[EMS] Eesti murrete sõnaraamat
Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)
 Sõnastikust • Eessõna • Kasutusjuhend • Vihikute PDFid • @tagasiside |
Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 9 artiklit
aub → oup
luba luba Phl Aud TMr, g loa Pöi Muh Rei Saa Juu VlPõ Trv Hel, lua Kuu Lüg Jäm Rid Vän Hää JMd Koe VJg Hls Krk Puh Nõo Rõn Vas, luba Hlj VNg Khk Vll Lä Mih Tõs Khn Ris JJn VMr Sim spor TaPõ, Hls Ran San V, luva Vai Lei; p lupa Rõn San V
1. nõusolek, soostumus nüüd ei `lasta `ilma lubata `meie külasse Hlj; luba on rebäst `lassa, aga tämäl ei õld `püssi; `läksid [mõisa] `kartuli noppima, s‿said kütte lua Lüg; Kui [peer] tulema akkab, tuleb kohe `ilma lubata, ei saa enämb pidämä Jõh; laps peab luba küsima, kui ta kohegi lεheb Khk; `Tahtsid `looma `müüa, `jälle luba Pöi; `niisust luba küll ei ole, ise söövad ja kass on laua peal Phl; kelle lubaga sa läksid Rid; talumehed `lõikasid ilma lubata `metsa Mih; Miol puudõ luba käe Khn; `ańti luba `sisse `tulla Aud; seal pidi uus ammetmees olema. tea, kas see annab luba koju `tulla Juu; sai lua `väĺla `minna JMd; võt́tis ilma lubata ää VMr; lähän ilma lubata, tulgu mes tuleb; kui minä nu̬u̬r õlin, käesimä kua `vennega järvel, nüid ilma lubata ep lasta Kod; `käidi ikke küsimas veel luba, et kas te annate `sinna ehitamese luba Pil; võt́tis ilma `loata KJn; ta läits luba küsüme `pernase manu Krk; sina‿s või kohegi minnä ilma lubata Ran; mes lua`anja temä om Nõo; mul ää mi̬i̬ĺ, et nüüd mulle `ańti luba, ma lähän nüüd `eitän selle kivi `otsa magama TMr; ma˽sai ka˽`täämbä luba kerikuhe minnäʔ Har; kink lubaga˽ti̬i̬˽siin `tü̬ü̬tät Vas; ku nüüd `ü̬ü̬se järve pääle lätt, piät iks luba `võtma Räp; nii arʔ lännüʔ uma luba pääle, ei `kullõʔ imp kedägi Se; ku sügüse tulõdõ, sõ̭ss veiame `paata, sõ̭ss saa lupa Lei
2. õigus, voli Oma `loaga tõi teise einad ää Pöi; ise oma `loaga `võtsid Muh; oma lubaga viis kõik ää Vig; oli oma lubaga tein viis peenart Lih; Tal ei ole oma luba, ta piab sellega rahul olema, mis teine annab Hää; mis mul siin viga elada on, oma tuba, oma luba Ris; tal on luba kõik teha, mis tahab JMd; õmaga luba tehä, mes tahad Kod; ei tohi oma `loaga `minna Pil; tämä tulli oma `luage Hls; ma tei esi oma `luage Krk; ma‿le esi endä peremi̬i̬s, mul om luba minnä sinna, kos ma taha; oma `luaga ma midägi `võtma ei lää Nõo; ku inemine maha kukku, siss võis uma lubaga üless tõusta (vähestest õigustest); ma˽tuĺli ni‿sa·ma uma lubaga, vaest no `ot́sma nakatass kotun; ta om õks ülemb ku miiśs, mihel ei olõ medägi lupa, ei `õigust eiʔ; mul om luba uma ihuga tetäʔ, mia ma˽taha Har
1. nõusolek, soostumus nüüd ei `lasta `ilma lubata `meie külasse Hlj; luba on rebäst `lassa, aga tämäl ei õld `püssi; `läksid [mõisa] `kartuli noppima, s‿said kütte lua Lüg; Kui [peer] tulema akkab, tuleb kohe `ilma lubata, ei saa enämb pidämä Jõh; laps peab luba küsima, kui ta kohegi lεheb Khk; `Tahtsid `looma `müüa, `jälle luba Pöi; `niisust luba küll ei ole, ise söövad ja kass on laua peal Phl; kelle lubaga sa läksid Rid; talumehed `lõikasid ilma lubata `metsa Mih; Miol puudõ luba käe Khn; `ańti luba `sisse `tulla Aud; seal pidi uus ammetmees olema. tea, kas see annab luba koju `tulla Juu; sai lua `väĺla `minna JMd; võt́tis ilma lubata ää VMr; lähän ilma lubata, tulgu mes tuleb; kui minä nu̬u̬r õlin, käesimä kua `vennega järvel, nüid ilma lubata ep lasta Kod; `käidi ikke küsimas veel luba, et kas te annate `sinna ehitamese luba Pil; võt́tis ilma `loata KJn; ta läits luba küsüme `pernase manu Krk; sina‿s või kohegi minnä ilma lubata Ran; mes lua`anja temä om Nõo; mul ää mi̬i̬ĺ, et nüüd mulle `ańti luba, ma lähän nüüd `eitän selle kivi `otsa magama TMr; ma˽sai ka˽`täämbä luba kerikuhe minnäʔ Har; kink lubaga˽ti̬i̬˽siin `tü̬ü̬tät Vas; ku nüüd `ü̬ü̬se järve pääle lätt, piät iks luba `võtma Räp; nii arʔ lännüʔ uma luba pääle, ei `kullõʔ imp kedägi Se; ku sügüse tulõdõ, sõ̭ss veiame `paata, sõ̭ss saa lupa Lei
2. õigus, voli Oma `loaga tõi teise einad ää Pöi; ise oma `loaga `võtsid Muh; oma lubaga viis kõik ää Vig; oli oma lubaga tein viis peenart Lih; Tal ei ole oma luba, ta piab sellega rahul olema, mis teine annab Hää; mis mul siin viga elada on, oma tuba, oma luba Ris; tal on luba kõik teha, mis tahab JMd; õmaga luba tehä, mes tahad Kod; ei tohi oma `loaga `minna Pil; tämä tulli oma `luage Hls; ma tei esi oma `luage Krk; ma‿le esi endä peremi̬i̬s, mul om luba minnä sinna, kos ma taha; oma `luaga ma midägi `võtma ei lää Nõo; ku inemine maha kukku, siss võis uma lubaga üless tõusta (vähestest õigustest); ma˽tuĺli ni‿sa·ma uma lubaga, vaest no `ot́sma nakatass kotun; ta om õks ülemb ku miiśs, mihel ei olõ medägi lupa, ei `õigust eiʔ; mul om luba uma ihuga tetäʔ, mia ma˽taha Har
lubi1 lubi g lubja p `lupja Khk Vll Muh Emm Rei L Nis Juu Kod Äks VlPõ eL; lubi g, p lubja Sa Ris; n, g, p lubja Var Vän Jä ViK Iis Trm Ksi Plt, `lupja VNg Vai; lubi g, p `lupja Jõe Kuu Lüg lubjakivi kuumutamisel saadav valge aine lubi tehässe pae kivest, põledetta `ahjus; `kussutamatta `lupja jahu pane `aava `pääle - - siis ei lase mädänedä ja paneb vere ka `kinni Lüg; lubi o `valge, pannaste seina `pεεle, vititaste seinad `valgeks Ans; kustutamata lubjale kallatse vett `pεεle, siis tuleb kustutud lubi Khk; Kevade riputadi lubja taimeste `peale, siis kerbud äi söönd `taimid ää; Sai oli nii `valge naagu lubi Pöi; paekibidest põletatasse `lupja; `enni oli lubjaga keedetud `seepi Mar; kudas lubja `kangus oo. vaśt oo kõvadamad paed, `rohkem põletada saab, siis oo `kangem lubi Var; Näust `valge ku lubi Hää; see oli nii suur töö, et ei tea, kust `jõuluks `lupja soab - - et soaks ikke `jõuluks toa `valgeks Juu; ega lubja igalt puolt suagi JMd; kui vesi uhub liiva ära, jäävad pisikesed kruusa kivid järele - - kõige parem ehituse `juure lubja teha Sim; ea `valge lubja Trm; lubi pane `auku, `viska vett `piäle, akab kõhe põlema, koheneb ja `keŕkib nagu sai Kod; [puunõusid] õeruti lubjaga ja mis `äśti `puhtast viis Äks; ega igast paest `lupja ei saa, sinisest ei saa Plt; lubi laarip vi̬i̬ `seĺgess; siin `tõmbav `larmi nõnda‿t lubi (krohv) putuss laest maha Krk; ega muiald `lupja es saa, ku esi palutiva Nõo; kistutõdu lubi om peenikene nigu `puĺbri; kistutamada˽lubi om tükün, tu̬u̬ om palotõdu lubi Kan; Lubi oĺl nii `kangõ, sei mul kõ̭iḱ käe˽`kat́skiʔ Urv; lubjast ja ruusast tet́ti kaĺk Rõu; lubjaga tetäss ehitüse tü̬ü̬d; `lupja külvetäss su̬u̬ maie `pääle Plv; karastõt (kustutatud) lubi Vas || lubjakivi siss `pańti kõrrast tu haud `lupju täüs; mia illeʔ lubjaʔ ommaʔ, nu̬u̬ ei saisaʔ, ei pia tulõl `vasta [ahjuseinas] Har
lubi2 n, g lubi katuselaast Vana maja `oĺli õlekatusega, aga uue maja katus `lü̬ü̬di lubidega. Lubisi sai sae`veskist `osta Hää
luib luib Hää, g luibu Saa liusk, kallakas Emäńdi mägi on luib mägi Saa
luu luuüld(lou Lei)
1. a. kont (inimese-, looma-, kalaluu) luu `paigast ära Hlj; luu `murdamist tule ikke ede VNg; Kää `varrel on kaks luud Lüg; `vaimu `kombel käib, ei õle liha ega luud Jõh; Sel jo luud-`kondid `unnikus (on pikali) IisR; `krompsu ei ole liha `eigä luu; krabul on kaks puol `ümmärgäist luud Vai; luud kondid on `terved, aga liha pole pεεl Ans; ää `murdag `eese luid-`kontisid ää Khk; pusija, kes `möistas luid `liikmid paega `peale `mutsida Mus; äi kana luudest saa midagid mette Pha; Vanasti oli luude `rohtu keedetud ja `joodud kui luud olid valutand Pöi; kassile `antud liha luid; `kärpsed ammustavad üsna luini Muh; Luud-kondid valudavad, ilm leheb sandigs Emm; Kui luu sees `aige on, kaabi aga öbet Rei; pigistas nii, et luud-końdid ragisesid Mär; tuli koa ehetamesel luid `väĺlä Vig; põletik oli juba luu sehes Kse; kaladel oo paelu luid Tõs; kõik luud `liikmed `aiged, või teha kedagi mette PJg; luuroos virutab luu `lõhki Vän; näe luu on `kat́ki `murtu Hää; olen täna nii paelu tööd teind, et luud ja końdid kõik valutavad Juu; [luupainaja] matab sinu luud `liikmed `kangeks, et sa `kuśkilt liiguta ei sua KuuK; luudes on valu; surnu`aedas on pailu luid JMd; ta nii ää põdend, luude vahel põle liha `ollagi enam Koe; luu on lapergune, aga końt on ümmargune Sim; sel luomal on paĺlu luid Iis; `ju̬u̬ksva lei luie `sisse Kod; põle luie pial liha kedagi enam, `paljad luud Ksi; üks `ütleb luuks, teine końdiks; luud końdid jäid `terveks kõik Plt; obesa luu, sedä änäm paranda ei saa Vil; luts om ilma `luuta kala Trv; süldil luu olli sehen Pst; ärä kahedet lait́s, liha luu ümmert `valla; ta om nõnda `puhtess varasten, et luud ega pääd ei ole maha jätten (mitte midagi); mu luu ja kondi om valu täis, ka neid võtt või jätt Krk; looma luu sehen om säsi Ran; ku kiiss oless ilma luida, siss `vaene inimene ei saass tedä `maitsagi; su silgu `sü̬ü̬mine olli, miä jäti iki pää ja luu alali, temä virut kõ̭ik kõttu Puh; peni üräb luud; kuul läits lihast läbi ja luu `sisse jäi `saisma; kos mul vanast perse `olli taka nigu pada, kobi, nüid om paĺlass luu; löönu [naise] nii `kangede `vasta `saina, et kas vai luu kondi puruss Nõo; siist puusa luie mant om valluss Võn; tu̬u̬ lätt niigu vana lõngess, nii ku `luidigi ei ole Ote; `rõhkust ei olõ luie sisen Urv; mul omma kõ̭iḱ luu `liikmõ `terhveʔ; anna˽telle silmä luie vahelõ (näkku) Har; maa seest tulõ inemise luid `vällä Rõu; liha nigu luu külest vallalõ Plv; kõik luu˽kondiʔ ragisõsõʔ Vas; liki luud [on] liha makuss Se; mul um aŕst võtt `ussõ ta lou Lei; laih liha um `luuga, a väkev olõ‿i· Lut; luud lahti ~ vallale (sünnitajal, munejal) kui lehm akkab - - `poegima, siis `öötasse luud `lahti Mar; muedu ei saa laps `sündi `ühti, kui luud `lahti ei lähä PJg; luud lüövad `lahti, [kana] akkab usinast munema Ris; ku kana luud on `lahti, siis akkab munele IisK; kanal luuʔ vallalõ Rõu || (kõhnast olendist) `püksid on luil (rebadel, st ei püsi üleval) IisR; ta (hobune) ommetik üits luu mul ette panna; ei ole muud ku eńg luie vahel Krk; lehm om nigu luu koŕv, nahk oiap luid ku̬u̬n Nõo; no‿m mul kat́s lehmä luud, no˽saat õks `piimä enämb Har b. (luu-, sarvainena) ku `naine elas, tegin luust `iegel`niula Lüg; kamm õlema `ülge luuss Kod; piibu `vanduss `olli ostetu, tu̬u̬ `olli luust tettu Nõo; kammi omma luust tett Krl; `tartu piibuʔ oĺli˽`kaĺliʔ, nu̬u̬ʔ oĺli ilosa luust hannagaʔ Plv; `pekslär, sarvõ luust `treise `väĺlä piibo varrõ ja pit́si ja koĺo Räp
2. kehaehitus, kasv monusa `luuga inimeine VNg; `korpi `luuga luom, alati nisukese `ilge õlekuga Lüg; tugeva `luuga mees Ans; see oo nii `moeka `luuga (ilus hobune, inimene) Muh; obune oo koreda `luuga, `sohkse suure jämedä `luuga, teene oo tihedä `luuga Tõs; laia `luuga inime Tor; üks va koreda `luuga obone, ajab ikke iest `sisse ja takka `väĺla; ea tihi `luuga obune peab oma ramm peal Ris; see va korbi `luuga obune, ei võta `rammu `ühti Juu; ilusa `luuga inime Koe; `kuivand `luuga mies VJg; kidura `luuga Kod; see on `peene `luuga, ei kaalu kedagi Lai; suure luiega KJn; ta‿i ole miu `mu̬u̬du ega miu luud kah Krk; ta om jämmembä luiega Puh; temä es ole suurd luud [vasikas], ta olli peenikest luud Rõn; taa meil illust laḱa luud lihm, taad `kõlbass kasuma jättäʔ Har; ei olõʔ ta mino luud Plv || (inimkehast üldisemalt) miul käis ihust luiest värin läbi - - ku ta maha läks Krk; no sai ma˽ka reṕist `terve luu-lihaga üless Vas; kunass ma kodo är saasõ uma luu-lihagaʔ Se
3. fig (võrdlustes, ütlemistes) Luu liha valijalle, `kannigas `leivä `leikajalle (jagaja saab jäägid) Kuu; Küll luu liha `kasvatab (tervis tuleb) Lüg; `Niisikest tuleb ikke `ninda `vemmeldata, et liha `lõhki ja luu sies pügäl Jõh; Luu-liha lusti täis, perse peremehe leiba täis (muretust elust) Kaa; Ää `näita oma `ristimata luid (öeldi lahtise suuga naerjale) - - `ambad tulad ju pärast `riśtmest lapsel suhu Han; Vihm lei luuni läbi Khn; nagu luud ajab `silmä, anna ja anna Kod; mis sa miu vana luiest närit (kiusamisest); väel ja vägisi aap luud sarve `seĺgä, muudku anna ja anna Krk; rahast ilma nigu peni luust; üitskõrd petetäss `luuga, aga tõene kõrd ei saa lihagagi pettä (tasuta jätmisel); Kõik aig ma lõdisi külmä käen, nii et ma ole õkva luuss külmänu Nõo; kas sul soe luu˽kõtun ommaʔ, et sa ni˽`kangõ olõt Har; `rõiva omma ar luust (kõvaks) küĺmänüʔ, toogõ `tarrõ `kostuma Se; luu ja nahk (väga kõhnast olendist) `aigus `ninda `kurnand `vällä - - luu ja nahk [järel] Lüg; Sie igavene `kolgispuu mõni `naine, nigu luu ja nahk; Vana obune lõppend `otsa, `ainult viel luu ja nahk IisR; loom oo tükkis ää `nälgind, paĺjas luu ja nahk veel Khk; `Otsa lõppen nagu luu ja nahk, varsti Liiva Annuse `juure minija Han; ni vaevane ja `otses, nii kuind nagu luu ja nahk, nagu üks luu kere Juu; `paĺlalt luu ja nahk VMr; inimene kõhna, luu ja nahk Kod; si̬i̬ om nõnda ärä lõpenu ku luu ja nahk Hls; kõhn obes‿końt olli, luu ja nahk; ihu om nii ärä kujunu, paĺlass luu ja nahk jäänu Ran; liha om kõ̭ik luie pääld kadunu, `paĺlald nahk ja luu Rõn; kuis sul taa hopõń ni kõhnass om jätet, ta om nigu luu ja nahk Har; luust ja lihast kogu kehast `Maśsina vile `kuulub täna `ninda `selgest, et käib luust ja lihast läbi IisR; luust ja lihast keis valu läbi Khk; `Lõikav tuul, ta puhub sul - - luust ja lihast läbi Hää; tuuĺ puhk armõtohe, taa puhk `õkva luust ja lihast läbi Vas; leiba ~ iva luusse laskma pärast sööki pikutama lähän `leibä `luusse `laskemaie Lüg; lased `luusse `leiba sööma `pεεle Khk; lähme `leibä `luusse `laskma Mar; eedan `leiba `luuse `lasma Tor; lähän aan nüid `leiba koa `luusse Juu; laheb `leibä `luusse, ku ärä sü̬ü̬d, suad vähäkene siruli `laska, kõhe kerem Kod; nüid laseme `leiba `luuse Hls; vanast üteldi peräst `süüki, et laseme ivä luie `sisse Ran; ma˽lähä `leibä `luuhhõ `laskma Har
4. (taimel) a. linaluu `ropsida kaik nied luud lina siest `vällä; `ninda `kavva `kolgida kui kaik luu `lähtö purust sääl sies Vai; linal o luud sees ja kiud `ümber; mõõgad `rookvad luud `väĺlä Vig; lina lõugeti oli, kellega `peksis luud purus Lih; Nõnda kavva `liutadi, ku luu kat́ti läks `ümmer sõrme mäśsides Hää; lõugutame lina küĺlest luud `lahti Juu; takud on luised, saab puistatud luud ää Ann; kui linad `vaĺmis `aedund on, siis kiud lüövad luu küllest `lahti Koe; mõegaga ropsiti linad luiest `puhtast Trm; eks poiss `oĺli lõegand rihmad `kat́ki ja luute `alla pand KJn; lina `aiguve seni, ku na luu `valla annave Pst; tuli os luie ja lemmelte `sisse lännü Hls; otsik `paklil `oĺli luid kah sehen Ran; lina `võeti leost, `laotedi maha [ja] ku luu loogan `olli, `võeti üless; kui kolgitsega `linnu kolgiti, siss `koĺkmisega tulliva luu, aga rabamisega tulliva ravike Nõo; [kui] ärä `oĺli kolgitu luu puruss, siss rabajaga `pesti luu `väĺlä Ote; võta masina alt lina luuʔ, vii eläjeile küĺle ala Har; Koĺgidsõ `vaihõl sai˽linaʔ jo˽pu̬u̬l `puhtass luust Rõu; lina kasuss `luuga, luu puhastadass arʔ `ussõ Lut b. luuvilja kivi kova luu on neil [lodjapuu] `marjol sies Vai; juba kikk `jälle loomi luid (ploomikive) täis pillutud Vil; toome marja, luu sehen, `si̬i̬mle terä luu sehen, säält kasvap puu; reegil ja `lu̬u̬mel, `kirssel om luu sehen Krk; kirsimarja omma hää marjaʔ, olõss neil luud sisen is olluʔ, siss olõss paremb süüaʔ olluʔ Har
1. a. kont (inimese-, looma-, kalaluu) luu `paigast ära Hlj; luu `murdamist tule ikke ede VNg; Kää `varrel on kaks luud Lüg; `vaimu `kombel käib, ei õle liha ega luud Jõh; Sel jo luud-`kondid `unnikus (on pikali) IisR; `krompsu ei ole liha `eigä luu; krabul on kaks puol `ümmärgäist luud Vai; luud kondid on `terved, aga liha pole pεεl Ans; ää `murdag `eese luid-`kontisid ää Khk; pusija, kes `möistas luid `liikmid paega `peale `mutsida Mus; äi kana luudest saa midagid mette Pha; Vanasti oli luude `rohtu keedetud ja `joodud kui luud olid valutand Pöi; kassile `antud liha luid; `kärpsed ammustavad üsna luini Muh; Luud-kondid valudavad, ilm leheb sandigs Emm; Kui luu sees `aige on, kaabi aga öbet Rei; pigistas nii, et luud-końdid ragisesid Mär; tuli koa ehetamesel luid `väĺlä Vig; põletik oli juba luu sehes Kse; kaladel oo paelu luid Tõs; kõik luud `liikmed `aiged, või teha kedagi mette PJg; luuroos virutab luu `lõhki Vän; näe luu on `kat́ki `murtu Hää; olen täna nii paelu tööd teind, et luud ja końdid kõik valutavad Juu; [luupainaja] matab sinu luud `liikmed `kangeks, et sa `kuśkilt liiguta ei sua KuuK; luudes on valu; surnu`aedas on pailu luid JMd; ta nii ää põdend, luude vahel põle liha `ollagi enam Koe; luu on lapergune, aga końt on ümmargune Sim; sel luomal on paĺlu luid Iis; `ju̬u̬ksva lei luie `sisse Kod; põle luie pial liha kedagi enam, `paljad luud Ksi; üks `ütleb luuks, teine końdiks; luud końdid jäid `terveks kõik Plt; obesa luu, sedä änäm paranda ei saa Vil; luts om ilma `luuta kala Trv; süldil luu olli sehen Pst; ärä kahedet lait́s, liha luu ümmert `valla; ta om nõnda `puhtess varasten, et luud ega pääd ei ole maha jätten (mitte midagi); mu luu ja kondi om valu täis, ka neid võtt või jätt Krk; looma luu sehen om säsi Ran; ku kiiss oless ilma luida, siss `vaene inimene ei saass tedä `maitsagi; su silgu `sü̬ü̬mine olli, miä jäti iki pää ja luu alali, temä virut kõ̭ik kõttu Puh; peni üräb luud; kuul läits lihast läbi ja luu `sisse jäi `saisma; kos mul vanast perse `olli taka nigu pada, kobi, nüid om paĺlass luu; löönu [naise] nii `kangede `vasta `saina, et kas vai luu kondi puruss Nõo; siist puusa luie mant om valluss Võn; tu̬u̬ lätt niigu vana lõngess, nii ku `luidigi ei ole Ote; `rõhkust ei olõ luie sisen Urv; mul omma kõ̭iḱ luu `liikmõ `terhveʔ; anna˽telle silmä luie vahelõ (näkku) Har; maa seest tulõ inemise luid `vällä Rõu; liha nigu luu külest vallalõ Plv; kõik luu˽kondiʔ ragisõsõʔ Vas; liki luud [on] liha makuss Se; mul um aŕst võtt `ussõ ta lou Lei; laih liha um `luuga, a väkev olõ‿i· Lut; luud lahti ~ vallale (sünnitajal, munejal) kui lehm akkab - - `poegima, siis `öötasse luud `lahti Mar; muedu ei saa laps `sündi `ühti, kui luud `lahti ei lähä PJg; luud lüövad `lahti, [kana] akkab usinast munema Ris; ku kana luud on `lahti, siis akkab munele IisK; kanal luuʔ vallalõ Rõu || (kõhnast olendist) `püksid on luil (rebadel, st ei püsi üleval) IisR; ta (hobune) ommetik üits luu mul ette panna; ei ole muud ku eńg luie vahel Krk; lehm om nigu luu koŕv, nahk oiap luid ku̬u̬n Nõo; no‿m mul kat́s lehmä luud, no˽saat õks `piimä enämb Har b. (luu-, sarvainena) ku `naine elas, tegin luust `iegel`niula Lüg; kamm õlema `ülge luuss Kod; piibu `vanduss `olli ostetu, tu̬u̬ `olli luust tettu Nõo; kammi omma luust tett Krl; `tartu piibuʔ oĺli˽`kaĺliʔ, nu̬u̬ʔ oĺli ilosa luust hannagaʔ Plv; `pekslär, sarvõ luust `treise `väĺlä piibo varrõ ja pit́si ja koĺo Räp
2. kehaehitus, kasv monusa `luuga inimeine VNg; `korpi `luuga luom, alati nisukese `ilge õlekuga Lüg; tugeva `luuga mees Ans; see oo nii `moeka `luuga (ilus hobune, inimene) Muh; obune oo koreda `luuga, `sohkse suure jämedä `luuga, teene oo tihedä `luuga Tõs; laia `luuga inime Tor; üks va koreda `luuga obone, ajab ikke iest `sisse ja takka `väĺla; ea tihi `luuga obune peab oma ramm peal Ris; see va korbi `luuga obune, ei võta `rammu `ühti Juu; ilusa `luuga inime Koe; `kuivand `luuga mies VJg; kidura `luuga Kod; see on `peene `luuga, ei kaalu kedagi Lai; suure luiega KJn; ta‿i ole miu `mu̬u̬du ega miu luud kah Krk; ta om jämmembä luiega Puh; temä es ole suurd luud [vasikas], ta olli peenikest luud Rõn; taa meil illust laḱa luud lihm, taad `kõlbass kasuma jättäʔ Har; ei olõʔ ta mino luud Plv || (inimkehast üldisemalt) miul käis ihust luiest värin läbi - - ku ta maha läks Krk; no sai ma˽ka reṕist `terve luu-lihaga üless Vas; kunass ma kodo är saasõ uma luu-lihagaʔ Se
3. fig (võrdlustes, ütlemistes) Luu liha valijalle, `kannigas `leivä `leikajalle (jagaja saab jäägid) Kuu; Küll luu liha `kasvatab (tervis tuleb) Lüg; `Niisikest tuleb ikke `ninda `vemmeldata, et liha `lõhki ja luu sies pügäl Jõh; Luu-liha lusti täis, perse peremehe leiba täis (muretust elust) Kaa; Ää `näita oma `ristimata luid (öeldi lahtise suuga naerjale) - - `ambad tulad ju pärast `riśtmest lapsel suhu Han; Vihm lei luuni läbi Khn; nagu luud ajab `silmä, anna ja anna Kod; mis sa miu vana luiest närit (kiusamisest); väel ja vägisi aap luud sarve `seĺgä, muudku anna ja anna Krk; rahast ilma nigu peni luust; üitskõrd petetäss `luuga, aga tõene kõrd ei saa lihagagi pettä (tasuta jätmisel); Kõik aig ma lõdisi külmä käen, nii et ma ole õkva luuss külmänu Nõo; kas sul soe luu˽kõtun ommaʔ, et sa ni˽`kangõ olõt Har; `rõiva omma ar luust (kõvaks) küĺmänüʔ, toogõ `tarrõ `kostuma Se; luu ja nahk (väga kõhnast olendist) `aigus `ninda `kurnand `vällä - - luu ja nahk [järel] Lüg; Sie igavene `kolgispuu mõni `naine, nigu luu ja nahk; Vana obune lõppend `otsa, `ainult viel luu ja nahk IisR; loom oo tükkis ää `nälgind, paĺjas luu ja nahk veel Khk; `Otsa lõppen nagu luu ja nahk, varsti Liiva Annuse `juure minija Han; ni vaevane ja `otses, nii kuind nagu luu ja nahk, nagu üks luu kere Juu; `paĺlalt luu ja nahk VMr; inimene kõhna, luu ja nahk Kod; si̬i̬ om nõnda ärä lõpenu ku luu ja nahk Hls; kõhn obes‿końt olli, luu ja nahk; ihu om nii ärä kujunu, paĺlass luu ja nahk jäänu Ran; liha om kõ̭ik luie pääld kadunu, `paĺlald nahk ja luu Rõn; kuis sul taa hopõń ni kõhnass om jätet, ta om nigu luu ja nahk Har; luust ja lihast kogu kehast `Maśsina vile `kuulub täna `ninda `selgest, et käib luust ja lihast läbi IisR; luust ja lihast keis valu läbi Khk; `Lõikav tuul, ta puhub sul - - luust ja lihast läbi Hää; tuuĺ puhk armõtohe, taa puhk `õkva luust ja lihast läbi Vas; leiba ~ iva luusse laskma pärast sööki pikutama lähän `leibä `luusse `laskemaie Lüg; lased `luusse `leiba sööma `pεεle Khk; lähme `leibä `luusse `laskma Mar; eedan `leiba `luuse `lasma Tor; lähän aan nüid `leiba koa `luusse Juu; laheb `leibä `luusse, ku ärä sü̬ü̬d, suad vähäkene siruli `laska, kõhe kerem Kod; nüid laseme `leiba `luuse Hls; vanast üteldi peräst `süüki, et laseme ivä luie `sisse Ran; ma˽lähä `leibä `luuhhõ `laskma Har
4. (taimel) a. linaluu `ropsida kaik nied luud lina siest `vällä; `ninda `kavva `kolgida kui kaik luu `lähtö purust sääl sies Vai; linal o luud sees ja kiud `ümber; mõõgad `rookvad luud `väĺlä Vig; lina lõugeti oli, kellega `peksis luud purus Lih; Nõnda kavva `liutadi, ku luu kat́ti läks `ümmer sõrme mäśsides Hää; lõugutame lina küĺlest luud `lahti Juu; takud on luised, saab puistatud luud ää Ann; kui linad `vaĺmis `aedund on, siis kiud lüövad luu küllest `lahti Koe; mõegaga ropsiti linad luiest `puhtast Trm; eks poiss `oĺli lõegand rihmad `kat́ki ja luute `alla pand KJn; lina `aiguve seni, ku na luu `valla annave Pst; tuli os luie ja lemmelte `sisse lännü Hls; otsik `paklil `oĺli luid kah sehen Ran; lina `võeti leost, `laotedi maha [ja] ku luu loogan `olli, `võeti üless; kui kolgitsega `linnu kolgiti, siss `koĺkmisega tulliva luu, aga rabamisega tulliva ravike Nõo; [kui] ärä `oĺli kolgitu luu puruss, siss rabajaga `pesti luu `väĺlä Ote; võta masina alt lina luuʔ, vii eläjeile küĺle ala Har; Koĺgidsõ `vaihõl sai˽linaʔ jo˽pu̬u̬l `puhtass luust Rõu; lina kasuss `luuga, luu puhastadass arʔ `ussõ Lut b. luuvilja kivi kova luu on neil [lodjapuu] `marjol sies Vai; juba kikk `jälle loomi luid (ploomikive) täis pillutud Vil; toome marja, luu sehen, `si̬i̬mle terä luu sehen, säält kasvap puu; reegil ja `lu̬u̬mel, `kirssel om luu sehen Krk; kirsimarja omma hää marjaʔ, olõss neil luud sisen is olluʔ, siss olõss paremb süüaʔ olluʔ Har
luu-
1. a. luu-, kondi- Pisike luu pihu läks kala süües `kurku Pöi; lehem kõhna ku luukrońu; ei õle sedä iho enäm, nagu luu ruam Kod; esi ku üit́s luu kimbuk, kuri eńk paĺt luie vahel; oben olli tal ehen ku luu vari Krk; lehm ku vana luukoĺep Kan; mis ma tast süü vai söömäldäʔ, luu kribu om taha `perrä jäänüʔ Har; Halv om kaiaʔ, kuʔ luum om nigu luukunn; timä um kui üt́s luu kojo Vas b. (intensiteedisõnana: väga, täiesti, päris) luu kangõ (kangekaelne) panõgi palitusi `selgä‿mte; Puńn oli luu viksist piäl; luu `nälgäs Khn; ta jähi luuks lagedaks (varatuks) Ris; põles neil kõik ära, nii luuks lagedaks Juu
2. (luu-, sarvainest) Kena luu peaga nuga oli Pöi; luu kamm `üiti, seda `pandi `piäle kui palavik ja roos oli Var; Kaks luu`nöepi oli ees ja enne vanasti oli veel üks ainus puu pöer ainult Amb; luunõõlaga parandite `tihked `võrku, sõredal võrgul one käbi Kod; luu jahu pandas rüäle iks kige `rohkemb, luujahu om põllurammu Ote; Vanast õs olõ˽`kelgi˽luu `nöpse, kõ̭ik oĺl niidist tett; luusaĺv om lehmä säsüst tett, määritäss pääle, ku˽mõni kotuss paistõt om Har; ińne sõta küĺbeti õgal pu̬u̬l luu jahhu, munikõrd avit́, munikõrd õs avida kaʔ Se Vt luuhammas
3. linaluu- `suetud linal ka peenike luu kibe sees Vig Vt luupuru
1. a. luu-, kondi- Pisike luu pihu läks kala süües `kurku Pöi; lehem kõhna ku luukrońu; ei õle sedä iho enäm, nagu luu ruam Kod; esi ku üit́s luu kimbuk, kuri eńk paĺt luie vahel; oben olli tal ehen ku luu vari Krk; lehm ku vana luukoĺep Kan; mis ma tast süü vai söömäldäʔ, luu kribu om taha `perrä jäänüʔ Har; Halv om kaiaʔ, kuʔ luum om nigu luukunn; timä um kui üt́s luu kojo Vas b. (intensiteedisõnana: väga, täiesti, päris) luu kangõ (kangekaelne) panõgi palitusi `selgä‿mte; Puńn oli luu viksist piäl; luu `nälgäs Khn; ta jähi luuks lagedaks (varatuks) Ris; põles neil kõik ära, nii luuks lagedaks Juu
2. (luu-, sarvainest) Kena luu peaga nuga oli Pöi; luu kamm `üiti, seda `pandi `piäle kui palavik ja roos oli Var; Kaks luu`nöepi oli ees ja enne vanasti oli veel üks ainus puu pöer ainult Amb; luunõõlaga parandite `tihked `võrku, sõredal võrgul one käbi Kod; luu jahu pandas rüäle iks kige `rohkemb, luujahu om põllurammu Ote; Vanast õs olõ˽`kelgi˽luu `nöpse, kõ̭ik oĺl niidist tett; luusaĺv om lehmä säsüst tett, määritäss pääle, ku˽mõni kotuss paistõt om Har; ińne sõta küĺbeti õgal pu̬u̬l luu jahhu, munikõrd avit́, munikõrd õs avida kaʔ Se Vt luuhammas
3. linaluu- `suetud linal ka peenike luu kibe sees Vig Vt luupuru
luõb → loib
© Eesti Keele Instituut
a-ü sõnastike koondleht
 veebiliides
@ veebihaldur
|