Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)
Leitud 3 artiklit
luht1 luht g luha R(n `luhta Vai)
Sa Muh L(g lueha Vig)
JõeK Koe ViK TaPõ(n lust Kod)
VlPõ eL(g luhe Krk,
lua Lei),
loha Käi Mar Trv; n, g luha Kuu Vai Rei Pä Ha JMd Kod Plt,
`luhta VNg1. jõe- või mereäärne madal heinamaa `luhta one vie all VNg;
meil paljas luht einamaaks Khk; [ta] käis eele luhas ~ `luhtas `eina `vaatamas Mär;
me põle lueha likigi,
siit oo paelu maad;
`nüitsel aal luht kuib,
tehässe `einä.
kebäde kui suured veed,
sis tä tõõseb senna `peäle Vig;
teesed `luhtas eenämaal Tõs;
lai luha oli,
kus vesi üle jooseb,
suur ein `kasvas Aud;
luha peal kasvab kolmakańdiline rohi Kos;
`mõisadel neid `luhte ikka oli Jür;
lähme `luhta `niitma Koe;
luhas oli vesi küll,
aga tüma ei old;
päris lage luht,
ei sial ole `ühtegi põesast VMr;
lust one madal loeme eenäm Kod;
nad ei ütelnud,
et `luhta läksid,
nad `ütlesid,
et lähvad `jõele,
jõge `niitma Lai;
jõe `äärne eenam,
lage kui laud,
see on luht Pil;
lähme `luhta einäle KJn;
lohan oli suur paks ein,
tuli suur kuhi ülesse Trv;
aenalise tulliva luhast kodu Puh;
kui suuŕ vesi üle luha käenä,
siss saana paĺlu `ainu jälle Nõo;
kos tasatse aenamaa,
jõe veere,
nu̬u̬ kutsutass luhass;
`ilma ridvata tetäss ka `kuhja luhaden ja su̬u̬‿päl Kam;
Luhahn oĺl paĺlu kihulaìsiʔ; jõ̭õ̭ `vi̬i̬ŕne madalik,
hainamaa,
luht,
mis keväjä vi̬i̬ all um Rõu;
jõe um luhalõ ajanuʔ Plv Vrd luha|heinamaa,
luha|maa,
luha|pealne,
luha|rand,
luha|soo2. luhahein obustelle oli oma `einam,
niikui `luhta `rohkem [sees] Hlj;
süväd paud,
sεεl kasub sedist suurt `pitka `luhta, [kui] läbi püu tömmab,
leigab püu kat́ti Jäm;
`luhta loomad söövad Khk;
soos kasub paljast `luhta Vll;
luht - - kasvab `loikude sehes Muh;
luht oo pikk rohi,
seda ei söö kellegi loom Mär;
luha,
mis [jõe] ääre peal kasub,
`kalda `ääres Vän;
ega obusedki luha`eina `põlga,
meil kasvab ia pikk luha JMd;
luht on laia leheline,
ilma varreta,
kasvab jõe kallastes IisK;
ku lammas suab üväss `süädä,
siis vill kasvab ku luha Kod;
madalatel kallastel kasvab luha Plt;
luht om madal ein - - pilliru̬u̬g om `kõrge ja pikk Krk;
`kolmõ `kańti kahrõ hain,
tu̬u̬ om luht Har ||
tervitus lambaniitjale kui `lambid niidetässe ja tuleb mõni võõras inime,
siis ta `ütleb:
`lusta,
vaata siis vill kasvab ku luha,
tere `jõudo ja `lusta Kod3. kõrkjas esi teime jõest `luhte,
esi `kaksime,
kudasime põhjad `alla [toolidele] Pst;
luha om ümärikse;
järve sehen kasvave luha,
`luhtest tetäs tooli `põhju Hls;
järven om `luhte,
kõllatse nuti otsan;
`luhta pannass iga lasturea vahele - - uvvest katusest tulep lumi `siśsi,
ku `luhte vahel ei ole Krk;
`luhtest tetti `puńte San Vrd luhk1
luht2 luht (luh́t) g luhi R SaLä Vll Hi spor L KPõ TaPõ, Plt Hls Krk, luhõ Khn, luhti Khk Kaa Vll PäLo Saa(luh́ti) Kei Kod Trv Hel TLä V, `luhti VNg(n `luhti) Lüg; pluht (pluh́t) g pluhi Jäm LäLõ Aud KJn, pluhe Mih, pluhti Muh Tõs Khn Urv Krl Har; luhvt (luh́vt) Kaa, g luhvti Juu Trm Ran Kam San, `luhvti IisR
1. õhk; hõng, lõhn, hais `oues one hüvä `luhti; pane kork `peale, et `luhti läbi ei `anna VNg; paha luht õli tuas ja pisikene sie `kammer `vaide; maa `ingab iga kevade nisukest `luhti (auru) Lüg; luht eng on kala sies, `luhti täis, `ülgel ei õle, ajab vie `pinda enese, saab `luhti; Mene `värski luhi kättä; `võeti nõrk puu, sene `külge korv, laps õli luhis, maast `välläs (korviga õhus) Jõh; `Seia sai `aknast kevadisi `luhvtisi IisR; `lahkem luht kui uks `lahti Jäm; ratta kumm `aetase `luhti täis, siis vöib `jälle `söita; lohviga `antase `luhti `toukrile Khk; Täna oo juba üsna kevade luhvt öues Kaa; lepalehe luht, see oli väga - - εε Käi; Luhi pärast toodi vormi oksad ja `peeterkanad puhas tuba Rei; `õues nisoke suur `lahke luh́t; tänä tuleb mere poolt muja `luhti Mar; männä luht oo ea Kir; Kolõ ramp luh́t uõnõtõss Khn; sii `vaestemaeas `luh́ti küll (on õhurikas) Hää; nuusupiiritust toob `aaptegist, `kange luht paneb inge `kinni Ris; elab armastusest ja kevadisest luhist; ea `kindel ahi, ei lase `luhvti `väĺla `ühti Juu; väga sue luh́t, sie kisub ülesse HJn; `kange luh́t kõbjal, ku akkap põlema Kod; tänä on ometi ää pluh́t KJn; `kamrin om `õige alamb luh́t sehen Hls; pääld vihma om alati puhass luhvt Ran; kui serände rasse luhvt, siss ta nigu läpätäss `õkva Kam; liinan ommaʔ [inimesed] üten ku̬u̬n, üten unikun, sääl om kõ̭kkõ `luhti Urv; enne müristämist om luht rassõʔ; su̬u̬kikkaʔ ommaʔ irmuss mõruvõ luhtigõ Krl; kala˽tulõva mulgu mano `luh́ti `saama Vas || meelevallas sie on tämä luhiss Kuu
2. a. (suruõhust, gaasidest) `Perse `kiidab perenaist, luhid `käiväd iast Lüg; õlut läks inge `alla, luht oli tugev sees Rid; oli na `kange pluhi all puu `lähkres; paned õlle `vaati, võtab tubli pluhi `sisse Vig; siis on inimene seest terve, kui luhid käivad Ksi; ku˽nii õluʔ vai midä vaadin om, sõ̭ss ku hää kõva luh́t sisen om, sõ̭ss ju̬u̬sk ähenälläʔ Urv; luh(t)iga fig hooga Vana Marii löönd Jaagu poisi luhtiga tüdruku kambrist välja Kaa; jäälaev lähäb ku luhiga, purju peal ja nõnna et üks joen aga järel, sel oo jalaksed all Rid b. gaasijook, limonaad pudel `pluhti Tõs; Mia `ośsi pudõli `pluhti Khn; Vanast `mü̬ü̬di ka `pluhti. Ku `koŕki liiguti˽sõ̭ss visaśs luhtiga päält ärʔ, üteĺdi, et pluh́t Urv; pluh́t oĺl tu̬u̬ mis kehisi Har
luht3 luh́t (luht) Nis Vil Hel, g luhi Sa, luhe Var PäLo, luhõ Khn; pluht (pluh́t) g pluhi Jäm Ans(-o-) LäLo(-he Rid); n, g luhe Pä(lo- Hää) lüht, voki osa pluhi `ambad, pluhi roud Jäm; plohi sehes on poel Ans; Oki luh́t keib pooliga seltsis ringi ning vetab löŋŋa sisse Kaa; `värkel on pluhe sees Rid; `enni oli ikke oki pluh́t, aga nüid `ütlevad, et oki luh́t; oki pluhi sees oo `värkel Mar; poel köib luhe sees Var; luhed, kus lõng `sinna `pooli viib, luhe `kaudu; luhel on `ambad sehes, tellitasse, et ühü`tassa pooli `piäle lähäb, üks aak edasi Tõs; Sie oki luh́t ette ramp, ei vää `lõnga `jästi sisse Khn; luhe, kis seda `lõnga `sisse viab ja keerutab; luhele `pańdi pool `sisse, siis keerati see seib `otsa, kus paelad pial olid, kis teda `ümmer vädas Aud; voki luh́t, kos pu̬u̬ĺ sihen Hel || tuulimasina osa lapper on `seuke tuulemasin, sõelad on tal sehes, luhed on sehes, luhega keib `ümmer, aab vändast `ümmer Tõs