[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

lumi lumi g lume R eP/g lumõ Khn/ M T(p lumme, `lumme), g lumõ p lummõ V lumi lumi on `luike `tiiva all, `halle ane nenäss Kuu; `talvel on `ninda `kõrgest lund, `ruogi `ühte `puhku Lüg; älä tie `riide `lumme (lumiseks) Vai; kui - - oli unes näind, et lume sehes on olnd, siis on `kangest kala olnd Jäm; nii midu `pääva esimine lumi maas on, nii midu talvet tuleb Khk; Luik tunneb kohe ää, kui lumi tulemas on. `Õhta läheb, omikuks on lumi juba moas koa; Kus `muldine lumi änam on (öeldi, kui keegi vana asja meelde tuletas); `Sõuke `korkene lumi lõhub koera jalad ää, jänese kannab `peale, koera võtab `sisse Pöi; lund `lämmab nagu koti suust Phl; ku ta külm oo, siis ta võtab lume `tuhkama, päris tuhk Mar; noor lumi tuli maha Tõs; tuul kihestab lund tuesata Tor; ku sa unes oled lume si̬i̬s, siis on sul kohe `räimi `võrkus Hää; lusiku varred pidi `jusku lumi olema Saa; `öeldakse, et `öössine lumi äbeneb ja lähäb ikke moast ää Juu; kui kuusk kolmat kord `pillab okkaid, et siis laguneb lumi Amb; irm tuli `piale, et põdrad ja köhatasin natukse. küll nad läksid et lumi `lõhki kohe Ann; kui on iest laiem regi, siis läheb `lunde; lume põlves (talvel) sai kangad `kuotud ja lume pial pliegitetud `iaste `valgest VMr; läksivad lund vahama (tühja tööd tegema) Kad; lumi karjub külmaga rie all VJg; vanad inimesed kõnelevad, et kui esimäne lumi tulema maha ja jänes tegemä kõhe jäĺjed `piäle, siis lumi `jäämägi maha, tulema taĺv Kod; `enne vanast `tehti eina voorid - - kevade `poole `rohkem, kui ei old nii sügavaid lumesid Lai; nöost `otsa lõppend, `valge kui lumi Plt; ümärikest lume satass `taevast, ku `ernit kunagi Krk; om näärikuul ästi sügäv lumi, kasvab suvel piḱk ja paks vili; kuju lumi, si̬i̬ rapute `jalgu päält maha kui tuhk Hel; satab lume nigu latse `aḿmit; tõmmanu `sahvre usse `valla, põrmand raha täis ku lume jälle Ran; küll `olli kurb `kaeda, eläjäss saesap lume seen pooleni küĺleni Puh; illane kapst kasvap sügiseni, vahel om lumi maan ja `kapsta om aian; satap laǵa lume, tulep nigu varessit jälle Nõo; aap `rõiva kõik `lumme täis Kam; `piśtü katusõʔ ei piäʔ `vihma ei lummõ Urv; lummõ satass, no˽tulõ hää ri̬i̬ ti̬i̬ Har; tu̬u̬ lumi oĺl kat́s `päivä maahn, lumi magasi haina arʔ, hain oĺl kõ̭iḱ maha˽lü̬ü̬d Rõu; tulõ nigu `varblaisi `maaha, `suuri lumõ tükkä Vas; ku äi olõ lummõ, sis om `sõitmin rät́tidega Lei

lumi- lume `laŋŋavihid kohe tein `lahti sidäisi lumi`haŋŋe `pääle Kuu; Täna on lumitee pεεl nii tuherdus, et `raske `käia Emm; talbe oo lumisadu, peab sui sel aeal `vihma koa sadama `jälle Mih; sii oli üks vana kahessa`kümne `aastane - - ma nägi koa seda, igavene `valge lumipia oli Tõs