[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)

Sõnastikust • Eessõna • Kasutusjuhend • Vihikute PDFid • @tagasiside

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 3 artiklit

käristi1 n, g käris|ti Jõe Hlj VNg Jõh S Mar Han Kse Khn Juu Jür Amb ViK(n -t VJg) Vil, -te Lüg, käris|ti g -tim(m)e Kuu
1. a. käriseva heliga mürariist (loomade peletamiseks või mänguasjaks) rüsal käib käristi, sie on väike `veske, sie irmutab `ülgeid Jõe; Mihed `tehkä siva käristimed, juaks müdäd ajavad `mulda üles Kuu; käristel on `päälimine võll, `pitkite `suoned sies, siis `niske raam nagu lina`massinal, `vändäga ajad `ümber Lüg; Kael sul nagut käristi võlv (pikk ja peenike) Pöi; käristi keel lõriseb `vastu `ambud, kui virutad, siis teeb ikka lõrr lõrr lõrr lõrr; käristiga kohotatse `lambud Muh; käristi käristab ja obust `kartvad seda εεld Käi; Käristi oli puust `tehtud, `piśse `veske `moodi, `aeti vändast `rinki, siis kärises ja ragises; Must nagu käristi võĺl Han; lapsed teevad käristisi. sooniline võĺl nagu lina masinal, `piske pind köib `sooni kauda läbi siss see liriseb Kse; kisendab nagu väilavahi käristi VMr Vrd käristaja, käristija b. kangapoom käristil oli `ambad `küljes ja `pulgad, siis `sinne sai `ümber `kierada [kanga] VNg Vrd käristipakk
2. a, s karjuja (laps); riidleja küll selle käristiga on äda, `karjub mis kole Jõe; va käristi inime, suure `vaĺju käre äälega, tige inime Jäm; on üks käristi, alati on tal teistega tegemist, suud pidi ühe ning teise pεεl Khk; seda käristid äp taha `keski oida, igavene käristi Krj; see laps oo `öige käristi, `löugab ilmast`ilma Vll
Vrd kärin1, käristis, käristus, kärr3, käru2

lõok, lõoke(ne) lõok Ris, g `lõokse Krk; `lõo|ke Hlj Lüg spor L, K M T, lõo|ke Rid Mar Tor HMd Rap Iis Kod Lai Plt SJn Vil Trv Ote, `lõu|ke R Pöi Kse PJg Hää Saa Kos HJn KuuK JJn VMr Kad VJg Iis Trm, lõu|ke JMd Iis, `löo|ke Kaa Pha Ris, `löu|ke spor Sa(`löu|ge g -gese Khk) Rei, g -kese (-kse); `leoke Vai, leoke g `leogese Rei; `leuke Kuu Rei; `lioke Vai, `liuke Lüg Rei; `lõokõ g -sõ Kam, lõokõ Khn Rõu; `lõoke|ne Juu VMr Sim Pil Hel T, lõoke|ne Hää Äks Lai Puh, `lõuke|ne Lüg Jõh Juu Kad VJg Iis Trm, lõuke|ne Amb JMd Iis, `löoke|ne Rei Ris, `löuge(i)|ne Jäm Ans Khk Phl, `louke|ne Hlj VNg(-kei|ne) Vai, g -se; `liokene Vai, `liu|kene g -kse Lüg; `liugene Hi; `lõokõ|nõ Kam Rõn San V(`lõu- Har), lõokõ|nõ Rõu Plv, -kõ|ni Krl, g -sõ lind (Alauda arvensis) `lõuke kole `veike lind, nagu `sõrme õts, aga kõva ääl Lüg; kas `kuulid, tänä `lioke `lauli Vai; `löugesed tulad juba `küündla kuus, möne kord `külmavad ära tesed Jäm; `löugene liiritseb, lööritseb `taeva all, täl mitu äält ning `mitme sönaga laulab Khk; Löoke toob löuna sooja, pääsuke toob pääva sooja, ööbik toob öösooja Pha; `Löuke on kevade kuulutaja, kuule, kuidas liristab Rei; leeri laari `lõoke, kus mo kulla preesike, toa taga tamme `otsas, sauna taga saare `otsas Mar; `lõoke - - vahest tuleb õhus alamale, vahest lähäb ülemale, võtab laulda Aud; See jättäb oma põllud lõukste muneda (ei külva korralikult) Saa; lõoke laalab lõrr-lõrr, lõrr Rap; oli nii `priske poiss, nüid on nii `lõokeseks jäänd (kõhnunud) Juu; `lõuke lennus aiva laulab põllu kohal, pesad tieb kohe maa `piale KuuK; `lõuke laulab, `suike tuleb JJn; käu kukkumine ja `lõukese laul on ilusad küll Kad; kui peremees sõńnikud ei pand, eks siis `lõokse oolest õligi, siis `lõoke ramutas Trm; `lõoke pidi olema ikke kõige esimine lind kevade, kes tagasi tuli Lai; Obene tahab lõoksid kuulata, vahib adra ies Vil; joba lõok vällän, nüid akkass keväje tuleme; nüid tule `laia lume ku `lõoksit `taevast maha Krk; `lõoksel om eläje jala jälle sihen pesä; emä `lõokse om tutuge, esä `lõokse om tutute Hel; kui `oĺli kehv vili, siss üteldi, et sedä ei ole muu kui `lõoke `väetänu; mõni päiv laolab kui `lõoke, aga `täämba ei tule sõnagi suust `väĺlä, pahanu vai Ran; Kas sa lõokest kullet vai, et tü̬ü̬ ärä unetat; ma karja`poiskesen leesi egä `aasta `lõokese pesä Nõo; siss kui `lõokese alliss lävä, siss om lumi jäädvält lännü Ote; temä istup terve ü̬ü̬ ja kõnõlap, kõ̭ik peie rahvass kullelsiva nigu `lõokest Rõn; liiri lõõri `lõokene, kus su kulla pesake San; sääl nurmõ pääl om üt́s kotusõkõnõ `musta maad, sääl `lõukõnõ joba tsiristäss Har; `lõokõnõ jo laul, `lõokõnõ jo väläh Vas Vrd lõgu, lõiv2, lõivokanõ, lõivukene, lõo1, lõokanõ, lõokas, lõõr2

mets|kukk lind (hrl musträhn) metskukk on `mustakiri lind, metskukke `lassasse jä `süiasse Lüg; pisike must lind, punane ari pea‿päl, see‿o metskukk, teeb till Krj; Kui see metskukk tiilutab, siis akkab ka sadama Kaa; metskukk - - ari peäs samma kui kodo kukelgi. kui metskukk kõõretab, siis tuleb `kuiva ja kui ta siĺl, siĺl teeb, siis tuleb `vihma Mär; metskukk on `kange `lõhkuma, lõhub `puule augu `sisse Var; metskukk laalab ikke lõrr ja lõrr Juu; metskukk one aĺl lind, ari pähän; metskukk laalab nagu kurgulaess tõene Kod Vrd metsa|kukk