[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)

Sõnastikust • Eessõna • Kasutusjuhend • Vihikute PDFid • @tagasiside

Leitud 1 artikkel

lõppema lõppema, (ma) lõpe(n) Pöi L K Iis San(-me), lõppen Lüg IisR; `lõp|ma, (ma) lõpe(n) Muh hajusalt L, VJg I VlPõ Trv Pst T, lõpõ Khn V(-mõ, lõppõmõ Krl; lõppõmma Har); `lõpme, (ma) lõpe Hls(lõpeme) Krk Hel; löppema, (ma) löpe Sa(`löpma SaLä) Hi; loppema, (ma) loppen Jõe Kuu VNg

1. lõpule jõudma; otsa saama `neljaspää `alles loppesid [pulmad] ära Jõe; pidu loppend, `lähma koeo VNg; tulukene lõppes `vällä paa alt Lüg; tänane pää ep taha ka löppeda Khk; leib löppes ää, peab uue teo tegema Vll; Ennem lõppeb ärja `söömine kui naiste jutt Pöi; kaŋŋas akkab `otsa `lõpma, siis pannasse paelule; siia lõpeb ää meite karjama Muh; `eindest toleb puudus, löppevad `otsa Käi; need kraamid akkavad ää `lõpma, jahod ehk kardolid ehk Mar; rahvas lähevad ää, pidu lõppend Kir; kella kahe`teistmest lõpeb `õhtust poolt öö ja akkab omigust poolt öö Mih; üks `aigus akkas, teene lõppis; Leib ei või majast `otsa lõppa Khn; siss lõppis orjapõli, ku ma mehel läksi Hää; `oktoo·bri kuus lõppes kilupüid HMd; ega töö moa pealt lõpe; mo kannatus lõpeb ää koa viimaks Juu; siis kui sõda lõppis KuuK; kuivaga vesi lõpeb kaevust ää Ann; kukelauluga lõpeb kodu`käija võim Rak; mäe kallas on mäe jäär, kus mägi akkab lõppema Sim; viin lõppis `õtsa Trm; tuli one ärä `lõpnud, otsan, ei õle `tuhka, ei süśä Kod; kerik (jumalateenistus) lõppis, rahvass akkas ära tulema Äks; `kuulasin seni kui `vaidlus ärä lõppis KJn; ku pi̬i̬rg akas ärä `lõpma, pańnid uue peeru Vil; lehmä om `kinni, vanast ike olli, et piim lõppi ärä Hls; si̬i̬ tü̬ü̬ ei taha sugug‿ärä lõppe, ei jõvva lõpete Krk; vanast üteldi et tulep `mihklipäiv, lõpep `oina vaiv Puh; no kui `kavva sa avitat ja annat, `anjal lõpep ka `otsa; enämb es jõvva kavvemb kannatada, kannatuss lõṕpi ärä Nõo; puu lõpesse ärä, vaśt ta tu̬u̬ jälle tolle `ku̬u̬rma Ote; ku iks tüńnist niiviisi võedass, asõmallõ kunagi ei˽pandaʔ, sõ̭ss lõpõss är˽ka taa liha Urv; ao`valgõ lõppi välläʔ, ku sa kodu tuĺli, lät́s pümehess; sa˽tulõt muka üten, ni‿ka‿gu tii ärä lõpõss Har; lõṕpi tü̬ü̬ ärʔ, lõpõtusõss `ańti `viina ja süvväʔ Rõu; no˽kül mu elopääväʔ lõpõsõ˽siiäʔ Vas; Kapsta˽tüḱevä˽ka õ̭ks rutto `otsa `lõpma Räp; siss lõpõss mi raha Se

2. hääbuma, kaduma; lagunema pered loppevad ärä Kuu; viśs kaeu sii teinepool `meite rehe, aga see löppes ka εε Khk; palmigod pohas ära löppend Käi; `vaesel inimesel lõpevad sugulast koa `otsa Mih; nägemene akkab ää lõppema Ann; `riided lõppevad seilast ää, `uusi ei jõua muretseta VMr; liha lõpess ärä luie‿pält, nahk jääss lotti Krk; jala ette iks vi̬i̬l näe, aga kõrva`kuulmine om periss ärä `lõpnu Nõo; `rõiva lõpõva `otsa, `vastsit tetä ei näe Ote; silmä `valguss lõpõnu, ei tiiäʔ, kas jäät pümess Krl; lasõ `käsnä `salva, siss lõpõss käsn äräʔ Har; Esi˽`hinnel `umma˽kül [hambad] joʔ är˽`lõpnuʔ Rõu; lõppi nigu tina `tuhka Se

3. kõhnuma, kurtuma Küll sa oled `viimisel ajal ärä loppend Kuu; oli nii `otsa löppend, ale meel oli `vaata Khk; Sa oled nii löpend näuga, oled sa aige vei mis sul viga oo Kaa; löppeja obu pole tööloom änam mette Käi; nii ää lõppend, jusku üks surma vari Mär; mis sool oo, na lõpen nägu Tõs; lehm `lõpnuks jäänu Hää; veis lõppes meil nii ää, et surigi viimaks maha Juu; poiss lõppend kohe ära näost, jäänd kõhnaks, et sie (luupainaja) käib iga `öösse teda `tallamas Koe; lõpeb jala piäl ärä, luu ja nahk Kod; nagu kudend konn teine `otsa lõppend Ksi; vana inimene on aĺli `näoga, näost `otsa lõppend Plt; lõpeb ärä ihust, silmä nätän lõpeb ärä Hls; [hobune] nii kõhn ja är lõpenu ku `erne sard Krk; mõni om näost kõhn, `otsa `lõpnu - - aga kihäst om tugev Ran; maʔ oĺli `kaugõ `haigõ, siss ma lõppi nii äräʔ; no‿m vanass jäänü ja vällä lõpnu Har

4. surema, kõngema Lehm loppes tänävu kevädel tulemisesse Kuu; Lammas oli öösse ära löppend Jäm; me oleme löppejad, löpeme varsti ära Mus; Selle näljaga löppevad keik ää Rei; `noori ei kasva `piale ja vanad lõppevad ära Kir; on üsna `otsas, akkab `lõpma varsi Vän; seda `tuńdi ei tää, kunas sa lõped Hää; `põrssad läksivad pasale, pidivad kätte ää lõppema VMr; Sial vedeles pailu `lõpnud obuste `końte Trm; [lehm] aas täis äkitse, lõppis `väĺla Lai; kui isa ära lõppis, `tuĺlid sõad SJn; jäŕv om ummussen, kala lõppeb ärä Trv; ollu kuri siĺm, nigu lännu `lauta, lu̬u̬m `lõpnu maha Ran; lammass nii `irmsade `trähklep ja `visklep, `õkva `lõpmise veere‿päl Puh; sa‿lt ku vana kand noordel i̬i̬n, ärä ei lõpe Nõo; lõṕpi näĺgä nigu köödetu `suuga rot́t Võn; kas siss eläjäloomad võip ärä `laskõ lõppe Rõn; Põrss ei˽taha˽süvvä inäp, no nakas vaest `lõpma Urv; ku sa taalõ eläjele ruhe ei anna, siss ta lõpõss maha Har; ku ma lõpõ, sõss lõpõ, mis tu̬u̬ `tohtre mul vi̬i̬l tege Plv; Rott lõpõs no vilä`salvõ Räp; täl oĺl jal eläjä `kaiho, üt́s lehm lõppi arʔ Se; tõbrass naaśs `lõpma Lut

Vrd lõppuma