Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)
Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 25 artiklit
aeg aeg g aja, aea, aa eP; aig g aja, aea R(n `aiga) Saa, aja, aa M T, ao, ajo Võn Ote V; saav `aegass Kod; rajav `aegani VMr VJg MMg, `ai- Kuu Lüg; `aiguni VNg (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. aeg kui niisugune (lähemalt piiritlemata) vat nisukesi juhuseid ikke ajas `juhtub Jõe; Aig avitab `konna mättäle ja `kehva palukasele; Küll aja `juoksul jalad mau alt `välja tulevad (laisast saab virk) Kuu; aig kõik `asjad `kaotab Lüg; jo aeg näidab, mis tuleb Ans; Aeg väob öhtsele Kaa; Aeg annab aru Vig; Aad ees, päävad pial (inimene ei tea oma tulevikku) Han; kui ead `tantsijad ja pillimehed olid, siiss läks ühü kaheni aeg Mih; maksa tämale aea jooksul see osa `väĺla Aud; Ajaga tuleb `seĺtsis `minna Hää; aeg lähäb ubasesti edaja Ris; Aeg kõik aavad parandab Rap; siis oli jo aeg kaĺlis vana `rahval `kangeste Amb; kes tiab, kuda siin `aegade jooksul on elatud Lai; ajad lähvad ruttu edasi SJn; ku päävä lääve pikepess, siss ütelts, et nüid lää pereme poole aig; si̬i̬ piat üit́s ajage inimene oleme (rohkesti vaba aega) Krk; veri `üibub aja päle, vesi ei `üibu ilmanegi Nõo; [vanasti] `Loetu pääst `aiga nädälide `viisi Rõn; paremb `aigu müvvä˽ku `ostaʔ Urv; mul om aig ikäv Krl; ega aig jänessess ei olõʔ, et ta välläʔ ju̬u̬sk; see oĺl jo igävetsest aost igäveste nii olluʔ Har; Noorõh mõista‿i ajoga midäge tetä, a vanah tulõ ajost puuduss Räp; aig aasõ `aigu takah (on väga kiire) Se; aig and hüvvä nõvvo Lut
2. piiritletum ajavahemik a. teat periood, ajajärk üks aig `räägiti, et soda tule Kuu; `ammetmies on aja rikkas ja `põllumies on `põlve rikkas Lüg; Ehk mina ei õld küll sie aig suur `riieline, a `siiski avist `aeti ka Jõh; nüid on `kehno ja `vaine `aiga Vai; ajad on sandid; lühine aeg veel `oota Jäm; nii `kanged ajad olid, et `süia‿s saa kuidagid käde Khk; Oli `aegu, kus pole `mütmel päeval iva `amba `alla soand Pöi; küll aad `muutuvad; ma tuleta `meelde ehk tuleb `aale pitkale üles (meelde) Muh; Laikala oli siiskid vehem, seda söödi aruleste aegadega Emm; oleks aeg teine olnd, ma oleks änam öppind Käi; ei ma küll pole niisukest `aega näind Noa; sel aeal oli `puudade aeg (arvestati puudadega) Kul; tänabu oo viĺlalene aeg, nisukest viĺlalest `aega pole mõnel `aastal olnd Mär; ennevanasti olnd `juused alati `lahti - - minu määlestuse aeal ei olnd Mih; ea `aegega oo ea elada; minut [on] lühike aeg Tõs; temäl `ollõ ikka rutt aeg Khn; ega sel ajal `kella oln Pär; On küll aeg ja `aasta, et mitte `ilma ei anna Hää; torupiĺl on ajast igänu Saa; kui on old need `nuhtluseajad alles, peksuajad ja Rap; puaŕ mune `maksis kolm kopik, oli kaĺlis aeg; siis aasin sedä `aega sedäsi edäsi - - pidasin vahest särgi kuu `aega `seĺgas ja Juu; kui ma noormees olin, olid juba aead vähä paremad Kos; minu lapsepõlves oli undiline aeg JõeK; [puuassivanker] on nagu ajast mahajäänud `jälle ja KuuK; selle aja kui ma `pietusin nende juures, läks puśs ära; selles ajas (siis) kui minu ema `tuodi [siia mehele], oli see `kamber viel `püsti JJn; ennemalt võis ike se aeg veel ull `olla Pee; kolmel pääval ei `tuldud `vuatama, ma oleks võind selle aa sies ää `surra VMr; edemält õlid pääväd ja ajad, sae `kõike tehä, `viina ja õlut Kod; [rakked] on ärä mädänenuvad pika aa `peale Pal; eks neid `aegasid on old, äid `aegu ikke vähäm Plt; nüid ni̬i̬ aja imeliku, nätä mis nende `aige `järgi tule, ka ni̬i̬ aja lääve parepess vai, vai tule pess (päris) `raskit `aigu; sõa kannatajide ääss korjati si̬i̬ raha `kallil aal, suure neĺläp̀e, suure `ri̬i̬di palmipuide pühäl, üles`tõusmise pühäl; nüid om `seante aig, ei kanna ei murra, sügüselt `ti̬i̬ge; selle `aage ku mea `kasvi, es kirjute `kennigi Krk; `saadan om sel aal mõuranu, ku teid om `soetet Hel; t‿om üits aru aig, ku temä‿i ole joonu Nõo; Sõ̭ss es olõ˽jäl˽söögi teku inäp sõ̭ss tu̬u̬ aig Urv; tu̬u̬ (orjaaeg) ka‿ks oĺl õel aig Krl; no olõt sa ka üle pikä ao tulnuʔ Har; Ega aig nõud umma teku Rõu; vanaimä es näeʔ toda `aigu Plv; las no aig paranõss, kül˽ma sõ̭ss kutsu kõ̭iḱ kokko; kõ̭gõsugudsõ ajoʔ ommaʔ arʔ `olnuʔ Vas; timä kõnõĺ külʔ tod pagana ajost `aigo - - et `väega `olnoʔ kolõ tu̬u̬ aig; halb poig `ku̬u̬le tollõ ajo siseh äräʔ Räp; nüüd jäi pikäle ajolõ `küllä Räp; tuun aon kitetäss linnu `küĺväʔ ku pajoʔ `tolmasõʔ Lut b. teat ajalooperiood `suure soja ajal `saite `palju kilu Jõe; vene ajal olid `paskii·rid old `valvurid siin majaka pial VNg; vana `õnnis `ruotsi aig Lüg; `sakslaste ajal äs saa midagid teha Ans; vana teo ajal oli orjuse aeg Käi; vana `sääduse aeal Kul; sõea aeg tulid undid `seia Ris; `sakste aeg sai se küla ära laadatud Ann; sõda aeg `pantud varandus `sinna Kod; mina ike vanast saari aeg korjasin vel saari raha Äks; `mõisa `aegadest mina ei tiä Lai; vanast katku ja sõa aig na olli ennäst varjanu Krk; orjapõlve aal es ole `seandsit `sü̬ü̬ke Hel; rootsi sõa aig ollu panguraha Ote; Sakoĺja˽tuĺlivaʔ eśti ao keskpaigah Räp; ajast ja arust iganenud, vananenud Sie `tuhlimaa on kohe mul ajast ja arust (hooletusse) jäänd Kuu; sihandused riistad on ajast ning arust `väljas Ans; see asi oo aeast ja arost jäänd Mar; Mis aeast läind, see koa arust läind Rap; se on juba aast ja arust maha jäänd Juu; mis ajast see arust Trm; kõik ajass ja arvoss one si̬i̬ kadunud Kod; Mis joba aost om lännü˽t‿om arvust ka lännüʔ Urv; śjo om aost ni arvost läänü ärʔ Se c. (minevikust, olevikust, tulevikust) kävi siel `Amee·rikas `laevaga omal ajal (kunagi, ükskord) Kuu; vanast ajast (vanasti) inimised eläsiväd `ninda ja nüüd `jälle tõist `muodi Lüg; jo seda nääb mihantsed ne tulevase aja asjad on; `viipsel ajal on keik teisiti Ans; vanast ajast olid `uhked pulmad Mus; tamme naad ja nakid `täitsid ennistel `aegadel naelde asent Kaa; vana `aega ahi Pha; vanast `iidsest ajast saadik Mar; `nüitse aeaga ei `vaata sedä (kuu faase) `keegi Tõs; vana `aegas (vanal ajal) Aud; aĺlil ajal meeste sukad olid üle põlve Pär; siin oli omal ajal kolmkümmend `suitsu Ris; nüid uuemal aal kui ma juba aśjaajaja ja töötegija olin; `enne`muistne aeg Kos; ennemal aal `üiti rie lahasted Jür; sie tońdi tegemene oli vanemad `aega kui mina mäletama akkasin JJn; kali ja `kapsasupp on ikka `ampsest aast Ann; vanemal aal `enne mind kui pekseti `töölesi; see oli vanemalt ajalt, ennemal ajal Pee; `eńdine aeg ei seisa aja najalgi (ei kõlba kuhugi) VMr; eks `eńtsed aad old ikke lõbusad küll Kad; meie kańdis seda sõna ei õle vanast aeastki õlnud Trm; selle aa põlvega (praegu) ei õle [enam nõidust] Kod; tulevad uued ajad, uued viisid ja `kombed Lai; no juba viimasel aeal tuĺlid `poodi ka lambid müia SJn; vana aegil õletive latse karja man Trv; ennemal `aigel `võeti lassige `piima manu Pst; `nüitse `aage ei ole alli `aigust Hls; ku ma ennepelt `aiga (varem, ennemalt) poen käüsi, latse tulliv miul `vastu; noorepel (uuemal, hilisemal) aal Krk; `õigit mehi om `nüidsel aal veedi, `nüidse aa inimese om laesa Nõo; umal aol oĺl kõva mi̬i̬ss Har; mis no muśtinõ aid taad `aigu `vasta Vas; Kuna `nüüdest `aigo ei mõiśta˽vanaaotsõ `aogaʔ kui inämb võrrõldagiʔ Räp; noʔ om hüä elokõnõ `vasta vanna `aigu; vanah aoh tu̬u̬d jo kõnõldi Se; vanun ajun `oĺle varbun aid Lei d. eluaeg; iga, vanus Ei ma küll ole neid va ühüksä`silmäsi oma ajass süönd; oma aja (kogu eluaja) käüs igä merel Kuu; nää kuda madalast ajast igäl ühel on `küüned oma `puole; `tõrva `pandi siin [seebi hulka] viel ikke siin minu `aigudelgi Lüg; see (inimene) on oma aja juba eland ka, mis see piab‿s niipailu tööd veel tegema Ans; Äi kedagi ela `kahte `aega Pöi; siis änam `niuksid - - `kõrgid `müt́se põln mette, `meite aeal Lih; ma ei `teagi änam kus tä oma noort `aega (noorpõlve) elas PJg; keige ingelisel on ju oma aeg `antud JõeK; aga mina oma aa sies küll ei tõust ommiku ülesse [kella viiest ketrama] Amb; minu aast kolmas põli, siis old näĺla aeg Ann; minu aeg ikke olid karduled Tür; oma aja `kohta sel poisil `kasvu küll Trm; meie põlve aal, meie eloaal ei õle õllud Kod; olliv enne, vanaesä aal tennu jaanituld Krk; kõik minu ao sisen ta (Otepää alev) om `säetü Ote; poolt [elu] `aigu `loetass kolm kümmend [aastat]- - tu̬u̬ om jo üle poolõ ao; temä aig om jo õdakun (surm on ligi) Har; vanal jo ajoline surm, aig jo är eletö Räp e. kellegi kasutada või käsutada olev ajalõik, mille jooksul midagi toimub, tehakse või peab tehtud saama ega `aiga ole `ilmaski, kui ei `aiga oda; sina‿i `anna `mulle nii`palju `aigu; Ega ajata `asja saa Kuu; tie `enne `vällä kui aig `õtsa saab Lüg; mis sa `viivitad `aiga Jõh; miul ei ole `aiga avita Vai; `aega vötab, aga `asja saab Jäm; kui aeg iĺlaks lεheb, peab ilist rugi külima; ähk annab völaga `aega Khk; puar nädalid pühase `aega Vll; jutu aamaga läheb aeg ää; kus nende laste aad siis `lähtvad [mujale kui mängimisele] Muh; ma oleks sene `valmis küll teind, aga äi pole `aega `antud Käi; Tegi kodus aja parajaks Mar; kukulind [ei kuku enam], o vist läbi tä aeg Vig; `Anna `aega `atra sääda Han; ei selle lühekse aeaga ei tee siäl mette medägi Tõs; Rängeldä egä päe sedäsi, et ei põlõ `aega `ändä augu `piäle `panna Khn; ega ma ei saand `aega nendele `kieta Kei; viis miinutid on veel `aega; aeg kaob ää, ei soa ega soa tehä Juu; võta töö jäuks `aega; võta omale `aega Kos; sie aeg sai ära raisatud JõeK; rukki `lõikus sie võt́tis `jälle pikka `aega Amb; nüüd on aeg üle läind (olen hiljaks jäänud) JJn; milla sa `istumese `aega saad Ann; kaua sie `aega võtab Koe; milla temal oli `aega viel meie jäele `vahtida VMr; `sinna nied aad päevad `kauvad, ei pane tähälegi; ega se kõik selle `aaga viel `vaĺmis ole Kad; vihm `ańdis `aega lua üles võtta Iis; `aega orjal, `aega ärjal, `aega võevasel vasikal Kod; siin lääp üit́s aig (palju aega) enne kui si̬i̬ (rikutud kangas) saa är säet; miul lõppi aig ärä kodun `eńde ümmer; aig käüs ümmer (läks mööda), sõda tulli `pääle; aja `põrmu ka ei olle; selle aa pääl võiss küll valmiss olla; tuhka päe - - ja tõnise päe - - neid pühäss ei `peetä, `õhtu tüdrukil `anti oma aig Krk; kos sa oma aja `viitsit Hel; mes latse sul tallitada, et sa `aiga ei saa Ran; selle `väikse ajaga om kõ̭ik ärä tettu Nõo; es ole toda `aigagine seenile minnä Ote; kõ̭ik om tu̬u̬ ta omast ajast tennü San; võta nu raasikõnõ `aigu kah Krl; taa `aoga olõss mul ollu˽jo˽kümme `ruuhhõ täüt t́saet; mul ei olõ `aigu `kõrvu `süütä ka õiʔ [kiirel tööajal]; kas timä minnu saa `suńdiʔ, ma umast aost käü Har; taa tü̬ü̬ võt́t mul katõvõrra `aigo; aig lätt käest ärʔ, midägi ei olõʔ tü̬ü̬d käsil Räp; ma või ei - - pikkä `aigu `viitäʔ Kra
3. a. teat tööde, tegevuse, sündmuste, loodusnähtuste jne põhjal määratletud periood siis on paras `kurgi maha panemise aig, ku sirelid `heitseväd Kuu; kevadel `ristibä aal on `lamba `niitamise `aiga VNg; kui `vilja `kõrju aig on `müödä, siis tuleb `kartuli võttamise aig; sie `suuremb poiss `sündis rukki tegemise ajal Lüg; Sia saba `pandi `põhja `puale `astja, et `õtra`külvi ajast tuleks lagedale Jõh; `küindla kuus metsa `loomadel küis `jalgade `indamise aeg Jäm; kevade oli undi aju aeg olnd Khk; kasukonna aja sees (kasvuajal) Kär; Lapsel `amba `murdmise aeg Pöi; `pulmde aeg olid üsna `mütmed ölled koos Käi; kui püiu aeg juba `möödas `olle, siis `olle [mõrdade] kuivatamese aeg Phl; õõnabude `õitsmese aeg oli külm Mär; [kalad] tulevad kudema suure vee aeg Vän; vi̬i̬ lagunemese aeg on nõnda lihavete pühade `ümmer Hää; se oli juba sui `vankre aeg Nis; `Rehte aeaks `viidi kroamid toast `väĺla Kei; `sakstel pidude aeg `kümned toedud Hag; sie (rätik) on old juba kaks sauna`aega [kasutada] JJn; kui oli küńni aeg, eks nad siis old ikka `kündmas Ann; nüid one vasika kudo aeg, kevädi pu̬u̬lt `talve; si̬i̬ kutsutasse suviline kes tuleb eenä `aegass ja kõegess tü̬ü̬ `aegass Kod; `parmude aeg oli nii pala, et ei saanu `künda Pal; [viisu] kõrvad jäävad kudumise aeg Lai; si̬i̬ oja jooseb ainult siss ku vihma aeg on; minavaasta `oĺli õõna aeg Vil; tõise kõrra aig tett nisu karaśk om iluss `valge nõndagu Krk; tohussel `käidi keväjä, kui purike kudemise aig Ran; küll `olli alb `kapsta istutamise aig Nõo; vanast `panti kuud tähele külümise aig Ote; Kassõl ja pinel om keväjä joositamise aig Urv; lat́s `vi̬i̬di ahupalamise ajoss `lauta Har; pühi aoss tet́ti kah vi̬i̬l `tat́rigu `vatska Rõu; Kõ̭gõ paŕõmb kaara küĺvi aig oĺl sõ̭ss ku kuu kolmõ päävä vannunõ Räp b. oma eripäraga osa ööpäevast või aastast sügüse aig `paistuvad tuled Kuu; nüüd on puol üö aig kääs, kukke `laulu aig nõh; `õige varajasel ajal (hommikul vara) tuli Lüg; `enne `joulune aeg on ikka lidrine olnd Ans; meri suitseb kevadise ajaga; metsa kolla aeg (kolletusaeg) Khk; `pääle `löunane aeg on köige soem Pha; `nääribä aeg käisid sokud Pöi; umigost [söögivahe] `aega `anti kell kaheksa seni kut üheksa Rei; pääva `loode aeg; see oli kebadest `aega, suine (suve hakul) aeg oli Vig; noore kesk omigu aeg Tõs; päeva `tõusme aeg PJg; sui aeg kipub leib aĺlitama Ris; nüid tuleb `varssi pime aeg, `oome juba joagup̀ä Juu; `talve aeg on lehmad `kińni Kos; nüüd `suine aeg, maga kus aga oled JõeK; ema suri `jõulu aeg ära VMr; tämä tuleb päävä aeg; tüd́rik lähäb `venne `õhtasel aal Kod; külm, kesktalve aeg oli Pal; videviku ajal peerg veel ei põlend Lai; käis jaanipääva aeg siin Plt; lõunaeg keedeti `kartulid vi̬i̬ga Kõp; siss ollu ta paar nädält ärä sügüsese ajage; päävä veeru aig Krk; nüid om joba `pruukosti aig Nõo; sügüsene aig oĺl, `mihklipäävä aig Võn; keväjäne aid oĺl, põlluteǵemine käsil Urv; illatsõl aol `saie õdakult koduʔ Har; suvine aig, kost sa˽tu̬u̬d seebikiv́vi `saadõʔ Vas; õdagõnõ aig om jo `mü̬ü̬dä nüüd Räp; `päivätseh ajoh; kas sai mul halval aol (enne keskööd) tet́tüss, et lää äi `höśte Se c. (kuu faasidest) kui kuu kaduneb siis sie on kuu kaduv aig Lüg; Ära sa mitte kaseval ajal pesu pese, si̬i̬ ei lähe `puhtaks - - aga kadeval ajal pesed, saad `puhta pesu; Kadevad ajad `oĺlid vana kuu neĺlapäeva `õhtad, siss arstiti Hää; sedä (siga) nevä kaduvel aal ei tapa, ku kasuvel aal [tapetakse] noorel kuul liha `paisub jämmempes Hls; ku kuu päevä kätte saa, sõss om kaduje aig Krk; kuu luvvass, om kolm `päivä kõva, siss om kolm `päivä pehmet ja kui kuu vahepäiv, siis om kõ̭ige `pehmemb aig Nõo; `peeti iks `aiga (arvestati kuu faase), külümise `aiga `peeti; ärä tekku nüid `kesvä, ei ole ää aig Ote; `Lambit `pöeti `pehme `aogaʔ - - kuiva `aoga es kasu˽vill hää, `pehme `aoga˽kasuss vill iks `näede˽paŕõmb Urv; no‿m nu̬u̬ŕ kuu, no‿m halv aig; kuu edemine veeräńd om halluss aig, tõnõ veeräńd aig, täüs kuu om hää aig, perämine veeräńd om kuiv aig Har; Vana˽perremehe˽kaivaʔ `aigu (kuu faase) kah - - a vai tu̬u̬ aig vi̬i̬l midä täheńd õigõʔ Rõu; noorõl kuul kaĺg aig Räp
4. kindlaks määratud pikkusega periood a. teenistusaeg sie on juo mitu `aiga õld `vallavanemb Lüg; igä mies pidä `tienimä oma `aiga täis `kruonus Vai; teist `aega `teenija Jäm; mo `eese mees oli koa kolm `aega talitaja. aeg oli kolm `aastad Mar; poolt`aega `suilene teeb kolm `päeva oma tööd ja kolm pereme Aud; tulen ära tienistusest, kas soab aeg täis JõeK; Mul vend oli `enne `ilmasõda `aega `tienimas Amb; kroono `piäle lähväd `aega `ti̬i̬ńmä Kod; vend oli sõaväes kaks või kolm `aega Äks; soldatil `anti at́stahvku, siss olli ta oma aa ärä `ti̬i̬nin Pst; [kroonu] teenistuse aig `oĺli viis `aastat Ran; `olli soldatiaja `väĺlä, siss `tulli ja võt́t ärä `tolle `tüt́rigu Nõo; rassõ oĺl - - es jõvvaʔ ärä umma (kokkulepitud) `aigu Räp b. rasedusest, tiinusest puol `aiga on juo `küljes Lüg; kui emasel aeal mune peab `sööma, siis peab lapsele möeuma, leedi kiri tuleb `palge Khk; laps oo `pooles `aegas, pool `aega jo `kantud. pool `aega veel ees PJg; ta (naine) juba poole aja peal Ris; poole `aage luuvvas eńg `sisse joba emä ihu sehen Hls; poole aja pääl akass liiguteme [laps] Krk; tu̬u̬ olna käemä pääl, kõneleva et olna poolen ajan Nõo; kas om poolõh aoh vai ei olõʔ Se
5. ajamoment a. teat hetk, moment; tähtaeg `pannu pääl sai kala `paistada paraja `aiga; sai `õiget `aiga `sinne; igä tüö `nõvvab oma `aiga; miä `läksin õma aja `pääle (õigel ajal) Lüg; `senni ajani ei ole vel käind Vai; sa tuled paraguseks (õigeks) ajaks Jäm; einad piab oma ajal kogu panema Ans; senne ajani ilm on üsna kena Khk; Sa oled juhtund sõhuksel ullul aal, tuba sumas Pöi; küll need sool pekendavad jah `maksmese `aega Mar; eila `neokse aeaga (samal ajal) Tõs; Tüe olga `õigõd `aõga `tehtüd Khn; Kas külisid midagi oma `aega, kasus `äśti Hää; Pillimees tuli ka selleks ajaks kohale oma lõõtsaga Kei; selle ajani ~ `aani ma põle veel seal käind Juu; `vastlapää ei kiedetud [kartuleid]. jah, neil oli ikke oma aeg KuuK; olid kõik selle aeg (sellel ajal, selleks ajaks) surnd JJn; aeg selle põllel ja lõppeda (põll on vana) Ann; mis ajal ta on sadama akand; rukis tuleb sügisel oma `õigel aal maha külida Tür; `siia `aegani läks mul aeg `kiiresti ära VJg; tuli parajal ajal appi Iis; `ommen sest `aegast vii ärä; milla aeg (millal) suab si̬i̬ `vistlemine Kod; `seie `aegani on õld ike vett MMg; kalad vee pääl mäńgivad, oma `aega ajavad taga, kudevad või Äks; on juba aeg, vaja kalale minna Ksi; ma tiiä igäl aal perembine ku sina Trv; lehm es naka `pulli `ot́sma, aga lehmäl es ole vi̬i̬l aig Nõo; tooni aani `olli rońg ärä `sõitnu Kam; külümisel om oma aig; mis aal sa lääd Ote; `seoni `aani ei olõ˽leevä `näĺgä vi̬i̬l nännüʔ San; parandõ sõ̭ss ku parass aig Krl; `saie vi̬i̬l viimätsel aol (hilja, kuid veel parajaks ajaks); surm om külh teedäʔ a aig om `ti̬i̬dmäldä; vihm lätt tu̬u̬l aol (samal ajal) üle ku iilä sadama `naksi Har; ega eśä `kotsile uma aig Vas; kuńst sõnnik tege [lina] inne `aigo `vaĺmest; vaśt si̬i̬ ajo `pääle minev`aaśta (just aasta tagasi); pini `põrglanõ es mõistaʔ imp kodo tullaʔ õigõ ajo pääleʔ Räp; mehele minnä paraśs aig joʔ; `aoni õ̭ks varastass, üts kõrra saa õ̭ks lõig täüśs; päiv (päike) tulõ õks uma ajo pääle, päiv käü üi kellä `perrä Se; aig `kuoldaʔ, tuole maalõ mindäʔ Kra; ao pääle õigel ajal mineʔ ao pääle magama ja tulõ ao pääle üless Plv; kuʔ saa es ao pääle `mõisahe, oĺl nahk kuum kah sul Vas; ao päle hain `häitsess (õigel ajal vaja abielluda) Se; sü̬ü̬ḱ `olli [talus] kõrran ja ajo ~ ao päält Ote; ühel ajal samal ajal; samaaegselt ühel ajal lähvad `linna Khk; akame nüid ühül aal menema Kir; tema (kukk) omikuti laalab ühel aal Ann; mi˽sai mõlõmbaʔ ütel aol `alla rońgi pääle Har; egass tu̬u̬ uma `haiguss (menstruatsioon) kõ̭igil üte ao pääle ei tulõʔ Plv; mil ajal 1. millal mil ajal kuer `aiseb Lüg; miil ajal tama lähäb Vai; ei tea mil aal kojo tulavad Muh; mil aal si̬i̬ oli si̬i̬ pulm Äks; mil aal si̬i̬ olli, ka suve või `talve Krk; mi̬i̬l aol t́ä˽lubasi tagasi tullaʔ Har 2. kaua aega; ammu Sääl on keede, `senna ei saa mil ajal obusega `pääle `minna Hää; põle neid (laule) mil ajal enam lauld JJn; ma põld muśtikeid `milgi aal `katsuda saand Ann; põle `milgi ajal näind Pai; sedä põle nähä olnd enäm mil `aalgi KJn; `milgi aal (iialgi) ei jõvva sa tat ärä kirjute Krk b. sünnitusajast sie laps oli old `enne `aiga Kuu; küll ta aja päält ikke tuleb - - kas lehm tuob vasika ehk `naiste`rahvas tuob titte ehk Lüg; pudenemise aeg - - sünnitand lapse ää PJg; tite ema aeg soab `müöda Ris; lehm tuli `lüpsma ikke `õiged `aega Juu; see lehm tõi üle aja Trm; ku mõni eläjäs suab `aiged, `süńdib vaśkas enne `aega ärä Kod; lehmäl `olli vaśk periss ajalikul ajal; aig jõvvab kätte, nüid om vaest `varsti lehmäl poig Nõo; es tiiä midägine `enne, kui aig kätte tulli. siss tõsel päiväl tulliva `kaejatsi Ote; Üit́skõrd visass onde mitu kuud `vaśka enne`aiga ärä Rõn; taal oĺl enne `aigu lat́s, kat́s nädälit oĺl enne tu̬u̬d õigõt˽`aigu Har; tõõnõ poig `sündü iks uma ajo pääle (õigeaegselt) Vas; mõ̭ni om kat́s nädälet üle ajo, mõ̭ni om kat́s kolm `päivä `perrä Räp; ühte aega minema samaaegselt sünnitama teite lehm `oiti sel samal ajal ää kut meitel, nee `lähtevad `ühte aega Khk; ämm `ütles et Muśsik ja nuarik pidid `üste `aega minemä Kod c. kellaaeg `Aega `arvasid kukke `laulu `järgi IisR; `karjas `päiva kell `näitab `aega Vai; pilise ilmaga p‿saa [päikesekellal] ajast aru Khk; mis aeg `paergust oo Muh; aeg on na iline juba Käi; mis aeg see emä `käśkis `lehmä `lüpsä Vig; mõõdeti peeru söed ää - - selle järele sis `arbasid, kui `kaugel aeg oli Mih; mis kellu ajast ta `linna lähäb Khn; kas kell `näitab `õiget `aega Iis; minu kell oli `seisma jäänu, kui `pääva ei ole, ei tia `aega Äks; `vaate, mis aeg om joba, mis tunnipakk näüt́s Krk; Aig joba poolen päevän, sina iks makad Nõo; `Kaiõ `aigu päävä `perrä kah Har; kikass jo ti̬i̬d ajo; koodi`tähti `perrä `kaeti tu̬u̬d `aigu Rõu; kui paĺlo `aigu um (mis kell on) Lut d. paiku, umbes siis ja siis eks ta `kellu kahe ajal tuli Jõe; `kellu `kuue `aiga oli kui kävin teil VNg; kellu kolme neĺla ajal Ans; jo se viie kuue aeg oli, kui töhe `menti Rei; kella kahe`teistme aeg pidade olema kurjavaimo tuńd Mar; omingu kell kolme neĺla‿aks oli rehi `vaĺmis Pee; minu mies tuleb neĺla viie aast kodu VMr; kella kahessa aeg oli keskhommik, kella kahe aeg lõõna Pal; kellä viie aig vai pu̬u̬l kuus päiv `lu̬u̬ja Ran
6. ilmast, ilmastikunähtustest suve ajal, `suoja ajaga kilu ei ole Jõe; kena töstetav aeg, Kuramaa metsad ning liivamääd `paistavad käe Jäm; pöld jätab tükkis `ilma, kui sańt aeg on Khk; teist `aega (ilma) teeb Kär; `seisvad aead, soead aead et pöle `tormi ja nenda Pha; `kangesti libe koĺlakane aeg Vll; `Sõukest suurt vee `puudust pole sii änam `ammu olnd, nii pailu olid ajad ikka märjemad Pöi; sel `aastal pole lund olnd, köle kuiv aeg olnd Rei; nüid ei kuulegi kuku`lindu, vata külmad aead ja Mih; Mia oli parajuttõ kois `pitkes, kui `sündüs kieväks aaks (läks tormile); Läks `lendäväks aaks (tormiks); Ei tiä, kud́as nad `sioksõ `lendävä aaga Ruhnust `tuldud said Khn; Vahest sai [rukis] iĺlem, vahest varem küpseks, sedasi kudas aead olid Kei; nüid poar `oastad kuivad ajad ~ aad HJn; sügise `paĺla maa aeg viel läks JJn; tänavu ei ole palavad `aega Ann; eedid magama, õli vagane, ajad taga `muutsid kõik, tuul kohiseb ja puud liiguvad; porine aeg one keväde enne jüripäävä Kod; Prossa `järve ei ole kuiva ajaga `sisse tulemas midagi, aenult metsa ojakesed Äks; kui `oĺli soem aeg - - si̬i̬ säŕk `oĺli sis seĺläs KJn; palava `aage om paĺlu `uiski Hls; kos madalad maad, siss vihmatse ajaga es saa arida Ran; `saone aig Kam; nüüd om `kuivi `aigu olluʔ San; `muanõ (porine) aig; ku külm aig tulõ, siis om õks rassõ Har; hainangu lõpp, kuum aig Rõu; `š́elge aig; aig eh́t jo vihma pääle Lei; tsiga kand `põhtu, saa kuri aig; `pihmeʔ aoʔ (soojemad talveilmad) Lut
7. a. (koos hulka või määra märkiva sõnaga) käis `ulga `aega `meiga ühes Jõe; mone aja tagant; ole vähä `aigu `karjass Kuu; no kuda sadu on, vahest `kestab tükk `aega Hlj; üks `einekene `aiga `lähte viel VNg; üle `ulga aja sai sedä inimist `jälle nähä; tuli vähäst ajast `siie Lüg; vahel on siin `ulgad ajad Vai; anna `moole see asi möne aja `pεεle Jäm; niid sadas tou `aega; üle `mitme aja olid kenad ilmad Ans; `nahkjas `toodi puu küljest ää ning `lasti tüki `aega mädaneda Kär; see oli mütu `aega (kaua) kodu `aige Kaa; Pole nüid tükil ajal külas käind; Ons sol pihu `aega; Kus ilmatu aeg läks ennem ää kut andma aketi [vilja] Pöi; `ulka `aega o juba läin Muh; ma `ootsi keik see aeg Käi; ma istu vahest ka tükid aad Rei; mina olen hulk `aega sii elan Phl; jätäme natokse ajaks `jääbima Mar; mõni aeg tagassi Kul; see oo isa eaks ja poja põlveks, `tütrelegi tükiks ajaks Mär; tä neoke va lämupeä, tä saa mõnel aal `kellä `tundma Vig; üirikese aa pärast tuli tagasi Kse; käib iga natukese aea pärast Ris; ma ta˛an ika mõneks aeaks siia `jääda; üks iil `aega tie, järjest ju teha ei või JõeK; nüid on kõik aa nii pime, et `voata, et öö tuleb Amb; ma olen kogu se aeg ikke neid (mesilasi) pidand; `laśkis suured tükid ajad [masinal] tühjalt `käia JJn; lasi ennast `ilma aa uodata; mina põle teda ulgal aal näind VMr; `uata viel vähe `aega Iis; vähätuse plaksu `aega sa õled juba maganud Kod; ivakene `aegu Äks; `mitmel aal ei `pestud põrandad Plt; mea piä `kü̬ü̬ki minem küben aass; ma lää kübeness aass; `lasti ärä jakk `aiga nurgan `olla; puhk `aiga üte kotuse pääl elänu; ta olli iki `mõnda `aiga `aige Krk; si̬i̬om ää rohi küll, sedä saab `mulle `mitmass aas võtta Nõo; ää törtsu `aiga olli siin Ote; sis tä `tahtsõ ütele tõsõlõ [mehele] minnäʔ, üit́s kotuss `aiga (korra, üksvahe) San; mul oĺl säĺg mitu `aigu `aigõ Urv; siss oĺl sääl üte jao `aigu; üle paĺlu ao olõ ma sukka (sinuga) kokku saanuʔ; ma‿i˽saa jalapäält minnäʔ, ma `veitü ao peräst lähä Har; olõ˽vi̬i̬l kõrd `aigu kotohn, siss tulõ˽tagasi Rõu; olõ no sa˽ka kõrrakõnõ `aigo lammastõ man; tuĺl mõ̭nõ ao peräst peiǵmiiss Vas; sinno ka `harva nätäʔ üle mõ̭nõ ajo; mineʔ `veitöst ajost ja tulõ rutto tagase Räp; kõrrass aoss lätt; kõrra ajo peräst tuĺli kodo Se b. (koos ajaühikut märkiva sõnaga) `istub ja `mõtleb `tunnid ajad Kuu; õlen `aasta aig juo `uotand Lüg; magasin `tundi `aiga Vai; silma pilgu aja pärast tuli tagasi Ans; jäi tunniks aaks `sönna Jaa; Mo supp jähi veel `keema, see võib tunni `aega veel `kiia Pöi; üks nädal `aega oo, põle ea, tuleb tagasi Muh; üks minut `aega käis ää, tuli kohe tagasi Mär; [kell] köis nädälis aeas viis minutid ette Tõs; tuńni ajaga läks `Pärnuse Tor; `paastus kõik se seitse nädalid `aega Hää; kuu `aega oli `linnas Ris; `aastad ajad oli asemel, ei `pääsend `liikuma JJn; kümme `lehma pidin tuńni `aaga `lüpsma Ann; laenas raha `aasta aja piale Iis; vahel lubasid `tulla kõege peregä kuuss `aegass; kuu ajaga tegi `u̬u̬ne `katse `alla Kod; sääl `olti ü̬ü̬ ja päe `aega Vil; keedet `sü̬ü̬ki es saa nädälil aal kah; ku ma är tunni `aiga ti̬i̬, sõss om ta iki tett Trv; ta sat́te üte tunni `aiga ninda jämet [vihma] Pst; kuuś suvet `aiga käüsi ma karjan; si̬i̬ om joba `aaste `aiga põdenu Krk; jalg `olli `aige, mia likati suvi `aiga Nõo; tiä ka taĺv `aigu palleĺ jumalõt Krl; tu̬u̬ tulõ tuńni ao peräst kuuʔ Har; sa võid nätäl `aigo uno pu̬u̬l olla Plv; (heinamaale) Sinnä˽`mińte `tervess nädäless aoss `vällä Räp; `aaśtaga aoss läts sulasõss Se c. (koos ajaadverbiga) `kaua aja tagant kui keriku saab siit Lüg; ta läks kouemaks ajaks ära Jäm; oli sii veel ilja `aega tagasi niha Ans; se oli juba ammut `aega, kui seda sai `kuultud Jaa; see `kelder `tehti ilja aa eest Muh; se pole väga `ammo aeg, kui nad `siia tulid Rei; ei ole kauat `aega kadun Aud; põle kaual aeal tein `leiba HMd; kaua `aega sa ikka `uotad JMd; mul on kauast ajast [seismas] ühed ieringad JJn; siis oleks [paranemine] võtt kaua `aega `aega Ann; elas kavvat `aega pialt selle viel Trm; ma panen su kavass `aegass vahi `alla Kod; mina põle ammu `aega sial käenud Pal; joba ammul aal ei oole `sinna saanu Krk; kraasi om ammust `aiga temä käen Nõo; kavva `aigu, kuʔ jo sõna sai Krl; tu̬u̬ oĺl `kauga `aigu `aigõ Har; `ilda ajo i̬i̬st käve siin Räp d. nii ja nii palju aega tagasi, möödas `sellest juo `palju `aega juo, `seitse kaheksa`kümmend `aastat `aega Jõe; on juo nädäl `aiga kui `viimast `käisin sääl; sest on juo, kuuskümend `aastat tuleb `aiga senest Lüg; ma‿p `tεεgid, mis sest `aega on, kas seitsekümmend üks `aastad voi Jäm; sest on üks ports `aega Khk; neli `oastad `aega, kui ta ää suri Juu; kaks ehk kolm iga `aega tagasi Kos; ravvast [vankri] juhisid akati tarvitama `oastat nelikümmend `aega Trm; ligi sada `aastat `aigu tagasi Võn; sinna˽saa jo viiś aest`aiga `aigu tagasi Har; no˽saa sinnaʔ `aigu üle katõsaa `aasta Rõu
8. (vormelid) a. (imestust, üllatust jne väljendavates hüüatustes) nää, kus on `külma verelisi inimesi, oh sa `armas aig Jõe; oh minu aig, küll on iga se moni inimine `uidurane Kuu; `armas `elde `aiga, vai sina oled siin VNg; oh sa `eldene `aiga Vai; oh äŕje aeg Jäm; Arm aeg ette oitku, on ikka nende lastega rist Kaa; oh sa aeg, kui nobe ta oli `riidid `selga `aama Rei; sa igävene aeg, va vihm `leotas `meite `riided kõik ää Mar; `jeldene aeg, no kas mina täda `tuntsin Mih; kis seda `tohtis `koolis `rääkida, sa alastuse aeg Hag; os‿sa kulla aeg õt́e, kui ilus se on Juu; oh kaĺlis aeg, ei ma `tiandki Jür; sa `oitku aeg, ma kohe imestates `vaatasin seda `kaśsi Amb; nõnna `pilvesse läheb kohe, et os sa aeg Ann; oh sa õnnis aeg küll, mis tema ometi `ütleb VJg; kaĺlis aeg, mul ei õle pesogi ühen Kod; os sa suur aig, mis nüid tahad tetä küll Krk; oi sa `eldene aig, mes nüid küll saab Nõo; oo pühä aig, timant koolõss nii paĺlu `vannu inemiisi San; `Taivanõ aig, noorõ inemise˽rögisäse ütte `puhku Urv; oh `heldene aig, kuiss meil ta si̬i̬ṕ no ni hukka lät́s Krl b. (hüvastijätuvormelites) `jäeti iad `aiga; üva `aiga, üva `aiga, üva `peigumehe `õnne ka; vanad inimised `ütliväd aja `pääle Lüg; kenad `aega Vll; Olgu siis seda `korda `jälle loril lõpp ja ead `aega Pöi; ead tervist, ead `aega Tõs; iad `aega JMd; üvad `aega MMg; ääd `aiga siss, näiss konass ma tule jälle Nõo
9. eks mets ole siin old ige oma aja (kogu aeg), ega sie ole `toiseks `muutund Kuu; juo sie jääb vanast ajast juo, sest tule `vällä `ühtegi; kevädel juo kippuvad [mesilased] tali`korterist `tüöle, sii sajavad `aiga taga Lüg; Minul tuli kene aeg (kaua) teda `oodata Jõh; tal käisid segased ajad (meeltesegadus) peal Phl; mes aeal põlvel see oli, kui neid metsä matikuid akkasin pidama Var; Ma põle seda kuna ajal (kunagi) näinu Hää; nüid ei ole ma enam `miskil aal (kaua, ammu) teind Pee; poeg põle sada `aega (väga kaua) siin käenod; minä ei õle sadandel ajal tädä nähnud; ku tuleb miässerahvas `vasta, suab üvä aeg (läheb hästi, on hea õnn); kelle ilma aeg (ammu) nägimä tõenetõiss; kõik õli muadon ja ajan (komebkas ja ajakohane); kavva mina vahin siin, mes `aega ma täädän; õli õnnelik aeg (õnneks) et `tuiskas, ei nähnud `jälgi Kod; `sinna `kohta ei ole ma kuna aig (ammu, kaua) saanu; sehast `laulu es ole kuna aal kuulu Hls; nüid om vanami̬i̬ss ilusen ajan (heas tujus) Hel; kona ajal (millal) sa lähäd ommen; mia ei tiiä, kona ilma aal mina na (püksid) ummelsi Nõo; sinno ku kirbu˽sööväʔ, püsü‿iʔ `kohḱi paigah, kannahta ajoniʔ (kannata ära) Se; head aega aegsasti Selle (põhu) soab säält oome ead `aega ää Pöi; Vahest kui arvati et soab sõniku `õhtaks iad `aega `väĺla, siis `pańdi piale lõunat `ärgi poar `kündma Kei; aost aigu järjest, kord-korralt valu lät́s ika aost `aigu suurõmbass Urv; [rukkivihkude kuhjapanekul] ladva˽`säeti iks `saiba poolõ üless minemä, aost `aigu iks nii `liuhka ülesspoolõ Rõu
elama elama R eP Lei, j- Aud Lei; elämä Kuu Lüg Vai spor Lä, Tõs Khn Juu Kod MMg KJn Vil eL(-e Krk Hel San Krl; j- Se Lei Lut Kra), -a Lüg Trv (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. elama, elus olema; ant surema Sinu `leiväisä viel eläb (öeld söögi ajal tuppa tulijale) Kuu; tämä ei taha `vällä `kuolla, `tahto viel `ellä Vai; [jalakas] elab ka vanaks puuks Kaa; jumal `oitku nii vanaks elamast Pha; ing on egal, mes elab ja kipob Käi; kis kannatab see elade kaua Mih; ei, ei ma sellest ei tia - - põln mind jah elamas mettegi Aud; pane angerjas kuevale kotti, elab kaua Vän; oleks võind veel elada, aga `kuoles `väĺla Sim; `Mihkel ei elägi. `Mihkel ärä `surnud ri̬i̬ `piäle Kod; sõss talleke jäi eläma Trv; kui mi̬i̬s `elli, ma tei `leibä Hel; ilm ei ole mitte elädä, ilm om oppi Ran; oless ma elässi seeniss ku ma `poiga nätäki `saassi; kel õńn si̬i̬ elägu, kel `tervuss teku tü̬ü̬d Nõo; Sul karvadsõ käevarrõʔ, sul läävä ellen `häste mehidse edesi Urv; ei tiiä, kas ta esi eläness vi̬i̬l vai om jo koolu Har; ku iks säänegi˽`tervüss om, et ellä˽`saadõʔ Vas; elleh (elu ajal) oĺl tä halb inemine Räp; `elle vanast oĺl `vaenõ lat́s ja rikasss tütäŕ Se; ku ärʔ `ku̬u̬le [soovin] taav́ast, a ku eläss, täut tehrüst timä `luuhhõ, timä lihalõ Lut; ei ela ega sure ~ koole, ela ehk sure fig 1. (väga haigest või põdurast inimesest) Elä ehk sure, vade ärä `vinnu Kuu; p‿sure ning äb ela ka – `inge `vaakumas on Khk; põeb ja kiub `peale, ei ela ega sure Vän; ei surnd ega eland, `vaakus niisa·ma mua ja `taeva vahel VMr; om üits koigert muidu, ei sure egä elä Krk; nigu miä, kidsise kõ̭ik aig, ei elä ei koole Nõo; hing om õnõ śeeh, koolõʔ ei eläʔ Se; 2. (aeglasest või uimasest inimesest) ku sa‿i ole iki `väĺlä maganu, siss sa olet nigu pu̬u̬l `ürbunu, sa‿i elä ei koole kah Puh; Lätt nigu tigo ei eläʔ ega koolõʔ Plv; timä om nigu puu tüḱk, ei eläʔ ei˽koolõ˽kah Vas; 3. (kehvast majanduslikust olukorrast) `Kruńdist `sissetulek `veike, sellest kas ela vai sure IisR || (õnnitlus- või juubeldusväljendeis) Sis akketi `süömä, nuor`paari `lasti eläda (lauldi „nad elagu“) Lüg; kui on põll lapitud, siis tõstetakse nuorik - - ja nuormies `tuolidega üles ja `üitakse elagu JMd
2. elumärke avaldama, elavana tunduma; liikvel olema `silmad põlevad ja eläväd Lüg; Maa saab `kündädä, `äestädä, on `kasvu ramus, siis maa eläb Jõh; `märtsi kuu sees sis puu akab juba nagu elama omale `mahla `võtma PJg; akkas tooli pialt `vauma, jähi äkisti tasa, sai natuke `aega oln, akkas elama `jälle Ris; liha uisadet, liha akkass eläme; ta tulli eläme küll [minestusest] Krk; elläv õpe nigu eläb jälle; miu esäemä `olli nigu üits tule säde, temä nigu eläss ja palass Nõo; silmä terä eläss, käü pää sisen üten `valgõga nigu väĺk; jahu lätt elämä (koitama) Krl; ku‿t́ä `Tsiistrih pidosih ka oĺl, siss kõ̭nõli nigu pää `eĺli otsah Vas; vi̬i̬l ei saa˽`küĺvä [kevadel], maa vi̬i̬l eläki eiʔ Räp; hõra `siĺmiga inemisõl, tuul silmäʔ kõ̭gõ nigu eläseʔ Se
3. hrl tr ajaliselt eksisteerima; läbi või ära elama ma ei `tahtus mitte `tundi elada Jõh; tämä `ellä viel `viimisi `päivi Vai; ma ole niid seitsekümmend kuus `aastad vana - - selle aja sehes olen ma neli söda ära eland Ans; See (vokk) on nüid `raudne, elab mind ja mõne teise ää Pöi; vanamal `rohkem `aega sii `ilmas elat Käi; kis seda elu ikke ilma vaevata saab ära elada Pai; talv tuleb, kuda si̬i̬ jälle suab üle `eĺtud; meie siad `eĺlid eloaeg ärä. ei `laatanud `seinä ärä; mina õlen kolm tare ärä elänud Kod; elä ni̬i̬ päevä ärä, mis mea ole ärä elänu Krk; ku ni̬i̬ rüä rehe ärä saass `pestuss, siss eläss vi̬i̬l mõni roodsi tuńn Puh; ega ta iks üle ü̬ü̬ ei elä Rõn; ni`kaugu iks elä ku, `päivi elläʔ om ant Urv; mul om puuĺ ikä elet, pu̬u̬ĺ vi̬i̬l elläʔ Har; tuńnist päset, elät `iägiʔ (kui pääsed eluohtlikust olukorrast, elad oma elu lõpuni) Vas; jumala teno sjo päiv sai jäl eletüss; Sallita‿i `tu̬u̬dke õt imä pidä seto `rõivet. A nii eläss ega asi uma iä arʔ Se
4. igapäevases elus osalema, elu(päevi) teat viisil või tingimustes mööda saatma a. intr, ka fig Elä ise ja lase ka `toisi elädä; Eläb `nindagu `peiupoiss `pulmas ~ kuninga kass (hästi) Kuu; `riidelik ja `kiskuja [inimene], ei sobi kenegägi kokko elämäie ei Lüg; sa tahad aga `tõise `perse taga elada. `tõise `varju, `kaitse all Jõh; Elavad kui kass ja kuer (tülitsevad); Elab ku iir `viĺja `salves (külluses) IisR; kuda sa võid siis igäühe `miele järele elä Vai; `palja riiuga elavad Vll; `Istus oma karistuse ää ja elab `jälle kut mees; `Söukse tojaliku inimesega on `töesti `raske ilmast läbi elada Pöi; elab kääst käde ja suust suhu Emm; eläb nagu lind pääväst `päävä. põle muret kedägi Tõs; mis sa ti̬i̬d ing ja elad [viletsa tervisega] Vän; Ela kui ~ jusku siga kot́tis (teadmatuses); Elab kui kirp koera `perses ~ kuninga miśka (muretult) Hää; eks elä `peäle pääväst `päävä Juu; ela ja ole, aga ära pärast kurda JJn; juba nuorest piast akkasin oma kää pial elama VMr; nii et me siis ike elasime `rohkemb läbi (kulutasime raha) kui nied kes siin kodu Rak; kuda te kua elätä; [ta] `eĺli viisudegä kuńni `mulda läks; elän kua pihoss suhu Kod; elab kui täi kärnä koore all (viletsalt) KJn; temä eläs ku vana jumala seĺla taga (muretult) Trv; vanan ää eläde, sai süüvvä, sau karate Hls; miu vanepide vanebe `elliv iki `tähte `järgi; ta eläss nagu lind (muretult) Krk; eläs nagu pütin, ja punni mulgust om sinnu söödetu; aga na ollebe nii `äśte elänu ku saabass ja sukk Hel; ja ku iki latsel tark mi̬i̬l `mõistuss, elägu siss, kudass ta tahap; eläb tõeste `olge pääl (ei tee tööd); nemä om sõbra, elävä ütte (ühiselt) Ran; mõni `u̬u̬ramise pääl eläbegi; temä ei seldsi kellegagina, esierälde tahap elädä; eläb ilman nigu pulman (hästi, lõbusalt); `kärbläse sääl saena pääl kuhinal, [ei surnud ära] elävä nigu sagsa Nõo; lepime ärä. mes me sin oleme ka `äśti või alvasti elänüme KodT; si̬i̬ `aasta `viĺlä ka iks sai, manu kah ostame, ärä elädä iks saab Ote; Ma‿ĺli harinu iks uma käe päl (iseseisvalt) elämä; innevanast no `laḿpi olõ õs, `pirdõga eleti ja `oĺti; Mis hiiril viga elläʔ, ku `kaśsi kotun ei olõʔ Urv; sa elät mu naha pääl (minu kulul); nimä `eĺli läbi (suhtlesid omavahel) Har; kotohn `eĺlimi mi nigu vi̬i̬hn, es mi˽sü̬ü̬ʔ es makaʔ, suuŕ murõʔ Rõu; mi‿sa˽tah eläde vai olõdõʔ, `tervüss om läbi; eläge iks ilosahe, ja piä iks immä imäss; rikkahe `väega eläseʔ, suuŕ maja om elläʔ; latsõʔ ikkõh kasusõʔ, vanaʔ `oihkõh eläseʔ Vas; tu eläss kui `kärbläne söömäldäʔ (sööb vähe); `eĺle kui kala `lämmä vi̬i̬ seeh (muretult); kuis sa no eläde kaʔ – elä õ̭ks kui elä, kui tuli `tu̬u̬rõh puuh (halvasti); eläss kui kahõr pesäh (rahulikult); pekoh elämä (Pekot austama) Se; ku mi reńdi päl `jeĺli; kat́škümmend veiž `aastagut `soldadist jelanu; `souri `sarviga d́oudass jeläss su̬u̬d müten `rout́šidõn Lei; paŕemb õnnõlda elläʔ, ku̬ tehrüldäʔ tü̬ü̬d tetäʔ Lut b. tr poiss ei õle viel võttaja, aga eläväd sedä `armokese elo Lüg; Nee elavad nii sammu oora elu Pöi; elavad kolmat elu (kolmandat korda abielus) Ris; kes tedä `käskind sihukest joodiku elu elädä Juu; naine lahutas ennast ää, nüid elab ühega armukest (vabaabielus) HJn; elä õma elo`kõrda nagu kõrd ja kohus Kod; omatse olgu külä kävvä, ei mitte elu eläde Krk; egä üits eläp oma elu ja piäb oma talu; elävä niisa·ma `armu kokku, ilma laolatamada Ran; mia ole elu aig ollu `väega viletsän päevän, iki `kurba `ellu elänu Puh; oma naisõgõ `elli ilustõ ellu nigagu elu otsani San; sa olõt seeni˛aani hääd ellu elänü küländ; tu̬u̬ ka `eĺli `vaesõid `päivi Har; tol om `väega hää põĺv elläʔ Plv; nüüd `eĺlivä nimä kotoh uma vaest ello; ku kuna elo elleh (elades) `saami vi̬i̬l kokko Vas; ilmajelo iks vaia jelläʔ, vai halv vai hüä Lut
5. elunema, asuma Vade mees jätt oma `naise maha ja tuli sen `naise `juure elämä Kuu; `ninda `kauva eläb (elan) siin. `ninda `kauva kui `jaksab. siis `tarvis `menna poja `juure Lüg; sao – `suitsu `saunas eläsimmo Vai; linnud elavad sui sii, `talve elavad mujal Khk; naese vanamad elada seal Muh; ega `kambris elätud - - aga rihetoas ikke elati Mar; `Kihnus `siokõst `kohta ei põlõ, kus vähk eletüd suab Khn; no mo ema jäi siis `siia Juurikule ikke edasi elama Aud; `iidlesi on siin meil elamas oln Ris; konn puhastab vett, et konn ei pia mudases vies elamagi Amb; kolmas koht mul on elada `ilma pial VMr; mõtussed elämä puie `metse siden Kod; seal elanuvad rehetuas. paĺlu `kohtasid oli kos elasivad rehetuas Äks; kobras elävet jõen Hls; me sannan `ellim, vihu sannan Krk; ega `talve `kiägi `kambren es elä, `talve eleti rehetaren; nüid om iks `endäst katussealune elädä ja olla; me `eĺlime üte `vü̬ü̬ruse pääl Nõo; mina `eĺli sepä lähükesen Võn; taa om seo valla perremihe kõ̭iḱ läbi elänü, tel ei olõ˽`konki püüsümist; tu̬u̬ om sääl `koŕteri pääl, tu̬u̬ lät́s sinnä elämähe; taa om jo kolmass põĺv sääl elläʔ Har; ilmahn elleh umma uh́aʔ mul hinnäst kińni˽pitäʔ (ilmas elades suudan end valitseda); viruss`kundra eläss reheah́o pääl pümmehn nukan Rõu; ellä˽`kambrõʔ oĺli˽ka `ümbre˽rehe; a sivvu˽`kanda siseh `tahtva elläʔ Vas; `ellevä niip̀aĺlo kui `ellevä kotoh, tuĺl pühäpäiv Se; jelag õndõ (üksi, omaette), jelaga sein; jeletav kamõŕ (elutuba); kon jeladõ Lei || (asjadest) kui me lainete vahel olime, mette‿s paak paista, mis sa siis vöid paadiga elada sεεl Khk; tea kus need `päitsed elavad Vll
6. (pidevamas) intiimvahekorras olema, kokku elama Panevad `leiväd `ühte `riiullile ja akkavad kokko eläma ei `lueta ei `lauladata Lüg; elab poistega kogu Khk; kui mees o `väljas `laevade pεεl, siis elab teistega `ühte Mus; jüst eläb armoksega Mar; nää võttis teise naese kääst mehe ja lõivad kahekest kokku ja läksivad elama Kad; mi̬i̬s akkas `tütregä elämä Kod; si̬i̬ noorik ei oole vanapaganege kokku elänu änäp Krk; egass ma tolle vihätse mehega ei naka elämä Ran; nakassiva ütte elämä, olliva nigu mi̬i̬s ja naene; meil om joba mitu `aastat paarin (abielus) eletu Nõo; vanast `eĺliva mehe küll naśtega iluste Kam; naaʔ joba ka `mitmid `aastid ärä elänüvä, ja nüüd vi̬i̬l pidäsivä˽pulmaʔ Ote; tõistõgõ ärʔ elänü mi̬i̬ss Krl; sai tükü `aigu elätüss, a˽siss is taha enämb tekugi tetä [naiseks] `võtmisegaʔ Har; nuuŕ tüt́äŕlats vil, a `eĺli jo `poissaga kuuh Se; d́o jenneba (enne abielu) `oĺli jelet ta poig; om näńü ku nu om jelanu taad `tütrigut Lei
7. elatuma, elatist saama või andma õled minu `armus eländ. õled kõik minu kääst saand; eläb `tõise `armul Lüg; Elas ennast merepüigiga Jäm; [hundipojad] Esitiks elasid vana piimaga Krj; eese kätte peal (oma töövaevast) elama; ta elab `kopki peal (peab kõik ostma) Mar; see inime elas `ainult armu `ańdidest Mär; `Kihnlasõl piäb puät olõma, jõlma eletüd ei sua Khn; selle `Mihkle rahaga siis elatada (elatavat) HMd; [vana inimene] elab laste armust Juu; luomad piavad tänavu vist küll `palja põhu pial elama JMd; `põldu väga paelu ei old, aga nad elasid `loomadest Koe; Siäritsä, Õmedo, Kaseba kõik ni̬i̬d küläd eläväd kalapüügiss; ilma varal eläväd, ilm toedab näid (mustlasi) ja katab Kod; kalu sü̬ü̬b ja kalade pääl tema (kaur) elab; sai elatu aganase leivaga Äks; levä varal mia elä, ei taha muud kedägi Hls; üits eläp `tü̬ü̬ga, tõene eläp `persega, kolmass eläp `petmisega; aga kelle nõjal tu̬u̬ emä eläb sääl, kas täl `latsi om; no kudass sa eläd ilma `lu̬u̬meta suure perega; tõeste ääst (teiste kulul) elämä Nõo; sepp võõse [teenitud kraamiga] `aasta `otsa elläʔ Võn; mis Puĺli `rahvil viga elläʔ, teräne nuŕm pääl, kalanõ jäŕv all Vas; `häömä (majanduslikult hävinema) nakkass joʔ, olõ õi minga jelläʔ Se
8. jõukaks muut(u)ma, järje peale saama või seadma `Meie maa `sisse `niitand, üle raja, no kas sina `sellega elad IisR; minä paan Kuŕsi talu elämä Kod; võib olla, et poja aave talu eläme Krk; kõ̭ik kes i̬i̬notsan, ni̬i̬ lätsivä elämä, aga tü̬ü̬mi̬i̬ss `oĺli näĺlän Ran; sõdsõ ois toda (õepoega), sääs tolle elämä Nõo; ku˽`tioline tü̬ü̬l ja, kaŕuss kaŕahn, sõ̭ss pereʔ eläss Rõu; Määne talomi̬i̬ss vanast õ̭ks `sõ̭õ̭rdo tegi tu̬u̬ nakaśs elämä Räp; a mi õks jäl jumala teno lät́sime elämä Se
9. (kuskil) kaua viibima; aeglaselt tegema Ära sa külas elama jää, ära kauaks jää Hää; [ta] one elämäs `aige lapse juuren; lähäd `küllä, tule ärä. ärä akka siäl elämä pu̬u̬l `päävä Kod; kos sa elasid (viibisid, olid) Pal; tal ei lää si̬i̬ tü̬ü̬ edesi ei tagasi, `muutku eläp sääl man; ni̬i̬ eläve, luusive pääle sääl nurmen; [aeglane niitja] edesi minnä es jõvva, siss [teine niitja] `muutku elä, `muutku `elli temä taga Krk
10. tr kogema, läbi tegema `Paĺjugi mis üle elatud IisR; jah, keik on möda elat; pole nee ajad `kerged olnd `ühtid, kes nee `välja elas Rei; mes sa oled eländ selle sa tead juba Mar; mu vanaema oli - - läbi eland ise peksu Jür; mis ärä elet, si̬i̬ om ärä nätt, mis elämede, si̬i̬ om nägemede ja `täädmede Krk; sa `mõtle nende `aastide `pääle, meh‿mä ole elänu Puh; neid `aigu, mis om saanu läbi eletüss Ote; kõ̭iḱ eloʔ ommaʔ ärʔ eledüʔ, no om taa viimäne Vas
11. säilima; püsima paĺju `tuhka ja süsä. tuli `õõgub siäl all ja eläb; aku si̬i̬ Miili `aigus (vähk) jäe `sinna elämä. tuleb jälle tõesele naesele `külge Kod; tuhkhaua `sisse `kisti tuli, matõti kińni, sõ̭ss `eĺli tuli kooniʔ tõsõ pääväni Har; ĺema (lehmad) un `lamba äi ela äste (ei püsi karjas) Lei
12. lapsed elasid (kasvasid) suureks Jäm; piab läbi elama (läbi saama või ajama) – pole teha midagid; ta (varss) siis selle korra ei uppund ära aga, ta elas ikka obuseks ja Khk; talve vili `kańdis talve ära, aga teised viĺjad `keegi `talve ära ei eland (talunud) Trm; nää `tahtsõʔ tedä tast (talust) väĺlä elläʔ (temast lahti saada) Se
elu|põlv
1. eluaeg, -iga eks sie `kirjutamine ole keik elu`polved `olnud Jõe; Sie ott henes tua`palgid `kuiva ajaga - - no küll sie maja `anda igädä, paar-kolm elu`polve Kuu; ikke elu põlve sai ju `rehte `peksa Aud; eluaeg elad, tia mis elu`põlves ette tuleb Ris; [riietest] mis nisukest `aśsa elupõlve `oida HMd; kadaka teibas, kuuse vits ja aava roegas seesavad mehe elupõlve Nis; õlekatus käib kohe kaua `aega, elu põlve kohe VMr; no näe, nüid olen elupõlved teisega ädas VJg; temä `oĺli - - `virtinas pu̬u̬l oma elu`põlve Vil; mea oma elupõlven ei ole seast sõna kuulu Krk; ma‿i ole elu põĺv maganu `päivä Nõo; mul lää‿i elopõĺv, eloigä meelest sääne sõ̭na, kooniʔ ma koolõ Se
2. (adverbiaalselt) a. alati, ikka Sa õled ikke elu `põlved õld `niisike `kuivetand Jõh; Agabe `otsas on `koltse loua mehed. neid elu pölve sedaviisi `üitud Emm b. vanasti, muiste kas ta (mägi, vana matusekoht) on sedaviisi `kõrgemaks `kasvand, et midagi on elopõlvel `pandud Ris
enne|vana (väga) vana, ammune eba`usku `ennevana-`aegastell [inimestel] oli küll Jõe;
`enne vanad `rahvas `seivad `oplikku ja `körti ja aganust `leibä Lüg;
ennevanal ajal Rak Vrd ennivana
ihu|ütsindä ihuüksinda – T V temä ihuütsindä `iilnu Ran; ma‿lõ ihu üt́sinde maganu siin, taĺv `aiga San; ma `eĺli sääl jumalõ ihuüt́sindä Har
jalg jalg g jala üld (n `jalga R;
jälg g jäla spor SaId Muh Hi;
d́alg g d́ala Lei) (adverbiaalses tähenduses kasutatakse ülemaaliselt sag i-pluurali vorme)I. 1. a.
elusolendite jäse, millele ta toetub ja mille abil liigub; jalg (sag ainsuslikult) Jalg `sohkab (joodikust); jala koverduksed (kurk); `Saapad on jala `kurgust `kitsad;
Jalalaba on `paistes `jüskü pakk;
Jalapäkkä on ragu ajand;
jalaselg Kuu;
`muudku ole vaid `püsti `jalgul, ei saa `puhka `millagi;
`tuigub `jalgel;
jala `pätkäd one `aiged VNg;
ku [mesi]lind magusa võttas, tämä `kõrjab `jalgude;
`lonkab tõist `jalga;
minä en saa `jalgust üles;
jala `põhjad on kõhe ku `pindusi täis;
Jala `õõnes ~ tühi kõht;
jalad `pöias (kõverad) Lüg;
jalad `arkis;
`ulgub jalad `lääpäs, lohakalt viab `jalgu järel;
lein jala `kondi ~`ketra luu `vällä;
Jala alused ~ jala `põhjad Jõh;
obone `ellitä `jalgada;
kravu `jalga;
`kärbläise `jalga;
`rouda tegi jala `pohjad kippest Vai;
niid köva maa jala all (öeld merelt tulles) Jäm;
`kintsus `jalgadega (x-jalgadega); jala kurgu peelt päris `aige;
nikastas jala `liikme ära Ans;
nii kaua kui moo jalg ikka käib ning pεε kannab Khk;
jalg o nikastand Krj;
Selle obusega `önne äi ole, jalad sukkas (s.t varsal jalad altpoolt heledamad) Pöi;
masaja jalaga;
lämbid ~ `lämpis jalad (lampjalad); obu riigib `jalga Muh;
Umigu käib neljal jälal, pεεval kahel ja õhtu kolmel jälal (= inimene); jäla `önded on `peenem koht, kus nötkub Emm;
kuub oli jala `kurku;
jala seered akkavad viludama;
laps on alati ema jala `juures Rei;
jalad vettis araks Phl;
`jalgu `puhkama;
jala kand taga;
jala päkk oo all Mar; [lamba- niitmisel] esimesed jalad `pańdi `kaenla `alla, lapsed `oitsid tagumisi `jalgu, lammas oli `jalgade vahel süles Kul;
jalad `rangis ja `kaaras all;
`pehme jalaga obune, komistab `ühte `puhku Mär;
enne oli neid `aŕsta, kes panid jala paegale, kui jalg `vältund oo; [vanal inimesel] Jalg maateral kinni;
päkä `juures `väike karba tukk – jalatukk Vig;
püksi perse läks jala `õndla;
jala `varvad `punduvad ää Kse;
jala kand, see sur nukk sii;
jala põhe;
jala `pialmene, üle summa oo jala pöid Mih;
Annõl nda piiniksed jala siäred nagu piibu orgid Khn;
jala `luubelse końt;
jala õnnal Aud;
jala põhja all oo jala päkk;
jala ranne PJg;
Sügan jala `seĺga (laba); Kellel karvased jalasääred si̬i̬ saava rikkaks;
Jalakõht ~ jalamari;
Säärused `ümmer jalavarte Hää;
jala `kindrad;
rüü `oĺli jala kontsadest saadik;
jala muna (luupeks) Saa;
jalad surevad ää;
äda lõi `jalgu;
jala nõgu on päka ja kanna vahel;
jala nõo sees Kei;
jala kõberdese koht (tallaalune) on mõnel õõnes Juu;
`luoma jalg `aige, nää `õngab `jalga Jür;
jala `varba `otsa saab kua liigudata KuuK;
seisa `jalgadega paigal;
`jooksva `jalgades;
ehmatasin roosi `jalga Ann;
krambid käivad `jalgus Tür;
jalg töńts, iga õle kõŕss akkab `jalgu `kińni VMr;
`kõrge jalaga pikk inimene VJg;
kui veke jala pöid nigu kitse jäĺg;
jala päkk on suure `varba all;
mõni on kumera jalaga, jala põhi kumer, teine on `sirge jalaga Sim;
jalust vigane;
jaladest ei saa `käia;
jala põhjaalune ~ tallaalune Äks;
jalg kisub `krampi Lai;
jala seĺgroog ~ seĺg on se końt pöia ~ labajala pial Plt;
`jalga ette ~ taha panema KJn;
iluse nõrga jala all ää `ju̬u̬skje oben;
jala muna luu om jalal vällän pu̬u̬l;
jala seĺg Hls;
jala põkk;
üle jala seĺlä ei tule ääp pori;
tasa jala nuḱke pääl kõńd;
mia peĺlässi ka - - jäi kõvass ku soolasammas, jalg ka es tõusu Krk;
jalg veedi väärät ja sattegi maha;
jalg `ku̬u̬li ära, nigu `pinde ai täis;
jala nõĺv (päkk); ei ole jala pövvä täit maad Ran;
mes sä looberdat, viat `jalgu perän Puh;
jala käesivä `risti;
Miili ei saana jalust ~ `jalguga `kõndi;
jalaseere;
kirves - - läits jala käänu `sisse;
vigla aru läits jala labast läbi Nõo;
ma‿i võtaki toda `tańdsma, tol vana tömp jalg Rõn;
jala si̬i̬r, `pahkmass, kons San;
Istu ja puhka `jalga;
Mis mul no viga, säĺlile säńgün ja muidugu tiĺlidä `jalgu;
jalakuńt veritsess lännüʔ Urv;
kõtt om tühi, jalg om nõrk;
Üts jalg pikk, tõnõ lühikõnõ, ütelukku käü, a edesi ei saa (= kell); jala lapard;
jala lehiʔ valutõsõ Krl;
ma‿i saa enämb jalust kohegi, mul omma jala `kangõ;
lihm saist noʔ `õkva jala lihe pääle, noʔ om jala lih́t `paistõt nigu pakk;
jala nut́i omma veritsess `hõõrunu;
`õkva jala nõdsu kottalõ kasuss pininaal Har;
ei olõ kätt ei `jalga, esi ilmamaa tark (= kell) Rõu;
jala `lapju Vas;
jala maŕaʔ;
mehine tu̬u̬ `jalguga ḿett;
jala jaku seeh midä õks om mut́ingut;
jala `kindreʔ põlvõ al;
jalalaba ~ jalalapp `kat́ski;
jala`lapjugaʔ toetat `vasta maad;
Mõ̭nel naistõ`rahval ommaʔ jalasoonõʔ `veigaʔ ińdsile (pingule), kõ̭iḱ ni‿ku sinidseʔ munakiviʔ väĺäh Se;
jala sõrmeʔ (varbad) Lei ||
labajalg Jalg alt `ummes (lampjalast) Lüg;
sokid jalas, `saapad `otsas, niid on jalad `valmis Jäm;
Jalg `lahti (lumevaesest talvest, lumevabast teest) Pöi;
pikk säŕk, otse peast jaluni Mär;
võta jalad `lahti Tõs;
jalad `riides Juu; [lund] ia paks üle jala kord maha tuld Lai;
tõine jalg `kińni, tõine `valla Krk;
lahiśt `vihma maha mis kole, es saa kuiva jalage enämb kunnilgi `liiku Hel;
ma‿i ole paĺlaste `jalguga vi̬i̬l ollu Nõo;
jalalõ `parraʔ, hüä `saapaʔ Se;
`pästaga jalaʔ `maalõ un `minkaga magama Lei; || (Rohkesti adverbiaalset, piltlikku kasutust) jalaga ~ jalg(ad)ega 1.
jalgsi kas sa jalagõ tulli Krl;
kerikun oĺli kõ̭iḱ jalaga inemise Har;
lät́s jalagaʔ `liina Se; 2.
(koos eitusega) mitte sammugi, mitte sugugi, üldse mitte minä ei käi jalagagi `kõrtsis Lüg;
perenaine es saa vahel `jalgadega pöllalegid Khk;
nüid pole `endal eri `jalgadega `minna Vll;
ei ma `talve ole jalaga maanteele saand Ann;
mina sinnä ei lähä oma jalagagi Nõo;
olõ‿õs ma säl jalagagiʔ Se; 3.
kiiresti, ruttu Mine jalgega ja joose koa vahest sekka Han;
tule `jalgadega Kad;
käi `jalguga Kam;
oma jalaga iseseisvalt, omal jõul `aige juo käib oma jalaga Lüg;
soan ike oma jalaga vel `õue Juu;
`Tervüs om kehvä, peräkõrd ei saa uma jalaga tagasi Urv;
lat́s nakass jo uma jalagaʔ `juuskma Lut;
jalust ~ jalad otsas ~ ära jalad haiged jalad on `otsas, muidu liiguks veel Mus;
Jalust otsas KuuK; [lehm] jäi jalust ära, nii jalad ära Tür;
ta on `vuodis kohe, jäi jalust ära VMr;
jaluss õli ärä, ei suanud käedä Kod;
jäi jalust ära Äks;
Jalust olt eś ka nii otsan, et mitte kohegi es˽saaʔ Urv;
jaluta ~ jalgadeta ilma jalgadeta, haigete jalgadega, käimisvõimetu `sassaparilad - - `luomidelle `annetasse, kui on jaluta `tõised Lüg;
mina vana inimene `jalguta siin `vuodes Jõh;
Käsita kisub, jaluta jookseb, valuta viŋŋub (= tuul) Jäm;
jaluta Jaen lεheb `seina kaudu üles (= suits) Khk;
laps viel istub, ei ta kõnni `ühtigi, on viel jaluta VJg;
aga sängin ei tohi ka olla, siss jääb `u̬u̬piss ilma jaluta Nõo;
jäät periss `puhtass jalalda, ei saa inämb kohegi minnäʔ Har;
jaloldaʔ inemine Se Vrd jalutu; jala ~ jalgade all, alla, alt (jalgade) ees(t), jalus(t), tüliks, tülist kasi `jalgade alt εε;
mis sa oled sii teiste `jalgade all Khk;
mine `jalge alt ära Hls ||
neil oo `toito jalgall tallata (st raisata) Kul ||
ma ole `seitsmeküme kuiendama [aasta] peal jalad (olen 75 täis) Tõs;
ühiksa `kümnes `oasta jala all (89 on täis) HJn;
kaheksas `uassa jala all Kod;
jalad ~ jalg all; jalad alla [saama, võtma; tegema] seismis- v käimisvõimeline; seismis- v käimisvõimeliseks muut(u)ma, püsti tõusma, käima hakkama ei `saagi enäb omale `jalgu `alle, ei saa `kõndida Lüg;
noh, vöta jalad ala, töuse üles [lehmast] Khk;
kes vähegid jalg all oli, keik `viidi jaanituld `vaatama Mus;
põrsas ei võta kudagi `jalgu `alla VMr;
kere pu̬u̬lt ilos obene, aga `jalgu ei õle all (ei sõida kiiresti) Kod;
latsel oma jalg all joba Ran || (kukkumisest) Tee nii libe naagu tat́t, mitte jalad all äi seisa Pöi;
nii i̬i̬le jää, nõnda‿t jala ei saesa all Puh ||
fig 1.
kiire sammuga, heade jalgadega Pane ädala `peale minema, kas siis pole `loomadel jalad all Pöi;
kui `rantsos `Moskost `väĺla läks, siis ajasid kaatsakad neid takka, küll siis Punapardil jalad all olid Mih; 2.
iseseisev, sõltumatu, majanduslikult kindlustatud sain juba elole jalad `alla Jõh;
nuored, kel jalad all, nied [lähevad minema] JJn;
`enne oli puru `vaene inimene, aga pärast sai jalad `alla Plt;
sai sääl joba jala `alla. läits nii suurelises Ran; || (asjade kadumisest) Kuhu sie kuĺp siis sai, jusku oleks jalad all IisR;
jalad alla tegema käima sundima, minekule ergutama Vaata laiskvorsti, küll ma sulle jalad alla teen Vig;
piits teeb obusele jalad `alla Tõs;
kevade `öeldi:
las ta (loom) läheb `väĺla, küll jaań `talle jalad `alla teeb Lai;
jalad alt väljas ~ ära seismis-, käimisvõimetu; jalad haiged; (ka kukkumisest) jalad on alt `välläs, kuhugi ei `pääse Lüg;
jalad nagu `võeti alt ää, ei soa `köia εnam Muh;
nii klaes jää nõnna, et võtab jalad sool alt ää Mar;
ühekorra old aga jalad alt ää ja Aabu vie all Kad;
minul jalg jäi alt ära Plt;
jala om alt ärä, kudass ta kõnnib Nõo;
mul võ̭ti hirmuga õkva jalakiʔ alt ärʔ Plv;
jala ~ jalgade peal, -e, -t jalgadel(e, -t), püstiasendis(se, -t) (ka käimisvõimest) `püstü jala pääl (seistes) Kuu;
tama alisi oma `aigukse jala pääl `vällä;
laps jo `jalgo pääl Vai;
obused norgutavad, `püsti jala pεεl magavad Khk;
jala pεεl aigos Käi;
timbib ja tambib `jalge pial, üks rahutu vaim Var;
vaarub `jalgade peal JõeK;
jala pialt kukkus maha Plt;
mõni tiisiku `aige kuivass jala pääl ärä Krk;
Käü nigu vana igävene loobõrd `jalgu päält maha sadamisen Urv;
Kõik kerikoaig maʔ saisi jalapääl Vas;
tõbine aja hińnäst `jalgu päle;
jo jala päl käu Se ||
fig iseseisev; majanduslikult sõltumatu Mees päriselt juba oma jala pεεl Kaa; õppib oma jalge pääl seisma Pst;
oma `jalge pääl Krk ||
taa elo om jo nii savitsidõ `jalgu pääl (ebakindel) Vas b. (võrdlustes) Jalg nindägü kassi kaul Kuu;
Jalad väsind `nindagu `nuiad;
`Nuorelt jalad ku `värtnäd all;
Jalad ku `kougud (kõverad) ~ `mõisa `muonamel (suured) ~ `pilpad ~ `pitskid (peenikesed) ~ `suksed ~ `putked, `sääräd pikkad ja `piened;
Jalad nigu `ketrad (kiired) IisR;
Jalad ku õbelusikad (pisikesed) Lüg;
Jalg kut matimoa (suur); Jalad all kut suured `tündrid Pöi;
Jalad lääpis all nagu luutõbisel lehmal LNg;
Jalad all nagu veevõtmise pingid (pikad labajalad); Jalad perse all nagu saksa rätsepal Kul;
Jalad kui rangipuud Mär;
Jalad jusku sia sõrad (mustad) Hää;
Jalad kõverad kui looga murre Kei;
Jalg nagu vaese mehe vakamaa (suur) Amb;
Jalad nagu sambad Koe;
jalad nagu pakud all (paistetanud) Kad;
jalad kui tambid all, `aiged;
nuor on `kerge `jalgadega, jalad nigu vedrud Sim;
pikad jalad nigu koodid Plt;
Jala ku lambsu (suured ja laiad); Jala ku peüvä (kõverad) Trv;
Jala all ku usse pulga (ümmargused) Krk;
Jala ku `taosse Hel;
lühikse jala nigu pätäku;
jala nigu tangi (jalad kanged) Ran;
ta‿lli vähälik obene, aga jala nii käesivä juśtkui kerilavva all Puh;
nii jämme jalaʔ ku tulbaʔ all Krl;
piḱäʔ jala˽nigu kure jalaʔ;
ilusa jalaʔ nigu pütśikäʔ Har;
sääntse paksu jala kui kahru jalaʔ Se c. fig Kuhu sa lähäd? – Lähän `sinne kuhu jalad `vievad Jõh;
Olid sa jalgu pidamas (küsitakse inimeselt, kes räägib teiste seksuaalsuhetest) Kaa; Kas jalad puutusivad põhja (küsitakse kaua magajalt) Iis | [pulmas põllelappimise ajal] akati `võitu tegema, et `peidme puolt võit – `peidme jalg pial ja pruudi puolt, et pruudi jalg pial VMr |
Minial peavad olema jänese jalad ja `lamba süda (minia peab olema virk ja tasane) Hää;
Pido `pernaasel piät olõma jänesse jalaʔ ja kuninga mi̬i̬l Räp |
Egä sul `valla ~ `kruono jalad õle et `sõisad Lüg |
Kes teist jalaga lööb, sel jalg auast välja kasvab Vig | (häbelikust; norutajast) `Istub pia `jalte vahel IisR;
Käib pea läbi jalge kut va äbelik koer Pöi;
Tömmas saba jälge vahele Emm;
Kus ta näeb, pää kahe jala vahel Hää;
kõnnip pähl, pää `jalge vahel mahan Krk | (ruumikitsikusest) kerik täis `rahvast, ei õle jala `ruumi Lüg;
ei ole jala asetki KJn;
jala `pandaʔ ei olõʔ asõnd ~ maad Har; Ei olõ kohe jalgage maaha panda Räp |
Mine sa, sool nooremad jalad Pöi;
muud ei `aita, jalad `piässägä perse (öeld põgenedes) Kod;
Tänä õli `ninda `kiire, et ei saand `jalga `paigale;
`Juakseb jalg `perses, las akkab `tüälä Jõh;
Suur sämu juba, a `miśki ei tie, `kargab `ringi jalg `persses IisR | (aeglasest liikumisest) käib `tõise jalapält `tõise `pääle `laisa `muodi Lüg;
Ei viitsi õigel viisil oma jalgu järele vedada Lai;
täi kooleb jala `alla ärä Ran;
ei jõvva `jalga üle läve `tõsta Rõn;
taal õi lää jalg tõsõst edesi `eieʔ Urv;
ei kergütäʔ umma `jalgagi Plv | (keemisest) Nüüd on pajal jalad all Hlj;
nüid on padal jalad all, `lendab keeda Äks;
küll on padal jalad all Lai | (kuulujutust) `Lorbatuse juttul ei õle `jalgu all Lüg;
`jälle jutt ja jalad all IisR;
Jutul põle `jalgu all Han;
jälle jutt ja jalad all, ta läheb edasi Lai |
vili kasvab ärja jala all (st härg annab palju sõnnikut) Nis;
peremehe jalg rammutab `põldu (s.t peremees peab ise põllul olema) Ran;
ega `tü̬ü̬lise jalg `viĺlä ei sõku Nõo;
sut jalaʔ ravidsõsõʔ (rändajast) Lut |
Iga jalg tieb ise `jälje ~ kuda jalg `ninda jälg (inimeste erinevusest); Küll jalg `saapa `leiäb – igäüks saab õmakõhase mehe vai `naise Lüg |
Ega jalad `sinne jää kuhu `jäljäd `jääväd (asjatust v vastumeelsest käigust) Jõh |
Kellel pole pead `otsas, sellel olgu jalad (unustajast) Pöi |
lükkäd ärä jalaga, `tõmmad aga `käegä tagasi (ära halvusta seda, mida veel tarvis võib minna) Kod;
Obune komistab neĺla jala pääl, mis ime siis, kui inimene kahe jala pääl Hää |
valel o lühised jalad, vale asjad tulavad üles Khk |
kene `jalga `tatsa, sene suu `matsa VNg;
kelle jalg kergatab, selle keel nälbatab Muh;
kelle jalg patsatab, selle suu matsatab Mär;
kelle jalg `ilpsab, selle käsi `nilpsab Hää;
kelle jalg tatsutab, selle suu matsutab Juu;
kelle jalg `ülpäss, selle ki̬i̬ĺ `nälpäss Krk;
kelle jalg tats, selle suu mats Ran |
Kelle jalg sitage, selle suu saiage Pst;
Jala põlvini sitatse, suu kõrvuni rasvane Hel;
(üks ~ teine) jalg hauas ~ augus vanast v haigest inimesest üks jalg `auvas, `tõine `auva `kaldal, aga ikke viel tahab naist võttada Lüg;
jalg `audas, teina ava `pardal ~ εεrel Käi;
Jalg hauas, teine kaldal Vig;
Üks jalg `aukus, teine augu ääre pääl Hää;
vana mullake joba, tõene jalg joba avvan Ran;
üt́s jalg hauan ja tõnõ haua perve pääl Har |
meie ema on küll ühe jalaga `audes, teesega aua ääre peal Vän;
üt́s jalg ilo poolõ, tõõne surma poolõ Vas |
Kinel jänu, senel jälad Emm;
Kel jano, tol jalaʔ Räp |
Kie ei õle jalust vigane, on arust segane Lüg;
Pεεst segane voi jälust vigane Emm |
Ei saand `enne `surma enamb oma `jalgu maha `saama (ei saanud enam eluga järje peale) Jõh;
jalga ette ~ taha panema (kedagi) milleski takistama Eks Ats eese kaibamisega Peetrile jala ede pani Kaa;
Ära lase omal `jalga taha `lüia;
ta `pańni mul jala taha Hää;
jala ette [nägema] lähedale `Ninda pime, et ei nää jala ette Jõh;
Äi sa näe eese jala ede ka mette (tulevikku on võimatu ette näha) Kaa;
Ei näe jala ettegi änam (inimene on pime) Hää;
kui akkab juba jala ette nägema, siis on vekese `valge aeg Lai;
ma `aima iki jala ette vähä ärä Krk;
sa‿ss näe mitte jala ette tõnõkõrd Ote;
jalg jala ette ~ kõrval ~ perän samm-sammult, aeglaselt, ettevaatlikult [liikuma] `astuvad nii kaks `valged `muĺlikast jalg jala `korval, et edasi ei saa Jõe;
Obune kuhe `õppind tämaga jalg jala ette `uĺjuma IisR;
söidab nii tasa, et jalg jala ede Jäm;
astub na pikkämesi, jalg jala ette Tõs;
`tatsab jalg jala ette VMr;
läke jalg jala peräh Lut Vrd jalg-jalalt; jalga jala ette käima, kõndima (hrl koos eitusega) p‿saa `jalga jala ede Khk;
ei nää `jalga jala ette `astuda Kei;
ta on nii mõnnetu, et ei jõua kohe mette `jalga teise ette `tõsta Sim;
nii pihtpime ü̬ü̬ `olli et, es näe `jalga jala ette panna Nõo;
pimme, et ei näe `jalga jala ette `panna Kam;
Jalgu peran vedama (lapse-east väljajõudnud, iseseisev olema) Pst ||
akkass iki üless `aama, `jalgu `perrä vedäme (paranevast haigest) Krk;
kes sellele jala `piale `astund (kelle süü läbi ta on rasestunud) Ksi;
Vassaku jalaga `vu̬u̬dist maha `astund (halvas tujus, pahurast inimesest) Hää;
Jalg hakkas ahju veere pääle tükme (vanadus kipub kallale); üte jalage ärjä liha (seen); mis suguline ta vi̬i̬l om, undi tagumine jalg (kauge sugulane) Krk;
täl `naisi jalaga seǵäda (palju); karass kate jalaga (otsejoont) õnnetuse `siśse Ran;
Kõ̭iḱ uma elu aig olõ ma pidänü katõ jalaga keset ellu `traḿpma Rõn;
Kus hüppas mulle nelja jalaga peale (süüdistas ägedalt) – miks ketid teritamata Tür;
jalga heitma kõndima, ära minema tuleb natuke `jalga `eita koa, teeb enesele sööma `tahtmest Mih;
oĺlimi sääl tüḱk `aigo, sõ̭ss heidimi `jalga Plv |
ei sie enämb `jalgu `jätkä – enämb ei `pääsi sest `aigussest Lüg;
jalga katsuma 1.
pulmas pruudiga tantsima, mille eest tuli pruudile raha anda –
Pil KJn; 2.
(suguaktist) sai igä mies `jalga `katsuda Lüg;
j. keerutama ~ kergitama ~ seadma tantsima eks `nuored ikka `armasta `jalga `kierutada Jõe;
lähme `jalgu kergitama Mar;
ei ole mina oma `jalga `seadnud, isast ei `tohtind Pil;
kergitäsin koa oma `jalgu KJn;
`kargamise man kergütäss `jalgu Se;
jalgu kiitma ~ tänama põgenema Ega mul muud üle jäänd muudkui kiitsin häid jalgu Hlj;
Kuski madinast läks, siis kiitas jalgu Jõh;
ma sai pakku, tenässi endä äid `jalgu Nõo;
jalga kaapama ~ kummardama [maani] kummardama kellegi ees `linnas õpetavad `jalga `koapama Kos;
viga täl `jalga kumardadaʔ ku rahha tulõ [mõrsjal]; sis `laotas maaha sinnäʔ `jalgala ja kõigilõ kumaŕd `jalga;
t́siaga and suud ja konnalõ kumardass `jalga (joodikust) Se;
jalgu kängmä 1.
surema taa `tahtsõ `jalgu `käńgiʔ oĺl jo `hirmsa `haigõ;
ku `süämepalavik om, siss ta käńg ruttu jalaʔ Har;
vana ineminõ jo om `jalgu käńgi Se; 2.
jooksma ajama, säru tegema Ku sa˽siist är kao õiʔ, sõ̭ss ma su˽jala˽käńgi;
Vai vi̬i̬l lää eiʔ, küll ma˽tää jala˽käńgi Rõu;
ḱul ma su jalaʔ käńgi Vas;
jalga laskma ära minema, ära jooksma, põgenema kui ei taha teha siis lase `jalga VNg;
läks nõnna `jalga `laskes (kiiresti) Muh;
ma `kaie ku `jalga `laskme sai Krk;
nigu raha kätte saeva, lassiva `jalga Ran;
laseme nüid `jalga ruttu, muidu peremiss tulep, nakap pahandama Nõo;
lasõʔ `jalga, sõss ei jääʔ `nälgä Plv;
j. lööma id pian akkama `jalga `lüömä, akkan `jälle menemaie Lüg;
j. panema id äkist pani `seuke kabin ning plagin mineme kohe teed, panid `jalga säält Ans;
ühe `aasta õli ja jälle pani `jalga Iis;
ninda ku ma näi, panni `jalga Krk;
ma saen `väĺjä ja piästsin jalad (jooksin ära, põgenesin) Kod;
jalga tooma ~ kandma jalgadega suira, õietolmu tooma (mesilastest); keväjelt om mihiläisil edemine asi jala `tu̬u̬mine. ku na joonõn ommaʔ, na toova `jalga Har;
jalga vajutama kiirust lisama, käiku kiirendama läks teene lepikusse ja meie `vaotasime `jalga nõnna et ei ta enam meid kätte soa Juu;
jalgu viskama 1.
jooksma, ruttu kõndima küll `viskas `jalgu Lai; 2.
tantsima pidu pääl - - sääl `karglõsõʔ ja `viskasõ `jalgu Har;
jalga võtma 1.
jalul püsima, kõndima juba laps akkab `jalga `võtma Muh; 2.
(majanduslikult) iseseisvuma –
Vig; 3.
kodunema, pinda leidma si̬i̬ sõna võtab `jalga ruttu, mes `niiskene Kod;
jalg ~ jalad seina(s) ~ seinal ~ seina peal[e] (laisklemisest, tööta olekust) magab kodo jalg `seinä pääl Lüg;
Jalg seina, hambad varna LNg;
Jalad seinas, hambad varnas Mar;
Jala seina pääle paneme (magama heitma) Krk;
Jalg saina pääl, hamba varna pääl Krl || (kiirest liikumisest) juoks `ninda ku jalad võttasid Lüg;
Jooseb kut oleks sada paari jalgu Khk;
Pani seikse vardiga minema naakut oleks mütu paari jalgu all Kaa;
Pani liduma nõnda kut jalad `võtsid Pöi;
pane külase minema siis on sada `paari `jalgu all Muh;
lähäb nõnna, et jalad `vilkuvad all Mar;
läind mis jalad `välkund all Vig;
Jalad käivad `selga;
Läks nõnda, et teine jalg ei näinu teist Hää;
Lõikas et jalad all tuld lõivad;
Läks et jallad kuklase lõid Saa; Jooseb et jalad ei puutu mahagi Trm;
`jooksis nii et jalad käisid `kukla Lai;
joose nii et jalad ei putu maha Vil; [põgeneb nõnda, et] jala `maasse ei putu mitte Trv;
pańds tare poole nõndagu jala võtive Krk;
lätsive kas jala tuld leive;
Läits nigu jala es putu maa `küĺge Hel;
ma joosi nigu jala es puttu maha ~ maa külge ~ `vasta maad;
ta ju̬u̬sk nigu täl jala vähä võtiva Nõo;
joosõʔ nii kõvastõ ku sul `jalgu om all;
juusk nii et jalaʔ valutõsõʔ ~ tuld lööväʔ Har;
kaḱk minemä nigu jala võt́iʔ Rõu;
ju̬u̬sk nii kõvastõ et jalaʔ `kukrohe kääväʔ Räp |
Kisu jalad tagumikust `lahti (mine kiiremini) Jõh;
Küll ma võta sul jalad kõhu alt `väĺla (ähvardus laisale, aeglasele) Hää;
Jalgu kõik kõhualune täis (jookseb kiiresti) Kad;
Aa jala kõtust väĺlä (öeld aeglaselt kõndijale) Trv;
ku ma tal kait́s `jõhkamet anni altaisa, obesel olli jala ku kõtust vällän Krk;
jalgadele auru ~ nõu ~ säru ~ tuld ~ valu jne (takka) andma kiiresti minema, ära jooksma, põgenema ants `jalgudelle valu, läks `ninda‿t ei `vahtind tahagi Lüg;
Jalgadele nõuu andma Tor;
`ańtsin `jalgel tuld takka Ris;
sain aga `jalgadele tuld `anda, muidu oleks `pihku jäänd Lai;
annab `jalgadele valu, kardab et saab tupe `piale Ran;
piat jalulõ tuld `andma, muidu jäät pümme pääle Har |
Jalgele kihu tegema id Tor;
jalgadele teada andma id anna `jalgel täädä, ku sul `kerge jala, küll jala pästäv Krk;
jalad hüüdma ~ käima ~ vilkuma ~ viltsima jne panema ~ saama id saab jalad `keima `panna;
küll sai ruttu jalad `vilkuma Khk;
pane `jälle `veltsima jalad Mar;
pane jalad `üidma ~ `vilkuma Trm;
Kuski madinast läks, siis `kiitas `jalgu (jooksis ära) Jõh;
jalad kaenlasse ~ näppu ~ pihale ~ selga ~ õlale jne võtma 1.
(jalgsi) minema (hakkama) Ei saand keneltki hobust, `muutku oda jalad `selgä ja mene jala Kuu;
`võt́sin jalad näppu, läksin Tapale Kad;
võta jalad `kaindlasse ~ `seĺga ~ õlale, mine siis Ksi;
võta jalad `selga ja perse käe `otsa Lai;
võt́t jalaʔ `säĺgä ni ĺät́s `ärki, kõõ tüü jät́t `maalõ Lut; 2.
jalad `seĺga `võtma (kiiresti minema, jooksma) Hää;
pane tüdrugule jalg `pεεle (kindlusta omale pruudiks), mis sa seda lased `ümber liperda Mus; [kellegi] jala alt ~ alt jala läbi käima [kellegi ees] end alandama, [kellelegi] õigust jätma olen ta jala alt läbi käind Rei;
Käid teiste alt jala Amb;
ma käin ta jala alt läbi, aga ikke ei soa ta `tahtmist Trm;
rasket jalga ~ raske jalaga ~ raskes jalgus ~ raske jala peal rase `rasked `jälga inimine Muh;
naine om rasset `jalga Krk;
rasõdõd `jalga San;
rasõha jala pääl Lut;
`tüt́rik oĺl vanna `jalga id Har;
noorikõl jo `ĺuhko jalaʔ id Se;
`ĺääĺme d́alabäl id Lei;
jalad külmad (uustulnukast, kodunemata inimesest) `ninda vara lähed `vällä et jalad viel `alles `külmäd (teenijast, kes sageli töökohta vahetab) Lüg; [minial] jalad alles külmad, astub ämma sooja `jäĺgede sisse ja juba augub Koe;
alles vi̬i̬l jalad küĺmäd aga juba uhkustab oma taluga KJn;
jalad lühikesed ~ nõrgad purjus ma `tantsisi, aga jalad olid lühikesed Mus; [Ta] ei saa `lonksugi inge `alla `panna, juba jalad nõrgad Han;
kolmas jalg 1.
kepp ma‿p sua muidu üle ukse mette, kui mul põle kolmat `jalga mette Pöi;
toḱk olna vanainimesel kolmas jalg Nõo ||
tämä käi pää `kolmanda `jalga all (käib küürus) VNg; 2.
mehe suguliige [viina pakkumisel öeld:] Ega mees ühe jalaga pole. Teise jala jauks veel kolmanda jala jauks ka Amb;
tee ~ minek jala ~ jalge all lahkumine tie juo `jalgude all, pian akkama menemäie Lüg;
sool siis tee jala all, pole änam sii `rahva seas mette Khk;
Vana inimesel pole muud änam midagi kui minek on jala all Pöi;
võt́tis tie `jalgade `alla Sim;
enel surmati̬i̬ jo jala all Kod;
mitu tuult ~ teised tuuled jala ~ jalge all 1.
teist eesmärki omama Ei täma enamb talu`tüöle tule, sel `linnas `teised `tuuled `jalte all IisR;
tääl veel meto tuult `jalge all `keiä, kis teab, mis täst saand oo Mar; 2.
kindla elu- ja töökohata mitu tuult `jalge all, kui `paika põle Juu;
tuli ~ tuul ~ jalgu all püsimatu nagu tuli `jalgu all, ta ei saa paigal olla Trv;
nüid om tal tuli `jalgu all, ta taht ajame panna jälle (hobusega sõitma) Krk;
tälle tetti tuul `jalgu `alla (aeti ära) Ran ||
jalg `pistetuksel menus (iga hetk minemas) Kuu;
kui veli midägi käśk, siss jalg `olli juba minemän Nõo;
Liine kaks um joʔ üt́e jalaga Tallinnan Rõu;
peast jaluni üleni, tervenisti ehitab oma tütart piast jaluni VJg;
pańd poesi pääst `jalguni `rõivide Nõo;
ma olõ pääst jaluni `aigust ~ vallu täüs Krl;
ma olõ timä pääst jaluni `rõivõilõ tennüʔ Har;
pääst jaloniʔ `vahtsih `rõivih Plv;
pääst lätt nigu jaloniʔ hirm Se;
ei - - peast ega - - jalust aeglane ei teho `miski sie tüö tegemine, ei `pääsi päist ega jalust Lüg;
kikerdab (vireleb) aga `peäle, ei soa peäst ega jalust edasi Juu;
ei sua edasi ei päist ega jalust JMd;
temä ei `pääse pääst ei `argne jalust, ei saa edesi ei tagasi Nõo |
temä om üten päie `jalgega `kinni, temä edesi ei saa Krk;
pead-jalad koos 1.
ruumipuuduses Säel tua`ubrikus nad kudagi elavad, piad-jalad kuos IisR;
Elast pεεd-jälad koos Emm;
Elasime `piśses tuas viiekesi piad-jalad olid koos Han ||
Päe lühike, pead-jalad koos Sim; 2.
küürus Seĺlavalu oo selle mehe piad-jalad kokku tõmman - - na kõberas Han;
ma käin piad-jalad koos Ann;
vastu päid-jalgu Söhukse teo eest kuluks taale küll vastu peid-jalgu anda Kaa;
Sai vastu päid-jalgu Emm;
käsi-jalg 1.
Äga nee enne jäta kut mönel käsi-jalg kaalas aa; [ta] akkas maas käsi-jälgu sipudama Emm; 2.
emal olivad isegi kääd-jalad tüöd täis VMr;
käe-jala juures ~ man Kruntkoha pidamene oli ulga param kut teiste kohtade pidamene sest sεεl oli keik kεε-jäla juures Emm;
edemält `pańti `õina sarv rasvaga voki käsipu `õtsa silmussega. siis ta õli käe-jala juuren Kod;
käe-jala man Ran;
käte (ja) jalgadega Mul endal raius naine käte ja jalgadega vastu Tür;
tõene mi̬i̬s - - karanu käte ja `jalguga appi Puh;
laits paneb `jalgu ja kätega `vasta. ei lase `enda `tarre `viiä Nõo;
kässi `jalgugõ sais `vasta Krl ||
käsil otsib jälul leiab (kes väga head tahab, leiab halva) Emm;
käsist-jalust käsist-jalust viganõ Khn;
ta on kua käsist-jalust `tüöga `siutud VMr ||
ei saa enämb kohegi, ei käsist ega jalust ei pääst ega `persest Ran;
`jalgust ja kätest sa oled nigu kammitsen, ei ole `võimu kohegile minnä Puh;
kätt-jalga mööda lohakalt Laseb kätt jalga mööda lohenal PJg;
ükskeik kudas kokku klobitud, see `ööldaks kätt `jalga `mööda `tehtud HMd;
nii kätt `jalga müöda tieb, ei uoli tüöst VJg;
ei jõua ~ saa kätt ega jalga liigutada ma olen nii väsind, ei jõua kätt ega `jalga liigutada VMr;
sie `aigus võt́tis mehe ni maha, et ei suand nädal `otsa kätt ega `jalga liigutata Sim;
ess liiguta kätt ega `jalga nigu surnu Ran;
jalad oma laua all Kes tiid, kuis sis lugu om, kui oma lavva ala jala panet (kui ise peremees oled) Ote;
jalaʔ ommaʔ uma lavva all Plv |
Juhan Maaliga pańni ka jalaʔ üt́e lavva alaʔ (abiellusid) Rõu |
Kui ei `kergidä saba, sirutab jalad `väljä (sureb) Kuu;
kut [lehm] mäletsema ei akka, lööb ika jalad `öigeks id Jäm; |
Odot poiss, ku esä tulõ, tu̬u̬ su jalaʔ `sõlmõ käänd (annab peksa) Rõu; |
tolmu jalgelt puistama lahkuma puistab tolmu jalgelt LNg;
Ta olle - - oma jalgu päält nende tolmu maha puistanu ja kadunu Nõo2. a. (eelmiste kasutusjuhtumitega tihedasti seostuvalt) jalaaste, samm, astumine, kõnd, käik `Kerge jalaga `nindagu kits üppämäs Kuu;
kie üvä obone on, `kõnnib `lahke `jalgudega ja `pitka samuga Lüg;
Nuar laps jalg `kerge Jõh;
sage jalaga (kiire sammuga); `kerge jalaga ägasse `poole minema;
obu teeb nobed `söitu, `lahti jalaga;
`raske jalaga obu Khk;
et sa nobed jalad teed (et sa kiiresti lähed) Kär;
üks va `umne jalg ~ `umpse jalaga Mar;
aga sel olid eäd vaĺlud jalad Vig;
ta pika jalaga, pani tuast `väĺla, ei saand tat kätte `ühti Mih;
see inime oo `raske `jalgega Tõs;
`jõutsa jalaga obone VMr;
Laps nuorämb jalg kergemb Rak;
veike `kerge jalaga mi̬i̬s Kod;
lahe jalage oben(
e);
`kinni `jalgege, ei lää ruttu Krk;
tu̬u̬ Jurak `olli `väega `kärmä `jalguga, ju̬u̬sk ikki obesega üten Puh;
vallalõ `jalgugõ;
tulõ mullõ pikä jalagõ [öeld käimist õppivale lapsele] Krl;
käüʔ sä virga jalaga Räp;
muido kõhn, a `keŕge jalagaʔ [hobune] Se b. (koos eitusega) mitte sammugi, mitte sugugi, üldse mitte sest `saate ei õle minä enämp oma `jalga sääl käind Lüg;
ma pole oma `jälga mette `teiste `maadesse saand Käi;
ei mo jalg põle `sõnna saand Mar;
`sinna ei `tohtind obusega `jalga `minna VMr;
ei tiä, kas oo metsän `jalga käenud Kod;
kõrtsis ma ei käi `jalgagi KJn;
es saa `jalga `vällä, periss kodun olli Krk;
kõ̭ik si̬i̬ taĺv `olli sükäv lumi, ega ma kohegile `jalga ess saa Puh;
si̬i̬ `väike ei lähä ütsindä mitte üits jalg koheki;
pojatütär ei tule `jalga siiä Nõo;
Ma iss tohe `mõisa `mõtsa karjaga `jalga minnäʔ Har;
ei olõʔ `jalgagi koh käünüʔ Plv;
(oma) jalga ~ jalgu pistma ~ tooma ~ tõstma ~ vedama ~ viima [kuhugi] minema, tulema (sag ähvardavalt, hrl koos eitusega) Oma `jalga enamb ülä tämä `ukse ei `tõsta;
Via siis oma jalad ka `meie`puale Jõh;
ei miä‿n [ole] oma `jalgagi `sinne viend Vai;
p‿vöi `kuskile `jalga `tösta Pha;
`kindine elo, ei saa `jalga `kuskile kottu ää viiä Mar;
Tuu oma jalad vi̬i̬l siia (ähvardus) Vän;
nii kui jala üle ukse pistad, suad kohe pähä VJg;
Ma ei õle viel mitte oma `jalga tema uksest `sisse tõst Trm;
ma põle oma `jalga `kõrtsi viind KJn;
mia ei pistäss `siandse kõle ilmage `jalgagi üle läve `väĺlä Hel;
mina enämb oma `jalga konagi sinna ei vii Ran;
ei ole Mańn siin käenu, ei ole `jalga siiä toonu Nõo;
ei olõ ma su `tarrõ umma `jalga `piśtänü;
sa ei olõ `jalga põllu pääle viinuʔ Har;
Et sa umma `jalga siiä inämb ei tu̬u̬ Räp; [hobuse] jalga kaema ~ katsuma ~ käima ~ proovima kiirust, jooksuvõimet proovima oli si arilik kerikus `käimine või pulma aeg, igaüks `katsus oma obese `jalgu Äks;
noorõ obõsõ `jalga käima Krl;
oodaʔ pan ette, ma kae t́al `jalga ka viil Se;
jalga lühöndama (kellegi eest midagi toimetama) minge `aage loomad ää, lühönda mo `jalga Mar3. a. jalanõu kahe`kortsed jalad all (s.t saapad ja kalossid) Jäm;
panen teised jalad, teised `soapad Pee;
siss käńgitivä tõõsõʔ jalaʔ Se b. sukalaba Viiś `toĺli `koetass jalg, sõ̭ss nakatas kokko `võtma Urv;
sukalõ vaia `vahtse jalaʔ `otsa kotaʔ Har4. fig tugi, abistaja, sammulühendaja ta (laps) mul jälags ika ka, ta mul `käskida ka Emm;
tä oleks ikke `moole jalaks ja asjaks olnd Mar;
obene alb küll, aga eks tä ike õle jalass, enäm ike ku ilma Kod;
laps oles `mulle juba jalas olnud KJn;
ku ma `endel obesetükikse ka saass `soerte, sõ̭ss oss omast käest iki ollu jalass võtta ~ oss omast käest jalg ollu Krk ||
osta mulle üits vana obene, kellega ma jala i̬i̬st lähä NõoII. ülekantud tähendusi 1. mitmesuguste esemete osa, tugi, millele ese toetub `lauva jalg, `tuoli jalg, aga säŋŋi `sambad, ikke tugevammad;
puu`lõikamise pukki jalad Lüg;
`Muidu ei saand `kalja kättä ega õlut, siis `tehti [kaljaastjale] `niisikesed jalad eraldi;
`aspli jalg;
kerilavva j.;
`värtne `raami j. Jõh;
`kärbitsal `käivad jalad [ülevalt] `teine`teisest läbi, `teised puud on tappitu jalade `sisse. kui jalad `laiale `temmatu, ei `kuiva ein `välla; [silla] käsibu jalg Vai;
keribu jalg Jäm;
nendel (vooditel) `keikidel jalad all, se pole et nad ilma jaluta on;
käru jalg;
vörgu argi jalg;
laivale pannasse jalad külje ala, et ep lεhe `ümber;
tule argi jalg Khk;
`lühtri jalg (küünlajala alumine ümmargune laiem osa) Kär;
`toose argi jalg, putkes köib jala `otsas Mus;
käia jalad Pha;
ropsilaua jalg, se o `vastu moad ja laud o jala otsa `külges `kinni;
`Katla jalad olid pingi `moodi, neli `jalga all, kaks `auku sihes, üks suurem, teine pisem. Kui katel tulelt ää tõsteti, siis `pandi `jalge `peale;
puu kuŕn, pisike jälg all ja nöör `ümber kurni jäla;
Pillijalg [tuulikul], siit anna vaiale `pihta, siis kivi `kerkib Pöi;
leva labi seesab sii [lõime] jala peal;
`kanga jalad (kangasjalgade suured külgpuud) Muh;
risti jälaks `panta ka kivi `surnu aeas;
napsi klaas, suur ümarlik, jälg oli all Emm;
oki tallabud oo `jalge `külgis Mar;
lõugetil o kaks `jalga all, taka ots `vasta maad Vig; [nutujaan] oo paĺli `moodi, jalg all, nöörist tõmmatasse, siis ta akkab selle jala peal üppama naa et Kir;
peeru jalg oli, all olid kolme jalaga, jalal olid pulgad sees Mih;
rooli jalg (raudtoed rooli tekipealsetele seadistele) Khn;
`asvlil oo jalg all. `seoksed ristid või pakk ja pośt köib läbi Aud;
masti jalg (mastipuu alumine laiem osa, millega ta kinnitub veesõiduki külge) Ris;
lambi jalg [puust], plekk lamp käis sees;
`asvle jalg, jala pakk Juu;
käḱil olid ümmargused jalad all, vajutasid käḱi jala `piale ja käḱi akkas `kiikuma Kos;
jalaga `õmlusmasin;
tulerinnal õli jalg all, et ta ei `tõhtnud `kõikuda;
tambi jalg;
redelil õli tõene jalg madalam;
kehä jalg (lõngakehade külgpuud); linamaśsina jalg;
käsikivil on neli `jalga all Kod;
siis olid `aśtjal jalad all - - vata ega muidu saand `riista `alla `panna, kui tal `jalgu põlnd Pal;
jalg tuli ära järi alt Lai;
oreli jalg Krk;
tüve`lüümise peńk olli nellä jalaga, rabavuspeńk olli kate jalaga, tõene pengi ots olli maan Puh;
ega `niitse roobi muedu ess saesa ku näil `jalgu all ess ole Nõo;
rabavuspengil om tõse otsa all jala ja tõne ots om põrmandu pääl;
kolgitsel olli jala all, kaits `pulka;
vanast teti rõugule jala ala, vili maa `küĺge es putuki, puu `panti ala;
trulli jala olliva kõju puust;
saksamaa adral om jalg all ku viiass. see om laud ja raudvang om pääl, sinna pannasse adra nõna `sisse Ote;
kerilavva jalg om kolmõ haruline, to‿m mõtsan nii kasunuʔ Urv;
jõulukuuse jalg Krl;
uhmõŕ oĺl ütest puust kaivõt, säänä nigu jalaga viina klaaś. jalg timäl oĺl alt laǵa Rõu;
langa kerimise jalg Plv;
viina`topsõ ka om, om jalaga, oma jalaldaʔ;
pl lõigada jalaʔ (palgilõikuse pukk) Se;
piele jalaʔ kiä pidä `piili `üllen, `kõiki piele jakka Lut ||
fig vanalõ pingile `pante vahtsõʔ jala alaʔ (vanast inimesest, keda sunnitakse tööle) Lut2. alus, millegi alumine osa: a. hoone vundament, eriti selle alumine, maa sees olev osa `luoma `lauta one `paasist `tehtu, paekivi `jalgagi `alle `tehtu VNg;
`kundamendi jalg `tehti maa `sisse Lüg;
maea jalg ~ vundameńt u Pai;
`uonelle tehakse kivist jalg `alla Koe;
müürüle jalg `koetass ala, maa sisse pandass valu kivve, siss ei anna maa sisse vaodaʔ Se b. korstna jalg korstna alumine, hoone sees olev osa `korsna jalg tehä pae kivest Lüg;
nöre on sihane, mis sest tahmast jookseb, `korsna `jälga `koutu tuleb `alla Emm;
`kostna jalg akkab põranda pialt, on igapidi jämedam kui kostan isi Nis;
`korsna jala sehest tulep `ulka nõge ku korsand pühitäss Nõo;
koŕsnajalg om nõkõ täüś Har ||
katuse harjale toetuv korstna laiem alus kui katust arjutakse, pannakse laiem jalg `pεεle, et vesi ei saa [sisse] `nirguda Vll c. ahju jalg ahju alus hrl toapõrandast allpool senest `saate on `ahju jalg, kus `suitsu `rüövid akkavad Lüg; [ahju] pae jalg Mar;
jala peale pannakse [ahjukeris], jalaga seĺtsis tehakse põrand Kad;
ahju jalg om allpu̬u̬l `põhja Krk d. silla jalg silla võlvi toetussammas, sillatalade alusmüür `silla `võlvi jalg Lüg;
silla jalg, akatakse tegema jõe põhjast, kividest tehakse, `aitab `silda `kanda Nis;
jalaʔ `koetass kui tulbaviisi üless, tetäss päle sild Se Ls antsjalg e. kividest alus, millele tuuliku kere toetub –
Pöi Kod ||
maasse kinnitatud ja kividega kindlustatud jäme palk, mille ümber pukktuulik pöördub –
S Var see o pukktuulik, mis sedasi jala `otsas Ans;
see mis kivijala sihest leheb üles `söövlibu `vastu, see on tuuligu jalg Khk ||
„pukkveski kere alumised teravad servad“ pukk`veski jalad on alt `lahti Var f. aia jalg aia kivist alus, aia aluskord kivesaja jalg veel εε vädamata Khk;
aid oo pealt `otsa soan, [ainult] vana aa jalg; [näsiniin] kasus üheskohas aa jala sehes Muh;
kibiaea jalg LNg g. kuhja jalg heinakuhja alumine osa kuhja jälg `tehke ää lai Emm;
kuh́ä jalg, kust maalt akatasse [kuhja] kokko `võtma Mar;
mis kuhjal kakuts säält lava `pulke vahelt, sõss ütelts:
kaku kuhjal jala `valla Krk h. haki jalg viljahaki südamiku moodustavad esimestena püsti pandud vihud viis teistkümme `vihku käib akis, neli teistkümme pannakse `jalga ja viiesteisskümmes käib `piale Kad;
kolm või neli `vihku köidetas kokku ladvast ja pandas `pisti, si̬i̬ om aki jalg. jalal nakatas `ümber laduma `vihke Ote i. (maastikutermin) jalam; hakatus; siil küll sai tehä, et maa `jalga (ranna lähedale) sais;
ei voi maa jalast igä `kaugale `lassa [paati] `tuulise ilmaga Kuu;
mää jalg o see, kust mägi akkab Kir;
põllu jalad Han;
mäe jalg Rõu j. võrgu alumine, kivide pool; kohati ka ülemine, käbade pool tule lahe vörgu `jalga [merre] Jäm;
Teine vöttis vörgu jalad, kus kivid otsas olid Krj;
Vörgu jalad jäid vee `sisse, pea tariti paadi ääre pεle Pha;
võrgu pea ja jalad Muh;
akkame `võrku tarima, võta sa jalad, ma võta pea Kse ||
tamsa jalg („5–7 võrgusilma vahe ühest kinnitussilmast teiseni“); tampsa ui on jämedam ku ääreui, sellega `aetaks tamsa `jalgu („hui, mille abil võrgu paelad äärepaeltega tamsaga ühendatakse“) Hää k. purje soot, nöör purje alumise nurga küljes; purje alumine nurk, mis kinnitatakse masti külge `raaga `seili ~ topp`seili `jalg(
a)
VNg;
purju jalg, sellega timmitasse kuidas puri tuult vötab;
vii purju jalg `teisse `parda Khk;
ravina `külge pannasse `purje jala Trm;
purje esimäne jalg [masti küljes], tõene jalg `natke nukete venet Kod;
puŕo jalg Vas l. niie jalg niie pikem silmus niiel on siĺm ja jalg Hää;
alumene jalg, `peälmene jalg, niie silm Juu;
`niitsme jala Krk m. jalaga ii (täht j)
Kär;
pitka jalaga ii Kaa Pha3. puu tüvi, taime vars; jala peal ~ jalal kasvamas, raiumata [puu], niitmata [rohi, vili] puu on jala pääl `kuivand;
mul on kõik `suuremb jago jalal ein, `lüömättä Lüg;
vöttas männid jalabelt maha Khk; [puud] oo alles jalalt raiutud, need oo `toored, need ei põle veel Mär;
kui sa ta (rukki) jala pialt võtad, ta `tõmmab ju kuivass, pudiseb Kse;
`Kaapsapia kasvab ju ühü jala ots Han;
`raius metsa jalalt maha Kos; [vili] akkab jalale minema. se kõŕs on se jalg. kui juured `alla löövad ja idu üless tuleb, siis lääb jalale Trm;
eenäm õli vi̬i̬l jalal, ein ajamata Kod;
ta om jala pääl küll, aga ta om `surnu puu Krk;
`ulka `mõtsa `jäie jala pääle `lõikamada Nõo;
paĺlu `aina om vi̬i̬l jala pääl Krl;
jala pääl sais norḿ Se;
mõts um viil jalal Lut ||
siis õlid kukke või`siened, `niissed pikka jalaga Lüg;
päkäl ja puravikul jala all;
päkäl `jalga ei süvvä;
taglal ja kõbjal jala all Krk;
t́sia tigo tu̬u̬‿m seene jala külleh Räp ||
fig üte jalaga liha om `väega hää võttaʔ [seentest] Räp ||
pl umbrohu juured kui sügavalt `küńti, siis umbrohul keerati jalad ülesse `poole Trm ||
[lina] peo ku `pintsle, ku ärä leoss, ei kurda jalun ~ jalul ku `laodets Krk4. pl (ilmastikunähtus) heledamad sambad, jooned päikese all pääbäl tänä jalad all, tea kas tuleb sado või Mar;
päeväl om jala all, ei tää ka ommen jäl `vihma tule Krk;
pääväl (vihma) jalaʔ all, sadama nakkass Plv5. juurealge, seemnest tärkav juureotsake, -narmas, idujuur; hv idu Tõisel `päiväl õlivad [linnastel] jua jalad all, aga siis `uadeti `ninda`kaua, kui tulivad idud ka lagedale Jõh;
mis magede küljest nee kasund juured ning idemed εε rahitasse, nee on mage jalad Khk;
linnase jalad sõeluti `väĺla HMd;
viĺlä teräl tuleb töńsist otsast jalg ja teräväst idu Juu;
seeme on jalal, idaneb Trm;
jala tuleve iki kige päält, siis tule ida;
linnastel jala perän joba Krk;
tera om ära `imbunu, jala om vällan juba Ote;
viläl um jo jalg perähn, idu jo välähn Rõu;
edimält aja seeme jala `perrä Se6. end pikkusmõõt (umb 30 cm) `arssin ehk `süüli puu, senel õlivad jala `märgid pääl Lüg;
kuue jala süld;
kakskümnd `seitse korda jala pεεl o tihe vörk, saab `peenessi kilusid Khk;
`jalga kaks [mere] pöhjast ülal Vll;
kaheksa `jalga pikk Pai;
pirru alu olli ike kolme jala puu Hls;
esi oĺl nii laǵa nigu idsa, noh nii viiś `jalga inemise `pääle Ote;
noʔ aja nii `paksu lummõʔ mahaʔ, et mõ̭nõ tuńni peräst om poolõ jala pad́u Har;
jalg maad piḱk Se7. millegi alustus, hakatus; järg egä nüüd enäm kinnas segi lähä, nüid on juba jalg all, tü̬ü̬ jalg on all, näeb mes piäb tegemä Kod8. (inim)põlv, jagu, osa nuorem jalg rahvast nied panid [mardipäeva ajal] vaĺts `riidesse VMr
kaks|teist(kümmend) kaksteist `neie peret oli siis kakstoist last oli Kuu;
`kehvas elus olen kaksteist`kümme last üless `kasvatand, `kuolitand ja `lieritand Hlj;
minu emal õli kakstõist`kümme õdeda Lüg;
no siis õlin juo `aastat kakstõist vai nii Jõh;
iga mees töi kaksteisend vakka `soola Jäm;
kaksteisend tükki on üks tosin Kär;
sii `linnas `peetakse ega `aasta kahe`teisme pääva `pitkust riiete `laata Vll;
kaksteisend suid köis kodus Muh;
`aasta on kaksteissend kuud Käi;
kaheteistküme vea pärast vesati `vällä Rid;
ma‿li kaheteiss`kümne `aastane Kir;
ma oli vel alles noh kaheteist `aastane Lih;
kaksteist on üks tosin;
kaheteist`kümne pulgaga reha Kos;
sie juut́ `rääkis kaksteistkümmend kielt Amb;
ta on jo kahtteistkümmet `aastad kuoli`tienija VMr;
kahe`tõisku mehega maganud rehe all Kod;
isa `rääkis, et kaksteisskümme `uńti tulnud taĺvti̬i̬ pääl `vasta Äks;
minu mees oli minust kakste·istkümme `aastad vanem;
poeg oli meil juba `siuke kaheteist ~
kaheteist`kümne `aastane Pil ||
kellaaeg `üöse `kella `puole kahetoist`kümme aeal Kuu;
kellu oo kahe`teisme pεεl (üksteist läbi) Khk;
Kell kaksteissend ma pεε sεεl olema Käi;
kui laps sünnib maa `peale kella kahe`teistme `aegas, siis `öötasse, et see pidäde üks suur varas tulema;
kirikärrä ei kirjota kaksteist, et see pidäde `vaendlase tund olema Mar;
omigune öö oo peale kella kahe`teistme Mih;
Lõuna akkas kaeteistkümmest Amb;
kella kahetõiss`kümne aal KodT Vrd kaksteisku,
kats|tõisku,
kats|tõist(kümmend)
kobin1 kobin g -a R(n kobina Vai)
spor eP,
M(g -e Hls Krk)
Nõo;
kopin g kobin|
a Puh Nõo San(g -e)
spor V(-
ṕ- Har Se), g -õ Krl1. nõrk tuhm astumise vm heli `kuulin kobina Lüg;
ei ole `kuulla kobina ei kabina Vai;
Midagid kobinad säält küla poolest kuulda ikka oo,
aga mette‿p saa aru oo see rataste ääl vei miski muud Kaa;
mis kobin see aa Emm;
`kange kobin ja kolin rehal,
kobistavad seal `peale Mar;
kuulen tuas kobinad,
kes siäl kobistab Tõs;
mõni nii õrn ehmätämä,
kui kedägi kobinad on,
kohe `sauhti kääd `lahti Juu;
ei tia,
kas `Pieter tuleb tuppa,
on nagu kobinad ja kolinad koeas JJn;
üks kobin õli,
mõni käib kobissab riha all Kod;
kasugu [naha] kobin kuulda Krk; [ta] õõrup ike tolle kadajaga,
siss tulep nõgi truubist `alla nigu üits kobin Nõo; [nad] `kuuldõnu kobinat,
lännuve `kaeme,
suur `valge oŕk (siga) maganu teräuniku kõrval San;
üt́s tulõ,
kopin om kuulda Krl;
katusõ pääl om koṕin ennedä ku `vihma satass Har;
ku kiä tulõ,
`saapa koṕin om Se ||
kiiresti, ruttu sõ̭ss tule `vaindlen siiä ku kobin Krk; [ta] peĺläss nii `kangede müristämist et,
ku vanemb mürist,
siss `olli Liidel laits `perrä `võetu,
tulliva meele ku kobin Nõo;
kobina peale huupi, umbropsu kobina `pääle `läksiväd Lüg;
See asi sai kobina pεεle tehet Emm;
Ma kobina peale tulin ja sain kohe õige uulitsa kätte Jür;
eks aga kobina `piale võtt [leivad ahjust välja] VMr;
`ilma ja muad ei tiä,
lähäb aga kobina piäle `väĺjä,
`uupi Kod Vrd kobinik2. jutt, rääkimine; sõnelus siel one alalde sana kobinu `kuulla VNg;
meil õli sõna kobin Lüg;
üks kobin sool alati ülal. kis su kobinad kuulda tahab Khk;
et sa oma kobinad koa ei lõpeta Juu;
oleme ikke old sõnakobinas kua VJg;
vagasess,
mette üks moka kobin Kod;
tühä jutu kobin õnnõ Krl3. viriseja, toriseja va kobin inime,
kobiseb `ühtelugu,
pole rahul kennega Jäm;
`Seikse kobina kääst pole kedagid `kiitust `kuuland Kaa;
See lapsest sandik `söuke kobin olnd,
selle `tahtmist soa kedagi Pöi;
sa oled just kui üks va kobin,
mes sa `tühja kobised alati Mar;
vanad mehed on jo kobinad ja porinad JJn
kongi2 `kongiʔ, -i Kan Urv Har(
`konki)
Rõu Plv;
`kohngiʔ, -i Rõu;
`konhki Har;
`kohki, -iʔ VId(-
e Räp Se);
`koh́ke Võn Räp kuskil tiä om sääne `käŕsmädä inemine, ei käŕsi `kongiʔ Kan;
lat́sil is olõ `konhki magahust Har;
No˽`kongi piät õ̭ks `tü̬ü̬tämä kah;
kusõpot́t hoiõti `lämmähn, `kohngi˽kõrvaldõ paigahn Rõu;
timä es saa˽`kohki elläʔ, sünnü üs `kohkiʔ, kõ̭igih oĺl halv Vas Vrd kon,
kongil,
kongina,
konnegi
koolnu koolnuʔ g koolnu Rõu; `kuolnuʔ Lei; el `kuulnust Lut; tr `ku̬u̬lnoss Räp; gpl `kuulnuidõ Har Lut(-di), `ku̬u̬lnudõ Plv; koolu g koolu eL(n -uʔ V; g `ku̬u̬lu Har Rõu Vas); ad `ku̬u̬lul Krl Plv; tr `ku̬u̬luss Nõo San, `kuulust Se; gpl `ku̬u̬luidõ Har; ppl `ku̬u̬luid Rõu, `ku̬u̬luisi Se; pl `kuolled Vai; ess koolen Puh (osalt verbi koolma partitsiip)
1. surnu; kooljas midä nei `kuolleiga nüüd [teha] Vai; vajote koolul silmä `kinni Hls; enne saad sa koolu `persest `pi̬i̬ru kui serätse käest `asja Ran; tütär `tu̬u̬di koolen kodu Puh; kutsup koolust pääst (surnuna) vi̬i̬l `kohtu ette; ega koolukot́t (surnu magamisase) tühjäss ei jää, kooleb üits laits ärä, tulep tõene jälle Nõo; rahvass läävä koolut `kaema ja laolava tälle Kam; koolule kaivetass aud, kui tahetas matta Ote; mis ti koolut kuulutat ja vanna maanut mäletät (öeld, kui mõni abiellub lesega) Har; üteĺ et lat́s um koolu˽`sündünüʔ; `laśti kirst koolnuga puust `mü̬ü̬dä minnäʔ, lõigati puu `pääle riśt ja `võeti `viina Rõu; `ku̬u̬lnudõ mälehtüss pühä Plv; `ku̬u̬luʔ ar˽sai˽matõtuss, jalʔ oĺl sõda säläh Vas; `ku̬u̬luisi olõ õi üttegaʔ [sünnitamisel] Se; ku `kuolnuʔ õigati, ma sõss iḱi Lei; hingepävä `kuulnuidõ iist pallõldass Lut
2. surnud si̬i̬ makkab koolut magamist (on sügavas unes) Hls; ilp lü̬ü̬b närdsu kooluss (näruselt riides) Ran; tu̬u̬ koolu rot́t olli joba ärä `tursenu; üits pu̬u̬lkoolu `valge obene `olli; `piḱne `olli kooluss löönu [naise] Nõo; `litsõ niu˽progisi [parmu] `ku̬u̬luss San; `amba alasi ińdsile ku `ku̬u̬lul rebäsel Krl; mõni võisõ hennest `ku̬u̬luss naardaʔ; ma `mõt́li, et üle `ku̬u̬luidõ `lat́si kah hulga `lat́si imilõ auraha andass Har; Mõtsast `võisõ˽moonamehe˽tuuaʔ `hindäle `suuri `kuuluid (metsakuivi) puid; koolu˽ku kooluʔ, sõrmõ˽sinidseʔ, küüdse˽sinidseʔ Rõu; Timä tegi `hindä `ku̬u̬lnoss Räp; pańd `kuulust (teeskles surnud) Se
kullema `kulle|
ma,
kulle|
lda Saa(-
ama)
Trv T,
-m(
e),
-lde Hls Hel San, -
de Krk;
`kullõm(
m)
a,
kullõldaʔ V,
-õ San Krl1. a. kuulama, kuulates jälgima; ära kuulama; kuulatama temäl om iki si̬i̬ mu̬u̬d usse taga kullelda;
Mari `kulles õpetaja kõnet nõnda,
et suu oli `valla jäänu Trv;
Ot‿ma `kulle,
mis ääl si̬i̬ om;
nevä kullesive miut ike õige ilusti ärä Hls;
kullege,
mis teil ütelts;
siul kohuss kullede,
miul `õiguss ütelte Krk;
ku tõise kõnelive,
ma kullesi esi päält Krk;
Nu̬u̬r piät iks `kulleme ka mis vanembe kõnelese Hel;
`tohter pańd toru `rinna päle ja kullel süät;
miä jäi `õkva kikin kõrvun `kullema,
et meh‿nä kõneliva Puh;
Jänes om nii maja lähikeste tullu,
sü̬ü̬b orast,
siss jälle kulleb;
ma‿i tohi kõnelda,
nemä‿m `kange `kullema;
tol om kuju konn kurgun,
`kulle kudass köriseb;
ai igävetse pikä joru - - es `jõvva enämb ärä kullelda Nõo;
panõ kõrva mano,
`kullõ kas iks tikutass Võn;
ei saa no˽kõnõldõ midägi,
ta `kullõss ussõ takan San;
Kõrdsin kõnõldas a kerikun kullõldas Krl;
ma˽käve vi̬i̬ĺ õdagu `kulleman,
sumisi nii lõbusadõ (mesilased) Har;
timä jumalat `väega˽pilgaśs,
`õkva häbü oĺl kullõldaʔ Rõu;
kullõldõh lät́s iks inämb `aigu ku kirotõh Vas;
sis sulanõ - - oĺl kullõlnu,
ku lehmä˽kõnõliva ja hobõsõʔ Se;
kavalust kullema magajat teeseldes pealt kuulama ta `kulless kavalust,
tege ennäst maganuss Krk;
`kullep kavalust,
saap teedä mes tõese temäst kõneleva Puh;
mia `mõtli et ta makap,
aga `ta‿lli venekoolussin,
kullõl kavalust Nõo;
Ku tõńõ taht kavalust kullõldaʔ,
sõ̭ss teǵe et tiä maka,
kae sõ̭ss tõsõ ei variʔ,
kõ̭nõlasõ˽kõ̭iḱ ilustõ `vällä Urv b. fig (vaikides) konutama, vahtima Kui ei taha et tedä kästäs,
siss kullep vakka nigu koolu;
ei saa tulla oma `lu̬u̬me ka `kaema,
oma looma `kulleva laadan Nõo;
Mis sa tan vi̬i̬l `kullõt,
ku tõsõʔ jo ärʔ lätsiʔ Rõu2. a. küsima, järele pärima, teateid nõutama ma lää `küllä `kullem,
kudass si̬i̬ asi periss olli Krk;
tei `asja,
`tulli miu `poole `uudist `kullema;
mia tulli `kullema,
et kudass me õge sugulase oleme;
ma pia toda `asja `perrä `kullema Nõo;
vaja kerikullõ `kullõmõ mindäʔ,
mis opetaja `ütless Krl;
ma˽lähä `kullõ `perrä mis tu̬u̬ küpär mass Har;
üle kullema küsitlema, usutlema [kohtus] kulletse üle,
kudas om `kuŕja tennu,
paĺlu süüd tennu Hls;
kohoss `kulless üle [tunnistajaid] Krk;
siss kullõldass tuńnistajaʔ üle ja tetäss `kuhtulõ `otsuss pääle Har ||
kalavõrke üle vaatama, kontrollima võt́t võrgu otsa üless,
läbi jäämulgu,
siss kullel,
nigu võrgu otsa `piiu võtad,
siss tunned ärä,
kas kala om;
liigut `võrku,
kulless,
kui kala sehen,
keit nööri `küĺge,
võt́t üless Ran b. küsides otsima, valmis vaatama Joba uus obene valmis kulleld;
Käinu tüdrukut kulleman (teenistusse) Trv;
Mia pia põrst `kulleme mińeme Hls;
ku na siiä tulliva aset `kullema (öömaja küsima), siss mia `küśse,
kas te olete ristiinimese Puh; [teda] saab `laske kullelda kost `kaaru saab Nõo;
moonakõni kullõss kotust Krl;
naka no `kullõma,
kes katust `katma saa Rõu; `
kulsse kotusõ `hindäle Se c. eelkosjas käima Käisiva naist `kulleman Trv;
peigmehe emä või mõni võõrass käüs `kullemen. ku ta ärä olli käünü `kullemise viinage - - `laube `minti lugeme Krk;
emä võttan poja ja lännu naist `kulleme Hel;
peigmi̬i̬s lännu edimäld `kullõma,
kas kosilasõss `võetass Nõo;
vanast mehe imä käve `kullõman [pojale naist] Har3. arvesse võtma, arvestama a. hoolima, tähele panema Ei kulle see kõnet ega keeldu Saa;
mea müräsi küll,
või nemä sest `kulsive Krk;
ta‿i `kulle midägi minu vaevast;
mõne latse ei `kulle emäst midäginä Nõo;
Mis sa ei kulle `ki̬i̬ldü,
vaata nüüd sait `peśsä San;
mi‿sa aśanda umma `hõngu jahutat,
ega tat `kiäki ei `kullõʔ Har;
Sa ka‿ks `kullõ miä üldäs,
`istu õi˽`kõrvu pääl õiʔ Rõu;
Üt́skõik,
kas kõnõlat sullõ vai seinalõ,
iks ei kullõldaʔ Vas b. sõna kuulama, kuuletuma lapsed mudu es `kulle,
kui `tõmma vitsaga Saa;
ei valitse last et ta kulles Hls;
mia kullelsi emä sõna ja nii jäi vanapoosiss Nõo;
Mańnikõni,
`kullõ no sa˽ka opõtajat Krl;
ni˽pikält `oĺgi tu̬u̬d `kullõmist Har;
kae˽ku ei˽`kullõ˽ka vadilasõ,
kõ̭nõla vai `ińgli keelegaʔ;
ajagu vai ajamallaʔ,
ma inäp `kińki˽sõ̭nna õi˽`kullõʔ Vas;
vanast oĺli `mõisniki ḱäsuʔ,
pidi tegemä ja `kullõma Se ||
Jalaʔ ei kullõ inämb sõnna Räp4. fig teenima, teenistuses olema ma taha jumalat ja kunigat kullõldaʔ Se; [kuningat] kulleldi kat́skümmend viiś `aastakka,
oĺliʔ `meikuli `saldaniʔ;
`poośkõsõʔ `veikese˽`kullõsõʔ,
tuovaʔ raamatit,
v́ett valavaʔ,
`ḱellä `tõmbasõʔ;
sa tiit tüüd,
`kullõt tõist Lut5. a. (kõnetlusvormel imperatiivi kujul) kulle,
nemä olli ka nõu kokku pidänu Krk;
kullõ sina olt igäne tark,
oppe miu kah Nõo;
kullõlgõ,
lat́s taht magama Se b. int kullõ ummõte,
vai nii`mu̬u̬du Urv;
kullõ nüüd (ei või olla!) Räp Vrd kuulama,
kuulma
kuri|hing sunnik, kurivaim Poiss kuri ing toetas tagant `aknast ennast `sisse Pöi; no kos ta kurieńg om maganu, täl piap `onte‿ss säńg olema Puh
kuu|tõbine lunaatik üld Ei ole abi kuu tobisele koirohust ega `kassile `karva`saabastest (lootusetust olukorrast) Kuu;
kuutõbine ise magab,
aga käib `ringi `üöse Lüg;
Kuutõbisele, kes öösi ringi keib, antakse nahkhiire verd sisse LNg;
kuutõbised `peavad `öösi nii ullu `kohtade peal ää `käima,
ja isi ei tea kedagi,
magab mutku Vän;
mõnel kuutõbisel olla paĺlu `jõudu Rak;
kuutõbine lähnud pitku `seinä üles Kod;
är lasta kuud latsel `pääle `paista,
laits jääss kuutõbitsess Krk;
üits kuutõbine maganu lao pääl Nõo;
poiśs oĺl kuutõbinõ Har Vrd kuutõbene
körri `körri Saa VJg KJn Hls
1. krimpsu, kortsu `valge kasuk `tõmmab `körri, must ja punane ei `tõmma `körri [märjaks saanult] Saa; kase toht kigen koorege kisup `körri; [maasikatel] om varre `körri `kiskunu, `külmenu Hls
2. kängu meie siga on `körri jäänd VJg; põrsas jääb `körri KJn
köörätämmä köörätämmä ?küürutama kohe sai maha köörätäʔ, nii lammõdaʔ, lat́sil is olõ `konhki magahust Har
laudi1 n, g laudi S(
lou- Emm Rei)
L(
lao- Kul Khn)
HaLä Jä Kad Sim IisK Iis Lai VlPõ M(g `laudi Krk)
Ran,
`laudi R Ha(
`lao- Juu)
JMd JJn VMr Kad Sim1. rehealuse, lauda või abihoone lakk sari oli säl `reiluse `laudis rippus VNg;
`laudi on `reielise pääl,
kus õled `seisavad Jõh;
Ma võta laudil `vastu,
pista sa öles [heinu]; Laudi auk (lakaluuk) unund `õhta `lahti ää Pöi;
tema pole tahtnd sεεl (toas) magada,
läind loudile Emm;
ärjabäd ei lähä vist kõik laudile ää,
muist tuleb tua peale panna Mär;
laudi oo rehaltse peal;
`enne ikke `mindi laudile magama Aud;
isa võtab `laudiredeli iest ää,
et paenakas ei ülesse soa `juosta Jür;
`laudi [on] reialuse lakk,
visatud lauad või `tihti lat́id JJn;
`viska `sinna reialuse `laudile nied einad. ümmargused puud,
lat́id lauditud üksteise `kõrva,
sie on laudi Iis;
siis tulid õled ülesse - - laudile ehk tua `pääle SJn;
vanast tüdruku olli maganu rihatse `laudil Krk;
einä tõmmati üless laudile. lavva,
varva,
rooviku või lati ollive rihe talade pääle `pantu,
et einä läbi ei lää Hel Vrd laudibe,
laudipealne,
laudu12. varbadest tehtud reepõhi rie `laudid Jõe;
`lähme `metsast `laudi `varbusi `tuoma VNg;
ree laudi oo varvadest `tehtud Tor;
emal `olli ää `villu ri̬i̬ laudil `ahju `panna,
villad ei saanu tuhaga Hää
lähidel lähidel Kod Äks Puh, lähüdõl Krl lähedal sääl õli lähidel kõik, ei maganu `keski koolimajan; meie eenäm oo lähidel Kod; karja`mõisa oli sääl lähidel Äks; inemise eläse üt́stõsõ lähüdõl Krl
magama maga|ma, da-inf -da R(-maie Lüg; da-inf maga Hlj VNg, makka Vai) eP M(-me, -de) T, -daʔ Urv Rõu, `maada Nõo Võn V(maada, -daʔ, `maata, -taʔ); magah(h)am(m)a, da-inf `maadaʔ hajusalt V(maadaʔ Se Kra); makama Rõn Se, da-inf `maa|ta Võn Räp(magada), -daʔ Plv; maga|mõ, -dõ(ʔ) San Krl; makkama Kod Ote, da-inf `maata Võn; (ma) maga(n) R eP, maka(n) Muh hajusalt L, eL, makka Hls Krk Puh Rõn; tud-kesks `muatud Kod, maet Krk; impers `maetse Hls, maets Krk
1. unes olema magas `lounani Jõe; Magavad `nindagu `porsad pääd jalad kuos; Ega magaja `kassi suhu hiir ei `juokse ‑ ‑ ken laisk on vai alade magada `tahtub, on `ilma `kaigist; Ken `kaua magab, kuer `kinged süöb Kuu; täma ei saand maga, süda valutas `poigide pärast, mere pääl kes olivad Hlj; kanadega magama, sigadega ülesse (pikalt magamisest) VNg; sie mies on oma une `täieste maganud, nüüd on `selgest saand unest; mene nüüd magamaie ilusast, siis `kasvad `õige `suuremast; tuul magab [öeldi], kui vagasest jäi; Tegija saab ikke `tehnest, magaja ei `marjukest; Ei magades saa `meistriks ega `suikudes seppaks Lüg; nuor inimine ei tõhi `pääväl magada; `juodik mies magab pia `täie; magab `jusku sukk, siis ta on vagane, magab sügäväst Jõh; `Lastel on `kolmekeste `vuodis `ninda vähe `ruumi, et magavad nigu `põrssad, ühe pia, `teise `perse IisR; kui olivad üväd `ilmad, siis makka ei saand, siis kaed `kolmed `sutkad `ilma magamatta; `tarvis `männä `aia nämäd magamast üles; tämä maga sirukille `vuodes; `lehmäd olivad `loune ajal sääl, pidiväd `louned, magasivad Vai; vana olnd ülal suve`kambri elu‿pel einte ala pettand ennast ära ning `pöönab sääl magamist Jäm; `öösse magades kondid nii `kangest ää `vaibund; mis sii pikka magamist, magas oma jänu ää (magas une täis); ega mees ei maga, ase magab [öeldi, kui] teeb magama ennast, teeb kavalust, kuulab, mis teised `rääkivad Khk; magab nagu päevakoer, kes ei viitsi midad teha Mus; Kui meite vana magama jääb, siis ta magab kut vana kasukas, mette pööra teist külgegid; Loo tegi [vihm] ligeks, niid pole muud kut lähme küüni ning magame ilma kuivaks (kuni sadu üle läheb) Kaa; kui sa `päikse kääs magad, siis sa vötad pääva `pötku; kanad lähvad juba `öhta `valges magama Pha; uni ei anna `uuta `kuube, magamine `maani `särki Vll; se ull pöönutab magada `ühte `jooni Jaa; Kus vanasti `sõukest magamist oli kut nüid, `päike läks `õhta `mõisas `looja, omiku enne päeva `tõusu pidi `jälle `mõisa `õues olema; `Uinusi ää, jähi kauaks magama `jälle; Tuuling magab (ei tööta) Pöi; ta makagid εnam seal, ta köib külas magamas; `lambad o mere `eares liiva sehes magan; ta mõts (mõtles), et ma pidi magama, aga ma es maka `ühti; päe magatse ikka üles, siis mennasse põllale Muh; see magab nii `pooli `silmi (poolavali silmadega); Magab omal saba taa (magab lõpmata kaua) Emm; ahju `körvas pole mette magadud; ma pole täna `öösse `ültse magand Käi; magad nii `raskest, teine silm äi nεε teist Phl; küll ta makab aga magosad und; mes sa nii kaua makad, sa makad eese üsna laisaks Mar; aga laps magab täna eloste; laps makab `kät́kis Kul; kedass ma magasin, see oli vähä `aega, ma `saantki magada; magas une täis, nüid võib ülevel `olla; magame kaua ja kasume jõude, kasume õlepea pikemaks, kasume tangu tera targemaks Mär; ma öö `otse ülebel, egä ma tööd tee, et ma maka Vig; ei see maeal ei tahtnd magada kui süles, aga see makab kibi peal koa (lastest) Kir; Sui ma maka loudil; Kui inimene `ühtevalu maas makab, kudas tä siis `leiba teenib Han; ühes kanadega `tõusvad üles ja ühes kanadega läksid magama; vanal põle magamesest lugu `ühti, eluaja magada küll saand Mih; nüid magatse, `päike juba ülal `kõrges; eele ma magasi kaua Tõs; Tänä `üese vähä magat Khn; Kas sa makad juba, ma mõtsin, et oled veel ülal PJg; Mõni inime oo `siuke, et ku ta makab, sis sedase, et kisa või lase suurestükki, aga üles ei `ärka, ikki magab ku rońt Tor; `Veimevakka tegid siśs, ku pererahvast magama läksid; `Siadega magama, kanadega üles ‑ ‑ si̬i̬ on usin inimene ‑ ‑ aga laisk läheb kanadega magama ja `siadega üles; Must koer, `valge kurgualune, kuus `päeva magab, `seitsmendal augub = pastor Hää; magaja on malga väärt ja töötegeja palga väärt Saa; münol jäävad magamesega nee luupäkse końdid kibedaks Ris; magas kui `surnu tee `ääres Kei; aegutab ja aab `lõugu laiali, tahab magada; kes alati magab, egä see kellegi uni põle, se on patu uni; magab va `laiskuse und, magab nagu va laisk voŕst moas, ei vitsi kedägi tehä Juu; ma ei saand `üösse magada, `aelesin ja kierutasin Amb; `kanged kolajad (töörühkijad) ja vähä magajad inimesed, kolasid `õhta iĺja ja ommiku vara; rehetuas elati - - vommil magati ja partel magati; ei ole tegemas ega magamas (töö juures laisklemisest) JJn; kui laps magades aab `riide pialt ää, siis tal akkab külm Ann; magab muas nõnnagu vana mauk; magasid nõnnakaua kui auk maa sies oli VMr; nõnna tosus `näuga, üsku magamast tõust; sain mua pial magades ohatuse; nüid magab kõhutäit `jälle (pärast sööki puhkama heitmisest); magab kui kot́t, tia kedagi muast ega ilmast Kad; magas nagu `tossas VJg; ia on `püeningil magada, ku vihm katuksel sabiseb; jääd asemelle ja ei jää magama, siis maalutad und Sim; tüdrikud magasivad `aitades Iis; tõõse üles, kavva sa makkad; sae `õigel aal magamass ülesi; magaja suhu iir ei juakse; ti̬i̬b, aga ei ti̬i̬, mugu jolgotab siin, ei tegemän, ei magaman Kod; tüdrikud vanass magasid ońnin MMg; inimesed magasivad `riideaedas Pal; kui oli vagane poiss, magas muidu, aga kui oli ull, pani kohe ära (ehal käimisest); mõni on `erka unega, ei tahagi magada, teine magab `ühte `puhku; magamesest sai küll Ksi; `palja õlede pial maganuvad; paĺlu magas, magas augu maa `sisse; magasid nõnna et `perssed `tossasid; magasin kui seitsekümmend meest, `lõunani Lai; `kööti ahi ära, magasivad ahju pial ja parte pial Plt; teeb rebast, [on] üleval, teeb magama ennast Pil; tegijal tü̬ü̬d ja magajal und SJn; vai sääl magaside ü̬ü̬d; magajale kassile ei joose iir `perse Trv; siss tetti suure aseme maha, aga egä magade es saa; mia enist `ü̬ü̬si es maga, satte `kangest Pst; Vanami̬i̬s makkab, et seinä värisev, mea küll nõnda ei makka; makka raasike, mia makka kah; laets, kun `maetse pääl, mud́u makka maan (kui sängi ei ole); ega magamisest `putru ei keedete Hls; makass seni ku söögivahe `mü̬ü̬dä; me rahvass magasiv `täempe kava puha, päe olli suuren `kõrgen joba jo; nüid ma magasi üte pikä puhu küll, sai `tahtmist `mü̬ü̬dä magade; sai üte ää päätävve magade; uni võtap uvve kuvve, magamine `maani särgi Krk; Magaja `silmi ja peni `ambid ei või `usku Hel; na saava jo lebedät elu, makava niikavva ku tahava; mia jäti küll tõese siĺmä valuma, et las tõene makap, aga magasiva mõlemba; ku sa `kanmise `aigu esi ei ole `sände rübelejä, `rohkemb makat, siss makap laits kah, om rahulik; las ta sadada, siss saab magada Ran; makap laoda‿päl, ütsindä makap; kõ̭ik olli vagane, tõese magasiva vi̬i̬l, lätsi mia ka tagasi magama; tü̬ü̬d tegijäl, und magajal, laesal `paĺlu mõttit Puh; selle `väikse ajaga om kõ̭ik ärä tettu, om sü̬ü̬k tettu ja `sü̬ü̬du ja magatu kah; Magaden unetat kõik ädä ja mure; `talve magasi `tüt́rigu suedsutsen rehetaren, kapst`maarjapäevän lätsivä ilma `ääle, siss võis `väĺlä magama `minnä; nüid ihu nõvvap `perrä toda, mes tu̬u̬kõrd magamada jäi; makame veedike, ku me siss tühü nakame, siss ei ole u̬u̬ ei oobi vahet; kas miä keeli tedä magamast, maganu, mes tä es maka; makap ku kraas (sügavalt) Nõo; sa tulõt siiä `sisse makama, aga obõne välän `küĺmäss ärä Võn; küll ma nüit põõnassi magamist; uni ei anna `uute `kuube, magamine `maani `särki; tegijä saap `tengä, magaja ei saa `marjagi Kam; ma tõmmassi `endä sängi ka truubi kõrvale, et siss om `lämmäp magada Ote; vahi, nüid `panti pää miu jala pääle ja makatass (koerast) Rõn; ommugu om är `maatu `mõistuss pääst, olt `sääntsess tuimass jäänü San; ku küländ `säńge es olõʔ, sõ̭ss `maati raami pääl; ku sa makadeʔ, olõt hummogu jälʔ terve; ma ei saa˽`maataʔ Kan; magasimi säl kottõ pääl; sai õdak, mi̬i̬ss jäi magama nigu kahisass; Lat́s maka, är˽no `rü̬ü̬ḱüʔ; kolm neli `tuńni iks `maati Urv; mõni maka nigu˽t́sirk suigatõss; nüüd makat pia nigagu `valgõniʔ; tegijäl teräʔ, magajal tühä˽munaʔ Krl; ta om sääräne inemine, ta ei˽makaʔ, ta ei püüsü˽magaman õiʔ; ma olõ mitu ü̬ü̬d magahamada; riih sai maha˽`pestüss, siss `lät́si `kaŕja, maadaʔ is `saakiʔ; inemise magahasõ mitund `mu̬u̬du: mõ̭ni maka habinaga, mõ̭ni nuhinaga ja˽mõ̭ni kroosatõn; muud́õ sulasõ naasõl om nii rassõ uni, et oĺl `maatõn latsõ vällä˽pit́sitänü Har; makat ü̬ü̬ ütte, pääväʔ kokko, om sul tu unõkõnõ Rõu; peremi̬i̬ss magasi iks umah sängüh; misa taah remmeldät, ei lasõʔ tõistel `maadaʔ Plv; tah olõ õi˽pinil ka, koh `maadaʔ; kell neĺli inemise˽kõ̭iḱ vi̬i̬l magahhasõʔ; ma makaki‿i˽paĺlo, ma olõ `virgõ unõgaʔ; rehetarõ kõrval oĺl `kambrõ, koh peremi̬i̬ss ja `pernaane magasiʔ, kaŕüss magasi paŕsil Vas; Haańa `aigo `tuĺti jo inne `päivä üles ja `mińte ka peräh `päivä makama; mina es olõ vi̬i̬l `maanuʔ, es olõ vi̬i̬l mõtõlnugi makamise `pääle; tu̬u̬ oĺl nooril mehil naĺa sõna: las sadada, saab magada Räp; kirbu sööväʔ, ei lasõ `maadaʔ; herra vi̬i̬l magahass; õga jumala öi makaʔ, saa no inemisõl `maadaʔ, puhadaʔ; õnnõkõnõ maka‿i kunagi kivi kõrval; tulõ ei pätś (leib) pähütsehe `maatõh Se; tuu taht änäbä `maadaʔ; [ta] oĺl `maanu kińni (oli vangis olnud) Lei; tsia paht, kon tsiaʔ magahhasõʔ Lut; ära magama 1. magades surnuks muljuma, lämmatama Ei `veiked last tohi oma `juure `vuodi võtta, kes on `raske unega, magab `lapse ära IisR; naine magand lapse εε, paljas tite lośs olnd veel Khk; Emis magand kaks pörsast ää Kaa; Tönu Tiiu oli oma lapse ää magand Vll; magas oma lapse ää Mär; siga magab `põrsad ää, magab `põrsad `surnus Tõs; sia `põrssaid piab ka `valvama, ema ju tahab ära magada vägisi HMd; mis sa nii pisiksest [lapsest] oma `juure võtad, sa magad selle ää; seda tuleb `ühte `puhku ette, et emis magab `põrssa ää Juu; naised magavad oma lapse ää, ommuku mutku küĺle all `vaĺmis. siga magab koa oma pojad ää VJg; emä magab lapse ärä, jääb `riide nukk suu `piäle ja `lämmub ärä; puĺl magas `vaśka ärä Kod; emmiss `põrsa ärä maganu Trv; siga om poja är maganu Krk; Siss peäp `jäŕgi `kaema, kui joba `sündenu, et emmis ärä ei maka `põrsit Rõn; tsiga magasi ar pujaʔ Vas; mine mant, mä maka su küle all ärʔ (poisikesele, kes täiskasvanud neiu juurde tikub) Räp 2. magamisega käe korrast äraminekut põhjustama su käsi oo ää magat Muh; ma magasi eese käe ää Mar; ei saa sa visata `ühti, sul magatud käsi, poesid oo `öösse su kää ää magand Mär; magasi käe ää, käsi jäi külje `alla jah Tõs; Ei sina saa pihta ühti, sul käsi magatud, üteldakse siis kui teine teist viskab ja pihta ei saa Vän; oh sa ull, käsi jäi küĺle `alla, magasin oma kää ää, käsi nii surnd; vahest akkavad `viskama kedagi ehk raiuvad, iga täke lähäb isi `kohta [siis öeldi:] ei sul põle kellegi käsi, so käsi on nii ää magatud Juu; magasin kää ära, käsi surd; ei sua otse visata, poiśs on su kää ära magand VJg; käe õlin ärä maganud, valus, käsi õli küĺje all; ku poiss `viskab kivigä, ei sua `õigess [öeldi], et ärä magatud käsi, tüd́rikud one käe ärä maganud Kod; kui [keegi] puid lõhub ja `viltu lööb, sii `ööldasse, et ära magatud käsi, last käe ära magada Lai; ää magatud käsi, ei sua tööd teha Plt; käsi om är maet; ma magasi käe ärä, käsi olli küĺle all ärä koolu; ku tüdruk kõverti `viskass - - ütelts: poisi man käe är maganu Krk; käsi um ar maat Vas; är magasi käe Lut; targaks ~ lahedaks ~ (pead) selgeks magama kaineks magama `juobund mies maga `endast `targast VNg; `juvva täis mies piab `ennast `targast ~ `selgest magama Jõh; mine maka ennast targaks, siis räägi, mes sol `rääkida oo Mar; `joonud inimesele saab `ööldud: mine maga oma pea `selgeks Mär; maga ennast targaks Ris; `purjes mees magas [end] targaks Kei; eeda magama, maga targaks enese, mis sa toarutad Juu; mine eedä magama, maga ennäss targass, ärä tüki `riidu Kod; maga ennast targaks, siis tõõse üless; magab pia `seĺgess Ksi; makka end nüüd lahess viinast, kasi ruttu magame Hls; ku ta lahess makkass ennäst, viin är kaoss pääst Krk; mine maka hennest targass, siss saat sa muka üten tullaʔ Har; välja magama 1. magades end korralikult välja puhkama tahan `menna magamaie ja magada `endast `välla, et enamb en taha magada Lüg; uni saab `otsa, siis on `vällä magand Vai; kas sa oled nüid `väĺla magand VMr; õlen `väĺjä maganud, õege ära puhanud Kod; ku sa‿lt `väĺlä maganu, siss sa‿let `sände kaŕsk, kuraa·s om ää ja kõ̭ik, mes sä ti̬i̬d, lähäp `kõrda Ran; ku lu̬u̬m ei ole iluste `väĺlä maganu, siss temä‿i taha `juvva ei `süvvä Puh 2. kaineks magama sai viina peast `väl´la magand, ei omiku olnd parem `ühti Mär; Kui `joonud pia `väĺla magatud, siis naine tuleb tuulpiust `väĺla Han; mis sa sii `müüräd, mine magama, maga ennäst `vällä Tõs; õled `väĺjä maganud, viina piäss ärä Kod 3. magades surnuks muljuma, lämmatama magas `lapse `vällä, `lapsi jäi tämä küle `alle Vai 4. magamisega käe korrast äraminekut põhjustama käsi on `välla magatu ja surd, veri jääb `sõisamaie Lüg; maha magama magades või laiseldes aega mööda saatma; õiget aega mööda laskma `terve pääva magas maha Ans; Pooled päevad magab maha, mis `palka ta veel tahab; Magasi `õige minemise aja maha Pöi; magas selle aa kõik ää, kus ta pidi minema, kõik on maha magatud Juu; täna ommiku oleks piima `viimise maha magand, kui kell ei oleks särisend JJn; [kui] `miśki aśjaga iĺjast jäi, siis magas maha selle aea Lai
2. piltl a. surnuna puhkama, surnuna lamama mo mehed ning pojad olid magamas; ta on nüid `ammu magamas Jäm; mu kasuvennad on köik magamas Pha; kaks last makavad `audas Muh; miu poeg magab juba mitu `aastad mere`põhjes Hää; Kuŕsi Mari juba ühe ü̬ü̬ mullan ärä maganud Kod; sedä me änäp ei näe, si̬i̬ makass juba ammu mulla all; jumal tääd, kui paĺlu neid mättit om, kus ni̬i̬ tapet latse all makave Krk; kui nüid nu̬u̬ inimese üless tõsessi, kes viis-kuuskümmend `aastat mullan om maganu, na‿i tiiäss midägi, mes üits vai tõene asi om Ran; näet Rood́si rahvass siin magahasõʔ, mi˽maa seen Rõu; `aeti kõ̭iḱ sõtta, ni sõ̭ah tapõti, kolm tüḱkü jäi Saarõmaalõ magama Vas; är lät́s `maakõsõ ala magama Lut; magama panema 1. tapma, elu lõpetama, surma põhjustama Meil oli vana tark obune - - `truuvist `tienind, isa pani täma `vaikselt magama; Sie on küll `mõrtsuka `muodi, võib inimesegi `külma südamega magama `panna IisR; odra okas pani loomad magama kua, jäid sada`kõrdsesse `kińni, makku `kińni, kivistas ää Trm; si̬i̬ om tõise igävest magame `panden Krk; pańni ta mehe makama, tuu taṕp arʔ Se 2. midagi tulutult kulutama, raiskama Kas vähe viel oled `kõrtsis raha magama pand IisR; Paneb tühise asja peale raha magama, mis üldse elus vaja ei õle Trm; si̬i̬ `tohter paneb raha magama ja ei tiä kedägi Kod; mis sa nüid selle rahast `sinna magame pannit Krk; joova raha maha, paneva niisama magama, aga esi ei saa `rõivitegi `säĺgä Ran b. kellegagi seksuaalvahekorras olema; ehal käima poisid selle `juures küll magand; ega öösse magas `juures, ma `itli küll, [et] ära lask `poissisid `juures magada Mus; lehvad tüdrugate `juure magama Phl; ta peab tüdroku juures `käima magames Ris; teised ei tahand jälle neid tüdrukuid, käevad aga mud́u `toŕkimas, ega nad kõik magand Kad; Sa oled karjatse poja juures maganud (öeld sellele, kellele lõkketule suits peale käib) Kad; meie Valba ei maganud poosiga, muku juttu ae lavva juurin; maha jääväd `muatud neiod Kod; enne är maet, enne ku võets, siis sünnüp laits varep; makass tüdruku man ku üits äŕg kunagi Krk; mõ̭nõ magahhasõ väega noorõst [poistega] Se c. lamandama, lasudes rikkuma Mene `tosta sie `rauakolu sield `ouest `aia `pääle, magab jo maa ärä Kuu; ang rugi εε magand Khk; Sügise oli suur paks oras, `talve tali magas ää, magatis kohad sihes Pöi; anged magand tänakond kõik rukid ää, kõik ruki oras oo nende all maas Mar; lume ang magas viĺla ää Mär; Lumi puud maha magan, kõik arud `luõkõs muas Khn; sügav lumi magab orakse ja eenamuad ära JMd; rohi one ärä magatud, ärä pöherdet; lumi ‑ ‑ on õrassed ärä maganud; siäl ep õlegi `einä, vesi ärä magand eenä Kod; orass on rikutud, anged on orasse ärä magand KJn; madale lohk, säält om lumi rüä är maganu, rüä juure är võtten Krk; `talve om lumi ärä maganu puu, om puu kõ̭ik `lu̬u̬ka lännuva Nõo; lumi magasi haina arʔ, hain oĺl kõ̭iḱ maha˽lü̬ü̬d Rõu; vesi um vilä ar `maanuʔ Vas; lumi om är `maanuʔ, tühäʔ pälveʔ ommaʔ nurmõ pääl Räp d. lamama; lamakil, maha laotatud olema kaks kuud magasin `aigemajas VNg; need va ropsitakud magavad siin risuks, `tarvis õte ää eietada; ein magas kolm nädalt maas Ris; linaʔ magahhasõ viil maah Lut e. väga aeglaselt midagi tegema; tegevusetu olema anna obusäl `pihta, minä kaudu, mis sa muidu sii taga magad (tasa sammu käid) Khk; olid laisad, vähe tegid, magasid töö juures Lai
magaus1 magau|s San Har/-ss/, g -kse Vai, -se Puh/-ś/ Kan Lei, -sõ Urv Krl Rõu(-ss) Plv/-ss/; magah(h)u|s(s) g -sõ V(-śs Räp); magavu|s g -kse Vai, -se Puh, -sõ Har; magavu|ss Krk Ran, g -se Nõo
1. a. magamispaik, -ase; äramagatud koht `karja makka magauksel Vai; lat́sil is olõ `konhki magahust Har; Kõ̭iḱ mõtsa alunõ oĺl kitsõ magauisi täüś Rõu; viĺah omma suurõ magahusõʔ, kõkk kottussõ om magahuisi täüs Plv b. magamine kas sul ka ei˽saa˽taand magahust küländ; magahuss ei anna maani˽`säŕki, uni ei anna uut `kuupa Har; mul no magahusõ `puuduss Vas; `inne `pulma `ańti õks tuud magahhust (lasti pruudil ja peigmehel koos magada) Se
2. lõngakerale hunnikusse keritud lõngakiht kerid magauste `kaupa;
langal om magavuse sehen Puh;
sa ‿lt magavuse kerinu kerä pääle, mia lase keriden keräl peon `ümbre kävvä, siss ei tule ütte magavustegi;
ku sa magavusi kerid, siss käib ka kerä `ümbre, kerid üte magavuse ärä, käänät keräl tõese poole, siss kerit tõese magavuse Nõo;
mõ̭nikõrd kerä ei joosõ˽`häste, sõ̭ss `tõmbat magahusõ maaha poole, sõ̭ss `jälki ju̬u̬sk Plv Vrd magemad 3. tuisuhang nurmõ pääl `väikene lumõ magahuśs Räp
magjaus magjaus Krk Hel; magjavu|ss g -se Pst Krk; magjah(h)u|ss Har, g -sõ Lut(magjä-); magaus Hel Ran; magavu|s(s) Hel Kam Rõn, g -se Puh; maǵau|s(s) Lei, g -se Puh Ote, -sõ San Krl Rõu Plv; maǵavu|s(s) Hel Har, g -se TLä Kam Ote; maǵah(h)u|s(s) g -sõ Rõu Vas Räp; maǵäüs- Kan; ppl maǵähhuisi Se; p maḱaust Urv maius magjass aab magjavust taga Pst; magjavuse `asju ta muudku ost ja sü̬ü̬ Krk; emä tegi kikksugu `ku̬u̬ke ja magausi manu Hel; kes maga˛ust aab taga, tu om maiass; egät ütte `sü̬ü̬ki ei taha, aap `paĺlald maǵavust taga Ran; ua kõdra keedä soolaga ärä, t‿om mul maǵause sü̬ü̬k Puh; ku̬u̬k om nigu maǵavuss jälle, kas tu̬u̬ mõni tü̬ü̬inimese sü̬ü̬k Nõo; `tet́ti `tat́rigu `suurma `putru, või `pańti `tsompu, tu̬u̬ oĺl maǵavuss Kam; maiass muud ei taa, ku aap magavust taka Rõn; taa nu̬u̬ŕ lihm ei˽püüsü˽sukugi karja manh, ta käü taad maǵjahust aien; kas vanast siss maǵavust sai, siss oĺli putr ja `kapstaʔ tu maǵavuss Har; `maḱjass taht `kõikõ hüvvä, magusat ja, aja maǵahust; Kardohkit küd́seti vi̬i̬l aho i̬i̬h tuha seeh, noid `sü̬ü̬di nii sama maǵahusõs Rõu; aaśe pääl maǵahust takah; `sit́ke`maŕjo `sü̬ü̬d́e niisama maǵahusõ peräst Räp; himostas maǵähhuisi Se || himu Kui täl nii magavust om, küll ta ti̮i̮b kah varsti järgi Nõo Vrd magõhhus
maias maias eP Trv Pst Hel, -ss Pal Äks Vil Pst Ran, `maias Kuu VNg Lüg Vai, g `maia magusat, head himustav; millegi või kellegi järele himukas `Maias raha `pääle `nindagu kurat `iŋŋe `pääle; `luomad on `maiad küll `neie `lehtije `pääle Kuu; `poiga one `maias `raamadu `pääle; kanudelle on [tuhkur] `maias küll VNg; siin on kolm `maiast `poissi, `tahvad iga mies `saada `maiust vaid; eks `lapsed õle ikke `maiamad kui vana inimene Lüg; `viina `pääle `maias Vai; [loomad] `lähtvad jo `maiaks, siiss seisa änam karjamas Jäm; vana oli va maias mees, töi `pεεle `poodist `sukrud ning `saia; möni nii maias, äi söö `köiki `toitusi; ma ole apu piima `pεεle maias Khk; mis sa `vaatad nii `maia `näoga; kui sa lihad rihala, `veised `akvad inisema, nad oo `maiad leva `järge Vll; Piima `järge ta (siil) on maias Pöi; maias mees (nimetissõrm) Muh; laps on suhkru maias Rei; poeste peale oo sii tüdruk maias; tansu peale, seda ta `ihkab, selle peale oo ta maias Mär; undid aand vanal aal krat́ta taga, oln nende taga `maiad Kse; mis sa `sohkse `maia inimesega teed; ma põlegi naa maias, põle naa ellitet Tõs; varsade `piale olid [hundid] ette `maiad Aud; mina olen irmus maias mee `peale Vän; maias sööb paremad aśsad kõik ää Tor; kasukanikas, lapsed olid `enne`muiste selle järel `maiad Ris; on üks va maias, tahab alati tulist ead ja magusad `soada Juu; maiaste meele järele ei `oska `süia teha JMd; vanaema oli piimasupi maias JJn; mehed on `maiad viina `piale Koe; küll olime `maiad mähet (mähki) `süöma Kad; mis mul on selle `maiale `anda Iis; `maiad kõik, muud ei taha ku üvä `toitu; mõni on maias naesse `piäle, naesserahvass ku näeb, nagu põlema lähäb; pali `maijid Kod; maias viina `peale Plt; mesikäpp om maias mi̬i̬ pääle Pst; kes magaust aab taga, tu om maiass Ran Vrd madjas, magjas(s)
ots2 ots Muh Mar Vig Var hajusalt Pä, Ris Kei Juu Pee Koe ViK Pal Lai KLõ, õts Trm Kod otsas
1. postp peal, küljes ühö juure ots oli kahessa kõrt Mar; Küpsetän kaks `räime orgi ots ärä ja söön ärä Var; poisid `roinasid puu ots Tõs; viidikas on õnge ots Tor; tuulelipp käib ridva ots `ümmer ja `näitab, kust tuul on Kei; naised ikke `viavad sõńnikud, ag‿mis nüid‿s, istub `koorma ots ja läheb Pee; naga ots käib pruńt Koe; ukse kõrvas naela ots ta vedeles VMr; resis `vesta puud et tilk nina ots Kad; `tehti nest `kitsad virnad, `aeti `kõrgelle ja siis sial ots inimest `lautisid, `võt́sid `vasta neid `vihku Rak; siin on linnamää ots üks säng, kos Kalevipoeg on maganu; [pastla] `rihmade ots oli ikke paelad Äks; koer magab lume ange ots, aga kaśs pliita pial Lai; laps nisa ots Pil; `kolde juures `oĺli vinna küĺles koogu ots pada KJn; üks kuhja ots ja, ja teesed tõstavad sõni ku kuhi `vaĺmis Kõp; äĺl `liikus kase ots Vil || midagi omades lapsed kasuvad vanemate vara ots ülese Aud
2. adv a. lõpul, läbi; halvas seisundis töö oo ots Tõs; kus ta oma palga pani, ikka ots Ris; raha on ots, nüid änäm kopikad ei ole Juu; kas sul on nied jahud jo ots VMr; sie nädal `jälle ots Kad; tema oli siin kodu ikke vääga ots Pal; nüid on ots‿si tońdilugu Ksi; kui `tarkus ots, siis akkas kukalt `krat́sima Lai; sai mud́ugi [liha] sinnä (supi) `kõrva `võetud ja, kui ta oĺl ots, `oĺli ots KJn b. peal, küljes siniõllul‿o kenad sinised õied ots Muh; kasuka piht - - `käisud põle ots mette Mar; kui lina vilets `väeti oo, siss oo üks kupar ots Vig; liigete nuga lingerdab, terä lõksub ots; pehelgal oo suured tordid ots Var; piä värises ots Tõs; sel naelal põle piad ots VMr; uhasid `poĺkad, ne‿t pia märg ots Sim; pilliroog õitseb, pruun tut́t ots Plt
parviline parvili|ne g -se parvetaja parvilised oleva maganu laudil Saa
pea|täis 1. alkoholikogus, mis teeb purju võttimaie `üsnä üvä pää`täie, `tõisel `ommiku õli `kange `pohmel Lüg; Läks ka piatäit `õtsima Jõh; mine küla, saad pεε täve `juua Khk; Läks `eese pεεtäit `väĺla magama Kaa; Tea‿b, kust ta selle pea tääve `jälle sai Pöi; Vettis mihise pεεtäve Emm; juba tä oo `jälle peatäie kätte saand Mar; maga peatäis `väĺla Ris; `puhkab nüid oma piatäit Koe; õli piä kõvass täis `võtnud, mitu `päävä `põssi sedä piätäit Kod; ma sai temä käest üte päätävve juvva Krk
2. korralik nutmine, kõva nutuhoog `itkesin ühe pää`täie, õli suur kahi Lüg; miä olen jo oma `lapse peräst midu päätäit `itkend Vai; olen metu peatäit nutnd Mär; nutan öhö peatäie, siis on natuke param `olla Juu; `töńnis oma piatäie ää `jälle Sim; itk mitu piätäit Kod; Iḱk päätävve ärä ja läits `jälle tagasi Trv; [ta] om `mulle vahel nii kuri, et mitu päätäit ole `iknu Nõo
3. korralik uinak Kulus see peatäis magamist kõhe marjast ära Trm; sai üte ää päätävve magade Krk; mia olli kolm päätäit ärä maganu tolle aa sehen Nõo; makat päätävve ärʔ, heränet üless, ei˽tiiä˽kas om hummog vai õdag Vas
4. (ägedast nahutamisest, korralikust peapesust) Muud `palgast ei saand kui piatäis `sõima Lüg; Sai - - igavese pεεtääve riidlemist, et ta eile pole töhe tulnd Kaa; Vana oli poisile ea peatääve teind Pöi; Sai asja eest teist taga pεεtäve Emm; sai üte päätävve sõimade, mis ma enne vi̬i̬l saanu es ole Krk
5. (mingist hulgast) ta sai ea peatäie `sooja Mär; tämä õli ärä jo õma piätäie, õli vallavanema abi Kod; lehma piatäis `rohtu õli kuŕja silma `vasta, üheksat `seĺtsi rohud õlid koos Pal; mõ̭nõ päätävve `pańti madalõmpa, sõss tuĺl alt `vinkli Har
põhk põhk g põhu Lüg IisR Pöi Muh L(g põho Lä) K(g põho Ris) I eL; pöhk g pöhu Sa(g pühu Jäm Ans) Hi Noa Ris; pehk g pehu Kuu; `pehku g pehu VNg Vai/-o g -o/; pohk Hlj pahmatud või masindatud õled, sasi `andaga `luomile `pehku; pehud one `otsas VNg; sel `aastal ma sain `põhku `õige tugevaste Lüg; aluskot́t nii kövali `pöhku täis Khk; `massina rehe aal, siis keik kohad `pöhku täis Vll; Jõulu `laupa `ööse magati ikka `põhkus Pöi; kui aseme `põhku viid `seale, siis `põlle ea mette Muh; `veiste pöhud on louda loudil Rei; põhk `peale ja vili `alla Mar; kui põle `põhko `alla `panna mette, siis oo kohe looma ase vertsane Kul; sooein põle parem kui va põhk Vig; räätsigä viiäse `loomele `põhku ede Tõs; Rot́id pugõvad `põhkõssõ Khn; rihi on peksetud, põhud on üles `aetud Hää; odra põhod ja ruki põhod, need läksid keik `loomadele Ris; põhk on, kui masindakse sui`viĺla Juu; põhk läks läpastama JMd; maśsina peksetud põhud olid `luomadelle paremad `anda - - tema on pienemb VMr; `jõulu `pietakse põhud põrandal VJg; `ükski ei annud eläjäle jumala`viĺjä, põhu varal eläsid Kod; meil loomad `rohkem põhu pial elasivad, einad olid obuste jäost Lai; põrand `põhku ja `rämpsu täis, tahab kasida KJn; põhud kutsuti `üssed ja teräd kutsuti rapantsed Vil; pane eläidel `põhku ala Trv; põld‿o põvvan, ka me saame ta `põhku nätä Krk; ommuku `anti lehmile peenembet `põhku ette, kas kesvä või kaara`põhku Hel; vangi olluva `Karlova `mõisa rehen, põhk sinna maha `pantu, sääl maganuva Ran; tõmmati neli obest lademe `pääle, sõkutedi nii et põhk pehme `oĺli Puh; sängi kotin peenike põhk nigu muld Nõo; arva rihaga rehitsedi ärä tu̬u̬ piḱk põhk ja kanneti rehest ärä Ote; tsigä tükke küĺmäge `põhku Krl; ta is koolõ umma `sängü, ta `tahtsõ maha põhu pääle kooldaʔ Har; Talumehe˽veiʔ egä kevväi `ku̬u̬rmidõ `viisi `põhku `mõisast kodu Rõu; tsiaʔ talvõl magahhasõki põhu seeh Se; `põŕssilõ puistatass `pangõ `põhku Lut; põhku pugema magama heitma `Tarvis `kähku `põhku pugeda, `omme `raske tüö IisR; Öhta oo jälle kää, äga muud, kut sööme köhu täis ning poeme pöhku Kaa; Keik pugest pöhku Emm; põle teha kedagi, muudku pue `põhku Mär; juba puges `põhku Ris