loobuma`loobumaPöiMuhReiKseVarJuuPee, `luo- R(-maie, `luobo-Lüg) AmbViK 1.lahti ütlema `luobub tüöst, ei taha enam tehaJõe; `kahju oli `sellest `luomast `luobudaHlj; ma ei `raatsi sinust `luoboda Lüg; inimene mõnest asjast peab `loobuma Kse; ta ei `luobu must sugugi, iga pää topib ennast minu `juurde VJg 2.laabuma tüö `luobub Jõh; see `tahtis öhöle `kośja `minnä, aga asi ei `loobund `ühti Juu; noh, kas tüö `luobub su kääsSim || lahenema riid akkas juba `loobumaMuh 3.lahkuma nie `luobusivad `välja (läksid lahku elama) VNg; sie mies `luobus ärä sääld, ei `mendki `sinne [elama] LügVrdlööbuma