Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)
Leitud 3 artiklit
lõhnama1 `lõhna|ma Hlj Lüg/-maie/, da-inf lõhna|ta Muh Mar Mär Kse Tõs Tor Hää Juu JMd Koe VMr Kad VJg Iis Trm Kod KJn Vil Ote, -me, -te San, -m(m)a, -daʔ spor V(-õ̭- Har), -mõ, -dõ Krl; `löhnama Ris, löhnata Jäm Khk, `löhnada Rei; `lohnama, `lohnada VNg u lõhna levitama liha läheb `lõhnama Hlj; öö viiul, `öösse ta `löhnab Khk; tali `aĺjad, kõvad lehed, `lõhnavad `kangest Mar; `surnu `lõhnab, mõned `ütlevad koa `lehkab Tõs; mets `lõhnab kevade nii `easte Juu; sa `lõhnad kui kurivaim VJg; rükis ku eelitsäb kua `lõhnab Kod; viige taa `ku̬u̬ĺja kohegi `külmä, taa siin `lämmän jo lõ̭hnass Har; kalaʔ ummaʔ `lõhnama `naanuʔ Plv; [maarjaheinad] sinetäseʔ keväjä, `lõhnasõʔ `väegaʔ Räp || peeretama ei pia oma tagumikku `kinni, on `kange `lõhnamaie Lüg
lõhnama2 `lõhna|
ma,
lõhna|
ta TLä,
-m(
m)
a,
-daʔ Rõu Vas Se tõrelema; siunama, sõimama `lõhnap tõist `irmsade `säĺlä taga,
suu `siśse ei `julge Ran;
ma lõhnassi tedä,
`ütli et seräst rumalat tüḱki ei tohi tetä;
oh sa `taivakene,
ku siss Miinä piśt `lõhnama Nõo;
ta lõhnaśs minno nigu jõuś Rõu;
hummogu ma `lõh́nssi `poissa,
et mis ti ti̬i̬t `sääntsit `tempa Vas;
ka no `lõhnas nikuʔ tuld aja `väĺlä Se Vrd lõhnutama1
lõhnama3 `lõhnam(
m)
a,
lõhna|
taʔ Kan Urv, -
daʔ Se; (sa) `lõhnat Rõu1. lõõmama tuli palass kõvaste,
`lõhnas `väega;
naaśs `lõhnamma tu̬u̬ talo Se2. kihutama, kiirustama sulanõ lõhnaśs `niitmist,
agaʔ `sõ̭ski es jõvva `õigõss õdaguss `vaĺmis Kan;
Sul `tütruk kotun,
mi‿sa˽`lõhnat sinnä˽kodu˽nii Urv;
mis sa no ta `tü̬ü̬ga nii vägä `lõhnat,
küll saa tettuss Rõu Vrd lõhnutama2