Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)
Leitud 1 artikkel
manama manama R Pöi LNg Kul Hag Juu Jür KuuK ViK I Äks Plt KJn Plv; `maanama(ie) Lüg
1. sajatama,
siunama Manas `toisele kaiksugu paha tulema Kuu;
mida sa `ilma`aegu manad ja pragad VNg;
manab tõist taga, sie `räägib `tõisest `alba Lüg;
`kaupmes - - tuld `suure `vandumise ja manamisega `vällä Jõh;
Kus vana kukkus teist manama, [
et]
sina äbemata inimene, teed `sõuksi tegusi Pöi;
manab aga `piale `teisi inimesi tagaseĺja Juu;
küll nad manasid taga järele Jür;
aga ma sain manada kohe päris `ilma asjata Kad;
mis sa manad tast, oma laps Sim;
manas teise moa `põhja Trm;
küll tä sinuda kõneles ja manas, õli pahane Kod;
saari valitsust manavad Äks;
ta piab `teisi manama, süda ei anna muidu rahu Lai;
Karjane olli lasnd loomad villa, küll perenaene manas KJn;
tiä manaśs minno Plv Vrd mõnama 2. paluma,
manguma mis sa manad seal, ega ta ei tule Jõe;
mina olin `aige, aga ikke nad nii `kaua manasid [
kuni tulin kaasa]
Lüg Vrd manima,
mannama 3. nõiduma manamise sanad Kuu