[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

lõksuma `lõksuma Muh Mär Kse Var Aud Hää Hag Koe Kad Iis Trm Plt KJn Vil Puh, `lõksma Mar/lõksob/ Tõs Saa Kod KJn Trv Hls Ran Rõu Vas/-ḱ-/, (ta) lõksub; `löksuma, (ma) löksu Khk; `leksuma, (ma) `leksun Kuu
1. lõksatusi tekitama, lõksatades liikuma akati juba `lõksuma (vilja masindama) Muh; puud `lõksvad `kange külmaga, plõks ja plõks Mar; `veśki lõksub tasa `käia Mär; `kanga soalaad lõksub, kui kangast koetse, `peabki `lõksma, kui kõvasti `tõmmad Saa; mul oli nii küĺm, et `ambad `lõksusid Koe; vanger lõksub, lü̬ü̬b `ru̬u̬pa tõeselt pu̬u̬lt tõesele puale; `veskil lõksuvad tangutegemise ketervarred Kod; külm talvel lõksub väĺjas, lööb puid `lõhki Trm; koab kangast mis lõksub Trv
2. luksuma laps lõksub, tuul läbi `tõmban Aud; inime lõksub küĺmaga Hää; [kui] `lõksuma aab, siis üelda, et ei tea, kes nüüd [tagaselja] reagib Kad; latse vahel lõksuva kah ja iki lämmitedäss Ran; lat́s nakass külmägaʔ `lõksma Rõu Vrd klõksuma, lõksima
3. logisema, loksuma liigete nuga lingerdab, terä lõksub ots Var; `vankri polt akkas `lõksuma Iis; nuga lõksub käes KJn; kui [masinal] kruiv ärä om, lõksub Puh || lipendama iest `hilpub ja tagand `leksub Kuu
4. latrama on üks na küla krapp, lõksub aga `piale Hag; Kuʔ Liiso arʔ nakkas lõḱsma, siss kullõ pu̬u̬l päivä Vas