[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 24.—29. vihik (lõpetis—nälpsama)

Tööversioon


Päring: osas

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 5 artiklit

kaduma1 kaduma R(-o- Vai; -ie Lüg) eP(-o- Käi Ris) Trv T, -e M San, `kaoma Puh Nõo Võn V(kado- Plv Räp Se); (ma) kao(n) Lüg Jõh Vai Muh L K eL, kau(n) Kuu Jõh IisR S(kao- Vll Jaa Rei, kou- Ans) Kse Var PJg HJn Amb Ann Kad Rak VJg Iis, kaju- (kajo-) Vig Kir PJg, kadun R I Lai; ipf (ta) kadi Mus SaId Rid Han Khn Kod, katte Hls Hel T, V, kat́te Trv Hls Krk(kat́t, katti)
1. kaotsi minema või jääma a.`naaramas `käivad, kui `võrgud kadoned Jõh; äga see nööl pole, et see nii `kergesti kaub Khk; vaest oo `kendad kadond, ei leiä üles Mar; üks `riidekimp kaos mul ää, ei tea kus jähi Ris; aisad (asjad) kaduvad vastalt laste käest ää Juu; lähäb külasse, `sinna ta jääb ja kaub Amb; old kolm uost juba mitu `päeva kadund VMr; sulbatas vette ja tiä‿p kohe ärä kadi Kod; lõnga ots kadus kääst Plt; laka pulk kat́te ärä, `vanker laḱki ütest `valla Hls; ku‿ta `jäässigi kadunuss las ta jäiä pähle; `perse võti är kadunu (kõht lahti) Krk; mul `olli ää nõgel, `õkva `sõrmi vahelt katte ärä Puh; kana `tunse ärä et muna om ärä kadunuva, enämb sinnä `pessä es mune Nõo; sõ̭a `aigu lät́sivä kellä kadoma Võn; mul om varrass vällä˽`kaonuʔ; inemisil `kaobõv ega `ü̬ü̬si kannu Har; ma‿i˽tiiäʔ kunass tu̬u̬ kot́t är˽kattõ `villugaʔ Plv; är˽kattõ tu̬u̬ raha ni `jäigi `kaonuss Vas; käest är kaoss, raha vai - - tulõ õs üless, ar kattõ Se || (teadmata kadunust) see mees jähi sõnna tükkis kadunuks Muh; mi̬i̬s jäe kaduma igäväss (igavesti) Kod; temä jäi kadunusse Vil; poig om sest päeväst kadumen Krk; karlane poig kattõ sõtta ärä Kam; lät́s ar sõtta ni tuust saaniʔ `jäigi kadonust Se || eksima Ma pidi metse ää kadume pole teed üles leidend; kui sa pahupidi `riide üle ajad, siis pidi εε kaduma Khk; Ma kadusi eile metsas ooste otsimisel äkist nönda ää, mette udutuhka es saa aru, kus sa oled Kaa || peitust mängima akame kaduma Khk; si̬i̬ om kadumine si̬i̬ mäng, akkam kadume Krk b. (võrdlustes) Kadus `nindagu kits `piesastesse Kuu; Kadus ära kui ärja uik Hlj; kadus kui tina `tuhka, ei tule `kustki lagedalle Lüg; `Võlga võttab, siis kaub nigu `putruõhk Jõh; kadusid kut vana kuu `taevast Mus; Kadus kut kivi kerisele Pha; See mees kadus siit kut kerves `kause Pöi; Kaub kut kaste Emm; Kaob kui kuumale kerisele Rei; Kaub nagu vesi kuuma kibi peale; Kaub nagu vilu Han; Kadus ku karu `perse maasikas Hää; kadus kui tuhk tuule kää Ris; se kadus nii ruttu ära nagu udu ja unenägu Juu; Kadus nagu pull vee pinnal VMr; kadus nigu kerisele Plt; kadus siit kui õhk KJn; Kaob nagu vesi sõglast Trv; katti ku maa ala vajonu; kadunu ku vits ~ kivi `vette; kadunu nõnda‿t luud ega pääd ei ole nännu `kennigi; si̬i̬ katti är nindagu udsu kunagi Krk; raha ei saesa mitte üits põrm, si̬i̬ lähäp käest nigu vesi kaob ärä Nõo; Kattõ niguʔ sitt `tõpra ihost Vas; Naańõ oĺl nigu tina `tuhka `kaono; Kattõ ku hunniluu; Kattõ nii et handa ka es näe Räp; Kaoss kuʔ kuu taivahe Se
2. nägemisulatusest välja jääma või minema lihab nii `kaugele, et koub silmist ärä Ans; kui päe kadus, siss said `õhtale Vig; oo ta silmist kadund, siis meelest koa kadund Kse; obo kadus põõsastõssõ ää Khn; `enne `suoja kevaded ei tule kui sõel eha `valguse `sisse ää kaub HJn; kaub siĺmist, kaub südamest VJg; aga nigu kikass `kiŕgnu `mõisan nii ollu kadunu kõ̭ik Ran; nigu ta läits, nii katte pimmete ärä ja mia enämb tedä es näe Puh; majase ja puu, kõik katte lume `alla Kam; tu̬u̬ vaim saisa õs `kaugu, mul silmäʔ veerähtüʔ, nii `kattõ arʔ Vas || (vanast, kahanevast kuust) kuude vaheaeg, kui veel uut kuud põle nähä, vana kadun Tõs; pääv akava kuu `külge `paisma, siis kaduva Kod; nu̬u̬r kuu kasvass, vana kuu kaoss; kui kaduje kuu, siss olevet ää `arsti; iki raiuti kadujal kuul, et mite võrsit ess aa Krk; kui vanakuu ärä kaob, siss om kuu vahepäiv Nõo; kuu kaoss `väikost Se
3. lahkuma a. (kiiresti) ära minema, kadu minu `silma iest Lüg; äga pühabä kaub kodund εε Khk; Kaduge kõik `eemale Pöi; nad kadusid meie ulgast `järsku ära Mär; Mehed `aurasid ää, ei üteln, kus kadusid Han; naised `kauvad ka töö juurest ää Ann; vanami̬i̬s kadonud kui tuul; küńd puar vagu ja kadi Kod; kao ää jo, mis sa veel `aega viidad Plt; enne kui päiv `tõssi, ollin mia kotust kadunu; nu̬u̬ `maokese `valget ei kannatanava, nigu rõevass pääld ärä `võetana, nii kadunava kõ̭ik ihu `sisse Ran; nigu ta miu `varju näi, nii `oĺli kadunu Nõo; kadus ärä maja `taade Kam; `tü̬ü̬lise om nurmest ära kadunu, nemä om söömän Rõn; kae, et kaot mu˽siĺmist Har; [susi] oĺl hürähtänüʔ: sõ̭ss tulõ siist `kaoda˽nigu hüdsü Rõu b. laiali minema, hajuma (pilvedest) `pilved kadovad `vällä ja ei tulegi `vihma Vai; kui pili akab kaduma, siis akab selgitama Khk; eilä sääś sääś, katti ärä puha, ess tule kedägi `vihma Krk; ähväŕd küll sadame tulla, aga nüid kaob piĺv ärä Hel; ilm klaarib, pilve `kaova ärä Ran; pilveʔ `kaosõʔ, ilm selehhüss Lut
4. olemast lakkama a. otsa saama, lõppema; hääbuma tämä `leivä `kannikas kadub `vällä; on kadund, enämb ei tule `miele Lüg; `nenda `suutumast kadoned inimesed `vällä (sõja ja katku järel) Jõh; Ridaküla, sie kohe kados `vällä Vai; ise enesest nägemine kadus εε, pole valu ega midad Khk; pöldkanad on siit ää kadund Mus; Uiestaastast kadune viin meite poest tükkis ää Kaa; kaks jõe aru kadid ää, jähid kuivaks jälle Pöi; see piibu pigi joobutas mind naa `kangest ää, et valu ää kadus; see oo meelest naa kadun et Muh; nii `palju äi jooks ma elu`ilmasked mette, et muistus εε kaub Käi; tää raho oo ühnä kadond Mar; parm kajub jaanipäst ää, sääsk oo `mihklepääni Vig; vata merest kadovad kalad ära, sellepärast neid `kiilisi põle nii paelo Lih; kätega `lautasime sõnnikud, küined olid kadun pealt Han; kõlu kasub ja kasub, nägimene kaub ja kaub Hää; siin oli kord kolmkümmend `suitsu, nüid on muist ää kadun; see rootsi keel kaos tal ära Ris; tervis kaob viletsamaks HMd; uńdid kadusid ää, ei tea kuhu nad saivad Kos; mitu kord `mõtlen `ühte sõna `rääkida aga se sõna kaub mu kääst ää Ann; ega nuor inimene usu kuda vanainimese jõud ära kaub Kad; vana kuu siden savitata ahaju, siis kaduma lut́ikad ja prussakad Kod; metsäd kaduvad ärä, ei sua `tohtu MMg; sarlasid veel on kuulda, aga `rõuge `aigus see on kadund Plt; ku mul kuukirjä ärä kative, sõ̭ss ma akasi paksuss mineme Krk; kui lehmä `kinne `jääse, siss kaoss piim ärä Hel; ei ole jõud meil omast käest, si kaop pia ärä; ei ole midägina enämb meelen, kõik `kaova ärä Ran; kels ei kao`enne kui lämmit `vihma tulep Puh; ku paese `ju̬u̬skma nakap ja mädä `väĺlä tulep, siss kaob valu ärä; `rasva pane suur tüḱk, kaop ku vette, aga õli om `jaksa; üitsaenuke ammass om vil suun, muidu om kõ̭ik kadunuva Nõo; ei ole vi̬i̬l ärä kadunu õdagune eha Kam; mis `iĺdass tetä jäivä, nu̬u̬ ommava ära kadunuva, nu̬u̬ viĺla Ote; ku lämmi om, siss nakass iäkolu kah sulama ja kaoss äräki; hambaʔ omma˽kõ̭iḱ suust vällä˽`kaonuʔ Har; vesi om kraavist ar˽`kaonuʔ, iäkõrrõtuss om `perrä jäänüʔ Vas; rügä‿m `kaonuʔ, seeme‿m `kaonu põllu pält [külmakahjustus]; meelest om `kaonuʔ (uĺliss om `lännü) Se b. käibelt kõrvale jääma, aeguma küll ne mued kadovad kaik `vällä Vai; vardad kadid juba siis ää kui mo isa veel elas Kaa; Nüid on kodune lõŋŋa kedramine kadund. Pöi; nüid on arjustid juba kadond, nüid on `umpsed rangid Käi; kui noodad kadusid ää tulid mõrrad Mar; need vanad sõnad kaduvad ää päris Han; piä pärjäd on nüid kadund KJn; ütevahe kõrdsid katteva ärä Ran; nüid om kahetamine ärä kadunu Kam; vanast eiśs kedräti kõ̭ik, nüüd omma˽vaist vokiki är˽`kaonu c. (tõbedest, hädadest) körvedised kaduvad ise vähemaks ää `jälle (arstimata) Khk; soolaga `õeruda ja `ahju vesata, siss soola `tüikad kaduda ää Vig; nagu ned `vistrikud on, need on õige alva kadumesega, need ei taha ära kaduda Tür; `maaline sammaspoolik om ratta `kaupa, `maaliste eintege kaoss ärä Krk; aga pikäpääle katte tu̬u̬ `paistuss ärä Ran; tsial om `atla lõvvaperän. õõrutass kuuma kiviga ja kablaga, siss kaova ärä Kam; keedete makõt `rasva ja siäte moromuna `tolmo `sisse, võiete `paisõ `pääle ja jõõh́e kattõva ärʔ Räp d. surema kaduvad ne vanemad inimesed ää siit Mus; Vana eit oli ää kadumas Pöi; ta nääb vist kadumist, ega ta mud́u sedasi tee Mär; mehed kõik kaduvad `enne ää, ikka lesed naesed [jäävad järele] Khn; ma nägin unen et peremi̬i̬s sureb ärä, piä kadub ärä; minä õlen kaduja. vai minu enäm kava one Kod; temä akkass är kadume, õige är lõpenu tõine Krk; ku joba inimesel jõud kaob, siss kaob esi ka piä ärä Nõo; mat́ime vele ja vanemba, kõ̭iḱ oma˽kadonu Võn; kõ̭iḱ `kaosõ maa päält olgu nu̬u̬ŕ vai vana Har; mu esä ja imä umma ammu˽jo˽`kaonuʔ, ńapoḱi jo mulla all `pehmess lännü Plv kadunu(d) 1. surnud; surnu minu kadund emä Kuu; `Antonil kadunel õli `ammu küür `selgä tuld Lüg; Isa kadune vedas omale maa·`ilmama varandust kokku IisR; Kusta kadunu olli kõrralik inime Pst; lätsivä miu mehe kadunuga Nõkku Nõo; jummaĺ ülende ta kaonu `ińge Krl; imä-kadonu üteĺ Plv; Esä kadonu˽käśk Räp; ku `kaonu esä vilʔ `eĺli; kadonu mu vanaeśäl oĺ säid́se `poiga Se Vrd kadona, kadunuke(ne) 2. hukkumisele määratud, omadega läbi sääl kui rattas `juhtab, siis õledki kadund laps Lüg; Sopajoodik aa üks kadund ing Emm; [kui sõda tuleb] siis me oleme ikke kadond inged Mar; tema on kadund ing JMd; õled täitsa kadund mees, kui `neskese karmańtsiku `kilda ennast annad Trm e. kõhnaks või viletsaks jääma Kõht on eest kadund (poeginud loomast); veri kadi sehest ära, sellepärast ne jalad külmaks läksid Pöi; igemed kaduvad ää (kui hambad suust ära tulevad) Muh; vana [lamba] udar kaos ära, ta (tall) nii arv imes Ris; näost kaob ja kustub nii ää - - sel on surm ikka üsna ligi; kalivägine, liha on tal kadund Kei; mi̬i̬s kadi kokko ärä et, õli nagu sü̬ü̬lilaps Kod; ta om nõnda är kadunu - - et liha ka ei ole enämp luie pääl Hls; Kadri om ka nõnda är kadunu, et paĺlas eng vi̬i̬l Krk
6. mööduma (ajast) nõnna ned ajad äe `kauvad, ei pane tähelegi kohe Kad; suvigi kaob kääst ära, põle tast kedagi saand; `aastad on kadund nigu unenägu Lai; aig ar˽kaoss käest, nigu saa ai midägi tetäʔ Se
Vrd kaduma2, kadunema
kutu2 u kut́u Kaa Muh Emm/-t-/ Jür, kuttu Kuu a. korras, valmis Kaik on juo kuttu, `ennegu sa `siie `jousidigi Kuu; Saame öhtaks töö kenasti kut́uks Kaa b. katki; otsas, omadega läbi Völv tegi korra `rakstik ning oligid kut́u Kaa; õlle `ankur `võetse kut́uks (tühjaks) ühe päεvaga Muh; Sa jäid ju päris kut́uks kohe Jür; kutuks tegema tapma teine põle kirjuten, ei tea, kas o kut́uks `tehtud Muh; Mees tehti laadal kutuks Emm
Vrd kuiti
libe1 libe g -da (-) R/g -Kuu/ L(le-) K I T; n, g libe S Lih Saa M, lipe Muh Vig Lih Saa Hel Rõn, lipõ V/g libõdõ Krl/, lippe Vai, lepe Rid Mar; lipe Mih, lippe Nõo, g libeda; ljõbõ g -da Khn; pl lippe Hls1. a. (hrl mingist pinnast) sile (ja märg või limane); kiilas `niinep̀u lehed o libejäd, `jüstku olis `siepi `pääle `voietud Kuu; tigu on pisikene libe luom VNg; `äŋŋer on lippe kala, ei `seiso pios Vai; kövasi luisk vötab libe korra `ümber; regi akkab libe `teega `viitama Khk; üks oli libe `pεεga, teine oli `sargas juustega; kui kivi oli libeks läind, siis `tehti sellega `püili Mus; `vaikne meri, libe kohe pealt Vll; tegi üsna libeks märjaks (läbimärjaks); Pea oli nii libe just kui oleks lehma noolitud olnd (õlitatud ja kammitud juustest) Pöi; kalasi tehasse viiliga ja laasi killuga lipeks; äe aag omale lipesid (märgi) sukki `jalga mitte Muh; siis on see `painija neid (hobuseid) nii röhun, et nad üsna libed ja märjad humigu oln Phl; lebedad tatikad Rid; mes keele peal kepe, see leeme peal lepe Mar; kui puust nõu `tehti, siis ooliti ta seest libedaks `oolmedega Kul; lebäd saavad enne `ahju panemist libedas `tehtud Vig; Libe pistab karust = villase kinda kättepanemine Han; vart oli kõber puu, üks ots oli libe, sealt `oiti `käega `kinni Mih; puukausid olid `treitud, ilusad libedad olid Tõs; Üeveldä süemä laud piält ljõbõdas; Ljõbõdad angõrjast `pioga `kindi ei piä Khn; libe kangas oo sile kangas, kus karb pealt ää sääritud; suka nõel oli `ühtlane libe, aenult ots oli vahe Aud; ilus libe tee just kui `lauda möda lase; männal oo arakad käbid - - kuusel oo libedad PJg; ku sa [pesu] ära rullid, on ilus ja libe, nagu triigitud Hää; luts - - libe tüma kala, pöle `końti tundagi sies Ris; kibi oli nõnna libe, kukkusin ristluu końdi `peale Juu; `näĺkjas, üks libe elajas Ann; ned minu `juuksed on nii libedad ja lipsakad JJn; kui on libedam suga, ta ei vii jo `lõnga karuseks Tür; luts on libe ja must, justku madu pea tesel VJg; tigo one libe juśku sült Kod; lipsein on libe nõnna et vikat lähäb üle Äks; kore `iatus oli koorikuline, ei old nii libe Lai; `saapa tallad on libedäd; libe all, libe piäl, libe kala `keskel = kangakudumine KJn; tiguse om raisa lippe Hls; vaśksuga `oĺli libe, tost käis lang läbi; jää om libe nigu tat́t jälle Nõo; kuslapuust [reha]pulk om kõgõ kõvõmp ja libedämp Kam || oksteta puu oo ülalt `okslene, alt libe Aud; ilusad libedad pikad puud PJg; ega ta (kärbis) lippes es `lü̬ü̬dä, ta `oĺli `oksline Saa || kortsudeta nii libeda `näuga Kse; minul oo libedad käed Aud Vrd limbe b. lage, tasane see (täkk) `olli siis rulli ies, sellega rulliti siis põld libeks Muh; siin oli küll ilus libe maa, aga see oli nii visa, nönna et sina [heina] kätte ei saa Noa; nüid on [sauna asemel] puhas libe maa, üks põesas veel seal LNg; libeda lageda maa peäl, seäl sai küll vastand kaared [niita] Mär; põllu rulliga `lasti põld libedas Vig; `künklik maa põle libe maa mette, seal o mättud ja Kir; äed olid ja rullid ja, mis pialt libedas tegid Tõs; libedam maa `rohkem, põle `auklene ega `mätlene Aud c. (riknenud toidust) liha oo libeks läind Khk; `tuhlid ää mädanend `keldris, libed puhas Vll; Kapsustel on suur ull libe läila maik sihes Pöi; libe supp Kei; vana toit, põle enam ia, juba libedaks tõmmand Sim; liha tükib `aikama, nõnna libedäss lähäb Kod | [kitkutud linapeosid] maha ei võind visata, siss läkst nad libedas ja ukka SJn d. (vedelikest) Kui sa pärna `koori keedad, siis see keedu vesi läheb libeks. Seda libed vett `panta pölend aava `pääle Rei; kui vesi [linaleo] `aukus `ästi lipe oo, see o kõege param: sinäkäs lina tuleb Vig; teitil na libe vesi kaos; siis ta (lehelis) läks ju naa `kanges ja libedase, et käed sõi puruse Tõs; Vihmavesi iä ljõbõ pestä Khn; mõssit seene `mitma `vi̬i̬ga iluste `puhtass, et enämb libedat vett es ole Nõo e. (teeoludest) kukkus libedaga perseli Mär; libeda peal saań viristab Kse; libedäga kukkus pikäli ja põrus `külge pidi ää Tõs; ma `õngan teist `jalga, näe kukkusin libedaga maha Kad; üitskõrd mia tulli, siss `oĺli nii libe, et muedu es saa minnä, ragusi `kirvega iä `kat́ski Nõo || libeda peal, kui üks inime on omadega läbi kukkund, ei saa edasi ega tagasi Rid; oma naene jäi libedalle (varandusest ilma) Vil f. (hästi toidetud, läikiva karvaga loomast) libe karu tuleb ruttu `pεεle, kui loomad εε söömaga on Ans; Tuulingu meiste loomad olid kevade karjamoal kohe teiste siast tunda, olid rammusad ja libed kohe Pöi; obosed läksid naa ilosti libedasse Mih g. mustrita, ilustamata tüdrikud ika `roosivad omad ää, mool‿vad libed pätid Muh
2. lipitsev, libekeelne Midä libejämb kiel, sidä tigejämb miel Kuu; On libe mies, `oia täma iest Lüg; `Nuarik õli `ninda libe vanamehe `ümber Jõh; meelitas mind oma libe keelega Jäm; Vana Villem oo üks va libe mees, vastu nii εε, et lase olla, aga tagaselja sossib sulle ora perse Kaa; Omal nii suur libe nägu ees Pöi; naene o enni nii sile ja lipe, aga päräst o naa karune et Vig; libeda jutuga inimene, meelitab `kangeste Tõs; ies aga ia, aab libedad juttu ja mahe nagu või palava pudru sies, aga seĺla taga akab `nõelama Hag; ta on nii `kange libe teist oma `poole meelitama Juu; libedä kiälegä one üks võĺts inimene; nõnna libe, et egäühe `persse lähäb tä ki̬i̬l Kod; mõnel on libe keeĺ, meelitab ja petab teise ää Plt; keelega libe, küistega tige; kes lipitseda mõestab, teist pettä ja ullutada, tu̬u̬ om libe inimene Ran; kes `mõisale mõist äste libe olla, tu̬u̬ sai jälle talu; ku vaja `oĺli meelitädä, siss `oĺli ki̬i̬l libe, nigu oless mesi ollu keele pääl, a ku kätte sai, ss `oĺli üsnä tõene laul Nõo; ta om sääne lipõ ja makõ suu i̬i̬n, sälä takan `lõikass pää otsast mahaʔ Kan; taal om `väega lipõ ki̬i̬ĺ, uma lipõ keelega kõnõlass hüppä vai võĺssi Har; ta om suu i̬i̬h nii lipõ, aga sälä takah sü̬ü̬ vai silmäʔ pääst Räp; lipõ pini - - mudgu `tiirass õnnõ `ümbre Se b. (lobamokast; keelekandjast) tämä on libeda `kielega, ei pia oma `kiele all kedägi Lüg; libe keelega, kesse pailu räägib Jäm; selle kiel o nii lipe, kõik reagib üless Muh; sel on nii libe keel, ei ole muud kui lädiseb Juu; kes libeda keelega, se paĺlu plödiseb Sim; mõni vana naine oli libeda keelega, `riakis teiste juttusid edasi; möda küla käis seda`viisi - - muudkui literdas oma libeda keelega Lai; kel libe ki̬i̬l, tu̬u̬ kõneleb kõik ärä, mes tä kuuleb Ran
3. kärmas, nobe õli `ästi krõks poiss, iast `tantsis ja libe igäle `puole Lüg; `lonkasin küll, aga isi olin nii libe `joosma; on tal aga libedad jalad Juu; olge libedad tegema, siis `saate ennemini õhtalle Koe; libe obene, juakseb üväss Kod
Vrd libask, libev(e)

läbi läbi üld(läbe Juu, läbü Se, lävi Lut)

I. prep, postp 1. hrl prep (koos genitiiviga) a. mingi ava, ruumi või keha ühest otsast sisse ja teisest välja meie puol `kurnati läbi `riide VNg; vana tie kävi `enne läbi külä Vai; ta on ühest kohast läbi aja `jooksend Jäm; Oli teist toast läbi ukse kuulnd Pöi; vanast kurnati `riide läbi Mar; küĺm köis läbi `riide Kse; pugeks läbi nõela silma Han; sai läbi `akna [rehetuppa] `viĺla `sisse `aada Äks; `lappide läbi kurnati kõik Plt; äbi om läbi älli maha joosnu (vastus küsimusele ”Kas sul häbi ei ole?”) Trv; võrgu läbi tukata, kullelda kas kala om Ran; varass tuĺl rehe ala läbi kahru`perse `sisse Kan; lät́s läbi tarõʔ Krl; [tihased] `kaesõ läbi `akna `sisse Plv; esä läbi luh́t`aknõ laśk Vas b. kaudu, mööda `sõitis läbi metsa Tor; läbi kiriku `laulmene (surnu kandmine laulu saatel läbi kiriku) `maksis rubla Juu; läit́s si̬i̬ ti̬i̬ läbi oru `kõrtsi Krk; määne tu̬u̬ pagõhhõmine oĺl `mõtsu läbi Vas c. mitme samalaadse eseme vahelt, samalaadse keskkonna seast, keskelt siga lidistab läbi `ammaste Jõe; miä akkasin läbi `rahva `tungima `vällä Vai; sinab läbi uju Khk; Kuu `paistis vähepärast läbi `pilvede Pöi; nagu tulekuuĺ - - `veeris na pikamisi läbi õhu Mih; tulime läbi vee ja läbi lume Tõs; teie `piätä ike läbi sadu minemä Kod; läbi lat́te puhk tuul `sisse Nõo; täl (seal) ei lää tu sü̬ü̬k, lidsip läbi `ambide Rõn; sambõrdi läbi lumõ Vas d. piltl see sõna `lõikas mol üsna läbi südame; nad saand läbi äda ikke veel kojo Mar; nagu läbi persse tömmatud (lahja) Ris; vali ääl, nõnna et käib läbi `kõrve Juu; läbi `laude ärä tõmmatud (kõhn) Kod; irmu judinad käisid läbi kehä KJn; miul läit́s tu̬u̬ läbi `kõrvu (ununes kohe) Hel; ta röögäti ni˽kõvaste, et mul lät́s tu̬u̬ nigu läbi kihä Har; `õkva ku lõigaśs läbi süäme Plv
2. teat ajavahemiku kestel, selle algusest lõpuni a. postp (koos nominatiivi ja genitiiviga) nemad `käisid `nende `kingadega `talve läbi `ülge püüs Jõe; üöd läbi parandite `verku Kuu; üe läbi `kondavad, et ei lase magada VNg; [lõhet oli] `augustikuu läbi Vai; ma‿s saa midagid tiha, kevade läbi oli `aige Ans; keik üüd-päävad läbi ta jöi Khk; piirud `kuivasid sui läbi Kär; `pulma `peeti terve nädali läbi Mus; Kui `õhta läbi oli `piirgu põletud, siis tuba oli nõnda läpatist täis Pöi; ta `olli `aasta läbi meil Muh; talve läbi `pekstud `rehte Mär; `mõtles ööd ja päävad läbi suure murega Tor; istub selle aja läbi ja mitte ei lase vana inimest `istuma VMr; nädäl läbi oo sedä tü̬ü̬d suand tehä Kod; mõnes oidus on `aasta läbi vesi sees Lai; `mänksid öö läbi `kaaŕda KJn; mutiga püvveti `kiissu suvi läbi Ran; maʔ oĺli kõ̭iḱ nätäl läbi kaŕjan Har b. prep (koos genitiivi ja partitiiviga) läbi `talve `vieti‿ss `kartuli, `kunni `jaani `päiväni VNg; läbi nädäli `vaide `lorgotas `ringi; `ketrati läbi üöd Lüg; akkasime siit läbi öid minema Khk; läbi `aasta eläb `linnas Tõs; kui on sadune, siis sajab läbi kuu Juu; läbi sui sai `kaĺla, ega siis vanasti vett `võetud Amb; läbi öö valutas ammas Koe; mies pidi obosega läbi `uasta `käima mõisa tüel VMr; läbi öid tegin leevä ärä Kod; liinalise olliva läbi ü̬ü̬d `tulnu Plv; mä tulli läbi ü̬ü̬d, kõ̭õ̭ ü̬ü̬ tulli Räp
3. hrl prep (koos genitiiviga) mingi seisundi ajal karjatas läbi une Muh; ma kuulsi seda karimist läbi une Mar; ei magan kõvaste, läbi une oli jutt kuulda Tõs; läbi nutu sai `reakida Trm; ma kuuli läbi une, üit́s koput́s Krk; ma es saaʔ muido seletädä˽ku iku läbi Plv
4. hrl postp (koos genitiiviga) kellegi või millegi tõttu, kaudu, abil sene `tütruku läbi `saimme tuttavaks Kuu; `armu läbi `oietud mies Lüg; `uoletukse läbi mäni palama Vai; see sai `surma kuuli läbi Ans; jooma läbi sai `otsa Khk; ma ole `siia meeste läbi `toodud (abielludes elama asunud) Pha; arsti läbi ma lasi prillid teha Vll; sain ühe lapse ka tema läbi Rei; laev oo tormi läbi `kalda `poole vissatud Var; `kauguse läbi sa jääd `peimest ilma; `teenisi seda oma `kümne küine läbi Aud; külma läbi nohu saand PJg; jutu läbi said `tunma (tutvusid) Ris; mehed `viidi ennemast soldatiks `liisu läbi JMd; tänavu siin kaks `luoma läks ukka `pikse läbi VMr; nõnna ni̬i̬d tülid tulevad libedä kiäle läbi Kod; nuŕm om paiguti paĺlas vi̬i̬ läbi Pst; tunnistajide läbi mõśteti kohut Nõo; sai jälle `endä `sõpru läbi `vastse `kortena Rõn; ta sai sõa läbi `väege `paĺlu kannatuśs San; sa˽saadõ kiŕjä läbi `kurbõ sõnumõid; hobõsõ läbi `saie `surma, hopõń löönüʔ Har; `nõidusõ läbi [sai] hundiss Rõu; lävi tuu ma˽`saiõ rikkast Lut
II. adv (hrl ühendverbi osana) 1. väljendab liikumist millegi ühest otsast sisse, teisest välja; midagi pidi, millegi kaudu `kange `toiste vahelt läbi `tungima Hlj; sääld (saarestikust) ikke sai läbi pugeda VNg; vihm lei läbi, tegi `riided läbi `märjast; `autud `tievad [tee] sügise ja keväde `ninda purust, et ei `pääse läbi Lüg; `august käib nüör läbi Jõh; `luotsi juhata `laiva `kitsost `kohtist läbi Vai; kui kadus (kuiv katus), see aeab nönda vett läbi Khk; Lähme param ümbert põllu läbi Kaa; loomad olid sealt läbi `pääsend Vll; lagi paistab läbi (on auklik); ma aa piima koa läbi (lahutan koore) Muh; tihe padrik, kus äi pεεse läbi Phl; nõu laseb vett läbi Mar; see suur piĺb ei tulnd `siia, see läks sealt alt läbi (mööda) Mär; jõgi köib eenamatest läbi Kir; mine `kambri otsast läbi Kse; kus [lehma] piä läbi läheb, siält pugeb Tõs; poe lavva alt läbi Hää; sealt saab [lõng] takka sedavisi niiest läbi `pandud Kei; tesed tulivad nahinal lumest läbi JJn; üks läks tua tagant läbi Koe; liivakas maa taŕvitab `rohkem sõńnikud, laseb `rohkem läbi Sim; vihm lõi `riidest läbi Trm; paber one takune ja sõre, laheb tińdi läbi; lahe minu läbi (mööda) Kod; karjalapselgi oli vaev sialt nende võsukeste vahelt läbi pugeda Lai; `seĺge laaś paestab iäśti läbi KJn; kudas sa säält läbi `pääsit Krk; `talvõ masindedi [lina] läbi, siss nakati rabama Ran; lääb, olg i̮i̮n, ja tungib kõigist läbi Puh; nii suure ange - - piap ti̬i̬ läbi kajoma Nõo; ma˽tulõ viist läbi Har; `koṕlist läbi lätt piiŕ Vas || (korraks sisseastumisest) Ta käis ikka ega kord meilt läbi, kui koju läks Pöi; kui lähäd, tule meitilt läbi, ma tule koa Tõs; käin teie õvvest läbi Iis b. (millessegi augu, lõhe tekitamisest) lasi püssiga, kuul läks kohe seenäst või kehast läbi Tõs; kuul läks mehel jalast läbi; lõi `kerve lauast läbi JMd; lõi nua kääst läbi Trm; pardsil `olli siib läbi `lastu, es saa enämb lennätä Nõo; tuul oĺl kuuĺ käest läbi lännüʔ Har c. piltl vahest kohe moni `aigus käi `lehmast läbi, `tomba kohe `piima ärä VNg; pousslahis obu väab `inge, ing äp kei läbi Khk; köht käis läbi, paĺlas vesi oli Pha; jalgest köib [külm] läbi Mih; valu köis südämest läbi Tõs; kõht on ummuksis, ei anna läbi `käia Vän; nõnda alandlik ta on, jalatalla alt poeb läbi Hää; tuul puhus mind läbi VMr; soldat on tuled ja vied läbi käind VJg; eks mul käiks ka üks rõõmu tunne läbi Pal; tuuĺ jooseb läbi Trv; olli loosi alt läbi käenu (väeteenistusest pääsenud) Hel; nii küĺm om vällän, et luust ka puhup läbi Kam; opeń om lõdu, lask läbi Urv; läüge˽lät́s säläst läbi Räp
2. a. katki, tarvitamiskõlbmatu(ks) akketi `kiirest tegema `einalistele `särkisi ‑ ‑ iga `aasta kulus läbi juo VNg; sie `kerves on omidega läbi Lüg; Korvi põhi on läbi, see‿p pea änam midagi; püksi `perssetagune oo läbi kulund poisil `koolis Mär; `trööpab `riided läbi JJn; kui `keldri teed põranda `alla, on neĺja viie `aastaga põrand läbi, täitsa mäda Trm; juaksiked ajavad kot́id läbi Kod; talvel olid ree tallad [vooris kaasas], et kui üks läbi kulus, teene oli [võtta] Äks; katus läbi, maja läbi Ran; terä saap kõvõmp ja ei kulu nii ruttu läbi Kam b. otsa(s) `Olgu palk vai kui suur tahes, läbi läheb ikkegi IisR; maja läbi lüönd Vai; Kõik [palga] lööb vastalt läbi Pöi; raha kõik läbi lasnd Mar; praalis ja `praśsis kõik läbi Mär; nüid ei ole nihukseid inimesi änam, need on kõik läbi juba (surnud) PJg; seda põle enam `tilkagi, se on juba läbi Juu; küll `prillab ja laseb läbi oma varanduse JõeK; si̮i̮ (liha) süvväss jo `irmus ruttu läbi Hel; küll ta laristap paĺlu läbi Nõo; tä lei nii läbi ku nuusaśs arʔ Se c. (ruineeritud tervisest, kurnatusest) Vana obuse jalakońt oo katti - - läbi mis läbi Kaa; Kui neerud läbi on, siis pole elu päevad änam pitkad Pöi; sõrmed oo kõik `tööga läbi läin Aud; töbi kurnab inimese läbi Ris; närvid läbi Sim; viimäte olli `terviss läbi Pst; esä terüss om periss läbi Har || (rabandusest) loom oo läbi `löödud Tõs; tämäl läin läbi (sai rabanduse) Khn; `Lendva lõi läbi Hää d. (lootusetust olukorrast) Teda pole änam kouaks, ta on omadega üsna läbi Rei; põlve ketr, kui see paegast ära läheb, siis oled sa läbi Kul; taa inemine om `vaŕsti läbi, jutuʔ omma nii segätseʔ Har
3. (ajaliselt) mööda(s), otsa(s); lõpetatud mina vast olin kahe teist `aastane, kui sain `kuoli läbi VNg; no siis `ongi sie suur tüö läbi Vai; Kevadine püu aeg on läbi Pöi; see jutt on nüüd läbi Nis; kui valla kool oli läbi, siis oli `koolis `käidud Juu; kui ju `kartul `võetud, siis on põllu pial koristuse tööd läbi Trm; pu̬u̬l sada ju seĺjä taga täl, viiskümmet joba läbi; kui suama jämedä javatuse läbi, tuleb püüli kõrd Kod; kavva si̬i̬ kestab, natukene `aega ja läbi Äks; siis oĺli juba kolm `päeva läbi SJn; nüid on ni̬i̬d ajad kiik läbi Vil; kohe om nätäl joh läbi Puh; kaits`tõisskümme `aastat oĺli läbi, kui `ku̬u̬li lät́si Kam; toome äitsmine om läbi Ote; see suvi lätt ni˽ruttu läbi Har || (kellaajast) kell oli ühüssa läbi Kul
4. väljendab suhtlemist, omavahelist sobimist ma sain vanamega iast läbi VNg; selle tubramaga (torisejaga) ep saa läbi `ükskid Khk; Oma pere inimesed saa öheteisega läbi Pöi; nad keivad teineteisega läbi; ta `rääkis mo‿ga `enni läbi, kui ta `sõnna läks Mar; näd ei soa omavahel läbi, `lähtväd tülise Tõs; räägiti läbi, millas pulmad `peetasse PJg; me oleme ikka läbi käind Juu; me käeme üks ühega läbi Trm; kui sa ilosass läbi suad näiega, one üvä Kod; `enda vahel õleme iast läbi soand Pal; ei saa inimestega läbi KJn; nevä‿i saa läbi Trv; `võtnu poig tõese naese, tollega ei ole läbi saanu Nõo; nu̬u̬˽käävä läbi üt́s tõsõgaʔ Har
5. a. väljendab hakkamasaamist, toimetulemist vabadikkudel [ei olnud] nii`paĺju `karjamaad, et oleks oma `karja`maaga läbi tuld Jõe; `pollumies ei saa `silkudetta läbi VNg; saad sa oma rahaga läbi vöi tuleb sool `puudus Khk; me‿s soa se‿asta oma eindega läbi Vll; peab muidu läbi `aama Muh; ma ei liigotaks `lillegi, kui ma mud́o läbi saaks Kul; ei tule tänavuste `eentega läbi Mär; ma saa omaga läbi küll, ma ei taha teeste abi Tõs; ta ikka `kergema eloga läbi saan Ris; aame kudagi läbi VMr; tuleb oma leivaga läbi Trm; nna‿sama ao `valgusega `aeti läbi Ran; tolle `väega saava na tulõv`aastani läbi Nõo; ma˽tulõ umaga läbi Har; esä lät́s ilma `priĺletä läbi Räp; śjoo leeväga mi aä (ajame) läbi `vahtsõniʔ Se b. väljendab õnnestumist, eesmärgile jõudmist Täma lõi egast poolt läbi Pöi; üks mehine mees, kui ta kõigist asjust läbi käib Pal c. väljendab ebaõnnestumist tama kukkus oma `asjaga läbi Vai; Äi lähe läbi Kaa; Oli kevade [koolis] läbi kukkund Pöi; see kukkus oma asjaga läbi Emm; üks va läbikukkund tüdrik Mar
6. a. üleni, täiesti; tervenisti, läbinisti sie `sormuss one läbi `kulda VNg; loom on ikke läbi tark Kär; Ta oli läbi puust Pöi; `ümbrik `olli läbi `kurdus Muh; läbi sinine liha Noa; see sööm oo läbi ea Mar; ma `tundsin teda küll läbi ää Juu; maa viel ei ole läbi sula VMr; `aigus `kurnas mu läbi ää VJg; õppis nii iasti, et läbi viied Pal; läbi raud on `raske Äks; sula põld on läbi ia põld Plt; ta om läbi `aige, loodust ei oole, et ta `tervess saa Krk; `kõŕske om `valge, läbi `valge Rõn; läbi ja (~ ning) läbi (~ lõhki) läbinisti, täiesti ikka läbi ja läbi merimies Jõe; Sie `ammet on mul läbi ja läbi `selge IisR; ma tunne see mehe läbi ning läbi ää Khk; Läbi ning luhki, igate kanti tubli mees Kaa; Läbi ja läbi maa inimene Pöi; üks va nuttur laps läbi ning läbi Juu; läbi ja läbi sugulane (veresugulane) Tür; läbi ja läbi märg õlen Kod; sedä `asja ma tiiä läbi ja läbi Hel; se‿m läbi ja läbi hää Har; ta om joʔ läbi ja läbi mu sugulanõ; maʔ esi tiiä timmä läbi ja `lahke, määness ta om Se || keskelt läbi, keskmiselt lεheb nenda `leebest läbi (käekäigust) Khk; ärä õle üleliia üvä egä üleliia kuri, õle kesspaegass läbi Kod b. (ühendverbides, välj tegevuse lõpetatust või põhjalikkust) olen `tormisi küll läbi eland Jõe; seda olen mina ise läbi tehend VNg; õlen mõeld sene `asja läbi Lüg; `etsisin kaik kohad läbi Vai; mine `riidle tä puruks läbi Khk; käib `ümber`rinki kuhja läbi, et ühesugune oleks Pöi; ma ole ta (piibli) kahele korrale läbi lugen Muh; `noomis mo läbi mehe `moodi Mär; koer nuheb kõik kohjad läbi Tõs; ku tä ühü asja kätte võt́tis, selle tä läbi tegi kah Aud; `kellas tüdruku läbi Ris; `tohlind teise läbi Jür; `jüśku va koer nuusiks aga kõik kõhad peripõhja läbi Trm; vanamis pett minu läbi Kod; `tuupisin oma viha`vainlase läbi KJn; `puista õle läbi Trv; mia ole ilma leeme kik läbi söönü ja ilma lakatsi läbi lakkun (olen igasugust elu näinud) Krk; ta om sedä `asja põhjaligult läbi `kaalun Hel; raamat om läbi `loetu Nõo; `soldani `nuhksõʔ kõik kotusseʔ läbiʔ Rõu

oma1 oma R eP(õma Kod) M T(p omma), uma, p umma V

I. pron 1. omastav asesõna Moni inimene on jo oma arust `oite tore Kuu; tagapuol olivad `kaasigod omi kavaleriga Vai; sääsk on oma köhu `täide vöttand Mus; paki aga nüid omad asjad kokku Muh; mo oma `väimes käis kahe karguga; Pεε püsti ja asja täis, oma eest nii asi et Emm; eks ta joo oma `sõpradega `seltsis Kul; Anna kord oma nuga Khn; tee sa oma ase nüid `siia `kööki maha Aud; ärra oli lasn oma süda maha matta Ris; iga üks võttis oma lusika Tür; meil on siin oma veke jõgi kua VMr; sa `lõikad oma ett, ma `lõikan oma ett, mõlemitel oma esi kääs Trm; tämä seĺjetäb õma maja `õsmiss Kod; meie oma külas oli olnud si̬i̬ mi̬i̬s Äks; minu oma õde oli karjatseks Plt; mida rutem sa ära [tehtud] said, siss said oma vaba `aega Vil; ta lää `uhkusege `lõhki, ta ei mahu oma naha `sisse Trv; aenaajal kah iki `oĺli oma tõrvapot́t üten, siss tõrvati jälle `jalgu Ran; aap pähle oma `õigust taka Nõo; jäeme jälle tost nahatäiest ilma, muidu oss saanu viśt oma keretäie TMr; laseb oma eläjä siiä `pi̬i̬te `sisse Rõn; `tütrikukõsõ seiväve oma kõtu täüś San; sõ̭ss piat uma˽patu˽kõ̭iḱ `ańdiss `pallõma Urv; poig jõi uma vara kõ̭iḱ `nahka Krl; kohe sa uḿmi muatsiide `jalguga˽`tarrõ tulõt Har; pańd uma vikahti aia pääle Vas; mõsõ noʔ pühäbägiʔ umma suud Räp
2. esineb pron enese, enda või ise asemel vein `lapse omaga `metsa Jõe; võttasin oma `piale sene tüö Lüg; Eks ta ikke oma `puole `kiskuja oli IisR; mie en taha sedä `müvvä, sie `kelba `miule omalegi Vai; omal peaks äbi olema Jäm; eida müt́s omale pehe ning tule mind abi Khk; mehed tegid omale - - vörgu majad `sönna `randa Mus; Teris pole oma teha; Küll on εε, et vesi ikka omast kääst (endal olemas) oo Kaa; `paargus teed sui `sööki omale ja `loomadele ka Krj; Ma tule `paergus omaga ikka ise `toime; See on ta oma süü, et poiss ää läks Pöi; teesed lapsed‿o sii oma likki Muh; Said omaga kombe Emm; ma `osti omal uued kiŋŋad Käi; ää sa neid `kombid omale võta Mär; see mees `laśkis oma maha Lih; Ma sää oma `valmis, siis akkame minema Han; ei saa sa riied `seĺga omal panna, ei saa ka `vankrisse tõusta Mih; saksa laev tuli linnast Liu sääre `kohta - - ja pani oma `sinna `ankrusse Tõs; Talvõks piäb oma jaoks ikka kua pütä räimi `suõla panõma Khn; põle `puudu ega põle `külla ka mette, tuleb omaga läbi Aud; isi tappis oma PJg; Ma ti̬i̬ omal ka natuke (magan veidi) Hää; ta `painab järjest mu uut `kuube omal `seĺgä Saa; `ostsime omale `väike tuba Ris; jähi [koolis] `istuma, ta oleks pidan omaga `kaugemal olema HMd; ma `laśsin omal koa altkää `kroasida Juu; eks sa võta üliriiet koa omale kedagi Jür; meil ei ole `kaugel einamaad, siin oma juures Amb; ta võtab selle kurjateu oma `piale JMd; kui omast vähämaga kokku sai, sellele `ańdis võmmu `kuklasse JJn; `ütles oma mitu `korda olema käind `surnu `aedas Ann; mul omal üks ainuke pueg ehk tütar VMr; see (metsatöö) oli nagu `rohkemb oma pial VJg; oma värvitud riie Trm; sae õmale kingäd; vokk õli ike õma `õssa Kod; ahmitseb omale `kaapida MMg; oma meelest ti̬i̬b kah Ksi; mata nõnda ärä, et `pääle oma `keńnigi ei tää Vil; ta‿i taha sedä tegu oma pääl võtta Krk; sa lähäd kas vai edesiperi `sisse ja tagasiperi tuled `väĺlä, aga pääasi, et ta (majake) oma perält om Ran; miul omalgi naṕp käen, mes ma tõesele anna Puh; võt́t seo raha kõik viimäne omale San; siihn om perämine ku pilbass uma tett (kõik hooned on enda tehtud) Har; herr kut́s sinnäʔ umalõ poolõ Vas; ku tä peremehel tü̬ü̬h es olõʔ, siss oĺl umõl päävil Räp
3. viitab substantiivi kordamist vältides asjale, olendile või nähtusele, mis kuulub kellelegi või millelegi või pärineb kelleltki või kuskilt sie Simuna oppetaja - - sie oli ka vilets - - aga sie Viru-`Jaagupi oma oli `vahva VNg; `tahto näppäda `toise oma Vai; `taevataadi käsi - - üks pidi kuradikäpp olema, teine jumala oma Khk; Lühikesed püksid on poisikese omad Pöi; kukulind patsib munad - - teese linnu peast `välja ja muneb omad asemele Muh; püiab teese oma `eesele Mär; raamat oo minu oma Tõs; minä teän, et see on minu oma Juu; neid linnas on küll, kis niisukest uulitsa omad on Kad; tõesed kusilased‿o tiĺlukesed, obo õmad‿o suured Kod; ämm ei olnud rahu, mispärast tema omasid (tema oma riideid) ei ole `pantu Äks; suvinisu oli ikke ja talvnisu, `talve oma on tuumakam ja `valge Plt; mis `mõisa ruńdi vai lat́si pääl `oĺli, si̬i̬ `oĺli `mõisa oma Vil; `ende oma ma‿i anna ja tõise oma ma‿i taha Krk; mesperäst sa siss tõese omad võtat, sa saat jo esi palga Nõo; esimihe naene üteldäss ka `aige ollev Valgutan, aga Rõngu oma om iks terve Rõn; seo saaŕ ka oĺl miʔ uma Rõu; karva päält om mu hopõń, a mu uma timä ei olõʔ Vas
II. adj 1. väga tuttav, omane; samasse kollektiivi kuuluv; omasugune `iesti `rahvas, sie on puha oma `rahvas Lüg; Omad `kuerad kisuvad, omad `kuerad leppivad IisR; omast perest kolm meest käis kalal Jäm; Uus koht ikka esitiks vööras, küll vilub ää, kui ta änam omaks saand oo Kaa; nii oma on keik Pha; Kohe kui majase tuli, oli oma inimene; Sa pead kohe oma mees olema, nendega `seltsis `jooma `rallima Pöi; me kõik omad inimesed, mis sa äbened Mär; mul oli ükskord üks tulnd kuer, oma inimesest ära `eksind Juu; rehepeks oli ikke oma perega - - ei old mitte `võeraid Pee; aame oma inimestega läbi VMr; omad koerad `raaklevad ja lepivad Pil; oben ühüts kah, ku ta oma inimest näge Krk; oma külä inimese, mes tüḱke teie teede Nõo; mina `võ̭õ̭ride mestega vägi`pulka vedämä es lähä, aga ommi `poissega ma‿lli vedänü küll Ote; esä teḱk tulõ alasi jaanipääväss, nii ommilõ inemisile San; ta om siihn harinuʔ, ta om nigu uma inemine; ma˽lähä `kõ̭iki ummi inemiisiga `tüühhü Har; umalõ inemisele ei massa˽`pakmine, tu̬u̬ võtt esiʔ; no `kaeta õi˽tu̬u̬st midägiʔ, kas mi̬i̬ss um nu̬u̬ŕ vai vana, kiä mano murd, tu̬u̬ um uma Rõu; noʔ umaʔ `rahva˽kõ̭iḱ, kedä sa‿tu puĺl`oina lihaga ravitsat Vas
2. vastav, iseloomulik, teatud, teistest erinev `maarjabä oli küll, ikke oma nali oli `ühte lugu ikke VNg; igä `kaŋŋas tahab oma `niisi Lüg; egas kirkkonnas oma keel ning oma - - `riide voŕm Khk; Egas moa kohas kasuvad omad rohud, oma `näuga rohud; `Lindudel on ka oma keel Pöi; tema elu lähäb jällä oma rada Mär; sial (pulmas) olid siis omad lihad ja sial olid kalad ja Lih; neil enesel omad usud ja kirikud ja `riśtvad `entid meres Kse; lusikate ja `kuĺpide jäuks olid koa omad varnad Kos; `pulma `minti iki omat viisi Pst; laits kõneless ku üit́s padsin oma keeli edesi Krk; omal ajal piap ta (hobune) tallin tagasi olema Ran; sei kõtu täüś ja lät́s omma ti̬i̬d Ote; iǵäl t́sirgul uma˽sulõʔ; uḿmi keeli kõ̭nõli ja `lauliʔ Krl; Meil oĺl lavva `pühki õ̭ks uma laṕp Rõu
3. isiklik, kellelegi kuuluv Oma särk on ige ihule ligemäl vns Kuu; oma `tahtmisest meni mehele Hlj; Oma `asjaga tied - - mida tahad Lüg; nattukene omast maast ikke `saima rukkid ka vahel, ku ia `aasta õli Jõh; `tahtos `itse oma `korvaga `kuulla Vai; peig lεks omade pulmalistega ruudi koju Khk; Omad vitsad peksvad ikka keige kibemini vns Kaa; Ta tuleb ikka oma jalaga veel asemelt ää Pöi; ome `lapsi oo tal ühessa oln Muh; Oma suu ikka keige lisem vns Emm; jo teda ikke `keegi `käśkis - - egas ta seda siis ikke omast peast teind Mär; parem on oma ema vits kui `võeraema võileib vns JõeK; ta on jo mu oma isa JMd; kuolitasin ta oma kää järele `väĺla VMr; oma silmaga ei ole nähnud Äks; oma aig om magamis aig; mea es tää kedägi, omast pääst ai Krk; üteldi - - et `võ̭õ̭ra irmu all `peĺgät, aga miul olli oma esä, miä peĺlässi kah Puh; ku ma oma leeväle saa, küll mä siss tiiä, kudass ma elä Nõo; ta pid́äss `kinni omma sõnna, es lirgata `väĺlä Kam; tu̬u̬ läits ommi ammastega `auda Ote; uma suu om kõ̭gõ lähimb vns Krl; uma lat́s om õ̭ks latsõkõnõ, võõrass lat́s om laastukõnõ; ma ei usu enne, ku˽ma uma silmägä˽näe Har; esiʔ um `süüdü - - uma˽vitsa˽`pesväʔ hinnäst Rõu; sõ̭a `aigu `näie˽kõ̭iḱ hätä, tu̬u̬ ka värisi, kiä umah majah `istõ Vas; ei mõistaʔ midäge uma `pääga tetäʔ, `mutku tõõsõ käest nõud Räp; tõõnõ om sääne, õt või‿i uḿmigi eläjit `kaema mińnäʔ, ar `kaehtas Se
III. subst 1. kellelegi kuuluv süöb oma `otsa, siis `lähte `toise iest agima VNg; sai oma käde Khk; Ma tule `paergus omaga ikka veel ise toime Pöi; Nouad oma tagasi, saad vihamihe Emm; leitud oma, varastet vööras Rei; paĺlu ei `puudu, aga ikke `väĺlä ei tule omaga Mär; kudas see Kaasiku mees omalt (oma kodust) `väĺlä sai Vig; suur imu täl tõese õmada `tahta Kod; ma põle eladeski teise oma `võtnud Lai; ku sa omag `vällä tulet, sõ̭ss võit periss rahulik olla Krk; olgu ta tõese meelest õĺg vai agan, aga egäl om oma armas Ran; mes taga `aḿbit, tu̬u̬ om oma Nõo; `leütü om õks uma, varastõt om võõrass Har; `poiskõsõ lät́si˽`taplõma, siss ega imä peśs umma, kõ̭iḱ karisti umma; no olõ õi˽muud umma ku kümme sõrmõluud ja elo om siseh Vas; Sööme su uma ärʔ, sõss nakamõ egaüts umma `sü̬ü̬mä Räp; ma olõ umaga rahhu, mis jummaĺ mullõ om jaganuʔ Se
2. pereliige, sugulane, hõimlane, omaksed mina kole pali nuttasin ja kole pali `tundesin `kahju neist omadest VNg; mehe sugulased, minul omasi ei õle kedägi Lüg; `Kaarli omadel `korssen jo `tossab IisR; `Sirgala omilt saa `tuua `piima Vai; ome pole kedagid Pha; kas minu omasid koa seal kiriku `juures nägid Mär; meitel suur suguvõsa, paelu omasid Vig; ku - - oma ää surõb, siis oli päris must kört Khn; me sellega omad ka Kei; oli sial omade `juures `kortles Juu; nied on jo meie omad, kes sialt tulevad VMr; egäüks `u̬u̬tab õmada kodo Kod; `Rehtla omad liivatasid oma aea `teesi rebase liivaga Lai; see viies kuies põli meie omasid siin `kasvanud Plt; omadelle `ańti kõege `enne, aga mette pruut ei jagand [veimeid] kellegille KJn; omade vahel ei tohe tülle olla Trv; mitti ütte omat ei oole, kes sul ka nõuss os ollu Krk; ulgande lätsime `mõtsa, Umala omadel `oĺli obene Ran; lähembä oma - - om `auda lännuva Puh; temäl kedägi omma ei ole, siss vannu `tutvit `mü̬ü̬dä käib Rõn; ää mi̬i̬ĺ olõssi, ku ommi mõni `kaemõ tulõssi San; pinil om peenü nõ̭na, ta nuhutass, siss tund kõrraga välläʔ, kas om uma vai võõrass Har; kel õks olõ õs kedägi uḿmi, siss kutsuti iks võõrass [surnu] `mõśkja Rõu; mi umaʔ lät́si˽ka soe`jahti Vas
IV. 1. (püsiühendites) omadega läbi olema laostunud või otsas olema sie `kerves on omidega läbi Lüg; `Käisin teda nägemas, `paistab omadega läbi olema IisR; Ta oo omadega täitsa läbi, maja põles maha; Mõni oo omadega läbi oln, aga akkas kobima Han; Tagumine topp`siegel omadõga läbi Khn; omaks tegema 1. omastama sa olet jo varass, ku sa omass ti̬i̬t Krk 2. naiseks võtma poiśs võtab naese, et ti̬i̬n ta õmass Kod; omaks võtma 1. enda omaks tunnistama Nää‿nüd `lammast ka - - ei oda `tallekast omaks Kuu; Emane kuer võttas `kaśsipoja omast IisR; Poiss äi `tahte ikka last omaks võtta `öhti, pidada teise jägu olema Pöi; kana äi vöta `poega omaks Rei; minul lammas ei `võtnud `ilman tallekess õmass Kod; ta põlg ärä poja, ei võta omass Krk 2. millegagi nõustuma obusemies vottas omaks, et täma `silgud Hlj; obune ei võtnd `rangisi omaks Mär; tembukas loom, ei võta `koormad omaks HJn; võtan õmass selle teo Kod; peru obune ei võta rege omast ega vangert Lai 3. (mitte maha toetamisest) kui [koer] ei taha `jalga maha `panna, `üella, et ei võtta `jalga omast Lüg; sea jalad on `aiged - - ta‿i vöta oma `jalgu omaks Khk; ei võta `jalga õmass, ei pane maha Kod; tsiga ei võta `jalga omass Krl; omal ajal ükskord, kunagi kävi siel `Amee·rikas `laevaga omal ajal Kuu; omal ajal oli - - söuke - - köhutöbi vöi mis see oli olnd Jäm; puu `kaŕpa oli koa omal ajal igas majas Aud; siin oli omal ajal kolmkümmend `suitsu Ris; ma `tuńtsin nad ju kõik omal ajal HMd; maksud olid ka omal aal pial, ega siis ilma `maksudeta ei ole jo Pee; omal käel, oma käe peal; oma peal iseseisvalt, omaette `este `tienisin `vierast ja siis sain vähä `aiga oma pääl ela Hlj; mina olin kahe`kümme kahe `aastane, ku akkasin oma pääl `luomi pidama VNg; Siis ma oli ikka mõned nädalid oma peal Pöi; `Suilesed suisel ajal `teenisid, talve `oĺlid oma pääl Hää; juba nuorest piast akkasin oma kää pial elama VMr; elab oma käe pial, üksi päine Sim; talu omanik - - omal käel elas - - teine ei suand `sinna kedagi ütelda Trm; omast kohast teataval määral või viisil kõik `lilled on omast kõhast ilusad Lüg; Tuuling oli omast kohast ea asi küll, kessel ta oli Pöi; `mitmevärvilised ja kirjud [kleidid] olid omast kohast ilusad ka Amb; omast kohast tore VJg; mõni obene võtab kõhe ammassega `kińni, lu̬u̬m one vihane õmass kõhass Kod; omast käest 1. endal olemas Ies ora, `keskel kerä, taga `käärid omast kääst = pääsuke Kuu; Tuhlis oo maamehel ikka omast kääst vetta Kaa; linnarahvas `ütlesid küll, et maal on ia elada, et sial on keik omast kääst Ris; `mõtsa‿o küll, omast käest võtta Krk; kellel om jõud omast käest, tu̬u̬ saap tetä Ran; naar om omast käest võtta, naarda võib Nõo 2. omalt poolt poiss lubass omast käest `suhkru tuvva, et keedäme `mu̬u̬si Nõo; omast käest ma `masse siss iks `rätsebäle tu̬u̬ `kaska ummõlusõ raha Ote
2. (menstruatsioonist) `naistel on ikke igas kuus oma `aigus Jõh; naiste`rahva omad akid ää `jääma Mus; ku kolm kuud omad on `kinni, tuleb `irmus vere vuol Ris; tal on omad `ümber (menstruatsioon on lõppenud) Koe; temal on nüid omad asjad si̬i̬kord Ksi; oma ädä om manu tullu jälle Trv; ma‿i või `koeki minnä, mul om oma `aiguss küĺlen Nõo; tüdruk `kaśve nii suuress ärä, et juba oma `aiguse `küĺge tulliva Ote; Mul omma uma˽jäl˽man Urv; mul ka uma tõbi küleh joʔ Räp; uma kõrd tuĺl `külge; uma `rõiva jäänüss `saisma Se
V. adv mitte vähem kui; tublisti, tervelt maapered on oma, vahi et oma kilu`mieter puol toist, `enne ku `jälle saad `toise `juure Kuu; leib `tahtus oma puol teist `tundi ikke `ahjus `olla VNg; `mõtle, kus õli tohutu `riide edesi `tassida, se `villane `sielikki `kaalus oma neli viis kilu Lüg; siit oo alevise oma viisteist `vörsta Khk; Siis oli paks jää ka, oma mütu `jalga Pöi; vanal aeal oli aagentrehi kohus - - `anti oma viiskümmend turja pääl Emm; mina kεisin `Puises `koolis, ikka oma kolm talvet on `kεidud Rid; oma kümme `tuńdi läks ikka pia`aegu ära selle [linna] minemesega Ris; `laia riiet `tehti, oma kahe`kümne `pasmased HMd; oma viiskümmend `poari oli `vihtu Jür; aeda `räästaalune oli oma kolm `jalga `eespool, et vihm ukse pääle ei käi Äks; meie‿nüd `kaevsime oma - - seetse `jalga `siśse (kaevu tegemisest) KJn; `keskmäne kuhi `olli iki oma kolm neli `ku̬u̬rmat Ran; ku ma `küllä lätsi, siss `käändse oma pu̬u̬l `pät́si kõrutuss`leibä iks kodu tuvva Rõn; meil om küländ maad, uma sada kat́skümmend vakamaad Kan; Linnu, noid ańd rabadaʔ, uma pu̬u̬ĺ `talvõ lät́s nikagu näist vallalõ˽`päśsi Rõu; tu̬u̬ `preili um ka iks periss elänü˽`tütrik, uma kolmkümmend `aaśtat tuŕal Plv; Uhtinõ̭nast Piiri`saardõ om nüüt uma kat́s kilo`meetrit kõvastõ, aga vanast oĺliva naaśe˽leevä`laṕjo `annuva üt́stõõsõlõ Räp

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur