[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 24.—29. vihik (lõpetis—nälpsama)

Tööversioon


Päring: osas

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 18 artiklit

elama elama R eP Lei, j- Aud Lei; elämä Kuu Lüg Vai spor , Tõs Khn Juu Kod MMg KJn Vil eL(‑e Krk Hel San Krl; j- Se Lei Lut Kra), ‑a Lüg Trv(tähendusrühmade piirid pole alati selged)
Tähendusrühmad:
1. elama, elus olema, ant surema
2. elumärke avaldama, elavana tunduma; liikvel olema
3. hrl tr ajaliselt eksisteerima; läbi või ära elama 4. igapäevases elus osalema, elu(päevi) teat viisil või tingimustes mööda saatma a. intr, ka fig b. tr
5. elunema, asuma
6. (pidevamas) intiimvahekorras olema, kokku elama
7. elatuma, elatist saama või andma
8. jõukaks muut(u)ma, järje peale saama või seadma
9. (kuskil) kaua viibima; aeglaselt tegema
10. tr kogema, läbi tegema
11. säilima; püsima
12. (näitelaused, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega)
1. elama, elus olema; ant surema Sinu `leiväisä viel eläb (öeld söögi ajal tuppa tulijale) Kuu; tämä ei taha `vällä `kuolla, `tahto viel `ellä Vai; [jalakas] elab ka vanaks puuks Kaa; jumal `oitku nii vanaks elamast Pha; ing on egal, mes elab ja kipob Käi; kis kannatab see elade kaua Mih; ei, ei ma sellest ei tia - - põln mind jah elamas mettegi Aud; pane angerjas kuevale kotti, elab kaua Vän; oleks võind veel elada, aga `kuoles `väĺla Sim; `Mihkel ei elägi. `Mihkel ärä `surnud ri̬i̬ `piäle Kod; sõss talleke jäi eläma Trv; kui mi̬i̬s `elli, ma tei `leibä Hel; ilm ei ole mitte elädä, ilm om oppi Ran; oless ma elässi seeniss ku ma `poiga nätäki `saassi; kel õńn si̬i̬ elägu, kel `tervuss teku tü̬ü̬d Nõo; Sul karvadsõ käevarrõʔ, sul läävä ellen `häste mehidse edesi Urv; ei tiiä, kas ta esi eläness vi̬i̬l vai om jo koolu Har; ku iks säänegi˽`tervüss om, et ellä˽`saadõʔ Vas; elleh (elu ajal) oĺl tä halb inemine Räp; `elle vanast oĺl `vaenõ lat́s ja rikasss tütäŕ Se; ku ärʔ `ku̬u̬le [soovin] taav́ast, a ku eläss, täut tehrüst timä `luuhhõ, timä lihalõ Lut; ei ela ega sure ~ koole, ela ehk sure fig 1. (väga haigest või põdurast inimesest) Elä ehk sure, vade ärä `vinnu Kuu; p‿sure ning äb ela ka – `inge `vaakumas on Khk; põeb ja kiub `peale, ei ela ega sure Vän; ei surnd ega eland, `vaakus niisa·ma mua ja `taeva vahel VMr; om üits koigert muidu, ei sure egä elä Krk; nigu miä, kidsise kõ̭ik aig, ei elä ei koole Nõo; hing om õnõ śeeh, koolõʔ ei eläʔ Se; 2. (aeglasest või uimasest inimesest) ku sa‿i ole iki `väĺlä maganu, siss sa olet nigu pu̬u̬l `ürbunu, sa‿i elä ei koole kah Puh; Lätt nigu tigo ei eläʔ ega koolõʔ Plv; timä om nigu puu tüḱk, ei eläʔ ei˽koolõ˽kah Vas; 3. (kehvast majanduslikust olukorrast) `Kruńdist `sissetulek `veike, sellest kas ela vai sure IisR|| (õnnitlus- või juubeldusväljendeis) Sis akketi `süömä, nuor`paari `lasti eläda (lauldi ”nad elagu”) Lüg; kui on põll lapitud, siis tõstetakse nuorik ‑ - ja nuormies `tuolidega üles ja `üitakse elagu JMd
2. elumärke avaldama, elavana tunduma; liikvel olema `silmad põlevad ja eläväd Lüg; Maa saab `kündädä, `äestädä, on `kasvu ramus, siis maa eläb Jõh; `märtsi kuu sees sis puu akab juba nagu elama omale `mahla `võtma PJg; akkas tooli pialt `vauma, jähi äkisti tasa, sai natuke `aega oln, akkas elama `jälle Ris; liha uisadet, liha akkass eläme; ta tulli eläme küll [minestusest] Krk; elläv õpe nigu eläb jälle; miu esäemä `olli nigu üits tule säde, temä nigu eläss ja palass Nõo; silmä terä eläss, käü pää sisen üten `valgõga nigu väĺk; jahu lätt elämä (koitama) Krl; ku‿t́ä `Tsiistrih pidosih ka oĺl, siss kõ̭nõli nigu pää `eĺli otsah Vas; vi̬i̬l ei saa˽`küĺvä [kevadel], maa vi̬i̬l eläki eiʔ Räp; hõra `siĺmiga inemisõl, tuul silmäʔ kõ̭gõ nigu eläseʔ Se
3. hrl tr ajaliselt eksisteerima; läbi või ära elama ma ei `tahtus mitte `tundi elada Jõh; tämä `ellä viel `viimisi `päivi Vai; ma ole niid seitsekümmend kuus `aastad vana - - selle aja sehes olen ma neli söda ära eland Ans; See (vokk) on nüid `raudne, elab mind ja mõne teise ää Pöi; vanamal `rohkem `aega sii `ilmas elat Käi; kis seda elu ikke ilma vaevata saab ära elada Pai; talv tuleb, kuda si̬i̬ jälle suab üle `eĺtud; meie siad `eĺlid eloaeg ärä. ei `laatanud `seinä ärä; mina õlen kolm tare ärä elänud Kod; elä ni̬i̬ päevä ärä, mis mea ole ärä elänu Krk; ku ni̬i̬ rüä rehe ärä saass `pestuss, siss eläss vi̬i̬l mõni roodsi tuńn Puh; ega ta iks üle ü̬ü̬ ei elä Rõn; ni`kaugu iks elä ku, `päivi elläʔ om ant Urv; mul om puuĺ ikä elet, pu̬u̬ĺ vi̬i̬l elläʔ Har; tuńnist päset, elät `iägiʔ (kui pääsed eluohtlikust olukorrast, elad oma elu lõpuni) Vas; jumala teno sjo päiv sai jäl eletüss; Sallita‿i `tu̬u̬dke õt imä pidä seto `rõivet. A nii eläss ega asi uma iä arʔ Se
4. igapäevases elus osalema, elu(päevi) teat viisil või tingimustes mööda saatma a. intr, ka fig Elä ise ja lase ka `toisi elädä; Eläb `nindagu `peiupoiss `pulmas ~ kuninga kass (hästi) Kuu; `riidelik ja `kiskuja [inimene], ei sobi kenegägi kokko elämäie ei Lüg; sa tahad aga `tõise `perse taga elada. `tõise `varju, `kaitse all Jõh; Elavad kui kass ja kuer (tülitsevad); Elab ku iir `viĺja `salves (külluses) IisR; kuda sa võid siis igäühe `miele järele elä Vai; `palja riiuga elavad Vll; `Istus oma karistuse ää ja elab `jälle kut mees; `Söukse tojaliku inimesega on `töesti `raske ilmast läbi elada Pöi; elab kääst käde ja suust suhu Emm; eläb nagu lind pääväst `päävä. põle muret kedägi Tõs; mis sa ti̬i̬d ing ja elad [viletsa tervisega] Vän; Ela kui ~ jusku siga kot́tis (teadmatuses); Elab kui kirp koera `perses ~ kuninga miśka (muretult) Hää; eks elä `peäle pääväst `päävä Juu; ela ja ole, aga ära pärast kurda JJn; juba nuorest piast akkasin oma kää pial elama VMr; nii et me siis ike elasime `rohkemb läbi (kulutasime raha) kui nied kes siin kodu Rak; kuda te kua elätä; [ta] `eĺli viisudegä kuńni `mulda läks; elän kua pihoss suhu Kod; elab kui täi kärnä koore all (viletsalt) KJn; temä eläs ku vana jumala seĺla taga (muretult) Trv; vanan ää eläde, sai süüvvä, sau karate Hls; miu vanepide vanebe `elliv iki `tähte `järgi; ta eläss nagu lind (muretult) Krk; eläs nagu pütin, ja punni mulgust om sinnu söödetu; aga na ollebe nii `äśte elänu ku saabass ja sukk Hel; ja ku iki latsel tark mi̬i̬l `mõistuss, elägu siss, kudass ta tahap; eläb tõeste `olge pääl (ei tee tööd); nemä om sõbra, elävä ütte (ühiselt) Ran; mõni `u̬u̬ramise pääl eläbegi; temä ei seldsi kellegagina, esierälde tahap elädä; eläb ilman nigu pulman (hästi, lõbusalt); `kärbläse sääl saena pääl kuhinal, [ei surnud ära] elävä nigu sagsa Nõo; lepime ärä. mes me sin oleme ka `äśti või alvasti elänüme KodT; si̬i̬ `aasta `viĺlä ka iks sai, manu kah ostame, ärä elädä iks saab Ote; Ma‿ĺli harinu iks uma käe päl (iseseisvalt) elämä; innevanast no `laḿpi olõ õs, `pirdõga eleti ja `oĺti; Mis hiiril viga elläʔ, ku `kaśsi kotun ei olõʔ Urv; sa elät mu naha pääl (minu kulul); nimä `eĺli läbi (suhtlesid omavahel) Har; kotohn `eĺlimi mi nigu vi̬i̬hn, es mi˽sü̬ü̬ʔ es makaʔ, suuŕ murõʔ Rõu; mi‿sa˽tah eläde vai olõdõʔ, `tervüss om läbi; eläge iks ilosahe, ja piä iks immä imäss; rikkahe `väega eläseʔ, suuŕ maja om elläʔ; latsõʔ ikkõh kasusõʔ, vanaʔ `oihkõh eläseʔ Vas; tu eläss kui `kärbläne söömäldäʔ (sööb vähe); `eĺle kui kala `lämmä vi̬i̬ seeh (muretult); kuis sa no eläde kaʔ – elä õ̭ks kui elä, kui tuli `tu̬u̬rõh puuh (halvasti); eläss kui kahõr pesäh (rahulikult); pekoh elämä (Pekot austama) Se; ku mi reńdi päl `jeĺli; kat́škümmend veiž `aastagut `soldadist jelanu; `souri `sarviga d́oudass jeläss su̬u̬d müten `rout́šidõn Lei; paŕemb õnnõlda elläʔ, ku̬ tehrüldäʔ tü̬ü̬d tetäʔ Lut b. tr poiss ei õle viel võttaja, aga eläväd sedä `armokese elo Lüg; Nee elavad nii sammu oora elu Pöi; elavad kolmat elu (kolmandat korda abielus) Ris; kes tedä `käskind sihukest joodiku elu elädä Juu; naine lahutas ennast ää, nüid elab ühega armukest (vabaabielus) HJn; elä õma elo`kõrda nagu kõrd ja kohus Kod; omatse olgu külä kävvä, ei mitte elu eläde Krk; egä üits eläp oma elu ja piäb oma talu; elävä niisa·ma `armu kokku, ilma laolatamada Ran; mia ole elu aig ollu `väega viletsän päevän, iki `kurba `ellu elänu Puh; oma naisõgõ `elli ilustõ ellu nigagu elu otsani San; sa olõt seeni˛aani hääd ellu elänü küländ; tu̬u̬ ka `eĺli `vaesõid `päivi Har; tol om `väega hää põĺv elläʔ Plv; nüüd `eĺlivä nimä kotoh uma vaest ello; ku kuna elo elleh (elades) `saami vi̬i̬l kokko Vas; ilmajelo iks vaia jelläʔ, vai halv vai hüä Lut
5. elunema, asuma Vade mees jätt oma `naise maha ja tuli sen `naise `juure elämä Kuu; `ninda `kauva eläb (elan) siin. `ninda `kauva kui `jaksab. siis `tarvis `menna poja `juure Lüg; sao – `suitsu `saunas eläsimmo Vai; linnud elavad sui sii, `talve elavad mujal Khk; naese vanamad elada seal Muh; ega `kambris elätud - - aga rihetoas ikke elati Mar; `Kihnus `siokõst `kohta ei põlõ, kus vähk eletüd suab Khn; no mo ema jäi siis `siia Juurikule ikke edasi elama Aud; `iidlesi on siin meil elamas oln Ris; konn puhastab vett, et konn ei pia mudases vies elamagi Amb; kolmas koht mul on elada `ilma pial VMr; mõtussed elämä puie `metse siden Kod; seal elanuvad rehetuas. paĺlu `kohtasid oli kos elasivad rehetuas Äks; kobras elävet jõen Hls; me sannan `ellim, vihu sannan Krk; ega `talve `kiägi `kambren es elä, `talve eleti rehetaren; nüid om iks `endäst katussealune elädä ja olla; me `eĺlime üte `vü̬ü̬ruse pääl Nõo; mina `eĺli sepä lähükesen Võn; taa om seo valla perremihe kõ̭iḱ läbi elänü, tel ei olõ˽`konki püüsümist; tu̬u̬ om sääl `koŕteri pääl, tu̬u̬ lät́s sinnä elämähe; taa om jo kolmass põĺv sääl elläʔ Har; ilmahn elleh umma uh́aʔ mul hinnäst kińni˽pitäʔ (ilmas elades suudan end valitseda); viruss`kundra eläss reheah́o pääl pümmehn nukan Rõu; ellä˽`kambrõʔ oĺli˽ka `ümbre˽rehe; a sivvu˽`kanda siseh `tahtva elläʔ Vas; `ellevä niip̀aĺlo kui `ellevä kotoh, tuĺl pühäpäiv Se; jelag õndõ (üksi, omaette), jelaga sein; jeletav kamõŕ (elutuba); kon jeladõ Lei|| (asjadest) kui me lainete vahel olime, mette‿s paak paista, mis sa siis vöid paadiga elada sεεl Khk; tea kus need `päitsed elavad Vll
6. (pidevamas) intiimvahekorras olema, kokku elama Panevad `leiväd `ühte `riiullile ja akkavad kokko eläma ei `lueta ei `lauladata Lüg; elab poistega kogu Khk; kui mees o `väljas `laevade pεεl, siis elab teistega `ühte Mus; jüst eläb armoksega Mar; nää võttis teise naese kääst mehe ja lõivad kahekest kokku ja läksivad elama Kad; mi̬i̬s akkas `tütregä elämä Kod; si̬i̬ noorik ei oole vanapaganege kokku elänu änäp Krk; egass ma tolle vihätse mehega ei naka elämä Ran; nakassiva ütte elämä, olliva nigu mi̬i̬s ja naene; meil om joba mitu `aastat paarin (abielus) eletu Nõo; vanast `eĺliva mehe küll naśtega iluste Kam; naaʔ joba ka `mitmid `aastid ärä elänüvä, ja nüüd vi̬i̬l pidäsivä˽pulmaʔ Ote; tõistõgõ ärʔ elänü mi̬i̬ss Krl; sai tükü `aigu elätüss, a˽siss is taha enämb tekugi tetä [naiseks] `võtmisegaʔ Har; nuuŕ tüt́äŕlats vil, a `eĺli jo `poissaga kuuh Se; d́o jenneba (enne abielu) `oĺli jelet ta poig; om näńü ku nu om jelanu taad `tütrigut Lei
7. elatuma, elatist saama või andma õled minu `armus eländ. õled kõik minu kääst saand; eläb `tõise `armul Lüg; Elas ennast merepüigiga Jäm; [hundipojad] Esitiks elasid vana piimaga Krj; eese kätte peal (oma töövaevast) elama; ta elab `kopki peal (peab kõik ostma) Mar; see inime elas `ainult armu `ańdidest Mär; `Kihnlasõl piäb puät olõma, jõlma eletüd ei sua Khn; selle `Mihkle rahaga siis elatada (elatavat) HMd; [vana inimene] elab laste armust Juu; luomad piavad tänavu vist küll `palja põhu pial elama JMd; `põldu väga paelu ei old, aga nad elasid `loomadest Koe; Siäritsä, Õmedo, Kaseba kõik ni̬i̬d küläd eläväd kalapüügiss; ilma varal eläväd, ilm toedab näid (mustlasi) ja katab Kod; kalu sü̬ü̬b ja kalade pääl tema (kaur) elab; sai elatu aganase leivaga Äks; levä varal mia elä, ei taha muud kedägi Hls; üits eläp `tü̬ü̬ga, tõene eläp `persega, kolmass eläp `petmisega; aga kelle nõjal tu̬u̬ emä eläb sääl, kas täl `latsi om; no kudass sa eläd ilma `lu̬u̬meta suure perega; tõeste ääst (teiste kulul) elämä Nõo; sepp võõse [teenitud kraamiga] `aasta `otsa elläʔ Võn; mis Puĺli `rahvil viga elläʔ, teräne nuŕm pääl, kalanõ jäŕv all Vas; `häömä (majanduslikult hävinema) nakkass joʔ, olõ õi minga jelläʔ Se
8. jõukaks muut(u)ma, järje peale saama või seadma `Meie maa `sisse `niitand, üle raja, no kas sina `sellega elad IisR; minä paan Kuŕsi talu elämä Kod; võib olla, et poja aave talu eläme Krk; kõ̭ik kes i̬i̬notsan, ni̬i̬ lätsivä elämä, aga tü̬ü̬mi̬i̬ss `oĺli näĺlän Ran; sõdsõ ois toda (õepoega), sääs tolle elämä Nõo; ku˽`tioline tü̬ü̬l ja, kaŕuss kaŕahn, sõ̭ss pereʔ eläss Rõu; Määne talomi̬i̬ss vanast õ̭ks `sõ̭õ̭rdo tegi tu̬u̬ nakaśs elämä Räp; a mi õks jäl jumala teno lät́sime elämä Se
9. (kuskil) kaua viibima; aeglaselt tegema Ära sa külas elama jää, ära kauaks jää Hää; [ta] one elämäs `aige lapse juuren; lähäd `küllä, tule ärä. ärä akka siäl elämä pu̬u̬l `päävä Kod; kos sa elasid (viibisid, olid) Pal; tal ei lää si̬i̬ tü̬ü̬ edesi ei tagasi, `muutku eläp sääl man; ni̬i̬ eläve, luusive pääle sääl nurmen; [aeglane niitja] edesi minnä es jõvva, siss [teine niitja] `muutku elä, `muutku `elli temä taga Krk
10. tr kogema, läbi tegema Pal`́jugi mis üle elatud IisR; jah, keik on möda elat; pole nee ajad `kerged olnd `ühtid, kes nee `välja elas Rei; mes sa oled eländ selle sa tead juba Mar; mu vanaema oli - - läbi eland ise peksu Jür; mis ärä elet, si̬i̬ om ärä nätt, mis elämede, si̬i̬ om nägemede ja `täädmede Krk; sa `mõtle nende `aastide `pääle, meh‿mä ole elänu Puh; neid `aigu, mis om saanu läbi eletüss Ote; kõ̭iḱ eloʔ ommaʔ ärʔ eledüʔ, no om taa viimäne Vas
11. säilima; püsima paĺju `tuhka ja süsä. tuli `õõgub siäl all ja eläb; aku si̬i̬ Miili `aigus (vähk) jäe `sinna elämä. tuleb jälle tõesele naesele `külge Kod; tuhkhaua `sisse `kisti tuli, matõti kińni, sõ̭ss `eĺli tuli kooniʔ tõsõ pääväni Har; ĺema (lehmad) un `lamba äi ela äste (ei püsi karjas) Lei
12. lapsed elasid (kasvasid) suureks Jäm; piab läbi elama (läbi saama või ajama) – pole teha midagid; ta (varss) siis selle korra ei uppund ära aga, ta elas ikka obuseks ja Khk; talve vili `kańdis talve ära, aga teised viĺjad `keegi `talve ära ei eland (talunud) Trm; nää `tahtsõʔ tedä tast (talust) väĺlä elläʔ (temast lahti saada) Se
heldekene dem < helde (imestust, ehmatust, hädaldamist, kahetsust jne väljendavates hüüatustes) oo sina `eldegene, küll oli mudane tie VNg; ohhoo· `heldegene Phl; oh `eldeke, kui soolase supi sa oled keetnd; sa eldekene, muud ku kisendavad ja karivad `peale Mar; oh `jeldeke, ma põle sest kedagi saand Mih; oh sa `eldekene, küll vanaema ja ema siis `kurtsid Jür; `eldekene kus ned pere`naestki jäävad, kõege perega [käidi kõrtsis] Kad; ui `eldeke sedä `tehti sedä`viisi Kõp; ai `eldek, `meante `väike tuli Krk; kedrässivä naesed nii et oh `eldeke Ran; ah sa mu `eldeke, ku ta tagasi `tulli sõ̭ss `tahtsõ tappa `anda mulle Nõo; oi `heldekene, noʔ magahasõʔ `valgõst `valgõniʔ, mis noʔ viga elläʔ Rõu; või˽`heldekene, noid setonaistõ jutta Vas Vrd heldekäne, heldene, heldus, elleke
hergu|mann peretütar, kes sööb sahvris eraldi paremat toitu Ega `ergumann perega söö, tema vitsutab sahvris `erku IisR hergu|roog kodupoolis; maiusroog – Kuu HJn vahest `harvast kui `hergu`ruoga `keideti, liha `keideti Kuu Vrd herkroog
ise3 (sõnade ise, isi levilat vt ise1; atribuudina käändub harva) in isess Kuu
1. iseenesest, välise tõukejõuta isikasund aśjad, pole nεid külind `kengid Jäm; kiva noodal all äi ole, alt niipaelu lühem et ta ise ennast `pöhja tarib Pha; Valmis pähked lüdivad ennast ise εε Emm; ja kue‿sa selle seebiratta üles `tõstsid, siis soobas pidi isi maha kukkuma Tõs; ta (pähkel) kukub isi ka maha sarabu otsast Ris; mõnel (surnul) `valguvad silmad ise `kińni Kad; [tiik] kas ise akand või tuld, kes teda `kaevas Sim; masin `põĺli `ü̬ü̬si ärä. egä ta ise põlema ei lähnud Kod; lükäti parred ärä anguga, siss `kuksid [vihud] isi maha Kõp
2. iseseisvalt, omal jõul ää anna lapsele sedasi tükki kättä, egas tema sitt veel isi `süia mõesta Mär; `kardoli `võtmese `talgosi `tehtod koa mette, `võt́sid isi Lih; loomad uidavad, siad, et nad ise `süia soavad Amb; laps `tahtis isi `käia Pil|| isiklikult, oma silma või käega see ma ole ise näind, see pole `kuultud jutt Kaa; tüssist [kampsun] oli, ta oli ise leigatud siis ka nenda‿t siit oli kövasti `ümber Pha; ju ma lähe otsi ise; ma võta ise Muh; isi ma `tehtud ei saa Kul; oo isi `väätud kivid Tõs; [heidest] Tegid suka`lõnga, siis sai `pehmemad, isi kedrata Hää; lõng sai koa isi värvitud Tür; isi kedrätud lõng, ja isi kaasitud lõng Vil
3. tegelikult, oma olemuselt `silgu supp on ise ia `süia Jõe; tore ka ise vahest oli [heinal], `nalja ja `naeru ka ikke VNg; reha ise päris uus äga kaha juba `katkine Kär; See on ise `sõuke soe vihm Pöi; erilased, need o kurjad isi `raiped koo (ka) Mih; käimaga lähäb ise ulk `aega, võta oma tööriistad ja leivakot́t ja mine [tööle] Ris; nied viiulet́id olid ise ead karduled Jür; lepa lauad on ise `kaĺlid Amb; lodu maa on ise mustamulla maa Sim; sial piab isi vääga ia vesi olema Pal; ilm ise on soe, aga tuul on jahe Lai; minu emalgi oli kaks puu `kauśsi. nad olid isi iad `kerged Pil Vrd itse2
4. eraldi, omaette; isesorti [hülgel] nahk ja rasv `korraga `vueta `seljast ära ja siis kodu tiha `jälle ‑ ‑ kaheks. rasv ise ja nahk ise Jõe; sa pead ju iga löŋŋa ise [värvima kirju kuue kangal]; isi on `jälle suured tigud, mis `metsas on. isi on pisised tigud jah Jäm; lammaste laut `olle ise, sigade laut `olle ise Phl; mis sa ikke oma `tahtmesega üksi võid teha, kui so perekond oo kõik ise Mar; [labakindal] `pöidla jaos isi kujutud sõrm Tõs; Vata `luudameseks ja karduleste `künmeseks `oĺli isi `väike `kerge ater Hää; iga inime ikka `aadred ei osand `lasta, `aadre `laśkjad olid ikka ise Ann; `kuhver oli ise ja kirst ise Trm; `Tõrma kabelikeriku kell lü̬ü̬b ise, ku `mat́mine on MMg; peremi̬s oĺl tagalauas, eräldi jah, ja `tü̬ü̬lest oĺd isi Kõp|| lisaks, peale selle ise veel muud asjad mes `otsa said Mar; Võhma Vanamõesa `valdas oli üle kuiekümne talu, isi vel saanad Kir; õdõdõlõ egä ühele kaks `puari sukkõ, ise viel üed Khn; `piale kaheksa`kümne rebase olen last maha omas elus. ise viel mis vigaseks läind JõeK; nüid on neli viis `paari [säärikuid] noh. isi on veel kingad Pil
5. (atribuudina) a. eri(nev), teistsugune nie (paadi põhjalauad) olid kaik ärä `nummerdettud vatta iga `kohta läks isess `suurusess Kuu; nied oli ka ikke ise inimised keda `kinni `pieti [vaimude poolt] VNg; Igas peres ise leib, igas talus ise taar Lüg; öuemärgid köigil, egal ise nägu Khk; Läks ise (teist) teed `sõnna öles mere `poole; See on `jälle üks isesoŕt `tuhlid; Mees liha `seltsis `kuigi `kaugele, ta `pistis oort ise`kanti Pöi; iga lõng ise `karva Muh; särgid kujoti sedä `moodi, et piht oli ise ja alos oli ise `riidest; tä `mõtleb ise`keero (erinevalt) Mar; `rautamese jaos oo isi `aamer kohe Tõs; Kolmed takud sugiti ‑ ‑ igaöhest pidid isi `sorti `lõnga `ketrama Hää; aesa jäoks oli isi kodar Nis; met́sis on ike isi lend, tedre on ike teene Juu; nisukese `uhke ise`jäuga mies oli Amb; igate `muodi `kuoti neid (labakindaid) iga paar ise kirjaga VMr; seal on `jälle isesugu raba Kad; tämäl (saekaatril) one ise ratas kos piäl laud juakseb; naaravad et, si̬i̬ on ise viga (rasedusest) Kod; rehe riha oli ise riha, neĺla viie pulgaga Äks Vt isem b. omaette, eraldi olev `seeme `vilja paned ise `jäuse Khk; ma ole ise`leibas (söön eraldi) Kaa; iga `lambal `keerti [niidetud vill] ise `rulli; lammastel `olli ise karjasmaa, seal köesid `lambad Muh; ise `järko lõi ja akkas ise `leibä Mar; söövad perega ikke `ühtes `laudes, ei söö isi `laudes `ühti Mär; soolatsed kraamid o isi `aitas Lih; [kangakäärimisel] Lõngad on igaüks isi nõus Hää; poisid olid ikke ise `leeris Nis; Lehmad olid ise `lautas Kei; pobolid õlid isekõhan ja talupojad õlid isekõhan ku `aeti kõik `kontori `juure kokko Kod; sulasel oli isi laud Plt; [polnud] nagu nüid, [et] iki ärra magab isi kohas, proua isi kohas SJn
Vrd esi4
ise|keske ise`keske (omaette) elu Rei ise|keskene ise`keskene elu (üksikust inimesest) KJn ise|keskes isekeskis – RId Jäm Emm Rei Vig Han PJg Ris Hag VJg KJn isäd (isatedred, ‑metsised) `lähväd ise `keskes `taplemaie; ise`keskes saab asi `õiendettod juo, ei `uoli `kohto `mennä Lüg; ise nad on ise`keskes tiged ja väärad Rei; [lapsed] Riidlevad isi`keskes Han; me olime seal isi`keskes – ei meil oln mehi `ulkas Ris; ise`keśkes on leppind ja `jautand VJg; lapsed `jäetud isi`keskes kodo KJn ise|keskis -`keskis spor R(‑ss Kuu) S L KPõ I; -`keśkis Noa Kul Khn Tor spor KPõ Iomavahel, oma perega; omapead ega emal old meid `aega oppeta, mei ise`keskis oppisimma VNg; lapsed ise `keskis kodu Khk; aga midagi `rääkimest nendel (luikedel) on et nad isi`keśkis aru saavad Noa; poisid isi`keskis ajavad roppust suust `väĺle Mär; isi`keśkis, igaüks oma perega, `võt́sid `ohra HMd; aavad ise`keskis juttu JMd; olid käind käsitüed tegemas ise`keśkis sial JJn; tüdrikud ise`keskis vahel `laulsid, põllu pial vahel Pal Vrd esikeskel, esikeste, isekeskes ise|keskline omavaheline ise`keskline jutt Kos ise|leialene iseleialene= iseleivaline – Mar ise|leivaline i.-leivalene Ris Koeomaette leivas olija Vrd iseleialene
jõmama jõma|ma Saa Juu Kod KJn, jöma- Khk; ipf (ta) jõmmas Kampahandama, tõrelema, käratsema, kaua ühetooniliselt kõnelema jömab paigal `vööra perega Khk; ma‿i saa muud ku käi jõma lastega Saa; `õhta jõmasid `piäle, ei lasnud magada KJn; eelä õdagu jõmmas minuga: sa kurat ei tule `Tatrale Kam|| pεε jömab `otsas Khk|| iätäb jälle ni̬i̬d paod `kińni, siis vuniseb ja jõmab Kod Vrd jamama2
jõu|mees 1. tugev inimene; vägimees jõumehedel oo tugevad `muskled Tor; uass-`uassalt kadub jõud. minev`uassa õlin `rohkem jõõdumi̬i̬s Kod; jõumehed käisivad `tsirkustes, ehk `maadlustel Lai; suur tukev mi̬i̬s `olli, kutsutigi jõvvumehess Nõo; timä um kõva `jõuga nigu jõumi̬i̬ss Plv
2. rikas, jõukas inimene õlin ikke perega ühes `süömises, ku õlin jõumies ja pidasin sulase ja `tütriku Lüg; ega siis `määratud `inda õld, jõumees `maksis `rohkemb ja Kad; nii jõu mees et `laśsid uue `mööble teha Plt; si̬i̬ om iki jõu mi̬i̬s, kel oma varandust küll kähen om Krk|| poja olliva täl jõvvumehe, üits aenuke loĺl poig `olli täl Nõo
Vrd joumees
järama2 järama Jäm Khk a. valjusti riidlema, käsutama `ühte `jooni järab perega Khk b. vastu kajama kui sa väga kisad `vaikse ilmaga, siis mets jääb taa järama; keik kuhad järasid kää Khk Vrd jarama, kärama
kabeli|aed surnuaed kabliaid Emm; tuleksid vanad inimesed kabeliajast üless ja nääksid, mis elukord nüüd on Kad; siin oli kabeliaed lähidal Pal; sääl kabeliaian om vi̬i̬l prii platsi Ote; kabõli aid Plv Vrd kabelaed kabeli|hoone kalmistul asuv kabel `surnu `tu̬u̬di kabeli`u̬u̬ne. tõeme kabeli`u̬u̬nest ja `mat́sime maha Pal Vrd kabelhoone kabeli|jutlus surnuaiapüha jutlus enne kabõli`jutlust `peeti jutuss kerikun Võn Vrd kabelijutus kabeli|jutus = kabelijutlus aga `väega paĺlu rahvast olli kabelijutussel Nõo kabeli|kaarel fig surm mul on kolm `peidmest: üks on liiva `peeter, tõene kabeli `kaarel ja kolmas mulla madis MMg kabeli|karva kabeli`karva kõhna ja põdelik et muku kabeli viädä Kod kabeli|kell `surnule lüiasse kabeli `kella Trm kabeli|kusta fig surm Kui see vana kabeli-kusta sind ära koristab ja liiva-annus so siĺmad kinni piigistab Trm kabeli|maa surnuaed Vana `tuodi obusega `Liesile ja `maeti kabeli`maale maha Kuu kabeli|mats fig surmav löök Kui `ninda `suure `vaardi päält maha `lendäd, void `saada peris kabeli`matsu Kuu; Eks Mihkel selle kabelimatsu juba söa-ajal sai, mis ta ka viis Kaa; Naise surm andis taale selle viimase kabelimatsu Han kabeli|mägi surnuaiamägi `Kanged on kaik kabeli määl (peale surma on kõik tublid) Kuu; mul ei ole loodust elu `pääle, miu ti̬i̬ lääp Kabelimäe poole Nõo kabeli|püha surnuaiapüha meie õlima Tõrman kabelipühäl; rahvass paĺju, et ullem kui kabelipühä Kod; vanast `oĺle jaanipävän kabelipühä Võn; Kabelipühäl lääme `terve perega kabelide Rõn kabeli|reis kirikus, kabelis käik Esimäsel `uue`aesta `päiväl `katsuti kabeli`reisust ruttu `aeva kuo, et siis `joudab alade sel `aestal `toistest `ennemb kaik tüöd `valmis; `Naine ige mend kabeli`reisu Kuu
kiduma2 kiduma, (ma) keo(n), kiu(n) Sa Muh Käi Rid Khn/kjõ‑/, (ma) kidu(n) Hlj VNg IisR Mus Krj Vll Amb JMd
1. kalu (peam räimi) rappima kiduvad kalu VNg; Minul käib `silgukidumine `kärmest nigu lips ja lups IisR; taarist kalu kiduda Jäm; toon rannast [kala], kiun ta ära Ans; `terve perega sai kalu `kiutud Khk; kiduvad lauda ees kalu Mus; Räimeste kidumine keib paljast näpudega Kaa; ma keo ne kalad ää Pöi; kilud pannasse kidumata `soola; ise oo kidujad, ise `soolajad Muh; keon silgud enne ää ja siis lähän Rid; Räämed piäb ää kjõduma, kui suetsõta tahetassõ Khn; `enne kidutakse kalad ää, siis on nad silgud ja pannakse `suola JMd; `silku kidutasse, `teisi kalu puhastatasse Kad|| tapma Mia kio su ää, kui vihalõ narrid Khn|| rohima kidusin `kapsaid Hlj|| riidlema, naaklema läksid kiduma teinedese `vastu Khk
2. on Räim kiob, lubab viel (kui räim rappimisel häält teeb, saab veel saaki) Khn
koht kohtg koha R(excl Lüg Jõh; g kuha Jõe Hlj IisR Vai/n ‑a, ‑i/) S(g kohja Muh) L(‑h́- Lih Kse Mih Tõs; g kohja, koeha LäEd Tõs) K(spor g kuha) u M TLä TMr Rõn; kuht g koha, kuha Mih Saa Juu Äks u M TLä TMr Kam; kõht g kõha Lüg Jõh IisR I(kõst Kod MMg) 1. paik; piirkond a. (lähemalt piiritlemata) sie on kõik ma`i·lma kõhad läbi käind Lüg; Ega vist `tunneks seda `kõhta enamb `vällägi Jõh; `mustlased `rändavad `pεεle ühest kohast `teisse Jäm; sääl oli palju inimesi koos, üks öhest kohast, teina teisest kohast Emm; eks mõnes kohes on ju ikka neid `ohvrikivisi; [kalu] `püütasse igäst kohest, järvest ehk tiigest ehk merest Rid; kebade oo madalad kohad vett täis Kul; mõnes kohes on kardulad ja `teises kohes on õunad (kartulite nimetus) Kir; vanasti oli mõnes `kohtes `ańtsega aid Var; Mõnes kuhas `oĺlid lońtmaak̀red, kis tegid [köisi] Hää; on `kohtasi küĺl kus ośmid on `paergu veel einalistel HJn; ta tiab ja tunneb neid `kohtasi Tür; meie kõhas niesukest `aśja ei `tiata Iis; kõegiss kõhuss õli lumi ärä sulanud Kod; piab õlema `niiskesi `kõhtu küĺl MMg; kas kõik kohad läbi `käidud, et `seie tulid Plt; külä on sellepäräst siin olnd, et madalam koht KJn; karukaar kasuna enämbide vesitse `kohte pääl Nõo || fig ta lövab oma rahale `kohta küll Rei b. (kitsamalt piiritletud) `neĺjast kuhast ju `vinnati `nuota Jõe; latt on `sinne `kõhta [nagu] `luodud Lüg; kus ne jäärüdüd on, ‑ ‑ sääl all `ongi nied `ülge `poigimise kuhad; `luotsi juhata `laiva `kitsost `kohtist läbi Vai; allige koht ajab vett maa‿sest üles Jäm; ühes kuhas elu taga `keidi vanast, see oligid see sital `keimise koht Khk; `söuksed vee kohad, nögud kohad on veel, mis on `enne vee all olnd köik Pha; koos käima koht; Möni `söuke `peenem koolit inimene üüab sita maja kenaks kohaks Pöi; ne‿o just `sõuksed kohjad et‿ta just sügav meri pole mitte mis abajaks üidasse Muh; jõgede sees oo koa nihuksed sojad `keedäväd koehad, ei külmetä kinni Vig; enne olid kõrtsid lõbu kohjad, võttis tilga `viina ja sai lõbus `olla Han; [mindi] `nalja pidu koeha `piale tegema; koht, kus `keiser jala käib (väljakäik) Var; `seoke loik kuht, sii küla vahel seokst `loiku `kuhta põle Mih; tormiga ei ole kala koa, läeb sügavama `kohte `piale ja oo seal `põhjas vakka; `kolmes `kohtas `kuŕke sees oo tillid Aud; asjal `köimese koht PJg; Siis `pańti villad `sisse ja `laśti soja kuha päl seśta Hää; `kõrgem koht kahe põllu eare vahel Juu; ma panen lehma `teisi `kohta Amb; kardulad on tänavu madala koha peal nagu ubinad Tür; neid `kohte on küll, vii villad `veśkile, suad `riide tagasi VMr; vie `kierme koht Kad; karuska kõhad, kõrged kividest kõhad Trm; sepä kõst one `käidev kõst Kod; [hanipaju kasvab] `rohkem nisukese lageda `kohtade pääl põllu veertes ja Äks; trepp käis ülesse ja, siäl oĺli siis si̬i̬ kooliõppimese koht ja olemene sääl KJn; karukaar kasuna enämbide vesitse `kohte pääl; `seeniaani `ulkse ütest üless tõesest `alla, nüid om onde `õige kuha pääle saanu Nõo|| fig on tuult, `vaikib, puhub ühest kohast, `vaikib `jälle, sis tuul otsib `kohta Kei c. keha, eseme vm kitsam piirkond tüma koht on lapsel peas, kui laps sünnib Jõe; `tühjäd kõhad (oimukohad); jala all tühi kõht (jalavõlv) Lüg; keskpaigakoht (vöökoht) Jäm; poom öliga määriti paisutand `kohti; riie on `mitmest kuhast `katki, see‿p sünnigid änam üle aida Khk; [suka] kanna koht Käi; `silmade vahe koht; ma anna `talle silma vaimu (oimu) `kohta Rei; mool `rõndus valus, südäme kohes `aige Rid; kahest kohest oo aed maha varisend Mar; aiude koht (oimukoht); mõnest kohast veel üsna peenike lõng, mõnest kohast ike natike `toekam Vig; akkas seal `kohtas valu ja Tõs; mulib seda `aiged `kohta Ris; `istumese koht oli `aige Kei; mu `neelamese koht tänä nii `aige, ei soa neelata `ühti; nihuke mädänend lõbi koht [palgil], ei süńni seena `sisse `panna, se jääb küttepuuks Juu; äbemata koht (häbe) JMd; `õmluse kõhadess kleit venib Kod d. igas kohas, igasse kohta kõikjal(e), kõikjalt tä oli `neoke pisike nigel oli, aga tuli igäs kohes (toimetuses) abiks Mar; tee pial oli igas kohes vesi Kir; igass `kohta vädas mind järel Mih; nüid võtavad seda `metsa maha igas `kohtes Juu; ja igasse `kohta läind ilma redelita `kõrgesse `kohtadesse JMd; kus kohas ~ kohal ~ kohta, kust kohast kus, kuhu, kust kus kohas sa oled VNg; teep koest kuhast see pärilt on Khk; `tead‿sa kus `kohtas vasar on Vll; kus `kohta sa lähed Rei; tea kust kohest tää `jälle oo `välla tulnd Mar; kus kohes ea elu oo Kse; kus `kohtas se asi oo, kus `kohta sa panid tää Tõs; kust kohast sa nüid tuled Ris; kuhupoole tee viib, kuhu `kohta Koe; kos kõhal sa käesid Kod; kus kohal ta on KJn; saanalava, kus kohal pääl veheltse Vil; kuskilt kohast (mitte) kusagilt `kuskelt kohast ei saand JJn; kõik kohad (üldisest, paljust) keik kuhad läksid `silmade ees mustaks Khk; Sellel pole `riide `puudust `öhti, jakkisi köik kohad täis Pöi; keik kuhad tule valul Phl; mõni lind laalab, sirinad kõik kohad täis Tõs; kõik kohad vett täis Ris; `poegi kõik kõhad täis aga pojad pidäväd alvass lugu tämäss Kod; kiva kõik kohad täis KJn; koha peal kohal, päral; samas kohas Aga isand on õld ikke ühä kõha pääl (samal kaugusel) `neie taga, ei õle maha jäänd Jõh; kas Tiina kirjudas tagasi, on ta koha peal (päral) Rei; seesab öhö koha peal (ei kosu) Juu; kui ta (kanakull) üst koha pial ära kuigistas [kanapoja], aga nokas ma ei näind JJn; hea ~ õige ~ vesise koha peal(e) fig sel tuli üvä miel, et tämä juttu mäni `oige koha `pääle (leidis sobiva vastuvõtu) Vai; siĺmad vesise koha pääl (hakkab kergesti nutma); pää `õige koha pääl (arukas) Hää; mino südä one küll üvä kõha piäl (ei lähe pahaks) Kod; mina olin `kange inimene ja suu oli ia koha pial (sõnaosav) Ksi; koha pealt (millegi) poolest ta `vargust ei `sallind ja `õigust `nõudis ‑ ‑ `selle koha pält võis täda küll `kiita Jõh 2. ase, jälg; õnarus, sälk, süvend õja kõht (kuivanud säng) Jõh; Pole selle maja `kohta ka änam, kadakad peal Pöi; paljast ukse kohjad oo sehess Muh; kao koht; aaba koht (arm); ahovarre (ahervare) koht tunda veel Mar; mulgu kohast `köidässe üle; möru (mõra) koht Ris; kui tihedamalt obusega käib, jääb tiekoht [lumme] JJn; sebävitsä koht on kodarate piäl KJn; 3. asu-, elupaik a. eluase, korter sie on elo aja oma kõha pääl õld Lüg; see on üvä `kohti küll. siin voib elädä Vai; Vana Miinal oo küll viimne viletsus, äi tal pole kohta-paika kuskil Kaa; naese isa ja ema elavad teise kohja peal; korteri koht `olli sedakord sii Muh; mene ise aja ja ange vahele, `kohta `paika põle siis `eesel (enesel) `ühti Mar; ma ole köin ühüst kohast `teise, ole kolin seitse `korda Tõs; oli tal kedagi kodu`kohta, kui ta `kõńdis `ringi Ris; tal ei ole `kohta ega `paika `kuskil VJg; siin kõhal õlen `süńdind ja kasnud Pal; meie koht on olnud järve põhi KJn; nu̬u̬r mehitseemä lähäp kaeb `endäle kohegi kuha ja, lähäb ärä kõ̭ige tolle perega Nõo b. talu (maa ja majapidamine) nelja `pääva koht (tehti mõisale neli tööpäeva nädalas) Hlj; `Meie kodo`kõhta `üiti `Posti-`Antsust; minul on peris `õssetud kõht Lüg; kessel olid siis `vaesemad kohad ‑ ‑ sääl `tehti ikka neĺja päävaga [pulmad] Jäm; `puuma koht (täistalu) Ans; vanast `möisnikud `indasid `kohtadele `renti; ise ta oli koha saand (pärinud) Khk; poole kuha pidaea (teeb mõisale kolm teopäeva nädalas ), veerendi kuha pidaea (mõisale kaks teopäeva nädalas) Kär; Kuiepäeva koht oli, kuus `päeva tuli nädalis `mõisa teha; Kui koht `aitaja oli siis sulane oli mütu `oastad öhes kohas Pöi; ma ole selle kohja pidaja ja ehitaja oln Muh; vabade koht (vabadikukoht) LNg; suurt saand ju `keia [merel], koha töö oli ju teha; `kohtel on ju `kõikidel ‑ ‑ kuha või pere nimed Rid; `ańdis kohja reńdi `piale Kir; koha einamaad olid kõik `Kuitsas Kse; [vanemad] selle kohja siit `ostsid; kuies põli ühe koeha peal Var; minust oo see koh́apidamine paelu tagasi läind Mih; kolme pääva kohad või popsi kohad Tõs; reńdi `kohte peal Aud; Kuhad `oĺlid `mõisast `lah́ti, müigi all Hää; mihel ei oln `kohta, ta oli Risti `mõisas `tisleris Ris; mõesa kolmepääva kohad Rap; täis koht on paras talu koht Juu; mina läksin siis ka poole kuha `piale nii et vennaga oli koht pooleks Pee; sie oli vana karjamõis, nüid on `kohtadeks `tehtud Kad; jäi oma kõhaga `pangrot́ti Trm; orjadega sina ei jõua `kõsta pidädä MMg; siss jäi kuht selle teise venna kätte Äks; suure talude küĺlest `aeti `veiksed kohad `väĺla SJn; esä reńts väiksit talumaa `kohte Krk; pääld saa `aasta om si̬i̬ kaart tettu, aga koht om ennemb ostetu Ran; kandimi̬i̬s olli `mõisa kandi koha pääl Nõo 4. ameti-, teenistuskoht tämäl midägisugust `kõhta ei õle, `ilma kõhata Lüg; sai leva `otsa, sai `kuskile koha `pεεle Jäm; `tahtis ka kooliöpetaja `kohta `saaja Khk; teenistuses on üks `körgema, teine madalama kuha peal Vll; See on koolist `lahti ja ammu `linnas koha peal Pöi; kas sa oled koha saan jo Aud; nemad `säetavad oma lapsed kõik ilusti kuha pääl Hää; nad pugesid ikka parama kohade `piale Ris; poiss on nisuke lüke, ta kohe ei pia `kohta JJn; meie kirjutaja õlema kirjutuse kõha suanud Kod; `ütles koha ülesse Plt; `uupi mine `linna, sis äkki ei saa jo `kohta Krk; siss tulep rehepaṕp keväjä kuha `pääle Kam; kui Aadu joba koha pääle sai, siss tu̬u̬ `ostse `süvvä Rõn
-ks 1. kas; kui (küsiva või kahtlevana) R Sa Emm HaLä JJn `Vieläks `sulle `anneti ka `naaburi perest `suoja `leibä; `Kauaks sie asi viel pidäs `vältämä; Juoks tulid piduld ärä; `Onnuks (kas on) `tulnud `Türgi`maalta vai on `saadud `Saksa`maalta rhvl Kuu; oneks teil `päivilisi ka tänä vai oleta oma perega VNg; Onoks siu tüdär `miihel Vai; miduks (kui palju) mool peret on, ons mool kolm, ons mool viis; miduks sellele `lambale `einu lihab Jäm; oliks seda kööringast (õnnetust) tarist Khk; kanad tulid ka oomingutsele (hommikusöögile) vöi oliks se `löuntsele Mus; oliks siis tuld Kaa; Tuliks teitel ka eile `vihma Kaa; Oliks irm koa kui sa äe `eksisid Pöi; mütuks neid änam aa Emm
2. liitub adverbile kinnitava või möönva partiklina – Kuu Hlj VNg Jõh Juu JJn Kad Pst Piaks lühükäne `kaŋŋas kuotud on; Voi sel `poissil oo `naaburiss pruut, `muiduks (sellepärast, ega ta siis muidu) `lähte igä `ehtud `aeva `sinne `puole; juoks (juba siis) sa tulidigi, ei ma viel saand `riidessegi sen ajaga; `paljuks sul sidä `jaksu `joudu `piisa; `Juaksne (küllap) `miŋŋegi `asjakase `sinne tä `nurga ala ka iga `voisid `torkada; Kuniksse (kui kaua, kuni) hädä `kestu? – `Kauakse (ega see kaua) enämp `kestu Kuu; Jaa, `paljuks mina seda `jouan kuluta VNg; Ammuks need või masinad `väĺla tulid; Paĺluks seda `piimagi `piale oli `panna Kei; piaks nied `kartulid ei kie; `varstiks (varsti) on lepik sial ka pial JJn; keskomiku all akkab mürlain (mürin) `piale, piaks sie tuleb Kad

masindama masin|dama Jõe Kuu Jaa Rei Tõs Vän Tor Hää hajusalt Ha, VMr Trm Kod Ksi Lai Plt KJn SJn Trv TLä, -damma Har Rõu Vas, -tem Krk; massind|ama Pöi Muh Vas/masse-/, -amma Vas, -eme San, `massindama Hlj RId(-mma); maśsindama Kei Amb JJn VMr VJg Sim I Plt Plv/-mma/ Se

1. masinast läbi laskma või ajama ma pidin olema neid `vasta vottamas ja `lüpsamas ja `piima viel ära masindamas Jõe; Mei olime sulasega kaheksa `päivä siel suvi`vilja küläs masindamas Kuu; muist `kolkisivad `kolgis`puuga ja muist `massindasivad (linadest) VNg; `massindatud `piimä `läksin valasin ka viel `neile (põrsastele) ette Lüg; Nendel oli lina massin, massindasid oma linad ise ää Pöi; kas linad‿o juba massindet Muh; viĺla masindamene on juba lõppemas, `aetakse veel varisi läbi LNg; kui oo masindud, siis saavad lenad ää `rookida Mar; meil oo masindamese `juure ikke viil abi vaja, ega me selle perega akkama saa Mär; vili saab masindud, meie masindame viĺla ää Lih; masindajad juba igaüks oma `kohtas Tor; Ku kõik välised tü̬ü̬d `tehtud `oĺlid, siśs `tuĺli lina masindamene ja `puhtaks tegimene Hää; `otra, seda ei peksetud, seda sai masindud Nis; `mullu me masindasime teese perega kokku Juu; ega‿s `enne neid `villu masindatud ega, mutku kodu ikke kraasiti KuuK; kõik rukkid jäid `sisse (tulle), masindamatta rukkid ja kot́tisi jäi ja Ann; teda (kanepit) on `raske `ropsida ja maśsindada VMr; kui muud rehed läbi, siis `pańdi linad paŕsile `kuima ja akati masindama. käsitsi masinad `aeti vändast kahele `poole, üks pihu õli korraga vahel Trm; mi̬i̬s maśsindab `piimä; isä viśt masindab (niidab) vi̬i̬l Kod; masindadi `rohtu, `tehti peenikeses `lu̬u̬madelle Ksi; niikaua kui linu `oĺli - - iga `ü̬ü̬se oĺli lina masindamene SJn; nüid om meestel `seitsmess päe [vilja] masinte Krk; `mulle tuleb `täämbä masin, masindap läbi tolle viĺläraasukese, mes mul om Ran; ma˽lähä Tursa poolõ linnu masindamma, siss saat nakada jo rabahamma Har; `täämbä maśsindedi linno Plv; Vilja masindamine käve `talgo kõrrah, külä rahvas üts tõõsõl abih Vas
2. piltl vadistama, lobisema mis sa masindad, pea suu Kse; iḱki ninapidi koos masindavad Hää

mest mest g mesti Han Kad, mesta Hlj/`mes-/ VMr Kad; meśt VMr, g meśti Mär Juu VJg Iis Trm Kod/-s-/; n, g `mesta VNg; sisseü `mesti IisR Muh Hää HJn, `meśti Jür Rõu; seesü `mestis Kuu/-ss/ Hlj Jõh IisR(-ś-) Jaa Muh Mar Kir/-ś-/, meśtis KuuK, mestin Kod

1. a. kamp, rühm, seltskond Läks `nende `massennikute `mesti; Nied on ühes `meśtis nigu särk ja `perse IisR; lähme ühes `mestis Muh; need oo nii `meśtis kahekesi Mär; Ta olavad linnas varastega ja kaabakatega mestis Han; tule `mooga `meśti, ma teen `solle uue veśti Juu; Tule meie `meśti, ära `uhkeks pia Jür; perega meśtis tüel `olla ei `tahtnud; klimpsupp - - `pańdi natukese kardulid ja `rohtusid kua - - siis klimbid, nõnda et nad meśtis siis kiesivad KuuK; ma‿`ilma meśt oli `teisi (lambaid); mestaga sai `käia - - `Rakveres; lapsed lõid `mesta VMr; kesse käsib nisukese mestaga läbi `käia Kad; kõik ühen mestin kõrtsi eden ku̬u̬n Kod; [ta] Oĺl ka naidõ kaabakiidõga ütte `meśti löönüʔ Rõu b. (ühel meelel olemisest, ühel viisil tegutsemisest) eks nad ole kõik ühe `mesti mehed; need on ühes `mestis alati, kes neid teab `uskuda Hlj; Kõik on ühes meśtis selle suliga, `kaebama `kiegi ei lähe Jür; kõrtsimi̬i̬s õli `riisjitegä ühen mestin Kod
2. liik, laad Irvammas ja lõuakoer on ühte `mesti Hää; ega uńt `uńti murra, naad jo ühe mesta mehed Kad

muhelema muhelema hajusalt R(-mma Lüg Jõh), Jür JõeK KJn Puh(mo-), muhelõmma Vas, mohõlõmma Rõu; pr (ta) muhõlõss Krl

1. mõnusalt, rahulolevalt omaette naeratama `muudku muheleb `vaide, aga mitte midägi ei `ütle Lüg; Taat `armastas omaette muheleda Jõh; muheleb `enne, kui akkab `reakima Jür; muheleb aga `peale JõeK; egä asja üle ta muhelep Puh; Ku naanõ murõlõ väha muhõlõss, sõs mehele kodu kullatsõss saa Krl || mõnusalt aega veetma siis `pieti igä üks tund ehk paar videlikku, kas siis muheletti kodu oma perega vai `aeleti `vuodess vai `mendi `naaburisse Kuu Vrd muhalema
2. õhetama Noorõʔ meheʔ tulli, Kati nakass nii muhelõmma Vas

oma1 oma R eP(õma Kod) M T(p omma), uma, p umma V

I. pron 1. omastav asesõna Moni inimene on jo oma arust `oite tore Kuu; tagapuol olivad `kaasigod omi kavaleriga Vai; sääsk on oma köhu `täide vöttand Mus; paki aga nüid omad asjad kokku Muh; mo oma `väimes käis kahe karguga; Pεε püsti ja asja täis, oma eest nii asi et Emm; eks ta joo oma `sõpradega `seltsis Kul; Anna kord oma nuga Khn; tee sa oma ase nüid `siia `kööki maha Aud; ärra oli lasn oma süda maha matta Ris; iga üks võttis oma lusika Tür; meil on siin oma veke jõgi kua VMr; sa `lõikad oma ett, ma `lõikan oma ett, mõlemitel oma esi kääs Trm; tämä seĺjetäb õma maja `õsmiss Kod; meie oma külas oli olnud si̬i̬ mi̬i̬s Äks; minu oma õde oli karjatseks Plt; mida rutem sa ära [tehtud] said, siss said oma vaba `aega Vil; ta lää `uhkusege `lõhki, ta ei mahu oma naha `sisse Trv; aenaajal kah iki `oĺli oma tõrvapot́t üten, siss tõrvati jälle `jalgu Ran; aap pähle oma `õigust taka Nõo; jäeme jälle tost nahatäiest ilma, muidu oss saanu viśt oma keretäie TMr; laseb oma eläjä siiä `pi̬i̬te `sisse Rõn; `tütrikukõsõ seiväve oma kõtu täüś San; sõ̭ss piat uma˽patu˽kõ̭iḱ `ańdiss `pallõma Urv; poig jõi uma vara kõ̭iḱ `nahka Krl; kohe sa uḿmi muatsiide `jalguga˽`tarrõ tulõt Har; pańd uma vikahti aia pääle Vas; mõsõ noʔ pühäbägiʔ umma suud Räp
2. esineb pron enese, enda või ise asemel vein `lapse omaga `metsa Jõe; võttasin oma `piale sene tüö Lüg; Eks ta ikke oma `puole `kiskuja oli IisR; mie en taha sedä `müvvä, sie `kelba `miule omalegi Vai; omal peaks äbi olema Jäm; eida müt́s omale pehe ning tule mind abi Khk; mehed tegid omale - - vörgu majad `sönna `randa Mus; Teris pole oma teha; Küll on εε, et vesi ikka omast kääst (endal olemas) oo Kaa; `paargus teed sui `sööki omale ja `loomadele ka Krj; Ma tule `paergus omaga ikka ise `toime; See on ta oma süü, et poiss ää läks Pöi; teesed lapsed‿o sii oma likki Muh; Said omaga kombe Emm; ma `osti omal uued kiŋŋad Käi; ää sa neid `kombid omale võta Mär; see mees `laśkis oma maha Lih; Ma sää oma `valmis, siis akkame minema Han; ei saa sa riied `seĺga omal panna, ei saa ka `vankrisse tõusta Mih; saksa laev tuli linnast Liu sääre `kohta - - ja pani oma `sinna `ankrusse Tõs; Talvõks piäb oma jaoks ikka kua pütä räimi `suõla panõma Khn; põle `puudu ega põle `külla ka mette, tuleb omaga läbi Aud; isi tappis oma PJg; Ma ti̬i̬ omal ka natuke (magan veidi) Hää; ta `painab järjest mu uut `kuube omal `seĺgä Saa; `ostsime omale `väike tuba Ris; jähi [koolis] `istuma, ta oleks pidan omaga `kaugemal olema HMd; ma `laśsin omal koa altkää `kroasida Juu; eks sa võta üliriiet koa omale kedagi Jür; meil ei ole `kaugel einamaad, siin oma juures Amb; ta võtab selle kurjateu oma `piale JMd; kui omast vähämaga kokku sai, sellele `ańdis võmmu `kuklasse JJn; `ütles oma mitu `korda olema käind `surnu `aedas Ann; mul omal üks ainuke pueg ehk tütar VMr; see (metsatöö) oli nagu `rohkemb oma pial VJg; oma värvitud riie Trm; sae õmale kingäd; vokk õli ike õma `õssa Kod; ahmitseb omale `kaapida MMg; oma meelest ti̬i̬b kah Ksi; mata nõnda ärä, et `pääle oma `keńnigi ei tää Vil; ta‿i taha sedä tegu oma pääl võtta Krk; sa lähäd kas vai edesiperi `sisse ja tagasiperi tuled `väĺlä, aga pääasi, et ta (majake) oma perält om Ran; miul omalgi naṕp käen, mes ma tõesele anna Puh; võt́t seo raha kõik viimäne omale San; siihn om perämine ku pilbass uma tett (kõik hooned on enda tehtud) Har; herr kut́s sinnäʔ umalõ poolõ Vas; ku tä peremehel tü̬ü̬h es olõʔ, siss oĺl umõl päävil Räp
3. viitab substantiivi kordamist vältides asjale, olendile või nähtusele, mis kuulub kellelegi või millelegi või pärineb kelleltki või kuskilt sie Simuna oppetaja - - sie oli ka vilets - - aga sie Viru-`Jaagupi oma oli `vahva VNg; `tahto näppäda `toise oma Vai; `taevataadi käsi - - üks pidi kuradikäpp olema, teine jumala oma Khk; Lühikesed püksid on poisikese omad Pöi; kukulind patsib munad - - teese linnu peast `välja ja muneb omad asemele Muh; püiab teese oma `eesele Mär; raamat oo minu oma Tõs; minä teän, et see on minu oma Juu; neid linnas on küll, kis niisukest uulitsa omad on Kad; tõesed kusilased‿o tiĺlukesed, obo õmad‿o suured Kod; ämm ei olnud rahu, mispärast tema omasid (tema oma riideid) ei ole `pantu Äks; suvinisu oli ikke ja talvnisu, `talve oma on tuumakam ja `valge Plt; mis `mõisa ruńdi vai lat́si pääl `oĺli, si̬i̬ `oĺli `mõisa oma Vil; `ende oma ma‿i anna ja tõise oma ma‿i taha Krk; mesperäst sa siss tõese omad võtat, sa saat jo esi palga Nõo; esimihe naene üteldäss ka `aige ollev Valgutan, aga Rõngu oma om iks terve Rõn; seo saaŕ ka oĺl miʔ uma Rõu; karva päält om mu hopõń, a mu uma timä ei olõʔ Vas
II. adj 1. väga tuttav, omane; samasse kollektiivi kuuluv; omasugune `iesti `rahvas, sie on puha oma `rahvas Lüg; Omad `kuerad kisuvad, omad `kuerad leppivad IisR; omast perest kolm meest käis kalal Jäm; Uus koht ikka esitiks vööras, küll vilub ää, kui ta änam omaks saand oo Kaa; nii oma on keik Pha; Kohe kui majase tuli, oli oma inimene; Sa pead kohe oma mees olema, nendega `seltsis `jooma `rallima Pöi; me kõik omad inimesed, mis sa äbened Mär; mul oli ükskord üks tulnd kuer, oma inimesest ära `eksind Juu; rehepeks oli ikke oma perega - - ei old mitte `võeraid Pee; aame oma inimestega läbi VMr; omad koerad `raaklevad ja lepivad Pil; oben ühüts kah, ku ta oma inimest näge Krk; oma külä inimese, mes tüḱke teie teede Nõo; mina `võ̭õ̭ride mestega vägi`pulka vedämä es lähä, aga ommi `poissega ma‿lli vedänü küll Ote; esä teḱk tulõ alasi jaanipääväss, nii ommilõ inemisile San; ta om siihn harinuʔ, ta om nigu uma inemine; ma˽lähä `kõ̭iki ummi inemiisiga `tüühhü Har; umalõ inemisele ei massa˽`pakmine, tu̬u̬ võtt esiʔ; no `kaeta õi˽tu̬u̬st midägiʔ, kas mi̬i̬ss um nu̬u̬ŕ vai vana, kiä mano murd, tu̬u̬ um uma Rõu; noʔ umaʔ `rahva˽kõ̭iḱ, kedä sa‿tu puĺl`oina lihaga ravitsat Vas
2. vastav, iseloomulik, teatud, teistest erinev `maarjabä oli küll, ikke oma nali oli `ühte lugu ikke VNg; igä `kaŋŋas tahab oma `niisi Lüg; egas kirkkonnas oma keel ning oma - - `riide voŕm Khk; Egas moa kohas kasuvad omad rohud, oma `näuga rohud; `Lindudel on ka oma keel Pöi; tema elu lähäb jällä oma rada Mär; sial (pulmas) olid siis omad lihad ja sial olid kalad ja Lih; neil enesel omad usud ja kirikud ja `riśtvad `entid meres Kse; lusikate ja `kuĺpide jäuks olid koa omad varnad Kos; `pulma `minti iki omat viisi Pst; laits kõneless ku üit́s padsin oma keeli edesi Krk; omal ajal piap ta (hobune) tallin tagasi olema Ran; sei kõtu täüś ja lät́s omma ti̬i̬d Ote; iǵäl t́sirgul uma˽sulõʔ; uḿmi keeli kõ̭nõli ja `lauliʔ Krl; Meil oĺl lavva `pühki õ̭ks uma laṕp Rõu
3. isiklik, kellelegi kuuluv Oma särk on ige ihule ligemäl vns Kuu; oma `tahtmisest meni mehele Hlj; Oma `asjaga tied - - mida tahad Lüg; nattukene omast maast ikke `saima rukkid ka vahel, ku ia `aasta õli Jõh; `tahtos `itse oma `korvaga `kuulla Vai; peig lεks omade pulmalistega ruudi koju Khk; Omad vitsad peksvad ikka keige kibemini vns Kaa; Ta tuleb ikka oma jalaga veel asemelt ää Pöi; ome `lapsi oo tal ühessa oln Muh; Oma suu ikka keige lisem vns Emm; jo teda ikke `keegi `käśkis - - egas ta seda siis ikke omast peast teind Mär; parem on oma ema vits kui `võeraema võileib vns JõeK; ta on jo mu oma isa JMd; kuolitasin ta oma kää järele `väĺla VMr; oma silmaga ei ole nähnud Äks; oma aig om magamis aig; mea es tää kedägi, omast pääst ai Krk; üteldi - - et `võ̭õ̭ra irmu all `peĺgät, aga miul olli oma esä, miä peĺlässi kah Puh; ku ma oma leeväle saa, küll mä siss tiiä, kudass ma elä Nõo; ta pid́äss `kinni omma sõnna, es lirgata `väĺlä Kam; tu̬u̬ läits ommi ammastega `auda Ote; uma suu om kõ̭gõ lähimb vns Krl; uma lat́s om õ̭ks latsõkõnõ, võõrass lat́s om laastukõnõ; ma ei usu enne, ku˽ma uma silmägä˽näe Har; esiʔ um `süüdü - - uma˽vitsa˽`pesväʔ hinnäst Rõu; sõ̭a `aigu `näie˽kõ̭iḱ hätä, tu̬u̬ ka värisi, kiä umah majah `istõ Vas; ei mõistaʔ midäge uma `pääga tetäʔ, `mutku tõõsõ käest nõud Räp; tõõnõ om sääne, õt või‿i uḿmigi eläjit `kaema mińnäʔ, ar `kaehtas Se
III. subst 1. kellelegi kuuluv süöb oma `otsa, siis `lähte `toise iest agima VNg; sai oma käde Khk; Ma tule `paergus omaga ikka veel ise toime Pöi; Nouad oma tagasi, saad vihamihe Emm; leitud oma, varastet vööras Rei; paĺlu ei `puudu, aga ikke `väĺlä ei tule omaga Mär; kudas see Kaasiku mees omalt (oma kodust) `väĺlä sai Vig; suur imu täl tõese õmada `tahta Kod; ma põle eladeski teise oma `võtnud Lai; ku sa omag `vällä tulet, sõ̭ss võit periss rahulik olla Krk; olgu ta tõese meelest õĺg vai agan, aga egäl om oma armas Ran; mes taga `aḿbit, tu̬u̬ om oma Nõo; `leütü om õks uma, varastõt om võõrass Har; `poiskõsõ lät́si˽`taplõma, siss ega imä peśs umma, kõ̭iḱ karisti umma; no olõ õi˽muud umma ku kümme sõrmõluud ja elo om siseh Vas; Sööme su uma ärʔ, sõss nakamõ egaüts umma `sü̬ü̬mä Räp; ma olõ umaga rahhu, mis jummaĺ mullõ om jaganuʔ Se
2. pereliige, sugulane, hõimlane, omaksed mina kole pali nuttasin ja kole pali `tundesin `kahju neist omadest VNg; mehe sugulased, minul omasi ei õle kedägi Lüg; `Kaarli omadel `korssen jo `tossab IisR; `Sirgala omilt saa `tuua `piima Vai; ome pole kedagid Pha; kas minu omasid koa seal kiriku `juures nägid Mär; meitel suur suguvõsa, paelu omasid Vig; ku - - oma ää surõb, siis oli päris must kört Khn; me sellega omad ka Kei; oli sial omade `juures `kortles Juu; nied on jo meie omad, kes sialt tulevad VMr; egäüks `u̬u̬tab õmada kodo Kod; `Rehtla omad liivatasid oma aea `teesi rebase liivaga Lai; see viies kuies põli meie omasid siin `kasvanud Plt; omadelle `ańti kõege `enne, aga mette pruut ei jagand [veimeid] kellegille KJn; omade vahel ei tohe tülle olla Trv; mitti ütte omat ei oole, kes sul ka nõuss os ollu Krk; ulgande lätsime `mõtsa, Umala omadel `oĺli obene Ran; lähembä oma - - om `auda lännuva Puh; temäl kedägi omma ei ole, siss vannu `tutvit `mü̬ü̬dä käib Rõn; ää mi̬i̬ĺ olõssi, ku ommi mõni `kaemõ tulõssi San; pinil om peenü nõ̭na, ta nuhutass, siss tund kõrraga välläʔ, kas om uma vai võõrass Har; kel õks olõ õs kedägi uḿmi, siss kutsuti iks võõrass [surnu] `mõśkja Rõu; mi umaʔ lät́si˽ka soe`jahti Vas
IV. 1. (püsiühendites) omadega läbi olema laostunud või otsas olema sie `kerves on omidega läbi Lüg; `Käisin teda nägemas, `paistab omadega läbi olema IisR; Ta oo omadega täitsa läbi, maja põles maha; Mõni oo omadega läbi oln, aga akkas kobima Han; Tagumine topp`siegel omadõga läbi Khn; omaks tegema 1. omastama sa olet jo varass, ku sa omass ti̬i̬t Krk 2. naiseks võtma poiśs võtab naese, et ti̬i̬n ta õmass Kod; omaks võtma 1. enda omaks tunnistama Nää‿nüd `lammast ka - - ei oda `tallekast omaks Kuu; Emane kuer võttas `kaśsipoja omast IisR; Poiss äi `tahte ikka last omaks võtta `öhti, pidada teise jägu olema Pöi; kana äi vöta `poega omaks Rei; minul lammas ei `võtnud `ilman tallekess õmass Kod; ta põlg ärä poja, ei võta omass Krk 2. millegagi nõustuma obusemies vottas omaks, et täma `silgud Hlj; obune ei võtnd `rangisi omaks Mär; tembukas loom, ei võta `koormad omaks HJn; võtan õmass selle teo Kod; peru obune ei võta rege omast ega vangert Lai 3. (mitte maha toetamisest) kui [koer] ei taha `jalga maha `panna, `üella, et ei võtta `jalga omast Lüg; sea jalad on `aiged - - ta‿i vöta oma `jalgu omaks Khk; ei võta `jalga õmass, ei pane maha Kod; tsiga ei võta `jalga omass Krl; omal ajal ükskord, kunagi kävi siel `Amee·rikas `laevaga omal ajal Kuu; omal ajal oli - - söuke - - köhutöbi vöi mis see oli olnd Jäm; puu `kaŕpa oli koa omal ajal igas majas Aud; siin oli omal ajal kolmkümmend `suitsu Ris; ma `tuńtsin nad ju kõik omal ajal HMd; maksud olid ka omal aal pial, ega siis ilma `maksudeta ei ole jo Pee; omal käel, oma käe peal; oma peal iseseisvalt, omaette `este `tienisin `vierast ja siis sain vähä `aiga oma pääl ela Hlj; mina olin kahe`kümme kahe `aastane, ku akkasin oma pääl `luomi pidama VNg; Siis ma oli ikka mõned nädalid oma peal Pöi; `Suilesed suisel ajal `teenisid, talve `oĺlid oma pääl Hää; juba nuorest piast akkasin oma kää pial elama VMr; elab oma käe pial, üksi päine Sim; talu omanik - - omal käel elas - - teine ei suand `sinna kedagi ütelda Trm; omast kohast teataval määral või viisil kõik `lilled on omast kõhast ilusad Lüg; Tuuling oli omast kohast ea asi küll, kessel ta oli Pöi; `mitmevärvilised ja kirjud [kleidid] olid omast kohast ilusad ka Amb; omast kohast tore VJg; mõni obene võtab kõhe ammassega `kińni, lu̬u̬m one vihane õmass kõhass Kod; omast käest 1. endal olemas Ies ora, `keskel kerä, taga `käärid omast kääst = pääsuke Kuu; Tuhlis oo maamehel ikka omast kääst vetta Kaa; linnarahvas `ütlesid küll, et maal on ia elada, et sial on keik omast kääst Ris; `mõtsa‿o küll, omast käest võtta Krk; kellel om jõud omast käest, tu̬u̬ saap tetä Ran; naar om omast käest võtta, naarda võib Nõo 2. omalt poolt poiss lubass omast käest `suhkru tuvva, et keedäme `mu̬u̬si Nõo; omast käest ma `masse siss iks `rätsebäle tu̬u̬ `kaska ummõlusõ raha Ote
2. (menstruatsioonist) `naistel on ikke igas kuus oma `aigus Jõh; naiste`rahva omad akid ää `jääma Mus; ku kolm kuud omad on `kinni, tuleb `irmus vere vuol Ris; tal on omad `ümber (menstruatsioon on lõppenud) Koe; temal on nüid omad asjad si̬i̬kord Ksi; oma ädä om manu tullu jälle Trv; ma‿i või `koeki minnä, mul om oma `aiguss küĺlen Nõo; tüdruk `kaśve nii suuress ärä, et juba oma `aiguse `küĺge tulliva Ote; Mul omma uma˽jäl˽man Urv; mul ka uma tõbi küleh joʔ Räp; uma kõrd tuĺl `külge; uma `rõiva jäänüss `saisma Se
V. adv mitte vähem kui; tublisti, tervelt maapered on oma, vahi et oma kilu`mieter puol toist, `enne ku `jälle saad `toise `juure Kuu; leib `tahtus oma puol teist `tundi ikke `ahjus `olla VNg; `mõtle, kus õli tohutu `riide edesi `tassida, se `villane `sielikki `kaalus oma neli viis kilu Lüg; siit oo alevise oma viisteist `vörsta Khk; Siis oli paks jää ka, oma mütu `jalga Pöi; vanal aeal oli aagentrehi kohus - - `anti oma viiskümmend turja pääl Emm; mina kεisin `Puises `koolis, ikka oma kolm talvet on `kεidud Rid; oma kümme `tuńdi läks ikka pia`aegu ära selle [linna] minemesega Ris; `laia riiet `tehti, oma kahe`kümne `pasmased HMd; oma viiskümmend `poari oli `vihtu Jür; aeda `räästaalune oli oma kolm `jalga `eespool, et vihm ukse pääle ei käi Äks; meie‿nüd `kaevsime oma - - seetse `jalga `siśse (kaevu tegemisest) KJn; `keskmäne kuhi `olli iki oma kolm neli `ku̬u̬rmat Ran; ku ma `küllä lätsi, siss `käändse oma pu̬u̬l `pät́si kõrutuss`leibä iks kodu tuvva Rõn; meil om küländ maad, uma sada kat́skümmend vakamaad Kan; Linnu, noid ańd rabadaʔ, uma pu̬u̬ĺ `talvõ lät́s nikagu näist vallalõ˽`päśsi Rõu; tu̬u̬ `preili um ka iks periss elänü˽`tütrik, uma kolmkümmend `aaśtat tuŕal Plv; Uhtinõ̭nast Piiri`saardõ om nüüt uma kat́s kilo`meetrit kõvastõ, aga vanast oĺliva naaśe˽leevä`laṕjo `annuva üt́stõõsõlõ Räp

hoog1 oog g oo hajusalt S L, Juu Kos JJn Tür Koe Trm Lai Plt KJn SJn; u̬u̬g g u̬u̬ Hää Kod Pal Äks KJn Kõp Vil M hajusalt T V(h-); uog g uo Kuu(h-) VNg Lüg Ris JMd JJn Tür VMr Kad Iis; uag g ua Jõh VJg

1. liikumise kiirus ja energia `juoksin kova `uoga Kuu; tulid kõhe `suure `uoga võttama ja `saama Lüg; `söitis suure `ooga `vastu värigud Khk; Merel oog sees (suurtest lainetest) Mus; Anna oostele pihta, et paljast kohast ooga üle lähtvad Kaa; läks selle `ooga, et mette‿s `näägid Vll; see (kiik) sai isi ju enesest `oogu, `vaata inimesed olid õppind - - kehägä `oogu `anma Mär; `veske üsä longub, põle täit `oogu Tõs; obene sai oo `sisse ja nüid lähab nõndakui `lendab Saa; küll siss tõld läind suure `ooga, `kümne versta `piale olnd `kuulda Kos; ku tuleb `u̬u̬ge, sõss oia alt Hls; `kange `u̬u̬ge lää tõisest `mü̬ü̬dä Krk; [kalad] `oĺliva võrgu nigu kõrvale viinuva tolle mineki `u̬u̬ga Ran; obene joosep täit `u̬u̬gu, ei saa kudagi `kińni pidädä Nõo
2. tegevuse intensiivsus; õhin, tuhin `tõised `läksid juba `õhtale, aga nied `tievad nii `täie `uoga Lüg; mees sattus `oogu `rääkides Khk; Tuul vetab veel oogu juure Kaa; Täna said alles [heina] `tööle oo `sisse Pöi; ahi `kuumab koa, kui täies oos põleb Muh; kui kilu püid `oogu läks, siis mina tulin mitu `korda oma perega - - sadamasse Rid; kui - - pulm `täies oos oli - - sis akati neid `andid jägama Lih; Tuli suur oog kanu kasvatada Tõs; kui mina `sinna sain, oli pulma möru täies uos Kad; juba tü̬ü̬ lähäb täien u̬u̬n Kod; vili‿o nüid u̬u̬ sehen, `tõmbass kasumist; edimelt akkass suure `u̬u̬ge `pääle, sääl saman imu kadunu Krk; lätsivä vaielusega nii `u̬u̬gu Ran; hoogu võtma ennast koguma, end ette valmistama võttan `uogu, tüdimus [on] tüöst Lüg; Akkas `oogu `võtma ja teeb [maja] `valmis ka Pöi; võt́tis `oogu, ei saand selle minemesega `toime Mär; nüid võt́t ta `u̬u̬gu, temäl ju̬u̬sk siss kõne nagu vesi Trv
3. puhang, sööst, valang a. (loodusnähtustest) `vihma sajab `ninda, et üks uog tuleb ja `jälle ei tule Lüg; vihm akkab üsna `oogudega `köima Muh; tuli üks ea oog `vihma Mär; `enne oli jo lausa vihm - - nüid tuleb oo `kaupa Mih; täna tuli `kerge uog `vihma JMd; rahe pilve, sie käib jo uo `kaupa Tür; tuleb uog uo `piale (sajab vahetpidamata) VMr; mõned [vihma] u̬u̬d õlid kõvad, leid sügävälle `sisse Kod; kui `pikse oog `mööda, siis on `vaikne ja soe Lai; näe, müristemis u̬u̬g tule; `täämpe es oleki u̬u̬ vahet, ojots si̬i̬ päe `aiga `vihma maha Krk; lume u̬u̬g om jälle üleven Hel; `tuĺli mitu `u̬u̬gu järjest, lei sarrad läbi Ran; `mõisan es olõki lummõ, tiä - - nigu u̬u̬ `viisi tuĺl Urv; `täämbä om kat́s `u̬u̬gu `vihma tullu Krl b. (psüühilistest ja füsioloogilistest nähtustest) valu oog keis läbi ammaste Khk; sellel köisid `sõuksed kurjad ood sihes (valuhoogudest) Muh; väristamese ood köivad Tõs; kui tal oog pääl käib, sis ta taob `jalgug‿ja aab suust verist `vahtu `väĺla Saa; mol käväd sedäsi palavad ood, kõik kehä lähäb märjäks Juu; `langetõbi on ull `aigus, kui sie uog `piale tuleb, siis inimene ei tia enamb midagi VMr; tusa ood käevad `peale, ei soa asu `kośkil Trm; `mõtlend, et minestese u̬u̬g `oĺli KJn; ku kuum u̬u̬g tule, sõss ihu nõrents seĺlän Krk; `haigusõ hu̬u̬g tuĺl jäl pääle Rõu
4. puhkus, rahu ema sai lastest `uogu VNg; Mul õli sinust kõhe `uagu, nüüd akkad `jällä `tüütama Jõh; suvel suab köhast `uagu VJg; sain sest eenateost ivake `oogu Trm

ork1 ork JJn, g orgi Hi(h- Phl), `orgi Lüg; oŕk g oŕgi JMd Kad VJg Iis Kod Lai Plt Krl Vas, orgi S L Juu Koe Trm Plt KJn Vil Trv Hls Hel Ran Puh

1. kepi-, pulga-, varda- või orataoline hrl terava otsaga ese `astusin jala `orgi `õtsa Lüg; koes orgi `otsa sa `eese püksid oled `puhki aand Khk; pane pätid `jalga, orgid `torkavad Muh; horgi `otsas `praeti liha Phl; orgiga `amma vahelt `jälle turgib Mar; aanale (aunale) pannasse orgid `sesse, siss ei vaju na unikusse Vig; lükkasin paŕt paegale ja oŕk `püstis `siia `sesse Mih; `pandi oŕk ahvena suhu, mudu‿i saan kaabitseda Tõs; Ää `juõsug oŕk `püstü käe, törgid teste silmäd piäst `vällä Khn; juba orgi `otsa joosnd (rasedast) piltl PJg; ku võrk orgi `otsa `aetakse, sis tõmmatakse ko `sirgu natukese, see on võrgu venitamene Vän; vanaste orgitsedi `piipu orgiga Hää; pańnin lille `juure kolm `oŕki `püśti Saa; aŕk sahk ummistas ää, sai orgiga `turkida `väĺla Juu; mis sa nende `oŕkidega tegema akkad JMd; oŕk läks näṕpi Trm; kui `ambad nurga pial ette tükivad - - siis on nagu - - oŕgid suus Lai; liha oŕgi otsas vinnutasse Plt; männä oksad on kiik kuevad, ärä kujunud, kuevad orgid kiik Vil; ma sorgassi jala orgi `otsa Trv; mõni paneb orgige vorsti otsa `kinni Hls; tõeme üte piḱä orgi, siss ragusime mulgu `valla (jäässe augu) Ran || oga, okas karu uhak - - terabad horgid `külges Phl; kuuse orgid oo valusad Tõs
2. (mitmeharulistest esemetest) oma perega, siis `süödi `aadama `orkidega (kätega) Lüg; tuuldis oŕk [on] odra rehe aegu `tarbline, kolme nelja aruga Khk; sönniku oŕk oli puust kahe aruga Kär; orgid olid, nendega sai [kartuleid] kaivetud Vll; Sönigu orgil on klomp `otsas, klombist on ea `kinni `oida Rei

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur