[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)

Sõnastikust • Eessõna • Kasutusjuhend • Vihikute PDFid • @tagasiside

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 7 artiklit

aga1 aga üld

I. vastandav sidesõna; kuid, ent 1. a. (lausete või lauseliikmete vahel) neid `siivusi inimesi one ikke vähä `ilmas, aga `siivutumi, neid one pali VNg; ta õleks `vielgi `jäätud `nuori õppetamma, aga jalad jäid `aigest Lüg; `ihmine oli, aga mia en `tundend Vai; nii `kange ilm oli, aga me saime ikka `öhta tagasi Ans; vahus - - sedasama nägu kut luts, aga roheline roog Khk; puhumine oli suu sehes, sörmed olid aga `kinni Mus; Kala on meres küll, aga ta tuleb öles `otsida Pöi; pöial on ka sörm, aga tal on ise oma nimi Rei; ei tä sure ega elä, aga ing oo ikke sees Mar; ma pidasin sind ikke eaks lapseks, aga nüid sa oled nii vallatu et Mär; Oli kua `inge `vaakmas, aga sai omiti `jälle `terveks Han; Isi vana metsavahi obune, aga igat `kändu kardab (öeld inimesele, kes ei tule toime jõukohase tööga) Hää; ega `enne saand puhata `ühtigi inimesed, aga nüid on neil `kulne põli Kei; isa üteld: sina ei `soagi naist, aga poiss üteld: ma võtan kümme tükki Hag; meie `lammal oli koa tall, aga põld utt `ühti Juu; vallatust tegi ta küll, aga ia õppija oli Amb; oleks ta nüid lage maa olema - - aga vat sinna `metsa meie ei tule Tür; jõgi oli `lahti jah, aga luht oli kõik jääs Koe; ta lugend küll raha ilusti üle, aga‿i tia, kust sie viga tuli VMr; tue`seĺga aed on nagu püst aed, aga ta on madalamb; pidin iljast `jääma, sain aga kiisakibadi minema Kad; teda `üiti `okmańn, tema nimi aga oli `Elba Sim; `tütred õlid täl ilma ilosad - - aga üks jäe vanass tüd́rikuss Kod; olema olnud siin, aga ega ma sedä ei tia Pal; `pilpad on `jälle `sindli `moodi, aga ei ole `sooni sehes Äks; meie räägime siin ike mõjal, aga mõni `ütleb majal koa Pil; poiss võis ka külida, aga eks iki külimene ole änamaste pereme asi SJn; `tu̬u̬relt `sü̬ü̬di [naereid], aga õige maguse ollive Pst; ilus nägu, aga sita tegu Krk; mul kana muneve küll nüid `talve, aga sööve esi mune Hel; ilm olna oṕpi, aga mitte elädä Ran; tü̬ü̬d om külländ, aga `leibä om kasinde Nõo; mina kudasin küll, aga jalad es küini lavvakide `pääle TMr; tuule käen `äĺlüsi ää vili, aga kõhn olli nigu soldat püssi all Kam; küĺl esä vi̬i̬l `uhtsõ `poiga, agaʔ midägi es avita Kan; `varblaisi kül˽ta‿s saĺli, aga muid `lindõ ta `väega `hoise Plv b. (alustab iseseisvat lauset) paarsada kilo mehele sai [lõhet]. aga kolm `kruoni ka `maksas `ostaja Lüg; `peale [mehe] matuste - - ei jäänd mool muud järel ku `ainult üks sinine eesti kroon. aga siis me akkasime ise [kala] püidma ja Rid; sis naene küsind: aga kust sina minu `võt́sid Juu; meil ei ole `kaugel einamaad, siin oma juures ja. aga `siiski oli ennemal aeal sie mood́, et ei old `aega `lõunelle ega keskommikulle eenamaalt `tulla Amb; nelikümmend miest tegivad talve läbi metsatüed. aga ega `sinna sis `kõiki ei `võetud VJg; egäl käis ta (pruut) kosi `viinä viimän. aga igaüits ańd, mis kellekil siss anda olli Pst; `pruuni `väŕvi iks sait `väŕviʔ. aga ega na‿s kulõhtu kah, mis iks `sääntsega oĺl väŕmit Plv c. (muud juhud) peris tasane [ilm] oli ja, ühe `kerra aga jää hakkas - - `liikuma Kuu; siis olid aga `kueranahast torupiĺlid ja sie kua `mäńgis VMr; rehepapp aga pannud minekid siält rehe juuress Kod; eks aga ollud suur u̬u̬l ka selle rehegi küt́iga Äks

2. ega Kiviparand oli ikka parand, äi seda‿s vöta vamm aga pole `kartand `märga Kaa; Ega koti pealt `võtke kaks `toopi, mitte `rohkem aga vähem; Äi ta ooli oma riietest aga midagi Pöi

3. vaid egass `persel midägi ei ole viga, aga `jalgul; `päivä ei `uika mõts `vasta, aga õdagu Nõo

II. adv 1. muudkui, vaid uss oli kihutand aga järel, nii`palju kui `joudand Kuu; lähevad aga `jälle `pienarte `pääle siblima Hlj; laisk, `põõnatab aga magada Jõh; ma‿p tule, üüa aga teda Jäm; pistab aga lapsele nisa suhe Vll; Pöksub aga `pääle ühest päävast `teise, pole `surma, pole elu Pöi; ole aga ea laps Muh; anna aga kätte, olgo siis külm toit või Mar; Kül‿se laps oo igavene joośt, `mutku jooseb aga Han; laseme aga käed `köia Aud; Muud sa ei tee, ku sirgeldad aga Tor; nii märg maa oln, kardoled ojon aga vie peal Ris; [rukist lõigati] sirbiga ikka, muudku aga sirbiga Hag; `tõmma aga takka, mis sa `kuulad Jür; arakas sagatab, raga-raga-raga aga tieb KuuK; akka aga karjas `käima Amb; `rüepasin aga `küĺma vett Ann; mine aga `pialegi Koe; kõik ahnitseb aga omale VMr; piim on apu, aina kihiseb aga; `kondab aga `piale ühest tuast `teisi Sim; suńd aga minuda Kod; tükib aga `vankri MMg; lase aga `tulla Lai; ot́sime aga `istmid, `toolisi on meil küll Pil; pane aga mulla `sisse, küll ta `tärkäp Krk; anna aga `siiä, küll ma ärä sü̬ü̬ Nõo; et las(e) aga käia ~ olla (kinnitav, rõhutav väljend) Sie on üks sala koi, et lase aga `käia Jõh; tantsib nenda `poĺkad, et las aga `kεia Khk; Poeg oli niisugune karmantsikas, et lase aga olla Mar; Vana Tiiu `siokõ kõrõ, et lasõ aga `olla Khn; nõnna oma `jõmmi täis, et lase aga `olla Kad

2. a. ainult, üksnes `hieringe `laevass - - `oldi noh siis aga suvel ja‿s `talvel `oldi kodu Kuu; inimene nääb `silmaga ja `tahtoses omale `saada, aga et task ei `kuule sõna Lüg; Süö `teine `suurema kedagi, vähe mekkitab aga IisR; ta suu oli muiul, `muigas aga paljast Muh; kui aga saaks, ma öpiks ikka Käi; nahk oli olnd aga `kontide peal Mar; Kjõrs oli, et aga (vaevalt) `kańdis lod́ja piäl Khn; mutku oleks aga viel oleks kududa, viel koeoks Kei; ropsitakud olid juo jämedad, neistsai aga kardulikot́i kuet KuuK; Eĺvil aga üks poisikene JJn; mina olen nagu üks inimese vari aga Ann; kui aga raha, lähen poest saan `siidi ja `sit́si kõik omal Pee; teśtel `viĺjadel ei old libli, kaeral üksi aga VMr; nüüd kannavad jua säŕgist soadik kõik `siidi, enne õli aga `sakstel Kad; anna aga `aega, eks siis nää, mis saab Iis; `kiissel one `kerge toit, et üle aia karata aga Kod; `enne on vähä kuma aga, et koit akkab Äks; looderdab aga `ringi `ümber Ksi; [särgil] põle käist `otses, kaela auk aga Pil b. iganes karuohakas - - kasvab lina `seltsis, ku tä aga vähä saab PJg; kis aga eenamuas oli, kõik `niit́sid Pai; nii `kaugelt kui silm aga ulatab, kõik üks vie luam Kad; [kiikusid] kõik, kes aga `suovis ja kelle pia kannatas Rak; jooma ulguss ulgub ühest kohast `teise, `vaatab kust aga [viina] saab Plt; võhnitseb - - kost aga kätte saab Ran

3. a. alles, ikka õleta te aga `siivusad Lüg; on aga vana kell küll Phl; küll see on aga elm rekas inimene Mar; küll sel‿o aga nośu Aud; on aga töbras küll Ris; ned on aga ühed `luodred Jür; vaest oli kuus seetse kangast, no sie `ańdis aga `nühkida koa, `enne kui sa said lõpule VMr; küll aga satass Rõu; tu̬u̬ oĺl aga üt́s `kimmäss mi̬i̬ss Se b. just, nüüdsama `köster sai aga `issa`meie `luetud, kui orilad akkasivad `üidma Kad; ma tulin aga aast (aiast) Pal

4. (ebamäärase tähendusega) a. (sissejuhatava sõnana) aga küll se ilm läks siis kolejaks Kuu; aga sain täna `ommiku pali kalu Lüg; aga nüüd `lämmetab lund maha Jõh; aga sie tuba `kaia (kajab), kui müö `räägimö Vai; aga `kiuhkab täna (paisest) Muh; aga laps magab täna eloste Kul; aga se `vanker on ea `kerge Juu; aga sie läks ia `vaardiga JõeK; aga ta võis jutustada JJn; aga ma `eĺpisin seda `kiisli `köŕti `süia Kad; aga tuhveldasin tedä KJn; aga `oĺli küll muru pääl sükäv lumi Ote b. (koos verbi kordamisega) `kõrda aga `kõrda mittu `kõrda, ikka ei `kuule Lüg c. (muud juhud) kui sul aga iad `asja tiada või midagid on Hag; üks `surnud valvand sis - - pärast aga akkab liigutamma viel KuuK; põldpüid lähvad kohe vudinal üle lume - - tedrest aga pisem Amb

Vrd a2, äga

hand hand V, and Hel T Urv Krl Lei, g (h)anna

1. saba ku arak kadsatess - - kos pu̬u̬l and om, säält tuvvass `käsku Hel; `kange kuumaga lehmä võtiva anna `säĺgä ja joosiva tanumide; egä peni kergitäb oma `anda - - kes ennäst väega kitt Ran; kuri puĺl tulli ussest `sisse, nu̬u̬ lehmä sarve olli ummeldu pääkoti `külge, vana viht olli annass `pantu (pulmanali) Puh; ja kui kana `anda soputana, siis tulna `võ̭õ̭rit; tuule`veskil om nii et, kui ää tuul om, siss tuleb jahu ku obese annast; last vihuti siss laaleti et, at́a at́a anna pääle, tsopu tsopu tsooru pääle; töbi annaga peni; nüid om [koeral] äbi, tuleb and sorun ja pää norun; `rätsepä obene ravvane, and om taka linane = nõel ja niit Nõo; lõõgaśsi kodu poole minekit nigu and `õigõ takan Võn; kas vai neli viiś obest `pańti `anda üitsütele [rehe tallamise ajal] Ote; Kui and `küindusi końdi manu, pidi ää nüśsilehm olema Rõn; Tuli om nigu pini anna otsah [tulenäitaja ei pea pirdu paigal]; Üt́s iiŕ, kat́s `anda = pastel Urv; no˽timäl om suuŕ juuss nigu hobõsõ hand; timä `tallass õks alasi tõsõ hanna pääle, timä taht alasi `tõisi tüssädaʔ; kasi˽kaśsi hanna alaʔ sõim Har; kas susi soe hanna pääle kunagi˽situss (kelm ei reeda kelmi); T́sia hand hoiõti kesvätegijäle; Hopõń näüdäśs `handa ja˽kattõ (jooksis ära) Rõu; taa sääre hadak um, taa nigu kana hand tuulõ käeh (kerglane inimene); `lamba hand saa kaŕussõlõ [süüa]; vana `loikam [koer] tulõ kodo hand `jalgo `vaihel Plv; jobi hannaga pini; harak liinah, hand ussõh = ah́oluvvaga ah́o`püh́kmine Vas; mis teil om müvväʔ, hobõsõ `handu vai haŕaśsit vai `ńartsõ; pini höörätass `handa, hannagaʔ; ku hädä om olõ õi `härgägi hallõ, a kui hädäkõrd `mü̬ü̬dä lätt, siss om `handagi hallõ Se; kaśs situ‿iʔ är umma `handa; hüäl tsial kõõ kõvvõr hand; mõnõl [lehmal] um padi hand ka kui luud - - mõni um harva hannaga Lut || piltl kibu anna all (rutt, ajapuudus) Urv; Kos tä õ̭ks inäp lätt, ku täl jo˽hand paku vahel ja elu üte veere pu̬u̬l um (rase) Rõu; ei olõ nail nooril häpü ei˽`handa; hanna ku̬u̬h (vabaabielus); Lahke hannaga inemine (kergete elukommetega); om ta mineke kiim, hand `kukro pääl, annaʔ joostaʔ õnnõ kohe taht Räp; kiä `uhkõ om, `viskass hannaga Se; ligõhha hannaga, hüä olõ‿i·ʔ Lut; hannan, hannah jõrel, kannul sa olõt nigu `väikene lat́s imäl alasi hannan Har; Taa pinitüḱk `tirkass ka‿ks alati sul hannan Rõu; oĺli ma˽ka iks suuril hannah `valvma minneh Vas

2. riietuseseme (alumine osa) kördi and Hel; võta and üless, ma anna sulle `vitsu; praḱk (kuub) `olli poolõni `perseni, praki and `olli `lahki; ta‿m talulaits - - om `uhke - - lü̬ü̬p tõese kas vai `uńdriguannaga maha Nõo; laits om nigu tila emä anna küĺlen Ote; pane oma poig vai anna `sisse, mia ei pane tost tähelegi Ran; imä nõśt säŕgihanna (kuuesaba) üless; kat́s `tuisku väläh, üt́s tõst `handa, tõõnõ aja lummõ `persehe Vas; Kattõ `mu̬u̬do siidi omma, pääsiidi ja hannaʔ - - Nuu˽hanna˽köüdetäse˽`taadõ, naasõ˽`köütva˽linige `küĺge, `tüt́riku˽vanigõ `küĺge; liniḱ, mäh́k `ümbre pää, hanna takah Se

3. tarberiista osa, käepide, vars üits aenumane annaga pańn `oĺli, ku vahel liha küd́sätedi, siss `pańti `ahju Ran; `lapju and läits `katski; pöörä annast kääneti pü̬ü̬r ette, siss `olli uiss `kinni; kos vanast olli olusa kopa, `handul kõ̭iḱ naśade taka ja Nõo; `luitsa `pańti `andu piti `varna `pistü, egä üt́s tuuś oma ärä; pää ari `oĺle `öörgune, and `oĺle iks takan Võn; villkopa kõru `olli madalamb ku kipi kõru, säält kõrvast läits and läbi Ote; Üle lapjuhanna ja roobihanna ei tohtev minnä, siis minnev au ahju San; ss‿võedass kas vasara hand vai, mia taht, `minkä˽nii t́ä [kips] peenikesess hõõrutass Urv; vigla and oĺl ka parass piḱk ja jämme, iks hää `peiu võttaʔ Krl; tooli hand om tooli sällä takahn Har; timä näḱk mi̬ ilma hannaldaʔ rihhu, tah́t hinele kah Rõu; `tartu piibuʔ oĺli˽`kaĺliʔ, nu̬u̬ʔ oĺli ilosa luust hannagaʔ Plv; Hummogo niidete hain `maaha, sü̬ü̬m `aigo `leivä˽naaśõʔ riha hannaga˽haańa ülest vai kaari˽laḱka; prenneĺ, tol hand peräh, puust hand Räp; a tu puu, mis `perrä läbi tsusatass, pulk otsah, tu kutsudass meil ratta hand vai lankhargi hand Se; hand kua um tsiŕbil, lüvväss `vardõ Lut

4. vilja idu; ohakas; lehe, marja, õuna varreke kääneti lade `ümbre, et põhjan mõni konds om `tervess jäänu, kesväl mõni and `persen, uhak küĺlen Ran; `müimise kesvä iväti, et siss lähvä anna takast ärä Puh; kesvil jäi `andu, `keśviga olli tu sõda, kaaral ja rüäl ess jää `andu; anna olliva uhaku kandsu, terä `küĺge jäänü Kam; kesvä anna om vällän, kägu ei kuku siss Ote; lihel om hand, taast timä kasuss Har; ma idudi kardokit, kardokil umma˽jo hanna˽takahn Rõu; keśvil hõõruti hobõsõga hanna˽takast `maaha Räp

5. järve sopp, maatüki ülemõõduline osa Üle jäŕve anna `tuĺlimõ San; hannaga vakamaa, suurõmb kui vakamaa Har; `Uutsõh om üts järvehand Se

6. ühisest töörindest mahajäänüd tükk, tööjärg ku mõni `põimja jäi `taade, siss üteldi et, kae tu̬u̬ jäi `anda, t‿om vana laisk `põimja, lähme kuseme ta anna pääle; tõese `põimja avitiva siss tu̬u̬l `anda `jääjäl ärä `põima, tu̬u̬ `olligi tu̬u̬ anna pääle kusemine; mõni kes äste kärmäss `olli `põimma, laśk `endä `i̬i̬ga minemä, ja tõese jät́t `anda Nõo; kuiss sa nii uma hannaga `perrä jäät Har; tuu jäi `handa uma `i̬i̬gaʔ, niku˽hand jääss `perrä, niku˽siba; timä om kõõ hannah Vas; tää tügüss kõ̭gõ hanna pääle `jäämä Se

7. rida, rivi kurõ˽`lätvä mõ̭nikõrd `kolmõ `handa, imä i̬i̬hn ja latsõ˽takahn; Kurõʔ `lindasõ katõhn hannan Rõu; kala˽puhaśti ärʔ, ja `su̬u̬lśsi, siss salid́si `handa Vas; hahe hand ĺätt; sibulahand, `handa saĺlidsa (nööri otsa lükin), ar saĺlidsa sibula `handa (kuivatamiseks) Se

8. kraasimisel saadav villarull(ike) oi õigõʔ mitu `handa `villo sai taast pügüst; Es kraasita˽küll˽sääntsiid nigu noʔ kraasitas `kerrä, siss kraasiti iks hannaʔ Kan

Vrd händ

kelp1 kelp g kelba Sa L K u spor eL, `kelba R, kelbä Vig Kod KJn Vas Räp, keĺbä eL(keĺp Rõu Räp, ḱelp Se)
1. katuse kaldots, otsakatus kaduse `otsa `üitase kelbaks; `einu on veel kelba all püsut Khk; kus mud́u sedä `kelpä tehässe, ike oo kelbä saarikud koa; nee oo `kelbäd, mis `kõrgemas oo kui räästäs Vig; täie viiluga katusel põle `kelpa Tor; kui katus neĺla kańdi pialt kokku joosseb, siis otsad `üitakse kelbad Nis; tuul lammutas katuse kelba ää Juu; voĺvi august tuleb kelp tulema, tuleb niikaua kui `riasta `piale; kõik ei `oska `kelpa tehagi KuuK; nüid änam paelu `kelpasi ei `tehta, tehakse täie viiluga JMd; vanal ajal õli palgidess kelp; kelp võtab ühe [sarika] puari jagu `ruumi ärä, tieväd täisviiluga; kelp one maja õtsan Kod; kelbale pannasse vitsad, et tuul katust ei lõhu Ksi; poole viiluga katussel on kelbäd KJn; katuss kelbä kottalt ärä lagunu Trv; mõnel maeal om pooĺ `kelpa, mõnel om terve kelp Pst; egäl majal om kelba, ots om kelp, mis `laudege lööd Hls; ku paari pääl om, siis tulep kelp, siis katuss Krk; kelp om poolõst maast katussel, kui õgu ots, siss `kelpä ei olõ Ran; katusse kelp om maea ots Ote; vanast tetti kõiḱ [hooned] iks kelbäga; ilma kelbätä maja San; kelp om maja otsan, tu̬u̬ lätt nii pu̬u̬ĺ `liuhka Urv; tarõ lauda vai aida ots oĺl kelp katusõ all; tarõl om kat́s `kelpä Rõu; ku `kelpä sugugi ei olõ, siss ommaʔ paari saina pääle `pantu Plv; keĺp taht parandaʔ; Kelp piat laudõga kinni lüümä Vas; värme keĺbä kollatsõss; keĺbäst aja lummõ tarõ pääle Se; poolkelpa ~ poole kelbaga (katus) poole viiluga puale kelbägä maja Kod; mis poolest maast `luipu om, see om poole kelbäge Hls; õlõ katussel `olli kah kelp, kutsuti poolõ kelbägä; poole kelbäga katussel om ots tettu `viltu `allapoole, pu̬u̬l `kelpä om madalamb kui täis kelp Ran; poole kelbage oone San; poolõ kelbäge Krl; pu̬u̬ĺ `kelpä Plv; mi̬i̬ʔ aida katuss um ilma kelbädä, aga maja katuss um pu̬u̬l `kelpä Vas; tu‿om poolõ kelbagaʔ Se; täiskelp (katus) ilma viiluta edemält `tehti ike täie kelbägä; täis kelbägä maju enäm ei `tehtä Kod; tävve kelbäge ülevest seni ku `alla Trv; täis kelbägä katussel lääb ots `õigede üless Ran; mõ̭ni maja tetäss täüve kelbägaʔ, mõ̭ni poolõ kelbägaʔ Urv; täüs kelp lätt üless `harja `vaiba Rõu || Tuul täna koja kelbalt (hum vastus küsimusele, kust tuul puhub) Rei Vrd kelbas, kelpus1, kemp
2. otsa- ja küljekatuse ühenduskoht roo`pialne on, kus kaks `kelpa kokku läksid Nis; kelp on katusse serv. otsa serv, kui pöörab üles, see on kelp Plt; `pü̬ü̬rämese kohad katussel on kelbäd KJn
3. a. otsakatuse sarikas `otsmised sarikad, neil ei ole `pańdi külles, nied on kelbad Jür; kelbad on otsa sarikad, mis enam `puari ei lähe; täna ei sua `keiki sarikaid `piale, kelbad jäävad ikke panematta Koe b. sarika tugipuu, tits – PJg Ann
4. ots(laud) Kerstu kelbad läind otsast ära; `kooĺja kerstul on kelp; Vöta sεεlt `oete kelba pεεlt kuub Jäm; aseme kelp Ans; (vankril) teine kelp ees, teine taga, et midaid ratastelt ära‿p kau; saani kelp ning kori; söömalaud oli tua `kelpas, `kambri seina `vastus Khk; aho keĺp (lagi) Rõu; sadula keĺp om i̬i̬n ja takan tu̬u̬ `korgõmp serv Räp || hum tagumik mis sa teed koεrust, saad kelba `pihta; mis sa oma `kelpa näidad; magab nda, kelp paljas, ise‿p `teegid Khk
5. puuriida lukk si̬i̬ kutsutasse kelp, ku ladud tõene kõrd tõõsipidi; puud tõene kõrd tõsipidi nagu `kelpä tegid; kui puuri̬i̬da tikka ei lü̬ü̬, ladutasse kelbägä Kod || ristnurka palgid kelp one majal kua all, kui raiutse maja `eeste ilma vundameńdita, `pantse kelp nuka `alla, paĺgid `riśsi nagu pu̬u̬ riida nukad Kod

liud liud Pär Vän Tür VMr Pal, g liua Hää Trm VlPõ Urv Krl(ĺuvva) Lei, liuva Trm Kod Ksi KJn Kõp, livva Saa Kod MMg Äks eL; ĺuud g ĺuua Har Lei(ĺoud g ĺovva), ĺuvva Krl; pl `liuad Kuu lai ja madal (puu)nõu, vaagen, (savi)kauss mõnel suured kihid `liudu Hää; `vuagnast suuremb, liud `üitasse, natuke madalamb [kui kauss] VMr; söök `pandasse liua `peale, sealt igaüks võtab Trm; tuaga liuvaga kartulid lavva `piäle Kod; öhest liuast meie sõime, valati `ühte `nõusse Plt; `kalla supp pajast `liuda KJn; suured õegati ikki liuad, `veiksed `öeldi kausid Kõp; tu̬u̬ livva `luśka lavva `pääle Trv; nüüd om `valge livva karaskid ja `saia tetä, laadalt ostets Hls; nüid olli siul tõise liud ja laud ehen, es old kedägi muret Krk; kauss om `väike, liud om suur Ran; puu livvaga `tu̬u̬di sü̬ü̬k lavva `pääle, tu̬u̬ oĺl `valgõss mõst. peräst sai puust liud peni sööginõuss Võn; tu̬u̬ liud ruvvage lavva pääle San; `suuri puu `kaussõ, noid `ülti livvaʔ Kan; ma˽mõsi käśsi ĺuuan, lät́si vett maha˽`viskamma, `visksi kõ̭gõ ĺuuagaʔ Har; savidsõʔ olliʔ iks kausiʔ, miä naʔ pähnädseʔ, nu olliʔ livvaʔ; livvaʔ oĺli˽pia nigu˽tsõõrigugiʔ, aʔ õ̭nnõ vähämbäʔ Rõu; liud oĺl ütest puust tettü. kauśs um alt `ahtamp, a liud um üt́s päält ku alt Plv; üt́si`puunõ liud `oĺle jahhu tuvvaʔ Räp; põrõda, kia ei võta `ĺoudu, taalõ židi and raad Lei

madal madal R(n, g madala VNg Lüg Vai) eP M(g madale) Ran Nõo, matal T, mataĺ San(g madalõ) V(g madalõ Krl Har), g madala

1. väikese kõrgusega, alt ülespoole lühike, vähe ülespoole ulatuv; ant kõrge a. (esemetest, loodus- või tehisobjektidest) saan õli `niske madala `tehtud; `tarvis üks madal järg teha, on madalamb `istuda Lüg; madala `apsattiga `kingad on paremad Jõh; `lauge `laine, sie on madala mogomaine `laine Vai; madal vesine maa Jäm; ju aid madal on, obused `kargavad üle Khk; Kui linnu rada tihe ja paks must oli, siis oli madal tali (vähese lumega); Tuba nii madal, et pea jääb paari taha `kinni Pöi; meelisspead‿o madalad lilled Muh; vana maja madalam kui uus Käi; sii oo madalad maad, kui paĺlo `vihma oo, siis kardulid võtab ää Mar; nüid‿o lääved madalad Kir; `toori `uurded oo madalad Tõs; ase kaunis madal, ma pia tend `kõrgemass tegima Hää; madalad maad, vao vahed vett täis HMd; vahest mõni metsatukk on madal, aga seal on nii ilus `kõrge mets Juu; pane mõni alg viel `piale, süld on sialt viel madal Amb; kardulad on tänavu madala koha peal, nagu ubinad Tür; kas sa tahad madalam̀ba piaalust VMr; jõe äär on jo `orgline, mõni koht on kõrge ja mõni koht on madal Kad; tänavu oli madal lumi, ei old `ühtegi `ange VJg; tu̬u̬l on madalam ku tõene Kod; lätsmüt́s oli madal soni; enne olid kingad madala `kontsadega Lai; leeväpät́sid `tehti `siuksed pikerikud - - ja sis ni `kõrged - - karaskipät́sid - - no ni̬i̬d oĺlid `siukest `jälle‿s madalad ümmärgused KJn; rabatselaud kolme jalaga, ää lai iki, tõene ots oli madalamb Trv; mis ää talu ta om, madala vesitse maa Krk; küll om ädä, ku madala läve om, ärä pessät pää; mul üits kõ̭ik, kas pääalune om `kõrge ehk om matal, pääasi et ma magada saa Nõo; sääl om madala mäe - - sääl iks saa `viĺla ja või elädä Ote; madalõidõ kotustõ pääl om õks vähägi lummõ Har; piḱeb ku muu puu, madalap ku maa hain = ti̬i̬ Vas; pini püt́sk om `väikene, mataĺ Räp b. (olenditest, ka nende kehaosadest või -vormidest) minu isa lell õli madalamb mies kui mina, aga `õige jäme; Tümikäs eit õli tämal, paks ja madal Lüg; kut masa kana pisiste madalate `jalgadega Khk; Taal on `kangest `sõuke madal jalg, see on ea ka, ega asi läheb `jalga Pöi; lühine madal mees oli; `Rusked lehmad on madala jälaga Rei; niuke madala jalaga ärg oli - - madala jalaga ärjad on ikka tugevad `kaevlema Nis; nihuke löhike madal matsakas inime Juu; madalad turjakad mehed JJn; oli nisuke ilus madala jalaga põrsas VMr; taksi koerad on madala `jalgadega, `veiksed Pal; madale `jalgege lehmä annave `äste `piimä Krk; mõnel om olad `viltu, tõene olg madalamb; laits om vali kive `korjama, temä om jo `väike ja madal; miul om laǵa madal nõ̭na Ran; kähri peni om serätse madala ja pikä; tõene jalg madalamp, tõene `kõrgemp, sa ei `saagi `tańdsi, mine istu nukan Nõo; mul omma `säärtse madalõidõ `jalguga tsiaʔ Har; mataĺ saa innembi maŕa maast, ku `korgõ tähe `taivast Rõu; `korgõ hopõn um ni matal hopõn um, tü̬ü̬d tetäʔ ummaʔ parembaʔ madalaʔ Lut c. maapinnale lähedal asuv aga et päev madal olli - - es jõvva ma sedä ti̬i̬d ärä kävvä Hel

2. väikese sügavusega; ant sügav siel on nii madal - - `ninda et sedä`viisi void `pohja nähä kohe Kuu; Seal nii madal vesi, sealt läheb `palja jalu läbi Pöi; jões oo madal koht Mär; Maśti ots jäi vee `piäle, nda madal meri oli Khn; jõgi olnd madala `poole, et oĺl ike `väĺlä saand Vän; suured lahmakad [püünised] ei kolva `seie madala vette `panna HMd; lapsed sulistasid madalas vees Tür; kärestiku pial on madal jõgi, vett on vähe Kad; madal vesi, sügäv põhi. mõni inimene `näitäb vagane, aga `vaata mes teeb Kod; madal mudane jäŕv Äks; ega sääl ärä ei upu, vesi om matal Ote

3. (helist, häälest) vaikne, tasane, väikese võnkesagedusega `üsna madala juttu ei `kuule, madala juttu ma ei saa aru Jõh; mihed on ju madalema äälega kut emased Khk; üip - - `uikab `seasi madala äälega Krj; `Kangest `sõuke kena mahe madal ääl oli kui `rääkis Pöi; `rääkis madala äälega, ega see `kaugele kosta Mär; teesel on nihuke madal `vaikne eäl, teesel on `kõrge kõle eäl Juu; ei ta kuule madalad juttu JMd; madalass ei kuule, tasass juttu ei kuule Kod; madalt äält ma ei kuule suguki Hls; temä `seantse vaguse kõnege, madale äälege Krk; ta `omgi `säärtse madalõ helüga; nii madalõt kõnõt ma‿i kuulõki Har

4. ahas, kitsas (rinnakorvist) kui on madalad `rinnad, siis on `rinnad alati `nõnda `kinni Lüg; madalad `rinnad ahistad `engä (takistavad hingamist) Vai; Taal olid eluaja `sõuksed madalad rinnad, `ähkis ja `puhkis `peale Pöi; kui köhib palju, siis oo madalad rinnad Muh; nii madalad rinnad, saa mette õiete räägitudki Mär; madalade rinnadega, rögiseb ja ragiseb Tor; kes nihukese madala `rindadega on, sel on sańt ingata ja se ei soa `easte laaletud koa `ühti Juu; kui madalad rinnad on, paneb ingeldama kohe JMd; teisel on madalad rinnad, teisel on `lahked Trm; ku kõvass ti̬i̬b kedägi ehk käib, kõhe paneb `lõõtsma, sedä `üeldässe madalad rinnad Kod; kes madala `rindege om, siis rinnust `kinni ja köhive ütte`puhku Krk; taal omma madalõ rinnaʔ, taal ei paśsiki häste kroonu `rõiva `säĺgä Har

5. (väikestest silmalaugudest, pilusilmsusest, ka halvast nägemisest) madalad silmad, ei anna õiete `lahti Mär; Madalad siĺmad, lühikse `vaatamisega, ei näe `kaugel Hää; `kirssis silmad on need pilusilmad ehk madalad silmad Sim; sel om seantse madale silmä, ei näe `kaugel; ku üless ei saa `vaate, ku silmälau mahan, sõss loets madale silmä Krk; kel om madala lau, vahib nigu pilu alt `väĺlä, noil om madala siĺmä Ran; ei olõ õi˽taal silmä hädälitseʔ, ta om esi säärän madalõidõ `siĺmiga Har; Näost om kinä latsõkõnõ, aga madala silmäkese Vas; Nõrga nägemisõgaʔ, siĺmäʔ ommaʔ madalaʔ Se; mataĺ `silmi `pääle (poolpime) Lut

6. a. alandlik, pretensioonitu üks madala olemisega inimene Khk; tõene o `uhke, tõene o alandlik ja madal Kod; sa oiat ennast madaless ja vaguviisi, et sa änäp ei `engä ka `vastu; siss kae iki, et madaless saat oida, muidu aa `arja `kinni Krk; säärtseid `armsõid inemiisi leü˛üss õks paĺlu, kis omma madalõʔ ja kõ̭kõ poolõst väega hääʔ Har; mataĺ ehk tasanõ kääväʔ ütte, timä om `vaiknõ inemine Räp b. millegi poolest teisest allpool olev tenistuses on üks `kõrgema, teine madalama kuha peal Vll; kas ta no mullõ tulõ, ma olõ jo madalõst su̬u̬st Har

7. nõrk; väike (hinnast) madal tuulek, vähikselt `puhkass Krk; reńt `olli küll madal, `väike, aga raha es ole `kostegi saia Ran

8. subst madalik `Kaige paremb kalakudu madal `ninda kevädel kui sügüsel oli Ulgmadal Kuu; läks aluksega üle madala; `laiva on `Ulgu madala taga `ankuri pääl VNg; laev `jooskis madalale Jäm; Kalad tulid madalate peale Pöi; lae jähi madala `peale `kinni Muh; Madala pardad joosvad pikuti mööda mere pöhja naa kut mεε veerud maal Emm; nii kui madal `vasta tuli, `pandi `ankur `põhja Rid; seal üks madal paśtab, neid madalu oo paelu meres Tõs; Kuduja räim tulõb madala `piäle Khn; liiviga käevad jões madala peal Vän; kala puńnib madal `peale kudu ajal Trm

poisike(ne) poisi|ke Jõh/`p-/ Jäm Khk Kaa Vll Jaa LäPõ Kse Han Tõs Tor Hää Saa Ris Kei Juu Amb Tür Koe Trm Plt KJn Trv Hls, poesi|ke Muh Kei VMr/pue-/ Kod Vil Hel TLä, poosi|ke Äks Ran, g -k(e)se; poisike|ne Jäm Khk/-ge|ne/ Mär Khn JõeK JMd Koe ViK IPõ Ksi Lei Lut, `poisike|ne VNg Lüg Jõh, poesike|ne Pal TLä TMr San/-kõ|ne/, poosike|ne Kod MMg Nõo, g -se; poosikõ|nõ, `poośkõ|nõ g -sõ Lut; `pois|ke g -k(e)se hajusalt T; `poiske|ne g -se Kod/`poe-/ T; `poiskõ|nõ g -sõ Võn Ote V(-kõ|ni Krl; -ś-) väike, noor poiss sie one viel `poisikene, sie `tahtu ise `olla mehe `muodi VNg; minu isa lell õli madalamb mies kui mina, aga `õige jäme, mina õlin `üsnä `poisikene tämä käes Lüg; ma oli siis üsna poisike, keige poisikesem sest liigist Jäm; ää olg sa nii poisike, ise vana mees Khk; Koŕv oli sile ning ümargune, see polnd üht poisikse `tehtud Kaa; pisike poisike tansib jääda kauda, lai lakike peas, kala niisuke suus = kedervars Jaa; kui ma poesike `olli, siis `olli kõik käsitsi töö Muh; see oli mu poisikses `põlves, `noores ias Kul; ei poisikest tohi obusega nii `kaugele `väĺla `saata Mär; `Suine poisike, saja`korne kasukas = kapsas Han; `Seuke `väike võsakirves `oĺli - - me poisiksed täkkisime, si̬i̬ `oĺli mede amet Hää; oled ika poisike viel Ris; Poisikestel oli malakas kää, irmutasid nendega [hobuseid] takka Kei; alles poisikene, aga naist jo tahab võtta JMd; poisike sibas `joosta Tür; sulane oli ka nisuke nuor poisikene nagu minagi olin Rak; `valge põllega poisike (viinapudelist) nalj Trm; juba poesikesen varassas, selless ei sua `aśja; tõene poeg oo üvä suur `poeskene Kod; nii pikukene poesikene jäi pimedast Pal; vanema mehe `kohta [öeldi] ka, kes `koerust tegi, et kuradi poisike, poisikese tükka teed Plt; poisike künnäb nõnna et ei jõuva `atra `tõstagi KJn; uus `tohter om iki küll peris poisike alle Trv; sääl `olli pallu poisiksid kogosin Hls; kes `alla kate`kümne, tu̬u̬ [alles] poesike Hel; tõene ollu õge kõva poesike, aga tõene ollu nigu kõder kõhnake Ran; `poiske ütel, et ku̬u̬l`meistre om `väega rummal, `kõ̭iki küsip miu käest; `poiskese tennuva pütsikust pritsi, siss lasnuva pritsist üitstõśtele vett `kaala Nõo; ku ma `poiskõnõ oĺli, siss kuuli kõ̭igi pooli uaru̬u̬g ja `erneru̬u̬g, peräst `tuĺle suṕp Võn; õdagu õegatu kari kodu ja `poiske tullu karjaga kodu, karja`poiske Kam; ma `poiskõsõn `põśsi `hernit Kan; `poiskõsõst pääst oĺl ta periss tola, noʔ om täüsmihess `muutunu Har; Tsuvva `ańti `poiskõisi kätte parandaʔ Rõu; püve pesäkeisi esi˽ka sai `poskõsõh `löütüss Vas; `Poiśkõsõʔ ommaʔ vi̬i̬l säändseʔ latsõdseʔ, kaŕah käveʔ Se || kämm, väike hunnik paneme aena `poiskesi, tõene säĺlätäis visati tõesele `otsa ja `olligi `poiskene Nõo Vrd poisikane, poisokanõ

ragama1 ragama Iis Trm ragaga kala püüdma käivad kala ragamas Iis; kus‿o madalamb vesi, seal ragatasse Trm