Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)
Leitud 2 artiklit
läpatama1 läpatama Jäm Khk Kaa Vll Pöi, läpadama Emm
1. lööma; peksma saand ma korra läpatand [sulle] `vastu `vahtimist, katsu siis veel kukuta (kiidelda) Khk; Poiss läpatas aga loomi; Aadu läpatas Seiu silmad tuliseks Kaa; läks teisega `riidu, läpatas `pihta; läpatas teise kohe tiivakile muha Vll; Poiss oli `õhta vana kääst läpatamist soand Pöi || piltl `Õhta ma läpatasi `kärpsed sihest `välja, juba riud on sihes `jälle Pöi
2. (intensiivsest tegevusest) a. laialt lund sadama talvel oo kövad tuisud, tä `tuiskab, suitsedab, läpadab, paljas mülledis `lahti Khk;
Teeb pailu ta niid seda lund maha läpatab Kaa;
Nõnda kukkus läpatama `jälle Pöi Vrd lämmastama2,
lämmatama2,
läpitämä b. tossama,
suitsu ajama `korstnad läpatavad Jäm;
Ahi läpatab suitsu puhas tuba, kosnas äi väa Kaa;
Kui siiver vehe lahti aa, läpadab suitsu sisse Emm c. rühmama töö lihab nobesti, ulk inimesi koos, läpatame niid Jäm
läpatama2 läpatama Jõe Sa(-da- Khk) Var Tõs Aud Hää Saa Kei HMd Pal Ksi Lei; läpätämä Tõs Khn Kod Trv Nõo Kam Urv, -ämmä Har Rõu, -em(e) Hls Krk San, -õmmõ Krl
1. a. kopitama,
mädanema,
riknema jahu ja riie ja keik lähäb läpatama, kui `niiskust on saand Jõe;
einad lähvad läpatama, lähvad soeaks Khk;
Nee kalad ju läpatavad juba Pöi;
ein läin kubus läpätämä, läin mustas ja palavas Tõs;
nigu nüüd koloo·si silu läpatab ää, siis ei tohe teda änam loomadele anda Aud;
`erned ei süńni paksult `panna [
kärbistele kuivama]
, lähvad läpatama Kei;
tangud õlid ärä läpätet;
vedel (
veel)
inetu läpätet ais juuren, ku kava seesäb Kod;
sü̬ü̬k ummussen läpätep ärä Hls;
taar om alvass lännu, är läpätem lännu;
ku sü̬ü̬k, suṕp vai `seante asi ja piim si̬i̬ lää läpätem, apuss akkass minem, tule `seante rahetse `pääle Krk Vrd läpetama b. sumbuma (õhust),
umbne olema läpatand ais, se on ka `söuke sańt ais, kut ukka läind asi on Pha;
`sumpund läpatand ilm, `seake `juśku `saunas ole SJn;
läpätet ais sehen, `süäme aap sitass Krk 2. a. lämmatama,
hinge matma är taab läpatada si pala Hää;
Nõnda läpätäv `kuumus om väĺlän et Trv;
Peris enge läpätep kinni si̬i̬ `irmus `umbne ja `rõske õhk Krk;
Nii läpätäv kuumus et `õngu lüüb kińni Nõo;
kui serände rasse luhvt, siss ta nigu läpätäss `õkva;
`tutva inemine ollu vahel [
luupainaja]
, tullu `pääle, `tahtnu ärä läpätädä Kam;
üt́s `tüt́rik om tsialaudan latsõ är läpätänüʔ Har || (taimest) noorõ puu omma läpätänü marjavarrõkõsõ ärä Har b. lämbuma sojaga läpatab inimene ära Hää;
üits jäi aena`ku̬u̬rma `alla - - kae ta läpät ärä Nõo; [
mees]
̀Jeie taad `viina `hirmsadõ ja läpäti välläʔ Har