba äi `minda Pöi; täna pidi `otra `mendama Muh; kui on `vaene laps, lεheb `teenima Emm; teised on keik läind einamale Käi; läksid `kosja, teina mees `seltsis Phl; `lähtvad `niitma; laps läind unele Mar; ma saa teeste `ulka `mennagi; ää mene teese `peale `kaevama Kul; ei taht isi `metsä minnä Vig; läht angeri `püidma Kse; poist `lähtväd `ulkuma Var; kell neli lüpsetasse, siiss `lähtad [lehmad] `metsa `jälle Mih; tä `minne `puhkama Tõs; `aeti juba pääva tõusust ülese, `loomega `väĺla `minna Aud; Saa minust änam põllul `mintud Hää; `rahmed `pańti ärjäle `kaala, ku `künmä `lähti Saa; lapsed lähvad redusse, kui paha on teind Nis; mul ei ole minemist `kuskile Kei; ta lähäb `linna `tohtre `alla (arsti juurde) Juu; jaani päävast läksivad einamalle JõeK; minust põle kiriku enam minijad Amb; rahvas lääb `tööle Tür; tema põle `tohtind siga `menna `tapma; läen vett `tuoma VMr; lähänd `üösse - - obust `tuoma Rak; teine läheb laia kaarega, sa lähed nigu `pastli paelaga (niitmisel) Sim; võta korv kätte ja mene marjule IisK; vaea `lu̬u̬le `minna Trm; ma ei lähäsi vihmaga `väĺjägi; kohe (kuhu) si̬i̬ lästässe; vasik lähäb (viiakse) kõhe `linna Kod; nüid on vi̬i̬l uus `seadus, et seetsetõiss`kümne `oastane lähäb `li̬i̬ri Pal; mis ma `rahva sekka lähän; lähnud laade `pääle Äks; lään `poodi Lai; obusega `mindi `vasta; läksin parajast `peale, ku oli leeva kallal Plt; akkasime - - kõrtsi poole menemä KJn; muist oĺlid lähnd kellälööja `juure Vil; nemä lääve nüid sinna poole midägi `asju `aame Trv; mia pidi emäle (ema vaatama) mineme Hls; ku kukk õrrel minnän laul, ütelts ommen tõist `ilma; ku `lääde `linna, sõss tooge seppä (pärmi), teeme karaskit; ole sa ää laits, min sa ärä kodu Krk; peremi̬i̬s minnev kah ommen oma nuumikuge laadale Hel; jänest ei tohi järve pääl nimitädä, ega järvele mińnen; temä lännu ommuku vara lehessile Ran; ku ma kipeste mäkke lätsi, siss mat́t eńgu `kinni; `ku̬u̬li piäd iki minemä, küll nä siu oppeva, ku sa‿i mõśta Puh; mia lätsi `sängi pikäli; vanast üteldi, et `aige jalg lääb ahju pääle, terve jalg lääb `teole; oless me lännume kuuse `alla, siss oless me kueva ollume; mee tu̬u̬ mõhk `sisse Nõo; lapule mindäss `kutsmada; ull obene, `peĺgäb `autut, `taaga ei taha minnäkine `liina Ote; edimäne asi, kui nüid `aige`majja läävet, om vere pru̬u̬m Rõn; ma‿la (ma lähen) kae, kos kana ommavõ; mi̬i̬ pääle, ma lähä siss `kartold rääbitseme San; ärä˽mingu˽jõe `vi̬i̬rde Kan; Kas `läämi ojulõ (ujuma); inne kümmend `aastat es `lääki latsõ˽`ku̬u̬li Urv; latsõ es lää˽karjagõ `mõtsa Krl; `minkega `vällä mõtsast; noorõ inemise lättävä pidulõ; anna mullõ kätte tu̬u̬ asi, siss ma ei lähäki `kuhtullõ; tuuĺ lätt magama (vaibub) piltl Har; ma lät́si `si̬i̬nde; meil `Osvaĺt ku `säńgü lätt, nii tulõ uni Rõu; tulõ sepäle minnäʔ; `minke no˽ti̬i̬˽ka magama Vas; hummogo lätt `vällä niikavva ku õdagoni; ku söögi aig ligi tuĺl, sõ̭ss `tütrik `lätse `ki̬i̬tmä Räp; maʔ küdsä `saiu, a saʔ `läädõʔ jälʔ `müümä turu pääle; taa noorõmp poig, taa om sul nigu ah́v, pedäjä `nõkla pite ka lätt ülest Se; läteme `maŕju (lähme marjule) Lei b. (väljendab liikumise suunda) Kakuna küla oo `Kõrkverest `mindavas Pöi; siit `saare `minna on kuus setse `sülda vett HMd; siit `minnes on kingissepa maea paremat kätt Ann; `mõisast külasse `minna ei ole nii pikk vahe kui siit `mõisasse Äks; soonetuisi on Laiusse poole `minna veel mitu tükki Lai; siit tahabole `minnä, suured kased `oĺlid; mis nii üle ti̬i̬ kohe on minnä, si‿on - - meie maa KJn; säält `veśke tammist üle minnän om ti̬i̬ kaevet Krk; tu̬u̬ maja om `õkva ti̬i̬ veeren, siist minnä ääd kätt Ote; siist Võru poolõ minnehn um `puut́ka, sääl timä `eĺli Rõu c. (ehale minemisest) millal ma änam koodile lähe, koodile minemise ajad‿o `möödas Mus; kölapoisid `lεhtvad putsale; naise`randa minemest toleb vεhe ede; tüdrogate `juure `minta lepsole Emm; poisid läksid neiu `randa Tõs; poisid lähväd `õhtu luisule Saa; lähän õt́e tänä õhta naesele Juu; mis ta mud́u külasse lähäb, kui ta `naisima ei lähä Kos; lääb mut́ti Ksi; Mi˽`poiskõnõ lät́s ka `täämbä õdagu ummõtõgi jõõsa pääleʔ; noh kas tädi`randa mineḱ Urv; poisi˽läävä˽`hut́ma; ku õtak tulõ, sõ̭ss poisi˽läävä˽hut́i pääle Plv; poišiʔ lättevä kabõid́šidõ Lei d. (sünnitamisest) naene lähäb `nurka Mar; ta oo - - `nurka minija Mär; veĺje naene minemä vaŕsi nukka Kod; üt́el mehel lät́s ka naane `nulka Se e. kallale minema, ründama `kärbased `lähvate `lapse kallale Jõe; süda `kargas täis, kas mine käsitsi kallale Khk; `tuhlituba `köötasse sojaks, et külm ep lähe kallale piltl Mus; tema äi ole `kaaklend, ta pöle kenegi silmile läind Rei; ega loomal aru ole, ta lähäb ju kohe kallale Mär; kae kos lońdu, ei lää `pääle (koerast); meie lätsime ommuku`pääle, õdagu tagasime ärä, sääl nakati kõvaste `lü̬ü̬mä (sõjast) Ran; peni aogup, joosep `perrä, viimäte lähäp `küĺge Nõo; mi `naḱsime pääle minemä, sõ̭ss lät́sivä pakku Räp f. (väljendatakse tegevuse võimatust) nüüd on [angerjad] nii `kaĺlid - - no mene `osta seda Jõe; mene siit `kaugalt `käümä Kuu; Mene sa akka nüüd viel kudumist õppima; Misuke kiri `kangal, mene sa saa aru, kuda`muodi seda tehasse IisR; mäne viel `suuri `kallo `püüdämä Vai; saa raha `koestkid, mine maksa siis `völga vöi midad; mine katsu `amba valuga `süia Khk; mine tee siis, kui sa ei jõua Mär; Tüdrikutest ää mine `rääkmagi Han; Mine akka neid esivanemaid auast `väĺja kangutama ja nende käest küsima Trm; mine ti̬i̬, ku sul `jõudu ei ole Trv; kassi`poigel siĺmä pään ja mine nüid mina `tapma näid Nõo; tet́ti [tööd] õnnõ naĺaga, rõõmuga, mee˽sa keelä vai käse˽kedä Plv g. (halvustavalt tõrjudes) mine kus kurat Jäm; Minga ette pörgu Kaa; Mingu kus see ja teina Emm; mine om jutuga õege `metsä Tõs; Mine sea persse silda tegema Lai; Mee õigõ˽sitalõ `saiba `otsa Urv; mineʔ `persehe Plv; Mineʔ kassi hanna ala Räp
3. a. (suunatud või juhuslikest liigutustest või liikumisest) ma `läksin `vasta puud, nii pime oli; tugev obune, läks `teiba otsa Lüg; `puiko mäni kätte Vai; `patron läin `lahti ja viind silma pεεst Jäm; `lambad läksid mo kεεst laiali; `katle pöha `vastu käsi lεind, nönda tahmane; `kange õlut läheb pεhe Khk; sääl läks `laevi - - madalale Pha; nii pailu vett nad said, et [tuli] es liha teiste majade `sisse Vll; Läind öhe `õhta pümes aŋŋu `otsa, ajand sääre `katki; Udu läks öles; Püss oli enne `aegu `lahti läind Pöi; räemed `lähtvad võrgu `silma; nii vali tuul et, aga nii `pissi läks `veski `eetsi Muh; äi nemad pole osand, nemad läind nii `eksi (eksisid ära) Rei; kala hakkas sealt [mõrratiiva] `εεri kauda minema Phl; laeb läks `krunti; vesi on tagasi läind (mõõnamisest) Rid; sa ei `oska ojoda, siis sa lähäd `põhja kui kerves; rott läks `lõkso Mar; lapse pea läks `vasta `lauda; jalad läksid libeda peal alt ää Mär; piisad `lähtvad leidi `peale Kse; jaanipäävani [kägu] laulab, siis `minne odra okas `kurku Tõs; ahuni, `siigu, kohasi, mis siält iä alt mut́issõ `lähtväd Khn; pidi see jutt ikke `soama koos `oitud, aga läks laiale kui vesi kohe Juu; ega siis suits majalt `väĺla ei läind HJn; pleki serv oli pumba vahele läind JJn; sibul lähäb `silma VJg; linad õlid `kuivman, kiudu küĺjess läks tuli maja `külge Kod; pääv läks ära (päike läks pilve taha) Pal; nuga läks `sõrme KJn; ais lää `ninna; lehm olli lõa `pääle lännu ja ärä koolu Krk; miul läit́s tu̬u̬ läbi `kõrvu Hel; terä `pelgäb ärä `lü̬ü̬mist, kas lääb `kivvi kohegi vai; ruad tetti `õkva perätside, et ütte ti̬i̬d `mü̬ü̬dä sai `kanda, et `ainu paĺlu laḱka es lää; kae kui irm `nahka lääb, kas siss vi̬i̬l `julgeb sedä`viisi üteldä; suur varanduss `õkva `piiu `võtmisel ja lääp käest ärä Ran; ku me nüid siit `purde pääld üle pää lähäme, siss oleme kadunu; ku ta sõna `ütlep, siss ma kuule ääld küll, aga sõna lääb nigu laḱka jälle; nigu ma lei, nii läits kirvess `kivvi Puh; tu̬u̬ ase om põ̭lla alali, kos ta päädpidi `lumme läits (kukkus); siin tapa vai inimene ärä, siist ei lähä mitte üits sõna `väĺlä; pusi`puuga susiti viĺläle mulgu `sisse, ku vili parsil `olli, siss läits `lämmi manu Nõo; tuli nakass jo puu `küĺge minemä; ku umala `kasviva, siss puud piti lätsivä üless Ote; `mustlasõ nainõ üteĺ, et tiä ei saavõt suku voḱki kedräte, et voḱk minnev `säĺgä telle San; ku os teedä˽lännüʔ (teatavaks saanud), et ma rassõ`jalgnõ, ei olõss minnu `üt́ski võttunuʔ Krl; tu̬u̬ is mõista uiu, lät́s kõrraga˽perä ala (vajus põhja); tuli lätt laḱka; tuulõ`veśki siiva˽`lätvä˽tuulõga `ümbreʔ; see om `ümbre minnej puu, see häste ei `lahkõʔ (keerdpuust) Har; püdälä `lätvä naha alaʔ, imese verd; püssä paugu˽lät́si˽`küĺge ja poiss nakaśs `oigamma; siss lät́s `rahvalõ hais `nõ̭nna (saadi teada), et mul sääne õ̭nnõtuss Rõu; külm um lännüʔ tagasi Vas; kõigilõ läävä näpo˽`küĺge (varastab) Se || piltl vois akkada `jälle [kalu] `püüdämä ja vois ige rahulikkuld `talvele `vasta `mennä Kuu; sie läheb oma `suuga juo `liiale Jõh; nee `akvad alasmäge minema (laostuma) Khk; ega muedo ei tule `mi̬i̬lde, ku lähäd selle jutu `piäle (võtad selle teema üles); `väĺjä läks õma jäälegä tõesse tuaniss (laulis valesti) Kod; mina olen näind unes mitud sihukest `aśja, mis on niiväga täppi läind Plt; täl (poisil) om `süämehe lännüʔ, tä jovva‿i inäp [tüdrukut] `maalõ jättäʔ Se; ummaʔ `säändseʔ kua, `vasta jumalat `lätväʔ Lut b. ajaliselt nihkuma lehmad lähvad suvesse (tulevad suvel lüpsma) Koe; meil kolm tükki toove vi̬i̬l poja, tõise lehmä lääve kiḱk suvesse (poegivad suvel) Hel; lehmäl oless pidinu tulema poig, aga es ole, om üle`täisi (üle aja) `lännu Nõo || surnult, enneaegselt sündima (ka surema) laps `pille läind, kut sedasi ää `kaudud oo; laps läks aja taa, esimene läks aja‿ta Khk; `laḿbit läits paĺlu aia `taade, noh su̬u̬ pääl `käimine, lammass vett ei kannata Ran; tinav`aasta `olli ka lehmäl kaits `poiga, mõlemba lätsivä aia `taade Nõo; Varajatse `vaśka lät́sivä aia`taade Rõn c. kaua kestma jutto mäni `pitkelle Vai; kaks nädalid `õitseb, kaks nädalid tera kasvatab ja kaks nädalid vaĺmistab, kui on vihmased aead, siis muedugi läheb pikemalle Tür; ma tüdinesi ärä, si̬i̬ kõne läit́s `väege pikäle Hel; üits kõnõlõp ütest ja tõnõ tõsest, siss lätt tu jutt pikkäle näil Rõn; es `mõtlõgi, et nii pikäle lätt Har; lätt pikäle `saolõ, satass kolm `päivä Räp d. (loojumisest) päiv lähäb Lüg; `Tulled `ninda`kaua, kui päiv akkand `luaja menema Jõh; `akned `iilgavad `vastu `pääva, kui `öhta `päike `looja leheb Khk; päe `olli ühna `looja menemes; silmad korra `looja läin (tukastamisest) piltl Muh; päev lähäb nii madalasse Mar; kui päe `looja lähäb, siss akkab koi`valge Mih; pääväke läks `lu̬u̬ja KJn; päe läits vette `lu̬u̬ja, ommen tule `vihma Krk; üits vedelik poiss nakass `lõun`aigu `päivä `vahtma: konass piäss si päiv ärä minemä Puh; päiv `olli ammu lännu, ku na tulliva Nõo; uśs ei sure `enne ära, ku päiv lät́t Võn; päiv nakkass minemä, kari kodu `aada Ote; siist `aknast om nätä˽ku päiv lätt Krl; päiv nakass pia jumaladõ minemä; päiv lätt õdagullõ joʔ Har; päiv lätt, `naakõ no kodo poolõ `astma Rõu; talvõl kellä kolme `aigu nakkas jo päiv minemä Se; jumalihi lätt päiv Lut
4. a. (üksteisest) lahkuma; mujale siirduma; (verbi tugevdavalt:) ära vahest `tüütab ära [võrgu parandamine], `viska kääst menema Jõe; Rodid o kaik ei tie kuhu `menned; mina `rääkesin siis, et vie, isa, se `hülgepoig menemä Kuu; `kello `viie ajal `lähväd menemä Lüg; `kolme `päävä peräst - - `piata õlema siit mend Jõh; tuul vei `vergod menemä Vai; pani aga ennast minema, es ooda teissi üht Khk; ühükorra `öhta ees sai minema Pha; Ma akka siis `peale minema Pöi; ometi läks ää, ometi läks tülist ää (tüli jäi tulemata) Muh; kui rotid laevast ära `lεhtvad, siis `söösta `maale Emm; Mine siit minema Rei; kõik `lähtvad `linna, põllutööd ei taha `keegi teha Rid; tääl oli minemene käe; `pühkis minema; need läksid kohe `teise `leiba Mar; pani minemä eese, ei taha tööd tehä Vig; ma lähän kotto ää Kul; mine ommete kord minemä Tõs; `Mindägä ühekorra ää kua Khn; [kala] läks ära, ei jäänd `otsa Vän; kui sa taga ia ei ole, läheb minema Kei; ma just olin minemas Amb; kis lubas `Peetrel ää `minna Tür; kerves `lendas varre otst minema; lumi tuleb, luiged lähvad, aned lähvad, allad käivad, kured lähvad, kurjad ilmad VMr; läki nüid minemä, mes sa enäm vahid; minnud `ükski ärä; terviss suab ruttu juuress ärä mindud, aga egä ta nõnna ruttu tagasi ei tule piltl Kod; tema‿i saand ära `mintud Äks; lehm `pańdi kammitsasse, kui ta oli jooksik - - pani karjast minema Lai; `mińti juba mińema KJn; ma müüsi obes ja `vankre üten tükin mineme; pääsukse lööve `parti, ku är minem lääve; miu peräst mingu või minemede Krk; kui kaegass `küĺge käis, siss niutsat üits kõrd ja pühk mińemä (koerast); seeniss ku toḱki otsiti, `oĺli uśs joba `lännu; kuidass `kiägi [kiisku] sei, mõni pańd üten luiega minema piltl Ran; `seie (sõi) ja läits oma ti̬i̬d; kui ta tahap, võib ärä `minnä, `kutsmata om tullu, `aamata mingu; küll ta jahvat, mitte ärä es lähä; siĺmä pilk olgu `mintu; kägu - - `kuknu kolm suutäit ja lennänu minemä; pehme sai, kana lei noki `sisse ja läits Nõo; ma anni tälle veerändigu `kapstit kah üten ja saadi minemä; tõne võlsip sul suu siĺmä täis ja lätt esi kos tuhat Rõn; olgu `mintü mu elämisest San; tiä käśk mul minnäʔ Krl; ma `leie ta majast minemä; no˽kae, is saa `mińtüss Har; tu̬u̬ es `lääkina arʔ Rõu; nüüd ma‿i olõ nännüʔ, ega na (pääsukesed) är joht ei olõ lännüväʔ Plv; sini`tialasõ˽talvõss `lätvä ärʔ; poig võt́t naaśõ, sõ̭ss lät́s esäle (eraldi elama) Vas; aamõtnika taha ai maahha minnäʔ (ametist lahkuda) Se b. (suremisest) Tämä õli ikke `raskest `aige, ikke `surma `mendava juba Jõh; Mina lähen `enne, kui täma kodu tagasi ükskord tuleb IisR; ela kui kaua tahad, sa pεεd εε ikka minema; sii oli noor poisike, läks εε `mulda Khk; kahe nädalaga oli viis tükki lεind Kär; ing läks enne ära, kui ta `tohtri `alla sai Pöi; `molda nad lεhevad keik, `molda peab egaüks menema Käi; jubas tä ing läks `vällä Mar; ega see kaua ela, see lähäb `varsti Mär; Vassikad oo kõik minemas - - mõned oo juba läin; eks ta ole siit ilmast minija Han; noored `lähtvad mis kõbinal, mis ei tahagi minna Tõs; jäi `aigeks jälle ja läks Vän; Igavese unel minek on nõnda, et säält änam `ki̬i̬gi ei tulnu, `senna ta läks ja `senna ta jäi Hää; see on ää surnd, on kojo läind Juu; eks ta kõige mõnukam olekski nii, et rabistad (rabad tööd) ja oledki läind; naene pidi juba minema, aga nüid ikke tõksub JJn; läks `teise `ilma Kad; sie läheb `varsti `taeva `kambri Iis; tõene on minijä, mes sul vaja `üeldä; tämä on jo õma kodo lähnud Kod; et küll mõni kaua eläb, aga iki ükskord lähäb; aeg jo `mulda `minna Plt; si̬i̬ om jumala `karja ärä lännu joh; ta iki `varsti ärä lää - - luu ja nahk paĺt; mis sa vi̬i̬l sest patust kogut `eńdel, sea olet jo egäpäe mineje Krk; sõsar läits toda`viisi `auda, et kobsu põlendik võt́t sõsara ärä; sia lõṕpiva ärä viimätseni, pojatooja emmiss kõ̭ik üten tävvega lätsivä Ran; vanadel om kohuss minnä iki, aga toda ei tiiä, konass si̬i̬ tuńn tuleb Puh; ega siss enämb muret ei näe, ku sa mulla `alla lääd; aga mõni seĺts om kah, kõ̭ik lähvä vähjän (surevad vähki); keväde pu̬u̬ld nakass sehen valutama ja suu vett `ju̬u̬skma ja `olli `lännu; kolm last `olli, a kõ̭ik om jumala`karja `lännu Nõo; ma ei ole vi̬i̬l ajaline ära minemä Rõn; mul om ka `varsti `mulda minnäʔ Har; sääl samahn t́silgatu mahaʔ ja `oĺgi lännüʔ Rõu; sul põsõ˽roosaʔ, punõtasõʔ, sa olõ õi˽vi̬i̬l minnej; timä oĺl kolm nädälit `haigõ, nii oĺl mint kah Vas; mina oĺli `ü̬ü̬se elost `väĺlä minejä, kramp lei jala `sisse, iho oĺl `iätedü ülevält `alla. aig om minnä˽kah, las `poiskasõ˽rabõlõsõʔ Räp; üte ajastagagaʔ lät́s ar kat́s hobõst Se; timä lätt tuole maalõ Lut || (uppumisest) `toine poiss läks mere Jõe; `tuule`priissi löi [paadi]- - `kummulle, olivadki `menned kaig Vai; Kalade söödaks läinu Hää; juba läks vede põhõja Kod
5. a. (tegevust, elukorda vms vahetades) millelegi või kellelegi muule siirduma (ka abielluma) Ma olen `ninda `kahjanud, et mes ma nüd `läksin küll niisuguse mihega elämä Kuu; läks viel vanal ial mehele Lüg; ega sellele‿p lεhe `ükskid tüdruk; vana Urve isa läks nüid pintsi `pεεle; tüdruk vigane, mis mehele minija see on Khk; läks `Oskarile; läks `sinna tüdrugule miheks Mus; Odra aganad läksid kõik `veiste ede Pöi; `paalibεst (paavlipäevast) varvassjalad (linnud) `mendade `paari Muh; ega see tüdruk `taale ei lähä; asi läks `kohtu kätte Mär; läks - - lese naese `peale (abiellus lesknaisega) Mih; kas sa lähäd `tääle Tõs; vanas eas läksin veel mehele Tür; mina läksin siis ka poole kuha `piale Pee; obune läks odavalt käest ää (müüdi ära) Koe; kaks `kaĺlimad jäi maha, kolmandale läksin Sim; tütär läks ühe avinuŕmikele Jõe `valda; kos `pulme suab, ku `ükski ei lähä Kod; põlemagi `niukest meest, kellele `minna saab Plt; nii tahav `paari minnä Krk; mes iki joba `vaidenu, tu̬u̬ lääb enämbide loomale (riknenud toidust) Ran; oh `oitku küll joodikule mehele minemäst Puh; oma peigmehe `põlgse ärä ja lätsi `u̬u̬piss tõesele; ku Vene `keisri poig tulep mu `võtma, tollele ma ka‿i lähä; mes te kiusasside temäst, lasnu täl minnä tolle poesile Nõo; kui sa nii suure abena ärä laset `aada ja `juusse ärä polgata, siss ma lää sulle Võn; lätsivä `paari, nüid ei võeva nätä tõnetõist Rõn; seo lät́s Valga `liina ütele kaupmehele San; kelless tu̬u̬ Alma tütär minnev [mehele] Har; mi‿sa˽sańdilõ `läädeʔ; täl oĺl tõõsõga lat́s, ma es lännü˽tälle; peräst lät́s timä `naistõ, noh kodoväüss Rõu; täl oĺl kõ̭gõsugutsiid `võt́jiid, koolitõduisi ja koolitamallaʔ, a es lää˽mehele; veli lät́s är˽kodo`väühhe Vas; sõ̭ss sõ̭saŕ nakass `väega `pallõma, et `kiäke olõ‿i velele `lännü naasest Se || piltl `Õhtane vats lähäb - - `õlgile (enne magamaminekut pole mõtet süüa) Jõh b. (usulisest pöördumisest) see on kirgust ära `langend, meite usust ära leind Jäm; nüid lεhvad pailud inimesed lahk`usku; ma pia ikka oma usu `kinni, ma‿p lähe teisse `usku Khk; kui `lähtväd `teise `usko, siis ristitasse `ümber Mar; läks vene `usku Mär; tahab `paptisti `usku `minnä, neid sii paelu Tõs; temä läks luteruse `usku KJn; oĺl nu̬u̬ŕmiiś venne `usku, siss pedi `mõŕsa ka venne `usku minemä Har
6. kaduma; (ära) kuluma a. kaotsi minema; otsa saama, olematuks muutuma On mend `vanker, `mengu kodarad tagant järel Kuu; meil ükskord `läksivad `seura `võrgud ära Hlj; mis on mend, sie on mend, sedä enäm kätte ei saa Lüg; Jättä viel `õue, nüüd on mend Jõh; vahi pääld, kui kala `riistad `männöd; meil läks mittu tekki kaduma Vai; uni lεheb pεεld εε Khk; lumi läks see kevade nii vara Mus; Loasul läks kaheksa `koormad `einu ja küin (hävis tules) Pöi; ehk lähäb köhä pealt ää Mar; oh, se vähike lekikene läheb ää Kse; ramu oli obusel kõik ää läin Tõs; Kui obune läinu, `viska ohjad ka järele Hää; ühekorraga, ei soand aru milla, rahakot́t oli läind Jür; kui [treimisel]- - nüid kudagi `viitab, siis on sie suur tüö juo läind KuuK; Kui on lähnud prillid, siis mingu ruamid kua; Kui on lähnud lootsik, siis mingu mõlad tagast järele Trm; nii kui lumi läks, oli maa sula kohe Pal; kõne läks tal ärä, es saa kõnelda Vil; sü̬ü̬ nüid `piimä, nõnda‿t sul `tahtmin ärä lää Krk; sügise kui ni̬i̬ alla`ü̬ü̬de tuleve, siss om kardule päälitse üte `ü̬ü̬ge lännu; vihm lääb `varsti ärä Hel; vana inimesel ei ole üttegi lõbu - - lõbud om lännuva kõik; mes‿säl enämb kahitseda, om lännu, om lännu; nüid vaest `onte nakava minu päevä ka lõpule minemä Ran; lumi om ärä `lännu, aga mõnen paegan om vi̬i̬l sedä `kolssu all Puh; kõ̭ik mu eluaja `korjamine ja `rühmämine om lännu vett vedämä; mes om ajast `lännu, to‿m arvust ka `lännu; mitte onde magada ei saa, uni läits `ü̬ü̬se ärä; suka om lännuva kos si̬i̬ ja tõene; viinatse `pääga tei nii suure võla talule `säĺgä, et talu läits Nõo; näet siss, kuiss mõne varanduss lätt `ilma Ote; mis lännü˽tu̬u̬ lännüʔ, kas tu̬u̬d enämb kätte saat Har; kat́s kolm kõrd mõsi, [tedretähed] lät́si ärʔ Rõu; taĺv lätt Vas; leivu ki̬i̬ĺ ĺätt loppusõ‿päle Lei || nüid `kaibavad, et angerad vähäs `lähtväd (angerjaid jääb väheks) Var b. (millegi peale) kuluma suur maa oli, `tienijad sai pida, siis läks tekkisi ja linasi ja VNg; Keik, mis `luomadest saab, läheb nigu `undi `kurku IisR; ühe katuse ruutsülla pεεle läheb neli `sülda `roogu Ans; siial on see `väärdus, et sa saad midagid, ahvenal lεheb pool soomuseks Khk; Poisi riiete peele minna kümme küünart riiet ää Kaa; nüid saa rubla eest kedägist, nüid lähäb jo tea meto `rupla; vat kui paĺlo vett lähäb oostele Mar; ulk raha läind, põle saand kedagi; suur pere `söömes, eks seal lähä `toitu paĺlu; nende paranduste `peale lähäb `rohkem ää, kui masin väärt oo Mär; `Kuivi puid lähäb paelu vähämä kui `tuõrõsi Khn; mis se kõik `maksma lähäb HJn; pailu neid `naelu `sinna katuksesse lähäb VMr; võtin `sõõrde linu ja akkasin punuma `nüeri. kaks sõõret lähäb viel VJg; unnadel‿o selgpaal, kahed selgpaalad lähväd `suvvess ärä Kod; `eńni arvati, kui paĺlu seemet lähäb tüki `peale Äks; viiś rubla läks ärä, siis `oĺli saabas nisuke‿t KJn; meil oo nüid suur levä minek, ahju täis `leibi lää egä päe; ega si̬i̬ üte `ammess ärä ei lää ottigi, siit saa iki `rohkep ku üit́s ame Krk; `mõtli, et mes mä `tolle ülejäänu veerega piä tegemä, siss - - kodasi tõesele `kangale `sisse, läits tu̬u̬ vi̬i̬r ka `täide Nõo; pand raha minemä (kulutas ära) Ote; temä kröömitsep kokku `endäle, mes vaja, no täl lätt jo `ulka üless (kulub palju); meste `amme pääle läits viis küünärd linast Rõn; Niguʔ üt́s inemine är˽`ku̬u̬li, nii mõõdõti är˽ku˽piḱk kirst timäle lätt Rõu c. mööduma, kuluma (ajast) `läined tükk `aega, üe`korra `veski `paistab Jõe; mend pühäbä õlimma kõik kodo; sie aig on `nõnda `välla mend, et midagi `asja en õle saand teha Lüg; lεheb veel `aega, enne kut minema saab; pailu teil einamal veel `aega lεheb Khk; `öetse kaks kuud `aega‿vel menavad; vihmane `olli, siis läks paar nädalt ää (heinateost) Muh; lähäb `aega niipaelo ku lähäb Vig; oli teine `aasta läind Lih; `viskasin kibi `senna `sisse (kaevu), läks ea tükk `aega, kui `sulpsu oli kuulda; `peale `lõunine aeg läks ruttu Mih; mul oo pöial kõber, läin `aasta jäi `vankre vahele Aud; kolm `päeva lähäb õõnistada, sis tuleb laiali ajada (lootsiku tegemisest) Tor; `mööda läin suvel oli `ühte lugu sadu HMd; tema tulemisega lähäb veel `aega Juu; `aasta `otsa läks ikke [päevateki heelgeldamiseks] JJn; nii juuni kui juuli läksid `mööda, ilma et `vihma oleks sadand Tür; kui oli pikk kangas, ikke puole `pääva läks [käärimiseks] ära VMr; sue aeg on nüüd lähnd Kad; ulk `õstad (õhtut) ärä lähnud; suvi lähäb nõnna ärä alva ja kuŕja ilmaga; pulmadegä läks nädäl ärä Kod; versta pośtid lähvad nigu aea `teibad (mööduvad kiiresti) Lai; lääb vi̬i̬l raasike `aiga Trv; mõni vikat `olli väegä kõva, tollega läits `ulka `aiga, enne kui ta teräväss sai Ran; kinnast kodaden läits aig ärä; kui nüid `aasta ehk kaits edesi lähäp, jälle om elu tõist `mu̬u̬du; ku sa midägi nokitsed, siss lääb aig ruttu edesi Nõo; `Täämbä om päiv nii är˽lännüʔ, tettüss es saa mitte midägiʔ Urv; `kruuślit teten lät́s kõ̭ik ü̬ü̬ ärʔ Rõu; kiudomehel lät́s iks kat́s kolm `päivä äräʔ Räp || `seaste asjad lεhvad köik nii iĺjaks (jäävad hiliseks) Khk d. pleekima, värvi kaotama möni väŕv lεheb nii `kergesti pεεlt εε Khk; riie pealt ära läind - - väŕv oo pealt ää läind Mär; potisinine, tää oo eä väŕm, ei läind peält ää; lellad ja roosad, nee lähväd `kangest peält ää Vig; see läind nii karvast ää kohe Juu; kaha - - sie tegi kohe nisukese ilusa sinise värvi et, ei sie ei läind iial pialt ära KuuK; enne viidi jo `Suame lõngad, vaata nied ei lähend pealt ära; kõva väŕv, sie väĺja ei lähe Kad; marana punane ei lähä `minemä·ngi `väĺjä ja muagetsi punane Kod; aleda värviga - - värv `väĺla läind Lai; rõõvass om pääld ärä minnu Trv e. piltl ununema ei mina taha enamb midagi `rääkida, kõik on `mielest mend Hlj; Mina `tiasin ka, kie tämä õli, aga nimi nüüd on mend `mielest `vällä Jõh; ket neid `asju `köiki määledab, nee `meelest εε lεind Khk; nied vanad nimed on jo mielest ää läind VMr; ma ole selle `lasken meelest är minnä Krk; nigu sa lõpetat kõnelda, nii om meelest lännu Nõo; mõ̭ni asi sais meelehn mitu `aastat, a tõõne unõhhuss, lätt meelest ärʔ Rõu; mul lää‿i elopõĺv, eloigä meelest sääne sõ̭na, kooniʔ ma koolõ Se
7. seisundit, olekut või asendit muutma; senisest erinevaks muutuma a. (elusolendiga toimuvatest muutustest) ei võttand enäm õppust, õli ülekäe mend; luom sei pali, meni `lõhki Lüg; `kulmu `karvad `lähväd `alli; `kõrvad `lähvad lukku; küll sie on abeme mend Jõh; miu `juksed `mändi `sassi; no pappi kui `kuuli sedä `köstöri juttu, siis läks `ninda punasest Vai; obuse jalg läind tükis katti Jäm; vahel on nii suur vae rinnus, et silmad `lähtvad mustaks Ans; [tal] oli üks poeg ning see läks koiraks; laps lεheb juba uniseks; `koera äi tohi `narrida, koer lεheb kurjaks; mo meel läks ka aleks; nee laanid läksid mool keik `tühja; kilgid läksid `meite maeas nönda isandaks piltl Khk; see‿o mullikas, mis pole veel kannund, lehmaks pole läind Krj; se‿o nii mutti (priskeks) läind Jaa; Ju nüid kere eleks läks, et ää `tuldi Pöi; inime läheb vanemaks, tõbi nooremaks; `peasslase kirjad (tedretähed) `lähtvad `palge Muh; läks aeg ajald ikka `aigemags; mes kurja tembu teeb, ukka on läind, see on ällile läind Emm; jälg läind asemest εε (jalg on nikastunud) Phl; jalad nii mustad, üsna `karpa läind; nahk läheb `kuplo, kui tulevad maa-alosed inimese `peale; tä‿o juba üsna karma·ntsikuks läind Mar; kääd oo rakku läind Mär; mo ammad läind suust ää (hellaks muutunud); süda lähäb tahedas Vig; `õhtuti läks pea ja süda sandimasse Mih; tüdrik oo `raisku läin; südä lähäb ruttu täis, vihastab `kergeste piltl Tõs; mõni ond `väikse kasuga, `känni läin Khn; kõri lääb kinni - - ei saa `rääki ega mätte kedagi PJg; kana `rasva läinu, ei mune änam; `Sohki lähvad tüdrikud Hää; mo kõht on nii suureks läin, mis ma tal annan Ris; paled `auku läind Rap; `siia `nurka aas nihuke `kaśvjas, silm läks `aigeks; ukka läind inime - - kääst ää läind; valu on nii suur, et süda tahab üsna `lõhki `minna piltl Juu; teine luom ei võta `rammu, teine - - läheb ruttu `rammu KuuK; abaluu końt lääb paigast ää, kui põrutud suab JMd; ta läks jo `vargaks JJn; läind `purju; mõnel lähvad need `juuksed ikke ruttu aĺliks Tür; läksin üle raba, kukkusin maha - - läksin märjaks Pai; jäme nagu laśt, on `kõhtu läind Pee; mida vanemast saivad, seda loĺlimast läksivad VMr; `äste sõber tüdruk läks kasust Kad; vanal kuul võetud naised lähvad `krimpsu Rak; läks tulivihasest VJg; akab vana`pu̬u̬lde minemä; nii abemikku läks metsän; siäred lähväd kure`suapa; lehem akab kua juaksikess minemä; tüd́rik one uarass lähnud Kod; koer läks rumalast, võeras koer tuli ja `kiskus Pal; lehm enam ei akkagi `lüpsma - - lehm läks puĺlist; kui lehm `kastega ädala või orasse pial täis läheb, siis võib `kergesti `lõhki `minna Lai; arust ää läind; kui pia läks `kõõma, ikke `võiga määriti; mul `varvad läksid puruks, on kramaskil kohe Plt; inimest läävad väga laesass kah, kui nad nõnna jorutavad Vil; kõht om puhutsisse minnu; ärä `lõhki minnä vihage piltl Trv; sel lätsiv kait́s siga `aidun `pü̬ü̬rä Hls; pää lää `tiiru ja silmä lääv kirivesess, putu või maha; ma lätsi näost `valges ku surnu; sa olet käest ärä lännu, ei `kulle mitte üit́s lõhn; küll lääp siul ruttu kops üle massa, juśt ku püssipauk kunagi piltl Krk; vanainimese mälu lää segi; ku sa ohja laset, siss [hobune] lää ku `ullu `mi̬i̬ĺde (peruks) Hel; ku paĺlu `viina om `võtnu, siss lähäb `u̬u̬gu; nigu kõtt tühjäss lääb, nii sooliku nakava kolisema; mõni läb nii vereväss, et nõna ots kah verev; jalg `oĺli `liikmest ärä lännu; nüid kanapoja lähvä `mu̬u̬du (võtavad kuju), kui na tiĺlukese om, siss om nigu munad ümärigu Ran; sõrmevahe om kõ̭ik `kärnä lännuva; ma‿i saa sannan `kuiki kavva olla, ihu lääb nõrgass; kes sedä ikku `kińni saap keeldä, ku südä lähäp aledass; obene lääb jalust ärä (muutub jõuetuks), kui `lämmäld juuvva andass; anna `õigel aal lastele valu, siss ei lää ta sul ülekäte Nõo; vasik om `prälli (kiduraks) lännü Võn; sel (tüdrukul) lännuva siĺmä veidikse `kinni Kam; tol om ka pää `paĺlass lännü, `juusse om pää päält ärä lännü Ote; om nigu segi `lännu, üte maja palut ärä, nüid ollev jälle `tennu Rõn; jala omma ukka `lännüve, ei olõ `jõudu änt seen sukugi San; om är eridsess lännüʔ, `tempu tege, koerass lännüʔ; liinan koolin kävven oĺl mu poig säändsess antslàagriss lännüʔ Kan; naanõ lännü `hirmu, `naksi `peĺgämmä; läh