mõnu mõnu Lüg Pöi Muh hajusalt L, Hag Juu JMd Pai Koe Kad VJg Iis Trm Kod Plt KJn Trv Hls Krk Puh Nõo San Har Rõu Räp, mönu Jäm/möu/ Khk Krj Pha Vll Rei Phl Ris(-o), monu Kuu VNg Vai, menu Vll Var; p mõnnu Har Rõu Räp
1. heaolu-, lõbutunne, nauding; rõõm ku `veski täiest iast tegi, siis õli ia mõnu tüö `juures Lüg; mis mönu see `soole teeb, et sa teist sedasi `narrida saad Khk; mõni reagib nii ea mõnuga et Muh; inimene on ilma mönuta; Ta teeb paljast mönu (nalja) Rei; nüid nad sogasid ned pühäd ää, nüid põle sedä - - pühäde mõnu Mär; tema tegi ikke mönu oma toreda laulodega Ris; mis mõnu seäl üksi on `olla Juu; tieb kohe mõnuga Koe; Temä loeb mõnuga noid naĺlakit jutu raamatit Nõo || mõju teisel teine mönu ikka, teine `aige ja kibem, teine lööb `väĺja ja kuivab `jälle ää (rõugetest ja leetritest) Pha; mõnel inimesel olevet kuri siĺm, mõnu man Hls
2. meeldivat, rõõmu, rahuldust pakkuv asjaolu või omadus; meeldivus, mõnusus kes õli ia juttumies, sõnad õlid kõik rias ja `riimis, siis õli kõnel ia mõnu Lüg; sobib selle jutu nönda ää, sellel pole menu midagid änam Vll; ma vähä jutuga elu aa olnd, pole seda mõnu `ühti Rid; mõni vili oo et inimesed või loomad `sööväd, ei ole mõnu sees Mar; iä kõne mees, iä kõne mõnu teesel kohe Tõs; Ega ilu pane mehele, vaid mõnu paneb mehele PJg; Tõllaobune on `seuke, jooseb pää `seĺgas, midagi mõnu tü̬ü̬l ei ole Hää; kui süda rahulik, siis on elul teene mõnu juures JMd; ega see jutt põle kedagi, kui tal mõnu põle Pai; toidul põle mõnu, kui inime on `aige VJg; suu jooseb `ühte `puhku, aga jutul põle mõnu Plt; si̬i̬ jutt om seande ilma mõnuta Trv; mõni kõnelep, täl ei ole nigu midägi mõnu tol jutul Puh; mõ̭nõ opõtaja jutust, kel sõna mõnnu ei olõʔ, tu̬u̬d ei taha kullõldagi eiʔ Har
3. toon, meloodia mõnel põle laulu mõnu koa mette Muh; tääl oo iä iäle mõnu, laalab `iästi Tõs; nendel nüid ise laulod ja mönod keik; ta nönna `ilma mönota (laulab halvasti), teesel `jälle nönna ilos möno joon seal `juures Ris; temä äälel om ää mõnu Trv