maha maha R eP(muha Vll Jaa Pöi, moha Pöi) M T hajusalt VId, mahaʔ ~ `maaha V, `maahha Vai VId(maah(h)a), mahha Har, `mahha San, maa˛a, `maa˛a Lei, ma(a)ʔ Har
1. a. maapinnale vm aluspinnale temal oli enemb `joudu ja rehus minu maha Hlj;
`ahju suu kukkuski maha, on juo põlend läbi Lüg;
Siin ei `lastud õppimata `lõikajaidki `väljälä, et varistavad `vilja maha Jõh;
esimäine `sorti oli, midä `tuule `puole `langes maha (
vilja tuulamisel);
`langis `polvisilla maha;
kui sitta `veidedä, siis nogaga `temmada `kuorma päält maha;
üväd karisod `maahha Vai;
`rinka ääre `pεεle pane linad maha lademese [
pleekima];
jää akab sedasi maha (
kaldale)
`käima, `tuulega tuleb jää rüsi Jäm;
kukkus puu `otsast maha;
nii joonud - - tεεb, saab ta koju vöi jääb ta maha Khk;
rehi `lasti maha - - siis `pandi `jälle üles (
vili võeti segamiseks parsilt alla)
Kär;
külmaga talisel aal `varblased kukuvad lennu pealt muha Vll;
lume `elbed kukkuvad muha Jaa;
`Ärtu on kaart - - see `pandi ikka esimeseks moha (
lauale);
`Järsku oli [
ta]
tuba maha kukkund ja kohe `valmis (
surnud);
Vaata et sa [
õlut]
maha äi püllu;
Obusel oli nii tuline kikerdamise valu, et kuda ma ta adra eest võtsi, nõnda ta ennast sõnna sammasele muha viskas Pöi;
`pakso lund on maha aend Emm;
rukid `pańdi rehe `alla lademesse maha Rid;
`ämmer kukkos kääst maha Kul;
natuke o [
vihma]
ribustan kua maha, mua üsä kirju Var;
õõnad `kukvad maha Tõs;
meri juõsõb maha (
lained ujutavad kallast)
Khn;
vana rahvas ütles, et sülita enne kolm `korda maha, kui maha lased, siis ei akka maast midagi `küĺge HJn;
kella `maidnik kukkus maha JõeK;
metsas oli lund ja jäĺjed jäid maha JJn;
`võt́sin `lamba pikali maha [
et niitma hakata]
Ann;
tuul aas `kelpa otsa maha Sim;
lumi eit maha, kardulid jäed lume `alla;
ma lükkän su `vankriss maha Kod;
sülita maha, kui maha istud Pal;
minestab ära, kohe kukkub maha Ksi;
ta putti maha käest Krk;
aab lume `lortsu maha Ran;
peremiss tõi `peoga sirbi aedast `väĺlä ja pańd ussaia‿päle maha;
sadagu vai `malku maha, aga lina piap kakutuss `saama Puh;
ma‿ss `laina `alla mitte `raasu, süĺlässi maha `õkva ja `uhtsi suu ärä kah;
me lätsime `rääblemä, ma panni mõlõmba maha nemä Nõo;
vissiravva rihm lät́s `kat́ski ja maʔ sattõ `maaha Kan;
laśk säńgü ette põĺvilõ mahaʔ Krl;
hagu oĺl ärʔ kuivat, `pańti maʔ, `turbaʔ pääle;
latsõkõnõ oĺl maha˽satt, om nõ̭na `lahki löönüʔ Har; [
kui]
piim `maaha lät́s lavva pääle, siss latsõ˽lakahti lavva päält ärʔ;
ku undsõ˽`maaha tulõ, saa põud;
kaśsil oĺl kuldnoḱk suuhn, tiä mõtõĺ rot́i ollõv, pańd `maahha Rõu; [
linad]
`tu̬u̬di `väĺlä, `laotõdi `maaha Plv;
üt́skõrd kül˽kõlisi kõõ ta pää, ku ma `maahha sattõ;
saa as inne noorikõt `maaha `nõstaʔ, ku `viina `ańti Vas;
rähm lastas `maaha `tsilku Räp;
üt́š om šikk, tuu om `kangõ, tu `tõmbass su `maa˛a Lei || see oli maha visatud aeg (
asjatult kulutatud)
Lai Vrd mahaje,
mahalõ b. allapoole, madalamale; alla `laiva on `silmist `saate maha `lastatu (
asetseb raske lasti tõttu sügavamal vees)
VNg;
suits lüöb maha `korstnast, nüüd tuleb sula Lüg;
tüttö äbenö, siis lüöb `silmäd maha Vai;
Noored läksid `vastla päeval mägede pεεlt maha `laskma Jäm;
toŕm tappand rugid maha;
aid `katki, loomad maha `tampind Khk; [
vikati]
tera `oidas maha, äi passi löö `otsa;
`ööseks lehed `kerkivad, niid `laskevad maha Kär;
`päike lähäb maha, akkab `looja minema Pha;
meri lihab ka maha, kui kuiv on Vll;
`Rehteajaks `lasti parred moha;
Ega kord kui ta `vastu tuli, lõi ikka silmad maha;
`Sõuke vihm paneb odra jälle maha Pöi;
kui udu üles lööb, siis toob `vihma, kui maha lööb, siis ep too;
mered o maha läin Muh;
lapsed `lasvad kölgoga `ange otsast maha Phl;
vihm pani lenad maha, `vastu `mulda mädäneväd ää Mar;
pais `laśti maha Mär;
rae (
rahe)
lööb rukid maha Lih;
loodetuuĺ ika oo viĺla maha kül pekst Mih;
päe lähäb jo maha, madalase, akkab `looja minemä;
mere vesi oo maha läin, läin `alla, möönä aeg;
rukis nagu pilliroog, tuli kõva vihm, siis pani maha Tõs;
siit otsast oli [
müts]
laiem ja, ja siit kõrvade poolt, siit akkas maha minema;
kuus `tuńni [
vesi]
tõuseb ja kuus `tuńdi `mü̬ü̬nab maha Aud;
võta püksid maha Tor;
täna lü̬ü̬b suitsu maha, tuleb `sańti `ilma Hää;
lase ankur maha Ris;
mielitand `lapsi vommilt maha magusa ja levaga Amb;
vaud on kõik maha siblitud VMr;
`veski tammid `lasti maha, kos eenämud taga Kod;
puud käesid `viltu `looka maha, kas ladvad kohe `maani Äks;
temä `ot́svet maha (
alumisele korrusele)
`kortelt, temä `tahtvet maha Krk;
päev lääb maha, teeme nüid ruttu Hel;
pää lei maha (
vaatasin maha)
, mes ma `sinna lää Puh;
siga kah nosib rügä, ega ta pääd ei saa `süvvä, sõkup maha;
mine tu̬u̬ miu müt́s kõjo ladvast maha Nõo;
vaaliʔ oss mahaʔ, sõ̭ss saa `häelmit kakkuʔ Kan;
papa, tulõ˽tarõpäält mahaʔ;
är trallaku `kapstid mahaʔ Urv;
päiv om maha minekil, no˽vaia tüü rahu jättäʔ Har;
puuʔ `vaaldu˽kõ̭iḱ `maaha Rõu;
mi‿sa `maaha vahit, `vahi üless Plv;
lepät́sirgukõsõ pujaʔ oĺli˽ḱaopujal pesäst `maahha `aeduʔ Vas c. pikali, siruli; (haige)voodisse õlut võttab maha. kie `liiast juob, sene võttab `pitkali maha Lüg;
jala‿pel `aigus äp vöta maha Khk;
töbi vöttas muha Vll;
umala vägi oo selle nõnna maha võtn et Muh;
see `aegos võtab kõik `loogo inimesed maha Mar;
kus `kanged õlled, seal võtab maha kohe Kse;
kui võt́tis maha, sis neli nädalat ei liigutandki `vuadist Iis;
teisibä käesin vi̬i̬l tü̬ü̬ss, aga näe, `tõmmaśs nüid maha, ihu nõnna valutab Vil;
maha `jääme akkab (
rasedast naisest)
Hls;
si̬i̬ satass `varsti maha (
sünnitab peagi)
, nenda tubli joba Krk;
ku sääräne `haiguss, nakkaja `haiguss majan om, siss lätt üte mant tõsõ manu - - tu̬u̬ võtt kõrrast inemise kõ̭iḱ mahaʔ nigu pallavtõbi ja pokaʔ Har;
peräst toda jäi `maaha (
haigeks)
Räp 2. mulda, maa sisse (ka mulda sängitamisest) Mes neist `tuhliest tegi vara maha, nüüd ott külm kaik ärä Kuu; lina `külvädä `maahha Vai; sügise juba uśs jääb nönda oimaseks, ennem kut tä akab maha minema maa `sisse, `kuskis mätta ala; mine köpsi sa nii teibad maha (maa sisse püsti) Khk; Vana Pörga Mihkel viidi maha Kaa; [kalade] rapid kaivati soja ajaga ikka maha Krj; Kevade `tuhli maha paneku ajal oli kuiv Pöi; külitse maha ja siis akatasse `künma Muh; puu `roikad `löödi maha Vig; see mis maha tehass, see o `seemne vili Lih; lena `tehti maha niipaelu, kuidas tarvidus `nõudis Mih; ärra oli lasn oma süda maha matta Ris; mul olivad uvad juba `ammu maha `pandud; `suat́sime ta ilusti maha VMr; koer mat́tis iire mulla `alla maha Trm; ma panin kartuli `poegi maha Kod; ommen veeme `surnu maha, ommel on matussed Pal; aŕkadraga sai `eemalt kõik vili maha `tehtud Äks; `pi̬i̬tide maha panekul täpitässe KJn; ku rügä olli maha tett, siis `aeti ni̬i̬ viilukse `siśsi, üle nurme `õigest Krk; sulane läit́s `mõisa `teole, maad arime ja `viĺla maha tegeme Hel; kui põld maha sai, tulli `turba `lõikuss Ran; `maarjapäävän tetti kapusta `si̬i̬mne maha Puh; kui om `kartuli mahapanek, siss `piava olema idu küĺlen Nõo; kaar tetäss enne maha, kesv perän Kam; no om mul kõ̭iḱ vili maha˽tett, no‿m süä rahu; nigu `kapsta loomakõsõ mahaʔ istudi kummaga, ni närvetü mahaʔ Har; `Kirstõ es olõʔ inämp nii paĺlu `jõutu tetäʔ, inemiseʔ `oĺli˽sõ̭ss niisama rohega õ̭nnõ˽maha˽`viidü Rõu; äkki `ku̬u̬ĺjit võõda ai `maaha (ootamatult, õnnetult surnuid ei taheta matta) Se
3. a. küljest, otsast või pealt ära Ärä sa kalu valiess `liiast `sopra, sie otta kalul kohud maha (lõhki) Kuu; `sõńni ei `tohtind juo `vergus `olla. sa pidid `selle maha `leikama ja `uueste kuduma Hlj; luisud on, nendega tapetakse `pihta, `vöötakse see lakk maha [vikatiteral] Khk; aas raibe sarve muha, mis ta tohlaga änam `kaeleb Vll; tuul ragub lehed muha Jaa; ormid o nüid `õitsed maha lasn Muh; kui puu leht maha lähäb [sügisel], siis mõeob väga `kangesti `tervise `piäle Var; kase `lehtega saab ilust kollast, maha ei anna pestes Tõs; juust siest suetasse kõhm maha Amb; ku kaŕjan `käimä akasid, aed taĺvtaku maha, eläjäd ja siad; `lõikad kańepe piä õtsass maha Kod; karvad (habe) vaea maha tõmmata Lai; kalal tuli soomuss maha võtta Trv; talikaru `aetess keväde maha, siss kiḱk lehmä aave `karva; lei käe õlast maha Hel; poiss, muńn maha (hirmutades); serände `virtsuv vesi, `rostene kah, siss tu̬u̬ ku `vaŕbide vahelt käib läbi, võtap naha maha Ran; esät-emät avvan, es ole `ütlejät kah, et poiss, abe maha Puh; servä maha `aada `laudul, siss om ää põrmandut `alla panna; ame om piḱk, alt piäp tüḱk maha `võtma; sügise aava anise sule maha Nõo; ku muna `häste ärä keenüʔ ei olõʔ, sõ̭ss kuŕal ei tulõ ku̬u̬r mahaʔ Võn; ma võt́i udila ja peśsi ubinit maha Ote; lauda uiss oĺl `ińgi päält maha˽tulluʔ Krl; mul om `väega hää hari, tu̬u̬ tuu viimädse eläje (täi) pääst mahaʔ Har; lei pää `kirvõga˽`maahha Vas; sui latsõl `tihkõ kammiga pää `puhtass, sõss tulõvaʔ kõik maaha, mis sääĺ `kurja teiväʔ; villa heüd om `maaha tullu Räp; rikass tütär lei uma `varba `maaha, et sis lätt timäle käńg `jalga Se || piltl ära mängi poiss, võtan su naha maha Mär; ta om sääne lipõ ja makõ suu i̬i̬n, sälä takan `lõikass pää otsast mahaʔ Kan b. (riiete äravõtmisest) `Möisa ärrale pidi ikka teed `andma ja mehed pidid mütsi moha `võtma Pöi; veta müts ka maha Phl; kõik ni‿sama visasid suured `riided maha KJn; `tõmba pöksi maha, pöksi om sul `katski Nõo; nääʔ kaki umaʔ `rõiva hilbuʔ kõ̭iḱ säläst maahha Vas; timä es võta `rõivit mahaʔ Räp c. piltl katki, lõhki kouk`seĺjad `leikasitte `kammila`vergud `kat́ki - - `rahval `laskesitte `vergud maha keik, muud ei `jääned ku `paĺjad `raamid Jõe; tüö oli nii `raske, et võt́tis mu pihad maha; sie ärra oli abeme `nuaga oma kõri maha tõmmand Koe; `laśkis mau maha VJg; rangi võtav [hobusel] rinna maha Krk d. (kangakudumise lõpetamisest ja telgedelt mahavõtmisest) panin viel `kanga üles, ei `saandki ise maha `kuotud, lasin toist kududa; Sain `ehtuks `kanga maha Kuu; kui `kangas akkab lõppema, siis `tarvis `kangas maha kududa Jõh; ruttasin `kangeste kangast kuduma ja sain `õhtaks maha Mär; Kangas on maha `koetu Hää; Mõ̭ni kangass - - oĺl kah üt́stõisskümme `püürä, tu̬u̬d ańd maha˽kotaʔ Har
4. a. hulgalt, määralt vähemaks `suomlased `toivad `palju `silku `siie, `meie ise `püüdasime ka ja seda`muodi nied `innad `laŋŋesivad maha Hlj; ons se sest maha `vεεtud (maha arvatud, lahutatud) Kär; se on nii valelek mees, et kui ta rεεgib, veta pool maha Emm; kui kaks võtta neĺlast maha, siis jääb kaks järele Mar; lapsele tu̬u̬b `aasta `juure, vana inimesel võtab maha Vig; `kauplemise juuren jätäb maha, annab odavamass Kod; seda `alba `asja võib ikki maha vähända, mis sest tõesele kätte ütelda Trv; lina ind om periss maha lännu, lina ei massa kedägist; si̬i̬ raha rehhendets säält maha Krk; mina sai niipaĺlu tu̬u̬st rendist maha `tińki San b. järele (millegi lakkamisest, lõppemisest) Nüüd mul on paremb, köha jäi maha; Vihm on maha jäend IisR; küll suab `kõike, ku sõda maha jääb; neli nädäläd lehem annab peräss vasikad `piimä, siis akab piim maha `jäämä Kod; tuul jääp maha vist, puri enämp ei vea Ran; juunikuu siss kana jätävä munemise maha ja nakava `audma `tüḱmä Puh; jätä no maha, mi sa täst juuratõt (korduvalt küsid, usutled) Urv; jätäʔ jorisõmõnõ jo mahaʔ Krl; mi‿sä paadõrdat taah, jätäʔ jo `maaha; ku sado kurmutuulega tulõ, sõ̭ss tu̬u̬ kurmu sado inne `kolme `päivä maha ei jääʔ; piim jääss jo kõhnõmballõ, piim jääss jo `maaha Räp c. (muud juhud) no sie oli siis `laitand küll maha, et ärä me nüüd tänä `üösel viel lähä Kuu; `rahvas `naeravad meid maha (välja) Vai; Kange mees teisi maha tegema, aga äga ta ise ka teab mis suur asimees pole Kaa; ta on maha käind (moraalselt laostunud) JJn
5. a. (rõhutavalt millegi sooritamisest, läbitegemisest); lõpuni, täielikult, ära `Terve tie `juoksin maha;
Seda maad `päevaga maha‿i käi IisR;
kui juba tuli maha põleb, ära kulub juba ahe, siis võta `taina `lõimest `vällä Var;
üks lähäb `mõhkides mööda, teene ajab jutu maha Tõs; [
üksi elades]
räägid ühü jutu maha, aga põle, kis seda kuulatan on Aud;
nemä istuva lavva man, `aava pikä jutu maha Puh;
minge`istke koheki aid`vi̬i̬rde, sääl jututage oma jutt maha, aga mitte lavva man Kam b. (hävimisest, hävitamisest) puuk - - viiakse liida `alla, pöletatakse maha Mus;
Maja põles nendel maha Pöi;
maea laob maha Tõs;
kõik `uoned põlesivad `muani maha VMr;
elumaja om maha lagunu, perenaine sures ärä;
laut `paĺle põhjani maha Krk;
si̬i̬ sõda palut ka `ulka majasit maha Puh;
seo külä `paĺli `puhtumass kõ̭iḱ `maahha Vas c. (puude raiumisest; taimede lõikamisest, niitmisest) Kõik jämedäd ja `piened [
puud]
pidid `kirvega maha `laskema ja `katki `raiumaie Lüg;
tämä `tahto terävä vigasti, kui tädä `maahha `lüvvä Vai;
jaani`ätsed parati `öitsvad, kut ein saab maha Jäm;
sügise `lastase puid maha, tehasse agu Khk;
möned kase kärsid on einamale jäänd veel, vötame need poar `kärssi muha Jaa;
`Niitsid eina maha ja `jätsid `sõnna sammase `paika Pöi;
kõik puud `võeti maha Muh;
Oome `öhtaks `saame einamaa maha Rei;
vikatiga niideti rohi maha Rid;
kui vili maha võets, siis koguts ää kua kuhilasse Lih;
mul oo vekat́ vahe, ma löön [
rohu]
maha Mih;
`Niitäjäsi vähä, `õhtas eenämuad maha ei sua Khn;
lehtpuu raiu noorel kuul maha, mädaneb kohe Tor;
meil sai siit maha `võetud `metsa Kad;
puud tulevad maha lasta VJg;
meie aema kõhe eenä maha Kod;
miul küll ein käis maha ku suitseb;
kui kuju ilm olli, lõigati mitu ett maha Krk;
soearjass tirisep vikati i̬i̬n, aga mitte maha ei lähä Nõo;
ku vili ilostõ‿ks kõllatsõss lätt ja - - sõ̭ss ei olõ muud kui lüvväss mahaʔ Plv;
mõts `raoti `maahha, kae˽ni̬i̬ jämehiid puid es olõ˽`kohkiʔ Vas d. (surmamisest, suremisest) mattukse raha `oidasin ikke, et suren maha, siis‿san ikke maa`mulda VNg;
sie `aigus - - tappabki maha, `õlgu `luoma ehk inimist;
võttas karu elo maha;
`käägista maha kõhe sie luom Lüg;
Lüö kas vai maha vai `räegi `iaga, täma tieb ikke oma`muodi IisR;
lasin `ülge `maahha Vai;
kuul vöttis selle maha Pha;
sial Upa põllal `lasti kua mehi muha;
Oli maha `löödud, tea kedagi, kes lõi Pöi;
kolm kuud elas, siis `surri maha;
ta tuleb murrab mind maha Muh;
`uńta oli nii paĺlo, et obose `varsu `olle ikke igä `öösi maha murdnd Mar;
tuapoisi `laśsid maha Vig; [
vana]
obune lüiakse maha sigadele ja, ärg - - läks ikke inim toiduks Koe;
karu muŕs maha mussa äŕjä Kod;
nad laśsivad `põtrasid maha ja `kitsesid Plt;
olli tõise maha kõmmuten;
täo paĺlu `lu̬u̬me maha koolu Krk; [
tal olnud]
kuri siĺm, nigu lännu `lauta, lu̬u̬m `lõpnu maha Ran;
`pikne `olli kolm `lehmä maha löönu;
püssi`rohtu `olli `väega veedi, selle es saa üttegi tuvikest maha Nõo;
katku aiguss, muud ku rahvass `ku̬u̬li maha Rõn;
lät́si t́sika `ki̬i̬ldmä, taheti püssäga minnu `maahha `laskaʔ Vas;
sõ̭ss tapõti noid maha, kelle pääle sõrmõga näädäti Räp;
surm võtt `kõiki mahaʔ, `korgit kuningit, kedä taht Lut e. (müümisest; raiskamisest, kulutamisest) `ostab siit meilt ülesse, läb `teises kohas müüb maha VNg;
seńdi suad, selle ju̬u̬d maha Kod;
mihe talu `müiti maha Hel;
mes `kopka saab, ju̬u̬b maha;
mes mä `ti̬i̬nsi palga, tolle ma maha jõi Ran f. (mingi aja või sündmuse mööduda laskmisest) Ilus aeg jumalamuidu maha `kulai·tadu Hää;
täna ommiku oleks piima `viimise maha magand, kui kell ei oleks särisend JJn;
magas selle söögivahe maha Pal g. (ametikohast loobumisest) minä `viskan maha õma ameti, enäm ei taha Kod;
aamõtnika taha ai maahha minnäʔ;
aamõtist sai ar `maaha Se 6. olematuks, mitteesinenuks Laste i̬i̬st `oiti `kõike `aśja maha (varjati) Hää; poiss salass oma latse maha, ütel: minu ta‿i ole Ran; kuritü̬ü̬ salati maha Nõo; ärä saladu mahaʔ Har
7. kindlaks, kokkulepituks Meitel oo see asi juba ammu omavahel maha tehtud Kaa; `tehti seal siis kaup maha, `joodi se viin ää seal, kui [kosjad] `vastu `võeti Muh; siis `tehti kaup maha, kuipaelu karjatsel `palka makseti Koe
8. (koos verbiga) maha jätma ~ jääma 1. millestki loobuma, midagi hülgama enamb ei old [pulmas] `kirstu lunastamist, nüüd on keik `jääned maha nie `muodid Hlj; `milla täma jättä sene `juomise maha; sie mies jättas oma `naise maha, vottas `uue `naise VNg; miä‿n sinu maha jädä Vai; Piip ees `jälle, soa ikka [suitsetamist] moha jätta `öhti Pöi; selle reo naese pärast pea ma isa ema maha `jätma Muh; ta jättis need viisid maha, ta oo nüid viksiks inimeseks akand Mär; sa jätä ni̬i̬d mõtted maha Kod; jät́s selle moodu maha Krk; vanast olliv särgi, särgi mu̬u̬d jäi maha enne eesti sõda Hel; nüid ei tiiä, kas ta om tollest mehest maha `jäetu; jätä maha `ni̬i̬dsekerä, `taivan `tuhvli oodava Puh; Kui levväd linnupesä, siss oia suu kinni, ei tohi ambit näidätä, siss jätäb lind pesä maha, kui ambit näität Nõo; timä lubasi kõ̭iḱ halva˽`kombõ maha jättäʔ; mu poig om ka jumala maha jättünü Har; üte naaśõ jät́t `maahha, võt́t tõõsõ Rõu; noid sõnnu jäteti `maaha, noid inäp tarvitada as; sõ̭ss jäi tu `orjuss `maaha Vas; ma olõ suitsotamisõ maha `jätnü Räp 2. kellegi, millegi lahkumisel alles, endisesse paika jääma; tahapoole jääma `mootor jääb ka `lainest maha, ikka `laine on `kiirem Jõe; `Suuremad `juoksid `kiirest, `veikemb jäi maha IisR; `tahtos miust `maahha `jäähhä Vai; püksid jähid `mõisa `õue maha Muh; kes siis nii `vaesed ja viletsad olid, et testest `tahtsid maha `jääda Mih; jäi ise maha, teesed läksid ää Tõs; kui vesi alt ää kuivab, siiss jääb iä korge maha Khn; `kõikel [uppunuil] jäid naised ja lapsed maha Aud; tindid (tindikalad) ma unetasi päris maha Hää; maea põles maha üks sui, muud maha ei jään kui kuusk ja vana sain Ris; ei `võetud teda vekest ligi, `jäeti siia maha JJn; sa olet silmä maha jättän [võrgu kudumisel] Trv; jätten papi `surnuaia pääle maha Krk; ma `saie ette ja mi̬i̬ss jäi miust maha Hel; kes virga viisud rätid kannab, kui `laisku siän ei ole. kae virk unetab maha, siss laisk viib `järgi Ran; temä om oma `tü̬ü̬dega `loiku jäänu, om `aiglane ollu ja om tõśtest maha jäänu `kõ̭ikist Puh; meil om `ulka maad `minnä, `piäme `rühjämä, et me rongist maha ei `jääme Nõo; pu̬u̬l`tõise `aastane olli ma emäst maha jäänu, nii et ma tast midägi ei mälete San; kuiss saʔ nii uma lina `kakmisega tõisist maha jäät Har; säidse `poiga oĺl ja kat́s tütärd oĺl tol, jäi `maaha läsäl naasel Räp 3. sööti, harimata söötis, harimata see on vana mahajänd pöllu koht ‑ ‑ kadagid kasvatab Khk; padrik vöi rapik, mis on maha jäänd Kär; põlluks tegin kaks tükki `põldu `praega, mis on maha jäänd, suur lepik pial, akka uuest `juurima Koe; si̬i̬ maha jäänü maa - - ku ta kolm, neli `aastet mahan om, siis om sü̬ü̬t `valmi Krk; maa `olli lahjass jäänu, es ole sitta saanu, siss jäi maha Ran; mahajäänü maa, kos enne põld om ollu, om `jäetü üless `kündmädä Ote; maha kuulutama ~ hüüdma ~ ütlema ~ hõikama (abielu maha kuulutama) `pruutide mahakuulutamine, kaks ehk kolm pühabad, kolm `korda öpetaja `itleb Jäm; paarirahvas kuuludasse maha; `kirkus `üitasse maha, öpetaja üiab maha: see, see, nee `tahtavad `paari `minna Khk; läksid kirgule, `eelti maha Mus; See on kergu `säädus, et kolm kord `öötakse kantslist moha Pöi; Ann tuli sealt ää meitele ja alles sis `lasśid maha ütelda Kir; [kõigepealt olid] kää`anded ‑ ‑ siis on kaks nädalt vahet, siis oli kiriklik mahakuulutamene, siis oli ka laulatamene Lih; pühabä oli `kantslist maha `üeldud VMr; senis kui pulm `tuĺli, kirikust õegati maha, kolm `korda Kõp; ku esi olt kirikun, ku sut maha õigats, siss latse `rü̬ü̬kvet Krk || kombetalitusel surmateadet avaldama surnut üteldäss maha - - opetaea `ütleb nime, kui vana ja kelle laits, kõneleb kah oma `kõnne Ran; maha saama sünnitama täma sai pojaga maha Khk; see naisterahvas on maha saand Emm; tä akkab `varssi maha `soama, akkab titte `tooma Tõs; meie emä on maha`suamisel, maha`kukmisel Kod; sai katõ latsõga `häśte maahha, a kolmada `aigu `ku̬u̬li arʔ Se; meelest maha minema ununema see jo `ammu meelest maha läind Pee; jutud lähvad meelest maha SJn