[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

murre1 murre g `murde Jäm Khk Rei Mar Mär Kse hajusalt Pä/-õ Khn/, HaLä JõeK JMd Kad I(n mure Lai) Plt Hls Krk San, murre Hää Krk; `murre g `murde Kuu VNg, `murre Lüg Vai; murrõʔ g `murdõʔ Krl Har Rõu Vas a. piirkondlik keelekasutus, keelemurre `suomlastel on `itse `murre, mei `ütleme jaa, aga `Suomes `ütleväd juu Kuu; `räägitasse `mitme `murre `pääle Lüg; nied (isurid) ku `rääkid omas `keskes, vat on `kuulla `kiele `murret Vai; egaüks tunneb oma keele murret Khk; kõneleb murret, va `laia keelt nagu vanad inimesed `rääkisid Mar; akkab nagu vanõm murrõ ää unuma Khn; `rääkis `Vändra `murdes Tor; igas `valdas ise murre Ris; siin on ühe `murdega inimesed, sin ei ole väĺlast tuld Kei; ega meil siin murret polegi, rannas, sial on küll, `niemedel just JõeK; küll sealt kuuleb sõnu, mis on `uopis teise `murde peal kui siin Kad; mõni lauluraamat või `piibel oli vanas `murdes; nüid - - [on] juba siit `murde pial (räägib kohalikku murret) Lai; [nii] ei ütelde me murre `järgi Krk; no ni̬i̬ʔ kõ̭nõli tõõsõh `murdõh küll, a õ̭ks eeśti ki̬i̬lt Vas; meil om õ̭ks tõistmuudu murrõʔ Se b. võõras hääldusviis soldat tuln `kange vene `murdega Kse; nüid jo rahvas õpivad piänemäd murret Kod