[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–32. vihik (a–piiastama)

SõnastikustEessõnaKasutusjuhendVihikute PDFid@tagasiside


Leitud 2 artiklit

maa1 maa (moa, mua) üld

1. maakera a. maailm; meie planeedi pind elukeskkonnana (ka vastandina taevariigile või põrgule) Palub omale maad ja `taevast abi Kuu; `Enne oli mies maad ja `ilma (mida kõike) lubama - - siis teind enamb juttugi IisR; ju maa pεεl pailu `riikisid on Khk; nεε mei mette änam sii maa pεεl (keelejuhi ütlemine jumalagajätul); teist nii `öölad mina äi tunne mette maa `pεεlged Käi; ega nii elmast maast (kaugelt) ei olnd `lapsi [koolis] Rid; eks ma olen küll maa peal `raskusi `tunda saand Mär; lapse irmutis oled moa peal, irmutad ja koĺlitad `lapsi Tõs; olen maa pial üks `terve inime oln HMd; Maa ja taeva vahel ruumi küll Jür; kui inimene on ike kõik maa pial läbi eland, siis tiab tema ka, kus ia on ehk kus sańt on Pee; kolmekeisi me mua piäl õlema, kaks sõsart ja üks veli; si̬i̬ mu̬u̬d sigineb mua `piäle; `niskess nime ma ei õle mua piäl kuulud Kod; küll se maa on suur ja lai, tagaspidi `Põltsamaad on veel talusid nalj Lai; vanakorat om nüid maa pääl, küll `mülläp; jummal `säädnu vikerkaari `taivade `pilvi `sisse, et maa pääle ei piä enämb vi̬i̬uputust tulema Nõo; toda ei lövvä sa maa päält ega `taivast kah Kam; üteldäss küll, et taivass ja maa lätt ukka Ote; ma‿le havva inemine, ega ma inäp maa inemine ei olõʔ; mis `mõisa neil jaka om - - ku inemise ei mahuʔ elämäde eiʔ maa pääl Har; naid pratu ja hät́i um maast `taivaniʔ (väga palju) Rõu; Maa pääle ei mahu, taivahe ei taheta ja põrgohe ei päse Räp; mis tuu minno vanna inemiist viil sinnä maad-`ilma pite vitäʔ, sis paŕep aja˽jo kotoh ar elävält `hauda Se || piltl ta `pööras küll maa ja `taeva pahupidi, aga võta näpust, mis läinud, see läinud Saa; timä ju̬u̬t viina maalõ ilmalõ (võõrastele) ärʔ Vas; maad ja ilmad ~ ilmast (ja) maast ~ ilma ja maad (jututeemadest:) sellest ja teisest, paljudest asjadest Sie kui vatterdama akkab, siis `räegib maad ja `ilmad kokku IisR; teab elmast maast seletada Mar; `patrab ja räägib `peale ilmast ja maast Mär; pajatab ilmast moast kokku Trm; räägib `iidamast ja `aadamast, `ilma ja maad Plt || ilmast maast (kõikjalt) tuli kokku [inimesi] ussi sõnu `viima Kse; maa ja ilm väga palju, küll ja küll neid puid on miule maa ja ilm Saa; siin on maa ja ilm `ruumi Krk; maast ega ilmast (taevast) ~ maad ega ilma (taevast) mitte midagi, mitte vähematki s‿õlin kaks vai kolm `päivä ja üöd `ninda, et midägi en `tiedänd maast ega `taivast Lüg; Ei tiand maast ega `ilmast, kus maa`kolkas sie küll õli üläs `kasvand Jõh; `Juuva täis, ei tia maast ega `ilmast; Paks udu, näe maad ega taevast IisR; Kus tõi ikka ilma `välja, nõnda sajab ja `tuiskab, et näe änam maad ega taevast Pöi; Akkas kolõdad `muõdi `tuiskama, et olõss mitte muad ega taõvast nähä Khn; `ennemuiste olid inimest loĺlid, nad ei teand moast ega `taevast Juu; temast ei tia maad ega taevast JMd; nii marub, et ei nää maad ega `ilma VMr; minä õlen nõnna rumal, et ei tiä muad egä `ilma Kod; eläb ku tońt üksindä, ei tää maast egä ilmast Vil; südä iki valutep, et sa‿i näe mitte taevast egä maad Krk; sadasi maha, ei tiiä maast ega ilmast Ran; ta jäi ike nii täis, et es tiiä maad ega `ilma Nõo; tä es tiiäʔ maast es ilmast Se b. planeet ojatäht o ele erk täht, `körges paśtab, `löuna `sisse läheb Maa `varju Krj; päe ei kei, ike Maa keib [ringi] Tor; Maa `käänäp `ümber San
2. maismaa; mannermaa; sisemaa `tormiga kui vesi `touseb, siis vesi tuleb `maisse Jõe; `rannamies old `jälle maal `silku `kauplemass; tulid `toisep̀uolt Purekari `maisse Kuu; vihm ei jää tulematta, kajagad on maal Hlj; sügaval maa puol `kanneda `pasli VNg; `meie elama maa pial, aga `Suure`saare `suomlased elavad `saare pial Lüg; `este `tahtosin, et tuon jo tänä rüsäd `maale `kuivama; tuul oli maa puolt Vai; meri touseb loeks, tuleb `kougele `maale, sügise sedasi Jäm; lehma sain säält maalt (sise-Saaremaalt); laevtega läksid vahel siit alt, läksid ikka linna ala kaladega ning siis obustega läksime maad `koutu Ans; mihed väljas (merel), maal tuli pöleb, näidatse, et mihed maale osavad [tulla] Khk; minu kasupölve aja sees on Salme jögi ummistund, viimaks läheb maaks Pha; äi nämad es karda kedagid, maa ega mere peal Vll; Vahest sügise suurde `tormide ajal mered tulid ää tükkis `moale, tõusid nii `kõrgese; Kala koorm `pandi [rannast] peale ja `mindi `moale `müüma; Astu edasi, `kindel moa jala all (merelt tulles) Pöi; nee (väikesed kalad) oo maa eares, sügavamas oo ikka suuremad; `kõinlased köivad `jalksi moal; laevapoiss `tulli moalt `leiba `viima Muh; Vanaste tulnd poomvilla laev Köpu alla `maale, siis inimest said sääld poom`villa Rei; tuul puhob maa poolt Mar; maa sees `köidi talve `reega [kalu] `müimas Tõs; `Sioksõ paksu jõlmaga ei maksa mua piält `vällä `minnä; Tormaga ei maksa mua iärest `küüsi `lahti `laska Khn; kammilaid, noh neid ikke `tõivad - - rannarahvas ike `maale‿s käisid jälle maalt omale `leiba saamas juo ja KuuK; nuarits on nisuke `suarma `tauline luom, kes elab kuival mual Kad; rükki kõrduse aal on kajakas kõhe mual Kod; kuiva maa `kaptengi oli olemas, see oli nöök `ütlemine Lai; või mia mere veeren ole elänu, maa sehen siin elä Hls; mu˽veli oĺl kõ̭iḱ se sõa aig laiva‿päl madrussõn, noo om jo maalõ tulluʔ Har; järvehn oĺli˽nii suurõ˽`lainõʔ, et lainõʔ visaśs kalaʔ kavvõdahe maa pääle Rõu; hädä maah, hädä mereh (kõikjal) Se
3. a. maapind, pinnas maa on `oistund, maa `oistub kevadel, kui on `külmand maa, siis kevadel `oistub Jõe; `Paljuks sie märg maa `vihma `kannatab (purjus inimene ei kannata viina juurde võtta) Kuu; kivine maa on, mis on vähämb kivi täis, aga kivistikku maa on `puhta kivine; sie on taga `aetod poiss, `tütrikud ei jätä maa `allegi tõst, säältki `õtsivad üless; Täma käib maa sies tüöl, lähäb maa `sisse `tüöle, on vagunilugija Lüg; `Naine ei `tõhtind `palja `piaga `süiä, siis maa `lõhkes `seitse `süldä tämä `jalgude alt; `Ninda kõva maa pidi ikke õlema, et obust `kandas Jõh; `Päesukesed `vilksavad maa rajalt vihinal `kassi iest läbi; Kus ma ikke olin, ega ma maa `alle kaduda‿i saand IisR; perast soda oli siin keik `maaga tasa (kogu küla maha põlenud) Vai; mönes kohas mättad, siis jälle sile, sedine `mätlik maa Jäm; rabas on mäda maa, `leikab läbi; mis `körgemad maad on, sääl rohi `körbeb εε kuiva ajaga Khk; `lambad söövad maa `urmsseks Mus; Seal oli kõva maa, mis seal viga oli `eina teha Pöi; see `olli ikka `sõuke ea vihm, mis moa ühna tümaks tegi; `õunbu oksad `vaovad maini Muh; laastet maal on palju maasiged Phl; maa oli aleks põletud LNg; [puutelgedega vanker] `sõitis `rohkem `pehmed maad Rid; tänä oo `nõnna ikke lund sadand, et oo maa `valgeks teind Mar; nii kõba maa, ei saa teevastki `sisse Mär; puhas paljas kuum maa, loomad oo `paljas söön Var; maad ligi lähäb [taim] mädanema Mih; `loiklene maa, küngas ja `jälle loik PJg; mis `turvlane maa, siis on `tarvis kütist teha Ris; siga `püörand ää kõik selle moa Kei; kuib moa, see vihm vaob moa `sesse, kadund kohe Kos; kuiva välk - - lüöb `õhta pimedas, madalas, maa rajal Amb; pia maa teral, pia maa ligidal Ann; siin on madalad maad, kõik kraavid vett täis Tür; sie ilm tahendab easte moad Koe; Kui Tammikust `tulla, akkab ilusam `sirgem maa, enam põle mäge Sim; vana rahava kuńss õlema et süĺtä maha `enne ku issid maha, muass võtta ärä moeto (muidu saad nahahaiguse); kadi minu köhä ku mua `alla Kod; sammas - - üks kolm `jalga oli ta maa sehes; maa on ikke pia asi viĺlal ja puul Äks; siin on maad tükati kivised ja savised, aga mägiseid `maasi siin ei ole; värav käis maa raealt Lai; tao vai maa `sisse KJn; kiĺgid, ni̬i̬d karasid nõnda‿t, maa sirises ja särises Vil; [jookseb nii, et] jala `maasse ei putu mitte Trv; `enne es ole viĺla redelid, siss `lü̬ü̬di kärbusse `maasse, lati pääle ja, vili pääle `rõuku Pst; kallakune maa - - vesi vii kiḱk väe `alla; ei ole nüid ti̬i̬d ega maad änäp - - tuhk lumine; maa võt́s `kinni, ańds inimesel `aigust Krk; kui vikatit pandass varre `otsa - - susatass kiil vahele, et ta maad ligi võtab; naese es tohiva tanuta `kõndi, et siss tulna oora põli ja maa lännä `lahki; nüid käevä kõ̭ik `paĺlald, ei ole tanud ei rät́ti ja maa ka ei ole `lahki lännu Ran; maa om jo nii sägävält küĺmänu, `kartuli `küĺmuva jo ärä Puh; sääl om lätte kotuss, keedäp maa sehest `väĺlä vett; laosa `paĺla maa pääl satte maha, es ole kivi es `kandu i̬i̬n; mia otsi, kos laits om jäänu, aga laits nukan nii vakka nigu maa; ku `uibu olliva ubinit `väegä täis, siss ku tu toŕm `tuĺli, siss maa olli ubinist `valge; mõnikõrd lina kasvap iluss ja puhass, mõnikõrd om nigu maa küĺlen `kińni, `sände lühike Nõo; uśsi`maarjapäävä läävä uśsi - - maa `sisse ärä makama Võn; tuisass, et taevass ja maa segi Kam; sügise `oĺli `paĺla `maaga (enne lund) tu̬u̬ varastamine Ote; maa om nii kuiu nigu üit́s puru San; no sannast tuĺlime jo sügüse ärʔ, joba musta `maaga (enne lund) Urv; niisama maa all ka jõõʔ nigu maa `päälgi Rõu; siih kasuss niipaĺlo võid`lille, et `koṕlih kõ̭iḱ maa om kõllanõ; ku om `lambanaha suurunõ palakõnõ palast maad, sõ̭ss lõiv jo lõõritass pääl; keväjä sü̬ü̬ maa lummõ Vas; lätt maad pitih Lut || sõematagu miu maass vai massass, mia ole iks va Miku Juhan Nõo; maa alla vajuma ~ tükkima ~ pugema (häbi-, piinlikkustundest) kus sa lähed selle äbiga, kas poe maa ala Khk; ma äbi pärast vajuks kohe maa `alla Pal; temä sai silmä ninda äbi täis, et ta oless või maa ala tükkin Trv; täl nakass tollest nii äbi - - oless äbi peräst vai maa `alla vajonu Ran; mul sai ni˽häpe, et maʔ oless vai maa ala˽tükkünü Har; et maa must (kirumisest) vanamis `põhjas sind et mua must Sim b. põrand vm aluseks olev pind magamine ei `anna `maani `särki, uni ei `anna `uuta `kuube Lüg; tegad `ristisid ede, `laskevad pölili, `andvad maale suud Jäm; Ruut oli kena küll olnd, leit olnd moani Pöi; jõkid `ollid `õndla august saadik, aga kuued `ollid maini Muh; Omal veel perse maa külgis kinni (on noor) Emm; siilik nii pikk `tehtod, üsna maani Mar; kört oli `maaga tasa, jalad ei paisn `vällä Tõs; `eńtsed `riided olid maani, jala pöia `piale `tehti kördid Aud; `enne olid [seelikud] jo maani maas VMr; kummardab `maani Trm; `niiske `uhmer oli, maast oli üks nõnna `kõrge Pal; sannan suits `maani Trv; mõni lää sedäsi paksuss, kõtt lää maass `kinni (tiinest emisest) Krk; trambib `jalgu `vasta maad nigu ull; tu̬u̬ jagu jalast, mes maad pidi ju̬u̬sk, pidi tävveste `õige olema Nõo; ku venne naisõ `keŕküde tuĺlivõ, siss es olõki muud, ku üit́s risti ette `eitmine ja `maani kumardõmine San; mõ̭ni vedä `jalgu maad `mü̬ü̬dä Krl; ku tu paugutamine oĺl, sõ̭ss tõõsõ oĺli˽kotohn põrmandu pääl maahn Rõu || piltl oh kui aka `mõtlema, südä lääb muani `lõhki Kod c. (üldisemalt, ka fig) ala, ruum, koht ei `löüdänd maad, kus `seissa; `anna miu judule ka maad, lase `minnu ka `rääki Vai; kui vanad inimesed rehe tuba tegid, siis `kεidi tule tukiga `ümber tua, sest saadik `anti suitsule maad Khk; Nooda looma maa (noodatõmbamise ala) `tehti meres kividest `puhtaks, kivide `otsas käristas nooda ää Pöi; `aigus võtab maad Mär; iga looma ehk `ankru maa peal piab olema neli `märki HMd; Anna ruumile maad (mine eest ära) Trm; läksimä üles püügi muale (kohta, kus võrkudega püüti) Kod; Pada ei või `riiki täis `panna, põle keemese maad SJn; lastel ei ole muial maad; temä sugugi tõisel ei anna maad eläde; selle inimesel ei ole naĺla maad (ei mõista nalja); tal olli vanu jutte, ta neid sõa maalt (sõjaväljalt) sai; mea ole nüit peśs `tervise maal (tervise juures); ullul ja rumalel anna maad (anna järele) Krk; naĺlal om õks enämb maad ku˽tõ̭õ̭l Har; `mõtlõ˽tu̬u̬ vere valangut, säidse inemist tapõti katõ versta maa päält Vas
4. viljeldav pinnas, põllumaa kui ei `jõua arida ega tüöt teha, siis jättad maa `süöti; maa on pien, `rohtost puhas Jõe; Üheksa `päivä `enne rukki tegemist `kõrdati maa `uuesta üläs ja siis `ääseti maha, `tehti maa kõik `valmis Jõh; maad `künnedä madalukaiselt Vai; liivane must maa, aga ta‿p vöta `sahka adra `sisse Jäm; see pöld pole väge saandkid, see oo ise rammus maa Khk; Uus maa, sellepärast kasvatab ka; See on `söuke `pörgu maa (vilets, lahja) Pöi; maa `ingab siis kui `jεεda kesasse, siis maa `puhkab Emm; kõre maa on üks kruusi rõhk, üks va vilets maa Mar; `kaevab labidaga maad Kul; paĺlu uut maad `juure teind Mär; sõnik `kündasse maa `sisse, kaks kuud `apneb Vig; Sedä `põldu iäks muaks ei sua Khn; va `lahtine maa (kesa), selle sui taal ei ole `vilja kedagi peal; mulla maa, kui sa ikka väge annad, see oo ia viĺla kasvataja maa Aud; Nüid elavad laari maa si̬i̬s, tule `mi̬i̬legi, kudas si̬i̬ maa maaks on saanu; Ku sa maast ei ooli, maa‿i ooli sinust ka Hää; lähme uut moad `looma ja küt́ist tegema Juu; Odra ja kardulid said ikke korratud `muasse `tehtud Amb; uad tehakse ikka rammusa maa `sisse Ann; kui maa on toores, siis maa on `täńkjas, tema läheb `kuuli Tür; narri muad üks kord, `vaata mua narrib sind pärast üheksa `korda VMr; kui maa on ia, iast sõńnikud saand, siis ta on rammus ka; sauekad maad on `rasked maad Sim; `tehti `uusi `maasi, purustati kõik karu äkkega ära Trm; järve `kõlda vedäväd `muade `piäle; kruusane mua sü̬ü̬b sõnniku ruttu ärä Kod; siin on musta mulla maad, aja adraga nii sügavalt kui tahad Pal; kui maa rammusam on, siis [rukis] aab `poega, kui maa kehva on, siis ta ei jõvva `aada Äks; minu isa `ütles: alb mees jääb ädasse ia maa pial, ja ia peremees elab `äśti alva põllu`maaga Lai; ku sul maa valmiss om, muud ku `viska maha (külva); ni̬i̬ `maase om puha ää, neist maadest saa `leibä küll Krk; sulane läits `mõisa `teole, maad arime ja `viĺla maha tegeme Hel; adraga vaja `lu̬u̬ma minnä, ader lu̬u̬b maad Ran; maa om ää küll, aga maa tegijit ei ole; nigu Miinä es pia maad, puha tõese näppe vaheld vaht; maa ei lase `endä mõnitada, maa taap väge ja maa taap ka arimist Nõo; si̬i̬ maa oĺl nigu ristikaina sü̬ü̬t́, nigu puhanu maa `rohkemb Ote; ku sa maad üt́s kõrd petät, maa pett sinnu ütesa kõrd Har; `vahtsõt maad tei manoʔ; ma ti̬i̬ no maa arʔ ja panõ kuŕgi˽ka ittu; Kehvembä maa pääle tet́ti kaar, parõmba maa pääle `kartoĺ Rõu; maa um rüä all Vas; sul maa joonõh (korras, väetatud), mis viga eĺläʔ Se; ku sa äi anna maal, siss maa äi anna sul kah Lut || piltl maa toedab meid `kõiki Ran; maa om tu̬u̬ emä, kes inimeisi ülevän piäp Nõo
5. kellegi kasutuses või omandis olev maa(tükk), krunt, maalapp minu isa õli `kuuendik, `kuuendikku maa pial õli; `viie `päivä maist `tehti kaks `krunti Lüg; midati maad `uvvest `ümber Vai; teised olnd suurema maa mihed - - Jüri olnd pisise maa mees; sellel puud maad kää (on talumees) Khk; `möisnikul oli pailu maid kää Pha; mina pole mitte teie elude maade sihes keind Jaa; Mõisa moa oli, `sönna küla looma jalg äi `tohtind `minna; See oli koletu maa, mis öhe inimese käe oli Pöi; vabadikel põle maid egä `loome Rid; see oli ilma `maata inimene Kul; tää oo maade piäl, sai maade `piäle, peremehes, sai koha omale Tõs; muadõ reńt oli `makstud Khn; siit Juuriku koha küllest oli tal maa Aud; eks meil omajagu muad ike ole JMd; mul ei õle jala`täitki moad Trm; `taśtid kõik mua käess ärä võtta, aga maja alune `jäeti; siäl o viis peret vai kuus ühe `muade piäl Kod; `kańtnikud tegivad oma päävad `mõisa nende maite eest Äks; mõned talud olid ropp suured, palju maad kääs Lai; `Maade piält ollid suured maksud KJn; siss tulli aig, ku neid `maasit `jaotive; veerek maad om, saa mõni vagu kardult tetä Krk; üits sinu kana jalg ei tohi kooli maa pääle tulla; miu esäl maad es ole, niipaĺlu maad `olli ku lävest `väĺlä tulla, `tu̬u̬gi `olli tõśte maa Ran; mõnel poesil `olli palga i̬i̬st lina pereme maa pääle tettu Puh; nu̬u̬ jaganuva `rüitlidele `väĺlä meie maa, nii teḱkunuva meie `maale `mõisnigu; siin üits veerekene maad `olli, tollegi i̬i̬st pidi peremehele kolm `päivä tegemä; üits jalatäis maad, tollega nüid nii suur ädä Nõo; `u̬u̬ne omma käen, a maa `võeti käest ärä Ote; meil om küländ maad, uma sada kat́skümmend vakamaad Kan; pu̬u̬ltõsõ päävä maa oĺl inne maa `mõõtmist, `pääle `mõõtmist `üĺti `taadrimaa; sääl medä om, `perse laiut maa (väike maalapp) Har; meil oĺl `väikene maa ja suuŕ pereʔ, latsõn `eĺli ma˽kehväste; kel oĺl mesi, tu̬u̬ sai suurõ maa, tu̬u̬ sü̬ü̬t́ maa`mõ̭õ̭t́jat `mi̬i̬gaʔ Rõu; [ta] oĺl mi˽maa küleh poṕs; maa om no käest är˽võ̭õ̭t, a vanast `tahtu es kiä tõõsõlõ adra`täütki maad `andaʔ Vas; `oĺle siss näil siin ta talo, katõ päivä maa `oĺle Räp; maad ~ maid jagama tülitsema, vaidlema, asju klaarima Meil pole omakeskis maid jägada Emm; Turtsakaga ära sa mine maid jagama Hää; mine nüid loĺliga maid jagama Kod; nüid na jagave sääl maad, nüid na `tõmbave Krk; kõ̭ik latse ei ole ää latse, kas tu̬u̬ oppejagi jõvvap needega alati maid jagada Nõo; mina ei lää temäga maid jagama, etse jäägu tu̬u̬ raha tälle Rõn; nakka˽naidõ juudidõga vi̬i̬l maad jagama Kan; Mine no saʔ vi̬i̬l `sääńtside loraśkidõgaʔ maid jagama vai soid `mõ̭õ̭tma Urv; kes jõud sääl maad jagada Plv; puud (ja) maad varandus, maine vara inimene sureb ää, mes sest kaso oli, nüüd kõik puud maad jähid tast maha Mar; mis puud maad su kää oo, et sa teesega õiendad Mär; kõik on ta ärä juonud, puud ja muad ärä priisanud, `terve varanduse Kod
6. a. kaugus, vahemaa; ulatus uss oli tuld vihinäl Jüri pääst `müöde, `ninda et `sendi`meeter maad jäi `puudu Kuu; nii neli `versta maad tuleb `sinne VNg; sie tagumine `kuulus `säältki maalt `siie Lüg; natuse maad mine, seisa `jälle; ons kellud ühes maas (kas näitavad ühte aega) Khk; Virn - - pitk peenike rohi, tükk moad on varrel vahet, siis on jälle lehed; `Laske maa oli pailu pitk, püśs äi võta nii `kaugele; `Eesel aluskuub tükk moad teise alt väljas Pöi; siit oo `sõnna ea laks moad veel; rehi pannasse nõnna, et natuke maad‿o parte vahet Muh; vesi tuleb vahest suurest merest kusa `maale (ei tea kui kaugele) Mar; pika maa takka tuli `siia Mär; üsna jooniga kasvab rohi, iga päev ulga maad `juure tuln; `kostis kos `maale ära, kui lenu lõugutati Han; üle jala maad sügä (sügav) Tõs; minu kodu oli `kaugemal küla lõppus, kilu`meeter maad ikka teistest `iemal HMd; osalt `müiri on ja muist maad on maha vaun Ris; oras on ikke juba `kasvand, `kämmel moad juba `kõrge Juu; Niievarv piab mõlemast otsast ühe maa pial olema; Kus `maale sie köis siis ulatab Jür; ühe `maaga sai ikke [rukkilõikusel] edasi `mindud Amb; jumakad tõrvaka kännud olid üks `mieter maad `samla sies JJn; tallab seda moad edasi tagasi aśsa iest teist taga Koe; `veśkini põle `kuigi pailu muad VMr; mõni aĺlika suoń - - läheb vahest kohe tüki muad mua alt Kad; pitkä mua tagass tuli `seie `kaugelt `kosti; kui pääv süld muad `kõrgel one, siis tule kodo Kod; elaja `söötmise riie oli - - täitsa nelja nukeline, süld maad oli lai Lai; kruav on üle jala muad sügav Plt; läks natuke maad Kõp; poolest maad laasi oksa ärä; otsa ürjätse om meelest lännu, ma `ütli poolest maad sedä `laulu Krk; obene kerib küll, aga maa ei edene Hel; katuss sai jalg maad paks Ran; tõenekõrd `kõnsit `ulka maad läbi, midägi es ole (marjul olles) Puh; me es olõ kavvõn, veedikene maad oĺlime tõõsõlpu̬u̬l `uśsi Võn; `mõtlõ, `seoni `maani oĺl rüǵä San; ma˽pańni riśtiḱ`hainu jänesseile ja˽lät́si esi lasõngu maad kauõdõ Har; Kullamäe `haudu mano om jo `ilmlik maa Vas; [võrgu] pullaset om paksost küleh, paaŕ `vassa vahet, vai vass maad ütstõõsõst Räp; `küĺbjä lätt `külben, tõõnõ inemine vidä hidsand, et `küĺbjä nännüʔ `kuoni maaniʔ `hi̬i̬täʔ Lut b. (ajalisest vahest, teat määrast vms) Sander oo Seiust tüki maad kolpsakam mees; Ma ole selle aigusega ulga maad peenemaks jäänd Kaa; ulk maad on vähemaks jäänd körva `kuulmene Rei; see maa oo ikke tüki maad parem kui see teine maa oo Mar; sinna `maale oo `aega veel Mär; me `soolasime `teisa (räimi) `sisse ja sõime `siia `maale Pil; Mine anna lehmile süia, aeg sial maal KJn; temä om miust `ulka maad löhemb Nõo; `seoho `maaha olõ ar elänü, olõ‿õ̭ `vaesust nännü Vas c. osa, jagu Põlve alt pireke `alla `poole on jäme säär, see peenike moa on peen säär, siis on luupeks Pöi; Vörgukudumisel juhtub - - ärg sisse minema. Seda muidu välja vetta äi saa, kut leigeda kuiut maa äärest ärjani vörk luhki ja kujuda puuduv silm vahele; rool, lai maa on vee sees, ots käib veidi üle paadi Emm; kui jöhvi maa `otsa löpeb, toleb tohl - - looma hänna tohl Phl; `uutel oherdidel pole ebre maad Ris; vikati rood ja kõber maa seal taga, vikati kand üiavad PJg; aeru änd olli peenempes tett, aeru lai maa olli seidse `jalga pikk Hls; [sukasääre] lai maa om joba är koet Krk
7. a. riik; teat geograafiline piirkond oma maa inimene, sie on oma `rahvusest Lüg; mei maal ei ole `tiigeri Vai; `laevadega käivad soojal maal Jäm; Rootsi on vana `Skandinaa·via maa, `kuulus maa Khk; `Tapjad saadeti enne maalt `välja, Siberi läksid Pöi; see on `vöörod maid näind Käi; `reisisid kõik moad läbi Tõs; `reaksid sii ikke, et meid pidi ää `viidama `võerale `moale Juu; küll tema on maid läbi käind JMd; kuda moa, nõnna viis, kuda lind, nõnna nokk Pal; `viina juvvasse üle maa Trv; egäl ütel oma maa armas, kun sa oled Hls; kui sääl `võ̭õ̭ral maal küll ää `olli olla, aga südä igäts iks esämaale Nõo; sügüse tulõkul kogusõ tsirgu - - `suurte `parki (parve) ja nakkasõ `lämmäle `maalõ `lindama Kan; tiä om kõ̭ik maa ja mere läbi `reisünü Krl; näet Rood́si rahvass siin magahasõ mi˽maa seen (langenud sõduritest) Rõu; kurõʔ lääväʔ, pääsokõsõ lääväʔ, kõ̭iḱ nu̬u̬ `lämmäle `maalõ lääväʔ, nu‿mma `lämmä maa linnuʔ Plv b.  tühi maa Siber vm kauge väheasustatud piirkond lubatud kõik tühjäle `muale viäda Kod; perremihe `lät́si `mõisadõ ja `ütli üless, `ańdi `mõisnikalõ maja˽kätte ja `mińti siss töhjäle maalõ Har; tühäle maalõ saadõte `vangõ, kerigu `kiskjäʔ ja inemise `taṕja, ar saadõtass tühäle maalõ, Sahhaliini saardõ Se c.  suur maa mannermaa minu ema vend käis `suurel maal `tuoma `pääval, `joulu nädälil Jõe; `saaremehed `käisivad siin `suurel maal `kraavisi `kaevamas Jõh; sa jah `mötle, suurelt maalt tulnd `seie tarkust `otsime, et sii on Sörve noid, et see peab ikke `tεεdma Ans; ma neliteisend `aastad ole suurel maal kεind, raavi tööd ole teind ning pargi ehitusi Kaa; Kevade `vöeti puudane leva kot́t `selga ja `mindi suure moa `sisse tööd `otsima Pöi; naesed `lähtvad suurele `maale Lihula `kanti linutama Muh; mool tuli suure maald söbra Käi; `Iidlast läksid suure maale sulaseks Rei; suurt maad `öeldi kah, kui `saarlased tulivad suurele `maale Lai
8. a. teat (maa)koht, kant, ümbrus ühüksa `unti - - läind kohe `ümber Juminda `nieme kohe - - `muile `maile Kuu; siin küla mail küll ei old `suolapuhuji VNg; Seal lahe äärtsete maade peal pole `ükski änam vikatiga käind Pöi; tänakond `viĺlä puis ja mais (heast saagist) Rid; Vigala maa sees oli mõesa, aga `Tartu maa sehest oli naene Mih; Meie käösime räämetegä Talina muass Khn; me elame Äädemeeste maal Hää; pärna puu, neid meie moades ei kasva Kos; ta oli Pańdivere maa pial `sündind old JJn; lääp kiideldes kodoje, õisadess õmile maele Kod; Talina mual olema nisuksed koŕvtanud Lai; meie mail ei ole `uśsisid Plt; suśe iki üteldi oleva, karu ei ole viśt `kiäki nännu siin maal Ran; [ta] ei ole sääl puil `mailgi (seal poolgi) käenu - - aga temä ike kõneleb ja süüdistäp; meie maal toda kõtu kõrvald `oidmise `mu̬u̬du‿s ole, a nüid om meie mehe ette ku mulgi Nõo; nende puie maie pääl (selles ümbruses) ei ole seräst `asja ollu Kam; Palojäŕv om ka mi˽maa pääl, tu̬u̬ om ka‿ks parass jäŕv Vas; kärnähain, tu̬u̬ kasuss mi maie pääl kaʔ Se; (ei) puil(e) ega mail(e) ~ puis ega mais mitte kusagil(e) laps ei `sõisa puis egä mais Lüg; põle puis ega mais Hää; `tuodi nuorik majasse, ei suand ämmaga `puile ega `maile; vääga `kiskuja inime, temaga ei või puil ega mail `olla VJg; sie inimese luom ei seisa küll puil ega mail paigal Sim; alate tagasipite, ei sua puele ei maele, inimene ei sua õma arilikku `leibä, ei riiet Kod; si̬i̬ ei seisä paigal ei puis ega mais Hls; ta om nii elläv ja pallav, et ta ei püüsü puil ega mail Har; lat́s `käüless `naklu pääl, püsü‿i·ʔ puil ei mail Lut b. eesti (rahvas; rahvus; keel) tańtsiti ring`tantsu torupilli järel, sie oli maa pulm, `randes oli ruotsi pulm Ris; mua Kasepa külä on eesti külä, tõene Kasepa on vene külä Kod; saks sü̬ü̬b ja maa sü̬ü̬b, `nuaga ei lõigata, lavva `piale ei `panta = emapiim Ksi; siss oĺl umb veneläseʔ, maa sõnna es mõistaʔ Se; maa kabõhõnõ (eesti naine) Lut c. (kõrvalisest kohast) mis pagana puis ja mais (kolkas) te olete `kasvand Pai; tu om nii veeren maad, konhkina kõrval; ma olõ siihn veerde maad, ega˽tu̬u̬d kiä ei taha, et piät olõma tarõ manh `valman (valvamas) Har; läki är `vi̬i̬rde maad, koh kiä näe es; sukõŕmańn tetäss kõrval maad, sis peräst säetäss `paika Se d. (ilmakaartest) Tuul puhub omikust - - puhub maa pu̬u̬lt (idast) Hää; iki läit́s külmä maa poole müristemin, ommuku ja põhja poole (põhja- ja idakaarde) Krk
9. maakoht, küla (vastandina linnale) õlen ikke maal eland, `linna elo `mulle ei `mieldi Lüg; möni lεheb maalt `linna Khk; löötsa pill, seda `mänktakse moal egal pool Vll; Ta oli maal sündind ja kasund Pöi; `lõnnas oo preilnad, maal jällä tüdrikud Rid; ta on maalt pärilt Kul; maal kandase ikke maa `riidi - - süiasse maa `toitu, põle linna `ühti Tõs; kõik lähväd mualt ää, `keegi ei taa enäm mua tööd tehä Juu; linnan ep õle tü̬ü̬d, tuli `seie `muale `tü̬ü̬le Kod; rikkast lähväd, kes moalt `linna lähväd MMg; tulite `muale `käima Plt; maal es käi arstirohu `müüjid Vil; tidrek lännü maalt `linna, `sakse teenistuses Hls; sel aal maal `aŕste olli vähä; siin om linnast ja maalt kogusehen Krk; mes sä tapat `endä sääl maal, tule ärä `liina Puh; temä tiiäp `äste sedä maa elu, temä‿m jo maald esi ka peri Nõo; kes `jõuśe, `laśke liinah `väŕmi jah, oĺl jo maal ka `väŕvijit - - sõ̭ss väŕmiti maal kah Plv || si̬i̬ ehits ennast ku `linna ja maad, ei saa minema ei saa Krk
10. a. muld Pane maad `pääle [kui mesilane on nõelanud] Trv; põrmand om maast Krk; sõ̭ss ta tõi maad, pańd lina pääle ja õdagu `mäh́kse mu sinnä˽`sisse Urv; mõsi ma˽tu̬u̬ kasuga arʔ, kasuk oĺl kõ̭iḱ `maaga˽ku̬u̬hn; tu̬u̬ vesi huh́t mäest `alla kõ̭iḱ maa ja kiviʔ; ma naka es inäp `juuri liigutamma, na‿mma˽surõ `maagaʔ, mütsäkuhn panõgiʔ [lilled maha] Rõu; innembist eleti vahe`kambrõh, paĺgest lagi pääl, `samblõ vahel ja maa pääl Räp; pangõ paksõbahe [kartuli] kuh́a pääle maad Se; maale ~ maala panema ~ viima matma `vaesõl mehekesel `ku̬u̬le ar naane, olõ õs mehel miŋgaḱe naist maalõ viiäʔ Se; är `pańte `maala joʔ Lut b. (surnuaiast) pühitsetud maa oo `surnu aid Tõs; eks kabeli aid õle kõik õńnistet moa Pal; seo kotuss, kohn mi no elä, um pühä maa, siihn ollõv vana matusõ paik Rõu; toole maale minema surema timä lätt tuolõ maalõ, śjoost maast lätt tuolõ maalõ Lut; aig `kuolda, tuole maale mindä Kra
11. kaardimast mängu `kaartõ om neli maad: riśti maa, pot́i maa, härdü maa, ruudu maa Har; kõ̭kõ neĺjä maad mul om käeh, haŕgi maa, kruudi maa, pot́imaa, ristimaa; koŕas `hińdäle kõ̭iḱ verevä maa (punase masti) kät́te Se
12. adv a.  maani täiesti, täielikult sie vast tuli siis, kui oli juba tuba `maani maas, poledattud Jõe; See maja on ammu maani maas (hävinenud), seal pole änam palgi juppi ka Pöi; põletas teese `ooned kõik maani maha, teese kohe puu `paĺlaks Mär; põles nii `moani maha, ei jäänd muud kui kostan Juu; puol Vau küla põles `muani maha VMr; varass varastap, jääp vaǵa `saina, aga tuli palutap kõ̭ik `maani maha, ei jätä sulle midägi Nõo; ilma tuulõlda˽`paĺli tarõ maani `maahha Rõu || (purjusolekust) Nisukest teist ei ole olemas `ilma `pialgi, kes `ninda `ennast `maani lakku täis võttab IisR; poiss tuegerd kodu, `oĺli `maani täis Nõo b.  maalt saadik tumm - - lapsest maalt Lai; sest maalt mina‿i ole üksi veel kodu old Plt; sü̬ü̬k om poolest maalt keenu Hls

maa2 maha

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur