[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

ken ken R Jäm Khk M; g kene R(`kenne Kuu Hlj), kenne Jäm Khk(kinne) Hel; p ked|a (-ä) R M, kedast Jäm, kida(st) Khk; ad kenel Jäm. Lausefoneetiliselt koos dem-pron-ga: `kense VNg Vai, `kensi Jäm. Interrog-pron-ga liitub sag küsipartikkel: kens Vai, g kenes Kuu, p kedäs(s) Kuu. 20. saj teisel poolel kasutatud veel n ken, teistes käänetes juba sõna kes muutevorme. van, pron = kes
I. küsiv-siduv pron
1. (otseses küsimuses hrl küsilause algul) Kenes `kelga tei `lapsed nüüd määst ala `vasta kive puruks `soidite?; kenelt kiri tuli?; kenes puold nie `vergud olid? – eks nad `suomlaste `vergud; Kenest mei `saamme `keulamihe? Kuu; `kenne päralt see on? Hlj; Kelt sa sene said? Lüg; kens vei?; `kense tulob?; no kene vägi se on? Vai; ken see li̬i̬b olnd?; kenne asjad nee on?; kedast sa otsid? Jäm; ken so `seia ukutas? Khk; mea küsü, kes sa olet, ken sa olet? Krk
2. (vormilt jaatavais, sisult eitavais hüüd- või jutustavates lausetes) `kenne asi sie on Hlj; ken sie `lapse `pilli järele `tantsi VNg; no ken sedä `jaksa `uodella Vai; ken teda paneb löterdama Jäm; ken neid `sönna vöttas; ken nee εε koristab Khk; ken om enne `tühja juttu aanu Trv
3. (adjektiivsena) missugune, milline Kedäss `viera sa `uodad tänä, et `ninda `aeva sädid Kuu
4. rel-pron (alustab kõrvallauset) a.  (isikutest, olenditest) kes `piäme `arvu, ken hakkab `laulama; Oli sidä `nahka mies, ken henes `asju `toistele ei `ilmutand; vähä on neid sigu, kenest `arjaksi saab; kene jalg `tatsub, sen suu `matsub; sie oo kaval inimine, ken `oska `kaiki tehä Kuu; näsu inimene one `niisukene ken viha pia `kaua; minu `nuoremb tüttär, kenega ma nüüd elan; kenel oli `suuremb talu, senel pidi abivaim olema ka [mõisateol] VNg; ei tea kenesse se (laps) oli tuld; Metsküläs on üks mies, kenel on `kantiline pää; mie `kaiki en `tundend ken nied `oldi; sain `ühte kenegä tahin; siin on `muitki `lapsi, kedä `tarvis `risti Vai; `miskit tulu ta on siis toond, kennel on puuk olnd, - - kenne peres on puuk olnd; `tehka nee, kenne asi see on Jäm; ken laŋŋeb, selle `kaela lähvad `kohtu kulud; ken nooremad inimesed on, mii nee viimaks nägevad; see oo mälupεε, ken ruttu unudab Khk; olli täl onu, ken tedä kasvat́ Hls b.  (esemetest, nähtustest) mis `kuoli oppetaja `andas omad `raamatud kenega viel `neljanda `talve `käisin `kuolis VNg; südame rabandus, ken nii äkkiste tuleb Jõh; mõnel jäi veere vakamaa või siilumaa, ken periss neĺlä `kanti vakamaad `vällä es anna; sia olet ku aik kunagi, ken inimesi `mü̬ü̬dä kõńd Krk
II. indefiniitne pron
1. kes a.  (koos teadma-verbiga) ken `tiedä, `kuida sie nüd `lähte VNg; noh ken `tiedä, midä siin voib `olla Vai b. vahedetti hobusi ken taht vahetada Kuu; `tieda, kene `polvine sie voib `olla VNg; ka ta `möĺder või ken ta om Krk c.  keegi obost `kutsuda suuks, suks vai sukku sukku, `kuida ken `tahto Vai
2. (distr-pron) ken kus tüöl olivad; `räägiti kaiksugu juttu, ken midä `oskas; `kupjas `ansi käsod, ken kuhu läks `tüöle Vai
3. (kontsessiivne pron ühendis) ken tahten kes või mis tahes `kanme ti̬i̬ ken `tahten, ti̬i̬ lõngast jutik `küĺge või kua Hls; olgu ta ken `tahten, mea vaade ike näkku; olgu talulaits või ken `tahten, mihel tahav egäüit́s minnä Krk; olgu ta lait́s või obene, ken `tahteni Hel
4. mõnda (aega) `Uatasin ja rüttitasin `külmä kääs juba kene aja, ei tule ega tule; `Uadeti kene aja, `enne kui `viimast tuli Jõh
Vrd kea

kes kes u, hv R, S(käs Jaa) hv LäPõ Ha spor Jä ViK/keś Sim/ I, Plt u eL, kis Jõe u Khk, Muh Hi L(kiś) spor K(kies Juu) u eL; g kelle eP(kille Khk Krj Hi) eL(keĺle Rõu Plv Se), `kelle u hv R, kesse van Sa, kenne van Sa Hi(kinne), LNg Kei, kene Hi(van kine), Ris HMd Kei; p keda (-ä) üld /kida (-ä) Khk Hi San Urv Krl, kidäd San, ketä Vas/. Lühend- ja erandvormid: el kest Nõo; all `kelle Kuu VNg, kelle Muh Har Se(keĺle) Lei; ad kel Kuu Lüg Vai Kir Juu, spor Jä, Kad VJg Kod Pal KJn SJn San V; abl kelt Kuu Vai Nõo; kom kelega u Ris. Lausefoneetiliselt koos dem-pron (vt ka kesse): sg kestu Ran(kõstu), Nõo Ote San Urv(kistu), `kestu Vas, pl kis|nid KJn Kõp/kiś-/; kes|ni Krk San/-nu/. Pl puudub. Eriti int-pron liitub sag küsipartikkel, nt g kelles Muh Pil Krk V; p kedäs Kuu, -ss Trv Nõo VLä Se, kidas Käi, -ss Krl, kedast (kedäst) spor Sa, Hi L SJn, kidast Khk Hi; all kelles(s) San VId, `kelles Vai; abl `keldas Kuu. Kõrvuti sõnaga kes kasutatakse R, SaLä ja eL alal sag vanemaid vorme kea, kee või ken.
1. int-pron (otseses küsimuses hrl küsilause algul; ühesõnaline küsimus võib väljendada soovi, et öeldut korrataks või selgitataks) a.  (isikutest, olenditest) kidast ~ kida sa nägid Khk; kessega ma räägi? Vll; kelle kääst sa said? Kse; kooliõpetaja akkas pärima, kiś `akna ära `lõhkus Vän; kis on, oma või võeras HJn; kellele te näid nõgeśsid `koŕjata? Kod; kisnid tulevad? KJn; kelless ni̬i̬ õuna siin om Krk; kes säl kõnnib? kestu om sääl? Nõo; kidä, taad tütärlast vai San; kis sul kotun om ka˽noʔ Har; ne `üt́less toolõ vanalõ mehele: kelless saʔ `maitsa anniʔ, vai sa maidsiʔ esiʔ; kes (~ kiä) tuu no õigõ voi tullaʔ sääńtse ilmagaʔ Se; kel ta väits um? Lei || (kaudses kõnes) `üidand `kurja, et: kedast sa narrid? Kaa; minä `vaśtsin et kelle si̬i̬ mi̬i̬s one Kod b.  (asjadest, nähtustest) mis no keda me nüüd siis `räägime VNg; keda (mis) se oli Jäm; kellest ta `tehtud on LNg; kedast me sööme Mih; kelle `sisse ma ni̬i̬ kapusta pane, kellega ma vii `tälle Puh; kidäd? (mida sa ütlesid?) San
2. (retoorilistes küsimustes või hüüatustes; nii isikutest ja olenditest kui ka asjadest, nähtustest) a. kedäs siin tuled taguma Kuu; kelle pärast sa seda kõik teed, ikka oma lapse pärast Pöi; kellega sa niidad, kui põle vikatid LNg; teesed `ütsid, keda sa `sinna lähäd, seal oo kõik ää purustud Mih; jäi poiss koju [1905. a sündmuste ajal] et kis mind siis püiab Hag; keda see teha oli kui tuult ei tuld [tuulamise ajaks], ei old midagi teha Amb; meie pidime ju pailu kedrama, kellest me kevade `kangaid kudusime, kellest me särgid tegime Ann; kelless si̬i̬ jõud tuleb kui süägiss Kod; kedast sa marjule lähäd, jalad all kõvad (kanged, paindumatud) SJn; `juustest (~ `juussist) sakutedi `latsi, kedä siss muud Ran; ku‿ma `ullu `mi̬i̬lde lähä, kes na˽latsõ˽kasvatõss; mul ei olõ `ambiid, kellegõ ma˽süü! San; Kedäss sa uĺlitat? Kas ma ei˽tiiäʔ, paĺlu taa voŕst mass Har || keegi, teadmata kes s‿jäi sinna `saisma. kes mu `ki̬i̬ldse sinnä `saisma! ku ma os otse lännü siss mu‿s obesege sinnä maa `sisse löönu San; a inne `surma ummõtõ kõ̭nõĺ, no kis sõ̭ss tä keele `valla päśt Krl b. (vormilt jaatavates, sisult eitavates hüüd- või jutustavates lausetes) kes vetab lilled üles! [riieldakse kanaga] Kär; kille `riided södukse jölvendi `selga lähävad Krj; kis `käśkis `anda püksid naese `jalga Mär; Kissi sedä `tiädis Khn; Seda mäsu `oĺli küll ja `luśti kah - - kis sind muidu `laśkis tulega möllata Hää; veri on `poatund lapi ja oava `külge, kis seda ära soab Jür; ei nüid ole änam `metsade `puudu, kis neid jõuab äävitada Ann; kel täib nüid kaĺlist tüe `aega raisata VJg; `maake vesi, kis teda ju̬u̬b! Äks; kis neid nimesid tääb Kõp; kõstu pindluid sü̬ü̬b, `võeti `väĺlä, niipaĺlu kui sai Ran; kes elävätõbedat `valla laśk, t‿`olli ani sule sehen Nõo; kõ̭nela‿i˽ma midäǵeʔ, peräkõrd `kuulva˽kõ̭iḱ muʔ `uĺlust, kelless toda vaia om Räp
3. (adjektiivsena; alustab sag kõrvallauset) missugune, milline a.  (isikutest, olenditest) kis koεr `kiskund, selle `karvadega suitseta Khk; see oo `arba kel mehel veel üle jääb seemet Mär; kel viel mehel oli emagi alles, - - sie `vahtis kohe, mis sul ka tuua on Amb; kel inimesel o piire, si̬i̬ surema ruttu ärä Kod; kel kanal paĺlu `poigi, sel paĺlu rehitsemist, sabitsemist Krk; kis inemine tühü˽ka˽läit́s, pańd t́suuva˽`jalga San b.  (asjadest, nähtustest) kelle `möisa meres `püitsid, selle `möisale sa `maksid Vll; puu suad, kukepuust ehk üksta kõik kellest puust Amb; kes tiäb, kelle ilma `aegne one jo, vana maja maha `lanknud Kod; mine tiiä kest tä (odav vein) `pühkmist kokku om `aetu! Nõo; kes seeme ei kasva, see jääs ilma iduta Ote
4. rel-pron (alustab kõrval-, enamasti täiendlauset; pealauses on sag korrelatiivne asesõna) a.  (isikutest, olenditest) kes `Paenagas old `mieste`rahvas, aga kes ta oli, seda pole `tundend Jõe; sie pere`naine, keda last `oitsin, sie `leikas `kaera sääl ligidal Hlj; olga, kes tahab Khk; pole enam kedad, kes tööd tegad Kär; ma‿b tea üht kedast ta säl nägi; kessel es ole oma [poega] mette, ta pidi sulase `võtma; se oli juba määratud, kesse poiss oli, kesse [pruudi] sülese `viidi - -, sülepoiss `üiti Pöi; et kene `pihta se (pastel) lεheb se on münu pruut. ja kelle `pihta ta läks, vettis sene `endale naisegs Emm; mina olin kis jah kõik `vaĺmis tegi - - ja kudusin ja Kir; kis `peime poolt sugulased, need said - - sukad ja `kindad Lih; tea kenega se laps on korjatud Ris; ia kis `iaste tańsib parem kis paigal seesab Koe; kis `ü̬ü̬site kala püiavad neil on - - tulussed Äks; äälest aru ei saa, kes sa olet Krk; mine `vaade, kes si̬i̬ säält tulli, kes säält tulli Hel; kellele armass, sellele illuss Nõo; kel emä ei olõ˽kõrraline, tu̬u̬l ei olõ˽latsõ˽ka˽kõrralitse San; likõ kui `rääbne, inemine vai elläi, kel karv `tät́räh Räp || (muutunud mõttekäigu tõttu pealause sag vormiliselt puudub) kel sie mado on, siis sie tekko sies valu Vai; `kessel aga jalad kεε on, mis siis viga `kεia, aga jalutu äi saa Kaa; kinnel oli ilus louvend, ilus `pieni labane, siis `tehti sääld särk, peiule Emm; kis rohi (maarohte) `tundvad ja `vötvad, `aitab mönikord küll Rei; kis aga `kutsus `sõnna läksin `tööle `jälle Pee; vahest `peeti `pulma kolm `pääva ja kauem kis rikkamad olid Plt; pääle `kuĺä·ńja, kes kellegaki siss `miildüss ja `hiitäss magama Se b.  (asjadest, nähtustest) mis neid `kellasi (~ `kellaid) õlen nähnd, kel on kolm `raaga Lüg; üks kes seisu tuba on, see on must tuba Khk; kene pεεl sa kujud, se on kalase Emm; sii küll `öötasse seda lodi, kellega üle jõe minnakse Mär; vedruäke oo esimene kellega ma `põldu lõhun Vig; üks tee pidi olema kellega sa mere `ääre `väĺla läksid - - kalatee oli Var; parduun on laeva `külges, kenega teng on üles pand Ris; keda ma `täpselt tunnen ja tian, neid [seeni] ma `korjan HMd; kis suurem `aśtja oli, sel oli neli `jalga Amb; [vikati] lööl oli kaks `pulka, kellega `kääga `kińni `oiti Ann; `sitked õled pidid olema kellega vianati seda sidet kellega punuti VMr; kõik tü̬ü̬, kes `leibä annab Kod; mõek või nisuke kellega ropsiti Lai; ja omale jäi ka [seemet], keda sa jäll‿tuleva kevadi maha külisid SJn; jämme ku jurts kunagi, kes tükiline [lõng] Krk; sirgukesel om siiva, kellega `lendäp Ran; aap seräst segäst juttu, kellest `üitsegi aru ei saa Nõo; aiapuiõlõ ja˽kõ̭kilõ `säärtsilõ aiass joonõ˽pääle, kes suurõ˽piḱä˽lati `olliʔ San; hällü nõdõr – kes paańuss ja üleväh kand Räp || (muutunud mõttekäigu tõttu pealause sag vormiliselt puudub) aga `vuata vanal aal põld ju `enne `vosvori - - ja rahaga oli nõnna et kellega oleks ost. põld ju Koe; kes teräkäs rükis, siis lońdib si̬i̬ piä Kod; kelsä pääld künneti keväjä vara, kes pehme maa es kanna obest pääl Ran
5. ind-pron (isikutest, olenditest, kuid ka asjadest, nähtustest) a.  keegi Ära sa mitte kellele `pauta (lobise) Kaa; Tema ei `rääkinu kellega, kui läks `mü̬ü̬da Hää; kas sõ̭ss raha kel oĺli Rõu; siss tulõ [vanaduses] viil tu sinine paast ja must murõ, olõ õi sügüse kedä tappaʔ, keväjä kedä `nüssäʔ Vas; ku‿ks vähäge om majah kell `aigo siss vahitass nimelt aiah, ku̬u̬ om süĺleme `heitmise aig Räp; ja herr üteĺ: sa praadit arʔ, angu‿i kelle `maitsa‿i, ja esi kaʔ `maitsku‿i; keĺle iäle (kellelegi) Se || (eelmist väidet kinnitavalt) miski kaks liha`raasukest õli vie sies `keidetud [pulma ajal tangusupis] õld sial `saia ei kedä Lüg b.  täpselt piiritlemata; teadmata missugune isik või asi, kes või mis sia`arjastest vai `kellest sie oli `tehtu VNg; ma‿p tεε kas `kutsrile vöi kennel ta `rääkind Ans; tüdrukud või seasi kessel tuttavad olid, need tõid siis paar `kindud ehk paari sokkisi [pruudile] Pöi; veĺjed ja kis sial [pruudi põlle] sidumas köisid ja Lih; Jah ikki [süda] läigib, siś ta on paha, kas toidust või kellest Hää; minu naise vend `oĺli Venemaal ja õde ja kis nad kõik sedävisi ja KJn; ta (müts) `oĺli `rõivast vai kest ta `oĺli Nõo; ma‿i˽tää˽kidäss Maalit matõti vai Krl c.  (kivinenud väljendeis ja hüüatustes, sag ilma erilise leksikaalse tähenduseta) kes teab teadmata, pole teada kes tiab `miŋŋe `kildudest ne `lauad on Jõe; kes teab, kuidas eluregi jooseb Muh; Ma pidasi seda aigut juba kis tεεb kut koua Emm; Kis siss tiäb, kissi sie oli Khn; kis teab misse kell peaks olema Kos; kes tiiäp mis nüid `oĺli ks oĺli vanatońt vai, et minu `kińni aaŕd nüt säl, ülevän KodT; ah kes tedä tiiäp, to‿m ilma jutt; kes `jummal toda tiiäb, mes saab vai mes tuleb! Nõo; kes jummal tiid inemiisi!; vai kes tiid, vaist pilvetess nii `saandõ San || kes teab mis väga oluline, arvestatav Otu oli tal ikke kis tea mis JJn Vrd kesta2, kestab
6. (distributiivne pron) üks... teine kes `kuida tahi tehä Jõh; tämä kaik `tieda kel midä on `johtund Vai; kes armastab keedetud ternes`piima, kes armastab `kooki Kär; kes sai `süia, kes sai juua, kes sai kot́tis kojo `viia Juu; kel oli kasukas ja - - kellel oli jälle `mantel; kes oli nelja `roikane, kes oli kolme `roikane, iga talumehel karjamaa `ümber oli aed Kad; tõesed `kińkisid, kes viis, kes kolm rubla Kod; ĺätt kelle saa `järgi, kelless putuss `vasta, kõ̭igilõ and; kelle sai, kelle saa õs Se
7. (kontsessiivne pron ühendis) kes tahes ~ taht ~ tahten ükskõik kes või mis tehke, kes tahes Ans; ehmatus mene ussi ehk kene `tahte pärast Emm; poolvernikud oo segadikud olgu see `looma või oost või keda `tahtes Mär; kellel viletsad kohad oo, olgu ta siis kellel tahe Kse; Kel-tahel jalad väĺlal: [öeld] ”korista oma koivad “ Hää; olgu tema luom kelle `tahjes Jür; tämä kõneleb egäühegä, õlgu tä kes tahes; ti̬i̬ kelless tahes Kod; olgu kes `tahte mina ei karda Plt; küsi kelle `tahtene käest; jutuste kelle `tahtenest Krk; `olli ta kes taht, aga `vargust ei taha `kiäki Nõo || toobiga mõedeti `piima ehk keda `tahtsid Juu
Vrd kea, kee, ken, kesse, ket, ketse

kiä kiä Ote San V(keä Har Lei Kra), kink Rõu Vas; g kink V(`kinkõ Se), `kenka San, kinga, ki̬i̬ Har, kenne Krl; p kedä, ketä V, kidä San Urv, `kinkõt Se; el ki̬i̬st Har; ad `kinkal Rõu Lei; kom kinka Urv Kra, `kinka Rõu, kinga Urv Har Se, `kinkaga Har Se Lei. Pl puudub, excl p pl keti Har Räp; int-pron-le liitub sag küsipartikkel: n kiäss Vas Se; p kedäss Har, kom kingass Har Se, `kinkass Rõu Vas, kinka Kra. Sag esineb n kiä, teistes käänetes sõna kes vastavad muuted van, pron kes
1. int-pron (otseses küsimuses hrl küsilause algul) kiä tu̬u̬ om, kes säält tulõ Kan; kiä kikka `jalguga om `perrele päävä söögi `ki̬i̬tnu Urv; ki̬i̬st ti˽sääl kõnõli, minust vai `ki̬i̬stki muist; ket́i sa˽tahat üle i̬i̬ viiäʔ `ruuhvõga; kedäss pini hauk?; tu setu ki̬i̬ĺ vai kink ki̬i̬ĺ tu om, vai `tartlaisi ki̬i̬ĺ Har; `kinkass t́ä aja tu̬u̬d juttu Rõu; `kinkass tiä `liina lät́s; kink hoolõ all timä um?; kiäss tuĺl Vas; kingas ~ `kinkaga sa tuliʔ?; kiä tuu näist alośt tapõlusõʔ; “las Ivvań süüt ar hobõsõʔ“ – “kiä?“; kink poolõ tä om `läńnüʔ Se || ketä (küsitakse, kui teise jutust aru ei saadud) Plv
2. (vormilt jaatavates, sisult eitavates hüüd- või jutustavates lausetes) kiä tu vanalõ inemisele vi̬i̬l kirotass Vas; kiä no nüüd inämp `vahrõ [peas] kand, nüd `muutku ostõtass `kammõ Räp; ḱeä `ḱülma v́ett või d́oua Lei
3. rel-pron (alustab kõrvallauset) a.  (isikutest, olenditest) kes latsõʔ, kiä `küĺmä `peĺgäseʔ `panvaʔ iks `ümbrele paĺlo Kan; tulõvaʔ `ku̬u̬ĺjat `kaema, kiä lähükesen olli; kiä `jaotõduss `saie, nu̬u̬ `lät́si egaüt́s `umma tühhe; ma‿i tiiä kink jao päl taalõ hainamaad ant Har; tu̬u̬ oĺl mu nimik, kiä mehele lät́s; hüä um tu̬u̬, kiä um ilma patuldaʔ Rõu; veri tulõ `siĺmä, kiä `väega ikk Plv; ka sa˽kuuliʔ, `kinkass tiä no `liina lät́s? Vas; ku tä peremehel tü̬ü̬h es olõ, sis oĺl umõl päävil, kiä aaśtaia `pääle ollivaʔ iks [teenimas] Räp; no sis `lõikaʔ sõŕm arʔ, sis kiä tulõ `mäh́kmä, tu̬u̬ om uma sõ̭saŕ Se b.  (asjadest, esemetest) mis Sünnü˽ei˽tu̬u̬ kikk inäp leevä `otsa, kink jo ärʔ um lõigat; Mood́o oĺl neh kirvõs, `kinka˽kõ̭ik tu̬u̬ suuŕ tü̬ü̬ tet́ti Rõu; kae˽koh om pää, kiä inäp sukugi [meeles] ei˽piäʔ Vas; lu̬u̬d́ om taa `kinkaga õgvast pida Lei
4. ind-pron keegi ega sinnä liiva tsossi `pääle kiä midägi ei ti̬i̬ Ote; ega˽taha˽kiä olõ˽külünüʔ San; vai no vanast kiä puhast `leibä jouśs süvväʔ Urv; mine˽kae, kas kedä tulõ vai, pini jõrisass; is käüʔ kedägi is, ku is käüʔ kedä Har; Ku˽tedä kiä trehväss nägemä, nii timä oĺl õ̭ks luud Rõu; olõss mul kiä tsuvva˽teesiʔ, ma panõsi `jalga Plv; timä jutust panõ õs kiä tähelegi; olõ õi ma˽`kińki˽`küĺge kätt `pandnuʔ Vas; vanast es tiiäke kiä taĺv nisust Räp; kiäʔ õks jäi kodo; maʔ elä nigu kotih, kink mano ei putuʔ, kost midä ei kuulõʔ Se; olõ õiʔ kinka kõ̭nõldaʔ Kra
5. (distributiivne pron) üks... teine sõ̭s lät́si mi˽ka˽`kaema, kiä `aknõ manu, kińk ussõ pääleʔ Rõu; egal uĺlil uma lõbu, kiä ju̬u̬, kiä käü jahil Vas; kilõ ja kid́o, kiä kui kuts Se
6. (kontsessiivne pron ühendis) kiä ~ kink taht ükskõik kes, kes tahes sis lüvväss kõ̭ik maha, naisõ ja mihe, olgu˽kiä taht; tu̬u̬ nii kiä taht võõrass inemine San; `laulkõ kiä taht ah́o takah mis‿tu̬ mullõ putuss Plv; tulkuʔ kink taht Vas; las tulkõ keä tahtõp Lut
7. dem-pron ma näüdä paśsi: vot kiä ma olõ! Se
Vrd edikiä, etkiä, kiägi