[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)

SõnastikustEessõnaKasutusjuhendVihikute PDFid@tagasiside


Leitud 2 artiklit

mia1 mia, miä g mink, `minka, minga Vil San V(n meä Rõu Plv); seestü mi̬i̬st Krl Har Vas

I. mis 1. küsiv-siduv asesõna a. (küsisõnana) miä sa `ütlit Puh; `minkaga ma sinnä˽lää Kan; mi̬i̬st sa kõ̭nõlõt; Minkagõ ma kartulid tu̬u̬ Krl; mingass ma sinnu avida; mi̬i̬st meil juttu oĺli Har; Kõ̭iḱ oodiʔ alahan, et miä sääl tarõpääl nu˽sünnüss; meä sa tahat Rõu; `minkass nima‿pidävä nu̬u̬˽`puhtõʔ Vas; Minka pääle miʔ kihla viämeʔ Räp; minkst tä tetäss Se; `minka sa˽lät́siʔ Lut b. (siduva sõnana) pruudi `andõʔ oĺliʔ üt́skõ̭iḱ, mia `kiäki˽`kińkse; taa om `löhtre, `minka vorstõ valõtass Kan; ta om nakanu köhimä, ei tiiäʔ vi̬i̬l, mi̬i̬ss (milleks) lätt Krl; ma‿lõ tu̬u̬samagaʔ rahu, mia kätte om ant; silmä si̬i̬ṕ om minga suud mõstass; ei˽tiiäʔ, mi̬i̬st nail tu̬u̬ riid `nõśsi Har; mia kuulõt, tu̬u̬ piä˽`hindäle Rõu; mul oĺli˽`rõivaʔ aidah varnah, mia peenemb kraaḿ, tu̬u̬ oĺl `kuhvrih; panõ nõdõrmõ `külge nü̬ü̬r, `minkaga hällütädä Plv; miä pini jo är˽`tsäĺkäss `kat́skiʔ, tu̬u̬ kananõ koolõss arʔ; seo olõ õi˽mul uma kodo, sjaal ti̬i̬, mia esi˽taha; timä es mõista˽`kostaʔ, mia ma˽timä käest `küsse; edi˽mia mul oĺl, `tahtsõ sullõ kõ̭nõldaʔ; är˽ti̬i̬t kõ̭iḱ, ku om, mi̬i̬st tetäʔ Vas; võtat, miä saat õ̭nnõ; esä tegi `hindäle kadajadse `palka, minka tal hää oĺl kerikohe minnäʔ; mina mälehtä puu `atro ja puu `viklo, ma‿i tiiäʔ, kas pähnäst vai `minkast naa oĺliʔ Räp; mõ̭ni `vaenõ `lät́ski räbiguga mehele, olõ õs `säŕki, `minkast kutaʔ ni tetäʔ; tu om keri, mink‿päle kerideʔ; miä nätäĺ [edasi], tu̬u̬ suurõmbass Se; säĺgruuds [on] tuu luu, miä lätt üle kõõ säĺä pikäldäʔ Lut c. (retooriliselt) Ku vi̬i̬l õlu˽ka oĺl tett, miä sõ̭ss viga Rõu; üt́s kaŕruśs ai meil lehmä - - `su̬u̬hho `sisse, lehm sa‿as `väĺlä hot́ (kas või) miä Se
2. (sidesõnalaadselt) vana inemise surmakõnõ, muld mia muld Har; iḱi mia iḱi, a tõõnõ kõrd lät́si jälʔ; voḱk - - mitte `nü̬ü̬ri pääl es piäʔ - - ti̬i̬ no˽miä ti̬i̬t Rõu; `ankõ no mia annadõʔ Vas
3. (umbmäärastes või määratlevates asendusväljendites) a. (suvalisust väljendavalt) sinna võit kõ̭kkõ `asja `panda, paa mia taht; `tulkõ pääle mia taht San; tege mia taht Rõu; taalõ `ütle˽mia taht Plv; teḱe no mu˽peräst mia taht Vas; mõ̭nikõrd `vaehtimõ [kala] sõ̭ss `kartoliga vai `minkaga taht Räp; `ańti vallu vai miä taht, pidi `kõõgaʔ rahu olõma Se b. (ebaselgust, teadmataolu märkivalt) `eiske oĺlit edimäist `päivä kaŕah, sis saisit pääle, tohi‿is `maalõ `isto˽vai miä; ei jovva˽`kiitä vai miä; timä ĺätt ruttu `kat́ski, rõivass, puu vai mia Se
II. miski kas muide `rahval no mia maa om, vana `nõtsklikanõ maa rõibõʔ Har; määri `minkagaʔ, noh niguʔ `hapnõ koorõga vai Plv; ega sa herräle tohi es miä üteldäʔ; tu̬u̬ om üts näri inemine, `minkage olõ ei raahu Räp; mi‿sa minno `toukõlõt, tah olõ õi miä tougõlda‿ai·ʔ Se

mia2 mina1

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur